Poliitikute ajaveebid

Eesti rahva säilimisest ja loendamisest

2012-01-12

Eesti rahvastiku püsimajäämine on pakkunud kõneainet ja arutelusid mitme põlve vältel, eriti just rahvaloenduste ajal. Elav diskussioon käib ka praegu.

Mure eesti rahva püsimajäämise pärast on olnud ajajooksul õigustatud, kuna sündimustase on samaselt enamikule Euroopale olnud madal ligi viimased sada aastat, olles jäänud taaste-tasemest allapoole juba 1920. aastate lõpus. 1930. aastatel paistsime silma aga ühe madalaima sündivusega Euroopas.

Samuti oleme mitmel korral seisnud lausa rahvastikukatastroofi lävel: nii pärast Liivi sõda kui Põhjasõda vähenes Eesti rahvastik soja, epideemiate ja nälja tõttu kriitilise piirini - umbes 150 000 inimeseni.

Mure rahva säilimise pärast pole vahepeal kuhugi kadunud, kuna tõsiste rahvastikuprobleemide ees seisame ka täna. Nõukogude Liidu lagunemine tõi 1990. aastatel kõikides vastiseseisvunud liiduvabariikides kaasa tõsiseid rahvastikumuutuseid, mis peegeldusid eelkõige sündimuse languses ning väljarändes.

Kümne aasta jooksul vähenes sündide arv Eestis ligi kaks korda: 25 000-lt 12 000ni. 1989. aastal oli Eesti elanike arv 1,57 miljonit, 2000. aasta rahvaloenduse andmed näitasid selleks 1,37 miljonit. Langus, mis on peamiselt olnud tingitud madalast sündimusest ja väljarändest, jätkub ilmselt veel mõnda aega.

Väikeriigina on meil väga oluline adekvaatne info oma rahvastikust. Aasta viimasel päeval alanud rahvaloendus annab üpriski selge pildi rahvastiku hetkeolukorrast. Selle abil saame seada tõepäraseid tulevikusihte ja teha otsuseid mitte ainult rahvastikupoliitikas, vaid ka inimeste igapäevaelu puudutavates küsimustes.

Andmetele tuginedes saame näiteks hinnata, kus on tarvidus uute haridus- või sotsiaalasutuste järele, kuidas korraldada ühistransporti või kus eelisjärjekorras arendada infrastruktuuri.

Olgugi, et praegu ei ohusta meid otseselt ei sõda, epideemiad ega nälg, on mure rahva püsimajäämise pärast endiselt väga aktuaalne. Sellel on peamiselt kaks põhjust: liialt madal sündivus ning väljaränne. Kui viimase kohta Õnnestub ehk täiendavat ja tõest infot just rahvaloendusest saada, siis madala sündivuse kohta on meil info küllaldane.

Kui sisse- ja väljaränne kõrvale jätta, on rahvastiku taastootmiseks tarvis, et iga viljakas eas naine sünnitaks keskmiselt 2,3 last. 2010. aastal oli vastav näitaja Eestis aga 1,64 last. Selles osas ei erine me Euroopa Liidu keskmisest oluliselt.

See tähendab, et meil sünnib vajaliku 22 000 lapse asemele igal aastal umbes 15 000 last.

Iga põlvkond on seetõttu rohkem kui neljandiku võrra eelmisest väiksem ja nõnda see jätkub, kui ei toimu olulist ja jõulist muudatust. Sündimus Eestis on selgelt liialt väike, et tagada rahvastiku jätkusuutlik areng.

Professor Rein Taagepera on rahvastikuprobleemi kirjeldanud demograafilise auguna, mis on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Kümne aasta pärast väheneb laste arv jällegi järsult, sest vähemaks on jäänud mehi ja naisi, kes võiksid lapsi saada. Miljoni eestlase asemel on siis 600 000, kahekümne viie aasta pärast kukume järgmisse auku ja nü edasi.

Eelpool kirjeldatud stsenaarium ei ole paratamatus ja kindlasti ei soovi keegi meist selle täideminekut. Sündimus- ja rahvastikupoliitikat on võimalik edukalt ellu viia, kuid tuleb arvestada, et see on aeganõudev ja nähtavate tulemusteni võime jõuda alles aastakümnete pärast.

Tähtis on teostada stabiilset ja jätkusuutlikku poliitikat, mis ei sõltu valitsuse vahetumistest ega päevapoliitikast, vaid pikemaajalisest eesmärgist. Üksnes üksikute lühiajaliste meetmete rakendamine pikas perspektiivis sündimuskäitumist ei paranda.

Et tagada Eesti rahva ja kultuuri püsimine, peame asetama rahvastikupoliitika esikohale, riik peab kõigis otsustes seadma esmatähtsaks perede ja laste huvid. Nende olulisust peab mõistma kogu ühiskond.

Poliitika peab soosima väärtusi, mis toetavad perekonna tugevdamist ja vanemarolli ühiskonnas. Rohkem peaks rakendama meetmeid, mis arvestaksid lapsi. Nõnda on IRL alati seisnud selle eest, et tulumaksuvabastust arvestataks laste arvu silmas pidades. Õige pea hakatakse IRLi eestvedamisel maksma vanema-pensionit - pensionilisa inimestele, kellel lapsed.

Muutuste tuuled Eesti kõrghariduses

2011-12-23

Tasuta kõrghariduse nime all tuntuks saanud kõrgharidusreformi eelnõu on läbinud riigikogus esimese lugemise ning hetkel käib pinev töö esitatud muudatusettepanekute üle riigikogu kultuurikomisjonis.

On selge, et Eesti kõrgharidus vajab põhimõttelisi muudatusi - sellega on nõustunud nii üliõpilased, rektorid kui ka lõviosa poliitikutest. Samuti on selge, et pikas perspektiivis ei ole meie kõrgharidus konkurentsivõimeline. Seda peamiselt kolmel põhjusel: täna pakutav kõrgharidus on ebaefektiivne, ebaõiglane ning kõrghariduse kvaliteet on väga ebaühtlane.

Täna veedab üliõpilane ülikooli seinade vahel keskmiselt seitse aastat - 70 000 üliõpilasest on vaid 10 000 lõpetajat aastas. Säärane pikalt veedetud aeg ülikoolis on ebaefektiivne ning samas ka riigile kulukas. Efektiivsuse suurendamiseks tuleb luua olukord, et nii ülikoolide kui ka üliõpilaste huvi oleks õpingute lõpetamine nominaal-ajaga.

Teine oluline aspekt on kõrghariduse kvaliteet. Tänase Eesti kõrghariduse rahastamine on 1996. aastast saati põhinenud riiklikul koolitustellimusel, läbi mille on püütud suunata üliõpilasi õppima ka erialasid, mille vastu on huvi väike. Kahjuks ei ole niisugune regulatsioon loodetud tulemusteni viinud. Selline rahastamissüsteem soosib suuri kõikumisi üliõpilaste tasemevahes. See tähendab, et ühes auditooriumis istuvad koos väga erinevate võimetega üliõpilased ning paraku langetatakse latt tihti sellisele kõrgusele, et ka nõrgemad sellest üle saaksid.

Probleem praeguse rahastamissüsteemi juures seisneb asjaolus, et tasulisel kohal õppiva tudengi eksmatrikuleerimine vähendab õppeasutuse sissetulekuid. Seetõttu langeb edasijõudmatuse pärast ülikoolist välja vaid marginaalne protsent üliõpilastest, kuna ülikooli rahalised vahendid on sõltuvuses üliõpilaste arvust. Kõrgharidusreformi üks eesmärk on õppekvaliteeti tõsta, muutes ülikoolide riigipoolse rahastamise sõltuvaks õpitulemustest mis ühtlasi tagaks ka efektiivsema rahakasutuse.

Kolmas probleem on kõrghariduse ebaõiglus. Osa tudengeid saavad ülikoolis tasuta õppekohtadele, teistel aga tuleb õpingute eest maksta kogu ülikoolis oleku vältel, praktiliselt sõltumata oma õpingutulemustest ülikoolis. Samuti tuleb ebaõigluse vähendamiseks sisse viia vajaduspõhised üliõpilaste toetused. Tasuta kõrghariduse mõte seisneb eeskätt selles, et pere rahakoti suurus ei oleks määrav noore inimese haridusvalikutes ja kõigil andekatel noortel oleks võimalik ülikoolis õppida.

Samuti kaob tasuta kõrghariduse kehtestamisel õpilaste ja koolide liigne sõltuvus riigieksamite tulemustest. Keskendumine üksnes riigieksamitele on selgelt lühinägelik ja kitsas lähenemine, takistades õpilase mitmekülgset arengut ja pannes ebavõrdsesse olukorda sellist metoodikat vältivate gümnaasiumide õpilased.

Reformi tulemus suurendab riigipoolset rahastust ülikoolidele.

Kõrgharidusreformiga muutub Eestis pakutav kõrgharidus efektiivsemaks, kvaliteetsemaks ja õiglasemaks. Loomulikult tuleb selle saavutamiseks teha tänases süsteemis põhimõttelisi muudatusi.

Tuleviku-Eesti on maakonna-Eesti

2011-12-22

Ma pole veel kohanud inimest, kes ütleks, et on Eesti praeguse halduskorraldusega rahul ning olukord korrastamist ei vaja. Pigem vastupidi - regionaalhaldus ja sellega seotud küsimused on viimasel ajal jälle teravalt tulipunkti tõusnud ning diskussioon sel teemal tuure kogumas. Seega pinnas on viljakas ning usun, et üsna pea on aeg küps sisulisteks muutusteks. Küll aga kehtib nii oluliste muutuste juures ütlus, et mõistlikke otsuseid tehakse siis, kui enam midagi muud üle ei jää. Ju siis praegu on veel jäänud.

Mis see sõna „regionaalhaldus" siis tähendab? Inimestega rääkides tuuakse ühe probleemina sageli välja, et Eesti halduses on hetkel täielik segadus. Et näiteks Järvamaa kuulub paljude riigiasutuste töökorralduses ühte regiooni Pärnuga, teisel puhul jälle Jõhviga, mingitel asutustel moodustab ta ühe piirkonna Tallinnaga ja vahel ka Tartu või Viljandiga. Öeldakse, et inimestel on raske riigiasutustega suhelda, kui need piirkonnad on nii erinevalt jagatud.

No kuulge! Kas see on ikka tegelikult ka probleem? Kui tihti on näiteks neil Järvamaa elanikel reaalselt olnud vaja korraga olla asju ajamas riigiasutuses Pärnus ja Jõhvis? Ma väidan, et see tõenäosus on pea olematu. Ma olen väga kriitiline sellise lähenemise suhtes, et jagada Eesti rangelt kolmeks, neljaks või viieks regiooniks. Sellest võidaks need kolm, neli või viis keskust, aga kaotaks kõik ülejäänud maakonnad.

Selline range ja terves riigis ühtne jagamine tähendaks paremate riigitöökohtade koondumist neisse linnadesse ja ülejäänud jääks paratamatult tagamaaks. Riigihaldus peakski olema hajutatud. Tõsi - sellise hajutatuse puhul tuleb tagada inimestele teenuste kättesaadavus. Lihtsamalt öeldes - peab toimima ühistransport, see peab klappima asutuste lahtiolekuaegadega jne. Kuigi veel parem oleks, kui riik suudaks oma töö korraldada nii, et inimene sinna kaugemal olevasse keskusesse riigiga suhtlemise pärast üldse ei peaks kohale minema.

Mida me tahame?

Ma olen kasutanud paralleeli, et riigihaldus peab töötama nagu jalgpallikohtunik. Kohtuniku headust hinnatakse üldiselt selle järgi, mida vähem teda väljakul mängu ajal näha on. Ja kindlasti peab kohtunikul olema vahend mängu ohjamiseks - vile. Kuid veel parem on, kui ta seda üldse kasutama ei peaks.

Rääkides regionaalpoliitikast ja riigihaldusest ning sellega seonduvatest muudatustest, siis esmalt peame küsima - mis on eesmärk? Rein Taagepera küsib alati ilusasti: „Mida me tahame ja mida me ei taha?" Ma vastan ise - eks me tahame seda, et elu igal pool oleks võimalik. Igal pool Eestis, kus ma tahan elada, siis seal peaks see ka võimalik olema. Tundub ju lihtne? Kuid iga inimese jaoks tähendab see natuke erinevat asja. Harjumused on erinevad - mõnele on vaja ööklubi, mõnele rahu ja vaikust..

Aga üldiselt, kui me inimeste baasvajadusi kaardistame, siis me eeldame, et tema kõrval on veel inimesi. Muidugi on inimesi, kes tahaksidki üksinda kuskil soosaarel elada, naturaalmajanduses hakkama saada ega soovi ühtegi inimest näha, aga tavalise inimese puhul eeldame pigem seda, et tal on vaja teisi inimesi ja teenuseid. Ma ei pea nende teenuste all silmas mitte eelkõige avaliku sektori teenuseid vaid seda, et inimesed tahavad käia poes, kinos ja juuksuris. Ja poes peab olema müüja ja et müüja palka saaks, siis peaks seal ümbruskonnas justkui veel inimesi olema, kes seal poes käiksid. Nii jõuamegi taaskord välja selleni, et kui me tahame, et elu igal pool võimalik oleks, siis peab seal olema rohkem kui üks inimene. Piisaval hulgal inimesi loob eeldused selliseks elukvaliteediks, mida inimesed ootavad ja loodavad.

Kahte liiki omavalitsused

Laias laastus võib omavalitsused täna jagada kaheks. Ühed on sellised, kus avaliku sektori teenuseid napib ja nende osutamisega on probleeme. Ei ole piisavalt lasteaiakohti, kooli jõudmine võtab tund aega ja nii edasi. Saaremaa inimesel on tegelikkuses ilmselt üsna raske ette kujutada seda kannatuste rada, mida näiteks Tabasalu lastel tuleb iga päev läbida, et jõuda Tallinna kesklinnas asuvasse kooli.

Ja siis on teine ring omavalitsusi, kus riik on aidanud püsti panna uhke koolimaja, ehitanud staadioni, kiigeplatsi ja vallamaja. Vallamaju on palju ja inimesi vähe - kohati on vallamaja iga kümne-viieteist kilomeetri tagant. Ametnikud teavad kõiki inimesi nimepidi, teavad nende muresid ja rõõme. Enne kooliaasta algust helistab vallavanem isiklikult kõik esimesse klassi minevate laste vanemad läbi ja kutsub neid ikka oma valla kooli.

Selline elu on täna võimalik ainult tänu riigi regionaalpoliitilisele lähenemisele, mis võimaldab selliseid teenuseid praegu pakkuda. Seda võimaldab tegelikult riigi üldise maksutulu ümberjagamine. Piltlikult öeldes - Viimsi inimeste rahaga peetakse üleval Misso ilusat koolimaja.

Ma kuulan siit-sealt imestusega, kui räägitakse silmade särades kohalikest maksudest - kuidas see lahendaks paljud kohalikud mured. Vabandage mind, aga ma ei kujuta küll tegelikult ette, mis maksu sa seal Peipsi ääres nüüd veel eraldi kohalikelt koguma hakkad. Või isegi kui hakkad, kes sellest võidavad? Kui kohalike tulude osakaal kasvaks ja ümberjaotamine väheneks, siis sellest võidaksid rikkamad ja kaotaksid vaesemad vallad. Ja ma arvan, et see ei ole regionaalarengule mitte soodus.

Tuleme nüüd tagasi selle juurde, et meil on kahte tüüpi omavalitused. Ühed on siis need suurte linnade ümbruses olevad vallad ja teised on need väikevallad. Kuhu siis inimesed lähevad? Kas inimesed lähevad eelkõige sinna, kus on üles vuntsitud koolimajad, kõik on olemas, iga laps on arvel, iga laps oodatud? Õde ja vend saavad koos kooli minna kodu lähedal, koolibuss võtab maja eest hommikul peale ja toob õhtul koju tagasi. Ei lähe! Inimesed lähevad hoopis sinna, kus on probleemid, mida ma eelpool kirjeldasin - ummikud, kehvas korras lasteaiad, suurem kuritegevus ja saastatum keskkond. Ja nendes teistes elanikkond väheneb.

Mis paneb liikuma?

Kui öeldakse, et riik ei võta piisavalt ette ja ei aita ääremaid, siis mis see vastus on? Mis on olnud meie avaliku sektori vastus seni? Nagu ma ütlesin, ehitada veel ja vuntsida maju. Valada betooni. Teha veel rohkem koole korda, teha veel lasteaedu, teha külakeskus korda.

Probleem on aga selles, et kõik see toimub ühe omavalitsuse põhiselt. On ka maakondlikke mehhanisme, aga maakondlikkus tähendab täna kahjuks sageli seda, et igaüks peab midagi saama, kui tema järjekord kätte jõuab. Seekord teie saite oma rahvamaja, teie saite kooli, meie saame oma lasteaia... Kõik peavad niimoodi ringis saama. Aga kas probleem on ikka kehvas olukorras koolimajades? Kas vastus saab olla selles, et teeme veel koolimaju paremaks ja paneme mõnesse kohta veel ka purskkaevu. Kas see aitab?

Täna on meil Harku vald elanike arvult suurem kui Haapsalu linn. Viimsi vald on elanike arvult suurem kui Rakvere. Ja ma üldse ei räägi väikestest maakonnakeskustest nagu Põlva või Kärdla. Mis seal maakonnakeskustes siis valesti on? Äkki on regionaalhaiglate võrk hõre? Kuigi need on seal justkui olemas. Suurhallid on mõnest keskusest puudu? Kontsertsaalid?

Mõelda tuleb teistpidi. Miks siis inimesed lähevad sinna, kus seda kõike ei ole? Mida seal teises kohas püütakse veel ja veel parendada? Võtmekohaks on ikka majandus ja töökohad. Inimesed liiguvad sinna, kus on töökohad. Aga need töökohad ei teki iseenesest, selle eelduseks on otsused. Valikuid, ilmselt ka rahade tark suunamine ja läbimõeldud investeeringud. Ja kui me vaatame tänaseid omavalitsusi, siis kurb reaalsus on see, et sellise suuruse ja taseme juures neid küsimusi lahendada ei ole võimalik. Tänased omavalitsused on lihtsalt liiga väikesed, et tõsiselt kaasa rääkida piirkonna majanduse arendamises, rääkimata selle suunamisest. Lisaks tähendab väiksus tihti ka ebakompetentsust ja killustatust.

Mis siis aitaks? Lahenduseks saab olla ikkagi tugevate regionaalsete keskuste taastamine, olemasolevate tugevdamine. Ja ma ei mõtle siin neid kolme, nelja või viite Eest suuremat keskust, vaid ma pean silmas maakonnakeskusi. Nendesse peaks koonduma ka kogu maakonna administratiivne suutlikus. Loomulikult võib neist delegeerida kohalikku otsustamist nõudvaid asju allapoole, praeguste valdade või külade tasemele, kuid strateegilised otsused tehakse kõrgemal tasemel. Strateegilised otsused tuleb teha vähemalt tänase maakonna suuruses mõõtkavas. Erandiks saavad olla ainult mõned meie kõige suuremad linnad. Me peame aru saama, et Misso võimalus ellu jääda on see, kui Võru jääb ellu, mitte vastupidi.

Kui omavalitsus oleks maakondlik, siis saaks arendada regiooni ja majanduskeskkonda tervikuna, rääkida läbimõeldud ettevõtluspoliitikast, tööstusest, kutsekoolidest, kolledžitest, teedest, ühistranspordist. Nii jõuaksime lahendusteni, mis võiksid tuua töökohti, mille tõttu inimesed tegelikult liiguvad. Ja kui me tänaseid maakondi ei suuda ühendada tugeva keskusega regioonideks, liiguvad otsused ja ressursid sammu võrra kõrgemale ja kaugemale. Heal juhul Tartusse, Jõhvi ja Pärnusse, aga võib-olla ka ainult Tallinnasse. Otsustajaks jääb riik ja kohalik hääl jääb palju nõrgemaks. See on objektiivne paratamatus, et ilma kiire ja jõulise sekkumiseta see nii läheb.

Ma toetan maakondade-Eestit ja olen sellesisulise seaduseelnõu ka kaks aastat tagasi esitanud. Sel juhul muutuks ka omavalitsuste-vaheline koostöö reaalseks. „Mängijaid" oleks piisavalt vähe, et mõistliku aja jooksul mõistlikke kokkuleppeid teha. Aga sellised vähem-ambitsioonikad plaanid pikendavad agooniat ning kõik edasilükatud otsused saavad olema järjest valusamad.

Regionaalministri ettekanne Metsaülikoolis 2011. suvel

Elamislubade juhtumi taustal poliitikud ja IRL

2011-12-09

Tegelikult oleks vaja lausa erilehte, sest teema on väga mahukas. Välismaalasel peab olema Eestis viibimiseks legaalne alus, olgu selleks viisa, tähtajaline elamisluba või pikaajalise elaniku elamisluba.

Pikaajalise elaniku elamisloaga on siin kõik aastakümneid elanud välismaalased. Tähtajaline elamisluba on välismaalasele kuni viieks aastaks antav luba Eestisse elama asumiseks: abikaasa juurde, lähedase sugulase juurde, õppimiseks, töötamiseks, ettevõtluseks, piisava legaalse sissetuleku olemasolu korral, välislepingu alusel või kaaluka avaliku huvi korral. Eestisse elama asuvate välismaalaste arv on piiratud aastase sisserände piirarvuga, mis ei tohi ületada aastas 0,1 protsenti Eesti alalisest elanikkonnast. Sisserände piirarvu raames võib siseminister määrusega kehtestada piirarvu jagunemise elamisloa taotlemise põhjuse ja elamisloa andmise aluse järgi, samuti ajalise jaotuse aasta piires. Samas on hulk selliseid isikuid, keda piirarvu täitumise arvutamisel ei arvestata. Nendeks on näiteks: eestlane, Eesti kodaniku ja Eestis elamisloa alusel elava välismaalase abikaasa, kellele antakse elamisluba elama asumiseks abikaasa juurde, välismaalane, kellele antakse elamisluba õppimiseks. Seaduses on rida asjaolusid, miks riik võib elamisloa andmisest keelduda ja samuti tühistada.

Tähtajalise elamisloa ettevõtluseks võib anda välismaalasele, kellel on osalus äriühingus või kes tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana, kui äriühing või füüsilisest isikust ettevõtja on registreeritud Eesti äriregistris, ettevõtlus on vajalik, lähtudes riiklikust huvist Eesti majanduse arendamisel, ning välismaalase elama asumine Eestisse on ettevõtlusele oluline.

Tähtajalise elamisloa ettevõtluseks võib anda välismaalasele, kellel on piisavad rahalised vahendid ettevõtluseks Eestis, sealhulgas vähemalt 63 900 eurot tema kontrolli all olevat kapitali, mis on investeeritud äritegevusse Eestis, ja äriplaani kirjeldus, millest nähtub äritegevuse iseloom, ulatus ning vajamineva personali suurus, kvalifikatsioon ja oskused.

Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemiseks nõutava Eestisse investeeritud kapitali suurus on vähemalt 15 950 eurot. Sellist liiki elamisluba pole Eesti eripära, näiteid leiab nii Euroopa Liidust kui mujalt maailmas. Ettevõtluseks antud tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane, esitatud äriplaan, äripartnerid või esitatud rahalised allikad ei ole usaldusväärsed, välismaalase senine tegevus ei ole vastavuses äriplaaniga või välismaalane ei ole täitnud eespool nimetatud või muust seadusest tulenevat välismaalase Eestis ajutise viibimise, elamise või töötamisega seonduvat kohustust.

Siseministeerium julgeolekuargumentide esindajana on majandusministeeriumiga, aga ka välis- ning hariduse- ja teadusministeeriumiga, kõrgkoolidega pidevas debatis liberaalsuse, ettevõtluse, hariduse, teaduse, rahvusvahelise konkurentsivõime ja rahvaste üksteisemõistmise asjus. Persoonid pole tähtsad.

Poliitikutest

Kõigepealt Ken-Marti Vaheri ja Juhan Partsi kui ministrite rollist praeguses elamisloa taotluste loos. Kuna sisserände piirarv ei ole viimastel aastatel täitunud, siis ei olnud 2011. aasta alguses põhjust kehtestada suuremat piirarvu kui 0,075% Eesti alalisest elanikkonnast. Nii kehtestas vabariigi valitsus 13. jaanuaril 2011, veel minu ametisoleku ajal, selle aasta piirarvuks 1008. Mais selgus, et sisserände piirarv täitub ebatavaliselt kiiresti, sest enneolematult palju elamisloa taotlusi on esitatud töötamiseks äriühingu juhtorgani liikmena - juuli alguseks oli sel alusel juba antud 580 elamisluba, mis moodustas üle poole kogu kehtestatud piirarvust. Sellest tulenevalt tekkis oht, et kiire piirarvu täitumise tõttu juhtorgani liikmetega ei oleks jäänud võimalust taotleda tähtajalist elamisluba mõnel muul alusel. Ja nüüd tuleb oluline koht! Juba 4. juulil kehtestas siseminister määrusega, et rohkem elamislube töötamiseks juhtorgani liikmena 2011. aastal ei anta. Ühtlasi alustas politsei- ja piirivalveamet kontrolli, et välja selgitada selle põhjused. Ilmnes, et paljud äriühingud olid tõenäoliselt asutatud üksnes selleks, et taotleda elamisluba juhtorgani liikmena. Seni on avastatud üksnes äriühingu juhtorgani liikmena töötamiseks antud elamislubade väärkasutusi ja 65 juhul on alustatud elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust, neist 15 on kehtetuks tunnistatud.

Äriühingu juhtorganite liikmetele antud elamislubade suure arvu tõttu täitus sisserände piirarv juba 31. augustil 2011.

Siseministeerium (SiM) pöördus majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) ning kaubandus-tööstuskoja (KTK) poole, et küsida nende seisukohta sisserände piirarvu suurendamise vajaduse kohta. Nii nagu KTK, toetas minister Parts sisserände piirarvu suurendamist Eesti majanduse arengu eesmärgil kuni 0,1% Eestis alalisest elanikkonnast. Seega esitas siseminister vabariigi valitsusele ettepaneku sisserände piirarvu suurendamiseks 336 võrra. Vabariigi valitsus kehtestaski 29. septembril 2011 sisserände piirarvuks 1344, mis on maksimaalne lubatud suurus.

Selleks, et lisandunud piirarvu arvelt saaksid elamislube eelkõige oskustöölised, keda Eesti tööandjad vajavad, algatas siseminister määruse eelnõu sisserände piirarvu jagamiseks elamisloa andmise aluste järgi, tehes prognoosi 2011. aasta lõpuni. Eelnõu kohaselt nähti ette 292 elamisluba töötamiseks, 25 ettevõtluseks, 8 piisava legaalse sissetuleku olemasolul ja 11 välislepingu alusel.

Eelnõu menetluse käigus tegi MKM ettepaneku suurendada ettevõtluseks antavate elamislubade arvu 60 võrra. Ministeerium põhjendas oma ettepanekut ettevõtlusinvesteeringute olulisusega Eesti majandusele ja piirarvu vähese täitumisega teistel alustel.MKM on seisukohal, et sisserände piirarvu alajaotus ei lahenda tegelikku probleemi, sellega võime takistada oluliste investeeringute Eestisse tulekut. Pigem tuleks SiM-il tegeleda kontrolli ja järelevalve tõhustamisega. Ülaltoodud põhjustel kehtestas siseminister 15. oktoobril 2011 sisserände piirarvu jagunemise vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ettepanekule - lisandus 232 elamisluba töötamiseks, 85 ettevõtluseks, 8 piisava legaalse sissetuleku olemasolul ja 11 välislepingu alusel.

Kui siseminister ei oleks kehtestanud sisserände piirarvu jagunemist elamisloa andmise aluste järgi, siis oleks sisserände piirarv täitunud lihtsalt elamisloa taotluste laekumise järjekorras. Arvestades, et ka elamisloa andmise tingimusi piisava legaalse sissetuleku alusel on kerge täita, siis oleks piirarvu jagamata jätmise korral ilmnenud tõenäoliselt suur hulk fiktiivseid taotlusi sellel alusel.

Minister Partsi arvates pole ettevõtjate mured ja selgus välistööjõu riiki toomisel jätkuvalt lahenenud, seetõttu on peetud erinevaid ümarlaudu. Üks selliseid toimus 14. novembril MKMis. Ümarlaua eesmärk oli töötada välja ettepanekud SiM-ile, kuidas mõistlikumalt lahendada arvatav sisserände piirarvu kuritarvitamise probleem ning parandada tippspetsialistide riiki toomise võimalusi. Sel koosolekul viibisid ka nii Indrek Raudne kui Nikolai Stelmach, aga protokolli lugenuna ma selles probleemi küll ei näe. Kuritarvitamiste vältimiseks tehti peamiselt kaks ettepanekut: kehtestada palgakriteeriumi nõue ka elamisloa töötamiseks juhtorgani liikmena korral sarnaselt teiste töötamise liikidega ja kehtestada seaduses MKMile kohustus korraldada elamisloa ettevõtluseks taotlemise korral äriplaanide hindamine Eesti majandusele olulisuse seisukohast.

Siseministeeriumis planeeritavate seadusemuudatustega on plaanis vähendada järgmistel aastatel elamislubade väärkasutuse ohtu terviklikult. Seega tuleb seadusemuudatusega tagada, et Eestisse saabuksid üksnes need välismaalased, kelle riiki tulek on avalikes huvides ehk aitab kaasa majanduse arengule. Ettevõtjatele ja Eestisse tööle tulijatele ei anna Eesti elamislube mitte sellepärast, et nad saaksid Eestis elada, vaid sellepärast, et nende siin elamine on ühiskonnale kasulik.

Pikk jutt, aga ministrite suhtes on kokkuvõte lihtne: alati võib olla kriitiline ühe või teise väljaütlemise või teo suhtes seoses selle looga, aga mõlemad ministrid on teinud oma tavapärast tööd ja nad võiks rahule jätta.

Riigikogu liige Siim Kabrits on ettevõtlik inimene, kelle ühele ettevõtetest kuulub kolmandik ettevõttest, mis omab kahte korterit vanalinnas Kooli tänaval. Teised korteri kaasomanikud läbi oma ettevõtete on Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach. Investeering tehti maja korda tegemiseks ja edasi müümiseks, see pole aga tänaseks realiseerunud. Sellega Kabritsa roll piirdub. Avalikkusele tundmatust mulgist on saanud suurele osale eestimaalastele tuttav nägu. Loodetavasti on Kabritsale see tulevikus abiks. Ka tema võiks rahule jätta.

Nüüd Indrek Raudsest ja Nikolai Stelmachist. Nendega on palju keerulisem. Siin on niipalju erinevaid infokilde ja neid lisandub ilmselt veelgi. Viimased päevad pole selge seisukoha võtmist lihtsamaks teinud, kuigi kindlasti on tänaseks hulk inimesi, kel on juba ammu mõõt täis. Mõõt on täis, lähtudes retoorikast ja fiktiivsusest, eetiliste piiride ületamisest. Kas siin on ka midagi kriminaalset, seda saame teada. See aeg tuleks ära oodata. Kui on midagi kriminaalset, siis selleks aruteluks on kohtusüsteem. Mis puudutab nii-öelda parteilist suhtumist, siis selles osas saavad otsuse vastu võtta vaid IRLi liikmed. Omapoolse sammu riigikogust ja Tallinna volikogust tagasiastumise teel on kõnealused juba ette võtnud. Kuidas konkreetne asi laheneb, näitab aeg.

IRList

Vastus küsimusele, kas kõik see on olnud IRLile kuidagi abiks, on ilmselge. Täielik jama enne suurkogu ja erakonna esimehe ja juhtorganite valimisi. Jama oleks ka ilma nende eelseisvate sündmusteta. Olukorras, kus paljudes arengumaades on probleemiks juurdepääs haridusele ja kirjaoskuse puudus, siis IRLi probleemiks on liigne kirjade kirjutamine ja allkirjade kogumine, seda juba pikemat aega.

Ühtegi probleemi ei ole need kirjad lahendanud, küll aga on rõõmuks konkurentidele. Näe, kus lollid ... See kõik ei tähenda seda, et probleeme ei peaks lahendama. Selleks erakonna juhid ju ongi. Fakt on see, et 28. jaanuaril valitakse IRLile uus esimees niikuinii. Minu arvates peaks see inimene seda tööd teha viitsima, hoolima inimestest, olema usutav peaministrikandidaat ja ka IRList väljaspool olevate inimeste jaoks arvamusliider, karismaatiline. Kas sellist inimest üldse leidub? Teeme Eestit nende inimestega, kes meil on. Mis puudutab Lääne-Viru IRLi, siis siin toimivad asjad jätkuvalt. Järgmisel neljapäeval korraldame oma inimestele korralise üldkogu. Arutame ka päevaprobleeme. Riietus kampsunist ülikonnani.

Kas asjatud kaikad kodarates või on keiser tõesti alasti?

2011-12-08

Kas teate Hans Christian Anderseni muinasjuttu keisrist, kes omale uued rõivad sai? Kogu rahvas kummardas ja kiitis keisri uute rätsepate osavat näputööd. Kuni ühel hetkel üks väike poiss ütles välja selle, mida keegi seni polnud julenud: keiser on ju alasti! Umbes sarnane süžee on praegu lahti rullumas ka Eesti Rahva Muuseumi ehitamise ümber.

Ma tunnustan igati ERMi ja teiste riigiasutuste aastatepikkust tööd uue muuseumihoone ehituse ettevalmistamisel. ERMi rajamine on Riigikogu otsus ja sellel on ka praeguse valitsuse igakülgne toetus. Ja kuigi on olnud kahtlejaid uue muuseumihoone asukoha osas, siis mina isiklikult olen seda meelt, et ERM peab eelkõige regionaalpoliitilistel põhjustel tulema just Tartusse.

Paraku seisab ilusate ideede ja kõigile külalistele avatud muuseumimaja valmimise vahel veel kaks suurt takistust: aeg ja raha. Õigemini - nende nappus.

Kultuuri- või turismiobjekt?

ERMi ehitamist ette valmistades on lähtutud lootusest, et suur osa hiigelprojektiks vajalikust rahast tuleb Euroopa Regionaalarengu Fondist. Selles lootuses on ERM läbi ministeeriumide saatnud teele ka projektikirjeldused ja rahastustaotlused Euroopa Komisjoni suunal, kes nii suure projekti puhul peab oma heakskiidu andma.

Aga just sealt on tulnud tagasilöök. Kuna sellises mahus kultuuriobjekti pole võimalik eurorahade eest ehitada, esitleti taotluses muuseumi kui turismiobjekti. Sellist, milles on pinda kokku üle 32 tuhande ruutmeetri. Euroopa Komisjon kõrvutas seda taotlust ka teiste analoogsete projektidega, mis aga tekitas neis kõhklusi.

Küsimused, mis õhus, on igati loogilised. Kui rajatav Euroopa Solidaarsuse Keskus Gdanskis võtab enda alla 18 000 m2, Akropolise muuseum Kreekas 25 000 m2 ning Louvre'i muuseumihoone Lensis mahub 17 000 ruutmeetrile, siis kas tõesti on põhjendatud ja otstarbekas rajada Euroopa mõistes väiksesse Tartu linna turismiobjekt, mis on üks suurimaid omataolisi kogu Euroopas?

Kas prognoositud külastajate arv on realistlik? Kui praeguse kolmveerand eurot maksva piletihinna juures külastab ERMi 6000 inimest aastas, siis pärast uue hoone valmimist tõuseb pileti hind kaheksa korda ning külastajaid oodatakse 142 000. Ning isegi sellise külastajate arvu juures tuleks keskmiselt üks külastaja iga neljakümne näitusealuse ruutmeetri kohta. Seega oleks muuseum suurema osa ajast külastajatest suhteliselt tühi.

Aega jääb väheks

Jah, me võime püüda otsustajatele veel selgitada. Me võime olemasolevat objekti paberil jagada erinevateks projektideks ja nimetada asju teiste nimedega. Eelmisel nädalal läkski teele järjekordne selgitus. Aga nii väga, kui ma ka ei tahaks uskuda, et Euroopa eksperdid leebuvad, mul selliseks optimismiks erilist alust ei ole. Sest kaks korda on taotlus tagasi saadetud ning tehtud viisakalt ettepanekuid muuta projekti sisu ja mahtu.

Siit kasvab välja aga teine probleem, mis muutub iga päevaga järjest tõsisemaks. Nimelt saab selle perioodi Euroopa Liidu teotusrahasid kasutada kuni 2015. aasta lõpuni. Jäänud on neli aastat. Isegi kui taotlus peaks järgmise aasta esimeses pooles heaks kiidetama, ei tähenda see, et jaanipäeval saab kopa maasse lüüa.

Ees seisab veel hangete läbi viimine, mis sellise mastaapse projekti puhul ei ole tehtav paari nädalaga. Viimases ERMi projektis on planeeritud, et alates hanke väljakuulutamisest kuni uste avamiseni kulub pisut rohkem kui neli aastat.

Oma vastuse täiendavate selgituste kohta on Euroopa Komisjon lubanud anda nelja kuu jooksul. Nii et isegi, kui täiendavad selgitused Euroopa Komisjoni rahuldaks ning järgmisel suvel saaks alustada riigihankega, jääb projekti lõpuni ainult kolm ja pool aastat ehk seitse kuud vähem, kui projektis selleks ette nähtud. Nii et mõtlemisainet on küllaga.

Ärme süüdista peeglit

Kuidas selles keerulises olukorras nüüd edasi minna? Üks asi on kindel - ERMi on vaja ning ajaloolistel ja regionaalpoliitilistel põhjustel on Tartu selleks sobiv paik. Aga meil ei maksa süüdistada Euroopa Komisjoni ja öelda, et nemad seal kaugel lihtsalt ei mõista meid ja meie kultuuri olulisust. Pigem tuleb neisse suhtuda kui peeglisse. Ja kui see pilt, mis peeglist vastu vaatab, meile ei meeldi, tuleb tõsiselt mõelda, mida projekti juures ümber teha, mitte peeglit siunata.

Pigem peaksime olema tänulikud neile ekspertidele, kelle eesmärk on meid aidata teha asi, mis on ühest küljest oluline rahvuskultuurile, teisalt aga aitab ka meelitada Tartusse turiste ja tuua särtsu kogu regiooni majandusellu. Ja mis samas ei tundu Euroopa kontekstis ülepaisutatuna ning oleks ka Eesti riigile jõukohane üleval pidada.

Minu arvates peaks tõsisemalt kaaluma komisjoni tähelepanekuid ja soovitusi ning mitte välistama projekti sisulist ümber vaatamist. Just sellele võimalusele ja Euroopa ekspertide senistele vastuargumentidele viitasin ma ka oma kirjas rahandusministrile, mis ka siin leheveergudel kajastamist leidis.

Eestlastele on seni edu ja tunnustust toonud kainus ja kasinus. Sellest on olnud kasu nii meil endil kui on meid kiidetud ja seatud eeskujuks ka mujal Euroopas. Kahjuks on tendentslik, et suurte kultuuriobjektide puhul kipub see paljukiidetud talupojamõistus aga teinekord tahaplaanile jääma. Neid aga, kes reaalsetest probleemidest räägivad, tembeldatakse automaatselt kultuuripõlgureiks.

Väljatoodud probleemid ei ole asjatud kaikad muuseumivankri kodarates, vaid tähelepanu juhtimine sellele, et praegusel kujul ei pruugi see vanker üldse veerema hakatagi. Sellisel juhul on kannatajaks terve Eesti rahvas, sest muuseumi ehitamine lükkub veel kaugemasse tulevikku. Ja sellest oleks väga kahju, sest muuseumi praegused olud ja tingimused on väljakannatamatud ja nii jätkata ei saa.

Lõpetuseks lõik Anderseni muinasjutust: "Laps ütleb, et tal ei ole midagi seljas!""Aga tal ei olegi midagi seljas!" hüüdis viimaks kogu rahvas. Keiser võpatas, sest ta teadis, et see on õige. Ent ta mõtles: "Rongkäik peab edasi minema!" ja ta astus veelgi uhkemalt ning kammerhärrad kandsid tema olematut sleppi.

Riigieelarve vaatab tulevikku ettevaatlikult

2011-12-01

Märgid näitavad, et olukord maailma majanduses võib karmistuda, seega tuleb kulude kavandamisel olla ettevaatlik.

7. detsembril jõuab riigi 2012. aasta eelarve kolmandale lugemisele. Eelarve on mõõdukalt konservatiivne, selle koostamisel on arvestatud kolmeprotsendise majanduskasvuga. Eelarve kulude kogumaht on 6,6 miljardit eurot.

Märgid näitavad, et olukord maailma majanduses võib karmistuda, seega tuleb kulude kavandamisel olla ettevaatlik. Praegu on jäänud 2012. a eelarvesse võimalus suurendada defitsiiti, et olude halvenedes ei peaks asuma kulusid kärpima.

Eesti saab rohkem, kui annab

Oleme Eestis suutnud hoida oma võlakoormuse Euroopa madalaima, 5,8% SKT-st. Eraisikutena teame, et väike võlakoormus annab meile vabaduse oma elu vajadusel kiiresti ümber korraldada ja võime toime tulla ootamatute saatuselöökidega.

See kehtib ka riikide ja omavalitsuste kohta. Sageli nõutakse, et riigi tegevuskulud tuleb taastada kriisieelsel tasemel. Mõeldakse 2007. aastat, kuid see oli juba üle jõu elamise aasta ja selliseid kulutamisvõimalusi ei tule Eestis niipea.

Eesti on kriisist tasapisi taastumas. Tänu ettevõtjate tarkusele on ekspordi toel olnud meie majanduskasv Euroopa keskmisest kiirem.

Väga vajalikud olid riigi toetusmeetmed ekspordi suurendamiseks. Siinkohal on oluline tähele panna, et ekspordi kasvu mõjutas tuntavalt meie põhilistel välisturgudel Põhjamaades ellu viidud majanduse elavdamise poliitika, peamiselt riigi tellimuse suurendamine.

See on avatud majanduse magus vili, mõru pill on üldine hinnatõus, millega kärbitud palgaga eestlastel on keeruline toime tulla. Praegu on oluline Euroopa ja maailmamajanduse enam-vähemgi stabiilne seis, et ei kaoks turud, kuhu oma toodangut müüa.

2012. aastal eraldab Eesti Euroopa Liidu üldeelarvesse 167 miljonit eurot, kuid ise saame järgmisel aastal välisraha kasutada 1,3 miljardit! 80 protsenti sellest on pärit Euroopa Liidu fondidest ja koostööprogrammidest ning 20 protsenti heitgaaside müügist. Nii suur summa avaliku sektori raha elavdab majandust ja annab inimestele tööd.

CO2 müügist saadav raha tuleb vastavalt lepingutele investeerida energia säästmisse, mis omakorda tähendab, et hoonete soojuskaod ja halduskulud vähenevad.
Järva maakonnast saavad remondiraha näiteks Väätsa ja Türi-Alliku lasteaed, Türi, Paide ja Koeru päästekomando, Koeru ja Järva-Jaani kool, Järvamaa kutsehariduskeskuse hooned, Järvamaa haigla.

Võrreldes eelmise aastaga suureneb ühistransporditoetus 4,84% ja kohalikele omavalitsustele antav teehoiutoetus 40%. Jätkub Tallinna-Tartu maantee ehitus. Põllumeestele on oluline, et kümnendiku suurenevad põllumajanduse otsetoetused.

Oluliselt suurenevad kulutused kaitseväelastele nüüdisaegse varustuse ja laskemoona hankimiseks, samuti Kaitseliidu tegevusse minev raha.

See, et meie kaitsetahte hoidmine ja kasvatamine peab olema erilise tähelepanu all, sai kinnitust 11. novembril Haapsalus kultuurifoorumil. Nimelt väitis seal üks teenekas värskelt sotsiaaldemokraadiks suundunud riigikogu liige, et Kaitseliit on vaba aja veetmise organisatsioon, ning imestas, miks seda üldse riigieelarvest rahastatakse.

Haridus- ja teadusministeeriumi eelarve suureneb seoses kõrghariduse ja teadustegevuse rahastuse kasvuga, tasuta kõrghariduse eelnõu on menetluses.

Põhjusega on tähelepanu pälvinud õpetajate palk. Õpetajate kõneisik Martin Saar ütles ETV saates «Terevisioon», et koolivõrgu reformile peaks eelnema haldusreform.

Tema seisukohaga saab nõustuda. Tugevas omavalitsuses on tugev kool, perearstikeskus, ühistranspordivõrk ja sotsiaalhoolekanne.

Tuleb tunnustada haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo samme, et korrastada koolivõrku ning leida valdkonnas lisaraha õppetöö, sh õpetajate palkade tarbeks.
Oluline on siinjuures tegutsemise läbimõeldus, et ei juhtuks nii nagu Türil, kus oli eesmärk hooneid ökonoomsemalt kasutada, kuid tulemus on vastupidine.

Pensionisaajate hulk suureneb

Rääkimata inimestele lubatud, kuid tegemata jäänud majandusanalüüsist jäi kokku lugemata isegi loodavates koolides vajaminevad ruumid.

Sotsiaalvaldkonna suurim kuluallikas on riiklik pension, millele kulub 1,3 miljardit eurot, kasv on 72 miljonit eurot. Pensionisaajate arv suureneb 8000 inimese jagu ning 1. aprillist suurenevad pensionid 4,4%.
Suurim kulukasv summas 90 miljonit eurot tekib seoses riigi kannete taastamisega kohustusliku kogumispensioni fondidesse, nn teise sambasse.

Kui seni on maapiirkondadesse tööle minevatele õpetajatele makstud lähtetoetust, siis nüüd on seda kavas pakkuda ka noortele arstidele. Eesmärk on, et noored arstid läheksid ka maale tööle.

Häid uudiseid on haigekassast, kus järgmisel aastal taastatakse raviteenuste hinnad, mis annavad haiglatele ja arstidele rohkem raha head teenust pakkuda, suureneb perearstide rahastus, paranevad diabeetikute ravivõimalused ja lisatakse uusi tervishoiuteenuseid.

Kokkuvõttes on Eesti 2012. aasta eelarve konservatiivne ja ette vaatavalt ettevaatlik. Ilmselt tunnevad suured elanikegrupid, pensionärid, sotsiaaltoetuste saajad, sisejulgeolekutöötajad, haridus- ja kultuuritöötajad, et olukord nende valdkondades on liiga pingeline.

Meie haldussüsteem vajab kohandamist muutunud oludega. Poliitikutelt oodatakse muutusi, kartmatust eksida ja julgust teha keerulisi otsuseid. Aeg näitab, kas selleks ollakse valmis juba järgmisel aastal, et 2013. aasta eelarve pakuks rohkem rahulolu.

Eesti kodakondsus on privileeg

2011-11-26

Täna tähistab Eesti kodanikupäeva. Just sel päeval 1918. aastal määratles Maanõukogu inimesed, kellele laienevad Eesti Vabariigi kodaniku õigused. Sisuliselt oli tegu Eesti esimese kodakondsusseadusega, mille põhimõtetele tugineb kodakondsuspoliitika praeguseni.

Kodanikuks olemine kätkeb kaht poolt. Esiteks kodanikuks olemist juriidilises mõistes, mis annab inimesele õigusi, pannes vastukaaluks kohustuse järgida riigi seadusi. Teisalt tähendab kodanikuks olemine inimese aktiivset kaasarääkimist riigi arengus ja panustamist oma elukeskkonna paremaks ja turvalisemaks muutmisesse.

Ükski riik ei ole kohustatud andma välismaalastele oma kodakondsust ja ükski välismaalane pole kohustatud Eesti kodakondsust taotlema. Eesti kodakondsus on privileeg, millega kaasneb riigi ja inimese vaheline eriline usaldussuhe.

Eesti kodakondsuspoliitika eeldab, et inimene teeb teadliku valiku, meil ei nähta ette välismaalastele automaatselt kodakondsuse andmist.

Määratlemata kodakondsus

Inimesed, kes ei ole enda kodakondsust määratlenud, jäävad ilma mitmest õigusest nii Eestis kui Euroopa Liidus. Näiteks võimaldab Eesti kodakondsus reisida viisavabalt, õppida tasuta või madalama õppemaksuga ning töötada Eesti riigiametites või tööloata kõikjal ELis. Samuti annab kodakondsus võimaluse osaleda aktiivselt oma kodumaa ühiskonnaelus.

Eestis kehtiva elamisõiguse või -loa alusel elavate määratlemata kodakondsusega inimeste arv langes tänavu aprillis alla 100 000.

Vahetult pärast taasiseseisvumist moodustasid määratlemata kodakondsusega inimesed Eesti rahvastikust üle 30 protsendi. 20 aasta jooksul on nende hulk pidevalt kahanenud, moodustades nüüd seitse protsenti elanikest.

Riigile on oluline, et siin elavad välismaalased sooviksid siduda oma tuleviku Eestiga ja taotleda kodakondsust. Julgeoleku kindlustamiseks ja elanike sidususe tagamiseks peab määratlemata kodakondsusega inimeste arv olema võimalikult väike.

Kodakondsus seob inimese ja riigi

Oluline roll on määratlemata kodakondsusega lapsevanematel, kellest kaks kolmandikku taotlevad oma siin sündinud lastele Eesti kodakondsust. Kui vanemad näevad oma lapse tulevikku Eestiga seotult, on tähtis, et nad taotleksid oma lapsele Eesti kodakondsust enne lapse 15aastaseks saamist, sest pärast nõuab see lapselt lisatingimuste täitmist. Otsus lapse õigusliku seisundi suhtes - kas taotleda talle Eestis elamiseks Eesti kodakondsust või elamisluba? - tuleb vanematel teha enne lapse aastaseks saamist.

Tõin alguses välja kodanikuks olemise kaks aspekti. Peale juriidilise mõtte on oluline inimese enda kodanikutunne, võimalus ja vastutus kujundada Eesti tulevikku ning osaleda ühiskonnas tähtsate küsimuste otsustamisel. Teisisõnu: ise otsustada enda ja oma lähedaste käekäigu üle.

Nüüdisaegset demokraatlikku ühiskonda kujundavad paljuski vabatahtlikud, kellele läheb ümbritsev korda ja kes on valmis oma aega ja energiat millegi loomiseks või parandamiseks jagama. Aktiivseid inimesi innustab nende enda tahe. Vabatahtlust ei saa luua, selle aluseks on ja jääb inimeste oma algatus ja soov.

Vabatahtlikku innustab vaba tahe

Siseministrina olen uhke, et sisejulgeolekus tegutseb märkimisväärne hulk vabatahtlikke. Eestis on praegu ligikaudu 1500 abipolitseinikku. Priitahtlikke päästjaid on umbes 1100. Nende arvude taga seisavad teotahtelised mehed ja naised.

Riiklikke päästekomandosid on meil 81 ja riigiga päästetöölepingu sõlminud vabatahtlikke komandosid 85. Sel aastal toimus oluline muutus, kus vabatahtlike komandode arv ületas esimest korda riiklike komandode arvu. Kogu päästetöö teenusest moodustavad vabatahtlikud 36 protsenti. Mitmes välisriigis katavad vabatahtlikud päästjad päästealast umbes 75-90 protsenti. Näiteks Soomes, aga ka Šveitsis, mis on rikka riigi võrdkuju.

Eesti inimesele võivad need arvud tunduda mõistetamatud, sest nõukogudeaegsest päästetööde korraldusest tulenevalt oleme harjunud, et päästeteenus on riigi ülesanne. Kuid meilgi on juba kasvanud turvalisusesse panustavate kogukonna liikmete arv, mis lähiaastatel suureneb veel.

Vabatahtlust ei saa tekitada käsu korras. Riik saab luua tingimused, et vabatahtlikel oleks võimalik senisest veel enam turvalise elukeskkonna loomisele kaasa aidata.

Vabatahtlikkuse kaudu luuakse nii sotsiaalset kindlustunnet kui kogukonnakeskset enesekontrolli. Vabatahtlusele tugineb mitu liikumist, näiteks Kaitseliit, "Teeme ära!", samuti paljud muud keskkonnakaitset ja kohalikku elu arendavad tegevused.

Kõik need on kogukonna toimimiseks vajalikud. Usun, et läheb vaid mõni aasta, kui iga võimeka kodaniku auasi on osaleda endale sobivas vabatahtlikus tegevuses.

Põllumajandusminister Seeder: otsetoetused hakkavad võrdsustuma

2011-11-16

Kanepi ja Valgjärve valla põllumeeste lõikuspeol osalenud põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi väitel muutub Eesti põllumehe elu Euroopa Liidu järgmisel eelarveperioodil oluliselt paremaks, sest otsetoetused ühtlustuvad.

Mis muutub siinsete põllumeeste elus 2014. aastast?

Euroopa Komisjoni poolt välja pakutus on kaks külge. Nagu elus ikka, on nii positiivset kui negatiivset. Positiivne on kindlasti see, et komisjon püstitas ise eesmärgi, et üheski liikmesriigis ei tohiks otsetoetused jääda alla 90 protsendi Euroopa Liidu keskmisest. Seega kinnitas komisjon esimest korda ametlikes dokumentides, et põllumajandus- toetused Euroopa Liidus tuleb ühtlustada. Arvuliselt tähendab esitatud ettepanek meile 30- protsendilist tõusu, võrreldes praeguste otsetoetuste tasemega. Nii et igal juhul meie olukord paraneb. Asja negatiivne pool on see, et vanade Euroopa Liidu riikide toetused on jätkuvalt kõrgemad. Vahe küll väheneb, aga jääb ikkagi alles. Meie soov ja eesmärk on, et võrdsustamine toimuks võimalikult kiiresti, mistõttu komisjoni pakutud tempo meid ei rahulda. Eks nüüd, uue perioodi alguseni jäänud aastatel (2011-2013), tuleb väga tõsiselt vaielda, läbi rääkida, oma seisukohti selgitada, et saada võimalikult positiivne lõpptulemus.

Kas kusagil on kirjas ka mõni kindel tähtaeg?

Komisjoni esimene pakkumine oli, et ühtlustamine võiks toimuda aastaks 2028, mille peale tuli väga tõsine kriitika ja valjuhäälne protest. Komisjon võttis nimetatud aastanumbri seepeale oma ametlikest dokumentidest välja. Järelikult tuleb uuesti läbi rääkida ja komisjonile survet avaldada, et see aastaarv saaks uuesti tagasi ja senisest märksa varajasemaks.

Kas need argumendid ei tööta, et meie panustame muudes valdkondades teistega võrdselt, aga põllumajandusvaldkonnas saame kas või kreeklastega võrreldes kuni kümme korda vähem tagasi?

Oleme seda solidaarsust ka korduvalt rõhutanud, aga eks neid argumente jätkub kõigil. Kas või Kreeka võlakirjade paketis osaleme solidaarselt teiste riikidega, olles ise üks vaesemaid Euroopa Liidu liikmesriike. Teine pool tõest on see, et ka täna on Eesti Euroopa Liidus väga selgelt saaja, mitte andja. Kusjuures kõige suurem saaja on Eesti põllumees. Juba täna tuleb 75 protsenti põllumeestele makstavatest toetustest Euroopa Liidu eelarvest - see on teine pool solidaarsusest. Vanad liikmesriigid räägivad samuti, et jagame siin sakslaste, hollandlaste, rootslaste jt raha ümber. Nii et kus läheb tasakaal ja õiglus, on väga delikaatne küsimus. Kripeldama jääb üksnes see, et miks meil ei ole võrdseid tootmistingimusi Hollandi, Saksa ja Taani põllumehega. Me ei soovigi saada juurde toetusi, vaid võrdseid tingimusi.

Kellele on põllumajandustoetused peamiselt mõeldud?

Põllumajandustoetuste puhul on kindel eesmärk, et toetused läheksid peamiselt toidu tootjatele. nMõistagi on neidki, kes lähevad kerget raha püüdma, teeseldes abikõlbulikkust. On ka nn passiivseid põllumehi, kes ise ei tooda, aga saavad erinevatest meetmetest toetusi. Osa omanikke ei soovigi viimasel ajal enam oma maad ise harida või põllumeestele rendile anda, vaid võtavad ise toetusi. Pilt on väga kirju ja meie eesmärk on seda korrastada. Sama eesmärk on ka komisjonil, kes on pakkunud välja esialgse definitsiooni, eristamaks passiivseid põllumehi aktiivsetest. Lahendusi otsitakse üle Euroopa.

On sedagi väidetud, et põllumehed võiksid oma nõudmisi pisut tagasi tõmmata, et teistest allikatest hoopis rohkem saada?

Peame tõesti sedagi vaatama, kuidas end toetuste abil siseriiklikult kõige paremini arendada suudame. Saame ju Eestile raha erinevatest allikatest - kalandus-, põllumajandus-, maaelu- ja sotsiaalfondist ning mujalt. See on päris keeruline olukord, et mis meile tervikuna kõige kasulikumaks osutub. Aga kõik ministeeriumid selle analüüsiga tegelevad ja usun, et Eestil õnnestub läbirääkimiste tulemusena saavutada parem tulemus, kui praegu välja pakuti.

Miks PRIA nii kaua raha kinni hoiab? Rahva hulgas on hakanud levima arvamus, et neile on antud vastav suunis, et seda raha saaks vahepeal pööritada?

Selliseid suuniseid ei ole PRIA-le antud ja ma võin kinnitada, et seda raha keegi ei pöörita . ei börsidel ega mujal. See on tõesti juba habemega probleem, et raha piisavalt kiiresti ei liigu ja et PRIA menetlemise aeg on pikk. Ühelt poolt sõltub see PRIA haldussuutlikkusest, seal on täpselt nii palju inimesi, kui on ja ega me neid rohkem võtta saa. Eesti riigil ei ole lihtsalt raha. Vaja on õpetajatel, politseinikel, arstidel, päästetöötajatel palka tõsta. Peame töö ära tegema just nende ametnikega, kes on pärast kärpimisi alles jäänud. Kas või välikontrollid põldudel on puhtalt Brüsseli nõue, mis tuleb teha ja võtab aega.

Euroopa Liit tegi Eestile just etteheiteid rahandusministeeriumi vähese kontrolli pärast struktuuri-fondide kasutamisel ning peatas raha väljamaksmise. Kas nüüd suureneb bürokraatia veelgi?

Loodan, et põllumehi see nüüd küll ei puuduta. Põllumajandus- ja kalandusfondi rahad kasutamisega on kõik korras, mis on suuresti just PRIA teene. Põllumehele on tihti tüütu PRIA liigne kontroll ja nõudlikkus, aga selle tulemusena on ka olnud suhteliselt vähe pettusi. Keegi ei süüdista neid nõrgas kontrollis ja PRIA raha vähemalt liigub.

Jntervjuu Helir-Valdor Seedriga

Allikas: Ajaleht KOIT 08. november 2011

Mati Määrits

Haldusreformi kolm põhiküsimust

2011-11-08

Viimased kuu aega on haldusreformi teemal sõna võtnud erinevad teadlased, poliitikud, ajakirjanikud ja muud asjatundjad. On olnud sisukaid analüüse ja ka puusalt tulistamist, palju on räägitud aiast ning palju püütud teemat juhtida ka aiaaugule. Neist aruteludest ja ka varem läbi viidud uuringutest ja analüüsidest on tänaseks välja koorunud kolm peamist küsimust, millele peaks püüdma vastata kõik, kes sel teemal sõna võtavad või seda plaanivad.

Esiteks - kuidas tagada inimestele õigus kaasa rääkida nende igapäevast elu puudutavates küsimustes? Täna elavad inimesed olukorras, kus nende igapäevaste toimetuste kolmnurk - elukoht, töökoht ja vaba aja veetmise võimalused, ei asu enamasti ühes omavalitsuses. Elatakse ühes, poes ja arsti juures käiakse järgmises ning tööl ja koolis sageli suisa ülejärgmises omavalitsuses. Teadlased nimetavad seda toimepiirkonnaks ja enamasti on see suurem tänasest omavalitsusest.

Iseenesest ei ole inimeste suuremas liikuvuses ju midagi halba. Kõigis valdades ei peagi olema kooli, juuksurit, kaubanduskeskust ja muud eluks tarvilikku. Saab sõitma panna koolibussi naabervalda, metsatuka tagant läheb otsetee töökohta maakonnakeskuses ning elul polekski justkui häda. Kõige selle juures on aga üks suur ja põhimõtteline AGA.

Maakond kui toimepiirkond

Aga kuidas on tagatud inimese õigus oma elu mõjutavate otsuste tegemises kaasa rääkida? See peaks olema kohaliku demokraatia nurgakivi. Kui sinu lapse hariduse kvaliteedi määravad kõrvalvalla valijad, siis ei ole see õigus tagatud. Kui selle, kui tihti ja kui hästi on talvel lahti aetud tee maakonnakeskusse, kus sa tööl käid, määrab ära keegi kolmas või neljas, ei ole see õigus tagatud.

Sellisel juhul ei saa rääkida ka toimivast kohalikust demokraatiast. Ja kuigi vahepeal püütakse minivaldu toetada argumendiga, et suuremate omavalitsuste puhul väheneks kohalik demokraatia, on tegelik olukord vastupidine. Inimesel peab olema võimalus kaasa rääkida oma elu puudutavate otsuste tegemisel, oma toimepiirkonna valikute kujundamisel.

Uuringud näitavad, et täna kattub inimese toimepiirkond pigem maakonna kui vallaga. Tänase halduskorralduse juures aga jooksevad minivallad verest tühjaks ja alles ei jää mitte kohalik demokraatia, vaid tühi kest, mida tuleb allesjäänud elanikel üleval pidada.

Teine põhiküsimus, millele tuleb haldusreformi puhul vastata, on omavalitsuste võimekus seal elavate inimeste jaoks midagi ära teha. Hiljuti avaldatud haldusvõimekuse uuringust, aga ka õiguskantsleri ja riigikontrolöri ülevaadetest selgub, et praegu ei suuda omavalitsused väga sageli täita neid ülesandeid, mis neile seadustega pandud on.

Nõrgad omavalitsused

Kardetakse, et kui omavalitsused on suuremad ja tugevamad, siis teenuse kättesaadavus halveneb. Aga ega teenus ei ole ju see, kui inimene kutsutakse vallavalitsusse mingid blanketti täitma. Teenuse all tuleb mõista ikka seda, et vanainimesel aitab keegi puud ahju ette tuua, et lumesahk lükkab talvel tee puhtaks ja käib buss, millega minna arsti juurde või poodi. Ja nende kvaliteet ei sõltu vallavanema töökabineti asukohast.

Ühe lahendusena pakuvad haldusreformi vastalised, et võtame siis omavalitsustelt ära kohustuse neid teenuseid osutada. Võtame ära kohustuse korraldada hariduselu, teehoolet, sotsiaalhoolekannet, ühistransporti. Teoorias on see muidugi tehtav, AGA...

Aga kes neid teenuseid siis inimestele osutab? Kes lükkab talvel tee lahti? Naabervald? Riik? Mõlemad on võimalikud, aga see tähendab, et ka lumekoristuse raha liigub sinna. See tähendab, et ka otsused, kuidas ja kui tihti teid koristada, tehakse mujal ja kohalikel inimestel kaob võimalus neid otsuseid kuidagi mõjutada. Paratamatult tekib küsimus, et millega siis üldse kohalik omavalitsus tegeleb? Mitte millegi tegemisest pole aga elanikel kasu, isegi kui seda teha hästi lähedal ja hästi kohalikult.

Riik peab sekkuma

On selge, et Eesti vajab tugevaid omavalitsusi. Kohalikud inimesed vajavad tugevat omavalitsust. Ja et suuremad on tugevamad, sellega nõustuvad isegi kõige tulihingelisemad haldusreformi vastased. Suuremal omavalitsusel on rohkem võimalusi teenuste osutamiseks, on võimalus palgata pädevamaid inimesi. Suuremal omavalitsusel on võimalik ka investeerida tööstusaladesse, teedesse, haridusse, et luua ettevõtetele sobivamaid tingimusi. See omakorda tähendab aga töökohti. Just neid aga inimesed vajavadki.

Siit koorubki välja kolmas haldusreformi võtmeküsimus. Missugune on omavalitsuste tugevdamise juures riigi roll? See on ka koht, kus koalitsioon pole praeguseks veel üksmeelt leidnud. IRLi seisukoht on, et riik ei saa olla lihtsalt kõrvaltvaataja, vaid peab vajadusel ka ise omavalitsusi ühendama. Riik ei saa vaadata, kuidas nõrgad omavalitsused jäävad järjest nõrgemaks, vaid riigi kohustus on sellistel puhkudel ka sekkuda.

Ma ei süüdista selles praeguseid valla- ja linnajuhte - nad on tublid inimesed ja tegutsevad väga sageli oma võimete ja võimaluste piiril. Selleks aga, et suurendada võimalusi ja võimekust midagi ka reaalselt ära teha, tuleb praegused omavalitsused muuta suuremateks ja tugevamateks.

Just need on küsimused, millele vastates saab lahti harutada ka haldusreformi sasipuntra. Just neis küsimustes tuleb leida ka poliitiline üksmeel. Sest ainult nii on võimalik liikuda edasi ühtsema ja tugevama omavalitsussüsteemi poole, mis tasakaalustab keskvõimu ja kus on tagatud ka kohalike inimeste peamised õigused. Kohaliku identiteedi ja kogukonnatunde kandjaks võib aga edukalt olla külaselts.

Helir-Valdor Seeder: Maaelu kahaneb paratamatult

2011-11-07

Eesti ajaloos pole kunagi maale ehitatud nii palju koolihooneid ja -võimlaid kui viimase 20 aasta jooksul. Sellist võrgustikku ei jõua aga ühiskond ülal pidada, sest maal ei teki uusi töökohti.

Pärast iseseisvuse taastamist on palju räägitud kahanevast maaelust ja inimeste lahkumisest linnadesse. Otsitakse põhjusi ja süüdlasi. Juuresolev tabel tõestab, et sõltumata maaelu-, regionaal- ja põllumajanduspoliitikast ning riigikorraldusest kahaneb maaelu kogu Euroopas. Eesti suhteliselt stabiilne statistiline maaelanike arv on seletatav asjaoluga, et elanike arvu vähenemise maakondades tasandab elanike arvu kasv suurlinnasid ümbritsevates valdades. Näiteks Viljandimaa elanike arvu vähenemise 65 000-lt 52 000-le tasandab Viimsi valla elanike kasv 5000-lt 16 000-le. Iseasi, kas Viimsi vald, kus 1991. aasta 6000 hektarist põllumaast on järele jäänud 50, on vald või linn ja kas Peetri küla on ikka Eesti suurim küla või hoopis Tallinna linnaosa. Tabelist on näha, et traditsiooniline hajaasustus Eestimaal likvideeriti aastatel 1950-1990. Inimesed koondati korterelamutega keskasulatesse ja nad lahutati looduslähedasest maa-elulaadist. Korterelamutes puudusid maaelu eelised, aga ka linnaelu võimalused. Nõukogudeaegne planeerimine Eestis lähtus sotsialistliku tootmise vajadustest, kus inimene oli pelgalt tööjõuressurss. Esmalt määrati tootmiskomplekside (laudad, sigalad, kanalad, kuivatid, töökojad) asukohad ja seejärel nende teenindamiseks vajaliku tööjõu (lüpsjad, karjakud, traktoristid) elamud-asulad. Väiksemate lautade-sigalate lähedusse ehitati korterelamu, suurfarmide teenindajad olid majandite keskasulad. Tööle ja koju liiguti majandi bussiringiga. Näiteks Viljandimaal kaardistasin ma 43 nõukogudeaegset laut-elamu kooslust, lisaks keskasulad.

Ühiskondliku korra muutusega (maa-, omandi- ja põllumajandusreform ning talude teke) ja nüüdisaegse tehnoloogia kasutuselevõtuga muutusid tootmiskohad ja inimeste liikumine ning elukohad. Paljud endised tootmiskompleksid suleti. Sunnismaised kortermajade elanikud maal jäid tööta, valikuvõimalused puudusid. Lähitulevikus võib prognoosida veel tuhandete inimeste lahkumist, enamasti linnadesse, vähem
hajaasustusse. Lisaks peame arvestama, et vaid üksikutes Euroopa riikides on maaelanike osakaal veel nii suur kui Eestis. Mis jõuga hoiame eestlased maal, kui meist võrreldamatult paremini väljaarendatud maaelu ja taristuga ning suuremate põllumajandustoetuste ja jõulisema regionaalpoliitikaga riikides (Soome, Rootsi, Holland jt) lahkutakse massiliselt linnadesse? Kui aastail 1950-1990 koliti Eestis hajaasustusest keskasulatesse ja linnadesse, siis alates taasiseseisvumisest lahkutakse valdavalt keskasulatest ja väikelinnadest (ka maakonnakeskustest) suurlinnadesse või nende lähedale maale.

Peamised ümberkolimise põhjused on sobivate töökohtade puudumine ja õppimaasumine kõrgkoolidesse. Põllumajanduse kiire arengu (mitte kiratsemise, nagu teadmatusest väidetakse) tulemusena kadusid maal tuhanded töökohad. Tänapäeval teevad kümme inimest koos
tehnikaga ära saja nõukogudeaegse inimese töö. Kadunud on ka parteisekretärid, ametühingukomiteede esimehed, spordimetoodikud ja kaadriinspektorid. Võimekad noored lähevad linna kõrgkoolidesse. Õppimise ajal asuvad nad seal tööle, soetavad korteri, loovad perekonna ja tekivad uued sõbrad. Kooli lõpuks on nad linnakeskkonnaga seotud ja tagasipöördumine kodukülla vähetõenäoline. Nii "kaovad" võimekad maanoored linnadesse. See on osa linna fenomenist.

Kas oluliselt heldem maaelu rahastamine tooks lahenduse? ELi praktika ei kinnita seda. Euroopa Liit on suurima osa oma ühisest rahast suunanud maaelu ja põllumajanduse arengusse (1970.-1980. aastatel kuni 70%, praegu 39%), kuid Euroopas toimus ikkagi kiire linnastumine. Sellega ei taha ma väita, et maaelu ei peaks arendama, vaid hoopis seda, et koolide, lasteaedade, haiglate, kultuurimajade, võimlate jt sotsiaalobjektide rahastamisega pole võimalik asendada töökohti. Sobivad ja tasuvad töökohad on eelduseks heaolule ja ükskõik millise piirkonna arengule. Tegelikku olukorda ja prognoositavat arengut ei tohiks eitada ning nendega tuleb pikaajaliste investeeringute puhul arvestada. Unistusi ja soovitut ei tohiks tegelikkuse pähe võtta. Töökohti luuakse suuremates linnades, aga sotsiaalobjekte ehitame enamasti maale. Eesti ajaloos pole maale ehitatud niipalju koolihooneid ja -võimlaid nagu viimase 20 aasta jooksul. Sellist avalike hoonete võrgustikku suudame tulevikus üleval pidada ainult sisulise tegevuse kokkutõmbamise ja avalike teenuste koondamisega keskustesse, mis Eestis kahetsusväärselt ongi toimunud.

Eesti ainus tegemata reform on omavalitsuste piiride muutmine. Omavalitsuste piirid jäid muutmata aastatel 1990-1992, kui külanõukogud ja linnade täitevkomiteed nimetati ümber vallaja linnavalitsusteks ning neile anti omavalitsuslik staatus. Varem ainult sündide-surmade
registreerimise ja formaalselt eluruumide eraldamisega tegelenud külanõukogud ja täitevkomiteed said iseseisva eelarve ja tulubaasi, võtsid üle elamu- ja kommunaalmajanduse, sotsiaalelu, linnatranspordi, hariduse jt valdkondade korraldamise. Nõukogudeaegsed piirid, mille
aluseks olid kolhooside ja sovhooside piirid, jäid aga muutmata. Ühendamata jäid isegi rõngasvallad, väike linnaline asula ja selle tagamaa. Tulemuseks oli killustatus, ebaõiglus ja ebamajanduslikkus. Näiteks hakkasid kogu piirkonda teenindavad koolid kuuluma ainult ühele omavalitsusele, kes üksi otsustas kooli arenguküsimuste üle. Hulgaliselt konflikte ja mõttetut bürokraatiat tekkis omavahelise arvlemise tõttu. Seega võib öelda, et aastatel 1990-1992 tegime valestardi, mida pole tänaseni parandada suutnud. Viimastel nädalatel on liikvele lastud jutt, justkui oleks Eesti valdade piirid pärit muinasajast või isegi varasemast perioodist. No tule taevas appi! Iga ajalootunnis käinud õpilane teab, et kihelkonnad ja maakonnad (välja arvatud mõned nõukogudeaegsed rajoonid) on tunduvalt vanemad kui külanõukogudest moodustatud tänased Eestimaa vallad. Räägitakse, et piirid pole omavalitsuste puhul olulised, hoopis tähtsamad on ülesanded ja rahastamine. Lora! Kogu maailmas, sealhulgas Euroopas ja Eestis, mõeldakse piire mööda. Euroopa Liidus mõeldakse eelkõige liikmesriikide piire mööda, eriti ilmekalt väljendub see eelarvearuteludel. Ma pole täheldanud ühtegi riiki, kes lähtuks maailmavaatest, ikka oma piiridega lõppevast kasust või kahjust. Sama seis on Eestis. Näiteks Viljandimaal tekkis ühinemiste kaudu kolm omavalitsust - Suure-Jaani, Karksi ja Abja vald. Samad seadused, sama tulubaas, isegi samad inimesed volikogudes, aga mõtlemine ja otsused enne ja pärast ühinemist täiesti erinevad. Eesti omavalitsuste ühinemise praktika kinnitab, et ühise mõtlemise ja perspektiivse otsustamise tagab ühinemine, mitte lõputu koostöö. Killustunud ja üle jõu käiva koolivõrgu põhjuseks on killustunud ja üle jõu käiv omavalitsussüsteem. Naiivne on loota - ja vastutustundetu süüdistada kohalikke poliitikuid -, et omavalitsused vabatahtlikult ühineksid. Üheski Euroopa riigis pole haldusreform toimunud vabatahtlikult, vaid ikka keskvalitsuse vastutusel. Endise justiitsministri ettepanek rahvahääletuse kohta haldusreformi küsimuses ei ole hea mõte. Emotsionaalne ja üldsõnaline rahva arvamus ei aita meid kuidagi edasi. See poleks ka õiglane, sest 70 protsenti otsustajatest on linnarahvas. Miks peaks Lasnamäe elaniku arvamus olema aluseks haldusreformile Kagu-Eestis? Suvaline omavalitsuste ühinemine ei vii meid edasi, vaid ainult läbimõeldud ja terviklik reform, mis saab toimuda vaid keskvalitsuse initsiatiivil ja vastutusel ning parlamendi enamuse toel. Seepärast pole alternatiivi poliitilisele kokkuleppele erakondade vahel. Parim, mida mittepoliitikutest arvamusliidrid teha saavad, on toetada haldusreformi ettepanekuid, reformimeelseid poliitikuid ja erakondi. Mina seda tuge IRLi liikmena piisavalt tundnud ei ole.

Haldusreform pole imerohi, mis lahendaks kõik meie maaelu kitsaskohad, aga eeldus paljude probleemide lahendamisele ja jõukohasele valitsemisele on see küll. Eesti pole veel heaoluriik, kus olulisi ümberkorraldusi võib määramatusse tulevikku lükata. Väikese ja arenevana peame kiiremini astuma, et jõukamatele järele jõuda.

Helir-Valdor Seeder

Allikas: Eesti Ekspress 03. november 2011

Maarahvastiku osakaal, % muutus

Riik            1960 1970 1980 1990 2000 2010 1960-2010
Küpros        64,4 59,2 41,4   33,2 31,4   29,7    -34,7
Leedu         60,5  50,4 38,8   32,4 33      32,8     -27,7
Soome        61,9   49,7 40,2   38,6 38,9 36,1    -25,8
Portugal      65     61,2 57,2   52,1 45,6   39,3    -25,7
Slovakkia    66,5   58,9 48,4   43,5 43,7   43,2    -23,3
Holland      40,2    38,3 35,3   31,3 23,2   17,1    -23,1
Hispaania    43,4   34     27,2   24,6 23,7   22,6    -20,8
Sloveenia   71,8    63     52      49,6 49,2   52      -19,8
Kreeka       57,1   47,5   42,3   41,2   40,3   38,6   -18,5
Iirimaa      54,2   48,3   44,7   43,1   40,9   38,1 - 16,1
Prantsusmaa38,1 28,9 26,7   25,9   24,2    22,2 -15,9
Läti          47,1   39,3    32,9   30,7   31,9   31,8   -15,3
Tšehhi      40,5   35,6   24,8    24,8   26     26,5    -14
Taani        26,3 20,3    16,3    15,2   14,9   12,8    -13,5
Poola        52,1 47,9    41,9    38,7    38,3 38,8    -13,3
Luksemburg30,4 25,6   20       19,1    16,2 17,8    -12,6
Ungari       44,1   39,9   35,8     34,2   35,4   31,7   -12,4
Rootsi       27,5   19     16,9     16,9    16      15,3   -12,2
Eesti        42,5    35,1   30,3    28,9    30,6    30,5   -12
Inglismaa 21,6    22,9   12,1    11,3    10,6    9,9     -11,7
Itaalia       40,6   35,7   33,4   33,3    32,8    31,6    -9
Belgia       7,5     6,2    4,6      3,6      2,9      2,6     -4,9
Malta        9,9    10,3   10,2    9,6      7,6      5,3     -4,6
Austria     35,3   34,7 34,6    34,2     34,2    32,4    -2,9
Saksamaa 28,6   27,7  27,2    26,9     26,9    26,2    -2,4

Allikas: World Development Indicators (WDI), data.worldbank.org

Karksi-Nuiast saab nüüd sõita tolmuvabalt Ruhja

2011-11-04

Möödunud kuul avati Lilli tee ja nüüd saab lõpuks tolmuvabalt Nuiast Ruhja ja soovi korral sealt edasi ka Valmierasse sõita. Eesti poolel sai kõvakattealla kokku 14 kilomeetrit teed - Nuiast Äriküla ja Lilli kaudu Läti piirini. Lätlased panid kõvakatte ligi 8-kilomeetrisele teelõigule ja remontisid üle 6 kilomeetri vana asfaltteed. Kokku läks teedeehitus maksma üle 3 miljoni euro. Sellest 85 protsenti saadi Euroopa Regionaalarengufondist ja 15 protsendiga toetati teedehitust riiklikest vahenditest. Projekt näitas, et eestlased ja lätlased oskavad oma ühishuvisid ellu viia ja üle riigipiiride koostööd teha ning Euroopa Liidu rahalisi toetusvõimalusi kasutada.

Uus tee aitab parandada piiräärsete elanike liikumisvõimalusi ning soodustab läbikäimist lõunanaabritega. Kindlasti omab tee ka majanduslikku tähendust, kuna seda mööda toimuv kaubavahetus peaks oluliselt tihenema. Vaatamata ülemaailmsele majanduskriisile oleme Eestis ja ka Viljandimaal viimase nelja aasta jooksul panustanud teedeehitusse rohkem rahalisi vahendeid kui kunagi varem.

Äramärkimist väärib ka Nuiat läbiva Valga-Uulu maantee renoveerimine mõned aastad tagasi ning Karksi ja Nuia vahelise autotee uuendamine ning kergliiklustee rajamine. Viimast mööda on võimalik ka jalgsi turvaliselt Nuiast Karksi ja tagasi liikuda. Seal on võimalik jalgrattaga sõita, rulluisutada ja kepikõndi harrastada.

Maaelu toetamine taristu arendamise kaudu Karksi vallas ja kogu Mulgimaal jääb kindlasti ka tulevikus meie prioriteediks, sest korrastamist vajavaid teid, side- ja elektriliine jätkub maapiirkondades veel aastakümneteks.

Helir-Valdor Seeder

Põllumajandusminister
Allikas: Karksi Sõna nr 10 November 2011

Pärnumaa riigieelarves

2011-11-03

Üldjoontes on järgmise aasta eelarve mõõdukalt konservatiivne. Lisan sõna "mõõdukalt" just seetõttu, et eelarve tulude prognoosimisel on arvestatud kolmeprotsendise majanduskasvuga. Kahjuks ei näita Lõuna-Euroopa võlakriis leebumise märke ja selle Kreekast väljamurdmine võib kaasa tuua majanduslanguse kogu Euroopas, ohustades omakorda Eesti riigi tulude laekumist plaanitud mahus. Uus majanduslangus on pigem tõenäoline, nii tuleb kulude kavandamisel olla kasin.

Kulutamise kuldaeg ei naase

Mul on hea meel, et Eesti suudab hoida oma võlakoormuse Euroopa madalaimal tasemel, mis on 6,6 protsenti, sealjuures on Euroopa keskmine 80 protsenti ja üsna keskmise lähedal püsivad suurriigid Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa. Eraisikutena teame, et väike võlakoormus annab meile vabaduse oma elu vajadusel kiiresti ümber korraldada, lisab turvatunnet ja võimet toime tulla ootamatute saatuselöökidega. Kõik see kehtib riikide ja linnadegi kohta. Pärnu linna 80protsendine võlakoormus on olnud linnale raske taak.

Eesti on kriisist üsna hästi taastunud, majanduskasv on olnud Euroopa keskmisest kiirem ja see on toetunud ekspordi suuremahulisele kasvule. Kindlasti tänu konservatiivsele rahapoliitikale.

Siinkohal on oluline tähele panna, et Eesti ekspordi kasvu mõjutas tuntavalt meie põhilistel välisturgudel Põhjamaades ellu viidud majanduse elavdamise poliitika, peamiselt riigi tellimuse suurendamine. See on avatud majanduse magus vili, kibeda pillina käib kaasas üldine hinnatõus, millega kärbitud palgaga eestlastel on väga keeruline toime tulla.

Majandust elavdab raha ringlusse laskmine, seda saavad teha nii avalik sektor, investeerides taristutesse või suurendades toetusi, kui pangad, andes hoogsalt laenu. Mäletatavasti võtsid eraisikud Eestis 2007. aastal hoogsalt pankadest laenu, hinnad tõusid, sest liiga palju raha tuli ringlusesse. Raha pakkumise abil majanduse elavdamine on tööriist, mida tuleb kasutada mõõdukalt.

Tihti kuulen nõudmist, et eraldised tuleb taastada kriisieelsel tasemel. Mõeldakse 2007. aastat, aga see oli juba üle jõu elamise aasta ja sellist kulutamise kuldaega ei näe Eesti niipea.

Välisraha kavandatakse 2012. aasta eelarvesse summas 1,3 miljardit, sealjuures 80 protsenti sellest on pärit Euroopa Liidu fondidest ja koostööprogrammidest ning 20 protsenti kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguste müügist. Kahtlemata elavdab nii suure summa avaliku sektori raha riikitoomine majandust ja see on praeguses majanduslikus olukorras igati positiivne.

Kasvuhoonegaaside heitkoguste müügist saadav raha tuleb vastavalt lepingutele investeerida energia säästmiseks, mis omakorda tähendab, et hoonete soojuskaod ja halduskulud peavad ülejärgmisel aastal olema praegusest väiksemad. Pärnu maakonna 27 objekti saavad sellest rahast oma osa, nende hulgas on päästedepoosid, koole, lasteaedu ja hooldekodusid. Täpne loetelu läheks siinkohal pikaks, nimekirjaga saab tutvuda Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kodulehel.

Keskkonnaminister Keit Pentus rõhutas, et torustike soojustamisega on suudetud Eestis vähendada soojakadu määras, mis katab kogu Kunda linna aastase soojavajaduse. Samuti on seoses torustike soojustamisega Orissaares alandatud kaugkütte hinda elanikele kuus protsenti, see vähendab kodukulusid.

Taristu ja haridus

Pärnumaa strateegilise arengu seisukohalt kõige tähtsam objekt Rail Baltic on esialgu poliitiliste otsuste ootamise faasis. Juhul kui Eesti, Läti, Leedu ja Poola sõlmivad raudtee arendamiseks poliitilise kokkuleppe, hakatakse planeerima raha. Rail Balticu tähtsust Pärnumaale ei ole võimalik alahinnata.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eelarvest leiame 17,3 miljonit eurot Pärnu ümbersõidu ehitamiseks ja 8,6 miljonit eurot väikesaartele laevade soetamiseks, teiste hulgas on nimetatud Kihnu saart. Võrreldes eelmise aastaga, kasvab ühistransporditoetus 4,84 protsenti ja kohalike teede hoiu toetus 40 protsenti, summas 5,1 miljonit eurot kogu Eestile.

Haridus- ja teadusministeeriumi eelarve suureneb seoses kõrghariduse rahastamise kasvuga, tasuta kõrghariduse juurutamise eelnõu on menetluses. Sellel nädalal pälvis riigikogu ja avalikkuse tähelepanu õpetajate meeleavaldus. Tunnustan õpetajaid julguse eest tulla välja enda eest seisma, see ei ole väga eestlaslik. Samal ajal oli tegemist konstruktiivse kriitikaga riigijuhtide aadressil.

Professor Mati Heidmets ütles riigikogu kõnepuldist hariduse ees seisvaid probleeme avades, et õpetajate positsioon ühiskonnas peab paranema.

Eesti õpetajate töö tulemused on ühed maailma paremad, samal ajal pole pedagoogid rahul oma töö väärtustamisega.

Õpetajate kõneisik Martin Saar ütles ETV saates "Terevisioon", et koolivõrgu reformile peab eelnema haldusreform. Tema seisukohaga saab ainult nõustuda. Tugevas omavalitsuses on tugev kool, perearstikeskus, ühistranspordivõrk ja sotsiaalhoolekanne.

Ma ei usu, et gümnaasiumide viimine ministeeriumide alluvusse ehk riigigümnaasiumide loomine tõstab keskhariduse kvaliteeti. Jääb üle ainult loota, et ühel päeval saavutatakse riigikogus konsensus haldusreformi elluviimiseks. Seniks toetan haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksood ajast ees käimisel, et koolivõrku korrastada ning seeläbi õpetajate töötasu ja -tingimusi parandada.

Kultuur ja sotsiaalvaldkond

Kultuuriministeeriumi eelarves näeme välisraha Pärnu muuseumi uue maja ehituse lõpetamiseks, samuti tegevustoetusi Kihnu muuseumile ja Pärnu linnaorkestrile. 2012. aastal kavandab ministeerium sihtasutuse loomist, et korraldada Endla teatri tööd. Samuti kõneles kultuuriminister Rein Lang kavatsusest toetada Järvi muusikafestivali ja Pärnu filmifestivali.

Norra finantsmehhanism eraldab mõisakoolide renoveerimiseks 900 000 eurot, kuuldavasti meeldivad norrakatele koolideks rekonstrueeritud mõisad.

Rahandusministeeriumi eelarvest saame teada, et ELi üldeelarvesse eraldab Eesti 167 miljonit eurot. Eespool tõin välja, kui palju me ise tagasi saame, vahe on mitmekordne. Suurim kulukasv summas 90 miljonit eurot tekib seoses riigi kannete taastamisega kohustusliku kogumispensioni fondidesse.

Sotsiaalministeeriumi eelarve suurim kuluallikas on riiklik pension, milleks kulub 1,3 miljardit eurot, ja kulud kasvavad 71 miljonit eurot ehk 5,68 protsenti. Pensionisaajate arv suureneb 8000 inimese võrra. Samal ajal laste arv väheneb ja seoses sellega alaneb peretoetuste summa 3,6 miljoni euro võrra. Asjata ei rõhutanud Marju Lauristin riigikogus inimarengu aruannet tutvustades, et Eesti kõige suurem probleem on meie rahva kestma jäämine. Samuti rõhutas riigikontrolör eelmisel nädalal, et Eesti pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik, tuleb olla valmis kauem tööl käima.

Kokkuvõttes on Eesti 2012. aasta eelarve konservatiivne ja tasakaalus, lühiajalises vaates päris hea, muretsemiseks pole põhjust. Ilmselt tunnevad suured elanike grupid: haiged, pensionärid, sotsiaaltoetuste saajad, haridus- ja kultuuritöötajad, et olukord nende valdkondades on liiga pingeline.

Haldussüsteem vajab kohandamist muutunud oludega. Mitu valdkonda nõuaks senisest suuremal hulgal raha, see tähendab ühistes huvides ja parema tuleviku nimel paljustki loobumist. Poliitikutelt oodatakse muutusi, kartmatust eksida, mis on nii inimlik, ja julgust teha raskeid otsuseid. Kas selleks ollakse valmis juba järgmisel aastal, et 2013. aasta eelarve pakuks rohkem rahulolu? Aeg näitab.

Kõrgharidusreform tõstab hariduse kvaliteeti

2011-11-01

Eesti kõrghariduse rahastamine on 1996. aastast põhinenud riiklikul koolitustellimusel. Säärane süsteem ei ole ennast tõestanud, vastupidi - on selge, et vanaviisi enam jätkata ei saa ja ümberkorraldused kõrghariduses on hädavajalikud. Praeguse süsteemi nõrkustele on viidanud ka OECD 2007. aastal koostatud põhjalik analüüs.

Ka riigikontrolli peakontrolör kinnitas 30. septembril riigikogu kultuurikomisjonile saadetud kirjas, et kõrgharidus ja selle rahastamine vajab muutusi. Sama näitas ka riigikontrolli 2008. aastal läbi viidud audit „Kõrghariduse riiklik koolitustellimus". Peakontrolör tõdes, et mitmed olulised küsimused jäävad selle eelnõuga lahendamata, ent samas toonitas, et senine süsteem ei ole jätkusuutlik. Praegu panustab riik kõrgharidusse 100 miljonit eurot ning erasektorist lisandub 40 miljonit. Arvestades meie demograafilist seisu, kaob olukorra säilides kõrgharidusest suur hulk (ca 40 miljonit eurot) raha, kuna üliõpilaste arv demograafilistel põhjustel kahaneb.

IRL-i väljapakutud kõrgharidusreform on lähtunud kolmest põhilisest probleemist Eesti kõrghariduses.
Esiteks on senine süsteem ebaõiglane. Kõrgkooli pääsevad noored kas läbi eksamisõela riikliku koolitustellimuse kohtadele või oluliselt madalama lävendiga end ülikooli sisse ostes. Tasulistel kohtadel olevad üliõpilased peavad maksma kogu ülikooli vältel, praktiliselt sõltumata õpingutulemustest. Ülikooli saada on raske, kuid välja kukkuda on sealt veelgi raskem. Raha on määravam kui inimese akadeemilised võimed, mistõttu nii mõnigi andekas noor võib seetõttu jääda ülikoolist üldse välja.

Teiseks on ülikoolide efektiivsus liiga madal. Meil on 70 000 üliõpilast, kellest lõpetab igal aastal vaid 10 000. Keskeltläbi veedab üliõpilane ülikooli seinte vahel seitse aastat, see on kogu riigile äärmiselt ebaefektiivne ja kulukas. Suur hulk riigieelarvelistel kohtadel olevaid üliõpilasi õpib väiksema kui 50-protsendilise koormusega, kuid riik maksab sellise õpilase eest ülikoolile täishinda.

Riigikogu kultuurikomisjoniga kohtumisel avaldasid ka ülikoolide esindajad lootust, et eelnõuga võimaldatav tasuta hariduse omandamine võib kujuneda üliõpilastele distsiplineerivaks ning konkreetseks motivaatoriks oma õpingud nominaalse ajaga läbida.

On selge, et efektiivsus peab kasvama - tulemuslikud õpingud peavad olema nii ülikooli kui ka üliõpilaste eesmärk.
Seni oleme püüdnud riikliku koolitustellimuse kaudu suunata üliõpilasi õppima erialadel, mille vastu huvi on väike. Kahjuks ei ole niisugune regulatsioon loodetud tulemusteni viinud ja ülikoolidel on riikliku koolitustellimuste lepingu alusel täitmata kohustusi ligi 600 miljoni euro ulatuses. Selline raha ebaotstarbekas kulutamine tuleb lõpetada. Samuti on küsitav, kuivõrd peegeldab riiklikul koolitustellimusel põhinev ülikoolide rahastamine Eesti tööturu vajadusi. Määratud lõpetajate arv on ebapiisav tööturu nõudluse rahuldamiseks.

Kõrgharidusreformi eesmärk on muuta kõrgharidus õiglasemaks, kvaliteetsemaks ja kättesaadavamaks. Reform võimaldab järgnevatel aastatel ühe üliõpilase tarbeks kasutatavat raha kahekordistada. Suuremad kulutused üliõpilase kohta tagavad paremad palgad õppejõududele, suuremad toetused üliõpilastele ja aitavad senisest jõudsamini ehitada välja ülikooli infrastruktuuri. Kõrghariduse rahastamissüsteemi muutmiseks on planeeritud rahaliste lisavahenditena 2013. aastal 6,1 miljonit eurot, 2014. aastal 18,8 miljonit eurot ja 2015. aastal 33 miljonit eurot. Reformi tulemusena lisandub 3500 täiendavat tasuta õppekohta, mis tagab tasuta õppe täiskoormusel õppivatele tudengitele.

Reformi tulemusel saab kõrgkooli immatrikuleeritud üliõpilane õppida esimese semestri tasuta õppekohal eestikeelses õppes olenemata õppekavast. Hilisem on juba üliõpilase enda kätes: tema tasuta õppekoha säilimine sõltub tema isiklikust õppevõimest. Kuna õppevõime on seotud osalise õppekulude hüvitamisega, võib eeldada, et tänu soovile püsida tasuta õppes jõuavad noored kiiremini lõpetamiseni ning tööturule suundub suuremal arvul vajalikke spetsialiste.

On selge, et Eesti kõrgharidus vajab kiireid muudatusi. IRL on eesmärgiks võtnud viia kõrgharidusreform läbi sellel aastal, et muudatused jõustuksid juba järgmise kooliaasta alguseks.

Emapension - uus tahk perepoliitikas

2011-10-26

Eesti rahvaarvu jätkuv kahanemine on kurb fakt, mille peamised põhjused on teada - madal loomulik iive ning väljaränne. Mida saame selle heaks teha, et eestimaalasi jälle rohkem oleks?

Eelolev rahvaloendus annab täpseima võimaliku ülevaate rahvastiku olukorrast. Statistikaameti vahendusel teame praegu, et viimase kahe kümnendi jooksul on ainult ühel aastal olnud Eesti loomulik iive positiivne - 2010. aastal, 35 inimese võrra.

Enne eelmist aastat vähenes 19 aasta jooksul Eesti rahvastik ainuüksi negatiivse iibe tõttu tervelt 82 238 inimese võrra. Seda on päris mitme Eesti väikelinna jagu.

Mööda ei saa vaadata viimastel aastatel toimunud töö-rändest; mis on Eestimaalt võõrsile leiba teenima meelitanud kümneid tuhandeid inimesi. Kas võime olla kindlad, et nad kõik tulevad tagasi?

Probleemid tekivad alati kiiremini, kui neile lahendused leitakse. Pealegi ei piisa ühe suure probleemi lahendamiseks ühest ja ainsast meetmest, vaid välja tuleb nuputada mitmekesine lahenduste pakett.

Eesti erakonnad on ühisel arusaamal, et ühiskond peab väärtustama perekonda ja laste saamist-kasvatamist, lapsevanemaks olemist. Igal parteil on selleks omad ettepanekud, kuidas oleks riigil seda kõige mõistlikum teha.

Meil kehtib ühetaoline lapsetoetus, mitmed peretoetused, vanemahüvitis, mis on peamiselt keskendunud lapse kasvatamisele tema varases nooruses või kuni täisealiseks saamiseni. See kõik on vajalik, kuid tänini on kahe silma vahele jäänud ebavõrdsust tekitav olukord, kus last kodus kasvatav vanem saab tulevikus seetõttu ka väiksemat pensioni kui need, kellel lapsi pole.

Mida rohkem on emal lapsi, seda rohkem on ta tööst eemal ja seega kaotab ta rohkem ka tulevases pensionis. See ei ole just õiglane.

Sestap seadis IRL eesmärgiks ebavõrdsus kaotada ning seada Eestis sisse emapension. Emapension ei ole imerelv, mis garanteerib meile jätkuvalt positiivse iibe, ega too tagasi ka Eestist lahkunud noored, kuid see on järjekordne samm muutmaks ühiskond perekesksemaks ja laste kasvatamist soosivamaks.

Mis on emapension? See on täiesti ainulaadne pensionilisa, mille arvutamisel võetakse aluseks väikelapse eest hoolitsemisele kulunud aeg kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Riik hakkab selle perioodi eest, mille vanem veedab kodus last kasvatades, maksma vanema teise pensionisambasse neli protsenti lisa keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult.

Valitsusliidus heakskiidu saanud eelnõu kohaselt hakatakse, seda arvestust pidama 2013. aastal ja hiljem sündinud laste vanemate puhul. Aastatel 1991-2012 sündinud laste vanemad ning ka 2013 ja hiljem sündinud lapsevanemad, kes pole liitunud kohustusliku kogumispensioniga, hakkavad juurde saama kolme aastahinde vääringus pensionit ehk üle 13 euro kuus.

Näiteks kahe lapse korral võib lapsevanem arvestada aastas 13 pensioniga! Enne 1991. aastat sündinud laste vanemad saavad juurde ühe aastahinde vääringus pensioni ehk 4,3 eurot kuus.

Emapensioni seadustamisega annab ühiskond selge signaali, et tähtis pole ainult laste kasvatamine, vaid ka nende vanemate heaolu ja kindlustunne.

Ühiskond oskab laste kasvatamiseks kulutatud energiat hinnata. Me väärtustame lapsevanemaks olemist ajal, kui lapsed on väikesed, ning ka siis, kui nende vanemad vajavad ühiskonnalt tuge. See on meie ühiskonnamudel -väike ja kokkuhoidlik. Kokku hoides ja teineteist aidates oleme saanud jagu paljudest muredest, küllap leiame nõnda lahenduse ka rahvaarvu vähenemise peatamiseks.

Riigieelarvega panustatakse Eesti jätkusuutlikkusse

2011-10-24

Septembris kiitis vabariigi valitsus heaks järgmise aasta riigieelarve ja nüüd on jõudnud järg Riigikogu kätte. Tuleva aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit eurot, eeldavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Tegemist on läbi aegade suurima riigieelarvega.

Kindlasti ei ole alust Kajar Lemberi (SDE) väitel, et riigieelarvega ei panustata Eesti riigi elanike heaolu suurendamisse. Lember kirjutas, et sotsiaalsed lõhed suurenevad j a perede toimetulek väheneb veelgi. Tegelikult kasvab sotsiaalministeeriumi eelarve 80 miljoni euro võrra, 2,7 miljardi euroni.

Suurendatakse meditsiinisüsteemi rahastamist, et parandada arstiabi kättesaadavust ja kvaliteeti. Taastatakse teise pensionisamba maksed, mida lubati majanduskriisi ajal.

Endiselt peab riik oluliseks töötute toetamist läbi töötukassa mullusega samas mahus, kuigi töötute arv on tunduvalt vähenenud võrreldes kriisiaastatega. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensionikindlustus ja ravimikindlustus, millega soovitakse taastada ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele.

Ka riigikontrolör suunas meie tähelepanu kiiretele seadusega kinnitatud kulude kasvule. Nendeks on sotsiaal- ja ravikindlustuse kulud, mis kasvanud kaks korda kiiremini kui riigitulud. Praegu on fikseeritud kulutused kaetud avaliku sektori ülalpidamiskulude ja riigieelarveliste investeeringute külmutamise teel. Sellise olukorra kestma jäämine annab hiljem hoobi Eesti haldusvõimekusele ja jätkusuutlikule arengule. Seega ei ole Lemberil mõistlik väita, et tuleb kiirelt suurendada sotsiaalkulutusi, kui seda tehakse tuluallikate kokkukuivatamise teel.

Olulise punktina tooksin välja Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni.

Toetuste suurenemise põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mistõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud.

Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja saanud PRIA nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tagasiside põhjal soovib enamik neist investeeringud ellu viia. See omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb tõenäoliselt teha suuremaid väljamakseid. Eelarves on sellega juba arvestatud ja riigieelarve tuleb põllumajandusele 2012. aastal soodne. Seega pole alust ka väitel, nagu ei teeks riik midagi kohaliku maaelu arendamiseks.

IRL-i saadikuna on mul hea meel tõdeda, et haridusvaldkonna eelarve suureneb järgmisel aastal 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Saastekvootide müügist saadud rahaga plaanitakse renoveerida koolihooneid ja õpilaskodusid 72 miljoni euro ulatuses. Pooleteise miljoni euroga rahastatakse IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektori jaoks vajalik tööjõud. Tõstetakse ka kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse mahtu 6,2 miljoni euro võrra.

Siinkohal tooksin välja kõrgharidusreformi olulisuse. Selle eesmärk on tagada ligipääs kõrgharidusele sõltumata õppija rahalistest võimalustest. Reformi kohaselt tagab riik kõigile üliõpilastele, kes õpivad täiskoormusel, tasuta kõrghariduse. IRL seisab sellest eest, et riik tooks haridusse lisaraha. Plaanis on viia hariduse rahastamine 3 protsendini SKT-st, mis on ühtlasi ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide eesmärk. Alates 2012. aastast lisandub ligikaudu 3500 arvestuslikku tasuta õppekohta. ,,.

Seoses riigieelarvega on palju räägitud ka palkadest. Riigikogu liikmed, sõltumata sellest, kas nad on koalitsioonis või opositsioonis, on selle poolt, et tõsta päästjate, õpetajate ja meditsiinitöötajate palku. Reaalsus on aga see, et järgmise aasta riigieelarve on puudujäägis. Valitsuskoalitsioon pingutab kõvasti, et lähiaastatel jõuaksime riigieelarve tasakaaluni.

Tõenäoliselt jääb järgmisel aastal Eesti riigivõlg 5,8 protsenti SKT-st Euroopa Liidu madalaimaks. Kindlasti on ka sotsiaaldemokraadid teadlikud Euroopat vaevavast võlakriisist. Seega peame hoidma riigieelarvega konservatiivset joont ja hoiduma laenurahaga palkade tõstmisest.

Riigi korras rahandus on positiivne signaal ettevõtjatele ja annab kindlust stabiilse maksukeskkonna osas. See omakorda loob uut majanduskasvu ja töökohti ning siit edasi on ainult üks samm, et tõsta eelmainitud riigitöötajate palku.

Majade soojustamisega saavutatakse väiksemad kommunaalarved

2011-10-22

Tänavune sügis on pakkunud meile mõnusalt sooja vananaiste suve. Paraku on soojad ilmad nüüdseks läbi ning alanud on taas 8-kuuline kütteperiood. Soojakulude osatähtsust perede eelarves ei saa alahinnata: keskmise eestlase jaoks moodustavad need rohkem kui pool leibkonna kodukuludest.

Maagaasi, puidu või õli toorainehindade tõusu vastu on meil väga raske seista, mistõttu on majade soojakulude vähendamisel peamiseks märksõnaks energiasääst. Ainus ja reaalne kulude kokkuhoid on võimalik saavutada kortermajade soojuskindlamaks renoveerimisega. Nagu tänavapildis näha võime, on paljud seda võimalust ka juba kasutanud või kasutamas.

Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks 2020. aastaks saavutada hoonepõhiseks energiakuluks mitte rohkem kui 100 kWh/m2a. Eestis on täna see näitaja paljude kortermajade puhul mitu korda kõrgem. Soojuskindlamate elamutega säästaksime küttekuludelt ning hoiaksime ümbritsevat keskkonda, mida me kesiselt soojustatud majade kaudu usinalt ja järjepidevalt kütame.

Kortermajade soojuskindlamaks muutmisel on oluline roll täita riigil. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi käivitatud kortermajade rekonstrueerimistoetuse programmi eesmärk on aidata ja julgustada inimesi investeerima kodukulude kokkuhoiuks. Hetkel kaetakse riigi poolt, läbi sihtasutuse KredEx, 35% korterelamu rekonstrueerimise maksumusest, kui sellega saavutatakse hoones 50 protsendi suurune energiasääst.

Aastaga on soojuskindla-maks muutmise toetust saanud 183 korterelamut ligi 4,9 miljoni euro eest. Toetust on eelkõige kasutatud nõutud omafinantseeringu osakaalu vähendamiseks. Programm jätkub ja loodetavasti tulevikus juba veelgi suurema riigipoolse toetusega. Siinkohal julgustaksin Raplamaa korteriühistuid programmis senisest rohkem kaasa lööma. Raplamaal on 2010. ja 2011. aastal toetust saanud kaheksa korterelamut. Maakonna potentsiaali silmas pidades võiks toetust saanute hulk olla mitu korda suurem. Olen veendunud, et korteriühistute aktiivse tegutsemise korral ning riigi ja omavalitsuste kaasabil on juba lähiaastatel võimalik meie kortermajades saavutada olulist energia ja seeläbi ka rahalist kokkuhoidu, muuta elukeskkond kaunimaks ning parandada kohalikku tööhõivet.

Kokku on lepitud, et valitsus jätkab järgmisel aastal kodutoetuste maksmist lasterikastele peredele, eesmärgiga parandada väikese sissetulekuga paljulapseliste perede elamistingimusi. Ka neid toetusi on kasutatud suures osas eluaseme renoveerimiseks ja ühtlasi energiasäästlikumaks muutmisel. Seni on toetust saanud 1500 peret, kus kasvab ligi 6000 last, summas 12 miljonit eurot. Keskmine toetuse suurus ühele perele on olnud 6140 eurot.

Lisaks korterelamutele on valitsusel plaanis käivitada toetusprogramm ka väikemajade rekonstrueerimiseks niipea, kui selleks tekib rahaline võimalus. Valitsuse tegevusprogrammis on tähtajaks määratud 2014. aasta, kuid võimalusel alustatakse sellega juba varem. Kõnealune kava puudutab ligikaudu neljandikku Eesti elanikest.

Energia säästmist on plaanis rakendada ka avalikus sektoris, kus viiakse läbi ühiskondlike hoonete rekonstrueerimise programm. Selle programmi kogumaht on 146,5 miljonit eurot, mis võimaldab energiatõhusamaks muuta ligi 480 hoonet.

Eesti kliimas, kus suviselt soojasid ilmasid jagub napilt kolmeks kuuks, on majade korralikku soojuspidavust raske ülehinnata. Hoonete energiasäästlikumaks muutmine on garantii kommunaalarvete vähenemiseks. Alustame soojustamisega kohe!

Riik peab kohanema

2011-10-22

Riigikontrolör Mihkel Oviir tutvustas teisipäeval riigikogu ees kokkuvõtet viimase aasta jooksul tehtud audititest ja andis ülevaate riigikontrolli 90 töötaja tööst ja tähelepanekutest. Riigieelarve kontrolli komisjoni liikmena saan kinnitada, et auditiaruanded on koostatud põhjalikult ja asjalikult, võttes arvesse auditeeritavate seisukohti.

Riigikontrolli tegevuse eesmärk ongi majanduskontrolli kaudu anda riigikogule ja avalikkusele kindlustunne, et avaliku sektori raha kasutatakse seaduslikult ning tulemuslikult.

Kulusid ei hinnatud

Tahan rõhutada viimase nädala jooksul üht liialt vähe tähelepanu pälvinud aspekti. Küsimus on rahandustehniline, kuid sellel on väga suur mõju nii riigi kui kohaliku omavalitsuse raha kasutamisele. Põhimõtteliselt on nii, et kes eelarveprotsessi hoolsalt lõpuni ei tee, sel ei hakka kunagi raha olema. Raha kulub märkamatult kribu-krabu peale ja soovitud strateegilised eesmärgid jäävad täitmata raha puudumise tõttu.

Riigikontrolöri ülevaates seisab: "Samal ajal ei saa rahul olla riigi 2010. aasta majandusaasta koondaruande koosseisus oleva riigieelarve täitmise aruandega. Et avaliku sektori rahakasutus oleks läbipaistev ja aruannet saaks uute eelarveliste otsuste tegemisel arvesse võtta, tuleb riigikogus vastuvõetud eelarve, lõpliku eelarve ja tegeliku täitmise andmed esitada võrreldaval kujul. See võimaldaks hinnata, kas eelarveraha on kasutatud küsitud eesmärgil."

Riigikogule on esitatud 2012. aasta eelarve, mille seletuskiri 313 leheküljel sisaldab hulga valdkondlikke eesmärke ja nende elluviimiseks vajalikke tegevusi. Riigikogu on vaielnud nende üle kirglikult kolm kuud. Küllap oli see nii 2010. aastalgi. Tagasisidena esitatakse riigikogule majandusaasta aruande koosseisus 15 lehekülge tabeleid teostatud tehingute raamatupidamisandmetega.

Riigi eelarvestamise protsessis täidetakse põhjalikult esimene, planeerimise faas, kinnitatakse, et teine, täitmise faas on läinud raamatupidamislikult korrektselt. Väga tähtis osa, sisuline hindamine ja järgmisteks perioodideks teadmiste ja kogemuste hankimine jääb hoopis ära.

Sama puudus, et ei hinnatud, kuidas eelmisel aastal raha kulus, oli 2005. aastal Kihnu vallas ning Pärnu linnas ja ma kardan, et selliseid omavalitsusi ja riigiasutusi on Eestis palju. Kardan, et niimoodi, vähe tulemust andes kulub märkamatult palju riigi, linna ja valdade raha.

Viivitamise hind

Samuti ei saa ma nõustuda, et Eesti on endaga liiga rahul. Eesti on viimaste aastate majanduskriisi, võrreldes endaga sarnaste riikidega, üsna sujuvalt läbinud. Meie, eestlased, oleme enda vastu liiga nõudlikud. Alles me saavutasime üht, aga juba asume, hetkekski seisatamata, uute eesmärkide poole püüdlema.

Praegu on tunda väsimust, oleme väga palju pingutanud ja üldse mitte rõõmuga oma saavutustele tagasi vaadanud. Meie palgad ja sotsiaaltoetused on inflatsioon väikeseks söönud, isegi keskmise sissetulekuga inimene tajub, et kannatab puudust.

Oleme palju Euroopa Liidu toetusi ja iseenda raha investeerinud hoonetesse. Nüüd kulub nende ülalpidamiseks palju raha, mis tuleb samast rahakotist, kust kultuurinimeste ja õpetajate palgaraha.

Kui maal on üks koolihoone pooltühi ja vajab kütmist, tuleb tühja osa kütta-koristada ning õpetajate palka tõsta ei saa. Pärnu linna spordihalli ehitamise, haldamise ja laenuintresside raha tuleb samast rahakotist, kust haridus- ja kultuuritöötajate palk. Samal ajal on spordirahvas veendunud, et nad ei saa hakkama Kalurihalli ega kahe sõudebaasita, aga ka nende ülalpidamise raha tuleb samast rahakotist.

Ilmselgelt vajab riigi ja kohalike omavalitsuste poliitika suunamuutust juba lähitulevikus, vähem raha betooni ja küttesse, rohkem raha töötajate palkadeks.

Kahtlemata on õigustatud kriitika, et kärpimine, mis on hädavalik lühiajaliselt, ei ole kestlik pikka aega ja Eesti vajab reforme, et kohanduda oludega. 20 aastaga on olukord riigis palju muutunud: nii elatusalades, elamise alades kui rahvastiku vanuselises koosseisus. Nende muutustega peavad kohanema halduskorraldus, haridussüsteem, sotsiaalhoolekanne, avalik teenistus ja kõigi muude riigi funktsioonide täitmine.

Kohandamise edasilükkamine maksab ja palju. Sõna-sõnalt tuleb võtta tuntud lauset, et aeg on raha. Kujundlik näide Pärnu linnast 2009. aastal.

Eelarve tulnuks kohandada majanduslike võimalustega ja kärpida kulusid 2009. aasta algul, kuid seda ei tehtud. 2009. aasta kestel tekkis üle võimaluste elamisest 45 miljoni kroonine võlg, mis tuli linnarahva rahaga ära maksta ja 2010. aasta eelarvet selle summa võrra kärpida.

Üheaastane viivitamine Pärnu linna eelarve kohandamisel muutunud olukorraga maksis 45 miljonit krooni ehk kaheksa protsenti eelarvest. Pärnu linn on umbes 50 protsenti maakonna ja 3,3 protsenti riigi rahvastikust. Võite ette kujutada, kui palju maksab riigile, kui ta lükkab edasi haridussüsteemi või halduskorralduse kohandamist riigi muutunud olukorraga.

Kohanemine on ellujäämise küsimus, nii filosoofilises kui praktilises mõttes, nii looduses kui riigikorralduses.

Riigikontrolör tõdeb, et paari-kolme aasta jooksul viiakse ligi 50-60 protsenti auditite ettepanekutest ellu, finantsauditite puhul isegi kolmveerand või rohkem. Riigikontrolöri ettepanekud lähtuvad ja peavadki lähtuma oma olemuses täiuslikust olukorrast.

Praktiline juhtimine on protsesside juhtimine, mida viivad ellu inimesed, kes ei ole täiuslikud ega tegutse täiuslikes oludes. Samal ajal on nii suur ettepanekute arvestamise osa tunnustus riigikontrolörile, tema sõnal on kaalu ja arvamusel autoriteeti.

Ukraina allakäigu keerdtrepil

2011-10-19

Ukraina pole ainult sümpaatne riik, kellega jalgpalli mängida. Nüüd ei saa me kuidagi mööda minna Julia Tõmoðenko süüdimõistmisest ja ülejäänud vangistatud poliitikute olukorrast. Ukraina defineerib end üha selgemini niisama hullu riigina, nagu seda on Venemaa, Valgevene või Aserbaidžaan.

Ukraina endise peaministri kohta langetatud kohtuotsus võib tõmmata kriipsu Ukraina püüdlusele saada assotsiatsioonilepe Euroopa Liiduga.

Kui otsus oleks tegemata, saaks veel ühe silma kinni pigistada, aga nüüd enam mitte. Õigupoolest on Euroopa Ukraina kohtupalaganisse seni hämmastava leebusega suhtunud.

Arusaamatu leebus

Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee ei suutnud Ukraina teemat selle kuu algul päevakorda võtta, ehkki vajadus selle järele oli enam kui selge. Õigussüsteemi kasutamine arvete õiendamiseks poliitiliste vastastega on valus hoop väärtuste pihta. Ja ehkki seda on mõne liikmesriigiga varemgi juhtunud, on sellele reageerimata jätmine pretsedenditu.

Ka ELi laienemisvolinik Štefan Füle näitas ootamatut pehmust. Kui Valgevene endistest presidendikandidaatidest saab kindlasti rääkida kui poliitvangidest, siis Ukraina puhul ei pea volinik seda õigeks.

Probleem olevat õigussüsteemi nõrkuses ja kohtunike kogenematuses, mitte poliitvangides selle sõna otseses tähenduses.

Kas EL saab kaubandust ja õigusakte puudutava assotsiatsioonileppe sõlmida riigiga, kus on poliitvangid? Tõmošenko staatuses on endine siseminister Lutsenko. Eriti pärast Tõmošenko süüdimõistmist on assotsiatsioonileppe sõlmimine rohkem kui kaheldav, sest selle tagajärjel kannatab Euroopa autoriteet.

Kas Ukraina vajab assotsiatsioonilepet? Ja kuidas veel! Ukraina on kaalukeel Euroopa ja Venemaa vahel ning see, kummale poole ta kaldub, saavutab geopoliitilise initsiatiivi.

Aga mitte ainult, pean tunnistama, et minule geopoliitiline retoorika ei meeldi. Ennekõike on küsimus Ukraina inimeste saatuses: kas demokraatia või autokraatia, austus kodaniku vastu või selle puudumine?

Vohavad vandenõuteooriad

Õhus on vandenõuteooriad. Räägitakse, et president Viktor Janukovõtš tahab Euroopasse, aga ta aparaat on Venemaa föderaalsest julgeolekuteenistusest (FSB) läbi imbunud, nemad korraldasidki Ukrainale jama vangistatud poliitikutega. Või siis kujutatakse Ukraina presidenti lihtsakoelise mehena, kes ei suuda üle olla soovist Tõmošenkole isiklikult varasema eest kätte maksta.

Ma ei räägi midagi muud kui jutte, mida mulle on vaikselt rääkida püütud ja mida räägitakse Euroopa poliitikutele. Eesmärk on meid veenda, et Ukrainat ei tohi praegu kritiseerida, pigistatagu üks silm kinni vähemalt senikauaks, kuni assotsiatsioonilepe saab sõlmitud. Sest kaalukausil on ida ja lääs.

Tõmošenko ja teised poliitikud on konspiratsiooniteooria kohaselt FSB korraldatud pantvangid. Eesmärk on riigi Euroopa püüdlused põhja lasta. Ja eurooplased, kes seisavad Tõmošenko vabastamise eest, on siit edasi mõeldes justkui kasulikud idioodid, kes naiivselt FSB mängu kaasa mängivad! Olen kohanud isegi mõttekäiku, et pärast assotsiatsioonileppe sõlmimist lastakse Tõmošenko vabaks, sest FSB kaotab Ukraina vastu huvi.

Kogemus teeb mu nende arutluskäikude suhtes ülimalt ettevaatlikuks. See kõik on kunagi olnud - déjà-vu! Venemaal on inimõigustega pahuksisse läinud juhte ikka õigustatud väitega, et tulla võib uus ja hullem. Putini kolmanda tulemise puhul on erakordne pigem see, et sellist juttu polegi enam, hullemat ei osata oodata.

Väärtuste reetmine

Kui Aserbaidžaanis varisesid ligi kümne aasta eest kokku vahepeal pead tõstnud demokraatialootused, ilmusid uued poliitvangid ja valitsev klann võttis võimu raudse haardega enda kätte, oli umbes sama jutt: "Andestame, paneme ühe silma kinni!". Assotsiatsioonileppe asemel tehti panus gaasijuhtme saamiseks marsruudil Bakuu-Thbilisi-Ceyhan.

Torujuhe oli ja on Euroopale vajalik. Küsimus on pigem selles, kas gaasi ja naftaga saab end inimõigustest priiks osta, nagu Aserbaidžaan on lootnud ja loodab. Aserbaidžaan on rikas riik ja seal usutakse siiralt, et maavarade müügi ja intensiivse lobiga pannakse lääne poliitikutel suu kinni, tellitakse positiivsed raportid ja toetushääled.

Valgevenega kauplemine käib teistpidi. Majandusraskustes riigile pakutakse abi ja laenu juhul, kui poliitvangid vabastatakse. See lähenemine solvab Valgevene inimõiguslasi. Nad küsivad, kus on lääne moraal? Kui palju raha võib ühe poliitvangi väljaostmise eest teenida ja millal nabitakse kinni järgmine rühm "režiimi vaenlasi", kelle vabastamise eest uus toetus kasseerida?

Paradoksaalne on, et retoorikas läänemeelsele ekspeaministrile Tõmoðenkole heidetakse ette liiga Vene-sõbralike otsuste tegemist. Kõneldakse korruptsioonist, kuigi isiklikku kasu pole saadud. Kriminaalvastutusega ähvardatakse seal, kus normaalse poliitilise süsteemi puhul saaks toimida vaid poliitiline vastutus.

Põhiküsimus on Euroopale see, kas ja kui palju saab euroopalike väärtuste edastamise nimel neidsamu väärtusi reeta. Aga just nii juhtub, kui opositsiooniliider on assotsiatsioonileppe sõlmimise ajal jätkuvalt vangis.

Küsimärgi all pole enam niivõrd Ukraina enda allakäinud maine, vaid hoopis ontliku Euroopa kasvatusmaja prestiiž.

Me ei tohi lasta kaasmaalastel end surnuks juua

2011-10-19

Uuringutest on teada, et alkoholi liigtarbimise vastu saab tõhusalt võidelda vaid abinõude koosmõjus. Kõige tõhusam sekkumine üksikabi-nõuna on maksu kaudu hinna tõus ehk teisisõnu ostuvõime vähendamine.

Oleme alkoholiaktsiisi viimastel aastatel tõstnud ning teame, et see on, eriti majanduslanguse tingimustes, nähtavat mõju avaldanud. 2008. aastal oli alkoholitarbimine 12,1 liitrit inimese kohta, 2010. aastal 9,7 liitrit. Nende numbrite puhul on seejuures salaalkohol juurde lisatud ning turistide joodu ja kaasa-viidu maha võetu. Teised sekkumised üksikuna ei ole efektiivsed.

Oluliselt tulemuslikum on meetmete kombineerimine ja väga tähtis on negatiivsete kaasmõjude samaaegne vähendamine. Just salaalkoholi suurema leviku riski tõttu ei saa näiteks aktsiisi tõusuga liiga tempokalt liikuda.

Reklaami täielikul keelamisel on selge oht turundusvõtete massilisele levikule. Seetõttu on vajalik reklaami tugeva piiramise korral näiteks kehtestada ka alkoholile miinimumhind ja reguleerida alkoholi degusteerimist. Vastasel juhul võime hakata tuntud ja massiivse reklaamikampaaniaga alkoholi turundus-üritusel, Õllesummeril, saama näiteks sümboolse hinnaga nn reklaamsiidrit. Kaubanduskeskustes muutuksid alkoholi avalikud degusteerimised igapäevasteks.

Samas on piinlik kuulata reklaami- ja alkoholitootjate väiteid, et alkoreklaam ei pane kedagi rohkem jooma, see aitavat vaid valida kvaliteetsemaid tooteid. Suisa kummaline oli selle selgituseks toodud näide, et pesupulbrireklaam ei pane ju ka kedagi rohkem pesu pesema.

Tõepoolest, mina ka ei ole kuulnud pesupesemissõltlas-test, kes kulutaks sellele kasvavas mahus aega ja raha, rikuks ära oma tervise, oleksid ohtlikud oma perekonnale, ei jõuaks selle sõltuvuse tõttu enam tööle ning tekitaks olulist kahju kogu ühiskonnale. Küll aga on meile hästi teada sellised tagajärjed alkoholi liigtarbimisel ja sõltuvuse füsioloogilised tekkemehhanismid.

õige olulisemad on suhtumise muutus ning inimese ja kogu к ühiskonna väärtushinnangud. Neid saame kasvatada erisuguste meetmete

(hind, reklaamipiirang, juurdepääsu piirang, joobe kontroll liikluses, teavituskampaaniad jmt) koosmõjus ning sekkumisi järkjärguliselt karmistades.

Samas ei tohi loota vaid liberaalsele eneseotsustamise õigusele - tahan, joon end surnuks; ei taha, ei joo. Ka sportlikku elulaadi propageerides ei looda me vaid sellele, et ketsid suudab igaüks osta ning linnatänav ja metsaalune on jooksmiseks valmis. Me oleme ehitanud uusi spordihooneid, rajanud kergliiklusteid, korraldanud liikumisharrastust edendavaid üritusi ning kehaline kasvatus on olnud kohustuslik õppeaine läbi aegade.

Samamoodi süsteemselt peame tegutsema joomarluse piiramisega, pöörates erilist tähelepanu noorte alkotarbimise ja -sõltuvuse ennetamisele, mille oluliseks osaks on kasulike eneseteostusvõimaluste loomine.

Isamaa ja Res Publica Liidule on oluline kujundada kogu elukeskkond selliseks, mis ei propageeri alkoholi tarbimist, kus müügi-piirangud on tasakaalukad ja suhtumist kujundavad ning järelevalve on tõhus. Oleme selleks välja pakkunud viis sammu.

Reklaami piiramine kujul, kus reklaamis tohib toodet näidata vaid nn kaunistamata kujul, loetleda vaid selle toote andmed ning välistatud on igasugune meeleolu loov liikumine, muusika või taustapildid. Lõpetada välireklaam.

Määratleda alkoholi asukohaks kaupluses nn lõpp-punkt, keelata paigutada alkoholi muu kauba vahele.

Järkjärguline aktsiiside tõus, kiiremas tempos niinimetatud napsitaja treenirigjookidel, need on magusad lahjad alkohoolsed joogid, mille sihtrühm on noored ja naised.

Boonuskampaaniate ja avalikes kohtades degusteerimis-te piiramine.

Tõhus järelevalve alaealistele alkoholi müügi üle, liikluses ja salaalkoholi leviku tõkestamisel ning sellega paralleelsed teavituskampaaniad.

Nüüdseks oleme juba alustanud koalitsioonileppes ülesandeks võetud alkoholipoliitika rohelise raamatu koostamist. Loodame selle valmis saada järgmise aasta lõpuks. Ise kuulun töörühmadesse, mis-käsitlevad turundust, hinnapoliitikat ja alkoholi kättesaadavust.

Alkoholi liigtarbimisega võitlemine on kui tünnile vitste panemine. Ühest vitsast ei piisa ja kõik vitsad peavad olema timmitud ühtlase pingega. Muidu võime parimat soovides kasu asemel kahju tekitada.

Vanemapension tuleb

2011-10-13

Valitsusliit on valmis saanud IRLi ühe peamise valimislubaduse - vanemapensioni eelnõu, mis jõuab varsti menetlemiseks riigikogusse.
Vanemapensioni kehtestamisel on mitmeid põhjusi.

Madal sündimus ei ole murekohaks ainult Eestis, vaid see on probleemiks terves Euroopas. Praeguseks oleme Eestis küll saavutanud nullilähedase iibe, kuid mure eesti rahva püsimajäämise pärast on sellegipoolest väga aktuaalne. Hädavajalik on välja töötada konkreetsed pikaajalised meetmed, mis ei vaata tulevikku üks, kaks või viis aastat, vaid märksa pikemaajaliselt. Euroopas on mitmed teadlased pakkunud välja laste arvu sidumise pensioni suurusega, et mõjutada muu hulgas sündimuskäitumist positiivses suunas.

Vanemapensioni üks peamisi eesmärke on nimelt muuta elukeskkond sündimust soosivamaks. On paratamatu, et üks lapsevanem jääb pärast lapse sündi mingiks ajaks tööelust kõrvale. See avaldab negatiivset mõju tema tulevase pensioni suurusele. Vanemapension aitab last kasvataval vanemal ära hoida tulevikus pensioni languse, mis on tingitud tööalase tulu mittesaamisest lapse kasvatamise perioodil. See aitab ära hoida vaesusriski sattumist, eriti just lasterikaste perede puhul.

Vanemapensioni näol on tegemist täiendava pensionilisaga, mida sellisel kujul pole üheski teises Euroopa Liidu liikmesriigis kehtestatud. Siinkohal on Eestil võimalus olla teerajaja kogu Euroopale.

IRL käis valimiste eel välja emapensioni idee, mis on praeguseks töörühma töö tulemusena saanud seaduseelnõu kuju. Eelduste kohaselt peaks see seadusena vastu võetama selle aasta lõpus.

Emapensionist sai vanemapension seetõttu, et seda pensionilisa on võimalik saada ühel vanemal, nii emal kui isal. Kumb vanemapensioni saama hakkab, tuleb omavahel kokku leppida. Kui on kasvatatud mitut last, võib vanemapensioni omavahel ka jagada, ema saab ühe lapse ja isa teise eest. Vanemapensioni hakkavad saama ka praegused pensionärid.

Oluline on teada, et vanemapensioniks kuluv raha ei tule teiste pensionäride arvelt, see ei võta üheltki pensionilt ühtegi senti ära, vaid riik paneb oma eelarvest vahendeid juurde.

Vanemapensioni eelnõu on tehniliselt keerukas, kuid näitlikult öeldes hakkaks kahe lapse vanem saama aastas ühe pensioni lisaks -13. pensioni aastas. Kui 2010. aastal
oh arvestuslikuks keskmiseks pensioniks 4785 krooni (306,7 eurot) kuus, siis vanemad, kelle laps sündis ajavahemikus 1991 - 31. detsember 2012, hakkaksid saama lisapensioni ühe lapse arvestuses 156,6 eurot ehk 2445 krooni aastas, kahe lapse arvestuses 313,5 eurot (4891 krooni), kolme lapse arvestuses 470,3 eurot (7337 krooni), nelja lapse arvestuses 627,1 eurot (9783 krooni) aastas ja nii iga lapse lisandudes edasi.
Et kõik oleksid võrdselt koheldud, hakkame enne 1991. aastat sündinud laste vanematele maksma lisapensioni 1 pensionistaaži aasta väärtuses. Nendele vanematele oleksid lisaraha numbrid ühe lapse arvestuses-52,2 eurot (815 krooni), kahe lapse arvestuses 104,5 eurot (1630 krooni), kolme lapse puhul 156,7 eurot (2445 krooni) ning nelja lapse puhul 209 eurot (3261 krooni) aastas. See võrdsustab kõik lapsi kasvatanud vanemate pensionilisad.
Pärast 2013. aasta 1. jaanuari sündinud laste vanematele maksame ühele vanemale lapse kasvatamise eest 4% riigi keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult vanema II pensionisambasse kuni lapse 3aastaseks saamiseni.
Milline saab olema tulevikus reaalne vanemapensioni rahaline väärtus nendele vanematele, on praegu keeruline öelda, kuna see saabub tulevikus ning sõltub vanema vanusest ja pensionifondi tootlusest. Igal juhul saab see olema arvestatava suurusega pensionilisa.
Ei ole kahtlustki, et laste kasvatamine on rõõmu kõrval ka töö, ja äärmiselt vastutusrikas töö. Vanemapensioni kehtestamisega väärtustame me senisest enam laste üleskasvatamist, samuti loome kindlama aluse eesti rahva säilimiseks.

Riigieelarvega panustatakse haridusvaldkonna arengusse

2011-10-13

Vabariigi valitsus kiitis 22. septembril heaks järgmise aasta riigieelarve ning nüüd arutab eelarvega seonduvat Riigikogu. 2012. aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit ning eeldatavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Seoses ebakindla olukorraga viimastel aastatel Euroopas on riigieelarve defitsiidis. Kuigi riigieelarve puudujääk ulatub 2,1 protsendini SKTst, siis Eesti riik ei kata lisakulutusi laenudega, vaid oma reservide kasutamisega. Millistesse valdkondasesse panustatakse tuleval aastal 6,57 miljardi euro suuruse riigieelarvega?

Olulise valdkonnana tooksin välja Eesti riigi panused haridusse järgmisel aastal. Euroopa Liidu liikmesriigid on seadnud endale eesmärgi saavutada kulutuste osakaal teadus- ja arendustegevusse 3% SKTst. Praegu moodustavad meie riigi kulutused teadus- ja arendustegevusele ühe protsendi SKTst, mis on ligikaudu 163 miljonit eurot. Sellepärast panustatakse tuleval aastal haridusse 12 protsenti rohkem kui eelneval aastal ehk kulutused suurenevad 65 miljoni euro võrra. Haridusvaldkonda suunatakse ka kvoodimüügi tulu 72 miljoni euro ulatuses, et rahastada üle poolesaja koolihoone ja õpilaskodu renoveerimist. Plaanis on Riigi Kinnisvara kaudu renoveerida ja suurendada näiteks Viljandi gümnaasiumi ning renoveerida Nõo reaalgümnaasiumi hooneid. Pooleteise miljoni euroga rahastatkse ka IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektorile vajalikku tööjõuressurssi. 6,2 miljoni euro võrra tõstetakse kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse rahalist mahtu. Kulutused haridusvaldkonda on igati õigustatud, sest kõrge harituse tase riigis on kindlasti edasiviiv jõud.

Hea uudis kõigile Eesti pensionäridele on pensionitõus järgmisel aastal. 4. aprillist suurenevad riiklikud pensionid 4,4 protsendi võrra. See tähendab keskmise vanaduspensioni tõusu 13 eurot kuus. Pensionide väljamaksete mahtu suurendati 72 miljoni euro võrra ehk 1,36 miljardi euroni. Eesti riik taastab ka riigipoolsed kohustuslike kogumispensionifondide maksed, mida sai lubatud kriisi ajal. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensioni- ja ravimikindlustus, soovitakse tõsta ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele. Kokku on sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarve 2,7 miljardit eurot, mis on 80 miljoni euro võrra suurem kui möödunud aastal.

Riik panustab järgmisel aastal ka Eesti teede korrashoidu. Kohalikud omavalitsused saavad 17,8 miljonit eurot teede olukorra parandamiseks, mis on viie miljoni euro võrra suurem summa kui eelmisel aastal. Jätkub ka kergliiklusteede toetusskeemi elluviimine. 2011. aastal riigi toetustega rajati 16 kergliiklusteed ning tuleval aastal on plaanis rajada kaheksa uut teed. Kokku saab valmis 71,5 kilomeetrit kergliiklusteid, millega soovitakse kaasa aidata liiklusohutuse suurenemisele turvaliste rattateede ehitamise kaudu.

Hea on tõdeda, et Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse tõusevad. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni. Suurenemise üheks põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mille tõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud. Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja on saanud PRIA-lt nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tõenäoliselt soovib enamik neist investeeringud ellu viia ning see omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb teha suuremaid väljamakseid. Riigieelarves on sellega juba arvestatud ning põllumajandusele tuleb 2012. aasta soodne.

Järgmise aasta riigieelarve jääb kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtub eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. IRL seisab hea selle eest, et riigieelarvesse ei jõuaks üle jõu käivad lubadused, millega võib kaasneda maksukoormuse või riigivõla suurenemine. Piiratud ressurssidega peame tegema õigeid otsuseid, milliste valdkondade arengusse panustada. Eesti jätkusuutlikkuse tagavad investeeringud haridusse, ettevõtlusesse ja inimeste elujärje parandamisse.

Kiigeplatsist ja lasteaiakohast ei piisa

2011-10-10

Regionaalpoliitikal on Eestis enamasti kaks tähendust. Kui öeldakse regionaalpoliitika, mõeldakse kõigepealt haldusreformi ja hakatakse enamasti tegelema numeroloogia ja kunstiga. Et missugune arv on kõige ilusam ja kuhu oleks paslik uued piirid joonistada.

Ja kui sõnal on eesliide „regionaal", toimub see paljude arvates kuskil küüni taga või külapoe trepil ning linnades ja nende lähedal elavaid inimesi see ei puuduta.

Kakssada kakskümmend kuus. Just nii palju on Eestis täna omavalitsusi. On seda vähe, palju või piisavalt? Iga arv, mis on tänasest 226st väiksem, on parem. Sada on parem kui 226. Kaheksakümmend on parem kui sada. Nelikümmend on parem kui kaheksakümmend ja nii edasi.

Miks ma selles nii veendunud olen? Unustage see numbrite jada - kas 226, 100, 80, 20 või midagi muud - korraks ära. Sest number ise ei ole eesmärk. Numbrite taga on inimesed, kes igapäevaselt neis omavalitsustes elavad ja töötavad, koolis käivad ja lapsi kasvatavad.

Need on inimesed, kelle heaolu eest peab seisma omavalitsus ja -valitsejad. Need on inimesed, kellele omavalitsus peab pakkuma teatud hulka teenuseid, aga kus paljudel juhtudel vald või linn seda tegelikult ei suuda.

Aga 226 on ka praeguste linnapeade ja vallavanemate koguarv, teist samapalju on volikogude juhte. Lisaks veel asetäitjad, osakonnajuhatajad, direktorid, erinevad nõukogud ja nii edasi. Oma särk on ihule siiski kõige lähem ning eks ka siin peitub osa põhjusest, miks valdade-linnade vabatahtlik liitumine nii visa edenema on.

Tuleb peeglisse vaadata

Täna esitletakse kohalike omavalitsuse haldusvõimekuse uuringu tulemusi, millest selgub, et omavalitsuse võimekus on tihedalt seotud seal elavate inimeste arvuga. Ja kuskilt maalt läheb selge piir, millest allpool võimekus järsult langeb. Täna jookseb see piir 5000 elaniku juurest - sellest numbrist väiksemail üksustel on enamasti väga keeruline pakkuda elanikele neid teenuseid, mida inimestel õigus saada on.

Selle analüüsi mõte ei ole lahterdada ühtesid omavalitsusi tugevateks, teisi nõrkadeks. Ühtesid õnnestujateks, teisi läbikukkujateks. See 29 erinevast indikaatorist koosnev analüüs annab adekvaatse pildi hetkeolukorrast ja aitab meil teha järeldusi. See on peegel ning kui peeglisse vaadates pilt ei meeldi, tuleb midagi enda juures muuta, mitte peeglit süüdistada.

Aga mida see „haldusvõimekus" üldse tähendab? Inimese jaoks ei ole see mingi väärtus omaette. Inimese jaoks on oluline, et tal oleks piisavalt lähedal töökoht ja kool, lasteaed ja perearst, kauplus ja raamatukogu. Et naabrimemme eest hoolitsemine ei oleks ainult tema enda õlul ja et akna alla ei tekiks ootamatult kruusakarjääri. See on oluline, see läheb inimestele korda.

Töökohad, töökohad

Omavalitsuse roll on luua inimestele selline elukeskkond. Omavalitsus peab olema tegus ja pädev partner ka erasektorile, suutma tuua valda või linna investeeringuid. Sest investeeringud tähendavad töökohti.

Aga tänas on Eestis olukord, kus näiteks planeeringute valdkonnas on ainult 56 omavalitsusest olemas pädev ja erialase ettevalmistusega inimene. 56! See tähendab, et 170 omavalitsuses sellist igapäevas pädevust ei ole. Just sellistest asjadest sõltub sageli, kas ettevõtja rajab oma tehase ühte, teise või kolmandasse kohta. Just sellest sõltub, kus on tööd ja kus mitte.

Sellest ei piisa, kui remontida uhke gümnaasiumihoone ja siis oma kuue õpilasega keskkooliklassist meeleheitlikult kinni hoida. Ei piisa ka lasteaiakohast ja korda tehtud kiigeplatsist - inimesed lähevad elama sinna, kus on tööd. Ja kui iga vallakeskus kujutab ette, et ta on inimeste jaoks tõsine tõmbekeskus, siis tuleks neil ilmselt veel üks kord mõelda.

Vaadake kasvõi Tallinna - lagunevatest lasteaedadest kuuleme uudistest ülepäeviti, ometi kolivad inimesed pealinna. Hommikul tööle minnes ja õhtul tulles istuvad inimesed kaks tundi ummikus - aga ikka kolitakse Tallinna.

Tallinn on muidugi äärmuslik näide ning selle üle, kas Eesti omavalitsusmaastikul peaks olema üks hiiglane, kus elab kolmandik kogu riigi elanikest, võib ka arutada. Aga vaadates Eestis ringi, on selge ka see, et kuskil 25 tuhande elaniku juures on see piir, kust alates suudavad omavalitsused täita neile seadustega pandud kohustusi elanike ees.

Halduskorralduse lähtekoht

Sellise suurusega üksused suudavad paindlikult reageerida ka muutuvatele oludele. Täna avaldatavast analüüsist tuleb välja, et just üle 20 000 elanikuga omavalitsuste grupp oli ainukesed, mille haldusvõimekus viimase aastaga on paranenud. Ehk teisisõnu - selliste omavalitsuste elanikud kannatasid majanduslanguses vähem.

Kui tulla tagasi loo alguses toodud teise käsitluse juurde, siis tegelikult ei tähenda regionaalpoliitika ainult seda, mis toimub kuskil metsade taga ja kuhu sõidab kaks korda nädalas autokauplus. Regionaalpoliitika tegeleb ja peabki tegelema ka linnade ja nende tagamaadega.

Täna avaldatavast analüüsist selgub, et inimesed liiguvad ikkagi linnadesse ning ühtlasi laienevad linnade tagamaad - piirkonnad, mis elaniku jaoks funktsionaalselt toimivad ühtsena. Ühtsena selles mõttes, et inimene saab ühes omavalitsuses korda ajada oma igapäevased toimetused. Lapsed käivad koolis, inimesed tööl ja ka õhtul on perega koos võimalik midagi ette võtta. See peabki olema halduskorralduse lähtekohaks.

Pealinna ümbritsevaid valdu nimetatakse tihti kuldseks ringiks. Ja ei ole saladus, et ka haldusvõimekuse indeksi tabelis on need vallad tipus. Selle ringi ja Tallinna ja vahel pendeldab iga päev mitukümmend tuhat inimest.

Kiire arengu mured

Aga nii nagu kõik hiilgav ei pruugi alati olla kullasära, ei tähenda ka nende pealinna lähivaldade tugev punktiskoor seda, et seal ei oleks probleeme. Koolis on ühes klassis rohkem paralleele, kui mõnes teises koolis klasse kokku. Hommikuti tööle sõiduks kulub tund aega. Ja nii edasi.

Ka uuringust selgub, et kui valdavas osas omavalitsustes on viimastel aastatel elanike arv vähenenud, siis keskuste tagamaades on toimunud vastupidine muutus - inimesed kolivad sinna elama. Näiteks Harku valla elanike arv on viimase kolme aastaga suurenenud 23%. Ligi veerandi võrra! Kuna kolijaiks on enamasti noored pered, on laste arv samas kasvanud veelgi enam. Ja sellise kasvuga hakkamasaamine on Harku jaoks tõsine väljakutse.

See tähendab, et ääremaal on ühed mured ja kiirelt arenevates valdades ja linnades teised. Ka nendega tuleb tegeleda, ka see on regionaalpoliitika. Õigemini - see ongi regionaalpoliitika.

Lahendus on ikkagi üleminek praegustelt minivaldadelt teistsugusele haldusjaotusele. Sellisele, mis arvestab inimeste igapäevast elu ja vajadusi. Sellisele, mis põhineb mõjupiirkondadel.

Loodan, et seda mõistavad ka need, kes on volikogudesse valitud rahva poolt neile kasulikke otsuseid tegema. Sest omavalitsused peavad olema inimeste jaoks, mitte vastupidi.

Mille peale kulub järgmise aasta riigieelarve?

2011-10-07

2012. aasta riigieelarve on juba valitsuse poolt heakskiidu saanud ning nüüd on järg jõudnud riigikogu kätte. Tegemist saab olema Eesti suurima riigieelarvega, kuid tulenevalt murepilvedest Euroopas jääb järgmise aasta eelarve kindlaks konservatiivse eelarve poliitika põhimõtetele. Riigieelarve puudujääk ulatub tuleval aastal 2,1 protsendini SKT-st. Kulutusteks on plaanitud 6,57 miljardit eurot ning tuludeks 6,1 miljardit eurot. Negatiivset eelarvet ei korva riik mitte laenamisega, vaid oma reservide kasutamisega. Kuhu järgmisel aastal maksumaksja raha suunatakse, et Eesti riigi elanike heaolu suurendada?

Pensionäridel on põhjust rõõmustamiseks, sest tuleval aastal panustab riik eakate elujärje parandamisse. 4. aprillist 2012 on oodata 4,4 protsendilist pensionitõusu. See tähendab keskmise vanaduspensioni suurenemist kuus 13 euro võrra. Pensioni suurendamise peamine põhjus on elukalliduse kiire kasv viimastel aastatel. Tõusevad ka kulutused meditsiinivaldkonda, et tagada arstiabi kiire kättesaadavus ning kvaliteet üle Eesti. Riik taastab ka täielikult teise pensionisamba maksed, mida lubati majanduskriisi ajal. Eestis on tunduvalt vähenenud töötute arv võrreldes languse aastatega, kuid endiselt peab riik oluliseks töötute toetamist Töötukassa kaudu samas mahus. Seega saab Töötukassa aidata rohkem töötuid töölesaamiseks. Kokku tõusevad sotsiaalse kaitse valdkonna kulud 190 miljonit eurot ehk 10 protsenti.

Eesti riigi jaoks on väga oluline panustada põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade elavdamisse. Selle tõttu on 2012. aasta riigieelarve hea põllumajandussektori-le, sest arvestades Eesti olusid ja võimalusi kasvab eelarve märkimisväärselt. Toetused tõusevad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni seoses välisvahenditest tehtavate kulude suurenemisega. Tuleva aasta riigieelarve on ka soodne, sest täiendavate otsetoetuste maht kasvab 10 protsendi võrra ning on planeeritud eelarves täies mahus.

Oleme paljudele riikidele silma jäänud oma tublide saavutustega e-valdkonnas. Seega peab riik oluliseks, et kiire internet jõuaks ka maapiirkondadesse. Selleks toetatakse 11 miljoni euroga interneti baasvõrgu rajamist uue põlvkonna elektroonilise side võrgu kasutuselevõtu meetme raames. Tänu sellele saab kiireks internetiühenduseks võimaluse enam kui 40 000 Eesti maapiirkonna elanikku.

Olulise valdkonnana tooksin ka välja riiklikud investeeringud Eesti teede olukorra parandamisse. Majandusministeeriumilt saavad kohalikud omavalitsused viie miljoni võrra rohkem raha kui tänavu ehk 17,8 miljonit eurot teede korrashoiuks. Siiski riigieelarve arutelul püüame veel leida võimalusi, et suurendada omavalitsustele minevat teede-raha 2012. aasta eelarvest on ka ette nähtud 71 miljonit eurot riigimaanteede rekonstrueerimiseks. Seoses auto- ja bussitranspordi suure osakaaluga Eestis ringiliiklemiseks on investeeringud igati Õigustatud. Tõusevad ka panused ühistranspordi arengusse. Saarlastele ja hiidlastele kehtestatakse soodsamad laevapiletid ning suurenevad dotatsioonid rongiliiklusele, sest Lõuna-Eestis pikendati reisirongide teekonda.

Järgmise aasta riigieelarve seisukoht on väga tähtis ka elupäästevõimekuse kasv. Sellest lähtuvalt on päästeameti personalikulude katteks mõeldud summat suurendatud 2,1 miljoni euro võrra. Elupäästevõimekusega päästekomandode arv kasvab tänu lisarahale 34-lt vähemalt 63 komandoni. Kuid tuleb alati meeles pidada, et päästjaid on meil vaja siis kui õnnetus või kahju on juba tekkinud. Tagajärgedega tegelemine ei aita uusi õnnetusjuhtumeid ära hoida, vaid vähendab kahju ulatust. Sellepärast panustab siseministeerium tuleval aastal 62% rohkem raha ennetustöösse, et vähendada uute õnnetusjuhtumite arvu.

Riigieelarve arutelud riigikogus pakuvad kindlasti tuliseid debatte. On palju valdkondi, mis vajaksid raha juurde, kuid riigi rahakott ei ole lõputu ning pidevalt tuleb arvestada ka meid ümbritseva õrna majanduskeskkonnaga. Me peame järgima, et Eesti riigieelarve jõuaks võimalikult kiiresti tasakaalu ja iga kulu oleks põhjendatud võimaliku tuluallikaga. Kuigi tuleva aasta riigieelarve on defitsiidis jääb Eesti võlakoorem tõenäoliselt Euroopa Liidu madalaimaks. Eesmärk on jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal.

Riigieelarve toob pensionitõusu ja paremad teed

2011-09-29

VALITSUS ON kinnitanud 2012. aasta riigieelarve ning riigikogu hakkab seda lähiajal arutama. Seega on sobiv aeg esile tõsta tähtsamad valdkonnad, millesse riik järgmisel aastal maksumaksja raha suunab. Riigikokku jõudev, ehkki kõigi aegade suurim, on sellegipoolest kriisist taastumise eelarve. Järgmise aasta kulude mahuks on selles ette nähtud 6,57 miljardit ning prognoositav tulude maht on 6,1 miljardit eurot. Eeldatav eelarve puudujääk moodustab sisemajanduse koguproduktist 2,1 protsenti. Nimetatud puudujääki ei kata riik laenuga, vaid oma reservidest. Puudujäägist ja Euroopas möllavast võlakriisist hoolimata on tulevase aasta eelarves mitu otsust, mis parandavad inimeste elujärge ja elukeskkonda.

ESITEKS KASVAVAD järgmise aasta 1. aprillil 4,4 protsenti pensionid. Niisiis suureneb keskmine vanaduspension 13 eurot. See on põhjendatud üldise elukalliduse kasvuga. Eakate inimeste toidukorvi ja esmatarbekaupade kulud on viimasel aastal tublisti kasvanud ning pensioni juurde pannes tagab riik nende parema toimetuleku.

Samuti lubas valitsus majanduskriisi ajal, et taastab 2012. aastal teise pensionisamba maksed. Me täidame selle lubaduse: järgmisel aastal taastab riik kohustusliku kogumispensionifondi maksed täielikult.

Ühtlasi suureneb meditsiinisüsteemi rahastamine ning see parandab kogu riigis arstiabi kvaliteeti ja kättesaadavust. Kokku suurenevad sotsiaalvaldkonna kulud järgmisel aastal 10 protsenti, 190 miljoni euroni.

Teise olulise valdkonnana nimetan riiklikke investeeringuid, mida tehakse Eesti teede seisukorra parandamisse.

Omavalitsused saavad majandusministeeriumi eelarvest järgmisel aastal teede korrashoiuks 17,8 miljonit eurot, niisiis üle viie miljoni euro rohkem kui tänavu. Riigimaanteede rekonstrueerimiseks on 2012. aastal ette nähtud 71 miljonit eurot. Arvestades, kui suur on meie elukorralduses auto- ja bussiveo osa, võib seda eelarveprioriteeti igati mõista.

KÕIGILE ON selge, et lisaraha vajab sisejulgeoleku ja turvalisuse tagamine. Päästevaldkonna rahapuuduse tõttu on järgmise aasta eelarves päästeameti personalikuludeks ettenähtud summat suurendatud 2,1 miljoni euro võrra. Tänu sellele tõuseb elupäästevõimekusega päästekomandode arv 34lt vähemalt 63le.

Juhin tähelepanu sellele, et päästjaid vajame siis, kui õnnetus on juba juhtunud ning tekkinud inim- ja varakahjud. Tagajärgedega tegeldes ei väldi me uusi õnnetusjuhtumeid, vaid vähendame üksnes kahju ulatust.

Siseministeerium on võtnud eesmärgi õnnetusi ära hoida. Õnnetusjuhtumite ning inimeste riskikäitumise vähendamise ennetustööks on eraldatud tänavusest 62 protsenti rohkem raha.

Inimeste riskikäitumine ja eluga hakkama saamine on otseselt seotud haridusega. Hea meel on tõdeda, et hariduse valdkonna kulud suurenevad 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Kõrghariduse riikliku koolitustellimuse maht suureneb 6,2 miljoni euro võrra. Ühtlasi eraldatakse saastekvootide müügist saadud rahast 72 miljonit eurot koolihoonete ja õpilaskodude renoveerimiseks.

Eestis ON veel palju valdkondi, mis vajaksid lisaraha. Poliitikutele on need enamjaolt teada ning riigikogus seisab eest tuline debatt. Järgmiselgi aastal on ametnike palgad külmutatud ning kindlasti vajaksid paljud riigiasutused oma funktsioonide täitmiseks lisaraha.

Rahanduskomisjoni esimehena loodan, et eelarvet arutades ei unustata majanduskeskkonna habrast seisundit ning peetakse meeles, et iga rahanõudmise puhul peaks olema viidatud tuluallikale.

Isamaa ja Res Publica Liit seisab riigikogus selle eest, et eelarvesse ei jõuaks riigile üle jõu käivad lubadused, mis tooksid endaga kaasa maksukoormuse või riigivõla suurenemise. Me peame jälgima, et Eesti tulud ja kulud jõuaksid võimalikult ruttu taas tasakaalu.

Riigieelarve tasakaalu ei ole praeguse üleeuroopalise võlakriisi ajal võimalik üle tähtsustada. Järgmise aasta oma arutades jääme kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtume eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. Riigieelarve järgi on Eesti võlakoormus 2012. aastal tõenäoliselt Euroopa Liidu madalaim.

Mida hakkab riigikogu sellel sügisel külvama?

2011-09-27

Pärast augustikuiseid presidendivalimisi on Eesti poliitikamaastikul olulisim sündmus kindlasti riigikogu 12. täiskogu teine istungijärk. Riigikogu esimees Ene Ergma soovitas oma avakõnes parlamendi liikmetel järgida talumehelikku lähenemist: kui midagi külvatakse, siis tuleb selle eest hoolitseda. Mida riigikogu sellel sügisel külvama hakkab?

Esimese teemana võib kindlasti välja tuua 2012. aasta riigieelarve. Eesmärk on riigieelarve samm-sammult tasakaalu viia. Selleks tuleb stimuleerida Eesti majanduskasvu ning üle vaadata riigi rahanduspoliitika põhimõtted. Esmane nägemus pakutakse välja, kuid praeguses ebakindlas majandusruumis tuleb kindlasti teha riigieelarves igakuiseid korrektiive vastavalt majandusprognoosidele. Kuumi debatte hakkavad ka pakkuma riigitöötajate palgatõusud. Eesti tublide majandustulemuste põhjal ootavad oma kriisieelse palga taastamist päästjad, politseinikud ning õpetajad.

Teise väga tõsise teemana tooksin välja euroala tulevikuga seonduva. Kaheksa kuu jooksul pärast euroalaga liitumist on Eesti suutnud hoida oma rahanduse heas korras. Kahjuks ei ole sellega hakkama saanud kõik ELi liikmesriigid. Riigikogu peab hakkama arutama Eesti osalemist euroala abimehhanismides. Väga oluline on jõuda selgusele, mis on abipakettides osalemise õiguslik ning majanduslik tagajärg eesti rahvale pikemas perspektiivis, ning vastavalt sellele langetada otsuseid.

Lisaks rahandusküsimustele seisavad riigikogul ees ka vaidlused valdkonnapoliitikates, mis on eelkõige seotud eesti rahva pikemaajaliste huvidega: kuidas meie rahvas oleks haritum ning kuidas tagada rahva pidev juurdekasv. Neid küsimusi puudutavad kaks pikemaajalise mõjuga eelnõu: kõrghariduse reform ja emapensioni eelnõu.
Kõrgharidusreformi eesmärk on muuta üliõpilaste jaoks õiglasemaks haridussüsteemi toimimine, tõsta õppekvaliteedi tagamisel kõrgkoolide vastutust, kasvatada kõrgharidustaseme õppe tulemuslikkust ja vähendada kõrgharidusmaastiku valdkondlikku killustatust.
Selleks muudetakse ülikoolide rahastamist ning ministril on ka valmis üliõpilaste tugisüsteemide muudatuste lähtealused ja ettepanekud. Nende järgi koosneb tugisüsteem õppelaenust, vajaduspõhisest õppetoetusest ja muudest eritoetustest ning riiklikest stipendiumitest, mis jagunevad erialastipendiumiteks riiklikult olulistes valdkondades ning tulemusstipendiumiteks väga heade õppetulemuste eest.

Kõikide kõrgkoolide üliõpilastel on õigus vajaduspõhist õppetoetust saada, kui õppuri leibkonnaliikme keskmine sissetulek on kuni 286 € kuus ja õppekava täidetud vähemalt 85% ulatuses. Õppetoetuse suurusjärk on pool alampalgast ehk u 135 eurot kuus.

Erialastipendiumid ja tulemusstipendiumid on parimatele mõeldud toetused, mida saavad taotleda esimese ja teise astme tudengid, kes õpivad riigilt tegevustoetust saavates kõrgkoolides.
Riik eraldab ülikoolidele tulemusstipendiumite fondi ning määrab, milliste erialade tudengitele võib ülikool stipendiume anda tulenevalt kõrgkooli õpilaste arvust ning riigi vajadustest. Haridusreform on pikaajalise mõjuga ning muudab kõrghariduse kättesaadavuse tudengitele lihtsamaks ja pere majanduslikust olukorrast sõltumatumaks.

Emapensioniga viiakse sisse pensionilisa seotult laste arvuga. Selle näol saaksid pensionilisa kõik pensionäridest emad või isad. Emapension lähtub laste arvuga seotud ning nii tänaste kui ka homsete eakate emade võrdse kohtlemise põhimõttest.

Eelkõige on tegemist tähtsa sammuga Eesti rahvastikupoliitikas - seaduse pikemaajalisem eesmärk on tagada eesti rahva säilimine ja stabiilne juurdekasv.

Inimareng sõltub õpetajast

2011-09-24

20 aastat kokku võttev Eesti inimarengu aruanne tõdeb korduvalt, et meil on paljud asjad hästi just tänu heale haridusele, mida suudavad anda vaatamata kasinale rahastusele oma tööd hästi tegevad õpetajad.

Õpetajast sõltub Eesti tulevik: "Haridus, mis on Balti riikide ajaloos olnud peamisi arengu ja jätkusuutlikkuse mootoreid, suudab oma eestvedavat rolli täita ka edaspidi [1]." Olen kindel, et õpetaja roll ja positsioon on tuleviku jaoks, olevikust rääkimata, palju olulisem kui värvitud koolisein.

Eriti olukorras, kus Eesti head õpetajad kipuvad olema pigem eakamad kui teistes riikides (loe: lähevad varsti pinsile). Seda, et hariduse rahastamine jääb meil allapoole OECD riikide keskmist ja et õpetajate nii miinimum- kui maksimumpalgad jäävad nominaalselt täpselt poole peale Soomega võrreldes, pole praegu toimuva tänuväärse avaliku arutelu faktide taustal tarvis ilmselt lisadagi. Toetan õpetajate palgatõusu, ent selle kõrval pean väga oluliseks ka õpetaja ühiskondliku staatuse tõstmist. Ons viimasega aga midagi lahti?

Usaldada, mitte kontrollida

Inimarengu aruanne jätab lisaks Eesti arengu kiitmisele ruumi ka ohtlikuks kujunenud suundumustele osutamisele. Õpetajahariduse professor Tero Autio kirjutis "Välisvaate" rubriigina [2] tõdeb: hariduse mõiste kitsendamine ja õpetajate intellektuaalse vabaduse vähendamine annab hariduses - teisisõnu meie riikluse peamises tulevikulootuses - tõenduspõhiselt halvemaid tulemusi. Lisaks siia juurde, et üldiselt kipub suurema ühiskondliku usaldusega kohe vägisi kaasnema ka suurem palk, eriala suurem populaarsus ja eriala esindajate suurem motivatsioon pidevalt ise paremaks muutuda. Laias laastus ongi võimalik haridust korraldada kahte moodi: kas võimalikult suure ettekirjutuste hulga ja võimalikult ühtlustatud õpetusega või siis võimalikult väheste ettekirjutuste ja võimalikult isikupärase õpetusega.

Esimesel juhul on õpetaja nagu saapavabriku masinist, kes peab tootma ühesuguseid saapaid, teisel juhul on õpetaja loominguline isiksus, kes otsustab ise ja lastega arvestavalt, milliseid tulemusi ta saavutada tahab. Esimesel juhul sõltub miinimumi ületava hariduse kättesaadavus ja õpetaja võimalus midagi erilist pakkuda lapsevanema rahakotist, teisel juhul on hea ja lapse võimeid igati arvestava, õppekavade osas vaba hariduse võrdne ning pere sissetulekust sõltumatu kättesaadavus eesmärk omaette.

Esimene valik iseloomustab rohkem angloameerika, kokkuvõttes kehvemate õpitulemustega, ent tugevalt standarditud ja elitaarset haridust, teise valiku parim näide on põhjanaaber Soome - hariduse pakkujana maailma parimaks tunnistatud, kõige egalitaarsema koolisüsteemiga riik. Nagu eelnevast loetelust näha, eeldab klassikaline ühtluskool loominguliselt vaba õpetajat.

Vabadus põhineb usaldusel. Usalduse puudumist iseloomustavad neoliberaalne range kontroll, mis peaks viima "võrdse väljundini", Eestis näiteks ühetaoliste riigieksamitulemusteni. Usalduse puudumist õpetaja vastu peab professor Autio lausa ohtlikuks alanud aastatuhandel, "mil järjest tähtsamaks saavad loovus ja uuenduslikkus, mida aga standardiseerimine ning ülalt alla suunatud ühekülgne ja (autori sõnul "vaimselt lame" ning "algelisel ainekaval põhinev") tõenditepõhine juhtimine oluliselt piirab".

Kuidas õpetajat rohkem usaldada?

Esmalt tuleks muidugi kokku leppida, et kooli ja õpetaja suurem usaldamine on Eesti jaoks üleüldse eesmärk. Samamoodi nagu see lepiti pikaajalise eesmärgina paar aastakümmet tagasi kokku Soomes. Seal on õpetaja palk küll vaid veidi kõrgem kui keskmine palk riigis, ent õpetaja kutse on väga populaarne, läbi tiheda konkursisõela jõuavad laste ette vaid parimad.

Palk on Soomes Eestiga võrreldes küll suurem ka suhteliselt võttes ehk riigi keskmise palgaga võrreldes, kuna Eesti munitsipaalkoolide õpetajate keskmine palk oli 2010. aastal 12 063 krooni, samal ajal kui riigi keskmine palk oli veidi kõrgem - 12 397 krooni. Erinevused torkavad rohkem silma õppetöö korralduses: Soomes pole ette määratud klassikomplekti suurust, tunni pikkust või ainekavas üheviisiliselt edasiliikumiseks tunnijaotuskava. Isegi õppekava valik on sisuliselt vaba. Õpetaja seab ise eesmärgid, valib vahendid, kontrollib tulemused ning ta on vaba tegema seda ühtluskooli põhimõtete kohaselt ehk teisisõnu iga lapse eripärasid arvestavalt.

Õpetajate valikute väga suur usaldamine teeb õpetajast otsustaja ja juhi, vaimse liidri, kes inimlikult positiivsel moel püüab teha midagi paremini oma kolleegidest. Muidugi saab osa paremini hakkama kui teised, on ju ka lapsed erinevad, aga mitmekesisus on taganud riigile tervikuna parema majandusedu. Seda kogemust tuleks Eestis põhjalikumalt arutada. Ilmselt on erinevused ja erinevalt õpetatud lapsed lausa vajalikud, et kokkuvõttes rahval hästi läheks. Seega on õpetaja suurem usaldamine kõikide parema käekäigu huvides.

Kui Tšetšeenia iseseisvus oleks püsima jäänud, oleks maailm turvalisem paik

2011-09-08

Meie taasiseseisvumise ja Nõukogude Liidu lagunemise 20. aastapäeva järelkajana on põhjust meenutada veel ühte ajaloosündmust, millest 6. septembril möödus 20 aastat.

Jutt on Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria väljakuulutamisest. Õieti toimus võimu üldrahvalik ülevõtmine kohalikelt kommunistidelt, kel jätkus rumalust Moskva putšistidega kaasa joosta. Järgmisel kuul valiti Džohhar Dudajev Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria esimeseks presidendiks.

Kuigi "oleksitega" on raske ajaloo kohta midagi kindlat öelda, kinnitavad järgnevad sündmused õige ilmekalt, milliste tagajärgedeni viis Venemaa otsus Tšetšeenia tegelik iseseisvumine kõige julmemate vahenditega nurja ajada. Tagajärg on sajad tuhanded hukkunud kahes Tšetšeenia sõjas ja põlvkond lapsi, kes adekvaatse koolihariduse asemel kogesid sõda ja vägivalda.

Seadusetuse ja karistamatuse sündroom on levinud Tšetšeeniast ülejäänud Põhja-Kaukaasia vabariikidesse.

Seega oleks maailm turvalisem ja rahulikum, kui Tšetšeenia sõdu poleks olnud ja see rahvas saanuks vaba enesemääramisega oma tee valida.

Mingil moel suutis Tšetšeeni Vabariik Itškeeria toimida kuni 2000. aastani. Edasi kõneldakse järjepidevusest eksiilis, mis sest, et tšetšeenide eri rühmitused sellest isemoodi aru saavad.

Raske öelda, kas ja kui demokraatlikuks riigiks oleks Tšetšeenia Dudajevi käe all kujunenud, kuid kindlasti tehti valesti, et talle ei antud isegi võimalust. See, mis Tšetšeenias sõdadega korda saadeti, kustutas suurel määral demokraatialootuse kogu ülejäänud Venemaal, asemele astus külm autoritaarsus.

Tšetšeenid laias maailmas tähistavad oma kurba iseseisvuspäeva peamiselt meeleavaldustega Venemaa Föderatsiooni saatkondade juures.

Meie lõunanaabrid lätlased on erakorraliste seimivalimiste käigus muuhulgas avanud debati selle kohta, kas tänavalt, millele kunagi anti Dudajevi nimi, see nüüd ära võtta. Loodame, et lätlased rumalust ei tee, sest igasugune nime äravõtmine mõjub väga halva signaalina.

Meenutagem, et Tartus on Ülikooli tänaval Barclay hotelli sissekäigu juures Dudajevi mälestustahvel. Seal on kolmes keeles (eesti, inglise, tšetšeeni) tekst: "Selles majas töötas 1987-1991 Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria esimene president Džohhar Dudajev."

20 aasta tagustele sündmustele mõeldes maksab ilmselt pöörata tähelepanu sellelegi, milline oli tollal Tartus lennuväebaasi juhtinud kindrali roll Nõukogude relvajõudude mittesekkumises Eesti iseseisvuspüüdlustesse. Meil igatahes vedas tolle tšetšeeni rahvusest kindraliga!

KOMMENTEERI SIIN

Eesti püsib vabadel kodanikel

2011-09-07

Viimastel kuudel on ühiskonnas häirivast hakatud uuesti aktiivsemalt rääkima. Seda on tehtud nii presidendivaliku eel kui ka erakondade sees. Erakondades toimuv mõjutab kogu ühiskonna elu määravalt, seetõttu peavad erakondade sees kehtima samad avatud ja vaba arutelu põhimõtted, kui kogu ühiskonnast eeldatakse.

Vabas ühiskonnas ei sobi eri vaadete vahel ühisosa otsimiseks nn konsensuskonveier, mida erakondade enamused kalduvad juhtimise lihtsamaks muutmiseks kasutama.

Survekonsensus viib selleni, et diskussiooni algatajad tunnevad end mahasurutuna. Osa erakonna liikmeid harjub aga igasuguseid eriarvamusi provokatsiooniks pidama.
Sellisest kultuuride kokkupõrkest tekivad konfliktid, mis ruineerivad vabatahtlikku koostegevust. Erakonnas on aga peamiseks motiveerijaks just vabatahtlikkuse põhimõte.

Sellise vabatahtliku kaasalöömise eelduseks on vabade kodanike olemasolu. Masse pole Eestis võimalik hullutada, sest meil polegi neid masse. Igaühe saavutustest või tehtud vigadest sõltub meie ühiskonnas suhteliselt palju. Nii kogu rahva kui valitsuse huvides oleks, et otsustus- ja algatusvõimet jaguks kõigil inimestel.

Samas saab vabadust mõista ja kaitsta ainult tõeliselt vaba inimene - mitte see, kes on vaba põhiseaduse või erakonna põhikirja järgi, vaid kes ennast vabana tunneb.

Seetõttu pole kodanikuühiskond vaid sõnakõlks. Kuna meie ühiskond on tekkinud seltsiliikumisest alles paarkümmend aastat tagasi, ei saa ta tänaseks olla veel oma algetest võõrdunud.

Seni on poliitikud vabaühendusi ära kuulanud rohkem n-ö linnukese pärast. Riigi poliitiline juhtkond peab vahel osa oma partnerite ettepanekutest rumalaiks - avalik ironiseerimine ehmatab aga ettepaneku tegijaid ja pisendab kodanike ühistunnet ja ühistegevuse tähendust.

Riigis on kümneid ja isegi sadu kitsama või avarama ulatusega arengukavasid. Samas on neist kasu vaid siis, kui valitsus ja erakondade juhtkonnad ei suhtu neisse üleolevalt ja püüavad neid tõsimeeles rakendada.
Liiga suur väljavool toob liig suure immigratsiooni! Näiteks lõpeb eesti keele ja kultuuri säilitamise ja kaitsmise nõudele ülalt alla vaatamine selle ühiskonna kokkuvarisemisega. Jah, selle sätte deklaratiivsus võib tunduda üldise ja vähenõudlikuna, kuid samas nõuab see põhiseaduslik kokkulepe endaga arvestamist ka igapäevaste konkreetsete otsuste langetamisel. Nii hariduse, kultuuri, tööjõuturu, kaitse- ja migratsioonipoliitika kui muu sellise valdkonnas.

Massilist ühiskonna ümbervahetamist - siin sündinud inimesed nelja tuule poole välja ja uus tööjõud mujalt sisse - me endale lubada ei saa. See tühistaks senise kokkuleppe kultuuri säilimisest. Väike rahvas peab kahjuks käima noateral - olema nii avatud kui suletud, saama tööd nii oma inimestele kui meelitama ajusid mujalt.

Kui laseme omadel lahkuda, vajame vananevas ühiskonnas varsti uusi inimesi mujalt. Eelmise aasta üle 5000 lahkuja on selgelt liiga palju.

Kuna tegemist on suurelt osalt parimas eas inimestega, siis sellise trendi jätkumisel tundub olevat põhjendamatu väga lootusrikaste sünnitrendide planeerimine. Erinevad toetusmeetmed lapsi siin sündima ei pane, kui vanemad on juba välja rännanud. Räpakas sisserännupoliitika seda lünka rahva koosseisus täita ei suuda.

Sisserännanute teise ja kolmanda põlvkonna käitumine on kõigis suure sisserändega riikides suur sotsiaalne ja julgeolekuprobleem. Nn poliitilisest korrektsusest tingitult on suured rahvad selliste probleemide ees aastaid silmi sulgenud. Väike rahvas ei tohi nõnda pimedaks jääda.

Ühiskonnas valitsevaid ohtusid tuleb kirjeldada ausalt ja ilma võltsi korrektsuseta. Seetõttu ei saa üks ühiskond hakkama ilma eluterve konservatiivse poliitikata. Seda vajab ta rohkem kui ühepäevaliblikaid. Kaasaegne konservatiivsus on segu vastutustundest ja vabadusest. Nii hoiame ühiskonda tasakaalus.

Julge ja vaba arutelu peabki hoidma eeltoodud põhimõtteid Eesti poliitiliste otsuste ja arutelude keskmes.

Intervjuu: Herkel: enim häiris Tarandi käitumine

2011-08-29

Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) riigikogus esindav Andres Herkel leidis intervjuus Postimees.ee'le, et enim häiris teda Indrek Tarandi käitumine viimases presidendivalimiste debatis. Samas leidis ta, et kui Tarand oleks valinud soliidsema taktika, oleks valimistulemus riigikogus tulnud ikka sama, mis praegu.

Kuidas kommenteerite, kas tänane presidendivalimiste tulemus oli ootuspärane või oli siin mingi üllatus ka?

Tulemus oli ootuspärane ja kindlasti positiivne, sest see, mis varem presidendivalimistel õnnestunud ei ole - valimine riigikogus -, õnnestus ja see on kindlasti positiivne, nii et ma olen tulemusega väga rahul.

Põhiseadus näeb presidendi valimist riigikogus ikka põhilahendusena, valimiskogu on hädalahendus.

Mida näitab see, et kandidaatidel läks kolm häält kaduma?

Eks neid on ikka kaduma läinud, riigikogu esimehe valimisel ja varasematel kordadel. See näitab, et oli kaks inimest, kes tahtsid mõlemat presidendiks, ja üks inimene, kes ei tahtnud kumbagi. Ilmselt nad kõik andsid endale täie teadvuse juures aru, et sellised sedelid on kehtetud.

Mis nüüd muutub, kui Toomas Hendrik Ilves on tagasi valitud?

Toomas Hendrik Ilves on rahvusvaheliselt hästi tuntud ja hinnatud poliitik. Tagasivalimine on kindlasti märk sellest, et Eestis on stabiilsus, mida mõned kommentaatorid on nimetanud stagnatsiooniks, aga mina seda seisukohta presidendivalimiste seisukohast küll ei jaga.

Kas Tarandi valimiskampaanias esitatud kriitikas Ilvese aadressil oli tõtt ka?

Mul on väga raske sellele küsimusele vastata. Ühelt poolt nendes punktides, mida ta meie poliitilise süsteemi kohta on öelnud, on ühte kui teist tõtt, aga mulle ei meeldinud viis, kuidas ta kampaania lõppfaasis ja viimases debatis oma vaateid esitas, see ei olnud kõige parem.

Kui Tarand oleks kasutanud teist strateegiat, kas ta oleks siis saanud rohkem hääli?

Ma ei oska seda kuidagimoodi kommenteerida, minu isiklikku valikut need viimased debatid kuidagi ei mõjutanud. Võib-olla hinnanguid kandidaatide isikutele mõnevõrra. Aga seda väidet ei saa kuidagi kinnitada ega kontrollida, kas sellel oleks saanud olla mingi mõju - ma pigem usun, et mitte.

Milliseid erakondi vajab Eesti

2011-08-25

Jäiga võimuvertikaaliga erakonnad, mis elavad ustavuses partei juhtidele ja partei muutlikule kursile, on aja ära elanud.

Erakonna loomine on Eestis siiani käinud ühe malli järgi: rühm aktiviste mõtleb välja nime, kopeerib kusagilt põhikirja aluse, korjab piisava hulga allkirju, korraldab asutava ürituse ning registreerib erakonna.

Tulevad juhatus, volikogu ja suurkogud (kongressid), aukohus ja toimkonnad, erakonnasisene suhtluskeskkond, subkultuur, omad tavad ja suhtlusringid.
Paraku ei jää tulemata intriigid ja tülidki, nagu need kuuluvad igasuguse organisatsiooni juurde.

Minu arvates hakkasid sajandivahetuse paiku üha olulisemaks muutuma mitte maailmavaated ja aated, vaid turustusoskused. Alates Res Publica tulekust polnud selles töös enam piire: selgus, et müüa võib kõike ja pole tähtis, millise hinnaga!

Algas spindoctorite ja kampaaniamänedžeride kuldaeg. Sulastest ja abilistest said peremehed ja jumalad.
Nüüd on tegelikult kõik kampaaniajuhtimise oskusteabele keskendunud erakonnad sisekriisis.

Kõige silmanähtavamalt IRL, sest siit on välja lastud erakonna liikmetest hoovav siseenergia ehk organisatsiooni kooshoidvad usaldussidemed ning inimeste siiras huvi oma aadet edendada.

Tühja kesta püütakse püsti hoida, kuid see kõik on kui udupaberist tuulelohe, millele on suure draakoni nägu pähe joonistatud.

Inimene ootab organisatsioonilt, et see annab talle mingeid uusi võimalusi ennast teostada ja oma mõtteid kellegagi jagada, olla nende inimeste ringis, kes saavad maailma asjadest sarnaselt aru ning valutavad südant oma ühiskonna ja kodumaa pärast.

Antagu andeks pateetika, kuid nii see ju ongi! Inimesed tahavad olla organisatsioonis, kus neist lugu peetakse ning kus tegutsevad ja annavad organisatsioonile näo arvamusliidrid, kellest inimene ise ka lugu peab.

Vabatahtlike organisatsiooni, kodanikuühenduse (milleks ju erakond ongi!) jõud tuleb sellest, kui selle liikmed tahavad oma ühendusele midagi anda - oma mõtteid, aega, tööd, kui võimalik, ka raha - ja vastu tahavad vaid seda, et organisatsiooni eesmärgid oleksid võimalikult hästi täidetud.

Selline organisatsioon eeldab isetust, teatud ennastsalgavust, koostöö- ja kompromisside otsimise oskust.

Erakond on demokraatliku riigikorralduse paratamatu kaasnähtus, sest mingil moel peavad kodanike maailmavaatelised tõekspidamised väljenduma, kuidagi tuleb korraldada valimisi võimuorganeisse. Erakonnad on kultuuriliselt lahutamatu osa rahvuslikust haldussuutlikkusest, erakondade ülesehitus ja juhtimistavad lähtuvad ühiskonnas valitsevatest haldusmustritest ja kujutlustest, kuidas asjad peaksid olema organiseeritud.

Enim kohtab igasuguseid hierahilisi struktuure ülevalt alla juhtimise ja alt üles aruandlusega. Samast mallist lähtudes on üles ehitatud ka paljud MTÜ-d ja erakonnad.

Aga inimeste maailm liigub võrgustikulise suhtlemise ja vabaduste-kohustuste parema tasakaalu suunas. Jäiga võimuvertikaaliga erakonnad, mis elavad ustavuses partei juhtidele ja partei muutlikule kursile, on aja ära elanud. Tänapäeva maailm - seda enam tulevane - soosib avatust, paindlikkust, võimalikult paljude inimeste osalemist kõigi tasandite otsustustes.

Nüüdisaegset erakonda tuleks käsitada vabaühenduslike võrgustike poliitilise väljundina. Inimesed, kellel on huvi aktiivsemalt osaleda kogukonna või ühiskonna elus, realiseerivad end kõigepealt mitmesuguste sõltumatute vabaühenduste kaudu.

Need ei pea olema mitte ainult n-ö koristustalgud või protestiliikumised, need võivad olla ka mälumänguklubid või teatud maailmavaate edendamise rahvaülikoolid.
Avalikud teenistujad olgu parteitud

MTÜ-d võivad moodustada mingi üleriigilise liidu, konföderatsiooni, mis siis võib otsustada luua erakonna. Erakonda võivad siis astuda selle liidu MTÜ-de liikmed igaüks oma avalduse alusel.

Selline erakond võidakse ka luua iga kord enne riigikogu või europarlamendi valimisi uuesti.

Veel üks mõte. Mõneks ajaks tuleks välistada avalike teenistujate kuulumine erakondadesse. Jah, see pole just väga arenenud demokraatia tunnus, kuid tuleks rakendada, kuni ühiskond poliitilise korruptsiooni haigusest terveneb.

Kasuahneid tegelasi huvitab erakonnas ju just avaliku teenistuse kohtade ülevõtmisest saadav tulu. Meie ametnikud peavad kogu aeg kõõritama «ülespoole», et pälvida sealt heakskiitu või halvakspanu.

Kõrgem ülemus omakorda kardab mõnda poliitilise tagatoa ametisse pandud satraapi. Maksma hakkaks taas kompetentsus ja oma haldusalaga hakkama saamine.
Väikesele riigile on avatus ja väärtustepõhised kokkulepped ellujäämise küsimused. Sellepärast peame kõigepealt ise, oma riigi sees kõrgelt väärtustama avatust ja vaba mõtet ning võimalikult suure osa ühiskonna kaasamist.

Otsustus- ja haldusprotsessid peavad olema nii läbipaistvad kui võimalik, sest tagatoastumisel on väike riik kerge saak igasugustele pahatahtlikele ülevõtjatele. Erakonnad peavad andma eeskuju ja nende käes on võti ka olukorra muutmiseks.

Intervjuu: Tunne Kelam: kõndisime 20. augustil nagu noateral

2011-08-23

Haapsalus Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva tähistamisel osalenud Tunne Kelam meenutab toonaseid sündmusi ja ütleb, et meie iseseisvus ei ole meile automaatselt antud, see on suur võit, õieti kingitus.

Eesti taasiseseisvumist kujutatakse väga lihtsustatult, kui öeldakse, et me laulsime ennast vabaks. Nõnda ütles taasiseseisvumise 20. aastapäevale pühendatud kirikukonverentsil „Laul ja vabadus" ettekande pidanud Tunne Kelam.

„Kõik ei pidanud nii minema," meenutas Euroopa Parlamendi liige, aga 20 aastat tagasi Eesti Komiteed juhtinud Kelam. „See, mis juhtus, oli vastu ajaloo loogikat."

Sedasama mõtet kordas laupäeva õhtul Haapsalu toomkirikus linastunud Jaan Kolbergi vastses filmis „Kaks päeva augustis" Marju Lauristin. Ta ütleb filmis, et lauldi küll, aga vabaks saamise nimel tehti ennekõike väga palju tööd-analüüse j ms.

Tunne Kelami sõnul pidanuks 20. augusti lahendus Eestile tulema sootuks teine: kodakondsuse nullvariant ja hääleõiguse andmine kõigile Eesti NSV kodanikele.

„Kõndisime 20. augustil nagu noateral," ütles Kelam.

Õhus oli pinev ootus ja surve, et Ülemnõukogu kuulutaks välja Eesti iseseisvuse. Et Eesti Komitee oli resoluutselt selle vastu, süüdistati teda jonniajamises ja tähenärimises. Kardeti, et Eesti Komitee ajab õigusliku järjepidevuse nõudmisega pilli lõhki ja soodne võimalus Nõukogude Liidust vabaks saada libiseb käest.

Siiani on raske seletada, milles oli asi, tunnistas Kelam.

Kui asjad läinuksid nii, nagu tahtis Rahvarinne, oleksime praegu Eestis vähemuses nagu tiibetlased Tiibetis. Kodakondsuse nullvariandi puhul võinuksime olla Moldova-sugune riik.

Kodakondsuse nullvariandi puhul moodustaksid Moskva-meelsed riigikogus kolmandiku ja nendega olnuks võimatu liituda Euroopa Liiduga.

„Oleksime olnud vormiliselt iseseisev, aga Moskva mõju all," sõnas Kelam. „Rahvusriigist poleks juttugi olnud."

Kelam lisas, et 20. augusti öösel selgus, kui vähe teadsid tollased Ülemnõukogu liikmed, mida tähendab iseseisvus.

„Ajalugu on näidanud, et kõike on võimalik saavutada ja kõike on võimalik kaotada," tõdes Kelam. „Miski ei ole ka tänapäeval iseenesest tagatud."

Kuidas suutsite 20. augustil oma põhimõtete juurde jääda, kuigi surve iseseisvuse väljakuulutamiseks oli väga tugev ja Eesti Komiteed süüdistati pilli lõhkiajamises? Millest kinni hoidsite?

Põhimõtetest, mis olid välja töötatud. Midagi polnud kõhelda, oli tarvis pingutada. Kriis, ootamatu võimalus, et kõik võib hullemaks minna, mõjus kõigile kasulikult, tegi kõiki paindlikumaks. Kui me Ülemnõukogusse saabusime, võeti meid hästi vastu, ma ütleksin, et kergendustundega.

Oluline osa oli Arnold Rüütlil, kes oli teatanud, et Eesti Kongressita ei tehta mingit otsust.

Esimene dokument, mis meile 20. augusti keskpäeval esitati, näitas, et Ülemnõukogu kuulutab ennast Asutavaks Koguks ja kuulutab üleminekuperioodi lõppenuks, kuigi Nõukogude väed olid veel sees. Kodakondsusest polnud seal juttugi.

Et me ei saanud sellega nõustuda, hakati otsima kompromissi. Seda pakkusid Ülemnõukogu poolt Liia Hänni ja Marju Lauristin. Hakati välja töötama uut dokumenti rahvusriigi ehk Eesti Kongressi põhimõtete alusel.

Kompromiss oli selles, et vormiliselt tegi iseseisvuse taastamise otsuse Ülemnõukogu, aga ta tegi seda Eesti kodanike valitud ajutise parlamendi - Eesti Kongressi-põhimõtete alusel. See oli ka rahvuslik kompromiss, hea ja tervitatav.

Lõpuks oli kõige raskem leida aseainet sellele, mida rahvas kõige rohkem ootas - et me kuulutame välja Eesti iseseisvuse. See kõlas ju uhkelt ja seda rahvas loomulikult tahtis.

Mis on aga nende valikute taga: kas kergem ja uhkem iseseisvuse väljakuulutamine või keerulisem tee, selle seletamisega on veel tänapäevalgi tükk tegemist.

Pärastlõunal leidsimegi lahenduse: Ülemnõukogu taaskinnitab Eesti Vabariigi iseseisvust.

Kas midagi jäi tolle päeva kompromissist kripeldama?

See oli parim, mis neis oludes võis saavutada, sest olime ju vähemuses, aga enamus tuli kaasa. Huvitav oli vaadata, kuidas Rahvarinde liikmed Rein Veidemann ja Heinz Valk väga emotsionaalselt tahtsid iseseisvust välja kuulutada. Oma kõnedega Ülemnõukogus tõusid nad sellega aina kõrgemale ja kõrgemale, et nii tuleb ikka teha. Siis tuli see teema nagu lõoke potsti! maha ja nad tunnistasid: tahaksime küll teisiti, aga et kompromiss on saavutatud, toetame seda.

Kõige ilmekam tollest hääletusest oli vahe Marju Lauristini ja Edgar Savisaare käitumise vahel. Savisaar ei olnud nende dokumentide arutelu juures, kuigi ta tuli 19. augusti õhtul välismaalt tagasi.

Ülemnõukogu saalis tuli Savisaar arutelu lõpus hääletama, istus üksi peaministri loožis ukse pool. Pärast hääletamist läksime akna poole, kus oli Arnold Rüütel. Toodi pudel sampust, kõik õnnitlesid üksteist. Savisaar jäigi üksi omaette istuma, keegi ei läinud tema juurde ja tema ei läinud teiste j uurde.

Oli selge, et see otsus ei olnud talle meeltmööda. Ta ütles juba samal päeval Marju Lauristinile: oled mind reetnud ja meie teed lähevad nüüd lahku. Sest kodakondsuse nullvariant oli saanud hoobi.

Kuidas kommenteerite oma erakonna, IRLi praegusi sisepingeid?

See on tüüpiline nähtus kõigile erakondadele, kui kaks jõudu on kokku läinud. Eks ta mõnel määral ole ebameeldiv üllatus, aga sellel ei ole ideoloogilist alust. See on pigem stiiliküsimus, kuidas poliitikat teha: kas teha lühema perspektiiviga poliitikat? Kas loota poliitika tegemisel tehnilistele või organisatsioonilistele vahenditele?

Minule istub traditsiooniline poliitika. Kui minult valimistel küsitakse, mida ma luban, siis vastan, et ma ei ole jõuluvana, ma ei ole kingituste tooja. Ma võin lubada ausust, usaldusväärsust ja järjepidevust. See on poliitiku võimuses. Poliitika ei ole selleks, et inimestele kingitusi tuua või erisoodustusi anda.

Samuti ei saa teha poliitikat poliit-tehnoloogiaga, st reklaamiga, ajupesuga või üldiste märksõnade ülestõstmisega. See võib toimida vaid üks-kaks korda.

Nii et olete ikkagi kriitiline IRLi suhtes?

Loomulikult, aga see ei ole ainult IRLi küsimus. Sama kehtib kõigi suuremate poliitiliste erakondade kohta-selle pärast, et valimistest võidavad ainult reklaamiagentuurid.

Kummale presidendikandidaadile pöialt hoiate, kas Ilvesele või Tarandile?

Siin ei ole mingit tõsist valikut. Kandidaat, kes tahab olla tõsiseltvõetav, ei saa sooritada selliseid hüppeid. See on usaldusväärsuse küsimus.

Indrek Tarandil on palju häid omadusi, aga selline improviseerimine õõnestab tema usaldusväärsust ja tuleb talle endale kahjuks. Minule ei ole selline asi tõsiseltvõetav.

Kui kindel on meie iseseisvus praeguses turbulentses maailmas? Millest peaksime kõige kõvemini kinni hoidma?

Sellest, kui väärtuslik on iseseisvus, et see ei ole meile automaatselt antud, vaid et see on suurvõit, õieti kingitus.

Me ei saa kunagi lubada heaoluühiskonna mentaliteeti, et tavakodanik teeb, mida tahab, ja poliitikud hoolitsevad riigi eest. Eesti tutvustamine on alles pooleli. Meid tuntakse, aga ei tunta ka.

Meie julgeoleku ja tuleviku peamine tagatis on, et meid hästi tuntakse, teatakse meie tausta ja teatakse meid heast küljest - kui häid ja usaldusväärseid partnereid ja sõpru. Selliseid partnereid ollakse valmis hädaolukorras ka kaitsma.

Keegi ei tea, millised hädaohud meid ees ootavad, sest maailm on nii muutuv, uued jõud on esile kerkimas. Ei saa öelda, et ees on pilvitu lend õnneliku tuleviku poole.

Et meid on nii vähe, on iga kodaniku ülesanne olla oma riigi suursaadik ja esindaja. Meil on Maardus üks tuttav venelanna. Kui ta läks Egiptusesse turismireisile, võttis ta endastmõistetavalt kaasa Eesti lipu, pani selle oma hotellituppa üles. Et teataks - ma olen Eestist.

Kakskümmend aastat hiljem

2011-08-19

Olen korduvalt rõhutanud: meil on uuemas ajaloos olnud palju õnne - me saime oma vabaduse tagasi palju valutumalt, kui oskasime loota ka kõige julgemates unistustes. Meil ei tulnud võidelda uues vabadussõjas ega valada veel kord eesti meeste verd. Tagantjärele näib kõik just nagu enesestmõistetav, ent meie saatus oli mitmel hetkel noateral. Meie endi osa - meie laulev revolutsioon - oli kindlasti väga oluline, aga veelgi olulisemad olid ilmselt meist vähesõltunud tegurid, Nõukogude impeeriumi sisemine väsimine esmajoones. Lääne demokraatliku poliitika toetus oli väga kõhklev - meid hoiatati: ärge ilma asjata kõigutage paati. Tasakaal ja rahu üle kõige!

Erakordselt oluline on, et meil õnnestus taastada seaduslik riigivõim kogu aeg õiguslikult eksisteerinud Eesti Vabariigis. Me ei teinud seda rumalust, et kuulutada end Nõukogude Liidust eraldunud „endiseks liiduvabariigiks", mis siiamaani oleks Kremlile äärmiselt mokka mööda kõigi sellest tulenevate praktiliste järelmitega.

Üle igasuguste ootuste on ka meie kiire lõimumine Läände, NATO-liikmelisuse tõttu järsult tugevnenud julgeolekutunne ning Euroopa Liidust tulenenud kiire majandusliku heaolu tõus. Kuid kindlasti ei osanud enamik meist kaks aastakümmet tagasi näha vabaduse ja turumajanduse võimalikke varjukülgi. Nüüd oleme nendega tutvust teinud ja äsja kuulnud ka Dalai-laama meeldetuletust: raha ja väline võim ei too veel kaugeltki õnne.

Ma ei tea, missugust Eestit peavad silmas meie tänased noored. Tean, et paljud kehitavad tänase kodumaa peale õlgu ja otsivad paremat mujalt. Mõned ajutiselt, teised igavesti. Selle asemel, et üheskoos ja ise Eesti paremaks muuta. Paljud arvavad, et keegi teine peab neile Eesti elamiskõlbuliseks muutma, küll siis ehk tuleks ka tagasi. Kes peaks olema see „keegi teine"?

Ma olen viimase kolme aasta jooksul näinud ainult üht juhtumit, mil noor neiu loovutas linnaliini bussis oma istekoha sisenenud vanurile. Muidu näen algpeatuses pensionäride ja noorte võidujooksu vabadele kohtadele. See kõik meenutab loomakarja laudauksel. Ometi on tegemist meie vanavanemate ja lapselastega. Kas see nähtus ei ole mitte jäämäe veepealne osa, mis jutustab üsna hirmsat lugu meie sisemisest arengust - just vastupidises suunas sellele, millele kutsus üles Tiibeti vaimne juht.

Mis tähtsust on meie haridusreformidel ja sõnadel konkurentsivõimest, kui meil kasvavad robotid, kelle jaoks ülim väärtus on vaid kehalisel naudingul? Konkurentsivõime mille jaoks, kelle nimel, liikumisel kuhu? Aga ma olen näinud ka teistsuguseid noori, harvem.

Muidugi pole siin jutt mingist erilisest Eesti arenguteest, vaid kahjuks kogu õhtumaa allakäigust. Poliitiline korrektsus ei luba nimetada asju õigete nimedega, aga õhtumaa on juba tugevasti alla käinud. Ja kõige hullem - ta ise ei näe seda.

Kuigi meie olukord on äärmiselt kahetsusväärne, on see siiski palju talutavam kui kunagine vabaduse puudumine ja terror. Kakskümmend aastat tagasi lootsid paljud hoopis vähemat, aga samas sisult paremat. Oleme jõudnud hoopis vastupidisele ja vastuolulisele tulemusele. Välispidises oleme saavutanud loodetust rohkem, sisus aga tunduvalt vähem. Olukorda paremaks muuta saame ainult meie ise, mitte keegi teine.

Rahvarinnet ja Eesti Kongressi kõrvutada ei saa

2011-08-18

Mitte igale põlvkonnale ei ole antud kogeda suurte unistuste täideminekut. Minu põlvkonnal, kes tuli siia ilma varsti pärast relvade vaikimist Teise maailmasõja rinnetel, ei saanud olla suuremat ühist unistust kui vabadus.

Need, kes mäletavad veel sõda ja sellele eelnenud rahuaega, on saanud ajaloo käest liigagi valusalt raputada. Minu esimene mälestus poliitikast on teade Stalini surmast ja viisist, kuidas sellele reageeriti. Pärast suure juhi surma läks elu veidi vabamaks, julgeti rohkem rääkida. Siiski varjati laste eest kiivalt jutte metsavendadest, eriti nende varjupaikadest.

Teine maailmasõda kestis Eesti jaoks väga kaua metsades edasi, hiljem veelgi kauem relvitu vastuhakuna, nii nagu kellegi olud ja loomus seda võimaldasid. Ajalugu ei ole kunagi mustvalge ja väga raske on tõmmata täpset piiri, keda lugeda rohkem kaasajooksikuks (elu tahtis ju elamist!), keda pigem vastuhakkajaks. Paljud otsused on olnud taktika küsimus, hinnangu küsimus: millal ja kuidas on võimalik kõige parema lõpptulemuseni jõuda.

Esimene suur valik oli juba septembri lõpus 1939, mil rahvas ootas hinge kinni pidades, kas tuleb Sügissõda. Tuli baaside leping. Olen sel teemal rääkinud kümnete, aga vist koguni sadade kaasaegsetega, kellest enamik on tänaseks ammu igaviku teedel. Huvitaval kombel on nad tookordse sõja edasilükkamise otsuse vägagi üksmeelselt heaks kiitnud. Ja seda loomulikult mitte argusest, sest viis aastat hiljem järgisid nad nagu üks mees riigipea kohusetäitja professor Jüri Uluotsa üleskutset ning läksid Narva jõele ja Sinimägedesse.

Tegemist ei olnud mitte üksnes Pätsi-Laidoneri otsusega, vaid ka Jaan Tõnissoni otsusega, kes muidu oli ikka teisel arvamusel. See oli aja võitmise soov, katse valida saatuslikeks lahinguteks parem hetk. Tagantjärele tarkus, et kõik läks ju valesti ja halvasti ning oleks pidanud ikka kohe vastu hakkama, on teadagi suurim täppisteadus. Meil puudub sageli võime asetada end ajalooliste isikute olukorda ja suuta näha maailma nende silmade läbi ja nende teadmiste pinnalt, mis sel ajal olemas olid.

Eesti pidi sügisel 1939 valima väga halva ja veel halvema vahel. See oli sügavalt traumaatiline olukord, mille mõju rahva hinges ja teadvuses kestab veel mitu inimpõlve. Ja kõiges juhtunus ei saa ega pea ainult iseennast - oma rahvast - süüdistama. Asju tuleb nimetada nende õigete nimedega.

On halenaljakas, kui mõni meie kaasmaalane kirjutab lehes, et „Eesti riik on varsti juba 20-aastane, aga... ". Sugugi parem pole lugeda mõne kauge maa ajakirjaniku kirjeldust Eestist kui „Nõukogude Liidust eraldunud endisest liiduvabariigist".

Eesti Vabariik oli Teises maailmasõjas okupeeritud oma suure naabri poolt just samasugusel viisil nagu näiteks Taani Kuningriik oma suure naabri poolt - või nagu Tšehhimaa oli sellesama naabri poolt alla neelatud. Kas keegi on kunagi rääkinud Taanist või Tšehhist kui Saksamaast eraldunud uutest riikidest? See oleks ju naeruväärne! Miks kipume seda tegema siis Eesti puhul? Et okupatsioon kestis meil mõnevõrra kauem, ei oma riigiõiguslikult mingit tähtsust.

Nn laulva revolutsiooni aastatel oli meie ees tõepoolest maailmavaateline teelahe: kumma maailmapildi me valime - kas Ptolemaiose või Copernicuse oma? Kas Päike tiirleb ümber Maa või vastupidi? Kas me tõepoolest tunnustame okupeeriva Nõukogude Liidu õigussüsteemi ja püüame selle raames endale suuremat „suveräänsust" välja kaubelda? Või oleme siiski endiselt - ja oleme kõik need aastakümned olnud! - Eesti Vabariigi kodanikud, olgugi et meie valitsus on mõrvatud ja meile on kaela määritud punased passid? Kumma tee me pidime valima?!

Liigagi sageli kõrvutatakse meie trükisõnas Rahvarinnet ja Eesti Kongressi. Sama hästi võiks omavahel võrrelda aeda ja aiaauku. Või siis Keskerakonda ja Riigikogu! Eesti Kongress oli kvaasiparlamentaarne foorum, kus suuremate poliitiliste jõududena olid esindatud ERSP, Eesti Muinsuskaitse Selts ja Rahvarinne. Kui soovitakse tolles ajas midagi omavahel võrrelda, siis kõrvutada saab Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi. Kummaski olid ülekaalus erinevad poliitilised jõud. Ja need kaks parlamentaarset kogu tulid ajaloo rängast vastuolust üsna leidlikult välja.

VII Riigikogu valimine 1992. aasta sügisel ja samas Heinrich Marga, viimase pagulasvalituse juhi riigipea ülesannetes sümboolne külaskäik Toompeale ning Kadriorgu märkis ühe peatüki lõppu Eesti ajaloos. Üks suur unistus oli täide läinud. Üks ja ainus Eesti Vabariik oli selleks ajaks enam kui 73-aastane. Missugune on ta 100-aastasena?

Marika Tuus-Laul eksitab inimesi

2011-08-16

Riigikogu Keskfraktsiooni liikme Marika Tuus-Lauli sulest ilmus eelmise kuu lõpus artikkel „Kodukulude "alandamine" IRL moodi", kus ta väidab, et IRL-i valimislubadus kodukulud kontrolli alla saada osutus üksnes populistlikuks valimispeibutuseks, millel reaalset tagapõhja pole.

Proua Tuus-Lauli artiklist jääb mulje, et kodukulude alandamine on äärmiselt oluline küsimus tema ja terve Keskerakonna jaoks. See on aga selgelt eksitav. Tuletan siinkohal meelde, et Keskerakonna fraktsioon ei toetanud Riigikogus ei monopolide ohjeldamise seadust ega ka kodude maamaksust kaotamise seadust. Vastupidi - Eesti Vabariigi õiguskantsleri hinnangul on keskerakondlik linnavõim võimaldanud Tallinna veel võtta välja põhjendamatult suuri kasumeid tarbija arvelt.

Eksitavaid fakte leidub kõnealuses Tuus-Lauli artiklis küllaga. Lugupeetud kolleeg kirjutab, et konkurentsiamet allub Majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumile ning siiani pole sellest olnud mittemingisugust tolku monopolide ohjeldamisel. Kumbki esitatud väidetest pole tõene. Konkurentsiamet on sõltumatu hinnaregulaator, mis juhindub Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi õigusaktidest, mitte ei lähtu Majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi suvast, nagu Tuus-Laul väita püüab. Samuti ei ole mingisugust alust öelda, nagu poleks konkurentsiamet monopolide ohjeldamisega efektiivselt tegelenud. Fakt on, et konkurentsiamet ei ole rahuldanud Tallinna Vee hinnatõusutaotlust, vaid on alustanud hoopis järelevalvemenetlust praeguste tariifide üle. Elektri hind on konkurentsiameti järelevalve all viimasel ajal mitte tõusnud, vaid langenud. Keskkonnatasude osa vähenemise tõttu odavnes elekter 2009. aastal lõpptarbijale üle 3%.

Eksitav on ka väide, nagu oleks valitsuse soov koduelektritarbijate arvelt teenida liigkasumeid, et võtta välja dividende. Tänaseks välja makstud dividendid ei ole tulnud mitte kodutarbijate arvelt, vaid eelkõige elektri energia ekspordist.

Marika Tuus-Laul rõhutas, nagu ootaks Eestit 2016. aastaks ees 2,8 kordne elektrihinna tõus. See väide on puhtalt spekulatiivne. 2013. aastal liitub Eesti euroliidu viimase liikmesriigina elektri vabaturuga, mis sai otsustatud juba liitumisläbirääkimistel Euroopa Liiduga. Elektri tulevase vabaturuhinna kohta esitatud hinnangud on pelgalt spekulatsioonid. Elektri tegelik hind kujuneb turul ja seda on raske täna ette ennustada. Küsimusele, kuidas mõjutab turu täieliku avamise korral elektri hind kodutarbijaid, tuleb vastata mitte üht päeva, kuud ega mitte isegi aastat silmas pidades. Küsimus on selles, milliseks kujuneb keskmine elektri hind pikema aja jooksul. Lõppkokkuvõttes on vabaturule ülemineku puhul tegemist otsusega, mis viie kuni kümne aasta jooksul tugevdab oluliselt Eesti majandust.

Äärmiselt kahetsusväärne on ka seik, et Tuus-Laul irvitab koduomanike üle, öeldes et koduomanikud on vaid uusrikkad hiigelkruntidega. IRL-i poole on pöördunud sajad inimesed, kes on avaldanud toetust kodualuse maamaksu kaotamise üle. Julgen väita, et mitte ükski neist ei ole olnud miljonär, küll aga on olnud nende seas eakaid, pereemasid, õpetajaid ja teisi eelkõige lihtsaid inimesi. Kodualuse maamaksu kaotamise üle on oma toetust avaldanud teiste seas korteriühistute liit, Maksumaksjate liit, Eesti Omanike Keskliit ja Eesti Lasterikaste Perede Liit. Keegi neist ei esinda rikkureid.

Fakt on, et kodualuse maamaksu kaotamine jätab koduomanikele kätte aastas ligikaudu 17 miljonit eurot. See on reaalne ja mõõdetav samm, et vähendada inimeste kodukulusid. Samuti ei maksa tõsiselt võtta õhutusi, nagu omavalitsuste tulubaas maamaksu arvelt väheneks. Maamaksust saamata jäänud tulu kompenseeritakse omavalitsustele riigieelarvest.

Maamaksust on räägitud palju, aga oleme teinud pingutusi ka teistes valdkondades kodukulude vähendamise nimel.

Üheks peamiseks märksõnaks on siinkohal energiasääst. Eesti elamusektoris kulutatakse üle 40% energiaressurssidest. Suur osa sellest läheb otse taevasse ehk väljub ventilatsioonisüsteemist sooja õhuna ning kaob atmosfääri. Mõistlik aga oleks see soojus ära kasutada. Sellega hoiaksime keskkonda ja säästaksime küttekulusid. Esimesed tõsisemad sammud on selle nimel juba ka tehtud: sihtasutus KredEx on alates eelmise aasta septembrist andnud korterelamute renoveerimisprogrammi raames toetusi 143 korterelamule ligi 3,7 miljoni euro eest. Lisaks kavatseb valitsus välja arendada toetusmeetme energiasäästu tegevuseks ka väikemajades, kus elab ligikaudu neljandik Eesti elanikest.

Samuti jätkame kodutoetuste maksmist lasterikastele peredele. Selle programmi raames on viimasel neljal aastal saanud kokku 12 miljoni euro eest toetusi lasterikkad pered, kus kasvab kokku ligi 6000 last. Programmi eesmärk on väikese sissetulekuga lasterikaste perede elamistingimuste parandamine ja kaasajastamine või uue kodu soetamisel aitamine. Vastavalt koalitsioonileppele jätkame lasterikaste perede elamistingimuste parandamist ka tulevikus.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil on ette valmistanud ka seadusemuudatused taastuvenergia toetuste vähendamiseks. Kõnealuse eelnõu eesmärgiks on alandada elektri hinda vähendades ebamõistlikult suuri ning turumoonutusi põhjustavaid toetusi taastuvenergia tootjatele. Tarbijatele toob uue toetusskeemi rakendamine kaasa elektrienergia hinna alanemise taastuvenergia toetuse alanemisega samas ulatuses.

Seda kõike silmas pidades on äärmiselt kohatu väita, et IRL pole mitte midagi võtnud ette kodukulude alandamiseks. Selle asemel, et pilduda lahmivaid kriitikanooli teiste suunas, tuleks alustada ehk hoopis iseendast ja küsida: mida olete teie, proua Tuus-Laul, koduomanike kaitseks ära teinud?

Inimõiguste olukorrast Tiibetis

2011-08-12

Nüüdisaegne arusaam inimõigustest on palju noorem kui Hiina või Tiibeti kultuur. Sellepärast on väide, et enne hiinlaste sissetungi 20. sajandi keskel polnud Tiibetis inimõigustest lõhnagi, küll õige, ent demagoogiline. Tiibet elas reeglite järgi, mis ulatusid sajandite taha. Vaidlused, kas toona oli tegemist orjanduse erivormi või lihtsalt hierarhilise ühiskonnakorraldusega, ei aita järgnenud sündmuste ja praeguse olukorra selgitamisel kuigi palju. Polnud mingit võimalust, et „maailma katusel" asuvast Tiibetist saanuks 20. sajandi esimesel poolel eeskujulik demokraatia. Ometi ei tuntud seal nälga ega suuri sõdu ning just seal säilis ainulaadne budistlik kultuur. Pärast hiinlaste tulekut on aga otsese terrori ja riikliku poliitika tagajärjel ohtu seatud tiibeti rahva ja budistliku kultuuri kestmine.

..Kommunismi mustas raamatus" püstitab Jean-Louis Margolin küsimuse, kas Mao Zedongi terror on juuripidi seotud Hiina ajaloole omase vägivallatraditsiooni varaste ilmingutega.1 Kui Konfutsiuse õpetusest tuleneb humanism ja vastutustunne ühiskonna ees, siis sama põline õpetus on legism, mis õigustab riigi vajadust tagada võim sellega, et vägivallaaparaat hoiab inimesi pideva hirmu all. Legismi kõrgaeg oli Qini dünastia ajal 3. sajandil e Kr, kui keiser Qin Shi Huangdi küüditas, mõistis surma või kurnas esimese Hiina müüri ehitusel surnuks kümneid tuhandeid inimesi. Muuseas olevat keiser lasknud elusana matta 460 kirjatarka ja riigiametnikku. Pärast terrorilainet see ideoloogia siiski taandus ning järgneval Hani ajastul hakkas legism konfutsianismiga juba leebemates vormides ühte sulama.

Mauismi külm vari

Küsimuse Hiina imperialismi erilisest terrorilembusest võiks tõrjuda osutusega, et tegelikult tunneb kultuuriajalugu väga erinevaid suundi, mille seas ei puudu ka sügav humanism. Kummati oli just Mao see, kes Qin Shi Huangdi avalikult oma eeskujuks võttis. Ja loomulikult leidub riiklikku terrorit ka sel enam kui kahe tuhande aastasel perioodil, mis ulatub Qini ajastust 20. sajandi kommunismini. Hiina omapäraks on peetud vajadust suurte veeressursside juhtimise järele, et tagada piisav põllumajanduslik toodang. Seda ei tehtud siidkinnastes. Suurehitustele mobiliseeriti suured inimhulgad, mis eeldas sunnimeetmeid.

Ehkki ajaloos on olnud ka perioode, kus Tiibet on võistelnud Hiinaga ülemvõimu pärast kogu regioonis, on Tiibeti kultuuri peamine toimemehhanism karmides oludes pigem suunatud status quo püsimisele, mitte pealetungile. Just seal, „maailma katusel" on säilinud budism oma ehedaimal kujul, nagu ta arenes India keskaegsetes kloosterülikoolides. Hiina ja Tiibeti maailmade saatuslik põrkumine toimus alles eelmise sajandi keskel. Pärast pikka perioodi, mil Tiibet oli sisuliselt iseseisev, algas 1949. aastal Hiina vägede sissetung. Kaks aastat hiljem oldi sunnitud alla kirjutama 17-punktilisele lepingule, mis tunnistas Tiibeti Hiina RV osaks. Lepingus kujutati seda tagasipöördumisena „emakese kodumaa suurde perre - Hiina Rahvavabariiki". Seda demagoogilist liialdust korratakse siiani.

Tollal väga noor dalai-laama kirjeldab 17-punktilise lepingu pealesurumisega seotud seiku raamatus ..Vabadus paguluses": „2. artikkel teatas, et Tiibeti „kohalik valitsus abistab aktiivselt Rahvavabastusarmeed Tiibetisse sissetulekul ja rahvusliku kaitse konsolideerimisel." Niipalju kui mina taipasin, tähendas see, et meie väed pidid otsekohe alla andma. 8. artikkel jätkas sama teemat, öeldes, et Tiibeti armee hõlmatakse Hiina armeesse - justkui midagi sellist oleks üldse võimalik. 14. artiklist saime teada, et nüüdsest peale pidi Tiibet ilmajaama igasugusest otsustusõigusest oma välispoliitikas. Nende kõnekamate artiklite vahele oli lükitud teisi, mis kinnitasid Tiibeti usuvabadust, kaitsesid minu positsiooni ja olemasolevat poliitilist süsteemi. Ent vaatamata kõigile taolistele kulunud väljenditele oli üks asi selge: nüüdsest peale pidi Lumemaa kuuluma Hiina Rahvavabariiki."2

Ehkki lepe nägi ette, et Tiibeti valitsuskorda ei muudeta, näitas Hiina okupatsioon oma julma palet õige kiiresti. Viiekümnendate keskel alustati Tiibetis nn demokraatlike reformide ja sotsialistliku üleminekuprotsessiga. Hiina aladel oli see alanud juba enne. Tiibetis tähendasid ..reformid" maa ümberjagamist, kollektiviseerimist ning klassivõitlust endiste maaomanike ja muu revolutsioonivastase elemendi vastu koos kõigi sellega kaasnenud traagiliste tagajärgedega. 1959. aastal võtsid tiibetlased ette meeleheitliku katse vastu hakata. See suruti julmalt maha. Dalai-laama põgenes Indiasse ning sellest ajast saadik pole tal olnud võimalust oma kodumaad külastada. Kokku lahkus umbes 80 000 tiibetlast.

Hiinlaste jaoks oli Tiibeti ülevõtmisel ideoloogiline õigustus. Tiibetis nähti mahajäänud, feodaalset ühiskonda, mis on olnud võõramaise (Inglise) imperialismi mõju all ja tuleb nüüd juhatada progressi teele. Hiina kommunistid pidasid end vabastajateks. Juhindudes marksismi-leninismi doktriinist tuli „kohalik natsionalism" peagi muuta ..proletaarseks internatsionalismiks" ja „Hii-na patriotismiks". Sisuliselt viisid kommunistid ellu juba varem Hiina Vabariigis välja töötatud teesi, mille järgi peab Hiina endas ühendama viis rahvuslikku komponenti: hiina, mandžu, türgi (uiguuri), mongoli ja tiibeti. Sellele vastavalt on paigutatud ka viisnurgad nüüdse Hiina RV lipul ja vapil - aga üks viisnurk on suur ja neli ülejäänut õige pisikesed. Hiina alistustöö Tiibetis oli justkui mitmekordselt põhjendatud, muud vaated hiinlaste arusaamadesse ei mahtunud.!

Kuna põllumaa oli suurel määral kloostrite valduses, kuulutati just mungad ja laamad klassivõitluse peavaenlasteks, varasteks ja bandiitideks, kes elavad rahva kulul. Raskemat kultuurikonflikti on raske ette kujutada, sest tiibetlaste jaoks oli kloostrikultuur püha. Ja ehkki nüüdseks on kunagi suletud kloostreid uuesti avatud, pole kultuurikonflikt kuhugi kadunud. Mao valitsemisajale ja kultuurirevolutsioonile on osaks saanud vaid mõõdukas kriitika, kommunismi kuriteod, ka Tiibeti-vastane kultuurigenotsiid, on jäetud hukka mõistmata.

Tiibeti usutraditsiooni kohaselt on dalai-laama kõige püham inimene, kuid Hiina võimudele on ta vaenlane number üks. Tiibetlaste karistamine näiteks dalai-laama pildi omamise eest on palju suurem vaimne vägivald, kui esmapilgul näib. Hiina ülemvõimu ajastu paistab silma empaatiavõime erakordse puudumisega, et mitte öelda teadliku juhmusega selle suhtes, mida tiibetlased tunnevad ja pühaks peavad. Retoorika, mida kasutatakse dalai-laama isiku kohta, aga ka välispoliitilised survemeetmed riikide suhtes, kes temaga suhtlevad, kujutavad endast kõige ehtsamat mauismi jätku 21. sajandil. Viiskümmend aastat tagasi lihtsalt tapeti rohkem inimesi.

Tiibeti eksiilallikad kordavad kahte jubedat numbrit: 1,2 miljonit hukkunut ja üle 6200 suletud kloostri. Kloostrite puhul on hinnatud nende koguhulka, sest kultuurirevolutsiooni aastail 1966-1976 pandi pea kõik kloostrid kinni. Hukkunute hinnangulise arvu pakkus Tiibeti eksiilvalitsus eelmise sajandi kaheksakümnendail, tuues eraldi välja piinamistel, lahingutes või töölaagrites hukkunud, surnuks nälginud jt.4 ..Kommunismi must raamat" peab seda arvu ülepaisutatuks, kuid möönab, et proportsionaalselt oli Tiibetis vägivaldse surma juhtumeid rohkem kui mujal Hiinas.5

1953. aastal algas hiinlaste paigutamine tiibetlaste asualale, nii Tiibeti autonoomsesse piirkonda kui ka provintsidesse, mis Tiibeti administratiivüksuse küljest ära lõigati. Esimesest 300 000st Tiibetisse asunud hiinlasest 200 000 olid sõjaväelased, kelle toitmine jäeti tiibetlaste kanda. Algas kollektiviseerimine. Põllumajanduseksperimendi käigus hakati suurtel maa-aladel nisu kasvatama, mis klimaatilistel põhjustel ebaõnnestus. Odrapõllud ja jakikarjamaad pandi nisu alla ja see tähendas vältimatut näljahäda. Tiibeti põlistele nomaadidele püüti peale suruda uut eluviisi. Nad tõusid selle vastu üles, kuid nende mäss uputati verre.

1959. aastal Ida-Tiibetis Khamis alanud ülestõus jõudis Lhasasse. Mässulised võitlesid musketite ja mõõkadega ja kuna neil oli ulatuslik toetus tsiviilelanike hulgas, vastati pommitamisega. Kui Lhasa 22. märtsil langes, oli linnas kuni kümme tuhat hukkunut ning hooned, sh Potala palee ja Ramotše tempel, olid tugevalt purustatud. Laipade koristamine kestis mitu päeva, paljud ellujäänud üritasid Indiasse pageda. Täiskasvanud mehed, kes veel kätte saadi, vangistati, samuti hulk naisi, kes olid osalenud meeleavaldustel. Kloostrid, valitsushooned ja isegi kuulus Norbulingka palee Lhasa eeslinnas muudeti ajutisteks vanglateks.

Juba mõned päevad varem korraldati dalai-laama ja ta kaaskonna põgenemine. Pärast vaevarikast teekonda Indiasse anti neile asüüli ja tagati ka võimalused pagulasva-litsuse töö korraldamiseks. India toonane peaminister Jawaharlal Nehru andis olulist abi, ehkki soovis hoida häid suhteid ka Hiinaga. Tiibeti pagulaskonna keskuseks kujunes Dharamsala Põhja-Indias. Juba enne pagulusse siirdumist oli dalai-laama üles öelnud 17-punktilise leppe, sest Hiina oli selle sätteid korduvalt rikkunud.

Järgnevate aastate näljahäda tõttu surid Tiibetis sajad tuhanded, kogu Hiinas kümned miljonid inimesed. Katastroofi ulatus ei olnud aastaid välismaailmale teada ja ka Hiina teisitimõtlejad, kelle kaudu infokillud välja jõudsid, nägid vaid murdosa toimunust. Alles siis, kui seitsmekümnendate lõpus avalikustati rahvastikustatistika andmed, tegid Ühendriikide teadlased järelduse, et vähemalt 30 miljonit inimest on vahepeal surnuks nälginud - kaugelt rohkem, kui keegi seni arvata oskas.6 Mõnes piirkonnas, ka dalai-laama sünnirajoonis Qinghais, võis surra kuni pool elanikest.7 Dalai-laama sõnul tiibetlasi „mitte ainult ei lastud maha, vaid peksti surnuks, löödi risti, põletati elusalt, uputati, sandistati, näljutati, kägistati, poodi, keedeti elusalt, maeti elusalt või raiuti neil pea maha".8

Rünnak tabas ka kloostreid. Tiibeti uusaasta-pidustuste ajal 1956. aastal pommitati Batangis asuvat 350-aastast kloostrit. Klooster oli pidustuste puhul inimesi täis ning vähemalt kaks tuhat munka ja palverändurit hukkus. Sarnaseid juhtumeid oli ka mujal, Lithangi kloostris tapeti koguni neli tuhat inimest.9 Kloostrite massiline sulgemine ning seal sisalduvate budistlike tekstide hävitamine oli kõige teravam löök Tiibeti kultuuri pihta. On raske ette kujutada teist maad, kus usu-traditsioon ja rahvuslus oleksid nii tihedalt seotud. Tiibetlaste enesepildis on äravalituse tunnet, mis johtub teadmisest, et tänu sajandeid kestnud äralõigatusele muust maailmast on just nemad budismi kõige iidsemate ja autentsemate vormide hoidjad. Koos nendega elab budistlik õpetus ning neil lasub kohustus traditsiooni edasi kanda.

Inimõigused ja tänapäev

Hiina RV ei ole võtnud suuri rahvusvahelisi kohustusi inimõiguste ja demokraatia valdkonnas. Ainus ses suhtes relevantne organisatsioon on ÜRO. Raportööre ja inimõiguste volinikke käib Hiinas hoopis harvem kui Euroopa maades. Siiski on nad liitunud mitmete inimõigusi puudutavate ÜRO konventsioonidega. Igaüks, kellel on tulnud suhelda Hiina diplomaatidega, teab, et inimõiguste retoorika vastu seatakse kultuurierinevuste retoorika, mida toestab Hiina kui suurriigi positsioon. Eeskätt pannakse kahtluse alla demokraatia ja inimõiguste universaalsus, rõhutatakse Hiina õigust erinevalt läheneda. Öeldakse, et teie jaoks on olulised inimõigused, aga meil, hiinlastel, on oma ajalugu ja kultuur, mis näeb asju teisiti!

Üks olulisemaid ..inimõiguste külalisi" Hiinas oli ÜRO eriraportöör Manfred Nowak, kes külastas maad 2005. aasta lõpus ning käis ka Tiibetis ja Xinjiangis (Ida-Turkestanis). Nowaki põhihuvi oli piinamisjuhtude uurimine ning talle võimaldati osaline ligipääs kinnipidamiskohtadele.20

Sellest visiidist sai alguse rida teemasid, millest üks teravamaid oli elundite võtmine Falun Gongi usuliikumise järgijatelt nende edasisiirdamise eesmärgil. See oli aastail 2000-2005, mil toimus Falun Gongi riiklikult juhitud tagakiusamine ja inimeste massiline paigutamine vangilaagritesse, kus paljud surid." Piinamise kohta järeldas raportöör, et see on Hiina vanglates senini laialt levinud. Kasutatakse peksmist, elektrišokke, käerauastamist, äärmuslikku külma ja kuuma, nälga, janu, üksindust, pikaajalist magamatust, arstiabita jätmist, kurnavat tööd jms. Hirmuatmosfäär ja enesetsensuur on Nowaki meelest tugev ning Hiina olukord ei vasta rahvusvahelistele inimõiguslepetele.

Raportööri koostöö võimudega oli piiratud, samuti juurdepääs vanglaregistrile ja kinnipeetavatele. Seetõttu tegi Nowak osa järeldusi muude allikate põhjal, nagu endiste vangide tunnistused. Ehkki Nowakil õnnestus Lhasas Draptši vanglas mitmete oluliste poliitvangidega kohtuda, ei informeeritud teda pisut varem Lhasa lähistel avatud Tšušuri vanglast, kuhu selleks ajaks olid paigutatud mitmed poliitilistel põhjustel kinni peetud isikud.

Sellised visiidid ja ülevaated on pistelise iseloomuga, me ei saa rääkida inimõiguste süsteemsest monitooringust Hiina RVs. Veel suuremates raskustes on infohankimisega valitsusvälised inimõigusorganisatsioonid nagu Freedom House jt, kes teevad järeldusi kaudsete allikate põhjal. Kõige paremini on informeeritud tiibetlased ise, ehkki eksiilvalitsuse kaudu jagatud infol justkui puudub vajalik neutraliteet. Siiski pole kahtlust, et eksiilvalitsuse ja Välis-Tiibeti organisatsioonide andmestik on märksa tõelähedasem kui Hiina propaganda.

ÜRO laste õiguste komitee ning usuvabaduse raportöör Asma Džahangiri (Jahangiri) on nõudnud selgitusi kunagise maailma noorima poliitvangi pantšen-laama Gedün Tšöki Nima saatuse kohta. Kui eelmine pantšenlaama 1989. aastal suri, kuulutati vastsündinud Gedün Tšöki Nima tema ümberkehastuseks ehk XI pantšen-laamaks. Alates 1995. aastast on pantšen-laama asukohast ja saatusest vähe teada ning Hiina võimud on välja käinud n-ö oma pantšen-laama. Tiibeti autonoomse piirkonna võimud teatasid hiljuti, et 22-aastane Gedün Tšöki Nima on vabaduses ja elab Tiibetis, kuid häirituna avalikust tähelepanust ei soovivat ta kohtuda kellegagi peale perekonnaliikmete. Seega on tegelik pantšen-laama praegu paremal juhul koduarestis. Pole kahtlust, et praeguse dalai-laama surma korral korduksid samasugused võimumängud.

Siin puudub ruum kirjeldada kümnete väga tuntud ja sadade vähem tuntud poliitvangide saatust. On suur erinevus, kas sadu või kümneid tuhandeid inimesi tapetakse ja vanglates on nimetu inimmass, või me vähemalt teame poliitvangide nimesid ja lugusid. Alates Mao surmast (1976) või Deng Xiaopingi võimuletulekust (1978) on olukord Tiibetis leebem, kuid siiski lahenduseta. Hariduslik hiinastamine, ulatuslik sisseränne, keskkonnakahjustused ja inimeste elukorralduse purustamine muudavad Tiibeti edasikestmise enam kui küsitavaks. Tiibetlased on juba praegu pealinnas Lhasas vähemusse jäänud ja praeguse arengusuuna jätkudes on vaid aja küsimus, millal see juhtub kogu Tiibetis.

Kuidas edasi?

Kaheksakümnendail aastail oli veel lootust ja entusiasmi. Dalai-laama võttis kinni Deng-Xiaopingi sõnasabast, kui viimane ütles, et Tiibeti osas saab rääkida kõigest, ainult mitte iseseisvusest. Tiibeti juht küsis üksnes rohkem autonoomiat ja kultuurilisi õigusi. 1987. aastal tuli dalai-laama välja viiepunk-tilise rahuplaaniga. Need olid: Tiibeti demilitariseerimine, ümberrahvastamise peatamine, inimõiguste ja demokraatlike vabaduste tagamine, keskkonnakahjude heastamine ja läbirääkimiste alustamine. See plaan jäi paberile. Tiibetis oli korduvaid mässukatseid, mis uputati taas verre. Üks selline oli 1989. aasta kevadel, mõned kuud enne Taevase Rahu väljaku veresauna Pekingis. Samal aastal pälvis Tema Pühadus XIV dalai-laama Tenzin Gjatso Nobeli rahupreemia.

Kaks viimast tähtsamat sündmust on 2008. aasta rahutused Tiibetis ja dalai-laama loobumine ilmalikust võimust tänavu kevadel. Pekingi olümpia-aasta vastuhakk suruti jälle maha, tuhandeid inimesi vangistati ja sadu hukkus. Tiibetit toetav protestilaine läbis 2008. aastal kogu demokraatlikku maailma. Sama aasta hakul ütles dalai-laama Indias Linnart Mälli juhitud Eesti delegatsiooniga kohtudes: „Ma ei karda sellepärast, mis toimub olümpiamängude eel või ajal, aga ma kardan sellepärast, mis hakkab toimuma pärast seda."

Ilmselt selle ebakindluse pärast ja teades, et mitte ainult uue dalai-laama kasvamine ei tekita võimuvaakumit, vaid hiinlased püüavad selle positsiooni jõuga üle võtta, otsustaski dalai-laama ilmalikust võimust loobuda. Uus poliitiline liider ja eksiilvalitsuse peaminister (kalon-tripa) on 42-aastane Harvardi haridusega rahvusvahelise õiguse doktor Lobsang Sangai. Sangai valiti ametisse tänavu kevadel, hääletus korraldati Tiibeti eksiilkogukondades üle maailma. Kui oluliseks poliitikuks Sangai kasvab, on vara ennustada, aga võimalused on suured.

Mis saab Tiibetist? Osa protsesse on pöördumatud, kuid siiski on võimalik tiibeti rahvas ja kultuur päästa. Hiina on dalai-laama autoriteedile vastandudes endale vaid karuteeneid teinud. Kui Dengi ajastu kommunistid ei suutnud mauismile otsustavalt selga pöörata, sest kardeti oma võimumonopoli kokkuvarisemist, siis uue ajastu liidrid peavad seda varem või hiljem suutma. Teekaardi Tiibeti küsimuse lahendamiseks andis dalai-laama viiepunktiline plaan juba veerand sajandit tagasi. Veel lihtsamalt saab selle kokku võtta ühe tuntud poliitvangi Rungje Adraki meeleheitesõnumiga, kui ta nelja aasta eest suurel avalikul üritusel mikrofoni haaras, et öelda: „Laske meie poliitvangid vabaks ja kutsuge dalai-laama siia!"

1 Jean-Louis Margolin, Hiina - pikk rännak öös. -Stephane Courtois jt. Kommunismi must raamat: kuriteod, terror, repressioonid. Tallinn: Varrak, 2000, 457-542.

2 XIV Dalai-Laama Tendzin Gjatso. Vabadus paguluses. Tallinn: Elmatar, 1999, 58.

3 Warren W. Smith, Jr. Tibetan Nation: A History of Tibetan Nationalism and Sino-Tibetan Relations. New Delhi: HarperCollins, 1996.

4 Tibet: The Facts. A Report prepared by the Scientific Buddhist Association for the United Nations Commission on Human Rights. Dharamsala: Tibetan Young Buddhist Association, 1990, 297-298.

5 Jean-Louis Margolin, op. cit.. 542.

6 Jasper Becker. Hungry Ghosts: China's Secret Famine. London: John Murray, 1996, XI.

7 Jasper Becker. Op. cit., 166.

8 Jean-Louis Margolin, op. cit. 540; Dalai-Lama XIV Tenzin Gyatso. Mon pays et mon peuple. Geneve: Editions Olizane, 1984, 73-74.

9 Rebecca Knuth. Libricide: The Regime-Sponsored Destruction of Books and Libraries in the Twentieth Century. Westport: Praeger Publishers, 2003, 209.

10 Manfred Nowak, Report of the Special Rapporteur on torture and ohbter cruel, inhuman or degrading treatment or punishment. - Mission to China (E/CN.4/2006/6 Add.6). http://daccess-dds-ny. un.org/doc/UNDOC/GEN/G06/117/50/PDF/G0611750. pdf?OpenElement.

11 Vt. ka David Kilgour, David Matas, Bloody Harvest. Revised Report into Allegations of Organ Harvesting of Falun Gong practitioners in China. 31. Jan. 2007. http://organharvestinvestigation.net/

Kontrollitud demokraatia oht

2011-08-11

Kaks aasta tagasi jõudsin järeldusele, et Eesti liigub nelja erakonna suunas (vt. PM 21.07.2009/). Pool aastat hiljem hakati seda isegi uskuma ja märtsikuised parlamendivalimised kinnitasid oletust. Vähem erakondi Riigikogus võimaldab enam tähele panna, mis toimub erakondade sees.

Viimastel nädalatel avanenud sissevaade IRL-i probleemidesse pole ju üllatus. Hea vähemalt, et selles erakonnas on veel inimesi, kes püüavad poliittehnoloogilisele masinale vastu hakata. Eesti erakonnad on aastate jooksul jõudnud ummikusse just tänu ülipüüdlikule
kontrollimehhanismile. Tulemuseks on väikesed eesmärgid, mis toovad tulu kitsale kildkonnale, kuid mitte Eestile tervikuna. Eesti oht on sattuda kontrollitud demokraatia lõksu.

See on Eesti poliitilises kultuuris süvenev tendents. Toimuvad küll valimised, millele eelneb näiline vaba kampaaniaperiood. Valijaid võlutakse lihtsate rahaliste lubadustega. Erakonnad ise on järjest suletumad, nad edutavad vaikivat kuulekust, mitte iseseisvust.

Eliit väldib arvamusliidrite kaasamist igapäevapoliitikasse, nähes viimastes konkurente. Koondatakse küll uusi lihtliikmeid, kellelt arvamusi ja iseseisvust ei oodata, vaid nad muudetakse varakult poliitiliste tagatubade pantvangideks ehk hääletusmasinateks.

Veel enam püüab poliitiline eliit välistada uute jõudude teket. Olgu need poliitilised või rahvaalgatuslikud, sest neis nähakse samuti sobimatut konkurentsi. Kõige valusamalt on reeglid paika pandud erakondade rahastamise kaudu, mis ahistab selgelt võimalikke uusi tulijaid.

Kontrollitud demokraatia toimib ka esindusorganites. Jah, poliitiliste jõudude omavahelised lepped peavad eksisteerima ning tuleb täita ühiselt seatud eesmärke, kuid selle raames pole arusaadav saadikute suukorvistamine. Sõltumatult mõtlevad saadikud on järjest haruldasemad. Kunagi sai Tallinna linnavolikogus tavaks roheliste ja punaste kirjapulkade kasutamine, et anda märku, kuidas hääletada. See haigus süveneb kõigil tasanditel.

Erakonna eliidile vajalik alluvussuhe pannakse paika ka Toompeal. Tulevased noorpoliitikud võetakse riigi palgale, minimaliseerides teadlikult erakondade keskkontorite palgafonde. Poolpoliitiku ehk nn broileri staatuse saanud mehitatakse komisjonidesse ja antakse sümboolseid toole klausliga - nüüd oled meie poolel, sul on töö, vastutasuks kuuletud vaikivalt. Sama püütakse teha ka kogenenumate poliitikutega.

Kontrollitud demokraatia süvenemine killustab ühiskonda, hävitab aadetel põhinevad väärtused ning seab kahtluse alla rahvusriikluse olemuse, mis väikerahva jaoks on suur risk. Kui inimesed tunnevad end täisväärtuslike kodanikena on neil soov ja valmidus oma demokraatiat kaitsta. Praegu on inimesed segadusse aetud, sest väärtused enam ei toimi, toimib kontroll, mida tihti rakendatakse hirmu- ja sõltuvusmehhanismide kaudu.

Kadunud Enn Soosaar osutas: raske on väärtuspõhiseks pidada ühiskonda, kus enamik jagab JOKK-mentaliteeti ja nõustub väga paljudel puhkudel sohitegemisega ning vaatab saamahimule läbi sõrmede. Arusaamale „kel jõud, sel õigus" aitab kaasa kodanikuühiskonna
nõrkus, ehkki just kodanikujulgus peaks suutma pakkuda alternatiivi massipsühhoosile.

Mittetulundusühingud moodustavad inimesed, kes tahavad ühise eesmärgi nimel panustada. Liikmed on eelnevalt ühiskonnale juba midagi andnud ning omandanud väärtuslikke kogemusi. Kontrollitud demokraatias seevastu vajatakse midagi muud - klakööre ehk odavaid ja hõlpsalt manipuleeritavaid valijaid. Vaja on aktiivsemat kodanikuühiskonda, kes vigu märgates annab neist häälekalt teada ning annab oma panuse ka õiges suunas liikumiseks.

Võlusõnad on tahe ja vastutus. Poliitiline tahe vastutada nii kodaniku kui erakonna seisukohalt. Kas tahame jätkata demokraatliku ning iseseisva riigina, mitte end ise nõrgestada? Kui „jah", siis peame ise eneses suureks kasvama. Peame näitama allumatust massipsühhoosile ning otsima lahendusi, mis põhineksid aadetel ja väärtustel.

Tuleb osata julgelt öelda „ei" ebanormaalsele ning vajadusel trotsida tagasilööke selle eest, et oled olnud julge. See kasvatab inimest. Ajalugu on näidanud, et manipulaatorid ühel hetkel kukuvad. Et nad kiiremini kukuksid, selleks on vaja julgetel ja tegusatel inimestel enam
kokku hoida.

Demokraatia jah, aga kuidas?

2011-07-29

Nii Antiik-Ateena, Rootsi, Eesti, Botswana, India, Venemaa kui ka Põhja-Korea on pidanud või peavad ennast demokraatlikeks riikideks. Kui palju välismaailm seda aktsepteerib, on juba keerulisem küsimus. Demokraatlikud süsteemid on erinevad, tõhusus on erinev.

Economist Intelligence Uniti demokraatia indeksi põhjal on võimalik hinnata demokraatia tõhusust. Kolmel korral, mil indeks on avaldatud, on Eesti olnud 33.-37. kohal, samal tasandil Sloveenia, Tšiili ja Botswanaga.

Sellega on Eesti arvatud puuduliku demokraatiaga (inglise keeles - flawed democracy) riikide hulka. Indeksitabeli eesotsas on 26 täiusliku demokraatiaga riiki, kuhu muu hulgas kuuluvad meie Põhjala naabrid. Viimasel mõõtmisel napsas Norra esikoha Rootsi käest ära.

Põhjus, miks Eesti oma heale positsioonile vaatamata ei suuda tõusta täiusliku demokraatiaga riikide perre, on nõrk poliitiline osalus. Poliitiline arutelu jääb pahatihti poliitladvikusse, kaasamata erakonda laiemalt, kodanikuühiskonnast rääkimata. See on ka kindlasti üks praegu IRLi sees tekkinud erakonda lõhestava arutelu põhjus.

Ma olen alati huviga jälginud ühiskonnas toimuvat ja ka osalenud poliitiliste erakondade töös, 20 aastat Rootsis ja umbes sama kaua Eestis. Mõlemal puhul pigem vaatlejana kui tegijana.
Mitu väga lihtsat erinevust poliitikaelus teevad Rootsi demokraatia tõhusamaks.

Rootsis peetakse erakonna koosolekuid valla/linna tasemel, kus arutatakse eelnevalt läbi kõik tähtsamad kohaliku omavalitsuse volikogus päevakorras olevad teemad. Nendele koosolekutele on kutsutud kõik erakonna liikmed. See teeb Rootsis poliitilises protsessis osalemise oluliselt laiapõhjalisemaks.

Erakonnas algatatakse ka pidevalt poliitilisi ja organisatoorseid küsimusi, mille puhul enne otsustamist kuulatakse ära asjaosaliste, näiteks erakonna piirkondade arvamus - nn remiss.

Arvamus peab olema pigem argumenteeriv kui pelgalt poolt- või vastuhääl või isegi sisaldama uut ettepanekut. Vastava küsimuse algataja teeb kokkuvõtte saadud vastustest enne lõpliku otsuse tegemist.

Nende kahe lihtsa tegevusega, mis Eestis peaaegu täielikult puuduvad, kindlustatakse kõigi erakonna liikmete osalus ja hea poliitiline ettevalmistus uute ülesannete tarvis.

Rootsis on ka erakondadele omane, et tõmmatakse inimesi kaasa. Olles alles kolinud Värmdö valda 1985. aastal, hakkasin käima oma erakonna koosolekutel. Seal arutati peamiselt kohaliku valla planeerimisküsimusi, mis on ääretult huvitav viis uue elukohaga tutvuda.

Kolmandal või neljandal korral küsiti erakonna koosolekul minu käest, kas soovin meie erakonda esindada valla päästeametikomisjonis asendusliikmena, kus just parajasti erakonnale kuuluv koht vabanes. Minu karjäär valla päästekomisjonis jäi siiski lühikeseks, kuna Eestis toimuv võttis minu tähelepanu endale. Huvitav on aga see, et süsteem on nii üles ehitatud, et niipea, kui huvi näitad, tõmmatakse sind kaasa, küsitakse, mis sina arvad, võetakse arvamust kuulda.

Veel üks oluline vahe Rootsi ja Eesti erakondade vahel on, et Rootsis on igal organisatsiooni astmel ja liikmel õigus teha ettepanek erakonna kongressile. Ettepanek arutatakse läbi erakonna juhtkonna poolt. Kui küsimus tundub tähtis, pannakse see arvamus(remiss)ringile. Kuid igal juhul pannakse tõstatatud küsimus kongressil hääletusele. Erakonna juhatus esineb seejuures omalt poolt pooldava või eitava argumentatsiooniga.

Nimetatud erinevused on minu arvates peamised põhjused, mis õigustavad Rootsi kõrgemat positsiooni demokraatia indeksis. Asi ei ole keerulisem kui suure Ateena demokraadi Periklese mõte: «Igaühel ei ole võimet poliitikat luua, aga igal kodanikul on võime seda hinnata.»

Lambukestelt juhtoinastele

2011-07-15

Anno 2011 jõudis permanentsete peripateetikute vabaühendus Ring Ümber pärast 13 aastat (4-5 päeva igal aastal) kestnud jalgsi kulgemist Narva-Jõesuus Eesti-Vene piirini. Ühena neist väsimatutest vantsijatest mõtlesin tagasi aastale 1999, mil Iklast stardipauk kõlas. Toona olin poissmees, poliitikastki oli poogen. Vahepeal on lapsed kooli läinud, minust aga on saanud erakonna liige.

Kui ma Narvas seljakoti bussi peale vinnasin ja lehed lahti lõin, oli huvitavat lugemist küllaga. Neli päeva tagasi Sakalt panga alla minnes ja tsivilisatsioonile hüvasti üteldes lõhnasid lehed hapukurgi järele, nüüd aga oleks nagu keegi küüslauku hauganud. Brit Kerbo kirjutab PMis (13.07.2011), miks ta IRList välja astus.

Mõttekäik tuli üldjoontes tuttav ette, mistõttu mõtlesin, et ehk peaks kah. Lollilegi on selge, et juhtoinaste populistlik põhulõugsus ja isalik ignorants on võtnud mõõtmed, mis on ülejäänud arvukast liikmeskonnast teinud lambakarja, kus isegi «mää» on mõttetu. Lambavillast on osale neist kampsunid selga pandud ja rahvuslike toladena ilma ette heidetud, justkui rahvuslus oleks komejant.

13.07.2011 Äripäevas mainis Hillar Teder, et tema jaoks on «Isamaal» marurahvusluse pitser man. Nagu ei ole olemas «kampsuneid», ei ole ka «Isamaad». Paljude meie mälestustes ja ehk ka unistustes on, aga mitte reaalsuses. On Isamaa ja Res Publica Liit ning selle liikmed.

Esimene abstraktse kogumina kuskil määramatuses, ilma oma katusealuseta, teised konkreetseis paigus, igaüks tulvil indu ja mõtteid. Mida pole, on ühelt poolt tahtmine ja teiselt poolt võimalus võtta vastu ja edastada sõnumeid.

IRL ei ole ses osas kindlasti unikaalne, sest bütsantslikust üleolekust on hõlmatud teisigi. Sestap pole küsimus ideoloogias, nagu nimetab Olari Taal (Äripäev 13.07.2011): «/.../ ideoloogiliselt uut ei saa luua», vaid selles, kuidas ideoloogiat, mis tõesti on üldjoontes ette antud, ellu viia. Fookuses ei ole ideoloogia, vaid metoodika - see, kuidas me suhtume kodanikesse, erakonna liikmeisse, iseendasse, ning kuidas me ideid teoks teeme. Idee jääb ideeks ka siis, kui ta vaid näiliselt ellu on viidud. Tegu tekib aga vaid sellest, kui pühendatu teab ja teeb, mitte ei teeskle.

Kui teil aega on, siis tehke teiegi Eestimaale tiir peale ja kõnelge nende vahvate inimestega, kes ranna ääres lambaid kasvatavad ja muud moodi üritavad hinge sees hoida. Neil on omad oinad. Neid ei huvita erakondlik kuuluvus, sest nad ajavad oma asja, oma koha asja, mida nad teavad.

Sain aru, et tegelikult pole tähtis, kas kuulud mingisse erakonda või mitte - oluline on, millised on sinu tõed ja väärtused. Tänapäeva ühepajatoidu-poliitikas on kapsast, porgandit ja tilli igas katlas, aga peakokad on algainese moodsas võtmes dekonstrueerinud ning teinud kapsast tilli ja porgandist peedi. Kamasööjaid sõimatakse aga marurahvuslasteks.

Erakonda ei pea kuuluma. Möödas on ajad, mil parteisse pidi astuma massiliselt. Erakond võiks olla heade ideede ning veelgi parema teostuse mudel, mis veenab inimesi, et seal tehtav on neile pärikarva. Siis nad tulevad ja hääletavad nii ehk nii. Ilma et peaksid liikmeks astumise avalduse kirjutama. Ärge kartke inimesi, ärge kapselduge. Oma iseolemises võite te katlas küll kulpi keerutada, kuid selle supi peate ise ära sööma. Eriti, kui see üle keeb.

Mis on väärtuspõhisuse põhi?

2011-06-13

Väärtuspõhisest välispoliitikast on viimasel ajal rohkem kõnelema hakatud. Osalt ehk seepärast, et suvel seisab ees dalai-laama Eesti-visiit, aga osalt ka seepärast, et selgeid ja kõigile mõistetavaid eesmärke pole Eesti välispoliitikas viimasel ajal esile toodud. Väärtuspõhine välispoliitika on positiivne ja nõudlik mõiste , aga selle sisu on tihti vaataja silmades.

Ma ei sea siin sihiks väärtuspõhisuse olemust lõpuni lahata. Küll aga tahaks polemi-seerida paari viimasel ajal esile tulnud arusaamaga.

Öeldakse, et väärtuspõhist välispoliitikat on Eestis järjest vähem

Sellise teesi esitas Arne Rannamäe diskussioonialuseks 26. aprilli telesaates, kus olid külalisteks Sven Grünberg, Juku-Kalle Raid, Marina Kaljurand ja Rein Müllerson. Ilmselt esitas Rannamäe väite poleemika esilekutsumiseks. Saates oligi värvikaid episoode ja selgelt erinevaid arusaamu väärtuste olemusest. Nii väitis Müllerson, et Eesti, Läti ja Leedu riigijuhid tegid suure vea, tõtates pärast 2008. aasta augustisõja algust kiirelt Thbilisisse Gruusiale toetust avaldama. Jättes kahe silma vahele, et kogu sõjategevus toimus Gruusia territooriumil, kinnitas Müllerson, et sõja alustamise asjaolud olid vaieldavad, kumbki pool tegi vigu, aga toetusavaldusega Gruusiale valisid Balti riigid poole ja seda tulnuks kindlasti vältida. Müllersoni sõnul seadsime end põhjendamatult ohtu ja andsime Venemaale n-ö casus belli põhimõttel võimaluse meid oma vastase liitlaseks pidada. Müllersoni argumentatsioon ja väärtussüsteem erineb diametraalselt nii Eesti välispoliitika kujundajate kui ka laiema avalikkuse omast.

Samuti väitis Müllerson, et 1991. aastal, kui ta oli välisminister Lennart Meri parem käsi, ei olnud võimalik lubada mingilgi riiklikul tasemel kohtumist dalai-laamaga, sest seepeale võinuks Hiina RV ÜRO julgeolekunõukogu liikmena hääletada meie maailmaorganisatsiooni liikmeks saamise vastu. Sven Grünberg osutas, et Läti ja Leedu olid ÜROga seoses täpselt samasuguses positsioonis, aga see ei takistanud lõunanaabrite juhte dalai-laamaga kohtumast. Läti ja Leedu ei jäänud ju ÜROsse vastu võtmata. Eriti suur oli meie argliku käitumise kontrast Leedu Vabariigiga, kus tollane riigipea Vytautas Landsbergis kohtus dalai-laamaga isiklikult.

Diskussioon ETVs ei andnud kuigi selget vastust sellele, kas väärtuspõhisus on allakäigul või mitte, pigem sai selgeks, et väärtustest saadakse väga erinevalt aru ning näiteid saab tuua seinast seina. Siiski pole Rannamäe oma väitega üksi, väärtuste allakäigu ideed jagavad paljud. Vahest kõige enam võiks see võluda neid jõudusid, kes tahaksid Eestis peagi korrata Soome Põlissoomlaste valimisedu. See eeldab protestihäälte püüdmist, mingit üldist allakäigutunnetust, millele uus jõud vastu hakkab. Kummati pole ma päris kindel, et seda tunnetust oleks aus otsida välispoliitikast.

Osundatud kujutelm kinnitab, et vahetult Nõukogude Liidust vabanemise ajal ja järel olime altimad toetama saatusekaaslasi, aitama kaasa ikestatud rahvaste vabaduspüüdlustele, kaitsma demokraatiat ja põhiväärtusi. Nüüd, paari aastakümne möödudes on selle asemele tulnud kaine arvestus ja pragmatism. Olen pigem seisukohal, et me idealiseerime minevikku ega näe samal ajal seda positiivset, mis on meie ümber.

Ka 1990. aastate algul tehti põhjendamata otsuseid väärtuspoliitika vastu. Olgu nimetatud kas või seesama paaniline hirm Tiibeti- ja Taivani-sidemete ees. Väärtuspõhiseks pean Eesti omariikluse taastamist järjepidevuse alusel, kuid piirileppega tehti siin olulisi järeleandmisi. 2005. aastal Riigikogus lisatud preambul püüdis olukorda pisut siluda. Kummati osutus see üsna ootamatult põhjuseks, miks Venemaa Föderatsioon enda jaoks ülisoodsa leppe ratifitseerimisest viimasel hetkel loobus. Venemaa poolt oli tegemist emotsionaalse valearvestusega. Isiklikult pean preambulit väärtuspõhise poliitika võiduks, kuid hoidun seda näidet pikemalt arendamast, sest siin võivad sise- ja välispoliitilise vaidluse elemendid liiga tihedalt põimuda.

Kindlasti oli taasiseseisvumise päevil poliitikas rohkem väärtuspõhisust kaitsvaid idealiste - nii Eesti Kongressis kui ka hiljem Riigikogus. Nüüdne poliitika on ühest küljest enam professionaliseerunud, kuid teisest küljest ka rohkem etableerunud ja parteisiseseid edutusmehhanisme järgiv. Veendumustel põhineva missiooni asemel mõeldakse rohkem sellele, mida valijad ootavad ja kuidas saada hääli. Selleks on konkreetsed sisepoliitilised lubadused tõhusamad kui inimõiguste pärast muretsemine mõnel meist kaugel asuval maal. Samas pole Eesti valijad minu meelest kunagi märku andnud, et väärtuspõhine välispoliitika oleks vastukarva. See on aidanud väärtus-põhisust vähemalt sõnades aukohal hoida.

Küll aga on oluliselt muutunud rahvusvaheline kontekst. Berliini müüri langemine sümboliseeris väärtusi - vabaduse, demokraatia ja inimõiguste võidukäiku. See võidukäik tundus algul pidurdamatu, kuid tagasilöögid ei lasknud end kaua oodata. Selleks ajaks, kui Eesti, Läti ja Leedu jõudsid Euroopa Liitu ja NATOsse, kehtis Valgevenes juba ammu Lukašenka autoritaarne režiim, Venemaal oli Hodorkovski kinni pandud ning Tšetšeenias olid karistusoperatsioonid ja ulatuslik inimõiguste rikkumine läbi viidud. Värvilised revolutsioonid Gruusias ja Ukrainas pildusid korraks valguskiiri, kuid ei toonud ühemõttelist edu. Gruusiat karistati sõjaga.

Just nende sündmuste tõttu võime jõuda kummastava järelduseni, et isegi juhul, kui Eesti välispoliitika väärtuspõhisus püsib laias laastus peaaegu muutumatul tasandil, tekitavad välise keskkonna muutused kohati mulje, et meie olemegi väärtuspõhise välispoliitika lipulaev. Pean ka seda muljet üldistusena ekslikuks. Samas möönan, et näiteks Gruusia küsimuses ja mõnes teises küsimuses, mis puudutab inimõiguste ja demokraatia olukorda endise Nõukogude Liidu alal, ei ole see mulje päris vale. Just siit jõuan järgmise arusaamani, mida lahata:

Eesti väärtuspõhisus on kitsas ja valikuline, vaateväli piiratud

Kui taas näidet otsida, siis meenub Evelin Andrespoki artikkel „Eetiline välispoliitika jääb ainult valimislubaduseks", mille üllitas Delfi portaal vahetult enne Riigikogu valimisi 2. märtsil. Andrespoki arvates ulatub meie arusaam välispoliitikast paremal juhul Kaukaasiani, aga nälgivad Aafrika maad - need, kus valitseb tõeline viletsus - jäävad sootuks tähelepanuta. Mainitakse küll inimõigusi meie lähemas ja pisut kaugemas ümbruses, kuid arenguabi ja toidukriis maailma kõige vaesemates maades justkui ei puutugi meisse.

Tüpoloogiliselt sarnane, kuid oluliselt levinum on russofoobia-süüdistus. Eesti peaks suure naabri rahule jätma, mitte kahjustama oma majanduslikke ja muid huve ning mitte õõnestama Venemaa kõhualust Tšetšeenias, Gruusias, Ukrainas, Valgevenes, Moldovas ja mujal. See kriitika ei ütlegi alati, et demokraatia puudumine ja inimõiguste rikkumine Venemaal pole teema või et sekkumine naaberriikide sisepoliitikasse puudub. Pigem tahetakse öelda, et meie räägime liiga palju ainult Venemaast ja taandame end sellega nn ühe teema riigiks.

Vastuargumendid ei piirdu üksnes tavapärase osutusega, et meid võetakse endistes liiduvabariikides paremini omaks ja meil on seal hea ekspertiisivõime. Hoopis vähem osutatakse sellele, et me kuulume nende riikidega samadesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, näiteks Euroopa Nõukogusse ja OSCEsse, mille liikmeks saades on võetud kindlapiirilised kohustused, mille täitmist jälgitakse. Sellest tulenevalt on näiteks inimõiguste olukord Venemaal või Aserbaidžaanis palju rohkem meie asi kui kõik see, mis on seotud Rwanda, Birma või ka Hiina RVga. See on oluline märkus ka parlamentaarset välissuhtlust silmas pidades, sest nii Euroopa Nõukogu kui ka OSCE juures tegutseb Parlamentaarne Assamblee. Need formaadid annavad võimalusi selleks, et tegelda liikmesriikidega, seevastu mitteliikmesriikide probleemidega tegelemise võimalused on väga piiratud.

Nii pandi Venemaale 1996. aastal Euroopa Nõukogu liikmeks saades rida kohustusi, näiteks lahendada Tšetšeenia konflikt rahumeelselt ning võtta inimõiguste rikkujad vastutusele. Eesti jaoks on olulised sätted, mis räägivad teistelt riikidelt võetud kultuurivarade tagastamisest - siia kuulub Tartu Ülikooli kunstikogu, Vabariigi Presidendi ametiraha ning Postimuuseumi kogud. Dokumendis on eraldi säte, mis kõneleb vajadusest kutsuda ellu eraldi repatrieerumis- ja kompensatsiooniprogrammid okupeeritud Balti riikidest küüditatutele ja nende järeltulijatele.

Seda kõike pole ju tehtud?! Tõepoolest, kuid pole ühtegi põhjust, miks me ei peaks toda dokumenti nr 193 (1996) väga tõsiselt võtma ja seal sisalduvate põhimõtete mittetäitmist igal võimalikul juhul meenutama. Osalt on õnnestunud ka samade põhimõtete kordamine hiljem Venemaa Föderatsiooni kohta tehtud monitooringuraportites, näiteks resolutsioonis nr 1455 (2005). Tihti juhtub, et väärtuspõhiseid argumente enam ei korrata, sest mõnes kehtivas dokumendis kirjapandu tundub aja möödudes utoopilise soovunelmana. Kummati väärtuspõhine poliitika just selles seisnebki, et väärtustest ja põhimõtetest ei taganeta. Paraku on Venemaa asend näiteks Euroopa Nõukogus algusest saadik seotud selliste väärtuste või väärtuste rikkumisega, mille meenutamine on just nimelt meie roll ja kohustus.

Järelikult on Eestil meie lähema ümbruse vaateväljas „kuni Kaukaasiani" palju enam võimalusi midagi korda saata kui Aafrika näljahädast päästmisel, milleks meil tõenäoliselt puuduvad nii võimekus kui ka kogemused. Seevastu on demokraatlike riikide ringi laienemine meie huvides ja lõpuks aitab see kaasa vabaduse ja inim-õiguste edenemisele kõikjal maailmas.

Kuid maailm on pidevas muutumises. Viimaste kuude sündmused Tuneesias, Egiptuses, Liibüas, Süürias ja mujal kinnitavad, et uus võitlus vabaduse nimel rullub meist kaugemal ja kõrvaltvaatajaks jäädes võime oma piskut väärtuspõhise poliitika autoriteeti kaotama hakata. Aga seal ei kehti need reeglid ja teadmised, millega me seni oma lähema ümbruse hindamisel oleme hakkama saanud. Araabia maailm pole SRÜ, talle ei saa läheneda NATO partnerluse, Euroopa Liidu naabruspoliitika ega Euroopa Nõukogu või OSCE väärtussüsteemiga.

Viie ja poole aasta eest lahkunud Haljand Udam jättis meile eestikeelse Koraani (2007). Arvan, et väärtuspõhine välispoliitika Araabia maade suhtes saab meie poolt võimalikuks siis, kui meil on inimesed, kes suudavad veenvad olla just sealse kultuuripagasi tundmisega. Kui see puudub, pole mõtet maailma parandama minna.

Seda meenutades pean lõpetama ühe esmapilgul kõrvalise, kuid sisult tähtsa ääremärkusega. Ehkki me end suurteks Gruusia-spetsideks peame, pole meie koostöö nendega veel aidanud esile tõusta ühelgi tõlkijal, kes võiks sealset ilukirjandust tõlkida. Ses osas suure töö teinud Juta Bedia ja Merike Pau lahkumise järel haigutab tühimik. Aga väärtuspõhine välispoliitika eeldab empaatilist kultuuritööd - see pole pelgalt Ameerikamaa keele ja tavade laotamine üle muu Maa.

Vähem kindralitele, rohkem sõduritele

2011-06-09

Konkurentsivõime tagamiseks tuleks riigiaparaati koomale tõmmata, kirjutab kaitseminister ja IRLi esimees Mart Laar.

Vähem kindralitele ja rohkem sõduritele, kuulutas Saksa kaitseminister Thomas de Maiziere, asudes teostama Saksa kaitsejõudude radikaalset reformi, mille käigus vähendatakse muu hulgas järsult staapide ja juhtimisstruktuuri, sh ministeeriumi, töötajate arvu ning muudetakse kogu juhtimisahel selgemaks ning tõhusamaks.

Maiziere kinnitab, et Bundeswehri juhtimisstruktuur ei ole enam ajakohane. «On liiga palju staape ja liiga palju kindraleid. On liiga palju paralleelstruktuure, liiga vähe sidusust. Liiga palju eeskirju, samas liiga vähe otsuseid. Vastutust delegeeritakse alt üles ja ülevalt põrgatatakse otsustamine alla tagasi» (de Maiziere'i kõne Berliinis 18.05.11).

Samas suunas mõeldakse ka mitmes teises, võlgu loodud heaolu lõppemise järel tõsistesse raskustesse sattunud riigis. Küsitakse, kas me oleme ikka mõistlikult käitunud, suurendades ja kasvatades oma riigiaparaati tasemeni, kus selle ülalpidamiskulud kipuvad tapma tulevikku vaadates saatuslikult olulisi alasid, olgu selleks kultuur ja haridus või julgeolek.

Õhukese riigi mõiste on seetõttu viimasel ajal taas täie teravusega esile tõstetud. Kohtudes hiljuti USA senaatoritega, rääkisime küberkaitse ja hübriidohtude kõrval õhukesest riigist ning eelarve tasakaalust, mis külaliste meelest on samuti osa rahvuslikust julgeolekust.

Samas on tihti segaseks jäänud, mida õhukese riigi all mõistetakse. Mõne meelest tähendab õhuke riik sedalaadi teenuste nagu haridus, tervishoid või kultuur radikaalset kokkutõmbamist. Teisalt arvatakse, et õhuke riik toob kaasa riigi toimimist tagavate alade, nagu kaitsejõud, politsei ja päästeamet või kohtusüsteem, kärpimise.

Nii see kohe päris kindlasti pole. Lollide või haigete inimestega pole ühelgi riigil võimalik endale tulevikku tagada. Turvatunde kadumine toob paratamatult kaasa hirmu ja ebakindluse, millega pole võimalik tulevikku vaadatagi.

Mida õhuke riik siis tähendab, kui ta neid asju ei tähenda? Vastus sellele on tegelikult lihtne. Õhuke riik tähendab väiksemat bürokraatiat ja tõhusamalt toimivat riiki, mis võimaldab eespool mainitud aladele tõhusamat tähelepanu, ning mis salata, ka rohkem ressurssi suunata.

Selles suunas tuleb mõtelda ka Eestis. Asunud 1992. aastal peaministri ametit täitma, olin üllatunud, kui palju tublisid ja asjalikke inimesi oli haaratud mittemidagitegemisse riigi ülesehitamise sildi all.

Oli selgelt näha, et Eestil pole võimalik sellist riigiaparaati üleval pidada, seda enam et mõnel saatuslikult olulisel alal puudus see sootuks. Ei saa salata ka, et selline olukord oli mugav endistest aegadest pärit tegelastele, kes leidsid, et sogases vees on hea kalu püüda.

Siingi oli liiga palju paralleelstruktuure ning vähe sidusust, ohtralt eeskirju, kuid vähe otsuseid, vastutust delegeeriti alt üles ning ülevalt põrgatati see alla tagasi. See olukord pidi lõppema ja see lõpetati. Järgnenud reformide käigus kärbiti mõnel pool senist koosseisu kuni 30 protsenti.

Ennustustele vaatamata ei toonud see kaasa mingit katastroofi. Otse vastupidi, riigi juhtimine muutus märkimisväärselt tõhusamaks, otsustamine kiiremaks ja selgemaks.

See oli aastal 1992. Möödunud 20 aasta jooksul on paljugi muutunud. Ametnike ja bürokraatia hulk on vaikselt, kuid kindlalt kasvanud. Mõnel pool, kus mäletan töötavat paari inimest, töötab nüüd paarkümmend. Paljudes kohtades on see kasv olnud möödapääsmatu - täidab ju Eesti riik praegu ülesandeid, millest ta 1992. aastal ei osanud undki näha.

Vastuseks väitele, et Eestis on ametnike hulk liig suureks kasvanud, kinnitatakse, et riigivalitsemiskulude osakaal SKTst pole kasvanud. Nii võib see tõesti olla, kuid reaalses rahas on kasv olnud ikkagi väga suur. Oma riik on kulukas, kuid kas ta peab ikka nii kulukas olema?

Küsimus pole seejuures mitte ainult rahas, vaid ka tõhususes. Pikaks veninud otsustus- ja kooskõlastusahel vähendab otsuste langetamise kiirust ja tõhusust. Lõputu lihvimise tulemusel valminud otsused on tihti kaotanud oma esialgse sisu ja radikaalsuse ning sellega tihti ka tõhususe.

Kuna maailm meie ümber liigub järjest kiiremini, langetame otsuseid, mis oleks vahest andnud häid tulemusi eile, kuid ei anna seda täna ja homme. Hakkame kaotama oma väikse riigi eelist läbida kõik otsustustasandid kiiresti ning lühendada seega miinimumini aega ideest teostuseni. Suureks paisunud aparaat ei kuluta tihti aega mitte reaalsele tegutsemisele, vaid lõputule arutamisele.

Piltlikult ei suuda riigi keha enam varsti pead üleval hoida. Tõhususe vähenedes leiavad usinad ja kohusetundlikud ametnikud endale lisatööd, mis võib viia uute eeskirjade ja normide väljatöötamiseni, kuid mis inimeste elu oma riigis paraku mitte alati lihtsamaks ei muuda.

Asi pole sugugi mitte selles, nagu töötaksid riigiaparaadis rumalad ja laisad inimesed. Otse vastupidi. Eesti on üles kasvatanud tublid ja motiveeritud riigiteenistujad. Paraku tean ma hästi, et paljude nende palgad pole just sellised, mis neid motiveeriksid oma praegustele töökohtadele jääma. Raske on oodata, et nad jätkasid tööd ainult missioonitundest, kuklas teadmine, et mujal saaksid nad oma töö eest mitmekordset tasu.

Tööjõu väljavool riigiasutustest on teada fakt, olen isegi oma lühikese ametiaja jooksul pidanud valutava südamega alla kirjutama käskkirjadele väga heade inimeste töölt vabastamise kohta, kes lahkuvad ministeeriumist, minnes mujale kõrgema palga peale. Kaitseväelaste lahkumine teenistusest on Eesti ühiskonnale valusate näidete abil hästi teada.

Kindlasti pole lahenduseks lihtsalt ametnike palka tõsta. Valitsuskoalitsioon on paika pannud igati õige põhimõtte: riigi valitsemiskulud on järgmise nelja aasta jooksul külmutatud. See ei tähenda, et valitsus oleks otsustanud külmutada haridustöötajate, politseinike või päästetöötajate palgad.

Kindlasti mitte. Nende tõstmiseks on aga möödapääsmatu tagada, et kulu administreerimisele ehk üldisele valitsemisele ei kasvaks. Palgatõus saab tulla üksnes tõhususe kasvu arvelt.

Kui tahame muuta oma riigiaparaati konkurentsivõimelisemaks, kui tahame kiiremini otsustada ning tõhusamalt tegutseda, on ainus võimalus seda kokku tõmmata. Olen veendunud, et kümneprotsendiline või suuremgi riigi valitsemiskulude vähendamine ei löö Eesti riiki jalust. Otse vastupidi. See võimaldab tal paremini töötada.

Oleme õigusega uhked selle üle, millega oleme viimase 20 aasta jooksul hakkama saanud. Lisagem siis sellesse ritta siis veel üks õige otsus ning astugem Eesti riigivalitsemise tõhustamise poole konkreetne ja selge samm.

Koalitsioon panustab inimvarasse

2011-03-31

Ei võtnud palju aega, kui Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna vahel järgmiseks neljaks aastaks sõlmitud koalitsioonilepe tugeva kriitika alla langes.

Mõne jaoks oli seal lubadusi liiga palju, teistele liiga vähe. Kolmandaid pahandas see, et lepingu sõlmimisele polnud sel korral kutsutud ajakirjanikke - ei kakeldud, ei libistatud tulevase partneri kahjustamiseks infot, no täielikud kaabakad need poliitikud.

Asjalik kriitika koalitsioonileppe aadressil on samas mitte ainult loomulik, vaid lausa tervitatav. See eeldaks samas aga, et kriitika lähtuks oma selgest programmist, mida siis valitsuskoalitsioonile vastandataks. Saan aru, et opositsioon on üsna lõhki ning segadus valitseb ka seda kandvates erakondades. Sellele vaatamata oleks siiski oodanud veidi sisukamat kriitikat, kui ähvardused uuele valitsusele 100 kriitikavaba päeva mitte anda.

Eesti rahvas on viimase 20 aasta jooksul teinud suuri pingutusi, et rahvusriik üles ehitada ning selle julgeolekut kindlustada. Peab tunnistama, et suur osa meie pingutustest on läinud just riigi ülesehitamiseks, seades prioriteediks selle olemasolu ja arengu, inimeste igapäevased mured aga tihti tagaplaanile jättes. See valik on olnud karm, kuid vältimatu.

Praegu peame aga mõtlema rohkem inimestele, kes siin riigis elavad. Peame Eesti inimvaraga igas mõttes paremini ümber käima. IRLi otsus keerata oma nägu rohkem inimeste poole ja võtta oma põhiteemaks hoolivus, on saanud sotside suure kriitika osaliseks.

Mida koalitsioonileppes siis kritiseeritakse? Sellest polegi nii kerge aru saada. Ühelt poolt väidetakse, et valitsuskoalitsioon otsekui ei lubagi midagi - kõik suuremad kulutused on nihutatud valitsemisaja päris lõppu. Põhjus selleks on aga ju lihtne - koalitsioonileping on koostatud vastutustundega, seades lubadused võimalustega kooskõlla.

Kindlasti oleks koalitsioonil olnud võimalik uut raharallit alustada ning eelarve tasakaalustamine määramatusse tulevikku lükata, kuid see oleks olnud vastutustundetu. See, et sotsid sellest aru ei saa, on üsna loomulik - eelarve tasakaal ei käi nende kulutamisele suunatud maailmavaatega lihtsalt kokku.

See, et valitsusliit on otsustanud riigi rahaasjad korda teha ja majanduse käima tõmmata, ei tohiks olla kellelegi vastumeelt. Eelarvetasakaal ei ole eesmärk omaette, vaid vahend, et suudaksime jätkusuutlikult ellu viia hoolivat poliitikat. Seetõttu on iga punkt koalitsioonilepingus mitu korda läbi kaalutud ja arvutatud, et inimestele oleks selge, millega tulevikus arvestada võiks.

Ja me oleme ka ausalt välja öelnud, millal on käes see aeg, mil need lubadused on meile taskukohased. Süüdistused selles suunas, et me ei taha makse tõsta, astmelist tulumaksu rakendada või jooksvateks kuludeks laenu võtta, ei kõla usutavalt.

Kui see kriitika lähtub sotside maailmavaatest, siis sellest, miks nad ei toeta koalitsioonileppe peamisi prioriteete, on veelgi raskem aru saada. Sest valitsus panustab aladele, mida Eesti tulevikule rohkem kui vaja on - haridus ja iive.

Ema- ehk vanemapension on koalitsioonilepingus täies mahus sees. Sellega väärtustatakse emade tööd ja kaotatakse senine ebavõrdsus. Me taastame vanemapalga kõrvale ka isapalga, mis majanduskriisi ajal ajutiselt peatati. Tegu on põhimõtteliste väärtusotsustega.

Haridus on selle koalitsioonilepingu üks põhiteemasid. Tasuta kõrghariduse lubadus on sisse kirjutatud. See tähendab, et riik suurendab oluliselt kõrghariduse tellimust, sätestades samas karmid kvaliteedinõuded ülikoolidele ja üliõpilastele. Tasuta kohal saavad õppida vaid need, kes läbivad programmi nominaalajaga.

Samas viime sisse uue vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi. See tagab igale võimekale noorele ligipääsu tasuta kõrgharidusele vaatamata tema sotsiaalsest või majanduslikult taustast.

Oluline teema on kodukulude langetamine. Siin on koalitsioon otsustanud kaotada kodualuse maa maksustamine kogu Eestis. Ma ei usu, et need valijatele lubatud sammud puudutaksid ainult IRLi valijaid - need on kasulikud kogu Eestile. Kui sotsid soovivad, vaidleme selle üle, kas tasakaalustatud eelarve on eesmärk või mitte, koalitsioonilepingu peamisi lubadusi ei maksaks aga kahtluse alla seada.

Kompensatsioonimandaadi kaotamine oleks ebaõiglane

2011-03-24

Eesti valimiskorraldus annab kõneainet ka pärast valimisi. Politoloogid on välja käinud idee kaotada üleriigilised valimisnimekirjad ja jagada kõik mandaadid ringkondades. Valimissüsteemi mõistetavamaks muutmine on kindlasti mõistlik eesmärk, kuid keerukusele vaatamata ei tohi kaotada neid nüansse, mis tagavad poliitiliste jõudude proportsionaalse esindatuse riigikogus.

IRL on teinud ettepanekud, mis tagavad valija häälele senisest veel suurema kaalu:

1) järjestada valimisnimekirjad tähestiku alusel - see võtaks praegu esikandidaatidele osaks saava eelise ning valija hakkaks erakonnavaliku kõrval rohkem mõtlema kandidaadivalikule;

2) kaotada d'Hondti kordaja, mis annab enim hääli koguvale erakonnale preemiamandaate;

3) järjestada üleriigilised nimekirjad ümber vastavalt saadud häälte kaalule, mis annab kompensatsioonimandaadid tõesti parimatele kandidaatidele, mitte neile, kes on parteilises järjestuses kõrgel kohal.

Politoloogide ettepaneku - kaotada üleriigilised nimekirjad ning jagada kõik mandaadid ringkondades - nõrk koht on see, et valimiskünnise (5%) ületanud erakond võib igas ringkonnas eraldi jääda ilma mandaadita või saada neid väga vähe. Näiteks said rohelised 2007. aasta valimistel 7,1% häältest ja kuus mandaati, millest koguni viis olid kompensatsioonimandaadid. Kohalikud valimised Tallinnas, mis jaguneb kaheksaks linnaosaks-valimisringkonnaks, on andnud ka sellise tulemuse, kus üle 5% hääli saanud erakond jäi igas linnaosas eraldi mandaadist ilma ega pääsenudki volikokku!

Seega oleks kompensatsioonimandaatide kaotamine ebaõiglane ja tähendaks sisuliselt valimiskünnise tõstmist, mis kindlasti ei ole soovitud eesmärk. Asjaolu, et see vastuolu ei ilmne juhul, kui viimaste valimiste olukorda ringkonnapõhisele mandaadijaotusele üle kanda, ei tee ringkonnapõhisest mandaadijaotusest tingitud proportsionaalsuse riivet kuidagi olematuks.

Seekord ei ohustanud viimast valimiskünnise ületajat ehk sotsiaaldemokraate ringkondades mandaadita jäämine kuidagi. Küll aga tabanuks see oht rohelisi, kui neil õnnestunuks 5% künnis napilt ületada. Loogika puudub ka tõigas, et ringkonnapõhise mandaadijaotuse korral saanuks ühe esindaja riigikokku 2,1% toetusega Rahvaliit, mitte 3,8% toetusega rohelised.

Diskussioon sel teemal on väga vajalik. Minu meelest peaks riigikogu astuma järgmise sammu selle nimel, et valija hääle kaal tõuseks ning proportsionaalse esindatuse põhimõte püsiks. Selleks sobib IRLi ettepanek paremini.

KOMMENTEERI SIIN

Lisaks lugu ilmunud:

24.03.2011 Meie Maa, Veel valimissüsteemi parandamisest

IRLi ja Reformierakonna Koalitsioonileppe eelnõu

2011-03-24

ERAKONNA ISAMAA JA RES PUBLICA LIIT

NING

EESTI REFORMIERAKONNA

VALITSUSLIIDU PROGRAMM

(Läbirääkimisdelegatsioonide heakskiidetud tekst seisuga 23.03.2011)

KONKURENTSIVÕIMELINE MAJANDUSKESKKOND

Valitsusliidu majanduspoliitika eesmärk on Eesti inimeste elatustaseme tõus. Selle eelduseks on stabiilne majanduskasv ja konkurentsivõimeline majandusstruktuur – just neist sõltuvad uued töökohad, pensionitõus, teenused lastega peredele, turvalisus ja heal tasemel haridus.

Eesti majanduskasvu võtmeks on edenemine ülemaailmses väärtusahelas – Eestis tehtu ja loodu peab muutuma oluliselt väärtuslikumaks ja konkurentsivõimelisemaks. Töö tootlikkus ja hind peab kasvama – vaid sellisel juhul saavad kasvada ettevõtlustulu ja palgad. Prioriteetseks on just inimeste sissetulekute kasv, mis pikemas perspektiivis tagab ka avalike teenuste osutamiseks vajalike vahendite piisavuse.

Riik panustab majanduskasvu atraktiivse ja usaldusväärse keskkonna loomisega: hariduse, teaduse ja kultuuri arendamisega, tööturupoliitika, taristu-, IT-, energia- ja transpordipoliitika, õiguspoliitika ja majandusdiplomaatiaga. Kõiki riigi ja kohalike omavalitsuste poolt ettevõetavaid samme, mis mõjutavad majanduskeskkonda, tuleb hinnata nende mõju alusel Eesti rahvusvahelisele konkurentsivõimele.

Riigi suur vastutus, mis võimaldab seda keskkonda rahastada, on elujõuline riigieelarve, stabiilne maksusüsteem, võimalikult madal ning majanduslikult mõistlikult jaotuv maksukoormus. Tuleb luua olukord, kus halbadele aegadele majanduses ei pea reageerima ühegi maksu tõstmisega. Maksukoormuse alandamine ning teised konkurentsivõimet tõstvad meetmed peavad sõltuma eelarve struktuurse ülejäägi suurusest.

Valitsusliit viib läbi struktuurseid reforme ja poliitikaid, mis lähtuvad järgmistest põhimõtetest:

EELARVE

1. Eesti kui investeeringute ja uute töökohtade sihtmaa rahandusliku usaldusväärsuse süvendamine:

a. viime valitsussektori hiljemalt aastaks 2014 struktuursesse eelarve ülejääki ning hoiame seejärel ülejääki kõigil kasvuaastatel;

b. kasvatame reserve, mis lubavad võimalikud langusaastad valutult üle elada ka tulevikus;

c. lisame eelarve baasseadusesse valitsussektori eelarve tasakaalu nõude;

d. valitsussektori rahavoo ja võlakohustuste tõhusamaks juhtimiseks koondame järk-järgult valitsussektorisse kuuluvate juriidiliste isikute (v.a. kohalike omavalitsuste) vahendite arveldamise ja nende haldamise riigikassasse.

MAKSUNDUS

2. Lihtsa ja ühetaolise maksukeskkonna säilitamine:

a. jätkame lihtsa ja ettevõtlikkust soodustava ühetaolise üksikisiku tulumaksuga ning välistame astmelise tulumaksusüsteemi kehtestamise;

b. säilitame tulumaksuvabastuse ettevõttesse tagasi investeeritud kasumilt;

c. järgime põhimõtet, et sotsiaalvajadusi rahastatakse kogutud maksudest, mitte maksude kogumatajätmisest. Reformime erimärgistatud kütuse maksuerisuste süsteemi, pakkudes teatud valdkondades asemele otsetoetusi. Langetame 1. jaanuarist 2012 tulumaksusoodustuse ülempiiri 1920 euroni;

e. kaalume alkoholiaktsiisi kohaldamist ka kosmeetikatoodetes sisalduvale alkoholile.

3. Maksukoormuse vähendamine, sealjuures langetades ennekõike tööjõu makse kõrge tootlikkusega töökohtade tekkeks:

a. alates 2013 vähendame töötuskindlustusmakse määra;

b. kehtestame 1. jaanuarist 2014 sotsiaalmaksu (v.a. ravikindlustuse osa) lae: töötasu osalt, mis ületab 4000 eurot kuus ei maksta sotsiaalmaksu;

c. vähendame 1. jaanuarist 2015 tulumaksumäära 20%ni;

d. ei käsitle kulutusi tööga seotud tasemekoolituselt erisoodustusena;

e. koduomanike maksukoormuse vähendamiseks kaotame alates 1. jaanuarist 2013 maamaksu kodu alusele maale tiheasustusega kuni 1500m2 ja hajaasustusega piirkonnas kuni 2 ha ulatuses.

TÖÖTURG

4. Tööturu turvalise paindlikkuse suurendamine:

a. viime läbi eri- ja sooduspensionide reformi. Loome tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustussüsteemi, mis motiveerib töötajaid hoolima oma tervisest ja tööandjaid pakkuma oma töötajaile tervislikku töökeskkonda;

b. toetame tootlikkuse suurendamisele suunatud töötajate ümber- ja täiendõpet, ergutame ülikoole ja ettevõtjaid osalema senisest jõulisemalt täiendkoolituse turul, et viia elukestvas õppes osalemine Põhjamaade tasemele;

c. aktiivsete tööturumeetmete abil toetame puuetega inimeste algatusi luua koostöös ettevõtetega uusi töökohti;

d. analüüsime Töölepingu seaduse senist mõju eesmärgiga suurendada tööturu turvalist paindlikkust.

5. Investeeringuid ning rahvusvahelist äri ligitõmbava sotsiaalse keskkonna arendamine:

a. rakendame haridusprogrammi Põhjamaade tasemel kvaliteetse hariduse andmiseks, muuhulgas edendame Euroopa koole välisspetsialistide laste jaoks ja rahvusvahelist bakalaureuseõpet;

b. jätkame Eesti kujundamist turvalise ja perekeskse elukeskkonnaga riigiks;

c. edendame Eesti ühiskonna üldist avatust ja sallivust;

d. jätkame atraktiivse kultuurikeskkonna loomist Eestimaa erinevates piirkondades, mis aitab arendada turismivaldkonda;

e. Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmiseks loome soodsa keskkonna välistudengite ja tippspetsialistide Eestisse tulekuks. See aitab Eestisse luua teadus- ja kompetentsikeskusi ning tagada ettevõtetele kõrgema kvaliteediga tööjõudu;

f. oleme vastu väheste oskustega võõrtööjõu massilisele sissetoomisele.

ETTEVÕTLIKKUSE EDENDAMINE

6. Turutõkete kõrvaldamine ja ausa konkurentsi tagamine:

a. võitlus kartellide ja monopolidega, kes takistavad konkurentide turulepääsu ja vähendavad sellega majanduse tõhusust ning tõstavad tarbijahindu, on riiklik prioriteet.

7. Bürokraatia ja aruandluse vähendamine:

a. vähendame bürokraatiat ja aruandlust, sealhulgas võimaldame alla 100 000 euro suuruse aastakäibega väikeettevõtetele mugava raamatupidamise äriregistri keskkonnas. Laiendame ettevõtjaportaali, lisades sinna mugava võimaluse käibemaksukohusluse ja kaubamärgi registreerimiseks;

b. lihtsustame äriühingute ümberkujundamise ja lõpetamisega seotud reegleid, et soodustada ettevõtlusaktiivsust ja juhtimisoskuste taaskasutamist;

c. viime läbi auditi Euroopa direktiividest tuleneva halduskoormuse minimeerimiseks Eesti seadusandluses.

8. Ettevõtluse õpe ja suurem väärtustamine:

a. väärtustame ettevõtjat ühiskonnas kui uue rikkuse loojat;

b. algatame üliõpilastele suunatud programmi „Hakka ettevõtjaks!";

c. viime ettevõtlusõppe põhihariduse õppekavasse ning tagame 2013. aastaks kõigile mittemajanduseriala tudengitele oma õppekava raames ettevõtlusõppe.

TARISTU

9. Energiajulgeoleku tagamine odavaima võimaliku hinnaga tarbijaile ja keskkonnale: tagame ettevõtetele ja tarbijatele odavaima võimaliku hinnaga elektrivarustuse, mitmekesistades ja hajutades energiatootmist, ergutades rohkem kasutama kodumaiseid taastuvaid energiaallikaid ning vähendades sõltuvust julgeolekuriske sisaldavast energia sisseostmisest kolmandatest riikidest.

10. Eksporti ja ettevõtlust takistavate transpordi pudelikaelte kaotamine.

a. arendame lennuühendusi eesmärgiga, et Tallinnast saab kõigisse suurematesse Euroopa ärikeskustesse lennata põhimõttel „hommikul sinna, õhtul tagasi“;

b. koostöös Poola, Läti, Leedu ja Euroopa Komisjoniga peame vajalikuks koostada ühiskava Baltimaade paremaks ja kiiremaks ühendamiseks Lääne-Euroopaga maismaad pidi (Via Baltica, Rail Baltica, Tallinn-Varssavi raudteeühendus jm.) ning analüüsime Tallinn-Peterburi reisirongiliini taasavamise otstarbekust.

11. Mugava äritegemise taristu edendamine:

a. liidestame riiklikud põhiregistrid (maakataster ja kinnistusraamat). Arendame registrite ristkasutust eesmärgiga viia andmete esitamisega seotud koormus ettevõtja jaoks võimalikult väikeseks;

b. katame Eesti ülikiire internetiühendusega; e-teenuste ja kogu IT sektori potentsiaali edasiarendamiseks ning ettevõtlusvõimaluste parandamiseks regioonides on oluline kaasaegse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia taristu väljaarendamine;

c. oleme eestvedajaks Euroopa digiteenuste ühisturu väljaarendamisel, ennekõike digitaalse isikutuvastamise rahvusvahelise süsteemi rajamisel.

12. Teadmuspõhist loomemajandust toetava taristu edendamine:

a. jätkame investeeringuid riigi ja juhtivate kõrgkoolide osalusel loodud teadusparkide taristu arendamisse, et viia kokku innovatsioon ja ettevõtted;

b. toetame kunstide rolli suurenemist ettevõtluse mitmekesistamisel, sealhulgas disaini suuremat rakendamist tootearenduses. Muudame EASi toetusmeetmeid loomemajanduse eripäradele vastavaks;

c. loome tingimused rahvusvaheliselt tunnustatud tippspetsialistide palkamiseks strateegilistele erialadele Eesti ülikoolides;

d. kaasajastame intellektuaalse omandi õiguse.

RIIGIMAJANDUS

13. Võitlus reguleeritud hindadest tuleneva hinnatõusuga:

a. loome konkurentsi gaasi pakkumises, et vähendada sõltuvust Vene gaasist ning suruda alla gaasi ja toasooja hind Eesti ettevõtjatele ja tarbijatele;

b. vähendame taastuvenergia toetusi, kahjustamata investeerimiskeskkonda ja riigi poolt endale seatud keskkonnaeesmärkide saavutamist.

14. Riigivara tootlikkuse suurendamine:

a. viime avaliku sektori jaoks mittevajaliku vara tsiviilkäibesse. Kaalume kapitalituru normaalseks toimimiseks valitud riigiettevõtete osaluse noteerimist börsil. Lõpetame maa- ja omandireformi;

b. koondame alustava ettevõtluse riiklikud tugimeetmed ühtsesse, lihtsasse ja paindlikku programmi;

c. soodustamaks suuremahulisi investeeringuid, peame vajalikuks pikendada riigi poolt väljastatavate ressursilubade (vee erikasutusluba jne) kehtivuse tähtaegu.

ÕIGUSKAITSE

16. Õigusriigi ja õigussüsteemi toimivuse ning ärikeskkonna parandamine:

a. lähtume mistahes ärikeskkonna muudatuste kavandamisel õiguskindluse ning vastava valdkonna ettevõtluse esindajate kaasamise põhimõttest;

b. arendame kohtusüsteemi sihiga muuta õigusemõistmine kodanikele kiiremaks ja odavamaks: kohtasjade menetlus ei tohi üheski kohtuastmes üldreeglina kesta üle 100 päeva. Loome uusi võimalusi kohtule alternatiivsete menetluste rakendamiseks. Kohtuotsuse täitmine peab olema tagatud;

c. täiustame maksejõuetusõigust ja täitemenetlust;

d. lihtsustame ja muudame läbipaistvamaks detailplaneeringute menetlemise ja ehitusloa saamise, sealhulgas vähendame bürokraatiat kodu remontimise ja soojustamise kavandamisel;

e. vaatame üle ärikeeldude kohaldamise regulatsiooni, eesmärgiga kõrvaldada turult ebaausad ettevõtjad;

f. korruptsiooni ennetamiseks ja tõkestamiseks kasutame kõiki sotsiaalseid, õiguslikke ja poliitilisi abinõusid;

g. vaatame kriitilise pilguga üle riigilõivud;

h. rakendame täiendavaid abinõusid võitluses maksupettuste ja maksudest kõrvalehiilimisega;

i. kaitsmaks paremini tarbijate huve muudame konkurentsiregulatsiooni tõhusamaks ja selgemaks. Suurendame Konkurentsiameti õigusi sekkuda olukordadesse, kus ettevõtted kuritarvitavad turupositsiooni või on vaba konkurents muul moel riivatud;

j. algatame EASis projekti, et teha äritegevuseks tarvilik seadusandlus inglise keeles kättesaadavaks.

EKSPORDI ERGUTAMINE

17. Ettevõtlustoetuste kasuteguri ning laenude ja garantiide osa suurendamine ekspordi toetamisel:

a. maksumaksja rahast makstavatest ettevõtlustoetustest on kasu vaid siis, kui need parandavad Eesti majandusstruktuuri, mistõttu tuleb Arengufondi, EASi, Kredexi ja PRIA kaudu makstavate toetuste maht ja teravik suunata ennekõike alustavate ja eksportivate ettevõtete toetuseks;

b. innovaatiliste ja ambitsioonikate ettevõtete sünniks käivitame programmi Start-up Eesti;

c. riigieelarve vahendite piiratuse juures peame õigeks järk-järgult liikuda toetustelt laenude ja tagatiste kasutamisele ning keskenduda koostööd ja tootearendust ergutavatele meetmetele.

d. Eesti ettevõtete rahvusvahelistumise ergutamiseks analüüsime omakapitali (private equity) kättesaadavust ning vajadusel arendame edasi Sihtasutus Kredexi tooteportfelli ületamaks omakapitali pakkumisel esinevaid turutõrkeid.

18. Investeeringute ligimeelitamine ja Eesti ettevõtluskeskkonna jõulisem tutvustamine välisturgudel:

a. seame eesmärgiks muuta Eesti rahvusvaheliste äride peakorteriks, regionaalseks meditsiini-, küberkaitse- ja messikeskuseks, tunnustatud loomemajanduse ja disainimaaks;

b. kaalume õigusliku raamistiku loomist pikaajaliste partnerluslepingute sõlmimiseks riigi ja Eestisse suuremahulisi välisinvesteeringuid toovate ettevõtete vahel;

c. aktiviseerime välisteenistuse toetust Eesti ettevõtetele välisturgudele sisenemisel ja tegutsemisel;

d. algatame eraldi programmi Aasia kapitali ja turistide meelitamiseks Eestisse.

FINANTSKESKKOND

19. Finantskeskkonna turvalisuse suurendamine:

a. ausa konkurentsi kindlustamiseks tugevdame järelevalvet panganduse ning pensionifondide tegevuse üle;

b. lihtsustame reegleid, et sisuliselt käivituks börs alternatiivse heade äriideede rahastamise allikana ka väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele. Eesti elanikest peab saama omanikuühiskond ka ettevõtete omanikeks olemise kaudu.

20. Kindlustusturu edasiarendmine: tegutseme sihiga laiendada kindlustustegevust oluliselt enam ka tervisest ning ajutisest või alalisest töövõimetusest ja maksejõuetusest tulenevatele riskidele.

Stabiilse majanduskasvu saavutamise eelduseks on struktuursed reformid hariduses, energeetikas ja halduses ning Eesti transpordiühenduste arendamine, mis on põhjalikumalt käsitletud valitsusliidu programmi osades: Konkurentsivõimeline haridus, Energeetikajulgeolek, Tõhus ja moodne kodanike riik ning Ühendatud Eesti.

PERESÕBRALIK RIIK

Valitsusliidu pere- ja rahvastikupoliitika eesmärk on luua Eestist peresõbralik riik, kus inimesed soovivad hea meelega lapsi saada ja kasvatada ning väärikalt vananeda, mis kindlustaks, et Eesti rahvast saab kasvav rahvas. Valitsusliit soovib, et Eestis sünniks lapsi veelgi rohkem. Eesti olgu parim paik elamiseks. Valitsusliit peab hooliva ja peresõbraliku ühiskonna kujundamist parimaks viisiks, mis soodustab võõrsil töötavate ja elavate Eesti juurtega haritud inimeste kodumaale naasmist. Perekeskse hea ja turvalise elukeskkonna loomiseks peab Valitsusliit oluliseks läbi viia poliitikat ja struktuurseid reforme, mis lähtuvad järgmistest põhimõtetest:

1. Toetava keskkonna edasiarendamine sündivuse suurenemiseks:

a. tagame vanemahüvitise süsteemi jätkumise – vanemahüvitis on üles ehitatud pere- ja tööelu ühitamise ja tasakaalu põhimõttel, mille muutmine ühes või teises suunas viib sündide vältimiseni ja emade olukorra halvenemiseni tööturul;

b. toetame raseduskriisi aegset nõustamist, eesmärgiga vähendada abortide arvu;

c. kehtestame 1. jaanuarist 2013 vanemapensioni – maksame 01.01.2013 ja hiljem sündinud lapse ühele vanemale lapse kasvatamise eest 4% riigi keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult vanema II pensionisambasse kuni lapse 3-aastaseks saamiseni (välja arvatud vanema tööl käimise aeg). Tagamaks põlvkondade vaheline solidaarsus, maksame 01.01.1991-31.12.2012 sündinud lapse ühele vanemale pensionilisa kahe aastahinde väärtuses. 1. jaanuarist 2015 maksame enne 01.01.2013 sündinud lapse ühele vanemale täiendavat pensionilisa ühe aastahinde väärtuses.

2. Kindlustunde tagamine peredele lapse kasvatamiseks ka pärast vanemahüvitise perioodi lõppemist:

a. peretoetuste maksmisel peab edaspidi kehtima põhimõte, et toetatakse rohkem neid, kes reaalselt rohkem abi vajavad ja kel on rohkem lapsi;

b. perede aitamisel eelistame mõistlikku tasakaalustatud süsteemi teenuste pakkumise, universaaltoetuste ja otseste rahaliste toetuste vahel.

c. jätkame lasterikaste perede kodutoetuse programmi, majanduslike võimaluste tekkimisel kehtestame tugisüsteemi lasterikastele peredele ja üksikvanematele;

d. peame õigeks, et ühe pere lastel on õigus käia samas lasteaias;

e. koondame omavalitsuste infokeskkonnad ühtsesse lapsehoiu infosüsteemi, et lapsevanematel oleks mugav ja lihtne leida sobiv lastehoiuvõimalus;

f. jätkame koolilõuna riiklikku toetamist põhikoolis, väärtustame tervislikku ja värsket, kohapeal kohalikust toorainest valmistatud toitu.

4. Pere- ja tööelu ühitamise võimaluste edasiarendamine:

a. jätkame lapsehoiuvõimaluste paindlikumaks muutmist, et aidata vanemad kiiremini tagasi tööturule ja seeläbi suurendada perede sissetulekuid;

b. arendame lastehoiuteenuse kõrval ka teisi peredele suunatud teenuseid ning väärtustame peresõbralikkust ühiskonnas tervikuna. Peresõbralike ettevõtete riiklikuks tunnustamiseks kehtestame peresõbraliku ettevõtte tunnistuse – nii teab iga lapsevanem töökohta valides, kus tema väärtust hinnatakse ja vajadusi mõistetakse;

c. taastame isapuhkuse.

5. Huvihariduse edendamine: noorte huvitegevuses osalemise suurendamiseks ja riskikäitumise vähendamiseks kehtestame 1. jaanuarist 2014 ringiraha.

6. Kodussünnitamise täpsem seadustamine: oleme seisukohal, et pere soovi korral ja vastunäidustuste puudumisel võib naine valida sünnitamiseks ämmaemanda või naistearsti juuresolekul ka oma kodu või muu sünnitamiseks sobiva paiga.

7. Tugi lastetutele peredele, kes soovivad lapsi:

a. toetame lastetusravi, et tagada võrdne võimalus lapse saamiseks ka neile, kellel meditsiinilise sekkumiseta see võimalus puuduks;

b. vähendame lapsedamisega seotud bürokraatiat, et üha enam asenduskodudes elavaid lapsi jõuaksid senisest kiiremini sobivatesse peredesse.

8. Laste õiguste tõhus kaitsmine:

a. laste õiguste ja ka kohustuste paremaks reguleerimiseks kehtestame ja rakendame tänapäevase lastekaitseseaduse;

b. abi osutamise tõhustamiseks lapsele ja perele pöörame tähelepanu varajase märkamisele ja sekkumisele;

c. peame oluliseks peredele pakutavate sotsiaalteenuste kvaliteedi tõusu.

9. Vanemahariduse ja perenõustamise kättesaadavuse parandamine:

a. soovime ühiskonnas rohkem väärtustada paremate peresuhete kujunemist, sest noorte eluhoiakute areng, sealhulgas ennasthävitava riskikäitumise vältimine on otseses seoses peresuhete püsivuse ja kvaliteediga;

b. soovime tõhusama nõustamise teel ennetada paarissuhete (nii abieluliste kui vaba-kooseluliste) purunemist ja toetada senisest enam vanemaharidust;

c. kooliprogramm peab senisest suuremat tähelepanu pöörama pereväärtustele ja riskikäitumise vältimisele. Toetame seksuaaltervise ning vanemluse alast haridust põhikoolis ja gümnaasiumiastmes.

HARITUD EESTI

Eesti püsimise võti on haritud rahva käes, seetõttu on haridusvaldkond eelseisvate aastate prioriteet. Tahame viia Eesti hariduse Põhjamaade tipptasemele – meie eesmärk on haritud rahvas ja edukas Eesti.

Hea haridus tähendab inimese jaoks suuremat palka, paremat kaitset töötuse vastu ja suuremat pensioni tulevikus. Võimalus saada maailmatasemel haridust annab peredele suurema kindlustunde laste saamisel. Parem haridus tagab tervislikuma ja õnnelikuma elu.

Valitsusliit soovib ehitada jõukat Eestit, mis on Läänemere regioonis hästi lõimitud, kõrgtehnoloogiale tuginev ning ekspordile orienteeruv suurte investeeringute sihtriik. Sellise Eestini jõudmiseks on möödapääsmatu jätkata haridussüsteemi ümberkorraldustega.

Valitsusliit näeb Eesti tuleviku võtit heas ja kättesaadavas hariduses.

Et pakkuda rahvale parimat, seame hariduskorralduses ja õppesisus järgmised sihid:

1. Igale lapsele lastehoiuteenuse ja kvaliteetse alushariduse omandamise võimalus:

a. seame eesmärgiks, et alushariduse omandaks koolieelsetes lasteasutustes ja koolide ettevalmistusklassides vähemalt 95% lastest. Jätkame lasteaiakohtade loomist ja lasteasutuste energiasäästlikkuse parandamist Euroopa Liidu struktuurifondide KOIT kava ning Kyoto saastekvootide müügist laekuvate vahendite toel. Vähendades erinevusi kooliminejate ettevalmistuses väldime hilisemat haridustee katkemist;

b. alus- ja põhihariduses peab keskenduma õppimisoskuse, iseseisva mõtlemise, loovuse ja õpijulguse kujundamisele. Õppe ja kasvatusalal on oluline väärtustel põhinev tegevus;

c. lapsekeskse lastehoiuteenuse rakendamiseks seame pikaajaliseks sihiks õpetajate (sh eripedagoogide) arvu suurendamise lasteaialapse kohta.

2. Kaasaegsem ja kvaliteetsem üldharidus:

a. rakendame uue õppekava, mis vähendab õpilaste õppekoormust põhikoolis ja annab neile selle kõrval rohkem võimalusi loominguliseks tegevuseks. Peame väärtuskasvatust koolielu lahutamatuks osaks;

b. kindlustame õpilastele koolides parimad tingimused arenemiseks. Peame oluliseks õppekeskkonna parandamist loodusainetes, matemaatikas, tehnoloogia- ja teadusõppes;

c. õppetöö mitmekesistamiseks ja haridusele parema ligipääsu tagamiseks, võtame kasutusele seda lihtsustavaid uusi tehnoloogiaid. Laiendame e-õppe võimalusi, et kergendada koolikotti ja vanemate osalust õpiprotsessis. Loome e-gümnaasiumi, kuhu koondame akadeemilise õppevara ja kust nii koolid kui õpilased saavad kursusi alla laadida;

d. soodustame lastevanemate suuremat osalust õppeprotsessis ning võimaldame koolide juures selleks vajalikku ettevalmistust;

e. viime miinimumini varase koolist väljalangevuse, ajutised kõrvalejääjad toome kooli tagasi;

f. soosime vabahariduslikku tegevust ja alternatiivpedagoogikate kasutamist, kui see annab osale õpilastest võimaluse õppida just neile sobivas keskkonnas.

3. Õpetajakutse väärtustamine, et õpetajateks saaksid parimad:

a. toimiva kutsevaliku ja korraliku, harjutuskoolidele tugineva õpetajakoolituse abil ülikoolides, saavutame, et õpetajaamet oleks ihaldusväärne meie parimatele ülikoolilõpetajatele;

b. jätkame 12 782 eurose õpetaja lähtetoetuse maksmist noortele alustavatele õpetajatele;

c. pakume õpetajakutse valikut aktiivselt juba alates gümnaasiumist, lähtudes „Noored kooli!" ja teiste sarnaste projektide kogemusest. Tagame õpetajatele kõrgetasemelise baas- ja täiendkoolituse. Õppekava kvaliteedi tagamiseks sätestame, et haridus- ja teadusministeerium saab õiguse välis- ja sisehindamise tulemuse alusel hinnata koolijuhtide pädevust.

4. Mõistliku koolivõrgu kujundamine:

a. keskendumine hariduse sisule ning omandivormide vabadus ja võrdsus on eelduseks Eestile sobivaima haridusvõrgu kujunemisel. Tagame õpilastele ka edaspidi võrdse juurdepääsu kvaliteetsele kooliharidusele;

b. toetame maakonnagümnaasiumide väljaarendamist kõigis maakonnakeskustes nn puhta gümnaasiumina, vajadusel riigigümnaasiumina;

c. pakume rahvusvahelistele tippspetsialistidele võimalust panna oma lapsed Euroopa Kooli ning saada rahvusvahelist bakalaureuseõpet Inglise Kolledžis ja Miina Härma Gümnaasiumis.

5. Vähemusrahvustest õpilaste edukas lõimimine kvaliteetset haridust andvasse haridussüsteemi, eesti keele õpe kõigile:

a. kindlustame tasemel eesti keele õppe muukeelsetes lasteaedades, põhikoolides ja kutsekoolides. Selleks laiendame keelekümblusprogrammi kasutamist;

b. viime lõpule vene gümnaasiumide ülemineku eesti õppekeelele. Aitame omavalitsustel moodustada tugevaid vene õpilaskonnaga, kuid hea eestikeelse õppega nn vene lütseume;

c. laiendame Ida-Virumaal eesti keeles õpetavatele õpetajatele 30% lisatasu maksmist;

d. pakume jätkuvalt tasuta eesti keele õppimise võimalusi;

e. laiendame eesti keele õppimise võimalusi teiste riikide haridusasutustes;

f. kindlustame vähemuskeelsetes põhikoolides kõrgel tasemel eesti keele, kultuuri, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetamise.

6. Kutseõppe kui haridusvaliku taseme ja populaarsuse tõstmine:

a. ehitame kaasaegsel tasemel välja kõigi kutsekoolide õppekompleksid ja ühiselamud. Kutsekoolidest peavad saama kohalikud kompetentsikeskused, millel on laiem roll kogu piirkonna arendamisel;

b. loome kutsekoolides võimaluse täiendavaks õpilaste vastuvõtuks;

c. soodustame üld- ja kutsehariduslike õppeasutuste koostööd ning enesetäiendusvõimalusi kutsehariduse läbinutele, kes soovivad jätkata haridusteed kõrgkoolis. Selleks võimaldame kutsekooli õpilastel omandada soovi korral üldaineid gümnaasiumi omadega sarnases mahus.;

d. kutsekoolilõpetaja peab kooli lõpuks suutma omandada tööandjaid rahuldava kutsekvalifikatsiooni.

7. Elukestvas õppes osalemise suurendamine:

a. seame elukestva õppe projektide rahastamise Euroopa Sotsiaalfondi vahendite kasutamise prioriteediks. Lisaks sellele peame oluliseks noorsootööprojektide rahastamist. Haridussüsteemi tagasipöördumine ei ole ühelegi inimesele takistatud või ülemäära keeruliseks muudetud;

b. elukestvas õppes osalevate täiskasvanute osakaalu suurendamiseks ühiskonnas tänaselt 12%-lt 20% tasemele ei käsitle kulutusi tööga seotud tasemekoolituselt erisoodustusena;

c. vanemate sissemaksed oma lapse haridusfondi või -kindlustusse saab jätkuvalt maha arvata isiku maksustatavast aastatulust.

8. Tasuta ja tipptasemel kõrgharidus:

a. seame kvaliteedi kõrghariduskorralduse läbivaks eesmärgiks. Soovime, et kõrghariduse kvaliteet oleks ühiskonna üldise tähelepanu ja avaliku debati keskmes, muuhulgas toimiks teadusuuringute kaudu Eesti haridusseisu järjepidev seire;

b. loome võimaluse saada tasuta kõrgharidust Eestis kõigile võimekatele noortele. Selleks võtame 2011. aastal vastu seaduse, millega suurendame aastatel 2012-2014 avalik-õiguslikele ülikoolidele või rakenduskõrgkoolidele riiklikku tellimust 40 % võrra, tagades sellega õppemaksuta õppe kuni 12 500 sisseastumistingimused täitvale üliõpilasele eestikeelsetel õppekavadel ühe erialadiplomi omandamiseks nominaalaja jooksul. Õppetöö kvaliteedi tõstmiseks muudame riikliku koolitustellimuse jaotust;

c. käivitame 1. jaanuarist 2015 vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi ja tõstame õppeedukust arvestavaid riiklike stipendiume;

d. seisame selle eest, et kõrghariduse struktuuriuuenduseks saaks muuhulgas kasutada ka 2014. aastal algava Euroopa struktuurifondide uue rahastamisperioodi vahendeid;

e. loome magistrandidele suurema võimaluse panna kokku isikupärane õpingukava erinevate ülikoolide parimaist kursusist. Doktorandid hakkavad nooremteaduritena saama palka, mis on suurem seni makstud stipendiumist;

f. säilitame riiklikud toetused väikestele humanitaarteaduslikele erialadele ülikoolides. Arvestame humanitaarteaduste, sealhulgas ka rahvusteaduste erilaadsusega.

9. Kasvab ühiskonna panustamine teadus- ja arendustegevusse ning rahvusvahelisse teaduskoostöösse:

a. seame sihiks jõuda teadus- ja arendustegevuse rahastamisel 3%-ni SKTst, sealhulgas erasektori osaluseni vähemalt 2/3 ulatuses sellest. Jätkame teaduse populariseerimist;

b. muudame teaduse rahastamise süsteemi selgemaks, st säilitame teadusasutuste baasfinantseerimise ja loome projektitoetuste jagamiseks kahe asutuse asemel Eesti Teadusagentuuri. Kehtestame teaduse rahastamisel teadlaste karjäärimudeli. Isikukeskne teaduse rahastamise süsteem on asendunud konkurentsikesksega – teadusasutuste rahastamine sõltub teadustulemustest, mitte olemasolevate teadlaste arvust. Soodustame igakülgselt Eesti teadlaste osalemist rahvusvaheliste teaduskeskuste töös, samuti ülikoolide, riigi ja erasektori koostööd ning ettevõtjate keskendumist tootearendusele;

c. jätkame teaduse ja kõrghariduse taristu välja arendamist. Kindlustame sellesse kuuluvate hoonete edaspidise haldamise.

AKTIIVNE TÖÖTURUPOLIITIKA. SOTSIAALNE TURVALISUS

Valitsusliidu tööturu- ja sotsiaalpoliitika eesmärk on inimeste sissetulekute, elukvaliteedi ning sotsiaalse turvalisuse kasv. Väärtustame riigi hea majandusarenguga kaasnevaid kõrgemaid sissetulekuid, tegelikele vajadustele vastavaid inimväärseid toetusi ja väärikat vananemist.

Selleks, et jätkuks inimeste sissetulekute kasv, paraneks elukvaliteet ja sotsiaalne turvalisus, viib Valitsusliit ellu poliitikaid ja struktuurseid reforme, mis lähtuvad järgmistest põhimõtetest:

1. Stabiilne pensionitõus:

a. pensionitõusu eelduseks on aruka ja konservatiivse majandus- ja rahanduspoliitika jätkamine, mis kindlustab majanduskasvu ning uued töökohad;

b. väärtustame sotsiaalselt aktiivset elu, mis tagab pensionile jäädes suuremad sissetulekud ning loob kõigile võimaluse töötada nii kaua kui ise soovitakse.

2. Põhitähelepanu noorte ning pikka aega tööturult eemal olnute tööpuuduse vähendamisele:

a. inimeste parim võimalus tööturul edukas olla seisneb heas hariduses. Seetõttu pöörame enim tähelepanu inimeste hariduse ja kutseoskuste tõstmisele, mis võimaldavad neil tööturul taotleda paremaid tingimusi ja palka;

b. jätkame TULE ja KUTSE programmidega, et haridustee kõrg- või kutsehariduses katkestanud saaksid tööturult tagasi pöörduda hariduse omandamise juurde;

c. jätkame ja arendame tööturu olukorrast sõltuvalt aktiivseid tööturumeetmeid, muuhulgas palgatoetust, tööpraktikat, ettevõtluse alustamise toetust, erialase ettevalmistuseta inimeste koolitamist jmt;

d. parandame töötukassa võimet aidata inimesi uue töökoha leidmisel, pakkudes kiiremat teenust, tänapäevaseid IT-võimalusi ning personaalsemat lähenemist;

e. toetame pikka aega lastega kodus olnud emade tööturule tagasipöördumist;

f. tagame noortele karjääriõppe –ja nõustamise üldharidus- , kutse- ja kõrghariduse tasemel;

g. Ida-Virumaa pikaajalise töötuse leevendamiseks pakume EAS-i kaudu individuaalseid suuremahuliste tööstusinvesteeringute toetamise pakette, mis aitaksid luua uusi töökohti regioonis.

3. Elukestva õppe ja töötute ümberõppe vahendite suurendamine: a. tõstame elukestvas õppes osalemist 20%ni ning ümberõppes osalevate madalama haridusega isikute arvu.

b. jätkame riigi toel kutseõppe programmi 16-29 aastastele põhiharidusega või põhihariduseta töötutele. Toetame Euroopa Sotsiaalfondi pilootprojekti ülemaalist rakendamist, et anda täiskasvanutele tööalast koolitust kutseõppeasutustes.

4. Puuetega inimeste elukvaliteedi parandamine:

a. hindame kodanikuühiskonna väärtust ja peame vajalikuks puuetega inimeste esindusorganisatsioonide suuremat kaasamist riiklikku otsustusprotsessi;

b. parandame puuete määramise süsteemi korraldust ning vähendame rehabilitatsiooniga seonduvat bürokraatiat;

c. algatame puuetega inimeste tööhõive programme. Viime läbi Töötukassa tööturumeetmete revisjoni, et need soodustaksid puudega inimese töösuhet ja oleksid paindlikud. Kaardistame puude liikide kaupa valdkonnad, kuidas laiemalt rakendada ja koolitada inimesi;

d. seame eesmärgiks ratifitseerida ÜRO Puuetega Inimeste Konventsioon.

5. Investeeringute suurendamine hoolekandeasutustesse: riigi poolt hallatavate erihooldeasutuste ja asenduskodude renoveerimesel lähtume põhimõttest, et ehitatakse tänapäevased peremaja tüüpi külad, kus abivajajatele saab pakkuda parimat hoolitsust.

6. Igale vajajale võimalikult võrdväärse abi tagamine: kehtestame riiklikult loetelu minimaalselt vajalikest sotsiaalteenustest ja nende kvaliteedinõuded (standardi), mida iga omavalitsus peab inimestele pakkuma.

7. Võimaluste loomine paindlikumaks ja kvaliteetsemaks elukorralduseks pensionipõlves: edendame koduhooldust ja telemeditsiini ning loome täiendavaid võimalusi eakate kvaliteetseks päevahoiuks.

TERVE EESTI

Valitsusliidu tervishoiupoliitika eesmärk on Eesti inimeste pikem ja tervem elu ning kvaliteetne arstiabi terviseprobleemide korral. Valitsusliidu silmis on eluea üldisest pikkusest veelgi olulisem just tervena elatud aastate arv, mis on viimase viie aastaga kasvanud rohkem kui viie aasta võrra.

Nüüdismeditsiin suudab pakkuda kvaliteetset abi, kui inimene seda vajab, aga inimestel endil on võimalus väga palju teha oma tervise säilimise või parandamise eesmärgil. Tervislik toitumine ja piisav kehaline aktiivsus on hea tervise alused.

Eestis pakutav tervishoiuteenus on Euroopa võrdluses heal tasemel, kuid sellele vaatamata soovib Valitsusliit astuda samme arstiabi veelgi paremaks muutmiseks.

Valitsusliidu nägemuses on parem rahvatervis ja tervishoid saavutatav, kui viia ellu järgmistest põhimõtetest lähtuvad poliitikad ja struktuursed reformid:

1. Inimeste eeskujuliku tervisekäitumise toetamine:

a. edendame tervislikke eluviise, kaasajastame Rahvatervise seaduse. Tunnustame riiklikult terviseedendajaid;

b. suurendame korrapäraste tervisekontrollide mahtu nii lastele kui täiskasvanutele, samuti peab suurendama erinevate tervisejälgimis- ja sõelumisprogrammide läbiviimist;

c. Eesti tippkokki kaasates julgustame Eesti inimesi juba lasteaiast ja koolist alates tervislikult toituma, kasutama toidu valmistamisel kodumaiseid ja mahetoidu tooraineid ning tõstma üldist toitumiskultuuri;

d. seame eesmärgiks vähendada vigastussurmade hulka vähemalt Euroopa keskmise tasemeni, rakendades pidevat erinevate valdkondade vigastussurmade ennetamise poliitikat.

2. Igaüks peab saama valida talle sobivaima tervishoiuteenuse:

a. toetame patsientide vaba liikumist, võtame initsiatiivi regionaalses koostöös vaba liikumise rakendamisel ning arendame Eesti patsientide vaba liikumist toetavate infosüsteeme;

b. peame õigeks ravi pakkuvate teenuseosutajate paljusust ja raviks ettenähtud rahaliste vahendite suuremat sidumist patsientidega, et avardada Eesti-siseselt patsientide valikuvõimalusi raviteenuste saamiseks;

c. tervishoiuteenuse tagamiseks kõikjal Eestis loome erasektoriga koostöös asendusperearstide süsteemi, mis tagaks perearsti olemasolu igale elanikule ka siis, kui oma perearst puhkab või tekib muu ettenägematu takistus teenuse osutamiseks raskesti ligipääsetavates paikades.

3. Ravimid on odavamad ja paremini kättesaadavad:

a. arendame koostööd nii Euroopa Liidu kui muude riikidega, et tagada suurem ravimite valik Eestis;

b. tugevdame riigi võimet pidada läbirääkimisi ravimite hinna kujundamisel ja järelevalve teostamisel;

c. kaasajastame ravimipoliitika. Ravimite kättesaadavuse parandamiseks ja omaosaluse vähendamiseks analüüsime kehtivaid piiranguid. Kaalume apteegibussi teenuse sisseseadmist ning digiretsepti süsteemi loodud eelduste ärakasutamiseks seadustame ravimite ostmise võimaluse traditsioonilise apteegi osana toimiva e-apteegi kaudu.

4. Tervishoiu rahastamise mitmekesistamine ja tõstmine rahakasutuse parema sihituse teel:

a. analüüsime ja kaalume tänase süsteemi muutmist selliselt, et inimeste ravikindlustuseks mõeldud raha läheks valdavalt raviteenuste rahastamiseks;

b. toetame tervishoiu rahastamise mitmekesistamist, suurendades võimalusi vabatahtlikuks tervisekindlustuseks;

c. toetame perearstitöö kvaliteedi parandamisele suunatud lisatasusüsteemi rakendamist võimaldamaks perearstidel palgata lisaõde, et muuta tõhusamaks perearstide tegevus haiguste ennetamisel ja krooniliste haigete jälgimisel.

5. Arstiabi korralduse ajakohastamine:

a. uuendame nii riikliku südamestrateegia kui ka vähistrateegia, sealhulgas rajame võrgustikupõhise vähiravisüsteemi;

b. anname perearstidele suuremad võimalused inimeste tervisliku käitumise suunamisel, suurendame noorte arstide riiklikku tellimust ning parandame arstiabi kvaliteeti;

c. toetamaks maakonnakeskuste haiglatesse noorte arstide tööleasumist, maksame noorele arstile esimese residentuuri lõpetamise järgselt tööle asumisel kohalikku või üldhaiglasse 15000 euro suurust lähtetoetust;

d. rajame Tallinnas laste vaimse tervise keskuse.

6. Eakatele suunatud teenuste arendamine: tagame eakatele paremad hooldusravi ja koduõenduse võimalused. Demograafilisest seisundist tulenevalt eelistame rahastada hooldusravi ennaktempos ning rajame igasse maakonda kaasaegsed hooldusravikeskused.

7. Patsientide teadlikkuse tõstmine:

a. peame õigeks, et patsiendiga seotud ravijuhu maksumus oleks patsiendile nähtav riigiportaali kaudu;

b. suurendame patsienditeadlikkuse tõstmisega (nagu näiteks koopia- ja originaalravimite võrdlemine) seotud programmide mahtu.

c. peame vajalikuks kiirelt rakendada terviseteadlikkuse õpe uue riikliku õppekava mahus. Esmaabi ja elustamise põhiteadmised peavad olema selgeks saanud juba põhikoolis.

8. Tõhus võitlus ühiskonda hävitavate nakkushaiguste, alkoholismi, tubaka ja narkomaaniaga:

a. pöörame eelkõige tähelepanu noorte riskiteadlikkuse tõstmisele;

b. HIV-nakkusega võitlemisel on riigi prioriteet uute nakatunute arvu vähendamine, pöörates erilist tähelepanu noorte ennetusmeetmetele;

c. narkomaanidega tegelemisel kasutame lisaks olemasolevatele ravimeetoditele senisest enam personaalsemat lähenemist ja vajadusel narkomaania võõrutusravi alternatiivseid meetodeid;

d. alkoholi ja tubaka tarvitamise vähendamiseks vaatame üle riikliku alkoholi- ja tubakapoliitika ja karmistame karistusi nende alaealistele kättesaadavaks tegemise eest. Arendame välja alkoholi liigtarvitamise varajase avastamise ja nõustamise süsteemi, et ennetada kroonilise alkoholisõltuvuse väljakujunemist ja tagada ravi ning rehabiitatsiooniteenused motiveeritud alkoholist loobujatele.

9. Kõikide saarteelanike kindlustamine kvaliteetse arstiabiga: lisaks perearstiteenuse tagamisele kindlustab riik kõikide kõrgema tähtsusega väljakutsete puhul saartele helikopteriteenuse olemasolu.

10. Tervishoiuteenuste ekspordi ja meditsiiniuuenduste edendamine:

a. peame vajalikuks Eesti meditsiini- ja infokommunikatsioonitehnoloogia oskusteabe tugevamat ühendamist riigi ja juhtivate ülikoolide poolt loodud teadusparkides, mis aitab viia Eesti meditsiiniinnovatsiooni uuele tasemele. Riik saab seda toetada investeeringutega teadusparkide taristusse ning EASi toel Eesti meditsiiniuuenduste rahvusvahelist turundustegevust koordineerides.

ENERGIAJULGEOLEK

Valitsusliidu energiapoliitika eesmärk on Eesti energiajulgeoleku kindlustamine odavaima võimaliku hinnaga Eesti tarbijatele ja keskkonnale. Kindel, taskukohane ja puhas energiavarustus tugevdab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet ning loob eeldused suuremaks majanduskasvuks ja uute töökohtade tekkeks. Energia säästmine ja tõhusam kasutamine on olulised vahendid energiajulgeoleku saavutamisel odavaima võimaliku hinnaga.

Valitsusliit näeb energeetikat Eesti arengu ühe võtmevaldkonnana mitte üksnes julgeoleku, vaid ka Eesti ekspordivõime kasvatamise seisukohalt. Energiast ja meie unikaalsest tehnoloogilisest oskusteabest energiatootmise vallas peab saama oluline Eesti ekspordiartikkel, majanduse, töökohtade ja sissetulekute kasvu allikas.

Nende eesmärkide saavutamiseks soovib Valitsusliit läbi viia poliitikat ja struktuurseid reforme, mis lähtuvad järgmistest põhimõtetest:

1. Energiasõltumatuse hoidmine ka pärast 2016. aastat:

a. Eesti peab jõuliselt jätkama energiaallikate portfelli mitmekesistamist ning säilitama energiasõltumatuse tänasel määral ka pärast 2016 aastat, st et ülekaalukas osa Eestis tarbitavast energiast toodetakse kodumaistest energiaallikatest või Eestis;

b. valmistame ette tuumaenergia kasutuselevõtu eelduseks oleva seadusandluse ning viime läbi erapooletud tasuvusuuringud ja keskkonnamõju hinnangud Eesti oma tuumajaama rajamise otstarbekuse hindamiseks. Tuumatehnoloogia, mida Eesti riik lubab oma territooriumil kasutada, peab olema kaasaegne ja turvaline. Seetõttu lähtuma Euroopa Komisjoni soovitusest ja lubame üksnes kolmanda või sellest kõrgema põlvkonna tuumareaktori kasutamist. Eesti võimalik tuumaenergia programm peab sisaldama kohalike spetsialistide väljaõpet ning tagama maksimaalse ohutuse ja ausad turutingimused. Eesti võimalikus tuumajaamas saavad soodsate ja stabiilsete elektrihindade tagamiseks ning töökohtade loomiseks võimaluse osaluse omandamiseks ka Eesti tööstuslikud elektritarbijad;

c. näeme perspektiivi kodumaiste vedelkütuste tööstusel vähendamaks sõltuvust vedelkütuse impordist.

2. Rahvuslikku julgeolekut suurendavate ühenduste ja taristute rajamine:

a. Eesti energiajulgeoleku suurendamiseks liidame Eesti elektrivõrgud Kesk-Euroopa sünkroonalaga;

b. arendame edasi ühendusi Põhjamaade ja Lätiga, esmajärjekorras ehitame valmis Estlink 2;

c. Eesti gaasivarustuskindluse suurendamiseks ja konkurentsi tekitamiseks gaasiturul viime läbi gaasivõrgu omandilise lahutamise;

d. Soome ja Balti riikide turgude sidumiseks üheks atraktiivseks gaasituruks käsitleme prioriteetse ülepiirilise energeetika taristuprojektina BalticConnectori ehitamise ettevalmistamist, milleks taotleme kaasrahastamist Euroopa Liidu uuest eelarveperspektiivist. Jätkame tööd LNG terminali Eestisse rajamise ettevalmistamiseks;

e. Eesti osaleb aktiivselt Balti energiaturu integratsiooniplaani (Baltic Energy Market Interconnection Plan) väljatöötamisel ja elluviimisel ning suurendab energiakoostööd Põhjamaadega.

Rohkem inimlikkust

2011-03-07

Kõik rullub meie ees sel lumerikkal talvel lahti kirju ja äreva kangana. Heaolule suunatud valimislubaduste kaskaad, lein suurõnnetuse pärast ja Eesti Vabariigi aastapäeva hardad hetked.

Kas ühiskonna alusväärtused on selleks korraks lahti räägitud? Vaevalt. Uus olukord ja uued arendused hakkavad sündima juba valimisjärgsel päeval. Aeg, mil lumi sulab ja mahlad liikuma hakkavad, on uute ideede läbiarutamiseks ehk viljakamgi kui südatalvine lumekalkus ja -pimestus.

Kampaania käigus olen kohanud kõige mitmekesisemaid probleeme. Puuduse ja ebakindluse kõrval võib näha sedagi, et paljudel pole oma muresid kellegagi jagada ning vana eesti inimese uhkus ja tagasihoidlikkus ei luba abi küsima minna. Näiteks Õismäel inimestega rääkides tuleb korduva motiivina esile rahulolematus Haabersti linnaosavalitsuse sotsiaalosakonna tööga. Õige mitu inimest andis mõista, et kui abivahendeid napib, siis inimlikumat suhtumist võiks ometi jätkuda.

Kuid poliitika seaduspära on ka see, et liiga magusate lubaduste teostamine võib lõppeda hapu eelarvekriisiga ning see vaba raha, mille kasutamise osas me valimiste eel erinevaid programme välja pakume, on tegelikult väga piiratud. Seega on inimliku ja jätkusuutliku arengu oluline eeldus jääda realistiks, mitte bluffida, valetada või inimesi eksitada.

Oleme end harjunud pidama õigusriigiks, kuid väga suur osa kodanikest ei arva nii. Tavaline inimene on endale selgeks teinud, et alla saja tuhande kroonilise rahalise kaotuse korral ei maksa kohtuteed ette võtta. (Pean vanast harjumusest ikka Eesti kroone silmas). Rääkimata sellest, et tädi Maali ka ise suudaks oma tervest mõistusest lähtudes aktsepteeritava hagiavalduse kokku panna. Ta ei saa võtta vihikust paberit ja sellele kirjutada, et palub kohtult abi, vaid ta peab rahakott puuga seljas advokaadi manu minema.

Pisut suurema kaliibriga ärimees kostab veel krõbedamalt. Masu ajal püüdsid paljud võlglased raha firmadest välja kantida ja vähem kui miljoni-kroonilise kaotuse korral polnud mõtet kohtusse pöörduda. Ühesõnaga: kõikvõimalikud tõkendid ja barjäärid, mida me oma õiguste kaitsel kohtame, on muutunud ebamõistlikuks ja pärssivaks.

Lõppeva Riigikogu põhiseaduskomisjon vaatas läbi mitu Riigikohtule saadetud kaebust seoses kõrgete lõivudega kohtuhagi esitamisel. Pidime jõudma järeldusele, et sellega on ohtu seatud inimeste õigus tõhusale õiguskaitsele. Siit edasi tuleb osutada mõistlikule riigifilosoofiale, mis ütleb, et sellised lõivud on mõeldud õiguskaitse tagamiseks, mitte riigieelarve täitmiseks.

Kahjuks ei aita alati ka riigi õigusabi seadus, kuna kohtunik ütleks abipalujale, et tal on ju vara, mille tagatisel on võimalik võtta laenu ja seega saab ta ise advokaadi palgata ning muud vajalikud kulud katta.

Üks mu sõber kulutas kohtu registriosakonnas kuid selleks, et saavutada lihtsa mittetulundusühingu ümberregistreerimine pärast seda kui üks kahest organisatsiooni esindajast oli surnud. Tema tervest mõistusest jäi väheseks, et sõnastada iseendaga läbi viidud üldkoosoleku protokoll, et see oleks „juriidiliselt korrektne". Pole imestada, et sellised tõigad tekitavad inimestes masendust ja jõuetust.

Inimlikkust, hoolivust ja õiglust pole võimalik saavutada pelgalt magusate lubadustega riigieelarve ümberjagamiseks. Vaja on ka lihtsalt inimlikumat suhtumist ja bürokraatia tiivasirutuse kärpimist. Paraku on need teemad valimiseelses debatis liigagi varjule jäänud.

Minister-propagandist võitleb omaloodud koletistega

2011-02-22

Jürgen Ligi on hea rahandusminister. Selgete monetaristlike põhimõtetega, otsekohene, teravate hammaste ja vajadusel salvava keelepruugiga no-nonsense mees. Ja tore on, sest kindlustunne riigi rahaasjades on meie kõigi ühistes huvides. Vahel aga tundub, et ennastsalgav pühendumine rahaasjadele on loonud rahandusministris ettekujutuse, justkui saaks sellelt toolilt kuulutada viimseinstantsilist tõde. "Vaid rahandusministri erakond teab poliitikate hindu alati, kas või vastu tahtmist," kuulutas Ligi läinudnädalases Ekspressis.

Enamgi veel, ridade vahel on kirjas sõnum, et vaid rahandusminister (ja tema erakond) teab, mis on õigustatud kulutus ja mis laristamine. See sunnib arvama, et rahandusminister on unustanud, et riigieelarve on eelkõige poliitiliste valikute tulemus, mitte (rahandus)ministri poliitikaülene otsus. Ja poliitilised valikud tuginevad läbi valimiste saadud mandaadile, mida erinevad erakonnad on asunud oma poliitikate tutvustamisega taotlema.

Arvan, et on tark kuulata, mida Eesti inimesed arvavad üldisest tasulisest kõrgharidusest ja palgaarmeest või siis IRL toetatavast tasuta kõrghariduse võimalusest ja üldisest kaitseväekohustusest. Päris kindlasti ei ole nii, et emapalk on hea, püha ja puutumatu ning
emapension paha ja vastutustundetu laristamine. Enamgi veel, et omal ajal IRL poolt pakutuna oli emapalk paha ja oravate poolt elluviiduna hea. Ei ole nõus, propagandist Ligi.

Eelnevast sõltumata nõustun kindlalt Ligi seisukohaga, et me peame endale selgelt aru andma, et igal poliitikal on hind, mida tuleb hoolikalt kaaluda saadava avaliku tulu taustal. Ja sellega, et
riigieelarve tulud-kulud tuleb hoida tasakaalus. Need seisukohad on meil kindlad ja ühised ning rumal oleks võistelda, kes on siin vastutustundlikum. Küll oleks enam vastutustunnet vaja kõigi
erakondade lubaduste ja ideede ausal ja erapooletul hindamisel, eriti ministrile alluva ministeeriumi ametnike poolt.

Räägin siin vaid sellest, mida hästi tunnen. Kõrgharidusest ja eelkõige tasuta kõrgharidusest, mida IRL peab vajalikuks, õiglaseks ja võimalikuks. Muidugi pole tasuta asju olemas ning tasuta kõrghariduse all peetakse silmas ilma õppemaksuta õppimisvõimalust. Ligi valetab,
kui väidab, et olen viie aasta eest nõudnud tasuta kõrghariduse lõpetamist.

Ütlesin 2005.a. Eesti Päevalehele, et toona, reformi- ja keskerakonna valitsemise all, puudus poliitiline tahe (tasuta) kõrghariduse täiendavaks rahastamiseks, mis oli ja on jätkuvalt vajalik
kõrghariduse kvaliteedi tagamiseks. Ütlesin ja ütlen ka täna, et praegune olukord, kus osa üliõpilasi saab pea piiramatult ilma õppemaksuta õppida ja teine pool maksab täismahus õppemaksu, ei ole
õiglane ega jätkusuutlik. Seda on kinnitanud ka kõik kodumaised ja rahvusvahelised eksperdid nii OECD-st kui EL-ist.

Loodan, et ka Reformierakond mõistab, et vanamoodi edasi ei saa. Ilmselt mõistab Reformierakond ka seda, et üldist õppemaksu ei ole Eestis realistlik sisse viia - seda ettepanekut ei leia ma ka nende programmist ehkki tean, et oravate mõtted selles suunas liiguvad. Sama ebarealistlik on kujutada ette, et maksumaksja kulul saaks õppida igaüks, ükskõik mida ja ükskõik kui palju ja kaua. Mida IRL ette paneb, on tasuta kõrghariduse võimalus avalikes õppeasutustes kõigile
noortele, kes seda soovivad ja on selleks suutelised.

Enamgi veel, perekonna majanduslik kitsikus ei tohi olla õppimisel takistuseks ja vajaduspõhine õppetoetus peab aitama katta ka üliõpilase elamiskulusid. Vastu ootame täisajalisi ja edukaid
õpinguid. Soovi korral doktorikraadini välja. Õpingute venitamine üle nominaalõppeaja, osaajaline õpe töö kõrvalt ning täiendõppe vormis õpingud avatud ülikoolis eeldavad seejuures osalist õppekulude katmist üliõpilase poolt. Samas tuleks kindlasti soodustada (osaajaliste)
õpingute rahastamist tööandjate poolt, vabastades need kulud erisoodustusmaksust. See on minu ja IRLi lubadus!

Ja selle skeemi käivitamine alates 2012.a. lõpetavatest noortest ei võta kuidagi 80 miljonit eurot täiendavat raha (senised kõrghariduskulud on 96,5 miljonit eurot) nagu on rehkendanud
rahandusministeeriumi ametnikud, vaid 30 miljonit ja alles süsteemi täielikul käivitamisel nelja aasta pärast. Lisaks tuleks arvestada 10 miljonit eurot vajaduspõhisteks õppetoetusteks. See raha ei ole riigikassale üle jõu käiv, moodustades kaugelt alla 1% riigieelarve mahust.

Kui austatud kolleeg ja rahandusminister võtaks seda programmi sisuliselt kritiseerida, olen valmis temaga vaidlema. Sõnasõda propagandist Ligiga aga Eesti elu kindlasti ei edenda.

Kes parandaks keeletölplusliku vea?

2011-02-15

Ma ei tea, kas selline ametnik või ametkond on olemas, aga transpordivolinik Siim Kallase poole võib sellel teemal kindlasti pöörduda, sest ma arvan, et tema haldusalas need küsimused peaksid lahenduse leidma. Ma lahkaksin seda keeleküsimust võib-olla natuke ühe teise nurga alt. Teatavasti ladina keel ei ole Euroopa Liidu ametlik keel. Seega niisugused terminid nagu Via Baltica või mitmed teisedki, mis põhinevad ladina tüvedel, neid ei saa võtta kui ühe keele printsiibist lähtumist, vaid kui terminit, mis elavad sellist iseeneslikku elu. Inglise keelega on lugu teine. Inglise keel on tõepoolest üks Euroopa Liidu ametlikke keeli ja kui tekib siin kombinatsioon Rail Baltica, et kas see kombinatsioon on sellise mõistena aktsepteeritav. Siis ma võib-olla nõustun sinuga, et kõige korrektsem see lahendus ei ole. Mis soost on sõna rail, ma ei oska öelda, sest inglise keele sugude määratlus on teistsugune kui ladina keeles. Kui soovida kasutada täpselt sama mudelit, mis on Via Baltica puhul, raudtee puhul, siis ta peaks olema Ferrovia Baltica, ferrovia on raudtee, mis on ladinakeelne sõna ja mis on ka naissoost ja siis grammatilist vastuolu ei teki.

Toimetuselt: eile Riigikogus toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti vastus Euroopa väljakutsetele" arutelul tekkis Trivimi Vellistel (IRL) küsimus, et kui Via Baltica on keeleliselt õige, aga Rail Baltica mitte, siis "kas Euroopa Liidus on mõni ametnik või ametkond, kes võiks selle keeletölplusliku vea ära parandada?"

Kas tuleviku-Eesti on äri-, sotsiaal- või rahvusriik?

2011-02-12

Oleme viimase seitsme aasta vältel korduvalt otsinud vastust küsimusele, mida peaks Eesti tegema edasi? Oleme ELi ja NATO liikmesriigid. Sellega on usutavasti tagatud meie kuulumine ühte maailma suurimasse majandusruumi ja ühisturgu ning maailma võimsaimasse julgeolekukeskkonda.

Eesti seisab üliolulise valiku ees, mis määrab meie arengusuunad lähikümnenditeks. Need suunad ei ole vastandid ega isegi mitte puhtad alternatiivid, vaid pigem teineteist mõjutavad tänapäevase ühiskonna-arengu jõujooned.

Need kolm tingliku nimetusega võimalikku riigimudeli arengusuunda on järgmised:
-äririik;
-sotsiaalriik;
-rahvusriik.

Äririik oleks riigimudel, mis seab esiplaanile majanduse arengu, efektiivsuse, konkurentsivõime ja allutab kõik muu ärilisele edukusele. Seega, sotsiaalsfäär on tähtis niivõrd, kuivõrd see tagab tööjõu ja selle taastootmise ning elementaarse kodurahu. Sotsiaalne õiglus ei ole äririigi moto. Rahvuskultuuri hindab äririik sedavõrd, kuivõrd see on hädavajalik rahvusliku haritlaskonna rahustamiseks. Rahvusriik võib ju loosungina või põhiseaduse preambulas isegi püsida, kui sisutu loosungina. Kui efektiivsem on tuua riiki odavat tööjõudu ja hoida palgakuludes kokku, suurendades töötust varasema tööjõu hulgas, siis äririik seda ka teeb. Suurim takistus hariduse globaliseerumisel on hariduse andmine emakeeles. Äririigi apoloogia on viia kõrgharidus üle laialdaselt maailmas kasutatavale keelele, antud juhul inglise keelele, et olla globaalses plaanis konkurentsivõimelisem. Kuigi rahvuskultuuri marginaliseerimisega ei ole veel ükski riik muutunud edukaks, ei soovita sellele tõigale äririigis tähelepanu pöörata, sest pikaajalised investeeringud ning perspektiivne mõtlemine ei ole äririigi tugevad küljed.

Äririigi arengutee tooks Eestis kaasa järgmised arengud:

-Riigikord muutuks presidentaalseks ja võrdlemisi autokraatlikuks; riigikogu marginaliseeruks kummitemplist kartulitempliks.

-Kehtestataks maksimaalsed maksuvabastused ettevõtlusele, minimaliseeritaks ettevõtlust ahistavat bürokraatiat. Üksikisikute maksukoormust see ei alandaks, sest avalikud kulud, nii vähe kui neid ka on, tuleks millegi arvelt kinni maksta.

-Tööjõu sisseränne liberaliseeritakse, kuna see suurendab konkurentsi tööjõuturul ja võimaldab hoida palgakulud madalal.

-Eesti keel kaotab asjaajamis- ja teaduskeelena tähtsuse ja muutub käibekeeleks.

-Eestlased jäävad arvulisse vähemusse.

Sotsiaalne riik seab esiplaanile oma elanike heaolu. Teisejärguline, mil moel see heaolu saavutatakse. Sotsiaalne riik on ideena humaanne, põhiküsimus seisneb paraku selles, kas see on ka teostatav. Kust aga leida ressurssi sotsiaalkulutuste kasvuks olukorras, kus tulud ja tootlikkus ei tule kulutustele järele? Sündivus on vähenenud ja rahvastik vananeb. Mis oleks lahendus? Võõrtööjõu sissetoomine? Teiste maade madalapalgalised töötajad hakkaksid täitma riigikassat, et meile pensionit maksta. See abinõu on aga ajutine sest aja jooksul saavad ka võõrtöölistest pensionärid. Tööpuudus kummitab immigrante rohkem kui põlisrahvastikku. Lastetoetused turgutavad eeskätt immigrantperekondade iivet, kuna traditsiooniliselt paljulapselistel, kuid madala kvalifikatsiooniga elanikel on kasulik elada sotsiaaltoetustest ja mitte otsidagi tööd.

Eesti marsib kiirkäigul sotsiaalriikide jälgedes, sest meie põhja- ja läänenaabruses on sotsiaalriigid olnud senini edukad. Kuid kas heaoluriik saab jääda püsima? Eestile tähendab sotsiaalriigi mudel:

-Riigikorra arengut nn korporatiivse osalusdemokraatia suunas, poliitkorrektsuse tähtsustumist ja kodanikuühiskonna mõju kasvu;

-Üldist maksukoormuse tõusu ja bürokraatia suurenemist, mis mingil hetkel hakkab pärssima majanduskasvu;

-Odava võõrtööjõu sisserände kiiret suurenemist;

-Riik satub ühel hetkel sotsiaalkulutuste osas tõsistesse raskustesse;

-Eesti keele tähtsus nõrgeneb;

-Eestlaste osatähtsus rahvastikus väheneb pidevalt.

Rahvusriigi puhul (tänapäevases tähenduses) on oluline rõhutada, et:

-Rahvusriik ei ole sama, mis üherahvuseline riik, vaid riik, mille prioriteediks on rahvuse identiteedi ja kultuuripärandi kaitse. Kas rahvusriik võib olla ka paljurahvuseline? Šveits ja Belgia seda ju on, esimene päris edukas, teine suurte probleemide küüsis.

-Rahvusriik ei tähenda erinevaid õigusi erinevatele rahvastele, vaid positiivset õigust põlisrahvastele, andes nende kultuuri ja keele arengule täiendavad tagatised.

-Rahvusriik ei ole immigrantide-vaenulik, vaid lähtub eeldusest, et põlisrahval on õigus säilitada oma traditsioonid, euroopalikud ja kristlikud väärtused.

Eesti on põhiseaduse järgi kaasaegne rahvusriik, kus kõigil kodanikel, rahvusest sõltumata, on ühesugused õigused ja kohustused. Kuid Eesti põhiseadus näeb ette ka tagatised eesti keele ja kultuuri püsimajäämiseks. Selleks, et Eesti areneks edasi rahvusriigina, ei ole vaja põhiseadust muuta. Selleks, et Eestist saaks äri- või sotsiaalriik, mingil hetkel me peame muutma põhiseadust.

Kuidas jätkata rahvusriiklikul arenguteel?

-Eesti peab jääma selgelt põhiseaduses kajastuvate põhimõtete juurde. See tagaks nii rahvusriikluse kui ka parlamentaarse demokraatia jätkumise.

-Eestikeelse kõrghariduse ja teaduse eelisareng. Üleminek inglisekeelsele kõrgharidusele ja teadusele võib olla efektiivne ja ka odavam, kuid eesti keele ja kultuuri tuleviku seisukohalt on sellel laastavad tagajärjed;

-Jätkuv lõimumispoliitika, eeskätt läbi haridussüsteemi, eesmärgiga tugevdada ühiskonnasisest sidustust;

-Panustamine kohalikule tööhõivele. Võõrtööjõud on küll odavam, kuid see ei vasta kindlasti ühiskonna kui terviku huvidele ja aastakümnete pärast sellega kaasnevad sotsiaalkulutused peab kinni maksma Eesti maksumaksja, aga mitte ettevõtjad, kes kasumit saavad.

-Konservatiivne immigratsioonipoliitika. Eesti peab mõistagi täitma oma moraalsed kohustused varjupaigataotlejate ees ja võimaldama perekondadel Eestis ühineda, kui see on põhjendatud. Samas on Eesti kohustatud hoidma demograafilist tasakaalu.

-Ühiskond ei pea olema majanduse, vaid majandus ühiskonna teenistuses. Konservatiivne rahandus ja liberaalne majandus koos madala korruptsiooni ja kontrolliga monopolide üle tagavad kõige paremini turumajanduse toimimise.

Ühiskond on paljutahuline ja kui seda püütakse ülemäära reglementeerida, asendatakse vaba ühiskond vanglaga. Võimalik, et esmakordselt ajaloos seisame silmitsi olukorraga, kus ülipüüdlikkus õigusriigi ehitamisel hakkab piirama vabadust ja demokraatiat. Aga seaduste tootmine konveieril, seaduste enda pärast ja plaanitäitmise huvides just selleni viib.

Valede valikute korral oleme jäädavalt kaotanud võimaluse eesti keele ja kultuuri positsioone säilitada. Juba okupatsioonivõimud mõistsid, et kui eestlased jäävad vähemusse omal kodumaal ja eesti lapsed hakkavad võõrkeeles haridust omandama, on võimalused Eesti riigi taastamiseks likvideeritud. Oleks eriti rumal oma kätega teha seda, millega okupatsioonivõimud hakkama ei saanud.

Rahvusriik ja rahvuslus - positiivsed väärtused

2011-02-10

Huvid võivad meid vastandada, aga väärtused seovad. Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine üle aegade on alusväärtusena põhiseadusesse kirjutatud. Selles artiklis vaatlen rahvusriigi ja rahvusluse roll, toetudes nii Eestis kui ka võõrsil omandatud kogemustele. Eesti püsimine sõltub sellest, kui tugev on meie haridus ja loomulik side põlvkondade vahel.

Põhiseaduse järgi peab Eesti riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Need suured eesmärgid on suunatud eesti rahvusele, mitte ühelegi teisele. Seega on Eesti rahvusriik. Tekib küsimus, kas rahvusriik tähendab kellegi välistamist või kellelegi vastandumist. Minu meelest pole see sugugi nii.

Rahvusriik ei tähenda tingimata üherahvuselist riiki, kuid see tähendab, et selles riigis saab enamusrahvus end vaba kultuurrahvana teostada. See eeldab emakeele esiplaanile seadmist hariduses ja kultuuris, aga ka riiklikus asjaajamises ja kaasaegsete keeletehnoloogiate arendamisel. Rahvusriik ei piira kellegi teise õigusi, kuid ta loob tingimused põhirahvuse säilimiseks.

Ja ainult vaba rahvas saab hakkama sellega, et tagab peamised vabadused ja õigused neile, kes on võõraina maale tulnud ja leidnud siin uue kodu. Tõsi, kodanikuõiguste saamiseks tuleb osata keelt ja omaks võtta peamised vaimsed väärtused. Paljudes Lääne-Euroopa riikides on aga säärane külalislahkus viinud üliohtlike olukordadeni, immigrante on palju ning nad moodustavad suletud kogukonna, mis ei taha asukohamaa väärtusi sugugi tunnustada.

Kuigi aeg-ajalt on püütud rahvuslust alavääristada, näitab ajalugu, et tegelikult on just rahvusriik demokraatia ja vabaduse parim tagatis. XIX sajand oli paljude Ida-Euroopa rahvaste ärkamisaeg. XX sajandi algul Austria-Ungari ja Vene impeeriumi võimu alt vabanedes tekkis rida uusi rahvusriike. Teise maailmasõja aegu kaotasid paljud iseseisvuse, kuid XX sajandi lõpus tekkis võimalus rahvusriike taas üles ehitada. Nii läks ka meil Eestis.

Tegelikult on Eesti üks kõige väiksem rahvuslik kooslus, kel on õnnestunud luua oma riik. Eesti keel kuulub maailma mõnekümne kultuurkeele hulka, milles saab omandada kõrgharidust, kaitsta teaduskraade, avaldatakse silmapaistval hulgal raamatuid, tehakse teatrit, raadiot ja televisiooni. Seda ei ole suutnud mitmed meist kümneid ja isegi sadu kordi suuremad rahvad. Selle kõige hoidmiseks on meid, eestlasi, ohtlikult vähe, peame seda enam pingutama.

Kui möödunud sajandi algul ei oleks tekkinud Eestis rahvusriiki, siis oleks kõik nimetatu jäänud unistuseks.

Euroopa vasakliberaalse multikultuursuse laineharjal on hakatud põlistele rahvusriikidele vastandama nn põhisea-duspatriotismi. Rahvusriik olla iganenud, rahvuslust võivat asendada jagatud lojaalsus põhiseaduses sätestatud õigusnormide suhtes. Kuna Eesti põhiseaduses on rahvusriigi põhimõte väga selgelt väljendatud, siis on põhiseaduspat-riotismist kõnelemine mu meelest üks suur enesepettus. Põhiseadus juhatab meid igal juhul rahvusriigi ja rahvusluse juurde. Samas pole alust väita, et kellegi põhiõigusi rikutakse sellepärast, et ta pole eestlane või Eesti kodanik.

Rahvuslusele ja rahvusriikidele antud negatiivne värving on klišee, millest tuleb vabaneda. Mõneti seisneb probleem terminites. Nimelt on eestikeelne "rahvuslus" peaaegu tõlkimatu mõiste, millele inglise keeles pole paremat vastet kui nationalism. Rahvusriik on vastavalt national state. Kõik natsioonipõhised mõisted, olgu inglise, saksa, prantsuse või mõnes muus keeles, meenutavad aga häirivalt natsionaalsotsialismi ja kannavad seetõttu pigem negatiivset tähendust.

Sellele suhtumisele on kaks kaalukat vastuväidet. Esiteks ei ole eesti sõna "rahvuslus" negatiivne - sellisena võiks mõjuda üksnes "marurahvuslus". Aga see on vaid meile mõistetav keelenüanss. Märksa olulisem on see, et natsioonipõhised sõnad on saanud negatiivse tähenduse peamiselt Teise maailmasõja järel ning kui ajalukku minna, siis seostub rahvusriikide teke tegelikult vaid kaasaegse demokraatliku ühiskonnakorralduse tekkega.

Tihti nähakse rahvusluses ja rahvuskonfliktides õnnetust, mis takistab ühiskonnas rahu ja stabiilsuse saavutamist. Tõepoolest, armeenlased ja aserbaidžaanid purelevad Mägi-Karabahhi pärast, grusiinidel on probleemid abhaaside ja osseetidega, juutidest ja Palestiina araablastest kõnelemata. Tegelikult ei teki konfliktid minu arvates mitte rahvustunde tõttu, vaid hoopis sellepärast, et rahvaste identiteeti on haavatud või rahvusriigi eneseteostus pärsitud.

Kui võtta vaatluse alla Nõukogude Liidu lagunemise järel (taas)iseseisvunud riigid, siis demokraatia ja inimõiguste nõudeid on suutnud päris kindlalt järgida üksnes Läti, Leedu ja Eesti ehk teiste sõnadega need, mis on end üles ehitanud just rahvusriigi põhimõttel.

Olgu võrdluseks öeldud, et Valgevenel, Ukrainal ja Moldoval on probleeme rahvusliku identiteediga ja puhuti isegi emakeeleoskusega. Valgevene kõigub Vene- ja Poola-orientatsiooni vahel. Ukrainas on suur erinevust ida- ja lääneosa vahel.

Üks osa Moldovast orienteerub Rumeeniale, teine osa uneleb nõukanostalgias. Kaukaasia rahvaid iseloomustavad omavahelised teravad konfliktid. Armeenlaste ja aserbaidžaanide puhul on probleem selles, et nõukogude ajal koolitati vaimu-eliit suuresti venekeelseks, sest venekeelse koolihariduse tase ja prestiiž oli emakeelsest kõrgem. Õnneks ei juhtunud Eestis midagi sarnast.

Omaette probleem on Venemaa.

Hiljaaegu lugesin Vene analüütiku Dmitri Furmani artiklit (Novoje Literaturnoje Obozrenije, 2010, nr. 5), kus autor ütleb, et Venemaa ei ole klassikaline rahvusriik ja oma praegustes piirides ta ka ei saa selleks. Vene rahvuslus on eriline, sest ta tekkis hulk aega pärast Venemaa kui impeeriumi sündi. See polnud demokraatiale püüdlev rahvuslus, sest impeeriumist loobumine ja vabaduse lubamine teistele rahvastele on venelastele valus. Vene rahvuslased näevad tihti rahvusprobleemi ainsat lahendust selles, et Venemaa piirides elavad vähemusrahvad assimileeritakse. Ja siit tuleb kõige teravam järeldus: oma praegustes piirides ei saa Venemaa kaasaegseks rahvusriigiks saadagu See aga tähendab, et paljud valusad muutused võivad veel ees seista Venemaa äärealadel, Põhja-Kaukaasias ja mujal.

Eelmisel aastal meie hulgast lahkunud orientalist ja tõlkija Linnart Mäll on teinud palju selleks, et teadvustada maailmas riigita ja enesemääramisõiguseta jäänud rahvaste olukorda. Koos Tiibeti eksiilvalitsuse esindajatega kutsus ta paarikümne aasta eest ellu Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (Organization of Unrepresented Nations and Peoples). Mullu detsembris Tartu Ülikoolis peetud Mälli mälesruskonverentsil esitasid Eesti teadlased ja poliitikud teesi, mille järgi on just rahvuslus ja rahvuslik identiteet demokraatia ja vabaduse peamine eeldus.

See tees tundus vist nõnda loomulik, et Eesti peavoolu-meedia ei pööranud sõnumile erilist tähelepanu. Küll aga refereeris seda kiirelt ja põhjalikult Paul Goble - üks paremaid analüütikuid, kes jälgib päevast päeva Venemaa ja SRÜ riikide rahvusprobleeme ja rahvastikuprotsesse. Goble'it inspireeris rahvuslust väärtustava sõnumi selgus, see läheb aga selgelt vastuollu FSB taustaga vene ideoloogialoojate ja Lääne vasakpoolsete teesiga rahvuslusest kui segavast faktorist ja probleemide allikast.

Tulles tagasi Eesti juurde, võiks püstitada küsimuse: kui poleks olnud XIX sajandi rahvuslikku ärkamist, eesti kir-jakultuuri ja rahvuslust, emakeelset ülikooli ja rahvusriiki, siis mille poolest see maa siin erineks näiteks Leningradi oblastist?

Meil lihtsalt puuduks see siduv aine, millega oleme suunanud erinevate põlvkondade energia Eesti riigi, rahva ja tema kultuurielu ehitamisele. Tõenäoliselt laseks sellise "siduvaine" puudumine võtta maad vaimsel segadusel, mille ehe näide on see, et Peterburi linna ümbritseb tõepoolest kuni tänaseni Leningradi oblast või et ühe riigi sümboliteks on tsaari-Venemaa lipp ja endise Nõukogude Liidu hümn.

Väikeriigi seisukohtade teadvustamine maailmale pole alati lihtne, kuid samas pole see lootusetu. Eesti välispoliitika peab olema eeskätt väärtuspõhine, see on meie kõige loomulikum hoiak. Põhineb ju meie iseseisvus isegi rahvusvahelise õiguse väärtustel. Meile on tähtis riiklik järjepidevus ja see, et okupatsioon oli okupatsioon ega saanud Eesti jaoks tekitada uut õiguslikku seisundit.

Seisukohtade hulka, mis meile on loomupäraselt tähtsad, kuulub ka see, et rahvuslus ja rahvusriik on positiivsed väärtused.

ANDRES HERKEL on ühesuguse innukusega tegelenud nii sise- kui välispoliitikaga. Selles artiklis käsitletud teemadega haakuvad osati ka tema raamatud "Vene mõistatus" (Ilmamaa, 2007) ja "Aserbaidžaani kirjad" (Varrak, 2010).

Dalai-laama suhtes on aega järele mõelda

2011-02-10

Eesti ajakirjandusel on minu meelest kiiduväärne komme tasakaalustada Hiina-teemalist propagandat mõne uudisega Tiibeti või dalai-laama kohta. Teisiti ei oska ma seletada, miks dalai-laama vastuvõtmise teema just eelmisel nädalal esile tõusis. Ühelt poolt korraldati Tallinnas ja Narvas suurejoonelisi pidustusi seoses Hiina uusaastaga ja selle uudise tasakaalustamiseks meenutati, et dalai-laama on tulemas.

Suurt uudisväärtust siin iseenesest polnud, info selle visiidi ettevalmistamise kohta on olemas läinud aasta juunist alates. Küll tabas peaminister Andrus Ansipit küsimus Tema Pühaduse vastuvõtmisest või vastu võtmata jätmisest ilmselt väga ootamatult.

Jutt ühe Hiina poliitika järgimisest polnud eriti asjakohane, seda võinuks rääkida, kui probleem puudutanuks Taiwanit. Dalai-laama ei kõnele juba ammu sellest, et Tiibet peaks Hiinast lahku lööma, temale on teema ennekõike rahva usuliste ja kultuuriliste õigustega seotud.

Ajakirjandus omakorda pani Ansipile vist suhu midagi, mida viimane ei tahtnud päriselt öelda. Peaminister keerutas mitteametliku ja ametliku vastuvõtmistasandi erinevuse ümber, kuid ei öelnud otsesõnu, et ta mingil juhul dalai-laamaga ei kohtuks. Kui mitte uks, siis vähemalt väike aken on selle ebaõnnestunud avalduse puhul ehk siiski avatuks jäänud.

Iseenesest on hea, et säärane väärtuspoliitiline küsimus on ühiskonna ette seatud. Kes peaks dalai-laamaga kohtuma ja missugune olema selle kohtumise formaat? Kadri Liik tõstatas selle küsimuse ETV valimisdebatis, kuid siis ükski poliitik ei vastanud.

Ma ei kiirustaks seda vastust väga kiiresti ega kategooriliselt välja nõudma, sest sellised otsused ei pea sündima surve all. Ka muude riikide juhid pole oma kohtumist dalai-laamaga ega selle üksikasju enamasti pool aastat ette reklaaminud - see otsus tehakse, kui aeg on küps.

Mis Hiina saatkonda puutub, siis nemad on kindlasti saanud signaali, et dalai-laama on Eestis väga populaarne ja teda oodatakse. Millised mõjuagendid ja -vahendid selle vastu käiku lastakse? Kes seda teab?

Mina arvan loomulikult, et Tema Pühadusega tuleb kohtuda ning paaril varasemal korral on Eesti riigi esindajad asjata kõhelnud. Nii silmapaistva külalise, pealegi Nobeli rahupreemia laureaadi ja Tartu ülikooli audoktori vältimine paneb kahtluse alla väärtuspõhise välispoliitika, mida kahtlemata tahame järgida. Aga see on arvamus, mis ilmselt kedagi Eestis ei üllata.

Kummati tuleks praegu selles teemas hoog maha võtta. Visiit on kauges ettevalmistusjärgus, sellega tegelevad Sven Grünberg ja teised. Poliitikutel ja vahel ülemäärast ettevaatlikkust evivatel ametnikel on aega järele mõelda, oodata ära valimised. Kuna selle visiidi puhul on võtmeroll riigikogu Tiibeti toetusrühmal, tuleb see valimiste järel kiiresti taasluua, et ettevalmistustega edasi liikuda.

Ehk nagu vanad eestlased öelnuks: andke aega atra seada!

Intervjuu: Mart Laar: kõik erakonnad lubavad üsna palju

2011-02-03

Kaks korda valitsust juhtinud peaministrikandidaat Mart Laar (50) ütleb, et Isamaa ja Res Publica Liidu programm pole vasak- ega parempoolne, vaid seisab rahvuslikel põhimõtetel.

Mis on IRLi eesmärk valimistel?

Meie eesmärk on rääkida programmist ja väärtustest, mida esindame, ning saavutada selline tulemus, mis lubab neid põhimõtteid ellu viia.

Olgu, väärtustest veel räägime, aga mitu kohta riigikogus?

Pole sellist eesmärki. Kui hakata tegelema arvudega, siis unustad ära, et sul on ka programmilised eesmärgid.

Aga tahate ikka rohkem kohti?

Iga erakond tahab. Meie ka. IRL pole kunagi valimistele vastu läinud nii suure toetusprotsendiga kui praegu.

Tulite just pikalt puhkuselt...

Kümme päeva.

Siiski, kui tõsine on peaministrikandidaat, kes keset kampaaniat teisele poole maakera kala püüdma sõidab?

Ma arvan, et väga tõsine. Olin ära aastavahetusel, poliitilist kampaaniat Eestis ei peetud. Igale kandidaadile, kes laadib ennast energiat täis, on see kampaaniaks suurepärane alus.

Kellega tahaksite koalitsioonis olla, kelle välistate?

Meile praegune koalitsioon sobib. Edgar Savisaare Keskerakonnaga ei tee mingil tingimusel koalitsiooni.

IRL ja eriti teie isiklikult rääkisite kaks aastat järjest, kui oluline on eelarve kärpimine ja tasakaal.

Aga kui sügisel algas valimiskampaania, siis olid IRLi loosungid teises keeles: anname tasuta kõrghariduse, vanemapensioni, seda, teist ja kolmandat. Selge kontrast varasemaga...

Tegelikult oli see aus. Kui ausus tundub kontrastsena, siis see võib niimoodi ka olla. Tegime kahte asja: läksime ja kuulasime, mida inimesed asjadest arvavad. Sellest lähtus ka järgmine samm, lubaduste paikapanemine ja nende põhjalik läbiarvutamine.

Ka mina võin minna tänavale ja teha küsitluse: kas tahate tasuta elektrit ja 40 000 krooni palka, ja tulla tagasi programmiga, et inimesed tahavad asju tasuta.

Vaadake, inimesed ei taha saada 40 000 krooni palka.

Tahavad ikka...

Võib-olla tahavad, aga meile nad niimoodi ei kirjutanud. Meie küsitlusest tuli välja, et kõige suurem mure pole mitte tööpuudus, vaid haridus, mure, kuidas lastele haridus anda.

Ega haridus ka tasuta pole, keegi maksab selle eest?

Selle eest maksab riik.

Äkki ikka maksumaksjad?

Inimestel, kes tahavad oma lastele haridust, peab olema kindlus, et läheme eemale Eestist, kus paljud jätavad hariduse pooleli. Põhjused on materiaalsed. Meid ennast ka üllatas küsitluses, et haridus on probleem number üks.

Käsitlen haridust kui rahvuslikku projekti. See pole vasak- ega parempoolne. Kogu meie programm, mõned osad on väga parempoolsed, teised osad, võib öelda, on vasakpoolsemad.
See on sellepärast, et rahvuslus ei ole parem- ega vasakpoolne.

IRL ei olegi siis enam parempoolne erakond?

Oleme rahvuslik erakond. Räägime tasuta kõrgharidusest, mis, ütlen ausalt, on vasakpoolne loosung, ja räägime ka maksude alandamisest, mis on parempoolne.

IRL lubab vanemapensionit, praegu on ju vanemapension olemas, laste arvu ju arvestatakse pensionite maksmisel...

Ainult nende puhul, kes on sündinud enne Eesti iseseisvust. See on sügavalt ebaõiglane. Öelda, et süsteem on majanduslikult või eelarveliselt vastuvõetamatu, pole õige, sest see süsteem kehtib juba niikuinii. Lihtsalt nendele, kes sündinud pärast 1991. aastat, enam ei kehti.

Kustkohast lubadusteks raha tuleb, pensionikassa on juba praegu mitme miljardiga miinuses?

Kui võtaksime pensionikassast, siis tuleks see teiste pensionite arvel. Seda toetust käsitleme kui riigieelarvest tulevat.

Oleme välja öelnud kaks lubadust: tasuta haridus ja vanemapension. Üks neist maksab 40 ja teine 20 miljonit eurot.

Ka see on raha. Kust see tuleb?

Oleme ka selle programmi kirja pannud. Seda on võimalik täita ainult siis, kui Eesti majanduskasv saab olema kolm korda Euroopa keskmisest suurem. See on ainuke võimalus.

Majanduskasvu-lootusele lubadusi rajada on umbmäärane...

See on ainuke aus viis lubadusi anda.

Aga siis ma küsin taas: kui teie lubaduste eelduseks on majanduskasv, siis miks teie kampaania algab lubadustega raha jagada - ja need domineerivad -, aga mitte sellega, kuidas majandus kasvama panna?

Te pole võib-olla meie reklaamklippe jälginud, meie majandusklipid on kõik väljas...

Nüüd need klipid tulid, aga mitu kuud käis teistmoodi kampaania, loodi rahvale muljet, et nüüd tuleme, anname ja jagame...

Mitte tuleme ja anname, vaid vastame inimeste küsimustele. Mida nimetan seda ausaks suhtumiseks, seda võib muidugi ka pahaks panna. Oleme kõik viimased kampaaniad teinud eelarve tasakaalu peale.

Teil on seinal Margaret Thatcheri foto. Olete öelnud, et teiseks eeskujuks on Ronald Reagan. Vaatasin Youtube'ist Reagani valimisklippe ja need ütlevad: ameeriklased on töökad ja tublid, valitsus ei pea neid segama ja takistama. IRLi reklaamid, programm ja üldse asjadest rääkimise viis on muutunud üha rohkem riigikeskseks, et riik teeb ja annab.

Sellest on väga huvitav rääkida, millised tundmused tekivad. Kui leiate meie programmist koha, kus riik peab aitama, materiaalselt aitama, siis annan teile preemia.

Üks kolleeg ütles, et loosungite järgi ei saa ta enam aru, kas tegu on IRLi või sotsidega.

Saan aru, et inimeste kuulamine on Eestis uus, see tundus midagi šokeerivat, et see on populistlik ja vasakpoolne. Tuleb vaadata kogu programmi. Kõik erakonnad, ka Reformierakond, tegelikult lubavad üsna palju.

Meil on kaks olulist lubadust. Üks on haridus ja teine on iive. Kalleid sotsiaalpakette ei leia programmist mitte ühtegi.

Ühes teises IRLi reklaamis räägib Ken-Marti Vaher: «Kodukulud 50 protsenti alla.» Kuidas seda saavutada?

See on ülioluline probleem, väljakutse Eestile on ränk.

Ränk küll, aga kuidas saavutada?

Esiteks oluliselt vähendada küttekulusid, seda saab teha soojustamisprogrammiga. Ka CO2 kvootide müügist saadud raha tuleb sinna panna. Väga raske on energia hinda langetada. Meil on võimalik tõusu pidurdada.

IRL on neli aastat valitsuses, miks te neid asju teinud pole?

Lihtsalt öeldes - pole jõudnud poliitilisele kokkuleppele. Juhan Parts tuli ideedega välja. Soojustamisprogrammi oleme ära teinud. See seisab, sest ühistud teavad sellest veel vähe.

Mis IRLi ja Reformierakonda eristab?

Mulle tundub, et osa Reformierakonnast arvab, et Eesti on valmis, et mis meil on, on nii hea, et pole vaja midagi muuta. Meie oleme rahutumad. Arvame, et Eesti ei ole valmis. Meil on ka mitmed eristuvad punktid, nagu haldusreform või palgaarmee.

Isamaa tuli kunagi loosungiga «Plats puhtaks!» ning oli uus, idealistlik, vana süsteemi ja korruptsiooni vastane. Mööda on läinud ligi 20 aastat ja skandaale on ikka olnud. Viimane asi, mis on otse seotud erakonna tippudega, pean silmas kampaaniainimeste võtmist riigi palgale...

Aga kas te teate, kui palju neid inimesi on?

Ma olen lugenud üheksast...

Te teate valesti. Neid inimesi on kolm. Ega ka nemad pole võetud tööle kampaania tegemiseks. Ministrid suudavad oma nõunikke raamides hoida. Tegime erakonna piirkondliku juhtimise ümber. Meil oli 14 inimest tööl ning jah, lasime nad lahti. Neist 14st töötab poliitiliste nõunikena kolm ja üks töötab maavanema nõunikuna... Ütleme siis kolm pluss üks.

Üha enam on IRLis esiplaanil tehnokraadid Res Publicast ja vanu rahvuslasi jääb vähemaks.

Tehke väike analüüs, lugege esimesed ja teised arvud kokku. Erakond ei jagune niimoodi. Kindlasti on nii suures erakonnas vaidlusi ja omad fraktsioonid, aga need ei jookse mööda neid radasid, mida teoretiseeritakse.

Mis radu mööda siis jooksevad?

Esiteks mööda temperamenti. Teiseks, mis tähendab poliitiline taktika ehk kas oleme jõulisemad või rahulikumad. Ja kindlasti mööda seda, mis on erakonna jaoks kõige olulisem teema.
Ka tasuta kõrghariduse teemal oli tugev vaidlus ja need jooned ei jooksnud mööda parteilist minevikku, vaid ikka mööda inimeste arvamusi.

3 MÕTET

• IRL pole kunagi valimistele vastu läinud nii suure toetusprotsendiga kui praegu.

• Käsitlen haridust kui rahvuslikku projekti. See pole vasak- ega parempoolne.

• Kui leiate meie programmist koha, kus riik peab aitama, materiaalselt aitama, siis annan teile preemia.

Tehkem majanduskriisist õiged järeldused

2011-01-24

Eesti edu peamisi tagatisi on olnud tasakaalus eelarvepoliitika. Nimetagem seda meie rahandus- ja majanduspoliitika alusväärtuseks. Paraku ei tohi me majanduse kosumise ja euro kasutuselevõtu eufooria juures unustada, et just see alusväärtus sai tugeva löögi.

Majanduskriisi haripunktis jäi 2008. aasta eelarve kärbetele vaatamata enam kui viie miljardi krooniga defitsiiti. Riigieelarve ei saavuta tasakaalu ka tänavu. Vähe sellest, kriisi ületamiseks ja eelarve tasakaalustamiseks läksid käiku varem kogutud reservid. Kui majandus peaks taas raskustesse sattuma, puudub meil vajalik puhver.

Euro pole imerohi. Ekspordi kasv ja teadusmahukas tootmine on suuresti unistuseks jäänud. Koostöö võiks parem olla nii ettevõtete kui ka ettevõtete ja riigi vahel. Ekspordi vähest kasvu varjutab see, et import jätkuvalt ületab eksporti. Ka see tähendab võlgu elamist. Oleme uhked riigi vähese võlakoormuse üle, kuid eraisikute ja ettevõtete võlad on vägagi suured. Euro ei ole imerohi, mis probleemid lahendab. Ees on mitu rasket kokkuhoiuaastat, et eelarve tasakaalustada ja reservid taastada. Riigisektori kasvust ei maksa unistada. Mis tahes maksukoormuse tõus ainult süvendaks probleeme. Üks suuremaid murekohti on noorte madal tööhõive ja kasvav ahvatlus kodumaalt lahkuda.

Eesti poliitika suurim saavutus eelmise valimistsükli jooksul oli poliitikute küllalt kiire ja otsustav reageering majanduskriisi märkidele. Pälvisime sellega nii eurokõlbulikkuse kui ka välisvaatlejate siira imetluse. Paistab, et ka valijad said tehtu vajalikkusest aru, andestades erakondadele valimiseelsete lubaduste mittetäitmise.

Eelmised riigikogu valimised möödusidki rahaliste lubaduste jagamise tähe all. Sama tendents on ka nüüd esile tõusmas. Seega pole me kriisist piisavaid järeldusi teinud ja oleme valmis uskuma, et lustliku kasvu periood on taastumas. Selline psühholoogiline illusioon on uinutav. Mõistkem, et ehituslaenudel põhinev kasv ei saa ega tohigi tagasi tulla.

Skandinaavia-mudel jääb unistuseks. Põhjamaade sarnane sotsiaalhüvede riik jääb majanduse praeguse struktuuri juures kättesaamatuks. Euroga kaasnev peamine kasu on usaldus ja investeeringute maaletoomine. Kui see toob ekspordi kasvu ja odava tööjõu asemel nähakse Eesti potentsiaali kvalifitseeritud tööjõu maana, on meil eeldusi edeneda.

Eesti tulevikuprobleemi on nähtud selles, et eurotsoon, kuhu astusime, võib tervikuna ohtu sattuda. Eurole on kadu kuulutatud alates ühisraha kasutuselevõtust. Eeskätt on hirm seotud Lõuna-Euroopa suurte riikidega. Hirm meid ei aita. Eesti ohte hinnates tuleb esmalt vaadata endasse, mitte võbiseda sellepärast, mis võib juhtuda kusagil mujal. Kodus toimuvat on meil võimalik poliitiliste vahenditega mõjutada. Tehkem siis kriisist õiged järeldused.

Tõhus poliitika lähtub rohkem väärtustest kui huvidest

2011-01-07

Eesti naudib positiivset tähelepanu. Euro on käes ja suuremad majandusraskused seljataga. Torisemiseks pole põhjust ka lõppenud kümnendile tagasi vaadates. Meil on olnud palju raskemaid aegu. Veel enam - nii häid võimalusi töö- ja loomingualaseks eneseteostuseks pole varem õieti olnudki.

Kuid eufooria on ohtlik meelemürk. Pärast seda, kui saime 2004. aastal Euroopa Liitu ja NATOsse, tegi Eesti valitsus liiga optimistlikke eelarveid ja rahvas tarbis üle oma võimete. Seesama ei tohi nüüd korduda.

Ühiskonna kui terviku huvid

Eesti poliitika on paljuski stabiliseerunud, kuid samas on diskussioon riigi tuleviku ja strateegilise valiku üle ootamatult ahtaks jäänud. Järgmisse riigikokku on asja vahest vaid neljal parteil, ehkki valimissüsteem eeldaks suuremat mitmekesisust. Kindlasti tagavad ka neli parteid vaba ühiskonna jaoks vajaliku pluralismi. Küsimus on pigem selles, kas parteid positsioneerivad end valimiste eel huvidest või väärtustest lähtudes.

2007. aasta valimiste eel jagasid kõik suured erakonnad suuri rahalisi lubadusi. IRL hüüdis korraks, et «õnn ei ole rahas», kuid see ei saanud keskseks loosungiks. Tõenäoliselt ei oleks selle loosungi intensiivsem kasutamine toona ka edu toonud. Majanduskriisi saabudes tuli mitmetest rahalubadustest loobuda. Jätkuv toetus valitsuskoalitsioonile kinnitab, et inimesed said valitsuse ees seisnud rasketest valikutest aru ja toetasid kokkuhoiupoliitikat.

Kas nüüd, kui euro on käes, avaneb võimalus uuteks suhkrusteks lubadusteks või nende uskumiseks? Tegelikult vajab Eesti riik kulude jätkuvat kokkuhoidu ja efektiivsemat avalikku haldust. Uued töökohad tekivad erasektoris ja selleks peab ettevõtjal hingamisruumi olema.

Üksnes huvidest lähtuv, mõnd elanikerühma eelistav poliitika ei ole jätkusuutlik. Palju paremini vastab ühiskonna kui terviku huvidele see, kui erakonnad ehitavad oma poliitika üles kindla ja püsiva väärtussüsteemi ümber. Mõistete seost saab ehk avada nõnda, et väärtussüsteem moodustab meie ühise huvi, kus ühe (huvi)rühma vastandamine teistele on maha võetud.

Mul oli sügisel võimalus osaleda külalisena Soome Kokoomuse volikogu istungil, kus partei esimees Jyrki Katainen pidas 15minutise kõne. Rahandusminister ja peaministrikandidaat Katainen rääkis kaamerate ees peamiselt väärtustest. Maksupoliitiline otsus lähtub sellest, milline on maksude roll ühiskonnas, mitte sellest, kelle huvides see otsus tehakse.

Eesti aastal 2030

Võimalik, et Eestis kulub sinnamaale arenemiseks veel aega. Kiire raha soov ja illusioon on juurdunud, ehkki masu tegi siin korrektiive. Ka riigilt küsitakse tihti «mida ma saan?», mitte «mida ma annan ja kuidas ühiskond paremini toimib?». Viimane küsimus kerkib esile siis, kui on piisavalt palju heal järjel ja haritud valijaid, keda ei kammitse kinnis-ideed. Olen kindel, et selliseid valijaid tuleb meil üha juurde.

Tänane Eesti ei saa sihte seada enam meie ees seisvate liitumiseesmärkide kaudu, nagu olid NATO, Euroopa Liit, euro. Meid on seni aidanud edukas liitumisparadigma, aga uued paradigmad peame ise looma. Milline peab Eesti olema 2030. või 2050. aastal? Valitseb ähmane üksmeel võtmevaldkondades, nagu haridus, tööhõive ja rahvastiku juurdekasv ning samas püüab iga partei luua oma tõde ja müüti nimetatud teemadel. See protsess muutub veenvaks siis, kui diskussioonis tõusevad esiplaanile väärtused.

Kardan, et loosungid 15 aastaga viie rikkama hulka purjetamisest, aga ka mitmesuguste riiklike arengukavade heakskiitmine vähimagi kavatsuse ja rahalise võimekuseta neid ellu viia on pärssinud igasugust tulevikule mõtlemist. Paraku me peame tulevikuküsimustega tegelema. Ja seda mitte õhulosside pinnalt, vaid arusaamises, et tulude-kulude tasakaal ja konservatiivne eelarvepoliitika on üks Eesti arengu alusväärtusi.

Isamaalisus on loomulik asi

2010-12-17

Mida lähemale jõuavad valimised, seda russofoobsem on IRL. Muidugi mitte tegelikult, sest tegelikult pole ta seda kunagi olnudki, vaid IRLi rivaalide ja vastaste kirjas ning kõnes. Tegemist on primitiivse, kuid ülimalt mugava sildiga, sest kuna seda on kleebitud juba ligi 20 aastat, siis laiem publik ei küsigi, kas sel ka mingi õigustus on. IRL on russofoobne, ajalugu fetišeeriv, pseudomilitaristlik, Sinimägede-metsavendade romantikal põhinev ja venevastaselt natsionalistlik. Needsinased kleebised ei pärine mitte Sarviku-Sassi monoloogist seitsmenda õllekannu taga, vaid teadlase mainele pretendeeriva Tõnis Saartsi analüüsist „Rahvusliberalism - ideoloogia keskmisele eestlasele" (Sirp 26. XI).

Sildistamine on muidugi inimlik ja Saarts on inimene, aga sildistaja ei peaks ennast siiski analüütikuna esitlema. Sest mis on õieti russofoobia? Paaniline, haiglaslik hirm venelaste ja kõige veneliku ees. Olgu, tavatähenduses ka venevaenulikkus. Mida sellest leidub IRLi poliitikas, programmilistes seisukohtades või IRLi juhtide väljaütlemistes? Mitte midagi. Ise avaldasin hiljaaegu Eesti ajaloo õpiku vene õppekeelega gümnaasiumidele - kas üks russofoob seda suudaks? Kas russofoobi kodus võiks juhtuda, et jõuluõhtul loetakse jõuluvanale Puškinit- enne eesti, seejärel vene keeles? Või kuulatakse aja mahavõtmiseks mõnd Võssotski või Okudžava laulu, seda vaikselt kaasa ümisedes? Minu kodus on kõike seda juhtunud ja ma ei tunne ennast oma erakonnakaaslaste keskel selle poolest kuidagi erandlikuna. Ning, näete, kirjutan neist (russofoobi seisukohast täiesti õudsetest) seikadest isegi seitungisse.

Hea küll, see olen mina. Kuid IRL kui erakond? Samuti mitte midagi sellist. Jaa, IRL on alati hoiatanud Venemaapoolse ohu eest, kuid see ei ole ometi russofoobia. Isegi mitte Rossija-foobia, sest foobia on haiglane, kujutletud hirm, Venemaa oht aga täiesti reaalne. Selle meeldetuletamine on elementaarne. Nii näiteks elavad hollandlased pidevas mereohus: kui meri tammid purustaks (aga seda on juhtunud), upuks suur osa Hollandist ära. Seda ohtu teavad kõik, ei põe selle pärast üleliia, kuid ei unusta ka. Hollandlasi ei nimeta keegi seepärast veel marinofoobideks või kuidagi nõnda. Venemaa on meile seesama, mis Hollandile meri. Meri on pidevalt olemas, ta ei kao kusagile ja ka temast lähtuv oht ei kao, aga see ei tähenda, et temaga ei võiks suhelda ning temaga heal juhul ka hästi läbi saada. Kuid oht jääb ja on lihtsalt hale tulla väitma, et see on kadunud.

Oluline vahe seisneb siin vaid selles, et kui Holland on merelt maad võitnud ja meri seda võrdlemisi õiglasel kombel tagasi nõutab, siis meie pole Venemaalt küll lappigi võtnud. Vähemalt kehtiva kontrolljoone puhul, mis asjaolud pigem vastupidisesse valgusse seab.

Natuke segaseks jääbki, miks on Eesti poliitikas nii raske olla kompleksideta rahvuslane, kes armastab ja kaitseb oma, vihkamata teisi -miks peab sellega kaasnema halvustav sildistamine. Inimesed, isamaalisus on loomulik asi!

Eestlasi kasvab ainult Eestis!

2010-12-03

Peaminister Andrus Ansip ütleb, et mis sellest siis ikka, et inimesed kaugel välismaal elavad - peaasi, kui nad end välismaal eestlastena tunnevad.

Aga miks nad Eestist ära kolisid? Kas ainult sellepärast, et välismaal on parem või on ka meil Eestis põhjuseid, mis meid kodus ei hoia?

Ühest küljest on tore, et me maailma avastame, kuid teisest küljest - prantslased on hädas mustlasetega, sakslased türklastega - nad ei integreeru. Võib-olla saavad välismaal elavad eestlased paremini hakkama kui türklased või mustlased vanas Euroopas - kuid pigem sulandub täiesti ühiskonda ikka alles teine või kolmas põlvkond. Kes räägib siis juba eesti keelt vigadega või ei räägi üldse.

Muidugi võime eestlasi saata laia maailma õnne otsima, kuid elu näitab, et võõramaiseid õnneotsijaid me siia väga asemele ei taha. Nad võivad ju olla tublid, aga tegelikult ei taha me, et nad ütleksid enda kohta rõhutatult (ja end Eesti riigile kergelt vastandades), et nad on: venelased, hiinlased või pakistanlased. Mida peaminister peab eestlaste puhul uhkuseks.
Iga inimese jaoks on „eluküsimuseks" pikaajaline stabiilne elukvaliteet. Tööd on vaja. Kui tööd ei ole, lähevad inimesed välismaale. Kui välismaale läheb ainult üks abikaasa (mis on pigem tavaline), toob see peresuhetesse palju pingeid. Sajad tuhanded poolakad käisid Inglismaal tööl - nüüd on enamik neist kodus tagasi. Kodus pole ka palju parem, aeg vääral maal ei oodanud neid üldse mitte keegi.

Neid eestlasi, kes välismaal kõrgemal positsioonil on, kui nad oleksid Eestis töötades, on väga vähe. Massid töötavad Hispaanias või Austraalias puuviljakorjajatena, Soomes ehitustööl või tehases liinitööl. Suure tõenäosusega on nende sealne töö Eestis olnust ja Eestis võimalikust füüsiliselt raskem ning üksluisem. Suure tõenäosusega lahutab neid paremast tööst ja elukvaliteedist puudulik keeloskus vm väga mõjuv asjaolu. Kes ei saa hakkama karjääriga sügissombuselt hallis Eestis, ei saa hakkama ka parema kliimaga Lääne-Euroopas, kus konkurents on mõõtmatult tihedam. Printsessiks üldjuhul siiski sünnitakse, mitte ei saada. Ja kui saadi, siis väga-väga ammu.

Töö ei ole inimese ainus esmavajadus. Vaja on infrastruktuuri (korralik ühistransport on esmane võtmeteema, et mitte viibida kogu aeg ainult kivilinna kortermajas), aga ka sõpru, ema-isa, ämmani välja. Ka kultuurikeskkond mõjutab meid palju. Välismaal võib käia, saada inspiratsiooni ja kogemusi. Kuid me peame tahtma siia tagasi tulla. Siin peab olema vähemalt sama tore kui välismaal. Tegelikult aga isegi toredam.

Et eestlastel oleks põhjust rohkem koju jääda ning tekiks tunne, et siin on hea elada, tuleb siia luua keskkond, mis on parem kui Londonis, Vahemere maades või Stockholmi skäärides. Ja mulle tundub, et see on täiesti võimalik.

Aeg-ajalt on mul tunne, et paljud Eesti inimesed ei teagi, kui huvitav ja tore Eesti on. Olen aastaid suvitanud Pranglil. Tuttavad, kes suvel Pranglile satuvad, imestavad, et nad ei teadnud, et nii tore ja põnev koht vaid 20 kilomeetri kaugusel Tallinnast olemas on.
Sama lugu on ka Vormsi, Kihnu või Piirissaarega. Olen kindel, et enamik tallinlasi ei ole käinud Paljasaare poolsaarel rannakindlustusi või linde vaatlemas ega Pikakari rannas ujumas. Tasub avastada.

Sama lugu on Naissaarega. Tõnu Kaljustele tuleb au anda, et ta on sundinud meid avastama oma Nargen Festivaliga Naissaart, mis aastaid Vene sõjaväe poolt sisuliselt okupeeritud oli.

Kui kodanikul on toimiv riik, töö ja pere, ei kipu ta ära minema. Vaid on eestlane kodumaal. Olen kindel, et üks siiajäämise põhjus on just nimelt meie maa - meil on loodus ja kliima, mis kuulub Euroopa parimate elukeskkondade hulka. Saared ja rabad, sood ja metsad. Inimesed saavad ja tahavad elada seal, kus on turvaline ja mugav elada.

Eesti noorim vald (keskmine elanike vanus 36 aastat) - Viimsi on Eestis eripärane selle poolest, et me mõtleme tulevikule intensiivsemalt kui teised vallad. Me lihtsalt peame. Viimsi Keskkoolis on sel aastal 9 esimest klassi. Selline vald lihtsalt peab ehitama koole ja lasteaedu ja kulutama poole eelarvest haridusele.

Mulle tundub, et kui peaministriga kaasa mõelda - tore oleks, kui eestlased ka Eestis tunneksid ja tahaksid end tunda eestlastena. Eesti on parim koht, kus eestlane saab ja tahab elada. Materjali, millest kõrgekvaliteedilist elukeskkonda arendada, meil on.

Kuidas planeerida Eestit?

2010-11-19

Eelmise aasta suvest tegeleme üleriigilise ruumilise planeeringu "Eesti 2030+" koostamisega. Praeguseks on teadlastel ja ekspertidel kirja pandud eelkõige tugevate keskuste tähtsust rõhutav algvisioon, mille üle parajasti arutletakse piirkondlikel avalikel seminaridel kogu Eestis.

Tuleviku ennustamine on, teadagi, tänamatu töö, seepärast me sellele ei pretendeerigi. Parim, mida saame teha, on lähtuda teadmistest ja trendidest. Kaheks aastakümneks plaanide tegemisel pole rõhk konkreetsetel valikutel, vaid alternatiivide säilitamisel.

Me võime spekuleerida, aga ei tea täpselt, millised keskused hakkavad arenema ja millised hääbuvad. Küll saame seada eesmärgi, et ääremaal peab elu säilima, keskuste tugevnedes ei tohi hajaasustus kaduda.

Samal ajal on just tugevad piirkondlikud keskused ääremaal elu säilimise garantiiks. Keskuste areng ongi üks uue üleriigilise planeeringu kahest kesksest küsimusest. Teine on sidusus ehk aegruumiliste vahemaade vähendamine. Eesti territoorium on väike, aga ajalised vahemaad on suured. Kaardi ääres joonlauaga seistes on seda raske mõista. Püüdes väljaspool suuremaid linnu ühissõidukiga tööle sõita aga enam mitte. Reisirong on arvestatav liikumisvahend ainult Tallinna ümbruses ja Tartu liinil. Bussiühendus väiksematest paikadest maakonnakeskusse täidab tihti pigem sotsiaalabi ülesandeid.

Euroopa, vahest isegi Läänemere regiooni mõistes on Eestis üks keskus. Tallinna võimest end rahvusvaheliselt kehtestada sõltub kogu Eesti areng ja heaolu. See tähendab nii linnaruumi kvaliteedi tõstmist kui häid ühendusi välismaailma ja Eesti-siseste sihtpunktidega. Nii on võimalik kogu riiki meelitada loodusturiste, külalisprofessoreid, kruiisireisijaid, investoreid ja kaubavooge.

Aga nagu kiiret ja ohutut Tartu maanteed pole vaja Lõuna-Eestist pealinna põgenemiseks, ei ole ühendusi Tallinnaga tarvis ainult turistidele. Mugavalt korraldatud ja Tallinnaga seotud rongi- ja bussiliiklust ning heas korras teedevõrku läheb vaja eelkõige eestlastele.

Astmeks suuremate linnade ning hajaasustuse vahel on vältimatult tugevad esmatasandikeskused. Lahendamist vajav võtmeküsimus on elu- ja töökohtade sidumine.

Kui tahame väärtustada väiksemaid keskusi elukeskkonnana, peame arvestama, et enamik töökohti tõmbekeskustest maale ei liigu. Ainult üht inimest sõidutavatele autodele ülesehitatud logistika ei ole efektiivne ega jätkusuutlik. Seda poleks ka tühjade busside edasi-tagasi loksutamine. Tarvis on nutikaid lahendusi ja paindlikku planeerimist ning seda toetavat rahastamisskeemi.

Üleriigilise planeeringu koostamise arutelud kestavad, kuni valitsus selle järgmisel sügisel heaks kiidab. Peale asustuse ja transpordi mõeldakse näiteks energeetikale ja keskkonnakaitsele.

Eestit tuleb planeerida kahest otsast korraga. Kui Eestist ei pääse mugavalt Londonisse, tuleb ilmselt ükskord sulgeda Tallinna-Saatse bussiliin. Kui aga unustada end pilvedesse visioneerima, võib juhtuda, et Eesti, mida me siia lendavatele välismaalastele tutvustada tahtsime, on vahepeal hingusele läinud.

Eesti järgmine kümme

2010-10-20

Hiljuti Pärnus toimunud presidendi kärajatel arutati väljakutseid, millele Eesti peab tulevikus vastama, kuidas peame edasi liikuma. Samal teemal räägiti Pärnus ka kümme aastat tagasi. Siis olid peamisteks unistusteks maailma minek Euroopa Liitu ja NATO-sse astumise kaudu, Eestit reaalselt ähvardanud demograafilise katastroofi vältimine sündimuse tõstmise kaudu ning maailma vapustamine millegi uudse ja innovatiivsega, nagu näiteks e-Eesti programm e-valitsuse ning ID-kaardiga.

Selle kõigega oleme hakkama saanud. Paraku ei tähenda see seda, et oleksime õnnelikud. Oleme endiselt arenenud riikide kõrval vaesed, Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmine on roosa unistus. Meid on paraku ka endiselt vähem, kui tahame. 10 aastat tagasi suutsime aktiivselt tegutsedes mitte ainult majanduskriisist väljuda, vaid kiirelt edasi liikuda.

Antud hetkel on küsimus selles, kas suudame seda uuesti teha või vajume taas letargiasse, lootes, et keegi kuskil meie eest meie probleemid lahendab. Nii see paraku pole. Peame üle saama endas juba mõisaorjusest saadik sisse süstitud ja võõra võimu ajal treenitud õpitud abitusest ning ise oma tuleviku eest vastutama hakkama. Tunneksime otsekui hirmu tuleviku ja vastutuse eest, julgemata seetõttu maailmaga rahulikult ja enesekindlalt suhestuda. Siit tuleb ilmselt ka langemine äärmuslikust pessimismist eufoorialainetesse, mis süsteemset tegutsemist oluliselt takistab.

Millele peaks Eesti algaval kümnendil keskenduma? Kas peaksime otsime endale oma Nokiat või mõnd suurt ja kõikehõlmavat eesmärki? Ma ei uskunud Eesti Nokiasse kümme aastat tagasi ega usu ka nüüd. Vahest oleks meil hoopis mõttekam tegutseda selles suunas, et Eesti inimesed oleksid õnnelikumad, et Eestis oleks nii hea elada, et keegi ei sooviks siit päriselt ära minna. Just noorte sidumine Eestiga on algava kümne kahtlematult üheks oluliseks eesmärgiks, millest kärajatel palju juttu tehti. Sest kui Eesti neist ilma jääb, jääksime ilma ka oma tulevikust.

Selleks tuleb teha mõnda lihtsat asja. Selleks, et Eestis elada, peab inimestel siin olema tööd. See omakorda eeldab kiiret majanduse arengut ning ettevõtluse muutumist järjest "targemaks", mille eelduseks on omakorda aga Eesti muutumine tõmbekeskuseks "targale rahale". Mõnes mõttes seisab Eesti ettevõtlus samade valikute ees, kus Soome ettevõtjad 1990. aasta majanduskriisi järel - kas jääda kohalikku konnatiiki või murda end läbi rahvusvahelistele turgudele. Viimane oleks olnud võimatu ilma riigi toe ja aktiivse majanduspoliitikata.

Eesti riik peab asuma senisest oluliselt tõhusamalt oma ettevõtjate huve kaitsma. Kas see meile meeldib või mitte, kuid just nii maailmas asju aetakse. Kui tahame edasi jõuda, peame sama tegema. Oluline on ka leida kiiremas korras lahendused energiaprobleemidele. Kontrollimatult tõusev elektrihind on probleem nii ettevõtjatele kui tarbijatele. Lahendused elektrihinna alandamiseks on välja pakutud, need tuleb ühel või teisel kujul vastu võtta.

Teiseks on meid jätkuvalt liiga vähe. Kuigi osa esinejaid leidis, et see pole probleem, pole ma sellega nõus. On olemas piir, kus rahvuse suutlikkus oma keelt ja kultuuri säilitada ohtu satub ja kas tahame või mitte, kuid peame seda meeles pidama. Emapalk on aidanud Eestis sündimust tõsta, kuid sellega oleme tegelikult toetanud peamiselt laste sünnitamist ja arengut vaid esimeste eluaastate jooksul.

Lapse kasvatamine on paraku tunduvalt pikem protsess. Kui tahame, et sündimus Eestis kasvaks, peame algaval kümnendil just sellesse panustama. Kui vanemad teavad, et saavad oma lapsed turvaliselt üles kasvatada ja neile hea hariduse anda, on see täiendavaks tõukeks sellele, et neid sünnitada. Eesti poliitikaks peab saama tasuta hariduse tagamine mitte ainult paberil, vaid reaalsuses, see eeldab näiteks üleminekut tasuta kõrgharidusele. Eestis ei tohi keegi majanduslikel põhjustel jääda väärilise hariduseta. Hea hariduspoliitika on tegelikult parim majanduspoliitika, mis aitab ühtlasi töötust ohjes hoida.

Need on vaid kaks kärajatel arutamist leidnud teemat, rääkimata sellest, et algaval kümnendil tuleb Eestil paljude teistegi probleemidega rinda pista, olgu selleks regionaalne areng või looduskeskkonna säilitamine.

Kokkuvõttes sõltub aga nii neile kui teistele väljakutsetele vastamine vaid meie endi tahtest, suutlikkusest ning julgusest.

50 aastat ajaloodokumendist Balti riikide toetuseks

2010-09-29

Tahan juhtida tähelepanu ühele unustusehõlma vajunud dokumendile, milles mõisteti hukka Nõukogude okupatsioon Eestis, Lätis ja Leedus. Nimelt võttis Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee viiskümmend aastat tagasi, täpsemalt 29. septembril 1960. aastal, vastu resolutsiooni „Olukorrast Balti riikides nende Nõukogude Liidu koosseisu vägivaldse inkorporeerimise kahekümnendal aastapäeval".

Lähemalt vaata siit.

Dokumendis öeldakse, et aset leidnud anneksioon ei arvestanud rahva soovidega; väljendatakse sümpaatiat Balti rahvaste kannatuste suhtes ning juhitakse tähelepanu tõigale, et meie riikluse de jure edasikestmist tunnustab enamus vaba maailma valitsustest. Samuti kutsutakse dokumendis liikmesriikide valitsusi kaasa aitama eestlaste, lätlaste ja leedulaste kultuuri ja keele säilimisele paguluses.

Resolutsiooni esitas Assambleele Taani konservatiiv Marie Antoinette von Lowzow (1899-1985). Lõpphääletusel toetas resolutsioon 65 saadikut, vastuhääli ei olnud, kuid neli saadikut loobusid hääletamast.

Meenutame, et 1960. aasta sügisel oli Euroopa Nõukogul „kõigest" viisteist liikmesriiki. Siiski kuulusid tollasesse seltskonda vaba Euroopa juhtriigid. Euroopa Nõukogu asutajaliikmed (1949) olid ja on Belgia, Taani, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Holland, Norra, Rootsi ja Suurbritannia. Samuti olid 1960. aastaks liitunud Kreeka, Türgi, Island, Saksamaa ja Austria.

Enne Eesti, Läti ja Leedu taasiseseisvumist pöördus ENPA sama teema juurde tagasi veel kahel korral, vastavalt 1963. ja 1987. aastal vastu võetud resolutsioonides. Samasse ritta lisandub ka Euroopa Parlamendis 1983. aastal vastu võetud resolutsioon „Olukorrast Eestis, Lätis ja Leedus". Meil on põhjust neid dokumente tunda ning olla tänulik tollastele poliitikutele, kelle hääl vabas maailmas meid ühemõtteliselt toetas.

KOMMENTEERI SIIN

Tasakaalus eelarve põhiseadusse

2010-09-27

Juba mõnda aega on väidetud, et tänane maailm meenutab mõneski mõttes Rooma impeeriumi lõpuaegu, kus elati põhimõtte kohaselt, et pärast meid tulgu või veeuputus.

Tasakaalu ja tuleviku peale mõtlemine näib igava ja mõttetuna, mõnevõrra ootamatul kombel kiputakse seda lausa populismiks kuulutama. Siin võib küll rahulik olla, sest tasakaalust rääkimine pole poliitikas küll kunagi hääli toonud. Õnneks on tasakaalust viimastel aastatel järjest rohkem rääkima hakatud. Esialgu peamiselt tasakaalust looduse ja inimese, viimase aasta jooksul aga ka tasakaalust kulutamise ja teenimise vahel. Põhjust selleks pole raske leida. Kuigi on olnud teada, et läänemaailm on oma heaolu üles ehitanud ülejõu elamisele, on selle tagajärjed alles nüüd selgelt ja ühemõtteliselt nähtavaks saanud, ähvardades maailma majanduskriisi järel võlakriisiga. Kui midagi drastilist ette ei võeta, on suurem osa läänemaailmast paarikümne aasta pärast silmitsi võlgadega, mille aastasteks tagasimakseteks kulub silmapaistev osa nende sissetulekust. Raskenev demograafiline olukord raskendab olukorda veelgi.

Sellelt taustalt ongi ettepanek seada võlga langemisele ühemõtteliselt tõkked, täiendades selleks eelarve tasakaalu põhimõttega põhiseadust, tehtud. Sellele on agaralt vastu vaieldud, väites, et eelarve tasakaalu tähendus polegi üldse nii suur ning maailma targemad pead on sellest loobunud. Näiteks tuuakse nobelist Paul Krugman, kes toetab agarat laenuvõtmist ega pea eelarve puudujääki probleemiks. Mitu teist nobelist eesotsas James M. Buchanan on sellele ühemõtteliselt vastu ning kinnitab, et sel kombel käitudes saetakse oksa, millel ise istutakse ning võetakse tulevastelt põlvedelt võimalus ise oma asjade üle otsustada. Selline lähenemine on ka tänapäeva maailmas kanda kinnitamas. Vaielda võib selle üle, millal võlakoormust elavdama pidanud majanduspaketid lõpetatakse, see et rahasajule Krugmani protestidele vaatamata lõpp tehakse, on aga kindel. Sest raha lihtsalt enam pole. Eelarve tasakaal pole ei vasak- ega parempoolne poliitika, see on lihtsalt mõistlik. Sellel taustal pole ka imestada, et pool aastat tagasi Eestile kadu ja hävingut ennustanud Krugmani ennustused totaalselt mööda on käinud.

Teisalt kinnitatakse, et eelarve on Eestis niikuinii tasakaalus, pole vaja sedavõrd enesestmõistetavat asja põhiseadusesse kirjutada. Paraku on tegelikkus ju teistsugune - kas see meile meeldib või mitte, kuid Eesti eelarve on ka praegu tasakaalust väljas. Ning tasakaalust välja vajus ta nii praeguse kui eelmiste valitsuste poolt tehtud otsustega, mis riigile sedavõrd suure kohutustuste koorma peale ladusid, mida ta ühel hetkel lihtsalt enam kanda ei suutnud. Põrgutee on nagu ikka sillutatud parimate kavatsustega. Eelarve tasakaalu seadustamisega läheks Eesti üles kontratsüklilisele eelarvepoliitikale, mis headel aegadel ei võimaldaks riigil ülemäära kulutada, halbadel aegadel aga kogutud reservid kasutusele võtaks, pannes paika ka aja, kui kiiresti reservid taastada tuleks. Sellisel juhul ei peaks kriisiajal ettevõtjaid karistama maksutõusudega ega osa pensionikindlustusest külmutama. Sellist süsteemi on põhimõtteliselt võimalik ka seadusega kehtestada, kuid paraku pole seda siiamaani tehtud. Seadusega võrreldes oleks vastav garantii põhiseaduses igal juhul tugevam.

Kõige tõsisem vastuväide IRL ettepanekule on kahtlematult seisukoht, et põhiseadus on püha ja seda ei tohi niisama lihtsalt muuta. Sellel seisukohal on eelarve tasakaalu põhiseaduslikuks nõudeks muutmise suhtes vähemalt antud hetkel meie koalitsioonipartner Reformierakond. Kuna parem on midagi üritada ära teha, kui lõputult vaielda, siis leppisime kokku, et lisame eelarve tasakaalu puudutavad punktid kiiremas korras eelarve baasseadusesse. Sest kokkuvõttes on ikkagi parem pool muna, kui tühi koor.

Eelarve tasakaalu põhiseadusesse lisamise üle kavatseme aga edasi arutada. Minagi arvan, et põhiseadust kergekäeliselt muuta ei tohi. Eelarve tasakaal on aga põhimõte, mis on meie lastele ja lastelastele kindlustuspoliis tulevikuks. Minu meelest on see piisav põhjus, et seda ka põhiseadusesse lisada. Ei saa ju Saksamaad, kes selle sammu juba astunud on ning teisi riike, kes seda tõsiselt kaaluvad, rumalateks pidada. Vaidlus Euroopas selle üle, kuidas tuleks siin eelarvete tasakaal tagada on alles algamas - senised mehhanismid on siin lihtsalt osutunud ebapiisavaks ning ettepanek eelarve tasakaalu nõue põhiseadustesse lisada, on laua peale tõusmas.

Et seda on vaja, näitavad paraku ka meie endi hoiakud. On öeldud, et viimastel aastatel on Eesti rahvas olnud eelarve tasakaalu usku. Vahest tõesti, kuid see usk kipub nõdraks muutuma, kui ahvatlused suureks kasvavad. Nii on näiteks on rahandusministeerium teatanud, et Eestile valitsus kahekordistab oma võlakoormust ning võtab 10 miljardi krooni laenu. Minu telefon läks selle peale küll vihastest kõnedest punaseks - miks tahab Eesti oma senist kurssi muuta ning majanduse taastumisele pidurid peale panna? Õnneks on Rahandusminister selle teate praeguseks valeks kuulutanud. Võib ju arutada selle üle, et ilmselt on tõesti mõtet hetkel orienteeruda reservide taastamisele ning katta ka järgmise aasta puudujääk laenuga, kuid kas me tõesti peame laenukoormuse ühe hoobiga kahekordistama? Kardan, et see võib olla väga libe tee. Siis oleksime tõelised rehepapid, kes ühel aastal pääsevad eurotsooni ning järgmisel aastal tõstavad oma laenukoormuse kahekordseks. Mis sest, et see jääks Euroopa tasemel väikseks ka peale sellist tõusu, kahekordne tõus annaks meie hoiakutest kahjuks ühemõttelise pildi. IRL on sedalaadi ettepanekutele igal juhul vastu.

Sest laenuraha on nagu narkootikum - kui oled seda korra proovinud, on raske hiljem loobuda. Kergekäeliselt võetud laenud tuleb meie lastel ja lastelastel aga kinni maksta. Mina ei taha, et elaksime täna põhimõttel, et pärast meid tulgu või veeuputus. Eesti noored väärivad kahtlematult paremat.

Omavalitsused ja riik on partnerid!

2010-09-23

Kaia Iva kõne 23. septembril Riigikogus riiklikult tähtsa küsimuse arutelult riigi ja kohalike omavalitsuste partnerlusest.

Olin kodanikupäeval külas ühes algkoolis. Arutasime, mis on riigi ülesanne ja millist tööd teeb koduvalla valitsus. Pärast asja arutamist üht ja teistpidi tegi sõnakas tütarlaps nimega Katliin küsivas vormis kokkuvõtte. Noh, kas see on siis nagu kodus, et isa otsustab tähtsad asjad ja päris töö teeb ema ära. Iseenda kehva selgitamisoskust häbenedes tegin siis veel ühe arutamisringi riigist ning vallast ja teise veel takkapihta soorollidest ning kodusest tööjaotusest.

Lõbusavõitu vahejuhtumis on ka oma tõsine küsimus. Kuidas toimivad partnerlussuhted riigi ja omavalitsuse vahel; kuidas nad VÄLJA PAISTAVAD, kas osapooled esinevad adekvaatselt positsioonil? Või ehk hoopis ülevalt alla vaadates või allaheitlikult või hoopis märtrioreooli kandes...

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon on veendunud, et ausad partnerlussuhted nii riigi ja omavalitsuste, samuti kodanikeühendustega on vältimatud. Muidugi ei pruugi see tähendada kõiges ühel meelel olemist ega tohiks kaasa tuua eriarvamuste mahavaikimist.

Peatun partnerluse seisukohast kolmest aspektist.
Haldusterritoriaalne korraldus
Töökohad
Eelarve tasakaal

Olen linnapeana nelja omavalitust ühendades näinud nende omavalituste toimimist hea koostöö läbi ning olnud ikkagi veendunud, ja olen ka praegu, et ühe omavalitsusena on piirkonna terviku nägemiseks ja selle arendamiseks VÕIMALUSED paremad - olgu ametnike spetsialiseerumisel, sõna kaalul maakonnas ja riigi tasandil, investeeringute planeerimisel, ressursi suunamisel võtmeküsimuste lahendamisse. Olla arvestatav partner igal tasandil. Mõistagi, omavalitsuste ühinemine pole imerelv ning tingimatuks eelduseks jääb ikka kvaliteetne juhtimine ning arukad poliitilised otsused.

Omavalitsuste ühinemisel Türil oli eeltingimuseks teadmine, et loodavas omavalitsuses on kõik vajalikud eeldused omada keskust, mis suudab olla tõmbekeskuseks oma valla tagamaale. Omada gümnaasiumi, heal tasemel huviharidusvõimalusi, sotsiaalteenuseid, arstiabi, pakkuda linnaelu soovijale linlikku elulaadi ka oma valla keskuses. Oleme Eestis üha rohkem vajalikku positiivset tähelepanu pööranud külaelule, kuid selle kõrval ei tohi ära unustada, et arenenud valla- või maakonnakeskuse puudumisel tuhisetakse otse Tallinna. Seepärast on kummaline näiteks näha, et kui külavanemas nähakse vajalikku partnerit, siis kui vallasisene linn soovib saada endale linnapead, muideks see võimalus on kenasti seadusesse sisse kirjutatud, siis hakatakse selle nn rumala mõtte pärast inimesi hurjutama. Me ei tohi ühelgi tasandil emotsionaalseid aspekte tähtsusetuks pidada ning naeruvääristada kodanike identiteedivajadust, ka näiteks linnakodanikuna. On ka arusaadav, miks meie pika ajalooga linnad enda sõnul välistavad ühinemisprotsessi niikaua kuni pole võimalik kanda ka pärast ühinemist linna nime omavalitsusüksuse nimena.

Me ei saa eirata emotsionaalseid aspekte, samuti mitte lükata kõigi haldusterritoriaalsete küsimuste lahendamist iseotsustamise õiguse sildi all omavalitsuste õlule. Ka riigi huvides on omavalitsuste näol just tugevate partnerite olemasolu.

Teise rõhuasetusena peatun töökohtadel.
Eesti eri paigus nii tööandjate kui ka töövõtjatega rääkides kohtab sageli väidet, et kohalik omavalitsus ei taha arendada ettevõtluskeskkonda. Nende sõnul väidab vallavanem, et see pole OV otsene ülesanne. Ega tõesti, kuid seaduse kohaselt „otsustab ja korraldab omavalitsusüksus ka neid kohaliku elu küsimusi, mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada." Liiati, on ju iga üksus huvitatud oma piirkonna arengust, mille vältimatu eeldus on ka töökohtade olemasolu. Raske on siin süüd näha omavalitsuste tahtmatusel, isegi mitte liig väikesel tulubaasil. Sest küsimus pole sageli mitte rahas, vaid planeerimises, piirkonna ressursi (maa, inimesed, hooned, infrastruktuur) paindlikul kasutamisel. No mis paindlikkusest me räägime, kui vallas on 900 inimest, neist tööealisi 500.
Töökohtade rajamiseks soodsate tingimuste loomisel on vajalik arendatava piirkonna ressursi kriitiline minimaalne suurus. Ning just ettevõtluskeskkonna arendamisel on oluline riigi ning omavalitsuste toimiv partnerlus. Olgu selleks teedevõrgu parendamine, maaküsimuste paindlikum lahendamine või kiire interneti ja piisava elektrivõimsuse tagamine ka hajaasustuses.

Viimastel aastatel on Eestis loodud uus tasand partnerluskeskkonna mõistes. Selleks on Põllumajandusministeeriumi haldusalas korraldatud ja rahastatud maaelu arengukava LEADER meede. See on aktiivne keskkond, kus partneriteks on riik, omavalitsused, ettevõtjad ja kodanikeühendused. Nüüd, enne valimisi on mõned poliitikud asunud endale haarama maarahva laiapõhjalise esindamise ja partneri rolli rohujuure tasandil. Selle kohta tahaks öelda: hilja, peremees, hilja. Parim maarahva partnerlus ja esindatus terves Eestis töötab LEADER meetme kaasabil täie hooga juba 2 aastat.

Kolmandaks tahan IRL-i fraktsiooni nimel rõhutada vajadust kinnistada seaduse jõuga valitsussektori tasakaalu nõue fikseeritud perioodi jooksul. Ehk et kui kehvematel aastatel kulutame reserve, siis fikseeritud aastate jooksul peame suutma reservid taastada, mitte ruttama võlakoormust suurendama. See loob ka omavalitsustele suurema kindlustunde, aitab majandustsükleid läbida valutumalt ning on eelduseks jätkusuutlikuks ja sisuliseks partnerluseks.

LÕPETUSEKS
Kui küsida, kas omavalitsuste ja riigi partnerlus on tõusu või languse faasis, siis minu jaoks kinnitab positiivset arengut väike näide elust. 6 aastat tagasi oli kõrge riigiametnik külas ühinemist ettevalmistavas omavalitsuses. Linnaametnikel oli rida asjalikke küsimusi seaduste rakendamise ja tõlgendamise kohta. Kui küsimused läksid ilmselt ebamugavaks, siis venitas riigi esindaja irooniliselt „Kuuui te muidugi oskaksite seadust lugeda, siiis teil selliseid küsimusi ei tekiks". Sel hetkel oli mul riigi pärast häbi. Nüüd see ametnik riiki enam ei esinda ning pisike sammuke parema partnerluse suunas on ka sellega astutud.

Eelarvetasakaalu tähendusest

2010-08-31

Tasakaalu tähendusest on maailmas viimasel ajal järjest rohkem räägitud. Kuigi tegemist on üldteada põhimõttega, on selle tähtsus igapäevaelus tänu majanduskriisile maailmale valusalt selgeks tehtud.

Jättes isegi praegu kõrvale tasakaalu laiema analüüsi, keskendun järgnevalt selle meie elu viimasel aastal kõige otsustavamalt mõjutanud aspektile - eelarve tasakaalule. Istusin nimelt mõni päev tagasi üle mõne aja pikemalt koos Maailmapanga presidendi Robert B. Zoellickiga. Oleme vanad tuttavad ning seetõttu oli hea meenutada nii tehtut kui ka tulevikku vaadata.

Eesti kogemus on hinnas

Zoellick avaldas siirast tunnustust Eestile nii tema radikaalsete reformide kui ka teistele üleminekuriikidele antud positiivse eeskuju eest. Zoellick pööras sellega seoses tähelepanu Gruusiale, kes oli veel mõni aeg tagasi maailma üks korrumpeerunumaid ja halva ärikliimaga riike. Tänu paljuski Eesti eeskujul tehtud reformidele on ta Maailmapanga analüüsi kohaselt ärikliima poolest praeguseks tõusnud 15. kohale maailmas, muuseas Eestist ettepoole. Praegu tahab Maailmapank sama teha Moldovas, millega seoses ma Maailmapanga kutsel ka ise Moldovas viibisin. Sellel taustal oli loomulik ka Zoellicki elav huvi praegu Eestis toimuva vastu ehk see, kuidas Eesti praegusest kriisist välja on ronimas. Oli näha, et Eesti edu jätkumine on Maailmapangale oluline ning Eesti kogemus on endiselt kõrgelt hinnas.

Samas ei saa ütelda, et me roosal optimismilainel oleks sõitnud. Küsimus pole mitte ainult selles, et mitmed riigid Euroopas vaevlevad praegu tõsiste eelarveprobleemidega. Majanduskriisist väljumise hind on paljude riikide jaoks olnud ränk, mistõttu majanduskriisist oleme sisenemas võlakriisi, mis võib kergelt taas majanduskriisini viia.

20 arenenud tööstusriigi võlakoorem tõuseb 2015. aastaks 115 protsendini rahvuslikust koguproduktist, mis on 40 protsendipunkti võrra kõrgem kriisieelsest ajast. Selline olukord ei saa kaua kesta. On viimane aeg tajuda, et tasuta lõunaid pole tõesti olemas ning uuendusi teostamata pole võimalik praegust heaoluühiskonda üleval hoida.

See kehtib paraku täiel määral ka Eesti kohta. Oleme viimaste aastate jooksul kõikunud äärmusliku pessimismi ja optimismi vahel, üritades riigivankrit kas ühele või teisele poole kraavi vedada. Õnneks oleme selle kokkuvõttes suutnud siiski teel hoida, mis aga ei anna mingit alust taas roosad prillid ette panna.

Jah, me hoiame eelarve puudujääki allpool Maastrichti kriteeriume. Jah, majanduskasv on taastumas kiiremini, kui eksperdid eeldasid. Jah, tööpuudus on pöördunud langusele, luues aastavahetuseks eeldusi ka sisetarbimise kasvuks. Kuid kõik see ei anna põhjust taas kuldsesse letargiasse langeda.

See oleks seda ohtlikum, et tegelikult on põhjalik analüüs Eesti majanduskriisist endiselt tegemata. Oleme vähemalt iseenda vastu ausad - selle põhjuseks olid maailma majanduskriisi kõrval meie endi vead ja tegematajätmised. Kui me seda teha ei suuda, võime kergelt uude kriisi siseneda. Konkreetselt tähendab see Eesti eelarve tasakaalu muutmist jätkusuutlikuks ning selleks vajalike sammude astumist.

Kus on meie kriisianalüüs?

Esimeseks testiks Eestile saab küsimus võimalikest lisaeelarvetest. Praeguste prognooside kohaselt koguneb Eesti eelarvesse aasta lõpuks raha rohkem, kui algselt planeeritud. Kui see tõesti nii läheb, kerkib küsimus, mida sellega pihta hakata. Tunduks ju ahvatlev seda enne valimisi laiali jagada, et selle toel lisahääli võita. Võib ainult ette kujutada, kui ilusate ja kaunite ettepanekutega enne valimisi riigikogus välja tullakse. Isamaa ja Res Publica Liit on ühemõtteliselt seisukohal, et seda ei tohi teha. Eesti ei tohi uuesti kulutusrallisse siseneda. Kui eelarve täitumine osutub aasta lõpul suuremaks, kui eeldatud, tuleb see raha suunata eelarve tasakaalupositsiooni parandamiseks. Eesti peaks edaspidi suutma ilma lisaeelarveteta elada.

Sellel taustal ei saa mööda küsimusest, mida peaks riik tegema kohalike omavalitsustega, kes on valitsuse poolt paika pandud piirmäärasid ignoreerinud ning võtnud endale kohustusi, mida nad ei suuda enam täita. Lühidalt öeldes on mitmed omavalitsused end lõhki laenanud. Üheks lahenduseks oleks siin otsus laenukoormuse piiri ületanud omavalitsused näiteks võimalike eurorahade saajate seast välja arvata. Last poleks siiski mõttekas pesuveega vannist välja visata. Omavalitsuste võlgnevuse tekkimise lugu on sedavõrd erinev, et kõikide ühe puuga löömine oleks ebaõiglane ja ülekohtune.

Võtkem näiteks Pärnu. Keskerakonna juhtimisel vajutati see sügavasse võlga. Uus linnavalitsus on asunud otsustavalt tegutsema, et võlakoormust vähendada, ja teostanud mitmeid valusaid kärpeid. Nüüd teatab riik aga, et see pole tähtis, meid ei huvita, kes ja kuidas teie võla tekitas - teie olete selles süüdi, kes teil käskis lubadustega Pärnus taas asju mõistlikult ajama hakata, eelmistel valimistel võimule pürgida!

Selline käitumine oleks selgelt ülekohtune ning seetõttu IRL seda toetada ei saa. Ilma eurorahata poleks Eesti praegusest kriisist välja roninud, see on raske ka kohalikel omavalitsustel. Seetõttu tuleb kokku leppida ning paika panna selge plaan, kuidas ja millises tempos punasest piirist üle astunud omavalitsused oma võlakoormat vähendavad. Kui sellest plaanist aga kinni ei peeta, ei saa riik neid enam kuidagi aidata.

Sest võlakoormust vastustundetult suurendades seatakse ohtu mitte ainult oma piirkonna inimeste, vaid kogu Eesti huvid.

Eesti vabadus ja Otava yo

2010-08-19

Ühel ööl Tallinnast Võru poole sõites möödus meie autost rakett, vähemalt kiirus oli selline. Mõtlesin: mis on küll sihtmärk ja ega see Iskander ole? Vastus saabus Kanepi ristis. Mu haldusala mehed viisid selle riistapuu juhiga läbi arenguvestlust. Nii et tavaline ebatavalise kiirusega kihutaja, kelle jaoks on meil seadusepügalad ja politseinikud võtta ning NATO kollektiivkaitse süsteemi käivitada ei ole vaja.
Hiljaaegu oli Viljandi folk, millest võtsin osa digitelevisiooni vahendusel oma kodust Moonakülast tugitoolifolkijana. Parajasti algas Petrogradi (nende enda käsitlus) grupi Otava yo kontsert.

Fontanka jõe kallastel Petrogradi linn, kus pidutsemine ja napsitamine on „inn".*

Tegemist on läkiläkide ja väljaveninud maikadega tüüpidega, kel pundis kaunistuseks kuklasse seotud rätikuga viiuldaja Natalja. Ja millist muusikat nad teevad! Kõige jäigema puusaga vennal hakkab see nende lugude peale nõksuma - ja mitte vähe. Lugude vahele jagas selgitusi torupillimängija Aleksei. Tehes seda arenguruumiga (see kommentaar pole ilkumine, mul endal on ka) inglise keeles ja oma emakeeles muidugi ka. Folgilised plaksutasid ja karjusid: „Molotsõ!" Lisalooks on Beethoveni „Ood rõõmule", sest ollakse „na territorii jevrosojuza". Eesti Vabariigi president Ilves tegi nendega veel tagatipuks pilti.

Mõelge nüüd inimesed kuhugi kahekümne viie aasta taha ja koordineeritud rahvaste sõprusele. Rahvakunstiansambliga At Dva oleks Aleksei väikese tütre asemel olnud kaasas mõni seltsimees kultuurikomiteest, vaatamaks, et Nõukogude noored Bribaltikas komnoorevääriliselt käituksid.

Aastal 2010 saab see toimuda vabalt fännates. Millest muust see kõik räägib, kui sellest, et Eesti on vaba, ja seda täiega.

Vabaduse ilminguks on ka kindlasti Tõnu Trubetsky keskerakonnastumine. Ja mina ei taha ka selle kallal ilkuda. Ma poleks originaalne. Inimene, keda Vikipeedias käsitletakse kui individualistlikku anarhisti, astub erakonna liikmeks mitte sellepärast, et see on punk, vaid astub sinna, kuhu tahab. Eesti on lihtsalt riik, kus anarhism ei ole väga perspektiivikas ajaviitevorm. Ühiskonna elus saab pigem kaasa rääkida kodaniku-ühenduste kaudu. Selle on juba ammuilma ära tabanud teisedki pungilegendid.

Eesti Vabariik augustis 1991 ja 2010 on ikka seesama vabariik, aga teinud läbi palju muudatusi. Olgu selle näiteks kas või meie rahvusvahelistumine nii organisatsioonide kui ka isikute kontaktide tasandil. Ikka juhtub ette mõni perekondlik sündmus, kus soomlasest külaline võib olla täitsa tavapärane ja mehhiklane ei pruugi olla haruldus. Eestipärase Taavi asemel on lihtsalt tegemist Octavioga.

Omatehtud õunakook

Kindlasti on meist igaühe toimetulekus toimunud selle ajaga muutusi. Ühed ei jõua tööd ära teha, teistele pole seda piisavalt pakkuda. Seega on isegi vabas riigis probleeme. Tööpuuduse olukorras ei peaks tegelema statistiliste punnitustega leidmaks metoodikat, kuidas ikka 100 000 töötut täis saada. Keskenduma peaks märkidele, mis näitavad olukorra paranemist, unustamata seejuures vajadust panustada sellesse, et võimalikult rohkem inimesi saaks tagasi tööturule, maakeeli öeldes - suudaksid oma pere toimetulekut parandada.

Lisaks folkimisele on suvi ka spordivõistluste aeg. Siingi tulevad esile vaba riigi eelised. Kui Põhja-Korea sportlasi ähvardab kaotuse korral sunnitöö, siis meie sportlaste tagasihoidlike tulemuste tagasisideks on vaid ilkuvad internetikommentaarid ja stipendiumi vähendamine võib-olla ka. Ühegi erakonna juhatusel pole siin midagi kobiseda.

Ühel hommikul Pikale tänavale tööle sammudes hakkas mulle silma silt „Tallinn tähistab taasiseseisvumise päeva". Mina arvan, et see peaks olema nii ka Narvas ja Kuressaares. Tähistame kas või omaküpsetatud õu-nakoogiga. Vaba riik on suur väärtus, isegi probleemidega.

*Autori tõlge