Poliitikute ajaveebid

Vabadussõja võidusammas – müüdid ja tegelikkus

2010-07-14

Miks on see teema avalikkuses pidevalt ja jätkuvalt üleval piksevardana? Isiklik hinnang on, et sambateemaga seotud probleemid on lihtsad ja kõigile arusaadavad.

Nendel teemadel suudavad kõik inimesed kaasa rääkida. Vabaduse Risti sümboliline väärtus ja tähendus seevastu aga nii suured, et jätkuvate ehitusprobleemide tulemusena on sambast kujunenud avalikkuse piksevarras, millel saab nii esilekerkinud ehitusprobleeme kui ka kõike muud välja elada. Sammas oma ehitusvigadega on täna saanud objektiks, mis maandab osa inimeste pingeid, mille tegelikud keskused võivad olla aga hoopis teises kohas.

Parimaks näiteks on poliitik Marek Strandbergi hiljutine õnnestunud katse saada avalikkuses tähelepanu, rääkides samba klaasist kui plastmassist. Ilmekas on see näide seetõttu, kuidas avalikkusele „udu" ajamine võib olla väga lihtne - antud juhtumil pole paneelide koostis olnud kunagi üllatus ning nende külgvaade ja ristlõige on kõigile soovijatele avalikult näha olnud alates esimeste eksemplaride tarnimisest Eestisse, nende eksponeerimisest kõigile meediakanalitele.

Samas on täiesti arusaadavalt läbinähtav ka Strandbergi teo motiiv - sisuline poliitline vajadus saada pilti mõne uue teemaga. Udujutt on see ettekujutuse pärast, et tänapäevane klaas peaks välja nägema kui pudeliklaas, mis ignoreerib täiesti tõsiasja, et nii nagu paljud prilliklaasid, autoklaasid, rääkimata kunstklaasidest ja ehitusklaasidest, ongi üldjuhul mitmekülgse ja kompleksse koostisega, sisaldades nii tavalist silikaatklaasi, orgaanilist klaasi, kui akrüülklaasi. Marek Strandberg pakkus samba ehitusmaterjali valiku aegadel Kaitseministeeriumile kui ka autoritele ehitusmaterjaliks ka klaasbetooni tahvlit, kuid kaks aastat tagasi oli seegi pikka katsetusaega vajav materjal.

Vaadates tagasi möödunud protsessile tervikuna, samba rajamisest tänaseni saatnud sõnasõjale, tunnistades ka kriitikute ütlusi ehitusprotsessi vigade osas, olen tugeval arvamusel, et monument Vabadussõjas langenute mälestuseks tuli vähemalt seitsmendal katsel valmis ehitada ning selle ehitamine oli ja on jätkuvalt õige ja vajalik protsess. Lõpule tuleb viia ka samba lõplik kordategemine.

Samba ümber levivatele müütidele mõeldes - ja neid on alates surnud vaimude möllamisest, Jumala kättemaksust ebajumala teenimise pärast, kuni poliitikute soovini rajada kõrgustesse küündiv fallosekujuline sümbol - tähelepanu vääriv vähemalt murdosa müütide lahtikirjutamine, mis põhinevad reaalsetele faktidele ja tagasivaatele läbi ilmunud meediakajastuste.

1. müüt: „Kaitseministeerium muutis otsuse rajada abstraktselt vabadusele mõeldud memoriaal otsuseks rajada monument Vabadussõja mälestuseks". Tegelikkuses võttis Riigikogu 23.märtsil 2005.a. vastu otsuse „Vabadussõja võidu samba rajamine". Pool tundi varem jäi toetuseta otsus „Vabaduse memoriaali rajamine". Sellega langetati põhimõtteline poliitiline valik juba Riigikogus ning seitsmes katse rajada rahvuslik monument Vabadussõjas saavutatud võidu auks sai stardipaugu. Vabadussõja Võidusamba rajamist pooldas 50 ja Vabaduse memoriaali rajamist 30 saadikut. Vastuvõetud otsuse järgi pidi sammas tähistama Eesti võitu Vabadussõjas ning selle püstitamisega mälestatakse iseseisvuse saavutamise ja kaitsmise nimel toodud ohvreid. Riigikogu otsusest lähtuvalt tegi toonane valitsus ülesandeks rajada monument Kaitseministeeriumile.

2. müüt: „Konkursi korraldamine viidi ellu läbipaistmatult".
Tegelikkuses töötati konkursitingimused ja lähteülesanne välja veel enne praeguse valitsuse ametisse asumist, selle töötas välja Kaitseministeeriumi tellimusel Eesti Arhitektide Liit (EAL), kellele maksti selle eest kokku üle 200 tuhande krooni. Koostatud lähteülesanne sisaldas selgelt viidet sellele, et sammas on mõeldud 1918-1920 toimunud Eesti Vabadussõja mälestuseks.
Konkursi komisjon valiti veel eelmise valitsuse ajal välja esinduslikkuse printsiibi põhiselt. Sinna kuulus 4 avalikkuse esindajat (vabadusvõitlejad, Tallinna linn, SA Vabaduse Monument ja EELK peapiiskop), 4 kunstieksperti (2 Arhitektide Liidust ja 2 Kunstnike Liidust), 4 poliitikut (kultuuri- ja kaitseminister, parlamendi koalitsiooni ja opositsiooni esindajad).
14.märtsil 2007.a. kuulutati välja Vabadussõja võidusamba ideekonkurss ja mälestusmärgi avamise tähtajaks seati 28.november 2008.a., mil möödub 90 aastat Vabadussõja algusest. 5.aprillil 2007.a. asus ametisse uus valitsus, kaitseminister Ligi asendus kaitseminister Aaviksooga, kõik teised esindajad jäid endiseks. 15.augustil 2007.a. valis valitsuskomisjon välja võidutöö „Libertas", 30.augustil kinnitas valitsus komisjoni otsuse ning kaitseminister sai ülesande viia samba rajamine lõpule. Sõltumatul internetiküsitlusel toetas tol hetkel võidutööd 67% ja vastu oli 33% hääletanutest.

3. müüt: „Samba autorid on tundmatud amatöörid" ja „Sternfeldilt tuleb diplom halva insenertehnilise lahenduse eest ära võtta". Tegelikkuses pole tegu sugugi amatööridega, kaks kolmekümnele liginevat ideekavandi autorit Rainer Sternfeld ja Andri Laidre on teada tuntud tehnikateaduste magistrid Tallinna Tehnikaülikoolist; Kadri Kiho ja Anto Savi aga Tehnikakõrgkooli kõrgharidusega arhitektid; kõik kokku tublid noored inimesed, kelle muudegi saavutuste üle on põhjust uhkust tunda. Autorid oleks võinud kohe pärast ideekavandi väljakuulutamist protsessist käed puhtaks pühkida, kuid selle asemel võtsid nad monumendi valmimise südameasjaks ning aitasid oma parimate teadmistega kaasa, tehes Kaitseministeeriumi ja ehitajaga tihedat koostööd. Igati isamaaline tegu. Autorid pole seotud riigihankeprotsessiga, ammugi ei olnud nad samba projekteerijad - see polnudki nende ülesanne. Tagasi vaadates võidutöö väljakuulutamisele augusti keskpaigas 2007, leiab nende nimede avalikustamise hetkest ründavaid ja pingest laetud tigedaid lehepealkirju koos isiklikult solvavate seisukohavõttudega, kuigi konkursi võitmine tuli autoritele endilegi üllatusena. Probleemi püstituse, mida ärritunud ründajad läbi meedia vahendasid, võib sisult kokku võtta järgmiselt - kuidas sai juhtuda, et noored insenertehnilise haridusega (Kunstiakadeemias mitte õppinud) inimesed võitsid konkursi (millel osalesid ka tuntud kunstiringkondade esindajad)? Kriitikute hulgas võtsid avalikult häbenemata sõna ka need konkursil osalenud autorid, kel tuntust jagub väga palju, kuid seeekord võidust ilma jäid. Nii algasid sisusse süübimata emotsionaalsed ja vihased spekulatsioonid - mida tehti, kuidas tehti, mida oleks pidanud tegema ja kuidas peaks tegema, mis jätkuvad nagu me kõik teame, tänu ilmnenud ehitusvigadele, sama eredatena ja pingest laetutena tänaseni.

4. müüt: „Poliitikud surusid läbi endale meelepärase kavandi" ja " „Žüriis osalenud kunstieksperdid pidasid võidutööd kõlbmatuks". Väide, et poliitikud valisid ja surusid oma tahte kunstiinimestele peale ei pea paika. Võidutöö valik teostati iga žürii liikme poolt võrdväärselt antud väärtuspunktide alusel, 11-le edukamale lõppvooru jõudnud ideekavandile jaotati punkte kriteeriumite järgi, punktid talletati selleks ette nähtud tabelisse, milles lõplike punktisummade kokkuliitmisena kujunes võidutööks „Libertas", kui kõige enam punkte saanud ideekavand. Väide ei pea paika juba seetõttu, kuna ka kunstieksperdid tõstsid „Libertase" 41 töö seast esimese kolme parima ideekavandi hulka. Kaitseministeeriumile laekunud 44 töö seast kvalifitseerus konkursile 41 tööd, nendest kolm esimest tööd valiti konsensuslikult parimateks kõigi kaheteistkümne zhürii liikme poolt. Esikoha valimise hääletus kujunes järgmiselt: võitnud tööd toetas 9 ja sellele vastu oli 3 žürii liiget. Vahe esimese ja teise koha punktide vahel oli tähelepanuväärne, samuti vahe teise ja kolmanda ideekavandi punktisumma vahel. Kõik hääletustulemused ja hääletamise protsess on protokollitud, kuid kaetud konfidentsiaalsuskohustusega žürii liikmete õigusi silmas pidades, siiski talletuvad need tuleviku huvides Kaitseministeeriumi arhiivis.

5. müüt: „Autorid ja Kaitseministeerium ei arvestanud ekspertide ja avalikkuse arvamusega". Pärast võidutöö väljakuulutamist algas pingeline töö erinevate ekspertidega nii kunsti-, kui arhitektuurivallast, aga otsesemalt klaasiga tegelevate spetsialistidega; samuti ehitusspetsialiste, muinsuskaitsjate, keskkonnakaitsjate ja linnaametnikega. Samba autorid võtsid end terveks aastaks lahti muudest kohustustest ja tegelesid koos SA Vabaduse Monument ja Kaitseministeeriumi ametnikega. Kohtuti kõigi erinevate huvigruppide arvamuse ärakuulamisega, kes seda soovisid ning ideekavandi edasiarendusega. Ideeprojekti kohta väljendatud kriitikat, arvestati - mööngem siinkohal, et kõigi erinevate arvamuste kokkusidumine pole kunagi võimalik ja arvestada saab sellise piirini, mida võib nimetada „mõistlikuks tasakaaluks" või „konsensuseks". Näiteks ei saanud arvestada väga tõsiseltvõetava kunstiinimese soovi, kelle nägemuses oli monumendi tippu Vabaduse Risti asemele paigutada omale meelepärane kujund. Küll aga vahetati välja samba materjal (algselt dolomiit, mida peeti liiga lagunevaks), stiliseeritud Vabaduse Rist tehti originaalile vastavavaks, II liigi I järgu Vabaduse Risti suurendatud koopiaks (autasuks vapruse eest, mida pole kunagi varem välja antud va nüüd samba tipus, sümboolselt kogu Eesti rahvale); ära jäeti Eesti kaardi kujutis, mis tekitas vaidluse, kas see kaart on II Maalimasõja eelne ehk Vabadussõja järgne või meie praegune riigipiir. Muinsuskaitse ja keskkonnakaitsjate ettekirjutuste kohaselt muudeti olulises osas kogu samba maa-ala projekti ning saadi sellele Muinsuskaitse, Keskkonnakaitse ja Tallinna Linnavalitsuse heakskiit. Lisaks viidi sisse rida muid parandusi, mille üleslugemine siinkohal venib mõttetult pikale.

6. müüt: „Kaitseministeerium surus projekti ülilühikesi tähtaegasid". Tegelikkuses on igal ehitusprojektil, aga eriti nii suuremahulisel, alati olemas tööde teostamise graafik, koos selleks planeeritud varuajaga. Miks tähtaegadest ühe, teise või kolmanda osapoole poolt õigeks ajaks kinni pidada ei suudetud või lahendati venides, arvan, et töökultuurilise või mõne muu põhjuse tõttu, vajaks pikemat detailidesse ulatuvat uurimustööd. Reaalsuses pikendas kaitseminister 11.juulil 2008 eelmise valitsuse poolt välja öeldud valmimistähtaega seitsme kuu võrra. Vabadussõja võidusammas avati pidulikult Võidupühal, 23.juunil 2009.a, mitte esialgselt kavandatud 28.novembril 2008, mil möödus 90 aastat Vabadussõja puhkemisest. Kaitseministeeriumi uudiste arhiivist võib leida järgmise 21.02.2007 koostatud ja kodulehele riputatud pressiteate, milles kommenteerib tänane rahandusminister, toonane kaitseminister Jürgen ligi järgmiselt: Konkursi tähtajaks on määratud 2.juuli, pärast mida saab hakata otsustama. Me väga tahaksime, et mälestusmärk saaks valmis 24-ks veebruariks 2008, aga seda lubadust on väga raske kindlalt anda. Sellepärast sai öeldud, et Vabadussõja võidusammas valmib EV juubeliaastal," ütles Ligi. Vt. http://www.mod.gov.ee/et/1303

7. müüt: „Vabadussõja võidusammas on algsest läinud olulisest kallimaks", Kesknädala hinnangul on maksumus tõusnud juba 200 miljoni kroonini. Tegelikult on Võidusamba maksumus püsinud algusest lõpuni eraldatud eelarve piirides, milleks oli 10 miljoni kroonine eraldus 2007.a. konkursi korraldamise kuludeks ja 99,7 miljoni kroonine eraldus 2008ndal ja 2009ndal aastal. Eraldatud rahadele pole valitsuselt lisa küsitud; küll lisanduvad selle summa juurde veel õigusabi kulud, avamispidustustega seotud kulud, muud kaudsed sambaga seotud kulutused kokku ligikaudu kahe miljoni krooni ulatuses. Lõpp-kokkuvõttes jäävad riigi kulud samba püstitamisel siiski nimetatud 112 miljoni krooni raamidesse, kuna kõik tekkinud täiendavad kulud monumendi samba- ja ristiosa probleemide lahendamisel nõuab KM arbitraaži korras Sans Soucilt välja, mis paraku võtab kokkuvõttes tõepoolest mõned aastad aega.

8. müüt: mille põhjal „Kaitseministeerium on alustanud sõda teisitimõtlejate vastu". Rääkides sõjast, tuleb rääkida sõdivatest pooltest, rünnakutest, kaitset jne. Selliselt arutledes võib tegelikuks „sambasõja" alguseks pidada 25.02.2008 Vabadussõja Võidusamba vastaste pöördumist presidendi, peaministri ja kaitseministri poole, kus esimest korda tekivad „pooled" seoses allakirjutanute enda nimetamisega „samba vastasteks". Enne seda taolist polarisatsiooni ei toimunud, käis tavaline eestlastele omane avalik ja vihane debatt. Kiri taotles protsessi peatamist ja Vabadussõja Võidusamba asendamist monumendi püstitamisega „Vabadusele". Internetis käivitus „vastaste" allkirja kogumise protseduur, millele järgnes „pooldajate" allkirjade kogumine. „Sõja" alguseks saab siiski pidada just sedasama avalikku pöördumist, vahest pöördujate väga emotsionaalselt laetud avalikke rünnakuid, mis vallandasid kaitsjate samavõrd pingest laetud vastused. Õnneks toimus sõnasõda täiesti adekvaatsetes demokraatlikes raamides ja valdaval kujul meediatandri diskussiooniväljadel.

9. müüt: „ VabadussõjaVõidusammas on poliitkute poolt rahvale peale surutud monument". See on kõige ebaõiglasem müütidest, mida fakte kontrollimata armastavad kasutada „samba vastased" käibelelastud fraasidega „kuidas arvamusküsitlustega manipuleeriti" või „kuidas kunstiekspertidele ristisammast peale suruti". Just seda müüti on kõige lihtsam ümber lükata kõigi suuremate meediakanalite otsingumootorite abiga, mis annavad kätte kanalite endi sõltumatud internetiküsitlused, lisaks TNS Emori poolt Vabadussõja Võidusamba Sihtasutuse tellitu, kui Eesti Päevalehe poolt Turu-uuringute teostatud põhjalikumad küsitlused, mis kõik näitavad ühte tulemust - suurem osa Eesti rahvast soovis selle Vabadussõja monumendi valmimist. „Vastane" ütleb selle peale - aga kas rahvas tahtis „just sellise" ristisamba valmimist? Postimees Online 17.03 ilmunud uudis kirjeldab Emori uuringutulemusi: „Märtsi alguses tehtud rahvaküsitluse järgi meeldis kavand väga või pigem 61% eestimaalastest, ei meeldinud või pigem ei meeldinud 30% küsitletutest, kellele näidati võidutöö kavandit. 25.06.09 Postimees Online ütleb lugejaküstluse põhjal 69,7% äsja avatud sammas meeldib, 30,3% ei meeldi, vastajaid oli ligi 5600 inimest. Ja nii 2/1 „pooldajate" kasuks räägivad kõik erinevate võrguväljaannete küsitlused, sama näitavad ka diskussioonisaadete jälgijatele esitatud vaatajaküsitlused. Kui me ei usalda aga enam oma meediakanalite küsitlusi, on põhjust hakata tõsisemalt sõnavabaduse pärast muretsema.

10. müüt: „Klaasitootja Sans Souci on tundmatu Tšehhi firma". Tegelikkuses on Sans Souci International rahvusvaheline ettevõte, kelle kontorid asuvad Prahas, Moskvas, Dubais ja Hong Kongis, nende töid ja meistriteosed on esindatud kõigis viies maailmajaos. Praeguse õigustatud kriitika tšehhi firma suunal on tinginud Sans Sousi Internationali alltöövõtjate vastuvõtmatu ehituskvaliteet, mis on pannud nördima mitte ainult avalikkust, vaid ka Kaitseministeeriumi.

12. müüt: „Kaitseministeerium on leidnud patuoina asekantsler Martin Hurda näol ja tema vallandanud". See on pahatahlik vale. Reaalsuses on nii Martin Hurda, kaitseministri, kui ministeeriumi kantsleri korduvalt välja öeldud seisukohad järgmised: asekantsler Hurt võttis samba ehitamise üle 2010a. jaanuaris pärast ehituskvaliteedi probleemide ilmnemist ja on edukalt juhtinud nende lahendamist kuni käesoleva ajani ning liigub edasi uute väljakutsete tõttu. Kaitseminister on Postimees Online's avaldanud kahetsust, et Hurt ei saa samba küsimuste lahendamisega päris lõpuni liikuda, kuid hea meel selle üle, et Hurt viibib projektijuhina suurema osa vaegtööde teostamise ajal siiski projektijuhi ametis. Asekantsleri kohalt lahkumine ja edasiliikumine oli osapooltele teada juba enne tema asumist samba projektijuhi kohale 2009a. jaanuaris.

Mida öelda lõpetuseks? Kokkuvõtteks - müüdid on müüdid ja tegelikkus on tegelikkus. Peaasi, et Eesti noor ja sõnavabadust austav demokraatia ei muutu päeva lõpuks tervikuna nii kisklevaks, kui on kujunenud diskussioon samba ehitusprobleemide kajastamise käigus. Tean, et ka vaegtööde likvideerimise perioodil on pingeline debateerimine samba teemadel (va ehitusprobleemid) ajendatud peamiselt ideoloogiliste ja maailmavaateliste seisukohtade erinevusest. Vaevalt on mõeldav püstitada mälestusmärki abstraktsele vabaduselegi, mis kujuneks kõiki neid erisusi silmas pidades 100%-liselt rahuldavaks. Loodan, et viimase pooldajad saavad ühel päeval ehitada soovitud monumendi „vabadusele" - olen sellise arengu „poolt". Tahan uskuda, et meie riigi hapralt saavutatud vabadus jääb omavaheliste jagelemiste keskel kestma nii kaua kui on inimpõlvi ja et Vabadussõja Võidusammas tehakse korralikult ja lõplikult korda. Arvan, et Vabaduse Rist on väärikas mälestusmärk neile, kes meile riigile Vabadussõjaga vabaduse tõid.

Kauaks me jääme Afganistani?

2010-07-13

Sõda, õigemini küll erinevate mässuliste jõudude vastane võitlus Afganistanis on kestnud varsti 9 aastat. Õigustatud on küsimus, millal see ükskord lõpeb ja meie sõdurid saavad koju. Nii küsitakse üha valjemal häälel vähemalt 46 riigi valitsustelt, kes on saatnud rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude koosseisus (ISAF - International Security Assistance Force) oma vägesid Afganistani.

Vastus on: nii ruttu kui võimalik, ent mitte varem kui võimalik. Rahvusvahelise sekkumise Afganistanis tingis 11.septembri 2001 terrorirünnak USAs, milles hukkus üle 5000 inimese. Rakendus NATO kollektiivkaitse artikkel 5, ÜRO egiidi all moodustati Afganistani uus valitsus ja saadeti valitsuse toeks riiki relvajõud NATO juhtimisel. Afganistanis on alates 2001.a. langenud 1920 välisriikide kaitseväelast, nende hulgas ka 7 Eesti kaitseväelast (võrdluseks: Iraagi operatsioonis langenute arv on 4730).

Relvajõudude eesmärgiks on toetada Afganistani valitsuse jõupingutusi julgeoleku tagamisel riigis. Afganistani julgeolekujõudude, mis koosnevad rahvusarmeest ja rahvuspolitsei üksustest, ülesehitamine on pikk protsess - ent tänaseks oleme niikaugel, et mitmetes provintsides on valitsus juba suuteline olukorda iseseisvalt kontrollima ja mitmetes teistes piirkondades juhtima operatsioone valitsusvastaste jõudude vastu.

Rahvusvaheline sõjaline kohalolek on vajalik seni, kuni Afganistani valitsus on suuteline tagama elementaarse julgeoleku riigi sees ja vältima riigist lähtuvat sõjalist ohtu teistele riikidele ja rahvastele. Tänaste kavade kohaselt, seda nii mõlema väejuhataja kindralite McCrystali ja Petraeuse sõnade läbi, on vägede vähendamist võimalik alustada lähema paari aasta jooksul. Sama eesmärki on kinnitanud president Obama ja mitmed teised valitsusjuhid - seda loodame ka meie. Loodetavasti saab vägesid välja viima hakata 2012. aastal.

Enne seda on kavas vägede arvu isegi kasvatada ja seda eelkõige Afganistani oma relvajõudude väljaõppe tugevdamiseks. Ka Eesti kavandab suuremat panustamist just väljaõppe toetusse - oleme Afganistani saatmas 5 politseiinstruktorit ja tulevikus ka kaitseväeinstruktoreid. Eestil ei ole kavas suurendada oma panust, mis praegu on maksimaalselt 170 kaitseväelast.
Usun, et 2012 aasta lõpuks on see arv väiksem ja kahaneb sealt edasi veelgi. Tuleks arvestada ka võimalusega, et enne kui Afganistanis läheb lihtsamaks, läheb seal enne veel pingelisemaks, sest otsustavas vastasseisus on oodata ka vastavat meeleheitlikku vastupanu.

Ometi oleks naiivne loota, et paari aastaga on kõik julgeolekuprobleemid Afganistanis lahenenud ja väed saab täielikult välja tuua. Võrdluseks meenutagem, et välisriikide relvajõud, sealhulgas ka Eestist, on 20 aastat peale esimesi veriseid kokkupõrkeid endise Jugoslaavia territooriumil ikka veel seal. Parem karta kui kahetseda ja poleks üldse välistatud, et teatud sõjaline kohalolek, eeldatavasti küll üksnes heidutuse otstarbel, on Afganistnis ka kümne aasta pärast.

Võib küsida ka miks Eesti oma vägesid kohe ühepoolselt ära ei too. Vastaksin, et seda ei saa teha silmas pidades meie liitlassuhteid NATO-s, Euroopa Liidus. Iga riik, kes loodab liitlaste toele temale raskel hetkel, peab olema valmis ise toetama teiste riikide julgeolekut siis kui selleks on vajadus. Eesti jõukohane panus on meie julgeoleku tagatis ja ei tohiks unustada sedagi, et terrorioht Eestile ei ole ka kaugeltki olematu. Seda on kogenud mitte ainult meie liitlased USA-s vaid ka Madridis, Londonis aga ka Põhjamaades.

Julgeolek tänapäeva maailmas on üha enam jagamatu ja kõigi riikide jõukohane panus selle kindlustamiseks ainus tasakaaluks.

Eesti lipp kui riigi triipkood lehvigu auga

2010-06-03

Homme on Eesti lipu päev, Pärnus tähistatakse seda kell 17 Rüütli platsil. Kõnelevad Eesti lipu seltsi esimees Trivimi Velliste, maavanem Andres Metsoja ja abilinnapea Annely Akkermann. Kõnede järel suunduvad üritusel osalejad rongkäigus ja puhkpillimuusika saatel Ammende villa aeda kontserti kuulama.

Trivimi Velliste, olete Eesti lipu seltsi esimees. Millised on teie kohustused selles ametis?

Ma arvan, et mu peamised kohustused on kõlbelised: seista teatud ühisosa eest, mis meid kõiki seob ja liidab. Lipp väljendab seda, kutsub korrale ja koosmeelele ka siis, kui me pisiasjades võime olla eri meelt. Eesti lipu seltsi ülesanne on oma ajalugu meelde tuletada ja sisendada uhkust selle üle.

Esimest korda tähistati Eesti lipu päeva 4. juunil 2004, sestpeale on see riiklik tähtpäev. Miks me peame oma trikoloori nii tähtsustama?

Eesti lipu sünnipäeva on eri ajastutel väga erinevalt meeles peetud. Näiteks 50. aastapäev Otepääl 1934 oli suurejooneline. 100. aastapäeval kogunesid vargsi sinimustvalge sünnikohta vaid ärksamad ja julgemad, see oli aeg, mil paljude lootus kippus kustuma. 25 aastat hiljem - mullu - oli kõik taas suurejooneline.

Sinimustvalge on meile nii sügava kannatuse kui rõkkava rõõmu, elujõu sümbol. See värvikolmik on meid lohutanud ja andnud jõudu: küllap nii jääbki. Tulevikku me ette ei tea, küll võime selleks väärikalt valmistuda.

Millest homme Rüütli platsil kõnelete?

Pärnu on Eesti riigi sünnilinn ja saatuse tahtel on siin (maakonnaski) lipu seltsil tugevamad juured kui mujal. Eesti lipu seltsi 126 normaalsuuruses sinimustvalget kandelippu on alaliselt hoiul siin. Noored kannavad need lipud Endla teatri sümboolse rõdu ette.

Tuletan meelde, et vaid kolmandiku oma lipu senisest east oleme saanud sinimustvalget vabalt heisata. Iga aastaga muutub see suhtarv paremaks. Selle eest, et see tagurpidikäiku ei teeks, peame ise hoolt kandma. Kõik, mis oleme saanud, oleme saanud selleks korraks.

Laulusalm ütleb, et "kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga ...". Kuidas teile tundub, kas meie rahvusvärve ja -lippu tuleks rohkem kasutada, kas või isiklikel tähtpäevadel?

Oma lippu ja selle värve ei pea me tõesti häbenema. Julgemalt kui praegu võiks rinnas kanda sinimustvalget linti või märki. Ka autole võiks lipu heisata, kui on vähegi põhjust, rääkimata kodumajast. Hea maitse ja sisetunne näitavad õige piiri kergesti kätte.

Mõni aasta tagasi vallandus teatud ringkonnas tahtmine kirjutada ümber Eesti hümn ja kujundada ümber Eesti lipp. Kuidas te niisugustesse riigi sümbolite muutmise mõtetesse suhtute?

Traditsioon on ainult siis traditsioon, kui ta kestab kaua. Hüplev traditsioon ei olegi traditsioon. Samal ajal on vanadel tavadel sügav sisemine tähendus. Mida kauem mingi oluline traditsioon püsib, seda suurem on tõenäosus, et see püsib veel. Mulle tundub, et muutmise tuhin on selleks korraks üle läinud.

Sinimustvalge värvikombinatsioon on ka Botswana lipul. Kui kõnekas on lipukangaste keel teie arvates?

Tõnis Mägi nimetas oma mulluses Eesti lipu juubelikõnes Tartu ülikooli aulas sinimustvalget Eesti triipkoodiks. Ma arvan, see oli väga kõnekas võrdlus. Need kolm värvi on otsekui meie ühismälu ja ühise tahte kehastus kõige üldistavamal moel.

Ajalooline kogemus ei lase meil ennast vabalt tunda

2010-05-27

"Vaba füüsikuna või ka ülikooli administraatorina oli mul kindel ettekujutus, mida kõike peaks Eestis palju paremini tegema, kui poliitikud seda siiamaale on suutnud," põhjendab kaitseminister poliitikasse siirdumist.

Kui õige ei räägiks täna poliitikast, vaid muust. Kas sobib?

Sobib, iseasi, mis on see muu. Kas või asjadest, mis meist maha jäävad. Kui kunagi küsitlesin kaitseväe juhatajat Ants Laaneotsa, siis rippus ta selja taga - õnneks mitte pea kohal - mõõk, mis jääb seinale ka siis, kui seal istub mõni järgmine kindral. Mis kaitseministrist maha jääb?

Nii sümboolset asja nagu mõõk mul küll ei ole. Aga kui tuleb aeg minna, jääb enamik asjadest siia.

võite öelda, on teil elus vedanud?

Kindlasti ei koostanud ma varajases nooruses plaani, kuhu viiekümne kuuendaks või kuuekümne viiendaks eluaastaks peaksin jõudma. Hea, et tööpuudust pole pidanud tundma. Valisite erialaks teoreetilise füüsika. Mitte just tavaline valik.

Mis puutub elukutsevalikusse, siis mul oli kalduvus loodusteadusi humanitaariale eelistada juba koolipõlves. Oluline tundus ideoloogiline taust - see ala oli okupeeritud Eestis meditsiini kõrval üks väheseid ideoloogiavabu valdkondi. Vabas Eestis võinuks valik teistsugune olla. Füüsika on pööraselt huvitav ka "mittetäppis" inimestele. Mind näiteks erutab, et teadlaste arvutuste kohaselt ei suuda maipõrnikas lennata. Aga põrnikas ei usu jälle teadlasi ja... lendab.

Sellised klassikalised paradoksid huvitasid mind muidugi ka, aga pigem panin ma rõhku tunnetuslikele küsimustele, et miks asjad just niimoodi käivad.

Mõistmine on vähemalt sama tähtis kui eesmärk neid muuta või ära kasutada. Loodusteadus just seda rõõmu pakubki. Te räägite füüsikast kui loodusteadusest?

Päris kindlasti füüsika seda ongi. Kõige loodusteadlikum loodusteadus.

Ülikooli cum laude'le lisandusid mitmed kraadid ja tiitlid akadeemikuni välja. Mis too doktoriväitekirja teema võis küll olla? Adun, et midagi keerulist.

Naatriumnitriti antratseeni resonantse sekundaarkiirguse dünaamika. Ja eesti keeles?

See ongi eesti keeles. Aga maakeeles?

Kui kahte kristalli ühest otsast valgus sisse lasta, siis milline see valgus on, kui ta teisest otsast välja tuleb.

Kohe teine asi. Saite teada?

Eks ikka, kui kõrge komisjon selle eest kraadi otsustas anda. Mis andis tõuke kandideerida Tartu Ülikooli rektoriks?

1992. aastal, kui olin juba prorektor, otsustasime Peeter Tulvistega kandideerida rektori kohale, pigem seltskonna mõttes, sest olin ülikooli mõistes üsna noor.

1998 see mõte enam nii ootamatult ei tulnud, olin selleks ajaks ka ministriametit proovinud, olin rohkem motiveeritud. Kas teadsite, mis teid ootab?

Suurt üllatust ei olnud, aga alati on põhimõtteline vahe olla number üks, seda ka siis, kui oled olnud juba number kaks. Lõppvastutus loob alati uue olukorra. Maalehel on andmeid, et olete maailma pikim kaitseminister.

Edetabeliga tutvunud ei ole, aga kokkusaamistel endast pikemat ka pole kohanud.

Kehalised eeldused võimaldaksid teil vähemalt ühte ala mõne lühema mehega võrreldes paremini vallata. Kas mängite praegu ka korvi?

Viimasest korrast on paraku umbes aasta möödas. Vaim tahtis rohkem kui ihu lubas. Kui kaugelt olete sisse visanud?

Väga kaugelt tabamine on nii või teisiti juhuse asi. Noh, aga kõvasti teiselt poolt keskjoont.

Nooruses jäid mu tulemused siiski niisuguseks, mis tipptasemeni ei jõudnud. Kaks Eesti meistritiitlit küll, aga rahvusmeeskonnas mängimiseks sellest ei piisanud. Ütleme, et jäin kodukootud tasemele. Ja ega see meeter üheksakümmend kaheksa teab mis pikkus ka pole. Suitsu pole kunagi teinud?

Kunagi isegi väga. Aga 1981. aasta lastekaitsepäeval jätsin maha. Ja lõplikult.

Olete läbinud mitmeid koolitusi, kaugel välismaal pealegi. Kas igal pool tuli kohalikus keeles hakkama saada?

Jah, kuigi tänapäeva loodusteadused on peamiselt ingliskeelsed, üle ilma. Novosibirskis, Stuttgardis ja Pariisis kasutasin seerida, Osakas sain seda vähem teha. Sealne kultuur on üsna erinev. Aastasadu kestnud pikk suletus on oma jälje jätnud.

Füüsika on rahvusvaheline, ainult omal maal sellega tegelda ei ole võimalik.

Eestigi peaks olema palju kordi rohkem avatud. Rahvusvaheline kogemus on väikerahvale äärmiselt tähtis.

Kuidas teil jaapani keelega on?

Enda meelest olin seal väga jutukas. Teadsin oma paarikümmend sõna.

Te olete Eesti riigi tippametnik, strateegilises mõttes eriti. Küllap olete vande andnud, mis kohustab eesti keeles sama "jutukas" olema.

Ministrina ametisse astudes annavad vande kõik, mingit täiendavat kaitseministri vannet olemas ei ole.

Ametisaladuste arv ja tähtsus on eri ametite puhul ju erinev.

Jah.

Teate igasugu ametisaladusi?

Ikka küll.

Kui kaua nii napisõnaline nende puhul olete?

Kuni saladus on saladus. Enamikule oleksid need suures osas igavad arvud ja andmed, mis ei tähenda seda, et nad oleksid vähehuvitavad nendele, kellel on huvi neid teada saada.

Kas Simmi matsust on Eesti riik üle saanud?

Jah, sõltub, kust otsast vaadata. Üks on reaalne info, mis lekkis. Aga ka maine on riigi asi. Elu peab siiski edasi minema. Ja kindlasri ei võta Simm ei Eesti riigil ega kaitseministeeriumil hinge välja, NATOst rääkimata. Kuidas te lõpetaksite lause ,,Ma loodan, et..."

... saame üle neist traumadest, mis on seotud kas seitsmesajaaastase orjaöö või viiekümneaastase Nõukogude okupatsiooniga. Näib, et see ajalooline kogemus, mida me endas kanname, ei lase meil end veel vabalt tunda.

Loodan, et põlvkonna jooksul saame sellest üle ja suudame mõelda endast ning oma naabrist sama vabalt kui need rahvad, kes on sajandeid iseseisvalt elanud.

Lapsevanemana loodab Jaak Aaviksoo, et järeltulev põlv suudab endale leida sellise elukutse, millest ta rõõmu tunneb, aga see on vist universaalne soov. Teie liiga eestipärane perekonnanimi sunnib arvama, et on omal ajal eestistatud.

Ei teagi päriselt, kus see päris eesti juurikas seal nimes on. Kui seda eestistati, tuli ette veel üks a ja soo oli enne son. Nii et mu vanaisa kandis veel Aviksoni nime. Kust see tuli. seda ma paris hästi ei tea. Kuidas te end maandate? Kas näpud mulda?

Mullalemb ma ei ole. Tar tu kandis on küll suvekodu, kus püüan olla, kui vähegi mahti.

Aga maandamine? Eks luge mine. Vähem ilukirjandust, roh kem inimeste elu ja ühiskonna kohta. Teater ja kontserdid ka. Mis teatrist viimati meelde jäi?

Ei oskagi öelda, miks oler korduvalt eri versioonides ni lava kui ka tele vahendusel jõud nud etenduseni "Armastus kol me apelsini vastu". Iga kord olen sealt midagi avastanud, nii linnateatris kui ka rahvusooperis.

Pila?

Ka tõsist asja võib pilada nii et asi läheb veel tõsisemaks.

Aga headeks, isegi väga hea deks tekstideks pean ka neid mille on kirjutanud Madis Kõiv. Teades pealegi seda et ta on tegija ka väga tõsiteaduslikus teoreetilises füüsikas. Väga keeruliste kontseptidega.

Küsis Jüri Aarma

Eesti sõduri kaitseks

2010-05-26

Äsja, teisipäeva varajastel hommikutundidel saabus Afganistanist 153 Eesti kaitseväelast, keda oli lennuväljal ootamas vähemasti paar korda rohkem nende lähedasi ja sõpru.

Oodata tuli öö läbi, sest tuhapilvede tõttu hilines kojulend ligi pool päeva. Samal varahommikusel ajal algas uus päev enam kui 3500 kaitseväelasele Pärnu- ja Viljandimaa metsades õppusel Kevadtorm 2010.

Meie turvatunne sõltub palju rohkem kui me vahest igapäevaselt tajume neist ligi 40 000 kaitseväelasest tegevteenistuses ja reservis, kes seisavad koos meie liitlastega meie vabaduse kaitsel. Eesti sõdur kaitseb Eestit. Hommikune ootamine andis järjekordse võimaluse mõelda sellelegi küsimusele „Kes kaitseb Eesti sõdurit?"

Muidugi, seadus. Oleme äsja likvideerinud oma 15 aastat vana võla ja võtnud vastu Kaitseväekorralduse seaduse, valmistanud ette uue, tänapäevase teenistuse iseärasusi arvestava Kaitseväeteenistuse seaduse ning põhjalikult uuendanud kaitseväelaste sotsiaalseid tagatisi, seda eriti meie missioonisõdureid silmas pidades. Seda ei pruugi olla piisavalt, ent see on hea.

Sõdurit kaitseb ka väljaõpe ja varustus. Väljaõppe tingimused paranevad pidevalt, sealhulgas ka rahvusvahelises koostöös, samuti täiustub pidevalt kaitseväelaste varustus alates öövaatlusseadmetest kuni täiustatud soomustehnika ja mehitamata luurelennukiteni. Ka see on hea, ehkki palju on võimalik veelgi paremini teha. Samas on vaja mõelda sellelegi, mis on minu arust vähemasti sama oluline kui seadused, väljaõpe ja tehnika - see on meie suhtumine Eesti sõdurisse.

Leian end üha jälle mõtlemas Delfis 10. aprillil ilmunud arvamusartiklile pealkirjaga „Mitu inimest te tapsite?" ning viitega eestlasest sõduri intervjuule, mis tõendavat et ministeeriumi loodud eesti sõduri kui ühiskonna ülesehitaja ja turvalisuse tagaja kuvand on läbini võlts."

Veidi hiljem on artiklis tõstatatud retooriline küsimus: „Kust me teame, et Eesti kaitseväelased ei tapa Afganistanis rasedaid naisi ja lapsi, olgu siis kogemata või meelega? Missugune alus on meil uskuda, et Eesti sõdurid käituvad teistmoodi kui meie USA ja briti liitlased? Vastus on lihtne: ei olegi alust."

Artikli kommentaariumi ja paljude muudegi väljaütlemiste põhjal julgen arvata, et niisugune suhtumine Eesti sõdurisse ei ole erandlik. Ma ei taha väita, et nii on keelatud küsida aga samas olen ma veendunud, et Eesti sõdurit peab niisuguste, ilma ühegi aluseta toodud süüdistuste eest kaitsma.

Enne kui jõuda Eesti sõdurini, tuleb alustada kaugemalt. 70 miljonit ohvrit nõudnud Teise ilmasõja järgne üleilmne julgeolekuarhitektuur põhineb Ühinenud Rahvaste Organisatsioonil, mis oma puudustele vaatamata on 60 aasta jooksul suutnud ära hoida lokaalsete ja regionaalsete relvakonfliktide paisumise suuremateks verevalamisteks. Kahanenud on riikidevaheliste sõjaliste konfliktide oht ja julgeolekutagamise raskuskese on nihkunud asümmeetriliste konfliktide lahendamisele ÜRO julgeolekunõukogu egiidi all, sealhulgas relvajõu kasutamisega.

Just niisuguse missiooniga on tegemist ka Afganistanis, kus NATO juhitud ja üle 40 riigi kaasav sõjaline operatsioon Afganistani Islamivabariigi valitsuse toetamiseks toimub ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni alusel. Ühinenud rahvad on veendunud, et jõu kasutamine on õigustatud veelgi suuremate verevalamiste ärahoidmiseks.

1978. aastal alanud Afganistani kodusõjas oli ÜRO egiidi all ametisse asunud valitsuse võimuletulekuni 2002. aastal hukkunud 600.000 kuni 2 miljonit afgaani, ligi 5 miljonit oli kodumaalt põgenenud. Sel taustal on Afganistan täna palju turvalisem kui enne rahvusvaheliste jõudude sekkumist ning miljonid põgenikud on Afganistani tagasi pöördunud.

Sellele vaatamata hukkus eelmisel aastal ÜRO andmetel Afganistanis relvakokkupõrgetes umbes 2412 tsiviilisikut, neist 1630 valitsusvastaste jõudude ning 596 valitsus- ja rahvusvaheliste jõudude tegevuse läbi. 186 isiku hukkumise asjaolud on jäänud segaseks. Rahvusvahelised jõud kaotasid langenutena 520 ja Afganistani julgeolekujõud hinnanguliselt 1500 võitlejat, Talibani ja teiste valitsusvastaste kaotused olid hinnanguliselt 7000 meest.

Kokku on rahvusvahelised julgeolekujõud enam kui 9 aastaga kaotanud 1763 sõdurit. See on kolm korda vähem kui hukkus tsiviilisikuid 2001. aasta terrorirünnakus USA-s või siis hukati korraga Talibani poolt Mazar-i-Sharif'i vallutamise järel 1998. aastal. Kokku langes 2009. aastal Afganistanis relva läbi umbes sama palju inimesi kui hukkus autoõnnetustes ehk 10 000.

Iga inimelu kaotus on traagiline ja eriti kahetsusväärne on tsiviilisikute hukkumine ning rahvusvahelisel avalikkusel pole põhjust olukorraga rahul olla, ent jätkuvad jõupingutused julgeolekuolukorra parandamisel ei saa antud olukorras kuidagi välistada relvajõu jätkuvat kasutamist. Selge on ka see, et kontrolli üleandmiseni Afganistani enda julgeolekujõududele on vajalik rahvusvaheliste relvajõudude kohal olek. Eesti on osalenud Afganistani missioonis ÜRO, NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigina - see on olnud meie solidaarne panus üleilmse julgeoleku tagamisse koos meie lähinaabrite Soome, Rootsi ja Läti ning veel 40 riigiga USA ja Uus-Meremaani välja.

Meie osaluse on otsustanud Riigikogu ja Eesti sõdurid on sinna saadetud Eesti riigi nimel kaitseministri otsusel ja kaitseväejuhataja käsul, allutades nad NATO juhitud rahvusvaheliste relvajõudude käsuliini. Just otsustajatel-ülematel ja eelkõige neil lasub vastutus Eesti sõdurite tegevuse õiguspärasuse ja otstarbekuse eest kooskõlas rahvusvahelise õigusega.

Julgen arvata, et kõik asjaosalised on suutnud oma vastutust ka kanda. Kõik ülemad ja sõdurid on välja õpetatud ja kohustatud järgima jõukasutusreegleid, mis üsna detailselt reguleerivad kõikvõimalikke juhtumeid, lähtudes üldprintsiibist relv relva vastu. Eesti sõdurite, meie liitlaste ja Afganistani julgeolekujõudude eesmärgiks ei ole ega saa olla tappa inimesi, ka siis kui nad on vaenlased, vaid sundida neid alluma põhiseaduslikule korrale. Vaid relvaga ähvardav vastuhakk annab õiguse vastase hävitamiseks. Ja sõja loogika teeb sellest paratamatuse.

Eesti kaitsevägi kaotas mullu langenutena 4 meest, 23 sai haavata ja kõik meie võitlejad asetasid korduvalt ja pidevalt oma elu ohtu. Meil peab jätkuma rahulikku meelt selle pühendumuse mõistmiseks ja hindamiseks. Eesti sõdur peab teadma ja tundma, et ta ei ole seal hetkekski üksi, et ta ei aja seal oma asja, vaid kaitseb Eesti riigi huve. Ja teadma, et Eesti riik kaitseb teda. Kaitseb teda ka siis, kui ta ei suuda täiel määral kõrvalist kahju vältida.

Vaid tõendatud süüline tegevus saab olla tema isikliku vastutuse aluseks. Tahaks väga loota, et suudame mitte ainult ametiisikutena vaid ka kodanikena täiel määral lähtuda süütuse presumptsiooni põhimõttest ning näidata oma seisukohavõttudes tarvilist vaoshoitust ja lugupidamist.

Tsiviilohvrite hulk on igas sõjalises konfliktis probleemiks, eriti teravalt on see küsimus üles kerkinud Afganistanis. Võib väita, et koalitsiooni jõupingutused tsiviilohvrite vältimiseks pole olnud piisavad. Samas peame teadma, et vastaspool on teinud ja teeb enda poolt kõik, et kasvatada tsiviilohvrite arvu. Ja sedagi, et iga samm jõu kasutamisest hoidumisel kasvatab riski koalitsioonijõududele endile.

Vaatamata üksikutele kahetsusväärsetele näidetele on koalitsioon tsiviilohvrite vältimisel saavutanud siiski edu, mida on tunnustanud ka sõltumatud vaatlejad. Eesti kontingendi operatsiooniala iseärasusi arvestades on tsiviilohvrite ja muu kõrvalise kahju vältimine aga suisa elulise tähendusega meie sõduritele endile - just kohalike viited võimalikele ohtudele on meid tihti neist mööda juhtinud. Ilma usalduseta poleks see kuidagi võimalik.

Pean vajalikuks siinkohal ära märkida ka meie Iraagi missiooni lõpetamisel sealse kaitseministri öeldud sõnu: „Eesti sõdurid olid lisaks oma sõjalisele väljaõppele paljudele eeskujuks ka hea ja usaldusliku suhte poolest kohaliku elanikkonnaga." See on suur tunnustus meie sõdureile ja kaitseväele ning väljaõppe kvaliteedile.

Kirjutasin selle mõtteavalduse lugupidamisest Eesti sõdurite, allohvitseride, ohvitseride ja kogu kaitseväe vastu. Nende lähedaste vastu. Tahan muidugi loota, et enamik inimesi ühineb selle lugupidamisavaldusega. Olen veendunud, et nad on teinud head tööd mitte ainult oma kitsaste sõjaliste oskuste edendamisel vaid ka kodaniku- ja isikukasvatuses, mille tulemusena võime olla kindlad nende tegevuse laitmatuses.

Eestit paljaste kätega ei võeta

2010-04-07

Eesti rahva usaldus kaitseväe ja Kaitseliidu vastu püsib kõrge. Kaitseväge usaldab umbes 80 protsenti Eesti elanikest, eespool on päästeamet, politsei, piirivalve, kaitseväe järel on rahvusringhääling. Kaitseliidu veidi väiksema usalduse tingib madalam toetus venekeelselt elanikkonnalt, kuid 60-70protsendine toetus iseenesest pole paha.

Teine viimaste aastate positiivne trend on olnud Eesti rahva kõrge kaitsetahe. Kaks kolmandikku inimestest oleks valmis oma riigi kaitsmisel ise osalema. Riike loetlemata, et mitte tekitada poliitilist piinlikkust, on see protsent mõnes meie lähiriigis alla 20. Eesti kodanike valmisolek reaalseks riigikaitseks on üllatavalt kõrge.

Piiriülene riigikaitse

Tasapisi on kasvanud arusaam, missugune peab olema nüüdisaegne riigikaitse. Sõjalised väljakutsed riigi kaitseks ei sünni enam vahetult piiril, vaid palju kaugemal. Kui vaatate neid konflikte, kus Eesti kaitseväelased praegu rahutagajate või valitsuste toetusjõududena osalevad, pole ükski neist riikidevaheline, vaid eri mõjude koostöös sündinud vägivaldsed konfliktid ühe riigi territooriumil (Afganistan, Iraak). Oluline osa neis konfliktides on ideoloogilisel vastasseisul, mida üle maailma hajusalt paigutatud jõud ühelt või teiselt poolt toetavad.

Niisuguste kokkupõrgete tõenäosus lähiajal pigem kasvab kui kahaneb. Klassikalise sõjalise konflikti tekke oht on viimastel aastatel vähenenud. Jõuda arusaamisele, et Eesti julgeoleku eest seistakse väljaspool Eesti piire, ei ole lihtne.

Seda kinnitavad kõnekalt internetikommentaariumid, kus väljendatakse arusaamatust, miks peaksid meie noored mehed kuskil Eestist kaugel surema. Paraku on see osa riigi julgeoleku tagamisest. Sellise reaalsusega tuleb arvestada.

See on Eesti rahvuslikus julgeolekus kõige keerukam küsimus, kuidas tagada elanike arusaamine, et maailma julgeolek on jagatud ja selle tagamiseks tuleb Eestil tegutseda koos oma liitlastega väljaspool enda piire.

Sellel tegutsemisel on teinegi komponent, mis puudutab kahte klassikalist küsimust: kui kaua me vastu peame ja kas meile tullakse appi?

Küsimusele vastupidamise kestusest pole võimalik hästi vastata. Kujutagem ette, et mingisugused tuumarelvaga jõud või riigid otsustavad need pommid Eestile visata. Arvan, et siis kaotab küsimus kaua vastupidamisest olulises osas mõtte. Võib-olla ei pea me minutitki vastu.

Teistpidi on täiesti mõeldav, et madala intensiivsusega relvastatud konfliktis paneb Eesti vastu näiteks kümme aastat. Kõik sõltub sellest, mis laadi konfliktiga on tegemist ja missugune on maailma üldine julgeolekupoliitiline olukord.

Kui mujal maailmas ebastabiilsus kasvab, suureneb tõenäosus ebastabiilsuse tõusuks siingi. Kui on tegemist suurte mastaapsete konfliktidega Eestist kaugel, on hõivatud eri julgeolekuressursid (avalikkuse tähelepanu, otsesed sõjalised vahendid, poliitilised instrumendid, eri huvid) ja kõik see destabiliseerib olukorda Eesti ümber.

Kas tullakse appi? Sellega on samasugune lugu nagu tavaolukorras appitulemisega. Kas ja kui kiiresti tullakse, kas kõheldakse või sekkutakse kõhkluseta - kõik see sõltub suhetest nende vahel, kellele minnakse appi ja kes läheb appi. Tuleb juhinduda oma sidemete arendamisest ja kogu tegevus, mida Eesti kaitsevägi, meie välisteenistus on ette võtnud, tugevdab seda suhet, et kriitilisel hetkel tuldaks meile appi. Sellepärast on oluline meie rahvusvaheline koostöö.

Võita sõda enne selle puhkemist

Riigikaitse ülesehitamisel ei peaks võtmeküsimuseks olema niivõrd see, kui palju on meil sõjalist jõudu, kui kiiresti jõuame seda rakendada, kui kaua peame vastu. Need on olulised küsimused, kuid kõige tähtsam on ehitada üles niisugune heidutussüsteem, et võimalikul vastasel ei tuleks pähegi mõtet teha ründamise otsus. Selle heidutuse ülesehitamine on sisuliselt olulisem komponent kui meie vahetu sõjaline võimsus.

Tugevale kallale minek on vähem tõenäoline kui sellele, kes on nõrk, ei suuda enda eest seista, kel pole sõpru. Kõige parem sõda on selline, mis võidetakse enne selle puhkemist.

Heidutamine ei pruugi üldse lähtuda Eesti kaitseväe sõjalisest võimekusest, vaid sõltub paljudest välistest asjaoludest. Oluline on maailma avalik arvamus, suhtumine.

Rünnak Gruusiale ja sealsete separatistide tunnustamine pikas perspektiivis osutub Vene Föderatsioonile äärmiselt kahjulikuks. See mõjutab analoogsete konfliktide puhkemist või mittepuhkemist. Nii et riigikaitset tuleb tänapäeva maailmas näha palju laiemalt.

1939. aastal olid Balti riigid muutunud haavatavaks ja jäetud üksi, häid lahendusi meil selleks ajaks enam ei olnud. Eesti iseseisvuse kaotus oli seotud rahvusvahelise, mitte Eesti-sisese arenguga. See on õppetund praeguseks.

Tugevalt kahel jalal

Riigikaitseliselt oleme üsna heas seisus. Tasapisi oleme kasvatanud oma reaalset sõjalist võimekust. Õige on öelda, et iga aastaga on reaalne iseseisev kaitsevõime suurenenud.

Teame üsna selgelt, mida ja kuidas teeme. Eelmisel aastal vastu võetud kümne aasta arengukava on selge tegevusplaan. Vaatamata majanduslangusele ja eelarve kahanemisele ligi 800 miljoni krooni võrra, on kaitseministeeriumil koos kaitseväe ja Kaitseliiduga õnnestunud seda arengukava edukalt täita.

Kaitseväe korralduse seaduse alusel on kaitsevägi korraldatud nii, et see suudab ühtse sõjaväeliselt korraldatud riigiasutusena tegutseda. Oleme jõudnud poliitilisele konsensusele riigikaitse mudeli suhtes. Meil pole enam aktiivset ega passiivset debatti selle üle, kas täisprofessionaalne armee või reserv- ja professionaalne armee. Pole debatti Kaitseliidu vajalikkuse ega tema funktsioonide üle.

Kahel jalal seisev mudel, et aastaks 2018 peaks meil olema professionaalset kaitseväge 4000 meest ja naist, kellele lisanduks reservvägi 25 000 meest ja Kaitseliidu üksused; et neid reserve valmistatakse ette kaitseväeteenistuse kaudu, millele lisanduvad reservõppekogunemised, mida valmistatakse ette üksusepõhiselt; et neil reservüksustel on eri valmisoleku aste - nende teemade üle ei vaielda. Meil on reaalne võimekus, heidutuspotentsiaal, paljaste kätega pole Eestit võimalik vallutada. See, mis on tehtud, seisab päris hästi.

Eelmise aasta jooksul sai kaitsevägi hakkama mobilisatsiooni plaanimisega. Teame, kes mida ja kuidas teeb ning kuhu läheb. Niisuguse mobilisatsioonisüsteemi harjutamine reservõppekogunemistel on meie riigikaitselist võimekust oluliselt kasvatanud. Me suudame üsna reaalse ajaga mobiliseerida sõjaliseks riigikaitseks 40 000 meest, mis on arvestatav jõud suvalisele vastasele.

Peale selle praktiline riigikaitsekoostöö ja selle planeerimine NATO liitlastega.

Meil ei ole, aga vajadus on, arvestades tänapäevaste konfliktide kiiret arenemist, selget ettekujutust, kuidas meie riik läheb üle rahuaegsest elukorraldusest sõjaaegsele.

Kuidas käitub riik, tervishoiusüsteem, see, mida omal ajal nimetati tsiviilkaitseks?

Reservi õpe Pärnus

Meil on lahendatud küsimus, kui palju on vaja kaitseväge rahu- ja sõjaajal, kuidas see on mõlemal juhul organiseeritud. Meil on organisatsioon, mis koosneb kahest tähtsast komponendist. Üks tagab territoriaalkaitse (Eesti on jaotatud neljaks kaitseringkonnaks), peale selle veel ühe brigaadi tugevune rahvuslik üksus, mis pole territoriaalselt seotud. Brigaad komplekteeritakse elukutselistest kaitseväelastest ja kõige värskemast reservist. Kaitseringkondi toetab värskuselt järgmine reserv ja ringkondades on olulisel kohal maakondlikult struktureeritud kaitseliitlastega mehitatud malevad.

Selgeks on tehtud paiknemine, väljaõppekeskused, mis on strateegiliselt ja veidi ajaloolistest põhjustest määratletud: Kuperjanovi, Tapa, Jõhvi, Paldiski, lähiaastatel arendatav Jägala linnak, kuhu valdavalt läheb Tallinnas asuv väljaõppekeskus.

Mujal Eestis on Tartus õppeasutused, Pärnus, Tartus ja Jägalas kaitseringkondade staabid ning kuus harjutusvälja. Kaitseliidule arendatakse harjutusväljad kõigis maakondades.

Pärnu on selgelt Lääne kaitseringkonna keskus. Otsus ajateenijate väljaõpet siin mitte enam korraldada ja hoolitseda vaid reservi kordusõppe eest on 2004. aastal vastu võetud. Olen jätkuvalt seda meelt, et see oli ressursi efektiivse kasutamise seisukohalt mõistlik. Väljaõppekeskusi oleks veel vähem vaja.

Küll on plaanis korraldada Pärnu maakonnas reservõppekogunemisi laiemal baasil, eri mahus ja ulatuses.

Artikkel põhineb sõnavõtul 3. aprillil Pärnus toimunud arutelul "Kodanikud hoolivad riigikaitsest".

Kaitseministri usutlus enne sauna

2010-02-25

Eesti vabariigi aastapäeva eel Kadrinas kohalike meestega saunaplaane pidanud kaitseminister Jaak Aaviksoo usub kaljukindlalt, et liitlased tulevad meile õnnetul G-päeval appi.

Teie Lääne-Virumaa visiit on enamasti seotud Kadrinaga. Miks just Kadrina?
Võib-olla kõige targem oleks öelda, et Kadrinas olid aktiivsed inimesed, kes leidsid, et vabariigi aastapäeva eel käiks kaitseminister koolis ja peaks aktusel kõne. Ja kui siia on tuldud, siis miks mitte natuke laiemalt ringi vaadata.

Mul on hea meel, et sai valla- ja koolirahvaga Vabadussõja mälestussambale pärg pandud. Rääkisime ka kaitseliidust, kaitseliidu lasketiiru võimalikust ehitamisest, riigikaitseõppest.

Tallinna püstitatud Vabadussõja võidusammas on palju negatiivset kõneainet pakkunud. Kas ei oleks õigem see mõnel ööl lihtsalt teisaldada ja hiljem teha nägu, et midagi pole juhtunud?
Ma arvan, et tegemist on suurepärase sambaga ja lambid tuleb lihtsalt põlema panna. Midagi keerulist seal rohkem polegi.

Aga eks ta paraku on keeranud poliitiliseks võitluseks, nagu ikka Eestis mõne asjaga juhtub. Kui vaatan riigikogu 2005. aasta otsust, siis oli ka kaks küsimust, et kas teeme Vabadussõja võidusamba või lihtsalt võidu monumendi. Eks need, kes võidu monumenti pooldasid, nüüd kõikidest torudest pasundavad, et tegemist on vale asjaga.

Mina olen küll seda meelt, et Vabadussõja võidusammas on väärikas mälestusmärk. Ja see, et need lambid ei põle, nagu me tahame, on tegelikult väike viga.

Eelmisel aastal korraldas Venemaa viimaste aastate suurimad õppused, kus ühe osana oli ka Baltikumi blokeerimine. Järgmise sammuna siis ilmselt okupeerimine. Kuidas neid õppusi kommenteerite?
Õppused Zapad ja Ladoga on pärit Nõukogude ajast ja Eestiski on palju mehi, kes nendest omal ajal on osa võtnud. Isegi peaminister ütles mulle, et tema on samuti nendel õppustel käinud.

Nende õppuste mastaap oli võib-olla suurem, kui tavaliselt oleme näinud, ja ega see heanaaberlike suhete edendamisele kõige paremal moel kaasa ei aita. Aga arvan, et seda ei tasu üle tähtsustada või selle pärast hirmu tunda. Eks oleme oma riigikaitset tasapisi üles ehitanud, teeme seda koos liitlastega, ka harjutame. Küll mitte nii bravuurikal ja massiivsel moel. Aga see ei tähenda, et me ei ole valmis riskidele vastu hakkama.

Läänemerre rajatav gaasijuhe Nord Stream on üks hoob, mis võib mõjutada energiaturgusid, kuid samas kõlbab see hästi ka provokatsioonideks. Hiljuti olevat üks Eesti kodanik kaaperdanud laeva Artic Sea, kuid tulevikus võivad Eestist pärit terroristid massiliselt rünnata seda gaasijuhet.
Kui kellelgi on tahtmist tüli norida, siis ettekäände leiab alati. Olgu see siis üks toru või Poola allveelaev. Ei saa arvata, et kui toru ei oleks, siis ettekäänet ei leitaks.

Vaatame seda toru energiapoliitilises võtmes ja mitte sõjalises võtmes. Sõjaliselt ei ole see mingi eriline objekt. Aga muidugi on kahetsusväärne, et Saksamaa ja Venemaa nii ülepea kokku lepivad ja hinnast küsimata püüavad nende vahele jäävaid naabreid eirata. Eks see on ka asi, millesse tuleb suhtuda, nagu see on tehtud. Jah, kahjuks see nii on, aga ajame oma asja edasi ja ärgem laskem end sellest heidutada.

Mõnelgi kaitseväelasel on jäänud mulje, et Eestil puudub konkreetne kaitseplaan. Et Venemaa hoiab piiridest saja kilomeetri kaugusel pidevas valmisolekus üksusi, kes helikopterite madallennul tulevad radarile märkamatult üle piiri ja Eesti okupeerimine on tundide küsimus.
Eks neid arvamusi ja stsenaariume mõeldakse ikka välja. Eesti kaitseväel on järjekindla metoodikaga tehtud riskihinnang. Kaitsemudelit on arutatud nii riigisiseselt kui ka lääneliitlastega. Kokku on lepitud, millele riigikaitse üles ehitada.

Arvamusi on seinast seina. Teame, et nii palju kui on inimesi, on arvamusi. Kaitseväes ei ole see teisiti. Täna võib kinnitada, et kaitseplaanid, mis on tehtud kümneks aastaks või mida me NATO liitlastega realiseerime, et neid ei ole sugugi lollid inimesed kokku pannud.

Vaidlused on vaieldud. Ega need ei ole olnud lihtsad. Valikuid on tulnud teha. Mõni asi on välja jäänud, mida osa kaitseväelasi peab oluliseks.

Kõige häälekamad sõnavõtjad, reservis kolonelleitnant Kunnas ja brigaadikindral Roosimägi, on oma seisukohtadega alla jäänud ja püüavad nüüd nendest positsioonidest lähtudes kogu kaitseväge rünnata. Arvan, et siin tuleks asjad panna proportsiooni. On olemas üksikisikute arvamus ja on kaitseväe ja meie liitlaste arvamus, arvan, et seda võib usaldada.

Liitlaste seas oleme heas kirjas tänu välismissioonidele Afganistanis ja Iraagis. Samal ajal meie põhiline liitlane, Ameerika ühendriigid, kuuldavasti keeldus Eestile relvi müümast.
Ütleksin küll, et midagi niisugust mulle teada ei ole. Rääkimata sellest, et oleks juttu konkreetsest relvastusest, konkreetsest keeldumisest.

Tõsi, kõik relvastusmüügilepingud on keerukad ja võtavad enam aega. Vaja on rohkem kannatust. Aga nende relvasüsteemide suhtes, mis meile on huvi pakkunud, sealhulgas ka missioonide suhtes, oleme alati kokkuleppele jõudnud.

Välismissioonidel käib Scoutspataljon, Eesti eliitväeosa, kus viimasel ajal olevat palju Soomes töö kaotanud ehitajaid, kes paremate aegade tulekul sealt jälle jalga lasevad.
Eks meie kaitseväe komplekteerimine on minu jaoks käinud veidi madalamas tempos, kui oleks võinud. Natuke on see seotud kaitseväe arengukavadega, mis me NATOga liitumise eel vastu võtsime. Meil oli periood, kus kujutlus, missugust kaitseväge me ehitame, oli natuke maa ja taeva vahel.

Nüüd on vastu võetud uus 10aastane arengukava. Oleme seda arengukava realiseerinud. Ma julgeksin öelda, et see on kõige konsensuslikum riigikaitsedokument, mis kunagi Eestis on kokku pandud. Kes vähegi ajakirjandust on jälginud, see nägi, et kaitsevägi ja kaitseministeerium ei ole tülitsenud selle dokumendi üle avalikkuse ees. Ja need vaidlused, mis oli vaja, vaieldi selgeks.

Täna teame, et meil on umbes 2850 meest kaitseväe kirjas, ja teame seda, et aastal 2014 peab neid olema 4000. Igal aastal peab tulema 125 meest juurde. Seda professionaalset kaadrikaitseväge.

Eelmisel aastal saime selle numbri peaaegu täis. Olen veendunud, et sel aastal tuleb veel 125 meest juurde. Rahaline ressurss on olemas, plaanid on olemas. Ja küll see Scoutspataljon saab ka komplekteeritud.

See, kuhu mehi on juurde vaja, sõltub võimekusest, mis me välja arendame. Varsti tuleb kasutusse Ämari lennuväli. Sinna on vaja kaadrit. Oleme rääkinud muude võimekuste väljaarendamisest. On see siis soomusvõimekus või taktikaline transport, kõik need vajavad ka täiendavalt inimesi. Plaanid on selged ja sinna juurde käib ka Scoutspataljon. Sinna peab kuuluma 600 meest. Praegu on ta mehitatud natuke üle poole.

Inimeste nappus tähendab seda, et missioonide vaheajad on väiksemad kui liitlastel?
Päris nii see ei tohiks olla. Kõigil liitlasriikidel on ühine koormus või vähemalt sihttase, et 10 protsenti maaväe koosseisust võiks olla missioonidel. Arvan, et nii mõnelgi on see missioonikoormus suurem kui Eestil. Arvan, et saame oma koormusega hakkama ja kui kasvab kaitseväe koosseis, siis seda lihtsam on eesmärki täita.

Kas puudujääki rivis kompenseerivad mingil määral missiooninarkomaanid, kes suisa kipuvad sõtta?
Need on siiski üksikud juhtumid. Need suurt pilti ei muuda. Siin on vaja pigem pidurit panna ja öelda, et puhka kodus ja teeni kodumaad Eesti pinnal. Missioonil on vaja olla, kuid seda oma elustiiliks kujundada ei ole Eesti kaitseväelasel otstarbekas.

Meie kaitseväelased näevad palju surma, on ise pidevalt surmaohus. Kas neil esineb sellega pahatihti kaasnev posttraumaatiline stressihäire?
Eks ta loomulikult esineb, aga see on pigem erand kui reegel. Oleks väär ette kujutada, et missioonilt tulev kompanii, pealt saja mehe, oleks enamikus isiksuslikult ebastabiilsed. See psühholoogiline teenistus, mis meil täna on, suudab välja selgitada need, kel üleminekuperiood peaks olema pikem. Kes vajaksid psühholoogilist rehabilitatsiooni rohkem.

Arvan, et ei saa kunagi sajaprotsendiliselt välistada, et mingid häired välja ei löö. Aga posttraumaatiline stress on ka tsiviilkatastroofide puhul ette tulev asi.

Väär oleks arvata, et nad kujutavad suurt ohtu ühiskonnale või oma lähedastele. Usun, et see kogemus ja suutlikkus, mis kaitseväes on, vähendab seda riski veel.

Kui sageli puutub kaitseväelane psühholoogiga kokku kohustuslikus korras?
Jään korrektse vastuse võlgu, sest ei tea seda. Meil on seda rolli Eesti kaitseväes täitnud ka kaplaniteenistus. Kui efektiivne see on ja mil määral kaitseväe vajadusi täidab, on raske öelda.

Kõik, kes missioonilt saabuvad, läbivad vestluse, selgitamaks võimalikke riske. Kas see on piisav? Enamiku jaoks, ma arvan, et piirdub ühe vestlusega. Eks ka komandörid näevad teenistuse käigus, kellele see kogemus raskemini mõjub kui teistele.

Posttraumaatlist stressihäiret suudetakse pahatihti varjata avalikkuse eest ja elatakse välja lähedaste peal. Kas vesteldakse ka pereliikmetega?
Eks see on väga kompleksne teema ja loomulikult tuleb ka lähedastega sidet hoida.

Missugune see terviklik kontseptsioon on, oleks mul vara öelda, sest Eestist palju enam kogenud riikides on see pidevas arengus ja eks me püüame neilt õppida. Eelkõige oma briti kolleegidelt.

Oleme viimase paari aastaga väga suure sammu edasi teinud. See puudutab nii psühholoogilist teenistust kui haavatute rehabilitatsiooni. Meil on Tallinna keskhaiglaga väga viljakas koostöö. Samuti on meditsiinilise ja psühholoogilise teeninduse kvaliteeti oluliselt tõstnud koostöö brittidega.

Hiljuti tekitas lugejates vastakaid arvamusi Lätist laenatud tank.
Ma ei oska selle tankiloo kohta midagi öelda. Asjaosalised, kes selle otsuse vastu võtsid, peavad ise paremini teadma, milleks see vajalik ja otstarbekas oli.

Me oleme analüüsinud neid sõjalisi võimekusi, mida Eestil võiks vaja minna. Soomusmanööverüksus, kas see siis on tankide või jalaväe soomusmasinate peal, selline vajadus on identifitseeritud.

Tahaksin siinkohal rõhutada, et annaksime endale aru, et tänapäeval ei saa vaadata ükskõik missugust relvaplatvormi, kas tanki või helikopterit, üksikuna. Et ostame tanki, ja siis ongi kõik probleemid lahendatud. Enne kui soomusmasinate hankimise peale minna, peab olema selge, kuidas ta hakkab Eesti kaitseväes funktsioneerima. Mil moel teda toetatakse teiste üksustega. Missugune on õhukaitse võimekus. Vastasel korral saame lihtsalt kallid märklauad, mida on üsna lihtne hävitada.

Kes vähegi on moodsa sõja ajalugu uurinud, teab, mis juhtus Egiptuse tankidega kuuepäevases sõjas. Neil ei läinud just kõige paremini. Oli lihtsalt suur hunnik vanarauda.

Kallite relvasüsteemide ostmine, kui kaitsevägi ei suuda neid toetada, on tormakas. Avan, et kümne aasta pärast on Eestil soomusüksused olemas ja nad suudavad funktsioneerida Eesti kaitseväes. Selline otsus on põhimõtteliselt langetatud.

Enne analüüsime, mida selleks on vaja. Kus hakkab olema tankodroom. Arvan, kui küsida inimestelt, kas nad tahavad oma juurde tankodroomi, siis nende entusiasm tankide suhtes oluliselt kahaneb. Ka need probleemid peavad olema lahendatud.

Igasugune tehnika inimeseta on samuti vanaraud. Paljudes koolides on riigikaitse õppeainena. Annab see või on teie hinnangul andnud positiivseid tulemusi?
Ma ei tea, kas see positiivne tulemus, mida üldises riigikatse vallas näeme, on tänu riigikaitseõppele koolides. See ei peaks olema kohustuslik, kuid koolide arv, kus riigikaitse on valikainena, kasvab. Oleme seadnud eesmärgiks, et igal aastal peaks kümme kooli lisanduma. Seda oleme suutnud viimastel aastatel ka täita.

Mul on hea meel, et need avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et elanike toetus riigikaitsele kasvab. Kasvab toetus ajateenistusele. Kasvab usaldus kaitseväe ja kaitseliidu vastu.

Palju poleemikat on tekitanud küsimus, kas liitlased tulevad meile G-päeval appi. Agressor valib tavaliselt selle G-päeva siis, kui on õige ajalooline moment ehk poliitiline olukord.
Alustan sellest, et riigikaitses on oluline saavutada moment, et keegi isegi ei kaalu meile kallaletungimist. Heidutuse kasvatamine on kõige tähtsam. Meil ei ole vaja valmistuda kangelassurmadeks. On vaja tagada olukord, kus meie julgeolek oleks kindel. Arvan, et meie liitlaste roll on äärmiselt oluline just selle heidutuse ülesehitamisel.

Me peame toime tulema n-ö puusalt tulistamistega ehk spontaansete rünnakutega. Kui me suudame nendega toime tulla, siis arvan, et liitlaste ennetav kohalolek on olulisem, kui seda on relvastatud abi juba puhkenud konflikti korral.

Mis puudutab klassikalist küsimust, kas me sõbrad tulevad appi, siis olen seda võrrelnud peeglisse vaatamisega. Kui meie oleme veendunud, et läheme sõpradele appi, kui neil vaja on, siis arvan, et pole põhjust kahelda, et tullakse ka meile appi. See on nagu tavaeluski. Arvan, et oleme riigina käitunud nii, et meile tullakse appi kõhklemata.

Mis on kolm põhilist muutust teie elus pärast seda, kui vahetasite Tartu ülikooli rektori kabineti kaitseministeeriumi ministrikabineti vastu?
Kõige olulisem muutus on valdkond. Traditsiooniliselt peetakse haridust ja riigikaitset suisa diametraalselt vastupidisteks. Tegelikus elus on nad palju lähedasemad ja seotumad valdkonnad.

Kõige olulisem muutus on seotud poliitilise vastutuse ja probleemide nägemisega kogu riigi seisukohast. Kuigi Tartu ülikool on väga oluline asutus, on ta siiski üks paljudest. Kaitsevägi on üks ja ainumas, vabariigi valitsus on üks ja ainumas. Nii et vastustus on oluliselt suurem.

Ühtpidi on riigikaitse lihtsam, sest akadeemilised inimesed on sõltumatud ja vabad. Kaitseväelane allub korraldustele ja käskudele. See teeb ühest küljest elu lihtsamaks. Teisest küljest teeb keerulisemaks, sest käsuandja vastutab oluliselt suuremal määral kui keegi, kes räägib lihtsalt ilusat juttu. See on sundinud natuke muutma juhtimisstiili ja lähenemisi.

Eks mõlemad valdkonnad on seotud strateegilise juhtimisega ja neis on väga palju ühist. Seega ma ei arva, et oleksin täiesti uuele alale üle läinud.

Kuidas puhkate, mida vabal ajal teete?
Selle puhkusega on mul eluaeg juhtunud nii, et töö ja hobi kipuvad kokku langema. Suur hulk aega kulub enesetäiendamisele erinevas vormis. Päris võõras ei ole mul aeg-ajalt teatris käia või head muusikat kuulata. Spordiga on suhted küll jäänud hõredamaks, kui olid mõni aeg tagasi.

Kui töö juures loed, mida pead lugema ja tegema, siis kodus olles loed samu asju, aga omast vabast tahtest.

Küsis Toomas Herm

Iseolemise julgus

2010-02-19

Kaitseminister Jaak Aaviksoo põhjendab, miks ta nimetas aastapäevakõnes Tartu rahulepingut rahvusliku tahte triumfiks, ja tunneb muret rahvusriiklust vastustavate trendide süvenemise pärast.

Tallinna Ülikooli kultuuriteoreetiku Tarmo Jüristo artikkel («Eesti rahvusliku tahte triumf?», PM 09.02) pälvinuks vähem tähelepanu, kui see poleks sisaldanud kaitseministri süüdistamist natsimeelsuses.

Enamgi veel, see süüdistus laienes «olulise - ja tundub, et valdava - osa eestlaste» peale. Seda kõike ajendatuna sõnakasutusest Tartu rahu 90. aastapäeva kõnes, kus nimetasin rahulepet rahvusliku tahte triumfiks.

Mind on okupatsiooniaastatel korduvalt fašistiks nimetatud üksnes eesti keele rääkimise eest. Suudan sellest isiklikult üle olla, mõeldes rahustuseks Francesco Goya gravüürile «Uinuv mõistus sünnitab koletisi». Kodaniku ja valitsuse liikmena pean vajalikuks siiski vastata.

Artikli juhtmotiiv oli minu sõnakasutuse seostamine Leni Riefenstahli filmiga «Tahte triumf», just nagu tabustanuks viimane igavesest ajast igavesti selle sõnaühendi ning selle kasutamist vabandaks vaid harimatus.

Pean sellist arusaama meelevaldseks. Jah, tean niisugust filmi, ja küsin: mil moel puutub see meie Vabadussõjasse? Enamgi veel, kas sõnaühend «minu võitlus» on ka kõikides keeltes oma mõtete väljendamiseks keelatud? See ei ole tõsiseltvõetav jutt.

Sisulisemat arutelu alustan kaugemalt ehk rahvusriigi (nation state) mõistest, mis kujunes imperiaalsete ühenduste lagunemise käigus ja millele tugineb nüüdisaegne, viimase poolteise sajandi jooksul kujunenud ilmakord.

Rahvusriigid on suveräänsed ja võrdsed (silmapaistvaks erisuseks on siiski nn võitjaõigusega loodud ÜRO Julgeolekunõukogu vetoõigusega alalised liikmesriigid) rahvusvahelise õiguse subjektid, keda ühendab Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ja paljud teised rahvusvahelised ühendused.

Eelnevast tuleneb üsna otseselt, et rahvusele on oma riigi omamine olemusliku tähendusega - kui riik on, oled iseseisev subjekt, kui ei ole, siis ei ole. Just seepärast kasutasingi sõnaühendit «rahvusliku tahte triumf» Tartu rahulepingust rääkides.

Selle lepinguga, mitte vabariigi väljakuulutamisega, saavutasime tegeliku rahvusvahelise subjektsuse (muuseas, sama kehtib ka Vene Föderatsiooni kohta).

Võib mõelda nii, et meie saamise mõte sündis kunagi siis, kui Kristjan Jaak Peterson kirjutas «Kas siis selle maa keel ... », sõna siis, kui hõigati maha iseseisvusmanifesti tekst, ning sõna sai teoks Vabadussõjas.

Valmisolek ja tahtmine oma eluga riskides üle Narva jõe tunginud punavägedele vastu hakata polnud sõja alul kaugeltki nii laialdane ja iseenesestmõistetav, kui praegu võib tunduda, ning paljudel jäi puudu just eneseusust.

Just seetõttu tuleb kõrgelt hinnata nii vabatahtlike ennastsalgavust, valitsuse otsustavust kui ka mobiliseeritute vaprust, milles väljenduski rahvuslik tahe.

Selle tahte toel jõuti rahulepinguni, mis oli eelkõige võit iseenda üle ja alles seejärel vaenlaste üle, olgu selleks siis balti parunid või punaväelased, või ka liitlaste üle, kes kõik rahulepingule kaugeltki hea pilguga ei vaadanud.

Seepärast tuleb ka triumfi näha enesekohases võtmes - eneseteadvuse ja -usu võiduna oma orjameelsuse ja allaheitlikkuse üle, enesekehtestusena.

Vaid teisejärguline tähendus on seejuures vastaspoole identiteedil ja suisa eksitav on näha Vabadussõda võitlusena etniliste eestlaste ja venelaste vahel. Veelgi asjakohatum on tuletada sellest võitjaid ja kaotajaid tänapäevases Eesti Vabariigis või riikidevahelistes suhetes.

Iseseisvusmanifest kuulutas vabadust kõigile Eestimaa rahvastele ja nii on see ka praegu - Eesti on oma kodanike riik, keda ta «usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata» ühtviisi kaitseb.

Ning Vabadussõjas kaitsesid Eestimaa rahvad - eestlased, venelased, juudid, ingerlased, baltisakslased jt - ka Eesti riiki. Demokraatliku riigi ja tema kodanike seos on olemuslik ja tugineb vastastikusele lojaalsusele, mitte kitsalt etnilisele päritolule.

Emotsionaalses plaanis sisaldab see suhe ka loomulikku uhkustunnet kõige saavutatu üle. Seepärast polegi minu emotsioonidel vahet, kui näen sinimustvalge lipuga võitjana triumfeerimas Ksenija Baltat, Andrus Veerpalu või Jelena Glebovat.

Samamoodi tunnevad kodanikud uhkust oma riigi üle ning riigi juubelite või ka teiste rahvuslike tähtpäevade tähistamine on loomulik osa rahvuslikust traditsioonist, laulupidudest rääkimata. Oskus näha selles rahvusradikalismi või suisa marurahvuslust on mulle mõistetamatu.

Muidugi, Eesti ei ole etniliselt homogeenne. Lisaks on hilisajalugu meile pärandanud palju valusaid mälestusi, mille ületamine on vaevaline. Neist erisustest sünnivad omakorda pinged ja vastastikune võõristus, mis võib viia diskrimineerimiseni.

Ometi on täiesti eksitav pidada Eestit kuidagi eriliste etniliste pingetega riigiks, rääkimata laialdasest etnilisest diskrimineerimisest. Eurobaromeetri andmeil tajutakse etnilist diskrimineerimist Eestis kolmandiku võrra vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt ja ligi kaks korda vähem kui Hollandis ja Prantsusmaal. See pole öeldud millegi mahavaikimiseks või õigustamiseks, vaid lihtsalt panemaks asju õigesse perspektiivi.

Rahvusriigi mudel pole loomulikult puudusteta, kuivõrd sisaldab vastasseise nii riikide sees kui vahel. Internatsionalistid, eriti pahempoolse ilmavaatega marksistlikud internatsionalistid, näevad vajadust allutada rahvus(riik)-likud huvid metastruktuuridele või ideoloogiatele, mis hoiaks pingeid vaos või elimineeriks sootuks.

Praktiliste näidetena teame «Nõukogude rahvaste vennalikku peret», «Kominterni» ja «sotsialismileeri», mille tegelik olemus ei vaja loodetavasti selgitamist. Kosmopolitistid seevastu näeksid lahendusena rahvusriikide üleilmset taandamist neutraalseteks haldusüksusteks, mis ei kannaks üldse iseseisvaid ja osalt vastanduvaid rahvuslikke väärtusi.

Mulle tundub, et Eestis süvenevad viimasel ajal mõlemad rahvusriiklust vastustavad trendid. Ühelt poolt valdavalt vasakpoolsele keskealisele (humanitaar)intelligentsile tuginev liikumine, mis loodab piiritu tolerantsuse ja järeleandlikkusega põhimõttelistes küsimustes saavutada suuremat üksteisemõistmist, mis võiks suubuda nn multi-kulti ideaalriiki.

Teisalt nooremad, valdavalt liberaalse ilmavaatega rahvusvaheliselt avatud noored, kes tajuvad Eesti tegelikku suletust ja kitsarinnalisust ning näevad lahendust riigi täielises neutraalsuses ja sisulises loobumises rahvuslikest huvidest (national interests) ja nende kaitsest.

Mõlema ideoloogia toeks kasutatakse üldsõnalisi üleskutsed austada (ülimuslikke) euroopalikke väärtusi ja abstraktseid demokraatlikke printsiipe, uskudes, et nendest juhindumine vabastaks meid oma «(maru)rahvuslikust piiratusest», nägemata samas, et rahvuslike huvide mahasalgamine pole kusagil lahendust toonud.

Ka Eesti tulevik ei saa seisneda põhiseaduse preambuli hülgamises, vaid konstruktiivses ja vastastikusel austusel põhinevas üksteisemõistmises.

Tajun, et oluline osa rahvusriiki vastustavast mõtlemisest on tingitud meie riigikogemuse vähesusest - mõlemad omariikluse perioodid on kestnud alla inimpõlve ja see pole olnud piisav aeg oma riigi tunde väljakujunemiseks. Riiki tajutakse ikkagi kui nende ehk (võõraste) võimukandjate riiki ja ennast nähakse eelkõige kui riigi(võimu) oponenti.

Sellelt pinnalt sünnibki sümpaatne, ent valdavalt naiiv-idealistlik arusaamine, et kuidagi teisiti oleks parem. Tegelikkuses tähendab «kuidagi teisiti» enese vabatahtlikku allutamist kellegi teise (parema, demokraatlikuma, inimsõbralikuma jne) rahvusliku tahte ja huvide alla. Pole olemuslikku vahet, kas silmas peetakse Nõukogude Liitu, USAd, Rootsit-Soomet või kedagi viiendat.

Ärgem tehkem endale illusioone - mujal ei ole ei lihtsam ega parem, ja meie hulgas on palju vähem, kui me arvame, neid, kes end laias ilmas tõepoolest paremini tunneks kui siin Eestis, Eesti põhiseaduse kaitse ja hoole all.

Olen kaugel arvamisest, et Eestis on kõik hästi ja aina paremaks läheb, ka avatust ja tolerantsust on vähem, kui mulle meeldiks. Aga rumal oleks vaimustuda lihtsatest, ent pealiskaudsetest lahendustest, mis seisnevad üksnes vastandumises sellele, mis ei meeldi.

Peremees ei kiru tühja, vaid teeb, mis on tema võimuses ja tema kohus. See aga eeldab arusaamist ühiskonna arenguloogikast, oskust teha vahet olulisel ja ebaolulisel ning sellel, mille muutmine on meie võimuses ja mille muutmine ei ole.

Eesti kehtestamine ja kehtestumine rahvusriigina Tartu rahulepingus oli meie rahvusliku eneseteostuse tipphetk - triumf -, olgu see sõnakasutus pealegi veidi suurejooneline. Aga isegi triumf ei garanteeri iseenesest midagi ja on tänapäeval eelkõige ajaloolise ja sümboolse tähendusega.

Selle riigi kestmine on aga meie kätes. Meie tahtest, tarkusest ja oskustest sõltub meie tulevik. Selle kindlustamisel ei aita meid aga kuidagi ei alavääristav enesehinnang, rahulolematu osatamine ega enesevigastuslik käitumine, olgu pealegi, et vaid sõnades.

Intervjuu: Aaviksoo: loodan, et 2010 on Afganistanis murdepunkt

2010-02-13

"Lähema aasta jooksul me näeme nihet paremusele, aga enne seda läheb olukord kehvemaks," analüüsib kaitseminister Jaak Aaviksoo situatsiooni Afganistanis. Sel nädalal tulid Eesti sõdurid Kosovost koju, lahinguüksusega jääme veel vaid Afganistani.

Milline on kõige võidukam ja uhkem lahing, mille Eesti sõdurid on pidanud teie kaitseministriks olemise ajal?

Ma ei tea. Ei ole mina nii mõelnud, ei ole ka kaitsevägi operatsioone niisuguses võtmes käsitlenud. Kindlasti on igal missioonil käinul omad isiklikud kogemused, aga kaitseministri jaoks on strateegilised eesmärgid oluliselt tähtsamad kui võidud üksikutes lahingutes või operatsioonides.

Kuskil on olemas üksikasjalikud aruanded Eesti kaitseväe viimase kui operatsiooni ja lahingu kohta?

Jah, igast konfliktist või kontaktist on tõepoolest raportid olemas, aga pean tunnistama, et mina ei ole ühtegi neist lugenud ja ilmselt sellisel tasemel ei ole neid mulle ka mõistlik lektüüriks tuua.

Kontakt on...?

Mis iganes pinget täis kontakt vaenlase võitlejatega, sinna hulka kuulub ka näiteks IED (Improvised explosive device - improviseeritud lõhkekeha, põhimõtteliselt suvaline plahvatama pandav asjandus - R. K.) - plahvatus või siis lask, mida kuuldakse; või relvastatud isik, keda nähakse. Ma ka selles definitsioonis väga täpne ei tahaks olla, aga niisugused kontaktid tõepoolest registreeritakse, nende üle peetakse statistikat, neid analüüsitakse - eriti kui nendega kaasnevad mingilgi määral kaotused: kas kaotused Eesti kaitseväele või liitlastele või ka kohalikule elanikkonnale.

Millal pääsevad ajaloolased ligi dokumentidele, mis kirjeldavad Eesti sõdurite operatsioone Iraagis ja Afganistanis?

Nende avalikustamisega on tõenäoliselt niimoodi, et olenevalt dokumendist ja salastatuse astmest võib neid saladusi hoida, kui ma ei eksi, siis 75 aastat kõige rohkem ja viis aastat kõige vähem. Selline on see vahemik. Ma ei tea, kauaks on kontaktikirjeldused saladuseks kuulutatud. Nagu ma ütlesin, ma ei ole nendega isiklikult kokku puutunud.

Te ei tunne huvi või te ei taha teada, mida need sisaldavad?

Ma ei ole selles küsimuses uudishimulik inimene ja need dokumendid ei anna minu tasemel ka mingit informatsiooni. Pigem on tarvis üldist strateegilise taseme materjali, mis on vajalik strateegiliste otsuste tegemiseks.

Mõni nädal tagasi andsite Eesti Ekspressi ajakirjanikele valemi, kuidas arvutada välja meie sõdurite operatsioonide käigus Afganistanis langenud vastase võitlejate arv. Ekspress sai selleks summaks 70. Miks oli vajalik selle numbri avalikustamine?

See valem ei ole mingi riigisaladus ega minu isiklik leiutis. Kui keegi toksib Wikipediasse "Afganistani sõda", siis ta saab sealt numbrid, palju on olnud langenuid liitlaste poolel, palju on - hinnanguliselt! - langenuid valitsusvastaste poolel, ja palju on olnud langenuid Afganistani julgeolekujõudude poolel. Need suhted on avalik informatsioon.

Kuidas sellesse numbrisse - 70 langenud vastase võitlejat - suhtuda?

Eesmärk ei ole inimeste füüsiline hävitamine, vähemasti mitte nendes operatsioonides, kus osalevad Eesti kaitseväelased. Kindlasti korraldatakse ka personaalseid rünnakuid, aga see on pigem erioperatsioonide kui tavaliste kaitseväe üksuste valdkond.

Eesmärk on võtta kontrolli alla territoorium, takistada vaenlase liikumist ja lõpuks saavutada võit tema tahte üle osutada relvastatud vastupanu. Meie kõikide ühistes huvides on saavutada see võimalikult väikese inim-ohvrite hinnaga. Ja see puudutab ka vastase poolt.

Ka vastane soovib saavutada oma tahet võimalikult väikese langenute arvuga liitlasvägede koosseisus?

Ka vastase eesmärk ei ole tappa inimesi. Nende eesmärk on kehtestada oma arusaamine, oma reeglid. Ja vaevalt et fundamentalistlik islam seaks oma eesmärgiks võimalikult paljude uskmatute hävitamise. Niisugust doktriini mina ei tea ka kõige radikaal-sema islami juures.

Mis on Afganistani valitsusvastaste eesmärk?

Nad soovivad kehtestada oma tõekspidamisi, oma väärtusi, oma arusaamu, oma usku - laiemas mõttes kui religioon. Oma usku sellesse, missugune on õige elukorraldus. Võib-olla sealt tuleks otsida nende strateegilist eesmärki. Aga ausam oleks muidugi nende endi käest küsida.

Mis teie arvates ohustab praegust õhtumaad rohkem: kas äärmuslik islam või Hiina kasvav inimmass ja areng?

See on väga filosoofiline küsimus. Ellu jäävad pikas perspektiivis need, kes jäävad ellu. Ehk siis: demograafia otsustab kõik. Ja kui eestlasi või eurooplasi või ameeriklasi või venelasi sünnib lootusetult vähe, siis ei ole midagi teha - need rahvad lihtsalt surevad välja.

Aga kiire elanikkonna kasvuga piirkondi on maailmas teisigi. Me teame Aafrikas toimuvaid demograafilisi protsesse, ka seda, et Aafrika mandril on kõige suurem potentsiaal kujuneda ebaõnnestunud riikide taimelavaks. Lähemate kümnendite jooksul väärib ka Aafrika julgeolekupoliitilises küsimuses kogu maailma tähelepanu.

Ma pean suureks riske, mis lähtuvad äpardunud riikidest, või siis ka massihävitusrelvade sattumisest äraarvamatu käitumisega inimrühmade kätte.

Mis asi on äpardunud riik?

Riik, kes ei suuda kehtestada läbipaistvat riigikorda, kaitsta oma kodanikke ja kujutab seetõttu ohtu ka teistele riikidele. Ilmekas näide ongi seesama Afganistan, mis lisaks üsna brutaalsele ümberkäimisele kohaliku elanikkonnaga osutus varjupaigaks al Qaedale ja võimaldas Afganistani territooriumilt planeerida rünnakut kaksiktornidele ja ilmselt ka organiseerida Londonis ja Madridis toimunud terrorirünnakuid. Mis tegelikult on käivitanud protsessi, mida me praegu Afganistanis näeme.

Kas te teate või usute, et neid terrorirünnakuid juhiti just Afganistani territooriumilt?

Küsimus niimoodi esitatuna on tautoloogiline. Mis asi on see, mida me teame? Väljaspool mõistliku kahtluse piiri ma tean, et see on niimoodi. Aga loomulikult - ma ei ole isiklikult Osama bin Ladeniga Afganistanis kohtunud.

Tahaksite?

See oleks kindlasti huvitav väljakutse.

Mida te talt küsiksite?

Ma hea meelega kuulaksin seda ilmavaadet, mis niisuguste tegudeni on viinud; mis võimaldab tal suhestuda nende süütute inimestega enam kui 50 rahvusest, kes hukkusid rünnakus kaksiktornidele. Ma usun, et tal peab olema mingisugune isiklik suhe sellesse. Aga ju on neid küsimusi teisigi.

Kuidas üldse on võimalik võidelda armeega, mille sõdurid ei karda surra, vastupidi - kellele on lahingus langemine suur au ja kiirtee paremale järjele?

Eks see ongi üks kõige fundamentaalsemaid väljakutseid. Lääne sõjakunst, millega meie kõige tuttavamad oleme, on tõepoolest üles ehitatud põhimõttele, et inimelu on kõrgeim väärtus.

Et vastane ei taha surra!

Jah. Me teame küll jutustusi ennastsalgavast vaprusest, mis on üsna lähedal kangelassurma heroiseerimisele, aga põhimõtteliselt on jõukasutusdoktriinid, terve rida muid reegleid ning kogu strateegia ja taktika üles ehitatud teistsugusele arusaamisele.

Sellele küsimusele ei ole vastust. See on inimõigustele üles ehitatud sõjateaduse üks kontseptuaalseid nõrkusi, millega lääne tsivilisatsioon praktilisel tasandil püüab ühel või teisel moel toime tulla. Küsimus on enam-vähem sama keeruline kui eutanaasia probleem, mis kah - küll hoopis teisest vinklist - on õhtumaisel tsivilisatsioonil silmade ees ja me näeme, et sellele ei ole väga lihtne anda üheseid vastuseid.

Kui meil oleks võluvits, millega lüües ei oleks alates homsest Afganistanis mitte ühtegi võõrsõdurit, mitte ühtegi rahvusvahelist organisatsiooni - mis seal toimuks näiteks lähima poole aasta sees?

Me teame, mis juhtus siis, kui Nõukogude väed lahkusid ja lääne maailm tegelikult unustas Afganistani. Kas praegune olukord on põhimõtteliselt erinev?

(Paus - R. K.)

Ma arvan, et ta on erinev. Andmed, mis meil on Afganistani rahva meelsuse suhtes ja ka Talibani puudutavalt, näitavad, et elanikkonna toetus Talibanile on äärmiselt madal - alla 10 protsendi. Sellesama küsitluse teine pool väidab, et toetus keskvalitsusele ei ole kahjuks väga palju suurem.

Kas kohalikud hõimuliidrid suudavad kehtestada kohaliku võimu või arenevad nad jällegi vaenutsevate sõjapealike rühmitusteks, kellest siis üks peab jääma tsentraalselt peale... mul pole mõtet sel teemal spekuleerida. Aga selge on see, et keskvalitsuse suutlikkus kontrollida Afganistani on ebapiisav selleks, et Afganistanist ei lähtuks oht riigi enda elanikkonnale, nende füüsilisele julgeolekule, ja ka teistele riikidele.

Reaalsus on see, et lähima paari aasta jooksul läheb Afganistanis keerulisemaks?

Lähema aasta jooksul me näeme nihet paremusele, aga enne seda läheb olukord kehvemaks. Ma ise väga loodan, et 2010 on murdepunkt.

Mitu aastat Eesti sõdurid veel Afganistanis viibivad? Pigem viis, pigem kümme või pigem 15 aastat?

Ma arvan, et viie aasta pärast on sõjalise kohaloleku intensiivsus oluliselt nõrgem. Aga ärme hakka spekuleerima 10 või 15 aastaga.

Eesti sõdur Kosovost koju

2010-02-03

Peatselt langetatakse pidulikult Eesti lipp Põhja-Kosovos Mitrovicas, kus teenis Eesti luurerühm ESTRIF-4. Eesti osalus oma üksusega NATO juhitavas KFORi missioonis Taani pataljoni koosseisus saab läbi, teenistust jätkavad kaks staabiohvitseri.

Eesti hakkas välismissioonidel osalema 1995. aastal, napilt neli aastat pärast taasiseseisvumist - Horvaatias ÜRO lipu all -, kinnitades seega, et ta soovib ja suudab riigina panustada julgeoleku tagamisse maailmas. Eesti riigi sõjaline kaitse tugineb kahele võrdselt olulisele sambale: esmase iseseisva kaitsevõime väljaarendamisele ning liitlaste pakutavale kollektiivkaitsele, mille üks lahutamatuid osi on omakorda osalemine rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel.

Eesti rahuvõitlus

Sõjamissioonidel osalemine on olnud Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitika lahutamatu osa. Sõjalised välismissioonid ÜRO julgeolekunõukogu egiidi all ja liitlastega koostöös on nüüdismaailma rahutagamise nurgakivi. Valitseb üldine arusaam, et relvakonfliktide võimalikult varajane ohjeldamine seal, kus konflikt on tekkinud, on parim meetod sõdade ja vägivalla levimise vastu. Välismissioonidel kaitsevad meie kaitseväelased Eestit, meie liitlasi ja rahu kogu maailmas.

Rahvusvaheline sõjaline sekkumine kestab seni, kuni selleks on vajadus ja me peame mõistma, et verevalamiseni viinud vastuolud on väga sügavad ning nende lahendamiseks kulub palju aega. Iisraeli-Palestiina konfliktile pole 60 aastaga püsivat lahendust leitudki, samas on paljud riigid tänu välisele sekkumisele suutnud jõuda rahuliku arengu teele. Mitmel juhul on rahu ja stabiilsuse saavutamisele kaasa aidanud ka Eesti sõdurid.

Horvaatiast, kus Eesti kaitseväelased oma rahvusvahelist teenistust 15 aastat tagasi alustasid, on saanud NATO liige ja Euroopa Liidu kandidaatriik. 2007. aastal lõpetasime Kaitseliidu baasil formeeritud jalaväerühma missiooni Bosnias ja Hertsegoviinas, kus alustasime 1996. aastal. Kümnetesse tuhandetesse ulatunud hukkunute arvuga genotsiid õnnestus peatada ja riik suunata rahumeelse arengu teele.

Eelmisel aastal sai läbi Eesti missioon Iraagis, kus osalesime 2003. aastast alates. Eesti kaotas Iraagis langenutena 2 kaitseväelast, 18 sai haavata. Eesti koostöö Iraagiga jätkub, osaleme ohvitseridega Iraagi julgeolekujõudude väljaõppes NATO missiooni koosseisus, samuti tsiviilkoostöös. Oleme saanud Lähis-Idas endale liitlase.

Mulle on Kosovo juba kolmas rahvusvaheline operatsioon viimase kolme aasta jooksul, mille Eesti lõpetab. Kokku on 11 aastaga Kosovos teeninud umbes 800 Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu sõdurit, allohvitseri ja ohvitseri. Arvestades kordusi, on missioonikogemuse saanud 500-600 kaitseväelast.

Afganistan ei saa Eestita

Võime kõhklemata väita, et Eesti osalus Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Iraagi ja Kosovo sõjalistel missioonidel on kaasa aidanud vägivalla ohjeldamisele ja rahu jaluleseadmisele neljas sõjakoldes - rahvusvaheline sekkumine on end õigustanud.

Balkanilt saadud kogemused on kulunud aga marjaks ära juba keerulisema, Iraagi ja Afganistani missiooni ettevalmistamisel.

Eesti kaitseväelased jätkavad missiooni Afganistanis, kus riigikogu mandaadi alusel osaleb NATO juhtimisel 45 riigi koalitsiooni koosseisus kuni 170 kaitseväelast ja üksikud staabiohvitserid ning vaatlejad veel neljal missioonil. Igati õigustatud on küsimus: millal lahkub Eesti Afganistanist? Vastus on: niipea kui võimalik.

Praegu ei suuda Afganistani riik ega rahvas iseseisvalt tagada tarvilist sise- ega välisjulgeolekut ning raske on öelda, millal ta seda suudab sel määral, et on valmis välisvägede vähendamiseks ja seejärel väljaviimiseks. Aga see aeg tuleb. Kosovos võttis see 11 aastat ja piiratud väekontingent jääb sinna veel edasi. Afganistani olukord on mõõtmatult keerulisem kui Lääne-Balkanil ja seal algas missioon veidi üle 8 aasta tagasi.

Afganistani armee, usaldusväärseim institutsioon Afganistanis, on kasvanud üle 100 000 mehe, eesmärk on seda kasvatada üle 200 000, mis peaks olema piisav tagamaks julgeolekut riigi rahumeelseks ülesehitamiseks. Enne selle eesmärgi saavutamist oleks välisvägede lahkumine enneaegne. Igal juhul peaks vägede väljaviimine toimuma rahvusvahelises koostöös - tegemist on julgeolekuprobleemiga, mille järelmid ulatuvad kogu maailma, ka Eestisse.

Kaitsevõime nurgakivi

2009-09-04

Kaitsetööstus kui majandusharu praegu Eestis sisuliselt puudub. Meil on küll ettevõtteid, mis suudavad pakkuda kaitseväe jaoks vajalikke teenuseid ja kaupu, kuid senine tegevus riigi ja kaitsetööstuslikku potentsiaali omavate ettevõtete huvide ühitamisel on olnud juhuslik, koordineerimata, väiksemahuline ning mitte vastavuses nende võimalustega, mida see valdkond võiks süsteemse lähenemise korral Eesti ettevõtetele pakkuda.

Just valdkonna võimaluste paremaks ärakasutamiseks on koondunud 55 pea-asjalikult rahvuslikul kapitalil põhinevat kaitsetööstuslikku potentsiaali omavat ettevõtet Eesti kaitsetööstuse liitu (EKTL). Rahvusvaheline kaitsetööstus ja sellealaste toodete turg on komplitseeritud, rangelt reguleeritud ja raskesti ligipääsetav - turule sisenemise barjäär on müüjatele väga kõrge. Suuremahuliselt on see teostatav ainult Eesti ettevõtete tegevust koondades.

Koostöö riigiga

Kaitsetööstus ei ole business as usual. See valdkond toimib kõikjal arenenud riikides riigi ja ettevõtete tihedas ja igapäevases partnerluses, et seeläbi sünniksid konkurentsivõimelised tooted ja teenused, mis suudavad tungida rahvusvahelisele turule. See on sisuliselt kõikide riikide kaitsetööstuse mudel: riigi ja rahvusliku kapitali koostöö.

Eestis on kaitseministeerium ja EKTL koostöö alusena allkirjastanud memorandumi koostöö valdkondade ja vormi kohta. EKTL ei ole loodud ettevõtete huvide esindamiseks riigi juures, vaid koos-tööks riigiga ettevõtetele võimaluste loomiseks eksporditurul ja seega teatud kaitse-otstarbeliste võimete edendamiseks Eestis. Vaid koordineeritud era- ja avaliku sektori koostööle rajatud kaitsetööstuse valdkonna arendamine on viis, kuidas kaitsetööstus kui majandusharu hakkab toetama riigi reaalset kaitsevõimet kriisiolukorras.

Parts: Euroopa Liit peaks olema küberkaitse vallas ühtsem

2009-04-27

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts nentis Tallinnas toimuval Euroopa Liidu kõrgetasemelisel küberkaitsekonverentsil, et EL peaks olema küberkaitse vallas ühtsem.

Vaevalt on juhus, et ELi kõrgetasemeline küberkaitsekonverents toimub just Tallinnas ja Eesti vastaste küberrünnakute alguse aastapäeval. Paljuski on just Eesti toonane kogemus sundinud Euroopat küberkaitse probleemi tõsiselt võtma ja selles suhtes samme astuma. Praegu jätab ühisrinne soovida, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Et iga liikmesriik seaks sisse oma kiirreageerimismeeskonna ja need meeskonnad teeksid omavahel väga tihedat koostööd. Nii et kui ühes liikmesriigis midagi juhtub, siis kõik teised aitavad üheskoos sellel riigil reageerida," rääkis Euroopa Komisjoni infoühiskonna ja meedia volinik Viviane Reding.

Konverentsi juhtinud Eesti majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Partsi arvates on ELi ühtsus kübervallas seni soovida jätnud.

"Ka viimased kaks aastat näitavad, et globaalselt EL võiks olla ühtsem siin," rääkis Parts. "Kas see on nüüd nii tugev huvi kui energiapoliitikas või paljudes välispoliitilistes aspektides, aga paljudes diskussioonides rahvusvahelises telekommunikatsiooni liidus näeme, et EL nagu vajub ära."

Võõrustajana demonstreeris Eesti Demokeskuses külalistele siin väljatöötatud innovatiivseid lahendusi, kuidas internetti igapäevaelus rakendada. Nii mobiiliga parkimine kui ka sama tarbeesemega ajalehe eest maksmine oli enamikule uudne asi. Üks tänasel kohtumisel korduvalt rõhutatud teema oli tiheda koostöö vajadus valitsuste ja erasektori vahel.

"Väga tähtis on ka partnerlus riigi ja erasektori vahel," ütles Reding. "Ning üksikisikutest internetikasutajate harimine. Inimesed on tihti teadmatuses internetiga kaasnevatest probleemidest ja nad panevad nii ohtu kogu ühiskonna."

Homme ongi arutellu kaasatud ka erasektori esindajad, samuti külalised väljastpoolt ELi USA-st ja Jaapanist.

http://uudised.err.ee/index.php?06162781

Väärtusühendus rahu kaitsel

2009-04-14

Oleme osa NATO väärtustervikust, mistõttu pole meil põhjust alliansis kahelda, kirjutab kaitseminister Jaak Aaviksoo.

Nii see algas: 4. aprillil 1949. aastal kirjutasid Belgia, Hollandi, Luksemburgi, Prantsusmaa, Inglismaa, USA, Kanada, Portugali, Itaalia, Norra, Taani ja Islandi riigipea Washingtonis alla lepingule, millega asutati Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon - NATO.

Sündis sõjaline ühendus, mis loodi «kaitsmaks nende rahvaste vabadusi, ühist ajaloolist pärandit ja kultuuri, mis on rajatud demokraatia, individuaalsete vabaduste ja õigusriigi printsiipidele».

See ühendus sündis otseselt Teise maailmasõja järgselt kasvanud pingete tulemusena ning ajendatuna Berliini blokaadist Punaarmee poolt. Täna teame, et Lääne-Euroopa rahvaste hirmud Nõukogude Liidu ambitsioonide suhtes ei olnud alusetud - plaanid punaimpeeriumi piiride nihutamiseks Atlandi ja Vahemere rannikule olid olemas ning praegu saab vaid spekuleerida, milline olnuks Euroopa täna, kui NATO ei oleks sündinud.

Pärast Lääne-Saksamaa liitumist NATOga 1955. aastal loodi Nõukogude Liidu eestvõtmisel Varssavi pakt ning Euroopa jagunes külma sõja rinneteks. Tagantjärele teame, et selles sõjas ei tulistatud ühtegi mürsku ja Euroopas valitses ligi 50 aastat hirmuga segunenud rahu. Vaid Varssavi pakti tankid surusid 1956. aastal Ungaris ja 1968. aastal Tšehhoslovakkias veriselt maha ülestõusud, mis püüdlesid NATO riike ühendavate ideaalide poole.

Ungari ja Tšehhi unistused said koos Poolaga teoks 1999. aastal, Eesti, Läti ja Leedu ühinesid NATOga 2004. aastal ja tänaseks on NATO riikide arv kasvanud 28ni. Nõukogude Liidu lagunemine lõi paljudele rahvastele võimaluse vabalt otsustada oma väärtuste üle ning nende valik oli sama, mis NATO asutajatel - demokraatia, vabadus ja õigusriik.

Ühiste alusväärtuste nimetamine lepingu preambulas ei ole juhuslik - ilma ühiste ideaalideta ei saa olla ühiseid strateegilisi huve, ilma ühiste strateegiliste huvideta ei ole mõeldav ennastsalgav valmisolek liitlase kaitseks. NATO on väärtusühendus.

NATO liikmesriike ei seo üksteisega mitte eelkõige allkiri lepingul, vaid kindlustunne, et rünnakut ühe liikmesriigi vastu tajutakse ka tegelikult rünnakuna enda vastu. Just sellest sisetundest olid ajendatud paljude riikide ja rahvaste reaktsioonid, nähes kaaperdatud lennukeid rammimas Maailmakaubanduskeskuse torne 11. septembril 2001 aastal. «See ei ole võimalik! Seda ei tohi olla! Me peame midagi tegema!»

Me tajusime rünnakut kõige selle vastu, mida me õigeks peame, ja sellest tundest kantuna ei tekkinud kõhklusi ka kollektiivkaitse põhimõtte, artikkel 5 rakendamise suhtes esmakordselt NATO ajaloos. Me teame ka seda, et tingimusteta hukkamõistev reaktsioon nendele rünnakutele ei olnud maailmas kaugeltki üksmeelne. Maailmas on erinevaid väärtussüsteeme ning nendel põhinevaid kultuure ja sõjalisi liitegi.

Jagatud väärtusruum on ka NATO laienemise peamine kriteerium. «Kas nad on osa meist?» on see küsimus, millele peavad liikmesriikide kodanikud saama positiivse vastuse, enne kui võtta endale kohustus haarata vajadusel relv ja riskida oma eluga uute liikmete kaitseks. Ka Eesti puhul ei päritud meilt mitte niivõrd tankide ja sõdurite arvu järele, kuivõrd huvituti demokraatia ja inimõiguste olukorrast, tsiviilkontrollist ja võimude lahususest. Seesama kehtib ka NATO liikmeks pürgivate riikide Ukraina ja Gruusia suhtes.

Veelgi olulisem on arusaam, et väärtuskriteerium ei ole lävend, mille ületamisel «pääsetakse sisse», vaid olemuslik kvaliteet, mida tuleb igapäevaselt sõnas ja teos kinnitada. Endale ja oma rahvale, aga eriti kõigile oma liitlastele. Eesti, aga ka USA ja Türgi ja kõik teised - me peame olema kindlad, et ajame ühist asja ja saame üksteist selles usaldada. Ei ole juhuslik, et Eesti ja mitmete teiste NATO liikmete, sealhulgas ka USA vastu suunatud vaenutegevuse teravik on suunatud nende usaldusväärsuse kõigutamisele liitlaste silmis.

Külm sõda on asendunud infosõjaga ja me peame olema teadlikud selle loogikast. Selle loogika tuum on kõigutada meie strateegiat, lahutada meid meie väärtustest, diskrediteerida meie mainet, seada küsimärgi alla meie sammude õiguspärasus, provotseerida meid ettearvamatule või tasakaalustamata käitumisele. Kollektiivkaitse iseenesestmõistetavus lööb kõikuma, kui me isegi kõhkleme, rääkimata kahtlemisest abivajaja usaldusväärsuses. NATO sõjaline suutlikkus on piisav nii heidutuseks kui enesekehtestuseks, seda saab väärata vaid vaimu nõrkus.

Eelnev ei olnud pelgalt mõtisklus NATO olemusest, vaid ka taust vastamaks Eesti jaoks olulisele küsimusele: «Kas NATO tuleb meile appi?» Lühike vastus on: «Kindlasti tuleb!» Tuleb, sest oleme osa väärtustervikust; tuleb, sest mittetulemine kaotaks NATO usaldusväärsuse nii sisse- kui väljapoole. Selles pole meil põhjust kahelda.

See tulemine peab aga olema viivitamatu ja iseenesestmõistetav ning selle emotsiooni kasvatamine ongi meie peamine ülesanne. Just nagu on alliansi ühiseks ülesandeks kasvatada Eesti tingimusteta valmisolekut aidata meie liitlasi.

Nii, nagu me kaitseme rünnaku eest oma perekonda või vähemasti parimaid sõpru või vähemasti lihtsalt sõpru või vähemasti tuttavaid või... See on pikk tee. Mõelgem, kui pika tee teineteiseni on pidanud läbi käima sakslased ja prantslased, ning ka neil on veel mitu miili minna.

Tegelikult ei ole kõige olulisem küsimus, kas abi tuleb ja millal tuleb, vaid see, kas me suudame ühiselt luua heidutuse, mis välistab ükskõik millise ründe ükskõik millise NATO riigi, sealhulgas Eesti vastu. NATO suutis seda läbi külma sõja perioodi kuni Al-Qaeda terrorirünnakuteni ja usun, et ka terrorismi on võimalik ohjeldada.

Võitlus uute nn asümmeetriliste ohtudega viis tähelepanu traditsioonilistelt julgeolekuohtudelt ajutiselt kõrvale, ent mullune rünnak Gruusia vastu on piisava selgusega taas teadvustanud ka vajaduse klassikaliste ohtude ohjamiseks. NATOs tegeldakse sellega tõsiselt kõiki liikmesriike puudutavalt, on astutud ja astutakse praktilisi samme nii plaanide kui õppuste tasemel ning see kasvatab kindlustunnet ka siin, Läänemere kaldal.

Aeg-ajalt kerkib ajakirjanduses üles erinevatelt lähtekohtadelt püstitatud retoorilisi küsimusi Balti riikide kaitstavusest või isegi selle mõttekusest. Kaitstavus ei ole absoluutne, vaid suhteline kategooria ning on mõistetav vaid läbi heidutuse.

Kui Punaarmee poolt ümberpiiratud Berliin oli kaitstav NATO sündimise ajal, siis on kaitstavad ka Balti ja kõik teised NATO riigid tema 60. aastapäeval ja tulevikus. Kõlagu see pealegi kohutavalt, aga just vastastikku kindlustatud häving ongi see heidutus, mis peab kaitsema ja kaitseb ühtmoodi nii Berliini kui Tallinna, nii Riiat kui Ankarat klassikalise relvastatud ründe vastu. Ja seda ei pea tingimata nimetama maailmasõjaks. Valmisolek anda vastulöök peab eos hajutama halvad mõtted.

Keerulisem on toime tulla üleilmastumise käigus kasvanud nn asümmeetriliste ohtude ja konfliktidega, mis ei kvalifitseeru otseselt väliseks ründeks (kui see pole nii ilmne nagu kaksiktornide puhul). Niisuguste, riikide ja valitsusväliste grupeeringute vahel puhkevate konfliktide eskalatsioon kujutab kindlasti ohtu rahvuslikule ja rahvusvahelisele julgeolekule nii NATO riikides kui väljaspool, ent nende käsitlemine on poliitiliselt ja õiguslikult äärmiselt komplitseeritud.

Näiteid pole vaja kaugelt otsida - Lääne-Balkan, Transnistria, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, rääkimata Iisraeli-Palestiina konfliktist. Baski ja Põhja-Iirimaa konfliktidki pole lõplikult raugenud. Palju tõenäolisem kui klassikaline relvakonflikt on võimalus just niisuguste vastasseisude provotseerimiseks ja tahtlikuks eskalatsiooniks.

Kuidas riigid üksi ja liitlastena NATOs nende ohtudega toime tulevad ja kuidas nad suhestuvad niisugustesse konfliktidesse oma piiride taga, on peamine strateegiline küsimus, millele vastust otsitakse. Tasub vaid meenutada NATO olulisimat operatsiooni Afganistanis ja seal tõstatunud küsimusi.

NATO sõjaline võimekus on täna vaieldamatu, tema väljakutsed on mujal. Laias laastus on neid kaks. Esiteks, NATO kui võimsama sõjalise organisatsiooni maine ja usaldusväärsus maailma avalikkuses ehk kellena tajuvad NATOt teised riigid ja rahvad Venemaast Iraanini ja Vietnamist Somaaliani, ning teiseks, NATO kui organisatsiooni sisemine ühtsus ja maine liikmesriikides.

Nendele vastamiseks on vaja maailma kiirelt muutuvas julgeolekukeskkonnas vaja esmalt vastata küsimusele: millistele liikmesriikide avalikkuse poolt tajutud tänapäevastele julgeolekuriskidele on NATO võimeline andma vastuse elik kuidas NATO vastab meie vajadustele. Ja teiseks: kuidas teha seda nii, et ülejäänud riigid ja rahvad tajuksid seda õiglasena.

Intervjuu: Jaak Aaviksoo: ''NATO-l on plaan Eesti kaitseks olemas''

2009-03-28

Eesti kaitseülesanne on kaitseminister Jaak Aaviksoo sõnul ka majanduslikult kitsastes oludes enesele võetud kohustuste täitmine ja kriitilisel ajal õigete otsuste langetamine. E-riigina tuntust kogunud Eesti uus väljakutse on end küberkaitses tõestada.

Kuidas mõjub majandussurutis ehk masu meie riigikaitsele?

Käesoleva aasta jaanuaris kinnitas valitsus sõjalise kaitse arengukava aastateks 2009-2018. Kaitseväe ja ministeeriumi ekspertide ühise kaitseplaneerimise tulemusena sündis kava, kus Eesti strateegilise ohuhinnangu ja sellest tulenevate riskistsenaariumide põhjal on leitud nende tõrjumiseks vajalikud sõjalised võimed, need seejärel prioriseeritud ja leitud neile rahaline kate.

See kõik on tehtud eeldusel, et Eesti kulutab sõjalisele riigikaitsele edaspidi 2% sisemajanduse kogutoodangust. Kui majandussurutis muudab selle 2% väärtust kroonides, siis liigub see punane joon kavas, mis eraldab seda, mida saame endale lubada, sellest, mida me ei saa, lihtsalt allapoole ja kui olud paranevad, siis taas üles.

Kokkuvõtlikult on meil kvaliteetse planeerimise tulemusena paindlik kava, mis on realiseeritav ning mis loob kaitseväe edasises arengus hädavajaliku selguse. Aga toonitan: oluline on siin poliitiline kokkulepe, et kaitse-eelarve suurus on 2% SKTst. Tegu on kokkuleppega, mis on Eesti julgeoleku kasvatamise aluseks.

60 aasta möödumine märtsiküüditamisest peaks inimestele Eestis meelde tuletama, et vabadus on kalleim aare. Millal võib masu muutuda riigikaitse seisukohast ohtlikuks? Kas selline must stsenaarium on võimalik?

Vaadakem siiski ka enda ümber toimuvat. Kriis on samasugune üle kogu maailma, eelarvedefitsiidid paisuvad nii Venemaal kui Lääne-Euroopas samamoodi. Kõik on siin ühes paadis ja majandussurutis iseenesest ei saa meie riigikaitsele kuigivõrd laastavalt mõjuda.

Iseasi on aga otsused, mida majandussurutise raames tehakse. Olen kindel, et Eesti hoiab oma julgeolekupoliitikas valitud kurssi ja panustab oma esmase kaitsevõime arengusse ja NATO julgeolekuarhitektuuri nii, nagu oleme partneritega kokku leppinud - see tähendab, et meie kaitsekulutused on 2% SKTst.

Kaitseministeerium väärib tunnustust järjekindluse pärast vabadussamba küsimuses. Teie lähete ajalukku ministrina, kes suutis teoks teha olulise sümboli, mille ümber käisid vaidlused juba meie esimesel iseseisvusperioodil, mil see jäigi vaid idee tasemele.

Minu ülesanne kaitseministrina oli väljavalitud sammas valmis ehitada. Kuigi kunstirahvas vaidleb tänini võidutöö plusside ja miinuste üle, soovitan kallitel kaasmaalastel näha alati puude taga metsa ehk siis Vabadussõja võitu, mis meile iseseisvuse tõi. Kui seda suudame, siis kasvab ka samba väärtus, kui ei, siis pole ju ka kõige kaunimast sambast kasu.

Tulles ajas veidi tagasi, meenutagem sedagi, et nii žürii liikmeskonna, kuhu kuulus neli tunnustatud oma ala tippeksperti, kui konkursitingimuste ja žürii ametliku otsuse suhtes oldi üksmeelsed kuni võidutöö lõpliku valikuni. Enamgi, esimesed viis tööd 41 hulgast valiti välja salajasel hääletusel ning valijate poolt suhteliselt samalaadse tulemiga. Küsimused, kohati väga teravad, kerkisid esimese ja teise koha jagamise puhul.

Mõne vabadussamba vastase viimane lootus oligi rajatud meie majanduse langusele. Et pole raha ja nii jääb ka kulukas monument teostamata või lükkub taas määramatusse tulevikku...

Lubadused on ka midagi väärt. Samba puhul on olulisem, et lepingud said sõlmitud hulk aega enne mullusügist majanduslangust ja nendest taganemine läheks praegu kallimaks kui lõpuni ehitamine. Ja veel. Kui Vabadussõjas võidelnud oleksid mõelnud ainult oma majandusliku seisu ja isikliku heaolu peale, siis meil polekski praegu põhjust vabadussamba teemal arutelu pidada. Meil poleks vabadust.

Eestis on suhtumises riigikaitsesse tuntav diferentseerumine rahvuslikul alusel. See lõhe oli eriti tunda suhtumises Georgia-vastasesse invasiooni. Kas see on kaitseministeeriumile koht muretsemiseks? Mida peaks tegema, et see lõhe oleks vähem tuntav?

Mina sellist vahet esile ei tooks. Ütlen pigem vastupidist: kaitsepoliitika ja sealhulgas näiteks ajateenistus on riikliku ühtsuse loomise rakenduses pigem võimalus.

Gruusia konflikti on muidugi erisugune suhtumine - aga see ei tulene mitte põhimõtteliselt teistsugustest väärtushinnangutest või hoiakutest näiteks vägivalla või Gruusia iseseisvuse suhtes, vaid eelkõige eri inforuumis olemisest ja see on valdkond, kus Eesti valitsusel on ülesanne suurim. Tagada, et kõigil Eesti elanikel oleks võrdne ligipääs täpsetele ja adekvaatsetele uudistele ning teabele.

2006. aasta sügisel teavitasite oma soovist naasta poliitikasse. Milline oli teie varasem poliitikakogemus?

Olin 1990ndate keskel erakonnatu valitsuse liige haridusministrina.

Kas teil on tulnud ette ka raskemaid hetki, mil kahetsete poliitiku teele asumist, pettumisi?

Ei.

Suundumist poliitikasse põhjendasite otsusega aidata tegevpoliitikuna kaasa Eesti demokraatia tugevdamisele. Kuidas on demokraatia seis praeguses Eestis?

Oleme õigel teel - ning erinevalt mitmest saatusekaaslasest Kesk- ja Ida-Euroopas pole Eestis tulnud veel suuri tagasikukkumisi. Olen mures valimisaktiivsuse pärast - kindlasti on meie suuremaid ülesandeid panna inimesi rohkem huvituma poliitikast. See eeldab ka poliitika kvaliteetset kajastamist.

Raskete aegade tulekul hoiatavad poliitikavaatlejad, et suureneb populismioht. Kuidas valija saab hoida südame kuuma ning pea külma ja selge?

Tean, et eestimaalased suudavad vajalikul hetkel õige valest eristada. Säärane kainus on eestlastele omane. Et populismitont mööda Eestit ringi käima ei hakkaks, selleks peab valitsus keerulisel ajal pakkuma poliitilisi lahendusi, mis on adekvaatsed ning ennetavad tekkivaid raskusi. Selles mõttes on lähikuud kindlasti määravad.

Väikeriigid peavad pingutama rohkem, et olla ka liitlastele paremini nähtavad. Positiivne näide selles vallas on meie panused küberkaitsesse. Kas võiksite neid siinkohal lühidalt tutvustada?

Mitte nähtavuse pärast ei pea pingutama, vaid ikka eneste pärast. Aga jah, NATO küberkaitse kompetentsikeskuse rajamine Eestisse on tõepoolest suur saavutus, mille eest väärivad paljud tänu. Siit edasi on tööpõld aga suuremaks ja sisulisemaks muutunud. Peame tõestama, et Eesti suudab küberjulgeoleku vallas etendada juhtrolli ka sisuliselt - alates sellekohastest kaitsedoktriinidest ja lõpetades ettepanekutega küberjulgeoleku siseriikliku ja rahvusvahelise õigusliku regulatsiooni kohta.

Millised on meie kaitseväe ees seisvad suuremad väljakutsed praegu?

Kaitseväe edasised väljakutsed ehk ülesanded on fikseeritud 10aastases sõjalise kaitse arengukavas, millest oli eespool juttu. Selleks on võimearendused, see tähendab selleks vajalike projektmeeskondade komplekteerimine ja nende võimearendusprojektide läbiviimine.

Kui kaugel on NATO plaan oma Ida-Euroopa liikmete kaitseks? Selle plaani vajadus tõstatus teravalt Georgia-vastase rünnaku ajal ja järel.

Ütlen selle kohta nii. Mis puudutab NATO kaitseplaane Eesti jaoks - selle pärast pole meil vaja enam muretseda. Sellele vaatamata seisneb ülesande põhiraskus siiski meil endil. See on 10aastase arengukava realiseerimine ning sellise julgeolekupoliitika teostamine, mis tagab reaalselt Eesti julgeoleku.

Nüüdseks on vist lõppenud arutelu selle üle, kas meie riigikaitse ikka vajab ka ajateenistust?

Vajame nii elukutselisi kui reservarmeed.

Vähem tähtis pole ka Eesti rahva arvamus. Värske avaliku arvamuse uuringu järgi riigikaitse kohta toetab kohustuslikust ajateenistusest loobumist ning üksnes kutselisele armeele üleminekut vaid 11% elanikest. Valdav osa vastanutest (73%) toetab senise süsteemi säilimist, kus kutseline sõjavägi on kombineeritud ajateenistuse ja reservväljaõppega.

Kas saite ka ise ENSVs sõjalise väljaõppe?

Ülikooli ajal iganädalane reservohvitseri väljaõpe pluss kaks kuud laagrit Klaipeda all andsid mulle vanemleitnandi auastme.

Kaitstes ja õpetades Eestit

2009-03-28

Meie kaitseväe ühe pataljoni komandör teatas hiljuti, et ajateenistuses olevad eestivenelased on Eesti tõeline kaitsekilp. Venelaste suhteliselt suur osakaal meie kaitsejõududes on üldteada tõsiasi nagu ka see, et erinevalt eestlastest on vene poistel sageli suurem himu minna relvajõududesse aega teenima või hakata ka elukutseliseks sõjaväelaseks.

Kui käsitleda kaitsevõimet kitsalt vaid relvastatud vastuhaku võimekusena, siis tundub, et pataljonikomandöril on õigus - eestivenelaste panuseta olekski meie kaitsekilp tunduvalt nõrgem.

Kaitsevägi rahvuslike väärtusteta?

Riigi kaitsevõimekus aga ei ole ainult relvakäsitsemisoskustega sõduritest koosnevad võitlusüksused ja tehnika. Kaitsevõimekus algab rahva kaitsetahtest ning väärtustest, mida ollakse valmis kaitsma. Sama pataljonikomandör kinnitas oma muidu igati positiivse intervjuu lõpus, et venelaste himu Eestit kaitsta on sellepärast ka kõrge, et relvajõududes ei tegelda rahvuslike väärtuste pealesundimisega. Siin sihib lugupeetud kaitseväe ohvitser küll mööda!

Võimalik, et sõjaväelane pidas silmas rahvuslikke väärtusi mingis väga kitsas, etnilises mõttes, asju, mis on mõistetavad vaid eestlaste kitsale ringile, kuid ka sel juhul oleks põhjust muretseda, kui meie oma kaitsevägi ei kaitse meie muistset kultuuri ja eesti keelt.

Kuid tänapäeval mõistame rahvuslike väärtustena ka meie riiklikku iseseisvust, kuulumist Euroopa kultuuriruumi, meie poliitilist lõimumist mõjukatesse lääne rahvusvahelistesse riikidevahelistesse organisatsioonidesse.

Rahvuslikuks väärtuseks on Eesti riigi edukas areng, sest ainult nii on võimalik tagada tulevik nii väikesele rahvale, nagu Eesti on. Kui meie relvajõududes käsitletakse neid väärtusi kui midagi teisejärgulist või isegi segavat, siis on meil põhjust tõsisteks aruteludeks teemal, mida need jõud siis üldse kaitsevad.

Kaitsejõud ilma rahvuslike väärtusteta on nagu armastuseta seks - tehnika võib ju olla kõva, kuid mingit asja tegelikult ei sünni.

Jah, me koolitame välja hulga professionaalseid palgasõdureid, me täidame näiliselt oma partnerlusekohust NATOs, me mängime edukalt sõjamänge ja oleme efektiivsed missioonidel, kuid kas meil selleks ongi vaja kaitseväge.

Tuleme tagasi oma eestivenelaste juurde, kes innukalt teenivad meie kaitsejõududes. Kas me teame, mis on väärtused, mille nimel nad on valmis sõdima ja oma elu andma?

Kui see on Eesti, nende kodumaa, siis on nad juba omaks võtnud ka meie rahvuslikud väärtused.

Kui me aga asjaga ei tegele, ei tunne huvigi, mida meie muu etnilise ja kultuurilise taustaga kaaskodanikud mõtlevad, kui treenivad ennast meie armee võitlejateks, siis tundub, et oleme seadnud kahtluse alla oma tegeliku kaitsetahte.

Topeltkoorem venelastele

Meile ei ole ju teadmata eestivenelaste meediatarbimise eelistused - need on Vene Föderatsiooni TV-kanalid, kus kõrgprofessionaalse meelelahutuse, sadade vene-patriootiliste saadete ja teleseriaalide vahele pikitud poliitiline sõnum on ühemõtteliselt selge: Eesti ja teised Venemaa mõjusfäärist välja läinud riigid on igatpidi kahtlased, natsimeelsed ja venevaenulikud.

Ning meie kaasmaalased, kes saavad suurema osa igapäevasest infovoost nimetatud kanalitest, kes on õppinud koolides, kus õpetajaskond seisab valvel pigem Venemaa saatkonna kui Eesti lipu ees, võivad ka oma kaitseteenistuse käigus jääda ilma infost ja õpetusest, mida nad siis tegelikult peaksid kaitsma.

Me paneme oma headele eestivenelastest kaasmaalastele selga topeltkoorma, kui ootame, et nad ise, ilma meie abita, kõigest sellest hakkaksid samamoodi aru saama kui eestlased.

Rasked õppused ja treeningud üksi ei tee veel kedagi isamaalaseks. Selleks on sõjaväes ohvitserid ja allohvitserid, kes võivad iga oma käskluse ja korraldusega suurendada meie rahvuslike väärtuste kaitstust, kui nad neisse ise usuvad ja oma alluvatega neist räägivad.

Kommunistlikud pommid ja valed

2009-03-11

Mõned aastad tagasi, kui Harju tänava varemed olid pisut maltsa kasvanud, näitasin seda kohta ühele Euroopa poliitikule, kes oli ööpäevaks Tallinna läbisõidule tulnud. "Aa, sakslased pommitasid," ütles ta oma lääneeurooplase loogikaga. Mina siis seletasin, et ei, venelased pommitasid ja õige ulatuslikult.

Linnad, mille vanalinn on hävitatud, on pöördumatult kaotanud oma väärtust, aurat ja hinge. Seda ei õnnestu taastada, ükskõik kui palju vaeva nähakse restaureerimisega.

Oleme pidanud ja peame jätkuvat võitlust selle eest, et kommunismi kuritegusid tunnistataks ja need mõistetaks hukka. Mis puudutab linnade pommitamist, siis siin on Nõukogude- Vene propaganda kasutanud kahesuguseid valesid. Esimene on see, et ajaloovõltsingutega püüti pommitamine omistada sakslastele ka siis, kui nad seda ei teinud. Teiste sõnadega pidi sõja kaotaja enda kanda võtma ka sõja võitja kuriteod. Me ei räägi praegu Tallinna pommitamist meenutades kaugetest asjadest - vastupidi, need õudused on ähvardavalt lähedal, sest linnade pommitamine toimub ka tänapäeval.

Ehkki õigus ja õiglus ei pääse alati võidule, on rahvusvahelise õiguse põhimõtete areng julgustav. Linnade, külade ja muude ehitiste pommitamist käsitletakse tänapäeval sõjakuriteona. Küsimus on eeskätt selles, millal õigus ja ajalugu ühe või teise kuriteo selgelt defineerivad.

Loe täispikka lugu SIIT.

Järgmisel kümnendil laob Eesti esmase enesekaitsevõime vundamendi

2009-02-23

Rasketest aegadest aitab üle saada hea plaan, mille piisav täpsusaste, paindlikkus ja kontrollimehhanism tagab selle, et tingimuste muutudes adapteerub ka plaan uude olukorda.

Sõjalise riigikaitse planeerimise kvaliteet on Eestis aastatega tõusnud kvalitatiivselt tasemele, mille üle võime õigusega ka oma liitlaste seas uhked olla. Suudame rakendada sellist planeerimismudelit, mis lähtub võimearendusvajadustest ja suudab end vastavalt planeerija kätte usaldatud ressurssidele realiseerida. Kui majandussurutise tingimustes on raha algul planeeritust vähem, siis ei muuda see plaani ebaadekvaatseks - kõige tõenäolisemate riigisiseste kriiside või konfliktistsenaariumide (mis kehtivate strateegiliste ohuhinnangute järgi on siiski üsna ebatõe-näolised) ärahoidmiseks või tõrjumiseks hädavajalikud väevõimed on seatud tähtsuse järjekorda ning muutused ressursis nihutavad n-ö punase joone (maksumaksja ja NATO abikroonide kogusumma, mis eraldab Eestile taskukohase fantaasiatest) üles- või allapoole, eristades seda, mida me järgmise kümnendi jooksul Eesti sõjalise riigikaitse tarbeks suudame ära teha, sellest, mida me üksi ära teha ei suuda.

Käesolev aasta algas valitsuse jaoks just sellise arengukava vastuvõtmisega. Vaatamata majandusprognooside kiirest muutumisest tingitud üldisele ebakindlusele plaanide tegemisel kinnitas valitsus sõjalise kaitse arengukava aastateks 2009-2018. Sõjalise riigikaitse ekspertide tihedas koostöös valminud plaani eduka ellurakendamise korral on Eesti kaitsevägi 2018. aastaks võrreldes praegusega tugevam ja arvukam, parema väljaõppega, võimsama relvastusega, võimelisem NATO-ga koos tegutsema ja kokku-võttes suurema võitlusvõimega. Alati vaidlustatavate üksikotsuste haprale alusele toetumise asemel areneb sõjaline kaitsevõime kindlal vundamendil ja kursil. Sellisena arendatud kaitseväel on potentsiaalse vastase jaoks oluliselt suurem heidutusvõime ja suutlikkus kriisi korral adekvaatselt reageerida, samuti osaleda koos liitlastega rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides. Kuigi ka nimetatud arengukava põhineb strateegilisel konstateeringul, mille kohaselt praeguses julgeolekukeskkonnas puudub Eestile kui NATO liikmesriigile laiaulatusliku sõjalise kallaletungi oht, peame olema valmis end kaitsma välise sõjalise surve ja jõu demonstratsiooni korral, mille tõrjumiseks tuleb koos liitlastega luua toimiv ja usaldusväärne heidutusvõime.

Muutunud ja muutumatu julgeolekukeskkond

Tänavu, kui on NATO 60 aasta juubel, täitub Eestil viis aastat NATO-liikmesust. Ühelt poolt on need olnud õppimisaastad - pole põhjust häbeneda asjaolu, et vähem kui kaks kümnendit tagasi tühjale kohale rajama hakatud Eesti kaitsejõud ja Eesti kaitsepoliitika on pidanud küsima ja suutnud küsida nõu nendelt, kellel on oluliselt pikem kogemus. Teisalt on viimaste aastatega kinnistunud ka arusaam, et Eesti valitud ning praegu ühena vähestest valdkondadest pea täielikku poliitilist konsensust nautiv totaalkaitse doktriin on õige tee. Seda on ka minule praeguses ametis kinnitanud kõik Eestit külastanud kõrged NATO sõjalised juhid. Kui vahepealsetel aastatel püüti Eestis ebaõnnestunult forsseerida vastandumist Eesti esmase enesekaitsevõime ja NATO-liikmesusest justkui tingitud ühise tegutsemisvalmiduse vahele, siis praegu räägib kogu NATO ühte keelt: üheskoos oleme tugevad siis, kui suudame suveräänsete riikidena oma rippumatust kehtestada, ning konfliktide ja sõja muutunud iseloomu tõttu kattuvad need võimed, mida vajame esmaseks enesekaitseks Eesti metsades ja maastikel, nendega, mida on vaja võideldes vaenlasega kaugel kodust, näiteks Afganistanis.

Seda, et Eesti valitud tee on õige, kinnitab ka möödunud aastal Gruusias kulmineerunud tragöödia. Sealt saadud õppetunde peegeldab ka värske arengukava. Väikeriigid, olgu südamelt ja kaitsetahtelt kui suured tahes, vajavad riigikaitses nii-öelda kõikehõlmavat lähenemist. Meie sõjaline riigikaitse peab seisma kahel võrdselt olulisel jalal: esmase iseseisva kaitsevõime arendamine ja kollektiivkaitse, mille nurgakiviks on Eesti liikmesus NATO-s ning mis kokkuvõttes loovad võimaliku Eesti-vastase agressiooni ärahoidmiseks piisava heidutuse ja ohjelduse. Esmane enesekaitsesuutlikkus tähendab võimet panna vastu vaenlase esmasele rünnakule kuni kollektiivkaitse põhimõttest lähtuvate liitlasvägede saabumiseni. See tähendab Eestile seda, et võimalikule sõjalise iseloomuga kriisile või äkkrün-nakule tuleb kohe reageerida; võtta vastu õhu- ja mereteid ning maismaad pidi saabuvaid või Eesti territooriumi läbivaid liitlasvägesid ja toetada nende tegevust Eesti territooriumil; kaitsta riigi strateegiliselt tähtsaid alasid ja objekte; teha piiratud õhukaitset; teha Eesti territoriaalvetes miinipuhastust ja -tõrjet; viia läbi mobilisatsioon. Selle Eesti iseseisvuse säilitamiseks hädavajaliku turvavõrgu rajamisele on suunatud sõjalise riigikaitse arengukava.

Prioriteedid

Suuri plaane tehes ei tohi me kaotada reaalsustaju. Strateegilisel ohuhinnangul ja kõige tõenäolisemate konfliktide stsenaariumidel põhinev arengukava seab järgmiseks küm-nendiks meie ette kõige olulisemad sõjaliste võimete lüngad, mille täitmine on julgeoleku kui suveräänse Eesti riigivõimu funktsiooni realiseerimise seisukohast hädavajalik ja vältimatu.

Eesti territoriaalset terviklikkust kaitseb päeva lõpuks Eesti kaitseväelane, relv käes. Praegu koosneb meie kaitsevägi professionaalsest ja ajateenistuslikust komponendist. Sellisele mudelile on oma sisulise heakskiidu andnud kõik NATO eksperdid ja kõrged sõjalised juhid, kellega olen kohtunud. Kohustuslik ajateenistus, mille abil mehitame reservüksused ja mis samaaegselt on värbamisväljaks professionaalsete kaadrikaitseväelaste leidmisel, ja vabatahtlikud omakaitseüksused, mida formeerib kaitseliit, on Eesti suuruse ja võimaluste puhul ainumõeldav mudel, millega võimalikku vastast ohjeldada. Seni viimane, sügisel läbi viidud avaliku arvamuse uuring näitab, et 76% eestimaalastest usaldab kaitseväge, ja olen enam kui veendunud, et sellise muljet avaldava kaitsetahte manifestatsiooni on suures osas põhjustanud ajateenistus ning selle läbinute positiivne hinnang oma riigile ja selle kaitsejõududele. Olgu öeldud, et Eesti sõjalise riigikaitse arengut kavandades kaalusime ka ajateenistusmudeli muutmist efektiivsemaks, lühendades Soome mudeli näitel astmeti teenistusaega, mis võimaldaks aasta ringi infrastruktuuri sihipärasemalt kasutades maksimaalselt suurendada ajateenistusse võetavate noormeeste koguarvu. Säärasele reformile seab lähiaastatel piirid instruktorite arv ja infrastruktuur, seetõttu naaseme selle plaani juurde veel praeguse valitsuse ametiaja jooksul, kahe aasta pärast.

Eesti sõjavägede ülemjuhatajat Johan Laidoneri tema 125. sünniaasta puhul meenutades nendime, et Eesti rahvaarmee viisid Vabadussõjas võiduni karastunud ja professionaalsed sõjaväelased. Värskes arengukavas näeme järgmisel kümnendil kutseliste kaadrikaitseväelaste arvu kasvu nelja tuhandeni - see on värbamisülesanne, mis peaks kasvatama kaadrikaitseväelaste koosseisu praegusega võrreldes kolmandiku võrra.

Kui ühelt poolt on kaitseliit aastate jooksul olnud positiivsete poliitiliste toetusavalduste ning kaitseliidu malevad rikkalike poliitvisiitide adressaat, siis seda tähelepanu ei ole saatnud samaväärne tähtsustamine rahastamisotsustes ja kaitseliit on mänginud teenimatult Eesti sõjalise riigikaitse vaeslapse rolli. Praegu on kaitseliidu areng Eesti jaoks sõjalise riigikaitse seisukohast elulise tähtsusega prioriteet. Olen viimase kahe aasta jooksul pidanud vajalikuks kasvatada kaitseliidu rahastamist ja varustuse tänapäevastamist, millega peab kaasas käima kaitseliidu liikmeskonna oluline suurenemine. Peame andma kaitseliitlastele tehnikat ja varustust, mis oleks samal tasemel kaitseväe varustusega, ja pöörduma tagasi väiksemate üksuste juurde, mille mehitamine lähtub kaitseliidu territoriaalsuse printsiibist: sama piirkonna võitlejad kuuluvad samasse allüksusse. Vahepealsete ümberkorralduste keerises läks ju kaduma tähtis põhimõte: kaitseliit on vabatahtlikest koosnev riigikaitseorganisatsioon, kuhu on koondunud oma perest, kodust ja riigist hoolivad eestimaalased, soovimata selle eest tasu. Nii on kaitseliidu suurim väärtus tema liikmete kaitsetahe ja kõrge moraal ning kaootilised muudatused ähvardasid seda laostada. Usun, et nüüd on kaitseliidu ülesanne ja korraldus taas pea pealt jalgadele tõstetud.

Eelarvekärbete tegemise raames oli ka trükimeedias kaitsekulude teemal palju aÏiotaaÏi ja vähesest informeeritusest tingitud spekulatsioone. Oma valimislubaduste katteks raha otsival poliitikul või ka siiralt ühe või teise valdkonna alarahastatuse pärast murelikul ajakirjanikul on lihtne arvata, et küllap kaitsekuludest võib raha võtta, sest olgem ausad: mõte sellest, kuidas riigi jaoks majanduslikult keerulisel ajal hangitakse kaitseväe tarbeks suuri „torusid" või lihtsalt suurtes kogustes terast, mida võib-olla (loodetavasti) vaja ei lähegi ja mis kusagil vaikselt roostet kogub, paneb paremal juhul nõutult õlgu kehitama ja halvemal juhul mõjub oma valitsuse vastu usaldust vähendavalt. Ja kindlasti oleks ministrina sellise terasest pungis või „malmivalueelarve" eest raske seista.

Informatsioon on edu võti

Tegelikkus on muidugi teistsugune. 21. sajandi kaitseväe puhul on kõige suuremad kulutused enamasti „nähtamatud". Need on meie sõdurite ning juhtide silmad ja kõrvad. Nii on ka meie sõjalise riigikaitse arengukava suurimaks prioriteediks kaitseväe juhtimis-, luure-, seire- ja sidesüsteemi arendamine. Luure- ja seiresüsteemi arendamise eesmärk on varustada Eesti kõrgem poliitiline ja sõjaline juhtkond infoga selle kohta, mis toimub Eesti territooriumil, õhuruumis ja territoriaalvetes. Korraliku sideta pole võimalik kaitseväe üksusi efektiivselt juhtida ja suunata. Enamgi veel: need silmad ja kõrvad on meie eelhoiatus - iga sellise investeeringuga ostame endale aega, et valmis olla kõige halvemaks. Ja see aeg on kallis.

Veel rõhutan õhuturbe ja -kaitse valdkonda. Järgmise kümne aasta jooksul ei ole meile kindlasti jõukohane iseseisva püüdurhävitajate võime loomine. Küll aga analüüsime koos Läti ja Leeduga eri võimalusi selleks, kuidas tagada Balti riikide õhuruumi kaitse pärast 2018. aastat. Ühtlasi on õhuturbe tuleviku seisukohalt tähtis Ämari lennuväli. Selle väljaarendamisel oleksid hävitajad, mis valvavad Balti riikide õhuruumi, lendavad NATO lipu all ja on NATO käsuliinis, valmis Eesti territooriumil paiknema. Seega on Ämari julgeolekupoliitiliselt strateegilise tähtsusega objekt. Siiani on ainsana Ämari lennuvälja arendamise vastu protestinud Venemaa Föderatsiooni siinne saatkond. Lisaks lennuväljale täiustame õhukaitse valdkonnas lähimaa-õhutõrjet ja arendame välja teatud mahus mobiilse keskmaa-õhutõrje. Selle võime arendamise hädavajalikkuse tõi taas esile möödunudsuvine Gruusia konflikt - oma õhuruumi suveräänsuse tagamise võime on põhiline eeldus piisavaks võimaliku agressori vastaseks heidutuseks. Kui aga sinu õhuruum on nagu läbikäiguhoov, siis leidub ka neid, kes sinna ühel või teisel põhjusel eksivad. Või meenutagem sedagi, et kõik viimased olulised sõjad on alanud õhus. Ja kahjuks on ka õhuruumiga juba kord nii, et selle kaitsmine on kallim kui raketisüsteemid, millega seda rünnata.

Jalavägi võimekamaks

Kõrges valmisolekus jalaväebrigaadi arendamine jääb ka edaspidi üheks maismaa-operatsioonide võime tagamise prioriteediks. Lisaks väljaõppetsükli tugevdamisele ja arendamisele suurendame lähiaastatel oluliselt reservõppekogunemiste mahtu, et seeläbi tagada kaitseväeüksuste parem lahinguvalmidus mobilisatsiooni korral. Asjaolu, et äsja Tapa lähedal kaitseväe keskpolügoonil lõppenud õhutõrjepatarei reservõppekogunemisele ilmus kohale rohkem reservväelasi, kui üksuse struktuur kohti ette näeb, lubab ka siin seatud eesmärkide täitmist pidada realistlikuks. Lisaks arendame brigaadi koosseisus välja mehhaniseeritud üksused - jalaväelane vajab manööverdamiseks kaitset. Samuti on oluline vajadustele vastava infrastruktuuri loomine: Jägala ja Tapa linnaku, Kuperjanovi ja Kalevi jalaväepataljoni ja kõigi harjutusväljade väljaarendamine.

Mereväes jätkame ka edaspidi miinitõrjevõime arendamist ja lisaks hangime mereväele kiirkaatreid, mis on mõeldud Eesti territoriaalvete kaitse tugevdamiseks. Õhuväele hangime laia kasutusalaga ja multifunktsionaalsed kopterid, millega on võimalik rahuajal transportida isikkoosseisu, sooritada vaatluslende, toestada meditsiinilisi evakuatsioonilende ja samuti vajaduse korral toetada sisejulgeolekut. Olgu öeldud, et sõjalise riigikaitse ja sisejulgeolekujõudude koostöö ja üksteist täiendav planeerimine on mõlema valdkonna arengu põhimõtteline eeldus. Reaalsed argiprobleemid näitavad meile praegu aga pigem seda, et ühiste arusaamade ja konstruktiivse koostöö saavutamiseks tuleb meil veel vaeva näha. Küll aga olen seisukohal, et praeguses valitsuses on see koostöö võimalik.

Totaalkaitse puudutab kogu rahvast ja riiki

Sõjalise kaitse arengukava on mõeldud ainult Eesti sõjalise riigikaitse arendamiseks. Totaalkaitse põhimõttele rajatud Eesti riigikaitse - mis hõlmab riigi sõjalist, tsiviil-, majanduslikku, sotsiaalset ja psühholoogilist kaitset - vajab laiemat tähelepanu ja planeerimist kui vaid kaitseministeeriumi valitsemisalas. See kujutab endast riigi tsiviilstruktuuride, omavalitsuste, kaitseväe ja kaitseliidu ning kogu rahva, see tähendab iga elaniku vaimse, füüsilise, majandusliku ja muu potentsiaali alalist valmidust kriiside lahendamiseks ning kooskõlastatud ja ühendatud tegevust ohu või kallaletungi ärahoidmisel ja tõrjumisel ning rahvuse ellujäämisel. Iga oma ülesannetest ja võimalustest hästi informeeritud kodanik on kordaja, mis võimendab meie kaitsevõimet. Totaalkaitse terviklik, ministeeriumideülene planeerimine on meie järgmine suur väljakutse. Sõjalise kaitse arengukava realiseerimine on vaid üks osa märksa suuremast ülesandest.

Julius Kuperjanov – Eesti iseseisvuse märter?

2009-02-20

Kuperjanov oli tüüpiline Vabadussõjas esile kerkinud noor ohvitser, kes rahulikule ning süsteemsele tegutsemisele eelistas improviseerimist.

Kui esimeselt ettejuhtuvalt eestlaselt küsida mõne Vabadussõja sangari nime, siis, kui üldse kedagi nimetada osatakse, on see suure tõenäosusega Julius Kuperjanov. Kuperjanovi komeedina leegitsenud elu, lühikese aja jooksul korda saadetud kangelasteod, hiilgavad võidud ning hukkumine Vabadussõja veriseimas Paju lahingus enne 25aastaseks saamist - kõik see lõi aluse legendi tekkeks. Ometi jäid nii Kuperjanovi elu kui Paju lahing Eesti Vabariigis põhjalikult uurimata. Oma osa selles oli poliitilistel kaalutlustel: verises lahingus kantud kaotuste eest näis olevat lihtsam veeretada süü surnud leitnandi kui Soome liitlaste kaela.

Sellele vaatamata kujunes Eesti okupeerimise järel 1940. aastal just Julius Kuperjanovist rahvusliku vastupanu sümbol. Tema nime kandsid koolinoorte vastupanuorganisatsioonid, juba alates 1940. aasta jõuludest sai Kuperjanovi hauast Tartus Raadi kalmistul koht, kus süüdatud küünlad demonstreerisid jätkuvat vastupanu võõrale võimule. Kui paljude noorte haridustee Kuperjanovi kalmul süüdatud küünalde pärast võimud katkestasid, pole teada, kuid väike polnud nende hulk mitte.

Iseseisvuse taastanud Eesti tõstis Julius Kuperjanovi tagasi talle kuuluvale kohale, seda ennekõike temanimelise pataljoni taastamise kaudu. Seda kummalisem on, et kuni päris viimase ajani pole ei tema elu ega sõjameheteed, kui mõni kapten Urmas Salo artikkel välja arvata, põhjalikumalt uuritud. Seda meeldivam on, et selle professionaalsete ajaloolaste tegematajätmise kompenseeris läinud aastal harrastusajaloolase Olev Tedre avaldatud raamat „Kutsar", millele selle aasta alguses järgnes ka dokumentaalfilm. Nagu öeldud, pole Virumaal sündinud ning koolis käinud Olev Teder ajaloolane. 1981. aastast on tal hoopis taskus ehitusinseneri diplom Tallinna Polütehnilisest Instituudist. Praegu taastab Olev Teder Puurmani lähedal talu ning uurib inseneri põhjalikkusega ajalugu. Julius Kuperjanovi juurde viis ta perekondlik pärimus: Olev Tedre vanaonu Johannes oli olnud tõepoolest Kuperjanovi kutsar. Perekondlik seos õhutas Tetre Kuperjanovi elu ja tegevust lähemalt uurima, mille tulemuseks ongi „Kutsar".

Oma uurimuses kirjeldab Teder Kuperjanovi elu peamiselt 1917. aastast alates, käsitledes siiski lühidalt ka tema karjääri I maailmasõjas. Peamine tähelepanu on raamatus pööratud Kuperjanovi tegevusele Eesti Vabadussõjas, milles omakorda tõuseb esile Paju lahing. Teder on tutvunud põhjalikult arhiivimaterjalide ning mälestustega ning seetõttu on tema tööle raske midagi ette heita. Nii põhjalikult pole Kuperjanovi pataljoni lahinguid varem keegi kirjeldanud. Teder osutab igati põhjendatult Kuperjanovi kui noore ning iseteadva ohvitseri konfliktidele kõrgemate ülemustega, kes seetõttu ei suhtunud Kuperjanovisse ega tema üksusesse just kõige soojemalt. Kuperjanov oli tüüpiline Vabadussõjas esile kerkinud noor ohvitser, keda rahuliku ning süsteemse tegutsemise asemel iseloomustas eeskätt improviseerimine. Just improvisatsioon ning sellega kaasas käinud riskivalmidus viiski Eesti väed Vabadussõja murdelahingutes võidule. Igati võib nõustuda ka Tedre väitega, et Paju lahingus kantud kaotuste eest on Kuperjanovit ülekohtuselt süüdistatud. Kuperjanov polnud selle lahingu üldjuht, suurte kaotusteni viinud vead tehti ära kõrgemal pool, peamiselt olukorda ning vastast mitte tundvate soomlaste staapides. Ka pean tunnistama, et Kuperjanovit tabanud kuuli päritolu kohta kipun eelistama Tedre seletust kapten Urmas Salo teooriale. Näib, et see lasti tõesti välja raudteel kurseerinud punaväe soomusrongist, aga mitte Paju mõisast.

Nõukogude ajal laialt levitatud vale, nagu oleks kuul tulnud omade meeste poolelt, lükkab Teder igal juhul veenvalt ümber. Kõigi nende kiidusõnade kõrval ei saa siiski mööda ka märkustest. Kui jätta kõrvale väiksemad vead ning osa uurijate (Urmas Salo) väljajätmise kasutatud kirjanduse loetelust, häiris „Kutsari" juures vähemalt mind asjaolu, et selle žanr jäi segaseks. Kord oli tegemist ajaloouurimusega, kord aga ilukirjanduslike mälestustega, mis ajaloole midagi erilist juurde ei andnud. Kui Olev Teder pidas möödapääsmatult vajalikuks oma vanaonust raamat kirjutada, võinuks seda teha eraldi - ilmselt oleks saanud üsna huvitava raamatu - mitte aga põimida Kuperjanovi loo sisse. See oleks lubanud ka rohkem tähelepanu pöörata Kuperjanovi kujunemisele, tema noorusaastatele ja rahvuslikule tegevusele. Sellekohast materjali on viimastel aastatel järjest rohkem avalikkuse ette jõudnud. Sellisel juhul oleks Kuperjanov sõjasangarina ka tavaliseks inimeseks jäänud, praegusel kujul on ta nii oma iseloomu kui käitumise poolest vaata et ingel. Inglitest ei saa aga kunagi kangelasi, nendeks saavad ikka tavalised inimesed. Teiseks murrab Teder oma raamatuga teataval määral sisse lahtisest uksest, üritades kaitsta Kuperjanovi mälestust rüvetamise eest. Ma ei tea, kas olen kasvanud üles vales seltskonnas, kuid minu meelest Kuperjanov kaitsmist ei vaja.

On õige, et Teder selgitab Paju lahinguga seotud asjaolusid ning lükkab ümber Kuperjanovi aadressil esitatud kriitika. Kui ta seejuures laskub aga teise äärmusse ning kallab omalt poolt kriitikaga üle nii Soome Põhja pojad, kelle juhid olevat Tedre meelest huvitunud vaid röövimisest, kui Eesti sõjaväe kõrgemad juhid ning soomusrongid. „Kuritegelik", „teadlik tegematajätmine", „Eesti ajaloo suurim võltsing" on vaid osa väljenditest, mida Teder sel puhul kasutab. Nii hull asi vahest siiski ka ei olnud. Vaevalt et kellelgi oli soov Kuperjanov ja tema pataljon Paju mõisa all teise ilma saata, vigu tehti lahingu juhtimisel aga küll. Raamatu mõju vähendab ka see, et Teder jätab Kuperjanovi tegevuse kajastamisel kõrvale selle tausta ehk Kuperjanovi tegevuse tähenduse nii Vabadussõja kui tollaste heitluste laiemas kontekstis. Nii ei saa lugeja, kes Vabadussõja sündmusi mitte just kõige paremini ei tunne, õigupoolest aru, mida Kuperjanov oma üksusega tegelikult korda saatis. Teder mainib vaid Kikka lahingu tähtsust, Emajõe Jänese silla vallutamist kirjeldab aga vaid möödaminnes. Ometi osutus just see sündmus üheks Vabadussõja pöördepunktiks. Poleks kõrgema juhtkonna korraldusi ignoreerinud soomusrongid sedavõrd hulljulgelt lõunasse tormanud ning koos Kuperjanovi meestega Jänese silda ootamatu löögiga vallutanud, oleks see ilmselt hävitatud ning sellega oleks soomusrongid Emajõe põhjakaldale jäetud. Lõuna-Eesti tagasivallutamine oleks sellisel juhul kujunenud tunduvalt raskemaks, kui mitte võimatuks. Vaid möödaminnes mainib Teder läti punaste küttide Lõuna-Eestisse paiskamise ja nende purustamise tähendust. Tegelikult peatas just see punaväe edasitungi Kuramaal IdaPreisimaa suunas. Oleks punaväel 1919. aastal õnnestunud viia revolutsioon Saksamaa territooriumile, võinuks selle tagajärjed olla väga suured. Nüüd löödi läti punaste eliitüksused eestlaste poolt Lõuna-Eestis aga puruks. Läti punaste küttide mälestusi Paju lahingutest oleks võinud autor üldse rohkem kasutada, isegi kui need alati tõele ei vasta. Nii kirjeldavad läti punased kütid Paju mõisa tagasivallutamist 7. läti polgu III pataljoni poolt 1919. aasta 30. jaanuari suure vägiteona, mille käigus olevat pataljoni kolmas rood kaotanud üle poole oma koosseisust. Eesti poole andmetel punaväe kaotused nii suured polnud. Paju mõisa pärast järgmisel päeval löödud lahingu kohta mainivad lätlased, et mõisast taanduti seejärel, kui rivist olid langenud kaks roodukomandöri ning enamik rühma- ja jaokomandöre.

Selgusetuks jääb raamatus ka see, miks oli sedavõrd oluline Valga tagasi vallutada. Esiteks olid siia koondumas läti küttide uued üksused, kellele rünnakuks valmistumiseks aja andmine oleks võinud eestlastele kalliks maksma minna. Veel paar päeva venitamist ning Paju kõrgendikule oleks võinud koonduda jõud, keda oleks olnud sealt juba väga raske välja lüüa. Vähemalt sama olulist rolli võis Kuperjanovi soovis iga hinna eest Valga vallutada mängida kartus seal hoogustunud punase terrori ees. Tartu Krediitkassa veretöö oli kuperjanovlastel veel värskelt meeles, Valgas oli Urmas Salo andmetel selleks ajaks aga juba mõrvatud 107 inimest. Veel paar päeva viivitust ning terrori ohvrite arv oleks võinud tõusta väga kõrgele. Nii oli Valga võimalikult kiire vallutamine Eesti vägedele möödapääsmatult vajalik. Kuperjanov sai sellest suurepäraselt aru, olles valmis eesmärgi saavutamiseks riskima. Varasematel kordadel oli samalaadne improvisatsioon õnnestunud, Paju all paraku aga mitte. Üritamata jätta polnud aga Kuperjanovi loomuses. Teda võib sellise suhtumise, meeste viimase piirini sundimise ning julmana tunduva käitumise pärast süüdistada, seda laadi improviseerimiseta poleks Vabadussõda aga võidetud. Märtriks ei tahaks seetõttu Kuperjanovit pidada, kangelaseks aga küll.

Meid, eestlasi, vaevab üldse mingi eriline märtri kompleks. Me tahame kujutada end ajaloo süütute ohvritena, kellele ikka ja alati on keegi ülekohut teinud. Märtrite asemel võiksime rohkem rääkida lihast ja luust eestlastest, kes tihti endalegi aru andmata ühel hetkel tõusid tõelisteks kangelasteks. Just selline kangelane oli ka Julius Kuperjanov. Ning on hea tõdeda, et midagi selle mehe sihikindlusest ning jõust on üle kandunud ka Olev Tedresse. Tema püsivuse ja järjekindluseta ei teaks Eesti oma sangarist Julius Kuperjanovist nii palju, kui ta praeguseks teab.

Iraak sai võimaluse olla edukas

2009-02-12

7. veebruaril lõpetasin Bagdadis ametlikult Eesti kaitseväe missiooni Iraagis. Tahan tänada kõiki neid kaitseväelasi ja nende perekondi, kes on viimase viie ja poole aasta jooksul Iraagiga seotud olnud.

Meil on põhjust oma sõdurite üle uhked olla - Iraak on täna turvalisem ja demokraatlikum. Vaid aeg näitab, kas iraaklased suudavad saavutatud julgeoleku ja stabiilsuse pöörata püsivaks poliitiliseks kokkuleppeks, mille raames suudetakse taastada üks regiooni ning õieti maailma tsivilisatsiooni ajaloo väärikamaid riike. Kui ühes poliitilises koosluses suudavad koostööd teha šiiidid, sunniidid ja kurdid, siis on see suur samm edasi kogu piirkonna stabiliseerumises.

Iraak on täna võrreldes kas või nelja aasta taguse ajaga põnev poliitiline laboratoorium, kus erakonnad ja kandidaadid proovivad eri taktikaid ja strateegiaid, et end valijatele tutvustada. 31. jaanuaril toimunud provintsivalimistel osales üle poole valimisõiguslikest inimestest, 30% kandidaatidest olid naised ning valimistel osalesid aktiivselt neid eelmisel korral boikoteerinud sunniidid.

Suurenes ka meie endi julgeolek

Kui meil Eestis mõeldakse juba sellele, kuidas liiga agressiivseid erakondade valimiskampaaniaid piirata, siis ligi kolm aastakümmet verise diktatuuri all elanud Iraagi poliitilised jõud naudivad uusi õigusi ning vabadusi. Võib-olla kipume ise liiga kiiresti unustama 20 aastat tagasi kätte võidetud poliitiliste vabaduste saavutamise vaeva.

Tänu meie kaitseväelaste panusele on ka Eesti maine riigina paranenud ja samavõrd on tugevnenud meie julgeolek. Konfliktipiirkonnas arenenud liitlassidemed NATO partneritega on meid tugevamini ühte liitnud. Iraagi presidendi, peaministri ja kaitseministri poolt nii mulle kui ka teistele Iraaki väisanud Eesti poliitikutele ja kõrgetele ohvitseridele väljendatud tänu on austusväärseks tunnustuseks nii meie kaitseväelastele kui eesti rahvale.

Loomulikult peame oma optimismis olema ettevaatlikud. Samas on tänaseks vägivald Iraagis võrreldes paari aasta taguse olukorraga vähenenud miinimumini ning seeläbi on loodud eeldused välisvägede järkjärguliseks lahkumiseks. Praegu on iraaklased ise võimelised oma riiki juhtima ja suuremas osas Iraagist ka iseseisvalt turvalisust tagama.

Eesti sõdurid said suurepäraselt hakkama

Eesti kontingent Bagdadis ja hiljem Taji linnakeses oli küll väike - keskmiselt 35 kaitseväelast -, kuid Eesti sõdurid said oma ülesannetega suurepäraselt hakkama. Sellega saime ka kinnitust, et meie jalaväelaste väljaõpe ja võitlusvõime on parimate killast. Scoutspataljoni, aga ka reservväelaste ja kaitseliitlaste baasil formeeritud jalaväerühmad täitsid ka raskemad ülesanded, üheks nende hinnatuimaks tugevuseks oli oskus suhelda kohalike elanikega. Oluline moment on ka missioonipiirkondades liitlastega tekkival relvavendlusel ja tekivad koostöötraditsioonid, mis annavad olulise panuse Eesti sõjalise kaitsevõime arendamisse.

Eesti suurendab oma julgeolekut tõhusas koostöös liitlastega, arendades koos nendega Eesti sõjalist riigikaitset ning osaledes koos partneritega rahvusvahelistes kriisireguleerimis- ja julgeolekuoperatsioonides. Nii ei tasu häbeneda või varjata, et Iraagi julgeolekumissioonil oli Eesti jaoks ka tugev julgeolekupoliitiline mõõde. Eesti otsus osaleda Iraagi missioonil vaatamata 2003. aastal alanud Iraagi sõda saatnud rahvusvahelistele poliitilistele vastuoludele oli ehitatud just sellisele pinnasele.

Veelgi enam - Eesti iseseisvust toetasid selle taastamisel demokraatlikke väärtusi au sees hoidvad riigid ning uskusime, et saame enda panusega olla abiks Iraagi demokraatiale vundamendi ladumisel ning et strateegiline sõjalis-poliitiline koostöö Eestit minevikus toetanud riikidega on ka edaspidi meie jaoks kriitilise tähtsusega.

Tugevnesid sidemed USA-ga

Lähtuvalt oma panusest Iraagi julgeolekutagamismissiooni ning meie edaspidisestki tugevast panusest Afganistani missiooni oleme kinnistanud enda rolli julgeolekutagajana ning sellest lähtuvalt on suurenenud meie võimalused kaasa rääkida olulistes julgeolekupoliitilistes küsimustes oma liitlastega.

Eesti on Iraagi missioonil kaitse- ja julgeolekupoliitiliselt edendanud oma suhet Ameerika Ühendriikidega. Ameerika Ühendriikide toetus nõukogude okupatsiooni mittetunnustamispoliitikale, aktiivne toetus Eesti iseseisvuse taastamisele, meiega ühised väärtused ning USA jätkuv roll nii Euroopa kui ka Läänemere ruumi julgeolekuarhitektuuri kujundava riigina teeb USAst meile olulise strateegilise partneri. Ka seda ei maksa meil kuidagi häbeneda.

Partnerlus on vastastikune ning USA toetuse avalikeks tunnusmärkideks on USA presidendi ja kaitseministri visiidid Eestisse, Eesti presidendi ning ministrite kõrgetasemelised visiidid Washingtoni, kaudselt ka viisavabadus, võimsad õhuturbeharjutused Balti õhuruumi kohal jne.

Ka pärast Gruusia möödunudsuvist konflikti teiste seas ka Eestile avaldatud julgeolekupoliitiline toetus on olnud märkimisväärne.

Kuidas edasi?

Eesti ja Iraagi kahepoolsed suhted arenevad edasi uutel alustel. Eesti jätkab osalemist kolme staabiohvitseriga NATO Iraagi väljaõppemissioonis, mille eesmärgiks on Iraagi enda julgeolekujõudude toetamine ja koolitamine. Samuti jätkub koostöö Iraagi välis-, justiits- ja siseministeeriumite ametnike koolitamisel.

Oluliseks küsimuseks Eesti julgeolekupoliitikale saab ka see, kuidas jätkata Iraagi missiooni järgselt senist tihedat kahepoolset sõjalist koostööd USA-ga. On oluline, et sellel koostööl oleks vajalik poliitiline ja strateegiline sügavus.

Meil on põhjust Iraagi julgeolekumissiooni seniste tulemustega rahul olla. Julgeolekupoliitilist ebastabiilsust tootev Iraak ähvardas regiooni probleeme eksportida ka meie kodudesse. Selle regiooni strateegilist tähtsust kogu maailma jaoks, kas või paljuräägitud energiaressursi tõttu, ei saa alahinnata.

Eesti ja Euroopa julgeoleku seisukohalt on oluline, et see regioon oleks stabiilne ning jagaks meiega sarnaseid väärtusi - hindaks inimelu, garanteeriks oma kodanikele põhilised õigused ja vabadused ning püüdleks nende sotsiaalse ja kultuurilise heaolu poole nii, nagu nad seda ise heaks arvavad.

Eesti on koos teiste liitlastega tänaseks andnud oma panuse ja seeläbi iraaklastele võimaluse ise, oma äranägemise järgi oma elujärge ning tulevikku kujundada.

Intervjuu: Kaitseminister: õpiti ka vaenlaselt

2009-02-10

Kas te julgeksite eraisikuna sõita Bagdadist näiteks Tikriti?

Julgeks, aga ei soovitaks ilma tungiva vajaduseta - see ei ole veel kaugeltki põhjamaine julgeoleku tase, mis siin valitseb.

Eesti soldatid lahkuvad Iraagist, aga Afganistani saadetakse juurde?

Afganistani missiooni kasvatamine on NATOs kaalumisel, ka meie arutame seda. Afganistan on palju-palju komplitseeritum kui Iraak või Kosovo - seal võib minna aastakümneid, enne kui võime rääkida euroopalikust stabiilsusest, ent ka afgaanid väärivad minu arvates sellist elu.

Eesti Iraagi missiooni hind surnutes ja vigastatutes?

Iraagis on hukkunud kaks ja haavata saanud 18 Eesti kaitseväelast.

Eesti soldat on olnud Iraagis võiduka armee liige, kelle töö on võidelda sissidega. On see kogemus väärtuslik, kui meid rünnatakse?

Iga reaalne konfliktikogemus on kasulik. Eestis on ettekujutus, et meie julgeolekurisk väljendub Teise maailmasõja tüüpi massirünnakus - see ei vasta kindlasti tegelikkusele ja nn asümmeetrilised konfliktid on palju-palju tõenäosemad.

Või on ka sealsetelt sissidelt üht-teist õpitud?

Muidugi on.

Ikka Afganistan - seda maad pole keegi võitnud. Miks arvata, et seekord õnnestub?

NATO ja ÜRO ei sõdi seal ju Afganistani riigi ja rahvaga! Sõda käib NATO ja Afganistani julgeolekujõudude ja eelkõige Pakistanis baseeruvate ekstremistide poolt toetatud Talibani vahel ning seda saab võita ainult Afganistani riik.

Kas sinimustvalge käisemärk on Eesti soldatit Iraagis kaitsnud?

Mis puutub Eesti sõdurite suhetesse kohalike elanikega, siis seda tuuakse siin kõigile eeskujuks. Eestlased rääkisid (muidugi tõlgi vahendusel) kohalikega ja see on äärmiselt tähtis usalduse kasvatamiseks.

Kui suur osa võitlusvalmis Eesti kaitseväest viibib välismissioonidel?

NATOs on poliitiline kokkulepe, et kaheksa protsenti maaväe koosseisust võiks olla missioonidel. Meil on see täidetud - umbes 250 kaitseväelast.

Võite te päris kindlalt Iraagile tagasi vaadates öelda: jah, see oli kõike seda väärt?

Rahvusvaheline stabiliseerimisoperatsioon, mis läks Iraaki pärast Saddami kukutamist, oli kindlasti õige samm ja meie osalus selles samuti. Iraak on täna palju turvalisem ja demokraatlikum kui kuus aastat tagasi ja Iraagist ei lähtu täna ohtu julgeolekule. Eesti riigi ja kaitseväe maine julgeolekutagajana on oluliselt tõusnud ja meil on tugevnenud liitlassidemed meie partneritega.

Kaitsevägi saab üha võimsamaks

2009-02-05

Nagu viimastel aastatel, nii jätkub ka edaspidi Kaitseliidu rahastamise ja varustamise suurendamine, samuti peab kasvama liidu liikmeskond.

Jaanuari keskel võttis valitsus vastu sõjalise kaitse arengukava järgmiseks kümneks aastaks, selle eduka elluviimise korral on Eesti kaitsevägi aastaks 2018 praegusega võrreldes tugevam ja arvukam, parema väljaõppe, võimsama relvastuse ning suurema võitlusvõimega.

Üksikute otsuste haprale alusele toetumise asemel areneb sõjaline kaitsevõime kindlal vundamendil ja kursil.

Nii suudab kaitsevägi võimalikku vastast rohkem heidutada ning kriisi korral adekvaatselt reageerida, samuti osaleda meie liitlastega rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides.

Eesti sõjaline riigikaitse on osa terviklikust riigikaitsest ja see seisab kahel võrdselt tähtsal jalal - need on esmase iseseisva kaitsevõime arendamine, ning kollektiivkaitse, mille nurgakiviks on Eesti liikmelisus NATOs.

Esmane enesekaitsevõime tähendab, et suudame vaenlase rünnakule vastu panna kuni liitlasvägede saabumiseni.

Rohkem kaitseväelasi

Sõjalise iseloomuga kriisile ja äkkrünnakule tuleb kohe reageerida, võtta vastu eri teid pidi saabuvaid või Eestit läbivaid liitlasvägesid ning toetada nende siinset tegevust.

Samuti tuleb kaitsta strateegiliselt tähtsaid alasid ja objekte, teostada piiratud õhukaitset, teha meie territoriaalvetes miinipuhastust ja -tõrjet ning viia läbi mobilisatsioon.

Selle Eesti iseseisvuse säilitamiseks hädavajaliku turvavõrgu ehitamiseks ongi sõjalise riigikaitse arengukava suunatud.

Eesti kaitsevägi koosneb professionaalsetest sõduritest ja ajateenijatest. Sellisele mudelile on oma sisulise heakskiidu andnud kõik NATO eksperdid ja kõrged sõjalised juhid, kellega olen kohtunud.

Kutseliste kaadrikaitseväelaste arv peaks kümne aastaga tõusma 3000 inimeselt 4000-le. Ajateenistus on ka edaspidi Eesti reservarmee mehitamise aluseks, kutseliste kaadrikaitseväelaste värbamisväljaks, mängides ühtlasi väga olulist rolli Eesti rahva kaitsetahte hoidmisel.

Kaalusime ka ajateenistusmudeli tõhusamaks muutmist, lühendades Soome mudeli näitel astmeti teenistusaega ja suurendades samal ajal ajateenistusse võetavate noormeeste arvu.

Kuna taolisele reformile seab lähiaastatel piirid instruktorite arv ja infrastruktuur, naaseme selle plaani juurde veel praeguse valitsuse ametiaja jooksul ehk kahe aasta pärast. Planeerimisaja lõpuks suureneb Eesti kaitseväe sõjaaja koosseis käesolevalt 16 000 kaitseväelaselt 25 000-ni, millele lisanduvad Kaitseliidu üksused.

Kaitseliidu areng on Eestile eluliselt tähtis. Nagu viimastel aastatel, nii jätkame ka edaspidi Kaitseliidu rahastamise ja varustamise suurendamist, millega peab kaasas käima liidu liikmeskonna kasvamine. Anname kaitseliitlastele tehnikat ja varustust, mis oleks kaitseväe varustusega samal tasemel. Pöördume tagasi väiksemate, kompanii-suuruste üksuste juurde, mille mehitamine lähtub Kaitseliidu territoriaalsuse printsiibist - sama piirkonna võitlejad kuuluvad samasse allüksusesse.

Kopterid õhuväele

Meie sõdurite ning juhtide silmadeks-kõrvadeks on juhtimis-, luure-, seire- ja sidesüsteemid, mille arendamine on üks arengukava peamisi prioriteete. Korraliku sideta ei saa kaitseväe üksuseid efektiivselt juhtida ega suunata, seega tuleb arendada kõikide tasandite juhtimis- ja sidesüsteeme.

Eesmärgiks on anda kõrgemale sõjalis-poliitilisele juhtkonnale infot selle kohta, mis toimub Eesti territooriumil, õhuruumis ja territoriaalvetes. Vajame eelhoiatust võimalike ohtude tekkimise korral, et riigijuhtidel oleks piisavalt aega otsustamiseks.

Kindlasti ei suuda me järgmise kümne aasta jooksul iseseisvalt tagada püüdurhävitajate võimekat tegevust, küll aga analüüsime koos Läti ja Leeduga eri võimalusi, et pärast 2018. aastat oleks Balti riikide õhuruum kaitstud.

Õhuturbe tuleviku seisukohalt on tähtis Ämari lennuväli, mille väljaarendamisel oleksid Balti riikide õhuruumi valvavad, NATO lipu all lendavad ning NATO käsuliinis tegutsevad hävitajad valmis asuma ka Eesti alal. Seega on Ämari julgeolekupoliitiliselt strateegilise tähtsusega objekt.

Kõrges valmisolekus jalaväebrigaadi arendamine on ka edaspidi äärmiselt tähtis, et tagada oskuslikke maismaaoperatsioone. Lisaks väljaõppetsükli tugevdamisele ja täiustamisele suurendame lähiaastatel reservõppekogunemiste mahtu, et kaitseväe üksuste lahinguvalmidus mobilisatsiooni korral oleks parem.

Hangime tanke või jalaväe lahingumasinaid, et arendada brigaadi koosseisus välja mehhaniseeritud üksusi. Samuti on vaja edendada vajadustele vastavat infrastruktuuri - Jägala linnakut, Tapa linna, Kuperjanovi ja Kalevi jalaväepataljone ning kõiki harjutusväljasid.

Mereväes jätkame ka edaspidi miinitõrjevõime arendamist ning soetame kiirkaatreid. Õhuväele hangime erinevate kasutusvõimalustega koptereid, millega saab rahuajal transportida kaitseväelasi, sooritada vaatluslende ja meditsiinilist evakuatsiooni ning toetada vajadusel ka sisejulgeolekut.

Pühad kaitsekulud?

2009-02-05

Eelmise aasta augustis andis valitsus riigikogule üle tänavuse aasta riigieelarve eelnõu, milles oli kuludeks ette nähtud 98 720 miljonit krooni, sealhulgas kaitsekuludeks 5469 miljonit.

Koalitsioonis kokku lepitud kärbete (ja tulude kasvatamise) tulemusena kujunes vastuvõetud riigieelarve kulude mahuks 98 474 miljonit krooni, sellest kaitsekuludeks 5227 miljonit krooni ehk siis kulusid kärbiti kokku 246 miljonit, sellest kaitsekulusid 242 miljonit krooni. Kaitsekulud ei ole pühad - kui kahaneb riigi rikkus, ei pääse kahandamisest ka riigikaitse!

Riigieelarvet tuleb veel ja palju olulisemalt kärpida. Mitmed poliitikud, ajakirjanikud ja ettevõt-jad on näinud peamise allikana jälle kaitsekulusid - Päevaleht ühe ja Äripäev koguni 2,64 miljardi krooni ulatuses -, pannes ette viia kaitsekulude tase 0,8%-ni SKT-st. Üks äriliidritest mõtiskleb Eesti kaitsepoliitika teemal koguni nii: „... ostame vaestemajja uue uhke kahuri. Ja siis koguneme ümber selle läikiva kahuri nagu mingis Aafrika hõimus ja imetleme seda läikivat asja." Selline arusaam on tavainimese tasemel pinnapealne, eliidi tasemel ohtlik ja otsustajate tasemel kuritegelik. Vaidlustamata vajaduse korral ka kaitsekulude kärbet, seisneb tarviline tarkus selles, et leida mõistlik tasakaal eel-arve- ja julgeolekupoliitiliste huvide vahel. Milline see võiks olla?

Eesti kaitsepoliitika tugineb kahele sambale - esmane iseseisev kaitsevõime ja kollektiivkaitse NATO raames. Hädatarvilik on mõista, et NATO ei ole mitte jumal taevas, kellel on eriline armastus Eesti vastu, vaid see on usaldusühing, kus Eesti on väike, aga võrdväärne partner oma õiguste ja kohustustega. Meie lubadus viia oma kaitsekulud 2%-ni SKT-st on poliitiline ja selleni liikumise tempo on kindlasti läbiräägitav. See võimaldaks ajutist kokkuhoidu raskel ajal.

Lisaks sellele on Eestil aga hulk konkreetseid kohustusi sõjaliste võimete näol, mis moodustavad osa NATO kui terviku sõjalistest võimetest - siin ei tule rehepaplik tegematajätmine kõne alla.

Olgu näiteks toodud kohustus tagada õhuseire, milleks vajame lisaradareid aastaks 2010, või siis lubadus panustada 2010. aastal NATO kiirreageerimisjõu-dudesse nn Balti pataljoniga. Tean, millist muret tuntakse, et mõned riigid ei suuda oma kaitselubadustest kinni pidada, mille tagajärjel väheneb kogu alliansi julgeolek. Kahjuks, ja tuntaval määral, ka Eesti julgeolek.

Mõistlikuks kaitsekulude kärpimiseks on vaja teada kulude struktuuri. Infrastruktuuri investeeringuteks on planeeritud 876 miljonit, sellest 403 miljonit

NATO ja 280 miljonit Eesti poolt Ämari lennuvälja ehituseks. Ämari investeeringu otstarbekuse on seni vaidlustanud vaid Vene saatkond. Relvastuse hangeteks on kavandatud 1375 miljonit, millest varasemate lepingutega on kaetud 800 ja eelläbirääkimistega veel 200 miljonit, sealhulgas nimetatud radarihange. Ülejäänud kuludest moodustavad enamiku personalikulud, missioonikulud ja seadusjärgsed sotsiaalkulud - pensionid, ajateenijate hüvitised jms. Teatud, isegi arvestatav kokkuhoid mõnesaja miljoni krooni ulatuses on kindlasti mõeldav, ent see ei tohiks kahandada saavutatud kaitsetaset, tekitades julgeolekuvaakumi, mis teatavasti lõpeb alati halvasti.

Samal ajal peaks kaitsevaldkond olema kindlasti solidaarne kogu ülejäänud avaliku sektoriga, kui otsustatakse palku kärpida. Poliitikute ja ametnike, õpetajate ja arstide, kultuuritöötajate ja kaitseväelaste ühtne 10-protsendine palgakärbe hoiaks kaitseministeeriumi valitsemisalas kokku veel 150 miljonit krooni. Selleks tuleb valmis olla.

Väärtuste murendamine

Pean sügavalt kahetsusväärseks mõnede poliitikute ja teiste populistlike arvamusavaldajate soovi vastandada kaitseväelasi pensionäridele, puudega inimestele või lastele, manades meile kujutluspilte hambuni relvastatud sõjarditest nälgivate inimeste keskel.

Kohati tundub, et oma riigi väärtusest arusaamine on meil ohtlikult murenemas. Seejuures pole selle murenemise kõige häälekamad edendajad mitte ots otsaga kokku tulevad kaasmaalased, kellele kasvanud rahvuslikust rikkusest on osaks langenud keskmisest vähem, vaid just üldisest majanduslikust edenemisest enam osa saanud, kel on sugenenud iselaadne ettekujutus oma privilegeeritusest ja õigusest üha enam tarbida, tulgu see siis riigi toimimise ja julgeoleku või kaasmaalaste sissetuleku arvel.

Eesti esimene iseseisvusperiood jäi lühikeseks suuresti see-tõttu, et me ei osanud riigi julgeoleku eest piisavalt hoolt kanda, kuna tähtsad ja vähem tähtsad asjad kippusid segi minema ja ahnus ei lubanud avarama pilguga tulevikku vaadata. Makstud hind oli tohutu. Nüüd peaksime olema targemad ning mõistma vanemate riikide eeskujul, et oma riik vajab hoolt ja kaitset. Vaid kaitstud riik saab kaitsta ja edendada keelt ja kultuuri ning kasvatada üldist jõukust. Riigid ja rahvad, kes seda pole mõistnud, on lakanud olemast.

Hoidkem Tartu rahuga saavutatut

2009-02-04

89 aastat tagasi lõpetati Vabadussõda Tartu rahulepinguga, millega pandi alus Eesti iseseisvusele. Lepingu kohaselt tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust ning loobus "igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta".Kui praegu räägime sellest, et Venemaa erinevalt meist ei pea Tartu rahulepingut kehtivaks dokumendiks, siis vaadates ajalukku tagasi, näeme, et ka toona ei asunud meie partner rahulepet mitte tõrgeteta ja täies ulatuses täitma.

Sellele vaatamata oli Tartu rahul tohutu roll nii Eesti kui Nõukogude Venemaa rahvusvahelise positsiooni kindlustamisel. See oli kummagi riigi jaoks esimene rahvusvaheline leping. Eesti oli esimene riik, kes tunnustas Nõukogude Venemaad.Tartu rahu oli Eestile moraalne, poliitiline ja diplomaatiline võit. Aluse sellele võidule pani edu Vabadussõjas.

Toonaste suurriikide jaoks ei olnud Eesti iseseisvumine mitte olukorra oodatud lahendus, millega tuli hakata arvestama. Praegu on meie rahvusvaheline positsioon võrratult kindlam, kui ta oli siis.

Seda enam peame me hindama 2. veebruaril 1920. aastal saavutatut, sest sellel vundamendil seisame ka nüüd. Peame olema tänulikud, et meile on ajaloos antud veel teinegi võimalus, mida harva juhtub, ja meil on kohustus hoida iseseisvust lõpuni, et mitte öelda lõpmatuseni.

Ka praegu on maailm muutunud ootamatult ebakindlaks. Nagu teised riigid, nii on ka Eesti silmitsi suurte majandusprobleemidega ja peame tegema raskeid otsuseid, et riigina jalule jääda.

Peame arvestama sellega, et raskes olukorras muutuvad suurriigid - ka need, kes on olnud meie traditsioonilised liitlased - egoistlikumaks ja endassesulgunumaks.

See tähendab, et ennekõike peame me enda ees seisvaid probleeme ise lahendada suutma. Mitte IMF, mitte ka NATO, vaid eeskätt ikka meie ise!

Eestlaste hämmastav üksmeel

2009-02-03

Aasta pärast pühitsetakse Eestis Tartu rahulepingu 90 aasta juubelit. Mõni ehk küsib, kas majanduslikult keerulisel ajal on nii väga vaja mõtelda „pühitsemisele". Ent Eesti on oma pikas ajaloos kogenud hoopis raskemaid aegu. Ja just raskel ajal on hea mitte unustada „püha" mõistet. Ei maksa unustada sedagi, et rahulepingu allakirjutamisel nimetas Jaan Poska seda hetke Eesti ajaloo suurimaks. (Tema selja taga seisis vaimusilmas kindral Laidoner 100 000 Eesti mõõga ja täägiga.)

Vabadussõja mõju kestab tänaseni

Sõjale vahetult järgnenud aastail oli rahva meeltes hoopis 3. jaanuar, mil kell 10.30 jäid seisma isegi rongid, autodest, hobuveokeist ja jalakäijaist rääkimata. See oli relvarahu austamine. Lein oli alles värske.

Kirikukellad helisesid, et mälestada 2121 Eesti sõjameest, kes olid langenud lahinguväljal. Ja haavadesse-haigustesse surnud 2058 inimese mälestuseks ning nende paari tuhande mälestuseks, kes olid kas küüditatud, teadmata kadunud või mõrvatud. Ühtekokku kaotas Eesti Vabadussõjas peaaegu 7000 inimest, mis on kaks korda suurem hulk, kui arvati pärast Vabadussõda.

Viimane Eesti Vabadussõjas võidelnud mees lahkus meie hulgast 2006. aastal ja tundub, et elav side selle sõjaga peaks olema katkenud. Ent veel mitte päris. Viimsis, kindral Laidoneri kunagise kodu läheduses elab 97aastane Rein Randveer, Laidoneri seltsi ja Laidoneri muuseumi asutaja. Ta võib jutustada, kuidas tema isatalu põldudel Viljandimaal Kärstnas pandi Punaarmee edasitung seisma: sinnamaani, ei sammugi kaugemale.

Eesti Vabadussõda võib mõnele tunduda niisama kauge ja ebamäärane kui Põhjasõda või Liivi sõda, ent selle sõja mõju meie tänapäevale on siiski otsesem, kui oskame arvata. Selle sõja võiduta ei hoiaks lugeja täna sõrmede vahel eestikeelset Pärnu Postimeest, kui piirduda ühe täiesti ilmse näitega. Vabadussõjast väljunud eesti rahvas oli hoopis teisest puust kui sellesse sõtta läinud eesti rahvas. Maarahvast oli saanud riigirahvas, peremees oma maal.

Kriitilisest seisust pealetungile

Niisiis, 3. jaanuaril 2010 kell 10.30 kostavad kirikukellad loodetavasti senisest kirkamalt mälestushetkeliste kõrvu.

Usutavasti valmib selleks ajaks riigi mälestusmärk number üks - Vabadussõja võidusammas, mida on kaua oodatud ja millele on esitatud nii kõrgeid nõudmisi, et selle teostumine võinuks lükkuda kümnendi või mitme kaupa veel kaugemasse tulevikku.

Relvarahu meelespidamisse on ajakirjanduses mõne aasta eest suhtutud üsna skeptiliselt, ennustades, et see tava sureb oma loomulikku surma.

Paljud eestlased on aga igal aastal novembri esimesel poolel märganud brittide kuuerevääril punast mooniõit.

Relvarahu Esimese ilmasõja läänerindel hakkas kehtima 11. novembril 1918. Pole märkigi sellest, et inglased loobuksid oma mooniõiest. Kui palju on Eestis neid, kes arvavad, et inglise mälu on parem eesti omast?

Eesti riigi väljakuulutamine 23. ja 24. veebruaril 1918 oli kahtlemata meeleheitlik samm. Ja kui Saksa okupatsiooni varisedes algas sõda verisulis riigi pärast, hoiatasid paljud elutargad eesti taadid: „On poisikeste värk minna sõtta suure Venemaa vastu!"

Need „poisikesed" olid muidugi üliõpilased ja gümnasistid, kes seisid oma isade ja vanaisade õlgadel ning nägid seetõttu kaugemale - silmapiiri taha. Nemad nägid seda, millest eelmisel sajandil oli unistanud suur luuletaja Juhan Liiv: „Aga ükskord on Eesti riik!"

Vanemal ja keskmisel põlvkonnal oli sõja õnnetuil algusnädalail kahtlusi kuhjaga: kui ühelt poolt suudeti mobiliseerituid rindele saata, siis teisest otsast pandi väerinnalt jooksu.

Sõjavanker veeres hirmuäratava kiirusega idast läände ja lõunast põhja.

Viru rindel taganeva 1. diviisi staabiülem alampolkovnik J. Rink kirjutas üldjuhile polkovnik J. Laidonerile: „Me oleme agoonias ja meie jõud võrdub nulliga." Kolm päeva enne jõule hüljati Tartu ja linnas algasid rüüstamised. Laidoneri silmades märgati ärevust.

(Olgu öeldud, et palju uut selle sõja kohta leidub ajaloodoktorant Reigo Rosenthali, Laidoneri seltsi tegevjuhi vastilmunud monograafias „Laidoner - väejuht".)

Eelkirjeldatut arvesse võttes tundub lausa ime, et kohe pärast kolmekuningapäeva 1919 toimus sõjas täielik murrang. Sõjavanker pandi veerema tagasi itta ja lõunasse endisest veel suurema kiirusega.

Appi olid tulnud inglased ja soomlased, nende saabumisel oli suur mõju, nad sisendasid usku. Briti relvaabi ja toetus merelt oli väga oluline.

Kokkuhoidmiskunsti on väga vaja

Ülemjuhataja Laidoneri üks põhimõtteid oli: kui võidelda tuleb põldudel, on parem teha seda vaenlase, mitte oma põllul. Nii viis ta sõjategevuse Eesti piiride taha. 25. mail üheksa aastakümmet tagasi heisati sinimustvalge lipp Pihkva kohale.

Jaanilaupäeval möödub 90 aastat legendaarsest Võnnu lahingust, millest on saanud alguse võidupüha. Muide, Võnnu pole mingi „endine" eestikeelne kohanimi, nagu ajakirjanduses on kiputud kinnitama. Niisama „endised" on Pihkva, Riia ja Heinaste.

Tänavune võidupüha paraad toimub koos Läti vägedega Võnnus!

Kuidas ikkagi sai Vabadussõja ime võimalikuks? Ime, mis sikutas soost välja Lätigi riigi ja aitas kaasa Leedu taassünnile? Nii suured üksteise kirujad kui eestlased ka pole, oli võidu pant hämmastav üksmeel. See oli tõepoolest vabaduse, mitte kodusõda.

Soomes ja Lätis oli rahvas lõhki. Meilgi tuli rinde tagalas vaenlast abistavaid eesti enamlasi maha lasta ja eestlasi sõdis muidugi vastaspoolel.

Ülemjuhataja Laidoneril tuli keset sõda mõne sotsiaaldemokraadist kohaliku tegelasega vägikaigast vedada. Ent need asjad jäid talutavuse raamidesse.

Nii vasak- kui parempoolsed taipasid: nad ajavad kõigest hoolimata ühist Eesti asja, sinimustvalge lipu all.

Minu meelest on üsna sümboolne, et kindral Laidoneri ja Eesti lipu 125 aasta juubel on ühel ja samal ehk alanud aastal. 12. veebruaril möödub 125 aastat Eesti suurima väejuhi sünnist. 4. juunil on kogu maa lipuehtes. Pärnu Rüütli platsile tuuakse 125 sinimustvalget.

Tajugem siis meie ühtsust! Meil võib seda omaaegset kokkuhoidmise kunsti praegu ja tulevikus vaja minna.

Rahvusliku julgeoleku kasvatamine

2009-02-02

Eesti riigikaitse, sealhulgas sõjalise riigikaitse kavandamine tugineb riigikogus 2004. aastal vastu võetud dokumendile nimetusega «Julgeolekupoliitika alused». Seal sõnastatud printsiibid ja kujundatud lähtepositsioonid olid aluseks nii seni kehtinud sõjalise kaitse kavale (KSAP) kui ka äsja valitsuses heaks kiidetud «Sõjalise kaitse arengukavale aastateks 2009-2018» (SKAK).

Allan Käro väidab, et uue kava näol «... on tegemist lausa revolutsioonilise muutusega Eesti riigi julgeolekupoliitilises mõtlemises» («Eesti liigub ülemaailmse anarhia poole», PM 29.01). Sõnastaksin oma positsiooni nii, et tegemist on evolutsioonilise edenemisega julgeolekupoliitilises mõtlemises ja revolutsioonilise muutusega kaitsepoliitilises planeerimises.

Eesti julgeolekukeskkond on aastal 2009 põhiosas samasugune kui viis aastat tagasi - lisandunud on vaid konkreetsed kogemused võimalike julgeolekuriskide realiseerumisest lähedal ja kaugel ning arusaamine asümmeetriliste ohtude kasvanud tähendusest ja olemusest. Kindlasti oleme praegu suutelised paremini mõistma liikmesriikide tegelikku poliitilist ja sõjalist koostööd NATO raames ja tajuma oma võimeid ja kohta selles süsteemis.

Oleme täiskasvanumad ja võimelised tajuma Eesti riigikaitse kahte tugisammast - esmast iseseisvat kaitsevõimet ja kollektiivkaitset NATO raames - ühtse tervikuna, neid üksteisele vastandamata. Oleme jõudnud nii Eestis kui ka NATOs arusaamisele, et nõuded sõjalistele võimetele rahvusvaheliste julgeolekuhuvide kaitseks väljaspool NATO piire ja oma territooriumi kaitseks artikkel 5 alusel langevad põhiosas kokku ning nende vastandamine, mida on nii Eestis kui NATOs ette tulnud, pole sisuline.

Selle strateegilise teadmise võrra olime targemad, kui asusime poolteist aastat tagasi, ammu enne Gruusia sündmusi, SKAKi koostama. Vajaduse tingis KSAPi jalgujäämine tegelikele arengutele tingituna tema vastuvõtmist (üks päev enne NATOga liitumist!) saatnud kiirustamisest ja hulgast printsiibitutest kompromissidest, mis tegid võimatuks KSAPi järjekindla elluviimise.

SKAKi kvalitatiivne erinevus on tema koostamise metoodikas ja sellest tulenevas usaldusväärsuses. Sellele toetudes teame, mida meil on tõepoolest vaja ise ja eelisjärjekorras arendada, mida suudame koos liitlastega ja mis jääb vahendite puudusel tegemata või kaugemasse tulevikku.

Praegu saame vastuvõetud plaani alusel kinnitada, et vajame professionaalsemat, dünaamilisemat, tugevamat ja mitmesugustele väljakutsetele paindlikult reageerivat kaitseväge, mis tugineb elukutselisele tuumikule ning on reservi ja territoriaalsel printsiibil organiseerunud Kaitseliidu toel võimeline operatiivselt ohjama sõjalisi riske ja väljakutseid meile ja meie liitlastele. Nüüd on vaja see plaan ellu viia.

Intervjuu: liiga suur kärbe hävitaks Eesti kaitseväe

2009-01-29

Kaitseminister Jaak Aaviksoo lubab, et ministeeriumi uksest ta IMFi pankrotihaldurit sisse ei lase.

Tsiteerides suurinvestor Jüri Käod: "Kaitsekulutusi peaks oluliselt piirama. Saame võib-olla NATO käest riielda ja vitsa, aga nende jaoks on tähtsam, et osaleme missioonidel, mitte see, et ostame siia vaestemajja uue uhke kahuri! Kui riigil on ikka raha otsas, siis ei ole mõtet kahurit osta."

Kas riigil on raha otsas või võime Teie meelest läikivaid kahureid edasi osta?
No ma ei tea, et oleksime väga palju läikivaid kahureid ostnud. Esialgu on kahuritega niimoodi, et need on olnud kõik pruugitud. Seetõttu on tsiteeritud lähenemine ülepingutanud. Kui majandus kukub nii palju, nagu ütleb Euroopa Komisjon - 4,7% -, siis oleme ilmselt 4,7% vaesemad. Nii palju peaksime siis tarbimises vähemalt koomale tõmbama, ka kaitsekulutustes.

Kui Eesti 2004. aastal NATOga liitus, moodustasid meie kaitsekulutused SKPst 1,57%, 2007. aastal 1,64%, mullu 1,8% ja sel aastal 1,92%. Miks oleme NATOga kokku leppinud, et meie kaitsekulutused peavad SKPst just kaks protsenti moodustama?
See on NATO sihteesmärk. Enam-vähem vastab NATO keskmisele. Osa riike on sellest allpool, osa üleval pool. Eesmärk võiks olla kõigil ühesugune.

Kelle initsiatiivil Eesti kaheprotsendilise kaitsekulutuste taseme kokku leppis?
Minu ajalooline mälu ei ole nii hea, aga ma arvan, et see sihttase oli ammu enne meie liitumist NATOga kokku lepitud. Kui meie liitumise teema 1999. aastal üles kerkis, siis võtsime samuti niisuguse eesmärgi selle sihini liikuda.

Ikkagi NATO initsiatiiv ja soov?
Jah, seda võib nii käsitleda.

Kui ma Teilt hiljuti küsisin, miks ei võiks kaitsekulud moodustada SKPst näiteks 0,8%, siis ütlesite, et see oleks Eesti julgeolekule kuritegelik lähenemine. Miks see 0,8% kuritegelikum on kui 1% või ka 1,5%?
Kui me peaksime näiteks sel aastal piirduma 0,8%, nagu Äripäevas (26.01 - toim.) kirjas oli, arvestame olemasolevaid kohustusi, siis me peaksime vallandama kogu koosseisu alates ministrist kuni lõpetades viimase kaitseväe koristajaga.

Täpsustage palun!
Koondama! Meie püsikulud. Juba lepingulisel alusel olevad kulud katavad selle 0,8% ära. Personalikuludeks ega millekski muuks ei jääks järele. Pärast sellist otsust lakkaks Eesti kaitsevägi olemast.

Lakkaks olemast praegustes mastaapides?
2009. aastast ei jääks üldse mitte midagi järele. Kui vähendada kaitse-eelarvet 2,64 miljardit, siis see on üle poole. Sellest 5,2 miljardist on ju 403 miljonit NATO raha. Meil on lepingutega kaetud hanked, laevaostud... Need söövad kõik raha ära. Muudeks, jooksvateks kuludeks ei jäägi midagi järele.

Kaitsekulutuste piiramisest on Teil koalitsioonipartnerite ja peaministriga juttu olnud?
Muidugi on olnud. Kõik võimalused tuleb läbi vaadata. Juba eelmisel aastal võttis riigikogu kaitsekuludest 240 miljonit krooni ära.

Millistest kaitse-eelarve kärbetest on praegu juttu olnud?
Ei tahaks praegu konkreetsetest numbritest rääkida. On kokkulepe, et enne valitsuse istungit (täna - toim.) konkreetsetest plaanidest ei räägi. Kui on jutuks olnud, et avalikus sektoris peaks palku kärpima, siis tuleks seda teha kõigil, mitte üksikult mõnes valdkonnas. Kui nii, siis ma ei näe probleemi, kui näiteks see kümme või mingi muu protsent, puudutaks ka kaitseministeeriumi valitsemisala.

Kas IRLis koostatud kärpekava käsitleb ka kaitsekulutuste SKP protsendi muutmist?
Sellise ettepanekuga me kindlasti ei esine. Seda on võimalik arutada, aga usun, et praegusel hetkel on olulisemad kaks asja selgeks rääkida. Meie partnereid ei huvita, kas me paneme täna sent rohkem või vähem, vaid konkreetne sõjaline võimekus. Kas peame kohustustest ja lubadustest kinni? Ma ei tahaks minna detailidesse, aga kas me suudame kontrollida enda õhuruumi? See ei ole mingi abstraktne protsent, vaid võimekus täita selgeid ülesandeid NATO raamides.

Te saate ju NATOga kokku leppida, et lähtuvalt Eesti suhteliselt kehvast majandusseisust, ei saa sel, järgmisel ja võib-olla ka ülejärgmisel aastal samas tempos riigikaitsesse panustada? Saate ju selle läbi rääkida?
Ei noh... Muidugi saan rääkida.

Eesti ei ole ju ainus hädaline.
Loomulikult ei ole, aga see kokkulepe... Meil on kõikidel raske - Saksa majandus kukub, Ameerika majandus kulub eeldatavasti -, aga eks selle kukkumise võrra peamegi kõik koomale tõmbama. Usaldus tekib sellest, et me ei taha kellegi seljas liugu lasta. Et meil on justnagu raskem kui teistel. Kui meie majandus kukub kaks korda rohkem kui teistel, siis meid mõistetakse. Kui kukume sarnases tempos, aga tahame ikkagi kokku tõmmata, siis meist ei saada aru.

Rootsi kaitseväe koosseisu kärbitakse kolmandiku võrra.
Eesti hakkas oma kaitseväge üles ehitama 15 aastat tagasi. Oleme kokku leppinud, et peame veel kaua-kaua enda kaitseväe koosseisu kasvatama. Rootsiga võrreldes oleme hoopis teises faasis. Meie eesmärk on kaitseväge kasvatada kümne aastaga 4000 inimeseni.

Kui Eesti NATOga liitus, räägiti korduvalt, et nüüd saavad Eesti ettevõtjad hakata osalema Iraagi ja Afganistani ülesehitustöödes. Milliseid objekte ja kus Eesti ettevõtted on sõjapiirkondades ehitamas ja rajamas?
Ma ei saa kommenteerida. Ja võib-olla meie suutlikkus kommertsalusel Iraagis või Afganistanis konkureerida on natuke küsitav arvestades distantsi ja logistika komplitseeritust. Loodan, et meie missiooni lõppedes Iraagis tuleb vastastikkune kaitseettevõtlus täiesti kõne alla. Aga jäme ots ei ole kindlasti meie käes.

Kui palju me tänavu NATO liikmemaksu tasume?
On erinevaid NATOga seonduvaid tasusid, kuid kokku arvestuslikult 72 miljonit krooni.

Kui palju raha jääb kaitsevaldkonna 5,22 miljardilisest eelarvest tänavu Eesti majandusse?
Palgakulu on 1,5 miljardit krooni. Kui sealt kümnendiku kärpida, siis saaksime 150 miljonit krooni. Teise olulise valdkonnana nimetaksin investeeringuid, selleks aastaks on ette nähtud ligikaudu 880 miljonit krooni. Enamus sellest läheb Ämari lennubaasi. Lepingud on sõlmitud, Merko seal ehitab. Selge avaliku sektori tellimus, mis läheb eraettevõtlusesse. Ütleme nii, et selle aasta kaitseministeeriumi kasvu taga ongi Ämari.

Kas lisaks Ämarile ehitate veel midagi?
Meresadama renoveerimine on kohtuvaidluse tõttu pooleli. Teised on väikesemad objektid.

Kaitseväge on vaja ka riietada, toita ja kütusega varustada. Kas vorm valmistatakse kaitseväelastele Eestis?
Siin on erinevaid lahendusi olnud erinevatel aegadel. Kellelt logistikakeskus praegu vormiriietuse hangib, ei oska öelda. Patriootiline komponent on alati olemas, aga kaitsevägi, eriti missioonipiirkondades, nõuab teatud kvaliteeti. Kui ikka mujalt on parem, kui ikka õmblused ei pea, siis ei ole midagi teha. Selles küsimuses on meil lisaks kodumaise ettevõtluse toetamisele väga tugev argument see, mida eelistab kaitseväelane. Väga hea näide eestimaise ettevõtluse suunal on kahtlemata raadiosegajad, Irised. Eesti üksused kasutavad missioonidel ainult Eestis toodetud segajaid.

Kui palju raha sel aastal kaitseministeeriumi eelarvest Eestisse jääb?
Sajad miljonid ikka. Kõik kulumaterjalid siis. Kütus tuleb kaugemalt, selle mahu jätaksin siinkohal nimetamata. Võib-olla käiks see ka mingi paragrahvi alla, kui aastase kütusekulu eraldi välja tooksin.

Kaitseväes teenib tänase seisuga 2700 inimest. Kas kaitseväe kulusid oleksite valmis vähendama?
Kõik sõltub sellest, millistele poliitilistele kokkulepetele jõutakse. Ma usun, et 7-8miljardiliselt kärpest ei pääse me kuhugi. See on vaja kokku hoida! Kaitseministeerium annab sellesse enda panuse.

Kaitseväe koosseisu oleksite valmis vähendama?
Kaitseväel on sutsuke teine lugu. Uskuge mind, kui on üks rühm, jagu või pataljon, siis pataljon on pataljon. Ja pool pataljoni on pool pataljoni. Ma ei tea ühtki maailma sõjaväge, kus otsustakse, et teema üksuse poole väikesemaks, aga nad tulistavad poole rohkem.

Rühmi ja jagusid saab ühendada?
Ei noh... Ütleme, et nii see päris ei käi. Kui meil on üksus, mille missioonile saadame, siis me ei saa öelda, et Eestil täna raha ei ole ja tuleb ainult pool üksust. Sellist lähenemist, et iga sõdur sõdib kaks korda rohkem, nii ikka ei lähe.

Kust Te eelarvekärpeks suured numbrid kokku võtate?
Ise näete, kus need suured numbrid on! Kui me praegust võimekust üritaksime 2700 mehe asemel 1000 mehega täita, siis see suure tõenäosusega ei õnnestuks. Teine asi on investeeringud.

Neid saab ju edasi lükata?
No kõike saab edasi lükata, aga küsimus on selles, et siis peab ju keegi meie eest asjad ära tegema. Meil on vaja NATO õhuruumi seire välja arendada. Oleme kokku leppinud, et eestlased teevad selle jupi. Kui selle tegemata jätame, siis peab keegi teine seda tegema. See ei ole niimoodi mõeldav. Peame andma ka enda panuse ühisesse kaitsevõimesse.

Oletatavasti ka teiste liikmesriikide panus kaitsevõimesse väheneb?
Ma arvan, et ta jah, võib mingil määral väheneda. Ei usu, et 2009. aasta oleks üle maailma suurte kaitsekulutuste kasvatamise aasta.

Järelikult saame ka ikkagi läbi rääkida?
No loomulikult see läbirääkimine juba käib. 240 miljonit oleme juba koomale tõmmanud ja tõenäoliselt tõmbame veel. Ega see suurusjärk väga palju nüüdki erinev ei saa olla.

Kas valitsuspartnerite ette minevas plaanis on selgelt välja toodud koosseisude ja palkade kärpimise protsendid ja numbrid?
Ei ole hetkel. Kõigepealt oleks vaja saavutada üldine poliitiline kokkulepe. Oleme (mõtleb IRLi - toim.) seisukohal, et solidaarsuse põhimõttel tuleb kokkuhoid saavutada ja kaitseministeeriumi valitsemisala on valmis tulevase kokkuleppe järgi käituma, kui mingi konkreetne protsent paika pannakse.

Mingi konkreetse protsendi käite välja?
Arvan, et me 10% palgaalanemisega saame hakkama. Kui see on kaheksa, saame ka hakkama. Kui ta on 15%, siis...

Saate ka hakkama?
No minge küsige. Kaitseministeeriumi haldusalas on tööl inimesed, kelle... ütleme siis riigi mõistmine - kui te aru saate, mis see tähendab -, siis... Kaitseväelaste ja kaitseministeeriumi ametnike poolt tuleb palgakärpe järel tõenäoliselt palju vähem proteste kui mõne teise ministeeriumi haldusalast. Selle peale võin isegi kihla vedada!

Investeeringuteks mõeldud raha kärpimisest on ka juttu olnud?
Lisaks juba kärbitud 240 miljonile, on eelarves veel umbes 110-112 miljonit "külmunud" raha poliitilises mõttes. Suur hulk pikaajalisi hankeid on lepingutega kaetud.

Tühistada on neid hankeid kallim, kui edasi maksta?
No kui meil raha ei ole ja me raha üle ei kanna, siis tuleb ilmselt kohtutee jalge alla võtta ja maksta mingeid trahve. Kuskil on ju mingi ratsionaalne piir. Raha on vähe. Kokkuhoid iga hinna eest ei ole vastutustundlik. Hind peab olema vastuvõetav ja mõistlik.

Kaitseressursside amet värbab kaitseväkke üha uusi inimesi. Kas koosseisu juurdekasvu ei võiks külmutada?
Meil on pikaajalised plaanid, millised sõjalised võimekused meil peavad olema. Oleme kaitseväe ülesehitamise faasis. Oleme 30aastasest teest ära käinud 12-15 aastat.

Sellist juttu räägivad kõik Teie kolleegid, et nende haldusalas on vaja ehitada ja rajada...
Kui meil haridussüsteem oli nõukogude ajal olemas, ka infrastruktuur oli olemas, siis kaitseministeeriumi haldusesse saime nõukogude ajast kaasa ainult suure kulu. Alustasime nullist. Või siseministeerium - oli see miilits, mis ta oli, aga mingid oskused ja struktuur oli olemas. Aga meil ei olnud mitte midagi!

Kui oleks Teie teha, milliste valdkondade arvelt Te negatiivse lisaeelarve koostaksite?
Me ei tohiks oma sammudega ettevõtluse tingimusi kehvemaks muuta ehk investeeringuid tuleks säilitada. Kui räägime 7-8 miljardist, siis realiseerime eurotoetused ja leiame kaasfinantseerijad. Pensionitõusu küsimuses on erakondadel ilmselt erinevad arusaamad, aga selleta me seda summat tõenäoliselt kokku ei saa. Toetused, puudega inimeste süsteemi korrastamine, kaitsekulud, üldine palgakärbe, top-up'id...

Kuidas Te kaitseministeeriumis kulusid olete kokku hoidnud?
Eelmise aasta lõpus koondamise inimesi. Üle kümne inimese ja ligikaudu kümme tühja ametikohta. Kaitseministeeriumis töötab praegu umbes 230 inimest.

Kas näete võimalusi praegust ministeeriumi koosseisu veelgi kärpida?
(Jääb mõttesse) Me ei peaks seda küsimust niimoodi püstitama. Eesmärk ei ole ju töökohtade arvu vähendamine. Eesmärk on ju anda võimalikult head avalikku teenust kokkulepitud mahus. Personali kasv on olnud ainult kaitseväes, mitte ministeeriumis.

Kui suur on ministeeriumi palgakulu koos kõikvõimalike lisatasude, kompensatsioonide, tulemustasudega?
Ma ütlen teile ausalt, see on täiesti lubamatu bardakk!

Teie ju oma haldusalas saate korra majja lüüa?
Ei saa. Kantsleri palk palgaastmestiku järgi on 25 000 krooni. Kantslerite keskmine palgatase on 50 000 krooni Eestis. Ma võin näidata mingit käskkirja, kuidas seal on mingid protsendid - eriti tulemuslik, väga vapper... Ma kirjutan sellele alla ja mul on piinlik seda teha!

Miks Te sinna alla kirjutate?
Aga mis te minu asemel teeksite!?

Aga mis see tähendab - eriti vapper, eriti tulemuslik?
Kantslerite palgad kõiguvad 55 000-65 000 krooni vahel. Ma võin üles näidata erilist printsipiaalust ja öelda: "Riho Terras, siin on printsipiaalne minister! Siin on 25 000 ja mitte sentigi rohkem!". "Väga hea! Aitäh!", ütleb Terras: "Võib-olla leiate siia ka 25 000kroonise mehe!". Poliitiline tahe on olemas, no teeme selle asja ära.

Siis Terras jääbki 25 000krooniseks kantsleriks?
Kantsleri palga alandamine 10-15% ei ole probleem.

Kas Teie ministeeriumi ametnikel ongi nii, et pool on põhipalk ja teine pool tuleb lisatasudest?
Põhipalka on diferentseeritud n-protsendi võrra ja siis saadakse lõplik palk. Lisaks tasu kraadi eest, riigisaladuse lisatasu kadus ära meil. Tegelikus elus lepitakse ju palk kokku ja praktikas kirjutatakse laiali nagu paragrahvid nõuavad. Praegune süsteem on lihtsalt amoraalne ja tuleb viivitamatult lõpetada!

Terras läheks minema, kui ta ainult 25 000 miinus maksud teeniks? Kaitseväkke tagasi?
Jah, ma arvan küll.

Kaitseväes teeniks paremini?
Tema auastmes mees kindlasti.

Kui kõrge on kaitseväe keskmine palk?
Kuskil 15 000-20 000 krooni vahel. Pagunite järgi.

Kui suur on ministeeriumi keskmine palk?
Peast ei hakkaks hea meelega ütlema. Ministeeriumide keskmisel tasemel ehk 20 000 krooni ringis kuus. Kõik sõltub... Ma ei oleks praegu isegi valmis andma hinnangut, kas seda on palju või vähe.

Kas ministeeriumis sel aastal palku tõstetakse?
Ei kasva. See on ju ka poliitilisel tasandil läbi räägitud teema.

Aga haldusala palgakulu kerkib, sest kaitseväkke värvatakse üha uusi inimesi.
Jah, see oli meil valitsuse tasemel poliitiline kokkulepe. Kokkuleppe järgi ei vaata me praegu enda võimekusi ja selle kasvatamist ringi. Aga ma ei välista, et see kasv aasta lõpuks aeglustub.

Ministeeriumi haldusala autoparki ja selle kaudu kütusekulu olete valmis vähendama?
Suure transpordikulu taga on sõjaväemasinate õppustel liigutamine. Ja eks meie masinapark on suures osas suure venna vana. Sakslased ja taanlased on end koomale tõmmanud. Eks need autod on siis tehtud, kui benss oli odav, ja meie maksame nüüd seda suurt bensuarvet kinni.

Mitu autot ministeeriumi hingekirjas on?
3-4 autot. Minu, kantsleri auto, lisaks eraldi julgeolekuosakonna 1-2 autot. Meil on ka kütusekompensatsioon, iga töötaja kohta erinev.

Autode kütuselimiit on piiramatu?
(Vaikib) Ma ei oska nagu peast öelda. Minu meelest kantsleri autol läbisõidulimiiti peal ei ole. Minu meelest kõige parem kontroll on naabrivalvevorm. Kollektiiv on parim järelevaataja! Siis küsitakse, miks sa nii palju sõitsid ja miks sa äriklassis lendasid.

Teie ministeeriumis lennatakse ainult äriklassis?
Ei ole nii. Ministri ja kantsleri aeg on kallim, ainult neil on õigus äriklassi kasutada.

Viimane küsimus, härra minister. Kas saame ise eelarve kärpimisega hakkama või kriibib varsti IMF ukse taga?
Ei, ei. Siia majja pankrotihaldurit ma küll ei lase!

Aga üle piiri, Eesti riiki?
Mina usaldan poliitilist tarkust. Seda on rohkem, kui välja paistab.

Intervjuu: Aaviksoo: see oleks kuritegelik!

2009-01-26

Äripäeva pakutud kaitsekulutuste vähendamise ettepanek oleks Eesti riigikaitse ja julgeoleku seisukohast kuritegelik, ütles kaitseminister Jaak Aaviksoo.

Kui Teil ainuisikuliselt oleks võimalus kärpida riigieelarvest kuni 12 miljardit, siis kust raha säästaksite?

Valdkondade kaupa eklektiliselt kärbete üle arutleda ei ole mõtet. See on suur ja raske töö, mille edukus sõltub valitsuserakondade võimest ühiselt pingutada ja keerulistes otsustes kokku leppida. Rahandusministri kureerimisel peame pingutama nii, et veel veebruari jooksul, loodetavasti iseseisvuspühaks, oleme negatiivse lisaeelarve mahus ja sisus kokku leppinud.

Kaitseministeeriumi eelarve on 5,2 miljardit krooni. Praegu on see 1,9% SKPst. Kas oleksite kaitsekulutuste vähendamisega nõus, kui SKPst moodustaks kaitse-eelarve näiteks 0,8%?

Kaitsekulude vähendamine teie poolt viidatud mahus oleks Eesti riigikaitse ja julgeoleku seisukohast kuritegelik ja selliseid ettepanekuid ei ole ükski poliitiline jõud ka teinud.

Ühel või teisel moel on kõik viimastel aastatel valitsusvastutust kandnud erakonnad, st kõik parlamendierakonnad peale roheliste, kinnitanud oma üldist toetust NATOle antud põhimõttelisele lubadusele tõsta 2010. aastaks kaitsekulud tasemeni 2 protsenti SKPst.

Karmimalt riigivastaste kuritegude vastu

2009-01-23

* kaasautor on Ken-Marti Vaher

Praegu on Eesti tuleviku jaoks tähtsaim majanduskriisi leevendamine. Kuid selle kõrval ei saa täitmata jätta ka teisi ülesandeid, mille järele tarvidus on selge. Nii pronksiöö kui ka Simmide juhtum panevad küsima, kuidas kaitsta oma riiki tõhusamalt. Eksitee oleks pärast pronksiöö kohtuotsust sattuda paanikasse või pettuda õigusriigi toimimises.

Meie meelest on lahendus seaduste parandamises. Eesti vabariigi julgeolek eeldab selgeid muutusi seadustes, mis sunniks iseseisvusevastaseid oma kavadest karistuse kartuses loobuma. Tänane olukord, võrreldes näiteks Saksamaa Liitvabariigi seadustega, on ebapiisav. Oleme seisukohal, et tuleb muuta rangemaks karistusi riigivastaste süütegude eest ja täiendada nende süütegude loetelu, mis kahjustavad Eesti iseseisvust, sõltumatust või terviklikkust.

Riigireetmise eest eluaegne karistus

Analüüsides kohtupraktikat ja meie riigi suhtes vaenulikke ülesastumisi, oleme jõudnud järeldusele, et Eesti vabariik vajab suuremat kaitset. Karistamatus või mittekohane tagajärg annab võimaluse panna toime uusi kuritegusid või ärgitada üles tegudele neid, kes ei taha iseseisvat Eestit või kelle jaoks ei ole me kunagi olnud okupeeritud. Seda ei saa lubada. Juhindudes teiste Euroopa riikide kogemusest, esitame oma ettepanekute paketi, mille eesmärk on suurendada meie rahvuslikku julgeolekut.

Esiteks, tuleks tõsta karistusi mitmete süütegude eest. Arvestades riigireetmisega seotud suurt ohtlikkust ja kahju, peame oluliseks tõsta riigireetmise eest karistuse ülemmäära kuni eluaegse vangistuseni. Samalaadne otsus tehti IRLi ettepanekul 2004. aasta algul, kui karmistati sanktsioone raskete narkokuritegude eest kuni eluaegse vangistuseni. See on toonud kaasa ka olulisi muudatusi kohtupraktikas. Raske narkokuriteo eest, näiteks organiseeritud narkokaubitsemise või uimasti edasiandmise eest alaealisele, ei ületanud varem karistused tihti viit aastat. Praeguseks on mõistetud karistusmäärad oluliselt suurenenud, ulatudes viieteist- kuni kaheksateistkümne aastani. On viimane aeg teha sarnane muudatus ka riigireetmisega seotud karistustes.

Samuti tuleks tõsta karistusmäära massiliste korratuste organiseerimise eest, mille ülempiiriks on seaduses viis aastat. Samas näeb karistusseadustik anonüümselt massilises korratustes osalemise eest ette kuni kaheksa-aastase karistuse. Nimetatud ebakõla lahendamiseks tuleks tõsta karistust organiseerimise eest vähemalt kuni kaheksa aastani, sest korratuste korraldamise, sellele ässitamise või kihutamise ohtlikkus ületab korratustes osalemise üksikakti.

Teiseks, näeme vajadust täiendada mitut karistusseadustiku paragrahvi. Eesti vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud vägivaldse tegevuse hulka tuleks arvestada ka vägivallaga ähvardamine, nagu see on sätestatud ka Saksa karistusseadustikus. Seoses seaduse kohaldamisega nn pronksiöö kohtuotsuses peame vajalikuks massikorratuste organiseerimise mõiste täpsustamist seaduses. Kuriteoks tuleks lugeda ka politseinike või kaitseväelaste üleskutsumist teenistuskohustuse mittetäitmisele põhiseaduskorra kahjustamise eesmärgil. See ei ole nali, kui rivistuses olevaid politseinikke kutsutakse üles asuma korrarikkujate poolele.

Kodakondsus ära võtta

Samuti peaks muutuma kuriteoks üleskutse Eesti vabariigi iseseisvuse lõpetamisele. Praegu käsitletakse pidevat materjalide publitseerimist, kus on kirjas, et Eesti vabariigi eksistents tuleks lõpetada, üksnes arvamusavaldusena. See on vastolus Eesti vabariigi aegumatuse nõudega. Kuriteona tuleks selgelt määratleda ka see, kui keegi alustab omal initsiatiivil suhteid teiste riikide esindajatega eesmärgil lõpetada või kahjustada Eesti vabariigi iseseisvust ja sõltumatust. Nimelt määratleb karistusseadustik riigireetmisena tegevuse välisriigi ülesandel, mitte aga kontaktivõtmise sel taotlusel. Kokkuvõttes - meie hinnangul neid koosseise karistusseadustik ei kata.

Ja kolmandaks, peame vajalikuks täiendada seaduseid nii, et saaks võtta kodakondsuse naturaliseeritud isikult või elamisloa välismaalaselt, kes on mõistetud süüdi Eesti vabariigi või riigivõimu vastaste süütegude eest. Need on sedavõrd rasked kuriteod, millega murtakse otseselt Eesti vabariigile antud lojaalsusvannet ja on õigustatud, et sellele järgneks ka piisavalt range tagajärg. Esitame kaalumiseks ka ettepaneku võtta mainitud süütegusid toime pannud isikult teatud ajaks valimisõigus ja ka õigus pidada riigiametit, kui teda on karistatud reaalse vangistusega.

Meie seadusemuudatuste algatus on kooskõlas Euroopa õiguspraktikaga ning täidab eelkõige võimalikke süütegusid ennetavat eesmärki.

Proua Simmi naasmine

2009-01-13

Üllatusega lugesin eile uudist, et proua Simm naaseb politseiametisse juristi ametikohale tööle. Tema ülesandeks olevat õigusaktide seaduslikkuse kontroll. Seesama riik on oma õiguskaitseasutuse kaudu tunnistanud ta kahtlustatavaks riigireetmisele kaasaaitamises. Avalik teenistus ja seda eriti politseiasutuses teenimine eeldab usaldust. Koomiliselt mõjub kinnitus, et proua Simm politseitööl riigisaladustega kokku ei puutu. Selline samm teeb riigi mingil määral naeruväärseks. Mida siis teha? Õige on prokuröri seisukoht, et ta saaks taotleda ainult siis kahtlustatava ametikohalt eemaldamist kohtuotsuseni, kui see on seotud võimalusega uusi kuritegusid toime panna. Tõenäoliselt ei hõlma kahtlustus politseiteenistusega seotud asjaolusid. Avaliku teenistuse seadus räägib isiku ametist kõrvaldamisest, kui ta on purjus, samuti distsiplinaarsüüteo menetlemise ajaks. Distsiplinaarmenetlusega on jäädud hiljaks, sest seda oleks tulnud teha kuu jooksul alates asjaolude ilmnemisest. Jääb üle teha muudatus avaliku teenistuse seadusse, mis annaks isiku teenistusse võtnud juhile õiguse peatada teenistussuhe tema tunnistamisel kahtlustatavaks kuni kohtulahendini, sõltuvalt kahtlustuse raskusest. See ei tähenda, et eeldataks, et inimene on kuritegusid toime pannud. Riigivõimu teenimine eeldab lihtsalt inimeselt suuremat vastutust.

Probleemide õgvendamisest

2009-01-10

Küsimused, millele mõtlev kodanik peab vastama, on enamasti täiesti erinevad, ikka siit nurgast ja sealt nurgast - sageli ilma keskpõrandata. Olgu näide viimasest kolmekuningapäevast, mil ligikaudu tunni aja jooksul tuli anda oma vastus järgmistes küsimustes: 1) kuidas veaks praegune valitsuskoalitsioon korraga välja nii haldus- kui ka haridusreformi, mis on omavahel seotud ja 2) mis saab Eesti kaitseväest, kui konkurss kaitseväe ühendatud õppeasutustesse vajub nulli ehk sinna võib astuda iga issanda idioot?

Esimene probleem on väga puntras ka seepärast, et koalitsioon Toompeal ei kontrolli Eesti suurimat omavalitsusüksust ehk pealinna. Teise probleemi puntraid on kaugelt rohkem, sest akadeemilise lati kõrgus on sassis kõikides õppeasutustes ning samas - Švejkidega me Eestit ei kaitse.

Probleem kohe, lahendus hiljem

Rindejoone õgvendamine tähendab alati ainult üht: et kaotused oleksid väiksemad. Probleemi õgvendamine tähendaks seda, et asi tehakse maakeeles öeldes arusaadavamaks. Et mitte vigurdada: kuna küsimused esitati mulle, siis annan ka vastused.

1) Haldus- ja haridusreformi ühitamine käib praegusel valitsuskoalitsioonil üle jõu, sest peale muu toimuvad protsessid, mis on rahvusvahelised ja kus Eesti pole ainuke otsustaja. Koolivõrgu õgvendamine ei ole reform, vaid sundkäik. Oleks ta reform, oleks reform iga reformpõhjaga voodi, mida kasutatakse liiva sõelumisel. Haldusreform tähenduses „omavalitsusüksuste arvu kokkutõmbamine" on reform samavõrd kui see voodi. Keegi ei hakka ju kokku tõmbama Tallinna! Kui meil on valdu ja vallavõime liiga palju, siis kust võetakse see kohalik Napoleon, kes fikseerib seadusandlikult, et senine vald tohib olla ainult küla, veel parem, kui üks uulits.

2) Vanast peast võib kaitseväelane ollagi kroonu onu ehk ennast upitav veteran. Nüüdisaegne kaitsevägi vajab aga haritud noori inimesi, järelikult just neid, kes on vaimses mõttes treenitud. Praktiline olles: Eesti kaitseväes on juba üsna palju neid, kes tunnevad Balkanit, NATO peakorterit ning Lähis- ja Kesk-Ida. Nood inimesed on väga suur rahvuslik varandus. Meil on aga masendavalt vähe neid, kes tunnevad korralikult Venemaad ja Uurali-tagust Aasiat, ning mõtlemapanevalt napilt neidki, kes tunnevad korralikult Eestit. See töö, mida on vaja teha noortega enne kõrgemat sõjaväelist õppeasutust, on laokil.

Muidugi on küsimusi võrreldamatult rohkem kui kaks. Minusuguste jaoks on jabur, kui olukorras, kus Eesti elanikkond ei ole pööraselt kasvanud, tuleb Tartu postimajas oodata saadetise kättesaamist kauem kui kümme minutit. Nõukogude ajal niisugust jama ei olnud. Või et mulle pannakse postkasti vettinud Äripäev koos kuiva Postimehega. Missugune koalitsioon lubab ja garanteerib, et alates aastast 2010 värskeid, kuid läbimärgi ajalehti postkastidesse ei topita?

Praegune koalitsioon otsib plusspunkte nagu terveid kohti augu kõrvalt. Mille arvel võetakse terve koht näiteks sellele augule, kus reisirongiühendus Tartu-Valga ei taastu enne aastat 2010 ja reisirongiühendus Tallinn-Riia-Varssavi enne aastat 2012? Selle augu põhjas on aga ka Tartu ja Valga vaksalite kordategemine, kui me räägime üksnes hoonetest.

Manöövrid ja ohverdused

Sõna „prioriteet" tähendab pingerea järjestamist kõige tähtsama sabas. Arvatavasti ei ole ma ainuke, kellel on tekkinud küsimus: kui palju meil neid prioriteete õigupoolest on? Loetlegem kuus: tänavused valimised; hakkamasaamine hinnatõusudega; pensionide jm õigeaegne väljamaksmine; koalitsiooni püsimine; liitumine euro-tsooniga; energeetilise avarii ennetamine. Seadus ütleb midagi ainult esimeses punktis. Seadus ei ütle üheski paragrahvis, mismoodi karistada riiki, kes jääb toetuste maksmisel võlgu ja palub piirduda mõistva vabandamisega. Koalitsiooni püsimist ei saa sätestada ükski seadus. 20 aastat pärast Eesti Kodanike Komiteede loomist oleme jõudnud olukorda, kus võimu ei tohi ohverdada, aga kodanike ellujäämist võib.

Ma ei taha sellega väita, et asi on püsti pöörane. Arvan muud. Alanud aastal on ka poliitikute ohverdamine paratamatu, sest kui see välistatakse, tekib stagnatsioon. Laulev revolutsioon oli mäletamist mööda stagnatsiooni vastane.

Intervjuu: Trivimi Velliste: taastamata on veel vaid Valga ja Viljandi ausambad

2009-01-06

Mis juhtus 89 aastat tagasi?

«3. jaanuaril 1920 kell 10.30 vaikisid Vabadussõjas Eesti-Vene rindel relvad. Eesti oli kolmteist kuud pidanud väga rasket võitlust ülisuure vastasega. Sel ajal polnud Eesti riigi tekkimine ja püsimajäämine veel enesestmõistetav. Kahtlejaid oli nii eestlaste endi kui ka Euroopa poliitikute hulgas.

Aga Eesti oli sajandite jooksul aegamisi küpsenud eeldused luua oma riik väga täpselt ara käsutanud. Eestlased oli otsustavuse ja vaprusega endale riigirahva seisuse ise kätte võidelnud.»

Kuidas tähistati 3. jaanuari enne Teist maailmasõda?

«Pärast Vabadussõda oli lein värske. Igas kihelkonnas oli paarkümmend langenut, kellel olid omaksed, sõbrad, tuttavad. Kell 10.30 elu korraks tardus: kirikukellad helisesid, jalakäijad seisatusid ja paljastasid pea, seisma jäid vähesed autod, kuid ka rongid. Korraldati mälestusaktusi, kaitseväes ja Kaitseliidus mälestusrivistusi. Tegemist oli väga silmatorkava päevaga.»

Millal te ise selle päeva tähendusest teada saite? Kas teate inimesi, kes pidasid 3. jaanuari meeles ka okupatsiooni ajal?

«Ma ei mäleta seda täpselt, aga küllap see seondus Vabadussõja ajaloo uurimisega ja vanemate inimeste juttudega. Okupatsiooni ajal oli palju suletud ringe, kus usalduslikult räägiti ajaloost. Näiteks 1974. aasta lõpus asutatud klubi Tõru, millest hiljem sai üks Muinsuskaitse Seltsi tekkekoldeid. Sõjaeelsed akadeemilised seltsid käisid poolsalaja koos ja rääkisid ajaloost nii, nagu seda mäletati.»

Millal traditsioon taastati? Kuidas peatne seda meeles täna?

«Nõukogude impeeriumi lagunedes hakati peagi rääkima üsna vabalt Vabadussõjast ja 1988. a taastati esimesed ausambad selles sõjas langenutele.

3. jaanuaril 1990 kutsus Eesti Muinsuskaitse Selts sõjaeelsel kombel kell 10.30 kogu rahvast leinaseisakusse. See õnnestus väga hästi -Tallinnas seisid sel minutil isegi trammid, sest Eesti Raadio andis eetrisse vastava signaali.

Kui iseseisvus oli taastunud ja tuli Eesti kroon koos turumajandusega, näis rahval olevat muid muresid - ennekõike, et leib oleks laual.

Töötasin aastail 1994-1998 New Yorgis ega tea väga täpselt toonaseid meeleolusid. Hiljem oleme Kindral Johan Laidoneri Seltsiga asja uuesti üles võtnud, ka teised seltsid on toetanud. Ja olgugi, et mõned ajakirjanikud on selle tava elustamise üle ironiseerinud, arvan, et see jääb ellu.»

Aasta eest ütlesite, et 3. jaanuaril 2009 oleme riigina lunastanud auvõla Vabadussõjas võidelnud meeste ja rinnet toetanud naiste ees. Ometi ei ole meil täna veel üleriigilist Vabadussõja võidusammast. Miks?

«Seda ausammast on tehtud üle kaheksa aastakümne. Sellise asja tegemine näib eesti rahvale väga raske olevat - võib-olla püüdleme alateadlikult sellise täiuslikkuse poole, mis rahuldaks igaüht. Aga ülima täiuslikkuseni jõudmine kulutaks ehk veel sada aastat. Tuleks leppida sellega, mida hetkel suudame. Usun siiski, et eeloleval võidupühal, mil möödub 90 aastat legendaarsest Võnnu lahingust, see ausammas Tallinnas ka pühitsetakse.»

Kui palju on Eestis tänavu taastatud Vabadussõja mälestussambaid?

«Suurtest kihelkondlikest mälestusmärkidest tuleks nimetada Vändra, Saarde ja Karksi omi, millega ongi kihelkonnad oma auvõla kustutanud. Taastamata on Viljandi ja Valga ausambad.»

Kuidas olete rahul isamaalise kasvatusega? Kas eesti noored tunnevad oma ajalugu?

«Püüan lähtuda põhimõttest, et kus viga näed laita, seal tuleja aita. Oleme Kindral Johan Laidoneri Seltsis sellele oma peamise tähelepanu pööranud. Seltsi noored on üle riigi korraldanud filmiretke «Seda peame me mäletama » ja palju muudki. Ka Eesti Lipu Selts tegutseb samas sihis, muidugi mõista ka Eesti Muinsuskaitse Selts.

Riigi kohustused on, teadagi, kõige suuremad. Ka siin on paranemist märgata, aga aeglaselt.»

Kuidas hindate filmi «Tuulepealne maa»?

«Hindan seda sarja väga kõrgelt - nagu omal ajal ka filmi «Nimed marmortahvlil». Sellised filmid annavad kokkuvõtlikult ajaloost aimu sadadele tuhandetele, kel pole aega raamatuid lugeda. Ja panevad omavahel arutama ka neid, kes on lugenud raamatuid.»

Vabadussõjas võidelnute pojad sõdisid põlvkond hiljem Teises vabadussõjas, mis mahtus Teise maailmasõja raamidesse. Nendest on tuhanded veel elus, ent Eesti Vabariik pole nende võidust kõige kõrgemal tasemel tunnustanud. Teie olete üks väheseid poliitikuid, kes on arvanud: need mehed tuleb kuulutada - Eesti vabadusvõitlejateks. Kas on lootust, et see juhtub nende elu ajal?

«Lootust on. Aga Vabadussõda Teise maailmasõja käigus on paljudele eestlastele hoopis kõvem ajaloopähkel.

Ei tunta seda ajalugu piisava põhjalikkusega ja veel vähem osatakse seda teistele selgitada. Või ei vaevuta selgitama, sest see tundub nii raske. Ja siit ka ettekäänded otsustamisega venitada. Aga ma olen ise suutnud seda osa meie ajaloost vägagi hästi selgitada New Yorgis, Toompeal ja Nuustakul. Ma loodan, et ka Toompeal jõutakse viimaks tunnustava otsuseni.»

Kuidas hindate Balti riikide koostööd?

«Balti Assamblee kauaaegse esimehena on see küsimus mulle väga tähtis.

Balti koostöö käis meie riikide algaastail üle kivide ja kändude. See paranes järsult 14. juunil 1941 loomavaguneis ja hiljem laagreis.

Viimase paari aastakümne jooksul on olnud tõuse ja mõõnu - Eesti poolt teinekord ka kõrki üleolekut, mil on vähe ühist talupoja elutarkusega.

Stalin oli tark, ta teadis, et luuda tuleb murda ühe vitsa kaupa. Riigikaitse alal on tänane koostöö kõige parem, ent mind teeb murelikuks lätlaste liigne usk palgasõjaväkke.»

Millised on eestlased? Milline on meie rahvuslik identiteet?

«Eestlased pole mingid imeloomad, vaid tavalised inimesed, nagu neid võib kohata maailma igas riigis. Muidugi on meil oma temperament ja oma kultuur, ent häid, halbu ja vahepealseid inimesi leidub siin samasuguse jaotuse järgi nagu Soomes, Saksamaal või Ameerikas. Iseküsimus on meie usk: millesse ja kui palju me usume?! See määrab tublisti meie palgejooned.»

3.01.2009 Vooremaa - Muinsuskaitsja Trivimi Velliste: 89 aasta eest võitis Eesti õiguse elule

Pyrrhose võit Vändra moodi

2008-12-02

Molosside kuningas Pyrrhos ütles 279. aastal eKr Itaalias peetud võiduka, aga kaotusrohke Ausculumi lahingu järel ajaloolised sõnad: „Veel üks selline võit ja ma olen kadunud."

Mis lahingu võitis „Vändra kuningas", kui võitis?

Meenutagem Pärnu Postimehes ja muudes ajalehtedes 21. augustil 2008. aastal avaldatud artiklit „Alaealist noorukit kahtlustatakse jõhkras peksmises". Selles kirjutati: „Eesti taasiseseisvumise päeva esimestel tundidel peksti Pärnumaal Vändra alevikus [tegemist peaks olema aleviga, artikli autori märkus] julmalt 20aastast noormeest, kellele tekitati raskeid kehavigastusi. Politsei pidas jõhkras peksmises kahtlustatavana kinni alaealise nooruki."

Lääne politseiprefektuuri pressiesindaja Hedy Tammeleht pidas selles juhtumis avalikku menetlushuvi nii kõrgeks, et andis asja kohta samas artiklis Pärnu politsei seisukoha, mille kohaselt „... toimus vägivallatsemine ööl vastu eilset kella 1.30 ajal Vändras Vanal tänaval, kus alaealine noormees ründas 20aastast meest ning lõi teda näo ja keha piirkonda".

Juhtunut pidas ülioluliseks ja avaliku menetlushuvi vääriliseks isegi riigiprokuratuuri pressiesindaja Carol Merzin, kes samas artiklis jagas avalikkusele järgmist informatsiooni: „Kiirabi viis mehe haiglasse ning esialgsetel andmetel on tema kehavigastused rasked [...]. Kuriteos kahtlustavana on kinni peetud ja üle kuulatud 17aastane noormees. Juhtunu uurimiseks on algatatud kriminaalmenetlus karistusseadustiku paragrahvi alusel, mis käsitleb raske tervisekahjustuse tekitamist. Kohtus süüdimõistmise korral on sellise teo eest karistuseks kuni 12aastane vangistus. Alaealise süüdistatava puhul saab kohus rakendada maksimaalselt kuni 10aastast karistusmäära."

Tänaseks on Pärnu politseiosakond ja ringkonnaprokuratuur asunud seisukohale, et kriminaalmenetlus tuleks lõpetada, kuna kriminaalmenetluse jätkamiseks puuduvat avalik menetlushuvi. Samuti ei olevat keegi juhtunu tõttu materiaalselt kannatanud, mistõttu puuduvat tsiviilhagigi. Samuti on riigiprokuratuuri hääletoru poolt avalikkusele väljalubatud „raske tervisekahjustuse tekitamisest" ja kuni kümneaastasest karistusmäärast saanud „kehaline väärkohtlemine" ja kuni kolmeaastane karistusmäär. Seda viimasena nimetatut aga ei peeta „avaliku menetlushuvi puudumisel" otstarbekaks edasi menetleda ja jõhkardile kavatsetakse määrata karistuseks 80 tundi üldkasulikku tööd.

Vale ja kokkumänguga võita ei saa!

Uurimisel tuvastati, et augustikuine peksmine ei olnud esimene. Enne seda toimus samasugune, aga kergemate tagajärgedega sündmus 29. juunil, kui sama löömamees ründas sama kannatanut. Pooltevahelisest tülist ei ole põhjust rääkida, sest mõlemal juhul on ründaja tulnud ja ilma vestlust ja tseremoniaalseid toiminguid sooritamata asunud kohe asja kallale ehk lasknud kätel rääkida.

Vändras levivad jutud, et alevi lehes ei kirjutatud augustikuisest peksmisest ridagi seetõttu, et peksja ema töötab alevivalitsuses ja korraldas asjad poja huvides ära.

Räägitakse, et Vändra keskkooli juhtkond polnud just vaba politseile kurikaela kohta iseloomustuse andmisel, kuna kool allub alevivalitsusele ... Peksja isa ei varjanudki kannatanu vanematega vesteldes, et neil on informatsiooni kannatanu tervise üksikasjade kohta. Kuidas sellised delikaatsed isikuandmed kõrvaliste isikuteni jõudsid, pole raske arvata: alevis sosistatakse, et rusikakangelase ema sai infot alevi sotsiaaltöötajalt.

Räägitakse sellestki, kuidas kurikael juba uurimise alguses laianud, et sellest kriminaalasjast ei tulevat midagi - vanemad ajavat asja joonde. Eks seda „joondeajamist" ole hoolega üritatud ja kriminaalmenetluse lõpetamise määruse üle tuntakse ilmselt suurt rõõmu. Aga nimetatud määruse traagelniidid paistavad läbi.

Üks olulisemaid möödapanekuid on ringkonnaprokuröri juba viidatud väide, et juhtunu tõttu pole keegi materiaalselt kannatanud, mistõttu puuduvat tsiviilhagigi. Sellega ei saa nõustuda, sest kahju alles hinnatakse ja tsiviilhagi on koostamisel. Lehelugejale teadmiseks, et tsiviilhagi on õigus esitada kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni (siin aga tahetakse asi ilma kohtusse saatmata lõpetada). Seega, aega on veel küllalt.

Sellest tulenevalt on ringkonnaprokuröri väide vale, eksitav ja ebaseaduslik. Kuivõrd kannatanul ei ole otstarbekuse kaalutlusel menetluse lõpetamises mingisugust rolli täita, peab prokuratuur esindama tema huvisid ning laiemalt võttes otsustama, millal on kannatanu huvid sellised, et tegemist oleks avaliku menetlushuviga. Käesoleva kaasuse puhul on ringkonnaprokurör asunud esindama aga hoopis peksja huve, unustades kannatanu kahju ja tsiviilhagi küsimused hoopis. Ringkonnaprokuröri kriminaalmenetluse lõpetamise määrus kannab kiirustamise ja kannatanu õiguste ning huvide mittearvestamise märke. Miks?

Kriminaalmenetluse lõpetamisel ei tohi olla julgustav toime süüteo toimepannud isikule. Kõnealuse kaasuse puhul on kahetsusväärne, et ajal kui ringkonnaprokuröri määrust võib vaidlustada (mida kannatanu igal juhul ja tähtajaks teeb), tähistab rusikakangelane oma „võitu" ja Vändras levivad kuuldused, et siiani süüteos kahtlustatav olevat „õige mees" ja et need 80 tundi üldkasulikku töödki saavat vanemate abil ära korraldatud. Seega on veel jõustumata kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest tulenevalt julgustav toime süüteo toimepannud isikule ja sellisena teenib ringkonnaprokuröri määrus valet eesmärki.

Aus kohus on kurikaela huvides

Ringkonnaprokurör on rõhutanud asjaolu, et kahtlusalune olevat koolis võimekas ja hea ning viisakas õppur. Seda fakti tasub kontrollida. Väidetav õpivõime ei tähenda, et inimesel ei ole kooliväliseid pahesid. Kool ei ole andnud hinnangut sellele, kuidas alaealised Vändras vaba aega veedavad. See peaks õigupoolest olema vanemate, aga ka alevivalitsuse ülesanne.

Tuleb rõhutada, et mõlema süüteo sooritamise ajal oli alaealine peksja alkoholijoobes (viimasel korral tuvastati see dokumentaalselt). Kas Vändras ongi kombeks, et alaealised veedavad vaba aega baarides alkoholi pruukides ja kaasinimesi tänaval pekstes? Kas alevivalitsus on uurinud, miks Vändra baarides alaealistele alkoholi müüakse ja miks mudilased üldse baaris tolgendavad?

Hea kurikael! Sa ei ole kangelane ega „Vändra kunn". Tegelikult oled argpüks, sest läksid teisele inimesele põhjuseta kallale oma kamba (väidetavalt viis kuni kaheksa noorukit) kaasaelamisel ja toel. Õige mees vastutab oma tegude eest. Sina aga poed ema põllesiilu taha ja loodad, et vanemad asja korda ajavad. Eks nad ole seda hoolega üritanudki.

Häda on selles, et sa pole siiani aru saanud oma teo ja selle tagajärgede tõsidusest. Sa pole isegi proovinud kannatanult vabandust paluda. Mis inimene sinust sedasi kasvab?

Aus kohtupidamine on sinu enda huvides. Sa ei saa jääda eluks ajaks ennast ema-isa selja taha peitma. Tule välja ja ole mees! Kannatanu ega mina tema advokaadina ei soovi sind vanglasse saata.

80 tundi üldkasuliku tööna Vändra bussijaamas konisid korjata ei tundu aga õiglase karistusena. See annaks sulle väära arusaamise, et nii võibki käituda ja midagi olulist teise inimese peksmine endaga kaasa ei toogi. Mõtle sellele, sest sinu „võit" selles süüasjas võib sulle elus osutuda Pyrrhose võiduks! Süüteoga põhjustatud kahjud tuleb aga ikkagi katta ja tsiviilhagi esitamisest kannatanu ei loobu.

Tõelised liidrid sünnivad raskustes

2008-12-02

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Marko Mihkelson usub, et majanduskriis mõjutab oluliselt rahvusvahelisi suhteid, kuid ei näe erilist lootust Eesti ja Venemaa suhete paranemiseks.

Eelmisel nädalal lõpetati pidulikult Eesti juubeliaasta. Millisena riigi juubeli tähistamine Toompealt vaadates tundus?

Eesti riik ei saa valida aastat, millal ta oma aastapäeva tähistab. Kogu see aasta on olnud ürituste kontekstis väga muljet avaldav. Ei saa ette heita, et me oleks pööranud vähe tähelepanu minevikule või sellele, mis praegu toimub. Ma arvan, et juubeliaastat tähistati igati vääriliselt.

Maailma mõjutused ei pane meid esmajoones mõtlema mitte sellele, mis on toimunud, vaid pigem sellele, mis ees võib seista. Ja retooriliselt küsima, kus me oleme siis või mis on meist saanud siis, kui tähistame saja aasta möödumist Eesti riigi sünnist.

Väga on vaja positiivsust ja positiivset meelt. Ennekõike arvestades, et ka ees ootamas pole mitte just kõige kergemad ajad.

Palju on juttu olnud sellest, et majanduskriis on toonud kaasa ka usalduskriisi.

See on täiesti õigustatud ja normaalne arusaam. Paljud arengud, mis riigis toimuvad, on mõjutatud parlamendi ja valitsuse otsustest.

Loomulikult on palju mõjureid, mis ei ole meie teha. Kui räägime üleilmsest finantskriisist ja majandussurutisest, peame arvestama, et Eesti riik ei ole muust maailmast eraldatud ja need mõjud on meile vahetud.

Küsimus on selles, kui hästi suudab praegune valitsus ja laiemalt erakonnad võimalikke ohte ette näha ja kriisi elanikele võimalikult leebemaks muuta.

Majanduskriis ei ole erakordne nähtus, seda on meil varemgi juhtunud. Võib-olla tõepoolest mitte nii ulatuslikult kui nüüd, aga samas on palju kogemusi võtta naaberriikidest, juhuks kui situatsioon peaks praegusest oluliselt halvenema.

See, kuidas suudetakse kriisisituatsioonis käituda, on proovikivi igale valitsusele. Palju on neid, kes oskavad raha kulutada siis, kui on head ajad. Tõelised liidrid tekivad alles siis, kui on suudetud läbi raskuste minna.

Ükski majandusteooria ei eita ju, et majandus liigub sinusoidi mööda ja kriisid on seega paratamatud.

Eestis oli viimati tõsisem nullpunkt või miinuspunkt kümmekond aastat tagasi, ja eks see umbes selliste kümneaastaste tsüklitena kordubki.

Ma arvan, et praegu on siiski globaalses kontekstis tegemist märksa tõsisema kriisiga kui üheksakümnendate aastate lõpus. Samas on meil vaja tajuda, et Eestil ei ole kunagi olnud nii palju partnereid, kellele loota ja kellega koos keerulisest olukorrast välja tulla.

Kõik eeldab aga liidrite tarkust ja ettenägelikkust ning tegevuspaindlikkust, mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopa Liidus ja laiemalt kogu maailmas.

Kriisides pole tõesti midagi üllatavat, väga tähtis on hoopis see, kuidas osatakse nendest välja tulla. Kriiside puhul on hea see, et toimub teatud raputus, olemasoleva läbimõtlemine või ümbermõtlemine.

Ka Eesti riigil tuleb väga selgelt juba kõige lähemal ajal mõelda sellele, kas need kulutused, mida me oleme siiani teinud, kas meie poliitilised otsused on vastavuses sellega, mida suudab toota meie ettevõtlus. Kindlasti annab kriis head pinnast uute ideede tekkimiseks ja nende ellurakendamiseks.

Kas kriis võib mingil määral aidata kaasa ka meie välispoliitiliste suhete muutumisele, näiteks Venemaa suunal?

Kindlasti mõjutab finantskriis väga palju rahvusvahelisi suhteid. Riikidevahelistes suhetes võib toimuda olulisi muutusi. Ka Venemaa on täna vastamisi väga tõsiste väljakutsetega, mis puudutavad riigi majandust, sest nende sõltuvus naftahinnast on väga suur.

Ma siiski ei oleks nii optimistlik, et arvaks, et mingid kiired muutused suhetes Venemaaga oleks võimalikud.

Majanduse kõrval mängib olulist rolli see, mil moel on üles ehitatud riikide poliitiline süsteem. See, kuidas Moskvast nähakse praegu maailma ja oma suhteid naabritega, ei ole päris sarnane sellega, nagu meie siin asjast aru saame. Need erimeelsused on pigem raskendanud suhete normaliseerimist.

Eestis ei leidu ühtegi erakonda, kes ei sooviks arendada normaalseid suhteid kõigi meie naabritega, sealhulgas Venemaaga. Üksinda tangot ei tantsita ja suhteid ühepoolsete sammudega ei parandata.

Eesti on teinud korduvalt väga selgeid ja olulisi samme usalduse suurendamiseks. Võtame kas või otsuse loobuda Tartu rahu järgsest piirist väga selges lootuses, et selline väga selge ja kõigile arusaadav loobumine oma territooriumist toob kaasa suhete paranemise. Paraku pole siiani midagi järgnenud.

See ei tähenda, et me ei peaks püüdlema suhete normaliseerumise suunas. Kultuurisuhted Eesti ja Venemaa vahel on väga intensiivsed ja põnevad, mis tähendab, et võimatuid asju ei ole. Küll aga peame varuma pisut rohkem kannatust kõrgemal poliitilisel tasandil ja mitte pidevalt otsima olukorra kiireks muutmiseks mingit võlukepikest, mida tegelikult olemas pole.

Kui Lääne-Virumaa esindajad käisid kohtumas riigikogu majanduskomisjoniga, heitis Rakvere lihakombinaadi juhatuse esimees Anne Mere poliitikutele ette väljaütlemisi, mis oluliselt raskendavad ettevõtete äri Venemaal. Kui palju neid sõnu Venemaa aadressil tuulde loobitud on?

Arvan, et pilti tuleb vaadata veidi laiemalt. Üks asi on näha, kuidas Eesti käitub ühe või teise Eestis toimunud sündmuse korral.

Eestile on mõningate ettevõtete poolt heidetud ette seda, et meie poliitikud seisid väga selgelt Venemaa agressiooni vastu Gruusias. Arvati, et kui me seda teinud poleks, oleks see loonud parema keskkonna suhete normaliseerimiseks Venemaaga. Ma ei saa sellega nõustuda. Igal riigil on peale majandushuvide ka julgeolekupoliitilised huvid ja need tuleb hoida tasakaalus.

Kindlasti ei tohiks teadlikult astuda ühtegi sammu, mis kahjustab ettevõtete tegevust. See puudutab töökohtasid ja sedakaudu kõiki Eesti elanikke.

Tuleb vaadata sedagi, mis on toimunud viimastel aastatel Venemaal, milline on Venemaa hoiak ja kuidas on Venemaa suhestunud Eestiga. Ei saa näidata ühelegi poliitikule ja öelda, et tema teod või sõnad on üheselt avaldanud mõju suhete tardumisele.

Riigikogu väliskomisjonis on viimastel kuudel olnud kuulamised, kuidas meie välispoliitika võiks aidata kaasa välismajandussuhete edendamisele, mitte ainult Venemaaga, vaid kõigi potentsiaalsete välisturgudega.

Eksportturgude arendamine on kaheldamatult üks tee kriisist väljatulemiseks või kriisi leevendamiseks.

Ei peaks jääma sellist vale ettekujutus, et meie poolt ei ole tahet suhteid normaliseerida või mingit tegevust sellel suunal. On ka vale arvata, justkui oleksime kõik teinud ja enam ühtegi sammu astuda ei taha.

Viimasel ajal on tihtipeale küsitud, kes siis peaks esimese sammu astuma. Kui tahta ja eesmärk on suhete parandamine kas või selles kontekstis, et parandada meie ettevõtete tegevusruumi Venemaal, peab see olema mõlemapoolne. Ei saa loota, et kui Eesti väga soovib ja tahab, aga teisel poolel tahe puudub, midagi oluliselt muutuma hakkaks.

Kas presidendivõimu vahetumine Venemaal on välispoliitiliselt midagigi muutnud?

Kõik tegevused ja avaldused, mida on teinud kevadest alates presidendiametis olev Dmitri Medvedev, ei erine neist, mida tegi tema eelkäija. Vahetult pärast Medvedevi tõusu presidendiks arvati, et ta võib olla liberaalsemate vaadetega kui tema eelkäija.

Mõni kuu pärast tema saamist presidendiks alustas Venemaa aga sõda suveräänse riigi vastu. Sellist sammu ei astunud oma valitsemisajal isegi Putin. Aga kui kaugel Putin praegu tegelikust valitsemisest ikka on.

Küll tuleb meil väga selgelt arvestada tõigaga, et Venemaa mõjukus maailma küsimuste lahendamisel lähikümnenditel kasvab. Ambitsioon Venemaa positsiooni maailmas tugevamalt välja mängida on nii tänase presidendi kui ilmselt ka tema järeltulijate üks peamisi välispoliitilisi eesmärke.

Head lahendused riigikaitses

2008-12-02

Kaitseministeerium on vastutusrikaste ülesannetega valitsusasutus, mille käsutada on suur eelarve ning mille töö tulemuslikkusele on suured ootused nii poliitikutel kui ka rahval. Eesti on seni kuulunud poliitiliselt volatiilsete riikide kategooriasse, valitsused ja ministrid vahetuvad iga kahe aasta tagant ja see seab avaliku teenistuse juhtidele veelgi suurema vastutuse: olla avatud ja - mis kõige tähtsam - tagada jätkusuutlik valitsusasutus olukorras, kus poliitiline juhtkond võib tihti vahetuda.

Hea kantsleri kriteeriumid

Seda kõike on päris palju ja nõuded, mida mõttes esitasin võimalikele kandidaatidele kaitseministeeriumi uue kantsleri kohale, olid kõrged: ministeeriumi valitsemisala silmas pidades vajalik haridus ja ettevalmistus, varasem jõustruktuurides juhtival kohal töötamine ning - mitte väheolulisena - poliitiline sõltumatus. Aga eelkõige vajab kaitseministeerium nii täna kui ka edaspidi head juhti - inimest, kes suudaks selles suurenenud ootuste keskkonnas tagada läbipaistva ja lääneliku juhtimismehhanismi rakendamise, sest paljud probleemid on 15 viimast aastat ületamist oodanud. Näiteks arenguplaanide ja investeeringukavade paindlik ja süsteemne täitmine, kaitsealase seadusandluse kvaliteedi tõstmine, riigikaitse mõistmine laiemalt kui pelgalt sõjalise riigikaitsena ja kõik muu hädavajalik peavad edaspidi toimima palju tulemuslikumalt kui seni, olenemata sellest, kes on kaitseministeeriumis minister või ka kantsler. Riho Terrasele tegin ettepaneku kandideerida kaitseministeeriumi kantsleriks, kuna kõiki asjaolusid arvestades on ta parim sellele kohale pakutu.

Efektiivse ja jätkusuutliku avaliku teenistuse loomiseks peame tagama, et meie olulistel ametikohtadel, aga tegelikult igal positsioonil, oleksid pädevad, usaldusväärsed ja tulemustele orienteeritud ametnikud. Selleks on hädavajalik luua suurem rotatsioon - ka avalikus teenistuses laiemalt, aga meie valitsemisalal eelkõige kaitsejõudude ja kaitseministeeriumi vahel. Ja nii ei soovita ka mina vaadata kaitseministeeriumi kantsleri kohta kui sõjaväelise karjääri katkemist, vaid kui ühte sammu karjääriredelil Eesti avalikus teenistuses. Mul on hea meel, et osaliselt see meil juba nii on. Lisaks valitsuse poolt ametisse nimetatud uuele kantslerile, kes küll lahkus kaitseväeteenistusest (ja kes käib tööl ülikonnas), on meil asekantsleriks tegevteenistuses mereväeohvitser Lauri Tumm, nagu ka mitu osakonnajuhatajat või nende asetäitjat on praegused või endised ohvitserid. Nüüd on meie ülesanne hinnata, kas ja kuidas peaks muutma näiteks kaitseväeteenistuse seadust, et sellist rotatsiooni ja edasi-tagasi liikumist valitsemisala sees veelgi hoogustada. Ja peame vaatama uue pilguga ka koostööle teiste julgeoleku tagamisega tegelevate ministeeriumidega. Paljud meie valitsemisala ees seisvad strateegilised väljakutsed, aga tegelikult laiemas mõttes kogu Eesti totaalkaitse sõltub sellest koostööst.

Tsiviilkontrolli mõttest

Vaatamata olulistele ülesannetele peab ka avalik sektor kandma oma osa sellest koormast, mille seab meie kõigi õlgadele praegune majandussurutis. Kaitseministeerium sarnaselt teiste valitsusasutustega tõmbab kokku oma valitsemiskulusid, seda suurusjärgus 8% võrra. See tähendab ka inimeste ja töökohtade koondamist. Nii seisab avaliku sektori juhtidel, sh ka administratiivjuhtidel, kantsleritel ja asekantsleritel sarnaselt eraettevõtete juhtidega ees raske aeg - kuidas teha sama või vähesema inimressursiga sama palju või tegelikult isegi rohkem kui varem.

Kui iga organisatsiooni suurim vara on selle liikmed või töötajad, siis eriti oluline on see keerulisematel aegadel. Korporatiivse ringkäenduse alusel teatud ametnike hellitamine mõjub tõenäoliselt kõigile teistele vabas konkurentsis osaleda soovijatele demoraliseerivalt. Eriti väikeses riigis nagu Eesti on korporatiivsuse mõju surmavalt mürgitav, kuigi selle kaisutus võib parajasti soosingut nautlevate jaoks tunduda soe.

Nagu juba öeldud - poliitilised juhid vahetuvad vastavalt valijate usaldusele. Seetõttu on minu kui kaitseministri üks ülesandeid tagada, et avaliku teenistuse korraldus kaitseministeeriumis ei oleks pidevas sõltuvuses selle juhtide suvaotsustest ja et kõikidele ametnikele oleks selge, et nende panus ning karjääriredelil edenemine sõltub eelkõige neist endist. Usun, et sellises organisatsioonis tahetakse töötada ja maksumaksjatena saab eesti rahvas oma antud maksukroonide eest kõige kvaliteetsemat teenust.

Lõpetuseks - kaitsevaldkonnaga seoses on räägitud palju tsiviilkontrollist. Iseäranis teravalt ilmnesid vastuolud selle teema mõistmises kaitseväekorralduse seaduse menetlemise aegu riigikogus. Ometigi jõudsime toona parlamendierakondadega selle mõttes ja tähenduses üksmeelele. Kui aga nüüd on mõnel pool küsitud, kas ikkagi on otstarbekas nimetada endine kaitseväelane kaitseministeeriumi kantsleriks, siis pean oluliseks rõhutada ka seda, et tsiviilkontrolli ei mõistetaks pelgalt riigiametnike kontrollina kaitseväelaste üle, vaid ka poliitilise kontrollina ametnike tegevuse või tegevusetuse üle. Ja kindlasti ootab sellist vastutust ministrilt ka laiem avalikkus, sealhulgas ajakirjandus.

Eesti riik püsib väärtustel

2008-11-26

Eesti iseseisvumise taastamisest on möödunud 17 aastat. Vaatamata algusaastate suurele optimismile oleme täna kõik jõudnud arvamusele, et oma vabariik, demokraatlik õigusriik on suur vastutus ning üldse väga keeruline ülal pidada. Otsuste keerukus suureneb üha.

Eesti Vabariigi 90. juubeliaastal ei tohi me end lasta arvudest petta. Meie tegelik, kogemuslik omariikluse kultuurkiht on kordades väiksem. Alles järgmisel aastal saab täisealiseks esimene aastakäik noori inimesi, kes on sündinud ja üles kasvanud Eesti Vabariigis.

Teisipidi vaadates tähendab see, et Eesti Vabariik on pärast iseseisvumise taastamist suutnud oma iseseisvust säilitada juba peaaegu sama kaua kui pärast selle algupärast väljakuulutamist 1918. aastal.

Sel nädalal on meil võimalus kahel tähtpäeval mõelda selle üle, mis on kõige olulisem. 26. novembril tähistame kodanikupäeva ja juba ülejärgmisel päeval 90. aasta möödumist Vabadussõja algusest. Minu jaoks kannavad need päevad ühe ja sama tähenduse pitserit.

Eesti kui avatud rahvusriik

Eesti on - minu jaoks - avatud rahvusriik, mille püsimine on võrdelises seoses selle sideme tugevusega, mis ühendab siinset 45 000 ruutkilomeetrist maakitsust selle rahvaga, kelle ühisosaks on eesti keel ning kelle meelsuse kinnituseks on Eesti kodakondsus.

Minu veendumus sellisel kujul on kahtlemata konservatiivne - nagu on ka Eesti riik, mille säilimine ajaloosündmuste pidevas keerises on võimalik meile omaste väärtuste säilitamise kaudu.

Viimastel aastatel on läbi viidud küllalt uuringuid, et eesti rahvast maailma väärtuskaardil edukalt kuhugi paigutada. Nii Ronald Ingleharti ja Christian Welzeli juhitavas uurimisprogrammis tuvastatu järgi või riigikantselei poolt regulaarselt tellitav RISC-uuring (viimati 2006) näitavad meie inimeste armastust oma vabaduse (mitte segi ajada vabameelsusega) vastu.

Me peame oma Euroopa sõpradega võrreldes tähtsamaks lokaalset perspektiivi, oma juurte ja päritolu hindamist ning grupikuuluvust. Negatiivse poole pealt võib esile tuua nõrgalt tajutavat kogukonnasidet, vähest pühendumist perekonnale, kohati ka puudulikku patriotismitunnet.

Küllap on need viimatinimetatud väärtustrendid mitmeski mõttes omased postsovetlikule ühiskonnale, aga see tõdemus ei tohi varjutada teist - et oleme oma rahva väärtushinnangute sellisele kujundamisele riigi poliitikaga kaasa aidanud, keskendudes eelkõige individuaalsetele vabadustele (eelkõige majanduspoliitilistele) ning hoides eemale poliitilistest debattidest sotsiaalsematel teemadel, allergiliselt peljates riigile mingigi rolli ettekujutamist ühiskondlike trendide teadlikul kujundamisel.

Ohvitserkond kui väärtuste kandja

Eesti vabadus on kätte võidetud relvavõitluses vabatahtlike meeste poolt professionaalsete ja patriootlike eesti ohvitseride juhtimisel. Toona koosnes Eesti kaitseväe juhtkond peaasjalikult Esimeses maailmasõjas karastunud ja Vene tsaariarmees ohvitseriks kasvanud meestest.

Esimesteks koduse väljaõppega eesti ohvitserideks olid 1919. aasta augustis Eesti Sõjakooli I lennu lõpetanud mehed. II maailmasõja eelses Eestis olid ohvitserid kõrgelt haritud, ohvitseride roll ja staatus ühiskonnas kõrge. Aga esimesed vabas Eestis sündinud ja kasvanud ohvitserid saime vahetult enne iseseisvuse vägivaldset katkestamist.

Järgnenud terror hävitas valdava osa Eesti ohvitserkonnast. Ohvitser kannab oma riigi vabaolemise tahet ja on ühtlasi oma kehastusega ka vabaduse kestmise garandiks. Ohvitserkonna süsteemne hävitamine võttis pikaks ajaks rahvalt jõu oma vabadust taas taotleda. Sarnane oli totalitaarse impeeriumi käekiri ka teistes anastatud Kirde-Euroopa riikides.

Kaitseväe juhataja Ants Laaneots on oma eelmises ametis öelnud, et oma rahvusliku ohvitserkonna ülesehitamiseks kulub ligi 25 aastat. See tähendab seda, et täna oleme parimal juhul veel kuni kümnekonna aasta kaugusel.

Ometigi oli ja on ütlematagi selge, et Eesti piiratud ressursside tingimustes on tugeva vastase vastu võideldes kriitiline tähtsus just juhtide kvaliteedis. Ohvitserkond on oluline ka nende väärtushinnangute tõttu, mida ta endas kannab ja mida ühiskonnas toetab.

Ohvitserikarjäär eeldab täielikku pühendumist oma riigile. See amet on oma kandjale seetõttu ka suureks koormaks. Riik peab hoolitsema selle eest, et seda koormat oleks lihtsam kanda - et ohvitseriamet oleks Eestis au sees, et Eesti hindaks neid juhte, kes on rahvaarmee juhtimise sõja ajal oma kutseks valinud.

Intervjuu: Tunne Kelam: "Eesti tutvustamine välismaal on jätkuv töö – seda pole iial küllalt!"

2008-11-03

20. augustil 1988 asutasid 104 julget inimest Pilistvere kirikus N Liidu esimese avaliku demokraatliku partei - Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. Tänaseks on neist suurde poliitikasse jäänud vaid Tunne Kelam, kes esindab meie rahvuslikke huve Euroopa Parlamendi suurimas fraktsioonis ühe-mehe-delegatsioonina. Alljärgnev jutuajamine leidis aset 6. septembril Rahvusraamatukogus pärast rahvusvahelist konverentsi.

Tänane konverents on osa ERSP aastapäeva üritustest. Tegemist oli parteiga, kes esitas selge rahvuslik-demokraatliku alternatiivi kehtivale kommunistlikule võimumonopolile. Miks seda sündmust nüüd, vabas Eestis, nii vaikselt peetakse?
Küllap ka seetõttu, et vaba Eesti on muutunud "normaalseks", inimesed tegelevad vabalt omaenda eludega ning suured ühiskondlikud probleemid on muutunud kolmandajärgulisteks. Tänane konverents ei näita küll õiget pilti, sest ERSP asutamise tähistamine Pilistveres 24. augustil kujunes rahvarohkeks sündmuseks, mida kajastati ka meedias. Ja ega see pole veel kõik. Järgneb ERSP juubelile pühendatud soliidne koguteos, mida tutvustatakse oktoobris. Kuid kui kõnelda selliste sündmuste väärtustamisest, eks siin oma osa etendab ka nõukogulik mõttepärand. Kakskümmend aastat tagasi uskus enamus inimesi, et reformid on mõeldavad üksnes kompartei juhtimisel, paljud olid mugandunud sellesse vaimsesse voolusängi. Näha nüüd, et areng vastu neid harjumusi ja hirme kulges hoopis teisiti ning et need ideed, mida tookord peeti marginaalseiks või ebareaalseiks, lõpuks võitsid - seda on tagantjärelegi üha raskem tunnistada. Väiklase rivaalitsemise asemel selle üle, kelle roll oli tähtsam, vajame tungivalt rahvuslikku kokkulepet ka lähiajaloo tasakaalustatud ja ausa käsitlemise osas.

Kus teie jutt auditooriumile paremini kohale jõuab, kus jätkub mõistvaid kuulajaid, kas Eestis või Euroopas?
Oleneb teemast. Ja oleneb kuulajaskonnast. Euroopas saadakse rohkem aru selles mõttes, kui ma räägin seda, mida tänagi rääkisin, et Eesti oli üllatavalt esirinnas demokraatlike alternatiivide moodustamise võimelt ja tulemustelt. Need, kes võtavad vaevaks sellest huvituda, on vaimustatud. Nad on lausa rabatud ja ütlevad, et see on tõeline ime, midagi ainulaadset. Et see arengumudel on väärt tutvustada mujalgi. Näiteks, miks Eestist ei saanud Bosniat selle verise rahvustevahelise kodusõjaga, miks meil ei toimunud etnilisi vihapurskeid ega vägivalla kasutamist, kuidas sai võimalikuks selline imeväärne vabanemine? Ma arvan, et sellega peaks kaasnema sügav tänutunne. Et meil õnnestus iseseisvus taastada ühegi surmaohvrita, tsiviliseeritult, vägivalla ja kättemaksuta. See oli kultuurse rahva küpsuseksam ja me tegime selle hästi läbi.
Kui meie kogemusest ei olda huvitatud, siis on küsimus osalt ka meie oma valitsuse ja riigiasutuste huvis, missioonitundes ja võimekuses selle küsimusega tegeleda. Minu mulje on, et Eestit ei ole kunagi ammendavalt tutvustatud ja meil pole vaja karta, et selle tutvustamisega võidaks üle pakkuda.
Eesti auditooriumi osas on mul positiivne kogemus kohtumistelt noortega. Olen esinenud kümnetes koolides ja ning alati on kuulajate huvi olnud värskendav.

Millele peaksime Eestit tutvustades rohkem tähelepanu pöörama?
Eriti on vaja selgeks teha meie minevikku. Läti ja Eesti on kaks suurima immigrantide arvuga riiki Euroopas. Kui Lääne-Euroopa "normaalsetes" riikides esineb pahatihti etnilisi rahutusi ja pingeid immigrantide arvu juures alla 10% , siis meil on see protsent ju 35 kandis ja Lätis veel kõrgem. Meie rahvuslik-poliitilise tausta selgitamine, koloniseerimis- ja venestamispoliitikast rääkimine, traditsioonilise rahvusvähemuse ning okupatsiooniaja immigrantide eristamine, Moskva pideva vaimse ja poliitilise surve arvestamine kaasmaalastele, mis on muutnud nende kohanemise Eesti riigiga tohutult raskemaks - kõige selle mõistmist on tähtis saavutada igal suhtlemistasandil.
Ei ole mõtet jätkata selles vaimus, mida mõned nooremad riigiametnikud püüavad kultiveerida, justnagu peaksime olema ja käituma nagu "kõik" Euroopas, olema tehniliselt edukad eeskirjade täitjad, poliitiliselt korrektsed, kelle jaoks on kõige tähtsam mitte millegi erandlikuga silma paista. Vastupidi: me peame just praegu sõpradele oma muresid ausalt selgitama.
Mineviku lahendamata probleemid hakkavad praegu uuesti võimenduma seoses Venemaa - loodan, et ajutise - tugevnemisega. Oleme ohutsoonis. Palju tugevamalt võidakse hakata ka meie Euroopa partnerite vahendusel peale pressima kakskeelsuse taastamist, tingimusteta kodakondsuse andmist, s.t pehmeid variante, mis loodavad valijaskonna laiendamise kaudu saavutada Kremlile sõbralikumate valitsuste moodustamist.

Tunne Kelam koos Rakvere linnapea Andres Jaadla ja EP presidendi Hans-Gert Pötteringiga andmas üle Sallivuse salli mais 2008 Strasbourgis.
Kindlasti on Euroopas raske seletada, misasi see Venemaa on, ega nad päriselt ju aru ei saa. Kuivõrd annab see tunda, et mõned riigid olid Venemaa liitlased Teises maailmasõjas, kas nad siiamaani on liitlased? Kuivõrd saadakse Eesti ja Läti olukorrast aru?
Ei saada piisavalt aru, see on väga selge. Toon näite. Euroopa Parlament algatas 2005. aasta mais debati Teise maailmasõja tagajärgedest. See oli parlamendi väga hea reageering Putini algatusele kutsuda 9. mail riigijuhid Moskvasse. Mäletatavasti Eesti ja Leedu riigipead keeldusid (see on Arnold Rüütli üks parimaid otsuseid). Igal juhul, sellel debatil Strasbourgis esines tookord Euroopa Liidu eesistujana Luksemburgi peaminister Juncker, kes oli ka äsja Moskvast tulnud. Tema väitis enda olevat siiani tänulik punaarmeele, et see aitas tema kodumaal fašistlikust okupatsioonist vabaneda. Punaarmee ei jõudnud õnneks Luksemburgini ja minu küsimus talle oli, et kui nii, kas ei peaks ta siis olema Nõukogude Liidule tänulik ka selle eest, et see aitas oma liitlasel Saksamaal 1940. aastal Luksemburgi okupeerida. Sest ilma koostööta Nõukogude Liiduga, ilma Stalini-Hitleri paktita, mille tagajärjel Nõukogude Liit toetas 22 otsustava sõjakuu vältel Saksamaad Lääne-Euroopa vallutamisel majanduslikult ja poliitiliselt, poleks Hitleril see ettevõtmine korda läinud. Nii tuleb järeldada, et Nõukogude Liit on Hitleri kaassüüdlane Lääne-Euroopa okupeerimisel. Rõhutasin, et Teise maailmasõja vallandamiseks ei piisanud ühest agressorist - selleks läks vaja kahe kiskja koostööd.
Tulemus oli, et Euroopa Parlament võttis Teise maailmasõja debati alusel vastu ka resolutsiooni. Sotsialistid tõrkusid küll sellele algul vastu, aga Euroopa Rahvapartei juhtimisel viidi resolutsioon läbi. Seal nenditakse, et Punaarmee võit ei toonud Ida-Euroopa rahvastele vabadust, vaid uue orjuse. Resolutsiooni tekst oli tubli samm Junckeri taoliste seisukohtade ümberhindamisel. Saavutasime ka Balti riikide okupeerimise mainimise.

Angela Merkel vabandas hiljuti Tallinnas olles kannatuste põhjustamine pärast. Kas ta ei saa aru, et Eestis ja Lätis pole selleks põhjust?
Vabandada on ikka mõtet. Teatavasti vabandas Saksa kantsler Helmut Kohl Balti riikide ees 1990. esimesel poolel Molotovi-Ribbentropi pakti pärast. Raskem on ühtlustada sissejuurdunud ajalookäsitlusi. Nii hoidus Merkel võrdsustamast kommunismi ja natsionaalsotsialismi, väites, et viimane olevat unikaalne nähtus. Meie kogemus kõneleb vastupidist - just kommunistlik diktatuur oli oma verejanus ainulaadne. Siin ongi vaja eri ajalookäsitluste võrdlemist ja lõimumist. Arusaadavalt on igaühe särk oma ihule kõige ligemal. Prantslaste ja inglaste jaoks on ajalooliselt suurimaks ohuks ja põhivaenlaseks olnud Saksamaa. Seetõttu oli Hitler nende seisukohalt suurem oht ja nad hindasid ka kõiki teisi põhimõttel, et minu vaenlase vaenlane on minu sõber.
Nüüd on meie asi teha neile selgeks, et meie geograafilise ja ajaloolise kogemuse alusel oleme idas ja meie jaoks oli suurim oht N Liit. Esimene aasta nõukogude okupatsiooni oli meie jaoks niisugune ðokk, et kui 1930. aastatel oldi N Liidu suhtes Eestis üldiselt sõbralik, mitte vaenulik, ja rohkem antipaatiat oli Saksamaa vastu, siis üks aasta nõukogude okupatsiooni muutis kõik hoiakud ja kogu rahvale oli selge: midagi hullemat ei saa meiega enam juhtuda, iga reþiim, ka Hitleri oma, näis olevat parem, kui seda oli nõukogude oma. Seda me pole suutnud piisavalt selgeks teha.

Kõik see kordub praegu Georgias. Kui kindlalt meie võime ennast tunda?
Ei või kindlalt tunda. Meil on põhjust muret tunda, aga hirmu mitte. Praegu on väga tähtis ennast halvimaks ette valmistada. Meie kaitsevõimet tõsta, liitlastega paremaid ühendusi luua, konkreetselt läbi mängida abistamismehhanismid. Kõige tähtsam on tugevdada meie Kaitseliitu, sest meie asi on kõigepealt juhtida omaenda kaitset. NATO tuleb kahe, kolme või nelja nädalaga meile appi. On vaja ajakohastada kõik abistamiskanalid, kuidas abi kohaletoimetamine hakkab toimuma, kuhu nad tulevad, millised võimalused meil on neile pakkuda ja mida meie teeme kallaletungi esimeses järgus. Tähtis on ka see, et me saame kohe õhukaitset ja õhust abi. Vene juhid küll praegu irvitavad kahe NATO lennuki üle, kes kolme Balti riiki turvavad, aga vähemalt nad on olemas.
Minul tekkis kindlusetunne kümme aastat tagasi, kui Paldiskis ja Lääne-Eestis olid katastroofidele reageerimise õppused ja sellega seoses saabusid Eestisse Ameerika sõjalaevad ja mitusada merejalaväelast. Kui ma seda nägin, siis mul tekkis turvatunne. Paraku nähakse tänapäeva vasakpoolses ja Ameerika-vastases Euroopas asju teisiti, justnagu ameeriklased oleksid ohuks.

Milline on ERSP vaim ja kui palju on teda alles?
ERSP oli ühe programmi partei, tema programm oli Nõukogude impeeriumi lagunemise algul julgeim ja suurim, kusjuures lagunemisest ei osanud tookord keegi rääkida. See programm teostati imepäraselt kiiresti kolme aastaga. Pärast seda avaldusid ERSP nõrkused, sest ta koosnes inimestest, kel olid erinevad maailmavaated.
Paari aastaga pärast iseseisvuse taastamist polnud ERSP sisemiselt enam ühtne. Inimesed tirisid erinevatesse suundadesse, said erinevalt asjadest aru, see oli muide loomulik. Olime ju ühinenud Nõukogude Liidu vastu ja rahvusriigi poolt. Edasi läks elu nagu igas normaalses ühiskonnas, kus inimesed jagunevad huvide või pettumuste järgi.
ERSP-s on kohati veel tunda ka vana vimma. See on kurb, sest head ja positiivsed asjad on ainuke kapital, mida saab koguda. Meie tegevuse mõte on püsivate eluväärtuste ehitamine. Positiivsed tunded, head teod, soe suhtumine, üksteise toetamine - need jäävad püsima. Armastus jääb püsima. Vihkamine õnneks ei jää.

Paljud, ka endised ERSP-lased on teinud etteheited, et Eesti kaotas Euroopa Liitu astudes uuesti oma vabaduse. Kas vähemalt nüüd, seoses Georgia sündmustega, on mõni neist oma sõnad tagasi võtnud?
Selline suhtumine on arusaadav. Me püüdsime taastada rahvusriiki, sest teadsime, et rahvus on ohustatud ja jäämas oma kodumaal vähemusse. Euroopa Liiduga ühinemisel oli tegemist loomuliku hirmureaktsiooniga, mida aga kommunistid küüniliselt ja professionaalselt ära kasutasid: saite ühest liidust välja ja kohe tormate teisega ühinema. Vahe vabade rahvaste koostöö ning diktatuuriühiskonna vahel on sama selge nagu vahe normaalse kodanikuühenduse ja vangide seltskonna vahel. Ühest võite soovi korral välja astuda, vanglast te välja ei saa. Meie ainus rahvuslik valik iseseisvuse säilitamiseks ja jätkuvalt püsiva ohu tõrjumiseks idast oli saada demokraatlike majandus- ja kaitseühenduste liikmeks. Tõepoolest, Georgia okupeerimine on dramaatiliseks kinnituseks, et meie valikud olid ainuõiged ja et nende elluviimiseks ei tohtinud aega kaotada. Teatavasti oli Eesti jaoks NATO-sse saamine kõikidest muudest ühendustest kõige problemaatilisem. NATO liikmelisuse eeltingimus oli Euroopa Liitu astumine. Täitsime Euroopa Liidu näol kõik NATO kriteeriumid.
Mul on isiklik mulje Euroopa Tulevikukonvendist, mille liige ma olin aastatel 2002-2003 ja mis Põhiseaduse lepingut välja töötas. Meil olid ka seal algul oma hirmud. Olime palju tugevamalt kõikide liikmesriikide õiguste poolt, aga kui me lõpuks nägime, et keegi ei saavutanud mingit ülekaalu, põhiseaduse leping oli kompromiss, mis kedagi päriselt ei rahuldanud, siis selgus, et sellisena oli ta parim kompromiss ja näitas ühte selget suunda: mingisugust Euroopa Föderatsiooni ega liitriiki ei tule. Sellele on vastu otsustav enamus, seda ei juhtu.
Euroopa vajab ühist välis-, julgeoleku- ja energiapoliitikat. Kuni seda pole, mängivad näiteks Saksamaa ja Venemaa omavahel kokku ning Euroopa jaguneks selgemini esimese ja teise klassi riikideks. Balti riikidel oleks siis palju raskem oma rahvuslike huvide eest seista.

Mis on rahvuslikud huvid? Rahvuse kvaliteet käib alla terves Euroopas. Miks erinevused pole enam rikkus?
Meie rahvuslik huvi on vaba, elujõulise rahvastiku ja majandusega riik, kes loob oma kõrgkultuuri ning kuuluks Euroopa moraalsete liidrite esigruppi. Riik, kes tahab ja suudab toestada eetilisi väärtusi nii kodus kui ka välismaal. Rahvuslike kultuuride mitmekesisus on jätkuvalt rikkus, kuid nende rikkuste tõlgendamine muutub üha pinnapealsemaks ning kommertslikumaks. Nagu ütles täna Tšehhi suursaadik: probleem on tarbimisele orienteeruvas vaikivas enamuses, kelle jaoks püsiväärtused muutuvad ähmaseks ja ebaoluliseks. See tendents on omane kõigile heaoluühiskondadele. Tarbimine saavutab teatud etapil küllastuspunkti, võib muutuda absurdiks ja pöörduda ehtsate inimsuhete vastu. Tulemuseks on mitte suurem õnn, vaid suurenev jäätmete - nii aineliste kui vaimsete - hulk. Rõõm uuest asjast või meelelahutusest närtsib koheselt ja järgmine päev on vaja midagi veelgi uuemat või erutavamat. See on ummiktee. Euroopa ei saa oma tulevikku rajada üksnes ainelisele küllusele, kui seda saavutatakse püsiväärtuste ning ühtse Euroopa kultuuritraditsiooni hääbumise arvel.

Kas see on vandenõu?
Mina olen liiga väike inimene, et selle kohta autoriteetset hinnangut anda.

Mis on väljapääs? Milline on Euroopa tulevik?
Euroopa tulevik on küsimärgi all. Ei saa öelda kindlalt, et tulevik on nii helge, nagu ametlikult välja pakutakse. Räägime väärtuste Euroopast, kuid seal jääb puudu mitmetest põhiväärtustest. Väärtused on vabadus, väärikus, õiglus, solidaarsus, demokraatia, sallivus ja terve rida teisi. Vabaduse kättevõitmine on joovastav, hingeülendav saavutus. Kuid vabadus nakatub momentaanselt isekusest ja kõigist muist inimlikest nõrkustest. Vabaduse mõttekas kasutamine on seotud teise v-ga: vastutus. Kui vabaduse teostamisel puudub vastutustunne, algab triivimine enesekesksusse, pinnapealsusse, lõppkokkuvõttes anarhiasse.
Mind on pannud sügavalt mõtlema Euroopa Liidu ühe isa, Robert Schumani seisukoht aastast 1949. Muide, ühinenud Euroopa kõik asutajad olid tõsikristlased, usklikud inimesed, kes sügavalt tunnetasid ühtset Euroopa kultuuripärandit ja vaimset järjepidevust. Schuman kirjutas aastal 1949: „Demokraatia on kas kristlik või teda ei ole olemas, sest mittekristlik demokraatia päädib kas anarhias või türannias."
Kui me oleme oma traditsiooni kaotanud, mis Euroopa väärtusi on kujundanud ja Euroopat identifitseerinud läbi sajandite, kui me arvame, et väärtus on ainult järjest suurenev heaolu, meelelahutus ja piiramatu vabadus teha, mida tahame, siis mandub Euroopa teiste tsivilisatsioonide ja usundite tallermaaks.
Nad hakkavad meid manipuleerima, mis juba teatud sfäärides toimubki. Kõik taandub meie kultuurilis-religioosse identiteedi taaselustamisele. Ses suhtes on hästi rääkinud praegune paavst. Kui me oleme ise lakanud hoolimast ja uskumast oma väärtustesse, siis pole meil alust loota, et partnerid meid respekteeriksid ja tõsiselt võtaksid. Neil on omad väärtused ja põhimõtted, mida nad austavad ja mille eest seisavad. 80% noortest Saksamaa türklastest arvab, et Euroopa kultuur on ebamoraalne, mandunud ega vääri jäljendamist.
Me ei suuda konkureerida islamiga või teiste kultuuridega võrdsel tasandil, kui meil pole midagi vastu pakkuda. Üks minu sõber, norra kristlik-demokraatlik poliitik, alustas oma valimiskampaaniat sellest, et hakkas suhtlema Norra muhameedlastega. Oslos on 120 mošeed. Kristlikud kirikud on tühjad, mošeed on täis. Ta leidis ühise pinna selles, et mõlemad tunnistavad Jumalat. Muhameedlus ja kristlus pole teineteisest nii kaugel, kui arvatakse. Islami traditsioon tunnustab Jeesust suure prohvetina ning on judaismi ja kristluse pinnalt võrsunud. Ühine nimetaja - Jumal - osutus võtmeks, mille vahendusel minu sõber leidis omaksvõtmist. Muhameedlased hääletasid tema poolt, kuna ta usub Jumalat, ja mitte Norra peaministri poolt, kes Jumalat ei usu.

Kuidas hindate oma Euroopa Liidus oldud aega? Kas olete saanud teha seda tööd, mida olete tahtnud, Eesti heaks ja Euroopa heaks?
Mu põhiline sõnum on olnud kaitsta Eesti rahvuslikke huve. See on maailma suurim demokraatlik parlament, ligi 800 liiget. Ma olen suurimas fraktsioonis, mille liikmeskond moodustab peaaegu kolm Eesti Riigikogu, aga ma olen seal üksi. Kuidas siis võidelda nende huvide eest?
Parim Eesti huvide kaitsja on see, kel on hea nimi ja keda usaldatakse. Seda ei saavuta ainult deklaratsioonidega, et „Eesti on ohus!" või „Te peate meid aitama!". Kõigepealt pead sa ise olema huvitatud teistest. Olles üksainus Eesti esindaja ja sellisena absoluutses vähemuses, jääb ainsaks lahenduseks avatus, sõbralikkus, inimlike suhete ja vastastikuse usalduse ehitamine. Siis osutub järk-järgult võimalikuks oma rahvuslikke probleeme esile tuua, oma kodumaa tausta ja saatust selgitada. Kaks aastat tagasi sain Euroopa Rahvapartei kõrgeima auhinna, Robert Schumani medali, mida fraktsiooni praegusest koosseisust on saanud vaid kolm inimest. See medal aitas mind palju, kui oli tarvis reageerida möödunud aasta aprillirahutustele ja saavutada Euroopa Parlamendi resolutsiooni vastuvõtmine Eesti toetuseks. Mul õnnestus see vajalik toetus saada parlamendi suurimalt fraktsioonilt täies mahus, ma tegin valmis resolutsiooni teksti ning fraktsioon toetas seda, kuna nad tundsid mind. Ma sain minna parlamendi presidendi juurde, kes oli fraktsiooni endine juht, paluda, et ta esineks istungi algusel omapoolse avaldusega Eesti toetuseks, et ta korraldaks eraldi arutelu Eesti teemal. Veel enne seda võisin minna väliskomisjoni esimehe juurde ja esitada soovi, et ta teeks avalduse Eesti toetuseks. Kirjutasin talle selleks kavandi. Ta tegi seda aega viitmata. Ma poleks kõike seda suutnud korda saata, kui minus oleks nähtud omaette nohisejat kaugest väikeriigist, kes aeg-ajalt siin ja seal vilksatab, kuid kellest ei osata täpsemalt arvata, mida ta endast kujutab või mis temast teistele kasu on.

Kas kandideerite uuesti? Millised on seekord valimiste tingimused?
Jah, ma kandideerin, sest olen täna rohkem veendunud kui kunagi varem, et Euroopa Parlament ei ole koha täitmise paik. Meid on ainult kuus ja on erakordselt tähtis, et iga esindaja oleks võimeline täit panust andma. Selleks aga tuleb taastada avatud nimekirjad. Avatud nimekirja eelis on see, et valija otsustab, kes läheb parlamenti. Suletud partei-sisesed nimekirjad Eesti tingimustes on valijavaenulikud.

Intervjuu: Jaak Aaviksoo: olemuselt olen keeruline juht

2008-10-27

Kaitseminister Jaak Aaviksoo sõnul on ta karmi stiiliga juht ja oskus temaga läbi saada on vajalik uuele kantslerile, kelle kandidaati otsitakse nii ministeeriumist kui ka teistest jõustruktuuridest.

Juba alates teie ametisseastumisest räägitakse, et kasutate oma alluvate suhtes ebaviisakat keelepruuki. On see nii?

Pean seda väidet ebaõiglaseks. Olen suhteliselt karmi stiiliga, olen selle kohta kasutanud sõna «reljeefne», aga kindlasti ma ei karju, ei tõsta häält ega kasuta ebaviisakat kõnepruuki. Selles väites puudub igasugune heatahtlikkus, rääkimata tõele vastavusest.

Mis on vahet karmil stiilil ja reljeefsel väljendusel ning lihtsalt ebaviisakusel ja jõhkrusel alluvate vastu?

Vahe on põhimõtteline. Vahe on inimestest lugupidamises ja väärikuses. See on esmatähtis. Mis puudutab väljendusstiili, siis ega ma tööolukorras väga läbi lillede ei räägi. Kui midagi on vaja teha, siis tuleb nii ka öelda. Kui tulemus pole selline, nagu ta võiks olla, siis tuleb ka seda öelda otse ja see on tõenäoliselt ka pingete allikaks olnud.

Kui tulite poolteist aastat tagasi ministeeriumi, siis kas juhtus tihti, et asjad polnud õigeks ajaks ja korralikult tehtud?

Kindlasti ei ütleks, et kaitseministeeriumis töökorraldus ei toimi. Siin on tehtud ära väga suur töö, kui mõtleme kas või NATOga liitumisele või kaitsevõime kasvatamisele. Suurimad eriarvamused tulenevad sellest, mida mina nimetan üldiseks voolavaks töö-stiiliks, kus on põhimäärused, ametijuhendid ja selle raamides kogu aeg toimetatakse.

Ise eelistan teist, projektipõhist lähenemist, kus konkreetsed ülesanded saavutatakse piiratud vahenditega kindlaks ajaks. See on olnud meie viimase aasta jooksul kokkulepitud tegevussuund, millega oleme päris hästi edenenud. See on organisatsioonikultuuriline vaidlus, kuidas seda teha ja miks. Selle üle on olnud päris palju vaidlemist.

Milleks on sellist projektipõhist juhtimist ministeeriumis vaja?

Oleme selle lähenemisega ka tulemusi saavutanud. Kaitseväe korralduse seadus oli minu ametisse asudes võib-olla kõige põletavam päevateema, sest seda poldud 15 aasta jooksul suudetud valmis teha.

Minu jaoks oli küsimus, et kui on vaja ära teha, siis mis ajaks selle ära teeme. Mul on hea meel, et meil on õnnestunud see mitte ainult valmis kirjutada, vaid ka vastu võtta. 1. jaanuarist alustab kaitsevägi uue kaitseväe korralduse seaduse alusel. Mulle oli oluline, et see lõpeks üheks kindlaks hetkeks.

Teine selline teema on harjutusväljade loomine. Mõne aja eest Eestis õiguslikus mõttes harjutusvälju polnud. Tööd oli palju tehtud, aga mulle ja kaitseväele oli oluline tulemus. Nüüd on kõik kuus harjutusväljakut olemas.

Kas sellist asutust peabki jõuliselt juhtima?

Tavaliselt alahinnatakse planeerimist. Asutakse töö kallale, tehakse energiliselt ja palju tööd, aeg kulub, aga siis hakkavad probleemid kuhjuma ning seejärel rullitakse neid probleeme enda ees ilma ajalisi piiranguid tajumata.

Strateegiline planeerimine ja projektijuhtimise kompetents on kõige suurem haldussuutlikkuse probleem.

Poleks adekvaatne, kui suunaksin selle kriitika kaitseministeeriumile, rääkimata kantsleri isikust.

Praegune kantsler Lauri Almann läheb kuu aja pärast ära. Kelle te uueks kantsleriks võtate?

Ega see lihtne ülesanne pole. Kantslerile esitatavad nõudmised on üsna kõrged, lähtun muu maailma praktika arusaamast, et kantslerite ja asekantslerite ametikohad on tegelikult kindralipagunitega ametikohad. Vaja on administratiivset kogemust suurte organisatsioonide juhtimisel, kaitseväelist või sellega seotud kompetentsi ning tähtsad, kuigi mitte esmatähtsad on ka isiksuslikud omadused.

Kuidas kantsleriotsingud edenevad?

On 11 kandidatuuri, eelkõige kaitseväest, kaitseministeeriumist, siseministeeriumist ja justiitsministeeriumi haldusalast. Nende seast valiku tegemine on veel ees, mistõttu nimedest ei tahaks praegu rääkida. Kui oleme kandidaatide ringi suutnud vähendada kolme-nelja inimeseni, siis hakkame läbirääkimisi pidama, hetkel ei pruugi nad veel teadagi, et neid kaalutakse. Hiljemalt 14. novembril peaks uus kantsler ametis olema.

Kas teiega hästi läbisaamine on oluline kriteerium?

Need ei eksi, kes ütlevad, et olen keeruline juht. Ju siis peab teatud valmisolek olema keeruliste isiksustega toime tulla. Aga see on ka üks juhtimiskompetentse.

Mina pole kunagi otsinud endale lojaalseid alluvaid. See on üks ebamugavamaid olukordi, kui sa räägid ja nad ainult noogutavad.

See on üks ebamugavamaid olukordi, kui sa räägid ja nad ainult noogutavad. Siis tuleb maha istuda ja mõelda, mida oled valesti teinud.

Sõda ei ole mitte kunagi ilus

2008-10-24

Lauri Vahtre kord nädalas ilmuv kirjutistesari on mõeldud teleseriaali «Tuulepealne maa» vaatajaile. Artiklid kommenteerivad eelmisel õhtul ekraanile jõudnud osa. Tegelaskujudest on ajaloolised vaid Konstantin Päts ja Johan Laidoner, kellega seotud stseenides on püüeldud võimalikult suure tõepära poole. Teised tegelased on kirjanduslikud.

Kevadeks 1919 oli Eesti sõjavägi kujunenud kogu piirkonna olulisimaks sõjaliseks jõuks, kellega pidid arvestama nii punased, Vene valged kui baltisaksa Landeswehr.

Soomusrongil teenivad ja pidevalt lahinguid löövad koolipoisid vaevalt selle üle palju pead vaevasid, sest lihtsõduri elu koosneb igapäevastest muredest, nagu jalanõud, tubakas ja toit. Ka Toomas ja Indrek jahivad koos kaaslastega vaenlase varusid, olgu nendeks siis mürsud või sigarid, pannes ennast mõnikord ka ohtu.

Eesti rahvaväe relvadest ja rõivastusest pärines märkimisväärne osa vaenlaselt. Kuulsaks sai kapten Irve irooniline repliik pärast üht õnnestunud operatsiooni: «Pole hea nii väheste meestega venelaste peale minna, pärast ei jõua saaki ära vedada.» Kuid enese varustamine vaenlase kulul on omane kõigile sõdadele.

Episood moositünnidega on enam-vähem täpselt võetud Ilmar Raamoti suurepärastest ja haaravatest mälestustest, milles kirjeldatakse just õppursõdurite käekäiku soomusronglastena.

Kuid seda, kui tähtis oli sõdurile soe supp või isegi kuum tee, ja kuidas viha katkilastud välikatla pärast mehed rünnakule viis, võib lugeda mis tahes autentsetest mälestustest, kaasa arvatud ühest stsenaristide käsutuse olnud, trükis avaldamata sõduripäevikust.

Nagu tegelased korduvalt märgivad, võib sõda olla kõike muud, puhuti koguni koomiline, kuid mitte ilus. Lipnik Reimanni enesetapulugu tugineb tõsiloole. Loobuda elust sandina vaeses ühiskonnas, kus sõjasant polnud mingi haruldus (palju oli neid tulnud juba maailmasõjast) - see oli kaine, kalkuleeritud otsus, mitte meeleheitehoo vili.

Siinses loos satuvad poisid oma ulja eraluurekäigu tulemusel Landeswehri sõja kõige tulisemasse rindelõiku. Konkreetsel kujul on nende ettevõtmine autorite looming, kuid seesugust improviseerimist oli Vabadussõja ajalugu täis. Eesti, nagu ka Soome sõduri suhe käsku ja ülemusse oli hoopis teistsugune - heasoovlikult öeldes loovam - kui Vene või Saksa sõduri oma. Üks pole teisest halvem, igal rahval on tark sõdida oma loomuse kohaselt.

Episood, kuidas kõige kriitilisemal silmapilgul jõuab vaenlase läbimurdekohta Eesti soomusrong kuperjanovlastega, on kummatigi tõepoolest toimunud. See juhtus 21. juunil 1919 Põhja-Lätis Lode jaama juures, tuues kaasa otsustava pöörde Landeswehri sõjas, ja seda võib pidada ka kogu eestlaste ajaloo üheks ülevamaks hetkeks.

Kättemaks vihatud «paruneile» oli eriti magus, võrreldamatult magusam kui võit Vene punaste üle, sest venelastega oli alles äsja, maailmasõjas, sõditud õlg õla kõrval.

Lugu sellest, kuidas Osvald Kallaste veel vanas eas sõjaväkke astub, on kirjanduslik, ent tõepärane. 1919. aasta suve hakul võis kainelt kalkuleeriv inimene mõista, et edasi tuleb elada Eesti Vabariigis ja see kulgeb palju sujuvamalt, kui võib end esitleda sõjasangarina.

Mis puutub Osvald Kallastesse, siis temavanune mees võis kindel olla, et teda ei saadeta lahingusse. Teiseks meenutagu mõisaomanik Osvaldi põgus sõjaväekogemus ka neid mõisnikke, kes tõesti sõdisid Eesti poolel ja kellest paljud ka langesid.

Tegemist oli baltisakslastest koosneva Balti rügemendiga, mille nimekirjas leidus kuulsaid baltisaksa nimesid. Ilmselt ei sõdinud nad niivõrd Eesti Vabariigi eest, kuivõrd punase hirmuvalitsuse vastu, kuid nende panus võitu on sellegipoolest reaalne.

Konstantin Pätsi näeme mõtliku ja kibestununa. Selle põhjuseks on tõik, et juba 1917. aastal Eesti (oma)valitsust üles ehitama asunud mees kaotas 1919. aasta kevadel peaministrikoha, mida ta oli juba enda omaks pidama harjunud.

Paraku kinnitas Eesti Asutav Kogu 9. mail ametisse tööerakondlase ja võimeka riigimehe Otto Strandmanni valitsuse. See ei olnud intriig, vaid tulenes reaalsest jõudude vahekorrast Asutavas Kogus.

Peaministrikohast ilma jäänud Päts satub siinses loos sõber Kallaste soovitusel pangandusse. Tegelikult vajas ta selleks vaevalt kellegi soovitust või nõu. Päts tegutses mitmel alal ja pangandus oli üks neist. 1919 oli ta üks Harju Panga asutajaist ja oli mõnd aega ka selle esimees.

Harju Panga nõukogu liige oli ka kindral Laidoner, kes koos sellesama Jaaksoniga, kes siin loos Artur Kallastes halbu eelaimusi tekitab, ehitas Tallinna Õllepruuli tänavale ruumika kahekorruselise maja, mida tuntakse Laidoneri villana.

Eesti valitud julgeolekusuund on osutunud õigeks

2008-10-18

Kaitseminister Jaak Aaviksoo (IRL) kirjutab vastuseks Tõnu Viigile, et NATO aluslepingu, kollektiivkaitse paragrahvi 5 tõsiseltvõetavust pole mõtet kahtluse alla seada.

Eesti rahvuslik/riiklik julgeolek on teema, mis ilmselt väärib rohkem tähelepanu, kui ta seni on pälvinud. Ses mõttes on Tõnu Viigi artikkel Postimehes (04.10.08) tervitatav. Samas on julgeolek teema, kus emotsioonid ja (ilmavaatelised) hoiakud kipuvad kergesti faktide ja nendest lähtuva analüüsi üle võimust võtma, mille tagajärjel on kerge libastuda pealiskaudsete üldistuste ning lahmiva sildistamise mannetusse.

Eesti julgeoleku (loe: rahvusliku kestmise) tagamine on läbi kogu meie 90-aastase riikliku ajaloo olnud rahva jaoks keskne teema; seda ka Nõukogude ja fašistliku okupatsiooni aastatel. On piisavalt ajaloolist kinnitust sellelegi väitele, et nii paljud juunikommunistid, saksaaegsed kollaboratsionistid kui ka heausksed kommunistid poststalinistlikus Nõukogude Liidus uskusid siiralt end talitavat eesti rahva parimates huvides. Teame ka, et need poliitilised eelistused pole kunagi esindanud eesti rahva enamust.

On väidetud, ja ilmsesti mitte ilma aluseta, et selline «paindlikkus» on meil ometi aidanud ellu jääda. Ka tänases Eestis on inimesi ja liikumisi, kes tõsimeeli näevad meie julgeolekugarantiid esmajoones võitlusvõimelises rahvusfundamentalismis ja keda sobiks nimetada eesti natsionalistideks. Ometi ei ole need inimesed meie poliitilisel areenil kuigivõrd domineerivad, samuti nagu mul on raske uskuda, et enamik jagaks Tõnu Viigi seisukohta, et «... peaksime koos [lääneriikidega] pidama oma parimaks julgeolekugarantiiks demokraatlike ja humanistlike ideaalidega Venemaad».

Oleme suures üksmeeles leidnud oma riiklikule kestmisele julgeolekugarantiisid siiski just lääneriikide väärtusühendustest - NATOst ja EList - ja vaevalt sooviksime seda millegi «parema» vastu vahetada. Erinevalt Viigi väidetust, just nagu oleksid «julgeolekupoliitilised küsimused olnud parteipoliitiliste häälepüüdmismagnetite teenistuses», pole nendes küsimustes olnud arvestatavaid erakonnapoliitilisi erimeelsusi.

Vastupidiseks arvamuseks võiks justkui anda ainest asjaolu, et Eesti parlamendierakondade vahel pole vaatamata ühele katsele õnnestunud sõlmida täielikku ning kõikehõlmavat kaitsekokkulepet (nagu mõnes pikaajaliste traditsioonidega parlamentaarses demokraatias). See järeldus oleks aga meelevaldne, kuivõrd Eesti kaitsepoliitilises debatis pole erimeelsusi eesmärkides või põhiväärtustes, vaid eelkõige selles, kas Eesti sõjalist riigikaitset ja liitlaskohustusi (üksteisega seotud) suudame kõige paremini täita kohustuslikule ajateenistusele tugineva reservarmeega või palgaarmeele ülemineku kaudu. Seejuures on loomulikult meie soov jagada neid väärtusi Venemaa ja tema rahvastega, end Venemaale vastandamata, ent meie suure idanaabri viimase aja sõnad ja teod ei ole selles suhtes just eriti lootustandvad.

Gruusia sündmused on kinnitanud meie valikute õigsust ja paljud minu viimase aja kohtumised meie partneritega osutavad selgelt ka enamiku lääneriikide muutunud ohutajule, mis on vabanemas külma sõja järgse pingelõdvenemise illusioonidest. Muidugi, meie ajalooliselt tingitud ohutajus on Venemaalt lähtuvad julgeolekuriskid endiselt tähtsamal kohal kui paljudel vana Euroopa riikidel, ent meid mõistetakse ja kuulatakse vägagi tähelepanelikult.

Kui NATO kollektiivkaitse printsiip (nn artikkel 5) oli uute julgeolekuriskide survel alliansi tähelepanukeskmest kõrvale nihkumas, siis Londoni kaitseministrite kohtumisel jäi selgelt kõlama jagatud arusaam, et NATO areng peab adekvaatselt suutma vastata kõikide liikmesriikide nii uutele kui vanadele julgeolekuohtudele. NATO lepingu artikkel 5 on selle ühenduse nurgakivi ja selle toimimist kahtluse alla seada on asjakohatu, küll aga on kohane küsida selle toimimise efektiivsuse, operatiivsuse ja praktilise tagatuse järele Eestit ja teisi Balti riike puudutavalt.

Detailidesse laskumata võin kinnitada, et see teema on alates meie liitumisest olnud pidevalt päevakorras ja käivitunud on ka praktiliste sammude kavandamine reaktsioonina võimalikule sõjalisele ründele. See on oluline. Oluline on ka NATO õhuturbemissioon ja NATO ühisrahastamise toel peatselt rajatav Ämari lennuväli.

Veelgi tähtsam on aga asjaolu, et Eesti, erinevalt Gruusiast, on NATO ja ELi liikmesriik ja seeläbi on heidutusbarjäär võimaliku sõjalise ründe suhtes mõõtmatult kõrgem. Just selle heidutusbarjääri sihikindel kasvatamine on meie ja meie liitlaste esmane kohustus, millesse Eesti panustab koos oma liitlastega esmase iseseisva kaitsevõime kasvatamise ja kollektiivsete sõjaliste võimekuste edendamise kaudu.

Meil pole vaja militariseeruda, vaid üksnes kinni pidada oma lubadusest panustada kaks protsenti oma rahvuslikust rikkusest NATOga kooskõlastatud raamides oma sõjalise kaitsevõime kasvatamisse. Oleme seda teinud, ja mitte halvasti - korduvalt on professionaalsel tasandil, viimati sõjalise komitee aseesimehe kindral Eikenberry poolt meile kinnitatud, et oleme õigel teel. Olgu see teadmiseks kõigile neile, kes soovivad kunstlikult vastandada iseseisvat kaitsevõimet ja kollektiivkaitset või ka pro-fessionaalset ja reservarmeed.

Muidugi pole kõik veel kaugeltki korras, aga peatselt valitsuse lauale jõudev kümneaastane arengukava annab ka lahendamata küsimustele praktilise vastuse. See kava tugineb ohuhinnangutele, mida Gruusia sündmused ei pannud mitte üle vaatama, vaid pigem täpsustama, ja tean, et meie ohuhinnanguid ja riskistsenaariume hindavad ka meie partnerid.

Julgeolekupoliitiliselt on võrdselt arengutega Venemaal meie jaoks oluline üldine geopoliitiline tasakaal. Peaksime mõistma, et meie ja meie partnerite julgeolekupositsiooni võimalik halvenemine Afganistanis või siis Lähis-Idas halvendab märgatavalt ka meie julgeolekut siin Eestis. Kaudselt seeläbi, et ebastabiilsus on nagu epideemia, mis levib, ja hõivatus ebastabiilsuse ohjeldamisega mujal vähendab liitlaste võimalusi tagada seda meie läheduses.

Otseste julgeolekuohtude kohta on aga tabavalt sõnastatud: «Kui meie ei aita lahendada probleeme Afganistanis, siis tuleb Afganistan oma probleemidega meile.» Heroiini näol on ta juba kohalegi jõudnud, toites nii kodumaist narko- kui aidsiepideemiat. Eesti panus, sealhulgas sõjaline, konfliktide lahendamisse välismissioonidel on suurel määral tugevdanud nii meie kuvandit tegusa ja professionaalse partnerina kui ka solidaarsustunnet meie võitluskaaslastega. Seda ei tohiks kuidagi alahinnata. Kohati on relvavendlusel suuremgi julgeolekutähendus kui formaalsetel sidemetel - olgu selle näiteks meie endi Vabadussõda või sellega samaväärne soomepoiste võitlus ühise vaenlasega.

Lõpetuseks väidaksin, et oma julgeolekupoliitika kujundamisel on nii valijaskond, erakonnad kui ka riigikogu ja valitsused üsna suures üksmeeles lähtunud just nimelt Eesti riigi ja rahva pikaajalistest huvidest, allutamata seda ei suure naabri imperiaalsetele nõudmistele ega pelgalt läänepartneritele meeldimisele, nagu soovitab Tallinna Ülikooli professor. Ja hea on.

Põhja-Atlandi leping 1949. aastast
Artikkel 5

Lepinguosalised lepivad kokku, et relvastatud rünnakut neist ühe või mitme osalisriigi vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas käsitletakse rünnakuna nende kõigi vastu, ning sellest tulenevalt lepivad kokku, et niisuguse relvastatud rünnaku korral asub igaüks neist, rakendades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni harta artiklis 51 sätestatud õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, sel viisil rünnatud lepinguosalist või lepinguosalisi abistama, rakendades üksi ja koos teiste lepinguosalistega abinõusid, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudude kasutamist, eesmärgiga taastada ja säilitada Põhja-Atlandi piirkonna julgeolek.

Igast niisugusest relvastatud rünnakust ning selle tõrjumiseks rakendatud abinõust teavitatakse viivitamatult julgeolekunõukogu. Nimetatud abinõude kasutamine lõpetatakse, kui julgeolekunõukogu on rakendanud rahvusvahelise rahu ja julgeoleku taastamiseks ja säilitamiseks vajalikke abinõusid.

1918. aasta: koolipingist otse rindele

2008-10-17

Olukord, millesse sattusid Indrek Kallaste ja Toomas Roo koos oma klassivendadega 1918. aasta sügisel, on tuttav romaanist ja filmist «Nimed marmortahvlil». Elu seadis poiste ette hamletliku küsimuse: minna sõtta või mitte?

Valitses ebakindlus, üldine arvamus oli, et ega väike Eesti suure Venemaa vastu saa. Nõnda mõtiskleb ka rannamees Joosep, kehitades samas õlgu - aga mine tea...

Saksa okupatsioon oli kestnud 1918. aasta novembrini, mil Saksamaagi revolutsioonikeerisesse sattus ja maailmasõda lõpuks läbi sai. Nüüd tuli ilmsiks, kui õige oli olnud Eesti iseseisvuse rutakas väljakuulutamine veebruaris. Lahkuvad sakslased andsid võimu üle Eesti valitsusele ja aitasid Narva all vastu võtta punaväe esimesed rünnakud.

Samas olid sakslased tõrksad relvastust eestlastele üle andma, muutes selle pigem kõlbmatuks. Näiteks loobiti Tallinna sadamas merre tuhandeid püssilukke. Samasugust mõistmatust väikerahva püüdluste suhtes kogesid eestlased ka sakslaste teise evakueerumise ajal 1944. aastal.

1918. aasta lõpul näis olukord troostitu. Punavägi oli tunginud üle Narva jõe, alistades ühe asustatud punkti teise järel, ning lähenes Tallinnale, mis oli mere poolt täiesti kaitseta. Õnneks saabus õigel ajal Tallinna Inglise eskaader, tagades julgeoleku merelt.

Tallinnas veel teatavat jõudu omanud enamlased üritasid olukorda destabiliseerida, korraldades Raekoja platsil, Eesti Ajutise Valitsuse ees ähvardava meeleavalduse. Olukorra päästis maja ees valvet pidanud koolipoiste salga kogupauk. Pole kindlalt teada kedagi, kes sellest kogupaugust surma oleks saanud, kuid rahvahulk peletati laiali.

Johan Pitka tuli mõttele hakata koostama improviseeritud soomusronge, millest hiljem kujunes Vabadussõja üks olulisemaid tegureid. Ülemjuhataja Johan Laidoner pani maksma väga karmi korra ning asus ette valmistama vastupealetungi, sest enamlaste kahuritule sähvatused paistsid Harjumäele juba ära.

Õppursõdurid, kes polnud veel rindele jõudnud, ootasid kärsitult lahingusse minekut. Sageli olid nende ohvitserideks endised õpetajad, nagu siin loos Ploompuu. Õpetaja oli elukutse poolest ka Julius Kuperjanov.

Aastavahetuse paiku peetud murdelahinguis punased peatati ja tõrjuti lühikese ajaga Eesti piiridest välja. Näib, et punaväe juhtkond taipas alles siis, et on endale vastase saanud ja alustas märtsis Lõuna-Eestis vastupealetungi, mille tõrjumiseks pidi Eesti rahvavägi välja panema viimsegi jõu.

Kusagil Võru kandis peavad veriseid võitlusi ka Indrek, Toomas ja nende koolivennad. Nad näevad enda vastas nii eesti enamlasi, venelasi kui koguni hiinlasi, mis vastab ajalootõele. Samal ajal saavad Indreku õed oma lahingukogemuse laatsaretis. Sõda pole ei ilus ega ülev kusagil, kuid isegi raskelt haavatud ei kipu väitma, et vabaduse kaitsmine on mõttetu.

Sõjategevuse ägedus ei tähendanud, et nooruke Eesti riik olekski ainult sõjapidamisega tegelnud. Lahingukära taga toimus riigi tegelik rajamine, mille tähtsaks osaks oli Eesti Asutava Kogu valimine (valimised toimusid ka rindel) ja kokkuastumine 1919. aasta aprillis. Sel kogul oli kaks peamist kohustust: vastu võtta põhiseadus ja maareformi seadus.

Mõlema seadusega saadi hakkama, mis tähendas muu hulgas seda, et mehed nagu Osvald Kallaste jäid koos teiste mõisaomanikega oma suurmaavaldusest ilma. See ei tähendanud siiski veel kogu vara kaotust ja sõltus inimesest, kui stoiliselt keegi seda «röövimist» talus. Oli selge ju seegi, et ainus alternatiiv Eesti Vabariigile ja maareformile olnuks enamlaste võim; viimased oleks aga lisaks maadele võtnud ka elu.

Lõuna-Eestis ründasid punaväed uuesti ja taas löödi nad tagasi. Mais hõivas Eesti armee Pihkva. Samal ajal hakkas kerkima uus ohupilv baltisaksa vabatahtlikest koosneva Landeswehri näol. Ametlikult pidi Landeswehr sõdima punastega, alludes Läti valitsusele, kuid selle asemel hoopis kukutas Läti seadusliku valitsuse ilmse eesmärgiga elustada 1918. aastal luhta läinud unistus Balti hertsogiriigist Saksamaa tiiva all.

See oli Eesti huvidele vastuvõetamatu ning oli vaid aja küsimus, mil Eesti armee ja Landeswehri teed ristuvad. Eestlased olid peale Pihkva jõudnud juba ka sügavale Ida-Lätisse, sest sõjanduse aabitsatõde ütleb, et oma territooriumi ei saa kaitsta selle piiridel seistes.

Nagu ikka, kaasnes lahingutega mitmesuguseid, ka koomilisi episoode, nagu neid elavad läbi ka selle loo peategelased. Enamik neist toetub mõnele autentsele juhtumisele, nii nagu need on meieni kandunud Vabadussõja veteranide mälestustes.

Eesti kaitsevägi suurendab Afganistani missiooni

2008-10-16

Valitsus teeb ettepaneku otsustada Eesti kaitseväe isikkoosseisu suurendamine Afganistanis, seades ülempiiriks 170 kaitseväelast, ning pikendada nende kasutamise tähtaega NATO rahutagamismissioonil Afganistanis 2009. aasta 31. detsembrini.

Eesti kaitsevägi on Afganistanis NATO ISAFi missioonil osalenud 2003. aastast. Praegu on teie otsusel meie hetkepanus kuni 140 kaitseväelast. Tegelikult on praegu relvis Eesti mehi Afganistani Islamivabariigis 138. Suurema osa sellest moodustab Helmandi provintsis olev Eesti jalaväekompanii, millele hiljuti saadeti toetuseks miinipildujarühm. Oluline on märkida, et Eesti jalaväekompanii tegutseb eelmise aasta lõpust oma vastutusalaga Helmandi põhjaosas Now Zadi lähistel.

NATO tegutseb Afganistanis ÜRO mandaadiga

2009. aastal on tulenevalt sõjalisest vajadusest kavas kontingenti suurendada sihitajate meeskonnaga ja improviseeritud lõhkeseadeldiste vastase meeskonnaga. Samuti võib olenevalt olukorrast tekkida vajadus saata piirkonda erialaseid ohvitsere. Sellest on tekkinud vajadus suurendada Eesti kaitseväe isikkoosseisu 170 kaitseväelaseni.

Ühtlasi juhiksin tähelepanu, et operatsioonil osalevate Eesti kaitseväelaste rotatsioon toimub kahel korral aastas, mais ja novembris, ning arvestades asjaolu, et Eesti kompaniil on oma vastutusala, mida ei saa rotatsiooni ajaks tühjaks jätta, on kahel korral aastas, rotatsioonide perioodil, vajalik ajutiselt korraga nii lahkuvate kui ka saabuvate üksuste samaaegne viibimine operatsioonialal. See võimaldab saabuval üksusel vastutusala sujuvalt üle võtta ning lahkuval üksusel edasi anda omandatud teadmisi vastutusala ja vastase kohta. Pidev operatsioonialas kohalolek on otseselt seotud Afganistanis teenivate kaitseväelaste turvalisusega. Seetõttu on käesoleval aastal eelnõu kohaselt kaitseväele antud võimalus Afganistani operatsioonil osalemiseks seatud ülempiiri ületada rotatsiooniperioodil ühe kuu jooksul, alates rotatsioonis osalevate kaitseväelaste saabumisest operatsioonipiirkonda.

NATO tegutseb Afganistanis ÜRO julgeolekunõukogu mandaadi alusel ning on aruandekohustuslik ÜRO ees. Vastav mandaat ÜRO julgeolekunõukogus võeti vastu resolutsiooniga 1833, millega on pikendatud missiooni 2009. aasta 13. oktoobrini. Lisaks eelnevale on Afganistani valitsus ja parlament esitanud Eestile kutse jätkata sõjalist osalemist Afganistani stabiilsuse ning julgeoleku tagamiseks. Seega on meie sõjaliste kohustuste täitmise jätkamine NATO Afganistani missioonil kindlatel õiguslikel ja moraalsetel alustel.

Eesti kaitseväelaste jätkuv kohalolek Afganistanis on endiselt vajalik, kuna seda tajuvad igapäevaselt Eesti sõdurid oma vastutusalas. Palve neile on esitanud Afganistani valitsus ning ISAFi missiooni jätkumise olulisust on korduvalt rõhutanud meie NATO liitlased, aga ka teised selles piirkonnas rahvusvaheliste organisatsioonide koosseisus osalevad partnerid.

Julgeolekuolukord Afganistanis ja eriti riigi lõunaosas, kus viibivad Eesti kaitseväelased, on erakordselt keeruline. Intsidentide arv on kõrge, seda osalt ka aktiivsema tegevuse tõttu, kuid teisest küljest ka nii ISAFi kui ka Ameerika Ühendriikide operatsiooni "Kestev vabadus" poolt aktiivsemaks muudetud käitumismudeli tõttu. Julgeolekuolukorda on pingestanud ka asjaolu, et valitsustevahelised relvastatud grupid on üha enam üle läinud asümmeetrilise taktika kasutamisele, kohati on märkida ka Al Qaeda tegevuse ülekandumist Iraagist Afganistani.

Afganistanis toimub ka narkovastane võitlus

Märgiksin, et Afganistani missioon on endiselt NATO jaoks olulisemaks prioriteediks ning alliansis tehakse pidevalt jõupingutusi, et korvata väe võimetes seni eksisteerivaid puudujääke, ühtlustada koorma jagamist NATO liikmesriikide vahel ja arendada välja lisavõimekusi, näiteks strateegiline transport. Lisaks sellele otsustas NATO kaitseministrite tasemel hiljuti Afganistani valitsuse palvel laiendada narkovastast tegevust, suunates selle ümbertöötamislaborite ja kaubastamiskettide vastu.

Eesti missioon Afganistanis on leidnud tunnustust nii kohapealse elanikkonna, Afganistani keskvalitsuse kui ka meie partnerite poolt. Ühtlasi tasub märkida ka asjaolu, et kaitsevägi on Afganistani missiooni kaudu saanud hindamatu kogemuse tegeliku sõjalise operatsiooni läbiviimisest ning igapäevase koostöö tegemisest NATO liikmesriikide sõjavägedega. Ning mis ei ole kaugeltki vähetähtis, NATO tegevus Afganistanis ja sealhulgas ka laienenud narkovastane tegevus on ühtlasi tegevus, mis peaks aitama kaasa, et vältida narkoprobleemide jõudmist Eestisse ja meie liitlaste juurde.

Sügisseisund 2008

2008-10-16

Ehkki kangelasajastu on seljataga, ei tähenda see sugugi, et Eesti riik on igaveseks valmis ja alati turvatud.

Suvi on läbi ja pidu on läbi, võiks nentida pooleldi poeetiliselt, mõeldes selle sügise päevateemale number üks. Ehk siis meie majandusseisakule, mida sageli hellitavalt ka kriisiks nimetatakse. Otsekui ootaks keegi pikisilmi tõelist kriisi, supisabasid ja enesetappe.
Keegi kindlasti ootabki, sest alati leidub Kroosu-Maajasid (vt Vahtramäe Emili lood), kelle suurim rõõm oli kuulda ja edasi rääkida jõledaid uudiseid - õnnetutest surmadest, kodukäijatest, taudidest ja nõnda edasi. Koolitulistamistest ei osanud Kroosu-Maaja veel unistada, aga meie kollane ajakirjandus oskab, lausa perversse ärevusega.

Aga Soomes toimunu tekitab hirmu küll. Ning muidugi sunnib esitama maailma kõige traagilisemat küsimust: miks? Miks Soomes, mida oleme harjunud pidama maailma kõige inimsõbralikumaks maaks?

Kahtlustan, et siin on midagi pistmist heaoluühiskonna üksindusega. Inimene on miljoneid aastaid vaeva näinud, et vähendada oma ürgset sõltuvust loodusest ja teisest inimesest. Seda nimetatakse emantsipatsiooniks. Et saada üle paljukirutud karjamentaliteedist, et olla Inimene, kordumatu Indiviid.

Tõesti-tõesti, kogukonnasund võib olla julm ning tekitada raevupurskeid, mis ei jää alla koolitulistamisele. Nüüd peame paraku nentima, et indiviidi võit kogukonna üle on sama ohtlik. Sõltumatus, üksindus, Internet, tardunud pilk... ja lõpuks tõdemus: "Ma vihkan inimkonda." Kas pole selles midagi ühist vastuseta jäänud armastusega, mis teatavasti võib kergesti moonduda vihkamiseks?

Kui inimene on üksi, siis ihkab ta seltsi. Ja kui tal on seltsi, siis ihkab ta olla üksi. See vastuolu on võib-olla meie kaasasündinud rist, inimeseks oleku paratamatu kaasnähe, igavene pingeallikas. Kuid miks peab see pinge lühiühendusse sattudes leidma lahenduse nii jubedal viisil?

Vägivallavaba päev

Olen veendunud, et filmide ja videomängude kaudu meisse tungival vägivallal on selle juures otsustav roll. Ootan aega, mil vana Euroopa võtab viimase julguse kokku ja hakkab avalikku inforuumi vohavast vägivallast puhtaks rookima.

Fotograafist sõber Väino tegi konkreetse ettepaneku: mis oleks, kui ETV seaks sisse vägivallavaba päeva? Ütleme näiteks, et igal kolmapäeval ei näidata rahvusringhäälingus ühtki vägivaldset surma. Võib-olla erandiga päevauudistele... Me võitleme suitsetamise, kolesterooli, autostumise ja prügiga - miks siis mitte tolle visuaalse saastaga, mis iga päev mürgitab meie lapsi?

Sellega ei taha ma öelda, et tuleks ära keelata näiteks "Nimed marmortahvlil". On olemas ka õilsat vägivalda - see, millega peatatakse roimar. Kuid üks päev nädalas võiks sellegipoolest vabaks jääda.

Kuulen juba libaintellektuaalide kära: ei tsensuurile! Maha poliitikud-suukorvistajad! Me ei pöördu tagasi keskaega!

Tean hästi, kui võimas see kära on. Need seisukohad on meediamaailmas absoluutses ülekaalus ja mitte põhimõtte, vaid raha pärast. Seepärast ütlengi, et televägivalla vastaste meetmete algatamine nõuab julgust. Need meetmed ei aita inimese puhul, kelle kirg vägivalla järele on geneetiline, kuid võivad ära hoida mõne matkitud kuriteo.

Pealegi, ka kaasasündinud väärastumuse korral on välistegurite mõju oluline. Ekraanilt nähtud julmus võib olla selleks tilgaks, mis paneb looduse poolt juba peaaegu täidetud karika üle ääre voolama. Ilma selle tilgata elaks inimene võib-olla oma elu ära ilma massimõrva sooritamata.

Sel põhjusel ei kiida ma heaks ka Ilmar Raagi "Klassi", ehkki tunnistan, et tegu on professionaalses mõttes väga hästi tehtud filmiga. Paradoksaalne, aga seda asjaolu võiks koguni filmi suurimaks veaks pidada.

Katastroofi ei ole

Kuid jutt algas ju hoopis majandusest. Läänest tuleb muidugi ähvardavaid signaale ja kogu protsessi edasine kulg on teadmata, kuid praeguse seisuga meil siiski kriisi ega katastroofi ei ole. On kallinenud laenumaksed ja hulk ärajäänud projekte, investeeringuid, toetusi, palgatõuse. Mis on paratamatu olukorras, kus odava laenuraha sissevool on kokku kuivanud.

Teisest otsast on see aga hea - inflatsioon peaks pidurduma ja kurikuulus jooksevkonto defitsiit vähenema. See parandab meie väljavaateid euro kasutuselevõtuks, ehkki selline reform on paljudele - ka mulle - emotsionaalsel tasandil kurvastav, kuid pragmaatiliselt mõeldes Eestile vajalik ning kasulik.

Avalik infoväli on majandusprobleemidele reageerinud võrdlemisi mõõdukalt ja tervemõistuslikult. Arukas inimene mõistab, et majandusseisaku süvapõhjused asuvad väljaspool valitsust ning et nende eest tõsimeeli Ansipit, Laari ja Padarit sõimata ei ole eriti teravmeelne.

Küll aga on valitsusele tõsiselt pahaks pandud, et möödalennanud "rammusatel aastatel" rohkem rasva, s.t reserve ei kogutud. Paraku on seegi süüdistus kõigest tagantjärele tarkus.

Mäletan hästi neid kurje hääli igal talvel, eelarve arutelude ajal: miks õel ja ihne Riigikogu paneb nii palju miljardeid kusagile välispankadesse, selle asemel et neid jagada vaestele, õnnetutele ja vääriti mõistetutele? Kas nad on rahvusvahelise finantskapitali poolt ära ostetud? Ma võin eksida, kuid oma arust ei kuulnud ma siis küll ühtki majandusteadlast koonerdavate poliitikute kaitseks välja astumas.
Veel on väidetud, et pidanuks ju olema selge, et igale buumile järgneb langus. Selge muidugi, kuid see teadmine ei ütle veel, millal täpselt too langus alata suvatseb. Kas tänavu, tuleval aastal või ületuleval. Kes selliseid asju täpselt prognoosida oskaks, saaks Nobeli preemia ja läheks börsil pururikkaks.

Miraaž või reaalsus?

Lõpuks võib nimetada üht mitte eriti rahvarohket seltskonda, kuhu kuulub nii mõnigi ärituus nagu Tiit Vähi või Jüri Mõis, kes tõsimeeli väidab, et majandusseisaku põhjuseks on pronksiöödel rikutud suhted Venemaaga ning et Eesti uus majandustõus sõltub sellest, kui hästi me idanaabriga läbi saame.

Selle retoorika peale ei oskagi öelda muud, kui et pole midagi uut siin maailmas. Venemaa lemmikvõte - tekitada Lääne ärieliidi seas "Vene partei" - töötab siiani hästi. Näiteks on sellega edu saavutatud Saksamaal.

Muide, Venemaa pilli järgi tantsimist nõudvatest äriringkondadest kirjutab väga selgelt Edward Lucas oma hiljuti eesti keeles ilmunud raamatus "Uus külm sõda". Raamatus, mille kohta Sergei Stadnikov hävitava arvustuse kirjutas, kuna see olevat kantud pimedast venevihast ja ülepea primitiivne lugemine. Mingit uut külma sõda silmapiiril pole, kõik puha Lucase luul. Paraku ilmus Stadnikovi arvustus samal päeval, kui Venemaa ründas Gruusiat...

Tundub, et Gruusia sõda tõi mõnegi mehe ja naise maa peale tagasi, mõne jutuvada lakkas ajutiselt (mitte küll Stadnikovi oma). Kaitsekulutuste kaitseks võtsid Riigikogus sõna poliitikud, kellest ma seda eales oodanud poleks. Ning polegi nii tähtis, kas nad tegid seda oma ärganud südametunnistuse sunnil või populaarsuse nimel.

Kuid taas lubage küsida: miks? Miks küll peab nii palju inimesi surema - mis sest, et kaugel maal -, et meile aru pähe tuleks?
Harva, kui ma tahan lõpetada pessimistlikult. Ka mitte seekord. Ei, me pole lootusetud, laias maailmas peetakse meid isegi võrdlemisi targaks rahvaks. Pigem oleme sisenenud oma ajaloo uude perioodi, millega tuleb alles kohaneda. Me oleme Euroopa Liidu riik, me oleme Lääs, me oleme NATO liige. Meie sangarlik eneseleidmine, iseseisvumine ja ahelate purustamine on möödas.

Nüüd tuleb ära õppida üks lihtne, aga samas raske asi: kui kangelasajastu on seljataga, siis ei tähenda see sugugi, et Eesti riik on igaveseks valmis ja igaveseks turvatud. Eesti iseseisvus ei ole tardunud seisund, vaid protsess. Umbes nagu elusolek. Selleks et olla elus, tuleb süüa, juua ja hingata. Selleks et olla iseseisev, tuleb tööd teha, väärtusi luua, poisse ajateenistusse kutsuda, aeg-ajalt moodsaid relvi osta ja oma rahvasse uskuda.

Üllatav küll, aga seda viimast näen ma ümberringi aina rohkem. Ma loodan, et see pole juuste hallinemisega kaasnev sentimentaalne miraaž.

Reetmine ja saladus

2008-10-02

KUJUTLEGEM END tagasi esmaspäeva, 22. septembrisse. Ärkad ning kui sa pole lehti koju tellinud, ostad need teel tööle lähimast kohast, mis on avatud ja kus need müügil on.

Mina saan maaülikooli rektori Mait Klaasseniga kokku veerand üheksa. Lähim sel ajal avatud lehemüügipunkt asub meist kolme kilomeetri kaugusel, aga nii pikka haaki me ei tee. Lihtsam on tellida lehed koju, mis siiski ei tähenda, et need on juba kell 6 postkastis (jutt käib linna-, mitte maaelust).

Kui ühel hetkel ikkagi lehe kätte saad ja avad, loed sealt sellest, et endine kõrge riigiametnik on vahistatud, süüdistatuna riigi reetmises.

Shakespeare'i tragöödia «Julius Caesar» (1599) on ilmunud eesti keeles mitu korda. 44 aastat enne Kristust tapsid vandenõulased Rooma diktaatori Gaius Julius Caesari, kes muide oli enne seda viinud ellu ulatusliku haldusreformi.

Näidendi kolmanda vaatuse esimese stseeni keskel näeb Caesar vandenõulaste seas ka Marcus Julius Brutust, kelle ta eelmisel aastal oli nimetanud järgmiseks preetoriks ehk tsiviilasjades ülimaks võimukandjaks. Teda märgates ütlebki ta: «Ka sina, Brutus?», mis tähendab, et reeta võib ka sõber.

RIIGI ÄRAANDMINE on brutuslik tegu. Aga sina pead võtma seisukoha ka siis, kui sa reetmises süüdistatavat ei tunne. Ainult et see seisukoht peab olema asjatundlik. Kes meist praegu asjatundlik on?

Herman Simm pole vahistatud mitte selleks, et vormistada süüdistuskokkuvõte, vaid selleks, et jätkata pärast jälitustoimingut eeluurimist. Tema enda rääkimisvabadus on piiratud elu lõpuni, tema internetis enam midagi selgitada ei saa.

Asja ei tohi kommenteerida ka need, kes on olnud seotud tema jälitamise ja eeluurimisega, ning ka õigusemõistmise kaasosalistel on pool suud kinni. Peamiselt räägivad kõrvaltvaatajad või juhtumisi pealtnägijad. Sulgeda nende suu tähendaks tsensuuri.

Ometi on igal kodanikul õigus teada, mis toimub, sest vastasel korral demokraatia kaob.

ON TOIMUNUD Eesti järkjärguline integratsioon NATO-sse kuni täisliikmelisuseni ehk lisaks rahvuslikule julgeolekule lasub meie õlul ka pisut rahvusvahelist julgeolekut. Mõlema koorma kandmiseks on vaja pädevaid inimesi, kellele nende igapäevast leiba ei anna mitte palvetamine, vaid suhtlemine nendegi inimestega, kes esindavad riike väljaspool NATO-t.

Venemaa ei kuulu NATO-sse, kuid oleks jabur, kui Eesti suhtleks oma naabriga teispool Vasknarvat jäigalt näiteks üle Hispaania.

KÕIK SELLISED probleemid ei jõudnud aastail 2000-2006 kaitseministeeriumi osakonnajuhataja Herman Simmi töölauale juhuslikult, vaid korraliste ülesannete täitmise käigus. Rumal oleks arvata, nagu läinuks ta sinna tööle selleks, et anda riik ära, saades vastutasuks kaatri ostmise raha. Targem on eeldada, et ta ei mõistnud, kus ta eksis, sest kuus aastat riigisaladuse kaitset on siiski pikk aeg ja pole nii, et riigisaladus tekib kord aastas.

«Riigisaladused on nagu surmav mürk: niikaua kui see mürk on oma karbis ja karp suletud, on ta kahjutu. Aga kui ta karbist välja tungib, siis ta tapab». Nõnda ütles d'Artagnan Dumas' romaanis «Kümme aastat hiljem».

Ma ei tea, kuivõrd on Herman Simm seda raamatut lugenud, ent karbi ta lahti tegi. Miks? Kõige usutavam on riigikogu endise liikme Koit Pikaro seletus: Herman Simm ei saanud aru, kus on karp ja mis seal sees leida on.

Minu järeldus on spekulatiivne ega maksa kohtumõistmises midagi. Maksavad tõendid, mis kõnealusel juhul jäävad salastatuks. Me saame teada vaid kohtuotsuse ning edasikaebuste tulemuse. Õppida võime sellegipoolest.

EESTI ISESEISVUMINE teist korda ning hilisem integratsioon Euroopa Liitu ja NATO-sse tähendavad põhimõtteliselt uut vastutust - Nõukogude Liidus ei vastutanud Eesti NSV näiteks Valgevene NSV eest küll mitte millegagi. Alates 1992. aastast, praeguse põhiseaduse järgi on meie vastutus Euroopa ja muu maailma julgeoleku eest möödapääsmatu.

Säärase vastutuse funktsioonid tabas kiiresti ära Lennart Meri. Ainult et seda vastutust ja neid funktsioone tuleb õpetada ka allapoole ning mitte üksnes käsu korras.

Lennart Meri seda tööd teha ei tahtnud, Arnold Rüütel ei osanud. Veel enne Toomas Hendrik Ilvese presidendiks valimist oli Herman Simm oma töö juba teinud, saamata õieti mingit koolitust.

ME EI OLE NATO-s kinnikeeratud mutter. Me oleme üks tema funktsioonide kandjaid nii organisatsiooni sees kui väljaspool ning Venemaa on ühtaegu nii NATO-väline kui kõigi NATO liikmesriikide otsene partner. Kas need jõud on tasakaalus? Vahetu sõja mõttes jah. Praegu tõesti, sest Venemaa sõda Gruusias Osseetia pärast polnud sõda

NATO liikmesriigiga. Kuid mis edasi?
Asja teine pool seisneb selles, et luureoperatsioon võib olla unikaalne, ent alati on parem, kui see on topeldatud. Pole usutav, et Herman Simmi vahistamine oleks pannud NATO luuretöö seisma. Temalt eeluurimise ajaks vabaduse võtmine tähendab eelkõige segadust paljude tavakodanike peas ja südames, kus, mulle tundub, valitses juba pikemat aega tundmus, et iseseisvus on raske ainult siis, kui majandus on käest ära.

Iseseisvus on raske ka sel juhul, kui sinu vastutus on suurem kui sinu riik.

Ohtlikud mõttesekeemid

2008-09-30

Kui teise riigi kasuks on salajasi materjale kogunud isik, kelle töö oli salajaste dokumentide hoidmise ja kasutamise korraldamine, siis on see enam kui eriskummaline. Kummaline on lugeda ka Herman Simmi isiku kohta käivaid iseloomustusi ning ta karjääri värvikaid detaile.

Loomulikult tekib küsimus, kus olid nende inimeste silmad, kes Simmi soovitasid või tema suhtes julgeolekukontrolli läbi viisid. Aga niisama tõsiselt tuleb taas tõstatada probleem korralagedusest, mis saatis KGB arhiivide ülevõtnust 1991. aastal. Nn Savisaar-Bakatini lepingute alusel toimunud KGB likvideerimise pealiskaudsust on tagantjärele kritiseeritud ajakirjanduses ning 2002. aasta kevadel esitas sellekohase aruande ka riigikogu erikomisjon.

Lühidalt öeldes on kogu toonane ülevõtmisprotsess puudulikult dokumenteeritud, sellesse ei kaasatud professionaalseid arhivaare ning asjaolu, et dokumentide hävitamise või kõrvaletoimetamise teel võeti Eesti riigilt tohutu hulk julgeoleku seisukohalt olulist infot, on enam kui läbinähtav.

Argu saadagu minust valesti aru. Ma ei taha etteruttavalt kinnitada seda, mida ma kahtlemata ei tea - kas Simm oli varem KGB poolt värvatud või mitte. Seda saab selgitada või ümber lükata üksnes uurimine. Aga seegi on raskendatud, sest omal ajal võtsid KGB materjalid jalad alla või korraldas Rein Sillar nende põletamise.

Kui nüüd Eesti luureskandaali kõrvalt vaadata (mida kahtlemata huviga tehakse) , siis võib kergesti jääda mulje, et säärane jamps saab sündida seal, kus sovetliku ja postsovetliku ajastu vahele pole selget piiri tõmmatud. Tõsi, reeglina on sel juhul riikide julgeolekuasutused rajatud otseselt KGB vundamendile. Eestis käituti vastupidi, saades aru, et rahvuslik julgeolekuteenistus peab olema minevikuvarjudest puutumatu ning mis tahes luure ja riigisaladusega seotud tegevused niisamuti. Algusaastatel eeldas süümevannet ka valimistel kandideerimine.

Nüüd aga kuuleme seoses Simmi juhtumiga taas õige kummalisi hoiakuid. Rein Sillar ütleb, et me ei saa kunagi teada, kas Simmil oli KG-ga side. Info hävitamine omaaegse KGB võrgustiku kohta oli tema sõnul kasulik, sest see aitas Eestil alustada valgelt lehelt ja mitteteadmine tuleb kasuks ühiskonna vaimsele tervisele. Edgar Savisaar ütleb aga üleolevalt, et mis saladused need ka on, mida Eestile usaldatakse. Riigisaladus on ta meelest tühine.

Mõlemad arendavad ohtlikke mõtteskeeme. Riigisaladusse ei saa suhtuda kergelt ning KGBst jäänud sidemeid ei maksa alahinnata. See ilus roosamanna pealkirjaga "Unustage minevik!" on ohtlik. Tegelikkus näitab seda, et mida otsustavamalt on varem kommunistlikku süsteemi kuulunud riigid minevikule hinnangu andnud, teinud kättesaadavaks arhiivid ja võtnud eelmisse luuresüsteemi kuulunud isikuilt võimaluse täita võtmerolle uues ühiskonnas, seda edukamad on nad nüüd.

Meenutan, et 2001. ja 2002. aastal, kui riigikogu tegeles kommunistliku okupatsioonirežiimi kuritegudele hinnangu andmisega, leidus palju neid, kes pidasid seda tarbetuks minevikus sorkimiseks, millest pole vähimatki praktilist kasu. Nüüd, kui Venemaa kommunismi kuritegusid aktiivselt eitab ning toimub stalinismi avalik õigustamine, on kommunismi kuritegude hukkamõistmisest saanud ühtäkki väga praktiline küsimus. Niisamuti on riigisaladuse kaitse ja sinna juurde käiv tõhus julgeolekukontroll väga praktilised küsimused.

Aga KGB võrgustiku mittetundmine on meie puhtpraktiline ebaõnnestumine - seda ka nüüd, 17 aastat hiljem.

Mida otsustavamalt on varem kommunistlikku süsteemi kuulunud riigid minevikule hinnangu andnud, teinud kättesaadavaks arhiivid ja võtnud eelmisse luuresüsteemi kuulunud isikuilt võimaluse täita võtmerolle uues ühiskonnas, seda edukamad on nad nüüd.

Herman Simmi partii malelaual

2008-09-30

Luuletuse pealkirjaga «Üle malelaua» avaldas aastal 1967 Uno Laht (1924-2008), nõukogude julgeolekuvolinik ja metsavennakütt 1944-1946.

Selle lõpuvärsid ütlevad järgmist: «Ruttan õnnitlema võitjat - / väärt partii!». Kuigi malemängu võib luuramisega võrrelda, ei lõpe ükski luureoperatsioon nõnda nagu mäng Uno Lahe ja Johannes Semperi vahel, vastastikuse õnnitlemise ning käesurumisega. Male sarnaneb luurega õieti vaid ses suhtes, et kummaski tehakse käike mõlemalt poolelt: pole võimalik, et vastane jätab käimata.

Pisut semantikat

Kümme aastat enne Uno Lahte, 1957, valmis väga heal graafikul Richard Kaljol (1914-1978) linoollõige «Maletajad», üks vastastest ta ise. Mida teeb keset partiid kolmas? Loeb lehte ja tahaks nagu kiibitseda. Kiibitseja on see, kes enda arvates tunneb mängu, ent ise mängida ei saa. Kas võib öelda, et neist, kes on alates 22. septembrist hakanud võtma sõna Herman ja Heete Simmi kohta, on enamik kiibitsejad? Võib, kuid see pole rõõmus ütlemine. Ei ole usutav, et eesti rahva keskel oleks nii palju luuramise asjatundjaid, kes, unustades kõik, võtavad korraga agaralt sõna nagu töölised ametühingu koosolekul.

Eeluurimine lõpetatud, süüdistusmaterjal koos, otsus teada. Kärts ja põmm!

Oskamata arvatagi, kui paljudel Eesti elanikest on olnud kokkupuuteid eri luuretega, ükskõik siis, kas seal teenides või töötades või olles «objekt», olen küll seda meelt, et professionaalne luuraja on võimalikult vait ega kommenteeri internetis vähimatki. Need, kes praegu suud ja klaviatuuri pruugivad, on enamalt jaolt asjaarmastajad. Mõni neist sarnaneb väga niisuguste inimestega 1940.-1950. aastate vahetusel, kes tookord teadsid äärmiselt täpselt, kes on kursusel näiteks kaitseliitlase tütar ja näitasid avalikult näpuga. Varem polnud Herman Simm enam meeleski, nüüd korraga on vaieldamatu, mis ta tudengina tegi.

Täitsa selge, et rahvuslik ühiskond ei tohi jääda riigireetmise korral sõnatuks. Aga kes meist laulva revolutsiooni aegu, kakskümmend aastat tagasi, teadis, mismoodi käib tulevase uue Eesti Vabariigi reetmine ja kes meie hulgas on äraandja? Ükski ei öelnud siis, et «ükskord nad annavad selle riigi ära niikuinii!». Praegu on see, riigireetmine, Herman Simmi juhtumi eeluurimise ajaks (kuni pool aastat) fakt. Ühelt poolt kinnitab tõsiasi, et tema jälitamine oli põhjendatud, ent ei lekkinud, uurijate professionaalsust. Herman Simmi ei tabatud teolt, vaid tegude tagajärjel.

Teisalt pidi ta ise sellest, et mäng on läbi, saama aru märksa varem kui alles laupäeval, kui ta koos abikaasaga arestimajja viidi. Kuidas «pidi»? Herman Simm oli riigisaladuse kui sellise kaitsmise eest vastutav ametnik juba enne Eesti Vabariigi vastuvõtmist NATOsse ja tõepoolest - kõik Eesti riigi saladused NATOsse ei puutu. Kus on vahe, seda tavakodanik ei tea ja mõnikord see ongi vaieldav. Aga kui sinu igapäevaseks tööks, n-ö leivateenistuseks, on riigisaladuse kaitse ja õieti ka kogu vastava mehhanismi konstrueerimine, siis sa ei saa seda tööd enam teha, kui sa ise enam kõige juurde ei pääse. Näikse nii, et Herman Simmi juurdepääsu igasuguseid saladusi sisaldavate materjalide juurde hakati piirama alates aastast 2006, siis, kui temapoolne eeltöö Eesti astumisel NATOsse oli juba tehtud. Nn ohutuluke oleks pidanud tal tööle hakkama juba aastal 2005.

Professionaal sillal

Kas see, et Herman Simm ohutulukest ei märganud, oli näpukas? Ei, sest keegi pole teda NATO asjaajamises välja õpetanudki nõnda, nagu see oleks loomulik - 5 aastat eriala ja vähemalt 10 aastat tuima tööd ning pidevat täiendamist. Võib-olla ma olen ülekohtune, kuid aastal 2000 oli vaja lolli, kes teeks mõne aastaga ära selle töö, milleks teistel riikidel kulus kümneid aastaid. NATO julgeoleku mõttes oli Herman Simm vastutulelik entusiast, kellele anti võim, mis ei saa olla magus nagu oivaline tort. Olnuks ta professionaal, oleks ta tööst loobunud, sest tema ametikoha juures tähendas see töö suhtlemist ka NATO ja Venemaa vahel.

Pole mingit põhjust hakata midagi välja vabandama. Lihtsalt üks on NATO ning teine tema liikmesriikide bilateraalsed suhted Venemaaga. NATO saladused ei ole riigisaladus samas mõttes, nagu näiteks Inglise kuninganna abikaasa, Edinburgh'i hertsogi prints Philipi tervislik seisund või Soome Vabariigi kauaaegse presidendi Urho K. Kekkoneni viimased eluaastad.

Eesti on oma asukoha poolest sild Venemaa ja meist läänepoolsema NATO vahel. Iga sillavalvur peab tundma ka olukorda teisel kaldal. Esimese nädala keskel on meile pähe määritud kõike seda, mida võis Herman Simm teha Eestis, ent mida sai teine pool tema kaudu teada, see on veel kõik teki all. Samas on selge, et niisuguseid asju ei tehta ealeski üksi. Kuni kohtuprotsess pole alanud, jääb tunnistajate ring lahtiseks.

Pärast kõike

Olen näinud meest, kes sai aastal 1962 karistuseks 25 aastat ja tuli pärast äraistumist naise juurde tagasi. Abikaasa ootas teda vapralt. Süüdi mõisteti mees seepärast, et vististi aastal 1943 oli ta tapnud nõukogude sõjavangi, kes läks kallale tema abikaasale. Mehe sõber aitas vangi matta, kuid hiljem leidus kaebaja ning mõlemad mõisteti süüdi kui kaasosalised. Mehe sõber suri vist juba eeluurimise ajal.

Vabanemise järel võis mees olla ligi 70. Ta käis poes, ent elu oli tühi, sest enamikku sellest polnud olnudki. Kui Herman Simm saab 15 aastat ja otsust ei muudeta, on ta vabanemisel Kreutzwaldi mõttes rauk. Pole minu asi otsida kergendavaid asjaolusid ja lollus seda teatavasti polegi, kuid kas näiteks need, kes praegu jutustavad Herman Simmist tudengina, annavad endale aru, et kuigi Herman Simmilt võib tema teenetemärgid ära võtta, ei saa keegi keelata tal tulla oma kursuse kokkutulekule, kui ta jälle vaba inimene on. Nikolai Trankmann oli Eesti Vabariigi äraandja. Tema väimees Jüri Järvet armastatud näitleja.

«Vae mõttekilde,» kirjutas niisuguste küsimuste kohta Artur Alliksaar.

Energia küsimusest

2008-09-26

Eestlased armastavad vabadust. Nad on loomult teistsugused kui nende idanaabrid, kes vajavad tugevat juhti - tsaari. Vabadus on hindamatu ja seda ei saa kunagi võtta kui kingitust.

Vahel võib elus juhtuda nii, et kõige süütum asi muudab kogu su elu, samal ajal kui kaua ette plaanitu, millele sa oled rajanud oma usu, lootuse ja unelmad, lõpeb samas, kus see algas. Aga tagantjärele tarkusega pole ka midagi peale hakata. Olgu selle väite tõestuseks investeerimispanga Lehman Brothers pankrot. Märke kokkukukkumisest oli muidugi, aga kui igaüks teeb tonnide viisi raha, siis kes tahaks olla see, kes julma teate edastab? Kuni meil on vabadus, kas me peaksime siis muretsema tuleviku pärast?

Ühel kaunil õhtul istusin oma Lõuna-Eestis asuva talu akna all ja silmitsesin põhjamaa taevast. Kuskil kaugel sähvisid välgud. Ma kujutasin selgelt ette, mis tunne oleks olnud sõja ajal eemalt vaadata, kuidas vene piloodid pommitavad Narvat ja Tallinna. Kui palju esmapilgul omavahel mitte seoses olevaid sündmusi peetakse juhuslikuks või tähtsusetuks toimumise ajal, aga kui oleks teatud tagajärgi, kas neid oleks siis lastud juhtuda?

Kui venelased ja sakslased teevad midagi koos, siis tekitab see maailmale ainult peavalu. Vähemasti siis, kui mängus on Schroeder ja Putin. Olukord maailmas on pingeline. Venemaa jookseb maha oma sarvi Gruusias, lollitades lääneriike ja hoides neid samal ajal lõksus oma naftaga. Paistab, et sakslased ja prantslased ei soovi vastu hakata, tuues ettekäändeks Vene ähvardused energeetika alal. Siin peaks asuma tegutsema Euroopa Liit (EL) ja ühendama Eesti, Läti ning Leedu Euroopa ühtsesse energiavõrku. Kui neil riikidel on tarvis paigaldada kaableid ja torujuhtmeid, siis las nad teevad seda. EL peaks panustama energiasse ilma Venemaaga koostööd tegemata ja mitte lubama venelastel teha eraldi leppeid oma liikmetega, et mitte lõhkuda regionaalset solidaarsust. Venemaa tahab saada tagasi kõike, mis ta kaotas Nõukogude Liidu kokkukukkumisega.

Eesti Keskerakond soovib viia Eesti Energia börsile. See oleks meie jaoks enesetapp, arvestades seda, kuidas meie idanaaber supleb praegu nafta- ja gaasituludes. Alles mõni päev tagasi rääkis Keskerakonna liige Evelyn Sepp Eesti Televisiooni uudistesaates, et Eesti peaks Venemaaga proovima koos töötada, selle asemel et suhtuda temasse kui oma vaenlasesse. Meenutagem, et Keskerakond on sõlminud sõprussidemed Putini parteiga. Isegi pärast sündmusi Gruusias pole nad sellest sidemest lahti öelnud. Ma olin väga üllatunud, kui mõned Keskerakonna liikmed, keda ma isiklikult tunnen, ütlesid mulle, et nad ei usu, et nende erakond on tõepoolest Putini parteiga lähedalt seotud! Nad arvavad, et see on ainult opositsiooni propagandatrikk! Keskerakond loodab sellele, et koalitsioon laguneb, kuna olukord majanduses on äärmiselt keeruline. Pärast seda tulevad nemad võimule ja sidemed Venemaaga loomulikult tugevnevad.

Energiaküsimus on täna sama tähtis, kui oli tuumarelvade küsimus 1960-ndatel aastatel.
1930-ndate aastate lõpul kutsus Adolf Hitler sakslasi koju, et nendega siis asustada vallutatud maid. Täna teevad seda Putin ja Medvedev, kutsudes koju venelasi. Igale vene perekonnale pakutakse ümberasumistasu - perekonnapeale 60.000 rubla, igale pereliikmele 20.000 rubla jms. Ainult 16 peret Eestist on avaldanud soovi sellele kutsele järgneda, ja neistki kõigile ei andnud Venemaa tagasipöördumiseks luba.

Siinkohal võiks meenutada setude ütlust, et siga ei lähe oma toitvast künast kaugele.

Venemaa on Venemaa

2008-09-15

Kaitseminister Jaak Aaviksoo (IRL) ütleb, et kui ajaloo õppetunnid on teinud Euroopas võimatuks, et näiteks Saksamaa ründaks Prantsusmaad, siis Venemaa pole muutunud.

Eestis ei tohiks Gruusia sündmused põhimõttelise üllatusena tulla - meie ajalooline kogemus ja viimase kümnendi sündmused teisest Tšetšeenia sõjast Gruusia sõja ja seejärel Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamiseni on loogiline jätk Ivan Groznõi, Peeter Esimese, Vladimir Lenini ja Jossif Stalini alustatule. Loetletud nimed pole juhuslikult valitud: just need riigijuhid leidsid hiljuti Venemaal korraldatud internetiküsitlustes enam nimetamist kui suurimad ajaloolised isiksused.

Vene meedia, mis olulises osas kajastab ja võimendab just Kremli seisukohti, on Gruusia sõja olulisima tulemusena nimetanud Venemaa taassündi geopoliitilise subjektina. Tõesti, lääneriigid käivad nüüd Moskvas palumas, olgu siis vaherahu, vägede tagasitõmbamist või lihtsalt rahvusvahelistest lepingutest kinnipidamist, ja seda näeb Moskva oma strateegilise võiduna kümne aasta taguse olukorraga võrreldes, kus IMF, EL, Amnesty International või lihtsalt mõni lääne poliitik käis isalikult õpetamas, mis on demokraatia ja mis turumajandus.

Venemaa on tegija. Selle «taassünni» olemuse võtab lühidalt kokku enesemääratlus: «Meile pole teie demokraatiat vaja, meil on oma, suveräänne demokraatia».

Vastandumine on selgelt taotluslik ja seda on näha peaaegu igas Venemaa sõnas ja teos: vastandumine on põhimõtteline ja kompromissitu ning selles vastandumises on kurjuse kehastajaks USA; Euroopa (Liit) on vana ja jõuetu II ilmasõja järgne protektoraat, kes on usalduslikult lubanud endaga liituda nn lähivälismaa (loe: Venemaa legitiimse huvisfääri) riikidel, kel puudub iseseisev ajalooline identiteet ja kes sellest alaväärsusest kantuna on sunnitud USA kannupoistena oma olemasolu õigustama; Gruusia sõja süütas USA!

Venemaa sellisel enesemääratlusel ja viimasel tugineval enesekehtestusel on selge geopoliitiline loogika. USA erinevatel põhjustel nõrgenenud staatus, Kolmanda Maailma üha kasvav majanduslik ja poliitiline eneseteadvus, mis vastustab unipolaarset maailmakorda, Hiina (ja üha enam ka India) edukas isepäisus, osa islamimaailma jõuline oma koha ja tõe nõudlemine ning sisemaine pettumine Jeltsini läänepüüdlustes koos naftadollaritega on loonud selle võimaluste akna, mille kaudu taaskord püüelda üliriiklusele.

Venemaa auditooriumiks ei ole mitte see napp viiendik inimkonnast, kes kannab läänekristlikku ilmavaadet, vaid enam kui kuus miljardit ilmakodanikku kõigil kontinentidel, kes otsivad oma teed. Meeldib see meile või mitte, ent tark oleks ilmselt möönda selle ambitsiooni loogilisust ja isegi õigustatust. Venemaa tahab olla ta ise, määratleda end geopoliitilise subjektina ja teha seda oma parimatele ajaloolistele kogemustele tuginevalt.

Tuleb ilmsesti tõdeda, et sellel ambitsioonil on ka objektiivselt arvestatav sisemaine toetuspind, mida võimendavad Putini-Medvedevi administratsiooni süsteemsed ja kõikehõlmavad sotsiaalpoliitilised manipulatsioonid. Venemaa on Venemaa. Nüüd ja ettenähtavas tulevikus, kuivõrd tema nüüdne tegelikkus ei võimalda muud alternatiivi. Esimese sisulise läänestumise võimaluse (ohu!?) nurjas oktoobrirevolutsioon ja teise Jeltsini administratsiooni suutmatus turumajanduse vilju rahva olulise osaga jagada.

Mulle on sümpaatne lääneriikide osalt praeguseni jätkuv usk ja lootus Venemaa läänestumisele, nii nagu see raskustele vaatamata sünnib eeldatavasti enamiku Kesk- ja Ida-Euroopa riikide ja teatud reservatsioonidega usutavasti ka Türgiga. Ometi on Venemaa end sellest perspektiivist ilmsesti kauaks (kui mitte igavesti) distantseerinud.

Ja tegelikkusele erapooletult otsa vaadates ei saa me Venemaa valikule õieti mingit hinnangutki anda, nii nagu me ei tea tegelikult «Hiina tee» tulevikku. Selliste strateegiliste valikute elujõulisuse selgitab ajalugu.

Strateegiliselt objektiivse hinnangu andmise komplikatsiooni ei tohi muidugi segi ajada meie ja olulise osa rahvusvahelise avalikkuse selge positsiooniga Moskva käitumise lubamatuse suhtes Gruusia konfliktis, sest Gruusia on justkui (kauge) osake meist. Ent nii nagu me de facto mööname Hiina õigusi Tiibetis ja suhetes Taiwaniga, oleme tegelikult valmis möönma Venemaa teatud õigusi teatud suhetes Venemaa paljurahvuselises riigis.

Ja eks me näe, et ka nn Kolmanda Maailma riigid ei kiirusta enda määratlemisega Gruusia konflikti suhtes (teatud määral meie, aga eelkõige ilmsesti Venemaa pettumuseks). Sellise vahettegemise moraalne õigustus on lihtne: «Meie muidugi nii ei teeks, aga nemad on nemad.»

Minu jaoks oligi Gruusia konflikti olulisimaks tulemuseks Gruusia ja Osseetia rahvaste kannatuste hinnaga saadud selgus - Venemaa on tõesti eelkõige Venemaa. Euroopa, kelle jaoks ajaloolised õppetunnid on teinud mõeldamatuks sõja Saksa- ja Prantsusmaa vahel ning näiteks ka Eesti ja Läti vahel, ei saa seda kogemust laiendada suhetesse Venemaaga ja vastupidi. On tohutult palju parem ja turvalisem seda erinevust teada kui elada eksikujutlustes jagatud kogemustest ja väärtustest.

Meie suureks mureks on olnud, mil määral paljud lääne- ja lõunapoolsemad ELi liikmesriigid jagavad meie ajaloolisel kogemusel põhinevaid kartusi. Siin võib küll piisava kindlustundega väita, et Gruusia sõnum on kohale jõudnud ning Euroopa sisuline ja sügavam ühtsus suurem kui varem. Euroopa jaoks on Venemaa tõmmanud joone enda ja Euroopa vahele kõige olulisemas - väärtustes.

Meil ei tasuks muretseda liialt selle pärast, et enamik liikmesriike ei toeta otseste sanktsioonide rakendamist ega nõua Venemaa karistamist. See vaoshoitus on pigem märk sellest, et Venemaa on tegelikult ühemõtteliselt asetunud väljapoole meie väärtusruumi ja see asjaolu nõuab põhimõttelisi ümberkorraldusi oma suhtumises, mida ei asenda tormakas, ent tõenäoliselt hambutuks jääv «tõsiste sammude» ja retoorika paraad.

Enamgi veel, vaadates Venemaa reaktsioone, võimaldanuks teravamad (ja seetõttu ka vastuolulisemad) seisukohavõtud tal end veelgi jõulisemalt positsioneerida ja vahest ka järgnevaid (agressiivseid) samme legitimeerida.

Ilmsesti muutub nii USA kui ka ELi ja Venemaa suhete iseloom pikemas perspektiivis põhimõtteliselt. Kohendatakse julgeolekupoliitilisi ohuhinnanguid ja sellest tulenevaid kaitsekavu, taastähtsustub NATO kollektiivkaitse põhimõte, kujuneb ELi ühtsem energiapoliitika ja kasvab energeetiliste altenatiivlahenduste otsimise intensiivsus. Nn strateegilise partnerluse kontseptsioon tuleb asendada teatud versiooniga omaaegsest rahumeelse kooseksisteerimise printsiibist, mis loomuldasa sisaldab arvestatavat (sõjalise) heidutuse komponenti.

Samas on mõlema poole huvides arendada ja süvendada praktilist koostööd kõige erinevamates valdkondades. Ühelt poolt nn positiivse hõlvamise kontseptsioonist lähtudes, teiselt poolt eelkõige oma tehnoloogilise mahajäämuse kompenseerimiseks, aga ka isiklikul tasemel juurdunud lääneliku tarbimisnälja rahuldamiseks.

Millised oleksid järeldused eelnevast Eesti rahvusliku julgeoleku vaatepunktist? Esmalt vast väide, et silmade avanemisega kaasnenud adekvaatsem ohuhinnang mitte ainult Eestis, vaid ka teistes pealinnades Euroopas ja Ameerikas, võimaldab kindlasti paremini hoolitseda meie ühise julgeoleku eest. Teiseks tõdemus, et ajalugu ei ole lõppenud ja geopoliitilised huvid joonistavad üha uusi jõujooni kogu maailmas ning sellega tuleb ka meil arvestada.

Heameel on tõdeda, et Eesti senine kaitse- ja julgeolekupoliitika on olnud üsna järjekindel ning olulises osas suutnud ette näha Gruusias paljastunud ambitsioone ja nende teostamise võimalikkust. Oleme oma iseseisva kaitsevõime ja kollektiivkaitse ühitamisel põhineva kaitsevõime ülesehitamisel küll poolel teel, ent hiljutised sündmused aitavad meil pigem kiiremini edasi liikuda.

Kindlasti ei ole meie huvides tagasipöördumine külma sõtta, küll aga vajame varasemast tasakaalukamat lähenemist nii enda kui meie partnerite sõjaliste võimete arendamisel kõikvõimalikeks konfliktideks. Olgu selleks terrorivastane võitlus Afganistanis või heidutuse tasakaal lääne piirialadel.

Lõpetuseks üks väike mõttekäik Venemaa ja lääneriikide suhete kaugperspektiivi puudutavalt. On ilmne, et vastastikune ohutaju on nüüdseks teravam kui veel paar kuud tagasi, ja ehkki ohutajul on suuresti vastandlik sisu - ühelt poolt eelkõige füüsiline, teiselt poolt kontseptuaalne -, on ohutaju tegelik ja kahetsusväärne.

Samas tundub, et Venemaa ja lääneriikide laiemate, eelkõige demograafilistel trendidel tuginevate geopoliitiliste ohtude spekter on suuresti kattuv, kusjuures paljude Venemaa, aga ka lääneriikide julgeolekuriskide maandamine on lihtsamini teostatav koostöö kui vastasseisu kaudu. Jäägu seega sellele võimalikule tõeliselt strateegilisele julgeolekupartnerlusele ka veidigi lootust ja eluruumi. See oleks kindlasti ka Eesti parimates huvides.

Intervjuu: Jaak Aaviksoo uuest Venemaast: "Teame, et metsas elab karu. Ja karu on ikka karu."

2008-09-13

Kaitseminister Jaak Aaviksoo arvates lõi Venemaa sissetung Gruusiasse õhu puhtaks - nüüd kõik nägid ja kuulsid, et vene karu pole aastatega muutunud, vaid muutunud hoopis hullemaks.

Mis on maailmas pärast Vene-Gruusia sõda reaalselt muutunud? Või toimunu oli tegelikult õhus juba ammu?

See, mis toimus, oli ammu õhus. Vene meedias oli ähvardusi kogu aeg ja palju. Putini ja Medvedevi ennastkehtestavad seisukohad ja väljaütlemised on kõigile tuttavad. Samuti oleme seda kuulnud duumasaadikute ja Venemaa NATO esindaja suust. Mind see kõik ei üllatanud.

Aga toimunud on põhimõtteline muutus - õhtumaise tsivilisatsiooni lootus, et pikas perspektiivis ajame Venemaaga ühte asja, on kadunud. See teadmine on kohale jõudnud kõikidesse pealinnadesse. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustamine oli punase piiri ületamine, mis muutis suhtumist lõplikult. Adekvaatne riski- ja julgeolekutaju on maailmale pigem hea.

Õhk on nüüd selge?

Teame, et metsas elab karu ja karu on ikka karu.

Kas eestlased reageerisid üle ja viisid oma Vene-kriitikaga meid sõja eesliinile?

Jah ja ei. Väikeriigil peab protsesside mõjutamiseks ning löögile pääsemiseks olema selgelt väljendatud seisukoht ja natuke retušeeritud pilt. Presidentide ja peaministri kohaolek Tbilisis oli väga väärtuslik poliitiline käik. On võimalik, et keegi pildus retoorikas liiga teravaid piike, aga kindlasti mõistlikkuse piirides.

Prantsuse president vajas veidi teist profiili, sest tema oli rahuvahendaja. Me ei tea, millised olid tema sisemised tunded. See on omaette küsimus.

Maailmale tegime head, Eestile halba?

Ka Eesti positsioon keskpikas perspektiivis kindlasti paranes. Keegi pidi tähelepanu juhtima Venemaa täiesti vastuvõetamatutele sammudele. Keegi pidi ka Gruusiat usaldama. Kuigi Gruusia pole must-valge nagu konfliktides ikka. Gruusia vajas tuge ja meie toetust hinnatakse ka mujal kui Gruusias.

Kas Eestis üldse oli adekvaatne info, miks puhkes sõda ja kes lükkas Gruusia sõtta?

Ilmselt sündmuste kronoloogia ja loogika alles avaneb. Raske öelda, millal jõuame lõpliku tõeni. Ma ei jaga arvamust, et välismaised jõud tõukasid Gruusiat konflikti.

Te välistate USA rolli, kes grusiine kogu aeg on toetanud?

Nad püüdsid pigem konflikti ära hoida. Konflikt ei tulnud neile kasuks. Sõja puhkemise taga olid kasvavad provokatsioonid tekitada verine konflikt ja grusiinide tunne, et Venemaa vaikselt annekteerib ja keegi ei hoia seda ära, segatud Kaukaasia temperamendiga. See andiski ettekäände jõu kasutamiseks. See on kahetsusväärne. Aga mul on raske nende käitumist hinnata, sest ma pole ise olnud sealsete sündmuste keskel.

Soomlased olid rahul, et nende president Tarja Halonen ei võtnud sõjas kindlat positsiooni. Peate seda mõistlikuks?

See on Soome klassikaline Teise ilmasõja järgne positsioon ja Halonen selle järjekindlamaid kaitsjaid.

Miks meie ei võiks nii käituda?

Oleks võinud, aga meie kogemus ja varasem käitumine on teine. Me ei ole endas hoolikalt koolitanud põhjamaist poliitilist korrektsust, mida Soome näitab Venemaa suhtes. Kõik, kes on vestelnud soomlastega, teavad, et lisaks järjekindlalt hoitud ametlikule joonele on olemas ka Soome sisu ja see on tihti palju sisulisem.

Eestis poleks see võimalik.

Puht objektiivsetel põhjustel ja vaadates meie ajalugu. Meie teadvuses ja ajaloos peaks toimuma midagi väga erilist, et ühineda ja suruda õigustatud emotsioonid raamidesse.

Soomlased seisid Talvesõjas venelastele vastu.

Eestlastel pole sisu?

On, aga meil läheb veel aega, et Eesti sisu kujuneks rahvuslikuks ja riiklikuks. Iseseisvat Eesti riiki on olnud alla 20 aasta. Seda pole piisavalt.

Kas president Toomas Hendrik Ilvest ja ekspeaminister Mart Laari kannustas Venemaad kritiseerima ka soov end maailmale näidata, nagu ka soov sisepoliitikas punkte noppida?

Presidendi rolli peaksime hindama kui Eesti presidendi rolli, eriti Balti, Poola ja Ukraina võtmes. Laar on Gruusiaga ka emotsionaalselt väga tihedalt seotud. Sellel oli kindlasti ka mingi erakondlik mõõde. Aga Laari peab hindama kui Gruusia ja Saakašviliga tihedates sidemetes oleva inimese võtmes.

Kuidas hindade Eestis ilmunud lugusid ja kommentaare, kus näidatakse Peipsi-taguseid Vene vägesid ja räägitakse Eestist kui venelaste järgmisest polügoonist?

Vaevalt keegi soovis Venemaad provotseerida. See oli autorite isiklik ohutaju ja nad pidasid vajalikuks sellele tähelepanu juhtida. Minu jaoks need pole kõige tasakaalukamad analüüsid. Ohud on olemas ja riskid võivad realiseeruda. Aga kui Eesti käitub targalt, ei realiseeru need riskid kunagi.

Kaitseministeeriumile ei tulnud konflikt üllatusena, sest meile olid teada ohuhinnangud. Valmistusime selliseks stsenaariumiks. Nüüd nägime Gruusia näitel, et see kõik pole ainult teooria. Et meiega midagi sellist juhtub, on palju-palju ebatõenäolisem. Meie peame sellise ohu tõrjuma, heidutades vaenlast.

Küüniline küsida, aga kaitseministeeriumile mõjus eelarve kärpimise ajal Gruusia sõda kasulikult?

Mis on kasu? Lähipäevil sõlmime lepingu Ämari lennuvälja ehitamiseks. Eestile tekib nüüdisaegne sõjalennuväli, mis võtab vastu kõiki lennukeid. Kaasa arvatud õhukaitse- ja transpordilennukeid. Kui kaitsekulutused oleks langenud 1,4%ni SKPst, poleks me ehitusega alustanud. See pole minu ega ministeeriumi kasu, see on Eesti julgeoleku vajadus. Olen kindel, et seda mõistab ka Eesti avalikkus.

Gruusia sõjata oleks Ämari ehitus sattunud löögi alla?

Kindlasti olnuks veenmistöö oluliselt vajalikum ja ma ei välista, et see võinuks lükkuda kaugemasse tulevikku.

Kas on arutatud NATO baaside loomist Eestisse?

NATO baasid - see on kõnekeelne ja külma sõja ajast pärinev termin. Tänapäeval klassikalisi baase enam ei rajata. Tegu on mobiilsete tugipunktidega, mida saab vastavalt vajadusele kasutada.

On teil ülevaade, kuidas Vene väed viimase kuu jooksul Peipsi taga on liikunud?

Meil pole andmeid, et liikumistes oleks aktuaalset ohtu Eestile. Liikumised enne Gruusia konflikti olid märgatud ja partneritele ka edastatud. Me polnud siis suutelised järeldama, mis toimub Gruusia lähedal. Kindlasti infovahetus meie partnerite vahel pärast Gruusiat paraneb.

Põhjamaade merepiiride julgeolek

2008-09-12

Tänases globaliseerunud maailmas ei ole võimalik eristada sisejulgeolekut välisest, sest paljude riikide julgeolekufaktorid on sarnased. Euroopa Liidus toimuvad protsessid lähendavad liikmesriikide majanduslikke, poliitilisi ja julgeolekualaseid huvisid üha enam, kuna julgeolekuriskid on suuresti samad.

Samas on iga liikmesriigi julgeolek rahvusliku suveräniteedi küsimus - nii sõjalisest, majanduslikust, ökoloogilisest kui ka demograafilisest seisukohalt lähtudes. Iga riigi julgeolekut mõjutavad nii erinevad siseriiklikud faktorid kui ka naaberriikides või mujal maailmas toimuv.

Välisjulgeoleku mõju sisejulgeolekule, riigi sisemisele stabiilsusele ja turvalisusele toimib üle riigipiiride, st maa-, õhu- ja merepiiride. Erilist mõju mereäärsetele riikidele avaldab nende merepiiridel toimuv. Kui Vahemere ja Atlandi ookeani rannikut ohustab kõige rohkem rahvusvaheline organiseeritud kuritegevus - terrorism, narko- ja inimkaubandus -, siis Põhja-Euroopa riikide merepiire ohustab eeskätt intensiivse majandustegevuse tulemusena halvenev ökoloogiline situatsioon.

Murelikuks teeb Balti mere ökoloogiline olukord, mis omakorda survestab mitmete riikide majandust (kalavarude järsk vähenemine, mere fauna ja floora negatiivsed protsessid, jms). Siinjuures on eriti Soome lahel viimastel aastatel võtmeküsimuseks kujunemas Venemaa sadamatest (Primorsk, Ust-Luuga, Võssotsk) lähtuva naftasaaduste transiidi mahu järsk suurenemine.

Siinsetes keerulistes navigatsiooni- ja ilmastikutingimustes (madal vesi, rasked talvised jääolud, sagedased tormid, piiratud nähtavus jne) on naftaveoks pikka aega kasutatud odavaid ühekordse kerega tankereid. Sagedaste avariide ja kuritegeliku laevade pilsivee merre pumpamise tagajärjel on Balti mere (eriti Soome lahe äärsete riikide) rannad korduvalt kannatanud ulatusliku reostuse all. Näiteks võib tuua Eesti kirderanniku 2004. aastal ja Saaremaa ranniku veel hiljaaegu, mil merereostuse tagajärjel hukkusid kümned tuhanded merelinnud. Reostuse tekitaja aga jäigi leidmata. Niisuguseid näiteid võib kahjuks tuua juba kümnete kaupa.

On üldtuntud fakt, et Balti meri ei ole avameri. Siin on vee vahetusprotsessil oma eripära. Tegemist on peaaegu suletud sisemerega, mille veevahetus toimub läbi kitsaste Taani (s.o Belti ja Sundi) väinade. Sellepärast nõuab Balti mere ökoloogiline seisund üha tõsisemat rahvusvahelist tähelepanu.

Uueks julgeolekuriskiks Balti mere regioonis on tõusnud ebameeldiva üllatusena Nordstreami gaasijuhe, mille ehitust on juba praktiliselt alustatud. Planeeritud gaasijuhe kulgeks piki Soome lahe põhja ümber Lääne-Eesti saarte Saaremaa ja Hiiumaa ning piki Gotlandi idarannikut. Rajatava gaasijuhtme teele jäävad Soome lahte paigutatud I ja II maailmasõja aegsed tuhanded meremiinid, neist rõhuv enamus ankurmiinid. Lisaks paigaldati Soome lahte II maailmasõja käigus ca 80 000 meremiini, millest tuhanded on veel alles ja võivad olla aktiivsed.

Kuigi Eesti merevägi on pärast taasiseseisvumist koostöös naaberriikide (Soome, Rootsi, Läti, Leedu), aga ka Hollandi, USA, Suurbritannia, Taani, Saksamaa jt laevastikega avastanud ja hävitanud Eesti ja Läti rannikumeres sadu meremiine, on selge, et seda üliohtlikku tegevust jätkub meile veel aastateks.

Kuid eriti suureks ökoloogiliseks riskiks Balti meres tuleb lugeda II maailmasõja ajal ja järel Balti mere keskossa Venemaa ja Saksamaa poolt uputatud ülimürgiseid kemikaale nagu keemiliste relvade komponendid zariin, zomaan, ipriit jms.

Aastakümneid merepõhjas lebanud tünnid on praeguseks roostest puretud ning igasugune kokkupuude nendega võib esile kutsuda laialdase ja ennenägematute tagajärgedega katastroofi niihästi Balti mere ökosüsteemile kui ka Balti mere äärsete riikide kodanike elule ja tervisele.

Neile ja teistele merealuse Nordstreami rajamise võimalikele katastroofilistele tagajärgedele on korduvalt tähelepanu juhtinud paljude riikide - Poola, Rootsi, Soome, Eesti, Läti, Leedu, Taani - valitsused. Samuti on asunud kõnealuse teema vastu huvi tundma Euroopa Parlament.
Surve Balti mere ökoloogiale tuleneb eelkõige aga Euroopa Liidu üldisest merenduspoliitikast, mis toetab igakülgselt merenduse arengut liikmesriikides: selle tulemusel on järsult suurenenud ka Balti merel opereerivate laevade arv.

Kõik see sunnib Balti mere regiooni riike üha tõsisemalt tegelema ökoloogilise keskkonna kaitsmisega nii seadusandlikul kui ka praktilise tegevuse tasandil - selle tulemusel on tihenemas koostöö erinevate riikide pädevate ametkondade vahel.

Selles valguses on Balti mere riikide süveneval ja eesmärgistatud koostööl suur praktiline ja konkreetne tähendus kogu EL-i jaoks. See on järgimist vääriv kogemus.

Nord Stream on oht Euroopa julgeolekule

2008-09-11

Venemaa agressioon Gruusia vastu ning peaminister Putini avalik hirmutamine gaasi- ja naftatarnete võimaliku peatamisega Euroopasse on täiesti uude valgusse seadnud ka Nord Streami projekti tegeliku olemuse. Õigupoolest on selle projekti julgeolekualastest ohtudest ka varem räägitud, kuid nüüd on need tunduvalt selgepiirilisemad.

Sisuliselt on Nord Stream kujunemas väga tõsiseks julgeolekuohuks mitte üksnes Läänemere äärsetele riikidele, eriti Poolale ja Balti riikidele, vaid ka kogu Euroopale.

Juba praegu viitavad näiteks Nord Streami "töötajate" Gerhard Schröderi ja Paavo Lipponeni geopoliitilised avaldused sellele, mida Venemaa tegelikult läbi Nord Streami projekti taotleb. Selleks on Balti riikide, Poola ja Ukraina isoleerimine ning poliitilise mõjujõu suurendamine Saksamaa ja võimalikult ka Soome üle. Lõpptulemuseks on Euroopa Liidu ühispoliitikate hajusus ja läbikukkumine.

Seepärast tuleb minu arvates Eestil kõigiti toetada Poola peaministri Donald Tuski äsja väljaöeldud hoiakut. Lisaks võiksid Balti riigid koos Poolaga algatada konkreetsete sammude paketi Euroopa Liidu energiajulgeoleku tagamiseks.

Muidugi tuleb silmas pidada, et Venemaa eesotsas Gazpromiga on juba mitmeid aastaid töötanud Euroopa gaasihaardesse võtmise nimel. Selle olukorra muutmiseks on vaja väga julgeid ning üksnes ühiskäitumisele toetuvaid otsuseid. Ometi pole hilja tegutseda jõulisemalt nii Nabucco gaasijuhtme rajamise ja Kaspia mere regioonist lähtuvate energiakoridoride täiendamisega kui ka LNG terminalide ning Euroopa Liidu siseste ühendusvõrkude rajamisega.

Energiasuhetes Venemaaga peaks absoluutseks prioriteediks tõusma energiaharta põhimõtete austamine ning vastavalt nendele ka ärisuhete rajamine.

Sõda Gruusias

2008-09-05

Otsides Gruusiat tabanud tragöödia põhjuseid võib minna tagasi kaugesse minevikku: Gruusia riigi kujunemisloo, seal sajandeid möllanud etniliste konfliktide, Stalini rahvuspoliitika, Gruusia poolt taasiseseisvumise järel tehtud vigade juurde ja Venemaa soovi juurde kukutada maad läände orienteeriv Saakašvili valitsus. See kõik ei tee olematuks fakti, et kuni käesoleva aasta kevadeni oli Abhaasia ja Lõuna-Osseetia näol tegemist „külmutatud konfliktidega", mille kuumaks muutumist ei peetud vähemalt Läänes eriti tõenäoliseks. Kuidas see siis ikkagi võimalikuks sai, kuidas algas praeguseks kogu maailma sootuks uude olukorda seadnud Venemaa agressioon Gruusia vastu? Ühest vastust sellele on hetkel veel raske anda, ühtteist hakkab aga selguma.

Esimeseks vahetuks tõukeks sõjale oli NATO tippkohtumine Bukarestis käesoleva aasta aprillis. NATO enamus läks sellele ettepanekuga anda nii Gruusiale kui Ukrainale liikmesuse tegevuskava (MAP), näidates seega neile praktilist teed NATOsse, kinnitades samas kommünikees, et see ei tähenda automaatset kutset NATOsse. Mõned liikmesriigid, täpsemalt Holland, Prantsusmaa ja Saksamaa, pidasid seda Venemaa suhtes liig vaenulikuks sammuks. Uus Venemaa president pidi saama signaali, et Lääs pole Venemaa suhtes vaenulikult meelestatud ning rahulikult asju ajades on võimalik kokkuleppele jõuda. Venemaaga rohkem asju ajanud maad väitsid, et Venemaa saab sellisest sõnumist kahjuks omal kombel aru, tajudes Lääne nõrkust enda võimalusena. Korduvalt tsiteeriti Bukarestis Winston Churchilli Müncheni kokkulepete puhul 1938. aastal öeldut, et Läänel oli Münchenis valida häbi ja sõja vahel. Lääs valis häbi ja sai sõja. Kahjuks osutus see mõttetera prohvetlikuks ka seekord.

Venemaa tõlgendus Bukaresti tippkohtumisest oli igal juhul selline, nagu totalitaarselt riigilt karta võis. Eriti õnnetuks osutus see-juures äraütlevale otsusele toodud põhjendus. Gruusia ja Ukraina lubati nimelt võtta NATO liikmeks, aga seda ainult juhul, kui Gruusia oma territoriaalse terviklikkusega seotud probleemid lahendab. See oli Venemaale selgeks vihjeks, mis nuppudele ta vajutama peab. Ilmselt just sel etapil langetati kuskil Putini käe all Moskva võimukoridorides otsus Gruusiat rünnata ning seal võimul olev läänemeelne valitsus kukutada. Sõjaliste ettevalmistuste kõrval algasid poliitilised - nimelt tuli Venemaal sõda kuidagi esile kutsuda, et siis rahu nimel sekkudes asi lõpule viia.

Selleks asus Venemaa Abhaasias ja Lõuna-Osseetias pingeid tõstma, üritades Gruusiat rünnakule provotseerida. 16. aprillil teatas juba varem mässulistele piirkondadele relvaembargo tühistanud Venemaa, et seab nendega nüüd sisse otsesidemed. 20. aprillil tulistas Vene lennuk alla Gruusia mehitamata luurelennuki, järgnesid lennuväe ülelennud Gruusiast. Üks provokatsioon järgnes teisele, Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse toodi arvukalt lisavägesid. Lääs protestis toimuva vastu, kuid tegi seda niivõrd loiult, et Venemaa sai aru, et tal pole Lääne poolt midagi karta. Gruusia tundis samal ajal järjest rohkem, et ta on täiesti üksi jäetud. Gruusia frustratsiooni tugevdas kasvav arusaamine, et Saksamaa kavatseb ka aasta lõpul toimuval NATO välisministrite kohtumisel talle MAPi andmise blokeerida. Edasi ei liikunud ka suhted Euroopa Liiduga. Vaatamata Rootsi ja Poola välisministrite pöördumisele ei liikunud edasi läbirääkimised ei vabakaubandusleppe sõlmimisel ega viisavabaduse viimisel vähemalt Venemaa tasemele. Gruusiale antud progressiraport kritiseeris teravalt Gruusia liberaalset majanduspoliitikat, mis takistavat integratsiooni Euroopasse. Võrreldes naabermaa Armeeniaga olid Gruusiale antud hinnangud tunduvalt karmimad, mis Gruusiat tõsiselt solvas.

Nii pole imestada, et Gruusia juhid tundsid end järjest enam üksijäetuna. Selline tunne võib kergelt viia meeleheitlike ja järelemõtlematute otsusteni. Paljud Gruusia olusid hästi tundvad inimesed juhtisid sellele tähelepanu, kuid Lääs tervikuna ei pidanud olukorda tõsiseks. Venemaa rünnakuohtu alahinnati ka NATO staapides, ilmselt seetõttu magati maha ka Venemaa ettevalmistused rünnakuks, nagu näiteks sõjatehnika koondamine piiridele. Olukorda leevendas mõnevõrra Saksa välisministri vahendusinitsiatiiv Abhaasias. Vahepeal mõlkus Gruusia juhtide peas mõte seal sõjaliselt sekkuda, kuid Ühendriikide vahelesegamine ning lootus, et järsku õnnestub Abhaasias Euroopa abil lahenduseni jõuda, rahustas olukorra.

Selleks ajaks hakkas aeg aga ka Venemaa jaoks otsa lõppema. Vaja oli kedagi, kes nõustuks Gruusiat sõtta tõukama. Abhaasid sellega nõus polnud, sest sõjategevus oleks toimunud nende territooriumil. FSB ja Vene kindralite juhitud Lõuna-Osseetial valikuvõimalust polnud. Augusti alguses alustasid lõunaosseedi relvaüksused Gruusia rahuvalve ja Gruusia külade massiivset pommitamist, esialgu miiniheitjate ja seejärel haubitsatega. Vene rahuvalve ei sekkunud, raporteerides ainult grusiinidele, et nad ei saa midagi teha. Gruusia üritas vastutulega olukorda lahendada, kuid sellest polnud abi. 7. augustiks kõmmutati Gruusiat juba kõikidest torudest, nii rahuvalvajate kui tsiviilelanike seas oli arvukalt surnuid ja haavatuid. Lõuna-Osseetia juhid teatasid, et alustavad kohe rünnakut Lõuna-Osseetia grusiinidest puhastamiseks. Maailm toimunule ei reageerinud.

Nii hakkas Gruusia juhtkonnale tunduma, et sõjalist konflikti ta vältida ei suuda. Sõjaks aga Gruusia paraku valmis polnud. Alles 7. augusti keskpäeval hakati Lõuna-Osseetia piirile saatma suuremat hulka raskerelvadega üksuseid. Saakašvili tegi veel viimase katse olukorda päästa, kuulutades ühepoolselt välja vaherahu, kuid kuna Gruusia tulistamine jätkus, puudusid tal peagi valikud. Otsustavaks sai aga teade, et Läbi Roki tunneli liiguvad Lõuna-Osseetiasse juba ka Vene üksused - Gruusiale tundus, et on sattunud otsese agressiooni alla ning asus tegutsema. Mis olid täpsed otsuse taga seisnud argumendid, on teadmata. Näib, et Gruusia lootis, et Venemaa ei sekku. Venemaa rahuvalvajate ülema kindral Marat Kulakhmetovi kinnitused, et nad ei suuda osseete kontrollida, näisid kinnitavat, et rahuvalve ei sekku. Paraku oli tegemist soovmõtlemisega ja Gruusia kukkus talle seatud lõksu.

Sest erinevalt Gruusia hinnangust oli Venemaa sellel korral rünnakuks viimase püksinööbini valmis. Enne kui grusiinid jõudsid aru saada, voolas esiteks Lõuna-Osseetiasse ja seejärel Abhaasiasse mitukümmend tuhat meest vähemalt 1200 soomusmasina toetusel. Sellele polnud Gruusial jõudu vastu panna. Ometi suutis Gruusia võidelda, hoides Tshinvalit kaks päeva enda käes ning taandudes alles tõeliselt massiivseks muutunud pommitamise järel. Gruusia suurimaks eduks oli 58. armee staabikolonni hävitamine oma eriüksuste poolt, mille käigus sai raskelt haavata armee ülem kindral Anatoli Hruljov. Gruusia suhteliselt olematu õhukaitse lasi alla kümmekond Vene lennukit, sealhulgas strateegilise pommitaja TU-22. Järgnes Gruusia üksuste taandumine ning Venemaa sissetung Gruusiasse, millega kaasnes nii sõjaväeliste kui tsiviilobjektide ulatuslik pommitamine kogu Gruusia territooriumil. Sõjategevuse üksikasjad on veel segased, seetõttu pole neist mõtet siinkohal pikemalt rääkida, huvitavam on pigem küsimus, miks ei suutnud Vene väed oma eesmärki Gruusias ehk Saakašvili kukutamist ikkagi saavutada?

Sellel näib olevat kolm peamist põhjust. Esiteks ei suutnud Venemaa Gruusia sõjajõude purustada. Kantud kaotustele vaatamata suudeti Venemaa haardest välja tõmbuda ning end uuesti pealinna ümber grupeerida. Näib, et ühel hetkel lootsid grusiinid Vene üksuseid Tbilisile isegi ise lähemale meelitada, koondades selle lähedale varitsusse ühe hoolega tagaplaanil hoitud brigaadi. Nii või teisiti oli Venemaale selge, et Gruusia ei kavatse võitlust jätta. Kuigi eriti haavatute näol oli kantud raskeid kaotusi, jäi armee võitlusvaim ometi kõrgeks. Sellises olukorras oleks edasitung võinud kaasa tuua tõsiseid probleeme ja sõja venimise. Teiseks oluliseks teguriks oli Venemaa lüüasaamine infosõjas. Sellekski oli Venemaa põhjalikult valmistunud. Juba päev enne lahingutegevuse algust alustati ulatuslikku küberrünnakut, mis lõi rivist välja kogu Gruusia infosüsteemi, takistades tal toimuvast infot jagamast. Lõuna-Osseetia oli täis sõda ootavaid Vene ajakirjanikke, kes katsid maailma teadetega grusiinide genotsiidist osseetide kallal. Sõltumatu telepilt toimuvast puudus täielikult. Paari päevaga suutsid grusiinid end siiski koguda ning esiteks vene rünnaku tagasi lüüa ning siis ise pealetungile asuda. Põhiliselt tõi edu kiirus ja avatus - erinevalt Vene riigipeadest suhtlesid grusiinid maailmaga vabalt ja avatult. Lääne ajakirjanikud asusid Gruusias toimuvast objektiivset pilti andma, makstes selle eest mitmel korral kahjuks aga ka eluga. See kallutas maailma avaliku arvamuse kiirelt Gruusia poolele, tehes selgeks, et Venemaa näol on tegemist agressoriga. Kolmandaks oluliseks faktoriks oli kahtlematult Gruusia rahva toetus oma juhtkonnale. Venemaal ei õnnestunud oma „Kuusineni valitsuse" ametisse seadmiseks värvata ühtegi opositsioonipoliitikut; võimas ligi 140 000 osavõtjaga meeleavaldus Tbilisis tegi maailmale üheselt selgeks, et Saakašvilit on võimalik kukutada vaid otsest sõjalist jõudu kasutades.

Nimetatud kolm tegurit äratasid lõpuks üles ka lääneriigid, kes asusid Venemaad survestama, saavutades relvarahu kokkuleppe sõlmimise. Selle tingimusi ignoreerides on Venemaa end järgnevatel nädalatel järjest enam isolatsiooni seadnud, Gruusia positsiooni seevastu tugevdades. Mis saab edasi, on veel raske öelda, kuid näib, et Venemaal jäävad oma peamised eesmärgid Gruusias saavutamata. See nõuab sihikindlat tegevust ka Gruusia juhtide poolt: Vene provokatsioonidele ei tohi enam alluda, hoolitseda tuleb kümnete tuhandete põgenike eest, asudes samal ajal purustatud majanduse taastamisele. Alus selleks on olemas, sest Gruusia arengu suunda pole ka praegused sündmused muutnud. Kõigeks selleks vajab Gruusia aga Euroopa, kaasa arvatud ka meie abi. 1968. aastat ei õnnestunud Venemaal seekord korrata, hoolitsegem siis selle eest, et Gruusia edukas ülesehitamine demonstreeriks, et 21. sajandil pole jõud enam ainus argument.

Security of Northern European sea borders

2008-08-18

Globalisation makes it impossible to distinguish between internal and external security, as many states depend on the same or similar security factors. The processes inside the European Union bring the economic, political and security-related interests of the Member States into an ever increasing correlation, since the security risks are widely overlapping.

Meanwhile, the security of every Member State is an issue of national sovereignty - from military, economic, ecological as well as demographical point of view. The security of every country is influenced by various domestic factors as well as developments in neighbouring countries and elsewhere.

Foreign security impact on internal security, domestic stability and safety knows no state borders, be they drawn on land, air or sea. Coastal countries are particularly susceptible to the impact of the multitude of activities carried out at their sea borders. If the coastal areas of the Mediterranean Sea and the Atlantic Ocean are mainly threatened by international organised crime - terrorism, drug and human trafficking - the sea borders of the Northern European countries are at risk from the deteriorating ecological situation brought on by the intense economic activity.

The ecological situation of the Baltic Sea causes particular concern as it adds pressure to the economy of many countries (drastic decline in fish stocks, negative processes among marine life forms, etc). The key issue of recent years in the Gulf of Finland is the massive increase of petroleum products transit from Russian ports (Primorsk, Ust-Luga, Vyssotsk).

Despite the complex navigational and meteorological conditions (shallow water, difficult ice conditions, frequent storms, limited visibility, etc), oil has long been transported in cheap single-hulled tankers. Frequent leaks and criminal pumping of bilge water from vessels into the sea has repeatedly caused extensive pollution on the Baltic coastline (particularly in the Gulf of Finland area). A case in point is the 2004 oil spill which killed tens of thousands of seabirds on the Estonian North-Eastern coast. The polluter was never identified. Such examples can already be counted in dozens.

It is plain and clear that the Baltic Sea is not an open sea. The water circulation pattern has its particularities. The Baltic is an almost closed off internal sea where the water circulates through the narrow Danish straits (i.e. Great and Little Belt and Oresund). This is why the ecological situation of the Baltic Sea requires closer international attention.

It is with unpleasant surprise that we recorded a new security risk in the Baltic Sea region - the Nord Stream gas pipeline - which has in actual fact reached construction phase. The planned pipeline would run on the bottom of the Gulf of Finland around the Western Estonian islands of Saaremaa and Hiiumaa and the Eastern coast of the island of Gotland. The route would pass through sites where thousands of WW I and WW II sea mines were buried, most of them anchor mines. In addition, 80,000 sea mines were scattered in the Gulf of Finland during the WW II, thousands of which are still in place and possibly active. Although Estonian navy has cooperated with fleets of other countries of the region (Finland, Sweden, Latvia, Lithuania), and also with those of the Netherlands, USA, Denmark, Germany etc, to locate and destroy hundreds of sea mines in the coastal sea of Estonia and Latvia, it is clear that these extremely dangerous activities could be continued for years to come.

However, the pre-eminent ecological threat to the Baltic Sea probably arises from the extremely toxic chemicals, such as chemical weapon components sarine, somane, yprite and others, buried by Russia and Germany in the centre of the Baltic Sea during and after the WW II.

The barrels are by now heavily corroded from decades of exposure to sea water, and any contact with them might result in a catastrophe of unprecedented scale to the Baltic Sea ecosystem as well as to the lives and health of everyone living in the countries around it.

These and other possible catastrophic consequences of building the underwater Nord Stream pipeline have been repeatedly highlighted by numerous governments: Polish, Swedish, Finnish, Estonian, Latvian, Lithuanian, Danish. The European Parliament has also woken up to the issue. Discussions on the topic in the relevant European Parliament committees lead to the general conclusion that if the Baltic Sea ecosystem and region should appear to be compromised by the planned pipeline, the Commission, the Council and the Member States must do all in their power to prevent the construction of the pipeline in the extent planned by Nord Stream.

The pressure on the marine bio-system of the Baltic is first and foremost the result of the general maritime policy of the European Union, which actively favours the development of maritime activities in the Member States. This has lead to a dramatic increase in the number of ships operating on the Baltic.

All this forces the countries of the Baltic Sea region to commit further to the protection of the ecological environment on legislative as well as practical level. The result is a gradually tightening cooperation between the competent authorities of various countries.

In this context, the deepening and purposeful cooperation between the Baltic Sea countries has an important practical and tangible significance for the whole EU. It is an example to be followed.

Intervjuu: Jaak Aaviksoo: Gruusia vajab tarka toetust

2008-08-13

Kuidas on tagatud, et Gruusia järel ei tule Venemaa siia „kaasmaalasi kaitsma"? Mismoodi saab Eesti kujunenud olukorras ennast veel üldse kindlalt tunda?

Venemaa agressioon Gruusias on äärmiselt murettekitav. Ent veelgi murettekitavam on need seisukohad ja põhimõtted, mida Venemaa kasutab oma agressiooni õigustamiseks.

Teistpidi, kõik need, kes on jälginud viimase aja arenguid Venemaal, märkavad, et tegemist on järjekindla ja seetõttu mitte kuigi üllatava protsessiga. Näeme kahetsusväärselt eelkõige jõule tugineva maailmakäsitluse esilekerkimist. Loomulikult teeb see murelikuks kõiki riike maailmas ja kaasmaalaste kaitsmise loosung neid riike, kus elab vähegi arvestatav vene kodanike kogukond.

Ometigi oleks kohatu sündmusi Gruusias meelevaldselt laiendada teistele riikidele. Pigem tuleb mõelda sellele, kuidas oleks Gruusias kujunenud olukorda arvestades tark käituda kõikidel nendel riikidel, kes jagavad ühiseid väärtusi - olgu siis ÜRO, EN-i, EL-i, NATO, OSCE või mõne teise rahvusvahelise organisatsiooni raames.

Just sihikindel töö oma partneritega ja üldise selge seisukoha kujundamine on Eesti tuleviku julgeoleku garantii. Kõige selle taustal tuleb loomulikult jätkuvalt panustada kaitsevõimesse: nii iseseisvasse kaitsevõimesse kui ka riigikaitsesse kollektiivkaitse põhimõtetest lähtuvalt.

Missuguste tunnetega vaadatakse valitsuses nüüd kaitsekulutuste rida? Kas kaitsekulutuste vähendamine on praeguses olukorras veel võimalik?

Kaitsekulutused on iga riigi vajalikud kulutused, selleks et vajadusel seista oma riigi julgeoleku eest, relv käes. Eesti kaitsekulutused on planeeritud vastavuses Eesti julgeolekuriskidega. Oleme koos teiste NATO riikidega seadnud sihiks kaitsekulutuse viimise 2% tasemele rahvuslikust kogutoodangust.

Oleme sellest kokkuleppest siiani kinni pidanud ja soovime sellest ka edaspidi kinni pidada. Sündmused Gruusias või mujal maailmas võivad kõigutada emaotsioone selle vajaduse ümber, kuid ei tohiks kõigutada meie põhimõtteid.

Kaitsekulutuste vähendamine ei ole olnud Eesti kavades ja usun, et suudame nii koalitsiooni kokkuleppes kui ka rahvusvaheliselt võetud kohustustest ka kinni pidada.

Eesti vabatahtlikud asusid pidid eile asuma teele Gruusiasse, ent see lükkus edasi. Kuidas on tagatud, et Venemaa ei tõlgenda seda puhtalt provokatsioonina?

Eesti vabatahtlikud koos paljude teiste riikide vabatahtlikega on läinud Gruusiale toeks eelkõige humanitaarsetest kaalutlustest lähtudes. Gruusia vajab humanitaarabi, ta vajab poliitilist mõistmist ja tuge. Humanitaarabi korras vabatahtlike Eesti kodanike minek Gruusiasse ei ole kindlasti provokatsioon ja selle pahatahtlik tõlgendamine ei tohiks meid heidutada.

Missugust käitumist soovitate inimestele, kes soovivad grusiine aidata - ja missugust kindlasti mitte?

Kodanike vabatahtlikku algatust Gruusia abistamisel humanitaarsetel eesmärkidel saab ja tuleb igati toetada. Näiteks saavad inimesed teha annetusi Eesti Punasele Ristile, kes kogutud vahendite eest toetab sõjas kannatada saanud piirkondade elanikke hädavajalike vahenditega. Läbiviidavad demonstratsioonid Gruusia toetuseks on väga suure väärtusega sealse olukorra teadvustamiseks nii Eestis kui ka maailma üldsusele.

Gruusiale antavat humanitaarabi koordineerib Välisministeerium. Lisaks humanitaarabile ootab Gruusia muuhulgas ka meditsiiniabi ja tehnilist toetust. Seega näiteks meedikute vabatahtlik siirdumine appi Gruusiale on kindlasti teretulnud. Vabatahtlike humanitaaralast abi võimalik pakkuda näiteks ka Punase Risti kaudu, kui neil sellekohane vajadus peaks olema. Lisaks on võimalik vabatahtlike siirdumine konfliktipiirkonda juhul, kui on olemas kokkulepe mõne kohapeal tegutseva tsiviilstruktuuriga, kes neid vajab.

Mida teeb Eesti riik Gruusia toetamiseks? Kas pole ohtu, et liiga vali kisa ärritab ülearu Venemaad ja muudab Lääne meie suhtes mõistmatuks, ettevaatlikuks - sest seda on Lääs ju ka Gruusia suhtes?

Kuumi südameid Kaukaasias on piisavalt - Gruusia vajab meie kaalutletut, tarka ja rahvusvaheliselt mõjukat ühist toetust. Humanitaarabi vahendamine Gruusiasse on igati tervitatav nii riiklikul kui kodanikualgatuse tasemel. Välisministeerium on tänuväärsel moel leidnud selleks ka võimaluse, esimene humanitaarabi saadetis on Gruusia poole juba ka välja lennanud.

On karta, et vajadus humanitaarabi järele kasvab. Me leiame sobiva vormi selle toimetamiseks meie Gruusia sõpradeni. Eesti riik toetab Gruusia demokraatliku arengut ja kõiki jõupingutusi, mis on suunatud Gruusia territoriaalse terviklikkuse tagamisele ja Gruusia pinnal olevate konfliktide rahumeelsele lahendamisele.

Peame seda tegema tasakaalustatult ja tulemusele orienteeritult. Vali hääl ja ülekeevad tunded ei aita probleemi lahendamisele kaasa. Peame kasutama oma ajaloolist kogemust, mis võimaldab meil tunda nii grusiine, osseete kui ka tänase Vene Föderatsiooni mõttelaadi selleks, et koos oma partneritega aidata kaasa probleemi lahendamisele.

Probleemi lahendamine, selle võti, on rahvusvahelise avalikkuse üksmeelses otsustuskindluses ja rahvusvahelise õiguse printsiipidest järjekindel kinnipidamine.

Intervjuu: Jaak Aaviksoo: meil pole põhjust rahuloluks

2008-08-04

Kaitseminister Jaak Aaviskoo on nõus, et missioonisõdurite tagatiste süsteem vajab ülevaatamist.

•• Kas riigi kohustus on kindlustada missioonisõdurite tagala kõigiks juhtudeks?

Jah on. Kuid meil ei ole riigi nimel sõtta saadetud sõjaväelaste tagatiste osas välja kujunenud head, tasakaalustatud ja ühiskonnas jagatud suhtumist. See seisab meil alles ees. Ega meil rahul olla millegagi väga pole, kuid me liigume arusaamise poole, et tegemist pole tavalise tööõnnetusega võrreldava olukorraga. Olen kuulnud väiteid, et mis vahet on hukkunud politseinikul näiteks sõduriga. Mulle tundub, et seal siiski on vahe, mis seisneb sõjaväelises kohuses ja reÏiimis. Sõdurile on nimelt antud käsk, mida ei vaidlustata ja täidetakse.

•• Miks on suur osa missiooni-sõduri "palgast" maksuvaba päevaraha?

Ma ei oska öelda, miks on päevaraha osa sõduri tasust praegu nii suur. Kujutan ette, et samamoodi võiks maksta selle pealt ka makse. Kuid siin on küsimus selles, et see kasvatab riigipoolseid kulutusi või siis vähendab inimese saadavat tasu. Aga ma arvan, et see on osake küsimusest, kas sissetulek missioonipiirkonnas on piisav või ei ole.

•• Eestis on hüvitised hukkumise korral suuremad kui vigastada saamise korral. Miks?

Seda tuleks vaadata tervikuna. Haavata saamise puhul on see summa väiksem, kuid siia tulevad juurde muud teenused. Selle näiteks on ka see uus seaduseelnõu, mille järgi tekib kaitseväel kohustus pakkuda vigastatutele jõukohast tööd.

•• Miks ei ole Eestis lisaks riiklikele tagatistele veel ka täiendavaid kindlustusskeeme?

Olete jõudnud samale järeldusele kui mina umbes aasta tagasi. Me arutasime pärast kahe kaitseväelase hukkumist eelmisel võidupühal juhtkonnas ideed, et oleks vaja kindlustussüsteemi. Aga tagasiside oli, et need on karmi riskiga ja nende jaoks pole head kindlustusskeemi olemas.

•• Kas võib loota, et kaitseministeerium teeb uue katse leida sõduritele täiendav kindlustusskeem?

Mina olen ka omast tarkusest küsimuse tõstatanud, aga tagasiside on olnud selline, et see ei tööta. Kuid jätkuvalt olen ma veendunud, et suured ookeanilaevad maksavad miljardeid ja nende kindlustusskeemid on olemas. Kui teised riigid suudavad oma missioonisõdureid kindlustada, siis peame ka meie otsima võimalusi.

•• Eesti sõdurid peavad pöörduma toetuse saamiseks kohtusse, kui neil ilmneb teenistuses saadud terviseviga alles pärast teenistusest lahkumist.

Siin on selge, et probleem on olemas. Siin ei ole kahtlust. Tõstatatud on psühholoogilise rehabilitatsiooni küsimus. Ja see on nüüd olemas ja idee on selles, et seda pakutaks veel enne, kui sõdur koju jõuab.

Vabaduse mõistmise sambast

2008-07-22

Hea lugeja, usun, et paljud meist on kogenud kiusatust anda hinnanguid ja panna paika asju ja ettevõtmisi, asetades end toimuvast väljapoole, tuginedes oma parimale arusaamisele ja usus oma õigsusesse.

See on mõistetav, ent mida enam koguneb neid arvamusavaldusi ja kõrgem on emotsionaalne pinge nende vahel, seda ühitamatumaks kipub üldpilt kujunema. Näen väljapääsu vaid katses asjade sisse minna ning rahulikult, terava pea ja mõistva südamega püüda nende olemuseni jõuda.

Nädalapäevad tagasi valitsusele Vabadussõja võidusamba avamise edasilükkamist ette pannes ütlesin: «Meie eesmärgiks ei ole avamispeo pidamine iga hinna eest kavandatud tähtajal, vaid parima võimaliku tulemuse saavutamine, mis väärikal moel tähistaks meie ajaloolist võitu Vabadussõjas.

Nõudliku ajagraafiku puhul subjektiivsetel, kildkondlikel või muudel alustel venitamine ja kohati ebakonstruktiivne diskussioon võib kahjustada lõpptulemuse kvaliteeti. Seetõttu pean mõistlikuks loobuda pingeõhkkonnas toimuvatest vaidlustest ning teha võidusammas rahulikult ja kvaliteetselt valmis järgmiseks aastaks. Targem annab järele.»

Üldise mõistmisega kaasnes veidi ehmatav kommentaar, mille kohaselt «kaitseministeerium on kaotamas suurt lahingut», ja selle saateks mitmed erakonnaintriigidele keskenduvad arvamusavaldused.

Sõbrad, ei ole sõda ega lahingutki, erakonnapoliitilistest kombinatsioonidest rääkimata - on pingeõhkkond, millele on hetkel targem järele anda. Sellises olukorras süüdlaste otsimine ja «leidmine» või enda süütuks kuulutamine pole minu arvates kõige mõttekam tegevus, pigem pingutagem koos selgusele jõudmiseks pingete olemuses.

Pingete võimalikku kuhjumist Vabadussõja võidusamba püstitamise seitsmendal katsel võis eeldada nii ajaloolise järjepidevuse kui riigikogu 2005. aasta 23. märtsi asjakohase otsusega kaasnenud debati alusel.

Meie sügavam rahvuslik arusaamine oma riigi sünnist ja kestmisest, taassünnist ja vabadusest on objektiivsetel põhjustel vikerkaarena taeva all laiali ja seni pole leitud prismat, mis selle ühtseks valguskiireks tagasi köidaks. Me hulgas on siiani neid, kes pole otsust püstitada just Vabadussõja võidusammas ja just Vabaduse platsi äärde Harjumäe nõlvale omaks võtnud.

Just see suuresti lepitamatute arusaamade paljusus Vabadussõja tähendusest, meie minevikust, hoiab meid tegelikult tagasi üksmeelsuse teel. Mitte samba või sambaväljakul asuva prügikasti kaane väljanägemine, ehitusloa kolmeosalisus või trepiastmete kõrgus, ajalooliste müüride eksponeerimise vorm või ingliskeelsed sõnad ehitusjoonistel.

Eestlastele omane pragmaatilisus on lasknud meil erinevatele nägemustele vaatamata ilusti lahendada kõik tehnilised küsimused, kulugu selleks pealegi nädal või kuu enam kui ette nähtud. Raskeks teeb elu ilmavaateline isepäisus, antud juhul emotsionaalne suhestumine kolmnurgas Vabadussõda, vabadussammas ja tänane Eesti.

Tabavalt võttis selle tõdemuse kokku üks konkursi võidutöö ägedamaid kriitikuid, oma ala tipptegijaid professor Krista Kodres kohtumisel kaitseministeeriumis eelmisel sügisel: «Mis me siin keerutame - asi on lihtsalt erinevates arusaamades.» Nõus! Ja arusaamad lahknevad siiruviiruliselt läbi ühiskonna, mitte telgedel vaim-võim või linnavalitsus-ministeerium.

Konkursikomisjoni otsusest välja koorunud pingeteljeks oli küsimus sellest, kas rajatav sammas peaks olema eelkõige monument kunstile või Vabadussõja võidule, kui jätta saavutamatuks osutunud ideaalne ühendus kõrvale. Nii nagu Eestis leidub inimesi, kes heldinult imetlevad Calatrava silda, on meil kaheldamatult väga palju neid, kes heldivad tulevase Vabadussõja võidusamba jalamil, sest neil on emotsionaalne side Vabadussõja ja neis langenutega.

Ja me saame neile kinnitada, et see on arvuka osalusega ausal konkursil võitnud kavandi alusel püstitatud monument - parim, mida Eesti suutis oma tänuvõla kustutamiseks teha.

Pinget on tekitanud võidutöö esteetika, mis uhkelt ja häbenematult kannab eelmise sajandi esimese poole pitserit.

Mõistan neid, kes soovivad näha midagi kaasaegsemat, aga loodan, et vastutasuks mõistavad ka nemad noorte autorite taotlust tuua selle ajastu aktsentide kaudu meile ja meie järeltulevatele põlvedele lähemale rahvusriiklikud ideaalid, mis viisid Vabadussõja võiduni.

Minu mõistmine lõpeb aga seal, kus algab alaväärsusest kantud koogutamine stiilis «kas välisministeerium on uurinud teiste riikide suhtumist sellesse kavandisse?». See pole enam vabadus!

Omaette pingeteema on suhtumine vabadusristi kui monumendi kandvasse kujundisse. Eelmise valitsuse otsus nõuda vabadusristi kujutamist konkursitingimustes on sügavalt tähendusrikas, sest just vabadusrist ja sellel kujutatud turvises mõõgastatud käsi on olnud paljudele vabadusvõitlejatele märgiks, mis on läbi aegade kandnud isamaalise veretruuduse ideed. Inimestes, kes näevad selles Nikolai Triigi poolt 1919. aastal Soome vabadusristi eeskujul kavandatud teenetemärgis fašistlikku sümboolikat, näen mina eelkõige nõukogude ajupesu ja tänagi sealtpoolt lähtuva propagandistliku märgistamise ohvreid.

Risti motiiv toob teravalt esile ka eriarvamused meie suhestumises kristlikku tsivilisatsiooni - kas tajume selles midagi võõrast ja vaenulikku või koos teiste õhtumaa rahvastega ajalooliselt meie tänase identiteedi lahutamatuks osaks saanud kultuuri. Okupatsioon tõrjus risti tõesti surnuaedadesse, sest ta kartis valguse võitu pimeduse jõudude üle. Meie ei pea ju ometi enam kartma!

Võidusamba püstitamise ümber avaneb ilmekalt ka meie suhtumine Eesti riiki - kellele meie, kellele nemad. Meie riigiteadvus on kujunenud valdavalt võõrvõimude all ja sestap läbi vastandumise prisma.

Siit ka raskused sisuliseks rahvuslikuks enesevalitsemiseks hädavajaliku kompromissivalmiduse olulisuse ja ulatuse mõistmisel ning enda adekvaatse osalusmäära tajumisel üle miljoni kaaskodaniku põhiseaduslikus eneseteostuses.
Me peame kõik võimalust mööda selle samba sisse ära mahtuma ja koos saab meid hoida suhe meie riigi kestmise kindlustanud Vabadussõtta, mitte klaasi, graniiti või poltidesse, kui kauniks me neid ka ei kavandaks.

On räägitud, et Vabadussõja monument olla liiga kallis. Tõsi, selle eest saaks palju «kasulikke asju» osta, enam-vähem 70 krooni eest igaühele meist. Ent kuidas me seletaksime 90 aasta eest pere ja töö jätnud ning Vabadussõtta läinud meestele üleskutset jätta monumendi püstitamine rahapuudusel ära, sest meie tänane majanduskasv on langenud kaheteistkümnelt protsendilt kahele.

Kallidustki tuleb kaaluda suhtes Vabadussõja võitu, selle hinda ja viljadesse, mitte bensiini või võileiva hinda. Tuhanded meie hulgast niimoodi ka arvavad - 11 000 inimest on samba püstitamiseks annetanud üle kahe miljoni krooni.

Samas tuleb kuulata neidki, kes manitsevad kokkuhoidlikkusele, sest seda sammast ei saa üksnes raha kulutamisega ehitada.

Olen alati hinnanud üleskutset festina lente - kiirusta aeglaselt. Meie eesmärk pole mitte ainult kohale jõuda, vaid ka käidud tee ja saavutatud tulemusega rahule jääda.
See pole lihtne, ent on kindlasti lihtsam, kui suudame oma eriarvamustes rahumeelselt selgusele jõuda ja ühisarvamused jõudumööda sambasse salvestada.

Enam kui kolm aastat kestnud seitsmes vaatus sambasaagas liigub kindlalt selles suunas ja tänatud olgu kõik need, kes oma mõtetega seda protsessi on toetanud.

Täna on selgem kui kunagi varem, et Vabadussõja võidusammas saab teoks. Ta saab seda parem, mida enam me suudame usaldada noori autoreid ja nende projekteerijatest, arhitektidest, inseneridest, muinsus- ja looduskaitsjatest, ehitajatest, ministeeriumi- ja linnaametnikest koostööpartnereid ning üha kasvavat ühisosa meie vabadusemõistmises.

Veel suviseid mõtteid

2008-07-18

Ikka veel imestan selle üle, et võin maal olles õhtul kell 11 väljas tööd teha, isegi lugeda on võimalik, sest Eestis on suveõhtud nii valged. Öösel kell 3 on sama valge kui oli Lakewoodis hommikul kell 8.Kuni eilseni on kogu aeg vihma sadanud. Seegi on olnud tore, sest selle taha sai pugeda muru niitmata jätmise pärast. Murust tuleb aga igal nädalal üle käia, et see ilus välja näeks. Pikk päevavalgus paneb kõik kiiresti kasvama.

Kirsid aias on juba punased, nagu ma ka eelmisel nädalal kirjutasin. Meie naaber ütleb, et tänavu on hea ploomiaasta. Heli raius minu äraolekul ploomipuud maha, sest need olid olnud kas haiged või liiga vanad. Nüüd on kändude ümbert üsna tülikas muru niita.

Mulle meenub, kuidas ma olin sõjaväes ja meid viidi manöövritele Saksamaale Bad Tolzi. Demineerijal oli kaasas mitu plokki C-4 plastilist lõhkeainet treeningu eesmärgil. Üks talunik pidi lõikama maha vana puu oma maja juures, millest jäi järele suur känd. Ta arvas, et äkki me saaksime teda aidata kännust lahti saada. Arutasin asja oma A-team'iga, A-17-ga, ja me otsustasime, et aitame teda, kui tema aitab meid. Me olime treeningõppusel, mille järgi sõjavägi ja Saksa politsei tegutsesid koos, et meid üles leida. Ilm oli olnud juba pikemat aega külm ja lörtsine, meil oli vaja oma riided kuivatada ja varustus korrastada, kui me tahtsime jätkata. Palusime talunikku, et ta meid paariks päevaks oma lauta ära peidaks. Talunik oli nõus seda tegema ja nii meie vastastikune kokkulepe sündiski.

Minuga kaasas olnud demineerija valmistas plastikust mitu laengut ja asetas need kännu ümber. Siis ühendasime laengu detonaarnööriga. Kõige keerulisem ülesanne oli see, et mitte lasta õhku kogu maja, mis oli laengust mõne meetri kaugusel. Känd oli meetrikõrgune, laius võis tal olla poolteist meetrit. Talunik ja kogu ta pere vaatas ohutust kaugusest kõike pealt. Pikemalt mõtlemata lõhkasime laengu vastu taevast vähemasti 100 jala kõrgusele. Järgnev toimus nagu aegluubis - ootasime, kuni see, mis kännust järele jäi, tagasi maapinnale langeb. Ainus tõeline mure oli elumaja katus - kas see jääb alles või läheb kõige kaduva teed. Aga õnn naeratas meile ja kõik see, mille me õhku lasksime, kukkus tagasi täpselt sellesse auku, mis oli kännust järele jäänud.

Talunik ja ta naine olid asjade käiguga väga rahul. Tulemuseks oli see, et meid toideti, joodeti ja anti ulualust mitme päeva jooksul. Pean tunnistama, et mul on kogu aeg olnud õnne nende inimestega, kellega koos ma olen töötanud.

Ma arvan, et on loomulik arutleda majandusküsimuste üle, eriti praegu, kui keegi ei tea, mis tegelikult toimuma hakkab ja kuhu asjad edasi arenevad. Raske on praegu ka Eesti Majal, aga nagu me teame - kõik see, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Head ja halvad ajad käivad ikka lainetena. 1970ndatel aastatel naftakriisi ajal lasksid inimesed isegi püssid käiku bensiinijärjekorras seistes, et oma autot tankida. Ka siis läksid hinnad tohutu kiirusega üles, aga mõne aja pärast majandus rahunes. Paljud olid küll kaotanud oma töökohad, kuid samas avanesid inimestele uued võimalused - avati uusi ärisid ja raskuste tulemusena hakkasid inimesed aktiivsemalt tegutsema.

Ühel päeval külavaheteel jalutades märkasin kaht kurge oma pesades uhkelt seismas. Nägin, kui sarnaselt inimesele suhtusid nad oma kodudesse. Mõlemal olid kasutada samad materjalid kodu ehitamiseks. Kui kõik tingimused on sarnased, vajab üks ikka rohkem kui teised. Väga rikaste jaoks tähendab raha lihtsalt tasemel olemist. Meie teiste jaoks tähendab see aga vaid mängu jäämist.

Riik seisab kaitseväelaste eest

2008-07-18

Kõigepealt tahan ma tänada kõiki kaitseväelasi, kes teenivad Eesti riiki kodus või võõrsil, kindlustades tegudega selle julgeolekutagatise, mille liikmelisus NATOs ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides Eestile annab.

Iga kaitseväelase või nende perekondade ja lähedaste kantud kaotus on Eesti riigile ühtmoodi hindamatu ja Eesti vabariigi kohus on hoolitseda oma kaitseväelaste käekäigu eest.

Tagatised täienevad

Eesti kaitsevägi on alates 2003. aastast osalenud välismissioonidel Iraagis ja Afganistanis.

Oleme kaotanud oma sõjamehi langenutena, samuti on mehi ja naisi saanud haavata ning raskelt vigastada. Tuginedes uutele kogemustele, tunnistame arutelu vajadust riigi poliitika üle missioonidel Eesti julgeolekupoliitikat ajavate kaitseväelaste sotsiaalse kaitstuse osas.

Esitasin enne jaanipäeva valitsusele heakskiitmiseks kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse, mille vastuvõtmisel loob riigikogu täiendavad tagatised inimestele, kes on kaitseväeteenistuses teenistus-ülesannete täitmisel haigestunud või vigastada saanud. Selles seaduseelnõus kajastuvad põhimõtted tuginevad suures osas kaitseväelaste endi ootustele teenistusalastele tagatistele.Seadusega anname täiendavad võimalused saada tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid ning ka materiaalse kindlustuse. See tagab, et kaitseväelasele, kes haigestub või saab vigastada rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil teenistusülesandeid täites ning kelle sissetulek välislähetustasu maksmise lõppemisega väheneb, makstakse toetust.

Samuti tagatakse selle seadusega tööandja eluruumi kasutamise õigus, kui kaitseväelane tervislikel põhjustel teenistusest vabastatakse või ta hukkub. Õppemaksu hüvitamisega soodustame õpingute jätkamist tsiviilõppeasutuses, kindlustame, et koolitus- ja täiendusõppe kulusid tagasi ei nõuta, ning et riik hüvitab kaitseväelase lähedaste sõidu- ja majutuskulud, kui kaitseväelane viibib välisriigi raviasutuses.

Toetamine on tähtis

Eesti riigi poliitika töövõime kaotanud kaitseväelaste toetamisel ei peaks seisnema ainult rahaliste toetuste loomises, vaid eesmärgiks peaks seatama ka, et haavatutele tagatakse parim võimalik ravi, toimetulek edasises elus ning kui võimalik, siis karjäär riigikaitsestruktuurides. See soodustaks töövõime kaotanud inimese valutut naasmist igapäevaellu, nad saaksid jätkata täisväärtuslikku elu kas kaitseväes või erasektoris ning sellega välditaks riigi toetustest sõltuvaks jäämist.

Juba praegu ravitakse Afganistanis raskelt vigastada saanud sõjamehi tipptasemel Suurbritannia sõjaväehaiglates, samas on nad ka taastusravil. Kuuldavasti on kaitseväelased nende haiglate ravikvaliteediga väga rahul ning loomulikult tasub kulud Eesti riik. Ravi kestel toetab riik vigastatu omaste külaskäike haiglasse, et haavatu saaks rasketel hetkedel olla ümbritsetud tuttavatest nägudest. Pärast taastusravi lõppu leitakse soovi korral kõikidele vigastatutele sobiv töökoht kaitseväes. Kui on olemas kaitseväe korter, saab vigastatu isegi kaitseväest lahkudes seal veel kuni kolm aastat elada. Samuti hakkab peatselt kehtima seadusemuudatus, mille kohaselt saavad vigastatud riigi raha eest kõrghariduse - seejärel saab endine sõdur kaitseväe arengusse kaasa aidata juba täiesti uues kvaliteedis. Või siis soovi korral jätkata elu ja karjääri hoopis tsiviilsektoris.

Kõiki neid samme võiks nimetada vigastatud sõdurite mitterahalisteks hüvedeks - kuigi sõdurid missioonikoldesse saatnud Eesti riigile tähendavad need siiski reaalseid rahasummasid. Kaitseväelasele tagatakse, et talle makstakse missioonipalka kuni kuue kuu jooksul ka pärast operatsioonipiirkonnast evakueerimist, sellele lisanduvad töövõime kaotuse korral ühekordne toetus ning töövõimetuspension, mille suurus oleneb töövõime kaotuse protsendist. Kuid nagu öeldud - see ei olegi sotsiaalsete tagatiste peamine eesmärk. Erinevalt teistest päästjatest ja politseinikest toetame kaitseväelasi ka juba 10% töövõime kaotuse korral ning võrreldes teiste vormikandjatega on kaitseväelaste puhul soodustatud seisus just «eesliini» mehed - sõdurid ja nooremallohvitserid, kelle palgatase koos diferentsiga jääb keskmise palga piiresse. See pole öeldud ametkondade ja ministeeriumide vahelise vaenu õhutamiseks, vaid rõhutamaks, et see on meie teadlik poliitiline tahe, see on osa Eesti julgeolekupoliitikast.

Samuti loodan, et rahuoperatsioonide keskuse juurde loodavast sotsiaalse ja psühholoogilise toetuse sektsioonist saab keskus, mille töötajad saavad oma pingutused 100protsendiliselt suunata raskelt haavata saanud kaitseväelaste kaastundlikule ja bürokraatiavabale abistamisele. Lisaks ei maksa meil unustada ka nende küsimustega tegelevaid valitsusväliseid organisatsioone - kaitseministeeriumi toetataval Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingul on olemas kõik eeldused areneda katusorganisatsiooniks, mis ühendaks ja toetaks mitte ainult mineviku sõdades, vaid ka tänapäeva välismissioonidel vigastada saanud naisi ja mehi.

Meil on veel probleeme, mis ootavad lahendamist. Olgu öeldud, et pean oluliseks jõuda selgusele SL Õhtulehe vahendusel lugejani toodud abstraktsete süüdistuste tõelises sisus. Sest missioonidel viibivad Eesti võitlejad on ühed parimad, kelle üle tunnevad uhkust ja kellele jagavad heldelt kiitust ka meie partnerid ja liitlased NATOs. Eesti riik suhtub oma missioonidel käivatesse sõjaväelastesse suurima aupaklikkuse, tänulikkuse ja vajadusel hoolitsusega.

Sammas on petukaup?

2008-07-17

Et kuskil peaks olema sammas, mille ees mul tuleb ilmtingimata kummardada - nii kaugele mõtlemaks pole ma veel kasvanud. Sestap on Harjumägi minu jaoks lihtsalt üks kõrgendik Toompea jalamil, ei rohkemat. Kahtlemata selles, et Vabadussammas Harjumäele tuleb, ja uskumata, et ta jääb üldse ära, ei ole ma siiski nõus Vilja Kiisleriga ("Miks vabadussammast ei tule" - SL Õhtuleht 14. juulil), kelle järgi see sammas juba on, kui kasutada Gustav Suitsu sõnu, "sahkerduste saak".

Vilja Kiisleri sõnade kohaselt sõltub vabadussamba rajamine koos tema avamisega lihtlabasest poliitilisest kokkumängust kolmnurgas Keskerakond - Reformierakond - IRL, eesmärgiks mitte sammas, vaid soodne positsioon pärast kohalikke valimisi 2009.

"Kõik ei ole nõnda, nagu näib."

Niiviisi kirjutas August Sang 1958. Vabaduse väljak kuulub Tallinna linnavara hulka. Eemalseisjale jääb segaseks, kelle registrijärgne kinnisvara hakkab olema tulevane vabadussammas, sest pole arusaadav, mis moodustab selle ansambli, mille dominandiks sammas saab. Igasugused mälestusmärgid ja ausambad eeldavad enda juurde jõudmiseks pikka, kusjuures vaba teed. Mõeldud oli vist nii, et tee vabadussamba ette algab umbes Jaani kiriku peaukse kohalt. Arheoloogiliste väljakaevamiste jm tõttu algaks praeguse seisuga ainuke vaba tee vabadussamba juurde aga hoopiski tema tagant, sealtpoolt Kiek in de Köki! Selge ilmaga mõnisada meetrit allamäge, sajuse ilmaga säärikud, keep ja vihmavari. Paned küünla ja hetk hiljem on ta kustunud, asetad lilled ning mõne päeva pärast veab koristusbrigaad need kompostihunnikusse.

On, nagu poleks ükski vabadussamba rajajaist käinud ealeski surnuaial esivanemate haudu korda tegemas. Kui tulebki välja, et vabadussamba püstitamine just Harjumäele oli poliitiline käsk - ja käsk on vanem kui meie -, kas siis tõesti polnud selle käsu andmise ajal ainukestki asjatundjat, kes öelnuks, et ei: see käsk jääb ära? Kas või viitega tõsiasjale, et Vabaduse väljaku alune tuleb arheoloogiliselt lahti ning välja kaevata, missugust tööd iga ilmaga ei tee. Rohkem kui poliitilisi sobinguid kahtlustan ma Eestis lakeilisust, seda, et asjatundja ei mõtle mitte tõest, vaid pajukist.

Aastal 1997, mil riigikogu küsimuse vabaduse auks rajatavast monumendist kõneks võttis, polnud mingit pronksööd. Tõenäoliselt oli mõne välisriigi diplomaadi imestus seeüle, et väärtused on teil segamini, kui Maarjamäel on Jääretke mälestuseks kõrge obelisk koos pooliku ansambliga, ent monumenti Reaalkooli kõrval tuleb otsida ja paraadi selle ees ei korralda. See, mis on saanud kaitseminister Jaak Aaviksoo osaks, on tagajärg, mitte põhjus, aga kui ta tahtnuks osutada, et riigikogu algatas asja vääralt, siis see tähendaks enese vastandamist tervele parlamendile. Ka Tallinna linnavalitsusele, mida juhtis Ivi Eenmaa. Ka Edgar Savisaare osaks on tagajärg, mitte põhjus.

Kelle sammas see on?

Vilja Kiisleri järgi tuleb välja, nagu oleks kõige olulisem see, kes saab vabadussamba enesele. Niisamuti nagu see, kelle kontosse hakkab kuuluma Vabaduse väljaku ajakohastamine. Kui vabadussammas oleks kellegi isiklik asi, siis me teised oleme kõik tema orjad, sest välja arvatud riigieelarve ja annetused, igaüks meist teda ei püstita. Siit Kiisleri teine eksitus - nagu võidaks samba püstitamisest see ringkond, kes tahab pealinnas alates aastast 2009 olla võimul. Teiste sõnadega - nagu oleks vabadussammas võimuletuleku garant. Tööriist. Kepphobune. Kui nii, siis on tegu vabaduse varastamisega. Ei usu, et ükski erakond mõtleks nii enesetapjalikult.

Vabadussammas on avatud siis, kui tema juurde pääseb igasuguste takistusteta just eestpoolt. Tehnoloogiliselt seega enne Vabaduse väljak, siis sammas. Samba truualamlikud pooldajad mõtlesid vastupidi, Tallinna linnavalitsus jälle ei tea, mille peal ta asub. Usun küll, et Vabadussõjas polnud nii palju närvihaigeid kui vabadussamba püstitamisel. Horatius võis öelda, et "teoks ausamba ma teind", ent meil tuleb oma Horatiust veel oodata.

NATO-le antud lubadus tuleb täita

2008-07-11

Kui riigieelarve kärpimiseks läks, oli juttu, et kaitsevõime kallale ei minda. Nüüd on ometi kavas kaitsekulutuste külmutamine. Kas 1,52% SKT-st saab tõesti teoks?

Kulude külmutamine 2008 riigieelarveseaduses toodud tasemel 4,910 miljardit krooni aastateks 2009-2011 ja 2% sihttaseme saavutamiseks 2012. aastal selle tõstmine tasemele 8,204 miljardit krooni ehk 3,294 miljardi võrra ühe aastaga ei ole tõsiseltvõetav.

Selline samm viiks kaitsekulutuste osakaalu tagasi 90. aastate keskpaiga olukorrani, millega pole võimalik isegi olemasolevat kaitseväge ülal pidada, rääkimata selle kavandatud arendamisest vajalikule võimetasemele.

Eesti kaitsekulutuste viimine kahe protsendini SKT-st on NATO-le sellega liitumisel antud kirjalik lubadus - see tuleb täita või kirjalikult tagasi võtta.

Mida kärbe meie reaalsele kaitsevõimele tähendab?

Kaitseministeerium ja kaitsevägi tegelevad praegu sõjalise riigikaitse arenguplaani koostamisega kümne aasta peale. Selle käigus selguvad prioriteetsed võimed ning realistlik kava nende arendamiseks jõukohasele tasemele. Kui meil tuleks oluliselt ümber hinnata Eesti riigikaitse arendamise käsutusesse tulevad ressursid, siis tähendab see samasugust ümberhindamist meie prioriteetides.

Lõppude lõpuks on soovitav kaitsevõime kokkuleppe küsimus - seni on riigikaitseküsimustes valitsenud Eesti poliitikas konsensus ja ma usun, et konsensuslikult läheme ka edasi.

Rasketel aegadel peame tegema üheskoos raskeid valikuid, kuid meie tänased valikud ei tohi olulisel määral ahendada meie valikuruumi tulevikus. Teisisõnu, meil peab ka kümne aasta pärast olema tõsiseltvõetav ning usaldusväärne riik.

Kaitsekulude tõstmine kahe protsendini SKT-st on siin üks põhilisi mõõdikuid, kuid mitte ainult - see on ka reaalselt, riigikaitseliselt ressursiline eeldus Eesti kaitsevõime arendamiseks minimaalselt sellisele tasemele, millega suudame Eestis ja maailmas iseenda eest seista ja Eesti riigi huve kaitsta.

NATO-le oleme lubanud tõsta kaitsekulutused kahele protsendile SKT-st. Millal me selleni jõuame?

Läbirääkimisruumiks eelarvekõneluste raames on 2,0%-ni liikumise kiirus, st 2009. aasta määr. See graafik peaks olema realistlik, st tegelikult realiseeritav. Olen veendunud, et praegune valitsuskoalitsioon on hetkel parim võimalikest, ja olen samavõrd veendunud, et jõuame arutelude käigus riigimehelike lõppotsusteni.

Eesti Venemaaga ühendamise aastapäeva tähistamine on provokatsioon

2008-07-11

Venemaa kaasmaalaste liikumise aktivisti Andrei Zarenkov rääkis intervjuus ajalehe Den za Dnjom, et 2010. aastal tähistatakse suurejooneliselt Eesti Venemaaga ühendamise 300. aastapäeva.

„Moskva kavatseb Zarenkovi jutu järgi korraldada Eesti riigieelarvet mitmekordselt ületava rahvusvahelise kampaania „ajaloo võltsijate ja ümberkirjutajate" vastu", kirjutas riigikogu liige (IRL) Marko Mihkelson oma ajaveebis.

„Üheks osaks sellest propagandakampaaniast olevat 2010. aastal Eesti Venemaaga ühendamise 300. aastapäeva tähistamine," lisas ta.

„Seda on raske hinnata kuidagi teisiti, kui selget provokatiivset käitumist. Sarnaste tähtpäevade esiletoomine pole kindlasti suunatud riikidevaheliste suhete usaldusfooni laiendamiseks, pigem kahandamiseks," arvas Mihkelson.

Mihkelsoni hinnangul ei jäta Venemaa oma välispoliitilises tegevuses kahjuks vähimatki kahtlust: ajalugu, eriti Teise maailmasõja kontekst on tõusnud jõuliselt esiplaanile.

„Ajaloo kõverpeegli jõuline propageerimine Moskva poolt võib olla eriti Balti riikide tulevikku silmas pidades tõsise ohu märgiks, mis võib oluliselt taaselustada nõndanimetatud „Jalta sündroomi" või „Müncheni mõtlemist", lisas ta.

„Kui püüda mõelda siin vähegi konstruktiivselt, siis võiks vähemalt püüda Venemaale teha ettepanek luua Venemaa ja Balti riikide ühtne „raskete teemade komisjon". See oleks võimalus tundlike ajalooteemadega tegelemiseks seda otsesesse diplomaatilisse arsenali võtmata," arvas Mihkelson.