Poliitikute ajaveebid

Kohtuskäimine peab muutuma odavamaks, menetlus kiiremaks

2012-05-06

Eelnõuga tehakse muudatusi kokku kuues seaduses. Piirdun siin olulisemate uute aspektidega ning kutsun inimesi üles tutvuma eelnõu ja selle seletuskirjaga riigikogu kodulehel.

Riigilõivud mõistlikumaks

Euroopas rakendatakse kahesuguseid riigilõivumäärade kehtestamise süsteeme. Esiteks fikseeritud riigilõivumäärade kehtestamise süsteem ja teiseks vara väärtusest (asja hinnast) tulenevate riigilõivumäärade kehtestamise süsteem. Eestis on kasutusel viimane ja selle printsiibiga ka jätkatakse.

Kui võrrelda Eestit ja teisi Euroopa riike, kus on samuti asja väärtusest sõltuv lõivude süsteem, siis saab järeldada, et väiksema hinnaga tsiviilasjade puhul (kuni 639,11 euro suurused nõuded) ei erine riigilõivude suurused teiste ELi riikide omast märkimisväärselt. Seevastu näiteks tsiviilasja avalduse esitamise eest, mille hind on kuni 28 760,24 eurot, on nõutav riigilõiv Eestis 2876,02 eurot, samas kui võrdlusaluste riikide keskmise lõivu suurus on 745,10 eurot. Seega on nimetatud hinnaga asja avalduse esitamiselt nõutav riigilõivude vahe Eesti ja võrdlusaluste riikide vahel 285,99%.

Suuremate nõuete poole liikudes on näha, et Eesti ja teiste võrdlusaluste riikide riigilõivude vahe suureneb. Keskmiselt on riigilõivude vahe Eesti ja võrdlusaluste riikide vahel 334,93%.

Eelnõu kohaselt oleks artiklis näitena toodud 28760,24eurose asja uus riigilõiv elektroonilise avalduse esitamise puhul 850 eurot ja tavapärasel viisil esitamise puhul 1000 eurot.

Eelnõuga välja pakutud riigilõivud on vara väärtusest lähtuvalt arvestatavate riigilõivudega Euroopa riikide keskmiste riigilõivude lähedased. Samuti on ebamõistlikud ümardamata riigilõivumäärad. Need puudused antud eelnõuga kõrvaldatud saavadki.

Üks suurem muudatus riigilõivumääradega seonduvalt eelnõus on tsiviilasjade puhul ette nähtud põhimõte, et esitades avalduse avaliku e-toimiku infosüsteemi (edaspidi AET) kaudu, kehtivad soodsamad riigilõivumäärad võrreldes teiste avalduse esitamise viisidega, nii nagu ülalpool toodud näites (1000 euro asemel 850 eurot). AETi kaudu avalduse esitamisel täidavad menetlusosalised ära kohtute infosüsteemi andmestiku ning süsteem saab teha mitmeid automaatkontrolle (nt allkiri ja riigilõivu tasumine). Nimetatud ülesandeid täidavad praegu kohtuametnikud, seega väheneb selle tulemusena kohtute töökoormus.

Kättetoimetamise võimalused avaramaks

Näiteks odavneb abielu lahutamine. Kui abielu on ühel pool, aga lahutada ilma kohtuta ei õnnestu, siis eelnõuga sätestatakse, et hagiavalduse esitamisel abielu lahutamiseks ja lahutusega seotud asjaolude üle oleva vaidluse lahendamiseks, välja arvatud perekonnaseaduse alusel soetisvara tasaarvestamiseks või ühisvara jagamiseks, tasutakse riigilõivu üldmääras 100 eurot. Kui eelnimetatud hagiavaldus esitatakse elektrooniliselt AETi kaudu, tasutakse riigilõivu 75 eurot. Täna on selline riigilõiv 319,55 eurot. Väike positiivne noot selle ebameeldiva asjatoimetuse juurde.

Tööõigussuhtest tuleneva nõude alusel töötaja poolt tööandja vastu pankrotiavalduse esitamisel peab riigilõivu tasuma senise 383,46 euro asemel 10 eurot üldmääras, avaliku e-toimiku kaudu esitades 5 eurot.

Kehtiva seaduse kohaselt on kohus sageli pandud olukorda, kus temal lasub ainuvastutus dokumentide kättetoimetamise eest. Menetlusosaline, kelle huvides peaks olema menetluse kulgemine ning kes pärast võib kohtu aeglase ja ebaefektiivse tegutsemise peale kaevata, ei pea omalt poolt midagi tegema. Arvestades, et rahvastikuregistri mittevastavus tegelikkusele muudab kättetoimetamise väga töömahukaks ülesandeks, kulutavad kohtunikud ja nendega koos töötavad ametnikud ebaproportsionaalselt suure osa oma ajast dokumentide kättetoimetamisele, sh kostjate otsimisele.

Eelnõus reguleeritakse kohtute ja menetlusosaliste jaoks täpsemalt elektrooniline kättetoimetamine ning luuakse paremad regulatiivsed eeldused selleks loodud infosüsteemi (AET) võimalikult tõhusaks rakendamiseks. Tänapäeva globaliseerumise tingimustes liiguvad inimesed palju ringi ja seetõttu ei pruugi neil olla kindlat elukohta. Küll aga on neil elektronposti aadress või on nad suhtlusportaali liikmed, nii on elektrooniline kättetoimetamine muutunud väga aktuaalseks. See küll ei tähenda, et kõik saavad saadetud kohtuteateid teie Facebooki seinalt lugeda.

Eesti Balzacid aiaauku kirjeldamas

2012-04-10

Praeguseks on selge, kes on Eesti suurim arengupidur. Tärkav keskklass on see, kes oma rahakotiga peab kogu rahva patud lunastama. Vähemalt jääb selline mulje, kui lugeda riigikogu opositsioonierakondade viimase aja retoorikat.

Balzaciliku sulega kirjeldavad nad pikalt ja põhjalikult, milliseid probleeme peaks Eestis lahendama. Kõige häbitum on lasteaedade mullusest investeeringurahast suurema summa eest inimestele nn tasuta ühistranspordi küsitluse korraldamine Tallinnas. Küsitlustulemused kokku löönud arvuti kõvaketas polnud veel jahtuda jõudnud, kui linnapea juba teatas, et sellega on antud mandaat autoomanikelt raha äravõtmiseks.
Sven Mikseri maksuterminaatorid paneks keskklassile senistele koormistele lisaks tulumaksu otsa, automaksu peale, luksusmaksu kaela ning dividendide teenimise muudaks mõttetuks.

Ettevõtlikkuse summutamiseks ja majandusliku kindlustunde äravõtmiseks annavad need kaks erakonda oma parima.

Paistab, et osa poliitikuid kas ei mõista või ei tahagi aru saada, et sellega mängivad nad eesti rahva tulevikuga. Mul on neile öelda üht: eelmisel aastal suri terve Tudulinn või viiendik Vasalemmast. Õnneks piltlikult. Selle võrra - 565 inimese jagu - langes Eesti rahvaarv möödunud aastal negatiivse loomuliku iibe tõttu. Jah, lähiajal tulevad ametlikud rahvaloenduse tulemused, mis summutavad meie suurimad praegused hirmud rahvastiku vähenemise osas.

Esialgsete tulemuste kohaselt on meid ümmarguselt 1 330 000. Seda on rohkem kui kardeti ja vähem kui võiks. Selle arvu valgel on lihtne mõista, et eesti rahva olevik on talutav, kuid tulevik tume.

2011. aastal sündis ligi 15 000 last. See on enam kui 1100 võrra vähem kui tunamullu. Sellega langes sündide arv tagasi 2006. aasta tasemele.

Rahvastiku puhul on paljud asjad ennustatavad. Kuna 1990-2000 sündis vähe lapsi, hakkab Eesti rahvaarv lähiajal veelgi kiiremini vähenema. Julgust lisab see, et noored pered tahaksid saada keskmiselt 2,3 last, mis oleks piisav rahvastiku taastootmiseks. Tegelikkus on aga märgatavalt erinev.

Lisaks Tallinnale võib kogu Eesti panna tasuta ühistranspordis sõitma, kuid see ei lahenda meie rahvuse alusprobleemi - vähest sündimust. Keskklassile võib kehtestada sellise maksukoorma, et nad peavad maksude maksmiseks raha juurde laenama, kuid see muudab olukorra ainult hullemaks.

Eestis on piisavalt uuritud põhjuseid, miks peredesse ei sünni piisavalt lapsi rahvastiku taastootmiseks. Suurim probleem on meeste lühike eluiga. Eesti meestest vähem elavad mehed vaid Lätis ja Leedus. Lubamatult palju hukkub mehi juba pereloomise eas ning see tähendab ka sündimata lapsi.

Teiseks, soovitud lapse sünni eelduseks on perekonna hoiakud ja majanduslikud võimalused. Meie noored on mures nii oma majandusseisu, eluaseme, tuleviku kui lastehoiu ja laste hariduse pärast.
Kolmandaks, töö- ja pereelu kombineerimise probleemid, seda eriti üksikvanematel. On mõtlemapanev, et Eurobaromeetri uuringu järgi on eesti rahva rahulolu oma pereeluga Euroopas kõige kehvem.

Neil kolmel teguril on kõigil üks ühine nimetaja. Noored mehed surevad tihtipeale riskikäitumise pärast, mis on tingitud ebakindlusest oma positsiooni ja tuleviku pärast. Noored pered lükkavad laste saamist edasi, sest on ebakindlad oma suutlikkuses laps soovitud viisil üles kasvatada. Lapsi ei julgeta saada, sest neile pole võimalik saada lasteaiakohta ning kardetakse oma tööst ilma jääda.

Ühtegi nendest probleemidest ei lahenda keskklassile, eriti selle nooremale segmendile lisakoormiste ja -maksude panemine. Pigem tekitab see uut trotsi ja ebakindlust.

Lahendus peitub kahel teljel. Üks nendest on majanduse üldine käekäik. Teine telg on perede täiendav väärtustamine nii sisuliselt kui ka riigi suhtumises.

Majanduses on täiesti vastutustundetu hakata lõhkuma kogu senist süsteemi. Kui tahame luua turvalisust, on vaja teha hädavajalikke muudatusi, mitte sundida ühiskonda kõike jälle rusudest üles ehitama nagu 20 aastat tagasi.

Majanduse puhul on viimasel ajal käsitletud arengu ainsa eeldusena kahte aksiomaatilist nähtust. Esiteks suhteliselt stabiilne maksusüsteem ja teiseks riigi rahanduse korrasolek. Need on meie jaoks olulised eeldused, kuid sellest ei piisa. Rahvusliku majanduse keskmeks peavad olema siinsed inimesed ja kapital. Nende arendamise ja soodustamise kaudu on võimalik luua heaolu siinse ühiskonna liikmetele.

Esiteks on vaja tootlikkuse kasvu. See arusaam on tasuta kõrghariduse tuum. Kättesaadav, tasemel ja tulemuslik kõrgharidus annab Eestis loodavale lisaväärtuse. Koolisüsteemi tuleviku arutelu ei tohi muutuda vaid aruteluks sotsiaaltagatiste üle. Juba koolis ettevõtlikkuse õpetamine peab olema programmi osa.

Teine samm on majanduses kapitalile ligipääsu parandamine. Praegu on Eesti ettevõtete ligipääs kapitalile piiratud ja see on turutõrge, mis nõuab riigi tähelepanu. Niisugune tõrge toob kaasa kohalike ettevõtete ennetähtaegse müügi, mistõttu firmad ei saavuta oma täit potentsiaali.

Eesti ettevõtluspoliitika eesmärk peab olema Eesti firmade jõudmine rahvusvahelise väärtusahela tippu. Eesti ettevõtluse suurim probleem on töötunni madal väärtus rahvusvahelisel turul. Ehk teisisõnu: meie firmade toodangu eest makstakse arenenud riikide sama majandusharu toodetega võrreldes madalamat hinda.

Olukorra muutmine eeldab nii riigilt kui ettevõtetelt julgust mõelda suurelt. See eeldab ettevõtjate ambitsioone, oskusi ja teadus-arendustegevuse võimekust. See eeldab ka riigi poliitikas ettevõtluspoliitika selgeid prioriteete, innovatsioonipoliitikat, mis toetab teaduse rakendamist ettevõtluses ja riigi tuge ettevõtete rahvusvahelistumisele ning kõrghariduse konkurentsivõime parandamist.

Rahvusliku majanduse areng on ainuke strateegiline vastus majandusliku väljarände küsimusele. Palju Eesti inimesi asub majanduslikel põhjustel välismaale elama ja tööle. Esikohal on Soome, kus võime kõneleda ligi 30 000 Eestist läinud inimesest. Seisame silmitsi sellega, millega Soome läinud sajandi keskel, kus sõjajärgsel perioodil kolis umbes 300 000 soomlast Rootsi. Vahepeal sündis iga kaheksas soome laps Rootsis. Alles 1980ndatel pani Soome majandustõus soomlased koju tagasi pöörduma.

IRL on välja pakkunud lapsevanemale oma lapse nimel valimistel lisahääle andmise. Lisandub ligi 250 000 häält, mis asetavad tuntavamalt suurema poliitilise kaalu lastega perede probleemidele.

Lapsevanemale lisahääle andmine eeldab kahtlemata ka kodanikuharidusalast teavitustööd, sest vanema kohus on valimiskasti juures last esindades langetada valikuid just lapse tulevikku ehk siis eesti rahva järgmise põlvkonna tulevikku silmas pidades. Muuseas, seda nõuab ka põhiseadus.

Tegutsedes põhiseaduse vaimus, pääseme ka lõksust, kus meid sunnitakse pidevalt rääkima aiaaugust ning tahetakse selle kaunistamiseks miljoneid kulutada. Eestis võiks poliitikat teha rahvastiku kestmise ja arengu, mitte järgmiste valimiste võitmise nimel.

Mis on meie erakonna jaoks kõige tähtsam küsimus?

2012-04-05

Head sõbrad

Mis on meie erakonna jaoks kõige tähtsam küsimus?

Põhiküsimus on eesti rahva kestmine. Rahvaloenduse andmed saame kevadel, hetkel on loendatud inimesi kordusi maha võtmata 1327312 inimest. 2000 aasta rahvaloendus näitas, et meid on 1370052 inimest, sealhulgas eestlasi 930219 inimest.

Leedu eelmise aasta rahvaloendus andis tulemuse, et Leedus elab 3,0538 miljonit inimest. Eelmine, 2001. aastal toimunud rahvaloendus andis riigi rahvaarvuks 3,483 miljonit.

Mis saab edasi?

Eurostati 2011 aasta prognoos ütleb, et Eesti rahvaarv 2060 on 1.172.700 inimest.

Läinud aasta sündimusnäitaja kinnitatud sünni- ja surmaandmete alusel miinus 565 inimest. Võrreldes 2010 aasta andmetega (pluss 35) on iive vähenenud 600 inimese võrra.

2011.a sündis kokku 14 679 last, mis on 1146 võrra vähem kui 2010. aastal. Seega on sündide arv langenud 2006. aasta tasemele (14 819). Iive on vähenenud peamiselt sündide arvu vähenemise tõttu.

Meil on kanda rahvana kestmisel kahekordne koorem. Ühelt poolt üldine madalam sündivustrend Euroopas, teisalt okupatsiooni mõjud.

Rahvastikuteadlane Aigi Rahi uurimuses okupatsioonide Valges Raamatus öeldakse, et meie statistilised inimkaotused olid 25 % rahvastikust ehk 250 000 inimest. Sealsamas Valges Raamatus võrreldakse majandusvallas Eestit ja Soomet küsimusega, et kui võtta lähtekohaks mõlema riigi olukord 1939 ja ekstrapoleerida Eesti olusid Soome mudeli järgi, siis oleks 2003 meie SKP pidanud olema per capita viis korda suurem. Tegin sama kahtlemata meelevaldse tuletise meie rahvaarvusid võrreldes ja sain tulemuseks circa 1,8 miljonit inimest Eesti elanikena ilma okupatsioonimõjuta.

Statistikaameti 2006 aastal tehtud Eesti rahvastikuprognoosi järgi (aluseks võeti elanike arv 1 miljon 338 233 inimest) on Eestis 2050 aastal rahvastik erinevate variantide korral alljärgnev.

Tingimusel, et sündimus püsib muutumatuna 2005 aasta mõistes 993519 inimest (1,5 last sündimuskordajana perre). Siis elaks Eestis 2050 aastal 742916 eestlast. Võrdlusena lähteandmetega elas vastavat 919948 eestlast 2005 aastal.

Tingimusel et kogu perioodi vältel sündimus pidevalt tõuseb ja suremus langeb: 1250110 inimest.
Tingimusel, et toimub väga kiire täiendav sündimuse tõus (sündimuskordaja 2,2 last perre) elaks Eestis 1360689 inimest.

Need numbrid näitavad, et me ei tohi ennast rahulolevalt petta sellest, et meie rahvaarv tänasel päeval on samas mõõdus statistikaameti eeldatud andmetega.. Rahvas kahaneb, kui sellega ei tegeleta viisil, et see on meie riigi poliitika keskne küsimus. Me ei vaja paanikat ja masendust, vaid kainet arusaama, et rahva püsimine on meie endi kätes. Ja see eeldab tegelemist väga erinevate teemadega: sündimusega, elueaga, tervisega ja rändega.

Meie rahvaarv väheneb, isegi kui sündimus tõuseks, sest pikeneva eluea ja keskmise sündimuse taustal on vähenemise põhjuseks just 1990-2000 sündinute vähesus.

Meil sünnib perre kõige enam esimesi lapsi, ligi pooled. Tõsine probleem on esimeste laste suhteliselt väike arvukus üldiselt suureneva sündimuse taustal. Kui esimesi lapsi jääb väheseks, ei saa sündida ka järgnevad lapsed.

Rahvastikku mõjutavatest protsessidest on arvuliselt Eesti jaoks suurimaks probleemiks inimeste, eriti meeste lühike eluiga. Eestist vähem elavad mehed vaid Lätis ja Leedus. Meeste kadu on märgatav juba pereloomise eas, see mõjutab demograafiat ka sündimata laste näol.

See seab meie ette ülesande tõkestada riskikäitumist ja arendada rahva tervislikkkust. Meie surmade kolm põhilist põhjustajat on südame-veresoonkonna haigused, pahaloomulised kasvajad ja mürgitused ja vigastused.

Teiseks, laste sünd perre. Teooriate järgi mõjutab ühiskond lapse sündi peamiselt hoiakute ja ressurssidega.
Mis raskused on valiku langetamisel?

On positiivne, et meie soovitud sündide arv noortel on kõrgem, kui tegelik sünnikordaja. See oli soovina 2004 aastal 2,3 last perre. Suur vahe tegeliku käitumise ja soovide vahel viitab sellele, et seda on võimalik toetada ressurssidega. 1990 aastate keskel mõjutasid sündimust uuringute järgi (Ene-Margit Tiit) majanduslikud probleemid, eluase, pooleli olevad õpingud ning ebakindlus tuleviku suhtes. 2008 aasta uuring tõi sisse olulise takistusena mure tulevaste laste hariduse pärast.

Kolmandaks, töö- ja pereelu kombineerimise probleemid, seda eriti üksikvanematel. On mõtlemapanev, et Eurobaromeetri uuringu järgi on eesti rahva rahulolu oma pereeluga euroopa kõige kehvem.

Tulen tagasi selle mõtte, juurde, et meie riigi poliitika keskmises peab olema rahva kestmine. See on väärtusotsustus.

Nii nagu Prantsusmaal, peame hakkama analüüsima poliitiliste riigijuhtimisotsuste mõju rahvastikule.
Et see poleks lihtsalt hüüdlause, toon kaks näidet.

Saksamaa elanike arv Eurostati järgi kukub 2060 aastaks 82 miljonilt 66 miljonini. See sunnib samade probleemidega tegelema Euroopa kõige suurema rahvaarvuga riiki. Vanemapensioni idee pakkuski 2005 aastal välja prof Hans-Werner Sinn (Ifo Instituudi president, Müncheni Ülikool, Saksamaa üks tuntumaid majandusteadlasi). Tema hinnangul vanaduseaks piisava sissetuleku tagamiseks tuleb igaühel investeerida kas inimkapitali (laste kasvatamise kaudu) või reaalsesse kapitali (täiendavate säästude näol kogumispensionis). Samas rõhutas Sinn, et igal tööealisel põlvkonnal on paralleelselt kaks kohustust: hoolitseda nii vanema kui noorema põlvkonna eest. Vanema põlvkonna eest hoolitsetakse ennekõike maksulaekumiste kaudu solidaarsesse pensionisüsteemi. Noorema põlvkonna eest hoolitsemine toimub laste reaalse kasvatamise kaudu. Kui inimesel pole lapsi, siis peab ta seeläbi koguma rohkem sääste oma personaalsesse pensionivarasse. Ta pani ette Euroopa demograafilise kriisi mõjutamiseks kehtestada laste arvust sõltuv täiendav pension, jättes olemasoleva töötasust või sissetulekutest sõltuva pensioni puutumata. Seda ideed Saksamaal arutatakse. Selle aasta kevadel Riigikogu jõustab Sinni idee alusel välja töötatud vanemapensioni seaduse. Sest meil pole aega arutada. Meid on nii vähe.

Teine näide Saksamaalt 2009 algatati Saksamaal teist korda põhiseaduse muudatus, et anda igale kodanikule hääl. 46 Saksa Liidupäeva saadikut (sealhulgas ka Liidupäeva endine president Wolfgang Thierse) sellekohase algatuse tegid. Mõte viitab, et Saksamaal on 14 miljonit last esindusõiguseta. Muidugi ei kujuta keegi ette absurdisituatsiooni et väiksed lapsed langetavad ühiskonna tuleviku kohta valikuid. Idee on sügavamal.

See idee ei ole uus, vaid seda on välja käinud Eestis liikumine Noor Eesti.

Meie demograafiline prognoos näitab rahvastiku vananemise kindlat jätku. Praeguse sündimuse püsides suureneks eakate osatähtsus Eestis 2050 aasaks 26%-ni. Võrdlusena oli see osakaal 1990 aastal poole väiksem. Praegu on meil pensionäri kohta neli töötegijat, 20 aasta pärast kaks.

Seega lapsevanemate kui valijaskonna jõud kahaneb. Rahva kestmise seisukohalt oleks oluline, et esindusdemokraatias see jõud ei kahaneks, vaid vähemalt säiliks ning kui me soovime lastega perede olukorda kiiremalt riigi ja omavalitsuste jõul parandada, siis kasvaks. See ei muuda niivõrd ühiskonna poliitilisi eelistusi, kui kutsub poliitikutes esile vajaduse asetada poliitika keskmesse lastega perede küsimused.

Siin ei vastandu sugugi erinevate põlvkondade huvid, sest rahva arvuline kestmine on eelduseks riigi suutlikkusele täita kõiki sotsiaalkohustusi.

Ning teiseks, see tagaks kõigile kodanikele east sõltumata ühetaolise hääle kaalu.

See eeldab põhiseaduse ja valimisseaduste muutmist.
Õiguslik lähtekoht on see, et meie põhiseaduse § 12 järgi on kõik on seaduse ees võrdsed. Üldine võrdsuspõhiõigus eeldaks kõigil kodanikel esindusdemokraatias hääleõigust. Samas on kehtiv põhiseadus selle valimistel kitsendanud järgnevalt: § 57 järgi hääleõiguslik on Eesti kodanik, kes on saanud kaheksateist aastat vanaks.

Põhiseaduse muudatus sõnastaks järgneva maksiimi: § 57. Hääleõiguslik on Eesti kodanik. Alla 18 (või 16, kui ühiskonnas leitakse selles küsimuses lai toetus) aastased Eesti kodanikud teostavad oma hääleõigust vanema kaudu seaduses sätestatud korras. Selle loogika järgi on kõigil kodanikel valimisõigus, kuid alaealiste puhul on selge, et seda õigust realiseerib lapse huvides tema vanem.

Aluse annab selleks põhiseaduse § 27, mille järgi vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Nagu Andrus Kivirähk selle idee kohta osundas 2009 aastal: „Arusaadavalt hääletavad laste eest nende emad-isad. Ja see on ju absoluutselt loomulik. Vanemad võtavad pidevalt oma laste eest otsuseid vastu, see ongi nende vanemlik kohus."

Õigusteaduslikult on kritiseeritud, et nimetatud ettepanek läheb vastuollu valimiste ühetaolisuse põhimõttega. Seda näilist vastuolu ei teki, kui käsitleme lapsevanemat kui lapse täisealist esindajat. Ka Saksa põhiseaduskohtu kohtunik Roman Herzog ja prof. Paul Kirchof on pidanud Saksa riigiõiguse praktikas nn perekonna valimisõigust võimalikuks põhiseaduse muudatuse kaudu.

See idee ei vastanda lastega peresid ja lastetuid.
Aasta Ema 2009 Maie Niit ütles selle kohta tabavalt: "käesoleva ajani on just lapsevanemail olnud kesisem kaasarääkimise võimalus- kolme lapse isal on ju ikka üksainus hääl, täpselt samuti nagu ka lastetul mehel"
Kahtlemata on reaalsus, et selle idee suhtes on erineva peremudeliga inimeste eelhoiakud erinevad.

EMOR-i 2010 aasta uuringu järgi tuleb selgelt esile, et toetus sellele ideele on korrelatsioonis vastanute laste arvuga: nii toetas täiesti või pigem seda algatust 52 % 2 ja rohkem last peres omav inimene ning isikutest, kus peres lapsi polnud, oli vastav number 31 %.

Laste valimisõiguse omistamine lapsevanemale nn perekonna valimisõiguse kaudu tekitab juurde ca 250 000 lisahäält, mis asetavad tuntavamalt suurema poliitilise osakaalu lastega perede probleemidele. See eeldab kahtlemata ka kodanikuhariduse alast teavitustööd, sest vanema kohus on valimiskasti juures last esindades langetada valikuid just lapse tulevikku, ehk siis eesti rahva järgmise põlvkonna tulevikku silmas pidades. Just selle nõude põhiseadus meile asetabki.

Me oleme valimistel lubanud eesti rahvale debatti selle idee üle. See on erakorraline idee, sest mugavam on rahvana vaikselt hääbuda, õllepudel käes televiisorit vaadates. Mõtleme suurelt ja raamidest välja, nii saame suuremaks!

Kuid meie perepoliitika toetav ülesanne tagada rahva kestmine tuleb selgemalt välja joonistada.
Esiteks, lasterikkad pered, kes on põhiseaduse erilise kaitse all. Kodutoetus on esimene tugev meede.
Teiseks, peretoetuste süsteemi ümber kujundamine nii, et oleks vajaduspõhisus ja korrelatsioon laste arvuga tugevam. Teenused, lastekaitse süsteem, vabakonna parem toetamine laste kaitsel. Väikelastega inimene peab olema tugevama kaitse all.

Kas avame debati ka meie maksusüsteemi üle? Mäletate, meie jõustatud on teise lapse tulumaksuvabastus, üks aasta kehtis see ka alates esimesest lapsest.
Eesti perede toimetulekust.

See peab olema meie poliitika sisetuum rahva kestmisel. Selle võti on meie rahvusliku majanduse arengus. Kui inimestel on töö, siis tuleb pere toime ja mõeldakse täiendava lapse peale. 2009 käisime oma programmi välja. See ei sisaldanud populistlikke kollaseid veste, vaid lähtus esiteks riiklike investeeringute võimendamisest, teiseks ekspordi garanteerimisest ja kolmandaks aktiivsete tööturumeetmete paketist.

Tänaseks on olukord selline, et 2010 märts oli meil 95200 registreeritud töötut, eilse seisuga oli 49863 töötut.
Kuid see number on muidugi kõrge. Sellega tegeleme jätkuvalt. MIT professor Daron Acemoglu kõneleb sellest, miks mingid rahvad on rikkad ja miks mõned rahvad on vaesed. Ajaloos on mitmeid seoseid toodud nii looduse, maavarade ja muu pinnalt. Ta toob oma väites esile selle, et ühiskond peab pakkuma kapitalismi võimalusi võimalikult paljudele. See tähendab eraomandit, võimalust ettevõtluses kaasa luua, ligipääsu haridusele, selgeid reegleid ja konkurentsi.

Majanduse puhul on viimasel ajal käsitletud arengu ainsa eeldusena kahte aksiomaatilist nähtust. Esiteks suhteliselt stabiilne maksusüsteem ja teiseks riigi rahanduse korrasolek.

Need on meie jaoks olulised eeldused, kuid sellest ei piisa. Minu meelest peame majandusele andma avarama käsitluse kui vaid turg välisinvestorile. Kus passiivsus riigi poolt loob pideva läbiva jõukuse kasvu ühiskonnas.
Nimetan selle rahvuslikuks majanduseks, sest selle käsitluse kese on siin olevad inimesed ja kapital. Nende arendamise ja soodustamise mille kaudu on võimalik kapitalismi loovaid võimalusi võimalikult paljudele ühiskonna liikmetele kasulikuks pöörata.

Vaja on esiteks inimeste tootlikkuse kasvu suuremalt.
See on meie tasuta kõrghariduse tuum. Kättesaadavus, kvaliteet, tulemuslikkus. See peab olema meie üldhariduse käsitluse tuum- inimese annete ja võimete maksimaalne rakendus, väljalangevuse kahandamine, eriala pakkumine, lapses loovate annete esiletoomine. Koolisüsteemi tuleviku arutelu ei tohi muutuda vaid aruteluks sotsiaaltagatiste üle. Kuid selge, et nende eesmärkide kese on õpetaja: tema motiveeritus, mõistlik koormus ja staatus ühiskonnas.

Inimesest kõneledes on meil üle 100 000 erialata tööealise inimese. Ümberõpe ja uue eriala pakkumine peab olema oluline üleskutse keskealistele ja vanemas keskeas inimestele. Muidu ollakse tööturul kaitsetud.

Ettevõtlikkuse õpetamine koolis on üks meie algatusel sisse seatud kooliprogrammi osa.

Teine samm on meie majanduses kapitalile ligipääsu parandamine. Kapitali kaasamise võimalikkuse ja tööhõive vahel on USA aktsiate primaarturu näitel selge seos. Kapitalituru hetkeolukord on meil . Finance Estonia raporti järgi väga kehv Reguleeritud aktsiaturul on turukapitalisatsioon vaid 12 % skp-st, arenenud riikides samas 100 %. Iseloomulikud tunnused turul on ebalikviidsus, kasvukapitali pakkumine piirdub väheste eraisikute ja paari Baltikumi fondiga, reguleerimata aktsiaturgu sisuliselt pole, võlakirjaturg on varjusurmas. Järeldus: Eesti ettevõtete ligipääs kapitalile on piiratud ja see on turutõrge, mis nõuab riigi tähelepanu. See toob kaasa kohalike ettevõtete ennetähtaegse müügi, mistõttu firmad ei saavuta oma täit potentsiaali.

Lisaks kapitali vähesusele voolab see ka riigist välja. Eesti pensionifondide kogumahust on koduturule investeeritud ca 6%, EL-s keskmiselt 60 %
Riik saab ja peab kaasa aitama kapitaliturgude taaskäivitamisele Eestis. Miks see on nii tähtis? Sest kapitali puudumine pärsib Eesti ettevõtete konkurentsivõimet rahvusvahelises keskkonnas. Meie majanduse strateegiline siht on aga ettevõtted, mis asuvad Eestis ja on võimelised välisturgudel jõudma lõpptarbijateni. Meie majanduspoliitika kese on rahvuslik majandus, mis ei tähenda mitte protektsionismi, vaid meie ettevõtlusele eeliste otsimist rahvusvahelisel turul .

See peab olema ka meie ettevõtluspoliitika eesmärk: Eesti firmade areng rahvusvahelise väärtusahela tippu. Eesti ettevõtluse suurim probleem on töötunni madal väärtus rahvusvahelisel turul. Ehk teisisõnu: meie firmade toodangu eest makstakse madalamat hinda arenenud riikide sama majandusharu toodetega võrreldes. Raul Paruski analüüsis selle probleemi kohta on toodud ära probleemid: nõrgad kaubamärgid, spetsialiseerumine lihtsatele funktsioonidele ehk allhange ja lihtne asendatavus muude konkureerivate toodetega. Selle olukorra muutmine eeldab nii riigilt kui ettevõtetelt julgust mõelda suurelt nagu rahva kestmisegi puhul. See eeldab ettevõtjate ambitsioone, oskusi ja teadus arendustegevuse võimekust. See eeldab ka riigi poliitikas ettevõtluspoliitika selgeid prioriteete, innovatsioonipoliitikat, mis toetab teaduse rakendamist ettevõtluses ja riigi tuge ettevõtete rahvusvahelistumisele ning kõrghariduse konkurentsivõime parandamist.

Rahvusliku majanduse areng on ainuke strateegiline vastus majandusliku väljarände küsimusele. Palju eesti inimesi asub majanduslikel põhjustel välismaale elama ja tööle. Esikohal on Soome, kus võime kõneleda ligi 30 000 inimesest. Seisame silmitsi sellega, millega Soome läinud sajandi 50-60-datel aastatel, kus sõjajärgsel perioodil umbes 300 000 soomlast sai püsivaks elanikuks Rootsis. Vahepeal sündis iga kaheksas Soome laps Rootsis. 1971 läks rekordiliselt 41000 soomlast Rootsi. Pööre toimus alles 80-datel.

Kuid just Soome majandustõusu tõttu hakkas rohkem soomlasi Soome tagasi tulema kui läks Rootsi.

See olukord seab meie ette tähtsa ülesande. Meie majanduslik reaalsus ja vabadus liikuda viib eestlasi üle piiride. Riigi ülesanne on aidata eestlasel oma lapsi eestlastena üles kasvatada, hoida sidet, aidata kogukondi ja mis kõige tähtsam, kõik on alati Eestisse tagasi oodatud ja naasmist tuleb hõlbustada. Mitte kitsalt talendid, vaid Eesti inimesed. Kuid eestlane peab olema võimalik olla sõltumata elukohast ja riigipiiridest, sest see on eeldus, et tullakse tagasi.

Naabruspoliitika programm tuleks üle vaadata, ja peame tegema siin koostööd Kokoomusega., mis puudutab Soomes elavate eestlaste vajadusi.

Nende poliitiliste teemakäsitluste valgus tahan selgelt öelda, mis IRL poliitilisel maastikul asetseb. Esiteks, me usume, et heaolu tuleb ühiskonnas läbi pingutuse ja töö. See on moraalne ja majanduslik seisukoht, et tööd tegev inimese toimetulek on parem kui tööd mittetegeval. Seda põhivalikut seatakse Eestis üha rohkem kahtluse alla. Justkui oleks võimalik olla edukas ja toime tulla tööd tegemata.

Ettepanekute rivi, mis tuleb parlamenti, puudutab ümberjagamist. Siin on meil selgelt vastandumine vasakopositsiooniga.

Ning teiseks, põhimõtteline küsimus mis puudutab rahva kestmist. Me kujutame ette ühiskonda mitte kui indiviidide olelusvõitlust, kus läbi edu realiseerib indiviid oma personaalset heaolu ning see ongi eesmärk: Eesti kui turg. Inimväärikas hakkamasaamine on kahtlemata meie poliitika. Kuid Eesti riigi ülesanne on tagada rahva kestmine, mitte turu toimimine kui eesmärk. Rahvuslik majandus on vahend rahva kestmiseks läbi perede jõukuse kasvu.

Aasta on möödunud valimistest. Kuidas edeneb meie lepingu valijaga täitmine?

Niisiis, esimesena lubasime viia Eesti uuele majanduskasvule. Eelmise aasta majanduskasv oli 7,6 %. Selle aasta majanduskasvuks prognoosis Ernst and Young 2%, rahandusministeeriumi kevadprognoos oli 1,7 %. Eurotsoonile üldiselt prognoosib Euroopa Keskpank 0,1% langust. Majanduse arengu huvides lubasime hoida riigieelarve tasakaalus- koalitsiooni siht on, et eelarve on 2014 struktuurses tasakaalus.

Lubasime toetada ettevõtlust jõuliselt, et luua uusi töökohti. Siin võin mainida, et riiklike investeeringute programm on sel aastal 1,25 miljardit eurot. Alandame maksukoormust- maksukoormus suhtena skp-sse kukub 2013, muuhulgas järgnevate sammudega: täiendkoolituse erisoodustuse maksuvabastus ja töötukindlustusmakse alandamine.

Teisena lubasime emapensioni. Täpselt nii nagu leping ütleb, seda ka teeme.

Kolmandaks, tasuta kõrgharidus. See on selle valitsuse suurim reform ja ma kiidan Jaaku selle suure algatuse eest. Lepingus oli kirjas: rahastame täiendavalt kõrgkoole nii, et avalikes kõrgkoolides oleks täiskoormusega eestikeelne õpe maksuvaba. See oli selle koalitsiooni väga põhimõtteline maailmavaateline konflikt. Ega Jürgen Ligi asjata veel sel sügisel ei öelnud , et tasuta kõrghariduse asemel võiks kehtestada üldise osalise õppemaksu. Tasuta kõrghariduse puhul tuleb selgelt esile meie erinevus reformierakonna kapitalismi käsitlusest. Me teeme seda seetõttu, et pakkuda võrdseid võimalusi ja seetõttu, et see on seotud rahva kestmisega. See pakub vanematele kindlustunnet, see on eelduseks rahvusliku majanduse arengule ja see tõstab meie rahva vaimset kvaliteeti. Me ei lubanud seda, mille ees sõimata saime: ilma õppimata saab ülikoolis tasuta õppekohal olla.

Neljandaks, seisame kodukulude alandamise eest. No nii, selle koha pealt meil kriitikuid jagub. Mikser hüüdis lausa, et lubasime kodukulude vabastamist. Me lubasime: esiteks, kodude maamaksu vabastust. Ja ma toetan seda, et hüvitame omavalitsustele maksuvabastusest puudujääva raha. See ei ole mitte pisiasi, vaid põhimõtteline väärtusotsus: lapsed sünnivad sinna kus on kodu. Ja kodu omamist me toetame, mitte ei karista. Teiseks, küttekulude vähendamiseks toetame korterelamute soojustamist . Veebruari alguseks on renoveerimislaenu väljastatud meie programmi järgi 391 korterelamule kogumahus 34,26 miljonit eurot. Keskmine maja suurus oli 2252 ruutmeetrit ning keskmine rekonstrueerimistöödega saavutatud energiasääst 39 %. See puudutab arvestuse kohaselt vähemalt 33 000 inimest. Ja see on meie projekti esimene faas. Ka selle projektiga tuleb mõelda suurelt. 30 aprillil alustame eramajade rekonstrueerimistoetuste programmi esimese pilootkavaga, millega peaks saama toetust umbes 300 väikeelamut. Meie lasterikaste perede kodutoetuse kavaga on saanud 5 aastaga toetust 1254 peret kus kasvab keskmiselt 4,3 last peres. Keskmiselt elatakse 4 toalisel elamispinnal, mille suurus on 71,87 meetrit. Nende perede keskmine sissetulek oli 133,9 eurot kuus. Keskmine toetus oli 6140 eurot ja enamikus elati maapiirkondades. 2007. aastal sotsiaalministeeriumi tellitud lasterikaste perede toimetuleku uuringust ilmnes, et 15% peredest oli laste saamist edasi lükanud. Nende hinnangul oli peamiseks lapse sündi edasi lükkavaks teguriks ruumipuudus või halvad elamistingimused. Seda pidas väga või pigem oluliseks 54% sünde edasi lükanud peredest.

Lasterikastest peredest elas korteris 51%, ühepereelamu või talu oli 41% peredel. Veerand elamutest oli ehitatud enne 1946. aastat. 84% juhtudel kuulus lasterikaste perede eluruum perele endale. Keskmise leibkonnaga võrreldes on lasterikastel peredel küll suurem eluruum, kuid kuna ka pereliikmeid on rohkem, siis elavad paljulapselised pered siiski suuremas kitsikuses. Peresid, kellel puudub soe vesi, on viiendik, peaaegu sama paljudel puudub veeklosett ning 10%-l pole kanalisatsiooni. Sotsiaaldemokraadid ilkusid meie kodupoliitika kohta, nimetades seda farsiks. Mingu siis nende perede juurde ja öelgu, et nende lahendus Eesti lasterikaste perede kodumurele on kinnisvaramaks.
Kolmandaks, ohjeldame monopole. Mida see tähendab? Seda et monopolide hinnakujunduse üle peab olema sõltumatu regulaatori kontroll ja kus võimalik, monopole lammutatakse. Suur töö on Gazpromi monopoli langetamine. Meil on valida, kas saame mõistliku gaasi hinna Venemaa ees lömitades või läbi konkurentsi.

Tallinna Vee ebaõiglaselt kõrge hinna asi on kohtus ning seadusega on hinnatõusu katse blokeeritud. Monopolide ohjeldamise seaduse tulemus oli prügipõletusjaama rajamise otsus, millega nad saavad konkursiga oma soojust küttevõrkudesse müüa.

Siin on mitmeid asju, mida edasi teha: kaugküttepiirkondade mõistlikkus väikestes piirkondades, kaugkütte trasside renoveerimine, järgmise finantsperspektiivi ajal jõulisem soojustamisprogrammi maht.

Meie lähtekoht on selge: sisendhinnad maailmaturul kallinevad ja see eeldab perede toimetuleku tagamise huvides riigi sellist toetuspoliitikat, mis on demokraatlikus riigis poliitikute võimuses.
Veel meie lepingu lubadustest: astmeline tulumaks-ei tule. Palgaarmee- ei tule. Tuletan meelde reformierakonna pressiteadet 2010 aasta detsembrist: „Reformierakond avalikustas täna oma riigikaitsepoliitika programmi, milles soovib võtta suuna palgaarmeele ning lühendada ajateenistust poole aastani." Meie suutsime valitsuses tõsta kaitsekulud 2 %-ni skp-st. Läti tegi otsuse minna üle kutselisele armeele. Täna suudab läti teenindada välismissioone. Ning iseseisva kaitsevõime tagamisega lõunanaabritel on tõsised probleemid. Leo Kunnas ütles selle kohta: On selge, et sõjalise konflikti korral ei suuda Läti hoida lahti meile ülimalt olulist maismaa-ühendust liitlastega.

Väsimisest. Kas rahvas on väsinud või valitsus on väsinud? Meie lahendus on, et vaja on tegusalt positiivsete algatustega edasi minna. Haldusreformi vajadus on endiselt üha tõsisemalt õhus. Naeruväärne, et Portugalilt nõuame ,aga ise ei tee. Peame mõistma, et kui me ei astu samme elukvaliteedi sälitamiseks maapiirkondades, siis kogu elanikkond ainult suurlinnades ei moodusta enam eesti rahvast. Selles vaimus tegeleme ka üldhariduse kaasajastamisega.
Tähtis on valitsemise stiil- nina ei tohi püsti ajada. Reaalsus on, et poliitika läheb rohkem maailmavaatelisemaks ja me ei pea seda sugugi kartma.
Lugesin hiljuti üle Postimehes ilmunud ametiühingute streiki puudutavat artiklit: Narva Elektrijaamade ametiühingu kauaaegne juht Vladimir Aleksejev sõnastas oma seisukohad veel radikaalsemalt: «Me ei taandu, me kas saavutame sotsiaalse poliitika muutmise valitsuse poolt või oleme valmis minema ka kodanikuallumatuseni nagu Kreekas. Tuleb seeria streike, kui me ei saa, mida nõuame. Me ei astu põhiseadusliku korra vastu, vaid kahe valitsuspartei diktatuuri ja Andrus Ansipi poliitika vastu!»

Streikijatega on omal moel liitunud ka Tallinna linnavõim, külvates sellega segadust.

Segaduse vastu ühistranspordis pole Tallinna linnavõimul igal juhul midagi. Linnapea Edgar Savisaar on kasutanud ametiühingute radikaalsemate tegelaste retoorikat: «Lühike streik pole rahva viimane protestivõimalus. See on alles algus!» See on tema visioon Eestist.
Meie visioon on mõelda positiivselt ja julgelt, siis teeme Eesti suuremaks ja kaasaegsemaks riigiks.

Allikas: Erakonna esimehe kõne IRLi volikogul 30. märtsil 2012.

Eesti rahva kestmise nimel

2012-04-04

Väärtustamaks lapsi ning noori, tuleb valimistel anda lapsevanemale lisahääl.

Parasjagu on käimas rahvaloendusel kogutud andmete töötlemine ning mõne kuu pärast saame teada, kui palju meid tegelikult on. 2000. aasta loenduse andmetel oli 1,37 miljonit. Tänavune rahvaloendus ilmselt kinnitab rahvaarvu jätkuvat kahanemistrendi.

Väikese rahvana ei saa me lootma jääda immigratsiooni peale. Me ei saa kasutamata jätta ühtki arukat abinõu, mis teenib meie rahva arvulise kasvatamise sihti.

Kui positiivse iibega 2010. aastal sündis Eestis 15 825 last, siis esialgne kokkuvõte rahvastikuregistrist ütleb mullu ilmale tulnud laste arvuks vaid 14 376. Kuid Eesti rahva säilimiseks on vajalik, et meil sünniks praegusest vähemalt mõni tuhat last aastas rohkem. Jääme selgelt alla Põhjamaadele. Väikerahvana ei saa seda lubada: peame jõudma sündimusnäitajate poolest Euroopas esimeste hulka, sest vaid nii suudame tagada Eesti rahva säilimise.

See aga eeldab ühiskonna suhtumise ja prioriteetide muutumist. Meie poliitika peab selgelt olema pere- ja lastekesksem. Ja siin ongi teed rajav roll täita riigil.

Koalitsioonilepingus oleme kokku leppinud, et algatame ühiskonnas debati selle üle, kas ja kuidas anda noortele ühiskonnas rohkem õigusi. Justiitsminister on algatanud koalitsioonileppest tulenevalt arutelu valimisea langetamise kohta 16. eluaastani. Ühe võimaliku meetmena on ettepanek kindlasti arutamist väärt, kuid koalitsiooniläbirääkimistel lähtus IRL avaramast lähtekohast. Ühiskonnas on vaja algul debatti ning hiljem üksmeelt selles, kas ja kuidas on valimistel otstarbekas arvestada laste ja noortega.

Pelgalt valimisea langetamisest ei piisa. Olen arvamusel, et tasakaalustamaks üha enam vananeva elanikkonna poole kallutatud poliitilisi valikuid ja väärtustamaks lapsi ning noori, tuleb valimistel anda lapsevanemale lisahääl. Just vanemad näevad kõige selgemalt, mida on järelkasvu üleskasvatamiseks tarvis. Laste eest lisahääle andmise idee ei ole iseenesest uus, kuid selle esiletõstmine on vajalik, et algatada debatt selle üle, kas ja kuidas oleks ühiskonnas stabiilse tasakaalu hoidmiseks mõistlik arvestada valimistel laste ja noortega. Säärase idee on Eestis varem välja pakkunud liikumine Noor Eesti. See mõte pole olnud aktuaalne ainult Eestis: Saksamaal on sarnastel kaalutlustel algatatud põhiseaduse muutmine.

Lapsevanematele lisahääle andmisel on mitu sisulist põhjust. Eesti vabariigi põhiseadus ütleb, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Konservatiivse maailmavaate järgi on tugev ja toimiv perekond üheks kindlamaks rahva säilimise aluseks. Andes laste eest valimistel lisahääle, edastame selge signaali, et väärtustame lastega perekondi.

Põgus pilk rahvastikupüramiidile näitab, et meie elanikkond vananeb ka edaspidi. Kui sündimuses trend lähiajal ei muutu, suureneb eakate osatähtsus Eestis 2050. aastaks 26 protsendini. Võrdluseks: 1990. aastal oli suhtarv poole väiksem.

Poliitikas tähendab see, et lastevanemate kui valijaskonna mõjujõud kahaneb. Rahva kestmise seisukohalt oleks siiski oluline, et esindusdemokraatias nimetatud jõud vähemalt säiliks või ideaalis suureneks. See aitaks ära hoida trendi, kus valijatele meeldimise nimel kaldub pendel päevapoliitilisse populismi ning põhiteemad jäävad unarusse. Meil puudub igasugune õigus nõrgendada lapsevanemate võimalust riigile ja kohalikele omavalitsustele meelde tuletada, mida meie lapsed vajavad.

Kriitikud võivad küll öelda, et nii väites vastandatakse erinevate põlvkondade huvisid. Vastupidi. Tulevased töökäed on need, kes tagavad riigi suutlikkuse täita eakate ees võetud sotsiaalseid kohustusi. Kõige lihtsamalt: vähem töötegijaid tähendab kehvemat arstiabi ja õblukesemat pensioni.

Teine oluline põhjus lisahääle kasuks on, et põhiseaduse vaimu järgides tuleb tagada kõigile kodanikele ühetaoline hääle kaal.

Meie põhiseaduse paragrahvi 12 järgi on kõik seaduse ees võrdsed. Hiljem seab aga seesama põhiseadus paragrahvis 57 kitsenduse, et hääleõiguslik on 18 aastat vanaks saanud kodanik.

Oleks otstarbekas paragrahvi 57 sõnastust täpsustada näiteks nii: kõik Eesti kodanikud on hääleõiguslikud. Alla 18aastased (või 16-, kui ühiskonnas leitakse selles küsimuses lai toetus) Eesti kodanikud teostavad oma hääleõigust vanema kaudu seaduses sätestatud korras.

Selle loogika järgi on kõigil kodanikel valimisõigus, kuid alaealiste puhul on selge, et seda õigust realiseerib lapse huvides tema vanem. Aluse annab selleks põhiseaduse paragrahv 27, mille järgi vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.

Nagu Andrus Kivirähk selle idee kohta 2009. aastal osundas: "Arusaadavalt hääletavad laste eest nende emad-isad. Ja see on ju absoluutselt loomulik. Vanemad võtavad pidevalt oma laste eest otsuseid vastu, see ongi nende vanemlik kohus."

Õigusteaduslikult on kritiseeritud, et nimetatud ettepanek läheb vastuollu valimiste ühetaolisuse põhimõttega. See vastuolu on näiline, sest lapsevanem on oma lapse täisealine esindaja.

Teine võimalik murekoht seoses muudatusega on seotud lastega ja lastetute täiskasvanute eristamisega. Mulle meeldivad selle teema kommentaaridest kõige rohkem 2009. aasta ema Maie Niidu sõnad: "Käesoleva ajani on just lapsevanemail olnud kesisem kaasarääkimise võimalus - kolme lapse isal on ju ikka üksainus hääl, täpselt samuti nagu ka lastetul mehel."

Oluline on, et kuigi lastega peredele on idee rohkem meeltmööda, toetavad seda ka lastetud pered. 2010. aastal tegi EMOR selleteemalise uuringu ja lapsevanematele lisahääle andmist toetas üle poole vähemalt kahe lapsega peredest ja ligi kolmandik lastetutest.

Sotsioloog Andrus Saar on rõhutanud, et oluliseks eelduseks algatusele on nn vanemapension. Lähinädalail jõuabki parlamendi menetlusse eelnõu, mille kohaselt mitu last üles kasvatanud pensionärid saaksid suuremat pensioni kui üksikult elavad inimesed.

Tulevikku vaadates näeme, et põhiseaduses lastele hääle andmine ning selle kasutamise delegeerimine vanemale toob juurde umbes 250 000 valija häält ehk veerand kuni kolmandik praegusest valijaskonnast. Erakondade toetusnumbreid see oluliselt ei muudaks (lapsevanemate erakondlikud
eelistused ju ei muutuks), aga tooks kaasa rohkem arutelusid ning lubadusi lastega peredele ja vähem võimalikke eelarvekärpeid laste arvelt.

Laste tulevikust kasvab aga välja kogu Eesti riigi ja rahva tulevik. Just selle nõude põhiseadus meile asetabki.

Kuus riigikeelt korraga?!

2012-03-29

Keskerakond on esitanud riigikogu menetlusse eelnõu, mis võimaldaks Eesti kodakondsuse taotlejatel teha selleks vajalik eksam oma äranägemise järgi kas vene, inglise, saksa, prantsuse või itaalia keeles. Tõsi küll, eesti keeles võib samuti teha.

Milles asi? Kodakondsusseaduse lahjendusi, näiteks 65aastaste ja vanemate vabastamine keeleeksamist ning lastele kodakondsuse andmine vanemate sellekohase taotluseta, on Keskerakond riigikogule järjepidevalt esitanud. Nüüd on lisatud eriti originaalne aspekt. Põhiseaduse ja kodakondsusseaduse eksamit võib teha kas eesti keeles või mõnes Euroopa Nõukogu töökeeles.

Siit sugeneb kenake hulk küsimusi. Miks just 47-liikmeline EN, mitte 27-liikmeline Euroopa Liit? Miks tahetakse eksamit lubada ENi töökeeltes (mida on viis), mitte ametlikes keeltes (mida on kaks)?

Selle uhkelt sõnastatud, kuid läbinähtava käiguga tahetakse vene keel tagaukse kaudu tuua Eesti riiklikku asjaajamisse. Vene keel on ENi töökeel, kuid sel puudub staatus ELis. Vene keel ei kuulu ENi ametlike keelte hulka, need on inglise ja prantsuse keel. Neis keeltes vormistatakse ametlikud dokumendid. Töökeele staatus tähendab, et suulistes esinemistes tagatakse peale inglise ja prantsuse keele tõlge kolmes töökeeles ehk vene, saksa ja itaalia keeles.

Keskerakonna uus algatus kodakondsusküsimuses on tähelepanuväärne oma originaalsuselt, kuid täiesti kõlbmatu sisuliselt. Eesti riigikeel on eesti keel. Seda põhimõtet ei saa muuta kodakondsusseaduse ühe sättega.

Eestis on pikka aega valitsenud konsensus, et kodakondsuspoliitika aluseid ei muudeta. Muutusi ei saa olla põhimõttelistes küsimustes, küll aga tehnilistes detailides, mis kodakondsuse omandamise protseduuri inimestele mugavamaks teevad.

Kui keegi on saanud kodakondsuse valel alusel riigi vea tõttu ja see on talt ära võetud, tuleb seadust muuta inimese kasuks. Kodakondsuseksami sooritamise keelt seevastu ei saa pidada detailiks, mille muutmine on tehniline küsimus. Samuti ei ole tühine detail topeltkodakondsuse lubamine, mis hiljuti kõneainet pakkus. Nii kaugele ulatuvate muudatustega ei saa nõustuda.

20. märtsil ehk päev pärast Kalle Laaneti Keskerakonnast väljaarvamist palus algataja kodakondsusseaduse eelnõu esimese lugemise edasi lükata. Võib-olla puudub sisemisse turbulentsi sattunud Keskerakonna fraktsioonil üksmeel selles suhtes, mida kuue riigikeele ettepanekuga peale hakata?

Toomas Tõniste: Gaasitorud ei saa eelarvedoonoriks!

2012-03-24

Gaasi ülekandevõrkude eraldamisel tootmis- ja müügitegevusest on peamiselt kaks põhjust. Esiteks paraneb Eesti energiajulgeolek, kuna väheneb energiasõltuvust Gazpromist.

Teiseks loome eeldused gaasituru avamiseks, mis pikemas perspektiivis avaldab läbi konkurentsi tekke gaasitarnijate seas positiivset mõju gaasi hinnale.

21. märtsi Delfi juhtkirjas on avaldatud kahtlust, et kui gaasivõrgu omanikus saab riik, siis annab see võimaluse võrguteenuse hinnatõusuga täita riigikassat.

Eestis on võrgutasud reguleeritud Konkurentsiameti poolt ja need on kulupõhised. Seetõttu ei ole ega saa olla võrgud Eestis riigieelarve doonorid - nii elektri põhivõrk kui jaotusvõrk pole riigile dividende maksnud. Eesti Energia ja Elering investeerivad kogu kasumi investeeringuteks, välja võetud dividendid tulevad elektri ja õli ekspordist välismaale.

Ka gaasi ülekandevõrkude eraldamise eesmärk ei ole riigi rahakoti täitmine läbi võrgutasude. Olenemata sellest, kes saab ülekandevõrgu omanikuks, on vähetõenäoline, et gaasivõrgu omandiline eristamine tõstab võrgutasu, kuna võrgu omandil ja võrgutasul pole mingit seost.

Gaasiturul tekib konkurents

Konkurentsiameti poolt täielikult reguleeritud võrgutasu on kulupõhine. Ettevõtja põhjendatud tulukus arvutatakse Konkurentsiameti poolt fikseeritud kaalutud keskmise kapitali hinna ja reguleeritud varade korrutisena. Seega suures plaanis on kolm arvu, mis määravad võrgutasu: ülekandeteenuse maht, varade maht ja kapitali hind. Ükski eelpool mainitust ei põhine aga omandil.

Samas pole ka gaasivõrgu omandilise erastamise eesmärgiks võrguteenuse hinna vähendamine, vaid energiahinna vähendamine läbi toimiva turu ja sealt tekkiva konkurentsi. Konkurentsi teke läbi alternatiivse LNG (veeldatud maagaas) terminali rajamise Eestisse ei ole aga realistlik enne, kui siin ei viida läbi ülekandevõrkude omandilist eraldamist. Just ülekandevõrkude eraldamisega soodustame konkurentsi teket gaasiturul. See avaldab pikemas perspektiivis positiivset mõju gaasi hindadele, kuna Eesti tarbijal tekib võimalus saada ligipääs Euroopa börsihindadele.

Loomulikult on selge, et gaasi hinnad ei pruugi kohe automaatselt alaneda, kuid turujõu vähenemine ning tõhususe ja uute sisenejate tulek hoiab hindu kontrolli all. Samuti kaob meie praegune täielik sõltuvus Gazpromi hinnasuvast. Omandilise eraldamise otsene eesmärk ei ole automaatne hindade alandamine, vaid reaalsetel kuludel ning tõhusal tegevusel põhinev hinnastamine.

Lõppkokkuvõttes on küsimus selles, kas me tahame paremat gaasi hinda tulevikus läbi toimiva turu, parandades ühtlasi Eesti energiajulgeolekut või püüame seda saavutada läbi jätkuva energiasõltuvuse Venemaast?

Riigikogu esimehe Ene Ergma tervitus pidulikul lipuheiskamistseremoonial vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril 2012 Toompeal

2012-02-26

Tere hommikust, armas Eesti rahvas!

Üks aastaring on jälle täis saanud ja käes on Eesti riigi sünnipäev. Eesti on astunud oma kolmandasse aastakümnesse pärast iseseisvuse taastamist. Kõik need aastad oleme tähistanud oma riigi sünnipäeva 24. veebruari päikesetõusul piduliku lipuheiskamisega Pika Hermanni torni. On meeldiv, et see traditsioon on kinnistunud ja inimesed saavad sellest osa nii siin, Toompeal, kui ka kodus televiisori ees.

Traditsiooni sünd ja selle hoidmine on noore riigi jaoks oluline. Need, kes elasid Eestis Nõukogude okupatsiooni ajal, teavad hästi, kui tähtis oli meile siis laulupidude traditsioon, mis sai alguse eestluse ärkamise ajal. Selle jätkamine hoidis meie hinges vabadussoovi, mis meie kõigi rõõmuks realiseerus, Eesti sai vabaks.

Riigikogu võttis eelmisel nädalal vastu avalduse, milles tunnustas oma kodanikke, kes tegutsesid okupatsioonide ajal Eesti Vabariigi taastamise nimel. Nii näitas Eesti parlament, et riigi kohus oma kodanike ees on neid mitte maha vaikida ega unustada. Eesti iseseisvuse nimel tegutsemise tunnustamine annab ühtlasi käitumisjuhise praegustele ja tulevastele kodanikele otsustavates olukordades valiku tegemisel.

Meie väikese riigi ajaloo kakskümmend iseseisvusaastat on mahutanud nii palju sündmusi, et neist jätkuks kuhjaga rohkemate aastakümnete jaoks. Viimaste aastate arengud on näidanud, kuivõrd on riigid üksteisega seotud. Üha enam hakkab kohale jõudma arusaam, et võlgu elamine tuleb lõppude lõpuks bumerangina tagasi, lüües valusalt mitte ainult neid, kes võlgu võtsid, vaid ka nende lapsi ja lapselapsi, kes peavad võlad tagasi maksma. Meie riiki ei ähvarda pankrot, ent meie inimesed on selle eest maksnud küllaltki kõrget hinda. Aitäh teile mõistmise eest!

Head kuulajad!

Ühiskonnas on üles kerkinud mitmeid probleeme, mis vajavad laiapõhjalist arutelu. Dialoog, arukas mõttevahetus, kus inimesed arutlevad üksteist kuulates ja üksteise seisukohtadest lugu pidades, võib viia parima lahenduseni.

Konstruktiivset kriitikat ei ole põhjust karta ka siis, kui arvustatakse seadusandlikku kogu ja valitsust. Kahjuks on mõned Riigikogu liikmed andnud kriitikaks põhjust. Pean silmas avaliku õiglustundega vastuollu läinud juhtumeid. Meil, poliitikutel, alates presidendist ja lõpetades vallavolikogu liikmega, tuleb meeles pidada, et meie positsioon ei anna õigust võtta omaks vanade roomlaste mõtet – mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Olen veendunud, et just poliitik ise peab olema enda suhtes kriitilisem kui keegi teine.

Lugupidamatus ja üleolek ei too midagi head.

Armsad eestimaalased!

Hoiame oma riiki, oma väikest armast Eestit, ja hoiame inimesi enda ümber. Rõõmustame täna, Eesti sünnipäeval, oleme tänulikud selle eest, mis on hästi ja õigesti.

Head pidupäeva, kaunist sünnipäeva, õnne sulle, Eesti!

Meie looming Eesti Vabariik

2012-02-22

Omariikluse aastapäeva künnisel küsitakse: "Kas sellist Eesti Vabariiki me olemegi soovinud?". Küllap on vastused nii- ja naasugused, sest demokraatlik, vaba sõna austav ühiskond suudab taluda erinevaid seisukohti. Ent ühes oleme siiski ühel meelel: me ei esita küsimust, kas me tahame Eesti Vabariiki.

Tänavu tähistame Eesti Vabariigi 94. aastapäeva. Oma riigi olemasolu tähtsust ei ole võimalik väikerahva puhul ülehinnata. Liialdamata võib öelda, et oma riik annab meile vabad käed ise otsustada oma saatuse üle. Otsustada rahvuse elu ja surma üle, ei rohkem ega vähem.

Vahel paistab, et vabadus kõike ise otsustada ja kohustus vastutada on talumatult raske ning teinekord valuski. Ent see on tuhat korda parem, kui pea leplikult liiva alla peita ja loota, et meie eest kõik ära otsustatakse. Eesti rahvas oskab ja tahab olla iseseisev nii mõttelt kui teolt.

Veel elame ajaperioodil, mil Eesti Vabariigi elueast on suurem osa möödunud okupatsioonivõimu all kui vabaduses. Meie riigi 94 eluaastast tervelt 51 on veedetud võõra võimu all. Enne ja pärast okupatsioone on vabadust olnud kokku vaid 43 aastat. Pidev okupatsioon on meil olnud kaks korda pikem kui pidev vabadus enne või pärast seda.

Kas see teadmine võiks anda õigustuse nõudmaks meie erikohtlemist? Oleme ju palju kannatanud rahvas!

Ei, ärme nõuame seda! Ärme püüame luua endast maailmale pilti riigist, mis ei pea end täisväärtuslikuks ning kus elab rahvas, kes parema meelega elab minevikus, mitte ei mõtle tulevikule. Vastupidi! Me peame olema rahvas, kes näitab teistele eeskuju, tõestab, et omariiklus on ka nii väikese rahvuse puhul võimalik ja seda edukalt.

Head inimesed, oma riik on püha, mis ei tähenda, et kõik kodanikud on pühakud. Oma riik on meie looming, millega tegeleme päevast päeva. Alati ei saa kõik õnnestuda ja ega meil olegi alati kõik hästi läinud, kuid kaaslase ebaõnnele ei tule peale parastada, vaid katsuda teda aidata. Aidates teisi aitame me ka ju iseennast.

Head Eesti Vabariigi aastapäeva!

Isamaausu käsiraamat

2012-02-18

Veebruar on isamaaline kuu. Algul Tartu rahu aastapäev ja lõpupoole Eesti Vabariigi oma. Just peamiselt veebruaris olen kokku sadu kordi koolilastele isamaast kõnelenud - küll klassiruumis, küll aulas.

Aastatega on kuhjunud kogemusi nii enda kui ka teiste esinejate mõjust noortele kuulajatele ja saadud tagasisidest niivõrd, et neid on juba mõtet jagada.

Olen tundnud, et kui kõnelejal on midagi öelda, siis noored ka kuulavad ja mõtlevad kaasa. Selleks tuleb täita üks eeltingimus. Pühadest asjadest rääkimisel oodatakse lektorilt siirust.

Auditoorium hindab kõrgelt, kui kõneleja ise oma juttu ka usub. Siis on ühist hingamist lihtne leida. Noored on valmis isamaalise vaimustusega kaasa uskuma, kuid nad mõistavad kohe, kui esineja oma pseudoisamaalisuse lihtsalt «laululehelt» maha laulab, ise räägitut südames kandmata. Kui nii, siis karistavad lapsed selle kohe ära, kas haigutusega, sosistamisega või julgemad (õpetajad ju jälgivad) ka lahkumisega, aga kõige hullem - ükskõiksusega..

Kuna paljudel täiskasvanutel tuleb noortele aeg-ajalt iseseisvuse sünnist ja vabariigi arenguist rääkida, siis mõned tähelepanekud. Ei ole midagi loomulikumat kui see, et vabariigi aastapäeva kõnes kinnitatakse truudust riigi iseseisvusele, keele püsimisele ja rahva kestmisele.

Kuid ka käibetõdede kordaja peab mõistma, millise vastutuse ta isiklikult võtab. Kordamine on tarkuse ema ja metoodiliselt ongi seda õige teha, kuid sellised esmapilgul iseenesestmõistetavad tõed muutuvad mõistetavaks vaid siis, kui ka tõerääkija enda igapäevategevus öeldule vastab.

Näiteks aususest kõnelemine sobib sellele, kellest arvatakse, et ta on ka ise aus, ei ole aga veenev nende puhul, kellest teatakse nende ebaausust. Nii ei veena eesti keele püsimisest kui väärtusest rääkiv poliitik, kes omaenda lapse tahab ilmtingimata viia teiskeelsesse kooli. Nagu ka vallavanem, kes nõuab kohaliku kooli allesjäämist, kuid kes ise oma lapsed on juba ammu linnakooli ära viinud.

Kuid nii nagu ei kinkinud keegi Eestile iseseisvust ja isegi iseseisvuse taastamist (kuigi seda arvatakse tihti suureks juhuste kokkulengemiseks), ei ole praegu põhjust arvata, et ainuüksi põhiväärtuste põhiseadusesse raiumine annab meile kindlustunde, et see, milles oleme kokku leppinud, ka iseenesest püsib. Iseseisvust tuleb kindlustada iga päev.

Kiiresti muutuvas ajas tuleb ära tunda meie ees seisvaid valikuid. Põhiseadus kohustab meid selliseid valikuid tegema mitte juhuslikult ja hetkeolukorra loogikast tulenevalt, vaid suures plaanis alati iseseisvuse ning keele ja kultuuri püsimise kindlustamiseks.

Väike rahvas ei tohi kunagi kaotada suurt pilti, sest mõni suurelt rahvalt kopeeritud üksiklahendus (näiteks topeltkodakondsuse võimaldamine oma kodanikele) võib küll teistele hästi sobida, meie allesjäämise võib aga panna suure küsimärgi alla.

Isamaalises sõnavõtus kinnitame usku rahva ühistesse eesmärkidesse. Lihtsam on rääkida neil, kes ise usuvad, raskem neil, kes südames oma sõnu ei usu. Esitangi kolm klassikalist teemat, mida aastapäevakõnedes möödapääsmatult käsitletakse, ja neile järgnevalt kaks täiesti erinevat taustalähenemist, mida auditooriumile ehk nii detailsel moel ei avata. Aga esineja saab end neid arvestades kõrvalt hinnata. Kes peavad esimest käitumismustrit olulisemaks, on oma isamaalisuses ausad, teised ei võta aktustel öeldut ehk nii väga tõsiselt.

Esimene tõde: eesti rahvas jääb alles.

Noored peavad teadma, et Eestis on hinnatud kõigi tööalade inimesed, mitte vaid poliitikud, sportlased ja muidu superstaarid. Meile ei piisa sellest, et suur osa noori peab Eestit küll kenaks kohakeseks, kuid siinseid võimalusi ahtakeseks. Tuleb saavutada olukord, kus Eesti oleks eestlastele elukohavalikul esimene eelistus, mitte teine.

Väljaränne teeb murelikuks just seepärast, et suur osa mujale asujaist on noored ja nende perekondade järelkasv ei täienda enam meie ridu, mis on juba langetanud ka prognoositud sündide arvu. Tingimustes, kus meil on juba lähiaastatel niigi inimestest puudus, toob eestlaste väljaränne veel täiendava immigratsioonisurve. Nagu näitab Lääne-Euroopa kogemus, toob immigrantide liigne juurdevool suured sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid tulevikus.

Kahjuks on inimesi, kes suhtuvad rahva demograafilise hääbumise ohtu pinnapealselt, arvates, et piisab, kui paneme lihtsalt pea liiva alla - küllap läheb oht mööda ja asi laabub iseenesest. Kvalifitseeritud edasipüüdlike inimeste suure väljarände pidurdamiseks aga riiklikku tegevuskava pole ja selle vajalikkust eitatakse.

Teine tõde: Eesti jääb iseseisvaks riigiks.

Esmalt on oluline, et Eesti riigi elukorralduse üle otsustab siinne rahvas ise ja et me saame neid otsuseid ka tulevikus sõltumatult teha. Teiseks peame olema valmis oma riiki ohu korral kaitsma. Kui meil on kaitsetahe, siis oleme ka iseseisvust väärt.

Kes aga peavad võimalikuks meie riikliku otsustusõiguse sammsammulist äraandmist Euroopa Liidu tsentraliseeritud juhtimisele, peavad selgitama, kuidas on siis võimalik jääda ikkagi sama iseseisvaks! Samuti ei aita rahva kaitsetahet kasvatada võimalik palgaarmeele üleminek, mida ka osa poliitikuid soovitab.

Kui riigikaitse jääks ainult elukutseliste piiratud ringi asjaks, väheneks kogu rahva kaitsetahe kindlasti. Näitavad ju kõik senised uuringud, et valmidus rünnaku puhul Eestit kaitsta on suurem neil meestel, kes on ajateenistuse läbinud, ja väiksem neil, kes seda teinud pole.

Kolmas tõde: eesti keel jääb kestma igavesti (st kasutusele kultuurkeelena, selleks möödapääsmatult ka kõrgharidus- ja teaduskeelena).

Olen alati kutsunud koolilõpetajaid üles jätkama oma õpinguid kindlasti Eesti oma ülikoolides ja teistes õppeasutustes. Küll välismaale jõuab minna ka hiljem - vahetusüliõpilasena või kraadiõppesse. Meie väikeste aastakäikude puhul on kriitilise tähtsusega, kui palju meie noori siinsetesse õppeasutustesse siirdub. Eestikeelne kõrgharidus on ju võimalik ainult Eestis.

Kui lahkujaid on kohe vahetult pärast gümnaasiumi palju, ei jää piisavalt neid, kes oleksid valmis eesti keeles õppima. Kuna selle tulemusena ei täitu õpperühmad heal tasemel üliõpilastega, ei ole võimalik hoida ka häid õppejõude.

Kvaliteet hakkab kiduma, mis omakorda intensiivistab eelkõige paremate peade suundumist välismaale. Eestikeelne õpe hakkaks sel juhul lõppema tervete valdkondade kaupa, kaoks sünergia ja interdistsiplinaarsus ning õppeasutuste säilitamise uuel saatuslikul spiraalikeerul püüaksid õppeasutused rahvusvahelist taset saavutada üksnes ingliskeelse õppega - seda nii siinsetele kui välisüliõpilastele.

Kui kõrgkoolis enam eesti keeles ei õpitaks, suureneks surve ka gümnaasiumi ingliskeelseks muutmiseks - valmistatakse ju seal noori eeskätt ülikooliks ette. Ka eestikeelse teadusterminoloogia arendamisele annab mõtte riiklikult soodustatud eestikeelse kõrgkooliõppevara olemasolu. Kaoks teine, kaoks ka esimene.

Kuigi see tundub loogiline, peab üha rohkem haridusvaldkonna juhte, kes ei ole avalikult küll veel põhiseadust küsimärgi alla seadnud, eestikeelse kõrgharidusega jätkamist tegelikult kaheldavaks.

Nii naeruvääristas üks neist mõni aeg tagasi siinsetesse kõrgkoolidesse astumise üleskutset, väites, et praeguse alla kümne protsendi noorte asemel peaks tulevikku silmas pidades välismaale õppima suunduma hoopis 90 protsenti meie noortest.

Samas on teada, et kohe mujale suundujatest ei pöördu suur osa erinevatel põhjustel enam tagasi ning ka pere luuakse mujal - siin alustanud ja hiljem välisülikoolides stažeerinutest naaseb siiski suurem osa hiljem oma teadmistega siia. Teine tuntud arvamusliider näeb otsesõnu vajadust Eesti kõrghariduse muutmiseks ingliskeelseks.

Osa visionääre tõstab esile vajadust ehitada üles rahvusvaheliselt läbilöögivõimeline ühiskond Singapuri eeskujul - aga see «innovaatilisus» on saavutatud praktiliselt ingliskeelsena, kohalikke keeli peaaegu mitte kasutades. Sellised pürgimused võivad piiratud eesmärkide täitmiseks tunduda põhjendatud.

Kuid kinnitusega eesti keele püsimisest ei käi need kuidagi kokku. Eestikeelset kõrgharidusruumi ja pikemas plaanis kogu keelt kultuurkeelena saab nüüdsel ajal kaotada ainult üks kord. Teist korda meile enam ei anta.

Sellises allaandmises pole me tegelikult kokku leppinud - meil pole selleks õigust. Oleme ju lubanud oma väärtusi säilitada. Sellist alalhoidlikkust peavad «lennukad» visionäärid küll tagurlikuks, kuid ehk on nad ise oma visioonidega läinud kergema vastupanu teed.

Ei ole midagi lihtsamat kui prognoosida tulevikku modelleeritud üldtendentsidelt - keeled kaovad, rahvusriigid kaovad, võõrtööjõuvajadus suureneb, loodusressursid ammendatakse jne. Selliste moekate arvamuste edasikandmiseks pole vaja ei suuremat fantaasiat ega erilist kodanikujulgust.

Mõttejulgust on vaja hoopis selleks, et pakkuda välja ideid ja pingutada selle nimel, et me saaksime hoida nii oma kultuuri, keskkonda kui ka elulaadi. Isamaalist visiooni on märksa raskem välja pakkuda kui vaimustuda mõnest järjekordsest «Singapuri edu mudelist».

Väike rahvas peab alati kõndima noateral - ühel pool haigutab mürgine suletuse kuristik, teisel pool lõplikult hukutav avatus. Aga kuristike vahel kõndimine nõuab julgust. Ka usku, et meie rahval on oma tee, mida on võimalik hääbumata käia. Ainult siis, kui me ei püüa hüpata liigselt ei vasakule ega paremale.

Kui noortele Eesti tulevikust räägime, saavad nad kohe aru, kas usume ka ise eesti rahva kestmajäämisse. Soovin kõigile pidupäevakõnelejatele häid aktuseelamusi Eesti Vabariigi aastapäeva eel!

Tasuta kõrgharidus vähendab hariduslikku ebavõrdsust

2012-02-18

Sotsialismi põletava päikese all elades kuulus kohustuslikku igapäevaellu teadmine, et kohe-kohe oleme jõudmas kommunistlikku paradiisi, kus kõik on tasuta. Sinna paradiisi me teatavasti kunagi ei jõudnud. Tasuta kõrghariduse eesmärk ei ole sellise paradiisi pakkumine, vaid sisuliste probleemide lahendamine Eesti kõrghariduskorralduses.

Praegu on meil 70 000 tudengit, kellest kõigest 10 000 saab aastas kõrgharidust tõendava diplomi. Diplomini jõudmiseks võiks tudengil kuluda keskmiselt kolm aastat, nagu on ette nähtud, aga kulub seitse. See ei väljenda muud, kui meie kõrghariduse ebaefektiivsust.

Tasulisel kohal õppiva tudengi eksmatrikuleerimine kõrgkoolist on senise rahastamissüsteemi puhul olnud enam kui ebatõenäoline. See on viinud olukorrani, kus paljudel juhtudel on raha akadeemilisest sisust olulisem, kuna tasulise tudengi eksmatrikuleerimine kahandaks kooli sissetulekut. Seetõttu langeb edasijõudmatuse pärast ülikoolist välja vaid marginaalne protsent üliõpilastest, kuna ülikooli rahalised vahendid on liialt sõltuvuses üliõpilaste arvust.

Tuleval aastal rakenduva reformi üks eesmärke on tõsta kõrghariduse efektiivsust, kvaliteeti ja kättesaadavust. Kvaliteetsem ja kättesaadavam haridus tähendab noortele paremaid töötingimusi ja tulevikus ligipääsu tasuvamatele töökohtadele. Noorte tööpuudus küündib meie ühiskonnas erinevatel hinnangutel 30 protsendini. Selle põhjuseks loetakse tõsiasja, et mida katkendlikum on haridustee, seda raskem on siseneda ka tööturule. Rakenduv tasuta kõrgharidusreform nõuab üliõpilaselt õpingutele pühendumist.

Tasuta kõrghariduse kehtestamisega kaob praegune ebaõiglus, kus osad saavad õppida tasuta õppekohtadel, osad aga mitte. Reformiga selline ebaõiglus kaob, kuna tasuta saavad õppima asuda kõik ülikooli sisseastumiseks piisavalt võimekad üliõpilased. Täna kehtestatud õppemaksud käivad paljudele tudengitele üle jõu. Tean oma tutvusringkonnas mitmeid üliõpilasi, kes on sunnitud õpingute rahastamiseks käima hooajati välismaal tööl. Omavahelistes vestlustes on mööndud, et kergem on ülikoolile käega lüüa, sest algselt seatud eesmärk kipub argitoimetustes ähmastuma.

Kõrgharidusreformi puhul on oluline märkida, et tasuta saavad õppida need, kes õpivad täiskoormusel. Kui mingil põhjusel täidab üliõpilane õppekava vähem, kui täiskoormusega sätestatud, maksab ta õiglaselt üksnes tegemata jäänud ainepunktide eest. Piltlikult öeldes on riik andnud õnge ja näidanud kätte veekogu, kus leidub kalu. Kui rikkalik on päeva lõpuks kalasaak, sõltub eelkõige ikkagi kalamehest.

Et tagada õpingute suurem paindlikkus, muudeti ainepunktide nõudearvestus semestrite lõikes kumulatiivseks. See tähendab, et kui üliõpilane täidab semestris õppekava enam kui 30 ainepunkti, siis on tal võimalik järgmisel semestril selle võrra vähem ainepunkte teha ja endiselt tasuta edasi õppida. Sellisena väljapakutud õppekava täitmise nõudele avaldas toetust ka Eesti Rektorite Nõukogu, kuhu kuulub ka Võrumaa mees Mait Klaassen.

Seadusesse lisati muu hulgas õigus tudengitele, et nad võivad akadeemilise puhkuse ajal õppida, kuid eksameid ja arvestusi sellel ajal sooritada ei tohi. Sellega vähendatakse üliõpilaste võimalust eksamivõlgnevusi akadeemilise puhkuse vältel ära õiendada. Nimetatud keeldu ei kohaldata keskmise, raske või sügava puudega isikule, alla kolmeaastase või puudega lapse vanemale või eestkostjale ega ka üliõpilasele, kes on akadeemilisel puhkusel seoses kaitseväeteenistuse läbimisega.

On küsitud, miks ei ole tasuta kõrgharidus kõigile ja alati tasuta? Eelnõu lähtub põhimõttest, et üliõpilaste õigused peavad olema tasakaalus kohustustega. Väär oleks kogu õppimise vastutuse veeretada riigile ja maksumaksjale: maksumaksja ei pea kinni maksma ülikoolis tavatult pikka aega oleva üliõpilase „õpingud". Tasuta kõrgharidus on eelkõige vaba kodaniku eneseteostust toetav lähenemine, kus iga võimekas ja motiveeritud noor saab õiguse tasuta õppeks, kandes ühtlasi kohustust õpingutele pühenduda ja haridus õigel ajal omandada.

Tasuta kõrghariduse seadus võeti Riigikogus vastu 9. veebruaril ja see jõustub 2013. aastal.

Tasuta kõrgharidus pole tasuta lõuna

2012-02-17

Tasuta kõrghariduse seadustamine on riigikogu selle koosseisu kahtlemata üks tähtsam, kaugemasse tulevikku vaatav otsus. Muutustega loome noortele parema juurdepääsu ülikooli, ajakohastame kõrgharidust ja tugevdame sellega Eesti arengu vundamenti, milleks on tark rahvas.

Ükski põhimõtteline muutus ei tule kergelt. Nõnda eelnes ka kõrgharidusreformi seadustamisele pikk ja sisutihe arutelu nii huvigruppide kui ka poliitilisel tasandil. Et selle käigus hüütakse maha mõned mõtlematud loosungid, käib ilmselt asja juurde.

Tasuta kõrghariduse taotlemine tõi IRLile kaasa rea süüdistusi. Juba valimiskampaania ajal, mil tasuta kõrgharidus oli üks meie erakonna lipukirju, süüdistati IRLi populismis, toimiva kõrgharidussüsteemi lammutamises jne. Ükski neist ei vasta tõele.

Tasuta kõrgharidus ei ole sotsiaalabi, nagu üks leht mõne aja eest väitis. Toimetulekuabi antakse inimestele, kes mingil põhjusel ei suuda enda majandamisega toime tulla, eeldamata, et abi saaja selleks midagi teeb.
Seevastu tasuta ülikooliharidusega käivad kaasas väga selged kohustused, mis tudeng selle hüve eest peab riigile, maksumaksjale vastu andma. Sestap tuleks tasuta kõrgharidust käsitleda pigem riigi investeeringuna oma inimestesse, noortesse, kes diplomi saamise järel on tööturul konkurentsivõimelised ja loovad seeläbi kõrgemat lisandväärtust.

Tasuta kõrgharidus ei ole tasuta antav supp, vaid eeldab tudengilt tõsist pingutust, et see välja teenida. Seadus lähtub põhimõttest, et üliõpilaste õigus omandada raha maksmata kõrgharidus peab olema tasakaalus tema kohustustega.

Kohustuseks on õppida, koguda nõutud arv ainepunkte, mitte käia ülikoolis aega veetmas. Pole mõeldav, et riik hakkaks kinni maksma ülikoolis molutamist, olemist nn igavene üliõpilane.

Mõistagi tekitas sellise nõude sisseviimine vastuseisu. Õigemini hirmu, sest paljudele üliõpilastele on praegu töötamine hädatarvilik. Milleks? Et maksta õppemaksu. Ent kui õpingud on tasuta, väheneb ka vajadus töötada, vähemasti täiskohaga.

Töötamine pole üliõpilastele loomulikult ka edaspidi kuidagi keelatud, kuid sellisel juhul tuleb tudengil hästi järele mõelda, mis on tema prioriteet - töö või õpingud. Kahtlen, kas täiskohaga töö kõrval täiskohaga õppimine on inimesele pikaajaliselt jõukohane ettevõtmine, eriti, kui tahta mõlemat hästi teha.

Eeskätt tuleks tudengipõlves keskenduda õppimisele ja vaadata, et nõutavad minimaalsed 30 ainepunkti semestris täis saaks - siis on tasuta õpe garanteeritud. Siinjuures juhin tähelepanu asjaolule, et kui semestris jääb mõni ainepunkt 30st puudu, ei tähenda see automaatselt kogu semestri õppekulu omast taskust kinnimaksmist. Maksta tuleb sellisel juhul üksnes võlga jäänud ainepunktide eest ja seegi pole automaatselt tekkiv kohustus, vaid ülikoolile avanev õigus esitada maha jäänud tudengile nõue.

Kriitikud on väitnud, et tegelikult ei muu tugi ju suurt midagi, sest kõrgharidus on riigi tellimusega kohtadel praegugi tudengi jaoks tasuta ja reformi tulemusel ei kao ka tasulised õppekohad kuhugi.

Päris nii see siiski pole. Praegu tuleb neil, kes riigi tellitud kohtadele ei mahu, maksta õpingud ise kinni, sõltumata sellest, millised on tudengi õpitulemused. Seevastu riigitellimuse kohale saanud tudengil on võimalus õpinguaega venitada.

Taoline olukord ei ole päris õiglane ega ka efektiivne. Eestis on umbes 70 000 tudengit, kes aastas saavad 10 000 diplomit, mis teeb keskmiseks ülikoolis veedetud ajaks seitse aastat. Diplomi võiks kätte saada kolme või viie aastaga, kuid meil kulub selleks seitse. Probleemi juured on ülikoolide rahastamises, mis soodustab osa tudengite hoidmist ka juhul, kui terve mõistus nõuaks nende ülikoolist väljaarvamist.

Reformi tulemusel lisandub kõrgkoolidesse 3500 täiendavat tasuta õppekohta, mis tagab tasuta õppe kõigile täiskoormusel õppivatele tudengitele. Kõigile, kes võtavad õppimist tõsiselt. Sealjuures suureneb kõrghariduse riigipoolne rahastamine enam kui veerandi võrra ning tudengitele mõeldud sotsiaaltoetused kahekordistuvad.
Tasuta kõrgharidus ei ole Eestis välja mõeldud asi, vaid seda viljelevad edukalt meie naabrid Soome ja Rootsi. Soome praktika väärib järgimist ja seda mitte ainult kõrghariduse osas.

Reformi tulemusel paraneb Eestis kõrghariduse kättesaadavus, hariduse andmine muutub efektiivsemaks. Määravaks saavad tudengi õppimisind ja edasijõudmine. Keegi ei tohi Eestis jääda ilma heast kõrgharidusest vaid põhjusel, et selle omandamiseks puudus perel raha. Tasuta kõrgharidus muutub kättesaadavaks järgmisest aastast.

Tasuta õpe hoolsatele

2012-02-17

Filosoofilises plaanis toetan tasuta kõrgharidust, kuna pere, kogukond ja riik koos peavad saatma noore inimese ellu hea kasvatuse ja võimetekohase haridusega, aga võlgadest vabana.

Majanduse madalseisu ja tööpuuduse perioodil on kõige haavatavamad äsja kooli lõpetanud noored, sest neil puuduvad töökogemused, kuid nad peavad konkureerima majanduslanguse tõttu mujalt koondatud tugevate spetsialistidega. Kui tööpuudusele lisandub hariduse omandamiseks võetud laenude tagasimaksmise kohustus, on elluastujad pandud väga keerulisse, et mitte öelda emotsionaalselt lootusetusse olukorda.

Millal saavad need noored hakata mõtlema oma kodu rajamisele ja lasterohke pere loomisele? Eesti puhul võetakse jalge alla tee välismaale tööle ja enamasti mitte õpitud erialale, välja arvatud vahest meditsiinitöötajad ja ehitajad.

Nii väljarändest kui alaharitusest kaotab kogu Eesti ühiskond. Eesti rahva on viinud maailma kultuurrahvaste hulka just emakeelne kõrgharidus, teadus, kirjandus, muusika ja kunst. Eesti on väikerahvas sõna otseses mõtes. Me ei tohi jätta rakendamata ühegi inimese võimeid, meid on niigi väga vähe.

Õiglus, kvaliteet, efektiivsus

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ütles eelnõu teisel lugemisel riigikogu kõnetoolist, et seadusemuudatused on loodud suurendama õiglust, kasvatades kõrgharidusele tasuta ligipääsu, parandama hariduse kvaliteeti ja tõstma kõrgharidussüsteemi toimimise efektiivsust tulemustele orienteeritud rahastamise abil.

See ehk tasuta kõrgharidus on vaba kodaniku eneseteostust toetav lähenemine, kus iga võimekas ja motiveeritud noor saab õiguse tasuta õppeks, kandes ühtlasi kohustust õpingutele pühenduda ja haridus õigel ajal omandada. Täistööajaga osalised õppurid maksaksid aga jõukohast õppemaksu ning kursusekordajad korvaksid ülikoolile tekkivad lisakulud.

Kõrgharidusreformi puhul on kahtlemata tegemist viimase aja olulisema muudatusega Eesti kõrghariduse korralduses. Reformierakonna poolt riigikogu konverentsisaalis korraldatud hariduskonverentsil jäi kõlama sügavalt liberaalne põhimõte, et kogu kõrgharidus peaks olema tasuline. Kultuurikomisjon arutas seadusemuudatusi nelja kuu jooksul 18 koosolekul ja kaalus läbi 35 muudatusettepanekut. Suur osa eri poolte tehtud ettepanekuid leidis arvestamist kas täielikult või osaliselt.

Üliõpilaste sissetulekud on siiani tulnud pere ja sugulaste toetustest, suurema või väikesema koormusega töölkäimisest ja kõige tublimatel stipendiumidest. Praegu valitsuses kooskõlastusel seadusega lisanduvad vajaduspõhised toetused, mille eesmärk on võimaldada üliõpilastel pühenduda õpingutele, selle asemel et täiskohaga elatist teenida ja õppemaksu maksta.

Kaht asja samal ajal ühtviisi hästi teha ei ole võimalik. Üliõpilase põhitöö olgu õppimine. Kahtlemata on kavandatav toetus (135 eurot) elamiseks napp, aga meie riigi kontekstis, kus pension on 300-400 eurot ja õpetaja palk pisut üle 600 euro, pole enamaks võimalusi. Eestis on küllalt inimesi, kes töötavad 270eurose miinimumpalga eest ja peavad üleval oma peret.

Aaviksoo ettekujutuse järgi jagunevad õppetoetused tulevikus kolme gruppi. Akadeemiliselt olulisim ja rahaliselt kõrgeim oleks stipendium tõepoolest silmapaistvate õpitulemuste eest. Teiseks stipendiumid, mis peaksid stimuleerima noori valima avalikes huvides arendatavaid õppekavu, näiteks õpetaja- või insenerikoolitus. Alles tähtsuselt kolmandal kohal on vajaduspõhised toetused.

Tasuta haridust ja õppetoetusi käsitletakse samas kontekstis ja jõustatakse paralleelselt. Kõrgharidusreform suurendab kõrghariduse rahastamist 25 protsenti ja kahekordistab tudengitele mõeldud sotsiaaltoetused.

Täielikult arvestati Eesti üliõpilaskondade liidu (EÜLi) ettepanekut täiendada eelnõu teksti mõttega, et õppeasutuse tegevustoetuse eesmärk on luua võrdväärsed õppimisvõimalused kõigile võimekatele ja motiveeritud üliõpilastele ja tagada ülikoolidele missiooni täitmiseks raha.

Samal ajal ei arvestatud EÜLi nõuet tagada õppekoht kõigile, kes ületavad õppekavale vastuvõtuks määratud lävendi. Põhjendatud juhul võib kõrgkool sisse seada vastuvõetavate arvu ülempiiri, täites õppekohad paremusjärjestuse alusel.

Kompromissid

Mitu EÜLi nõudmist jäi küll arvestamata, kuid kultuurikomisjon leidis pooltega läbi rääkides olulisi kompromisse algses eelnõus liialt jäikade nõudmiste leevendamiseks.

Juhul, kui inimesed jätkavad haridusteed põhitöö kõrvalt, võivad õppeasutus ja ministeerium omavahel kokku leppida, et õppekava alusel on võimalik õppida ainult osakoormusega. Selline lähenemine on levinud õpetajakoolituses ja sisekaitseakadeemiaski.

Ülikool saab vastu võtta eraraha, kuid ülikooli end sisse osta ei saa. Kui mõni eraettevõte või üksikisik soovib finantseerida õppekava ülikoolis, toimub kandideerimine ja vastuvõtt üldistel alustel ja sellest antakse teada vastuvõtutingimustega.

Akadeemilisel puhkusel olles on lubatud kõigil üliõpilastel kuulata loenguid ja osaleda praktikumides. Eksameid ja arvestusi lubatakse teha raske, keskmise ja sügava puudega inimesel, samuti alla kolmeaastast või puudega last kasvataval vanemal või eestkostjal. Samuti ei kehti eksamite ja arvestuste andmise piirangud seoses kaitseväeteenistusega akadeemilisel puhkusel olijatele.

EÜLi üks tähtsamaid nõudmisi oli, et õppides täisajaga riigi kulul ei oleks üliõpilastel kohustuslik õppida täiskoormusega. Nõuti 75 protsendi töö eest 100 protsenti tasuta õpet ja toetusi. Kultuurikomisjoni ei rahuldanud selline jooseptootsilik lähenemine, et kui täit rehkendust ei jõua, on poolest ju küll.

Üliõpilane peab selleks, et saada järgmisel semestril õppida õppekulusid hüvitamata, täitma õppekava esimesel semestril vähemalt 30 ainepunkti mahus. Komisjon kehtestas paindliku regulatsiooni, et arvestus käib semestrite jooksul kumulatiivselt.

Lahtiseletatult võib nüüd, vastupidi varasemale jäigale süsteemile, ühel semestril koguda rohkem ainepunkte, näiteks 35 või 40, ja teisel semestril selle võrra vähem. Oluline on, et õppekulude hüvitamine peab olema kulupõhine: üliõpilaselt ei saa näiteks kahe täitmata ainepunkti eest nõuda kogu semestri õpingute hüvitamist.

Rakendub järgmisest aastast

Seadus jõustub 2013. aasta 1. jaanuarist ja reguleerib elu neil üliõpilastel, kes immatrikuleeritakse 1. septembril 2013, kes astuvad ülikooli 2013/2014. õppeaastal. See on kultuurikomisjoni hinnangul ülikoolidele ja üliõpilastele küllaldane aeg, et ennast ette valmistada. Varem riigieelarvelistele (tasuta) õppekohtadele immatrikuleeritute suhtes hakkaks uus õppekulude hüvitamise kord kehtima alates 2016/2017. õppeaastast.

Üleminekuaeg on seega kolm õppeaastat. Kui õpilane astub ülikooli riigieelarvelisele kohale 1. septembril 2012, on tal kogu nominaalaeg ülikooli lõpetamiseks. Kui ta seda ära ei kasuta, hakkab ta õppima nende reeglite järgi, mille uus seadus kehtestab.

Tasuta kõrgharidus oli valimistel Isamaa ja Res Publica liidu üks kolmest põhilubadusest, minu arvates Eesti tuleviku vaatevinklist kõige tähtsam, ja mul on hea meel, et selles suunas on edasi astutud pikk samm ning koalitsioonipartner on meie pürgimusi toetanud.

Kollektiivlepingu seaduse muutmine, kas kiusamine?

2012-02-15

Kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 11, lõige 5 sätestab, et kollektiivlepingu kehtivuse lõppedes on pooled kuni uue kollektiivlepingu sõlmimiseni kohustatud täitma kollektiivlepingu tingimusi, välja arvatud kohustus pidada töörahu. Õiguskantsleri hinnangul on see säte oma ebaproportsionaalsuse tõttu vastuolus põhiseaduse (PS) § 29 lõigetega 1 ja 5 ning põhiseaduse §-ga 31.

Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvis 29 sätestatu on üks fundamentaalseid põhiõigusi. Eesti kodanikul on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Paragrahv 31 aga sätestab ettevõtlusvabaduse.

Riigikogus menetluses oleva seaduse eelnõu 153 (SE) § 1 punkti 1 järgi muudetakse KLS § 11 lõiget 5 muu hulgas selliselt, et tähtajatu või tähtajatuks muutunud kollektiivlepingu saab üles öelda. Sellega antakse pooltele võimalus lisaks potentsiaalselt kohalduvatele võlaõigusseaduse §-le 97 ja §-le 196 öelda kollektiivleping üles korraliselt ja selleks ei ole vaja erandlike asjaolude/mõjuva põhjuse olemasolu. See tähendab, et pool võib vabaneda lepingust, kui ta lepingu jätkumisest enam huvitatud pole.

Kollektiivlepingu ülesütlemisel jääb kehtima individuaalne tööleping koos selles kokku lepitud tingimustega. Töösuhtele kohaldub töölepinguseadus ja selles sätestatud töötaja õiguste kaitseks ette nähtud normid. Eelnõus kavandatav põhiõiguste riive pole enam nii intensiivne, et seda võiks pidada ebaproportsionaalseks.

Ametiühingud ja ka sotsiaalministeeriumi töövaldkonna spetsialistid muretsevad, et sel juhul võib töötaja sattuda võrreldes kollektiivlepinguga oluliselt halvemasse olukorda. Kui tööturu osapooled on seadust jälginud korrektselt, siis sellist probleemi tekkida ei tohiks, sest töölepingu kirjalikus dokumendis peavad töötingimuste kohta muu hulgas sisalduma vähemalt järgmised andmed: töö eest makstav tasu, milles on kokku lepitud (töötasu), sealhulgas majandustulemustelt ja tehingutelt makstav tasu, töötasu arvutamise viis, maksmise kord ning sissenõutavaks muutmise aeg (palgapäev), samuti tööandja makstavad ja kinnipeetavad maksud ja maksed; muud hüved, kui nendes on kokku lepitud; puhkuse kestus; tööandja kehtestatud reeglid töökorraldusele; viide kollektiivlepingule, kui töötaja suhtes kohaldatakse kollektiivlepingut.

Praktikas on tekkinud olukord, kus administratiivse koormuse vähendamiseks on osapooled tõlgendanud seadust nii, et kui töötajate suhtes kohaldatakse kollektiivlepingut, siis muudatusi individuaalsetes töölepingutes enam teha vaja polegi. Töölepingu seaduse § 5 lõike 1 loetelus pole kirjas, et individuaalses töölepingus on kirjas üks või teine variant. Seega, kui pole viitsitud individuaalseid töölepinguid muuta, siis peab tööandja ka kollektiivlepingus sätestatud palga ja töökorralduse tingimusi aktsepteerima pärast kollektiivlepingu lõppemist. See on iseenesest mõistetav. Eiki Nestor soovis selle põhimõtte fikseerimist kollektiivlepingu seaduses.

Korrektse suhtumise korral mõlema lepingu osapoole poolt peaks kollektiivlepingus olema kirjas, et kuna individuaalsetes töölepingutes muudatust ei tehta, siis kollektiivlepingus kokkulepitud töö- ja palgatingimused kehtivad individuaalsete töölepingute tingimustena ka pärast kollektiivlepingu lõppemist. See on asjaolu, mida kollektiivlepingute osapooled peavad edaspidi silmas pidama.

Õiguspärase ootuse põhimõte

Eelnõu sisaldab rakendussätet, mille järgi laieneb KLS § 11 lg 5 uues sõnastuses juba sõlmitud kollektiivlepingutele ning lõpetab nn järelmõju. Seega soovitakse PS § 29 lõigetes 1 ja 5 ning PS §-s 31 sätestatud vabaduste ebaproportsionaalset riivet lõpetada ka olemasolevate kollektiivlepingute puhul.

PS § 29 lõigetes 1 ja 5 ning PS §-s 31 sätestatud vabaduste ebaproportsionaalse riive lõpetamine olemasolevate võlasuhete osas on avalikes huvides. Muudatusega kaasneda võiv halvemus ei koorma isikuid ülemäära, sest isikuid peab endiselt kaitsma sõlmitud individuaalne tööleping ja töölepinguseadus. Muudatus võib isikuid mõningatel juhtudel jätta vaid ühest või teisest soodustusest ilma.

Kaaludes ühelt poolt avalikku huvi ja teiselt poolt isiku ootust, et KLS § 11 lõikes 5 sätestatud nn kollektiivlepingu järelmõju jääb kestma, kaalub avalik huvi isiku huvi üles. Seega pole õiguspärase ootuse põhimõtet eelnõuga rikutud. Plaanis on seda sätet rakendada nende kollektiivlepingute suhtes, mis on sõlmitud enne 1. maid 2012. Seadus on samuti planeeritud jõustuma 1. mail 2012.

Ametiühingute erutus ongi seotud de facto olukorraga kollektiivlepingute osas, kus minu hinnangu kohaselt kolmveerandi kollektiivlepingute puhul on tähtaeg, milleks need sõlmiti, möödunud ja kumbki osapool pole astunud samme, et seda olukorda konkretiseerida. Majandus polnud ka kõige paremas seisus ja ei olnud põhjust (õigustust) tööandjale pinda käia.

Nüüd, kus seaduseelnõuga nähakse ette tähtajatud kollektiivlepingud, kardetakse, et tööandjad nende kõigi osas ka lõpetamisettepanekud teevad. Töörahu ja kindlus töötingimuste osas peaks olema mõlema tööturu osapoole huvi. Juhtuda võib kolm erinevat stsenaariumi. Esiteks, lepitaksegi kokku, et tähtajatu leping on mõistlik, aga mingi regulaarsusega vaadatakse asjaolud üle. Teiseks, tööandja teeb ettepaneku tähtajatu kollektiivleping lõpetada, aga sõlmida selle asemel uus, tähtajaline kollektiivleping. See võib toimuda ka ametiühingu soovil. Tõesti, võib ka juhtuda see, et mingit uut kollektiivlepingut sõlmida ei soovita. Sel juhul on varasemates suhetes kusagil midagi üle võlli läinud.

Kuna kollektiivlepingu tähtaja lõppemisel tulevikus seal kokkulepitud tingimusi pärast lepingu tähtaja lõppemist enam täitma ei pea, siis peaks see muudatus kaasa aitama ka uute kollektiivlepingute sõlmimisele, sest aastaks või kaheks sõlmitava lepingu puhul ei saa sa enam kaasa igavikulisi kohustusi. See omakorda tekitab dialoogi ning suurendab kollektiivse töösuhte paindlikkust, mis teenib mõlema osapoole huve.

Riigikogu õiguskomisjoni esimehena huvitab mind kujunev olukord väga ja seega kavatsen ma sügisel korraldada arutelu, et omada ülevaadet tegelikult tekkinud pildist. Kui tekib sisulisi kitsaskohti planeeritava seaduse igapäevasel rakendamisel, siis tuleb vaadata, kas seadusandja saab olukorda parandada. Kutsun üles tööandjaid kollektiivlepinguid sõlmima ja ametiühinguid oma tööandjatega tulevaste tähtajatute kollektiivlepingute saatuse osas kohe suhtlema. Mida ma absoluutselt ei soovita, on kiire streigitee. Jõudu lepinguvabaduse mõistlikul kasutamisel!

Tasuta kõrgharidus pälvis riigikogu heakskiidu

2012-02-14

Jakob Hurt on öelnud: „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!“. See lausung on ajatu ja seda 1870 aastal püstitatud sihti tuleb meil silme ees hoida ka täna, sest kui me hääbume vaimult, ei ole meid enam olemas.

Vaimult oleme suured, kui oleme haritud. Eesti riigi põhiseadusest tulenevalt on riigi ülesanne tagada hariduse kättesaadavus. Ma leian, et edukas on riik, kes suudab pakkuda kättesaadavat haridust algkoolist kõrgkoolini. Just kõrgharidusel on mängida meie vaimu kasvatamisel väga oluline roll, sest kõrgharitud inimesed on need, kes loovad kõige enam lisandväärtust.

Maksta tuleb üksnes tegematajäänud ainepunktide eest

Tuleval aastal kehtima hakkava seadusmuudatusega saavad kõik võimekad õpilased võimaluse kõrgkoolis täiskoormusel tasuta õppida. Uue kava järgi saavad ülikoolis tasuta õppida kõik, kes sisseastumisel ületavad oma teadmiste poolest ülikooli nõutud lävendi. Selle tagamiseks lisandub ligikaudu 3500 täiendavat tasuta õppekohta ning kõrghariduse riigipoolne rahastamine suureneb üle 25%.

Seadus lähtub põhimõttest, et üliõpilaste õigused peavad olema tasakaalus kohustustega. Kui mingitel põhjustel jääb üliõpilasel mõni ainepunkt täiskoormusega sätestatud mahust (30 EAP) tegemata, on ülikoolil õigus raha küsida üksnes tegematajäänud ainepunktide eest ja vaid järgneval semestril. See on kõrgkoolile õigus, kuid mitte kohustus. Lisaks sellele arvestatakse ainepunkte kumulatiivselt, st kui ühel semestril on täidetud rohkem kui 30 ainepunkti, siis mõnel järgmisel semestril võib teha selle võrra vähem. Õppurid, kes asuvadki õppima osaajalisele kohale maksavad õppemaksu, kursusekordajad korvavad ülikoolile tekkivad lisakulud.

Tuleb maksta vajaduspõhiseid õppetoetusi

Praegu veedab üliõpilane ülikooli seinte vahel keskmiselt seitse aastat. Säärane pikalt veedetud aeg ülikoolis pole tõhus, samas on see riigile kulukas. Tuleb luua olukord, et nii ülikoolide kui ka üliõpilaste huvi oleks lõpetada õpingud nominaalajaga, mis bakalaureuseõppe puhul on üldjuhul kolm aastat.

Teine oluline aspekt on kõrghariduse kvaliteet. Eesti kõrghariduse rahastus on 1996. aastast saati põhinenud riiklikul koolitustellimusel, mille kaudu on püütud suunata üliõpilasi õppima ka erialasid, mille vastu on huvi väike. Kahjuks pole niisugune regulatsioon loodetud tulemusteni viinud. Selline rahastamise süsteem soosib suuri kõikumisi üliõpilaste tasemevahes. See tähendab, et ühes auditooriumis istuvad koos väga erinevate võimete ja huviga üliõpilased.

Kolmas probleem on ebaõiglus. Osa tudengeid pääseb ülikoolis tasuta õppekohtadele, teistel tuleb õpingute eest maksta kogu ülikoolis oleku ajal, praktiliselt sõltumata oma õpingutulemustest.

Majanduslikult vähem kindlustatud noortel on täna kas ülikoolis õppimine või kogu jõuga õpingutele pühendumine raskendatud. Seepärast on oluline maksta tudengitele vajaduspõhiseid õppetoetusi. Tasuta kõrghariduse mõte seisneb ju eeskätt selles, et pere rahakoti suurus poleks määrav noore inimese haridusvalikutes ja kõigil andekatel noortel oleks võimalik ülikoolis õppida.

Õppetoetusi puudutav eelnõu on praegu valitsuses kooskõlastusringil ja jõuab peagi riigikokku menetlusele. Kui seni on makstud stipendiumi vaid parimatele heade õpitulemuste eest, siis nüüd on kavas hakata maksma õppetoetust nendele, kelle majandusseis muidu õpingutele pühenduda ei võimaldaks.

Seadus jõustub 2013. aastal

Üliõpilased on tugevalt protestinud õppekava täismahus täitmise vastu. Nende ettepaneku kohaselt tuleks täita õppekava vaid 75 protsendi ulatuses. Selle ettepanekuga nõustuda ei saa. Kui maksumaksja maksab kinni õpingud, siis sellele peab vastama ka täismahus õppimine. Küll on aga ette nähtud ka erandeid: näiteks alla seitsmeaastast last või puudega last kasvatavale vanemale, et lapsevanemal oleks võimalik laste kasvatamist ja õpinguid ühitada.

Teine peamine erimeelsus on seotud akadeemilise puhkuse ajal õppetöös osalemisega. Praegu on tavapärane, et akadeemiline puhkus võetakse nn poole kohaga õppimiseks ning sellega venitatakse oma õpingute aeg pikaks. On üldine huvi, et õppima asunud noor oma õpingud ka mõistliku ajaga lõpetab, mistõttu on edaspidi kavas viia akadeemilise puhkuse mõte ja tegelikkus vastavusse. Kui õppija ei saa õppida haiguse tõttu, välisriigis aset leidva programmi tõttu või mõnel muul põhjusel, siis samal ajal ei saa ta olla ka ülikooli laboris või õiendada eksameid. Muidugi on siinkohal ette nähtud erandeid, näiteks saab akadeemilisel puhkusel olles õppekava täita alla kolmeaastase lapse vanem, samuti ajateenija, kelle ajateenistus võib ju lõppeda semestri keskel.

Pingelised olid arutelud seaduse jõustumisaja üle. Peale pikkasid arutelusid leppisime osapooltega kokku, et seadus jõustub järgmise aasta algul ning õppemaksuta saab asuda õppima alates 2013. aasta septembrist. Nii on võimalik kõik ümberkorraldused ette valmistada.

Kõrgharidusreformi menetlemisel on tehtud ära põhjalik töö. Sõna sekka on saanud öelda kõik osapooled ja paljud ettepanekud oleme saanud seadusesse ka sisse kirjutada. Tasuta kõrgharidusega loob riik kättesaadavad õppimisvõimalused kõigile, nende võimaluste kasutamine aga sõltub juba õppijatest endast.

Eesti rahvuslikud huvid

2012-02-14

Eestis on IRLil kanda keskne roll rahvuslike huvide poliitika eestvedajana. Meie tänase päeva poliitika peab olema üles ehitatud meie rahva vaimset ja ainelist heaolu silmas pidades.

Eesti riigi ja rahva seisukohast on oluline tagada meie tuleviku rahvuslik julgeolek. Kompromisside tegemine meie rahvusliku julgeoleku arvelt peab olema välistatud. Tänu IRLile on tänavu riigikaitsekulutused kaks protsenti rahvatulust. Nii ujume teadlikult vastuvoolu, võrreldes enamiku Euroopa riikidega. Olgugi et klassikaline sõjaline rünnak Eesti vastu ei ole lähiajal tõenäoline, on maailm viimastel aastatel väga kiiresti muutunud.

Me peame Eesti julgeolekut mõtestama info- ja ressursijulgeoleku kontekstis. Praegu on meie suurim ja reaalseim oht finantsjulgeoleku defitsiit Euroopa Liidus. Eesti on eluliselt huvitatud meie julgeolekut kindlustavate ühenduste, nagu eeskätt NATO ja Euroopa Liit, võimekusest ja oma positsiooni tugevdamisest nendes organisatsioonides.

Me oleme väike rahvas ja peame mõistma, et sisemine suletus ja seisak võivad kaasa tuua mandumise ja hääbumise. Eesti tugevus on läbi aja olnud avatus uutele ideedele. Konservatiivne maailmavaade näeb vabaduse ja võimaluste tasakaalustajana vastutust homse ees. Maailm on viimaste aastatega palju muutunud ning ei maksa arvata, et Eesti jääb globaalsete jõujoonte nihkumisest puutumata. Eesti ainuõige valik on olla tänapäevane ja kiirelt arenev riik, kes on valmis muutuva maailma väljakutsed vastu võtma ja jääma avatuks positiivsetele muutustele.

Kolmas aspekt, millele tuleb tõsiselt tähelepanu pöörata, on inimeste elukvaliteet. Praegustel ärevatel aegadel on inimeste suurim ootus Eesti perede toimetulek ja majanduslik kindlustunne. Usk hakkama saamisse ja elu paremaks muutumisse on hädavajalik. Just siis julgetakse tuua ilmale lapsi, nautida kultuuri ja tunda uhkust eestlaseks olemise üle.

Elukvaliteedi tõstmine saab alguse initsiatiivist ja ettevõtlikkusest. Üksnes töö loob uue väärtuse, kasvatab jõukust ja annab kindlustunde. Selle aluseks on parema ettevõtluskliima loomine.

Eesti turg on väike ning meie huvi on julgustada Eesti ettevõtteid kasvama välisturgudel. Just siin on riigi tugi vajalik, sest ambitsioonist üksi ei piisa - ka ettevõtjail on vaja paremaid teadmisi, sidemeid ja paremat, kas või Põhjamaadega võrreldavat ligipääsu kapitalile.

Samuti peab riigi huvi olema seista hea selle eest, et võimalikult paljudel meist oleks võimalus ja tahe ettevõtluses kaasa lüüa. Noortel ellu astuvatel inimestel peaks enda haridustee lõpuks aga olema korralikud teadmised ja praktilised oskused. Lisaks tuleks ellu kaasa saada algatusvõime ja lai silmaring. Ka kultuurielu edendamine on üks rahvusliku eneseteadvuse alustest. Kultuuriliikide rohkus ja silmapaistvate tulemusteni jõudmine neist paljudes annab meile rahvusliku uhkustunde. Me kõik tunneme uhkust oma sportlaste ja heliloojate, orkestrite ja kooride, muusikute ja kunstnike edu üle.

Neid samme astudes jõuame ühiskonnani, mis koosneb tasuvat tööd tegevast keskklassist, kellel jagub aega ja huvi oma järeltulijate kasvatamiseks ning rikkaliku kultuurielu elamiseks. Need inimesed on uhked oma maa ja ajaloo üle, suhtlevad avatult ja julgelt kogu maailmaga ning panustavad Eesti riigi arengusse. Rahvuslik julgeolek, positiivne muutumisvõime ja elukvaliteet on eeldused ülima rahvusliku missiooni täitmiseks - eesti rahva kestlikkuse tagamiseks. Väikese rahvana ei ole meil õigust kasutamata jätta ühtki arukat abinõu, mis teenib meie rahva arvulise kasvatamise sihti.

Meie rahva kestlikkust hoiavad väärtused - vabadus, isamaa-armastus, ettevõtlikkus, perekond, kodu, kohusetunne, töökus -, mida inimesed annavad oma lastele edasi.

Nende kaitsmine ja soodustamine on meie ühine hool ja vastutus, mille kandmist ei võta keegi teine peale meie endi siin maailmas enda peale.

Ministri tagasiastumine – kas pildilt ära astumine

2012-02-10

Marko Pomerants (IRL) analüüsib Eesti ja teiste riikide näitel ministri ametist tagasiastumist kui poliitilise vastutuse võtmise vormi ning puudutab ka oma erakonnakaaslase, siseminister Ken-Marti Vaheri juhtumit.

Ministrite tagasiastumise teemat on ajakirjanduses ikka aeg-ajalt kajastatud, eriti muidugi siis, kui see mõne ministri puhul parasjagu jutuaineks on. Otsustasin seda teemat uurida, taustaks kirgi kütnud elamislubade skandaal. Tellisin riigikogu õigus- ja analüüsi osakonnast (ÕAO) analüüsi ministrite tagasiastumise praktikatest erinevates riikides, keskendudes eelkõige küsimusele, mis on valitsusliikme poliitilise vastutuse sisu ja tähendus erinevates käsitlustes ja praktikates.

Mahu huvides võttis analüüsi koostanud Riho Kangur aluseks Soome, Rootsi, Suurbritannia ja Eesti kogemused. Omaette piirangud esitab leheruum. Edasine põhineb valminud analüüsil ja minu arusaamadel.

Poliitiline vastutus: kollektiivne ja individuaalne

Kollektiivse vastutusega on selge. Ministrid moodustavad valitsuse, kes kannavad vastutust ellurakendatavate ja väljatöötatud poliitikate eest valitsusena. Neil peab olema parlamendi mandaat ja toetus ning ka individuaalsed ministrid peavad toetama valitsuse poliitikat tervikuna. Valitsus astub kollektiivselt tagasi, kui ta kaotab usaldushääletuse parlamendis.

Individuaalne vastutus seevastu tähendab, et minister vastutab isiklikult (poliitikuna) tema valitsemisalas väljatöötatavate ja ellurakendatavate poliitikate ja valitsemisalas toimetavate ametnike eest, seda eelkõige parlamendi ees. Kui ministril on vaid osaline või kaudne kontroll, näiteks riigiettevõtte igapäevajuhtimise küsimustes, siis vastutab minister ka vaid osaliselt.

Ministri individuaalsel vastutusel on omakorda kaks komponenti: tagasiastumine ning aruande ja vastuste andmise kohustus. Tuleb silmas pidada, et ministri otsust tagasi astuda tema valdkonnas toimuva pärast peetakse individuaalse vastutavuse skaala kõige äärmisemaks punktiks, mida võib käsitada viimase žesti või kõige karmima karistusena individuaalse vastutuse kandmisel.

Teine - aruandmise komponent - sisaldab nõuet, et minister selgitab tehtud vigu, püüab neid võimalikult hästi parandada, karistab vajadusel alluvaid ning vastab kõikidele parlamendis esitatavatele küsimustele.

Kanada professori Kernaghani arvates on nende kahe komponendi eristamine ülioluline. Tegelikult on põhjalike vastuste adekvaatne ja aus andmine seadusandliku võimu ja avalikkuse ees sama tähtis ministri individuaalse vastutuse osa kui kohe tagasiastumine.

Avalikkus peaks mõistma, et aruandmiskohustusest kinnipidamine tähendab samasugust individuaalse poliitilise vastutuse võtmist nagu lahkumisavalduse esitaminegi. Seda elamislubade loos minister Vaher ka tegi. Ta on korduvalt öelnud, et tunneb selget vastutust.

Miks ministrid tagasi astuvad?

Ministri isikliku vastutuse võtmisel ja tagasiastumisel on praktikas kaks üldstsenaariumi. Esimene on käsitletav ministri isikliku ebaeetilise või mitteadekvaatse käitumisena - minister on teadlikult varjanud huvide konflikti, rikkunud eetilisi tõekspidamisi või seadusi, varjanud olulisi detaile oma eelnevas karjääris või läbi käinud ebasobivate inimestega.

Sellistel puhkudel on tagasiastumise põhjus tavaliselt üsna selge - näitena võib tuua hiljutise Briti kaitseministri Liam Foxi tagasiastumise, kus tema isiklik sõber ja äripartner oli mitmel ametlikul visiidil end esitlenud kaitseministri kaastöölisena ja sageli esindajana, ehkki ta ei töötanud kaitseministeeriumis.

Eesti praktikast sobib siia ehk Margus Hansoni tagasiastumine 2004. aastal, kuna kaotsi läksid salajased dokumendid, mida ei oleks tohtinud ministeeriumist välja viia. Soome kultuuriminister Suvi Lindén lahkus, kuna ta andis riiklikku toetust (170 000 eurot) golfiväljakule, olles ise selle üks omanikest.

Teine stsenaarium puudutab ministri võimalikku ebapädevust, vigu ja probleeme ministri tööülesannete täitmisel. Tegemist võib olla ka veaga ülesannete delegeerimisel, valeotsustega personalipoliitikas vms. Selle stsenaariumi alla liigituvad ka eriti keerulised juhtumid, kus minister ei olnud skandaaliga otseselt seotud, kuid ajakirjanduse või opositsiooni või avalikkuse silmis oleks «pidanud sellistest asjadest teadma».

«Kas minister teadis või kas oleks pidanud teadma» on ka üks riigikogus elamislubade andmisega seotud asjaolude väljaselgitamiseks loodud erikomisjoni väljaselgitamist vajavaid ülesandeid.

Tagasiastumine on tavaliselt ülimalt tõenäoline, kui ministri tegevus või teda tabanud skandaal diskrediteerib või vähemalt mõjub peaministri, valitsuse või teda valitsuses üles seadnud erakonna mainele püsivalt kahjulikult. Rõhk märksõnal - püsivalt. Äärmuslikul juhul võib ministri isikliku vastutuse küsimus partei üldse lõhestada. Eesti kontekstis sobib siin Mihkel Pärnoja näide erastamisagentuuri skandaalist.

Kas minister peaks võtma vastutuse, kui mõnes poliitikas või valdkondlikus arengus on ilmnenud süsteemne viga? Sel juhul on ministri isiklikku vastutust väga keeruline tuvastada. Kui minister toob vea esile ning teeb kõik selleks, et seda viga parandada, siis väheneb märgatavalt ka surve tema tagasiastumiseks, samas probleemide teadlik varjamine tähendab, et ministril ei ole hiljem võimalik end kaitsta ning ta peab lahkuma.

Ministrid on tagasiastumist sageli püüdnud vältida, kasutades süü suunamise taktikat, üritades näpuga näidata oma alluvate - ametnike või nõunike - suunas. See taktika on praktikas sageli edukas olnud.

Kokkuvõttes võib öelda, et lõviosa ministritest astub tagasi kas sügavalt isiklikel põhjustel või siis, kui nad isiklikult on käitunud ebaeetiliselt/ebaseaduslikult ning skandaal on lahutamatu ministri isiklikust käitumisest või otsustest.

Vahel on asjaolud mustvalged, vahel mitte. Majandusminister Meelis Atonen astus tagasi vaidluse tõttu Saaremaa Laevakompaniiga. Aga kas Atoneni minemine ei olnud mitte Ansipi tulemise osa?

Kuidas me vastutuse võtmisel võrdlust välja kannatame?

Soomes on pärast 1990. aastat ametist lahkunud kaheksa ministrit. Stiilinäiteks toon kaubandus- ja tööstusminister Kauko Juhantalo, kes lahkus 1992. aastal nn SKOP-grupi finantsraskustega seoses tehtud otsuste tõttu. Ta mõisteti pistise nõudmise eest süüdi ja sai aastase tingimisi vanglakaristuse, kuid (!) valiti suure häältesaagiga 1995. aasta valimistel parlamenti tagasi.

Rootsist võib viimasel kümnel aastal leida kuus näidet, mille hulgas rootslaste kiirusrekord. Ametisse asudes selgus, et kaubandusminister Maria Borelius oli kodustes majapidamistöödes kasutanud nn musta tööjõudu, polnud korralikult tasunud TV-litsentsitasu ja tema suvevilla kuulus ettevõttele ersey. Boreliuse kaheksa päeva ministrina on Rootsi ajaloo lühim ministriametis oldud aeg.

Huvitavad on keskkonnaminister Andreas Calgreni (keskkonnaminister 6. oktoober 2006 -
29. september 2011) ja majandus- ja energeetikaminister Maud Olofssoni (6. oktoober 2006 - 29. september 2011) juhtumid. Mõlemad ministrid vahetas välja oma partei.

Kui Annie Lööf valiti Keskpartei uueks esimeheks, soovis ta endale ka ministriportfelli. Kuna nii Olofsson kui ka Carlgren ei olnud viimasel ajal just mitte väga suured häältemagnetid, otsustas uus partei esimees nad valitsusest välja vahetada. Siin on meie esimehele Urmas Reinsalule mõtlemisainet.

Eestis on viimasel kümnel aastal pakkuda kümme näidet.

Mul endal pole seda kogeda tulnud. Kindlasti on tagasiastumise eelne otsustamise aeg ja kogu see avalikkuse tähelepanu keskpunktis olemine keeruline ja raske.

Ma mäletan selgelt pärast tagasiastumist riigikogusse naasnud Tiit Tammsaart riigikogu koridoris trepist üles minemas. Selles minekus oli kergust ja kergendust. Enamik Eesti poliitikuid, kel ministrina tagasiastumine seljataga, on sellest välja tulnud ja pärast valimisi riigikogus tagasi, rahva mandaat taskus. Aga võib ka vaikselt tulla ja üsna vaikselt minna, nagu suursaadik Jaak Jõerüüt.

Tagasiastumine on tõsine asi, sellega ei maksa naljatada. Ka selle sammu nõudjad peaks seda mõistma. Tagasiastumine võib aga tähendada võimalust püstipäi edasi astuda.

Marko Pomerants on riigikogu liige. Ta oli siseminister Andrus Ansipi teises valitsuses 2009-2011 ja sotsiaalminister Juhan Partsi valitsuses 2003-2005.

Eesti rahva säilimisest ja loendamisest

2012-01-12

Eesti rahvastiku püsimajäämine on pakkunud kõneainet ja arutelusid mitme põlve vältel, eriti just rahvaloenduste ajal. Elav diskussioon käib ka praegu.

Mure eesti rahva püsimajäämise pärast on olnud ajajooksul õigustatud, kuna sündimustase on samaselt enamikule Euroopale olnud madal ligi viimased sada aastat, olles jäänud taaste-tasemest allapoole juba 1920. aastate lõpus. 1930. aastatel paistsime silma aga ühe madalaima sündivusega Euroopas.

Samuti oleme mitmel korral seisnud lausa rahvastikukatastroofi lävel: nii pärast Liivi sõda kui Põhjasõda vähenes Eesti rahvastik soja, epideemiate ja nälja tõttu kriitilise piirini - umbes 150 000 inimeseni.

Mure rahva säilimise pärast pole vahepeal kuhugi kadunud, kuna tõsiste rahvastikuprobleemide ees seisame ka täna. Nõukogude Liidu lagunemine tõi 1990. aastatel kõikides vastiseseisvunud liiduvabariikides kaasa tõsiseid rahvastikumuutuseid, mis peegeldusid eelkõige sündimuse languses ning väljarändes.

Kümne aasta jooksul vähenes sündide arv Eestis ligi kaks korda: 25 000-lt 12 000ni. 1989. aastal oli Eesti elanike arv 1,57 miljonit, 2000. aasta rahvaloenduse andmed näitasid selleks 1,37 miljonit. Langus, mis on peamiselt olnud tingitud madalast sündimusest ja väljarändest, jätkub ilmselt veel mõnda aega.

Väikeriigina on meil väga oluline adekvaatne info oma rahvastikust. Aasta viimasel päeval alanud rahvaloendus annab üpriski selge pildi rahvastiku hetkeolukorrast. Selle abil saame seada tõepäraseid tulevikusihte ja teha otsuseid mitte ainult rahvastikupoliitikas, vaid ka inimeste igapäevaelu puudutavates küsimustes.

Andmetele tuginedes saame näiteks hinnata, kus on tarvidus uute haridus- või sotsiaalasutuste järele, kuidas korraldada ühistransporti või kus eelisjärjekorras arendada infrastruktuuri.

Olgugi, et praegu ei ohusta meid otseselt ei sõda, epideemiad ega nälg, on mure rahva püsimajäämise pärast endiselt väga aktuaalne. Sellel on peamiselt kaks põhjust: liialt madal sündivus ning väljaränne. Kui viimase kohta Õnnestub ehk täiendavat ja tõest infot just rahvaloendusest saada, siis madala sündivuse kohta on meil info küllaldane.

Kui sisse- ja väljaränne kõrvale jätta, on rahvastiku taastootmiseks tarvis, et iga viljakas eas naine sünnitaks keskmiselt 2,3 last. 2010. aastal oli vastav näitaja Eestis aga 1,64 last. Selles osas ei erine me Euroopa Liidu keskmisest oluliselt.

See tähendab, et meil sünnib vajaliku 22 000 lapse asemele igal aastal umbes 15 000 last.

Iga põlvkond on seetõttu rohkem kui neljandiku võrra eelmisest väiksem ja nõnda see jätkub, kui ei toimu olulist ja jõulist muudatust. Sündimus Eestis on selgelt liialt väike, et tagada rahvastiku jätkusuutlik areng.

Professor Rein Taagepera on rahvastikuprobleemi kirjeldanud demograafilise auguna, mis on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Kümne aasta pärast väheneb laste arv jällegi järsult, sest vähemaks on jäänud mehi ja naisi, kes võiksid lapsi saada. Miljoni eestlase asemel on siis 600 000, kahekümne viie aasta pärast kukume järgmisse auku ja nü edasi.

Eelpool kirjeldatud stsenaarium ei ole paratamatus ja kindlasti ei soovi keegi meist selle täideminekut. Sündimus- ja rahvastikupoliitikat on võimalik edukalt ellu viia, kuid tuleb arvestada, et see on aeganõudev ja nähtavate tulemusteni võime jõuda alles aastakümnete pärast.

Tähtis on teostada stabiilset ja jätkusuutlikku poliitikat, mis ei sõltu valitsuse vahetumistest ega päevapoliitikast, vaid pikemaajalisest eesmärgist. Üksnes üksikute lühiajaliste meetmete rakendamine pikas perspektiivis sündimuskäitumist ei paranda.

Et tagada Eesti rahva ja kultuuri püsimine, peame asetama rahvastikupoliitika esikohale, riik peab kõigis otsustes seadma esmatähtsaks perede ja laste huvid. Nende olulisust peab mõistma kogu ühiskond.

Poliitika peab soosima väärtusi, mis toetavad perekonna tugevdamist ja vanemarolli ühiskonnas. Rohkem peaks rakendama meetmeid, mis arvestaksid lapsi. Nõnda on IRL alati seisnud selle eest, et tulumaksuvabastust arvestataks laste arvu silmas pidades. Õige pea hakatakse IRLi eestvedamisel maksma vanema-pensionit - pensionilisa inimestele, kellel lapsed.

Muutuste tuuled Eesti kõrghariduses

2011-12-23

Tasuta kõrghariduse nime all tuntuks saanud kõrgharidusreformi eelnõu on läbinud riigikogus esimese lugemise ning hetkel käib pinev töö esitatud muudatusettepanekute üle riigikogu kultuurikomisjonis.

On selge, et Eesti kõrgharidus vajab põhimõttelisi muudatusi - sellega on nõustunud nii üliõpilased, rektorid kui ka lõviosa poliitikutest. Samuti on selge, et pikas perspektiivis ei ole meie kõrgharidus konkurentsivõimeline. Seda peamiselt kolmel põhjusel: täna pakutav kõrgharidus on ebaefektiivne, ebaõiglane ning kõrghariduse kvaliteet on väga ebaühtlane.

Täna veedab üliõpilane ülikooli seinade vahel keskmiselt seitse aastat - 70 000 üliõpilasest on vaid 10 000 lõpetajat aastas. Säärane pikalt veedetud aeg ülikoolis on ebaefektiivne ning samas ka riigile kulukas. Efektiivsuse suurendamiseks tuleb luua olukord, et nii ülikoolide kui ka üliõpilaste huvi oleks õpingute lõpetamine nominaal-ajaga.

Teine oluline aspekt on kõrghariduse kvaliteet. Tänase Eesti kõrghariduse rahastamine on 1996. aastast saati põhinenud riiklikul koolitustellimusel, läbi mille on püütud suunata üliõpilasi õppima ka erialasid, mille vastu on huvi väike. Kahjuks ei ole niisugune regulatsioon loodetud tulemusteni viinud. Selline rahastamissüsteem soosib suuri kõikumisi üliõpilaste tasemevahes. See tähendab, et ühes auditooriumis istuvad koos väga erinevate võimetega üliõpilased ning paraku langetatakse latt tihti sellisele kõrgusele, et ka nõrgemad sellest üle saaksid.

Probleem praeguse rahastamissüsteemi juures seisneb asjaolus, et tasulisel kohal õppiva tudengi eksmatrikuleerimine vähendab õppeasutuse sissetulekuid. Seetõttu langeb edasijõudmatuse pärast ülikoolist välja vaid marginaalne protsent üliõpilastest, kuna ülikooli rahalised vahendid on sõltuvuses üliõpilaste arvust. Kõrgharidusreformi üks eesmärk on õppekvaliteeti tõsta, muutes ülikoolide riigipoolse rahastamise sõltuvaks õpitulemustest mis ühtlasi tagaks ka efektiivsema rahakasutuse.

Kolmas probleem on kõrghariduse ebaõiglus. Osa tudengeid saavad ülikoolis tasuta õppekohtadele, teistel aga tuleb õpingute eest maksta kogu ülikoolis oleku vältel, praktiliselt sõltumata oma õpingutulemustest ülikoolis. Samuti tuleb ebaõigluse vähendamiseks sisse viia vajaduspõhised üliõpilaste toetused. Tasuta kõrghariduse mõte seisneb eeskätt selles, et pere rahakoti suurus ei oleks määrav noore inimese haridusvalikutes ja kõigil andekatel noortel oleks võimalik ülikoolis õppida.

Samuti kaob tasuta kõrghariduse kehtestamisel õpilaste ja koolide liigne sõltuvus riigieksamite tulemustest. Keskendumine üksnes riigieksamitele on selgelt lühinägelik ja kitsas lähenemine, takistades õpilase mitmekülgset arengut ja pannes ebavõrdsesse olukorda sellist metoodikat vältivate gümnaasiumide õpilased.

Reformi tulemus suurendab riigipoolset rahastust ülikoolidele.

Kõrgharidusreformiga muutub Eestis pakutav kõrgharidus efektiivsemaks, kvaliteetsemaks ja õiglasemaks. Loomulikult tuleb selle saavutamiseks teha tänases süsteemis põhimõttelisi muudatusi.

Tuleviku-Eesti on maakonna-Eesti

2011-12-22

Ma pole veel kohanud inimest, kes ütleks, et on Eesti praeguse halduskorraldusega rahul ning olukord korrastamist ei vaja. Pigem vastupidi - regionaalhaldus ja sellega seotud küsimused on viimasel ajal jälle teravalt tulipunkti tõusnud ning diskussioon sel teemal tuure kogumas. Seega pinnas on viljakas ning usun, et üsna pea on aeg küps sisulisteks muutusteks. Küll aga kehtib nii oluliste muutuste juures ütlus, et mõistlikke otsuseid tehakse siis, kui enam midagi muud üle ei jää. Ju siis praegu on veel jäänud.

Mis see sõna „regionaalhaldus" siis tähendab? Inimestega rääkides tuuakse ühe probleemina sageli välja, et Eesti halduses on hetkel täielik segadus. Et näiteks Järvamaa kuulub paljude riigiasutuste töökorralduses ühte regiooni Pärnuga, teisel puhul jälle Jõhviga, mingitel asutustel moodustab ta ühe piirkonna Tallinnaga ja vahel ka Tartu või Viljandiga. Öeldakse, et inimestel on raske riigiasutustega suhelda, kui need piirkonnad on nii erinevalt jagatud.

No kuulge! Kas see on ikka tegelikult ka probleem? Kui tihti on näiteks neil Järvamaa elanikel reaalselt olnud vaja korraga olla asju ajamas riigiasutuses Pärnus ja Jõhvis? Ma väidan, et see tõenäosus on pea olematu. Ma olen väga kriitiline sellise lähenemise suhtes, et jagada Eesti rangelt kolmeks, neljaks või viieks regiooniks. Sellest võidaks need kolm, neli või viis keskust, aga kaotaks kõik ülejäänud maakonnad.

Selline range ja terves riigis ühtne jagamine tähendaks paremate riigitöökohtade koondumist neisse linnadesse ja ülejäänud jääks paratamatult tagamaaks. Riigihaldus peakski olema hajutatud. Tõsi - sellise hajutatuse puhul tuleb tagada inimestele teenuste kättesaadavus. Lihtsamalt öeldes - peab toimima ühistransport, see peab klappima asutuste lahtiolekuaegadega jne. Kuigi veel parem oleks, kui riik suudaks oma töö korraldada nii, et inimene sinna kaugemal olevasse keskusesse riigiga suhtlemise pärast üldse ei peaks kohale minema.

Mida me tahame?

Ma olen kasutanud paralleeli, et riigihaldus peab töötama nagu jalgpallikohtunik. Kohtuniku headust hinnatakse üldiselt selle järgi, mida vähem teda väljakul mängu ajal näha on. Ja kindlasti peab kohtunikul olema vahend mängu ohjamiseks - vile. Kuid veel parem on, kui ta seda üldse kasutama ei peaks.

Rääkides regionaalpoliitikast ja riigihaldusest ning sellega seonduvatest muudatustest, siis esmalt peame küsima - mis on eesmärk? Rein Taagepera küsib alati ilusasti: „Mida me tahame ja mida me ei taha?" Ma vastan ise - eks me tahame seda, et elu igal pool oleks võimalik. Igal pool Eestis, kus ma tahan elada, siis seal peaks see ka võimalik olema. Tundub ju lihtne? Kuid iga inimese jaoks tähendab see natuke erinevat asja. Harjumused on erinevad - mõnele on vaja ööklubi, mõnele rahu ja vaikust..

Aga üldiselt, kui me inimeste baasvajadusi kaardistame, siis me eeldame, et tema kõrval on veel inimesi. Muidugi on inimesi, kes tahaksidki üksinda kuskil soosaarel elada, naturaalmajanduses hakkama saada ega soovi ühtegi inimest näha, aga tavalise inimese puhul eeldame pigem seda, et tal on vaja teisi inimesi ja teenuseid. Ma ei pea nende teenuste all silmas mitte eelkõige avaliku sektori teenuseid vaid seda, et inimesed tahavad käia poes, kinos ja juuksuris. Ja poes peab olema müüja ja et müüja palka saaks, siis peaks seal ümbruskonnas justkui veel inimesi olema, kes seal poes käiksid. Nii jõuamegi taaskord välja selleni, et kui me tahame, et elu igal pool võimalik oleks, siis peab seal olema rohkem kui üks inimene. Piisaval hulgal inimesi loob eeldused selliseks elukvaliteediks, mida inimesed ootavad ja loodavad.

Kahte liiki omavalitsused

Laias laastus võib omavalitsused täna jagada kaheks. Ühed on sellised, kus avaliku sektori teenuseid napib ja nende osutamisega on probleeme. Ei ole piisavalt lasteaiakohti, kooli jõudmine võtab tund aega ja nii edasi. Saaremaa inimesel on tegelikkuses ilmselt üsna raske ette kujutada seda kannatuste rada, mida näiteks Tabasalu lastel tuleb iga päev läbida, et jõuda Tallinna kesklinnas asuvasse kooli.

Ja siis on teine ring omavalitsusi, kus riik on aidanud püsti panna uhke koolimaja, ehitanud staadioni, kiigeplatsi ja vallamaja. Vallamaju on palju ja inimesi vähe - kohati on vallamaja iga kümne-viieteist kilomeetri tagant. Ametnikud teavad kõiki inimesi nimepidi, teavad nende muresid ja rõõme. Enne kooliaasta algust helistab vallavanem isiklikult kõik esimesse klassi minevate laste vanemad läbi ja kutsub neid ikka oma valla kooli.

Selline elu on täna võimalik ainult tänu riigi regionaalpoliitilisele lähenemisele, mis võimaldab selliseid teenuseid praegu pakkuda. Seda võimaldab tegelikult riigi üldise maksutulu ümberjagamine. Piltlikult öeldes - Viimsi inimeste rahaga peetakse üleval Misso ilusat koolimaja.

Ma kuulan siit-sealt imestusega, kui räägitakse silmade särades kohalikest maksudest - kuidas see lahendaks paljud kohalikud mured. Vabandage mind, aga ma ei kujuta küll tegelikult ette, mis maksu sa seal Peipsi ääres nüüd veel eraldi kohalikelt koguma hakkad. Või isegi kui hakkad, kes sellest võidavad? Kui kohalike tulude osakaal kasvaks ja ümberjaotamine väheneks, siis sellest võidaksid rikkamad ja kaotaksid vaesemad vallad. Ja ma arvan, et see ei ole regionaalarengule mitte soodus.

Tuleme nüüd tagasi selle juurde, et meil on kahte tüüpi omavalitused. Ühed on siis need suurte linnade ümbruses olevad vallad ja teised on need väikevallad. Kuhu siis inimesed lähevad? Kas inimesed lähevad eelkõige sinna, kus on üles vuntsitud koolimajad, kõik on olemas, iga laps on arvel, iga laps oodatud? Õde ja vend saavad koos kooli minna kodu lähedal, koolibuss võtab maja eest hommikul peale ja toob õhtul koju tagasi. Ei lähe! Inimesed lähevad hoopis sinna, kus on probleemid, mida ma eelpool kirjeldasin - ummikud, kehvas korras lasteaiad, suurem kuritegevus ja saastatum keskkond. Ja nendes teistes elanikkond väheneb.

Mis paneb liikuma?

Kui öeldakse, et riik ei võta piisavalt ette ja ei aita ääremaid, siis mis see vastus on? Mis on olnud meie avaliku sektori vastus seni? Nagu ma ütlesin, ehitada veel ja vuntsida maju. Valada betooni. Teha veel rohkem koole korda, teha veel lasteaedu, teha külakeskus korda.

Probleem on aga selles, et kõik see toimub ühe omavalitsuse põhiselt. On ka maakondlikke mehhanisme, aga maakondlikkus tähendab täna kahjuks sageli seda, et igaüks peab midagi saama, kui tema järjekord kätte jõuab. Seekord teie saite oma rahvamaja, teie saite kooli, meie saame oma lasteaia... Kõik peavad niimoodi ringis saama. Aga kas probleem on ikka kehvas olukorras koolimajades? Kas vastus saab olla selles, et teeme veel koolimaju paremaks ja paneme mõnesse kohta veel ka purskkaevu. Kas see aitab?

Täna on meil Harku vald elanike arvult suurem kui Haapsalu linn. Viimsi vald on elanike arvult suurem kui Rakvere. Ja ma üldse ei räägi väikestest maakonnakeskustest nagu Põlva või Kärdla. Mis seal maakonnakeskustes siis valesti on? Äkki on regionaalhaiglate võrk hõre? Kuigi need on seal justkui olemas. Suurhallid on mõnest keskusest puudu? Kontsertsaalid?

Mõelda tuleb teistpidi. Miks siis inimesed lähevad sinna, kus seda kõike ei ole? Mida seal teises kohas püütakse veel ja veel parendada? Võtmekohaks on ikka majandus ja töökohad. Inimesed liiguvad sinna, kus on töökohad. Aga need töökohad ei teki iseenesest, selle eelduseks on otsused. Valikuid, ilmselt ka rahade tark suunamine ja läbimõeldud investeeringud. Ja kui me vaatame tänaseid omavalitsusi, siis kurb reaalsus on see, et sellise suuruse ja taseme juures neid küsimusi lahendada ei ole võimalik. Tänased omavalitsused on lihtsalt liiga väikesed, et tõsiselt kaasa rääkida piirkonna majanduse arendamises, rääkimata selle suunamisest. Lisaks tähendab väiksus tihti ka ebakompetentsust ja killustatust.

Mis siis aitaks? Lahenduseks saab olla ikkagi tugevate regionaalsete keskuste taastamine, olemasolevate tugevdamine. Ja ma ei mõtle siin neid kolme, nelja või viite Eest suuremat keskust, vaid ma pean silmas maakonnakeskusi. Nendesse peaks koonduma ka kogu maakonna administratiivne suutlikus. Loomulikult võib neist delegeerida kohalikku otsustamist nõudvaid asju allapoole, praeguste valdade või külade tasemele, kuid strateegilised otsused tehakse kõrgemal tasemel. Strateegilised otsused tuleb teha vähemalt tänase maakonna suuruses mõõtkavas. Erandiks saavad olla ainult mõned meie kõige suuremad linnad. Me peame aru saama, et Misso võimalus ellu jääda on see, kui Võru jääb ellu, mitte vastupidi.

Kui omavalitsus oleks maakondlik, siis saaks arendada regiooni ja majanduskeskkonda tervikuna, rääkida läbimõeldud ettevõtluspoliitikast, tööstusest, kutsekoolidest, kolledžitest, teedest, ühistranspordist. Nii jõuaksime lahendusteni, mis võiksid tuua töökohti, mille tõttu inimesed tegelikult liiguvad. Ja kui me tänaseid maakondi ei suuda ühendada tugeva keskusega regioonideks, liiguvad otsused ja ressursid sammu võrra kõrgemale ja kaugemale. Heal juhul Tartusse, Jõhvi ja Pärnusse, aga võib-olla ka ainult Tallinnasse. Otsustajaks jääb riik ja kohalik hääl jääb palju nõrgemaks. See on objektiivne paratamatus, et ilma kiire ja jõulise sekkumiseta see nii läheb.

Ma toetan maakondade-Eestit ja olen sellesisulise seaduseelnõu ka kaks aastat tagasi esitanud. Sel juhul muutuks ka omavalitsuste-vaheline koostöö reaalseks. „Mängijaid" oleks piisavalt vähe, et mõistliku aja jooksul mõistlikke kokkuleppeid teha. Aga sellised vähem-ambitsioonikad plaanid pikendavad agooniat ning kõik edasilükatud otsused saavad olema järjest valusamad.

Regionaalministri ettekanne Metsaülikoolis 2011. suvel

Elamislubade juhtumi taustal poliitikud ja IRL

2011-12-09

Tegelikult oleks vaja lausa erilehte, sest teema on väga mahukas. Välismaalasel peab olema Eestis viibimiseks legaalne alus, olgu selleks viisa, tähtajaline elamisluba või pikaajalise elaniku elamisluba.

Pikaajalise elaniku elamisloaga on siin kõik aastakümneid elanud välismaalased. Tähtajaline elamisluba on välismaalasele kuni viieks aastaks antav luba Eestisse elama asumiseks: abikaasa juurde, lähedase sugulase juurde, õppimiseks, töötamiseks, ettevõtluseks, piisava legaalse sissetuleku olemasolu korral, välislepingu alusel või kaaluka avaliku huvi korral. Eestisse elama asuvate välismaalaste arv on piiratud aastase sisserände piirarvuga, mis ei tohi ületada aastas 0,1 protsenti Eesti alalisest elanikkonnast. Sisserände piirarvu raames võib siseminister määrusega kehtestada piirarvu jagunemise elamisloa taotlemise põhjuse ja elamisloa andmise aluse järgi, samuti ajalise jaotuse aasta piires. Samas on hulk selliseid isikuid, keda piirarvu täitumise arvutamisel ei arvestata. Nendeks on näiteks: eestlane, Eesti kodaniku ja Eestis elamisloa alusel elava välismaalase abikaasa, kellele antakse elamisluba elama asumiseks abikaasa juurde, välismaalane, kellele antakse elamisluba õppimiseks. Seaduses on rida asjaolusid, miks riik võib elamisloa andmisest keelduda ja samuti tühistada.

Tähtajalise elamisloa ettevõtluseks võib anda välismaalasele, kellel on osalus äriühingus või kes tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana, kui äriühing või füüsilisest isikust ettevõtja on registreeritud Eesti äriregistris, ettevõtlus on vajalik, lähtudes riiklikust huvist Eesti majanduse arendamisel, ning välismaalase elama asumine Eestisse on ettevõtlusele oluline.

Tähtajalise elamisloa ettevõtluseks võib anda välismaalasele, kellel on piisavad rahalised vahendid ettevõtluseks Eestis, sealhulgas vähemalt 63 900 eurot tema kontrolli all olevat kapitali, mis on investeeritud äritegevusse Eestis, ja äriplaani kirjeldus, millest nähtub äritegevuse iseloom, ulatus ning vajamineva personali suurus, kvalifikatsioon ja oskused.

Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemiseks nõutava Eestisse investeeritud kapitali suurus on vähemalt 15 950 eurot. Sellist liiki elamisluba pole Eesti eripära, näiteid leiab nii Euroopa Liidust kui mujalt maailmas. Ettevõtluseks antud tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane, esitatud äriplaan, äripartnerid või esitatud rahalised allikad ei ole usaldusväärsed, välismaalase senine tegevus ei ole vastavuses äriplaaniga või välismaalane ei ole täitnud eespool nimetatud või muust seadusest tulenevat välismaalase Eestis ajutise viibimise, elamise või töötamisega seonduvat kohustust.

Siseministeerium julgeolekuargumentide esindajana on majandusministeeriumiga, aga ka välis- ning hariduse- ja teadusministeeriumiga, kõrgkoolidega pidevas debatis liberaalsuse, ettevõtluse, hariduse, teaduse, rahvusvahelise konkurentsivõime ja rahvaste üksteisemõistmise asjus. Persoonid pole tähtsad.

Poliitikutest

Kõigepealt Ken-Marti Vaheri ja Juhan Partsi kui ministrite rollist praeguses elamisloa taotluste loos. Kuna sisserände piirarv ei ole viimastel aastatel täitunud, siis ei olnud 2011. aasta alguses põhjust kehtestada suuremat piirarvu kui 0,075% Eesti alalisest elanikkonnast. Nii kehtestas vabariigi valitsus 13. jaanuaril 2011, veel minu ametisoleku ajal, selle aasta piirarvuks 1008. Mais selgus, et sisserände piirarv täitub ebatavaliselt kiiresti, sest enneolematult palju elamisloa taotlusi on esitatud töötamiseks äriühingu juhtorgani liikmena - juuli alguseks oli sel alusel juba antud 580 elamisluba, mis moodustas üle poole kogu kehtestatud piirarvust. Sellest tulenevalt tekkis oht, et kiire piirarvu täitumise tõttu juhtorgani liikmetega ei oleks jäänud võimalust taotleda tähtajalist elamisluba mõnel muul alusel. Ja nüüd tuleb oluline koht! Juba 4. juulil kehtestas siseminister määrusega, et rohkem elamislube töötamiseks juhtorgani liikmena 2011. aastal ei anta. Ühtlasi alustas politsei- ja piirivalveamet kontrolli, et välja selgitada selle põhjused. Ilmnes, et paljud äriühingud olid tõenäoliselt asutatud üksnes selleks, et taotleda elamisluba juhtorgani liikmena. Seni on avastatud üksnes äriühingu juhtorgani liikmena töötamiseks antud elamislubade väärkasutusi ja 65 juhul on alustatud elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust, neist 15 on kehtetuks tunnistatud.

Äriühingu juhtorganite liikmetele antud elamislubade suure arvu tõttu täitus sisserände piirarv juba 31. augustil 2011.

Siseministeerium (SiM) pöördus majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) ning kaubandus-tööstuskoja (KTK) poole, et küsida nende seisukohta sisserände piirarvu suurendamise vajaduse kohta. Nii nagu KTK, toetas minister Parts sisserände piirarvu suurendamist Eesti majanduse arengu eesmärgil kuni 0,1% Eestis alalisest elanikkonnast. Seega esitas siseminister vabariigi valitsusele ettepaneku sisserände piirarvu suurendamiseks 336 võrra. Vabariigi valitsus kehtestaski 29. septembril 2011 sisserände piirarvuks 1344, mis on maksimaalne lubatud suurus.

Selleks, et lisandunud piirarvu arvelt saaksid elamislube eelkõige oskustöölised, keda Eesti tööandjad vajavad, algatas siseminister määruse eelnõu sisserände piirarvu jagamiseks elamisloa andmise aluste järgi, tehes prognoosi 2011. aasta lõpuni. Eelnõu kohaselt nähti ette 292 elamisluba töötamiseks, 25 ettevõtluseks, 8 piisava legaalse sissetuleku olemasolul ja 11 välislepingu alusel.

Eelnõu menetluse käigus tegi MKM ettepaneku suurendada ettevõtluseks antavate elamislubade arvu 60 võrra. Ministeerium põhjendas oma ettepanekut ettevõtlusinvesteeringute olulisusega Eesti majandusele ja piirarvu vähese täitumisega teistel alustel.MKM on seisukohal, et sisserände piirarvu alajaotus ei lahenda tegelikku probleemi, sellega võime takistada oluliste investeeringute Eestisse tulekut. Pigem tuleks SiM-il tegeleda kontrolli ja järelevalve tõhustamisega. Ülaltoodud põhjustel kehtestas siseminister 15. oktoobril 2011 sisserände piirarvu jagunemise vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ettepanekule - lisandus 232 elamisluba töötamiseks, 85 ettevõtluseks, 8 piisava legaalse sissetuleku olemasolul ja 11 välislepingu alusel.

Kui siseminister ei oleks kehtestanud sisserände piirarvu jagunemist elamisloa andmise aluste järgi, siis oleks sisserände piirarv täitunud lihtsalt elamisloa taotluste laekumise järjekorras. Arvestades, et ka elamisloa andmise tingimusi piisava legaalse sissetuleku alusel on kerge täita, siis oleks piirarvu jagamata jätmise korral ilmnenud tõenäoliselt suur hulk fiktiivseid taotlusi sellel alusel.

Minister Partsi arvates pole ettevõtjate mured ja selgus välistööjõu riiki toomisel jätkuvalt lahenenud, seetõttu on peetud erinevaid ümarlaudu. Üks selliseid toimus 14. novembril MKMis. Ümarlaua eesmärk oli töötada välja ettepanekud SiM-ile, kuidas mõistlikumalt lahendada arvatav sisserände piirarvu kuritarvitamise probleem ning parandada tippspetsialistide riiki toomise võimalusi. Sel koosolekul viibisid ka nii Indrek Raudne kui Nikolai Stelmach, aga protokolli lugenuna ma selles probleemi küll ei näe. Kuritarvitamiste vältimiseks tehti peamiselt kaks ettepanekut: kehtestada palgakriteeriumi nõue ka elamisloa töötamiseks juhtorgani liikmena korral sarnaselt teiste töötamise liikidega ja kehtestada seaduses MKMile kohustus korraldada elamisloa ettevõtluseks taotlemise korral äriplaanide hindamine Eesti majandusele olulisuse seisukohast.

Siseministeeriumis planeeritavate seadusemuudatustega on plaanis vähendada järgmistel aastatel elamislubade väärkasutuse ohtu terviklikult. Seega tuleb seadusemuudatusega tagada, et Eestisse saabuksid üksnes need välismaalased, kelle riiki tulek on avalikes huvides ehk aitab kaasa majanduse arengule. Ettevõtjatele ja Eestisse tööle tulijatele ei anna Eesti elamislube mitte sellepärast, et nad saaksid Eestis elada, vaid sellepärast, et nende siin elamine on ühiskonnale kasulik.

Pikk jutt, aga ministrite suhtes on kokkuvõte lihtne: alati võib olla kriitiline ühe või teise väljaütlemise või teo suhtes seoses selle looga, aga mõlemad ministrid on teinud oma tavapärast tööd ja nad võiks rahule jätta.

Riigikogu liige Siim Kabrits on ettevõtlik inimene, kelle ühele ettevõtetest kuulub kolmandik ettevõttest, mis omab kahte korterit vanalinnas Kooli tänaval. Teised korteri kaasomanikud läbi oma ettevõtete on Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach. Investeering tehti maja korda tegemiseks ja edasi müümiseks, see pole aga tänaseks realiseerunud. Sellega Kabritsa roll piirdub. Avalikkusele tundmatust mulgist on saanud suurele osale eestimaalastele tuttav nägu. Loodetavasti on Kabritsale see tulevikus abiks. Ka tema võiks rahule jätta.

Nüüd Indrek Raudsest ja Nikolai Stelmachist. Nendega on palju keerulisem. Siin on niipalju erinevaid infokilde ja neid lisandub ilmselt veelgi. Viimased päevad pole selge seisukoha võtmist lihtsamaks teinud, kuigi kindlasti on tänaseks hulk inimesi, kel on juba ammu mõõt täis. Mõõt on täis, lähtudes retoorikast ja fiktiivsusest, eetiliste piiride ületamisest. Kas siin on ka midagi kriminaalset, seda saame teada. See aeg tuleks ära oodata. Kui on midagi kriminaalset, siis selleks aruteluks on kohtusüsteem. Mis puudutab nii-öelda parteilist suhtumist, siis selles osas saavad otsuse vastu võtta vaid IRLi liikmed. Omapoolse sammu riigikogust ja Tallinna volikogust tagasiastumise teel on kõnealused juba ette võtnud. Kuidas konkreetne asi laheneb, näitab aeg.

IRList

Vastus küsimusele, kas kõik see on olnud IRLile kuidagi abiks, on ilmselge. Täielik jama enne suurkogu ja erakonna esimehe ja juhtorganite valimisi. Jama oleks ka ilma nende eelseisvate sündmusteta. Olukorras, kus paljudes arengumaades on probleemiks juurdepääs haridusele ja kirjaoskuse puudus, siis IRLi probleemiks on liigne kirjade kirjutamine ja allkirjade kogumine, seda juba pikemat aega.

Ühtegi probleemi ei ole need kirjad lahendanud, küll aga on rõõmuks konkurentidele. Näe, kus lollid ... See kõik ei tähenda seda, et probleeme ei peaks lahendama. Selleks erakonna juhid ju ongi. Fakt on see, et 28. jaanuaril valitakse IRLile uus esimees niikuinii. Minu arvates peaks see inimene seda tööd teha viitsima, hoolima inimestest, olema usutav peaministrikandidaat ja ka IRList väljaspool olevate inimeste jaoks arvamusliider, karismaatiline. Kas sellist inimest üldse leidub? Teeme Eestit nende inimestega, kes meil on. Mis puudutab Lääne-Viru IRLi, siis siin toimivad asjad jätkuvalt. Järgmisel neljapäeval korraldame oma inimestele korralise üldkogu. Arutame ka päevaprobleeme. Riietus kampsunist ülikonnani.

Kas asjatud kaikad kodarates või on keiser tõesti alasti?

2011-12-08

Kas teate Hans Christian Anderseni muinasjuttu keisrist, kes omale uued rõivad sai? Kogu rahvas kummardas ja kiitis keisri uute rätsepate osavat näputööd. Kuni ühel hetkel üks väike poiss ütles välja selle, mida keegi seni polnud julenud: keiser on ju alasti! Umbes sarnane süžee on praegu lahti rullumas ka Eesti Rahva Muuseumi ehitamise ümber.

Ma tunnustan igati ERMi ja teiste riigiasutuste aastatepikkust tööd uue muuseumihoone ehituse ettevalmistamisel. ERMi rajamine on Riigikogu otsus ja sellel on ka praeguse valitsuse igakülgne toetus. Ja kuigi on olnud kahtlejaid uue muuseumihoone asukoha osas, siis mina isiklikult olen seda meelt, et ERM peab eelkõige regionaalpoliitilistel põhjustel tulema just Tartusse.

Paraku seisab ilusate ideede ja kõigile külalistele avatud muuseumimaja valmimise vahel veel kaks suurt takistust: aeg ja raha. Õigemini - nende nappus.

Kultuuri- või turismiobjekt?

ERMi ehitamist ette valmistades on lähtutud lootusest, et suur osa hiigelprojektiks vajalikust rahast tuleb Euroopa Regionaalarengu Fondist. Selles lootuses on ERM läbi ministeeriumide saatnud teele ka projektikirjeldused ja rahastustaotlused Euroopa Komisjoni suunal, kes nii suure projekti puhul peab oma heakskiidu andma.

Aga just sealt on tulnud tagasilöök. Kuna sellises mahus kultuuriobjekti pole võimalik eurorahade eest ehitada, esitleti taotluses muuseumi kui turismiobjekti. Sellist, milles on pinda kokku üle 32 tuhande ruutmeetri. Euroopa Komisjon kõrvutas seda taotlust ka teiste analoogsete projektidega, mis aga tekitas neis kõhklusi.

Küsimused, mis õhus, on igati loogilised. Kui rajatav Euroopa Solidaarsuse Keskus Gdanskis võtab enda alla 18 000 m2, Akropolise muuseum Kreekas 25 000 m2 ning Louvre'i muuseumihoone Lensis mahub 17 000 ruutmeetrile, siis kas tõesti on põhjendatud ja otstarbekas rajada Euroopa mõistes väiksesse Tartu linna turismiobjekt, mis on üks suurimaid omataolisi kogu Euroopas?

Kas prognoositud külastajate arv on realistlik? Kui praeguse kolmveerand eurot maksva piletihinna juures külastab ERMi 6000 inimest aastas, siis pärast uue hoone valmimist tõuseb pileti hind kaheksa korda ning külastajaid oodatakse 142 000. Ning isegi sellise külastajate arvu juures tuleks keskmiselt üks külastaja iga neljakümne näitusealuse ruutmeetri kohta. Seega oleks muuseum suurema osa ajast külastajatest suhteliselt tühi.

Aega jääb väheks

Jah, me võime püüda otsustajatele veel selgitada. Me võime olemasolevat objekti paberil jagada erinevateks projektideks ja nimetada asju teiste nimedega. Eelmisel nädalal läkski teele järjekordne selgitus. Aga nii väga, kui ma ka ei tahaks uskuda, et Euroopa eksperdid leebuvad, mul selliseks optimismiks erilist alust ei ole. Sest kaks korda on taotlus tagasi saadetud ning tehtud viisakalt ettepanekuid muuta projekti sisu ja mahtu.

Siit kasvab välja aga teine probleem, mis muutub iga päevaga järjest tõsisemaks. Nimelt saab selle perioodi Euroopa Liidu teotusrahasid kasutada kuni 2015. aasta lõpuni. Jäänud on neli aastat. Isegi kui taotlus peaks järgmise aasta esimeses pooles heaks kiidetama, ei tähenda see, et jaanipäeval saab kopa maasse lüüa.

Ees seisab veel hangete läbi viimine, mis sellise mastaapse projekti puhul ei ole tehtav paari nädalaga. Viimases ERMi projektis on planeeritud, et alates hanke väljakuulutamisest kuni uste avamiseni kulub pisut rohkem kui neli aastat.

Oma vastuse täiendavate selgituste kohta on Euroopa Komisjon lubanud anda nelja kuu jooksul. Nii et isegi, kui täiendavad selgitused Euroopa Komisjoni rahuldaks ning järgmisel suvel saaks alustada riigihankega, jääb projekti lõpuni ainult kolm ja pool aastat ehk seitse kuud vähem, kui projektis selleks ette nähtud. Nii et mõtlemisainet on küllaga.

Ärme süüdista peeglit

Kuidas selles keerulises olukorras nüüd edasi minna? Üks asi on kindel - ERMi on vaja ning ajaloolistel ja regionaalpoliitilistel põhjustel on Tartu selleks sobiv paik. Aga meil ei maksa süüdistada Euroopa Komisjoni ja öelda, et nemad seal kaugel lihtsalt ei mõista meid ja meie kultuuri olulisust. Pigem tuleb neisse suhtuda kui peeglisse. Ja kui see pilt, mis peeglist vastu vaatab, meile ei meeldi, tuleb tõsiselt mõelda, mida projekti juures ümber teha, mitte peeglit siunata.

Pigem peaksime olema tänulikud neile ekspertidele, kelle eesmärk on meid aidata teha asi, mis on ühest küljest oluline rahvuskultuurile, teisalt aga aitab ka meelitada Tartusse turiste ja tuua särtsu kogu regiooni majandusellu. Ja mis samas ei tundu Euroopa kontekstis ülepaisutatuna ning oleks ka Eesti riigile jõukohane üleval pidada.

Minu arvates peaks tõsisemalt kaaluma komisjoni tähelepanekuid ja soovitusi ning mitte välistama projekti sisulist ümber vaatamist. Just sellele võimalusele ja Euroopa ekspertide senistele vastuargumentidele viitasin ma ka oma kirjas rahandusministrile, mis ka siin leheveergudel kajastamist leidis.

Eestlastele on seni edu ja tunnustust toonud kainus ja kasinus. Sellest on olnud kasu nii meil endil kui on meid kiidetud ja seatud eeskujuks ka mujal Euroopas. Kahjuks on tendentslik, et suurte kultuuriobjektide puhul kipub see paljukiidetud talupojamõistus aga teinekord tahaplaanile jääma. Neid aga, kes reaalsetest probleemidest räägivad, tembeldatakse automaatselt kultuuripõlgureiks.

Väljatoodud probleemid ei ole asjatud kaikad muuseumivankri kodarates, vaid tähelepanu juhtimine sellele, et praegusel kujul ei pruugi see vanker üldse veerema hakatagi. Sellisel juhul on kannatajaks terve Eesti rahvas, sest muuseumi ehitamine lükkub veel kaugemasse tulevikku. Ja sellest oleks väga kahju, sest muuseumi praegused olud ja tingimused on väljakannatamatud ja nii jätkata ei saa.

Lõpetuseks lõik Anderseni muinasjutust: "Laps ütleb, et tal ei ole midagi seljas!""Aga tal ei olegi midagi seljas!" hüüdis viimaks kogu rahvas. Keiser võpatas, sest ta teadis, et see on õige. Ent ta mõtles: "Rongkäik peab edasi minema!" ja ta astus veelgi uhkemalt ning kammerhärrad kandsid tema olematut sleppi.

Riigieelarve vaatab tulevikku ettevaatlikult

2011-12-01

Märgid näitavad, et olukord maailma majanduses võib karmistuda, seega tuleb kulude kavandamisel olla ettevaatlik.

7. detsembril jõuab riigi 2012. aasta eelarve kolmandale lugemisele. Eelarve on mõõdukalt konservatiivne, selle koostamisel on arvestatud kolmeprotsendise majanduskasvuga. Eelarve kulude kogumaht on 6,6 miljardit eurot.

Märgid näitavad, et olukord maailma majanduses võib karmistuda, seega tuleb kulude kavandamisel olla ettevaatlik. Praegu on jäänud 2012. a eelarvesse võimalus suurendada defitsiiti, et olude halvenedes ei peaks asuma kulusid kärpima.

Eesti saab rohkem, kui annab

Oleme Eestis suutnud hoida oma võlakoormuse Euroopa madalaima, 5,8% SKT-st. Eraisikutena teame, et väike võlakoormus annab meile vabaduse oma elu vajadusel kiiresti ümber korraldada ja võime toime tulla ootamatute saatuselöökidega.

See kehtib ka riikide ja omavalitsuste kohta. Sageli nõutakse, et riigi tegevuskulud tuleb taastada kriisieelsel tasemel. Mõeldakse 2007. aastat, kuid see oli juba üle jõu elamise aasta ja selliseid kulutamisvõimalusi ei tule Eestis niipea.

Eesti on kriisist tasapisi taastumas. Tänu ettevõtjate tarkusele on ekspordi toel olnud meie majanduskasv Euroopa keskmisest kiirem.

Väga vajalikud olid riigi toetusmeetmed ekspordi suurendamiseks. Siinkohal on oluline tähele panna, et ekspordi kasvu mõjutas tuntavalt meie põhilistel välisturgudel Põhjamaades ellu viidud majanduse elavdamise poliitika, peamiselt riigi tellimuse suurendamine.

See on avatud majanduse magus vili, mõru pill on üldine hinnatõus, millega kärbitud palgaga eestlastel on keeruline toime tulla. Praegu on oluline Euroopa ja maailmamajanduse enam-vähemgi stabiilne seis, et ei kaoks turud, kuhu oma toodangut müüa.

2012. aastal eraldab Eesti Euroopa Liidu üldeelarvesse 167 miljonit eurot, kuid ise saame järgmisel aastal välisraha kasutada 1,3 miljardit! 80 protsenti sellest on pärit Euroopa Liidu fondidest ja koostööprogrammidest ning 20 protsenti heitgaaside müügist. Nii suur summa avaliku sektori raha elavdab majandust ja annab inimestele tööd.

CO2 müügist saadav raha tuleb vastavalt lepingutele investeerida energia säästmisse, mis omakorda tähendab, et hoonete soojuskaod ja halduskulud vähenevad.
Järva maakonnast saavad remondiraha näiteks Väätsa ja Türi-Alliku lasteaed, Türi, Paide ja Koeru päästekomando, Koeru ja Järva-Jaani kool, Järvamaa kutsehariduskeskuse hooned, Järvamaa haigla.

Võrreldes eelmise aastaga suureneb ühistransporditoetus 4,84% ja kohalikele omavalitsustele antav teehoiutoetus 40%. Jätkub Tallinna-Tartu maantee ehitus. Põllumeestele on oluline, et kümnendiku suurenevad põllumajanduse otsetoetused.

Oluliselt suurenevad kulutused kaitseväelastele nüüdisaegse varustuse ja laskemoona hankimiseks, samuti Kaitseliidu tegevusse minev raha.

See, et meie kaitsetahte hoidmine ja kasvatamine peab olema erilise tähelepanu all, sai kinnitust 11. novembril Haapsalus kultuurifoorumil. Nimelt väitis seal üks teenekas värskelt sotsiaaldemokraadiks suundunud riigikogu liige, et Kaitseliit on vaba aja veetmise organisatsioon, ning imestas, miks seda üldse riigieelarvest rahastatakse.

Haridus- ja teadusministeeriumi eelarve suureneb seoses kõrghariduse ja teadustegevuse rahastuse kasvuga, tasuta kõrghariduse eelnõu on menetluses.

Põhjusega on tähelepanu pälvinud õpetajate palk. Õpetajate kõneisik Martin Saar ütles ETV saates «Terevisioon», et koolivõrgu reformile peaks eelnema haldusreform.

Tema seisukohaga saab nõustuda. Tugevas omavalitsuses on tugev kool, perearstikeskus, ühistranspordivõrk ja sotsiaalhoolekanne.

Tuleb tunnustada haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo samme, et korrastada koolivõrku ning leida valdkonnas lisaraha õppetöö, sh õpetajate palkade tarbeks.
Oluline on siinjuures tegutsemise läbimõeldus, et ei juhtuks nii nagu Türil, kus oli eesmärk hooneid ökonoomsemalt kasutada, kuid tulemus on vastupidine.

Pensionisaajate hulk suureneb

Rääkimata inimestele lubatud, kuid tegemata jäänud majandusanalüüsist jäi kokku lugemata isegi loodavates koolides vajaminevad ruumid.

Sotsiaalvaldkonna suurim kuluallikas on riiklik pension, millele kulub 1,3 miljardit eurot, kasv on 72 miljonit eurot. Pensionisaajate arv suureneb 8000 inimese jagu ning 1. aprillist suurenevad pensionid 4,4%.
Suurim kulukasv summas 90 miljonit eurot tekib seoses riigi kannete taastamisega kohustusliku kogumispensioni fondidesse, nn teise sambasse.

Kui seni on maapiirkondadesse tööle minevatele õpetajatele makstud lähtetoetust, siis nüüd on seda kavas pakkuda ka noortele arstidele. Eesmärk on, et noored arstid läheksid ka maale tööle.

Häid uudiseid on haigekassast, kus järgmisel aastal taastatakse raviteenuste hinnad, mis annavad haiglatele ja arstidele rohkem raha head teenust pakkuda, suureneb perearstide rahastus, paranevad diabeetikute ravivõimalused ja lisatakse uusi tervishoiuteenuseid.

Kokkuvõttes on Eesti 2012. aasta eelarve konservatiivne ja ette vaatavalt ettevaatlik. Ilmselt tunnevad suured elanikegrupid, pensionärid, sotsiaaltoetuste saajad, sisejulgeolekutöötajad, haridus- ja kultuuritöötajad, et olukord nende valdkondades on liiga pingeline.

Meie haldussüsteem vajab kohandamist muutunud oludega. Poliitikutelt oodatakse muutusi, kartmatust eksida ja julgust teha keerulisi otsuseid. Aeg näitab, kas selleks ollakse valmis juba järgmisel aastal, et 2013. aasta eelarve pakuks rohkem rahulolu.

Eesti kodakondsus on privileeg

2011-11-26

Täna tähistab Eesti kodanikupäeva. Just sel päeval 1918. aastal määratles Maanõukogu inimesed, kellele laienevad Eesti Vabariigi kodaniku õigused. Sisuliselt oli tegu Eesti esimese kodakondsusseadusega, mille põhimõtetele tugineb kodakondsuspoliitika praeguseni.

Kodanikuks olemine kätkeb kaht poolt. Esiteks kodanikuks olemist juriidilises mõistes, mis annab inimesele õigusi, pannes vastukaaluks kohustuse järgida riigi seadusi. Teisalt tähendab kodanikuks olemine inimese aktiivset kaasarääkimist riigi arengus ja panustamist oma elukeskkonna paremaks ja turvalisemaks muutmisesse.

Ükski riik ei ole kohustatud andma välismaalastele oma kodakondsust ja ükski välismaalane pole kohustatud Eesti kodakondsust taotlema. Eesti kodakondsus on privileeg, millega kaasneb riigi ja inimese vaheline eriline usaldussuhe.

Eesti kodakondsuspoliitika eeldab, et inimene teeb teadliku valiku, meil ei nähta ette välismaalastele automaatselt kodakondsuse andmist.

Määratlemata kodakondsus

Inimesed, kes ei ole enda kodakondsust määratlenud, jäävad ilma mitmest õigusest nii Eestis kui Euroopa Liidus. Näiteks võimaldab Eesti kodakondsus reisida viisavabalt, õppida tasuta või madalama õppemaksuga ning töötada Eesti riigiametites või tööloata kõikjal ELis. Samuti annab kodakondsus võimaluse osaleda aktiivselt oma kodumaa ühiskonnaelus.

Eestis kehtiva elamisõiguse või -loa alusel elavate määratlemata kodakondsusega inimeste arv langes tänavu aprillis alla 100 000.

Vahetult pärast taasiseseisvumist moodustasid määratlemata kodakondsusega inimesed Eesti rahvastikust üle 30 protsendi. 20 aasta jooksul on nende hulk pidevalt kahanenud, moodustades nüüd seitse protsenti elanikest.

Riigile on oluline, et siin elavad välismaalased sooviksid siduda oma tuleviku Eestiga ja taotleda kodakondsust. Julgeoleku kindlustamiseks ja elanike sidususe tagamiseks peab määratlemata kodakondsusega inimeste arv olema võimalikult väike.

Kodakondsus seob inimese ja riigi

Oluline roll on määratlemata kodakondsusega lapsevanematel, kellest kaks kolmandikku taotlevad oma siin sündinud lastele Eesti kodakondsust. Kui vanemad näevad oma lapse tulevikku Eestiga seotult, on tähtis, et nad taotleksid oma lapsele Eesti kodakondsust enne lapse 15aastaseks saamist, sest pärast nõuab see lapselt lisatingimuste täitmist. Otsus lapse õigusliku seisundi suhtes - kas taotleda talle Eestis elamiseks Eesti kodakondsust või elamisluba? - tuleb vanematel teha enne lapse aastaseks saamist.

Tõin alguses välja kodanikuks olemise kaks aspekti. Peale juriidilise mõtte on oluline inimese enda kodanikutunne, võimalus ja vastutus kujundada Eesti tulevikku ning osaleda ühiskonnas tähtsate küsimuste otsustamisel. Teisisõnu: ise otsustada enda ja oma lähedaste käekäigu üle.

Nüüdisaegset demokraatlikku ühiskonda kujundavad paljuski vabatahtlikud, kellele läheb ümbritsev korda ja kes on valmis oma aega ja energiat millegi loomiseks või parandamiseks jagama. Aktiivseid inimesi innustab nende enda tahe. Vabatahtlust ei saa luua, selle aluseks on ja jääb inimeste oma algatus ja soov.

Vabatahtlikku innustab vaba tahe

Siseministrina olen uhke, et sisejulgeolekus tegutseb märkimisväärne hulk vabatahtlikke. Eestis on praegu ligikaudu 1500 abipolitseinikku. Priitahtlikke päästjaid on umbes 1100. Nende arvude taga seisavad teotahtelised mehed ja naised.

Riiklikke päästekomandosid on meil 81 ja riigiga päästetöölepingu sõlminud vabatahtlikke komandosid 85. Sel aastal toimus oluline muutus, kus vabatahtlike komandode arv ületas esimest korda riiklike komandode arvu. Kogu päästetöö teenusest moodustavad vabatahtlikud 36 protsenti. Mitmes välisriigis katavad vabatahtlikud päästjad päästealast umbes 75-90 protsenti. Näiteks Soomes, aga ka Šveitsis, mis on rikka riigi võrdkuju.

Eesti inimesele võivad need arvud tunduda mõistetamatud, sest nõukogudeaegsest päästetööde korraldusest tulenevalt oleme harjunud, et päästeteenus on riigi ülesanne. Kuid meilgi on juba kasvanud turvalisusesse panustavate kogukonna liikmete arv, mis lähiaastatel suureneb veel.

Vabatahtlust ei saa tekitada käsu korras. Riik saab luua tingimused, et vabatahtlikel oleks võimalik senisest veel enam turvalise elukeskkonna loomisele kaasa aidata.

Vabatahtlikkuse kaudu luuakse nii sotsiaalset kindlustunnet kui kogukonnakeskset enesekontrolli. Vabatahtlusele tugineb mitu liikumist, näiteks Kaitseliit, "Teeme ära!", samuti paljud muud keskkonnakaitset ja kohalikku elu arendavad tegevused.

Kõik need on kogukonna toimimiseks vajalikud. Usun, et läheb vaid mõni aasta, kui iga võimeka kodaniku auasi on osaleda endale sobivas vabatahtlikus tegevuses.

Põllumajandusminister Seeder: otsetoetused hakkavad võrdsustuma

2011-11-16

Kanepi ja Valgjärve valla põllumeeste lõikuspeol osalenud põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi väitel muutub Eesti põllumehe elu Euroopa Liidu järgmisel eelarveperioodil oluliselt paremaks, sest otsetoetused ühtlustuvad.

Mis muutub siinsete põllumeeste elus 2014. aastast?

Euroopa Komisjoni poolt välja pakutus on kaks külge. Nagu elus ikka, on nii positiivset kui negatiivset. Positiivne on kindlasti see, et komisjon püstitas ise eesmärgi, et üheski liikmesriigis ei tohiks otsetoetused jääda alla 90 protsendi Euroopa Liidu keskmisest. Seega kinnitas komisjon esimest korda ametlikes dokumentides, et põllumajandus- toetused Euroopa Liidus tuleb ühtlustada. Arvuliselt tähendab esitatud ettepanek meile 30- protsendilist tõusu, võrreldes praeguste otsetoetuste tasemega. Nii et igal juhul meie olukord paraneb. Asja negatiivne pool on see, et vanade Euroopa Liidu riikide toetused on jätkuvalt kõrgemad. Vahe küll väheneb, aga jääb ikkagi alles. Meie soov ja eesmärk on, et võrdsustamine toimuks võimalikult kiiresti, mistõttu komisjoni pakutud tempo meid ei rahulda. Eks nüüd, uue perioodi alguseni jäänud aastatel (2011-2013), tuleb väga tõsiselt vaielda, läbi rääkida, oma seisukohti selgitada, et saada võimalikult positiivne lõpptulemus.

Kas kusagil on kirjas ka mõni kindel tähtaeg?

Komisjoni esimene pakkumine oli, et ühtlustamine võiks toimuda aastaks 2028, mille peale tuli väga tõsine kriitika ja valjuhäälne protest. Komisjon võttis nimetatud aastanumbri seepeale oma ametlikest dokumentidest välja. Järelikult tuleb uuesti läbi rääkida ja komisjonile survet avaldada, et see aastaarv saaks uuesti tagasi ja senisest märksa varajasemaks.

Kas need argumendid ei tööta, et meie panustame muudes valdkondades teistega võrdselt, aga põllumajandusvaldkonnas saame kas või kreeklastega võrreldes kuni kümme korda vähem tagasi?

Oleme seda solidaarsust ka korduvalt rõhutanud, aga eks neid argumente jätkub kõigil. Kas või Kreeka võlakirjade paketis osaleme solidaarselt teiste riikidega, olles ise üks vaesemaid Euroopa Liidu liikmesriike. Teine pool tõest on see, et ka täna on Eesti Euroopa Liidus väga selgelt saaja, mitte andja. Kusjuures kõige suurem saaja on Eesti põllumees. Juba täna tuleb 75 protsenti põllumeestele makstavatest toetustest Euroopa Liidu eelarvest - see on teine pool solidaarsusest. Vanad liikmesriigid räägivad samuti, et jagame siin sakslaste, hollandlaste, rootslaste jt raha ümber. Nii et kus läheb tasakaal ja õiglus, on väga delikaatne küsimus. Kripeldama jääb üksnes see, et miks meil ei ole võrdseid tootmistingimusi Hollandi, Saksa ja Taani põllumehega. Me ei soovigi saada juurde toetusi, vaid võrdseid tingimusi.

Kellele on põllumajandustoetused peamiselt mõeldud?

Põllumajandustoetuste puhul on kindel eesmärk, et toetused läheksid peamiselt toidu tootjatele. nMõistagi on neidki, kes lähevad kerget raha püüdma, teeseldes abikõlbulikkust. On ka nn passiivseid põllumehi, kes ise ei tooda, aga saavad erinevatest meetmetest toetusi. Osa omanikke ei soovigi viimasel ajal enam oma maad ise harida või põllumeestele rendile anda, vaid võtavad ise toetusi. Pilt on väga kirju ja meie eesmärk on seda korrastada. Sama eesmärk on ka komisjonil, kes on pakkunud välja esialgse definitsiooni, eristamaks passiivseid põllumehi aktiivsetest. Lahendusi otsitakse üle Euroopa.

On sedagi väidetud, et põllumehed võiksid oma nõudmisi pisut tagasi tõmmata, et teistest allikatest hoopis rohkem saada?

Peame tõesti sedagi vaatama, kuidas end toetuste abil siseriiklikult kõige paremini arendada suudame. Saame ju Eestile raha erinevatest allikatest - kalandus-, põllumajandus-, maaelu- ja sotsiaalfondist ning mujalt. See on päris keeruline olukord, et mis meile tervikuna kõige kasulikumaks osutub. Aga kõik ministeeriumid selle analüüsiga tegelevad ja usun, et Eestil õnnestub läbirääkimiste tulemusena saavutada parem tulemus, kui praegu välja pakuti.

Miks PRIA nii kaua raha kinni hoiab? Rahva hulgas on hakanud levima arvamus, et neile on antud vastav suunis, et seda raha saaks vahepeal pööritada?

Selliseid suuniseid ei ole PRIA-le antud ja ma võin kinnitada, et seda raha keegi ei pöörita . ei börsidel ega mujal. See on tõesti juba habemega probleem, et raha piisavalt kiiresti ei liigu ja et PRIA menetlemise aeg on pikk. Ühelt poolt sõltub see PRIA haldussuutlikkusest, seal on täpselt nii palju inimesi, kui on ja ega me neid rohkem võtta saa. Eesti riigil ei ole lihtsalt raha. Vaja on õpetajatel, politseinikel, arstidel, päästetöötajatel palka tõsta. Peame töö ära tegema just nende ametnikega, kes on pärast kärpimisi alles jäänud. Kas või välikontrollid põldudel on puhtalt Brüsseli nõue, mis tuleb teha ja võtab aega.

Euroopa Liit tegi Eestile just etteheiteid rahandusministeeriumi vähese kontrolli pärast struktuuri-fondide kasutamisel ning peatas raha väljamaksmise. Kas nüüd suureneb bürokraatia veelgi?

Loodan, et põllumehi see nüüd küll ei puuduta. Põllumajandus- ja kalandusfondi rahad kasutamisega on kõik korras, mis on suuresti just PRIA teene. Põllumehele on tihti tüütu PRIA liigne kontroll ja nõudlikkus, aga selle tulemusena on ka olnud suhteliselt vähe pettusi. Keegi ei süüdista neid nõrgas kontrollis ja PRIA raha vähemalt liigub.

Jntervjuu Helir-Valdor Seedriga

Allikas: Ajaleht KOIT 08. november 2011

Mati Määrits

Haldusreformi kolm põhiküsimust

2011-11-08

Viimased kuu aega on haldusreformi teemal sõna võtnud erinevad teadlased, poliitikud, ajakirjanikud ja muud asjatundjad. On olnud sisukaid analüüse ja ka puusalt tulistamist, palju on räägitud aiast ning palju püütud teemat juhtida ka aiaaugule. Neist aruteludest ja ka varem läbi viidud uuringutest ja analüüsidest on tänaseks välja koorunud kolm peamist küsimust, millele peaks püüdma vastata kõik, kes sel teemal sõna võtavad või seda plaanivad.

Esiteks - kuidas tagada inimestele õigus kaasa rääkida nende igapäevast elu puudutavates küsimustes? Täna elavad inimesed olukorras, kus nende igapäevaste toimetuste kolmnurk - elukoht, töökoht ja vaba aja veetmise võimalused, ei asu enamasti ühes omavalitsuses. Elatakse ühes, poes ja arsti juures käiakse järgmises ning tööl ja koolis sageli suisa ülejärgmises omavalitsuses. Teadlased nimetavad seda toimepiirkonnaks ja enamasti on see suurem tänasest omavalitsusest.

Iseenesest ei ole inimeste suuremas liikuvuses ju midagi halba. Kõigis valdades ei peagi olema kooli, juuksurit, kaubanduskeskust ja muud eluks tarvilikku. Saab sõitma panna koolibussi naabervalda, metsatuka tagant läheb otsetee töökohta maakonnakeskuses ning elul polekski justkui häda. Kõige selle juures on aga üks suur ja põhimõtteline AGA.

Maakond kui toimepiirkond

Aga kuidas on tagatud inimese õigus oma elu mõjutavate otsuste tegemises kaasa rääkida? See peaks olema kohaliku demokraatia nurgakivi. Kui sinu lapse hariduse kvaliteedi määravad kõrvalvalla valijad, siis ei ole see õigus tagatud. Kui selle, kui tihti ja kui hästi on talvel lahti aetud tee maakonnakeskusse, kus sa tööl käid, määrab ära keegi kolmas või neljas, ei ole see õigus tagatud.

Sellisel juhul ei saa rääkida ka toimivast kohalikust demokraatiast. Ja kuigi vahepeal püütakse minivaldu toetada argumendiga, et suuremate omavalitsuste puhul väheneks kohalik demokraatia, on tegelik olukord vastupidine. Inimesel peab olema võimalus kaasa rääkida oma elu puudutavate otsuste tegemisel, oma toimepiirkonna valikute kujundamisel.

Uuringud näitavad, et täna kattub inimese toimepiirkond pigem maakonna kui vallaga. Tänase halduskorralduse juures aga jooksevad minivallad verest tühjaks ja alles ei jää mitte kohalik demokraatia, vaid tühi kest, mida tuleb allesjäänud elanikel üleval pidada.

Teine põhiküsimus, millele tuleb haldusreformi puhul vastata, on omavalitsuste võimekus seal elavate inimeste jaoks midagi ära teha. Hiljuti avaldatud haldusvõimekuse uuringust, aga ka õiguskantsleri ja riigikontrolöri ülevaadetest selgub, et praegu ei suuda omavalitsused väga sageli täita neid ülesandeid, mis neile seadustega pandud on.

Nõrgad omavalitsused

Kardetakse, et kui omavalitsused on suuremad ja tugevamad, siis teenuse kättesaadavus halveneb. Aga ega teenus ei ole ju see, kui inimene kutsutakse vallavalitsusse mingid blanketti täitma. Teenuse all tuleb mõista ikka seda, et vanainimesel aitab keegi puud ahju ette tuua, et lumesahk lükkab talvel tee puhtaks ja käib buss, millega minna arsti juurde või poodi. Ja nende kvaliteet ei sõltu vallavanema töökabineti asukohast.

Ühe lahendusena pakuvad haldusreformi vastalised, et võtame siis omavalitsustelt ära kohustuse neid teenuseid osutada. Võtame ära kohustuse korraldada hariduselu, teehoolet, sotsiaalhoolekannet, ühistransporti. Teoorias on see muidugi tehtav, AGA...

Aga kes neid teenuseid siis inimestele osutab? Kes lükkab talvel tee lahti? Naabervald? Riik? Mõlemad on võimalikud, aga see tähendab, et ka lumekoristuse raha liigub sinna. See tähendab, et ka otsused, kuidas ja kui tihti teid koristada, tehakse mujal ja kohalikel inimestel kaob võimalus neid otsuseid kuidagi mõjutada. Paratamatult tekib küsimus, et millega siis üldse kohalik omavalitsus tegeleb? Mitte millegi tegemisest pole aga elanikel kasu, isegi kui seda teha hästi lähedal ja hästi kohalikult.

Riik peab sekkuma

On selge, et Eesti vajab tugevaid omavalitsusi. Kohalikud inimesed vajavad tugevat omavalitsust. Ja et suuremad on tugevamad, sellega nõustuvad isegi kõige tulihingelisemad haldusreformi vastased. Suuremal omavalitsusel on rohkem võimalusi teenuste osutamiseks, on võimalus palgata pädevamaid inimesi. Suuremal omavalitsusel on võimalik ka investeerida tööstusaladesse, teedesse, haridusse, et luua ettevõtetele sobivamaid tingimusi. See omakorda tähendab aga töökohti. Just neid aga inimesed vajavadki.

Siit koorubki välja kolmas haldusreformi võtmeküsimus. Missugune on omavalitsuste tugevdamise juures riigi roll? See on ka koht, kus koalitsioon pole praeguseks veel üksmeelt leidnud. IRLi seisukoht on, et riik ei saa olla lihtsalt kõrvaltvaataja, vaid peab vajadusel ka ise omavalitsusi ühendama. Riik ei saa vaadata, kuidas nõrgad omavalitsused jäävad järjest nõrgemaks, vaid riigi kohustus on sellistel puhkudel ka sekkuda.

Ma ei süüdista selles praeguseid valla- ja linnajuhte - nad on tublid inimesed ja tegutsevad väga sageli oma võimete ja võimaluste piiril. Selleks aga, et suurendada võimalusi ja võimekust midagi ka reaalselt ära teha, tuleb praegused omavalitsused muuta suuremateks ja tugevamateks.

Just need on küsimused, millele vastates saab lahti harutada ka haldusreformi sasipuntra. Just neis küsimustes tuleb leida ka poliitiline üksmeel. Sest ainult nii on võimalik liikuda edasi ühtsema ja tugevama omavalitsussüsteemi poole, mis tasakaalustab keskvõimu ja kus on tagatud ka kohalike inimeste peamised õigused. Kohaliku identiteedi ja kogukonnatunde kandjaks võib aga edukalt olla külaselts.

Helir-Valdor Seeder: Maaelu kahaneb paratamatult

2011-11-07

Eesti ajaloos pole kunagi maale ehitatud nii palju koolihooneid ja -võimlaid kui viimase 20 aasta jooksul. Sellist võrgustikku ei jõua aga ühiskond ülal pidada, sest maal ei teki uusi töökohti.

Pärast iseseisvuse taastamist on palju räägitud kahanevast maaelust ja inimeste lahkumisest linnadesse. Otsitakse põhjusi ja süüdlasi. Juuresolev tabel tõestab, et sõltumata maaelu-, regionaal- ja põllumajanduspoliitikast ning riigikorraldusest kahaneb maaelu kogu Euroopas. Eesti suhteliselt stabiilne statistiline maaelanike arv on seletatav asjaoluga, et elanike arvu vähenemise maakondades tasandab elanike arvu kasv suurlinnasid ümbritsevates valdades. Näiteks Viljandimaa elanike arvu vähenemise 65 000-lt 52 000-le tasandab Viimsi valla elanike kasv 5000-lt 16 000-le. Iseasi, kas Viimsi vald, kus 1991. aasta 6000 hektarist põllumaast on järele jäänud 50, on vald või linn ja kas Peetri küla on ikka Eesti suurim küla või hoopis Tallinna linnaosa. Tabelist on näha, et traditsiooniline hajaasustus Eestimaal likvideeriti aastatel 1950-1990. Inimesed koondati korterelamutega keskasulatesse ja nad lahutati looduslähedasest maa-elulaadist. Korterelamutes puudusid maaelu eelised, aga ka linnaelu võimalused. Nõukogudeaegne planeerimine Eestis lähtus sotsialistliku tootmise vajadustest, kus inimene oli pelgalt tööjõuressurss. Esmalt määrati tootmiskomplekside (laudad, sigalad, kanalad, kuivatid, töökojad) asukohad ja seejärel nende teenindamiseks vajaliku tööjõu (lüpsjad, karjakud, traktoristid) elamud-asulad. Väiksemate lautade-sigalate lähedusse ehitati korterelamu, suurfarmide teenindajad olid majandite keskasulad. Tööle ja koju liiguti majandi bussiringiga. Näiteks Viljandimaal kaardistasin ma 43 nõukogudeaegset laut-elamu kooslust, lisaks keskasulad.

Ühiskondliku korra muutusega (maa-, omandi- ja põllumajandusreform ning talude teke) ja nüüdisaegse tehnoloogia kasutuselevõtuga muutusid tootmiskohad ja inimeste liikumine ning elukohad. Paljud endised tootmiskompleksid suleti. Sunnismaised kortermajade elanikud maal jäid tööta, valikuvõimalused puudusid. Lähitulevikus võib prognoosida veel tuhandete inimeste lahkumist, enamasti linnadesse, vähem
hajaasustusse. Lisaks peame arvestama, et vaid üksikutes Euroopa riikides on maaelanike osakaal veel nii suur kui Eestis. Mis jõuga hoiame eestlased maal, kui meist võrreldamatult paremini väljaarendatud maaelu ja taristuga ning suuremate põllumajandustoetuste ja jõulisema regionaalpoliitikaga riikides (Soome, Rootsi, Holland jt) lahkutakse massiliselt linnadesse? Kui aastail 1950-1990 koliti Eestis hajaasustusest keskasulatesse ja linnadesse, siis alates taasiseseisvumisest lahkutakse valdavalt keskasulatest ja väikelinnadest (ka maakonnakeskustest) suurlinnadesse või nende lähedale maale.

Peamised ümberkolimise põhjused on sobivate töökohtade puudumine ja õppimaasumine kõrgkoolidesse. Põllumajanduse kiire arengu (mitte kiratsemise, nagu teadmatusest väidetakse) tulemusena kadusid maal tuhanded töökohad. Tänapäeval teevad kümme inimest koos
tehnikaga ära saja nõukogudeaegse inimese töö. Kadunud on ka parteisekretärid, ametühingukomiteede esimehed, spordimetoodikud ja kaadriinspektorid. Võimekad noored lähevad linna kõrgkoolidesse. Õppimise ajal asuvad nad seal tööle, soetavad korteri, loovad perekonna ja tekivad uued sõbrad. Kooli lõpuks on nad linnakeskkonnaga seotud ja tagasipöördumine kodukülla vähetõenäoline. Nii "kaovad" võimekad maanoored linnadesse. See on osa linna fenomenist.

Kas oluliselt heldem maaelu rahastamine tooks lahenduse? ELi praktika ei kinnita seda. Euroopa Liit on suurima osa oma ühisest rahast suunanud maaelu ja põllumajanduse arengusse (1970.-1980. aastatel kuni 70%, praegu 39%), kuid Euroopas toimus ikkagi kiire linnastumine. Sellega ei taha ma väita, et maaelu ei peaks arendama, vaid hoopis seda, et koolide, lasteaedade, haiglate, kultuurimajade, võimlate jt sotsiaalobjektide rahastamisega pole võimalik asendada töökohti. Sobivad ja tasuvad töökohad on eelduseks heaolule ja ükskõik millise piirkonna arengule. Tegelikku olukorda ja prognoositavat arengut ei tohiks eitada ning nendega tuleb pikaajaliste investeeringute puhul arvestada. Unistusi ja soovitut ei tohiks tegelikkuse pähe võtta. Töökohti luuakse suuremates linnades, aga sotsiaalobjekte ehitame enamasti maale. Eesti ajaloos pole maale ehitatud niipalju koolihooneid ja -võimlaid nagu viimase 20 aasta jooksul. Sellist avalike hoonete võrgustikku suudame tulevikus üleval pidada ainult sisulise tegevuse kokkutõmbamise ja avalike teenuste koondamisega keskustesse, mis Eestis kahetsusväärselt ongi toimunud.

Eesti ainus tegemata reform on omavalitsuste piiride muutmine. Omavalitsuste piirid jäid muutmata aastatel 1990-1992, kui külanõukogud ja linnade täitevkomiteed nimetati ümber vallaja linnavalitsusteks ning neile anti omavalitsuslik staatus. Varem ainult sündide-surmade
registreerimise ja formaalselt eluruumide eraldamisega tegelenud külanõukogud ja täitevkomiteed said iseseisva eelarve ja tulubaasi, võtsid üle elamu- ja kommunaalmajanduse, sotsiaalelu, linnatranspordi, hariduse jt valdkondade korraldamise. Nõukogudeaegsed piirid, mille
aluseks olid kolhooside ja sovhooside piirid, jäid aga muutmata. Ühendamata jäid isegi rõngasvallad, väike linnaline asula ja selle tagamaa. Tulemuseks oli killustatus, ebaõiglus ja ebamajanduslikkus. Näiteks hakkasid kogu piirkonda teenindavad koolid kuuluma ainult ühele omavalitsusele, kes üksi otsustas kooli arenguküsimuste üle. Hulgaliselt konflikte ja mõttetut bürokraatiat tekkis omavahelise arvlemise tõttu. Seega võib öelda, et aastatel 1990-1992 tegime valestardi, mida pole tänaseni parandada suutnud. Viimastel nädalatel on liikvele lastud jutt, justkui oleks Eesti valdade piirid pärit muinasajast või isegi varasemast perioodist. No tule taevas appi! Iga ajalootunnis käinud õpilane teab, et kihelkonnad ja maakonnad (välja arvatud mõned nõukogudeaegsed rajoonid) on tunduvalt vanemad kui külanõukogudest moodustatud tänased Eestimaa vallad. Räägitakse, et piirid pole omavalitsuste puhul olulised, hoopis tähtsamad on ülesanded ja rahastamine. Lora! Kogu maailmas, sealhulgas Euroopas ja Eestis, mõeldakse piire mööda. Euroopa Liidus mõeldakse eelkõige liikmesriikide piire mööda, eriti ilmekalt väljendub see eelarvearuteludel. Ma pole täheldanud ühtegi riiki, kes lähtuks maailmavaatest, ikka oma piiridega lõppevast kasust või kahjust. Sama seis on Eestis. Näiteks Viljandimaal tekkis ühinemiste kaudu kolm omavalitsust - Suure-Jaani, Karksi ja Abja vald. Samad seadused, sama tulubaas, isegi samad inimesed volikogudes, aga mõtlemine ja otsused enne ja pärast ühinemist täiesti erinevad. Eesti omavalitsuste ühinemise praktika kinnitab, et ühise mõtlemise ja perspektiivse otsustamise tagab ühinemine, mitte lõputu koostöö. Killustunud ja üle jõu käiva koolivõrgu põhjuseks on killustunud ja üle jõu käiv omavalitsussüsteem. Naiivne on loota - ja vastutustundetu süüdistada kohalikke poliitikuid -, et omavalitsused vabatahtlikult ühineksid. Üheski Euroopa riigis pole haldusreform toimunud vabatahtlikult, vaid ikka keskvalitsuse vastutusel. Endise justiitsministri ettepanek rahvahääletuse kohta haldusreformi küsimuses ei ole hea mõte. Emotsionaalne ja üldsõnaline rahva arvamus ei aita meid kuidagi edasi. See poleks ka õiglane, sest 70 protsenti otsustajatest on linnarahvas. Miks peaks Lasnamäe elaniku arvamus olema aluseks haldusreformile Kagu-Eestis? Suvaline omavalitsuste ühinemine ei vii meid edasi, vaid ainult läbimõeldud ja terviklik reform, mis saab toimuda vaid keskvalitsuse initsiatiivil ja vastutusel ning parlamendi enamuse toel. Seepärast pole alternatiivi poliitilisele kokkuleppele erakondade vahel. Parim, mida mittepoliitikutest arvamusliidrid teha saavad, on toetada haldusreformi ettepanekuid, reformimeelseid poliitikuid ja erakondi. Mina seda tuge IRLi liikmena piisavalt tundnud ei ole.

Haldusreform pole imerohi, mis lahendaks kõik meie maaelu kitsaskohad, aga eeldus paljude probleemide lahendamisele ja jõukohasele valitsemisele on see küll. Eesti pole veel heaoluriik, kus olulisi ümberkorraldusi võib määramatusse tulevikku lükata. Väikese ja arenevana peame kiiremini astuma, et jõukamatele järele jõuda.

Helir-Valdor Seeder

Allikas: Eesti Ekspress 03. november 2011

Maarahvastiku osakaal, % muutus

Riik            1960 1970 1980 1990 2000 2010 1960-2010
Küpros        64,4 59,2 41,4   33,2 31,4   29,7    -34,7
Leedu         60,5  50,4 38,8   32,4 33      32,8     -27,7
Soome        61,9   49,7 40,2   38,6 38,9 36,1    -25,8
Portugal      65     61,2 57,2   52,1 45,6   39,3    -25,7
Slovakkia    66,5   58,9 48,4   43,5 43,7   43,2    -23,3
Holland      40,2    38,3 35,3   31,3 23,2   17,1    -23,1
Hispaania    43,4   34     27,2   24,6 23,7   22,6    -20,8
Sloveenia   71,8    63     52      49,6 49,2   52      -19,8
Kreeka       57,1   47,5   42,3   41,2   40,3   38,6   -18,5
Iirimaa      54,2   48,3   44,7   43,1   40,9   38,1 - 16,1
Prantsusmaa38,1 28,9 26,7   25,9   24,2    22,2 -15,9
Läti          47,1   39,3    32,9   30,7   31,9   31,8   -15,3
Tšehhi      40,5   35,6   24,8    24,8   26     26,5    -14
Taani        26,3 20,3    16,3    15,2   14,9   12,8    -13,5
Poola        52,1 47,9    41,9    38,7    38,3 38,8    -13,3
Luksemburg30,4 25,6   20       19,1    16,2 17,8    -12,6
Ungari       44,1   39,9   35,8     34,2   35,4   31,7   -12,4
Rootsi       27,5   19     16,9     16,9    16      15,3   -12,2
Eesti        42,5    35,1   30,3    28,9    30,6    30,5   -12
Inglismaa 21,6    22,9   12,1    11,3    10,6    9,9     -11,7
Itaalia       40,6   35,7   33,4   33,3    32,8    31,6    -9
Belgia       7,5     6,2    4,6      3,6      2,9      2,6     -4,9
Malta        9,9    10,3   10,2    9,6      7,6      5,3     -4,6
Austria     35,3   34,7 34,6    34,2     34,2    32,4    -2,9
Saksamaa 28,6   27,7  27,2    26,9     26,9    26,2    -2,4

Allikas: World Development Indicators (WDI), data.worldbank.org

Karksi-Nuiast saab nüüd sõita tolmuvabalt Ruhja

2011-11-04

Möödunud kuul avati Lilli tee ja nüüd saab lõpuks tolmuvabalt Nuiast Ruhja ja soovi korral sealt edasi ka Valmierasse sõita. Eesti poolel sai kõvakattealla kokku 14 kilomeetrit teed - Nuiast Äriküla ja Lilli kaudu Läti piirini. Lätlased panid kõvakatte ligi 8-kilomeetrisele teelõigule ja remontisid üle 6 kilomeetri vana asfaltteed. Kokku läks teedeehitus maksma üle 3 miljoni euro. Sellest 85 protsenti saadi Euroopa Regionaalarengufondist ja 15 protsendiga toetati teedehitust riiklikest vahenditest. Projekt näitas, et eestlased ja lätlased oskavad oma ühishuvisid ellu viia ja üle riigipiiride koostööd teha ning Euroopa Liidu rahalisi toetusvõimalusi kasutada.

Uus tee aitab parandada piiräärsete elanike liikumisvõimalusi ning soodustab läbikäimist lõunanaabritega. Kindlasti omab tee ka majanduslikku tähendust, kuna seda mööda toimuv kaubavahetus peaks oluliselt tihenema. Vaatamata ülemaailmsele majanduskriisile oleme Eestis ja ka Viljandimaal viimase nelja aasta jooksul panustanud teedeehitusse rohkem rahalisi vahendeid kui kunagi varem.

Äramärkimist väärib ka Nuiat läbiva Valga-Uulu maantee renoveerimine mõned aastad tagasi ning Karksi ja Nuia vahelise autotee uuendamine ning kergliiklustee rajamine. Viimast mööda on võimalik ka jalgsi turvaliselt Nuiast Karksi ja tagasi liikuda. Seal on võimalik jalgrattaga sõita, rulluisutada ja kepikõndi harrastada.

Maaelu toetamine taristu arendamise kaudu Karksi vallas ja kogu Mulgimaal jääb kindlasti ka tulevikus meie prioriteediks, sest korrastamist vajavaid teid, side- ja elektriliine jätkub maapiirkondades veel aastakümneteks.

Helir-Valdor Seeder

Põllumajandusminister
Allikas: Karksi Sõna nr 10 November 2011

Pärnumaa riigieelarves

2011-11-03

Üldjoontes on järgmise aasta eelarve mõõdukalt konservatiivne. Lisan sõna "mõõdukalt" just seetõttu, et eelarve tulude prognoosimisel on arvestatud kolmeprotsendise majanduskasvuga. Kahjuks ei näita Lõuna-Euroopa võlakriis leebumise märke ja selle Kreekast väljamurdmine võib kaasa tuua majanduslanguse kogu Euroopas, ohustades omakorda Eesti riigi tulude laekumist plaanitud mahus. Uus majanduslangus on pigem tõenäoline, nii tuleb kulude kavandamisel olla kasin.

Kulutamise kuldaeg ei naase

Mul on hea meel, et Eesti suudab hoida oma võlakoormuse Euroopa madalaimal tasemel, mis on 6,6 protsenti, sealjuures on Euroopa keskmine 80 protsenti ja üsna keskmise lähedal püsivad suurriigid Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa. Eraisikutena teame, et väike võlakoormus annab meile vabaduse oma elu vajadusel kiiresti ümber korraldada, lisab turvatunnet ja võimet toime tulla ootamatute saatuselöökidega. Kõik see kehtib riikide ja linnadegi kohta. Pärnu linna 80protsendine võlakoormus on olnud linnale raske taak.

Eesti on kriisist üsna hästi taastunud, majanduskasv on olnud Euroopa keskmisest kiirem ja see on toetunud ekspordi suuremahulisele kasvule. Kindlasti tänu konservatiivsele rahapoliitikale.

Siinkohal on oluline tähele panna, et Eesti ekspordi kasvu mõjutas tuntavalt meie põhilistel välisturgudel Põhjamaades ellu viidud majanduse elavdamise poliitika, peamiselt riigi tellimuse suurendamine. See on avatud majanduse magus vili, kibeda pillina käib kaasas üldine hinnatõus, millega kärbitud palgaga eestlastel on väga keeruline toime tulla.

Majandust elavdab raha ringlusse laskmine, seda saavad teha nii avalik sektor, investeerides taristutesse või suurendades toetusi, kui pangad, andes hoogsalt laenu. Mäletatavasti võtsid eraisikud Eestis 2007. aastal hoogsalt pankadest laenu, hinnad tõusid, sest liiga palju raha tuli ringlusesse. Raha pakkumise abil majanduse elavdamine on tööriist, mida tuleb kasutada mõõdukalt.

Tihti kuulen nõudmist, et eraldised tuleb taastada kriisieelsel tasemel. Mõeldakse 2007. aastat, aga see oli juba üle jõu elamise aasta ja sellist kulutamise kuldaega ei näe Eesti niipea.

Välisraha kavandatakse 2012. aasta eelarvesse summas 1,3 miljardit, sealjuures 80 protsenti sellest on pärit Euroopa Liidu fondidest ja koostööprogrammidest ning 20 protsenti kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguste müügist. Kahtlemata elavdab nii suure summa avaliku sektori raha riikitoomine majandust ja see on praeguses majanduslikus olukorras igati positiivne.

Kasvuhoonegaaside heitkoguste müügist saadav raha tuleb vastavalt lepingutele investeerida energia säästmiseks, mis omakorda tähendab, et hoonete soojuskaod ja halduskulud peavad ülejärgmisel aastal olema praegusest väiksemad. Pärnu maakonna 27 objekti saavad sellest rahast oma osa, nende hulgas on päästedepoosid, koole, lasteaedu ja hooldekodusid. Täpne loetelu läheks siinkohal pikaks, nimekirjaga saab tutvuda Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kodulehel.

Keskkonnaminister Keit Pentus rõhutas, et torustike soojustamisega on suudetud Eestis vähendada soojakadu määras, mis katab kogu Kunda linna aastase soojavajaduse. Samuti on seoses torustike soojustamisega Orissaares alandatud kaugkütte hinda elanikele kuus protsenti, see vähendab kodukulusid.

Taristu ja haridus

Pärnumaa strateegilise arengu seisukohalt kõige tähtsam objekt Rail Baltic on esialgu poliitiliste otsuste ootamise faasis. Juhul kui Eesti, Läti, Leedu ja Poola sõlmivad raudtee arendamiseks poliitilise kokkuleppe, hakatakse planeerima raha. Rail Balticu tähtsust Pärnumaale ei ole võimalik alahinnata.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eelarvest leiame 17,3 miljonit eurot Pärnu ümbersõidu ehitamiseks ja 8,6 miljonit eurot väikesaartele laevade soetamiseks, teiste hulgas on nimetatud Kihnu saart. Võrreldes eelmise aastaga, kasvab ühistransporditoetus 4,84 protsenti ja kohalike teede hoiu toetus 40 protsenti, summas 5,1 miljonit eurot kogu Eestile.

Haridus- ja teadusministeeriumi eelarve suureneb seoses kõrghariduse rahastamise kasvuga, tasuta kõrghariduse juurutamise eelnõu on menetluses. Sellel nädalal pälvis riigikogu ja avalikkuse tähelepanu õpetajate meeleavaldus. Tunnustan õpetajaid julguse eest tulla välja enda eest seisma, see ei ole väga eestlaslik. Samal ajal oli tegemist konstruktiivse kriitikaga riigijuhtide aadressil.

Professor Mati Heidmets ütles riigikogu kõnepuldist hariduse ees seisvaid probleeme avades, et õpetajate positsioon ühiskonnas peab paranema.

Eesti õpetajate töö tulemused on ühed maailma paremad, samal ajal pole pedagoogid rahul oma töö väärtustamisega.

Õpetajate kõneisik Martin Saar ütles ETV saates "Terevisioon", et koolivõrgu reformile peab eelnema haldusreform. Tema seisukohaga saab ainult nõustuda. Tugevas omavalitsuses on tugev kool, perearstikeskus, ühistranspordivõrk ja sotsiaalhoolekanne.

Ma ei usu, et gümnaasiumide viimine ministeeriumide alluvusse ehk riigigümnaasiumide loomine tõstab keskhariduse kvaliteeti. Jääb üle ainult loota, et ühel päeval saavutatakse riigikogus konsensus haldusreformi elluviimiseks. Seniks toetan haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksood ajast ees käimisel, et koolivõrku korrastada ning seeläbi õpetajate töötasu ja -tingimusi parandada.

Kultuur ja sotsiaalvaldkond

Kultuuriministeeriumi eelarves näeme välisraha Pärnu muuseumi uue maja ehituse lõpetamiseks, samuti tegevustoetusi Kihnu muuseumile ja Pärnu linnaorkestrile. 2012. aastal kavandab ministeerium sihtasutuse loomist, et korraldada Endla teatri tööd. Samuti kõneles kultuuriminister Rein Lang kavatsusest toetada Järvi muusikafestivali ja Pärnu filmifestivali.

Norra finantsmehhanism eraldab mõisakoolide renoveerimiseks 900 000 eurot, kuuldavasti meeldivad norrakatele koolideks rekonstrueeritud mõisad.

Rahandusministeeriumi eelarvest saame teada, et ELi üldeelarvesse eraldab Eesti 167 miljonit eurot. Eespool tõin välja, kui palju me ise tagasi saame, vahe on mitmekordne. Suurim kulukasv summas 90 miljonit eurot tekib seoses riigi kannete taastamisega kohustusliku kogumispensioni fondidesse.

Sotsiaalministeeriumi eelarve suurim kuluallikas on riiklik pension, milleks kulub 1,3 miljardit eurot, ja kulud kasvavad 71 miljonit eurot ehk 5,68 protsenti. Pensionisaajate arv suureneb 8000 inimese võrra. Samal ajal laste arv väheneb ja seoses sellega alaneb peretoetuste summa 3,6 miljoni euro võrra. Asjata ei rõhutanud Marju Lauristin riigikogus inimarengu aruannet tutvustades, et Eesti kõige suurem probleem on meie rahva kestma jäämine. Samuti rõhutas riigikontrolör eelmisel nädalal, et Eesti pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik, tuleb olla valmis kauem tööl käima.

Kokkuvõttes on Eesti 2012. aasta eelarve konservatiivne ja tasakaalus, lühiajalises vaates päris hea, muretsemiseks pole põhjust. Ilmselt tunnevad suured elanike grupid: haiged, pensionärid, sotsiaaltoetuste saajad, haridus- ja kultuuritöötajad, et olukord nende valdkondades on liiga pingeline.

Haldussüsteem vajab kohandamist muutunud oludega. Mitu valdkonda nõuaks senisest suuremal hulgal raha, see tähendab ühistes huvides ja parema tuleviku nimel paljustki loobumist. Poliitikutelt oodatakse muutusi, kartmatust eksida, mis on nii inimlik, ja julgust teha raskeid otsuseid. Kas selleks ollakse valmis juba järgmisel aastal, et 2013. aasta eelarve pakuks rohkem rahulolu? Aeg näitab.

Kõrgharidusreform tõstab hariduse kvaliteeti

2011-11-01

Eesti kõrghariduse rahastamine on 1996. aastast põhinenud riiklikul koolitustellimusel. Säärane süsteem ei ole ennast tõestanud, vastupidi - on selge, et vanaviisi enam jätkata ei saa ja ümberkorraldused kõrghariduses on hädavajalikud. Praeguse süsteemi nõrkustele on viidanud ka OECD 2007. aastal koostatud põhjalik analüüs.

Ka riigikontrolli peakontrolör kinnitas 30. septembril riigikogu kultuurikomisjonile saadetud kirjas, et kõrgharidus ja selle rahastamine vajab muutusi. Sama näitas ka riigikontrolli 2008. aastal läbi viidud audit „Kõrghariduse riiklik koolitustellimus". Peakontrolör tõdes, et mitmed olulised küsimused jäävad selle eelnõuga lahendamata, ent samas toonitas, et senine süsteem ei ole jätkusuutlik. Praegu panustab riik kõrgharidusse 100 miljonit eurot ning erasektorist lisandub 40 miljonit. Arvestades meie demograafilist seisu, kaob olukorra säilides kõrgharidusest suur hulk (ca 40 miljonit eurot) raha, kuna üliõpilaste arv demograafilistel põhjustel kahaneb.

IRL-i väljapakutud kõrgharidusreform on lähtunud kolmest põhilisest probleemist Eesti kõrghariduses.
Esiteks on senine süsteem ebaõiglane. Kõrgkooli pääsevad noored kas läbi eksamisõela riikliku koolitustellimuse kohtadele või oluliselt madalama lävendiga end ülikooli sisse ostes. Tasulistel kohtadel olevad üliõpilased peavad maksma kogu ülikooli vältel, praktiliselt sõltumata õpingutulemustest. Ülikooli saada on raske, kuid välja kukkuda on sealt veelgi raskem. Raha on määravam kui inimese akadeemilised võimed, mistõttu nii mõnigi andekas noor võib seetõttu jääda ülikoolist üldse välja.

Teiseks on ülikoolide efektiivsus liiga madal. Meil on 70 000 üliõpilast, kellest lõpetab igal aastal vaid 10 000. Keskeltläbi veedab üliõpilane ülikooli seinte vahel seitse aastat, see on kogu riigile äärmiselt ebaefektiivne ja kulukas. Suur hulk riigieelarvelistel kohtadel olevaid üliõpilasi õpib väiksema kui 50-protsendilise koormusega, kuid riik maksab sellise õpilase eest ülikoolile täishinda.

Riigikogu kultuurikomisjoniga kohtumisel avaldasid ka ülikoolide esindajad lootust, et eelnõuga võimaldatav tasuta hariduse omandamine võib kujuneda üliõpilastele distsiplineerivaks ning konkreetseks motivaatoriks oma õpingud nominaalse ajaga läbida.

On selge, et efektiivsus peab kasvama - tulemuslikud õpingud peavad olema nii ülikooli kui ka üliõpilaste eesmärk.
Seni oleme püüdnud riikliku koolitustellimuse kaudu suunata üliõpilasi õppima erialadel, mille vastu huvi on väike. Kahjuks ei ole niisugune regulatsioon loodetud tulemusteni viinud ja ülikoolidel on riikliku koolitustellimuste lepingu alusel täitmata kohustusi ligi 600 miljoni euro ulatuses. Selline raha ebaotstarbekas kulutamine tuleb lõpetada. Samuti on küsitav, kuivõrd peegeldab riiklikul koolitustellimusel põhinev ülikoolide rahastamine Eesti tööturu vajadusi. Määratud lõpetajate arv on ebapiisav tööturu nõudluse rahuldamiseks.

Kõrgharidusreformi eesmärk on muuta kõrgharidus õiglasemaks, kvaliteetsemaks ja kättesaadavamaks. Reform võimaldab järgnevatel aastatel ühe üliõpilase tarbeks kasutatavat raha kahekordistada. Suuremad kulutused üliõpilase kohta tagavad paremad palgad õppejõududele, suuremad toetused üliõpilastele ja aitavad senisest jõudsamini ehitada välja ülikooli infrastruktuuri. Kõrghariduse rahastamissüsteemi muutmiseks on planeeritud rahaliste lisavahenditena 2013. aastal 6,1 miljonit eurot, 2014. aastal 18,8 miljonit eurot ja 2015. aastal 33 miljonit eurot. Reformi tulemusena lisandub 3500 täiendavat tasuta õppekohta, mis tagab tasuta õppe täiskoormusel õppivatele tudengitele.

Reformi tulemusel saab kõrgkooli immatrikuleeritud üliõpilane õppida esimese semestri tasuta õppekohal eestikeelses õppes olenemata õppekavast. Hilisem on juba üliõpilase enda kätes: tema tasuta õppekoha säilimine sõltub tema isiklikust õppevõimest. Kuna õppevõime on seotud osalise õppekulude hüvitamisega, võib eeldada, et tänu soovile püsida tasuta õppes jõuavad noored kiiremini lõpetamiseni ning tööturule suundub suuremal arvul vajalikke spetsialiste.

On selge, et Eesti kõrgharidus vajab kiireid muudatusi. IRL on eesmärgiks võtnud viia kõrgharidusreform läbi sellel aastal, et muudatused jõustuksid juba järgmise kooliaasta alguseks.

Emapension - uus tahk perepoliitikas

2011-10-26

Eesti rahvaarvu jätkuv kahanemine on kurb fakt, mille peamised põhjused on teada - madal loomulik iive ning väljaränne. Mida saame selle heaks teha, et eestimaalasi jälle rohkem oleks?

Eelolev rahvaloendus annab täpseima võimaliku ülevaate rahvastiku olukorrast. Statistikaameti vahendusel teame praegu, et viimase kahe kümnendi jooksul on ainult ühel aastal olnud Eesti loomulik iive positiivne - 2010. aastal, 35 inimese võrra.

Enne eelmist aastat vähenes 19 aasta jooksul Eesti rahvastik ainuüksi negatiivse iibe tõttu tervelt 82 238 inimese võrra. Seda on päris mitme Eesti väikelinna jagu.

Mööda ei saa vaadata viimastel aastatel toimunud töö-rändest; mis on Eestimaalt võõrsile leiba teenima meelitanud kümneid tuhandeid inimesi. Kas võime olla kindlad, et nad kõik tulevad tagasi?

Probleemid tekivad alati kiiremini, kui neile lahendused leitakse. Pealegi ei piisa ühe suure probleemi lahendamiseks ühest ja ainsast meetmest, vaid välja tuleb nuputada mitmekesine lahenduste pakett.

Eesti erakonnad on ühisel arusaamal, et ühiskond peab väärtustama perekonda ja laste saamist-kasvatamist, lapsevanemaks olemist. Igal parteil on selleks omad ettepanekud, kuidas oleks riigil seda kõige mõistlikum teha.

Meil kehtib ühetaoline lapsetoetus, mitmed peretoetused, vanemahüvitis, mis on peamiselt keskendunud lapse kasvatamisele tema varases nooruses või kuni täisealiseks saamiseni. See kõik on vajalik, kuid tänini on kahe silma vahele jäänud ebavõrdsust tekitav olukord, kus last kodus kasvatav vanem saab tulevikus seetõttu ka väiksemat pensioni kui need, kellel lapsi pole.

Mida rohkem on emal lapsi, seda rohkem on ta tööst eemal ja seega kaotab ta rohkem ka tulevases pensionis. See ei ole just õiglane.

Sestap seadis IRL eesmärgiks ebavõrdsus kaotada ning seada Eestis sisse emapension. Emapension ei ole imerelv, mis garanteerib meile jätkuvalt positiivse iibe, ega too tagasi ka Eestist lahkunud noored, kuid see on järjekordne samm muutmaks ühiskond perekesksemaks ja laste kasvatamist soosivamaks.

Mis on emapension? See on täiesti ainulaadne pensionilisa, mille arvutamisel võetakse aluseks väikelapse eest hoolitsemisele kulunud aeg kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Riik hakkab selle perioodi eest, mille vanem veedab kodus last kasvatades, maksma vanema teise pensionisambasse neli protsenti lisa keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult.

Valitsusliidus heakskiidu saanud eelnõu kohaselt hakatakse, seda arvestust pidama 2013. aastal ja hiljem sündinud laste vanemate puhul. Aastatel 1991-2012 sündinud laste vanemad ning ka 2013 ja hiljem sündinud lapsevanemad, kes pole liitunud kohustusliku kogumispensioniga, hakkavad juurde saama kolme aastahinde vääringus pensionit ehk üle 13 euro kuus.

Näiteks kahe lapse korral võib lapsevanem arvestada aastas 13 pensioniga! Enne 1991. aastat sündinud laste vanemad saavad juurde ühe aastahinde vääringus pensioni ehk 4,3 eurot kuus.

Emapensioni seadustamisega annab ühiskond selge signaali, et tähtis pole ainult laste kasvatamine, vaid ka nende vanemate heaolu ja kindlustunne.

Ühiskond oskab laste kasvatamiseks kulutatud energiat hinnata. Me väärtustame lapsevanemaks olemist ajal, kui lapsed on väikesed, ning ka siis, kui nende vanemad vajavad ühiskonnalt tuge. See on meie ühiskonnamudel -väike ja kokkuhoidlik. Kokku hoides ja teineteist aidates oleme saanud jagu paljudest muredest, küllap leiame nõnda lahenduse ka rahvaarvu vähenemise peatamiseks.

Riigieelarvega panustatakse Eesti jätkusuutlikkusse

2011-10-24

Septembris kiitis vabariigi valitsus heaks järgmise aasta riigieelarve ja nüüd on jõudnud järg Riigikogu kätte. Tuleva aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit eurot, eeldavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Tegemist on läbi aegade suurima riigieelarvega.

Kindlasti ei ole alust Kajar Lemberi (SDE) väitel, et riigieelarvega ei panustata Eesti riigi elanike heaolu suurendamisse. Lember kirjutas, et sotsiaalsed lõhed suurenevad j a perede toimetulek väheneb veelgi. Tegelikult kasvab sotsiaalministeeriumi eelarve 80 miljoni euro võrra, 2,7 miljardi euroni.

Suurendatakse meditsiinisüsteemi rahastamist, et parandada arstiabi kättesaadavust ja kvaliteeti. Taastatakse teise pensionisamba maksed, mida lubati majanduskriisi ajal.

Endiselt peab riik oluliseks töötute toetamist läbi töötukassa mullusega samas mahus, kuigi töötute arv on tunduvalt vähenenud võrreldes kriisiaastatega. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensionikindlustus ja ravimikindlustus, millega soovitakse taastada ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele.

Ka riigikontrolör suunas meie tähelepanu kiiretele seadusega kinnitatud kulude kasvule. Nendeks on sotsiaal- ja ravikindlustuse kulud, mis kasvanud kaks korda kiiremini kui riigitulud. Praegu on fikseeritud kulutused kaetud avaliku sektori ülalpidamiskulude ja riigieelarveliste investeeringute külmutamise teel. Sellise olukorra kestma jäämine annab hiljem hoobi Eesti haldusvõimekusele ja jätkusuutlikule arengule. Seega ei ole Lemberil mõistlik väita, et tuleb kiirelt suurendada sotsiaalkulutusi, kui seda tehakse tuluallikate kokkukuivatamise teel.

Olulise punktina tooksin välja Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni.

Toetuste suurenemise põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mistõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud.

Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja saanud PRIA nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tagasiside põhjal soovib enamik neist investeeringud ellu viia. See omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb tõenäoliselt teha suuremaid väljamakseid. Eelarves on sellega juba arvestatud ja riigieelarve tuleb põllumajandusele 2012. aastal soodne. Seega pole alust ka väitel, nagu ei teeks riik midagi kohaliku maaelu arendamiseks.

IRL-i saadikuna on mul hea meel tõdeda, et haridusvaldkonna eelarve suureneb järgmisel aastal 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Saastekvootide müügist saadud rahaga plaanitakse renoveerida koolihooneid ja õpilaskodusid 72 miljoni euro ulatuses. Pooleteise miljoni euroga rahastatakse IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektori jaoks vajalik tööjõud. Tõstetakse ka kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse mahtu 6,2 miljoni euro võrra.

Siinkohal tooksin välja kõrgharidusreformi olulisuse. Selle eesmärk on tagada ligipääs kõrgharidusele sõltumata õppija rahalistest võimalustest. Reformi kohaselt tagab riik kõigile üliõpilastele, kes õpivad täiskoormusel, tasuta kõrghariduse. IRL seisab sellest eest, et riik tooks haridusse lisaraha. Plaanis on viia hariduse rahastamine 3 protsendini SKT-st, mis on ühtlasi ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide eesmärk. Alates 2012. aastast lisandub ligikaudu 3500 arvestuslikku tasuta õppekohta. ,,.

Seoses riigieelarvega on palju räägitud ka palkadest. Riigikogu liikmed, sõltumata sellest, kas nad on koalitsioonis või opositsioonis, on selle poolt, et tõsta päästjate, õpetajate ja meditsiinitöötajate palku. Reaalsus on aga see, et järgmise aasta riigieelarve on puudujäägis. Valitsuskoalitsioon pingutab kõvasti, et lähiaastatel jõuaksime riigieelarve tasakaaluni.

Tõenäoliselt jääb järgmisel aastal Eesti riigivõlg 5,8 protsenti SKT-st Euroopa Liidu madalaimaks. Kindlasti on ka sotsiaaldemokraadid teadlikud Euroopat vaevavast võlakriisist. Seega peame hoidma riigieelarvega konservatiivset joont ja hoiduma laenurahaga palkade tõstmisest.

Riigi korras rahandus on positiivne signaal ettevõtjatele ja annab kindlust stabiilse maksukeskkonna osas. See omakorda loob uut majanduskasvu ja töökohti ning siit edasi on ainult üks samm, et tõsta eelmainitud riigitöötajate palku.

Majade soojustamisega saavutatakse väiksemad kommunaalarved

2011-10-22

Tänavune sügis on pakkunud meile mõnusalt sooja vananaiste suve. Paraku on soojad ilmad nüüdseks läbi ning alanud on taas 8-kuuline kütteperiood. Soojakulude osatähtsust perede eelarves ei saa alahinnata: keskmise eestlase jaoks moodustavad need rohkem kui pool leibkonna kodukuludest.

Maagaasi, puidu või õli toorainehindade tõusu vastu on meil väga raske seista, mistõttu on majade soojakulude vähendamisel peamiseks märksõnaks energiasääst. Ainus ja reaalne kulude kokkuhoid on võimalik saavutada kortermajade soojuskindlamaks renoveerimisega. Nagu tänavapildis näha võime, on paljud seda võimalust ka juba kasutanud või kasutamas.

Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks 2020. aastaks saavutada hoonepõhiseks energiakuluks mitte rohkem kui 100 kWh/m2a. Eestis on täna see näitaja paljude kortermajade puhul mitu korda kõrgem. Soojuskindlamate elamutega säästaksime küttekuludelt ning hoiaksime ümbritsevat keskkonda, mida me kesiselt soojustatud majade kaudu usinalt ja järjepidevalt kütame.

Kortermajade soojuskindlamaks muutmisel on oluline roll täita riigil. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi käivitatud kortermajade rekonstrueerimistoetuse programmi eesmärk on aidata ja julgustada inimesi investeerima kodukulude kokkuhoiuks. Hetkel kaetakse riigi poolt, läbi sihtasutuse KredEx, 35% korterelamu rekonstrueerimise maksumusest, kui sellega saavutatakse hoones 50 protsendi suurune energiasääst.

Aastaga on soojuskindla-maks muutmise toetust saanud 183 korterelamut ligi 4,9 miljoni euro eest. Toetust on eelkõige kasutatud nõutud omafinantseeringu osakaalu vähendamiseks. Programm jätkub ja loodetavasti tulevikus juba veelgi suurema riigipoolse toetusega. Siinkohal julgustaksin Raplamaa korteriühistuid programmis senisest rohkem kaasa lööma. Raplamaal on 2010. ja 2011. aastal toetust saanud kaheksa korterelamut. Maakonna potentsiaali silmas pidades võiks toetust saanute hulk olla mitu korda suurem. Olen veendunud, et korteriühistute aktiivse tegutsemise korral ning riigi ja omavalitsuste kaasabil on juba lähiaastatel võimalik meie kortermajades saavutada olulist energia ja seeläbi ka rahalist kokkuhoidu, muuta elukeskkond kaunimaks ning parandada kohalikku tööhõivet.

Kokku on lepitud, et valitsus jätkab järgmisel aastal kodutoetuste maksmist lasterikastele peredele, eesmärgiga parandada väikese sissetulekuga paljulapseliste perede elamistingimusi. Ka neid toetusi on kasutatud suures osas eluaseme renoveerimiseks ja ühtlasi energiasäästlikumaks muutmisel. Seni on toetust saanud 1500 peret, kus kasvab ligi 6000 last, summas 12 miljonit eurot. Keskmine toetuse suurus ühele perele on olnud 6140 eurot.

Lisaks korterelamutele on valitsusel plaanis käivitada toetusprogramm ka väikemajade rekonstrueerimiseks niipea, kui selleks tekib rahaline võimalus. Valitsuse tegevusprogrammis on tähtajaks määratud 2014. aasta, kuid võimalusel alustatakse sellega juba varem. Kõnealune kava puudutab ligikaudu neljandikku Eesti elanikest.

Energia säästmist on plaanis rakendada ka avalikus sektoris, kus viiakse läbi ühiskondlike hoonete rekonstrueerimise programm. Selle programmi kogumaht on 146,5 miljonit eurot, mis võimaldab energiatõhusamaks muuta ligi 480 hoonet.

Eesti kliimas, kus suviselt soojasid ilmasid jagub napilt kolmeks kuuks, on majade korralikku soojuspidavust raske ülehinnata. Hoonete energiasäästlikumaks muutmine on garantii kommunaalarvete vähenemiseks. Alustame soojustamisega kohe!

Riik peab kohanema

2011-10-22

Riigikontrolör Mihkel Oviir tutvustas teisipäeval riigikogu ees kokkuvõtet viimase aasta jooksul tehtud audititest ja andis ülevaate riigikontrolli 90 töötaja tööst ja tähelepanekutest. Riigieelarve kontrolli komisjoni liikmena saan kinnitada, et auditiaruanded on koostatud põhjalikult ja asjalikult, võttes arvesse auditeeritavate seisukohti.

Riigikontrolli tegevuse eesmärk ongi majanduskontrolli kaudu anda riigikogule ja avalikkusele kindlustunne, et avaliku sektori raha kasutatakse seaduslikult ning tulemuslikult.

Kulusid ei hinnatud

Tahan rõhutada viimase nädala jooksul üht liialt vähe tähelepanu pälvinud aspekti. Küsimus on rahandustehniline, kuid sellel on väga suur mõju nii riigi kui kohaliku omavalitsuse raha kasutamisele. Põhimõtteliselt on nii, et kes eelarveprotsessi hoolsalt lõpuni ei tee, sel ei hakka kunagi raha olema. Raha kulub märkamatult kribu-krabu peale ja soovitud strateegilised eesmärgid jäävad täitmata raha puudumise tõttu.

Riigikontrolöri ülevaates seisab: "Samal ajal ei saa rahul olla riigi 2010. aasta majandusaasta koondaruande koosseisus oleva riigieelarve täitmise aruandega. Et avaliku sektori rahakasutus oleks läbipaistev ja aruannet saaks uute eelarveliste otsuste tegemisel arvesse võtta, tuleb riigikogus vastuvõetud eelarve, lõpliku eelarve ja tegeliku täitmise andmed esitada võrreldaval kujul. See võimaldaks hinnata, kas eelarveraha on kasutatud küsitud eesmärgil."

Riigikogule on esitatud 2012. aasta eelarve, mille seletuskiri 313 leheküljel sisaldab hulga valdkondlikke eesmärke ja nende elluviimiseks vajalikke tegevusi. Riigikogu on vaielnud nende üle kirglikult kolm kuud. Küllap oli see nii 2010. aastalgi. Tagasisidena esitatakse riigikogule majandusaasta aruande koosseisus 15 lehekülge tabeleid teostatud tehingute raamatupidamisandmetega.

Riigi eelarvestamise protsessis täidetakse põhjalikult esimene, planeerimise faas, kinnitatakse, et teine, täitmise faas on läinud raamatupidamislikult korrektselt. Väga tähtis osa, sisuline hindamine ja järgmisteks perioodideks teadmiste ja kogemuste hankimine jääb hoopis ära.

Sama puudus, et ei hinnatud, kuidas eelmisel aastal raha kulus, oli 2005. aastal Kihnu vallas ning Pärnu linnas ja ma kardan, et selliseid omavalitsusi ja riigiasutusi on Eestis palju. Kardan, et niimoodi, vähe tulemust andes kulub märkamatult palju riigi, linna ja valdade raha.

Viivitamise hind

Samuti ei saa ma nõustuda, et Eesti on endaga liiga rahul. Eesti on viimaste aastate majanduskriisi, võrreldes endaga sarnaste riikidega, üsna sujuvalt läbinud. Meie, eestlased, oleme enda vastu liiga nõudlikud. Alles me saavutasime üht, aga juba asume, hetkekski seisatamata, uute eesmärkide poole püüdlema.

Praegu on tunda väsimust, oleme väga palju pingutanud ja üldse mitte rõõmuga oma saavutustele tagasi vaadanud. Meie palgad ja sotsiaaltoetused on inflatsioon väikeseks söönud, isegi keskmise sissetulekuga inimene tajub, et kannatab puudust.

Oleme palju Euroopa Liidu toetusi ja iseenda raha investeerinud hoonetesse. Nüüd kulub nende ülalpidamiseks palju raha, mis tuleb samast rahakotist, kust kultuurinimeste ja õpetajate palgaraha.

Kui maal on üks koolihoone pooltühi ja vajab kütmist, tuleb tühja osa kütta-koristada ning õpetajate palka tõsta ei saa. Pärnu linna spordihalli ehitamise, haldamise ja laenuintresside raha tuleb samast rahakotist, kust haridus- ja kultuuritöötajate palk. Samal ajal on spordirahvas veendunud, et nad ei saa hakkama Kalurihalli ega kahe sõudebaasita, aga ka nende ülalpidamise raha tuleb samast rahakotist.

Ilmselgelt vajab riigi ja kohalike omavalitsuste poliitika suunamuutust juba lähitulevikus, vähem raha betooni ja küttesse, rohkem raha töötajate palkadeks.

Kahtlemata on õigustatud kriitika, et kärpimine, mis on hädavalik lühiajaliselt, ei ole kestlik pikka aega ja Eesti vajab reforme, et kohanduda oludega. 20 aastaga on olukord riigis palju muutunud: nii elatusalades, elamise alades kui rahvastiku vanuselises koosseisus. Nende muutustega peavad kohanema halduskorraldus, haridussüsteem, sotsiaalhoolekanne, avalik teenistus ja kõigi muude riigi funktsioonide täitmine.

Kohandamise edasilükkamine maksab ja palju. Sõna-sõnalt tuleb võtta tuntud lauset, et aeg on raha. Kujundlik näide Pärnu linnast 2009. aastal.

Eelarve tulnuks kohandada majanduslike võimalustega ja kärpida kulusid 2009. aasta algul, kuid seda ei tehtud. 2009. aasta kestel tekkis üle võimaluste elamisest 45 miljoni kroonine võlg, mis tuli linnarahva rahaga ära maksta ja 2010. aasta eelarvet selle summa võrra kärpida.

Üheaastane viivitamine Pärnu linna eelarve kohandamisel muutunud olukorraga maksis 45 miljonit krooni ehk kaheksa protsenti eelarvest. Pärnu linn on umbes 50 protsenti maakonna ja 3,3 protsenti riigi rahvastikust. Võite ette kujutada, kui palju maksab riigile, kui ta lükkab edasi haridussüsteemi või halduskorralduse kohandamist riigi muutunud olukorraga.

Kohanemine on ellujäämise küsimus, nii filosoofilises kui praktilises mõttes, nii looduses kui riigikorralduses.

Riigikontrolör tõdeb, et paari-kolme aasta jooksul viiakse ligi 50-60 protsenti auditite ettepanekutest ellu, finantsauditite puhul isegi kolmveerand või rohkem. Riigikontrolöri ettepanekud lähtuvad ja peavadki lähtuma oma olemuses täiuslikust olukorrast.

Praktiline juhtimine on protsesside juhtimine, mida viivad ellu inimesed, kes ei ole täiuslikud ega tegutse täiuslikes oludes. Samal ajal on nii suur ettepanekute arvestamise osa tunnustus riigikontrolörile, tema sõnal on kaalu ja arvamusel autoriteeti.

Ukraina allakäigu keerdtrepil

2011-10-19

Ukraina pole ainult sümpaatne riik, kellega jalgpalli mängida. Nüüd ei saa me kuidagi mööda minna Julia Tõmoðenko süüdimõistmisest ja ülejäänud vangistatud poliitikute olukorrast. Ukraina defineerib end üha selgemini niisama hullu riigina, nagu seda on Venemaa, Valgevene või Aserbaidžaan.

Ukraina endise peaministri kohta langetatud kohtuotsus võib tõmmata kriipsu Ukraina püüdlusele saada assotsiatsioonilepe Euroopa Liiduga.

Kui otsus oleks tegemata, saaks veel ühe silma kinni pigistada, aga nüüd enam mitte. Õigupoolest on Euroopa Ukraina kohtupalaganisse seni hämmastava leebusega suhtunud.

Arusaamatu leebus

Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee ei suutnud Ukraina teemat selle kuu algul päevakorda võtta, ehkki vajadus selle järele oli enam kui selge. Õigussüsteemi kasutamine arvete õiendamiseks poliitiliste vastastega on valus hoop väärtuste pihta. Ja ehkki seda on mõne liikmesriigiga varemgi juhtunud, on sellele reageerimata jätmine pretsedenditu.

Ka ELi laienemisvolinik Štefan Füle näitas ootamatut pehmust. Kui Valgevene endistest presidendikandidaatidest saab kindlasti rääkida kui poliitvangidest, siis Ukraina puhul ei pea volinik seda õigeks.

Probleem olevat õigussüsteemi nõrkuses ja kohtunike kogenematuses, mitte poliitvangides selle sõna otseses tähenduses.

Kas EL saab kaubandust ja õigusakte puudutava assotsiatsioonileppe sõlmida riigiga, kus on poliitvangid? Tõmošenko staatuses on endine siseminister Lutsenko. Eriti pärast Tõmošenko süüdimõistmist on assotsiatsioonileppe sõlmimine rohkem kui kaheldav, sest selle tagajärjel kannatab Euroopa autoriteet.

Kas Ukraina vajab assotsiatsioonilepet? Ja kuidas veel! Ukraina on kaalukeel Euroopa ja Venemaa vahel ning see, kummale poole ta kaldub, saavutab geopoliitilise initsiatiivi.

Aga mitte ainult, pean tunnistama, et minule geopoliitiline retoorika ei meeldi. Ennekõike on küsimus Ukraina inimeste saatuses: kas demokraatia või autokraatia, austus kodaniku vastu või selle puudumine?

Vohavad vandenõuteooriad

Õhus on vandenõuteooriad. Räägitakse, et president Viktor Janukovõtš tahab Euroopasse, aga ta aparaat on Venemaa föderaalsest julgeolekuteenistusest (FSB) läbi imbunud, nemad korraldasidki Ukrainale jama vangistatud poliitikutega. Või siis kujutatakse Ukraina presidenti lihtsakoelise mehena, kes ei suuda üle olla soovist Tõmošenkole isiklikult varasema eest kätte maksta.

Ma ei räägi midagi muud kui jutte, mida mulle on vaikselt rääkida püütud ja mida räägitakse Euroopa poliitikutele. Eesmärk on meid veenda, et Ukrainat ei tohi praegu kritiseerida, pigistatagu üks silm kinni vähemalt senikauaks, kuni assotsiatsioonilepe saab sõlmitud. Sest kaalukausil on ida ja lääs.

Tõmošenko ja teised poliitikud on konspiratsiooniteooria kohaselt FSB korraldatud pantvangid. Eesmärk on riigi Euroopa püüdlused põhja lasta. Ja eurooplased, kes seisavad Tõmošenko vabastamise eest, on siit edasi mõeldes justkui kasulikud idioodid, kes naiivselt FSB mängu kaasa mängivad! Olen kohanud isegi mõttekäiku, et pärast assotsiatsioonileppe sõlmimist lastakse Tõmošenko vabaks, sest FSB kaotab Ukraina vastu huvi.

Kogemus teeb mu nende arutluskäikude suhtes ülimalt ettevaatlikuks. See kõik on kunagi olnud - déjà-vu! Venemaal on inimõigustega pahuksisse läinud juhte ikka õigustatud väitega, et tulla võib uus ja hullem. Putini kolmanda tulemise puhul on erakordne pigem see, et sellist juttu polegi enam, hullemat ei osata oodata.

Väärtuste reetmine

Kui Aserbaidžaanis varisesid ligi kümne aasta eest kokku vahepeal pead tõstnud demokraatialootused, ilmusid uued poliitvangid ja valitsev klann võttis võimu raudse haardega enda kätte, oli umbes sama jutt: "Andestame, paneme ühe silma kinni!". Assotsiatsioonileppe asemel tehti panus gaasijuhtme saamiseks marsruudil Bakuu-Thbilisi-Ceyhan.

Torujuhe oli ja on Euroopale vajalik. Küsimus on pigem selles, kas gaasi ja naftaga saab end inimõigustest priiks osta, nagu Aserbaidžaan on lootnud ja loodab. Aserbaidžaan on rikas riik ja seal usutakse siiralt, et maavarade müügi ja intensiivse lobiga pannakse lääne poliitikutel suu kinni, tellitakse positiivsed raportid ja toetushääled.

Valgevenega kauplemine käib teistpidi. Majandusraskustes riigile pakutakse abi ja laenu juhul, kui poliitvangid vabastatakse. See lähenemine solvab Valgevene inimõiguslasi. Nad küsivad, kus on lääne moraal? Kui palju raha võib ühe poliitvangi väljaostmise eest teenida ja millal nabitakse kinni järgmine rühm "režiimi vaenlasi", kelle vabastamise eest uus toetus kasseerida?

Paradoksaalne on, et retoorikas läänemeelsele ekspeaministrile Tõmoðenkole heidetakse ette liiga Vene-sõbralike otsuste tegemist. Kõneldakse korruptsioonist, kuigi isiklikku kasu pole saadud. Kriminaalvastutusega ähvardatakse seal, kus normaalse poliitilise süsteemi puhul saaks toimida vaid poliitiline vastutus.

Põhiküsimus on Euroopale see, kas ja kui palju saab euroopalike väärtuste edastamise nimel neidsamu väärtusi reeta. Aga just nii juhtub, kui opositsiooniliider on assotsiatsioonileppe sõlmimise ajal jätkuvalt vangis.

Küsimärgi all pole enam niivõrd Ukraina enda allakäinud maine, vaid hoopis ontliku Euroopa kasvatusmaja prestiiž.

Me ei tohi lasta kaasmaalastel end surnuks juua

2011-10-19

Uuringutest on teada, et alkoholi liigtarbimise vastu saab tõhusalt võidelda vaid abinõude koosmõjus. Kõige tõhusam sekkumine üksikabi-nõuna on maksu kaudu hinna tõus ehk teisisõnu ostuvõime vähendamine.

Oleme alkoholiaktsiisi viimastel aastatel tõstnud ning teame, et see on, eriti majanduslanguse tingimustes, nähtavat mõju avaldanud. 2008. aastal oli alkoholitarbimine 12,1 liitrit inimese kohta, 2010. aastal 9,7 liitrit. Nende numbrite puhul on seejuures salaalkohol juurde lisatud ning turistide joodu ja kaasa-viidu maha võetu. Teised sekkumised üksikuna ei ole efektiivsed.

Oluliselt tulemuslikum on meetmete kombineerimine ja väga tähtis on negatiivsete kaasmõjude samaaegne vähendamine. Just salaalkoholi suurema leviku riski tõttu ei saa näiteks aktsiisi tõusuga liiga tempokalt liikuda.

Reklaami täielikul keelamisel on selge oht turundusvõtete massilisele levikule. Seetõttu on vajalik reklaami tugeva piiramise korral näiteks kehtestada ka alkoholile miinimumhind ja reguleerida alkoholi degusteerimist. Vastasel juhul võime hakata tuntud ja massiivse reklaamikampaaniaga alkoholi turundus-üritusel, Õllesummeril, saama näiteks sümboolse hinnaga nn reklaamsiidrit. Kaubanduskeskustes muutuksid alkoholi avalikud degusteerimised igapäevasteks.

Samas on piinlik kuulata reklaami- ja alkoholitootjate väiteid, et alkoreklaam ei pane kedagi rohkem jooma, see aitavat vaid valida kvaliteetsemaid tooteid. Suisa kummaline oli selle selgituseks toodud näide, et pesupulbrireklaam ei pane ju ka kedagi rohkem pesu pesema.

Tõepoolest, mina ka ei ole kuulnud pesupesemissõltlas-test, kes kulutaks sellele kasvavas mahus aega ja raha, rikuks ära oma tervise, oleksid ohtlikud oma perekonnale, ei jõuaks selle sõltuvuse tõttu enam tööle ning tekitaks olulist kahju kogu ühiskonnale. Küll aga on meile hästi teada sellised tagajärjed alkoholi liigtarbimisel ja sõltuvuse füsioloogilised tekkemehhanismid.

õige olulisemad on suhtumise muutus ning inimese ja kogu к ühiskonna väärtushinnangud. Neid saame kasvatada erisuguste meetmete

(hind, reklaamipiirang, juurdepääsu piirang, joobe kontroll liikluses, teavituskampaaniad jmt) koosmõjus ning sekkumisi järkjärguliselt karmistades.

Samas ei tohi loota vaid liberaalsele eneseotsustamise õigusele - tahan, joon end surnuks; ei taha, ei joo. Ka sportlikku elulaadi propageerides ei looda me vaid sellele, et ketsid suudab igaüks osta ning linnatänav ja metsaalune on jooksmiseks valmis. Me oleme ehitanud uusi spordihooneid, rajanud kergliiklusteid, korraldanud liikumisharrastust edendavaid üritusi ning kehaline kasvatus on olnud kohustuslik õppeaine läbi aegade.

Samamoodi süsteemselt peame tegutsema joomarluse piiramisega, pöörates erilist tähelepanu noorte alkotarbimise ja -sõltuvuse ennetamisele, mille oluliseks osaks on kasulike eneseteostusvõimaluste loomine.

Isamaa ja Res Publica Liidule on oluline kujundada kogu elukeskkond selliseks, mis ei propageeri alkoholi tarbimist, kus müügi-piirangud on tasakaalukad ja suhtumist kujundavad ning järelevalve on tõhus. Oleme selleks välja pakkunud viis sammu.

Reklaami piiramine kujul, kus reklaamis tohib toodet näidata vaid nn kaunistamata kujul, loetleda vaid selle toote andmed ning välistatud on igasugune meeleolu loov liikumine, muusika või taustapildid. Lõpetada välireklaam.

Määratleda alkoholi asukohaks kaupluses nn lõpp-punkt, keelata paigutada alkoholi muu kauba vahele.

Järkjärguline aktsiiside tõus, kiiremas tempos niinimetatud napsitaja treenirigjookidel, need on magusad lahjad alkohoolsed joogid, mille sihtrühm on noored ja naised.

Boonuskampaaniate ja avalikes kohtades degusteerimis-te piiramine.

Tõhus järelevalve alaealistele alkoholi müügi üle, liikluses ja salaalkoholi leviku tõkestamisel ning sellega paralleelsed teavituskampaaniad.

Nüüdseks oleme juba alustanud koalitsioonileppes ülesandeks võetud alkoholipoliitika rohelise raamatu koostamist. Loodame selle valmis saada järgmise aasta lõpuks. Ise kuulun töörühmadesse, mis-käsitlevad turundust, hinnapoliitikat ja alkoholi kättesaadavust.

Alkoholi liigtarbimisega võitlemine on kui tünnile vitste panemine. Ühest vitsast ei piisa ja kõik vitsad peavad olema timmitud ühtlase pingega. Muidu võime parimat soovides kasu asemel kahju tekitada.

Vanemapension tuleb

2011-10-13

Valitsusliit on valmis saanud IRLi ühe peamise valimislubaduse - vanemapensioni eelnõu, mis jõuab varsti menetlemiseks riigikogusse.
Vanemapensioni kehtestamisel on mitmeid põhjusi.

Madal sündimus ei ole murekohaks ainult Eestis, vaid see on probleemiks terves Euroopas. Praeguseks oleme Eestis küll saavutanud nullilähedase iibe, kuid mure eesti rahva püsimajäämise pärast on sellegipoolest väga aktuaalne. Hädavajalik on välja töötada konkreetsed pikaajalised meetmed, mis ei vaata tulevikku üks, kaks või viis aastat, vaid märksa pikemaajaliselt. Euroopas on mitmed teadlased pakkunud välja laste arvu sidumise pensioni suurusega, et mõjutada muu hulgas sündimuskäitumist positiivses suunas.

Vanemapensioni üks peamisi eesmärke on nimelt muuta elukeskkond sündimust soosivamaks. On paratamatu, et üks lapsevanem jääb pärast lapse sündi mingiks ajaks tööelust kõrvale. See avaldab negatiivset mõju tema tulevase pensioni suurusele. Vanemapension aitab last kasvataval vanemal ära hoida tulevikus pensioni languse, mis on tingitud tööalase tulu mittesaamisest lapse kasvatamise perioodil. See aitab ära hoida vaesusriski sattumist, eriti just lasterikaste perede puhul.

Vanemapensioni näol on tegemist täiendava pensionilisaga, mida sellisel kujul pole üheski teises Euroopa Liidu liikmesriigis kehtestatud. Siinkohal on Eestil võimalus olla teerajaja kogu Euroopale.

IRL käis valimiste eel välja emapensioni idee, mis on praeguseks töörühma töö tulemusena saanud seaduseelnõu kuju. Eelduste kohaselt peaks see seadusena vastu võetama selle aasta lõpus.

Emapensionist sai vanemapension seetõttu, et seda pensionilisa on võimalik saada ühel vanemal, nii emal kui isal. Kumb vanemapensioni saama hakkab, tuleb omavahel kokku leppida. Kui on kasvatatud mitut last, võib vanemapensioni omavahel ka jagada, ema saab ühe lapse ja isa teise eest. Vanemapensioni hakkavad saama ka praegused pensionärid.

Oluline on teada, et vanemapensioniks kuluv raha ei tule teiste pensionäride arvelt, see ei võta üheltki pensionilt ühtegi senti ära, vaid riik paneb oma eelarvest vahendeid juurde.

Vanemapensioni eelnõu on tehniliselt keerukas, kuid näitlikult öeldes hakkaks kahe lapse vanem saama aastas ühe pensioni lisaks -13. pensioni aastas. Kui 2010. aastal
oh arvestuslikuks keskmiseks pensioniks 4785 krooni (306,7 eurot) kuus, siis vanemad, kelle laps sündis ajavahemikus 1991 - 31. detsember 2012, hakkaksid saama lisapensioni ühe lapse arvestuses 156,6 eurot ehk 2445 krooni aastas, kahe lapse arvestuses 313,5 eurot (4891 krooni), kolme lapse arvestuses 470,3 eurot (7337 krooni), nelja lapse arvestuses 627,1 eurot (9783 krooni) aastas ja nii iga lapse lisandudes edasi.
Et kõik oleksid võrdselt koheldud, hakkame enne 1991. aastat sündinud laste vanematele maksma lisapensioni 1 pensionistaaži aasta väärtuses. Nendele vanematele oleksid lisaraha numbrid ühe lapse arvestuses-52,2 eurot (815 krooni), kahe lapse arvestuses 104,5 eurot (1630 krooni), kolme lapse puhul 156,7 eurot (2445 krooni) ning nelja lapse puhul 209 eurot (3261 krooni) aastas. See võrdsustab kõik lapsi kasvatanud vanemate pensionilisad.
Pärast 2013. aasta 1. jaanuari sündinud laste vanematele maksame ühele vanemale lapse kasvatamise eest 4% riigi keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult vanema II pensionisambasse kuni lapse 3aastaseks saamiseni.
Milline saab olema tulevikus reaalne vanemapensioni rahaline väärtus nendele vanematele, on praegu keeruline öelda, kuna see saabub tulevikus ning sõltub vanema vanusest ja pensionifondi tootlusest. Igal juhul saab see olema arvestatava suurusega pensionilisa.
Ei ole kahtlustki, et laste kasvatamine on rõõmu kõrval ka töö, ja äärmiselt vastutusrikas töö. Vanemapensioni kehtestamisega väärtustame me senisest enam laste üleskasvatamist, samuti loome kindlama aluse eesti rahva säilimiseks.

Riigieelarvega panustatakse haridusvaldkonna arengusse

2011-10-13

Vabariigi valitsus kiitis 22. septembril heaks järgmise aasta riigieelarve ning nüüd arutab eelarvega seonduvat Riigikogu. 2012. aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit ning eeldatavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Seoses ebakindla olukorraga viimastel aastatel Euroopas on riigieelarve defitsiidis. Kuigi riigieelarve puudujääk ulatub 2,1 protsendini SKTst, siis Eesti riik ei kata lisakulutusi laenudega, vaid oma reservide kasutamisega. Millistesse valdkondasesse panustatakse tuleval aastal 6,57 miljardi euro suuruse riigieelarvega?

Olulise valdkonnana tooksin välja Eesti riigi panused haridusse järgmisel aastal. Euroopa Liidu liikmesriigid on seadnud endale eesmärgi saavutada kulutuste osakaal teadus- ja arendustegevusse 3% SKTst. Praegu moodustavad meie riigi kulutused teadus- ja arendustegevusele ühe protsendi SKTst, mis on ligikaudu 163 miljonit eurot. Sellepärast panustatakse tuleval aastal haridusse 12 protsenti rohkem kui eelneval aastal ehk kulutused suurenevad 65 miljoni euro võrra. Haridusvaldkonda suunatakse ka kvoodimüügi tulu 72 miljoni euro ulatuses, et rahastada üle poolesaja koolihoone ja õpilaskodu renoveerimist. Plaanis on Riigi Kinnisvara kaudu renoveerida ja suurendada näiteks Viljandi gümnaasiumi ning renoveerida Nõo reaalgümnaasiumi hooneid. Pooleteise miljoni euroga rahastatkse ka IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektorile vajalikku tööjõuressurssi. 6,2 miljoni euro võrra tõstetakse kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse rahalist mahtu. Kulutused haridusvaldkonda on igati õigustatud, sest kõrge harituse tase riigis on kindlasti edasiviiv jõud.

Hea uudis kõigile Eesti pensionäridele on pensionitõus järgmisel aastal. 4. aprillist suurenevad riiklikud pensionid 4,4 protsendi võrra. See tähendab keskmise vanaduspensioni tõusu 13 eurot kuus. Pensionide väljamaksete mahtu suurendati 72 miljoni euro võrra ehk 1,36 miljardi euroni. Eesti riik taastab ka riigipoolsed kohustuslike kogumispensionifondide maksed, mida sai lubatud kriisi ajal. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensioni- ja ravimikindlustus, soovitakse tõsta ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele. Kokku on sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarve 2,7 miljardit eurot, mis on 80 miljoni euro võrra suurem kui möödunud aastal.

Riik panustab järgmisel aastal ka Eesti teede korrashoidu. Kohalikud omavalitsused saavad 17,8 miljonit eurot teede olukorra parandamiseks, mis on viie miljoni euro võrra suurem summa kui eelmisel aastal. Jätkub ka kergliiklusteede toetusskeemi elluviimine. 2011. aastal riigi toetustega rajati 16 kergliiklusteed ning tuleval aastal on plaanis rajada kaheksa uut teed. Kokku saab valmis 71,5 kilomeetrit kergliiklusteid, millega soovitakse kaasa aidata liiklusohutuse suurenemisele turvaliste rattateede ehitamise kaudu.

Hea on tõdeda, et Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse tõusevad. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni. Suurenemise üheks põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mille tõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud. Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja on saanud PRIA-lt nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tõenäoliselt soovib enamik neist investeeringud ellu viia ning see omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb teha suuremaid väljamakseid. Riigieelarves on sellega juba arvestatud ning põllumajandusele tuleb 2012. aasta soodne.

Järgmise aasta riigieelarve jääb kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtub eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. IRL seisab hea selle eest, et riigieelarvesse ei jõuaks üle jõu käivad lubadused, millega võib kaasneda maksukoormuse või riigivõla suurenemine. Piiratud ressurssidega peame tegema õigeid otsuseid, milliste valdkondade arengusse panustada. Eesti jätkusuutlikkuse tagavad investeeringud haridusse, ettevõtlusesse ja inimeste elujärje parandamisse.

Kiigeplatsist ja lasteaiakohast ei piisa

2011-10-10

Regionaalpoliitikal on Eestis enamasti kaks tähendust. Kui öeldakse regionaalpoliitika, mõeldakse kõigepealt haldusreformi ja hakatakse enamasti tegelema numeroloogia ja kunstiga. Et missugune arv on kõige ilusam ja kuhu oleks paslik uued piirid joonistada.

Ja kui sõnal on eesliide „regionaal", toimub see paljude arvates kuskil küüni taga või külapoe trepil ning linnades ja nende lähedal elavaid inimesi see ei puuduta.

Kakssada kakskümmend kuus. Just nii palju on Eestis täna omavalitsusi. On seda vähe, palju või piisavalt? Iga arv, mis on tänasest 226st väiksem, on parem. Sada on parem kui 226. Kaheksakümmend on parem kui sada. Nelikümmend on parem kui kaheksakümmend ja nii edasi.

Miks ma selles nii veendunud olen? Unustage see numbrite jada - kas 226, 100, 80, 20 või midagi muud - korraks ära. Sest number ise ei ole eesmärk. Numbrite taga on inimesed, kes igapäevaselt neis omavalitsustes elavad ja töötavad, koolis käivad ja lapsi kasvatavad.

Need on inimesed, kelle heaolu eest peab seisma omavalitsus ja -valitsejad. Need on inimesed, kellele omavalitsus peab pakkuma teatud hulka teenuseid, aga kus paljudel juhtudel vald või linn seda tegelikult ei suuda.

Aga 226 on ka praeguste linnapeade ja vallavanemate koguarv, teist samapalju on volikogude juhte. Lisaks veel asetäitjad, osakonnajuhatajad, direktorid, erinevad nõukogud ja nii edasi. Oma särk on ihule siiski kõige lähem ning eks ka siin peitub osa põhjusest, miks valdade-linnade vabatahtlik liitumine nii visa edenema on.

Tuleb peeglisse vaadata

Täna esitletakse kohalike omavalitsuse haldusvõimekuse uuringu tulemusi, millest selgub, et omavalitsuse võimekus on tihedalt seotud seal elavate inimeste arvuga. Ja kuskilt maalt läheb selge piir, millest allpool võimekus järsult langeb. Täna jookseb see piir 5000 elaniku juurest - sellest numbrist väiksemail üksustel on enamasti väga keeruline pakkuda elanikele neid teenuseid, mida inimestel õigus saada on.

Selle analüüsi mõte ei ole lahterdada ühtesid omavalitsusi tugevateks, teisi nõrkadeks. Ühtesid õnnestujateks, teisi läbikukkujateks. See 29 erinevast indikaatorist koosnev analüüs annab adekvaatse pildi hetkeolukorrast ja aitab meil teha järeldusi. See on peegel ning kui peeglisse vaadates pilt ei meeldi, tuleb midagi enda juures muuta, mitte peeglit süüdistada.

Aga mida see „haldusvõimekus" üldse tähendab? Inimese jaoks ei ole see mingi väärtus omaette. Inimese jaoks on oluline, et tal oleks piisavalt lähedal töökoht ja kool, lasteaed ja perearst, kauplus ja raamatukogu. Et naabrimemme eest hoolitsemine ei oleks ainult tema enda õlul ja et akna alla ei tekiks ootamatult kruusakarjääri. See on oluline, see läheb inimestele korda.

Töökohad, töökohad

Omavalitsuse roll on luua inimestele selline elukeskkond. Omavalitsus peab olema tegus ja pädev partner ka erasektorile, suutma tuua valda või linna investeeringuid. Sest investeeringud tähendavad töökohti.

Aga tänas on Eestis olukord, kus näiteks planeeringute valdkonnas on ainult 56 omavalitsusest olemas pädev ja erialase ettevalmistusega inimene. 56! See tähendab, et 170 omavalitsuses sellist igapäevas pädevust ei ole. Just sellistest asjadest sõltub sageli, kas ettevõtja rajab oma tehase ühte, teise või kolmandasse kohta. Just sellest sõltub, kus on tööd ja kus mitte.

Sellest ei piisa, kui remontida uhke gümnaasiumihoone ja siis oma kuue õpilasega keskkooliklassist meeleheitlikult kinni hoida. Ei piisa ka lasteaiakohast ja korda tehtud kiigeplatsist - inimesed lähevad elama sinna, kus on tööd. Ja kui iga vallakeskus kujutab ette, et ta on inimeste jaoks tõsine tõmbekeskus, siis tuleks neil ilmselt veel üks kord mõelda.

Vaadake kasvõi Tallinna - lagunevatest lasteaedadest kuuleme uudistest ülepäeviti, ometi kolivad inimesed pealinna. Hommikul tööle minnes ja õhtul tulles istuvad inimesed kaks tundi ummikus - aga ikka kolitakse Tallinna.

Tallinn on muidugi äärmuslik näide ning selle üle, kas Eesti omavalitsusmaastikul peaks olema üks hiiglane, kus elab kolmandik kogu riigi elanikest, võib ka arutada. Aga vaadates Eestis ringi, on selge ka see, et kuskil 25 tuhande elaniku juures on see piir, kust alates suudavad omavalitsused täita neile seadustega pandud kohustusi elanike ees.

Halduskorralduse lähtekoht

Sellise suurusega üksused suudavad paindlikult reageerida ka muutuvatele oludele. Täna avaldatavast analüüsist tuleb välja, et just üle 20 000 elanikuga omavalitsuste grupp oli ainukesed, mille haldusvõimekus viimase aastaga on paranenud. Ehk teisisõnu - selliste omavalitsuste elanikud kannatasid majanduslanguses vähem.

Kui tulla tagasi loo alguses toodud teise käsitluse juurde, siis tegelikult ei tähenda regionaalpoliitika ainult seda, mis toimub kuskil metsade taga ja kuhu sõidab kaks korda nädalas autokauplus. Regionaalpoliitika tegeleb ja peabki tegelema ka linnade ja nende tagamaadega.

Täna avaldatavast analüüsist selgub, et inimesed liiguvad ikkagi linnadesse ning ühtlasi laienevad linnade tagamaad - piirkonnad, mis elaniku jaoks funktsionaalselt toimivad ühtsena. Ühtsena selles mõttes, et inimene saab ühes omavalitsuses korda ajada oma igapäevased toimetused. Lapsed käivad koolis, inimesed tööl ja ka õhtul on perega koos võimalik midagi ette võtta. See peabki olema halduskorralduse lähtekohaks.

Pealinna ümbritsevaid valdu nimetatakse tihti kuldseks ringiks. Ja ei ole saladus, et ka haldusvõimekuse indeksi tabelis on need vallad tipus. Selle ringi ja Tallinna ja vahel pendeldab iga päev mitukümmend tuhat inimest.

Kiire arengu mured

Aga nii nagu kõik hiilgav ei pruugi alati olla kullasära, ei tähenda ka nende pealinna lähivaldade tugev punktiskoor seda, et seal ei oleks probleeme. Koolis on ühes klassis rohkem paralleele, kui mõnes teises koolis klasse kokku. Hommikuti tööle sõiduks kulub tund aega. Ja nii edasi.

Ka uuringust selgub, et kui valdavas osas omavalitsustes on viimastel aastatel elanike arv vähenenud, siis keskuste tagamaades on toimunud vastupidine muutus - inimesed kolivad sinna elama. Näiteks Harku valla elanike arv on viimase kolme aastaga suurenenud 23%. Ligi veerandi võrra! Kuna kolijaiks on enamasti noored pered, on laste arv samas kasvanud veelgi enam. Ja sellise kasvuga hakkamasaamine on Harku jaoks tõsine väljakutse.

See tähendab, et ääremaal on ühed mured ja kiirelt arenevates valdades ja linnades teised. Ka nendega tuleb tegeleda, ka see on regionaalpoliitika. Õigemini - see ongi regionaalpoliitika.

Lahendus on ikkagi üleminek praegustelt minivaldadelt teistsugusele haldusjaotusele. Sellisele, mis arvestab inimeste igapäevast elu ja vajadusi. Sellisele, mis põhineb mõjupiirkondadel.

Loodan, et seda mõistavad ka need, kes on volikogudesse valitud rahva poolt neile kasulikke otsuseid tegema. Sest omavalitsused peavad olema inimeste jaoks, mitte vastupidi.

Mille peale kulub järgmise aasta riigieelarve?

2011-10-07

2012. aasta riigieelarve on juba valitsuse poolt heakskiidu saanud ning nüüd on järg jõudnud riigikogu kätte. Tegemist saab olema Eesti suurima riigieelarvega, kuid tulenevalt murepilvedest Euroopas jääb järgmise aasta eelarve kindlaks konservatiivse eelarve poliitika põhimõtetele. Riigieelarve puudujääk ulatub tuleval aastal 2,1 protsendini SKT-st. Kulutusteks on plaanitud 6,57 miljardit eurot ning tuludeks 6,1 miljardit eurot. Negatiivset eelarvet ei korva riik mitte laenamisega, vaid oma reservide kasutamisega. Kuhu järgmisel aastal maksumaksja raha suunatakse, et Eesti riigi elanike heaolu suurendada?

Pensionäridel on põhjust rõõmustamiseks, sest tuleval aastal panustab riik eakate elujärje parandamisse. 4. aprillist 2012 on oodata 4,4 protsendilist pensionitõusu. See tähendab keskmise vanaduspensioni suurenemist kuus 13 euro võrra. Pensioni suurendamise peamine põhjus on elukalliduse kiire kasv viimastel aastatel. Tõusevad ka kulutused meditsiinivaldkonda, et tagada arstiabi kiire kättesaadavus ning kvaliteet üle Eesti. Riik taastab ka täielikult teise pensionisamba maksed, mida lubati majanduskriisi ajal. Eestis on tunduvalt vähenenud töötute arv võrreldes languse aastatega, kuid endiselt peab riik oluliseks töötute toetamist Töötukassa kaudu samas mahus. Seega saab Töötukassa aidata rohkem töötuid töölesaamiseks. Kokku tõusevad sotsiaalse kaitse valdkonna kulud 190 miljonit eurot ehk 10 protsenti.

Eesti riigi jaoks on väga oluline panustada põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade elavdamisse. Selle tõttu on 2012. aasta riigieelarve hea põllumajandussektori-le, sest arvestades Eesti olusid ja võimalusi kasvab eelarve märkimisväärselt. Toetused tõusevad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni seoses välisvahenditest tehtavate kulude suurenemisega. Tuleva aasta riigieelarve on ka soodne, sest täiendavate otsetoetuste maht kasvab 10 protsendi võrra ning on planeeritud eelarves täies mahus.

Oleme paljudele riikidele silma jäänud oma tublide saavutustega e-valdkonnas. Seega peab riik oluliseks, et kiire internet jõuaks ka maapiirkondadesse. Selleks toetatakse 11 miljoni euroga interneti baasvõrgu rajamist uue põlvkonna elektroonilise side võrgu kasutuselevõtu meetme raames. Tänu sellele saab kiireks internetiühenduseks võimaluse enam kui 40 000 Eesti maapiirkonna elanikku.

Olulise valdkonnana tooksin ka välja riiklikud investeeringud Eesti teede olukorra parandamisse. Majandusministeeriumilt saavad kohalikud omavalitsused viie miljoni võrra rohkem raha kui tänavu ehk 17,8 miljonit eurot teede korrashoiuks. Siiski riigieelarve arutelul püüame veel leida võimalusi, et suurendada omavalitsustele minevat teede-raha 2012. aasta eelarvest on ka ette nähtud 71 miljonit eurot riigimaanteede rekonstrueerimiseks. Seoses auto- ja bussitranspordi suure osakaaluga Eestis ringiliiklemiseks on investeeringud igati Õigustatud. Tõusevad ka panused ühistranspordi arengusse. Saarlastele ja hiidlastele kehtestatakse soodsamad laevapiletid ning suurenevad dotatsioonid rongiliiklusele, sest Lõuna-Eestis pikendati reisirongide teekonda.

Järgmise aasta riigieelarve seisukoht on väga tähtis ka elupäästevõimekuse kasv. Sellest lähtuvalt on päästeameti personalikulude katteks mõeldud summat suurendatud 2,1 miljoni euro võrra. Elupäästevõimekusega päästekomandode arv kasvab tänu lisarahale 34-lt vähemalt 63 komandoni. Kuid tuleb alati meeles pidada, et päästjaid on meil vaja siis kui õnnetus või kahju on juba tekkinud. Tagajärgedega tegelemine ei aita uusi õnnetusjuhtumeid ära hoida, vaid vähendab kahju ulatust. Sellepärast panustab siseministeerium tuleval aastal 62% rohkem raha ennetustöösse, et vähendada uute õnnetusjuhtumite arvu.

Riigieelarve arutelud riigikogus pakuvad kindlasti tuliseid debatte. On palju valdkondi, mis vajaksid raha juurde, kuid riigi rahakott ei ole lõputu ning pidevalt tuleb arvestada ka meid ümbritseva õrna majanduskeskkonnaga. Me peame järgima, et Eesti riigieelarve jõuaks võimalikult kiiresti tasakaalu ja iga kulu oleks põhjendatud võimaliku tuluallikaga. Kuigi tuleva aasta riigieelarve on defitsiidis jääb Eesti võlakoorem tõenäoliselt Euroopa Liidu madalaimaks. Eesmärk on jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal.

Riigieelarve toob pensionitõusu ja paremad teed

2011-09-29

VALITSUS ON kinnitanud 2012. aasta riigieelarve ning riigikogu hakkab seda lähiajal arutama. Seega on sobiv aeg esile tõsta tähtsamad valdkonnad, millesse riik järgmisel aastal maksumaksja raha suunab. Riigikokku jõudev, ehkki kõigi aegade suurim, on sellegipoolest kriisist taastumise eelarve. Järgmise aasta kulude mahuks on selles ette nähtud 6,57 miljardit ning prognoositav tulude maht on 6,1 miljardit eurot. Eeldatav eelarve puudujääk moodustab sisemajanduse koguproduktist 2,1 protsenti. Nimetatud puudujääki ei kata riik laenuga, vaid oma reservidest. Puudujäägist ja Euroopas möllavast võlakriisist hoolimata on tulevase aasta eelarves mitu otsust, mis parandavad inimeste elujärge ja elukeskkonda.

ESITEKS KASVAVAD järgmise aasta 1. aprillil 4,4 protsenti pensionid. Niisiis suureneb keskmine vanaduspension 13 eurot. See on põhjendatud üldise elukalliduse kasvuga. Eakate inimeste toidukorvi ja esmatarbekaupade kulud on viimasel aastal tublisti kasvanud ning pensioni juurde pannes tagab riik nende parema toimetuleku.

Samuti lubas valitsus majanduskriisi ajal, et taastab 2012. aastal teise pensionisamba maksed. Me täidame selle lubaduse: järgmisel aastal taastab riik kohustusliku kogumispensionifondi maksed täielikult.

Ühtlasi suureneb meditsiinisüsteemi rahastamine ning see parandab kogu riigis arstiabi kvaliteeti ja kättesaadavust. Kokku suurenevad sotsiaalvaldkonna kulud järgmisel aastal 10 protsenti, 190 miljoni euroni.

Teise olulise valdkonnana nimetan riiklikke investeeringuid, mida tehakse Eesti teede seisukorra parandamisse.

Omavalitsused saavad majandusministeeriumi eelarvest järgmisel aastal teede korrashoiuks 17,8 miljonit eurot, niisiis üle viie miljoni euro rohkem kui tänavu. Riigimaanteede rekonstrueerimiseks on 2012. aastal ette nähtud 71 miljonit eurot. Arvestades, kui suur on meie elukorralduses auto- ja bussiveo osa, võib seda eelarveprioriteeti igati mõista.

KÕIGILE ON selge, et lisaraha vajab sisejulgeoleku ja turvalisuse tagamine. Päästevaldkonna rahapuuduse tõttu on järgmise aasta eelarves päästeameti personalikuludeks ettenähtud summat suurendatud 2,1 miljoni euro võrra. Tänu sellele tõuseb elupäästevõimekusega päästekomandode arv 34lt vähemalt 63le.

Juhin tähelepanu sellele, et päästjaid vajame siis, kui õnnetus on juba juhtunud ning tekkinud inim- ja varakahjud. Tagajärgedega tegeldes ei väldi me uusi õnnetusjuhtumeid, vaid vähendame üksnes kahju ulatust.

Siseministeerium on võtnud eesmärgi õnnetusi ära hoida. Õnnetusjuhtumite ning inimeste riskikäitumise vähendamise ennetustööks on eraldatud tänavusest 62 protsenti rohkem raha.

Inimeste riskikäitumine ja eluga hakkama saamine on otseselt seotud haridusega. Hea meel on tõdeda, et hariduse valdkonna kulud suurenevad 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Kõrghariduse riikliku koolitustellimuse maht suureneb 6,2 miljoni euro võrra. Ühtlasi eraldatakse saastekvootide müügist saadud rahast 72 miljonit eurot koolihoonete ja õpilaskodude renoveerimiseks.

Eestis ON veel palju valdkondi, mis vajaksid lisaraha. Poliitikutele on need enamjaolt teada ning riigikogus seisab eest tuline debatt. Järgmiselgi aastal on ametnike palgad külmutatud ning kindlasti vajaksid paljud riigiasutused oma funktsioonide täitmiseks lisaraha.

Rahanduskomisjoni esimehena loodan, et eelarvet arutades ei unustata majanduskeskkonna habrast seisundit ning peetakse meeles, et iga rahanõudmise puhul peaks olema viidatud tuluallikale.

Isamaa ja Res Publica Liit seisab riigikogus selle eest, et eelarvesse ei jõuaks riigile üle jõu käivad lubadused, mis tooksid endaga kaasa maksukoormuse või riigivõla suurenemise. Me peame jälgima, et Eesti tulud ja kulud jõuaksid võimalikult ruttu taas tasakaalu.

Riigieelarve tasakaalu ei ole praeguse üleeuroopalise võlakriisi ajal võimalik üle tähtsustada. Järgmise aasta oma arutades jääme kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtume eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. Riigieelarve järgi on Eesti võlakoormus 2012. aastal tõenäoliselt Euroopa Liidu madalaim.

Mida hakkab riigikogu sellel sügisel külvama?

2011-09-27

Pärast augustikuiseid presidendivalimisi on Eesti poliitikamaastikul olulisim sündmus kindlasti riigikogu 12. täiskogu teine istungijärk. Riigikogu esimees Ene Ergma soovitas oma avakõnes parlamendi liikmetel järgida talumehelikku lähenemist: kui midagi külvatakse, siis tuleb selle eest hoolitseda. Mida riigikogu sellel sügisel külvama hakkab?

Esimese teemana võib kindlasti välja tuua 2012. aasta riigieelarve. Eesmärk on riigieelarve samm-sammult tasakaalu viia. Selleks tuleb stimuleerida Eesti majanduskasvu ning üle vaadata riigi rahanduspoliitika põhimõtted. Esmane nägemus pakutakse välja, kuid praeguses ebakindlas majandusruumis tuleb kindlasti teha riigieelarves igakuiseid korrektiive vastavalt majandusprognoosidele. Kuumi debatte hakkavad ka pakkuma riigitöötajate palgatõusud. Eesti tublide majandustulemuste põhjal ootavad oma kriisieelse palga taastamist päästjad, politseinikud ning õpetajad.

Teise väga tõsise teemana tooksin välja euroala tulevikuga seonduva. Kaheksa kuu jooksul pärast euroalaga liitumist on Eesti suutnud hoida oma rahanduse heas korras. Kahjuks ei ole sellega hakkama saanud kõik ELi liikmesriigid. Riigikogu peab hakkama arutama Eesti osalemist euroala abimehhanismides. Väga oluline on jõuda selgusele, mis on abipakettides osalemise õiguslik ning majanduslik tagajärg eesti rahvale pikemas perspektiivis, ning vastavalt sellele langetada otsuseid.

Lisaks rahandusküsimustele seisavad riigikogul ees ka vaidlused valdkonnapoliitikates, mis on eelkõige seotud eesti rahva pikemaajaliste huvidega: kuidas meie rahvas oleks haritum ning kuidas tagada rahva pidev juurdekasv. Neid küsimusi puudutavad kaks pikemaajalise mõjuga eelnõu: kõrghariduse reform ja emapensioni eelnõu.
Kõrgharidusreformi eesmärk on muuta üliõpilaste jaoks õiglasemaks haridussüsteemi toimimine, tõsta õppekvaliteedi tagamisel kõrgkoolide vastutust, kasvatada kõrgharidustaseme õppe tulemuslikkust ja vähendada kõrgharidusmaastiku valdkondlikku killustatust.
Selleks muudetakse ülikoolide rahastamist ning ministril on ka valmis üliõpilaste tugisüsteemide muudatuste lähtealused ja ettepanekud. Nende järgi koosneb tugisüsteem õppelaenust, vajaduspõhisest õppetoetusest ja muudest eritoetustest ning riiklikest stipendiumitest, mis jagunevad erialastipendiumiteks riiklikult olulistes valdkondades ning tulemusstipendiumiteks väga heade õppetulemuste eest.

Kõikide kõrgkoolide üliõpilastel on õigus vajaduspõhist õppetoetust saada, kui õppuri leibkonnaliikme keskmine sissetulek on kuni 286 € kuus ja õppekava täidetud vähemalt 85% ulatuses. Õppetoetuse suurusjärk on pool alampalgast ehk u 135 eurot kuus.

Erialastipendiumid ja tulemusstipendiumid on parimatele mõeldud toetused, mida saavad taotleda esimese ja teise astme tudengid, kes õpivad riigilt tegevustoetust saavates kõrgkoolides.
Riik eraldab ülikoolidele tulemusstipendiumite fondi ning määrab, milliste erialade tudengitele võib ülikool stipendiume anda tulenevalt kõrgkooli õpilaste arvust ning riigi vajadustest. Haridusreform on pikaajalise mõjuga ning muudab kõrghariduse kättesaadavuse tudengitele lihtsamaks ja pere majanduslikust olukorrast sõltumatumaks.

Emapensioniga viiakse sisse pensionilisa seotult laste arvuga. Selle näol saaksid pensionilisa kõik pensionäridest emad või isad. Emapension lähtub laste arvuga seotud ning nii tänaste kui ka homsete eakate emade võrdse kohtlemise põhimõttest.

Eelkõige on tegemist tähtsa sammuga Eesti rahvastikupoliitikas - seaduse pikemaajalisem eesmärk on tagada eesti rahva säilimine ja stabiilne juurdekasv.

Inimareng sõltub õpetajast

2011-09-24

20 aastat kokku võttev Eesti inimarengu aruanne tõdeb korduvalt, et meil on paljud asjad hästi just tänu heale haridusele, mida suudavad anda vaatamata kasinale rahastusele oma tööd hästi tegevad õpetajad.

Õpetajast sõltub Eesti tulevik: "Haridus, mis on Balti riikide ajaloos olnud peamisi arengu ja jätkusuutlikkuse mootoreid, suudab oma eestvedavat rolli täita ka edaspidi [1]." Olen kindel, et õpetaja roll ja positsioon on tuleviku jaoks, olevikust rääkimata, palju olulisem kui värvitud koolisein.

Eriti olukorras, kus Eesti head õpetajad kipuvad olema pigem eakamad kui teistes riikides (loe: lähevad varsti pinsile). Seda, et hariduse rahastamine jääb meil allapoole OECD riikide keskmist ja et õpetajate nii miinimum- kui maksimumpalgad jäävad nominaalselt täpselt poole peale Soomega võrreldes, pole praegu toimuva tänuväärse avaliku arutelu faktide taustal tarvis ilmselt lisadagi. Toetan õpetajate palgatõusu, ent selle kõrval pean väga oluliseks ka õpetaja ühiskondliku staatuse tõstmist. Ons viimasega aga midagi lahti?

Usaldada, mitte kontrollida

Inimarengu aruanne jätab lisaks Eesti arengu kiitmisele ruumi ka ohtlikuks kujunenud suundumustele osutamisele. Õpetajahariduse professor Tero Autio kirjutis "Välisvaate" rubriigina [2] tõdeb: hariduse mõiste kitsendamine ja õpetajate intellektuaalse vabaduse vähendamine annab hariduses - teisisõnu meie riikluse peamises tulevikulootuses - tõenduspõhiselt halvemaid tulemusi. Lisaks siia juurde, et üldiselt kipub suurema ühiskondliku usaldusega kohe vägisi kaasnema ka suurem palk, eriala suurem populaarsus ja eriala esindajate suurem motivatsioon pidevalt ise paremaks muutuda. Laias laastus ongi võimalik haridust korraldada kahte moodi: kas võimalikult suure ettekirjutuste hulga ja võimalikult ühtlustatud õpetusega või siis võimalikult väheste ettekirjutuste ja võimalikult isikupärase õpetusega.

Esimesel juhul on õpetaja nagu saapavabriku masinist, kes peab tootma ühesuguseid saapaid, teisel juhul on õpetaja loominguline isiksus, kes otsustab ise ja lastega arvestavalt, milliseid tulemusi ta saavutada tahab. Esimesel juhul sõltub miinimumi ületava hariduse kättesaadavus ja õpetaja võimalus midagi erilist pakkuda lapsevanema rahakotist, teisel juhul on hea ja lapse võimeid igati arvestava, õppekavade osas vaba hariduse võrdne ning pere sissetulekust sõltumatu kättesaadavus eesmärk omaette.

Esimene valik iseloomustab rohkem angloameerika, kokkuvõttes kehvemate õpitulemustega, ent tugevalt standarditud ja elitaarset haridust, teise valiku parim näide on põhjanaaber Soome - hariduse pakkujana maailma parimaks tunnistatud, kõige egalitaarsema koolisüsteemiga riik. Nagu eelnevast loetelust näha, eeldab klassikaline ühtluskool loominguliselt vaba õpetajat.

Vabadus põhineb usaldusel. Usalduse puudumist iseloomustavad neoliberaalne range kontroll, mis peaks viima "võrdse väljundini", Eestis näiteks ühetaoliste riigieksamitulemusteni. Usalduse puudumist õpetaja vastu peab professor Autio lausa ohtlikuks alanud aastatuhandel, "mil järjest tähtsamaks saavad loovus ja uuenduslikkus, mida aga standardiseerimine ning ülalt alla suunatud ühekülgne ja (autori sõnul "vaimselt lame" ning "algelisel ainekaval põhinev") tõenditepõhine juhtimine oluliselt piirab".

Kuidas õpetajat rohkem usaldada?

Esmalt tuleks muidugi kokku leppida, et kooli ja õpetaja suurem usaldamine on Eesti jaoks üleüldse eesmärk. Samamoodi nagu see lepiti pikaajalise eesmärgina paar aastakümmet tagasi kokku Soomes. Seal on õpetaja palk küll vaid veidi kõrgem kui keskmine palk riigis, ent õpetaja kutse on väga populaarne, läbi tiheda konkursisõela jõuavad laste ette vaid parimad.

Palk on Soomes Eestiga võrreldes küll suurem ka suhteliselt võttes ehk riigi keskmise palgaga võrreldes, kuna Eesti munitsipaalkoolide õpetajate keskmine palk oli 2010. aastal 12 063 krooni, samal ajal kui riigi keskmine palk oli veidi kõrgem - 12 397 krooni. Erinevused torkavad rohkem silma õppetöö korralduses: Soomes pole ette määratud klassikomplekti suurust, tunni pikkust või ainekavas üheviisiliselt edasiliikumiseks tunnijaotuskava. Isegi õppekava valik on sisuliselt vaba. Õpetaja seab ise eesmärgid, valib vahendid, kontrollib tulemused ning ta on vaba tegema seda ühtluskooli põhimõtete kohaselt ehk teisisõnu iga lapse eripärasid arvestavalt.

Õpetajate valikute väga suur usaldamine teeb õpetajast otsustaja ja juhi, vaimse liidri, kes inimlikult positiivsel moel püüab teha midagi paremini oma kolleegidest. Muidugi saab osa paremini hakkama kui teised, on ju ka lapsed erinevad, aga mitmekesisus on taganud riigile tervikuna parema majandusedu. Seda kogemust tuleks Eestis põhjalikumalt arutada. Ilmselt on erinevused ja erinevalt õpetatud lapsed lausa vajalikud, et kokkuvõttes rahval hästi läheks. Seega on õpetaja suurem usaldamine kõikide parema käekäigu huvides.

Kui Tšetšeenia iseseisvus oleks püsima jäänud, oleks maailm turvalisem paik

2011-09-08

Meie taasiseseisvumise ja Nõukogude Liidu lagunemise 20. aastapäeva järelkajana on põhjust meenutada veel ühte ajaloosündmust, millest 6. septembril möödus 20 aastat.

Jutt on Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria väljakuulutamisest. Õieti toimus võimu üldrahvalik ülevõtmine kohalikelt kommunistidelt, kel jätkus rumalust Moskva putšistidega kaasa joosta. Järgmisel kuul valiti Džohhar Dudajev Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria esimeseks presidendiks.

Kuigi "oleksitega" on raske ajaloo kohta midagi kindlat öelda, kinnitavad järgnevad sündmused õige ilmekalt, milliste tagajärgedeni viis Venemaa otsus Tšetšeenia tegelik iseseisvumine kõige julmemate vahenditega nurja ajada. Tagajärg on sajad tuhanded hukkunud kahes Tšetšeenia sõjas ja põlvkond lapsi, kes adekvaatse koolihariduse asemel kogesid sõda ja vägivalda.

Seadusetuse ja karistamatuse sündroom on levinud Tšetšeeniast ülejäänud Põhja-Kaukaasia vabariikidesse.

Seega oleks maailm turvalisem ja rahulikum, kui Tšetšeenia sõdu poleks olnud ja see rahvas saanuks vaba enesemääramisega oma tee valida.

Mingil moel suutis Tšetšeeni Vabariik Itškeeria toimida kuni 2000. aastani. Edasi kõneldakse järjepidevusest eksiilis, mis sest, et tšetšeenide eri rühmitused sellest isemoodi aru saavad.

Raske öelda, kas ja kui demokraatlikuks riigiks oleks Tšetšeenia Dudajevi käe all kujunenud, kuid kindlasti tehti valesti, et talle ei antud isegi võimalust. See, mis Tšetšeenias sõdadega korda saadeti, kustutas suurel määral demokraatialootuse kogu ülejäänud Venemaal, asemele astus külm autoritaarsus.

Tšetšeenid laias maailmas tähistavad oma kurba iseseisvuspäeva peamiselt meeleavaldustega Venemaa Föderatsiooni saatkondade juures.

Meie lõunanaabrid lätlased on erakorraliste seimivalimiste käigus muuhulgas avanud debati selle kohta, kas tänavalt, millele kunagi anti Dudajevi nimi, see nüüd ära võtta. Loodame, et lätlased rumalust ei tee, sest igasugune nime äravõtmine mõjub väga halva signaalina.

Meenutagem, et Tartus on Ülikooli tänaval Barclay hotelli sissekäigu juures Dudajevi mälestustahvel. Seal on kolmes keeles (eesti, inglise, tšetšeeni) tekst: "Selles majas töötas 1987-1991 Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria esimene president Džohhar Dudajev."

20 aasta tagustele sündmustele mõeldes maksab ilmselt pöörata tähelepanu sellelegi, milline oli tollal Tartus lennuväebaasi juhtinud kindrali roll Nõukogude relvajõudude mittesekkumises Eesti iseseisvuspüüdlustesse. Meil igatahes vedas tolle tšetšeeni rahvusest kindraliga!

KOMMENTEERI SIIN

Eesti püsib vabadel kodanikel

2011-09-07

Viimastel kuudel on ühiskonnas häirivast hakatud uuesti aktiivsemalt rääkima. Seda on tehtud nii presidendivaliku eel kui ka erakondade sees. Erakondades toimuv mõjutab kogu ühiskonna elu määravalt, seetõttu peavad erakondade sees kehtima samad avatud ja vaba arutelu põhimõtted, kui kogu ühiskonnast eeldatakse.

Vabas ühiskonnas ei sobi eri vaadete vahel ühisosa otsimiseks nn konsensuskonveier, mida erakondade enamused kalduvad juhtimise lihtsamaks muutmiseks kasutama.

Survekonsensus viib selleni, et diskussiooni algatajad tunnevad end mahasurutuna. Osa erakonna liikmeid harjub aga igasuguseid eriarvamusi provokatsiooniks pidama.
Sellisest kultuuride kokkupõrkest tekivad konfliktid, mis ruineerivad vabatahtlikku koostegevust. Erakonnas on aga peamiseks motiveerijaks just vabatahtlikkuse põhimõte.

Sellise vabatahtliku kaasalöömise eelduseks on vabade kodanike olemasolu. Masse pole Eestis võimalik hullutada, sest meil polegi neid masse. Igaühe saavutustest või tehtud vigadest sõltub meie ühiskonnas suhteliselt palju. Nii kogu rahva kui valitsuse huvides oleks, et otsustus- ja algatusvõimet jaguks kõigil inimestel.

Samas saab vabadust mõista ja kaitsta ainult tõeliselt vaba inimene - mitte see, kes on vaba põhiseaduse või erakonna põhikirja järgi, vaid kes ennast vabana tunneb.

Seetõttu pole kodanikuühiskond vaid sõnakõlks. Kuna meie ühiskond on tekkinud seltsiliikumisest alles paarkümmend aastat tagasi, ei saa ta tänaseks olla veel oma algetest võõrdunud.

Seni on poliitikud vabaühendusi ära kuulanud rohkem n-ö linnukese pärast. Riigi poliitiline juhtkond peab vahel osa oma partnerite ettepanekutest rumalaiks - avalik ironiseerimine ehmatab aga ettepaneku tegijaid ja pisendab kodanike ühistunnet ja ühistegevuse tähendust.

Riigis on kümneid ja isegi sadu kitsama või avarama ulatusega arengukavasid. Samas on neist kasu vaid siis, kui valitsus ja erakondade juhtkonnad ei suhtu neisse üleolevalt ja püüavad neid tõsimeeles rakendada.
Liiga suur väljavool toob liig suure immigratsiooni! Näiteks lõpeb eesti keele ja kultuuri säilitamise ja kaitsmise nõudele ülalt alla vaatamine selle ühiskonna kokkuvarisemisega. Jah, selle sätte deklaratiivsus võib tunduda üldise ja vähenõudlikuna, kuid samas nõuab see põhiseaduslik kokkulepe endaga arvestamist ka igapäevaste konkreetsete otsuste langetamisel. Nii hariduse, kultuuri, tööjõuturu, kaitse- ja migratsioonipoliitika kui muu sellise valdkonnas.

Massilist ühiskonna ümbervahetamist - siin sündinud inimesed nelja tuule poole välja ja uus tööjõud mujalt sisse - me endale lubada ei saa. See tühistaks senise kokkuleppe kultuuri säilimisest. Väike rahvas peab kahjuks käima noateral - olema nii avatud kui suletud, saama tööd nii oma inimestele kui meelitama ajusid mujalt.

Kui laseme omadel lahkuda, vajame vananevas ühiskonnas varsti uusi inimesi mujalt. Eelmise aasta üle 5000 lahkuja on selgelt liiga palju.

Kuna tegemist on suurelt osalt parimas eas inimestega, siis sellise trendi jätkumisel tundub olevat põhjendamatu väga lootusrikaste sünnitrendide planeerimine. Erinevad toetusmeetmed lapsi siin sündima ei pane, kui vanemad on juba välja rännanud. Räpakas sisserännupoliitika seda lünka rahva koosseisus täita ei suuda.

Sisserännanute teise ja kolmanda põlvkonna käitumine on kõigis suure sisserändega riikides suur sotsiaalne ja julgeolekuprobleem. Nn poliitilisest korrektsusest tingitult on suured rahvad selliste probleemide ees aastaid silmi sulgenud. Väike rahvas ei tohi nõnda pimedaks jääda.

Ühiskonnas valitsevaid ohtusid tuleb kirjeldada ausalt ja ilma võltsi korrektsuseta. Seetõttu ei saa üks ühiskond hakkama ilma eluterve konservatiivse poliitikata. Seda vajab ta rohkem kui ühepäevaliblikaid. Kaasaegne konservatiivsus on segu vastutustundest ja vabadusest. Nii hoiame ühiskonda tasakaalus.

Julge ja vaba arutelu peabki hoidma eeltoodud põhimõtteid Eesti poliitiliste otsuste ja arutelude keskmes.

Intervjuu: Herkel: enim häiris Tarandi käitumine

2011-08-29

Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) riigikogus esindav Andres Herkel leidis intervjuus Postimees.ee'le, et enim häiris teda Indrek Tarandi käitumine viimases presidendivalimiste debatis. Samas leidis ta, et kui Tarand oleks valinud soliidsema taktika, oleks valimistulemus riigikogus tulnud ikka sama, mis praegu.

Kuidas kommenteerite, kas tänane presidendivalimiste tulemus oli ootuspärane või oli siin mingi üllatus ka?

Tulemus oli ootuspärane ja kindlasti positiivne, sest see, mis varem presidendivalimistel õnnestunud ei ole - valimine riigikogus -, õnnestus ja see on kindlasti positiivne, nii et ma olen tulemusega väga rahul.

Põhiseadus näeb presidendi valimist riigikogus ikka põhilahendusena, valimiskogu on hädalahendus.

Mida näitab see, et kandidaatidel läks kolm häält kaduma?

Eks neid on ikka kaduma läinud, riigikogu esimehe valimisel ja varasematel kordadel. See näitab, et oli kaks inimest, kes tahtsid mõlemat presidendiks, ja üks inimene, kes ei tahtnud kumbagi. Ilmselt nad kõik andsid endale täie teadvuse juures aru, et sellised sedelid on kehtetud.

Mis nüüd muutub, kui Toomas Hendrik Ilves on tagasi valitud?

Toomas Hendrik Ilves on rahvusvaheliselt hästi tuntud ja hinnatud poliitik. Tagasivalimine on kindlasti märk sellest, et Eestis on stabiilsus, mida mõned kommentaatorid on nimetanud stagnatsiooniks, aga mina seda seisukohta presidendivalimiste seisukohast küll ei jaga.

Kas Tarandi valimiskampaanias esitatud kriitikas Ilvese aadressil oli tõtt ka?

Mul on väga raske sellele küsimusele vastata. Ühelt poolt nendes punktides, mida ta meie poliitilise süsteemi kohta on öelnud, on ühte kui teist tõtt, aga mulle ei meeldinud viis, kuidas ta kampaania lõppfaasis ja viimases debatis oma vaateid esitas, see ei olnud kõige parem.

Kui Tarand oleks kasutanud teist strateegiat, kas ta oleks siis saanud rohkem hääli?

Ma ei oska seda kuidagimoodi kommenteerida, minu isiklikku valikut need viimased debatid kuidagi ei mõjutanud. Võib-olla hinnanguid kandidaatide isikutele mõnevõrra. Aga seda väidet ei saa kuidagi kinnitada ega kontrollida, kas sellel oleks saanud olla mingi mõju - ma pigem usun, et mitte.

Milliseid erakondi vajab Eesti

2011-08-25

Jäiga võimuvertikaaliga erakonnad, mis elavad ustavuses partei juhtidele ja partei muutlikule kursile, on aja ära elanud.

Erakonna loomine on Eestis siiani käinud ühe malli järgi: rühm aktiviste mõtleb välja nime, kopeerib kusagilt põhikirja aluse, korjab piisava hulga allkirju, korraldab asutava ürituse ning registreerib erakonna.

Tulevad juhatus, volikogu ja suurkogud (kongressid), aukohus ja toimkonnad, erakonnasisene suhtluskeskkond, subkultuur, omad tavad ja suhtlusringid.
Paraku ei jää tulemata intriigid ja tülidki, nagu need kuuluvad igasuguse organisatsiooni juurde.

Minu arvates hakkasid sajandivahetuse paiku üha olulisemaks muutuma mitte maailmavaated ja aated, vaid turustusoskused. Alates Res Publica tulekust polnud selles töös enam piire: selgus, et müüa võib kõike ja pole tähtis, millise hinnaga!

Algas spindoctorite ja kampaaniamänedžeride kuldaeg. Sulastest ja abilistest said peremehed ja jumalad.
Nüüd on tegelikult kõik kampaaniajuhtimise oskusteabele keskendunud erakonnad sisekriisis.

Kõige silmanähtavamalt IRL, sest siit on välja lastud erakonna liikmetest hoovav siseenergia ehk organisatsiooni kooshoidvad usaldussidemed ning inimeste siiras huvi oma aadet edendada.

Tühja kesta püütakse püsti hoida, kuid see kõik on kui udupaberist tuulelohe, millele on suure draakoni nägu pähe joonistatud.

Inimene ootab organisatsioonilt, et see annab talle mingeid uusi võimalusi ennast teostada ja oma mõtteid kellegagi jagada, olla nende inimeste ringis, kes saavad maailma asjadest sarnaselt aru ning valutavad südant oma ühiskonna ja kodumaa pärast.

Antagu andeks pateetika, kuid nii see ju ongi! Inimesed tahavad olla organisatsioonis, kus neist lugu peetakse ning kus tegutsevad ja annavad organisatsioonile näo arvamusliidrid, kellest inimene ise ka lugu peab.

Vabatahtlike organisatsiooni, kodanikuühenduse (milleks ju erakond ongi!) jõud tuleb sellest, kui selle liikmed tahavad oma ühendusele midagi anda - oma mõtteid, aega, tööd, kui võimalik, ka raha - ja vastu tahavad vaid seda, et organisatsiooni eesmärgid oleksid võimalikult hästi täidetud.

Selline organisatsioon eeldab isetust, teatud ennastsalgavust, koostöö- ja kompromisside otsimise oskust.

Erakond on demokraatliku riigikorralduse paratamatu kaasnähtus, sest mingil moel peavad kodanike maailmavaatelised tõekspidamised väljenduma, kuidagi tuleb korraldada valimisi võimuorganeisse. Erakonnad on kultuuriliselt lahutamatu osa rahvuslikust haldussuutlikkusest, erakondade ülesehitus ja juhtimistavad lähtuvad ühiskonnas valitsevatest haldusmustritest ja kujutlustest, kuidas asjad peaksid olema organiseeritud.

Enim kohtab igasuguseid hierahilisi struktuure ülevalt alla juhtimise ja alt üles aruandlusega. Samast mallist lähtudes on üles ehitatud ka paljud MTÜ-d ja erakonnad.

Aga inimeste maailm liigub võrgustikulise suhtlemise ja vabaduste-kohustuste parema tasakaalu suunas. Jäiga võimuvertikaaliga erakonnad, mis elavad ustavuses partei juhtidele ja partei muutlikule kursile, on aja ära elanud. Tänapäeva maailm - seda enam tulevane - soosib avatust, paindlikkust, võimalikult paljude inimeste osalemist kõigi tasandite otsustustes.

Nüüdisaegset erakonda tuleks käsitada vabaühenduslike võrgustike poliitilise väljundina. Inimesed, kellel on huvi aktiivsemalt osaleda kogukonna või ühiskonna elus, realiseerivad end kõigepealt mitmesuguste sõltumatute vabaühenduste kaudu.

Need ei pea olema mitte ainult n-ö koristustalgud või protestiliikumised, need võivad olla ka mälumänguklubid või teatud maailmavaate edendamise rahvaülikoolid.
Avalikud teenistujad olgu parteitud

MTÜ-d võivad moodustada mingi üleriigilise liidu, konföderatsiooni, mis siis võib otsustada luua erakonna. Erakonda võivad siis astuda selle liidu MTÜ-de liikmed igaüks oma avalduse alusel.

Selline erakond võidakse ka luua iga kord enne riigikogu või europarlamendi valimisi uuesti.

Veel üks mõte. Mõneks ajaks tuleks välistada avalike teenistujate kuulumine erakondadesse. Jah, see pole just väga arenenud demokraatia tunnus, kuid tuleks rakendada, kuni ühiskond poliitilise korruptsiooni haigusest terveneb.

Kasuahneid tegelasi huvitab erakonnas ju just avaliku teenistuse kohtade ülevõtmisest saadav tulu. Meie ametnikud peavad kogu aeg kõõritama «ülespoole», et pälvida sealt heakskiitu või halvakspanu.

Kõrgem ülemus omakorda kardab mõnda poliitilise tagatoa ametisse pandud satraapi. Maksma hakkaks taas kompetentsus ja oma haldusalaga hakkama saamine.
Väikesele riigile on avatus ja väärtustepõhised kokkulepped ellujäämise küsimused. Sellepärast peame kõigepealt ise, oma riigi sees kõrgelt väärtustama avatust ja vaba mõtet ning võimalikult suure osa ühiskonna kaasamist.

Otsustus- ja haldusprotsessid peavad olema nii läbipaistvad kui võimalik, sest tagatoastumisel on väike riik kerge saak igasugustele pahatahtlikele ülevõtjatele. Erakonnad peavad andma eeskuju ja nende käes on võti ka olukorra muutmiseks.

Intervjuu: Tunne Kelam: kõndisime 20. augustil nagu noateral

2011-08-23

Haapsalus Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva tähistamisel osalenud Tunne Kelam meenutab toonaseid sündmusi ja ütleb, et meie iseseisvus ei ole meile automaatselt antud, see on suur võit, õieti kingitus.

Eesti taasiseseisvumist kujutatakse väga lihtsustatult, kui öeldakse, et me laulsime ennast vabaks. Nõnda ütles taasiseseisvumise 20. aastapäevale pühendatud kirikukonverentsil „Laul ja vabadus" ettekande pidanud Tunne Kelam.

„Kõik ei pidanud nii minema," meenutas Euroopa Parlamendi liige, aga 20 aastat tagasi Eesti Komiteed juhtinud Kelam. „See, mis juhtus, oli vastu ajaloo loogikat."

Sedasama mõtet kordas laupäeva õhtul Haapsalu toomkirikus linastunud Jaan Kolbergi vastses filmis „Kaks päeva augustis" Marju Lauristin. Ta ütleb filmis, et lauldi küll, aga vabaks saamise nimel tehti ennekõike väga palju tööd-analüüse j ms.

Tunne Kelami sõnul pidanuks 20. augusti lahendus Eestile tulema sootuks teine: kodakondsuse nullvariant ja hääleõiguse andmine kõigile Eesti NSV kodanikele.

„Kõndisime 20. augustil nagu noateral," ütles Kelam.

Õhus oli pinev ootus ja surve, et Ülemnõukogu kuulutaks välja Eesti iseseisvuse. Et Eesti Komitee oli resoluutselt selle vastu, süüdistati teda jonniajamises ja tähenärimises. Kardeti, et Eesti Komitee ajab õigusliku järjepidevuse nõudmisega pilli lõhki ja soodne võimalus Nõukogude Liidust vabaks saada libiseb käest.

Siiani on raske seletada, milles oli asi, tunnistas Kelam.

Kui asjad läinuksid nii, nagu tahtis Rahvarinne, oleksime praegu Eestis vähemuses nagu tiibetlased Tiibetis. Kodakondsuse nullvariandi puhul võinuksime olla Moldova-sugune riik.

Kodakondsuse nullvariandi puhul moodustaksid Moskva-meelsed riigikogus kolmandiku ja nendega olnuks võimatu liituda Euroopa Liiduga.

„Oleksime olnud vormiliselt iseseisev, aga Moskva mõju all," sõnas Kelam. „Rahvusriigist poleks juttugi olnud."

Kelam lisas, et 20. augusti öösel selgus, kui vähe teadsid tollased Ülemnõukogu liikmed, mida tähendab iseseisvus.

„Ajalugu on näidanud, et kõike on võimalik saavutada ja kõike on võimalik kaotada," tõdes Kelam. „Miski ei ole ka tänapäeval iseenesest tagatud."

Kuidas suutsite 20. augustil oma põhimõtete juurde jääda, kuigi surve iseseisvuse väljakuulutamiseks oli väga tugev ja Eesti Komiteed süüdistati pilli lõhkiajamises? Millest kinni hoidsite?

Põhimõtetest, mis olid välja töötatud. Midagi polnud kõhelda, oli tarvis pingutada. Kriis, ootamatu võimalus, et kõik võib hullemaks minna, mõjus kõigile kasulikult, tegi kõiki paindlikumaks. Kui me Ülemnõukogusse saabusime, võeti meid hästi vastu, ma ütleksin, et kergendustundega.

Oluline osa oli Arnold Rüütlil, kes oli teatanud, et Eesti Kongressita ei tehta mingit otsust.

Esimene dokument, mis meile 20. augusti keskpäeval esitati, näitas, et Ülemnõukogu kuulutab ennast Asutavaks Koguks ja kuulutab üleminekuperioodi lõppenuks, kuigi Nõukogude väed olid veel sees. Kodakondsusest polnud seal juttugi.

Et me ei saanud sellega nõustuda, hakati otsima kompromissi. Seda pakkusid Ülemnõukogu poolt Liia Hänni ja Marju Lauristin. Hakati välja töötama uut dokumenti rahvusriigi ehk Eesti Kongressi põhimõtete alusel.

Kompromiss oli selles, et vormiliselt tegi iseseisvuse taastamise otsuse Ülemnõukogu, aga ta tegi seda Eesti kodanike valitud ajutise parlamendi - Eesti Kongressi-põhimõtete alusel. See oli ka rahvuslik kompromiss, hea ja tervitatav.

Lõpuks oli kõige raskem leida aseainet sellele, mida rahvas kõige rohkem ootas - et me kuulutame välja Eesti iseseisvuse. See kõlas ju uhkelt ja seda rahvas loomulikult tahtis.

Mis on aga nende valikute taga: kas kergem ja uhkem iseseisvuse väljakuulutamine või keerulisem tee, selle seletamisega on veel tänapäevalgi tükk tegemist.

Pärastlõunal leidsimegi lahenduse: Ülemnõukogu taaskinnitab Eesti Vabariigi iseseisvust.

Kas midagi jäi tolle päeva kompromissist kripeldama?

See oli parim, mis neis oludes võis saavutada, sest olime ju vähemuses, aga enamus tuli kaasa. Huvitav oli vaadata, kuidas Rahvarinde liikmed Rein Veidemann ja Heinz Valk väga emotsionaalselt tahtsid iseseisvust välja kuulutada. Oma kõnedega Ülemnõukogus tõusid nad sellega aina kõrgemale ja kõrgemale, et nii tuleb ikka teha. Siis tuli see teema nagu lõoke potsti! maha ja nad tunnistasid: tahaksime küll teisiti, aga et kompromiss on saavutatud, toetame seda.

Kõige ilmekam tollest hääletusest oli vahe Marju Lauristini ja Edgar Savisaare käitumise vahel. Savisaar ei olnud nende dokumentide arutelu juures, kuigi ta tuli 19. augusti õhtul välismaalt tagasi.

Ülemnõukogu saalis tuli Savisaar arutelu lõpus hääletama, istus üksi peaministri loožis ukse pool. Pärast hääletamist läksime akna poole, kus oli Arnold Rüütel. Toodi pudel sampust, kõik õnnitlesid üksteist. Savisaar jäigi üksi omaette istuma, keegi ei läinud tema juurde ja tema ei läinud teiste j uurde.

Oli selge, et see otsus ei olnud talle meeltmööda. Ta ütles juba samal päeval Marju Lauristinile: oled mind reetnud ja meie teed lähevad nüüd lahku. Sest kodakondsuse nullvariant oli saanud hoobi.

Kuidas kommenteerite oma erakonna, IRLi praegusi sisepingeid?

See on tüüpiline nähtus kõigile erakondadele, kui kaks jõudu on kokku läinud. Eks ta mõnel määral ole ebameeldiv üllatus, aga sellel ei ole ideoloogilist alust. See on pigem stiiliküsimus, kuidas poliitikat teha: kas teha lühema perspektiiviga poliitikat? Kas loota poliitika tegemisel tehnilistele või organisatsioonilistele vahenditele?

Minule istub traditsiooniline poliitika. Kui minult valimistel küsitakse, mida ma luban, siis vastan, et ma ei ole jõuluvana, ma ei ole kingituste tooja. Ma võin lubada ausust, usaldusväärsust ja järjepidevust. See on poliitiku võimuses. Poliitika ei ole selleks, et inimestele kingitusi tuua või erisoodustusi anda.

Samuti ei saa teha poliitikat poliit-tehnoloogiaga, st reklaamiga, ajupesuga või üldiste märksõnade ülestõstmisega. See võib toimida vaid üks-kaks korda.

Nii et olete ikkagi kriitiline IRLi suhtes?

Loomulikult, aga see ei ole ainult IRLi küsimus. Sama kehtib kõigi suuremate poliitiliste erakondade kohta-selle pärast, et valimistest võidavad ainult reklaamiagentuurid.

Kummale presidendikandidaadile pöialt hoiate, kas Ilvesele või Tarandile?

Siin ei ole mingit tõsist valikut. Kandidaat, kes tahab olla tõsiseltvõetav, ei saa sooritada selliseid hüppeid. See on usaldusväärsuse küsimus.

Indrek Tarandil on palju häid omadusi, aga selline improviseerimine õõnestab tema usaldusväärsust ja tuleb talle endale kahjuks. Minule ei ole selline asi tõsiseltvõetav.

Kui kindel on meie iseseisvus praeguses turbulentses maailmas? Millest peaksime kõige kõvemini kinni hoidma?

Sellest, kui väärtuslik on iseseisvus, et see ei ole meile automaatselt antud, vaid et see on suurvõit, õieti kingitus.

Me ei saa kunagi lubada heaoluühiskonna mentaliteeti, et tavakodanik teeb, mida tahab, ja poliitikud hoolitsevad riigi eest. Eesti tutvustamine on alles pooleli. Meid tuntakse, aga ei tunta ka.

Meie julgeoleku ja tuleviku peamine tagatis on, et meid hästi tuntakse, teatakse meie tausta ja teatakse meid heast küljest - kui häid ja usaldusväärseid partnereid ja sõpru. Selliseid partnereid ollakse valmis hädaolukorras ka kaitsma.

Keegi ei tea, millised hädaohud meid ees ootavad, sest maailm on nii muutuv, uued jõud on esile kerkimas. Ei saa öelda, et ees on pilvitu lend õnneliku tuleviku poole.

Et meid on nii vähe, on iga kodaniku ülesanne olla oma riigi suursaadik ja esindaja. Meil on Maardus üks tuttav venelanna. Kui ta läks Egiptusesse turismireisile, võttis ta endastmõistetavalt kaasa Eesti lipu, pani selle oma hotellituppa üles. Et teataks - ma olen Eestist.

Kakskümmend aastat hiljem

2011-08-19

Olen korduvalt rõhutanud: meil on uuemas ajaloos olnud palju õnne - me saime oma vabaduse tagasi palju valutumalt, kui oskasime loota ka kõige julgemates unistustes. Meil ei tulnud võidelda uues vabadussõjas ega valada veel kord eesti meeste verd. Tagantjärele näib kõik just nagu enesestmõistetav, ent meie saatus oli mitmel hetkel noateral. Meie endi osa - meie laulev revolutsioon - oli kindlasti väga oluline, aga veelgi olulisemad olid ilmselt meist vähesõltunud tegurid, Nõukogude impeeriumi sisemine väsimine esmajoones. Lääne demokraatliku poliitika toetus oli väga kõhklev - meid hoiatati: ärge ilma asjata kõigutage paati. Tasakaal ja rahu üle kõige!

Erakordselt oluline on, et meil õnnestus taastada seaduslik riigivõim kogu aeg õiguslikult eksisteerinud Eesti Vabariigis. Me ei teinud seda rumalust, et kuulutada end Nõukogude Liidust eraldunud „endiseks liiduvabariigiks", mis siiamaani oleks Kremlile äärmiselt mokka mööda kõigi sellest tulenevate praktiliste järelmitega.

Üle igasuguste ootuste on ka meie kiire lõimumine Läände, NATO-liikmelisuse tõttu järsult tugevnenud julgeolekutunne ning Euroopa Liidust tulenenud kiire majandusliku heaolu tõus. Kuid kindlasti ei osanud enamik meist kaks aastakümmet tagasi näha vabaduse ja turumajanduse võimalikke varjukülgi. Nüüd oleme nendega tutvust teinud ja äsja kuulnud ka Dalai-laama meeldetuletust: raha ja väline võim ei too veel kaugeltki õnne.

Ma ei tea, missugust Eestit peavad silmas meie tänased noored. Tean, et paljud kehitavad tänase kodumaa peale õlgu ja otsivad paremat mujalt. Mõned ajutiselt, teised igavesti. Selle asemel, et üheskoos ja ise Eesti paremaks muuta. Paljud arvavad, et keegi teine peab neile Eesti elamiskõlbuliseks muutma, küll siis ehk tuleks ka tagasi. Kes peaks olema see „keegi teine"?

Ma olen viimase kolme aasta jooksul näinud ainult üht juhtumit, mil noor neiu loovutas linnaliini bussis oma istekoha sisenenud vanurile. Muidu näen algpeatuses pensionäride ja noorte võidujooksu vabadele kohtadele. See kõik meenutab loomakarja laudauksel. Ometi on tegemist meie vanavanemate ja lapselastega. Kas see nähtus ei ole mitte jäämäe veepealne osa, mis jutustab üsna hirmsat lugu meie sisemisest arengust - just vastupidises suunas sellele, millele kutsus üles Tiibeti vaimne juht.

Mis tähtsust on meie haridusreformidel ja sõnadel konkurentsivõimest, kui meil kasvavad robotid, kelle jaoks ülim väärtus on vaid kehalisel naudingul? Konkurentsivõime mille jaoks, kelle nimel, liikumisel kuhu? Aga ma olen näinud ka teistsuguseid noori, harvem.

Muidugi pole siin jutt mingist erilisest Eesti arenguteest, vaid kahjuks kogu õhtumaa allakäigust. Poliitiline korrektsus ei luba nimetada asju õigete nimedega, aga õhtumaa on juba tugevasti alla käinud. Ja kõige hullem - ta ise ei näe seda.

Kuigi meie olukord on äärmiselt kahetsusväärne, on see siiski palju talutavam kui kunagine vabaduse puudumine ja terror. Kakskümmend aastat tagasi lootsid paljud hoopis vähemat, aga samas sisult paremat. Oleme jõudnud hoopis vastupidisele ja vastuolulisele tulemusele. Välispidises oleme saavutanud loodetust rohkem, sisus aga tunduvalt vähem. Olukorda paremaks muuta saame ainult meie ise, mitte keegi teine.

Rahvarinnet ja Eesti Kongressi kõrvutada ei saa

2011-08-18

Mitte igale põlvkonnale ei ole antud kogeda suurte unistuste täideminekut. Minu põlvkonnal, kes tuli siia ilma varsti pärast relvade vaikimist Teise maailmasõja rinnetel, ei saanud olla suuremat ühist unistust kui vabadus.

Need, kes mäletavad veel sõda ja sellele eelnenud rahuaega, on saanud ajaloo käest liigagi valusalt raputada. Minu esimene mälestus poliitikast on teade Stalini surmast ja viisist, kuidas sellele reageeriti. Pärast suure juhi surma läks elu veidi vabamaks, julgeti rohkem rääkida. Siiski varjati laste eest kiivalt jutte metsavendadest, eriti nende varjupaikadest.

Teine maailmasõda kestis Eesti jaoks väga kaua metsades edasi, hiljem veelgi kauem relvitu vastuhakuna, nii nagu kellegi olud ja loomus seda võimaldasid. Ajalugu ei ole kunagi mustvalge ja väga raske on tõmmata täpset piiri, keda lugeda rohkem kaasajooksikuks (elu tahtis ju elamist!), keda pigem vastuhakkajaks. Paljud otsused on olnud taktika küsimus, hinnangu küsimus: millal ja kuidas on võimalik kõige parema lõpptulemuseni jõuda.

Esimene suur valik oli juba septembri lõpus 1939, mil rahvas ootas hinge kinni pidades, kas tuleb Sügissõda. Tuli baaside leping. Olen sel teemal rääkinud kümnete, aga vist koguni sadade kaasaegsetega, kellest enamik on tänaseks ammu igaviku teedel. Huvitaval kombel on nad tookordse sõja edasilükkamise otsuse vägagi üksmeelselt heaks kiitnud. Ja seda loomulikult mitte argusest, sest viis aastat hiljem järgisid nad nagu üks mees riigipea kohusetäitja professor Jüri Uluotsa üleskutset ning läksid Narva jõele ja Sinimägedesse.

Tegemist ei olnud mitte üksnes Pätsi-Laidoneri otsusega, vaid ka Jaan Tõnissoni otsusega, kes muidu oli ikka teisel arvamusel. See oli aja võitmise soov, katse valida saatuslikeks lahinguteks parem hetk. Tagantjärele tarkus, et kõik läks ju valesti ja halvasti ning oleks pidanud ikka kohe vastu hakkama, on teadagi suurim täppisteadus. Meil puudub sageli võime asetada end ajalooliste isikute olukorda ja suuta näha maailma nende silmade läbi ja nende teadmiste pinnalt, mis sel ajal olemas olid.

Eesti pidi sügisel 1939 valima väga halva ja veel halvema vahel. See oli sügavalt traumaatiline olukord, mille mõju rahva hinges ja teadvuses kestab veel mitu inimpõlve. Ja kõiges juhtunus ei saa ega pea ainult iseennast - oma rahvast - süüdistama. Asju tuleb nimetada nende õigete nimedega.

On halenaljakas, kui mõni meie kaasmaalane kirjutab lehes, et „Eesti riik on varsti juba 20-aastane, aga... ". Sugugi parem pole lugeda mõne kauge maa ajakirjaniku kirjeldust Eestist kui „Nõukogude Liidust eraldunud endisest liiduvabariigist".

Eesti Vabariik oli Teises maailmasõjas okupeeritud oma suure naabri poolt just samasugusel viisil nagu näiteks Taani Kuningriik oma suure naabri poolt - või nagu Tšehhimaa oli sellesama naabri poolt alla neelatud. Kas keegi on kunagi rääkinud Taanist või Tšehhist kui Saksamaast eraldunud uutest riikidest? See oleks ju naeruväärne! Miks kipume seda tegema siis Eesti puhul? Et okupatsioon kestis meil mõnevõrra kauem, ei oma riigiõiguslikult mingit tähtsust.

Nn laulva revolutsiooni aastatel oli meie ees tõepoolest maailmavaateline teelahe: kumma maailmapildi me valime - kas Ptolemaiose või Copernicuse oma? Kas Päike tiirleb ümber Maa või vastupidi? Kas me tõepoolest tunnustame okupeeriva Nõukogude Liidu õigussüsteemi ja püüame selle raames endale suuremat „suveräänsust" välja kaubelda? Või oleme siiski endiselt - ja oleme kõik need aastakümned olnud! - Eesti Vabariigi kodanikud, olgugi et meie valitsus on mõrvatud ja meile on kaela määritud punased passid? Kumma tee me pidime valima?!

Liigagi sageli kõrvutatakse meie trükisõnas Rahvarinnet ja Eesti Kongressi. Sama hästi võiks omavahel võrrelda aeda ja aiaauku. Või siis Keskerakonda ja Riigikogu! Eesti Kongress oli kvaasiparlamentaarne foorum, kus suuremate poliitiliste jõududena olid esindatud ERSP, Eesti Muinsuskaitse Selts ja Rahvarinne. Kui soovitakse tolles ajas midagi omavahel võrrelda, siis kõrvutada saab Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi. Kummaski olid ülekaalus erinevad poliitilised jõud. Ja need kaks parlamentaarset kogu tulid ajaloo rängast vastuolust üsna leidlikult välja.

VII Riigikogu valimine 1992. aasta sügisel ja samas Heinrich Marga, viimase pagulasvalituse juhi riigipea ülesannetes sümboolne külaskäik Toompeale ning Kadriorgu märkis ühe peatüki lõppu Eesti ajaloos. Üks suur unistus oli täide läinud. Üks ja ainus Eesti Vabariik oli selleks ajaks enam kui 73-aastane. Missugune on ta 100-aastasena?

Marika Tuus-Laul eksitab inimesi

2011-08-16

Riigikogu Keskfraktsiooni liikme Marika Tuus-Lauli sulest ilmus eelmise kuu lõpus artikkel „Kodukulude "alandamine" IRL moodi", kus ta väidab, et IRL-i valimislubadus kodukulud kontrolli alla saada osutus üksnes populistlikuks valimispeibutuseks, millel reaalset tagapõhja pole.

Proua Tuus-Lauli artiklist jääb mulje, et kodukulude alandamine on äärmiselt oluline küsimus tema ja terve Keskerakonna jaoks. See on aga selgelt eksitav. Tuletan siinkohal meelde, et Keskerakonna fraktsioon ei toetanud Riigikogus ei monopolide ohjeldamise seadust ega ka kodude maamaksust kaotamise seadust. Vastupidi - Eesti Vabariigi õiguskantsleri hinnangul on keskerakondlik linnavõim võimaldanud Tallinna veel võtta välja põhjendamatult suuri kasumeid tarbija arvelt.

Eksitavaid fakte leidub kõnealuses Tuus-Lauli artiklis küllaga. Lugupeetud kolleeg kirjutab, et konkurentsiamet allub Majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumile ning siiani pole sellest olnud mittemingisugust tolku monopolide ohjeldamisel. Kumbki esitatud väidetest pole tõene. Konkurentsiamet on sõltumatu hinnaregulaator, mis juhindub Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi õigusaktidest, mitte ei lähtu Majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi suvast, nagu Tuus-Laul väita püüab. Samuti ei ole mingisugust alust öelda, nagu poleks konkurentsiamet monopolide ohjeldamisega efektiivselt tegelenud. Fakt on, et konkurentsiamet ei ole rahuldanud Tallinna Vee hinnatõusutaotlust, vaid on alustanud hoopis järelevalvemenetlust praeguste tariifide üle. Elektri hind on konkurentsiameti järelevalve all viimasel ajal mitte tõusnud, vaid langenud. Keskkonnatasude osa vähenemise tõttu odavnes elekter 2009. aastal lõpptarbijale üle 3%.

Eksitav on ka väide, nagu oleks valitsuse soov koduelektritarbijate arvelt teenida liigkasumeid, et võtta välja dividende. Tänaseks välja makstud dividendid ei ole tulnud mitte kodutarbijate arvelt, vaid eelkõige elektri energia ekspordist.

Marika Tuus-Laul rõhutas, nagu ootaks Eestit 2016. aastaks ees 2,8 kordne elektrihinna tõus. See väide on puhtalt spekulatiivne. 2013. aastal liitub Eesti euroliidu viimase liikmesriigina elektri vabaturuga, mis sai otsustatud juba liitumisläbirääkimistel Euroopa Liiduga. Elektri tulevase vabaturuhinna kohta esitatud hinnangud on pelgalt spekulatsioonid. Elektri tegelik hind kujuneb turul ja seda on raske täna ette ennustada. Küsimusele, kuidas mõjutab turu täieliku avamise korral elektri hind kodutarbijaid, tuleb vastata mitte üht päeva, kuud ega mitte isegi aastat silmas pidades. Küsimus on selles, milliseks kujuneb keskmine elektri hind pikema aja jooksul. Lõppkokkuvõttes on vabaturule ülemineku puhul tegemist otsusega, mis viie kuni kümne aasta jooksul tugevdab oluliselt Eesti majandust.

Äärmiselt kahetsusväärne on ka seik, et Tuus-Laul irvitab koduomanike üle, öeldes et koduomanikud on vaid uusrikkad hiigelkruntidega. IRL-i poole on pöördunud sajad inimesed, kes on avaldanud toetust kodualuse maamaksu kaotamise üle. Julgen väita, et mitte ükski neist ei ole olnud miljonär, küll aga on olnud nende seas eakaid, pereemasid, õpetajaid ja teisi eelkõige lihtsaid inimesi. Kodualuse maamaksu kaotamise üle on oma toetust avaldanud teiste seas korteriühistute liit, Maksumaksjate liit, Eesti Omanike Keskliit ja Eesti Lasterikaste Perede Liit. Keegi neist ei esinda rikkureid.

Fakt on, et kodualuse maamaksu kaotamine jätab koduomanikele kätte aastas ligikaudu 17 miljonit eurot. See on reaalne ja mõõdetav samm, et vähendada inimeste kodukulusid. Samuti ei maksa tõsiselt võtta õhutusi, nagu omavalitsuste tulubaas maamaksu arvelt väheneks. Maamaksust saamata jäänud tulu kompenseeritakse omavalitsustele riigieelarvest.

Maamaksust on räägitud palju, aga oleme teinud pingutusi ka teistes valdkondades kodukulude vähendamise nimel.

Üheks peamiseks märksõnaks on siinkohal energiasääst. Eesti elamusektoris kulutatakse üle 40% energiaressurssidest. Suur osa sellest läheb otse taevasse ehk väljub ventilatsioonisüsteemist sooja õhuna ning kaob atmosfääri. Mõistlik aga oleks see soojus ära kasutada. Sellega hoiaksime keskkonda ja säästaksime küttekulusid. Esimesed tõsisemad sammud on selle nimel juba ka tehtud: sihtasutus KredEx on alates eelmise aasta septembrist andnud korterelamute renoveerimisprogrammi raames toetusi 143 korterelamule ligi 3,7 miljoni euro eest. Lisaks kavatseb valitsus välja arendada toetusmeetme energiasäästu tegevuseks ka väikemajades, kus elab ligikaudu neljandik Eesti elanikest.

Samuti jätkame kodutoetuste maksmist lasterikastele peredele. Selle programmi raames on viimasel neljal aastal saanud kokku 12 miljoni euro eest toetusi lasterikkad pered, kus kasvab kokku ligi 6000 last. Programmi eesmärk on väikese sissetulekuga lasterikaste perede elamistingimuste parandamine ja kaasajastamine või uue kodu soetamisel aitamine. Vastavalt koalitsioonileppele jätkame lasterikaste perede elamistingimuste parandamist ka tulevikus.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil on ette valmistanud ka seadusemuudatused taastuvenergia toetuste vähendamiseks. Kõnealuse eelnõu eesmärgiks on alandada elektri hinda vähendades ebamõistlikult suuri ning turumoonutusi põhjustavaid toetusi taastuvenergia tootjatele. Tarbijatele toob uue toetusskeemi rakendamine kaasa elektrienergia hinna alanemise taastuvenergia toetuse alanemisega samas ulatuses.

Seda kõike silmas pidades on äärmiselt kohatu väita, et IRL pole mitte midagi võtnud ette kodukulude alandamiseks. Selle asemel, et pilduda lahmivaid kriitikanooli teiste suunas, tuleks alustada ehk hoopis iseendast ja küsida: mida olete teie, proua Tuus-Laul, koduomanike kaitseks ära teinud?

Inimõiguste olukorrast Tiibetis

2011-08-12

Nüüdisaegne arusaam inimõigustest on palju noorem kui Hiina või Tiibeti kultuur. Sellepärast on väide, et enne hiinlaste sissetungi 20. sajandi keskel polnud Tiibetis inimõigustest lõhnagi, küll õige, ent demagoogiline. Tiibet elas reeglite järgi, mis ulatusid sajandite taha. Vaidlused, kas toona oli tegemist orjanduse erivormi või lihtsalt hierarhilise ühiskonnakorraldusega, ei aita järgnenud sündmuste ja praeguse olukorra selgitamisel kuigi palju. Polnud mingit võimalust, et „maailma katusel" asuvast Tiibetist saanuks 20. sajandi esimesel poolel eeskujulik demokraatia. Ometi ei tuntud seal nälga ega suuri sõdu ning just seal säilis ainulaadne budistlik kultuur. Pärast hiinlaste tulekut on aga otsese terrori ja riikliku poliitika tagajärjel ohtu seatud tiibeti rahva ja budistliku kultuuri kestmine.

..Kommunismi mustas raamatus" püstitab Jean-Louis Margolin küsimuse, kas Mao Zedongi terror on juuripidi seotud Hiina ajaloole omase vägivallatraditsiooni varaste ilmingutega.1 Kui Konfutsiuse õpetusest tuleneb humanism ja vastutustunne ühiskonna ees, siis sama põline õpetus on legism, mis õigustab riigi vajadust tagada võim sellega, et vägivallaaparaat hoiab inimesi pideva hirmu all. Legismi kõrgaeg oli Qini dünastia ajal 3. sajandil e Kr, kui keiser Qin Shi Huangdi küüditas, mõistis surma või kurnas esimese Hiina müüri ehitusel surnuks kümneid tuhandeid inimesi. Muuseas olevat keiser lasknud elusana matta 460 kirjatarka ja riigiametnikku. Pärast terrorilainet see ideoloogia siiski taandus ning järgneval Hani ajastul hakkas legism konfutsianismiga juba leebemates vormides ühte sulama.

Mauismi külm vari

Küsimuse Hiina imperialismi erilisest terrorilembusest võiks tõrjuda osutusega, et tegelikult tunneb kultuuriajalugu väga erinevaid suundi, mille seas ei puudu ka sügav humanism. Kummati oli just Mao see, kes Qin Shi Huangdi avalikult oma eeskujuks võttis. Ja loomulikult leidub riiklikku terrorit ka sel enam kui kahe tuhande aastasel perioodil, mis ulatub Qini ajastust 20. sajandi kommunismini. Hiina omapäraks on peetud vajadust suurte veeressursside juhtimise järele, et tagada piisav põllumajanduslik toodang. Seda ei tehtud siidkinnastes. Suurehitustele mobiliseeriti suured inimhulgad, mis eeldas sunnimeetmeid.

Ehkki ajaloos on olnud ka perioode, kus Tiibet on võistelnud Hiinaga ülemvõimu pärast kogu regioonis, on Tiibeti kultuuri peamine toimemehhanism karmides oludes pigem suunatud status quo püsimisele, mitte pealetungile. Just seal, „maailma katusel" on säilinud budism oma ehedaimal kujul, nagu ta arenes India keskaegsetes kloosterülikoolides. Hiina ja Tiibeti maailmade saatuslik põrkumine toimus alles eelmise sajandi keskel. Pärast pikka perioodi, mil Tiibet oli sisuliselt iseseisev, algas 1949. aastal Hiina vägede sissetung. Kaks aastat hiljem oldi sunnitud alla kirjutama 17-punktilisele lepingule, mis tunnistas Tiibeti Hiina RV osaks. Lepingus kujutati seda tagasipöördumisena „emakese kodumaa suurde perre - Hiina Rahvavabariiki". Seda demagoogilist liialdust korratakse siiani.

Tollal väga noor dalai-laama kirjeldab 17-punktilise lepingu pealesurumisega seotud seiku raamatus ..Vabadus paguluses": „2. artikkel teatas, et Tiibeti „kohalik valitsus abistab aktiivselt Rahvavabastusarmeed Tiibetisse sissetulekul ja rahvusliku kaitse konsolideerimisel." Niipalju kui mina taipasin, tähendas see, et meie väed pidid otsekohe alla andma. 8. artikkel jätkas sama teemat, öeldes, et Tiibeti armee hõlmatakse Hiina armeesse - justkui midagi sellist oleks üldse võimalik. 14. artiklist saime teada, et nüüdsest peale pidi Tiibet ilmajaama igasugusest otsustusõigusest oma välispoliitikas. Nende kõnekamate artiklite vahele oli lükitud teisi, mis kinnitasid Tiibeti usuvabadust, kaitsesid minu positsiooni ja olemasolevat poliitilist süsteemi. Ent vaatamata kõigile taolistele kulunud väljenditele oli üks asi selge: nüüdsest peale pidi Lumemaa kuuluma Hiina Rahvavabariiki."2

Ehkki lepe nägi ette, et Tiibeti valitsuskorda ei muudeta, näitas Hiina okupatsioon oma julma palet õige kiiresti. Viiekümnendate keskel alustati Tiibetis nn demokraatlike reformide ja sotsialistliku üleminekuprotsessiga. Hiina aladel oli see alanud juba enne. Tiibetis tähendasid ..reformid" maa ümberjagamist, kollektiviseerimist ning klassivõitlust endiste maaomanike ja muu revolutsioonivastase elemendi vastu koos kõigi sellega kaasnenud traagiliste tagajärgedega. 1959. aastal võtsid tiibetlased ette meeleheitliku katse vastu hakata. See suruti julmalt maha. Dalai-laama põgenes Indiasse ning sellest ajast saadik pole tal olnud võimalust oma kodumaad külastada. Kokku lahkus umbes 80 000 tiibetlast.

Hiinlaste jaoks oli Tiibeti ülevõtmisel ideoloogiline õigustus. Tiibetis nähti mahajäänud, feodaalset ühiskonda, mis on olnud võõramaise (Inglise) imperialismi mõju all ja tuleb nüüd juhatada progressi teele. Hiina kommunistid pidasid end vabastajateks. Juhindudes marksismi-leninismi doktriinist tuli „kohalik natsionalism" peagi muuta ..proletaarseks internatsionalismiks" ja „Hii-na patriotismiks". Sisuliselt viisid kommunistid ellu juba varem Hiina Vabariigis välja töötatud teesi, mille järgi peab Hiina endas ühendama viis rahvuslikku komponenti: hiina, mandžu, türgi (uiguuri), mongoli ja tiibeti. Sellele vastavalt on paigutatud ka viisnurgad nüüdse Hiina RV lipul ja vapil - aga üks viisnurk on suur ja neli ülejäänut õige pisikesed. Hiina alistustöö Tiibetis oli justkui mitmekordselt põhjendatud, muud vaated hiinlaste arusaamadesse ei mahtunud.!

Kuna põllumaa oli suurel määral kloostrite valduses, kuulutati just mungad ja laamad klassivõitluse peavaenlasteks, varasteks ja bandiitideks, kes elavad rahva kulul. Raskemat kultuurikonflikti on raske ette kujutada, sest tiibetlaste jaoks oli kloostrikultuur püha. Ja ehkki nüüdseks on kunagi suletud kloostreid uuesti avatud, pole kultuurikonflikt kuhugi kadunud. Mao valitsemisajale ja kultuurirevolutsioonile on osaks saanud vaid mõõdukas kriitika, kommunismi kuriteod, ka Tiibeti-vastane kultuurigenotsiid, on jäetud hukka mõistmata.

Tiibeti usutraditsiooni kohaselt on dalai-laama kõige püham inimene, kuid Hiina võimudele on ta vaenlane number üks. Tiibetlaste karistamine näiteks dalai-laama pildi omamise eest on palju suurem vaimne vägivald, kui esmapilgul näib. Hiina ülemvõimu ajastu paistab silma empaatiavõime erakordse puudumisega, et mitte öelda teadliku juhmusega selle suhtes, mida tiibetlased tunnevad ja pühaks peavad. Retoorika, mida kasutatakse dalai-laama isiku kohta, aga ka välispoliitilised survemeetmed riikide suhtes, kes temaga suhtlevad, kujutavad endast kõige ehtsamat mauismi jätku 21. sajandil. Viiskümmend aastat tagasi lihtsalt tapeti rohkem inimesi.

Tiibeti eksiilallikad kordavad kahte jubedat numbrit: 1,2 miljonit hukkunut ja üle 6200 suletud kloostri. Kloostrite puhul on hinnatud nende koguhulka, sest kultuurirevolutsiooni aastail 1966-1976 pandi pea kõik kloostrid kinni. Hukkunute hinnangulise arvu pakkus Tiibeti eksiilvalitsus eelmise sajandi kaheksakümnendail, tuues eraldi välja piinamistel, lahingutes või töölaagrites hukkunud, surnuks nälginud jt.4 ..Kommunismi must raamat" peab seda arvu ülepaisutatuks, kuid möönab, et proportsionaalselt oli Tiibetis vägivaldse surma juhtumeid rohkem kui mujal Hiinas.5

1953. aastal algas hiinlaste paigutamine tiibetlaste asualale, nii Tiibeti autonoomsesse piirkonda kui ka provintsidesse, mis Tiibeti administratiivüksuse küljest ära lõigati. Esimesest 300 000st Tiibetisse asunud hiinlasest 200 000 olid sõjaväelased, kelle toitmine jäeti tiibetlaste kanda. Algas kollektiviseerimine. Põllumajanduseksperimendi käigus hakati suurtel maa-aladel nisu kasvatama, mis klimaatilistel põhjustel ebaõnnestus. Odrapõllud ja jakikarjamaad pandi nisu alla ja see tähendas vältimatut näljahäda. Tiibeti põlistele nomaadidele püüti peale suruda uut eluviisi. Nad tõusid selle vastu üles, kuid nende mäss uputati verre.

1959. aastal Ida-Tiibetis Khamis alanud ülestõus jõudis Lhasasse. Mässulised võitlesid musketite ja mõõkadega ja kuna neil oli ulatuslik toetus tsiviilelanike hulgas, vastati pommitamisega. Kui Lhasa 22. märtsil langes, oli linnas kuni kümme tuhat hukkunut ning hooned, sh Potala palee ja Ramotše tempel, olid tugevalt purustatud. Laipade koristamine kestis mitu päeva, paljud ellujäänud üritasid Indiasse pageda. Täiskasvanud mehed, kes veel kätte saadi, vangistati, samuti hulk naisi, kes olid osalenud meeleavaldustel. Kloostrid, valitsushooned ja isegi kuulus Norbulingka palee Lhasa eeslinnas muudeti ajutisteks vanglateks.

Juba mõned päevad varem korraldati dalai-laama ja ta kaaskonna põgenemine. Pärast vaevarikast teekonda Indiasse anti neile asüüli ja tagati ka võimalused pagulasva-litsuse töö korraldamiseks. India toonane peaminister Jawaharlal Nehru andis olulist abi, ehkki soovis hoida häid suhteid ka Hiinaga. Tiibeti pagulaskonna keskuseks kujunes Dharamsala Põhja-Indias. Juba enne pagulusse siirdumist oli dalai-laama üles öelnud 17-punktilise leppe, sest Hiina oli selle sätteid korduvalt rikkunud.

Järgnevate aastate näljahäda tõttu surid Tiibetis sajad tuhanded, kogu Hiinas kümned miljonid inimesed. Katastroofi ulatus ei olnud aastaid välismaailmale teada ja ka Hiina teisitimõtlejad, kelle kaudu infokillud välja jõudsid, nägid vaid murdosa toimunust. Alles siis, kui seitsmekümnendate lõpus avalikustati rahvastikustatistika andmed, tegid Ühendriikide teadlased järelduse, et vähemalt 30 miljonit inimest on vahepeal surnuks nälginud - kaugelt rohkem, kui keegi seni arvata oskas.6 Mõnes piirkonnas, ka dalai-laama sünnirajoonis Qinghais, võis surra kuni pool elanikest.7 Dalai-laama sõnul tiibetlasi „mitte ainult ei lastud maha, vaid peksti surnuks, löödi risti, põletati elusalt, uputati, sandistati, näljutati, kägistati, poodi, keedeti elusalt, maeti elusalt või raiuti neil pea maha".8

Rünnak tabas ka kloostreid. Tiibeti uusaasta-pidustuste ajal 1956. aastal pommitati Batangis asuvat 350-aastast kloostrit. Klooster oli pidustuste puhul inimesi täis ning vähemalt kaks tuhat munka ja palverändurit hukkus. Sarnaseid juhtumeid oli ka mujal, Lithangi kloostris tapeti koguni neli tuhat inimest.9 Kloostrite massiline sulgemine ning seal sisalduvate budistlike tekstide hävitamine oli kõige teravam löök Tiibeti kultuuri pihta. On raske ette kujutada teist maad, kus usu-traditsioon ja rahvuslus oleksid nii tihedalt seotud. Tiibetlaste enesepildis on äravalituse tunnet, mis johtub teadmisest, et tänu sajandeid kestnud äralõigatusele muust maailmast on just nemad budismi kõige iidsemate ja autentsemate vormide hoidjad. Koos nendega elab budistlik õpetus ning neil lasub kohustus traditsiooni edasi kanda.

Inimõigused ja tänapäev

Hiina RV ei ole võtnud suuri rahvusvahelisi kohustusi inimõiguste ja demokraatia valdkonnas. Ainus ses suhtes relevantne organisatsioon on ÜRO. Raportööre ja inimõiguste volinikke käib Hiinas hoopis harvem kui Euroopa maades. Siiski on nad liitunud mitmete inimõigusi puudutavate ÜRO konventsioonidega. Igaüks, kellel on tulnud suhelda Hiina diplomaatidega, teab, et inimõiguste retoorika vastu seatakse kultuurierinevuste retoorika, mida toestab Hiina kui suurriigi positsioon. Eeskätt pannakse kahtluse alla demokraatia ja inimõiguste universaalsus, rõhutatakse Hiina õigust erinevalt läheneda. Öeldakse, et teie jaoks on olulised inimõigused, aga meil, hiinlastel, on oma ajalugu ja kultuur, mis näeb asju teisiti!

Üks olulisemaid ..inimõiguste külalisi" Hiinas oli ÜRO eriraportöör Manfred Nowak, kes külastas maad 2005. aasta lõpus ning käis ka Tiibetis ja Xinjiangis (Ida-Turkestanis). Nowaki põhihuvi oli piinamisjuhtude uurimine ning talle võimaldati osaline ligipääs kinnipidamiskohtadele.20

Sellest visiidist sai alguse rida teemasid, millest üks teravamaid oli elundite võtmine Falun Gongi usuliikumise järgijatelt nende edasisiirdamise eesmärgil. See oli aastail 2000-2005, mil toimus Falun Gongi riiklikult juhitud tagakiusamine ja inimeste massiline paigutamine vangilaagritesse, kus paljud surid." Piinamise kohta järeldas raportöör, et see on Hiina vanglates senini laialt levinud. Kasutatakse peksmist, elektrišokke, käerauastamist, äärmuslikku külma ja kuuma, nälga, janu, üksindust, pikaajalist magamatust, arstiabita jätmist, kurnavat tööd jms. Hirmuatmosfäär ja enesetsensuur on Nowaki meelest tugev ning Hiina olukord ei vasta rahvusvahelistele inimõiguslepetele.

Raportööri koostöö võimudega oli piiratud, samuti juurdepääs vanglaregistrile ja kinnipeetavatele. Seetõttu tegi Nowak osa järeldusi muude allikate põhjal, nagu endiste vangide tunnistused. Ehkki Nowakil õnnestus Lhasas Draptši vanglas mitmete oluliste poliitvangidega kohtuda, ei informeeritud teda pisut varem Lhasa lähistel avatud Tšušuri vanglast, kuhu selleks ajaks olid paigutatud mitmed poliitilistel põhjustel kinni peetud isikud.

Sellised visiidid ja ülevaated on pistelise iseloomuga, me ei saa rääkida inimõiguste süsteemsest monitooringust Hiina RVs. Veel suuremates raskustes on infohankimisega valitsusvälised inimõigusorganisatsioonid nagu Freedom House jt, kes teevad järeldusi kaudsete allikate põhjal. Kõige paremini on informeeritud tiibetlased ise, ehkki eksiilvalitsuse kaudu jagatud infol justkui puudub vajalik neutraliteet. Siiski pole kahtlust, et eksiilvalitsuse ja Välis-Tiibeti organisatsioonide andmestik on märksa tõelähedasem kui Hiina propaganda.

ÜRO laste õiguste komitee ning usuvabaduse raportöör Asma Džahangiri (Jahangiri) on nõudnud selgitusi kunagise maailma noorima poliitvangi pantšen-laama Gedün Tšöki Nima saatuse kohta. Kui eelmine pantšenlaama 1989. aastal suri, kuulutati vastsündinud Gedün Tšöki Nima tema ümberkehastuseks ehk XI pantšen-laamaks. Alates 1995. aastast on pantšen-laama asukohast ja saatusest vähe teada ning Hiina võimud on välja käinud n-ö oma pantšen-laama. Tiibeti autonoomse piirkonna võimud teatasid hiljuti, et 22-aastane Gedün Tšöki Nima on vabaduses ja elab Tiibetis, kuid häirituna avalikust tähelepanust ei soovivat ta kohtuda kellegagi peale perekonnaliikmete. Seega on tegelik pantšen-laama praegu paremal juhul koduarestis. Pole kahtlust, et praeguse dalai-laama surma korral korduksid samasugused võimumängud.

Siin puudub ruum kirjeldada kümnete väga tuntud ja sadade vähem tuntud poliitvangide saatust. On suur erinevus, kas sadu või kümneid tuhandeid inimesi tapetakse ja vanglates on nimetu inimmass, või me vähemalt teame poliitvangide nimesid ja lugusid. Alates Mao surmast (1976) või Deng Xiaopingi võimuletulekust (1978) on olukord Tiibetis leebem, kuid siiski lahenduseta. Hariduslik hiinastamine, ulatuslik sisseränne, keskkonnakahjustused ja inimeste elukorralduse purustamine muudavad Tiibeti edasikestmise enam kui küsitavaks. Tiibetlased on juba praegu pealinnas Lhasas vähemusse jäänud ja praeguse arengusuuna jätkudes on vaid aja küsimus, millal see juhtub kogu Tiibetis.

Kuidas edasi?

Kaheksakümnendail aastail oli veel lootust ja entusiasmi. Dalai-laama võttis kinni Deng-Xiaopingi sõnasabast, kui viimane ütles, et Tiibeti osas saab rääkida kõigest, ainult mitte iseseisvusest. Tiibeti juht küsis üksnes rohkem autonoomiat ja kultuurilisi õigusi. 1987. aastal tuli dalai-laama välja viiepunk-tilise rahuplaaniga. Need olid: Tiibeti demilitariseerimine, ümberrahvastamise peatamine, inimõiguste ja demokraatlike vabaduste tagamine, keskkonnakahjude heastamine ja läbirääkimiste alustamine. See plaan jäi paberile. Tiibetis oli korduvaid mässukatseid, mis uputati taas verre. Üks selline oli 1989. aasta kevadel, mõned kuud enne Taevase Rahu väljaku veresauna Pekingis. Samal aastal pälvis Tema Pühadus XIV dalai-laama Tenzin Gjatso Nobeli rahupreemia.

Kaks viimast tähtsamat sündmust on 2008. aasta rahutused Tiibetis ja dalai-laama loobumine ilmalikust võimust tänavu kevadel. Pekingi olümpia-aasta vastuhakk suruti jälle maha, tuhandeid inimesi vangistati ja sadu hukkus. Tiibetit toetav protestilaine läbis 2008. aastal kogu demokraatlikku maailma. Sama aasta hakul ütles dalai-laama Indias Linnart Mälli juhitud Eesti delegatsiooniga kohtudes: „Ma ei karda sellepärast, mis toimub olümpiamängude eel või ajal, aga ma kardan sellepärast, mis hakkab toimuma pärast seda."

Ilmselt selle ebakindluse pärast ja teades, et mitte ainult uue dalai-laama kasvamine ei tekita võimuvaakumit, vaid hiinlased püüavad selle positsiooni jõuga üle võtta, otsustaski dalai-laama ilmalikust võimust loobuda. Uus poliitiline liider ja eksiilvalitsuse peaminister (kalon-tripa) on 42-aastane Harvardi haridusega rahvusvahelise õiguse doktor Lobsang Sangai. Sangai valiti ametisse tänavu kevadel, hääletus korraldati Tiibeti eksiilkogukondades üle maailma. Kui oluliseks poliitikuks Sangai kasvab, on vara ennustada, aga võimalused on suured.

Mis saab Tiibetist? Osa protsesse on pöördumatud, kuid siiski on võimalik tiibeti rahvas ja kultuur päästa. Hiina on dalai-laama autoriteedile vastandudes endale vaid karuteeneid teinud. Kui Dengi ajastu kommunistid ei suutnud mauismile otsustavalt selga pöörata, sest kardeti oma võimumonopoli kokkuvarisemist, siis uue ajastu liidrid peavad seda varem või hiljem suutma. Teekaardi Tiibeti küsimuse lahendamiseks andis dalai-laama viiepunktiline plaan juba veerand sajandit tagasi. Veel lihtsamalt saab selle kokku võtta ühe tuntud poliitvangi Rungje Adraki meeleheitesõnumiga, kui ta nelja aasta eest suurel avalikul üritusel mikrofoni haaras, et öelda: „Laske meie poliitvangid vabaks ja kutsuge dalai-laama siia!"

1 Jean-Louis Margolin, Hiina - pikk rännak öös. -Stephane Courtois jt. Kommunismi must raamat: kuriteod, terror, repressioonid. Tallinn: Varrak, 2000, 457-542.

2 XIV Dalai-Laama Tendzin Gjatso. Vabadus paguluses. Tallinn: Elmatar, 1999, 58.

3 Warren W. Smith, Jr. Tibetan Nation: A History of Tibetan Nationalism and Sino-Tibetan Relations. New Delhi: HarperCollins, 1996.

4 Tibet: The Facts. A Report prepared by the Scientific Buddhist Association for the United Nations Commission on Human Rights. Dharamsala: Tibetan Young Buddhist Association, 1990, 297-298.

5 Jean-Louis Margolin, op. cit.. 542.

6 Jasper Becker. Hungry Ghosts: China's Secret Famine. London: John Murray, 1996, XI.

7 Jasper Becker. Op. cit., 166.

8 Jean-Louis Margolin, op. cit. 540; Dalai-Lama XIV Tenzin Gyatso. Mon pays et mon peuple. Geneve: Editions Olizane, 1984, 73-74.

9 Rebecca Knuth. Libricide: The Regime-Sponsored Destruction of Books and Libraries in the Twentieth Century. Westport: Praeger Publishers, 2003, 209.

10 Manfred Nowak, Report of the Special Rapporteur on torture and ohbter cruel, inhuman or degrading treatment or punishment. - Mission to China (E/CN.4/2006/6 Add.6). http://daccess-dds-ny. un.org/doc/UNDOC/GEN/G06/117/50/PDF/G0611750. pdf?OpenElement.

11 Vt. ka David Kilgour, David Matas, Bloody Harvest. Revised Report into Allegations of Organ Harvesting of Falun Gong practitioners in China. 31. Jan. 2007. http://organharvestinvestigation.net/

Kontrollitud demokraatia oht

2011-08-11

Kaks aasta tagasi jõudsin järeldusele, et Eesti liigub nelja erakonna suunas (vt. PM 21.07.2009/). Pool aastat hiljem hakati seda isegi uskuma ja märtsikuised parlamendivalimised kinnitasid oletust. Vähem erakondi Riigikogus võimaldab enam tähele panna, mis toimub erakondade sees.

Viimastel nädalatel avanenud sissevaade IRL-i probleemidesse pole ju üllatus. Hea vähemalt, et selles erakonnas on veel inimesi, kes püüavad poliittehnoloogilisele masinale vastu hakata. Eesti erakonnad on aastate jooksul jõudnud ummikusse just tänu ülipüüdlikule
kontrollimehhanismile. Tulemuseks on väikesed eesmärgid, mis toovad tulu kitsale kildkonnale, kuid mitte Eestile tervikuna. Eesti oht on sattuda kontrollitud demokraatia lõksu.

See on Eesti poliitilises kultuuris süvenev tendents. Toimuvad küll valimised, millele eelneb näiline vaba kampaaniaperiood. Valijaid võlutakse lihtsate rahaliste lubadustega. Erakonnad ise on järjest suletumad, nad edutavad vaikivat kuulekust, mitte iseseisvust.

Eliit väldib arvamusliidrite kaasamist igapäevapoliitikasse, nähes viimastes konkurente. Koondatakse küll uusi lihtliikmeid, kellelt arvamusi ja iseseisvust ei oodata, vaid nad muudetakse varakult poliitiliste tagatubade pantvangideks ehk hääletusmasinateks.

Veel enam püüab poliitiline eliit välistada uute jõudude teket. Olgu need poliitilised või rahvaalgatuslikud, sest neis nähakse samuti sobimatut konkurentsi. Kõige valusamalt on reeglid paika pandud erakondade rahastamise kaudu, mis ahistab selgelt võimalikke uusi tulijaid.

Kontrollitud demokraatia toimib ka esindusorganites. Jah, poliitiliste jõudude omavahelised lepped peavad eksisteerima ning tuleb täita ühiselt seatud eesmärke, kuid selle raames pole arusaadav saadikute suukorvistamine. Sõltumatult mõtlevad saadikud on järjest haruldasemad. Kunagi sai Tallinna linnavolikogus tavaks roheliste ja punaste kirjapulkade kasutamine, et anda märku, kuidas hääletada. See haigus süveneb kõigil tasanditel.

Erakonna eliidile vajalik alluvussuhe pannakse paika ka Toompeal. Tulevased noorpoliitikud võetakse riigi palgale, minimaliseerides teadlikult erakondade keskkontorite palgafonde. Poolpoliitiku ehk nn broileri staatuse saanud mehitatakse komisjonidesse ja antakse sümboolseid toole klausliga - nüüd oled meie poolel, sul on töö, vastutasuks kuuletud vaikivalt. Sama püütakse teha ka kogenenumate poliitikutega.

Kontrollitud demokraatia süvenemine killustab ühiskonda, hävitab aadetel põhinevad väärtused ning seab kahtluse alla rahvusriikluse olemuse, mis väikerahva jaoks on suur risk. Kui inimesed tunnevad end täisväärtuslike kodanikena on neil soov ja valmidus oma demokraatiat kaitsta. Praegu on inimesed segadusse aetud, sest väärtused enam ei toimi, toimib kontroll, mida tihti rakendatakse hirmu- ja sõltuvusmehhanismide kaudu.

Kadunud Enn Soosaar osutas: raske on väärtuspõhiseks pidada ühiskonda, kus enamik jagab JOKK-mentaliteeti ja nõustub väga paljudel puhkudel sohitegemisega ning vaatab saamahimule läbi sõrmede. Arusaamale „kel jõud, sel õigus" aitab kaasa kodanikuühiskonna
nõrkus, ehkki just kodanikujulgus peaks suutma pakkuda alternatiivi massipsühhoosile.

Mittetulundusühingud moodustavad inimesed, kes tahavad ühise eesmärgi nimel panustada. Liikmed on eelnevalt ühiskonnale juba midagi andnud ning omandanud väärtuslikke kogemusi. Kontrollitud demokraatias seevastu vajatakse midagi muud - klakööre ehk odavaid ja hõlpsalt manipuleeritavaid valijaid. Vaja on aktiivsemat kodanikuühiskonda, kes vigu märgates annab neist häälekalt teada ning annab oma panuse ka õiges suunas liikumiseks.

Võlusõnad on tahe ja vastutus. Poliitiline tahe vastutada nii kodaniku kui erakonna seisukohalt. Kas tahame jätkata demokraatliku ning iseseisva riigina, mitte end ise nõrgestada? Kui „jah", siis peame ise eneses suureks kasvama. Peame näitama allumatust massipsühhoosile ning otsima lahendusi, mis põhineksid aadetel ja väärtustel.

Tuleb osata julgelt öelda „ei" ebanormaalsele ning vajadusel trotsida tagasilööke selle eest, et oled olnud julge. See kasvatab inimest. Ajalugu on näidanud, et manipulaatorid ühel hetkel kukuvad. Et nad kiiremini kukuksid, selleks on vaja julgetel ja tegusatel inimestel enam
kokku hoida.

Demokraatia jah, aga kuidas?

2011-07-29

Nii Antiik-Ateena, Rootsi, Eesti, Botswana, India, Venemaa kui ka Põhja-Korea on pidanud või peavad ennast demokraatlikeks riikideks. Kui palju välismaailm seda aktsepteerib, on juba keerulisem küsimus. Demokraatlikud süsteemid on erinevad, tõhusus on erinev.

Economist Intelligence Uniti demokraatia indeksi põhjal on võimalik hinnata demokraatia tõhusust. Kolmel korral, mil indeks on avaldatud, on Eesti olnud 33.-37. kohal, samal tasandil Sloveenia, Tšiili ja Botswanaga.

Sellega on Eesti arvatud puuduliku demokraatiaga (inglise keeles - flawed democracy) riikide hulka. Indeksitabeli eesotsas on 26 täiusliku demokraatiaga riiki, kuhu muu hulgas kuuluvad meie Põhjala naabrid. Viimasel mõõtmisel napsas Norra esikoha Rootsi käest ära.

Põhjus, miks Eesti oma heale positsioonile vaatamata ei suuda tõusta täiusliku demokraatiaga riikide perre, on nõrk poliitiline osalus. Poliitiline arutelu jääb pahatihti poliitladvikusse, kaasamata erakonda laiemalt, kodanikuühiskonnast rääkimata. See on ka kindlasti üks praegu IRLi sees tekkinud erakonda lõhestava arutelu põhjus.

Ma olen alati huviga jälginud ühiskonnas toimuvat ja ka osalenud poliitiliste erakondade töös, 20 aastat Rootsis ja umbes sama kaua Eestis. Mõlemal puhul pigem vaatlejana kui tegijana.
Mitu väga lihtsat erinevust poliitikaelus teevad Rootsi demokraatia tõhusamaks.

Rootsis peetakse erakonna koosolekuid valla/linna tasemel, kus arutatakse eelnevalt läbi kõik tähtsamad kohaliku omavalitsuse volikogus päevakorras olevad teemad. Nendele koosolekutele on kutsutud kõik erakonna liikmed. See teeb Rootsis poliitilises protsessis osalemise oluliselt laiapõhjalisemaks.

Erakonnas algatatakse ka pidevalt poliitilisi ja organisatoorseid küsimusi, mille puhul enne otsustamist kuulatakse ära asjaosaliste, näiteks erakonna piirkondade arvamus - nn remiss.

Arvamus peab olema pigem argumenteeriv kui pelgalt poolt- või vastuhääl või isegi sisaldama uut ettepanekut. Vastava küsimuse algataja teeb kokkuvõtte saadud vastustest enne lõpliku otsuse tegemist.

Nende kahe lihtsa tegevusega, mis Eestis peaaegu täielikult puuduvad, kindlustatakse kõigi erakonna liikmete osalus ja hea poliitiline ettevalmistus uute ülesannete tarvis.

Rootsis on ka erakondadele omane, et tõmmatakse inimesi kaasa. Olles alles kolinud Värmdö valda 1985. aastal, hakkasin käima oma erakonna koosolekutel. Seal arutati peamiselt kohaliku valla planeerimisküsimusi, mis on ääretult huvitav viis uue elukohaga tutvuda.

Kolmandal või neljandal korral küsiti erakonna koosolekul minu käest, kas soovin meie erakonda esindada valla päästeametikomisjonis asendusliikmena, kus just parajasti erakonnale kuuluv koht vabanes. Minu karjäär valla päästekomisjonis jäi siiski lühikeseks, kuna Eestis toimuv võttis minu tähelepanu endale. Huvitav on aga see, et süsteem on nii üles ehitatud, et niipea, kui huvi näitad, tõmmatakse sind kaasa, küsitakse, mis sina arvad, võetakse arvamust kuulda.

Veel üks oluline vahe Rootsi ja Eesti erakondade vahel on, et Rootsis on igal organisatsiooni astmel ja liikmel õigus teha ettepanek erakonna kongressile. Ettepanek arutatakse läbi erakonna juhtkonna poolt. Kui küsimus tundub tähtis, pannakse see arvamus(remiss)ringile. Kuid igal juhul pannakse tõstatatud küsimus kongressil hääletusele. Erakonna juhatus esineb seejuures omalt poolt pooldava või eitava argumentatsiooniga.

Nimetatud erinevused on minu arvates peamised põhjused, mis õigustavad Rootsi kõrgemat positsiooni demokraatia indeksis. Asi ei ole keerulisem kui suure Ateena demokraadi Periklese mõte: «Igaühel ei ole võimet poliitikat luua, aga igal kodanikul on võime seda hinnata.»

Lambukestelt juhtoinastele

2011-07-15

Anno 2011 jõudis permanentsete peripateetikute vabaühendus Ring Ümber pärast 13 aastat (4-5 päeva igal aastal) kestnud jalgsi kulgemist Narva-Jõesuus Eesti-Vene piirini. Ühena neist väsimatutest vantsijatest mõtlesin tagasi aastale 1999, mil Iklast stardipauk kõlas. Toona olin poissmees, poliitikastki oli poogen. Vahepeal on lapsed kooli läinud, minust aga on saanud erakonna liige.

Kui ma Narvas seljakoti bussi peale vinnasin ja lehed lahti lõin, oli huvitavat lugemist küllaga. Neli päeva tagasi Sakalt panga alla minnes ja tsivilisatsioonile hüvasti üteldes lõhnasid lehed hapukurgi järele, nüüd aga oleks nagu keegi küüslauku hauganud. Brit Kerbo kirjutab PMis (13.07.2011), miks ta IRList välja astus.

Mõttekäik tuli üldjoontes tuttav ette, mistõttu mõtlesin, et ehk peaks kah. Lollilegi on selge, et juhtoinaste populistlik põhulõugsus ja isalik ignorants on võtnud mõõtmed, mis on ülejäänud arvukast liikmeskonnast teinud lambakarja, kus isegi «mää» on mõttetu. Lambavillast on osale neist kampsunid selga pandud ja rahvuslike toladena ilma ette heidetud, justkui rahvuslus oleks komejant.

13.07.2011 Äripäevas mainis Hillar Teder, et tema jaoks on «Isamaal» marurahvusluse pitser man. Nagu ei ole olemas «kampsuneid», ei ole ka «Isamaad». Paljude meie mälestustes ja ehk ka unistustes on, aga mitte reaalsuses. On Isamaa ja Res Publica Liit ning selle liikmed.

Esimene abstraktse kogumina kuskil määramatuses, ilma oma katusealuseta, teised konkreetseis paigus, igaüks tulvil indu ja mõtteid. Mida pole, on ühelt poolt tahtmine ja teiselt poolt võimalus võtta vastu ja edastada sõnumeid.

IRL ei ole ses osas kindlasti unikaalne, sest bütsantslikust üleolekust on hõlmatud teisigi. Sestap pole küsimus ideoloogias, nagu nimetab Olari Taal (Äripäev 13.07.2011): «/.../ ideoloogiliselt uut ei saa luua», vaid selles, kuidas ideoloogiat, mis tõesti on üldjoontes ette antud, ellu viia. Fookuses ei ole ideoloogia, vaid metoodika - see, kuidas me suhtume kodanikesse, erakonna liikmeisse, iseendasse, ning kuidas me ideid teoks teeme. Idee jääb ideeks ka siis, kui ta vaid näiliselt ellu on viidud. Tegu tekib aga vaid sellest, kui pühendatu teab ja teeb, mitte ei teeskle.

Kui teil aega on, siis tehke teiegi Eestimaale tiir peale ja kõnelge nende vahvate inimestega, kes ranna ääres lambaid kasvatavad ja muud moodi üritavad hinge sees hoida. Neil on omad oinad. Neid ei huvita erakondlik kuuluvus, sest nad ajavad oma asja, oma koha asja, mida nad teavad.

Sain aru, et tegelikult pole tähtis, kas kuulud mingisse erakonda või mitte - oluline on, millised on sinu tõed ja väärtused. Tänapäeva ühepajatoidu-poliitikas on kapsast, porgandit ja tilli igas katlas, aga peakokad on algainese moodsas võtmes dekonstrueerinud ning teinud kapsast tilli ja porgandist peedi. Kamasööjaid sõimatakse aga marurahvuslasteks.

Erakonda ei pea kuuluma. Möödas on ajad, mil parteisse pidi astuma massiliselt. Erakond võiks olla heade ideede ning veelgi parema teostuse mudel, mis veenab inimesi, et seal tehtav on neile pärikarva. Siis nad tulevad ja hääletavad nii ehk nii. Ilma et peaksid liikmeks astumise avalduse kirjutama. Ärge kartke inimesi, ärge kapselduge. Oma iseolemises võite te katlas küll kulpi keerutada, kuid selle supi peate ise ära sööma. Eriti, kui see üle keeb.

Mis on väärtuspõhisuse põhi?

2011-06-13

Väärtuspõhisest välispoliitikast on viimasel ajal rohkem kõnelema hakatud. Osalt ehk seepärast, et suvel seisab ees dalai-laama Eesti-visiit, aga osalt ka seepärast, et selgeid ja kõigile mõistetavaid eesmärke pole Eesti välispoliitikas viimasel ajal esile toodud. Väärtuspõhine välispoliitika on positiivne ja nõudlik mõiste , aga selle sisu on tihti vaataja silmades.

Ma ei sea siin sihiks väärtuspõhisuse olemust lõpuni lahata. Küll aga tahaks polemi-seerida paari viimasel ajal esile tulnud arusaamaga.

Öeldakse, et väärtuspõhist välispoliitikat on Eestis järjest vähem

Sellise teesi esitas Arne Rannamäe diskussioonialuseks 26. aprilli telesaates, kus olid külalisteks Sven Grünberg, Juku-Kalle Raid, Marina Kaljurand ja Rein Müllerson. Ilmselt esitas Rannamäe väite poleemika esilekutsumiseks. Saates oligi värvikaid episoode ja selgelt erinevaid arusaamu väärtuste olemusest. Nii väitis Müllerson, et Eesti, Läti ja Leedu riigijuhid tegid suure vea, tõtates pärast 2008. aasta augustisõja algust kiirelt Thbilisisse Gruusiale toetust avaldama. Jättes kahe silma vahele, et kogu sõjategevus toimus Gruusia territooriumil, kinnitas Müllerson, et sõja alustamise asjaolud olid vaieldavad, kumbki pool tegi vigu, aga toetusavaldusega Gruusiale valisid Balti riigid poole ja seda tulnuks kindlasti vältida. Müllersoni sõnul seadsime end põhjendamatult ohtu ja andsime Venemaale n-ö casus belli põhimõttel võimaluse meid oma vastase liitlaseks pidada. Müllersoni argumentatsioon ja väärtussüsteem erineb diametraalselt nii Eesti välispoliitika kujundajate kui ka laiema avalikkuse omast.

Samuti väitis Müllerson, et 1991. aastal, kui ta oli välisminister Lennart Meri parem käsi, ei olnud võimalik lubada mingilgi riiklikul tasemel kohtumist dalai-laamaga, sest seepeale võinuks Hiina RV ÜRO julgeolekunõukogu liikmena hääletada meie maailmaorganisatsiooni liikmeks saamise vastu. Sven Grünberg osutas, et Läti ja Leedu olid ÜROga seoses täpselt samasuguses positsioonis, aga see ei takistanud lõunanaabrite juhte dalai-laamaga kohtumast. Läti ja Leedu ei jäänud ju ÜROsse vastu võtmata. Eriti suur oli meie argliku käitumise kontrast Leedu Vabariigiga, kus tollane riigipea Vytautas Landsbergis kohtus dalai-laamaga isiklikult.

Diskussioon ETVs ei andnud kuigi selget vastust sellele, kas väärtuspõhisus on allakäigul või mitte, pigem sai selgeks, et väärtustest saadakse väga erinevalt aru ning näiteid saab tuua seinast seina. Siiski pole Rannamäe oma väitega üksi, väärtuste allakäigu ideed jagavad paljud. Vahest kõige enam võiks see võluda neid jõudusid, kes tahaksid Eestis peagi korrata Soome Põlissoomlaste valimisedu. See eeldab protestihäälte püüdmist, mingit üldist allakäigutunnetust, millele uus jõud vastu hakkab. Kummati pole ma päris kindel, et seda tunnetust oleks aus otsida välispoliitikast.

Osundatud kujutelm kinnitab, et vahetult Nõukogude Liidust vabanemise ajal ja järel olime altimad toetama saatusekaaslasi, aitama kaasa ikestatud rahvaste vabaduspüüdlustele, kaitsma demokraatiat ja põhiväärtusi. Nüüd, paari aastakümne möödudes on selle asemele tulnud kaine arvestus ja pragmatism. Olen pigem seisukohal, et me idealiseerime minevikku ega näe samal ajal seda positiivset, mis on meie ümber.

Ka 1990. aastate algul tehti põhjendamata otsuseid väärtuspoliitika vastu. Olgu nimetatud kas või seesama paaniline hirm Tiibeti- ja Taivani-sidemete ees. Väärtuspõhiseks pean Eesti omariikluse taastamist järjepidevuse alusel, kuid piirileppega tehti siin olulisi järeleandmisi. 2005. aastal Riigikogus lisatud preambul püüdis olukorda pisut siluda. Kummati osutus see üsna ootamatult põhjuseks, miks Venemaa Föderatsioon enda jaoks ülisoodsa leppe ratifitseerimisest viimasel hetkel loobus. Venemaa poolt oli tegemist emotsionaalse valearvestusega. Isiklikult pean preambulit väärtuspõhise poliitika võiduks, kuid hoidun seda näidet pikemalt arendamast, sest siin võivad sise- ja välispoliitilise vaidluse elemendid liiga tihedalt põimuda.

Kindlasti oli taasiseseisvumise päevil poliitikas rohkem väärtuspõhisust kaitsvaid idealiste - nii Eesti Kongressis kui ka hiljem Riigikogus. Nüüdne poliitika on ühest küljest enam professionaliseerunud, kuid teisest küljest ka rohkem etableerunud ja parteisiseseid edutusmehhanisme järgiv. Veendumustel põhineva missiooni asemel mõeldakse rohkem sellele, mida valijad ootavad ja kuidas saada hääli. Selleks on konkreetsed sisepoliitilised lubadused tõhusamad kui inimõiguste pärast muretsemine mõnel meist kaugel asuval maal. Samas pole Eesti valijad minu meelest kunagi märku andnud, et väärtuspõhine välispoliitika oleks vastukarva. See on aidanud väärtus-põhisust vähemalt sõnades aukohal hoida.

Küll aga on oluliselt muutunud rahvusvaheline kontekst. Berliini müüri langemine sümboliseeris väärtusi - vabaduse, demokraatia ja inimõiguste võidukäiku. See võidukäik tundus algul pidurdamatu, kuid tagasilöögid ei lasknud end kaua oodata. Selleks ajaks, kui Eesti, Läti ja Leedu jõudsid Euroopa Liitu ja NATOsse, kehtis Valgevenes juba ammu Lukašenka autoritaarne režiim, Venemaal oli Hodorkovski kinni pandud ning Tšetšeenias olid karistusoperatsioonid ja ulatuslik inimõiguste rikkumine läbi viidud. Värvilised revolutsioonid Gruusias ja Ukrainas pildusid korraks valguskiiri, kuid ei toonud ühemõttelist edu. Gruusiat karistati sõjaga.

Just nende sündmuste tõttu võime jõuda kummastava järelduseni, et isegi juhul, kui Eesti välispoliitika väärtuspõhisus püsib laias laastus peaaegu muutumatul tasandil, tekitavad välise keskkonna muutused kohati mulje, et meie olemegi väärtuspõhise välispoliitika lipulaev. Pean ka seda muljet üldistusena ekslikuks. Samas möönan, et näiteks Gruusia küsimuses ja mõnes teises küsimuses, mis puudutab inimõiguste ja demokraatia olukorda endise Nõukogude Liidu alal, ei ole see mulje päris vale. Just siit jõuan järgmise arusaamani, mida lahata:

Eesti väärtuspõhisus on kitsas ja valikuline, vaateväli piiratud

Kui taas näidet otsida, siis meenub Evelin Andrespoki artikkel „Eetiline välispoliitika jääb ainult valimislubaduseks", mille üllitas Delfi portaal vahetult enne Riigikogu valimisi 2. märtsil. Andrespoki arvates ulatub meie arusaam välispoliitikast paremal juhul Kaukaasiani, aga nälgivad Aafrika maad - need, kus valitseb tõeline viletsus - jäävad sootuks tähelepanuta. Mainitakse küll inimõigusi meie lähemas ja pisut kaugemas ümbruses, kuid arenguabi ja toidukriis maailma kõige vaesemates maades justkui ei puutugi meisse.

Tüpoloogiliselt sarnane, kuid oluliselt levinum on russofoobia-süüdistus. Eesti peaks suure naabri rahule jätma, mitte kahjustama oma majanduslikke ja muid huve ning mitte õõnestama Venemaa kõhualust Tšetšeenias, Gruusias, Ukrainas, Valgevenes, Moldovas ja mujal. See kriitika ei ütlegi alati, et demokraatia puudumine ja inimõiguste rikkumine Venemaal pole teema või et sekkumine naaberriikide sisepoliitikasse puudub. Pigem tahetakse öelda, et meie räägime liiga palju ainult Venemaast ja taandame end sellega nn ühe teema riigiks.

Vastuargumendid ei piirdu üksnes tavapärase osutusega, et meid võetakse endistes liiduvabariikides paremini omaks ja meil on seal hea ekspertiisivõime. Hoopis vähem osutatakse sellele, et me kuulume nende riikidega samadesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, näiteks Euroopa Nõukogusse ja OSCEsse, mille liikmeks saades on võetud kindlapiirilised kohustused, mille täitmist jälgitakse. Sellest tulenevalt on näiteks inimõiguste olukord Venemaal või Aserbaidžaanis palju rohkem meie asi kui kõik see, mis on seotud Rwanda, Birma või ka Hiina RVga. See on oluline märkus ka parlamentaarset välissuhtlust silmas pidades, sest nii Euroopa Nõukogu kui ka OSCE juures tegutseb Parlamentaarne Assamblee. Need formaadid annavad võimalusi selleks, et tegelda liikmesriikidega, seevastu mitteliikmesriikide probleemidega tegelemise võimalused on väga piiratud.

Nii pandi Venemaale 1996. aastal Euroopa Nõukogu liikmeks saades rida kohustusi, näiteks lahendada Tšetšeenia konflikt rahumeelselt ning võtta inimõiguste rikkujad vastutusele. Eesti jaoks on olulised sätted, mis räägivad teistelt riikidelt võetud kultuurivarade tagastamisest - siia kuulub Tartu Ülikooli kunstikogu, Vabariigi Presidendi ametiraha ning Postimuuseumi kogud. Dokumendis on eraldi säte, mis kõneleb vajadusest kutsuda ellu eraldi repatrieerumis- ja kompensatsiooniprogrammid okupeeritud Balti riikidest küüditatutele ja nende järeltulijatele.

Seda kõike pole ju tehtud?! Tõepoolest, kuid pole ühtegi põhjust, miks me ei peaks toda dokumenti nr 193 (1996) väga tõsiselt võtma ja seal sisalduvate põhimõtete mittetäitmist igal võimalikul juhul meenutama. Osalt on õnnestunud ka samade põhimõtete kordamine hiljem Venemaa Föderatsiooni kohta tehtud monitooringuraportites, näiteks resolutsioonis nr 1455 (2005). Tihti juhtub, et väärtuspõhiseid argumente enam ei korrata, sest mõnes kehtivas dokumendis kirjapandu tundub aja möödudes utoopilise soovunelmana. Kummati väärtuspõhine poliitika just selles seisnebki, et väärtustest ja põhimõtetest ei taganeta. Paraku on Venemaa asend näiteks Euroopa Nõukogus algusest saadik seotud selliste väärtuste või väärtuste rikkumisega, mille meenutamine on just nimelt meie roll ja kohustus.

Järelikult on Eestil meie lähema ümbruse vaateväljas „kuni Kaukaasiani" palju enam võimalusi midagi korda saata kui Aafrika näljahädast päästmisel, milleks meil tõenäoliselt puuduvad nii võimekus kui ka kogemused. Seevastu on demokraatlike riikide ringi laienemine meie huvides ja lõpuks aitab see kaasa vabaduse ja inim-õiguste edenemisele kõikjal maailmas.

Kuid maailm on pidevas muutumises. Viimaste kuude sündmused Tuneesias, Egiptuses, Liibüas, Süürias ja mujal kinnitavad, et uus võitlus vabaduse nimel rullub meist kaugemal ja kõrvaltvaatajaks jäädes võime oma piskut väärtuspõhise poliitika autoriteeti kaotama hakata. Aga seal ei kehti need reeglid ja teadmised, millega me seni oma lähema ümbruse hindamisel oleme hakkama saanud. Araabia maailm pole SRÜ, talle ei saa läheneda NATO partnerluse, Euroopa Liidu naabruspoliitika ega Euroopa Nõukogu või OSCE väärtussüsteemiga.

Viie ja poole aasta eest lahkunud Haljand Udam jättis meile eestikeelse Koraani (2007). Arvan, et väärtuspõhine välispoliitika Araabia maade suhtes saab meie poolt võimalikuks siis, kui meil on inimesed, kes suudavad veenvad olla just sealse kultuuripagasi tundmisega. Kui see puudub, pole mõtet maailma parandama minna.

Seda meenutades pean lõpetama ühe esmapilgul kõrvalise, kuid sisult tähtsa ääremärkusega. Ehkki me end suurteks Gruusia-spetsideks peame, pole meie koostöö nendega veel aidanud esile tõusta ühelgi tõlkijal, kes võiks sealset ilukirjandust tõlkida. Ses osas suure töö teinud Juta Bedia ja Merike Pau lahkumise järel haigutab tühimik. Aga väärtuspõhine välispoliitika eeldab empaatilist kultuuritööd - see pole pelgalt Ameerikamaa keele ja tavade laotamine üle muu Maa.

Vähem kindralitele, rohkem sõduritele

2011-06-09

Konkurentsivõime tagamiseks tuleks riigiaparaati koomale tõmmata, kirjutab kaitseminister ja IRLi esimees Mart Laar.

Vähem kindralitele ja rohkem sõduritele, kuulutas Saksa kaitseminister Thomas de Maiziere, asudes teostama Saksa kaitsejõudude radikaalset reformi, mille käigus vähendatakse muu hulgas järsult staapide ja juhtimisstruktuuri, sh ministeeriumi, töötajate arvu ning muudetakse kogu juhtimisahel selgemaks ning tõhusamaks.

Maiziere kinnitab, et Bundeswehri juhtimisstruktuur ei ole enam ajakohane. «On liiga palju staape ja liiga palju kindraleid. On liiga palju paralleelstruktuure, liiga vähe sidusust. Liiga palju eeskirju, samas liiga vähe otsuseid. Vastutust delegeeritakse alt üles ja ülevalt põrgatatakse otsustamine alla tagasi» (de Maiziere'i kõne Berliinis 18.05.11).

Samas suunas mõeldakse ka mitmes teises, võlgu loodud heaolu lõppemise järel tõsistesse raskustesse sattunud riigis. Küsitakse, kas me oleme ikka mõistlikult käitunud, suurendades ja kasvatades oma riigiaparaati tasemeni, kus selle ülalpidamiskulud kipuvad tapma tulevikku vaadates saatuslikult olulisi alasid, olgu selleks kultuur ja haridus või julgeolek.

Õhukese riigi mõiste on seetõttu viimasel ajal taas täie teravusega esile tõstetud. Kohtudes hiljuti USA senaatoritega, rääkisime küberkaitse ja hübriidohtude kõrval õhukesest riigist ning eelarve tasakaalust, mis külaliste meelest on samuti osa rahvuslikust julgeolekust.

Samas on tihti segaseks jäänud, mida õhukese riigi all mõistetakse. Mõne meelest tähendab õhuke riik sedalaadi teenuste nagu haridus, tervishoid või kultuur radikaalset kokkutõmbamist. Teisalt arvatakse, et õhuke riik toob kaasa riigi toimimist tagavate alade, nagu kaitsejõud, politsei ja päästeamet või kohtusüsteem, kärpimise.

Nii see kohe päris kindlasti pole. Lollide või haigete inimestega pole ühelgi riigil võimalik endale tulevikku tagada. Turvatunde kadumine toob paratamatult kaasa hirmu ja ebakindluse, millega pole võimalik tulevikku vaadatagi.

Mida õhuke riik siis tähendab, kui ta neid asju ei tähenda? Vastus sellele on tegelikult lihtne. Õhuke riik tähendab väiksemat bürokraatiat ja tõhusamalt toimivat riiki, mis võimaldab eespool mainitud aladele tõhusamat tähelepanu, ning mis salata, ka rohkem ressurssi suunata.

Selles suunas tuleb mõtelda ka Eestis. Asunud 1992. aastal peaministri ametit täitma, olin üllatunud, kui palju tublisid ja asjalikke inimesi oli haaratud mittemidagitegemisse riigi ülesehitamise sildi all.

Oli selgelt näha, et Eestil pole võimalik sellist riigiaparaati üleval pidada, seda enam et mõnel saatuslikult olulisel alal puudus see sootuks. Ei saa salata ka, et selline olukord oli mugav endistest aegadest pärit tegelastele, kes leidsid, et sogases vees on hea kalu püüda.

Siingi oli liiga palju paralleelstruktuure ning vähe sidusust, ohtralt eeskirju, kuid vähe otsuseid, vastutust delegeeriti alt üles ning ülevalt põrgatati see alla tagasi. See olukord pidi lõppema ja see lõpetati. Järgnenud reformide käigus kärbiti mõnel pool senist koosseisu kuni 30 protsenti.

Ennustustele vaatamata ei toonud see kaasa mingit katastroofi. Otse vastupidi, riigi juhtimine muutus märkimisväärselt tõhusamaks, otsustamine kiiremaks ja selgemaks.

See oli aastal 1992. Möödunud 20 aasta jooksul on paljugi muutunud. Ametnike ja bürokraatia hulk on vaikselt, kuid kindlalt kasvanud. Mõnel pool, kus mäletan töötavat paari inimest, töötab nüüd paarkümmend. Paljudes kohtades on see kasv olnud möödapääsmatu - täidab ju Eesti riik praegu ülesandeid, millest ta 1992. aastal ei osanud undki näha.

Vastuseks väitele, et Eestis on ametnike hulk liig suureks kasvanud, kinnitatakse, et riigivalitsemiskulude osakaal SKTst pole kasvanud. Nii võib see tõesti olla, kuid reaalses rahas on kasv olnud ikkagi väga suur. Oma riik on kulukas, kuid kas ta peab ikka nii kulukas olema?

Küsimus pole seejuures mitte ainult rahas, vaid ka tõhususes. Pikaks veninud otsustus- ja kooskõlastusahel vähendab otsuste langetamise kiirust ja tõhusust. Lõputu lihvimise tulemusel valminud otsused on tihti kaotanud oma esialgse sisu ja radikaalsuse ning sellega tihti ka tõhususe.

Kuna maailm meie ümber liigub järjest kiiremini, langetame otsuseid, mis oleks vahest andnud häid tulemusi eile, kuid ei anna seda täna ja homme. Hakkame kaotama oma väikse riigi eelist läbida kõik otsustustasandid kiiresti ning lühendada seega miinimumini aega ideest teostuseni. Suureks paisunud aparaat ei kuluta tihti aega mitte reaalsele tegutsemisele, vaid lõputule arutamisele.

Piltlikult ei suuda riigi keha enam varsti pead üleval hoida. Tõhususe vähenedes leiavad usinad ja kohusetundlikud ametnikud endale lisatööd, mis võib viia uute eeskirjade ja normide väljatöötamiseni, kuid mis inimeste elu oma riigis paraku mitte alati lihtsamaks ei muuda.

Asi pole sugugi mitte selles, nagu töötaksid riigiaparaadis rumalad ja laisad inimesed. Otse vastupidi. Eesti on üles kasvatanud tublid ja motiveeritud riigiteenistujad. Paraku tean ma hästi, et paljude nende palgad pole just sellised, mis neid motiveeriksid oma praegustele töökohtadele jääma. Raske on oodata, et nad jätkasid tööd ainult missioonitundest, kuklas teadmine, et mujal saaksid nad oma töö eest mitmekordset tasu.

Tööjõu väljavool riigiasutustest on teada fakt, olen isegi oma lühikese ametiaja jooksul pidanud valutava südamega alla kirjutama käskkirjadele väga heade inimeste töölt vabastamise kohta, kes lahkuvad ministeeriumist, minnes mujale kõrgema palga peale. Kaitseväelaste lahkumine teenistusest on Eesti ühiskonnale valusate näidete abil hästi teada.

Kindlasti pole lahenduseks lihtsalt ametnike palka tõsta. Valitsuskoalitsioon on paika pannud igati õige põhimõtte: riigi valitsemiskulud on järgmise nelja aasta jooksul külmutatud. See ei tähenda, et valitsus oleks otsustanud külmutada haridustöötajate, politseinike või päästetöötajate palgad.

Kindlasti mitte. Nende tõstmiseks on aga möödapääsmatu tagada, et kulu administreerimisele ehk üldisele valitsemisele ei kasvaks. Palgatõus saab tulla üksnes tõhususe kasvu arvelt.

Kui tahame muuta oma riigiaparaati konkurentsivõimelisemaks, kui tahame kiiremini otsustada ning tõhusamalt tegutseda, on ainus võimalus seda kokku tõmmata. Olen veendunud, et kümneprotsendiline või suuremgi riigi valitsemiskulude vähendamine ei löö Eesti riiki jalust. Otse vastupidi. See võimaldab tal paremini töötada.

Oleme õigusega uhked selle üle, millega oleme viimase 20 aasta jooksul hakkama saanud. Lisagem siis sellesse ritta siis veel üks õige otsus ning astugem Eesti riigivalitsemise tõhustamise poole konkreetne ja selge samm.

Koalitsioon panustab inimvarasse

2011-03-31

Ei võtnud palju aega, kui Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna vahel järgmiseks neljaks aastaks sõlmitud koalitsioonilepe tugeva kriitika alla langes.

Mõne jaoks oli seal lubadusi liiga palju, teistele liiga vähe. Kolmandaid pahandas see, et lepingu sõlmimisele polnud sel korral kutsutud ajakirjanikke - ei kakeldud, ei libistatud tulevase partneri kahjustamiseks infot, no täielikud kaabakad need poliitikud.

Asjalik kriitika koalitsioonileppe aadressil on samas mitte ainult loomulik, vaid lausa tervitatav. See eeldaks samas aga, et kriitika lähtuks oma selgest programmist, mida siis valitsuskoalitsioonile vastandataks. Saan aru, et opositsioon on üsna lõhki ning segadus valitseb ka seda kandvates erakondades. Sellele vaatamata oleks siiski oodanud veidi sisukamat kriitikat, kui ähvardused uuele valitsusele 100 kriitikavaba päeva mitte anda.

Eesti rahvas on viimase 20 aasta jooksul teinud suuri pingutusi, et rahvusriik üles ehitada ning selle julgeolekut kindlustada. Peab tunnistama, et suur osa meie pingutustest on läinud just riigi ülesehitamiseks, seades prioriteediks selle olemasolu ja arengu, inimeste igapäevased mured aga tihti tagaplaanile jättes. See valik on olnud karm, kuid vältimatu.

Praegu peame aga mõtlema rohkem inimestele, kes siin riigis elavad. Peame Eesti inimvaraga igas mõttes paremini ümber käima. IRLi otsus keerata oma nägu rohkem inimeste poole ja võtta oma põhiteemaks hoolivus, on saanud sotside suure kriitika osaliseks.

Mida koalitsioonileppes siis kritiseeritakse? Sellest polegi nii kerge aru saada. Ühelt poolt väidetakse, et valitsuskoalitsioon otsekui ei lubagi midagi - kõik suuremad kulutused on nihutatud valitsemisaja päris lõppu. Põhjus selleks on aga ju lihtne - koalitsioonileping on koostatud vastutustundega, seades lubadused võimalustega kooskõlla.

Kindlasti oleks koalitsioonil olnud võimalik uut raharallit alustada ning eelarve tasakaalustamine määramatusse tulevikku lükata, kuid see oleks olnud vastutustundetu. See, et sotsid sellest aru ei saa, on üsna loomulik - eelarve tasakaal ei käi nende kulutamisele suunatud maailmavaatega lihtsalt kokku.

See, et valitsusliit on otsustanud riigi rahaasjad korda teha ja majanduse käima tõmmata, ei tohiks olla kellelegi vastumeelt. Eelarvetasakaal ei ole eesmärk omaette, vaid vahend, et suudaksime jätkusuutlikult ellu viia hoolivat poliitikat. Seetõttu on iga punkt koalitsioonilepingus mitu korda läbi kaalutud ja arvutatud, et inimestele oleks selge, millega tulevikus arvestada võiks.

Ja me oleme ka ausalt välja öelnud, millal on käes see aeg, mil need lubadused on meile taskukohased. Süüdistused selles suunas, et me ei taha makse tõsta, astmelist tulumaksu rakendada või jooksvateks kuludeks laenu võtta, ei kõla usutavalt.

Kui see kriitika lähtub sotside maailmavaatest, siis sellest, miks nad ei toeta koalitsioonileppe peamisi prioriteete, on veelgi raskem aru saada. Sest valitsus panustab aladele, mida Eesti tulevikule rohkem kui vaja on - haridus ja iive.

Ema- ehk vanemapension on koalitsioonilepingus täies mahus sees. Sellega väärtustatakse emade tööd ja kaotatakse senine ebavõrdsus. Me taastame vanemapalga kõrvale ka isapalga, mis majanduskriisi ajal ajutiselt peatati. Tegu on põhimõtteliste väärtusotsustega.

Haridus on selle koalitsioonilepingu üks põhiteemasid. Tasuta kõrghariduse lubadus on sisse kirjutatud. See tähendab, et riik suurendab oluliselt kõrghariduse tellimust, sätestades samas karmid kvaliteedinõuded ülikoolidele ja üliõpilastele. Tasuta kohal saavad õppida vaid need, kes läbivad programmi nominaalajaga.

Samas viime sisse uue vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi. See tagab igale võimekale noorele ligipääsu tasuta kõrgharidusele vaatamata tema sotsiaalsest või majanduslikult taustast.

Oluline teema on kodukulude langetamine. Siin on koalitsioon otsustanud kaotada kodualuse maa maksustamine kogu Eestis. Ma ei usu, et need valijatele lubatud sammud puudutaksid ainult IRLi valijaid - need on kasulikud kogu Eestile. Kui sotsid soovivad, vaidleme selle üle, kas tasakaalustatud eelarve on eesmärk või mitte, koalitsioonilepingu peamisi lubadusi ei maksaks aga kahtluse alla seada.

Kompensatsioonimandaadi kaotamine oleks ebaõiglane

2011-03-24

Eesti valimiskorraldus annab kõneainet ka pärast valimisi. Politoloogid on välja käinud idee kaotada üleriigilised valimisnimekirjad ja jagada kõik mandaadid ringkondades. Valimissüsteemi mõistetavamaks muutmine on kindlasti mõistlik eesmärk, kuid keerukusele vaatamata ei tohi kaotada neid nüansse, mis tagavad poliitiliste jõudude proportsionaalse esindatuse riigikogus.

IRL on teinud ettepanekud, mis tagavad valija häälele senisest veel suurema kaalu:

1) järjestada valimisnimekirjad tähestiku alusel - see võtaks praegu esikandidaatidele osaks saava eelise ning valija hakkaks erakonnavaliku kõrval rohkem mõtlema kandidaadivalikule;

2) kaotada d'Hondti kordaja, mis annab enim hääli koguvale erakonnale preemiamandaate;

3) järjestada üleriigilised nimekirjad ümber vastavalt saadud häälte kaalule, mis annab kompensatsioonimandaadid tõesti parimatele kandidaatidele, mitte neile, kes on parteilises järjestuses kõrgel kohal.

Politoloogide ettepaneku - kaotada üleriigilised nimekirjad ning jagada kõik mandaadid ringkondades - nõrk koht on see, et valimiskünnise (5%) ületanud erakond võib igas ringkonnas eraldi jääda ilma mandaadita või saada neid väga vähe. Näiteks said rohelised 2007. aasta valimistel 7,1% häältest ja kuus mandaati, millest koguni viis olid kompensatsioonimandaadid. Kohalikud valimised Tallinnas, mis jaguneb kaheksaks linnaosaks-valimisringkonnaks, on andnud ka sellise tulemuse, kus üle 5% hääli saanud erakond jäi igas linnaosas eraldi mandaadist ilma ega pääsenudki volikokku!

Seega oleks kompensatsioonimandaatide kaotamine ebaõiglane ja tähendaks sisuliselt valimiskünnise tõstmist, mis kindlasti ei ole soovitud eesmärk. Asjaolu, et see vastuolu ei ilmne juhul, kui viimaste valimiste olukorda ringkonnapõhisele mandaadijaotusele üle kanda, ei tee ringkonnapõhisest mandaadijaotusest tingitud proportsionaalsuse riivet kuidagi olematuks.

Seekord ei ohustanud viimast valimiskünnise ületajat ehk sotsiaaldemokraate ringkondades mandaadita jäämine kuidagi. Küll aga tabanuks see oht rohelisi, kui neil õnnestunuks 5% künnis napilt ületada. Loogika puudub ka tõigas, et ringkonnapõhise mandaadijaotuse korral saanuks ühe esindaja riigikokku 2,1% toetusega Rahvaliit, mitte 3,8% toetusega rohelised.

Diskussioon sel teemal on väga vajalik. Minu meelest peaks riigikogu astuma järgmise sammu selle nimel, et valija hääle kaal tõuseks ning proportsionaalse esindatuse põhimõte püsiks. Selleks sobib IRLi ettepanek paremini.

KOMMENTEERI SIIN

Lisaks lugu ilmunud:

24.03.2011 Meie Maa, Veel valimissüsteemi parandamisest

IRLi ja Reformierakonna Koalitsioonileppe eelnõu

2011-03-24

ERAKONNA ISAMAA JA RES PUBLICA LIIT

NING

EESTI REFORMIERAKONNA

VALITSUSLIIDU PROGRAMM

(Läbirääkimisdelegatsioonide heakskiidetud tekst seisuga 23.03.2011)

KONKURENTSIVÕIMELINE MAJANDUSKESKKOND

Valitsusliidu majanduspoliitika eesmärk on Eesti inimeste elatustaseme tõus. Selle eelduseks on stabiilne majanduskasv ja konkurentsivõimeline majandusstruktuur – just neist sõltuvad uued töökohad, pensionitõus, teenused lastega peredele, turvalisus ja heal tasemel haridus.

Eesti majanduskasvu võtmeks on edenemine ülemaailmses väärtusahelas – Eestis tehtu ja loodu peab muutuma oluliselt väärtuslikumaks ja konkurentsivõimelisemaks. Töö tootlikkus ja hind peab kasvama – vaid sellisel juhul saavad kasvada ettevõtlustulu ja palgad. Prioriteetseks on just inimeste sissetulekute kasv, mis pikemas perspektiivis tagab ka avalike teenuste osutamiseks vajalike vahendite piisavuse.

Riik panustab majanduskasvu atraktiivse ja usaldusväärse keskkonna loomisega: hariduse, teaduse ja kultuuri arendamisega, tööturupoliitika, taristu-, IT-, energia- ja transpordipoliitika, õiguspoliitika ja majandusdiplomaatiaga. Kõiki riigi ja kohalike omavalitsuste poolt ettevõetavaid samme, mis mõjutavad majanduskeskkonda, tuleb hinnata nende mõju alusel Eesti rahvusvahelisele konkurentsivõimele.

Riigi suur vastutus, mis võimaldab seda keskkonda rahastada, on elujõuline riigieelarve, stabiilne maksusüsteem, võimalikult madal ning majanduslikult mõistlikult jaotuv maksukoormus. Tuleb luua olukord, kus halbadele aegadele majanduses ei pea reageerima ühegi maksu tõstmisega. Maksukoormuse alandamine ning teised konkurentsivõimet tõstvad meetmed peavad sõltuma eelarve struktuurse ülejäägi suurusest.

Valitsusliit viib läbi struktuurseid reforme ja poliitikaid, mis lähtuvad järgmistest põhimõtetest:

EELARVE

1. Eesti kui investeeringute ja uute töökohtade sihtmaa rahandusliku usaldusväärsuse süvendamine:

a. viime valitsussektori hiljemalt aastaks 2014 struktuursesse eelarve ülejääki ning hoiame seejärel ülejääki kõigil kasvuaastatel;

b. kasvatame reserve, mis lubavad võimalikud langusaastad valutult üle elada ka tulevikus;

c. lisame eelarve baasseadusesse valitsussektori eelarve tasakaalu nõude;

d. valitsussektori rahavoo ja võlakohustuste tõhusamaks juhtimiseks koondame järk-järgult valitsussektorisse kuuluvate juriidiliste isikute (v.a. kohalike omavalitsuste) vahendite arveldamise ja nende haldamise riigikassasse.

MAKSUNDUS

2. Lihtsa ja ühetaolise maksukeskkonna säilitamine:

a. jätkame lihtsa ja ettevõtlikkust soodustava ühetaolise üksikisiku tulumaksuga ning välistame astmelise tulumaksusüsteemi kehtestamise;

b. säilitame tulumaksuvabastuse ettevõttesse tagasi investeeritud kasumilt;

c. järgime põhimõtet, et sotsiaalvajadusi rahastatakse kogutud maksudest, mitte maksude kogumatajätmisest. Reformime erimärgistatud kütuse maksuerisuste süsteemi, pakkudes teatud valdkondades asemele otsetoetusi. Langetame 1. jaanuarist 2012 tulumaksusoodustuse ülempiiri 1920 euroni;

e. kaalume alkoholiaktsiisi kohaldamist ka kosmeetikatoodetes sisalduvale alkoholile.

3. Maksukoormuse vähendamine, sealjuures langetades ennekõike tööjõu makse kõrge tootlikkusega töökohtade tekkeks:

a. alates 2013 vähendame töötuskindlustusmakse määra;

b. kehtestame 1. jaanuarist 2014 sotsiaalmaksu (v.a. ravikindlustuse osa) lae: töötasu osalt, mis ületab 4000 eurot kuus ei maksta sotsiaalmaksu;

c. vähendame 1. jaanuarist 2015 tulumaksumäära 20%ni;

d. ei käsitle kulutusi tööga seotud tasemekoolituselt erisoodustusena;

e. koduomanike maksukoormuse vähendamiseks kaotame alates 1. jaanuarist 2013 maamaksu kodu alusele maale tiheasustusega kuni 1500m2 ja hajaasustusega piirkonnas kuni 2 ha ulatuses.

TÖÖTURG

4. Tööturu turvalise paindlikkuse suurendamine:

a. viime läbi eri- ja sooduspensionide reformi. Loome tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustussüsteemi, mis motiveerib töötajaid hoolima oma tervisest ja tööandjaid pakkuma oma töötajaile tervislikku töökeskkonda;

b. toetame tootlikkuse suurendamisele suunatud töötajate ümber- ja täiendõpet, ergutame ülikoole ja ettevõtjaid osalema senisest jõulisemalt täiendkoolituse turul, et viia elukestvas õppes osalemine Põhjamaade tasemele;

c. aktiivsete tööturumeetmete abil toetame puuetega inimeste algatusi luua koostöös ettevõtetega uusi töökohti;

d. analüüsime Töölepingu seaduse senist mõju eesmärgiga suurendada tööturu turvalist paindlikkust.

5. Investeeringuid ning rahvusvahelist äri ligitõmbava sotsiaalse keskkonna arendamine:

a. rakendame haridusprogrammi Põhjamaade tasemel kvaliteetse hariduse andmiseks, muuhulgas edendame Euroopa koole välisspetsialistide laste jaoks ja rahvusvahelist bakalaureuseõpet;

b. jätkame Eesti kujundamist turvalise ja perekeskse elukeskkonnaga riigiks;

c. edendame Eesti ühiskonna üldist avatust ja sallivust;

d. jätkame atraktiivse kultuurikeskkonna loomist Eestimaa erinevates piirkondades, mis aitab arendada turismivaldkonda;

e. Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmiseks loome soodsa keskkonna välistudengite ja tippspetsialistide Eestisse tulekuks. See aitab Eestisse luua teadus- ja kompetentsikeskusi ning tagada ettevõtetele kõrgema kvaliteediga tööjõudu;

f. oleme vastu väheste oskustega võõrtööjõu massilisele sissetoomisele.

ETTEVÕTLIKKUSE EDENDAMINE

6. Turutõkete kõrvaldamine ja ausa konkurentsi tagamine:

a. võitlus kartellide ja monopolidega, kes takistavad konkurentide turulepääsu ja vähendavad sellega majanduse tõhusust ning tõstavad tarbijahindu, on riiklik prioriteet.

7. Bürokraatia ja aruandluse vähendamine:

a. vähendame bürokraatiat ja aruandlust, sealhulgas võimaldame alla 100 000 euro suuruse aastakäibega väikeettevõtetele mugava raamatupidamise äriregistri keskkonnas. Laiendame ettevõtjaportaali, lisades sinna mugava võimaluse käibemaksukohusluse ja kaubamärgi registreerimiseks;

b. lihtsustame äriühingute ümberkujundamise ja lõpetamisega seotud reegleid, et soodustada ettevõtlusaktiivsust ja juhtimisoskuste taaskasutamist;

c. viime läbi auditi Euroopa direktiividest tuleneva halduskoormuse minimeerimiseks Eesti seadusandluses.

8. Ettevõtluse õpe ja suurem väärtustamine:

a. väärtustame ettevõtjat ühiskonnas kui uue rikkuse loojat;

b. algatame üliõpilastele suunatud programmi „Hakka ettevõtjaks!";

c. viime ettevõtlusõppe põhihariduse õppekavasse ning tagame 2013. aastaks kõigile mittemajanduseriala tudengitele oma õppekava raames ettevõtlusõppe.

TARISTU

9. Energiajulgeoleku tagamine odavaima võimaliku hinnaga tarbijaile ja keskkonnale: tagame ettevõtetele ja tarbijatele odavaima võimaliku hinnaga elektrivarustuse, mitmekesistades ja hajutades energiatootmist, ergutades rohkem kasutama kodumaiseid taastuvaid energiaallikaid ning vähendades sõltuvust julgeolekuriske sisaldavast energia sisseostmisest kolmandatest riikidest.

10. Eksporti ja ettevõtlust takistavate transpordi pudelikaelte kaotamine.

a. arendame lennuühendusi eesmärgiga, et Tallinnast saab kõigisse suurematesse Euroopa ärikeskustesse lennata põhimõttel „hommikul sinna, õhtul tagasi“;

b. koostöös Poola, Läti, Leedu ja Euroopa Komisjoniga peame vajalikuks koostada ühiskava Baltimaade paremaks ja kiiremaks ühendamiseks Lääne-Euroopaga maismaad pidi (Via Baltica, Rail Baltica, Tallinn-Varssavi raudteeühendus jm.) ning analüüsime Tallinn-Peterburi reisirongiliini taasavamise otstarbekust.

11. Mugava äritegemise taristu edendamine:

a. liidestame riiklikud põhiregistrid (maakataster ja kinnistusraamat). Arendame registrite ristkasutust eesmärgiga viia andmete esitamisega seotud koormus ettevõtja jaoks võimalikult väikeseks;

b. katame Eesti ülikiire internetiühendusega; e-teenuste ja kogu IT sektori potentsiaali edasiarendamiseks ning ettevõtlusvõimaluste parandamiseks regioonides on oluline kaasaegse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia taristu väljaarendamine;

c. oleme eestvedajaks Euroopa digiteenuste ühisturu väljaarendamisel, ennekõike digitaalse isikutuvastamise rahvusvahelise süsteemi rajamisel.

12. Teadmuspõhist loomemajandust toetava taristu edendamine:

a. jätkame investeeringuid riigi ja juhtivate kõrgkoolide osalusel loodud teadusparkide taristu arendamisse, et viia kokku innovatsioon ja ettevõtted;

b. toetame kunstide rolli suurenemist ettevõtluse mitmekesistamisel, sealhulgas disaini suuremat rakendamist tootearenduses. Muudame EASi toetusmeetmeid loomemajanduse eripäradele vastavaks;

c. loome tingimused rahvusvaheliselt tunnustatud tippspetsialistide palkamiseks strateegilistele erialadele Eesti ülikoolides;

d. kaasajastame intellektuaalse omandi õiguse.

RIIGIMAJANDUS

13. Võitlus reguleeritud hindadest tuleneva hinnatõusuga:

a. loome konkurentsi gaasi pakkumises, et vähendada sõltuvust Vene gaasist ning suruda alla gaasi ja toasooja hind Eesti ettevõtjatele ja tarbijatele;

b. vähendame taastuvenergia toetusi, kahjustamata investeerimiskeskkonda ja riigi poolt endale seatud keskkonnaeesmärkide saavutamist.

14. Riigivara tootlikkuse suurendamine:

a. viime avaliku sektori jaoks mittevajaliku vara tsiviilkäibesse. Kaalume kapitalituru normaalseks toimimiseks valitud riigiettevõtete osaluse noteerimist börsil. Lõpetame maa- ja omandireformi;

b. koondame alustava ettevõtluse riiklikud tugimeetmed ühtsesse, lihtsasse ja paindlikku programmi;

c. soodustamaks suuremahulisi investeeringuid, peame vajalikuks pikendada riigi poolt väljastatavate ressursilubade (vee erikasutusluba jne) kehtivuse tähtaegu.

ÕIGUSKAITSE

16. Õigusriigi ja õigussüsteemi toimivuse ning ärikeskkonna parandamine:

a. lähtume mistahes ärikeskkonna muudatuste kavandamisel õiguskindluse ning vastava valdkonna ettevõtluse esindajate kaasamise põhimõttest;

b. arendame kohtusüsteemi sihiga muuta õigusemõistmine kodanikele kiiremaks ja odavamaks: kohtasjade menetlus ei tohi üheski kohtuastmes üldreeglina kesta üle 100 päeva. Loome uusi võimalusi kohtule alternatiivsete menetluste rakendamiseks. Kohtuotsuse täitmine peab olema tagatud;

c. täiustame maksejõuetusõigust ja täitemenetlust;

d. lihtsustame ja muudame läbipaistvamaks detailplaneeringute menetlemise ja ehitusloa saamise, sealhulgas vähendame bürokraatiat kodu remontimise ja soojustamise kavandamisel;

e. vaatame üle ärikeeldude kohaldamise regulatsiooni, eesmärgiga kõrvaldada turult ebaausad ettevõtjad;

f. korruptsiooni ennetamiseks ja tõkestamiseks kasutame kõiki sotsiaalseid, õiguslikke ja poliitilisi abinõusid;

g. vaatame kriitilise pilguga üle riigilõivud;

h. rakendame täiendavaid abinõusid võitluses maksupettuste ja maksudest kõrvalehiilimisega;

i. kaitsmaks paremini tarbijate huve muudame konkurentsiregulatsiooni tõhusamaks ja selgemaks. Suurendame Konkurentsiameti õigusi sekkuda olukordadesse, kus ettevõtted kuritarvitavad turupositsiooni või on vaba konkurents muul moel riivatud;

j. algatame EASis projekti, et teha äritegevuseks tarvilik seadusandlus inglise keeles kättesaadavaks.

EKSPORDI ERGUTAMINE

17. Ettevõtlustoetuste kasuteguri ning laenude ja garantiide osa suurendamine ekspordi toetamisel:

a. maksumaksja rahast makstavatest ettevõtlustoetustest on kasu vaid siis, kui need parandavad Eesti majandusstruktuuri, mistõttu tuleb Arengufondi, EASi, Kredexi ja PRIA kaudu makstavate toetuste maht ja teravik suunata ennekõike alustavate ja eksportivate ettevõtete toetuseks;

b. innovaatiliste ja ambitsioonikate ettevõtete sünniks käivitame programmi Start-up Eesti;

c. riigieelarve vahendite piiratuse juures peame õigeks järk-järgult liikuda toetustelt laenude ja tagatiste kasutamisele ning keskenduda koostööd ja tootearendust ergutavatele meetmetele.

d. Eesti ettevõtete rahvusvahelistumise ergutamiseks analüüsime omakapitali (private equity) kättesaadavust ning vajadusel arendame edasi Sihtasutus Kredexi tooteportfelli ületamaks omakapitali pakkumisel esinevaid turutõrkeid.

18. Investeeringute ligimeelitamine ja Eesti ettevõtluskeskkonna jõulisem tutvustamine välisturgudel:

a. seame eesmärgiks muuta Eesti rahvusvaheliste äride peakorteriks, regionaalseks meditsiini-, küberkaitse- ja messikeskuseks, tunnustatud loomemajanduse ja disainimaaks;

b. kaalume õigusliku raamistiku loomist pikaajaliste partnerluslepingute sõlmimiseks riigi ja Eestisse suuremahulisi välisinvesteeringuid toovate ettevõtete vahel;

c. aktiviseerime välisteenistuse toetust Eesti ettevõtetele välisturgudele sisenemisel ja tegutsemisel;

d. algatame eraldi programmi Aasia kapitali ja turistide meelitamiseks Eestisse.

FINANTSKESKKOND

19. Finantskeskkonna turvalisuse suurendamine:

a. ausa konkurentsi kindlustamiseks tugevdame järelevalvet panganduse ning pensionifondide tegevuse üle;

b. lihtsustame reegleid, et sisuliselt käivituks börs alternatiivse heade äriideede rahastamise allikana ka väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele. Eesti elanikest peab saama omanikuühiskond ka ettevõtete omanikeks olemise kaudu.

20. Kindlustusturu edasiarendmine: tegutseme sihiga laiendada kindlustustegevust oluliselt enam ka tervisest ning ajutisest või alalisest töövõimetusest ja maksejõuetusest tulenevatele riskidele.

Stabiilse majanduskasvu saavutamise eelduseks on struktuursed reformid hariduses, energeetikas ja halduses ning Eesti transpordiühenduste arendamine, mis on põhjalikumalt käsitletud valitsusliidu programmi osades: Konkurentsivõimeline haridus, Energeetikajulgeolek, Tõhus ja moodne kodanike riik ning Ühendatud Eesti.

PERESÕBRALIK RIIK

Valitsusliidu pere- ja rahvastikupoliitika eesmärk on luua Eestist peresõbralik riik, kus inimesed soovivad hea meelega lapsi saada ja kasvatada ning väärikalt vananeda, mis kindlustaks, et Eesti rahvast saab kasvav rahvas. Valitsusliit soovib, et Eestis sünniks lapsi veelgi rohkem. Eesti olgu parim paik elamiseks. Valitsusliit peab hooliva ja peresõbraliku ühiskonna kujundamist parimaks viisiks, mis soodustab võõrsil töötavate ja elavate Eesti juurtega haritud inimeste kodumaale naasmist. Perekeskse hea ja turvalise elukeskkonna loomiseks peab Valitsusliit oluliseks läbi viia poliitikat ja struktuurseid reforme, mis lähtuvad järgmistest põhimõtetest:

1. Toetava keskkonna edasiarendamine sündivuse suurenemiseks:

a. tagame vanemahüvitise süsteemi jätkumise – vanemahüvitis on üles ehitatud pere- ja tööelu ühitamise ja tasakaalu põhimõttel, mille muutmine ühes või teises suunas viib sündide vältimiseni ja emade olukorra halvenemiseni tööturul;

b. toetame raseduskriisi aegset nõustamist, eesmärgiga vähendada abortide arvu;

c. kehtestame 1. jaanuarist 2013 vanemapensioni – maksame 01.01.2013 ja hiljem sündinud lapse ühele vanemale lapse kasvatamise eest 4% riigi keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult vanema II pensionisambasse kuni lapse 3-aastaseks saamiseni (välja arvatud vanema tööl käimise aeg). Tagamaks põlvkondade vaheline solidaarsus, maksame 01.01.1991-31.12.2012 sündinud lapse ühele vanemale pensionilisa kahe aastahinde väärtuses. 1. jaanuarist 2015 maksame enne 01.01.2013 sündinud lapse ühele vanemale täiendavat pensionilisa ühe aastahinde väärtuses.

2. Kindlustunde tagamine peredele lapse kasvatamiseks ka pärast vanemahüvitise perioodi lõppemist:

a. peretoetuste maksmisel peab edaspidi kehtima põhimõte, et toetatakse rohkem neid, kes reaalselt rohkem abi vajavad ja kel on rohkem lapsi;

b. perede aitamisel eelistame mõistlikku tasakaalustatud süsteemi teenuste pakkumise, universaaltoetuste ja otseste rahaliste toetuste vahel.

c. jätkame lasterikaste perede kodutoetuse programmi, majanduslike võimaluste tekkimisel kehtestame tugisüsteemi lasterikastele peredele ja üksikvanematele;

d. peame õigeks, et ühe pere lastel on õigus käia samas lasteaias;

e. koondame omavalitsuste infokeskkonnad ühtsesse lapsehoiu infosüsteemi, et lapsevanematel oleks mugav ja lihtne leida sobiv lastehoiuvõimalus;

f. jätkame koolilõuna riiklikku toetamist põhikoolis, väärtustame tervislikku ja värsket, kohapeal kohalikust toorainest valmistatud toitu.

4. Pere- ja tööelu ühitamise võimaluste edasiarendamine:

a. jätkame lapsehoiuvõimaluste paindlikumaks muutmist, et aidata vanemad kiiremini tagasi tööturule ja seeläbi suurendada perede sissetulekuid;

b. arendame lastehoiuteenuse kõrval ka teisi peredele suunatud teenuseid ning väärtustame peresõbralikkust ühiskonnas tervikuna. Peresõbralike ettevõtete riiklikuks tunnustamiseks kehtestame peresõbraliku ettevõtte tunnistuse – nii teab iga lapsevanem töökohta valides, kus tema väärtust hinnatakse ja vajadusi mõistetakse;

c. taastame isapuhkuse.

5. Huvihariduse edendamine: noorte huvitegevuses osalemise suurendamiseks ja riskikäitumise vähendamiseks kehtestame 1. jaanuarist 2014 ringiraha.

6. Kodussünnitamise täpsem seadustamine: oleme seisukohal, et pere soovi korral ja vastunäidustuste puudumisel võib naine valida sünnitamiseks ämmaemanda või naistearsti juuresolekul ka oma kodu või muu sünnitamiseks sobiva paiga.

7. Tugi lastetutele peredele, kes soovivad lapsi:

a. toetame lastetusravi, et tagada võrdne võimalus lapse saamiseks ka neile, kellel meditsiinilise sekkumiseta see võimalus puuduks;

b. vähendame lapsedamisega seotud bürokraatiat, et üha enam asenduskodudes elavaid lapsi jõuaksid senisest kiiremini sobivatesse peredesse.

8. Laste õiguste tõhus kaitsmine:

a. laste õiguste ja ka kohustuste paremaks reguleerimiseks kehtestame ja rakendame tänapäevase lastekaitseseaduse;

b. abi osutamise tõhustamiseks lapsele ja perele pöörame tähelepanu varajase märkamisele ja sekkumisele;

c. peame oluliseks peredele pakutavate sotsiaalteenuste kvaliteedi tõusu.

9. Vanemahariduse ja perenõustamise kättesaadavuse parandamine:

a. soovime ühiskonnas rohkem väärtustada paremate peresuhete kujunemist, sest noorte eluhoiakute areng, sealhulgas ennasthävitava riskikäitumise vältimine on otseses seoses peresuhete püsivuse ja kvaliteediga;

b. soovime tõhusama nõustamise teel ennetada paarissuhete (nii abieluliste kui vaba-kooseluliste) purunemist ja toetada senisest enam vanemaharidust;

c. kooliprogramm peab senisest suuremat tähelepanu pöörama pereväärtustele ja riskikäitumise vältimisele. Toetame seksuaaltervise ning vanemluse alast haridust põhikoolis ja gümnaasiumiastmes.

HARITUD EESTI

Eesti püsimise võti on haritud rahva käes, seetõttu on haridusvaldkond eelseisvate aastate prioriteet. Tahame viia Eesti hariduse Põhjamaade tipptasemele – meie eesmärk on haritud rahvas ja edukas Eesti.

Hea haridus tähendab inimese jaoks suuremat palka, paremat kaitset töötuse vastu ja suuremat pensioni tulevikus. Võimalus saada maailmatasemel haridust annab peredele suurema kindlustunde laste saamisel. Parem haridus tagab tervislikuma ja õnnelikuma elu.

Valitsusliit soovib ehitada jõukat Eestit, mis on Läänemere regioonis hästi lõimitud, kõrgtehnoloogiale tuginev ning ekspordile orienteeruv suurte investeeringute sihtriik. Sellise Eestini jõudmiseks on möödapääsmatu jätkata haridussüsteemi ümberkorraldustega.

Valitsusliit näeb Eesti tuleviku võtit heas ja kättesaadavas hariduses.

Et pakkuda rahvale parimat, seame hariduskorralduses ja õppesisus järgmised sihid:

1. Igale lapsele lastehoiuteenuse ja kvaliteetse alushariduse omandamise võimalus:

a. seame eesmärgiks, et alushariduse omandaks koolieelsetes lasteasutustes ja koolide ettevalmistusklassides vähemalt 95% lastest. Jätkame lasteaiakohtade loomist ja lasteasutuste energiasäästlikkuse parandamist Euroopa Liidu struktuurifondide KOIT kava ning Kyoto saastekvootide müügist laekuvate vahendite toel. Vähendades erinevusi kooliminejate ettevalmistuses väldime hilisemat haridustee katkemist;

b. alus- ja põhihariduses peab keskenduma õppimisoskuse, iseseisva mõtlemise, loovuse ja õpijulguse kujundamisele. Õppe ja kasvatusalal on oluline väärtustel põhinev tegevus;

c. lapsekeskse lastehoiuteenuse rakendamiseks seame pikaajaliseks sihiks õpetajate (sh eripedagoogide) arvu suurendamise lasteaialapse kohta.

2. Kaasaegsem ja kvaliteetsem üldharidus:

a. rakendame uue õppekava, mis vähendab õpilaste õppekoormust põhikoolis ja annab neile selle kõrval rohkem võimalusi loominguliseks tegevuseks. Peame väärtuskasvatust koolielu lahutamatuks osaks;

b. kindlustame õpilastele koolides parimad tingimused arenemiseks. Peame oluliseks õppekeskkonna parandamist loodusainetes, matemaatikas, tehnoloogia- ja teadusõppes;

c. õppetöö mitmekesistamiseks ja haridusele parema ligipääsu tagamiseks, võtame kasutusele seda lihtsustavaid uusi tehnoloogiaid. Laiendame e-õppe võimalusi, et kergendada koolikotti ja vanemate osalust õpiprotsessis. Loome e-gümnaasiumi, kuhu koondame akadeemilise õppevara ja kust nii koolid kui õpilased saavad kursusi alla laadida;

d. soodustame lastevanemate suuremat osalust õppeprotsessis ning võimaldame koolide juures selleks vajalikku ettevalmistust;

e. viime miinimumini varase koolist väljalangevuse, ajutised kõrvalejääjad toome kooli tagasi;

f. soosime vabahariduslikku tegevust ja alternatiivpedagoogikate kasutamist, kui see annab osale õpilastest võimaluse õppida just neile sobivas keskkonnas.

3. Õpetajakutse väärtustamine, et õpetajateks saaksid parimad:

a. toimiva kutsevaliku ja korraliku, harjutuskoolidele tugineva õpetajakoolituse abil ülikoolides, saavutame, et õpetajaamet oleks ihaldusväärne meie parimatele ülikoolilõpetajatele;

b. jätkame 12 782 eurose õpetaja lähtetoetuse maksmist noortele alustavatele õpetajatele;

c. pakume õpetajakutse valikut aktiivselt juba alates gümnaasiumist, lähtudes „Noored kooli!" ja teiste sarnaste projektide kogemusest. Tagame õpetajatele kõrgetasemelise baas- ja täiendkoolituse. Õppekava kvaliteedi tagamiseks sätestame, et haridus- ja teadusministeerium saab õiguse välis- ja sisehindamise tulemuse alusel hinnata koolijuhtide pädevust.

4. Mõistliku koolivõrgu kujundamine:

a. keskendumine hariduse sisule ning omandivormide vabadus ja võrdsus on eelduseks Eestile sobivaima haridusvõrgu kujunemisel. Tagame õpilastele ka edaspidi võrdse juurdepääsu kvaliteetsele kooliharidusele;

b. toetame maakonnagümnaasiumide väljaarendamist kõigis maakonnakeskustes nn puhta gümnaasiumina, vajadusel riigigümnaasiumina;

c. pakume rahvusvahelistele tippspetsialistidele võimalust panna oma lapsed Euroopa Kooli ning saada rahvusvahelist bakalaureuseõpet Inglise Kolledžis ja Miina Härma Gümnaasiumis.

5. Vähemusrahvustest õpilaste edukas lõimimine kvaliteetset haridust andvasse haridussüsteemi, eesti keele õpe kõigile:

a. kindlustame tasemel eesti keele õppe muukeelsetes lasteaedades, põhikoolides ja kutsekoolides. Selleks laiendame keelekümblusprogrammi kasutamist;

b. viime lõpule vene gümnaasiumide ülemineku eesti õppekeelele. Aitame omavalitsustel moodustada tugevaid vene õpilaskonnaga, kuid hea eestikeelse õppega nn vene lütseume;

c. laiendame Ida-Virumaal eesti keeles õpetavatele õpetajatele 30% lisatasu maksmist;

d. pakume jätkuvalt tasuta eesti keele õppimise võimalusi;

e. laiendame eesti keele õppimise võimalusi teiste riikide haridusasutustes;

f. kindlustame vähemuskeelsetes põhikoolides kõrgel tasemel eesti keele, kultuuri, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetamise.

6. Kutseõppe kui haridusvaliku taseme ja populaarsuse tõstmine:

a. ehitame kaasaegsel tasemel välja kõigi kutsekoolide õppekompleksid ja ühiselamud. Kutsekoolidest peavad saama kohalikud kompetentsikeskused, millel on laiem roll kogu piirkonna arendamisel;

b. loome kutsekoolides võimaluse täiendavaks õpilaste vastuvõtuks;

c. soodustame üld- ja kutsehariduslike õppeasutuste koostööd ning enesetäiendusvõimalusi kutsehariduse läbinutele, kes soovivad jätkata haridusteed kõrgkoolis. Selleks võimaldame kutsekooli õpilastel omandada soovi korral üldaineid gümnaasiumi omadega sarnases mahus.;

d. kutsekoolilõpetaja peab kooli lõpuks suutma omandada tööandjaid rahuldava kutsekvalifikatsiooni.

7. Elukestvas õppes osalemise suurendamine:

a. seame elukestva õppe projektide rahastamise Euroopa Sotsiaalfondi vahendite kasutamise prioriteediks. Lisaks sellele peame oluliseks noorsootööprojektide rahastamist. Haridussüsteemi tagasipöördumine ei ole ühelegi inimesele takistatud või ülemäära keeruliseks muudetud;

b. elukestvas õppes osalevate täiskasvanute osakaalu suurendamiseks ühiskonnas tänaselt 12%-lt 20% tasemele ei käsitle kulutusi tööga seotud tasemekoolituselt erisoodustusena;

c. vanemate sissemaksed oma lapse haridusfondi või -kindlustusse saab jätkuvalt maha arvata isiku maksustatavast aastatulust.

8. Tasuta ja tipptasemel kõrgharidus:

a. seame kvaliteedi kõrghariduskorralduse läbivaks eesmärgiks. Soovime, et kõrghariduse kvaliteet oleks ühiskonna üldise tähelepanu ja avaliku debati keskmes, muuhulgas toimiks teadusuuringute kaudu Eesti haridusseisu järjepidev seire;

b. loome võimaluse saada tasuta kõrgharidust Eestis kõigile võimekatele noortele. Selleks võtame 2011. aastal vastu seaduse, millega suurendame aastatel 2012-2014 avalik-õiguslikele ülikoolidele või rakenduskõrgkoolidele riiklikku tellimust 40 % võrra, tagades sellega õppemaksuta õppe kuni 12 500 sisseastumistingimused täitvale üliõpilasele eestikeelsetel õppekavadel ühe erialadiplomi omandamiseks nominaalaja jooksul. Õppetöö kvaliteedi tõstmiseks muudame riikliku koolitustellimuse jaotust;

c. käivitame 1. jaanuarist 2015 vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi ja tõstame õppeedukust arvestavaid riiklike stipendiume;

d. seisame selle eest, et kõrghariduse struktuuriuuenduseks saaks muuhulgas kasutada ka 2014. aastal algava Euroopa struktuurifondide uue rahastamisperioodi vahendeid;

e. loome magistrandidele suurema võimaluse panna kokku isikupärane õpingukava erinevate ülikoolide parimaist kursusist. Doktorandid hakkavad nooremteaduritena saama palka, mis on suurem seni makstud stipendiumist;

f. säilitame riiklikud toetused väikestele humanitaarteaduslikele erialadele ülikoolides. Arvestame humanitaarteaduste, sealhulgas ka rahvusteaduste erilaadsusega.

9. Kasvab ühiskonna panustamine teadus- ja arendustegevusse ning rahvusvahelisse teaduskoostöösse:

a. seame sihiks jõuda teadus- ja arendustegevuse rahastamisel 3%-ni SKTst, sealhulgas erasektori osaluseni vähemalt 2/3 ulatuses sellest. Jätkame teaduse populariseerimist;

b. muudame teaduse rahastamise süsteemi selgemaks, st säilitame teadusasutuste baasfinantseerimise ja loome projektitoetuste jagamiseks kahe asutuse asemel Eesti Teadusagentuuri. Kehtestame teaduse rahastamisel teadlaste karjäärimudeli. Isikukeskne teaduse rahastamise süsteem on asendunud konkurentsikesksega – teadusasutuste rahastamine sõltub teadustulemustest, mitte olemasolevate teadlaste arvust. Soodustame igakülgselt Eesti teadlaste osalemist rahvusvaheliste teaduskeskuste töös, samuti ülikoolide, riigi ja erasektori koostööd ning ettevõtjate keskendumist tootearendusele;

c. jätkame teaduse ja kõrghariduse taristu välja arendamist. Kindlustame sellesse kuuluvate hoonete edaspidise haldamise.

AKTIIVNE TÖÖTURUPOLIITIKA. SOTSIAALNE TURVALISUS

Valitsusliidu tööturu- ja sotsiaalpoliitika eesmärk on inimeste sissetulekute, elukvaliteedi ning sotsiaalse turvalisuse kasv. Väärtustame riigi hea majandusarenguga kaasnevaid kõrgemaid sissetulekuid, tegelikele vajadustele vastavaid inimväärseid toetusi ja väärikat vananemist.

Selleks, et jätkuks inimeste sissetulekute kasv, paraneks elukvaliteet ja sotsiaalne turvalisus, viib Valitsusliit ellu poliitikaid ja struktuurseid reforme, mis lähtuvad järgmistest põhimõtetest:

1. Stabiilne pensionitõus:

a. pensionitõusu eelduseks on aruka ja konservatiivse majandus- ja rahanduspoliitika jätkamine, mis kindlustab majanduskasvu ning uued töökohad;

b. väärtustame sotsiaalselt aktiivset elu, mis tagab pensionile jäädes suuremad sissetulekud ning loob kõigile võimaluse töötada nii kaua kui ise soovitakse.

2. Põhitähelepanu noorte ning pikka aega tööturult eemal olnute tööpuuduse vähendamisele:

a. inimeste parim võimalus tööturul edukas olla seisneb heas hariduses. Seetõttu pöörame enim tähelepanu inimeste hariduse ja kutseoskuste tõstmisele, mis võimaldavad neil tööturul taotleda paremaid tingimusi ja palka;

b. jätkame TULE ja KUTSE programmidega, et haridustee kõrg- või kutsehariduses katkestanud saaksid tööturult tagasi pöörduda hariduse omandamise juurde;

c. jätkame ja arendame tööturu olukorrast sõltuvalt aktiivseid tööturumeetmeid, muuhulgas palgatoetust, tööpraktikat, ettevõtluse alustamise toetust, erialase ettevalmistuseta inimeste koolitamist jmt;

d. parandame töötukassa võimet aidata inimesi uue töökoha leidmisel, pakkudes kiiremat teenust, tänapäevaseid IT-võimalusi ning personaalsemat lähenemist;

e. toetame pikka aega lastega kodus olnud emade tööturule tagasipöördumist;

f. tagame noortele karjääriõppe –ja nõustamise üldharidus- , kutse- ja kõrghariduse tasemel;

g. Ida-Virumaa pikaajalise töötuse leevendamiseks pakume EAS-i kaudu individuaalseid suuremahuliste tööstusinvesteeringute toetamise pakette, mis aitaksid luua uusi töökohti regioonis.

3. Elukestva õppe ja töötute ümberõppe vahendite suurendamine: a. tõstame elukestvas õppes osalemist 20%ni ning ümberõppes osalevate madalama haridusega isikute arvu.

b. jätkame riigi toel kutseõppe programmi 16-29 aastastele põhiharidusega või põhihariduseta töötutele. Toetame Euroopa Sotsiaalfondi pilootprojekti ülemaalist rakendamist, et anda täiskasvanutele tööalast koolitust kutseõppeasutustes.

4. Puuetega inimeste elukvaliteedi parandamine:

a. hindame kodanikuühiskonna väärtust ja peame vajalikuks puuetega inimeste esindusorganisatsioonide suuremat kaasamist riiklikku otsustusprotsessi;

b. parandame puuete määramise süsteemi korraldust ning vähendame rehabilitatsiooniga seonduvat bürokraatiat;

c. algatame puuetega inimeste tööhõive programme. Viime läbi Töötukassa tööturumeetmete revisjoni, et need soodustaksid puudega inimese töösuhet ja oleksid paindlikud. Kaardistame puude liikide kaupa valdkonnad, kuidas laiemalt rakendada ja koolitada inimesi;

d. seame eesmärgiks ratifitseerida ÜRO Puuetega Inimeste Konventsioon.

5. Investeeringute suurendamine hoolekandeasutustesse: riigi poolt hallatavate erihooldeasutuste ja asenduskodude renoveerimesel lähtume põhimõttest, et ehitatakse tänapäevased peremaja tüüpi külad, kus abivajajatele saab pakkuda parimat hoolitsust.

6. Igale vajajale võimalikult võrdväärse abi tagamine: kehtestame riiklikult loetelu minimaalselt vajalikest sotsiaalteenustest ja nende kvaliteedinõuded (standardi), mida iga omavalitsus peab inimestele pakkuma.

7. Võimaluste loomine paindlikumaks ja kvaliteetsemaks elukorralduseks pensionipõlves: edendame koduhooldust ja telemeditsiini ning loome täiendavaid võimalusi eakate kvaliteetseks päevahoiuks.

TERVE EESTI

Valitsusliidu tervishoiupoliitika eesmärk on Eesti inimeste pikem ja tervem elu ning kvaliteetne arstiabi terviseprobleemide korral. Valitsusliidu silmis on eluea üldisest pikkusest veelgi olulisem just tervena elatud aastate arv, mis on viimase viie aastaga kasvanud rohkem kui viie aasta võrra.

Nüüdismeditsiin suudab pakkuda kvaliteetset abi, kui inimene seda vajab, aga inimestel endil on võimalus väga palju teha oma tervise säilimise või parandamise eesmärgil. Tervislik toitumine ja piisav kehaline aktiivsus on hea tervise alused.

Eestis pakutav tervishoiuteenus on Euroopa võrdluses heal tasemel, kuid sellele vaatamata soovib Valitsusliit astuda samme arstiabi veelgi paremaks muutmiseks.

Valitsusliidu nägemuses on parem rahvatervis ja tervishoid saavutatav, kui viia ellu järgmistest põhimõtetest lähtuvad poliitikad ja struktuursed reformid:

1. Inimeste eeskujuliku tervisekäitumise toetamine:

a. edendame tervislikke eluviise, kaasajastame Rahvatervise seaduse. Tunnustame riiklikult terviseedendajaid;

b. suurendame korrapäraste tervisekontrollide mahtu nii lastele kui täiskasvanutele, samuti peab suurendama erinevate tervisejälgimis- ja sõelumisprogrammide läbiviimist;

c. Eesti tippkokki kaasates julgustame Eesti inimesi juba lasteaiast ja koolist alates tervislikult toituma, kasutama toidu valmistamisel kodumaiseid ja mahetoidu tooraineid ning tõstma üldist toitumiskultuuri;

d. seame eesmärgiks vähendada vigastussurmade hulka vähemalt Euroopa keskmise tasemeni, rakendades pidevat erinevate valdkondade vigastussurmade ennetamise poliitikat.

2. Igaüks peab saama valida talle sobivaima tervishoiuteenuse:

a. toetame patsientide vaba liikumist, võtame initsiatiivi regionaalses koostöös vaba liikumise rakendamisel ning arendame Eesti patsientide vaba liikumist toetavate infosüsteeme;

b. peame õigeks ravi pakkuvate teenuseosutajate paljusust ja raviks ettenähtud rahaliste vahendite suuremat sidumist patsientidega, et avardada Eesti-siseselt patsientide valikuvõimalusi raviteenuste saamiseks;

c. tervishoiuteenuse tagamiseks kõikjal Eestis loome erasektoriga koostöös asendusperearstide süsteemi, mis tagaks perearsti olemasolu igale elanikule ka siis, kui oma perearst puhkab või tekib muu ettenägematu takistus teenuse osutamiseks raskesti ligipääsetavates paikades.

3. Ravimid on odavamad ja paremini kättesaadavad:

a. arendame koostööd nii Euroopa Liidu kui muude riikidega, et tagada suurem ravimite valik Eestis;

b. tugevdame riigi võimet pidada läbirääkimisi ravimite hinna kujundamisel ja järelevalve teostamisel;

c. kaasajastame ravimipoliitika. Ravimite kättesaadavuse parandamiseks ja omaosaluse vähendamiseks analüüsime kehtivaid piiranguid. Kaalume apteegibussi teenuse sisseseadmist ning digiretsepti süsteemi loodud eelduste ärakasutamiseks seadustame ravimite ostmise võimaluse traditsioonilise apteegi osana toimiva e-apteegi kaudu.

4. Tervishoiu rahastamise mitmekesistamine ja tõstmine rahakasutuse parema sihituse teel:

a. analüüsime ja kaalume tänase süsteemi muutmist selliselt, et inimeste ravikindlustuseks mõeldud raha läheks valdavalt raviteenuste rahastamiseks;

b. toetame tervishoiu rahastamise mitmekesistamist, suurendades võimalusi vabatahtlikuks tervisekindlustuseks;

c. toetame perearstitöö kvaliteedi parandamisele suunatud lisatasusüsteemi rakendamist võimaldamaks perearstidel palgata lisaõde, et muuta tõhusamaks perearstide tegevus haiguste ennetamisel ja krooniliste haigete jälgimisel.

5. Arstiabi korralduse ajakohastamine:

a. uuendame nii riikliku südamestrateegia kui ka vähistrateegia, sealhulgas rajame võrgustikupõhise vähiravisüsteemi;

b. anname perearstidele suuremad võimalused inimeste tervisliku käitumise suunamisel, suurendame noorte arstide riiklikku tellimust ning parandame arstiabi kvaliteeti;

c. toetamaks maakonnakeskuste haiglatesse noorte arstide tööleasumist, maksame noorele arstile esimese residentuuri lõpetamise järgselt tööle asumisel kohalikku või üldhaiglasse 15000 euro suurust lähtetoetust;

d. rajame Tallinnas laste vaimse tervise keskuse.

6. Eakatele suunatud teenuste arendamine: tagame eakatele paremad hooldusravi ja koduõenduse võimalused. Demograafilisest seisundist tulenevalt eelistame rahastada hooldusravi ennaktempos ning rajame igasse maakonda kaasaegsed hooldusravikeskused.

7. Patsientide teadlikkuse tõstmine:

a. peame õigeks, et patsiendiga seotud ravijuhu maksumus oleks patsiendile nähtav riigiportaali kaudu;

b. suurendame patsienditeadlikkuse tõstmisega (nagu näiteks koopia- ja originaalravimite võrdlemine) seotud programmide mahtu.

c. peame vajalikuks kiirelt rakendada terviseteadlikkuse õpe uue riikliku õppekava mahus. Esmaabi ja elustamise põhiteadmised peavad olema selgeks saanud juba põhikoolis.

8. Tõhus võitlus ühiskonda hävitavate nakkushaiguste, alkoholismi, tubaka ja narkomaaniaga:

a. pöörame eelkõige tähelepanu noorte riskiteadlikkuse tõstmisele;

b. HIV-nakkusega võitlemisel on riigi prioriteet uute nakatunute arvu vähendamine, pöörates erilist tähelepanu noorte ennetusmeetmetele;

c. narkomaanidega tegelemisel kasutame lisaks olemasolevatele ravimeetoditele senisest enam personaalsemat lähenemist ja vajadusel narkomaania võõrutusravi alternatiivseid meetodeid;

d. alkoholi ja tubaka tarvitamise vähendamiseks vaatame üle riikliku alkoholi- ja tubakapoliitika ja karmistame karistusi nende alaealistele kättesaadavaks tegemise eest. Arendame välja alkoholi liigtarvitamise varajase avastamise ja nõustamise süsteemi, et ennetada kroonilise alkoholisõltuvuse väljakujunemist ja tagada ravi ning rehabiitatsiooniteenused motiveeritud alkoholist loobujatele.

9. Kõikide saarteelanike kindlustamine kvaliteetse arstiabiga: lisaks perearstiteenuse tagamisele kindlustab riik kõikide kõrgema tähtsusega väljakutsete puhul saartele helikopteriteenuse olemasolu.

10. Tervishoiuteenuste ekspordi ja meditsiiniuuenduste edendamine:

a. peame vajalikuks Eesti meditsiini- ja infokommunikatsioonitehnoloogia oskusteabe tugevamat ühendamist riigi ja juhtivate ülikoolide poolt loodud teadusparkides, mis aitab viia Eesti meditsiiniinnovatsiooni uuele tasemele. Riik saab seda toetada investeeringutega teadusparkide taristusse ning EASi toel Eesti meditsiiniuuenduste rahvusvahelist turundustegevust koordineerides.

ENERGIAJULGEOLEK

Valitsusliidu energiapoliitika eesmärk on Eesti energiajulgeoleku kindlustamine odavaima võimaliku hinnaga Eesti tarbijatele ja keskkonnale. Kindel, taskukohane ja puhas energiavarustus tugevdab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet ning loob eeldused suuremaks majanduskasvuks ja uute töökohtade tekkeks. Energia säästmine ja tõhusam kasutamine on olulised vahendid energiajulgeoleku saavutamisel odavaima võimaliku hinnaga.

Valitsusliit näeb energeetikat Eesti arengu ühe võtmevaldkonnana mitte üksnes julgeoleku, vaid ka Eesti ekspordivõime kasvatamise seisukohalt. Energiast ja meie unikaalsest tehnoloogilisest oskusteabest energiatootmise vallas peab saama oluline Eesti ekspordiartikkel, majanduse, töökohtade ja sissetulekute kasvu allikas.

Nende eesmärkide saavutamiseks soovib Valitsusliit läbi viia poliitikat ja struktuurseid reforme, mis lähtuvad järgmistest põhimõtetest:

1. Energiasõltumatuse hoidmine ka pärast 2016. aastat:

a. Eesti peab jõuliselt jätkama energiaallikate portfelli mitmekesistamist ning säilitama energiasõltumatuse tänasel määral ka pärast 2016 aastat, st et ülekaalukas osa Eestis tarbitavast energiast toodetakse kodumaistest energiaallikatest või Eestis;

b. valmistame ette tuumaenergia kasutuselevõtu eelduseks oleva seadusandluse ning viime läbi erapooletud tasuvusuuringud ja keskkonnamõju hinnangud Eesti oma tuumajaama rajamise otstarbekuse hindamiseks. Tuumatehnoloogia, mida Eesti riik lubab oma territooriumil kasutada, peab olema kaasaegne ja turvaline. Seetõttu lähtuma Euroopa Komisjoni soovitusest ja lubame üksnes kolmanda või sellest kõrgema põlvkonna tuumareaktori kasutamist. Eesti võimalik tuumaenergia programm peab sisaldama kohalike spetsialistide väljaõpet ning tagama maksimaalse ohutuse ja ausad turutingimused. Eesti võimalikus tuumajaamas saavad soodsate ja stabiilsete elektrihindade tagamiseks ning töökohtade loomiseks võimaluse osaluse omandamiseks ka Eesti tööstuslikud elektritarbijad;

c. näeme perspektiivi kodumaiste vedelkütuste tööstusel vähendamaks sõltuvust vedelkütuse impordist.

2. Rahvuslikku julgeolekut suurendavate ühenduste ja taristute rajamine:

a. Eesti energiajulgeoleku suurendamiseks liidame Eesti elektrivõrgud Kesk-Euroopa sünkroonalaga;

b. arendame edasi ühendusi Põhjamaade ja Lätiga, esmajärjekorras ehitame valmis Estlink 2;

c. Eesti gaasivarustuskindluse suurendamiseks ja konkurentsi tekitamiseks gaasiturul viime läbi gaasivõrgu omandilise lahutamise;

d. Soome ja Balti riikide turgude sidumiseks üheks atraktiivseks gaasituruks käsitleme prioriteetse ülepiirilise energeetika taristuprojektina BalticConnectori ehitamise ettevalmistamist, milleks taotleme kaasrahastamist Euroopa Liidu uuest eelarveperspektiivist. Jätkame tööd LNG terminali Eestisse rajamise ettevalmistamiseks;

e. Eesti osaleb aktiivselt Balti energiaturu integratsiooniplaani (Baltic Energy Market Interconnection Plan) väljatöötamisel ja elluviimisel ning suurendab energiakoostööd Põhjamaadega.

Rohkem inimlikkust

2011-03-07

Kõik rullub meie ees sel lumerikkal talvel lahti kirju ja äreva kangana. Heaolule suunatud valimislubaduste kaskaad, lein suurõnnetuse pärast ja Eesti Vabariigi aastapäeva hardad hetked.

Kas ühiskonna alusväärtused on selleks korraks lahti räägitud? Vaevalt. Uus olukord ja uued arendused hakkavad sündima juba valimisjärgsel päeval. Aeg, mil lumi sulab ja mahlad liikuma hakkavad, on uute ideede läbiarutamiseks ehk viljakamgi kui südatalvine lumekalkus ja -pimestus.

Kampaania käigus olen kohanud kõige mitmekesisemaid probleeme. Puuduse ja ebakindluse kõrval võib näha sedagi, et paljudel pole oma muresid kellegagi jagada ning vana eesti inimese uhkus ja tagasihoidlikkus ei luba abi küsima minna. Näiteks Õismäel inimestega rääkides tuleb korduva motiivina esile rahulolematus Haabersti linnaosavalitsuse sotsiaalosakonna tööga. Õige mitu inimest andis mõista, et kui abivahendeid napib, siis inimlikumat suhtumist võiks ometi jätkuda.

Kuid poliitika seaduspära on ka see, et liiga magusate lubaduste teostamine võib lõppeda hapu eelarvekriisiga ning see vaba raha, mille kasutamise osas me valimiste eel erinevaid programme välja pakume, on tegelikult väga piiratud. Seega on inimliku ja jätkusuutliku arengu oluline eeldus jääda realistiks, mitte bluffida, valetada või inimesi eksitada.

Oleme end harjunud pidama õigusriigiks, kuid väga suur osa kodanikest ei arva nii. Tavaline inimene on endale selgeks teinud, et alla saja tuhande kroonilise rahalise kaotuse korral ei maksa kohtuteed ette võtta. (Pean vanast harjumusest ikka Eesti kroone silmas). Rääkimata sellest, et tädi Maali ka ise suudaks oma tervest mõistusest lähtudes aktsepteeritava hagiavalduse kokku panna. Ta ei saa võtta vihikust paberit ja sellele kirjutada, et palub kohtult abi, vaid ta peab rahakott puuga seljas advokaadi manu minema.

Pisut suurema kaliibriga ärimees kostab veel krõbedamalt. Masu ajal püüdsid paljud võlglased raha firmadest välja kantida ja vähem kui miljoni-kroonilise kaotuse korral polnud mõtet kohtusse pöörduda. Ühesõnaga: kõikvõimalikud tõkendid ja barjäärid, mida me oma õiguste kaitsel kohtame, on muutunud ebamõistlikuks ja pärssivaks.

Lõppeva Riigikogu põhiseaduskomisjon vaatas läbi mitu Riigikohtule saadetud kaebust seoses kõrgete lõivudega kohtuhagi esitamisel. Pidime jõudma järeldusele, et sellega on ohtu seatud inimeste õigus tõhusale õiguskaitsele. Siit edasi tuleb osutada mõistlikule riigifilosoofiale, mis ütleb, et sellised lõivud on mõeldud õiguskaitse tagamiseks, mitte riigieelarve täitmiseks.

Kahjuks ei aita alati ka riigi õigusabi seadus, kuna kohtunik ütleks abipalujale, et tal on ju vara, mille tagatisel on võimalik võtta laenu ja seega saab ta ise advokaadi palgata ning muud vajalikud kulud katta.

Üks mu sõber kulutas kohtu registriosakonnas kuid selleks, et saavutada lihtsa mittetulundusühingu ümberregistreerimine pärast seda kui üks kahest organisatsiooni esindajast oli surnud. Tema tervest mõistusest jäi väheseks, et sõnastada iseendaga läbi viidud üldkoosoleku protokoll, et see oleks „juriidiliselt korrektne". Pole imestada, et sellised tõigad tekitavad inimestes masendust ja jõuetust.

Inimlikkust, hoolivust ja õiglust pole võimalik saavutada pelgalt magusate lubadustega riigieelarve ümberjagamiseks. Vaja on ka lihtsalt inimlikumat suhtumist ja bürokraatia tiivasirutuse kärpimist. Paraku on need teemad valimiseelses debatis liigagi varjule jäänud.

Minister-propagandist võitleb omaloodud koletistega

2011-02-22

Jürgen Ligi on hea rahandusminister. Selgete monetaristlike põhimõtetega, otsekohene, teravate hammaste ja vajadusel salvava keelepruugiga no-nonsense mees. Ja tore on, sest kindlustunne riigi rahaasjades on meie kõigi ühistes huvides. Vahel aga tundub, et ennastsalgav pühendumine rahaasjadele on loonud rahandusministris ettekujutuse, justkui saaks sellelt toolilt kuulutada viimseinstantsilist tõde. "Vaid rahandusministri erakond teab poliitikate hindu alati, kas või vastu tahtmist," kuulutas Ligi läinudnädalases Ekspressis.

Enamgi veel, ridade vahel on kirjas sõnum, et vaid rahandusminister (ja tema erakond) teab, mis on õigustatud kulutus ja mis laristamine. See sunnib arvama, et rahandusminister on unustanud, et riigieelarve on eelkõige poliitiliste valikute tulemus, mitte (rahandus)ministri poliitikaülene otsus. Ja poliitilised valikud tuginevad läbi valimiste saadud mandaadile, mida erinevad erakonnad on asunud oma poliitikate tutvustamisega taotlema.

Arvan, et on tark kuulata, mida Eesti inimesed arvavad üldisest tasulisest kõrgharidusest ja palgaarmeest või siis IRL toetatavast tasuta kõrghariduse võimalusest ja üldisest kaitseväekohustusest. Päris kindlasti ei ole nii, et emapalk on hea, püha ja puutumatu ning
emapension paha ja vastutustundetu laristamine. Enamgi veel, et omal ajal IRL poolt pakutuna oli emapalk paha ja oravate poolt elluviiduna hea. Ei ole nõus, propagandist Ligi.

Eelnevast sõltumata nõustun kindlalt Ligi seisukohaga, et me peame endale selgelt aru andma, et igal poliitikal on hind, mida tuleb hoolikalt kaaluda saadava avaliku tulu taustal. Ja sellega, et
riigieelarve tulud-kulud tuleb hoida tasakaalus. Need seisukohad on meil kindlad ja ühised ning rumal oleks võistelda, kes on siin vastutustundlikum. Küll oleks enam vastutustunnet vaja kõigi
erakondade lubaduste ja ideede ausal ja erapooletul hindamisel, eriti ministrile alluva ministeeriumi ametnike poolt.

Räägin siin vaid sellest, mida hästi tunnen. Kõrgharidusest ja eelkõige tasuta kõrgharidusest, mida IRL peab vajalikuks, õiglaseks ja võimalikuks. Muidugi pole tasuta asju olemas ning tasuta kõrghariduse all peetakse silmas ilma õppemaksuta õppimisvõimalust. Ligi valetab,
kui väidab, et olen viie aasta eest nõudnud tasuta kõrghariduse lõpetamist.

Ütlesin 2005.a. Eesti Päevalehele, et toona, reformi- ja keskerakonna valitsemise all, puudus poliitiline tahe (tasuta) kõrghariduse täiendavaks rahastamiseks, mis oli ja on jätkuvalt vajalik
kõrghariduse kvaliteedi tagamiseks. Ütlesin ja ütlen ka täna, et praegune olukord, kus osa üliõpilasi saab pea piiramatult ilma õppemaksuta õppida ja teine pool maksab täismahus õppemaksu, ei ole
õiglane ega jätkusuutlik. Seda on kinnitanud ka kõik kodumaised ja rahvusvahelised eksperdid nii OECD-st kui EL-ist.

Loodan, et ka Reformierakond mõistab, et vanamoodi edasi ei saa. Ilmselt mõistab Reformierakond ka seda, et üldist õppemaksu ei ole Eestis realistlik sisse viia - seda ettepanekut ei leia ma ka nende programmist ehkki tean, et oravate mõtted selles suunas liiguvad. Sama ebarealistlik on kujutada ette, et maksumaksja kulul saaks õppida igaüks, ükskõik mida ja ükskõik kui palju ja kaua. Mida IRL ette paneb, on tasuta kõrghariduse võimalus avalikes õppeasutustes kõigile
noortele, kes seda soovivad ja on selleks suutelised.

Enamgi veel, perekonna majanduslik kitsikus ei tohi olla õppimisel takistuseks ja vajaduspõhine õppetoetus peab aitama katta ka üliõpilase elamiskulusid. Vastu ootame täisajalisi ja edukaid
õpinguid. Soovi korral doktorikraadini välja. Õpingute venitamine üle nominaalõppeaja, osaajaline õpe töö kõrvalt ning täiendõppe vormis õpingud avatud ülikoolis eeldavad seejuures osalist õppekulude katmist üliõpilase poolt. Samas tuleks kindlasti soodustada (osaajaliste)
õpingute rahastamist tööandjate poolt, vabastades need kulud erisoodustusmaksust. See on minu ja IRLi lubadus!

Ja selle skeemi käivitamine alates 2012.a. lõpetavatest noortest ei võta kuidagi 80 miljonit eurot täiendavat raha (senised kõrghariduskulud on 96,5 miljonit eurot) nagu on rehkendanud
rahandusministeeriumi ametnikud, vaid 30 miljonit ja alles süsteemi täielikul käivitamisel nelja aasta pärast. Lisaks tuleks arvestada 10 miljonit eurot vajaduspõhisteks õppetoetusteks. See raha ei ole riigikassale üle jõu käiv, moodustades kaugelt alla 1% riigieelarve mahust.

Kui austatud kolleeg ja rahandusminister võtaks seda programmi sisuliselt kritiseerida, olen valmis temaga vaidlema. Sõnasõda propagandist Ligiga aga Eesti elu kindlasti ei edenda.

Kes parandaks keeletölplusliku vea?

2011-02-15

Ma ei tea, kas selline ametnik või ametkond on olemas, aga transpordivolinik Siim Kallase poole võib sellel teemal kindlasti pöörduda, sest ma arvan, et tema haldusalas need küsimused peaksid lahenduse leidma. Ma lahkaksin seda keeleküsimust võib-olla natuke ühe teise nurga alt. Teatavasti ladina keel ei ole Euroopa Liidu ametlik keel. Seega niisugused terminid nagu Via Baltica või mitmed teisedki, mis põhinevad ladina tüvedel, neid ei saa võtta kui ühe keele printsiibist lähtumist, vaid kui terminit, mis elavad sellist iseeneslikku elu. Inglise keelega on lugu teine. Inglise keel on tõepoolest üks Euroopa Liidu ametlikke keeli ja kui tekib siin kombinatsioon Rail Baltica, et kas see kombinatsioon on sellise mõistena aktsepteeritav. Siis ma võib-olla nõustun sinuga, et kõige korrektsem see lahendus ei ole. Mis soost on sõna rail, ma ei oska öelda, sest inglise keele sugude määratlus on teistsugune kui ladina keeles. Kui soovida kasutada täpselt sama mudelit, mis on Via Baltica puhul, raudtee puhul, siis ta peaks olema Ferrovia Baltica, ferrovia on raudtee, mis on ladinakeelne sõna ja mis on ka naissoost ja siis grammatilist vastuolu ei teki.

Toimetuselt: eile Riigikogus toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti vastus Euroopa väljakutsetele" arutelul tekkis Trivimi Vellistel (IRL) küsimus, et kui Via Baltica on keeleliselt õige, aga Rail Baltica mitte, siis "kas Euroopa Liidus on mõni ametnik või ametkond, kes võiks selle keeletölplusliku vea ära parandada?"

Kas tuleviku-Eesti on äri-, sotsiaal- või rahvusriik?

2011-02-12

Oleme viimase seitsme aasta vältel korduvalt otsinud vastust küsimusele, mida peaks Eesti tegema edasi? Oleme ELi ja NATO liikmesriigid. Sellega on usutavasti tagatud meie kuulumine ühte maailma suurimasse majandusruumi ja ühisturgu ning maailma võimsaimasse julgeolekukeskkonda.

Eesti seisab üliolulise valiku ees, mis määrab meie arengusuunad lähikümnenditeks. Need suunad ei ole vastandid ega isegi mitte puhtad alternatiivid, vaid pigem teineteist mõjutavad tänapäevase ühiskonna-arengu jõujooned.

Need kolm tingliku nimetusega võimalikku riigimudeli arengusuunda on järgmised:
-äririik;
-sotsiaalriik;
-rahvusriik.

Äririik oleks riigimudel, mis seab esiplaanile majanduse arengu, efektiivsuse, konkurentsivõime ja allutab kõik muu ärilisele edukusele. Seega, sotsiaalsfäär on tähtis niivõrd, kuivõrd see tagab tööjõu ja selle taastootmise ning elementaarse kodurahu. Sotsiaalne õiglus ei ole äririigi moto. Rahvuskultuuri hindab äririik sedavõrd, kuivõrd see on hädavajalik rahvusliku haritlaskonna rahustamiseks. Rahvusriik võib ju loosungina või põhiseaduse preambulas isegi püsida, kui sisutu loosungina. Kui efektiivsem on tuua riiki odavat tööjõudu ja hoida palgakuludes kokku, suurendades töötust varasema tööjõu hulgas, siis äririik seda ka teeb. Suurim takistus hariduse globaliseerumisel on hariduse andmine emakeeles. Äririigi apoloogia on viia kõrgharidus üle laialdaselt maailmas kasutatavale keelele, antud juhul inglise keelele, et olla globaalses plaanis konkurentsivõimelisem. Kuigi rahvuskultuuri marginaliseerimisega ei ole veel ükski riik muutunud edukaks, ei soovita sellele tõigale äririigis tähelepanu pöörata, sest pikaajalised investeeringud ning perspektiivne mõtlemine ei ole äririigi tugevad küljed.

Äririigi arengutee tooks Eestis kaasa järgmised arengud:

-Riigikord muutuks presidentaalseks ja võrdlemisi autokraatlikuks; riigikogu marginaliseeruks kummitemplist kartulitempliks.

-Kehtestataks maksimaalsed maksuvabastused ettevõtlusele, minimaliseeritaks ettevõtlust ahistavat bürokraatiat. Üksikisikute maksukoormust see ei alandaks, sest avalikud kulud, nii vähe kui neid ka on, tuleks millegi arvelt kinni maksta.

-Tööjõu sisseränne liberaliseeritakse, kuna see suurendab konkurentsi tööjõuturul ja võimaldab hoida palgakulud madalal.

-Eesti keel kaotab asjaajamis- ja teaduskeelena tähtsuse ja muutub käibekeeleks.

-Eestlased jäävad arvulisse vähemusse.

Sotsiaalne riik seab esiplaanile oma elanike heaolu. Teisejärguline, mil moel see heaolu saavutatakse. Sotsiaalne riik on ideena humaanne, põhiküsimus seisneb paraku selles, kas see on ka teostatav. Kust aga leida ressurssi sotsiaalkulutuste kasvuks olukorras, kus tulud ja tootlikkus ei tule kulutustele järele? Sündivus on vähenenud ja rahvastik vananeb. Mis oleks lahendus? Võõrtööjõu sissetoomine? Teiste maade madalapalgalised töötajad hakkaksid täitma riigikassat, et meile pensionit maksta. See abinõu on aga ajutine sest aja jooksul saavad ka võõrtöölistest pensionärid. Tööpuudus kummitab immigrante rohkem kui põlisrahvastikku. Lastetoetused turgutavad eeskätt immigrantperekondade iivet, kuna traditsiooniliselt paljulapselistel, kuid madala kvalifikatsiooniga elanikel on kasulik elada sotsiaaltoetustest ja mitte otsidagi tööd.

Eesti marsib kiirkäigul sotsiaalriikide jälgedes, sest meie põhja- ja läänenaabruses on sotsiaalriigid olnud senini edukad. Kuid kas heaoluriik saab jääda püsima? Eestile tähendab sotsiaalriigi mudel:

-Riigikorra arengut nn korporatiivse osalusdemokraatia suunas, poliitkorrektsuse tähtsustumist ja kodanikuühiskonna mõju kasvu;

-Üldist maksukoormuse tõusu ja bürokraatia suurenemist, mis mingil hetkel hakkab pärssima majanduskasvu;

-Odava võõrtööjõu sisserände kiiret suurenemist;

-Riik satub ühel hetkel sotsiaalkulutuste osas tõsistesse raskustesse;

-Eesti keele tähtsus nõrgeneb;

-Eestlaste osatähtsus rahvastikus väheneb pidevalt.

Rahvusriigi puhul (tänapäevases tähenduses) on oluline rõhutada, et:

-Rahvusriik ei ole sama, mis üherahvuseline riik, vaid riik, mille prioriteediks on rahvuse identiteedi ja kultuuripärandi kaitse. Kas rahvusriik võib olla ka paljurahvuseline? Šveits ja Belgia seda ju on, esimene päris edukas, teine suurte probleemide küüsis.

-Rahvusriik ei tähenda erinevaid õigusi erinevatele rahvastele, vaid positiivset õigust põlisrahvastele, andes nende kultuuri ja keele arengule täiendavad tagatised.

-Rahvusriik ei ole immigrantide-vaenulik, vaid lähtub eeldusest, et põlisrahval on õigus säilitada oma traditsioonid, euroopalikud ja kristlikud väärtused.

Eesti on põhiseaduse järgi kaasaegne rahvusriik, kus kõigil kodanikel, rahvusest sõltumata, on ühesugused õigused ja kohustused. Kuid Eesti põhiseadus näeb ette ka tagatised eesti keele ja kultuuri püsimajäämiseks. Selleks, et Eesti areneks edasi rahvusriigina, ei ole vaja põhiseadust muuta. Selleks, et Eestist saaks äri- või sotsiaalriik, mingil hetkel me peame muutma põhiseadust.

Kuidas jätkata rahvusriiklikul arenguteel?

-Eesti peab jääma selgelt põhiseaduses kajastuvate põhimõtete juurde. See tagaks nii rahvusriikluse kui ka parlamentaarse demokraatia jätkumise.

-Eestikeelse kõrghariduse ja teaduse eelisareng. Üleminek inglisekeelsele kõrgharidusele ja teadusele võib olla efektiivne ja ka odavam, kuid eesti keele ja kultuuri tuleviku seisukohalt on sellel laastavad tagajärjed;

-Jätkuv lõimumispoliitika, eeskätt läbi haridussüsteemi, eesmärgiga tugevdada ühiskonnasisest sidustust;

-Panustamine kohalikule tööhõivele. Võõrtööjõud on küll odavam, kuid see ei vasta kindlasti ühiskonna kui terviku huvidele ja aastakümnete pärast sellega kaasnevad sotsiaalkulutused peab kinni maksma Eesti maksumaksja, aga mitte ettevõtjad, kes kasumit saavad.

-Konservatiivne immigratsioonipoliitika. Eesti peab mõistagi täitma oma moraalsed kohustused varjupaigataotlejate ees ja võimaldama perekondadel Eestis ühineda, kui see on põhjendatud. Samas on Eesti kohustatud hoidma demograafilist tasakaalu.

-Ühiskond ei pea olema majanduse, vaid majandus ühiskonna teenistuses. Konservatiivne rahandus ja liberaalne majandus koos madala korruptsiooni ja kontrolliga monopolide üle tagavad kõige paremini turumajanduse toimimise.

Ühiskond on paljutahuline ja kui seda püütakse ülemäära reglementeerida, asendatakse vaba ühiskond vanglaga. Võimalik, et esmakordselt ajaloos seisame silmitsi olukorraga, kus ülipüüdlikkus õigusriigi ehitamisel hakkab piirama vabadust ja demokraatiat. Aga seaduste tootmine konveieril, seaduste enda pärast ja plaanitäitmise huvides just selleni viib.

Valede valikute korral oleme jäädavalt kaotanud võimaluse eesti keele ja kultuuri positsioone säilitada. Juba okupatsioonivõimud mõistsid, et kui eestlased jäävad vähemusse omal kodumaal ja eesti lapsed hakkavad võõrkeeles haridust omandama, on võimalused Eesti riigi taastamiseks likvideeritud. Oleks eriti rumal oma kätega teha seda, millega okupatsioonivõimud hakkama ei saanud.

Rahvusriik ja rahvuslus - positiivsed väärtused

2011-02-10

Huvid võivad meid vastandada, aga väärtused seovad. Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine üle aegade on alusväärtusena põhiseadusesse kirjutatud. Selles artiklis vaatlen rahvusriigi ja rahvusluse roll, toetudes nii Eestis kui ka võõrsil omandatud kogemustele. Eesti püsimine sõltub sellest, kui tugev on meie haridus ja loomulik side põlvkondade vahel.

Põhiseaduse järgi peab Eesti riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Need suured eesmärgid on suunatud eesti rahvusele, mitte ühelegi teisele. Seega on Eesti rahvusriik. Tekib küsimus, kas rahvusriik tähendab kellegi välistamist või kellelegi vastandumist. Minu meelest pole see sugugi nii.

Rahvusriik ei tähenda tingimata üherahvuselist riiki, kuid see tähendab, et selles riigis saab enamusrahvus end vaba kultuurrahvana teostada. See eeldab emakeele esiplaanile seadmist hariduses ja kultuuris, aga ka riiklikus asjaajamises ja kaasaegsete keeletehnoloogiate arendamisel. Rahvusriik ei piira kellegi teise õigusi, kuid ta loob tingimused põhirahvuse säilimiseks.

Ja ainult vaba rahvas saab hakkama sellega, et tagab peamised vabadused ja õigused neile, kes on võõraina maale tulnud ja leidnud siin uue kodu. Tõsi, kodanikuõiguste saamiseks tuleb osata keelt ja omaks võtta peamised vaimsed väärtused. Paljudes Lääne-Euroopa riikides on aga säärane külalislahkus viinud üliohtlike olukordadeni, immigrante on palju ning nad moodustavad suletud kogukonna, mis ei taha asukohamaa väärtusi sugugi tunnustada.

Kuigi aeg-ajalt on püütud rahvuslust alavääristada, näitab ajalugu, et tegelikult on just rahvusriik demokraatia ja vabaduse parim tagatis. XIX sajand oli paljude Ida-Euroopa rahvaste ärkamisaeg. XX sajandi algul Austria-Ungari ja Vene impeeriumi võimu alt vabanedes tekkis rida uusi rahvusriike. Teise maailmasõja aegu kaotasid paljud iseseisvuse, kuid XX sajandi lõpus tekkis võimalus rahvusriike taas üles ehitada. Nii läks ka meil Eestis.

Tegelikult on Eesti üks kõige väiksem rahvuslik kooslus, kel on õnnestunud luua oma riik. Eesti keel kuulub maailma mõnekümne kultuurkeele hulka, milles saab omandada kõrgharidust, kaitsta teaduskraade, avaldatakse silmapaistval hulgal raamatuid, tehakse teatrit, raadiot ja televisiooni. Seda ei ole suutnud mitmed meist kümneid ja isegi sadu kordi suuremad rahvad. Selle kõige hoidmiseks on meid, eestlasi, ohtlikult vähe, peame seda enam pingutama.

Kui möödunud sajandi algul ei oleks tekkinud Eestis rahvusriiki, siis oleks kõik nimetatu jäänud unistuseks.

Euroopa vasakliberaalse multikultuursuse laineharjal on hakatud põlistele rahvusriikidele vastandama nn põhisea-duspatriotismi. Rahvusriik olla iganenud, rahvuslust võivat asendada jagatud lojaalsus põhiseaduses sätestatud õigusnormide suhtes. Kuna Eesti põhiseaduses on rahvusriigi põhimõte väga selgelt väljendatud, siis on põhiseaduspat-riotismist kõnelemine mu meelest üks suur enesepettus. Põhiseadus juhatab meid igal juhul rahvusriigi ja rahvusluse juurde. Samas pole alust väita, et kellegi põhiõigusi rikutakse sellepärast, et ta pole eestlane või Eesti kodanik.

Rahvuslusele ja rahvusriikidele antud negatiivne värving on klišee, millest tuleb vabaneda. Mõneti seisneb probleem terminites. Nimelt on eestikeelne "rahvuslus" peaaegu tõlkimatu mõiste, millele inglise keeles pole paremat vastet kui nationalism. Rahvusriik on vastavalt national state. Kõik natsioonipõhised mõisted, olgu inglise, saksa, prantsuse või mõnes muus keeles, meenutavad aga häirivalt natsionaalsotsialismi ja kannavad seetõttu pigem negatiivset tähendust.

Sellele suhtumisele on kaks kaalukat vastuväidet. Esiteks ei ole eesti sõna "rahvuslus" negatiivne - sellisena võiks mõjuda üksnes "marurahvuslus". Aga see on vaid meile mõistetav keelenüanss. Märksa olulisem on see, et natsioonipõhised sõnad on saanud negatiivse tähenduse peamiselt Teise maailmasõja järel ning kui ajalukku minna, siis seostub rahvusriikide teke tegelikult vaid kaasaegse demokraatliku ühiskonnakorralduse tekkega.

Tihti nähakse rahvusluses ja rahvuskonfliktides õnnetust, mis takistab ühiskonnas rahu ja stabiilsuse saavutamist. Tõepoolest, armeenlased ja aserbaidžaanid purelevad Mägi-Karabahhi pärast, grusiinidel on probleemid abhaaside ja osseetidega, juutidest ja Palestiina araablastest kõnelemata. Tegelikult ei teki konfliktid minu arvates mitte rahvustunde tõttu, vaid hoopis sellepärast, et rahvaste identiteeti on haavatud või rahvusriigi eneseteostus pärsitud.

Kui võtta vaatluse alla Nõukogude Liidu lagunemise järel (taas)iseseisvunud riigid, siis demokraatia ja inimõiguste nõudeid on suutnud päris kindlalt järgida üksnes Läti, Leedu ja Eesti ehk teiste sõnadega need, mis on end üles ehitanud just rahvusriigi põhimõttel.

Olgu võrdluseks öeldud, et Valgevenel, Ukrainal ja Moldoval on probleeme rahvusliku identiteediga ja puhuti isegi emakeeleoskusega. Valgevene kõigub Vene- ja Poola-orientatsiooni vahel. Ukrainas on suur erinevust ida- ja lääneosa vahel.

Üks osa Moldovast orienteerub Rumeeniale, teine osa uneleb nõukanostalgias. Kaukaasia rahvaid iseloomustavad omavahelised teravad konfliktid. Armeenlaste ja aserbaidžaanide puhul on probleem selles, et nõukogude ajal koolitati vaimu-eliit suuresti venekeelseks, sest venekeelse koolihariduse tase ja prestiiž oli emakeelsest kõrgem. Õnneks ei juhtunud Eestis midagi sarnast.

Omaette probleem on Venemaa.

Hiljaaegu lugesin Vene analüütiku Dmitri Furmani artiklit (Novoje Literaturnoje Obozrenije, 2010, nr. 5), kus autor ütleb, et Venemaa ei ole klassikaline rahvusriik ja oma praegustes piirides ta ka ei saa selleks. Vene rahvuslus on eriline, sest ta tekkis hulk aega pärast Venemaa kui impeeriumi sündi. See polnud demokraatiale püüdlev rahvuslus, sest impeeriumist loobumine ja vabaduse lubamine teistele rahvastele on venelastele valus. Vene rahvuslased näevad tihti rahvusprobleemi ainsat lahendust selles, et Venemaa piirides elavad vähemusrahvad assimileeritakse. Ja siit tuleb kõige teravam järeldus: oma praegustes piirides ei saa Venemaa kaasaegseks rahvusriigiks saadagu See aga tähendab, et paljud valusad muutused võivad veel ees seista Venemaa äärealadel, Põhja-Kaukaasias ja mujal.

Eelmisel aastal meie hulgast lahkunud orientalist ja tõlkija Linnart Mäll on teinud palju selleks, et teadvustada maailmas riigita ja enesemääramisõiguseta jäänud rahvaste olukorda. Koos Tiibeti eksiilvalitsuse esindajatega kutsus ta paarikümne aasta eest ellu Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (Organization of Unrepresented Nations and Peoples). Mullu detsembris Tartu Ülikoolis peetud Mälli mälesruskonverentsil esitasid Eesti teadlased ja poliitikud teesi, mille järgi on just rahvuslus ja rahvuslik identiteet demokraatia ja vabaduse peamine eeldus.

See tees tundus vist nõnda loomulik, et Eesti peavoolu-meedia ei pööranud sõnumile erilist tähelepanu. Küll aga refereeris seda kiirelt ja põhjalikult Paul Goble - üks paremaid analüütikuid, kes jälgib päevast päeva Venemaa ja SRÜ riikide rahvusprobleeme ja rahvastikuprotsesse. Goble'it inspireeris rahvuslust väärtustava sõnumi selgus, see läheb aga selgelt vastuollu FSB taustaga vene ideoloogialoojate ja Lääne vasakpoolsete teesiga rahvuslusest kui segavast faktorist ja probleemide allikast.

Tulles tagasi Eesti juurde, võiks püstitada küsimuse: kui poleks olnud XIX sajandi rahvuslikku ärkamist, eesti kir-jakultuuri ja rahvuslust, emakeelset ülikooli ja rahvusriiki, siis mille poolest see maa siin erineks näiteks Leningradi oblastist?

Meil lihtsalt puuduks see siduv aine, millega oleme suunanud erinevate põlvkondade energia Eesti riigi, rahva ja tema kultuurielu ehitamisele. Tõenäoliselt laseks sellise "siduvaine" puudumine võtta maad vaimsel segadusel, mille ehe näide on see, et Peterburi linna ümbritseb tõepoolest kuni tänaseni Leningradi oblast või et ühe riigi sümboliteks on tsaari-Venemaa lipp ja endise Nõukogude Liidu hümn.

Väikeriigi seisukohtade teadvustamine maailmale pole alati lihtne, kuid samas pole see lootusetu. Eesti välispoliitika peab olema eeskätt väärtuspõhine, see on meie kõige loomulikum hoiak. Põhineb ju meie iseseisvus isegi rahvusvahelise õiguse väärtustel. Meile on tähtis riiklik järjepidevus ja see, et okupatsioon oli okupatsioon ega saanud Eesti jaoks tekitada uut õiguslikku seisundit.

Seisukohtade hulka, mis meile on loomupäraselt tähtsad, kuulub ka see, et rahvuslus ja rahvusriik on positiivsed väärtused.

ANDRES HERKEL on ühesuguse innukusega tegelenud nii sise- kui välispoliitikaga. Selles artiklis käsitletud teemadega haakuvad osati ka tema raamatud "Vene mõistatus" (Ilmamaa, 2007) ja "Aserbaidžaani kirjad" (Varrak, 2010).

Dalai-laama suhtes on aega järele mõelda

2011-02-10

Eesti ajakirjandusel on minu meelest kiiduväärne komme tasakaalustada Hiina-teemalist propagandat mõne uudisega Tiibeti või dalai-laama kohta. Teisiti ei oska ma seletada, miks dalai-laama vastuvõtmise teema just eelmisel nädalal esile tõusis. Ühelt poolt korraldati Tallinnas ja Narvas suurejoonelisi pidustusi seoses Hiina uusaastaga ja selle uudise tasakaalustamiseks meenutati, et dalai-laama on tulemas.

Suurt uudisväärtust siin iseenesest polnud, info selle visiidi ettevalmistamise kohta on olemas läinud aasta juunist alates. Küll tabas peaminister Andrus Ansipit küsimus Tema Pühaduse vastuvõtmisest või vastu võtmata jätmisest ilmselt väga ootamatult.

Jutt ühe Hiina poliitika järgimisest polnud eriti asjakohane, seda võinuks rääkida, kui probleem puudutanuks Taiwanit. Dalai-laama ei kõnele juba ammu sellest, et Tiibet peaks Hiinast lahku lööma, temale on teema ennekõike rahva usuliste ja kultuuriliste õigustega seotud.

Ajakirjandus omakorda pani Ansipile vist suhu midagi, mida viimane ei tahtnud päriselt öelda. Peaminister keerutas mitteametliku ja ametliku vastuvõtmistasandi erinevuse ümber, kuid ei öelnud otsesõnu, et ta mingil juhul dalai-laamaga ei kohtuks. Kui mitte uks, siis vähemalt väike aken on selle ebaõnnestunud avalduse puhul ehk siiski avatuks jäänud.

Iseenesest on hea, et säärane väärtuspoliitiline küsimus on ühiskonna ette seatud. Kes peaks dalai-laamaga kohtuma ja missugune olema selle kohtumise formaat? Kadri Liik tõstatas selle küsimuse ETV valimisdebatis, kuid siis ükski poliitik ei vastanud.

Ma ei kiirustaks seda vastust väga kiiresti ega kategooriliselt välja nõudma, sest sellised otsused ei pea sündima surve all. Ka muude riikide juhid pole oma kohtumist dalai-laamaga ega selle üksikasju enamasti pool aastat ette reklaaminud - see otsus tehakse, kui aeg on küps.

Mis Hiina saatkonda puutub, siis nemad on kindlasti saanud signaali, et dalai-laama on Eestis väga populaarne ja teda oodatakse. Millised mõjuagendid ja -vahendid selle vastu käiku lastakse? Kes seda teab?

Mina arvan loomulikult, et Tema Pühadusega tuleb kohtuda ning paaril varasemal korral on Eesti riigi esindajad asjata kõhelnud. Nii silmapaistva külalise, pealegi Nobeli rahupreemia laureaadi ja Tartu ülikooli audoktori vältimine paneb kahtluse alla väärtuspõhise välispoliitika, mida kahtlemata tahame järgida. Aga see on arvamus, mis ilmselt kedagi Eestis ei üllata.

Kummati tuleks praegu selles teemas hoog maha võtta. Visiit on kauges ettevalmistusjärgus, sellega tegelevad Sven Grünberg ja teised. Poliitikutel ja vahel ülemäärast ettevaatlikkust evivatel ametnikel on aega järele mõelda, oodata ära valimised. Kuna selle visiidi puhul on võtmeroll riigikogu Tiibeti toetusrühmal, tuleb see valimiste järel kiiresti taasluua, et ettevalmistustega edasi liikuda.

Ehk nagu vanad eestlased öelnuks: andke aega atra seada!

Intervjuu: Mart Laar: kõik erakonnad lubavad üsna palju

2011-02-03

Kaks korda valitsust juhtinud peaministrikandidaat Mart Laar (50) ütleb, et Isamaa ja Res Publica Liidu programm pole vasak- ega parempoolne, vaid seisab rahvuslikel põhimõtetel.

Mis on IRLi eesmärk valimistel?

Meie eesmärk on rääkida programmist ja väärtustest, mida esindame, ning saavutada selline tulemus, mis lubab neid põhimõtteid ellu viia.

Olgu, väärtustest veel räägime, aga mitu kohta riigikogus?

Pole sellist eesmärki. Kui hakata tegelema arvudega, siis unustad ära, et sul on ka programmilised eesmärgid.

Aga tahate ikka rohkem kohti?

Iga erakond tahab. Meie ka. IRL pole kunagi valimistele vastu läinud nii suure toetusprotsendiga kui praegu.

Tulite just pikalt puhkuselt...

Kümme päeva.

Siiski, kui tõsine on peaministrikandidaat, kes keset kampaaniat teisele poole maakera kala püüdma sõidab?

Ma arvan, et väga tõsine. Olin ära aastavahetusel, poliitilist kampaaniat Eestis ei peetud. Igale kandidaadile, kes laadib ennast energiat täis, on see kampaaniaks suurepärane alus.

Kellega tahaksite koalitsioonis olla, kelle välistate?

Meile praegune koalitsioon sobib. Edgar Savisaare Keskerakonnaga ei tee mingil tingimusel koalitsiooni.

IRL ja eriti teie isiklikult rääkisite kaks aastat järjest, kui oluline on eelarve kärpimine ja tasakaal.

Aga kui sügisel algas valimiskampaania, siis olid IRLi loosungid teises keeles: anname tasuta kõrghariduse, vanemapensioni, seda, teist ja kolmandat. Selge kontrast varasemaga...

Tegelikult oli see aus. Kui ausus tundub kontrastsena, siis see võib niimoodi ka olla. Tegime kahte asja: läksime ja kuulasime, mida inimesed asjadest arvavad. Sellest lähtus ka järgmine samm, lubaduste paikapanemine ja nende põhjalik läbiarvutamine.

Ka mina võin minna tänavale ja teha küsitluse: kas tahate tasuta elektrit ja 40 000 krooni palka, ja tulla tagasi programmiga, et inimesed tahavad asju tasuta.

Vaadake, inimesed ei taha saada 40 000 krooni palka.

Tahavad ikka...

Võib-olla tahavad, aga meile nad niimoodi ei kirjutanud. Meie küsitlusest tuli välja, et kõige suurem mure pole mitte tööpuudus, vaid haridus, mure, kuidas lastele haridus anda.

Ega haridus ka tasuta pole, keegi maksab selle eest?

Selle eest maksab riik.

Äkki ikka maksumaksjad?

Inimestel, kes tahavad oma lastele haridust, peab olema kindlus, et läheme eemale Eestist, kus paljud jätavad hariduse pooleli. Põhjused on materiaalsed. Meid ennast ka üllatas küsitluses, et haridus on probleem number üks.

Käsitlen haridust kui rahvuslikku projekti. See pole vasak- ega parempoolne. Kogu meie programm, mõned osad on väga parempoolsed, teised osad, võib öelda, on vasakpoolsemad.
See on sellepärast, et rahvuslus ei ole parem- ega vasakpoolne.

IRL ei olegi siis enam parempoolne erakond?

Oleme rahvuslik erakond. Räägime tasuta kõrgharidusest, mis, ütlen ausalt, on vasakpoolne loosung, ja räägime ka maksude alandamisest, mis on parempoolne.

IRL lubab vanemapensionit, praegu on ju vanemapension olemas, laste arvu ju arvestatakse pensionite maksmisel...

Ainult nende puhul, kes on sündinud enne Eesti iseseisvust. See on sügavalt ebaõiglane. Öelda, et süsteem on majanduslikult või eelarveliselt vastuvõetamatu, pole õige, sest see süsteem kehtib juba niikuinii. Lihtsalt nendele, kes sündinud pärast 1991. aastat, enam ei kehti.

Kustkohast lubadusteks raha tuleb, pensionikassa on juba praegu mitme miljardiga miinuses?

Kui võtaksime pensionikassast, siis tuleks see teiste pensionite arvel. Seda toetust käsitleme kui riigieelarvest tulevat.

Oleme välja öelnud kaks lubadust: tasuta haridus ja vanemapension. Üks neist maksab 40 ja teine 20 miljonit eurot.

Ka see on raha. Kust see tuleb?

Oleme ka selle programmi kirja pannud. Seda on võimalik täita ainult siis, kui Eesti majanduskasv saab olema kolm korda Euroopa keskmisest suurem. See on ainuke võimalus.

Majanduskasvu-lootusele lubadusi rajada on umbmäärane...

See on ainuke aus viis lubadusi anda.

Aga siis ma küsin taas: kui teie lubaduste eelduseks on majanduskasv, siis miks teie kampaania algab lubadustega raha jagada - ja need domineerivad -, aga mitte sellega, kuidas majandus kasvama panna?

Te pole võib-olla meie reklaamklippe jälginud, meie majandusklipid on kõik väljas...

Nüüd need klipid tulid, aga mitu kuud käis teistmoodi kampaania, loodi rahvale muljet, et nüüd tuleme, anname ja jagame...

Mitte tuleme ja anname, vaid vastame inimeste küsimustele. Mida nimetan seda ausaks suhtumiseks, seda võib muidugi ka pahaks panna. Oleme kõik viimased kampaaniad teinud eelarve tasakaalu peale.

Teil on seinal Margaret Thatcheri foto. Olete öelnud, et teiseks eeskujuks on Ronald Reagan. Vaatasin Youtube'ist Reagani valimisklippe ja need ütlevad: ameeriklased on töökad ja tublid, valitsus ei pea neid segama ja takistama. IRLi reklaamid, programm ja üldse asjadest rääkimise viis on muutunud üha rohkem riigikeskseks, et riik teeb ja annab.

Sellest on väga huvitav rääkida, millised tundmused tekivad. Kui leiate meie programmist koha, kus riik peab aitama, materiaalselt aitama, siis annan teile preemia.

Üks kolleeg ütles, et loosungite järgi ei saa ta enam aru, kas tegu on IRLi või sotsidega.

Saan aru, et inimeste kuulamine on Eestis uus, see tundus midagi šokeerivat, et see on populistlik ja vasakpoolne. Tuleb vaadata kogu programmi. Kõik erakonnad, ka Reformierakond, tegelikult lubavad üsna palju.

Meil on kaks olulist lubadust. Üks on haridus ja teine on iive. Kalleid sotsiaalpakette ei leia programmist mitte ühtegi.

Ühes teises IRLi reklaamis räägib Ken-Marti Vaher: «Kodukulud 50 protsenti alla.» Kuidas seda saavutada?

See on ülioluline probleem, väljakutse Eestile on ränk.

Ränk küll, aga kuidas saavutada?

Esiteks oluliselt vähendada küttekulusid, seda saab teha soojustamisprogrammiga. Ka CO2 kvootide müügist saadud raha tuleb sinna panna. Väga raske on energia hinda langetada. Meil on võimalik tõusu pidurdada.

IRL on neli aastat valitsuses, miks te neid asju teinud pole?

Lihtsalt öeldes - pole jõudnud poliitilisele kokkuleppele. Juhan Parts tuli ideedega välja. Soojustamisprogrammi oleme ära teinud. See seisab, sest ühistud teavad sellest veel vähe.

Mis IRLi ja Reformierakonda eristab?

Mulle tundub, et osa Reformierakonnast arvab, et Eesti on valmis, et mis meil on, on nii hea, et pole vaja midagi muuta. Meie oleme rahutumad. Arvame, et Eesti ei ole valmis. Meil on ka mitmed eristuvad punktid, nagu haldusreform või palgaarmee.

Isamaa tuli kunagi loosungiga «Plats puhtaks!» ning oli uus, idealistlik, vana süsteemi ja korruptsiooni vastane. Mööda on läinud ligi 20 aastat ja skandaale on ikka olnud. Viimane asi, mis on otse seotud erakonna tippudega, pean silmas kampaaniainimeste võtmist riigi palgale...

Aga kas te teate, kui palju neid inimesi on?

Ma olen lugenud üheksast...

Te teate valesti. Neid inimesi on kolm. Ega ka nemad pole võetud tööle kampaania tegemiseks. Ministrid suudavad oma nõunikke raamides hoida. Tegime erakonna piirkondliku juhtimise ümber. Meil oli 14 inimest tööl ning jah, lasime nad lahti. Neist 14st töötab poliitiliste nõunikena kolm ja üks töötab maavanema nõunikuna... Ütleme siis kolm pluss üks.

Üha enam on IRLis esiplaanil tehnokraadid Res Publicast ja vanu rahvuslasi jääb vähemaks.

Tehke väike analüüs, lugege esimesed ja teised arvud kokku. Erakond ei jagune niimoodi. Kindlasti on nii suures erakonnas vaidlusi ja omad fraktsioonid, aga need ei jookse mööda neid radasid, mida teoretiseeritakse.

Mis radu mööda siis jooksevad?

Esiteks mööda temperamenti. Teiseks, mis tähendab poliitiline taktika ehk kas oleme jõulisemad või rahulikumad. Ja kindlasti mööda seda, mis on erakonna jaoks kõige olulisem teema.
Ka tasuta kõrghariduse teemal oli tugev vaidlus ja need jooned ei jooksnud mööda parteilist minevikku, vaid ikka mööda inimeste arvamusi.

3 MÕTET

• IRL pole kunagi valimistele vastu läinud nii suure toetusprotsendiga kui praegu.

• Käsitlen haridust kui rahvuslikku projekti. See pole vasak- ega parempoolne.

• Kui leiate meie programmist koha, kus riik peab aitama, materiaalselt aitama, siis annan teile preemia.

Tehkem majanduskriisist õiged järeldused

2011-01-24

Eesti edu peamisi tagatisi on olnud tasakaalus eelarvepoliitika. Nimetagem seda meie rahandus- ja majanduspoliitika alusväärtuseks. Paraku ei tohi me majanduse kosumise ja euro kasutuselevõtu eufooria juures unustada, et just see alusväärtus sai tugeva löögi.

Majanduskriisi haripunktis jäi 2008. aasta eelarve kärbetele vaatamata enam kui viie miljardi krooniga defitsiiti. Riigieelarve ei saavuta tasakaalu ka tänavu. Vähe sellest, kriisi ületamiseks ja eelarve tasakaalustamiseks läksid käiku varem kogutud reservid. Kui majandus peaks taas raskustesse sattuma, puudub meil vajalik puhver.

Euro pole imerohi. Ekspordi kasv ja teadusmahukas tootmine on suuresti unistuseks jäänud. Koostöö võiks parem olla nii ettevõtete kui ka ettevõtete ja riigi vahel. Ekspordi vähest kasvu varjutab see, et import jätkuvalt ületab eksporti. Ka see tähendab võlgu elamist. Oleme uhked riigi vähese võlakoormuse üle, kuid eraisikute ja ettevõtete võlad on vägagi suured. Euro ei ole imerohi, mis probleemid lahendab. Ees on mitu rasket kokkuhoiuaastat, et eelarve tasakaalustada ja reservid taastada. Riigisektori kasvust ei maksa unistada. Mis tahes maksukoormuse tõus ainult süvendaks probleeme. Üks suuremaid murekohti on noorte madal tööhõive ja kasvav ahvatlus kodumaalt lahkuda.

Eesti poliitika suurim saavutus eelmise valimistsükli jooksul oli poliitikute küllalt kiire ja otsustav reageering majanduskriisi märkidele. Pälvisime sellega nii eurokõlbulikkuse kui ka välisvaatlejate siira imetluse. Paistab, et ka valijad said tehtu vajalikkusest aru, andestades erakondadele valimiseelsete lubaduste mittetäitmise.

Eelmised riigikogu valimised möödusidki rahaliste lubaduste jagamise tähe all. Sama tendents on ka nüüd esile tõusmas. Seega pole me kriisist piisavaid järeldusi teinud ja oleme valmis uskuma, et lustliku kasvu periood on taastumas. Selline psühholoogiline illusioon on uinutav. Mõistkem, et ehituslaenudel põhinev kasv ei saa ega tohigi tagasi tulla.

Skandinaavia-mudel jääb unistuseks. Põhjamaade sarnane sotsiaalhüvede riik jääb majanduse praeguse struktuuri juures kättesaamatuks. Euroga kaasnev peamine kasu on usaldus ja investeeringute maaletoomine. Kui see toob ekspordi kasvu ja odava tööjõu asemel nähakse Eesti potentsiaali kvalifitseeritud tööjõu maana, on meil eeldusi edeneda.

Eesti tulevikuprobleemi on nähtud selles, et eurotsoon, kuhu astusime, võib tervikuna ohtu sattuda. Eurole on kadu kuulutatud alates ühisraha kasutuselevõtust. Eeskätt on hirm seotud Lõuna-Euroopa suurte riikidega. Hirm meid ei aita. Eesti ohte hinnates tuleb esmalt vaadata endasse, mitte võbiseda sellepärast, mis võib juhtuda kusagil mujal. Kodus toimuvat on meil võimalik poliitiliste vahenditega mõjutada. Tehkem siis kriisist õiged järeldused.

Tõhus poliitika lähtub rohkem väärtustest kui huvidest

2011-01-07

Eesti naudib positiivset tähelepanu. Euro on käes ja suuremad majandusraskused seljataga. Torisemiseks pole põhjust ka lõppenud kümnendile tagasi vaadates. Meil on olnud palju raskemaid aegu. Veel enam - nii häid võimalusi töö- ja loomingualaseks eneseteostuseks pole varem õieti olnudki.

Kuid eufooria on ohtlik meelemürk. Pärast seda, kui saime 2004. aastal Euroopa Liitu ja NATOsse, tegi Eesti valitsus liiga optimistlikke eelarveid ja rahvas tarbis üle oma võimete. Seesama ei tohi nüüd korduda.

Ühiskonna kui terviku huvid

Eesti poliitika on paljuski stabiliseerunud, kuid samas on diskussioon riigi tuleviku ja strateegilise valiku üle ootamatult ahtaks jäänud. Järgmisse riigikokku on asja vahest vaid neljal parteil, ehkki valimissüsteem eeldaks suuremat mitmekesisust. Kindlasti tagavad ka neli parteid vaba ühiskonna jaoks vajaliku pluralismi. Küsimus on pigem selles, kas parteid positsioneerivad end valimiste eel huvidest või väärtustest lähtudes.

2007. aasta valimiste eel jagasid kõik suured erakonnad suuri rahalisi lubadusi. IRL hüüdis korraks, et «õnn ei ole rahas», kuid see ei saanud keskseks loosungiks. Tõenäoliselt ei oleks selle loosungi intensiivsem kasutamine toona ka edu toonud. Majanduskriisi saabudes tuli mitmetest rahalubadustest loobuda. Jätkuv toetus valitsuskoalitsioonile kinnitab, et inimesed said valitsuse ees seisnud rasketest valikutest aru ja toetasid kokkuhoiupoliitikat.

Kas nüüd, kui euro on käes, avaneb võimalus uuteks suhkrusteks lubadusteks või nende uskumiseks? Tegelikult vajab Eesti riik kulude jätkuvat kokkuhoidu ja efektiivsemat avalikku haldust. Uued töökohad tekivad erasektoris ja selleks peab ettevõtjal hingamisruumi olema.

Üksnes huvidest lähtuv, mõnd elanikerühma eelistav poliitika ei ole jätkusuutlik. Palju paremini vastab ühiskonna kui terviku huvidele see, kui erakonnad ehitavad oma poliitika üles kindla ja püsiva väärtussüsteemi ümber. Mõistete seost saab ehk avada nõnda, et väärtussüsteem moodustab meie ühise huvi, kus ühe (huvi)rühma vastandamine teistele on maha võetud.

Mul oli sügisel võimalus osaleda külalisena Soome Kokoomuse volikogu istungil, kus partei esimees Jyrki Katainen pidas 15minutise kõne. Rahandusminister ja peaministrikandidaat Katainen rääkis kaamerate ees peamiselt väärtustest. Maksupoliitiline otsus lähtub sellest, milline on maksude roll ühiskonnas, mitte sellest, kelle huvides see otsus tehakse.

Eesti aastal 2030

Võimalik, et Eestis kulub sinnamaale arenemiseks veel aega. Kiire raha soov ja illusioon on juurdunud, ehkki masu tegi siin korrektiive. Ka riigilt küsitakse tihti «mida ma saan?», mitte «mida ma annan ja kuidas ühiskond paremini toimib?». Viimane küsimus kerkib esile siis, kui on piisavalt palju heal järjel ja haritud valijaid, keda ei kammitse kinnis-ideed. Olen kindel, et selliseid valijaid tuleb meil üha juurde.

Tänane Eesti ei saa sihte seada enam meie ees seisvate liitumiseesmärkide kaudu, nagu olid NATO, Euroopa Liit, euro. Meid on seni aidanud edukas liitumisparadigma, aga uued paradigmad peame ise looma. Milline peab Eesti olema 2030. või 2050. aastal? Valitseb ähmane üksmeel võtmevaldkondades, nagu haridus, tööhõive ja rahvastiku juurdekasv ning samas püüab iga partei luua oma tõde ja müüti nimetatud teemadel. See protsess muutub veenvaks siis, kui diskussioonis tõusevad esiplaanile väärtused.

Kardan, et loosungid 15 aastaga viie rikkama hulka purjetamisest, aga ka mitmesuguste riiklike arengukavade heakskiitmine vähimagi kavatsuse ja rahalise võimekuseta neid ellu viia on pärssinud igasugust tulevikule mõtlemist. Paraku me peame tulevikuküsimustega tegelema. Ja seda mitte õhulosside pinnalt, vaid arusaamises, et tulude-kulude tasakaal ja konservatiivne eelarvepoliitika on üks Eesti arengu alusväärtusi.

Isamaalisus on loomulik asi

2010-12-17

Mida lähemale jõuavad valimised, seda russofoobsem on IRL. Muidugi mitte tegelikult, sest tegelikult pole ta seda kunagi olnudki, vaid IRLi rivaalide ja vastaste kirjas ning kõnes. Tegemist on primitiivse, kuid ülimalt mugava sildiga, sest kuna seda on kleebitud juba ligi 20 aastat, siis laiem publik ei küsigi, kas sel ka mingi õigustus on. IRL on russofoobne, ajalugu fetišeeriv, pseudomilitaristlik, Sinimägede-metsavendade romantikal põhinev ja venevastaselt natsionalistlik. Needsinased kleebised ei pärine mitte Sarviku-Sassi monoloogist seitsmenda õllekannu taga, vaid teadlase mainele pretendeeriva Tõnis Saartsi analüüsist „Rahvusliberalism - ideoloogia keskmisele eestlasele" (Sirp 26. XI).

Sildistamine on muidugi inimlik ja Saarts on inimene, aga sildistaja ei peaks ennast siiski analüütikuna esitlema. Sest mis on õieti russofoobia? Paaniline, haiglaslik hirm venelaste ja kõige veneliku ees. Olgu, tavatähenduses ka venevaenulikkus. Mida sellest leidub IRLi poliitikas, programmilistes seisukohtades või IRLi juhtide väljaütlemistes? Mitte midagi. Ise avaldasin hiljaaegu Eesti ajaloo õpiku vene õppekeelega gümnaasiumidele - kas üks russofoob seda suudaks? Kas russofoobi kodus võiks juhtuda, et jõuluõhtul loetakse jõuluvanale Puškinit- enne eesti, seejärel vene keeles? Või kuulatakse aja mahavõtmiseks mõnd Võssotski või Okudžava laulu, seda vaikselt kaasa ümisedes? Minu kodus on kõike seda juhtunud ja ma ei tunne ennast oma erakonnakaaslaste keskel selle poolest kuidagi erandlikuna. Ning, näete, kirjutan neist (russofoobi seisukohast täiesti õudsetest) seikadest isegi seitungisse.

Hea küll, see olen mina. Kuid IRL kui erakond? Samuti mitte midagi sellist. Jaa, IRL on alati hoiatanud Venemaapoolse ohu eest, kuid see ei ole ometi russofoobia. Isegi mitte Rossija-foobia, sest foobia on haiglane, kujutletud hirm, Venemaa oht aga täiesti reaalne. Selle meeldetuletamine on elementaarne. Nii näiteks elavad hollandlased pidevas mereohus: kui meri tammid purustaks (aga seda on juhtunud), upuks suur osa Hollandist ära. Seda ohtu teavad kõik, ei põe selle pärast üleliia, kuid ei unusta ka. Hollandlasi ei nimeta keegi seepärast veel marinofoobideks või kuidagi nõnda. Venemaa on meile seesama, mis Hollandile meri. Meri on pidevalt olemas, ta ei kao kusagile ja ka temast lähtuv oht ei kao, aga see ei tähenda, et temaga ei võiks suhelda ning temaga heal juhul ka hästi läbi saada. Kuid oht jääb ja on lihtsalt hale tulla väitma, et see on kadunud.

Oluline vahe seisneb siin vaid selles, et kui Holland on merelt maad võitnud ja meri seda võrdlemisi õiglasel kombel tagasi nõutab, siis meie pole Venemaalt küll lappigi võtnud. Vähemalt kehtiva kontrolljoone puhul, mis asjaolud pigem vastupidisesse valgusse seab.

Natuke segaseks jääbki, miks on Eesti poliitikas nii raske olla kompleksideta rahvuslane, kes armastab ja kaitseb oma, vihkamata teisi -miks peab sellega kaasnema halvustav sildistamine. Inimesed, isamaalisus on loomulik asi!

Eestlasi kasvab ainult Eestis!

2010-12-03

Peaminister Andrus Ansip ütleb, et mis sellest siis ikka, et inimesed kaugel välismaal elavad - peaasi, kui nad end välismaal eestlastena tunnevad.

Aga miks nad Eestist ära kolisid? Kas ainult sellepärast, et välismaal on parem või on ka meil Eestis põhjuseid, mis meid kodus ei hoia?

Ühest küljest on tore, et me maailma avastame, kuid teisest küljest - prantslased on hädas mustlasetega, sakslased türklastega - nad ei integreeru. Võib-olla saavad välismaal elavad eestlased paremini hakkama kui türklased või mustlased vanas Euroopas - kuid pigem sulandub täiesti ühiskonda ikka alles teine või kolmas põlvkond. Kes räägib siis juba eesti keelt vigadega või ei räägi üldse.

Muidugi võime eestlasi saata laia maailma õnne otsima, kuid elu näitab, et võõramaiseid õnneotsijaid me siia väga asemele ei taha. Nad võivad ju olla tublid, aga tegelikult ei taha me, et nad ütleksid enda kohta rõhutatult (ja end Eesti riigile kergelt vastandades), et nad on: venelased, hiinlased või pakistanlased. Mida peaminister peab eestlaste puhul uhkuseks.
Iga inimese jaoks on „eluküsimuseks" pikaajaline stabiilne elukvaliteet. Tööd on vaja. Kui tööd ei ole, lähevad inimesed välismaale. Kui välismaale läheb ainult üks abikaasa (mis on pigem tavaline), toob see peresuhetesse palju pingeid. Sajad tuhanded poolakad käisid Inglismaal tööl - nüüd on enamik neist kodus tagasi. Kodus pole ka palju parem, aeg vääral maal ei oodanud neid üldse mitte keegi.

Neid eestlasi, kes välismaal kõrgemal positsioonil on, kui nad oleksid Eestis töötades, on väga vähe. Massid töötavad Hispaanias või Austraalias puuviljakorjajatena, Soomes ehitustööl või tehases liinitööl. Suure tõenäosusega on nende sealne töö Eestis olnust ja Eestis võimalikust füüsiliselt raskem ning üksluisem. Suure tõenäosusega lahutab neid paremast tööst ja elukvaliteedist puudulik keeloskus vm väga mõjuv asjaolu. Kes ei saa hakkama karjääriga sügissombuselt hallis Eestis, ei saa hakkama ka parema kliimaga Lääne-Euroopas, kus konkurents on mõõtmatult tihedam. Printsessiks üldjuhul siiski sünnitakse, mitte ei saada. Ja kui saadi, siis väga-väga ammu.

Töö ei ole inimese ainus esmavajadus. Vaja on infrastruktuuri (korralik ühistransport on esmane võtmeteema, et mitte viibida kogu aeg ainult kivilinna kortermajas), aga ka sõpru, ema-isa, ämmani välja. Ka kultuurikeskkond mõjutab meid palju. Välismaal võib käia, saada inspiratsiooni ja kogemusi. Kuid me peame tahtma siia tagasi tulla. Siin peab olema vähemalt sama tore kui välismaal. Tegelikult aga isegi toredam.

Et eestlastel oleks põhjust rohkem koju jääda ning tekiks tunne, et siin on hea elada, tuleb siia luua keskkond, mis on parem kui Londonis, Vahemere maades või Stockholmi skäärides. Ja mulle tundub, et see on täiesti võimalik.

Aeg-ajalt on mul tunne, et paljud Eesti inimesed ei teagi, kui huvitav ja tore Eesti on. Olen aastaid suvitanud Pranglil. Tuttavad, kes suvel Pranglile satuvad, imestavad, et nad ei teadnud, et nii tore ja põnev koht vaid 20 kilomeetri kaugusel Tallinnast olemas on.
Sama lugu on ka Vormsi, Kihnu või Piirissaarega. Olen kindel, et enamik tallinlasi ei ole käinud Paljasaare poolsaarel rannakindlustusi või linde vaatlemas ega Pikakari rannas ujumas. Tasub avastada.

Sama lugu on Naissaarega. Tõnu Kaljustele tuleb au anda, et ta on sundinud meid avastama oma Nargen Festivaliga Naissaart, mis aastaid Vene sõjaväe poolt sisuliselt okupeeritud oli.

Kui kodanikul on toimiv riik, töö ja pere, ei kipu ta ära minema. Vaid on eestlane kodumaal. Olen kindel, et üks siiajäämise põhjus on just nimelt meie maa - meil on loodus ja kliima, mis kuulub Euroopa parimate elukeskkondade hulka. Saared ja rabad, sood ja metsad. Inimesed saavad ja tahavad elada seal, kus on turvaline ja mugav elada.

Eesti noorim vald (keskmine elanike vanus 36 aastat) - Viimsi on Eestis eripärane selle poolest, et me mõtleme tulevikule intensiivsemalt kui teised vallad. Me lihtsalt peame. Viimsi Keskkoolis on sel aastal 9 esimest klassi. Selline vald lihtsalt peab ehitama koole ja lasteaedu ja kulutama poole eelarvest haridusele.

Mulle tundub, et kui peaministriga kaasa mõelda - tore oleks, kui eestlased ka Eestis tunneksid ja tahaksid end tunda eestlastena. Eesti on parim koht, kus eestlane saab ja tahab elada. Materjali, millest kõrgekvaliteedilist elukeskkonda arendada, meil on.

Kuidas planeerida Eestit?

2010-11-19

Eelmise aasta suvest tegeleme üleriigilise ruumilise planeeringu "Eesti 2030+" koostamisega. Praeguseks on teadlastel ja ekspertidel kirja pandud eelkõige tugevate keskuste tähtsust rõhutav algvisioon, mille üle parajasti arutletakse piirkondlikel avalikel seminaridel kogu Eestis.

Tuleviku ennustamine on, teadagi, tänamatu töö, seepärast me sellele ei pretendeerigi. Parim, mida saame teha, on lähtuda teadmistest ja trendidest. Kaheks aastakümneks plaanide tegemisel pole rõhk konkreetsetel valikutel, vaid alternatiivide säilitamisel.

Me võime spekuleerida, aga ei tea täpselt, millised keskused hakkavad arenema ja millised hääbuvad. Küll saame seada eesmärgi, et ääremaal peab elu säilima, keskuste tugevnedes ei tohi hajaasustus kaduda.

Samal ajal on just tugevad piirkondlikud keskused ääremaal elu säilimise garantiiks. Keskuste areng ongi üks uue üleriigilise planeeringu kahest kesksest küsimusest. Teine on sidusus ehk aegruumiliste vahemaade vähendamine. Eesti territoorium on väike, aga ajalised vahemaad on suured. Kaardi ääres joonlauaga seistes on seda raske mõista. Püüdes väljaspool suuremaid linnu ühissõidukiga tööle sõita aga enam mitte. Reisirong on arvestatav liikumisvahend ainult Tallinna ümbruses ja Tartu liinil. Bussiühendus väiksematest paikadest maakonnakeskusse täidab tihti pigem sotsiaalabi ülesandeid.

Euroopa, vahest isegi Läänemere regiooni mõistes on Eestis üks keskus. Tallinna võimest end rahvusvaheliselt kehtestada sõltub kogu Eesti areng ja heaolu. See tähendab nii linnaruumi kvaliteedi tõstmist kui häid ühendusi välismaailma ja Eesti-siseste sihtpunktidega. Nii on võimalik kogu riiki meelitada loodusturiste, külalisprofessoreid, kruiisireisijaid, investoreid ja kaubavooge.

Aga nagu kiiret ja ohutut Tartu maanteed pole vaja Lõuna-Eestist pealinna põgenemiseks, ei ole ühendusi Tallinnaga tarvis ainult turistidele. Mugavalt korraldatud ja Tallinnaga seotud rongi- ja bussiliiklust ning heas korras teedevõrku läheb vaja eelkõige eestlastele.

Astmeks suuremate linnade ning hajaasustuse vahel on vältimatult tugevad esmatasandikeskused. Lahendamist vajav võtmeküsimus on elu- ja töökohtade sidumine.

Kui tahame väärtustada väiksemaid keskusi elukeskkonnana, peame arvestama, et enamik töökohti tõmbekeskustest maale ei liigu. Ainult üht inimest sõidutavatele autodele ülesehitatud logistika ei ole efektiivne ega jätkusuutlik. Seda poleks ka tühjade busside edasi-tagasi loksutamine. Tarvis on nutikaid lahendusi ja paindlikku planeerimist ning seda toetavat rahastamisskeemi.

Üleriigilise planeeringu koostamise arutelud kestavad, kuni valitsus selle järgmisel sügisel heaks kiidab. Peale asustuse ja transpordi mõeldakse näiteks energeetikale ja keskkonnakaitsele.

Eestit tuleb planeerida kahest otsast korraga. Kui Eestist ei pääse mugavalt Londonisse, tuleb ilmselt ükskord sulgeda Tallinna-Saatse bussiliin. Kui aga unustada end pilvedesse visioneerima, võib juhtuda, et Eesti, mida me siia lendavatele välismaalastele tutvustada tahtsime, on vahepeal hingusele läinud.

Eesti järgmine kümme

2010-10-20

Hiljuti Pärnus toimunud presidendi kärajatel arutati väljakutseid, millele Eesti peab tulevikus vastama, kuidas peame edasi liikuma. Samal teemal räägiti Pärnus ka kümme aastat tagasi. Siis olid peamisteks unistusteks maailma minek Euroopa Liitu ja NATO-sse astumise kaudu, Eestit reaalselt ähvardanud demograafilise katastroofi vältimine sündimuse tõstmise kaudu ning maailma vapustamine millegi uudse ja innovatiivsega, nagu näiteks e-Eesti programm e-valitsuse ning ID-kaardiga.

Selle kõigega oleme hakkama saanud. Paraku ei tähenda see seda, et oleksime õnnelikud. Oleme endiselt arenenud riikide kõrval vaesed, Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmine on roosa unistus. Meid on paraku ka endiselt vähem, kui tahame. 10 aastat tagasi suutsime aktiivselt tegutsedes mitte ainult majanduskriisist väljuda, vaid kiirelt edasi liikuda.

Antud hetkel on küsimus selles, kas suudame seda uuesti teha või vajume taas letargiasse, lootes, et keegi kuskil meie eest meie probleemid lahendab. Nii see paraku pole. Peame üle saama endas juba mõisaorjusest saadik sisse süstitud ja võõra võimu ajal treenitud õpitud abitusest ning ise oma tuleviku eest vastutama hakkama. Tunneksime otsekui hirmu tuleviku ja vastutuse eest, julgemata seetõttu maailmaga rahulikult ja enesekindlalt suhestuda. Siit tuleb ilmselt ka langemine äärmuslikust pessimismist eufoorialainetesse, mis süsteemset tegutsemist oluliselt takistab.

Millele peaks Eesti algaval kümnendil keskenduma? Kas peaksime otsime endale oma Nokiat või mõnd suurt ja kõikehõlmavat eesmärki? Ma ei uskunud Eesti Nokiasse kümme aastat tagasi ega usu ka nüüd. Vahest oleks meil hoopis mõttekam tegutseda selles suunas, et Eesti inimesed oleksid õnnelikumad, et Eestis oleks nii hea elada, et keegi ei sooviks siit päriselt ära minna. Just noorte sidumine Eestiga on algava kümne kahtlematult üheks oluliseks eesmärgiks, millest kärajatel palju juttu tehti. Sest kui Eesti neist ilma jääb, jääksime ilma ka oma tulevikust.

Selleks tuleb teha mõnda lihtsat asja. Selleks, et Eestis elada, peab inimestel siin olema tööd. See omakorda eeldab kiiret majanduse arengut ning ettevõtluse muutumist järjest "targemaks", mille eelduseks on omakorda aga Eesti muutumine tõmbekeskuseks "targale rahale". Mõnes mõttes seisab Eesti ettevõtlus samade valikute ees, kus Soome ettevõtjad 1990. aasta majanduskriisi järel - kas jääda kohalikku konnatiiki või murda end läbi rahvusvahelistele turgudele. Viimane oleks olnud võimatu ilma riigi toe ja aktiivse majanduspoliitikata.

Eesti riik peab asuma senisest oluliselt tõhusamalt oma ettevõtjate huve kaitsma. Kas see meile meeldib või mitte, kuid just nii maailmas asju aetakse. Kui tahame edasi jõuda, peame sama tegema. Oluline on ka leida kiiremas korras lahendused energiaprobleemidele. Kontrollimatult tõusev elektrihind on probleem nii ettevõtjatele kui tarbijatele. Lahendused elektrihinna alandamiseks on välja pakutud, need tuleb ühel või teisel kujul vastu võtta.

Teiseks on meid jätkuvalt liiga vähe. Kuigi osa esinejaid leidis, et see pole probleem, pole ma sellega nõus. On olemas piir, kus rahvuse suutlikkus oma keelt ja kultuuri säilitada ohtu satub ja kas tahame või mitte, kuid peame seda meeles pidama. Emapalk on aidanud Eestis sündimust tõsta, kuid sellega oleme tegelikult toetanud peamiselt laste sünnitamist ja arengut vaid esimeste eluaastate jooksul.

Lapse kasvatamine on paraku tunduvalt pikem protsess. Kui tahame, et sündimus Eestis kasvaks, peame algaval kümnendil just sellesse panustama. Kui vanemad teavad, et saavad oma lapsed turvaliselt üles kasvatada ja neile hea hariduse anda, on see täiendavaks tõukeks sellele, et neid sünnitada. Eesti poliitikaks peab saama tasuta hariduse tagamine mitte ainult paberil, vaid reaalsuses, see eeldab näiteks üleminekut tasuta kõrgharidusele. Eestis ei tohi keegi majanduslikel põhjustel jääda väärilise hariduseta. Hea hariduspoliitika on tegelikult parim majanduspoliitika, mis aitab ühtlasi töötust ohjes hoida.

Need on vaid kaks kärajatel arutamist leidnud teemat, rääkimata sellest, et algaval kümnendil tuleb Eestil paljude teistegi probleemidega rinda pista, olgu selleks regionaalne areng või looduskeskkonna säilitamine.

Kokkuvõttes sõltub aga nii neile kui teistele väljakutsetele vastamine vaid meie endi tahtest, suutlikkusest ning julgusest.

50 aastat ajaloodokumendist Balti riikide toetuseks

2010-09-29

Tahan juhtida tähelepanu ühele unustusehõlma vajunud dokumendile, milles mõisteti hukka Nõukogude okupatsioon Eestis, Lätis ja Leedus. Nimelt võttis Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee viiskümmend aastat tagasi, täpsemalt 29. septembril 1960. aastal, vastu resolutsiooni „Olukorrast Balti riikides nende Nõukogude Liidu koosseisu vägivaldse inkorporeerimise kahekümnendal aastapäeval".

Lähemalt vaata siit.

Dokumendis öeldakse, et aset leidnud anneksioon ei arvestanud rahva soovidega; väljendatakse sümpaatiat Balti rahvaste kannatuste suhtes ning juhitakse tähelepanu tõigale, et meie riikluse de jure edasikestmist tunnustab enamus vaba maailma valitsustest. Samuti kutsutakse dokumendis liikmesriikide valitsusi kaasa aitama eestlaste, lätlaste ja leedulaste kultuuri ja keele säilimisele paguluses.

Resolutsiooni esitas Assambleele Taani konservatiiv Marie Antoinette von Lowzow (1899-1985). Lõpphääletusel toetas resolutsioon 65 saadikut, vastuhääli ei olnud, kuid neli saadikut loobusid hääletamast.

Meenutame, et 1960. aasta sügisel oli Euroopa Nõukogul „kõigest" viisteist liikmesriiki. Siiski kuulusid tollasesse seltskonda vaba Euroopa juhtriigid. Euroopa Nõukogu asutajaliikmed (1949) olid ja on Belgia, Taani, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Holland, Norra, Rootsi ja Suurbritannia. Samuti olid 1960. aastaks liitunud Kreeka, Türgi, Island, Saksamaa ja Austria.

Enne Eesti, Läti ja Leedu taasiseseisvumist pöördus ENPA sama teema juurde tagasi veel kahel korral, vastavalt 1963. ja 1987. aastal vastu võetud resolutsioonides. Samasse ritta lisandub ka Euroopa Parlamendis 1983. aastal vastu võetud resolutsioon „Olukorrast Eestis, Lätis ja Leedus". Meil on põhjust neid dokumente tunda ning olla tänulik tollastele poliitikutele, kelle hääl vabas maailmas meid ühemõtteliselt toetas.

KOMMENTEERI SIIN

Tasakaalus eelarve põhiseadusse

2010-09-27

Juba mõnda aega on väidetud, et tänane maailm meenutab mõneski mõttes Rooma impeeriumi lõpuaegu, kus elati põhimõtte kohaselt, et pärast meid tulgu või veeuputus.

Tasakaalu ja tuleviku peale mõtlemine näib igava ja mõttetuna, mõnevõrra ootamatul kombel kiputakse seda lausa populismiks kuulutama. Siin võib küll rahulik olla, sest tasakaalust rääkimine pole poliitikas küll kunagi hääli toonud. Õnneks on tasakaalust viimastel aastatel järjest rohkem rääkima hakatud. Esialgu peamiselt tasakaalust looduse ja inimese, viimase aasta jooksul aga ka tasakaalust kulutamise ja teenimise vahel. Põhjust selleks pole raske leida. Kuigi on olnud teada, et läänemaailm on oma heaolu üles ehitanud ülejõu elamisele, on selle tagajärjed alles nüüd selgelt ja ühemõtteliselt nähtavaks saanud, ähvardades maailma majanduskriisi järel võlakriisiga. Kui midagi drastilist ette ei võeta, on suurem osa läänemaailmast paarikümne aasta pärast silmitsi võlgadega, mille aastasteks tagasimakseteks kulub silmapaistev osa nende sissetulekust. Raskenev demograafiline olukord raskendab olukorda veelgi.

Sellelt taustalt ongi ettepanek seada võlga langemisele ühemõtteliselt tõkked, täiendades selleks eelarve tasakaalu põhimõttega põhiseadust, tehtud. Sellele on agaralt vastu vaieldud, väites, et eelarve tasakaalu tähendus polegi üldse nii suur ning maailma targemad pead on sellest loobunud. Näiteks tuuakse nobelist Paul Krugman, kes toetab agarat laenuvõtmist ega pea eelarve puudujääki probleemiks. Mitu teist nobelist eesotsas James M. Buchanan on sellele ühemõtteliselt vastu ning kinnitab, et sel kombel käitudes saetakse oksa, millel ise istutakse ning võetakse tulevastelt põlvedelt võimalus ise oma asjade üle otsustada. Selline lähenemine on ka tänapäeva maailmas kanda kinnitamas. Vaielda võib selle üle, millal võlakoormust elavdama pidanud majanduspaketid lõpetatakse, see et rahasajule Krugmani protestidele vaatamata lõpp tehakse, on aga kindel. Sest raha lihtsalt enam pole. Eelarve tasakaal pole ei vasak- ega parempoolne poliitika, see on lihtsalt mõistlik. Sellel taustal pole ka imestada, et pool aastat tagasi Eestile kadu ja hävingut ennustanud Krugmani ennustused totaalselt mööda on käinud.

Teisalt kinnitatakse, et eelarve on Eestis niikuinii tasakaalus, pole vaja sedavõrd enesestmõistetavat asja põhiseadusesse kirjutada. Paraku on tegelikkus ju teistsugune - kas see meile meeldib või mitte, kuid Eesti eelarve on ka praegu tasakaalust väljas. Ning tasakaalust välja vajus ta nii praeguse kui eelmiste valitsuste poolt tehtud otsustega, mis riigile sedavõrd suure kohutustuste koorma peale ladusid, mida ta ühel hetkel lihtsalt enam kanda ei suutnud. Põrgutee on nagu ikka sillutatud parimate kavatsustega. Eelarve tasakaalu seadustamisega läheks Eesti üles kontratsüklilisele eelarvepoliitikale, mis headel aegadel ei võimaldaks riigil ülemäära kulutada, halbadel aegadel aga kogutud reservid kasutusele võtaks, pannes paika ka aja, kui kiiresti reservid taastada tuleks. Sellisel juhul ei peaks kriisiajal ettevõtjaid karistama maksutõusudega ega osa pensionikindlustusest külmutama. Sellist süsteemi on põhimõtteliselt võimalik ka seadusega kehtestada, kuid paraku pole seda siiamaani tehtud. Seadusega võrreldes oleks vastav garantii põhiseaduses igal juhul tugevam.

Kõige tõsisem vastuväide IRL ettepanekule on kahtlematult seisukoht, et põhiseadus on püha ja seda ei tohi niisama lihtsalt muuta. Sellel seisukohal on eelarve tasakaalu põhiseaduslikuks nõudeks muutmise suhtes vähemalt antud hetkel meie koalitsioonipartner Reformierakond. Kuna parem on midagi üritada ära teha, kui lõputult vaielda, siis leppisime kokku, et lisame eelarve tasakaalu puudutavad punktid kiiremas korras eelarve baasseadusesse. Sest kokkuvõttes on ikkagi parem pool muna, kui tühi koor.

Eelarve tasakaalu põhiseadusesse lisamise üle kavatseme aga edasi arutada. Minagi arvan, et põhiseadust kergekäeliselt muuta ei tohi. Eelarve tasakaal on aga põhimõte, mis on meie lastele ja lastelastele kindlustuspoliis tulevikuks. Minu meelest on see piisav põhjus, et seda ka põhiseadusesse lisada. Ei saa ju Saksamaad, kes selle sammu juba astunud on ning teisi riike, kes seda tõsiselt kaaluvad, rumalateks pidada. Vaidlus Euroopas selle üle, kuidas tuleks siin eelarvete tasakaal tagada on alles algamas - senised mehhanismid on siin lihtsalt osutunud ebapiisavaks ning ettepanek eelarve tasakaalu nõue põhiseadustesse lisada, on laua peale tõusmas.

Et seda on vaja, näitavad paraku ka meie endi hoiakud. On öeldud, et viimastel aastatel on Eesti rahvas olnud eelarve tasakaalu usku. Vahest tõesti, kuid see usk kipub nõdraks muutuma, kui ahvatlused suureks kasvavad. Nii on näiteks on rahandusministeerium teatanud, et Eestile valitsus kahekordistab oma võlakoormust ning võtab 10 miljardi krooni laenu. Minu telefon läks selle peale küll vihastest kõnedest punaseks - miks tahab Eesti oma senist kurssi muuta ning majanduse taastumisele pidurid peale panna? Õnneks on Rahandusminister selle teate praeguseks valeks kuulutanud. Võib ju arutada selle üle, et ilmselt on tõesti mõtet hetkel orienteeruda reservide taastamisele ning katta ka järgmise aasta puudujääk laenuga, kuid kas me tõesti peame laenukoormuse ühe hoobiga kahekordistama? Kardan, et see võib olla väga libe tee. Siis oleksime tõelised rehepapid, kes ühel aastal pääsevad eurotsooni ning järgmisel aastal tõstavad oma laenukoormuse kahekordseks. Mis sest, et see jääks Euroopa tasemel väikseks ka peale sellist tõusu, kahekordne tõus annaks meie hoiakutest kahjuks ühemõttelise pildi. IRL on sedalaadi ettepanekutele igal juhul vastu.

Sest laenuraha on nagu narkootikum - kui oled seda korra proovinud, on raske hiljem loobuda. Kergekäeliselt võetud laenud tuleb meie lastel ja lastelastel aga kinni maksta. Mina ei taha, et elaksime täna põhimõttel, et pärast meid tulgu või veeuputus. Eesti noored väärivad kahtlematult paremat.

Omavalitsused ja riik on partnerid!

2010-09-23

Kaia Iva kõne 23. septembril Riigikogus riiklikult tähtsa küsimuse arutelult riigi ja kohalike omavalitsuste partnerlusest.

Olin kodanikupäeval külas ühes algkoolis. Arutasime, mis on riigi ülesanne ja millist tööd teeb koduvalla valitsus. Pärast asja arutamist üht ja teistpidi tegi sõnakas tütarlaps nimega Katliin küsivas vormis kokkuvõtte. Noh, kas see on siis nagu kodus, et isa otsustab tähtsad asjad ja päris töö teeb ema ära. Iseenda kehva selgitamisoskust häbenedes tegin siis veel ühe arutamisringi riigist ning vallast ja teise veel takkapihta soorollidest ning kodusest tööjaotusest.

Lõbusavõitu vahejuhtumis on ka oma tõsine küsimus. Kuidas toimivad partnerlussuhted riigi ja omavalitsuse vahel; kuidas nad VÄLJA PAISTAVAD, kas osapooled esinevad adekvaatselt positsioonil? Või ehk hoopis ülevalt alla vaadates või allaheitlikult või hoopis märtrioreooli kandes...

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon on veendunud, et ausad partnerlussuhted nii riigi ja omavalitsuste, samuti kodanikeühendustega on vältimatud. Muidugi ei pruugi see tähendada kõiges ühel meelel olemist ega tohiks kaasa tuua eriarvamuste mahavaikimist.

Peatun partnerluse seisukohast kolmest aspektist.
Haldusterritoriaalne korraldus
Töökohad
Eelarve tasakaal

Olen linnapeana nelja omavalitust ühendades näinud nende omavalituste toimimist hea koostöö läbi ning olnud ikkagi veendunud, ja olen ka praegu, et ühe omavalitsusena on piirkonna terviku nägemiseks ja selle arendamiseks VÕIMALUSED paremad - olgu ametnike spetsialiseerumisel, sõna kaalul maakonnas ja riigi tasandil, investeeringute planeerimisel, ressursi suunamisel võtmeküsimuste lahendamisse. Olla arvestatav partner igal tasandil. Mõistagi, omavalitsuste ühinemine pole imerelv ning tingimatuks eelduseks jääb ikka kvaliteetne juhtimine ning arukad poliitilised otsused.

Omavalitsuste ühinemisel Türil oli eeltingimuseks teadmine, et loodavas omavalitsuses on kõik vajalikud eeldused omada keskust, mis suudab olla tõmbekeskuseks oma valla tagamaale. Omada gümnaasiumi, heal tasemel huviharidusvõimalusi, sotsiaalteenuseid, arstiabi, pakkuda linnaelu soovijale linlikku elulaadi ka oma valla keskuses. Oleme Eestis üha rohkem vajalikku positiivset tähelepanu pööranud külaelule, kuid selle kõrval ei tohi ära unustada, et arenenud valla- või maakonnakeskuse puudumisel tuhisetakse otse Tallinna. Seepärast on kummaline näiteks näha, et kui külavanemas nähakse vajalikku partnerit, siis kui vallasisene linn soovib saada endale linnapead, muideks see võimalus on kenasti seadusesse sisse kirjutatud, siis hakatakse selle nn rumala mõtte pärast inimesi hurjutama. Me ei tohi ühelgi tasandil emotsionaalseid aspekte tähtsusetuks pidada ning naeruvääristada kodanike identiteedivajadust, ka näiteks linnakodanikuna. On ka arusaadav, miks meie pika ajalooga linnad enda sõnul välistavad ühinemisprotsessi niikaua kuni pole võimalik kanda ka pärast ühinemist linna nime omavalitsusüksuse nimena.

Me ei saa eirata emotsionaalseid aspekte, samuti mitte lükata kõigi haldusterritoriaalsete küsimuste lahendamist iseotsustamise õiguse sildi all omavalitsuste õlule. Ka riigi huvides on omavalitsuste näol just tugevate partnerite olemasolu.

Teise rõhuasetusena peatun töökohtadel.
Eesti eri paigus nii tööandjate kui ka töövõtjatega rääkides kohtab sageli väidet, et kohalik omavalitsus ei taha arendada ettevõtluskeskkonda. Nende sõnul väidab vallavanem, et see pole OV otsene ülesanne. Ega tõesti, kuid seaduse kohaselt „otsustab ja korraldab omavalitsusüksus ka neid kohaliku elu küsimusi, mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada." Liiati, on ju iga üksus huvitatud oma piirkonna arengust, mille vältimatu eeldus on ka töökohtade olemasolu. Raske on siin süüd näha omavalitsuste tahtmatusel, isegi mitte liig väikesel tulubaasil. Sest küsimus pole sageli mitte rahas, vaid planeerimises, piirkonna ressursi (maa, inimesed, hooned, infrastruktuur) paindlikul kasutamisel. No mis paindlikkusest me räägime, kui vallas on 900 inimest, neist tööealisi 500.
Töökohtade rajamiseks soodsate tingimuste loomisel on vajalik arendatava piirkonna ressursi kriitiline minimaalne suurus. Ning just ettevõtluskeskkonna arendamisel on oluline riigi ning omavalitsuste toimiv partnerlus. Olgu selleks teedevõrgu parendamine, maaküsimuste paindlikum lahendamine või kiire interneti ja piisava elektrivõimsuse tagamine ka hajaasustuses.

Viimastel aastatel on Eestis loodud uus tasand partnerluskeskkonna mõistes. Selleks on Põllumajandusministeeriumi haldusalas korraldatud ja rahastatud maaelu arengukava LEADER meede. See on aktiivne keskkond, kus partneriteks on riik, omavalitsused, ettevõtjad ja kodanikeühendused. Nüüd, enne valimisi on mõned poliitikud asunud endale haarama maarahva laiapõhjalise esindamise ja partneri rolli rohujuure tasandil. Selle kohta tahaks öelda: hilja, peremees, hilja. Parim maarahva partnerlus ja esindatus terves Eestis töötab LEADER meetme kaasabil täie hooga juba 2 aastat.

Kolmandaks tahan IRL-i fraktsiooni nimel rõhutada vajadust kinnistada seaduse jõuga valitsussektori tasakaalu nõue fikseeritud perioodi jooksul. Ehk et kui kehvematel aastatel kulutame reserve, siis fikseeritud aastate jooksul peame suutma reservid taastada, mitte ruttama võlakoormust suurendama. See loob ka omavalitsustele suurema kindlustunde, aitab majandustsükleid läbida valutumalt ning on eelduseks jätkusuutlikuks ja sisuliseks partnerluseks.

LÕPETUSEKS
Kui küsida, kas omavalitsuste ja riigi partnerlus on tõusu või languse faasis, siis minu jaoks kinnitab positiivset arengut väike näide elust. 6 aastat tagasi oli kõrge riigiametnik külas ühinemist ettevalmistavas omavalitsuses. Linnaametnikel oli rida asjalikke küsimusi seaduste rakendamise ja tõlgendamise kohta. Kui küsimused läksid ilmselt ebamugavaks, siis venitas riigi esindaja irooniliselt „Kuuui te muidugi oskaksite seadust lugeda, siiis teil selliseid küsimusi ei tekiks". Sel hetkel oli mul riigi pärast häbi. Nüüd see ametnik riiki enam ei esinda ning pisike sammuke parema partnerluse suunas on ka sellega astutud.

Eelarvetasakaalu tähendusest

2010-08-31

Tasakaalu tähendusest on maailmas viimasel ajal järjest rohkem räägitud. Kuigi tegemist on üldteada põhimõttega, on selle tähtsus igapäevaelus tänu majanduskriisile maailmale valusalt selgeks tehtud.

Jättes isegi praegu kõrvale tasakaalu laiema analüüsi, keskendun järgnevalt selle meie elu viimasel aastal kõige otsustavamalt mõjutanud aspektile - eelarve tasakaalule. Istusin nimelt mõni päev tagasi üle mõne aja pikemalt koos Maailmapanga presidendi Robert B. Zoellickiga. Oleme vanad tuttavad ning seetõttu oli hea meenutada nii tehtut kui ka tulevikku vaadata.

Eesti kogemus on hinnas

Zoellick avaldas siirast tunnustust Eestile nii tema radikaalsete reformide kui ka teistele üleminekuriikidele antud positiivse eeskuju eest. Zoellick pööras sellega seoses tähelepanu Gruusiale, kes oli veel mõni aeg tagasi maailma üks korrumpeerunumaid ja halva ärikliimaga riike. Tänu paljuski Eesti eeskujul tehtud reformidele on ta Maailmapanga analüüsi kohaselt ärikliima poolest praeguseks tõusnud 15. kohale maailmas, muuseas Eestist ettepoole. Praegu tahab Maailmapank sama teha Moldovas, millega seoses ma Maailmapanga kutsel ka ise Moldovas viibisin. Sellel taustal oli loomulik ka Zoellicki elav huvi praegu Eestis toimuva vastu ehk see, kuidas Eesti praegusest kriisist välja on ronimas. Oli näha, et Eesti edu jätkumine on Maailmapangale oluline ning Eesti kogemus on endiselt kõrgelt hinnas.

Samas ei saa ütelda, et me roosal optimismilainel oleks sõitnud. Küsimus pole mitte ainult selles, et mitmed riigid Euroopas vaevlevad praegu tõsiste eelarveprobleemidega. Majanduskriisist väljumise hind on paljude riikide jaoks olnud ränk, mistõttu majanduskriisist oleme sisenemas võlakriisi, mis võib kergelt taas majanduskriisini viia.

20 arenenud tööstusriigi võlakoorem tõuseb 2015. aastaks 115 protsendini rahvuslikust koguproduktist, mis on 40 protsendipunkti võrra kõrgem kriisieelsest ajast. Selline olukord ei saa kaua kesta. On viimane aeg tajuda, et tasuta lõunaid pole tõesti olemas ning uuendusi teostamata pole võimalik praegust heaoluühiskonda üleval hoida.

See kehtib paraku täiel määral ka Eesti kohta. Oleme viimaste aastate jooksul kõikunud äärmusliku pessimismi ja optimismi vahel, üritades riigivankrit kas ühele või teisele poole kraavi vedada. Õnneks oleme selle kokkuvõttes suutnud siiski teel hoida, mis aga ei anna mingit alust taas roosad prillid ette panna.

Jah, me hoiame eelarve puudujääki allpool Maastrichti kriteeriume. Jah, majanduskasv on taastumas kiiremini, kui eksperdid eeldasid. Jah, tööpuudus on pöördunud langusele, luues aastavahetuseks eeldusi ka sisetarbimise kasvuks. Kuid kõik see ei anna põhjust taas kuldsesse letargiasse langeda.

See oleks seda ohtlikum, et tegelikult on põhjalik analüüs Eesti majanduskriisist endiselt tegemata. Oleme vähemalt iseenda vastu ausad - selle põhjuseks olid maailma majanduskriisi kõrval meie endi vead ja tegematajätmised. Kui me seda teha ei suuda, võime kergelt uude kriisi siseneda. Konkreetselt tähendab see Eesti eelarve tasakaalu muutmist jätkusuutlikuks ning selleks vajalike sammude astumist.

Kus on meie kriisianalüüs?

Esimeseks testiks Eestile saab küsimus võimalikest lisaeelarvetest. Praeguste prognooside kohaselt koguneb Eesti eelarvesse aasta lõpuks raha rohkem, kui algselt planeeritud. Kui see tõesti nii läheb, kerkib küsimus, mida sellega pihta hakata. Tunduks ju ahvatlev seda enne valimisi laiali jagada, et selle toel lisahääli võita. Võib ainult ette kujutada, kui ilusate ja kaunite ettepanekutega enne valimisi riigikogus välja tullakse. Isamaa ja Res Publica Liit on ühemõtteliselt seisukohal, et seda ei tohi teha. Eesti ei tohi uuesti kulutusrallisse siseneda. Kui eelarve täitumine osutub aasta lõpul suuremaks, kui eeldatud, tuleb see raha suunata eelarve tasakaalupositsiooni parandamiseks. Eesti peaks edaspidi suutma ilma lisaeelarveteta elada.

Sellel taustal ei saa mööda küsimusest, mida peaks riik tegema kohalike omavalitsustega, kes on valitsuse poolt paika pandud piirmäärasid ignoreerinud ning võtnud endale kohustusi, mida nad ei suuda enam täita. Lühidalt öeldes on mitmed omavalitsused end lõhki laenanud. Üheks lahenduseks oleks siin otsus laenukoormuse piiri ületanud omavalitsused näiteks võimalike eurorahade saajate seast välja arvata. Last poleks siiski mõttekas pesuveega vannist välja visata. Omavalitsuste võlgnevuse tekkimise lugu on sedavõrd erinev, et kõikide ühe puuga löömine oleks ebaõiglane ja ülekohtune.

Võtkem näiteks Pärnu. Keskerakonna juhtimisel vajutati see sügavasse võlga. Uus linnavalitsus on asunud otsustavalt tegutsema, et võlakoormust vähendada, ja teostanud mitmeid valusaid kärpeid. Nüüd teatab riik aga, et see pole tähtis, meid ei huvita, kes ja kuidas teie võla tekitas - teie olete selles süüdi, kes teil käskis lubadustega Pärnus taas asju mõistlikult ajama hakata, eelmistel valimistel võimule pürgida!

Selline käitumine oleks selgelt ülekohtune ning seetõttu IRL seda toetada ei saa. Ilma eurorahata poleks Eesti praegusest kriisist välja roninud, see on raske ka kohalikel omavalitsustel. Seetõttu tuleb kokku leppida ning paika panna selge plaan, kuidas ja millises tempos punasest piirist üle astunud omavalitsused oma võlakoormat vähendavad. Kui sellest plaanist aga kinni ei peeta, ei saa riik neid enam kuidagi aidata.

Sest võlakoormust vastustundetult suurendades seatakse ohtu mitte ainult oma piirkonna inimeste, vaid kogu Eesti huvid.

Eesti vabadus ja Otava yo

2010-08-19

Ühel ööl Tallinnast Võru poole sõites möödus meie autost rakett, vähemalt kiirus oli selline. Mõtlesin: mis on küll sihtmärk ja ega see Iskander ole? Vastus saabus Kanepi ristis. Mu haldusala mehed viisid selle riistapuu juhiga läbi arenguvestlust. Nii et tavaline ebatavalise kiirusega kihutaja, kelle jaoks on meil seadusepügalad ja politseinikud võtta ning NATO kollektiivkaitse süsteemi käivitada ei ole vaja.
Hiljaaegu oli Viljandi folk, millest võtsin osa digitelevisiooni vahendusel oma kodust Moonakülast tugitoolifolkijana. Parajasti algas Petrogradi (nende enda käsitlus) grupi Otava yo kontsert.

Fontanka jõe kallastel Petrogradi linn, kus pidutsemine ja napsitamine on „inn".*

Tegemist on läkiläkide ja väljaveninud maikadega tüüpidega, kel pundis kaunistuseks kuklasse seotud rätikuga viiuldaja Natalja. Ja millist muusikat nad teevad! Kõige jäigema puusaga vennal hakkab see nende lugude peale nõksuma - ja mitte vähe. Lugude vahele jagas selgitusi torupillimängija Aleksei. Tehes seda arenguruumiga (see kommentaar pole ilkumine, mul endal on ka) inglise keeles ja oma emakeeles muidugi ka. Folgilised plaksutasid ja karjusid: „Molotsõ!" Lisalooks on Beethoveni „Ood rõõmule", sest ollakse „na territorii jevrosojuza". Eesti Vabariigi president Ilves tegi nendega veel tagatipuks pilti.

Mõelge nüüd inimesed kuhugi kahekümne viie aasta taha ja koordineeritud rahvaste sõprusele. Rahvakunstiansambliga At Dva oleks Aleksei väikese tütre asemel olnud kaasas mõni seltsimees kultuurikomiteest, vaatamaks, et Nõukogude noored Bribaltikas komnoorevääriliselt käituksid.

Aastal 2010 saab see toimuda vabalt fännates. Millest muust see kõik räägib, kui sellest, et Eesti on vaba, ja seda täiega.

Vabaduse ilminguks on ka kindlasti Tõnu Trubetsky keskerakonnastumine. Ja mina ei taha ka selle kallal ilkuda. Ma poleks originaalne. Inimene, keda Vikipeedias käsitletakse kui individualistlikku anarhisti, astub erakonna liikmeks mitte sellepärast, et see on punk, vaid astub sinna, kuhu tahab. Eesti on lihtsalt riik, kus anarhism ei ole väga perspektiivikas ajaviitevorm. Ühiskonna elus saab pigem kaasa rääkida kodaniku-ühenduste kaudu. Selle on juba ammuilma ära tabanud teisedki pungilegendid.

Eesti Vabariik augustis 1991 ja 2010 on ikka seesama vabariik, aga teinud läbi palju muudatusi. Olgu selle näiteks kas või meie rahvusvahelistumine nii organisatsioonide kui ka isikute kontaktide tasandil. Ikka juhtub ette mõni perekondlik sündmus, kus soomlasest külaline võib olla täitsa tavapärane ja mehhiklane ei pruugi olla haruldus. Eestipärase Taavi asemel on lihtsalt tegemist Octavioga.

Omatehtud õunakook

Kindlasti on meist igaühe toimetulekus toimunud selle ajaga muutusi. Ühed ei jõua tööd ära teha, teistele pole seda piisavalt pakkuda. Seega on isegi vabas riigis probleeme. Tööpuuduse olukorras ei peaks tegelema statistiliste punnitustega leidmaks metoodikat, kuidas ikka 100 000 töötut täis saada. Keskenduma peaks märkidele, mis näitavad olukorra paranemist, unustamata seejuures vajadust panustada sellesse, et võimalikult rohkem inimesi saaks tagasi tööturule, maakeeli öeldes - suudaksid oma pere toimetulekut parandada.

Lisaks folkimisele on suvi ka spordivõistluste aeg. Siingi tulevad esile vaba riigi eelised. Kui Põhja-Korea sportlasi ähvardab kaotuse korral sunnitöö, siis meie sportlaste tagasihoidlike tulemuste tagasisideks on vaid ilkuvad internetikommentaarid ja stipendiumi vähendamine võib-olla ka. Ühegi erakonna juhatusel pole siin midagi kobiseda.

Ühel hommikul Pikale tänavale tööle sammudes hakkas mulle silma silt „Tallinn tähistab taasiseseisvumise päeva". Mina arvan, et see peaks olema nii ka Narvas ja Kuressaares. Tähistame kas või omaküpsetatud õu-nakoogiga. Vaba riik on suur väärtus, isegi probleemidega.

*Autori tõlge

Riigi toetusprogrammid on tulemuslikud

2010-07-30

Kolm-neli aastat tagasi oli majandus tõusuharjal, valdade eelarved kogunesid kopsakad ja mõnelgi pool jäi eelarve planeerimisel säästlikkus tagaplaanile. Ka Türi vallas paisusid kiiresti jooksvad kulud ning investeeringuraha jäi napiks. Majanduslanguse ajal alustas riik kulude jõulist piiramist 2008.a kevadel.

Enesekriitiliselt tuleb öelda, et jäime pool aastat hiljaks, kuid Euroopa taustal olime üsna operatiivsed. Enim kärpisime valitsemis- ja kaitsekulusid. Maksimaalselt säästsime sotsiaalvaldkonna ja hariduse eelarvet. Kahjuks ei saanud kärbetest kõrvale jääda ka vallad-linnad.

Kuid erilise seisundi andsime programmidele, mis aitavad kasutada Euroopa Liidu toetusraha. Riik on suunanud maksimaalse jõu nende rakendamiseks ning Eesti omaosaluse katmiseks on vähendatud muid jooksvaid kulusid. Sel moel on olnud võimalik kohalikesse omavalitustesse suunata rohkem ehitusraha kui ei kunagi varem. Oluline on, et iga uus ehitusobjekt aitab säilitada ja luua töökohti.

Türi vallale on lisaraha tulnud põhiliselt neljast valdkonnast: haridus ja noored, kultuur, keskkond, külaliikumine.

Siseministeeriumi haldusala programmidest on rahastatud kultuurimaja valmimist rohkem kui 30 miljoniga. Kultuuriministeerium aitas katta valla omaosalust ning hasartmängumaksu nõukogu rahastas muusikakooli pillide ostu.

Avamise ootel noortekekeskus ja toimetulekukooli õpilaskodu on rahastatud haridusvaldkonna europrojektide toel. Lõppjärgus on Laupa kooli renoveerimine, kuhu on suunatud 20 miljonit krooni. Samuti on tehtud otsused rahastada Kabala kooli peasissekäigu uuendamist ning Retla kooli õpilaskodu ja spordiväljakute ehitamist. Haridus- ja noortevaldkonna projektide väike omaosaluse nõue on soodne valla rahakotile.

Tähtsale kohale on tõusnud Põllumajandusministeeriumi haldusalas olev LEADER-meede. Siit on näiteks raha saanud külaseltsid külakeskuste uuendamiseks, rahvariiete ja spordivarustuse soetamiseks, Türi kirik uue kella tellimiseks.
Juba aasta tagasi eraldati hasartmängumaksu investeeringute programmist linna lastepargi rajamiseks 0,5 miljonit krooni, kuid vallal oli raske leida omaosalust ning ehitus viibis. LEADER meetmest eraldatud täiendava 0,5 miljoni toel on park nüüdseks valmis.

Üle Euroopa oleme seadnud keskkonnahoiule kõrged nõuded ja selles valdkonnas on ka suured riiklikud toetused. Sel sügisel algavad linnas ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniprojekti tööd, mille käigus on võimalik puhas vesi saada rohkem kui 500-l uuel liitujal. Väiksematest on viimased näiteks Kirna, Taikse ja Metsaküla projektid.

Lisaks on riik Türi vallas viimastel aastatel teinud suuri teetöid. Valmimas on viimane järk Türi-Paide teest, lõppemas ehitus Türi-Arkma teel. Ettevalmistused käivad Türi linna läbiva riigimaantee põhjalikuks uuendamiseks. Samuti on kavas suured investeeringud kutsehariduskeskuse Särevere õppekohas, kuhu muuhulgas on plaanis Paidest üle tuua ehituse õppebaas.

Olulised on tegevustoetusi jagavad riiklikud programmid: kultuurkapital, hasartmängumaksu nõukogu, kohaliku omaalgatuse programm, haridusprogrammid jmt. Nende toetuste kaasamine läheb paremini, kui omavalitsus suudab kolmandale sektorile tuge pakkuda: projektidega lisaraha toovate ühingute tegevustoetust suurendada. Samuti on oluline projektitöö alane abi valla arendustöötajatelt. Kahjuks on minule teadaolevalt lahkunud Türi valla ametiasutusest ka viimane arendusspetsialist, loodetavasti saab see nukker olukord peagi lahenduse.

Krooniajastu kokkuvõtteks

2010-07-16

Pärast Euroopa Liidu rahandusministrite otsust Eesti eurole ülemineku kohta on sobiv aeg krooniajastu kokku võtta. Lõpuks oli see 18-aastane periood meie ajaloos, mis osutus kaugelt edukamaks, kui me algul oodata oskasime.

Samas jääb mõru maik krooniajastu lõpu majanduskriisist ning demokraatlike väärtuste allakäigust eeskätt meist Ida poole jäävates riikides. Ajalookogemus äratab meis sellest tuleneva ohutunde. Seda hinnatavam on Eesti täieõiguslik kuulumine NATO-sse, Euroopa Liitu ja alates tulevast aastast ka eurotsooni.

Me ei tea veel, kuidas krooniajastule tulevikus tagasi vaadatakse. Vähemalt rahanduse seisukohalt moodustab ajavahemik 1992-2010 selge tervikperioodi. Aga ma ei välistaks võimalust, et krooniajastu hakkab tagasivaates tähendama ka hoopis laiema üldistusjõuga perioodi Eesti riigi ja ühiskonna arengus. Suurte saavutuste kõrval iseloomustasid seda ka üsna loomulikud kasvuraskused.

Majanduskriis, kinnisvaramulli lõhkemine ja ülelaenamine on midagi, mille tagajärgi me kuni 2008. aastani oskasime paremal juhul teoreetiliselt karta, kuid mitte sugugi praktiliselt vältida. Nüüd oleme ühe kogemuse võrra rikkamad ja see ütleb, et ratsa rikkaks ei saada, vaja on hoopis stabiilset pikaajalist tööd. Kui majandus taas kasvule pöörab, siis ei saa see olla nii järsk ja otsused, mida riik teeb, peavad olema märksa konservatiivsemad kui see, mida me nägime pärast Euroopa Liidu liikmesuse saavutamise eufooriat ning enne majandussurutise algust.

Kuna euroalasse on varem sattunud ka riike, kelle rahanduspoliitiline juhtimismudel on olnud pikaajaliselt vastutusvõimetu (Kreeka), siis asetub ka Eesti liikmeks saamine sellest varjutatud konteksti. Sestap leidub maailmas ka neid isemõtlejaid, kes euroalale kadu ennustavad ja Eesti liikmeks saamise üle ilguvad. Mida sellest arvata? Esiteks meenutavad säärased mõtteavaldused mulle õnnetut Diego Maradonat, kes veel vähem kui kuu aega tagasi Euroopa jalgpalli surnuks kuulutas.

Mis edasi sai, teavad ju kõik. Teiseks on Eesti euroalasse mineku üle ilkumine pigem suunatud Euroopa ühispoliitika kui Eesti vastu. Eesti tuleb olukorrast igal juhul võitjana välja, sest oleme näidanud oma majanduspoliitika stabiilsust ja usaldusväärsust. See omakorda tähendab investeeringute juurdevoolu ja töökohtade teket. Nii sageli esitatud küsimus, mida me euroga saavutame, ongi sellega vastatud. Me saavutame positiivse suhtumise, meid ei peeta Euroopa pimedaks ja arengupeetusega tagahooviks. Ja see positiivsus materialiseerub raha sissevoolus. Vaadakem kas või seda, kui palju välisturistid sel suvel oma raha Eestisse jätavad.

Mõnikord öeldakse, et euro on poliitilise eliidi projekt, rahvas ei tea sellest midagi ega arva ka midagi positiivset. Olen nõus, et selgitustöö on kohati nõrk ja üldine kodanikuharidus kehv. Samas näen skeptitsismis suurt annust ehteestlaslikku eneseirooniat. Lugedes näiteks ühes kommentaariumis väidet, et eurole üleminekuga taganetakse Tartu rahu põhimõtetest, ei oska ma küll muud arvata kui seda, et meile kohe meeldib iseenda üle nalja visata.

Tagasivaates muutub krooniajastu ilmselt kaunimaks, kui see tegelikult oli. Algusaastate raskused ununevad ja pinnale jääb iseseisvuse ehitamise ja kindlustamise hoog. Kindlasti on Eesti kroon selle ajastu ehedaim sümbol. Kahetsen, et ma omal ajal ei taibanud ühekroonist paberraha kõrvale panna, nüüd pole seda enam kusagilt võtta. Tekib kiusatus ka muid kupüüre aegsasti tallele panna - näiteks viiekümnekroonine rahatäht Rudolf Tobiasega on üsna haruldane, nagu ka mõnede rahatähtede vanema disainiga väljalasked. On õieti kummaline mõelda, et kõik see, millega me praegu nii enesestmõistetavalt arveldame, on peagi pöördumatu ajalugu.

KOMMENTEERI SIIN: www.herkel.net

Lisaks avaldatud:

16.07.2010 Hiiu Leht

Müügimaks peab kaduma

2010-06-01

Tänasest peavad kõik majandustegevuse registrisse kirja pandud jaekaubanduse, toitlustamise või teenindusega tegelevad Tallinna ettevõtted maksma iga müügitehingu pealt ühe protsendi Tallinna linna eelarvesse. Ehk inimeste keeles öeldes - kehtima hakkab Keskerakonna ja sotside kehtestatud Tallinna müügimaks.

Kuna linna rahakott on tühi, siis planeeritakse selle maksuga tallinlaste taskust koguda aastas kokku 300 miljonit krooni. Kui üldiselt arvutada, siis teeb see iga tallinlase kohta tuhat krooni lisaks kõigile teistele maksudele, näiteks maamaksule. Palju õnne!

Ühe abilinnapea väide, et see maks ei puuduta inimesi, vaid ettevõtjaid, on piinlik, sest see raha võetakse ju ikka inimeste taskust, kes kaupa ja teenuseid tarbivad. Kuid praegune segane seis, kus linn ei suuda vastata enamikule küsimustele, mille pealt ja kuidas müügimaksu kogutakse, paneb arvama, et tegelikult ei suudeta ka seda eesmärki täita.

Paljud ettevõtjad peavad plaani viia oma tegevus Tallinnast välja, mis kokkuvõttes halvendab linna rahakoti seisu. Soovitaksin Savisaarel pigem vähendada linna poliitpropaganda kulutusi - ma pole kindel, kas inimesed on õnnelikud 12 miljoni krooni eest Tallinna TVst kapten Tenkeši seriaali vaadates, samal ajal kui kogu lasteaedade investeeringuteks on tänavu ette nähtud kaks miljonit krooni, mis teeb ligikaudu 15 000 krooni lasteaiale.

Keskerakonna ainuvõim Tallinnas ei ahista mitte ainult pealinlasi, vaid kogu Eesti elanikke. Nimelt mõjutab pealinna müügimaks kõiki suuremaid kaubanduskette, millel ei ole võimalik oma hinnapoliitikas erandeid teha. Selle tulemusel tõusevad hinnad üle Eesti.

Olen tartlane ja selle üle õnnelik, sest sellist valikulist ahistamist Taaralinnas ei kohta. Tundub, et Tallinna elanikud on linnavõimu poolt ära jagatud nagu mõne aktiivset kuulutustööd tegeva sekti sihtrühmad - valijad, potentsiaalsed valijad ja mittevalijad.

Esimesed kaks elavad valdavas osas Lasnamäel ja teistes piirkodades, kus võib kohata nõukogude aja viljastavates tingimustes rajatud magalaid ja tolleaegset uut värsket tööjõudu. Ülejäänud peavad selle lõbu kinni maksma, sest nende häält ju Savisaar ei jahi. Kurb on vaadata Nõmmel elavat vanapaari, kes oma kätega endale kodu on ehitanud ja nüüd veel enne surma maamaksu koorma all ägavad.

Kõrvaltvaatajana küsin - kaua selline asi toimuda saab? Kas midagi ei ole võimalik ette võtta? Ainukene võimalus on seadusandja tasemel sekkuda. Jutt kohalike omavalitsuste autonoomiast on tore, aga kui seda kasutatakse oma enda inimeste ja maksumaksjate totaal seks ahistamiseks, siis on riigi ülesanne sekkuda.

Kui omavalitsus otsustaks korduvatele meeldetuletustele reageerida ning majanduslanguse ajal ka oma kulutusi kärpida, ei oleks seda muret. Eelarve tasakaal, mille nimel riik pingutas, oli Tallinnale enne eelmise aasta oktoobrivalimisi võõras sõna. Kui kogutav raha läheks lasteaedade, huvialakoolide või puudust kannatavate inimeste aitamiseks, oleks keeruline riigi tasemel sekkuda. Aga seni kui Tallinna poliitpropaganda kulud ja nõunike palkade kulud ulatuvad kümnetesse ja kümnetesse miljonitesse kroonidesse, tuleb sekkuda, ja otsustavalt.

Müügimaks on üks võimalus, millega Savi saart mõistusele tuua ja see jama lõpetada. Riigil on võimalik üleriigiline müügimaks kaotada, mis tähendab kohalike omavalitsuste maksude seaduse ühe sätte kehtetuks muutmist. Kahjuks ei saa me seda poole aasta pealt teha, sest siis lasub riigil kohustus linnale saamata jäänud tulu kompenseerida. Kuna linnavolikogu on oma eelarvesse sisse kirjutanud poole aasta laekumiseks 150 miljonit krooni, peaks riik sellisel juhul ka selle rahasumma leidma. See oleks aga absurd, sest kelle arvelt seda võtta?

Riigil on võimalik müügimaks kaotada 2011. aasta 1. jaanuarist ning vastav seadusemuudatus riigikogus sellel sügisel vastu võtta. Praegu kehtib müügimaks ainult mõnes üksikus omavalitsuses ja ka need lahendused ei ole õiguslikult pädevad. Loodan, et tänasest algav tohutu segadus, kohtuskäimised ja hinnatõus aitavad kõigil jõuda arusaamisele, et müügimaksuta oleks parem.

Euro - vahend, mitte eesmärk

2010-05-18

Kuigi Eurovisioonis pole Eesti viimasel ajal maksimumpunkte kogunud on eurotsooni maksimumpunktid praegu palju väärtuslikumad. Tõsi, Kreeka sündmused teevad meid põhjendatult ärevaks ja külvavad skepsist ka teiste Lõuna-Euroopa euroala riikide suhtes. Samas aga pole halba ilma heata. Just Kreeka taustal mõjub Eesti eurokõlbulikkus eriti tugeva ja väärtusliku signaalina meie arenguvõimekuse kohta. Seda vajame viimaste aastate languse taustal enam kui midagi muud.

Peale selle on Eesti eurokõlbulikkus julgustav signaal ka Lätile ja Leedule ning tegelikult kogu Läänemere regioonile. See signaal jääb tugevaks isegi juhul, kui mingi poliitilise otsuse ajel peaks Eesti teele veel ootamatuid ja meist sõltumatuid takistusi tekkima. Mis on aga väga vähetõenäoline sellepärast, et Eesti head uudist vajab praegu ka eurotsoon tervikuna.

Meie aga ei tohi eurotsooni jõudes korrata vanu vigu. Minu meelest sündisid Eesti poliitika suurimad vead vahetult pärast Euroopa Liidu ja NATO liikmesuse saavutamist. Siis oli hetkeks meri põlvini. Just siis mindi kaasa kasvubuumi ja ülekulutamisega, mille tagajärgi oleme viimastel aastatel raske pingutusega likvideerinud. Euro puhul tuleb kindlalt mõista, et see on vahend, mitte eesmärk. Käegakatsutavad eesmärgid on tööpuuduse leevendamine, järelkasvja hariduse konkurentsivõime tagamine. Ent maailm, kus ebademokraatia moskovütide kaudu peale tungib, sunnib rääkima veel olulisematest eesmärkidest. Need on julgeolek ja demokraatliku rahvusriigi hoidmine. Jõudu meile kõigile!

Euro tuleb – mis edasi?

2010-05-17

Valijate hullutamise asemel peaks rääkima, millisena tahame Eestit kahekümne aasta pärast näha ja mida peaksime selleni jõudmiseks tegema, kirjutab IRLi esimees Mart Laar.
Eurost võib meile tõsiselt kasu olla, samas võib see meile aga ka negatiivselt mõjuda. Eurotsooni laienemine pakub näiteid mõlemast variandist.

Mida peame tegema, et eurost meile kasu, aga mitte kadu tõuseks? Esiteks tuleks kindlasti vältida eurofooriasse langemist. Eestlase meeleolu on tihti väga kõikuv - täielikust masendusest ja pessimismist jõuame hämmastava kiirusega ülimasse optimismi ja vastupidi. Kaalutletud otsuseid on sel viisil raske teha. Ükskõik, kuidas oma tulevikku ka ette näeme, peame ühe tõsiasja endale pähe taguma - euro pole imevits. Kui tahame seda tõhusalt kasutada, tuleb endal tõsiselt tööd teha.

Just eurofooria lõksu langesid raskustesse sattunud eurotsooni riigid Kreekaga eesotsas. Euroga liitumisega hetkeks kaasas käinud rahavihm kattis kinni lahendamist vajavad probleemid ning tekitas lootuse, et tehtagu milliseid lollusi tahes, küll euro aitab. Aga võta näpust - tegelikult aitas see paljuski just kaasa praegusesse võlalõksu langemisele.

Seetõttu toob eurotsooniga liitumine Eestile võimaluste kõrval ka ohte kaasa. Esimeseks neist on Eesti majanduse jätkusuutlikkus. Eesti majanduse väljavaadetest koostatud raportites on rõhutatud kahte ohtu - esiteks inflatsioon, teiseks aga suurest tööpuudusest tulenevad sotsiaalsed probleemid, aga ka pinge eelarvele. Kui esimesega võitlemiseks tuleb riigil rahakotirauad lihtsalt koos hoida, siis tööpuuduse vähendamine on tõsine proovikivi. IRLi eelmisel aastal lubatud 50 000 töökohta saab küll kohe-kohe loodud ning tööpuuduse kasv on peatatud, kuid tööpuuduse märkimisväärseks vähendamiseks on tegelikult vaja järgnevat 50 000 töökohta. Reaalset, aga mitte ajutist töökohta. See on seda keerulisem, et mingit massiivset majanduskasvu meil sel aastal oodata pole.

Teiseks peame vastama küsimusele, kas oleme praegusest kriisist midagi õppinud? Halvim näib olevat möödas ning näen hirmuga, kuidas roosad või lausa tulipunased prillid jälle taskust välja võetakse ning enesega rahulolevasse imeriiki langetakse. Olukorda ei tee kergemaks lähenevad valimised, mis peavad selgeks tegema, milline erakond siis ikkagi õnne meie õuele toob ning taeva edukamalt maa peale lubab tuua. Iga kauni lubaduse küljes ripub paraku aga hinnasilt. Raha Eestil aga ka lähitulevikus pole. Teiseks võimaluseks on jätkusuutlik areng unustada, maad-taevad kokku lubada - et end siis taas lõhkise küna eest leida. Võib taevast tänada, et maailmas majanduskriis puhkes, sest kui kõik eelmistel valimistel antud lubadused oleks tõesti vahepeal täidetud, oleks me samasuguses olukorras nagu Kreeka või vaata et hullemaski.

Konkreetsemalt seisab meie ees neli ülesannet: Vältida võlalõksu sattumist. Seni hoidis selle ära soov pääseda eurotsooni, mis ei võimaldanud oma probleeme laenuvõtmisega lahendada. Nüüd on see uks ühelt poolt valla, teisalt tooks laenukoormuse suurendamine kaasa suutmatuse oma kohuseid täita.

Parandada otsustavalt ettevõtluskeskkonda ja toetada innovatsiooni, ajude sissevoolu Eestisse ning «tarku» investeeringuid. Tegemist on konkreetse programmiga, mis eeldab maksukoormuse alandamist, infrastruktuuri (eriti transport) arendamist, aga ka selliseid samme, nagu IT-akadeemia asutamine, hariduse kvaliteedi tõstmine, sotsiaalmaksule ülempiiri seadmine, maksusoodustused jms.

Hoida eelarve tasakaalus. Praegu oleme sellest veel kaugel, sest elame endiselt võlgu. See pole aga jätkusuutlik. Majanduskasvu taastudes peame lisanduvat raha kasutama vaid eelmise ülesande täitmiseks ja eelarve tasakaalu viimiseks. See kõlab paberil hästi, tegelikkuses tähendaks see aga valitsemiskulude külmutamist mitte aastaks, vaid aastateks. Meid tasakaalust välja paisanud palgaralli ei tohi enam korduda.

Teha ära poliitiliste plusspunktide kogunemise nimel kas päris tegemata või poolikult tehtud uuendused, eeskätt haldus- ja haridusreform. Vastasel korral näitame, et õigus on neil kriitikutel, kes väidavad, et Eesti on stagneerunud ja väsinud ega ole enam millekski uueks võimeline.

Unustada ei tohi ka eurotsooniga liitumisega kaasas käivaid kohustusi. Euroga liitudes osaleb ka Eesti IMFi meenutava asutuse loomises, kust laenatakse raha hätta sattunud riikidele. See ei tohiks aga toimuda automaatselt, vaid konkreetsete tingimuste täitmisel. Soome rahandusminister Jyrki Katainen on välja pakkunud, et Maastrichti kriteeriume rikkuvatel riikidel vähendatakse toetusi. See on hea idee. Ma ei näe mingit põhjust, miks peaksid vastutustundlikult käituvate riikide maksumaksjad maksma kinni kellegi mõttetut laristamist. Eesti peab võtma eurotsoonis aktiivse hoiaku ning oma positsioone selgelt esindama. Me ei ole neis küsimustes üksi.

Neist ja teistest Eesti ees seisvatest ülesannetest olen viimastel kuudel korduvalt rääkinud. Paraku näen aga juba nüüd tugevat survet vastupidises suunas liikuda. Valimiste lähenedes väheneb soov midagi reaalset ära teha ning uhked ja kaunid lubadused ripuvad juba õhus. Eesti on laenukoormust madalal hoidnud, kiusatus soodsat olukorda kasutada selle järsuks tõstmiseks kõnnib ringi nagu kunagi üks tont mööda Euroopat. Valijate hullutamise asemel peaks Eesti poliitika vaatama kaugemale, rääkima sellest, millisena tahame Eestit 20 aasta pärast näha ja mida peaksime selleni jõudmiseks tegema. Lähme siis tülli juba erinevate tulevikuvisioonide pärast, mitte aga selle pärast, kes meist Liivimaa parim lubaja on.

Ebakindel rahvuslus hävitab riiklikku stabiilsust

2010-05-15

Ajalugu tuleks mäletada kaugemale kui Teine maailmasõda, soovitab Andres Herkel (IRL). Just rahvusriik loob kõige suurema tõenäosusega eeldused demokraatlikuks valitsemiskorraks, sest olles ühest rahvusest, oleme me justkui üks pere ja ühesugused õigused on elementaarne ootus.

Viis aastat tagasi avaldas «Sirp» (26.08. 2005) Marek Tamme juhitud vestlusringi kahe teadlasega, kelle huvikeskmes on rahvused ja rahvuslus. Tšehhi ajaloolane Miroslav Hroch on rahvuslike liikumiste ja rahvuste kujunemise uurija. Ungari-Briti politoloog ja Euroopa Parlamendi liige György Schöpflin uurib rahvuslust politoloogina. Talle kuulub tees, et uusaegne rahvusriik on demokraatia peamine ja kõige tõhusam tagatis. Tõsi, sellesisuline väide oli juba John Stuart Millil.

Kummalisel moel alustasid mõlemad mehed mõttearendusi rahvusluse mõiste mahategemisest. Hrochi meelest on see halb mõiste, sest isegi teadlased mõistavad seda igaüks isemoodi või ei mõista üldse. Schöpflin läks märksa kaugemale, öeldes: «Keegi ei tõuse tänapäeval püsti ega ütle, et ma olen rahvuslane. See oleks midagi sarnast, nagu tunnistada, et ma olen massimõrvar, võimalik, et isegi hullem.» Schöpflini terav osutus rahvusluse mõiste poliitilisele ebakorrektsusele on Teise maailmasõja pärandiga seotud. Kui eesti keeles on «rahvuslus» veel pigem positiivse tähendusväljaga sõna, ega tähenda tingimata marurahvuslust, siis neis keeltes, kus rahvuslus on «natsionalism» (nationalism(e), Nationalismus) seguneb see väga kergelt «natsismi» mõistega.

Väikerahva positsioon, mida Schöpflin oma kirjutistes ikka sümpaatiaga esile toob, on sellisel semantilisel väljal õige habras. Eestlase kultuurikood ütleb, et olles hulgalt väike, peame vaimult suured olema. See nõuab mitmes vallas aktiivset enesekaitset ehk teadlikku rahvuslust. Keelekaitset vajame me sama palju kui erinevaid riigikaitse võimekusi. Samuti vajame positiivset rahvusmüüti ja ühtesiduvaid sümboleid. Okupatsiooniga katkenut on nüüd, XXI sajandi algul palju raskem uuesti luua - seda näitab kasvõi Vabadussõja võidusamba ümber toimunu. Ja kõige tipuks öeldakse meile, et rahvuslane ei võivatki olla, sest see on halb või paremal juhul moest läinud.

Mina väidan, et nii taasiseseisvumise käigus kui ka pärast seda on Eesti arengule kaasa aidanud aktiivne ja tasakaalukas rahvuslus. Seejuures kopeeriti teadlikult rahvusluse esimest ajaloolist lainet, millest kõnelevad mõisted nagu «uus ärkamisaeg» või «öölaulupeod». Uued rahvaliikumised lõid hästi toimivaid sotsiaalseid võrgustikke alates muinsuskaitseliikumisest ja lõpetades erinevatest poliitilistest initsiatiividest võrsunud parteidega. Ei siis ega hiljem ole tekkinud tugevaid äärmusliikumisi.

Meie mõõdukas rahvuskonservatism on taganud suhtelise stabiilsuse ja sotsiaalse sidususe. Tõsi, ohumärke on Eesti arengus olnud ja neid on ka praegu. Venekeelse elanikkonna probleemid on lahendatud silmapaistva leplikkusega, kui arvestada, millist ohtu nõukogude ajal kannustatud sisseränne endas tegelikult kätkes. Samas toimib Venemaalt lähtuv agressiivne infoväli meie vastu, tõrjudes eestimeelse vaatepunkti viimist inimesteni.

Tõesti, rahvusluse mõiste on ähmane või ähmastatud. Päevapoliitikas seostub see kitsalt keele-, kodakondsus- ja kultuuripoliitikaga, mitte näiteks eelarvedistsipliiniga. Praegu kasutavad rahvusluse mõistet enesemääratlemiseks pigem nišiparteid, aga pikas vaates ei tohi rahvuslus nišši jääda. Kuni Euroopa Liidu ja NATO liikmelisuse saavutamiseni oli meie poliitika keelepruugis rohkem esil «rahvuslike huvide» mõiste, kuid nüüd on seegi unarusse jäänud. Kummati aitab just rahvuslike huvide määratlemine kaasa pikaajaliste sihtide kavandamisele. Samuti on see mõiste käibele läinud neutraalsema tähendusega kui puhas rahvuslus.

Rahvusluse rehabiliteerimine on globaalne väljakutse. Siin ei tule tagasi põrkuda eelarvamuste tulva ees, vaid lasta kõnelda faktidel. Ajalugu on ses osas parem liitlane kui politoloogia, päevapoliitikast rääkimata ning ajalugu peab nägema ja mäletama kaugemale kui Teine maailmasõda. Hroch näitab, et rahvaste ärkamine kutsus ellu demokraatial põhinevad riigid. Jah, see ei õnnestunud alati, kuid tegelikult on just rahvusliku idee levikuga kaasnev suhtlusvõrgustik ja arusaam rahvuse koosseisu kuuluvate inimeste võrdsest kaasarääkimisõigusest alus, mis lõi demokraatia jaoks pinnase. Totalitaarsed riigid nagu Hitleri Saksamaa ja Stalini Nõukogude Liit ei olnud suunatud mitte rahvuslusele, vaid rahvaste hävitamisele.

Nõukogude Liidu lagunemine paljastas rahvuste rolli alahindajate naiivsuse. Eksisid need, kes uskusid, et Gorbatšovi perestroika laotab oma viljastavad demokraatiakiired Moskvast ühtlaselt üle kogu Nõukogudemaa. Rahvuslusest kantud pöördumatud muutused algasid hoopis rahvusvabariikides ja see tähendas Nõukogude impeeriumi lagunemist. Oma küündimatust näitas lääne sovetoloogia. Alahinnati rahvusküsimust ning ülehinnati keskvõimu suutlikkust viia läbi küll demokratiseerimine, kuid samas olukord liiduvabariikides siiski kontrolli all hoida.

Tavaline Kremli-keskne vaatepunkt süüdistab endiste liiduvabariikide hädades enesekeskset natsionalismi ja püüdu Venemaa stabiliseeriva tiiva alt lahku lüüa. Kui natsionalismi ja separatismi ei oleks, siis oleks kõigil tore. Tšetšeenia eksis, Gruusia eksis ja Kremli viibutav sõrm lehvib kõigi võimalike eksijate suunas. Kremli meetod on jagada ja valitseda, toetada naaberriikides sobivaid ja tasalülitada ebasobivaid arenguid. Selleks on kõigi vahenditega takistatud tõhusate rahvusriikide teket. See on pika vinnaga tegevus, sest mõnedki pärssivad vaenuseemned pandi idanema juba stalinliku rahvuspoliitika ja sellele järgnenud venestamisega. Kuid mitte ainult Moskva käsi pole kõiges süüdi. Kohalike liidrite tulipäisus ja vastasseisule ehitatud rahvusmüüdid on andnud demokraatiate untsuminekuks kaaluka panuse.

Kaukaasia on etniliste konfliktide umbsõlm. Aserbaidžaanid ja armeenlased vaenutsevad Mägi-Karabahhia pärast ning Gruusial on probleemid Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Venemaa provokatsioonid ja sõjaline sekkumine võtsid Gruusialt ka võimaluse seal häid lahendusi välja töötada. Laiemalt pole teadvustatud lesgide ja talõššide võimalikke separatismitaotlusi Aserbaidžaanis. Nendegi potentsiaalne toetaja on Venemaa. Jälle tekib küsimus, kas kõiges on süüdi rahvuslus kui selline või on häda pigem selles, et rahvuslus on haavatud ja ebaküps. Kompromissid puuduvad ja lahendusteed on kinni. Räägitakse külmutatud konfliktidest, aga tegelikult on külmutatud konfliktide lahendamine. Vene impeerium kasutas Kaukaasia rahvuskonflikte enda huvides juba XIX sajandi algul, kui grusiin Pavel Tsitsianov (Tsitsišvili) tsaarivalitsuse käsilasena Aserbaidžaani khaaniriike alla surus ja kindral Jermolov Põhja-Kaukaasias Vene ülemvõimu kehtestas.

Ukrainat ja Valgevenet seob Venemaaga slaavi vendlus. Iseolemise ja kokkukuulumise dominandid on geograafiliselt piiritletavad. Nad kõiguvad Lääne-Ukraina rahvuslusest Krimmi ja Donetski ümbruse venemeelsuseni ning valgevene keele oskamisest Poola piiri lähedases Hrodnas (Grodnos) kuni selle oskuse puudumiseni Venemaaga piirnevatel aladel. Vaatamata poliitilise arengu erinevustele on Valgevene ja Ukraina puhul tegemist suuresti sama probleemiga - see on nõrk ning lõhestunud rahvuslus. Ukrainas sisekonflikti tuntakse jaotumisena parem- ja vasakkalda Ukrainaks - see on Dnepri jõe järgi. Lõhestunud Ukraina ei suuda ühemõtteliselt Läänele orienteeruda, aga ta ei jää ka Venemaa satelliidiks. Valgevene olukord on palju hullem ja ma näen diktaator Lukašenka esiletõusu põhjust taas nõrgas rahvusluses. Lääne abiandjad ei saa sellest sageli aru. Nii eelistas tsensuurivaba välisraadio teha saateid vene keeles, sest see on kõigile mõistetav. Paraku alahinnati nii valgevene keele kui ka rahvusluse osa demokraatia edendamisel.

Moldovas tekitati külmutatud konflikt Transnistriaga ning edaspidi jäi rahvuslaste partei valimistel krooniliselt kommunistidele alla. Lõpuks läksid rahvuslased kommunistidega koostööle, kaotades igasuguse toetuse. Kuid see lõi võimaluse uute parteide esiletõusuks. Moldaavlased on tegelikult rumeenlased ja pärast Euroopa Liitu pääsemist on Rumeenia huvi Moldova saatuse vastu elavnenud. See annab Euroopa tagakolkaks taandunud Moldovale pisut lootust.

Eesti, Läti ja Leedu on endise Nõukogude Liidu alla heidetud maadest ainsad, kus rahvuslust ja rahvusriigi taastamist saatis arvestatav edu. Ilmselt nähti seda võimalust ette ja selleks muudeti Eesti ja Läti rahvastiku koosseisu ulatusliku sisserändega. Riik, kus põhirahvastiku osakaal jääb alla 70 protsendi, kätkeb endas paratamatult ebastabiilsuse tegurit. Kui vähemuse emamaa kasutab ulatuslikke ressursse vastalise kihutustöö tegemiseks, siis on olukord seda hapram. Selle kiuste oleme me suutnud täita demokraatia kvaliteedistandardid nii Euroopa Liidu kui NATO kriteeriume silmas pidades.

Rahvusriigi fenomen seisneb selles, et ta loob kõige suurema tõenäosusega demokraatliku valitsemiskorra. Me oleme üks pere, järelikult meil on võrdsed õigused. Tagades põhirahva säilimiseks ja arenguks vajalikud tingimused, tagab demokraatlik rahvusriik tegelikult ka kõigi teiste õiguse olla samasse ühiskonda integreeritud ja teostada oma kultuurilisi püüdlusi. Kui põhirahva õigused on ohus, siis on sellega hävitatud ka igasugune stabiilsus ühiskonnas.

Siinne ülevaade paneb rahvusriigi ja demokraatia vahele võrdusmärgi. Neis endise Nõukogude Liidu vabariikides, kus demokraatiaga on lood kehvad, võib kohe diagnoosida probleeme ka võimes ja võimaluses rahvusriiki ehitada. Nurimõjusid võib otsida ka rahvusluse narratiivist kui sellisest. Kui eestlasele on loodetavasti omane Jakob Hurda üleskutse saada vaimult suureks arvulise väiksuse kiuste, siis paljude hädas olevate rahvaste enesekohased narratiivid on kas nõrgad, hajusad või konfliktselt agressiivsed.

Siinsest vaatlusest jäid välja Kesk-Aasia rahvad ning Vene Föderatsiooni subjektid - tšetšeenid, tatarlased, baškiirid, kõik Venemaa soomeugrilased jne. Eraldi analüüsi eeldaks Venemaa tervikuna - miks pole seal demokraatiat ega rahvaste õigusi ega ka elutervet vene rahvuslust. Rahvusluse ehk natsionalismi mõistet kasutatakse Venemaal valdavalt negatiivses tähenduses, see on a priori marurahvuslus. Samas on au sees Venemaa imperiaalne ambitsioon.

Kindlasti on põhjust analüüsida ka erinevaid halbu näiteid. Hroch on südant valutanud ka agressiivse rahvusluse põhjuste pärast. See «kasvulava» sisaldab soovi süüdistada teist rahvast majandusliku olukorra armetuses, säilitada rahvusloosungi kattevarjus vana ladviku populaarsus ja anda tulipeadele lihtne ettekääne rahvuse nimel sõdida ja surra. Sellise agressiiv-rahvusluse nahka läks endine Jugoslaavia. Paraku viib halbade näidete üldistamine pahatihti rahvusluse mahategemisele, selle asemel, et anda mõistele inimesi positiivselt mobiliseeriv sisu.

Raske on loota edu seal, kus rahvusluse mõiste ise on hägus ja ebakindel ning negatiivse tähendusväljaga kaetud. Sel juhul kas häbenetakse rahvuslust (järelikult iseennast) või leiab rahvuslik tung agressiivse väljundi. Kordan veel kord: rahvusluse mõiste rehabiliteerimine on globaalne väljakutse.

Savisaarega läinuks Eesti Läti teed

2010-04-24

Töökohtade loomise asemel on Edgar Savisaar otsustanud sadade tuhandete kroonide eest suure osa Eestist täis riputada plakateid, kust suurte tähtedega kuulutatakse, et Ansip ja Laar ei huvitu töökohtade loomisest, väikeste tähtedega kinnitatakse, et Keskerakond sellega ainult tegelebki.

Kibestunud Savisaar
Mõnigi ajakirjanik või niisama huviline on küsinud, kas ma sellise isiklikuks läinud kampaania pärast Savisaare peale vihane pole. Vastan - ei ole. Mul on temast hoopis kahju. Sest kurb on vaadata Savisaare endise võitluskaaslase Marju Lauristini iseloomustuse kohaselt kibestunud meest, kes ei elus ega poliitikas endale kohe kuidagi õiget kohta ei leia.

Savisaare lootused võimule pääseda on saanud tagasilöögi tagasilöögi järel. Üks valimisratsu teise järel on tema all kokku varisenud - Savisaar kuulutas, et kohe-kohe vähendab valitsus pensione - seda ei tehtud. Savisaar kinnitas, et euro jääb tulemata - valitsus suutis aga eurokriteeriumid täita. Savisaar on ennustanud, et alles nüüd need pankrotid tulevad ning töötute hulk kasvab - tegelikkuses on töötute hulk kolm viimast nädalat vähenenud. Savisaar on oma kampaaniaga lootusetult hiljaks jäänud - ning ilmselt saab ta sellest ka ise aru.
Loomulikult on tööpuudus tõsisest tõsiseim probleem. Tööpuudust otsustavalt vähendamata ei saa Eesti kriisist väljuda. Seda kurvem on aga, kui reaalsete lahenduste otsimise asemel kasutatakse seda poliitiliseks demagoogiaks ning poriloopimiseks. See näitab enam kui üleolevat suhtumist nendesse tõsiste probleemide ette sattunud inimestesse, keda nende probleemide lahendamise asemel oma valimisvankri ette üritatakse rakendada.

Nüüd on ka selge, miks oli Savisaarel vaja lasta inimestel tundide kaupa pikas järjekorras külmetada - nii sai neid ilusasti pildi peale võtta. Kui asi aga läheb tõsiseks ning inimestele üritatakse mitte fiktiivseid, vaid reaalseid töökohti luua, on Keskerakond sellele vastu. Vaatame faktidele silma. Just Keskerakond oli vastu programmile, mille alusel sai puiduhakke ettevalmistamiseks tööd üle 500 inimese. Just Keskerakond on vastu Eesti Energia börsile viimisele, mille tulemusel saaks tööd 5000 inimest. Just Keskerakond on vastu sammudele, mis aitaks Eestile tagada jätkusuutliku kasvu ning seega püsivad töökohad. Samas vaimus võiks veel pikalt jätkata.

Euromiljardid aitavad
Paljudele inimestele annab tööd Euroopa Liidu raha, mida kasutatakse kasvavas tempos. Seda haridusvaldkonnas, põllumajanduses, teedeehituses, ehituses jne. Näiteks ainuüksi miljardi krooni regionaaltoetuste toel saab aastas tööd üle 2000 inimese. 2010. aastal on riigieelarves planeeritud välisvahendeid kasutada 14,8 miljardit krooni, mida on 40% rohkem, kui kasutati eelmisel aastal. 2011. aastal suureneb välisvahendite kasutamine prognoosi kohaselt 17 miljardi kroonini. See kõik tähendab reaalseid töökohti. Aga missugune oli Keskerakonna seisukoht Euroopa Liiduga ühinemise osas?

Samas pole kahtlust, et demagoogia külvab jätkuvalt segadust ja tekitab inimestes hirmu. Seetõttu tahaks Keskerakonna kampaaniat kasutades mitmetele nende tõstatatud küsimustele vastata.

Esiteks - kui palju töötuks jäänud inimesi on endale eelmise aasta algusest alates tööd leidnud ehk kui palju töökohti selle ajaga Eestis on tekkinud? Andmed selle kohta leiame töötukassa kõigile kättesaadavast infobaasist, kus on kuude kaupa ära toodud andmed, kui paljud end töötuna registreerinud inimestest on suhte töötukassaga katkestanud tööle asumise tõttu. See number on 39 428.

Töölerakendunud inimeste arv on tegelikkuses tõenäoliselt suurem, sest põhineb sellel, kui isik ütleb, et ta tööle läks. Tõenäoliselt osa ka nendest töötutest, kes jätavad määratud ajal pöördumata või soovivad ise ennast töötuna arvelt maha võtta, on tegelikult leidnud töö. Töötukassa numbrite võrdlused maksu- ja tolliameti andmetega on näidanud, et tegelik hõivesse liikujate arv on umbes 10-15% suurem ehk tegelik töö leidnud inimeste number on pigem 45 000.

Arvestades viimastel nädalatel tööturul toimunud positiivset arengut, on see number praeguseks veelgi suurem. Nii et Keskerakond võib rahulik olla, 50 000 lubatud töökohta saab iga hetk täis. Seetõttu on ka kampaania, nagu poleks töökohti Eestis tekkinud, otsene ja avalik vale. Ma ei hakkagi siin arutlema küsimuse üle, kui suure hulga töökohtade kadumist on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poolt rakendatud garantiide süsteem ära hoidnud.

Eelmisest selgitusest kerkib loomulikult üles küsimus, miks on vaatamata 45 000 endale töökoha leidnud inimesele tööpuudus siis ikkagi sedavõrd kõrge? Vastus sellelegi küsimusele sisaldub töötukassa statistikas - uusi töökohti on loodud nimelt selgelt vähem, kui neid on kadunud. Siiski hakkavad asjad muutuma. Viimasel kolmel nädalal on registreeritud töötute arv hakanud vähenema. Selleks et töökohtade vähenemine peatuks, on vajalik, et olukord majanduses laiemalt paraneks, selle eelduseks on omakorda aga pääs eurotsooni, millele Keskerakond on teatavasti agarasti vastu seisnud.

Põhisüüdlane on Keskerakond
Siit tuleneb aga kolmas oluline küsimus: kuidas sai sellise töötute armee tekitanud majanduslangus ikkagi võimalikuks? Keskerakonna meelest on selles süüdi Ansipi valitsus, teised viitavad üleilmsele majanduskriisile. Samas ei saa siiski eitada, et oma osa sedavõrd sügava kriisi tekkes oli vastutustundetutes lubadustes ja ettevõtmistes, jätkusuutmatus majanduspoliitikas. Tollal valitsusvastutust kandnud Keskerakond etendas selles lausa kandvat rolli. Keskerakond tegi kõik endast sõltuva, et riigi kulutusi suurendada ning sellega mulli järjest suuremaks puhuda. Nüüd näidatakse praegusele valitsusele aga näpuga ning küsitakse: kust see kulutusralli küll alguse sai? Kui Savisaarel oleks õnnestunud oma tahtmine saada ning riigiametites järjekordset palgarallit alustada, oleks Eesti omadega päris põhja vajunud. Võib taevast tänada, et Keskerakond Eesti juhtimisest kõrvale tõsteti, muidu oleksime päris kindlasti Läti teele asunud.

Kokkuvõttes on tööpuudus sedavõrd tõsine probleem, et pidev kisklemine ei aita selle lahendamisele kohe kuidagi kaasa. Sama kehtib ka Tallinna soovi kohta keskvõimuga igas väiksemaski küsimuses tüli otsida. Otsigem vastasseisu asemel koostööd ning leidkem reaalseid lahendusi. Teisi kõikides maailma pattudes süüdistavate kampaaniatega siin edasi ei jõua. Savisaar on kahtlematult võimekas poliitik. Aeg oleks kibestumusest üle saada ning vastasseisu asemel koostööd otsida. Kaotajaid sellisel juhul poleks - võitjaid oleks aga üks - Eesti hea käekäik.

Mart Laar: noor Eesti

2010-04-24

Järgmisel aastal tähistab Eesti 20 aasta möödumist Eesti taasiseseisvumisest. 20 aastat on mõnes mõttes lühike, teisalt aga pikk aeg. Vaadates tagasi viimasele 20 aastale, tundub see imelühikesena - äsja see kõik ju oli: Hirvepark, Balti kett, rahareform, Vene vägede väljaviimine, astumine NATOsse ja Euroopa Liitu.

1960. aastal, kui ma sündisin, oli Eesti okupeerimisest samuti möödunud 20 aastat. See ja kõik järgnenud õudused - sõda ja küüditamised - tundus nooruses mulle asuvat kuskil väga kauges minevikus.

20. sünnipäeva pidav taasiseseisvunud Eesti saab aga sama vanaks, nagu jõudis saada Eesti Vabariik 1940. aastaks. 20 aastat on iseseisvale riigile lühike aeg. Nii peamegi tõdema, et vaatamata oma näiliselt juba soliidsele eale, on Eesti riik tegelikult ikka veel noor. Meid pole lihtsalt lastud kunagi vanaks saada.

Teatavas mõttes on noor kogu eesti rahvas. Oleme ühelt poolt kuulutanud end vanimaks Euroopas, teiselt poolt peame aga tõdema, et enesest teadlikuna ehk eestlastena oleme Läänemere kallastel elanud vaid 150 aasta ümber.

Sellel taustal pole imestada, et noorusel on Eesti jaoks eriline tähendus ning et just noored on Eesti ajaloos korduvalt määravat rolli mänginud. Noored olid Jakobson, Koidula ja Hurt, lausa häbiväärselt noored olid Eestile sinimustvalge lipu andnud Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed. Eesti riiki iseseisvusele tüürinud Vilms, Päts ja Laidoner olid muu maailmaga võrreldes samuti poisikesed, sama noor oli taasiseseisvunud Eesti esimene põhiseaduslik valitsus.

Neist veelgi nooremad olid aga need vabatahtlikud, kes 1918. aastal kõigi mõistlike ja tarkade inimeste kiuste relvad haarasid ning Eesti eest võitlusse astusid, või need noored, kes 1988. aastal lauluväljakul sinimustvalgeid lippusid lehvitades laulva revolutsiooni käigus Eesti vabaks laulsid.

Sellises nooruslikkuses on oma suured voorused. Noored on julged ja ettevõtlikud, nad ei tea tihti, mis on võimalik ja mis mitte, suutes seetõttu korda saata ilmvõimatuid asju. Juba iseseisev Eesti ei tohiks loogikareeglite järgi otsustades olla võimalik. Iseseisva Eesti poole pürgijaid on seetõttu ikka pisut imelikuks peetud - esimene Eesti Vabariigist luuletaja Juhan Liiv oli teatavasti lausa paberitega hull.

Ometi on iseseisev Eesti olemas. Väljakujunenud tõsiasju eitav hoiak ning puudusi voorusteks muutuv suhtumine on Eestil võimaldanud tõusta riigiks, millest tihti räägitakse kui eeskujust, kuidas väljapääsmatuna tunduvatest olukordadest välja pääseda, kelle tehtut tasub järgida. See on oluline saavutus.

Teisalt kummitab noorte loodud riike ühel hetkel oht stagneeruda. Ühiskonna areng sõltub teatavasti võimest muutuda. See eeldab aga vähemalt teatavat verevahetust. Noorena riigitüüri juurde pääsenud mehed ei kipu aga sealt niipea lahkuma.

Neis on jõudu ja energiat riigiasjade ajamiseks veel küllaga - mõnel maal selles vanuses vastutavatesse ametitesse alles pääsetakse. Nii jääb noortele aga edenemisruumi väheks, neil puudub eelmisele põlvkonnale osaks saanud eneseteostusvõimalus.

See võib aga viia üsna negatiivsete tagajärgedeni. Sest tulevikku vaatav riik vajab elukogemusele tugineva järelemõtlikkuse kõrval ka nooruslikku järelemõtlematust. Mitu 1939.-1940. aastaks kolmekümneseks saanud meest on meenutanud, et neile tundus, nagu oleks selleks ajaks juba soliidsesse ikka jõudnud riigijuhid langetanud alistumisotsuse kergekäelisemalt, kui seda oleks teinud noor põlvkond.

Kui 1918. aastal virutas noor Päts rusikaga vastu lauda ning käsutas mehed Narva alla punaväele vastu, siis 1939. aastaks oli ta muutunud targaks ja ettevaatlikuks poliitikuks. Noortele tundus ka, et kui neile oli iseseisev Eesti saanud ainsaks reaalsuseks, siis erinevaid aegu ja võimusid näinud vanemale põlvkonnale see nii ei olnud, mistõttu iseseisvusest loobuda oli nende jaoks kergem ja lihtsam - oli ilus aeg, aga nüüd naaseb kõik taas endistesse roobastesse.

Sellised süüdistused võivad olla ülekohtused, kuid nõnda paljud selle reedetuks kutsutud põlvkonna liikmed tundsid. See oli põlvkonnaga suures osas sündinud, üles kasvanud ja hariduse saanud iseseisvas Eestis. Seda põlvkonda on peetud läbi aegade kõige andekamaks ning tugevamaks Eestis.

Kui see põlvkond 1930. aastate lõpul avalikkuse ette astus, ehmatas ta paljusid vanema põlvkonna inimesi - ta tundus kuidagi väherahvusliku, kosmopoliitliku ja pealiskaudsena. Ometi võitles just see põlvkond eriti ägedalt iseseisvuse eest, alistumata ka siis, kui riik seda tegi.

See põlvkond hävis lootusetus vastupanuliikumises, lahingutes Narva all, Sinimägedes ja Emajõel, võitlustes Eesti metsades ja soodes, küüditamisel ja vangilaagrites. See, et Eesti ei suutnud seda põlvkonda kaitsta ja lasi selle unistused kildudeks lüüa, oli üks tema suuremaid ebaõnnestumisi.

See kõik meenub mulle, vaadates tänapäeva Eestis üles kasvanud noorust. Selles peitub ilmselt ka suurim väljakutse taasiseseisvunud Eesti jaoks. Nii peakski taasiseseisvunud Eesti suurimaks eesmärgiks olema teha kõik sellest, et 1939.-1940. aasta häving enam kunagi ei korduks, et Eesti ei peaks jälle kaotama 20 protsenti haritumat ja aktiivsemat osa ühiskonnast, et vabaduses kasvanud noored saaksid oma unistused vabalt teoks teha.

Ei hakka salgama, et just see on olnud minu eesmärgiks poliitikas. Selleks tuli Eesti esiteks pöörata idast läände ja seejärel muuta see pööre pöördumatuks. Olen õnnelik, et olen saanud selle eesmärgi saavutamisele kaasa aidata.

Samas ei saa seda tööd lõpetatuks pidada. Oma julgeolekut peame kindlustama edaspidigi ning seda üsnagi erinevatel aladel, alates psühholoogilisest kaitsest ja lõpetades tervele Eestile jätkusuutliku arengu tagamisega.

Sellel taustal tekitab muret viimases inimarengu aruandes esitatud tõdemus, et Eesti on enda meelest kuidagi valmis saanud, muutunud vähem vastuvõtlikuks uuendustele, on kuidagi sulgunud. Kui asjad tõesti selles suunas liiguvad, siis ähvardab Eestit tõsine oht oma noortest, vähemalt aktiivsemast osast neist ilma jääda. Sest tänapäeva maailmas leiavad nad endale tegevust lihtsalt mujalt.

Eesti ei saa seda endale lubada. Siin on probleemiks ka noorte tööpuudus, mille vähendamine peab olema üks riigi prioriteete. Haridusministeeriumi programmi «Tagasi kooli» võib siin ainult tervitada, seda enam, et see aitab kaasa igavikulisele eesmärgile saada suureks vaimult. Samas peab Eesti aga üldisemalt püsima riigina, mis on piisavalt uuenduslik ja avatud, et oma noortele unistuste realiseerimiseks võimalusi pakkuda.

Nende eesmärkide saavutamine on seda olulisem, et taasiseseisvunud Eestis üles kasvanud noorte üle on Eestil tõsist põhjust rõõmu tunda. Tean, et praegugi räägitakse, et noorus on hukka läinud, et ta pole hästi kasvatatud ega piisavalt patriootlik.

Ma pole sellega nõus. Nagu 1930. aastate põlvkond, on ta omal kombel sügavamalt rahvuslikum, kui võõra võimu all sündinud seda saaksid olla - omal loomulikul, lihtsal kombel. Nende jaoks on iseseisev Eesti lihtsalt taas ainus mõeldav realiteet. Eesti ei tohi nende noorte lootusi petta.

Käisin mõni kuu tagasi Rakvere gümnaasiumis. See on üks väheseid koole, kus Vabadussõjas langenud õpilaste nimesid kandev marmortahvel elas peidetuna üle kogu okupatsiooniaja ning seisab nüüd uhkelt oma endisel kohal.

Nüüd algatasid selle kooli lõpuklassid aga selle kõrvale teise samasuguse mustast marmorist kuldsete tähtedega tahvli püstitamise - II maailmasõjas Eesti eest võidelnud soomepoistele.

1944. aasta augusti viimastel päevadel Tartu alla lootusetusse lahingusse sõitev soomepoiss Heino Susi on oma mälestustes meenutanud, kuidas need Kuperjanovi kunagistel lahinguväljadel võitlusse astuvad poisid mõtlesid, kas ka nende nimed kirjutatakse kunagi eelmiste kõrvale kuldsete tähtedega marmortahvlile või on nende saatuseks vaid tundmatu haud kuskil metsas või soos.

Ning kui selle tahvli avamisel noored koos kümmekonna kohaletulnud soomepoisiga koos soomepoiste laulu laulsid, teadsin ma täpselt: just sellises Eestis tahtsin ma elada.

Heitlus Eesti hinge pärast

2010-03-13

Sel nädalal möödus 20 aastat Eesti Kongressi kokkukutsumisest. Trivimi Velliste kirjutab, et tundub uskumatu, millise kiirusega tegutseti, et Eesti Vabariik de iure saaks Eesti Vabariigiks de facto.
Ajaloo suurte murrangute hindamiseks vajame ajalist distantsi. Nii oli see Eesti riigi sünnilooga aastatel 1917-1920, mille kohta põhjalikumad käsitlused ilmusid alles enne Teist maailmasõda või jäidki toona ilmumata ja näevad trükivalgust alles nüüd.

Kaks aastakümmet on möödumas ka Eesti riigi «taassünnist». Kasutan teadlikult jutumärke, rõhutamaks selle väljendi piltlikkust. Sest Eesti Vabariik ei saanud 1991. aastal uuesti sündida, ta oli kogu aeg olemas.

Ta oli aga selleks ajaks üle poole sajandi suure naabri poolt sõjaliselt okupeeritud ja õigusvastaselt sellesse inkorporeeritud. Juba vanad roomlased ütlesid: õigusetus ei saa sünnitada uut õigust.

Kaks aastakümmet on loonud ajalise distantsi, et võrrelda eesti rahva toonast ja tänapäevast ajalootaju, meie riikluse omakuvandit. Et tugevamad riigid nõrgemaid vallutavad ja allutavad, selles pole maailma jaoks midagi uut.

Teine maailmasõda on selles asjas hea näide. Taanlaste lõunanaaber ja tšehhide läänenaaber näiteks toimis kõnesoleva kahe väikeriigiga täpselt samamoodi.

Tõsi, Reichi koosseisu liideti vaid Tšehhimaa, Taani üksnes okupeeriti nagu paljud muudki Euroopa riigid. Kuid ühelegi tšehhile (kui jätta kõrvale sudeedisakslased) ei tulnud pähe kujutada end Saksa kodanikuna.

Eestlased olid Nõukogude okupatsiooni käigus sunnitud võtma vastu Nõukogude Liidu passid. Paljud tegid seda hambaid kokku pigistades.

Hilisematel aastakümnetel mindi 16-aastaseks saades punase passi järele täie enesestmõistetavusega. Praegu on põhjust küsida: milline oli eestlaste riigiõiguslik omakuvand Nõukogude okupatsiooni lõpuaastatel? Kindlasti ei ole lihtne sellele küsimusele ühest vastust leida.

Mäletan oma lapsepõlve suvedest, kuidas 1950ndatel maal Ameerika Häält kuulati. Linnas oli segajate mõju tugevam. Nooremale lugejale: Nõukogude võim saatis samal lainepikkusel müra, et midagi kuulda ei oleks. Iga aasta 24. veebruaril oodati meie peakonsuli saadiku ülesannetes Ernst Jaaksoni tervitust New Yorgist.

Ta ei jätnud kunagi rõhutamata, et de iure endiselt eksisteerivat Eesti Vabariiki tunnustavad USA ja teised demokraatlike riikide valitsused. Raadiokuulajale olulisem oli aga see, kas järgnes tervitus USA riigisekretärilt või koguni presidendilt.

Mõtlevamale osale rahvast, eriti vanemale põlvkonnale oli selge, et õiguslikus mõttes kestab Eesti Vabariik edasi. Ainult et mida oli selle tõe ja õigusega peale hakata?

Kui Ungari 1956. aasta ja Tšehhoslovakkia 1968. aasta ülestõusud olid maha surutud ja venestamine Eestis aina suuremat hoogu kogunud, sigines palju lootusetust, mida muu hulgas uputati ka viinaklaasi. Oli palju peresid, kus asjadest ei räägitud. Isegi küüditatute peresid! Rääkimine oli hõbe, vaikimine - kuld!

11. märtsil möödus 20 aastat Eesti Kongressi kokkuastumisest samas saalis, kus 71 aastat varem - Vabadussõja ajal - oli kogunenud Eesti Asutav Kogu. Estonia kontserdisaalis kõlasid Rudolf Tobiase «Sanctuse» pidulikud helid, mis otsekui kuulutasid selle riigi kodanike jõudmist alglätete juurde. Eesti Kongressi tähendust võib võrrelda Asutava Kogu omaga. Vahe on ainult selles, et asutada polnud midagi, vaja oli poolelijäänut jätkata.

Eesti Kongressi sünnil on pikk ja keeruline eellugu. Kui alates 1988. aastast on räägitud teisest rahvuslikust ärkamisest, siis sedagi väljendit tuleks mõista vaid väga piltlikult ja tinglikult. Nagu eespool osutatud, vaevalt et nood kümned ja sajad tuhanded Ameerika Hääle kuulajad raadioaparaatide juures tukkusid, ammugi ei teinud seda kümned tuhanded metsavennad. Ka mitte need tuhanded, kes olid Siberi vangilaagrites.

Stalini surm ja sellele järgnenud sula Hruštšovi ajastul tõi ainult üürikest ja mõõdukat kergendust. Siiski meelitas see mõndki kaasmaalast uut moodi atra seadma, olles kindel, et Vene võim on igavene.

Ometi ei leppinud sellise saatusega kõik. Kõige julgemad ütlesid välja, mida nad arvavad, ja sattusid sinna, kust alles hiljuti olid tuhanded koju tulnud - GULAGi. Selline julgus tähendas väga suurt ohvrimeelsust ja selliseid ei olnud palju.

Kuid väga palju oli neid, kes vabadusvõitlejatega endamisi kaasa mõtlesid.
Meie teed vabadusele sillutasid paljud tegurid väga erinevatel tasanditel. Äärmiselt oluline oli meie eneste soov vabaks saada, ent sama arvestatavad olid tegurid, mis meist vähem sõltusid: Nõukogude süsteemi tugevus ja külma sõja vastaspoole otsustavus selle inimvaenuliku riigi alustalasid kõigutada.

Küllap oli väga suur kaal president Reagani tähesõdade programmil. See kaval võidujooks viis lõpuks niikaugele, et Nõukogude majandusel oli keel vestil.
Nüüd oli hea nõu kallis. Et päästa Nõukogude impeeriumi, oli vaja põhjalikke muudatusi. Kosmeetilised parandused enam ei aidanud.

Ohjad tuli lasta lõdvemaks, et inimestel tekiks mingisugunegi teotahe majandada, igapäevaelu korraldada. Vana juhtkond selleks enam ei kõlvanud. Nõnda võisimegi 1985. aastal kuulda uut nime - Mihhail Gorbatšov, kellest peagi sai juht. Uus peasekretär kutsus üles Nõukogude Liitu reformima, lubades senisest tunduvalt enam sõna- ja majandamisvabadust. Lendsõnadeks said «glasnost» ja «perestroika».

Aprilli keskel 1988, kui Tartus olid algamas viiendad muinsuskaitsepäevad, mille käigus esmakordselt pärast Teist maailmasõda toodi suurel arvul välja sinimustvalgeid lippe, esines televisioonisaates «Mõtleme veel» üleskutsega Edgar Savisaar.

Ta tegi eesti rahvale ettepaneku koonduda tugirühmadesse perestroika toetuseks. Liikumise nimeks saigi «Rahvarinne perestroika toetuseks». Huvitaval kombel tekkisid samal ajal samasugused liikumised ka Lätis ja Leedus. Aga see on ju enesestmõistetav, et perestroikat juhiti Moskvast.

Nagu vanemad ja keskealised inimesed mäletavad, mindi Rahvarindega õhinal kaasa. See oli täiesti loomulik, sest see tundus turvaline. Nn vaikiv enamus hindab igal maal ja igal ajastul turvalisust. Oli vägagi ohutu minna Kremli heakskiidul vanameelsete kommunistide vastu. Kui sinimustvalged lipud jõudsid Tallinna öölaulupidudele ja keegi ei hakanud neid käest ära kiskuma, sugenes tunne, et vabadus koidab.

Kuid nüüd kerkis uus raske küsimus: vabadus - mis see on? Kas me olime tõesti Nõukogude inimesed, kes tahtsid Nõukogude korda inimlikumaks muuta? Rohkem leiba lauale? Rohkem vabadust suupruukimisel? Või mäletasime veel oma esmasünniõigust ega soovinud seda mõne seekli eest maha müüa? 20. augustil 1988. aastal asutati Pilistveres Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, mis nõudis tingimusteta Eesti täieliku iseseisvuse taastamist!

Tänapäevalgi kirjutavad mõned autorid, et Eesti kodanike komiteede liikumine ja Eesti Kongressi valimine olevat lõhestanud eesti rahvast. Neil on õigus, kui nad peavad eesti rahva all silmas Nõukogude rahvast. Elu Nõukogude rahvaste vennalikus peres võis mõnele tunduda idülliline. Ka Gorbatšov võis unistada idüllilisest uutmisest.

Kuid sellele osale eestlastest, kes polnud kunagi unustanud sõjaeelset Eestit, aga ka nendele, kes olid tollest ajast ainult vanema põlvkonna käest kuulnud või keelatud raamatutest lugenud, oli selge: naeruväärne oleks tunnustada Nõukogude põhiseadust ja Nõukogude Liitu kuulumist nüüd, kus see ebainimlik riik ilmutab kõiki nõrkuse märke.

Kui 1939.-1940. aastal tuli püssitorude ees kuuletuda ja püüda aega võita, andes dekreetidele allkirju, mis niikuinii olid kirjutamise hetkest kehtetud, siis mida oli oodata nüüd?

Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse mõiste oli niisiis paljudele iseenesestmõistetavus.

Kuid see abstraktsioon vajas praktilist sisustamist, tegevteolist rakendust. Oli vaja leida tee, kuidas Eesti Vabariik de iure jõuab ka Eesti Vabariigini de facto. Ehk teisi sõnu: kuidas taastada Eesti Vabariigi maa-alal põhiseaduslik riigivõim? Jutt on loomulikult Eesti Vabariigi põhiseadusest, mitte mõne muu riigi omast.

Õhus oli suure konflikti oht, sest perestroikameelsed Rahvarindes arvasid: parem pool muna kui tühi koor. «Suveräänsus» demokratiseeruva Nõukogude Liidu koosseisus näis olevat hea väljavaade. Innukalt räägiti «liidulepingust», mida Kreml aga hästi anda ei tahtnud. Loomulikult kaasnenuks kõige sellega nn kodakondsuse nullvariant.

Siis aga, 1989. aasta jaanuari esimestel päevadel, tuli Olevimäele, Eesti Muinsuskaitse Seltsi toonastesse ruumidesse keegi vanahärra, kes tutvustas end Harald Tillemannina.

Ta tegi ettepaneku valida 1917. aasta eeskujul Eesti Rahvuskongress ja sellega ennetada õhus rippuvaid ülemnõukogu valimisi, et ära hoida halvimat - «iseseisvumist» Nõukogude Liitu kuulumise ja sealt «väljaastumise» kaudu. Mina küsisin: keda valitaks ja kes oleksid valijad? Tillemann vastas: eestlased valivad eestlasi, me valime rahvuskongressi.

Olin Tillemanni ettepaneku suhtes viisakas ja lubasin uuesti ühendust võtta, aga midagi selles hakkas mulle vastu. Mitu tundi hiljem meenus mulle äkki professor Rein Taagepera küsimus Torontos eelmisel sügisel: kas on olemas või kas saaks koostada Eesti Vabariigi õigusjärgsete kodanike registrit?

Tookord vastasin muidugi, et sellist nimekirja pole kellelgi ja ma ei kujuta ette, kes selle koostada suudaks. Sinnapaika see jutt jäi. Kuid nüüd tekkis sähvatus - lühis Taagepera ja Tillemanni vahel!

Muidugi mõista, valida tuleb Eesti kodanike kongress! Mitte etniliste eestlaste kongress! Eesti Vabariik oli ju enne sõda uhke oma kultuurautonoomia seaduse üle!

Meie kodanike hulgas oli venelasi, sakslasi, rootslasi, juute, vähemal määral teisi. Neil olid ju 1938. aasta põhiseaduse järgi samasugused õigused nagu eestlastest kodanikel. Kui ma järgmisel hommikul kõike seda Tunne Kelamile ja Mart Laarile rääkisin, mõistsid nad mind poolelt sõnalt.

Otsused sündisid uskumatu kiirusega, sest kirjeldatud ideed hõljusid õhus. Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Eesti Kristlik Liit moodustasid aega viitmata toimkonna, mis asus esialgseid teese ühiseks deklaratsiooniks vormima.

Ja Eesti Vabariigi 71. sünnipäeval oli mul rõõm kõnesolev deklaratsioon kolme organisatsiooni nimel keskpäeval Tallinna Raekoja platsil ja õhtul Estonias teatavaks teha. Estonias korraldasid EMS, ERSP ja EKL esimest korda pärast sõda vaba ja takistamatu aastapäevaaktuse. Deklaratsiooni vastuvõtt oli tormiline. Seejärel pidas programmilise kõne Tunne Kelam ja vastuvõtt oli veel tormilisem.

Lähe oli antud ja tagantjärele tundub üsna uskumatu, et esimese otsustava vahe-eesmärgini jõuti täpselt aasta pärast: 24. veebruaril 1990. aastal algasid nädal aega kestnud Eesti Kongressi valimised, kuhu valiti 499 saadikut, neist 35 pagulusest.

Valimisaktiivsus oli erakordselt suur. Oma häält andmas käis 557 118 Eesti kodanikku (71 protsenti registreerituist) ja 34 345 kodakondsuse taotlejat. Viimatinimetatud said valida üksnes sõnaõigusega delegaate.

Aasta jooksul oli tehtud hiiglaslik töö: peamiselt kihelkondliku jaotuse alusel oli registreeritud ligi 800 000 Eesti kodanikku ja üle 60 000 kodakondsuse taotleja. Selleks oli moodustatud 199 kohalikku kodanike komiteed, kes omakorda koondusid maakondlikesse komiteedesse.

Viimased valisid 11. novembril 1989 - Berliini müüri langemise aegu - Eesti Kodanike Peakomitee (esimeheks Tunne Kelam), mis oligi Eesti Kongressi valimiste vahetu ettevalmistaja. Suurepäraselt töötas uue aasta hakul moodustatud valimiste keskkomisjon (esimees Arvi Altmäe) - tõsiseid proteste ei laekunud.

Eesti Kongress pidas 1990. aasta märtsist 1992. aasta septembrini kümme istungjärku. Eksistentsiaalselt otsustavaks sai selle olemasolu 20. augustil 1991, mil Eesti edasine tee oli mõne tunni vältel saatuslikel kaalukaussidel: kas sünnib uus Eesti riik, mille kõik elanikud on kodakondsed, mille parlamendis kolmandik räägib vene keelt ja teiseks riigikeeleks on vene keel koos kõigi sellest tulenevate järelmitega? Või siiski taastab 1918. aastal välja kuulutatud Eesti Vabariik oma põhiseadusliku õiguskorra?

Selles, et maksvusele pääsesid meie ajalooline tõde ja õigus, on suured teened sillaehitajatel, kes kuulusid nii Eesti Kongressi kui ka ülemnõukokku - Liia Hännil ja Marju Lauristinil. Unustada ei tohi Arnold Rüütlit, kes keeldus kinnitamast ühtki dokumenti, millel puudus Eesti Kongressi volitatud esindajate heakskiit. Nõnda sündis pariteetselt Põhiseaduse Assamblee, mis kandis Eesti Kongressi ideestiku 1992. sügisel valitud VII riigikokku.

Kodanike komiteede moodustamise ja Eesti Kongressi valimiste näol oli saanud teoks Eesti kõikide aegade suurim kodanikualgatus, mille kaudu Eesti riik ja rahvas end teostasid - teel vabadusele. Kui enamasti on ajaloos püütud rõhujatest lahti saada relva jõul, siis eestlased valisid rahumeelse ja palju tõhusama tee.

See suur ajalooline võit saavutati sadade ja tuhandete korraldajate toel nende oma ajast ja «nende oma bensiiniga». Nad vääriksid ajalooraamatutes jäädvustamist.

Mõned nimed tuleb aga täna, Eesti Kongressi 20. aastapäeva puhul siiski esile tõsta - nad töötasid kõige vastutusrikkamates lõikudes suure vaimse ja tehnilise koormuse all kuni nõrkemiseni. Pean silmas Eve Pärnastet, Olev Silda ja Henn Sarve. Neist esimene oli algusest peale asja hing n-ö staabiülemana. Igaüks, kes teab midagi staabi tähendusest sõjakäigul, taipab, millest ma räägin.

Olev Sild elas ratastoolis ega pääsenud toonastes oludes toast välja. Kuid tema telefon helises hommikust õhtuni ja ta jälgis kõigi «lennukite» õhkutõusmist ja maandumist. Henn Sarv valdas tookordse tehnika viimast sõna - äsja Eestisse jõudnud seninägemata arvuteid. Seetõttu oli kodanike registreerimisel ja valimiste ettevalmistamisel andmetöötlus esmaklassiline.

Täiesti omaette peatükid on Eesti kodaniku isikutunnistuste väljaandmine Vardo Rumesseni juhtimisel või - last, but not least - Jüri Adamsi, Kaido Kama, Mart Laari, Illar Hallaste jmt panus Eesti Kongressi kandva ideestiku kujunemisse, mis, nagu rõhutatud, sai aluseks VII riigikogu tööle, kui üleminekuajastu oli kuulutatud lõppenuks.

On suurepärane, et kümme aastat tagasi ilmus Eve Pärnaste koostatud koguteos «Eesti Kongress. Siis ja praegu». See on asendamatu käsiraamat. Ent ajaline vahemaa kõnesolevate sündmustega on piisavalt suur, et akadeemiline ajalooteadus neid põhjalikult uuriks ja tõlgendaks - sine ira et studio.

Ime 20 aasta tagant

2010-03-11

Kakskümmend aastat tagasi toimunud Eesti Kongress tõestas, et uhkuse tundmiseks ei pea tõusma olümpiavõitja tasemele - piisab, kui olla vastutustundlik ja väärikas oma riigi kodanik.

1989. aasta alguseks oli Nõukogude impeerium jõudnud sügavasse kriisi. Eestlastele oli selgunud tõde 1940. aastal Eesti Vabariigiga toimunust - meid oli vägivaldselt okupeeritud ning rahvusvaheliste normide alusel oli meil õigus taas iseseisvaks saada.

Ent mida hakata peale palja õigusega, kui nõukogulik tegelikkus oli räigelt teistsugune?

Reaalseid valikuid oli kaks. Esimene tähendanuks ENSV edasipüsimist Nõukogude Liidu koosseisus kompartei ainujuhtimise all.

Teine valik oli kujunenud Rahvarinde näol, mis algselt moodustati Gorbatšovi perestroika toetuseks ning mis taotles sellesama ENSV omavalitsuse laiendamist: Eestile suuremat majanduslikku ja kultuurilist autonoomiat.

Sellesse reaalsusesse sisenes jõuliselt kolmas valik, kodanike komiteede liikumine.

Uute rahvuslik-demokraatlike jõudude (Muinsuskaitse Selts, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, Eesti Kristlik Liit) eestvedamisel seati 24. veebruaril 1989 sihiks täielikult iseseisva Eesti rahvusriigi taastamine, mis tundus tol ajal lootusetu idealismina ja kohati isegi ohtliku provokatsioonina.

Kiiresti muutuvas olukorras tekkis küsimus: kellel on õigus otsustada Eesti tuleviku üle? Kas ikka okupatsiooniarmeel ja immigrantidel, kelle suhtumine Eesti iseseisvusesse oli selgelt vaenulik?

Üha kindlamaks kujunes arusaam, et Eesti Vabariigi tuleviku üle saavad otsustada üksnes selle vabariigi kodanikud, kes olid kodanikud 1940. aasta vägivaldse liidendamise hetkel ning nende isikute järglased.

Ainulaadne rahvaalgatus

Järgmisel aastal kujunes kodanike komiteedest ainulaadne algatus, millele on maailmas tänini raske võrdset leida. 1. märtsiks 1990 registreeriti 790 000 kodanikku ja 60 000 kodakondsuse taotlejat. Eesti Kongressi valimistel 24. veebruaril osales 557 000 kodanikku ning 34 000 taotlejat.

Kongressist sai Eesti Vabariigi kodanike valdava enamuse mandaadiga esinduskogu, kel oli ainuvolitus otsustada Eesti riikluse ja kodakondsuse põhiküsimusi. EKP eestlastest liikmeskond haihtus vaikselt ja märkamatult nagu määrdunud lumehang kevadise päikese paistel.

Kui algul hoiatati, et enda registreerimine tähendab kirjapanekut uuele Siberi rongile, siis aasta lõpuks oli ilmne, et kõnealune rong suundub hoopis vabasse ühiskonda ja keegi ei tahtnud sellest maha jääda.

Rahvas oli koondunud uue ideaali, iseseisva rahvusriigi taastamise ümber.

Eesti Kongressist kujunes üleminekuperioodi parlament, kus oli esindatud 31 parteid, ühendust ja liikumist ning millest sai mittenõukoguliku demokraatliku poliitikakultuuri kasvulava.

Sellest sai foorum, kus vaieldi läbi ja otsustati ära paljud vabariigi taastamise jaoks otsustava tähtsusega küsimused: teha lõpp nõukogulikule majandussüsteemile, tagastada kompartei röövitud varad seaduslikele omanikele, lähtuda 1938. aasta kodakondsuse seadusest ja taastada Kultuurkapital.

Olulise tähtsusega on 11. märtsil 1990 vastu võetud Eesti Kongressi deklaratsioon seadusliku riigivõimu taastamisest.

See avaldus sedastas, et Nõukogude Eestis puudub kõigile uuendustele vaatamata seaduslik riigivõim ning kuulutas, et iseseisev Eesti Vabariik tuleb taastada liitmise tühistamise, okupatsioonivägede väljaviimise ja kõrgeima riigivõimu üleandmise teel põhiseaduslikule rahvaesindusele.

Paar nädalat hiljem algatas kongress iseseisva ja demokraatliku Eesti Vabariigi taastamise põhimõttel restitutio ad integrum (terviklik taastamine).

Järgmisel päeval võttis ülemnõukogu vastu sisult samasuguse avalduse - seega oli vabariigi taastamine asetatud õigusliku järjepidevuse rööbastele.

20. augustil 1991, kui punaimpeeriumis tekkis kriis, oli Eestis selle võimaluse ära kasutamiseks kõik valmis: nii taasiseseisvumise põhimõtted kui ka selle rahvusvahelised alused ja mehhanismid.

Eesti Kongressi mandaadiks oli seadusliku riigivõimu taastamine, mis sai teoks 1991. aasta 20. augusti rahvusliku kokkuleppega.

Raskustest saab üle

Vahetult pärast seda otsustas kongress oma tegevuse lõpetada ning osa selle volitatud liikmetest osales Põhiseaduse Assamblees, mis moodustati võrdsetel alustel kongressi ja ülemnõukogu liikmetest.

Praegu, mil Eesti on muutunud "normaalseks" heaoluriigi poole pürgivaks ühiskonnaks, mille kodanikud keskenduvad valdavalt isiklikele probleemidele ja huvidele, on Eesti Kongressi kui meie suurima teadaoleva kodanikualgatuse sõnum suunatud tulevikku.

Meie vabariigi taastamine oli ime. Miljoniline Eesti riik on luksus, mis ei saa lubada endale passiivseid ega enesekeskseid kodanikke.

Omariikliku luksuse säilitamise eest tuleb maksta kõrgemat hinda kui Saksmaal või Rootsis - selleks on kodanike aktiivsus ja vastutustunne ühiskondlike küsimuste lahendamisel, oma aja pühendamine Eesti riigi kindlustamisele.

Kuna kahekümne aasta eest suutsid Eesti kodanikud tõelise iseseisvuse välja võidelda, pole tulevikus mingit raskust, mida ei suudetaks ühise jõupingutusega ületada.

20 aasta tagused kodanike registreerijad, toetajad, kodanike komiteede liikmed ja Eesti Kongressi saadikud on oodatud 13. märtsil Estonia Kontserdisaali pidulikule kontsertaktusele.

Ruutsoo järgi tiirleb Päike ümber Maa

2010-03-04

Trivimi Velliste sõnul ei pea paika professor Rein Ruutsoo väide, et Washington olevat viiskümmend aastat kestnud Eesti iseseisvuse järjepidevuse jutule kurdiks jäänud ning et iseseisvus oleks ka Eesti Kongressita jõustunud.

Rein Ruutsoo kirjutas Kesknädalas, et 1990. aasta kevadel ei saanud olla endastmõistetavamat unistust kui Eesti iseseisvus. "Väide on õige, kuid kogu küsimus seisneb selles, missugune see unistus oli. Missugusest iseseisvusest unistati? Kas see „iseseisvus" pidi olema „suveräänsus" vaba ja demokraatliku Nõukogude Liidu koosseisus? Või pidi see koguni seisnema N. Liidust „väljaastumises"," küsib Trivimi Velliste ja leiab, et välja saab astuda sealt, kuhu ollakse enne sisse astunud.

"Eesti Vabariiki oleks saanud lõpetatuks kuulutada ainult Eesti kodanikud ise - seda polnud nad kunagi teinud. Järelikult: Eesti Vabariik eksisteeris endiselt kogu aeg - de jure. Kahjuks ei saanud Eesti Vabariik toimida kodumaal de facto," selgitab Velliste, et kogu maailmapilt oli 1990. aasta kevadel selge.

"On inimesi, kes jagavad Copernicuse maailmavaadet, et Maa tiirleb ümber päikese. Ent on olnud aegu, mil arvati Ptolemaiose kombel, et hoopis Päike tiirleb ümber Maa. Just samasuguse põhimõttelise valiku ees seisis eesti rahvas 1990. aastal: kas tunnistada, et Eesti Vabariik on kogu aeg olemas olnud ja okupandid tuleb siit (nende oma nõrkuse ja lääneliitlaste toel) välja saada? Või hoopis tunnistada Nõukogude õigussüsteemi kehtivust, võidelda selle raames endale suuremaid vabadusi ja viimaks - hea õnne korral - koguni N Liidust „välja astuda". Selle viimasega oleksime loomulikult tunnustanud ka oma kunagist „sisse astumist"," on Velliste veendunud, et kaks aastakümmet tagasi kokku astunud Eesti Kongress kaitses teadagi Copernicuse maailmanägemust - ja võitis selle suure lahingu eestlase hinges ning teadvuses. Eesti Kongressi valimised olid läbi aegade meie suurim kodanikualgatus.

"Muidugi ei saanud olla N Liidu huvides mingisugune jutt Eesti Vabariigi kestmisest ega ole ka praegusele Kremlile vastuvõetav arusaam, et me pole õiguslikus mõttes mitte kunagi Nõukogude Liitu kuulunud. Kremli seisukohalt vaadates on selleks kuhjaga nii praktilisi kui põhimõttelisi kaalutlusi," usub Velliste, et Ruutsoo unistatud „iseseisvumisel" oleksid lood kodakondsuse, omandi ja palju muuga hoopis teisiti olnud.

Velliste lausub kiidusõnu meie kaitseväe juhataja kõnet esimesel paraadil, mis peeti Vabadussõja võidusamba ees, kus kindral juhtis uute ohtude osas tähelepanu märkamatule psühholoogilisele sõjale Eesti vastu.

"Rikkalike naftadollarite abil on võimalik pidada ülipeent infosõda, püüdes tõepoolest ajada rahvast tülli, luues eestlastele tasapisi kuvandit oma riigist, mis polnud suurem asi minevikus ega saa millegagi hakkama ka tulevikus," arvab Velliste, et kindrali üleskutse immuunsusele selliste asjade vastu on väga ajakohane. "Olgem tähelepanekud, aga olgem üksteise vastu ka pisut sallivamad või vähemalt viisakamad. Ja katsugem eristada teri sõkaldest. Meie eneseuhkus ja eneseväärikus aitavad meil vastu pidada ka tuleviku katsumustes."

USA luurejuht eksib Eestit analüüsides

2010-02-05

Teisipäeval toimus USA senati luurekomitees iga-aastase ohuhinnangu raporti kuulamine, kus peakõneleja oli rahvusliku julgeoleku direktor Dennis C. Blair. Raportit lugedes jäi silma lausung, mille põhjal võiks küsida: kas USA luurejuht ei tee liiga üldistavaid ega fakte eiravaid järeldusi?

Kui raporti esimene ots kuulus üha ohtlikumaks muutuvale küberohule (sic! Google'i juhtum), siis teises peatükis vaadeldi globaalse majanduse ohupilti. Selles ütles Blair muu seas, et "Bulgaaria, Eesti, Kreeka, Ungari, Island, Iirimaa, Läti, Leedu ja Rumeenia on endiselt haprad ning eurokriteeriumide murdmine regioonis seab löögi alla Euroopa pangad". Seda lausungit on levitanud uudisteagentuur Reuters.

Blairil on mõistagi õigus, et eurotsoonis ilmneb tõsiseid probleeme ja mitu riiki on väga keerulises rahaseisus. Samal ajal on päris imelik lugeda USA peamiselt luurejuhilt üldistust, kus ühte patta on pandud Euroopas peaaegu ainsana eurokriteeriume täitev Eesti ning IMFilt abi vajanud riigid.

Mõistagi pole olukord Eesti majanduses roosiline ja lähikuud saavad kindlasti olema väga keerulised, kuid meie eristumine näiteks Kreekas, Islandil või Lätis toimuvast on ilmne nendelegi, kes ei istu sedavõrd suure luureressursi taga.

Oma avaliku ettekande kolmandas osas peatus Blair pikemalt al-Qaeda rünnakuvõimekusel. Luurejuht väitis, et terrorivõrgustik kujutab jätkuvalt väga suurt ohtu nii USA-le kui tema liitlastele. Seejuures jätkavat al-Qaeda oma võimekuse kasvatamist massihävitusrelvade kasutamiseks rünnakutes. Väidetavalt räägiti kuulamisel, et USA võib sattuda rünnaku alla juba eeloleva kolme kuni kuue kuu jooksul.

Massihävitusrelvade leviku piiramise kontekstis olid eeskätt tähelepanu all Iraan ja Põhja-Korea. Iraani puhul väideti, et neil on kõik võimalused ja teadmised tuumarelva tegemiseks, kuid pole teada, kas Teheran on sellise otsuse langetanud.

Edasi räägib 46-leheküljeline raport Afganistanist, Pakistanist, Indiast, Lähis-Idast, Hiinast, Venemaast, Ladina-Ameerikast ja Aafrikast. Teemadest puudutatakse rahvusvahelist kuritegevust, kliimamõjutusi ja tervishoidu.

Kuid meile ehk olulisim punkt räägib konflikti tekke ohtudest Euraasias ja Balkanil. Kõige suuremaks ohuks peab USA luure pinge taastekkimist Lõuna-Kaukaasias. Põhjuseks lahendamata probleemid ja Venemaa kasvav sõjaline kohalolek Lõuna-Osseetias.

Viidatakse Ukraina ja Kesk-Aasia riikide sisemisele (majanduslikule) haprusele. Balkanilt tuuakse esile halvenev olukord Bosnias ja Hertsegoviinas, mis võib põhjustada etniliste vastuseisude teravnemist.

Usaldus: ühiskonna tugevuse võti

2010-01-15

Usaldus on iga ühiskonna stabiilsuse ja tugevuse võti. Mida suurem usaldus ühiskonnas on, seda tugevamalt suudetakse keskenduda olulisele ja tagada tasakaalukas areng.

Usalduse kadumine muudab otsustajad ebakindlaks ega luba neil täie jõuga tööd teha. Seetõttu käsitletakse ka poliitikas usaldust keskse mõistena. Vabadel ja demokraatlikel valimistel pannakse vaekausile just usaldus erakondade või poliitikute vastu.

Samal ajal on umbusk kahtlemata maailma levinuim usk. Usaldamatus poliitika ja poliitikute vastu on tegelikult olnud just üks demokraatliku ühiskonna tunnusjooni. Nii oli see Vanas Kreekas, nii on see tänapäeva maailmas. Saja- või äärmisel juhul 99,9-protsendine usaldus riigijuhtide vastu valitseb ainult totalitaarses süsteemis, nagu omaaegne Nõukogude Liit või tänapäeva Põhja-Korea. Ei hakka salgama, et sedalaadi pime usk annab minu arust pigem märku ohust, mitte ühiskonna tugevusest. Siiski on tervel kahtlemisel ja täielikul umbusul oluline vahe. Kui usaldamatus ületab teatud piiri, destabiliseerib see ühiskonna ja muudab selle normaalse toimimise võimatuks.

Poliitikute kurdid kõrvad

Kuigi Eestis pole olukord veel nii hull, on ometi põhjust näha vaeva, et kasvatada usaldust rahva ja poliitikute vahel. Lühemas perspektiivis see poliitikutele plusse ei too, küll aga suurendab usaldusvaru pikemas perspektiivis. Ei saa salata, et paljuski oleme praegusesse usalduskriisi - teisiti ei saa seda nimetada - jõudnud „tänu" poliitikute endi kurtidele kõrvadele rahva seast kostvate seisukohtade suhtes. Indrek Tarandi fenomen europarlamendi valimistel on selle hea näide.

Sellel taustal on viimasel ajal hoogustunud debatt demokraatiast ja Eesti riigi paremast toimimisest igati teretulnud. Arutelus seni välja käidud ideed pole paraku ei Eesti ega maailma ajaloo taustal unikaalsed. 1930. aastate alguses peeti erakondi ja nendevahelist lehmakauplemist süüdlaseks kõikides maailma hädades, ka siis nähti pääseteed parlamendi suuruse vähendamises, valimissüsteemi muutmiseks ühemandaadiliste valimisringkondade suunas ja täitevvõimu tugevdamises. Millega see lõppes, on paraku kõigile teada.

Küsimus pole seega mitte väliselt efektsetes, kuid sisuliselt ebaefektiivsetes muutustes, vaid erakondade ja poliitikute vastutuse suurendamises langetatud või langetamata jäetud otsuste eest. Rahvas ootab oma valitud esindajalt ausat käitumist ja tegutsemist lähtudes mitte erakonna, vaid Eesti huvidest.

Valimistel rahva usalduse osaks saanud meestelt ja naistelt oodatakse julgust otsustada. Mis seal salata, seda ei jätku paljudel poliitikutel alati piisavalt. Põhjust ei tule kaugelt otsida: otsustamine pole kunagi populaarne, sellega võib pigem hääli kaotada kui neid võita. Nii tundubki kindlam olevat lihtsalt pöidlaid keerutada ja võtta sõna vaid siis, kui on vaja millelegi oponeerida. Sest alati on lihtne teada, kuidas mingit asja mitte teha, aga mitte, kuidas seda siis ikkagi teha.

Eriti hulluks lähevad asjad siis, kui lähenevad järjekordsed valimised. Olen üsna kindel, et majanduskriisi leevendamiseks vajalikud otsused oleksid läinud aastal vastu võetud tunduvalt kiiremini ja andnud seetõttu paremaid tulemusi, kui Eestis poleks mõnekuise vahega korraldatud koguni kahtesid valimisi. Isegi muidu mõistlikud poliitikud võivad valimiste eel tundmatuseni muutuda ja jagada lubadusi, mida nad pärast enam ise ka mäletada ei taha. Eesti ajaloost on teada kahjuks ka juhtusid, kus enne valimisi on võetud vastu täiesti vastutustundetuid, kuid äärmiselt populaarseid otsuseid, mis riigi aga tasakaalust välja paiskasid - ikka riigikogus oma koha säilitamise nimel.

Kuidas siis suurendada valitute otsustusvõimet, kuidas vähendada populismi? Pakuksin omalt poolt debati jätkamiseks välja kaks ettepanekut, millest üks on tegelikult varem juba korduvalt kõlanud: nimelt asetada vähemalt mõned valimised Eestis samale päevale.

Konkreetsemalt tähendaks see näiteks seda, et ühel päeval toimuksid nii riigikogu kui ka kohaliku omavalitsuse valimised või oleksid ühendatud näiteks europarlamendi valimised ja kohalikud valimised - läinud aastal jäi nende vahele mäletatavasti mõni kuu. Selline süsteem võimaldaks nii poliitikul kui ka avalikkusel keskenduda olulistele küsimustele, mitte aga pidada permanentset valimisvõitlust koos kõigi sellega kaasas käivate negatiivsete tagajärgedega. Sellist lahendust on peetud liiga radikaalseks, vahel koguni lausa demokraatiat nõrgestavaks, kuid asi pole nii.

Piir: kaks koosseisu järjest

Valimisi ühendatakse mõneski Euroopa riigis, demokraatiat see ei häiri. Miks mitte seda siis ka Eestis kaaluda? See annaks lisaks eelmainitule ka võimaluse hoida kokku silmapaistev kogus raha. Lisaks võimaldaks see vähendada peibutuspartide hulka, sest kandideerida samal ajal toimuvatel valimistel kahte esinduskogusse oleks pehmelt öeldes kummaline. Nii suureneks esinduskogude valimistel ka tugevate kandidaatide vajadus, kes siis reaalselt tegutsema asuvad.

Teine poliitikat maa peale toov ettepanek oleks aga hiljuti välja käidud idee, mis piiraks ühe inimese järjest riigikogus veedetava perioodi kahe koosseisu tööajaga. Tegemist on mitmel pool tavaliselt presidentide puhul käibel oleva piiranguga, miks siis mitte rakendada seda riigikogu liikmete puhul? Konkreetselt tähendab see, et inimene võib riigikogusse valimise korral kandideerida ka järgmistel riigikogu valimistel, aga ülejärgmistel valimistel kandideerimise õigust tal pole. Nelja aasta pärast võib ta aga uuesti kandideerida ja valimise korral järgmisel korral uuesti. See tooks kõikides erakondades kaasa poliitilise nomenklatuuri olulise nõrgenemise ja sunniks riigikogu liikmeid rohkem kokku puutuma eluga väljaspool parlamenti. Poliitikas toimuks üsna tõsine uuenemine: valimistel edu saavutamiseks peaksid erakonnad avalikkusega rohkem suhtlema, olema avatumad ja toetama erakonnasisest demokraatiat. Vastasel korral poleks neil edu loota.

Sellise süsteemi rakendamine vähendab oluliselt „juhtide ja õpetajate" mõju erakondades ja sunnib erakondi tegelema juhtkonna roteerimisega.

Avatust ja avalikku debatti vajab Eesti ka teistes küsimustes, toogu see siis kaasa vastasseise ja konflikte. Teisiti demokraatia paraku lihtsalt ei toimi.

Riigikogu esimehe Ene Ergma uusaastatervitus

2010-01-05

Head Eestimaa inimesed!

Aasta 2009 on saanud minevikuks. See oli valusate otsuste raske aasta. Tänan kõiki Eesti inimesi mõistva suhtumise eest, mis on andnud riigikogule ja valitsusele jõudu vähendada riigi kulutusi.

2010. aasta riigieelarve pole mahutatud kolmeprotsendise puudujäägi piiridesse ainult selleks, et täita Euroopa ühisrahale ülemineku tingimusi. Niisama tähtis on pidurdada riigi võlakoorma kasvu. Eesti maapõues ei leidu kulda ega naftat. Eesti suurim rikkus on inimesed ja nende loodavad väärtused. Meie tulevik sõltub riigist ja inimestest, kes keerulisel ajal suudavad teha õigeid otsuseid.

Järgmise aasta eelarves valmistab mulle head meelt, et tagasime õpetajate stabiilsed palgad, pensionid ja vanemapalga. Teisalt on veel lahendamata ülesandeid tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas ning omavalitsuste töö korraldamises. Olen veendunud, et ainult raha ei lahenda probleeme, mille ees praegu seisame, sest vaja on muutusi.

Alanud aastal jääb suurimaks probleemiks tööpuudus, isegi siis, kui majandusest hakkavad paistma toibumise märgid. Mida teha? Kasutame seda aega enesetäienduseks, uute võimaluste ja väljakutsete otsimiseks tööturul ja ettevõtluses.

Eesti vajab nutikaid insenere, inimesi, kes suudavad oma peaga mõelda ja oma kätega luua. Noored mõtlevad tulevikule, nad valivad teid, mida mööda elus edasi liikuda. Olen veendunud, et Eesti edukus sõltub meie noorte arukusest. Sellest, kuidas nende võimed rakenduvad ettevõtetes. Kõrgharidusega töötute hulgas on tehniliste alade esindajaid kõige vähem.

Eestlane on alati oma lastele head haridust tahtnud, eeskätt muidugi selleks, et leib laual oleks.

2010. aasta on alanud, see pole eelmisest kergem, kuid on lootusrikkam. Loodame, et leiab leevendust mure töö kaotanud inimeste pärast, sest koos töökohtade kadumisega kipub kaduma usk endasse ja seda on kõige raskem taastada. Suurim mure on nende perede pärast, kes vaatamata rahalisele kitsikusele, peavad kriisi üle elama. Eesti vajab praegu rohkem kui kunagi varem hoolivust ja tegutsemist selle nimel, et alanud aasta oleks lõppenust edukam ja rõõmsam.

Head ja edukat uut aastat!

Ene Ergma: ideaalset riigikogu loota pole

2009-12-30

Riigikogu esimees Ene Ergma ütleb Postimehe ajakirjanikule Marti Aavikule antud aastalõpuintervjuus, et ei tasu loota ideaalsete liikmetega riigikogu - perfektset parlamenti pole kusagil maailmas. Parlamendi liikmed otsivad vaidlustes erinevate huvide ühisosa.

Mis on teid sellel aastal riigikogu töös kõige rohkem rõõmustanud?

See, et me suutsime vältida riigi rahandusasjade väga kehva olukorda sattumist. Ega need pingutused ei olnud ainult euro nimel. Riigieelarve miinus on võlg. Võlg on võõra oma ja mingil hetkel tuleb see tagasi maksta. Mida suuremal miinusel oleksime lasknud tekkida, seda raskem oleks olnud võlga tulevikus maksta.

Eks eelmiste aastate eufooria oli liiga suur. See on inimlikult mõistetav, sest kuidas sa ei kasvata kulutusi ja ei tõsta palku, kui raha on olemas. Aga riigi asjades on vaja alati mõelda kümme sammu ette: kas on garanteeritud, et suudame lubadusi täita ka kümne aasta pärast?

2010. aasta eelarve vastuvõtmine läks viimaks riigikogus üllatavalt libedalt. Mida te fraktsioonide koostöövõimekusest arvate?

Meil on vähemusvalitsus ja seepärast räägitakse tihti, et kedagi peab justkui üles ostma. Tegelikult see ongi üks demokraatia viise, et sa pead leidma toetajaid, kui tahad midagi ära teha. See ongi laiema kõlapinna ja kokkulepete otsimine.
Tahaksin opositsiooni kiita. Nad said aru, et otsuseid tehakse selle nimel, et meil riik ellu jääks.

Räägime palkadest. Kust tuli konkreetne summa 5200 eurot presidendi palgaks, mille järgi teiste palgad arvutatakse?

Mina isiklikult ei ole põhiseaduskomisjoni liige, aga ma olen aru saanud, et see on umbes praegune presidendi palk.

Miks fikseeriti palk eurodes?

Sest me kõik ju loodame, et aastal 2011 on Eestis kasutusel euro.

Aga sellise otsusega on riigikogu liikmed oma palga kindlustanud vahetuskursi muutumise vastu.

Igal juhul polnud riigikogul mingisugust kavalat salaplaani. Parlamendis on kõik inimesed väga huvitatud, et suudaksime Maastrichti kriteeriumid täita ja euro saada.

Mõnes riigis võib-olla tõesti oodatakse, et kui teised valuutad kukuvad, siis ka Eesti kroon devalveeritakse. Aga see tähendaks ju, et inimeste sissetulekud kukuksid, nagu me näeme kõrval Venemaal, kus rubla on kiiresti väärtust kaotanud.

Teised IRLi fraktsiooni liikmed hääletasid kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse vastu. Teie hääletasite poolt. Kas otsus vastu olla tuli fraktsioonis nii kiiresti, et teid ei jõutud informeerida?

Kas te tõesti arvate, et ma oleks hääletanud teistmoodi? Millegipärast on püütud näidata, et fraktsioonides on inimesed pandud surve alla ja nad teevad kõike, mis esimees ütleb. Ei ole nii.

Minu veendumus oli, et uus süsteem on parem kui vana, kus iga Eesti keskmise palga lisakroon kasvatas riigikogu liikme palka nelja krooni võrra. Minu meelest oli see aja ära elanud. Keegi ei mõelnud ju 1990ndate alguses, et arvud nii suureks lähevad.

Seda oli vaja nüüd muuta, et järgmised neli aastat ei peaks parlament tegelema küsimusega, miks palk on niisugune või naasugune.

Keskmise palga korrutamine oli üks asi, aga ilmselt ärritab inimesi praeguse palga suurus. Miks palka ei kärbitud?

Ma ei ole päris kindel, kas mingi väiksem summa oleks inimesi rahuldanud.
Konkreetne palgasumma polnud minu arvates kõige õnnestunum, aga see oli konsensuslik otsus.

Mida teha igavese probleemiga, et parlament pole inimeste meelest eriti usaldusväärne?

Eesti parlament, muide, on vastavalt Eurostati uuringule väga kena usaldusprotsendiga - 44. Seda peetakse tõsistes uuringutes heaks tasemeks.

Parlamendis tuleb meeles pidada, et sa oled 24 tundi ööpäevas riigikogu liige ja isegi kui sa lahkud, oled endine riigikogu liige. Mitte et siin tehakse neli aastat järjest 24 tundi ööpäevas tööd, aga sa oled avaliku elu tegelane. Mõned lihtsalt ei pea vastu. Minu käest on kohtumistel küsitud, miks üks või teine inimene riigikogus on. Vastus on väga lihtne: iga riigikogu liige on inimeste valitud, ja ka sellel, kes vastu ei pea, võib olla valimistelt saadud suur toetus.

Kaarel Tarand pakkus Eesti Päevalehes välja, et iga nädal võiks olla riigikogus üks päev riiklikult tähtsa küsimuse arutamiseks.

Me hakkasime praegu, detsembris, valmistuma, et tuua järgmisel sügisel riigikogu saali riiklikult tähtsa küsimusena kõik see, mis puudutab kohalikke omavalitsusi.

Arutelud suures saalis tuleb teha nii, et neist oleks kasu. Mul ei oleks raske igaks reedeks üles tõsta mingisugune teema, aga selline Nõukogude moodi ettevõtmine lihtsalt näitamaks, et me midagi teeme, devalveeriks neid üritusi. Potjomkini küla ei ole mõtet ehitada.

Ka sellel aastal oli arutelusid päris palju. Ühed olid suures saalis. Osa oleme teinud konverentsisaalis, et saada veel rohkem esinejaid väljastpoolt riigikogu. Eri tasemetel toimub arutelusid riigikogus kogu aeg.

Kust leida tugipunkte strateegilisele planeerimisele? Eesti Teaduste Akadeemia president Ri chard Villems on rääkinud vajadusest luua akadeemia juurde sõltumatu analüüsikeskus, mis iseenese tarkusest ohud ära tunneks ja neid analüüsiks. Mis sellest mõttest saada võib?

Selleks on vaja raha ja praegu seda teha ei saa. Aga ma olen veendunud, et akadeemial peaks edaspidi selline ajukeskus olema.

Kas ideel luua riigikogus tulevikukomisjon on jumet? Kas tuleb strateegilisele planeerimisele keskenduv komisjon?

Tuleb ka mõelda, kas meil on selle jaoks tugevaid analüütikuid. Sellisele komisjonile ei saa ju panna astrolooge nõunikeks. Võib-olla see peakski olema koostöös akadeemiaga, mitte tavaline komisjon. Ja ka majandusinimesi peaks kaasa tõmbama. Aga see tuleb korralikult ette valmistada, et ei tuleks jälle üks «teeme ära» ja ongi kõik.

Kas keegi valmistab tulevikukomisjoni ette?

Sotsiaaldemokraadid on sellest tihti rääkinud ja mina olen selle idee pooldaja. Aga ma ei näe praegu tegijaid. Meil on harjutud rääkima eestkõnelejatest, aga on vaja eestegijaid. Esialgu on tulevikukomisjoni idee ümber palju sõnu, aga mitte konkreetset plaani.

Soomlased tegid selle ära nagu palju muidki asju. Soomlased tegid ka Sitra. Aga kas meie arengufond on sellel tasemel? Võib-olla ma ootan liiga kiirelt tulemusi...

Millisest riigikogust võiks unistada? Et meil oleks 101 säravat eestkõnelejat, kes oleks samal ajal ka professionaalsed eestegijad?

See võiks olla unistuste olukord, nagu matemaatikas on piirväärtus, aga seda iialgi ei saa. Ei maksa loota, et saame absoluutselt perfektse riigikogu. Sellist pole kuskil maailmas, sest inimesed on väga erinevad, valijad on väga erinevad.

Üks tuntud telenägu kogus Jõgevamaal väga kenasti hääli, aga kas ta ka teie arvates oleks suurepärane töötegija riigikogus?

«Minu Eesti» mõttekojast on tulnud terve hulk ettepanekuid valimissüsteemi ja Eesti poliitilise korralduse muutmiseks. Kas olete leidnud noppimisväärset?

Demokraatia on parim kõigist valikutest, aga ei saa iialgi rahuldada kõiki. See oleks loodusseaduste vastu. Looduses ei ole võimalik saavutada, et kõigil gaasimolekulidel oleks ühesugune kiirus. Alati tekib mingi jaotus. Ühiskonnas on samuti. Mõni soovib, et oleks keegi isakene, kes paneb kõik paika. Mina olen sellises ühiskonnas elanud ja enam ei taha. Olen nõus tõestama oma vaateid. See ongi demokraatia alus.

Mina tahaks Eestis näha rohkem konsensusdemokraatiat. Sa pead leidma ühisosa ja ka välja pakkuma, mida sa loovutad, et teised sinuga kaasa tuleks.

On välja pakutud, et parlament võiks käia koos neli korda aastas. Ma olen sellist parlamenti näinud. Selle nimi oli ülemnõukogu.

Kui käia neli korda aastas koos, siis lähebki asi ainult käe tõstmiseks.
Kahekojaline parlament on minu jaoks nonsenss. Mis me hakkame pisikeses Eestis sellega jamama.

Kas te näete riigikogus tahet valimissüsteemi küsimustega tegeleda?

Ega erilist tahet näha ei ole, sest süsteemi muutmine läheb nii pikaks väitluseks, et muuga ei jõuagi enam tegeleda.

Mida ootate järgmiselt aastalt?

Ma soovin, et me leiaksime konsensuse neis asjus, mis määravad Eesti inimeste ja Eesti riigi heaolu pikaajaliselt.

Ma usun, et meie inimestel jagub jõudu oludele realistlikult vaadata ja leida endale sobiv teeots edasi minekuks.

3mõtet

• Meil on vähemusvalitsus ja seepärast räägitakse tihti, et kedagi peab justkui üles ostma. Tegelikult see ongi üks demokraatia viise, et sa pead leidma toetajaid, kui tahad midagi ära teha. See ongi laiema kõlapinna ja kokkulepete otsimine.

• Riigi asjades on vaja alati mõelda kümme sammu ette: kas on garanteeritud, et suudame lubadusi täita ka kümne aasta pärast?

• Eesti parlament, muide, on vastavalt Eurostati uuringule väga kena usaldusprotsendiga - 44. Seda peetakse tõsistes uuringutes heaks tasemeks.

Intervjuu: Marko Pomerants: loome Ida-Virumaale riikliku lehe

2009-12-22

Siseminister Marko Pomerantsil on valmimas Ida-Virumaa memorandum, tegevuskava, mis näeb ette riigi rahaga ka venekeelse nädalalehe loomise.

•• Kas julgete tunnistada, et osa Eesti seadusi Ida-Virus ei kehti?

Jah, aga lahendus pole keeleseaduse mittetäitjate minema saatmises. Reaalsus on 16% eestlasi ja 84% mitte-eestlasi ning selle seltskonnaga tulebki meil siin Eestit ehitada. Kõigepealt tuleb panna inimesed omavahel suhtlema, viia nendeni objektiivne info Eestis sündiva kohta, alles siis jõuame keelekategooriateni.

•• Kas memorandumil on seos rahvastikuministri koondamisega? Nüüd siis on Pomerants pandud kastaneid tulest välja tooma.

Absoluutselt mitte. Võtsin asja ette vabatahtlikult, olen Virumaalt pärit. Piirkonna tulevik läheb mulle korda. Memorandum sätestab ministeeriumide koostöö, et Ida-Virus oleks enam Eestit. Pealegi oli Jüri Pihl eeltööga alustanud. Olen nõu pidanud sadakonna inimesega, lisaks sel kuul iga nädal Ida-Virus käinud. Näiteks hoolimata keelest või kodakondsusest soovitakse, et õigusemõistmine toimiks ka Ida-Virumaal ja näiks õiglane. On oluline, et idas usaldataks politseid rohkem ja julgetaks tema poole pöörduda.

•• Tõesti, Eesti riiki ei ole liiga palju Ida-Virusse jõudnud. Kas olete nüüd järgmine don Quijote, tuuleveskitega võitleja?

Ma tahan, et kõik õnnestuks.

•• Mis on garantii?

Seniste ebaõnnestumiste põhjus on pelgalt asjaga tegelemine, mitte aga mõõdetavad ja pikaajalised eesmärgid, mis püsiksid valitsuste vahetudes. Näiteks prefekt Aldis Alus on selgelt öelnud: aastal 2010 peaks iga inimene idas saama kakskeelset politseiteenust, et politseiniku poole saab pöörduda nii eesti kui ka vene keeles. See on konkreetne asi, mis ei pea tähendama kategooriaid keeletunnis, vaid seda, et inimesed saavad suheldud.

•• Kas tunnistame, et asjad on untsu läinud?

Jah. Asfaldisse oleme panustanud, näiteks Kukruse ümbersõidu ehitamine. Teisalt on vaja, et muu Eesti ajud, kes Ida-Virusse on sattunud, tahaksid sinna jääda. Mujalt tulnute jaoks puudub harjumuspärane keskkond. Tahetakse emakeelset lasteaeda, koolikeskkonda, võimalusi õhtul midagi peale hakata. Tahetakse, et Ida-Virus oleks sama mõnus kui mujal Eestis, et inimesed ei hakkaks kohe Virumaale suunamise järel mõtlema, kuidas sealt põgeneda.

•• Kas ses venekeelses maailmas saab ikka end niisamuti tunda nagu mujal Eestis? Äkki tõsta kilbile hoopis „metsik ida", kus läbilööjad on kõvad tegijad?

Politseis, muuseas, pole noortele praegu muid karjäärivõimalusi kui Ida prefektuuris. Aga edasi: kas saada kohapeal tegijaks või äratulnud tegijaks, et ära tulla? Ja kas püüda integreerida 84 protsenti või muuta eestlaste arvu suuremaks?

•• Kuidas siiski tuua enamikuni sealsest elanikkonnast objektiivne info Eesti riigi kohta?

Ida-Virus on väga tublid ajakirjanikud, kes peavad hakkama saama konkurentsis nendega, kelle jaoks ei kehti eetikakoodeks. Eestimeelne ajakirjandus peab võitlema propagandaga. Käib justkui telefonimäng, kus osalejad pingutavad, et teade muutuks edasiandmise käigus. Kuidas vastanduda propagandale kvaliteetse informatsiooniga? Selleks võiks olla Eesti maksumaksjate poolt kinni makstud nädalaleht.

•• Siis hakkavad eestlased karjuma, et ei taha oma raha eest venelasi harida, neile tasuta venekeelset lehte teha.

See pole üle mõistuse suur raha. Näiteks iga Eesti inimese kohta viis krooni aastas, selle nimel, et Ida-Viru venekeelsed inimesed saaksid Eestist õige pildi.

•• Järgmine vastuväide: kas nüüd hakatakse Pätsi-aegset propagandaministeeriumi taastama?

See pole jätkusuutlik. Lehte ei saa teha ükski ametkond. Seda tuleks teha sama professionaalselt nagu iga nädalalehte. Ainuke vahe on, et lehe professionaalsed tegijad ei peaks muretsema oma igapäevaste reklaamitulude pärast.

•• Vene inimene on eelkõige teleinimene, kellele aastakümnete traditsiooni järgi kindlasti ei ole telekanal number üks ETV.

Loodan, et rahvusringhäälingu närvid ei ütle üles, et nad ei lase end heidutada ETV2 venekeelsete saadete esialgu väikestest vaatajaarvudest. Ja räägitagu PBK kanalist mida tahes, olen keeleinspektor Tomuskiga teist meelt: iga Eesti ametnik ja minister peaks seal rääkima vene keeles, mis on auditooriumile mõistetav. PBK-d vaadatakse nagunii, see tuleb täita meie infoga.

•• Pronksiöö sai paljude mitte-eestlaste jaoks integratsiooniloosungite finaaliks. Äkki peaksime selle mõiste unustama, et mitte kaasmaalasi ärritada?

Asju tuleb teha ausalt, avatult ja rahulikult, nii et kõik tunneks end hästi. Ei pea igal hetkel mõtlema integratsioonivõtmes. On vaja mõistlikult elada, inimestesse peab lugupidavalt suhtuma, infot vahetama. Iga minister peab memorandumi kohaselt panustama Ida-Virusse oma valdkonnas.

Mida ette võtta?

Selleks et riigi kohalolekut Ida-Virumaal suurendada, tuleb süstemaatiliselt töötada

•• Aus ja õiglane õigusemõistmine, politsei usaldusväärsuse suurendamine.

•• Eriline tähelepanu eestikeelsele haridusele, pedagoogide hoiakute eestimeelsemaks muutmine, keelekümblusprogrammi arendamine.

•• Eestikeelsete avalik-õiguslike kolledžite toetamine

•• Tasuta nädalalehe väljaandmine riigi poolt.

•• Kohalike eestimeelsete meediakanalite toetamine.

•• ETV2 programmis Virumaa uudiste ja saadete osakaalu suurendamine.

•• Eesti mastaabis oluliste kultuuriürituste Ida-Virumaal toimumise toetamine

•• Eesti rahvakultuuri osa suurendamine keeleõppes, muud Eestit tutvustavate õppereiside korraldamine Ida-Virumaa elanikele.

•• Teistest regioonidest inimeste motiveerimine Ida-Virumaale tööle asuma.

•• Ida-Virumaa ametnike stažeerimine mujal Eestis asuvates ametiasutustes.

•• Ida-Virumaale riigiasutuste juurde viimine.

•• Konkreetne Ida-Virumaa tegevuskava loomine, mille täitmist valitsus jälgib.

Allikas: siseministeerium

Kas riigikorda muuta?

2009-12-02

Debatt Eesti valitsemise korra üle on igati vajalik. Mõtted, mis Minu Eesti demokraatia töörühmas ja Peeter Jalaka mõtetest koorusid, väärivad tähelepanu ja arutelu. Samas on alati hea, kui teame ka meie endi varasemaid debatte samadel teemadel ning teiste maade kogemusi. Kindlasti soovitaks töörühmal värskendada mälu aruteludega aastatest 1988-1992, mil seoses Eesti põhiseaduse ettevalmistamisega arutati Eesti valitsemiskorda ja valimissüsteemi päris energiliselt ning mõttevahetuse korras mängiti läbi erinevad variandid. Rein Taagepera asjatundlikud tähelepanekud vääriksid kindlasti analüüsi.

Tasuks ka meelde tuletada 1924-1933 toimunud debatte, kus küsimuseasetused olid väga sarnased tänastele, pakutud lahenduste hulgas samuti palju tänaseid mõtteid ja... kahetsusväärselt kurb tagajärg, mis maksis Eestile demokraatia ja võib-olla ka iseseisvuse.

Maailmas ei ole universaalset valitsemisstandardit, erinevalt näiteks inimõigustest. Seepärast toimuvad pidevalt ja erinevates maades parema süsteemi otsingud. Tihtipeale lähtutakse aksioomist, et meil valitsev kord on halb (kurja juur) ja seda tuleb iga hinna eest muuta. Nii näiteks toimub Inglismaal debatt selle üle, kas mitte loobuda majoritaarsest valimissüsteemist (isikuvalimistest) ja minna üle parteinimekirjadele, mis kajastaks paremini valijate soove. Soomes tuldi kõrgel tasemel välja ettepanekuga asendada otsesed presidendivalimised kaudsetega, kus riigipea valiks Eduskunta, kuna otsevalimised on muutnud presidendi populismi tuulelipuks.

Tšehhid on rahulolematud kahekojalise parlamendiga, kuna see on läinud väga kulukaks ja senatil ei ole õieti midagi esindajatekojale lisada, pigem see venitab tööd. Sageli heidetakse ette, et kui esindajatekoja saadikud esindavad oma parteide huve, siis senaatorid tegutsevad üksnes enda huvides. Ja rahul pole paljud. Siit julgen järeldada: kui oleks avastatud ideaalne valitsemismudel, siis oleks see ammugi standardiseeritud.

Jättes sisulise poleemika ühe või teise ettepaneku üle edaspidiseks, tahaksin rõhutada paari üldist aspekti. Erinevates maades töötavad vägagi erinevad demokraatia mudelid võrdlemisi hästi. Asi läheb reeglina paigast ära, kui hakatakse rabelema ja püütakse „paremat" süsteemi kusagilt laenata. Ladina-Ameerika maad kopeerisid USA-d, aga välja ei tulnud maailma parim demokraatia, vaid ebastabiilne diktatuuri kütkes rabelev korruptiivne plutokraatia (vaid üksikute eranditega). Parim demokraatliku valitsemiskorra proovikivi on stabiilsus.

Ja veel, valitseb usk, et valitsemiskorralduse muutmine on imerohi, mis lahendab usalduskriisi. Kuid paraku ei ole mingit põhjust nii arvata. Usalduskriis on madala poliitilise kultuuri tagajärg. Kultuuritust aga reglementi muutes kultuursusega ei asenda. Pole kahtlustki, et Eesti poliitiline süsteem peab arenema, kuid enne kui katse-eksituse meetodil riik pahupidi pöörata, oleks mõistlik võimalikud tagajärjed teoreetilisel tasandil läbi mängida.

Julgen aga ennustada üht: kui me kehtestame kombinatsiooni, kus üheaegselt on meil otsevalitav president - sagedastel rahvahääletustel ja rahvaalgatusel põhinev otsustamine - kahekojaline parlament koos saadikute tagasikutsumise võimalusega - majoritaarne (isikuvalimistel põhinev) valitsemissüsteem - korporatsioonide-keskne juhtimismehhanism ja maakondade föderatsioon, siis oleme demokraatia Eestis edukalt likvideerinud.

Pronksiöö seadus on tehtud!

2009-11-04

Aasta alguses käisime välja riigivastaste süütegude seaduspaketi, mille eesmärk oli kaitsta tõhusamalt meie rahvuslikku julgeolekut, Eesti iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust.

See pronksiööst ja Herman Simmi riigireetmisest ajendatud algatus seaduste täiendamiseks on nüüd läbi vaieldud, leidnud riigikogu heakskiidu ja kuulutatud välja presidendi poolt.

Okupatsiooni toetajad türmi

Seaduse eesmärk on selge - panna peale senisest kindlam lukk Eesti Vabariigi vastaste provokatsioonide vältimiseks ja täita seaduslüngad, millest meie riigi vaenlased võiksid sisse pugeda.

Esiteks täiendasime karistusseadustikku mitmete tegudega, mille eest tuleks näha ette kriminaalvastutus. Eesti Vabariigi vastase vandenõu eest seni vastutusele võtta ei saanud. Nüüd aga järgneb sellele, kui keegi loob või peab suhet välisriigi esindajaga riigireetmise eesmärgil, kuni kuueaastane vangistus. Sarnane säte sisaldub ka Saksamaa karistusseadustikus. Soome eeskujul muutub karistatavaks Eesti Vabariigi vastase sõja või okupatsiooni toetamine. Kuni eluks ajaks võib panna istuma kodaniku, kes Eesti-vastase sõja või okupeerimise ajal liitub vaenlase relvajõududega, täidab sõjategevust või okupeerimist toetavaid sõjalisi või juhtivaid tsiviilülesandeid. Ka pidasime vajalikuks sätestada kuriteona politseiametniku või tegevteenistuja süstemaatilise mõjutamise teenistuskohustuste täitmata jätmisele ja kui selle eesmärk oli kahjustada Eesti riiki.

Nendel sätetel on eelkõige ennetav mõju selleks, et hoida ära võimalikke õigusrikkumisi tulevikus. Ja teisalt muutub vahedamaks riigi võimekus reageerida riigivastastele rünnetele.

Teiseks muutsime mitmete riigivastaste süütegude karistusmäärasid. Karistusseadustiku riigivastaste süütegude peatükki on siiani rakendatud kahel korral - pronksiöö korraldajate ja nendes massilistes korratustes osalejate ning Herman Simmi suhtes. Riigikogu leidis, et sanktsioonid näiteks riigireetmise ja ka riigi vastu suunatud vägivaldse tegevuse eest on olnud ebapiisavad. Uue seadusega tõstetakse nende süütegude karistusi kuni eluaegse vangistuseni. Samuti muudetakse rangemaks karistused massiliste korratuste organiseerimise ja välismaalase vägivallata tegevuse eest Eesti Vabariigi vastu.

Vastutulek presidendile

Kolmandaks sätestasime keelu võtta riigiteenistusse isikut, keda on karistatud tahtliku riigivastase kuriteo eest ja anda või pikendada tähtajalist elamisluba neile, kes on karistatud riigivastase tahtliku kuriteo eest. Ka tuleb edaspidi tunnistada kehtetuks eelmainitud teo toimepanija pikaajaline elamisluba. Nimetatud seaduse üle oli riigikogul vaidlus ka presidendiga, kes pidas mõnda seadusesätet mittesobivaks ja jättis seaduse esialgu välja kuulutamata. Vaidlusalused paragrahvid, mis puudutasid massiliste korratuste organiseerimist ja riigivastast võltsimist sõnastasime ümber nii, mis peaks rahuldama ka kriitikuid.

Lühidalt - massiliste korratuste organiseerimise sätte ehk karistusseadustiku § 238 jätsime sisuliselt samaks praegu kehtivaga. Seda põhjusel, et erinevalt paljudest praktikutest, ekspertidest ja riigikogu enamusest ei nõustunud president sellega, et muuta karistatavaks ka selliste massiliste korratuste organiseerimine, millega kaasneb purustamiste ja rüüstamiste oht. Samuti panime seadusesse selgelt kirja, et kriminaliseeritud on ka massiliste korratuste ettevalmistamine ja üleskutse nendes osalemisele.

Teine vaidlusalune paragrahv ehk riigivastane võltsimine sai sõnastatud kitsamalt ja täpsemalt. Peame oluliseks, et oleksime kaitstud selliste provokatsioonide eest, millega teeseldakse riigiorganite tegevust eesmärgiga kahjustada meie riiki. See tähendab, et edaspidi kaasneb kuni kuueaastane vangistus ametliku dokumendi võltsimise ja levitamise eest eesmärgiga kahjustada Eesti Vabariiki või kui sellega kaasnes oht Eesti Vabariigi iseseisvusele või territoriaalsele terviklikkusele. Siin eeldatakse ametliku dokumendi võltsingu olemasolu ja asjaolu, et isik levitab seda või selles olevaid andmeid teadlikult. Näiteks kui mõni provokaator hakkab Narvas levitama valet valitsuse otsusest, mille alusel keeratakse kõikidel mitte-eestlastel elekter ja küte kinni, siis ei pääse sellised isikud karistuseta.

Kestku meie rahvas ja kosugu maa

2009-10-14

22. september on Eestis kolmandat aastat seadusega kuulutatud vastupanuvõitluse päevaks. Kolmandat korda peeti sel puhul mälestusjumalateenistus.

Täpselt 65 aastat tagasi rebiti Toompea Pika Hermanni tornist sinimustvalge riigilipp ja asendati punalipuga. Samal ajal pidas Vabariigi Valitsus Otto Tiefi juhatusel Läänemaal Põgari palvemajas oma istungit. Üürikesed päevad pikas sõjas, mil de jure kogu aeg olemas olnud Eesti Vabariik toimis piiratud ulatuses ka de facto, hakkasid otsa saama. Väga suur hulk - tervelt seitse protsenti - Eesti kodanikest põgenes isamaalt, et pääseda küüditamisest või, mis veel saatuslikum, surmast.

Pagulaste toel

Pagulaste õlgadele langes ebaproportsionaalselt suur koorem: hoida nähtavalt ja kuuldavalt Eesti Vabariigi elutuld - see tähendab sõnumit: Eesti Vabariik pole kuhugi kadunud. Tema maa-ala rahvusvaheliselt tunnustatud piirides on endiselt alles, olgugi ebaseaduslikult ja ajutiselt naaberriigi poolt hõivatud. Elus on ka valdav osa Eesti kodanikkonnast, olgugi et kodumaal on nendelt võetud otsustamise ja tegutsemise vabadus.

Enamgi veel, alles on rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti Vabariigi diplomaatilised esindused mitmes demokraatlikus riigis. Ja kõige tipuks, põhiseadusest tuleneva õigusliku järjepidevuse korras on katkematult ametis Vabariigi Valitsus eksiilis.

Niisiis, õiguslik ja poliitiline sõnum oli selge ja ühemõtteline. Eesti Vabariiki pole juriidiliselt vaja taastada, Eesti riiklust ei pea ennistama, sest see on katkematult kogu aeg olemas olnud. Küll on aga vaja taastada põhiseaduslik riigivõim, mille eelduseks on muidugi välismaise sõjalise okupatsiooni lõpetamine.

Mõeldes nüüd Eesti riigipea toonasele kohusetäitjale prof Jüri Uluotsale, kes nimetas ametisse Otto Tiefi valitsuse, mõeldes paljudele toonastele vastupanuvõitlejatele, peame meeles pidama, et 1944. aastal usuti Vabadussõja-aegsete sündmuste mudeli kordusele. Et sakslased aitavad Punaarmeed Eestist eemal hoida, Eesti valitsus haarab sobival hetkel ohjad enda kätte ja kui Punaarmee õnnestub hoida teisel pool Narva jõge, on sõjajärgsel rahukonverentsil, tuginedes Atlandi hartale, Eestil õigus ja võimalus nõuda oma.

Õige asja eest

Paraku polnud 1944. aasta Punaarmee enam see, mis ta oli olnud üks inimpõlv varem, 1918. aastal. Kuid öeldu ei tähenda, et Eesti sõdurite surmaheitlus Sinimägedes oleks olnud asjata. Just Sinimäed andsidki 70 000 kaasmaalasele aega pakku minna. Kui meie pagulaskond olnuks oluliselt väiksemaarvuline, oleks ka pool sajandit väldanud välisvõitlus olnud tunduvalt üle jõu käivam.

Edukas välisvõitlus üheskoos meie lõunanaabritest saatusekaaslastega ja sellest tulenenud lääneriikide poliitika Eesti, Läti ja Leedu vabariigi suhtes aga andis suurt tuge metsavendadele ja hiljem veretule vastupanule kodumaal.

Äsjasel vastupanuvõitluse päeval võisime rõõmustada: Eesti Vabariik oli viimaks lunastanud ühe hiiglasuure auvõla ligemale 100 000 sõjamehe ees - Tallinna Vabaduse väljakul on lõpuks ometi Eesti Vabadussõja võidusammas. Tõsi, viimane mees nendest sajast tuhandest lahkus meie hulgast juba kolm aastat tagasi.

Kuid lisaks rõõmule kanname me endas endiselt ka jätkuvat süükoormat. Riigikogu ei ole ikka veel otsustanud, mille nimel siis võitlesid Eesti sõjamehed Teises maailmasõjas Sinimägedes. On asju, mille üle ei kaubelda ega tingita. Üks olulisemaid nende hulgas on sõjamehe au. Need olid noored mehed, kes Eesti nimel panid kaalukausile oma elu.

Me avaldame austust

Paljud neist on juba 65 aastat isamaa mullas. Langenute ellujäänud sõbrad on nüüdseks jõudnud väga kõrgesse ikka - 85 või üle selle. Ja nad tahavad oma riigilt kuulda, kas nad sõdisid õige asja eest.

Me langetame pea, mõeldes kõigile, kes on seisnud Eesti püsimise eest. Sündiva traditsiooni kohaselt mälestame vastupanuvõitluse päeval, 22. septembril neid, kes kõige nähtavamalt on seisnud Eesti eest.

Neid, kes on seisnud riigitüüri juures, meie riigivanemaid ja presidente: Konstantin Pätsi, Otto Strandmani, Jaan Tõnissoni, Ado Birki, Ants Piipu, Juhan Kukke, Friedrich Karl Akelit, Jüri Jaaksonit, Jaan Teemanti, August Reid, Kaarel Eenpalu, Jüri Uluotsa, Aleksander Warmat, Tõnis Kinti, Heinrich Marki, Lennart Merit.

Aga lisaks nendele, samuti lisaks Teises maailmasõjas võidelnud Eesti sõduritele, lisaks metsavendadele mälestame ja austame ka neid, kes okupatsiooniaastate jooksul osutasid võõrale võimule vastupanu kindla ja julge hoiakuga, neid, kes söandasid avalikult Eestile vabadust nõuda. Nad teadsid, et neil tuleb selle eest vaevelda vanglais ja vangilaagreis, aga nad ei alistunud.

Me mälestame Jüri Kukke, Endel Ratast, Erik Udamit ja nende saatusekaaslasi. Me avaldame austust ja sügavat tänu Lagle Parekile, Enn Tartole, Mart Niklusele ja paljudele nende kaasvõitlejatele. Enn Tarto, kes vastupanuvõitluse päeval luges Tartu Jaani kiriku altari ees pühakirja, on üks legendaarse Balti apelli autoreist. 23. augustil möödus kolm aastakümmet selle olulise dokumendi avaldamisest ja levitamisest üle terve maailma.

Ühine armastus

4. juunil möödus 125 aastat sinimustvalge lipu pühitsemisest Otepääl. Eesti lipu juubeliaasta on meile tähendanud sinimustvalgete värvide senisest jõulisemat tagasitulekut eestlase südamesse. Seda võisime märgata juubelipidustustel Otepääl ja veelgi ohtramalt suurel üldlaulupeol. Mitte kunagi varem kogu Eesti ajaloos pole korraga välja toodud nii palju sinimustvalgeid lippe!

Tahan kasutada juhust ja tänada südamlikult kõiki neid, kes järgisid üleskutset ja annetasid meie lipu sünnikodu katuse taastamise heaks. Ajaloolisel Otepää kiriklal on nüüd kindel katus peal ja katuse all Eesti lipu muuseum, mis kannab meie mõtted tulevikku.

Eesti suurmehed, keda 22. septembril, vastupanuvõitluse päeval Tartu Jaani kirikus peapiiskop Andres Põderi teenimisel pühalikult mälestati, olid ju kõik väga erinevad inimesed, nad kandsid paljuski erinevaid vaateid. Ent neid kõiki ühendas üks - armastus sinimustvalge lipu vastu.
Kandkem meiegi oma südames kustumatu leegina seda armastust. Kestku meie rahvas, kosugu meie maa ja kõlagu meie keel! Kestku Eesti Vabariik üle aegade!

MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum esimehe Trivimi Velliste kõne 22. septembril Eesti riigivanemate mälestusjumalateenistusel Tartus Jaani kirikus.

Mart Laari vastused lugejate küsimustele

2009-10-13

Päevaleht Online´i lugejad said eelmise nädala alguseni esitada küsimusi Tallinna linnapeakandidaatidele, siin on Mart Laari (IRL) vastused.

1) Hipodroomist. Kui arendaja kavast lõpuks hooned saavad, kaotab linn riigi ainsa hipodroomi ning 14 hektarit rohe- ning puhkeala. Vastu saadakse veerand miljonit ruutmeetrit äri ning elamupinda juba niigi üleküllastunud kinnisvaraturule. Kuidas arvestas linnavalitsus avalikku huvi, kui algatas hipodroomina tuntud kinnistu detailplaneeringu?

Omanikul on õigus alati enda omandis oleva maatüki osas taotleda detailplaneeringu algatamist või muutmist, samuti otsustada, mis tegevust ta eelistab antud maatükil viljeleda - seda mõistagi detailplaneeringuga sätestatud piirangutest tulenevalt. Kui maatükile detailplaneeringuga taotletav funktsioon erineb üldplaneeringus sätestatust, siis tuleb taotleda ka üldplaneeringu muutmist.

Avalik huvi selgub detailplaneeringu ja teatud juhtudel ka üldplaneeringu muutmise menetlemise käigus, kus otsustuspädevus on eri instantsidel - alates infrastruktuuri eest vastutavatest ametkondadest ja ettevõtetest lõpetades elanike demokraatlikult valitud esinduskogudega.

Siseministeeriumi eestvõttel valminud uus planeerimisseadus sätestab tunduvalt enam avaliku huvi ja samuti naabrite õiguste kaitse mehhanisme, kui seda on tänases seadusandluses. Kas tänase hipodroomi kanti jääb hipodroom või tuleb tulevikus haljasala, puhkeala või elurajoon, see sõltub nii antud maa-ala omanike kui ka linnarahva esinduskogude tahtest, koostööst ja reaalsetest majanduslikest võimalustest.

Nii, nagu linn ei saa sundida omanikku igavesest ajast igavesti antud kohas hipodroomi käigus hoidma, ei saa omanik nõuda linnalt, et see nõustuks funktsiooni radikaalse muutmisega, kui linnarahvas seda mõistlikuks ei pea.

2) Milliseid vigu ja möödalaskmisi on keskerakondlik linnavalitsus teinud oma viimase valitsemisperioodi jooksul?

Olgu siinkohal toodud TOP-10:
1. Tallinna järjekindel muutmine Keskerakonna vürstiriigiks, st pidev vastandumine Eesti riigile ja partei (äri)huvide kaitsmine linnavõimu kaudu.

2. Pronksiöö-järgne positsioneerimine märatsejate poolele.

3. Maamaksu hüppeline tõus 2008. aastal. Tulemuseks see, et sajad tallinlased on hädas maamaksu tasumisega.

4. Lasteaedade tegevuskulude kärpimine linnajuhtide palkade asemel - tulemuseks „kombinaatrühmad" ja kasvatajate töötasu oluline vähenemine, mis omakorda kahjustab laste arengut ja turvatunnet.

5. Sadade linnale kuuluvate korterite külmkapihinnaga müümine, kusjuures kümned neist vahetasid kiirkorras omanikke. Uued omanikud on Keskerakonnaga seotud inimesed.

6. Linna propagandakulude tõus aasta-aastalt. Kokku kulutab linnavõim enda reklaamimiseks maksumaksjate raha enam kui poolsada miljonit krooni aastas. See summa kasvab veelgi, kui käivitub Tallinna TV.

7. Linnaametnike süstemaatiline politiseerimine, sh ametikohtade jagamine parteilise lojaalsuse eest. Täna töötab Tallinna linnasüsteemis hinnanguliselt 150 keskerakondlast.

8. Katse likvideerida linnaosi ja nende halduskogusid sooviga saavutada Keskerakonna jaoks eriti soodne olukord eelolevatel Tallinna volikogu valimistel.

9. Osalusdemokraatia labastamine - tõenäolised pettused Linnateater versus Kultuurikatel küsitluse ning linnaosade säilitamise küsitluse läbiviimisel.

10. Majanduskriisi mõjude eitamine Tallinna eelarve kujundamisel ja juhtimisel. Tulemuseks on olukord, kus pealinna raskete aegade tarvis hoitud rahaline reserv on ära kulutatud ja 2009.aasta lõpuks võib eelarve olla hullemas miinuses, kui arvatagi osatakse.

3) Milline on teie arvamus, kas linnapeale antud volitused peaksid käima käsikäes linnavolikogule antud volituste ajalise pikkusega? Võib-olla oleks linna ühtlasema ja parema valitsemise huvides otstarbekam, kui linnapea amet oleks nt 7 või 8 aastases tsüklis?

Kui Tallinna täitevvõimu eesotsas saab erakondliku linnapea asemel olema erakonnaväline linnadirektor, siis on igati loogiline, et tema volitused ei oleks seotud linnavolikogu koosseisu kestvusega.

4) Küsin ja teen ühtlasi ka ettepaneku viia detailplaneeringute koostamine kooskõlla Planeerimisseaduse põhimõtetega.
Praegu koostatakse valdav enamus detailplaneeringuid läbi ERANDLIKU seadusesätte, mis lubab erandkorras koostada detailplaneeringu krundi omaniku/detailplaneeringu initsiaatori initsiatiivil - volituse ehk lepingu alusel.

Seda nimetatakse küll erandiks, aga praktikas on see peaaegu üldlevinud viis. See aga ei taga üldhuvidest ehk siis eelkõige linnaruumi ja -majanduse arengust lähtuvat lahendust - krundi arendaja seisab ainuüksi oma huvide eest ning linn on antud protsessis hoopis arendajaga opositsioonis (kuigi peaks olema samuti huvitatud arendamisest) - see tekitab tohutuid vaidlusi, bürokraatlikke keerdkäike ja viib DP koostamise ülikeerukaks, olles samas ka ahvatlev korruptsiooniallikas. Kas oleksite huvitatud sellise olukorra muutmisest?

Siin on küsija ilmselt mõelnud planeerimisseaduse sätet, mis räägib sellest, et KOV võib detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikuga sõlmida halduslepingu planeeringu koostamise või planeeringu koostamise tellimiseks.

Üldiselt juhib ja suunab planeerimisalast tegevust KOV. Siiski ei saa planeeringu koostamise või planeeringu koostamise tellimist pidada erandlikuks - seadus seda lubab ja piiratud on see õigus üksnes nendel juhtudel, kui detailplaneering muudab temast liigilt kõrgemaid planeeringuid (üldplaneering, maakonnaplaneering). Planeerimisseadus ei ütle, et tegemist oleks erandliku menetlusprotsessiga.

Siseministeeriumi eestvõttel on hiljuti viidud planeerimisseadusesse terve rida muudatusi, mis täiendavad ja täpsustavad sellist laadi planeeringu koostamise õiguse üleandmist. Kui eelnevalt võisid KOV-d kohustada huvitatud isikut tegema kõiki toiminguid, siis nüüd on selgesõnaliselt öeldud, et huvitatud isikule saab üle anda üksnes planeeringu koostamise või koostamise tellimise õiguse.

Planeeringu koostamise või koostamise tellimise õiguse üleandmine ei tähenda loomulikult seda, et KOV võib jätta menetluse üksnes tellija hoolde; pigem vastupidi! Ka planeerimisseadus ütleb, et planeerimismenetluse juhtimine jääb alati kohaliku omavalitsusüksuse pädevusse.

Vaadates Tallinna planeerimisalast tegevust, siis tundub, et arendaja ja kohalik omavalitsus on pigem "ühe mütsi" all, mitte vastupidi.
Keskerakondlik linnavalitsus on mitmetel kordadel lubanud menetleda detailplaneeringuid selliselt, et need on sisulises vastuolus üldiste planeerimispõhimõtetega Tallinnas, kuid vägagi kooskõlas teatud kitsa ringi isikute huvidega.

Kokkuvõtteks: planeerimisinitsiatiiv eraomanike poolt on igati teretulnud, kuid see peaks olema alati linna range kontrolli all, kuna vastasel juhul tekivad konfliktid, millele on küsija ka ise õigesti osutanud. Eriti oluline on hoida kindlat suunda planeerimismenetlustes, sest niiviisi kujuneb välja ühtne praktika.

5) Miks on Tallinn äärmiselt ebasõbralik linn üksikisiku mõõtmes? Avalik ruum on kasutuskõlbmatu ja pigem vaenulik!

Põhjuseks on asjaolu, et linna ei planeerita piirkondade, vaid üksikute majade kaupa, ning ka sel juhul ei peeta head planeerimistava millekski. Iga planeering peaks otsima planeeritavale maale kõige sobivamat kasutust, olema keskkonda säästev, arvestama kõiki võimalikke tulevasi mõjusid, valmima algusest peale koostöös kogukonnaga ja olema kõigile kergesti arusaadav.

6) Kas Teie lõpetate ära linna raha eest eetrisse lastavad propagandasaated nagu Teletallinn (Siin ma nüüd siis olen) ning propagandatrükiste tootmise?

Jah, otse loomulikult! Alles jäävad Tallinna ametlik veebileht, mis tuleb ümber kujundada tõeliselt funktsionaalseks ja atraktiivseks portaaliks ning ülelinnaline ajaleht, mis aga mõistagi peab oma sisult olema hoopis midagi muud, kui tänane Pealinna-nimeline põhjakorealik üllitis.

Kui sellest lehest jätta välja linnajuhtide promolood, aga ka sotsiaalset ja rahvuslikku viha õhutavad artiklid ning riigivastasele tegevusele takka kiitvad kirjutised, saab nende paskvillide poolt hõivatud lehepinda kasutada selleks, et informeerida erinevate linnaosade elanikke ühes või teises linnaosas toimuvast. Eelöeldu loob eelduse linnaosalehtede sulgemiseks, mis annab märkimisväärse kulude kokkuhoiu.

7) Kas Teie lõpetate ära linna raha eest n.ö. "küsitluste" korraldamise, mis ei väljenda linnaelanike tahet? Näiteks küsitlused, kus võisid hääletada kõik inimesed ja sai hääletada mitu korda. Näiteks Kultuurikatla ja Linnateatri ning Haldusreformi "küsitlused".

N.ö. "küsitlused", mis ei väljenda linnaelanike tahet, jäävad kindlapeale ära. Kui üks linnapea manipuleerib linlastega küsitluse sildi all, siis tegelikult on sellisele linnapeale linlaste arvamus täiesti ükstapuha.

Linnaelanike kaasamine otsustusprotsessidesse on kindlasti vajalik - miks mitte ka ausate ja läbipaistvate küsitluste korraldamise teel-, kuid mulle tundub siiski mõistlikum, kui linlased väljendavad oma meelsust kohapealsete asumiseltside ja halduskogude kaudu.

Esmalt on muidugi vaja nende osatähtsust suurendada. Näiteks tasub kaaluda võimalust, et iga planeeringu puhul on vaja selle piirkonna asumiseltsi kooskõlastust ja asja üle otsustab lõplikult linnaosa halduskogu.

8) Kas linnapeaks saades on plaanis midagi ette võtta sadamas platseeruvate nn „varrukatega" ehk libatakso pakkujatega?

Kuivõrd hävitavalt nimetatud tegelased Tallinna mainele mõjuvad, on tüütuseni räägitud. Kahjuks pole midagi muutunud, kuigi varrukameeste ohjeldamine on minu teada seatud munitsipaalpolitsei üheks prioriteediks.

Ilmselt tuleb MuPo praegusele juhile anda konkreetne tähtaeg lüüa taksonduse vallas kord majja ja kui ta seda ei suuda, siis peab ta paraku endale teise töö otsima. Kui MuPo pealik tuleks mu juurde kurtma, et oi kuidas tahaks teha, aga näe - kehvad seadused ei võimalda - siis tuleb ta vallandada samal päeval. Halbade, auklike, puuduolevate jne seaduste süüdistamine on ju ametnike korduvalt läbiproovitud nõks oma saamatuse ja/või laiskuse õigustamiseks!

9) Milline saab olema Tallinna linnapea tegevus kodu kaotanud lemmikloomade ja tänavaloomade küsimuses? Kas kavandatakse reaalset abi ja koostööd loomi aitavate vabatahtlike organisatsioonidega? Kui jah, siis kuidas see välja võiks näha? Millised samme astute linnapeana selle väga tõsise probleemi lahendamiseks?

Kui Tallinna linnapea hoolitseb inimeste toimetuleku eest, hoolitseb ta sellega ka lemmikloomade heaolu eest. Kui inimesel on olemas korralik töökoht, siis on tal leib laual ja kindel katus pea kohal ning ta saab võimaldada toitu ja peavarju ka oma lemmikloomadele. Põhjus, miks viimasel ajal on tekkinud varjupaikadesse ja kahjuks ka tänavatele sedavõrd palju peremeheta koeri ja kasse, ei peitu selles, nagu oleksid inimesed äkitselt eriti südametuks muutunud, vaid asjaolus, et raskel ajal lihtsalt ei suudeta oma lemmikuid enam üleval pidada. Vabatahtlike ühendused, mis tegelevad hüljatud loomadega, väärivad igati tunnustamist ja võimalusel ka linnapoolset rahalist toetamist. Tänav ei tohi olla koduks looma ega inimese jaoks.

10) Savisaare linnavalitsus tõstis maamaksu ajal kui kinnisvara hinnad ja üürid olid kõrged. Kas nüüd kui kinnisvara väärtus ning korteriüürid on oluliselt langenud, oleks ilmselt õiglane ka maamaksu langetamine?

Et kodu kui kindlus on ühiskonna stabiilsuse garant ja pere turvatunde tagaja, eriti praegusel ebakindlal ajal, on selle maksustamine sügavalt ebaeetiline. Seega oleks IRL meelest õiglane kaotada maamaks kodualuselt elamumaalt, seda nii eramute kui kortermajade puhul. Seame seejuures tingimusteks, et maksumaksja elukoht peab olema registreeritud rahvastikuregistris samal aadressil, maksumaksja ei saa maa kasutusõiguse alusel rendi- ega üüritulu ning krundi suurus jääb 3000 ruutmeetri piiresse. Maamaks ärimaalt, samuti kinnisvaraspekulantide poolt soetatud eluruumide osas ei kao kuhugi.

11) Mis aastal valmib põhjaväila ehitus?

Usun, et kui ei esine tõrkeid Euroopa Liidu rahade rakendamisel ja linnapoolses omafinantseerimises, siis eesseisva valitsemistsükli lõpuks, aastal 2013, on Põhjaväil valmis ja käigus.

12) Mida võtaksite Teie järgmise valitsemisperioodi jooksul ette Viru väljakuga ja Pärnu maantee/Mere puiestee/Narva maantee algusega? Kunagi oli plaan see põhjalikult ümber kujundada, nüüd oleks see idee justkui soiku jäänud.

Viru väljaku ümberkujundamine sõltub otseselt sellest, milliste valikute kasuks otsustatakse trammivõrgu arendamisel. Esmalt tuleb selgeks saada, kas Tallinnasse tuleb kiirtramm või lihtsalt senisest kiirem tramm ning kust ja kuhu liinid kulgema peaksid. Tundub, et nii või teisiti oleks Viru väljak jätkuvalt trammiliinide sõlmpunkt, kuid kas liinid kulgeksid väljaku alt või pealt, see sõltub sellest, milline saab olema tuleviku-tramm. Arusaadavalt ei ole mõtet kulutada kümneid miljoneid Viru väljaku ümber kujundamisse, kui mõne aja möödudes tuleks kõik ringi teha.

13) Kuidas Te kavatsete edaspidi korraldada töö linna erinevates ametiasutustes selliselt, et strateegiliselt tähtsatele ametipostidele nagu haridusameti kõrged ametnikud, koolidirektorid, lasteaiajuhatajad, lastekaitsetöötajad jms, ei valitaks tänu lokkavale korruptsioonile absoluutselt ebakompetentseid, väärate väärtushinnangutega, (vargad, alkoholisõltlased, vägivallatsejad, pedofiilid) ja nartsissistlikke egomaniakke, kes on priviligeeritud seisuses tänu sugulus- ja voodisuhetele või parteilisele kuuluvusele, mitte asjatundlikkusele ja missioonitundele?

IRL ausa linnavalitsemise põhimõte tähendab muuhulgas seda, et ametikohad täidetakse avalike konkursside põhjal oma ala asjatundjatega. Kuna Eesti on niivõrd väike ja kõik teavad kõiki, kasvõi netikommuunide kaudu, siis usun, et kusagile ametisse kandideeriva inimese senise tööalase võimekuse ja töövälise tegevuse kohta leidub piisavalt teavet tegemaks õigeid otsuseid.

Omavalitsuste ülalpidamine on rahvale kallis lõbu

2009-10-11

Äripäevas ilmus 04.09.2009 ülevaatlik ja praegusel ajal vägagi õigustatud teemana kirjutis „Millises vallas võim kõige kulukam?" Kirjutati, et valitsemiskuludes joonistuvad välja põhjendamatult suured käärid omavalitsuste vahel ning neid ei oska selgitada ka vallajuhid ise. Tegelikult tuleks aga hoopis pöörata rohkem tähelepanu mitte niivõrd nendele kääridele, kuivõrd nende kulude sisule.

Esimene probleem üldse sellise õige statistika saamiseks, kus valla- või linnavõim ei saaks manipuleerida eelarveridadega, oleks siiski üle riigi paika pandud kord, kuidas ja kus peaks omavalitsus kajastama kõiki oma haldamis- ja valitsemiskulusid. Ka selles kirjutises ütlevad riigikontrolli esindajad, et antud näidud pole võrreldavad ja omavalitsused käsitlevad valitsemiskulusid erinevalt.

Tekib aga küsimus, miks on seda siis lubatud. Kelle tegemata töö see on? Seaduseandja on loonud tingimused, kus omavalitsustel on vabad käed mitte näitamaks oma tegelikke haldamis- ja valitsemiskulusid. Nii on aga võetud ära rahval- riigi kõrgeimal võimul - saada teada ja võrrelda nende teenistuses olevate aparaatide efektiivsust ja kulukust. Sellega on rahvas jäetud ilma olulisest informatsioonist.

Teine probleem tuleb esile aga esimesega seotult. Nimelt on paljudes seal tabelis olevate omavalitsuste haldamis- ja valitsemiskulud tunduvalt suuremad. Näiteks Tartumaal asuvas Konguta vallas olid küll 2008. aastal üldised valitsussektori teenused 2,885 mln krooni, kuid siit on osad ametnikud puudu. Need on peidetud muude antud valdkonnaga seotud kulude alla. Kongutas on omaette keskkonnanõunik, maanõunik ja sotsiaalnõunik. Kokku kulus neile 2008. aastal üle 500 000 krooni, ehk kokkuvõtvalt olid valitsussektori teenused kõvasti kallimad. Sellest tingitult muutuks ka Konguta valla asukoht sealses Äripäeva tabelis, kus Konguta nihkuks kõvasti lähemale just kallimate omavalitsuste poole.

Kolmas ja tegelikult ehk kõige olulisem selle teema juures on aga hoopis nende kulude sisu. Kõige suurem huvi peaks ju siiski olema, et kuhu see raha kulutatakse ja kas seda kulutatakse õigesse kohta.

Konguta valla näitel on seda hea ka selgitada ja näidata, sest siin on asjad ikka paigast ära küll. Täna hetkel on natuke üle 1300 elanikuga Konguta vallas palgal 9 täiskohaga ametnikku. Oma palga teenivad kuus raske tööga välja lisaks vallavanemale, abivallavanemale, vallasekretärile, finantsjuhile, raamatupidajale, sotsiaalnõunikule ka maanõunik, keskkonnanõunik ja konsultant. Kõigil on 1,0 kohta ja põhipalka 10 000 krooni ja üle. Lisaks on nad ära teeninud ka staažitasud olenevalt avaliku teenistuse staažist siis kas 5%,10% või 15% põhipalgast kuus. Lisaks puhkusetasud ja oodatud jõulupreemiad aasta lõpus.

Sellele aga on veelgi lisa. Ametnikud saavad ka isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitist. Abivallavanem 4000 krooni ja finantsjuht, sekretär, maanõunik ja keskkonnanõunik 2000 krooni kuus. Eks Konguta inimene teab ise, kui palju just need ametnikud oma isikliku autoga sõidavad tööasjus ja kes neist üldse tuuakse tööle pereliikmete või mõne teise ametniku poolt. Samuti on neist kõik va üks kirjutatud ka sisse Konguta valda. Seega tööle käimine peaks olema igaühe enda kanda. Samas on vallavõim väitnud: seaduses on kirjas, et võib maksta!

Sama jutt on ka staažitasude kohta. Kongutas aga käibki kõik nii, et kui seadus ütleb et „võib" siis on see sama hea kui juba, et „peab" ja „teeme ära", seda eriti endale kasulike hüvitiste näol. Vallal on aga lisaks ka kaks bilansis olevat sõiduautot. Mõlemad on kasutada ühe perekonna käes. Uuemat roolib vallavanem ja natuke vanemat sotsiaalnõunik, kes on juhtumisi vallavanema abikaasa. Senimaani pole autodele kasutuspiiranguid ei summaliselt ega kilomeetritega paika pandud. Olgugi, et kummalgi neist oma isiklikku autot nähtud pole ja nad oma väidete kohaselt isiklikke sõite nende autodega ei tee. Viimane revisjoniakt tuvastas, et sõiduhüvitisi maksti täies mahus ka puhkuste ajal. Vallavalitsus oma vastuses revisjonikomisjonile seda aga ei arvanud ja leidis kõik korras olevat.

Vald peab ju üleval ka veel pidama volikogu. Konguta 1300 elanikuga valla volikogu esimees saab kuus üle 6000 kroonist tasu. Enamjaolt toimuvad Kongutas volikogud kord kuus ja sellest võiks järeldada, et Konguta on rikas vald. Opositsiooni tehtud ettepanekut, kus solidaarselt majandusraskuse ajal oleks volikogu liikmete hüvitist 50% võrra vähendatud, praeguse võimu toetajad volikogus aga ei toetanud. Esimese negatiivse lisaeelarvega toetati aga hoopis vallavõimu ettepanekul vähendamist erateede rekonstrueerimistoetustelt, ehk see toetus kaotati. Samuti said suurema hoobi üldmajanduslikud arendusprojektid ja kool. Hiljuti tuli riigipoolse teotuse vähenemise taustal tagasi kokku 4% tõmmata ka õpetajate palku, seda tagasiulatuvalt. Ka siin ei leidnud vallavõim, et annaks ise endalt midagi ära, et õpetajate rahakoti kallale mitte minna.

Vallamajas aga räägitakse, et raha kõikjale ei jätku ja kõiges on süüdi kurjad valitsuskoalitsiooni vedajad erakonnad. Kohe kindlasti ei ole süüdi ja ei saa kokkuhoidlikumalt majandada kohalik Rahvaliit, kes nüüd on valimisteks maskeerunud äkki „Hooliv Konguta" nimeliseks valimisliiduks ja loonud veel kunstlikult ka osadest omadest ja uutest liikmetest ka teise valimisliidu „Ettevõtlik Konguta", kes peaks siis vist opositsiooni mängima. Seda selleks, et praeguse tegeliku opositsiooni väärtust vähendada. Ju siis paja äärest ära kukkumise hirm on nii suur, et tuleb isegi vallavanemal oma nelja aasta taguseid sõnu valimisliitude aadressil süüa ja Rahvaliitu ülistav jutt vaikselt unustada.

Kõik need toimingud toimuvad ajal kui augustis 2009 vähenes üksikisiku tulumaksu laekumine võrreldes augustiga 2008 Konguta vallas 17%. Hetkel veel on vallaeelarve tasakaalus kuid kohustused lähevad ju ka järgmistesse aastatesse. Konguta vallavõimu meelest on vara veel tulevikule mõelda.

Kokkuvõtvalt peaks rahvast huvitama siiski hoopis lisaks nendele tabelitele, mida täna ei saa kahjuks võrdluses puhta kullana võtta, kulutuste tegelik sisu. Konguta vald on selle hea näide. Eelarvega seotud seadus peaks looma läbipaistva kajastamismudeli omavalitsuste haldamis- ja valitsemiskuludes. See peab olema arusaadav ka kõige lihtsamale tädi Maalile. Ära tuleb kaotada võimalus manipuleerida eelarveridadega nii, et tõde ei selgugi. Nendel valimistel on tänu Äripäevale üles kerkinud lõpuks ka lisaks muudele tähtsatele teemadel väga oluline - omavalitsuste kallidus ja selle raha kulutamise otstarbekus.

Sellega seotult ka haldusreform ja selle vajalikkus. Valikud on valijate käes!

Kuidas Eesti taas rikkaks saab?

2009-10-10

Õieti pole Eesti majanduslikus mõttes ju rikas olnudki, oleme vaid taasiseseisvumisest saati püüdnud rikkamatele riikidele järele jõuda ja üldiselt edukalt. Kümne aasta eest jõudsime 40 protsendi tasemeni Euroopa Liidu keskmisest ja 2007 aastal pea 70 protsendini. Kohati kahekohalised kasvunumbrid lõid eufoorilise meeleolu, mille tipuks oli alp valimislubadus viie rikkama riigi hulka jõuda.

Tänaseks on masu meid kindlasti tugevamini räsinud kui teisi Euroopa riike ja ilmsesti lõpetame selle aasta tõesti suhteliselt vaesematena, eeldatavasti tasemel 62 protsenti EL keskmisest, mida on ometigi palju rohkem kui kümne aasta eest, okupatsiooniaja lõpust rääkimata.

Masust ei tohiks kindlasti masendusse langeda, pigem peaksime õppima nii seda, et majandus on tsükliline, kui ka tuletama meelde ütlust „Pill tuleb pika ilu peale!". Ilmselt ei tule kümne protsendini ulatunud kasvunumbrid kunagi tagasi, isegi tagasihoidlikum, ent realistlik kasv 5 protsenti aastas (NB! Kaks korda kiirem kui Euroopas keskmiselt) ei tule enam iseenesest, ilma tõsise pingutuseta.

Usun, et me tahame ja oleme võimelised pingutama - nii igaüks eraldi kui ka kõik koos, rahvana ja riigina. Kui nii, siis võiksime oma suhtelise rikkuse sihiks seada 75-80 protsenti EL keskmisest aastaks 2020. Kuidas selleni jõuda?

Esmatähtis on meie endi hoiak - midagi ei tule iseenesest ega üksnes väliskeskkonna soodsatest arengutest. Euro on abiks, aga ei taga midagi; välisinvesteeringud on vajalikud, ent need tuleb tagasi maksta; välisturud on avatud, aga sinna tuleb ise jõuda jne jne!

Teiseks tuleb tõdeda, et vajame palju rohkem koostööd, sest üksi oleme väga väikesed nii ettevõtetena kui riigina. Ja riigi roll majandus- ja ettevõtluspoliitika edendamisel peab olema põhimõtteliselt teistsugune - aktiivne ja strateegiline, sh majanduse struktuursete probleemide lahendamisel. On hea, et oleme loonud eraettevõtlusel põhineva ja avatud turumajanduse, kus riigi peamiseks rolliks on konkurentsivõimelise keskkonna loomine ja reeglite täitmise järgimine.

Aga sellest ei piisa! Riigi hooleks peaks olema ka pikaajalised sihiseaded ja prioriteetide määratlemine ning nende saavutamiseks vajalike avalike teenuste sihikindel ja koordineeritud arendamine. Haridusest ja infrastruktuurist alustades ning väliskaubanduse ja välispoliitikaga lõpetades.

Veidi konkreetsemal tasandil piiritleksin kolm tegevussuunda, millel on ka erinevad, lühi-, kesk- ja pikaajalised sihiseaded.

Esiteks, tööviljakuse kasvatamine. Teame, et viimastel aastatel on palkade kasv ületanud tööviljakuse kasvu, mis on oluliselt kahandanud nii meie ettevõtete konkurentsivõimet kui ka investeerimissuutlikkust. Masust tingitud koondamised on hea märk meie ettevõtluse kohanemisvõimest eeldusel, et seeläbi kasvab just tööviljakus. Hea on ka oluliselt kasvanud nõudlikkus tööjõu kvalifikatsiooni ja kvaliteedi suhtes.

Käivitunud ümber- ja täiendõppele tuleks osutada veelgi suuremat tähelepanu. Suurimaks pudelikaelaks näib aga siiski olevat mitte reatöötaja tootlikkus, vaid eelkõige kesk-, aga ka tipptasandi juhtimisoskused ning tagasihoidlik (rahvusvahelise) turunduse alane kompetents. Üksikud silmapaistvad erandid välja arvatud, takerdub meie ettevõtete kasv ja areng kahetsusväärselt vara või sumbub enamusosaluse võõrandamisse välisinvestorile. Usun, et siin oleks tänuväärne koostöö- ja mõtlemiskoht meie ettevõtjail, kõrgkoolidel ja riigil.

Keskmises, kolme- kuni kümne-aastases perspektiivis on meie majanduse keskne probleem struktuurne nõrkus ehk madala tootlikusega tegevusalade domineerimine. Lisaks valulisele (ja aeglasele) spontaansele restruktureerimisele vajaksime laiemat, ettevõtlusliitude ja riigi tasemel koordineeritud tegevust, milleks tuleks palju julgemalt kaasata EL ja riigi vahendeid.

Ettevõtlusklastrite kujunemisele kaasaaitamine ja nende toetamine tugiteenuste pakkumisega on üks võimalus. Eraldi tuleks peatuda strateegilistel investeeringutel, mis tõstaks kvalitatiivselt mõne tegevusala mahtu, tehnoloogilist taset ja nähtavust ning toimiks spill-over võtmes majanduse üldise (tehnoloogilise) elavdajana. Seejuures peaks keskne rõhuasetus just suure hulga (sadades!) kõrgkvalifikatsiooniga töökohtade loomisel, mitte niivõrd investeeringu rahalisel mahul või panusel SKP-sse.

Selline investeering ei sünni kunagi spontaanselt, seda eriti nii väikeses riigis kui Eesti, vaid üksnes riigi ja investori pikaajalises ja vastastikku kasulikus koostöös minimiseerimaks kõikvõimalikke investeeringuriske. Loodan, et võtame lähiajal midagi ette.

Lisaks autasudele ja käepigistustele peaksime palju enamaga toetama meie kasvupotentsiaaliga liider-ettevõtteid ja rahvuslikke kaubamärke. Kuulakem, mis on nende mured, ja mis veel olulisem, võtkem neid ka kuulda. Võimendus kasvufaasis on parim investeering. On kurb, kui Skype ei saa Eestis areneda, sest me ei luba tal tarvilikku tööjõudu palgata. On kurb, kui Eesti tuntuimad kaubamärgid muudetakse rumalate avalike rünnakute objektiks selmet nende üle uhkust tunda ja neid võimendada.

Pikas, kümne ja enama aasta perspektiivis on prioriteet haridus. Aga mitte haridus üldiselt, vaid meie strateegilistele prioriteetidele orienteeritud kutseharidus ja teadus. Sisulises käsitluses hõlmab kutseharidus lisaks traditsioonilistele kutsekoolidele ka kogu kõrghariduse.

Meil laialt levinud nn akadeemilise ja rakenduskõrghariduse vastandamine on ebakonstruktiivne, pakkudes muidu konkurentsivõimetutele programmidele võimaluse õigustada akadeemilisusega oma kasutust või rakenduslikkusega oma olematut hariduslikku sisu. Siit ka kõige olulisem samm - sihikindlalt tuleb tõsta kõigi kõrgkoolide kvaliteedinõudeid ja selgelt piiritleda kõikide programmide õpiväljundid paindlikult silmas pidades pikaajalisi tööturuvajadusi.

Meie kutseharidus, aga samuti teadus, on tohutult killustatud - kõrg- ja ülikoolides on üle 1000, kutseõppeasutustes samuti üle 1000 õppekava; teadlased töötavad üle 200 sihtfinantseeritava teadusteema ja enam kui 600 granti kallal. Õppekavade ja uurimissuundade üldarvu tuleks kordades vähendada. Samas tuleks kokku leppida paaris-kolmes strateegilises prioriteedis, kuhu tuleks suunata vähemasti 10 korda rohkem ressursse, saavutades seal arenenud riikidega võrreldava rahastamistaseme, mis võimaldaks ligi meelitada tippkompetentsi ja loota seeläbi tõelisele tehnoloogilisele läbimurdele.

Lõpetuseks veel paar julget mõtet. Võibolla võiks välisministeeriumi koosseisust vähemasti pool tegeleda aktiivse välismajanduspoliitikaga. Vahest tasuks mõelda ettevõtte tulumaksu muutmisele tegelikuks majanduspoliitiliseks arendusinstrumendiks - praegune mudel ei pruugi olla parim võimalik.

Uurida võiks sedagi, kas tulusat ja kohati monopoolset finantssektorit ei saaks oluliselt kliendi- ja ettevõtlussõbralikumaks muuta.

Roosad prillid nurka

2009-10-01

On rõõm näha, kuidas mõni nädal enne kohalikke valimisi on Eesti korraga täis tublisid inimesi, kes tunnevad elavat huvi mõne linna või valla käekäigu pärast või lausa armastavad seda.

See kõik on väga ilus, aga sunnib paraku küsima, ega see armastus valimiste järel otsa ei lõpe. See oli ka põhjus, miks ma ise ka pikalt kaalusin, kas osaleda kohalikel valimistel või mitte.

Peibutuspart pole ma kunagi olnud, seda tööd mina teha ei oska. Kui lõpuks kandideerimise kasuks otsustasin, tegin seda täie jõuga ja tõsiselt, teatades, et valimisvõidu puhul lahkun Riigikogust ning asun uude ametisse.

Miks ma otsustasin seda teha? Üks põhjus oli see, et valimiste eel Eestit haaranud erakordse optimismi laine hakkas lootusetult närvidele käima. Lugedes sellest, kui suurepäraselt igal Eesti omavalitsusel läheb, tuli liigutusest lausa pisar silma.

Tõde on kibe rohi

Kindlasti on Eestis piisavalt omavalitsusi, kes omadega tõesti hästi toime tulevad, ent suur hulk omavalitsusi on praegustel rasketel aegadel raskustesse sattunud.

Selle asemel et objektiivsetel põhjustel tekkinud probleemidest ausalt rääkida, pannakse roosad prillid ette ning hakatakse inimestele hoopis puru silma ajama.

Selline lähenemine muudab probleemide tegeliku lahendamise kui mitte võimatuks, siis igatahes ülimalt raskeks.

Sest kui viimane raha kulutatakse valimisvõitlusele, kartulite ja küttepuude jagamisele, siis vaatab pärast valimisi kassast vastu tühjus.

Selle taustal väärib tunnustust Imavere vallavalitsus, kes ühena esimestest oma raske olukorra ausalt avalikkuse ette tõi ning riigilt saneerimisprogrammi algatamiseks toetust palus.

Sealjuures on Imavere paljude teiste omavalitsustega võrreldes veel suhteliselt heas seisus.

Asjade ausalt ajamise asemel eelistatakse mõnel pool aga luiskamist jätkata, lootes valimised üle elada. Pärast tulgu või veeuputus.

Sama taktikaga üritas end viimaste parlamendivalimiste eel Ungaris päästa sotsialistlik valitsus, kes riigi viletsat majandusolukorda varjas ning valijatele maid ja taevaid kokku lubas.

Kokkuvõttes lükkas see reaalsed lahendused Ungari probleemidele saatuslikult edasi, viies riigi majandusliku krahhini ning IMFi kontrolli alla.

Siis olid ka sotsialistid sunnitud tunnistama, et nad valetasid inimestele hommikul, valetasid lõuna ajal ja valetasid ka õhtul. See näide tõendab veel kord, et vaid endale ja teistele ausalt olukorra tõsidust tunnistades on meil lootust oma probleemidele lahendus leida.

Miks on tõde siis nii valus, et sellest rääkida ei taheta? Eks ikka sellepärast, et tõde on kibe rohi - poliitikuna tean seda omast käest.

See kehtib ka praeguse valitsuse kohta, kus kippusime samuti olukorda ilustama. Seetõttu jäädi mitme sammuga hiljaks, mis muutis Eesti olukorra raskemaks kui oleks pidanud.

Aga kui valitsus on praeguseks liikvele läinud, siis osa omavalitsuspoliitikuid jätkab vanal moel ega näi kavatsevatki oma kulutusi kokku tõmmata.

Pealegi jõuab pankrot kätte alles pärast valimisi. Ning seda ei pea kinni maksma mitte poliitikud, vaid ikka kohalikud inimesed.

Teine kummastav joon praeguses valimiskampaanias on asjaolu, et kohaliku elu probleeme puudutatakse seal vaid mõnel pool ja harva.

Jääb mulje, et mõne erakonna poliitikuid see eriti ei huvitagi, sest kohalik võim ei tundu neile nii magus kui võim Toompeal.

Seepärast kutsutakse inimesi üles mitte tegelema töökohtade loomisega koduvallas või -linnas, vaid üritatakse kasutada kohalikke valimisi selleks, et hankida endale uusi töökohti Toompeal. Ehk lihtlabaseks võimuvahetuseks.

Mitte aated, vaid raha

Kohalike probleemide lahendamisele ei aita see kuidagi kaasa. Niigi on imelik vaadata, kuidas mõni omavalitsus on kujunenud justkui erakondlikuks tööbörsiks, kus töökoha kaotanud uued ja vanad erakonnaliikmed endale töökoha leiavad.

Nagu omal ajal oldi valmis astuma komparteisse, jätkub tänaseski Eestis inimesi, kes astuvad mõnesse erakonda mitte aadete, vaid raha või privileegide pärast.

Kui toetatakse noortesporti, siis kuidas on võimalik astuda erakonda, kes samas omavalitsuses laste spordiringide rahasid järsult vähendab?

Sellist loetelu võiks jätkata veel pikalt ja nii mõnegi inimese põhjakäinud maine pärast on paraku kurb tunne. Nii ei olegi muud teha, kui roosad prillid eest võtta ning asju nende õigete nimedega nimetada.

Muidu me oma asjadega edasi ei pääse ning armastus jääb vaid tühjaks sõnakõlksuks.

Kas tagasi Nõukogude Liitu?

2009-09-15

Lugedes Moskvast tulnud Keskerakonna ja Venemaa võimupartei saadetud käsulaudu "ajaloo ümberkirjutamise" ja "fašismi ja NSV Liidu eksisteerinud süsteemi" võrdsustamise vastu, tundus, nagu hakkaks Eesti tagasi pöörduma Nõukogude Liitu.

Eestisse tagasituleku järel sõimas Edgar Savisaar läbi end küsitlenud naisajakirjaniku, kuulutas kõiges süüdi Mart Laari ning IRLi ja teatas lõpuks, et talle on Moskvas sõnad suhu pandud. Sama on kinnitanud tema jüngrid eesotsas Enn Eesmaaga, kes usuvad, et Savisaar pole midagi sellist öelnud.

Siit mõni soovitus Keskerakonnale. Esiteks: selleks, et teile pidevalt Venemaal sõnu suhu ei pandaks - küll on nii käitutud Mailis Repsi, küll Ain Seppiku, nüüd Savisaarega -, oleks mõtet Kremliga mitte salakohtumisi pidada, vaid Eesti välisministeeriumi esindajad oma ettevõtmistesse kaasata. Või räägitakse neil kohtumistel midagi, millest Eesti Vabariigi välisministeerium teada ei tohiks?

Teine soovitus oleks puhkenud segadus kiiresti ära klaarida. Seda pole raske teha. Esiteks tuleks selleks nõuda, et vastav avaldus Ühinenud Venemaa kodulehelt viivitamata kõrvaldataks, ja teiseks selgitada, mida Savisaar oma juba Eestis tehtud avaldusega, et järeldusi Teise maailmasõja suhtes pole ikkagi mõtet revideerida, ikkagi täpselt mõtles.

Kui Savisaar "endale suhu pandud sõnu" ühemõtteliselt ümber ei lükka ja Ühinenud Venemaa oma üles riputatud pressiteadet ei korrigeeri, ei jää Keskerakonnal üle muud kui oma koostöölepe Ühinenud Venemaaga tühistada. Reps lubas juba aastate eest, et kui Ühinenud Venemaa hakkab Keskerakonnale oma ajalookäsitlust peale suruma, on koostööl lõpp. Kui kaua Keskerakond end ja seega paraku Eestitki mõnitada laseb?

Nii ongi Savisaarel võimalus tõendada, et ta pole valetaja, klaarida segadus ja edaspidi ettevaatlikum olla. Kui ta seda ei tee, on lood hullud. Sellisel juhul tahaks nii Enn Eesmaalt, Võsa Petsilt kui Meie Mehelt, eriti aga neilt tublidelt muusikutelt, näitlejatelt ja sportlastelt, kes kultuuri ja spordi arengu toetamiseks viimastel kuudel Keskerakonda astunud on, küsida: mida teie sellest arvate? Kas kommunismi kuritegude eitamine Moskva survel on tõepoolest arvamus, mida te jagate? Kas Eesti elanike lõhestamine, mida selline "non pasaran" stiilis Moskva taktikepi järgi tantsimine endaga kaasa toob, on tõesti see, mida õigeks peate? Kui te nüüd vaikite, on see teiegi arvamus.

Nii on Keskerakonna ees praegu lahti kaks teed: kas naasta Eesti teele või minna tagasi Nõukogude Liitu. See, kumba pidi astuma hakatakse, on varsti näha.

Pöörane Intervjuu: Mart Laar - Lendav tünder

2009-09-10

Ka Mart Laar (49) tahab saada Tallinna linnapeaks. Kuidas ta Ekspressi intervjuus vastu peab?

Isamaa ja Res Publica Liidu esimeest Mart Laari (49) on võrreldud karuga, kuid elavad sinised silmad ei sobi sellesse pilti.

Laar räägib kaks korda kiiremas tempos kui varem usutletud linnapeakandidaadid Pentus ja Pihl, võpatab tahtmatult fotograafi välklambisähvatuste peale ja kohendab oma tiraadide vahele rutaka käeliigutusega alla vajuma kippuvaid prille.

Aeg-ajalt haarab ta laual olevalt taldrikult küpsise ja näksib seda servast.

Laar ihkab Tallinna meeri kohta, kuid ei soovi kunagi saada presidendiks: "Ma olen liiga kannatamatu, liiga ebaviisakas, liiga agressiivne, ma sureks sinna ametisse lihtsalt ära. Ma ei taha võtta ühtegi ametit, kus ma niisama tühjalt istun, mulle meeldib täie rinnaga elada, täie rinnaga olla."

Krister Kivi: Kas teile kunagi horoskoop on koostatud?

Mart Laar: Issand jumal! Kui ma olin peaminister, siis vist keegi koostas. Mulle meenub häguselt, et mingi asi mulle laua peale pandi, kus olid ringid ja väga keerukad skeemid.

KK: Kas seda tehti riigi raha eest?

ML: (Lõkerdab ohjeldamatult) Ei-ei, seda ma võin küll garanteerida, et riigi raha eest pole horoskoope tellitud.

KK: Ma tegin teile horoskoobi täna hommikul, kasutades internetitarkvara.

ML: Ossa püha müristus!

KK: Teil on Kuu ühendus Marsiga: "Nii rõõm kui ka viha tulevad spontaanselt esile ega allu eriti teie mõistuse kontrollile.

Vihahoos võite palju rumalusi korda saata. Äkkvihast võitusaamine on üks teie eluülesannetest."

ML: (Rõõmsas äratundmises) Jah, ma olen kannatamatu, ma ei viitsi inimesi ära kuulata, see puudus mul on. Kõige jubedam vestlus on mul olnud elus inimesega, kellelt ma olen palju halbu kombeid selles vallas õppinud - Margaret Thatcheriga. Me kumbki ei viitsinud teineteise lauset ära kuulata ja vastasime käigu pealt. Ametnik, kes pidi üles kirjutama, läks täiesti hulluks.

KK: Seda teeb Merkuur Jääras, aga siis on siin veel Veenuse trigoon Uraaniga. "Teie jaoks on väga tähtis vabadus, seda eriti intiimsuhetes. Samas olete võimeline armuma esimesest pilgust ja kiirelt abielluma. Siiski tuleks selle seisuga võimalikult kaua vaba olla ja mitte end liiga vara abieluga siduda."

ML: (Lõkerdab ülemeelikult) See on näide, kuidas horoskoobid mööda panevad! Selles suhtes on natuke teistsugune see tegelikkus, või mitte natuke, vaid isegi palju. Ma olen oma abikaasaga väga õnnelik ja juba pikka aega.

Tarmo Vahter: Siit oleks hea võimalus tulla punkt 87 juurde valimislubaduses, mis ütleb: "Teeme koostööd uurimisorganitega ennetamaks, tõkestamaks ja avastamaks raha raiskamisi ja kuritarvitusi." Kui teie, härra Laar, olite esimest korda peaminister ja erakonna esimees, sai Isamaa raha riigiettevõtetelt, näiteks Tallinna Sadamalt. Oli see sigadus?

ML: No mul oleks muidugi lihtne öelda, et mis mina sellest teadsin, seda asja ajasid teised; aga teisalt ma olen erakonna esimees. Aga ma võin öelda, et Eestis ei tehtud ühtegi otsust, mis oleks olnud mõjutatud ühestki toetussummast, mis anti.

TV: Kuidas te seda täna hindate, et erakond võttis raha vastu?

ML: (Ohkab) Ega ma ei oska seda kuidagi hinnata, sest võetakse, mis seal salata, ju ka tänapäeval, on see siis Euroopa raha vormides või kuidagi teistmoodi.

TV: Aga te olite sellest rahavõtmisest teadlik?

ML: Ma jään lolli olukorda, öeldes, et ei teadnud, aga see oleks aus vastus.

KK: Teie programmis on öeldud, et tahate luua hooldekodusid, mis vastaks kõige tänapäevasematele nõuetele, jõuda olukorda, kus senist vanadekodu võiks "õigustatult nimetada päiksekoduks".

ML: (Veendunult) Ma arvan, et see on äärmiselt oluline!

KK: Miks peab neid "õigustatult nimetama päiksekoduks"?

ML: Sest selline koos vananemine, see peab olema päikseline. Ma mäletan omast ajast Kaugveri romaane, kus juba sõna "vanadekodu" võttis võbisema, ja olles ise kunagi käinud Pädaste mõisas asunud vanadekodus - see meenutas rohkem põrgu eeskoda kui paika, kus inimene võiks vananeda. Aga vanadekodu võib olla ka koht, kus leitakse endale hämmastava kiirusega uusi tuttavaid, uut tegevusvälja.

KK: Kas on olemas olukordi, kus enesetapp on kõige parem lahendus?

ML: Ei, ma ei arva, et kunagi on enesetapp lahendus! Ma lihtsalt usun seda! Mul on omad veendumused, arusaamad elust...

KK: Miks elu tingimata peab elama lõpuni - nii kaua, kui seda tuleb?

ML: Ma arvan, et see [põhjus] ongi kohtumine jumalaga ja kõik muu, mis käib sinna juurde.

KK: Kas te võiks kirjeldada jumalat?

ML: No vaadake, niipea, kui ma hakkan kirjeldama, hakkan ma seda rakendama poliitika tegemise vankri ette, nii et ma ei kavatse seda teile kirjeldada! Aga kui sa tahad jumalaga rääkida, siis käi armulaual - ja käi regulaarselt. Väga head on ka needsamad palvegrupid erinevates kohtades.

KK: Teie osalete palvegruppides?

ML: Olen osalenud jah!

TV: Teil on siin valimislubadus nr 67, mis ütleb: hoidume kliendisõbralike taksojuhtide kiusamisest. Täna kiusatakse Tallinnas kliendisõbralikke taksojuhte?

ML: Vaadake, sõidan tihti taksoga ja taksojuhid on ju uskumatult jutukad inimesed. Sealt ma pidevalt kuulengi, et need, keda tuleks kiusata, pääsevad suhteliselt leebelt, ja neid, kes töötavad suhteliselt korralikes fimades, ikka kotitakse täiega. (TV tahab midagi vahele küsida, kuid Laar ei lase end eksitada ja jätkab pikalt - EE) Ja see süsteem on vale!

KK: Kas olukorras, kus takso igasugune piirhind puudub ja pimedal tänaval võib ees oodata takso, mille sisseastumistasu on 1000 või 10 miljonit krooni - kas teie kui filosoofiadoktori meelest on inimene kohustatud ära maksma, kui ta kord juba sisse on istunud? Kas teie olete inimene, kes maksaks ära?

ML: Te lugesite mu horoskoopi, te teate, mida ma selliste nõudmiste peale ütleksin! Ja ma olen seda ka öelnud tegelikult - kord pimedal ajal üks takso sõitis ette ja tahtis tuhat krooni. Siis ma ütlesin, mida mõtlesin.

TV: Mida te ütlesite, härra Laar?

ML: Ah, ma parem ei kasutaks neid väljendeid, ikkagi avalik leht.

KK: Kas te riigikogus kaklusi olete näinud?

ML:
Kaklusi? Ei ole. Selles suhtes me Eesti Vabariigini ei ole veel jõunud, Eesti Vabariigi ajal mindi käsitsi ka kokku. Kuigi ma olen küll nüüd sattunud olema kõige suurema staažiga riigikogu tegelane; varsti kukub juba kolmekümnes aasta, mis on tõeliselt košmaarne uudis minu jaoks, ma olen tõeliseks poliitiliseks dinosauruseks muutunud, jube...

KK: Aga valitsuses?

ML: Ei, valitsuses ka mitte. Mõnes valitsuses ma olen küll kõrvalt näinud, kuidas ust paugutatakse ja asju loobitakse ja nutetakse ja nii edasi.
KK Mille peale siis üks Eesti poliitik nutma hakkab?

ML: Siis, kui talle väga halvasti öeldakse, ütleme nii.

KK: Te olete teeninud suuri summasid preemiate kujul (Milton Friedmani auhind aastal 2006 oli 6 miljonit krooni - EE). Palju teie tulumaks aastal 2007 oligi?

ML: No ikka palju, ma tõusin Eesti suurte maksumaksjate hulka. Ameeriklased vaatasid mind natuke nagu lollakat ja küsisid, et kas ma ei tea, mismoodi seda summat Eestisse kanda nii, et tulumaksu ei peaks maksma. Ma ütlesin, et tean küll, aga lõpetage ära oma rumalad ja lollakad ettepanekud.

KK: Millist varianti teile soovitati?

ML: Ma teadsin ise ka neid variante, ega ma loll ei ole!

TV: Kohvriga või?

ML: Ei noh, neid võimalusi on igasuguseid.

KK: Aastal 2007 te teenisite väga suure aktsiatulu (portfell kasvas miljoni - EE). On see raha veel aktsiates või suutsite te selle välja tõmmata õigel ajal?

ML: Mul vedas, suure osa ma võtsin õigel ajal välja. See on praegu kontol, seal tiksub ju praegu paremini.

TV: Te julgete hoida raha kroonides, härra Laar?

ML: Jah!

KK: Kui tuleks devalveerimisotsus, siis te saaks telefonikõne öö enne?

ML: Ma olen selle kõne saanud, ma olen juba üle elanud ühe korra selle olukorra. Kui me olime sunnitud Tartu Kommertspanga tegevuse lõpetama, siis kõik minu hoiused, kogu mu kahe esimese läände tõlgitud raamatu honorar istus Tartu Kommertspangas.

TV: Ja palju te kaotasite?

ML: Palju!

TV: Seda ei õnnestunudki tagasi saada?

ML: Ei. Ja poleks olnud midagi lihtsamat [kui raha õigel ajal välja võtta], sest [TKP tegevuse lõpetamine] oli minu enda otsus. Minu kolleeg Leedust käitus ju täpselt vastupidi - kõigepealt helistas pangadirektorile ja lasi oma deposiidi välja võtta ja kaks tundi hiljem murti direktori uks maha ja viidi direktor käeraudades minema.

KK: Väidetakse, et te ei vasta kunagi telefonile ja ei helista kunagi tagasi.

ML: (Justkui meelitatult) Vastab tõele!

KK: Miks?

ML: Teate, enamik inimesi, kes mulle helistavad, on need, keda ma ei tea. Need numbrid, kellele ma tahan vastata, on sissemärgitud, aga ega neid liiga palju pole, kuskil 10-20. Seal on lähedased ja siis on ka teatud sõpru ja mõned kõned välismaalt.

TV: Margaret Thatcher, Carl Bildt?

ML: Margaret Thatcher telefoni eriti ei kasuta, aga teine mees küll.

KK: Palju teil praegu on vastamata kõnesid?

ML: (Kougib telefoni välja ja siis kerge pettumusega) Oh, ei olegi - neli, viis. Ilmselt nad vaatasid mu päevaplaanist, et ma istun siin Eesti Ekspressis ja annan usutlust.

TV: Selge, võtame teie valimislubaduse nr 44, mis puudutab koolivägivalla tõkestamist. Härra Laar, milline on teie kokkupuude koolivägivallaga?

ML: Koolivägivalda otseselt ei olnud - vahetevahel andsin mina kolki, vahetevahel sain mina kolki, selles suhtes oli kõik tasakaalus. Minu päevikut lugedes oli mul suhteliselt lõbus.

TV: Kas üks klassivend, kellega kokkupuudete käigus teie prillid vahel purunesid, oli Imre Arakas?

ML: Ei, vastupidi. Ei-ei! Esiteks mu prillid ei purunenud sel ajal eriti. Nooremates klassides mul olid veel sellised prillid, et need sai enne kaklemist ära võtta.

TV: Millal te Arakaga viimati kohtusite? Mõnel klassikokkutulekul ehk?

ML: Jah, ja lennuväljal nägin ka vist ükskord.

KK: Kui palju te kaalute?

ML: Ausalt öeldes pole kaalu peal tükk aega käinud. Kaugelt võin ma selline aeglane ja tume tükk välja näha, aga nagu üks mu tuttav ütleb: lase Laar väljakule ja siis jookseb nagu hull. Ise nimetan [end] lendavaks tündriks.

KK: Metsavennana, praegusel aastaajal, kui mitu nädalat te vastu peaks?

ML: Oh issand jumal! (Haarab küpsise järele) See on rohkem peast kinni, vanasti surid just kõige tugevamad mehed esimesena ära.

KK: Ma olen töötanud läbi Alfred Käärmanni "Metsavenna käsiraamatu". Milline peab olema metsavenna ladu?

ML: Seal peab olema väga palju erinevaid nõusid, millesse on pandud soolapekki, liha, ja teatud tangaineid on pandud eri kohtadesse.

KK: (Segab vahele) Aga kui palju peab olema tikke?

ML: Oh issand jumal! Need peavad olema eraldi pakitud kõigepealt.

KK: Õige!

ML: (Rahuloluga) Käärmanni tunnen ma nii vanast ajast, et temaga te mind ei tõmba. Ma olen kobistanud temaga mööda neid metsi ja punkreid.

TV: Ma leidsin riigikantselei arhiivist ühe kirja, mis on saadetud detsembris 1992, kui olite esimest korda peaminister: "Olen maanaine ja ütlen nii, nagu mõtlen. Selline karvane peaminister on häbiks meie rahvale. Teie viite meie rahva autoriteedi alla suurriikide seas. Häbi, noor mees. Allkiri - Televiisori vaataja!"

ML: See kiri tuleb tuttav ette jah, aga ega mu imidž nüüd nii teistsugune ka pole. Prillid on natuke väiksemad ja habet on ehk kokku tõmmatud, aga üldiselt ma kavatsen samamoodi jätkata. Lakitud pupujukusid ma ei salli!

TV: See polnud ainuke kiri. (Tsiteerib) "Tihti-ühtepuhku on näha Teid esinemas T/V värvilisel kineskoobil... ees punastvärvi lips. Kui sõidate USA-sse - New Yorki - siis ärge seal sedavärvi lipsu kandke. Too punastvärvi lips on sealsete homoseksualistide tunnusmärgiks. Nende tuntuim kohtumispaik on 42 tänav, Broadway ja 5-enda avenüü lõigul."

ML: Vat seda kirja pole mulle tutvustatud, vat seda kirja ma ei mäletagi. Ossa pagan! Kõige hullem, et Ameerikas see lips mulle kingitigi. Ja mitte inimese poolt, keda võiks pidada homoks või joodikuks, vaid ühe USA kongresmeni poolt.

KK: Kas teie kui isamaaliitlase meelest, inimese meelest, kes usub jumalasse, homod pääsevad taevasse?

ML: No sellele küsimusele ma võin küll vastata jah. Ma arvan, et see ei sõltu sellest, see sõltub paljudest muudest külgedest.

Moskva pisaraid ei usu!

2009-09-05

Eestis on huvitav ja raske aeg. Huvitav ilmselt ühiskonna jälgijatele, aga ka nendele, kelle ülesanne on riik MASU-st läbi vedada. Pean siinkohal silmas ka ministreid.
Huvitavaks teeb asja see, et nii nagu kriisiõppusel, tuleb asjaolusid aina juurde. Kohalikud valimised lähenevad. Majandusprognoose on mitme erineva kangusega, vahel on otsuste tegemise aluseks lihtsalt usk. Mõeldakse oma isikliku ja erakonna poliitilise kapitali peale. Hirmutatakse Savisaare tulekuga. Püütakse erinevatele võimalikele sihtgruppidele meele järele olla.
Milline on olukord siseministeeriumi haldusalas?
Töötegijaid selles valdkonnas on suurusjärgus 10 000. Siin on inimesed, kes teenindavad Teid infoleti taga, võttes vastu näiteks Teie avalduse uue reisidokumendi saamiseks. 28. juunist võtavad nad selleks otstarbeks ka Teie sõrmejälje, mis leiab asukoha reisidokumendi kiibis.
KMA ametnikud viivad ellu ka visiooni maksuvabast reedest: rahaliste vahendite piiratus on tinginud koormuse vähendamise.
Päästeametis on meil tänuväärseid töötegijaid ligi 2600. Nemad on need, kellele teeb rõõmu, kui ilmateade vihma lubab. Paraku ei saa neid inimesi rakendada vaid mõnel nädalapäeval, kuna tulekahju või liiklusavarii ei sõltu päevast.
Politseis on meil ligikaudu 4400 inimest, kellest on ekslikult jäänud karistaja mulje. Olgu riigi rahakott nii õhuke kui tahes, ei pea ma ministrina õigeks, et kodanike trahvimine iga hinnaga on õige. Nii on lihtne politseinike usaldusväärsus peenrahaks vahetada. Seaduserikkuja peab rahakoti kergendades aru saama, et sai määratud trahvi asja eest.

1800 piirivalvuri töö on läbinud suured muudatused. Nende osaks on valvata Schengeni viisaruumi välispiiri. Ei saa öelda, et see piir piiririkkujatele huvi ei pakuks. Vene poolelt ennast Eestisse smuugeldatuna loodetakse siit lihtsat edasiliikumist meie paremal järjel olevate naabrite juurde. Aga võta näpust.

Uuest aastast hakkab meil tööle sisejulgeoleku ühendasutus, mille struktuuri hakkavad kuuluma Politsei- ja Piirivalveamet ning Kodakondsus- ja Migratsiooniamet. Selle ameti eesmärk on keskenduda põhifunktsioonidele ja kulutada tugiteenusteks nii efektiivselt kui võimalik, kasutades õõvastavalt kõlavat tsentraliseerimist.
Eesti riigis tuleb ka järelkasvuga tegeleda. Selleks on sisekaitseakadeemia. Paraku võib juhtuda, et akadeemia lõpetamise hetkel pole kõigil lõpetajatel tingimata kodukandis meelepärast töökohta. Samas ei tähenda MASU, et inimesed ei vananeks ja pensionile ei siirduks.
Muidugi on ka ministeerium oma ligikaudu kahesaja töö tegijaga, kellest osade ametinimetuseks on nõunik. See nimetus tuleneb konkurentsivõimelise palga maksmise vajadusest. Samuti on selles sõnas ka töö sisu - vajadus tunda mingit konkreetset valdkonda.
Meie valdkonnas on veel üheks määramatuse kategooriaks Riigiteenistujate ametiühinguga läbirääkimised. Tõsiasi on, et minu eelkäija Jüri Pihli sõlmitud kollektiivlepingu muutmiseks tuleb varsti ametiühingutega uus kompromiss leida. Kui kõrgem palk, siis vähem inimesi.
Päästeteenistujatega läbirääkimistel on ametiühingu usaldusisikud öelnud, et pole probleemi, hea mees leiab ikka koha. Võrus keskkomando pritsimeestega juttu ajades nad sellist optimismi ei jaganud. Ma arvan, et nii ongi. Ei ole Võrumaale parimaks lahenduseks ühegi riigi poolt makstava töökoha kaotamine. Seda aga ei saa välistada.
Selline on olukord.
Hetkel on käivitumas diskussioon järgmise aasta eelarve üle. Paberilgi on kärpimine keeruline tegevus, päriselus on sel ka teatavad mõjud. Sisejulgeoleku valdkonnas on vähemate vahendite panustamise tulemiks rohkem kaotatud inimelusid.
Alati võib öelda, et siseturvalisus on nii tähtis, et sellesse tuleb rohkem panustada ja seda teiste valdkondade arvel. Parafraseerides ühte tuntud Mosfilmi filmipealkirja - „Moskva pisaraid ei usu". Selles suhtes ma kolleegide ministrite osavõtlikkusele ei looda, ei eelda ka nemad vastupidist.
Selle asemel, et tegeleda ainult välistamisega, et siit ei saa ja sealt ei tohi, tuleb vaadata, mida me kõik saame teha rehkenduse alguses ja siis vaadata, millised on sellele kehvale ajale vastavad asjakohased prioriteedid. Sellist arutelu faasi pole aga veel saabunud.
Tööd tuleb teha, seda imiteerida ei tohi. Olemasolevate vahenditega tuleb teha parim võimalik.

Väike tagasiside ka möödunud laupäevase Võrumaa Teataja juhtkirjale. Ministril on oma valdkonna sees olijana lihtne asjadest ülevaadet omada ja neist aru saada. Samas kehtib siingi tarkusetera usalda, aga kontrolli. Seetõttu on hea, et ka ajakirjaniku kirjapandu saab ülevaadatud. Muidu juhtub nii nagu eelmisel nädalal ühe Ida-Virumaal ilmuva lehega, kus loo kirjutaja järeldas, et Narvas on plaanis koondada 100 politseinikku. Meil seal ongi neid parasjagu niipalju.
Palka aga on pidanud kõik ära andma ministrist koristajani, igasugused direktorid ja nõunikud sinna vahele.

Eesti ja euro voliniku kandidaat

2009-09-05

Pole sugugi üllatav, et Eesti tulevase eurovoliniku kandidaadi valimine äratab suurt tähelepanu. Kellele on oluline meie hea ja sisukas esindatus Euroopa Komisjonis, kes kadestab voliniku hüvesid, kes räägib vaid sisepoliitilistest kitkumistest.

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehena tahaksin korraks üle rõhutada mõned olulised momendid, mis ehk aitavad jahutada kergelt kuumaks kippuvat arutelu ning keskenduda Euroopas toimuvale.

Kõigepealt tahaksin hajutada selle eksijutu, et eurovoliniku kandidaadi esitamisega on väga kiire. Tõsi, aega ei saa lugeda küll kuudes, kuid kindlasti on meil rahulikult võimalik oma otsust ette valmistada lähema nelja-viie nädala jooksul.

Kuigi mõned liikmesmaad on juba oma kandidaadid esitanud (nagu näiteks Läti Piebalgsi näol), ei juhtu midagi enne, kui on selge, mis saab komisjoni presidendikandidaadi Jose Manuel Barroso kuulamistega Euroopa Parlamendis 16. septembril ning kuidas hääletab Iirimaa 2. oktoobril Lissaboni leppe kordusreferendumil.

Barroso on 8. ja 9. septembril Euroopa Parlamendi fraktsioonide ees, et tutvustada oma tegevusprogrammi järgmiseks viieks aastaks. Euroopa Rahvapartei, kuhu kuulub nii Barroso kui Eestist IRL, saab presidendikandidaadi materjalid kätte homme.

Euroopa Parlamendis väikest esindatust omavad liberaalid (meilt Reformi- ja Keskerakond) eesotsas Belgia endise peaministri Guy Verhofstadtiga ei välista, et Barroso võiks toetusest hoopis ilma jääda või et lõpphääletus võiks lükkuda oktoobrisse.

Ometi näib tõenäolisemana see, et juba juunis 27 liikmesmaa valitsuste toetuse saanud Barroso saab 16. septembril vajalikud toetushääled ka Euroopa Parlamendis. Kuid see ei tähenda veel automaatselt Euroopa Komisjoni uue. koosseisu kokkupanekut.

2. oktoobril leiab aset Iirimaa referendum Lissaboni lepingu üle, mis otsustab, kuidas hakkab Euroopa Liit 1 . jaanuarist edasi elama. Esmaspäevane Irish Times teatas, et 36 protsenti iirlastest toetab Lissaboni lepet ja 23 protsenti on vastu. Samas pole kolmandik valijatest veel oma otsust langetanud.

Kui Iirimaa leppe heaks kiidab, tähendab see väga olulist muudatust kogu Euroopa Liidu institutsionaalses pildis. See aga eeldab veel enne aasta lõppu mitmete väga oluliste ametikohtade täitmist.

Euroopa Komisjoni uue koosseisu kandidaatide kuulamised peaksid Euroopa Parlamendis toimuma novembris ning alles detsembris peaks aset leidma lõpphääletus. Seega veel kord - Eesti pole mingil viisil oma sammudega hilinenud.

Arutu ning argumenteerimata kiirustamise asemel on meile hoopis tähtsam siiski saavutada kaks eesmärki - vältida halvamaigulist sise

poliitilist ärategemist hea kandidaadi heakskiitmisel ning püüelda tulevases komisjonis valdkondliku voliniku (näiteks infoühiskonna ja meedia või siseturu ja teenuste volinik) kohta.

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon on teinud valitsusele ettepaneku, et kõigi kõrge

mate ametnike määramisel Euroopa Liidu institutsioonidesse, sealhulgas ka voliniku kandidaadi puhul, toimuksid enne valitsuse lõppotsuse tegemist vastavasisulised kuulamised parlamendis. Täpselt nii, nagu meie suursaadiku kandidaadid käivad ennast tutvustamas väliskomisjonis.

IplpArutu ning argumenteerimata kiirustamise asemel on meile hoopis tähtsam siiski saavutada kaks eesmärki - vältida halvamaigulist sisepoliitilist ärategemist hea kandidaadi heakskiitmisel ning püüelda tulevases komisjonis valdkondliku voliniku kohta.

23. august, MRP aastapäev, Balti kett ja meie

2009-08-22

Käesoleva aasta 2. aprillil võttis Euroopa Parlament vastu otsuse kuulutada päev, kui 1939. aastal natslik Saksamaa ja kommunistlik Venemaa sõlmisid nn Molotovi-Ribbentropi pakti - 23. august - üleeuroopaliseks totalitarismi kuritegude mälestamise päevaks. Enne suve jõudis samasisulise otsuse vastu võtta ka OSCE Parlamentaarne Assamblee ning meie oma riigikogu.

Moskva on Euroopas tehtud otsused vastu võtnud raevukate avaldustega. Kuna natsismi toetamises on Euroopa Parlamenti või OSCEd raske süüdistada, kuulutatakse, et tegu on rünnakuga Venemaa vastu. Sedalaadi süüdistuse paikapidamatusele on tähelepanu juhtinud aga ka paljud Venemaa poliitikud ja avaliku elu tegelased.

Kreml õigustab ikka

Kommunismikuritegude hukkamõistu on Venemaal järjest häälekamalt nõutud, mis oleks kommunismi poolt Venemaal toime pandud laastamistööd arvestades ka igati loomulik samm. Vene inimestel pole mingit põhjust rõõmustada ka Molotovi-Ribbentropi pakti üle. Oli ju just see otsustav samm teel, mis viis maailma oma ajaloo suurimasse ja laastavamasse sõtta, kus Nõukogude Liit kaotas ligi 27 miljonit inimest, enamik neist venelasi. See kokkulepe lükkas näiliselt küll Venemaa jaoks sõda edasi, viies selle 1941. aastaks aga Hitleri seda laastavama löögi alla. Toetades Hitlerit tema sõjamasina väljaehitamisel ning Euroopa vallutamisel, aitas Stalin kaasa omaenda maa hävingule. Venemaale tõi see kaasa tragöödia, mille tagajärjed annavad tunda end siiani.

Mitme teadlase arvates tuleb just siit otsida praeguse Venemaa demograafilise katastroofi juuri kas siis sündimata jäänud põlvkondade või Stalini sõjamasinat ülal pidanud alkoholist rikutud genofondi näol. Sellest pole paraku Vene auditooriumile eriti palju räägitud.

Otse vastupidi, tohutu kiirusega ilmuvad raamatud, kus kas Molotovi-Ribbentropi pakti eitatakse või siis selle sõlmimist õigustatakse. Asi on läinud niikaugele, et II maailmasõja puhkemises on süüdlaseks kuulutatud Poola, kes polevat Hitleri realistlikele nõudmistele positiivselt vastanud. Nii pole imestada, et äsja ilmus poodidesse ka oopus väikesest, aga õelast Soomest, kes XX sajandi jooksul koguni kolm korda süütule ja rahuarmastavale Venemaale kallale suutis tungida.

Siit jõuame aga ka tegeliku põhjuseni, miks Venemaa praegune juhtkond kommunismi kuritegude hukkamõistule ja 23. augusti meenutamisele sedavõrd ägedalt vastu seisab. Kreml on otsustanud «uue» Venemaa eneseteadvuse üles ehitada just Suures Isamaasõjas saavutatud võidule ja Euroopa päästmisele natsismist, mille eest Euroopa peaks Venemaale igavesti tänulik olema, aga millegipärast ei ole. Selle meenutamine, et II maailmasõja kuuest aastast kolmandiku oli Venemaa Hitleri parim liitlane ning abiline, etendades ühtlasi ise juhtivat rolli II maailmasõja vallapäästmisel, annaks sellele kontseptsioonile surmahoobi. Päästja oreooli vajab Kreml aga selleks, et põhjendada kodanikevabaduste piiramist ja autoritaarset valitsemist, tuues selleks näiteid minevikust. Stalini poliitika oli küll raske ja ebademokraatlik, kuid seda oli vaja natsismi purustamiseks, on tavaline väide, millega põhjendatakse nii kommunistlikke repressioone kui ka agressiivset välispoliitikat. See, et Stalini kuriteod Hitleri omadest ei erinenud, hukkunute arvu vaadates need aga lausa üle lõi, on Kremli tänastele peremeestele täiesti vastuvõetamatu tees. Siit tuleneb ka eriline aktiivsus võitluses «ajaloo võltsijate vastu». 23. augusti tähistamine on sedalaadi hoiakute vastu parim rohi.

Kes minevikku ei mäleta

Minevikukuritegusid mälestades tuleb aga vaadata ka tulevikku. Selleks tuleb esiteks meenutada, et meile pole 23. august seotud ainult kahe totalitaarse süsteemi - natsismi ja kommunismi - tekitatud haavadega, aga ka võitlusega nende vastu. Peale juba traditsioonilise Hirvepargi 1987. aasta meeleavalduse meenutamise on kahel teisel vastupanuga seotud sündmusel lausa ümmargune juubel. 23. augustil 1979 läkitasid nimelt 45 eestlast, lätlast ja leedulast NSV Liidu, Saksamaa LV ja Saksa DV valitsusele, Atlandi harta allakirjutanud riikide valitsustele ja ÜRO peasekretärile kirja, millega tuletati meelde Molotovi-Ribbentropi pakti ning traagilisi tagajärgi, mida see Balti rahvastele tõi.

Asjaosaliste riikide valitsusi kutsuti üles MRP salaprotokolli avalikustama, pakti kehtetuks tunnistama ning selle tagajärgi likvideerima. Eestlastest kirjutasid pöördumisele alla Mart Niklus, Endel Ratas, Enn Tarto ja Erik Udam. Selle Balti apelli nime all tuntuks saanud pöördumisega liitus hiljem allakirjutajaid nii Eestist kui ka Vene dissidentide hulgast. Mitut neist tabasid selle eest repressioonid, Jüri Kukk maksis Balti apelli toetamise eest surmaga vangistuses. Maailmas tõi Balti apell kaasa huvi tõusu Balti riikides toimuva vastu ning Euroopa Parlamendi resolutsiooni 1983. aastal, kus aastakümnete järel esimest korda Balti riikide jätkuv okupeerimine mitte ainult hukka ei mõistetud, vaid ka kutsuti Euroopa riikide valitsusi selle lõpetamiseks midagi ette võtma. Balti apelli ning sellega seonduvat käsitletakse 23. augustil kell 12 Tallinnas okupatsioonimuuseumis algaval seminaril, kus teiste seas astub üles ka üks sellele allakirjutanuid Enn Tarto.

Pole kangemat eestlast

Balti apelli meenutamine on seda olulisem, et just sellega tõusis 23. august ikestatud Balti rahvaste vabadusvõitluse üheks keskseks teemaks ja sümboliks, juhatades sisse nii «Musta lindi päevad» läänes, Hirvepargi meeleavaldused ja Balti keti 1989. aastal. Sedagi tähelepanuväärset, nii toimumise ajal kui ka praegu maailmas suurt tähelepanu äratavat sündmust peame nii meeles pidama kui ka tähistama. Väikseid ja suuremaid «Balti kette» korraldatakse nii Eestis kui ka väljaspool seda. Kui me tihti küsime, miks peaks meid praegustel keerulistel aastatel huvitama Läti-Leedu, Poola või Gruusia saatus, siis tasuks just Balti keti aluseks saanud põhimõtteid meeles pidada. Koos oleme tugevamad, vaid kokku hoides ja üksteist toetades saab edu saavutada.

Seda üksmeelt vajame kahtlematult ka Eestis. Sest pole ime, et nende paljude tähtpäevade virvarris tundub ühele omasem üks neist, teisele teine. Selles pole midagi halba. Seda aga ainult seni, kui endale olulist tähtpäeva tähistades ei pane me kahtluse alla teisi. Eestile on samavõrra olulised Balti apell, Hirvepargi meeleavaldused ja Balti kett. Kõik need on tähtsad verstapostid teel vabadusele, isegi kui mõni nende omaaegne korraldaja meile peaks ühel või teisel põhjusel praegu vastukarva käima. Kõigil omaaegsetel Eesti poliitilistel liikumistel on olnud Eesti vabanemisel oma roll.

Lõpetagem siis ükskord ometi arutelud teemal, kes meist oli ikka kõige kangem eestlane ning tõdegem, et Eesti iseseisvuse taastamise eest ei kuulu au mitte ühelegi poliitikule või liikumisele, vaid eesti rahvale. Tähistagem 23. augustit ühiselt ja üksteisega konkureerimata, kelle 23. august kõige parem ja tähtsam on. Hoidkem kokku ja meenutagem teel vabadusele kantud ohvreid, aga ka seda, et võita võime vaid ühiselt tegutsedes.

ERSP asutajate avaldus

2009-08-20

ERSP asutajate avaldus

Elame juba 18 aastat vabas ja sõltumatus Eestis, mis tagab kodanikuvabadused, demokraatliku pluralismi ning eesti rahva edasikestmise võimalused.
On murettekitav näha omal ajal ERSP-st lahkunud isikute püüdlusi saavutada tähelepanu katsetega usurpeerida Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei nimi.
Ajalugu ei kordu. Teda võib korrata üksnes karikatuurina. ERSP saavutused on püsiva väärtusega. Samuti on püsiv demokraatliku korra põhimõte - austada vaba arvamusavaldusega saavutatud enamuse otsust. Just see arusaam näib puuduvat ERSP nime kuritarvitavatel isikutel. Tegemist on häbiväärse ja Eesti vaenlastele trumpe kättemängiva katsega taandada Eesti rahva demokraatlik võitlus oma püsimajäämise eest natsismiga piirnevaile loosungeile ning kõva käe rezhiimi ihalusele.

20. augustil 1988 asutasid 104 Eesti Vabariigi kodanikku Pilistvere kirikus esimese sõltumatu demokraatliku erakonna tolleaegses Nõukogude Liidus - Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. ERSP põhieesmärgiks oli kommunistliku partei võimumonopoli murdmine ning sõltumatu Eesti Vabariigi taastamine. See sündmus kujunes läbimurdeks mitmepartei süsteemi kehtestamisel.

Täpselt kolm aastat hiljem, 20. augustil 1991, see eesmärk täitus - Eesti sai taas iseseisvaks rahvusriigiks. Ligi tuhandeliikmeline ERSP andis selleks väärika panuse, olles kõigi rahvuslike kodanikualgatuste esirinnas, aidates kujundada demokraatlikku alternatiivi kommunistlikule diktatuurile ning kandes esimeses põhiseaduslikus valitsuses kaasvastutust reformide eest. ERSP-st pärineb ka Eesti põhiseaduse kavand.

Rahvuslike jõudude koondumise nimel ühinesid Isamaa ning ERSP 1995. aastal Isamaaliiduks; ERSP aateline ja poliitiline järjepidevus kestab edasi Isamaa ja Res Publica Liidu koosseisus.

Eesti rahvale ei saa rahvuslust ega selle tõlgendamist ette kirjutada. Usaldame oma rahva tervet arusaama samuti nagu meie rahvas usaldas 20 aastat tagasi kodanike komiteede liikumist, mis päädis demokraatliku rahvusriigi taastamisega. Kellelgi pole õigust täna, ERSP asutamise 21. aastapäeval, kuritarvitada selle ajalugu teinud erakonna nime ega pärandit.

ERSP asutajaliikmed:

Jüri Adams, ERSP juhatuse liige 1989-1995
Tunne Kelam, ERSP juhatuse liige 1989-1995, esimees 1993-1995
Mati Kiirend, ERSP juhatuse liige 1988-1991
Lagle Parek, ERSP juhatuse liige 1988-1994, esimees 1989-1993
Arvo Pesti, ERSP volikogu liige 1989-1991
Eve Pärnaste, ERSP juhatuse liige 1988-1992
Vello Salum, ERSP juhatuse liige 1988, 1991-1993, 1995

Püsiväärtuste hoidmine nõuab paratamatult piiranguid

2009-08-12

Inimestel, isegi tervetel rahvus- ja usugruppidel on erinev arusaam pühadusest ja erinev on ka praktika pühaduse säilitamisel ja kaitsmisel. Viimastel aastatel on Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) lisaks jumalateenistustel ja kiriklikel talitustel osalejatele avanud oma uksed teelistele ning paljude kontsertide ja festivalide külastajatele.

Kuidas olla avatud ja samas säilitada pühakoja pühadus - seda piiri täpselt seada on võimatu. Selle seavad oma südames kiriku töötegijad, liikmed, külastajad ja kõrvalseisjad. Paraku ei satu need piirid erinevatel inimestel alati kohakuti.

Nädala eest Püha Vaimu kirikus aset leidnud sündmusest antud ülevaadetele tuginedes võin täna kahetsusega tõdeda, et piirid ületati. Koguduse tavapärase elurütmi taastamiseks on kirikuruumi pühaduse ja inimeste meeleparanduse eest palvetatud ning kirikus jätkatakse Jumala sõna kuulutamise ning sakramentide jagamisega. Tagatud on ka kiriku kunstiväärtuste turvalisus.

Mul on kahju, et Püha Vaimu kirikus toimus sinna sobimatu üritus. See pani avalikkuse kahtlema kiriku ja tema töötegijate usaldusväärsuses ja võimekuses hoida neid vaimseid ja materiaalseid väärtusi, mis meie kätte on usaldatud.
Alati jääb võimalus, et usaldust kuritarvitatakse, kuid vastutust kannavad need, kellele see pandud on.

Püha Vaimu kirikus juhtunu eest kannab vastutust oma töötegijate kaudu kogu kirik, sest peame teadma, millised on kirjutatud ja kirjutamata reeglid. Neid peame ise järgima ja samas jälgima, et ka teised saaksid neist kinni pidada.

Kuidas hoiduda tulevikus selliste asjade toimumise eest? Kardan, et üldiste väärtushinnangute devalveerimise hoos suudab kirik hoida seniseid püsiväärtusi vaid teatud piirangute kehtestamise hinnaga.

See võib paraku mõjutada ka juba nii harjumuspäraste kontserdisarjade, festivalide korraldamist või teiste sündmuste tähistamist kirikutes. Oletan, et sellega kaasneb üleüldine nurin kiriku suletuse ja ühiskonnast võõrdumise pärast.

Jääge ühtseks, paremparteid

2009-07-13

See, et Eesti peab majanduskriisi põhja läbima vähemusvalitsusega, on halb. Hea on see, et olemasolev Reformierakonna ja IRLi valitsus on võimalikest vähemusvalitustest parim.

Kahetsust võib avaldada sotsiaaldemokraatide lahkumise üle koalitsioonist, kuid mis läinud, see läinud. Nüüd on tähtis säilitada seda, mis on alles, ehk tüürida riik minimaalsete kahjudega majandussurutise kärestikest läbi. See tähendab, et Reformierakonna ja IRLi juhid, nende ministrid ja teised juhtpoliitikud peavad säilitama närvi ning hoidma oma koalitsiooni koos.

Meil on kõiki ressursse väga vähe, sealhulgas ka aega. Kui omavahel peaksid minema purelema kaks parempoolset erakonda, siis vastutusest edasise suhtes ei vabasta neid keegi. Sealjuures pole tähtis, kes on rohkem süüdi. Kui me peaksime libisema majanduse tervenduskursilt ning riigi juhtimise võtab üle IMF, siis pole läbi mitte ainult vähemuskoalitsiooni elu, vaid ka kahe juhtiva paremerakonna maine. Seejärel moodustavad valitsuse heal juhul ilma erakondliku taustata Läti peaministri Valdis Dombrovskise tüüpi spetsialistid või halvemal juhul pahempoolsed populistid, kes jätavad riigi pikaks ajaks kiduma rahvusvahelise majanduse halli tsooni, Euroopa ja SRÜ ääremaadele.

Endine rahandusminister Ivari Padar on öelnud kuldse lause: "Sellist head kriisi ei tohi lasta raisku minna!" Üks esimesi kriisi õppetunde võikski olla mõttetu tülitsemise vältimine.

Tuleb end kokku võtta olulisemate eesmärkide täitmiseks vähemolulisemate arvel. Riigi bürokraatia vajab lihtsustamist, nii keskvõimu kui ka omavalitsuste ametnikud tuleb panna toimima koos tulundus- ja mittetulundussektoriga. Usaldus ja ühistöö peavad astuma kemplemise ja egoismi asemele. Kodanikuühiskond peab võtma sisse oma õige, esimese koha äri- ja avaliku sektori ees. Pahempoolsete hiilgeajad saabuvad koos majandusliku tõusuga, kui on taas midagi jagada.

Paremerakondadel on just nüüd hiilgav võimalus ennast näidata. Neil on suur šanss muuta poliitiline elu selgemaks, teha ära veel ees seisvad rasked valikud eelarve tasakaalu saavutamiseks. Ilmselt tuleb enne sügist vähemuskoalitsioonivalitsusel langetada veel mitu rasket otsust, seal hulgas kärpida sotsiaalkulusid.

Eesti vajab selgust, mida annab vaid selgete eesmärkidega ja ühtsena toimiv valitsus. Selline valitsus võib saada riigikogus tuge ka koalitsioonivälistelt saadikutelt. Koalitsiooni siseheitlus ja veel enam lagunemine oleks aga märk, et Eesti ei saa enam abita hakkama.

Erakonnaegoismiga kaugele ei sõida

2009-07-01

Nädala jooksul on ilmunud silmapaistvad artiklid Kaarel Tarandilt ja Enn Soosaarelt. Nad osutavad praeguse erakonnademokraatia nõrkusele. Olen autorite paljude seisukohtadega nõus, mõne rõhuasetuse puhul tahaksin täiendada ja täpsustada.

Enn Soosaare väide, et parlamendierakonnad peavad tähtsaks parteipoliitilisi taktikalisi mänge, kuid unustavad kõrgemad ühishuvid, on minugi meelest pahatihti õige. Lisan niipalju, et need märgid on valusalt näha juba pikemat aega. See iseloomustas 2007. aasta valimistega võimule tulnud kolmikliidu valitsust, aga iseenesest joonistus üheplaaniline poliittehnoloogia välja tunduvalt varem. Näiteks 2007. aasta valimiste eel oli sellele pea võimatu vastu seista ja kui mõni poliitiline jõud oleks seda teinud, tähendanuks see ilmselt häältekaotust.

Isamaa ja Res Publica Liidu korraks välja hõigatud sõnum "õnn ei ole rahas" jäi nõrgaks ja krüptiliseks.

Minu meelest on just majanduskriisi tõttu tekkinud võimalus kitsalt poliittehnoloogilisest paradigmast välja tulla ning hakata olukorda riigis ja ühiskonnas üle pika aja kainelt hindama. Tõsi, me reageerime aeglaselt. Lõputuna paistva kärpemaratoni asemel tulnuks ja tuleks astuda märksa otsustavamaid samme.

Miks otsustusjulgust napib? Arvan, et enam pole niivõrd süüdi alasti poliittehnoloogilisus, kuivõrd soovmõtlemine, millest on raske jagu saada.

Kaarel Tarand seostab oma venna edu Euroopa Parlamendi valimistel erakonnademokraatia nõrkusega. See on valdav arusaam. Usun siiski, et kriis ei ähvarda erakonnademokraatiat, vaid pikalt vohanud erakondlikku egoismi. Erakonnademokraatia jääb püsima, aga erakonnaegoism oma senisel kujul ei ole jätkusuutlik.

Samal ajal pole võimalik, et üksikkandidaatide summaarne häältesaak ja edu riigikogu valimistel küüniks ligilähedale Indrek Tarandi eurovalimistel saavutatule. Nii Eestis kui Euroopa Parlamendis teevad poliitikat erakonnad.

Kohalikel valimistel võib pisut paraneda valimisliitude võimalus. Kui see nii läheb, näitab see minu meelest Eesti demokraatiamudeli tugevust, mitte erakonnademokraatia langust.

Tegelikult toetab erakonnademokraatia püsimist Kaarel Tarandki. Olen nõus, et erakondade sisedemokraatia jätab tihti soovida. Ideaalis võiksid just erakondade liikmed tipule meelde tuletada, et riigi pikaajaliste huvide silmaspidamine on palju tähtsam kui lühikeste jalgadega poliittehnoloogia.

Nagu Tarandit inspireeris mindki Jüri Adamsi Vikerkaares ilmunud ohuartikkel valimissüsteemi kergekäelise muutmise kohta. Eelmise sajandi majanduskriis näitas, et rahulolematus võib kergesti viia demokraatiamudeli ja valimissüsteemi revideerimiseni, sealt edasi juba autoritaarsete režiimide tekkeni. Ta hoiatab kinniste nimekirjade eest eurovalimistel ja Tallinna üheks valimisringkonnaks tegemise eest kohalikel valimistel. Paistab, et Adamsi sõnum on kohale jõudnud.

Kui varem on demokraatiakriisi kuulutajad asunud esimese asjana valimissüsteemi lammutama, siis nüüd ollakse ses suhtes palju alalhoidlikumad.

Vt Kaarel Tarandi "Erakonnademokraatia päästmiskatse", Sirp, 12. juuni, Enn Soosaare "Kolm mõtlemiskohta", Postimees, 15. juuni, Kaarel Tarandi "Ajutrust või orjamass?", Eesti Päevaleht, 17. juuni, Jüri Adamsi "Eesti valimissüsteemi kriis", Vikerkaar, 2009/4-5.

KOMMENTEERI: www.herkel.net

Viirastused minevikust

2009-06-20

«Ükskord suvisel valgel ööl tulin sõbratari juurest. Tühjal tänaval seisis veoauto.
Küsisin endalt - mis see on? Auto oli täis kiilutud inimesi, kes seisid kastis nagu viirastused. Äkki hüppas sealt maha väike tüdruk ja hakkas jooksma. Nõukogude sõdurid tema järel. Esmalt kontsade klõbin mööda kõnniteed, pärast kirsade mürin ja siis vaikus. Muidugi püüdsid nad ta kinni. Ta ei karjunud. Need olid «nõukogude vennad», kes küüditasid «vabatahtlikult ühinenuid» mitte eriti kaugetesse kohtadesse, kas asumisele või mahalaskmisele.»

See on katkend maailmakuulsa ooperilaulja Galina Višnevskaja mälestusteraamatust. Toona neljateistkümneaastasele Višnevskajale, kes elas koos ohvitserist isaga Tartus, jäi see episood kogu eluks meelde. Kuigi siis, kui ta tühjal tänaval küüdiautot ja sealt põgeneda püüdnud tüdrukut nägi, ei jätnud see tema hinge teab kui sügavat jälge. Raamatu lugemise ajal ja hiljemgi olen mõelnud, mis sai sellest väikesest tüdrukust. Kas tema pisike, juba maaga tasa vajunud hauaküngas on kusagil Siberimaal või õnnestus tal siiski tagasi tulla Eestisse ja kas tal oli õnne elada Eesti iseseisvuse taastamiseni? Kahjuks jäävad vastused nendele küsimustele ilmselt saamata. Võiks küsida: miks pöördume mõtetes jälle nende kurbade, kaugete päevade juurde? Võib-olla on aeg öelda, et minevik on minevik ja neid inimesi enam tagasi ei too, ja nende kannatusi on võimatu korvata, ning elame meie parema tuleviku nimel? Veel ei ole aeg parandanud haavu, mis löödi eesti hinge aastakümneid tagasi. Ja kindlasti ei tohi me unustada tuhandete inimeste kannatusi, eriti ajal, mil meie suur naaber püüab ajalugu pidevalt oma vaatevinklist interpreteerida.

Venemaa president Dmitri Medvedev moodustas tänavu 19. mail oma ukaasiga 28-liikmelise «tõekomisjoni», oma «tõe» kaitsmiseks. Selle «tõe» hulka kuulub ka arvamus, et Punaarmee tõi Eestile, Lätile ja Leedule vabaduse. Selle «tõe» kahtluse alla seadmine võib peatselt olla karistatav. Suurbritannia ajaloolane Norman Davies on kirjutanud: «Churchill ütles, et ajalugu kuulub võitjaile. Aga see, mida kirja ei pandud, on palju keerulisem. Mõni mõtleb võidetuile, unustades seejuures, et pärast Teist maailmasõda polnud suure osa Euroopa probleem mitte selles, et kaotajad jätsid kirja panemata oma seisukohta iseenda elajalike tegude kohta, vaid see, et ikestatud ei saanud oma kannatustest kirjutada.»

Piir sõja võitjate ja kaotajate vahel on üsna hägune. Kas näiteks 50 aastat Nõukogude okupatsiooni iket saab Balti riikide puhul pidada võidu ilminguks? Kas natside minemakihutajad ei unustanud ennast haakristist vabastatud maale, et seal ise edasi peremehetseda? Täna tundub sõna «okupatsiooniarmee» mõnele siin Eestimaal ja paljudele Venemaal solvavana, sest see armee ju lõi Eestist fašistid välja. Kuid kohe pärast sõda neljakümnendate aastate lõpus ja viiekümnendate algul olid arusaamad teised. Mu isa oli tuttav Rakveres Nõukogude armee lennuväe kapteniga, kes oli sümpaatne inimene ja kes tundis siirast huvi eestlaste elu vastu.

Minusugusele väikesele tüdrukutirtsule oli ta suur sõber ja ei oskagi öelda, kuidas me suhtlesime, sest mina ei osanud vene keelt ja tema mõistis väga vähe eesti keelt. Äkki ta kadus ja ei tulnud kunagi enam meie juurde. Minu küsimuse peale, miks onu meile enam külla ei tule, ei vastanud vanemad midagi. Alles aastaid hiljem sain teada, et see lennuväekapten viidi Eestist ära süüdistusega, et ta suhtleb liiga palju kohaliku elanikkonnaga.

Nii jagas NSV Liidu juhtkond vaikimisi Baltimaades inimesi okupantideks ja ikestatuteks. Nii on Moskva ise tunnistanud okupatsiooni Eestis, Lätis ja Leedus. Kui nüüd tänasel Venemaal kõlavad süüdistused, et okupatsioonist rääkijad on ajaloo võltsijad, siis võltsivad süüdistajad iseenda minevikku. Ajalugu tuleb võltsijate eest kaitsta, selles on president Medvedevil õigus. See on ka põhjus, miks meie ei saa oma minevikku unustada.

Moskvas ülikoolis õppides lugesin ulmejuttu ajamasinast, mille abil soovis leiutaja saada teada tõe Teises maailmasõjas toimunu kohta. Loodud ajamasinat püüdsid hävitada nii need, kes olid sõjas võitjate poolel, kui ka need, kes kaotasid. Tõde oli valus nii ühele kui teisele.Eks ole kõigi riikide ajaloos sündmusi, mida nad parema meelega varjus hoiaksid. Ning on ka seda, mida tahetakse mäletada ja uskuda, hoolimata sellest, et faktid kõnelevad teist keelt.

Kuni meil on tegemist lähiajalooga, ei ole ühine arusaam ajaloost võimalik. Lähiajaloos toimunu üle saab arutleda see, kelle jaoks ei ole küsimus isiklik. Ma olen veendunud, et ka Eesti lähiajaloo kohta kirja pandus on kirjapanijate endi mõju sündmuste mäletamisele ja kirjeldamisele liiga suur. Küsides, kas on olemas üks ja ainuõige arusaam toimunust, on hea tuua paralleel Akira Kurosawa filmiga «Rashômon»: neli samades sündmustes osalenud inimest esitavad kõik oma versiooni toimunust. Kellel on õigus? Kõigil, ja mitte kellelgi.

Ajaloolased võivad mu seisukohta mitte jagada, kuid leian, et lähiajalugu on alati puudutatud sinu isiklikust maailmavaatest, sinu isiklikest läbielamistest ning selektiivne mälu on jõudnud selles teha omad korrektiivid. Seni aga, kuni ajalugu on uurimiseks liiga isiklik, tuleb kõik toimunu kirja panna. Ja võib-olla paljude aastate pärast tuleb Mart Laari või Küllo Arjakase lapselapselapselaps, kogub kirjapandu kokku, loeb ja analüüsib seda mitte enam osalisena, vaid distantsilt ja erapooletumana. Selles osas sarnaneb ajalugu tähtedega - mõlemaid on parem vaadata kaugelt. Kauges galaktikas plahvatav supernoova on võimas vaatepilt. Kui sama juhtuks aga siinsamas, meie kõrval, ei jääks meist kellestki midagi järele.

Euroopa ühise ajalookäsitluse tekkimist raskendab terminoloogiline probleem - mõistel «kommunism» on Lääne-Euroopa riikides hoopis teine tähendus kui endistes Nõukogude Liidu maades. Kommunistlikud parteid olid ka demokraatlikes riikides, nagu Itaalia, Prantsusmaa, Portugal, kuid seal olid need osa demokraatlikust mitmeparteilisest riigijuhtimise süsteemist ning ei omanud sellist rolli nagu Nõukogude Liidus. Lääne-Euroopa jaoks, keda kommunismi kuriteod ei puudutanud, seonduvad kommunistlikud ideed 60ndate romantilise värvinguga marksistlike noorteliikumistega ning kommunismi totalitaarse vormi allasuruvat ja kuritegelikku iseloomu on neile raske seletada. Raskeks teeb seletamise ka see, et kui natsismikuritegusid on palju uuritud, siis kommunismikuritegude kohta seda öelda ei saa. Kuid seletama peab.

Mis puutub Venemaaga ühise ajalookäsitluse võimalikkusesse, siis probleem tuleneb eelkõige sellest, et tänane Venemaa peab ainsaks suureks saavutuseks võitu Suures Isamaasõjas. Samas oleks neid saavutusi, millele ehitada riigi identiteet, teisigi, kas või kuvand Venemaast kui kosmoseriigist. Et identiteedi aluseks on valitud sõjalised saavutused, on paljuski mentaliteedi küsimus. Läbi ajaloo on kuulunud Vene mentaliteedi juurde ihalus vertikaalse võimu- ja käsusuhte järele ning soov, et otsused, ka inimest ja tema vabadust puudutavad, tehtaks kusagil kõrgemal. Intelligentsi osakaal Vene ühiskonnas ei ole seda kunagi piisaval määral tasakaalustada suutnud.

Kuid kas saame öelda, et Venemaa identiteet on rajatud valele? Vene inimeste jaoks on tegemist tõega, mida usub rahva enamus. Ja usub hoolimata sellest, et kannatasid ka inimesed Venemaal. Kui suurt vaeva nõudis Venemaalt ametlik tunnistamine, et Molotovi-Ribbentropi pakt eksisteeris! Kuid ma olen veendunud, et sellest ei tea senini suur osa Venemaa inimestest.

Lääne-Euroopas tehakse viga, kui arvatakse, et Venemaa on palju muutunud. Teistsugune riigikord ei tähenda veel muutust mentaliteedis. Praegune järjekindel liikumine üheparteilisuse suunas näitab, et oleks väga naiivne eeldada suhetes Venemaaga ühiseid demokraatlikke väärtusi. Kõige võimsam relv, mis Venemaal on, on riigitelevisioon, mis katab kogu riigi ja mis on keskvõimu kontrolli all. Ka selles osas, mis puudutab ajalugu. Eesti tegi vea, kui andis käest ära siinse venekeelse tele, sest tühiku täitsid Venemaa telekanalid. Saamata infot Eesti telekanalitest, võtab enamik venekeelsest elanikkonnast tõena seda, mida neile näitab PBK või RTR.

Mis on meie võimalused, et kaitsta ajalugu võltsijate eest? Kutsuda inimesi üles mõtlema, mõtlema ja veel kord mõtlema. Moskvas elades püüdsin sõpradele seletada, et Lenin oli samaväärne jõhker despoot nagu Stalin. Need vestlused lõppesid tihti tüliga, sest läksin nende mõistes justkui pühaku kallale. Aastate möödudes, juba perestroika aegadel, toimus minu vene sõprade hoiakutes järsk muutus Lenini rolli kohta ajaloos. Me peame rääkima, selgitama, kutsuma mõtlema.

Peamine koht, kus seda teha on vaja, ei ole Euroopas ega Venemaal, vaid Eestis. Me peame rääkima ja rääkima Eesti ajalugu just siinsetele inimestele. Omal ajal tehtud veaga, arvamusega, et integratsiooniks piisab keeleõppest, kaotasime siinsete venelaste hulgas palju Eesti toetajaid, kes meil vabanedes olid. Inimesi peab kutsuma dialoogile järjepidevalt. Sidusat ühiskonda ei looda ühe päevaga.

Ainult olles teineteise kõrval päev päeva järel, teineteisega rääkides jõutakse ühistele väärtustele. Me ei saa siduda siinseid venelasi kommunismi kuritegudega, nagu me ei seo sakslasi fašismiga. Venelased ei ole kuritegelik, vaid palju kannatanud rahvas, kellele on osaks saanud veelgi raskem saatus kui eestlastele - nad on kannatanud omaenda riigi käe läbi. Mineviku varjud tuleb jätta minevikku ja mitte kanda neid üle tänapäeva. Kuid minevikku ei tohi unustada. Samamoodi nagu hoiame mälus hoiatusena fakti Hitleri legitiimsest võimuletulekust, peame hoidma meeles ka okupatsiooni ja küüditamisi. Ainult nii võime hoida ära võimaluse selle kordumiseks.

Riigikogu lõpetas hea ja halvaga

2009-06-20

Tuleviku kroonikakirjutaja võiks 2009. aasta juunisündmusi heietada umbes nii: "Samal ajal kui Heliose kinos mängiti Madis Kõivu "Lõputut kohvijoomist", etendas riigikogu Toompeal lõputut eelarvekärpimist." Kaugele riigikogu jõudis?

Riigikogu tööd tuleb vaadelda mitmest rakursist. Need on riigikogu tulemuslikkus, riigikogu sõnumid rahvale ja riigikogu sisemine töökultuur.

Alustan viimasest ehk õieti sellest, milline on praeguse valitsuskoalitsiooni pidamine riigikogus. Vähemusvalitsusele ennustati lühikest iga veel enne, kui ta õieti toimima hakkas. Esimesed nädalad seda ei kinnita. Äsjastel hääletustel toimisid Reformierakonna ja IRL-i saadikud sellise ühtsuse ja hääletamisdistsipliiniga, mida Toompea saalis ammu nähtud pole. See oli sajaprotsendiline kohalolek ja ei ühtegi äravajumist ka istungimaratoni kõige väsitavamatel tundidel.

Teiselt poolt tahaksin kiita opositsiooni, kes suutis seekord lamedast vaheaegadega venitamisest peaaegu hoiduda. Säästueelarve teisel lugemisel venitati küll pikkade ja mitte eriti sisukate kõnedega, samuti tehti kõik selleks, et teiste päevakorrapunktide käsitlemine veniks. Töölepinguseaduse teisel lugemisel sel kolmapäeval otsis Ain Seppik "uut joont", võttes kord 10-, kord kolmeminutilisi vaheaegu, kuid jättes need lõpuks enamasti üldse võtmata.

Jääb üle loota, et lõputute vaheaegadega veiderdamine saab Eesti poliitikas otsa. Selle negatiivsed mõjud on ilmsed, sest obstruktsiooni kartes ei valmistu ka koalitsioon oluliste päevakorrapunktide käsitlemisel mitte sisuliseks väitluseks, vaid kummaliseks vastupidavusmänguks. Selge see, et omapoolse "ajakulutamisega" ei taheta olukorda veel keerulisemaks teha.

Kui vähemuskoalitsioon vastu peab, hakkab riigikogu roll poliitikas oluliselt suurenema. Seda on väga vaja. Esmaspäevane Reformierakonna ja IRL-i fraktsiooni kohtumine oli sisuline ja avatud arutelu, millist ma viimati nägin valitsuskoalitsiooni erakondade vahel umbes kaheksa aastat tagasi. Vaid selliste aruteludega on võimalik jõuda tagasi sellise poliitika juurde, kus peaeesmärk pole mitte teise erakonna ülekavaldamine, vaid riigi ees seisvate probleemide lahendamine.

Loomulikult huvitab tavainimest otsustusmehhanismidest hoopis enam see, kuidas riigikogu otsused meie igapäevast elu mõjutavad. Ja need uudised on halvad: maksud tõusevad, haiguspäevade hüvitis väheneb, kärpekäärid nüsivad ja töötushüvitis kahaneb.

Lõputust eelarvekärpimisest palju parem on astuda kiiremad ja otsustavamad sammud; mitte välja mõelda küsitavaid tulusid, vaid piirata karmilt riigi kulusid. Taavi Rõivas, kes tuleproovi rahanduskomisjoni esimehena kenasti välja vedas, ei välistanud kolmanda negatiivse lisaeelarve võimalikkust. Mina pean vajadust selle järele juba praegu silmaga nähtavaks ja kärpe ebapiisavus on mu meelest riigikogu suurim töövõlg. Istungivaheaeg pole tegelikult välja teenitud, selleks ei jätkunud julgust.

Kuni lõputu eelarvekärpimine kestab, on tegelikult raske keskenduda ka nendele lahendustele, mis meie majandust uuesti käima joosta aitaksid. Praegu me oleme valusas faasis, kus olukorra tõsidus juba hakkab pärale jõudma, õige natuke jääb omaksvõtust veel puudu, aga iga kaotatud päev toob lisaprobleeme. Seega on riigikogu istungipuhkus ohtlikult illusoorne. Nagu on illusoorne ka maksutõusudega paberil tasakaalustatud eelarve.

Intervjuu: Põllumehel pole praegu kõige raskem

2009-06-13

Kas Eesti põllumehed jäävad majandussurutises ellu, kui piima kokkuostuhind aina langeb ja toetustega on asi ebakindel?

Loodan küll, et jäävad ellu. On keeruline aeg, aga toetused säilivad 95% ulatuses. Säilivad Euroopa Liidu kõik toetused ja kriisist tulenevalt need isegi suurenevad, nii et arutame, kuhu need suunata. Eelkõige on see piimandus. Kärbitud on Eesti riigi juurdemakseid.

Ettevõtlusest räägitakse, et vaja on põhjalikke muudatusi. Kas see käib ka põllumajanduse kohta, kas sealgi tuleks midagi kapitaalselt muuta?

Eesti põllumajanduse struktuuripoliitikas pöördelisi muudatusi ei tule. Küll võiks lihatootmise ja mahetootmise osatähtsus suurenda, meil on selleks potentsiaali. Need valdkonnad arenevad kiiremini kui teised, aga pöördelisi muudatusi oodata ei ole. Suuremad muudatused jäävad lähiminevikku.

Kas põllumajanduses on praegu palju pankrotte ja kas neid tuleb veel?

Üksikuid ikka on ja tuleb. Põhjusi on mitmesuguseid. On väiketootjaid, kes on jõudnud pensioniikka, ja kui neil pole kedagi, kes ettevõtte üle võtab, nad lõpetavad. On neid, kes lõpetavad raskete majandusolude tõttu, kel pole võimalik praeguse kokkuostuhinnaga tootmist jätkata. Eelkõige piimanduses.

Mida teeb piima kokkuostuhind?

Euroopas toimuva põhjal võib öelda, et langus on peatunud ja on oodata tõusu. Ka meil on kokkuostuhind stabiliseerunud, see ei lange enam. Ühel hetkel pöördub see tõusule, aga kas see juhtub kolme või kümne kuu pärast, ma ei tea. Pigem loodan, et kolme kuu pärast.

Kellel on praegu raskem, kas muul ettevõtlusel või põllumehel?

Kõigis sektoreis on neid, kellel läheb hästi, ja neid, kel on palju probleeme. Üldistatult saab öelda, et põllumajandus on raskustele vaatamata suhteliselt stabiilne. Esiteks seepärast, et inimesed vajavad toitu: söömist küll vähendatakse, otsitakse odavamat, kuid seda ei saa lõpetada.

Seepärast jääb nõudlus, see ei vähene nii järsult ja nii miinimumini nagu kinnisvarasektoris, ehituses jm, kus on langus palju järsem kui põllumajanduses. Ka tõus oli neil kõrgem ja edu nauditi rohkem, põllumajanduses pole olnud nii lennukaid heaoluaegu.

Praegu julgen öelda, et kõige kriitilisemate sektoritega võrreldes on põllumajanduses suurem stabiilsus. Keerulisel ajal on põllumehele suureks toeks ka Euroopa Liidu toetuste poliitika.

Mis teemad põllumeest enim huvitavad, kui nad teiega kokku saavad?

Peamised on kaks teemaringi: põllumajanduspoliitika toetused ning mitmesugused nõuded. Näiteks tahetakse teada, kas veterinaar- ja toiduohutuse nõuetes on oodata muudatusi. Ka keskkonnanõuded on muutunud rangemaks, seegi huvitab põllumehi.

Kui kauaks jätkub praegust vähemusvalitsust?

Vähemusvalitsus on uus kogemus, peame meie kohanema ja kogu parlament, ka opositsioon.

Loodan, et mingil hetkel moodustub enamusvalitsus, kel on kergem riiki juhtida. Vähemusvalitsusel on keeruline, iga küsimuse puhul tuleb läbi rääkida ja toetust küsida.

Asjas võib leida aga ka positiivset: saame uue kogemuse ja see arendab poliitilist kultuuri, sunnib valitsust läbi rääkima, suhtlema poliitiliste jõududega. Praegu võime olla kriitilised, et ei suuda kiiresti otsustada ja läbirääkimised venivad, aga usun, pikas perspektiivis on see positiivne.

Miks oli vaja sotsid valitsusest välja ajada?

Ei ajanud, nad ise läksid.

Sotsid ise räägivad küll, et nad aeti minema?

See on nende jutt, nii see kindlasti ei olnud.

Valitsuskoalitsiooni töövõime oli kadunud, sest üks osapool vastandas ennast teistele. Sotsidel tuleb arvestada, et lähtuda saab valijate antud mandaadist. Ei saa öelda, et kõik osapooled koalitsioonis on võrdsed; et üks osapool, kuigi tal on kõige vähem hääli, saab võrdselt teistega nõuda oma maailmapildist või programmist tulenevaga nõustumist.

Kel on suurem mandaat, peaministri ja koalitsiooni juhtpartei vastutus, sel on teistega võrreldes ka vastutus suurem. Suurema vastutusega kaasnevad mõnevõrra suuremad õigused. Ka meie, kes me pole kõige suuremad, peame seda aktsepteerima.

Sotside ultimatiivne käitumine ja vastandumine oli taotluslik, nad eeldasidki, et sellega saab eristuda ja poliitilist toetust suurendada. Nad said tuult tubasesse ka küsitlustega, mis näitasid, et selline tegevus on kahe valitsuses oldud aasta jooksul sotside toetust tasapisi kasvatanud. Nad jätkasid sellega, aga kusagil oli piir ja minu arvates ületasid nad ise selle piiri.

Nii et mina ei pea õigeks tõlgendust, et nad on välja aetud või välja visatud, nad keerasid ise vindi üle.

Poliitika ruumis, mille suurust sa ei tea

2009-06-10

Ivo Linna tunnistas ühes sünnipäevaaegses intervjuus, kuidas meri on kõige imeteldavam siis, kui ta on nii tasane kui üldse võimalik. Tema onu Juhan Peegel kasutas säärase tasasuse kirjeldamiseks sõna "püttsile". Sõnastikest seda ei leia ja ongi mõeldav, et tegu on Juhan Peegli enda moodustatud kujundiga.

Kinnine poliitika

Poliitilise elu kirjeldamiseks Juhan Peegli sõna ei sobi. See elu pole kunagi triiki. See on alati segamini ja juba lihtsureliku tasemel. Pole arvet pidanud, aga kindlasti on Eesti Vabariigi riigikogu liikmetel rohkem autosid kui nõunikke (mõtlen asjatundlikke abilisi, mitte kantseleirotte). Euroopa Parlamendis on olukord pire teistsugune, seal autod ei aita.

Ma ei tea ainsatki eurosaadikut, kes oskaks öelda, mitmendal päeval jõuab koerast suurema looma korjus Hiiumaalt Väike-Maarjasse, kus toda siis käideldakse. Küll tunnen saadikut, kes pidi võtma seisukoha Sudaani suhtes, ilma et ta seal ealeski käinud oleks. Kogu tema tarkus rajanes ühel ingliskeelsel päevaleheartiklil, mis polnud ka kirjutatud kohapealt.

Olemata euroskeptik, arvan küll, et Euroopa Parlamendi uuel koosseisul kulub paar aastat elu tundmaõppimiseks rohujuurest kuni puu ladvani. Rohujuur - see on näiteks abielueelne naine, kliinilist operatsiooni ootav patsient, pensionär või ka koolipoiss, kes on jäänud sitsima. Puu latv on Euroopa Liidu laienemine, sest kui EU ei laiene, surutakse ta uuesti kokku. Laiaks nagu latikas.

Seejuures ei mõtle ma eeskätt riikide hulgast ja rahvaste arvust. Pean silmas energeetilist nälga, mida saab kustutada peamiselt Euroopa-väliste ressursside arvelt. Küsimus pole üksnes Venemaas. Me sõltume ühtlasi ka Põhja-Aafrikast, Aasiast ja Kaukaasiast. Eesti poliitika kinnisus seisneb selles, et meile esitatakse igapäevast olukorda nõnda, nagu oleksime kangelased meie üksi, ainsatena laval. Ei ole nii! Vananev Euroopa tahab muutuda rohelisemaks.

Eestil ja Saaremaal on ses suhtes väga pikk ajalugu. Ent roheline Euroopa ei tähenda peamiselt toataimi linnakorteris ja pekki rasvatihasele akna taga. See tähendab esijoones tehnoloogilist pööret, mis omakorda eeldab korralikku inseneriharidust. Pole silmanud, et mõni kandidaat Euroopa Parlamenti oleks seda küsimust riivanudki. Ju ei tunne asja. Poliitika kinnisuse tunnuseks ongi asjatundmatus mustast august väljapoole.

Vähemusvalitsus koos vigaste pruutidega

Mõni päev enne eurovalimisi küsis mult üks tipp-poliitik, kaua see vähemusvalitsus kestab - nädala või kaks? Vastasin, et nädal on liiga lühike aeg, kahestki ei piisa. Enamik otsustest, mida valitsuse tasandil tuleb kalendriaasta lõpuni langetada, on eelarvelised ja ükski neist pole populaarne. Ei tänavu ega paari aasta pärast. Eelarveotsuste läbiviimiseks peab vähemusvalitsus hakkama ostma lisahääli, kuid nood "hääled" ei käitu sugugi valesti, kui nad küsivad võimalikult paremat hinda. Üks hind on paraku juba makstud: jutud sellest, et aastal 2007 sõlmitud koalitsioonileping toimib kuni aastani 2011, olid valed. Millal sünnib järgmine vale koos veel kõrgema hinnaga?

Eesti keeles vastab sõnale "spekulatsioon" sõna "hangeldamine". On hangeldatud võimalusega, et pärast eurovalimisi kujunebki uus valitsuskoalitsioon. Söandan kahelda ja nimelt seetõttu, et erakondade mõttes võitis need valimised ikkagi Keskerakond. Ta ei taha kaotada kohalikke valimisi ka näiteks Tallinnas. Vähemusvalitsus Toompeal, kui all-linnas valitseb Toompea suhtes opositsioon, on puudega.

Mis puutuvad siia nüüd Eduard Vilde "Vigased pruudid"? Vägagi, sest vähemusvalitsus mitte ei abiellu, vaid vahetab naisi. See on teine tera. Keskerakond on vigane kuni selle hetkeni, mil teda tahetakse näha võimujagajana ka Stenbocki majas ehk üleriigilises valitsuses. Sotsiaaldemokraadid pole rohkem terved, sest nad on praegusest koalitsioonist väljas. Rohelised on mängus pooliti.

Tavakodaniku mõõdupuuks maailma asjade hindamiseks on igapäevane leib, töökoht, toimetulekut lubav sissetulek ja katus pea kohal - kõik kokku. Oma pere. Kuid ka plats surnuaial (küsimus, millega mul tuli tegelda ühe teise inimese palvel 8. juuni hommikul).

Seepärast ma ei loegi juhtkirju. Neis puudub inimeste argipäev. Täitsa selge aga, et vähemusvalitsus ei saa manööverdada teivasjaamas, sest seal puuduvad paralleelsed raudteeharud.

Avaldatud lisaks:

04.07.2009 Vooremaa

Roosadest prillidest pole tolku

2009-06-10

VAADATES VIIMASTE nädalate poliitilisi heitlusi, ühe valitsuskoalitsiooni lagunemist ja teise moodustamise läbikukkumist, on loogiline küsida: mille üle need poliitikud seal Toompeal vaidlevad?

Tegelikult on lugu lihtne. Mõni hea aasta tagasi, kui majanduse kasv ületas kümne protsendi piiri, tõusid Eestil jalad maast lahti. Uskudes, et säärane hea aeg kestab igavesti, alandati ühe käega makse ning teisega laoti riigivankrile kõikvõimalike kohustuste näol peale koorem, mida see normaalsetes oludes kanda ei jõua.

Nõnda juhtuski, et niipea kui Eesti majandus maailma majanduses alanud kriisi
tagajärjel jahtuma hakkas, sõitis vanker mürinaga kraavi.

Vahest poleks seda juhtunud, kui poliitikuid poleks kriisi märkide ilmnedes vallanud usk, et küll see meist mööda läheb. Optimism on küll kena, kuid võib anda väga kurbi tagajärgi. Tean seda omast käest, sest ega ma ise ja mu erakondki sellest vaba olnud.

NII POLE MÕTET kellelegi näpuga näidata või süüdlasi otsida. Küll aga tuleks roosad prillid eest võtta ja reaalsusele otsa vaadata. Kui me seda teha ei julge, on lood hullud.

Kahjuks pole olukorra tõsidusest ikka veel aru saadud. Rahvas teab hästi, et ei ole võimalik kulutada seda, mida pole teenitud. Riik üritab oma kulusid aga vaid väga ettevaatlikult kokku tõmmata, andmata endale aru, et kui tulud kokku kuivavad, tuleb möödapääsmatult ka kulusid vähendada.

Ühed küsivad, miks me peame üldse kulusid kärpima ja töötutelt nende hüvitisi käest kiskuma - parem tõstame maksud taevasse. Unustatakse ära, et sel moel laseme majanduse päris põhja ja lööme tööpuuduse lakke.

Teistele on maksude tõstmine tabuteema. Nende arvates tuleb kokkuhoid saavutada kulude kärpimisega. Kui pärida, mis kulusid nad silmas peavad, selgub, et ühest kohast ikka ei saa ja teisest on päris võimatu.

Kolmandad tegelased nõuavad: laske meid ka riigitüüri juurde, kui me seal oleme, küll me siis ütleme, kust me teil kokku tõmmata lubame. Kui lausud, et kuulge, mehed, nii ikka ei lähe, teatatakse, et oled paha inimene ja intrigant.

SEEGA ON AINUS võimalus kriisist välja tulla otsida nende teede vahel tasakaalu, kärpides kulusid ning tõstes vähesel ja ühtlasel määral makse.

Tean, et niisugune soovitus on eriti ebapopulaarne - sõimata saab mõlemalt poolt. Populaarsuse peale pole aga praegu aega mõtelda. Selleks et Eestil aasta lõpuks näpud põhjas poleks, tuleb poole aasta jooksul kokku tõmmata üle kuue miljardi krooni.

Kergeid ja meeldivaid lahendusi pole enam jäänud. Teha tuleb raskeid ja vastikuid otsuseid. 1992. ja 1999. aastal saime sellega hakkama.

Intervjuu: Siseminister ei pea ilmtingimata olema politseiniku töökogemusega

2009-06-08

Virumaa Teataja veebiküljel lugejate esitatud küsimustele vastas siseminister Marko Pomerants.

Olete olnud küll maavanem ja sotsiaalminister, kuid kui pädevaks te ennast tegelikult selles uues valdkonnas peate?

Varasemalt olen sisejulgeoleku valdkonnaga kokku puutunud peamiselt maavanemana ja teatud määral ka sotsiaalministrina.

Valdkonna kohta täienevad teadmised siseministri ametis olles iga tunniga. Seega võib öelda, et nii nagu mis tahes teise töö puhul, kujuneb ka siseministri pädevus eelkõige vajalikest eelteadmistest, pühendumusest, õppimisvõimest ja kogemusest.

Ma ei arva, et siseminister peaks olema ilmtingimata politseiniku või päästja töökogemusega, pigem on oluline poliitilise protsessi tundmine, sest minister on eelkõige poliitika kujundaja. Meil on olemas tugevad politsei-, pääste-, migratsiooni- ja kodakondsusspetsialistid riigis ja neile saab toetuda.

Milline on teie nägemus oma tulevasest tööst?

Siseminister on sisejulgeoleku valdkonna poliitika kujundamisel eestvedaja Eestis ning riigi esindaja Euroopa Liidu Ministrite Nõukogus.

Ühtlasi on siseminister valitsuskabineti liige, kes peab seisma selle eest, et eelarve oleks tasakaalus ja tekiksid eeldused majandustõusuks ning töökohtade loomiseks.

Kindlasti on siseminister ka oma erakonna tipp-poliitik ja esinduskuju. Kuid peamisem on minu jaoks see, mida ja kuidas saab siseministri töö tulemusel Eesti elus paremaks muuta.

Mida kavatsete siseministeeriumi juhtides oma eelkäijast paremini teha?

Ma ei jagaks ministrite tööd heaks või halvaks, pigem tuleks seda vaadelda kui protsessi, mida mul on kavas jätkata ja omalt poolt täiendada.

Mis teile eelkäija töös ei meeldinud ja mida kavatsete jätkata?

Ma ei pea vajalikuks eelkäija tööle hinnanguid anda, kuid Jüri Pihl on kindlasti väga suurte kogemustega ja oma ala proff. Ütlesin ka avakohtumisel ministeeriumi töötajatega, et ei taha eelkäijate kohta mingit kriitikat kuulda.

Edasi tuleb liikuda ja kus otstarbekas, seal ka uusi lahendusi leida. Prioriteedid jäävad mõistagi suuremalt jaolt samaks, nii nagu ühiskonna ootus ette näeb.

Viimase aja politseiga seotud skandaalid on minu arvates tingitud politseinike viletsast ettevalmistusest. Kui jagate seda seisukohta, siis mida peaks politseinikele parema hariduse andmiseks ette võtma?

Viimase aja suurimale, Tartu politseinike juhtumile tuginedes ei saa küll põhjuseid otsida otseselt hariduse kvaliteedist. Alati ja igas ametis sõltub palju siiski isiksuseomadustest, eetikast ja suhtumisest. Selliseid juhtumeid ei saa lõplikult välistada ka kõige parema ettevalmistuse juures.

Kas teile alluv sisekaitseakadeemia on täitnud oma ülesandeid piisavalt hästi?

Üldistust ei saa veel teha, aga ka nüüdse, meie regiooni ja kauaaegse Lääne-Viru päästevaldkonna juhi Ailar Holzmanni näide on küll veenev kinnitus selle kohta, et sisekaitseakadeemia pakub piisavalt head ettevalmistust. Arvan, et teiste erialadega on pigem samuti.

Millal saab valmis neli aastat kavandatud Rakvere politsei ja pritsimeeste ühismaja?

Sellele küsimusele ei saa ma veel täpset tähtaega vastuseks öelda, tuleksin lähiajal teema juurde tagasi, kui mul on vajalik info käes.

Kas politsei prioriteet on endiselt liiklus?

Üks prioriteetidest kindlasti. Kindlasti on tähtis, et inimesed jõuaksid elusa ja tervena liiklusest koju. Kuid kõige tähtsam on ikka see, et kuritegevus tervikuna väheneks ja Eesti ühiskond muutuks seeläbi turvalisemaks.

Mis on tuleval aastal loodava politseid, piirivalvet, tolli ja päästeteenistust ühendava asutuse peamised plussid ja miinused?

Tegemist on suure masinavärgiga, kus probleemiks võib olla valdkondade omavaheline rivaliteet.

Plussiks kindlasti erinevate tugiteenuste ühine teostamine, mis omakorda võimaldab rohkem panustada sisejulgeolekuteenuse osutamisse.

Kodaniku jaoks tähendab ühendameti loomine seda, et kogu sisejulgeolekuteenus on edaspidi ühest kohast kättesaadav. See muudab teenuse kodanike jaoks mugavamaks ja tõhusamaks.

Kas minu arutluskäik on õige? Siseministeeriumis saab 70% ametnikest (lihtpolitseinikud, madalamad ametnikud) palka umbes 10 000 ja ülejäänud 30% ametnike keskmine kuupalk on 60 000 krooni!?

Kaugeltki mitte. Selle aasta I kvartalis oli siseministeeriumi ametnike keskmine palk 23 505 krooni, kodakondsus- ja migratsiooniametis 14 528, politseis 15 670, piirivalves 15 729 ja päästeametis 13 201 krooni.

Kas pooldate päästekomandode osalist kaotamist ja isikkooseisu koondamist päästevaldkonnas, kui päästetöötajaid, mis on siililegi selge, on niigi vähe?

Koondamine ei ole praegustes kokkuhoiutingimustes mingil juhul lahendus, sest ka selle jaoks oleks vaja raha.

Pealegi on sisejulgeoleku valdkond juba niigi õhukeseks kärbitud. Ma ei näe, et siit inimesi veel vähemaks võtta oleks üldse võimalik.

Püüame olemasolevate vahenditega teha parima. Töökorralduse kohta peavad lahenduse pakkuma päästevaldkonna juhid.

Teatavasti on saadetud osa politseinikest palgata puhkusele. Kuna aga politseiseadus keelab politseinikel ka muud tööd teha, kaob neil igasugune sissetulek ja nad jäävad valiku ette, kas jääda nälga või rikkuda seadust. Kuidas kommenteerite tekkinud olukorda?

Palgata puhkus tähendab kokku kaheksat puhkusepäeva iga politseiniku kohta sel aastal. Kui palgafondis raha ei ole, tuleb rakendada osalist tööaega ja rasked ajad võimalikult väheste negatiivsete mõjudega üle elada.

Kas on võimalik, et seoses palkade kärpimistega saavad päästjad tagasi 24tunnise töögraafiku, et hoida sel moel kokku töölkäimise kulude pealt. Sest ega kõik päästjad ei ela komando ligidal ja enamikul tuleb tööle jõudmiseks pikk maa maha sõita ning erinevalt riigikogu liikmetest ei maksta meile selle eest mingit hüvitist.

Ei julge seda praeguse seisuga lubada, see on omaette läbirääkimiste teema, mis lähiajal ees.

Eelmine minister (Pihl) ei olnud päästjate hulgas just väga populaarne oma "poliitilise otsuse" tõttu viia päästjad 12tunnisele töögraafikule. See oli väidetavalt eeldus palgatõusuks. Nüüd, kus juba on kaotatud ületunni- ja kodust väljakutse tasu ning plaanitakse juulist kärpida veel 8% põhipalgast, soovib enamik päästjaid endise olukorra ehk 24tunnise töövahetuse taastamist! Sotsiaalvaldkonnaga kursis oleva inimesena teate kindlasti, et seadus sellist töögraafiku rakendamist ei keela. Kuidas kommenteerite.

Nagu juba öeldud, on töökorraldus läbirääkimiste küsimus, kuid siin tuleb taas arvesse võtta seda, millised on tänased reaalsed eelarvetingimused.

Kahjuks oleme olukorras, kus väga häid valikuid pole, kuid seda enam on siin tähtis teha õigeid otsuseid.

Väikese Eesti suured sündmused

2009-06-04

Eesti seisab ühtäkki väga oluliste sündmuste keskel. Meie riigi sümbol - sinimustvalge lipp - tähistab 125. aastapäeva. Meenutan 1988. aastat. 7-aastase tüdrukutirtsuna olin vanaisa pasunakooriga Otepää kiriku kõrval, sealsamas, kus avati mälestustahvlid lipu auks.

Oli avanemise aeg, mil riik, rahvas ja vabadus olid kullahinnaga. Nende poole püüd oli midagi erakordset, midagi, mida täna unustama kiputakse.

Valime nimekirju

NATO ja Euroopa Liiduga ühinemine olid riigi järgmised olulised sammud. Viis aastat tagasi eesmärgid saavutati. Tänu liidule oleme mitmeski majandussektoris saanud positiivse tõuke. Olgu selleks põllumajandus või teedeehitus. Oleme saavutanud vaba liikumise ühenduses. Oleme saanud eurooplasteks, nagu Noor-Eesti möödunud sajandil soovis.
Paraku on Euroopa Liit meid hellitanud. Oleme harjunud saama, kuid vastupakkumine ei tule meeldegi. Lihtsaim viis on minna valima europarlamenti.

Reformierakonna ja Keskerakonna tõttu ei saa me valida konkreetset isikut nimekirjas, vaid oma poolehoid tuleb anda tervele nimekirjale. Mida sellega on saavutatud? Valimissüsteem on kriisis. Jüri Adams (Vikerkaar 4-5/2009) on välja toonud kriisi ühe põhjusena selle, et üheaegselt on kasutusel mitu omavahel konkureerivat süsteemi. Adams märgib, et valimissüsteemi omaksvõtt võtab vähemalt 50 aastat.

Viis aastat tagasi sai valija reastada kandidaatide paremuse. Sel korral on see võimalus kodanikelt ära võetud. See on väär! Kaasnenud on peibutuspartide kasutamine, kusjuures viimased on selgelt öelnud, et Brüsselisse minna ei kavatseta. See paneb kahtluse alla poliitika tõsiseltvõetavuse.

Majanduses keeristuuled

Lisaks on suletud nimekirjad toonud kaasa ohtralt üksikkandidaatide ülesseadmist. Olukord poleks imelik, kui kandidaadid hoomaksid olukorda europarlamendis. Teisalt tekib küsimus, et kas neid fraktsioonidesse avasüli vastu võetakse, sest neil puudub tugiorganisatsioon, milleks on tavaliselt erakond.

Mida saaks valimissüsteemi kriisi vastu teha? Minna valima! Nii tõestame, et valimised lähevad meile korda.
Eesti on ka maailmamajanduse keeristuultes. Majanduslangus on väikeriigi jaoks mõneti isegi lihtsam, sest oma väiksuse tõttu suudame turge ja olukordi kiiremini ümber suunata. Teisalt on meie tootmismahud väikesed, mis turgude ümbersuunamisel paneb omakorda piirangud peale. Ei ole suudetud ka välja ehitada toimivat infrastruktuuri meelitamaks välisinvestoreid, et inimestele tööd saada.

Sisemajanduse kriisi oleme tekitanud ise. Näiteks üle kuu aja tagasi oli riigile maksed tasumata 5 miljardi krooni ulatuses. See on suur summa, mida valitsus püüab meeleheitlikult kokku kraapida.

Hoida ja kasvatada riiki

Majanduslanguses on oma roll valitsustel. Lihtne on öelda, et ei oleks pidanud headel aegadel nii palju kulutama. Ei oleks tohtinud makse alandada ja mitmesuguseid toetusi suurendada, sest väikeriigi võimekus tuleb nagunii mürinaga vastu. Õigem oleks vastavalt tegutseda, et päästa riik rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimise alla sattumisest.

Kummaline on liberaalide ühe mustri järgimine. Kui ei saada oma tahtmist, tuleb tekitada valitsuskriis ning peita selle taha tegelikud probleemid, milleks on tahtmatus tajuda reaalset olukorda. Nii on minu hinnangul ka Rahvaliidu kaasamine peaministri poolt üks meelepete. Eelarve tasakaalu püüdlusi jupitatakse nagu vorsti. Kuid vorst võtab rohekassinise värvuse.

Tänane poliitiline ühiskond on veidi halvatud. Ühelt poolt vajaks poliitiline eliit mõistmist - kaua suudame vanaviisi edasi minna ning millised on julged valikud tulevikule mõeldes. Teiselt poolt vajab riik aktiivset ja mõtlevat kodanikkonda.
Usun, et meie ühine huvi on hoida ja kasvatada Eesti riiki.

* Autor väljendab isiklikke seisukohti.

Köielkõndija pihtimus

2009-06-03

Nädala alguses võrdles Postimees vähemusvalitsuse tööd köiel kõndimisega. See on tabav võrdlus. Köiel on Eesti tegelikult aga kõndinud juba mõnda aega. Ilmselt on praeguseks kõigile selge, et hetkel on Eesti kõige olulisem ülesanne tasakaalustada eelarve tulud ja kulud. Paraku on seda eemärki võimatu saavutada, kui köielkõndija ei suuda leida tasakaalu ka teiste valikute vahel. Selliseid valikuid võib igaüks arvukalt üles lugeda. Peatuksin järgnevalt mõnel.

Esimene neist on tasakaal oleviku ja tuleviku vahel. Ühel pool asuvad siin olevikus riigi ja rahva toimimist tagavad lühiajalise iseloomuga otsused, teisel pool kaugema tuleviku huvid.
Eelarvet kärpides oleks oleviku huve silmas pidades näiteks kasulik võtta suur hulk vajaminevast kärpest kaitsekuludest. 1930. aastatel seda Eestis prooviti ja 1939. aastaks oli see üks tegur, mis Eesti alistumiseni viis.

Teine samasugune tulevikus oluline valdkond on haridus. Samas tuleb ka meeles pidada, et ainult tulevikku vaadates võime olevikus sellise supi kokku keeta, et tulevikus ei taha seda keegi enam helpida.

Tuleb hoida tasakaalu sotsiaalse heaolu ning majandusliku efektiivsuse vahel. Mitmed sotsiaalset heaolu tagavad meetmed on vastuolus majandusliku efektiivsusega.
Eelistades vaid sotsiaalpoolt, laseme põhja majanduse; lähtudes vaid majanduslikest huvidest, hävitame ühiskonna sidususe.

Minnes veelgi üksikasjalikumaks, näeme vastasseise ka tulude ja kulude tasakaalustamise vahel. Ühelt poolt tuleks eelarve tasakaalustamisel justkui kärpida kulusid, näiteks riiklikke investeeringuid või riigiteenistujate palku. Teisalt võivad need sammud viia aga tulude vähenemiseni näiteks ärajäänud investeeringutest tuleneva tööpuuduse kasvu tõttu.

Parem pole lugu ka tulude poolel. Eelarvet võib paberil makse tõstes tasakaalu viia, tegelikkuses võib sel viisil tulude tõstmine aga viia hoopis kulude kasvuni. Majanduse külmutamine maksutõusu kaudu suurendaks tööpuudust, mis omakorda leiaks koha eelarve kulupoole kasvavas puudujäägis.

Tasakaalu leida pole kerge ka poliitikas. Ühelt poolt seisavad seal vastamisi riiklikud huvid ning avalikkuse usaldus ja edu valimistel. Kui valitsemisel pühendutakse vaid suurtele riiklikele küsimustele ja ignoreeritakse avalikku arvamust, siis muutub valitsemine usalduse kadumise tõttu keeruliseks.

Tean seda omast käest. Teiselt poolt, kui aetakse taga vaid populaarsust, jäävad riiklikud huvid tagaplaanile ja ühel hetkel satutakse tõsistesse probleemidesse. Sedagi varianti on Eestis nähtud. Siit jõuamegi viimase vastanduse juurde, milleks on matemaatiliselt enamuses olev valitsus ning teiselt poolt otsustada suutev valitsus.

Enamusvalitsus on alati hea, kuid teisalt harjutab see poliitikud oponentidest lihtsalt üle sõitma. Väiksema ülekaaluga või vähemuses olev valitsus suudab ilmselt küll kiiremini otsustada, samas on tal raskem oma otsuseid ellu viia. Siingi pole tasakaalu leida sugugi lihtne.

Praeguseks on lugupeetud lugejal ilmselt juba tekkinud küsimus, mis sellel pikal jutul praeguse Eesti ees seisvate probleemidega pistmist on. Seetõttu lähen edasi lühidalt ja konkreetselt.

1. Hoolitsedes selle eest, et Eesti olevikus maksujõuetuks ei muutuks, tuleb kärpida keskmisest mõõdukamalt selliseid alasid nagu rahvuslik julgeolek või haridus. Siiani on Eesti seda ka suutnud, loodetavasti suudab ka tulevikus.

2. Eelistades töölepinguseaduse muutmises rahanduslikku efektiivsust sotsiaalsele õiglusele, tuleb valitsusel leida teid, kuidas seda aktiivse tööhõivepoliitika meetmete ja uute töökohtade loomise abil kompenseerida. Vastasel korral lükkame Eesti ühiskonna ühele poole kraavi.

3. Eelarve tulude ja kulude tasakaalustamiseks ei saa keskenduda vaid ühele neist. Kui soovime tasakaalu hoida, tuleb nii kärpida kulusid kui ka otsida võimalusi kasvatada tulusid. Olen pakkunud välja võimalikult tasakaaluka ja ühtlase lahenduse, millega vähendatakse ühelt poolt läbivalt kümme protsenti riigi kulutusi ning teiselt poolt suurendatakse ühe protsendi võrra nii käibemaksu, tulumaksu kui töötuskindlustusmakset, vähendades samas tulumaksuvaba miinimumi. On ka teisi, mõnevõrra erinevaid kavasid. Nende arutamise ees silmi sulgeda aga pole lihtsalt enam võimalik.

4. Valimised ja riigiasjad tuleb kindlalt lahus hoida. Enamusvalitsus on kindlasti parem, kuid kui seda saavutada on raske või nõuab peaeesmärkide saavutamist välistavaid kompromisse, tuleb tööd teha ka vähemusvalitsusega.

Nii pole Eestil muud võimalust kui otsustama asuda. Kõigile on teada, et eelarvet tasakaalustamata ning selleks vajalikke otsuseid, nagu töölepinguseaduse muudatused, riigikogust läbi saamata seisab Eesti aasta lõpuks tühja riigikassa ees.

Vähemusvalitsusele on see tõeliseks väljakutseks. Kui suudetakse eri mõjurite vahel köiel kõndides tasakaalu hoida, saadakse edaspidigi hakkama. Kui mitte, on lood halvad.

Kindlasti aitaks tasakaalu hoidmisele kaasa aktiivsem konsensusdemokraatia rakendamine riigikogus. Olen juba mõnda aega tagasi näiteks pakkunud, et opositsiooni esitatud eelnõusid ei hääletataks kohe esimesel lugemisel riigikogu menetlusest välja. Nüüd on õige aeg see ettepanek teostada.

Mulle tunduks arutamisväärsena ka idee mitte hakata poole aasta pealt ümber kujundama riigikogu komisjone, asendades neis valitsusse enam mitte kuuluvaid sotsiaaldemokraate vähemusvalitsuse või nende toetajate esindajatega - seda loomulikult eeldusel, et nimetatud isikud on oma komisjonides head tööd teinud. Riigikogus oleks igal juhul hea säilitada nii palju töörahu, kui vähegi võimalik. Pingeid on meie ümber isegi palju, püüame neid siis ise mitte juurde tekitada.

Mis aga kõige tähtsam: olgu meil julgust olukorra tõsidusele otsa vaadata. Meie ees on reaalne võimalus kriisist väljuda, aga ka selle põhja vajuda. Oleme varem suutnud rasketel aegadel teha õigeid otsuseid, miks ei peaks me seda praegu suutma.

50 plaan: hakata kohe tööle

2009-06-03

Eelarve tasakaalustamiseks vajalikud otsused pole kunagi meeldivad. Veel enam, need on tavaliselt ebaõiglased ja vahel ka rumalad. Mida pealesunnitumas olukorras neid tehakse, seda ebaõiglasemaks need muutuvad. Otsustamatus oleks aga kahtlematult halvim.

Nii ei saa imestada, et lähikuudest vastu vaatavad otsused igale enda ja oma erakonna heale käekäigule ning valimistulemustele mõtlevale poliitikule hirmujudinad peale ajavad.

Ilusat poliitjuttu oskame me kõik ajada. Lihtsaim on näpuga valitsuse peale näidata ning ulguda: laske, poisid, mind valitsema, küll mina kõik lahendan - kulusid ei kärbi, makse ka ei tõsta.

Ilusasti kõlab, aga tegelikkuses viib see meid kiiresti tagasi talongiaega, sest sel juhul on raha otsas enne, kui sellest arugi saame.

Teised arvajad on konkreetsemad: siit kärpida ei saa, sealt ei tohi, kolmanda peale mõtleminegi kuritegelik. Kui küsida, mida siis teha, ohatakse, et ega vist maksutõusuta saa. Mis maksu tõsta? Siis ohatakse ja pööratakse silmad taeva poole. Kui siis arvad, et nii ei saa, süüdistatakse sind rahurikkumises, sabotaažis ja teab milles. Kolmandad leiavad, et makse ikka tõsta ei tohi, tuleb kulusid kärpida...

Kui maja põleb, pole selliseks ilukõneks aega. Eesti poliitilistel erakondadel on viimane aeg tunnistada, et punaste joonte tõmbamine ning oma poliitiliste märkide kaitsmine teeb tulekahju kustutamise võimatuks.

Aasta algusest oleme seda üritanud kruusiga vett tassides teha, ikka lootes, et vast kustub tulekahi iseenesest. Ega ikka ei kustu ja päästvat vihma pole ka kuskilt näha. Mida siis tuleks neil 50 mehel ja naisel, kes on ühemõtteliselt deklareerinud, et Eesti eelarve tuleb tasakaalus hoida, riigikogus ette võtta?

Käärida käised üles ja asuda Eestile vajalikke otsuseid riigikogus ellu viima. Selleks senisest enam konsensusdemokraatiat rakendades ning valitsusliitu mittekuuluvate erakondadega koos töötades. 50 häält kontrollival koalitsioonil on selleks kõik võimalused olemas.

Viia enne 1. juulit riigikogust läbi eelmise koalitsiooni esitatud 3,4 miljardi kroonine kärpepakett, täiendades seda veel ulatuslikuma valitsussektori kokkutõmbamisega, seades eesmärgiks kokku 6,5miljardilise kärpe teostamise.

Võtta enne 1. juulit vastu Reformierakonna ja IRLi esitatud muudatused töölepinguseaduses, mis parandaksid eelarvepositsiooni 1,1 miljardi krooni võrra ja muudaksid mainitud kärpe tegemise teoreetiliselt võimalikuks.

Kui on vaja hankida ka lisatulusid eelarvesse, peab valitsus ära otsustama, millised maksud või aktsiisid tõstmisele lähevad.

IRL on valmis järgima äsjastel koalitsioonikõnelustel kokku lepitud plaani, rõhutades siiski, et ükski maks pole teisest võrdsem.

Kui muud teed eelarve tasakaalustamiseks ei leita kui riigi tulusid tõsta, siis oleks tark seda teha ühtlaselt: tõstes protsendi võrra käibemaksu, protsendi võrra tulumaksu ja protsendi võrra töötukindlustusmakset. Siin ei saa vaidlustele aega raisata - kui see pakkumine ei sobi, tuleb olemasoleva plaaniga edasi minna.

Asuda viivitamatult tööle 2010. aasta eelarve koostamise kallal, mille ettevalmistamine on praeguseks tugevalt ajagraafikust maas.

Seejuures tuleb loobuda liigsest optimismist ning teoreetiliselt laekuvate tulude arvestamisest eelarvesse ning eelistada nendele läbivat ning ühtlast kärbet.

Peamine on igal juhul see, et poliitika asemel keskendutaks kõige olulisemale - sellele, kuidas Eesti suudaks eelarve tulud ja kulud tasakaalu viia, hoida olemasolevaid töökohti ning luua juurde uusi.

Eelarvet tasakaalustamata edasi ei saa

2009-06-03

Olen viimastel nädalatel mööda Eestit ringi käies kohtunud paljude inimestega, kes kõik on küsinud, mis meil siis toimub; mida tuleks teha, et Eestiga ei läheks nii, nagu läheb Lätis?

Kõige suuremat muret teeb masendus ning kõigele käegalöömine, mis näib Lätit praegu vaevavat. Eestis on lood veel teisiti. Eesti inimesed on kaugel sellest, et käega lüüa. Otse vastupidi, nad on täis indu otsustamisel osaleda. Euroopa parlamendiga seotud teemad jäävad neile küll kaugeks, Eesti asjad see-eest mitte. Ettepanekuid eelarve kärpimise võimalustest tuleb nagu rahet.

Rahvaliidust polnud asja

Oli hea tõdeda, et paljud neist langesid kokku kärpekavas juba esinevate ettepanekutega. Läbivaks teemaks oli küsimus, miks on see nii, et kui vähendatakse ametnike, politseinike ja õpetajate palku, siis riigikogu liikmete palk endiselt suureneb. IRLi saadikurühma esimehena oli mul sellele etteheitele kerge vastata: IRLi saadikud maksavad isikliku avalduse alusel oma palgatõusu riigieelarvesse tagasi - loodetavasti järgivad seda otsust ka teised fraktsioonid.

Samas peab tunnistama, et eelarve kulude ja tulude kokkutõmbamise vajalikkusest saavad tavalised Eesti inimesed aru vahest pareminigi kui mõned poliitikud. Nad ei pea sulle ilukõnet - et jah kulusid on tõesti vaja kärpida, kuid teisalt ei saa seda siit teha ega sealt võtta - ja makse võiks ka tõsta, aga seda ei saa ja teist ka mitte. Inimesed ütlevad lihtsalt: kui raha ei ole, siis ei saa seda ka kulutada. Eesti pered on oma eelarved kokku tõmmanud, nüüd peab seda ka riik suutma.

Peaprobleemiks loeti lisaks eelarvele tööpuudust. Oli hea meel teada saada, et paljud olid kuulnud IRLi poolt välja pakutud tööplaanist ning pidasid selle kiiremas korras ellurakendamist vajalikuks - ettevõtlust tuleb toetada ning pakkuda inimestele ümber- ja täiendusõpet, pöörates erilist tähelepanu võitlusele noorte tööpuuduse vastu.

Loomulikult pidin palju vastama ka küsimustele koalitsiooniläbirääkimiste kohta Rahvaliiduga. Jätan siin natukene vahele, sest mõned rahva kõnekeele värvikad väljendid ei kannata trükimusta, ning lähen edasi sealt, kus öeldi, et kõik võiks olla võimalik, kui selline kokkulepe tagaks, et Eesti saaks tõesti eelarve tasakaalu. Just nii kõlas mitmete praktiliste maameeste arvamus. See oli kokkuvõttes ka IRLi volikogul kõlamajäänud seisukoht. Vaadates tulevikku, oli paraku selge, et ees seisavad ebameeldivad otsused, mis Rahvaliidu poolt tõmmatud punastest joontest üle astuvad. Tahtmata midagi ütelda Rahvaliidu põhimõtete vastu, ei võimalda selline punaste joonte tõmbamine eelarve tulusid ja kulusid tegelikkuses tasakaalu viia. Üritades seda teha, petaksime iseend, läheksime jälle lõhki ning tekitaksime järgmise poliitilise kriisi, mida Eestil praegu kohe päris kindlasti vaja ei lähe.

Kärpimata ei saa

Selles olukorras tekib loomulikult küsimus: kuidas edasi? Pole mingit kahtlust, et lähim kuu on vähemusvalitsusele aeg, mis peab andma vastuse, kas ta suudab edukalt tegutseda ning Eestile vajalikud, kuid paraku tihti ebapopulaarsed otsused langetada. 50 häält peaks selleks piisav olema, seda enam, kui suudetakse konsensusdemokraatiat arendades oma vaateid ka vähemusvalitsuse tegevust põhimõtteliselt toetavatele parlamendierakondadele selgitada.

Enne 1. juulit läbiviimist vajavad otsused on kõigile teada. Esiteks tuleb vastu võtta eelmise valitsuse poolt esitatud 3,4 miljardi kärbe, täiendades seda viisil, et kärpemaht ulatuks vähemalt 6,5 miljardi kroonini.

Suur osa sellest kärpest peab tulema töölepingu seaduse muudatustest, mis tuleb samuti enne 1. juulit vastu võtta, ja täiendavast kogu valitsust haaravast tegevuskulude kärpest. Need ja teised eelarve tasakaalustamiseks vajalikud otsused on kindlasti valusad ja ebameeldivad. Nendeta paraku ei saa.

Meil peab jätkuma julgust tegelikule olukorrale näkku vaadata, unustada poliitiline madistamine ning teha seda, mida peame tegema. 1992. ja 1999. aastal suutsime ka rasketel aegadel teha õigeid otsuseid, isegi siis, kui need rängalt ebapopulaarsed olid. Sama peame suutma nüüdki.

Ühisraha toetab meie huve

2009-06-01

Aastakümneid on põllumajandus olnud Euroopa Liidu suurima ühisrahastamisega valdkond. 1980ndatel ületas selle maht 70 protsenti ühenduse eelarvest, praeguseks on osakaal taandunud 35 protsendile. Et ELi eelarve moodustab veidi üle protsendi liikmesriikide sisemajanduse kogutoodangust, kulutatakse Euroopa ühisele põllumajanduspoliitikale (ÜPP) umbes 0,4 protsenti liidu SKTst.

Eesti riik üksi suudaks oma põllumajandust palju vähem toetada. Eesti saab eelarveperioodil 2007-2013 põllumajanduse ja maaelu rahastamiseks ühiseelarvest üle 20 miljardi krooni, millele lisandub turukorraldusmeetmetega veel pisut üle miljardi krooni.

Ühine rahastamine vastab Eesti huvidele, sest ühiseelarvest saame tunduvalt rohkem, kui on meie vastav osa SKTst. Eesti riigi võimekus üksinda oma maaelu ja põllumajandust toetada oleks kordades väiksem. Veelgi olulisem on see, et ranged riigiabi reeglid ei luba rikkamatel liikmesriikidel anda oma põllumajandustootjatele piiramatut abi.

Ajalooliselt lähtub ÜPP põhimõttest, et toidu tootmine on strateegiline julgeolekuvaldkond - seetõttu keskendutaksegi ühendusesisesele toiduainetega varustamisele ja jätkusuutliku põllumajanduse tagamisele. Peaeesmärgi kõrval pööratakse aga tähelepanu ka maa-infrastruktuuri arendamisele, külaelu edendamisele ja teistele asjadele.

Arusaam ÜPP olemusest on Vana-Euroopa riikides selgem ja positiivsem ning ning seetõttu on ka nende valmisolek maaelu ja põllumajandust toetada suurem kui Eestis.

Eestis valitseva negatiivse suhtumise üheks põhjuseks on kindlasti meie eliit. Kultuuriavalikkus ja arvamusliidrid, sealhulgas poliitikud ning meedia, on maaelust võõrandunud veelgi kiiremini kui keskmine eestlane. Üheski teises ELi liikmesriigis ei paku põllumajandus avalikkusele nii vähe huvi kui Eestis. Sageli käsitletakse seda negatiivse alatooni, iroonia ja üleolekutundega.

Teiseks põhjuseks on maarahvas, põllumehed ja osa põllumajanduspoliitikuid. Maarahvas on liialt tagasihoidlik endale positiivse mainekujunduse tegemisel ning geograafiline killustatus hajutab nende mõjuvõimu. Lisaks on osa põllumeeste ja põllumajanduspoliitikute sõnum olnud liialt negatiivne, probleemidest rääkimine on kasvanud hädaldamiseks.

Ometi on just edumeelsemad põllumehed kaasaegsemaid ja teaduspõhisemaid tootjaid Eestis. Paljudes Eesti lautades lüpsavad piima maailma parimad lüpsirobotid, põldudel vurab põllumajanduse tipptehnika ning taimekasvatuses kasutatakse parimaid teaduslikke andmeid.

Eesti lipp ja Eesti mõte

2009-05-30

Luuletaja Hando Runnel, keda on nimetatud tänapäeva Juhan Liiviks, kirjutab oma raamatus «Väravahingede kriiksumist kuulnud»: «Aade on üks vaimukuju või põhimõte, mida tähtsana kaua alal hoida tõotatakse. Kõige nähtavamalt tuntakse aadet lipu kujul. Lippu pühitsetakse, lipu all antakse vanne, lippu ei lasta langeda; teda kaitstakse langemise eest elu hinnaga. Esimene ellujääja võtab langenu käest lipu ja elab ja hoiab edasi. /.../ Lipp on raske! Aade on raskemgi veel.»

Eesti sinimustvalge lipp on sündinud läbi suurte katsumuste ja alanduse - veel enne kui alglipp õmmeldi ja Otepääl pühitseti, pani toonase loodava korporatsiooni Vironia esimees Aleksander Mõtus 1882. aasta suurel reedel sinimustvalge tekli pähe ja sõitis voorimehega uhkelt läbi Tartu südalinna. Saksa buršid tõkestasid Rüütli tänaval tema tee. Vironia esimehel rebiti müts peast ja tallati seejärel konvendihoones tseremoniaalselt jalge alla.

127 aastat hiljem võime Eesti Vabariigi uudistest lugeda midagi vaat et hullemat: «Sinimustvalge eest saab Kohtla-Järvel tapmisähvarduse.» Selgub, et sealne politsei soovitab lipu autoukse küljest ära võtta ja salongi peita. Ning auto oleks targem hoovi ajada. Eesti politsei, niisiis, on valmis kaitsma kodaniku vara, ent mitte lippu!

See tuletab meile meelde paari-kolme aasta taguseid kaadreid Tõnismäelt, mil politsei kokkukäkerdatud riigilipuga väljakult taganes. Võidakse esile tuua mis tahes praktilisi kaalutlusi, kuid kõige ohtlikum tagajärg on see, kui osa eesti rahvast hakkabki arvama: de jure on riigilipp püha ja puutumatu, de facto aga võib mõnikord mõjuda provokatiivselt.

Kuhu me siis piiri tõmbame? Ega Pika Hermanni torngi ole ju Tõnismäelt kaugel - kas oleme kindlad, et seal lehviv lipp ei mõju mõnele provokatsioonina?

Mis on üldse lipu sügavam mõte? Mida tähendab rahvus- ja riigilipp ühele vabale rahvale? Kas sellel lipul on erinev kaal headel ja halbadel aegadel? Vabade rahvaste silmatorkav eripära on arvamuste ohter paljusus ja vastandlikkus. Kui säärast rahvast miski edasi aitab, on see oskus leida vaadete rägastikust kõiki rahuldav ühisosa. See pole lihtne, sest vabas võistluses hoitakse ikka küüned enda poole.

Peab olema mingi ülem jõud, mis on kõrgemal argiihast ja väiksest vihast. Eestlased on Euroopas tuntuks saanud oma ilmaliku eluhoiakuga. Vargamäe Andrese õhtutunnid pühakirjaga on võõraks jäänud. Kuid loodus ei armasta tühja kohta. Ka eestlase hing otsib seda, mis teda teise eestlasega ühendab. Ja see ei saa muidugi olla ainult ühine legendaarne magusroog...

Eestis ei ole praegu lihtsad ajad. Aga on olnud palju keerukamaid. Kas või üheksa aastakümmet tagasi kulmineerunud Vabadussõja lahingud, mil sinimustvalge lipp lehvis kohalike memmede tänusõnade saatel Pihkva kremli kohal. Või Võnnus, tagades Läti riigile tee tulevikku. Eesti toonase üliotsustava edu pant oli - kõigist poliitilistest vaidlustest hoolimata - ühisosa leidmine ja selle rakendamine.

Ühisosa tähendab alati millestki olulisest loobumist. Ei ole olemas mustvalgeid inimesi, see tähendab ainult häid ja ainult halbu inimesi. Igaühes on üleminekutoone. Meie, eestlased, võiksime küll selleks põhiliseks sillaks musta juurest valge juurde valida sinise - oma mere, taeva ja unistuste värvi.

Heal ajal on sinimustvalge justkui enesestmõistetavus, protokollinõue, mida eriti ei panda tähele. Raskel ajal aga muutub see lipp sillaks inimese juurest inimese juurde, nagu mäletame seda ammuste koolipoiste jutustustest, kelle tee viis Gulagi. Siis oli see lipp sisemise jõu allikas, usu kinnitus tulevikku.

Headel aegadel võib idealism tunduda elukauge, vahest veidi naeruväärnegi. Vähemasti ei ole sel kõlapinda - selle jaoks ei leita aega. Seevastu halbadel aegadel ilmneb idealismi möödapääsmatus: selle ühendav jõud on asendamatu ja seega rahva edasikestmise seisukohast vägagi praktiline.

Niisiis on sinimustvalge lipp kui aade eestluse elujõu oluline allikas. Kõik, mis me teeme selle lipu heaks, teeme oma rahva heaks. Ja hea on, kui selle rahva all - mida aasta edasi, seda enam - saame mõista kogu Eesti kodanikkonda ja viimaks elanikkondagi.
Praegu kehtiva lipuseaduse vastuvõtmisel arutati elavalt selle üle, mil määral peaks riigilipu heiskamine olema sunduslik, mil määral vabatahtlik. Endiselt lähevad arvamused teravalt lahku. Ühed ütlevad: mis riik see on, kes oma lippugi ei suuda heisata. Teised seevastu arvavad: pigem lehvigu lippe vähem, aga need olgu üles pandud südame sunnil, mitte trahvi ähvardusel. Kus on tõde? Nüüd peavad ka eramajadel kindlasti lipud lehvima vaid vabariigi aastapäeval ja võidupühal.

Ukse ees on suurjuubel.

4. juunil möödub 125 aastat päevast, mil Otepää kiriklas pühitseti sinimustvalge lipp. Ja see lipp - kõige esimene! - on alles, olgugi et mitte kõige kadestamisväärsemas seisundis. Alles on ka kuulus hoone ja selle peasaal, kus lipp pühitseti. Kuid paradoksaalsel kombel oli pastoraadi katus pikka aega väga lagunenud.

Muinsuskaitseamet on katuse parandamist oluliselt toetanud, ent puudu on jäänud viimased 100 000 krooni. Otepää kogudus pöördus abipalvega valitsuse poole, ent valitsus ei teinud erandit isegi nii tähtsale «katusele», nagu seda on riigilipu sünnipaik tema suure sünnipäeva eel. Seepärast pöörduvad kirik ja Eesti Lipu Selts nüüd eesti rahva poole - palun, tulge appi! Kui igaüks annetaks kümme senti, oleks raha koos.

Paljud ei loe seda kirjutist, paljudel pole annetamine lihtne. Aga need, kes loevad, teadku, et ükskõik kui väiksest annetusest on suur kasu - kui annetajaid on palju. Mitmed inimesed on oma annetuse juba teinud. Võib-olla on pühamu katuse ühises lõpetamises rohkemgi sõnumit kui ainult asja praktiline pool. See oleks taas kord kinnituseks: eesti talguvaim elab ka rasketel aegadel.

Hando Runnel ütleb ülalnimetatud raamatus, et rahvaid koheldakse selle järgi, kas nad on ajalooga või ajaloota rahvad. Ajaloota rahvad jäetakse ripakile ja nende saatuseks kuulutatakse ärakadumine. Võtkem luuletaja hoiatust tõsiselt. Meie lipp on meie ajaloo ankur. Kõik, mis me oleme saanud, oleme saanud ainult selleks korraks. Et tugevana edasi kesta, tuleb meil koonduda oma lipu alla.

Tehkem seda siis oma lipu suurel sünnipäeval. Ärgu sinimustvalge 125 aasta juubelil olgu ühtki maja ilma liputa! Kandkem sel päeval sinimustvalgeid värve oma rinnas.

Eesti lipp ja Eesti aade

2009-05-28

Tänavu 4. juunil saab Eesti sinimustvalge lipp 125-aastaseks. Otepää kirikla, kus kuusteist Eesti Üliõpilaste Seltsi liiget ja kuus vilistlast oma lipu pühitsesid, on alles. Kõige ehedamalt on säilinud peasaal, kus lipp õnnistati. Lipu õnnistamise koht saalis on teada. Majas on ka Eesti lipu muuseum.

Ent meie lipu sünnil on eellugu. Rahvuslikult ärksad eesti soost üliõpilased panid kevadel 1870 Kalevipoja õhtutega aluse oma ühendusele - Eesti Üliõpilaste Seltsile (EÜS). Üksteist aastat hiljem otsustas EÜS esitleda end korporatsioonina, kel oleks värvide kandmise õigus. Nimeks valiti Vironia.

Muidugi ei soovinud sellega leppida baltisaksa ülemvõim: korporatsiooni ei registreeritud ja sinimustvalge oli avalikus ruumis tabu. 1882. a suurel reedel pani aga Vironia esimees Aleksander Mõtus sinimustvalge mütsi pähe ning sõitis uhkelt voorimehega läbi Tartu südalinna. Saksa buršid tõkestasid tema tee Rüütli tänaval ning rebisid mütsi peast. Sinimustvalge peakate tallati tseremoniaalselt jalge alla. See oli otsekui meie rahvusliku värvikolmiku saatuse ettekuulutus.

19. sajandi lõpu venestusaastail tõrjus tsaarivõim neid värve laulupidudelt ja muust avalikust kasutusest. Siiski oli neid järjest sagedamini näha taluõuedel - kuni uue sajandi koidikul lahvatas 1905. aasta. Viimati nimetatut on sageli peetud punaseks, ent veelgi enam oli see aasta sinimustvalge, pannes aluse Eesti aate kiirele arengule.

23. veebruaril 1918 loeti Pärnu Endla teatri rõdult sinimustvalgete lippude lehvides ette "Manifest Eestimaa rahwastele". Järgmisel päeval kuulutati sama Tallinnas. Luuletaja Juhan Liivi ammune ennustus - aga ükskord on Eesti riik! - oli täide läinud. Seljataha oli jäänud palavikuline 1917. a neljakümne tuhande (!) eestlasega marssimas Petrogradi Nevski prospektil. Tookordne sinimustvalgete lippude meri jahmatas Vene suurriigi pealinna ja tõi Eestile autonoomia.

Meie Vabadussõda, mille võidusammast me peatselt pühitseme, ei olnud meie suureks õnneks Eesti kodusõda. Lõviosa eestlastest võitles sinimustvalgete lippude all Eesti Wabariigi kaitsel. Punalippude all sõdis vaid väike osa siinsest rahvast. Meie põhja- ja lõunanaabritel ei läinud nii hästi - soomlased ja lätlased olid palju hullemini lõhki.

Nädal enne sõja puhkemist, 21. novembril 1918 kuulutas Eesti ajutine valitsus sinimustvalge riigilipuks - see oli kõnesolevate värvide esmakordne õiguslik määratlus. Ja kui neliteist kuud hiljem kirjutati Tartus alla rahulepingule, sõlmiti pitser sinimustvalgest niidist punutud nööriga. Leping lubas austada meie vabadust ja sõltumatust igavesti. Seda lubadust peeti vaid ühe inimpõlve vältel.

Siiski jõudis üles kasvada uus põlvkond eestlasi - Jaan Krossi põlvkond, kelle jaoks sinimustvalge lipp oli enesestmõistetav. Seda valusam ja talumatum oli kõik, mis nüüd järgnes. 21. juunil 1940 kisti korraks ja 6. augustil päriselt Pika Hermanni tornist meie lipp. See tõusis taas üürikeseks ajaks sakslaste tulles augustis 1941 ja põgenedes septembris 1944. Järgmised 45 aastat lehvis seal okupatsioonivõimu lipp. Peeti ajujahti kõigele, mis vähegi meenutas omariiklust. Isegi riietuses tuli vältida siniseid, musti ja valgeid toone üheskoos.

Kõigest hoolimata leidus julgeid koolipoisse, kes ööl vastu 24. veebruari viisid peidus olnud lipu mõne kõrge korstna otsa, kirikutorni või Vanemuise teatri katusele. Karmid karistused ei jäänud tulemata. Südames oodatud suurpäev oli 4. juuni 1984 - Eesti lipu 100. sünnipäev. Kui paguluses pühitseti seda päeva avalikult suure uhkusega, siis anastatud kodumaal sai seda teha vaid vargsi.

Tagantjärele väga silmapaistev on kirjanikest kaksikvendade Henn ja Ustav Mikelsaare tegu. Nad läksid selleks ööks Emajõe lätte juurde Väiksel Munamäel ja raiusid Kalevipoja kivisse kuupäeva „4. juuni 1984" ning arvu „100". Kõnesolev veerandsajanditagune tegu oli seotud väga suure riskiga. Seda enam oli see suure sümbolijõuga vastupanuavaldus võõrale võimule. Ja kummardus Eestile.

Juhtum pakub erilist arutlusainet veel selle tõttu, et kivi oli võetud ENSV seadusega looduskaitse alla. Võidakse küsida, kas Mikelsaared rikkusid kivi ja ühtlasi seadust. Aga me peame meeles pidama, et meie maa okupeerimisega ei tühistatud veel Eesti Vabariigi põhiseadust. ENSV seadused pole kunagi olnud ülimuslikud Eesti Vabariigi põhiseaduse suhtes. Meie järjekestev põhiseadus on seadnud meile hoopis üldisemad ja kõrgemad õigused ning kohustused.

Mikelsaarte loodud kiri Kalevipoja kivil annab sellele kordumatu lisaväärtuse. See on üle aegade kestev sõnum, mistõttu väärib kivi kahekordset kaitset. Lisaks looduskaitsele tuleb see rändrahn võtta ajaloomälestisena ka muinsuskaitse alla.

Aprillis 1988 tõi muinsuskaitseliikumine Tartus sinimustvalged lipud taas rohkel arvul avalikku kasutusse. Eelnenud sügisel lehvisid need mõnevõrra piiratumal hulgal Võrus. Alates 24. veebruarist 1989 on sinimustvalge lipp iga päev Pikas Hermannis. Taas on üles kasvanud uus põlvkond noori eestlasi, kelle jaoks see lipp on enesestmõistetav. Aga kas nad peaksid Jaan Krossi põlvkonna kombel muretsema, et see võidakse neil käest kiskuda?

Luuletaja Hando Runnel - tänapäeva Juhan Liiv - kirjutab oma raamatus "Väravahingede kriuksumist kuulnud" aate ja lipu seosest: "Aade on üks vaimukuju või põhimõte, mida tähtsana kaua alal hoida tõotatakse. Kõige nähtavamalt tuntakse aadet lipu kujul. Lippu pühitsetakse, lipu all antakse vanne, lippu ei lasta langeda; teda kaitstakse langemise eest elu hinnaga. Esimene ellujääja võtab langenu käest lipu ja elab ja hoiab edasi. On aatelagedaid aegu, ja on aatepimedaid inimesi alati olemas. Kunagi lippu hoidmata olevused arvavad lipu hoidmist kergemast kergeks, kerglasekski koormaks. Proovimisel tuleb meelde, kui raske on üleval hoida omaenese tühjegi käsi. Raskem veel on aga hoida lipu varrast lehviva kangaga ülestõstetud käes. Lipp on raske! Aade on raskemgi veel."

Pidagem siis luuletaja tähendamissõna iseäranis 4. juunil meeles. Heisakem kell 7 hommikul sinimustvalged lipud. Ärgu olgu ühtki valda, kel pole lipuväljakut! Ärgu olgu ühtki talu ega maja, kel pole oma lippu! Lehvigu sinimustvalge autouksel, kandkem neid värve rinnas! 4. juunil värvime Eesti sinimustvalgeks.

Lisaks avaldatud:

29.05.2009 Sakala

30.05.2009 Lääne Elu

02.06.2009 Valgamaalane

02.06.2009 Pärnu Postimees

Aus avalik võim loob töökohti

2009-05-25

Kas Eestis jätkab vähemuskoalitsioon või mõni muu valitsusliit, sõltub sellest, kes on suuteline langetama õigeid otsuseid rasketel aegadel. Otsuseid on vaja, et viia riigi tulud ja kulud tasakaalu ning teha kõik, et hoida ja luua töökohti ning elavdada majandust. Ilma usaldusväärsuseta seda teha ei saa, mis on aga otseselt seotud sellega, kui ausaks peavad investorid Eesti ühiskonda ning kui läbipaistev on meie avalik võim. Mida ausam on ühiskond ja lihtsamini saab ajada asju riigiga, seda rohkem tekib töökohti just Eestisse, mitte Lätti ega Poola.

Viimasel kahel aastal on üldjoontes jätkatud Partsi valitsuse võetud liini korruptsiooni vähendamiseks. 2007. aasta suvel tegi valitsus IRLi ettepanekul põhimõttelise otsuse anda omavalitsuste korruptsiooni uurimine üle kaitsepolitseile, alustades kuuest suuremast linnast. See on ennast selgelt õigustanud, sest mitmete kohalike Parbuste tegevus on võetud tugevalt luubi alla. Rääkimata ennetavast mõjust, mida on loonud teravdatud tähelepanu omavalitsuste toimimisele. Siit aga tuleb minna jõudsalt edasi, olgu koalitsioon milline tahes.

Oluline on laiendada kaitsepolitsei uurimispädevust ka teistele suurematele linnadele ja valdadele. Oleks ju igati õigustatud, et lisaks näiteks Tallinnale ja Kohtla-Järvele saaks kapo korruptsiooni tõkestada ka neid linnu ümbritsevates suurvaldades.

Uuendamist vajab seadusandlik raamistik. Sel kuul sai justiitsministeerium lõpuks maha uue korruptsioonivastase seaduse eelnõuga. Sellega korrastatakse ka majanduslike huvide deklareerimine ja muudetakse see elektroonselt jälgitavaks. Pean erinevalt esitatud eelnõust oluliseks säilitada majandushuvidest aruandmine ka omavalitsuste kesk- ja juhtivametnikele. Eraldi vajab analüüsi, kas kõige varjatumale riigivargusele ehk korruptiivsetele võrgustikele saab praeguste kriminaalseadustega piisava rangusega vastu astuda. Probleemile osutavad eksperdid, kelle meelest võivad tavamõisted altkäemaksu ja pistise võtmisest-andmisest jääda liiga kitsaks. Näiteks korruptiivsest vandenõust maksumaksja vastu võib tuua kurikuulsad maadevahetustehingud. Kriminoloogiaprofessor Jüri Saar peab oluliseks pöörata enam tähelepanu ka «riigi pantvangistamise» nähtusele ehk süstemaatilisele poliitilisele korruptsioonile, mis avaldub võrgustike omakasuliku tegutsemisena riiklike institutsioonide varjus.

Oluline on suunata üha enam kriminaalasutuste sisemisi ressursse korruptsiooni uurimiseks ja panna sellele keskenduma täiendavalt prokuröre ja politseiuurijaid. Spetsialiseerumine suurendab eduvõimalusi just organiseeritud korruptsiooni vastu, sest näiteks majanduskuritegude uurimise kõrvalt keeruliste korruptsiooniskeemidee avastamine ja tõendamine on juba ette määratud luhtumisele. Pealegi on majandussurutise ajal karta riigivarguse katsete suurenemist, sest riigihanked on nüüd ju eriti magusad maasikad.

Neljandaks, kontrolli puudulikkusest erakondade rahastamise üle on palju räägitud, eriti vajadusest sõltumatu rahastamise kontrolliorgani järele. Õiguskantsler on pidanud oluliseks, et see organ oleks poliitilistest huvidest sõltumatu ja varustatud asjakohase õigusliku ja faktilise pädevusega. Rahastamise järelevalve peab olema sisuline, järjepidev ja intensiivne, mis viibki mõtte just riigikontrollile. Sõltumatu põhiseadusliku institutsioonina on õige anda erakondade rahastamine just nende järelevalve alla, sest peale muu on riigikontroll end õigustanud ka 2005. aastal neile antud omavalitsuste üle kontrolli teostajana.

Ja viiendaks peab IRL tähtsaks eetilise valiku põhimõtet. Me ei pea õigeks, et ükskõik millise koalitsiooni eestkõnelejateks saaksid olla korruptsioonisüütegude eest kohtupingis olijad. See tähendab ka nende mittenimetamist ametikohtadele. Eelkõige on see usalduse küsimus, mis peegeldub nii ühiskonda kui annab meist pildi väljapoole. Eesmärk jõuda riigi läbipaistvuses lähikümnendil Põhjamaade kannule on selgem kui jutt viiest rikkamast riigist. Tegemist ei ole õõnsa valimislubaduse, vaid hädavajaliku pingutusega, milleta on võimatu püsida riikide konkurentsis töökohtade ja investeeringute nimel.

Toompeal toimuv läheb üle piiri

2009-05-23

Teisipäeval oleks 90 saanud eesti ajakirjanduse südametunnistuse kehastus Juhan Peegel. Tema õpetussõna noortele oli : kui võid, ära kirjuta. Ehk siis: kujuta, kui sul tõesti midagi öelda on ja sa kujutamata ei ' Mina tundsin, et nüüd on käes hetk, mil peab sekkuma. Vähemalt oma arvamuse välja ütlema, kui muud teha ei saa. Sest lõppeval nädalal Toompeal toimunu ületab taluvuse piirid. On piinlik ja paha.

Mul on palju ette heita oma erakonna juhtidele ja otsustajatele, ent vastutus kogu jama eest, mis meie silme ees rullub, on siiski selgelt Reformierakonnal.

Mul on valus, kui minu erakonda IRLi nimetatakse kommentaaridesReformierakonna puudliks. Sest Reformierakond ei ole enam ammu erakond, kellega oleks tore partner olla. See ei ole juba aastaid Valve Kirsipuu, Siim Kallase, Paul-Eerik Rummo, Toomas Vilosiuse, Heldur Õiguse ega Rein Halliku erakond. Ideaalid on kadunud, jäänud on saamahimu ja ülbus.

Praegune Reformierakond, see on:

Tigedus Ärihuvid Isekus Edevus Lapsikus Ignorantsus Küündimatus Pentsikus Ahnus

Süüdimatus Küünilisus

Suure Juhi ehk Ansipi teleintervjuust jäi kõrvu lause Reformierakonna, IRLi ja Rahvaliidu ühisosast. Tahan lugejaile kinnitada, et minul ei ole IRLi liikmena mitte millimeetritki ühisosa Villu Reiljani, Tarmo Männi ega Endel-Haljand Susi Rahvaliiduga. Juba ainuüksi jutt ühisosast on eemaletõukav ja jälk.

Kogenud poliitikakommentaatorid imestavad: miks oli vaja laibale suult suhu hingamist teha ehk miks oli vaja Rahvaliit soost välja tõmmata? Tõesti ei mõista. Hoopis olulisem aga on minu meelest, et kui meie - n-ö valged jõud Eesti poliitikas - kõneleme välispoliitikas väärtustepõhisest poliitikast, siis miks me sisepoliitikas nüüd väärtused unustame?

Väärtused ja ,,Realpolitik"

Tõsi, kui võrrelda erakondade programme, võib endise Isamaaliidu ja Rahvaliidu seisukohtades päris palju sarnaseid mõtteid leida. Tegelikkus aga on ju midagi täiesti muud. Ühel poolel on ideaalid, aatelisus, ka naiivsus, kui soovite. Teisel pool on kasuahnus ja kolhoosimentaliteet. Vastamisi on väärtused ja ,,Realpolitik", nagu väliskommentaatorid ütlevad.

Küllap on õigus neil poliitikavaatlejail, kes ütlevad, et mäng ei käi lihtsalt Rahvaliidu valitsusse kutsumise ümber. Poliitmäng käib Rahvaliidu väidetavalt 10000 liikme pärast. Olgu, jätame sealt kõrvale pooled, kes vist ise ka enam ei mäleta, et on kusagile allkirja andnud.

Alles jääb palju tublisid inimesi, kes tulid poliitikasse loodetavasti maailma parandamise sooviga. Nüüd, juhtide ebaaususest ja varastamisest lööduna, on nad muserdatud ja nõutud. Varem või hiljem on need tuhanded inimesed poliitturul müügiks - see teadmine ajab Rahvaliidu tegelastel rinna ikka väga kummi. Loomulikult on Reformierakond oma tengelpungaga varakult platsis: tulge meiega, meie oleme pragmaatikud, alati võimu juures, praktilised inimesed, hoolitseme omade eest hästi, ja mis kõige tähtsam - pole vahele jäänud (kui Otsalt välja arvata) egajäägi.

Nõnda pole Reformi soovis liita sujuvalt ja elegantselt enesega Rahvaliidu riismed ju midagi imelikku. Mõtteviisis on need kaks erakonda ülisarnased. Miks aga minu erakond seda nõnda rahulikult sündida laseb -aru ma ei saa.

Pealekauba püsib praegu veel võimalus, et Rahvaliit teeb nii Reformi kui ka IRLi lihtsalt lolliks. Kasutab maksimaalselt talle antud meediaruumi, eputab ja esineb, ning ütleb lõpuks ikka ,,ei". Või nõuab teadlikult asju, mida majanduskriisi ajal ei saa isegi Ansip neile lubada.

Rahvas ei ole loll

Vaatasin videot Ansipi ja Padari erimeelsustest valitsuse neljapäevasel pressikonverentsil. Olen kindel, et vaatajad usuvad pigem räsitud Padarit kui kalapilguga Ansip it ehk nagu teatris tavatsetakse kehva mängu nähes öelda: no ei usu, ei usu! Reformi lakutud ja geelitatud noorsandid võivad Padarit küll mõnitada tema pesemata pea või ebasportliku oleku tõttu, ent sellised solvangud töötavad ütlejate endi vastu.

Loll pidi surmani lootma, teab vanarahvas. Ehk ei ole siiski kõik veel lootusetult kadunud. Tõde tõuseb, vale vaob. Ausus võidab, Ansip kaob.

Pealekauba püsib praegu veel võimalus, et Rahvaliit teeb nii Reformi kui ka IRLi lihtsalt lolliks.

Kellamehest ja valitsejast

2009-05-22

Kes on lugenud Oskar Lutsu Tootsi-sarja, on ehk märganud, et «Suves» on Paunvere kellamees Kristjan Lible märksa lõbusam kui Joosep Toots. Kentucki Lõvi on mõtlik. Kaugelt mõtlikum kui Paunvere vana apteeker, kellel oli alati kärakas käepärast. Kui Toots elaks meie päevil, kas ta oleks keset iseseisvust rõõmsam kui tookord vabariigi algul?

Ravi ilma diagnoosita

Nagu «Kevadest» teada, oli ka Lible elus üks kurb aeg, kui ta mõistis, et on järsku ülearune. Et matta saab ka kella löömata («Kevade» on kirjutatud umbes samal ajal kui Gustav Suitsu «Kerkokell»). 100 000 töötut ei saa olla riigile vajalikud, liiati kui me lisame neile pensionärid. Ühel õhtupoolikul rääkisime umbes 50aastase daamiga, kes on töötu juba pool aastat. Tallinnas, kus ta elab, anti talle nõu minna Raplasse - seal olevat sabad tööturuametis lühemad. Raplas teatati talle, et tallinlasena te meie alla ei käi, minge Keila. Reispassiks anti talle kaasa soovitus, mis polnudki rumal: võtke kaasa hästi paks raamat, jõuate vähemasti veerandi ikka läbi lugeda. Lugeski, aga kui jõudis luugini, kuulis vastuseks, et tööpäev on tänaseks lõppenud. Kõik. Käige minema.

Me oleme löönud kelli, nagu oleksid kõik nädalapäevad täis ainult pulmi. Edu ja edulugusid. Justkui poleks surma olemaski.

On olemas niisugused mõisted nagu «rahvusliku ühtsuse valitsus» ja «ametnike valitsus». Nende võimalikkusesse Eestis ma ei usu, sest mõlemad lahendused on ajutised. Pigemini on usutav vähemusvalitsus, mis paraku juhib riigi aga triivi. Keskerakonna välistamine uuest mõeldavast koalitsioonist on minusugusele arusaadav. Kuid kas keegi on mõelnud poliitilisest tasakaalust riigis, mille keskvõimu peavad valitsema parempoolsed, ent pealinna juhivad vasakpoolsed? Kui parempoolne on igavesti parem, mispoolest siis vasakpoolsed on alati halvad? Igas asendis?

Lennart Meri ei kasutanud mõistet «valitsuse remont». Tema eelistas viisakamat sõna - «ümbermöbleerimine». Praegu on niisugune sõna liiga ilus. Valitsust juba on servast remonditud ja kui Ivari Padar osutub valituks Euroopa Parlamenti, siis remont jätkub. Ükski ei ole innukas aga rääkima koalitsioonilepingu remondist, ehkki ka see on vajalik. Kas meil käib kapitaalremont või sanitaarremont? Seal on vaks vahet.

Kõigest üks näide. Portfellita ministrite kahe koha kaotamine vähendab sotsiaaldemokraatide ja IRLi osakaalu senises koalitsioonis kummaltki ühe positsiooni võrra. Mis seda kompenseerib, kui kõik kolm osapoolt jäävad koalitsioonis võrdseteks? Portfellide ümberjagamine kestab minimaalselt paar kuud, ministeeriumide harjumine uue juhtkonnaga vähemasti pool aastat. Meil ei ole aega isegi mitte aega tagasi keerata.

Valupunktide hierarhia

Matemaatikas on olemas sääranegi valdkond nagu optimaalse juhtimise teooria. See peab juhtima olukorrani, kus parim lahendus saavutatakse vähimate vahenditega. Järgnevad kaheksa punkti niisugusele nõudele ei vasta, sest neid on liiga palju. Nendeks on: 1) tööpuudus; 2) eelarve tasakaal; 3) töötuskindlustus; 4) haigekassa; 5) iive; 6) kodud; 7) haridus; 8) aktiivne eksport. Kindlasti saab selliseid punkte järjestada ka teisiti ning neid võib vabalt lisada.

Paraku ei saa ainsatki nendest punktidest lahendada poole aastaga, isegi mitte paari aasta jooksul. Venemaa jõudis tuumauuringute nullpunktist mehitatud kosmoselennuni 27 aastaga. Ameerika jõudis samasugusest nullpunktist inimese maandumiseni Kuul sama pika aja kestes. Miks me arvame, et just meie läheme Ameerikast ette, jättes Venemaa kaugele seljataha?

Prioriteete ei saa olla lugematul hulgal. Ainult et kui prioriteediks on tööpuuduse vähendamine, siis ma tahaksin teada, kuidas tekivad uued töökohad, kui vanad pole kadunud. Kas nii, et ametnikud saadetakse tootvale tööle? Nõnda arutlesid omal ajal trotskistid ja stalinistid...

Ma ei ütle midagi uut, kui kordan: aastal 2007 sõlmitud koalitsioonileping tuleb ümber teha. Ainult tugev valitsus tunnistab, kui ta on eksinud. See on kirjas juba Dumas' musketäri-sarja teises osas, romaanis «Kakskümmend aastat hiljem» (värskeima väljaande, 2008, järgi lk 480). Teiste sõnadega, see oli teada juba 17. sajandil.

«Riigikogu mees ise. Härra Reiljan, nagu ma aru saan?»

2009-05-20

Vähemalt kord nädalas on rahvalike säästuettepanekute nimekirjas ka mõte vähendada riigikogu liikmete arvu viiekümne üheni. Miks nii palju? Praegu oleks õige liikmete arv seitseteist. Suures saalis hääletamiseks piisaks ja kõik praegu riigikogus olevad erakonnad oleksid sama proportsiooniga esindatud.

Rahvaliidul ja rohelistel oleks üks parlamendimandaat, sotsidel kaks, IRLil kolm, Keskerakonnal ja Reformierakonnal viis kohta. Kümme liiget oleks koalitsioonis ja seitse opositsioonis. Kui võtta aluseks valimistel saadud häälte arv ja see, et osa mandaadi saanuid on valitsuses, siis võiks riigikogu näha välja päris esinduslik.

Roheliste aadet hoiaks üleval Marek Strandberg, Rahvaliidu lipp oleks Villu Reiljani käes. Sotsiaaldemokraadid ju ka väärikad: Sven Mikser ja Peeter Kreitzberg. IRLi seltskonnas oleksid Mart Laar, Taavi Veskimägi ja Ene Ergma. Keskerakonna viisikust leiaks me Vilja Savisaare, Jüri Ratase, Valeri Korbi, Eldar Efendijevi ja Ain Seppiku. Andrus Ansipi erakonnakaaslased oleks Keit Pentus, Mati Raidma, Kristiina Ojuland, Urmas Klaas ja Väino Linde. Kindlasti tunneks rahvas seda riigikogu paremini kui praegust sada ühte rahvaesindajat.

Mu plaanil on teatud nõrkused ka. See on seotud seadusloomega. Muidugi, 17-kohaline kummitempel oleks odavalt saadud. Aga seda rolli riigikogult üldjuhul ei oodata. Järelikult tuleb panustada komisjonide töösse.

Riigikogus on komisjone üksteist. Praeguses kokkutõmbamise ja tsentraliseerimise Eestis saaks neid ühendada.

Ütleme, et jääb üks põhiseaduse ja õigusasjadega tegelev komisjon. Majandus- ja rahandusasjadega tegeleb üks komisjon, keskkonna- ja maa-asjadega teine, Euroopa, välisasjade ja riigikaitsega kolmas komisjon. Sotsiaal- ja kultuurikomisjoni paneme ka kokku, niikuinii on perioode, kus hariduspoliitika põhisisu on olnud koolitoidu maksumus. Jäi järele viis komisjoni.

Kuna riigikogu liikmeid oleks seitseteist, ei saaks me enam lubada, et riigikogu juhatuse liikmed komisjonide töös ei osale. Nad tuleb rakkesse panna. Saamegi kolm inimest komisjoni kohta, kahte saame lausa neli liiget.

Edasi võiks iga poliitikahuviline ise püüda neid komisjone komplekteerida. Kas tekib probleeme? Ei või olla! Ah et pole piisavalt valdkonda tundvaid spetsialiste? Ah et nende kolme inimese kätte kogu Eesti haridus- ja sotsiaalpoliitikat usaldada ei saa?

Mõtteharjutuse tulemusena sattusid sellesse komisjoni Ene Ergma, Peeter Kreitzberg ja Eldar Efendijev. Pole paha! Nemad arutaksid pensionide, teaduse ja kooliõppekava küsimusi, sinna vahele teater ja kujutav kunst.

Praegu on komisjonides kümmekond poliitikut. Moodustumise printsiibid järgmised: kõigepealt koalitsiooni enamuse tagamine, siis erakonna üldine esindatus riigikogus. Väiksemad fraktsioonid ei saa tagada sedagi, et neil igas komisjonis ükski liige oleks. Siis tulevad mängu inimese enda soovid. Eelmises riigikogus oli neli arsti, kes kõik tahtsid sotsiaalkomisjonis olla, aga ei saanud. Nii tuli tegeleda ka mõne sellise valdkonnaga, mis hingelähedane ei pruukinud olla.

Samas on tähtis ka erinev vaatenurk. Keegi vaatab asja kui tarbija, keegi kui teenuse pakkuja. Jahinduse küsimustes on abiks, kui arutajate hulgas jahimehi ka on. See on oluline, kui eeldame riigikogult sisulist tegevust ja mitte ministeeriumi ametkonnale kaasa noogutamist. Fakt on, et seadusloome algatamine on liikunud järjest ministeeriumikesksemaks.

Nn tehno, vähem olulised seadused, jäävad valitsuse rolliks, kuid on rida küsimusi, «siseriiklike valdkonnapoliitikaid», ja see eeldab sisulist asjatundlikku parlamentaarset arutelu.

Valimistel valitakse ikka see, kelle nägu rohkem tuntud. Siinkohal meenutan eelmisest suvest ühte lugu, kui ma Tallinna poole sõites ühe hääletaja peale võtsin. Noormees oli rõõmus, et «näe, riigikogu mees ise kohe. Nagu ma aru saan, härra Reiljan?».

Riigikogu VIII koosseisu keskkonnakomisjonis oli kuus liiget. Peale selle käis sealt läbi kaksteist inimest. Nüüdses komisjonis on neid kümme. Kõik on samad, kes 2007. aastal startisid. Esindajate spekter selline, milles on olemas otsustusprotsessiks vajalikud inimlikud eeldused, teadmised ja omadused demokraatia tingimustes.

Väiksema liikmete arvuga riigikogu liikmete ridadesse pole asja mehel või naisel, kes nädalavahetusel Missos talu peab - ta lihtsalt ei pääse valimistel lähedalegi. Ja ei jõua siis see linnamehest saadik ka nii väga Eesti erinevatesse paikadesse.

Nii et asi väga lihtne. Kõik sõltub sellest, mida keegi tahab: kas rohkem pulli, vähem vaidlusi, kulude kokkuhoidu või sisulist arutelu.

Selles loos kirjapandu ei halvusta ühtegi poliitikas siin või seal toimetavat inimest, küll aga peaks mõtlema selle üle, mida riigikogult oodatakse, peale kokkuhoiu, mis on inimlik ja mõistetav soov.

Intervjuu: Mart Laar: lõpetaks nüüd ikkagi need filosoofilised vaidlused!

2009-05-13

NB! Intervjuu on tehtud eelmisel nädalal.

- Mis kampaania see on, mida te praegu televisioonis teete, kus inimesed tänavalt ütlevad, et riik peab oma kulusid kärpima, ja teie teatate klipi lõpus: „Rahvas on rääkinud"? See ei ole europarlamendi kampaania.

Noh, jah. Me nägime ühel hetkel, et olukord on Eestis natuke teistsugune, ja selle asemel, et teha tavapärast poliitilist kampaaniat, otsustasime rääkida sellest, mis on Eestile praegu kõige olulisem. Kindlasti tuleb meil ka klassikaline europarlamendi kampaania, aga kui Eesti oma asjadega hakkama ei saa, ei oota meid Euroopas mitte keegi. Seepärast räägime ja ka jääme suuresti rääkima Eestist.

- Olen nii teie kui ka Reformierakonna või Keskerakonna kampaaniate suhtes natuke skeptiline. Europarlamendi valimised on tulemas, aga need kampaaniareklaamid ei ole Euroopa Parlamendi teemad. Riigikogu valimisi pole ka silmapiiril, mis sellisel viisil rahakulutamise mõte üldse on?

Jah, aga küsimus on selles, kas me suudame ühiskonnas praegu kohale viia põhisõnumi, mida teha tuleb. Üritame rääkida sellest, mis on hetkel Eestile kõige olulisem, ja see on eelarve tasakaal ja sinna otsa ka töökohad. Nagu öeldud, kui Eesti oma asjadega hakkama ei saa, ei oota meid Euroopas mitte keegi.

- Härra Laar, aga te ei ole ju inimene tänavalt, te olete üks selle valitsuskoalitsiooni juhtkujusid. Miks on teil vaja sellest rääkida ja seda reklaamida? Teil on vaja seda lihtsalt teha.

Selleks on meil vaja veenda oma partnereid ja selleks, et partnereid veenda, on vaja tugevat avalikku arvamust. Need otsused, eriti eelarve tasakaalu viimine, on ebamugavad ja valusad. Ja kui inimesed ei saa aru, miks neid tehakse, ja pole suhtumist, et neid on vaja teha, siis ma ei kujuta ette, kuidas neid oleks võimalik teha.

-Ajaleht The Economist kritiseeris hiljuti Euroopa Parlamenti ja ütles, et Euroopa Parlament nõrkuse peamine põhjus tuleb sellest, et riigid ja erakonnad saadavad sinna keskpäraseid poliitikuid - vanu tegijaid, kellel omas riigi enam sobivat positsiooni pole, noori kellel vaja esimest kampaaniategemise kogemust, igasuguseid suusatajaid ja kõrgushüppajaid, mõttetuid lobamokki aga mitte esimese kaliibriga mõjuvõimsaid poliitikuid?

Seda juttu räägivad tihtipeale inimesed, kes Euroopa parlamendis olnud ei ole. See kõlab väga jõhkralt, aga tegelikult on see ükstapuha keda saadetakse, olgu and suusatajad või hüppajad. Poliitikat tehakse fraktsioonides ja oluline on see, millisesse Europarlamendi fraktsiooni sa kuulud. Näiteks Ari Vatanen Soomest pole küll hüppaja, vaid hoopiski keeraja, täpsemalt autoralli eksmaailmameister, on erakordselt mõjukas ja väga hea poliitik.

Euroopa parlament on väga alahinnatud organ, tegelikult valmib seal 70% ka meil kehtivast seadusandlusest. Me oleme seda vähe kasutanud, meie ettevõtjad on parlamendi võimalusi vähe kasutanud. Vaatame kõrvalt kasvõi Soomet, üks selline väike näide, kui Europarlamendis arutati direktiivi milline peaks olema basseinivee temperatuur, siis soomlased väga agaralt võitlesid sellel teemal - on ju Põhjamaa poolt vaadates väga oluline kui soe see vesi olema peab. Otsene raha.

- Miks on kõik need ettevõtluse toetamise kavad nii kaua veninud? Juba aasta alguses oli sellest juttu, praegu on maikuu?

See on hea küsimus, aga seda tuleks küsida kellegi teise käest. Seal oli kaks suurt asja. Üks oli ettevõtluse toetuspakett (võeti vastu möödunud nädalal riigikogus - toim.).

Teine osa sellest paketist aga istub kahjuks endiselt valitsuses, see on ekspordigarantiide süsteem ja selle üle vaieldakse endiselt ennastunustavalt.

(Kuna intervjuu sai tehtud eelmisel nädalal, siis vahepeal on toimunud muutused ja Mart Laar lisab: "Jää on läinud liikuma. Esimene osa meetmetest võeti läinud nädalal Riigikogus vastu, sel nädalal võetakse vastu korterelamute energiatõhususele suunatud krediidigarantiide programm. Ministeerium on rakendusaktid ette valmistanud ja on valmis raha kohe liikvele panema. Ekspordigarantiid on sel nädalal valitsusel arutlusel.)

- Mis vastuolu on seal tekkinud? Ettevõtjad ootavad, milles probleem?

Teate, ma ei tahaks seda kommenteerida, sest siis ma muutun jälle vastikuks. Mulle tundub... Ma parem siiski ei ütle midagi.

- Oleks siiski väga tore teada?

Seda tuleb küsida mõnede teiste inimeste käest. Kui rahandusministeerium ütleb, et seda tuleb teha nii, et see ei mõjutaks eelarve tasakaalu, on üks tee. Kui aga justiitsministeerium ütleb selle peale rahandusministeeriumile, et seda ikkagi ei saa nende pakutud variandis ühel või teisel põhjusel teha, siis mina ütlen: kulla partnerid, jõudke lõpuks veendumusele, kuidas seda teha. Meil ei ole vahet, võib teha nii või teisiti, aga kui öeldakse iga asja peale „ei" ja mitte ühegi asja peale „jah" ilma ise ühtegi lahendust välja pakkumata, pole see praktiline poliitika. Mulle tundub, et meil on filosoofilised vaidlused, mida on heal ajal väga huvitav pidada, aga lõpetaks need nüüd ikkagi ära.

-Mulle on kogu see kevad tundunud, et riigil ei ole koherentset ja konkreetset plaani, mis on eelarve muutmise põhimõtted. Mida ja kuidas kärpida, kas ja kuidas tekitada lisatulusid. Kas kärpida solidaarselt või panna paika prioriteedid, mille kallale ei minda. Pole eesmärke ja pole tähtaegu. Peaminister loobib pressikonverentsil ideid...

Ma olen kaks korda eelarvet kärpinud. Ma tean, kuidas seda tehakse. Kogu see protsess, mis on käinud viimane aasta otsa, pole just kõige praktilisem. Et muutuda praktiliseks, tuleb olukorda endale ausalt tunnistada. Kuni me seda ei taha teha, tegeleme me enesepettusega.

- Aga kes need „meie" on?

Antud hetkel räägin ma kogu Eesti ühiskonnast. Ja me oleme ise ka oma erakonnaga selle enesepettusega tegelenud. Siin pole kedagi, kellele näitame näpuga, et keegi on halb ja meie oleme hea.

- Kui me aga räägime riigieelarvest, siis seda ei koosta ega kärbi „Eesti ühiskond". Need on konkreetsed persoonid.

Neid konkreetseid persoone ma ei kavatse ütelda, sest see tähendab jälle valitsuse tülli ajamist. Ei ole praktiline näidata kellelegi näpuga, kuigi mul oleks küll, kellele näidata...

- Mina kujutan seda ette nii, et peaminister võtab initsiatiivi ja lepib kogu mingid põhimõtted, kuidas kärpida. Kas või seesama solidaarsusprintsiip, mis praegu vist siis käiku läks.

See on meie ettepanek. See on absurdne olukord, et rahandusministeeriumist ei tule ühtegi ettepanekut, millesse nad ka ise usuks, et need võiksid valitsusest läbi minna. Võib-olla pole ka meie ettepanek kõige parem, aga vähemalt on see konkreetne ettepanek, mille alusel saab töötada.

- Teatud mõttes saan ma ka rahandusministrist aru: need on poliitilised valikud, mida tema teha ei saa.

Tegelikult käib see protsess väga lihtsalt. Eelarve koostamine pole mingi raketiteadus. Peaminister võtab asja ette, ta võtab rahandusministri ette ja pakub, koos rahandusministriga või ilma, valitsusele välja mingid valikud.

- Minagi saan sellest niimoodi aru. Peaminister võtab ette, tema juhib, tema käes on initsiatiiv ja kes ei veereta palli...

Nii lihtne see ka jälle pole. See, kes toob selle tuima rahandusliku pildi valitsusse, esitab kõik alternatiivid, ükspuha mis need on, nii head kui ka halvad. Rahandusministri osa on esitada kõik võimalused. Tema asi pole langetada poliitilist otsust, tema asi on panna kõik need asjad laua peale.

- Olgu, IRL avaldas kuu aega tagasi oma tööplaani, nii-öelda kriisiplaani. Vaatame mõnda konkreetset punkti sellest kavast. Teil on siin kirjas: „Jätta ära 2010. aastaks määratud maksureform." See on juba läinud?

Jah, see on tehtud ja läinud.

- Siis on kirjas: „Tõhustada pere- ja lastepoliitikat, muutes selle senisest oluliselt vajaduspõhisemaks." Kas lastetoetused tuleb ära jätta?

Ma kindlasti ei ütle, et lastetoetused tuleb ära jätta. Kindlasti tuleb need aga suunata nendele, kes seda tõeliselt vajavad. Praegust kolmesadat krooni ei ole väga paljude jaoks vaja. Samas tähendab see ka seda, et neil, kellel on seda raha vaja, oleks lastetoetus ka suurem.

- Mis summadest me sel juhul räägime?

Sajad miljonid. Samas tähendab see ka, et neil, kellel on seda raha vaja, oleks ka suurem lastetoetus.

See on jälle üks näide, kus me oleme üles ehitanud kohustuste süsteemi, kus me ise väga täpselt ei arvestanud, kuidas need kohustused sotsiaalset mõju avaldaksid.

- Teie plaanis on ka rida: „Kärpida ministeeriumide palga- ja majandamiskulutusi vähemalt 10%." Trükkisin riigieelarve välja ja näiteks sotsiaalministeeriumi rea taga on kirjas kuludena 40 miljardit, millest sotsiaalministeeriumi tegevuskulusid on umbes 150 miljonit, ja kui sellest 10% ära võtta...

Eks neid majandamiskulusid võib tõlgendada erinevalt. Praeguseks hetkeks on läbi läinud 8% kärbe ametkonnale, mis on osa 5,9% ulatuvast kärpest KÕIGILE ministeeriumite palga ja muudele kuludele

- See 5,9% käib kogu riigieelarve kulupoole kohta?

Jah, see on arvestatud kogu kulupoole peale, välja arvatud Euroopa Liidu raha.

- Tegelikult tahan ma viidata sellele, et inimesed tänavalt teie enda teleklipis, kes räägivad riigi kärpimisest, ei mõtle õpetajate või politseinike palkasid. Ja kui inimesed räägivad, et riik võiks kokku hoida, ja Meelis Atonen arvab, et miljardid tulevad sellest, kui Evelin Ilveselt auto ära võtta. Tegelikult tuleb ju minna selliste asjade kallale nagu pensionid, õpetajate palgad ja sotsiaaltoetused.

On võimalik, et oleme paljude programmidega üle pingutanud ja meil tuleb tagasi võtta. Tahan aga ütelda, et kui vaatame näiteks tagasi aastasse 2005, siis ei saa ju öelda, et Eesti riik oleks olnud siis teovõimetu.

- Ma ei vaidle vastu, et neid kulutusi ei pea kärpima. Ma arvan lihtsalt, et sellest ei piisa.

Ma ei räägi sellest, et Eesti riiki õnnestub kärpida kelleltki auto äravõtmisega. Tuleb minna ka programmide kallale ja see on nüüd iga ministri poliitiline otsus.

- Sellepärast ma tõingi sotsiaalministeeriumi näite: tegevuskulud 150 miljonit, kogukulud 40 miljardit. Isegi kui Hanno Pevkur koondaks iseenda ja kõik oma ametnikud, müüks veel ministeeriumimaja ka maha, saaks ta kokku ikkagi ainult murdosa...

Loomulikult tuleb tal üle vaadata kogu oma valdkond. Me oleme vahepealsel ajal üles ehitanud riigi, mida me ei suuda üleval pidada. See on õudselt ebameeldiv, vastik ja ebaõiglane.

-Rääkides pensionitest, siis ma ise arvan, et paremal juhul nad nüüd nii sellel kui järgmisel aastal enam ei tõuse. Halvemal juhul langevad?

Langust siiski ette ei näe. Mina ei ole ka sotsiaalminister ja ei hakka talle ette kirjutusi tegema.

-Riigiettevõtete müük. Eesti Post, Eesti Loto, Eesti Energia börsile müük?

Riigiettevõtete müük kahjuks ei anna otsest tulu. Pikemas perspektiivis võivad need olla õiged otsused, kuid 2009. aasta eelarve kontekstis ei anna need midagi.

-Nad ei anna küll kohe tulu, aga selleks et ma ei pea teie käest 2010 või 2011 aasta sügisel neid samu küsimusi küsima, siis tuleks sellega tegeleda juba praegu. Näiteks Eesti Energia vähemusosaluse viimine börsile, sellest on räägitud aastaid?

Ma olen nõus, see ei päästa meid 2009, aga 2010 võib juba anda tulu. See on kindlasti idee mida tasub kaaluda.

- Mida arvate otsusest teise pensionisamba külmutamise ja hilisema kompenseerimise kohta? Pakun, et kolme-nelja aasta pärast, kui olukord on rahunenud, tuleb lauale ka idee, et äkki lõpetaks selle teise samba üldse ära.

Kindlasti tuleb. Ja see lahendus, milleni lõpuks jõuti, võib pensionisamba likvideerimisele oluliselt kaasa aidata. Mina suhtun sellesse kompenseerimiskavasse suhteliselt ettevaatlikult.

- Minu arvates oli kompenseerimine väga vale otsus. Ma saan aru, et Eiki Nestoril on selle pensionisüsteemiga hästi isiklik side.

Ka minul on isiklik side. Ma olin ise sama ajal peaminister, kui seda süsteemi loodi, aga ma arvan, et Eiki Nestor saavutab nende ettepanekutega risti vastupidise tagajärje. Tulemused ei ole need, mida Eiki Nestor tahab, aga tema ettepanekud viivad hoopiski selle süsteemi lammutamiseni.

- Veel korraks pilk IRL-i tööplaani. Selline lause: „Tuua rohkem investeeringuid majandusse, leppides siin tegutsevate pankadega kokku pankade kohustusliku reservi määra vähendamises 12%-le, eeldusel, et vabanevat summat kasutatakse Eesti ettevõtetele laenamiseks." Kuidas oleks sellist kokkulepet võimalik saavutada?

Aga räägime nendega. Kui me ei üritagi, kui me kohe alguses ütleme, et seda, teist või kolmandat asja ei saa teha ega tasu proovida, siis ei jõua me kuhugi. Sellist asja ei saa seadusse sisse kirjutada, et kohustada panku laenama, aga me saame nendega rääkida ja suhelda.

Reformipuudus viib poliitikud vahetusse

2009-04-22

Olukorras, kus poliitikud muutunud ümbrust ei taju, on uue eliidi esiletõus vältimatu. Kui sellist värskendust ei toimu, siis tabab ühiskonda juba ravimatu stagnatsioon, kirjutab riigikogu liige Andres Herkel (IRL).

Eesti poliitiline eliit võib järgmiste riigikogu valimistega kuuluda väljavahetamisele veel suuremas ulatuses kui 2003. aastal, mil Res Publica tulekuga vahetus üle 60 protsendi riigikogu koosseisust. Ma ei arva, et see juhtub ebapopulaarsete, kuid vajalike reformide pärast. Neid on vähe või nad tulevad hilinemisega. Poliitikud lähevad vahetusse ka sellepärast, kui valitsus jääb majanduskriisi abituks pealtvaatajaks. Juhtimise ja proaktiivsete meetmete puudus ning erakonnapoliitika eelistamine Eesti üldhuvidele on väga ohtlik ja nii jätkates kaotab kogu Eesti ühiskond.

Eesti ei ole enam paindlik ja innovaatiline väikeriik. Oleme etableerunud, laialdase bürokraatiaga, kuid jõuetu riik. Jätkame kohmaka haldussüsteemiga ja hoiame jõus ebarealistlikku koalitsioonilepet. Eurorahaga kaetud riigihanked takerduvad lõpututesse vaidlustesse ning tööhõivepoliitika rakendamine venib.

Võib-olla tegutsetakse isegi mingi äraspidise alalhoiumotiivi ajel, kui arvatakse, et negatiivset sõnumit ja radikaalset tegutsemist vältides suudetakse säilitada valijad. See on tekitanud olukorra, kus kiire ja tugeva eelarvekärpe asemel on mindud koera saba raiumisele jupphaaval. Tegematajätmised ja halvad uudised püütakse ajada teiste koalitsioonierakondade kaela ning Keskerakonna võimule tõusuga hirmutamine on tuntud abinõu, et toetajaid enda selja taga hoida.

Kuna eelmise riigikogu ajal sätestati etableerunud erakondadele kopsakas riigitoetus, siis pole ka väga karta, et uued tulijad kriisi ajal uksele koputaksid. Neil lihtsalt ei jätku ressurssi, et ukseni jõuda. Täieliku partokraatia kehtestamisest puuduvad veel suletud parteinimekirjad, nagu Keskerakond ja Reformierakond need Euroopa Parlamendi valimisteks juba kehtestas.

Põhimõtteliselt on olemas vähemalt kolm viisi uue eliidi esiletulekuks:

Esiteks - mäss ja populism. Kahtlemata näitab Keskerakond siin teed. Riigikogus on suurima opositsioonierakonna tegevus piirdunud peamiselt andetu obstruktsiooni ja ööistungite korraldamisega. Sisuliste lahenduste pakkumise asemel püütakse sotsiaalset rahuolematust enda huvides ära kasutada.

Tallinnas seevastu on Keskerakond võimul ja süvenevas eelarvehädas all-linn on asunud õhutama otsest vastasseisu riigiga. See on äärmiselt ohtlik tendents - topeltohtlik arvestades majandusliku surutise frustreerivat mõju inimestele. Lootes sel teel revolutsiooni teha, on Edgar Savisaar siiski lühinägelik. Asudes valimatult valitsust süüdistama ja lasteaedadesse lendlehti riputama, alahindab Savisaar selgelt Eesti poliitilise kultuuri ja üldise kodanikuhariduse taset. Samas saab selliste meetoditega kindlustada end venekeelsete valijate hulgas.

Teiseks - uute parteide moodustamine. See on Eestis korduvalt toimunud - viimati 2007. aasta valimistel roheliste ja 2003. aastal Res Publica näol. Seega võib Eesti valija olla nüüd juba liiga kogenud, et uues parteis võluvitsa näha. Praegu on selge lahkuja Rahvaliit, kuid pole kindel, kas nendest eriline vaakum järele jääb.

Rahvaliidu kadumine on valutu, sest ta pole kunagi esindanud selget ideoloogiat või maailmavaadet. Pigem võib vaakumi luua võimuerakondade ebaõnnestumine, sest kui töötuse määr kasvab ja lahendusi ei paista, siis ollakse valmis õlekõrrestki haarama. Samas peab uus tulija evima mingeidki tõsiseid lahendusi, sest teise populistliku Keskerakonna loomine vaakumit ei täida. Nagu osutasin, on uue erakonna esiletoomine muudetud Eestis põhjendamatult raskeks. Kui aga oma ideedele väljundit otsivad inimesed näevad, et erakonnad on tõmbunud ringkaitsesse ja kodanikuühiskonnaga keegi ei arvesta, siis on ohus demokraatiakultuur kui selline.

Kolmandaks - uus kvaliteet läbi vanade erakondade. Kui erakonna tipp ei toimi, siis peab rohujuuretasand selle uuele elule äratama. Näiteks Reformierakonna rohujuuretasand ei pea nõustuma tipu vastuseisuga haldusreformile. Praegustest võimuerakondadest on viimasel ajal kõige sünergeetilisema, kuid kaugeltki mitte lihtsa protsessi läbi teinud IRL seoses Isamaaliidu ja Res Publica liitumisega. Reformierakond on muutunud Kallase parteist Ansipi parteiks ja nautinud tugevat stabiilsust. Aga aeg seab oma tingimused.

Ilmselt ei kujuta keegi ette, et Kallas peaministrina oleks nii passiivne, nagu on Ansip. Jääb mulje, et siin on restart'i vajadus kõige suurem.

Sotsiaaldemokraatide strateegiat on viimased kümme aastat juhtinud mees, kes pole päevagi olnud erakonna esimees - Eiki Nestor.

Nii Tarandi, Ilvese kui Padari mõju sotsidele on olnud summa summarum palju väiksem kui Nestori oma, ja võib-olla läheb Jüri Pihliga samamoodi. Samas on Pihlil võimalus end näidata. Kartes olla Keskerakonna poolt välja tõrjutud, on sotsid liikunud järjest enam populismi suunas, kuid nii jätkata on riigi seisukohalt ohtlik. Koera saba jupitamise peastaap on rahandusministeerium, pluss sotsid.

Reformiväsimusest tuleb lahti saada ja kui vaja, tuleb selleks käivitada uued mootorid. Aga enne seda tuleb saada hakkama praeguse kokkuvariseva olukorraga. Me ei tohi loobuda eelarve tasakaalu põhimõttest ning peame täitma eurole ülemineku kriteeriumid.

Eesti erakondade suurim probleem on nende ajalugu. Usun, et puhtalt lehelt alustades jätkuks tervet mõistust riik kriisiohust välja tuua. Probleem on selles, et elatakse nostalgias, kusagil 2005.-2007. aastas. Just siis tehti ülepaisutatud riigieelarved ning sõnastati ebarealistlikud valimislubadused ja koalitsioonilepe. Laval on samad osatäitjad ja eelmisest rollist ei osata välja tulla. Veel varasemast ajast ehk 1990ndate algusest, kui tehti valusaid, kuid edasiviivaid otsuseid, on vähe poliitikuid järel - Mart Laar ja veel mõned üksikud. Aga pigemini kulub meile praegu ära toonane kogemus.

Jõuan tagasi oma algse teesi juurde. Olukorras, kus poliitikud muutunud ümbrust ei taju, on uue eliidi esiletõus vältimatu. Kui sellist värskendust ei toimu, siis tabab ühiskonda juba ravimatu stagnatsioon. Kui aga uus eliit tuuakse esile mingi sektantliku populismi näol, siis võime veel rohkem kaotada.

Mitte vähem raha, vaid rohkem nõudlikkust

2009-04-21

Süvenev majandussurutis on teravalt tõstatanud vajaduse kärpida kulusid.

Riigieelarves on palgakulusid keskmiselt juba 7% kärbitud, erasektoris on pilt ilmselt kirjum, ka 50% palgakärbe pole haruldus. Ennustuste järgi langeb tänavu riigi keskmine palk 4,4%. Selle taustal on avalikkuses võimendunud ettekujutus, nagu oleks Eestis eelkõige ametnikke liiga palju ja nad saaksid kole palju palka, ning just siin nähakse peamist miljardikrooniste eelarvekärbete allikat. Ka selles valdkonnas on lisakokkuhoid vajalik ja võimalik, ent üksnes kärbetele keskendudes valitseb oht jätta tähelepanu alt välja hoopis olulisem probleem - meie avaliku halduse haldussuutmatus.

Avalikku haldust teostavad poliitikud koos ametnikkonnaga. Viimati öeldute hulgast tuleks käesoleva kirjutise seisukohalt arvata välja kaitseväelased ning pääste-, politsei- ja piirivalveameti töötajad, rääkimata arvukatest haridus-, kultuuri- ja meditsiinitöötajatest, kes saavad samuti avalikest eelarvetest palka. Eelkõige järelejäänute kohta, kelle hulka peaks arvama ka riigipalgalised poliitikud, kehtib enamik avalikkuse etteheidetest, samuti ripub just sellest sihtrühmast ära tegelik haldussuutlikkus.

Jutt on umbes 4000 ametimehest, keda on umbes 0,7% meie töötajaskonnast, kes saavad iga kuu keskmiselt 20 000 krooni palka ja kelle kohta kulub maksurahast umbes 500 000 krooni aastas. Kokku seega kaks miljardit krooni aastas ehk veidi alla 1% SKT-st. Kui nüüd nii nende ametimeeste arvu kui ka palka ülaltoodud hoiakutele tuginedes kaks korda kahandada, hoiaksime arvestuste järgi kokku 1,5 miljardit krooni.

Kas võime kindlad olla, et teine pool poolpalgalistest suudaks meie elu ja majanduse toimimist paremini korraldada? Palju tõenäolisem on, et esmane kokkuhoid saab mitmekordse negatiivse võimenduse. Veel paar suhkrutrahvi, veel 500 miljonit krooni maksuvaidlusse uputatavat maksuraha, kümnete miljardite ulatuses eurovahendite kasutuselevõtu venimise süvenemine, veelgi „parem" riigihangete seadus, mis ajab pooled kohtusse ja hulluks ja nii edasi.

Mõtlemiskoht juhtidele

Tark peremees ei mõtle üksnes kulude kokkuhoiust, vaid palju enam tulude suurendamisest - kui palga ja tööviljakuse vahel on käärid, siis tuleb pilk pöörata eelkõige töö tulemuslikkuse suurendamisele. Kust alustada? Nõudlikkusest!

Igaüks, kes on maitsnud nii era- kui ka avaliku sektori leiba, teab, milles on maitsevahe. Kui ühel pool piisab protsessist, siis teisel pool on vaja tagada tulemus. Protsess on igimagus, tulemusele keskendumine aga higikibe. Meie ettevõtjad on pidanud rasket võitlust ellujäämise eest, mis on sundinud keskenduma tegelike tulemuste saavutamisele, avalikus sektoris on ülesandepüstitus laialivalguvam ja pole kujunenud tarvilist nõudlikkust - peaasi et asjad kuidagi liiguksid. Eeltoodu pole etteheide tuhandetele avaliku sektori töötajaile, kellest enamik on tublid, vaid mõtlemiskoht avaliku sektori juhtidele. Miks on nii, et valitsuste iseendale koostatud tegevuskavade tähtajalise täitmise määr on heal juhul 50%? Miks on igas ministeeriumis üldteada probleeme, mille lahendamisega pole kümne aasta jooksul ja viie ministri ametisoleku ajal hakkama saadud?

Praeguselt tasemelt Euroopa keskmiseni jõudmine, rääkimata „viiest rikkamast", esitab otsustajatele ja juhtidele hoopis kõrgemaid nõudmisi. Esiteks oskust eristada olulist ebaolulisest, suutlikkust jätta teadlikult osa asju tegemata selleks, et tähtsad asjad tõepoolest tehtud saaksid. Teiseks oskust kavandada oma tegevust sellisel moel, et asja alustades võiks kindel olla lõpptulemuses. Kolmandaks sihikindlust eesmärgi poole liikumisel. Juht vastutab. Alati!

Milleks see jutt? Eelkõige selleks, et saada lahti ettekujutusest, just nagu saaks avaliku halduse efektiivsust suurendada vaid senise ebaefektiivsuse vähema rahastamisega. Selle tagajärjeks on üldjuhul suutlikkuse jätkuv vähenemine ja niigi napi tegelikult kompetentse kaadri lahkumine. Meil on paljudel juhtudel raha rohkem kui inimesi, kellele seda raha südametunnistuse piinadeta maksta.

Seepärast teeb mulle muret populistlik hoiak avaliku sektori ja seal makstavate palkade suhtes. Palk ei ole suur või väike iseenesest, vaid võrreldes tööga, mille eest palka makstakse. Kui nende vahel on käärid, siis selle asemel, et loota palgakokkuhoiust elu edenemist, tuleks järjekindla nõudlikkusega püüelda suurema tulemuslikkuse poole.

Eelnev ei tähenda probleemide eitamist avaliku sektori (palga)korralduses - enamgi veel, lubamatusi on lubamatult palju. Uus avaliku teenistuse seaduse eelnõu on hea rohi ja tuleks viivitamata vastu võtta. Sellega luuakse avalikus teenistuses arusaadav palgakorraldus, kõik vabad ametikohad täidetakse edaspidi konkursi teel ja kaotatakse avalikkust pahandanud lisasoodustused, mis on tõesti eelmise ühiskonnakorralduse reliikviad. Nendest muudatustest aga ei piisa, kui me ei suuda kujundada tulemustele suunatud avaliku halduse kultuuri.

See aga saab alguse nõudlikkusest. Valijate nõudlikkusest poliitikute vastu, poliitikute nõudlikkusest tippametnike vastu, tippametnike nõudlikkusest oma alluvate vastu jne. Ent see kõik on ainult siis võimalik, kui saame aru, et meie elu edenemine ei ripu lõppkokkuvõttes ära mitte välistest jõududest, olgu selleks siis üleilmne majanduskriis, kodumaine ametnikkond või keegi kolmas, kelle süüdistamisega aega veeta, vaid meist endist.

Ettevõtlus - see on sinu võimalus

2009-04-14

Majanduskriis sunnib oma tegevust ümber mõtestama ja muutma. Kui kasvufaasis turvalisena tunduv majanduskeskkond järsult halveneb, hinnatakse ümber ka ettevõtluse ja investeerimisega kaasnevaid riske ja neid hakatakse suuremaks pidama. Tulevikule mõeldes on aga tarvis siiski küsida kas suurem risk on midagi ette võtta või peaks hoopis muretsema selle pärast, et mitte midagi ette võttes ei saa ka miski õnnestuda.

Ehk on praegu sobiv aeg eneselt küsida - kas tahan jätkata palgatöötajana või on minus soov hakata ise ettevõtjaks ning pakkuda tööd ka teistele. Kui palgatöö on koondamise tõttu kadunud, on küsimus seda põletavam.

Millised on kõhklused potentsiaalse ettevõtja hinges ning kuidas neist üle saada? Kõhklusi võib tekitada ettevõtluseks vajalike teadmiste ja oskuste vähesus. Sellest aitab üle saada teadmine, et ettevõtluskoolitusi korraldavad erinevad organisatsioonid, alustades Tööturuametist ning lõpetades Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) ja maakondlike arenduskeskustega. On näiteid, kus just ettevõtluskoolituselt on saadud viimane tõuge oma ettevõtte alustamiseks.

Kõhklust tekitab kindlasti ka see, kas äriidee on proovimiseks piisavalt hea. Head ideed sünnivad avara pilguga ringi vaadates: ehk on sinu kodukohas puudu mõni teenus või toode, mille järele ollakse ammu vajadust tundnud? Võib-olla pole vaja ideed kaugelt otsida ning näiteks töö kaotanu saab seni palgatööl rakendatud oskusi käsutada oma ettevõttes. Vahel kiputakse ka idee leidmist üle tähtsustama: ideid on maailmas tuhandeid, kuid vähesed neist viiakse ellu.

Kõhklema sunnib ka algkapitali puudus. Ka see pole ületamatu probleem, sest erinevaid ettevõtlusega alustamise toetusi saab taotleda nii Tööturuametist - ja muide, eeltingimuseks pole enda töötuna arvelevõtmine - kui ka EASist

Üsna levinud on ka kartus, et toetuste taotlemiseks peab läbima bürokraatliku kadalipu, millest on end keeruline läbi murda. Praeguses maj andusolukorras on tähtis, et head äriplaanid ei takerduks liigsesse bürokraatiasse. Asjaajamise hõlbustamiseks lihtsustas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tänavu peaaegu kõigi EASi ettevõtluse toetusmeetmete taotlemise korda. Osa neist on juba praeguseks jõustunud ning teised jõustuvad aprilli- ja maikuu jooksul.

Soovin käesoleva lehe lugejatele ettevõtlikku meelt ja julgust oma ideed teoks teha. Liialdamata võib öelda, et riigipoolne tugi ettevõtjaks hakkamisele on suurem kui eales varem. Valik on teie.

Väärtusühendus rahu kaitsel

2009-04-14

Oleme osa NATO väärtustervikust, mistõttu pole meil põhjust alliansis kahelda, kirjutab kaitseminister Jaak Aaviksoo.

Nii see algas: 4. aprillil 1949. aastal kirjutasid Belgia, Hollandi, Luksemburgi, Prantsusmaa, Inglismaa, USA, Kanada, Portugali, Itaalia, Norra, Taani ja Islandi riigipea Washingtonis alla lepingule, millega asutati Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon - NATO.

Sündis sõjaline ühendus, mis loodi «kaitsmaks nende rahvaste vabadusi, ühist ajaloolist pärandit ja kultuuri, mis on rajatud demokraatia, individuaalsete vabaduste ja õigusriigi printsiipidele».

See ühendus sündis otseselt Teise maailmasõja järgselt kasvanud pingete tulemusena ning ajendatuna Berliini blokaadist Punaarmee poolt. Täna teame, et Lääne-Euroopa rahvaste hirmud Nõukogude Liidu ambitsioonide suhtes ei olnud alusetud - plaanid punaimpeeriumi piiride nihutamiseks Atlandi ja Vahemere rannikule olid olemas ning praegu saab vaid spekuleerida, milline olnuks Euroopa täna, kui NATO ei oleks sündinud.

Pärast Lääne-Saksamaa liitumist NATOga 1955. aastal loodi Nõukogude Liidu eestvõtmisel Varssavi pakt ning Euroopa jagunes külma sõja rinneteks. Tagantjärele teame, et selles sõjas ei tulistatud ühtegi mürsku ja Euroopas valitses ligi 50 aastat hirmuga segunenud rahu. Vaid Varssavi pakti tankid surusid 1956. aastal Ungaris ja 1968. aastal Tšehhoslovakkias veriselt maha ülestõusud, mis püüdlesid NATO riike ühendavate ideaalide poole.

Ungari ja Tšehhi unistused said koos Poolaga teoks 1999. aastal, Eesti, Läti ja Leedu ühinesid NATOga 2004. aastal ja tänaseks on NATO riikide arv kasvanud 28ni. Nõukogude Liidu lagunemine lõi paljudele rahvastele võimaluse vabalt otsustada oma väärtuste üle ning nende valik oli sama, mis NATO asutajatel - demokraatia, vabadus ja õigusriik.

Ühiste alusväärtuste nimetamine lepingu preambulas ei ole juhuslik - ilma ühiste ideaalideta ei saa olla ühiseid strateegilisi huve, ilma ühiste strateegiliste huvideta ei ole mõeldav ennastsalgav valmisolek liitlase kaitseks. NATO on väärtusühendus.

NATO liikmesriike ei seo üksteisega mitte eelkõige allkiri lepingul, vaid kindlustunne, et rünnakut ühe liikmesriigi vastu tajutakse ka tegelikult rünnakuna enda vastu. Just sellest sisetundest olid ajendatud paljude riikide ja rahvaste reaktsioonid, nähes kaaperdatud lennukeid rammimas Maailmakaubanduskeskuse torne 11. septembril 2001 aastal. «See ei ole võimalik! Seda ei tohi olla! Me peame midagi tegema!»

Me tajusime rünnakut kõige selle vastu, mida me õigeks peame, ja sellest tundest kantuna ei tekkinud kõhklusi ka kollektiivkaitse põhimõtte, artikkel 5 rakendamise suhtes esmakordselt NATO ajaloos. Me teame ka seda, et tingimusteta hukkamõistev reaktsioon nendele rünnakutele ei olnud maailmas kaugeltki üksmeelne. Maailmas on erinevaid väärtussüsteeme ning nendel põhinevaid kultuure ja sõjalisi liitegi.

Jagatud väärtusruum on ka NATO laienemise peamine kriteerium. «Kas nad on osa meist?» on see küsimus, millele peavad liikmesriikide kodanikud saama positiivse vastuse, enne kui võtta endale kohustus haarata vajadusel relv ja riskida oma eluga uute liikmete kaitseks. Ka Eesti puhul ei päritud meilt mitte niivõrd tankide ja sõdurite arvu järele, kuivõrd huvituti demokraatia ja inimõiguste olukorrast, tsiviilkontrollist ja võimude lahususest. Seesama kehtib ka NATO liikmeks pürgivate riikide Ukraina ja Gruusia suhtes.

Veelgi olulisem on arusaam, et väärtuskriteerium ei ole lävend, mille ületamisel «pääsetakse sisse», vaid olemuslik kvaliteet, mida tuleb igapäevaselt sõnas ja teos kinnitada. Endale ja oma rahvale, aga eriti kõigile oma liitlastele. Eesti, aga ka USA ja Türgi ja kõik teised - me peame olema kindlad, et ajame ühist asja ja saame üksteist selles usaldada. Ei ole juhuslik, et Eesti ja mitmete teiste NATO liikmete, sealhulgas ka USA vastu suunatud vaenutegevuse teravik on suunatud nende usaldusväärsuse kõigutamisele liitlaste silmis.

Külm sõda on asendunud infosõjaga ja me peame olema teadlikud selle loogikast. Selle loogika tuum on kõigutada meie strateegiat, lahutada meid meie väärtustest, diskrediteerida meie mainet, seada küsimärgi alla meie sammude õiguspärasus, provotseerida meid ettearvamatule või tasakaalustamata käitumisele. Kollektiivkaitse iseenesestmõistetavus lööb kõikuma, kui me isegi kõhkleme, rääkimata kahtlemisest abivajaja usaldusväärsuses. NATO sõjaline suutlikkus on piisav nii heidutuseks kui enesekehtestuseks, seda saab väärata vaid vaimu nõrkus.

Eelnev ei olnud pelgalt mõtisklus NATO olemusest, vaid ka taust vastamaks Eesti jaoks olulisele küsimusele: «Kas NATO tuleb meile appi?» Lühike vastus on: «Kindlasti tuleb!» Tuleb, sest oleme osa väärtustervikust; tuleb, sest mittetulemine kaotaks NATO usaldusväärsuse nii sisse- kui väljapoole. Selles pole meil põhjust kahelda.

See tulemine peab aga olema viivitamatu ja iseenesestmõistetav ning selle emotsiooni kasvatamine ongi meie peamine ülesanne. Just nagu on alliansi ühiseks ülesandeks kasvatada Eesti tingimusteta valmisolekut aidata meie liitlasi.

Nii, nagu me kaitseme rünnaku eest oma perekonda või vähemasti parimaid sõpru või vähemasti lihtsalt sõpru või vähemasti tuttavaid või... See on pikk tee. Mõelgem, kui pika tee teineteiseni on pidanud läbi käima sakslased ja prantslased, ning ka neil on veel mitu miili minna.

Tegelikult ei ole kõige olulisem küsimus, kas abi tuleb ja millal tuleb, vaid see, kas me suudame ühiselt luua heidutuse, mis välistab ükskõik millise ründe ükskõik millise NATO riigi, sealhulgas Eesti vastu. NATO suutis seda läbi külma sõja perioodi kuni Al-Qaeda terrorirünnakuteni ja usun, et ka terrorismi on võimalik ohjeldada.

Võitlus uute nn asümmeetriliste ohtudega viis tähelepanu traditsioonilistelt julgeolekuohtudelt ajutiselt kõrvale, ent mullune rünnak Gruusia vastu on piisava selgusega taas teadvustanud ka vajaduse klassikaliste ohtude ohjamiseks. NATOs tegeldakse sellega tõsiselt kõiki liikmesriike puudutavalt, on astutud ja astutakse praktilisi samme nii plaanide kui õppuste tasemel ning see kasvatab kindlustunnet ka siin, Läänemere kaldal.

Aeg-ajalt kerkib ajakirjanduses üles erinevatelt lähtekohtadelt püstitatud retoorilisi küsimusi Balti riikide kaitstavusest või isegi selle mõttekusest. Kaitstavus ei ole absoluutne, vaid suhteline kategooria ning on mõistetav vaid läbi heidutuse.

Kui Punaarmee poolt ümberpiiratud Berliin oli kaitstav NATO sündimise ajal, siis on kaitstavad ka Balti ja kõik teised NATO riigid tema 60. aastapäeval ja tulevikus. Kõlagu see pealegi kohutavalt, aga just vastastikku kindlustatud häving ongi see heidutus, mis peab kaitsema ja kaitseb ühtmoodi nii Berliini kui Tallinna, nii Riiat kui Ankarat klassikalise relvastatud ründe vastu. Ja seda ei pea tingimata nimetama maailmasõjaks. Valmisolek anda vastulöök peab eos hajutama halvad mõtted.

Keerulisem on toime tulla üleilmastumise käigus kasvanud nn asümmeetriliste ohtude ja konfliktidega, mis ei kvalifitseeru otseselt väliseks ründeks (kui see pole nii ilmne nagu kaksiktornide puhul). Niisuguste, riikide ja valitsusväliste grupeeringute vahel puhkevate konfliktide eskalatsioon kujutab kindlasti ohtu rahvuslikule ja rahvusvahelisele julgeolekule nii NATO riikides kui väljaspool, ent nende käsitlemine on poliitiliselt ja õiguslikult äärmiselt komplitseeritud.

Näiteid pole vaja kaugelt otsida - Lääne-Balkan, Transnistria, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, rääkimata Iisraeli-Palestiina konfliktist. Baski ja Põhja-Iirimaa konfliktidki pole lõplikult raugenud. Palju tõenäolisem kui klassikaline relvakonflikt on võimalus just niisuguste vastasseisude provotseerimiseks ja tahtlikuks eskalatsiooniks.

Kuidas riigid üksi ja liitlastena NATOs nende ohtudega toime tulevad ja kuidas nad suhestuvad niisugustesse konfliktidesse oma piiride taga, on peamine strateegiline küsimus, millele vastust otsitakse. Tasub vaid meenutada NATO olulisimat operatsiooni Afganistanis ja seal tõstatunud küsimusi.

NATO sõjaline võimekus on täna vaieldamatu, tema väljakutsed on mujal. Laias laastus on neid kaks. Esiteks, NATO kui võimsama sõjalise organisatsiooni maine ja usaldusväärsus maailma avalikkuses ehk kellena tajuvad NATOt teised riigid ja rahvad Venemaast Iraanini ja Vietnamist Somaaliani, ning teiseks, NATO kui organisatsiooni sisemine ühtsus ja maine liikmesriikides.

Nendele vastamiseks on vaja maailma kiirelt muutuvas julgeolekukeskkonnas vaja esmalt vastata küsimusele: millistele liikmesriikide avalikkuse poolt tajutud tänapäevastele julgeolekuriskidele on NATO võimeline andma vastuse elik kuidas NATO vastab meie vajadustele. Ja teiseks: kuidas teha seda nii, et ülejäänud riigid ja rahvad tajuksid seda õiglasena.

Kuidas Eesti tõuseb?

2009-04-13

Ekspeaminister ja IRLi esimees Mart Laar kirjeldab e-lahendust, mis teeks valitsemise avatumaks, võimaldaks kodanikele paremat teenust ja aitaks Eestil silma paista.

Läinud nädalal pidin Eesti majanduskriisi olemust ja sellest väljapääsemise teid arutaval konverentsil rääkima oma kogemustest 1991.-1992. ning 1999. aasta kriisist väljumisel.
Tagantjärele vaadates olid Eesti uuele tõusule pööramiseks vajalikud sammud sarnased.

Esiteks tuli roosad prillid eest võtta ja endale ausalt olukorra tõsidust tunnistada, teiseks viivitamatult tegutsema ja otsustama asuda ning kolmandaks mõtelda välja midagi sellist, millega Eesti maailmas positiivset tähelepanu võiks äratada.

Kahest esimesest sammust olen viimastel kuudel palju kirjutanud - vaadates valitsusele peale surutud munaderahule, ei saa just ütelda, et see kõigile mõjunud oleks. Kuid pole midagi, vast on ülestõusmispühade järel ka poliitikute otsustavus tõusnud. Sest otsustamiseta me edasi ei pääse.

Eesti olukord on väga tõsine. Rahandusministri hinnangul vajab Eesti veel sel aastal seitsme miljardi suurust kärbet, järgmisel aastal on kärbe veelgi suurem. Kui tahame selle ülesandega hakkama saada, ei tohi enam venitada. Iga kuu otsustamatust muudab ülesande veelgi raskemaks.

Näiteks kuna pensioni teise samba sissemaksete edasilükkamist ei suudetud otsustada 1. maiks, tähendab see paarisaja miljoni krooni kaotust, mis tuleb nüüd teistest allikatest leida. Loomulikult vajavad poliitikudki populaarsust, kuid praegusel hetkel oleks targem mõelda mitte oma erakonna, vaid Eesti huvidele.

Vähemalt sama oluline on kriisihetkedel ka julgus kõigile päevaprobleemidele vaatamata ikkagi tulevikku vaadata. Ma saan aru, et praegusel hetkel oodatakse poliitikutel lahendusi päevakajalistele katastroofidele, kuid ainult nendega tegeledes ei suuda me tegelikult Eestit aidata.

Sest isegi kui suudame eelarve tasakaalu ajada ja käivitada programmid võitluseks tööpuuduse vastu, pole me sellega veel kriisist väljunud. Kogemus näitab, et vaid millegi erilisega silma paistes on Eesti-sugusel riigil võimalik taastada objektiivsetel või subjektiivsetel põhjustel käest lastud usaldus. Usaldus on aga see, mille tagasivõitmiseta Eestit uuele tõusule viia ei õnnestu.

Seejuures ei saa tegemist olla millegi varem tehtu kopeerimisega. Kui tahta end tõesti maksma panna, tuleb taas hakkama saada millegi erakordsega, teha midagi, millega keegi teine pole hakkama saanud. 1990. aastate alguses kujunes Eesti kaubamärgiks ühetaolise tulumaksu kehtestamine.

See äratas oma uudsusega tähelepanu, leidis arvukalt järgijaid ning tegi Eestile üle maailma nime. 1999. aastal kujunes Eesti märgiks ettevõtlusse tehtavatelt investeeringutelt tulumaksu kaotamine ning e-valitsus. Kuigi viimase alal on uuenduste hoog mõnevõrra vaibunud, on Eesti kogemus maailmas endiselt hinnas.

Näib, et liiga hea elu ja kiired kasvunumbrid tekitasid meis kõigis mõttelaiskust ning pani Eesti loorberitele puhkama. See lõpeb aga alati halvasti. Nii ka seekord. Vähemalt siiani pole Eesti suutnud kriisi millegi uue ja põrutavaga hakkamasaamiseks ära kasutada.

Arutelu uute ideede üle on Eestil aga hädasti vaja. Osalt tegelevad sellega igati positiivselt 1. mail kokku tulevad mõttekojad, mitmed ideed liiguvad praegu aga ka juba mööda valitsusasutusi ringi.

Üheks hullumeelsemaks nende seast on ettepanek Eesti riigivalitsemise kulude radikaalseks vähendamiseks valitsusaparaadi kaasajastamise ning moodsa tehnoloogia kasutuselevõtu abil. Osaliselt tugineb ettepanek e-valitsuse kogemustele, viies tollal alustatu loogilise lõpuni.

Teatavasti peavad avaliku sektori funktsioonide täitmisel riigi ja kohalike omavalitsuste asutused teostama lisaks põhitegevusele ka nn üldisi tegevusi, nagu finantsarvestus, asjaajamine, personaliarvestus jne. Tänapäeva tehnoloogia on loonud samas võimaluse osta nimetatud tegevused eraettevõtteid kaasates asutusse sisse, vähendades oluliselt riigi valitsemise kulusid, riiki ennast samal ajal «õhemaks» muutmata.

Eesmärgiks on seejuures mitte ainult kulude vähendamine, vaid ka teenuse kvaliteedi oluline kasv. Teatud ülesandeid sisse ostes saab riik saavutada efektiivsuse kasvu ja tulude vähenemise ilma ise täiendavaid investeeringuid tegemata. Tagasihoidlikel hinnangutel annab nimetatud ettepaneku käivitamine teisest aastat alates viie aasta jooksul riigi tasandil kokkuhoidu üle miljardi krooni.

See tähendaks professionaalsete teeninduskeskuste loomist, millele riik ja kohalikud omavalitsused nimetatud funktsioonid üle annavad. Konkurentsi tagamiseks oleks seejuures mõttekas kasutada BOT (Build Operate Transfer) mudelit, mille kohaselt korraldatakse kindla perioodi tagant konkurss, et leida riigile või kohalikele omavalitsustele parimat hinna-kvaliteedi suhet pakkuvat partnerit.

Kulude kokkuhoid ja kvaliteedi kasv tagatakse dokumentide paberivaba menetlemise, täieliku loobumisega paberarvetest, tark- ja riistvara ning arhiivinduse ühendamise ja IT kulude optimeerimisega. Kõigepealt oleks mõttekas luua avaliku sektori finantspakkumise keskus, millele järgneksid paberivaba avalik sektor ning ühtne personaalne teenindamine.

See muudaks riigivalitsemist avatumaks, vähendaks bürokraatiat ja korruptsiooniohtu, aidates sellega kaasa ettevõtluse arengule. Professionaalsete teeninduskeskuste loomine ei muudaks mitte ainult Eesti valitsussektorit kaasaegsemaks ja efektiivseimaks maailmas, vaid looks uusi IT-lahendusi, mida on ettevõtetel hea välismaal turustada. Säästev areng on kujunemas maailmas käesoleval sajandil üheks olulisemaks eesmärgiks, lisaks ressurssidele ja loodusele käib see ka valitsemiskulude kohta.

Loomulikult on võimalik ka midagi muud ette võtta, selleks on iga ettepanek teretulnud. Eespool esitatud idee tugevaks küljeks on aga see, et sel pole poliitilist silti küljes. Seda ei paku välja ei IRL, ei sotsiaaldemokraadid ega rohelised. Ühelgi erakonnal üksinda ei õnnestu sedavõrd suure ettevõtmisega ka hakkama saada.

Juba esimestest sammudest alates eeldab see tihedaimat koostööd ja koordineerimist.

Tegemist pole ei vasak- ega parempoolse ideega, valitsemiskuludest vabaneva rahaga võib kas alandada makse, tõsta sotsiaaltoetusi või edendada haridust. Nii nagu e-valitsus, teenib seegi ettepanek ustavalt iga valitsuskoalitsiooni, kelle valijad on otsustanud Stenbocki majja saata.

Nii tundubki mulle mõistlikuna kõigi käimasolevate poliitiliste kempluste ja vaidluste kiuste heita pilk tulevikku ning anda ettepanekule roheline tuli. Et rahandusministeerium on juba asjaga tegelema asunud, pole võimatu süsteemi esimene osa tuleval aastal käivitada, mis kõigele lisaks annaks eelarves märkimisväärset kokkuhoidu. Seda raha oleks Eestil ots otsaga kokkutulekuks hädasti vaja.

Paralleelselt tuleks alustada ka teise kahe keskuse loomiseks vajalike muudatuste ettevalmistamist. Mis aga veelgi olulisem - suutlikkus ka kriisi ajal tulevikku vaadata tõendaks nii meile endile kui maailmale Eesti elujõudu ja tahet raskest olukorrast välja tulla.
Selleta oleks Eesti uus tõus võimatu.

Otsustamata edasi ei pääse

2009-03-31

Algav nädal on Eestile mitmeski mõttes oluline. Nädala alguses jõuavad valitsuse ja avalikkuse ette eelmise majandusaasta täpsustatud tulemused ning andmed selle aasta esimesel kolmel kuul majanduses toimunu kohta.

Nende alusel saab selgeks, kas Eesti vajab sel aastal veel ühte lisaeelarvet ning kui suur see on. Kui praegu õhus rippuvad negatiivsed prognoosid teoks saavad, peab valitsus suutma kiirelt otsustada ning lisaeelarve kiirelt Riigikogu poole teele saatma - sest iga kaotatud hetk maksab.

Eelarve kontrolli all hoidmise jaoks on möödapääsmatult oluline ka teine algaval nädalal langetatav otsus - mida teha töötukassas vastu vaatava puudujäägiga. Loomulikult võib siingi otsustamist edasi lükata, sest tõeliselt laastavaks muutub puudujääk järgmisel aastal, kuid siis oleks käru juba kummuli ning selle teele tagasi upitamine pea võimatu.

Eelarve kärpimisest pole aga loodetud tulu, kui me ei suuda seista vastu tööpuuduse kasvule. Teatud piiri ületades asub see avaldama eelarvele sellist mõju, et ka täiendavast kärpest ei pea selle puudujäägi kontrolli all hoidmisest piisama. Otsused, mis astuksid vastu tööpuuduse kasvule, on paraku venima jäänud. Läinud nädalal saatis Isamaa ja Res Publica Liidu eestseisus partneritele kirja, kus avaldati muret selle üle, et mitmed küsimused ja eelnõud on jätkuvalt lahendamata. Esitasime omalt poolt partneritele loetelu eelnõudest, mis tuleks meie arvates hiljemalt 1.juuliks vastu võtta.

Keit Pentus Reformierakonnast vastas meie pöördumisele kiirelt ja meeldivalt, kinnitades, et enamiku pakutud eelnõudega neil probleeme pole. Pole tõesti oluline, kelle algatatud üks või teine eelnõu on, ning kui Reformierakond soovib neid kõiki enda ideedeks pidada, siis ei saa selle vastu mul midagi olla. Peaasi, et nad tõesti vastu võetakse. Ootame Reformierakonnalt ka ettepanekuid nende sammude osas, mille kiiret astumist nemad tööpuuduse vastu võitlemiseks oluliseks peavad. Loodetavasti kuuleb Eesti avalikkus neist juba tänaselt Reformierakonna volikogult.

Kiire oli ka sotsiaaldemokraatide vastus, kus leiti, et tegelikult tuleks veelgi kiiremini liikuda. Seda oli meeldiv kuulda - loodame ka nendelt konkreetseid ettepanekuid kuulda, mis on need kiirelt lahendamist vajavad sammud, millega tööpuuduse vastu võidelda. On ju just sellest kujunenud tänase Eesti probleem nr 1. Otsustamata Eesti igal juhul edasi ei pääse.

Peeter Oleski reaktsioon Mart Laari artiklile "Eesti otsib otsustajaid"

2009-03-30

Kallis Mart!

Sinu seisukoht „Eesti otsib otsustajaid" meie koduleheküljel tänase päeva kohal on väga vajalik ja intensiivne. Iga päev niisuguseid ei ilmu ega ole see ka igamehe töö. Rõhutaksin Sinu arvamustest kolme punkti.

Esiteks tähtajalisus. Mängult kukub kell teatavasti males (erinevalt piljardist), elus kukub ta surmaga. Haldusreformiga jauramine tähendab enesetapmist. Paljudes meie hulgast istub kinni kujutelm, nagu oleks haldusreform nagu Newtoni kolmas seadus - igavesti lõplik. Haldusreform on alati funktsionaalne. Tema läbiviimiseks on vaja raha ja järelikult saab teda teostada koos muudatustega riigieelarves. See nõuab aega, kuid ka stardipauku. Umbes nagu 60 m jooksus. Ainult Issanda idioot võib arvata, et kui stardipauk nii lühikesel distantsil antakse, oledki samal hetkel finishis (minu aeg oli 8, 9). Pauku on aga vaja ja see tuleb kõmmutada praktiliselt kohe. Seda saab teha tõepoolest koalitsiooni või erakondade ühine kokkulepe - või ka president. Kodanikuna hakkab ju ka tema elama Ärmal ja käima tööl Kadriorus uue halduskorralduse järgi.

Teiseks ettevõtlus seotuna tööpuudusega. Geoloogidel ehk prükkaritel on tööd praegu küll. Nad sõidavad pikki otsi taksodega ja räägivad isekeskis paremate mobiiltelefonidega kui Sul ja mul. Ümber õpivad nad ise. Kriitilises piirkonnas asuvad haritud inimesed elueas 40-60, kellel puudub ettevõtluskogemus, kuid kellel on magistri tase ja väljakujunenud elustandard. Ma ei too siinkohal ära konkreetseid nimesid, sest ei taha seada neid löögi alla. Toonitaksin muud: ettevõtluspakett peab olema rühmiti diferentseeritud ehk teisisõnu, me vajame ka korralikku strateegiat. 10 aasta programmi, mida hakatakse täitma esimesest sekundist. Kao % nii „pikas" ajalises perspektiivis võib olla 30, kuid ka rohkem. Oluline on just see, mida teha tolle 30-ga. Me oleme olnud või õieti saanud allhankemaaks. Põhjamaade Hiina äraspidisel kujul. Eksistentsiaalselt on möödapääsmatu teha kannapööre.

Kolmandaks - kasutan oma sõnavara - haldusreformi asendustegevus. Selleks on haridusreform, millega Tõnis on juba alustanud. Siin tuleb asjaga jätkata, sest koolide kohta ei saa öelda nagu pankade kohta Brechtil: mis on panga röövimine võrreldes panga asutamisega. Tahan öelda, et haridusreform ja e-Eesti liiguvad haldusreformi suhtes lihtsalt eest ära. Haridusreform on - olles otsekohene - tegelikult negatiivne nagu miinuseelarve. e-Eesti vajab kapitaalremonti.

Tahtsin eespooltoodud märkustega Sinu seisukohta toetada. Hetkel neid märkmeid tehes saan siiski aru, et sellest ei piisa, aga ma ei ole ükskõikne. Ole terve! Peeter

Tähtvere mõisas 30. märtsil 2009

Eesti otsib otsustajaid

2009-03-30

Tänavune kevad ei saa Eestile kerge olema. Aprilli lõpul valmiv uus majandusarengu prognoos ei paku ilmselt midagi rõõmustavat.

On enam kui tõenäoline, et selle avalikustamise järel tuleb kohe hakata tegelema uue lisaeelarvega, mille maht võib olla ebameeldivaks üllatuseks. Tekkinud olukorrast väljumiseks oleksid paremad võimalused, kui aasta algul oleks juletud tegutseda otsustavamalt ja langetada mitmed väljapakutud ebameeldivad, kuid vajalikud otsused. Kui suudame need ka nüüd langetada, on neist tuntavalt vähem tulu, sest pool aastat on ikkagi mööda läinud. Riigieelarvet me aga kontrolli alt välja lasta ei saa.

Samal ajal pole riigieelarve kärpimisest pikemas perspektiivis loodetud tulu, kui Eesti ei suuda otsustavalt tegelda praeguseks tema ette kerkinud peamise probleemiga - kiirelt kasvava tööpuudusega. Me lihtsalt ei tohi selles küsimuses vaadata tegelikkust taas kord läbi roosade prillide. Kui tööpuuduse kasv jätkub samas tempos, annab see eelarvelaekumistele uue hoobi. Kiirelt tuleb leida ka lahendused töötukassat ähvardavale puudujäägile. Kui me asume ka siin venitama ja vajalikke otsuseid edasi lükkama, võime selle aasta heal juhul üle elada, aga järgmisel aastal seisame probleemide ees, mis on meil selleks ajaks lootusetult üle pea kasvanud.

Paraku jätkatakse tegutsemist sellises tempos, nagu polekski Eestis majanduskriisi. Vahel tundub, nagu oleks valitsuskoalitsioon suutnud kokku leppida vaid selles, et milleski enam kokku ei lepita. Tekkinud olukorda vaadates võib kergelt jääda mulje, nagu lükataks esitatud ettepanekuid tagasi üksnes seetõttu, et need pärinevad „valest" erakonnast. Tahaks siiski uskuda, et nii hull asi pole. Haldusreformi järjekordne surmamine on vaid üks näide. Kui poliitikud oleksid pidanud vajalikuks selle kiiret teostamist - see tähendab enne selle aasta valimisi -, oleks seda olnud võimalik teha vaid viisil, mille regionaalminister välja pakkus. Paraku otsustati taas uurida, põhjendada ja parandada. Teosammul liiguvad edasi ka tööpuuduse vastu võitlemiseks määratud meetmed.

Nagu näha, ei otsi Eesti mitte ainult lemmiklaulu, vaid ka otsustajaid. Tekkinud olukorra üks põhjus on kahtlemata see, et 2007. aastal sõlmitud koalitsioonileping on muutunud olukorras end juba mõni aeg tagasi ammendanud. Järelikult puudub valitsuskoalitsioonil ka selge poliitiline kokkulepe, mida praeguses olukorras tegema peaks. Kokkulepet pole, ei tegelda millegi tegemise, vaid üksteisele ärategemisega. Lähenevad kahed valimised muudavad olukorra veelgi keerulisemaks. Ma ei taha kedagi süüdistada - me kõik, kaasa arvatud minu erakond, oleme sedalaadi madinates osalenud. Tahan vaid ütelda, et kui me kiirelt milleski kokku ei lepi, ei lase me põhja mitte üksteist, vaid ka Eesti riigi. Seetõttu oleks tark võtta taas kokku erakondade ümarlaud, kus igal erakonnal oleks võimalik selgelt ütelda mitte seda, mis teiste erakondade plaanides halba on, vaid mida ise olukorra lahendamiseks välja pakutakse.

Seda tööd peaks alustama valitsuskoalitsioon. Olen nõus nendega, kes väidavad, et üks asi, mida Eesti praegu kohe kindlasti ei vaja, on valitsuskriis. See ei lahendaks ühtegi probleemi, küll aga tekitaks neid juurde. Jätkamiseks peab valitsuskoalitsioon aga naasma otsustamise ja tegutsemise juurde.

Selleks oleks praktiline omavahel kokku leppida, mis on need sammud, mida Eesti peab enne suve astuma. Isamaa ja Res Publica Liit on oma ettepanekud koalitsioonipartneritele esitanud. Enamikku neist ettepanekutest on koalitsioonis arutatud, suur hulk neist liigub isegi mööda eri kooskõlastusringe - ja seda juba pool aastat. Nii ei saa edasi minna.

Tähtaeg: 1. juuli

Viivitamatult tuleb käivitada ettevõtluse toetuspakett, programm energiatõhususe suurendamise toetuseks, mis aitaks ettevõtjatel tootmist jätkata ja säilitaks sellega töökohti. Vastu tuleb võtta Eesti rahvusvahelistumise tegevuskava, ajude Eestisse meelitamiseks kehtestada sotsiaalmaksule ülempiir. Tühistada tuleb erisoodustusmaks tervishoiukuludele ja tasemeõppele, toetades nii võimalusi parema hariduse omandamiseks ja tööpuuduse vältimiseks.

Viivitamatult tuleb langetada otsused ümber- ja täiendusõppe süsteemi paremaks toimimiseks ja sellega haaratud isikute ringi laiendamiseks, kõrvaldades selleks ministeeriumide koostööd takistavad piirangud. Töötuks jäänud inimestele tuleb muuta kättesaadavamaks võimalus alustada oma ettevõttega. Turismitööstuse toetuseks tuleb alandada tax-free piirmäära. Kõik need sammud tuleb astuda hiljemalt 1. juuliks.

Me ootame partneritelt vastuseid ettepanekutele kahe nädala jooksul. Kui meie ettepanekutes midagi ei meeldi, siis tuleb seda ütelda ja esitada oma konkreetsed ettepanekud, mida tekkinud olukorras ette võtta. Üksi ei suuda keegi meist praegusest olukorrast välja tulla, seda saame teha vaid koos.

Omavalitsused vajavad muudatusi nagu õhku

2009-03-19

Kuigi meil on juba pikka aega räägitud majanduse jahtumisest ja avaliku sektori kulude kokkuhoiust, ei ole kokkuhoiu vajadus kõikjale jõudnud.

Valitsus on praegu sunnitud tegema raskeid otsuseid, et päästa, mis päästa annab, aga kohalikul tasandil ei taheta või ei suudeta enne valimisi muudatustega kaasa minna. Eriti just väiksemates omavalitsustes, mis niigi aina enam kaotavad majandusliku mõtte olla iseseisev.

Näiteks 1500 elanikuga omavalitsuses, mis niigi efektiivselt majandada ei suuda, pole olukorra tõsidusest aru saadud.

Hüva nõu ei kuskilt

Riik on üles ehitatud uskumatult omapärase ja raha mitte kokku hoidva nelja tasandina: maksumaksja peab kinni maksma keskvalitsuse, maavalitsuse, omavalitsuste liidu ja omavalitsuse ülalpidamise. Paljudes asjades ei teata oma õigusi ja kohustusi ega sedagi, mida tahta oma õlule võtta ja mida mitte. Samuti kontrollib üks ühte ja teine järgmist.

Kui aga näiteks tavaline kohalik volinik tahaks saada seisukohta või arvamust oma valla- või linnavõimu tegemiste kohta, võib selguda, et päris erapooletut nõu ei saa ta ei maavalitsusest ega omavalitsuste liidust.

Mõlemad institutsioonid on niivõrd poliitilised ja võib juhtuda, et koguni kõik kolm, omavalitsus, omavalitsuste liit ja maavalitsus, on ühe erakonna juhtida.

Kõik tunnevad kõiki ja aitavad üksteist. Samas on süsteem just nii üles ehitatud, et vallavolinik peaks saama esmase nõu just nendest kahest maakonna tasandil asetsevast aparaadist. Kas sellises olukorras võib olla kindel, et kontroll oleks erapooletu ja toimiks nii, nagu seaduses mõeldud?

Küsimusi tekitab maavalitsuse vajalikkus, ka omavalitsusliidust ei ole enamasti suurt kasu näha olnud. Vähemalt mitte Tartumaa Omavalitsuste Liidust.

Miks peaksid kaks sarnast aparaati paralleelselt tegutsema? Vallad ja linnad maksavad liikmemakse ja koostöös kaubeldakse riigilt raha ning soodustusi. Samas ei pruugi lahendus ikkagi kõiki rahuldada, sest suuremad omavalitsused ei võida sellest suurt midagi ja väikesed pole enamjaolt suurtele võrdväärsed partnerid. Raha kulutatakse kooskäimistele ja vaidlustele.

Kui väidetakse, et liidust on kasu ja sealt tuleb häid otsuseid, siis võikski teha liidu põhjal ühe suure ja tõhusalt tegutseva omavalitsuse. Praegu on aga ikka nii, et kõrvuti asetsevate valdade koolid on konkurendid ja raha saab see, kumma vallavanem teeb kõvemat häält või kellel on rohkem tutvusi.

Tulud vähenevad

Suures omavalitsuses poleks koolid otsustajate suhtes enam konkurendid, mängu tuleks tegelik vajadus ja otstarve. Ja ehk siis ei olekski vaja kaht lähestikku asuvat sama tasandi kooli ja kaht koolimaja, mida eraldab ainult valla piir?

Kõikides praegustes omavalitsustes pole juba pikka aega kõik asjad päris nii, nagu ühiskond ootaks. Olen Konguta valla volinik 2005. aastast. Vallavalitsus alustas 2009. aasta eelarve koostamist eelmise aasta lõpus, eelarve esimene projekt jõudis volikokku detsembri alguses.

Vallavalitsus ootas siis füüsilise isiku tulumaksu kasvu jäämist eelmise aasta tasemele, aga jaanuari lõpuks oli selge, et tulumaksu laekumine hoopis väheneb. Sellest hoolimata Konguta vallavalitsus avaliku sektori kulude kärpega kaasa minna ei plaaninud.

Jaanuaris selgus seegi, et riik on vähendanud tasandusfondist tulevat raha ning lisaks veel vallale laekuvat füüsilise isiku tulumaksu osa. Kongutale, kus elab alla 1500 elaniku ja iga kroon eelarves oluline, oli seda vähendamist kokku väga palju.

Eelarve teise projekti järgi saab vald tasandusfondist 1,2 miljonit krooni vähem kui algselt planeeritud, ometi pole arvesse võetud ei seda ega riigipoolselt vähendatud tulumaksu osa, samuti tõsiasja, et jaanuaris laekus vallale 3-4 protsenti vähem maksu aastataguse ajaga võrreldes, ning praegust seisu vaadates väheneb see veelgi.

Samuti pole vald planeerinud kokkuhoidu ametnike palgafondist, välja arvatud nn kolmeteistkümnenda palga ärajätmine.

Üle jõu elu

Eelarve teise lugemisega viivitati. Olgugi et seaduse järgi tuleb eelarve kinnitada 31. märtsil, on volikogus vaja eelarvet menetleda veel vähemalt kahel korral.

Praegu pole vallavalitsus suuteline täpselt hindama valla tegelikku olukorda, kuid juba oleks võimalik teha miinimumkuludega eelarve.

Mõistlik on kaotada igasugused preemiad, kompensatsioonid ja tulemustasud. Kindlasti tuleks lõpetada staažitasude maksmine vallavalitsuses. Üle tuleks vaadata kõigi ametnike tööülesanded ja otstarve.

Peaks mõtlema, kas 1400 elanikuga vallale on vaja peale vallavanema veel täiskohaga abivallavanemat, sotsiaalnõunikku, maanõunikku, keskkonnanõunikku, finantsjuhti, raamatupidajat ja konsultanti. Lisaks on olemas veel vallasekretär. Kokku siis üheksa täiskohaga töökohta.

Kogu sellest jutust selgub, et praegu oleks õige aeg mõelda kogu riigis reformile, mis selliste olukordade tekkimise ära hoiab. Tuleb leida viimaks vastus, kas meil ikka on vaja nii suurt, mitmetasandilist ja ebatõhusat valitsemissüsteemi.

Rasketel aegadel tuleb ikka ette olukordi, kus suudetakse langetada olulisi ja raskeid otsuseid. Ehk on see aeg nüüdki saabunud?

Ninanips Vene saadikule

2009-03-17

Kes jõuab vaielda Nikolai Uspenskiga? Temal on ikka oma seisukoht, ehk täpsemalt Kremli seisukoht. Tartu rahu enam ei kehti, olukord Vene koolides halveneb ja Keeleinspektsioon on repressiivorgan. Eesti poliitik ei viitsi isegi vaielda. Ja kas on mõtet - niigi on Venemaa tundlik teema, iga piiksatuse peale ei pea püsti hüppamaja kui avaldusi teha, siis tõsisemal tasandil kui Vene suursaadiku sellised süüdistused marginaalses ajalehes.

Uspenski hinnangud koolisüsteemile ja keeleinspektsioonile pole mitte üksnes valed, vaid need soodustavad segregatsiooni - kahe kogukonna keelelist ja hariduslikku eraldumist. Kui võtta eelduseks, et Vene koolide õpetajad ei pea eesti keelt oskama, siis on tagajärjed just sellised.

Sel taustal mõjub ootamatult ja värskendavalt Vene koole ühendava õpilasesinduste Assamblee seisukohavõtt: "Härra Uspenski, ilma teie abita oleks meil parem!" Nii pole siiani öelnud ükski vene poliitik Eestis. Vene saatkonna suunas on ikka vaadatud suu lahti ja vastandumist vältides - ükskõik, missuguseid Eesti- vastaseid seisukohti sealt poolt esitatakse. Keskerakond ja vene erakonnad on konkureerinud Venemaa toetusele, sest sellest sõltub nende arvates vene valijaskonna toetus Eestis ja ega me täpselt teagi, millist laadi abi veel.

Ja nüüd korraga tuleb selline seisukoht! Eriti jäi meelde Mustamäe õpilase Sergei Metlevi väide, et kui Vene saadiku seisukohad kandepinna saavad, siis kukub muukeelne haridus Eestis samamoodi läbi, nagu on läbi kukkunud Eesti-Vene suhted.

Vaatasin huviga, millist vastukaja tekitab Metlevi avaldus Eesti venekeelses ajakirjanduses. Esiteks, vastukaja pole väga elav. Teiseks, ajaleht Vesti nimetab Õpilasesinduste Assambleed "Kristafovitši lasteks" osundusega organisatsiooni "Avatud Vabariik" juhtivale Jevgeni Krištafovitšile. Kolmandaks, kommenteerivates portaalides käib Metlevi sõimamine.

Meil räägitakse küll palju integratsioonist, kuid sageli puudub selge ja ühine arusaam, mis see tegelikult on. Keskerakonna jaoks võib see olla kodakondsuse andmine kõigile, aga IRL küsib kvaliteeti. Ja eesti keele omandamine koolis, sealhulgas vene koolide õpetajate eesti keele oskus kuulub kahtlemata sinna juurde.

Ebapiisava integratsiooni näiteks peetakse seda, et Eesti poliitilises ja administratiivses eliidis on vähe muulasi. Olen selle väitega nõus. Kui aga muulased orienteeruvad Vene saadiku pahatahtlikele avaldustele, siis ei saagi sellised inimesed tekkida. Metlevi ja vene õpilasorganisatsiooni avaldus on eeskätt julgustav. Probleemi lahendus on just see, kui uus põlvkond astub ette uute väärtushinnangutega. Sõnavabaduse ja Metlevi kaitseks.

Kui täna varahommikul oma kodulehele Vene saadikut ja Sergei Metlevit puudutava kommentaari riputasin, et teadnud ma veel, et kool on Metlevit valjus toonis hukka mõistnud, ta õpilasomavalitsuse juhi kohalt tagasi kutsunud ja üldse tema pärast kahetsust avaldanud. Metleviga pragamine meenutas nõukogude aegaja kõlas nõukogulikus stiilis. Väljendid nagu "nördimus Metlevi avalduse peale", "vääritu käitumine" ja teised kõnelevad enda eest. Nõukogude ajal võidi muidugi õpilasi poliitilise suupruukimise eest pikemata koolist välja visata.

Ma ei tunne Metlevit ega tea temast midagi peale tolle avalduse. See oli värske ja selge vaade, võibolla mitte just diplomaadi kujutatud, kuid ma ei saa aru, mis oli seal sellist, mis kutsus esile kooli "nördimuse vääritu käitumise pärast". Ka ei tekkinud mul hetkekski mõtet, et Metlev on kõnelnud kooli nimel, ta kõneles täiesti selgelt oma organisatsiooni nimel. Ilmselt on ainus häda selles, et Metlev ütles tõtt ja kellegi jaoks väga valusat.

Eriti hämmastab mind aga mulle tänaseni tundmatu keskerakondlasest linnavolikogu liikme Nikolai Degtjarenko kommentaar. Tema on nimelt öelnud, et analüüs ja kriitika peaks tulema haritud ja pädevatelt spetsialistidelt, aga mitte mingil juhul kooliõpilaselt, kes õpib kolmedele-neljadele. Tule nüüd taevas appi, kus ma sellist jama viimati kuulsin? Eks ikka riikides, kus sõnavabadusega on probleeme, ajakirjanikud istuvad vangis ja võimuesindajad ütlevad, et midagi poliitilist selles küll pole, sest tegelikult neil lihtsalt puudub kvalifikatsioon ja pädevus midagi arvata - vääritud tüübid sellised!

Hei, vene kool Mustamäel! Ae! Eesti on vaba maa, igaühel on sõnavabadus ja meie võimukese ei asu ammu enam Kremlis.

Avaldatud lisaks:

18.03.2009 Tallinna Linnaleht

Kommenteeri!

www.herkel.net

Anna mulle oma hääl

2009-03-04

„Kui praegustelt juhtpoliitikutelt küsida elu mõtet, siis kuigi nad seda vist ei ütle, oleks avameelne vastus: saada järgmistel valimistel rohkem hääli," arvas viimases Möttes teaduste akadeemia asepresident Jüri Engel-brecht („Kas egalitaarse kapitalismi poole?", EPL Möte 27.2) ja Päevaleht võimendas seda väidet, pannes selle päeva tsitaadiks.

Mõte ise on sama tabav kui arusaamine, et juhtivate akadeemikute elu mõtteks on oma tsiteerimisnimestiku pikendamine.

Vaevalt et hea akadeemik „teaduslikult" mõtles, kui nii ütles. Pigem on see näide tavapärase emotsionaalse hoiaku ilmekasse vormi valamisest, mille tulemus on klassikaline sildistamine - poliitikud on omakasu-püüdlikult lihtsakoelised ja valelikud. Selline hoiak on üsna levinud, sisaldab paraja annuse kibedat tõttki, kuid on ometi kasutu. Autoriteedi suust kuulduna on see mõte aga isegi kahjulik, kui eesmärgiks seada meie poliitilise kultuuri edendamine. Viimati öeldut oleks aga vaja, isegi väga.

Võimalus anda oma hääl vabadel valimistel kellegi toetuseks on demokraatiakeskne instrument. Võitlus nende häälte pärast, iga poliitiku ja erakonna soov olla toetatud ja usaldatud on loomulik, vastupidine oleks ju absurdne. Toetuseta jäänud erakonnad ja poliitikud on meie ühisel tahtel lavalt lahkunud ja tunnistagem, et teenitult - demokraatia toimib.

„Sulas ja kohe kätte"

Toimib ka teistpidi - me usaldasime vastsündinud rohelisi ja valisime nad riigikogusse, me andsime enim isiklikke ja erakondlikke hääli Reformi- ja Keskerakonnale ja nende esimeestele ning saime nende juhitud valitsused Toompeale ja all-linna. Kas me valisime valesti? Kas mingi teine valik oleks olnud parem ja kuidas seda oleks pidanud kindlaks tegema? Vaevalt leiame vabadele erakonna-põhistele valimistele demokraatliku alternatiivi, sestap on targem pühenduda sellele, kuidas muuta valimisi sisulisemaks ning valijate ja valitute suhet usalduslikumaks.

Esmane oht on leviv populism - poliitikute kiusatus osta toetust vastutustundetute otsuste ja lubadustega, millele kallutab valijate valmisolek oma häält odavalt loovutada. Pretsedenti loovaks tuleb pidada 500-krooniste kahetsusväärselt edukaks kujunenud jagamist, mille valguses tuli mõista ka eelmiste riigikogu valimiste 25 000- ja 40 000-kroonise palga lubadusi ning paljut muudki stiilis „sulas ja kohe kätte".

Iga nõudlus tekitab pakkumise ja selle eitamine oleks poliitiline enesetapp - ometi olen kindel, et Eesti valija tunneb aegapidi ära ja oskab hinnata teiste hulgas neid poliitikuid, kes suudavad tarvilikke lubadusi ühitada kaugemate eesmärkidega ja jääda kindlaks oma põhimõtetele. Andkem siis oma häälele suurem väärtus ja ärgem loovutagem seda kergekäeliselt ilusa jutu peale - see esitab suuremaid nõudmisi ka poliitikuile ja sunnib neid valijaid tõsisemalt võtma.

Teine poliitilise kultuuri edendamise suund on kodanikuühiskonna tugevdamine. Selle üle on palju kurdetud, kusjuures lahenduseks peetakse eelkõige riigi suuremat rolli ja vastutust, kohati ka lihtsalt rahastamist.

See on eksitav ja isegi ohtlik - ülevalt alla loodav kodanikuühiskond ei saa olla enamat kui (poliitiliselt) manipuleeritud struktuur ja meil juba on näiteid, kuidas see oht realiseerub. Alt üles kasvav struktuur, mida liidavad ühishuvid, mitte jagatav riigi raha, on kodanikuühiskonna vundament, elujõuline organism, keda võim ei saa arvestamata jätta.

Eesti ajaloost meenub eeskujuna loomeliitude ühispleenum, mis suutis otsustavalt muuta poliitikat ka hoopis ebademokraatlikumas keskkonnas. Miks me siis neid võimalusi ei kasuta? Olgem ausad, ühiskond ootaks palju rohkem ka nendelt avalik-õiguslikelt institutsioonidelt, keda maksumaksja suuresti üleval peab. Muidugi, võidakse öelda, poliitikud ei kuula ei Eesti Panka ega Eesti teaduste akadeemiat, ei Tartu ülikooli ega Tallinna tehnikaülikooli, rahvusooperist ja rahvusraamatukogust rääkimata.

Aga enne kui end sellega välja vabandada, peaks selge sõnum ikkagi olemas olema ja õiget sõnumit ei jäta rahvas kindlasti toetuseta. Ning ma olen enam kui kindel, et avaliku toetuse korral ei hakka seda eirama ka erakonnad. Tartu ülikooli professori Urmas Varblase juhitud töö-rühma seisukohtade mõju meie praktilisele eelarvepoliitikale on hea näide. Minu arvates oleks valitsus võinud veel tähelepanelikumalt kuulata, aga hea märk on seegi.

Kolmas meie poliitilise usaldusorganisatsiooni nõrkus on erakondade ohtlikult väike liikmeskond, mille pea-mine põhjus on eelkõige erakondade ja poliitikute vilets maine. Minugi käest on korduvalt küsitud, miks ma vahetasin väärika akadeemilise ameti „mingi poliitiku" leiva vastu. Ometi on Eesti ju meie riik ja meil ei saa ega tohi olla ükskõik, kes ja kuidas seda valitseb.

Ja väärikus ei käi kaasas mitte ametikohtade, vaid inimestega. Igal juhul vajavad kõik meie erakonnad oma ridadesse palju rohkem inimesi ja koos nendega nii väärikust kui ka kompetentsust. Nii nagu Eesti riik on oma rahva nägu ja tegu, nii on meie erakonnad eelkõige oma liikmete looming. Ja kui üks või teine meile ei meeldi, siis pole ei aus ega asjakohane end kõigest väljapoole asetades parastama asuda.

Nõukogude-aegne käsitlus

Tugevalt seisavad need riigid, kus erakondade liikmeid on mitu korda rohkem kui meil. Loodan, et kasvame tasapisi sellest Nõukogude-aegsest partei ja parteilase käsitlusest välja ning näeme erakonna liikmesuses pigem vastutustundlikku kodanikukäitumist kui karjäärihimu. Nii tugevneb peale erakondade üldise suutlikkuse ja valitsemise kvaliteedi ka poliitika ja poliitikute maine.

Algusesse tagasi tulles - akadeemikut sai tsiteeritud, kui poliitik hääle saaks, oleksime tasa. Elu mõttest aga nii palju, et iga-ühel meist on võimalik sisustada see oma sõnade ja tegudega, nii nagu me seda õigeks peame. Hea, et saame seda teha vabal maal, mille valitsemise koormat tuleb meil tahes-tahtmata ühiselt kanda.

Lootust ei tohi kaotada

2009-03-03

Mis teeb ühe arvult väikese rahva selliseks, et tal on riik ja keel ja kultuur ning tahe kõike seda hoida?

Ajaloo-, aga küllap ka ühiskonnaõpetuse ja kirjandustunnid annavad meile ülevaate sellest, kuidas tekkis ja edenes rahvuslik ärkamine XIX sajandil ning kuidas võideldi kätte oma riik XX sajandi algul. Nimed nagu Kreutzwald, Hurt ja Päts ning Laidoner ja Tõnisson peaksid kõigile tuttavad olema. Me teame neid alusepanijatena. Aga nende kõrval olid paljud teised, ja tegelikult on Eesti - ehk see, mis meil täna riigi ja rahvana on uskumatult paljude tublide ja isamaad armastavate inimeste töö tulemus.

Öeldakse, et kõige ohtlikum on rahvaste jaoks ükskõiksus ja lootuse kaotus. See, kes teab, et «ilus on maa, mida armastan» (Hando Runnel), ei saa olla ükskõikne.

Samuti ei tohi elus kunagi kaotada lootust. Eesti on jälle vaba just selle pärast, et meie vanemad ja vanavanemad ei kaotanud lootust pool sajandit kestnud okupatsiooni ajal. Nad ei kaotanud lootust siis, kui nad olid küüditatud või alandatud või leinas.

Järelikult ei ole põhjust kaotada lootust majanduskriisigi pärast, sest ajaloos võib hullematki ette tulla. Vaadakem siis seda kui väljakutset - eestlane peab olema nupukas ja meisterlik, haritud ja sihikindel. Ja nagu te olete nõudlikud iseenda vastu, olge seda ka poliitikute vastu!

Mitte miski ei mõju poliitika kvaliteedile paremini kui tark ja haritud valija. Ja miski ei ole riigile vajalikum kui aus, haritud ja ettevõtlik inimene.

Hoiame üksteist ja oma lähedasi!

Elades tänases, ärgem unustagem eilset!

2009-02-21

Tänavuse vabariigi aastapäeva eel on paljud meist mõtlikumad ja kaalutlevamad. Ükski poliitik ei saa oma pidupäevakõnet alustada lausega, et meie isamaal läheb päris hästi. Möödunud aastate tarbimispidu ning tuleviku arvel elamine on toonud kaasa majandussurutise, tööpuuduse kasvu ja ebakindluse homse ees. Meie riik on muutunud rahulikust ja edukast Euroopa Liidu liikmesriigist taas pulbitsevaks Ida-Euroopa väikeriigiks, kelles vanad Euroopa riigid näevad tonti ja kellele ennustatakse raskeid aegu.

Eesti riigi areng on viimase viieteistkümne aasta jooksul olnud märkimisväärne. Meid on imetletud ja kadestatud. 1990ndate aastate siirderiigist, mida iseloomustasid hüperinflatsioon, massiline tööpuudus ja kuritegevuse kasv, on alles vaid mälestused. Praegune olukord pole võrreldav 1993. ega 1999. aasta kevadtalvega, mil meie majandus tegi tõelist vähikäiku ning keegi ei osanud näha kiiret ja tulemuslikku väljapääsuteed. Samas see tee leiti ning järgnenud tõusuaastad aitasid elu tunduvalt paremaks muuta.

Samad tunded ja emotsioonid, mis neil pöördelistel aastatel paljusid valdasid, täidavad meid ka nüüd. Otsitakse, püütakse leida väljapääsu. Lihtsaid lahendusi pole aga endiselt olemas. Selge, et kõige olulisem on selles olukorras kaine mõistus ja töökohad säilitada.

Võru maakonnas on jaanuari lõpu seisuga töötuse tase 10,5% tööealisest elanikkonnast. Sellega lööme Eestis rekordeid. Olukord nõuab kiiret reageerimist.

Üheks sammuks sel teel on maavalitsuse, ettevõtjate ja omavalitsuste senisest tõhusam koostöö ning üksteisega arvestamine. Kui neli aastat tagasi maavanema toolile asusin, seadsin eesmärgiks luua nimetatute vahel tihe ja toimiv koostöövõrgustik.

Aega pole meile enam palju jäänud

Möödunud aasta lõpus toimunud maakonna arengupäev Navi seltsimajas, kus kohtusid maakonna ettevõtjad, omavalitsused ja arenguorganisatsioonid näitas veel kord, et tarvis on kindlaks määrata lähiaja eesmärgid ja panna paika tegevuskava, et päästa meid halvimast. Võrumaa jaoks aega enam ei ole ning kui asi samamoodi jätkub, pole siin enam noori peresid, ettevõtjaid ega tublisid maksumaksjaid, kes elu edasi viiksid. Et seda ära hoida, tuleks läbi rääkida praegused maakonnaelu plussid ja miinused. Kinnitan, et aktiivne töö selles vallas käib. Organisatsioonid, mis on ellu kutsutud ettevõtluse arendamiseks Võrumaal, peavad eneseimetluse unustama ja tee ettevõtetesse üles leidma.

Paljud asjad on seejuures seotud haldusterritoriaalsete küsimustega. Viimasest ajast on tuua näiteid, et omavalitsustel puudub soov ja tahe leppida kokku, milliseid ühiskondlikke objekte rajada ning kuidas kasutada otstarbekalt niigi nappe rahalisi vahendeid. Olen veendunud, et just praegu, kui majanduses on halvad ajad, on õige aeg tunnistada, et sellist avalikku sektorit meie väike riik üleval pidada ei jõua.

Ei tea ühtegi riiki, kus haldusreform oleks toimunud vabatahtlikult. Seetõttu loodan, et just rasketel aegadel jõuavad erinevad poliitilised jõud lihtsamalt kokkuleppele ja palju räägitud reform tehakse ka ära. Küll peab siin vältima ühest äärmusest teise minekut.

Peamiseks eesmärgiks peab olema, et maakond saab institutsiooni, millel on õigus esindada neid inimesi, kes selles maakonnas elavad. Praegu ei ole seda õigust ei maavalitsustel ega ka omavalitsuste liitudel. Kindlasti ei tohi väheneda omavalitsuste õigus kohalike asjade üle otsustada.

Meil räägitakse palju, kui kehvasti läheb naabril Lätil. Arvan, et Eesti riik oleks samasuguses seisus, kui meie omavalitsused oleksid olnud sama väikse otsustusvõimega, kui meie naabri omavalitsused olid.

Tuleb vältida ka äärmuslikku sammu, et üks omavalitsus ja üks maakond. Selline lähenemine toob kindlasti kaasa omavalitsuste otsustusõiguse vähenemise. Praegu tundub, et nii mõnigi omavalitsus on asunud nn rikka kosilase otsingule, et siis üheskoos rasked ajad üle elada. Juba otsitakse ka uuringute rahastamise võimalusi. Ka selline lähenemine tuleb hukka mõista, sest uuringuid on tehtud piisavalt. Puudu on jäänud poliitilisest tahtest. Õige on välja võtta Robert Lepiksoni aegne reformikava ja sellega edasi minna.

Optimaalne on 6-7 omavalitsust

Me pole kunagi olnud nii rikkad, et lubada arutut laristamist, ammugi nüüdsel ajal. Seda on mõistnud maakonnas ennekõike Setumaa omavalitsused, kes on asunud koostama ühtset arengukava ning näevad piirkonda üha enam tervikuna, mitte niivõrd oma mätta otsast. Seal on saadud aru, et muidu kohalik elu hääbub ja paljud pered lähevad sinna, kus on võimalik tasuvat tööd, head haridust ja kvaliteetset arstiabi saada.

Võrumaa jaoks on just töökohtade ja teenuste kättesaadavuse seisukohalt optimaalne, et kujuneb välja kuus-seitse tugevat omavalitsust, kes suudavad näha piirkonda kui tervikut, mitte kui vastandlike huvidega haldusterritoriaalseid üksusi-vürstiriike. Suurema territooriumiga omavalitsused meelitavad ettevõtlikke inimesi kohale jääma ning loovad soodsa pinnase töökohtade säilitamiseks ja taasloomiseks. Tugevas omavalitsuses on rohkem võimalusi kaasata arendusprojektidesse oma ala parimaid asjatundjaid.

Meie elu pole praegu pilvitu, ees seisavad rasked valikud ja otsused. Maakonnaelu seisukohalt tuleb teha rohkem koostööd ning leida ühisosa, et elu siin Eesti nurgas ei hääbuks.

Sellel aastal ootavad meid ees kahed valimised. Valimispäeval saab igaüks anda oma hinnangu küünilisusele ja manipulatsioonidele. Sügisel toimuvate kohalike valimiste tulemused panevad paika, kuidas elu igas konkreetses omavalitsuses kulgema hakkab. Kordan varem öeldut: hinnake inimesi nende tegude, mitte nende sõnade järgi!

Lõpetuseks tahan Eesti Vabariigi sünnipäeva eel tänada kõiki inimesi, kes on aidanud kaasa elu edendamisele Võrumaal. Olen kindel, et rasked ajad mööduvad seda kiiremini, mida tegusamad oleme. Mitte midagi tehes ei juhtu midagi, ühel päeval tuleb ainult surm meile järele, nagu ütles omal ajal maavanem Robert Lepikson.

Palju õnne kõigile vabariigi aastapäeva puhul! Loodame üheskoos, et juba varsti saame vabariigi sünnipäeval öelda, et meie isamaal läheb päris hästi.

Eesti lipp lehvima

2009-02-21

Praegust Eestit on võrreldud laevaga rahutul merel: kapten, meeskond ja reisijad teavad küll, kuhu nad purjetada soovivad, aga nad ei tea, kas nad pärale jõuavad.
Nad näevad, et meri on rahutu, aga nad ei tea, kas läheb veel tormisemaks. Ja kui lähebki, siis kui tormiseks ja kui kaua raju kestab. Keegi ei tea.

On olnud raskemaidki aegu

On raske aeg, aga on olnud raskemaid. Vabadussõda, millest Eesti riik sündis, on kahtlemata raskuste võrdkuju. Sõja algus oli väga troostitu, sest usku võitluse mõttekusse oli vähe.
Elutargad taadid hoiatasid: «On poisikeste värk minna sõtta suure Venemaa vastu!» Aga just need «poisikesed» - gümnasistid ja tudengid - olid esimeste hulgas, kes aitasid sõja kulgu pööret tuua. Nad seisid isade ja vanaisade õlgadel, nende silmad olid kõrgemal ja nägid esimestena silmapiiri tagant terendumas seda, mida 19. sajandil oli kuulutanud hull luuletaja Juhan Liiv: «Aga ükskord on Eesti riik!»
Muidugi aitasid sõja käiku pööret tuua igatsetud Briti laevastiku saabumine Tallinna lahte kriitilisel tunnil ja Soome vabatahtlike tulek vana-aasta lõpus 1918.
Sadamas laevalt maha astunud, ei suundunud põhjanaabrid võõrastemajja. Nad küsisid, kus on rinne. See avaldas päevinäinud eesti meestele muljet.
Sada tuhat sõjameest siinsetest küladest-linnadest olid Vene keisri lippude all sakslaste ja austerlaste vastu sõdinud, nad teadsid, mis on sõda. Aga neis oli vaja usk äratada.
Polkovnik Laidoneri nimetamine ülemjuhatajaks vahetult enne jõule oli ehk see õlekõrs, mis kallutas viimaks kaalukausid Eestile soodsas suunas.
Kindral Laidoner ei teinud lahinguid kavandades ja juhtides ühtki olulist viga. See oli märkimisväärne omadus, mis sünnitas meestes austust ja lugupidamist. Selline asi on mis tahes sõja võitmiseks väga oluline.
Kaks nädalat tagasi pühitsesime kindral Laidoneri 125. sünniaastapäeva - eriti suurejooneliselt tehti seda kindrali noorpõlvekodus Viljandis.
Ent meil on peagi ukse ees veel üks sama ümmargune juubel. Kui tulevane kindral oli oma talukätkis peaaegu neljakuune, pühitseti Otepääl 4. juunil 1884 sinimustvalget lippu.
Vähe on maailmas riike ja rahvaid, kelle alglipp on reliikviana säilinud ja mis on pealegi nii eakas. Kuid me peame alati meeles pidama, et vaid kolmandiku sellest ajast on sinimustvalge võinud oma sünnimaal vabalt lehvida.
Seevastu kaks kolmandikku nendest pikkadest aastakümnetest on meie lipp olnud peidus meie unistustes, paremal juhul kummutipõhjas või pööningul sarikate vahel. Vaid Välis-Eestis võis see vabalt lehvida.
Vabaduse taaskoites saime Eesti Üliõpilaste Seltsi paguluses kestnud vilistlastelt rõõmuga kuulda, et alglipp on tõepoolest alles: reliikvia on peidus ühes Jõgeva valla korstnajalas.

Alglipp on alles

On sümboolne, et Eesti lipu 125. aastapäeva võidupüha paraad peetakse just Jõgeval. Muidugi on kahju, et see ei saa teha legendaarse Võnnu lahingu tandril. Seda enam oleme mõtetes oma lõunanaabritega, kes aeg-ajalt on meie toetavat kätt vajanud.
Kui südaööl vastu 23. juunit pühitseme Tallinnas Vabaduse väljakul kauaoodatud Vabadussõja võidusamba, oleme mõtetes kõigi 100 000 Eesti mehega, kes meile omariikluse kätte võitlesid, samuti tuhandete välismaalastest liitlastega.
Ent kolm nädalat varem, tänavu 4. juunil olgu kogu maa lipuehtes! Hommikul kell seitse heisatakse lipp suure pidulikkusega Pika Hermanni torni.
Tartu Ülikooli aulas on aktus ja samal õhtul lipu loojate kodus Eesti Üliõpilaste Seltsis pidulik koosviibimine. Pärnu Rüütli platsile tuuakse 125 sinimustvalget lippu! Pidustused kulmineeruvad järgmisel päeval lipu hällis Otepääl.
Ent see pole kaugeltki kõik. Ka Viljandi, Jõgeva ja teised on otsustanud lipu suurjuubelit väärikalt meeles pidada.
See on meie kõigi võimalus ja südame käsk. Iga maavanem ja linnapea, iga valla- ja külavanem, iga talu- ja majaomanik võib mõtelda oma võimalusele ja viisile, kus ja kuidas lipp heisata.
4. juunil oma lipule au anda on meie kõigi auküsimus. Hoidkem siis lipud vardas ka nüüd - 24. veebruaril!

21.02.2009 Võrumaa Teataja

21.02.2009 Oma Saar

21.02.2009 Põhjarannik

21.02.2009 Vooremaa

23.02.2009 Meie Maa

Eesti lipu vägi

2009-02-21

Viimase kümnendi majanduskasvust tingitud areng tekitas enamikus meis õigustatud eelduse, et elu peaks tõusvas joones edasi minema. See lootus hakkas aga juba eelmise aasta lõpus tuhmuma.

Pidev jutt koondatud inimestest, rasketest aegadest ja prognoosimatust tulevikust sisendab ebakindlust. On raske ette näha, milliseks kujuneb nii Eesti kui maailma majanduse olukord. Tõenäoliselt seisavad ees keerulised ajad.

Aeg mõelda möödunule

On raske, kuid on olnud veel raskemaid aegu. Ja seda mitte ainult majanduslikust aspektist.

Eesti jaoks üks raskemaid, kuid olulisemaid aegu oli kahtlemata Vabadussõda. Venemaa suurust ja olukorra troostitust arvestades uskusid vähesed võitluse mõttekusse, kuid ometi suudeti omariiklus saavutada.

Suur abi oli kriitilisel hetkel Briti laevastiku saabumisest Tallinna lahte ja soome vabatahtlike appitulekust 1918. aasta lõpupäevil. Vaid koostöö, üksteise toetamine ja usk ettevõtmisesse viis väikese rahva võiduni, mille üle on kõik järeltulevad põlved uhkust tundnud.

Sama võimsa märgilise tähendusega oli 1991. aastal taasiseseisvumine, millele aitas omajagu kaasa juba Vabadussõja võidust tekkinud kindlustunne ja usk, et me suudame seda veel kord.

Ja suutsimegi. Taasiseseisvumise aeg on olnud suurte muutuste periood. Oleme näinud riigi õiguslikku, majanduslikku, kultuurilist ja sotsiaalset arengut.

Oleme üles ehitanud riigi, mida on siirderiikide seast esiplaanile tõstetud ja innovaatilisuse poolest Euroopas positiivseks näiteks toodud.

Samal ajal on pidev edasiminek meid aga individualistlikumaks muutnud ja me pole ehk selles edasipürgimise vaimus peatunud ega riigi põhiväärtustele piisavalt suurt tähelepanu pööranud.

Nüüd aga on hoog raugenud. On raugenud kogu maailmas ja see aeglustumisperiood annab põhjuse korraks peatuda ja mõelda möödunust. Mõelda Vabadussõja, taasiseseisvuse, eneseusu ja koostegutsemise õigsuse peale.

Lipp kui märk

Eelmisel aastal pühitsesime Eesti riigi 90. aastapäeva. Ka tänavu on meil üks märkimisväärne juubel: 125 aastat tagasi, 4. juunil 1884. aastal pühitseti Otepääl meie identiteeti ja uhkust kandev sümbol - sinimustvalge lipp.

Ei ole just palju riike ega rahvaid, kelle alglipp on reliikviana säilinud. Hoolimata sellest, et meie riigi lipp on eakas, peame tõdema, et vaid kolmandiku sellest ajast on meil olnud võimalus oma lipul lehvida lasta. Enamiku aega pidi see olema peidus ja varjatud, lehvides meie lootustes ja unistustes.

Seda suurem ja võimsam on aga tunne näha lehvimas oma riigi lippu, mis kannab endas kogu riigi sünni- ja ajalugu, kannab kõikide kannatuste kiuste võitlemise ja sihikindluse märki, kannab kokkukuuluvustunnet - ühe väikese rahva õigluse ja allaandmatuse vaimu.

Meil on praegu rasked ajad. On olnud raskemaid.

Heisakem kõik vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril lipud!

Ajaloo, oma rahva ja kindla tahte austuseks! Märgiks, et suudame ja oleme valmis kokku hoidma ja ka rasked ajad koos üle elama.

Julius Kuperjanov – Eesti iseseisvuse märter?

2009-02-20

Kuperjanov oli tüüpiline Vabadussõjas esile kerkinud noor ohvitser, kes rahulikule ning süsteemsele tegutsemisele eelistas improviseerimist.

Kui esimeselt ettejuhtuvalt eestlaselt küsida mõne Vabadussõja sangari nime, siis, kui üldse kedagi nimetada osatakse, on see suure tõenäosusega Julius Kuperjanov. Kuperjanovi komeedina leegitsenud elu, lühikese aja jooksul korda saadetud kangelasteod, hiilgavad võidud ning hukkumine Vabadussõja veriseimas Paju lahingus enne 25aastaseks saamist - kõik see lõi aluse legendi tekkeks. Ometi jäid nii Kuperjanovi elu kui Paju lahing Eesti Vabariigis põhjalikult uurimata. Oma osa selles oli poliitilistel kaalutlustel: verises lahingus kantud kaotuste eest näis olevat lihtsam veeretada süü surnud leitnandi kui Soome liitlaste kaela.

Sellele vaatamata kujunes Eesti okupeerimise järel 1940. aastal just Julius Kuperjanovist rahvusliku vastupanu sümbol. Tema nime kandsid koolinoorte vastupanuorganisatsioonid, juba alates 1940. aasta jõuludest sai Kuperjanovi hauast Tartus Raadi kalmistul koht, kus süüdatud küünlad demonstreerisid jätkuvat vastupanu võõrale võimule. Kui paljude noorte haridustee Kuperjanovi kalmul süüdatud küünalde pärast võimud katkestasid, pole teada, kuid väike polnud nende hulk mitte.

Iseseisvuse taastanud Eesti tõstis Julius Kuperjanovi tagasi talle kuuluvale kohale, seda ennekõike temanimelise pataljoni taastamise kaudu. Seda kummalisem on, et kuni päris viimase ajani pole ei tema elu ega sõjameheteed, kui mõni kapten Urmas Salo artikkel välja arvata, põhjalikumalt uuritud. Seda meeldivam on, et selle professionaalsete ajaloolaste tegematajätmise kompenseeris läinud aastal harrastusajaloolase Olev Tedre avaldatud raamat „Kutsar", millele selle aasta alguses järgnes ka dokumentaalfilm. Nagu öeldud, pole Virumaal sündinud ning koolis käinud Olev Teder ajaloolane. 1981. aastast on tal hoopis taskus ehitusinseneri diplom Tallinna Polütehnilisest Instituudist. Praegu taastab Olev Teder Puurmani lähedal talu ning uurib inseneri põhjalikkusega ajalugu. Julius Kuperjanovi juurde viis ta perekondlik pärimus: Olev Tedre vanaonu Johannes oli olnud tõepoolest Kuperjanovi kutsar. Perekondlik seos õhutas Tetre Kuperjanovi elu ja tegevust lähemalt uurima, mille tulemuseks ongi „Kutsar".

Oma uurimuses kirjeldab Teder Kuperjanovi elu peamiselt 1917. aastast alates, käsitledes siiski lühidalt ka tema karjääri I maailmasõjas. Peamine tähelepanu on raamatus pööratud Kuperjanovi tegevusele Eesti Vabadussõjas, milles omakorda tõuseb esile Paju lahing. Teder on tutvunud põhjalikult arhiivimaterjalide ning mälestustega ning seetõttu on tema tööle raske midagi ette heita. Nii põhjalikult pole Kuperjanovi pataljoni lahinguid varem keegi kirjeldanud. Teder osutab igati põhjendatult Kuperjanovi kui noore ning iseteadva ohvitseri konfliktidele kõrgemate ülemustega, kes seetõttu ei suhtunud Kuperjanovisse ega tema üksusesse just kõige soojemalt. Kuperjanov oli tüüpiline Vabadussõjas esile kerkinud noor ohvitser, keda rahuliku ning süsteemse tegutsemise asemel iseloomustas eeskätt improviseerimine. Just improvisatsioon ning sellega kaasas käinud riskivalmidus viiski Eesti väed Vabadussõja murdelahingutes võidule. Igati võib nõustuda ka Tedre väitega, et Paju lahingus kantud kaotuste eest on Kuperjanovit ülekohtuselt süüdistatud. Kuperjanov polnud selle lahingu üldjuht, suurte kaotusteni viinud vead tehti ära kõrgemal pool, peamiselt olukorda ning vastast mitte tundvate soomlaste staapides. Ka pean tunnistama, et Kuperjanovit tabanud kuuli päritolu kohta kipun eelistama Tedre seletust kapten Urmas Salo teooriale. Näib, et see lasti tõesti välja raudteel kurseerinud punaväe soomusrongist, aga mitte Paju mõisast.

Nõukogude ajal laialt levitatud vale, nagu oleks kuul tulnud omade meeste poolelt, lükkab Teder igal juhul veenvalt ümber. Kõigi nende kiidusõnade kõrval ei saa siiski mööda ka märkustest. Kui jätta kõrvale väiksemad vead ning osa uurijate (Urmas Salo) väljajätmise kasutatud kirjanduse loetelust, häiris „Kutsari" juures vähemalt mind asjaolu, et selle žanr jäi segaseks. Kord oli tegemist ajaloouurimusega, kord aga ilukirjanduslike mälestustega, mis ajaloole midagi erilist juurde ei andnud. Kui Olev Teder pidas möödapääsmatult vajalikuks oma vanaonust raamat kirjutada, võinuks seda teha eraldi - ilmselt oleks saanud üsna huvitava raamatu - mitte aga põimida Kuperjanovi loo sisse. See oleks lubanud ka rohkem tähelepanu pöörata Kuperjanovi kujunemisele, tema noorusaastatele ja rahvuslikule tegevusele. Sellekohast materjali on viimastel aastatel järjest rohkem avalikkuse ette jõudnud. Sellisel juhul oleks Kuperjanov sõjasangarina ka tavaliseks inimeseks jäänud, praegusel kujul on ta nii oma iseloomu kui käitumise poolest vaata et ingel. Inglitest ei saa aga kunagi kangelasi, nendeks saavad ikka tavalised inimesed. Teiseks murrab Teder oma raamatuga teataval määral sisse lahtisest uksest, üritades kaitsta Kuperjanovi mälestust rüvetamise eest. Ma ei tea, kas olen kasvanud üles vales seltskonnas, kuid minu meelest Kuperjanov kaitsmist ei vaja.

On õige, et Teder selgitab Paju lahinguga seotud asjaolusid ning lükkab ümber Kuperjanovi aadressil esitatud kriitika. Kui ta seejuures laskub aga teise äärmusse ning kallab omalt poolt kriitikaga üle nii Soome Põhja pojad, kelle juhid olevat Tedre meelest huvitunud vaid röövimisest, kui Eesti sõjaväe kõrgemad juhid ning soomusrongid. „Kuritegelik", „teadlik tegematajätmine", „Eesti ajaloo suurim võltsing" on vaid osa väljenditest, mida Teder sel puhul kasutab. Nii hull asi vahest siiski ka ei olnud. Vaevalt et kellelgi oli soov Kuperjanov ja tema pataljon Paju mõisa all teise ilma saata, vigu tehti lahingu juhtimisel aga küll. Raamatu mõju vähendab ka see, et Teder jätab Kuperjanovi tegevuse kajastamisel kõrvale selle tausta ehk Kuperjanovi tegevuse tähenduse nii Vabadussõja kui tollaste heitluste laiemas kontekstis. Nii ei saa lugeja, kes Vabadussõja sündmusi mitte just kõige paremini ei tunne, õigupoolest aru, mida Kuperjanov oma üksusega tegelikult korda saatis. Teder mainib vaid Kikka lahingu tähtsust, Emajõe Jänese silla vallutamist kirjeldab aga vaid möödaminnes. Ometi osutus just see sündmus üheks Vabadussõja pöördepunktiks. Poleks kõrgema juhtkonna korraldusi ignoreerinud soomusrongid sedavõrd hulljulgelt lõunasse tormanud ning koos Kuperjanovi meestega Jänese silda ootamatu löögiga vallutanud, oleks see ilmselt hävitatud ning sellega oleks soomusrongid Emajõe põhjakaldale jäetud. Lõuna-Eesti tagasivallutamine oleks sellisel juhul kujunenud tunduvalt raskemaks, kui mitte võimatuks. Vaid möödaminnes mainib Teder läti punaste küttide Lõuna-Eestisse paiskamise ja nende purustamise tähendust. Tegelikult peatas just see punaväe edasitungi Kuramaal IdaPreisimaa suunas. Oleks punaväel 1919. aastal õnnestunud viia revolutsioon Saksamaa territooriumile, võinuks selle tagajärjed olla väga suured. Nüüd löödi läti punaste eliitüksused eestlaste poolt Lõuna-Eestis aga puruks. Läti punaste küttide mälestusi Paju lahingutest oleks võinud autor üldse rohkem kasutada, isegi kui need alati tõele ei vasta. Nii kirjeldavad läti punased kütid Paju mõisa tagasivallutamist 7. läti polgu III pataljoni poolt 1919. aasta 30. jaanuari suure vägiteona, mille käigus olevat pataljoni kolmas rood kaotanud üle poole oma koosseisust. Eesti poole andmetel punaväe kaotused nii suured polnud. Paju mõisa pärast järgmisel päeval löödud lahingu kohta mainivad lätlased, et mõisast taanduti seejärel, kui rivist olid langenud kaks roodukomandöri ning enamik rühma- ja jaokomandöre.

Selgusetuks jääb raamatus ka see, miks oli sedavõrd oluline Valga tagasi vallutada. Esiteks olid siia koondumas läti küttide uued üksused, kellele rünnakuks valmistumiseks aja andmine oleks võinud eestlastele kalliks maksma minna. Veel paar päeva venitamist ning Paju kõrgendikule oleks võinud koonduda jõud, keda oleks olnud sealt juba väga raske välja lüüa. Vähemalt sama olulist rolli võis Kuperjanovi soovis iga hinna eest Valga vallutada mängida kartus seal hoogustunud punase terrori ees. Tartu Krediitkassa veretöö oli kuperjanovlastel veel värskelt meeles, Valgas oli Urmas Salo andmetel selleks ajaks aga juba mõrvatud 107 inimest. Veel paar päeva viivitust ning terrori ohvrite arv oleks võinud tõusta väga kõrgele. Nii oli Valga võimalikult kiire vallutamine Eesti vägedele möödapääsmatult vajalik. Kuperjanov sai sellest suurepäraselt aru, olles valmis eesmärgi saavutamiseks riskima. Varasematel kordadel oli samalaadne improvisatsioon õnnestunud, Paju all paraku aga mitte. Üritamata jätta polnud aga Kuperjanovi loomuses. Teda võib sellise suhtumise, meeste viimase piirini sundimise ning julmana tunduva käitumise pärast süüdistada, seda laadi improviseerimiseta poleks Vabadussõda aga võidetud. Märtriks ei tahaks seetõttu Kuperjanovit pidada, kangelaseks aga küll.

Meid, eestlasi, vaevab üldse mingi eriline märtri kompleks. Me tahame kujutada end ajaloo süütute ohvritena, kellele ikka ja alati on keegi ülekohut teinud. Märtrite asemel võiksime rohkem rääkida lihast ja luust eestlastest, kes tihti endalegi aru andmata ühel hetkel tõusid tõelisteks kangelasteks. Just selline kangelane oli ka Julius Kuperjanov. Ning on hea tõdeda, et midagi selle mehe sihikindlusest ning jõust on üle kandunud ka Olev Tedresse. Tema püsivuse ja järjekindluseta ei teaks Eesti oma sangarist Julius Kuperjanovist nii palju, kui ta praeguseks teab.

Intervjuu: Mart Laar: maine päästaks toatäis inimesi

2009-02-18

Välismaalt vaadatuna ja sealseid meediakajastusi lugedes on Eesti juba mõnda aega nagu pommiauk. Meie omad aga väidavad, et nende analüütikute hinnangud on asjatundmatud ja emotsionaalsed. Mida on Eesti riik teinud endast adekvaatse pildi loomiseks?

See on äärmiselt oluline küsimus. Meeldib või ei meeldi, aga riikide käekäik tänapäeva maailmas sõltub väga palju sellest, mida neist arvatakse. Kurtmine selle üle, et meist arvatakse valesti või meid ei mõisteta, ei vii meid kuskile. Selle asemel tuleb teha väga sihikindlat, süsteemset ja pidevat tööd selle nimel, et informatsioon selle kohta, mida me tegelikult teeme või tegemata jätame, ka maailma jõuaks.

Praegu tegeleb Eesti sellega kahtlemata liiga vähe. Aeg-ajalt käivad hoogtööpäevakud, kuid see ei asenda süsteemset tööd.

See ei ole selline töö, mida saab teha põlve otsas. See pole ka töö, millega peaks tegelema ainult välisministeerium, kellel on omad kohustused. See peaks olema struktuur, mis peaks loogiliselt võttes olema peaministri büroo juures.

Meil praegu sellist struktuuri pole?

Konkreetselt sellist ei ole. On olemas struktuurid, mis tegelevad valmisolekuga, kui meid rünnatakse. Meil on struktuurid, mis teevad plaane selleks, et selgitada teatud aspekte meie ajaloost.

Miks?

Ma olen korduvalt pakkunud sellise struktuuri loomist, mulle on öeldud, et see on kuskil olemas, aga see on hästi salajane ja tegelikult seda tööd tehakse. Aga olgem ausad - ega ikka ei tehta küll.

Üks küsimus, mida ma olen tõstatanud ja kavatsen jätkuvalt tõstatada, kuidas me oma 8miljardilise kärpekava, mille sõnum on kahtlematult positiivne, maha müüme? Kui me seda välisilmale tutvustada ja maha müüa ei suuda, on selle mõju tunduvalt väiksem, kui me tegelikult vajame.

See kärbe on muidugi alustuseks vaja Eestile endale maha müüa.

Olen täiesti nõus. Nagu "Welcome to Estonia" kampaania on hiilgav näide sellest, kus tehti ära suur ettevalmistustöö, aga kuna unustati seda Eestis endas turustada, ei võetud seda omaks. Ja kui midagi ise omaks ei võeta, ei suudeta seda ka kellelegi teisele müüa.

Venemaaga võrreldes on Eesti riigi mainekujundus alles lapsekingades.

Venemaa on endale tohutu raha eest palganud maailma kõige paremad PR-firmad, need eelised on neil olemas. Tulles tagasi Gruusia juurde, peab ütlema, et väiksuses on ka omad eelised ja suuri PR-firmasid on võimalik lüüa. Infosõjas ei loe, kas sa oled suur või väike, loeb kiirus ning väiksed struktuurid on tihtipeale kiiremad.

Nii et nende eelisena jääb järgi tegelikult vaid järjepidevus ja süsteemsus?

See on praegu nende eelis, aga meie ei pea kulutama isegi ligilähedalt selliseid rahasummasid nagu Venemaa.

Mida tuleb teha - koguda infot, seda kiiresti töödelda ja veel kiiremini see välja paisata õige nurga alt õigeid kanaleid pidi õigetesse väljaannetesse. Ja selleks vajaliku võrgustiku loomine on süsteemne töö.

Nii Venemaa kui ka näiteks Ameerika Ühendriikide mainekujundusel on küljes propaganda silt. Kust jookseb Teie jaoks riikide kontekstis propaganda ja mainekujunduse piir?

Minu jaoks on propaganda ja mainekujunduse piir seal, kui ma hakkaks rääkima sellest, mida tegelikult ei ole. Samas on see infosõjas pahatihti väga efektiivne.

Kui meil praegu sellist struktuuri ei ole, millised on meie võimalused seda teha?

See seisab juba pikka aega mitte raha taga, vaid selle taga, et arusaamine sellise struktuuri vajadusest lihtsalt puudub.

Meie julgeolek on praegu, nagu ka mujal maailmas, majandus. Paraku me oleme regioonis, mis näeb väga-väga halb välja.

Miks investeeringud ja raha Eestisse ei tule? Sa võid välismaistele ettevõtjatele selgitada nii palju, kui tahad, milline vahe on Eesti ja Läti vahel ning selgitada, miks Eestis ei ole devalveerimise ohtu. Räägid kõik ära, noogutavad, keegi vastu ei vaidle. Küsid, et kuidas me nüüd edasi lähme asjaga, ja siis küsitakse vastu: "Mutta millän te sittenkin devalvoite?" See on reaalsus.

Paljud, kes tuleks investeerima või raskustesse sattunud ettevõtteid üles ostma, ei tule, kuna on arusaamine, et ootame natukene, sest ühel hetkel läheb veel odavamaks.

Ja kuni investorid ootavad, lähevad meie asjad aina halvemaks...

Selle taga on paljude projektide pidurdumine, probleemid ettevõtetes. Et need arusaamad sellised on, on meie enda tegematajätmine, vähemalt osaliselt. Teisalt on see kõigi Balti riikide ühte katlasse surumine, aga mingit püüet seda selge infovooga murda kahjuks pole.

Näiteks kui Eesti Pank hakkas ümber lükkama võimaliku devalveerimise jutte, on see Eesti Panga seletus ja seda ei võeta vastu õigel tasemel. Sedasama infot peab laiali saatma teisel kombel.

Praegu loetakse Eestis iga senti. Kui palju sellise struktuuri loomine maksma läheks?

Ei läheks palju. Selleks ei ole vaja väga palju inimesi, sest suureks paisuvatel struktuuridel on see viga, et asjad hakkavad venima ja tekib infomüra. Pealegi on väiksemad üksused paindlikumad. Suurus võiks olla näiteks kuni kaheksa inimest, alustuseks piisab isegi kolmest kuni viiest.

Nii et Eesti maine võiks päästa piltlikult öeldes üks toatäis inimesi?

Jah.

Riigikogulastest sportlased innustasid noori ettevõtlikkusele

2009-02-13

Isamaa ja Res Publica Liidu noortega kohtunud riigikogu liikmed Erki Nool ja Toomas Tõniste kinnitasid nagu ühest suust, et hoolimata majanduskriisist leiab oma tööd südamega tegev oskuslik töötaja ikka tööd ja teenib ka korralikku palka.

Endistest tippsportlastest riigikogulased viibisid Põltsamaal IRL Jõgeva piirkonna juhatuse kutsel, kohtudes siinsete erakonna noortega. Kohtumisele tulnud paarkümmend koolinoort kuulas külaliste juttu huviga. Tegelikult ka oli, mida kuulata, sest erinevalt poliitikute tavapärasest jutust, said noored kuulda ka sellest, kuidas elasid ja treenisid sportlased nõukogude ajal ning milline on Eesti spordi tulevik olümpiasangarite silmade läbi.

Päris palju põnevat rääkisid Nool ja Tõniste riigikogus toimuvast. Toomas Tõniste selgitas, millistel ajenditel tehti eelmisel nädalal riigieelarves kärpeid ja miks see hädavajalik oli. Samas oli ta kriitiline praeguse riigikogu koosseisu suhtes, väites, et selles on liiga vähe ettevõtlusest ja majandusest aru saavaid inimesi.
„Häid eelnõusid, mis tagaksid kokkuhoiu ja majandusliku kasu aastate pärast, hääletatakse maha ilma neisse isegi süüvimata," tõdes Tõniste.

Ametimehed on igal ajal hinnatud

Üldse olid nii Nool kui ka Tõniste murelikud selles osa, mis puudutab Eesti ettevõtlust. „Küsitluste kohaselt soovib ainult paar gümnaasiuminoort kümnest oma tulevases elus ise ettevõtjaks hakata, ülejäänud loodavad palgatööd saada," rääkis Nool. „Ameerika Ühendriikides on asi sootuks vastupidi. Üle 80 protsendi noortest soovib ise oma ettevõtte luua. Oleme nende 15 iseseisvusaasta jooksul midagi hoopiski valesti teinud, nii et oleme oma noorte ettevõtlikkuse täielikult lämmatanud."

Samuti polnud külalised rahul riigi suhtumisega ametiõppesse. „Meil on nii, et suurem osa noori pürgib gümnaasiumi ja siis kõrgkooli. Kõrgkooli lõpetades ollakse küll kõrgelt haritud, kuid kahjuks ilma igasuguste töökogemusteta. Nii siis seistaksegi tööandja uksel, väitega, et ollakse kõrgelt haritud ja soovitakse saada kohe paarikümne tuhande kroonist palka.

„Ettevõtjana tean, et mul ei ole sellise töötajaga midagi peale hakata," ütles Toomas Tõniste. „Ta ei oska ausalt öeldes midagi teha ja tal puudub igasugune töökogemus."

Mis siis edasi? Aga seejärel minevat seesama noor inimene kutseõppeasutusse ametit õppima ja seejärel leiab ta ka tööd.

„See asi peaks ikka vastupidi olema, et enne ikka amet ja siis kõrgem haridus," ütlesid külalised, kelle teada rajavad kutsehariduskooli lõpetanud noored ka üha enam oma ettevõtteid.

„Kõrgelt haritud, äsja kooli lõpetanud haldusjuht võibki näiteks praeguses majandusruumis endale tööd otsima jääda, samas kui heal pottsepal on igakuine vägagi korralik teenistus olemas ja mitme aasta pikkune tööjärg ette kokku lepitud," kinnitas Erki Nool.

Kokkuvõttes aga ütlesid nii Tõniste kui ka Nool, et ükskõik, mida sa teed või mis ametit pead, kui sa teed seda hingega ja 100-protsendilise pühendumisega, oled sa alati edukas ja jõuad oma elus kaugele.

„Poole hingega ei tohiks siin elus mitte midagi teha, ole sa siis sportlane, ettevõtja või poliitik," kinnitas Nool.

Riigikogus napib ettevõtlusest aru saavaid inimesi

Majanduskriisist räägiti ka ja riigikogulased kinnitasid noortele, et kuigi ajad on rasked, elab Eesti ka need rasked ajad kindlasti üle.

„Meie riigi elus olid lihtsalt aastad, kus meil läks ülemäära hästi," tunnistas Tõniste. „Raha muudkui tuli ja nii tekkiski otsustajatel illusioon, et ükskõik, kas nende tehtud otsus on õige või vale, saab kõik tehtud ja raha jätkub justkui igavesti. Nüüd tuleb aga need seisukohad täielikult uuesti läbi vaadata ja iga tehtud otsuse taga peavad olema reaalsed arvutused ja majanduslikud põhjendused. Tehtavaid vigu lihtsalt pole enam võimalik kinni maksta," rääkis Tõniste, kelle hinnangul on riigiametites seni tehtud palju sellist, mis tõi asjatut kulu ja suisa raiskamist. Külaliste kinnitusel ei tohiks riigikogu liige üle kahe koosseisu riigikogusse kuuluda.

„Riigikogus on selliseid liikmeid, kes on seal juba aastaid olnud ja nad on muutunud täiesti elukaugeks. Nende meelest on kõik nende tehtud otsused õiged ja see, et mingi rahvas kuskil viriseb ja pole rahul, neid üldse ei huvita. Riigikogu koosseis vajab uusi ja värskete mõtetega inimesi ja eriti hea, kui neil oleks endal ka ettevõtluse kogemus. Siis oskaks nad mõttetut raiskamist juba varakult ära tunda ja saaksid seda ka riiklikke otsuseid tehes ära hoida," rääkisid külalised.

Külaliste lahkudes jäid noored veel omavahel aru pidama, kuid ütlesid, et küllap nüüd mõtlevad nad senisest enam ettevõtjaks hakkamise peale. Kas see on nende kindel soov ja tõsine nõu, eks seda näitab aeg. Kahe riigikogu liikme külaskäik vähemalt suunas neid selle üle arutlema.

Valitsusest võib asja saada

2009-02-11

Valitsusliidu ettepanek kaheksa miljardi krooni kärpimise kohta riigieelarves sisendab lootust. Otsustusjulgus pole kadunud. Veel rohkem lootust sisendavad aga Eesti inimesed, kes suhtuvad eelarvekärpesse mõistvalt, ehkki see neid isiklikult ja väga valusalt puudutab.

Kohtusin kärpeuudisepäeval Vana-Vigala põhikooli õpetajatega. Ei, nad ei klammerdunud oma palga teema külge, vaid küsisid murelikult, kuidas ettevõtlusele hoogu anda ja kuidas pikaajalised töötud oma eluga toime tulevad. Sama pilt avaneb teistelgi kohtumistel.

Tagasi vaadates pean tunnistama, et Andrus Ansipi valitsuse mentaliteet on mind tihti häirinud. Meenutagem, et kõik algas meri-põlvini-optimismist ja uljast lubadusest pressida Eesti viie Euroopa tipprikkuri sekka. 2007. aasta valimiste eel jagasid kõik rahalisi lubadusi. Kui IRL korra hüüatas, et stopp! - "õnn ei ole rahas", võeti seda pigem kui pila. Kuid tunnistagem tõe teist pooltki. Kui keegi rääkinuks siis vajadusest laenubuumi jahutada ja eelarvesse laekuv raha reservi panna, oleks teda vaadatud kui tulnukat teiselt planeedilt. Hääli poleks selline jutt valimistel küll toonud.

Eelmise aasta esimestele ohusignaalidele reageeriti ebaadekvaatselt ja lisaeelarve tegemisega venitati lubamatult kaua.

Õieti mitme viimase valitsuse probleem on olnud see, et kollegiaalse vastutuse asemel näeme üksteisega konkureerivaid ministreid, kes pigem mõtlevad oma valdkonna rahastamisele, mitte tervikule. Samamoodi mõtlevad erakonnad valitsusliidu sees.

Eriti teravalt väljendus jabur konkurents eelmise aasta septembris, vahetult enne seda, kui valitsus oli eelarveseaduse eelnõu riigikogule üle andnud. See sündis viimasel hetkel. Samal ajal süüdistati üksteist eri maksude ja kärbete kavandamises. Ühiskonnale anti halbu, peaaegu kaklevaid signaale.

Nüüdki vaieldi tuliselt, kuid avalikkuse ette astuti ühtse sõnumiga. Loomulikult võib öelda, et kärpida tulnuks veel miljard või paar, kuid siiski astuti tubli samm. Veel tähtsamad sammud tuleb teha ettevõtluse ja eriti ekspordi toetuseks, samuti 2010. aasta eelarvet silmas pidades.

Lugesin ja kuulasin pisut opositsioonigi avaldusi kärpekava kohta. Kohati jääb mulje, et nende valijad on Lätis. Või äkki on hoopis opositsioon meil omadega Lätis, ma mõtlen „mentaalses Lätis". Valitsusest seevastu võib vanuigi veel asjagi saada.

10.02.2009 Valitsusest võib vanuigi veel asjagi saada, Hiiu Leht

Inervjuu: Mart Laar: enamik Eesti suuri otsuseid on öösel tehtud

2009-02-11

Poliitikutel oleks tore päevavalges kaamerate ees särada ja punkte koguda, aga kriisi ajal tuleb näida püüdmise asemel olla, kõiki otsustama julgustada ja istuda koos, olgu ööl või päeval, kuni vajalik töö on tehtud, rääkis Mart Laar. Isamaa ja Res Publica Liidu esimeest küsitles Marti Aavik.

Kas esmaspäeval (9.02) enne koosolekut teles esinedes olite väga pessimistlik?

Olin realist, mitte pessimist. Selliste kärbete tegemine on keeruline protsess, on alati olnud. Siiamaani püsime plaanitud graafikus, 18. veebruaril peaksid kärped valitsusest väljuma.

Kas te leppisite ööl vastu eelmist neljapäeva (4.-5.02) kokku midagi, mis haridusminister Lukast kurvastas?

Ei, ma ei ütleks nüüd niimoodi. Tehtud kokkulepped kurvastavad paljusid ministreid. Kõik erandite küsimised on tõsiseltvõetavad. Peame läbi rääkima, et kärbe ära teha. Pärast kõigi protestide lauale löömist on näha, kas tuleb 8-miljardilise kärpimise jaoks veel mingeid uusi võimalusi leida.

Kui valida on õpetajate palkade ja sülearvutite programmi vahel, kuidas otsustate?

Praegusel hetkel selliseid valikuid ei üht- ega teistpidi pole. Ma ei välista, et iga minister peab valima oma haldusalas, mis on tähtsam.

Aga ütelda, et me valime õpetajate palkade ja politseinike palkade vahel... See ei vasta tõele. Ei õpetajate palgad ja haridus ega politseinikud ole ühe erakonna asi. Lahendus huvitab ju kõiki koalitsiooni osapooli, et kärbe oleks selline, mis viiks Eestit edasi.

Miks me kärbet teeme? Selleks, et Eesti majandus kriisist välja tuleks. Ka selleks, et järgneksid uued kriisi leevendavad sammud. Kärpimine pole ju ainus asi, mis meil probleemidega aitaks hakkama saada. Täna (eile - toim) Postimehes avaldatud teadlaste ettepanekute mõtteviis on mulle väga sümpaatne ja neist kärpimisel paljuski ka lähtuti. Kõikides punktides ei õnnestunud koalitsioonil küll nende ettepanekute järgi kokku leppida.

Kui kärpepakett ei õnnestu, kas siis IRL lahkub valitsusest?

Me ei ole enda jaoks seda küsimust niimoodi püstitanud. Ma usun, et see õnnestub. IRLil on praegu ainult üks eesmärk: kärbe ära teha. Siis saab järgmiste sammudega edasi minna. Ma loodan, et suudame kokku leppida ettevõtete toetuspaketi. See pole ka kerge, sest kindlasti on erinevaid seisukohti. Loodan väga, et siis jõuame ka järgmiste reformideni. Kärbe on kõige alus. Kui me seda ei suuda, siis ma ei tea, mis saab, ja ma ei taha sellele ka mõelda.

Mõned räägivad vähemusvalitsuse võimalikkusest. On see tõenäoline?

Mis mõtet oleks vähemusvalitsusel, mis ei suuda ühtegi reaalset reformi teha? Eesti poliitilises kultuuris on vähemusvalitsuse võime otsuseid langetada ja ellu viia ülimalt piiratud. Ma ei pea seda soovitavaks ega ka eriti tõenäoliseks variandiks.

Laenates küsimust Anvar Samostilt: miks peab Eesti jaoks kõige olulisemaid koosolekuid öösel pidama?

Ma olen neid alati pidanud öösel. Enamik Eesti suuri poliitilisi otsuseid on öösiti tehtud. Kui me 1992 ja 1993 tegime kohutavalt kiiret reformikava, siis me öösiti ainult istusimegi, sest päeva jooksul ei jõudnud kõike ära arutada. Õhtused kabinetiistungid kestsid kuus-seitse tundi ühtejutti. Praegused koosolekud on selle kõrval lapsukesed. Ühtpidi ei ole see muidugi normaalne, aga kui peab, siis peab. Panna paika, et õhtul tehtud otsused on halvad ja päevased head... Eks see võib olla individuaalne, aga minu töövõime ei sõltu kellaajast. Ma ei saa aru, kus siin teema on.

Loomulikult on meeldiv teha kõike päevavalgel. Poliitikud säravad ja ajalehed kirjutavad sellest.

Selle asemel et muretseda, kuidas me näime, peaksime suutma rohkem olla. Kellegi teisena paista püüdmise asemel tuleb endale ja olukorrale realistlikult otsa vaadata. Mind pole poliitiline näimine kunagi eriti huvitanud, selline ma olen ja muutuda ei kavatse.

Kui te näida ei taha, kas siis võib kriipsu peale tõmmata mõttele Laari kolmandast valitsusest?

Mina olen oma poliitilised ambitsioonid lõplikult rahuldanud. Mul ei ole mitte midagi, mille poole ma peaksin ilmtingimata, kõiki kõrvale lükates püüdlema. Ma olen kõik saavutanud, mida ma tahan. Väga raske on öelda, mida ma peaksin sinna veel lisama.

See, mida ma tahan teha, on vaadata, et Eesti pääseks sellest kriisist välja. Seda, kuidas ühte või teist asja teha kriisist väljumiseks, olen ma õppinud läbi valusate kogemuste, aga ma olen seda õppinud. Ma olen kaks korda seda edukalt peaministrina teinud. Kriisides tuleb eeskätt otsustada, tuleb julgustada kõiki otsustamiseks. See on universaalne kogemus.

Kui ma midagi tahan praegu teha, siis seda, et kärped tehtaks ja järgnevad sammud astutaks. Ma kavatsen oma jõu just sellele ja mitte millelegi muule pühendada.

Pidevast depressiivsusest ei ole kasu. Samuti pole ka lausoptimismil mõtet. Hea elu on tõesti lõppenud ja ühiskonnad on šokis. Kui suudame olla rohkem hoolivad, kui suudame elada oma tavalist elu edasi, siis on ka majandusel suuremad võimalused oma tavalisse rütmi naasta.

Milline on majanduse elavdamise pakett?

Ja edasi?

Teine asi on, et ega ka sellest ei piisa. Eesti riik peab järgnevalt asuma põhimõtteliste ja suurte reformide juurde. Põhiline on haldusreform. See ei too küll eelarvesse suurt kokkuhoidu, aga selle taga toppavad mitmed teised reformid, mida meil on hädasti vaja. Ka haridusreform. Kui me tahame, et ka ELi raha kasutataks tõepoolest Eesti arenguks ja mitte lihtsalt ühtlase kihina leivale määrimiseks, siis on haldusreform möödapääsmatu.

Teil on lühikese aja jooksul juba teine regionaalminister, aga haldusreform on ikkagi sama seisus nagu kaks aastat tagasi.

See ei tulene ühest ega teisest regionaalministrist, vaid poliitilise otsuse puudumisest. Praegune minister tegi konkreetse ettepaneku, aga see ei leidnud partnerite heakskiitu. Pole mõtet lihtsalt ühiskonda järjekordse kavaga šokeerida, asi on vaja ära teha. Niipea kui kokkulepe on olemas, paneb regionaalminister paberid lauale.

Kas protektsionism maailmas suureneb?

Maailma erinevate riikide vastused majanduskriisile teevad mulle tõsist muret. Ma ei ütle, et kõik ajaloos toimunu peaks korduma ja tavaliselt ei kordu ükski asi täpselt. Samas on praegustes arengutes ohtlikke paralleele sellega, kuidas maailm 1930ndatel põhja läks. Suurt majanduskriisi ei tekitanud mitte Wall Streeti kokkuvarisemine 1929, vaid selle tekitasid tegelikult valitsuste järgnevad vead. Kõige suurem viga oli protektsionismi massiivne vohamine. Ma näen murega, kuidas samad tendentsid praegu kasvavad, riigid võivad oma tegevusega anda maailmamajandusele väga ränga paugu.

Kas teie arvates on protektsionistlikku meeleolu ka ELi sees?

Protektsionism on ju ka oma suhteliselt põhjakäinud tööstustesse lõputu rahapumpamine, et neid konkurentsivõimelisena hoida. See tegelikult ju annab täpselt sama efekti. Protektsionism on nagu kulutuli. Niipea kui see ühes kohas pihta hakkab, levib see kiiresti ka teistesse kohtadesse. Ei saa salata, et Euroopas need tendentsid selgelt tugevnevad. Samal ajal on protektsionismi rakendamine ELi piiride sees õnneks suhteliselt võimatu.

Maailmamajanduse õnn ongi suuremate ühenduste olemasolu. Vastasel korral lööks kriis meid kõiki tunduvalt hullemini. Euroopa ei koosne enam paljudest väikestest tollipiiridega eraldatud riikidest ja seetõttu ma loodangi, et me ei jõua täieliku kokkuvarisemiseni ja uue maailmasõjani.

Kas te peate pankade ja reaalmajanduse rahaga toetamise pakette valeks?

Pean neid suhteliselt ohtlikuks. Ma olen 1992. aastal olnud samasuguste valikute ees Eesti panganduskriisi ajal. IMFi arusaam olukorrast oli sootuks teistsugune kui meil. IMF pakkus siis kõikidele nendele pankadele välja väga luksusliku päästepaketi, mis oleks viinud Eesti võlakoormuse uskumatult kõrgele tasemele. IMFi suureks pahameeleks lükkasin ma selle paketi tagasi. Lasime pankadega juhtuda sellel, mis juhtuma pidi, ja jätsime päästmise ära. Ma arvan, et Eesti majanduslik areng oleks olnud tunduvalt negatiivsemas võtmes, kui me oleks paketi tollel ajal vastu võtnud.

Mitmel pool makstakse pankade vead väga suure rahaga kinni. Aga raha tuleb ju inimestelt, maksumaksjatelt ja mõnes mõttes maksab kogu Euroopa.

Vahetevahel võib ju olla kohti, kus säärased sekkumised on õigustatud, aga üldiselt arvan, et tasuks järgida liberaalset majanduspoliitikat, mida on küll üritatud kahtluse alla seada.

Miks mitte kahtluse alla seada?

Toon näiteks Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kus on praegu küll rasked ajad, aga mitte selline suur majanduskriis (kurbusega peab Baltikumi kõrvale jätma, mis on selgelt teises arengufaasis). Euroopa kõige kõrgemat majanduskasvu oodatakse Slovakkias, kus on reforme tehtud Eesti eeskujul. Vahe on selles, et nad suutsid õppida meie vigadest ja ühel hetkel mitte liiga õhku tõusta, hoida oma konservatiivset rahanduspoliitikat ja minna suhteliselt kiirelt üle eurole. See kombinatsioon radikaalsetest reformidest ja eurost toob Slovakkiale praeguste ennustuste järgi 4,9-protsendilise majanduskasvu, mis võrreldes ülejäänud Euroopaga on kõva tulemus. Ümbruskonnas on lugu sama. Erandiks vaid Ungari, mis on turumajanduse reformide tegemisel üks nõrgemaid maid. Seal on aetud vasakpoolset poliitikat, nad on raskustes ja IMF on juba praegu sees. Kus IMF sees on, seal enam niipea tagasiteed pole.

Kas abipaketid, mida rahastatakse sealt, kust raha võtta on, annavad suuremat mõjujõudu kommunistidele Hiinas ja araabia riikidele ning sulgevad läänemaailma suu näiteks inimõiguste küsimuses?

Seda esialgu ei paista. Rootsi on tegemas inimõigusi oma presidentuuri peateemaks. Mulle tundub, et pigem areneb asi vastupidises suunas. Suured totalitaarsed moodustised võivad natuke oma kriisi edasi lükata, aga see ei ole nende jaoks lahendus. Tegelikult on ju ka Hiina tõsiste majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste probleemide ees. Näiteks Venemaa on praeguseks majanduskriisist kõige enam klohmitud riik, kus langus on olnud ülijärsk.

Venemaast ju usuti, et see on maailma majanduskriisi taustal stabiilne. Põhimõtteliselt oleks Venemaa võinud neid ootusi täita, aga see on juba Venemaa oma juhtkonna probleem, miks seda toimunud pole.

Lugesin äsjast IMFi raportit Gruusia kohta. Ohver tuleb majanduslikus mõttes sõjast paremini välja kui agressor! Venemaa on puhtmajanduslikult sõja eest maksnud ülimalt ränk hinda, sest see tugevdas kõiki kriisinähtusid. IMF, mille parim külg on analüüsid, on andnud Gruusia käitumisele kriisi ajal kõrge hinnangu. Gruusia on vastupidiselt maailmas toimuvale makse alandanud ja jäänud väga selgelt avatud poliitika põhimõtete juurde.

Mida ennustate, kas kriis viib Venemaad demokraatia poole või sellest veelgi kaugemale? On sellele küsimusele üldse võimalik vastata?

Kui mõni Venemaa spetsialist ütleks, et ta teab vastust sellele küsimusele, siis võite tiitlist sõna «spetsialist» rahulikult maha tõmmata.

Mitmeski mõttes on nõrk ja kokkuvarisev Venemaa veelgi ohtlikum kui tugev Venemaa. Kui Venemaal läheb halvasti, on see ohtlik meile ja kogu Euroopale. Aidata on raske, sest Venemaa hädad ei tulene objektiivsetest teguritest, vaid praeguse juhtkonna soovimatusest tegelikke probleeme lahendada. Kui ei otsita lahendusi, otsitakse vaenlasi, et võim näiks autoriteetne. Iga kord, kui tundub, et Venemaal tekkivad majandusprobleemid, on oodata konflikte ja vastasseise. Kõige soovitavam oleks aidata Venemaal mõista, et lääs pole probleem ega oht. Seda on muidugi sajandeid üritatud. Liiga optimistlik ma poleks, aga see on siiski pikemas perspektiivis ainuke võimalus ka Venemaale endale.

Paksem riik, suurem manööverdamisruum

2009-02-09

Ameerika kinnisvaraturu mullistustest tuli signaale juba 2007. aastal, kaardimajakestena kokku kukkuvatest pankadest toona ei räägitud. 2008. aasta kriis hiilis kohale sama salaja nagu 1929. aasta oma.

Toonane kriis tähistas sotsiaalriigi sarikapidu - Ameerika hakkas Euroopa eeskujul looma solidaarset sotsiaalkindlustust (süsteemi käivitamiseks vajaliku 1 miljard dollarit sai Roosevelt valitsuskulusid 25% kärpides) ehk sotsialismisaart kapitalismi meres.

Pankade natsionaliseerimine 2008. aasta Ameerikas, Saksamaal, Suurbritannias ja Belgias tähendab sotsialismi ehitamist rikastele. Proletariaadi solidaarsuse ostmiseks mõeldud sotsiaalriik päästis kapitalismi.

Eesti riigi suutmatus

Paraku on majanduslangusest räsitud maad seni kahetised: need, kus kasvavas tempos käivitatakse kasvule viivaid reforme, ja need, kus Islandi, Läti ja mõneti ka Eesti sarnaselt ei ole suudetud juhtunule reageerida ja pusitakse alles eelarve nüsimise, valitsuse vahetuse vms kallal.

Ise tundsin kriisi lähedust oktoobris Berliini tööreisil. Saksa kolleegide hommikused teated ametivõimude järjekordsetest majanduspiirangutest olid üsna hirmutavad. Kodus tuhmistasid ohutunde küünilised loosungid, et sellises kriisis on tore elada.

Kuigi jah, tõenäoliselt alles nüüd, kui kvaliteetkinnisvarana reklaamitud Tigutorni äripinnad on renditud odavate riiete kauplusele, on majanduslanguse ulatus inimestele mõistetav.
Alanud eelarve eelkärpimine ei ole märgatavat paanikat või negatiivset hoiakut tekitanud.

Pigem küsitakse, kas seni uinunud rahandus- ja haldusinstitutsioonid on ikka võimelised Eesti uuesti jalgadele tõstma. Ehk kas meil nagu lõunanaabritelgi seguneb majanduslangus ühiskonna korralduse kriisiga?

Katse rakendada surutis euroga liitumiseks püstitatud inflatsioonikriteeriumide saavutamise teenistusse räägib riigi suutmatusest majanduselu mõjutada.

Ei erine ju Sloveenia ja Slovakkia viimaste aastate majandusareng põhimõtteliselt Eesti omast, küll on märgatavaid erinevusi ühiskonnakorralduses, sh avaliku sektori rollides. See aitas neil 2007 ja 2009 ühisraha kasutusele võtta.

Inimesel tänavalt, olgu ta siis majandus- või muidumees, on kärpe ettepanekuid keeruline objektiivselt hinnata. On seosed, mis alati välja ei paista, on tehnikad või reeglid, mida tuleb jälgida, ja paratamatult on (poliitiline) jõud, mida kriisiolukorras tihti eriti ilgelt tarvitatakse.

Ajalugu näitab, et kriisipakettidel on kaks poolt: kärbete ja kulutuste pool. Kulutused tähendavad enamasti suuri, pika ehitusajaga ja töömahukaid infrastruktuuriobjekte.

Kriisikärped

Eesti ja teiste uute liikmesriikide õnn on see, et sisuliselt on see kulutuste raha meile antud ELi 2007-2013 eelarvega. Arenguks antud raha muutub kriisi üleelamise rahaks.
Veel suurem õnn oleks, kui Eesti energeetika tulevikku puudutavad otsused oleksid tehtud ja neid saaks hakata ellu viima.

Paraku, ELi raha kasutamise plaanid peegeldavad vähemalt osaliselt jõuka aja arusaamu: mõnikord vähetõhusad, mõnikord pillavad või tänaseid probleeme arvestades mõttetud. Kas nende muutmiseks jõudu jätkub, on raske ennustada.

Riigi kulutuste kärpimisel satub rahuajal tihti löögi alla kaitse eelarve. Sotsiaalkulud võivad nii kahaneda kui ka kasvada - näiteks Soome järsk tööturupoliitika kulutuste kasv 1990. aastate esimese poole lama ajal.

Võib õnnelikuks juhuseks pidada seika, et kaitseministeeriumi juhib külma peaga minister Aaviksoo, kes suudab lõigete tegemisel valdkonnas mõistlikku tasakaalu hoida.

Ministri ja kantslerita jäänud sotsiaalvaldkonna «reformimise» tagajärjed on ettearvamatud.
Kui rääkida riigi haldamisest, siis raportid, et tuhatkond ametnikku on juba oma lauad puhtaks kraaminud, ei näita eriti midagi. 2007 kasvas avaliku sektori töötajate arv 4500 võrra, sh ametnike arv 1500 võrra. 2008. aasta numbrid on avaldamata, aga ilmselt oli seegi hea ametnikuaasta ja lõppes positiivse saldoga.

Vaatame Leedut

Seni teatavaks saanud halduskulude kärpimise kavas on tunda keskerakondlikku elegantsi - koolitus-, majandus-, lähetus- jm kulude kärpimisega antakse tegelikult hoop neid teenuseid müüvale erasektorile!

Kui jutt juba ametnikke puudutab, siis paratamatult tuleb rääkida ka halduskorraldusest. Kindlasti pole õiged väited, et haldusterritoriaalne reform ei too personalikulude kokkuhoidu.
Vähemalt 10 protsenti 5500 omavalitsusametnikust, dubleeritud töökoha täitjad, peaksid minema erasektorisse ja nii tekkiv iga-aastane palga kokkuhoid on suurusjärgus 150 miljonit krooni.

Jutt ääremaastumisest, juhul kui vallamaja asukohta kümmekonna kilomeetri võrra nihutada, kaotab sisu vaadates kasvõi Leedut - 1994. aasta haldusreformiga 10 maakonnaks, 60 omavalitsuseks ja ligi 500 külakogukonnaks jagatud Leedus on uus elukorraldus paika loksunud.

Kool, kuhu lapse viib kollane koolibuss, on tema elukohast kaugemal, sotsiaalabi osutaja aga vanurile lähemal kui see üldjuhul meil kombeks.

Tänast Eesti haldust iseloomustavad igasugused eripalgad (ametnike 13. ja 14. kuu palk), eripensionid, erisoodustused, millel on kombeks pärmivahuna kasvada.

Ühe mudeli lõpp

Mida näitab sotsiaalkulude kärpimise maailmakogemus? Pole vahet, kas võimul on kodanlikud või sotsialistlikud valitsused, kärpeid teevad kriisi korral mõlemad. Seetõttu ei saa karjeid «Meie ei kärbiks!» eriti tõsiselt võtta.

Kõige sagedasem kulude vähendamise koht on ravikindlustus. Valdkond, mis Eestis erilise jätkusuutlikkusega ei hiilga ja suuri kärpekohti ei paku.

Ka hoolekanne ei pääse tavaliselt reformimisest. Vähendatakse universaalset, kõigile mõeldud abi, suurendatakse vaestele antavaid toetusi. Et Eesti hoolekanne ongi olemuselt vaestehoolekanne, siis pole sealt palju võtta.

Jäävad üle pensionid, mida üldjuhul meile omasel teerullimeetodil kusagil ei vähendata, vaid ikka nii, et suurematelt tehakse suurem, väiksematelt (meie konteksti arvestades rahva-, töövõimetus- ja toitjakaotuspensionid) väiksem lõige.

Üle jäävad veel peretoetused, mis enamasti peavad osa oma nominaalväärtusest loovutama. Et selliseid ressursikasutuse mõttes konkureerivaid süsteeme nagu meil lapsetoetused ja vanemahüvitis on vähe, siis pole eeskuju võtta.

Agressiivne ja jätkusuutmatu rahvastikupoliitika jõuab lähiaastatel paratamatult muutuste faasi.

Suhteliselt kõrge vanemahüvitise määr, kuid raskused lastehoiu korraldamisel tingivad uute lahenduste otsimise. See tähendab madalamat, kuid pikemat vanemahüvitise (hooldajatoetuse) skeemi kombineerituna paindliku tööturu võimalustega (vanema töö osaaja vormis).

«Õhukesel» riigil on kriisi korral «paksukesest» väiksem manööverdamisruum ja nii sünnivad kauase negatiivse mõjuga õpetajate-politseinike palkade kärped.

Sisuliselt kuulutavad need sammud ühe arengumudeli lõppu Eesti ajaloos. Neli erinevat ühiskonnakorraldust ühe sajandi jooksul - erakordse kohanemisvõimega rahvus need eestlased.

Artikkel peegeldab allakirjutanu isiklikke vaateid.

„Detsembrikuumus”, riigi tellimus ja propaganda

2009-02-06

Vabariigi juubeliaasta tõi palju muu kõrval teadupärast kaasa ka mängufilmi „Detsembrikuumus" ja teleseriaali „Tuulepealne maa". Mõlemad on pälvinud üksjagu tähelepanu, mõlemad on leidnud nii veendunud pooldajaid kui vihaseid vastaseid, mis on maailma kõige loomulikum asjakäik.

Kirjutama sundis muu. Nii „Detsembrikuumuse" kui „Tuulepealse" põhifinantseerijaks oli riik, mistõttu mõlemad on saanud kriitikuilt otsaette sildi „riigi tellimus" või „tellimustöö", kusjuures tavaliselt on selguse mõttes lisatud sõnad „riiklik propaganda". Pean tunnistama, et olnud osaline mõlema stsenaariumi loomise juures, tekitavad need sildid - ehkki nende kasutuselevõtt oli ootuspärane - minus mitmel põhjusel tõsist meelehärmi. Mis teeb tellimustöö tellimustööks? Loomulikult põhjuste ja tagajärgede ahel: on tellija, kes tahab teatavat sorti saapaid (ülikonda, mängufilmi, maali), ja on tegija, kes kokkulepitud tasu eest teeb tellijale soovitud toote. Kogu protsess algab tellija soovist ja tema nägemusest, alles seejärel tuleb tellimuse täitja ja täitmine. Mis puutub „Detsembrikuumusse", siis siin käis kõik vastupidi.

See projekt ei alanud üldsegi mitte riigi tellimusest, vaid kellegi isiklikust mõttevälgatusest kuuvalgel ööl. Sellised mõttevälgatused ei ole Eesti riigis muuseas kellelegi keelatud, ka Andres Maimikule mitte. Mõte kogus jõudu, arenes, edenes, leidis toetajaid ja jõudis tootmisfaasi künnisele. Ning alles selles järgus - kui intensiivselt otsiti ja osalt oli ka juba leitud rahastajaid - kuulis produtsent juhuslikult, et riigil on kavas 90. aastapäeva puhul finantseerida üht sobilikku filmi, soovitavalt Vabadussõjast. Produtsendil ja teistel projekti pöidlahoidjatel kulus üksjagu aega ja vaeva tegemaks juubeliraha jaotajatele selgeks, et tegelikult nad ei soovigi nii väga filmi Vabadussõjast, vaid hoopiski 1924. aasta mässu mahasurumisest. (Nali.) Otsustavaks osutus ilmselt tõsiasi, et tegelikult valikut polnud: aega oli jäänud nii vähe, et jäi üle finantseerida kas „Detsembrikuumust" või ajada läbi ilma juubelifilmita. Täiesti uue filmiprojekti käivitamine stsenaariumi väljaarendamisega alates pluss ülesvõtmine ja montaaž poleks mingil juhul ajaraamesse mahtunud. Rahajaotajad - tunnustatud kunsti- ja kultuuriinimesed - kaalusid asjaolud läbi, tutvusid põhjalikult pooleli projektiga ja langetasid otsuse. Raha eraldati ja tootmine läks käima, kusjuures riik ei esitanud produtsendile ega režissöörile ei sisu ega vormi osas mingeid tingimusi, eeldades lihtsalt, et valmis tehakse enam-vähem seesama film, mille tegemine juba käis. Mitte mingi muu. Ja tehtigi enam-vähem seesama film.

Mille poolest on „Detsembrikuumus" siis tellimustöö? Mitte millegi poolest. Ta on sama palju tellimustöö, kui suvaline Estonia ooperilavastus või ERSO kontsert. Või koguni PÖFF. Tegemist ei ole riigi nõudmiste ja soovide järgi valminud ülikonnaga, vaid põõsast leitud klaveriga, mida oli vaja ja mis kogemata kombel sattus olema õigel ajal õiges kohas. Ühesõnaga: „Detsembrikuumust" saab ja tuleb kritiseerida nii nagu iga teistki filmi või teatrilavastust, alustamata oma kriitikat mõttekrambiga, et „tellimustöö, mis sellisest tahta, see ju propaganda". See on lihtsalt ebaprofessionaalne ja madal. Ning seda tahan ma öelda ka Jaan Ruusile. Kui küsisin talt eraviisiliselt, mis põhjusel ta „Detsembrikuumust" propagandafilmiks nimetab, ei suutnud ta mulle vastata. On see kriitika? Kuid kirjeldatu on vaid isiklikum ja seetõttu vähem tähtis pool minu meelehärmist. Teine ja sutike tummisem pool seisneb selles, et sõnad „riigi tellimus" või „riiklik propaganda" ülepea nii halvasti kõlavad. Kas meie riik on mingi kuritegelik organisatsioon, mille tellimuse täitmine on automaatselt taunitav ja selle tulemus automaatselt propaganda? Tean, et paljud vastaksid sellele pikemalt mõtlemata: jaa! Loomulikult on! Igasugune riik on kuritegelik ja Eesti riik veel eriti! On veider, et selletaolist leksikat peetakse sügavamõtteliseks, ja veel veidram, et seda peetakse eriti kohaseks kunstnikele.

Ma ei ole kunagi õieti aru saanud, miks Eestis, kui mitte mujalgi, on levinud arvamus, et tõeline kunstiinimene saab olla vaid see, kelle vaimne areng peatus kuskil teismeliseeas. Õnneks levitavad seda seisukohta rohkem need, kes armastavad kunsti ümber sumiseda, ja hoopis harvemini tõelised loojad. Meenutagem, et riik tellib palju muudki, mitte ainult mängufilme. Näiteks haridust, makstes kinni teatava hulga üliõpilaskohti. Kas sel viisil hariduse omandanud neurokirurgi tuleks suhtuda põlastavalt - „sul ju riigi tellitud haridus kupli all, teadagi..."? Riik korraldab pensioni kogumist ja jaotamist - kas riiklik pension tuleks ära põlata, kuna see on riiklik? Kas üldlaulupeole tuleks boikott korraldada, kuna selle peo põhifinantseerija on riik ning järelikult on tegemist riigi tellimusega ja loomulikult siis ka riikliku propagandaga? Kas Ernesaksa „Mu isamaa" kavvavõtmine riigi finantseeritud üritusel teeb sellest teosest kunsti asemel propaganda? Jah, see kole sõna „propaganda". Või siiski mitte nii väga? On ju nähtud teleklippe „tarbi vähem kolesterooli" ja plakateid „ära joo ennast lolliks". On see propaganda? Jah, on. On see paha? Ei ole. See on täiesti õigustatud ning vajalik propaganda. Propageerida saab nii headust, mõistmist, tublidust, teadmisi kui sadat muud kiiduväärset asja. Kuid propageerida saab muidugi ka valet, valetamist, vägivalda, sallimatust ja nõnda edasi. On „Detsembrikuumus" või „Tuulepealne maa" (või ka näiteks „Nimed marmortahvlil") milleski sellises süüdi? On's pahad liiga pahad ja head liiga head? Minu meelest mitte. „Detsembrikuumuse" esipaha loeti mitme kriitiku poolt koguni üleliia sümpaatseks, esihea aga üleliia mökuks. Ka „Tuulepealse" kõige negatiivsem põhitegelane ei olnud üheplaaniline. Mis ei tähenda, nagu poleks nii filmil kui seriaalil olnud nõrkusi.

Kuid neist võikski rääkida, ilma sisutute siltideta. Muide, huvitav detail: „Detsembrikuumuse" tegemise ajal vaidlesid produtsent ja stsenarist ägedalt Eesti sisekaitseülema kindral Undi tegelaskuju üle. Stsenaristi meelest oli tegemist julge mehega, kes võttis väga suure vastutuse, riskis terve riigiga, kuid, nagu lõpuks selgus, päästis nii riigi kui rahva. Produtsendi meelest tulnuks temast kujundada lurjus, alatu äraandja - ja seda eeskätt põhjusel, et ta kuulus Eesti Vabariigi kõrgemasse juhtkonda. Juhtkonda kuuluv isik ei saa kinolinal olla positiivne. „Me ei tee siin propagandat!" põrutas produtsent. Selline argument võttis mõne asjaosalise päris tummaks. Stsenaristide jonni tõttu jäi Undi tegelaskuju vähemalt mitmeti mõistetavaks, ehkki mitte positiivseks. Mis võib-olla oligi kõige parem. Irooniline, et süüdistamine propagandas koos sildiga „tellimustöö" tuli siiski. Ma mõistan suurepäraselt, et kroonukunsti pealetungile tuleb vastu hakata. Kuid meil pole seda pealetungi olemaski. On vaid marksistlik mõttekramp, et kunstnik peab riigiga - ekspluateerijate vägivallaorganisatsiooniga - tingimata sõjas olema. Kui saaks sellest krambist ükskord üle?

Hoidkem Tartu rahuga saavutatut

2009-02-04

89 aastat tagasi lõpetati Vabadussõda Tartu rahulepinguga, millega pandi alus Eesti iseseisvusele. Lepingu kohaselt tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust ning loobus "igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta".Kui praegu räägime sellest, et Venemaa erinevalt meist ei pea Tartu rahulepingut kehtivaks dokumendiks, siis vaadates ajalukku tagasi, näeme, et ka toona ei asunud meie partner rahulepet mitte tõrgeteta ja täies ulatuses täitma.

Sellele vaatamata oli Tartu rahul tohutu roll nii Eesti kui Nõukogude Venemaa rahvusvahelise positsiooni kindlustamisel. See oli kummagi riigi jaoks esimene rahvusvaheline leping. Eesti oli esimene riik, kes tunnustas Nõukogude Venemaad.Tartu rahu oli Eestile moraalne, poliitiline ja diplomaatiline võit. Aluse sellele võidule pani edu Vabadussõjas.

Toonaste suurriikide jaoks ei olnud Eesti iseseisvumine mitte olukorra oodatud lahendus, millega tuli hakata arvestama. Praegu on meie rahvusvaheline positsioon võrratult kindlam, kui ta oli siis.

Seda enam peame me hindama 2. veebruaril 1920. aastal saavutatut, sest sellel vundamendil seisame ka nüüd. Peame olema tänulikud, et meile on ajaloos antud veel teinegi võimalus, mida harva juhtub, ja meil on kohustus hoida iseseisvust lõpuni, et mitte öelda lõpmatuseni.

Ka praegu on maailm muutunud ootamatult ebakindlaks. Nagu teised riigid, nii on ka Eesti silmitsi suurte majandusprobleemidega ja peame tegema raskeid otsuseid, et riigina jalule jääda.

Peame arvestama sellega, et raskes olukorras muutuvad suurriigid - ka need, kes on olnud meie traditsioonilised liitlased - egoistlikumaks ja endassesulgunumaks.

See tähendab, et ennekõike peame me enda ees seisvaid probleeme ise lahendada suutma. Mitte IMF, mitte ka NATO, vaid eeskätt ikka meie ise!

Eestlaste hämmastav üksmeel

2009-02-03

Aasta pärast pühitsetakse Eestis Tartu rahulepingu 90 aasta juubelit. Mõni ehk küsib, kas majanduslikult keerulisel ajal on nii väga vaja mõtelda „pühitsemisele". Ent Eesti on oma pikas ajaloos kogenud hoopis raskemaid aegu. Ja just raskel ajal on hea mitte unustada „püha" mõistet. Ei maksa unustada sedagi, et rahulepingu allakirjutamisel nimetas Jaan Poska seda hetke Eesti ajaloo suurimaks. (Tema selja taga seisis vaimusilmas kindral Laidoner 100 000 Eesti mõõga ja täägiga.)

Vabadussõja mõju kestab tänaseni

Sõjale vahetult järgnenud aastail oli rahva meeltes hoopis 3. jaanuar, mil kell 10.30 jäid seisma isegi rongid, autodest, hobuveokeist ja jalakäijaist rääkimata. See oli relvarahu austamine. Lein oli alles värske.

Kirikukellad helisesid, et mälestada 2121 Eesti sõjameest, kes olid langenud lahinguväljal. Ja haavadesse-haigustesse surnud 2058 inimese mälestuseks ning nende paari tuhande mälestuseks, kes olid kas küüditatud, teadmata kadunud või mõrvatud. Ühtekokku kaotas Eesti Vabadussõjas peaaegu 7000 inimest, mis on kaks korda suurem hulk, kui arvati pärast Vabadussõda.

Viimane Eesti Vabadussõjas võidelnud mees lahkus meie hulgast 2006. aastal ja tundub, et elav side selle sõjaga peaks olema katkenud. Ent veel mitte päris. Viimsis, kindral Laidoneri kunagise kodu läheduses elab 97aastane Rein Randveer, Laidoneri seltsi ja Laidoneri muuseumi asutaja. Ta võib jutustada, kuidas tema isatalu põldudel Viljandimaal Kärstnas pandi Punaarmee edasitung seisma: sinnamaani, ei sammugi kaugemale.

Eesti Vabadussõda võib mõnele tunduda niisama kauge ja ebamäärane kui Põhjasõda või Liivi sõda, ent selle sõja mõju meie tänapäevale on siiski otsesem, kui oskame arvata. Selle sõja võiduta ei hoiaks lugeja täna sõrmede vahel eestikeelset Pärnu Postimeest, kui piirduda ühe täiesti ilmse näitega. Vabadussõjast väljunud eesti rahvas oli hoopis teisest puust kui sellesse sõtta läinud eesti rahvas. Maarahvast oli saanud riigirahvas, peremees oma maal.

Kriitilisest seisust pealetungile

Niisiis, 3. jaanuaril 2010 kell 10.30 kostavad kirikukellad loodetavasti senisest kirkamalt mälestushetkeliste kõrvu.

Usutavasti valmib selleks ajaks riigi mälestusmärk number üks - Vabadussõja võidusammas, mida on kaua oodatud ja millele on esitatud nii kõrgeid nõudmisi, et selle teostumine võinuks lükkuda kümnendi või mitme kaupa veel kaugemasse tulevikku.

Relvarahu meelespidamisse on ajakirjanduses mõne aasta eest suhtutud üsna skeptiliselt, ennustades, et see tava sureb oma loomulikku surma.

Paljud eestlased on aga igal aastal novembri esimesel poolel märganud brittide kuuerevääril punast mooniõit.

Relvarahu Esimese ilmasõja läänerindel hakkas kehtima 11. novembril 1918. Pole märkigi sellest, et inglased loobuksid oma mooniõiest. Kui palju on Eestis neid, kes arvavad, et inglise mälu on parem eesti omast?

Eesti riigi väljakuulutamine 23. ja 24. veebruaril 1918 oli kahtlemata meeleheitlik samm. Ja kui Saksa okupatsiooni varisedes algas sõda verisulis riigi pärast, hoiatasid paljud elutargad eesti taadid: „On poisikeste värk minna sõtta suure Venemaa vastu!"

Need „poisikesed" olid muidugi üliõpilased ja gümnasistid, kes seisid oma isade ja vanaisade õlgadel ning nägid seetõttu kaugemale - silmapiiri taha. Nemad nägid seda, millest eelmisel sajandil oli unistanud suur luuletaja Juhan Liiv: „Aga ükskord on Eesti riik!"

Vanemal ja keskmisel põlvkonnal oli sõja õnnetuil algusnädalail kahtlusi kuhjaga: kui ühelt poolt suudeti mobiliseerituid rindele saata, siis teisest otsast pandi väerinnalt jooksu.

Sõjavanker veeres hirmuäratava kiirusega idast läände ja lõunast põhja.

Viru rindel taganeva 1. diviisi staabiülem alampolkovnik J. Rink kirjutas üldjuhile polkovnik J. Laidonerile: „Me oleme agoonias ja meie jõud võrdub nulliga." Kolm päeva enne jõule hüljati Tartu ja linnas algasid rüüstamised. Laidoneri silmades märgati ärevust.

(Olgu öeldud, et palju uut selle sõja kohta leidub ajaloodoktorant Reigo Rosenthali, Laidoneri seltsi tegevjuhi vastilmunud monograafias „Laidoner - väejuht".)

Eelkirjeldatut arvesse võttes tundub lausa ime, et kohe pärast kolmekuningapäeva 1919 toimus sõjas täielik murrang. Sõjavanker pandi veerema tagasi itta ja lõunasse endisest veel suurema kiirusega.

Appi olid tulnud inglased ja soomlased, nende saabumisel oli suur mõju, nad sisendasid usku. Briti relvaabi ja toetus merelt oli väga oluline.

Kokkuhoidmiskunsti on väga vaja

Ülemjuhataja Laidoneri üks põhimõtteid oli: kui võidelda tuleb põldudel, on parem teha seda vaenlase, mitte oma põllul. Nii viis ta sõjategevuse Eesti piiride taha. 25. mail üheksa aastakümmet tagasi heisati sinimustvalge lipp Pihkva kohale.

Jaanilaupäeval möödub 90 aastat legendaarsest Võnnu lahingust, millest on saanud alguse võidupüha. Muide, Võnnu pole mingi „endine" eestikeelne kohanimi, nagu ajakirjanduses on kiputud kinnitama. Niisama „endised" on Pihkva, Riia ja Heinaste.

Tänavune võidupüha paraad toimub koos Läti vägedega Võnnus!

Kuidas ikkagi sai Vabadussõja ime võimalikuks? Ime, mis sikutas soost välja Lätigi riigi ja aitas kaasa Leedu taassünnile? Nii suured üksteise kirujad kui eestlased ka pole, oli võidu pant hämmastav üksmeel. See oli tõepoolest vabaduse, mitte kodusõda.

Soomes ja Lätis oli rahvas lõhki. Meilgi tuli rinde tagalas vaenlast abistavaid eesti enamlasi maha lasta ja eestlasi sõdis muidugi vastaspoolel.

Ülemjuhataja Laidoneril tuli keset sõda mõne sotsiaaldemokraadist kohaliku tegelasega vägikaigast vedada. Ent need asjad jäid talutavuse raamidesse.

Nii vasak- kui parempoolsed taipasid: nad ajavad kõigest hoolimata ühist Eesti asja, sinimustvalge lipu all.

Minu meelest on üsna sümboolne, et kindral Laidoneri ja Eesti lipu 125 aasta juubel on ühel ja samal ehk alanud aastal. 12. veebruaril möödub 125 aastat Eesti suurima väejuhi sünnist. 4. juunil on kogu maa lipuehtes. Pärnu Rüütli platsile tuuakse 125 sinimustvalget.

Tajugem siis meie ühtsust! Meil võib seda omaaegset kokkuhoidmise kunsti praegu ja tulevikus vaja minna.

Rahvusliku julgeoleku kasvatamine

2009-02-02

Eesti riigikaitse, sealhulgas sõjalise riigikaitse kavandamine tugineb riigikogus 2004. aastal vastu võetud dokumendile nimetusega «Julgeolekupoliitika alused». Seal sõnastatud printsiibid ja kujundatud lähtepositsioonid olid aluseks nii seni kehtinud sõjalise kaitse kavale (KSAP) kui ka äsja valitsuses heaks kiidetud «Sõjalise kaitse arengukavale aastateks 2009-2018» (SKAK).

Allan Käro väidab, et uue kava näol «... on tegemist lausa revolutsioonilise muutusega Eesti riigi julgeolekupoliitilises mõtlemises» («Eesti liigub ülemaailmse anarhia poole», PM 29.01). Sõnastaksin oma positsiooni nii, et tegemist on evolutsioonilise edenemisega julgeolekupoliitilises mõtlemises ja revolutsioonilise muutusega kaitsepoliitilises planeerimises.

Eesti julgeolekukeskkond on aastal 2009 põhiosas samasugune kui viis aastat tagasi - lisandunud on vaid konkreetsed kogemused võimalike julgeolekuriskide realiseerumisest lähedal ja kaugel ning arusaamine asümmeetriliste ohtude kasvanud tähendusest ja olemusest. Kindlasti oleme praegu suutelised paremini mõistma liikmesriikide tegelikku poliitilist ja sõjalist koostööd NATO raames ja tajuma oma võimeid ja kohta selles süsteemis.

Oleme täiskasvanumad ja võimelised tajuma Eesti riigikaitse kahte tugisammast - esmast iseseisvat kaitsevõimet ja kollektiivkaitset NATO raames - ühtse tervikuna, neid üksteisele vastandamata. Oleme jõudnud nii Eestis kui ka NATOs arusaamisele, et nõuded sõjalistele võimetele rahvusvaheliste julgeolekuhuvide kaitseks väljaspool NATO piire ja oma territooriumi kaitseks artikkel 5 alusel langevad põhiosas kokku ning nende vastandamine, mida on nii Eestis kui NATOs ette tulnud, pole sisuline.

Selle strateegilise teadmise võrra olime targemad, kui asusime poolteist aastat tagasi, ammu enne Gruusia sündmusi, SKAKi koostama. Vajaduse tingis KSAPi jalgujäämine tegelikele arengutele tingituna tema vastuvõtmist (üks päev enne NATOga liitumist!) saatnud kiirustamisest ja hulgast printsiibitutest kompromissidest, mis tegid võimatuks KSAPi järjekindla elluviimise.

SKAKi kvalitatiivne erinevus on tema koostamise metoodikas ja sellest tulenevas usaldusväärsuses. Sellele toetudes teame, mida meil on tõepoolest vaja ise ja eelisjärjekorras arendada, mida suudame koos liitlastega ja mis jääb vahendite puudusel tegemata või kaugemasse tulevikku.

Praegu saame vastuvõetud plaani alusel kinnitada, et vajame professionaalsemat, dünaamilisemat, tugevamat ja mitmesugustele väljakutsetele paindlikult reageerivat kaitseväge, mis tugineb elukutselisele tuumikule ning on reservi ja territoriaalsel printsiibil organiseerunud Kaitseliidu toel võimeline operatiivselt ohjama sõjalisi riske ja väljakutseid meile ja meie liitlastele. Nüüd on vaja see plaan ellu viia.

Rahvuslik pole patt

2009-01-29

Ajalugu on faktide kõrval ka loendamatu hulk tõlgendusi. Viimastega annab vaielda, esimestega mitte. Siinkirjutaja kodusesse raamatukokku kuulub 1971 ilmunud eksemplar Ea Janseni teadusdoktori väitekirja "C. R. Jakobsoni "Sakala"" tiraažist (1000). Selle tiitellehele on löödud eesti- ja venekeelne tempel, et eksemplar kuulub Tartu Linna Lasteraamatukokku ja siis peale, et sama eksemplar on sealt maha kantud.

Algselt maksis raamat 1.94 rbl (ja oli rariteet), antikvariaadis on ta maksnud 65 krooni. Esimese hinna eest oleks saanud ligemale kuus odavamat õlut, teise eest enam-vähem sama palju. Vahet on ligemale 40 aastat.

Me vajame lõpparvet nõukogude pärandiga

Ma ei puudutaks seda küsimust, kui poleks tõtt. Esimest korda nimetas mind fašistiks Rein Veidemann aastal 1978. Jutt ei käinud kohustusest olla eestlane. Kõne all oli ohtlikkus manööverdada vasakule ja paremale läbisegi. Seda ma talle pahaks panin ning vastuseks kostiski sõna, mis eespool kirjas. See tähendas tollal ja ka praegu ränka poliitilist süüdistust. Mina ei ole kellelegi pannud pahaks, et ta oli või on kommunist. Minu õpetajate hulgas on olnud nii riigireetjaid (Nigol Andresen) kui ka küüditatuid (Jaak Põldmäe). Patt ei alga sellest, kuhu poole sa satud. Patt algab kurja tegemisest.

Seetõttu on mul jabur lugeda, nagu oleks Hando Runnel rahvuslasena vale poole inimene, sest ta näikse tahtvat tõupuhast Eestit. See, mida me vajame, on nõukogude pärandi lõpetamine. Pärandatakse vara või nagu mõnikord kirjutatakse, pärandustomp. Kui tombu sisuks olid võlad, pärandatakse miinused. Äksi pastori ja Tartumaa praosti Otto Wilhelm Masingu võlad jäid suuremaks kui tema kreeditoride nõudmised. Alles paarkümmend aastat hiljem tegi Masingu trükiste valdaja soodsa tehingu, kaubeldes kahe paberrubla vastu 8 kilo raamatuid. Kaheksa kilo, see on umbes Shakespeare'i kogutud ja Balzaci valitud teosed eesti keeles kokku.

Nõukogude pärand kaalub märksa rohkem, ent see on peamiselt võlad. Võlad, mille suhtes pole lepitud kokku üheski üksikasjas, välja arvatud see, et Eesti Vabariik on iseseisev ja Vene föderatsiooni väed on siit minema viidud, välja arvatud Tartu rahu järgse piirijoone idapoolne äär. Jah, on öeldud, et unustage selle piirjoone serv ära. Kreutzwaldi kirjavahetuses pole sõnakestki selle kohta, et unustage ka Võru linnaarsti võlad.

Rahvuslus tähendab oma päritolu kaitsmist. Päritolu ei pruugi tähendada tingimata maatükki, isegi mitte keelt. See tähendab vanemaid, või kui nood pole teada, siis vähemasti kasvatajaid. Nõukogude võim pidas vajalikuks maha ja ära salata kogu päritolu ning rahvuslus kommunismialusel maapinnal pole õigupoolest muud kui vastuhakk üleüldisele ärasalgamisele.

Valgustuse sisu ei pea muutuma pimeduse aluseks

Kirjandusloo aspektist on Hando Runneli küsimus küllalt lihtne. Saabub päev ja ilmub raamat ka tema kohta. Okupatsiooniaegses Eestis sai säärase julgustükiga, elavast kirjanikust raamatu kirjutamisega hakkama Nigol Andresen. Eesti Vabariigi kestvuse ja ajaloo suhtes on probleem märksa keerulisem, sest siis tuleb kirjutada ka lahti sõnad "kommunism" ja "fašism" ning nendega seotud mõisted, millest ükski pole üleüldine. Peale selle, et mind on nimetatud fašistiks, sõimas ligikaudu 15 aastat varem üks Tartu Ülikooli vilistlane minu ema, kes polnud kunagi kuulunud NLKPsse, kommunistiks. Täpsemalt öeldi: "Kuradi kommunist!"

Selliseid tõsiasju meeles pidades oleksin enam kui ettevaatlik avama vastutuld olukorras, kus me ei tea, kustpoolt rünnak tuleb. Kust ja miks. Ajaloolane Ea Jansen lahendas selle küsimuse koos Leniniga, kelle "abi" meil enam vaja ei ole. Kuid Leninile viitamatagi kirjutas Ea Jansen, ema kaudu sotsiaaldemokraat, kuidas Weimari pastor Johann Gottfried von Herder "kutsus üles austama ja hindama iga rahva omapära". Kui see oli valgustuse sisu, miks see peaks siis nüüd olema pimeduse alus?

Kuidas leevendada pingeid riigi ja ühiskonna vahel

2009-01-20

Esimene reegel on lapslihtne: rääkigem olukorda ilustamata. Paradoksaalne, aga kriisiolukord pigem suurendab ausa kommunikatsiooni võimalikkust. Halvem on asi siis, kui võimulolijatel on valgustkartvaid tegusid, mida varjata.

Teine reegel on rääkida ühel häälel. See tähendab, et koalitsioonivalitsuse puhul tuleb unustada rivaliteet. Koos ku: ristiku serval seistes pole tark meenutada, kes kellele paari kuu eest halvasti ütles või kes kellelt mõne hea poliitilise idee üle lõi. Kõige õigem on tulla avalikkuse ette ühtse sõnumiga, millisena nähakse olukorda ja milliseid lahendusi pakutakse. Sõnumi lahutamatu osa peab olema vastutuse ühine jagamine.

Kolmas reegel peaks olema dialoog opositsiooniga. Isegi kui opositsioon pole koostööaldis ning näeb olukorras eeskätt võimalust oma positsioonide parandamiseks, on dialoog hädavajalik. See üleskutse avatusele ei puuduta üksnes vajadust rääkida poliitilise parlamendiopositsiooniga, vaid niisamuti ka kodanikuühiskonnaga, ametiühingutega kohalike omavalitsustega jne. Inimene, kellele pakutakse dialoogi, mõtleb enne, kui läheb miitingule või haarab munakivi.

Seda kõike on lihtsam öelda, kui teostada. Poliitilises kommunikatsioonis on palju murdumisi, valesignaale ja pahatahtlikke tõlgendusi. Kuid kui kõik muud teed on ees püsti, siis selgub, et just nendes, iseenesest lihtsates, kuid küllu-seaegadel raskesti järgitavates reeglites on ainus võimalik lahendus.

Häiriv, isegi küüniline poliittehnoloogilisus on saanud meil poliitilise elu lahutamatuks osaks sedamööda, kuidas majandus kasvas. Kui majandusmull on lõhkenud, siis tahan ma väga loota ka poliittehnoloogilise mulli lõhkemist. Ja see on eranditult puhastava toimega.

Näitame, et suudame – teeme Almuniale ära!

2009-01-20

Eesti vabariik A.D. 2009 meenutab mõne tunnuse poolest üsna täpselt Eesti vabariiki aastal 1992 ja 1999. Mõningad tollased meeleolud on hämmastavalt tuttavad. Kõigil kolmel aastal oli Eesti sügavas majanduskriisis - 1992. aastal oli see oma 1000%ise inflatsiooni ja majanduse 30%lise langusega vast kõige rängem. Töö kaotas ligi 30% tööealistest elanikest, Eesti riik ei suutnud end isegi elementaarsel kombel maksma panna.

Teisalt on 2009. aasta mõnes mõttes ohtlikum - 1992. aastal oli olukord lihtsalt nii hull, et kaotada polnud tegelikult midagi, 2009. aastal - õnneks - juba on. 1999. aasta kriis jääb oma ulatuselt nende kahe vahepeale. Sarnane on ka see, et kriis Eestis on kõigil kordadel olnud seotud kas lokaalse või ülemaailmse majanduskriisiga.

Eneseusk tõi edu

Sarnane on vähemalt teataval määral ka reageerimine kriisile või selle tõsidusele. Esiteks üritatakse eitada kriisi olemasolu, seejärel varjata selle ulatust ning lõpuks lüüakse üldse käega ning üteldakse, et ega me selle vastu midagi teha niikuinii ei saa. Maailma vaatamine läbi roosade prillide viib tihti teise äärmusse, pessimismi ning lootusetusse. Korraga ei usu me endasse enam ise, ega usu enam ka teised. Äärmuslikult pessimistlikud meeleolud kippusid valitsema Eestis nii 1992. kui ka 1999. aastal, samas suunas liigume ka praegu, 2009. aastal.

1992. aastal oli maailm Eesti võimalustest väga pessimistlikul arvamusel: tollaseid ajalehti lugedes ennustati meile küll majanduskatastroofi, küll kodusõda, küll Venemaa rüppe naasmist. Tihedam integreerumine Euroopaga kuulus pigem fantastika valda. Ja ega meid seal Euroopas keegi eriti ei oodanud. Ja ometi tegi Eesti pessimistidele ära: me julgesime vastu võtta valusad, aga vajalikud otsused, väljuda majanduskriisist, vältida kodusõda, vabaneda Vene sõltuvusest ning astuda otsustavad sammud Euroopa suunas, mis on meid praeguseks viinud Euroopa Liidu täisliikmeks. Naasmine Euroopasse oli Eesti selle aja suur eesmärk, mille alla painutati kõik teised prioriteedid. Ning see taktika tõi meile ka edu.

Paremini ei suhtutud meisse 1999. aastal. Eesti ime kuulutati maailmas «sulanuks», meile ennustati majanduspoliitilist kokkuvarisemist. Eestis endaski kinnitati, et meie majandusmudel olevat jätkusuutmatu ega suutvat majanduskasvu hoida. Pessimism ronis sisse uksest ja aknast. Sellel taustal oli NATOsse kutse saamiseks isegi unistada parajalt hull mõte. Keegi ei uskunud, et majanduskriisi ja eelarvepuudujääki sattunud Eesti suudab tõsta oma kaitsekulutused lubatud 2% tasemele. Mäletan hästi, et kui 2002. aasta suvel Brüsselis NATO peakorteris käisime, öeldi see arvamus meile otse välja: te olete toredad poisid küll, aga NATOsse saamist tuleb teil ikka veel mõnda aega oodata - kuni oma majanduse korda saate. Oleks me tollal seda juttu kuulama jäänud, poleks me ilmselt kunagi NATOsse pääsenud. Sest mis seal salata, ega keegi meid seal eriti ei oodanud. Ometi tegime pessimistidele ära - Eesti suutis radikaalsete otsuste ja negatiivse lisaeelarve toel kriisist väljuda. NATOga liitumine sai Eesti selle perioodi suur eesmärk, mille alla painutati kõik teised prioriteedid. Ning see taktika tõi meile edu.

Vaadates olukorda praeguses Eestis ja seda, mida me ise endast arvame või kuidas me teiste jaoks välja näeme, siis ega siin suuri erinevusi pole. Suur optimism on asendunud veel suurema pessimismiga, mis kuulutab, et niikuinii läheme täiega põhja. Kui me ise endasse ei usu, siis pole põhjust loota, et seda keegi teine teeks.

Euro olgu prioriteediks

Euroopa Komisjoni rahandusvolinik Joaquin Almunia teatas äsja, et Eestil pole lähiaastatel eurotsooni asja, enne tuleb vaadata, kuidas Eesti oma majanduse jälle korda saab. Mõne jaoks võib eurotsooni pääsemise võrdlemine NATOga ülepingutatuna tunduda, tegelikult on see Eestile ka julgeolekupoliitiliselt ülimalt oluline küsimus.

Riigid, kes suudavad praeguses olukorras sinna siseneda, saavad endale olulise konkurentsieelise, eurotsoonist väljajääjad jäävad aga vinduma. Pole suuremat kahtlust, et ega meid ka eurotsooni nüüd keegi eriti ei oota - nii nagu meid ei oodatud ei Euroopa Liitu ega NATOsse. Kui tahame aga endale paremat tulevikku ehitada, tuleb Eestil hetkel veel lahtiolevast uksest sisse üritada tungida. Sest nõuded eurotsooni pääsemiseks võivad tulevikus mitte leevenduda, vaid pigem karmistuda.

Mida selleks siis teha? Vastus sellele küsimusele polegi sedavõrd keeruline: sama, mis varasemate kriiside juures. Eurotsooniga liitumine tuleb Eestile seada samasuguseks erakondlikke vaidlusi ning kemplemisi ületavaks prioriteediks, nagu seda oli Euroopa Liitu ja NATOsse pürgimine. Selle eesmärgi alla tuleb painutada kõik teised prioriteedid. Selline taktika on meile kaks korda edu toonud ning ta toob meile edu ka nüüd - kui seda soovime.

Selleks oleks peaministril tark kokku kutsuda erakondade nõupidamine, kus pannakse paika, kas tegu on Eesti poliitilist maastikku ühendava eesmärgiga või peetakse vajalikuks praegust olukorda kasutada üksteisele ärategemiseks. Ma ei ole naiivne ega arva, et sellise üksmeele saavutamine saab kerge olema. Kindlasti mitte. Üritama aga peame. Sest vaid nii suudame paari aasta pärast uhkelt ringi vaadata ning ütelda «Ära tegime!».

Probleemide õgvendamisest

2009-01-10

Küsimused, millele mõtlev kodanik peab vastama, on enamasti täiesti erinevad, ikka siit nurgast ja sealt nurgast - sageli ilma keskpõrandata. Olgu näide viimasest kolmekuningapäevast, mil ligikaudu tunni aja jooksul tuli anda oma vastus järgmistes küsimustes: 1) kuidas veaks praegune valitsuskoalitsioon korraga välja nii haldus- kui ka haridusreformi, mis on omavahel seotud ja 2) mis saab Eesti kaitseväest, kui konkurss kaitseväe ühendatud õppeasutustesse vajub nulli ehk sinna võib astuda iga issanda idioot?

Esimene probleem on väga puntras ka seepärast, et koalitsioon Toompeal ei kontrolli Eesti suurimat omavalitsusüksust ehk pealinna. Teise probleemi puntraid on kaugelt rohkem, sest akadeemilise lati kõrgus on sassis kõikides õppeasutustes ning samas - Švejkidega me Eestit ei kaitse.

Probleem kohe, lahendus hiljem

Rindejoone õgvendamine tähendab alati ainult üht: et kaotused oleksid väiksemad. Probleemi õgvendamine tähendaks seda, et asi tehakse maakeeles öeldes arusaadavamaks. Et mitte vigurdada: kuna küsimused esitati mulle, siis annan ka vastused.

1) Haldus- ja haridusreformi ühitamine käib praegusel valitsuskoalitsioonil üle jõu, sest peale muu toimuvad protsessid, mis on rahvusvahelised ja kus Eesti pole ainuke otsustaja. Koolivõrgu õgvendamine ei ole reform, vaid sundkäik. Oleks ta reform, oleks reform iga reformpõhjaga voodi, mida kasutatakse liiva sõelumisel. Haldusreform tähenduses „omavalitsusüksuste arvu kokkutõmbamine" on reform samavõrd kui see voodi. Keegi ei hakka ju kokku tõmbama Tallinna! Kui meil on valdu ja vallavõime liiga palju, siis kust võetakse see kohalik Napoleon, kes fikseerib seadusandlikult, et senine vald tohib olla ainult küla, veel parem, kui üks uulits.

2) Vanast peast võib kaitseväelane ollagi kroonu onu ehk ennast upitav veteran. Nüüdisaegne kaitsevägi vajab aga haritud noori inimesi, järelikult just neid, kes on vaimses mõttes treenitud. Praktiline olles: Eesti kaitseväes on juba üsna palju neid, kes tunnevad Balkanit, NATO peakorterit ning Lähis- ja Kesk-Ida. Nood inimesed on väga suur rahvuslik varandus. Meil on aga masendavalt vähe neid, kes tunnevad korralikult Venemaad ja Uurali-tagust Aasiat, ning mõtlemapanevalt napilt neidki, kes tunnevad korralikult Eestit. See töö, mida on vaja teha noortega enne kõrgemat sõjaväelist õppeasutust, on laokil.

Muidugi on küsimusi võrreldamatult rohkem kui kaks. Minusuguste jaoks on jabur, kui olukorras, kus Eesti elanikkond ei ole pööraselt kasvanud, tuleb Tartu postimajas oodata saadetise kättesaamist kauem kui kümme minutit. Nõukogude ajal niisugust jama ei olnud. Või et mulle pannakse postkasti vettinud Äripäev koos kuiva Postimehega. Missugune koalitsioon lubab ja garanteerib, et alates aastast 2010 värskeid, kuid läbimärgi ajalehti postkastidesse ei topita?

Praegune koalitsioon otsib plusspunkte nagu terveid kohti augu kõrvalt. Mille arvel võetakse terve koht näiteks sellele augule, kus reisirongiühendus Tartu-Valga ei taastu enne aastat 2010 ja reisirongiühendus Tallinn-Riia-Varssavi enne aastat 2012? Selle augu põhjas on aga ka Tartu ja Valga vaksalite kordategemine, kui me räägime üksnes hoonetest.

Manöövrid ja ohverdused

Sõna „prioriteet" tähendab pingerea järjestamist kõige tähtsama sabas. Arvatavasti ei ole ma ainuke, kellel on tekkinud küsimus: kui palju meil neid prioriteete õigupoolest on? Loetlegem kuus: tänavused valimised; hakkamasaamine hinnatõusudega; pensionide jm õigeaegne väljamaksmine; koalitsiooni püsimine; liitumine euro-tsooniga; energeetilise avarii ennetamine. Seadus ütleb midagi ainult esimeses punktis. Seadus ei ütle üheski paragrahvis, mismoodi karistada riiki, kes jääb toetuste maksmisel võlgu ja palub piirduda mõistva vabandamisega. Koalitsiooni püsimist ei saa sätestada ükski seadus. 20 aastat pärast Eesti Kodanike Komiteede loomist oleme jõudnud olukorda, kus võimu ei tohi ohverdada, aga kodanike ellujäämist võib.

Ma ei taha sellega väita, et asi on püsti pöörane. Arvan muud. Alanud aastal on ka poliitikute ohverdamine paratamatu, sest kui see välistatakse, tekib stagnatsioon. Laulev revolutsioon oli mäletamist mööda stagnatsiooni vastane.

Haldusreform võiks tõusta kohalike valimiste peateemaks

2009-01-08

Ümberkorraldamist vajab ka riiklik-territoriaalne juhtimine - regionaalministri ametikoht oleks mõistlik kaotada ning tema ülesanded jaotada teiste ministrite vahel.

Riigi arengu ja muutumisega peavad käima kaasas ka riigisisesed piirid, mille muutumatus ei saa olla eesmärk omaette. Praegune Eesti haldusjaotus on kasvanud välja külanõukogudest, on killustunud ja eluvõõras.

Eri teenuste ja soodustuste huvides peavad inimesed registreerima end ühe või teise omavalitsuse elanikuks. See lõhub isegi perekondi - näiteks on pereema kodulähedase lasteaiakoha nimel valla, pereisa aga teise lapse hea hariduse huvides maakonnakeskuse elanik.

Ebaratsionaalse omavalitsussüsteemi tõttu on elanikukeskne suhtumine asendumas omavalitsusekeskse mõtlemisega. Suuremate linnade ja neid ümbritsevate valdade planeeringud ei moodusta tervikut, kuna tegu on maksumaksjate pärast võistlevate omavalitsustega.

Väikesi ja suuri omavalitsusi on ka mujal Euroopas, kuid nii suure pädevuse ja laiade ülesannetega, kuid samas nii väikese elanike arvuga omavalitsusi kui Eestis, mujal ei leidu.

Eri suurusega omavalitsused ei suuda täita ühesuguseid ülesandeid. Tegelikult osutavad väikeste omavalitsuste elanikele mitmeid teenuseid suuremad naaberomavalitsused, enamasti maakonnakeskused.

Riik lahkub maapiirkondadest

Väikestes omavalitsustes sõltuvad elanikud otseselt võimulolijatest. Samas puuduvad võimalused ja piisav hulk inimesi, kes oleks alternatiiviks olemasolevale võimule. Selline olukord on soodne pinnas korporatiivsetele ja perekondlikele võimusuhetele.

Eesti omavalitsussüsteemi areng on toimunud vastupidiselt inimese praktilistele vajadustele ja tegelikule liikumisele. Omavalitsusi on tugevdatud valdade ja linnade tasemel, samas kui inimese elu on järjest vähem valla- või linna- ja üha enam maakonnakeskne. Haiglad, ühistransport, koolivõrk, huviharidus, töökohad ja vaba aja veetmine koonduvad üha rohkem maakonnakeskustesse.

Kahjuks on nende tähtsus administratiivsete keskustena vähenenud. Riik lahkub maakondadest, asutuste ja ettevõtete juhtimine koondub üha enam Tallinnasse ja Tartusse, kuhu koonduvad ka investeeringud ning paremad töökohad.

Elu koondub vaid üksikutesse keskustesse

Keskvõim peab nägema elanikku ka seal, kus omavalitsused on nõrgad või ei soovi ühineda ega koostööd teha.

Seepärast ongi Eesti halduskorraldus ning omavalitsuse piirid valitsuse ja parlamendi vastutus, mitte ainult omavalitsuse mure ja vabatahtliku koostöö tulemus. Otsustamatuse tagajärg on aga hiiliv haldusreform, mille käigus koondub elu üha rohkem kolme-nelja keskusesse.

Haldusreformid on toimunud kõikides Euroopa Liidu riikides ning mitte kusagil ei ole seda õnnestunud teha ainult vabatahtlikult. Reformide aluseks on olnud poliitiline kokkulepe.

Omandi-, maa- ja rahareform ei olnud vabatahtlikud ning nendele ei eelnenud põhjalikke arvestusi mõjude kohta, ometi oli vajadus nende järele ilmselge.

Vabatahtliku ühinemise tulemuseks on väga erineva suuruse ja teovõimega omavalitsused, millele on keeruline anda ühesuguseid ülesandeid ja tagada tulubaasi. Samuti võivad toimuda ühinemised vales suunas - ühe keskuse tagamaa liitub teise omavalitsusega või jäävad ühinejate vahele väikesed omavalitsused.

Ühine hariduselu ja prügimajanduse korraldus

Eesti riik suudab regionaal- ja omavalitsuspoliitika kaudu arendada 20-25 tugevat regiooni ja keskust. Valla või kihelkonna muutmine toimivaks omavalitsuseks ei ole jõukohane.

Eelistades kihelkondlikku või valla-linnakeskset haldusmudelit, valime Tallinna-kesksuse - tugeva pealinna ja killustatud, ilma tugevate keskusteta regioonid.

Tugevad maakondlikud omavalitsused tasakaalustavad keskvõimu paremini. Neile saab riik anda üle mitmeid ülesandeid, nagu maakonnaplaneeringu ja ühistranspordi korralduse. Mõistlik on ühiselt korraldada hariduselu, prügimajandust ning lahendada kommunaalküsimusi.

Elanikukeskse elukorralduse tagamiseks tuleks seadustada avalikud teenused ning tugevdada külavanema institutsiooni. Lisaks võimaldab maakondlik omavalitsus lahendada maakonna omavalitsusliidu ja riikliku maavalitsuse ebamäärase konkureeriva olukorra.

Viimase aja arengud kinnitavad, et valdade ja linnade esindajatest moodustatud maakonna omavalitsusliidul ei kujune tugevat maakondlikku identiteeti ja tal on raske vastutada tervikliku ning tasakaalustatud arengu eest.

Delegeeritud esindajad saavad mandaadi valla või linna tasandil ja on kohustatud kaitsma eelkõige omavalitsuse huve. Nii kistakse maakond tükkideks.

Rahvas on reformiks rohkem valmis

Kui valdade ja linnade kuulumine omavalitsusliitu ja selle otsused omavalitsustele on kohustuslikud, on sisuliselt tegu teise tasandi omavalitsusega.

Lähtudes Euroopa kohaliku omavalitsuse harta põhimõtetest, peaks sellisel omavalitsusel olema ka iseseisev tulubaas ja soovitatavalt otsevalitud esinduskogu. See aga ongi maakondlik omavalitsus.

Mõistlik on ühendada toimivad maavalitsused ja omavalitsuste liidud, säilitades tegevuse järjepidevuse ja pädevad inimesed. Maakonnast omavalitsuse kujundamine võimaldab vältida ka vaevarikast kohalike omavalitsuste ühendamist.

Ümberkorraldamist vajab ka riiklik-territoriaalne juhtimine ning keskvõim. Mõistlik oleks likvideerida regionaalministri institutsioon, andes omavalitsuste üldpoliitika ja perekonnaseisutoimingud üle siseministrile, planeeringud keskkonnaministrile ning põllumajandusministrile regionaalsed toetused, ühendades need maaelu arengukava raames antavate toetustega.

Regionaalpoliitika on edukas, kui see on kogu valitsuse prioriteet ning seda koordineerib peaminister.

Senised katsed haldusreformi läbi viia on ebaõnnestunud, see on vähendanud ka haldusreformi veendunud toetajate usku selle võimalikkusesse. Tundub, et rahvas on haldusreformiks rohkem valmis kui poliitikud.

Parlamendierakondadest on haldusreformi vastutust valmis kandma ainult IRL. Reformierakond ei ole sellest huvitatud, kuna on esindatud tugevalt maakonnalinnades ja tagasihoidlikult valdades.

Samuti ei ole muudatustest huvitatud Rahvaliit, kes on tugevalt esindatud valdades, aga peaaegu olematu linnades. Nii on nad üheskoos moodustanud reformivastase koalitsiooni ning jutlustavad omavalitsuste autonoomiast, vabatahtlikust ühinemisest, võimu kaugenemisest, täiendavate uuringute vajadusest jne.

Selle retoorika taga on parteipoliitiline arvestus, mitte mure omavalitsuste ja rahva pärast. Ülejäänud erakonnad suhtuvad haldusreformi ebalevalt, sest nad ei tea, mis on neile poliitiliselt kasulik.

Rahaliste hüvede pakkumise asemel võiks peamiseks valimisvõitluse teemaks olla haldusreform ning valijad võiksid poliitikutele märku anda, et nad on selleks valmis. Siis julgevad ka erakonnad otsustama asuda.

Õigusriigi õppetund

2009-01-07

Kuuldavasti suundusid pronksöö õigeksmõistetud «kangelased» kohtuotsust tähistama ja pidutsema. Olen tutvunud kohtuotsuse täistekstiga ja väidan täie selgusega, et mulle on kohtuotsuse selline motivatsioon täiesti arusaamatu. Kohtuotsuses öeldakse: kohtuliku uurimise käigus ei leidunud tõendeid selle kohta, et k o g u (minu sõrendus - U.R.) see rahvamass, mis kogunes Tõnismäele ning hiljem osales massilises korratuses, oli sinna kogunenud just süüdistatavate tegevuse tagajärjel.

Kohtuotsuses on piisavalt tõendeid, et süüdistatavad tegelesid pikka aega vaenu õhutamise ja provokatsioonide korraldamisega, mis tipnesid pronksööga. Tõenditena on fikseeritud ka üleskutsed seadusevastaseks tegevuseks. Täiesti ilmne on ka põhjuslik seos massi kogunemise ja süüdistatavate tegevusega. Otsuses on juttu süüdistatavate suhtes kahtlastest tõenditest, mida tuleks tõlgendada süüdistatavate kasuks. Ehk teisisõnu, süüks oleks tarvis olnud otsesed tõendid, et süüdistatavad käskisid konkreetsetel inimestel lõhkuma hakata.

Karistusõiguses on olemas süü jagunemine kavatsetuseks, otseseks ja kaudseks tahtluseks. Viimase puhul oleks pidanud isikud oma tegevuses süüteokoosseisus määratud tegu ette nägema või vähemalt möönma nende saabumise võimalikkust. Vähemalt kaudne tahtlus süüdistatavate tegevuses rahutuste organiseerimisel on minu hinnangul ilmselge. Seega on prokuröri otsus asi edasi kaevata asjakohane samm.

Viimastel kuudel on mind mitmete õigusemõistmise juhtumite puhul saatnud üks probleem, et kohtulahend ja avalik õiglustunne asetsevad vastastikku. Kohus ei tohi muutuda õigusemõistmisel laadaplatsiks. Ometi arvan, et õigusriigi oluline element on ka õigusemõistmise lähedus ühiskonnale. Ehk tasuks tõsiselt kaaluda teatud kuriteoliikide puhul vandemeeste kohtu sisseseadmist: näiteks loosi teel seaduskuulekatest kodanikest valitud vandekohtunike kolleegium otsustab süü küsimuse ning kutseline kohtunik määrab karistuse?

Samas on pronksöö süüasja puhul oluline analüüsida, kas nimetatud isikute tegevus ei ole kvalifitseeritav ka mõningate muude karistusseadustiku paragrahvide alusel. Pean siin silmas vaenu õhutamist (§ 151): avalik üleskutsumine vihkamisele, millega saabuv tagajärg on vägivald. Juba kohtuotsuse päeval tehtud ilkuvad avaldused (pronksöö on meie Balti kett) annavad põhjust analüüsida selle aspekti alt seniste süüdistatavate tegevust.

Teine säte on § 235: Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra vastase ühenduse moodustamine. Kolmandaks aspektiks on avaram paragrahv 232 ehk riigireetmine: Eesti Vabariigi kodaniku poolt välisriigi, välisriigi organisatsiooni, välismaalase või välisriigi ülesandel tegutseva isiku abistamine Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud vägivallata tegevuses. Kuigi mõtlevale inimesele on selge, et tegelikult oli nimetatud isikute tegevus otse või kaude suunatud Moskvast, on kohtuliku tõendamise küsimus tõenäoliselt keerulisem ja sõltub ennekõike meie vastuluure tööst.

Minu meelest on eesti rahval pronksöö korraldamise kohta õigus ammendavalt teada, mis siis juhtus. Üks asi on kohtulik uurimine. Teine asi oleks kohtulikust tõendamiskoormisest vaba analüütiline käsitlus, kuidas siis seda provokatsiooni kavandati ja kes seal osalised olid. Minu hinnangul võiks parlamendi või valitsuse tellimusel selle koostada mõni sõltumatu õigusekspert (näiteks riigikohtu emeriteerunud liige).

Kolmas asi puudutab muudatusi meie riigi julgeolekut puudutavates seadustes tuleviku aspektist, millele viitas ka Marju Lauristin. Olen seisukohal, et meie õiguskorda tuleb täiendada põhiseaduslikku korda kaitsva paragrahviga, mis sanktsioneeriks praegu toimuvad allkirjade kogumised Eesti Vabariigi kaheks osaks jaotamise kohta. Eesti Vabariigi terviklikkus ja jagamatus tema põhiseaduslikes piirides on Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra oluline element.

Arvan, et vajaksime teatud karistusseadustikus sätestatud põhiseadusliku korra vastaste kuritegude toimepanemise eest lisakaristusena naturaliseeritud kodanikelt kodakondsuse äravõtmist.

Nähtava käe aasta

2009-01-06

Euroopa üks huvitavamaid mõtlejaid Timothy Garton Ash alustas aastat esseega õnnest. See võib praeguseks maailmas kuhjunud probleemide taustal tunduda irooniana, kuid seda ta pole.

2007. aasta parlamendivalimistel tuli Isamaa ja Res Publica Liit välja loosungiga "Õnn ei ole rahas", mis mõjus šokeerivana. Ma pole kindel, kas see oli just parim viis soovitud sõnumi edasiandmiseks. See ei tähenda aga, et sõnumil midagi viga oleks.

Majanduskasvu taastamine ei vii kriisist välja

Majanduskasv võib probleemide lahendamisele küll kaasa aidata, kuid selle protsessi ja raha muutmine kõrgemaks väärtuseks viib katastroofini. 2008. aasta näitas seda maailmas ja ka Eestis piisavalt hästi. Kui omal ajal poleks majanduskasvu seatud kõrgemaks kõigist teistest eesmärkidest majanduses, kaasa arvatud eurole üleminekust, oleksime praeguseks sootuks teises olukorras.
Timothy Gorton Ash märkis oma essees tabavalt, et arusaam, nagu oleks kriisist väljatulekuks vaja taastada majanduskasv, viib vaid uute ja rängemate kriisideni. Ilmselt ei vii see meid ka praegusest kriisist välja.

Sama vähe teevad seda jutud kapitalismi lõpust ning mingid utopistlikud kommunistlikud sonimised. Küll on aga tõsi see, et kui tahame kriisist väljuda, peab 2009. aasta saama "nähtava käe aastaks". Sest üheks peamiseks maailma kriisi paisanud veaks oligi arusaam, et nähtamatu käsi lahendab automaatselt kõik probleemid.

Otsustusvõimeline nähtav käsi

Paljudes riikides reformides tehtav viga ongi see, et nähtava käe ehk valitsuse aktiivse tööta pole nähtamatul käel keskkonda, kus toimida. Tugeva hariduspoliitikata pole meil majandust, tõhusa tervishoiupoliitikata inimesi ning tulevikku vaatava keskkonnapoliitikata tulevikku.

Miks Eesti saatus vähemalt teataval määral mõne teise maa omast erineb, tulenebki sellest, et nii aastatel 1992-1993 kui 1999-2000 väljus Eestis tollastest kriisidest tugeva ja otsustusvõimelise nähtava käe abil.

Loomulikult ei saa nähtav käsi unustada, et nähtamatu käe ehk vabalt mõtlevate ja tegutsevate inimesteta hakkab ka tema ise kärbuma ning nõrgenema.

Saagu siis 2009. aasta Eestis nähtava käe aastaks. Olgu meil, eriti aga valitsusel, julgust otsustada, südikust vajadusel vastu võtta ka ebapopulaarseid otsuseid, oskust teha vahet olulise ja ebaolulise vahel. Kaks korda oleme sellisel kombel kriisist väljunud, miks ei peaks see meil kolmandat korda õnnestuma.

Kindlasti eeldab see ka julgust tunnistada, et mingil hetkel on tehtud vigu või jäetud tegemata midagi vajalikku. Sest muidu võime tõesti jõuda olukorda, kus enne haldusreformi läbiviimist on vaja paiskuda sellisesse kriisi, mis on praeguseks tabanud meie lõunanaabrit.

10.01.2009 Põhjarannik

Vastutame kõik Eesti tuleviku eest

2009-01-02

Riigikogu esimehe Ene Ergma sõnul vastutame me kõik Eesti tuleviku eest, mistõttu kutsus ta üles kõiki tänavustel europarlamendi ja kohalike omavalitsuste volikogude valimistel osalema ja valikuid tehes rohkem tulevikule mõtlema. Postimees.ee avaldab Ene Ergma uusaastatervituse Eesti Televisioonis.

Hea Eesti rahvas!

Aastal, millega hüvasti jätsime, pidas Eesti Vabariik oma üheksakümnendat sünnipäeva. Paljudele sai tänu selle tähistamisele selgemaks meie riigi aja- ja sünnilugu.

Kakskümmend aastat tagasi, kui toimus esimene öölaulupidu, oli vähestel meeles Eesti Vabariigi seitsmekümnes sünnipäev. Usk, et Eestist saab vaba riik, oli sel ajal veel õhkõrn. Aga mullu toimunud öölaulupidu kinnitas, et uus põlvkond tajub meie minevikku ning on valmis jagama vastutust Eesti tuleviku eest.

Ühiselt osalesime ka suurel koristustalgul «Teeme ära!», mis näitas, mida suudame koos tegutsedes. Meid rõõmustas Eesti sportlaste esinemine Pekingi olümpial - eriti Gerd Kanteri kullavõit ning Jüri Jaansoni ja Tõnu Endreksoni hõbemedalid. Meie sportlased suutsid end tõestada spordimaailma tippareenil.

Aasta 2008 on minevik - meie ees seisab aasta 2009. Täna on raske vaadata homsesse nii optimistlikult kui aasta tagasi. Eelolev aasta kujuneb Eestis majanduslikult keeruliseks. Majandus on langusfaasis ja läheb aega, kuni sellest toibutakse ning algab uus majandustõus.

2009. aastal mõjutavad Eesti poliitikat kahed valimised - suve hakul valime uued saadikud Euroopa Parlamenti ja sügisel kohalikesse volikogudesse.

Keerulistel aegadel võib võtta maad tunne, et minust ei sõltu midagi ja seetõttu ei peeta oluliseks ka valimistel osalemist. Olen veendunud, et iga inimese valik on tähtis. Me oleme läbi oma valikute vastutavad Eesti tuleviku ees.

Head inimesed,

Mul on kaks uusaastasoovi.

Esiteks soovin, et me teeksime valikuid ja otsuseid, mõeldes lisaks tänasele ka homsele ja ülehomsele.

Eesti ees on küsimus - kuidas minna edasi? Olen veendunud, et meie väikesel riigil on võimalik olla püsivalt edukas vaid siis, kui suudame käivitada teadmistel ja tehnoloogiatel põhineva majanduse.

Minu jaoks oli märgilise tähendusega meie põhjanaabrite hiljutine otsus vaatamata majanduslangusele suurendada riigi toetust teadus- ja arendustegevusse. Võib küsida, miks ma sellest räägin. Põhjuseks pole ainult suurem rahastamine, vaid usk teaduse ja innovatsiooni rolli kaasaegses majanduses. Saada insenerikutse, tegeleda kõrgtehnoloogiliste erialadega peaks olema ka Eesti noorte kindel valik.

Emad ja isad, vanaemad ja vanaisad, ma pöördun teie poole. Palun ikka ja alati selgitada oma lastele ja lastelastele, kuivõrd tähtis on olla haritud inimene ja kuipalju tuleb just nooruses teha tööd, et koguda endale vaimset kapitali, mida saab kasutada kogu elu.

Teine uusaastasoov on, et hoiaksime kokku ja hooliksime üksteisest, et me oleksime meelekindlad ja võimalikult optimistlikud.

Sellised on minu soovid. Kindlustunnet, tarkust otsusteks ja tervet mõistust meile kõigile!

Töist ja õnnelikku uut aastat teile kõigile!

Intervjuu: Tunne Kelam: Vabadus ilma vastutuseta ei olegi vabadus

2008-12-18

Hiljuti Jõgevamaad külastanud eurosaadiku Tunne Kelami tööpäevad on täis kohtumisi inimestega ja just seda peab poliitik väga oluliseks. 72-aastane Euroopa Parlamendi suurima fraktsiooni ainuke eestlasest liige on uskumatult heas vormis.

"Tunne töönädalad Eestis on hullemad kui nädalad Brüsselis," räägib abikaasa Mari-Ann. "Kui ta on seal, siis ma kuulen temast isegi rohkem. Praegu ta on kodus, aga ta nagu ei ole kodus."

Tunne Kelami sõnul on väga tähtis, et saaks ka natuke puhata ja oma elu elada. "Muidu kulub inimene täitsa ära. Täna õnnestus meil käia tund aega mere ääres ja metsas jalutamas, leidsime rannast kaks surnud hüljest, vaesed tormiohvrid," rääkis Kelam. Ta oli just valmis saanud oma tuleva-aasta kalendri, mis on Euroopa Parlamendi fotodega ja mille tutvustamine on 19. detsembril.

Alljärgnev jutuajamine toimus vahetult pärast Jõgevamaa-visiiti.

Ikka veel pole teada, kas eurovalimiste nimekirjad tulevad seekord lahtised või kinnised. Milles see vahe valijate jaoks seisneb?

Kinnised valimised tulevad kasuks neile, kes soovivad panna partei esimehe esinumbriks, et korjata hääli. Nii inimesed justkui kaotavad silmist, keda valitakse tegelikult. Minu jaoks on äärmiselt tähtis, et nimekirjad oleksid avatud, et inimesed saaksid ise otsustada, millise isiku poolt nad valivad ja et valimistulemus ei sõltuks partei juhtkonna suvast, vaid et lõpliku pingerea otsustaksid hääletajad ise.

Samas on kasulik teada, et demokraatia tugineb erakondadele. See annab saadikule suurema vastutustunde. Üksikkandidaat võib saada Eestis väga populaarseks, aga Euroopas jääbki ta üksikuks hääleks. Seal teevad ilma kaks suurt jõudu - Euroopa Rahvapartei (kristlikud demokraadid ja konservatiivid), kuhu kuulub IRL, ning sotsiaal-demokraadid. Neil on kahe peale 785 Europarlamendi saadiku seas ligi 500 kohta. On huvitav, et Eesti kaks suurimat parteid - Reformierakond ning Keskerakond - on eelistanud kuuluda liberaalide rühma, kus on ca 100 rahvaesindajat. Kes on suur Eestis, ei ole seda tingimata Euroopas.

Kui vaatate Euroliidus oldud ajale tagasi, siis kas see on olnud sisukas, kas Teie tööl eestlaste eestkõnelejana on olnud nähtavaid tulemusi? Võib-olla oleks saanud selle ajaga mida muud teha, näiteks raamatuid kirjutada?

Olen täiesti veendunud, et see aeg on õigesti kasutatud. Tulemusi ei saa hinnata ainult nähtavuse järgi. Usun, et parim tulemus on inimeste - Europarlamendis liikuvate tegijate, otsustajate, kolleegide - mõjutamine. Ja sel tegevusel on tulemused. See avaldub ka tõsiasjas, et möödunud aasta mais tuli Eestile pärast aprillimässu nii selge ja positiivne toetus.

Raamatute kirjutamisse ma väga ei usu, ma arvan, et põhiline on inimeste mõjutamine vahetu kontakti kaudu. Muidugi ei eita ma raamatute väärtust. Minu eluhoiakuid on mõned head raamatud sügavalt mõjutanud. Kuid enamikku häid raamatuid, mis asuvad riiulitel, ei jõua ma tõenäoliselt kunagi lugeda, sest ma jooksen ja lendan ühest kohast teise, ühelt esinemiselt teisele. Ometi, väärt raamatud loovad kodu vaimset õhkkonda ka kaudselt.

Olete vaielnud vastu neile, kes väidavad, et väärtused muutuvad ajas. Kust te võtate selle jõu jääda oma tõekspidamiste juurde, kui ümberringi liigutakse vastassuunas?

Need, kes aegumatuid väärtusi tunnetavad ja nende eest seisavad, on alati vähemuses olnud. Muidugi on soodsamaid perioode ühiskonna arengus, kus väärtusi tõsisemalt võetakse.

Väärtustel on praktiline väljund, nad annavad jõudu. Kindel maailmavaateline alus on jõu ja stabiilsuse allikas. Mulle meenub Oskar Loorits, kes rõhutas inimese esmast eluülesannet: kasvatada endale vaimne selgroog, mis areneb välja püsivaks maailmavaateks.

Kuid ikka leidub ka teisi samamoodi mõtlejaid ja toetajaid, kes samuti jõudu annavad. Puhtalt karjäärile või oma positsiooni tugevdamisele orienteerumine võib osutuda väga kurnavaks. Kui aga tegutseda õige asja eest ning tugineda püsiväärtustele, siis ongi nii, nagu Jõgeva tohter Kalle Piiskoppel eile mulle ütles. Et ka tervisele on mõttekas töö eluliselt tähtis. Siis võivad mehed palju pingutada ja peavad ka vastu. Kui aga töö tundub mõttetuna, kui inimene seda tehes on sisemiselt konfliktis, siis ta langeb kiiremini rivist välja.

Kas see, et Eesti on vaba, tähendab seda, et enam pole vaja jätkata vabadusvõitlust?

Vabadusel on alati kaks tahku. Vaba millestki ja vabadus millekski. See on põhiline dilemma, mis pole kusagil päris ideaalselt lahendatud. Ka meil on see dilemma teravalt igapäevases elus ja käitumises tunda. Paljud inimesed, sealhulgas need, kes vabaduse eest ei võidelnudki, tunnetavad vabadust millestki. Olen vaba, teen, mis tahan. Muu pole teie asi! Vabadus on aga alati seotud vastutusega. Vabadus ilma vastutuseta ei olegi vabadus, see on kas anarhia või midagi niisugust, mis toodab tasakaalutuid inimesi ja ühiskondi.

Terav vajadus vabadust mõttekalt kasutada, vajadus vastata küsimusele, milleks ma oma vabadust pruugin, jääb alati püsima. Praegu asume ohutsoonis, sest enamik inimesi mõtleb, kuidas vabadust eeskätt enese teostamiseks kasutada. Loomulikult on eneseteostamine üks vaba inimese põhitegevusi. Pahatihti on see aga seotud lühinägeliku isekusega, mis kasvab hoolimatuseks kaasinimeste ja keskkonna vastu. Kuid on kasulik teadvustada, et vabadus on otseselt seotud solidaarsusega. Vabad inimesed teevad omavahel koostööd, toetavad üksteist, viivad ühiselt ellu vajalikke algatusi. Kevadine "Teeme ära" on üks tore näide. See on tegevus, mida eestlased peavad edendama, kui me tahame ellu jääda.

Kas me tahame lihtsalt olemas olla või eestlastena ellu jääda?

Seda küsimust pole vist mõtet esitada, sest igaüks vastaks, et muidugi tahame. Küsimus on pigem selles, kui paljud on valmis selle nimel pingutama. Lagle Pareki sõnul on Eesti rahvusriik suur luksus. Riik, mille põhiseadus väidab, et selle riigi ülesandeks on tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Miljonilise rahva jaoks on oma riik midagi ainulaadset, see on luksuskaup. Ja selle eest, nagu luksuskaupade eest ikka, tuleb igaühel meist maksta palju rohkem, kui maksab näiteks sakslane oma riigi eest. Just seepärast ei saa ükski meist lubada endale niisugust luksust nagu küsimus, kas lihtsalt olemas olla või püsida eestlasena. Selle viimase võimaluse eest ju vabadusvõitlust peetigi.

Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, esimene mitte-kommunistlik erakond Nõukogude Liidus, mille 20. aastapäeva augustis tähistasime, püstitas 1988. aastal just selle, tookord võimatuna näiva eesmärgi - taastada Eesti rahvusriigina. Kuid vabadusvõitlus on huvitav selle poolest, et ta koondab eri jõud ühise rahvusliku ohu vastu. Kui võitlus saavutab võidu ning oht kaob, siis lõdveneb ka motiiv, mis eri inimesi võitluse käigus sidus.

Ometi, vabanemine on pikaajaline protsess, mis jätkub terves ühiskonnas ning igas kodanikus eraldi. See ongi püüd leida vastus küsimusele, milleks vabadust mõttekalt kasutada. See on vabaduse kvaliteedi kujundamine, mis on seotud elu mõtte teadvustamisega, vaimse selgroo kasvatamisega. Elu on esmalt meie karakteri ja maailmavaate kujundamise kool, alles teisejärguliselt tarbimis- ja meelelahutusühiskond.

Vabadusvõitlus selleks, et saada paremateks eestlasteks?

Peeter Oja rääkis sellest noortele, tsiteeris Ain Kaalepit, kes lavakunstikateedris oli küsinud, mis on eestane, kas heledapäine ja sinisilmne või see, kes räägib eesti keeles ja kellel on eesti meel? Mis on eesti meel, on väga subjektiivne. Seda tuleb tunnetada, seda ei saa seletada.

Kriisiaegadel on seda sõnastada püütud.

Kõige targem on näha kõigis inimestes samu võimalusi, samu probleeme. Inimesed jagunevad kultuuri ja keele järgi, aga inimese põhivajadused ja püüdlused on hämmastavalt sarnased. Nagu ka geenide osas: need geenid, mis muudavad meid erinevaks, moodustavad niivõrd tühise osa ühisest geenivaramust, et on uskumatu, et me väliselt nii erinevad oleme. Mina panustaksin sellele, mis inimesi ühendab. Mitte sellele, mis eristab.

Tänapäeval on see, et ei tunta iseennast ega oma ajalugu, üldine, mitte ainult eestlaste probleem, see on kogu lääne kultuuri allakäik.

Toimite ise sellele vastupidiselt, ometi räägite, nagu mõistaksite seda.

Seda tuleb mõista niimoodi, nagu Luther ütles, et kui homme tuleks maailma lõpp, siis ma täna istutaksin uue puu. Üldine maailma areng, mis viib pigm pessimistlikele järeldustele, paneb mõtlema sellele, et kõik tõeline toimub hetkes: me oleme siin, me oleme vabad!

Iga võimalus vabalt tegutseda sisaldab optimismi ja midagi positiivset. Me võime seda teha! Me võime kasvõi korraldada kampaania "Teeme ära", see on midagi positiivset, selle asemel et viriseda, kui reostatud on kõik teeääred ja metsad.

Teha midagi ära - see on energia õige kasutamine. Energia hulk on igal inimesel piiratud. Kui ta väga palju või olulise osa sellest halisemisele või süüdlaste otsimisele ja vigade näitamisele kulutab, jääb tal selle arvel teostamata midagi oluliselt positiivset.

Positiivne tegevus algab kõige lihtsamast, algab sõbralikust suhtumistest, naeratamisest, teretamisest, avatusest teiste probleemidele, valmisolekust teisi vajadusel abistada. Sellest hakkab kodanikuühiskond peale. Ükski valitsuse dekreet ega seadus ei aita, kui kodanikud ise pole valmis oma panust andma. Kodanikuühiskond algab heatahtlikust suhtumisest ja usaldusest. Kui me põrnitseme üksteist ja keskendume vaid isiklikule karjäärile, näeme teisi võistlejatena ja segajatena, siis me ei ole vabad.

Või kardame ja mõtleme, et minust ei sõltu niikuinii midagi; et oh, mis see minu üks hääl.

See on ebaaus ettekääne ja vabandus, selle taga on palju muud. Ma ei usu, et inimesed, kes ütlevad: minust ei sõltu midagi, tegelikult nii arvavad, aga nad tunnevad ennast halvasti, nad tunnevad, et nendele pole piisavalt tähelepanu pööratud. Need, kes üldse lugupidamist või tunnustust ei saa, hakkavad muidugi oma võimetes kahtlema.

Üldine kristlik maailmavaade on, et iga inimene on ainulaadne Jumala looming, inimesi ei saa kunagi korrutada nullidega või teha ühikuteks, iga inimene on väärtus omaette ja igas inimeses on väärtusi, mille avastamist soodustab heatahtlik ühiskondlik kliima ja mida kaasinimesed saavad aidata esile tuua.

Inimestevahelise suhtlemise mõte ongi aidata meil vastastikku avastada meis peituvaid väärtusi ja neid õigesti kasutada. Puhas kapitalistlik konkurents, kus väärtusteks on muutunud varandus, raha ja oma isiklik edu, viib vastupidisele. Me unustame tegelikud väärtused.

Visnapuu on öelnud, et rikas rumal on ühiskonna õnnetus.

See on iga ühiskonna probleem, kuigi vanem ühiskond õilistub mingil määral. Ja tõeliselt rikkad ei priiska ega kelgi oma rikkusega, nad eelistavad üsna tagasihoidlikku elustiili. Selles on vahe, aga ka meie rikkad hakkavad juba pisut mõistlikumalt toimima, mingi areng on kümne aasta jooksul toimunud. Rikkad on hakanud püüdma oma raha mõttekalt kasutada. Nad panustavad algul kasvõi spordile, see on kõige enam arusaadav tegevus, aga ka heategevusele, kultuurile, kodanikeühenduste toetamisele.

See on iga inimese vajadus valida. Mõttetu on diskussioon, kas president esindab õigesti põhiseadust, kui ta arvab, et see Riigikogu ei saa oma, vaid ainult järgmise koosseisu palku külmutada. See on mõttetu vaidlus, sest Riigikogu liige saab ise vabalt otsustada, mida oma palgaga teha. Igaüks on täiesti vaba otsustama, kas ta kulutab näiteks kümnendiku palgast heategevusele, ligimese abistamisele, mingile ühikondlikult kasulikule asjale. Kes seda teha keelab? Pole vaja mingisuguseid seadusi ega suurt vaidlust, kellel on õigus. Põhilised asjad elus tehakse inimese, kodaniku vaba algatusega, seadused ja reeglid on ainult abivahend.

Intervjuu: Ene Ergma: Raskel ajal tuleb meil valimislubadused unustada

2008-12-18

Uus aasta tuleb keeruline, aga mitte traagiline, usub Riigikogu esimees Ene Ergma. Ta manitseb kolleege poliitikuid: need, kes tahavad raskel ajal riiki juhtida, peavad olema valmis oma valimislubadustest loobuma.

Jõulud tulevad Eestis tänavu tagasihoidlikumalt kui viimastel aastatel harjutud. Rahvas on lõppeval aastal üle elanud väikese vapustuse. Kas peaminister Andrus Ansipil lasub teatav süükoorem, et ta on rahvale majandusseisu asjus liigset optimismi sisendanud?

Kellegi peale ei saa panna otsest süüd, kuna kahjuks sattusid kokku kaks asja: lõppes odavate laenude võimalus ja sellel põhinev ehitusbuum, teiseks tõi ülemaailmne finantskriis endaga majanduslanguse meie ekspordimaades.

Jah, loomulikult oleks võinud rahandusministeerium ja kogu valitsus kevadel olla tunduvalt konservatiivsem. Praegu näeme hästi, kui palju oli õhku sees kinnisvara- ja ehitussektoris.

Kas usute, et praegune valitsus jätkab järgmiste valimisteni?

Kui me korraldaksime erakorralised valimised, mis oleks radikaalne viis uut valitsust moodustada, kas me saaksime teistsuguse parlamendi? Oleme ausad, vist ei saa.

Niisiis praegune valitsus jätkab?

Ma ei kujuta ette, et ükski erakond tahaks Eestile halba.

Küsimus on selles, millised on erakondade prioriteedid ning millised on arusaamad, mida ja kuidas tuleb teha.

Ei saa hoida jäigalt kinni oma valimislubadustest, kui puuduvad võimalused nende realiseerimiseks.

Kes tahab raskel ajal riiki juhtida, peab olema valmis oma lubadustest loobuma. See on väga raske.

Me peame ütlema inimestele ausalt, et jah, me tahtsime neid häid lubadusi täita ja me ei ole sellest loobunud, aga praegu lihtsalt ei ole võimalusi.

Riigipirukas on väga paljus fikseeritud ja jagatav osa on väga pisike. Kui majandus kasvab, muutub see osa suuremaks.

Kas tuleva aasta eelarve on tasakaalus?

Tuleva aasta eelarve ei ole tasakaalus võimalike kulude ja tulude arvestuse suhtes, sest prognoosid majanduses toimuva kohta on siiani veel väga ebakindlad.

Olles võtnud endale eesmärgi ühineda euroga, tuleb teha kõik, et hoida eelarve defitsiit Maastrichti kriteeriumide piirides. (Eelarve defitsiit ei tohi selle kriteeriumi järgi olla üle 3 protsendi sisemajanduse kogutoodangust. - Toim.)

Mis hinde te paneksite Riigikogu tänavuaastasele tööle?

Rahuldava.

Kas midagi oli ka head?

Loomulikult - kolm asja olid väga head.

Esiteks: parlament ratifitseeris Lissaboni leppe.

Teiseks: suutsime lõpuni menetleda kaitseväe korralduse seaduse.

Kolmandaks: võtsime vastu töölepingu seaduse (eile - toim).

Neid seadusi on riigile väga vaja ja parlamendis on nendega suur töö ära tehtud.

Paljude inimeste arvates on töölepingu seadus tugevasti tööandjate poole kaldu.

Töölepingu seadus ei saa olla seadus, mis meeldiks kõigile. Ta ei saagi seda olla, sest poolte soovid on diametraalselt üksteisele vastu.

See ongi kompromiss-seadus, mis täielikult ei rahulda ei tööandjate ega töövõtjate soove.

Seni me kasutasime sisuliselt Eesti NSV töölepinguseadust.

Aga siis ei olnud eraettevõtlust, olid suured tehased. Praegu soovime eraettevõtluse arengut Eestis ja arvan, et see seadus toetab eraettevõtjat paremini kui eelmine.

Inimesed peavad eeskätt seda silmas, et töötajate vabastamine muutub kergeks. Seda ajal, mil finantskriis on muutumas majanduskriisiks, seejärel aga ilmselt sotsiaalseks kriisiks.

Aga kui meil ei ole ühel hetkel tööandjaid, siis kust saavad töötajad tööd?

Kui nõudlus toodangu järele väheneb, siis tõepoolest võib tekkida olukord, et väikeettevõtja on sunnitud sulgema oma ettevõtte või vähendama töötajate arvu. Me tahame, et ettevõtjad liiga kergesti alla ei annaks ja ettevõtlusest ei loobuks.

Olen veendunud, et headest töötajatest ei ütle keegi kergesti lahti.

See ei ole muidugi perfektne seadus, kuid sellise kompromissini jõuti.

Kuidas Riigikogu liikme palgaga jääb?

Me otsustasime, et meie palk ei tõuse. Vabariigi president vaidlustas meie otsuse ja nüüd peab seda arutama Riigikohus.

Juristide arvamused on seinast seina. [Endised õiguskantslerid] Erik-Juhan Truuväli ja Allar Jõks ning [praegune õiguskantsler] IndrekTeder leiavad, et seda on võimalik teha.

Samal arvamusel on Tartu ülikooli õigusteaduskonna dekaan Kalle Merusk.

Ikka ja jälle mõtlen, kuivõrd perfektne on loodus ja kuivõrd ebatäiuslik on inimene - loodusseadusi ei saa tõlgendada. Nad on lihtsalt olemas.

Energia jäävuse seadus kehtis miljardeid aastaid tagasi, kehtib praegu ja jääb kehtima miljardite aastate pärast. Keegi ei saa seda tõlgendada. Mina ei saa gravitatsiooniseadust tõlgendada. Inimühiskonna seadused on ebatäiuslikud.

Ometi, Riigikogu esimehena te juhite sedavõrd ebatäiuslike seaduste vastuvõtmist.

Jah, juhin, aga annan endale aru, et seadused, mida loovad inimesed, ei saa olla täiuslikud. Kuid parem on mittetäiuslik seadus kui seadusetus.

Teate üldse, kui palju te praegu palka saate?

Jah, kuuekordset Eesti keskmist.

Kas Riigikogu liikmed peaksid endale abilise palkama?

Selline otsus on seadusena vastu võetud. Me oleme üldiselt väga kokkuhoidlik parlament.

Paljud mu kolleegid, teiste riikide parlamentide esimehed, on üllatunud, kuuldes, et Riigikogu esimehe büroos töötab ainult kolm inimest.

Palju peaks olema?

Meie saama hakkama. Suurte riikide spiikritel on hulga suuremad bürood.

Kui vajalikud on abid Riigikogu liikmetele tegelikult?

Selle üle võib diskuteerida. Ma arvan, et Eesti saadikud vajaksid abilisi, kes tegeleks saadiku valimisringkonnaga - näiteks valmistaksid ette kohtumisi kohalike inimestega.

Riigikogu esimehena, sisuliselt asepresidendina peate liikuma nii kodu- kui välismaal. Kui paljudes riikides olete sel aastal käinud?

Seitsmeteistkümnes. Soomes, Rootsis, Tšehhis, Portugalis, Austraalias, Lõuna-Aafrika Vabariigis jne.

Aga n-ö provintsis?

Rohkem kui kümme korda. Lugesin oma kalendris kokku, 29 korda tuli.

Kas ääremaadel on läinud elu paremaks?

Ma ei oska öelda, kas paremaks või hullemaks. Inimesed, kes seal elavad, võivad öelda. Aga paljudes kohtades on toimunud päris suur areng.

Kas Otepää on ääremaa?

Nii ja naa.

Väga palju sõltub sellest, kuidas kohalikud inimesed tegutsevad. 2007. aastal olin ma Kodukandi liikumise algatatud konkursi "Eesti küla 2007" komisjoni liige, kusjuures komisjon käis kõikides maakondade esitatud parimates külades, et leida laureaat.

Ida-Virumaal käisime Laagna külas, mis kujutab endast väikest eestikeelset saarekest venekeelse kogukonna seas. Kohalikud entusiastid, kasutades Euroopa Liidu raha, olid endale üles ehitanud väga ilusa külaseltsi maja. Mina hindan sellist tegevust.

Loomulikult olen näinud ka teistsugust suhtumist. Las riik tuleb ja teeb.

Mis oli lõppeval aastal teie suurim elamus?

Minu jaoks oli kõige suurem elamus öölaulupidu. Kakskümmend aastat tagasi esimese öölaulupeo ajal olin ma veel Moskvas.

Ma pelgasin veidi, et sellest tuleb mingi nostalgiline meenutus nende jaoks, kes kakskümmend aastat tagasi osalesid.

Aga ei tulnud niisugune pidu?

Ei tulnud, ta oli hoopis teistsugune. Seal oli nii palju noori inimesi, see rõõmustas mind.

Kuigi see oli riigi korraldatud ja kinni makstud, mitte mingi spontaanne üritus?

Loomulikult, ega keegi ei käskinud kellelgi kohale tulla. Need noored inimesed, kes kohale tulid, olid kakskümmend aastat tagasi kas väga väikesed või polnud isegi veel sündinud. Aga et nad tulid, tähendas, et ka nendele oli kahekümne aasta tagune sündmus väga tähtis.

See oli midagi, mis jääb inimestele hinge.

Mis teid tänases Eesti elus enim häirib?

Jutt sellest, et kõik on halb. Kindlasti on meil keerulised ajad. Aga võrreldes üheksakümnendate aastate algusega, on need ajad palju kergemad.

Milline tuleb järgmine aasta?

Kindlasti keeruline, kuid olen veendunud, et seda ei tule võtta traagiliselt. Jah, igaühel on vaja oma perekonna eelarve rahulikult läbi vaadata ja võib-olla loobuda mõningatest asjadest.

Eks me ole heal ajal elanud natuke üle võimete. Nüüd tuleb elada kokkuhoidlikumalt ja laenude võtmise suhtes olla ettevaatlikum. Piiks-piiks-ja-raha-tuleb küll kergesti, aga tagasimaksmine on raske.

Tähtis mõelda, kas ikka tasub kõik soodusmüügid läbi joosta. Natuke on hinda alla lastud ja ostetakse, pärast kodus küsitakse endalt - aga mida ma sellega teen?

Mis on tuleva aasta tähtsamad asjad?

Järgmisel aastal tuleb vaadata, milline on reaalne stsenaarium eurotsooni jõudmiseks. Tugeva valuuta tsoonis olemine on tunduvalt turvalisem kui praegune olukord. Euro kasutuselevõtt lisab meie rahandusele stabiilsust.

Selleks et seda saavutada, tuleb kõigil koalitsioonierakondadel vaadata läbi oma valimislubadused, aga seejuures ei tohi kaotada silmist kõige tähtsamat - riigi jätkusuutlikkust.

Ja nimelt?

Kuidas me suudame tagada majanduse elavnemise ja ettevõtluse arenemise.

Teiseks ei tohi unustada, et kuigi on raske olukord, vajame haritud inimesi. Siin ei tohi kokku hoida, nagu ka inimeste ja riigi turvalisuse arvelt.

Loodan, et justiitsministeerium jõuab ühele poole veel teisegi tähtsa, kuid tundliku seadusega - see on avaliku teenistuse seadus, mida on aastaid veeretatud nagu kuuma kartulit.

Kõik saavad selle vajalikkusest aru, kuid ikka ja jälle ei jõuta üksmeelele.

Miks?

Kõigepealt tuleb otsustada, kes on ametnik. On tähtis, et avaliku sektori palgasüsteem oleks läbipaistev. Ja natuke suureks on ametnike arv kasvanud.

Kas ka koole on liiga palju? Käib jutt saja gümnaasiumi sulgemisest.

Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine on mõistlik idee. See ei ole uus mõte, see on juba ennegi olnud. Näiteks minu vanas koolis olid nad kord koos ja kord lahus. Aga kas jõuame pidada ülal klasse, kus on väga vähe õpilasi?

Reaalsus on see, et laste hulk väheneb lähemal ajal ligi 30 protsenti. Ja see on kurb reaalsus.

Individuaalne lähenemine peaks andma eriti hea tulemuse.

Kas me oleme nii rikkad, et saame seda endale lubada? Et igale lapsele panna oma matemaatika- ja inglise keele õpetaja. Kas meil on see raha olemas?

Ma ei muretse nii palju gümnaasiumide pärast. Minu jaoks on tähtsam küsimus, kuidas teha põhikool tugevaks. Käisin paar aastat tagasi Tartu kutseõppekeskuses. Mulle räägiti, et osa õpilasi, kes on põhikooli lõpetanud, ei jaga matemaatikat isegi kuuenda klassi tasemel.

Eestis ei leidu naljalt nii lihtsat tööd, nagu oli kolmkümmend aastat tagasi.

Ei ole enam nii lihtne, et keera ainult mutter kinni.

Ma nägin, millise õppeklassi üks Jaapani firma kinkis kutsehariduskeskusele. See oli elektroonikat täis - inimene, kes seal õpib, peab seda mõistma. Aga kui ta ei jaga isegi seda, palju on kolm pluss kaks?

Ma ei taha öelda ka seda, et kõigil peaks olema akadeemiline kõrgharidus. Ma olen näinud teadlasi, kes on jõudnud arusaamiseni, et nad ei saa iialgi paremiku sekka. Ja see on tõeline õnnetus. Aga ta oleks võinud olla väga hea mõnel teisel alal.

Akadeemik Ergma on tuumajaama idee tuline pooldaja. Millal jaam tuleb?

Kui tuumajaam on meil aastal 2030 olemas, on väga hästi läinud. Ma ei näe sellele alternatiivi.

Praegu uuritakse võimalust võtta kasutusele uus tooraine - toorium, mis põleb peaaegu lõpuni ära.

Lisaks on tema radioaktiivsed jäätmed lühema poolestusperioodiga.

Uraan ja plutoonium pakuvad toorainena huvi suurtele riikidele, sest rikastades saab neist teha tuumapommi. Meil ei ole tuumapommi vaja.

Miks on tuumajaama rajamise ideel ikkagi nii palju vastalisi?

See on pigem emotsionaalsus ja Tšernobõli järelkaja. Loomulikult tuleb endale aru anda, et tuumajaamas ei tohi töötada erihariduseta inimesed.

Sealsed tipptegijad peavad olema vähemalt doktorikraadiga füüsikud ja insenerid.

Mida tähendavad teile jõulud?

See on minu jaoks väga isiklik perepüha. Ma püüan sel ajal igasugustest ametlikest asjadest eemale hoida.

Jõulukingid on juba ära ostetud?

Ei ole. Ma küsin enne, mida keegi tahab. Nad on juba päris suured inimesed, kellele ma tahan kingitust teha.

Intervjuu: Mart Laar: Roosad prillid peab eest võtma

2008-12-05

Hiljutise kodanikupäeva puhul kõneles Pärnu koolides Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar.

Milliseid arengustsenaariume eelistate, kas optimistlikumaid või pessimistlikumaid, kui rääkida Eesti lähiaastate majandusest?

Selleks, et jõuda optimistlikumate plaanide tegemiseni, on vaja vaadata praegusele pessimistlikule olukorrale näkku. Midagi tuleb ette võtta. Siis saab näha, kas läheb paremaks. Eesti olukord sõltub paratamatult sellest, mis mujal maailmas toimub, ja kui hulluks maailma majanduse olukord läheb, on veel lahtine.

Üks on kindel: kui me midagi ette ei võta, siis sõltumata sellest, kuidas läheb maailmas, kujuneb meie olukord igal juhul hulluks. Roosad prillid tuleb eest võtta ja tegelikkusele ausalt silma vaadata.

Toomas Luman on Ärilehes öelnud, et puudujääkide katmiseks tuleb minna sotsiaalsfääri kallale. Ärimees võib sellist avaldust endale lubada, aga poliitikud?

Paraku peavad poliitikud samasuguste avaldusteni jõudma, meeldigu see neile või mitte.

Räägime vajalikest kärbetest ja peabki vaatama riigi valitsemist ning muid koomale tõmbamisi, ent need ulatuvad vaid sadadesse miljonitesse. Eestile vajalikud mahud ulatuvad miljarditesse.

Vahepeal toimunud sotsiaalprogrammide hüppeid kärpimata ei jõuta kaugele, sest kuskilt mujalt pole võtta. Ometi pole tegemist mingi erakorralise asjaga.

Eestil on tegelikult üliliberaalse koalitsiooni ajal langetatud otsused ehk kui võimul on liberaalne Keskerakond ja liberaalne Reformierakond, suhtutakse paljudesse asjadesse liberaalselt. Positiivne osa on, et mõlemad üritavad täita oma programmi.

Kui on parempoolne valitsus, langetab see makse, soodustab ettevõtlust, et majandust kiiremini kasvatada. Vasakpoolne valitsus suurendab sotsiaalkulutusi. Mõlemad on omas laadis mõistetavad, aga Eesti on jõudnud selleni, et samaaegselt langetati maksukoormust ja tõsteti rängalt sotsiaalkulutusi. See on ohtlik kokteil, mis on tekitanud praeguse pohmelli, millest kuidagi jagu ei saada.

Praegu tuleb seada null-lahendus mõlemale poolele: ei langeta enam mõnda aega makse ega tõsta ka, muidu laseme ettevõtluse õhku. Sotsiaaltoetuste juures tuleb vaadata, kus on üle pingutatud. Kui raha ei ole, siis ei ole. Kaks korda olen peaministrina näinud, et tuleb teha valusaid kärpeid.

2010. aasta riigieelarve on Eestile kõige raskem. Selle esimesed numbrid selguvad vahetult enne Euroopa Parlamendi valimisi ja eelarveprojekt antakse riigikogule üle kaks nädalat enne kohalikke valimisi.

Olete Pärnus sage külaline. Mis mulje meie linn on jätnud?

Pärnu on ilus, kuid mõni aasta tagasi muutus ta Eestile väga naljakaks linnaks.

Siin toimus palju naljakaid asju, aga juba siis ütlesin, et see nali lõpeb ühel hetkel väga kurvalt. Ma ei kadesta seda linnavalitsust, kes pärast järgmisi valimisi Pärnus võimu üle võtab. Pärnus on kokku keedetud hullem supp kui Eesti tasandil.

Otsuste tegemisel tuleks lähtuda reaalsusest ja IRL läheb valimistele edu saavutama.

Soovitate oma erakonnal hakata Pärnu suppi helpima?

IRLi liikmed teavad, kuhu kuuluvad. Oleme valmis Augeiase talle rookima, mida olen isegi pidanud palju tegema. See pole tänuväärne töö, kuid otsuseid tuleb hakata langetama ja Pärnu puhul kujunevad need väga valusaks.

Mida kauem roosasid prille ees hoitakse, seda hullemaks läheb. Iga jubedus saab kunagi otsa, kuid Pärnu väärib paremat. See õudus võiks kiiremini lõppeda.

Tunne Kelam: Vabaduse eest tuleb võidelda iga päev

2008-12-03

Möödunud reedel viibis terve pika päeva Jõgevamaal Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam, kes kohtus Mustvee Vene Gümnaasiumi ja Jõgeva Gümnaasiumi õpilastega ning pidas pärastlõunal huvitava loengu "Eesti Vabariik 90. 91 aastat Vabadussõja algusest" Põltsamaa kultuurikeskuses.

Põltsamaa kultuurikeskuse väiksesse saali kogunenud põltsamaalastele loengut alustades kobas Tunne Kelam taskutes, et leida väikest paberitükki, millele oli midagi kirjutatud. Et olukord kaheti mõistetav ei tunduks, kõneles mees: "Otsisin oma taskutest paberit ja mulle meenus lugu ühest kuulsast dirigendist, kes enne orkestri juhatamise juurde asumist võttis alati taskust paberi. Vaatas paberit. Pani paberi taskusse tagasi ja juhatas siis orkestrit suurepäraselt. Kõik arvasid, et sellel paberil on kirjas tema suure kunsti saladus. Pärast mehe surma aga selgus, et paberile oli kirjutatud ainult - viiulid vasakul, tšellod paremal. See näitab, et kõik algab lihtsatest valikutest," kõneles Tunne Kelam oma paberiotsimise selgituseks.

Vabaduse tahet oli ja on tarvis tõestada

Tunne Kelam leiab, et 90 aastat tagasi kuulutati välja mitte vabadus, vaid vabaduse tahe, mida alles tuli maailmale ja ka iseendale tõestama hakata. Tookord oli moes sotsialism ja rahvusriike peeti eelmise sajandi igandiks. "Vabaduse eksam kestis pärast vabaduse väljakuulutamist terve aasta, mille vältel eesti rahvas tõestas, et ta väärib vabadust," märkis Tunne Kelam, kelle sõnul esimene ime on see, et eestlased suutsid Vabadussõja võita, ja teine, veelgi suurem ime on see, et Eesti Vabariik suudeti pärast pikka okupatsiooniaega taastada.

Eesti Vabariigi taastamise võimalusega ei osanud pika aja jooksul mitte keegi arvestada. Isegi väga rahvusmeelsed ja kõrgelt haritud inimesed ei uskunud, et nende silmad veel Eesti Vabariiki kunagi näevad. Ka lääneriikides ei usutud, et NSVL võiks kokku variseda. "Veelgi suurem ime on aga see, et Eesti Vabariik taastati ilma kodusõjata, mis välismaiseid ajaloo uurijaid tõsiselt hämmastab," mainis Tunne Kelam teisest imest rääkides. Samas ei pea Kelam Eestit üksinda vastutavaks Nõukogude Liidu lagunemise eest, sest tegelikult tegi otsa lahti Boriss Jeltsin sellega, et kuulutas Venemaa iseseisvaks riigiks. Küll aga toimus enne NSVLi lagunemist Eestis kaks ikestatud rahvaste konverentsi, kus lehvisid vabalt kõigi konverentsidel osalenud ikestatud rahvaste lipud ja seda juba 1989. aastal.

Eesti oli teistele eeskujuks

NSVL ikestatud rahvaste esimene konverents korraldati 1988. aastal Ukrainas. Teine konverents toimus Viljandimaal Loodi mõisas 1989. aasta aprillis ja kolmas 1991. aasta jaanuris Maardu mõisas. Kui esimese konverentsi toimumise ajal arvati kõikjal, et uuendused saavad tulla ainult läbi kompartei, siis tänu Eesti positiivsele eeskujule oli 1991. aastaks juba paljudes NSVL piirkondades loodud Eesti Kongressi tüüpi alternatiivseid poliitilisi liikumisi. "Oli huvitav vaadata, kuidas Eesti mudel oli pooleteise aasta jooksul eeskujuna toiminud. Mitmes liiduvabariigis valiti selle aja jooksul kongressid ja alternatiivsed parlamendid. Kahes kohas oli moodustatud Rahvusliku Sõltumatuse Partei jne," tõi Kelam välja Eesti positiivse eeskuju nendel väga keerulistel NSVL lagunemisele aluse pannud aastatel.

Igasugune vabadus ja demokraatia toimib ainult valikuvõimaluste kaudu. Just Eesti näitas erinevate valikuvõimaluste loomisel head eeskuju, millest siin-seal NSVLi territooriumil ka õpetust võeti. Eestis pühitseti kõneleja sõnul selle aasta 20. augustil esimese mittekommunistliku partei, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomise kahekümnendat aastapäeva. Tegemist oli tegelikult NSVLi territooriumil esimese poliitilise parteiga, mis ei olnud osa kommunistlikust parteist. "Seni loodi NSVLi territooriumil küll näiteks kultuuriseltse ja igasuguseid muid organisatsioone, kuid poliitilisi parteisid ei juletud luua, sest kardeti võimalikke karistusi. Samal ajal pakkusid reformimeelsed kommunistid soovijatele näiteks autonoomiat, kultuurivabadust jne, kuid seda kõike NSVLi koosseisust lahkumata," tõi Tunne Kelam välja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomise positiivse eeskuju paljudele NSVLi ikestatud rahvastele. ERSP asutamisel välja kuulutatud ideed said teoks partei loomisest täpselt kolme aasta pärast, 20. augustil 1991. aastal, kui kuulutati välja taasiseseisvunud Eesti Vabariik.

Kodakondsuse nullvariant oleks viinud Eesti kaosesse

Eesti Vabariik taastati täielikult iseseisva rahvusriigina, mis peab tagama Eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Seda saab Tunne Kelami sõnul tagada ainult Eesti rahvusriik.

Enne rahvusriigina taastamist oli päevakorras ka Nõukogude Eesti iseseisvuse väljakuulutamine. "Päevakorras oli Savisaare nullvariant, mis oleks tähendanud kõigile immigrantidele, Nõukogude armee sõduritele jne automaatselt kodakondsuse andmist. Kui nii oleks läinud, siis me poleks täna siin, kus me oleme. Me poleks Euroopa Liidus ega NATOs. Juba esimestel valimistel oleksid moskvameelsed jõud saatnud Eesti parlamenti sellise esinduse, mis oleks blokeerinud igasuguse lääne suunas liikumise," on Tunne Kelam veendunud. Tema sõnul oleks Eesti praegu Moldova-taoline kakskeelne riik. Ülemnõukogus oleks edasi räägitud kahte keelt ja Eesti poleks mitte kunagi suutnud Moskva haardest vabaneda.

Suuremad arusaamatused hoidis ära Eesti Kodanike Komitee

Järgmine aasta on teadupärast pühendatud Eesti Kodanike Komitee liikumise kahekümnendale juubelile. Samas kakskümmend aastat tagasi tundus Kodanike Komitee liikumise algatamine täiesti hullumeelsena. "Me teadsime, et Eesti Vabariik kehtib õiguslikult edasi, kuid see kõik oli ainult põhimõtted ja ilus teooria. Kui aga on olemas õiguslikult järjepidev Eesti Vabariik, siis on olemas ka kodanikkond, kes tuleb kindlaks teha. Selleks kutsutigi ellu Kodanike Komiteede liikumine," meenutas Tunne Kelam.

Eesti Kodanike Komiteede liikumise kuulutasid välja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, Eesti Muinsuskaitse Selts ja Eesti Kristlik Liit. Tegemist oli sündmusega, mis tekitas ka Tunne Kelamis äärmiselt suurt kõhedust ja ebakindlust, sest eesmärgiks oli sisuliselt rahvaloenduse korraldamine, kuid puudus raha ja organisatsioon, mis selle läbi viiks. Ajakirjanduses ilmusid ainult negatiivse sisuga artiklid, mis päädisid rahva hirmutamisega laadis, et kodanikuks kirjapanemine tähendab Siberisse sõitmist jne. Vaatamata kõigele saadi aga 1989. aasta juuliks kirja 100 000 kodanikku ja aasta lõpuks juba ca 600 000 kodanikku. Kokku pani aga ennast koos oma lastega kirja koguni 790 000 kodanikku. Just nemad valisid täiesti vabadel valimistel Eesti Kongressi.

Väga oluliseks lahenduseks seoses Kodanike Komiteedega peab Tunne Kelam seda, et registreerimise võimalus anti ka neile, kes kodanikud ei ole, kuid kes sooviksid tulevikus Eesti kodanikuks saada. "See oli hullumeelne idee. Tollal olime NSVLs ning ka KGB ja Nõukogude armee olid siin. Samas lubasime anda nendele, kes ennast kirja panevad, Eesti kodakondsuse ilma lisanõueteta. 60 000 mittekodanikku pani ennast kirja, et taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust, mida tegelikult ei olnud siis veel üldse olemaski. Kui nüüd rääkida kodusõja ja vägivalla vältimisest, siis need mittekodanikud, kes uskusid Eesti Vabariiki, andsid sellesse suurima panuse. Me lõime mittekodanikele võimaluse meie iseseisvumise toetamise eest kodanikuks saada. Just see lõi lõhki Interrinde ja takistas neid jõude, kelle huvides oleks olnud kodusõja puhkemine," on Tunne Kelam kindel.

Vabadussõda jätkub ka praegu

Eesti eelnev ajalookogemus näitab, et suudame uskumatuid asju saavutada, kuid võime saavutatu ka maha mängida. Seetõttu on äärmiselt tähtis osata vabadust hinnata ja vajadusel seda ka kaitsta. "See ei saa olla ainult rahaküsimus ega ka ainult elukutselise armee küsimus. Meie eeskuju on Soome, kus kaitse on rajatud rahvakaitsele, mida Eestis esindab Kaitseliit," selgitas Eesti ainuvõimalust Tunne Kelam.

Kuulsate aprillirahutuste järel olid Eestile suureks abiks Euroopa Liit ja Euroopa Parlament, kus on tegev ka Tunne Kelam. Just tema eestvedamisel võeti Euroopa Parlamendis vastu selge Eestit toetav tugev resolutsioon, mille vastuvõtmist Venemaa juhtkond mitte üldse näha ei tahtnud. Nimelt tegid Venemaa saatkonna töötajad kõik, mis võimalik, et Eestit toetavat resolutsiooni üldse olema ei saaks. "Meile oli seda resolutsiooni väga vaja, sest Venemaa poolt jälgiti ja jälgitakse väga täpselt, milline on Euroopa Liidu reaktsioon; kui tugev või üksmeelne on toetus, kas resolutsiooni algatavad ainult baltlased või on algatajate hulgas ka Euroopa juhtivaid poliitikuid; kas resolutsioon võetakse vastu suure häälteenamusega jne," teab Tunne Kelam.

Meie kõigi rõõmuks võeti Euroopa Parlamendis tänu Tunne Kelami tublile tööle vastu tugev Eestit toetav resolutsioon, mis avaldas mõju ka Venemaale. Kõneleja sõnul on Venemaa tänu resolutsioonile meid mõneks ajaks rahule jätnud, kuid see ei tähenda, et võiksime istuda käed rüpes. Samas on tegemist väga hea näitega sellest, et meil tuleb pidada vabadussõda pidevalt ka praegu. On väga hea näitaja, et Eestist valitud Euroopa Parlamendi saadikud on võimelised Eesti huvide eest Euroopas võitlema ja ka võitma. "Midagi ei toimu iseenesest. Kõige eest tuleb võidelda. Kui aga midagi, mille eest võideldakse, vastu võetakse, siis lõpptulemus peab olema võimalikult selges ja jõulises vormis," ütles loengu lõpetuseks Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam.

Pärast loengut esitasid kuulajad Tunne Kelamile küsimusi, mis said ka ammendavad vastused.

Kui ohtlik on Eestile liikumine Öine Vahtkond?

"Et Kaitsepolitsei laseb Öisel Vahtkonnal tegutseda, näitab, et oht Eestile ei ole oluline. Nagu aru saada võib, on nad ka ise kõhkleval seisukohal ega taotle tegelikult Ida-Virumaa autonoomiat. Eesti riigil on võimalik kahte moodi käituda. Kas lubada neil tegutseda ja näidata sellega, et nende mõju on marginaalne, või siis ära keelata. See on Eesti täitevvõimu otsustus ja vastutus. Mulle isiklikult tundub küll, et Eesti on praegu Venemaa jaoks siiski päevakorrast maas."

Miks Euroopa Liit käitub praegu ja üldse Venemaaga väga lahjalt?

Ma olen täiesti nõus sellega, et Euroopa Liidu poliitika Venemaa suhtes on lahja ja kõhklev. Põhjuseks on see, et Euroopa Liidul puudub siiani seaduslik alus, mis võimaldaks luua ühtse välis-, kaitse- ja ka energiapoliitika. Kõik algas Saksamaa ja Venemaa kokkuleppest ehitada Läänemerre ühine gaasijuhe, minnes seejuures mööda Balti riikidest ja Poolast. See on näide sellest, kuidas mõned suured Euroopa riigid püüavad luua kahepoolseid suhteid Venemaaga. Samas saavad selliste tehingute halbadest mõjudest aru ka suurriikide poliitikud, sest taolised suhted hakkavad pikemas perspektiivis ka neid endid peksma.

Tarvis on vastu võtta Lissaboni leping, mida tegelikult kõik Euroopa Liidu riigid toetavad, kuid Iirimaa korraldas referendumi ja rahvas hääletas lepingu napilt maha. Euroopa Liidus toimib aga siiani ühehäälsuse põhimõte. Kõik see võimaldab Euroopa suurtel Venemaaga kahepoolsete suhete arendamist. Tegelikult on aga praegu kõige olulisem Euroopa Liidu uute liikmesriikide roll, millest ei saa vanad Euroopa riigid ei üle ega ümber. Näiteks väliskomisjoni esimees on nüüd poolakas, mis kõik tähendab, et enam ei saa olla nii räiget oma huvides tegutsemist kui varem. Minu arvates üle asjaosaliste peade ei saa Euroopa Liidu suurriigid praegu enam ühtegi teistele liikmesriikidele olulise mõjuga lepingut Venemaaga kahepoolselt sõlmida.

Kuidas suhtuda Keskerakonda, millel on suhted Putini parteiga?

Keskerakonna suhted Moskvaga on muidugi Keskerakonna enda vastutus. Juba paar aastat tagasi, kui Keskerakond Moskvaga suhted sõlmis, tekitas see Eestis parajat poleemikat. Eriti aga praegu Gruusia invasiooni taustal, kui Keskerakonna delegatsioon käis Moskvas Putini partei kongressil. Tegemist on probleemiga, kus Eesti kodanikud peavad valimistel oma selge seisukoha võtma. Praegune Putini partei sarnaneb juba näiteks kolmekümnendate aastate keskpaiga Hitleri parteiga, millele Keskerakonna suhtlemine Putini parteiga moraalselt kaasa aitab. See on tegelikult tõsine küsimus.

Möödunud reedel viibis terve pika päeva Jõgevamaal Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam, kes kohtus Mustvee Vene Gümnaasiumi ja Jõgeva Gümnaasiumi õpilastega ning pidas pärastlõunal huvitava loengu "Eesti Vabariik 90. 91 aastat Vabadussõja algusest" Põltsamaa kultuurikeskuses.

Põltsamaa kultuurikeskuse väiksesse saali kogunenud põltsamaalastele loengut alustades kobas Tunne Kelam taskutes, et leida väikest paberitükki, millele oli midagi kirjutatud. Et olukord kaheti mõistetav ei tunduks, kõneles mees: "Otsisin oma taskutest paberit ja mulle meenus lugu ühest kuulsast dirigendist, kes enne orkestri juhatamise juurde asumist võttis alati taskust paberi. Vaatas paberit. Pani paberi taskusse tagasi ja juhatas siis orkestrit suurepäraselt. Kõik arvasid, et sellel paberil on kirjas tema suure kunsti saladus. Pärast mehe surma aga selgus, et paberile oli kirjutatud ainult - viiulid vasakul, tšellod paremal. See näitab, et kõik algab lihtsatest valikutest," kõneles Tunne Kelam oma paberiotsimise selgituseks.

Vabaduse tahet oli ja on tarvis tõestada

Tunne Kelam leiab, et 90 aastat tagasi kuulutati välja mitte vabadus, vaid vabaduse tahe, mida alles tuli maailmale ja ka iseendale tõestama hakata. Tookord oli moes sotsialism ja rahvusriike peeti eelmise sajandi igandiks. "Vabaduse eksam kestis pärast vabaduse väljakuulutamist terve aasta, mille vältel eesti rahvas tõestas, et ta väärib vabadust," märkis Tunne Kelam, kelle sõnul esimene ime on see, et eestlased suutsid Vabadussõja võita, ja teine, veelgi suurem ime on see, et Eesti Vabariik suudeti pärast pikka okupatsiooniaega taastada.

Eesti Vabariigi taastamise võimalusega ei osanud pika aja jooksul mitte keegi arvestada. Isegi väga rahvusmeelsed ja kõrgelt haritud inimesed ei uskunud, et nende silmad veel Eesti Vabariiki kunagi näevad. Ka lääneriikides ei usutud, et NSVL võiks kokku variseda. "Veelgi suurem ime on aga see, et Eesti Vabariik taastati ilma kodusõjata, mis välismaiseid ajaloo uurijaid tõsiselt hämmastab," mainis Tunne Kelam teisest imest rääkides. Samas ei pea Kelam Eestit üksinda vastutavaks Nõukogude Liidu lagunemise eest, sest tegelikult tegi otsa lahti Boriss Jeltsin sellega, et kuulutas Venemaa iseseisvaks riigiks. Küll aga toimus enne NSVLi lagunemist Eestis kaks ikestatud rahvaste konverentsi, kus lehvisid vabalt kõigi konverentsidel osalenud ikestatud rahvaste lipud ja seda juba 1989. aastal.

Eesti oli teistele eeskujuks

NSVL ikestatud rahvaste esimene konverents korraldati 1988. aastal Ukrainas. Teine konverents toimus Viljandimaal Loodi mõisas 1989. aasta aprillis ja kolmas 1991. aasta jaanuris Maardu mõisas. Kui esimese konverentsi toimumise ajal arvati kõikjal, et uuendused saavad tulla ainult läbi kompartei, siis tänu Eesti positiivsele eeskujule oli 1991. aastaks juba paljudes NSVL piirkondades loodud Eesti Kongressi tüüpi alternatiivseid poliitilisi liikumisi. "Oli huvitav vaadata, kuidas Eesti mudel oli pooleteise aasta jooksul eeskujuna toiminud. Mitmes liiduvabariigis valiti selle aja jooksul kongressid ja alternatiivsed parlamendid. Kahes kohas oli moodustatud Rahvusliku Sõltumatuse Partei jne," tõi Kelam välja Eesti positiivse eeskuju nendel väga keerulistel NSVL lagunemisele aluse pannud aastatel.

Igasugune vabadus ja demokraatia toimib ainult valikuvõimaluste kaudu. Just Eesti näitas erinevate valikuvõimaluste loomisel head eeskuju, millest siin-seal NSVLi territooriumil ka õpetust võeti. Eestis pühitseti kõneleja sõnul selle aasta 20. augustil esimese mittekommunistliku partei, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomise kahekümnendat aastapäeva. Tegemist oli tegelikult NSVLi territooriumil esimese poliitilise parteiga, mis ei olnud osa kommunistlikust parteist. "Seni loodi NSVLi territooriumil küll näiteks kultuuriseltse ja igasuguseid muid organisatsioone, kuid poliitilisi parteisid ei juletud luua, sest kardeti võimalikke karistusi. Samal ajal pakkusid reformimeelsed kommunistid soovijatele näiteks autonoomiat, kultuurivabadust jne, kuid seda kõike NSVLi koosseisust lahkumata," tõi Tunne Kelam välja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomise positiivse eeskuju paljudele NSVLi ikestatud rahvastele. ERSP asutamisel välja kuulutatud ideed said teoks partei loomisest täpselt kolme aasta pärast, 20. augustil 1991. aastal, kui kuulutati välja taasiseseisvunud Eesti Vabariik.

Kodakondsuse nullvariant oleks viinud Eesti kaosesse

Eesti Vabariik taastati täielikult iseseisva rahvusriigina, mis peab tagama Eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Seda saab Tunne Kelami sõnul tagada ainult Eesti rahvusriik.

Enne rahvusriigina taastamist oli päevakorras ka Nõukogude Eesti iseseisvuse väljakuulutamine. "Päevakorras oli Savisaare nullvariant, mis oleks tähendanud kõigile immigrantidele, Nõukogude armee sõduritele jne automaatselt kodakondsuse andmist. Kui nii oleks läinud, siis me poleks täna siin, kus me oleme. Me poleks Euroopa Liidus ega NATOs. Juba esimestel valimistel oleksid moskvameelsed jõud saatnud Eesti parlamenti sellise esinduse, mis oleks blokeerinud igasuguse lääne suunas liikumise," on Tunne Kelam veendunud. Tema sõnul oleks Eesti praegu Moldova-taoline kakskeelne riik. Ülemnõukogus oleks edasi räägitud kahte keelt ja Eesti poleks mitte kunagi suutnud Moskva haardest vabaneda.

Suuremad arusaamatused hoidis ära Eesti Kodanike Komitee

Järgmine aasta on teadupärast pühendatud Eesti Kodanike Komitee liikumise kahekümnendale juubelile. Samas kakskümmend aastat tagasi tundus Kodanike Komitee liikumise algatamine täiesti hullumeelsena. "Me teadsime, et Eesti Vabariik kehtib õiguslikult edasi, kuid see kõik oli ainult põhimõtted ja ilus teooria. Kui aga on olemas õiguslikult järjepidev Eesti Vabariik, siis on olemas ka kodanikkond, kes tuleb kindlaks teha. Selleks kutsutigi ellu Kodanike Komiteede liikumine," meenutas Tunne Kelam.

Eesti Kodanike Komiteede liikumise kuulutasid välja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, Eesti Muinsuskaitse Selts ja Eesti Kristlik Liit. Tegemist oli sündmusega, mis tekitas ka Tunne Kelamis äärmiselt suurt kõhedust ja ebakindlust, sest eesmärgiks oli sisuliselt rahvaloenduse korraldamine, kuid puudus raha ja organisatsioon, mis selle läbi viiks. Ajakirjanduses ilmusid ainult negatiivse sisuga artiklid, mis päädisid rahva hirmutamisega laadis, et kodanikuks kirjapanemine tähendab Siberisse sõitmist jne. Vaatamata kõigele saadi aga 1989. aasta juuliks kirja 100 000 kodanikku ja aasta lõpuks juba ca 600 000 kodanikku. Kokku pani aga ennast koos oma lastega kirja koguni 790 000 kodanikku. Just nemad valisid täiesti vabadel valimistel Eesti Kongressi.

Väga oluliseks lahenduseks seoses Kodanike Komiteedega peab Tunne Kelam seda, et registreerimise võimalus anti ka neile, kes kodanikud ei ole, kuid kes sooviksid tulevikus Eesti kodanikuks saada. "See oli hullumeelne idee. Tollal olime NSVLs ning ka KGB ja Nõukogude armee olid siin. Samas lubasime anda nendele, kes ennast kirja panevad, Eesti kodakondsuse ilma lisanõueteta. 60 000 mittekodanikku pani ennast kirja, et taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust, mida tegelikult ei olnud siis veel üldse olemaski. Kui nüüd rääkida kodusõja ja vägivalla vältimisest, siis need mittekodanikud, kes uskusid Eesti Vabariiki, andsid sellesse suurima panuse. Me lõime mittekodanikele võimaluse meie iseseisvumise toetamise eest kodanikuks saada. Just see lõi lõhki Interrinde ja takistas neid jõude, kelle huvides oleks olnud kodusõja puhkemine," on Tunne Kelam kindel.

Vabadussõda jätkub ka praegu

Eesti eelnev ajalookogemus näitab, et suudame uskumatuid asju saavutada, kuid võime saavutatu ka maha mängida. Seetõttu on äärmiselt tähtis osata vabadust hinnata ja vajadusel seda ka kaitsta. "See ei saa olla ainult rahaküsimus ega ka ainult elukutselise armee küsimus. Meie eeskuju on Soome, kus kaitse on rajatud rahvakaitsele, mida Eestis esindab Kaitseliit," selgitas Eesti ainuvõimalust Tunne Kelam.

Kuulsate aprillirahutuste järel olid Eestile suureks abiks Euroopa Liit ja Euroopa Parlament, kus on tegev ka Tunne Kelam. Just tema eestvedamisel võeti Euroopa Parlamendis vastu selge Eestit toetav tugev resolutsioon, mille vastuvõtmist Venemaa juhtkond mitte üldse näha ei tahtnud. Nimelt tegid Venemaa saatkonna töötajad kõik, mis võimalik, et Eestit toetavat resolutsiooni üldse olema ei saaks. "Meile oli seda resolutsiooni väga vaja, sest Venemaa poolt jälgiti ja jälgitakse väga täpselt, milline on Euroopa Liidu reaktsioon; kui tugev või üksmeelne on toetus, kas resolutsiooni algatavad ainult baltlased või on algatajate hulgas ka Euroopa juhtivaid poliitikuid; kas resolutsioon võetakse vastu suure häälteenamusega jne," teab Tunne Kelam.

Meie kõigi rõõmuks võeti Euroopa Parlamendis tänu Tunne Kelami tublile tööle vastu tugev Eestit toetav resolutsioon, mis avaldas mõju ka Venemaale. Kõneleja sõnul on Venemaa tänu resolutsioonile meid mõneks ajaks rahule jätnud, kuid see ei tähenda, et võiksime istuda käed rüpes. Samas on tegemist väga hea näitega sellest, et meil tuleb pidada vabadussõda pidevalt ka praegu. On väga hea näitaja, et Eestist valitud Euroopa Parlamendi saadikud on võimelised Eesti huvide eest Euroopas võitlema ja ka võitma. "Midagi ei toimu iseenesest. Kõige eest tuleb võidelda. Kui aga midagi, mille eest võideldakse, vastu võetakse, siis lõpptulemus peab olema võimalikult selges ja jõulises vormis," ütles loengu lõpetuseks Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam.

Pärast loengut esitasid kuulajad Tunne Kelamile küsimusi, mis said ka ammendavad vastused.

Kui ohtlik on Eestile liikumine Öine Vahtkond?

"Et Kaitsepolitsei laseb Öisel Vahtkonnal tegutseda, näitab, et oht Eestile ei ole oluline. Nagu aru saada võib, on nad ka ise kõhkleval seisukohal ega taotle tegelikult Ida-Virumaa autonoomiat. Eesti riigil on võimalik kahte moodi käituda. Kas lubada neil tegutseda ja näidata sellega, et nende mõju on marginaalne, või siis ära keelata. See on Eesti täitevvõimu otsustus ja vastutus. Mulle isiklikult tundub küll, et Eesti on praegu Venemaa jaoks siiski päevakorrast maas."

Miks Euroopa Liit käitub praegu ja üldse Venemaaga väga lahjalt?

Ma olen täiesti nõus sellega, et Euroopa Liidu poliitika Venemaa suhtes on lahja ja kõhklev. Põhjuseks on see, et Euroopa Liidul puudub siiani seaduslik alus, mis võimaldaks luua ühtse välis-, kaitse- ja ka energiapoliitika. Kõik algas Saksamaa ja Venemaa kokkuleppest ehitada Läänemerre ühine gaasijuhe, minnes seejuures mööda Balti riikidest ja Poolast. See on näide sellest, kuidas mõned suured Euroopa riigid püüavad luua kahepoolseid suhteid Venemaaga. Samas saavad selliste tehingute halbadest mõjudest aru ka suurriikide poliitikud, sest taolised suhted hakkavad pikemas perspektiivis ka neid endid peksma.

Tarvis on vastu võtta Lissaboni leping, mida tegelikult kõik Euroopa Liidu riigid toetavad, kuid Iirimaa korraldas referendumi ja rahvas hääletas lepingu napilt maha. Euroopa Liidus toimib aga siiani ühehäälsuse põhimõte. Kõik see võimaldab Euroopa suurtel Venemaaga kahepoolsete suhete arendamist. Tegelikult on aga praegu kõige olulisem Euroopa Liidu uute liikmesriikide roll, millest ei saa vanad Euroopa riigid ei üle ega ümber. Näiteks väliskomisjoni esimees on nüüd poolakas, mis kõik tähendab, et enam ei saa olla nii räiget oma huvides tegutsemist kui varem. Minu arvates üle asjaosaliste peade ei saa Euroopa Liidu suurriigid praegu enam ühtegi teistele liikmesriikidele olulise mõjuga lepingut Venemaaga kahepoolselt sõlmida.

Kuidas suhtuda Keskerakonda, millel on suhted Putini parteiga?

Keskerakonna suhted Moskvaga on muidugi Keskerakonna enda vastutus. Juba paar aastat tagasi, kui Keskerakond Moskvaga suhted sõlmis, tekitas see Eestis parajat poleemikat. Eriti aga praegu Gruusia invasiooni taustal, kui Keskerakonna delegatsioon käis Moskvas Putini partei kongressil. Tegemist on probleemiga, kus Eesti kodanikud peavad valimistel oma selge seisukoha võtma. Praegune Putini partei sarnaneb juba näiteks kolmekümnendate aastate keskpaiga Hitleri parteiga, millele Keskerakonna suhtlemine Putini parteiga moraalselt kaasa aitab. See on tegelikult tõsine küsimus.

Möödunud reedel viibis terve pika päeva Jõgevamaal Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam, kes kohtus Mustvee Vene Gümnaasiumi ja Jõgeva Gümnaasiumi õpilastega ning pidas pärastlõunal huvitava loengu "Eesti Vabariik 90. 91 aastat Vabadussõja algusest" Põltsamaa kultuurikeskuses.

Põltsamaa kultuurikeskuse väiksesse saali kogunenud põltsamaalastele loengut alustades kobas Tunne Kelam taskutes, et leida väikest paberitükki, millele oli midagi kirjutatud. Et olukord kaheti mõistetav ei tunduks, kõneles mees: "Otsisin oma taskutest paberit ja mulle meenus lugu ühest kuulsast dirigendist, kes enne orkestri juhatamise juurde asumist võttis alati taskust paberi. Vaatas paberit. Pani paberi taskusse tagasi ja juhatas siis orkestrit suurepäraselt. Kõik arvasid, et sellel paberil on kirjas tema suure kunsti saladus. Pärast mehe surma aga selgus, et paberile oli kirjutatud ainult - viiulid vasakul, tšellod paremal. See näitab, et kõik algab lihtsatest valikutest," kõneles Tunne Kelam oma paberiotsimise selgituseks.

Vabaduse tahet oli ja on tarvis tõestada

Tunne Kelam leiab, et 90 aastat tagasi kuulutati välja mitte vabadus, vaid vabaduse tahe, mida alles tuli maailmale ja ka iseendale tõestama hakata. Tookord oli moes sotsialism ja rahvusriike peeti eelmise sajandi igandiks. "Vabaduse eksam kestis pärast vabaduse väljakuulutamist terve aasta, mille vältel eesti rahvas tõestas, et ta väärib vabadust," märkis Tunne Kelam, kelle sõnul esimene ime on see, et eestlased suutsid Vabadussõja võita, ja teine, veelgi suurem ime on see, et Eesti Vabariik suudeti pärast pikka okupatsiooniaega taastada.

Eesti Vabariigi taastamise võimalusega ei osanud pika aja jooksul mitte keegi arvestada. Isegi väga rahvusmeelsed ja kõrgelt haritud inimesed ei uskunud, et nende silmad veel Eesti Vabariiki kunagi näevad. Ka lääneriikides ei usutud, et NSVL võiks kokku variseda. "Veelgi suurem ime on aga see, et Eesti Vabariik taastati ilma kodusõjata, mis välismaiseid ajaloo uurijaid tõsiselt hämmastab," mainis Tunne Kelam teisest imest rääkides. Samas ei pea Kelam Eestit üksinda vastutavaks Nõukogude Liidu lagunemise eest, sest tegelikult tegi otsa lahti Boriss Jeltsin sellega, et kuulutas Venemaa iseseisvaks riigiks. Küll aga toimus enne NSVLi lagunemist Eestis kaks ikestatud rahvaste konverentsi, kus lehvisid vabalt kõigi konverentsidel osalenud ikestatud rahvaste lipud ja seda juba 1989. aastal.

Eesti oli teistele eeskujuks

NSVL ikestatud rahvaste esimene konverents korraldati 1988. aastal Ukrainas. Teine konverents toimus Viljandimaal Loodi mõisas 1989. aasta aprillis ja kolmas 1991. aasta jaanuris Maardu mõisas. Kui esimese konverentsi toimumise ajal arvati kõikjal, et uuendused saavad tulla ainult läbi kompartei, siis tänu Eesti positiivsele eeskujule oli 1991. aastaks juba paljudes NSVL piirkondades loodud Eesti Kongressi tüüpi alternatiivseid poliitilisi liikumisi. "Oli huvitav vaadata, kuidas Eesti mudel oli pooleteise aasta jooksul eeskujuna toiminud. Mitmes liiduvabariigis valiti selle aja jooksul kongressid ja alternatiivsed parlamendid. Kahes kohas oli moodustatud Rahvusliku Sõltumatuse Partei jne," tõi Kelam välja Eesti positiivse eeskuju nendel väga keerulistel NSVL lagunemisele aluse pannud aastatel.

Igasugune vabadus ja demokraatia toimib ainult valikuvõimaluste kaudu. Just Eesti näitas erinevate valikuvõimaluste loomisel head eeskuju, millest siin-seal NSVLi territooriumil ka õpetust võeti. Eestis pühitseti kõneleja sõnul selle aasta 20. augustil esimese mittekommunistliku partei, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomise kahekümnendat aastapäeva. Tegemist oli tegelikult NSVLi territooriumil esimese poliitilise parteiga, mis ei olnud osa kommunistlikust parteist. "Seni loodi NSVLi territooriumil küll näiteks kultuuriseltse ja igasuguseid muid organisatsioone, kuid poliitilisi parteisid ei juletud luua, sest kardeti võimalikke karistusi. Samal ajal pakkusid reformimeelsed kommunistid soovijatele näiteks autonoomiat, kultuurivabadust jne, kuid seda kõike NSVLi koosseisust lahkumata," tõi Tunne Kelam välja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomise positiivse eeskuju paljudele NSVLi ikestatud rahvastele. ERSP asutamisel välja kuulutatud ideed said teoks partei loomisest täpselt kolme aasta pärast, 20. augustil 1991. aastal, kui kuulutati välja taasiseseisvunud Eesti Vabariik.

Kodakondsuse nullvariant oleks viinud Eesti kaosesse

Eesti Vabariik taastati täielikult iseseisva rahvusriigina, mis peab tagama Eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Seda saab Tunne Kelami sõnul tagada ainult Eesti rahvusriik.

Enne rahvusriigina taastamist oli päevakorras ka Nõukogude Eesti iseseisvuse väljakuulutamine. "Päevakorras oli Savisaare nullvariant, mis oleks tähendanud kõigile immigrantidele, Nõukogude armee sõduritele jne automaatselt kodakondsuse andmist. Kui nii oleks läinud, siis me poleks täna siin, kus me oleme. Me poleks Euroopa Liidus ega NATOs. Juba esimestel valimistel oleksid moskvameelsed jõud saatnud Eesti parlamenti sellise esinduse, mis oleks blokeerinud igasuguse lääne suunas liikumise," on Tunne Kelam veendunud. Tema sõnul oleks Eesti praegu Moldova-taoline kakskeelne riik. Ülemnõukogus oleks edasi räägitud kahte keelt ja Eesti poleks mitte kunagi suutnud Moskva haardest vabaneda.

Suuremad arusaamatused hoidis ära Eesti Kodanike Komitee

Järgmine aasta on teadupärast pühendatud Eesti Kodanike Komitee liikumise kahekümnendale juubelile. Samas kakskümmend aastat tagasi tundus Kodanike Komitee liikumise algatamine täiesti hullumeelsena. "Me teadsime, et Eesti Vabariik kehtib õiguslikult edasi, kuid see kõik oli ainult põhimõtted ja ilus teooria. Kui aga on olemas õiguslikult järjepidev Eesti Vabariik, siis on olemas ka kodanikkond, kes tuleb kindlaks teha. Selleks kutsutigi ellu Kodanike Komiteede liikumine," meenutas Tunne Kelam.

Eesti Kodanike Komiteede liikumise kuulutasid välja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, Eesti Muinsuskaitse Selts ja Eesti Kristlik Liit. Tegemist oli sündmusega, mis tekitas ka Tunne Kelamis äärmiselt suurt kõhedust ja ebakindlust, sest eesmärgiks oli sisuliselt rahvaloenduse korraldamine, kuid puudus raha ja organisatsioon, mis selle läbi viiks. Ajakirjanduses ilmusid ainult negatiivse sisuga artiklid, mis päädisid rahva hirmutamisega laadis, et kodanikuks kirjapanemine tähendab Siberisse sõitmist jne. Vaatamata kõigele saadi aga 1989. aasta juuliks kirja 100 000 kodanikku ja aasta lõpuks juba ca 600 000 kodanikku. Kokku pani aga ennast koos oma lastega kirja koguni 790 000 kodanikku. Just nemad valisid täiesti vabadel valimistel Eesti Kongressi.

Väga oluliseks lahenduseks seoses Kodanike Komiteedega peab Tunne Kelam seda, et registreerimise võimalus anti ka neile, kes kodanikud ei ole, kuid kes sooviksid tulevikus Eesti kodanikuks saada. "See oli hullumeelne idee. Tollal olime NSVLs ning ka KGB ja Nõukogude armee olid siin. Samas lubasime anda nendele, kes ennast kirja panevad, Eesti kodakondsuse ilma lisanõueteta. 60 000 mittekodanikku pani ennast kirja, et taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust, mida tegelikult ei olnud siis veel üldse olemaski. Kui nüüd rääkida kodusõja ja vägivalla vältimisest, siis need mittekodanikud, kes uskusid Eesti Vabariiki, andsid sellesse suurima panuse. Me lõime mittekodanikele võimaluse meie iseseisvumise toetamise eest kodanikuks saada. Just see lõi lõhki Interrinde ja takistas neid jõude, kelle huvides oleks olnud kodusõja puhkemine," on Tunne Kelam kindel.

Vabadussõda jätkub ka praegu

Eesti eelnev ajalookogemus näitab, et suudame uskumatuid asju saavutada, kuid võime saavutatu ka maha mängida. Seetõttu on äärmiselt tähtis osata vabadust hinnata ja vajadusel seda ka kaitsta. "See ei saa olla ainult rahaküsimus ega ka ainult elukutselise armee küsimus. Meie eeskuju on Soome, kus kaitse on rajatud rahvakaitsele, mida Eestis esindab Kaitseliit," selgitas Eesti ainuvõimalust Tunne Kelam.

Kuulsate aprillirahutuste järel olid Eestile suureks abiks Euroopa Liit ja Euroopa Parlament, kus on tegev ka Tunne Kelam. Just tema eestvedamisel võeti Euroopa Parlamendis vastu selge Eestit toetav tugev resolutsioon, mille vastuvõtmist Venemaa juhtkond mitte üldse näha ei tahtnud. Nimelt tegid Venemaa saatkonna töötajad kõik, mis võimalik, et Eestit toetavat resolutsiooni üldse olema ei saaks. "Meile oli seda resolutsiooni väga vaja, sest Venemaa poolt jälgiti ja jälgitakse väga täpselt, milline on Euroopa Liidu reaktsioon; kui tugev või üksmeelne on toetus, kas resolutsiooni algatavad ainult baltlased või on algatajate hulgas ka Euroopa juhtivaid poliitikuid; kas resolutsioon võetakse vastu suure häälteenamusega jne," teab Tunne Kelam.

Meie kõigi rõõmuks võeti Euroopa Parlamendis tänu Tunne Kelami tublile tööle vastu tugev Eestit toetav resolutsioon, mis avaldas mõju ka Venemaale. Kõneleja sõnul on Venemaa tänu resolutsioonile meid mõneks ajaks rahule jätnud, kuid see ei tähenda, et võiksime istuda käed rüpes. Samas on tegemist väga hea näitega sellest, et meil tuleb pidada vabadussõda pidevalt ka praegu. On väga hea näitaja, et Eestist valitud Euroopa Parlamendi saadikud on võimelised Eesti huvide eest Euroopas võitlema ja ka võitma. "Midagi ei toimu iseenesest. Kõige eest tuleb võidelda. Kui aga midagi, mille eest võideldakse, vastu võetakse, siis lõpptulemus peab olema võimalikult selges ja jõulises vormis," ütles loengu lõpetuseks Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam.

Pärast loengut esitasid kuulajad Tunne Kelamile küsimusi, mis said ka ammendavad vastused.

Kui ohtlik on Eestile liikumine Öine Vahtkond?

"Et Kaitsepolitsei laseb Öisel Vahtkonnal tegutseda, näitab, et oht Eestile ei ole oluline. Nagu aru saada võib, on nad ka ise kõhkleval seisukohal ega taotle tegelikult Ida-Virumaa autonoomiat. Eesti riigil on võimalik kahte moodi käituda. Kas lubada neil tegutseda ja näidata sellega, et nende mõju on marginaalne, või siis ära keelata. See on Eesti täitevvõimu otsustus ja vastutus. Mulle isiklikult tundub küll, et Eesti on praegu Venemaa jaoks siiski päevakorrast maas."

Miks Euroopa Liit käitub praegu ja üldse Venemaaga väga lahjalt?

Ma olen täiesti nõus sellega, et Euroopa Liidu poliitika Venemaa suhtes on lahja ja kõhklev. Põhjuseks on see, et Euroopa Liidul puudub siiani seaduslik alus, mis võimaldaks luua ühtse välis-, kaitse- ja ka energiapoliitika. Kõik algas Saksamaa ja Venemaa kokkuleppest ehitada Läänemerre ühine gaasijuhe, minnes seejuures mööda Balti riikidest ja Poolast. See on näide sellest, kuidas mõned suured Euroopa riigid püüavad luua kahepoolseid suhteid Venemaaga. Samas saavad selliste tehingute halbadest mõjudest aru ka suurriikide poliitikud, sest taolised suhted hakkavad pikemas perspektiivis ka neid endid peksma.

Tarvis on vastu võtta Lissaboni leping, mida tegelikult kõik Euroopa Liidu riigid toetavad, kuid Iirimaa korraldas referendumi ja rahvas hääletas lepingu napilt maha. Euroopa Liidus toimib aga siiani ühehäälsuse põhimõte. Kõik see võimaldab Euroopa suurtel Venemaaga kahepoolsete suhete arendamist. Tegelikult on aga praegu kõige olulisem Euroopa Liidu uute liikmesriikide roll, millest ei saa vanad Euroopa riigid ei üle ega ümber. Näiteks väliskomisjoni esimees on nüüd poolakas, mis kõik tähendab, et enam ei saa olla nii räiget oma huvides tegutsemist kui varem. Minu arvates üle asjaosaliste peade ei saa Euroopa Liidu suurriigid praegu enam ühtegi teistele liikmesriikidele olulise mõjuga lepingut Venemaaga kahepoolselt sõlmida.

Kuidas suhtuda Keskerakonda, millel on suhted Putini parteiga?

Keskerakonna suhted Moskvaga on muidugi Keskerakonna enda vastutus. Juba paar aastat tagasi, kui Keskerakond Moskvaga suhted sõlmis, tekitas see Eestis parajat poleemikat. Eriti aga praegu Gruusia invasiooni taustal, kui Keskerakonna delegatsioon käis Moskvas Putini partei kongressil. Tegemist on probleemiga, kus Eesti kodanikud peavad valimistel oma selge seisukoha võtma. Praegune Putini partei sarnaneb juba näiteks kolmekümnendate aastate keskpaiga Hitleri parteiga, millele Keskerakonna suhtlemine Putini parteiga moraalselt kaasa aitab. See on tegelikult tõsine küsimus.

Möödunud reedel viibis terve pika päeva Jõgevamaal Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam, kes kohtus Mustvee Vene Gümnaasiumi ja Jõgeva Gümnaasiumi õpilastega ning pidas pärastlõunal huvitava loengu "Eesti Vabariik 90. 91 aastat Vabadussõja algusest" Põltsamaa kultuurikeskuses.

Põltsamaa kultuurikeskuse väiksesse saali kogunenud põltsamaalastele loengut alustades kobas Tunne Kelam taskutes, et leida väikest paberitükki, millele oli midagi kirjutatud. Et olukord kaheti mõistetav ei tunduks, kõneles mees: "Otsisin oma taskutest paberit ja mulle meenus lugu ühest kuulsast dirigendist, kes enne orkestri juhatamise juurde asumist võttis alati taskust paberi. Vaatas paberit. Pani paberi taskusse tagasi ja juhatas siis orkestrit suurepäraselt. Kõik arvasid, et sellel paberil on kirjas tema suure kunsti saladus. Pärast mehe surma aga selgus, et paberile oli kirjutatud ainult - viiulid vasakul, tšellod paremal. See näitab, et kõik algab lihtsatest valikutest," kõneles Tunne Kelam oma paberiotsimise selgituseks.

Vabaduse tahet oli ja on tarvis tõestada

Tunne Kelam leiab, et 90 aastat tagasi kuulutati välja mitte vabadus, vaid vabaduse tahe, mida alles tuli maailmale ja ka iseendale tõestama hakata. Tookord oli moes sotsialism ja rahvusriike peeti eelmise sajandi igandiks. "Vabaduse eksam kestis pärast vabaduse väljakuulutamist terve aasta, mille vältel eesti rahvas tõestas, et ta väärib vabadust," märkis Tunne Kelam, kelle sõnul esimene ime on see, et eestlased suutsid Vabadussõja võita, ja teine, veelgi suurem ime on see, et Eesti Vabariik suudeti pärast pikka okupatsiooniaega taastada.

Eesti Vabariigi taastamise võimalusega ei osanud pika aja jooksul mitte keegi arvestada. Isegi väga rahvusmeelsed ja kõrgelt haritud inimesed ei uskunud, et nende silmad veel Eesti Vabariiki kunagi näevad. Ka lääneriikides ei usutud, et NSVL võiks kokku variseda. "Veelgi suurem ime on aga see, et Eesti Vabariik taastati ilma kodusõjata, mis välismaiseid ajaloo uurijaid tõsiselt hämmastab," mainis Tunne Kelam teisest imest rääkides. Samas ei pea Kelam Eestit üksinda vastutavaks Nõukogude Liidu lagunemise eest, sest tegelikult tegi otsa lahti Boriss Jeltsin sellega, et kuulutas Venemaa iseseisvaks riigiks. Küll aga toimus enne NSVLi lagunemist Eestis kaks ikestatud rahvaste konverentsi, kus lehvisid vabalt kõigi konverentsidel osalenud ikestatud rahvaste lipud ja seda juba 1989. aastal.

Eesti oli teistele eeskujuks

NSVL ikestatud rahvaste esimene konverents korraldati 1988. aastal Ukrainas. Teine konverents toimus Viljandimaal Loodi mõisas 1989. aasta aprillis ja kolmas 1991. aasta jaanuris Maardu mõisas. Kui esimese konverentsi toimumise ajal arvati kõikjal, et uuendused saavad tulla ainult läbi kompartei, siis tänu Eesti positiivsele eeskujule oli 1991. aastaks juba paljudes NSVL piirkondades loodud Eesti Kongressi tüüpi alternatiivseid poliitilisi liikumisi. "Oli huvitav vaadata, kuidas Eesti mudel oli pooleteise aasta jooksul eeskujuna toiminud. Mitmes liiduvabariigis valiti selle aja jooksul kongressid ja alternatiivsed parlamendid. Kahes kohas oli moodustatud Rahvusliku Sõltumatuse Partei jne," tõi Kelam välja Eesti positiivse eeskuju nendel väga keerulistel NSVL lagunemisele aluse pannud aastatel.

Igasugune vabadus ja demokraatia toimib ainult valikuvõimaluste kaudu. Just Eesti näitas erinevate valikuvõimaluste loomisel head eeskuju, millest siin-seal NSVLi territooriumil ka õpetust võeti. Eestis pühitseti kõneleja sõnul selle aasta 20. augustil esimese mittekommunistliku partei, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomise kahekümnendat aastapäeva. Tegemist oli tegelikult NSVLi territooriumil esimese poliitilise parteiga, mis ei olnud osa kommunistlikust parteist. "Seni loodi NSVLi territooriumil küll näiteks kultuuriseltse ja igasuguseid muid organisatsioone, kuid poliitilisi parteisid ei juletud luua, sest kardeti võimalikke karistusi. Samal ajal pakkusid reformimeelsed kommunistid soovijatele näiteks autonoomiat, kultuurivabadust jne, kuid seda kõike NSVLi koosseisust lahkumata," tõi Tunne Kelam välja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomise positiivse eeskuju paljudele NSVLi ikestatud rahvastele. ERSP asutamisel välja kuulutatud ideed said teoks partei loomisest täpselt kolme aasta pärast, 20. augustil 1991. aastal, kui kuulutati välja taasiseseisvunud Eesti Vabariik.

Kodakondsuse nullvariant oleks viinud Eesti kaosesse

Eesti Vabariik taastati täielikult iseseisva rahvusriigina, mis peab tagama Eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Seda saab Tunne Kelami sõnul tagada ainult Eesti rahvusriik.

Enne rahvusriigina taastamist oli päevakorras ka Nõukogude Eesti iseseisvuse väljakuulutamine. "Päevakorras oli Savisaare nullvariant, mis oleks tähendanud kõigile immigrantidele, Nõukogude armee sõduritele jne automaatselt kodakondsuse andmist. Kui nii oleks läinud, siis me poleks täna siin, kus me oleme. Me poleks Euroopa Liidus ega NATOs. Juba esimestel valimistel oleksid moskvameelsed jõud saatnud Eesti parlamenti sellise esinduse, mis oleks blokeerinud igasuguse lääne suunas liikumise," on Tunne Kelam veendunud. Tema sõnul oleks Eesti praegu Moldova-taoline kakskeelne riik. Ülemnõukogus oleks edasi räägitud kahte keelt ja Eesti poleks mitte kunagi suutnud Moskva haardest vabaneda.

Suuremad arusaamatused hoidis ära Eesti Kodanike Komitee

Järgmine aasta on teadupärast pühendatud Eesti Kodanike Komitee liikumise kahekümnendale juubelile. Samas kakskümmend aastat tagasi tundus Kodanike Komitee liikumise algatamine täiesti hullumeelsena. "Me teadsime, et Eesti Vabariik kehtib õiguslikult edasi, kuid see kõik oli ainult põhimõtted ja ilus teooria. Kui aga on olemas õiguslikult järjepidev Eesti Vabariik, siis on olemas ka kodanikkond, kes tuleb kindlaks teha. Selleks kutsutigi ellu Kodanike Komiteede liikumine," meenutas Tunne Kelam.

Eesti Kodanike Komiteede liikumise kuulutasid välja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, Eesti Muinsuskaitse Selts ja Eesti Kristlik Liit. Tegemist oli sündmusega, mis tekitas ka Tunne Kelamis äärmiselt suurt kõhedust ja ebakindlust, sest eesmärgiks oli sisuliselt rahvaloenduse korraldamine, kuid puudus raha ja organisatsioon, mis selle läbi viiks. Ajakirjanduses ilmusid ainult negatiivse sisuga artiklid, mis päädisid rahva hirmutamisega laadis, et kodanikuks kirjapanemine tähendab Siberisse sõitmist jne. Vaatamata kõigele saadi aga 1989. aasta juuliks kirja 100 000 kodanikku ja aasta lõpuks juba ca 600 000 kodanikku. Kokku pani aga ennast koos oma lastega kirja koguni 790 000 kodanikku. Just nemad valisid täiesti vabadel valimistel Eesti Kongressi.

Väga oluliseks lahenduseks seoses Kodanike Komiteedega peab Tunne Kelam seda, et registreerimise võimalus anti ka neile, kes kodanikud ei ole, kuid kes sooviksid tulevikus Eesti kodanikuks saada. "See oli hullumeelne idee. Tollal olime NSVLs ning ka KGB ja Nõukogude armee olid siin. Samas lubasime anda nendele, kes ennast kirja panevad, Eesti kodakondsuse ilma lisanõueteta. 60 000 mittekodanikku pani ennast kirja, et taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust, mida tegelikult ei olnud siis veel üldse olemaski. Kui nüüd rääkida kodusõja ja vägivalla vältimisest, siis need mittekodanikud, kes uskusid Eesti Vabariiki, andsid sellesse suurima panuse. Me lõime mittekodanikele võimaluse meie iseseisvumise toetamise eest kodanikuks saada. Just see lõi lõhki Interrinde ja takistas neid jõude, kelle huvides oleks olnud kodusõja puhkemine," on Tunne Kelam kindel.

Vabadussõda jätkub ka praegu

Eesti eelnev ajalookogemus näitab, et suudame uskumatuid asju saavutada, kuid võime saavutatu ka maha mängida. Seetõttu on äärmiselt tähtis osata vabadust hinnata ja vajadusel seda ka kaitsta. "See ei saa olla ainult rahaküsimus ega ka ainult elukutselise armee küsimus. Meie eeskuju on Soome, kus kaitse on rajatud rahvakaitsele, mida Eestis esindab Kaitseliit," selgitas Eesti ainuvõimalust Tunne Kelam.

Kuulsate aprillirahutuste järel olid Eestile suureks abiks Euroopa Liit ja Euroopa Parlament, kus on tegev ka Tunne Kelam. Just tema eestvedamisel võeti Euroopa Parlamendis vastu selge Eestit toetav tugev resolutsioon, mille vastuvõtmist Venemaa juhtkond mitte üldse näha ei tahtnud. Nimelt tegid Venemaa saatkonna töötajad kõik, mis võimalik, et Eestit toetavat resolutsiooni üldse olema ei saaks. "Meile oli seda resolutsiooni väga vaja, sest Venemaa poolt jälgiti ja jälgitakse väga täpselt, milline on Euroopa Liidu reaktsioon; kui tugev või üksmeelne on toetus, kas resolutsiooni algatavad ainult baltlased või on algatajate hulgas ka Euroopa juhtivaid poliitikuid; kas resolutsioon võetakse vastu suure häälteenamusega jne," teab Tunne Kelam.

Meie kõigi rõõmuks võeti Euroopa Parlamendis tänu Tunne Kelami tublile tööle vastu tugev Eestit toetav resolutsioon, mis avaldas mõju ka Venemaale. Kõneleja sõnul on Venemaa tänu resolutsioonile meid mõneks ajaks rahule jätnud, kuid see ei tähenda, et võiksime istuda käed rüpes. Samas on tegemist väga hea näitega sellest, et meil tuleb pidada vabadussõda pidevalt ka praegu. On väga hea näitaja, et Eestist valitud Euroopa Parlamendi saadikud on võimelised Eesti huvide eest Euroopas võitlema ja ka võitma. "Midagi ei toimu iseenesest. Kõige eest tuleb võidelda. Kui aga midagi, mille eest võideldakse, vastu võetakse, siis lõpptulemus peab olema võimalikult selges ja jõulises vormis," ütles loengu lõpetuseks Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam.

Pärast loengut esitasid kuulajad Tunne Kelamile küsimusi, mis said ka ammendavad vastused.

Kui ohtlik on Eestile liikumine Öine Vahtkond?

"Et Kaitsepolitsei laseb Öisel Vahtkonnal tegutseda, näitab, et oht Eestile ei ole oluline. Nagu aru saada võib, on nad ka ise kõhkleval seisukohal ega taotle tegelikult Ida-Virumaa autonoomiat. Eesti riigil on võimalik kahte moodi käituda. Kas lubada neil tegutseda ja näidata sellega, et nende mõju on marginaalne, või siis ära keelata. See on Eesti täitevvõimu otsustus ja vastutus. Mulle isiklikult tundub küll, et Eesti on praegu Venemaa jaoks siiski päevakorrast maas."

Miks Euroopa Liit käitub praegu ja üldse Venemaaga väga lahjalt?

Ma olen täiesti nõus sellega, et Euroopa Liidu poliitika Venemaa suhtes on lahja ja kõhklev. Põhjuseks on see, et Euroopa Liidul puudub siiani seaduslik alus, mis võimaldaks luua ühtse välis-, kaitse- ja ka energiapoliitika. Kõik algas Saksamaa ja Venemaa kokkuleppest ehitada Läänemerre ühine gaasijuhe, minnes seejuures mööda Balti riikidest ja Poolast. See on näide sellest, kuidas mõned suured Euroopa riigid püüavad luua kahepoolseid suhteid Venemaaga. Samas saavad selliste tehingute halbadest mõjudest aru ka suurriikide poliitikud, sest taolised suhted hakkavad pikemas perspektiivis ka neid endid peksma.

Tarvis on vastu võtta Lissaboni leping, mida tegelikult kõik Euroopa Liidu riigid toetavad, kuid Iirimaa korraldas referendumi ja rahvas hääletas lepingu napilt maha. Euroopa Liidus toimib aga siiani ühehäälsuse põhimõte. Kõik see võimaldab Euroopa suurtel Venemaaga kahepoolsete suhete arendamist. Tegelikult on aga praegu kõige olulisem Euroopa Liidu uute liikmesriikide roll, millest ei saa vanad Euroopa riigid ei üle ega ümber. Näiteks väliskomisjoni esimees on nüüd poolakas, mis kõik tähendab, et enam ei saa olla nii räiget oma huvides tegutsemist kui varem. Minu arvates üle asjaosaliste peade ei saa Euroopa Liidu suurriigid praegu enam ühtegi teistele liikmesriikidele olulise mõjuga lepingut Venemaaga kahepoolselt sõlmida.

Kuidas suhtuda Keskerakonda, millel on suhted Putini parteiga?

Keskerakonna suhted Moskvaga on muidugi Keskerakonna enda vastutus. Juba paar aastat tagasi, kui Keskerakond Moskvaga suhted sõlmis, tekitas see Eestis parajat poleemikat. Eriti aga praegu Gruusia invasiooni taustal, kui Keskerakonna delegatsioon käis Moskvas Putini partei kongressil. Tegemist on probleemiga, kus Eesti kodanikud peavad valimistel oma selge seisukoha võtma. Praegune Putini partei sarnaneb juba näiteks kolmekümnendate aastate keskpaiga Hitleri parteiga, millele Keskerakonna suhtlemine Putini parteiga moraalselt kaasa aitab. See on tegelikult tõsine küsimus.

Intervjuu: Juhan Parts: valitsus võiks võtta enesekriitilise hoiaku

2008-12-03

Ministri sõnul on tarbetu lasta ennast petta Maris Lauri või teiste analüütikute hinnangust, et võib-olla järgmise aasta lõpus läheb paremaks.

•• Kas riigi eelarvekärped ja majanduse hetkeseisu turgutamise meetmed on läinud nüüd omavahel täielikult vastuollu?

Meie riskid on riigi rahanduslik seis ja ettevõtete krediidiprobleem. Aga alustada tuleks olukorra hinnangust. Praegu sõidame statistiliste näitajatega paar-kolm kuud rongist maas. Minu arvates võiks valitsus võtta enesekriitilise hoiaku, sest ühtegi optimismi tekitavat indikaatorit ma ei näe, tõesti ei näe. Küsimus on ka: kui jätkusuutlikud on Euroopa ja Ameerika nn bail-out (pääste- - toim) plaanid? Olukord, kus Gordon Brown ja Inglise ametnikud peavad korraga juhtima kolme suurt panka... Eksperdid on selle jätkusuutlikkuse osas kriitilised.

•• Kuid Rootsi pangad veel ju ei kõrbe...

See, mis toimub USA autotööstuses, avaldab Rootsi majandusele Volvo kaudu täiendavat mõju ja nende hanketööstus omakorda ka meie ettevõtetele. Lisaks tulevad segased sõnumid Lätist. Mida sa elavdad, kui kriis kestab?

Kui sa ravid kopsupõletikku tervisespordiga, siis ei tea, mis juhtub. Paar nädalat tagasi kinnitasid Eesti pankade kohalikud juhid mulle, et käibekrediidi osas neil raha on.

•• Ettevõtjad kinnitavad, et seda välja ei anta.

Just. Seetõttu oleks tarvis selgeks saada, milline see seis tegelikult on, võib-olla läheb seetõttu pankrotti mõni oluline ettevõte. Seetõttu on küsimus: milline on valitsuse võimalus pankasid mõjutada? Teiseks, kas Eesti pangad vahendavad praegu väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele tooteid, mis on Euroopas võimalikud - pean silmas Euroopa investeerimispanga laenuprogrammi. Kolmandaks on riigil Kred-Exi sihtasutus, mille tooteid saame rikastada. Need ei ole päästeplaanid, kuid on asjad, mida riik saab olukorra leevendamiseks teha. Tarbetu on lasta ennast petta Maris Lauri või teiste analüütikute hinnangust, et võib-olla järgmise aasta lõpus läheb paremaks.

•• Reformierakond on oma seitse teesi esitanud.

Umbes samal ajal käisid oma seisukohad välja ka ettevõtjad ja minu arvates ei lähe nende rõhuasetused kokku, kui lugeda lisaks Lumani kommentaari euro kasutuselevõtust. Ei saa tänases olukorras loitsida, kui tahame saada 2010. aastaks Euroopa Komisjoni positiivset hinnan-gut. Inflatsiooni ja eelarvedefitsiidi tasandamiseks tuleb teha kindlaid otsuseid. Võib-olla suudame eelarvet 1,5 miljardi osas nädalaga korrigeerida, mis tuleneb põhiliselt SKT korrigeerimisest. Ühtegi poliitilist otsust need otseselt ei nõua. Kui nüüd otsust ei sünni, tuleks kokku leppida, et teatud defitsiidiläve juures on valitsus kohustatud tulema välja seadusemuudatuste paketiga, mille puhul saaksime rääkida euro kasutuselevõtust kahe aasta perspektiivis.

•• Kui palju peab siis tegelikult kärpima?

Koalitsioonil ei ole enam mõtet tegeleda matusetoetustega, s.t et suurusjärk peaks olema alates poolest miljardist kärpe kohta. Kui võtame praegu aluseks keskpanga prognoosi, oleme 10 miljardit defitsiidis - see on juba SKT suhtes palju. Jutud eelarve paindlikumaks muutmisest on praeguses seisus asendustegevus. Kui räägime tõsiselt 2011. aastal eurole üleminekust, peaks valitsus praegu minema üle sellisele käsitsijuhtimisele, kus hakkavad lugema iga kuu tehtavad kulutused.

•• Räägime sellest, millel peaks põhinema järgmiste aastate majanduskasv.

See ei saa tugineda tulumaksu alandamisele protsendipunkti võrra. Olen erakonna seisukoha taga. Ma ei oska ühele Kesk-Euroopa ettevõtjale vastata isegi seda, milline on tulumaksusüs-teem järgmise aasta 1. jaanuarist. Oleme seda muutnud viimase aasta jooksul kaks korda. Ükski ettevõtja, kellega olen rääkinud, ei pea oluliseks, kas tulumaks on 20 või 19 - teda huvitavad absoluutselt teised küsimused. Meil on piisavalt hea maksusüsteem ja kui me ei tea, mida tahame saavutada, ei ole mõtet seda muuta. Majanduskasvu tingimustes võime teha toredaid otsuseid, kuid praegu on riik olukorras, kus maksukoormus ja riigile võetud kulutused ei ole korrelatsioonis - me peame selle taastama. Me ei ole naftariik.

•• Kas midagi konkreetset on ka välja pakutud?

Praegu on olemas rida nn rahu ajal käivitatud programme, millel on väga erinev toimeaeg. Näiteks tuumajaama ehitamise mõju avaldub majandusele heal juhul 15 aasta pärast. Energeetikas on aga tunduvalt teistsuguseid võimalusi - näiteks käivitame kord ometi hoonete soojustamise programmi, mis annab tööd siseturule ja on ka pikaajaline investeering. Võtame selle kiiresti vastu, et saaksime hakata energeetika arengukavas investeeringuid tegema - see puudutab nii Eesti Energia kui ka eraettevõtete võimalusi.

•• Ettevõtjad on sõna võtnud.

Kui oluline on ettevõtjate roll suuna andmisel? Ettevõtjaskonna sisuline vastutus Eesti majanduse suuna korrigeerimisel ja hoiakute muutmisel on vältimatu. Seda ei saa teha Svensson ega Uhlsson, vaid Mänd, Kask ja Tammepuu. Need peavad olema n-ö tegutsevad kapitalistid, kes on seljaga kodu, näoga maailma poole. Me ei saa kujundada majanduspoliitikat, ilma et ei räägiks kapitalisti hääl, kes tunneb kohalikke olusid.

•• Kuid kas järjekordsel nn hea tahte protokollil oleks üldse mingit efekti?

Ma ei usu enam paberitesse, vaid inimestesse, kes seisavad tribüünil, kes veenavad ühiskonda ja esitavad nägemusi, millesse saab armuda.

•• Kes need Eesti ettevõtjad võiksid olla? Kas Kilk ja Luman?

Miks ainult nemad? Kilk ja Luman kindlasti nende hulgas. Mõned on ka väiksemad, nooremad. Mitte ettevõtjad, kes elavad ainult riigihangete peal ja erakondade poputamisest.

•• Viimasel ajal on räägitud hoiu-laenuühistute rollist, mis meil Lääne-Euroopaga võrreldes puudub. Erinevalt pankadest on seal hoiustajate raha seaduse järgi maksustatud ja teie koalitsioonipartner ei ole väidetavalt selle sätte muutmisega nõus.

Ma ei ole küll kursis nende takistustega, aga suhtun ühistulisse tegevusse tervitavalt. Võib-olla oleme vasikavaimustuses alahinnanud, kui tähtis on lokaalsel tasandil ka ühistegevus. Kui selle vormiks on ühistu, siis tuleb luua selleks võimalus. Miks sellele takistusi teha, mina põhjust ei näe. Ühistu vorm on ehk natuke arhailine, aga vormina võib ta olla asjakohane mõneski majandussektoris. Ka EAS pakub klastrite toetamise programmi, mis on n-ö paindlik ühistu vorm.

Tõelised liidrid sünnivad raskustes

2008-12-02

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Marko Mihkelson usub, et majanduskriis mõjutab oluliselt rahvusvahelisi suhteid, kuid ei näe erilist lootust Eesti ja Venemaa suhete paranemiseks.

Eelmisel nädalal lõpetati pidulikult Eesti juubeliaasta. Millisena riigi juubeli tähistamine Toompealt vaadates tundus?

Eesti riik ei saa valida aastat, millal ta oma aastapäeva tähistab. Kogu see aasta on olnud ürituste kontekstis väga muljet avaldav. Ei saa ette heita, et me oleks pööranud vähe tähelepanu minevikule või sellele, mis praegu toimub. Ma arvan, et juubeliaastat tähistati igati vääriliselt.

Maailma mõjutused ei pane meid esmajoones mõtlema mitte sellele, mis on toimunud, vaid pigem sellele, mis ees võib seista. Ja retooriliselt küsima, kus me oleme siis või mis on meist saanud siis, kui tähistame saja aasta möödumist Eesti riigi sünnist.

Väga on vaja positiivsust ja positiivset meelt. Ennekõike arvestades, et ka ees ootamas pole mitte just kõige kergemad ajad.

Palju on juttu olnud sellest, et majanduskriis on toonud kaasa ka usalduskriisi.

See on täiesti õigustatud ja normaalne arusaam. Paljud arengud, mis riigis toimuvad, on mõjutatud parlamendi ja valitsuse otsustest.

Loomulikult on palju mõjureid, mis ei ole meie teha. Kui räägime üleilmsest finantskriisist ja majandussurutisest, peame arvestama, et Eesti riik ei ole muust maailmast eraldatud ja need mõjud on meile vahetud.

Küsimus on selles, kui hästi suudab praegune valitsus ja laiemalt erakonnad võimalikke ohte ette näha ja kriisi elanikele võimalikult leebemaks muuta.

Majanduskriis ei ole erakordne nähtus, seda on meil varemgi juhtunud. Võib-olla tõepoolest mitte nii ulatuslikult kui nüüd, aga samas on palju kogemusi võtta naaberriikidest, juhuks kui situatsioon peaks praegusest oluliselt halvenema.

See, kuidas suudetakse kriisisituatsioonis käituda, on proovikivi igale valitsusele. Palju on neid, kes oskavad raha kulutada siis, kui on head ajad. Tõelised liidrid tekivad alles siis, kui on suudetud läbi raskuste minna.

Ükski majandusteooria ei eita ju, et majandus liigub sinusoidi mööda ja kriisid on seega paratamatud.

Eestis oli viimati tõsisem nullpunkt või miinuspunkt kümmekond aastat tagasi, ja eks see umbes selliste kümneaastaste tsüklitena kordubki.

Ma arvan, et praegu on siiski globaalses kontekstis tegemist märksa tõsisema kriisiga kui üheksakümnendate aastate lõpus. Samas on meil vaja tajuda, et Eestil ei ole kunagi olnud nii palju partnereid, kellele loota ja kellega koos keerulisest olukorrast välja tulla.

Kõik eeldab aga liidrite tarkust ja ettenägelikkust ning tegevuspaindlikkust, mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopa Liidus ja laiemalt kogu maailmas.

Kriisides pole tõesti midagi üllatavat, väga tähtis on hoopis see, kuidas osatakse nendest välja tulla. Kriiside puhul on hea see, et toimub teatud raputus, olemasoleva läbimõtlemine või ümbermõtlemine.

Ka Eesti riigil tuleb väga selgelt juba kõige lähemal ajal mõelda sellele, kas need kulutused, mida me oleme siiani teinud, kas meie poliitilised otsused on vastavuses sellega, mida suudab toota meie ettevõtlus. Kindlasti annab kriis head pinnast uute ideede tekkimiseks ja nende ellurakendamiseks.

Kas kriis võib mingil määral aidata kaasa ka meie välispoliitiliste suhete muutumisele, näiteks Venemaa suunal?

Kindlasti mõjutab finantskriis väga palju rahvusvahelisi suhteid. Riikidevahelistes suhetes võib toimuda olulisi muutusi. Ka Venemaa on täna vastamisi väga tõsiste väljakutsetega, mis puudutavad riigi majandust, sest nende sõltuvus naftahinnast on väga suur.

Ma siiski ei oleks nii optimistlik, et arvaks, et mingid kiired muutused suhetes Venemaaga oleks võimalikud.

Majanduse kõrval mängib olulist rolli see, mil moel on üles ehitatud riikide poliitiline süsteem. See, kuidas Moskvast nähakse praegu maailma ja oma suhteid naabritega, ei ole päris sarnane sellega, nagu meie siin asjast aru saame. Need erimeelsused on pigem raskendanud suhete normaliseerimist.

Eestis ei leidu ühtegi erakonda, kes ei sooviks arendada normaalseid suhteid kõigi meie naabritega, sealhulgas Venemaaga. Üksinda tangot ei tantsita ja suhteid ühepoolsete sammudega ei parandata.

Eesti on teinud korduvalt väga selgeid ja olulisi samme usalduse suurendamiseks. Võtame kas või otsuse loobuda Tartu rahu järgsest piirist väga selges lootuses, et selline väga selge ja kõigile arusaadav loobumine oma territooriumist toob kaasa suhete paranemise. Paraku pole siiani midagi järgnenud.

See ei tähenda, et me ei peaks püüdlema suhete normaliseerumise suunas. Kultuurisuhted Eesti ja Venemaa vahel on väga intensiivsed ja põnevad, mis tähendab, et võimatuid asju ei ole. Küll aga peame varuma pisut rohkem kannatust kõrgemal poliitilisel tasandil ja mitte pidevalt otsima olukorra kiireks muutmiseks mingit võlukepikest, mida tegelikult olemas pole.

Kui Lääne-Virumaa esindajad käisid kohtumas riigikogu majanduskomisjoniga, heitis Rakvere lihakombinaadi juhatuse esimees Anne Mere poliitikutele ette väljaütlemisi, mis oluliselt raskendavad ettevõtete äri Venemaal. Kui palju neid sõnu Venemaa aadressil tuulde loobitud on?

Arvan, et pilti tuleb vaadata veidi laiemalt. Üks asi on näha, kuidas Eesti käitub ühe või teise Eestis toimunud sündmuse korral.

Eestile on mõningate ettevõtete poolt heidetud ette seda, et meie poliitikud seisid väga selgelt Venemaa agressiooni vastu Gruusias. Arvati, et kui me seda teinud poleks, oleks see loonud parema keskkonna suhete normaliseerimiseks Venemaaga. Ma ei saa sellega nõustuda. Igal riigil on peale majandushuvide ka julgeolekupoliitilised huvid ja need tuleb hoida tasakaalus.

Kindlasti ei tohiks teadlikult astuda ühtegi sammu, mis kahjustab ettevõtete tegevust. See puudutab töökohtasid ja sedakaudu kõiki Eesti elanikke.

Tuleb vaadata sedagi, mis on toimunud viimastel aastatel Venemaal, milline on Venemaa hoiak ja kuidas on Venemaa suhestunud Eestiga. Ei saa näidata ühelegi poliitikule ja öelda, et tema teod või sõnad on üheselt avaldanud mõju suhete tardumisele.

Riigikogu väliskomisjonis on viimastel kuudel olnud kuulamised, kuidas meie välispoliitika võiks aidata kaasa välismajandussuhete edendamisele, mitte ainult Venemaaga, vaid kõigi potentsiaalsete välisturgudega.

Eksportturgude arendamine on kaheldamatult üks tee kriisist väljatulemiseks või kriisi leevendamiseks.

Ei peaks jääma sellist vale ettekujutus, et meie poolt ei ole tahet suhteid normaliseerida või mingit tegevust sellel suunal. On ka vale arvata, justkui oleksime kõik teinud ja enam ühtegi sammu astuda ei taha.

Viimasel ajal on tihtipeale küsitud, kes siis peaks esimese sammu astuma. Kui tahta ja eesmärk on suhete parandamine kas või selles kontekstis, et parandada meie ettevõtete tegevusruumi Venemaal, peab see olema mõlemapoolne. Ei saa loota, et kui Eesti väga soovib ja tahab, aga teisel poolel tahe puudub, midagi oluliselt muutuma hakkaks.

Kas presidendivõimu vahetumine Venemaal on välispoliitiliselt midagigi muutnud?

Kõik tegevused ja avaldused, mida on teinud kevadest alates presidendiametis olev Dmitri Medvedev, ei erine neist, mida tegi tema eelkäija. Vahetult pärast Medvedevi tõusu presidendiks arvati, et ta võib olla liberaalsemate vaadetega kui tema eelkäija.

Mõni kuu pärast tema saamist presidendiks alustas Venemaa aga sõda suveräänse riigi vastu. Sellist sammu ei astunud oma valitsemisajal isegi Putin. Aga kui kaugel Putin praegu tegelikust valitsemisest ikka on.

Küll tuleb meil väga selgelt arvestada tõigaga, et Venemaa mõjukus maailma küsimuste lahendamisel lähikümnenditel kasvab. Ambitsioon Venemaa positsiooni maailmas tugevamalt välja mängida on nii tänase presidendi kui ilmselt ka tema järeltulijate üks peamisi välispoliitilisi eesmärke.

Muinsuskaitsjad tähistasid 20. aastapäeva

2008-11-28

1988. AASTA 12. novembril asutatud Viljandimaa muinsuskaitse ühendus tähistas 15. novembril oma 20. aastapäeva.

Üritus algas Viljandi Pauluse kirikus tänujumalateenistusega, kuhu oli tulnud üle 60 inimese. Pauluse koguduse õpetaja rääkis oma jutluses muinsuskaitse rollist eesti rahva mälu hoidmisel. Endine muinsuskaitse seltsi esimees ja riigikogu liige Trivimi Velliste meenutas liikumise algusaastaid ja tema tähtsust Eesti iseseisvuse taastamisel ning rõõmustas, et Viljandimaal on veel alles muinsuskaitse maakondlik organisatsioon.

Viljandimaa muinsuskaitse ühenduse esimees Jaak Pihlak heitis pilgu tehtule: korrastatud on surnuaedu, paigaldatud mälestuskive ja -plaate, ilmutatud trükiseid ja kogutud mälestusi. Ta meenutas neid ühenduse liikmeid, kes on 20 aasta jooksul muinsuskaitse tegevusse panuse andnud, kuid keda enam meie seas pole. Kakskümmend põlevat küünalt valgustasid nende mälestust.

SEEJÄREL SIIRDUSID pidulised Kirsimäe aida väikesesse saali, kus jätkusid sõnavõtud ning pakuti kohvi ja suupisteid.

Tervituskõne pidas maavanem Kalle Küttis, kes avaldas lootust, et muinsuskaitsjad pööravad edaspidi tähelepanu ka nõukogudeaegsete mälestuste kogumisele ja lahtimõtestamisele. Viljandi linnapea Kalle Jents avaldas heameelt, et taasiseseisvumise eel tegutsesid Rahvarinne ja muinsuskaitse sõbralikus koostöös ühise eesmärgi nimel.

Linnavolikogu esimees Tarmo Loodus rõhutas muinsuskaitse olulist osa omavalitsuste struktuuri ja seaduste kujundamisel ning soovis, et Viljandimaa muinsuskaitse ühenduses lööks kaasa rohkem noori.

Põhjaliku ettekande pidas Eesti muinsuskaitse seltsi esimees Jaan Tamm. Tema sõnavõtust jäi kõlama järgnev: kui tahame, et omanikud korrastaksid kaitse all olevaid hooneid, peab riik tegema maksusoodustusi, nagu on kombeks mitmes teises Euroopa riigis; see, et kohapealset ajalugu uuritakse ja vanu traditsioone elus hoitakse, pole mitte kolklus, vaid põlvkondi ühendav oluline tegevus.

Meeleolukas koosviibimine arvukate sõnavõttude ja kokkuvõtetega ühenduse 20-aastasest tegevusest andis Viljandimaa muinsuskaitsjatele uut jõudu.

Mis on meile oluline lähitulevikus?

Kavas on jätkata nimekate viljandimaalaste elu- ja sünnikohtade tähistamist. Järge ootavad näiteks Karl Papello ja Edmund Valtman. Loomulikult aitame korras hoida kultuuri- ja poliitikategelaste haudu.

Koos teiste organisatsioonidega on plaanis välja anda raamatuid, näiteks Max Gustav Schmidti elukäiku käsitlev trükis. Mõttes on ära märkida kihelkondade ja Liivimaa piirid.

Ja loomulikult on vaja kõigil koos pingutada, et Viljandi saaks tagasi vabadussamba.

Kas poliitika või avantüür?

2008-11-27

Soomlasest sõber vaatas üle paki mu Helsingi südalinnast ostetud raamatuid ega mõistnud, miks kuulus nende hulka Turu Ülikooli merendusuuringute keskuses töötava Johanna Yliskylä-Peuralahti filosoofiadoktori väitekiri aastast 2004 teemal „Riigiasutuste väljaviimine pealinnast ja regionaalpoliitika". Raamat oli hinnatud 23 eurolt ühele, aga nii pöörane hinnalangus polnud määrav. Mind huvitas sisu. Eestis pole keegi uurinud, mida tõi enesega kaasa nüüdse nimega haridus- ja teadusministeeriumi osaline siirdamine Tartusse. ASi Edelaraudtee peakontor tegutseb Türil. Temagi asukoht vääriks akadeemilist kraadi.

Plaan, käsk ja vabadus

Sõnale „plaanimajandus" anti üksvahe ka halvustav tähendus, kuid poliitika sootuks ilma plaanita on täielik avantüür. Nii tehti omal ajal oblasteid. Soomlanna doktoritöö käsitleb maamajanduse uurimiskeskuse kolimist aastal 1983 Helsingi külje alt Vantaast Forssa linna külje alla valda nimega Jokioinen. Linnulennult 90 kilomeetri kaugusele kohast, kus asutus aastal 1898 oli loodud. Asutuses töötab kokku 900 inimest, nii et ta on valla suurim tööandja.

Parlament otsustas asja 1971. Seega kulus asutuse siirdamiseks 12 aastat ajal, mil Soome oli edukas riik. Ümberasumise peamiseks põhjuseks sai tõsiasi, et seoses Vantaa lennuvälja arenguga polnud põldkatsed jms seal enam vanal viisil võimalikud. Niisiis mitte riigi detsentraliseerimine, vaid tööolude muutumine. Meil ei ole ühtegi asutust kolitud nii pikalt. Soomlastega võrreldes tegutseme kiiremini kui ahvid. Käsk antakse ilma plaanita ning ainsaks vabaduseks jääb jätta rumalused kaasa tegemata. Asi seegi.

Jälle on õhus kava likvideerida maakonnad, aga kõigepealt maavalitsused. Maavanem on riigi käepikendus, ütleb kõnepruuk. Käepikendus on tööriist roboti pihus. Mis on see riik ja kus ta asub, kelle tööriistaks on maavanem? Kas see riik on minister või erakonna juhatus või nn keskvõim?

Olgu. Laskem maavalitsused likvideerida ja oletagem, et omavalitsuste piirkondlikud liidud on paremad. Ehkki maavanemate kohad on erakonnastatud, on nad seda poolavalikult. Omavalitsusliidu juht on politiseeritud aga juba algusest peale. Me võime seda teed minna, kuid kas Ameerika on meile jõukohane? Arvan, et ei. Mis garanteerib, et omavalitsusliidu juht on riigi käepikendusena endisest maavanemast parem? Ega Tallinna linn, mis on ka omavalitsusüksus, vaja Harjumaa omavalitsuste liidus seina ääres istumist. Tema tahab olla riigist tähtsam. Annab suviti pealinna õigused Pärnule kogunisti ära ja küsib aastaks 2011 neid veel juurdegi, olles siis Euroopa kultuuripealinn. Küll see mäng on, kuid vähemalt tol aastal on Tallinnast väiksemad omavalitsused kõik tema omakasupüüdlikud alamad. Üle riigi.

Rikka pruudi otsinguil

Riigi regionaalpoliitikale on lisandunud veel kaks aspekti, mis mõlemad puudutavad kõiki meid. Üks on värsked jutud ühe suure, mega-universitase tegemisest kui akadeemilisest konsortsiumist. Astud sisse näiteks Eesti Maaülikooli, aga ei tea enam, mille sa ükskord lõpetad. Ja kas sa üldse oledki midagi lõpetanud enne, kui sul puudub magistrikraad? Väljaspool Tartut ja Tallinna asuvate kolledžite puhul on see küsimus äärmiselt konkreetne.

Teine aspekt leiab lahenduse juba järgmisel sügisel. Kes on need uued inimesed, kellel on kohalikel valimistel kandideerides raha nii põues kui ka tagataskus sedavõrd palju, et nad saavad ära teha midagi suuremat? Isamaa ja Respublika Liit näiteks otsib sobivat kandidaati nii Tallinna kui ka Tartu linnapea kohale, aga need kohad pole ju vabad ega ole ka võimalikud kandidaadid ise vabad inimesed. Vaesel ajal on rikas pruut üsna haruldane linnuke.

Kohalikud valimised muidugi ei ole avantüür. Avantüür on, kui poliitika läheb õhku täis. Neid mulle ainult valimistega läbi ei torgi.

Eesti riik püsib väärtustel

2008-11-26

Eesti iseseisvumise taastamisest on möödunud 17 aastat. Vaatamata algusaastate suurele optimismile oleme täna kõik jõudnud arvamusele, et oma vabariik, demokraatlik õigusriik on suur vastutus ning üldse väga keeruline ülal pidada. Otsuste keerukus suureneb üha.

Eesti Vabariigi 90. juubeliaastal ei tohi me end lasta arvudest petta. Meie tegelik, kogemuslik omariikluse kultuurkiht on kordades väiksem. Alles järgmisel aastal saab täisealiseks esimene aastakäik noori inimesi, kes on sündinud ja üles kasvanud Eesti Vabariigis.

Teisipidi vaadates tähendab see, et Eesti Vabariik on pärast iseseisvumise taastamist suutnud oma iseseisvust säilitada juba peaaegu sama kaua kui pärast selle algupärast väljakuulutamist 1918. aastal.

Sel nädalal on meil võimalus kahel tähtpäeval mõelda selle üle, mis on kõige olulisem. 26. novembril tähistame kodanikupäeva ja juba ülejärgmisel päeval 90. aasta möödumist Vabadussõja algusest. Minu jaoks kannavad need päevad ühe ja sama tähenduse pitserit.

Eesti kui avatud rahvusriik

Eesti on - minu jaoks - avatud rahvusriik, mille püsimine on võrdelises seoses selle sideme tugevusega, mis ühendab siinset 45 000 ruutkilomeetrist maakitsust selle rahvaga, kelle ühisosaks on eesti keel ning kelle meelsuse kinnituseks on Eesti kodakondsus.

Minu veendumus sellisel kujul on kahtlemata konservatiivne - nagu on ka Eesti riik, mille säilimine ajaloosündmuste pidevas keerises on võimalik meile omaste väärtuste säilitamise kaudu.

Viimastel aastatel on läbi viidud küllalt uuringuid, et eesti rahvast maailma väärtuskaardil edukalt kuhugi paigutada. Nii Ronald Ingleharti ja Christian Welzeli juhitavas uurimisprogrammis tuvastatu järgi või riigikantselei poolt regulaarselt tellitav RISC-uuring (viimati 2006) näitavad meie inimeste armastust oma vabaduse (mitte segi ajada vabameelsusega) vastu.

Me peame oma Euroopa sõpradega võrreldes tähtsamaks lokaalset perspektiivi, oma juurte ja päritolu hindamist ning grupikuuluvust. Negatiivse poole pealt võib esile tuua nõrgalt tajutavat kogukonnasidet, vähest pühendumist perekonnale, kohati ka puudulikku patriotismitunnet.

Küllap on need viimatinimetatud väärtustrendid mitmeski mõttes omased postsovetlikule ühiskonnale, aga see tõdemus ei tohi varjutada teist - et oleme oma rahva väärtushinnangute sellisele kujundamisele riigi poliitikaga kaasa aidanud, keskendudes eelkõige individuaalsetele vabadustele (eelkõige majanduspoliitilistele) ning hoides eemale poliitilistest debattidest sotsiaalsematel teemadel, allergiliselt peljates riigile mingigi rolli ettekujutamist ühiskondlike trendide teadlikul kujundamisel.

Ohvitserkond kui väärtuste kandja

Eesti vabadus on kätte võidetud relvavõitluses vabatahtlike meeste poolt professionaalsete ja patriootlike eesti ohvitseride juhtimisel. Toona koosnes Eesti kaitseväe juhtkond peaasjalikult Esimeses maailmasõjas karastunud ja Vene tsaariarmees ohvitseriks kasvanud meestest.

Esimesteks koduse väljaõppega eesti ohvitserideks olid 1919. aasta augustis Eesti Sõjakooli I lennu lõpetanud mehed. II maailmasõja eelses Eestis olid ohvitserid kõrgelt haritud, ohvitseride roll ja staatus ühiskonnas kõrge. Aga esimesed vabas Eestis sündinud ja kasvanud ohvitserid saime vahetult enne iseseisvuse vägivaldset katkestamist.

Järgnenud terror hävitas valdava osa Eesti ohvitserkonnast. Ohvitser kannab oma riigi vabaolemise tahet ja on ühtlasi oma kehastusega ka vabaduse kestmise garandiks. Ohvitserkonna süsteemne hävitamine võttis pikaks ajaks rahvalt jõu oma vabadust taas taotleda. Sarnane oli totalitaarse impeeriumi käekiri ka teistes anastatud Kirde-Euroopa riikides.

Kaitseväe juhataja Ants Laaneots on oma eelmises ametis öelnud, et oma rahvusliku ohvitserkonna ülesehitamiseks kulub ligi 25 aastat. See tähendab seda, et täna oleme parimal juhul veel kuni kümnekonna aasta kaugusel.

Ometigi oli ja on ütlematagi selge, et Eesti piiratud ressursside tingimustes on tugeva vastase vastu võideldes kriitiline tähtsus just juhtide kvaliteedis. Ohvitserkond on oluline ka nende väärtushinnangute tõttu, mida ta endas kannab ja mida ühiskonnas toetab.

Ohvitserikarjäär eeldab täielikku pühendumist oma riigile. See amet on oma kandjale seetõttu ka suureks koormaks. Riik peab hoolitsema selle eest, et seda koormat oleks lihtsam kanda - et ohvitseriamet oleks Eestis au sees, et Eesti hindaks neid juhte, kes on rahvaarmee juhtimise sõja ajal oma kutseks valinud.

Eesti kodanikud iseseisvuse teel

2008-11-26

Ideed on alati õhus. Oluline on, kes, millal ja kuidas need sõnastab ning teoks teeb. Sügisel 1988 hõljus Eesti vaimses ruumis kümneid ühiskondlikke algatusi ning ideid, mille siht oli üks - muuta Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eesti taas vabaks ja iseseisvaks riigiks.

Ometi muutus üha pakilisemaks küsimus, kuidas ikkagi tegelikult saavutada see unelmates nii lähedaseks saanud armas vabadus, viibides üha julma hiigelimpeeriumi provintsis. Ühiskonnas, mida võõrvõim oli 44 aastat järjekindlalt venestanud, lõhestanud, vägivalla ja hirmuga tasalülitanud!?

1988. aasta lõpuks näis terendavat üksainuke reaalne arengutee, ja sedagi juhul, kui Moskvast tagasilööke ei tule. Sellele kutsusid kõiki eestimaalasi üles IME algatusest hoogu kogunud Rahvarinde ning ülemnõukogu liidrid. Loodeti Nõukogude impeeriumi haarde lõdvenemist perestroika sammsammuliste reformide käigus. Ideaalsel juhul, Eesti eraldumise korral Nõukogude Liidust, pidanuks kodanikkond moodustuma nn nullvariandi põhjal.

Teisisõnu: Eesti kodakondsuse oleksid automaatselt saanud kõik Nõukogude aja immigrandid, ligi pool miljonit muulast, sh Nõukogude armee ohvitserid koos peredega. Niisugune variant oleks sisuliselt nullinud iseseisvuse mõtte.

1988. aasta lõpul idanes teine valik. Sellele virgutas samal aastal rajatud esimene mittekommunistlik erakond - Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), kes esitas julge alternatiivi: täielikult iseseisev rahvusriik kui 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi õigusjärglane. 1989. aasta veebruaris astusid selle lahendusega ühiselt rahva ette Muinsuskaitse Selts, ERSP ja Kristlik Liit.

Lähtuti sellest, et kui okupeeritud Eesti Vabariik eksisteerib rahvusvahelise õiguse alusel juriidiliselt edasi, siis on olemas ka selle riigi lihast ja verest kandja - kodanikkond. Nüüd tuli see kodanikkond kindlaks määrata, kutsudes kõiki kodanikke end sellena registreerima, s.o end taasavastama Eesti kodanikena, hoolimata sellest, et neil oli taskus Nõukogude pass.

Kutsun kodanikupäeva tähistamise puhul lugejaid ühinema intrigeeriva mõttemänguga. Mis juhtunuks, kui üleminekuaastail oleks tõesti läbi surutud kodakondsuse nullvariant? Ehk kui meil oleks üleöö tekkinud pool miljonit eesti keele ning kultuuriga minimaalset seotud või iseseisvusele lausa vaenulikku «uuskodanikku»? Veel augustis 1991 olid nullvariandi pooldajad poliitilistes ringkondades ülekaalus.

Kuidas oleks need «uuskodanikud» käitunud? Et Venemaa oli toona sügavalt lõhestunud, poleks seal ilmselt olnud kedagi, kes suutnuks kohe siinseid «kaasmaalastest kodanikke» agiteerima hakata. Oletagem, et ka rahareformi tuules läbi viidud põhiseaduse referendumil poleks «uued kodanikud» jõudnud veel meie arenguid väärata.

Küllap aga oleksid Vene suurriiklikud jõud suutnud end koguda 1992. aasta sügise parlamendi- ja presidendivalimisteks. Selleks ajaks oli Sergei Karaganov kujundanud «lähivälismaa» doktriini, mis taotles Moskva mõjusfääri taastamist Nõukogude aja immigrantidele toetudes. Tõenäoliselt oleks riigikogu valimised võitnud kõige venesõbralikum rahvaerakond ja moodustanud seejärel koalitsiooni parlamenti pääsenud umbes kümmekonna puhtakujulise Vene imperialismi esindajaga.

1993. aasta talvel radikaliseerusid mäletatavasti separatistlikud jõud Ida-Virumaal. Mart Laari valitsus suutis toona hoida olukorda Narvas ja mujal Ida-Virus kontrolli all. Ilmselt oleks aga impeeriumimeelsete liit lasknud ühes majanduskriisi võimendamisega tekkida olukorral, kus suur osa «uuskodanikke» oleks referendumil hääletanud Ida-Viru autonoomse oblasti loomise poolt.Meie riigil puudub nüüdsel internetiajastulgi täpne ülevaade, kui palju elab Eestis Vene kodanikke. Siseministeeriumi väitel on neid ligi 90 000, kodakondsus- ja migratsiooniamet pakub umbes 100 000 ning Vene saatkond opereerib arvuga 120 000...
Määratlemata kodakondsusega isikute hulka hindavad eri ametkonnad 140 000-le. Viimaste hulgas on palju neid, kes saavad viisavabalt reisida nii Venemaal kui Euroopa Liidus, omades üheaegselt nii Vene passi kui Eesti nn halli passi.

Milles on probleem? Vaevu 20 aastat tagasi suudeti kodanikualgatuse korras, pastapliiatsite ja kaustikutega registreerida ligi 800 000 Eesti kodanikku ning 60 000 kodakondsuse taotlejat.

Oleme taas keeruliste valikute ees. Seda enam, et globaalses multikultuurses maailmas on suuri raskusi mõistmaks adekvaatselt rahvuslike huvide kaitse vajadust väikeriigi puhul. Aga Eesti riigi esmaülesanne on taas täpselt registreerida! Ja nüüd mitte enam Eesti kodanikke, vaid Eestis elavaid võõrriikide kodanikke või määratlemata kodakondsuseta isikuid. Sest valed algandmed viivad tavaliselt ka valede poliitiliste otsusteni.

Päästeametile tänu ja kurbusega

2008-11-26

Palgakasvu külmutamine ei ole põhiseaduse väänamine, kirjutab endine riigikogu liige, semiootikaprofessor Mihhail Lotman (IRL), eriti olukorras, kus paljud ei saa väärilist töötasu.

Üleeile sattusin liiklusõnnetusse. Tuul viis bussi rahvusvahelise värsikonverentsi osalejatega Tartu-Tallinna maanteel teelt välja ja viskas kummuli. Kergemaid vigastusi oli mitu, üks inimene jäi haiglaravile. Sellistes situatsioonides on alati õpetlik ja huvitav jälgida inimeste käitumist: kes hüppas päästma väikelast, kes püüdis aidata kannatanuid, kes koormas teisi oma muredega.

Kuid kirjutama pani mind hoopis tänutunne. Olen sügavalt tänulik Tartu päästeteenistusele ja selle töötajaile - meedikutele, tuletõrjujatele, politseinikele - kiire ja kompetentse tegevuse eest, millele lisandus inimlik ning soe suhtumine. Nende tööd ei hinnanud mitte üksnes mina, vaid ka minu välismaalastest külalised. Mul oli hea ja uhke tunne. Just sellist Eestit me tahtsimegi, nagu ütles Eesti peaminister ühe täiesti teise juhtumi puhul.

Paraku üks asi kripeldab. Tean Eesti päästetöötajate palku, samuti päästeteenistuse finantseerimis- ja komplekteerimisraskusi. Minu õiglustunnet riivab teadmine, et inimesed, kes on pühendunud teiste inimeste päästmisele, on ise majanduslikult abitud.

Mu meel läks veel kurvemaks, kui samal õhtul lugesin presidendi otsusest jätta välja kuulutamata seadus, mis külmutaks riigikogulaste palgatõusu. Ettekääne - viide põhiseadusele - on minu meelest naeruväärne, kui mitte mõnitav. Põhiseadusega sätestatud normi mõte on täiesti selge: parlamendi koosseis ei tohi suurendada iseenda hüvesid ja privileege.

Palgakasvu külmutamine ei ole kindlasti seaduse rikkumine ega põhiseaduse väänamine. Eesti põhiseadus on rajatud aatelistele alustele ja selle eesmärk ei ole ülbitseva ahnuse kaitse. Presidendile peaks olema lähedane prantsuse valgustajast poliitilise filosoofi Charles de Montesquieu mõtted. Soovitaksin tal meelde tuletada Montesquieu põhiteost «Seaduste vaim» ja oma edaspidises tegevuses (mis, loodan, on viljakas ja lähtub Eesti rahva huvidest ja õiglustundest) rohkem juhinduda seaduste (ja ennekõike põhiseaduse) vaimust, aga mitte ortograafiast.

Mis puudutab aga meie seadusandjaid endid, siis soovitaksin neile sõltumata vastu võetud või vastu võtmata normatiivaktidest lihtsalt mitte kasutada oma kuluhüvitisi. Olen seda teinud, uskuge mind, tunne on väga hea - see ei ole kaotaja, vaid võitja oma.

Eesti vajab otsuseid

2008-11-13

Kiire tõus majanduses on asendunud langusega. Riik tõmbab oma kulutusi koomale, et vähegi ots otsaga kokku tulla. Viimastel nädalatel on hakanud tulema ka murettekitavaid teateid omavalitsustest. Kui vallas või väikeses linnas on üks suur tööandja, annab selle kõikumalöömine valusa hoobi inimeste sissetulekutele ja seeläbi ka omavalitsusele.

Öeldakse, et rasketel aegadel on kergem teha raskeid valikuid, sest vajadus muudatuste järele on selgemini tajutav. Praeguseks on selge, et midagi tuleb ette võtta. Et vältida riigina viimase viie hulka langemist, peame hakkama taas avatult mõtlema. Aukude lappimisest enam ei piisa, vaja on struktuurseid muutusi.

Tugevad saavad hakkama
Eesti on hõreda asustuse ja väheneva rahvaarvuga maa. Üle poole rahvuslikust rikkusest tekib pealinnas. Meil on 227 valda ja linna, mis erinevad majakõrguselt küll suuruse, kuid mitte kohustuste poolest. Üle poole omavalitsustest on alla 2000 elanikuga. Inimeste arv väheneb veelgi ja kõige kiiremini just väikestes omavalitsustes, nii et nõrgemad jäävad veelgi nõrgemaks. Mida väiksemad ja viletsamad on omavalitsused, seda rohkem minnakse aga vallakeskusse ainult selleks, et Tallinna bussile istuda. Seda ei saa Eesti endale lubada.

Suurte keskuste tõmbele saavad vastu seista ainult tugevad omavalitsused. Vallad ja linnad, mis suudavad ligi meelitada töökohti ning luua inimestele meeldiva elukeskkonna. Omavalitsused, mis on reaalselt võimelised korraldama haridust, ühistransporti, jäätmevedu ning pakkuma sadu muid teenuseid, mille osutamine nende kohustuseks on. See eeldab piisavat elanike hulka, kelle maksutuludest maksta palka kompetentsetele spetsialistidele ja teha investeeringuid tulevikku.

Kes ees, see võidumees
Pea liiva alla peitmine enam ei aita. Rahvaarvu vähenemise, linnastumise ja majanduslike raskuste süvenedes vajadus tugevate omavalitsuste järele jääb ja kasvab. Võidavad need, kes seda mõistavad ja kohe ühinemise ette võtavad. Neil, kes mõtlevad oma valla käekäigu ja inimeste heaolu peale, on põhjust muudatusi ainult tervitada, mitte karta. Kes jääb paremaid aegu ootama, liidetakse hiljem paratamatult, aga siis juba riigi kehtestatud ühtsetel tingimustel.

Ühe rehkenduse asemel mitukümmend
Eesti killustunud halduskorraldus on oma aja ära elanud. Paraku ei ole riik praegu poliitilistel põhjustel valmis tegema selget otsust selle muutmiseks. Paljud omavalitsused kaaluvad aga olukorda oma elanike heaolule mõeldes kindlasti ratsionaalsemalt. Loodan, et seniste ühinemiste positiivseid kogemusi nähes sünnib ühe edasi lükatud otsuse asemel kümneid teisi, mis Eestit tugevamaks teevad.

Vabatahtlik ühinemine pole lõplik lahendus, aga see on vajalik samm Eesti tugevamaks muutmiseks. Julgustan kõiki oma kodupaiga arengule mõtlema ja omavalitsust liitumisplaanide tegemisel igati toetama.

Artikkel ilmus Siseministeeriumi poolt väljaantud trükises "Kaks pead on kaks pead - ülevaade omavalitsuste ühinemise eelistest" (pdf)

Reformime üht asja korraga

2008-11-11

Riigikogu liikme Taavi Veskimägi (IRL) artikkel "Aeg jookseb! Eesti vajab kiiresti terviklikku reformipaketti" (ÄP 31.10) ilmus mõni päev enne valimisi USAs. Kui Ameerika oli valmis demokraatliku partei võiduks, siis kas meie oleme siin valmis reformipaketiks, mille esitab neokonservatiiv?

Terviklik reformipakett sarnaneb assortiikarbile, kust kommi saad valida alles siis, kui oled juba maksnud. Edu saavutamiseks võib säärane pakett olla liiga jäik.

Juhin tähelepanu sellele, et reformipaketti on kergem purustada, kui algoritmilised elemendid tema sees on isekeskis jäänud õigesti sidumata.

Tuumajaama inseneri ei kutsuta tänavalt. Kuna meil seni oma tuumajaama ei ole, tuleb nood, kes seal tööle hakkavad, saata õppima mujale. Kuhu, kui palju ja kes avansseerib?

Energeetilise assortiikarbi sisuks on erisugused energiaallikad. Kuni nende allikate kasutamiseks puuduvad uued algoritmid, toimib vana inerts. "Hariduse võtmesõnaks on kvaliteet," kirjutab Veskimägi. Tuumajaama inseneri kvaliteedi mõõdupuuks on see, et miski ei lenda vastu taevast. Kui suurt konversiooni on vaja, et Eesti hariduskorraldus vastaks säärasele kõrguslatile?

Kõrgemas hariduses puudutab see esmajoones kutsemeistri ja doktorikraadi omaniku vahekorda. Meil on hakanud alla käima mitte niivõrd kvaliteet, kuivõrd kvalifikatsioon.

Olen siin tööandjate poolel: ärgem mingem kraadihulluks. Ainult et: kui meil pole doktoreid, siis pole ka teemajuhte ega juhendajaid. Veskimägi ettepanek saata kõrghariduse tasemel "hulk meie paremaid ajusid välismaale õppima ja kärpida oma ülikoolide arvu neile esitatavate kõrgemate nõuete kaudu drastiliselt" kõlab draakoni naiivsusena. Nii talitati tsaariajal.

Soovitan seada prioriteedid järjekorda ajaliselt. Üleminek eurole esmalt, energeetiline konversioon teiseks, rahvusvaheline teedevõrk ja siinne ühistransport kolmandaks jne. Praegu arvan, et me ei pane Veskimägi pakettigi kiiresti kokku. Veel hullem, kui me teeme temast kamaka.

Peaminister, tule ja avita!

2008-11-06

Septembri lõpus kinnitas peaminister Andrus Ansip Riigikogu kõnepuldist, et 2009. aasta riigieelarvet iseloomustab kõige ilmekamalt sõna «tasakaal». Seda mitmes tähenduses.

«Esiteks on see tasakaal fiskaalpoliitilises mõttes, tasakaal riigi planeeritavate tulude ja kulude vahel. Raskete vaidluste saatel on sündinud tulemus, mis asetab valitsusliidu ambitsioonid, lubadused ja unistused reaalsetesse rahalistesse raamidesse. Me ei kuluta üle oma võimaluste, me ei ela oma tuleviku arvel,» kinnitas peaminister.

Paraku oli juba siis teada, et maailmamajandus ei muutu paremaks. Äärmuslike prognooside kohaselt on lähiajal ees ootamas ajaloo valusaim finantskriis. Seda peaminister tunnistada ei tahtnud ega suuda teatud määral tunnistada ka täna.

Juba on selge, et käesoleva aasta eelarvesse jäävad augud ning nende lappimiseks tuleb käiku lasta reservid, see tähendab möödalaskmiste katmist tuleviku arvelt.

Veelgi hullem on lugu 2009. aasta eelarvega. Peaminister lubas, et tema juhitud valitsus ei koosta mingil juhul puudujäägiga eelarvet. Tasakaalus eelarve olevat Reformierakonna kaubamärk ning sellest ei kavatsetavat taanduda mingil juhul. Nüüd on asi kahjuks teistmoodi.

Eesti Panga majandusprognoos 2009. aastaks lõi eelarve eelnõu täiega uppi. Kolmeprotsendilise kasvu asemel ootab Eesti majandust kaheprotsendiline langus. Eelarvele tähendab see seitsme kuni kümne miljardiga puudujääki kukkumist.

Sellist finantskuristikku pole taasiseseisvunud Eesti varem näinud. Ning taas reservide kallale minek tähendaks täiendavat tagasilööki riigi jätkusuutlikkusele.

Peaminister pole majanduspoliitiliste seisukohtadega välja tulnud. Ootaks selgeid sõnumeid, mis on need tegevused, millega valitsus olukorra lahendab.

Euroopa Liidu ja NATOga liitumine oli Eestile selge suunavõtt. Täna peaks see olema eurole üleminek, mis tähendab rahandussüsteemi stabiliseerimist, konkurentsivõime tõstmist võrreldes vanade ELi liikmesriikidega ning riigi usaldusväärsuse taastamist tervikuna. Ka sellise sõnumiga pole peaminister välja tulnud.

On ka siseriiklikke küsimusi, mille kohta ootaks selgeid sõnumeid nii peaministrilt kui tema juhitavalt erakonnalt. Nimelt peab riik üle vaatama oma efektiivsuse nivoo. See tähendab arulageda dubleerimise vältimist.

Üks ressursineelaja on näiteks omavalitsuste tohutu hulk. Paraku on just Reformierakond korduvalt haldusreformile pidurit tõmmanud. Lisaks tuleb üle vaadata seadusandlus, mis lõpetaks asjatu priiskamise. Kahtlemata ei tohi araks lüüa ka ebapopulaarsete, kuid vajalike otsuste ees.

Soodsa majanduskeskkonna loomiseks vajame toimivat infrastruktuuri nii maismaal kui õhus. Kindlasti tuleks tähelepanelikult üle vaadata, kas Eestist viib otsesild Berliini, Pariisi ja teistesse Euroopa keskustesse või on needki lähiajal kadumas.

Selge on see, et unistus raudteeühendusest Euroopaga jääbki vähemalt lähema kümne aasta jooksul unelmaks, kuid olemasolevad ressursid tuleb käigus hoida maksimaalselt.

Selge on see, et maksudega mängimine on ohtlik. Ma pole kindel, kas Reformierakond on sellest tänaseks aru saanud, kuid eelarvega näeme selgelt - tulumaksu alandamine maksab valusalt kätte. Kaudsete maksude tõstmine ei täida eesmärki, sest nendest on lihtsam kõrvale hoida tarbimise vähendamise kaudu.

Unustada ei tohi ka Eesti omi ettevõtjaid, kelle esindaja rahvasuus nagu olekski just Reformierakond. Kadunud on avatud poliitiline debatt, mis annaks ettevõtjatele kindluse, et nende olemasolu ning arvamused on olulised.

Meie tänapäeva suurim julgeolekurisk on energeetika. Meile ei meeldi Nord Stream, samuti tuleb minimaliseerida poliitilist sõltuvust Venemaast. Aga eeskätt tuleb otsida lahendusi Eestile endale. Peaminister on täna vaikinud. Ju otsib lahendusi ...

Samas on ka opositsiooniparteid hambutus olukorras. Keskerakond ei suuda esitada eelarvele muudatusettepanekuid. Kuidas peakski ta seda suutma, kui vaja on valusaid, isegi ebapopulaarseid kärpeid.

Oleme kuulnud küll unistusest taaskehtestada sotsialism, mis eksisteeris Eestis sunniviisiliselt 50 aastat. Need 50 aastat aga röövisid lisaks riiklikule suveräänsusele iseseisva majanduse. Sellel korduda lasta ei tohi, sest vastasel juhul kaob taas kord iseseisev Eesti riik.

Kokkuvõtteks - olukord on äärmiselt tõsine. Viimane aeg on reaalseteks tegudeks. Tänase koalitsiooni käes on võtmepositsioon ja temalt oodatakse tegusid.

6.11.2008 Peaminister, avita! Sakala

7.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Hiiu Leht

10.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Meie Maa

10.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Harju Ekspress

Peaministri väljavahetamine ei too riigikassasse raha

2008-11-04

Viimastel päevadel on ajakirjandus olnud täidetud üsna isiklikuks läinud rünnakutega peaminister Andrus Ansipi vastu. Ettevõtjad, näiteks Tiit Vähi ja Oliver Kruuda, on otsesõnu nõudnud tema tagasiastumist, Edgar Savisaar teatab talle omase tagasihoidlikkusega, et on valmis kasvõi homme riigitüüri enda kätte haarama.

Paraku ei too peaministri väljavahetamine Eesti riigikassasse juurde ühtegi senti. Vaevalt, et Eestit aitaks edasi ka valitsuskriis ning sisepoliitiline ebastabiilsus.

Peaministril pole loomulikult hetkel lihtne. Ansip on olnud peaministriks headel aegadel, majanduskriisi ajal tegutsemiseks puudub tal kogemus. Kui siis kõigele lisaks veel toetus peaministrile ja tema erakonnale langema hakkab, on olukord murettekitav.

Isiklikust kogemusest tean siiski, et madal populaarsus ei takista peaministril otsuseid langetamast. Otsuseid ja reforme on Eestil aga vaja kohe ja praegu. Reformide tagasi- või edasilükkamine pole lahendus, haldusreformi järjekordne läbikukutamine oli äärmiselt negatiivne näide.

Eesti vajab taas julgust otsustada. Valitsuskoalitsioon on olukorrale läbi roosade prillide vaadanud. See tuleb lõpetada ning mitte lasta uinutada end jutuga, et eelarve puudujääk ulatub järgmisel aastal "ainult" kolme miljardini. Kahjuks on see suurem, ähvardades ulatuda üle Maastrichti kriteeriumide piiri. Valitsus peab tekkinud olukorrale reageerima, esmaspäeval tõstab IRL selle küsimuse ka koalitsiooni eestseisuse päevakorda.

Oleme ühiselt vastu võtnud ebarealistlikule alusele tugineva koalitsioonileppe, nüüd peame ühiselt ka oma vigu tunnistama ning leidma lahenduse, mis võimaldab Eestil jõuda hetkel oma peamise eesmärgini: liituda eurotsooniga 2011. aastal.

Intervjuu: Mart Laar: on aeg tõele näkku vaadata

2008-11-04

Oktoobrikuu viimasel päeval kohtus MART LAAR IRL-i Põlvamaa noortega. Edastame lugejaile Mart Laari mõtteid Eesti elust.

Mis tõi teid Põlvasse?

Tahtsime teada, millised on kohalike inimeste, omavalitsusjuhtide ja seltside mured, nende plaanid, nende vajadused. Ainult oma tarkust levitada pole alati kõige praktilisem. Alati tuleb ka teisi kuulata.

Mis on mureks?

Peamine teema on see, kuidas Eesti areneks ühtlaselt, et kuidas hoida inimesi oma kodukoha juures ja samal ajal neid siin mitte hoida vägisi. Luua tuleb elukeskkond, mis lubaks inimesel end tunda maakohtades niisama olulisena kui suurtes keskustes. Kui Eesti vajub ainult suure keskuse poole kaldu, on halvasti. Oluline on olukorrale silma vaadata. Kahtlustan, et osa seal üleval, valitsuses, ei saa jätkuvalt aru, mis loob tugevad omavalitsused. Laiema liitumiseta ei saa korda haridust ega kultuuri.

Mis haridusega lahti?

Haridus pole nii kvaliteetne, kui ta peaks olema. Praegu antav diplom on midagi kirjutatut, kuid see, mis laps koolist on saanud, on tihtipeale teistsugune. Tuleb toetada haridusministri plaani minna Eestis üle klassikalisele gümnaasiumile, see aitaks kohalikku identiteeti ja kogu taset paremini hoida.

Nõustute Tiit Vähiga, et Ansip astugu tagasi?

Mina pigem kaitseksin peaministrit. Arvata, et üks inimene on süüdi kõikides hädades, on liialdus. Peaministri tagasiastumine ei too eelarvesse mitte ühtegi senti raha ega lahenda ühtegi probleemi. Valitsuskriis on küll viimane asi, mida Eestile vaja läheks. Pigem tuleks Ansipit toetada, teda julgustada «roosasid prille» eest võtma.

Ehk on «roosad prillid» rahva lohutamiseks?

Peaminister peabki rahvast rahustama, kuid ta peaks ka nägema tõelist olukorda. Probleem on, et ei julgeta otsustada ega reforme teha. Haldusreformi järjekordne läbikukutami-ne Reformierakonna poolt on kurvastav näide.

Mida öelda maamehele?

Tunnustada tuleb põllumajandusministrit, kes võitles põllumeeste eest. Erinevalt eelmistest ministritest pole Seeder pealinna poliitik - tema tunneb maaelu.

Eestlase tervis?

Meditsiinisüsteemiga on kõik üsna hästi, aga meeste eluiga on probleem. Põhjuseks, et meie mees suitsetab, joob, sõidab, hüppab, kukub, põleb või upub enne 65. eluaastat. Kusjuures järjest nooremas eas. Kui see veel ei aita, siis ta muretseb ennast surnuks.

Eluteele laenudega -kaua veel?

Inimene peab laenuvõtmist kainelt arutama ja ka riik peab rohkem reageerima, eriti SMS-laenude puhul. Inimestel, kel on ko-dulaen, on täna probleemid väiksemad, mitte et neid poleks. Aga need on siiamaani olnud lahendatavad. Nõiaring tekib SMS-laenu-dega, sest ei teatud, millisesse lõksu langetakse.

Meie paljukritiseeritud loosungi, et õnn ei ole rahas, sõnum oligi, et palju muid asju elus on rahast tähtsamad.

Jätkake kultuuriteemal.

Seegi on kahjuks seotud rahaga ja ma ei julge väita, et siinkohalgi midagi väga rõõmustavat vastu vaatab.

«Laulud tähtedega» neljanda saate muljed?

Oli vahva kogemus oma silmaga näha, kuidas see masinavärk töötab ja minule kui vanale rahvuslasele mõjus saate teema väga. Ma ei häbene ütlemast, et oli väga hea kontsert. Kuigi meil rahvuslust miskipärast häbenetakse, laulsid kõik meeleolukalt. Nagu mälestamispäeva kont-serdilgi. Kuigi oli neid, kes väitsid, et polnud seda ja teist tunnet. No on ikka jama jutt! Kõige enam räägivadki need, keda ennast kohal polnud.

Kas meil kritiseeritakse rohkem kui vaja?

Inimestel on demokraatlikus ühiskonnas õigus kritiseerida, aga kui sa ainult sellega tegeledki, teeb see sind ennast kurjaks ning tigedaks ega lase asjadest rõõmu tunda.

Kui kritiseerijad saaksid maailmas reisida, veenduksid nad, et meil pole kõige hullem. Siis näeks tõelisi probleeme. Siis osataks ka rõõmu tunda sellest, mis Eestimaal on. Ma näen, et meil läheb järjest ilusamaks, mitte ainult maal ja väikelinnades - kõikjal. Võib-olla et kogu aeg siin elades ei märkagi, aga piisab vaid pooleaastasest ärakäimisest, et silmad avaneksid.

Pension tuuakse ka tuleval aastal koju tasuta

2008-11-01

Et iga kuu on toonud analüütikutelt uue ja kehvema majandusprognoosi, on selge, et augustis riigikogule antud eelarve tulubaas juba käriseb ja ilmselt tuleb kasutusele võtta ka osa riigi reservidest, arutleb Kaia Iva.

Üht eelmise nädala Järva Teatajat lugedes ei uskunud ma oma silmi. Sotsiaalminister kaitseb ministeeriumi esitatud eelnõud, millega oleks pensionide kojutoomine muutunud kõikidele ühtviisi tasuliseks.

Ta teeb seda eeldusega, et riigikogu sellise lähenemisega nõustub.

Valed asusid poliitilise vahu teenistusse

Ometigi ütles IRL kohe, et ei anna heakskiitu, kui jääb arvestamata, et enamikus maakohtades puudub võimalus kasutada soovitatud pangateenust. Maal lihtsalt pole pangaautomaate ja ka paljudes maapoodides ei saa pangakaardiga maksta.

Hoopis arusaamatu oli näha ajalehes kolleeg Lengi musta tulevikku kuulutavat lugu. Ta on oma eksitava artikli kirjutanud pärast arutelu riigikogus, kus sotsiaalkomisjon oli juba vastu võtnud IRLi esitatud paranduse viia pensionid ka edaspidi kodudesse tasuta.

Miks Lenk selle maha vaikib, ma ei tea. Jääb mulje, et põhimõtet «mida halvem, seda parem» tahab osa poliitikuid viljeleda ka siis, kui tegelik elu selleks põhjust ei anna. Siis kõlbab ka vassida.

Samamoodi oleme olnud tunnistajad väidetel, et järgmisel aastal vähendab riik oluliselt busside dotatsiooni ja ega enam bussiga kodust välja saagi.

Ja et teid enam ei remondita, polekski bussidel mingit mõtet. Kõige lõpuks lajatab osav kõnemees «viimase tõe»: varsti võib koolid kinni panna, sest riik vähendab õpetajate palka.

Kõik need väited on valed, kuid kahjuks kõlbavad poliitiliseks vahuks hästi. Isegi nii hästi, et riigikogus annab opositsioon sisse arupärimisi laadis «kas olete oma hommikuse konjakijoomise lõpetanud».

Nii uhke on ju kuulata pool päeva kõikide meediakanalite uudistest, et minister X vastab riigikogu ees arupärimisele, kus ta peab selgitama, miks ja kui sageli ta joob konjakit, mis marki see on ja kas tal on kavas see komme maha jätta.

Kui arupärimisel vastates saab selgeks, et minister joob hoopis kummeliteed, siis kehitatakse õlgu ja kirjutatakse lehes, kuidas minister varjab oma joogiharjumusi.

Kuidas siis tegelikult on lood riigieelarvega ja kuhu on riik raha pannud, kui äkki on kõik otsas? Tegelikult ju riigi 2009. aasta eelarve suureneb, kuid suur osa kasvust on Euroopa Liidu sihtotstarbeline toetus.

Keeruliseks teeb olukorra mõistagi kõigepealt maailma majanduse jahtumine, mis eriti kõvasti annab tunda neis riikides, kus viimaste aastate majanduskasv oli tavatult kiire. Nagu see on olnud ka Eestis.

Teiseks on Eestis eelarve kiire kasv viimastel aastatel võimaldanud riigi püsikulusid samas tempos kasvatada.

Euroraha vajab lisaks Eesti omaosalust

Lisandunud on toetusi, on tõstetud pensione, kriitiliselt pole suhtutud valitsemiskuludesse.

Kolmandaks on meil võimalus järgmistel aastatel kasutada eurotoetusi, mida on 2009. aastaks plaanitud üle 10 miljardi. Aga need vajavad Eesti riigi omaosalust. Kui maksulaekumised ei suurene, tuleb riigi osa leida senistest jooksvatest kuludest, mis mõistagi pingestab olukorda veelgi.

Et iga järgnev kuu on toonud analüütikutelt uue ja kehvema majandusprognoosi, on selge, et augustis riigikogule antud eelarve tulubaas juba käriseb. Ilmselt tuleb kasutusele võtta ka osa riigi reservidest.

Opositsiooni pakutud pooltõed, millest eespool kirjutasin, riigieelarves kinnitust ei saa. Teede remondile läheb endiselt seaduses ettenähtud 75% kütuse aktsiisist. Õpetajatele kavandatakse 8% palgatõusu. Ühistranspordi dotatsioonid kasvavad järgmisel aastal 38%.

Ja mis selles artiklis on peamine: riik toob pensioni tasuta koju neile, kes liikuma ei pääse või kelle kodupaigas puudub pangateenus.

Aeg jookseb! Eesti vajab kiiresti terviklikku reformipaketti

2008-10-31

Eesti riik ei määra mängureegleid majanduses, ometi saame ka meie üht-teist teha, suurendamaks inimeste võimalusi heaolule. Meie võimalus tekkib meie hädade põhjusest - viimaseil aastail vohanud stagnatsioonist. Valdkonnad, mis on vajanud reforme kui põuane maa vett, on uputatud rahaga üle, nõudmata sisulisi muutusi.

Efektiivne riik võimaldab majandusel kiiremini kohaneda muutunud oludega. Minu usk ei ole kadunud, et turg on pikas vaates riigist efektiivsem. Vaatame praegu lihtsalt liiga lühikest ajahorisonti. Finantsturgudel toimuv näitas vaid, et riigi närv on turu närvist jõulise negatiivse korrektsiooni hetkedel palju lühem. Kas aga ka ratsionaalsem? Kahtlen. Valitsuste arusaam varade väärtustest põhineb enam valijate ootustel kui fundamentaaltegureil või nende tulevikuvõimalustel raha teenida ja varade väärtust kasvatada.

Ebaefektiivsust saab ravima hakata vigu ja olukorda tunnistades. Peame jõudma arusaamiseni, et arengu võti pole üksikuis kontekstivälistes ideedes, vaid riigi arendamise süsteemses käsitluses. Seni tegeldakse loosungite (ka õigete) süsteemitu väljakarjumisega: langetame tulumaksumäära, kehtestame sotsiaalmaksu. Ja võib isegi kahtlustada, et poliitiliselt kõlavad n-ö majanduspoliitilised loosungid on üks peamisi ühiskonna ressursside ebaefektiivse paigutuse põhjusi. Riigieelarve peegeldab seda ilmekalt.

Eesti riik selge plaanita edasi siit ei saa. Koalitsioonileping see plaan enam ei ole. Ja see ei saa olla ametnike-poliitikute monopol - nende usalduslimiit on madal. Meie võimaluste sõnastamisesse tuleb kaasata kogu akumuleerunud teadmine akadeemilisest sfäärist.

Veel ei ole ühiskonnal piisavalt valus, reformid on populaarsed abstraktsel tasandil. Reformide saatanlikud detailid kohutavad inimesi. Koos surutisega kasvab ka nõudlus muutuste järele.

Esiteks, majandusarenguks vajalike baaseelduste muutmine eesmärgiga riigi efektiivsust oluliselt suurendada. Sama raha eest rohkem ja õigemaid asju. Võtmevaldkonnad oleksid siin.

1. Haridus. Võtmesõna on kvaliteet. Üldhariduses pearahasüsteemi rakendamine, erinevate omandivormide, koolitüüpide ja nende konkurentsi soodustamine. Kutsehariduses siduda koolid nõudlusega, st ettevõtjatega koos koolide privatiseerimisega neile ja nende organisatsioonidele. Kõrghariduse tasemel saata hulk meie paremaid ajusid välismaale õppima ja kärpida oma ülikoolide arvu neile esitatavate kõrgemate nõuete kaudu drastiliselt. Kvaliteetse hariduse tagamiseks igal tasandil on Eestil ressurssi oluliselt väiksemas arvus õppeasutustes. Meie konkurentsieelis saab olla ideedes, mitte musklites.

2. Tervishoid. Isikustatud tervisekontode süsteemi rakendamine, millele laekub osa inimese ravikindlustuse maksest. Kolmesambaline raviteenuste rahastamise süsteem: solidaarselt makstavad suuremahulised teenused, tervisekontode kaudu kaetavad üldteenused ja oma taskust rahastatavad teenused (nt hambaravi).

3. Sotsiaaltoetused. Lõpetada laustoetamine, viia toetused vajadusele põhinevaks ja testivale alusele.

4. Administratiivpoliitika. Avaliku sektori tegevus tuleks paljuski kujundada ümber enam Eesti inimeste huvide põhiseks. See võimaldaks käsitleda teisiti kogu halduskorraldust, sh territoriaalset, ja saavutada suur ühiskondliku kogukulu kokkuhoid efektiisuse kaudu.

Teiseks, atraktiivsuseeldused kapitali hoidmiseks/sidumiseks. Need on eeldused, millest räägitakse kõige enam, kui jututeemaks on majanduskeskkonna paremaks muutmine.

1. Maksukeskkond. Märksõnad on stabiilsus ja ennustatavus. Siin on asjad tõesti halvad. Mis ennustatavusest me saame rääkida, kui kaks kuud enne eelarveaasta algust pole ettevõtjatel selgust, milline ettevõtte tulumaks hakkab 1. jaanuarist 2009 kehtima. Tunnistan ausalt: olen selles poliitikas ise teatud ideoloogilises kimbatuses, kuidas minna edasi. Kas muuta maksusüsteem tõeliselt proportsionaalseks: madalate määradega, erandite ja mahaarvamisteta. Või muuta kurssi: teha Eesti kapitalile magusaks erandite kaudu, olla paindlik, pakkuda personaalset lähenemist. See oleks atraktiivne, kuid kahtlen, kas saame sellise lähenemise administreerimisega hakkama.

2. Tööjõud. Jumal tänatud - siin midagi toimub töölevõtmise ja vallandamise paindlikkuse suurendamise ning kulude vähendamise osas. Vast saab uus seadus vastu võetud. Aga ma ei saa küll aru, miks enamik praegusi avalikke teenistujaid ei võiks tulevikus käia tööl töölepingu alusel. See lisaks haldusorganisatsioonile paindlikkust ja efektiivsust.

3. Energeetika. Valikud on laual. Siin on kõige olulisem hakata lõpuks otsustama, et oleks kindlus - energia oleks kättesaadav konkurentsivõimelise hinnaga. Tuumajõule pole alternatiivi. Investeerimine ühenduste võimsuse kasvu ja vabaturu lubamine on võimalus, kui me ise ei suuda otsuseid langetada.

Peame olema eestkõneleja Euroopa energeetikapoliitika kujundamisel - Euroopa peab lõpetama jätkusuutmatu poliitika, kus energeetika võrdub kliimamuutustega võitlemisega. Tuleb asuda tegelema Euroopa energiavarustatuse tagamisega, seada majanduse konkurentsivõime esikohale. See muutus lahendab paljud meie probleemid.

4. Konkurents. Väikeriigi puhul ei ole avatud konkurents mingi olemuslik objektiivne nähtus. Kui kõikjalt tuleb tõmmata maha, siis konkurentsijärelevalvesse tuleb panna raha juurde. Siinse riigi ebaefektiivsuse maksame kõik omast taskust kinni.

Kolmandaks: kvaliteedimärgiga müüdid loovad eeldusi. Kui kunagi põhines Eesti avatud majanduse müüt radikaalsel privatiseerimisel, proportsionaalsel tulumaksul või ettevõtete reinvesteeritud tulumaksu nullmääral, siis enam see ei kõla. Vaja on uusi märke, mis veaksid arengut. Selleks saab olla vaid euro kasutuselevõtt. Euro saavutamiseks tuleb finantspoliitikas palju teha, kuid ka tema viljad on magusad - kõigi meie heaolu kasv!

Nõukogude ajast uuristatud usaldus

2008-10-31

Usaldus on teema, mille arutamise peale Eestis sündinud ja kasvanud inimesed ilmselt ise ei tulegi... Usun, et ka teistes endise nn idabloki maades on selle diskussiooni tõstatamine pigem välismaalaste või välismaalt tulnud rahvuskaaslaste pärusmaaks. Samasugused teemad on veel näiteks sallivus ja võrdsus. Olen aru saanud, et mujalt tulnu meelest on meil kõiki neid kolme asja liiga vähe ja et me ei pea neid ka nii tähtsaks kui tema.

Kogu Nõukogude aja vältel oli meie jaoks siin vabadus palju olulisem kui kõik kolm nimetatud teemat kokku. Muidugi, igaüks teadis, et Tartu maanteel oli pood, ja see polnud mitte ainuke, kuhu lasti sisse ainult nomenklatuuri liikmeid ja välismaalasi, nii et võrdsusest oli asi kaugel. Aga sellest palju olulisem oli meie jaoks see, et välismaalt tulnud inimesed olid vaba maailma kodanikud ja said erinevalt meist omaenda suva järgi maailmas ringi liikuda. Minu põlvkonnas on palju inimesi, mina nende hulgas, kes endiselt peavad vabadust - nii Eesti vabadust kui ka iseenda oma - olulisemaks kui midagi muud.

Kui küsida, mismoodi kerkis Nõukogude ajal usalduse küsimus, siis üks küllalt sage kontekst oli selle üle mõtlemine ja arutlemine, kes oli ühes või teises töökohas või ringkonnas nuhk. Oli inimesi, kellest räägiti, et nende juuresolekul ei tohi poliitikast rääkida. Kas see kahtlustamine ja umbusaldamine oli konkreetsel juhul põhjendatud või mitte, on iseküsimus. Enamasti ju üksnes mõistatati, kes on koputaja. Siis oli usalduse küsimus küll väga oluline.

Õpetlik Pavlik Morozov

Enne kui räägin, kuidas nägi välja usalduse fenomenoloogia Nõukogude ajal, ja lisan mõned kultuuripsühholoogilised märkmed, näitan üht raamatut. Minu eakaaslased ilmselt mäletavad seda. Pealkiri on "Pavlik Morozov", eesti keeles ilmus see aastal 1954. Lugu on kulakuperekonnast, kelle pojad olid tublid pioneerid. Need tublid poisid kaebasid ära, et nende perekond ja teised talupojad peidavad vilja. Tegevus toimub 1930. aastate Ukrainas. Tagantjärele teame, et see oli Nõukogude võimu poolt nimme esile kutsutud näljahäda aeg, mil hukkus miljoneid ukrainlasi. Inimesed peitsid vilja, et mitte nälga surra. Raamatus ei ole sõnagi näljahädast. Pavlik ja ta vend koputavad oma perekonna peale ja vili viiakse ära. Vanaisa tapab poisid kättemaksuks noaga. Pavlik Morozovit seati siis eeskujuks miljonitele Nõukogude lastele, eesti lastele sealhulgas.

See õnnetu raamat kuulus nende kultuuritekstide hulka, millega meid Nõukogude inimesteks sotsialiseeriti - et oskaksime vahet teha, keda tohib usaldada ja keda mitte.

Seda on ka lugu karjapoisist, kellel hakkas igav ja kes nalja pärast karjus "hunt, hunt!". Külas jätsid inimesed töö ja jooksid kokku, vikatid ja rehad käes. Poiss sai riielda. Kui ta tegi teist korda sama viguri, sai peksa. Kolmandal korral hunt tuligi ja et poisi hüüdmisele enam keegi ei reageerinud, murdis hunt lamba. Poiss oli usalduse maha mänginud. Seda lugu on Eestis küllap kõigis kodudes lastele räägitud. Usaldust ei tohi kuritarvitada. Kui selle kaotad, siis on pärast raske.

Paljude jaoks minu põlvkonnast, mina kaasa arvatud, on teise inimese usaldusväärsust hinnates tänini oluline kriteerium see, kas läheksid temaga koos luurele. Normaalses ühiskonnas kasvanule võib selline kriteerium narr tunduda, aga meie puhul on see - poliitilistest vaadetest suuremat hoolimata - tavaline ja ennast ka tihti õigustanud.

Metsaülikoolis on juba räägitud vene ütlusest "usalda, aga kontrolli". Arvo Krikmann, kes on suurepärane vanasõnade tundja ja üks meie paremaid Stalini uurijaid, ütleb, et tegemist ei olevat vene vanasõnaga. Seda seostatakse tavaliselt Stalini, BreÏnevi või Ronald Reaganiga. Ütluse tähendus oli Stalini ajal hoopis teine kui meie jaoks: mitte et hoia igaks juhuks asjadel silm peal, vaid kahtlusta teisi kogu aeg halvimas, ole valvas, jälgi ja jälita teisi inimesi. See on selline asümmeetriline suhe, kus üks on käsuandja ja lisaks veel nõutakse, et ta peab teise, oma alluva järele nuhkima ja koputama.

Usaldust on vaja

Edasi mõtlemiseks võiks kujutleda ühiskonda, kus keegi kedagi ei usalda. See on mõeldamatu. Kui lapsele öelda, et see on koer, ja tema mõtleb: ei, see on kass, siis ei saa ta sõnugi selgeks. Nii et teatud usaldus on mis tahes ühiskonnas hädavajalik.

Ent usaldamise valdkonnad ja usaldamise määr on ühiskonniti ilmselt erinevad. Meil on usaldust tõesti vähe ja see tundub mujalt tulnutele probleemina. Mitukümmend aastat ei olnud siin inimestel võimalust vabalt ja karistamatult omavahel rääkida. Kui, siis ainult omainimeste hulgas.

Kunagi sattusin Helsingis sauna, kus üks vanahärra rääkis kolmveerand tundi leiliruumis oma sõjamälestusi. See tegi kadedaks. Meil poleks keegi söandanud isegi saunas sellist juttu rääkida, ükskõik kummal poolel ta sõjas oli olnud.

Usalduse sotsialisatsioon hõlmab kindlasti selliseid asju nagu vastandusi "meie-nemad" ja "omad-vaenlased". Nõukogude inimese puhul peeti väga oluliseks, et ta teeks omade ja vaenlaste vahel vahet. Usaldada tohtis muidugi ainult n-ö oma inimesi, kelle hulka suurte mööndustega arvati ka kapitalistlike maade töölised, keda enamik minu põlvkonna inimesi polnud küll iial ihusilmaga näinud.

Ühe Eesti armee majori perekond küüditati 1941. aastal, mees ise arreteeriti. Küüditamisega viidi ära ema ja kaks tütart. Kolmandat tütart ei olnud kodus. Pärast sõda kutsuti ta NKVD-sse ja üritati värvata nuhiks. See käis ka sõna "usaldus" kaudu: "Usaldame teid, teame, et teie töökohas on neid, keda ei saa usaldada. Ehk aitaksite meid?" Naine vastas, et temale see amet ei sobi. Mispeale ülekuulaja küsis, kas ta tahab veel kunagi oma ema ja õdesid näha. Naine leiutas ühe advokaadi abiga sellise taktika, et hakkas kohtumistel rääkima pikalt-laialt tühja juttu, millel ei olnud midagi tegemist poliitikaga, vaid niisama: kes oli mida tööl öelnud. Uurija hakkas ähvardama. Selle peale ütles naine: "Mina olen veendunud, et teie ametkond tilgub läbi, sest tööl ei räägi keegi enam poliitikast, kui mina toas olen." Nii tuli tema olukorrast välja. Jube on siin muu hulgas see, et uurija rääkis usaldusest.

Suur osa usalduse fenomenoloogiast on muidugi kõigis kultuurides ühesugune. Sellel taustal on tähtis mitte unustada kunagiste diktatuurirežiimide sekkumist usalduslikesse vahekordadesse - nii on enam lootust neid tulevikus õigel ajal märgata.

Tarkpead ja tainapead

2008-10-28

Nõukogude Eestis tehti kõige kiiremini ära küüditamised ja rahareformid. Praeguses Eesti Vabariigis on viidud kiiresti läbi krooni kehtestamine, põhiseaduse maksmapanek ja presidendi ametikoha ning valitsuse koosseisu muutmine. Kõik muu, näiteks omandi- ja maareformid, on veninud koguni paarkümmend aastat. Kui me nüüd tahame neis asjus tempot tõsta, kust me siis leiame tainapeade hulgas nii palju tarkpäid, et kärmem tempo meid hingetuks ei võta?

Mõisted selgeks!

„Õhukest riiki" kui rahvusvahelise õiguse mõistet pole olemas. See on kujund. Küll on olemas pikk rida tähtajalisi kohustusi ning ennekõike neid tähtaegu endid, mida me kas täidame või laiutame käsi. Nood kohustused algavad järgmise aasta eelarvest ning postituru avamisest, jätkuvad Eesti üleminekuga eurole, energeetilise konversiooniga Narvas kaheksa aasta pärast (2016) ja jõuavad Eesti oma tuumajaamani alates tänasest 15 aastat hiljem. Sinna vahele mahuvad/kuuluvad Orava piiriületuskompleks, Tallinna-Tartu-Luhamaa kiirtee, sillaehitus Virtsust Kuivastusse, raudtee-ringtee Muugalt Paldiskisse ja palju muud. Kõik need on tähtajalised ettevõtmised, sest rahvusvahelise raha osakaal on sedavõrd suur.

Haldusreformi tähtaegu - ja see ongi jabur - annab aga nihutada, ainult et kust võetakse raha selle läbiviimiseks kolme aasta keskel, kui puudub raha postiljoni palkamiseks ainumaks kvartalikski? Linnasisese, maakonnasisese ja linnadevahelise ühistranspordi korraldamine reformib mis tahes haldust ilma igasuguse poliitilise dokumendita ega küsi seal keegi mingisugust konsensust.

Siinkirjutajal on asja postile viis korda päevas: hommikused lehed koduses postkastis (1), lõunased kirjad ja ajakirjad (2), kirjavahetus Internetis (3), pangauudised (4) ja leheputka (5). Ja on isegi hea, kui ühest putkast saab kõike, sest näiteks Tartu Kesklinna kaubahalli kioskisse tuleb Eesti Kirikut kõigest kolm eksemplari ja neljanda tahtja peab minema rahvamatkale. Keda või mida see palju korrutatud haldusreform õieti muudab ja millise kuupäeva kohale märgitakse tema algus ning millal ta ükskord lõpeb? Ilmselt pärast euro tulekut.

„Maavanem kui riigi käepikendus" on samuti kujund. Põhiseadus ei ütle käepikenduse kohta silpigi. Korratagu: kehtiv põhiseadsus tunnistab vaid linnu ja valdu. Sedakaudu peaksid riigi käepikenduseks olema linnapead ning vallavanemad. Kui peaks minema läbi mõte muuta senised maakonnad valdadeks, siis mismoodi hakkaksid suhtlema isekeskis Harju vallavanem Värner Lootsmann (Keskerakond) ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kes on sellesama Keskerakonna juht ehk parteilises mõttes Värner Lootsmanni leivaisa?

Kas maavalitsus või maaviletsus?

Ent kõigepealt, haldusreformi süstemaatiliseks läbiviimiseks peaks eelarves aasta 2009 kohta olema reserveeritud kindel summa, mis ei saa olla vaba raha. Niisugust summat pole, sest poliitiline eesmärk on püstitamata. Järgmine hetk vastav summa planeerida tekib märtsis 2009, mil hakkab kujunema 2010. aasta eelarve mustand. Sel ajal on erakonnad kinni europarlamendi valimistega ja kohalike valimiste ettevalmistamisega. Rohkem kui Eesti riigi halduskorraldus huvitavad neid kohad esinduskogudes. Järelikult huvitab neid tugev linn või tugev tõmbekeskus - ja maavalitsusest saabki maaviletsus.

Praegu tuleb nii välja, et valdu on liiga palju, maavalitsused on viletsad, muist linnu on tegelikult külad, postiljonid lähevad liiga kalliks, kõrgkoole on ülearu ja ainult pottseppi on liiga vähe. Antslale lähim kingsepp tegutseb Võrus ning on nõukogudeaegne. See-eest on üle riigi puudu 600 filosoofiadoktorit, iga omavalitsusüksuse kohta keskmiselt kolm!

Mis puutub siia maaviletsus? Ega valla põhikool vaja filosoofiadoktorit poolitamisreeglite vallas. Põhikool vajab meesõpetajat, kes võtaks oma isapuhkuse välja hiljem kui abikaasa sünnituspuhkuse. Vald üksi seda probleemi lahendada ei jaksa, maakond aga võib - ent tingimusel, et ta pole vilets.

Järgmise aasta varakevadel möödub kümme aastat ajast, mil Mart Laari uus valitsus tõstis maavanemad keskvalitsuse ukse taha. Sõna otseses mõttes. Viga sai parandatud, ent hilja. Nüüd tundub mulle, et valitsuse ukse taha lähevad ka maakonnad ja maavalitsused.

Mis siis, kui ühel päeval selgub, et riigi ukse taga on rohkem inimesi kui seespool?

Oleme õppinud ehitama. Aga õieti mida?

2008-10-28

Inimene on kord kahjuks isekas. Mõtetele, mis meist endast kaugemale või kõrgemale ulatuksid, tuleb end vahel lausa sundida. Kergem on elada käesolevas hetkes ja mugavas tsoonis. Kes meist ei kogeks vahel süütunnet, kui juttu tuleb lastest, noortest, mida me nende heaks teeme või ei tee.

Väga suure osa oma õrnadest väljakujunemisaastatest veedab noor inimene koolis. Sellest, missugune see kool välja näeb ja kui kaugel kodust asub, sõltub väga palju. Huvitav, kui paljud vanemad on tahes-tahtmata sunnitud maakohtadest suurematesse linnadesse kolima just sel lihtsal põhjusel, et kooli pole. Või on, kuid vilets ja kole.

Ma ei ole kuidagi nõus mõttega, et tulevikus ongi enamik lapsi koos suuremates koolides, kus liigselt stressi ja kerge kurjaks muutuda. Me võiksime kaua rääkida, mis on kasulik ja tulus, kuid vahel on tarvis mõelda selles suunas, mida tegelikult vaja oleks. Milles on tulevikku? Mis on meie tegelik rikkus? Väidan, et lapsed.

Kas ei ole ilus kas või lihtsalt unistada lasterohketest väiksematest asulatest, mis on puhtad ja sõbralikud ning mida ilmestab maitsekalt ehitatud ja heas mõttes nüüdisaegne koolimaja. Või lasteaed-algkool. Palju asju siis elus algab unistusest. Mitte keegi meie eest seda maad üles ei ehita. Kui läheme kergema vastupanu teed, siis külvame kõik kohad kortermaju täis - kes neis ühel päeval elama hakkavad?

Lootus paneb tegutsema. Praegu räägitakse palju põlvkonnast, kes sündis meie hiljutisel ärkamisajal, kui kauaoodatud vabadus hakkas tunduma reaalne. See oli väga dramaatiline aeg ja siis oli kergem suurelt mõelda. Nüüd on rohkem argipäev.

Ega keegi meist ju unista, et maa taas vallutataks. Et siis taas vabaks pürgida ja uuesti sellega kaasnevat eufooriat tunda.

Tegelikult peaks elu kulgema rahulikult ja vaikselt, aastakümneid. Sajandeid. Ja ilma et meid ajendaks mingi eriolukord, peaksime tarkuses ja mõistlikkuses oma elu plaanima.

See tähendab, et kõige muu tähtsa kõrval ei tohi unustada koolide ja lasteaedade ehitamist - kuigi need pole just kasumlikud ja väikeste inimeste energiapuhangute tõttu vajavad vaat et igal suvel remonti.

Ma saan aru, et teen nalja - aga ehitamistahe tundub eestlastel olevat suur. Kogu seda tänu elamuehituse vähenemisele vabanevat energiat tuleks nüüd õigesti suunata. Kui inimesi on liiga palju hunnikus koos, mõjub see enamikule halvasti. Kui lapsi ja noori ümbritsev keskkond on kole ja hoolitsemata, näib see soodustavat vägivaldsust ja minnalaskmise meeleolu.

Meil on kohalikud omavalitsused, et oma asju kohapeal hästi valitseda. Ja meil on kohalikke ettevõtjaid, et kohapeal midagi head ette võtta. Mõni ütleb selle peale, et inimesi pole ja lapsi ei tule. Ma arvan, et see ei ole kogu tõde.

Esiteks - paljudele on sünnikoht kindlasti kallis. Sellega on seotud ilusad mälestused, nii mõnigi külavahetee, vana maja või puu räägib terveid lugusid. Tahaks sinna jääda, panna ise alus mitmele põlvkonnale. Samuti on kindlasti väga palju inimesi, kes tõesti linnast ära kipuvad, aga ei saa, sest seal pole kusagil lapsi koolitada.

Olete kindlasti nõus, et viimaste aastatega on Eesti õppinud ehitama.

Teatakse, kuidas teha seda kiiresti, hästi ja ka ilma raiskamata. Õpitud on teistelt ja ka omaenda vigadest. Samuti usun ma, et keegi meist ei ole südames õnnelik, kui kimbutama hakkavad mõtted väljasuremisest, hääbumisest, olukorrast, kus me enam ise omal maal hakkama ei saa ja keegi teine tühja koha täidab.

Vaevalt on meile see väike mereäärne maalapp antud, et uhkeks minna, isekas olla ja rumalalt, lühinägelikult elada. Seepärast lubage mulle see väike manitsus ja parasjagu emotsionaalne sõnavõtt lastest, maaelust ja koolidest.

Faktid ja karm reaalsus räägivad teist keelt? Võib-olla. Aga ajalugu näitab, et kõik siin ilmas ei allu loogikale. Lootus on tähtis. Unistamine ka. Ja siis need esimesed rasked sammud selles suunas.

Kuidas välisomanikud välja osta?

2008-10-28

Riigikogu liige Taavi Veskimägi (IRL) kirjutab, et majanduskriisis tekkival varade ümberjagamisel tuleks riigil toetada kohalikku kapitali, ületades lõhe poliitikute ja ärimeeste vahel.

Maailma finantskriisi mõjud reaalmajandusse suurenevad päev-päevalt. Raha hind on tõusnud drastiliselt, krediidivõimalused ja varade väärtus on vähenenud. Lähema aasta-paari jooksul saame näha varade ümberjaotamist praegusele poliitilisele ja majanduslikule eliidile lähemal olevate isikute kasuks kõigi teiste arvel, passiivsematelt kapitali omanikelt aktiivsemate kasuks.

Tehakse seda siis pankrottide, ülevõtmiste, ühinemiste või vara alla tegeliku väärtuse müümise kaudu.

Ka Baltikumis hinnatakse lähema aasta jooksul paljud varad alla oma pikaajalist väärtust. Uued võimalused tekivad eelkõige neil, kellel endal on likviidsust, parem juurdepääs krediidile või rohkem teavet-sidemeid.

Mujal maailmas etendavad valitsused varade ümberjaotamisel võtmerolli, mis tähendab poliitika/poliitikute olulisuse märkimisväärset kasvu. Viimaste nädalate ja kuude sündmustes pole rahanduses midagi juhtunud ilma valitsuste otsese või kaudse osaluseta.

Kui varem on turumajanduslikes riikides valitsused sekkunud eelkõige selleks, et tagada vaba turu toimimine, siis nüüd näeme hoopis uut üleilmset paradigmat.

Ilmselt on Venemaa siin kõige kujukam näide, kus kriisi lõppedes ilmselt suur osa atraktiivseid varasid on «omadele» ümber mängitud. Kuna enneolematu aeg on parim advokaat enneolematute meetme kasutamiseks, näeme järjest valitsuste suvaotsuseid avaliku raha kasutamisel. Kõik on võimalik maha müüa jutuga rahandussektori ja seeläbi hoiustajate raha, töökohtade ja sissetulekute kaitsmisest.

Praktika on tõestanud, et majanduslanguses pole valitsused poliitiliselt suutlikud kannatama välja laissez faire printsiipide rakendumist turgudel. Ehk valitsused ei ole valmis poliitilistel põhjustel laskma turgudel liikuda lõputult alla. Valitsuste närv on palju lühem kui turgude oma.

Varade ümberjaotamisel Eestis võtavad nüüd n-ö valitsuse positsiooni siin asuvate Põhjamaade pankade tütred ja filiaalid.

Ilmselt korraldatakse Eesti majandust ümber eelkõige väike- ja keskmise suurusega ettevõtete pankrottide kaudu.

Kas see tähendab Põhjamaade kapitali veelgi tugevamaid positsioone Eestis? Aga just sealsel kapitalil on parim võimalus panganduse abil olematu hinnaga siinsed varad üles osta. See läheb nii juhul, kui sealsed investorid siiski ka edaspidi usuvad Baltikumi GDP per capita ühtsust Euroopa Liiduga ja Venemaa mitteagressiivset käitumist Eesti suhtes.

Raha pole ju maailmast kadunud, otsitakse teraselt võimalusi, kus ja kuidas see võiks kõige enam väärtust luua.

Samas ollakse Baltikumi suhtes ka kaugemas tulevikus võrrelduna teiste Kesk-, Lõuna ja Ida-Euroopa ülemineku majandustega väga negatiivselt meelestatud.
Koostoimes koduturu keerulisemaks muutumisega paistab, et pigem tõmmatakse Eestis tegevust kokku, kui seda laiendatakse.

Investorid mõistavad sama, mida suurem osa Eesti ühiskonnast - mudel, mis viis meid tasemelt 15 protsenti SKTd inimese kohta 70-le protsendile Euroopa Liidu keskmisest, ei vii meid tasemele 125 protsenti SKTd inimese kohta Euroopa Liidu keskmisest. Seni, kuni me ei suuda veenvalt demonstreerida Eesti uusi sellesuunalist liikumist vedavaid mootoreid, on soov siin kapitali hoida/paigutada märgatavalt pärsitud.

Lisaks tegur, mida ilmestab välisinvestorite suhteline närvilisus selle piirkonna julgeoleku suhtes pärast Venemaa agressiooni Gruusia vastu. Nende tegurite koosmõjul võime end leida hoopis teises olukorras, kus välisinvestorid hakkavad Eestist end välja müüma ja keskenduvad põhiärile kodus.

Eesti majanduse kapitalisatsioon on senini põhinenud peaasjalikult välimaistel otseinvesteeringutel. See on olnud loomulik. 15 aastat tagasi polnud meil endal kapitali, mida majanduse ülesehitamiseks kasutada. Seetõttu oli meie ainus võimalik majanduspoliitika avatud majandus, mis tõi meile laenukapitali ja otseinvesteeringute voo.

Nüüd on tekkinud rahvuslik kapital. Kriis võiks anda suurepärase võimaluse Eesti majanduse kapitaliseeritust ja varade omanike struktuuri tuntavalt muuta.

Eesti kapitalil võiks tekkida hea võimalus hoopis madala hinnaga välisomanikud siinsetest ettevõtetest välja osta ja võtta senisest hulga tugevam positsioon Eesti majanduses. Me lihtsalt oskame kohalikena siinses keskkonnas enam väärtust luua ja riske paremini hinnata ja juhtida.

Mis välisinvestorile ei pruugi tootlik vara olla, võib seda olla kodumaisele kapitalile. Kindlasti ei peata ka see kriis üleilmset konsolideerumist, kuid järgmise 5-6 aasta perspektiivis võib olla rahvuslikul kapitalil võimalus saavutada Eestis arvestatav varade väärtuse kasv.

Kahjuks on reaalsus teine. Kapital hääletab jalgadega, kapitali omanikud on Eestis riigis pettunud ja paljud ei soovi isegi võimaluste tekkimisel siia investeerida. See on riigile katastroofiline, eriti tingimustes, kus värsket raha pankade kaudu enam peale ei tule. Ilma kapitalita pole heaolu kasvu. Tuleb leida dialoog riigi ja kapitali vahel.
Selle eelduseks on sarnane arusaam olukorrast, mis toimub maailmas, mis on Eestis läinud viimastel aastatel nihu ja mis hästi.

Ja siin ongi tekkinud erimeelsuste allikas. Ettevõtjad käsitlevad olukorda kosmopoliitselt, poliitikud suletud rahvusriiklikult.

Maailmakäsitluste polariseerumine on kiirelt globaliseerunud maailmas olnud objektiivne. Ükski arvestatav ettevõtja ei saa mõtestada oma tegevust ainult Eestist lähtudes, oma tegevus tuleb asetada laiemasse ruumi.

Ametnikud ja poliitikud tegelevad mõistetavalt riigiga. Poliitikutele on nende turg siin.
Laiemas kontekstis paistab aga Eestis toimuv hoopis teisiti. Selle lõhe ületamine ja Eesti kapitalile maa taas atraktiivseks muutmine on esimene eeldus, mida saame ise luua, uueks kasvuks.

Riigi strateegiline huvi peab olema luua tugev omanike ühiskond, mis on märksa jätkusuutlikum ja pikaajaliselt vastutustundlikum kui töövõtjate ja filiaalide ühiskond.

Varade ümberjagamisel toetagem omasid!

Koolijuht peremeheks majja

2008-10-27

Möödunud aastal esines presidendi kärajatel Bulgaaria sotsiaalpsühholoog Ivan Krastev, kes rääkis Ameerikas tehtud uuringust, mis puudutas matemaatika õpetamise efektiivsust koolis. Selgus, et kõige olulisem tegur oli distsipliin, mitte näiteks arvutite olemasolu. Meie pedagoogid võivad kinnitada sedasama: heade tulemuste eelduseks on keskendumine õppesisule ja vabanemine muudest pingetest. Järelikult on koolikorrast rääkides tegu ei rohkem ega vähem kui õppetöö tulemuslikkuse küsimusega.

Sellest lähtutakse ka koolide sisekorraeeskirjade koostamisel. Asi on üldiselt väga selge, seda pole tarvis keeruliseks mõelda. Võidakse muidugi öelda, et koolis korra rikkuja on vaid ühiskondlike suhete ohver, ent sellinegi käsitlus ei sega talle märkust teha. Kui hoiduksime aga sellistel juhtudel reageerimisest, mõistaksime kannatajaks mõistliku enamuse, kellest suur osa tahaks õppida ja areneda vastavalt oma võimetele, mitte jääda pidama sinna, kuhu mõni kaasõpilasest äss neil jõuda «võimaldab».

Arvan, et koolis ei peaks kehtima ühiskonnas aastatega levinud nn korrektsus, et ülejäänud peavad elama õpilaskonna vähemuse diktaadi järgi. Muidugi on probleemsed noored samuti tähtsad: koolis tuleb hoolega tegeleda nii käitumishäirete kui muude erivajadustega õpilaste abistamisega, kuid neid järele aidates, mitte aga klassi või kooli üldist taset alla tõmmates.

Õppe- ja kasvatustöö eest koolis vastutab koolijuht, õpilaste edasijõudmise eest õppetöös õpetajad. Muidugi on laste areng nõnda oluline teema, et kaasa rääkida soovivad ka kõik ülejäänud. Kool peabki olema valmis selleks, et seal toimuvat arvustatakse laial rindel. Kuid andkem õpetajaile ja koolijuhile võimalus ja vabadus oma vastutust kanda. See võib tähendada üksikute õpilaste või vanemate rahulolematust, mida tuleb proovida demokraatlikult lahendada. Ka pedagoogid võivad eksida.

Samas on palju olukordi, kus on kaalul, kas mõni sobimatu käitumisega õpilane hakkabki ennast tundma karistamatuna ja tal lastakse sel moel teisi terroriseerida või suudab koolijuht olukorra kontrolli alla saada. Kõige tundlikumad momendid on siis, kui keegi otsustab rikkuda kõige selgemaid koolikorra punkte: näiteks demonstratiivne suitsetamine keelatud kohas või alkoholi pruukimine õppetöö ajal või tunnitöö tahtlik ja korduv segamine. Kui karistust ei järgne, langeb koolijuhi autoriteet ja patustanu on edaspidi nii enda kui kambajõmmide meelest sedavõrd kõva mees, et teda taltsutada on mitu korda raskem.

Koolijuht ei tohi jätta korrarikkumist tähelepanuta. Ta ei pea alati karistama, vahel piisab ka sellest, et patustaja teab, et teda märgati, ja karistus järgneb asja kordumisel. Tähtis on, et koolijuht oleks kooli territooriumil peremees.

Koolijuht ei peaks alati keerulisemates olukordades politseinikku kutsuma, kaotades niiviisi iga minutiga, mis tuleb korravalvurit oodata, tükikese oma autoriteedist. Paraku napib koolijuhtidel õigusi ja võimalusi operatiivolukordades reageerida. Olengi teinud ettepaneku täiendada väärteomenetluse seadustikku nii, et kohalikel omavalitsustel oleks võimalik anda koolijuhtidele kui munitsipaalasutuste juhtidele kohtuvälise menetleja staatus.

See seisneb õiguses läbi viia ennekõike kooli territooriumil toime pandud avaliku korra rikkumiste kohtueelseid menetlusi väärteomenetluse seadustikus sätestatud volituste ulatuses. Kedagi ei sunnita niisuguseid volitusi ei andma ega ka saama. Samuti loodan, et omavalitsuse ametnikud ja politseinikud vajadusel järelmenetluse koormusest osa enda kanda võtavad.

Kui kohalik omavalitsus siiski otsustab vastavalt olukorrale anda koolijuhile niisugused lisaõigused, siis koolijuht peab loomulikult saama ka vastava ettevalmistuse. Loodan, et lisaõiguste kasutamist ei lähe kuigipalju vaja ning kõigile osapooltele piisab mõnikord vaid teadmisest, et koolijuht võib kohapeal otsustada näiteks rahatrahvi või hoiatustrahvi määramise õpilastele või alaealiste puhul nende vanematele või teistele kooli territooriumil viibijatele avaliku korra rikkumise eest.

Seda ettepanekut on hukka mõistetud, sest vägivald sünnitavat vägivalda. Selline tõlgendus on täiesti kohatu, sarnanedes esimesena vägivallatseja õigustamisega, nagu oleks sel pärast avaliku korra rikkumist õigus nõuda enda rahule jätmist, kuna muidu tekkivat tal voli teistkordseks pahateoks. See on argpüksi moraal.

Eraldi teema on see, mis toimub pärast konflikti: karistamine või teatud kokkuleppel karistamata jätmine. Tähtis on see, et koolikorra rikkuja saaks aru oma süüteost. Konflikti tekitajat saab saata klassist välja, kuid mitte niisama, vaid nii, et ta teab, kus olla ja et teda jälgitakse. Võimalus on jätta õpilane pärast tunde, aga ka jätta karistuseks koolist mõneks ajaks eemale. Viimasel juhul on ülitähtis side koduga ja tugisüsteemid, et noor nüüd päris ula peale ei jääks. Soovitan määrata üleastumiste eest ühiskonnakasulikku tööd. Ka siin on võimalused piiratud, kuid kooli hoolekogu poolt lapsevanematega koostöös kokku lepitavad.

Kodu ja kooli koostöö üks näitaja on rollijaotus lapse koolist puudumiste avastamisel ja vähendamisel. Käegalöömine nii käitumisreeglitele kui õppetööle algab tihti just sealt. Ministeerium valmistab praegu ette seadusemuudatust, mis sätestab täpselt koolikohustuse täitmise ning lõpetab vastutuse ebakonkreetsuse ses osas. Õpetajad peavad hakkama senisest enam huvi tundma, miks lapsed koolis ei käi, ning küsitlema vanemaid. Koolil avanevad võimalused ka ise enam sanktsioone rakendada ja ka lapsevanemate vastutus muutub konkreetsemaks.

Peame hakkama võitlema levinud ükskõiksusega. Kool on ühiskonna peegel, ja see, mis selles halba, jõuab ka kooli. Õpetajate õlul oleks liiga palju, kui ütleme, et kool peaks üksi kõigega hakkama saama. Õpetaja suudab lapsi kaitsta ja koolikiusamist ennetada siis, kui ta ennast ise turvaliselt tunneb. Selle tunde peab andma õpetajale koolijuht, kelle ülesandeks on korra tagamine nii oma sisulise eeskujuga kui ka selleks mõeldud vahenditega. Tema roll ei ole seista igal hommikul aupaklikult kummardudes kooli väraval ja lausuda õpilastele: «Härrased, astuge sisse ja tehke mida tahate.»

Sõda ei ole mitte kunagi ilus

2008-10-24

Lauri Vahtre kord nädalas ilmuv kirjutistesari on mõeldud teleseriaali «Tuulepealne maa» vaatajaile. Artiklid kommenteerivad eelmisel õhtul ekraanile jõudnud osa. Tegelaskujudest on ajaloolised vaid Konstantin Päts ja Johan Laidoner, kellega seotud stseenides on püüeldud võimalikult suure tõepära poole. Teised tegelased on kirjanduslikud.

Kevadeks 1919 oli Eesti sõjavägi kujunenud kogu piirkonna olulisimaks sõjaliseks jõuks, kellega pidid arvestama nii punased, Vene valged kui baltisaksa Landeswehr.

Soomusrongil teenivad ja pidevalt lahinguid löövad koolipoisid vaevalt selle üle palju pead vaevasid, sest lihtsõduri elu koosneb igapäevastest muredest, nagu jalanõud, tubakas ja toit. Ka Toomas ja Indrek jahivad koos kaaslastega vaenlase varusid, olgu nendeks siis mürsud või sigarid, pannes ennast mõnikord ka ohtu.

Eesti rahvaväe relvadest ja rõivastusest pärines märkimisväärne osa vaenlaselt. Kuulsaks sai kapten Irve irooniline repliik pärast üht õnnestunud operatsiooni: «Pole hea nii väheste meestega venelaste peale minna, pärast ei jõua saaki ära vedada.» Kuid enese varustamine vaenlase kulul on omane kõigile sõdadele.

Episood moositünnidega on enam-vähem täpselt võetud Ilmar Raamoti suurepärastest ja haaravatest mälestustest, milles kirjeldatakse just õppursõdurite käekäiku soomusronglastena.

Kuid seda, kui tähtis oli sõdurile soe supp või isegi kuum tee, ja kuidas viha katkilastud välikatla pärast mehed rünnakule viis, võib lugeda mis tahes autentsetest mälestustest, kaasa arvatud ühest stsenaristide käsutuse olnud, trükis avaldamata sõduripäevikust.

Nagu tegelased korduvalt märgivad, võib sõda olla kõike muud, puhuti koguni koomiline, kuid mitte ilus. Lipnik Reimanni enesetapulugu tugineb tõsiloole. Loobuda elust sandina vaeses ühiskonnas, kus sõjasant polnud mingi haruldus (palju oli neid tulnud juba maailmasõjast) - see oli kaine, kalkuleeritud otsus, mitte meeleheitehoo vili.

Siinses loos satuvad poisid oma ulja eraluurekäigu tulemusel Landeswehri sõja kõige tulisemasse rindelõiku. Konkreetsel kujul on nende ettevõtmine autorite looming, kuid seesugust improviseerimist oli Vabadussõja ajalugu täis. Eesti, nagu ka Soome sõduri suhe käsku ja ülemusse oli hoopis teistsugune - heasoovlikult öeldes loovam - kui Vene või Saksa sõduri oma. Üks pole teisest halvem, igal rahval on tark sõdida oma loomuse kohaselt.

Episood, kuidas kõige kriitilisemal silmapilgul jõuab vaenlase läbimurdekohta Eesti soomusrong kuperjanovlastega, on kummatigi tõepoolest toimunud. See juhtus 21. juunil 1919 Põhja-Lätis Lode jaama juures, tuues kaasa otsustava pöörde Landeswehri sõjas, ja seda võib pidada ka kogu eestlaste ajaloo üheks ülevamaks hetkeks.

Kättemaks vihatud «paruneile» oli eriti magus, võrreldamatult magusam kui võit Vene punaste üle, sest venelastega oli alles äsja, maailmasõjas, sõditud õlg õla kõrval.

Lugu sellest, kuidas Osvald Kallaste veel vanas eas sõjaväkke astub, on kirjanduslik, ent tõepärane. 1919. aasta suve hakul võis kainelt kalkuleeriv inimene mõista, et edasi tuleb elada Eesti Vabariigis ja see kulgeb palju sujuvamalt, kui võib end esitleda sõjasangarina.

Mis puutub Osvald Kallastesse, siis temavanune mees võis kindel olla, et teda ei saadeta lahingusse. Teiseks meenutagu mõisaomanik Osvaldi põgus sõjaväekogemus ka neid mõisnikke, kes tõesti sõdisid Eesti poolel ja kellest paljud ka langesid.

Tegemist oli baltisakslastest koosneva Balti rügemendiga, mille nimekirjas leidus kuulsaid baltisaksa nimesid. Ilmselt ei sõdinud nad niivõrd Eesti Vabariigi eest, kuivõrd punase hirmuvalitsuse vastu, kuid nende panus võitu on sellegipoolest reaalne.

Konstantin Pätsi näeme mõtliku ja kibestununa. Selle põhjuseks on tõik, et juba 1917. aastal Eesti (oma)valitsust üles ehitama asunud mees kaotas 1919. aasta kevadel peaministrikoha, mida ta oli juba enda omaks pidama harjunud.

Paraku kinnitas Eesti Asutav Kogu 9. mail ametisse tööerakondlase ja võimeka riigimehe Otto Strandmanni valitsuse. See ei olnud intriig, vaid tulenes reaalsest jõudude vahekorrast Asutavas Kogus.

Peaministrikohast ilma jäänud Päts satub siinses loos sõber Kallaste soovitusel pangandusse. Tegelikult vajas ta selleks vaevalt kellegi soovitust või nõu. Päts tegutses mitmel alal ja pangandus oli üks neist. 1919 oli ta üks Harju Panga asutajaist ja oli mõnd aega ka selle esimees.

Harju Panga nõukogu liige oli ka kindral Laidoner, kes koos sellesama Jaaksoniga, kes siin loos Artur Kallastes halbu eelaimusi tekitab, ehitas Tallinna Õllepruuli tänavale ruumika kahekorruselise maja, mida tuntakse Laidoneri villana.

On meie riik paks või õhuke?

2008-10-23

Mis tahes haldusreformil on oma alammäär ja ülempiir. Ülempiiriks saab olla üksnes riigikorra muutmine. Vormiliselt on meie riigikord paigas alates aastast 1992. Mis on aga alammääraks?

Nende eestlaste jaoks, kes sattusid aastal 1966 kuulama briti laulja Tom Jonesi esitatud pala "Green Green Grass of Home", meie keeles "Kodu ja ristikhein", sai uudiseks olla ainult meloodia ja Jonesi hääl. Ernst Enno "Kojuigatsus" oli ilmunud juba 1909: "Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad". Ilmselt liialdan, kuid lugedes meie haldusreformide kohta käivaid pabereid, tundub, et mitte ükski nende (kokku)kirjutajatest pole Ennost tegelikult aru saanud.

Olen näinud talu, millelt haldusreform võttis esiti kaevu. Siis lauda, muist krunti ning lõpuks ka osa õueaiamaad. Kõik haldusreformi huvides, sest "riigikaitse" nimel ehitas Nõukogude võim Miiduranda maa-alused laod. Tagasi polnud sealt saada midagi ja 40 aastaga oli talukoht hävitatud.

Ministrit huvitab omavalitsuste arv, mitte ülesanne

Praegu räägitakse palju sellest, mida süstemaatiline ja tähtajaliselt piiritletud haldusreform võiks anda. Vähem tuleb jutuks see, kui palju see maksab. Sootumaks pisut on võetud kõne alla, mida viib haldusreform enesega kaasa ja võtab ära. Ega ta inimesi ei muuda! Ta muudab elamist.

Kehtiv põhiseadus ei sätesta, mis on riik, vabariik ja kohalik omavalitsus. Need mõisted lihtsalt on ja ega olegi põhiseaduse asi asendada entsüklopeediat või filosoofilist leksikoni. Ainult et kui need sõnad ja arusaamad lähevad omavahel sassi - mis on juba juhtunud -, siis on vaja majja pisukestki korda. Kujund "õhuke riik" seda ei loo. "Paks riik" võiks olla diktatuur, mis ei pruugi olla aga käsumajandus. Haldusreformi ülevalt alla viib kiiresti läbi ainult paks riik. Niisugust meil ei ole. Kas meie tulevikuks saab siis dünaamiline tasakaal paksu omavalitsuse ja õhukese riigi vahel? Ja me hakkame elama kord paksude, kord jälle peenikeste juures?

Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler (IRL) on pakkunud välja, et praegused maakonnad muudetaks valdadeks. Ilmselt ta ei mõista, mida see enesega kaasa toob. Teda huvitab omavalitsusüksuste võimalikult väike arv õhukese riigi korral. Just arv, mitte haldamise funktsioon.

Haldusreform kui võimu eluea pikendus

Funktsioon on näiteks tee pikkus apteekri, perearsti, uuringukeskuse ja operatsioonitoa vahel. Siinkirjutaja jaoks ühest kuni kahesaja kilomeetrini. Kuid funktsiooni saab mõõta ka ajas, näiteks kirja teelepanekust kuni selle jõudmiseni adressaadi kätte. Aeg-ajalt kirjutan ma ajakirja Keel ja Kirjandus kauaaegsele osakonnatoimetajale Heldur Niidule, kes elab Laagris, ning Tartu ülikooli eesti kirjanduse põlisele õppejõule professor Karl Murule, kes elab Elvas Arbi järve ääres. Üks paarisaja, teine veerandsaja kilomeetri kaugusel. Kui panna kiri neile posti reedel, saavad mõlemad oma ümbriku kätte alles esmaspäeval. Kaugus ei loe. Maksavad ainult kojukande päevad.

Haldusreformist kui üleriiklikust protsessist ei saa teha ühe erakonna poliitilist kapitali. Säärast kapitali annab vorpida valimiskorralduse muutmisest, mis ongi lähemate aastate valdav probleem - kust ja kelle seast sa saad oma hääled, järelikult ka võimu. Ainult et võim vajab haldusreformi üksnes siis, kui see pikendab tema eluiga. See viimane ei saa olla igavene.

Me oleme ehitanud üles - mitte küll harjani - õhukese riigi ja kalli võimu. Aeg on tulla keskpõrandale kokku. Kui me praegu määrame ajaks aasta 2011, siis roomame kohale nagu venivillemid.

No Reforms?

2008-10-23

Maailmast ja Eestist viimasel ajal kostvad majandusuudised tekitavad muret ka selliste inimeste seas, kes nende vastu tavaolukorras huvi ei tunne.

Praegust olukorda on korduvalt võrreldud 1929. aasta Wall Streeti kokkuvarisemisest alanud suure depressiooniga.

Tollase meenutamine peaks maailma praeguse kapitalismi surma ning riikliku sekkumise ülimust kuulutava hoiaku taustal sedalaadi sammude eest tegelikult hoopis hoiatama. Sest nagu viimasel aastakümnel avaldatud uuringutulemused osutavad, ei tekkinud 1930. aastatel kogu maailma haaranud majanduskriis mitte börsikrahhist, vaid sellele järgnenud valitsuste sekkumisest majandusse. Just need sammud, millest eriti laastava mõju omandas protektsionism, viisid maailma majanduse pikaajalisse depressiooni.

Nii võib see ka praegu minna. Osalt on selles süüdi olnud needsamad valitsused, unustades, et turumajandus ei saa toimida iseenesest, vaid kindlate reeglite järgi, mida kehtestab ja mille järgimist tagab valitsus. Kuigi seda on kinnitanud kõik juhtivad turumajanduse teoreetikud alates Adam Smithist ja lõpetades Hernando de Sotoga, leiti mõnel pool, et valitsuse roll turumajanduses on vaid toimuvat kõrvalt vaadata. Sellest ekslikust hoiakust on aga veel rumalam vajuda teise äärmusse ning tõsta riigi roll majanduses määravaks.

Ohtlik kokteil

Eeltoodut kinnitab ka areng taasiseseisvunud Eestis. Eesti poleks suutnud sedavõrd edukalt turumajandusele üle minna, kui selle taga poleks seisnud valitsuse üsna karmikäeline poliitika reeglite kehtestamisel ning nende järgimise tagamisel. Tuletagem meelde kas või 1992. ja 1993. aasta panganduskriisi lahendusi. Erastamine ning paljud teised reformid tehti tugevat riiklikku sundi kasutades. Kõik see aitas Eesti majandusel kasvada kiiremini, kui seda suutis teha ükski teine üleminekumajandus.

Edu põhjustas Eestis paraku ülemäärast optimismi. Tekkis arvamus, et reformide aeg on möödas, valitsusel polegi enam midagi teha. Valdavaks muutus see arusaam parem- ja vasakliberaalseid erakondi ühendava KeRe koalitsiooni tekke järel. Tagantjärele vaadates tegi Eesti nimetatud aastatel mitu põhimõttelist viga, mille eest praegu kallilt maksame.

Esimene neist oli loobumine otsustavast tegutsemisest, et 2007. aastal eurole üle minna. 2007. aastal jäi see meist vaid 0,3% inflatsioonipunkti kaugusele! Selle saavutamine oleks olnud võimalik, kui tollane valitsus oleks söandanud otsustavalt tegutseda. Peaminister Ansipi tollane seisukoht „Mina pole nõus ohverdama kiiret majanduskasvu inflatsiooni alandamiseks" on osutunud rängaks veaks.

Teiseks põimusid „topeltliberaalses" valitsuses õnnetul kombel ettepanekud, mis normaalses olukorras üksteist välistavad. Parempoolsed valitsused tavaliselt langetavad makse ning vasakpoolsed tõstavad sotsiaalkulutusi. Nüüd asuti mõlemat korraga tegema. See segas kokku ülimalt ohtliku kokteili, mille tekitatud peavalust pole Eesti siiani suutnud üle saada.

Kolmandaks probleemiks oli loobumine igasugustest reformidest, lastes Eestil areneda isevoolu teed. Kurb on vaadata sellest tulenevat Eesti langust mitmetes rahvusvahelistes indeksites. Maailmapanga ärikliimaindeksis kukkus Eesti viis kohta, langedes selgelt tahapoole näiteks Gruusiast. Põhjust ei tasu kaugelt otsida - kui Gruusia juures seisis samas indeksis pikk loetelu reformidest, siis Eesti puhul tõdeti lakooniliselt: „No reforms!"

Ma ei soovi tegeleda süüdlaste otsimise ega poliitilise arveteklaarimisega. See oleks seda tobedam seepärast, et vähemalt praegust valitsuskoalitsiooni vaadates on kõik selle osapooled tekkinud olukorras ühtviisi süüdlased. Kõigi meie allkirjad on ebarealistlikule alusele tugineva koalitsioonilepingu all, koos oleme asunud seda ka ellu viima. Järelikult peame ka kõik praeguse olukorra eest vastutama. Vastutus eeldab aga vigade ausat ning avalikku tunnistamist.

Moratoorium maksudele

Mida siis teha? Üksikute väiksemate sammude kõrval tuleks leida jõudu keskenduda kõige olulisematele küsimustele. Tooksin neist välja viis punkti.

Peamiseks eesmärgiks tuleb Eestil seada eurole üleminek hiljemalt 2011. aastal. Sellele tuleb allutada kõik muu. Selleks tuleb seista eelarve tasakaalu eest, võttes endale selge kohustuse mitte tõsta selle saavutamiseks makse. Kui Eesti seda eesmärki ei saavuta, võivad tagajärjed olla hullemad, kui seda oma kõige halvemates prognoosides ennustada suudame.

Teiseks tuleb riik efektiivselt toimima saada. Haldusreformi kaudu suudaks Eesti vähendada bürokraatiat ning teha ruumi ettevõtluse arengule. Avaliku teenistuse reformi kaudu tuleb kaotada kulukad privileegid, muutes riigivalitsemise selgeks ning läbinähtavaks. Riigieelarve tuleb muuta paindlikuks, sidudes selle kaudu makstavad toetused lahti kõikvõimalikest tingimustest, olgu selleks siis keskmise palga kasv või inflatsioon.

Kolmandaks tuleb panustada ettevõtluskeskkonna parandamisele. Selle eelduseks on maksusüsteemi stabiilsus. Ettevõtte tulumaksusüsteemi ei tohi iga aasta muuta, see tuleb kindlalt paika saada. Uute maksude kehtestamisele või olemasolevate tõstmisele tuleb panna vähemalt mõneks ajaks moratoorium. Sama kehtib ka nende langetamise kohta. Vastu tuleb võtta majandusministri ettepanekud toetada eksporti ekspordigarantiide süsteemi kaudu, käivitada tegevuskava „targa raha" toomiseks Eestisse. Selle aasta jooksul tuleb vastu võtta uus töölepinguseadus.

Neljandaks peab Eesti meeles pidama, et parim majanduspoliitika on tõhus hariduspoliitika. Eesti kõrgharidussüsteem peab orienteeruma kvaliteedile, mitte kvantiteedile.

Viiendaks peab Eesti veel sel aastal langetama otsuse, kust ja kuidas tulevikus energiat saame, mis sisaldab ka otsust tuumaenergeetika kohta. Veelgi kiirem on konkreetsete sammude astumine energiasäästu alal: ehitusnormatiive tuleb muuta selliselt, et järsult saaks vähendada energiakulu.

Tegelikult pole üheski eeltoodud punktis midagi revolutsioonilist. Kuid muret teeb, et riik üritab endiselt pead liiva alla peita ning tõsistest reformidest hoiduda. Peamine on kokkuvõttes siiski see, kas suudame letargiast ärgata ja reaalselt tegutsema asuda.

1918. aasta: koolipingist otse rindele

2008-10-17

Lauri Vahtre kord nädalas ilmuv kirjutistesari on mõeldud teleseriaali «Tuulepealne maa» vaatajaile. Artiklid kommenteerivad eelmisel õhtul ekraanile jõudnud osa. Tegelaskujudest on ajaloolised vaid Konstantin Päts ja Johan Laidoner, kellega seotud stseenides on püüeldud võimalikult suure tõepära poole. Teised tegelased on kirjanduslikud.

Olukord, millesse sattusid Indrek Kallaste ja Toomas Roo koos oma klassivendadega 1918. aasta sügisel, on tuttav romaanist ja filmist «Nimed marmortahvlil». Elu seadis poiste ette hamletliku küsimuse: minna sõtta või mitte?

Valitses ebakindlus, üldine arvamus oli, et ega väike Eesti suure Venemaa vastu saa. Nõnda mõtiskleb ka rannamees Joosep, kehitades samas õlgu - aga mine tea...

Saksa okupatsioon oli kestnud 1918. aasta novembrini, mil Saksamaagi revolutsioonikeerisesse sattus ja maailmasõda lõpuks läbi sai. Nüüd tuli ilmsiks, kui õige oli olnud Eesti iseseisvuse rutakas väljakuulutamine veebruaris. Lahkuvad sakslased andsid võimu üle Eesti valitsusele ja aitasid Narva all vastu võtta punaväe esimesed rünnakud.

Samas olid sakslased tõrksad relvastust eestlastele üle andma, muutes selle pigem kõlbmatuks. Näiteks loobiti Tallinna sadamas merre tuhandeid püssilukke. Samasugust mõistmatust väikerahva püüdluste suhtes kogesid eestlased ka sakslaste teise evakueerumise ajal 1944. aastal.

1918. aasta lõpul näis olukord troostitu. Punavägi oli tunginud üle Narva jõe, alistades ühe asustatud punkti teise järel, ning lähenes Tallinnale, mis oli mere poolt täiesti kaitseta. Õnneks saabus õigel ajal Tallinna Inglise eskaader, tagades julgeoleku merelt.

Tallinnas veel teatavat jõudu omanud enamlased üritasid olukorda destabiliseerida, korraldades Raekoja platsil, Eesti Ajutise Valitsuse ees ähvardava meeleavalduse. Olukorra päästis maja ees valvet pidanud koolipoiste salga kogupauk. Pole kindlalt teada kedagi, kes sellest kogupaugust surma oleks saanud, kuid rahvahulk peletati laiali.

Johan Pitka tuli mõttele hakata koostama improviseeritud soomusronge, millest hiljem kujunes Vabadussõja üks olulisemaid tegureid. Ülemjuhataja Johan Laidoner pani maksma väga karmi korra ning asus ette valmistama vastupealetungi, sest enamlaste kahuritule sähvatused paistsid Harjumäele juba ära.

Õppursõdurid, kes polnud veel rindele jõudnud, ootasid kärsitult lahingusse minekut. Sageli olid nende ohvitserideks endised õpetajad, nagu siin loos Ploompuu. Õpetaja oli elukutse poolest ka Julius Kuperjanov.

Aastavahetuse paiku peetud murdelahinguis punased peatati ja tõrjuti lühikese ajaga Eesti piiridest välja. Näib, et punaväe juhtkond taipas alles siis, et on endale vastase saanud ja alustas märtsis Lõuna-Eestis vastupealetungi, mille tõrjumiseks pidi Eesti rahvavägi välja panema viimsegi jõu.

Kusagil Võru kandis peavad veriseid võitlusi ka Indrek, Toomas ja nende koolivennad. Nad näevad enda vastas nii eesti enamlasi, venelasi kui koguni hiinlasi, mis vastab ajalootõele. Samal ajal saavad Indreku õed oma lahingukogemuse laatsaretis. Sõda pole ei ilus ega ülev kusagil, kuid isegi raskelt haavatud ei kipu väitma, et vabaduse kaitsmine on mõttetu.

Sõjategevuse ägedus ei tähendanud, et nooruke Eesti riik olekski ainult sõjapidamisega tegelnud. Lahingukära taga toimus riigi tegelik rajamine, mille tähtsaks osaks oli Eesti Asutava Kogu valimine (valimised toimusid ka rindel) ja kokkuastumine 1919. aasta aprillis. Sel kogul oli kaks peamist kohustust: vastu võtta põhiseadus ja maareformi seadus.

Mõlema seadusega saadi hakkama, mis tähendas muu hulgas seda, et mehed nagu Osvald Kallaste jäid koos teiste mõisaomanikega oma suurmaavaldusest ilma. See ei tähendanud siiski veel kogu vara kaotust ja sõltus inimesest, kui stoiliselt keegi seda «röövimist» talus. Oli selge ju seegi, et ainus alternatiiv Eesti Vabariigile ja maareformile olnuks enamlaste võim; viimased oleks aga lisaks maadele võtnud ka elu.

Lõuna-Eestis ründasid punaväed uuesti ja taas löödi nad tagasi. Mais hõivas Eesti armee Pihkva. Samal ajal hakkas kerkima uus ohupilv baltisaksa vabatahtlikest koosneva Landeswehri näol. Ametlikult pidi Landeswehr sõdima punastega, alludes Läti valitsusele, kuid selle asemel hoopis kukutas Läti seadusliku valitsuse ilmse eesmärgiga elustada 1918. aastal luhta läinud unistus Balti hertsogiriigist Saksamaa tiiva all.

See oli Eesti huvidele vastuvõetamatu ning oli vaid aja küsimus, mil Eesti armee ja Landeswehri teed ristuvad. Eestlased olid peale Pihkva jõudnud juba ka sügavale Ida-Lätisse, sest sõjanduse aabitsatõde ütleb, et oma territooriumi ei saa kaitsta selle piiridel seistes.

Nagu ikka, kaasnes lahingutega mitmesuguseid, ka koomilisi episoode, nagu neid elavad läbi ka selle loo peategelased. Enamik neist toetub mõnele autentsele juhtumisele, nii nagu need on meieni kandunud Vabadussõja veteranide mälestustes.

Intervjuu: Regionaalminister: "Omavalitsustele on oluline, milliseid signaale riik neile annab"

2008-10-10

Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler väidab, et valdade sundliitmise arutelu valitsuskoalitsioonis ärgitas omavalitsusi üksteisele ühinemisettepanekuid tegema ja liitumise üle aru pidama: "Omavalitsused vaatavad riigi poole ja on oluline, millise signaali riik neile annab."

Kas te kaks nädalat tagasi omavalitsuste sundliitmise ettepanekuga välja tulles tõepoolest uskusite sellele toetust leidvat?Lootsin küll. Aeg selleks ettepanekuks oli soodne: meie majanduses, riigieelarves on toimunud väga suured muutused, kogu situatsioon on hoopis teine kui aasta tagasi. Ühest küljest on selge, et riik peab otsustavamalt tegutsema. Teisest küljest on keerulistel aegadel lihtsam ühiskonnalt muudatustele toetust leida. Omavahelistes vestlustes on paljud poliitikud sundliitmise mõttega päri olnud - aga erakonna tasemel ei julgeta seda välja öelda. Vastustes ajas mitu erakonda "ujuvat" taktikat, rääkides hoopis teistest teemadest. Selles mõttes on mulle Rahvaliidu selge vastuolek isegi sümpaatne.

Miks selle liitmisega äkki nii kiire hakkas?

Kohalike omavalitsuste valimisteni oli jäänud veidi üle aasta ja oli vaja selgust, kas nende valimiste kontseptsioon on suuremaid muudatusi oodata. Kui kõik läheb hästi, ollakse kõik instinktiivselt selle poolt, et midagi ei muutuks. Paljud meie väiksed kohalikud omavalitsused said teenuste pakkumisega hakkama seetõttu, et majandus liikus kiiresti tõusujoones. See jättis mulje, et kõik läheb aina paremaks. Aga kui vaatame, kuidas rahvaarv aina väheneb, eriti väikestes omavalitsustes, kuidas väheneb eriti noorte osakaal... Paljude probleemidega, millega omavalitsused praegu tegelevad - näiteks prügimajanduse või ühistranspordi korraldamine -, pole otstarbekas tegeleda nii väikesel territooriumil, kus elab vaid tuhatkond inimest. Eesmärk peab olema selliseid teenuseid võimalikult loogiliselt pakkuda. Sellepärast esitasingi koalitsioonipartneritele küsimuse, kas nad on nõus mitte ootama vabatahtlikku ühinemist, vaid astuma selleks samme riigi poolt.

Kas 20 omavalitsust praeguse 227 asemel teile endale liiga radikaalne ei tundu?

Esitasin ju kolm alternatiivi: 15+5 ehk viis suurt linna ja 15 valda praeguste maakondade piirides; 15+5+osavallad (praegused omavalitsused, kus võiksid alles jääda ka valimisringkonnad) ning kolmandaks jätkata seda, mida aastatel 2000-2001 tegi Tarmo Loodus ehk siis ühendamine kihelkondlikul põhimõttel.

See 15+5+osavallad tundub mulle ratsionaalne ja teostatav. Kui läheme kihelkondliku süsteemi peale, on see võib-olla lihtsamini vastuvõetav. Aga mina näen siin seda probleemi, et kui paneme kaks naabervalda kokku, tekib alati identiteedi küsimus; inimestele on raske seletada, miks nende vald peaks kandma naabervalla nime. Maakondlik identiteet on tugevam, maakonnakeskust tunnistavad peaaegu kõik tõmbekeskusena.

Praegu on aga tulemus see, et soodustame vabatahtlikku ühinemist ja aitame sellele igati kaasa. Tahame tõsiselt arutama hakata ka seda, kuidas saab riik sekkuda, kui omavalitsus süsteemselt ei täida talle pandud nõudeid.

Kas sellest tuleb aru saada nii, et haldusreformi suhtes olete praegu täpselt samas seisus nagu oma ministriaja alguses?

(Pikk paus) Võib nii öelda küll, jah. Kui ma tööle tulin ja minult küsiti, kuidas nende muudatustega on, siis ütlesin, et praegu koalitsioonis sellist mandaati ei ole. Aga ma juhin tähelepanu, et aasta alguses vaadati paljusid protsesse riigis hoopis teistmoodi. Lootsin, et vahepeal on hakatud asju kainemalt ümber hindama. Aga ju ei ole olukord veel piisavalt muutunud. Riigil ja omavalitsustel võib tulla väga raskeid aegu, kus tuleb väga valusaid otsuseid hakata langetama.

Teie eelkäijale Vallo Reimaale heideti ette, et ta oma ligemale aastase ministriks oleku ajal mitte midagi ei teinud. Olete nüüdseks peaaegu sama kaua ametis olnud - mida teie teinud olete?

Ministri tööd ei saa hinnata ainult selle järgi, kas omavalitsusi liidetakse või ei. Oleme käivitanud mitmed regionaalpoliitilised toetusprogrammid. Olen väga aktiivselt tegelenud omavalitsustele suunatud e-teenuste käivitamisega. Peame oluliseks, et suudaksime tuua omavalitsused, eriti väiksed omavalitsused koostööle. Oleme võtnud tööle maakondlikud infotehnoloogia arendustöötajad. Valmimas on lastehoiu infosüsteem, mis tegeleb lasteaiajärjekordadega.

Kas Reimaa ideed, sealhulgas omavalitsusliitude tugevdamine, on nüüd päriselt kalevi alla pandud? Reimaal oli erisuguseid ideid ning väide, et kõik oli hästi kokku lepitud, ei vasta tõele. Oli ka idee, et maakondlikud omavalitsusliidud muutuksid avalik-õiguslikeks institutsioonideks. Sellele ideele ma praegu koalitsioonis toetust ei näe. Olen astunud samme, et omavalitsusliidud tugevneksid, näiteks olen valitsuses seisnud selle eest, et nad peaksid olema tulumaksusoodustusega mittetulundusühenduste nimekirjas. Nende avalik-õiguslikeks muutmist, niiviisi et nende otsused oleksid kohustuslikud kõikidele omavalitsustele - ka neile, kes liitu ei kuulu -, ma ei poolda.

Haldusreform on siis nüüd mõneks ajaks jälle päevakorrast maas?

Mis oli huvitav: kui me ühendamise idee välja käisime, siis paljud omavalitsused otsekohe elavnesid, mitmed hakkasid üksteisele ühinemisettepanekuid tegema, asja arutama. Nad siiski vaatavad riigi poole - neile on oluline, millise signaali riik neile annab. Selge, et võidavad need, kes otsustavad ise ühinemise kasuks. Nende positsioon, kes viimasteks jäävad, jääb paratamatult nõrgemaks.

Olen kuulnud päris paljusid omavalitsusjuhte ütlemas, et olnuks hea, kui see ühendamine Tarmo Looduse ministriks oleku ajal oleks ära tehtud. Üldiselt on suhtumine selline, et ühinemine on hea mõte, kuni see meid ei puuduta. Omavalitsuses, kus elab rohkem kui tuhat elanikku, leitakse, et alla tuhande elanikuga vald pole otstarbekas. Need, kus on elanikke üle kümne tuhande, leiavad, et ühineda võiksid need, kus elanikke vähem. Ühesõnaga: ühinemine on vajalik, aga tehku seda teised, meil, saate aru, on eriolukord.

Kas on üldse mõtet rääkida regionaalpoliitikast, kui tegelikkuses koondub kõik ikkagi suurtesse keskustesse?

Loota, et Eestisse jääb 227 tugevat keskust, on naiivne. Minu jaoks on küsimus selles, kas Eestisse jääb üks-kaks keskust või suudame neid luua kakskümmend; kas inimene läheb Misso vallast Võrru või läheb ta otse Tallinna. Kas me suudame tekitada kohapealset tugevat vastukaalu, tugevad keskused, tugevad omavalitsused, kes mõjutavad midagi. Kui väikesed vallad jäävad omavahel konkureerima, siis tervikuna vastukaalu ei teki. Kui me lihtsalt pealt vaatame, siis nii lähebki ja siis on küsimus ainult selles, kas tugevaks tõmbekeskuseks jääb ka Tartu või jääb selleks ainult Tallinn.

Riigieelarve kaitselahingutest

2008-10-10

Valitsus suutis pärast tõsist tööd tuleva aasta eelarve Riigikogule üle anda. Kindlasti põhjustab tuleva aasta eelarve ka eelseisva Riigikogu menetluse käigus palju emotsioone, küsitavusi ja näpuga näitamist.

Kuigi eelarve tegemine valitsuses paistis pikka aega üsna sihitu püksipaikamisena, kus teadlikud prioriteedid on ammu ununenud, ei saa seda lõpptulemuse kohta öelda. Positiivne on see, et viimasel hetkel heideti kõrvale kõik hädaolukorra maksud, mille mõju ühiskonnale ja tarbijate käitumisele olnuks ettearvamatu.

Haridusele panustava eelarvega peetakse kindlasti silmas meie kaugemaid huve. See, kuidas õpetajate palga ennaktõus riigi konkurentsivõimeks transformeerub, on siiski pikaajaline ja ka muude meetmete rakendamist nõudev protsess. Ühe valimistsükliga poliitikud seda küll mõõta ei saa.

Head tööd tegi riigieelarve menetlemisel majandusminister Juhan Parts, kes lõpptulemusena suutis ära hoida:

1. Maagaasi aktsiisimäära tõstmise
2. Vedelkütuste aktsiisimäära tõstmise
3. Majutusteenuste käibemaksu kasvatamise 18 protsendile
4. Alkoholiaktsiisi tõstmise kolmandat korda samal aastal
5. Ühistranspordi dotatsioonide vähendamise
6. Posti kojukandetoetuse kaotamise

Turismiettevõtete maksustamine 18% käibemaksuga oleks hävitanud suure hulga viimasel ajal tekkinud majutusettevõtteid, mis maapiirkondades pakuvad paljudele tööd ja leiba. Üsna raskelt oleks mõjunud ka gaasiaktsiisi neljakordistamine. Põllumeestel on erimärgistuseta kütuse hinda tõstmatagi raske.

Need tõusud ei lööksid mitte ainult inimeste rahakoti pihta, vaid vähendaksid oluliselt Eesti majanduse konkurentsivõimet (õiglane maks on selline, mida maksab ühtse määra alusel võimalikult suur osa maksumaksjaid - inimesi ja ettevõtteid).

Kui pole ettevõtteid, kes inimestele tööd annavad - turismiettevõtteid, kütusehinnast sõltuvaid põllumehi, transpordiettevõtteid, gaasihinnast sõltuvaid tehaseid ja palju teisi - või kui inimestel pole võimalik suurte transpordikulude tõttu tööl käia, siis muutub see kõik mõttetuks (me peame otsima lahendusi, mis mõtlevad Eesti pikaajalisele arengule).

Ühistranspordi toetamise lõpetamine annaks Eesti ühtlasele arengule aga raske hoobi. Sama kehtib ka posti kojukande toetamise kohta maapiirkondades, mis samuti säilib. Palju küsimusi on tekitanud ettepanek kaotada pensionite kojukandele antud toetus.

Rasked ajad pole ees ainult Eestis. Majandusprobleemid teevad peavalu palju suurematele riikidele. Pikka meelt ja jõudu kõigile meile, et selles olukorras vastu pidada ja oma riiki hoida!

Intervjuu: Laar: haldusreform tugevdab kohalikke omavalitsusi

2008-10-09

Kuigi koalitsioonipartnerid lasid Isamaa ja Res Publica Liidu (IRLi) haldusreformi plaani põhja, usub erakonna juht Mart Laar reformi vajalikkusse, sest niiviisi tugevneksid tema hinnangul kohalikud omavalitsused.

Miks Teie koalitsioonikaaslased haldusreformist midagi kuulda ei taha?

Motiividest ma täpselt aru ei saa. Kui rääkida reformierakondlastega omavahel, siis nad ütlevad, et tegelikult on haldusreform õige asi ja tuleb ära teha. Niipea, kui tulevad poliitilised avaldused, öeldakse, et ei saa. Taolisest politikaanlusest pole ma kunagi aru saanud.

2001. aastal oli Tarmo Loodusel Eesti haldusterritoriaalse jaotuse kaart välja pakkuda. Praegu pole keegi mingit kaarti näinud. On see üldse olemas? Miks seda ei avalikustatud?

Looduse kavast oleme õppinud üht - pole vaja alustada kaardist. Kõigepealt tuleb kindlaks määrata, mis on selle reformi eesmärk. Kui see saab paika, tuleb edasi minna.

Mis on haldusreformi eesmärk?

Kohalike omavalitsuste ja kohaliku identiteedi tugevdamine. Reformi ei taheta teha sellepärast, et siis ei saaks enam kõike võimalikult palju tsentraliseerida. Silmakirjalikkus ajab mind mõnikord lausa marru, eriti kui räägitakse, et me peame omavalitsuste õigusi austama. Selle varjus toimub omavalitsuste nõrgendamine, võimu tsentraliseerimine. 227 omavalitsusest sõidetakse Eestis praegu lihtsalt üle, neil pole võimalust oma ega ka regiooni huvide eest seista. Kui meil oleksid olnud tugevad omavalitsused, kas siis oleks riigieelarve läbirääkimiste ajal tuldud ka nii hullule ideele, et kogu ühistransport ära kaotada? See idee oli ju laual. Tugevad omavalitsused suudaksid oma huvisid kaitsta või oleks neil nii suur tulubaas, et nad saaksid need küsimused ise lahendada.

Praegu võib tsentraliseerimine täie tambiga edasi minna. Mina seda ei salli ja väidan, et Eesti peab olema regionaalselt ühtlaselt arenenud, see on ka meie rahvusliku julgeoleku küsimus.

Kohalikku identiteeti peab hoidma, kohapealt võimu esindajat ära kaotada ei tohi. Nendes kohtades, kus ajalooliselt on olnud, peavad ka edaspidi võimuesindajad olema. Neid ei pea aga nii palju olema kui praegu.

Tarmo Looduse välja pakutud haldusreformi tegematajätmine 2001. aastal on Eestile ikka väga palju maksma läinud. Võtame kõik mõttetud ehitised, tühjaks jäävad koolimajad ja muu ning lööme kulud kokku. Oleksime saanud märksa rohkem teha, kui oleksime raha kontsentreerinud mõistlikesse kohtadesse ja mõistlikesse projektidesse.

Kahju, mida oleme saanud ainuüksi sellepärast, et üks erakond hakkas lähenevaid presidendivalimisi kartes vaatama, kui palju ta kaotab või võidab valijamehi, on hiigelsuur.

Teist korda me enam kaarti ei joonista. Kõigepealt küsime, kas teeme haldusreformi või ei tee. On selge, et täiesti vabatahtlikult seda reformi ei tehta. Või kui tehakse, kulub selleks rohkem kui sada aastat. See on täpselt sama hea idee kui teha rahareform vabatahtlikuks.

Meil ei väsita haldusreformi puhul rääkimast, et niiviisi hoitakse kulusid kokku. Saksamaa haldusterritoriaalne reform näitas, et kulutused suurtes omavalitsustes ei vähene, vaid suurenevad.

Ma ei arva, et haldusreformi eesmärk peaks olema ainult kulude kokkuhoid. Reformi eesmärk on omavalitsuste ja kohaliku identiteedi tugevdamine. Samal ajal hoitakse teatavas mõttes ka kulusid kokku ja kindlasti ei lähe suurte omavalitsuste ülalpidamine kallimaks. Kui hakkaksime lähtuma ainult kulude kokkuhoiust, hakkaksime valest otsast pihta.

Me suudame ressursse koondada ja ei tee enam mõttetuid kulutusi. Tulemuseks on parem haridus, parem infrastruktuur ja kõik muu, mida on Eestile ühtlaseks arenguks vaja.

Aeg veel ühe suure ja põhimõttelise reformi tegemiseks pole just kõige parem. RMK reform jättis maal tööta sadu inimesi. Keskkonnaminister teeb järgmist reformi, liites keskkonnateenistused, looduskaitsekeskuse ja keskkonnainspektsiooni. Jälle jääb maal hulga inimesi tööta. Rääkimata sellest, et kaovad postkontorid, koolid pannakse kinni. Ka võimaliku haldusreformiga jääks hulk inimesi tööta. Kusagil on taluvuse piir?

Probleem oli selles, kas jõuame haldusreformi selle valitsuse ajal ära teha või mitte. Ainuke võimalus oli aasta enne kohalike omavalitsuste valimisi.

Olen nõus, et aeg ei ole praegu kõige parem. Kuigi haldusreformist pole maainimesel midagi karta. Probleemid tulenevad sellest, et haldusreformi omal ajal ära ei tehtud.

Ega omavalitsused olnud RMK reformi ega ole ka praegu looduskaitsereformi juures partnerid, kelle käest midagi küsida.

Oleme tegutsenud selle nimel, et vallad tühjaks jäänud RMK metskonnahooned endale saavad. See oleks pidanud olema algusest peale reformi osa, külaelu keskused peavad alles jääma.

Miks Eesti riiki juhitakse kui kiire kasumi väljavõtmiseks loodud aktsiaseltsi, kus kõik, mis kohe kasumit ei anna, kuulub likvideerimisele?

Tasakaalustavat jõudu ongi vaja. Igal normaalsel riigil on see tasakaalustav jõud tugevate omavalitsuste näol olemas.

Miks iga koalitsioonierakond käib välja oma loosungeid ja omavahel ei suudeta enam milleski kokku leppida?

Ma ei tea. Meie küll muutunud ei ole, haldusreformi asja oleme pidevalt ajanud. Reformierakonna poliitika on ka järjepidev, nad on üks kord haldusreformi põhja lasknud ja lasid teist korda ka. Miks nii käitutakse, ei tea. Meie poliitikud vaatavad järjest rohkem, mida toovad neile järgmised valimised. Teadsime, et läheme riski peale välja. Mina teistmoodi ei oska. Miks ma peaksin istuma nagu hiir urus ja mõtlema ainult häälte peale, mis järgmiste valimiste ajal tulevad. Ega see haldusreformi jutt IRLile hästi mõju.

Kuivõrd tõsisteks sisuliseks vaidlusteks läheb Riigikogus tuleva aasta riigieelarve vastuvõtmisel? Kas tuleb lahing ainult opositsiooni ja koalitsiooni vahel või veel ka koalitsiooni sees? Opositsioon on lubanud, et kergelt nad eelarvet läbi ei lase.

Tahaksin väga loota, et koalitsioonierakondade kokkulepped peavad. Eelarve sai viimasel hetkel valmis, olukord oli väga pingeline. Toon ühe näite: päev enne tuleva aasta riigieelarve eelnõu üleandmist Riigikogule loen ma järsku valitsuse teadet, et on esitatud seaduseelnõu, millega võetakse represseeritutelt toetus. Õnneks saime selle tagasi.

Miks poleks tuleva aasta riigieelarve puhul võinud ausalt tunnistada, et see on defitsiidis? Miks valitsuskoalitsioon valis hämamise tee?

Ametlikult defitsiidis eelarve jaoks oleks võetud reservid täies ulatuses kasutusele. Siis oleks saabunud rahasadu üheks aastaks ja ega keegi mõtlema oleks hakanud, et midagi tuleb muuta. Et eelarvet tehes sunniti ministeeriumid oma kulusid üle vaatama, oli ainuõige samm. Julgen kinnitada, et kui reservid oleks käiku lastud, poleks seda sammu õnnestunud teha. Kõik tuli ikka läbi väga suure häda. Paraku oli see samm möödapääsmatu. Eesti riik on vahepealsetel aastatel otsustanud väga hästi elama hakata. Ma väga siiralt loodan, et Riigikogu liikme palk külmutatakse. See on ebanormaalne, et kui kogu riigis kõike kärbitakse ja külmutatakse, siis üks asutus virutab oma palgad lakke. Loodan, et Riigikogu suudab osade fraktsioonide selgele vastumeelsusele vaatamata otsuse langetada. Ja pole mõtet tulla rääkima, et tegemist on Põhiseaduse vastase sammuga. Põhiseaduse mõte on väga selge: Riigikogu ei saa tõsta oma palka. Et palgad külmutada, see õigus on meil olemas.

Kui augusti algul puhkes Gruusia-Venemaa konflikt, avaldas enamik Euroopa liidreid Gruusiale häälekalt toetust. Praegu on Gruusia suhtes väga ettevaatlikuks muututud. Miks?

Mingit suhtumise muutumist riikide tasemel toimunud ei ole. Suhtumine Gruusiasse ja Gruusia toetamine on jäänud samaks, nagu see oli augustis. Euroopa Liidu programmid käivituvad ja Gruusia integreerumine Euroopaga kiireneb märkimisväärselt. Ka viisalepingud ja kaubandust puudutavad kokkulepped on töös.

Küll on aga tunda teatavaid märke muutustest suhtumises Venemaasse. Mõned riigid on võtnud suuna n-ö pehmemale joonele. Euroopa peab väga täpselt jälgima, et Venemaa täidaks rahulepingut. See tähendab lisaks vägede väljaviimisele n-ö puhvertsoonist väga palju muid kokku lepitud asju. Kaasa arvatud ka rahvusvaheliste vaatlejate tegutsemisõigus Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Et Gruusia külade hävitamises ja kõiges muus selgust saada. Kuni seda pole tehtud, pole Venemaal mingit mõtet rääkida, et hakkame temaga samadel alustel suhtlema. See seisukoht tekitab Euroopas poleemikat ja nõustun, need märgid on teatavas mõttes õhus.

Euroopal on väga praktiline toimunut mitte unustada, kuigi Venemaa seda väga sooviks. Vastasel juhul võib toimunu korduda.

Kas on loota Gruusia võimalikult kiiret integreerimist NATO ja Euroopa Liiduga?

Näen positiivset tegutsemist Euroopa Liidu suunal. Gruusia ja NATO koostöö on tõstetud uuele tasemele. Mida see tähendab nende liikmelisuse tegevuskava suhtes aasta lõpul, seda on väga raske ennustada. Praegu pole see ka Gruusia jaoks elu ja surma küsimus. Viga tehti NATO tippkohtumisel Bukarestis, kus Gruusiale liikmelisuse tegevuskava ei antud. Paljud ütlesid siis otse välja, et see tähendab sõda. Mul on väga kahju, aga see ennustus läks täide. Enam hullemaks olukord minna ei saa.

Millal Te ise viimati Gruusias käisite?

Kolm nädalat tagasi, septembris. Oktoobris lähen uuesti. Ma üritan meeleheitlikult oma muljeid tsenseerida. Need olid liiga positiivsed, Gruusia olukord ei saa nii hea olla. Tbilisi nägi välja nii, nagu seal poleks sõda olnud. Mitte ainult väliselt, vaid ka inimeste käitumisest, hoiakust. Kui kaugemale sõita, siis oli sõja jälgi muidugi näha. Suhtumine oli hämmastavalt positiivne, ülesehitav, tulevikku vaatav. Ilmselt ma kohtusin valede inimestega, kuigi üritasin kohtuda tavaliste inimestega, ka ettevõtjatega.

Gruusia on kandnud tohutuid kaotusi, rahva meeleolu ja selgroog on alles, eks see nad ka sõja ajal päästis. See talv saab neil väga raske olema. Eelkõige põgenikeprobleemi tõttu, sest puhvertsoonid küll tehti, kuid neid pole ikkagi veel puhastatud ja inimestel pole võimalik koju tagasi minna. Milline on gruusia külade saatus Lõuna-Osseetias, seda ei tea keegi. Enamik põgenikke on just sealt pärit. See on riigile väga suur koorem, ja mitte ainult majanduslik, vaid ka poliitiline ning sotsiaalne. Venemaa teeb talvel kõik, et Gruusiat võimalikult palju nõrgestada. Venemaa eesmärk oli Gruusia valitsuse kukutamine ja seda eesmärki üritatakse meeleheitlikult, maksku mis maksab, saavutada.

Käisite ka Mustvee koolis ajaloo tundi andmas. Mille vastu õpilased huvi tundsid?

Küsisid lausa oma sugulaste kohta, kellest mõnda ma isegi teadsin. Veel tundsid õpilased huvi, millal metsavendadest uus raamat tuleb.

Millal see raamat siis tuleb?

Eks ta ole mul meeles mõlkunud juba ammu. On mõnevõrra kummaline, et keegi pole teemat üles korjanud. Ma kirjutasin esimese raamatu rohkem kui 15 aastat tagasi ja tollel ajal olid arhiivid kinni, raamat tugines kaudsetele allikatele ja mälestustele. Praegu on materjali võrreldamatult rohkem, saab täpsustada. Teema väärib kindlasti uut läbikirjutamist. Ja kui keegi seda ei tee, siis mul ei jäägi muud üle kui ise kirjutada. Nagunii tuleks teha uus inglisekeelne raamat, vana on maailmas hästi kaubaks läinud ja läbi müüdud.

Üks raamat on mul valmis, kirjutatud kahasse asjaarmastajast ajaloolase Toivo Kallasega. Tema on uurinud kuritegu, mis pandi toime Soome lahe kohal 1940. aasta 14. juunil. Nimelt tulistas nõukogude lennuvägi siis alla Eesti kaitsetu lennuki Kaleva. Teine raamat on 1944. aasta sarja viimane osa. Olles kirjutanud soomepoistest, Eesti Leegioni meestest, tuleb kirjutada ka Eesti Laskurkorpuse meestest. Ühelt poolt tuleb raamat Saaremaa lahingutest, teisalt on see katse kirjutada Eesti Laskurkorpusest teise nurga alt. Senini on enamik laskurkorpusest kirjutatust nõukogudeaegne õudus, nagu olnuks tegemist paadunud kommunistidega. See ei ole nii, sest olude ja juhuste tõttu laskurkorpusse sattunud meeste saatus oli ränk. Kõige suuremad kaotused olid just laskurkorpusel, neisse suhtuti kui kurjategijatesse. Lugu on sünge ja õigluse mõttes tuleb see ära kirjutada. Olen saanud kasutada palju seni avaldamata päevikuid ja muud materjali, mis annavad hoopis teise pildi.

15 aastaga teedeta riigiks?

2008-10-09

Esmaspäeval teavitas riigikogulane Jürgen Ligi Eesti rahvast "Aktuaalses kaameras" järgnevast: "See, et kütuseaktsiis läheb otse asfaldi alla, ei ole raskel aastal enam mõistlik." Tema sõnul ei ole normaalne, et riik jätkab teedeehitust kahe-kolmekordses mahus ja samas kärbib hoopis väiksemaid summasid sotsiaaltoetustelt. Siin on Ligi suutnud ühte lühikesse juttu kokku panna mitu valet korraga.

Esiteks on täielik vale, et kütuseaktsiis läheb kõik otse asfaldisse. Järgmisel aastal on planeeritud kogu kütuseaktsiisi laekumiseks 5,305 miljardit krooni (2008. aastal 5,380 miljardit). Sellest 75% on teeseaduse alusel, kokku 3,784 miljardit krooni (2008. aastal 3,833), planeeritud teedesse. Seega jagatakse juba sellest kütuseaktsiisi rahast 1,521 miljardit krooni teisteks tegevusteks. Teeseadusega planeeritud raha läheb teede ja sildade ehitamiseks, remondiks, projekteerimiseks, pindamiseks, maade ostuks, kohalikele omavalitsustele kohalike teede hoolduseks jne.

Eelarve läbirääkimiste käigus oli just Ligi see, kes tuli välja ka seisukohaga, et kütuseaktsiisi tuleks veel tõsta. Kui eesmärk oli seeläbi ainult riigikassat täita, siis oli esmaspäevaõhtune avaldus eriti küüniline.

Tegelikult rahandusministeeriumi ettepanekul paigutatakse aastatel 2009-2012 Euroopa Liidu poolt eraldatav raha selle 75% teederaha hulka summas 2,032 miljardit krooni. Piltlikult öeldes ei kasutata abi mitte täiendava vahendina teede infrastruktuuri parandamiseks ja teeaukude lappimiseks, vaid eelarveaukude lappimiseks.

On hea ütlus, et arvud ei valeta. Kui nüüd neid arve võrrelda, siis kahe-kolmekordses mahus kasvu ei paista kusagilt! Kui võtta maha ka Euroopa raha, siis ei ole ka kasvust enam juttu, vaid kasv on negatiivne ehk miinusmärgiga!

Eesti aastane teede ehitusvajadus on suurem kui tegelikkus ja nii on see olnud viimased 15 aastat. Mitmed viimased aastad on teedele minevad rahasummad küll kasvanud. Asi on liikunud tõusujoones pea kõikides valdkondades, kuid niinimetatud normtasemeni, see tähendab taset, kus tee seisundit suudetakse parandada, jõuti vaid pindamise osas. See tähendab, et kogu ülejäänud valdkonnad - teehooldus, ehitus ja remont - olid ja jäid alarahastatuks.

Teed on riigi üks olulisemaid infrastruktuure, mida peavad kasutama sajad tuhanded inimesed iga päev, et jõuda tööle. Investeerimine infrastruktuuri on tulevikku investeerimine, see tagab tööhõivet juba ehituse käigus ning hilisem kiirem ja parem liikumine on tööstustele ning tööjõule ülioluline.
Isegi Maailmapank annab oma viimases raportis Eesti valitsusele kõrge hinnangu, tõdedes, et ainuke valdkond, kus üleminek on puudulik, on infrastruktuur, eriti teed! Seega - olukorras, kus ei ole saavutatud veel isegi vajalikku taset, oleks investeeringute vähendamine väga vale otsus.

Kuidas toimivad naabrid? Lätis ja Leedus on teedeehituse finantseerimine kütuseaktsiisist analoogne Eestiga, kus suurusjärgus 70% aktsiisirahast läheb teede ehitusse ja hooldusele. Plussmärgiga lisanduvad sinna Euroopa Liidu toetused. Näitena võib vaadata ka rahastamist ühe kilomeetri riigiteede kohta.

Kui meil on valida, kas ehitada korralike teid, anda teedeehitajatele tööd, siis meie valime selle. Ei ole mõtet maksta sedasama raha teedeehitajatele töötukassa kaudu koondamishüvitisteks ja sotsiaaltoetusteks ning kodanikel autoremontideks. Investeerimine infrastruktuuri ja haridusse on see, mis tulevikus kulutused tagasi toodab, raskel hetkel raha nahkapanek seevastu on halb mõte.

09.10.2008 15 aastaga teedeta riigiks?, Vooremaa

10.10.2008 15 aastaga teedeta riigiks?, Harju Ekspress

11.10.2008 Kuidas teedeta riigiks muutume, Järva Teataja

Kes iganes tahab makse tõsta ...

2008-10-09

Samal teemal Virumaa Teatajas 23. septembril ilmunud Kristiina Ojulandi artikkel "Kes ikkagi tahab makse tõsta?"

Kes iganes tahab makse tõsta, sel on mõtlemist küllaga. Kõigepealt sellest, milleks tulusid vaja on. Ka kehval ajal on riigil täita kohustusi ja ülesandeid, mille katmiseks on vaja raha.

Põhjus võib olla ka see, et on vaja muuta harjumusi. Selliseks näiteks on alkoholiaktsiis. Kindlasti tuleb mõelda sellele, kellele see koormus langeb. Igatahes kogum keerukaid küsimusi, mille suhtes konsensuse leidmine raske. Lõpuks tuleb suure tõenäosusega tõstmisplaanist loobuda ja vaadata, kust annaks kulusid kokku hoida.

Eelarve menetlemine on muutnud osapooled närviliseks ja käib süüdistamine ning oma seisukohtade kuulutamine teemal, mis on rahvale hea ja millest taganeda ei saa. Ma teen siinkohal eksperimendi ja lasen lugejal oma peaga mõelda, mis sellest siis ikka juhtub. Otstarbeka kulutamise debatinäitena võtan ette perepoliitika.

Meie peaminister ütleb, et me raiskame peretoetuste raha, et tema lapsel pole seda 300 krooni vaja ja pole 4/5 Eestimaa peredeski. Mulle meeldiks, kui see nii oleks, aga Eestimaa perede sissetulekuga on pigem vastupidi. Objektiivselt ja natuke subjektiivselt võttes võiks ja peaks kolmandik peresid seda raha igal juhul saama.

Lapsetoetuse saajaid oli eelmise aasta lõpul 264 577, neist 67% said toetust esimesele lapsele. Mullu kulutati lapsetoetustele miljard krooni, mis moodustab peretoetuste kogukulust 38%.

Olen nõus, et siin on vaja midagi ette võtta. Eestis moodustavad peredele suunatud sotsiaalkaitse kulutustest üle 90% rahatoetused.

Jõuame selleni, et pere peab küsima, keegi peab taotluse läbi vaatama, nii nagu toimetulekutoetuse korral. See tähendab igakuist bürokraatiat taotluste menetlemisel, sest lihtsalt pere eelmise aasta sissetulekute arvesse võtmine ei ole piisavalt õiglane. Jooksva aasta lõpus kitsikusse sattunud perekond võis olla eelmisel aastal tubli keskmik ja vastupidi.

Mina ministrina ei leidnud universaalsete lastetoetuste reformimisele muud rohtu, kui keskenduda lasterikaste perede toetamisele ja hoida kõiki puudutav baas madalal.

Erinevatele, rohkem abi vajavatele vanemarühmadele keskendusid ka erakondade valimislubadused, alates üksikvanema paremast toetamisest kuni IRLi 2000kroonise lapsetoetuseni alates pere kolmandast lapsest. Seda plaani pärsib nüüd majanduskitsikus.

Pühast lehmast

Vanemahüvitisest nimelt. Selle meetme juurutajana arvan, et tegu oli mõistliku sammuga pere- ja iibepoliitikas laiemalt, mis ei tähenda, et seda ei tohi vajaduse korral parandada. Mõistagi saaksid muudatused olla tulevikku suunatud ega peaks puudutama peresid, kus juba lasteootel ollakse. Mullu kulutati riiklikele peretoetustele kokku pea 2,8 miljardit krooni.

Kulutused on kasvanud peamiselt vanemahüvitise kasvu arvel. Mullu kulutati vanemahüvitistele 1,1 miljardit krooni, mis moodustab peretoetuste kogukulust 40%. Räägime siinkohal lapse esimesest poolteisest eluaastast.

Järgmisele lapsepõlve osale (16 aastat) kulutame seega 60% rahast. Minu diagnoos, pange igaüks oma, on see, et Eesti peretoetused on liialt fokuseeritud sünnile, selles osas oleme Euroopas esikohal. 45% meie rahalistest peretoetustest on sünniga seotud, Euroopa Liidus on see keskmiselt 12%. Kriitiliseks küsimuseks on see, kas mõju sündimusele kaalub üles võimaluse vähendada ebavõrdsust.

Toetused jõukamatele

Trendiks on paraku, et kasvavad ülemistele sissetulekurühmadele suunatud toetused - viimastel aastatel lisandunud vanemahüvitis ja tulumaksuvabastus juba esimeselt lapselt on leibkonna sissetulekutasemest aga pigem samasuunaliselt sõltuvad toetused.

Nii et deklaratsioon "Vanemahüvitist me ei puutu" on küll poliitiline, kuid ei räägi tahtest sotsiaalselt mõelda. Ma ei ole kindel, et 30 000 krooni vanemahüvitist kõrgepalgalistele on riigipoolne vältimatu iibepoliitiline vajadus, mis ei tähenda, et vanemahüvitise printsiip - kompenseerida saamata jäävat palgatulu - on halb. Küsimus on, kuhu maani minna.

Kui näiteks 2000. aastal said kõige rikkamas viiendikus peredes ja kõige vaesemas viiendikus peredes elavad lapsed riigilt võrdselt raha, siis käesolevaks aastaks tehtud prognoosid näitavad, et kõige rikkamas sissetulekurühmas on toetus ühe lapse kohta ligi 1,8 korda suurem kui kõige vaesemas sissetulekurühmas elava lapse toetus. See on tingitud just vanemahüvitisest ja täiendavast tulumaksuvabast miinimumist laste arvu pealt.

Poliitikauuringute keskuse PRAXIS uuring on näidanud, et vaesuse vähendamisel on kõige efektiivsemad paljulapselistele peredele suunatud toetused. PRAXISe analüüs näitab, et kuluefektiivsemad meetmed laste vaesuse vähendamisel oleksid kas lapsetoetuse tõstmine alates kolmandast lapsest või lapsehooldustasu tõstmine kuni kolmeaastaste eest, kus peaaegu iga viies kroon jõuab suhtelises vaesuses elavate lasteni.

Natuke ka maksudest

Ärevust tekitab nii poliitikute kui igapäevaste teenustetarbijate-ostjate hulgas käibemaksuerandite temaatika. Käibemaks ise maksuna jaotub küllalt ühtlaselt erinevate tulugruppide vahel, olles oma olemuselt küll regressiivne, ehk rikkamate inimeste kuludest moodustab see veidi väiksema osa kui vaestel. Samalaadne on lugu tubaka ja alkoholiaktsiisiga.

Kõige väiksem mõju on neil rikastele, lajatavad aga kõige vaesematele. Selle kulu vältimine on aga küll igaühe enda kätes, kusjuures mitte mõeldes salasigarettidele.

Kui nüüd tulumaksuvaba tulu käsitleda, siis sellest saavad võitu pea kõik, vähem ühiskonna rikkaim kümnendik, kõige rohkem keskmikud.

Tulumaksumäära alandamine on aga ennekõike tulukamate huvides. Selge on see, et suu tuleb seada sekki mööda ja mingit kulude tuludest suuremaks paisutamise soovidest IRL poolt ei maksa püüda Virumaa Teatajas inimesi eksida. See on lihtsalt valetamine.

Rikkust pole mõtet kadetseda, ega rikaste peal ennast välja elada, küll aga lähtub hea poliitika ka teistest inimgruppide vajadusest.

Tulevik algab väärtustest

2008-10-08

Professor Rein Taagepera ning noorte sotsioloogide Helen Biini ja Kairi Kasearu mõttevahetus Eesti Päevalehes (07.10) keskendub taas sündimuse ja lastekasvatuse temaatikale kui rahvuse edasikestmise võtmeküsimustele. Kindlasti vajab tänapäevane ühiskond lapsi ja peresid tunnustavat-toetavat sotsiaalpoliitikat. See on paratamatu, kui tahame, et uued põlvkonnad oleksid positiivse ja aktiivse eluhoiakuga. Kuid sellest on vähe, kui soovime eestlaste püsimajäämist omakeelse kultuurrahvana.

Kui tahame sidustatud ja võimalikult ühtset ühiskonda, siis ei jää meil muud üle kui tugevdada rahvusriikluse aluseid ning tegeleda väärtuskasvatusega. Isamaalised väärtused ei ole mingid anakronismid möödunud aegadest, vaid lahutamatu osa tänapäevasest ühiskonda koos hoidvast väärtussüsteemist. Seni kuni rahvuse tulevikuga tegelevad vaid loodusteadlased, räägimegi vaid sündidest, surmadest ja tervishoiust. Kui lisanduvad sotsioloogid ja käitumisteadlased, siis tõusevad esile ka pereprobleemid ja põlvkondade sidusus. Kuid rahvus ei ole määratletud bioloogiliselt, vaid on inimeste vaimne ühistunne, mis püsib ühiselt jagatud ja mõistetud väärtustel. Kui need väärtused loovad noorele põlvkonnale kindlustunde, et suudetakse ennast parimal viisil teostada just selle rahva liikmena, ei jää siis lapsed sündimata.

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: olen lisatasu riigile tagasi maksnud

2008-10-02

Viljandlasest põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder kinnitab «Sakala» lugejate küsimustele vastates muu hulgas, et on kevadel endale määratud ligi 100 000-kroonise lisatasu riigile tagasi maksnud.

Millise diagnoosi annate praeguse valitsuskabineti tervisele? Kui kaua see koalitsioon koos püsib ja mis võiks lagunemise esile kutsuda?
Üldine majanduslangus on kindlasti teinud valitsuse töö keerulisemaks, aga valitsuskabineti tervis on rahuldav ja ministrite omavahelised suhteid töised. Arvan, et see koalitsioon jätkab järgmiste korraliste riigikogu valimisteni. Poliitiline stabiilsus on Eesti arengule praegu kasulik.

Mis saab haldusreformist?
Võrreldes teiste juba toimunud reformidega (näiteks omandireform, maareform, põllumajandusreform, rahareform) on haldusreform Eestis kõige rohkem uuritud, analüüsitud ja läbiräägitud reform. Kahjuks ei ole seni selle osas saavutatud poliitilist kokkulepet ning peale üksikute vabatahtlike omavalitsuste ühinemiste ei ole midagi toimunud. Poliitilist kokkulepet ei ole ka praegu ja seetõttu arvan ma, et riiki tervikuna puudutav haldusreform on võimalik parimal juhul alles 2013. aastal. See on reaalsus.
Kõikides Euroopa Liidu riikides on aegade jooksul läbi viidud haldusreformid ja üheski riigis ei ole see õnnestunud vabatahtlikkuse alusel. Vabatahtlik haldusreform oleks tõeline Eesti «Nokia» ja sama absurdne kui vabatahtlik rahareform. Tegelikult ollakse praegu vabatahtlikkuse sildi all muudatustele lihtsalt vastu ja inimeste jaoks olulised ümberkorraldused jäävad ära.
Isamaa ja Res Publica Liit peab terviklikku ja ühtsetel alustel ning kodanikust lähtuvat haldusreformi vajalikuks aga kui poliitilist valmisolekut pole, siis ei ole mõtet ka lootusetu ettevõtmisega tegeleda ning inimesi asjatult ärritada.

Kas teie meelest aitab järgmise aasta eelarve praegu kavandatud kujul kaasa Eesti regionaalpoliitika paranemisele? Kas linnast väljas elamine muutub veelgi enam rikaste inimeste privileegiks?
Eesti regionaalpoliitikas järgmisel aastal murrangulisi muutusi ei tule. Kuna suurem osa regionaalpoliitika elluviimiseks vajalikke rahasid (põllumajanduse ja maaelu toetused, erinevad Eurpppa Liidu tõukefondid, regionaalrahad, infrastruktuuri rahastamine) tulevad Euroopa Liidust ja need järgmisel aastal suurenevad, siis olukord riigi regionaalpoliitika kontekstis halvemaks ei muutu. Regionaalministri jõupingutuste tulemusena jätkuvad ka kõik siseriiklikud regionaalprogrammid.
Oma mõju avaldab hoopis üldine majanduse raske olukord, mis ei tulene otseselt regionaalpoliitikast.

Kas maapiirkonnas elav pensionär võib olla kindel, et uuel aastal suudab riik teda sama palju abistada kui sel aastal? Pean silmas bussiühendust maakonnakeskustega, meditsiini ja muid toetusi.
Maapiirkonnas elavate pensionäride elu ei tohiks oluliselt muutuda, sest ühistranspordis ja tervishoiukorralduses olulisi muudatusi ei tule. Kehtima jääb ka pensioniseadus, millega kaasneb järgmise aasta 1. aprillist pensionide tõus.

Kuidas võiksid teie meelest uue aasta riigieelarvega rahule jääda suured pered (nelja ja enama lapsega), kus vanemad teenivad eesti keskmist palka?
Paljulastelistel peredel ei ole kerge, aga lastetoetused säilivad senisel tasemel, välja arvatud ühekordne rantisatoetus ja vanemahüvitist saava lapsevanema lapsehooldustasu. Loodetud täiendavaid toetusi on võimalik rakendada tulevikus, majandusliku olukorra paranedes. Majanduskriisi ajal kasvab kindlasti kohalike omavalitsuste roll perepoliitika korraldamisel ja erinevate sotsiaalsete probleemide lahendamisel.
Meie erakonnale on olulisteks prioriteetideks perepoliitika ja haridus ning seepärast jälgime väga tähelepanelikult nende valdkondade rahastamist riigieelarvest. Peame ka säästueelarve tingimustes vajalikuks senise peretoetuste süsteemi säilitamist ning pedagoogide palgatõusu jätkumist.

Ajakirjanduse vahendusel saab viimasel ajal palju lugeda pankrotti või raskesse seisu jõudnud ettevõtetest, kes on sunnitud töö lõpetama või töötajaid koondama. Mis te arvate, kas tööpuudus muutub järgmisel aasta Eestis suurimas mureks? Kui jah, siis kuidas riik tekkivate sotsiaalsete probleemidega hakkama saab?
Kindlasti suureneb tööpuudus ja see teeb elu raskemaks nii inimestele kui riigile. Mõistlik on sotsiaalseid probleeme maksimaalselt vältida. Selleks peab riik, majanduskriisi olukorras, senisest enam tähelepanu pöörama tööhõive küsimustele ja ettevõtluse toetamisele. Uus töölepinguseadus on riigikogus arutusel ning põllumajandusministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kaudu antavad toetused on mõeldud ettevõtluse elavdamiseks. Loodan, et saame tekkivate sotsiaalsete probleemidega hakkama.

Mis saab juhul kui järgmise aasta suveks on selge, et 2009. aasta eelarve ei täitu loodetud mahus. Kas sellisel juhul võtab keegi poliitilise vastutuse? Kas valitsusel on selge kava, kuidas siis tegutsema peaks?
Järgmise aasta eelarve on säästueelarve ja selle koostamist pingestas asjaolu, et oleme viimased 3-4 aastat elanud üle jõu ehk võtnud vastu seadusi ja kohustusi, mida on võimalik täita ainult kiiresti kasvava majanduse tingimustes. Juhul, kui eelarve kavandatud mahus ei täitu võib tekkida vajadus reservide kasutuselevõtuks.
Samas peame endale aru andma, et rahanduskriisi sügavamad põhjused on ülemaailmsed ning nende lahendused ei sõltu ainult Eesti riigi eelarve ja rahanduspoliitikast. Aga säästmine ja struktuursed muudatused ka Eesti eelarvepoliitikas on vajalikud.

Milliseid järeldusi olete teinud pärast endale ligi 100 000-kroonise preemia maksmist? Paljud valijad olid rängalt pettunud, kui te esialgse reaktsioonina hakkasite seda lisatasu õigustama. Kas olete lõpuks täitnud ka lubaduse see summa riigile tagasi maksta?
Ma ei ole preemia maksmist õigustanud, vaid selgitanud, et seda tehti põllumajandusministeeriumis kõigile ühtsetel alustel nii nagu varasematel aastatel, ka eelmiste ministrite ja valitsuste ajal. Tänaseks on väljamakstud rahad riigile tagastatud.

Miks ei ole Isamaa ja Res Publica Liit võtnud selget seisukohta kõrgete riigiametnike palkade külmutamise idee osas?
Oleme selle idee algatajad ja meie seisukoht on väga selge. Lisaks kõrgemate riigiametnike palkade külmutamisele peame vajalikuks ka riigikogu liikmete palkade külmutamist ning lahtisidumist Eesti keskmisest palgast.

Mida arvate Isamaa ja Res Publica Liidu liikmena ja endise Viljandi maavanemana oma parteikaaslase ja praeguse volikogu esimehe poolt 30.septembri «Sakalas» avaldatud iroonilisest ründavast kirjas Monika Kuzmina ja Rahvaliidu vastu? Kas teie arvates on volikogu esimehele selline käitumine sobiv?
Mulle jääb arusaamatuks, miks lugupeetud volikogu liikmed omavahel ajalehe vahendusel suhtlevad! Monika Kuzmina oleks võinud oma ettepanekud ettenähtud töökorras esitada. Nagu Tarmo Looduse vastusest selgub, ei ole ta seda teinud. Arvan, et igale avalikule ettepanekule ei pea alati avalikult vastama. Ilmselt olnudks Looduse poolt õigem ettepanek lihtsalt teadmiseks võtta.
Arvan, et Tarmo Loodus on linnavolikogu töö korraldamisega väga hästi hakkama saanud. Viljandi linnavolikogu töökorraldust tuuakse tihti eeskujuks, sest linnakodanikel on võimalik saada piisavalt informatsiooni ning soovi korral volikogu koosolekutel osaleda. Oleks ainult aktiivseid kodanikke rohkem!

Mida teha nende väikevaldade juhtidega, kes seisavad haldusreformile vastu hirmus, et enam pole neile uut töökohta uues omavalitsuses. On ju praegugi nende vallajuhtide palgad kohati nii madalad, et miks sellest töökohast üldse nii kiivalt kinni hoitakse? Või on mõni muu varjatum põhjus, mis seistakse sellise visadusega liitumistele vastu?
Inimesed (ka poliitikud ja ametnikud) on haldusreformile vastu erinevatel põhjustel, mitte ainult isiklikest majanduslikest huvidest lähtuvalt. Siin on nii maailmavaatelisi, psühholoogilisi ja palju muidki põhjusi.
Teiste riikide kogemused näitavad, et poliitikute ja ametnike vastuseis ümberkorraldustele murtakse sotsiaalsete garantiidega. See tähendab, et neile säilitatakse seaduse alusel töökoht ka peale reformi või võimalus ennetähtaegselt soodustingimustel pensionile jääda. Nii on lõppkokkuvõttes kõigile odavam ja vastuseis reformidele väiksem.

Milline võiks olla Eestis õiglane põllumajandusmaa hind? Ütleme siis Viljandi maakonnas põllumaa, mis on haritud. Euroopa Liidus võivad hinnad Suurbritanniast Rootsini erineda tervete suurusjärkude võrra. Ma räägi siin puhtalt põllumajandusmaast, mitte linnalähedasest või «arenduspotentsiaaliga» maast. Põllumaa on ju lihtsalt üks tootmissisend. Kui kaua see saab olla meil nii odav, arvestades, et teiste sisendite hinnad (näiteks tehnika, kütus, väetised), samuti tulu poole pealt kokkuostuhinnad on üsna samasugused näiteks Saksamaa omadega. Kui kaua saab selline müstika jätkuda?
Maa, sealhulgas põllumajandusmaa hind kujuneb turul. Eesti maaturg on veel väljakujunemata ja seetõttu ei ole ka põllumajandusmaa hind õiglane. Seni on põllumajandusmaad odavalt omandanud tihti ka need, kes seda põllumajanduslikuks tootmiseks ise ei kasuta. Paljud maaomanikud käsitlevad põllumajandusmaad ainult kinnisvarana, millega tulu teenida - rentida, sellega kaasnevaid toetusi saada või tulevikus kasumlikult müüa.
Kindlasti muutub põllumajandusmaa Eestis tulevikus kallimaks. Mida enam põllumajandus areneb, seda enam ka põllumajandusmaa väärtus kasvab aga sellega kaasneb ka maa rendihindade kasv.

Millist mõju avaldab üldine majanduslangus põllumajandusele? Kas on oht, et ka Euroopa Liidu põllumajandustoetusi hakatakse kärpima?
Kindlasti puudutab majanduskriis ka põllumajandussektorit. Põllumajandustootja peab olema ettevaatlik uute investeeringute tegemisel, laenude ja liisingukohustuste võtmisel.
Erinevalt teistest majandusharudes on põllumajanduses stabiliseeriv Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika ja toetused. Euroliidu põllumajandustoetused Eesti põllumajandusele järgmisel aastal suurenevad ja need jõuavad tootjani sõltumata majanduse olukorrast. Järgmise aasta eelarvega tagame toetuste kohustusliku kaasfinantseerimise täies ulatuses ning säilivad ka kõik siseriiklikud toetused. Täiendav riigieelarveline toetus on 545 miljonit krooni.

Mida olete teie kasulikku teinud praeguses ametis peale enda kauka täitmise? Millega näitate eeskuju praeguse kokkuhoiupoliitika tingimustes? Millisest hüvest oleksite nõus loobuma, et olla ühte eesti rahvaga? Palun otsest vastust, mitte ümber nurga hämamist!
Raskel ajal oleme kõik sunnitud säästma, nii kodanikuna kui ka oma tööpostil. Põllumajandusministeeriumi valitsemisala tegevuskulude vähendamine järgmisel aastal on 58 miljonit krooni ja see puudutab kõiki töötajaid, sealhulgas ministrit. Isiklikult toetan ka ministrite palkade külmutamist ja lahtisidumist Eesti keskmisest palgast.
Ka kodanikuna puudutab üldine majanduskriis, oodatud peretoetuste kasvu edasilükkumine ja laenuintresside tõus mind isiklikult ning nõuab ka isiklikku kokkuhoidu.

Milles seisneb Isamaa ja Res Publica Liidu eelis teiste erakondades ees peale hariduse ja pere ning laste tähtsustamise?
Eestis on palju erakondi , kellest kuus on parlamendierakonnad. Enamasti esindatakse mingi kindla sihtrühma huve ja arvatakse, et mida suurem või rahakam sihtrühm, seda suurem on toetus ja parem valimistulemus. Nii on Eestis mitteeestlasi, pankureid ja suurettevõtjaid, maarahvast, töövõtjaid ja ametühingulist liikumist ning rohelist maailmavaadet esindavad erakonnad. Isamaa ja Res Publica Liidu erinevus eelloetletud erakondadest on see, et me käsitleme ühiskonda tervikuna ega rõhuta programmis ja tegevuses ainult ühe või teise sihtrühma huve. Me otsime tasakaalu.
Nii on meil tugev ja väljakujunenud välis-, kaitse- ja julgeolekupoliitika, samuti haridus-, kultuuri-, pere- ja sotsiaalpoliitika ning majandus- ja põllumajanduspoliitika. Oluline on meile ka Eestimaa keskkond, rahvus- ja regionaalpoliitika ning õigusriigi ja demokraatia aadete kaitsmine. Arvan, et oleme maailmavaateliselt ja programmiliselt kõige laiem erakond ja meie liikmete hulgas on palju erinevate eluvaldkondade autoriteete, mis on tihtipeale ka erakonnasiseste tuliste arutelude põhjuseks. Meie liikmete mõttemaailma mitmekesisus ja terviklik ühiskonnakäsitlus on meie erekonn tugevus.

Herman Simmi partii malelaual

2008-09-30

Luuletuse pealkirjaga «Üle malelaua» avaldas aastal 1967 Uno Laht (1924-2008), nõukogude julgeolekuvolinik ja metsavennakütt 1944-1946.

Selle lõpuvärsid ütlevad järgmist: «Ruttan õnnitlema võitjat - / väärt partii!». Kuigi malemängu võib luuramisega võrrelda, ei lõpe ükski luureoperatsioon nõnda nagu mäng Uno Lahe ja Johannes Semperi vahel, vastastikuse õnnitlemise ning käesurumisega. Male sarnaneb luurega õieti vaid ses suhtes, et kummaski tehakse käike mõlemalt poolelt: pole võimalik, et vastane jätab käimata.

Pisut semantikat

Kümme aastat enne Uno Lahte, 1957, valmis väga heal graafikul Richard Kaljol (1914-1978) linoollõige «Maletajad», üks vastastest ta ise. Mida teeb keset partiid kolmas? Loeb lehte ja tahaks nagu kiibitseda. Kiibitseja on see, kes enda arvates tunneb mängu, ent ise mängida ei saa. Kas võib öelda, et neist, kes on alates 22. septembrist hakanud võtma sõna Herman ja Heete Simmi kohta, on enamik kiibitsejad? Võib, kuid see pole rõõmus ütlemine. Ei ole usutav, et eesti rahva keskel oleks nii palju luuramise asjatundjaid, kes, unustades kõik, võtavad korraga agaralt sõna nagu töölised ametühingu koosolekul.

Eeluurimine lõpetatud, süüdistusmaterjal koos, otsus teada. Kärts ja põmm!

Oskamata arvatagi, kui paljudel Eesti elanikest on olnud kokkupuuteid eri luuretega, ükskõik siis, kas seal teenides või töötades või olles «objekt», olen küll seda meelt, et professionaalne luuraja on võimalikult vait ega kommenteeri internetis vähimatki. Need, kes praegu suud ja klaviatuuri pruugivad, on enamalt jaolt asjaarmastajad. Mõni neist sarnaneb väga niisuguste inimestega 1940.-1950. aastate vahetusel, kes tookord teadsid äärmiselt täpselt, kes on kursusel näiteks kaitseliitlase tütar ja näitasid avalikult näpuga. Varem polnud Herman Simm enam meeleski, nüüd korraga on vaieldamatu, mis ta tudengina tegi.

Täitsa selge, et rahvuslik ühiskond ei tohi jääda riigireetmise korral sõnatuks. Aga kes meist laulva revolutsiooni aegu, kakskümmend aastat tagasi, teadis, mismoodi käib tulevase uue Eesti Vabariigi reetmine ja kes meie hulgas on äraandja? Ükski ei öelnud siis, et «ükskord nad annavad selle riigi ära niikuinii!». Praegu on see, riigireetmine, Herman Simmi juhtumi eeluurimise ajaks (kuni pool aastat) fakt. Ühelt poolt kinnitab tõsiasi, et tema jälitamine oli põhjendatud, ent ei lekkinud, uurijate professionaalsust. Herman Simmi ei tabatud teolt, vaid tegude tagajärjel.

Teisalt pidi ta ise sellest, et mäng on läbi, saama aru märksa varem kui alles laupäeval, kui ta koos abikaasaga arestimajja viidi. Kuidas «pidi»? Herman Simm oli riigisaladuse kui sellise kaitsmise eest vastutav ametnik juba enne Eesti Vabariigi vastuvõtmist NATOsse ja tõepoolest - kõik Eesti riigi saladused NATOsse ei puutu. Kus on vahe, seda tavakodanik ei tea ja mõnikord see ongi vaieldav. Aga kui sinu igapäevaseks tööks, n-ö leivateenistuseks, on riigisaladuse kaitse ja õieti ka kogu vastava mehhanismi konstrueerimine, siis sa ei saa seda tööd enam teha, kui sa ise enam kõige juurde ei pääse. Näikse nii, et Herman Simmi juurdepääsu igasuguseid saladusi sisaldavate materjalide juurde hakati piirama alates aastast 2006, siis, kui temapoolne eeltöö Eesti astumisel NATOsse oli juba tehtud. Nn ohutuluke oleks pidanud tal tööle hakkama juba aastal 2005.

Professionaal sillal

Kas see, et Herman Simm ohutulukest ei märganud, oli näpukas? Ei, sest keegi pole teda NATO asjaajamises välja õpetanudki nõnda, nagu see oleks loomulik - 5 aastat eriala ja vähemalt 10 aastat tuima tööd ning pidevat täiendamist. Võib-olla ma olen ülekohtune, kuid aastal 2000 oli vaja lolli, kes teeks mõne aastaga ära selle töö, milleks teistel riikidel kulus kümneid aastaid. NATO julgeoleku mõttes oli Herman Simm vastutulelik entusiast, kellele anti võim, mis ei saa olla magus nagu oivaline tort. Olnuks ta professionaal, oleks ta tööst loobunud, sest tema ametikoha juures tähendas see töö suhtlemist ka NATO ja Venemaa vahel.

Pole mingit põhjust hakata midagi välja vabandama. Lihtsalt üks on NATO ning teine tema liikmesriikide bilateraalsed suhted Venemaaga. NATO saladused ei ole riigisaladus samas mõttes, nagu näiteks Inglise kuninganna abikaasa, Edinburgh'i hertsogi prints Philipi tervislik seisund või Soome Vabariigi kauaaegse presidendi Urho K. Kekkoneni viimased eluaastad.

Eesti on oma asukoha poolest sild Venemaa ja meist läänepoolsema NATO vahel. Iga sillavalvur peab tundma ka olukorda teisel kaldal. Esimese nädala keskel on meile pähe määritud kõike seda, mida võis Herman Simm teha Eestis, ent mida sai teine pool tema kaudu teada, see on veel kõik teki all. Samas on selge, et niisuguseid asju ei tehta ealeski üksi. Kuni kohtuprotsess pole alanud, jääb tunnistajate ring lahtiseks.

Pärast kõike

Olen näinud meest, kes sai aastal 1962 karistuseks 25 aastat ja tuli pärast äraistumist naise juurde tagasi. Abikaasa ootas teda vapralt. Süüdi mõisteti mees seepärast, et vististi aastal 1943 oli ta tapnud nõukogude sõjavangi, kes läks kallale tema abikaasale. Mehe sõber aitas vangi matta, kuid hiljem leidus kaebaja ning mõlemad mõisteti süüdi kui kaasosalised. Mehe sõber suri vist juba eeluurimise ajal.

Vabanemise järel võis mees olla ligi 70. Ta käis poes, ent elu oli tühi, sest enamikku sellest polnud olnudki. Kui Herman Simm saab 15 aastat ja otsust ei muudeta, on ta vabanemisel Kreutzwaldi mõttes rauk. Pole minu asi otsida kergendavaid asjaolusid ja lollus seda teatavasti polegi, kuid kas näiteks need, kes praegu jutustavad Herman Simmist tudengina, annavad endale aru, et kuigi Herman Simmilt võib tema teenetemärgid ära võtta, ei saa keegi keelata tal tulla oma kursuse kokkutulekule, kui ta jälle vaba inimene on. Nikolai Trankmann oli Eesti Vabariigi äraandja. Tema väimees Jüri Järvet armastatud näitleja.

«Vae mõttekilde,» kirjutas niisuguste küsimuste kohta Artur Alliksaar.

Kitsa aja eelarve

2008-09-27

Valitsus suutis tuleva aasta eelarve Riigikogule üle anda. Suured probleemid on üldjoontes teada, aga rida-realt läbi vaadates võib leida hulgaliselt ka väiksemaid, mille lahendamiseks mänguruum puudub.

Leppides sellega, et ees on kitsad ajad, pean siiski tegema etteheite, mis puudutab senise eelarveprotsessi kvaliteeti. Kõigepealt oli probleeme olukorra tõsiduse teadvustamisega. Lootus, et sünnib ime, pole raskes olukorras parim abimees, aga just seepärast jäid kevadel tegemata need toimingud, mida nüüd viimasel minutil rabistades tehti. Teiseks ei ole sääraste otsuste puhul õige selline jookse-viska-mäng, nagu käis paaril viimasel nädalal, kui räägiti üksteise võidu ja üksteist süüdistavalt läbisegi erinevatest uutest maksudest ja kärbetest. Nii olulisi küsimusi tuleb lahendada ratsionaalselt, vältides omavahelist meediavõitlust.

Positiivne on see, et viimasel hetkel heideti kõrvale kõik hädaolukorra maksud, mille mõju ühiskonnale ja tarbijate käitumisele olnuks ettearvamatu. Gaasi- või kütuseaktsiisi tõus tekitanuks ühiskonnas kindlasti meelepaha. Täita eelarvet alkoholiaktsiisiga olnuks ehk ahvatlevam, aga kui see maks tõuseb järjepanu mitu korda aastas, on salaalkoholi tagasitulek juba tõenäoline. Majandusminister tuli olukorrast välja, tõrjudes lisaks aktsiisidele ka ühistranspordi dotatsioonide vähendamise ja posti kojukandetoetuse kaotamise plaani. Osa probleeme lahendati hoopis riigiettevõtete tulude toomisega eelarvesse.

Kuigi eelarve tegemine valitsuses paistis pikka aega üsna sihitu püksipaikamisena, kus teadlikud prioriteedid on ammu ununenud, ei saa seda lõpptulemuse kohta öelda. Haridusele panustava eelarvega peetakse kindlasti silmas meie kaugemaid huve. See, kuidas õpetajate palga ennaktõus riigi konkurentsivõimeks transformeerub, on siiski pikaajaline ja ka muude meetmete rakendamist nõudev protsess. Ühe valimistsükliga poliitikud seda küll mõõta ei saa.

Kindlasti põhjustab tuleva aasta eelarve ka eelseisva Riigikogu menetluse käigus palju emotsioone, küsitavusi ja näpuganäitamist. Eelarve on tasakaalus paberil ja ilmselt ka koostajate parimates kavatsustes, kuid tegelikkus võib osutuda veel karmimaks. Minu arust on mõistlik mõelda aegsasti 2010. aasta peale, sest suurimad probleemid võivad ees oodata just siis. On üpris tõenäoline, et me ei pääse enam kärisevate pükste lappimisega, vaid vaja on struktuurimuutusi.

Üks tihti esitatud väide on, et riik on seadustega fikseeritud kulutustega end kätest ja jalgadest sidunud, mistõttu valitsusel ei olegi palju mänguruumi, et kokku hoida. Ma ei arva, et siin saaksid edu tuua sihitud üksikrünnakud, nagu teederemondiks mineva raha vähendamine ja lahtisidumine kütuseaktsiisist, kaitsekulutuste või kultuurkapitali vähendamine. Pigem on probleem selles, et oleme paljud asjad Eesti riigis sidunud keskmise palgaga ja siis selle keskmise üsna kontrollimatult jalutama saatnud.

Kõrgete riigiametnike ja poliitikute palga lahtisidumine Eesti keskmisest on sümboolselt tähtis, kuid eelarve kogumahtu arvestades mitte väga suurt säästu andev samm. Pigem on see hilinenud eeskuju palgasurve tagasihoidmiseks muudeski sektorites. Küll tuleb mõelda sellele, et keskmise või miinimumpalgaga on seotud ka paljud suuremahulised sotsiaalsfääri kulud. Võimalik, et lähiajal tuleb küsida, kui jõukohased need Eesti riigile tegelikult on, ning samas seista silmitsi sellega, kuidas kriis ka paljude inimeste rahakotti ja hinge jõuab.

Rasked ajad pole ees ainult Eestis. Majandusprobleemid teevad peavalu palju suurematele riikidele. Hulk aega kestnud demokraatia ja turumajanduse võidukäigu asemel näeme jõumeetodeid rakendavate riikide mõju kasvu. Pikka meelt ja jõudu kõigile meile, et selles olukorras vastu pidada ja oma riiki hoida!

26.09.2008 Kitsa aja eelarve - kas seekord pääseme püksilappimisega?, Harju Ekspress
27.09.2008 Kas seekord pääseme püksilappimisega?, Vooremaa
27.09.2008 Kitsa aja eelarve ehk kas seekord pääseme püksilappimisega?, Koit
29.09.2008 Kas seekord pääseme püksilappimisega?, Meie Maa
02.10.2008 Kas seekord pääseme püksilappimisega? 2010. aasta eelarve tuleb veel raskem, Nädaline
03.10.2008 Kas seekord pääseme püksilappimisega?, Türi Rahvaleht

Teist sellist eelarvet me üle ei ela

2008-09-25

2009. aasta eelarve eelnõu on riigikogule üle antud. Ei saa küll ütelda, et lõpp hea, kõik hea, kuid oma uba selles ütluses on. See ei tähenda, et Eesti teist korda samasugust eelarveprotsessi üle elada suudab.

On siiski sügavalt ebanormaalne, et eelarve võetakse sisuliselt vastu kolme päeva jooksul enne üleandmist ning lüüakse valitsuses kinni tund enne üleandmist. On hea, et valitsuskoalitsioon suutis rahulikuks jääda ning konstruktiivselt tööd teha, muidu oleks tagajärjed võinud olla väga rasked.

Samade meetoditega 2010. aasta eelarve kokkusaamine viiks kindlasti ummikusse. On selge, et vahepealne eksperiment, et üritati korraga langetada makse ning suurendada järsult sotsiaalkulutusi, on läbi kukkunud.

Oleme loonud riigi, mida üleval pidada ei suuda. Kui tahame 2010. aasta eelarvet koostada, peab olema julgust otsuseid teha - ning asuda neid juba kohe arutama.

2009. aasta eelarve koostamise viisi ning selle nõrku kohti kritiseerides ei saa mööda minna selles positiivsetest külgedest.

Esiteks ei andnud valitsus järele kiusatusele ega asunud eelarve kulusid ei seda defitsiiti lastes ega maksukoormust tõstes märkimisväärselt suurendama. Sellisel juhul poleks olnud lootust mingit suuremat kärbet üldse läbi viia.

Teiseks suudeti hoida kinni Eestile kindlamat tulevikku rajavatest prioriteetidest, nagu rahvuslik julgeolek. Lihtne oleks võtta raha kaitsekulutuste arvelt ning pole mingi saladus, et sellised ettepanekuid ka tehti.

On hea märk, et valitsuskoalitsioon sellele ei läinud ning otsustas kaitsekulutusi tõsta NATO-ga kokkulepitud tempos. Oleme rõõmsad, et eelarveläbirääkimiste lõpus suudeti leida lisaraha ka sisejulgeolekule.

Ühel hetkel tundus lihtsa lahendusena eelarveprobleemidele kõikvõimalike aktsiiside suurendamine. Õnneks suutsid erakonnad kõik sedalaadi ettepanekud kokkuvõttes blokeerida, vahel tõsi-küll kasvõi üksteise ettepanekuid blokeerides.

Ülimalt oluline on ka see, et eelarvel säilis selge prioriteet - haridus. Raha leidmist õpetajate palgatõusuks on hinnanud ka opositsioonipoliitikud. Küsimus pole seejuures mitte rahas, vaid Eesti riigi sõnumis, et ka kõige raskematel aegadel on haridus see alus, millelt edasi minnakse.

2009. aasta eelarvet arutades peame aga vaatama tulevikku ning mõtlema juba nüüd nendele otsustele, mida 2010.aasta eelarve koostamiseks vajame. Esimeseks nende seast on kahtlemata haldusreform.

Eelmine reform jäi mäletatavasti pidama küsimuse taha, kas seda teostatakse vabatahtlikult või on teatud juhtudel võimalik ka omavalitsuste administratiivne liitmine. See küsimus vajab vastamist ka täna.

Vaid siis, kui vastus on ühemõtteliselt jaatav, on võimalik reformi ettevalmistustega edasi minna ning see 2009. aasta kohalike valimiste ajaks teostada. Kui jaatavat vastust ei tule, jääb reform selle valitsuse ajal toimumata ning Eesti elab edasi jaanalinnu kombel meeleheitlikult pead liiva alla peites.

Riigi ühtlane areng muutub üha tähtsamaks väljakutseks

2008-09-25

Eelarvesse vajaliku lisaraha saamiseks ei tohi majandust põhja lasta.

Tasakaalus riigieelarve kokkupanemine on valitsusele olnud raske töö. Maksud on Eestis langenud stabiilselt, samal ajal on riik võtnud uusi pikaajalisi kohustusi. Uute tulude leidmiseks ei tohi aga teha kiirustavaid ja majanduse konkurentsivõimet pärssivaid otsuseid. Eestil ei tule kokku panna ju mitte ainult 2009. aasta eelarve, vaid ka järgnevate aastate omad. Selleks on meil vaja majandus taas tõusuteele pöörata. Raha on eelarvesse loomulikult vaja, kuid seda ei saa teha majandust põhja lastes ning Eesti ühtlast arengut kahjustades.

Lühiajalise kasu nimel

Võin ette kujutada, et maapiirkondades jälgiti eelarvevaidlusi üsna suure ärevusega. Kui riik arutas mootorikütuse aktsiisi järsku tõstmist, kerkis õigustatud küsimus, kui palju pean kütuse peale laste kooli viimiseks või tööle jõudmiseks järgmisel aastal kulutama, kui kalliks läheb see maksma ettevõtlusele.

Turismiettevõtete maksustamine 18protsendilise käibemaksuga oleks hävitanud suure hulga viimasel ajal tekkinud majutusettevõtteid, mis pakuvad maapiirkondades paljudele tööd ja leiba. Üsna raskelt oleks mõjunud ka gaasiaktsiisi neljakordne tõstmine. Põllumeest niigi raskel ajal löövast erimärgistusega kütuste aktsiisi tõusust ei hakka parem rääkimagi. Kõik see oleks keeranud elu maapiirkondades uppi.

Regionaalministrina on minu ülesanne jälgida, et elu edeneks ka väljaspool suuri linnu. Riik peab toetama loomuliku geograafilise eelisega keskustest kaugemal olevate piirkondade arengut, eelkõige infrastruktuuri arendamise ja avalike teenuste ühtlase pakkumisega. Aga kui pole ettevõtteid, kes inimestele tööd annavad - turismiettevõtteid, kütusehinnast sõltuvaid põllumehi, transpordiettevõtteid, gaasihinnast sõltuvaid tehaseid ning paljusid teisi -, või kui inimestel pole võimalik suurte transpordikulude tõttu tööl käia, siis muutub see kõik mõttetuks. Sellepärast tuleb maksupoliitika kavandamisel olla väga ettevaatlik. Lühiajalise kasu nimel tehtud otsused võivad pikas perspektiivis valusasti kätte maksta.

Ei ole õige panna kõigile kasu toovate maksude langetamisega seotud kulud rasketel aegadel üksikute ettevõtjate ja ühiskonnagruppide kanda. Seetõttu seisin ka nendele sammudele vastu.

Tasakaal kärpimisega

On hea, et neid argumente valitsuses mõisteti, mille tulemusel võib praegu öelda, et eelarve on küll tasakaalus, kuid maagaasi aktsiisimäära tõstmise ja rasketel aegadel majutusteenuste käibemaksu kasvatamise, erimärgistusega vedelkütuste ning bensiini ja diislikütuse aktsiisimäära tõstmine - kõik see on ära hoitud. Eelarve tasakaal saavutati kulude kärpimise teel, mis on ainuõige suund.

Samas tuleb siingi Eesti prioriteete silmas pidada. Tühistades Eesti maapiirkondadele määratud programmid, võime tekitada rohkem probleeme, kui nende kaotamisest raha leiame. Nii olid mulle ministrina vastuvõetamatud ideed kärpida oluliselt ühistranspordi dotatsioone, mis oleks elu maal kiirelt välja suretanud. Kahjuks ei anna praegune olukord võimalust neid tõsta, ühistranspordi toetamise lõpetamine annaks Eesti ühtlasele arengule aga raske hoobi.

Sama kehtib ka posti kojukande toetamise kohta maapiirkondades, mis samuti säilib. Palju küsimusi on tekitanud ettekanne kaotada pensionide kojukandele antud toetus. Suuremates linnades on see samm ilmselt mõttekas, maapiirkondades aga üsna kahtlase väärtusega.

Samas pole seda mõtet teha tõesti iga hinna eest, vaid ikka kaalutud avalduse alusel. Olen oma ettepanekud esitanud ning peagi asutakse Riigikogus arutama antud küsimust reguleerivat eelnõu, mis tuleks koos riigieelarvega enne aasta lõppu vastu võtta.

On hea, et need prioriteedid on 2009. aasta eelarve kavandis üldiselt ka kajastatud. Selle arutamine Riigikogus on alles algamas. Eesti ühtlane areng peab saama meie riigile järjest olulisemaks väljakutseks ning ministrina kavatsen selle põhimõtte eest ka seista.

Kuidas lugeda riigieelarvet

2008-09-19

Vaidlus Savisaarega oli pühendatud õhukesele või paksule riigile. Üheks lahkarvamuseks oli 2007. aasta riigieelarve seletuskiri, mille olemasolu Savisaar kuidagi tunnustada ei tahtnud. Õnneks oli see mul kaasas.

Savisaarele tundus, et tegemist on mingi isamaaliitliku trikiga, mille käigus on tema tehtud eelarve salakavalalt millegi muu vastu välja vahetatud. Räägiksin selle asja siin veel kord lahti. Iga huviline saab minu juttu rahandusministeeriumi koduleheküljelt uurida, seal tuleb avada 2007. aasta riigieelarve, selle alt riigieelarve seletuskiri ning sellest omakorda lehekülg 25 pealkirjaga "Kulude liigendus tegevusalade COFOG kaudu".

Loodan, et järgmine selgitus aitab igal huvilisel üldse paremini riigieelarve seletuskirjast ehk Riigikogu kõnepruugis "kollaseks koletiseks" kutsutud koguteosest aru saada. Nimelt pole ühe või teise valitsuse prioriteetidest võimalik aru saada vaid ministeeriumide kasvunumbreid jälgides. Eelarve kasvab normaalsel aastal nimelt niikuinii - ning koos sellega kasvavad ka rahaeraldised. 2007. aastal kasvasid eelarvekulud näiteks 21,40 protsenti.

Selleks, et aru saada, millised alad või küsimused on antud hetkel võimul olevale koalitsioonile olulised, tuleb jälgida, millistele aladele antakse eelarve üldisest kasvutempost aeglasem ja millistele kiirem kasv. Veelgi lihtsam on toimuvast aru saada, analüüsides, millise osakaalu ühed või teised kulutused riigieelarvest moodustavad, ning võrrelda seda sellega, millise osa nad moodustasid eelmisel aastal.

Tulemus on lihtne: alad, mille osakaal eelarves kasvab, on valitsusele olulised, ja alad, mille osakaal eelarves väheneb, pole seda mitte. Rääkida, et "me andsime haridusele mitusada miljonit lisaraha" on tegelikult demagoogia, mis tegelikke prioriteete ei näita ja võrdub omaaegse ENSV-s räägitud teooriaga, mille kohaselt kõike võrreldi 1913. aastaga.

Mis siis 2007. aasta eelarves toimub võrreldes 2006. aastaga? Peatuksin aladel, millest vaidluses juttu oli.

Kulutused tervishoiule jäid praktiliselt samale tasemele. Tabelist nähtub üheselt, et 2007. aasta eelarves polnud selle suurele kasvule vaatamata mitte olulised haridus või sotsiaalne kaitse, vaid valitsemiskulutuste ehk paksu riigi kasv. Valitsemiskulude hulka ei kuulu samas toodud seletuse kohaselt seejuures ei politseinike ega õpetajate palgad. On kurb, et majandusminister pole enda poolt esitatud arvutustest huvitatud, veelgi kurvem, et ta neid maha salata üritab. Nii pole Eestit võimalik juhtida.

Andrus, ära aja naljajuttu!

2008-09-18

2009. aasta eelarve koostamisel on rohkem püütud asju näiliselt korda saada kui tegelikke lahendusi leida. Paratamatult tekivad paralleelid 2008. aasta lisaeelarve koostamisega.

Nüüd teame juba, millega selline lähenemine lõpeb - 2008. aastal kulutab Eesti riik rohkem, kui eelarvesse tulusid laekub. Välja on kujunenud Ansipi valitsuste käekiri. Kui võrrelda Ansipi eelmise valitsuse ja praeguse valitsuse poliitikakujundamise stiili, on seal rohkem sarnaseid kui eristavaid tunnusjooni. Lühiajaline poliitiline kasu domineerib tegelike sisuliste lahenduste üle. Nimetan sellist poliitikakujundamise stiili surfarluseks.

Valitsuse jätkuv suutmatus näha puude taga metsa sundis mind panema kirja seitse reeglit, mida ei tohiks eelarve koostamisel teha. Ja ma pole neid eitusi mõelnud välja kujuteldavate olukordade kirjeldamiseks. Need punktid võiksid vabalt olla opositsioonile juhendmaterjaliks 2009. aasta riigieelarve menetlemisel riigikogus. Kõik ainult selleks, et bluff eelarvest välja saada ja eelarve rasketele aegadele kohaselt vastutustundlik tuleks. Mõni nädal enne riigikogule esitamist eelarve hetkekavandit vaadates näeb seal numbreid, mida ei saa tõsiselt võtta. Alates eesmärgist alandada omavalitsuste defitsiiti järgmisel aastal kukkuva tulumaksu juures miljardilt 200 miljonini kuni trahvitulude laekumise olulise kasvu planeerimiseni.

1. Tulusid ei tohi planeerida kuludest lähtuvalt

Eelarvet ei tohi teha tagasiarvestuse põhiselt. Põhimõttevaba on arvestada, kui palju on vaja ühte või teist maksu-aktsiisi tõsta, et tulud kataksid kulusid. Niisugune lähenemine viib välja näiteks gaasiaktsiisi neljakordistamise ettepanekuteni.

2. Avalikkusega ei tohi manipuleerida

Eelarve koostamise kirjutamata reegel on, et ministrid tõestaksid avalikkusele kulutuste möödapääsmatust. Kui kiirabile on raha tarvis, tuleb näidata, kuidas inimesed ilma vajaliku abita surevad. Kui tuletõrjele on raha tarvis, tuleb näidata tules hukkuvaid inimesi. Sellisele strateegiale ei tohi valitsuskabinet alluda. Minister, kes ei suuda riigi võimaluste piires seadusega sätestatud ülesandeid oma valitsemisalas täita, peab kõrvale astuma.

3. Praegused otsused ei tohi rikkuda tulevasi võimalusi

Eelarve ei tohi lähtuda vaid lühiajalistest eesmärkidest. Tuleva aasta eelarve soovid ja võimalused tuleb saada tasakaalu, kuid 2009. aasta ei ole loodetavasti maailma lõpp. 2010. aasta tuleb veel keerulisem, kui tehakse otsuseid, mis uut majanduskasvu mitte ei soosi, vaid pidurdavad. 2009. aasta eelarve koostamisel on valitsusel korraga vaja täita kaks ülesannet. Esiteks: vähendada kulusid; ja teiseks: kulud selliselt ümber struktureerida, et see looks eeldusi uuele kasvule. Kui eelarve tagant paistaksid välja tugevad struktuursed reformid, võiksime reformide ülemineku kulusid vaadata väljaspool tavapärast eelarvetasakaalu.

4. Arvestuslike kulude vähendamine

Arvestuslike kulude teadliku alaplaneerimisega ei tohi trikitada. Riigieelarves on kulud, mille taha kirjutatakse A-täht. See näitab arvestuslikke kulusid, mille puhul kulu tegemise valem tuleneb seadustest, ja raha peab riigikassast välja maksma just parasjagu nii palju, kui palju selleks kulub. Pole tähtis, mis number eelarves kirjas on. Vanemahüvitis on näiteks selline kulu. Ja valitsusel võib olla kange kiusatus tasakaalus eelarve kokkusaamiseks näidata neid arvestuslikke kulusid tegelikult prognoositavatest väiksemana.

5. Kulud blufitud tulude arvelt

Tulusid ei tohi üles bluffida. Seda kiputakse ikka tegema, et näidatakse näiteks riigivara müüki tegelikust oluliselt suuremana, jne. Näiliselt on tulud eelarves olemas, tulud ja kulud pole omavahel seotud, kulud tehakse ära, tulud jäävad laekumata. Kui riigikassa ei jälgi hoolsalt, siis ministeeriumid kipuvad kiiremini kulutama, müüa aga ei taheta või ei suudeta. Iseasi on veel küsimus jooksvate kulude finantseerimisest ühekordsete tuludega. See pole jätkusuutlik. 2009. aasta puhul lisandub veel probleem seoses majandusprognoosiga. Tuleva aasta eelarve aluseks olev suvine majandusprognoos ja sellest lähtuvalt ka riigieelarve tulude laekumise prognoosid on endiselt mõistetamatult optimistlikud. Selliselt tulud tõenäoliselt ei laeku. Mis tähendab, et isegi kui me saame selle prognoosi alusel tulud ja kulud tasakaalu, siis tegelikult lõpetame ilmselt 2009. aasta ikka defitsiidiga.

6. Eelarve koostamisel ei tohi olla tabusid

Väikesed lapsed tõmbavad end teinekord jonnitujus päris pulgaks. Sama ei tohi juhtuda ministritega eelarve koostamisel. Ükski kulu või tegevus ei tohi olla väljaspool konstruktiivset kriitikat. Ei tohi olla tabuteemasid, mille üle ei julgeta kõnelda. Kui inimesed muutuvad meie väga jäiga eelarvestruktuuri juures jäigaks, on heade lahenduste asemel tulemuseks halvad.

7. Valitsus ei tohi initsiatiivi kaotada

Valitsus ei tohi eelarve tegemisel initsiatiivi kaotada ja lasta eelarvepoliitilisi otsuseid teha nirkidel, krokodillidel või ninasarvikutel. Siis ei ole lõpuks selge, kes kõige selle eest vastutab. Eelarve on ja jääb valitsuse dokumendiks, valitsus peab eelarve eelnõu kokku panema ja kannab täit vastutust kõige eest, mis selles sisaldub.

Põhjamaade merepiiride julgeolek

2008-09-12

Tänases globaliseerunud maailmas ei ole võimalik eristada sisejulgeolekut välisest, sest paljude riikide julgeolekufaktorid on sarnased. Euroopa Liidus toimuvad protsessid lähendavad liikmesriikide majanduslikke, poliitilisi ja julgeolekualaseid huvisid üha enam, kuna julgeolekuriskid on suuresti samad.

Samas on iga liikmesriigi julgeolek rahvusliku suveräniteedi küsimus - nii sõjalisest, majanduslikust, ökoloogilisest kui ka demograafilisest seisukohalt lähtudes. Iga riigi julgeolekut mõjutavad nii erinevad siseriiklikud faktorid kui ka naaberriikides või mujal maailmas toimuv.

Välisjulgeoleku mõju sisejulgeolekule, riigi sisemisele stabiilsusele ja turvalisusele toimib üle riigipiiride, st maa-, õhu- ja merepiiride. Erilist mõju mereäärsetele riikidele avaldab nende merepiiridel toimuv. Kui Vahemere ja Atlandi ookeani rannikut ohustab kõige rohkem rahvusvaheline organiseeritud kuritegevus - terrorism, narko- ja inimkaubandus -, siis Põhja-Euroopa riikide merepiire ohustab eeskätt intensiivse majandustegevuse tulemusena halvenev ökoloogiline situatsioon.

Murelikuks teeb Balti mere ökoloogiline olukord, mis omakorda survestab mitmete riikide majandust (kalavarude järsk vähenemine, mere fauna ja floora negatiivsed protsessid, jms). Siinjuures on eriti Soome lahel viimastel aastatel võtmeküsimuseks kujunemas Venemaa sadamatest (Primorsk, Ust-Luuga, Võssotsk) lähtuva naftasaaduste transiidi mahu järsk suurenemine.

Siinsetes keerulistes navigatsiooni- ja ilmastikutingimustes (madal vesi, rasked talvised jääolud, sagedased tormid, piiratud nähtavus jne) on naftaveoks pikka aega kasutatud odavaid ühekordse kerega tankereid. Sagedaste avariide ja kuritegeliku laevade pilsivee merre pumpamise tagajärjel on Balti mere (eriti Soome lahe äärsete riikide) rannad korduvalt kannatanud ulatusliku reostuse all. Näiteks võib tuua Eesti kirderanniku 2004. aastal ja Saaremaa ranniku veel hiljaaegu, mil merereostuse tagajärjel hukkusid kümned tuhanded merelinnud. Reostuse tekitaja aga jäigi leidmata. Niisuguseid näiteid võib kahjuks tuua juba kümnete kaupa.

On üldtuntud fakt, et Balti meri ei ole avameri. Siin on vee vahetusprotsessil oma eripära. Tegemist on peaaegu suletud sisemerega, mille veevahetus toimub läbi kitsaste Taani (s.o Belti ja Sundi) väinade. Sellepärast nõuab Balti mere ökoloogiline seisund üha tõsisemat rahvusvahelist tähelepanu.

Uueks julgeolekuriskiks Balti mere regioonis on tõusnud ebameeldiva üllatusena Nordstreami gaasijuhe, mille ehitust on juba praktiliselt alustatud. Planeeritud gaasijuhe kulgeks piki Soome lahe põhja ümber Lääne-Eesti saarte Saaremaa ja Hiiumaa ning piki Gotlandi idarannikut. Rajatava gaasijuhtme teele jäävad Soome lahte paigutatud I ja II maailmasõja aegsed tuhanded meremiinid, neist rõhuv enamus ankurmiinid. Lisaks paigaldati Soome lahte II maailmasõja käigus ca 80 000 meremiini, millest tuhanded on veel alles ja võivad olla aktiivsed.

Kuigi Eesti merevägi on pärast taasiseseisvumist koostöös naaberriikide (Soome, Rootsi, Läti, Leedu), aga ka Hollandi, USA, Suurbritannia, Taani, Saksamaa jt laevastikega avastanud ja hävitanud Eesti ja Läti rannikumeres sadu meremiine, on selge, et seda üliohtlikku tegevust jätkub meile veel aastateks.

Kuid eriti suureks ökoloogiliseks riskiks Balti meres tuleb lugeda II maailmasõja ajal ja järel Balti mere keskossa Venemaa ja Saksamaa poolt uputatud ülimürgiseid kemikaale nagu keemiliste relvade komponendid zariin, zomaan, ipriit jms.

Aastakümneid merepõhjas lebanud tünnid on praeguseks roostest puretud ning igasugune kokkupuude nendega võib esile kutsuda laialdase ja ennenägematute tagajärgedega katastroofi niihästi Balti mere ökosüsteemile kui ka Balti mere äärsete riikide kodanike elule ja tervisele.

Neile ja teistele merealuse Nordstreami rajamise võimalikele katastroofilistele tagajärgedele on korduvalt tähelepanu juhtinud paljude riikide - Poola, Rootsi, Soome, Eesti, Läti, Leedu, Taani - valitsused. Samuti on asunud kõnealuse teema vastu huvi tundma Euroopa Parlament.
Surve Balti mere ökoloogiale tuleneb eelkõige aga Euroopa Liidu üldisest merenduspoliitikast, mis toetab igakülgselt merenduse arengut liikmesriikides: selle tulemusel on järsult suurenenud ka Balti merel opereerivate laevade arv.

Kõik see sunnib Balti mere regiooni riike üha tõsisemalt tegelema ökoloogilise keskkonna kaitsmisega nii seadusandlikul kui ka praktilise tegevuse tasandil - selle tulemusel on tihenemas koostöö erinevate riikide pädevate ametkondade vahel.

Selles valguses on Balti mere riikide süveneval ja eesmärgistatud koostööl suur praktiline ja konkreetne tähendus kogu EL-i jaoks. See on järgimist vääriv kogemus.

Riigikogu esimehe kõne parlamendi tööaasta avamisel

2008-09-09

Austatud Vabariigi President, lugupeetud Riigikogu liikmed, põhiseaduslikud ametikandjad, , Vabariigi Valitsus ,Teie Ekstsellentsid, daamid ja härrad!

Täna algav parlamendi töö-aasta nõuab meilt tõsist tööd. Eesti majanduse jahtumisest tingitud probleemid ning rahvusvahelise olukorra pingestumine seoses Vene-Gruusia konfliktiga sunnivad meid tegema otsuseid, millest mitmed on õige valusad.

Head kolleegid,

Kõik märgid näitavad, et tuleb lumine talv, kuusel on palju käbisid ja pihlakal marju, loodus mõtleb oma lastele - lindudele. Ka Eesti riigile ei tule lihtne talv - vaevalt võib loota suurt majanduse paranemist lähemal paaril aastal.

Meid ootab ees 2009. aasta riigieelarve tõsine arutelu. Valimiste eel pakub iga erakond lubadusi, millest igaüks on omamoodi ilus, kuid mille realiseerimiseks peavad olema tegelikud võimalused.
Mõneti meenutab praegune olukord Vene režissööri ja stsenaristi Eldar Rjazanovi kirjeldust menufilmi „Itaallaste uskumatud seiklused Venemaal" saamisloost. Rjazanov osales koos Itaalia ja Vene stsenaristidega selle filmi stsenaariumi kirjutamisel. Filmi finantseerijad, kaks Itaalia miljonäri nõudsid, et filmis oleks hulgaliselt kaskadööritrikke. Stsenaristid täitsid tellijate soovi. Ent kui Rjazanov taas selle suurejoonelise stsenaariumi avas, ja seda režissööri pilguga vaatas, tõusid tal enda sõnul peas juuksed püsti -iga triki ettevalmistamine ja filmimine nõudis nädalaid ja tõi endaga märkimisväärse rahakulu, ent oli kinolinal nähtav vaid mõne minuti.

Erinevus poliitika ja filmitegemise vahel on selles, et nii hea kui ka halb film jääb ainult tegija südametunnistusele. Riigi toimimine ei tohi kannatada, kui stsenaarium on kirjutatud liialt optimistlikult.

Meenutan, et hiljuti - optimismilainel- said riigijuhid võtta üsna spontaanselt vastu otsuse kulutada kaks ja pool miljardit krooni Eesti Raudtee taasriigistamisele - täna otsivad ministrid meeleheitlikult palju väiksemaid summasid, et eelarves ots-otsaga kokku saada.

Nüüd, kus peame asuma oma seniseid plaane revideerima, ei saa me siiski teha üksnes mehhaanilisi kärpeid. Riigimehelikud otsused ei pea sõltuma, millise erakonna käes on üks või teine ministriportfell - me peame olema ühel meelel selles, mis tagab Eestile arengu. Arvestades olukorda on tark panustada turvalisusse - meie riigi ja inimeste kaitsmisesse. Samuti riigi tulevikku, selleks ei tohi kokku hoida hariduse arvelt, kuna see tagab Eestile jätkusuutlikkuse.

Hea Riigikogu!

Kutsun kõiki komisjone olema aktiivsed, sest kätte on jõudnud aeg ette valmistada otsuseid, mis on riigile vajalikud 10 ja 15 aasta pärast. Loodan, et majanduskomisjoni esitatud ettepanek - arutada riiklikult tähtsa küsimusena ettevõtluskeskkonna arendamist, teostub siin saalis üsna pea.

Üks tähtsamaid teemasid, milles vajame selgust ja otsuseid on energeetika, see arutelu peab jõudma lähemal ajal siia, Riigikogu suurde saali. Olukorras, kus Venemaa kasutab energiatarneid poliitilise relvana, on loomulik kõiki võimalusi kaaluda, sealhulgas tuumajaama rajamist Eestisse. Tahaksin teie käest küsida, kas soomlased, prantslased või rootslased käituvad eestlastest rumalamalt, kui nad on võtnud kasutusele tuumaenergeetika? On teada, millega lõppes Saksamaal tuumajaamade sulgemine. Kuid me peaksime esitama küsimusi nagu: kas Venemaalt tarnitavale gaasile võiks olla alternatiive? Näiteks Norra gaas? Soovin, et me arutaksime seda täie tõsidusega, sest energiarindel sõda juba käib. Mida kauem me nende otsustega viivitame, seda keerulisem on neid teha ja ellu viia tulevikus. Olgu meile hoiatuseks Leedu näide - ühest küljest anti Euroopa Liidule liitudes lubadus Ignalina tuumajaam 2009. aastaks sulgeda, teisalt suudetakse uus elektrijaam käima saada ilmselt alles 2015. aastal. Mõistlike alternatiivide puudumine võib jätta Leedu lähiaastatel üsna keerulisse olukorda.

Austatud Riigikogu!

Õige pea hakkame menetlema töölepinguseaduse eelnõu. Pole liialdus väita, et see seadus puudutab enamikku Eesti inimestest. Paindlikku tööturgu soosiv seadus ei saa olla sajaprotsendiliselt meeldiv ei tööandjale ega töövõtjale. Kompromiss tuleb teha siin saalis. Toon näite, kuhu võib viia ühe poole õiguste ülehindamine. Maestro Eri Klas lahkus Rootsi Kuninglikust Ooperiteatrist pärast seda, kui lavatööliste ametiühing otsustas Don Juani esietenduse lõpetada vahetult enne lõpusteeni, kuna kell sai 11 ja lavatööliste tööaeg lõppes. Maestro arvamuse peale, et ta ei jõua etendust selleks ajaks lõpetada, soovitas lavatööliste ametühingu esindaja lihtsalt kiiremini dirigeerida. Eri Klas küll püüdis, kuid ei suutnud - kell 11 kustutati teatris tuled ja Don Juanile jäid põrguväravad suletuks.

Lisaks riigieelarvele ja töölepinguseadusele ootab meid Riigikogu töökorralduse ajakohastamine. Menetluses on juba esimesed eelnõud Riigikogu töökorralduse täiustamiseks, et teha infotund aktuaalsemaks ja anda rohkem võimalusi arutelude algatamiseks. Kindlasti ei saa me vaadata mööda vajadusest korrastada Riigikogu liikmete ja kõrgete riigiametnike palgasüsteem. Nii nagu praegu vaatavad oma kulutusi üle meie perekonnad, nii peab ka riik elama oma võimete kohaselt. Ka poliitikud peavad praegu mõistma, mis on võimalik ja mis mitte ning lähtuma meie riigi tänastest ja tulevastest vajadustest.

Soovin kõigile tarkust, jõudu ja tervist!

Eelarvemuinasjutt: onu tõi kommi ja sõi selle siis ise ära

2008-09-06

Peaminister teatas neljapäeval, et 2009. aasta riigieelarveprojekt hakkab valmima ja antakse riigikogule õige pea üle. Seda, mida see eelarve täpselt sisaldab, saame veel näha, kuid on selge, et enamikule riigieelarvest sõltuvatele sihtrühmadele, alates õpetajatest ja lõpetades politseinikega, ei too see rõõmusõnumeid.

Nendega solidaarselt kannatabkahtlemata ka suur osa erasektori töövõtjaid, kelle olukord pole suure inflatsiooni, pidurduva palgakasvu ja suureneva tööpuuduse tõttu grammigi kergem. Erasektorist kostabki juba üleskutseid palkade vähendamiseks. Seepeale on jõudnud ametiühingud juba teatada, et nemad ei nõustu ei kärbete ega külmutamisega. See on tegelikult sama hea, kui tõdeda suve lõpus, et talve tulekuga ei olda nõus.

Kommid söödi ära

Ma ei hakka enam pikalt jutustama teemal - kes on süüdi. Õigupoolest siin polegi suurt heietusruumi, sest on selge, et peale maailmamajanduse jahtumise ja Eesti majandustsükli langusfaasi on kindlasti süüdi need Eesti valitsused, kes headel aegadel piisavalt konservatiivset joont ei hoidnud, lubasid heausksetele valijatele head ja paremat ning kuumendasid sellega veelgi ebamõistlikku tarbimist. Kokkuvõttes juhtus see, mis oli ette teada - onu tõi kommi ja sõi selle ise ära. Ehk nende nn heade aegade valitsuste, kes pakkusid igast kraanist roosamannat, "heateo" peab tänane valitsus inimeste väheneva heaolu ja turvatunde ajel korvama.

Täna on viimane aeg algatada sisuline arutelu meie tegelike võimalike lahenduste üle. Selles on võtmeroll loomulikult valitsusel. Teatud lahendused hetkevajaduste rahuldamiseks, nagu lisalaenude võtmine, peaks olema välistatud. Selle kohta kehtib ütlus, et see on nagu püksitegemine - alguses on soe, aga pärast on veel külmem. Ilmselt ei aita meid ka rohkem töötamine. Eurostati andmetel töötab eestlane nädalas keskmiselt 2 tundi rohkem kui vanade Euroopa Liidu riikide töötaja. Probleem on meie kaks korda väiksemas tööviljakuses. Tööviljakuses konkureerimegi Euroopas punase laterna rollis Lätiga.

Inimese tasemel võib olla teatud laadi lahendus oma tulude suurendamiseks näiteks osa- või täisajaga töötamine väljaspool Eestit. Riigi jaoks makrotasemel tähendab see aga veelgi suuremat kvaliteettööjõunappust. Iga tervemõistuslik inimene saab aru, et ka kulukärbetel on mingid piirid. Kiirabist ja politseist me vist tsiviliseeritud ühiskonnana ei ole siiski valmis loobuma.

Me nimelt oleme väheefektiivsed ehk saavutame ühe energia- ja ajaühiku kohta vähem kui oleks vaja selleks, et jätkuvalt majanduskasvu nautida.

Riigiametnikud rotatsiooniringile

On päris selge, et väga suur osa madalat tööviljakust põhjustavaist tegureist on objektiivselt põhjendatavad. Kõrge tööviljakus eeldab tootmise baseerumist nüüdistehnoloogial, kvaliteetset infrastruktuuri ja kvalifitseeritud tööjõudu. Ennekõike allhankemajandusena toimivas Eestis ei ole seda saanud kuigi palju olla.

Kui me räägime aga tööviljakusest ühes innovatiivsusega, siis vaatab meile vastu karmim statistika, millele moraalset õigustust leida on tunduvalt keerulisem. Nimelt on oluliselt raskem seletada, et väikeses ja ettevõtlusvabaduse erinevates edetabelites kuldmedaleid noppinud Eestis on valmis ettevõtlusega tegelema kaks korda vähem inimesi kui sessamas vanas Euroopas, mida meile endile meeldib sageli tituleerida vanameelseks ja paindumatuks. Suur avalikus sektoris hõivatute arv on omakorda ka madalama tootlikkuse indeksi põhjus, sest avalik sektor tervikuna on vähem tootlik.

Siinkohal aga ei liitu ma mitme kolleegiga, kes on ise tegelikult selle supi kokku keetnud ja asunud seepeale kõikides hädades riigiametnikke süüdistama. On päris selge, et Eesti riigiametniku keskmine tase on küllaltki terane ja ollakse piisavalt hea haridusega ning meil pole põhjust neid kamaluga välja vahetada.

Selle asemel tasub mõelda meetoditele, millega meist arenenumad riigid oma riigiaparaati efektiivsena hoiavad. Näiteks tuleks lõpetada olukord, kus üks ametnik sammaldub ühel ametikohal aastaid, vaid mõelda ametnike rotatsioonisüsteemile, mis muu hulgas vähendab ka korruptsiooniriske. Või tasuks mõelda näiteks mitmes riigis levinud riigiasutuste atesteerimissüsteemile, mille sisuks on aeg-ajalt toimiv riigiasutuste institutsionaalne akrediteerimine, mis peab välja selgitama, kas nende olemasolu on veel vajalik või võiks käputäie funktsioonide üleandmisega mõnele muule organile kulusid oluliselt kokku hoida. On tegelikult üllatav, et valitsusest pole olnud kuulda praktiliselt mitte ühtegi initsiatiivi, kuidas avaliku halduse toimimist innovatiivsemaks teha.

Kodutoetuse kaitseks

2008-09-04

Mahajäänuim osa Eesti avalikust poliitikast on kindlasti eluasemega seotu. Euroopa Liidu riikide keskmisena kasutatakse sellele valdkonnale sotsiaalpoliitika vahenditest 2,3, Eestis 0,2 protsenti - vahe protsentides on kümnekordne.

Kui arvutada kulusid inimese kohta eurodes, on tulemuseks 112 ja 0,1 (2005. aasta andmed) - vahe on juba sajakordne.

Eesti oludes tähendavad avalikud eluasemepoliitika kulud eelkõige kolme asja: omavalitsuste kaudu makstavad toimetulekutoetused, millega hüvitatakse ka puudustkannatavate perede eluasemekulusid (2006. aastal 19 229 peret), SA Kredexi kaudu antavad laenugarantiid noortele peredele, noortele spetsialistidele ja tagastatud majade üürnikele (2000.-2006. aastal 11 248 noorele perele, 5255 noorele spetsialistile ja 53 üürnikule) ning riigieelarvest tulevad otsetoetused eluaseme kättesaadavust, kvaliteeti ja elukeskkonna kvaliteeti parandavatele projektidele.

Viimasel juhul on kasu saajate arvu raske välja tuua, kuid 2006. aasta eelarves oli selleks ette nähtud 50 miljonit, 2007. aastal 100 ja tänavu. 186 miljonit krooni.

48 miljonit krooni

Kuigi märkimisväärsel osal Eesti elanikest on eluasemega probleeme (2 protsendil pole üldse eluaset, nad elavad ajutiselt tuttava või sugulase juures jms), ei oota enamik riigi abi. Seetõttu ei ole varasematel aastatel ka nimetatud eluasemeprojektidele kuluv raha erilist tähelepanu pälvinud. Kas seda on vähe või palju, kas seda

kasutatakse säästlikult või pillavalt, see polnud arutlusteema.

Üllatuslikult süütas külmal suvel mõneski ajakirjanikus ja lugejas huvi teema vastu majandusministeeriumi teade 48 miljoni krooni eraldamisest lasterikaste (4 ja enam last) perede eluasemetingimuste parandamiseks.

Toetuse sihitiseks on eluaseme ehitus, remont ja ost, ning selle saamise tingimused on lihtsad: taotluse esitaja kasvatab vähemalt nelja kuni 19-aastast last; on selle eluaseme omanik, mille ehitamiseks, remondiks või soetamiseks (k.a laenu maksmiseks) vahendeid kasutatakse, ning sissetulek leibkonnaliikme kohta on viimase kahe aasta jooksul olnud allapoole 6000 krooni piiri.

Detailsemaks minnes leiab hulga tingimusi ja ettekirjutusi, mida võib nimetada bürokraatlikuks, kuid milleta avalikku raha ei kulutata.

Et üks osa ligi 300 Tartu lasterohkest perest on Tartu Eluasemefondi kliendid, siis on neil õigus taotleda toetust fondi antud laenu vähendamiseks. Seetõttu arutaski fondi nõukogu juulikuisel istungil kodutoetuste temaatikat: kas toetus on otstarbekas, kas maksmise reeglid on piisavalt paindlikud jms.

Hinnang oli üksmeelselt pooldav: tegu on mõistliku sammu ja piisavalt läbipaistva jaotusskeemiga. Puudusena märgiti vaid raha vähesust

(ainult 48 miljonit krooni potentsiaalsele 4000 taotlejale) ja ühele perele antava summa väiksust (kuni 160 000 krooni). Parimal juhul saab abi iga 10.-15. sihtrühma kuuluv perekond.

Jätkuks vaid raha

Sotsiaalministeeriumi tehtud lastega perekondade toimetuleku ja vajaduste uuring (2006. a) näitas, et iga teine pere vajaks suuremat pinda, pooled eluruumid vajavad kapitaalremonti. Kuid seda viga, et toetusevajajaid on märkimisväärselt rohkem kui jätkuks raha, saab järgmistel aastatel parandada, jätkates ja arendades 2008. aastal alanud projekti.

Erinevalt näiteks Tartu Eluasemefondi nõukogu liikmete soosivast hoiakust on ajakirjandus võtnud suurperede kodutoetuse suhtes pigem kriitilise hoiaku.

Argumendid, et «toetus ei jõua kõige suuremate abivajajateni» jms on küll kõlavad (sama pretensioon esitatakse ju ka mitmetele teistele sotsiaaltoetustele), kuid on sisuliselt eksitavad.

Ainus rühm, kes sellest jaotusskeemist a priori kõrvale jääb, on eraomanikule kuuluvas üürikorteris elavad pered. Neid on lasterikaste hulgas kõigest 5 protsenti, kuid kindlasti väärivad nendegi huvid tulevikus eraldi arvestamist.

Kui kodutoetus pole kriitikute hinnangul parim moodus suureperede kehvavõitu elamistingimuste parandamiseks, siis mis on veel tõhusamad teed?

Tihti nimetatakse meie hoolekandekorralduse alternatiivina abstraktset lahendit «toetada tõelisi abivajajaid, makstes neile tänasega võrreldes märkimisväärselt suuremaid summasid». Paraku ei ole maailm suutnud välja mõelda kuigi palju tõhusalt toimivaid selektiivseid abisüsteeme.

Kui tegu pole universaalse teenuse või toetusega, siis juhtub ikka nii, et Suur Peeter oskab ajada oma näpud Väikese Peetri leivakotti. Ja parimal juhul jääb viimasele alles pool muna, tihti ainult tühi koor.

Eluterved emotsioonid

Selle tingivad nii objektiivsed (vaesed ei valda infot, ei suuda üle ronida bürokraatiatõketest jms), kui ka subjektiivsed asjaolud.

Viidatud sotsiaalministeeriumi uuringus osalenutest 29 protsenti väitis, et nad pole neile mõeldud teenuseid või toetusi (eelkõige kohalikke) saanud. Sellise olukorra põhjuseks võivad muuhulgas olla subjektiivsed asjaolud.

Suurperede arusaamad perekonnaelust ja laste soetamisest on nii eluterved, et neid tasuks poliitikategemisel senisest hoopis rohkem arvestada. Nad seavad elus esikohale emotsionaalsed tegurid - armastuse, hoolivuse, usaldusväärsuse, solidaarsuse. Ja ootavad, et ühiskond oma korraldusega toetaks nende väärtuste kinnistamist.

Teisele kohale asetatakse arstiabi kättesaadavus ja kvaliteet ja perekonnaliikmete tervis ning kolmandale stabiilsusega seotud tegurid: keskkonna turvalisus, elamispinna olemasolu, püsiv sissetulek. Ja alles neljandal kohal on muu toetuste ja teenuste värk, mida riik oma armastuse märgina meilt võetud maksudest meile tagastab!

Et eluase on suurperede väärtuste hierarhias kõrgel kohal, võiks kodutoetuse määramine ja maksmine toimuda heatahtlikus ja toetavas vaimus.

Eelarve on valitsuse proovikivi

2008-09-03

Praegu on enneolematult ettearvamatu aeg. Maailma majanduses valitsevat negativismi tuleviku suhtes võimendab kasvanud üleilmne julgeolekupoliitiline ebakindlus. Varasem kogemus on muutumas tulevikku vaatamisel kasutuks. Senised prognoosimismeetodid on põhinenud eelkõige lähenemisel, kuidas varem inimesed analoogsetes olukordades on käitunud. Kuid analoogset üleilmset olukorda pole varem kunagi olnud. Eelkõige kahe teguri koosmõjuna.

Esiteks, info liigub 24 tundi globaalselt ning teabe maht on muutunud suuremaks inimeste suutlikkusest seda adekvaatselt analüüsida. Elatakse lead'ide ja story'ide ajastul. Kuna inimesed kalduvad pigem müstikasse ja pessimismi, mida võime näha rahvusvahelistel toormeturgudel toimuva järgi, siis on tulemuseks pidev negatiivne ülevõimendus majanduses.

Teiseks, valitsev usk maailma toormevarude ammendumisse, mis muu hulgas muudab maailma majanduse ja poliitika viimase kahekümne aasta jõujooni. Selliseid tegureid võib loetleda veel mitmeid. Pole ime, et ka meie rahandusministeeriumi analüütikud panevad «puusse», nii on juhtunud see enamiku konventsionaalseid meetodeid kasutavate analüütikutega üle maailma.

Meie hälvet võimendab kaks tegurit: tahe analüüsida eset - Eesti majandust, mida pole olemas - ning perifeersete üleminekuühiskondade majandusele omane turbulentsus, mis tähendab kasvufaasis positiivset ülevõimendust ja langusfaasis negatiivset ülevõimendust. Ühesõnaga, varasemaid aegridu, suhtarve, nähtuste sagedust jne analüüsides ei saa midagi paikapidavat öelda tuleviku kohta.

Selle tulemusena puudub valitsev arusaam, mida teha ulatusliku üleilmse majandussurutise tekke vältimiseks. Küll aga valitseb rahvusvahelises kogukonnas üksmeel, et elame majandustsükli langusfaasis ja domineerivaid meeleolusid arvestades on üsna tõenäoline kestva majandusseisaku tekkimine. Aastatel 2009-2010 ei ole meil midagi positiivset oodata. Asjad peavad minema veel hulga halvemaks, enne kui hakkavad paranema. Küsimus on mõneti, kuidas ennast ise juukseid pidi mülkast välja tõmmata? Meie puhul lisanduvad vähemalt 50 protsendi ulatuses struktuursed probleemid. Kasvamaks 70 protsendist ELi 27 riigi keskmisest heaolutasemest 100 protsendini, tuleb muuta siin viljelevate tegevuste struktuuri.

Eesti peab hoidma erakordselt suuri väljakutseid esitavas majanduskeskkonnas pea erakordselt külmana ja käituma rõhutatult konservatiivsena. Meie ei defineeri uusi mängureegleid maailmale, vaid need defineeritakse meie jaoks. Seetõttu on eriti oluline elada täna, praeguste võimaluste piires, mitte võtta laenu tuleviku arvel.
Ühiskonna soovide ja riigi võimaluste tasakaalu saavutamine tasakaalus eelarve kaudu on siin ametnike/poliitikute keskne ülesanne.

Halenaljakas on jälgida arutelu, kas me peaksime kurja hundi kohta ütlema susi, võsavillem, hallivatimees või veel midagi neljandat. Nimetagem asju kuidas iganes, ei muuda see nende olemust. Kriis jääb kriisiks, ükskõik kuidas me seda kutsume. Kui meil sellel ja lähiaastatel majanduse reaalkasv puudub või on negatiivne, siis mina ei oska seda küll teisiti nimetada kui kriisiks kõrvutatuna seda näiteks meie 5-6-protsendilise potentsiaalipõhise majanduskasvu perspektiiviga.

Lisagem juurde reaalmajanduses tunnetatavad trendid - Eesti kapital ja tööjõud liigub välja, värsket raha pankade kaudu juurde ei tule, inflatsioon ja intressimäärad jäävad kõrgeks, eelarve läheb 2008. aastal defitsiiti, tarbijate kindlus tuleviku suhtes on kahanenud. Pilt on halb. Jooksevkonto defitsiidi vähenemine on tagajärg majanduskasvu pidurdumisele, seda eraldi positiivse sündmusena käsitleda on keeruline.

Kindel on üks, asjad ei hakka enne muutuma, kui julgeme probleeme endale tunnistada. Mäletame peaministri pimedat, mitte millelgi põhinevat optimismi, mille tulemuseks on 2008. aasta valitsussektori defitsiit ja kaks aastat eelarvepoliitilist lühinägelikkust, mis tuleb nüüd ühiselt kinni maksta. Just Reformierakonna juhi enda eelarvepoliitilise lühinägelikkuse tagajärg on tulumaksumäära alandamise külmutamine.

Rumalus on kriisi karta. Kriis on võimalus muutusteks. Muutused osutuvad võimalikus, kui keegi võtab initsiatiivi nende teostamiseks. Praegu saab initsiatiivi võtta aga ainult valitsus eesotsas peaministriga. Minu kõige suurem etteheide peaminister Ansipile on absoluutne initsiatiivitus.

Selleks korraks peaks koos majanduse tõusufaasi lõppemisega hakkama läbi saama «surfar-poliitikute» aeg, kes konjunktuurselt ja põhimõttevabalt olid valmis võtma igat tõusvat lainet, mis tõotas lühiajalist poliitilist kasu. Elu on näidanud, et riigieelarve koostamisel on surfarite tegevusel traagilised tagajärjed. Seda tõestas meile ilmekalt 2008. aasta lisaeelarve koostamine peaministri osavõtuta.

Riigieelarve on riigi juhtimise keskne dokument. Hiljemalt iga aasta oktoobriks tuleb valitsusel anda eelarve eelnõu üle riigikogule. Varasemale kogemusele tuginedes võib arvestada, et riigieelarve tehniliseks kokkupanemiseks läheb rahandusministeeriumil ligi viis päeva. Seega kolm nädalat enne eelarve esitamist ei ole valitsusel sisuliselt eelarve eelnõu projekti.

Viimastel päevadel on koalitsioonierakondade esimehed välja öelnud, et eelarve tasakaalust ei loobuta. Peaministrist Reformierakonna esimees lisanud lausa mõtte, et kui see koalitsioon ei suuda saavutada eelarve tasakaalu, siis pole sellel koalitsioonil enam mõtet.

On oluline teha lõpuni selgeks, millest räägitakse. Me ei loobu VALITSUSSEKTORI NOMINAALSEST TASAKAALUST, mitte ei püüa saavutada riigieelarve tsüklilist tasakaalu.

Esimene tähendab, et kogu Eesti avaliku sektori planeeritavad kulud on 2009. aastal tuludega kaetud. Teine aga ainult riigi eelarve kulude tuludega kaetud, ilma kohalike omavalitsuste, avalik-õiguslike isikute, nende asutatud sihtasutuste eelarvete tulude-kulude tasakaalu arvesse võtmata.

Esimene on see, mida Eestis on siiani hoitud ja millega tuleb edasi minna. Arvestades suvel valitsuses juba saavutatud kokkuleppeid, miinus kaitsekulud ja rahandusministeeriumi uut suvist jällegi kord optimistlikku prognoosi, on valitsussektori tasakaalust minu hinnangul puudu üheksa miljardi krooni ringis, riigieelarve tasakaalust umbes viis miljardit, pluss mõlema puhul on tasakaalu saavutamiseks veel veidi finantskeemiat juurde.

Kuidas suudetakse kärpida ligikaudu 9 miljardit kolme nädalaga, kui kevadel suutis sama valitsus kahe kuuga sisuliselt tõmmata maha ainult ligi 1,5 miljardit krooni kulusid? Tingimustes, kus eelarve oli 2006. aastast kasvanud ligikaudu 30 miljardit krooni, ligi 94 miljardi kroonini.

Eelnevale tuginedes pakuksin tõenäosuse järjekorras välja kolm võimalikku stsenaariumi järgnevateks nädalateks.

1. Valitsus üritab terminitega susserdades jõuda tasakaalus eelarveni, kuid ei jõua. Mängitakse definitsioonidega, lootes avalikkust lollitada. Räägitakse tasakaalust, kuid mitte valitsussektori nominaalsest 9 miljardi ringis nõudvast tasakaalust, vaid riigieelarve ligi 5 miljardit maksvast tasakaalust. See tähendab tulumaksu külmutamist, automaksu kehtestamist, proovitakse ka käibemaksu vähendatud määradega, kuid sellele ei hakka hammas peale. Ministeeriumid - välja arvatud kaitseministeerium - surutakse rahandusministeeriumi esialgsete piirsummade piiridesse. Riigi eelarve tasakaaluni siiski ei jõuta, selle silumiseks võetakse käiku riigi muutunud julgeolekusituatsioonist lähtuv retoorika.

2. Valitsuse eelarvelise tegevuse pankrot. Valitsus eelarvet kokku ei saa. Peaminister mängib eelarve esitamisest lähtuvale ajasurvele, formaalse riigieelarve sätte täitmiseks antakse mingi dokument riigikogule üle. Tegelik riigieelarve koostamine tuuakse riigikokku, peaminister distantseerib ennast riigieelarvest retoorikaga, «see on parlamendi pädevus, meie teeme nagu parlament ütleb». Oleme seda meetodit korduvalt näinud: 2008. aasta lisaeelarve, piirileppe preambul või kõrgemate ametnike hüvede teema. Lõpuks tuleb 2009. aasta eelarve osas kokku mingi käkerdis, keegi ei vastuta, üldine pahameel keskendub riigikogule, et jälle keerasid nad seal mingi jama kokku. Valitsus läheb rõõmsalt edasi. See stsenaarium peaks olema riigikogu enamusele riigi huvidest vaadates vastuvõetamatu ja sellisel juhul peab tõdema selle valitsuse tegevuse ammendatust.

3. Valitsus suudab 2009. aastal laekuvad tulud ja planeeritavad kulud viia vastavusse. See tähendab rahandusministeeriumi prognoosil põhinevalt ligi 9-miljardilist lisakärbet. Ilmselt järgmise aasta lõpuks see ikkagi tasakaalu ei tähenda, kuid tuleb nõustuda, et sellest suurema kärpe tegemine pole enam realistlik. Esialgsega võrreldes ligi 15 miljardit ei saa aga kärpida ministeeriumidele protsendilisi vähendusi ette andes. See on võimalik ainult tegevuspõhiselt, vaadates riigi täidetavad ülesanded terviklikult üle. See oleks parim lahendus, sest meie ülesanne ei ole praegu ainult kulusid vähendada, vaid ka ümber struktureerida, et luua eeldusi majanduskasvule.

Selline lähenemine tähendaks poliitiliste lubaduste korrigeerimist koos võimsa survega kulude tõhustamiseks ning ebaefektiivsete maksuerisuste tühistamist. See olnuks aga võimalik ainult peaministri terviklikule visioonile tuginedes ja tema otsesel juhtimisel. Kolme nädalaga seda ei tee, seega on peaminister täiesti passiivse olekuga eelarve senises koostamise protsessis selle võimaluse juba käest andnud. Nüüd peab rahandusminister lihtsalt mehaaniliste rahaliste piirangutega kompenseerima sisulise lahenduste puudumise.

Kokkuvõtteks. Kuna on enneolematult ettearvamatud ajad, tuleb maksku mis maksab valitsussektori eelarve tasakaalu saada. Sellistel aegadel hoiavad targad inimesed konservatiivset joont. Sest kui me ei suuda seda järgmisel, ei suuda me seda enam ammugi 2010. aastal. Ehk kõik muud poliitikad tuleb lähiaastatel allutada eelarvepoliitikale ja kulutada just nii palju või veidi vähem, kui meil tulusid laekub.

Peame olukorrale ausalt ja illusioonideta otsa vaatama

2008-08-29

Järgmise aasta eelarve esitamiseks riigikogule on aega veidi rohkem kui kuu. See on tegelikult väga lühike aeg. Eelarvega koos tuleb riigikogule esitada ka sellega seotud seadused, oma aja võtab eelnõu puhttehniline ettevalmistamine ning seletuskiri. Eelarve koostamise lõppfaas on alati närviline. Olen peaministrina pidanud vastutama ligi kümne eelarve koostamise eest ning tean seda hästi. Uus pole ka see, et eelarves napib raha - seegi on nii pea alati. Olen juhtinud valitsust nii negatiivse lisaeelarve kui mitmete kriisieelarvete koostamise ajal. Kõigile raskustele vaatamata seadsime endale eesmärgiks tasakaalus eelarve ning saime sellega ka hakkama.

Sellel taustal pole 2009. aasta eelarve probleemid uudsed. Majandus areneb tsüklitena ning Eesti on langusfaasis. Olukord pole kerge, eriti kui valitsuse tegevuse alus on lootuste kõrgfaasis koostatud koalitsioonilepe, mille arvutused nägid ette Eesti jõudmise Euroopa viie rikkama riigi hulka. Praegune olukord tekitab kiusatuse otsida süüdlasi. Usun, et see meid edasi ei vii. Tänased probleemid pärinevad aastatetagusest muretusest, et kiire majanduskasv kestab igavesti. Oma osa on siin ka suutmatusel kasutada ära soodsaimat hetke eurole üleminekuks ning üldine üle jõu elamine.

Teisalt pole õige ka must masendus - ülemäärane pessimism pigem halvendab, kui parandab majanduse olukorda. Peame end illusioonidest lahti rebima ning olukorrale ausalt otsa vaatama. Kohe päris kindlasti ei aita kriisist väljumisele kaasa poliitiline arveteklaarimine, valitsuse vahetus.

Et kõike seda ära hoida, vajab Eesti aga 2009. aasta eelarvet. Eelarvet, mis püsiks tasakaalus ja vastaks samal ajal väljakutsetele, mida viimastel nädalatel seoses Venemaa agressiooniga Gruusia vastu järsult ohtlikum maailm meile esitab. See eeldab erilise tähelepanu osutamist rahvuslikule julgeolekule (sh sisejulgeolekule) ning Eesti ühtlase arengu ja hariduse prioriteediks seadmist. Kindlasti vajab toetust ka sotsiaalministeeriumi eelarve.

Praegu neid prioriteete eelarves veel pole. Suvel ministeeriumidele antud piirsummade sisse mahtumine eeldab mitte ainult loobumist koalitsioonilepingus kirjapandust, vaid ka mitmete juba varem tehtud otsuste muutmist. Kuni viimase ajani loodeti, et vahest läheb olukord paremaks ning nii suruti eelarvet raamidesse sealt asju maha tõmmates, mida ei saa tegelikult tõmmata - eurotoetuste kaasfinantseerimine - või kirjutades toetussummad arvestuslikena õhku. Paraku nullis rahandusministeeriumi prognoos lootused. Eelarve mahtu ei kasvatatud, see vähenes veelgi. Nii oleme jõudnud olukorda, kus kuu aega enne eelarve esitamist ei tea ministeeriumid isegi seda, milline on täpselt nende piirnumber järgmisel aastal.

Tekkinud olukorras on vaid üks lahendus - vaadata realistlikult üle antud lubadused, mõned neist edasi lükata, teised tühistada ning viia eelarve tasakaalu. Sellele arusaamale tuginesid ka IRLi ettepanekud eelarve tasakaalustamiseks. On hea, et Reformierakond neile positiivselt vastas ning tulumaksureformi edasilükkamisega nõustus. See on hea algus, kuid alles algus, sest tasakaalus eelarveni jõudmiseks tuleb langetada veel ridamisi teisi otsuseid. Tegemist on poliitiliste otsustega, milleks puudub rahandusministril mandaat. Need peab tegema valitsuskoalitsioon ja see omakorda eeldab peaministri aktiivset sekkumist.

Tean isiklikust kogemusest, et see pole kerge. Tavalistel aegadel pole peaministril vajadust eelarveprotsessi aktiivselt sekkuda. Praegu pole aga tavalised ajad. Seetõttu on raske ette kujutada, kuidas ilma peaministrita eelarve koostamine edukalt lõpuni viia. Peaminister on valitsuses kokkuvõttes ainus, kes suudab vahendada kompromissi sellesse kuuluvate erakondade vahel ning luua ühiseks edasiminekuks vajalikku tasakaalu. Nii on see rasketel aegadel varem olnud, nii on see ka praegu. Peaministri ülesannete hulka kuulub ka koalitsioonilepingu täitmise jälgimine. Ning kui selgub, et seda täita ei õnnestu, pakkuda lepingu parandatud variant koalitsioonipartneritele. Kuigi liig paljude uute teemade avamine selles pole vahest kõige parem taktika, on mõnede uute asjade lisamine siiski võimalik.

Näiteks on tekkinud üheselt selge vajadus radikaalse haldusreformi järele. Aeg oleks pimesikumäng lõpetada ning see reform ära teha. Niipea, kui koalitsioonipartnerid annavad jah-sõna arusaamale, et seda reformi on võimalik teha vaid riiklikult sekkudes, st vajadusel omavalitsusi ka valitsuse otsusega liites, on võimalik reformikava kiiremas korras esitada ning reform 2009. aasta kohalikeks valimisteks ära teha. Ja seda viisil, mis maksumaksja raha säästab. Kui seda kokkulepet aga pole, puudub edasisel tööl mõte ning jätkame samal kombel üks samm edasi, teine tagasi ja kolmas kõrvale.

Uute ideede kõrval peab peaminister välja pakkuma koalitsioonilepingu punktid, mis ellu viiakse ning mis tuleb paraku lähemasse või kaugemasse tulevikku lükata. Sest kui praegu tegeleme 2009. aasta eelarvega, peavad langetatud otsused võimaldama ka järgnevate aastate eelarvetega edukalt hakkama saada.

Vastasel juhul satub valitsus kummalisse olukorda, kus ühelt poolt peaks minister täitma koalitsioonileppes kirja pandut, võimalust tal selleks aga pole. Nii võib kergesti tulla üksteise peale näpuga näitamine ja rivaalitsemine. Oleme koos selle koalitsioonilepingu koostanud, koos selle täitmise eest ka vastutame - ning kui midagi selles tuleb muuta, siis saame sedagi ainult koos teha. Vastasel korral tekib kaos. Ainsaks koalitsioonilepingu täidetud punktiks jääks see, et koalitsiooni moodustasid Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit ja sotsiaaldemokraadid.

Vabaduse mõistmise sambast

2008-07-22

Hea lugeja, usun, et paljud meist on kogenud kiusatust anda hinnanguid ja panna paika asju ja ettevõtmisi, asetades end toimuvast väljapoole, tuginedes oma parimale arusaamisele ja usus oma õigsusesse.

See on mõistetav, ent mida enam koguneb neid arvamusavaldusi ja kõrgem on emotsionaalne pinge nende vahel, seda ühitamatumaks kipub üldpilt kujunema. Näen väljapääsu vaid katses asjade sisse minna ning rahulikult, terava pea ja mõistva südamega püüda nende olemuseni jõuda.

Nädalapäevad tagasi valitsusele Vabadussõja võidusamba avamise edasilükkamist ette pannes ütlesin: «Meie eesmärgiks ei ole avamispeo pidamine iga hinna eest kavandatud tähtajal, vaid parima võimaliku tulemuse saavutamine, mis väärikal moel tähistaks meie ajaloolist võitu Vabadussõjas.

Nõudliku ajagraafiku puhul subjektiivsetel, kildkondlikel või muudel alustel venitamine ja kohati ebakonstruktiivne diskussioon võib kahjustada lõpptulemuse kvaliteeti. Seetõttu pean mõistlikuks loobuda pingeõhkkonnas toimuvatest vaidlustest ning teha võidusammas rahulikult ja kvaliteetselt valmis järgmiseks aastaks. Targem annab järele.»

Üldise mõistmisega kaasnes veidi ehmatav kommentaar, mille kohaselt «kaitseministeerium on kaotamas suurt lahingut», ja selle saateks mitmed erakonnaintriigidele keskenduvad arvamusavaldused.

Sõbrad, ei ole sõda ega lahingutki, erakonnapoliitilistest kombinatsioonidest rääkimata - on pingeõhkkond, millele on hetkel targem järele anda. Sellises olukorras süüdlaste otsimine ja «leidmine» või enda süütuks kuulutamine pole minu arvates kõige mõttekam tegevus, pigem pingutagem koos selgusele jõudmiseks pingete olemuses.

Pingete võimalikku kuhjumist Vabadussõja võidusamba püstitamise seitsmendal katsel võis eeldada nii ajaloolise järjepidevuse kui riigikogu 2005. aasta 23. märtsi asjakohase otsusega kaasnenud debati alusel.

Meie sügavam rahvuslik arusaamine oma riigi sünnist ja kestmisest, taassünnist ja vabadusest on objektiivsetel põhjustel vikerkaarena taeva all laiali ja seni pole leitud prismat, mis selle ühtseks valguskiireks tagasi köidaks. Me hulgas on siiani neid, kes pole otsust püstitada just Vabadussõja võidusammas ja just Vabaduse platsi äärde Harjumäe nõlvale omaks võtnud.

Just see suuresti lepitamatute arusaamade paljusus Vabadussõja tähendusest, meie minevikust, hoiab meid tegelikult tagasi üksmeelsuse teel. Mitte samba või sambaväljakul asuva prügikasti kaane väljanägemine, ehitusloa kolmeosalisus või trepiastmete kõrgus, ajalooliste müüride eksponeerimise vorm või ingliskeelsed sõnad ehitusjoonistel.

Eestlastele omane pragmaatilisus on lasknud meil erinevatele nägemustele vaatamata ilusti lahendada kõik tehnilised küsimused, kulugu selleks pealegi nädal või kuu enam kui ette nähtud. Raskeks teeb elu ilmavaateline isepäisus, antud juhul emotsionaalne suhestumine kolmnurgas Vabadussõda, vabadussammas ja tänane Eesti.

Tabavalt võttis selle tõdemuse kokku üks konkursi võidutöö ägedamaid kriitikuid, oma ala tipptegijaid professor Krista Kodres kohtumisel kaitseministeeriumis eelmisel sügisel: «Mis me siin keerutame - asi on lihtsalt erinevates arusaamades.» Nõus! Ja arusaamad lahknevad siiruviiruliselt läbi ühiskonna, mitte telgedel vaim-võim või linnavalitsus-ministeerium.

Konkursikomisjoni otsusest välja koorunud pingeteljeks oli küsimus sellest, kas rajatav sammas peaks olema eelkõige monument kunstile või Vabadussõja võidule, kui jätta saavutamatuks osutunud ideaalne ühendus kõrvale. Nii nagu Eestis leidub inimesi, kes heldinult imetlevad Calatrava silda, on meil kaheldamatult väga palju neid, kes heldivad tulevase Vabadussõja võidusamba jalamil, sest neil on emotsionaalne side Vabadussõja ja neis langenutega.

Ja me saame neile kinnitada, et see on arvuka osalusega ausal konkursil võitnud kavandi alusel püstitatud monument - parim, mida Eesti suutis oma tänuvõla kustutamiseks teha.

Pinget on tekitanud võidutöö esteetika, mis uhkelt ja häbenematult kannab eelmise sajandi esimese poole pitserit.

Mõistan neid, kes soovivad näha midagi kaasaegsemat, aga loodan, et vastutasuks mõistavad ka nemad noorte autorite taotlust tuua selle ajastu aktsentide kaudu meile ja meie järeltulevatele põlvedele lähemale rahvusriiklikud ideaalid, mis viisid Vabadussõja võiduni.

Minu mõistmine lõpeb aga seal, kus algab alaväärsusest kantud koogutamine stiilis «kas välisministeerium on uurinud teiste riikide suhtumist sellesse kavandisse?». See pole enam vabadus!

Omaette pingeteema on suhtumine vabadusristi kui monumendi kandvasse kujundisse. Eelmise valitsuse otsus nõuda vabadusristi kujutamist konkursitingimustes on sügavalt tähendusrikas, sest just vabadusrist ja sellel kujutatud turvises mõõgastatud käsi on olnud paljudele vabadusvõitlejatele märgiks, mis on läbi aegade kandnud isamaalise veretruuduse ideed. Inimestes, kes näevad selles Nikolai Triigi poolt 1919. aastal Soome vabadusristi eeskujul kavandatud teenetemärgis fašistlikku sümboolikat, näen mina eelkõige nõukogude ajupesu ja tänagi sealtpoolt lähtuva propagandistliku märgistamise ohvreid.

Risti motiiv toob teravalt esile ka eriarvamused meie suhestumises kristlikku tsivilisatsiooni - kas tajume selles midagi võõrast ja vaenulikku või koos teiste õhtumaa rahvastega ajalooliselt meie tänase identiteedi lahutamatuks osaks saanud kultuuri. Okupatsioon tõrjus risti tõesti surnuaedadesse, sest ta kartis valguse võitu pimeduse jõudude üle. Meie ei pea ju ometi enam kartma!

Võidusamba püstitamise ümber avaneb ilmekalt ka meie suhtumine Eesti riiki - kellele meie, kellele nemad. Meie riigiteadvus on kujunenud valdavalt võõrvõimude all ja sestap läbi vastandumise prisma.

Siit ka raskused sisuliseks rahvuslikuks enesevalitsemiseks hädavajaliku kompromissivalmiduse olulisuse ja ulatuse mõistmisel ning enda adekvaatse osalusmäära tajumisel üle miljoni kaaskodaniku põhiseaduslikus eneseteostuses.
Me peame kõik võimalust mööda selle samba sisse ära mahtuma ja koos saab meid hoida suhe meie riigi kestmise kindlustanud Vabadussõtta, mitte klaasi, graniiti või poltidesse, kui kauniks me neid ka ei kavandaks.

On räägitud, et Vabadussõja monument olla liiga kallis. Tõsi, selle eest saaks palju «kasulikke asju» osta, enam-vähem 70 krooni eest igaühele meist. Ent kuidas me seletaksime 90 aasta eest pere ja töö jätnud ning Vabadussõtta läinud meestele üleskutset jätta monumendi püstitamine rahapuudusel ära, sest meie tänane majanduskasv on langenud kaheteistkümnelt protsendilt kahele.

Kallidustki tuleb kaaluda suhtes Vabadussõja võitu, selle hinda ja viljadesse, mitte bensiini või võileiva hinda. Tuhanded meie hulgast niimoodi ka arvavad - 11 000 inimest on samba püstitamiseks annetanud üle kahe miljoni krooni.

Samas tuleb kuulata neidki, kes manitsevad kokkuhoidlikkusele, sest seda sammast ei saa üksnes raha kulutamisega ehitada.

Olen alati hinnanud üleskutset festina lente - kiirusta aeglaselt. Meie eesmärk pole mitte ainult kohale jõuda, vaid ka käidud tee ja saavutatud tulemusega rahule jääda.
See pole lihtne, ent on kindlasti lihtsam, kui suudame oma eriarvamustes rahumeelselt selgusele jõuda ja ühisarvamused jõudumööda sambasse salvestada.

Enam kui kolm aastat kestnud seitsmes vaatus sambasaagas liigub kindlalt selles suunas ja tänatud olgu kõik need, kes oma mõtetega seda protsessi on toetanud.

Täna on selgem kui kunagi varem, et Vabadussõja võidusammas saab teoks. Ta saab seda parem, mida enam me suudame usaldada noori autoreid ja nende projekteerijatest, arhitektidest, inseneridest, muinsus- ja looduskaitsjatest, ehitajatest, ministeeriumi- ja linnaametnikest koostööpartnereid ning üha kasvavat ühisosa meie vabadusemõistmises.

Intervjuu: Mart Laar: presidendi soovitud piirilepingu preambuli arutelu ei tule

2008-07-21

Mart Laar näeb, et tal on kõik teed lahti: kommunismi kuritegude uurimisest reketipalliturniirini. Ainult et asi, mida parteijuht ei taha teha, on ennustamine.

•• Siia tulles kuulasin Hannaliisa Uusma "Depressiivsete Eesti väikelinnade" lugu. Kas selle laulu sõnum ei näita, kui väga on haldusreformi vaja, sest elu maal on jäänud ikka väga kängu?

Ega haldusreform üksi probleeme ei lahenda, sest võluvitsasid pole olemas, on ikka väga palju meetmeid. Kuid asi pole ka nii troostitu. Ka see laul ei ole nii ühetähenduslik, kui esimese hooga tundub. Neis depressiivsetes Eesti väikelinnades on olemas oma tabamatult kaunis võlu, mis ka sellest laulust siiski välja tuleb.

Selleks, et Eestis tekiksid tugevad omavalitsused, on haldusreformi väga vaja. Me oleme kaotanud väga palju raha ning kui me ei suuda lähiajal edasi minna, kaotame veel rohkem raha. See on lihtne tõdemus.

•• Mis on haldusreformi perspektiiv?

Ei ole mõtet alustada nagu eelmine kord ehk kaardi joonistamisest. Kuna kokkulepet kaardi joonistamises ei saavutatud, jäeti kogu asi ära.

Nüüd oleks põhimõtteliselt võimalik see reform kohalike valimiste ajaks ära teha. See aga eeldab koalitsioonierakondade vahel sügisel kokkulepet, kuidas reformi tehakse. Siis on see võimalik väga kiirelt ette valmistada ja ära teha. Vastasel juhul lükkub ta järgmiste riigikogu valimiste järgsesse aega.

•• Reformierakond on traditsiooniliselt selle otsuse vastu seisnud, kas nende seisukoht on siis muutunud?

Pilt on umbes selline, et kui jääda inimestega rohkem omavahele, siis enamik ütleb, et seda on kindlasti vaja teha. Aga kui on jutt erakonna seisukohast, siis kindlust niipalju pole. Niipalju kui ma opositsiooni tean, siis enamik kas ametlikult või mitteametlikult saab aru, et seda reformi on ilmselgelt vaja.

Ma arvan, et regionaalminister Siim-Valmar Kiisler alustas siiski õigest otsast ega asunud kaarti joonistama. Ta püüab kõigi erakondadega jõuda arusaamisele, kuidas seda teha.

Selle reformi puhul on ka räägitud, et tulemuseks oleksid küll elujõulisemad omavalitsused, kuid kokkuhoidu see eriti ei annaks. Ma pole selles sugugi kindel. Teatud variantide puhul on kokkuhoid nähtav, tuntav ja väga kiire. Teiste variantidega oleks kokkuhoid pikemaaegne.

•• Miks läks nii, et hoolimata paljudest hoiatustest ees ootavate halvemate aegade kohta tehti eelmisel suvel ikkagi suur eelarve, mida nüüd on tulnud kärpida?

Ma arvan, et ka varem on niimoodi juhtunud. Pole midagi parata, inimene on inimene. Halvad sõnumid, eriti veel majanduses, jõuavad kohale alati teatud nihkega. Kui sa seda nihet ei näe, siis on inimestel ikka kalduvus uskuda paremat ning loota, et järsku läheb mööda.

Aga loomulikult, kui vaadata, mis maailmamajanduses tervikuna juhtus, siis panid ikka kõik pika puuga mööda. Keegi ei suutnud ette näha, kui kiireks ja suureks üldine majandusjahenemine kujuneb, ega ennustada kriisi ulatust. Ja eks see on Eestile tugevalt oma mõju avaldanud.

•• Kas majanduses on hullem möödas või suuremad mõjud alles jõuavad tavalise inimeseni?

Õige vastus on ennekõike, et ei ma tea. Mina saan tugineda ainult oma isiklikule kogemusele. Olen ühte kriisi peaministrina 1999. aastal näinud ja siis, peab küll tunnistama, jõudis see inimesteni kohale alles sügiseks.

Samas on üks selle kriisi omapära see, et halvad sõnumid on kukkunud koonduma. Võib-olla polekski kriis ilma selleta nii sügav. Eesti toodab inimesele praegu selliseid halbu, hoiatavaid ja raskeid sõnumeid. Need aga tekitavad ise usaldamatust, mis on üks kriisi osa. Aga kuhu kohta see areng täpselt läheb, on raske öelda. Igal juhul võib olla kindel, et Eesti elatustaseme põhialuseid see muutma ei hakka.

Ma olen ka korduvalt öelnud, et sellises kriisis tuleb näha võimalust. Eesti edu on siiamaani tuginenud otsustel, mis on tehtud kriisi ajal. Selles suhtes võib veel rahul olla, et nende otsuste hulgas on palju neid, mida IRL oma majanduse tervendamise plaanis välja pakkus.

•• Selle plaani kohta on räägitud, et vajalikku säästu see riigile ei tekitaks või et need on teiste ideed.

Minu pärast võiks seda kava ka keegi teine välja käia, aga kuna seda keegi teine ei teinud, siis tegime seda meie.

Tegelikult on läinud väga hästi. Näiteks see, mis puudutab üldist kokkuhoiureÏiimi, riigi kulutuste külmutamist ja ametkonna vähendamist, pole veel tehtud, aga on poliitilisel tasandil kokku lepitud.

Teine pool puudutas kulude keskmisest palgast lahtisidumist. Ka selle kohta on eelnõu esitatud. Kuigi Reformierakond sellele eelnõule oma allkirja ei andnud, polnud nad ka selle eelnõu esitamise vastu. Tahaks loota, et eelnõu ka vastu võetakse.

Samuti on valitsus asunud tegelema eripensionidega ja ma arvan, et see tuleb ka sügisel välja. Palgasüsteemiga täpselt samal kombel. Selle kärpimisega on mindud täiesti kenasti töösse.

•• Keskmise palga puhul on räägitud ka riigi muudest suurtest kuludest, näiteks vanemapalgast. Kas tuleks ka see üle vaadata?

Ma arvan, et see oleks mõistlik. Meie esitasime selle. Kuid – ma ei hakka salgama – praegu selles asjas koalitsioonis kokkulepet ei ole. Sisuliselt on selge ka see, et koalitsioon peab oma antud lubadused üle vaatama, et panna paika mõistlikud ajad ehk millal mida tehakse ja mida ei tehta.

•• Reformierakondlane Jürgen Ligi hoiatas ametnikest rääkides, et päris õudsed ajad seisavad neil ees. Mis on koondatavate ametnike suurusjärk?

Küsimust ei saa niimoodi võtta, et meil on palju ametnikke. Esiteks on meil täitmata kohti väga palju. Ka on kogu palgasüsteem paigast ära. Me ei tea, milline on see raha hulk, mis siis välja makstakse kõigi nende lisanditega, mis tegelikult ei võimalda riigil vaadata tema rahakotiga toimuvat. Seal tuleb kord majja saada.

See ei tähenda, et heade ametnike palk ei tõuse, see tõuseb ka edaspidi. Ja meil on üsna palju häid ametnikke.

Kuid kogu see kaadervärk on läinud nii suureks, et me ei suuda seda enam üleval pidada. Seal tuleb kärpeid teha. Ma arvan, et see on nii riigile kui ka ametkonnale kasulik. Eesti riik on ministeeriumide üldiste kulude peal elanud üsna head elu.

Võrreldes mõnede varasemate kärbetega, mida ma peaministrina olen läbi viinud, on see kaheksa protsenti veel võrdlemisi tagasihoidlik.

•• Peale IRL-i majanduse parandamise plaani on oma plaaniga välja tulnud Keskerakonna esimees Edgar Savisaar. On tal hea plaan?

Ma arvan, et Savisaar tõmbas juba selle munitsipaalpoodide ettepanekuga kogu oma kavale kriipsu peale. Keskerakond on opositsioonis ja teeb seda tööd, mida ta teeb.

•• Viimastel kabinetiistungitel on kokku lepitud Padari nõutud 9,9-miljardilisest kärpest 6,5 miljardit. Nüüd on aga kõik otsused lükatud sellesse aega, kui avalikustatakse rahandusministeeriumi suvine majandusprognoos. Kas oodatakse tõesti, et sealt saab raha juurde?

Elame, näeme. Kui sealt tuleb mingisugune natukene parem sõnum, siis on see ainult natuke parem. Koalitsioonil tuleb veel õige mitmeid põhimõttelisi poliitilisi otsuseid langetada.

•• Kas rahandusministeeriumi plaan külmutada kaitsekulud kolmeks järgmiseks aastaks on näide põhimõttelisest otsusest?

See ei ole lõplik asi. Valitsus peab selle probleemi pärast väga tõsiselt maha istuma. Selge on see, et Eesti riigile kaitsekulutuste eelmise aasta tasemele külmutamine ei sobi. Tegemist ei ole ühe või teise erakonna lubadusega, tegemist on riikliku lubadusega. See, et me asume kaitsekulutusi vähendama, pole meie partneritele vastuvõetav ega tekitaks usaldust.

Kui hakkaksime vähendama, peaksime mõtlema, kas oleme usaldusväärsed partnerid või mitte ning mis see meile maksma läheb. Seda eriti olukorras, kus me mitmel moel oleme ja kus meil NATO toetust ja abi on üsna palju vaja.

•• Olukord idanaabriga on alati ärev. President tõstatas piirilepingu preambuli teema ning pani ette, et riigikogu võiks seda sügisel arutada. Teil erilist entusiasmi pole?

Ega see nüüd eriline ettepanek polnud. Ma usun, et seda arutust ei tule. Ma ei usu nimelt, et president kavatseb pöörduda riigikogu poole sellise kirjaliku avaldusega, et ta tahab seda arutada. Realistlikult öeldes, ma ei näe mitte mingit vajadust seda teemat arutada.

•• Kas Venemaa ei pruugi Ilvese käigust ise tuld võtta?

Mulle tundub, et Venemaal pole selget Balti-poliitikat. Käiakse kord ühe, kord teise kallal.

Tundub koguni, et Venemaal pole üldse enam lähinaabrite-poliitikat, sest praegu hakatakse kõige rohkem kolkima hoopis Soomet. See on ju suhteliselt rahumeelne riik, kuid puidutollide asi on ikka karm. Sellega võrreldes on kõik, mis nad siin on teinud, ikka suhteliselt tagasihoidlikud sammud.

Üks huvitav asi, millega Venemaa siiski praegu tegeleb, on ajalugu. Praegu on näha, kui-võrd teravalt nad seda teemat oma kohtumistel läänega tõstatavad ja seda siis oma pressile tutvustavad, ning ka summade eraldamist ja ka raamatute ilmumist Venemaal – see, tundub mulle, jääb pikemaks ajaks.

Eesti peaks seda väga tähelepanelikult jälgima ja ükskord ometi võtma ette põhjalikuma reageerimise. Välisministeerium saab sellest aru, kuid tegemist pole asjaga, millega peaks ainult üks ministeerium tegelema. Infosõja pidamine on ministeeriumideülene asi.

•• Järgmisel aastal toimuvate euro- ning kohalike volikogude valimiste kampaaniad on juba varakult peale hakanud. Mitu kohta tahab IRL eurovalimistel saada?

Ma ei kavatse ennustamisega tegeleda. Aga vähemalt sama palju kui meil praegu on.

Aga on üks asi, mille pärast erakonnad peaksid varasügisel maha istuma. Tuleb ära otsustada, mis süsteemi järgi need valimised ikkagi toimuvad. Kas jäädakse praeguste suletud nimekirjade juurde, millest vist kõik saavad praegu aru, et see polnud kõige praktilisem lahendus. IRL tõstatab selle küsimuse valitsuskoalitsioonis.

•• Kas võib öelda, et kinnine süsteem on kasuks suurematele parteidele?

Seda ei oska öelda, kellele ta kasuks on. See on täielik abrakadabra. Seda võib ennustada nii üht- kui ka teistpidi.

•• Reformierakonna esimees Andrus Ansip teatas, et Tallinnale kui kohalike valimiste kroonijuveelile tuleb püha sõda. Kas Tallinnas on võimalik Keskerakonda kukutada?

Eelmine kord lõppes Reformierakonna äge kampaania sellega, et tehti koos Keskerakonnaga linnavalitsus.

Ma arvan, et pühad sõjad pole praktilised ega tööta. Tallinna inimest ei huvita sõda, vaid lahendused, mida linnal on pakkuda. Kuid vaadates Tallinna arenguid, siis ega järgmisel linnavalitsusel ei pruugi olla väga kerge neid lahendusi pakkuda.

•• Kaua Toompea valitsus kestab ja Ansip veel peaminister on?

Ma küll praegu ei näe, et see Toompea valitsus kuskile lagunema hakkaks. Läbisaamine vaatamata kärpimisele on uskumatult hea. Kui läheb jamaks, kipuvad koalitsioonid rohkem koonduma kui lahku minema.

•• Ühesõnaga, kas IRL ei pea salaläbirääkimisi Keskerakonnaga?

Ei, meie küll ei pea (muheleb).

•• Kas on üldse võimalik, et IRL teeb Keskerakonnaga koalitsiooni?

Ma ütleks, et kunagi ei saa “kunagi” öelda. Kuid ma ei kipuks praeguses olukorras seda nägema. Koalitsioon, mis praegu võimul on, on suhteliselt optimaalne ja vastab valijate soovile, ning meil pole küll soovi seda lammutada.

•• Kas see kohutav pingutus teha kiiresti-kiiresti Vabadussõja võidusammas saja miljoni krooni eest valmis oli tark püüe, eriti nüüd, kus kaitseminister Jaak Aaviksoo avamistähtaja edasi lükkas?

Ma arvan, et see oli õige püüe. Oleks olnud väga kena, kui see oleks õigeks ajaks valmis saanud. Samal ajal näitab [avamistähtaja edasilükkamine] kaitseministri head vastutustunnet. Aga mingi tähtaeg on alati hea, sest see paneb inimesed ennast kiiremini liigutama. Kui aru saadi, et see pole võimalik, ei hakatud seda vägisi tegema, vaid võeti uus realistlik tähtaeg. Ega vabariigi juubel 28. novembriga otsa lõpe. Peaasi et see sammas üles saab, ja ma olen veendunud, et saab. Kui hakata lihtsalt raha loopima selleks, et kiirustada, siis poleks see õige.

•• Sügisel tulevad riigikogusse olulised energiamajanduse arengukavad. Mis usku te olete, kas taastuvenergia- või tuumausku? Kas Eestil on valikut tuumajaam ehitamata jätta?

Eestil pole kumbagi valikut, see tähendab, et ei saa loobuda ei tuumajaamast ega taastuvenergiast. See on üks väga võimalik lahendus tegelikult, sest ei ole tark tegu panna lahendus ühte korvi. Eesti peab leidma tasakaalu. Aga ka siin peaks Eesti julgema vaadata tulevikku ja vaatama maailmas natuke avarama pilguga ringi.

•• Kas maailmas läheb tuuma-energia jälle moodi?

Jah, aga ka tuumaenergial on mitmeid võimalusi ja arenguid. Eesti on mitmel hetkel, kui meil on olnud vaja teha raskeid otsuseid, väga innovaatiline olnud.

•• Kas teeme termotuumajaama?

Seda kahjuks veel mitte. Aga kui tõsiselt rääkida, siis perspektiivis me tuumaenergiata ilmselt läbi ei saa. Siin peame vaatama, mis variante üldse olemas on, millised neist on meile sobivaimad, ning loomulikult peame valima ka partnereid, et projektil võimalikult vähe poliitilisi ja muid riske oleks.

Ka tuleb vaadata, kui palju me üldse energiat vajame, sest energiasäästuga ei ole me siiani eriti intensiivselt tegelenud, ja seda saame teha juba täna.

•• Kuidas on IRL-i ühendamine läinud, kas ja-sõna võib nimest varsti kaotada?

Ta on üks partei ja praegu üsna kindlalt. Loomulikult on nii suures parteis oma rühmitused, kes vaidlevad. Kuid õnneks on neid vaidlusi järjest vähem endise Isamaa ja endise Res Publica vahel, need kulgevad mööda muid liine. Muidugi, eelmine kord, kui ma nägin ERSP ja Isamaa ühendamist, võttis see neli aastat aega. Sellega võrreldes väga hea tempo.

•• Millal saab Mart Laarist taas kord peaminister?

Oh. See puudutab jälle ennustamist. Ma olen praegu tulnud erakonna palvel seda juhtima ja teen seda tööd niipalju, kui erakond seda vajab. Mul ei ole selliseid kohutavaid tunglusi. Mul on niivõrd palju muud tegevust ja võimalusi, mida siit-sealt pakutakse, ja mõned neist on üsna ahvatlevad.

Selles suhtes on mul teed endiselt lahti.

Ma tahan ka jälle raamatut kirjutada. Samuti võtab kommunismi kuritegude uurimise fond järjest rohkem jõudu.

•• Just selle fondi peale on reformierakondlased pahased, et on mindud Pagari tänava keldrit majast lahutama.

Ma olen siin natuke hämmingus, kui nii leebelt öelda. Kui Pagari tänava maja müümisest juttu oli, sai kohe öeldud, et keldrisse tuleks jätta muuseumi tegemise võimalus. Siis selgus, et riigil selleks säästueelarvega võimalusi pole. Aga meie poole pöördusid represseeritud. Neil on mure, et ei juhtuks nii, nagu tihti nende asjadega juhtub. Räägitakse ja räägitakse, kuid siis on korraga tapakambris kasiino sees.

Siis me vaidlesime omavahel, sest ainuüksi sellise projekti tegemine on tohutu suur ettevõtmine. Ma kardan, et sellele muuseumile raha otsimine tähendab fondile mõne aja ainult sellega tegelemist, projektide kirjutamist. Mingisugust tulu pole sealt küll kellelgi võtta.

Nüüd tundub, et kui Reformierakond ehk peaministri partei tahab sinna tapakambrisse kasiinot teha, siis meie teda takistada ei saa. Ausalt öelda on mul sellest jamast suhteliselt kõrini. See fond pole loodud sellise kakluse jaoks. Kui seda abi ei vajata, siis meie ei lähe seda ka kellelegi vägisi kaela määrima.

•• Suvi on käes, kuidas läheb spordiga? Kas te suvel squash’i mängite?

Squash’i pole küll suvel mõtet mängida. Suvel tuleb ümber lülituda tennisele. Aga eks ma proovin ennast sügiseks jälle viksi vormi saada.

Kui mul kõige muu kõrvalt aega jääb, sooviksin sügisel väikse reketipalliturniiri organiseerida. Seal on siis neli ala: tennis, squash, lauatennis ja sulgpall. See on niisugune huvitav kombinatsioon, kus tuleb kõigis neljas võistelda.

Sinimustvalge. Lipp ja suhe

2008-07-19

Igaühel meist kõigist on mis tahes lipuga oma suhe. Seda ei maksa kunagi häbeneda. Lipp ja tema värvid võivad olla märksa kestvamad kui inimese eluiga. Iga kord ei seisagi küsimus värvis või värvides. Alati püsib küsimus aga südames. Kelle poolt ja mille nimel?

Oma lipp

Sinimustvalge tähendab ajalooliselt Eesti iseseisvuse, üldisemalt eestluse tunnustamist. Selleks ei pea minema miitingule tänaval. Piisab täiesti, kui sa austad nende värvide ühendust ega luba seda ühendust teotada. Tuleb aga meeles pidada, et Eestimaal on see trikoloor olnud oma ajaloos masti tipus märksa lühemat aega kui põranda all. Selle lipu ja tema värvide eest on karistatud palju kordi viisil, mida nimetatakse tagakiusamiseks.

Aasta oli 1965, aastaajaks kevad. Praeguse nimega Rahumäe põhikoolis toimus siis 4.b klassis tund, kus igaüks pidi ette lugema talle meelepärase luuletuse. Siinkirjutaja valis selleks Gustav Suitsu (1883-1956) "Iseseisva kevadõhtu" koos värssidega "Pikk-Hermannil sinimustvalge/ kui oodatud oleks ju märk". Uuesti oli see luuletus ilmunud aasta varem sarjas "Väike luuleraamat". Ta oli täiesti legaalne. Meie klassijuhataja Linda Seppel kohkus aga ära ja süüdistas mind kõigi ees: üks kärnane lammas rikub terve karja.

Aastal 1992 sai minu osaks vastu võtta esimene sinimustvalge lipp - see, mis on uuesti hoiul Eesti rahva muuseumis. Faktiliselt on tegemist Eesti üliõpilaste seltsi lipuga, millest Eesti Vabariigi sündides sai riigilipp. Okupatsioonide tulekul ning Teise maailmasõja lõpul jäi ta kodumaale, täpsemini Läänemardi tallu Lõola külla Vaimastveres nüüdse jaotuse järgi Jõgevamaal.

Mis tahes territoorium on vaba siis, kui seal võib lippu heisata. 1992. aasta algul oli olukord teine, sest Eesti Vabariigi territoorium Eesti NSV piirides polnud vaba ja rahvusvaheliselt aktsepteeritud põhiseaduslik kord puudus. Lipu tagastamine Eesti üliõpilaste seltsile seltsi kodus Tartus Tõnissoni tänav 1 tähendas seda, et lipu valdajad uskusid Eesti iseseisvuse taassündi ning usaldavad uut põlvkonda. Seltsi kodu oli tookord võrreldamatult halvemas olukorras kui lipp.

Teised värvid

Aga on ka muid lippe ja teisi värve. Euroopaliku Eesti algataja, luuletaja ning Tartu ülikooli kauaaegne professor Gustav Suits oli varakult vasakpoolne. Rahvuslane küll, ent mitte pimesi. Ta teadis punase värvi tähendusi. Tema paljudest vaimsetest õpilastest üks oli luuletaja August Sang (1914-1969), kes kuulus rühmitusse koondnimega Arbujad. See sõna on mitmeti tõlgendatav ja raskesti tõlgitav, ent ehk ma ei eksi väga palju, kui pakun, et arbuja on kahtlev ennustaja, kes siiski tahab olla täpne ning teeb oma tööd südamega.

Arbujatest vahest kõige tuntum on Betti Alver (1906-1989), kellele eestlus on ennekõike ajaloo traagika ületamine. Juba raskesti haige (vähk) August Sang kirjutas aastal 1968 luuletuse "Mida mõtleb mees?". Sang oli tõlkinud ohtrasti vene ja nõukogude luulet, kuid ta polnud "punane" tähenduses "kommunist". Ta asus vabariigi poolel. Sellegipoolest lõpetas ta oma luuletuse viisil, mille üle tuleb mõelda: "Kõikidest värvidest mulle on ikkagi armsaim/ tule, vere ja mässu värv." Tuli ja veri - need on punased.

Millest siis tuleneb, et õpetaja on sinimustvalge poolt, õpilane aga tahab punast? Veel kord: August Sanga värssidest ei tohi aru saada nõnda, nagu oleks tema öelnud sinimustvalgele Eestile "ei" ja Nõukogude Eestile "jah!". Lihtsalt ta polnud rahul Eesti Vabariigiga aastatel 1918-1940 ega leppinud okupeeritud Eestiga. Tema leppimatusest okupatsioonikorraga on mitu tõendit, näiteks "Laul veriste kätega mehest" ja "Laul vastutusest". August Sanga "punane" on vastuhakk sellele, mis on vale. Tema järgi on vale muu hulgas ka see, kui tehtud töö ei kõlba kuskile. Eesti Vabariik ei tohi olla ajutine ega pidev vigade parandamine võõraste etteütlemise järgi.

Teiste sõnadega - me ei saa punast värvi maamuna peal ära keelata. Küll tuleb meil sinimustvalget põhjendada. Kaasa arvatud seegi, et ehkki maailm pole mustvalge, on ta ühes nurgas ometi just sinimustvalge.

Sammas on petukaup?

2008-07-17

Et kuskil peaks olema sammas, mille ees mul tuleb ilmtingimata kummardada - nii kaugele mõtlemaks pole ma veel kasvanud. Sestap on Harjumägi minu jaoks lihtsalt üks kõrgendik Toompea jalamil, ei rohkemat. Kahtlemata selles, et Vabadussammas Harjumäele tuleb, ja uskumata, et ta jääb üldse ära, ei ole ma siiski nõus Vilja Kiisleriga ("Miks vabadussammast ei tule" - SL Õhtuleht 14. juulil), kelle järgi see sammas juba on, kui kasutada Gustav Suitsu sõnu, "sahkerduste saak".

Vilja Kiisleri sõnade kohaselt sõltub vabadussamba rajamine koos tema avamisega lihtlabasest poliitilisest kokkumängust kolmnurgas Keskerakond - Reformierakond - IRL, eesmärgiks mitte sammas, vaid soodne positsioon pärast kohalikke valimisi 2009.

"Kõik ei ole nõnda, nagu näib."

Niiviisi kirjutas August Sang 1958. Vabaduse väljak kuulub Tallinna linnavara hulka. Eemalseisjale jääb segaseks, kelle registrijärgne kinnisvara hakkab olema tulevane vabadussammas, sest pole arusaadav, mis moodustab selle ansambli, mille dominandiks sammas saab. Igasugused mälestusmärgid ja ausambad eeldavad enda juurde jõudmiseks pikka, kusjuures vaba teed. Mõeldud oli vist nii, et tee vabadussamba ette algab umbes Jaani kiriku peaukse kohalt. Arheoloogiliste väljakaevamiste jm tõttu algaks praeguse seisuga ainuke vaba tee vabadussamba juurde aga hoopiski tema tagant, sealtpoolt Kiek in de Köki! Selge ilmaga mõnisada meetrit allamäge, sajuse ilmaga säärikud, keep ja vihmavari. Paned küünla ja hetk hiljem on ta kustunud, asetad lilled ning mõne päeva pärast veab koristusbrigaad need kompostihunnikusse.

On, nagu poleks ükski vabadussamba rajajaist käinud ealeski surnuaial esivanemate haudu korda tegemas. Kui tulebki välja, et vabadussamba püstitamine just Harjumäele oli poliitiline käsk - ja käsk on vanem kui meie -, kas siis tõesti polnud selle käsu andmise ajal ainukestki asjatundjat, kes öelnuks, et ei: see käsk jääb ära? Kas või viitega tõsiasjale, et Vabaduse väljaku alune tuleb arheoloogiliselt lahti ning välja kaevata, missugust tööd iga ilmaga ei tee. Rohkem kui poliitilisi sobinguid kahtlustan ma Eestis lakeilisust, seda, et asjatundja ei mõtle mitte tõest, vaid pajukist.

Aastal 1997, mil riigikogu küsimuse vabaduse auks rajatavast monumendist kõneks võttis, polnud mingit pronksööd. Tõenäoliselt oli mõne välisriigi diplomaadi imestus seeüle, et väärtused on teil segamini, kui Maarjamäel on Jääretke mälestuseks kõrge obelisk koos pooliku ansambliga, ent monumenti Reaalkooli kõrval tuleb otsida ja paraadi selle ees ei korralda. See, mis on saanud kaitseminister Jaak Aaviksoo osaks, on tagajärg, mitte põhjus, aga kui ta tahtnuks osutada, et riigikogu algatas asja vääralt, siis see tähendaks enese vastandamist tervele parlamendile. Ka Tallinna linnavalitsusele, mida juhtis Ivi Eenmaa. Ka Edgar Savisaare osaks on tagajärg, mitte põhjus.

Kelle sammas see on?

Vilja Kiisleri järgi tuleb välja, nagu oleks kõige olulisem see, kes saab vabadussamba enesele. Niisamuti nagu see, kelle kontosse hakkab kuuluma Vabaduse väljaku ajakohastamine. Kui vabadussammas oleks kellegi isiklik asi, siis me teised oleme kõik tema orjad, sest välja arvatud riigieelarve ja annetused, igaüks meist teda ei püstita. Siit Kiisleri teine eksitus - nagu võidaks samba püstitamisest see ringkond, kes tahab pealinnas alates aastast 2009 olla võimul. Teiste sõnadega - nagu oleks vabadussammas võimuletuleku garant. Tööriist. Kepphobune. Kui nii, siis on tegu vabaduse varastamisega. Ei usu, et ükski erakond mõtleks nii enesetapjalikult.

Vabadussammas on avatud siis, kui tema juurde pääseb igasuguste takistusteta just eestpoolt. Tehnoloogiliselt seega enne Vabaduse väljak, siis sammas. Samba truualamlikud pooldajad mõtlesid vastupidi, Tallinna linnavalitsus jälle ei tea, mille peal ta asub. Usun küll, et Vabadussõjas polnud nii palju närvihaigeid kui vabadussamba püstitamisel. Horatius võis öelda, et "teoks ausamba ma teind", ent meil tuleb oma Horatiust veel oodata.

Eestivenelaste Vene infoväljale jätmine on vastutustundetu

2008-07-14

Katrin Saksa poolt „Eesti Päevalehes" tõstatatud küsimus ETV teise programmi rahastamisest on liiga oluline, et lasta teemal südasuvisesse vaikelusse sumbuda.

Mina alustaksin küsimusest, miks on ETV teise programmi järele vajadus ja mida sellelt oodata? Venekeelse infovälja parandamine ja vene rahvusest televaataja toomine eesti kultuuri juurde kas või subtiitrite laiema kasutamisega, on kahtlemata oluline.

Vaadake, kuidas tänane Venemaa kasutab abhaase ja osseete Georgia vastu või Ida-Ukraina venelasi NATO laienemise vastu! Jättes eestivenelased täielikult Venemaa infoväljale, käitume me vastutustundetult ega tea, milliste manipulatsioonide ohvrid on nad homme. Meenutame kas või äsjast „avastust", et Eesti venekeelsed elanikud ei tea Vabariigi juubeliaastast tuhkagi.

Siiski ei saa rahvustelevisioon teha „vene programmi". Jutt käib piiratud saatevööndist, lisaks peaks ETV-2 täiendama põhiprogrammi muudeski valdkondades. Kindlasti pole teine programm võluvits ja vähegi kandva reitingu saavutamine on raske. Lisaks on mul väikesi kahtlusi ETV suutlikkuse osas end päevapealt vene infoväljal kehtestada. Ka venekeelsel „Aktuaalsel Kaameral" on kasvuruumi.

Teise programmi puudumine pole pelgalt rahapuuduse küsimus, see on kehtiva seaduse mittetäitmise küsimus. Rahvusringhäälingul peab olema kaks teleprogrammi. Tõtt-öelda ootan ma pikisilmi, millal köidab seaduse mittetäitmine riigikontrolöri või õiguskantsleri tähelepanu, sest kultuuriministrit ei näi see huvitavat.

Ilmselt valitseb meil päris lai konsensus, et reklaami tagasitoomine avalik-õiguslikesse programmidesse oleks samm tagasi. Katrin Saksa poolt pakutud reklaamiraha kasutamine ei puuduta siiski ühtegi olemasolevat programmi, vaid puuduvat programmi, mis on kahetsusväärselt loomata jäänud. Seega ei tähendaks see praeguse olukorra halvenemist, vaid katset midagi korda saata. Eriti loogiliseks teeb reklaamiraha kasutamise äsja kergekäeliselt tehtud otsus erakanalitse litsentsitasudest loobuda.

Nõrk punkt on kindlasti see, et uue programmi sissetöötamine nõuab aega. See poleks reklaamiandjale ahvatlus a priori. Lisaks pole senised mõttearendused teise programmi loomiseks reklaamivajadusega arvestanud ning see eeldaks uut kontseptsiooni.

Minu arvates heideti piisava diskussioonita kõrvale ka idee digitaaledastusega programme reklaamikäibe alusel mõistlikult maksustada. Ilmselt on muidki kaalumisväärseid ideid, kuid kahjuks ei ole kultuuriministeerium nende otsimisega tegelenud. Seda tänuväärsem on diskussioon ETV teise programmi käivitamise võimalustest taas algatada.

Kuupäevad, mis on juba ajalugu

2008-07-08

Neil päevil möödub 15 aastat ajast - ma kirjutan nimme "ajast" ja mitte "päevast" - , mil Narva, järelikult ka Ida-Eesti ja järelikult terve Eesti kohal rippus mõõgakujuline küsimärk.

Nüüd on see ajalugu, siis oli olevik. Küsimärgi sisuks oli see, kas Narvast saab "malaja zemlja" Brežnevi mõttes ehk temast saab Abhaasia analoog või jääb Eesti Vabariik kui territoriaalne tervik Eesti NSV piirides alles.

Inimesed ei tahtnud poliitilist jama

Need inimesed, tänu kellele on Narva endiselt ja loomupäraselt Eesti linn, ei mahuks kokkukutsutuna ühegi pildi peale, sest nii suurt formaati pole olemaski. Nende inimeste all mõtlen ma eeskätt kõiki narvalasi, aga ka teisi elanikke Ida-Virumaal, kes ei kaotanud rahu ega tahtmist teenida igapäevast leiba. Kõlab pisut pidulikult, kuid on tõde: enamik ei tahtnud mingit poliitilist jama, mille arengusuunda ei oska selgitada mitte ükski. Idee otsustada Narva tulevik rahvaalgatuse korras oli hüsteeriline algusest peale.

Muidugi ei käinud see nõnda, et, "hea, et niigi läks". Kui mitte ainsad, siis ühed vähestest, kes tollases Eestis teadsid, mis on normaalne rutiin, olid kaevurid ja energeetikud. Teistele polnud ükski hommik eilse päeva loomulik jätk, sest iseseisvuse kehtestamise kogemust polnud kellelgi. Niisiis polnud Eesti riigi juhtkonnas õieti kedagi, kes oleks üksikasjadeni teadnud, mismoodi käib avariilise olukorra juhtimine ettevõtte tasapinnast kõrgemal. Negatiivne oli seegi, et alates suvest 1992 polnud enamik võimukandjaid varemini pikki aastaid koos töötanud ehk ükski ei tundnud teise inimese kompetentsi.

Ühel päeval kutsus Eesti Vabariigi president Lennart Meri kõik Narva referendumi probleemidega seotud asjaosalised, kokku kümmekond meest, enda juurde Kadriorgu ja esitas meile oma seisukoha. Ei mingit diskussiooni ega instrueerimist. Ka temal polnud pilt selge, sest esiteks ei tundnud ta veel Eestit seestpoolt ning teiseks polnud ülevaadet, kui autoriteetne on muu maailma toetus Eesti terviklikkusele olukorras, kus Nõukogude väed olid ikkagi sees.

Seda kümmekonda meest annaks ühele pildile mahutada küll, iseasi, et me pole ealeski omavahel südamest südamesse rääkinud. "Me" tähendab siinkohal seda, et ka mina olin asjaosaline. Me tegime seda, mida suutsime, ent ikkagi oli kaaluv osa narvalastel endil, kes ei tahtnud jääda kahe tule vahele.

Praeguse aja keerulised küsimused

Aastal 2008 asuvad küsimärgid mujal. Ühe neist on tõstnud üles Eesti Vabariigi kuulumine Schengeni viisaruumi, millega kaasneb ühemõtteliselt kehtestatud piirileping Vene Föderatsiooniga. Niinimetatud komistuskiviks ei ole preambula Eesti Vabariigi riigikogu poolelt. Peamiseks probleemiks on Eesti Vabariigi kestuse ajalooline pikkus ning Vene Föderatsiooni ajalugu Nõukogude Liidu suhtes. Praegune Venemaa ei taha olla Nõukogude Liidu ainuke pärija.

Teine on haldusreform selles suunas, et olgu meil omavalitsusi vähem. Lihtsalt ja kõik - numbrid ette ja ruudustik mustriks. See oleks kõige rumalam haldusreform üldse. Ruudustik ei taga Eesti regionaalset tasakaalustatust, sest üks ruut oleks ikkagi kõige tähtsam, nimelt Tallinn. Varem oli lihtne: võim pealinnast, elekter Narvast, ajud Tartust, muda Haapsalust. Nüüd enam nõnda ei ole, sest ajud võivad tulla ka Tallinnast ja muda poliitiliseks maadluseks leidub kohapealgi. Ka tulevane haldusreform jääb venima. Küttejõu kärbumine on veninud kauem kui inimpõlv. Kui kaua kärbub Viivikonna?

Kui palju on Narva korrumpeerunud, seda eemalseisja minu arvates otsustada ei saa. On vaid selge, et kehtestades nii suure sotsiaalse koormusega linnas täisleppimatuse korruptsiooni suhtes, saaksime väikese kodusõja, mis on seda ohtlikum, et kuskil mujal sellesarnast kehtestatud ei ole.

Küll peaks olema selge, et Eestisse tuumajaama ehitamine nihutab energeetilise raskuspunkti Ida-Virumaa idapoolsest servast lääne poole. See on mitme tundmatuga ehk määramata integraalidega protsess vähemalt veerandsajandiks. Energeetikast kiiremini peab saama lahenduse perspektiivne teedevõrk. Euroopa Liidu dimensiooniga raudteekompleks Orava vallas Setumaal jõuab tulemusteni järgmise kümnendi algul. Pärast seda jääb päevakorda Narva piiriületus.

Nii mitut ülesannet, ehkki nad on omavahel seotud, korraga ei lahenda. Seepärast seaksin ma esikohale teed ja energeetilise raskuspunkti ehk otsuse tuumajaama suhtes. Kuid enne uute ülesannete omaksvõtmist tuleb korrata: selles, et Eesti Vabariik ei läinud aastal 1993 Narva kohalt katki, on oma teened kõigil narvakatel, kes otsustasid, et seda pole vaja.

Savi käitumine oli veel jaburam kui Ilvese oma

2008-07-08

Juba vaibuma hakkavale vaidlusele Eesti-Vene piirileppe preambuli otstarbekusest kallas eile õli juurde endine Riigikogu esimees ja Euroopa Parlamendi liige Toomas Savi. Mind ei hämmasta mitte Savi soovitus preambulist loobuda, vaid viis, kuidas ta oma seisukoha edastas - Euroopa Parlamendi kõnetoolist, kuhu tal muidu väga tihti asja ei ole.

Üks viga on juba varem tehtud – nimelt võis presidendi eelmise nädala avaldus jätta mulje, et piirileppe seiskumine on Eesti taga kinni. Nüüd läheb keegi ja ütleb seda Euroopa Parlamendi ees. Tuleks vist kümme korda järjest hüüda, et ei ole - Eesti pool pole teinud ühtegi reservatsiooni tehnilisse leppesse, ratifitseerimine takerdus Vene Riigiduumas ja lõpuks võeti lausa allkiri tagasi! Võime vaielda selle üle, kas preambul oli vajalik või mitte või kas piirilepe on Eestile hea lepe või ei ole, aga me ei tohi anda täiesti masohhistlikku signaali, et meie oleme süüdi. Sest me ju ei ole!

Mulle on siiani arusaamatuks jäänud, miks president Ilves algatas selle vaidluse läbi televisiooni, mitte kohtumisel Riigikogu fraktsioonide juhtidega, et testida nende seisukohti. Veel jaburam on probleem Euroopa Parlamendi ette tuua. Kelle jaoks? Mis eesmärgiga? Kui Savi tahtnuks lülituda Eesti-sisesesse väitlusse või vaielda Reformierakonna esimehe Ansipiga, siis olnuks tal ju kümneid paremaid võimalusi seda teha. Polnud mingit tarvidust teha seda Euroopa Parlamendis, kus see avaldus on eesmärgipäratu, et mitte öelda Eestile kahjulik.

Eriti kentsakas oli avada pärast Savi-uudise lugemist Euroopa Parlamendi kodulehekülg ja saada teada, et esmaspäevane päevakord oli täidetud järgmiste teemadega: romide (s.t. mustlaste) sõrmejälgede tuvastamise andmebaasi loomine Itaalias, toidulisandite raport, kodukorra küsimused jms. Mis te arvate, millise teemaga Eesti-Vene piirilepe kõige paremini haakub?

Tõsi on hoopis see, et Savi rääkis ühe-minutilises vaba mikrofoni voorus. See on oluliste jooksvate poliitiliste küsimuste tõstatamise koht. Näiteks Tunne Kelam on seal varemalt rääkinud Anna Politkovskaja tapmisest ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste mittetäitmisest Tšetšeenia sõja ajal toime pandud rikkumiste osas. Mis Savisse puutub, siis mingit vajadust ega konteksti piirileppest kõnelemiseks Euroopa Parlamendis ei olnud ja seda ei teki ka selle nädala jooksul. Jääb küsimus: miks seda siis vaja oli?

* 09.07.2008 Toomas Savi tarbetu kõne, Pärnu Postimees

* 10.07.2008 Mida ja kellele Savi Strasbourgis rääkis?, Põhjarannik

Tee ausamate erakondadeni

2008-07-07

Allar Jõks kirjutas hiljaaegu artikli "Tee ausamate valimisteni" (EPL 17.06). Mina parandaksin esmalt pealkirja. See võiks olla "Tee ausamate erakondadeni".

Jõks keskendub küll peamiselt erakondade valimiskampaaniate aegse rahastamise probleemidele, kuid tegelikult tuleks asjale läheneda laiemalt. Valimiste nimel kogutakse raha iga päev, seega peab erakondade igapäevaste finantsasjade korraldus olema läbipaistev ning ühetaoline kõigile Eestis tegutsevatele erakondadele.

Käesoleva aasta aprillis avalikustas Euroopa Nõukogu juures tegutsev korruptsioonivastane riikide ühendus GRECO aruande Eesti erakondade rahastamise läbipaistvusest ning altkäemaksu ja mõjuvõimuga kauplemisest. Hindamisakt polnud just kiitev. Eestile esitati kogunisti 17 soovitust, mida teha läbipaistvama erakondade rahastamise süsteemi saavutamiseks.

Välireklaami keelustamine ei muuda minu hinnangul küll erakondade rahastamisskeeme. See vähendab võib-olla valimiskulusid, kuid kampaania tehakse ikka ära. Elame ju ikkagi Colgate'i ja Pampersi ajastul. Kaaluda tuleks välireklaamile piirangute seadmist. Näiteks võiks kehtestada plakatite maksimaalsuuruse. Või plakatite mahukoguse (tüki või kogusumma alusel) piirangud. Nii peaks erakondadel tekkima kaalutlev mõtlemine - igaühele pole ju siiski võimalik raha kulutada. Mahupiirangud annaksid tänavatele jõudmise võimaluse ka vaesematele parteidele, sest neilegi jääks mõni vaba pind.

On välja käidud idee, et valimisreklaam võiks tulla tagasi rahvusringhäälingu teleekraanile. Seda küll mõttega, et nii saaks too oma kesist rahakotti täita. Mina sellele libedale teele ei läheks, vaid pingutaksin väitlussaadete korraldamise nimel. Professionaalne ja mitmekülgne korraldus toob iga vaataja igavaid poliitikuid vaatama.

Kuhu tõmmata ülempiir?

Kiidan ideed seada valimiskulutustele ülempiir. Endine õiguskantsler täpsustab meetodit pangakontode kontrollimise kaudu. Paraku pole keegi pakkunud, mis võiks olla ülempiir. Oleks see üks, viis, kümme või kolmkümmend miljonit krooni?

Kõige enam kardan seda, et suurparteid, kes on harjunud kulutama enam kui viisteist miljonit krooni, pole võimelised kampaaniaid väiksema rahasummaga korraldama ning teevad kõik, et puuduolev raha leida ja kulutada. Kui ülempiir olekski viisteist miljonit, oleksid väikeparteid ikkagi ebavõrdsetes konkurentsitingimustes.

Minu hinnangul on kõige olulisem hoopis see, kuidas kas või praegune rahastamissüsteem toimima panna. Oleme demokraatlik riik, kus kehtivad seadused. Seadusi tuleb järgida ning nende täitmist kontrollitakse. Näiteks liiklusseaduste täitmist kontrollib politsei, maksude maksmist maksuamet. Näib, et erakondade rahastamist ei kontrolli keegi. On olemas riigikontroll, kellel puudub karistustegevus. Vajame toimivat kontrollimehhanismi. Seda rõhutab ka GRECO oma aruandes.

Praegune vabariigi valimiskomisjon, kellele on ideede tasemel püütud kontrollikohustust üle anda, pole minu hinnangul instants, kes suudaks kontrolli teha. Temal võib olla õigus koguda kaebusi ja kulumaterjale. Näiteks soovitab GRECO, et kulumaterjalid ning allikad oleksid ka internetis kättesaadavad. Pealegi ei toimi neis asjus järelevaataja rolli pandud riigikogu korruptsioonivastane komisjon. Nemad peaksid nagu üksteise pesu pesema, kuid ise tahaksid olla edasi oma musta särgiga. Meedias üles võetud käsitlusi ei võeta tõsiselt, sest meedia täidab klähviva õuekoera funktsiooni.

Uus amet

Üks lahendus oleks luua uus bürokraatlik ja raha neelav amet. Seal oleksid ametnikud, kes teeksid igapäevast tööd, kontrollides erakondade rahastamist pidevalt. Ameti ülesandeks jääks näiteks ka reklaamplakatite mahupiirangute kontrollimine. See saab olla võimalik sel moel, et kõik plakatid oleksid varustatud vastava pitseriga. Lisaks esitataks meediapindade broneeringute kavad ning hilisemad arved. Nii oleks parteide reklaamikampaania ausust kergem kontrollida.

Paraku neelaks uus amet tohutult raha juba seetõttu, et ametnike palgad peaksid olema tasemel, mis hoiaks neid endid teenimast lisaraha, mida võidakse laua alt ümbrikuga anda. Lisaks võib ametil vaja minna ajutisi lisatöökäsi, kelle abiga rakendada aktiivse kampaania ajal kontrolli näiteks plakatite üle.

Ameti töö ei saa piirduda vaid kontrollimise ning soovituste kirjutamisega. Tal peavad olema võimalused reaalselt tegutseda. Muidugi selleks loodud seaduse piires. Ametil oleks õigus pöörduda mittepiisavate selgituste saamise puhul kahtluste tõendamiseks kohtu poole.

Võimalikud karistused

Millised oleksid karistused? Kui tuvastatakse kandidaadi räige finantsrikkumine, siis kõrvaldatakse kandidaat nimekirjast. Paraku on kohtutee pikk ja aeganõudev, karta tuleks ka sanktsioonide kergekäelist rakendamist. Lahendus oleks see, et valitud saadik kaotab saadikupuutumatuse ning tagandatakse kohalt, kuhu ta on valitud (k.a vallavanemad). Ühtlasi ei võtaks karistus inimeselt võimalust järgmisel korral uuesti kandideerida. Veel võib kaaluda rahatrahvi, mis oleks oluline just arvestades neid kandidaate, keda ei valita.

Erakonda saaks karistada rahatrahviga, mis mõnel puhul võiks lõppeda riigieelarvest saadava summa kärpimisega vastavalt karistuse määrale.

Muuta tuleks annetuste süsteemi. Igaühele, ka juriidilisele isikule antav võimalus annetust teha loob ausa ja läbipaistva käitumise eelduse. Praegune keeld juriidilistele isikutele soodustab pigem kõrvalteedel kombineerimist, kuidas keelust mööda minna.

GRECO näeb ette, et Eesti võiks soovitused rakendada 2009. aasta oktoobriks. Paraku on see võimatu, sest siis toimuvad kohalike omavalitsuste valimised. Tõsi ta on: neid valimisi on veelgi keerulisem kontrollida kui parlamendivalimisi. Omavalitsusi on liiga palju, kontrollitavaid veelgi enam.

Oluline on, et me julgeksime probleemi rohkem teadvustada. Kui suudame seda teha, siis suudame leida ka lahendusi.

Järeleandmise piir

2008-07-05

Jaagupipäeva ja varajase odra võtmise vahele jääb päevi ehk nädala jagu. Kuna Riigikogu sel ajal veel tööl tagasi ei ole, jäävad poliitilised diskussioonid ära. Millal siis arutelu Eesti-Vene piirilepingu mõlemapoolseks kehtestamiseks algab? Kui samal ajal, mil järgmise aasta riigieelarve menetlemine, siis on selge, et igapäevase elu seisukohast on eelarve tähtsam ehk mingit diskussiooni ei toimugi. Kui diskussioon lükkub aega kolmekuningapäevast munapühadeni 2009 - kas me oleme selleks vabad, kui samal ajal käivad ettevalmistused kahtedeks valimisteks? Ei ja nõnda politiseeritakse ka piirileping. Sooja rahu asemel saame uue vaatuse külmas sõjas.

Piir mitte ainult meile

Pole mingi avastus, et Eesti piir kagus vastu ida on ühtlasi Euroopa Liidu piir selles sektoris vastu Vene Föderatsiooni. Euroopa Liidu suhted Venemaaga ei saa olla homogeensed ehk ühetaolised üle kogu liidu, selleks on iga liikmesriigi ajaloolised seosed meie idanaabriga liiga eripalgelised (Prantsusmaa idanaaber ei ole Venemaa olnud mitte kunagi!). Samas pole Euroopa Liidu ja kunagise ühisturu piir ida poole olnud algusest peale nagu Hiina müür, rajatis igaveseks.

Ma ei mõtle ainult Euroopa Liidu laienemist ja partnerlussuhteid Venemaa ning Euroopa Liidu kui terviku vahel. Mõtlen kahest konkreetsest punktist, mis pole tavalised. Üks on Königsberg kui Venemaa osa teispool Euroopa Liidu idapiiri, teine Saatse saabas Lutepää ja Sesniki vahel. Tartu rahu mõttes polnud mingit saabast, see tekkis II maailmasõja tulemusel. Ka Königsberg oma praegusel kujul Gdanski (Danzigi) lahe idakaldal on II maailmasõja tagajärg. Venemaa ei loobu Königsbergist. Mis hinnaga ta loobuks Saatse saapast?

Niihästi Euroopa Liidu kui riikide ühenduse kui ka Schengeni ruumi mõttes peab liidu idapiir olema fikseeritud ja kontrollitav. Selles ei tohi olla kahemõttelisusi. Königsbergi suhtes neid ka pole. Saatse saapa puhul on. Et olla ühemõtteline - kui Vene Föderatsioon tahab, et edasiminekuks meie ja tema suhetes hakkaks kehtima võrdväärselt ratifitseeritud piirileping, siis saab ta Saatse saapa kauba peale ega ole tarvis erilist fantaasiat selleks, et mõista: pärast Orava rahvusvahelise piirikompleksi valmimist hakkab ala Lutepää-Obinitsa joonest meist kaugenema. Orava vald tugevneb, kuid mis saab tema „tagalast"?

Et diskussioon toimima hakkava piirilepingu üle oleks produktiivne, peaks teadma Venemaa hoiakuid oma piiride ja mõjusfääride kohta üldisemalt. Olgu need hoiakud kui tahes diferentseeritud, ikkagi lähtuvad nad tugeva Venemaa ideoloogiast. See on probleemiks Kaukaasias, aga ka Nistru jõe ääres alal, mida vanasti nimetati Bessaraabiaks. Kõige uuemate teadete järgi on Moldova valmis möönma Transnistriale iseseisvust. Pole meie asi sekkuda teise riigi siseasjadesse, ent kokkuvõttes tähendaks see Moldova lõhestamist analoogiliselt sellele, mis toimub Kodori jõe ääres Suhhumist kagu poole.

Vorst vorsti, piir riigi vastu?

Meil siin pajatatakse sellest, kas viide Tartu rahule piirilepingu preambulas on praktiline. Maailma mõõtkavas on praktiline hoopiski põhimõte divide et impera ehk jaga ja valitse - igasuguse impeeriumi üks nurgakive.

Kui Eesti loobuks piirilepingus viitest Tartu rahule, mida me vastu saaksime? Päris kindel, et meile ei hakata transportima teistega võrreldes odavamat gaasi ja naftat. Kuna Venemaa on huvitatud oma sadamatest, ei saa me enamsoodustusrežiimi Muugale või Paldiskisse. Saame selle, et Eesti Vabariik 1918-1940 ja Nõukogude okupatsioon 1939-1992/1994 tuleb panna sulgudesse. Leping on, aga teiste jaoks.

Euroopa Liidu kontekstis on Eesti-Vene piirileping rahvusvaheline objekt. Seda suunda ei tohi forsseerida, kuid ka mitte unustada. Mina jätaksin kogu küsimuse praeguse kontrolljoone tasemele, näidates samal ajal, et Eesti pole olnud kahe riigi suhetes piduriks.

Eesti pool on piirileppe osas kõik teinud

2008-07-02

Lepe seisab kinni Vene poole taga. Seda lihtsat tõsiasja on vaja meenutada, sest kui president osutab, et riigikogu fraktsioonid võiksid asja uuesti arutada, võib publikul meelest minna, et riigikogu on kõik teinud, ratifitseerides piirileppe kolm aastat tagasi.

Kas riigikogu võiks piirileppe uuesti ratifitseerida ja ilma Vene poolt ärritava preambulita? Pelgalt selle küsimuse tõstatamine ohtlik ja laseb välja paista, nagu oleksime seal viidanud mingitele valedele ja asjassepuutumatutele dokumentidele. See ei ole nii, sest riigikogu ei lisanud mingeid lisatingimusi ega reservatsioone piirileppele. Tegemist on väga tagasihoidliku, peaaegu kaudse viitega Eesti õiguslikule järjepidevusele ning Tartu rahule.

Välisminister Paet ütles omal ajal Vene poolele, et Eesti valitsus ei lisa lepet ratifitseerimiseks esitades mingeid lisasid. Paet ilmselt unustas öelda, et erinevalt Venemaast on Eesti parlamentaarne riik ja parlamendil on õigus lisada preambul.

Kahtlemata ei ole kõigis uutes lepingutes vaja viidata kõiki varasemaid lepinguid. Antud juhul tekkis preambuli vajadus siiski Vene välispoliitika süstemaatilisest joonest eitada okupatsiooni ning Eesti riikluse õiguslikku järjepidevust. Veendusin selles nädalapäevad pärast piirileppe ratifitseerimist, kui ENPA-l oli arutlusel Venemaa raport ja viimastel päevadel Vene delegatsioon eesotsas Kossatšoviga tegi kõikvõimalikke trikke, et eemaldada tekstist Balti riikide kohta käiv sõna "okupatsioon".

Kas vahepeal on midagi muutunud? Kas on Vene võimud kordagi osutanud sellele, et Tartu rahu kehtib enesestmõistetavalt või et Eesti okupeeriti õigusvastaselt? Ei ole.

Kindlasti ei tõstnud Medvedev Eesti presidendiga kohtudes piirilepet juhuslikult. Selline tõstatamine võimaldas jätta vale mulje, et piirilepe on just Eesti poole taga kinni. Kahjuks Eesti president mitte ei tõrjunud seda lähenemist, vaid nagu eile teleekraanilt jälgida võisime, tuli sellega kaasa.

* 03.07.2008 Venemaa takistab piirilepet, Pärnu Postimees

Innovatsiooni kappi peitmine tuleb lõpetada

2008-07-01

Üks Eesti IT-ettevõtja ütles väga tabavalt, et ekspordivõimeliste firmade nappus ei ole tingitud mitte raha puudusest, vaid pigem selle kättesaadavusest. Väikese riigi väikesel turul on tihtipeale suurim tellija avalik sektor.

Täites turvalisi riigitellimusi, puudub ettevõtetel motivatsioon ajusid ragistada, et omale rahvusvahelist turunišši leida. Ja Eesti riik hoiab innovatsiooni peidus.

Siseturu kiire kasvu ajal on ikka lihtsam koduturul askeldada kui välismaal kliente otsida.

Senine suletud IT-alane poliitika on, et mille riik on tellinud, on riigi oma ning arendaja sellega edasi toimetada ei tohi. Ehkki erinevalt näiteks kinnisvarast saaks ju IT-lahendusi kohandada ning edasi müüa ka teistesse riikidesse. Praegu takistavad seda lepingutesse seatavad piirangud, mis kõik autori- ja omandiõigused riigile jätavad. Takistab ka avaliku sektori pooke huvi ja tugistruktuuri puudumine. Mis on ka arusaadav: miks peaks K ministeeriumi L osakonna M büroo peaspetsialist N jändama mingite intellektuaalse omandi küsimustega, mis ei kuulu tema töövaldkonda ja mis rööviksid tema tööaega.

Et Eesti märgiks kujunenud e-riigi lahenduste eksporti tõsiselt arendada, on vaja astuda kolm sammu. Esiteks tuleb otsustada, kas see teema on meile prioriteetne. Ise asjasse uskumata pole mõtet töörühmi kokku kutsuda ega pabereid koostada. Teiseks tuleb üle vaadata kehtivad põhimõtted ja eristada turvakaalutlustel olulised piirangud, ülejäänud avaliku sektori IT-lahendused aga anda vabasse käsutusse. Kuidas ja mis alustel täpselt, vajab loomulikult arutelu ja konkreetseid otsuseid. Uue keha loomine pole mõttekas Kolmandaks tuleb määrata konkreetne asutus, mille ülesandeks on nii riigi intellektuaalse omandi haldamine ja vahendamine kui ka erafirmade nõustamine ja aitamine välisturgudele sisenemisel. Kus see võiks toimuda? Olen seisukohal, et uue keha loomine pole mõttekas ega vajalik. Meil on EAS, Kredex ja Arengufond, kes kõik mingil määral seda rolli täidavad. Teadmised, kogemused ja võrgustikud on olemas (nt EASil on välisesindajad Londonis, Hamburgis, Stockholmis, Helsingis, Kiievis, Silicon Valleys, Shanghais, Tokios, Moskvas ja Peterburis), küsimus on vajaduste ja võimaluste kokkuviimises. Meie väikestel ettevõtetel, kel üksi on raske läbi murda, võiks sellisest lähenemisest olla palju käsu. Nad pääseksid ligi uutele turgudele, IT-sektor tugevneks ja areneks odavast alltöövõtjast suurema lisandväärtuse loojaks, riigi IT-tügri mainest saaksid ettevõtjad ka reaalset käsu, avades uksi välisturgudel, tööjõu kvalifikatsioon tõuseks jne.

Mida saaks riik? Suurenev eksport looks rohkem kõrgepalgalisi töökohti ja tooks majandusse rohkem raha. Ka avaliku sektori IT-lahenduste kvaliteet tõuseks läbi maailmast koguneva ekspertiisi. Kui anname n-ö koodi vabaks, on ettevõtetel võimalus müüa oma kogemusi ja oskusi selle kohandamiseks ja juurutamiseks teistes riikides. Samas jõuaksid seal tekkinud uued ideed ja lahendused ka meile tasuta käsutamiseks.

Ütlesin, et vajame otsust, kas avaliku sektori e-lahenduste ja IT eksport laiemalt on Eesti jaoks oluline. Mina olen enda jaoks selle otsuse teinud ja olen seisukohal, et ta riik ei saa kauem venitada, kui tahame oma seni veel konkurentsieelisena töötavat e-riigi tuntust rahaliselt ära kasutada.

Venemaale järeleandmine ei annaks tulemusi

2008-07-01

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe Marko Mihkelsoni sõnul pole põhjust Venemaale piirileppe osas järeleandmisi teha, kuna Eesti-Vene suhete ajalugu on näidanud, et igasugused järeleandmised ei anna tulemust.

"Eesti on oma ratifitseerimisotsuse teinud ja /../ ma ei näe mingit põhjust, miks peaksime väga ähmases lootuses suhete paranemisele muutma oma ratifitseerimisseadust," ütles Mihkelson ERR Uudistele.

Mihkelsoni hinnangul vajab täpne info Hantõ-Mansiiski kongressil öeldu kohta kindlasti parlamenti toomist ning alles pärast seda saab arutada, kas muuta riigikogu seisukohta ratifitseerimisseaduse küsimuses.

"Ma arvan, et usaldust kahepoolsetes suhetes on liiga vähe, mida näitas ka Vene riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatšovi kõne, et väga kergekäeliselt neile vastu tulla," ütles Mihkelson.

President Toomas Hendrik Ilvese sõnul soovib Vene pool suhete edasiminekuks riikidevahelise piirileppe sõlmimist, mis omakorda eeldab aga Tartu rahuleppe viite väljavõtmist piirileppe ratifitseerimisseadusest.

Pärnumaal suhtutakse võidutulesse eriliselt

2008-06-28

"Viige see tuli Pärnumaale!" Niisuguse käsu sain Kaitseliidu Pärnumaa maleva tänavuse tuletoojana võidupüha paraadil Eesti Vabariigi presidendilt. Pean tunnistama, et kuigi olen aastatepikkuse teenistuse jooksul kaitseväes ja Kaitseliidus saanud ja täitnud paljusid keerukaid, läbimõtlematuid või ebaselgeid käske, olin riigikaitse kõrgemalt juhilt saadud lihtsa ja selge käsu täitmisega tõsiselt kimpus.

Kurvad kujud kalmistul

Võidutule traditsiooniline rituaal, mis algatatud läinud sajandi kolmekümnendatel aastatel, koosneb olemuslikult kolmest osast: võidutule süütamisest, selle läkitamisest maakondadesse ning võidutule vastuvõtust maakonnas ja selle jagamisest valdade ja linnade esindajatele jaanitulede süütamiseks.

Iidse jaanipäeva kombestiku ja Vabadussõja võidu tähistamise ühendamine ühte terviklikku rituaali pidi omal ajal kujunema eestlaste kui oma riigi rahva identiteedi kujunemise üheks tugisambaks. Sel päeval eestlane pidutseb ja tunneb uhkust selle üle, et on suutnud lahinguväljal ülekaalukat vastast lüües võidelda kätte vabaduse ja oma riigi. Nii on asjalood teoreetiliselt.

Alevi kalmistul, Vabadussõja monumendi ees ootas mind ees kümmekonnast ohvitserist rivijupike ja üks rahvariides tegelane. Tumma imestusega toimuvale vaatavat mälestussammast kaunistas paarist naiskodukaitsjast ja kodutütrest koosnev auvalve. Mõne tseremoniaalse viisakusavalduse vahetamise järel läks tõrvik käest kätte, üksik tõrvikukandja istus autosse ja läinud ta oligi. Järgnes pärgade asetamise tseremoonia vormikandjate lihvitud rutiiniga.

Ilmselt valdas kõiki väheseid kohalviibinuid piinlik ja tühi tunne. Kus on maavanem? Kus on linnade ja valdade esindajad? Kultuuriseltsid? Erakonnad? Mida meie siin teeme? Milleks? Kellele seda vaja on? Kas tõesti ongi kaitseväelased ja teised vormi kandvad riigiteenistujad need viimased dinosaurused, kes puhtast puupäisusest mingitest vanadest narridest kommetest kümne küünega kinni hoiavad, samal ajal kui "normaalsed" inimesed juba ammu särisevate grillpannide ümber õhtut naudivad?

Mujal on teisiti

Siiski selgub, et Pärnu mundrikandjad pole ainsad veidrikud, kes võidutulest veel midagi peavad. Meie naabermaakondade keskustes Haapsalus ja Viljandis toimusid mastaapsed pidustused linna peaväljakul. Kohal olid nii maavanem kui vallavanemad.

Ka Tartus süüdati presidendi läkitatud võidutulest jaanituli Raadi pargis, kohal oli mitusada pidulist.

Lugedes teiste maakondade võidupüha tähistamise kavasid, selgub, et Pärnu on ainus linn, kus seda pidupäeva lihtviisil ignoreeriti. Kui teistes maakonnakeskustes oli paraade, näitusi, kontserte, kõnekoosolekuid ja uhkeid jaanitulesid linnade keskväljakutel, piirdus Pärnu vaikiva ja märkamatu kombetalitusega kalmistul. Tahaks küsida: milles asi? Kas pärnakad on mingil põhjusel võidupüha suhtes iseäranis ükskõiksed?

Kas meil siin polegi midagi, mille üle uhkust tunda, mida tähistada ja keda mälestada? Või on pärnakad oma riigis nii pettunud, et igasugune riiklike tähtpäevade väärikas tähistamine tundub kohalikele poliitikutele ja riigiametnikele juba nii mõttetu silmakirjalikkusena, et seda enam isegi formaalseks vormitäiteks hästi teha ei viitsita?

Isiklik eeskuju on mõjus

Olen suhelnud mitme endise hea kolleegiga, Kaitseliidu malevate pealikega ja tean, et maakondades on rahvuslike pidupäevade tähistamise korraldamise initsiatiiv just kohaliku maavanema käes. Ka kohalikud omavalitsused on eestvedajad, mitte kaasaveetavad.

Kaitseliidul on täita küll oluline roll võidupühal, eestlaste ajaloo silmapaistvaima sõjalise saavutuse tähistamisel, et anda sobiv militaarne aktsent, kuid esimest viiulit mängib pidupäeval tsiviilvõim.

Kui maavanem kannab endas rahvuslikku aadet ja kõrgemale riigiametnikule kohaseid väärtushinnanguid, ei tohiks ta olla Eesti ühe olulisema tähtpäeva tähistamise suhtes ükskõikne. Kui ta on maakonnas sisuline autoriteet ja arvamusliider, peaksid nii kohalikud omavalitsused kui kodanikuühiskonna toimekamad tegijad tema eeskuju järgima.

Maavanem ja linnapea on uhked tiitlid. Mõlemad viitavad selle tiitli kandja autoriteedile, võimule ja sellega kaasnevale kohustusele seista teiste ees ja teiste eest.

Nagu näitas tänavune võidupüha Pärnus, on juhtide isiklikul eeskujul vägagi tugev mõju. Kui maavanem ja omavalitsusjuht ei suvatse asjas isegi osaleda, rääkimata selle eestvedamisest ja korraldamisest, pole põhjust pahandada ühegi inimese peale, kelle jaoks piirdubki võidupüha lõkke ääres viinaviskamise ja valitsuse kirumisega.

Isegi kui asjamehed ise sellesse väga ei usu, juhinduvad hämmastavalt paljud inimesed nende sõnade ja tegude järgi. Kui see oleks teisiti, poleks põhjust selliseid tegelasi ametis pidadagi.

Lihtne ja samal ajal ülekohtune oleks praegu kõik veeretada ebakompetentsete või mittemotiveeritud kultuuriametnike, eeldatavasti asjast üldse mitte huvitatud linnarahva või veel tont teab kelle kaela, sest fakt jääb faktiks: juht on see, kes kujundab oma alluvate suhtumise, võtab vastu otsused ja lõpuks vastutab karvade ja nahaga kõige eest, mis tema juhitavas masinavärgis toimub.

Rahva valitutel ja valitute poolt kutsututel ja seatutel on kohustus olla eeskujuks, vedada eest ja lükata takka, kujundada hoiakuid, mitte muganduda ja sobituda nendega, mis kusagilt "elust enesest" meile peale tungivad.

Kuid ärgem muretsegem ülearu. Järgmise aasta võidupüha tähistamise aegu on kohalike omavalitsuste valimisteni jäänud neli nappi kuud. Siis võime olla kindlad, et üritused on toredad ja osalevate poliitikute pidulik-paatoslikud kõned tulevad puhtast südamest.

Kas Laar ja Savisaar liginevad?

2008-06-26

Nõnda on minult, kes ma päris kindlasti ei seisa nende vahel, küsitud enam kui kord. Mitte tänaval, vaid poliitikute ja kõrgemate riigiametnike keskel. Niisiis on üleval, kusjuures mitte väga kõrgel, vaid lähima nurga taga, kahtlus, et äkki Isamaa ja Res Publica Liit ning Keskerakond sobivad võimujagamiseks rohkem, kui eemalt paistab.

4:6=2?!

Olen järjest vastanud, et niisugune sobimus koalitsiooni tasemel riigikogus eeldaks liiga palju reetmist, mis pole usutav. Mõlemal erakonnal on oma ajalooline vundament, mille peale ei saa ehitada lipiti. Keskerakonnal on selleks tugev riikIRLil tugev ettevõtja. Kumbagi ei saa arendada aga sedasi, nagu poleks vastaspoolt olemaski. Võiks peaaegu öelda, et IRL ja KE täiendavad teineteist, ainult et kumbki ei taha olla üks kaksikutest. Ei peagi tahtma, välja arvatud kaks punkti.

Esimene on võim Tallinnas aastal 2009. KE tahab võimu säilitada. Reformierakond igatseb seda oma kätte. IRL, kes on kõige innukamalt hakanud ajama haldusreformi, peab aga enesele selgeks tegema, kas ta on muhv buldooseri liigutajas või traktor saha taga. Kui jääb nende vahele, saab muljuda.

Teiseks punktiks on Euroopa Liidu ühisriiklus Venemaa, Aasia, Aafrika ja Ameerika naabruses. Eesti ei tohiks olla selles liidus manukas ega kaheperekoer. Järelikult on määrav meie ideoloogiline profiil. IRLil on selles küsimuses oma tüpoloogilised partnerid olemas, kas või kristlike demokraatide näol. Keskerakonnal nad samas mõttes puuduvad.

Kuid - meie ühist tulevikku ei määra IRL ja KE puhtalt isekeskis. Riigikogus on esindatud kuus erakonda ja isegi kui kohaliku omavalitsuse tasandil eristada nelja suuremat, siis jaga, kuidas tahes, kas neli kuuele või kuus neljale - kahte sa tulemuseks ei saa. Kümmekond aastat tagasi oli võimalik lõigata Koonderakond juppideks. Teha sedasama praegu Eestimaa Rahvaliiduga ei anna, sest linnu meil juurde tulla ei saa, aga tugevaid valdu tuleb kindlasti. Näiteks Orava vald Põlva mail. Järgmise kümnendi strateegiliseks probleemiks on Vaivara vald koos Narva linna ja Sillamäega.

Seepärast ma ei uuriks niivõrd seda, kes kellega käib, vaid hoopis seda, kes kellega käima hakkab ja kes sokutab ennast kosjamooriks. Ning mis väga oluline - kus? Näiteks Nurmsi küla Paide vallas on vana asulakoht, õigemini arheoloogiline surnuaed. Küla serval on praegugi näha Nõukogude varulennuväli. Senine Tartu-Tallinna maantee lõikab küla pooleks, uus läheb tast mööda. Edaspidi hakkab Nurmsist tähtsam olema Mäo, kuhu tuleb suur ristmik. Paide vald saab endale tohutu liiklussõlme, aga kelle kätte läheb võim Paide vallavolikogus, kus praegu kehtib RE ja KE koalitsioonileping? Pealinnas lähevad teineteise kõri kallale, Mäo ristmikul pärast Kükita söömakohta parandavad koos pead?

Jagamine miinusega

Mart Laar ja Edgar Savisaar võivad ligineda kas või kõhud vastamisi, kuid nende ideelised platvormid on sedavõrd erinevad, et nende personaalne suhe jääb paratamatult asümmeetriliseks. Eriti kuna Eestit pole võimalik jagada üksnes nende vahel. Savisaarel võib Laari tarvis minna. Laar peaks hakkama esmalt mõtlema, mida Savisaarega teha. Kes sellest mõtlemisest rõõmu tunneb? Vanatühi!

Riigikogu käesolev koosseis on hakanud käituma pigemini ametnikena kui poliitiliselt, s.t. käskude pragmaatilise täitjana. Tuleb käsk viia haldusreform ellu - viiakse. Ei tule - las jääda. Niisugune lähenemine pole sugugi eluvõõras. Terves hulgas tervet Eestit puudutavates küsimustes on meie erakondade vastused valmis aga üksnes pottsepatöö mahus, enne pronksi valamist. Suures laastus ilma igasuguse viimistluseta.

Nendest kahele küsimusele tuleb IRLil ja Keskerakonnal vastata küllalt varakult. Esmalt: kaua jaksavad erakonna liidrid parteid ja ideoloogiat veel vedada? Parteid veab keegi ikka, ent just ideoloogiat? Keskklass tahab mugavat rahu, ettevõtja seljatagusega vabadust. Säärases läbilõikes on Edgar Savisaare mänguväljakuks kohalik kodanlane, Mart Laaril euroopaliku haardega askeldaja. Kes kumma tööd jätkab (ma mõtlen järgmist põlvkonda, mitte surma)?

Teine küsimus on Venemaa. Venemaa ei taha iseseisvat Eestit, ta tahab subordineeritud Eestimaad. Kas pole nii, et ühel hetkel tundus: las saab selle jama endale kaela Andrus Ansip. Jama küll, ent kõigepealt tuleb jagada võlad ehk miinused. Ja meie suhted Venemaaga on miinustes. Kui tahame plusse, peaksime olema muust Euroopa Liidust kiiremad. Sprinterid, kes jaksavad olla staierid.

Mitte ainult võidust

2008-06-20

Võidupüha on aeg, mil me vaatame ajas tagasi ning meenutame neid eestimaalasi, kes andsid 90 aasta eest Vabadussõjas oma elu selleks, et noor Eesti Vabariik ja eesti rahvas saaksid kestma jääda. Minu arvates peaks võidupüha saama ka päevaks, mil meenutame neid Eesti mehi ja naisi, kes tänapäeval, rahvusvahelistel sõjalistel missioonidel on andnud oma elu ja tervise Eesti eest.

Ilmselt on kõigil meist mingisugune suhe oma sugulaste kaudu nii Vabadussõja kui ka Teise maailmasõjaga, kus eestlased välisvaenlaste vastu võitlesid. Kuna aga Eesti taasiseseisvumine saavutati veretu võitluse tulemusel, pole suuremal osal eestlastest isiklikku suhet sellega, mida tegelikult tähendab võitluses langemine või võitluses viga saamine. Eesti kaitseväe osalemine välismissioonidel eri maailma piirkondades meenutab meile aga paraku, et ükski võitlus ei kulge ilma ohvriteta.

Eesti on otseses sõjategevuses kaotanud neli meest - nooremseersant Andres Nuiamäe, vanemveebel Arre Illenzeeri, seersant Kalle Torni ja nooremseersant Jako Karuksi; traagilise tööõnnetuse tõttu vanemveebel Ivar Broki ning 2000. aastal terviserikke tagajärjel Kosovos veebel Aleksander Mjazini.

46 Eesti meest ja naist on missioonidel saanud haavata või vigastada ning kümmekond nendest on saanud arme, mis jäävad neid saatma ilmselt terve elu.

Kohtumine vigastatud sõjameeste ja Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühinguga eelmisel nädalal kaitseministeeriumis juhtis tähelepanu just nendele, relvakonfliktis vigastada saanud meestele, kellele taasiseseisvunud Eestis oleme ehk liiga vähe tähelepanu pööranud.

Pean võidupühaga seoses enda kohuseks rõhutada, et vabadus on väärtus, mis võib küll kergemini või raskemini kätte tulla, kuid ilma valmisolekuta seista selle eest oma elu hinnaga on raske ette kujutada Eesti vabaduse kestmist.

Enamikule meist on ilmselt arusaadav ja mõistetav, kui vabaduse eest seistakse Eesti piiride sees, võideldes sissetungiva vaenlase vastu. Moodsa maailma ohud on paraku keerukamad kui traditsiooniline rindevõitlus.

Praegu ei saa me koos oma liitlastega olla kindlad oma vabaduses ja sõltumatuses, kui me ei seisa vastu nendele ohtudele kaugel oma riigi piiridest - seal, kust need ohud tekivad ja kust need ohud levivad meie territooriumile.

Mitmed meie liitlased - ameeriklased, hispaanlased ja inglased - on oma nahal kogenud rünnakuid, mis lähtusid kaugelt meie piiridest, ent külvasid hukatust ja surma NATO liikmesriikide endi territooriumil. Seepärast tuleb kõiki neid Eesti sõjamehi, kes seisavad koos liitlastega Afganistanis, Iraagis, Kosovos, Bosnias ja Hertsogoviinas ja Lähis-Idas, käsitleda kui Eesti julgeoleku ja vabaduse eest võitlejaid.

Kaotused, mida oleme viie viimase aasta jooksul kandnud, on kaotused Eesti vabaduse nimel, samaväärsed kaotustega, mis tekkisid Eesti Vabadussõjas või Teises maailmasõjas vaenlaste vastu võideldes. Seepärast peab ka ühiskonna, kaitseministeeriumi ja kaitseväe suhtumine langenutesse ja vigastatutesse olema jäägitu ning austav.

Ma tean, et mitte alati pole me suutnud anda oma parimat. Alles hiljuti olime seetõttu sunnitud läbi vaatama sotsiaalsete tagatiste paketi nendele kaitseväelastele, kes on lahinguväljal viga saanud.

Seadusemuudatuste üldpõhimõtted on lihtsad: teenistusülesandeid täites tervise kaotanud inimest ravitakse seni, kuni ta on terve, see tähendab, et ka pärast seda, kui sõdur on tegevteenistusest nende samade haavade tõttu lahkunud.

Töövõime kaotanud kaitseväelased ning hukkunud kaitseväelase omaksed saavad kuni kolm aastat peaaegu tasuta elada kaitseväele kuuluvas korteris; vigastuste tõttu tegevteenistusest lahkuvatele kaitseväelastele maksab riik kinni ümberõppega seotud õppemaksu. See kõik on lisaks praegustele hüvitistele ja tagatistele.

Loodan, et need seaduseparandused jõuavad peatselt valitsuse ja riigikogu ette ning parandavad oluliselt meie kaitseväelaste kindlustunnet, võimaldades sõduritel suhtuda Eesti Vabariiki kui usaldusväärsesse ja hoolivasse riiki.

Lisaks kuivadele seaduseparandustele tuleks meil teha sügav kummardus ka Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingule, mis koondab endas nii hallipäiseid veterane kui ka noori, ent juba sõjakoledusi kogenud kaitseväelasi.

23. juunil möödub aasta Eesti ühest raskemast taasiseseisvumisjärgsest sõjalisest kaotusest - kahe kaitseväelase langemisest ja nelja haavatasaamisest Afganistanis. Pidagem sellel päeval siis meeles nii Vabadussõja võitjaid kui ka neid, kes 90 aastat hiljem on valmis andma oma elu selleks, et Eesti jääks kestma.

Intervjuu: Laar: Eesti peab riiki meelitama tarka raha

2008-06-18

Et Eesti oleks edukas ka 20 aasta pärast, tuleb riik muuta magnetiks tarkadele inimestele ja targale rahale, leiab Mart Laar.

Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar vastas eile aripaev.ee lugejate küsimustele.

Milline on Eesti arenguperspektiiv järgmiseks 20 aastaks?

Usun, et Eestil on kõik võimalused 20 aasta pärast edukas olla. See eeldab eelarve hoidmist tasakaalus ja konservatiivse eelarvepoliitika jätkamist, mis võimaldaks aastal 2011 üle minna eurole. Selleta 20 aasta pärast edu pole loota. See eeldab omakorda valitsemiskulude kärpimist ning külmutamist.

Eesti tuleb muuta magnetiks tarkadele inimestele ja targale rahale.

Kas nõustute, et riik oli tänavuse eelarve tulupoole koostamisel liiga optimistlik ja tulude üleplaneerimine oli tegelikult välditav?

Jah. Suurem konservatiivsus oleks Eestile igal juhul kasuks tulnud. Eesti on tegelikult juba aastaid üle võimaluste elanud. Nüüd pole muud võimalust kui kulutamispillerkaarile lõpp teha ja reaalsusse naasta.

Milliseid muudatuslikke samme teeksite kohe peaministrina?

Usun, et esimesed sammud on peaminister negatiivse lisaeelarve näol juba teinud. Kindlasti on oluline haldus-territoriaalse reformi käivitamine.

Kas Eesti võiks kunagi särada näiteks maksusoodustustega finantskeskusena nagu Luksemburg?

Eesti ei peaks kedagi kopeerima, seda enam, et Luksemburgi mudel on viimasel ajal tõsise surve alla langenud.

Mida vabam on majandus, seda suuremad on tagasilöögid majanduslanguse korral. Kas Eesti praegune seis ei kinnita, et Eesti majandus on olnud pisut liiga vabal kursil?

Näib, et enamik teadlasi ja olemasolev praktika kaldub siiski selle poole, et kuigi tõusud-langused on majanduses möödapääsmatud, tulevad just vabama majandusega ehk konkurentsivõimelised riigid neist kiiremini välja. Majandusvabaduse edetabel langeb üsna täpselt kokku jõukamate või kiiremat majanduskasvu näitavate riikidega.

Kuidas kommenteerite Savisaare 12 ideed Eesti päästmiseks?

Kuigi talongiajast on juba üle 15 aasta möödunud, näib Edgar Savisaare ainsaks lahenduseks majandusprobleemidele olema riikliku sekkumise ja kontrolli suurendamine. Sinna on suur hulk tema ideid ju suunatud. Eesti viiksid nad aga samamoodi põhja nagu omal ajal.

Kuidas suhtute eraisikute ja juriidiliste isikute tulude erinevasse maksustamisse?

See peaks lõppema viivitamatult.

Üheksa aastat õppimisvõimetust

2008-06-17

Opositsioon jätkas täna Riigikogu saalis „poolpehmet juntimist". Kõigepealt lasti mõnikümmend ettepanekut rahulikult läbi hääletada, aga siis alustas Rahvaliit jälle vaheaegade võtmist.

Lõpuks jättis Keskerakond Rahvaliidu saali lausa üksi, mis aga minu meelest ei vähenda nende vastutust esile kutsutud jama pärast.

Olukord meenutab väga 1999. aastal toimunut. Ka siis pidi Riigikogu juunis eelarvekärpe vastu võtma.

Ka siis esitati hulgaliselt muudatusettepanekuid - neid oli isegi mitu korda rohkem kui nüüd. Praegused 166 ettepanekut 10-minutiliste vaheaegadega läbi hääletada pole ületamatu probleem, aga toonased 600 ettepanekut jätsid tõsiselt mulje, et Riigikogu paralüseerimine ongi eesmärk.

Ja veel tuleb tõdeda, et obstruktsiooni ehk kunstliku töötakistuse rakendajad on samad - Keskerakond ja Rahvaliit.

Nagu täna hommikul loodeti, nii arvati ka tookord, et küllap opositsioon pärast väikest veiderdamist oma destruktiivse tegevuse ära lõpetab.

Kainelt mõeldes peaksid nad ju aru saama, et kui jätame säästueelarve tegemata, siis paiskame riigi majanduse ja rahanduse kontrollimatusse kaosesse. Aga võta näpust - ikka nad jätkavad. 1999. aastal peeti koguni kaks erakorralist istungit, üks enne ja teine pärast jaanipäeva,mis võimaldas säästueelarve lõpuks vastu võtta.

Nii nagu üheksa aastat tagasi, tuleb ka nüüd meenutada, et selline töötakistus kahjustab poliitika mainet ning võib äärmuslikel juhtudel olla ohuks demokraatliku riigikorra püsimisele.

Üks eesmärke võibki olla see, et parlamenditööd naeruvääristada, tekitada ahvatlus lahendada küsimused valitsuse suletud uste taga või siduda eelarvekärbe usaldushääletusega, mis samuti Riigikogu rolli kahandaks.

Mine tea, mis on õige seletus. Opositsiooniliikmetega ükshaaval rääkides on raske leida kedagi, kes usuks, et too kestev jauramine on hea ja kasulik. Pigem nad häbenevad ja alluvad peale surutud diktaadile.

Maksab meenutada sedagi, et 1999. aasta venitamistaktika teostajatest on ärksam ja vastutustundlikum osa juba ammu Keskerakonnast lahkunud. Tõsi ta on - kellele meeldib olla marionett, kui terendab ka paremaid võimalusi?

Üks rahvas, üks saatus, üks mälestusmärk

2008-06-17

Juuniküüditamise aastapäeval sadas vihma hommikust õhtuni. Taevakraanid olid valla ning aknast vilksatas aeg-ajalt pooles mastis lehvida üritav veest tilkuv lipp. Ehkki vihmavett oli hädasti vaja, tegi ilm olemise nukraks ning viis mõtted tahtmatult neile, keda 67 aastat tagasi see päev valusalt puudutas, aga pani ka küsima, kas oleme suutnud jäädvustada nende mälestust, kes kannatasid punavõimu tuleku tõttu.

Ei ole Eestis vist ühtegi perekonda, keda küüditamised ja repressioonid poleks puudutanud, iga sugupuu okste vahelt võib leida lehti, mis kistud oma kasvukohast või lennanud ootamatu tuuleiiliga kaugele.

Minu isa sündis 11. märtsil 1944 Tallinnas, paar päeva pärast Tallinna pommitamist. Vanaema mälestuste järgi ei tahtnud teda, sünnitajat, ükski haigla vastu võtta, sest kõik kohad olid vigastatuid täis. Lõpuks õnnestus poeg tohtrite hoole all ilmale tuua. Kui vanaema hakkas kahenädalase tite ja suuremate lastega Saaremaale tulema, tuli tal nädal aega Virtsus laevalepääsu oodata.

Sama aasta sügisel arreteeriti minu vanaisa - Caesar Kaljo, kes oli juhatanud kaitseliidu orkestrit ning 1942 tulnud Saaremaale looma ja juhatama Omakaitse orkestrit. Need olid need "riigivaenulikud" teod, mida ta oli korda saatnud. Kurikuulus §58 ning 10+5 aastat. Kaugelt Komimaalt pääses vanaisa koju kümne aasta pärast. Minu vanaema Hilda, ehkki gümnaasiumiharidusega naine, jäi üksi kuue lapsega ning sai tööd vaid apteegi koristajana ja uulitsapühkijana. See oli töö, mis loomulikult kõiki suid ei toitnud.

Olen viimasel ajal päris palju uurinud ka naiskodukaitse ajalugu. Ja nagu ma tean, sai päris paljudele naistele saatuslikuks see, et nad kuulusid isamaalisse naisorganisatsiooni. Ei ole Saare maakonnas valda, kust poleks Külmale maale saadetud naiskodukaitsjaid.

Paljud neist ei tulnudki tagasi ega ole maetud kodumaa mulda. Paljud naiskodukaitsjad olid teistkordselt represseeritud juuniküüditatud.

Kuid traagikat ei toonud ainult küüditamised. Nii näiteks hukkus Muhu kooliõpetaja Olga Kalm Saksa okupatsiooni ajal, Kuressaare naiskodukaitsja Maria Kitt oli medõde ja hukkus Saksa laatsaretlaeval Moero, põgenedes koos väikese tütrega 1944. a kommunistide eest.

Represseerimisest ei pääsenud ka naiskodukaitsjate pered ja lapsed.
Vaivere jaoskonna liige Sinaida Koppel suri 1946. aastal sünnitusel, tema lapsed 11-aastane Maimu, 7-aastane Valdur ja 6-aastane Ilmar küüditati 1949. aastal. Abikaasa Mihkel Koppel arreteeriti 1946, talle mõisteti tribunali poolt 10+5 aastat ja ta hukkus vangistuses 1948.

Seda, kui paljud naiskodukaitsjad pidid jätma kodumaa ning punavõimu eest Läände põgenema, me täna ei tea.
Sirvisin laupäeval esimese naiskodukaitse esinaise Mari Raamoti mälestusteraamatut. Seal kirjutab ta muuhulgas ka sellest, kuidas poeg Ilmar oma perega Eestist põgenes.

24. veebruaril, Eesti vabariigi 23. aastapäeva varahommikul, kui maja rahvas, kus elasime, ja kogu Tartu linn puhkasid veel unehõlmas, astus tasahiljukesi oma vana ema voodi ette tema ainuke poeg, juba reisivalmis. Ta tahtis oma emaga, kes jääb üksi kodumaale, jumalaga jätta. /.../ Ta ei suutnud liigutusest palju kõnelda. Neil mõlemil oli selge: kui tahad veel elada ja oma lapsi kultuurinimesteks kasvatada, siis ei ole teist teed. Ta ütles liigutusest väriseva häälega ainult: Ema, küll on mul sinust ja kodumaast raske lahkuda!

Nii tõttaski ta rongile. Käristas katki sidemed, millega ta oli tugevasti oma kodumaa ja kodu külge seotud. Jättis maha kodumaa, mille eest ta oli koolipoisina Vabadussõjas võidelnud, oma noore elu ja tervise kaalule pannud, et kord tulevikus täies ulatuses anduda oma rahvale ja kodumaa ülesehitamisele. Ta kavatses künda ja külvata oma maalapil vaba kodumaa mulda. See õnnestus tal hästi.

Nad ehitasid oma noore naisega nagu kaks lindu endale pesa. Nende töö kandis vilja ja nende talu oli eeskujulikumaid ümbruses. Lapsed armastasid oma kodukohta. /.../ Viimasel novembrikuu päeval 1940. aastal ilmus kommunistlikkude võimukandjate esindaja nende tallu, mis asus Tartu lähedal ja võttis selle lihtsalt ära.

Kõik ühe hoobiga: omakasvatatud tõukarja, vilja ja kõik muud põllusaadused. Poeg oma perega tuli linna memme juurde. Võtsid kaasa oma kallima vara: kaks pisikest poega ja neli töövõimelist kätt. Nendega läksid nad nüüd maailma tundmatule tulevikule vastu, kuid teadmises, et seal kaugel ei tarvitse oma elu eest iga silmapilk häireseisukorras olla.
Need olid vaid killud mõnest saatusest ajal, mis lõi segamini Eesti rahva küll itta, küll läände, mis jättis tühjaks tuhanded kodud.

Tahaksin aga lõpetuseks teie ette tuua idee, mis kummitab mind juba pikemat aega, alates sellest, kui on rääkima hakatud nn kaastundeseina rajamisest. Minu ettepanek on sellele seinale raiuda kõikide nende saarlaste nimed, kes okupatsioonivõimude tõttu pidid jätma oma kodu ja kodumaa. See võiks olla samasugune sein, nagu on Vietnami sõjas hukkunute memoriaal Washingtonis, kus mustale marmorile on raiutud 58 000 hukkunu nimed. Ma ei ole näinud mujal midagi nii lihtsat ja mõjuvat.

Oleme valmis!

2008-06-13

Kanadat ja siinset Eesti kogukonda äsja külastanud EV president Toomas Hendrik Ilves võttis pea iga oma sõnavõtu visiidil kokku mõttega: „Tulge koju...arutage omavahel tagasipöördumise teemat... Eestil on teid vaja."

Ühel või teisel moel on iga eesti juurtega leibkond Kanadas presidendi kutset kahtlemata omavahel juba arutanud. Peale Eesti Vabariigi taasiseseisvumist tundub, et siinsel eestlaskonnal on tervikuna tendents ikka pigem asukohamaale edasi jääda kui isademaale naasta. Ometi ei tähenda see rahvusliku aatelisuse vaibumist, mida siin meelsasti viljeldakse edasi.

Rahvustunnetuse taasvõrsumine Kanada eestlaste noorema põlvkonna hulgas, eriti Torontos, on märkimisväärne. Seal, kus on ametis nooremad, uued seltskonnajuhid, kasvab tegevus. Lasteaedade, täienduskoolide, suvekodude, gaid- ja skautliku tegevuse kindlameelse jätkamisega ja noorte õige kasvatuse kaudu Kanadas saame võõrsil sündinud generatsioone innustada eestluse põhimõtetega ja uusi lende ette valmistada, nii et nad saaksid olla nüüd ja tulevikus Eestile abiks.

Taasiseseisva Eesti Vabariigi ajal on paljud võõrsil sirgunud rahvuskaaslased tundnud kutsumust minna isademaale oma elu rajama. Nende hulgas on olnud ärimehi, ülikoolide õppejõude, terviseala spetsialiste jne. Eestile on samuti abiks olnud need rahvuskaaslased, kes on Kanadast naasnud kodumaale ja teeninud kaitseväes, kaitse-, välis- jt ministeeriumides. Kanada eestlased on abiks olnud riigikogus, usulistes asutustes ja presidendi kantseleis. Nendel on olnud samuti oma osa tänase Eesti Vabariigi kasvatamisel ja tema eetiliste väärtushinnangute kujundamisel.

Kodumaal ilmutatakse Kanada eestlaskonna vastu üha suuremat huvi, ehkki meid tuntakse seal ikka veel väga vähe. Huvi meie vastu on kasvanud eriti peale novembrikuus toimunud rahvuskaaslaste programmi konverentsi Tallinnas. Viimase paari aasta jooksul on Torontos külas käinud rida Eesti riigitegelasi nagu näiteks Eesti Riigikogu spiiker, peaminister ja president.
Küsitakse: „Mis seal Kanadas toimub, et nii hästi kasvatatud, koolitatud ja tublid rahvuskaaslased on võimelised tulema Eestisse tippkohtadele tööle?"

Meie võit siin Kanadas ja mujal võõrsil tuli sellest, et need, kes olid sunnitud pagulusse põgenema, hakkasid otsekohe oma asukohamaadel noortele rahvuskultuuri, meelekindlaid aateid ja eestlust õpetama. Meie kohustus on säilitada meie vanemate algatatud tööd, sest eesti meelsus on suur osa meie igapäevasest elust siin Kanadas. Meie rahvusvõitlus siin on kõikide eestlaste võit.

Jah, härra president, Eestil on meid vaja ja me oleme valmis!

Kõikidele rahvuskaaslastele
head Võidupüha ja jaanipäeva soovides.

Lukas: suurt viga saab teha vaid üks kord

2008-06-11

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas maalib pessimistliku pildi 2018. aasta hariduselust: kooli on tööle jäänud vaid 70aastased õpetajad, teised otsivad paremat elu muudes maades, hulga raha neelanud koolimajad lagunevad, ilmub üksainus eestikeelne ajaleht.

Aripaev.ee artiklisarjas "Eesti 2018" esitavad Eesti tuleviku kohta oma nägemuse valitud Eesti arvamusliidrid.

Järgneb minister Tõnis Lukase visioon "Eesti 2018":

Tulevikku saab vaadata kahel moel, läbi mustade prillide ja läbi roosade. Tegelikult polegi muud võimalust, kõiki rahuldavalt neutraalset hoiakut pole siin olemas, sest ka keskpunkt tundub mustast nurgast vaadates liiga roosa ja vastupidi - roosade prillide kandjale tundub igasugune optimismi jahutaja mustaprillimehena.

Kuna ministri roll on mobiliseerida kõiki tegutsema helgema tuleviku nimel, siis on siin alati oht liigseks optimismiks. Püüan seekord sellest üle olla ja luua pilti, mis saab siis kui me praegu mõne otsuse tõsidusest aru ei saa! Ühiskond muutub paratamatult ja mingi tulemuse jaoks on soodumus teatud hetkel suurem, mõnel puhul väiksem. Praeguste otsuste ja muude asjaolude kokkulangemisel võib juhtuda hulle asju. Praegu teile neid ette manades näitan ju tegelikult ära ka isikliku soovi - see on igal eraldi juhul täpselt vastupidine kirjeldatud õnnetule lõpptulemusele. 2018. aastal võib olla juba hilja asju muuta - kui me praegu neid ohte ei märka.

On 2018. aasta

Niisiis, sattus riik kümme aastat tagasi ehk 2008. aastal majandusraskustesse, mida nimetati ka kriisiks. Kuna eelnenud oli küllalt pikk kasvuperiood, oli avalike kulude struktuur välja kujunenud optimistliku perspektiivi tingimustes. Majanduse jahenemisel tuli avaliku sektori kulutusi planeerituga võrreldes oluliselt vähendada, kuid kuna aastatega oli välja kujunenud teatud trafarett kulutuste planeerimiseks ja igale valdkonnale tehtud oma arengukavad, põrkusid katsed seni väljakujunenud stampe raskel ajal muuta vaid mõne üksiku valdkonna, näiteks hariduse kasuks, kõigi teiste valdkondade eest vastutajate vastuseisule. Seetõttu oligi vaatamata pikkadele korralistele kui ka erakorralistele kabinetiistungitele lihtsam kulutuste struktuuri mitte muuta. Õigemini ta muutus küll, kuid vaatamata avalikult kõlanud väidetele, et hariduse arvel ei tohiks kokku hoida, hariduse osakaal eelarves hoopiski vähenes!

Õpetajaid ja õppejõude jätkus küll ka edaspidi, sest mitmes muus sektorites oli tekkinud tööpuudus, kuid paremad neist lahkusid siiski teistesse ametitesse, paljud küll piiri taha. Kui veel 2008. aastal oli kogu Läänemaal näiteks 2 kvalifitseeritud füüsikaõpetajat, siis nüüdseks pole neid jäänud mitte ühtegi. Kuigi tollal hiljuti lahkunud riskikapitalist Otto von Taube oli peaministri juurde moodustatud Teadus- ja Arendusnõukogu istungil kirjeldanud, kuidas sellisel ajal ei investeeriks ta kivisse ja betooni ehk ehitustesse, vaid pigem inimestesse, keda soovib kinni hoida, tehti just praegu suuri investeeringuid seniste haritlastele palgamaksmiseks läinud summade arvel. Põhjuseks just avanenud Euroopa Liidu uus tõukefondide periood. Kuna hariduse osakaalu eelarves ei suudetud tõsta, siis ongi järgnevast perioodist mäletada üksnes uhkeid investeeringuid, mis tehti sel ajal, kui õpetajate ja õppejõudude palku tuli seetõttu tekkinud rahapuuduses (eurofondid nõudsid meiepoolset kaasfinantseerimist) hoopis langetada. Kui siis järgmine investeerimisperiood 2013. aastal otsa sai ja kõikvõimalikud kutsehariduskeskused ja kõrgkoolid ehitatud olid, selgus et vahepeal veelgi süvenenud heade õpetajate põud tegi võimatuks meelitada neisse ka õppureid. Ja kuna moodsal ajal saab õppida ka juba ülemaailmseis võrgustikes (laialt kasutada on virtuaalõppe erinevad moodused, k.a. videokonverentsõpe) ning ajast ja arust programmide peale noored enam ei läinud, jäid mitmed koolideks ehitatud suured hooned lihtsalt kasutamata ja lagunevad. Euroopa inspektorid käivad ümber nende ja hoiavad kahe käega peast kinni, et kuidas üks liikmesriik ikka pani teiste rahvaste maksumaksjate raha kohtadesse, kus see mädaneb ja rohtu kasvab.

Kui kümme aastat tagasi oli koolisüsteem töötanud paljuski veel kaugest nõukogude ajast pärit õpetajate kaasabil (just abiks tulebki nende panust nimetada, sest paljud neist lasid ennast juba siis igal aastal uuesti kooli tagasi kaubelda, olles ise parema meelega juba pensionil), siis nüüdseks ongi enamus veel kooli jäänuid seitsmekümnesed. Selles vanuses peavad vastu veel üksnes naised, seetõttu nähti viimast meesõpetajat tunamullu veel ainult ühes Tartu koolis.

Kümme aastat tagasi oli haridusministeeriumil ometi kavas mitmeid meetmeid noorte õpetajate kooli tööle toomiseks, kuid rahapuudusel need plaanid nurjusid. Nüüd on võimalik ainult teatud määral otsast alata, aga kõigisse piirkondadesse sealt lahkunud õpetajaid ja ka koole enam tagasi ei vii. Pole ka mõtet, sest pole enam inimesi. Need on lõplikult linnades ja sealses lähiümbruses. Linnades leidub siiski ka häid ja rahvusvahelisel tasemel koole, kuid need on peamiselt ingliskeelsed. Just keele osas ongi toimunud kõige suuremad muutused. Eesti keel õppekeelena on taandunud. Kuna riik otsustas kärpida oluliselt kõrghariduse finantseerimist, siis hädaga ülepeakaela tasulisele kõrgharidusele üle läinud riigis oldi oma raha eest valmis õppima üksnes ärindust ja muud sellist. Nende valdkondade rahvusvahelised õppekavad muutusid järjest populaarsemaks, kuigi majandusinimesed olid juba 2008.aastal kaevanud nn. pehmete erialade liigse leviku üle ning et tehnika- ja loodusteaduste peale enam noored ei kipu. Nüüd on see asi lahendatud - Eestis saabki õppida ainult sotsiaalvaldkonna õppekavadel. Ka arste toome me ammu Venemaalt sisse.

Kellel oli mingi muu huvi peale ärinduse ja õiguse või kes ei tahtnud ise maksta, pidi minema välismaale õppima, sest Euroopa Liidus ja Aasias leidus odavamaid või üldse tasuta õppekohti külluses. Valged eesti tudengid olid eelistatud, sest võõrastest kogukondadest pärit tudengeid oli näiteks Vana-Euroopa ülikoolides nõnda palju, et kultuurilised erinevused laastasid enamuse ülikoolilinnade elukeskkonda. Stabiilsem oli võtta üliõpilasi harjunud keskkonnast, kui näiteks Aafrikast, kust väljavool oli võrreldes endisaegadega veelgi suurenenud. Ega Aasiaski kõik kandid rahunenud pole. Internetiõpe on praegu levinud, ometi käib osa õppetööst veel kohale sõitmisega ja kõrgkoolivõrk geograafilises mõttes on täiesti olemas. Kuna Eestist sõidetakse pigem ära, on ülikoolide paljud õppesuunad õppurite vähesuse tõttu lõplikult suletud.

Niisiis oli juba kriisiaegade alguses tehtud panus inglise keelele. Kõigepealt mindi sellele täielikult üle doktoriõppes. Kuna rahvuslik intelligents oli ühiskonna sidususe vähenedes ühiskonnaasjades kaasa rääkimisele käega löönud, tehti ka järgmised sammud loogiliselt - magistrandid hakkasid nõudma samuti inglisekeelset õpet. Et kõrgkoolid töötasid vaid ärilistel alustel, siis algas apelleerides garanteeritud kvaliteedile eestikeelsetest õppekavadest loobumine ka juba bakalaureuseastmel. Eelmisel, s.t 2017. aastal arutati riigikogus juba gümnaasiumiastme inglise keelele üle viimist, sest lapsevanemad nõuavad lastele korralikku ingliskeelset ettevalmistust ülikooli astumiseks. Ah jaa - inglise keel on siiski vaid üks gümnaasiumitaseme õppekeeltest! Teine on vene keel. Kuna kõik haridusalased uuendused 2009.a astal peatati, siis oli katkenud mõistagi ka venekeelse gümnaasiumi reformimine. Kuna ettevõtjate surve ja raha kokkuhoiu tingimustes kutsuti sisse võõrtööjõudu Venemaalt, Valgevenest ja Ukrainast, selmet suurendada oma haridussüsteemi rahastamist, oli venekeelse gümnaasiumi alles jäämine ka igati perspektiivne samm - riigil ongi juba uued perspektiivid võrreldes veel kümne aasta taguse ajaga. Kui siis räägiti palju rahvusriigist, siis nüüd on meie ajakirjandus euroopaliku korrektsuse kontrolli all - s.t. Venemaast tohib kirjutada ainult head. Rahvastiku vahekord on tõsi ka muutunud - eestikeelsete inimeste väljavool tasapisi oma identiteeti kaotavast riigist on suurenenud, juurdevool idast aga uuesti tekkinud. Ajalehed ja võrguväljaanded on enamasti inglis- või venekeelsed. On üks eestikeelne leht - 4000 tiraažis ilmuv Sirp. Kõigest ei saa ka seal enam kirjutada, sest kõrghariduse muukeelseks muutumine on toonud eestikeelse uuema sõnavara peetuse ...

Ega haridus pole ainuke valdkond, mis kiduma oli määratud. Seoses sellega, et Euroopa Liit ei olnud valmis avama alates 2014. aastast meile enam oma järgmist finantsperspektiivi, haigutas eelarvestrateegias auk, mille me seni olime teiste rahaga kinni toppinud. Inimeste rahustamiseks, kellele tuli öelda, et avalikke teenuseid enam niipalju kui enne ei saa, oli ainus võimalus makse pidevalt kahandada. Valitsusel oli siis võimalik vähemalt osundada, et teil ju endal raha käes, tasuta ei peagi kõike saama. Kui oleksime teinud neil otsustavatel aastatel panuse perspektiivsetesse valdkondadesse - haridusse, teadusse ja innovatsiooni, oleks nüüdseks loodud uue jõukuse eeldused. Praegu on juba hilja midagi muuta - assotsieerunud Euroopa ja Venemaa topeltäärealana mingi elutegevus siin Eestis ikkagi ju säilib.

Niisiis magasime maha kulutuste struktuuri muutmise võimaluse ja kuna areng maailmas kulgeb järjest kõrgemas tempos, siis uut võimalust meil ree peale tagasi saada enam ei pakuta. Ebastabiilsus majanduses ja noorte seljapööramine kodumaale on viinud selleni, et praeguseks on oma põhitegevused Eestist välja viinud kõik siia vahepeal koondunud rahvusvahelised algatused. Viimati lahkus küberkaitsekeskus, mis sisuliselt ei tegutsenud siin siiski juba mitu viimast aastat. Midagi seal siiski toimus, kuid nüüd vist müüakse ka juba hoonet.

Oleks kohe 2008. aastal kuulatud rohkem haridusministrit, oleks õnnetus olemata ja kõik täpselt vastupidi eelpoolkirjeldatuga võrreldes.

Palga külmutamine on vastutustundlik

2008-06-05

Tervitan õiguskantsleri seisukohta parlamendiliikmete palga külmutamise asjus. IRLi ettepanek jõudis saadikute palga külmutamisest järgmisesse faasi, kus õiguslikud takistused on kõrvaldatud ja edasine sõltub poliitilisest tahtest.

IRLi soov palgad külmutada on kujunenud olukorras vastutustundlik ning terve mõistuse ja avaliku õiglustunde kohane. Palkade külmutamise eelnõu tuleb anda menetlusse veel enne istungijärgu lõppu ja see tuleks vastu võtta varasügisel.

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon esitas Riigikogu esimehe Ene Ergma ettepanekul 12. mail koalitsioonipartneritele ettepaneku külmutada praeguse Riigikogu koosseisu palgad. Ergma ettepaneku kohaselt peab praeguses olukorras ka Riigikogu ise olema ühiskonnale eeskujuks ega saa jääda riigi kokkuhoiupoliitikast kõrvale. Riigikogu esimehe ettepanek oli külmutada saadikute palk kuni järgmiste Riigikogu valimisteni 2011. aastal.

Visiooni praktiline pool

2008-06-05

Paradigmaatilised haldusreformid viiakse läbi alati ülevalt alla, diktaadi korras.

Kui regionaalpoliitika oleks punane nagu Tootsi makera, oleks ta globaalpoliitika. Nii suuremõõtmeliseks ma siinkohal ei lähe. Eesmärk on arutada lahti mõned ülesanded, mis tuleb lahendada, kui me (tähenduses Eesti riigi kodanikkond pluss kõik, kes meie riigist sõltuvad) tahame, et Eesti asi oleks halduslikult balansseeritum kui praegu.

Selleks tuleb kõigepealt kokku leppida, et regionaalpoliitika ja haldusreform on kaks erinevat mõistet. Regionaalpoliitika sisuks on riigi tasakaalustatud arendamine üle kogu territooriumi, kusjuures tasakaal ise pole see, kui igas linnaosas on kirik keset küla. Haldusreformi sisuks on takistuste kõrvaldamine riigi juhitavusel ning inimeste toimetulekus selsamal territooriumil. Üks on pidev, teine operatsionaalne.

Algoritmid, kuid mitte ruutpesiti

Enda sees tegelevad erakonnad haldusterritoriaalse ümberjaotusega kogu aeg. See oli möödapääsmatu ka siis, kui ühinesid Isamaaliit ja Res Publica. Haldusreform peaks olema aga erakonnaülene, umbes nagu kindla protsendi määramine kaitsekulutusteks sisemajanduse kogutoodangust.

Haldusreform puudutab nimelt eranditult kõiki. Ega see, et sa ühes vallas oled volikogu liige, ei tähenda veel, et sul ämma juures teise valla territooriumil on postkontor avatud. Tihtipeale tehakse see viga, et haldusreformi vajalikkust mõõdetakse ainult maksimaalse kaugusega vallavalitsuse ja pärapõrgu elaniku vahel.

Kui aga vallavanem laiutab käsi, kuid ettevõtja, kelle kapitalist sõltub vald vahest kõige rohkem, on puhkusel maailma teises otsas ja pealegi välismaalane - mis siis?

Erakonnaülest reformi saab ette panna üksnes parlamendi konsensus. Kui seda ei teki, on asi halb. Siis võib asjasse puutuda Eesti Vabariigi president, kes rolli poolest on võimude lahususe tasakaalustaja. Tema saab juhtida tähelepanu ohule nendes kohtades, kus riigi haldamine kipub rebenema.

President Meri tegi seda korduvalt, hoiatades muide ka ääremaastumise eest. President Rüütel pani südamele vari-Eesti olemasolu. See, et Eesti halduskorraldus on taas päevakorral, ei tulene raskustest 2008. aasta riigieelarve täitmisel. Ligemale paarikümne aasta kestel on meie riigi seesmine ehitus muutunud sedavõrd, et olukord seisuga 1992 on juba ajalugu.

Siis tuleb küsida, kas senine halduskorraldus rahuldab meid ka järgmise veerandsajandi kestel või mitte. See küsimus on erakonnaülene, kuivõrd see on ainuke tase, millel jääb ära vastuküsimus "Aga mis see sinu asi on?". Ei rutta siin sündmustest ette ega saa väita, et vastuseks on kindlasti või lausa päris kindlasti "Ei, ei rahulda.". Olen veendunud, et kuni pole küsimust, ei saagi vastust tulla.

Kui vastus esimesele küsimusele on "ei", saab uueks küsimuseks "Kas me parandame vead kohe või pärastpoole?". Vastamiseks peavad olema defineeritud "viga" ning ajafaktor. Viga on defineeritav järgmise küsimuse kaudu: kas võim peab kolima talust valda või vallast linna või linnast maakonda või maakonnast pealinna ja - kus hakkab asuma siis see võim, mis on tervenisti ainult inimese enda päralt?

Igasuguse haldusreformi põhiküsimuseks on ja jääb võimu asukoht. On teada juba iidamast ja aadamast, et valla volikogu liige on ministrist tugevam üksnes siis, kui tema on hea rentaablusega ettevõtja, minister aga pelgalt parteisõdur.

Haldusreformiks üle riigi kulub vähemalt kolm aastat. Pean silmas aega esimesest seadusest kuni rahunenud eelarve järgi elamise alguseni. "Rahunenud eelarve" tähendab siinkohal reaalse võimukandja kindlust sotsiaalsete tagatiste suhtes. Kas on keegi arvutanud aasta 2008 hindades, kui palju läheb haldusreformi läbiviimine maksma ja alates millisest aastast hakkab see tooma sisse pisukesti tulu?

Ei tea, kui palju läks kunagi maksma konduktorite asendamine mehhaaniliste kassadega ning viimaste täiustamine. Tallinna linn hindab munitsipaalpalgaliste jänesejäägrite jms kuludeks mõndakümmet miljonit. Kas need miljonid on teeninud ennast tasa aastaks 2011, mil Tallinn on Euroopa kultuuripealinn?

Pakun siinkohal, et kui tänavu haldusreformi suhtes midagi ei otsustata, siis aastal 2011 me esimesi püsikindlaid tulemusi ei näe. Pean silmas üleriiklikku olukorda, mitte üksikute linnalähedaste valdade ühinemist.

Uus samm on vahest kõige tülikam. Kas haldusreform viiakse läbi alt üles või vastupidi? Ütlen otse, et esimene variant on mõistatuslik, sest kui nii läheks, siis tuleks pärast valdade ühinemist dikteerida ka Riigikogule tema suurus ning valitsusele ministeeriumide arv.

Paradigmaatilised haldusreformid viiakse läbi alati ülevalt alla, diktaadi korras. Kui diktaadi annab koalitsioon, on haldusreform juba ette politiseeritud. Kui diktaati juhib konsensus, on olukord teine, sest siis kaob ära sõdimine valel poolel.

Diagnoos küll, aga prognoos?

Igasuguse reformi aluseks peab olema tillukegi visioon tähenduses "parem tulevik". Bürokraatia ei ole hävitatav. Ta on ainult paremini määritav. Kui e-Eesti ja e-iseseisvus ning e-riik ongi äratanud siin häid lootusi, siis üksnes ses mõttes, et ametniku asemele tulevad pika patsiga seadistajad, arvutikaupmehed ja terroristid. Regionaalhalduse paremal tulevikul on neli poolt. Nad kõik on ka ühendatavad.

E-Eestit ja e-riiki tuleb jätkata teadmises, et inimene tohib oma isiklikus iseseisvuses kaotada võimalikult vähe. Kui läheb kasiinosse ja mängib seal maha kõik, vastutab ise. Aga kui elab põlises talus, kus peab elektriga olema ettevaatlik, ei ole ta süüdi selles, et Eesti ei räägi tuumaenergeetikas kaasa teisiti kui ainult tarbijana. Teiste sõnadega, e-Eesti arendamine sunnib meile peale tehnoloogilise haldusreformi, mida oleks rumalus pidurdada.

Eesti, nagu teistegi tulnukate integratsioon Euroopa Liitu, on toonud enesega kaasa konflikti nn vanade olijate inertsi ja uusikute kiirenduse vahel. Seda võib kirjeldada energiajulgeoleku kaudu, aga saab teha ka transpordikanalite tasemel.

Ükskõik kellega Tabivere vald Tartumaal ka ei ühineks, ikkagi jääb nähtavas tulevikus nõnda, et naftarongidel tuleb kõrvale pöörata hoopiski Kärknas, ja Tabiveres nad kas sõidavad peatumatult läbi või ootavad rohelist semaforituld.

Oluline on Orava, mis valmib kiiremini kui kompleks Narvas. Me keegi ei tea, kui palju muudab riikide-, õieti ka liitudevaheline sõlmjaam Oraval kogu valla, Põlva maakonna, Kagu-Eesti ja Ida-Baltikumi majanduselu, sest kogemus puudub. Võib vaid oletada, et ühest hetkest alates muutub Orava vald tähtsaimaks raudteetransiidivallaks ning võtab aega, enne kui lennutransiidivallaks saab Ülenurme. Eurointegratsioon lähtub mitte meie vallapoliitikast, vaid transpordikanalite ökonoomsusest.

Järelikult tuleb meil arvestada kahesuguseid tugikohti. Ühed Euroopa Liidu kui riigiülese süsteemi jaoks, teised "kohalikuks elamiseks". Üks punkte, kus mõlemad kohad kohtuvad, on teed. Järelikult Tallinn-Tartu-Luhamaa; Tallinn-Narva-Peterburi; Tallinn-Virtsu-Kuressaare; Tallinn-Valga-Riia jne.

Kõik nad läbivad paljusid valdu, kuid pole ükski vallasisene. Vallasisese tee mõõdupuuks on meie jaoks näiteks küsimus: kui palju kallineb posti kojutoomine autoga naftahinna tõustes? Tegelikult jõuame tagasi eespool juba püstitatud probleemini üldisemal kujul ja nimelt: mil määral tuleb kulutada vahendeid selleks, et vahemaa inimese ning elementaarteenuse (näiteks värske leib) vahel oleks võimalikult väiksem?

Neljas dimensioon on tollesama tehnoloogilise progressi inimlik aspekt ehk kas me reformime riigi haldamist valitsusest allpool, maakondade ja valdade tasemel, või läbinisti, kuni Riigikoguni. Riigikogu möbleerida pole ilma põhiseadust muutmata võimalik. Ükski pole öelnud, et meil on linnad valesti. Paljud on öelnud, et Eestis on valdu liiga palju. Kuhu nad peaksid koonduma - kas linna või maakonna või hoopiski valitseva erakonna alla? Ka see tuleb lahti rääkida, sest eeltöö kahtedeks valimisteks 2009 on juba alanud.

Haldusreformiga tuleb alustada tänavu, aastal 2008 ja nimelt seotuna järgmise aasta riigieelarve menetlusega, kuid erakonnaüleselt. Kes meist passib?

Sinimustvalge ühendab

2008-06-04

Sinimustvalge lipp seob Eesti minevikku tulevikuga, ütles riigikogu esimees Ene Ergma täna kella 7 paiku hommikul Toompea lossi Kuberneri aias, kui peeti rahvuslipu heiskamise tseremooniat. Postimees.ee toob Ergma kõne täispikkuses lugejateni.

Head kaasmaalased,

Gustav Suits on kirjutanud:
Tõsta lipp! Et teiste tuluks
merel siin ei elu kuluks,
oma plagu kannaks laev;

teist et rahvast see ei orjaks,
et ta ise tõuseks, korjaks,
mida oma loonud vaev.

Meie rahvuslipu ajalugu algas täna 124 aastat tagasi Otepää kirikumõisast, kus õpetaja Rudolf Kallas 1884. aasta 4. juunil esimese sini-must-valge õnnistas.

Meie lipu värvid on rahumeelsed ja sümboliseerivad sinist taevast pea kohal, musta mulda harimiseks ja valget rahu enese teostamiseks. Kui need on olemas, siis ülejäänud asjadega saab eestlane ise hakkama – seda teadmist kandsid meie vanaemad ja vanaisad.

Ka meie peame neid väärtusi kalliks ja austame oma lippu, mis on koos Eestiga üle elanud nii paremaid kui halvemaid aegu. Et Eesti elaks, peame hoidma korras silda, mis ühendab eilset tänase ja homsega. See kaitseb meid ajalootormide kordumise eest ja kindlustab meie püsimajäämise.

Me heiskame täna kogu Eestimaal meie sini-must-valged lipud. Gustav Suits ütleb – tõsta lipp! Me teeme seda, sest me pole ükskõiksed meie riigi jaoks oluliste tähtpäevade suhtes. Heiskame lipud iseendale, oma perele, oma lastele, oma Eestile.

Me ei tõsta lippu presidendile, valitsusele, politseinikule või naabrimehele. See on meie lipp, igaühe lipp meie seast, see on meie riik, need on meie traditsioonid, meie laev, mis kannab meie lootust, meie teadmist oma riigist ja meie usaldust selle vastu.

Sellega austame oma maad ja rahvast, oma riiki ja ajalugu, mis on andnud meile tänapäevase Eesti. Pole ju mitte kõikidel aegadel olnud sini-must-valge lipu lehvimine siin maal võimalik.

Seetõttu olengi tänulik kõigile, kes seda hindavad.

Head lipu päeva!

Eesti lipp kannab endas paljude põlvkondade muret ja rõõmu

2008-06-04

Möödunud neljapäeval Helsingis Läänemere maade ametivendadega nõu pidades märkasin, et naabrite pealinn on lipuehtes. Minu küsiva pilgu peale tähendati, et Soome lipul on ümmargune aastapäev. Selgus, et 29. mail sai nende lipp 90aastaseks: Eduskund kinnitas selle kohe pärast kindral Mannerheimi juhitud võiduka Vabadussõja lõppu.

Nende Vabadussõda lõppes niisiis enne, kui meie oma alatagi jõudis. Kahe lähedase naabri saatuse võrdlemine on tihti õpetlik. Tuleval aastal pühitseb Eesti kaht omavahel vägagi seotud juubelit: 4. juunil möödub 125 aastat sinimustvalge lipu pühitsemisest Otepääl, ent juba 12. veebruaril möödub samuti 125 aastat kindral Johan Laidoneri sünnist Viljandi külje all.

Üks juhtiv Soome poliitik lausus äsja eesti keeleski Martti Turtola sulest ilmunud Laidoneri-raamatut kommenteerides, et pole tänamatumat ettevõtmist kui asuda hindama naaberrahva suurmehi. Lugesin sellest sõbraliku eneseirooniaga öeldud lausest välja, et mitte kõik soome lugejad ei jaga professor Turtola Eesti-kriitilisi vaateid ja hoiakuid.

Kindral Laidoneri lesk Maria suutis ime läbi päästa Kirovi vanglast mõne raamatu abikaasa märkmetega. Kaks nendest asub praegu abikaasade kunagises kodus Viimsi mõisas – kindral Laidoneri muuseumis.

Kindral on vangipõlves raamaturidade vahele kirjutanud mõne isikliku pihtimuse: “Miks ma ei põgenenud Eestist 1940. aasta suvel? Põgeneb see, kes kardab vastutust oma tegude eest. Mina olen iseseisva Eesti riigi tegelane. (...) Aga kannatused selle käigus? (...) Ainult õilsad kannatused ülendavad hinge.”

Nii napid ja haprad, kui need read ka pole, ei näi nad kuidagi kinnitavat professor Turtola põhiteesi: Laidoner oli Eesti Vabariigi reetur, kes lõi sõjalise liidu idanaabriga Soome vastu, lubades Vene pommitajatel tõusta Eesti lennuväljadelt ja külvata surma Soomes.

President Toomas Hendrik Ilves on oma esimesel riigivisiidil Soome tõepoolest nende pommide pärast vabandust palunud. Vabanduspalve ei ole ju kunagi liiast.

Ent liiga vähe on juttu olnud tõsiasjast: kui Eesti lükanuks 1939. aasta septembris baaside lepingu tagasi ja leidnuks end sangarlikust Sügissõjast, polnuks mitte ainsamat Soome diviisi, isegi mitte pataljoni meile appi tõttamas. Selle oli Soome juhtkond eelnevalt teinud meile selgemast selgeks.

Vähe sellest, isegi Läti (kellega meil oli sõjalise liidu leping!) hoidis eemale lihtsameelses lootuses, et ehk läheb see karikas nendest mööda.

Aga Stalin oli tark: ta teadis, et luuda tuleb murda ühe vitsa kaupa. Ta kutsus kõik neli Balti riiki Kremlisse, aga ühe kaupa, alustades kõige väiksemast (Eesti) ja lõpetades kõige suuremaga (Soome).

Tagantjärele tarkuses on ju ilus mõelda: üllas olnuks oktoobris 1939 võidelda Sinimägedes sinimustvalgete lippude all. Aga meil tulnuks seda teha ihuüksi, ühegi liitlaseta. Tolle aja tarkus ütles: püüame pisut taganeda, pisut aega võita (kuni Hitler ründab Stalinit!), püüame seniks maad ja rahvast säästa. Püüame sõdida siis, kui sõjalised eeldused on paremad.

Nüüd teame, et sõjalised eeldused ei paranenudki piisavalt. Isegi 1944. aastal veel üsna tugev ja kestvalt ülbe liitlane – vägagi ebameeldiva lipu all – ei suutnud Teise maailmasõja lõpuks luua meie jaoks rahuldavaid sõjalisi eeldusi. Sinimustvalged värvid keelati meile 44 aastaks. See oli ülekohtuselt pikk aeg. Aga kellele meil oli kaevata?

Ka sinimustvalgete värvide sündides 1884. aastal ei lubanud Vene keisrikull nende kasutamist avalikus ruumis. Nii ongi juhtunud, et seda 124aastast lippu oleme tohtinud vabalt heisata üksnes ühe kolmandiku vältel tema auväärsest east.

Kakskümmend aastat tagasi Tartu muinsuskaitsepäevadel, kui sinimustvalged lipud leidsid taas tee tänavatele, tõotasime üksteisele elada edaspidi väärikalt. Mida see tõotus võis tähendada? Kas Eesti on nüüd väärikam kui toona?

Väliselt kindlasti. On sündinud palju häid asju. Noortel pärnakatel pole näiteks aimugi, kuidas lõhnas Vene sõduri kirsa. Vähe sellest, jälle on olemas Eesti sõdurid, kes pealegi on nüüd NATO sõdurid. Tundmatuseni on paranenud linna välisilme, rääkimata kaubavalikust ärides. Aga siiski, kuidas on lugu eestlase väärikusega?

Mõnigi leiab, et välist sära on meil aeg-ajalt ülearugi. Aga sisemist? Kuidas on lugu selle säraga, mis inimesi koos hoiab ja nende hinge rõõmsaks teeb? Kuidas on lugu üksteisest hoolimisega? Armastusega selle sõna kõige sügavamas tähenduses?

Meil kui vabal rahval võib olla ja peabki olema palju arvamusi selle kohta, kuidas paremini majandust edendada. Võime ja vaidlemegi – viisakalt! –, kuidas õiglasemalt makse koguda, kuidas kogutut kõige mõistlikumalt kasutada. Siiski vajame kõige vaieldava kiuste ja kõrvale ja kohale midagi, mis meid tugevalt liidaks.

Usun, et 124aastane lipp on olulisemaid märke ja sõnumeid, mis meid koos hoiab. See kannab endas paljude põlvkondade muret ja rõõmu ning suudab meid suunata tuleviku poole mööda väärikuse teed.

Täna, lipu aastapäeval, võib igaüks meist astuda pikema või lühema sammu sel lõputul teel. Heisakem sinimustvalged lipud oma majadele, taluõuedesse, autodele!

Kandkem rinnas sinimustvalgeid linte või märke! Ja tundkem rõõmu Pärnust Eesti Vabariigi juubeliaastal! Just siin pühitsetakse Eesti lipu aastapäeva kõige suurejoonelisemalt: täna õhtul kell kuus kantakse meie riigi väljakuulutamise rõdu juurde 90 sinimustvalget lippu.

Tule sinagi, hea lugeja!

Eestlaseks ei sünnita

2008-06-01

Eestlaseks ei sünnita vaid kasvatakse. Kasvada saab kellekski vaid siis, kui selleks on olud ja vajadused.

On olemas väga suure positiivse iibega rahvaid, keda ähvardab tegelikult hääbumine ja väljasuremine. Rahvad elavad pikalt ja kaua, kui inimeste isiklik õnn ja rahva õnnelik tulevik langevad kokku.

Katsed panna inimesi isiklikku õnne ohverdama rahva õnne nimel võivad õnnestuda vaid äärmise kriisi ja suure ohu tingimustes. Kuid ka selline ohverdus väljendub tavaliselt isikliku elu ohverdamises, näiteks sõjas, mitte uute rahvaliikmete sünnitamises.

Lapsed sünnivad inimestevahelisest armastusest, mitte kohusest riigi ja rahva ees! Sestap on viljatud igasugused poliitikute üleskutsed tõsta iivet, sest inimesed ei ole ju nuumsead, kelle arvukust ja lihamassi saab kunstlikult reguleerida.

Rahva püsimajäämisest rääkides aetakse segi individuaalne ja sotsiaalne tasand. Sotsiaalne eesmärk – püsida ja edasi kesta omakeelse ja -kultuurilise keskkonnana – pannakse ekslikult täitmiseks ikka ja jälle üksikindiviididele ja perekondadele.

Ka lugupeetud professor Rein Taagepera läheb kaasa selle tuntud nutulauluga, et kui eestlased ei hakka kohe rohkem lapsi sünnitama, et siis sureme peatselt välja!

Kui professori poolt välja arvutatud rahvastiku taastekoefitsient 0,64 aluseks võtta, võime välja arvutada, millal sünnib viimane eestlane, kes siis „lahkudes kustutaks tule”. Kuid nii ei ole ükski rahvas välja surnud ega sure ilmselt ka tulevikus!

Kui keegi teab vastupidist näidet, siis oleks huvitav sellest lugeda. Rahvad kaovad reeglina ikka seeläbi, et noored põlvkonnad lähevad üle teisele, prestiižemale ja kasulikumale keelele ning võtavad omaks teise kultuuri.

Indiviidi tasandil on edulugu näiteks see, kui noor inimene, selle asemel, et raisata aega ja energiat ebapopulaarse ja läbikukkumise sümboliks kujunenud keeles õppimisele, võtab omaks keele, mis toob talle elus edu ja õnne.

Rahvusriigi püsimine on pidev töö

Rahvast hoiab koos ning loob tulevikulootuse selline kasvu- ja elukeskkond, mis tagab selles osalejatele eneseteostuse võimalused ning sotsiaalse turvalisuse. Väikesearvulistel rahvastel nagu eestlased, on tänapäeval kõige kindlamaks püsimajäämise tagajaks rahvusriik.

Omakeelse riigi loomise fakt ise on juba kui küpsuseksam asumaks võrdsena teiste riigirahvaste perre, sest teatavasti on vaid murdosal rahvastest see karutükk õnnestunud.

Rahvusriik aga ei püsi iseenesest, vaid selle hoidmine on pidev töö ja hool. Väga lihtne on heaoluriigis unustada, et eelmised põlvkonnad on selleks loonud eeldused raskete aegade kiuste ja läbi veriste võitluste.

Selleks, et ühiskonda kooshoidvad väärtused ei ununeks, püstitab iga vaba ja endast lugupidav rahvas nähtavale kohale mälestusmärke, koostab oma haridus- ja kasvatusprogrammid nii, et noored juba algusest peale võtaksid omaks ühiskonna põlisväärtused ja neid esindavad sümbolid.

Kui me ise usume oma väärtustesse ja hoiame au sees oma suuri sümboleid, võtavad selle omaks ka need inimesed, kes tulevad meie maale mujalt.

Loomulikult on hea, kui peredesse sünnib rohkem lapsi ning riigi kohus on teha kõik võimalik, et laste sünnitamine ja kasvatamine oleks kogu ühiskonna jaoks kõige lugupeetavam tegevus.

Konkreetselt peaks see ühest küljest väljenduma rahalistes toetustes ja tasudes ning igasugustes soodustuses. Kuid sellest on vähe!

Lapsi kasvatav pere peaks olema ka moraalselt ja poliitiliselt tunnustatud kõigis ühiskonna juhtimis- ja haldustasanditel. Kui tunnustab riik, tuleb kindlasti järele ka eraettevõtlus ning pööre kõrge elukvaliteediga lastekeskse ühiskonna poole võibki alata!

Kuid rahva säilimiseks sellest kindlasti ei piisa, kui me unustame oma mineviku ega tegele kõigepealt omas riigis eesti keele kaitsmise ja kehtestamisega.

Kriitiline küsimus on see, mis keele võtavad omaks immigrandid

Tänapäeva maailm on avatud ning meil ei ole põhjust arvata, et paljude ülerahvastatud lõuna- ja idamaade kodanikud ei leia teed ka meie hõredalt asustatud kodumaale.

Meie rahva edasikestmise seisukohast on kriitiline punkt see, millise keele kaudu immigrandid sulanduvad meie ühiskonda. Kelle kultuuri ja ajalookäsitluse võtavad omaks inimesed, kes tulevad siia kaugetest maadest, kus teatakse võrdselt vähe nii Kalevipojast kui ka Ilja Murometsast.

Kui meie keel ja märgid jäävad peale, oleme taas võitjad ning eestlased kestavad rahvana edasi nii 21. kui 22. sajandil.

Mis sellest, et meie järeltulijad võivad olla keskmisest tänapäeva eestlasest natuke tõmmumad ja mandlisilmsemad, kuid nad on kasvanud eestlasteks.

Omakeelne haridus ja kasvatus, meie oma ajaloomälu edasikandmine ning sümbolite au sees hoidmine on meie enda teha.

Intervjuu: Kaitseminister Jaak Aaviksoo vabadussamba kohta: "Kollektiivne õnnelikuks tegemine pole ülim eesmärk."

2008-05-31

Kaitseminister Jaak Aaviksoo jõudis pronkssõdurisaaga just unustada, kui juba langes sülle uus monument – vabadussammas. Kirglikud vaidlused ja eelarvekriis raskendavad ühemõttelise sümboli kerkimist.

Jaak Aaviksoo, kas saate kindlalt öelda, et vabadussammas tuleb?

100% ei saa keegi garanteerida, aga kaitseministeerium ja mina tegutseme, et riigikogus otsustatud sammas ka püsti saaks.

Tegutsete selle nimel ministrina. Kas Jaak Aaviksoo kodanikuna on sama meelt, mis minister Aaviksoo?

See on spekulatiivne arutelu. Pean isiklikud ja ministriasjad ühitama sel määral, et ei tekiks konflikte, mida ma välja ei kannata. Siiani pole põhjust kurta. Olen veendunud, et Vabadussõja võit ja tähendus väärib mälestamist viisil, nagu riigikogu on kavandanud.

Kumb surve on kõvem: iga hinna eest ehituse algusega venitada või novembriks ikka valmis?

Huvirühmasid on erinevaid, aga mõlemad nui-neljaks-huvirühmad ei ole väga suured. Küsitluste põhjal ütleb enamik inimesi, et sammas võiks tulla. Et mälestus on seda väärt. Äärmuslikke lähenemisi leidub, aga need on selgelt marginaalsed.

Kõik kärbivad kulutusi, aga teie vabadussammast ei puudu keegi. Teil häbi pole?

Asju, mis kavandatud kujul ellu viiakse, on riigieelarves enamus. Räägime 100miljardilise eelarve juures 3miljardilisest kärpest. 97 miljardit läheb ju ettenähtud plaanide kohaselt.

Palju ikkagi maksab vabadussamba projekteerimine, ehitamine, haljastus ja kõik muu kokku?

Kui projekt algas, siis teadsime enam-vähem kulutuste suurusjärku. Klaassammas tuleb 50 miljoni krooni taha. Toona võtsin valitsuse ees poliitilise vastutuse, et kogukulutus peab mahtuma 100 miljoni krooni sisse. Eks üllatusi on mäe seest juba tulnud ja eri ametkonnad on oma nõudmistega eelarve juba üpris pingeliseks teinud. Aga praegu liigume arusaamises, et meil õnnestub sammas 100 miljoniga ikka ära teha.

Aga käibemaks?

See peab ka seal sees olema. Kuigi tšehhid esitasid esialgu käibemaksuta arve. Muidugi on ka tahtmine platsi alt soojaks kütta, aga see ületab mõistlikkuse piiri. Praegu on vaidluse all, kas paneme valguse postide otsa või peame süvistama konstruktsioonidesse. Hinnavahe on viis korda. Vaidluskohti on veel. Ma pole seni nõustunud mitte ühegi lisataotlusega.

Milliseid üllatusi on tulnud?

Eskarpmüüri seisundit oli varem väga raske hinnata – kas selle taastamine maksab 1,3 või 5 miljonit. See on üks potentsiaalse kallinemise koht. Geoloogilised uuringud on näidanud, et osa mäeküljest on turbakihi peal, mida peab täiendavalt kindlustama. Ka selle maksumus on veel lahtine. Ka trepi konstruktsioon võib minna oluliselt kallimaks. Nüüd peab kooskõlastajatega kauplema. Arvestades avalikku huvi, teeb iga ametkond oma tööd nii hästi kui oskab. Aga hea töö on kallim kui kehv töö.

Kas tšehhidega lepingus on punkt, et kui Eesti seiskab ehituse, saavad nemad kogu raha või teatud osa sellest kätte?

Ütlen natuke umbes, aga kui me ühepoolselt lepingu üles ütleks, peame pool raha ikka maksma. Kõige töömahukam osa on projekteerimine, tehnoloogia väljatöötamine, vormide valmistamine jne. Aga argumente, mis paneks projekti seisma, ei ole veel ilmnenud. On siiski väga palju inimesi, kes usuvad vabadussambasse. Meil pole õigust neid petta. Nende suhtes on õige projekt ikkagi lõppjaama viia.

Täna on 28. mai. Kui suur on ajaline surve? Millal saab öelda, et enam ei jõua sammast novembriks valmis?

See võib tekkida igal ajahetkel. Eks teatud puhveraeg on sisse planeeritud. Päris nii ikka ei ole, et töömehed võtavad 28. novembri varahommikul alles tellinguid maha. Üllatused on võimalikud. Ma ei välista, et nii tehniline kui ka poliitiline pool peavad maha istuma ja otsustama, mida teha.

Kui tihti olete mõelnud, et ajaline, rahaline ja avalikkuse surve on nii suured, et targem oleks vabadussamba projekt külmutada?

Ma ei mõtle sellele tihti. Mõtlesin riskid kohe algul läbi. Eks alati tuleb kaaluda ka, et kui 28. novembriks valmimine on ebamõistlikult kallis, siis on targem see valmis ehitada 24. veebruariks. Või mõneks teiseks tähtajaks. Siis on vaja maha istuda ja arutada. Esialgu selleks põhjust pole. Praegu ei teeks aja mahavõtmine midagi paremaks.

Arheoloogid pidasid mitu korda aru, oli nii- ja naa-arvamusi. Aga see polnud seotud väga suurte kuludega.

Arheoloogidest ülesõitmine oli pretsedenditu. Kunagi Mart Laar puhastas pintslikesega Tallinna varemeid. Seegi kiriku säilmed on klaasi all. Kuidas nüüd vabadussamba alune nii kiiresti ebahuvitavaks kuulutati?

Ma ei ole arheoloog. Ma ei oska kaalutlusi hinnata. Need olid ka omal ajal peidetud, mitte avatud konstruktsioonid. Need olid sisemised tugimüürid, mille väärtus tõenäoliselt pole siis nii suur, et neid säilitada. Kuskil on ju mõistlikkuse piir.

Kas eesmärk on püha?

Ma ei tea, mis on argumendid. Iga kord, kui maast midagi leiame, uurime seda. See oli spetsialistide otsus, mina ei oska seda kommenteerida. On idee markeerida graniidil müüride asupaik. See tundub mõistlik. Eks see kõik ole kompromiss. Tuleb kaaluda, kas jätta müür 50 cm kõrgemaks või madalamaks või jätta sammas püstitamata. Ka seda tuleb kaaluda. See on kultuuriväärtuste ameti ja muinsuskaitsjate rida. Ka nende arvamused on lahku läinud.

Ja peale on jäänud peaminister Andrus Ansipi - Aaviksoo telg?

Me ei kuulu sinna nõukogusse. Eks ma tean ka inimeste seisukohti, kuid neid on inimeste endi käest palju mõistlikum kuulata.

Kui palju tunnete, et kaitseministeeriumis või valitsuses keegi töötab samba vastu?

Ma ei usu seda.

Aga kui teie oleks rahandusminister, kas siis oleks lihtne võtta vabadussamba 100 miljonit eelarvekärpeks?

Selliseid võimalusi on 100 miljardi krooni suuruses eelarves palju. Sammas on poliitiliselt väga nähtaval kohal. Ilmselt pole saladus, et riigikogu erakonnad suhtuvad sambasse eri entusiasmiga. Mõnele ei meeldi vabadus, mõnele sammas ja mõnele võit. Tasakaalupunkt on täna samas kohas, kus 2005, kui riigikogu otsustas vabadussamba ehitada. Ka täna on 2/3 samba poolt. Kas see on piisav, ma ei tea. Aktiivseid vastutöötajaid kaitseministeeriumis pole. Kuigi kindlasti on inimesi, kes tahtnuks näha teistsugust sammast.

Kuidas te eksrektorina hindate, et Eesti Kunstiakadeemia ehitus lükkub rahapuudusel edasi, vabadussamba oma mitte?

See on kunstlik vastandamine. Tuleb langetada poliitilised valikud.

Haridus pole piisavalt tähtis?

Need pole ausad vastandused. Võime ju ka küsida, miks osteti radar, aga aidsihaigetele anti kaks korda vähem raha? Nii võib küsida, aga sellele ei pea vastama, sest küsimused pole korrektsed.

Kunstiakadeemia vajab tänapäevaseid ruume. Enamik ülikoole on oma ruume parandanud. Aga nii pompoosse ehitusega pole teised ülikoolid veel välja tulnud. Sestap peame seda käsitlema natuke teises võtmes.

Kui saaksite aega tagasi kerida, kas teeksite vabadussamba konkursi tingimuste kirjutajates ja sisus muudatusi?

Tingimused loodi enne mind. Tagantjärele tarkusena tundub, et võib-olla oleks pidanud arhitektide liidu kaasamise selgemalt kirja panema. Ametnikud mõistsid kohe, kui tundlik on see teema, ja tingimused telliti arhitektide liidust. Tulemuseks on ikkagi konflikt arhitektide liiduga. Häid ideid selle vältimiseks pole.

Palju kriitikat sai komisjoni koosseis. Oli variant, et sinna kuuluks vaid erapooletu kunstirahvas. Aga on ka teada argumentatsioon, miks kaasati poliitikud – iga otsus oleks siis poliitiliselt konsensuslikum. Võib-olla väliseksperdid oleks võinud moodustada komisjoni, kuid ka siis on teada oponentide argumentatsioon. See on meie võidusammas ja mida väliseksperdid oskavad selle kohta öelda.

Kas valitsuses on keegi soovitanud vabadussamba projekti külmutada?

Eiii ole... (ütleb mõtlikult – U. S.)

See polnud väga veenev...

Kabinetis on inimesi, kes pole sel teemal sõna võtnud.

Olete läbi mõelnud olukorra, kui sammas on valmis ja tõesti tundub Vabaduse väljakul liiga pirakana?

See on subjektiivne arvamus. Mul pole vastavat kompetentsi. Usaldama peab arhitekte.

Milliseid? Ühtede arvates ongi see liiga suur!

No ikka neid, kes on kutsutud ja seatud. Saame tugineda detailplaneeringule. 1939. aasta konkursil plaaniti ka 69meetrist sammast. Praegune kõrgus on määratud paviljoni ja Moskva kohviku karniisi joonega.

Kui pika garantii tšehhid annavad?

No 100 aastat kindlasti. Lisaks saame veel terve hulga varuosi ja plaate, mida välja vahetada.

Hakkab keegi sammast ööpäev läbi valvama?

Sambavahti ei tule, aga korrastada ja koristada on seda vaja küll.

Häirib teid, et sammas pole rahva ühendaja, pigem tülliajaja?

Me ei ela ühiskonnas, kus kollektiivne õnnelikuks tegemine on ülim eesmärk. Sambad ja sümbolid peavad ühendama ning küllap ka ühendavad. Oleme haritud ühiskond ja pärast otsuseid enam rusikatega ei vehita.

Millal läheb ehituseks?

Formaalselt tahaks juuni alguses saada ehitusluba. Liiga palju pole aega atra seada.

Tšehhid on ootevalmis?

Nad valmistavad samba ja võtavad töö üle platsi tasapinnast 2,8 m allpool, kuhu tuleb vundament. Eelnev töö on Eesti vastutada.

Olete kindel, et sammas jääb Eesti rahvast rõõmustama?

Selleks on see tehtud ja selleks ta saab olema. Ma ei näe põhjust, miks temast ei peaks kujunema sammas, mis jäädvustab meie ajaloolist võitu, millest ka tänane riik alguse sai.

Meri juhtum irvitab meile näkku

2008-05-22

Arnold Meri kohtuprotsess on nagu kivi ühiskonna kaelas. Kurjategija irvitab normaalsele õiglustundele näkku ja teha pole nagu midagi.

Kuulates advokaadi küünilisi teooriaid Arnold Meri ennastsalgavast tegevusest eesti rahva õnne nimel, peab iga kõlblustunde säilitanud inimene piinlikkusest punastama. Selline inimene taolist mõnitamist tavaliselt pikalt ei kuulagi, kui ta just ei tegele mentaliteediloolise uurimistööga. Kohtunikel pole võimalik toast välja minna, nad on sunnitud kuulama, ja kindlasti ei ole see kerge.

Kusjuures ei ole aru saada, kas kurjategija irvitabki või ta on siiras. Ei saa alahinnata enesepetmisvõimet. Kui endale üle poole sajandi sisendada, et minu kuritegu oli tegelikult heategu, siis võib inimene seda uskumagi jääda.

Tähtsuseta pole seegi, et ega’s kurjategija selle veendumusega üksi ole. Eestis leidub tuhandeid ja maailmas miljoneid, kes usuvad samamoodi. Näiteks noorkirjanik Jaak Urmet alias Wimberg, kes on väitnud, et küüditamise ohvriks langes kahjuks ka neid, keda poleks tulnud küüditada. Ülejäänute suhtes oli see siis järelikult õiglane.

Me keegi ei näe inimese hinge. Seetõttu ei saa välistada, et Meri siiski teab, et ta osales jäledas roimas ja et küüditamine oli vale otsast lõpuni, mitte kõigest mõne üksiku suhtes. Ma pean seda vähetõenäoliseks, aga ärgem seda välistagem. Sellisel juhul oleks tema kuritegu justkui suuremgi, sest ta annab endale oma teo kuritegelikkusest aru. Esimesel juhul — kõlbelise kõvaketta oluline kahjustus — ju mitte.

Üldse — kas oleks võimalik mõõta inimese kõlbelist tervist, n-ö kõlblusvõimet? Kehalist ja vaimset adekvaatsust saab mõõta, seda teevad eksperdid, aga kõlbelist? Kuidas kohelda inimest, kes on pealtnäha terve, aga samas väidab, et küüditamine oli eesti rahvale kokkuvõttes vajalik?

Usun, et Eestis on väga palju inimesi, kaasa arvatud roima ohvreid, kes Arnold Merile andeks annaksid. Kuid see on võimalik vaid juhul, kui ta oma süüd mõistaks ja andeks paluks. Tema ei mõista ega palu. Mida teha? Oodata vana mehe surma?

Tundub, et kohus sellega praegu tegelebki. Kuid me peame endale aru andma, et bioloogiline lahendus ei ole alati lahendus. Stalin võis öelda, et pole inimest, pole probleemi, aga Stalin ei peaks meile olema autoriteet.

Meri surm ei lahendaks probleemi mitte põrmugi, sest probleem pole Meris. Probleem on kuriteo tunnistamises kuriteoks. Probleem on eestlaste kollektiivses õiglustundes, mis on meie kõige kallim vaimuvara ja mis kisendab. Vaja on kohtuotsust. Pole oluline, kas Meri saab enne surma veel rootsi kardinaid näha või mitte, oluline on, et kohus langetaks otsuse.

Ma tean küll, et minu seisukohale võib ette heita süütuse presumptsiooni eiramist. Kuni pole kohtus süüdi mõistetud, seni pole süüdi. Kuid usun, et täiesti ilmsete asjade puhul võib tõtt siiski möönda ka ilma kohtuotsuseta.

Mida teha? Oodata. Ehk kohus siiski jõuab. Inimsusevastased kuriteod ei aegu.

Eelista eestimaist ehk keel prügist puhtaks!

2008-05-21

Iga päev kuuleme-loeme ajakirjandusest teateid selle kohta, et näiteks «Briti leiboristid on tunnistanud oma kaotust kohalikel valimistel». Või et «Türgi kindralstaap kinnitas: nende lennukid pommitasid öösel Kurdi Tööpartei positsioone». Vahel räägitakse Austraalia, Iisraeli või mõne muu maa leiboristlikust parteist.

Iga rahva kultuur on seda elujõulisem, mida rohkem ta lähtub oma lätetest, järjepidevusest ja oma näost. Enne Teist ilmasõda oli Eestis ikka kombeks kõnelda, et Tööerakond on oma kaotust tunnistanud või et see ja teine ründas tööerakondlasi. Siis tuli aga aasta 1940 ning eesti keelde hakkasid sugenema sellised sõnad nagu agitaator, propagandist, parteilane. Klassivõitluse reetureid nahutades nimetati ka leiboriste ja Leiboristlikku Parteid (Leiboristskaja Partija).

On üllatav, kui visalt paljud praegused ajakirjanikud hoiavad kinni Rahva Hääle ja Eesti Kommunisti kõnepruugist – sellest hoolimata, et vene keeleruum on nende jaoks asendunud ingliskeelsega. Või osaliselt just selle tõttu? Kui satutakse sõnale party, on maakeelne vaste kohe – partei. Vaid vähestele meenub, et on olemas ka erakond. Isegi Suomen Keskustapuolue tõlgitakse alati Soome Keskparteiks. Vist kardetakse, et läheb segamini Savisaare erakonnaga.

Ma pole veel kuulnud kõneldavat Kurdi Leiboristlikust Parteist, esialgu on jäädud pidama poolel teel – Kurdi Tööparteil. Aga mis takistab ütlemast Kurdi Tööerakond? Küllap hajameelsus, Vene aja inerts.

Just sama moodi võiksime Nobeli rahupreemia asemel rääkida Nobeli rahuauhinnast. Sest Juhan Liivi kirjandusauhind kõlbab ju küll. Ja muidugi tasuks tõsist umbrohutõrjet teha ikka ja jälle tärkavale riigikogu spiikrile, millele on takkapihta lisandunud ka Läti seimi, Ukraina ülemraada, Gruusia parlamendi spiiker. Pigem siis juba tamada! Mille poolest riigikogu tamada halvem oleks?

Mulle võidakse vastu vaielda, et keel ju areneb. Või küsitakse, kas ma ei salli võõrsõnu. Kas ma olen anglofoob? Ei, inglise filoloogina ja Britannia panuse mõistjana meie ajalukku olen pigem anglofiil. Ent mulle tõesti ei meeldi, kui keeli puterdatakse segamini. See pole mingi keelekultuur.

Muidugi kasutan ka ise võõrsõnu – kas või siinseski tekstis –, ent väidan: keel on seda omanäolisem ja kõlavam, mida enam ta eelistab omasõnu ning seda just sagedasti kasutatavate mõistete puhul. Vahelduse (varieerimise) mõttes võiks pruukida võõrsõnu, aga mitte nii sageli, nagu see meie tänapäeva argikeeles on levinud. Ja mitte nendel puhkudel, kui väga hea omasõna on sõnastikus olemas.

Eelmisel iseseisvusajal tehti hiiglasuur töö emakeele Augeiase tallide puhastamisel ja keele õilistamisel. Saadi lahti saksikust lauseehitusest ja leiti oluliste mõistete tähistamiseks eestipärased sõnad, muu hulgas partei asemele juurdus just nimelt erakond.

Jah, keel areneb kogu aeg. Aga kuhu ta nüüd areneb? Keel ja kultuur on aed, mida haritakse. Aednikud oleme meie – eesti keele kõnelejad. Kultuurid peavad igapäevast olelusvõitlust püsimajäämise eest. Suuremad püüavad tõugata väiksemaid teelt. Nii on see alati olnud.

Eesti keel peab ellujäämise nimel sõda kahel rindel. Idarinne pole kusagile kadunud. Kes selles kahtleb, vaadaku ringi enda ümber – lugegu oma kirjakasti topitavate ärikuulutuste tagakülgi, jälgigu kaubapakendeid, mis keele poolest muutuvad aina ENSV-likumateks.

Meie selja taga on läänerinne, mis keele jaoks on seda ohtlikum, mida sõbralikumaks seda peetakse. Seljatagune tähendab ennekõike internetti ja kõike, mis sellega seondub. Aga ka linnaruumi: kõrtside-äride nimesid jne. Olelusvõitlus ei tunne sõpru!

Igaüks, keda huvitab ajalugu, teab, mida tähendab sõda kahel rindel. Seda sõda on võimalik võita üksnes juhul, kui õigeks ajaks valmib imerelv. Õnneks on see imerelv juba leiutatud, aga teda tuleb veel viimistleda ja lihvida. Selle relva nimi on ARMASTUS. Armastus oma maa ja rahva ning selle imekauni keele vastu. Kui me selle relva ühiselt käiku laseme, on meil lootust.

Kommentaar: maksupoliitika kütab kirgi

2008-05-19

Ajakirjanduses tundub olevat kõlama jäänud arvamus, et tuleks säästa peamiselt eelarvekulutuste kokkuhoidmise teel - mida viletsam on prognoos, seda rohkem tuleks säästa. Päris nii lihtne see ka ei ole, see on natuke lihtsustatud nägemus.

Riigieelarve kulusid ei saa niisama lihtsalt riigieelarve seaduse muutmisega muuta, sest paljud kulud tulenevad teistest nendega seotud seadustest.

Viimase kolme-nelja aasta jooksul on Eestis vastu võetud hulgaliselt seadusi, mis toimivad väga hästi ja kõik nad on olnud ka vajalikud. Kuid nad toimivad vaid väga kiiresti kasvava majanduse olukorras. Nad ei ole senises mahus enam realiseeritavad.

Ainult eelarveseaduse kärpimisega ei ole võimalik nendele väljakutsetele reageerida, on vaja muuta ka muid seadusi, mis riigile kulutusi tekitavad.

Intervjuu: Tunne Kelam: Euroopale ei lähe korda, kui väikesed või suured on meie vallad

2008-05-17

Eile oli Saaremaa-visiidil europarlamendi saadik Tunne Kelam (fotol), hindas siinsetes oludes tehtut ning ütles, et tähelepanu saavutamiseks tuleb huvi tunda ka teiste vastu.

Tunne Kelam, kohtusite Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilastega ja puuetega inimeste esindajatega, kuidas esimesed muljed neilt kohtumistelt on?
Ühisgümnaasiumis olid õpilased väga tähelepanelikud ja asjatundlikud ka oma väärtushinnangutes. Õpilased teadsid vaat et täpselt, kui palju on europarlamendis liikmeid ja kui paljud neist on Eestist.

Gümnasistide küsimused olid sellised sügavamad, nad arutasid rohkem ühiskonna väärtuste üle, näiteks miks Eesti inimesed on mühaklikumad ja ebaviisakamad kui teised eurooplased. Minu sõnum neile oli see, et iga inimene on sisemiselt potentsiaalselt rikas. Kui sa oled oma individuaalsed väärtused avastanud, siis pead oskama neid ka jagada.

Puuetega inimeste kojas oli väga liigutav ja tõsine kohtumine. Seal räägiti, kuidas tänu eurorahale olid inimesed saanud tööd ning organiseeriti Randvere õppekeskus. Edaspidine on praegu lahtine, sest protsess on käima lükatud, aga pole teada, kas tegevust rahastatakse ka tulevikus.

Minu meelest tehakse siin Saaremaa tingimustes väga head tööd. On olemas kindel arusaamine, et puuetega inimesed ei ole mingi erikategooria, kes peaks olema ühiskonnast kõrvale jäetud. Võib ju küsida, et kes on siis puueteta? Näidake, kes on täiuslik - selliseid inimesi pole olemas.

Eestist vaadates on Euroopa Liit ikka natuke üks segane asi. Ühelt poolt meile tundub, et seal on hea olla, aga samas kirtsutame me nina nõudmiste peale, mis sealt tulevad.
Meie olek seal on pool sellest, mis me siin ise oleme. Ega seal ja siin pole suurt vahet - seal tehakse EL-i tervikuna puudutavaid otsuseid nii, nagu me selleks oleme ise nõusoleku andnud.

Meie asi ongi saada EL-is täiskasvanuks, et me ei vaataks nagu koolilapsed õpetajate toa poole, kust direktorilt tulevad korraldused, aga me ise ei saa midagi teha. Me võime nende peale itsitada või neid ignoreerida, aga meie oleme objektid ja nemad otsustavad.

Meie asi on jälgida, et otsused oleksid mõistlikud ja lähimuspõhimõtet arvestavad, mida on ka uues reformilepingus rõhutatud. See tähendab, et asju tuleb otsustada kõigepealt kõige madalamal tasandil. Kui madalam tasand ei tule sellega toime, siis tuleb riigi tasand ja alles siis EL-i tasand.

Kui me vaatame, et enne Euroopa Liiduga liitumist tulid uued nõuded koolisööklatele ja väikepoodidele, mis oli tulemus - väikepoode pandi hulgaliselt kinni. Võitsid suured konkurendid. Me püüdsime asju lahendada saksa täpsusega ning saime kasu asemel kahju.

Mida annab Brüsselis nii olulisena tunduv dokument - Lissaboni leping - Eestile?
Lissaboni leping on Euroopa põhiseaduse leppe uuendatud ja lühendatud variant, milles on väikeriikide huvides see, et otsuste tegemine oleks kiire ja paindlikum - mitte jäik ühehäälsus, vaid otsuseid võib teha kvalifitseeritud häälteenamusega. Siiani on palju takerdunud selle taha, et kui üks riik on vastu, kas või mingi tüli tõttu teise või kolmandaga, ei saa edasi minna.

Teiseks on seesama lähimuspõhimõte, mis on Lissaboni lepingus selgelt väljendatud, Euroopa parlamendi suurem roll, seega ka Euroopa kodanike suurem otsustusõigus. Euroopa parlament saab olema edasiste otsustamiste kaasautor. Siis on Euroopa põhiõiguste harta, mis on reformilepingu üks osa. Selles on muide ka väljaastumise õigus Euroopa Liidust, mida siiani kirjas ei olnud. Viimane on meile tagatiseks, et Euroopa Liit ei muutu Nõukogude Liiduks, kus on mingi tsentraliseeritud võim.

Meil on tihti juttu olnud, et Eesti ei jõua ära kasutada neid miljoneid, mis meil on võimalik Euroopast saada. Kas me oleme siis nii viletsad?
Me ei ole sugugi nii viletsad. Meil ei ole mõtet ennast küll haletseda. Kolm nädalat tagasi ma tõin Eestisse Euroopa parlamendi regionaalarengu komisjoni, mille liige ma olen. Selgus, et Eesti on üks paremaid euroraha kasutajaid.

Väga harva on Euroopa Liidus selliseid juhtumeid, kus nii hästi on raha kasutatud. Meile öeldi, et oleme üllatavalt enesekriitilised, väga realistlikud ning seda, et oma puudusi esile tuuakse, pole kuskil mujal kuuldud.

Kuidas on selle regionaalse arenguga - ühelt poolt oleme tublid ja saame hakkama, teiselt poolt - väikesed vallad liituda ei taha ning samas ei jätku neil ei majanduslikku ega vaimset potentsiaali. Kas Euroopas 350-pealist haldusüksust üldse arvestatakse?
Arvestab oma riik, Euroopal ei ole sellega midagi tegemist. Euroopal on ükskõik, kui suured või väikesed on meie omavalitsused. Küsimus on meie oma riigi haldussuutlikkuses. See on meie oma asi.

Kas europarlamendi teistest maadest saadikutele läheb üldse korda, mis siin pisikeses Eestis toimub?
Kui Eestil on vaja kordaminekut ja tuge, siis seda ka saab, aga selleks on vaja tööd teha. See on meie kõige tähtsam missioon, valmistada ette Eesti jaoks soodsat pinnast, kujundada Eestile head mainet ning näidata Eestit usaldusväärse partnerina. Siis tuleb ka toetus või huvi palju lihtsamini. Mina olen saavutanud oma tulemused sellega, et hakkasin kõigepealt huvi tundma teiste vastu.

Eile oli Saaremaa-visiidil europarlamendi saadik Tunne Kelam (fotol), hindas siinsetes oludes tehtut ning ütles, et tähelepanu saavutamiseks tuleb huvi tunda ka teiste vastu.

Tunne Kelam, kohtusite Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilastega ja puuetega inimeste esindajatega, kuidas esimesed muljed neilt kohtumistelt on?
Ühisgümnaasiumis olid õpilased väga tähelepanelikud ja asjatundlikud ka oma väärtushinnangutes. Õpilased teadsid vaat et täpselt, kui palju on europarlamendis liikmeid ja kui paljud neist on Eestist.

Gümnasistide küsimused olid sellised sügavamad, nad arutasid rohkem ühiskonna väärtuste üle, näiteks miks Eesti inimesed on mühaklikumad ja ebaviisakamad kui teised eurooplased. Minu sõnum neile oli see, et iga inimene on sisemiselt potentsiaalselt rikas. Kui sa oled oma individuaalsed väärtused avastanud, siis pead oskama neid ka jagada.

Puuetega inimeste kojas oli väga liigutav ja tõsine kohtumine. Seal räägiti, kuidas tänu eurorahale olid inimesed saanud tööd ning organiseeriti Randvere õppekeskus. Edaspidine on praegu lahtine, sest protsess on käima lükatud, aga pole teada, kas tegevust rahastatakse ka tulevikus.

Minu meelest tehakse siin Saaremaa tingimustes väga head tööd. On olemas kindel arusaamine, et puuetega inimesed ei ole mingi erikategooria, kes peaks olema ühiskonnast kõrvale jäetud. Võib ju küsida, et kes on siis puueteta? Näidake, kes on täiuslik - selliseid inimesi pole olemas.

Eestist vaadates on Euroopa Liit ikka natuke üks segane asi. Ühelt poolt meile tundub, et seal on hea olla, aga samas kirtsutame me nina nõudmiste peale, mis sealt tulevad.
Meie olek seal on pool sellest, mis me siin ise oleme. Ega seal ja siin pole suurt vahet - seal tehakse EL-i tervikuna puudutavaid otsuseid nii, nagu me selleks oleme ise nõusoleku andnud.

Meie asi ongi saada EL-is täiskasvanuks, et me ei vaataks nagu koolilapsed õpetajate toa poole, kust direktorilt tulevad korraldused, aga me ise ei saa midagi teha. Me võime nende peale itsitada või neid ignoreerida, aga meie oleme objektid ja nemad otsustavad.

Meie asi on jälgida, et otsused oleksid mõistlikud ja lähimuspõhimõtet arvestavad, mida on ka uues reformilepingus rõhutatud. See tähendab, et asju tuleb otsustada kõigepealt kõige madalamal tasandil. Kui madalam tasand ei tule sellega toime, siis tuleb riigi tasand ja alles siis EL-i tasand.

Kui me vaatame, et enne Euroopa Liiduga liitumist tulid uued nõuded koolisööklatele ja väikepoodidele, mis oli tulemus - väikepoode pandi hulgaliselt kinni. Võitsid suured konkurendid. Me püüdsime asju lahendada saksa täpsusega ning saime kasu asemel kahju.

Mida annab Brüsselis nii olulisena tunduv dokument - Lissaboni leping - Eestile?
Lissaboni leping on Euroopa põhiseaduse leppe uuendatud ja lühendatud variant, milles on väikeriikide huvides see, et otsuste tegemine oleks kiire ja paindlikum - mitte jäik ühehäälsus, vaid otsuseid võib teha kvalifitseeritud häälteenamusega. Siiani on palju takerdunud selle taha, et kui üks riik on vastu, kas või mingi tüli tõttu teise või kolmandaga, ei saa edasi minna.

Teiseks on seesama lähimuspõhimõte, mis on Lissaboni lepingus selgelt väljendatud, Euroopa parlamendi suurem roll, seega ka Euroopa kodanike suurem otsustusõigus. Euroopa parlament saab olema edasiste otsustamiste kaasautor. Siis on Euroopa põhiõiguste harta, mis on reformilepingu üks osa. Selles on muide ka väljaastumise õigus Euroopa Liidust, mida siiani kirjas ei olnud. Viimane on meile tagatiseks, et Euroopa Liit ei muutu Nõukogude Liiduks, kus on mingi tsentraliseeritud võim.

Meil on tihti juttu olnud, et Eesti ei jõua ära kasutada neid miljoneid, mis meil on võimalik Euroopast saada. Kas me oleme siis nii viletsad?
Me ei ole sugugi nii viletsad. Meil ei ole mõtet ennast küll haletseda. Kolm nädalat tagasi ma tõin Eestisse Euroopa parlamendi regionaalarengu komisjoni, mille liige ma olen. Selgus, et Eesti on üks paremaid euroraha kasutajaid.

Väga harva on Euroopa Liidus selliseid juhtumeid, kus nii hästi on raha kasutatud. Meile öeldi, et oleme üllatavalt enesekriitilised, väga realistlikud ning seda, et oma puudusi esile tuuakse, pole kuskil mujal kuuldud.

Kuidas on selle regionaalse arenguga - ühelt poolt oleme tublid ja saame hakkama, teiselt poolt - väikesed vallad liituda ei taha ning samas ei jätku neil ei majanduslikku ega vaimset potentsiaali. Kas Euroopas 350-pealist haldusüksust üldse arvestatakse?
Arvestab oma riik, Euroopal ei ole sellega midagi tegemist. Euroopal on ükskõik, kui suured või väikesed on meie omavalitsused. Küsimus on meie oma riigi haldussuutlikkuses. See on meie oma asi.

Kas europarlamendi teistest maadest saadikutele läheb üldse korda, mis siin pisikeses Eestis toimub?
Kui Eestil on vaja kordaminekut ja tuge, siis seda ka saab, aga selleks on vaja tööd teha. See on meie kõige tähtsam missioon, valmistada ette Eesti jaoks soodsat pinnast, kujundada Eestile head mainet ning näidata Eestit usaldusväärse partnerina. Siis tuleb ka toetus või huvi palju lihtsamini. Mina olen saavutanud oma tulemused sellega, et hakkasin kõigepealt huvi tundma teiste vastu.

Intervjuu: Mart Laar: “On saabunud valusate reformide aeg”

2008-05-17

Valitsuskoalitsiooni kuuluva Isamaa ja Res Publica Liidu esimees, riigikogu liige Mart Laar tunnistab, et kuna headel aegadel on valitsus jätnud olulisi otsuseid langetamata, tuleb neid ebapopulaarseid otsustusi teha nüüd, mil majanduse kasv on järsult pidurdunud. Ent Ida-Virumaale pakub üleriigiline majandussurutis tema arvates uusi arenguvõimalusi.

Teie esinemisest Ida-Viru arengufoorumil jäi mulje, et eelistate majanduses kummitavat valusat kukkumist pehmele maandumisele. Kas Mart Laar on veel vähe peksa saanud näiteks kolhooside hävitamise eest, et riskite jälle oma populaarsusega?

Mart Laar on juba pikka aega harjunud ütlema tõtt välja ka siis, kui see valus on. Ma kindlasti ei poolda seda valusat kukkumist, aga kui majanduses on probleemid, siis on sellist äratust selgelt vaja. Eesti peab julgema olukorrale näkku vaadata, nii ebameeldiv kui see ka poleks.

Heitsite ka valitsusele ette, et see on jätnud headel aegadel vajalikud otsused tegemata, nagu näiteks suurem panustamine haridusse ja teadusesse. Aga te ise olete ju praeguse valitsuskoalitsiooni ühe liikmespartei juht. Kellele te siis etteheiteid teete?

Minu erakonnal on alati õnn olnud olla valitsuses mitte headel, vaid halbadel aegadel, et teha neid ebapopulaarseid otsuseid, mis siis ajad jälle natuke paremaks muudavad. Nii et seda kogemust olla valitsuses headel aegadel vist ei olegi mulle antud, vaadates praegust hetke. Ja kindlasti on ka praeguse valitsuskoalitsiooni ühine probleem olnud see, et meil ei jätkunud poliitilist tahet aasta lõpul väga realistlikult olukorda hinnata. Kuigi arutelu selle üle toimus. Aga siin ei ole mõtet nüüd enam praeguses valitsuses süüdlasi otsida. Ma arvan, et see on positiivne, et on suudetud olukorrale reageerida ja säästueelarvega välja tulla. Aga selle koalitsiooni tugevust saab näha lähiajal sellest, kuidas me suudame ka tegelikult olukorrast välja tulla.

Kas vihjate sellele, et praegune majandusolukord võib koalitsioonile saatuslikuks saada?

Ei, sellele ma küll ei vihja. Tavaliselt on nii, et kui läheb mingiks suuremaks jamaks lahti, siis valitsused mitte ei lagune, vaid hoiavad rohkem kokku. Valitsused lagunevad pigem headel aegadel. Seda lubab mul väita asjaolu, et tunnen valitsuskoalitsiooni sisekliimat. Seal, jah, vaieldakse ja ollakse eriarvamuselgi, aga tehakse ühiselt tööd ja ei hoita rusikat taskus.

Sel aastal räägitakse eelarvekärpest enam kui kolm miljardit krooni. Mainisite, et järgmisel aastal tuleb see veelgi suurem...

Järgmise aasta eelarve tuleb väiksem, võrreldes selle prognoosiga, mis tehti eelmisel aastal seoses eelarvestrateegiaga. Eelarve ise kasvab, kuid väga paljudest kavadest tuleb loobuda.

Kellelt tuleks raha ära võtta?

Ma arvan, et valitsuskoalitsioon istub kokku ning arutab, missugused on need lubadused, mille täitmine tuleb edasi lükata, ja missugused on ka need varem tehtud otsused, mis tuleb ringi vaadata. Riigikogu keskendub nüüd kindlasti säästueelarvele, mis sel neljapäeval riigikogu poole teele saadeti. Aga lisaks nendele asjadele, mida tuleks edasi lükata, tuleb koalitsioonilepingusse sisse kirjutada ka neid reforme, mis on siiani ühel või teisel põhjusel tegemata jäänud. Headel aegadel nende reformide läbiviimine tavaliselt ei õnnestu, sest kõik tundub olevat hästi ja keegi ei taha millegagi riskida.

Neljapäevases Põhjarannikus ilmunud artiklis kirjutasite, et Ida-Virumaa ei ole siiani suutnud oma arengupotentsiaali vajalikul määral välja mängida. Kas praeguse üldise majandussurutise tingimustes on üldse mingeid võimalusi seda potentsiaali veel välja mängida?

Kindlasti on. Arvan, et kui on selline laiem kriis, mis tegelikult tabab eelkõige ikkagi keskust, siis regioonidele avanevad uued võimalused. Sest nii mõnigi investeering läheb eelkõige regioonidesse, kui neid suudetakse siia tõmmata. Sest tööjõu hind on siin ikkagi madalam, oskuslikke töökäsi aga siin jätkub rohkemgi kui keskuses... Kuid need investeeringud ei tule, kuni mõned probleemid siin pole lahendatud.

Vihjate vist teie poolt osundatud korruptsiooniprobleemile Ida-Viru omavalitsustes. Mida te selle korruptsiooni all mõtlete?

No vaadake neid uudiseid, mida üle Eesti siinsetest tegemistest kohaliku omavalitsuse tasandil kirjutatakse! Olen kohtunud väga paljude kohalike ettevõtjatega, kellel on kogu aeg üks ja sama jutt. Ja kui Eesti riik ei ole aidanud siin kandis enda korda maksma panna, siis ausalt öeldes pole kahjuks mul ka mingit lootust, et midagi muutub. Loomulikult on mul lootus, et mõned kohalikud omavalitsused hakkaksid teisiti käituma, aga vaadates seda pikaajalist traditsiooni neis, siis ega seda lootust kuigi palju kah ole.

Aga miks riik siis siiani midagi korruptsiooni väljajuurimiseks teinud pole ja mida ta üldse teha saab?

See on ka minu jaoks suur küsimus, miks midagi tehtud pole. Riik saab korra majja seada, sest riik selleks ju ongi, et kutsuda korrale neid, kes tegelevad kuritarvitustega.

Intervjuu: Ene Ergma tahab asjade sisust rääkida

2008-05-16

Rahvast on nörritanud küll riigikogulaste sissetulekud, küll mõne saadiku skandaalsed väljendused jne. Nii kujundabki meie parlamendi mainet kollane press. Aga millised tõsised ülesanded seisavad ühe Euroopa Liidu väikeriigi seadusandliku kogu ees täna?

Riigikogu esimees Ene Ergma, kas Riigikogul on täna võrreldes ajaga enne Euroopa Liitu astumist vähem tööd? Kas Riigikogu on valitsuse kummitempel?
Jah, ma olen seda kummitempli väljendit kuulnud. Ma vaatasin valitsusest Riigikokku tulevaid seaduseelnõusid ja tõdesin, et enamus neist on paljuski ümber tehtud, mitmed on lausa ümber kirjutatud. Riigikogu pole võtnud ülbet hoiakut, et näete, see pole valitsuse eelnõu, me kirjutasime selle ümber. Ja ettekujutus, et keegi on tempel või keegi on tegija, on absurdne - me teeme ühist tööd.
Kui alustati Eesti riigi üleehitamist 1990-ndatel, siis oli normaalse demokraatliku riigi jaoks vaja täiesti uut õigussüsteemi. Muidugi, osaliselt kasutati ka NSVL-i aegseid seadusi. Võtame või töölepingu seaduse, mis oli suuresti sellest ajast pärit. Sellega oli väga suur töö komisjonides. Aga sellest seaduseelnõust tehti juba enne populismi supernäide. Vastandati kahte poolt, meie tööks oli otsida hoopis optimaalset lahendust, mis annaks Eesti majandusele maksimaalse hingamise! Töölepingu seaduse muutmise sisust ei tahtnud nagu keegi sõna võtta, miks seda muuta oli vaja. Kui ikka väike-ettevõtja ütleb mulle, et tal pole enam tahtmist jätkata, sest seesama seaduski piirab tema ettevõtte muutumist, samas kui maailma majandus muutub järjest kiiremini, siis ju peab midagi ette võtma. See väike-ettevõtja läheb lõpuks hoopis riigi leivale ametnikuks, kas me seda tahame? Kui need ettevõtjad lahkuvad, kust me siis uusi leiame? Õige raskuskeskme leidmine töölepingu seaduses on suur ülesanne, siin on vaja riiklikku mõtlemist, mitte populismi! Mart Laar ütles ilusasti: kui töölepingu seadusega pole mõlemad pooled rahul, siis on tegu õige seadusega!
Kui me hakkasime lähenema Euroopa Liidule, siis tekkis vajadus harmoniseerida oma seadusandlus Euroopa Liidu seadusandlusega. Kui me poleks seda tööd tollal teinud, siis poleks näiteks täna võimalus meil kasutada EL-i struktuurfondide toetusi. See oli X Riigikogu (2003-2007) koosseisu jaoks väga-väga suur töö, just see koosseis viis meid ühinemiseni Euroopa Liiduga. Nüüdseks on see maksimaalne töökoormus vähenenud, kuid Riigikogul on ju pärast EL-iga liitumist palju teisi ülesandeid, millega peab tegelema. Muidugi järelvalve täitevvõimu üle.
Teiseks, Riigikogus peab üles tõusma põhjalikke ja samas ka pikalt läbi mitmete istungite kestvaid arutelusid Eesti riigi tuleviku üle. Üheks väga tõsiseks küsimuseks ongi praegu energeetika.

See on küsimus: kas tuuleveskid või aatomielektrijaamad?
Ma käisin alles Estonia kaevanduses, kus me rääkisime palju põlevkivi energeetikast, põlevkivikaevandamise tulevikust. Need probleemid pole nii triviaalsed, et neid saaks käigupealt lahendada. Siin kehtib põhimõte - üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Põlevkivi kaevandmine on seotud näiteks keskkonnaga ohtlikkusega. Aga anname aru, et tegelikult on ju palju tehtud taolise kaevandamise keskkonnasäästlikumaks muutmiseks. Meil on vaja mõista, et põlevkivi energeetika on meie energeetika kõige suurem tükk, me ei saa päeva pealt teha pöördeid.
Mina ei armasta populistlikku alternatiivenergeetika üle vaidlemist. Need eelpoolviidatud tuulikud jm pole tõsiseltvõetavad. Samas peame me eneselt küsima: kas me tahame olla nö narkomaanid ja istuda Vene gaasitoru otsas? Meil on ju selge näide Saksamaaga - nad loobusid energeetikas oma tuumaprogrammidest, tuumajaamadest ning nüüd on nad siis "väga näljased"! Selle nimel on nad paljuga nõus...
Me peame täna võtma julguse teha väga tõsiseid otsuseid, mille mõju hakkab Eestis tundma andma võib-olla alles kahe- kolmekümne aasta pärast!

Kuidas aga teie ise tuumajaamadesse suhtute?
Mina olen tegelenud tuumaenergeetikaga, mis toimib tähtede sees. Jumal või loodus on seal pannud toimima nii perfektse tuumajaama, et me võib-olla tahaks Maa peal ka midagi taolist käima panna, aga see on tehniliselt kolossaalne probleem. Kui me millekski taoliseks võimelised oleks, laheneks meie energeetikaprobleemid kauaks ajaks. Aga teadus areneb, näiteks vesinikkütuse peale on praegu suur rõhk. Kui ikka superriigid (USA) hakkavad tunnetama, et neil on tõsine häda naftaga käes, siis kindla peale suunatakse väga suuri ressursse - nii inim- kui ka finantsressursse - lahendamaks taolisi energeetika tuleviku küsimused.
Ma olen näinud superriikide edukust ja võimet - kahjuks see on olnud seotud sõjaga, aga ka energeetika on militaarse aspektiga -, nad suudavad kiiresti lahendusi leida.
Mis meisse puutub, siis Eestis pole pääsu tuumajaamadest. Teatud osa inimesi, kes sellele vastu, on lihtsalt ära hirmutatud Tshernoboli katastroofi ajast. Ma olen mitmes kohas inimestele esinedes rääkinud, et kui Tshernoboli töötajad poleks võtnud tuumajaama kui lihtsat Tuula samovari, siis poleks seda katastroofi ka olnud. Ja tuumajaamade areng pole ju pidama jäänud, vaadake Soomet, ega nemad ei ehitaks endale tuumajaamasid, kui see poleks turvaline!
Aga meil on siin samas kõrval on ju Venemaa Sosnovõi Bori tuumajaam. Naiivne ettekujutus, et kui meie hoiame oma riigi tuumajaamadest puhtana, siis me oleme õnnelikud ja kaitstud. Kui Sosnvõi Boris midagi juhtub ja tuul on meie poole... Meil Tshernoboli õnnetuse ajal ju vedas, tuul viis saaste Rootsi peale, aga Rootsi võttis kohe asja üles ja nii saime meiegi teada, et seal on mingi õnnetus juhtunud! Oleks see tuul toonud saaste vaid siia, jäänud oma riigi piiridesse, siis meil poleks õrna aimu kah olnud, mis seal toimus!

Kindlasti on energeetika arutelud riiklikult tähtsad, aga meie arvamusliidrid muretsevad külade riikliku väljasuretamise üle. Kui palju parlamendis Eestimaa tühjaks jäämisest juttu on?
Kui ma siin Lääne-Virumaal äsja ringi sõitsin ja nägin, millised võimsad ja kallid masinad on põldudel, siis... No ma ei tea, nende masinatega ju toimetavad kohalikud inimesed. Kuidas siis külaelu saab välja surra? Külaelu hakkab muutuma, õigemini on muutunud, aga me mõtleme ikka, et külaelu on ainult põllumajandus. Kindlasti on vaja maale väike-ettevõtlust. Ma tooks näiteks Prantsusmaa, seal on see kulus "Veini tee", kuhu kuulub umbes 600 majapidamist. Näiteks üks majapidamine annab aastas 50 000 pudelit veini, see aga pole muidugi äri äraelamiseks. Nad tegelesid kõrvaltöödega. Aga traditsiooniline maaelu, veini tegemine oli nende jaoks elustiil, mis tõi natuke lisa sissetulekut.
Ma ei ole professionaal maaelus, kuid üksinda ei saa maal enam ellu jääda, ühistegevus on väljapääs. Või siis tekkivadki nö mõisad.
Ikkagi ma ei saa aru, mis see külaelu väljasuretamine on? Võib-olla mõningates kohtades on nii, kuid mina näen hoopis arengut. Mulle räägiti, et kui kevadel käis siin põllumajandusminister ja kutsus põllumehi kokku rääkima oma probleemidest, siis keegi ei kurtnud, et oleks suured mured. Oli olnud hea viljasaak, üldse hea aasta, eurotoetused ka tulevad. Kõik on lihtsalt muutumises.

Tundmatu suurmees Konstantin Konik

2008-05-16

Eesti uuema ajalooga on kord juba niimoodi, et sellest on avalikkusele teada vaid käputäis inimesi: Päts, Laidoner, Tõnisson ning heal juhul veel mõned. Kuigi ka nende kohta pole taasiseseisvunud Eestis suudetud avaldada ühtegi uut elulooraamatut, on vähemalt nimetatud meeste nimed enam-vähem tuntud. Samas on selge, et üksi poleks need Eesti ajaloos kahtlematult suurt rolli mänginud suurmehed oma ülesannet kuidagi täita saanud. Selleks vajasid nad enda kõrvale kaaslasi, kelle osaks oli avalikkuse tähelepanu alt suuremal või vähemal määral kõrvale jääda. See pole ei aus ega õiglane, ajaloolise tõe vastu eksimisest rääkimata.

Seetõttu oli allakirjutanul eriti hea meel kätte võtta Küllo Arjaka äsja ilmunud uurimus Konstantin Konikust. Kuigi tegemist on Eesti oma aja silmapaistva poliitiku ja haridustegelasega, teatakse teda niivõrd vähe, et on sobinud arvukates mälumängudes küsimuseks: „Kõik me teame, et Päästekomitee kaks liiget olid Päts ja Vilms. Kes oli aga Päästekomitee kolmas liige?". Konstantin Koniku unustusse vajumise põhjuste üle võib lõputult arutada. Ilmselt polnud lihtsalt tegemist oma kaasaegsetega võrdväärselt võimuka poliitikuga. Konik oli paljuski rahulik teadusmees, kes eelistas poliitilisele karjäärile teadlase tööd, poliitikasse sattus ta sõprade survel, aga ka kohusetundest. Siiski oleks vale Konikut kuivikuna kujutada. Kuigi oma iseloomult oli Konik üldiselt rahulik, võis ta vahel olla vägagi temperamentne. 1918. aasta veebruari saatuslikel päevadel oli just tema see, kes taskust püstoli haaras ning enamlase Maasiku reetmise eest teise ilma ähvardas saata. Konikule kuulub ka üks skandaalsemaid vahelehõikeid Asutava Kogu ajaloos: ta nimetas Konstantin Pätsi Saksa Landesveeri toetamise eest „Eesti Needraks".

1873. aastal Tartu linnas sündinud Konstantin Koniku elu esimene periood oli noorema põlvkonna eesti haritlasele küllalt iseloomulik. Majanduslike raskuste kiuste hangitud kõrgem haridus, antud juhul arstiteaduskonnas, astumine rahvuslike liidrite sepikotta Eesti Üliõpilaste Seltsi, seejärel töö Venemaal. Eestisse pöördus Konik tagasi 1905. aastal, sattudes oma seltsikaaslaste innustusel 1905. aasta sündmuste keerisesse. Möödus vaid mõni kuu, kui Konik leidis end juba koos Jaan Tõnissoni ja hilisema Tartu linnapea Heinrich Luhtiga Peterburist karistussalkade omavoli vastu protestimas. Aktiivse avaliku tegevuse kõrvalt leidis Konik siiski aega ka doktoritöö kirjutamiseks ning kaitsmiseks. 1909. aastal siirdus Konik Tallinnasse, juhtides siin Eesti arste koondavat kliinikut. Ametitöö kõrval jätkus ka Koniku avalik tegevus: ta lõi juhtivalt kaasa eesti spordiliikumises, eriti Kalevi seltsis, organiseeris eestlastest arste, osales Estonia osaühisuse tegevuses. Avalik tegevus viis Koniku Eesti Haritlaste Klubi autonomistideks kutsutud siseringi, mille liikmetest said hiljem tema lähemad võitluskaaslased. Eriti lähedased sidemed tekkisid Konikul Jüri Vilmsi ja Otto Strandmanniga.

Sellel taustal pole imestada, et Konstantin Konik tegi Vene impeeriumi kokkuvarisemisele järgnenud Eesti riikluse ülesehitamise protsessis kiiret karjääri. Temast sai Eesti Maavalitsuse liige, ühtlasi tervishoiuosakonna juhataja. Sellel taustal pole Koniku tõus Päästekomitee liikmeks mitte juhus, vaid pigem asjade loomulik areng. Selleski rollis oli tema osa suur. Konik oli kaasas ebaõnnestunud Haapsalu reisil, just temale usaldati iseseisvusmanifesti trükkimise korraldamine.

25. veebruaril osales Konik läbirääkimistel Saksa armee esindajatega, jätkates seejärel Saksa okupatsiooni ajal tegevust iseseisvuse heaks. Järgnes vangistamine Saksa okupatsioonivõimude poolt, kuid saatuse irooniana oli just Konik 1918. aasta novembris selle delegatsiooni liige, kes sakslastega nende Eestist lahkumist vormistavale lepingule alla kirjutas. Vabadussõja ajal oli Konik lisaks tegevusele Asutavas Kogus ametis Tervishoiu Peavalitsuse juhina, etendas kandvat rolli selles, et tollal Euroopat laastanud epideemiad Eestist suhteliselt lihtsalt mööda läksid.

Järgmised kümmekond aastat oli Konik poliitikast eemal, keskendudes arstihariduse arendamisele Tartu ülikoolis. Kuigi väliselt ei paistnud see vahest sedavõrd silma, oli Koniku töö sellel alal ometi ülimalt oluline. Jätkus siiski ka Konstantin Koniku avalik tegevus, tõsi, vahest mitte enam endise hooga. 1930ndate kriisiaastatel leiame Koniku aga taas poliitikast. Temast pidi korra peaaegu saama riigivanem, 1931. aastal leidis ta end Jaan Tõnissoni juhitud valitsusest ministri kohalt. Seda perioodi on nimetatud Jaan Tõnissoni Kanossa teeks, erinev polnud see Konstantin Koniku jaoks. Eesti väljaviimine majanduskriisist nõudis äärmiselt ebapopulaarseid otsuseid. Neid tehes kaotas Tõnisson pikaks ajaks poliitilise toetuse. Vähemalt sama raske oli see aeg ka Konstantin Konikule, lõppedes kokkuvarisemise ja rabandusega. Järgnesid aastad varjus, kuni Konstantin Konik 1936. aasta 3. augustil suri. Kurvastav lõpp, kuid võrreldes teiste Eesti riigimeeste saatusega võib seda aga isegi õnnelikuks pidada - suri Konik ju ikkagi iseseisvas Eestis ning maeti oma kodumaa mulda.

Kõigest sellest annab autor oma raamatus asjaliku pildi. Läbi on töötatud korralik hulk allikmaterjale ning mälestusi. Üht-teist võib raamatule siiski ka ette heita. Kuigi ajaloolise tausta kirjeldamine on seda laadi uurimuses kahtlemata oluline, oleks hea meelega näinud suuremat keskendumist Konstantin Koniku isikule, talle kui inimesele, tema kirjutistele ja vaadetele. Eesti iseseisvumise ja Tööerakonna ajalugu näib autorile sedavõrd huvi pakkuva teemana, et selle arvelt on Konikule endale vähem ruumi antud. Päris hulluks läheb asi, kui autor pealkirjastab ühe peatüki oma raamatus „Konstantin Konik ja Eesti iseseisvuse väljakuulutamine", keskendudes selles aga pea täielikult iseseisvusmanifesti ettekandmisele Pärnus 23. veebruaril 1918. Konstantin Konikut mainitakse vaid kaks korda peatüki lõpulõigus, kinnitades, et „tegelikult" oli Konik ikkagi üks Eesti Vabariigi väljakuulutajatest. Kordusi ja edasi-tagasi hüplemist esineb raamatus teisteski kohtades. Teatav segadus valitseb ka Koniku poliitiliste vaadete määratlemises. 1905. aastal iseloomustatakse teda kui radikaali, kohe järgmises lauses tituleeritakse aga sel ajal võrreldes mitmete teiste poliitiliste jõududega alalhoidlikku liini esindanud Jaan Tõnissoni kaaslaseks ning saadetakse aulakoosolekule käremeelse tiivaga võitlema. Lausa skandaalselt vilets on raamatu trükitehniline tase. Selles ei saa ilmselt süüdistada autorit, küll aga Eesti Päevalehe kirjastust. Mitmed raamatusse lisatud illustratsioonid ei meenuta mitte neil kujutatud ajaloolisi isikuid, vaid udukogusid. Iseseisva Eesti üks loojaid oleks väärinud paremat saatust. Eesti peaks oma arengus olema jõudnud piisavalt kaugele, et sellistest apsakatest hoiduda.

Kõik see ei saa siiski rikkuda positiivset üldmuljet. Küllo Arjakas on aidanud Eestil tasuda auvõlga oma ajaloo ühe suurkuju ees. Loodetavasti innustab see teisigi ajaloolasi käsitlema Eesti unustatud suurkujusid. Esimeses järjekorras võiks ette võtta Eesti riigivanemad ja juhtivad poliitikud nagu August Rei, Otto Strandmann, Juhan Kukk, Jüri Jaakson, Friedrich Karl Akel, Karl Einbund-Eenpalu ja paljud teised. Lõpetuseks võiks veel lisada, et vahest ei peaks eestlased laskma Pätsist ja Laidonerist mitte ainult soomlastel raamatuid kirjutada, vaid ka nende kohta ise mõne monograafiaga hakkama saada.

Intervjuu: tegemata haldusreformiga on kaotatud miljardeid

2008-05-13

Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar esitas laupäeval Pärnus erakonna volikogule Eesti majanduse päästmise programmi, mis alampalga ja riigiametnike palkade külmutamise kõrval sisaldab haldusreformi, mille radikaalsem variant jätaks Eestisse alles 15-17 omavalitsust.

Mart Laar, ütlesite oma ettekandes, et kriis majanduses on käes ja Eestis olukord niivõrd hull, et sunnib tegema radikaalseid muudatusi.

Rahvas ootab, et poliitikud ütleksid keerutamata ja ilustamata, rahulikult ja selgelt välja selle, mis meie majanduses toimub, milline on praegune olukord. Muidugi tuleb öelda, et Eesti on olnud oma arengus kõige edukam üleminekuriik mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas.

Peab aga tunnistama, et õiged otsused, mis on toonud riigile edu, on tehtud kriisiaastatel. Vajalikud otsused on peaaegu alati ebapopulaarsed ja normaalsetel aegadel vajalikke otsuseid ellu viia on ebanormaalselt raske, tihtipeale lausa võimatu.

Seetõttu tehakse need tavaliselt raskel ajal. Nii ongi tagantjärele vaadates Eestile edu toonud otsused vastu võetud 1991. ja 1992. aasta kriisist lähtudes, samuti olukorras, mis tekkis 1999. aastal Vene turgudel toimunu tagajärjel. Just sel ajal tehtud raskete otsuste järel on saabunud majanduse tõusuperiood.

Neil tõusuperioodidel ehk headel aegadel puudub raskete otsuste järele vajadus.

Meil on kogemus, mida toob kaasa raskete otsuste järel saabunud majanduse tõusuperiood. Nagu ka teiste riikide kogemus näitab, on kiire kasvu aeg, kus majandus kasvab üle kümne protsendi, kõige ohtlikum. Sest valitsused saavad oma kätte palju raha ega oska seda tihtipeale kuigi mõistlikult kasutada.

Eestis läks nii aastatel 1997-98, kui arvati, et majanduse kiiire kasv on igavene, ja koostati ülioptimistlikke eelarveid. Samuti läks viimasel kolmel-neljal aastal.

Nüüd peame tunnistama, et maailm on radikaalselt muutnud. Iga katse seda ignoreerida viib raskete ja negatiivsete tagajärgedeni.

Tegite ettepaneku omal ajal tegemata jäänud haldusterritoriaalne reform uuesti käsile võtta.

Meie ettepanek on pöörduda tagasi nende arutelude juurde, mis 2001. aastal koalitsiooni eriarvamuste tõttu lõppesid. Eesti on kaotanud miljardeid kroone reformi omaaegse tegamata jätmise tõttu.

Kindlasti tuleb reform teha kogu Eestis ühtlaselt, teha keskselt ja arutleda kahe tee üle. Üks on kihelkondlikust printsiibist lähtuvalt, mille kohta oli omal ajal minister Tarmo Looduse esitatud plaan. See vähendaks praegu 220ni ulatuvat omavalitsuste hulka 58-60ni. Teine, radikaalsem plaan lähtub maakondlikust baasist, mis tähendab, et Eestisse jääks 15-17 omavalitsust.

Arvan, et koalitsioon võiks kõigepealt otsustada, et teeme selle reformi, ja siis selgub debattides, kumb variant on sobivam.

Oluline on astuda otsustav samm ja panna alus tugevate omavalitsuste tekkele, mis suudaksid olla riigile korralikuks partneriks.

Maavalitsuste kaotamisest te seekord ei rääkinud, aga kui Isamaaliit varem võimul oli, siis oli teil selline kava.

Kui vaadata haldusterritoriaalse reformi ühte varianti, siis maavalitsusi ei likvideerita, see küsimus laheneb iseenesest.

Märkisite sedagi, et ministreid on Eestis liiga palju.

Kogu meie riigiaparaadi efektiivsuse ja suuruse läbivaatamine oleks asjakohane. Vaadates riigi püsikulutusi, tuleb tunnistada, et oleme võtnud endale suuremaid kulutusi, kui Eesti riik suudab kanda. Kui tahame investeerida nendele aladele, mida tulevikku vaadates oluliseks peame, näiteks haridusse, tuleb meie riigiaparaadi suurus ja kulutused kriitiliselt üle vaadata.

Olen seda korduvalt öelnud ja pakkusin jätkuvalt välja, et pärast järgmisi valimisi peaks valitsuses olema kaks ministrit vähem, kuid kindlasti on teisigi võimalusi töö efektiivsemaks korraldamiseks.

Aeg "nõidusunest" ärgata

2008-05-13

On öeldud, et edukad on riigid, kes näevad kriisides või tagasilöökides mitte üksnes ohte, vaid ka uusi väljakutseid. Eestil on see seni õnnestunud. Just suutlikkus langetada 1991.-1992. ning 1999. aasta kriiside ajal ebapopulaarseid, kuid vajalikke otsuseid, on olnud aluseks Eesti edule. Julgus on pannud Eesti kasvama kiiremini, kui see on õnnestunud ühelgi teisel üleminekuriigil. Edul on aga ka uinutav toime. Nii tundus Eestilegi korraga, et 12% majanduskasv võib kesta igavesti.

Riigile laoti arvukalt kohustusi, mida on võimalik kanda lühiajaliselt kiire majanduskasvu tingimustes, kuid majanduse jahtudes võivad osutuda raskeks koormaks. Nii ongi Eesti endalegi ootamatult sattunud probleemide ette, mis nõuavad kiiret ja otsustavat reageerimist. Eesti majandusele uue hingamise andmiseks peaksime ka meie neis võimalust nägema. Võimalust omada taas julgust langetada tulevikku vaatavaid otsuseid, mis Eestit kiiremini edasi viiksid.

Esimesed otsused on juba tehtud. Valitsus kavatseb lõpetada 15. maiks töö 2008. aasta negatiivse lisaeelarvega ning see riigikogu poole teele saata. Veelgi suurem väljakutse on aga 2009.-2012. aasta eelarvestrateegia kokkutõmbamine.

Erinevate arvutuste kohaselt 7-10 miljardi kroonini ulatuv kärbe on sedavõrd suur, et eelarve tegelike võimalustega vastavusse viimiseks ei piisa administratiivkulude kärpimisest, vaja on rohkem kokku tõmmata, see omakorda eeldab koalitsioonilepingu avamist. Kuigi koalitsioonilepingu lubaduste kriitiline läbivaatamine võib viia mitme seal kirja pandud programmi ja investeeringu edasilükkamiseni, toob selle avamine kaasa ka võimaluse vaielda läbi ning positiivse otsuse korral sisse kirjutada Eestile olulised reformid, milles 2007. aastal kokkuleppele ei jõutud, kuid vajadus nende järele on järjest möödapääsmatuks muutunud.

Reformide teostamisest on pikka aega räägitud, viimaste aastate majanduskasv on uuendamistahet tunduvalt vähendanud. Aeg on «nõidusunest» ärgata ning taas tegutsema asuda.

Eesti esimeseks ülesandeks on vähendada inflatsiooni ning minna 2011. aastaks üle eurole. Selleks tuleb järgida konservatiivset eelarvepoliitikat ning hoida eelarve tasakaalus. Nende eesmärkide saavutamiseks teeb IRL ettepaneku külmutada kolmeks aastaks riigiasutuste ning nende allasutuste tööjõu- ning majandamiskulud 2008. aasta tasemel.

Riigiasutuste palgasüsteem tuleb muuta läbipaistvaks, kaotades kõikvõimalikud lisatasud. Palgad - ka riigikogu ja valitsuse liikmete palk - tuleb lahti siduda keskmise palga tõusu kaudu toimuvast automaatsest kasvust ning läbi vaadata eripensionide süsteem. Mitte kehtestada enam uusi eripensione. Kõik need sammud annavad võimaluse riigiaparaadi, kaasa arvatud valitsuse suuruse vähendamiseks.

Pidurdamaks kulude kasvu, tuleb lähiaastateks külmutada koalitsioonileppest välja jäävate rahaliste kohustuste võtmine valitsuse poolt. Paraku tuleb kriitiliselt läbi vaadata ka koalitsioonileppes antud lubadused ning edasi lükata nendest mitme täitmine. Kriitiliselt tuleb üle vaadata ka paljud varasematel aastatel käivitatud programmid, uurides, kas need ikka aitavad neid, kelle toetamiseks need ametlikult on määratud.

Lahendus tuleb leida mõne suurema omavalitsuse ekstensiivsest laenupoliitikast tulenevatele probleemidele. Vastutustundetu kohustuste võtmine võib saada ohtlikuks neile omavalitsustele endile, ohustades ühtlasi riigieelarve tasakaalu. Kokkuvõttes peab valitsus seadma eurole 2011. aastal ülemineku endale prioriteediks, koostades selleks konkreetse tegevuskava. 2007. aasta ebaõnnestumine on Eestile juba kalliks maksma läinud, arvestades mitme Kesk- ja Ida-Euroopa riigi pääsu eurotsooni, tähendaks uus ebaõnnestumine 2011. aastal Eestile tõsist tagasilööki.

Eelarvekulutuste kärpimisest üksi ei piisa. Tulevikku suunatud kokkuhoiu saavutamiseks on vaja muuta kogu riigihaldus tõhusamaks. Kesksel kohal seisab siin haldusterritoriaalne reform. 2001. aastaks kavandatud reformi sumbumine erakondade vastuoludesse on üks suuremaid läbikukkumisi selle aastatuhande Eestis, mis on meile maksma läinud miljardeid kroone. Eesti ei vaja kahtsadat nõrka omavalitsusüksust, vaid tugevaid omavalitsusi, mis omaksid nii rahalist kui vaimset potentsiaali riigile tõeliseks partneriks tõusta.

Teostamata haldusterritoriaalne reform pärsib teisi olulisi uuendusi, nagu koolivõrgu või tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi nüüdisajastamine. Suuremad ja tugevamad omavalitsused suudaksid tõhusamalt tegutseda tõukefondide vahendite kasutamisel, neid mitte laiali pihustades, vaid prioriteetidele kontsentreerides.

Valida võib seejuures kahe variandi, kas kihelkondlikust printsiibist tulenevalt 58-60 või maakondlikust alusest lähtudes 15-17 omavalitsuse vahel. Igal juhul tuleb kavandatud reform ellu viia ühtse plaani alusel ning korraga kogu Eestis.

Valitsemise efektiivsemaks muutmise ning liigsete kulude kärpimise kõrval on oluline astuda samme Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmiseks ning investeeringute suurendamiseks. Riigi sekkumise suurendamine või majanduse kunstlik turgutamine eelarve vahenditega pole seejuures lahendus. Pearõhk tuleb panna soodsa keskkonna tagamisele ettevõtlusele ning ekspordi toetamisele. Selleks tuleb loobuda kiusatusest lappida eelarvet uute maksude kehtestamise või vanade tõstmise teel.

Eesti maksukoormus tuleb hoida madalal, vähemalt 2008. aasta tasemel. Majanduse elavdamiseks on riigi käsutuses siiski mitmeid vahendeid. Võtkem kas või jätkuvalt riigi omanduses olevad suured ettevõtted.

Muutmaks ettevõtteid efektiivsemaks ja läbipaistvamaks, teeb IRL ettepaneku suuremate riigi osalusega äriühingute aktsiate börsil noteerimiseks, mis võiks toimuda järgmistel tingimustel: börsile viiakse eeskätt äriühingud, mis vajavad oma tegevuse laiendamiseks lisakapitali; riik müüb vähemusosaluse, säilitades börsile minekul enamusaktsiad; noteerimiseks vajaliku aktsionäride ringi tekitamiseks viiakse läbi avalik pakkumine kõigile võrdsetel tingimustel.
Kindlasti ei tohi riik loobuda investeeringutest ettevõtluse arenguks vajalikku infrastruktuuri.
Suurte infrastruktuuriobjektide ehitamisse tuleb kaasata senisest julgemalt erakapitali. Riigi käsutuses on vahendeid, et parandada info ja kommunikatsioonitehnoloogia sektori ekspordivõimet, aidates näiteks kaasa E-riigi lahendustele ekspordi toetamiseks.

Ettevõtetele tuleb anda vabaks e-valitsuse lahenduste intellektuaalse omand. Eesti vajab laiemalt tõhusa tööstuspoliitika loomist. Me ei saa oma majandusest välistada ühtegi sektorit - ei turismi ega transiiti, nende arendamiseks tuleb riigil ettevõtjatega ühiselt lahendusi otsida.

Tegutsedes Eesti majanduse hetkeprobleemide lahendamisel, peab meil jätkuma julgust vaadata tulevikku, et tagada Eestile jätkusuutlik areng. See eeldab tähelepanu keskendamist haridusele. Parim majanduspoliitika on tõhus hariduspoliitika. Haridus ja innovatsioon peavad saama Eesti prioriteediks mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Vaid see võimaldab astuda samme üleminekuks teadmismahukale tootmisele ning reageerida operatiivselt muutustele maailma majanduses. Selleks tuleb hoida haridust ning teadus- ja arendustegevust prioriteedina.

Kokkuhoiumeetmed eelarves ei tohi puudutada teadus- ja arendustegevuseks ette nähtud summasid. Samas tuleb kvaliteedinõudeid haridussüsteemis, eriti selle kesk- ja kõrgtasemel oluliselt suurendada. Rohkem tähelepanu tuleb pöörata rakendusharidusele ning reaalaladele, murrangu saavutamiseks kutseharidussüsteemis tuleb selle arengusse senisest rohkem haarata ettevõtjaid.

Laias laastus on kõige tähtsam investeerida inimesse, toetada tema huvi end täiendada ning õppida. IRL on pikka aega rääkinud vajadusest vabastada erisoodustusmaksust tasemeharidus. Nüüd on aeg see samm lõpuks astuda.

Pakutud muudatused koalitsioonileppesse pole iseenesest ei revolutsioonilised ega uudsed. Kõigist neist on juba aastaid räägitud. Probleem on vaid see, et asi ongi seni rääkimisega piirdunud.

2009.-2012. aastate eelarveprognoos ei võimalda õnneks Eestil enam endist viisi jätkata. Aeg on muudatusteks küps, vaja on vaid julgust. Loomulikult võib üritada pead jaanalinnu kombel liiva alla peita ning vaikselt edasi elada. Esialgu ei juhtukski ilmselt midagi erilist, kuidagi tiksuks meie majandus endiselt edasi.

Peagi siseneks Eesti aga pikemasse stagnatsiooni, mis iseloomustab mõnda teist Euroopa Liidu uut liikmesriiki ning mis Portugali kogemuse kohaselt võib üsna pikka aega kesta. Vajalike sammude astumine eeldab laia arutelu Eesti tuleviku üle. Loodan, et Isamaa ja Res Publica Liidu esitatud ettepanekud aitavad selle tekkele kaasa.

Hea vaim ja paha võim III

2008-04-25

Eelmises kirjutises (Sirp 11. IV) väitsin, et pole mõttekas põlustada karjavaimu kui sellist, vaid kõigest selle teatavaid avaldusi. Teiseks seda, et sageli peetakse karjavastaseks mässuks midagi, mis seda ei ole, nimelt ühe ühiskonnasegmendi arvamuse lahkuminekut teise segmendi omast. See on olukord, kus puudub „rahva arvamus", sest rahvas suvatseb omada mitut arvamust, mis sageli üksteise välistavad.

Kõige primitiivsem demokraatiamudel seisnebki suurima segmendi ehk enamuse väljaselgitamises ja tema tahte teostamises. Klassikaline näide on Novgorodi veetše. Hääleõiguslikud kodanikud kogunesid veetšekella löömise peale kokku ning andsid karjumise teel vastuse veetše ette seatud küsimustele. Milline ettepanek või alternatiiv kõige kõvema kisa saatel heaks kiideti, see läks käiku. Juba sellel demokraatia algetapil omandasid suure tähtsuse sekundaarsed asjaolud, näiteks kopsumaht ja häälepaelte tugevus, aga ka tegutsemise kooskõlastatus ja operatiivsus, mis annab võimaluse tulemust kallutada. Sama probleem seirab demokraatiat kõikjal, igas tema vormis, ja on sünnitanud otsatu hulga tasakaalustus- ning kompensatsioonimehhanisme.

Veetšedemokraatia tänapäevast kauget järeltulijat nimetatakse teerullimeetodiks. Võitja võtab kõik, ehkki mitte karjumise abil. (Karjumine tuleb pärast, ajalehes ja Kuku raadios.) On selge, et selle meetodi rakendamisel ei saa või on väga raske teha kompromisse. Peamine takistus on, et neid lihtsalt ei ole vaja, või vähemasti näib see mõnda aega nii. Niisiis läheb läbi näiteks lahendus, millega on rahul 51% ja vastu on 49%, ehkki võimalik olnuks ka lahendus, millega on enam-vähem rahul 75%, vastu aga 25%. See on muidugi kahetsusväärne. Tuleb möönda, et ehkki teerullimeetodiks nimetatud, on see kõige kiirem demokraatiavorm, ning mõnikord on ajafaktor nii oluline, et isegi lõhkumiskirvega valmis tahutud otsus on parem kui kaua nikerdatud kaunikene. Öeldu maksab eriti Eesti juhtimise kohta esimesel neljal-viiel aastal pärast riigi taastamist. Siis oli iga tund hinnas.

Kuid alati ei ole nii kiire ja siis tasub taotleda täpsemaid lahendeid. Erinevate segmentide arvamuste ühitamiseks ja/või lepitamiseks, kompromisside otsimiseks ja kõige vähem pahameelt tekitava variandi leidmiseks on välja mõeldud esindusdemokraatia koos oma keeruliste ning sageli tüütute protseduurireeglitega. Rõhutan: variant, mis toob kaasa kõige vähem pahameelt. See on minu arusaamist mööda tänapäevase demokraatliku riigikorralduse fundamentaalne eesmärk. Kahtlemata ei saa seda järgida pimesi, kuid seadusi tuleb kehtestada nii, et need oleksid kasulikud võimalikult paljudele ja kahjulikud (või vastumeelsed) võimalikult vähestele. Päris kõigi meele järele olla ja kõiki rõõmustada pole võimalik, sest inimesed on erinevad. Mõne teeb õnnelikuks üldine jõukus, mõne kellegi teise vaesus. Marile meeldib Jüri, Jürile aga hoopis Ene, kõiki korraga õnnelikuks teha pole võimalik. Kommunistid üritasid: kõik, kes ei soovinud olla õnnelikud kompartei poolt ette nähtud viisil, kuulutati rahvavaenlasteks ja kuulusid hävitamisele. Seda me loodetavasti korrata ei ürita. Järelikult jääb alles eelsõnastatud printsiip: heameelt võimalikult paljudele, tuska võimalikult vähestele.

Seegi on primitiivne. Otsuste headust mõõdetakse mehaaniliselt, „tükkides" - hea veel, et mitte tonnides või meetrites. Kuid iga muu lähenemine viiks meid tagasi seisusliku elukorralduse juurde, kus ühe „õilsa" isiku heaolu oli tähtsam kui mitme „madala" oma. Ehkki meis tundub leiduvat üksjagu igatsust sellise ühiskonna järele - ulmekirjandus ja -filmid on täis krahve, hertsogeid, rüütleid jne -, ei tohiks kiusatusele järele anda. Meie esiisad on sajandeid härra ees koogutanud, see võiks jäädagi minevikku. Inimesed jäävad paratamatult ebavõrdseks, sest nad jäävad erinema, kuid poliitilised otsused peavad järgima võimalikult paljude, mitte „paremate" kasu.

Et võimalikult laialdast kasu taotleda, tuleb läbi rääkida, arutleda. Tuleb mõelda. Seda ei ole võimalik teha veetšel. Tõsi, veetše päevakorra saab varem teatavaks teha, saab paluda inimestel oma seisukoht läbi vaagida, teistega nõu pidada jne. Kuid tänapäeval on riigimasin nii keeruline, seadused nii mahukad, iga regulatsiooni mõjud ja kõrvalmõjud nii mitmeharulised, et mitte keegi ei suuda neid haarata vähegi sügavamalt, kui ta just sellega ei tegelegi. Ühesõnaga, kui ta pole täiskohaga otsustaja ehk siis parlamendisaadik.

Niisiis, esindusdemokraatia. Inimesed delegeerivad enda hulgast ühe seltskonna poliitilisi otsuseid tegema. Mõelge, arutage, otsustage. Kuulake eksperte, harige üksteist, otsige lahedusi. On ilmne, et selline süsteem taotleb uut kvaliteeti: parlamendi otsused peaksid olema läbimõeldumad ja kaugelenägevamad kui veetše omad. Siit omakorda ilmneb, et parlamendi otsus peabki veetše otsusest (mõnikord) erinema - muidu poleks parlamendil mõtet.

See aga on see koht, kus parlament võib sattuda näiliselt vastuollu „rahva arvamusega". Kasutan jutumärke, sest tavaliselt tituleeritakse rahva arvamuseks midagi, mille vastavus rahva enamiku arvamusele pole tõestatud ega ka mitte välistatud, vaid lihtsalt väidetav. Rahvas nõuab väidetavasti majanduslikku tõusu, parlament seab aga mõõdukaid tõkkeid tulusale transiidiärile. Näiteks. Loomulikult sellesama rahva strateegilistes huvides, kuid suuräri survel hakkab ajakirjandus süüdistama poliitikuid pimedas natsionalismis ja muudes surmapattudes. Kummal pool õieti on siin rahvas koos oma arvamusega?

Põhjusi, miks parlamendi mustamine vägagi edukaks võib osutuda, on mitu. Üks on maailma kõiki parlamente kummitav n-ö lossisündroom, teatav võõrdumus valitsevatest meeleoludest. See on isegi vajalik, kuni eraldatus pole liiga suur. Kuid veel olulisem põhjus peitub lihtsustatud, et mitte öelda primitiivses arusaamas demokraatia olemusest. Sajandeid tehtud selgitustööst hoolimata näib suur jagu inimestest arvavat, et „demokraatia on see, kui tehakse nii, nagu arvan mina". Sest rahvas, see olen mina. Mitte kuidagi ei kipu juurduma arusaam, et rahvast kehastab ja rahva nimel võib kõnelda vaid parlament kui tervik, mitte mõni huvigrupp või 5000 allkirja.

Demokraatia kogemus näitab siiski ka seda, et sügavalt juurdunud eksiarvamusega ei saa võidelda, vähemalt frontaalrünnakuga mitte, vaid seda tuleb arvestada. Nii ongi esindusdemokraatia näiva rahvakauguse mahenduseks olemas osalusdemokraatia ja otsedemokraatia. Osalusdemokraatia tähendab võimalikult laiade gruppide ja isikute kaasamist neid puudutava otsuse kujundamisse, otsedemokraatia aga osa küsimuste lahendamist veetšel, s.t referendumi kaudu, mis on veetše tsiviliseeritud vorm (referendumil on näiteks raskem - ehkki mitte võimatu - tekitada massipsühhoosi).

Otsedemokraatia suureks eestkõnelejaks Eestis on viimasel ajal olnud Marek Strandberg, kes seab Eestile eeskujuks Šveitsi, otsedemokraatia lipulaeva. Kogu oma lugupidamise juures Strandbergi värskendava mõttelennu vastu ei pea ma massiivse otsedemokraatia juurutamist Eestis mõeldavaks, vähemalt mitte praegu. Miks? Sest rahvahääletuse tulemus sõltub liiga palju küsimuse esitamise viisist ja kaasnevatest asjaoludest. Ehk teisisõnu - olukorras, kus maailm on muutunud keeruliseks ja kus infohulk on kasvanud meeletuks, on hääletaja liiga suurel määral vahendajate, selgitajate ja (pseudo)ekspertide meelevallas. Seda olukorras, kus Eesti ajakirjandust iseloomustab masendav küündimatus poliitiliste protsesside mõistmisel ja valgustamisel. Kui hakkaksime kõigis vähegi tähtsates küsimustes referendumi korraldama, siis oleks see sama hea, kui küsida vastust kümmekonna peatoimetaja käest.

Meedia mõju ei tohi ülehinnata, kuid ka mitte alahinnata. Traditsiooniga demokraatia korral mõistab isegi kollane ajakirjandus, et tema enda olemasolu tagatiseks on demokraatia ja parlament. Meie ajakirjanduse suunajad seda eriti ei mõista, huvitudes peamiselt (oma) võimust. Meie ajakirjandust ei huvita mitte niivõrd see, kas riigikogu muudab palgasüsteemi, kui see, kas ta kuulab meedia sõna. Lisaks võimetus taluda kriitikat. Kui president Ilves söandas ajakirjanduse taset leebelt kritiseerida, küsis ajakirjandus vastu: „Kellele on kasulik meie laimamine?" ja mul on kuri kahtlus, et ka lausrünnak riigikogule oli inspireeritud soovist jututeemat muuta, pluss mure kokkukuivanud reklaamitulude pärast. See, et kõigutatakse demokraatia alustalasid, ründajaid ei huvitanud.

Teine häda otsedemokraatia juurutamisel on see, et Eestis ei osata kaotada. Otsedemokraatia annab küll üheselt mõõdetava tulemuse, kuid kas saab loota, et see toob rahu ja kokkuleppe. Mina ei looda. Vähemusse jäänud kuulutavad, et hääletus oli sohk ja üldse tuleb kuulata mitte enamust, vaid targemaid (s.t vähemust).

Paraku, demokraatia ei ole see, kui otsustatakse „nii, nagu mina tahan". Demokraatia on see, kui otsustatakse kokkulepitud protseduurireegleid järgides. See ei ole meeliülendav definitsioon. On mõeldav surra oma arvamuse eest, kuid minna barrikaadidele „protseduurireeglite järgimise" nimel? Ometi on just see kõige hinnalisem. Kes soovib kunstiliselt haaravat tõestust, lugegu üle William Goldingu „Kärbeste jumal". Kui „rahva arvamus" protseduurireeglid hävitas, oli tulemuseks türannia. Just sellise arengu eest hoiatasin ma riigikogu kõnepuldist, kuid ajakirjandus ei osanud selles näha muud kui „ülbitsemist".

Ehkki jutt sai enam-vähem triviaalne, pidasin oma kohuseks see artikkel kirjutada, eriti pärast Mikko Lagerspetzi vastulause lugemist selle artiklisarja esimesele osale. Loovharitlaste ja poliitikute erinevust kommenteerides, märkis Lagerspetz, et loojal on õigus oma eesmärke ja vahendeid vabalt valida, aga poliitikul sellist vabadust olla ei saa. Poliitik peab tegema nii, nagu on ainuõige; kunstnik nii, nagu talle meeldib. See väide on lõbus, aga oma võhikluses ka kurb. Tegelikult on poliitiku ees seisvate valikute hulk tohutu, üht ja ainuõiget teed rahva parimaks teenimiseks ei ole, kui jätta kõrvale tagantjärele tarkus. Rahvast saab teenida väga mitmel moel, paremini ja kehvemini, andekamalt ja andetumalt, põnevamalt ja igavamalt, sisulisemalt ja näilisemalt. Ülesandeid saab lahendada mitmes järjekorras, igaühel omad head ja vead jne. Nagu võib muuseas isegi seadusepügalat või testamenti kirjutada andekalt ja andetult, kujutlusvõimega ja kujutlusvõimeta.

Ühes võib olla kindel. Demokraatia on vilets riigivalitsemise viis, isegi viletsaim võimalik, kui välja arvata kõik ülejäänud. Nii et protseduurireeglite järgimist tasub ikkagi oluliseks pidada.

Oma riik - peksta või usaldada?

2008-04-17

Ühe väikese riigi usaldusväärsus suurte riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide hulgas rajaneb suuresti kodanike ühtsusel, kokkuhoidmisel, enesemääratlemisel, kollektiivsel ühtsustundel ja sellel, mida kodanikud ise oma riigist arvavad.

End neljandaks võimuks tituleerival ajakirjandusel on inimeste liitmisel ja end rahvana tundma panemisel märkimisväärne roll. Paradoks seisneb aga selles, et tulule orienteeritud ajakirjandus võitleb oma müüginumbrite ja loetavuse pärast konkureerivate väljaannetega, mistõttu on päevatiraaž sageli suurema tähtsusega, kui kaugemas perspektiivis vaadeldav rahvuse eneseuhkus ja kollektiivsus.

Peksukoera-vajadus

Ütlus "Ajakirjandus vajab peksukoera" on muutunud juba klišeeks, kuid kajastab hästi teemavalikut ja uudiste konstrueerimist. Riikliku enesetunnetamise taustal mõjus pisut vähem kui aastatagune aprillirahutuste kajastamine üle pika aja inimeste kokkuhoidmisele ja rahvuse uhkusele positiivselt.

Niinimetatud ühise vaenlase temaatika ja oma seisukohtade ning ajaloo eest võitlemine panid välisriikegi meisse tõsisemalt ja austusega suhtuma. Ja ergutasid ka eestlasi võtma iseennast ja oma riiki aukartuse ning autundega. Netikommentaaride hulk, arvamusartiklid, tänavateemad ja sinimustvalge populaarsus on vaid vähesed näited.

Pärast teema mõningast sumbumist on aga leitud uus "ühine vaenlane" või "peksukoer" ning selleks on riigivõim ja parlament. Viimase poole aasta teemad kajastavad peamiselt kuluhüvitiste vajalikkust ja õigustatust, kulutšekkide rolli, parlamendisaadikute palkasid ning töötundide ja tasu vahekorda.

Kui vaadata teema kajastatavuse sagedust ja kommentaaride meeletut hulka, siis on selge, et ajakirjandus ei pea mõnda aega oma müüginumbrite pärast muretsema. Müüginumbrite taustal on aga olulisem asja varjatud pool.

Esiteks on ajakirjandus mõneti ebaõiglane, laiendades üksikud negatiivsed näited kogu parlamendile, teiseks avaldab selline meelevaldsus negatiivset mõju nii riigi usaldusväärsusele kui ka kodanikutunnetusele.

Ma ei saaks ajakirjandusliku provokatsiooniga kuidagi kaasa minna - ei näpuga näidata, parastada ega ka allkirja parlamendi tasustamise vastu anda, sest faktid, mis kõnelevad rahvasaadikute tegemiste õigsusest, kaaluvad üles paar meedias esile toodud negatiivset näidet.

Saadikud ja rahvas

Piirkonna juhina on mul täpne ülevaade IRLi ministrite ja riigikogulaste tööst ning tegemistest. Lisaks regulaarsetele täiskogu ja komisjoni istungitele, tööle fraktsioonides ja muudele kohustustele võtavad saadikud tõsiselt ka oma usalduse kinnitamist, kohtudes valijatega ja pidevalt aru andes nii riigikogu tööst kui oma tegemistest.

Viimase poole aasta jooksul on Lääne-Virumaad külastanud enamik IRLi tipppoliitikuist - Andres Herkel, Toomas Tõniste, Mart Laar, Erkki Nool, Marko Mihkelson, Margus Tsahkna, maikuus Ene Ergma, kes on pikalt ette kavandanud ka Euroopa päeva tähistamise Lääne-Virumaal.

Nende huvi ja kohusetunne on seotud kodanikele informatsiooni andmisega ja võimu lähendamisega neile.

Käesoleva aasta jooksul on näiteks Lääne-Virumaal käinud IRLi ministritest Juhan Parts, Helir-Valdor Seeder, Jaak Aaviksoo, Tõnis Lukas ja Siim Kiisler, samuti Kiisleri eelkäija Vallo Reimaa.

Lääne-Virumaalt mandaadi saanud Marko Pomerants ei vaja isegi esiletõstmist, sest tema kohtumisi, ettekandeid ja esinemisi on kindlasti enamik märganud.

Samuti on Kristiina Ojuland väga aktiivselt Lääne-Virumaad külastanud ning opositsioonipartei, keskerakonna parlamendipoliitikutelegi pole see võõras kant - Virumaalt riigikogusse valitud Toomas Varek on kohapeal samuti mitmes küsimuses aktiivselt kaasa löönud. Virulaste usalduse võitnud Indrek Saar õigustab oma populaarsust ega ole oma valijaid kaugeltki unustanud.

Seda enam on ebaõiglane laiendada kellegi tegematajätmine kogu parlamendile, võttes igasuguse motivatsiooni senini aktiivselt rahvaga kohtunud saadikutelt.

Ajakirjanduse vastutus

Kuid teisest küljest on asjal riigiga seoses palju sügavamad ja põhjapanevamad seosed - riigikogulaste ja parlamendi näitamine jõuetu, mitte midagi tegeva organina langetab usaldust riigi tähtsaima organisatsiooni vastu ning kahandab seega ka rahvuslikku enesetunnet.

Parlamendi prestiiži allaviimine võib aga kõikidel järgnevatel valimistel tekitada fenomeni, et kohusetundlikud ja kompetentsed inimesed saadiku negatiivse kuvandi tõttu poliitikasse ei pürgi.

Nii olulise institutsiooni puhul, nagu on riik, tuleb mõelda strateegiliselt, ja ajakirjandus neljanda võimuna võiks muuta müüginumbrite suurendamise taktikat ning pidada kollektiivsust ja riigi head mainet müügituludest tähtsamaks.

Hea vaim ja paha võim 2

2008-04-11

Eelmises kirjutises vaimust ja võimust (Sirp 21. III) esitasin väite, et loomeinimeste iga vastuseisu mõnele valitsuse kavale ei saa veel vaadelda vaimu ja võimu igavese võitluse järjekordse ilminguna. Seda põhjusel, et vaim ja võim ei olegi mingid olemuslikud vastandid, nagu seda sageli paraku väidetakse, vaid on teineteisega seotud, kohati kattuvadki mõisted. Kuid vaimu ja võimu ekslik vastandamine on sellegipoolest üldlevinud ja sellega kaasneb tavaliselt järgmine mõtteahel:

Meie, kes me võitleme paha võimuga, esindame vastuhakku karjavaimule. Karjavaim - see on vürtspoodnike, väikekodanlaste mentaliteet, millel püsib riik kogu oma tüütuses ja immanentses repressiivsuses. Meie, kunstnikud, astume selle mentaliteedi vastu välja, me kanname vabaduse ja individualismi lippu, me lõhume kivinenud kaanoneid ning purustame müüte. Me kehastame julgust oma peaga mõelda, julgust kahelda valmis tõdedes, julgust vastu hakata massi arvamusele ja maitsele. Me oleme, mitte ei näi.

See vaatevinkel on tänapäeva lääne (professionaalse) kultuuriloome üks alustalasid, seda korrutavad mitmetes variatsioonides tuhanded kirjandus-, kunsti-, arhitektuuri- ja teatrikriitikud, publitsistid, literaadid ja intellektuaalid. Tegemist on püha tõega, milles kahtlemine on intellektuaali ja/või loomeinimese staatuse poole pürgijale hukatuslik, paisates ta automaatselt väikekodanluse ebaaustusväärsetesse ridadesse.

Kuid kas märkasite paradoksi? Postulaat kohustab kahtlema „valmis tõdedes", kusjuures selles postulaadis ei tohi kahelda? Paraku just nõnda see on. Sa ei tohi kahelda väites, et kõiges tuleb kahelda. Mõistusega seda lahti ei haruta. Jääb vaid üle lisada, et selliseid paradokse on veelgi. Näiteks kategooriline nõue olla tolerantne: kes kohe sallima ei hakka, see keedetakse seebiks. Või väide, et kõik on suhteline. (Sest sel juhul peaks suhtelisus olema absoluutne, ja järelikult kõik ei olekski suhteline.) Muidugi võib neist surmasõlmedest välja rabelda Aleksander Suure meetodil, väites, et „sallida tuleb kõike peale sallimatuse" (J. Kaplinski), kuid see on puru silmaajamine. Ausam oleks öelda, et see loosung viib meid ummikusse. Ent tegelikult pole sedagi tarvis. Ummik on õnneks vaid teoreetiline, sest enamasti ei seisa vastamisi mitte karjavaim ja mäss, vaid üks karjavaim ja teine karjavaim.

Väide vajab tõestuseks kindlasti näidet. Selleks pöördun jälle meie vana hea sambatüli juurde. Küsigem, kas sambavastaste puhul oli tegu mässuga karjavaimu vastu? Kas mõni protestija astus üles üksi, seades ohtu oma heaolu ja karjääri?

Ei, seda tehti kollektiivselt. Kuid ehk olid protestijad siis vähemalt väike, kaitsetu sangarite salk, umbes nagu algusaastate impressionistid või 40 kirja signataarid? Ei, ka seda mitte. Esiteks näitavad küsitlused, et samba vastu on umbes 1/3 elanikkonnast, mis on küll vähemus, aga mitte marginaalne. Teiseks on Tallinna kultuuri-establishment'ist samba vastu koguni enamus. Vähemalt otsustades protesti kõlavuse järgi, mis ütleb mõndagi ka meediagurude enamiku (vaikiva) eelistuse kohta.

Kui nüüd kujutada ette üht „keskmist" kunstnikku, arhitekti, kriitikut või kunstitudengit, siis küsigem, kas vastuhakk Vabadussõja võidu sambale tähendaks talle vastuhakku karjale? Oh ei, risti vastupidi, ta oleks oma karjaga kenasti ühel meelel.

Siinkohal ei kasuta ma sõna „kari" mitte halvustavas, vaid piltlikus tähenduses. Ühiskond ei ole homogeenne, ühtlane, ja inimesed ei ela ega tegutse korraga kogu Eesti ühiskonnas. Nad tegutsevad omal alal ja suhtlevad oma ringkonnaga. Meil igaühel on oma kari, sageli ka mitu. Ärimeestel on ärimeeste kari, mootorrattameestel on mootorrattameeste kari ja individualistidel on individualistide kari. (See viimane on muidugi samasugune irooniline paradoks kui need, millest kõnelesin eespool.) Niisiis ei nõudnud ega nõua Võidusambale vastuhakk ühelt kunstnikult või kriitikult mingisugust julgust. Arvata tänases Eestis teisiti kui valitsus, see on maailma kõige ohutum asi. Julgust nõudis ja nõuab loomeinimese mainele pretendeerijalt hoopis samba pooldamine, sest see tähendab vastuolluminekut „omadega", näiteks oma professoriga kunstiakadeemias või Tallinna ülikoolis. Või mõjuka kriitikuga Eesti Ekspressis, kes su järgmise näituse pisikesteks tükkideks võib teha. Valitsused tulevad ja lähevad, aga omad jäävad. Need omad jätavad su „reetmise" viimati aastateks meelde.

Nii kõva mees kui Jüri Arrak võib selle võimalusega mängimist endale lubada, kuid lihtne ei ole see kindlasti tallegi. Pole seda hirmugi, et mõni arvamusliider, kes muidu ei väsi mässu ja mässajaid ülistamast, talle selle eest tunnustust avaldaks - kas või printsiibi pärast. Kuigi oleks põhjust, sest Arrak käitus kahtlemata julgelt.

Et tõeline vastuhakk päris karjavaimule julgust nõuab, ei ole minu oletus ega luul, vaid leidis praktikas tõendust. Pean silmas arhitekt Harri Kivilo juhtumit, kus iseseisvalt mõtlev loomeinimene söandas avalikult arvata teisiti kui Eesti Arhitektide Liit ja kes selle eest nimetatud liidu poolt sisuliselt vande alla pandi.

See on huvitav seik ja viib meid tagasi alguses märgitud paradoksi juurde: kes ei mässa, see keedetakse seebiks. Tegemist on laiahaardelise teemavaldkonnaga, mida siinkohal arutama hakata pole ruumi. Tahan vaid märkida, et mässumeele moondumine sunniks ja koguni vägivallaks on ajaloos nii tavaline, et tegemist ei saa olla juhusega. Selle juures ei ole tarvis tingimata meenutada revolutsioone, ei giljotiini ega tšekaad. Võib mõelda tänapäeva lääne kultuurielule laiemas mõttes, juhtivatele mittepoliitikutest arvamusliidritele - kriitikuile, ajakirjanikele -, ülikoolides ja loomeühendustes valitsevale mentaliteedile. Neis ringkondades on vasakpoolsus sisuliselt kohustuslik ja mõistet „parempoolne intellektuaal" ei tunnistata. (Kui juba parempoolne, siis ikka vürtspoodnik või võimur.) Mis tähendab sügavat sisemist sallimatust, millest ei oleks ju lugu, kui seda ei viljeldaks kõlavate sallivusloosungite all ja vikerkaarelippude lehvides. Tundub, nagu oleks vasakpoolsel mõtteviisil mingi eriõigus olla sallimatu, nii nagu vasakpoolsetel tudengitel on eriõigus loopida puruks vaateaknaid. Neil lihtsalt on see õigus, ehkki keegi ei oska öelda, miks või mille eest.

Kuid aitab sellest kõrvalepõikest.

Karjavaimust kõneldes tasub olla valvas, et seda sõna mitte tarvitada vales tähenduses. On karjavaim ja on massipsühhoos. Ehkki need kaks nähtust on usutavasti suguluses, ei ole need ometi üks ja seesama. Karjavaim on midagi suhteliselt stabiilset, see iseloomustab inimese käitumist, sõprade, põhimõtete ja otsuste valikut päevast päeva ja aastast aastasse. Kunstnik peab arvestama, et tal ei ole arukas minna lootusetult tülli kõigi oma kolleegide ja kriitikutega, ajaloolane kõigi ülejäänud ajaloolastega, ärimees kõigi ülejäänud ärimeestega, suvaline indiviid kõigi oma sugulastega jne. Massipsühhoos on aga ühekordne nähtus. Nagu palavikuhoog, ja võib ka korduda nagu palavikuhoog. Mõni on sellele vastuvõtlikum kui teine - jälle täpselt nagu palavikulegi. Massipsühhoos ei ole tingimata taunitav - mõelgem eesti rahva seisundile Laulva revolutsiooni tipphetkedel 1988. aastal -, kuid omamoodi lahtise tulega mängimine on see kindlasti.

Kuid karjavaim? Püha tõde, mis kuulutab karjavaimuvastase mässu igal juhul õilsaks, põhineb vaikival eeldusel, et karjavaim on halb. Niisiis on karjavaimu halbuses kõhklemine ketserlik. Aga mis siis, kui ei olegi halb? Vähemalt mitte igal juhul ja tingimata?

Mõistan lugeja ehmatust. Kuidas võib keegi kirjaoskaja inimene avalikult kiita karjavaimu? Pole jõledamat asja kui karjavaim - kas meie helgemad pead seda meile juba sadakond aastat korrutanud ei ole? Vähemalt Siuru päevist peale?

Ei maksa siiski ehmuda. Võtke parem kätte näiteks suurepärane lasteraamat, Leida Tigase „Lugu kahest laisast varesest" (lastekirjanduse võistluse auhinnateos aastast 1936). Raamatus on juttu kahest varesepojast, kes jäävad isa ja emata, ning kuna nad on laisad ja rumalad, siis heidetakse nad välja ka vareseparvest. Nende suurekssaamise (st vastutusvõimeliseks muutumise) lugu on ühtlasi lugu sellest, kuidas leida tagasitee „karja" hulka. Muide, samasuguse loo jutustab meile ka tuntud mässaja Aleksis Kivi oma „Seitsmes vennas". Vennad üritavad elada väljaspool karja (oma kihelkonna rahvast), kuid eksperimendiks see jääbki. Mõlemad lood lõpevad õnnelikult, nii varesepoegadest kui vennastest saavad tublid karja liikmed. Mis tähendab, et võime ja oskus kuuluda karja ei näita mitte nõmedust ega vaimuvaesust, vaid küpsust.

Probleem üleliia andeka liikmega jääb siiski karjas alles. Sellisel isendil tekivad karjaga reeglina tõepoolest vastuolud. Kuid oluline on mõista, et need ei pruugi viia sugugi mässu ega konfliktini. Mulle on alati imponeerinud viis, kuidas Shakespeare lahendas analoogilise probleemi. Nimelt oli tema ajal kombeks, et tragöödia vaheaegadel tulevad lavale klounid ja lõbustavad pealtvaatajaid trikkidega. Suurele dramaturgile ei meeldinud see komme põrmugi, aga ta ei tõtanud „kivinenud kontseptsioone purustama" ega „vaatajat šokeerima", vaid kirjutas „Romeosse ja Juliasse" sisse koomilise osa, Julia amme. Tragöödia jäi seejuures tragöödiaks ja paneb publiku nutma tänagi, aga „kari" oli rahul. Shakespeare ei lammutanud midagi, ta arendas edasi.

Kuidas võiks see tõdemus jõuda meie kultuuriskandalistideni? Pean tunnistama, et ei tea igavamat asja kui skandaalne kunst.

Võtame kokku. Väitepundar, et mäss karjavaimu vastu on õilis ja viib edasi, on ekslik kolmel põhjusel: esiteks, karjavaim kui selline pole sugugi paha, vaid pigem loomulik (ehkki sel on varjuküljed); teiseks, geniaalne kunst võib sündida ka ilma mässu ja lõhkumiseta; kolmandaks, suur osa ümberringi nähtavast nn mässust ei käigi karjavaimu kui sellise vastu, vaid on ühe karja mäss teise karja vastu. Järelikult mitte mäss, vaid lihtsalt erinevate karjade erinev arvamus.

Selliste olukordade lahendamiseks on välja mõeldud demokraatia. Sellest järgmisel korral.

Hea vaim ja paha võim

2008-03-28

Tuline diskussioon Vabadussõja võidu samba ümber on taas päevakorda toonud vana hea võimu-vaimu väidetava vastuseisu. Diskussioon on uus, teema ise vana.

Kui vana? Usun, et enamik meist tõttab kinnitama: aga loomulikult sama vana kui ühiskond. Võim ja vaim on vastandid igal ajal ja igal juhul, nad on seda juba definitsiooni kohaselt.

Selle veendumuse üheks levinumaks tuletiseks on tees, et tõeline vaim on vaid see, mis mässab. Mässul on kaks liiki: mäss võimu vastu ja mäss enamuse vastu. Tsiteerides Jüri Talvetit: „Just mäss karjavaimu vastu tähendabki tõelist vaimu. Ühe rahva vaimu parimad vormijad on ajaloos just olnud vaba- ja teisitimõtlejad". Tõsi, nimetatud kaks mässuliiki on lähisugulased, mõlemal juhul astub üllas võim välja alatu jõu (ülekaalu, võimu) vastu.

Väljaütlemisi, mis kõiki neid seisukohti kajastavad, leiame tänases lääne inforuumis massiliselt. Meie kommunikatsioonikanalid on vaimu ja võimu väidetavat antagonismi ning selle variatsioone õigupoolest otsast otsani täis. Hiljaaegu kogesin juhust, kus oli võimatu mängufilmis esitada positiivses võtmes üht Eesti ajaloolist kõrget riigitegelast. Põhjendus oli tappev: „Vastasel korral tegeleksime propagandaga." Polnud oluline, kas vastav isik oli tubli ja tark või saamatu ja rumal - oluline oli, et ta esindas võimu. Järelikult tema kohta midagi head öelda ei saa.

Umbes samal tasemel on Eesti ajakirjanduse sõltumatuse ja professionaalsuse üle valvama kutsutud Tarmu Tammerki hiljutine mõtteavaldus, et riigitruud ja patriootlikud ajakirjanikud „ei saa" olla demokraatliku ajakirjanduse tunnuseks. Niisiis: hoolimata sellest, milline on riik - vaba, demokraatlik, türanlik, barbaarne -, ühelgi juhul ei tohi demokraatlik ajakirjandus seda riiki toetada. Praktikas tähendab see, et sellest riigist tohib kirjutada vaid halba ja mitte head. Juhul, kui head peaks juhtuma, tuleb see maha vaikida; juhul kui halba ei peaks juhtuma, tuleb see välja mõelda. Siis ja ainult siis on tegemist tõelise vaimuga, vastasel korral mitte.

Veendumus, et võim ja vaim on antagonistlikud, on nii üldine, et keegi õieti ei mäletagi, et see on vaid veendumus. Sellesse suhtutakse kui triviaalsusse à la maakera on ümmargune ja kõik hiired armastavad juustu. Kes triviaalsusi ei tea ega tunnista, on harimatu või vaimselt puudulik.

Paraku - see vana triviaalsus ei ole ei vana ega triviaalsus. Piisab, kui meenutada Hegelit, kelle meelest vaim hoopis avaldus võimus ja võimu kaudu. Goethe aga ütles Napoleoni kohta, et talle on võim sama, mis muusikariist suurele kunstnikule. Jätan vahele ajaloo arvukad preesterkuningad, renessansiaegse Itaalia (kus võim ja vaim otse lootusetult läbi põimusid ning teineteiseks üle kasvasid) ja John Kennedy „intellektuaalide valitsuse" ning piirdun konstateeringuga, et võim pole läbi aastatuhandete olnud mitte vaimu vastand, vaid pigem üks loomingu liike. Üksiti palun võimu mitte segi ajada vägivallaga, nagu seda 20. sajandi pahempoolsete mõtlejate ühiste jõupingutuste tulemusel pahatihti juhtub. Võim ja vägivald erinevad teineteisest umbes nagu hukkamine ja mõrv. Mõne arvates vahet ei ole, mõne arvates on vahe suur ja oluline.

Kuuludes viimase seisukoha pooldajate hulka, ei saa ma kuidagi nõustuda vaimu ja võimu primitiivse vastandamisega, vaid pean, nagu Goethegi, võimu teostamist sama ülevaks kunstiks kui viiulimängu. Kui seda teeb Paganini, on tulemus kaunis, kui Kurt-Kolla, siis on mõistagi kole ja tegemist ei ole viiulimängu, vaid kääksutamisega. Kääksutamise alla liigitaksin ma ka nõukogude võimu.

Niisiis, kui võimupill on vähegi oskaja isiku käes, siis on võim vaimu avaldumisvorm ja võimu teostamine on looming. Sellega nõustumiseks piisab kas või sellise tõsiasja meenutamisest, et ka loomeliitudel on juhatus ja esimees ning et mõni esimees saab paremini hakkama kui teine.

Eelöeldust võib aga teha järelduse, mis vaevalt et meeldib ühegi tänapäeva lääne ühiskonna intellektuaalidele. Nimelt: kui arhitekt arvustab võimu teostamist, siis on see sama kohatu kui et poliitik arvustab arhitekti (kirjaniku, muusiku) tööd. Muusikud ju tavaliselt romaanide arvustusi ei kirjuta? Aga võimu arvustavad nad koos kirjanike, teadlaste ja kunstnikega küll. Kas see kriitika saab olla kompetentne?

Kuulen kõrvus juba kurje hääli: kas Vahtre unistab loomeinimeste vaikima sundimisest? kas eesmärgiks on manööverdada poliitika kriitikavabasse tsooni? kas silme ees on vaikiv ajastu? kas tulevad suukorvid?

Ei, ei ja veel kord ei. See, millest unistan, on üks teine asi. Nimelt, et võimu teostamist tunnustataks loometegevusena, mille kriitikale ja tagasisidestusele laieneksid samad reeglid kui muule loometegevusele normaalses ühiskonnas. Maali või skulptuuri kohta võib (ja ehk peabki) arvamust avaldada igaüks, kuid samas tunnustatakse looja ja publiku vahendajatena asjatundlikke kriitikuid. Kas oleks see rakendatav ka poliitikale? Pidagem silmas, et siis tuleks loobuda tollest vulgaarsest teesist, Eesti meediagurude üdikondist, et võim on igal juhul halb ja temast ei tohi kõnelda midagi head. Mõelgem vahelduseks, mis juhtuks, kui kunstikriitikud suhtuksid samal kombel kunstisse.

Muide, too vulgaarne tees võimu ja vaimu antagonismist ei pärine kuskilt mujalt kui Karl Marxi pärandist. Marx suri eksiarvamuses, et ta on Hegeli pea pealt jalgadele tõstnud, kui tegelikult oli risti vastupidi. Muud Marxi absurdsused, alates proletariaadi ja kodanluse igavesest, lepitamatust vaenust kuni proletariaadi diktatuuri paratamatu kehtestamiseni on ajaloo prügikasti rännanud, kuid veendumus, et kunst peab mässama, püsib visalt. Üks paremaid filosoofia populariseerijaid Brian Magee on kirjutanud: „Selle seisukoha järgi peab kunst õpetama inimesi sügavamalt mõistma, mis on ühiskonnas valesti (...). Kunst peaks neis tekitama tahtmise ühiskonda muuta. (...) Kunst, mis toetab eksisteeriva ühiskonna väärtushinnanguid, püüab inimesi uinutada ja nende väärtushinnangutega nõustumisele eksitada, on halb kunst." Magee märgib kokkuvõtvalt, et see seisukoht näikse olevat marxismi viimane püsima jäänud bastion. Pole juhuslik, et selle bastioni üheks nimekamaks maaletoojaks Eestis oli tuntud stalinist Gustav Naan, keda mõnda aega millegipärast suureks mõtlejaks peeti ja kelle mõtteviisil on tänaseni järgijaid. Mina nimetan seda mõtteviisi roosaks pasteediks, aga kuna nii ei ole ilus öelda, siis palun seda mitte levitada.

Teoreetiliselt pole ju võimatu, et Marx eksis kõiges muus peale selle küsimuse ja et marxistlik vaade heale ja halvale kunstile (ehk siis tõelisele vaimule ja võimu teenivale ebavaimule) on õige. Tõsiasjad seda paraku ei kinnita. Nagu ma juba viitasin, on ajalugu täis vaieldamatult head kunsti, mis ülistab kehtinud väärtushinnanguid ja sageli koguni valitsejaid, mitte ei halvusta ega lammuta neid. Miks peaksid tänased väärtushinnangud siis olema nii kohutavad, et ühel kunstnikul neid üldse toetada ei sobi? Miks peab kunst lammutama sedasama ühiskonda, mis teda toidab ja finantseerib? Kas vaimu eesmärk on siis võim hävitada? Sel juhul jääb arusaamatuks, millest loomeinimesed elama hakkavad - esiteks poleks enam leiba, teiseks ei oleks enam millestki kunsti teha, sest puudub mässu objekt.

Need vastuolud tüüpilist pahempoolset intellektuaali nähtavasti ei huvita. Palju mugavam on elada maailmas, kus võim on halb ning vaim on hea - „ja kuna mina kuulun vaimu poolele, siis järelikult olen õigete poolel". Selge ja efektne maailmapilt, mille esindajale on automaatselt tagatud intellektuaali (kunstniku, vaimuinimese) aupaiste. Mistõttu sellel primitiivsel pildil on palju toetajaid ka vähevõimekate inimeste hulgas, sest see on nende ainus tee vaimuinimeste hulka. Kui andeid napib, siis võib seda korvata ohtra mässumeelsusega ja, ennäe, oledki professoritega ühes rivis.

Andke andeks, aga mispoolest selline maailmapilt on parem Orwelli lammaste omast? - „Mää, mää, kaks jalga paha, neli jalga hää! Võim paha, vaim hää!"

Lõpetuseks pöördun tagasi sambavaidluse juurde. Leian, et sambavastastest on silmatorkavalt ebaaus esineda „vaimu" või siis ka kogu Eesti haritlaskonna (intelligentsi, kunstiinimeste jne) nimel. Eriti ebaaus on kirjeldada tekkinud vastasseisu konfliktina vaimu ja võimu vahel. Võim ei piira käesoleval juhul mitte kellegi loomevabadust - hoopis vastupidi, „vaimu" nimel kõnelejad nõuavad ausalt läbi viidud konkursi tulemuste tühistamist ja rahva enamiku arvamuse ülbet ignoreerimist. Ühesõnaga - nõuavad võimult vägivalla rakendamist, vastavalt hääleka vähemuse nõudmistele.

Küsin: kui valitsus ja riigikogu läheksid sellele teele, siis kuhu jääksid demokraatia, õigusriik ja vabadus? Kui vägivald, sohitegemine, reeglite rikkumine, seaduste jalge alla trampimine on kord kotist välja lastud, siis ei lähe kaua, kui see bumerangina tabab meid kõiki. Nii mind, Lapinit kui Veidemanni. Võib-olla Veidemann oskab sellise olukorraga paremini kohaneda kui mõni teine ja seda omal kombel isegi nautida, aga enamiku jaoks oleks see ikkagi katastroof.

Niisuguste nõudmiste esitamine on päris ehmatav sümptom, mis tõendab, et demokraatia olemuse mõistmisest oleme me väga kaugel. Ei, sambavaidluses ei seisa vastamisi vaim ja võim. Esiteks, nagu ütlesin, vaim ja võim ei olegi vastandid, vaid üks on teise alaliik. Teiseks, siin seisavad vastamisi hoopis demokraatia ja diktatuuriihalus. Et Lukašenka diktatuur on halb, seda me mõistame. Et meedia diktatuur oleks sama halb, seda me peaaegu mõistame. On viimane aeg õppida mõistma, et ka Eesti Kirjanike Liidu või Eesti Arhitektide Liidu diktatuur ei oleks karvavõrdki paremad kui Lukašenka oma.

Lenin võrdseks Hitleriga

2008-02-21

Euroopa väärtuskaart on jätkuvalt vildakas. 20. sajandil märatsenud kahest ideoloogiast on natsism löödud risti, kommunism aga pääsenud väga kergelt. Eesti riik saaks astuda kaks konkreetset sammu selle parandamiseks - algatada kommunismitegude uurimine ja luua nn Pagari keldritesse maailma kommunismikuritegude muuseum.
Ian Kershaw alustab oma mammuttööd «Hitler. Esimene köide» järgmiselt: «Kas 20. sajand on olnud Hitleri sajand? Kindlasti, sest ükski teine inimene pole sellesse jätnud nii sügavat jälge kui Adolf Hitler. /.../ Ühegi [teise diktaatori] valitsemine pole närtsitanud mitte ainult oma riigi, vaid kogu maailma rahvaste teadvust nii, nagu Adolf Hitleri valitsemine seda tegi./.../ Hitleri diktatuur 20. sajandil kujutab endast palju suuremat paradigmat kui Stalini ja Mao diktatuur.»
See tunnustatud Briti ajaloolase hoiak, milles näiteks Leninit isegi ei nimetata, annab tabavalt edasi suhtumise 20. sajandil toimunusse. Selle põhjuseks on senine totalitaarrežiimide ühekülgne kajastamine maailmas, massiivne keskendumine natslikele kuritegudele ning algelise põhimõtte «võitjate üle kohut ei mõisteta» jätkuv kehtivus.
Lenini sajand
Kapitalismi ja kommunismi ühisrinne seljatas viimases maailmasõjas natsionaal-sotsialismi, pannes nii paika ka süüdlase, millele keskenduda. Selle ühisrinde jälg avaldab siiani mõju, mistõttu ei ole kerge teha kapitalistlikule maailmale selgeks, et tantsiti kuradi endaga. Pigem kiputakse lääne pseudoharitlaste seas iga väidet kommunismi pärispalgest heal juhul pisendama, halvemal juhul aga üldse mitte uskuma. Tuletame kas või meelde, kuidas suhtuti läänes omal ajal Solženitsõni paljastustesse. Tegelikult ei ole Teine maailmasõda siiani lõppenud.
Ma julgeks Ian Kershaw'le tugevalt vastu vaielda ja nimetada 20. sajandit pigem Lenini sajandiks. Just tema viis praktilise teostuseni selle klassivõitlusele ässitava hävinguideoloogia, mille kommunismi nime all tõid 19. sajandi keskel avalikkuse ette Karl Marx ja Friedrich Engels.
Ajaloolane Richard Pipes kirjutab oma teoses «Kommunism», et Lenin ei tundnud mingit sisetundepiina armutu despotismi kehtestamisel. Ta defineeris mis tahes diktatuuri kui «võimu, mida ei piira miski, ei ükski seadus, mida ei takista absoluutselt mingid reeglid ja mis toetub otseselt sunnivõimule».
Ta viis ellu piiramatut terrorit, et oma vastased hävitada ja hoida ülejäänud elanikkonda hirmu all. Proletariaadi diktatuuri kehtestamiseks ei kõhelnud Lenin kasutamast ühtegi vahendit, oluline oli vaid hävitada võimalikult lühikese ajaga võimalikult palju isiklikke ja klassivaenlasi. See oli mees või õigemini inimloom, kes lõi käitumisstandardi talle järgnevatele rõhujatele ja diktaatoritele, nii punastele kui pruunidele.
Kommunism on kahtlemata inimajaloo võikaim ideoloogia, kui arvestada ainult kahjusid inimohvrites või rahas. Rääkimata traditsiooniliste ühiskondade ja kultuuride purustamisest, mida see totalitaarsus kaasa tõi. Ainuüksi Nõukogude Liidus suudeti ajaloo prügikasti pühkida pea sada rahvust. See on paradigma, mida «ületada» on üliraske ja mida Hieronymus Bosch on kujutanud oma surematu teosega «Põrgu». Kuid ärgem unustagem ka professor Pipesi tõdemust selle kohta, et ei ole võimalik teha selget vahet sotsialismi ja kommunismi vahel.
Millal siis saab Lenini kommunism maailmas vähemalt sama võrdseks Hitleri natsismiga? Alguses tsiteeritud Ian Kershaw' hoiak on seni omane paljudele lääne arvajatele, isegi mõnele, kes pigem tsentristliku või parempoolse ilmavaatega. Natsistlikku režiimi on edukalt paljastatud pea kuuekümne aasta jooksul, alates Nürnbergi tribunalist kuni paljude üleilmse levikuga raamatute, linateoste ja muuseumideni. Kommunismi kordasaadetu on aga maailmas enamjaolt käsitlemata ja teadvustamata.
Kommunism vohab endiselt
Prantsuse ajaloolase Stéphane Courtois' hinnangul ulatub kommunismiohvrite arv aga vähemalt 100 miljonini, sealhulgas Hiinas 65 miljonit ja Nõukogu Liidus 20 miljonit. Kuid need arvud on mitmete ajaloolaste meelest tagasihoidlikud. Näiteks on Hiina arhiivid siiani veel suletud.
Kuigi Nõukogude Liit ja tema satelliidid varisesid kokku, läheb läänemaailmal terrorismivastase sõja varjus tihti meelest, et siiani valitsevad Põhja-Koreas, Valgevenes, Hiinas ja Kuubal kommunistlikud võimurid. Üks nendest režiimidest asub Ameerika Ühendriikidest sama kaugel kui Helsingi Tallinnast. Venezuela presidendi Hugo Cháveze eeskujuks on punamõrtsukas Che Guevara ja tema sooviks luua oma riigist teine Kuuba. Kõneka nüansina on Cháveze põhikriitikuks vasakpoolne üliõpilasjuht Stalin (tema õdede-vendade nimedeks aga Engels ja Marx), kes peab oma nimekaimu suurmeheks.
Kreeka, Prantsusmaa, Rootsi ja teiste Euroopa riikide parlamentides on uhkelt esindatud ka kommunistlikud parteid, mitmes Euroopa riigis on kommunistid aastaid olnud või ka on valitsustes. Rootsis, kus tihti on kommunistid olnud valitsuses sotside liitlasteks, nimetab kompartei juht ennast jälle kommunistiks, kuigi veel hiljuti peitus vasakpartei nime taha.
Maailmamuuseum Pagarisse
On selge, et läänemaailma senine suhtumine kommunismi on olnud võimalik teadmatuse või sügava asjatundmatuse tõttu. Selle kõrvaldamiseks tuleb näha vaeva, sest juba sirguvad uued Leninid, Stalinid, Ched ja Maod.
Jüri Luik kordas hiljuti oma põhjalikus käsitluses ideed luua Euroopas kommunismitegude uurimiskomisjon, ja seda tuleb kahe käega toetada. Rahvusvahelise õiguse seisukohast oleks see suure lünga täitmine rahvaste õigusteadvuses. Paljudes riikides algataks see ka sisemiselt vajaliku debati mineviku selgeksrääkimiseks, ilma selleta kasvavad järeltulevad põlved viltuse väärtuspildiga.
Eesti peaks olema selle algatuse üheks eestvedajaks, mis tähendab kindlat poliitilist tahet, selle seadmist üheks välispoliitiliseks eesmärgiks ja raha eraldamist. Samas on selge, et saame teha samme kommunismitegude uurimiskomisjoni loomiseks üheskoos teiste riikidega ja selleks vajaliku tahte koondamine võtab oma aja.
Meie võimuses on veel ühe praktilise sammu astumine kommunismikahjude- ja ohu teadvustamiseks. Maailma kommunismikuritegude muuseumi asutamine Tallinna Pagari tn nn KGB-majja oleks unikaalne kogu kontinendil. Mõnede lähiriikide pealinnades on küll loodud konkreetsele riigile keskendunud genotsiidimuuseume, kuid kusagil ei käsitleta ülevaatlikult kommunismi kordasaadetut kogu maailmas.
Maailmamuuseumi rajamisega annaksime olulise panuse kommunismi ohtlikkuse ja inimvaenulikkuse teadvustamisse ning selle ohvrite mälestamisse. Lisaks saab Eesti riik ajaloolisele tõele rahvusvahelise tähelepanu koondamisega astuda vastu idanaabri propagandale, mille sihiks on jõhkralt moonutada 20. sajandi ajalugu ja pisendada õiguseellase genotsiidikuritegusid.
President Lennart Meri kunagise idee järgi pidi maailmamuuseum rajatama just Pagari tänavale, kus asus totalitaarrežiimi tähtsaim piinamisasutus. Just seal on võimalik eksponeerida kommunismi toimepandut kõige ehedamalt. 21. sajandi tehniliste vahendite ja lähenemisega saaksime muuta maailmamuuseumi Tallinna üheks köitvamaks külastusobjektiks ja ühendada sellega ka kommunismitegude uurimise keskuse.

Riik tähendab tema kodanikku

2007-06-02

Vähimagi huvi korral on meil võimalus kaasa aidata, mõjutada või muuta otsustusi, neis osaleda, arvab Tiina Oraste.

Aprillisündmused jahmatasid ja šokeerisid ühiskonda. Hinnanguid on antud seinast seina. Tallinnas, Ida-Virumaal ja Moskva Eesti saatkonna juures juhtunu raputas meid kõiki ja pani mõtlema ajaloole, eestlusele, emakeelele, kodanikuks olemisele, vastutusele.

Ärkasime justkui talveunest. Tundsime end kodanikena, kellel on õigus ja kohustus midagi öelda ja arvata.

Vastutame koos saadikuga

Paljud jõudsid arvamustest ka tegudeni. Hakkajamad naised ja mehed registreerisid end abipolitseinikuks, et vajadusel olla abiks ja toeks turvalisuse tagamisel.

Põhjused, miks selline otsus tehti, olid kindlasti erinevad, kuid neid inimesi seob vastutustunne Eesti eest!

Kodanikuna peame iseenesestmõistetavaks, et riik hoolib ja kaitseb meid, loob turvatunde. Kui miskit on viltu, siis hakkame süüdlasi otsima. Kõige lihtsam on see ajada riigi kaela.

Mõtleme siis valitsust, riigikogu, kohalikku omavalitsust, politseid, päästetöötajaid, kiirabi, midagi muud. Kuid kas oskame näha end kodanikuna mõistes «riik»? Tundub kuidagi kauge ja kõrge, meist väljaspool asuv.

Kodanik tahab õigustatult teada, miks sünnivad ühed või teised poliitilised otsused, et neid siis hinnata. Hindamiskriteeriumiks võtame kas positsiooni, heaolu tõusu või languse lähtuvalt iseendast. Kaugeleulatuvamaid hinnanguid on raskem teha, sest need pole veel käega katsutavad. Kodanikuna oleme valinud oma esindaja nii kohalikule kui ka riigi tasandile, kus tehakse meile lähemaid või kaugemaid otsuseid.

Usaldame oma kodulinna, -valla ja riigi edasise käekäigu rühma inimeste tehtud valikute võimusse. Kuid kas oleme mõelnud, et koos oma häälega ei saa me ära anda vastutust?

Kaudselt vastutame kogu valitsemisaja koos oma saadikuga. Oli ju valik minu enda tehtud, seega saab see olla parimatest parim.

Öeldakse, et ükski otsus ei sünni üleöö (kuigi pronkssõduri teisaldamine näitab vastupidist, aga erand kinnitab reeglit), seega on meil vähimagi huvi korral võimalus kaasa aidata, mõjutada või muuta otsustusi, osaleda neis.

Riik ja tema kodanik on üks. Kui kodanikul läheb hästi, läheb ka riigil hästi. Kui kodanikul läheb halvasti, peaks mõtlema, miks see nii on.

Kas kodanikuna olen teinud endast vähemalt vähimagi, mida suudan, et riigil koos minuga läheks paremini? Kas pean kinni reeglitest ja eeskirjadest, et mitte häirida ja seada ohtlikesse olukordadesse kaaskodanikke? Kas austan ja hoolin endast vanemaid ja nõrgemaid? Kas leian aega lähedasi inimesi kuulata ja mõista? Kas loobun vihkamisest ja õelusest?

Kas kasvatan oma lapse juba maast madalast olema aus, tähelepanelik ja hooliv nii iseenda kui teiste vastu? Kas hoolin elukeskkonnast, et ka tulevastel põlved saaksid osa meie kaunist loodusest?

Vastuseid otsima ei pea kaugelt, sirvime kas või paari kuu jagu oma maakonna ajalehe Järva Teataja artikleid ja kommentaare.

Mõelgem ka pisiasjadele

Vastutus algab pisiasjadest. See on nii loomulik ja tihti me neile pisiasjadele ei mõtle. Igapäevaelu ja toimetamised lähevadki ju selles suunas, mida vastutus- ja kohusetunne meile kuklas peale suruvad.

Aga kui kaugele ulatub vastutustunde piir, millal leiame, et minusse see enam ei puutu? See kaugus on kõigil erinev, sellest tulenevalt ka arusaamad.

Pronksööd jäävad kevadesse, aga teema niipea ei vaibu. Küsimused vajavad vastuseid. Kaugel pole aeg, kui suur suvi on käes. Seda ootavad kõik, nii lapsed kui täiskasvanud, oodatud koolivaheaeg ja puhkus algamas.

Vabadus! Pole liialt kohustusi, saab vabamalt end tunda ja aeg-ajalt lihtsalt olla. Tunda rõõmu päikesepaistelisest ilmas, valgetest öödest, käia suurematel või väiksematel üritustel.

Kõige selle kauni aja nautimisel ärgem siis hajutagem tähelepanu ja unustagem ennast, sest muidu võib ühel hetkel vastutustundetu käitumine ja suhtumine bumerangina tabada valusalt meid endid, lähedasi või kogu ühiskonda.

Algallikas:

Järva Teataja 02.06.2007

IRLi noorliikmed ärgitavad nime vahetama

2007-04-10

Isamaa ja Res Publica Liidus (IRL) tõstavad läheneva üldkogu eel pead need poliitikud, kes tahavad ühendpartei ristida Eesti Konservatiivseks Rahvaerakonnaks.

Läinud nädala lõpul pakkusid uue nimekuju IRLi liikmetele, eestseisusele ja volikogule välja Noored Konservatiivid, kirjutas Postimees. Varem Res Publica hõlma all olnud parempoolne noorteorganisatsioon tegi oma pöördumise täpselt aasta pärast seda, kui Isamaaliit ja Res Publica teatasid oma ühinemisest.

Endine Res Publica peasekretär ning nüüdne IRLi juhatuse liige Ott Lumi on samuti veendunud Konservatiivse Rahvaerakonna pooldaja.
«Arvan, et sellel nimel on palju toetajaid,» ütles Lumi. «Varem või hiljem jõuame selleni.»
Tema sõnul on tegu positiivse ja loogilise ettepanekuga, mis aitab erakonna «sisu kõige paremini koorikuga katta».
Kuna ka paljud endised isamaaliitlased on valmis konservatiivideks saama, pole kindlasti mõtet näha siin ühe poole surveavaldust teisele, kinnitas Lumi.

Riigikogus jagatakse mõõdutundetult endale

2003-10-01

Alates erakondadevaheliste valimisliitude keelustamisega 1998. a on mitmete seaduste muutmisega raskendatud Riigikogus esindamata ja tegevust alustavate erakondade osavõtt riigi poliitilisest elust ning valimistest. Uus võimuliit ehk R kuubis on kasutamas taktikat, mis kindlustaks neile igavesed parlamendikohad. Tegelikult sai asi alguse juba eelmise valitsuse ehk kaksikliidu võimu ajal. Tolleajase rahandusministri Õunapuu sõnavõtud olid ühesed: suurendada riigieelarvelist toetust ja vähendada ning piirata võimalust ettevõtetel erakondi toetada, kuna viimased tahavad toetuste eest ka vastuteeneid.

Kulud määravad kõik
Seaduse plaanitud muutmisel suureneks riigieelarveline toetus parlamendiparteidele kolmekordselt ehk 60 miljonile kroonile aastas. See teeks ühele saadikule rahalist toetust lisaks palgale üle 594 000 krooni. Seda ajal, mil riigil ei jätku raha üliõpilaste abistamiseks, tervishoiu rahastamiseks, lastetoetuste ja meditsiinitöötajatele normaalse palga maksmiseks. Samas tahetakse ära keelata võimalus ettevõtetel erakondi toetada.

Eesti parteimaastik läheks pärast selliste muudatuste realiseerumist absurdselt kreeni. Kui viimastel valimistel kulutati valimiskampaaniaks 60 mln kr ja Agu Laiuse sõnul J. Tõnissoni instituudist on 97protsendilise tõenäosusega saadud häälte arv võrdeline reklaamikampaania kallidusega, tekib olukord, kus Eestis sünnivad igavesed parlamendierakonnad. Neil pole midagi karta, kui nende poliitika muutuks vastutustundetuks, kuna pealekasv parteimaastikul puuduks ja raha aitaks nad taas Riigikokku.

Kaks eestvedajat parteid, Reformierakond ja Res Publica, aga ajavad ebarealistlikku juttu võimalusest selliste tingimustega, nagu luua plaanitakse, ületada uutel tulijatel ja praegu Riigikogu-välistel erakondadel valimiskünnis. Mõlemad erakonnad toovad hea näitena Res Publica, kes viimaste valimiste eel ei saanud riigieelarvest sentigi, kuid ületas tugevalt valimiskünnise. On ebanormaalne, kui räägitakse asjadest, mida pole võimalik teostada ja reaalsus sõnade ja tegude vahel puudub. Ei saa ju võrrelda ettevõtete tõel võimule saanud Res Publicat ja nüüd plaanitavates tingimustes erakondi, kes tahaksid ületada valimiskünnist. Res Publica sai riigikokku tänu ettevõtete rahalisele toetusele, kuid uutel tulijatel tahab erakond selle võimaluse aga keelustada.

Ka on jäetud tähelepanuta erakondade riigieelarvest toetamisel ELi riikide õiglasemad ja tasakaalukamad printsiibid, euroopaliku suhtumise üldisemad alused ning ka Eesti Vabariigi Põhiseaduses rõhutatud võrdse kohtlemise nõue.

Erakondade rahastamise muutmise innukas pooldaja Kristen Michal Reformierakonnast näeb aga hoopis ohtu kõigi erakondade võrdses toetamises riigieelarvest selles, et nii tekiks hulga tuhandeliikmelisi punte, kes riigilt raha tahtma tuleksid. Seda räägib poliitik, kes peaks väga hästi teadma, et 1000 liiget kokku saada on juba iseenesest keerukas. Ka on erakondadel oma lisakohustused lisaks MTÜde seadustega ette nähtud kohustustele. Pean silmas siin nimekirjade avalikustamist ja raha aruandeid iga kvartal. Et pääseda valimistel kandideerima, on vajalik hiigelkautsjoni tasumine, mis viimastel valimistel oli 4000 kr ringis, ka tuleb ületada kõrge künnis ehk 5 valimas käinute häältest. Miks küll Eesti võimupoliitikud ei vaata piiri taha, kus toetuste süsteem on demokraatlik ja võrdne kõikidele - seal elatakse paremini kui meie riigis.

Raha ei tee valitsust
Usun, et õiglus võidab ning ühiskonnas saadakse ometi aru, et parlamendiväliseid erakondi on vaja selleks, et parlamendierakonnad ei muutuks mugavaks, et raha teeb valitsuse.

Loodan, et õiguskantsler Allar Jõksi ja teiste avaliku elu tegelaste ning terve ühiskonna survel ei lähe valitsusliidu kava - muuta erakondade rahastamine ebavõrdseks ja ebademokraatlikuks - läbi. Kui me tahame, et Eestis säiliks mitmeparteiline süsteem, peab riik ka teistele, mitte ainult parlamendierakondadele, eraldama mingisugused summad. Demokraatia peab Eestis alles jääma ka erakondade rahastamises!