Poliitikute ajaveebid

Haldusreformiga edasi

2012-05-14

Haldusreformi on Eestis püütud läbi viia juba rohkem kui kümmekond aastat, kuid poliitilise kokkuleppe puudumise tõttu ei ole ettevõtmist edu saatnud.

Vahepeal on elu omasoodu läinud, mistõttu ei pruugi eelmise kümnendi alguses tehtud reformikavad nüüdisaega enam sobidagi. Mõneti on ju isegi hea, et haldusreformiga nii palju aega on kulunud. Saab kiirustamisvigu vältida.

Raske on öelda, mis olnuks praegu teisiti, kui 2001. aastal oleks omavalitsuste sundliitmine läbi viidud.

Optimistid usuvad, et omavalitsused oleksid tänu sellele tugevamad, suudaksid pakkuda paremat avalikku teenust. Pessimistid jällegi, et see oleks ääremaastumist veelgi kiirendanud.

Oluline on hoopis omavalitsuste praegune seis ja nende väljavaated: vaatamata majandusbuumis tehtud investeeringutele sotsiaalsesse taristusse, seisab enamik valdu silmitsi rahvastiku vähenemisega.

Avaliku teenuse kättesaadavus

Inimeste koondumine suurematesse keskustesse on loonud paradoksaalse olukorra, kus avaliku teenuse osutamine on häiritud nii nendes omavalitsustes, kust inimesed lahkuvad, kui ka nendes, kuhu nad kolivad.

Ühelt poolt tulumaksulaekumise vähenemise tõttu, skaala teises otsas ei suuda omavalitsused nii kiiresti suurendada teenuste mahtu.

Võimalusi edasi minna on riigil kaks: suurendada toetust nendele omavalitsustele, kuhu inimesed massiliselt kolivad või jätkata praegusel põhimõttel, et avalik teenus on võimalikult hästi kättesaadav üle riigi.

Esimene valik oleks kõige lihtsam ja efektiivsem. Riik teataks avalikult, et Eesti teatud piirkondades ei ole avalik teenus kättesaadav ja seal elamine on n-ö inimese enda risk.

Mahajäänud (mahajäetud) kohtades ei ole ega saa olema lasteaedu, koole, toimivat ühistransporti, esmaabi ega päästeteenust... Seevastu oleks aga arenenud piirkondades avalikud teenused esmaklassilised.

Kas see vastab meie ettekujutusele Eestist? Kindlasti mitte. Soovime ju näha oma maad sellisena, kus kõik piirkonnad elavad - kes paremini, kes halvemini, aga ikkagi elavad.

See ei tähenda, et riik suurendab valimatult kulutusi avalikule teenusele. See tähendab Eesti halduskorralduse uut lahtimõtestamist ning kohandamist. Mis on möödapääsmatu.

Eesti praegused 15 maakonda on 20 aasta jooksul tõestanud oma elujõulisust.

Maakond on üks tähtsamaid tahke, mille järgi inimene end määratleb. Kuigi nende suurus on rahvaarvu järgi üsna erinev, on iga maakond eraldi võttes arvestatav majanduslik üksus.

Maakond peakski olema Eesti uue regionaalhalduskorralduse alus.

Koos 2017. aasta kohalike valimistega võiksid maakonnad võtta üle omavalitsuse ülesanded ja õigused. See ei tähenda, et praegused vallad kaoksid kaduvikku. Kui nad vahepeal ei otsusta ühineda, saaksid neist reformi tulemusel nn osavallad.

See looks olukorra, kus üks osa otsusest langetatakse nn suurvalla tasandil ja teine osa osavalla tasandil sõltuvalt sellest, kuidas on üht või teist valdkonda mõistlik korraldada.

Osavalla ülesandeks võiks näiteks olla sotsiaalhoolekande küsimuste lahendamine. Igal osavallal peaks olema ka vallavanem, vallasekretär.

Nemad oleksid lüli kohaliku elaniku ja maakonnakeskuses asuva omavalitsuse vahel. Millised ametnikud veel peaksid tööle jääma, sõltuks kohalikust eripärast ja vajadusest.

Seevastu näiteks arstiabi, hariduse, ühistranspordi jmt suurema valdkonna korraldamine võiks käia maakondlikul tasandil.

Maakondlik omavalitsus oleks võimalik komplekteerida parimate spetsialistidega, kes teenindaksid inimesi nii maakonna keskuses kui korraldaksid vastuvõtte osavaldades.

Kindlasti ei tohiks seada eesmärki, et uued suurvallad on täpselt praeguste maakondade piires. Siin tuleks vaadata ikka seda, kus on tõmbekeskused.

2017. aastal toimuvatel kohalike omavalitsuste valimistel peaks jääma mandaadid praeguste omavalitsuste piiridesse. See kindlustaks, et igast piirkonnast oleks esindaja volikogus.

Et vallavanemale anda tugevam mandaat, võiks ta olla valitud otse rahva poolt: siis ei peaks tõmblema poliitikatuultes. Nn osavallavanema määraks uus valitav volikogu, aga sama piirkonna saadikutel peaks olema vetoõigus esimese kahe kandidaadi puhul.

Sama süsteemi, kasutati maavanema määramisel, kui vetoõigus oli kohalikul omavalitsuste liidul.)

Kohalikud olud muutuvad tähtsamaks

Riigi kontrolli maakondliku omavalitsuse otsuste üle jääks tegema maasekretär oma bürooga, ent maavalitsus lõpetaks praegusel kujul tegevuse, sest nende funktsioonid võtaks üle uus omavalitsus.

Maavalitsuste asemele tuleks luua riigi regionaalsed esindused eesotsas maavanemaga, kellega tuleks kooskõlastada kõik tähtsamad otsused, mida riik regioonis planeerib.

See looks olukorra, kus riigiametid peaksid oma struktuurimuutuste läbiviimisel arvestama rohkem kohalike oludega.

Viis aastat peaks olema piisav aeg, et need lahendused ellu viia ja samas ka võimaldama ametnikel teha otsuseid, kuidas ja kus nad näevad ennast viie aasta pärast.

Väljapakutud lahendus ei tekita juurde uut bürokraatiat ega suurenda riigi halduskoormust. Küll aga muudaks selle ellurakendamine paljude otsuste tegemise lihtsamaks, ja mis peamine, võimaldaks edaspidi saada inimestel kvaliteetset avalikku teenust.

Maaelu arengu poliitika - mis meid lähiaastatel ees ootab?

2012-04-18

Maaelu arengu poliitika - mis meid lähiaastatel ees ootab?

Sissejuhatuseks

Juba mitu aastat on käimas arutelud ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) tuleviku teemadel. Siiani keskendusid need arutelud peamiselt ÜPP väljakutsetele ja eesmärkidele. 2011. aasta suvel Euroopa Komisjoni poolt avaldatud ettepanekud 2014-2020 programmiperioodi eelarve kohta ning sellele eelmise aasta sügisel järgnenud ÜPP õigusaktide eelnõud andsid aruteludele selgemad piirjooned. Kuidas see kõik meid lähiaastatel mõjutab, sellesse püüangi järgneva artikliga natuke rohkem selgust tuua.

2013. aasta on ukse ees, mis saab pärast seda?

Maaelu arengu poliitikast rääkides pean kohe algatuseks täpsustama, et jutt käib ÜPP osaks olevast maaelu arengu poliitikast. ÜPP säilitab ka edaspidi oma senise kahesambalise struktuuri, millest esimene sammas hõlmab otsetoetusi ja turukorraldusmeetmeid ning mille teine sammas põhineb liikmesriikide poolt koostatavatel ja Euroopa Liidu (EL) poolt kaasrahastatavatel maaelu arengukavadel. Fondi nimetus, millest maaelu arengu poliitikat rahastatakse - Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD) -, annab kõige lihtsamalt ja paremini aimu selle poliitika ulatuse kohta. Eelkõige tegeleb fond põllumajanduse ning sellega seotud maaelu ja maapiirkondade arengu aspektidega.

Selge on, et maaelu arengu poliitika ei saa üksinda olla võluvits, mis lahendab kõik maapiirkonna probleemid. Sellest, et terviklikku ja tasakaalustatud arengut ei saa tagada ainult silotorne ehitades, kus iga poliitika tegeleb teatud arengu aspektidega omapead, on aru saadud ka ELi tasandil. Seda silmas pidades on maaelu arengu poliitika koos Euroopa Regionaalarengu Fondist, Euroopa Sotsiaalfondist, Ühtekuuluvusfondist ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist rahastatavate poliitikatega kaasatud ühtse strateegilise planeerimise protsessi. Riiklikul tasandil koostatakse ühise planeerimise osana Euroopa Komisjoniga läbiräägitav ja kokkulepitav partnerluslepe. Sisuliselt on tegemist strateegiadokumentidega, kus lepitakse kokku poliitikate ülesed eesmärgid ja lahendusteed nende saavutamiseks.

Maaelu arengu poliitika panustab ELi tasandi ühistesse eesmärkidesse läbi kuue prioriteedi:

• teadmussiirde ja innovatsiooni edendamine;
• konkurentsivõime ja põllumajandusettevõtete elujõulisuse parandamine;
• toidukettide organiseerumise ja riskijuhtimise edendamine;
• ökosüsteemide taastamine, säilitamine ja parandamine;
• ressursisäästu edendamine ning keskkonnasäästlikule ja kliimakindlale majandusele ülemineku toetamine;
• sotsiaalse kaasamise, vaesuse vähendamise ja majandusliku arengu edendamine.

Sarnaselt senisele maaelu arengu poliitika loogikale on meetmete „menüü", mille hulgast liikmesriigid oma maaelu arengukavasid koostades valiku teevad, ELi tasandil ette antud. Lihtsustamise huvides on erinevaid meetmeid integreeritud ja seeläbi on ka meetmete arv oluliselt vähenenud (46 asemel 18). Samas ei ole see kuidagi piiranud valdkondi ja nende ulatust, millega me siiani oleme saanud maaelu arengu poliitika raames tegeleda. Lihtsustamise eesmärki kannab ka senisest telgedepõhisest maaelu arengukavade ülesehitusest loobumine.

Väga suuri ja põhimõttelisi sisulisi muutusi maaelu arengu poliitikas siiski kavas ei ole. Kui midagi eraldi esile tõsta, siis uuel perioodil on kavas looduslikust eripärast tingitud piirangutega alade (nn vähemsoodsamad alad) uus määratlemine. Kui siiani on liikmesriigid need alad määratlenud igaüks ise, endale sobivate kriteeriumide alusel, siis nüüd on välja pakutud ELi tasandil ühised objektiivsed biofüüsikalised kriteeriumid. Kui väljapakutud kujul suudetakse kriteeriumides kokku leppida, siis Eesti jaoks tähendaks see, et senise poole territooriumi alusel oleks kogu Eesti määratletav looduslikust eripärast tingitud piirangutega alana, mis soovi korral võimaldaks kogu Eesti territooriumil maksta vastavat toetust ja kohaldada kõrgemat toetusmäära põllumajandusinvesteeringutele.

Põllumajanduslik keskkonnatoetus on liikmesriikidele endiselt kohustuslik, uue elemendina on lisandunud võimalus põllumajandustootjatel võtta ühiseid keskkonnaalaseid kohustusi. Võrreldes varasemaga on eraldiseisev meede ette nähtud mahepõllumajandusele. Vähemalt 25% ELi maaelu vahenditest tuleb kasutada kliimamuutustega kohanemiseks ja kliimamuutuste leevendamiseks mõeldud tegevustele.

Maaelu arengu poliitika instrumentide hulka on lisandunud riskijuhtimisinstrumendid. Olemasoleva koostöö meetme ulatust on laiendatud ning loodud täiendavaid võimalusi koostöö tegemiseks toidutarneahelas ning teadustulemuste praktikas kasutusele võtmiseks.

Leader ja võrgustikel põhinevad lähenemised mängivad ka uuel perioodil olulist rolli maapiirkondade arendamisel. Leader-lähenemine on maaelu arengukavade raames kohustuslik. Vähemalt 5% ELi maaelu vahenditest tuleb kasutada Leader-lähenemiseks. Liikmesriikidele on antud võimalus ka muude ühisesse strateegilisse planeerimisse kaasatud fondide avamiseks Leader-lähenemisele. Seeläbi on loodud mehhanism, mis peaks ka kohalikul tasandil tagama selle, et poliitikad toimivad koosmõjus ja tervikliku arengu vaadet silmas pidades.

Tulevikust rääkides ei saa kuidagi mööda minna ka rahast. Euroopa Komisjoni eelarve ettepanekute kohaselt jätkub maaelu arengu poliitika rahastamine praegusega võrreldavas mahus. Samas soovitakse vahendeid liikmesriikide vahel ümber jagada. Vahendite liikmesriikide vahelise jaotuse tegemine on Euroopa Komisjoni pädevuses ning lõplikke kriteeriume ja metoodikat, mille alusel see jaotus tehakse, liikmesriikidele endile ei avalikustata.

Maaelu arengu poliitika oli sel perioodil ja ettepanekute kohaselt on ka järgmisel perioodil ÜPP-siseselt väikevenna staatuses, kellele saab osaks vähem kui neljandik ÜPP vahenditest. See on ka põhjus, miks maaelu arengu poliitika rahastamise säilimine Eesti jaoks vähemalt praeguses mahus on otsetoetuste võrdsustamise kõrval üks meie peamistest seisukohtadest ÜPP läbirääkimistel. Sellest tulenevalt oleme võtnud endale ülesandeks teadvustada meie murekohti erinevatel ELi läbirääkimiste tasanditel, alustades teistest põllumajandusministritest ELi põllumajanduse ja kalanduse nõukogu tasandil ning lõpetades ekspertide tasandiga töögruppide tasandil. Siinkohal kasutan võimalust ja tunnustan ka meie põllumajandusorganisatsioonide ja teadlaste aktiivset panust meile kõigile ühiste huvide kaitsmisel.

Mis tehtud ja mis teoksil maaelu vahendite kasutusele võtmiseks Eestis
Oleme Põllumajandusministeeriumis tulevikku vaatavalt alustanud ettevalmistusi Eesti maaelu arengukava 2014-2020 (MAK 2014-2020) koostamiseks. MAK 2014-2020 koostamine käib väga tihedas ja laiapõhjalises koostöös sotsiaalpartneritega. Oleme sel eesmärgil moodustatud komisjoni, kuhu on kaasatud 29 erinevat organisatsiooni. Julgen öelda, et organisatsioonide ring, kes sellesse protsessi kaasatud on, katab kogu maaelu arengu poliitika ulatuse, kattes teemaderingi põllumajandusest, toidutarneahelast, teadusest, keskkonnast, ettevõtlusest kuni kohaliku algatuseni välja.

Koostöös sotsiaalpartneritega oleme praeguseks kaardistanud maapiirkonna olukorra ja peamised vajadused. Lisaks sellele oleme arutanud selle üle, milline on erinevate osapoolte nägemus maapiirkonna peamistest väljakutsetest. Selle põhjal oleme ministeeriumis hetkel juba koostamas esialgseid ettepanekuid MAK 2014-2020 eesmärkide kohta, mille osas alustame arutelusid lähikuudel. Ühe õppetunnina praeguse maaelu arengukava ettevalmistustest oleme sel korral läinud seda teed, et käime kõik programmeerimise etapid läbi nende loogilises järjekorras. See tähendab seda, et kõigepealt räägime me läbi peamised maapiirkonna tugevused, nõrkused, võimalused, ohud ning eesmärgid. Diskussioone meetmete osas alustame alles seejärel, kui oleme suutnud ühistes eesmärkides kokku leppida.

Suurem osa sellest tööst on meil plaanis ära teha 2012. aasta jooksul. Selle aasta jooksul peaksid saama paika nii eesmärgid, kuhu me maaelu arengu poliitika tulemusel 2020. aastaks välja jõuda tahame ning meetmete näol ka lahendusteed nende eesmärkideni jõudmiseks. Kõige optimistlikemate plaanide kohaselt võiksime käesoleva aasta jooksul jõuda ka MAK 2014-2020 heakskiidu ja kokkuleppeni sotsiaalpartneritega. Samas ei saa siinjuures ära unustada, et on väga palju meist sõltumatuid tegureid, mis võivad seda protsessi pidurdama hakata, nt kokkulepped EL eelarve osas ja erinevate EL õigusaktide vastuvõtmise venimine. Kuigi järjest enam märke näitavad, et need kokkulepped EL tasandil võivad jääda 2013. aastasse, siis kindlasti ei saa me sellel lasta segada oma ettevalmistusi.

See, et 2014. aastast MAK 2014-2020 meetmed käivituksid, on meie kõigi ühine huvi. Selleks, et kõik huvilised MAK 2014-2020 arengutega ennast kursis saaksid hoida, siis on kogu asjakohane informatsioon koondatud ka Põllumajandusministeeriumi veebilehele (http://www.agri.ee/eesti-maaelu-arengukava-2014-2020-2/). Kõik, kes soovivad MAK 2014-2020 koostamise protsessis aktiivselt kaasa lüüa, saavad seda teha läbi oma esindusorganisatsioonide. Samuti on Põllumajandusministeerium avatud kõigile headele ideedele ja ettepanekutele, mis aitavad maapiirkonda edasi viia ja selle arengule tõuke annavad.

Helir-Valdor Seeder, põllumajandusminister

Allikas: Maaleht (Messileht), 12.04.2012 lk 4-5

Tiit Salvan: Pomerantsi kasutatakse Toila võimuvõitluses pahatahtlikult ära

2012-03-14

Tänaseks üksjagu poleemikat ja emotsioone tekitanud telefonivestlusel riigikogu liikme Marko Pomerantsi ja Toila vallavolikogu liikme Roland Peetsi vahel on märksa pikem eellugu, kui seda on leheveergudel seni kirjeldatud. Olles olnud aastaid Toila kohalikus poliitikas tegev, täpsustaksin parema selguse nimel kogu loo tagamaid lähemalt.

Toila kohalikud elanikud saavad väga hästi aru, et kogu loo tegelik fookus pole mitte konkreetsel Peetsi - Pomerantsi telefonivestlusel, vaid aastaid kestnud kohalikus võimuvõitluses Toila vallas, mille keskmesse on nüüd püütud ühe osapoole poolt tõmmata ka riigikogu liiget Marko Pomerantsi.

Kohalikele inimestele ei ole uudiseks, et volikogu esimehe kohta on tänaseks moodustunud koalitsioon soovinud endale saada juba viimastest kohalikest valimistest 2009. aastast saati. Võimalus ammu ihaldatud võimupöördeks, mille läbiviijate etteotsa on tõusnud valimisliidu Ühtne vald liider Roland Peets, tekkis pärast minu suundumist valla juhi kohalt Jõhvi Gümnaasiumi direktori ametipostile.

Nii läkski. Selle aasta alguses õnnestus Roland Peetsil ja tema poolehoidjatel saavutada volikogus napp enamus: kahe valimisliidu ning kahe erakonna liiduna on saavutatud 7 kohta 13-liikmelises volikogus.

Mis on aga Marko Pomerantsi roll kogu selles kohalikus vägikaikavedamises?

Veebruaris külastas piirkonda IRLi Riigikogu fraktsioon. Visiidi käigus kohtusid IRLi Toila osakonna liikmed ka Marko Pomerantsiga, kes on omal ajal siseministrina initsieerinud Ida-Virumaa tegevuskava ning on olnud võtmeisikuks läbirääkimistel maakondlike, sealhulgas kohalike tähtsamate investeeringute osas nii käimasoleval kui uuel Euroopa Liidu toetuste perioodil 2014-20. Kohtumisel peatuti ühtlasi Toila sadama- ja rannaala arendamise projekti rahastamisel. Kohalikud elanikud väljendasid Marko Pomerantsile muret, kui edukaks võib kulgeda suur investeering olukorras, kus on oht, et vallas võivad hakata üksteise järel vahetuma volikogu esimehed. Vallavolikogu esimehe Kalle Lehismetsa suhtes ongi tänaseks üle antud umbusaldusavaldus.

Kohalike inimeste mure on mõistetav, kuna paralleele on tõmmata küll. Ei ole vaja kaugelt otsida neid omavalitsusi, mis peale Euroopa Liidu rahastuse saamist on sattunud poliitilise tõmbetuule mõjuvalda ning veel hiljuti olnud juhitud läbi saneerimiskava (nt Sonda), olles lõpuks jäänud ilma plaanitud suurinvesteeringust. Siit on ka arusaadav nende inimeste mure, kes harjunud asju kohapeal lahendama ja oma riigikogu saadikutega olulistes asjades nõu pidama.

Toila sadamaala projekt on ekspertide poolt hinnatud ja selle finantseerimiseks pole olnud seni vahendeid. Peale Eesti Rahva muuseumi toetusraha ülejäämist on aga ka tekkinud võimalused seni rahata jäänud projektide toetamiseks. Üks potentsiaalsetest kosilastest rahale on Toila sadama arendus. Selge on aga see, et kohalikud võimumängud ja poliitiline ebastabiilsus rahasaamisele kaasa ei aita. Sellest lähtuvalt mõistan ka Marko Pomerantsi muret Sadama rahastamise ja siinsete võimumängude koha pealt.

Ajakirjanduse kaudu oma isiklike ambitsioonide ja eesmärkide täideviimist seni Toilas praktiseeritud ei ole. Mida täpselt Roland Peets ja Marko Pomerants telefonis rääkisid ja miks nad teineteisest valesti aru said, tuleks meestel omavahel ära klaarida. Ometi kohalikke poliitilisi arenguid silmas pidades tundub mulle, et lähtuvalt ühe poole ambitsioonidest Toila valla kohalikus poliitikas, on Marko Pomerants tõmmatud kohaliku võimuvõitlusesse, milles tal mingit rolli mängida ei ole.

Ühinemishirmu suured silmad

2012-03-02

Kui Raplamaal Kohila vallas ja alevis viidi 13 aastat tagasi läbi rahvaküsitlus, olid kahe üksteisega tihedalt seotud omavalitsuse ühinemise vastaseid rohkem kui pooldajaid. Toonastel vallajuhtidel jagus aga piisavalt meelekindlust valusana tundunud sammu astudes riskida isikliku populaarsuse vähenemisega.

Tänavu, kümme aastat pärast ühinemist, on ühend-valla elanikud ja juhid seda meelt, et tehtud samm oli ainuõige. Oli üsna selge, et need kaks omavalitsust töötasid ja toimisid ühtsena ning vahepealne piir oli pigem tehislik. Inimeste elu käis ikka üle piiri valla sisuliseks keskuseks olnud alevisse ja tagasi. Seda sõltumata alevi piiril olnud liiklusmärgist, mis kuulutas ühe omavalitsuse lõppemist ja teise algust.

Samas pole omavalitsuste ühinemine kogu Eestis just väga suure hooga läinud. Ent kõik toimunud liitumised, olgu selleks siis Rapla linn ja vald, Türi linn ja ümbritsevad vallad või näiteks Jõhvi ühinemine rõngasvallaga, on osutunud edukateks.

Hirmud tuleb maha võtta

Viimasel paaril aastal on ühinemisläbirääkimised saanud jälle siin ja seal uue hoo. Mis on ka loogiline, sest raske aeg sunnib hoolikamalt ja tõsisemalt lahendusi otsima. Ka Hiiumaal on uuenduste tuuled jälle väga tugevalt puhuma hakanud. See tuul on hiidlastele viimase kümne aasta jooksul puhunud mitu korda, seni aga siiski lõpuks vaibunud.

Ühinemiseelse Kohila valla vanemana ning ka hilisema ühinenud omavalitsuse juhina mõistan ma ühinemise pooldajaid, samas on väga tuttavad ka need hirmud, mille tõttu sellisele loogilisele sammule vastu ollakse. Sellist ühinemise kokaraamatut, kus oleks ära toodud kümme head ja alati toimivat retsepti, kahjuks poest ei leia. Küll on olemas aga päris mitu head nõuannet, mida ühinemise läbiteinuna julgen soovitada nii hiidlastele, kui teistele ühinemismõtete mõlgutajatele.

Üheks komistuskiviks, mille taha sellised plaanid alatihti takerduvad, on hirm mingite teenuste kadumise või kaugenemise ees. See jutt kipub sageli jääma ümmarguseks - tegelikult ei ole olemas ju mingeid umbmääraseid teenuseid, vaid on konkreetne koolimaja, raamatukogu, külakeskus või arstipunkt. Just sellised, kõikide osapoolte väga konkreetsed soovid, tuleks alustuseks ilma igasuguse valehäbita lauale panna. Öelda, et liitumisel on meie tingimus ühe või teise asja säilimine või millegi uue loomine. Iga vallajuhid teavad ju kõige täpsemalt, millised asutused või teenused nende inimestele kõige olulisemad on. Selline kaartide avamine aitab kõiki osapooli palju rohkem edasi, kui umbmääraste hirmude kirjeldamine.

Koostöö ja kokkulepped

Teine oluline märksõna, mis loob eeldused edukaks ühinemiseks, on eelnev koostöö. Juba enne ühinemislaua taha istumist on üksteisega tihedalt seotud omavalitsustel mõistlik suuremad investeeringud omavahel läbi rääkida ja võimalusel ka kokku leppida. Nii saab vältida asjatut dubleerimist ja omavahelist konkureerimist. Näiteks on tagantjärgi suure vaevaga / väljavõideldud spordisaalist juba märksa keerulisem loobuda, isegi kui mõne kilomeetri kaugusel teisel pool vallapiiri on loodud samasugused võimalused.

Kolmas pill, mis ühinemise käigus sageli lõhki puhutakse, on tulevaste investeeringute jagunemine ja hirm jääda ääremaaks. Tegelikkus kipub olema vastupidine - pigem võidavad just need, kes jäävad keskustest kaugemale ja kus seni on teenuste kvaliteet olnud kehvem. . Just niisuguste hirmude hajutamiseks sõlmisime Kohilas kümme aastat tagasi kokkuleppe, mis tagas kõikidele piirkondadel kindla investeeringute baasi teatud aja jooksul. Ja taaskord saab üks komistuskivi teelt kõrvale veeretatud.

Samas ei ole ka ükskõik kui pikast soovitustenimekirjast abi, kui sisulist soovi ühineda ei ole. Siis leidub ikka kümneid ja kümneid emotsionaalseid vastuargumente, millega kõigepealt ennast ja siis teisi veenda. Aiast rääkimise asemel on mõnikord lihtsalt palju mugavam juhtida jutt sujuvalt aiaaugule.

Eeldustest tulemusteks

Isegi kui ei taheta pigem rääkida puuduolevast aia-lipist kui aiast endast, oleks mõistlik see protsess kaasa teha. Vägisi keegi valdu ei ühenda, aga ennast läbirääkimiste laua tagant välja arvates, mängitakse ennast välja ka ühisest inforuumist. Sellest ei võida ei ühinemise pooldajad ega vastased.
Tihti öeldakse, et milleks meile ühinemine - teeme parem koostööd. Nõus, koostöö on hea ja mida tihedam ja sisulisem, seda parem, aga ükski koostöövorm ei ole pikas perspektiivis nii edukas kui ühinemine. Kui me tahame, et 1+1 võrduks kolm, siis koostöö sellist tulemust ei anna. Koostöö on eelduseks, ühinemine tulemuseks.

Mida siis ühinemisest võita on? Eelkõige võidavad omavalitsuses elavad inimesed, sest omavalitsus ise on võimekam. Saab võtta palgale pädevamaid inimesi, saab teha läbimõeldud investeeringuid, mis muidu käiks iie jõu. Külad ja keskus, mis varem vastandusid ja konkureerisid, moodustavad terviku ja tugevdavad üksteist.

Tagantjärele tarkus on täppisteadus. See on teatud olukorras kindlasti omal kohal, aga tegelikult ofeks meil kõigil ja eriti kodukandi arengu eestvedajatel rohkem vaja tulevikku vaatavat tarkust. Loodan, et Hiiumaa juhtidel jätkub seda piisavalt, et ka vormiliselt teha teoks see, mis saarel sisuliselt tegelikult ammu toimub - Hiiumaa on ja toimib ühtsena.

Tuleviku-Eesti on maakonna-Eesti

2011-12-22

Ma pole veel kohanud inimest, kes ütleks, et on Eesti praeguse halduskorraldusega rahul ning olukord korrastamist ei vaja. Pigem vastupidi - regionaalhaldus ja sellega seotud küsimused on viimasel ajal jälle teravalt tulipunkti tõusnud ning diskussioon sel teemal tuure kogumas. Seega pinnas on viljakas ning usun, et üsna pea on aeg küps sisulisteks muutusteks. Küll aga kehtib nii oluliste muutuste juures ütlus, et mõistlikke otsuseid tehakse siis, kui enam midagi muud üle ei jää. Ju siis praegu on veel jäänud.

Mis see sõna „regionaalhaldus" siis tähendab? Inimestega rääkides tuuakse ühe probleemina sageli välja, et Eesti halduses on hetkel täielik segadus. Et näiteks Järvamaa kuulub paljude riigiasutuste töökorralduses ühte regiooni Pärnuga, teisel puhul jälle Jõhviga, mingitel asutustel moodustab ta ühe piirkonna Tallinnaga ja vahel ka Tartu või Viljandiga. Öeldakse, et inimestel on raske riigiasutustega suhelda, kui need piirkonnad on nii erinevalt jagatud.

No kuulge! Kas see on ikka tegelikult ka probleem? Kui tihti on näiteks neil Järvamaa elanikel reaalselt olnud vaja korraga olla asju ajamas riigiasutuses Pärnus ja Jõhvis? Ma väidan, et see tõenäosus on pea olematu. Ma olen väga kriitiline sellise lähenemise suhtes, et jagada Eesti rangelt kolmeks, neljaks või viieks regiooniks. Sellest võidaks need kolm, neli või viis keskust, aga kaotaks kõik ülejäänud maakonnad.

Selline range ja terves riigis ühtne jagamine tähendaks paremate riigitöökohtade koondumist neisse linnadesse ja ülejäänud jääks paratamatult tagamaaks. Riigihaldus peakski olema hajutatud. Tõsi - sellise hajutatuse puhul tuleb tagada inimestele teenuste kättesaadavus. Lihtsamalt öeldes - peab toimima ühistransport, see peab klappima asutuste lahtiolekuaegadega jne. Kuigi veel parem oleks, kui riik suudaks oma töö korraldada nii, et inimene sinna kaugemal olevasse keskusesse riigiga suhtlemise pärast üldse ei peaks kohale minema.

Mida me tahame?

Ma olen kasutanud paralleeli, et riigihaldus peab töötama nagu jalgpallikohtunik. Kohtuniku headust hinnatakse üldiselt selle järgi, mida vähem teda väljakul mängu ajal näha on. Ja kindlasti peab kohtunikul olema vahend mängu ohjamiseks - vile. Kuid veel parem on, kui ta seda üldse kasutama ei peaks.

Rääkides regionaalpoliitikast ja riigihaldusest ning sellega seonduvatest muudatustest, siis esmalt peame küsima - mis on eesmärk? Rein Taagepera küsib alati ilusasti: „Mida me tahame ja mida me ei taha?" Ma vastan ise - eks me tahame seda, et elu igal pool oleks võimalik. Igal pool Eestis, kus ma tahan elada, siis seal peaks see ka võimalik olema. Tundub ju lihtne? Kuid iga inimese jaoks tähendab see natuke erinevat asja. Harjumused on erinevad - mõnele on vaja ööklubi, mõnele rahu ja vaikust..

Aga üldiselt, kui me inimeste baasvajadusi kaardistame, siis me eeldame, et tema kõrval on veel inimesi. Muidugi on inimesi, kes tahaksidki üksinda kuskil soosaarel elada, naturaalmajanduses hakkama saada ega soovi ühtegi inimest näha, aga tavalise inimese puhul eeldame pigem seda, et tal on vaja teisi inimesi ja teenuseid. Ma ei pea nende teenuste all silmas mitte eelkõige avaliku sektori teenuseid vaid seda, et inimesed tahavad käia poes, kinos ja juuksuris. Ja poes peab olema müüja ja et müüja palka saaks, siis peaks seal ümbruskonnas justkui veel inimesi olema, kes seal poes käiksid. Nii jõuamegi taaskord välja selleni, et kui me tahame, et elu igal pool võimalik oleks, siis peab seal olema rohkem kui üks inimene. Piisaval hulgal inimesi loob eeldused selliseks elukvaliteediks, mida inimesed ootavad ja loodavad.

Kahte liiki omavalitsused

Laias laastus võib omavalitsused täna jagada kaheks. Ühed on sellised, kus avaliku sektori teenuseid napib ja nende osutamisega on probleeme. Ei ole piisavalt lasteaiakohti, kooli jõudmine võtab tund aega ja nii edasi. Saaremaa inimesel on tegelikkuses ilmselt üsna raske ette kujutada seda kannatuste rada, mida näiteks Tabasalu lastel tuleb iga päev läbida, et jõuda Tallinna kesklinnas asuvasse kooli.

Ja siis on teine ring omavalitsusi, kus riik on aidanud püsti panna uhke koolimaja, ehitanud staadioni, kiigeplatsi ja vallamaja. Vallamaju on palju ja inimesi vähe - kohati on vallamaja iga kümne-viieteist kilomeetri tagant. Ametnikud teavad kõiki inimesi nimepidi, teavad nende muresid ja rõõme. Enne kooliaasta algust helistab vallavanem isiklikult kõik esimesse klassi minevate laste vanemad läbi ja kutsub neid ikka oma valla kooli.

Selline elu on täna võimalik ainult tänu riigi regionaalpoliitilisele lähenemisele, mis võimaldab selliseid teenuseid praegu pakkuda. Seda võimaldab tegelikult riigi üldise maksutulu ümberjagamine. Piltlikult öeldes - Viimsi inimeste rahaga peetakse üleval Misso ilusat koolimaja.

Ma kuulan siit-sealt imestusega, kui räägitakse silmade särades kohalikest maksudest - kuidas see lahendaks paljud kohalikud mured. Vabandage mind, aga ma ei kujuta küll tegelikult ette, mis maksu sa seal Peipsi ääres nüüd veel eraldi kohalikelt koguma hakkad. Või isegi kui hakkad, kes sellest võidavad? Kui kohalike tulude osakaal kasvaks ja ümberjaotamine väheneks, siis sellest võidaksid rikkamad ja kaotaksid vaesemad vallad. Ja ma arvan, et see ei ole regionaalarengule mitte soodus.

Tuleme nüüd tagasi selle juurde, et meil on kahte tüüpi omavalitused. Ühed on siis need suurte linnade ümbruses olevad vallad ja teised on need väikevallad. Kuhu siis inimesed lähevad? Kas inimesed lähevad eelkõige sinna, kus on üles vuntsitud koolimajad, kõik on olemas, iga laps on arvel, iga laps oodatud? Õde ja vend saavad koos kooli minna kodu lähedal, koolibuss võtab maja eest hommikul peale ja toob õhtul koju tagasi. Ei lähe! Inimesed lähevad hoopis sinna, kus on probleemid, mida ma eelpool kirjeldasin - ummikud, kehvas korras lasteaiad, suurem kuritegevus ja saastatum keskkond. Ja nendes teistes elanikkond väheneb.

Mis paneb liikuma?

Kui öeldakse, et riik ei võta piisavalt ette ja ei aita ääremaid, siis mis see vastus on? Mis on olnud meie avaliku sektori vastus seni? Nagu ma ütlesin, ehitada veel ja vuntsida maju. Valada betooni. Teha veel rohkem koole korda, teha veel lasteaedu, teha külakeskus korda.

Probleem on aga selles, et kõik see toimub ühe omavalitsuse põhiselt. On ka maakondlikke mehhanisme, aga maakondlikkus tähendab täna kahjuks sageli seda, et igaüks peab midagi saama, kui tema järjekord kätte jõuab. Seekord teie saite oma rahvamaja, teie saite kooli, meie saame oma lasteaia... Kõik peavad niimoodi ringis saama. Aga kas probleem on ikka kehvas olukorras koolimajades? Kas vastus saab olla selles, et teeme veel koolimaju paremaks ja paneme mõnesse kohta veel ka purskkaevu. Kas see aitab?

Täna on meil Harku vald elanike arvult suurem kui Haapsalu linn. Viimsi vald on elanike arvult suurem kui Rakvere. Ja ma üldse ei räägi väikestest maakonnakeskustest nagu Põlva või Kärdla. Mis seal maakonnakeskustes siis valesti on? Äkki on regionaalhaiglate võrk hõre? Kuigi need on seal justkui olemas. Suurhallid on mõnest keskusest puudu? Kontsertsaalid?

Mõelda tuleb teistpidi. Miks siis inimesed lähevad sinna, kus seda kõike ei ole? Mida seal teises kohas püütakse veel ja veel parendada? Võtmekohaks on ikka majandus ja töökohad. Inimesed liiguvad sinna, kus on töökohad. Aga need töökohad ei teki iseenesest, selle eelduseks on otsused. Valikuid, ilmselt ka rahade tark suunamine ja läbimõeldud investeeringud. Ja kui me vaatame tänaseid omavalitsusi, siis kurb reaalsus on see, et sellise suuruse ja taseme juures neid küsimusi lahendada ei ole võimalik. Tänased omavalitsused on lihtsalt liiga väikesed, et tõsiselt kaasa rääkida piirkonna majanduse arendamises, rääkimata selle suunamisest. Lisaks tähendab väiksus tihti ka ebakompetentsust ja killustatust.

Mis siis aitaks? Lahenduseks saab olla ikkagi tugevate regionaalsete keskuste taastamine, olemasolevate tugevdamine. Ja ma ei mõtle siin neid kolme, nelja või viite Eest suuremat keskust, vaid ma pean silmas maakonnakeskusi. Nendesse peaks koonduma ka kogu maakonna administratiivne suutlikus. Loomulikult võib neist delegeerida kohalikku otsustamist nõudvaid asju allapoole, praeguste valdade või külade tasemele, kuid strateegilised otsused tehakse kõrgemal tasemel. Strateegilised otsused tuleb teha vähemalt tänase maakonna suuruses mõõtkavas. Erandiks saavad olla ainult mõned meie kõige suuremad linnad. Me peame aru saama, et Misso võimalus ellu jääda on see, kui Võru jääb ellu, mitte vastupidi.

Kui omavalitsus oleks maakondlik, siis saaks arendada regiooni ja majanduskeskkonda tervikuna, rääkida läbimõeldud ettevõtluspoliitikast, tööstusest, kutsekoolidest, kolledžitest, teedest, ühistranspordist. Nii jõuaksime lahendusteni, mis võiksid tuua töökohti, mille tõttu inimesed tegelikult liiguvad. Ja kui me tänaseid maakondi ei suuda ühendada tugeva keskusega regioonideks, liiguvad otsused ja ressursid sammu võrra kõrgemale ja kaugemale. Heal juhul Tartusse, Jõhvi ja Pärnusse, aga võib-olla ka ainult Tallinnasse. Otsustajaks jääb riik ja kohalik hääl jääb palju nõrgemaks. See on objektiivne paratamatus, et ilma kiire ja jõulise sekkumiseta see nii läheb.

Ma toetan maakondade-Eestit ja olen sellesisulise seaduseelnõu ka kaks aastat tagasi esitanud. Sel juhul muutuks ka omavalitsuste-vaheline koostöö reaalseks. „Mängijaid" oleks piisavalt vähe, et mõistliku aja jooksul mõistlikke kokkuleppeid teha. Aga sellised vähem-ambitsioonikad plaanid pikendavad agooniat ning kõik edasilükatud otsused saavad olema järjest valusamad.

Regionaalministri ettekanne Metsaülikoolis 2011. suvel

Kas asjatud kaikad kodarates või on keiser tõesti alasti?

2011-12-08

Kas teate Hans Christian Anderseni muinasjuttu keisrist, kes omale uued rõivad sai? Kogu rahvas kummardas ja kiitis keisri uute rätsepate osavat näputööd. Kuni ühel hetkel üks väike poiss ütles välja selle, mida keegi seni polnud julenud: keiser on ju alasti! Umbes sarnane süžee on praegu lahti rullumas ka Eesti Rahva Muuseumi ehitamise ümber.

Ma tunnustan igati ERMi ja teiste riigiasutuste aastatepikkust tööd uue muuseumihoone ehituse ettevalmistamisel. ERMi rajamine on Riigikogu otsus ja sellel on ka praeguse valitsuse igakülgne toetus. Ja kuigi on olnud kahtlejaid uue muuseumihoone asukoha osas, siis mina isiklikult olen seda meelt, et ERM peab eelkõige regionaalpoliitilistel põhjustel tulema just Tartusse.

Paraku seisab ilusate ideede ja kõigile külalistele avatud muuseumimaja valmimise vahel veel kaks suurt takistust: aeg ja raha. Õigemini - nende nappus.

Kultuuri- või turismiobjekt?

ERMi ehitamist ette valmistades on lähtutud lootusest, et suur osa hiigelprojektiks vajalikust rahast tuleb Euroopa Regionaalarengu Fondist. Selles lootuses on ERM läbi ministeeriumide saatnud teele ka projektikirjeldused ja rahastustaotlused Euroopa Komisjoni suunal, kes nii suure projekti puhul peab oma heakskiidu andma.

Aga just sealt on tulnud tagasilöök. Kuna sellises mahus kultuuriobjekti pole võimalik eurorahade eest ehitada, esitleti taotluses muuseumi kui turismiobjekti. Sellist, milles on pinda kokku üle 32 tuhande ruutmeetri. Euroopa Komisjon kõrvutas seda taotlust ka teiste analoogsete projektidega, mis aga tekitas neis kõhklusi.

Küsimused, mis õhus, on igati loogilised. Kui rajatav Euroopa Solidaarsuse Keskus Gdanskis võtab enda alla 18 000 m2, Akropolise muuseum Kreekas 25 000 m2 ning Louvre'i muuseumihoone Lensis mahub 17 000 ruutmeetrile, siis kas tõesti on põhjendatud ja otstarbekas rajada Euroopa mõistes väiksesse Tartu linna turismiobjekt, mis on üks suurimaid omataolisi kogu Euroopas?

Kas prognoositud külastajate arv on realistlik? Kui praeguse kolmveerand eurot maksva piletihinna juures külastab ERMi 6000 inimest aastas, siis pärast uue hoone valmimist tõuseb pileti hind kaheksa korda ning külastajaid oodatakse 142 000. Ning isegi sellise külastajate arvu juures tuleks keskmiselt üks külastaja iga neljakümne näitusealuse ruutmeetri kohta. Seega oleks muuseum suurema osa ajast külastajatest suhteliselt tühi.

Aega jääb väheks

Jah, me võime püüda otsustajatele veel selgitada. Me võime olemasolevat objekti paberil jagada erinevateks projektideks ja nimetada asju teiste nimedega. Eelmisel nädalal läkski teele järjekordne selgitus. Aga nii väga, kui ma ka ei tahaks uskuda, et Euroopa eksperdid leebuvad, mul selliseks optimismiks erilist alust ei ole. Sest kaks korda on taotlus tagasi saadetud ning tehtud viisakalt ettepanekuid muuta projekti sisu ja mahtu.

Siit kasvab välja aga teine probleem, mis muutub iga päevaga järjest tõsisemaks. Nimelt saab selle perioodi Euroopa Liidu teotusrahasid kasutada kuni 2015. aasta lõpuni. Jäänud on neli aastat. Isegi kui taotlus peaks järgmise aasta esimeses pooles heaks kiidetama, ei tähenda see, et jaanipäeval saab kopa maasse lüüa.

Ees seisab veel hangete läbi viimine, mis sellise mastaapse projekti puhul ei ole tehtav paari nädalaga. Viimases ERMi projektis on planeeritud, et alates hanke väljakuulutamisest kuni uste avamiseni kulub pisut rohkem kui neli aastat.

Oma vastuse täiendavate selgituste kohta on Euroopa Komisjon lubanud anda nelja kuu jooksul. Nii et isegi, kui täiendavad selgitused Euroopa Komisjoni rahuldaks ning järgmisel suvel saaks alustada riigihankega, jääb projekti lõpuni ainult kolm ja pool aastat ehk seitse kuud vähem, kui projektis selleks ette nähtud. Nii et mõtlemisainet on küllaga.

Ärme süüdista peeglit

Kuidas selles keerulises olukorras nüüd edasi minna? Üks asi on kindel - ERMi on vaja ning ajaloolistel ja regionaalpoliitilistel põhjustel on Tartu selleks sobiv paik. Aga meil ei maksa süüdistada Euroopa Komisjoni ja öelda, et nemad seal kaugel lihtsalt ei mõista meid ja meie kultuuri olulisust. Pigem tuleb neisse suhtuda kui peeglisse. Ja kui see pilt, mis peeglist vastu vaatab, meile ei meeldi, tuleb tõsiselt mõelda, mida projekti juures ümber teha, mitte peeglit siunata.

Pigem peaksime olema tänulikud neile ekspertidele, kelle eesmärk on meid aidata teha asi, mis on ühest küljest oluline rahvuskultuurile, teisalt aga aitab ka meelitada Tartusse turiste ja tuua särtsu kogu regiooni majandusellu. Ja mis samas ei tundu Euroopa kontekstis ülepaisutatuna ning oleks ka Eesti riigile jõukohane üleval pidada.

Minu arvates peaks tõsisemalt kaaluma komisjoni tähelepanekuid ja soovitusi ning mitte välistama projekti sisulist ümber vaatamist. Just sellele võimalusele ja Euroopa ekspertide senistele vastuargumentidele viitasin ma ka oma kirjas rahandusministrile, mis ka siin leheveergudel kajastamist leidis.

Eestlastele on seni edu ja tunnustust toonud kainus ja kasinus. Sellest on olnud kasu nii meil endil kui on meid kiidetud ja seatud eeskujuks ka mujal Euroopas. Kahjuks on tendentslik, et suurte kultuuriobjektide puhul kipub see paljukiidetud talupojamõistus aga teinekord tahaplaanile jääma. Neid aga, kes reaalsetest probleemidest räägivad, tembeldatakse automaatselt kultuuripõlgureiks.

Väljatoodud probleemid ei ole asjatud kaikad muuseumivankri kodarates, vaid tähelepanu juhtimine sellele, et praegusel kujul ei pruugi see vanker üldse veerema hakatagi. Sellisel juhul on kannatajaks terve Eesti rahvas, sest muuseumi ehitamine lükkub veel kaugemasse tulevikku. Ja sellest oleks väga kahju, sest muuseumi praegused olud ja tingimused on väljakannatamatud ja nii jätkata ei saa.

Lõpetuseks lõik Anderseni muinasjutust: "Laps ütleb, et tal ei ole midagi seljas!""Aga tal ei olegi midagi seljas!" hüüdis viimaks kogu rahvas. Keiser võpatas, sest ta teadis, et see on õige. Ent ta mõtles: "Rongkäik peab edasi minema!" ja ta astus veelgi uhkemalt ning kammerhärrad kandsid tema olematut sleppi.

Põllumajandusminister Seeder: otsetoetused hakkavad võrdsustuma

2011-11-16

Kanepi ja Valgjärve valla põllumeeste lõikuspeol osalenud põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi väitel muutub Eesti põllumehe elu Euroopa Liidu järgmisel eelarveperioodil oluliselt paremaks, sest otsetoetused ühtlustuvad.

Mis muutub siinsete põllumeeste elus 2014. aastast?

Euroopa Komisjoni poolt välja pakutus on kaks külge. Nagu elus ikka, on nii positiivset kui negatiivset. Positiivne on kindlasti see, et komisjon püstitas ise eesmärgi, et üheski liikmesriigis ei tohiks otsetoetused jääda alla 90 protsendi Euroopa Liidu keskmisest. Seega kinnitas komisjon esimest korda ametlikes dokumentides, et põllumajandus- toetused Euroopa Liidus tuleb ühtlustada. Arvuliselt tähendab esitatud ettepanek meile 30- protsendilist tõusu, võrreldes praeguste otsetoetuste tasemega. Nii et igal juhul meie olukord paraneb. Asja negatiivne pool on see, et vanade Euroopa Liidu riikide toetused on jätkuvalt kõrgemad. Vahe küll väheneb, aga jääb ikkagi alles. Meie soov ja eesmärk on, et võrdsustamine toimuks võimalikult kiiresti, mistõttu komisjoni pakutud tempo meid ei rahulda. Eks nüüd, uue perioodi alguseni jäänud aastatel (2011-2013), tuleb väga tõsiselt vaielda, läbi rääkida, oma seisukohti selgitada, et saada võimalikult positiivne lõpptulemus.

Kas kusagil on kirjas ka mõni kindel tähtaeg?

Komisjoni esimene pakkumine oli, et ühtlustamine võiks toimuda aastaks 2028, mille peale tuli väga tõsine kriitika ja valjuhäälne protest. Komisjon võttis nimetatud aastanumbri seepeale oma ametlikest dokumentidest välja. Järelikult tuleb uuesti läbi rääkida ja komisjonile survet avaldada, et see aastaarv saaks uuesti tagasi ja senisest märksa varajasemaks.

Kas need argumendid ei tööta, et meie panustame muudes valdkondades teistega võrdselt, aga põllumajandusvaldkonnas saame kas või kreeklastega võrreldes kuni kümme korda vähem tagasi?

Oleme seda solidaarsust ka korduvalt rõhutanud, aga eks neid argumente jätkub kõigil. Kas või Kreeka võlakirjade paketis osaleme solidaarselt teiste riikidega, olles ise üks vaesemaid Euroopa Liidu liikmesriike. Teine pool tõest on see, et ka täna on Eesti Euroopa Liidus väga selgelt saaja, mitte andja. Kusjuures kõige suurem saaja on Eesti põllumees. Juba täna tuleb 75 protsenti põllumeestele makstavatest toetustest Euroopa Liidu eelarvest - see on teine pool solidaarsusest. Vanad liikmesriigid räägivad samuti, et jagame siin sakslaste, hollandlaste, rootslaste jt raha ümber. Nii et kus läheb tasakaal ja õiglus, on väga delikaatne küsimus. Kripeldama jääb üksnes see, et miks meil ei ole võrdseid tootmistingimusi Hollandi, Saksa ja Taani põllumehega. Me ei soovigi saada juurde toetusi, vaid võrdseid tingimusi.

Kellele on põllumajandustoetused peamiselt mõeldud?

Põllumajandustoetuste puhul on kindel eesmärk, et toetused läheksid peamiselt toidu tootjatele. nMõistagi on neidki, kes lähevad kerget raha püüdma, teeseldes abikõlbulikkust. On ka nn passiivseid põllumehi, kes ise ei tooda, aga saavad erinevatest meetmetest toetusi. Osa omanikke ei soovigi viimasel ajal enam oma maad ise harida või põllumeestele rendile anda, vaid võtavad ise toetusi. Pilt on väga kirju ja meie eesmärk on seda korrastada. Sama eesmärk on ka komisjonil, kes on pakkunud välja esialgse definitsiooni, eristamaks passiivseid põllumehi aktiivsetest. Lahendusi otsitakse üle Euroopa.

On sedagi väidetud, et põllumehed võiksid oma nõudmisi pisut tagasi tõmmata, et teistest allikatest hoopis rohkem saada?

Peame tõesti sedagi vaatama, kuidas end toetuste abil siseriiklikult kõige paremini arendada suudame. Saame ju Eestile raha erinevatest allikatest - kalandus-, põllumajandus-, maaelu- ja sotsiaalfondist ning mujalt. See on päris keeruline olukord, et mis meile tervikuna kõige kasulikumaks osutub. Aga kõik ministeeriumid selle analüüsiga tegelevad ja usun, et Eestil õnnestub läbirääkimiste tulemusena saavutada parem tulemus, kui praegu välja pakuti.

Miks PRIA nii kaua raha kinni hoiab? Rahva hulgas on hakanud levima arvamus, et neile on antud vastav suunis, et seda raha saaks vahepeal pööritada?

Selliseid suuniseid ei ole PRIA-le antud ja ma võin kinnitada, et seda raha keegi ei pöörita . ei börsidel ega mujal. See on tõesti juba habemega probleem, et raha piisavalt kiiresti ei liigu ja et PRIA menetlemise aeg on pikk. Ühelt poolt sõltub see PRIA haldussuutlikkusest, seal on täpselt nii palju inimesi, kui on ja ega me neid rohkem võtta saa. Eesti riigil ei ole lihtsalt raha. Vaja on õpetajatel, politseinikel, arstidel, päästetöötajatel palka tõsta. Peame töö ära tegema just nende ametnikega, kes on pärast kärpimisi alles jäänud. Kas või välikontrollid põldudel on puhtalt Brüsseli nõue, mis tuleb teha ja võtab aega.

Euroopa Liit tegi Eestile just etteheiteid rahandusministeeriumi vähese kontrolli pärast struktuuri-fondide kasutamisel ning peatas raha väljamaksmise. Kas nüüd suureneb bürokraatia veelgi?

Loodan, et põllumehi see nüüd küll ei puuduta. Põllumajandus- ja kalandusfondi rahad kasutamisega on kõik korras, mis on suuresti just PRIA teene. Põllumehele on tihti tüütu PRIA liigne kontroll ja nõudlikkus, aga selle tulemusena on ka olnud suhteliselt vähe pettusi. Keegi ei süüdista neid nõrgas kontrollis ja PRIA raha vähemalt liigub.

Jntervjuu Helir-Valdor Seedriga

Allikas: Ajaleht KOIT 08. november 2011

Mati Määrits

Audentese spordikooli rolli peaks ümber mõtestama

2011-11-14

Olen spordihuviline, eriti elan kaasa korvpallile, jalgpallile ja kergejõustikule. Viimasel ajal olen tundnud, et on teemasid, mis vajaksid enam tähelepanu ja diskussiooni.

Minu hinnangul on Eesti spordi korraldus liialt tippspordikeskne, vähe tähelepanu pööratakse laiale kandepinnale, massilisusele ja regionaalsusele. Meie spordielu veavad Eesti olümpiakomitee ja riik kultuuriministeeriumi kaudu. Edasi tulevad juba omavalitsused, spordiliidud, spordiseltsid, spordialaliidud. EOK peamine mure on arusaadavalt väärikalt esineda olümpial ja teistel tiitlivõistlustel. Omal ajal toetas EOK tööd Eesti spordi keskliit, mis kümmekonna aasta eest likvideeriti. Ometi arvan, et ka Eesti spordielu korraldamisele tuleks kasuks sportlik konkurents ja juhtimise mitmekesisus, kus kaks organisatsiooni omavahel hea eesmärgi nimel „kakleksid": meil on naisliit ja naisühendus, pressinõukogu ja avaliku sõna nõukogu, põllumeeste keskliit ja talupidajate keskliit. Tandem täiendaks üksteist ning tooks uusi ideid ja inimesi spordielu korraldusse.

Arvan, et riiklik spordikorraldus sobiks kultuuriministeeriumi asemel paremini haridusministeeriumisse, mille valitsemisalaga on sport palju tihedamalt ja loomulikumalt seotud. Haridusministeeriumi valitsemisalasse kuuluvad koolid ja nende spordibaasid, kehaline kasvatus, huviharidus, noored, sealne suurem ametnikkond saaks rohkem panustada spordiprobleemide lahendamisse. Samuti väheneks spordi ja kultuuri omavaheline rivaliteet ning sport pääseks väiksema venna rollist.

Tallinnas palju ahvatlusi

Konkreetsemalt rääkides tuleks ümber mõtestada Audentese spordikooli roll Eesti spordis. Audentese ühe õpilase pearaha on meie praeguseid võimalusi arvestades põhjendamatult suur - üle 5000 euro (80 000 krooni) ehk neli korda kallim kui Tartu ülikooli kehakultuuri üliõpilasel ja kümme korda kallim üldhariduskooli õpilasest. Seda raha saaks tulemuslikumalt kasutada, suunates selle spordiklubide ja koolide rahastamisse, treenerite ja õpetajate palkadesse, spordiklasside või rühmade loomisse maapiirkondades.

Teiseks, Audentese asukoht ei peaks olema Tallinna linnas. Pealinna keskkond ei soosi kodust ja perekonnast lahus elavate noorte keskendumist eelkõige õppimisele ja sportimisele. Segavaid ahvatlusi ja võimalusi on liialt palju. Paraku on nii, et kool ja treenimine ei tundu ühel hetkel enam üldse huvitavad. Audentese tüüpi kooli kannaks välja enamik maakonnakeskusi, kus on baasid, treenerid, muu teenindav personal ja taristu olemas.

Kolmandaks, võistkonnaalade puhul on üksikute noorte Tallinnasse toomine sageli spordiala kandepinda kitsendav ja kohapealset motivatsiooni ja entusiasmi pärssiv. Kui maakonnas on hea võistkond, treenerid, traditsioonid ja toimiv süsteem, siis ühe või kahe parema mängija toomine Audentesesse on karuteene ala arengule. Väheneb kohalik motivatsioon ja publikuhuvi, kaovad eeskujud.

Mõnel spordialal oleme jõudnud olukorrani, kus noorsportlane esindab meistriliigas ühel ajal kahte võistkonda - oma koduvõistkonda ja ka Audentest. Tõeline sportlik absurd! Kunstlik võistkonna moodustamine ei ole jätkusuutlik. Mõistan, et kui väikeses maakohas on andekas sportlane, kellel pole oma piirkonnas võistkonda, puudub ka treener ja tingimused, oleks noore Audentesesse suunamisel mõte. Paraku kinnitab praktika, et kohtades, kus tingimused puuduvad, ei avastata selliseid noorsportlasi. Need avastatakse ikkagi seal, kus jagub kohapealseid fanaatikuid ja tingimusi. Kui suudame Eesti täiskasvanute koondised moodustada klubides pallivatest mängijatest, puudub ka vajadus aasta läbi koos mängivate noortekoondiste järele.

Platsil välismängijad

Spordi, nagu ka kultuuri ja hariduse krooniliseks probleemiks on tasakaalu puudumine materiaalse keskkonna ja sisulise tegevuse rahastamise vahel. Liiga palju raha paneme betooni ja põhjendamatult vähe treeneritesse ja noorsportlastesse. Eakad juhendajad veel jätkavad, kuid noori peale ei kasva. Sisulise tegevuse alla käib nii treeningprotsess, vahendid kui ka võistlustel käimine. Praegu maksab lapsevanem kinni treeningud, üüri, sõidud, kohtunike tasud, auhinnad. Ja kui mõnel vanemal raha lapse võistlustele sõiduks ei jätku, jääb laps koju ning saab osaleda vaid treeningutel, kui sedagi. Kes neid pooltühje spordibaase tulevikus üleval peab?

Nõutuks teeb olukord Eesti meeste korvpallis, mis on olnud ju aastakümneid meie
sportmängude lipulaevaks. Korvpallile kuulus rahva armastus, populaarsus, kõrge tase, sponsorite raha ja ka märkimisväärne osa avalikust rahast. Ja kuhu oleme jõudnud? Eeliseid võrreldes teiste aladega ei ole osatud ära kasutada. Täna tuleb teha kummardus nii jalgpallile, võrkpallile kui ka käsipallile. Kõik kolm on võrreldes korvpalliga paremini arenenud. Korvpall on taandunud. Miks?

Välisklubidesse sobiliku tasemega mängijaid meil saata peaaegu pole. Kohalikud klubid ostavad sisse võõrmängijad, et võita Eesti meistritiitel. Pole haruldane, kui platsil on kolmneli välismängijat ja kohalikud käivad kah külakorras satsi täiendamas. Paari aasta eest vaatasin Eesti finaali ega teadnud, kas elada kaasa Tartu grusiinidele või Tallinna mustanahalistele.

Ma ei oska rõõmustada olukorra üle, kus rikkamad Tallinn ja Tartu ostavad sponsorite rahadega endale mehi sisse, et mängida võrdselt Rapla ja Valgaga. Mõneks kuuks sisse ostetud kallite välismängijate raha võiks suunata järelkasvu ja treenerite tarvis. Meistriliigas ei tohiks üle kahe välismängija lubada ja kohustuslik peaks olema noortevõistkond. Kardan, et korvpalli haigus on nakkav ja sarnasele kiusatusele ei suuda vastu panna ka käsipall ja võrkpall. Esimesed märgid on juba õhus. Loodan siiski, et seda ei juhtu.

Helir-Valdor Seeder
Eesti Päevaleht, 11.11.2011, Spordileht

Haldusreformi kolm põhiküsimust

2011-11-08

Viimased kuu aega on haldusreformi teemal sõna võtnud erinevad teadlased, poliitikud, ajakirjanikud ja muud asjatundjad. On olnud sisukaid analüüse ja ka puusalt tulistamist, palju on räägitud aiast ning palju püütud teemat juhtida ka aiaaugule. Neist aruteludest ja ka varem läbi viidud uuringutest ja analüüsidest on tänaseks välja koorunud kolm peamist küsimust, millele peaks püüdma vastata kõik, kes sel teemal sõna võtavad või seda plaanivad.

Esiteks - kuidas tagada inimestele õigus kaasa rääkida nende igapäevast elu puudutavates küsimustes? Täna elavad inimesed olukorras, kus nende igapäevaste toimetuste kolmnurk - elukoht, töökoht ja vaba aja veetmise võimalused, ei asu enamasti ühes omavalitsuses. Elatakse ühes, poes ja arsti juures käiakse järgmises ning tööl ja koolis sageli suisa ülejärgmises omavalitsuses. Teadlased nimetavad seda toimepiirkonnaks ja enamasti on see suurem tänasest omavalitsusest.

Iseenesest ei ole inimeste suuremas liikuvuses ju midagi halba. Kõigis valdades ei peagi olema kooli, juuksurit, kaubanduskeskust ja muud eluks tarvilikku. Saab sõitma panna koolibussi naabervalda, metsatuka tagant läheb otsetee töökohta maakonnakeskuses ning elul polekski justkui häda. Kõige selle juures on aga üks suur ja põhimõtteline AGA.

Maakond kui toimepiirkond

Aga kuidas on tagatud inimese õigus oma elu mõjutavate otsuste tegemises kaasa rääkida? See peaks olema kohaliku demokraatia nurgakivi. Kui sinu lapse hariduse kvaliteedi määravad kõrvalvalla valijad, siis ei ole see õigus tagatud. Kui selle, kui tihti ja kui hästi on talvel lahti aetud tee maakonnakeskusse, kus sa tööl käid, määrab ära keegi kolmas või neljas, ei ole see õigus tagatud.

Sellisel juhul ei saa rääkida ka toimivast kohalikust demokraatiast. Ja kuigi vahepeal püütakse minivaldu toetada argumendiga, et suuremate omavalitsuste puhul väheneks kohalik demokraatia, on tegelik olukord vastupidine. Inimesel peab olema võimalus kaasa rääkida oma elu puudutavate otsuste tegemisel, oma toimepiirkonna valikute kujundamisel.

Uuringud näitavad, et täna kattub inimese toimepiirkond pigem maakonna kui vallaga. Tänase halduskorralduse juures aga jooksevad minivallad verest tühjaks ja alles ei jää mitte kohalik demokraatia, vaid tühi kest, mida tuleb allesjäänud elanikel üleval pidada.

Teine põhiküsimus, millele tuleb haldusreformi puhul vastata, on omavalitsuste võimekus seal elavate inimeste jaoks midagi ära teha. Hiljuti avaldatud haldusvõimekuse uuringust, aga ka õiguskantsleri ja riigikontrolöri ülevaadetest selgub, et praegu ei suuda omavalitsused väga sageli täita neid ülesandeid, mis neile seadustega pandud on.

Nõrgad omavalitsused

Kardetakse, et kui omavalitsused on suuremad ja tugevamad, siis teenuse kättesaadavus halveneb. Aga ega teenus ei ole ju see, kui inimene kutsutakse vallavalitsusse mingid blanketti täitma. Teenuse all tuleb mõista ikka seda, et vanainimesel aitab keegi puud ahju ette tuua, et lumesahk lükkab talvel tee puhtaks ja käib buss, millega minna arsti juurde või poodi. Ja nende kvaliteet ei sõltu vallavanema töökabineti asukohast.

Ühe lahendusena pakuvad haldusreformi vastalised, et võtame siis omavalitsustelt ära kohustuse neid teenuseid osutada. Võtame ära kohustuse korraldada hariduselu, teehoolet, sotsiaalhoolekannet, ühistransporti. Teoorias on see muidugi tehtav, AGA...

Aga kes neid teenuseid siis inimestele osutab? Kes lükkab talvel tee lahti? Naabervald? Riik? Mõlemad on võimalikud, aga see tähendab, et ka lumekoristuse raha liigub sinna. See tähendab, et ka otsused, kuidas ja kui tihti teid koristada, tehakse mujal ja kohalikel inimestel kaob võimalus neid otsuseid kuidagi mõjutada. Paratamatult tekib küsimus, et millega siis üldse kohalik omavalitsus tegeleb? Mitte millegi tegemisest pole aga elanikel kasu, isegi kui seda teha hästi lähedal ja hästi kohalikult.

Riik peab sekkuma

On selge, et Eesti vajab tugevaid omavalitsusi. Kohalikud inimesed vajavad tugevat omavalitsust. Ja et suuremad on tugevamad, sellega nõustuvad isegi kõige tulihingelisemad haldusreformi vastased. Suuremal omavalitsusel on rohkem võimalusi teenuste osutamiseks, on võimalus palgata pädevamaid inimesi. Suuremal omavalitsusel on võimalik ka investeerida tööstusaladesse, teedesse, haridusse, et luua ettevõtetele sobivamaid tingimusi. See omakorda tähendab aga töökohti. Just neid aga inimesed vajavadki.

Siit koorubki välja kolmas haldusreformi võtmeküsimus. Missugune on omavalitsuste tugevdamise juures riigi roll? See on ka koht, kus koalitsioon pole praeguseks veel üksmeelt leidnud. IRLi seisukoht on, et riik ei saa olla lihtsalt kõrvaltvaataja, vaid peab vajadusel ka ise omavalitsusi ühendama. Riik ei saa vaadata, kuidas nõrgad omavalitsused jäävad järjest nõrgemaks, vaid riigi kohustus on sellistel puhkudel ka sekkuda.

Ma ei süüdista selles praeguseid valla- ja linnajuhte - nad on tublid inimesed ja tegutsevad väga sageli oma võimete ja võimaluste piiril. Selleks aga, et suurendada võimalusi ja võimekust midagi ka reaalselt ära teha, tuleb praegused omavalitsused muuta suuremateks ja tugevamateks.

Just need on küsimused, millele vastates saab lahti harutada ka haldusreformi sasipuntra. Just neis küsimustes tuleb leida ka poliitiline üksmeel. Sest ainult nii on võimalik liikuda edasi ühtsema ja tugevama omavalitsussüsteemi poole, mis tasakaalustab keskvõimu ja kus on tagatud ka kohalike inimeste peamised õigused. Kohaliku identiteedi ja kogukonnatunde kandjaks võib aga edukalt olla külaselts.

Helir-Valdor Seeder: Maaelu kahaneb paratamatult

2011-11-07

Eesti ajaloos pole kunagi maale ehitatud nii palju koolihooneid ja -võimlaid kui viimase 20 aasta jooksul. Sellist võrgustikku ei jõua aga ühiskond ülal pidada, sest maal ei teki uusi töökohti.

Pärast iseseisvuse taastamist on palju räägitud kahanevast maaelust ja inimeste lahkumisest linnadesse. Otsitakse põhjusi ja süüdlasi. Juuresolev tabel tõestab, et sõltumata maaelu-, regionaal- ja põllumajanduspoliitikast ning riigikorraldusest kahaneb maaelu kogu Euroopas. Eesti suhteliselt stabiilne statistiline maaelanike arv on seletatav asjaoluga, et elanike arvu vähenemise maakondades tasandab elanike arvu kasv suurlinnasid ümbritsevates valdades. Näiteks Viljandimaa elanike arvu vähenemise 65 000-lt 52 000-le tasandab Viimsi valla elanike kasv 5000-lt 16 000-le. Iseasi, kas Viimsi vald, kus 1991. aasta 6000 hektarist põllumaast on järele jäänud 50, on vald või linn ja kas Peetri küla on ikka Eesti suurim küla või hoopis Tallinna linnaosa. Tabelist on näha, et traditsiooniline hajaasustus Eestimaal likvideeriti aastatel 1950-1990. Inimesed koondati korterelamutega keskasulatesse ja nad lahutati looduslähedasest maa-elulaadist. Korterelamutes puudusid maaelu eelised, aga ka linnaelu võimalused. Nõukogudeaegne planeerimine Eestis lähtus sotsialistliku tootmise vajadustest, kus inimene oli pelgalt tööjõuressurss. Esmalt määrati tootmiskomplekside (laudad, sigalad, kanalad, kuivatid, töökojad) asukohad ja seejärel nende teenindamiseks vajaliku tööjõu (lüpsjad, karjakud, traktoristid) elamud-asulad. Väiksemate lautade-sigalate lähedusse ehitati korterelamu, suurfarmide teenindajad olid majandite keskasulad. Tööle ja koju liiguti majandi bussiringiga. Näiteks Viljandimaal kaardistasin ma 43 nõukogudeaegset laut-elamu kooslust, lisaks keskasulad.

Ühiskondliku korra muutusega (maa-, omandi- ja põllumajandusreform ning talude teke) ja nüüdisaegse tehnoloogia kasutuselevõtuga muutusid tootmiskohad ja inimeste liikumine ning elukohad. Paljud endised tootmiskompleksid suleti. Sunnismaised kortermajade elanikud maal jäid tööta, valikuvõimalused puudusid. Lähitulevikus võib prognoosida veel tuhandete inimeste lahkumist, enamasti linnadesse, vähem
hajaasustusse. Lisaks peame arvestama, et vaid üksikutes Euroopa riikides on maaelanike osakaal veel nii suur kui Eestis. Mis jõuga hoiame eestlased maal, kui meist võrreldamatult paremini väljaarendatud maaelu ja taristuga ning suuremate põllumajandustoetuste ja jõulisema regionaalpoliitikaga riikides (Soome, Rootsi, Holland jt) lahkutakse massiliselt linnadesse? Kui aastail 1950-1990 koliti Eestis hajaasustusest keskasulatesse ja linnadesse, siis alates taasiseseisvumisest lahkutakse valdavalt keskasulatest ja väikelinnadest (ka maakonnakeskustest) suurlinnadesse või nende lähedale maale.

Peamised ümberkolimise põhjused on sobivate töökohtade puudumine ja õppimaasumine kõrgkoolidesse. Põllumajanduse kiire arengu (mitte kiratsemise, nagu teadmatusest väidetakse) tulemusena kadusid maal tuhanded töökohad. Tänapäeval teevad kümme inimest koos
tehnikaga ära saja nõukogudeaegse inimese töö. Kadunud on ka parteisekretärid, ametühingukomiteede esimehed, spordimetoodikud ja kaadriinspektorid. Võimekad noored lähevad linna kõrgkoolidesse. Õppimise ajal asuvad nad seal tööle, soetavad korteri, loovad perekonna ja tekivad uued sõbrad. Kooli lõpuks on nad linnakeskkonnaga seotud ja tagasipöördumine kodukülla vähetõenäoline. Nii "kaovad" võimekad maanoored linnadesse. See on osa linna fenomenist.

Kas oluliselt heldem maaelu rahastamine tooks lahenduse? ELi praktika ei kinnita seda. Euroopa Liit on suurima osa oma ühisest rahast suunanud maaelu ja põllumajanduse arengusse (1970.-1980. aastatel kuni 70%, praegu 39%), kuid Euroopas toimus ikkagi kiire linnastumine. Sellega ei taha ma väita, et maaelu ei peaks arendama, vaid hoopis seda, et koolide, lasteaedade, haiglate, kultuurimajade, võimlate jt sotsiaalobjektide rahastamisega pole võimalik asendada töökohti. Sobivad ja tasuvad töökohad on eelduseks heaolule ja ükskõik millise piirkonna arengule. Tegelikku olukorda ja prognoositavat arengut ei tohiks eitada ning nendega tuleb pikaajaliste investeeringute puhul arvestada. Unistusi ja soovitut ei tohiks tegelikkuse pähe võtta. Töökohti luuakse suuremates linnades, aga sotsiaalobjekte ehitame enamasti maale. Eesti ajaloos pole maale ehitatud niipalju koolihooneid ja -võimlaid nagu viimase 20 aasta jooksul. Sellist avalike hoonete võrgustikku suudame tulevikus üleval pidada ainult sisulise tegevuse kokkutõmbamise ja avalike teenuste koondamisega keskustesse, mis Eestis kahetsusväärselt ongi toimunud.

Eesti ainus tegemata reform on omavalitsuste piiride muutmine. Omavalitsuste piirid jäid muutmata aastatel 1990-1992, kui külanõukogud ja linnade täitevkomiteed nimetati ümber vallaja linnavalitsusteks ning neile anti omavalitsuslik staatus. Varem ainult sündide-surmade
registreerimise ja formaalselt eluruumide eraldamisega tegelenud külanõukogud ja täitevkomiteed said iseseisva eelarve ja tulubaasi, võtsid üle elamu- ja kommunaalmajanduse, sotsiaalelu, linnatranspordi, hariduse jt valdkondade korraldamise. Nõukogudeaegsed piirid, mille
aluseks olid kolhooside ja sovhooside piirid, jäid aga muutmata. Ühendamata jäid isegi rõngasvallad, väike linnaline asula ja selle tagamaa. Tulemuseks oli killustatus, ebaõiglus ja ebamajanduslikkus. Näiteks hakkasid kogu piirkonda teenindavad koolid kuuluma ainult ühele omavalitsusele, kes üksi otsustas kooli arenguküsimuste üle. Hulgaliselt konflikte ja mõttetut bürokraatiat tekkis omavahelise arvlemise tõttu. Seega võib öelda, et aastatel 1990-1992 tegime valestardi, mida pole tänaseni parandada suutnud. Viimastel nädalatel on liikvele lastud jutt, justkui oleks Eesti valdade piirid pärit muinasajast või isegi varasemast perioodist. No tule taevas appi! Iga ajalootunnis käinud õpilane teab, et kihelkonnad ja maakonnad (välja arvatud mõned nõukogudeaegsed rajoonid) on tunduvalt vanemad kui külanõukogudest moodustatud tänased Eestimaa vallad. Räägitakse, et piirid pole omavalitsuste puhul olulised, hoopis tähtsamad on ülesanded ja rahastamine. Lora! Kogu maailmas, sealhulgas Euroopas ja Eestis, mõeldakse piire mööda. Euroopa Liidus mõeldakse eelkõige liikmesriikide piire mööda, eriti ilmekalt väljendub see eelarvearuteludel. Ma pole täheldanud ühtegi riiki, kes lähtuks maailmavaatest, ikka oma piiridega lõppevast kasust või kahjust. Sama seis on Eestis. Näiteks Viljandimaal tekkis ühinemiste kaudu kolm omavalitsust - Suure-Jaani, Karksi ja Abja vald. Samad seadused, sama tulubaas, isegi samad inimesed volikogudes, aga mõtlemine ja otsused enne ja pärast ühinemist täiesti erinevad. Eesti omavalitsuste ühinemise praktika kinnitab, et ühise mõtlemise ja perspektiivse otsustamise tagab ühinemine, mitte lõputu koostöö. Killustunud ja üle jõu käiva koolivõrgu põhjuseks on killustunud ja üle jõu käiv omavalitsussüsteem. Naiivne on loota - ja vastutustundetu süüdistada kohalikke poliitikuid -, et omavalitsused vabatahtlikult ühineksid. Üheski Euroopa riigis pole haldusreform toimunud vabatahtlikult, vaid ikka keskvalitsuse vastutusel. Endise justiitsministri ettepanek rahvahääletuse kohta haldusreformi küsimuses ei ole hea mõte. Emotsionaalne ja üldsõnaline rahva arvamus ei aita meid kuidagi edasi. See poleks ka õiglane, sest 70 protsenti otsustajatest on linnarahvas. Miks peaks Lasnamäe elaniku arvamus olema aluseks haldusreformile Kagu-Eestis? Suvaline omavalitsuste ühinemine ei vii meid edasi, vaid ainult läbimõeldud ja terviklik reform, mis saab toimuda vaid keskvalitsuse initsiatiivil ja vastutusel ning parlamendi enamuse toel. Seepärast pole alternatiivi poliitilisele kokkuleppele erakondade vahel. Parim, mida mittepoliitikutest arvamusliidrid teha saavad, on toetada haldusreformi ettepanekuid, reformimeelseid poliitikuid ja erakondi. Mina seda tuge IRLi liikmena piisavalt tundnud ei ole.

Haldusreform pole imerohi, mis lahendaks kõik meie maaelu kitsaskohad, aga eeldus paljude probleemide lahendamisele ja jõukohasele valitsemisele on see küll. Eesti pole veel heaoluriik, kus olulisi ümberkorraldusi võib määramatusse tulevikku lükata. Väikese ja arenevana peame kiiremini astuma, et jõukamatele järele jõuda.

Helir-Valdor Seeder

Allikas: Eesti Ekspress 03. november 2011

Maarahvastiku osakaal, % muutus

Riik            1960 1970 1980 1990 2000 2010 1960-2010
Küpros        64,4 59,2 41,4   33,2 31,4   29,7    -34,7
Leedu         60,5  50,4 38,8   32,4 33      32,8     -27,7
Soome        61,9   49,7 40,2   38,6 38,9 36,1    -25,8
Portugal      65     61,2 57,2   52,1 45,6   39,3    -25,7
Slovakkia    66,5   58,9 48,4   43,5 43,7   43,2    -23,3
Holland      40,2    38,3 35,3   31,3 23,2   17,1    -23,1
Hispaania    43,4   34     27,2   24,6 23,7   22,6    -20,8
Sloveenia   71,8    63     52      49,6 49,2   52      -19,8
Kreeka       57,1   47,5   42,3   41,2   40,3   38,6   -18,5
Iirimaa      54,2   48,3   44,7   43,1   40,9   38,1 - 16,1
Prantsusmaa38,1 28,9 26,7   25,9   24,2    22,2 -15,9
Läti          47,1   39,3    32,9   30,7   31,9   31,8   -15,3
Tšehhi      40,5   35,6   24,8    24,8   26     26,5    -14
Taani        26,3 20,3    16,3    15,2   14,9   12,8    -13,5
Poola        52,1 47,9    41,9    38,7    38,3 38,8    -13,3
Luksemburg30,4 25,6   20       19,1    16,2 17,8    -12,6
Ungari       44,1   39,9   35,8     34,2   35,4   31,7   -12,4
Rootsi       27,5   19     16,9     16,9    16      15,3   -12,2
Eesti        42,5    35,1   30,3    28,9    30,6    30,5   -12
Inglismaa 21,6    22,9   12,1    11,3    10,6    9,9     -11,7
Itaalia       40,6   35,7   33,4   33,3    32,8    31,6    -9
Belgia       7,5     6,2    4,6      3,6      2,9      2,6     -4,9
Malta        9,9    10,3   10,2    9,6      7,6      5,3     -4,6
Austria     35,3   34,7 34,6    34,2     34,2    32,4    -2,9
Saksamaa 28,6   27,7  27,2    26,9     26,9    26,2    -2,4

Allikas: World Development Indicators (WDI), data.worldbank.org

Karksi-Nuiast saab nüüd sõita tolmuvabalt Ruhja

2011-11-04

Möödunud kuul avati Lilli tee ja nüüd saab lõpuks tolmuvabalt Nuiast Ruhja ja soovi korral sealt edasi ka Valmierasse sõita. Eesti poolel sai kõvakattealla kokku 14 kilomeetrit teed - Nuiast Äriküla ja Lilli kaudu Läti piirini. Lätlased panid kõvakatte ligi 8-kilomeetrisele teelõigule ja remontisid üle 6 kilomeetri vana asfaltteed. Kokku läks teedeehitus maksma üle 3 miljoni euro. Sellest 85 protsenti saadi Euroopa Regionaalarengufondist ja 15 protsendiga toetati teedehitust riiklikest vahenditest. Projekt näitas, et eestlased ja lätlased oskavad oma ühishuvisid ellu viia ja üle riigipiiride koostööd teha ning Euroopa Liidu rahalisi toetusvõimalusi kasutada.

Uus tee aitab parandada piiräärsete elanike liikumisvõimalusi ning soodustab läbikäimist lõunanaabritega. Kindlasti omab tee ka majanduslikku tähendust, kuna seda mööda toimuv kaubavahetus peaks oluliselt tihenema. Vaatamata ülemaailmsele majanduskriisile oleme Eestis ja ka Viljandimaal viimase nelja aasta jooksul panustanud teedeehitusse rohkem rahalisi vahendeid kui kunagi varem.

Äramärkimist väärib ka Nuiat läbiva Valga-Uulu maantee renoveerimine mõned aastad tagasi ning Karksi ja Nuia vahelise autotee uuendamine ning kergliiklustee rajamine. Viimast mööda on võimalik ka jalgsi turvaliselt Nuiast Karksi ja tagasi liikuda. Seal on võimalik jalgrattaga sõita, rulluisutada ja kepikõndi harrastada.

Maaelu toetamine taristu arendamise kaudu Karksi vallas ja kogu Mulgimaal jääb kindlasti ka tulevikus meie prioriteediks, sest korrastamist vajavaid teid, side- ja elektriliine jätkub maapiirkondades veel aastakümneteks.

Helir-Valdor Seeder

Põllumajandusminister
Allikas: Karksi Sõna nr 10 November 2011

Pärnumaa riigieelarves

2011-11-03

Üldjoontes on järgmise aasta eelarve mõõdukalt konservatiivne. Lisan sõna "mõõdukalt" just seetõttu, et eelarve tulude prognoosimisel on arvestatud kolmeprotsendise majanduskasvuga. Kahjuks ei näita Lõuna-Euroopa võlakriis leebumise märke ja selle Kreekast väljamurdmine võib kaasa tuua majanduslanguse kogu Euroopas, ohustades omakorda Eesti riigi tulude laekumist plaanitud mahus. Uus majanduslangus on pigem tõenäoline, nii tuleb kulude kavandamisel olla kasin.

Kulutamise kuldaeg ei naase

Mul on hea meel, et Eesti suudab hoida oma võlakoormuse Euroopa madalaimal tasemel, mis on 6,6 protsenti, sealjuures on Euroopa keskmine 80 protsenti ja üsna keskmise lähedal püsivad suurriigid Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa. Eraisikutena teame, et väike võlakoormus annab meile vabaduse oma elu vajadusel kiiresti ümber korraldada, lisab turvatunnet ja võimet toime tulla ootamatute saatuselöökidega. Kõik see kehtib riikide ja linnadegi kohta. Pärnu linna 80protsendine võlakoormus on olnud linnale raske taak.

Eesti on kriisist üsna hästi taastunud, majanduskasv on olnud Euroopa keskmisest kiirem ja see on toetunud ekspordi suuremahulisele kasvule. Kindlasti tänu konservatiivsele rahapoliitikale.

Siinkohal on oluline tähele panna, et Eesti ekspordi kasvu mõjutas tuntavalt meie põhilistel välisturgudel Põhjamaades ellu viidud majanduse elavdamise poliitika, peamiselt riigi tellimuse suurendamine. See on avatud majanduse magus vili, kibeda pillina käib kaasas üldine hinnatõus, millega kärbitud palgaga eestlastel on väga keeruline toime tulla.

Majandust elavdab raha ringlusse laskmine, seda saavad teha nii avalik sektor, investeerides taristutesse või suurendades toetusi, kui pangad, andes hoogsalt laenu. Mäletatavasti võtsid eraisikud Eestis 2007. aastal hoogsalt pankadest laenu, hinnad tõusid, sest liiga palju raha tuli ringlusesse. Raha pakkumise abil majanduse elavdamine on tööriist, mida tuleb kasutada mõõdukalt.

Tihti kuulen nõudmist, et eraldised tuleb taastada kriisieelsel tasemel. Mõeldakse 2007. aastat, aga see oli juba üle jõu elamise aasta ja sellist kulutamise kuldaega ei näe Eesti niipea.

Välisraha kavandatakse 2012. aasta eelarvesse summas 1,3 miljardit, sealjuures 80 protsenti sellest on pärit Euroopa Liidu fondidest ja koostööprogrammidest ning 20 protsenti kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguste müügist. Kahtlemata elavdab nii suure summa avaliku sektori raha riikitoomine majandust ja see on praeguses majanduslikus olukorras igati positiivne.

Kasvuhoonegaaside heitkoguste müügist saadav raha tuleb vastavalt lepingutele investeerida energia säästmiseks, mis omakorda tähendab, et hoonete soojuskaod ja halduskulud peavad ülejärgmisel aastal olema praegusest väiksemad. Pärnu maakonna 27 objekti saavad sellest rahast oma osa, nende hulgas on päästedepoosid, koole, lasteaedu ja hooldekodusid. Täpne loetelu läheks siinkohal pikaks, nimekirjaga saab tutvuda Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kodulehel.

Keskkonnaminister Keit Pentus rõhutas, et torustike soojustamisega on suudetud Eestis vähendada soojakadu määras, mis katab kogu Kunda linna aastase soojavajaduse. Samuti on seoses torustike soojustamisega Orissaares alandatud kaugkütte hinda elanikele kuus protsenti, see vähendab kodukulusid.

Taristu ja haridus

Pärnumaa strateegilise arengu seisukohalt kõige tähtsam objekt Rail Baltic on esialgu poliitiliste otsuste ootamise faasis. Juhul kui Eesti, Läti, Leedu ja Poola sõlmivad raudtee arendamiseks poliitilise kokkuleppe, hakatakse planeerima raha. Rail Balticu tähtsust Pärnumaale ei ole võimalik alahinnata.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eelarvest leiame 17,3 miljonit eurot Pärnu ümbersõidu ehitamiseks ja 8,6 miljonit eurot väikesaartele laevade soetamiseks, teiste hulgas on nimetatud Kihnu saart. Võrreldes eelmise aastaga, kasvab ühistransporditoetus 4,84 protsenti ja kohalike teede hoiu toetus 40 protsenti, summas 5,1 miljonit eurot kogu Eestile.

Haridus- ja teadusministeeriumi eelarve suureneb seoses kõrghariduse rahastamise kasvuga, tasuta kõrghariduse juurutamise eelnõu on menetluses. Sellel nädalal pälvis riigikogu ja avalikkuse tähelepanu õpetajate meeleavaldus. Tunnustan õpetajaid julguse eest tulla välja enda eest seisma, see ei ole väga eestlaslik. Samal ajal oli tegemist konstruktiivse kriitikaga riigijuhtide aadressil.

Professor Mati Heidmets ütles riigikogu kõnepuldist hariduse ees seisvaid probleeme avades, et õpetajate positsioon ühiskonnas peab paranema.

Eesti õpetajate töö tulemused on ühed maailma paremad, samal ajal pole pedagoogid rahul oma töö väärtustamisega.

Õpetajate kõneisik Martin Saar ütles ETV saates "Terevisioon", et koolivõrgu reformile peab eelnema haldusreform. Tema seisukohaga saab ainult nõustuda. Tugevas omavalitsuses on tugev kool, perearstikeskus, ühistranspordivõrk ja sotsiaalhoolekanne.

Ma ei usu, et gümnaasiumide viimine ministeeriumide alluvusse ehk riigigümnaasiumide loomine tõstab keskhariduse kvaliteeti. Jääb üle ainult loota, et ühel päeval saavutatakse riigikogus konsensus haldusreformi elluviimiseks. Seniks toetan haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksood ajast ees käimisel, et koolivõrku korrastada ning seeläbi õpetajate töötasu ja -tingimusi parandada.

Kultuur ja sotsiaalvaldkond

Kultuuriministeeriumi eelarves näeme välisraha Pärnu muuseumi uue maja ehituse lõpetamiseks, samuti tegevustoetusi Kihnu muuseumile ja Pärnu linnaorkestrile. 2012. aastal kavandab ministeerium sihtasutuse loomist, et korraldada Endla teatri tööd. Samuti kõneles kultuuriminister Rein Lang kavatsusest toetada Järvi muusikafestivali ja Pärnu filmifestivali.

Norra finantsmehhanism eraldab mõisakoolide renoveerimiseks 900 000 eurot, kuuldavasti meeldivad norrakatele koolideks rekonstrueeritud mõisad.

Rahandusministeeriumi eelarvest saame teada, et ELi üldeelarvesse eraldab Eesti 167 miljonit eurot. Eespool tõin välja, kui palju me ise tagasi saame, vahe on mitmekordne. Suurim kulukasv summas 90 miljonit eurot tekib seoses riigi kannete taastamisega kohustusliku kogumispensioni fondidesse.

Sotsiaalministeeriumi eelarve suurim kuluallikas on riiklik pension, milleks kulub 1,3 miljardit eurot, ja kulud kasvavad 71 miljonit eurot ehk 5,68 protsenti. Pensionisaajate arv suureneb 8000 inimese võrra. Samal ajal laste arv väheneb ja seoses sellega alaneb peretoetuste summa 3,6 miljoni euro võrra. Asjata ei rõhutanud Marju Lauristin riigikogus inimarengu aruannet tutvustades, et Eesti kõige suurem probleem on meie rahva kestma jäämine. Samuti rõhutas riigikontrolör eelmisel nädalal, et Eesti pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik, tuleb olla valmis kauem tööl käima.

Kokkuvõttes on Eesti 2012. aasta eelarve konservatiivne ja tasakaalus, lühiajalises vaates päris hea, muretsemiseks pole põhjust. Ilmselt tunnevad suured elanike grupid: haiged, pensionärid, sotsiaaltoetuste saajad, haridus- ja kultuuritöötajad, et olukord nende valdkondades on liiga pingeline.

Haldussüsteem vajab kohandamist muutunud oludega. Mitu valdkonda nõuaks senisest suuremal hulgal raha, see tähendab ühistes huvides ja parema tuleviku nimel paljustki loobumist. Poliitikutelt oodatakse muutusi, kartmatust eksida, mis on nii inimlik, ja julgust teha raskeid otsuseid. Kas selleks ollakse valmis juba järgmisel aastal, et 2013. aasta eelarve pakuks rohkem rahulolu? Aeg näitab.

Miks Eesti põllumees saab vähem otsetoetusi kui "vanad" eurooplased

2011-11-01

MINISTER TEAB: Vanad liikmesriigid hoiavad kiivalt oma positsioone. Kord kätte võidetut on eriti raske käest anda, eriti kui see puudutab rahalisi vahendeid.

Seoses Euroopa Liidu uue rahastamisperioodiga ja ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) tulevikusuundade aruteluga on taas hakatud rääkima põllumajanduslike otsetoetuste erinevast tasemest liikmesriigiti ning Eesti positsioonist selle pingerea alumises otsas. Püüan selgitada, milles liitumiseelselt kokku lepiti ja millised on eri liikmesriikide positsioonid.´

ÜPP otsetoetused tekkisid alates 1992. aasta nn Mac-Sherry reformist. Lähtudes kaubanduspoliitika liberaliseerimisest, alandati Euroopa Ühenduse välispiiril rakendatavaid tollitariife, mis viis siseturul hinnad langusse, lähemale maailmaturu hindadele. Nii tekkis EL-i põllumeestele nn arvestuslik "saamata jäänud tulu".

Kompenseerimaks põllumajandustootjatele reformi tõttu langenud sissetulekuid, viidi sisse otsetoetused. Näiteks teraviljatoetuse suuruse määramiseks võeti arvesse reformi rakendamise aegsed liikmesriikide kasvupinnad hektarites, keskmised saagikused tonnides hektari kohta ja vastava põllumajandussaaduse tollimaksu languse ulatus - teravilja puhul oli see 63 € tonni kohta.

Nende kolme elemendi korrutis andiski liikmesriigi teraviljatoetuse summa ehk aasta eelarve. Sarnase valemi alusel arvutati ka teiste põllukultuuride ja -loomade kasvatamise otsetoetuse summad ja ühikumäärad hektari või looma kohta. Nii kultuuride kasvupinnad ja loomade arvud kui ka saagikus ja jõudlus olid liikmesriigiti erinevad, vastavalt neile elementidele ja põllumajandussektori suurusele tekkisid toetuste, mida esialgu oli loendis ligi kakskümmend, kogusummad.

Näide saamata jäänud tulu arvestuse kohta: Taani teravilja saagikus hektari kohta on 8 tonni, saamata jääv tulu 8x 63 = 504 €/ha. Eesti teravilja saagikus hektari kohta on 2,5 tonni, saamata jääv tulu 2,5x 63 = 157,5 €/ha.

Nagu arvutusest selgub (erinevus 3,2 korda), võimendab selline äraspidisele metoodikale tuginev toetuste poliitika paremates looduslikes tingimustes olevate tootjate eeliseid. Ainuüksi suurem saagikus annab tootjale majandusliku eelise, aga kui sellele lisada loogika, et mida suurem on saagikus, seda suurem ka kompensatsioon saamata jäänud tulu eest, siis on tulemuseks ebavõrdsus ruudus.

Aluseks liitumisleping

Eesti otsetoetuste tänase taseme aluseks on EL-iga sõlmitud liitumisleping ning selles sisalduvad toetusõiguslikud hektarid, loomad, piima puhul ka kilogrammid jms ühikud ning nendele vastavad, läbirääkimiste ajal kehtinud toetuste nõuded ja toetussummad, mis kujunesid eelkirjeldatud valemite alusel.

Liitumisläbirääkimiste esimesel etapil võeti aluseks põllumajandustootmise statistika aastatel 1997-1999 (kasvupinnad, tootmise mahud, keskmine saagikus) ning ükshaaval toetusaluseid objekte läbi arutades kehtestati toetuse summad liitujatele liikide lõikes.

Kõigi uute, 1. mail 2004 liitunud liikmesriikide jaoks oli selles kontekstis tegu sarnaste alustega. Samas, silmas pidades Vene turu kokkukukkumist hilissuvel 1998, olid halvemas olukorras need liikmesriigid, kelle tootmises oli olnud suurem osakaal Vene turule suunatavatel põllumajandussaadustel, kuna selle mõjul toimunud tootmise järsk langus jäi just referentsperioodi sisse.

Oma osa languses oli ka üldisel uue riigi ülesehitamisest tingitud rahapuudusel, mille tõttu toetati ka põllumajandust üleminekuriikides vähem. Üks selliseid oli Eesti. Meie jaoks oli selline referents äärmiselt ebasobiv.

Olles tõestanud ära Vene kriisi mõju meie piimakarjakasvatusele (piimatootmise langus ühe aastaga oli 15%), saime tootmiskvoodi esialgselt 562 000 tonnilt 624 000 tonnini. Teraviljatoetuse arvestamisel aluseks võetava keskmise statistilise saagikuse 1,77 t/ha osas sai läbirääkimiste lõpp-paketti näitajaks 2,4 t/ha.

Seega sai meie nn teraviljatoetuse arvestuse valemiks 362 827 hektarit korda 2,4 tonni hektarilt korda 63 € ehk kokku pisut üle poole toetuste eelarvest (ca 54,8 mln €). Samasugused arvestused tehti teiste taimekasvatussaaduste (lina, kanep, kaunviljad) ja loomakasvatussaaduste (veised, ammlehmad, lambad) osas. Nii kujunes Eesti kogutoetuse aastaeelarveks ca 100 mln €.

Vanad hoiavad positsioone

Sarnaste valemite kasutamisel erineva geograafilise asendi, klimaatiliste näitajate ja mullaviljakusega maade osas muutus oluliseks tootmise struktuur ja jõudlusnäitajad. Meie keskmist teraviljasaagikust näiteks Hollandiga (9-10 t/ha) võrreldes on selge, et meie toetussumma jäi väiksemaks. Kuid kuni need toetused kuulusid konkreetse toetusliigi juurde, võis sellele mingi loogika põhjal selgituse leida.

Siiski peab tõdema, et käsitletud lähenemine ei sisalda vähimatki paindlikkust. Valemite alusel paika pandud toetussummade põhielemendid on muutumatud aastateks, hoolimata turuolukorrast, tegelikust maakasutuse muutusest, kasvatatavast kultuurist jms. Sarnane valem on otsetoetuste aluseks alates 1992. aastast ja püsib 2013. aasta lõpuni.

Hoolimata arvestusliku valemi ja n-ö rahastamispõhimõtete muutmatusest on aga muutunud toetuse enda põhimõtted. 2003. aastal viidi põllumajanduspoliitikas läbi uus reform, mis kehtestas uuelaadsed, konkreetsest tootmise kohustusest lahti seotud toetused.

Eestiga üheaegselt liitunud uued riigid olid selles mõttes katsejänesteks, et meile kohanduv ühtse pindalatoetuse süsteem rakendus alates 2004. aastast, kuid EL-15 rakendati ühtset otsemaksesüsteemi vastavalt liikmesriigi valikule alates aastast 2005 või 2006.

Mõlema süsteemi üldine põhimõte oli, et liideti kokku kogu otsetoetuste summa (eelkirjeldatud valemite alusel saadud sektoripõhiste toetuste summade koond) ning jagati see toetusõiguslike põllumajandusmaa hektarite arvuga, saades nii uue toetuse ühikumäära hektari kohta.

Vanades liikmesriikides tehti seda individuaalse tootja tasemel (temale aastatel 2000-2002 makstud toetuste keskmine aastane summa jagati tema kasutuses olevate põllumajandusmaa hektarite arvu aasta keskmisega), kuid uute liikmesriikide jaoks tehti seda liikmesriigi tasandil.

Lisaks laiendati toetusõigusliku põllumajandusmaa definitsiooni - kui eelnevalt oli toetusõiguslik vaid konkreetse põllumajanduskultuuri kasvatamise või põllumajandusloomade karjatamisega seotud põllumajandusmaa, siis nüüd liideti maad, millel ajutiselt põllumajanduslikku tootmist ei toimunud, kuid maad hoiti heas põllumajanduslikus korras vastavalt liikmesriigi poolt sätestatud tingimustele.

Vanades liikmesriikides, kus põllumajanduslik maakasutus oli stabiilselt välja kujunenud aastakümnete jooksul, ei toonud selline lisandus palju probleeme. Kuid nn üleminekumajanduse riigid nagu ka Eesti, kes olid läbi elanud põllumajandussektori suure kokkutõmbumise, omasid olulist osa põllumajandusmaast, mis muutus uutes tingimustes samuti toetusõiguslikuks, ning sellega vähenes hektari kohta makstav toetusmäär veelgi.

Arvestades kogu otsetoetuste toetusmäära kujunemist poliitiliste läbirääkimiste käigus, on tuntav EL-15 soov säilitada oma eelispositsioon ja hilisematele liitujatele makstavat toetust lahjendada. 10 uue liikmesriigi juurdetulek tekitas nn kahekiiruselise Euroopa, mille tunnistuseks on veel tänagi, 7 aastat pärast liitumist, meie kohta kasutatav väljend "uued liikmesriigid", ülejäänute kohta kasutatakse õigusakti tasemel väljendit "liikmesriigid, kes pole uued liikmesriigid".

Tänastest seisukohtadest

EL-i ÜPP kulud on aastate jooksul moodustanud isegi üle 50% ühisest eelarvest, nüüd on see osakaal vähehaaval vähenemas, kuid moodustab siiski ca 40%. ÜPP meetmete kaudu on liikmesriigil kõige lihtsam oluline osa oma sissemaksest riigi majandusse tagasi suunata ning oma rahalist netopositsiooni parandada.

10 liikmesriigi liitumisega 2004. aastal tuli põllumajandusmaad ja põllumajandustootjaid oluliselt juurde, eelarve piirsummad olid aga perioodiks 2007-2013 põhimõtteliselt kokku lepitud. Tänases olukorras, kus poliitilistes tekstides sisaldub esmakordselt vajadus eemalduda ajaloolistest toetuse alustest ning liikuda võrdsema jaotuse poole, hoiavad vanad liikmesriigid kiivalt oma positsioone. Kord kätte võidetut on eriti raske käest anda, eriti kui see puudutab rahalisi vahendeid.

Nii olemegi seisus, kus otsetoetuse keskmine hektarimakse erineb liikmesriigiti kuni 5 korda ja lahendus, mis on välja pakutud, vähendaks seda 4-kordse vaheni. Selle pakkumise tegijad rõhutavad, et madalamate keskmiste hektari toetusmäärade kasv on kuni kolmandik (Lätil 84-lt 114 euroni, meil 117-lt 156 euroni). Meie ütleme, et see moodustab vaid 60% kogu EL-27 keskmisest. Ja see on väga erinev käsitlus.

Saarte Hääl

Kolmapäev, 26. oktoober 2011

Millal toimub ühinemine?

2011-11-01

Veel mõni aasta tagasi toimus omavalitsustes üle Eesti palju arutelusid selle üle, kas erinevate omavalitsuste liitumine üheks omavalitsuseks on hea või halb, kas seda peaks tegema või mitte. Tänaseks on aga mõttevahetused jõudnud sinnani, et küsitakse, millal oleks mõistlik ühineda? Senised läbirääkimised näiteks Jõgeva linna ja valla puhul näitavad, et ümberlauaistujatel ei ole suuri põhimõttelisi erinevusi, kuid pahatihti ei kiputa teise poole argumente kas lõpuni kuulama või keeldutakse nendest juba eos.

Peatuksin siinkohal Jõgeva näitel lähemalt, kuna sarnane olukord valitseb veel mitmeski Eestimaa paigas. Usun, et Jõgeva piirkonna inimestele on ühendomavalitsuse loomine vägagi tõsiseltvõetav piirkonna kestvuse tagaja. Sain sellele kinnitust hiljuti toimunud linna ja valla ühisel arutelul, kus ühes kultuuri-, spordi- ja turismivaldkonna inimestega arutlesime võimalike koostöömomentide üle. Üheski valdkonnas ei kostnud põhimõttelist vastuseisu ühise omavalitsuse moodustamisele. Kodanikualgatused teevad juba ammugi kahe omavalitsuse üleselt koostööd ning on väga tihedalt üksteisega seotud. See fakt annab mulle isiklikult kindluse, et ühel hetkel jõuab sarnane arusaamine ka administratiivsele tasandile

Mitteliitumise põhjused
Peamine küsimus liitumiste juures on, et kuidas see peaks sündima? Esmalt aga tuleks vaadata üle mõned põhjused, miks liitumisi sedavõrd vähe on toimunud? Kohtan tihti lauset stiilis: Poliitiline kemplemine ei ole jätnud ruumi tervele mõistusele ning seetõttu ei ole jõutud ühinemisteni. Mina küsiksin aga, kas oma linna-valla inimeste huvide eest seismist saab nimetada poliitiliseks kempluseks? Ma ei saa kuidagi pahaks panna, et valitud juhid nii ühes kui teises omavalitsuses katsuvad seista parima tarkuse juures oma piirkonna hea käekäigu eest. See ongi omavalitsusjuhtide töö. Hädavajalik oleks aga neis hoiakutes laiendada piiride ja piirkonna mõistet. Näiteks Jõgeva puhul on üsna üheselt selge, et kui vallal läheb hästi, siis läheb ka linnal hästi ja vastupidi.

Meenutagem, et äsja tähistasime oma riigi alles 20. taasiseseisvumise päeva. Me oleme noore riigina alles hiljuti üle elanud kaks suuremat majanduskriisi (90date keskpaik ja alates 2008 kuni tänaseni kestev) ning me elame ikka veel illusoorses kõikelubatavas liberaalses juhikultuslikus ühiskonnas.

Teise olulise põhjuse juuri näen ma meie riigi lähiminevikus. Tuleme ühiskonnana riigikorrast, kus igal inimesel oli töö, kindlustatud korter, vähe valikuvõimalusi nii materiaalses kui vaimses plaanis ning kindlus ja selgus külanõukogude võimupiirides, mis ei kuulunud arutlemisele. Tänased omavalitsuste piirid on ju suuresti just need samad nagu nad olid. Piiridest ollakse väga visad kinni hoidma. Selle juurde kuulub veel eestlase talupoeglik ettevaatlikus, mis lihtsalt ei luba kiiresti kaalukaid otsuseid teha. 20 aastat ei ole ei ajaloo ega riigi seisukohalt mingi aeg, et peaksime päevast-päeva kannatamatult ringi käima ja pidevalt midagi reformima.

Kolmanda põhjusena näen ma 90datel kätte võidetud vabaduses olla ise oma asjade üle otsustaja, koos soovimatusega seda privileegi kellegagi jagada. Küüniline valitsejate iseteadlikkus on segunenud eelmisest korrast pärineva mentaliteediga - olla juhtide juht on ikka üks hea asi. Seetõttu pole midagi imestada, et meie riiki ilmestavad sajad kesiselt elavad omavalitsused, kuna enamik omavalitsusjuhte on ju pärit hoopis teisest mõttemaailmast kui 21. sajandi maailm koos oma väljakutsetega. Ja seda ei saa mitte ette heita, vaid tuleb lihtsalt aktsepteerida. 40 aastat kõvakäelist kasvatust istub inimestes kõvemini kinni, kui 20 aastat vabalt harjutamist. Seetõttu ei tasu imestada, miks on omavalitsustega lood nii nagu nad on.

Mis viiks liitumisteni?
Esmane tingimus on tahte olemasolu. Ja seda mitte pelgalt sõnakõlksuna ja emotsionaalsete lausungite tulistamisena, vaid igapäevases soovis näha enda kõrval teist omavalitsust kui võrdne võrdset. Tuleb loobuda kohati ogaruseni minevast konkurentsist. Nagu on öelnud USA 32. president Roosevelt: „Konkurents on olnud väga hea mingi teatud piirini. Meie aga peame pingutama sellise koostöö nimel, mis algab sealt, kus konkurents enam ei aita."
Praktilise poole pealt tähendaks see, et kõigepealt hakkavad omavalitsusjuhid oma piirkonna arengusuundi välja töötades vaatama üle oma administratiivpiiride ja mõtlema, mis kasu võiks üks või teine ettevõtmine tuua ka naabritele. Järgmise sammuna peaks planeerima kõikvõimalikud bürokraatlikud kavad (üldplaneeringud, arengukavad, valdkondlikud tegevuskavad, toetuste maksmiste korrad jne) koos naabritega või naabrite huve samavõrra arvestades kui oma valla/linna huve.

Eesti inimesed oskavad tahtmise korral hoida kokku ja teevad seda kindlasti ka tulevikus. Ühtehoidmine ja koos mitte ainult töötamine, vaid ka ühes suunas vaatamine võiks luua eeldused, et mingis ajahetkes saadakse väetist vähe rammusamaks. Tõenäolisel ei võta Riigikogu ilmselt ka sel neljaaastasel perioodil omavalitsuste liitumiste soodustamiseks täiendavalt midagi ette. Kusjuures paradoks on selles, et enamik riigikogulasi on valitud maal elavate inimeste poolt, kuid omavalitsuste teemadel ei oska või ei taha sõna võtta neist enamik. See aga ei tähenda, et peaksime omavalitsuses tegutsevate inimestena käed rüpes ootama ja valitsust kiruma. Lõpuks teevad suuri tegusid ikka inimesed ise ja kui me tahame ning usume, et üheskoos tuleviku raskustele vastu astudes oleme me tugevamad, siis tehkem seda ja unustagem andrespearulik ärategemise soov.
Omavalitsuste ühinemised tulevad. Ja tulevad siis, kui me selleks nii riigina kui ka inimestena tegelikult valmis oleme.

Kiigeplatsist ja lasteaiakohast ei piisa

2011-10-10

Regionaalpoliitikal on Eestis enamasti kaks tähendust. Kui öeldakse regionaalpoliitika, mõeldakse kõigepealt haldusreformi ja hakatakse enamasti tegelema numeroloogia ja kunstiga. Et missugune arv on kõige ilusam ja kuhu oleks paslik uued piirid joonistada.

Ja kui sõnal on eesliide „regionaal", toimub see paljude arvates kuskil küüni taga või külapoe trepil ning linnades ja nende lähedal elavaid inimesi see ei puuduta.

Kakssada kakskümmend kuus. Just nii palju on Eestis täna omavalitsusi. On seda vähe, palju või piisavalt? Iga arv, mis on tänasest 226st väiksem, on parem. Sada on parem kui 226. Kaheksakümmend on parem kui sada. Nelikümmend on parem kui kaheksakümmend ja nii edasi.

Miks ma selles nii veendunud olen? Unustage see numbrite jada - kas 226, 100, 80, 20 või midagi muud - korraks ära. Sest number ise ei ole eesmärk. Numbrite taga on inimesed, kes igapäevaselt neis omavalitsustes elavad ja töötavad, koolis käivad ja lapsi kasvatavad.

Need on inimesed, kelle heaolu eest peab seisma omavalitsus ja -valitsejad. Need on inimesed, kellele omavalitsus peab pakkuma teatud hulka teenuseid, aga kus paljudel juhtudel vald või linn seda tegelikult ei suuda.

Aga 226 on ka praeguste linnapeade ja vallavanemate koguarv, teist samapalju on volikogude juhte. Lisaks veel asetäitjad, osakonnajuhatajad, direktorid, erinevad nõukogud ja nii edasi. Oma särk on ihule siiski kõige lähem ning eks ka siin peitub osa põhjusest, miks valdade-linnade vabatahtlik liitumine nii visa edenema on.

Tuleb peeglisse vaadata

Täna esitletakse kohalike omavalitsuse haldusvõimekuse uuringu tulemusi, millest selgub, et omavalitsuse võimekus on tihedalt seotud seal elavate inimeste arvuga. Ja kuskilt maalt läheb selge piir, millest allpool võimekus järsult langeb. Täna jookseb see piir 5000 elaniku juurest - sellest numbrist väiksemail üksustel on enamasti väga keeruline pakkuda elanikele neid teenuseid, mida inimestel õigus saada on.

Selle analüüsi mõte ei ole lahterdada ühtesid omavalitsusi tugevateks, teisi nõrkadeks. Ühtesid õnnestujateks, teisi läbikukkujateks. See 29 erinevast indikaatorist koosnev analüüs annab adekvaatse pildi hetkeolukorrast ja aitab meil teha järeldusi. See on peegel ning kui peeglisse vaadates pilt ei meeldi, tuleb midagi enda juures muuta, mitte peeglit süüdistada.

Aga mida see „haldusvõimekus" üldse tähendab? Inimese jaoks ei ole see mingi väärtus omaette. Inimese jaoks on oluline, et tal oleks piisavalt lähedal töökoht ja kool, lasteaed ja perearst, kauplus ja raamatukogu. Et naabrimemme eest hoolitsemine ei oleks ainult tema enda õlul ja et akna alla ei tekiks ootamatult kruusakarjääri. See on oluline, see läheb inimestele korda.

Töökohad, töökohad

Omavalitsuse roll on luua inimestele selline elukeskkond. Omavalitsus peab olema tegus ja pädev partner ka erasektorile, suutma tuua valda või linna investeeringuid. Sest investeeringud tähendavad töökohti.

Aga tänas on Eestis olukord, kus näiteks planeeringute valdkonnas on ainult 56 omavalitsusest olemas pädev ja erialase ettevalmistusega inimene. 56! See tähendab, et 170 omavalitsuses sellist igapäevas pädevust ei ole. Just sellistest asjadest sõltub sageli, kas ettevõtja rajab oma tehase ühte, teise või kolmandasse kohta. Just sellest sõltub, kus on tööd ja kus mitte.

Sellest ei piisa, kui remontida uhke gümnaasiumihoone ja siis oma kuue õpilasega keskkooliklassist meeleheitlikult kinni hoida. Ei piisa ka lasteaiakohast ja korda tehtud kiigeplatsist - inimesed lähevad elama sinna, kus on tööd. Ja kui iga vallakeskus kujutab ette, et ta on inimeste jaoks tõsine tõmbekeskus, siis tuleks neil ilmselt veel üks kord mõelda.

Vaadake kasvõi Tallinna - lagunevatest lasteaedadest kuuleme uudistest ülepäeviti, ometi kolivad inimesed pealinna. Hommikul tööle minnes ja õhtul tulles istuvad inimesed kaks tundi ummikus - aga ikka kolitakse Tallinna.

Tallinn on muidugi äärmuslik näide ning selle üle, kas Eesti omavalitsusmaastikul peaks olema üks hiiglane, kus elab kolmandik kogu riigi elanikest, võib ka arutada. Aga vaadates Eestis ringi, on selge ka see, et kuskil 25 tuhande elaniku juures on see piir, kust alates suudavad omavalitsused täita neile seadustega pandud kohustusi elanike ees.

Halduskorralduse lähtekoht

Sellise suurusega üksused suudavad paindlikult reageerida ka muutuvatele oludele. Täna avaldatavast analüüsist tuleb välja, et just üle 20 000 elanikuga omavalitsuste grupp oli ainukesed, mille haldusvõimekus viimase aastaga on paranenud. Ehk teisisõnu - selliste omavalitsuste elanikud kannatasid majanduslanguses vähem.

Kui tulla tagasi loo alguses toodud teise käsitluse juurde, siis tegelikult ei tähenda regionaalpoliitika ainult seda, mis toimub kuskil metsade taga ja kuhu sõidab kaks korda nädalas autokauplus. Regionaalpoliitika tegeleb ja peabki tegelema ka linnade ja nende tagamaadega.

Täna avaldatavast analüüsist selgub, et inimesed liiguvad ikkagi linnadesse ning ühtlasi laienevad linnade tagamaad - piirkonnad, mis elaniku jaoks funktsionaalselt toimivad ühtsena. Ühtsena selles mõttes, et inimene saab ühes omavalitsuses korda ajada oma igapäevased toimetused. Lapsed käivad koolis, inimesed tööl ja ka õhtul on perega koos võimalik midagi ette võtta. See peabki olema halduskorralduse lähtekohaks.

Pealinna ümbritsevaid valdu nimetatakse tihti kuldseks ringiks. Ja ei ole saladus, et ka haldusvõimekuse indeksi tabelis on need vallad tipus. Selle ringi ja Tallinna ja vahel pendeldab iga päev mitukümmend tuhat inimest.

Kiire arengu mured

Aga nii nagu kõik hiilgav ei pruugi alati olla kullasära, ei tähenda ka nende pealinna lähivaldade tugev punktiskoor seda, et seal ei oleks probleeme. Koolis on ühes klassis rohkem paralleele, kui mõnes teises koolis klasse kokku. Hommikuti tööle sõiduks kulub tund aega. Ja nii edasi.

Ka uuringust selgub, et kui valdavas osas omavalitsustes on viimastel aastatel elanike arv vähenenud, siis keskuste tagamaades on toimunud vastupidine muutus - inimesed kolivad sinna elama. Näiteks Harku valla elanike arv on viimase kolme aastaga suurenenud 23%. Ligi veerandi võrra! Kuna kolijaiks on enamasti noored pered, on laste arv samas kasvanud veelgi enam. Ja sellise kasvuga hakkamasaamine on Harku jaoks tõsine väljakutse.

See tähendab, et ääremaal on ühed mured ja kiirelt arenevates valdades ja linnades teised. Ka nendega tuleb tegeleda, ka see on regionaalpoliitika. Õigemini - see ongi regionaalpoliitika.

Lahendus on ikkagi üleminek praegustelt minivaldadelt teistsugusele haldusjaotusele. Sellisele, mis arvestab inimeste igapäevast elu ja vajadusi. Sellisele, mis põhineb mõjupiirkondadel.

Loodan, et seda mõistavad ka need, kes on volikogudesse valitud rahva poolt neile kasulikke otsuseid tegema. Sest omavalitsused peavad olema inimeste jaoks, mitte vastupidi.

Miks üldse maakond, või maakonnale arengukava?

2011-06-02

Viimase kuu jooksul, kui maavalitsus on ette valmistanud tööprotsessi, et uuendada Rapla maakonna arengukava, on see tõstatanud ülesse ka palju erinevaid arvamusi. Mõnele kõige häälekamale ma ka vastan.

Kas maavalitsus jääb või ei ?
Minule teada olevalt ei ole järgmisel neljal aastal koalitsioon ega valitsus plaaninud suuremaid muudatusi halduskorralduses.
Maavalitsustel on täna terve rida riigipoolt antud ülesandeid alates riigimaade haldamisest lõpetades erinevate perekonnatoimingute registreerimise või planeeringute järelvalvega.
On päevselge, et riik täna järelvalvet omavalitsusliidule üle ei anna! Omavalitsusliidud on erineva tasemega ja suutlikkusega ning iseenda kontorolli ei peeta teatavasti just kõige ilusamaks teguviisiks.
Üks peamisi põhjuseid, mis kohalike omavalitsuste puhul miinusena välja tuuakse, on nende väiksus ja jätkusuutlikkus. Ehk siit me jõuame nõiaringi: riik KOV-idele otse osasid teenuseid ei osuta, kuna neid on ministeeriumite jaoks liiga palju ning omavalitsusliidud erineva suutlikkusega, siit ka põhjus, miks maavalitsusi vaja on! Maavalitsustest sooviks suurem osa valdu ja omavalitsusliite jälle ilmselt vabaneda. Kuna koalitsioon omavalitsuste sunniviisilist liitmist ei korralda, siis soovitan väiksematel valdadel siiski kaaluda vabatahtlikku ühinemist. Järgmise nelja aasta jooksul maavalitsuse kadumist ette näha ei ole.

Loomulikult on võimalik, et neid riigipoolseid teenuseid, mis täna maavalitsusel on, ei osutata siis Raplas üldse. Sellisel juhul tuleks leppida sellega, et tulevikus tuleb käia ja suhelda, kas Tallinnas või Pärnus asuvate regioonikeskustega. Lisaks maavalitsusele on Raplamaal veel üle kahekümne erineva riigiasutuse (olenemata nende alluvusest), kus töötab kokku üle 200 inimese. Eesti riigi tänane praktika on see, et riigiasutusi sisuliselt väljaspool maakonnakeskusi ei ole, siin on erandiks vaid Narva. Jättes Politsei, Päästeosakonnad ja RMK kõrvale, võime tekitada olukorra, kus pooled neist töökohtadest võivad Raplast välja rännata. See tingiks olukorra, kus Rapla jääks analoogsesse seisu nagu on täna Räpina või Loksa! Kindlasti tasakaalustaks see maakonna arengut, kuid ilmselt mitte meile meeldivas suunas.

Kellele maakonna arengukava ?
Üks maakond on palju laiem kui kümme vallavalitsust, jah territoriaalselt oleme küll kümme valda. Seetõttu tundub naljakas, et mõni omavalitsusjuht seda endiselt mõistnud ei ole.
Tänase maakonna arengukava tegevuskava ja investeeringute kava on aegunud, kuigi arengukava strateegia ja osa peatükke on ajaliselt veel jõus. Just sai uuendatud Turismivaldkonna arengukava, mis on maakonna arengukava üks osa, 2010. aastal valmis maakonna terviseprofiil mitmeaastase tegevuskavaga.
Mida me vajaks võrreldes senise arengukavaga? Kindlasti peaks see võimalusel kajastama riigi valdkondlikke tegevusi ja eesmärke, mis puudutavad Raplamaad. Näiteks maakonna arengukava tegevuskava osa võiks sisaldada Maanteeameti suuremaid võimalikke investeeringuid tulevikus, Kaitseministeeriumi seisukoht Seli Tervisekeskuse edasise arenduse osas või Haridus- ja Teadusministeeriumi edasisi seisukohti Kehtna Rasketehnika Kompetentsi keskuse osas jne. jne.
Kindlasti võiks arengukava kajastada ka Raplamaa Partnerluskogu rolli ja osalust maakonna arendamisel. Partnerluskogu tähtsus maakonnas on minu meelest järjest kasvamas.
Ei nendele küsimustele, ega mitmetele teistele ei leia me mõtteid ega vastuseid tänasest maakonna arengukavast, ka mitte omavalitsusliidu poolt koostatud „Rapla maakonna keskuste arengustrateegiast". Seega maakonna arengukava ei ole pelgalt kümne valla arengukava koond.

Üks riik, üks rahvas, üks juht!?
Minu kõrva on riivanud mitmel korral viimase ajal armus, et oleks üks inimene, kes kõik ära otsustab, et küll siis oleks hästi.
Sellise loosungi all töötati ka nõukogude Eestis mitukümmend aastat tagasi. Nagu me teame, ei viinud see kuhugi. Ma soovitan mõelda siiski veel kord sellele, et meil on Raplamaal ca 25 riigiasutust, 10 omavalitsust, erinevad koostöökogud, kamaluga seltsinguid ja MTÜ-sid jne. Ajastu ja riigikord on teistsugune, ei ole võimalik, et üks inimene dikteeriks meile ette, mida teha ja kuidas. Selle korra või korratuse nimi on demokraatia ja parim ning ainus võimalus on teha koostööd.

Koostöö on kõige alus !
Koostöö on kõige alus, mida mitte kunagi ei ole liiga palju. Ja vist tundub, et igal pool mujal tehakse nii hästi koostööd ja meil ei tehta. Kui maakonnast väljas käia, siis kuuleb tegelikult pidevalt vastupidist juttu - kuidas teil Raplamaal nii hästi erinevad koostöökogud toimivad! Eks kaugelt tunduvadki paljud asjad ilusamad ja ahvatlevamad kui lähedalt. Aga koostöö osas soovin ma kõigilt, kellel vähegi huvi, annaks oma sisendi maakonna arengukavasse.

Mina kutsun kõiki, kes on säilitanud positiivset ellusuhtumist ja ei ole kibestunud kogu Eesti riigi peale, kaasa mõtlema maakonna arengukava teemal. Meil on arengukava vaja praegu ja tulevikus ning selle uuendamine ja ülevaatamine peaks saama igaaastaseks. Olenemata sellest, mis on selle asutuse nimi, kes võtab või võtaks initsiatiivi edaspidi.

Milline riigi või kohaliku omavalitsuse ametnik võiks tulevikus kanda nimetust maavanem on hoopis teine teema.

Teed Võrumaale!

2011-03-29

Võrumaa kodudesse viivad auklikud teed. Kevadel sulava lume ja jää alt nähtavale ilmuvad teed on talvest üsna palju kannatada saanud - külmumine ja paisumine lõhub teed sõltumata selle kattest. Võrumaal on palju teid ja seetõttu ka palju muret, sest iga inimene sõltub väiksemal või suuremal määral teedest ja nende sõidetavusest. Võrumaa teed on kehvas seisus - peateed, külateed ja ka tugiteed, mida ei tohi jätta unarusse, kuna need ühendavad omavahel kaht esimest ja linnasid.

Osa Võrumaa mustkattega teedest on ehitatud 40-50 aastat tagasi. Näiteks Mõniste-Ape tee Ape-poolne osa, Võru-Räpina tee lõik Kääpa sillast Pindi sillani, Antsla-Vaabina tee, Võru-Mõniste tee Mõnistest Saru lauatehaseni. Nendel lõikudel puudub dreenikiht ja katte alus-
ehitus. Mustkattega teede kasutuseaks peeti varem 12 aastat, see aeg on juba ammu möödas. Suur osa asfaltkattega teid on valminud 1966. aasta, mil Võrumaal hakati asfaltbetooni tootma ja 1990ndate alguse vahel ehk siis on umbes 20-45 aastat vanad. Asfaltkatte kasutuseaks peetakse 15 aastat - see aeg on tublisti ületatud.

Ka naabrite juurde viib auklik tee. Kehvas seisus on ka Võru-Rõuge-Luutsniku-Aluksne tee, nii Eesti Vabariigi kui ka Läti Vabariigi poolne tee osa, samuti Mõniste-Ape tee. Nende teede renoveerimise rahastamiseks oleks mõistlik rakendada INTERREG piiriülese koostöö programmi. Miks seda tehtud pole? Eesti Vabariigi üks peateedest Pihkva-Riia tee valmis aastal 1979, tänaseni on seda üksnes pindamise teel korras hoitud. Miks pole leitud kaubavahetuse seisukohast nii Eestile kui Võrumaale nii olulise tee renoveerimiseks raha riigieelarvest ega välistoetustest?

Teid on remonditud väga vähe. Alates 1990. aastatest on renoveeritud Võrumaal märkimisväärselt vähe tugimaanteid - ainult Võru-Põlva tee ja möödunud aastal ka Verijärve-Kubja teelõik. Viimasel paaril aastal on Võrumaa näpuotsaga teedele raha saanud.

Olen ise suutnud tuua Võrumaale raha Mõniste-Kuutsi tee ja Varstu vallas Vana-Roosa küla ja Lüütsepa küla kruusateede tolmuvabaks muutmiseks. Mu isa ei jõudnudki Mõniste-Kuutsi tee tolmuvabaks muutmisele raha eraldamist ära oodata, vaid läks maanteeametist enne pensionile. Samas seisis see lõik tema poolt märgituna aastaid teehoiukavas - vahendeid lihtsalt polnud -, nüüd sai see lõpuks tehtud.

Aga ega kruusateed ei olegi probleem - probleem on see, et inimesed peavad tolmu sisse hingama. Asulates tehakse kruusateedele tolmutõrjet - jõukamad Põhjamaad teevad seda ka asulavälistel kruusateedel. Eestis peaks tolmutõrjet tegema nii, et ükski riigitee ääres elav, oma kodu ja Eestimaad armastav inimene ei peaks tolmu sisse hingama.

Riik ei panusta teede korrastamisse

Teeseaduse järgi on riigiteede rahastamiseks ette nähtud 75 protsenti kütuse aktsiisimaksust ja kümme protsenti erimärgistusega kütuse planeeritud laekumisest. Alates 2003. aastast koostatakse riigieelarve põhimõttel, et eelarve vahendid, välistoetused ja teedevalitsuste omatulu kokku moodustavad kütuseaktsiisiga ettenähtud riigiteede rahastamise osa. Sellisel viisil koostatud eelarves kasutatakse kütuseaktsiisi laekumisest vabanenud vahendeid muudes valdkondades. Selliselt koostatud eelarve tõttu ongi riigiteed alarahastatud. Me oleme endale ise valinud targa Riigikogu ja valitsuse.

Omaette probleem on naastrehvide kasutamine ja seda nii pikal perioodil. Mullu ehitatud teekattesse Verijärve-Kubja lõigul on juba selle talvega tekkinud rööpad. Külmaga muutub bituumen rabedaks ja kistakse naastude poolt lahti - see värvibki hanged mustaks. Rööbastesse kogunev vihmavesi muudab liiklemise ohtlikuks soojal perioodil, külmast ajast rääkimata. Naastrehvidega teesse kulutatavaid rööpaid ei suudeta lihtsalt parandada. Rööbaste pindamisega saadakse ebaefektiivne tulemus, kulu sellele on aga suur.

Veel 21. sajandil on kolmes Lõuna-Eesti maakonnas pool riigiteedest kruusateed. Ilmselt on neid nii palju hajaasustuse tõttu. Inimesed elavad üksteisest võrdlemisi kaugel - 1000 ruutkilomeetri kohta on Valgamaal 546, Võrumaal 545 ja Põlvamaal 538 kilomeetrit teid. Võrdluseks on näiteks Ida-Virumaal 288 ja Harjumaal 375 kilomeetrit teid 1000 ruutkilomeetri kohta.

Naljaga pooleks - valitsusasutuste ja tööstuse Tallinnasse koondumise eeskujul võiks ka Eestimaa elanikud viia Tallinna elama - siis kaoks ka hajaasustus ja teid polekski tarvis. Nõukogude ajal sellega algust juba tehti, kui koondati elanikud taludest kolhoosikeskustesse kokku.

Rahva suurematesse keskustesse koondumine on jätkunud ka pärast Eesti iseseisvuse taastamisest. Alles viimasel ajal on märgata üksikute perede linnast maale kolimist. Linnast maale elama asuda soovijad kõnelevad kui ühest suust, et nad ei soovi muud, kui et nende koduni viiks sõidetav tee, olemas oleks elekter ja internet - ülejäänuga saame ise hakkama.

Riik peab appi tulema. Kasvõi sellega, et valitsus ütleb selge häälega välja, kus lõpeb Eesti riik. Kas selleks on kaardile märgitud piir või lõpeb Eesti Tallinnaga. Elamine Eestis väljaspool Tallinna eeldab korralikke teid.

Riigiteede rahastamine peab toimuma taas põhimõttel, kus 75 protsenti kütuseaktsiisiraha läheb puhtalt teedeehitusele ning sellele lisanduvad välistoetused ja riigi teedeettevõtete omatulu.

Ka kohalikel omavalitsustel peab jätkuma vahendeid teede hoolduseks. See tähendab, et riik peab võimaldama selleks rohkem vahendeid. Näiteks tänane olukord, kus lumerohke talve tagajärjel on teede hoolduseks eraldatud vahendid kulunud või otsakorral, ei ole omavalitsustel võimalik teostada suviseid hooldustöid.

Kas koolivõrk kaotab elujõudu?

2011-03-18

Alustan artiklit lõiguga 23. veebruaril 2011 peetud Eesti Vabariigi aastapäeva kõnest: "Mulle teeb aga muret, et me ei ole tänaseni suutnud kokku leppida koolivõrgu tuleviku suhtes.

Vaadates õpilaste arvu, ei ole võimalik säilitada stoilist rahu ja rahulolevalt ümiseda, et kõik laheneb iseenesest. Aeg on näidanud, et iseeneslikult probleemid süvenevad. Ei tohi jääda ootama, et küll uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus olukorra paika paneb."

Julgen arvata, et järgmise kümnendi keskne ülesanne Pärnu maakonna ja Eesti hariduses on tagada õiglane ligipääs kvaliteetsele haridusele. Koolivõrk on üles ehitatud rahvastiku mõttes headel aastatel, kui sündimus oli märgatavalt tõusnud. Perestatistika järgi oli 1990 Pärnumaal viimane positiivse iibega aasta. Kui tollal sündis maakonnas 1553 last, siis 2000. aastal vaid 869 ja 2010. aastal 969.

Lapsi vähe, koole palju

Pärnumaal on maa- ja linnaelanike proportsioonid oluliselt muutunud, kuid koolivõrk on jäänud samaks. Oleme seisus, kus lapsi on vähe, kuid koole palju. Ajavahemikus 2000-2010 on Pärnumaal suletud või reorganiseeritud 12 kooli: seitse algkooli, neli põhikooli ja kaks gümnaasiumi (Pärnu Niidupargi gümnaasium, mis vaid viis aastat jõudis tegutseda gümnaasiumina, ja Raeküla gümnaasium, mis korraldati ümber põhikooliks).

Koolivõrgu korrastamisel on kohalikud omavalitsused läinud pigem seda teed, et on sulgenud või reorganiseerinud alg- ja põhikoole, gümnaasiumiosa on jäänud puutumata. Samal ajal soosib koolide rahastusmudel just alg- ja põhikoole, mitte ühe klassikomplektiga gümnaasiumiastet. Uue riikliku õppekava rakendamine toob väikegümnaasiumidega omavalitsustele kaasa olulised lisakulud. Mis on tehtud kulutuste hind, seda nii kvaliteedi kui efektiivsuse mõttes, sest gümnaasiumiosa toetatakse omavalitsuses enamasti põhikoolis õppivate laste arvelt? Selles kontekstis on 10. märtsil Audru vallavolikogu langetatud otsus reorganiseerida Audru keskkool põhikooliks igati põhjendatud.

Praegu õpib maakonnas gümnaasiumiastmes 2467 õpilast, kuid kahe aasta pärast on see arv prognoositavalt 1700, seega väheneb õpilaste arv kolmandiku võrra. Langustendents on viimases kooliastmes kestnud kümmekond aastat, stabiliseerudes seejärel madalal tasemel. On selge, et meie 14 gümnaasiumi tarbeks noori ei jätku.

Gümnaasiumiaste peab olema sellise õpilaste arvuga, mis tagab õpetamise kvaliteedi, kvalifitseeritud õpetajate olemasolu ja õpilaste valiku ainete süvendatud õppimiseks. Hariduse kvaliteet gümnaasiumiastmes pole ühtlaselt kõrge, seda tunnistavad riigieksamite tulemuste märgatavad vahed kooliti ja gümnaasiumilõpetajate erinevad võimalused kõrgkoolide riigieelarvelistel kohtadel jätkata.

Maavalitsuse roll

2010. aastal võeti vastu põhikooli- ja gümnaasiumiastme riiklikud õppekavad. Lisades uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, tõdeme, et dokumendid toovad selgesti välja põhikooli ja gümnaasiumi erisused. Ideaalis tuleks gümnaasiumide ja kutseharidusasutuste võrku vaadelda tervikuna, kus haridusasutuste vaheline suhtlemine ei põhineks konkurentsil, vaid koostööl. See aitaks tunduvalt säästa ressursse ja looks arvestatava lisaväärtuse. Mulle tundub üha enam, et üld- ja kutsekeskhariduse korraldus peaks olema juhitud ühest institutsioonist.

Millised on praegu maavalitsuse kui riigiasutuse võimalused koolivõrgu optimeerimisel? Maavalitsus saab tellida uuringuid ja välja pakkuda prognoose ning kavandada arengut, anda omavalitsustele soovitusi koolivõrgu ümberkorraldamise suhtes. Nii on toimitudki.

Koolivõrgu temaatika on olnud päevakorral kümmekond aastat. 1998. aastal vastu võetud Pärnu maakonna planeeringule tuginedes koostati 2003. aastal maakonna koolivõrgu arengukava, mis tõsi küll, oma radikaalsete ettepanekute tõttu ei leidnud omavalitsuste heakskiitu.

2008. aastal vastu võetud maakonna sotsiaalse taristu teemaplaneeringus on ära toodud haridusasutuste perspektiiv maapiirkondades. Nimetatud dokumendi kiitsid heaks kõik omavalitsused.

Samal aastal püstitas Pärnumaa omavalitsuste liit lähteülesande maakonna haridussüsteemi arengukava koostamiseks. Nimetatud dokumendi sünniks puudus aga omavalitsustel üksmeel. Ometi on muutuste eeldus just koostöö, mitte kitsas, kohalik huvi. Gümnaasiumi uue riikliku õppekava sisuliseks rakendamiseks tuleb koolivõrku kavandada ühtsele loogikale tuginedes, omavalitsusüleselt ja üleriigiliselt.

Õpetajaid ähvardab osakoormus

Haridus- ja teadusministeeriumil on 2010. aastal valminud põhjalik Pärnu maakonna koolivõrgu analüüs ja selle arendamise lähtekohad, mida tutvustati eelmisel sügisel Ares Pärnumaa III maakogul. Haridusministeerium on pakkunud välja soovitused ja indikaatorid koolivõrgu optimeerimiseks ühtse loogika alusel. Seega on meiegi otsustajad varustatud otsuste tegemiseks vajaliku teabega.

See on ülevaade, kus üksikasjalikult on näidatud õpilaste arvu muutused kooliastmete kaupa, õpiränne koolide ja tõmbekeskuste vahel ning selle alusel prognoositud arengumudelid, ja kättesaadav maavalitsuse kodulehel http://mv.parnu.ee/index.php?id=162 .

Õpilaste arvu langus toob kaasa nii keskmise klassitäitumuse kui klassikomplektide arvu vähenemise, millele omakorda järgneb õpetajate ametikohtade arvu langus, mis on kiirem kui õpetajate hulga kahanemine. Õpetajatel tuleb arvestada osakoormusega töötamisega, seda just maapiirkondades. Murelikuks teeb õpetajaskonna vanuseline proportsioon: 41 protsenti Pärnumaa õpetajatest on üle 50aastased, samal ajal alla 30 on vaid kuus protsenti pedagoogidest.

Lõpetuseks julgen isiklikule kogemusele tuginedes väita, et demokraatia ei salli kellegi vägisi õnnelikuks tegemist, olgu siis kooli- või haldusreformi silmas pidades. Sageli on mugavam soovida, et keegi kuskilt tuleks ja otsustaks meie eest. Julgen arvata, et Pärnumaa asju ei tea keegi paremini kui meie ise.

Samal teemal Pärnu Postimehes: "Õpilaste vähesus seab ohtu maagümnaasiumid", 9.03, "Audru keskkool muutub põhikooliks", 11.03, "Audru kooli saatus otsustati nukral meelel", 12.03, "Rahaliselt mõistetav, inimlikult raske", 15.03, "Valla arengukava niisama muuta ei saa", 16.03.

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: Iga laps toogu emale pensionilisa

2011-03-03

IRLi eestseisuse liige Helir-Valdor Seeder väidab, et emapension korvab nii ema töölt kõrvale jäämise aja kui ka mõjutab inimeste hoiakuid laste olulisuse suhtes.

Endine Isamaaliidu valija ootab IRLilt rahvuslikku meelestatust, samas tundub, et need seisukohad on mattunud majandusalaste eesmärkide alla.

Meie isamaaline meelsus on alles, kunagise Isamaaliidu liikmed kannavad seda kindlasti edasi. Küll on aastatega muutunud Eesti ühiskond ja inimeste hoiakud. Idealismi, aateid oli 1990. aastatel kindlasti rohkem. Järjest vähem oodatakse väärtustepõhist poliitikat ja järjest rohkem soovitakse kindlate pragmaatiliste huvide esindamist.

Tunnete selle üle muret?

Jah, aga loodan, et see areng pole lõputu ja tulevikus pöördutakse rohkem väärtustepõhise poliitika juurde tagasi.

Euroopa Liitu astumine tõi kaasa Eesti iseseisvuse lahustumise hirmu Euroopas. Mida ette võtta?

Meie keele-, kodakondsus- ja migratsioonipoliitika on järjepidevad ning mingit lahustumist pole karta, kuigi Keskerakonna poolt avaldatakse selle poliitika muutmiseks pidevat survet.

Eesti on selgelt rahvusriik ja peab selleks ka jääma. Eesti keelt ja kultuuri saame riiklikult arendada ainult Eestis, ei kusagil mujal.

Meie probleem on aga see, et iseolemise aeg enne ELi astumist jäi pisut napiks selleks, et olla väljakujunenud rahvusriik, kes suudaks kompleksivabalt kasutada ELi võimalusi oma keele, kultuuri ja identiteedi tugevdamiseks.

Teie valimisloosungitel on uudsena oranž. On see muutunud eelistuste tulemus või vastutulek valijate maitsele?

Meie värvid on endiselt sinine, must ja valge. Värvidest tähtsamad on väärtused ja poliitika, mida me ellu viime. Teisalt on ka uuendusi vaja. Uuenemisvõime, uute ideede ja inimeste kaasamine on kestvuse üks aluseid.

Pakute valijatele lepingut, mille esimene punkt käsitleb uut majanduskasvu. See kasv hoiaks kodumaal neid, kes muidu mujale teenima läheksid. Aga võibolla hoiaks inimesi kodumaal rohkem see, kui nad oleksid saanud isamaalise kasvatuse?

Isamaalisus ja rahvuslik majandus ei vastandu, vaid täiendavad teineteist. Ei ole isamaalisust ega rahvuslikkust ilma rahvusliku majanduseta. Rahvusriiki suudame tugevdada just kodumaal uute töökohtade loomise kaudu.

Arendate majandusteemat, kuigi on teada, et jäme ots on siin Reformierakonna käes.

Majanduskasvu ega ka ettevõtluse arengut ei dikteeri Reformierakond, seda teevad eelkõige ettevõtjad. Erakonnad loovad läbi valitsuse ja Riigikogu raamistiku - maksukeskkonna ja seadused.

Jutt, et Eesti majandus- ja eelarvepoliitika on kujundanud eelkõige Reformierakond, on legend. Maa-, omandi- ja põllumajandusreform olid seadustena vastu võetud ja rakendunud, rahareform läbi viidud ja maksupoliitika välja kujundatud, samuti enamik erastamisest ellu viidud enne, kui Reformierakond 1995. aastal ilmavalgust nägija esimest korda Riigikogu valimistel osales.

Ettevõtluskeskkonna lõid siiski teised poliitilised jõud. Toona valitud suund on olnud õige.

Millised on teie seisukohad eelarve ja maksude suhtes?

Väikese riigi ainuõige majanduspoliitika on pikas perspektiivis tasakaalus riigieelarve ja mitte ülejõu elamine. Võlgu elamine on tuleviku arvelt elamine ja praeguste probleemide jätmine järgmistele põlvedele.

Maksukoormust ei tohi suurendada, aga paindlikud maksumuudatused on tulevikus kindlasti vajalikud. Peame avalikku raha paremini kasutama.

Inimesed lähevad maalt linna ja Eestist välismaale peamiselt tööle ja õppima. Järelikult peame just nende küsimustega tegelema. Eestis peavad olema head töökohad ja head võimalused hariduse omandamiseks.

Mille poolest erinevad teie pakutav tasuta kõrgharidus ja senised riigieelarvelised kohad kõrgkoolides?

Soovime suurendada riiklikku tellimust ülikoolides. Kui me väheneva üliõpilaste arvu juures kõrghariduse rahastamist ei vähenda, vaid majanduse kasvades isegi suurendame, siis saavutame püstitatud eesmärgi.

Teie pakutava emapensioni suhtes on kostnud juba nurinat. Kas või etteheide, et ainuüksi sõna "ema" peaks isamaalastest valijad härdaks muutma.

Ega meil selle vastu ka midagi pole, kui inimesel IRLi valima tulles süda härdaks muutub. Ema-pensionil, mille suurus sõltub laste arvust, on kaks tähendust. Esiteks kujundab see inimeste hoiakuid ja suhtumist, et lapsed on olulised ja väärtus ka riigile.

Teine tähendus on väga praktiline. Lapsevanemad, enamasti emad, jäävad koduseks ikka siis, kui neil on väikesed lapsed. Aga kui peres on kolm kuni viis last, võib ema töölt kõrvale jäämine kujuneda pikemaks kui vanemahüvitise aeg. Seetõttu ei kogune neil tööaastaid, mis oleks pensioni arvestuse aluseks ja nii jääb pension väiksemaks.

Seega on emapensioni praktiline eesmärk korvata emale töölt kõrvale jäämise aeg. Nii luuakse kindlustunne praegustele väikelastega vanematele. Kui vanemad soovivad, võiks emapensioni saada ema asemel isa.

"Kuni su küla veel elab, elad sina ka," ütleb laulusalm Eesti kohta. Viimasel ajal tundub, et olete pigem pealtvaataja rollis, kui üks teine erakond kargab maa- ja külaelu ratsu selga.

Meie huvi maaelu vastu näitab see, et praeguses valitsuses on IRLi käes nii põllumajandus- kui ka regionaalministri portfell.

Enne valimisi kuuleme poliitiliste jõudude loosungeid, mis on mõeldud häälte püüdmiseks, mitte elluviimiseks. Kõiki neid ilusaid lubadusi pole võimalik täita.

Kas kuvand, et Mart Laar üksipäini Eesti maaelu põhja laskis, püsib veel?

On legende, mis elavad oma elu ning millega võitlemine on lootusetu. See põhjalaskmise legend elab üle Mart Laari ja ka 50 aasta pärast räägitakse, et Eestis elas mees, kes üksi hävitas kogu maaelu ja põllumajanduse.

Loomulikult pole see tõsiseltvõetav jutt. Laari peaministriks saamise ajaks olid tähtsad põllumajandust mõjutanud otsused ülemnõukogu poolt juba tehtud. Ülemnõukogu esimees oli siis Arnold Rüütel, valitsusjuhid Edgar Savisaar ja Tiit Vähi. Aga lihtne oli veeretada üleminekuaja tagasilöögid just Laari süüks.

Kuidas mõjutab maaelu Rahvaliidu praegune tagasikäik, võibolla isegi parlamendist eemale jäämine?

Rahvaliidu rolli maaelu arendamisel tähtsustatakse üle. Praegused rahvaliitlased ja nende eelkäijad seadustasid põllumaa müügi juriidilistele isikutele ning seeläbi ka väliskapitalile, lisaks riigi raha uputamine Maapanka ja selle pankrot.

Võimu tsentraliseerimine Eestis sai alguse metskondade reformist, mille viis läbi keskkonnaminister Villu Reiljan, maavalitsuste degradeerimise ehk maavanemate allutamise valitsuse asemel regionaalministrile teostas regionaalminister Jaan Õunapuu jne. Kõiges selles on raske leida maaelusõbralikkust.

Eestis pole tulevikku erakondadel, kes on suunatud ainult ühele sihtrühmale, tegutsevad nagu survegrupid. See on ka Rahvaliidu kadumise peamine põhjus.

Milline on teie enda lemmik-punkt IRLi lepingus valijaga?

Eesti ühiskond pole enam nii primitiivne, et saaksime otsida üht häda, millest tulenevad kõik teised, või üht lahendust, mis lahendaks kõik mured. Peame otsima tasakaalu, tegelema kõikide valdkondadega. Pole enam lihtsalt mõistetavaid eesmärke nagu iseseisvumine, NATO, EL.

Oleme jõudnud "igavasse" arengufaasi, mille märksõnadeks on stabiilsus ja tasakaal.

Riik toetab Lõuna-Mulgimaa arengut

2011-02-25

Maapiirkondades tehtavate investeeringute toetamine, parendamaks elutingimusi valdades ja väikelinnades ning tagamaks seeläbi tasakaalustatud areng kogu Eestimaal, on valitsusse kuuluva Isamaa ja Res Publica Liidu regionaalpoliitika nurgakiviks.

Suurimad riigipoolsed investeeringud Lõuna-Mulgimaale on viimastel aastatel tehtud koolimajadesse. Abja gümnaasiumile on riigi toel ehitatud uus õppekorpus, mis on võimaldanud tuua kõikide tundide läbiviimise ühte koolimajja. Uude õppekorpusesse on kavandatud tulevikus ka spordikompleksi rajamine. Mõisaküla koolis on riigi abiga renoveeritud riietehoiuruumid ja tööõpetuseklassid. Halliste põhikool on saanud riigi toel endale uue võimla.

Regionaalarengu seisukohalt on tähtis teede hooldamine ja remont. Ülemaailmse majanduskriisi tõttu pidi riik oluliselt kulusid kärpima. Siiski on suudetud viimase nelja aasta jooksul panustada Viljandimaa teede ehitusse rohkem vahendeid kui kunagi varem. Abja valda on riik toetanud teedeehitamisel: uue mustkatte on saanud Veelikse -Laatre tee ja kevadel jätkub Kamara- Räägu teelõigu ehitus. Hallistesse on riigi abiga rajatud uus tänavavalgustus.

Teede ja muu infrastruktuuri korrashoid ning arendamine on üheks kohaliku elu edendamise aluseks. Isamaa ja Res Publica Liit kavatseb jätkuvalt panustada nende meetmete arendamisse ja majanduse elavnedes suurendada omavalitsuste toetusi kohalike teede hooldamiseks ja remontimiseks.

Selleks et inimestel oleks võimalus leida endale erinevaid kasulikke vaba aja veetmise võimalusi, on oluline kohalike kultuuri- ja spordiobjektide renoveerimine ja arendamine. Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel on välja töötatud külaarengu toetamise meede, mis on võimaldanud Euroopa Liidu rahade eest korda teha ka suure osa Lõuna-Mulgimaa kultuuriobjekte ja spordirajatisi.

Abja vallas on külaarengu meetme toel ja kohalikke kodanikeühenduste algatusel renoveeritud Penuja külamaja ja Kamara seltsimaja. Halliste vallas on Halliste, Kaarli ja Uue-Kariste rahvamajade ning Vana-Kariste seltsimaja renoveerimist selle meetme kaudu toetatud.

Mõisakülas on renoveeritud luterliku kiriku välisfassaad ja kontsertsaal. Nelipühi kiriku juurde on rajatud mänguväljak koos rularaja ja kiikedega. Heaks on kiidetud Mõisaküla laululava ja Vana-Kariste seltsimaja rekonstrueerimise projektid. Töödega tehakse algust kevadel.

Külaarengu meetme toel on parendatud kohalikke sportimisvõimalusi. Nii on Abja Spordiklubi eestvedamisel rajatud Abja tervise- ja suusarajale valgustus ning suuradade tegemiseks on ostetud mootorsaan ja jäljefreesija. Halliste Spordiklubi eestvõttel on valminud jõusaal ja laste mänguväljakud. Riik on toetanud Abjas Baasi järve korrastamist ja selle juurde suplusranna rajamist.

Euroopa Liidu vahendeid saab investeerida sinna, kus kohalikud elanikud on ise aktiivsed ja moodustanud kodanikuühendusi, kes on võimelised toetustaotlusi koostama ning koostatud projekte ellu rakendama.

Kutsun kohalikke inimesi senisest veelgi aktiivsemalt mõtlema sellele, mida saaks kodukandis eurotoetuste toel edasi arendada ja julgustan vastavaid taotlusi esitama. Mulgimaa kodanikualgatused väärivad ka tulevikus igakülgset toetamist.

Kuidas teha haldusreformi nii, et see ükskord tehtud saaks!?

2011-02-23

Eesti on oma lühikese iseseisvusajaga saavutanud nii mõndagi: oleme saanud Euroopa Liidu, NATO, OECD liikmeks ja nüüd kasutusele võtnud EL ühisraha euro.

Aastaid on aga räägitud haldusreformist ja selle vajalikkusest ning viimastel aastatel tekkinud majandusraskused on veelgi selgemalt esile toonud meie väikeste omavalitsusüksuste võimetust kvaliteetseid avalikke teenuseid pakkuda, kuid reform on endiselt tegemata.

"Haldusreformi ei saa taandada matemaatiliseks liitmistehteks ega kulude kokkuhoiu kampaaniaks, haldusreformi mõte peab olema võrdselt hea teenus kõigile inimestele, elagu nad näiteks Vändra valla Kadjaste külas või Tallinna Pirita linnaosas," on öelnud haldusreformi toetaja president Toomas Hendrik Ilves.

Reformiplaane on pidanud ühtekokku viis erinevat regionaalministrit, kuid erakondlikust kuuluvusest hoolimata nad oma kavadele valitsuskoalitsioonis toetust leidnud ei ole. Tagantjärele on raske hinnata, kui hästi või halvasti need plaanid olid läbi mõeldud.

Avalikkuse ja ilmselt ka paljude poliitikute jaoks on haldusreform alati assotsieerunud valdade sundliitmisega, mis loomulikult on kõigil "karva turri ajanud". Kui mõelda haldusreformi eesmäkidele: tõsta avalike teenuste kvaliteeti ja parandada nende kättesaadavust, siis ma sügavalt kahtlen, kas valdade kahe- või kolmekaupa sundliitmine meid selles suunas edasi oleks viinud. Kaks vaest ei tee kokku ühte rikast omavalitsust. Ehk ongi nurjunud haldusreformide häda olnud eelkõige selles, et eesmärgid on seatud arvulised, olgu siis valdade koguse või suuruse osas?

Numbrid ei tohi olla eesmärgiks omaette. Kui soovime saavutada kvalitatiivset hüpet, siis peavad ka sihid olema seatud vastavalt. Probleemid, mille lahendamisega vallad täna kõige suuremas hädas on: ühistransport, koolide ja lasteaedade haldamine (lasteaiakohtade nappus), vee- ja kanalisatsioonitrasside rajamine jne, neile peab haldusreform lahenduse leidma, vastasel juhul poleks sellel reformil mõtet.

Ainus võimalus nimetatud valdkondades märkimisväärset paranemist saavutada on anda nende funktsioonide täitmine valdade tasandilt üle maakonna tasandile. Vallad on tegelikult isegi aru saanud, et paljusid nende õlgadele pandud ülesannetest nad üksi täita ei suuda ning paljudes küsimustes teevad vallad täna tihedat koostööd (näiteks ühistransport jt). Ühiselt on jõutud palju paremate tulemusteni, kui ükski vald eraldi iial oleks jõudnud.

Ühisprojektides seisab iga vald aga ikka oma huvide eest ning tervikvisioon jääb üldjuhul leidmata. Ei ole ju mõistlik meie väikest Eestit 226 tükiks jagada, et siis tükkhaaval uuesti kokku lappida ja ühtset tervikut avastama hakata!

Seepärast tuleks haldusreformiga alustada kohe ning esimeste sammudena asuda järk-järgult valdade funktsioone üle andma maavalitsustele. Esmalt tuleks võtta need funktsioonid, millega tänased omavalitsused on kõige suuremas hädas ning viimase sammuna võiks kahe ja poole aasta pärast toimuvatel kohalike omavalitsuste valimistel valida uued volikogud mitte enam valdade, vaid siis juba maakondade tasandil.

Seejuures võiksid vallad olemasolevates piirides säilida ning tänastes vallavalitsustes asuksid maakonnavalitsuse piirkondlikud bürood, kus vallakodanikud kõik oma igapäevamured lahendatud saaksid. Reformi tulemusena võiks Eestisse jääda ligikaudu 20 omavalitsust st iga tänase maakonna baasil moodustuks uus omavalitsusüksus ning eraldi omavalitsustena võiksid jääda püsima ka neli kuni viis suuremat linna.

Selline võiks välja näha haldusreformi eesmärgipõhine teostus, mis säilitaks kõik hea, kuid samas korraldaks ümber kõik, mis täna kohendamist vajab.

Toetame maaelu edendamist

2011-02-21

Maaelu edendamine ja regionaalpoliitika on olnud Isamaa ja Res Publica Liidu ja kogu valitsuse üks suuremaid prioriteete. Hoolimata majanduskriisist ja sellest tingitud riigieelarve kärpimisest on valitsus viimastel aastatel suurendanud regionaalseid investeeringuid.

Põllumajandusministeeriumi kaudu on toetatud ka Viiratsi valla mittetulundusühinguid. Eesmärk on edendada haridus- ja kultuurielu ning kohalikke sportimisvõimalusi. Külaelu arendamise ja LEADER- meetme abil on ehitatud Valma külamaja ning toetatud Tusti küla püsiviitade valmistamist ja paigaldamist, Viiratsi laululava ja Uusna spordiplatsi ehitamist. Viiratsi Spordiklubi on saanud toetust spordiinventari hankimiseks jne.

Võrreldes naabervaldadega on Viiratsi valla mittetulundusühingute esitatud taotluste arv tagasihoidlikum. Seega on nendel arenguruumi. Euroraha saab investeerida sinna ja kodanikuühiskonda arendada ikka seal, kus kohalikud elanikud on moodustanud kodanikuühendusi, kes on võimelised toetustaotlusi koostama ja toetusraha kasutama. Sestap julgustan kohalikke inimesi senisest aktiivsemalt mõtlema, mida saaks kodukandis eurotoetuste toel arendada ja paremaks muuta, ning julgesti vastavaid taotlusi esitama. Kindlasti väärivad Viiratsi valla kodanikualgatused ka edaspidi toetamist.

Eriti oluline on arendada kohalikke haridusvõimalusi. Kohalike omavalitsuste investeeringute toetuse kaudu on lõpetatud Kalmetu kooli remont. Riik rahastab Vana-Võidus asuva ühendatud kutsekeskkooli laiaulatuslikku arendamist ning tänaseks on see otsus tehtud. Ja uus õpilaskodu on valmis. Järgmiste aastate jooksul ehitatakse uued õppehooned ning korrastatakse haljasalad ning kõnniteed.

Kutsekeskkooli arendamine Vana-Võidus on suure regionaalpoliitilise tähtsusega ettevõtmine. Sellega luuakse töökohti kohalikele elanikele ja tuuakse Viiratsi valda õpihimulisi noori.

Viimase valitsusaja jooksul on Viljandimaal ehitatud ja renoveeritud rohkem teid kui kunagi varem. Rahastamisotsuse on saanud ka Tartu-Viljandi maantee ehitus, mis toob kaasa tulevikus võimaluse liikuda jala turvaliselt Viiratsi alevikust Viljandisse ning kergliiklustee kaudu Viiratsist Vana-Võidu lähistele.

Hea kaaskodanik! Kui toetad eelseisvatel valimistel Isamaa ja Res Publica Liitu, siis toetad Viljandimaa arendamist ja suurenevaid regionaalseid investeeringuid maale. Sellega saame kujundada oma elukeskkonda nii endale kui oma lastele.

Pärnumaa huvid peavad riigi tasandil olema esindatud ja kaitstud

2011-02-18

Pärnu linnal ja maakonnal on olnud palju paremaid aegu kui praegu. Kaugest minevikust meenub esimesena, et 1906. aastal oli Pärnu niivõrd eesrindlik ja innovaatiline linn, et esimesena Tsaari-Venemaal rajati siin elektril töötav tänavavalgustus.

Lähiminevikust mäletame linnapea Jaak Saarniidu aegset väikeettevõtluse buumi ja hilisemat tuntust Eesti suvepealinnana. Vahepealsetel aastatel kutsusid Eesti poliitikud kõiki elama Tallinna ja riigi ülejäänud regioonide arendamist loeti mõne entusiasti eralõbuks.

Riigikogu praeguse koosseisu valitsemisperioodil on leitud, et Tartu on täiesti eriline linn ja 30 protsenti riiklikest investeeringutest tuleb suunata just sinna, mitme ministri kodulinna.

Õnneks pöördub riigirong tagasi rööbastele ja arengustrateegia "Eesti 2030+" rõhutab regioonide ühtlase arendamise vajalikkust.

Konkurentsivõime tuleb taastada

Kõik regioonid maailmas konkureerivad külaliste, elanike ja investeeringute pärast. Pärnumaa elanike arv on vähenenud juba hulk aastaid, palju ettevõtteid on lahkunud ja sellega oleme selles üleriigilises ja -ilmses konkurentsis alla jäänud. Pärnu konkurentsivõime tuleb taastada.

Tihti küsitakse minu käest, miks me kogu aeg räägime Pärnumaast kui turismipiirkonnast, kui puhkemajandus moodustab maakonna majandusest 10-20 protsenti.

Selleks on mitu head põhjust. Külalised toovad oma rahakottides raha väikeettevõtetesse: turismitaludesse, restoranidesse, taksondusse, kauplustesse ja käsitöölistele. Selliseid ettevõtteid saab kergesti rajada, eriti näiteks äsja valminud Fortum Termesti koostootmisjaamaga võrreldes.

Puhkemajandus on töömahukas ja võimaldab anda tööd madala kvalifikatsiooniga töötajatelegi, sealhulgas suvel õpilastele töökogemuse saamiseks. Eelkõige on turistide teenindamine ettevõtlus, mis annab töötajatele elatist ning riigile ja linnale maksutulu.

Statistiliselt on Pärnumaa tootmispiirkond, millel on suurepärased puhkealad, kus on hea külalisi võõrustada ja elada. Iga tööstuspiirkond kadestab Pärnut ajaloolise kuurordi ja parkide pärast.

Investeeringud tähendavad üldjoontes senisest paremaid töökohti, töötajatele palka ja riigile maksutulu. Ettevõtluses on seaduspärane, et teadmismahukad investeeringud loovad rohkem lisandväärtust. Suuremat lisandväärtust loovates tegevusvaldkondades peituvad suuremad tuluteenimise võimalused nii töötajatele kui riigile.

Nähtavus ja ligipääsetavus

Minu arvates on Pärnus väga hea elukeskkond. Enamikule inimestest on väga tähtis perekond. Pärnumaa on väga sobiv koht laste kasvatamiseks. Meil on suurepärane üldharidus- ja huvikoolide võrk. Muide, Pärnu linna päevase õppega kolmest gümnaasiumist üks on riigi esikümnes ja kaks teises kümnes, kindel kvaliteet on tagatud.

Usun, et Pärnumaa inimesed ei ole sünnilt riigi kõige targemad, vaid meil on head koolid. Tõenäoliselt ei ole me suutnud Pärnumaad kui elukohta potentsiaalsetele elanikele nähtavaks teha ja see on meie kasutamata ressurss.

Ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime seisukohalt on tähtsamad äriks ja tootmiseks sobiva maa ja tehnilise taristu (veevarustus, kanalisatsioon, elektrivõimsus, gaas, teed) olemasolu.

Niisama olulised on hea hariduse ja kvalifikatsiooniga töötajad. Paljude ettevõtete, näiteks piima- ja leivatööstuse lahkumise põhjuseks muudesse piirkondadesse saab siiski olla vaid see, et mujal omavalitsustes on ettevõtetele pakutud paremaid arenguväljavaateid.

Riigi ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime võtmeaspekt on kahtlemata madala tasemega ja lihtne maksusüsteem. Me peame suutma hoida Eesti õnnestunud maksupoliitikat ja püüdma muuta seda senisest ettevõtjasõbralikumaks.

Liiga kõrgeks on kujunenud tööjõuga seotud maksud, ettevõtluse arengut soovitud suunas soodustaks sotsiaalmaksu ülempiiri kehtestamine ja töötaja kohta 6000 euro suurune maksuvabastus haridus- ja tervisekulude erisoodustusmaksult.

Ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime väga tähtis aspekt on ligipääsetavus. Pärnu asukoht mere ääres annab Pärnumaale eelise meretranspordi arendamiseks, asukoht Via Baltica teljel ratsionaalse põhjuse taotleda Rail Baltica rajamist läbi Pärnu. Lennuühenduse kvaliteedi parandamiseks on vaja ainult raja rekonstrueerimist.

Ligipääsetavus on Pärnu konkurentsieelis ja see on vaja piirkonna heaks välja arendada, kuid see pole omavalitsuse teema, vaid riiklik taristuarendamise poliitika. Pärnumaa saadikud peavad seisma selle eest, et Pärnumaa huvid oleksid riigi tasandil esitatud ja kaitstud.

Isamaa ja Res Publica Liit toetab Paistu valla arengut

2011-02-18

Isamaa ja Res Publica Liidu regionaalpoliitika nurgakiviks on maapiirkondades tehtavate investeeringute toetamine, et parendada elutingimusi väikevaldades ja tagada seeläbi kogu Eestimaa tasakaalustatud areng.

Riigi suurimaks investeeringuks Paistu valda oli Holstre-Polli tervisekeskuse ehitamise toetamine. Tegemist on Lõuna-Eesti ühe olulise spordikeskusega, mis pakub ideaalseid treeningu- ja puhkamisvõimalusi nii tervisesportlastele kui ka proffidele. Järgnevalt on kavas tervisekeskuse spordiväljakute uuendamine ja leiame, et riik peaks ka seda ettevõtmist toetama.

Regionaalarengu seisukohalt on tähtis teede hooldamine ja remont. Meie käesolev valitsemisperiood langes kokku ülemaailmse majanduskriisiga, mistõttu pidi riik oluliselt kulusid kärpima. Siiski suutsime viimase nelja aasta jooksul panustada Viljandimaa teede ehitusse rohkem vahendeid kui kunagi varem.

Korda on tehtud Võhma - Põltsamaa, Kolga-Jaani - Põltsamaa ja Vastemõisa - Suure-Jaani ülemaakonnalise tähtsusega teed. Ka Paistu valda on riik toetanud teedeehitamisel, uue kergkatte alla on viidud Sultsi - Paistu ning Paistu - Holstre teed. Samuti tehti riigi toel korda Paistu asulasisene tee koos kõnniteedega.

Isamaa ja Res Publica Liit on seisukohal, et teede ja muu infrastruktuuri korrashoid ja arendamine on üheks kohaliku elu edendamise aluseks. Kavatseme jätkuvalt panustada nende meetmete arendamisse ja majanduse elavnedes suurendada omavalitsuste toetusi kohalike teede hooldamiseks ja remontimiseks.

Peame oluliseks küla seltsi- ja kulutuurimajade renoveerimist ja arendamist, et kohalikel oleks võimalus tegeleda kultuuri edendamisega ja leida muid vaba aja veetmise võimalusi. Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel on välja töötatud külaarengu toetamise meede, mis on võimaldanud Euroopa Liidu rahade toel renoveerida kümneid Eesti küla seltsi- ja kultuurimajasid.

Tunnustust tuleb avaldada Pereseltsile Paistel ja Holstre Pere Seltsile, kelle tegevuse tulemusena on külaarengu meetme investeeringud jõudnud Paistu valda. Kui varem oli selle meetme toel korda tehtud Paistu külmaja, siis nüüd sai renoveeritud ka Holstre külamaja-käsitöökoda. Tervitatav on, et seal avatakse taas kauplus ja vajalike sisseostude tegemiseks ei pea enam mujale sõitma.

Külaarengu meetme toel on parendatud kohalikke sportimisvõimalusi. Nii on MTÜ Kondi eestvedamisel rajatud Kondi külla spordi- ja mänguväljak ning Pereselts Paistel eestvedamisel ehitatud Paistu puitpõrandaga korvpalliplats, mida kasutatakse ka kultuuriürituste vabaõhulavana.

Lisaks külaarengu meetmele on Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel rakendatud ka LEADER meede, mille kaudu on samuti Euroopa Liidu vahenditest toetatud mitmeid Paistu mittetulundus- ja äriühingute ettevõtmisi. Sealhulgas Paistu monumendipargi rajamist, mille käigus Vabadussõja monumendi ümbruse heinamaale rajati 120 elupuuga park ja Paistu kooli juurde avaliku väikelaste mänguväljaku ehitamist.

Kutsun kohalikke inimesi senisest veelgi aktiivsemalt mõtlema sellele, mida saaks kodukandis eurotoetuste toel edasi arendada ja julgustan vastavaid taotlusi esitama. Viljandimaa kodanikualgatused väärivad ka tulevikus igakülgset toetamist.

Intervjuu: IRL jätaks Järvamaale neli omavalitsust

2011-02-17

Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) riigikogukandidaat Kaia Iva tahab pikalt räägitud haldusreformi ära teha, mille tulemusel jääb Järvamaale 12 omavalitsuse asemel kuni neli omavalitsust.

Türil oli konkurss uutesse koolidesse õpetajate leidmiseks. Praegused riigikogu liikmed peavad arvestama, et võivad peagi tööta jääda. Kas kandideerisite?
Seekord mitte. Vaatame kõigepealt, mis valimised endaga kaasa toovad.
Kui mul on vaja uut töökohta, siis arvestades eelnevat kogemust, võiksin valida kahe suuna vahel: üks oleks õpetajaamet ja teine töö ettevõtluses.

Pole mingi saladus, et riigikogust lahkudes on vaadatud endale juba mõni mugav riigitöö. On teilgi selline langevari olemas?
Ei ole. Igas ametis olen teinud tööd viimase hetkeni täie hooga. Kui see on otsas, vaatan uuesti, mis edasi saab. Praegu valmistun ikka senist tööd jätkama.

Kui teisipäevast Postimeest uskuda, võib teile vist õnne soovida, sest ennustuse järgi jätkate riigikogu liikmena.
Ma muidugi tänan selle eest Postimeest, aga eks küsitluste ja ennustustega ole nii, et neis kõigis on oma osa tõtt, kuid sellistki, mis paneb muigama.

Milline teie ja erakonna seis Järva- ja Viljandimaal on tegelikult?
Palju parem kui eelmine kord. Meil on seekord muidugi keeruline ringkond, sest teised erakonnad on jõudu juurde toonud. Meil on siin üks erakonna esimees ja tugevad üksikkandidaadid.
Eks ole ka virisemist kuulda, kuid kas või IRLi meeneid kodudesse viimas käies on inimesed olnud hästi meelestatud.

Ütlesite, et viite IRLi meeneid inimestele. Kas see tähendab, et riigikogu liige käib õhtuti ukselt uksele koputamas?
Ega päris igal õhtul ikka ka käi. See on rohkem meie heade abiliste töö, mina olen umbes 50 kodus käinud.
Plaanis on käia veel mõnes Järva-Jaani külas ja Türil ka.

Isamaa ja Res Publica Liidu üle-eestilises nimekirjas olete Andres Jalakust tagapool. Kuivõrd on see märk, et erakond pole teie tööga riigikogus rahul?
Eelmine kord olin ringkonnas kolmas, kuid nüüd teine. Riigikokku pääseb ringkonnast kolmveerand inimestest. Meil on eesmärk saada ringkonnast kaks mandaati, ehk siis parima tulemuse peaks tegema esinumber Helir-Valdor Seeder ja mina peaksin tegema paremuselt teise tulemuse.

Tiina Oraste lubas maavanemaks saades, et teeb viis aasta seda tööd ja riigikokku ei kandideeri. Ühel hetkel käis erakonnas siiski tõsine arutelu, et ta võiks valimistel parteile hääli korjata.
Loomulikult me rääkisime Tiinaga, kuid inimene pole erakonna tööriist. Poleks me Tiinaga kandideerimisest rääkinud, oleks see tema suhtes koguni lugupidamatu olnud.
Eks me seepärast vestelnud ka tugevalt Andres Jalakuga, et ta kindlasti kandideeriks.

Olete viimasel ajal meelelahutusmeedias tooni andnud. Oleme saanud lugeda teie piparkoogivormide kogust ja sellest, kuidas te kehakaalu langetate. On need riigikogu liikmele kohased teemad?
Mind meelelahutuspoliitikuks pidada on vist pehmelt öeldes üle pingutatud. Tõesti kahes ajakirjas on olnud juttu minu piparkoogikogust ning ka tervisest ja kehakaalust.
Poliitikutel on tarvis vahepeal valijatele kinnitada, et nad on täiesti tavalised inimesed. Üks Järvamaal tuntud inimene imestas, et mina piparkooke küpsetan, ta arvas millegipärast, et ma ei oskagi küpsetada.
Poliitikud on kõik tavalised inimesed ja seda kinnitust inimesed aeg-ajalt pehmes vormis ka ootavad. Nad tahavad näha, et me elame ikka samal planeedil.

Olete vist üks väheseid poliitikuid, kes ei pea blogi, ei säutsu Twitteris ega pane Facebooki pilte üles. On see olnud teie teadlik valik?
Mulle sobib naturaalne suhtlus paremini. Võib-olla ma kunagi jõuan sinnamaani, aga praegu ei tunne selle järele ihalust.

Kui vaadata riigikogu liikmete varalist seisu, olete üks rikkamaid, investeeringud ulatuvad üle miljoni krooni (64 000 eurot). Kuidas on võimalik riigikogulase palgast nii palju kõrvale panna?
Meie pere majandusseis tuleneb sellest, et abikaasa on algusest saadik töötanud Viking Windows ja ostnud ka ettevõtte aktsiad. Sealt on tulu tulnud.
Majandusliku kindlustatuse tõttu olen ka poliitikuna oma ütlemistes vabam. Ma ei pea ühest kohast kinni hoidma.

Palun lõpetage IRLi valimisprogrammi lause «Rinnapiimaga kandub meisse soov...».
(Naerab südamest) Oot oot, las ma mõtlen. Rinnapiimaga... Äkki kodu või.

«Rinnapiimaga kandub meisse soov saada pigem varem kui hiljem oma kodu peremeheks ja mitte sõltuda teiste armust.»
No rõhuasetus läks täppi!

Kuigi olete masu ajal paljusid toetusi ja soodustusi kärpinud, on eluasemelaenu intresside maksuvabastus alles jäänud. Üks teie pealubadusi on, et see peab ka edaspidi nii olema.
Teie kolleegidel Tõnis Kõivul ja Arvo Sarapuul on ligi 160 000 euro (2,5 miljonit krooni) eest laene, seega saavad toetust nii palju, kui madalama palgaga inimene teenib poole aasta jooksul. Küllap see toetus on jäänud kärpimata seetõttu, et nii on riigikogu liikmetele kõige kasulikum.
Enamik selle toetuse saajaid on inimesed, kes saavad keskmist või natuke üle keskmise palka. No alati on see küsimus, kas jõukas inimene peaks saama laste- või sünnitoetust või mitte.
Inimestele on intressitoetust lubatud ja praegu pole küll õige aeg see neilt ära võtta. Ma siiski ei usu, et siin on mängus riigikogu liikmete omakasu. Kui nii hakata arvama, ei saa ühtegi otsust vastu võtta.
Ega lõplikku võrdsust ja lõplikult häid otsuseid olegi.

Kui omavalitsusjuhtidega IRLi maamaksuvabastuse lubadusest rääkida, siis nad ikka loodavad, et kaine mõistus lõpuks võidab ja te loobute sellest.
Väikestes omavalitsustes pole see suur probleem. Paljud inimesed ei usugi, et Tallinnas Kadriorus võib 750ruutmeetrise krundi maamaks olla 34 000 krooni aastas.
Ma ei pea seda meie programmi kõige õnnestumaks osaks, kuid peaks korda saama selle, et maamaks ei või sundida sind kodu maha müüma.

Ühelegi poliitikule ei tohiks olla uudis, et juba mõne aasta pärast ei jätku pensionifondist enam raha pensione maksta ja selle tarvis tuleb riigieelarvest lisa võtta. Teie lubate valijatele pensionile lisaks veel emapensioni ja lesepensioni. See ei tundu just väga vastutusrikas tegu olevat.
Lesepensioni kohta on öeldud, et see tahab veel läbirääkimist.
Emapensioni kohta on meil küll väga selge lubadus. Emapension ei tule ühegi teise pensioni arvel, sest see võetakse riigieelarvest. See on nii-öelda täiendav toetus.
Kui riigieelarve poolt seda vaadata, võib muidugi öelda, et iga kulu on halb ja kõige parem on, kui me ei teeks ühtegi kulu.
Emapensioni kulu on järgneval aastal 19 miljonit eurot. Mina leian, et kulu on õigustatud.

IRLi programmis on kirjas, et olete valmis vastu võtma ebapopulaarseid otsuseid. Mis ebapopulaarseid otsuseid te Toompeal plaanite vastu võtta?
Minu ebapopulaarsed otsused on seotud alkoholipoliitikaga. Väikesed edusammud juba on, sest viimastel aastatel on inimesed ennast purjus peaga vähem surnuks sõitnud või tulekahjus hinge heitnud, kuid minna on veel pikk maa.
Alkoholi aktsiisi tuleks tõsta, aga see peab olema tasakaalus naabermaade hindadega. Kõige rohkem tuleks aktsiisi tõsta niinimetatud treeningjookidel. Need on magusad joogid, mille kaudu teevad alkoholiga tutvust just noored.
Ega ebapopulaarsed otsused ole eesmärk omaette. Sellega lihtsalt kinnitame, et kui tekivad vajadused ebapopulaarseid otsuseid vastu võtta, siis meie teeme need ka ära.

Keskerakond lubab kõikidel valimistel astmelist tulumaksu, IRL räägib haldusreformist. Need paistavad olevat tühjad lubadused, millest kunagi asja ei saa.
Eelmine kord seda meie valimislubadustes polnudki, kuid eks me ole sellest rääkinud küll.
Reformierakonnaga on meil selles küsimuses erinevad seisukohad, aga loodan, et vee tilgutamine tekitab ükskord kivisse augu. Neutraalsed analüütikud kinnitavad, et haldusreformi on vaja.

Mitu omavalitsust peaks Järvamaale jääma?
Hästi lihtne oleks teha kaks omavalitsust: Paide ja Türi. Lihtne on teha omavalitsust, kui keskuse üle ei teki suurt arutelu. Paide ja Türi puhul on keskused selgelt olemas.
Kui arvestada Järvamaa suurust, arvan, et Järvamaal peaks olema kolm või neli omavalitsust. Mitte rohkem.
Maakonnapõhist omavalitsust ma ei poolda.

Kõik erakonnad lubavad ehitada neljarealise tee Mäost Tallinna, IRL lubab teha seda erakapitali kaasates.
See on Eestis veel läbi proovimata tee. Ideena on kindlasti hea, aga oleksin ettevaatlik, kuidas jõuda kokkulepeteni.
Usun, et järgneva nelja aasta jooksul peaksime neljarealise tee Mäost Tallinnani ikka valmis saama.
Praegu on kõige suurem probleem riigihangete vaidlustamine.

Sõidate seda maanteed mööda tihti. Üks IRLi lubadus on paigaldada juurde kiiruskaameraid. Kui sageli olete teie trahvi saanud?
Trahvi pole saanud, aga kui oli katseaeg, siis teadlikult proovisin ja koju tuli kiri, et olen kiirust ületanud.
Minu arvates on kiiruskaameratest kasu ja neid tuleks tõesti juurde panna.

Isamaa ja Res Publica Liidu kandidaadid Järva- ja Viljandimaal: Helir-Valdor Seeder, Kaia Iva, Andres Jalak, Siim Kabrits, Ando Kiviberg, Raivo Raja, Mihhail Feštšin, Hendrik Agur, Kalju Kertsmik ja Aivo Ülper.

Vähem võlgu, rohkem töökohti

2011-02-11

Viimased aastad pole Eestile olnud kerged. Ühisel jõul oleme majanduskriisi raskustest ometi üle saamas ja nüüd tuleb panna alus uuele tõusule. Meil on tarvis jõuda niikaugele, et igaühel oleks kindel töö, palk, kodu ja et inimesed ei peaks enda toimetuleku, oma laste tuleviku ega hea hariduse pärast muretsema. Isamaa ja Res Publica Liit peab Eesti arengu tagamiseks vajalikuks lähiaastatel astuda järgmised sammud.

Kõrgharidus ja emapension

Võimaldades noortele tasuta kõrghariduse, anname peredele kindluse, et rahapuudusel ei jää Eestis kellelgi hea haridus saamata. IRLi ettepanek on kompenseerida ülikoolidele riigieelarvest kokku 400 miljonit krooni aastas, mida praegu maksavad tasulistel kohtadel õppivad tudengid. Tasulised õppekohad avalik-õiguslikes ülikoolides ja riigi rakenduskõrgkoolides kaoksid.

Üleminek tasuta kõrgharidusele algaks 2012. aastal ja toimuks järk-järgult. Oluline on tagada mõistliku õppeedukusega vähekindlustatud tudengitele õppetoetus. Kurb on, kui õpingute kõrvalt tööl käimine takistab tudengeid õpingutele pühendumast.

Tagame maailmatasemel õppekvaliteedi, mis muu hulgas hõlmab õppejõudude palgatõusu ja doktoriõppe lisarahastamist. Kõrgharidus on läbi aegade olnud IRLi prioriteet. Et meie andekad noored ei lahkuks välismaale, tuleb Eestil teha suur hüpe edasi lähiajal.

Emapension on riigieelarvest makstav toetus pensionile jäänud emale, kes on sünnitanud ja üles kasvatanud lapse. Pensionilisa ei saa mõlemad vanemad, vaid omavahelisel kokkuleppel üks vanematest või võõrasvanem või eestkostja või hooldaja. Vanemad saavad kokku leppida, et õigus pensionilisale läheb isa pensioniarvestusse.

Emapensioni makstakse võrdses suuruses pensionilisana iga lapse pealt. Arvestuse alus on pensioniarvestuse aastakoefitsiendi 1,0 korrutis 3ga ehk ühe lapse ema saab juurde 2446 krooni aastas. Seega saab kahe lapse ema aastas vähemalt 13. keskmise vanaduspensioni suuruse pensionilisa. Kolme lapse ema aga 7337 krooni aastas.

Ei ole õige, kui riik toetab lastega peresid põhiliselt ainult esimesed 1,5 aastat ja siis vaadaku igaüks ise, kuidas hakkama saab. Õiglane on võrdsustada eri põlvkondade panus laste kasvatamisel ning kompenseerida laste kasvatamisega seotud kulu. Laste kasvatamine on tõsine töö. Kui IRL saab valimistel küllaldase toetuse, jõustatakse emapensioni seadus 2012. aasta 1. jaanuarist.

Majanduskasv ja haldusreform

Kindel majanduskasv ei ole meile eesmärk iseenesest, vaid heaolu saavutamise vahend. Majanduskasv vähendab tööpuudust ja tagab kindlad töökohad, palgatõusu ja karjäärivõimalused kõigile.

Senisest paremini laekuvate eelarvetulude arvel saame pakkuda paremaid avalikke teenuseid ja maksta suuremaid pensione. Selleks hoiame riigieelarve tasakaalus, anname tööjõumakse vähendades ettevõtlusele uue hoo ja toetame eksporti. IRLi eesmärk on tagada Eestile järgmise nelja aasta jooksul, võrreldes Euroopa Liidu keskmisega, kolm korda suurem majanduskasv.

Me ei tohi lasta Eestil langeda võlalõksu. Lükkame tagasi riigi võlakoormuse suurendamise ettepanekud ja seisame selle eest, et neljal lähiaastal ei tehta ühtegi puudujäägiga riigieelarvet ning asutakse taastama reserve. IRL külmutab neljaks aastaks ministeeriumide valitsemiskulud riigieelarves.

Me ei taha leppida omavalitsuste hääbumisega. Seepärast on väga tähtis minna edasi haldusreformiga. Ainult nii saame parandada riigiteenuste kvaliteeti ja tuua riiki inimesele lähemale. Sellega tugevdame omavalitsusi, vähendame vallabürokraatiat ning muudame omavalitsused kohaliku ja regionaalse arengu reaalseks suunajaks. Oluline on seadustega tagada inimestele, et teenused ei vähene, vaid paranevad.

Eestis peab olema tugev väikelinnade võrgustik. Selleks tuleb suunata ELi regionaalpoliitika uued vahendid erasektori töökohtade loomise toetamiseks just väikelinnadesse kui regionaalsetesse keskustesse. Nii tagame töökohad nii keskuste kui ääremaade elanikele.

Riigiasutuste töökohad hajutame üle Eesti: järgime reeglit, et riigiasutuste ja nende tugiteenuste ümberkorraldamisel eelistatakse asukohana maakonnakeskusi ja väikelinnu, mitte Tallinna.

Eesti majandusedu ei tohi tulla meie ega meie laste elukeskkonna arvelt. Eesti ei tohi olla koht, kus looduse pöördumatu hävitamine on konkurentsieelis.

Intervjuu: Põllumajandusminister näitaks hansale rohelist tuld

2011-02-03

Eelmise nädala neljapäeval ja reedel tegi visiidi Võru- ja Setomaale põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Minister valimiste eel lubadusi ei andnud, kuid kuulas hoolega maainimeste muresid.

Kohtusite Obinitsas setodega, kes on jätkuvalt huvitatud oma hansa legaliseerimisest. Kas setod jäid kohtumisega rahule?

Ma arvan, et meie arutelu oh päris asjalik ja me saime üksteisest aru. Hansaga on nü, et ega põUumajandusministeerium kehtivaid nõudeid pehmendada või lõdvendada kuidagi ei taha ega saagi. Meie vastutame toiduohutuse eest - et tootmine vastaks kõigile ohutusnõuetele. Nagu selgus, siis kvaliteedi arvelt setod järele anda ei soovigi. Nende probleemiks on ikkagi aktsiisiladude nõue, mis teeb tootmise nii kulukaks ja kalliks.

Palun selgitage, miks aktsiisiladusid nõutakse.

Seda peaks ja oskaks muidugi paremini selgitada maksu- ja tolliamet, see ei ole põllumajandusministeeriumi valitsemisalas. Natuke siiski tausta tean. Aktsiisilaod on vajalikud kohe alkoholi tootmise juures, need ei ole seotud ainult turustamisega. Kes toodab, peab tegema seda kohe aktsiisilattu. See on seotud sellega, et ei oleks salaalkoholi võimalik toota, et kogu protsess oleks järelevalve all, sest see on ikkagi jook, mis võib kujutada endast tõsist ohtu, kui ta alaealiste kätte satub või ei ole kvaliteetselt tehtud. Maksta tuleb ka aktsiisimaksud.

Põllumajandusministeerium võiks anda hansale rohelise tule?

Jah, meie jälgime toiduohutusnõudeid ja kui kõik vastab nõuetele, siis meil täiendavaid nõudeid ja pretensioone ei ole.

Aga kas oma tarbeks tohib hansat toota?

Ka selleks peab olema luba. Lihtsalt alkoholi toota oma tarbeks ilma loata võimalik ei ole.

Aga koduveini?

Kui koduveini ja koduõlut valmistate ega turusta seda kusagile, siis jah, me teame, et seda tehakse. Need on niivõrd traditsioonilised joogid.

Kui kaua võib minna, kuni setod saavad oma hansa legaliseeritud?

Eks see sõltub ikka poliitilistest otsustest. Ma täpsustan, et legaalselt võib iga talumees hansat või mis tahes teist alkohoolset jooki toota, aga see ei ole praeguste nõuete juures lihtsalt jõukohane. Kui seadusandja ehk parlament leiab, et on võimalik midagi lihtsustada, ja muudab seadust, siis ongi see võimalik.

Kohtusite oma Võrumaa visiidil nii võru kui ka seto talunikega. Millest rääkisite?

Üheks suureks mureks on olnud ikkagi noorte lahkumine maalt ja kuidas motiveerida noori maal tegutsema jätkusuutlikult, kuidas põllumajanduslik tootmine oleks tasuvam. Seda arutasime ka neljapäeval Haanjamaal karjaköögi seminaril. Küsiti, milal saabuvad võrdsed toetustingimused Euroopa Liidu tasemel.

Talunikud avaldasid soovi kasutada sinist kütust ka väljaspool põldu-metsa, näiteks lund lükates, ja on nõus selle eest päevas viis eurot aktsiisi maksma nagu Soomes. Tuleks see kõne alla?

See on üks võimalik lühemaajaline lahendus, mida Soome näitel esile toodi - selline lahendus võiks olla Eestis rakendatav, et need, kes soovivad mit-tepõllumajanduslikke töid erimärgistatud kütusega teha, maksaksid ühekordse aktsiisimakse interneti teel või mobiiltelefoni kaudu. Analoogselt saaks riik oma tulu kätte ja põllumees saaks paindlikult ilma kütust vahetamata teha ka teisi töid. Viimasel ajal on räägitud ka eraldi dotatsiooni kehtestamisest riigieelarve kaudu.

Nii võrokestel kui setodel on mõlemal südamel mahepõllumajanduse teema. Kas Eesti riik peaks toetama mahepõllumajanduse laiendamist?

Jah, see on kindlasti üks prioriteetidest. Praegu toetame mahetootmist aastas 160 miljoni krooniga. Väga soovime, et see laieneks veelgi, ja praegused arengud näitavad, et mahetootmine laieneb. Kasvab mahelammaste, -veiste ja -sigade arv. Ka pindala mahekultuuride all kasvab.

Probleemiks on see, et kogu see toodang ei jõua kahjuks tarbijani mahedana, selles on mitu põhjust: toodangu kogused on killustatud ja väikesed ning töödev tööstus ei ole sellest väga huvitatud, sest varustuskindlus on tagasihoidlik. Ma arvan, et viie-kuue aasta pärast räägime teist juttu.

Viimatistel mõttetalgutel Võrumaal öeldi välja soov, et kogu Eesti võiks olla üks suur mahepiirkond. Kas see oleks võimalik?

Miks ka mitte. Ideena on see väga ilus ja ahvaüev, aga praktikas realiseerida loomulikult tunduvalt keerulisem. Me uurisime ka Euroopa Komisjoni poolt, kas on liikmesriigil endal võimalik kuulutada üks või teine piirkond mahepiirkonnaks, kus toimuks ainult mahetootmine. Andministratiivselt ei ole võimalik seda teha, ei valitsus, maavanem ega vallavanem saa seda teha, küll aga saavad tootjad ise seda otsustada ja seda piirkonna reklaamiargumendina kasutada.

Kas Euroopa Liidust oleks võimalik selleks suuremat toetust saada?

Juba praegu on mahetoetused arvestatavad. Ma arvan, et probleem ei ole toetustes, vaid üleminekuperiood tavatootmi-selt mahedaks võtab palju aega, nõudeid peab täitma. Teine takistus on, et töödev tööstus pole järele arenenud.

Näib, et kõrgemal tasandil on aru saadud, et mahe on inimese tervisele märksa kasulikum kui keemia abil kasvatatud toit.

Maheda kasuks räägib kindlasti see, et ta on puhas ja tervislik. Ka uuringud näitavad, et tarbija hoiak on positiivne. Kõige suurem probleem on see, et mahetoodang on kallim kui tavatoodang, sest seal on rohkem käsitööd jne. Ja tarbija ostujõud on praegu väike. Kui meie üldine majanduslik heaolu kasvab, siis kindlasti ka nõudlus maheda järele suureneb.

Räägime PRIAga seotud toetustest. Miks peavad maainimesed selleks, et oma kodukohas midagi arendada, võtma enne toetuste saamist pangast laenu ja võib-olla oma kodugi panti panema?

Jah, see on Euroopa Liidu põllumajandusfondi raha kasutamise üks põhinõudeid, et kulutused tasutakse tagantjärele. Otsus taotluse rahuldamiseks tehakse ette. Me oleme siin saanud nii palju vastu tulla, et maksame toetust osaliselt tasutud kuludokumentide alusel. Kui üks osa on valmis, esitatakse dokumendid, me maksame raha ära. Nii on võimalik kallimat projekti kuni neljaks osaks jagada.

Kas keegi on ka kokku arvutanud, kui palju pangad on selliste projektide pealt teeninud?

Ma ei oska öelda, aga küllap ikka on liidetud-lahutatud. See info on pankadel endil.

Ilmselt inimesi see kõige rohkem häiribki, et nad on sunnitud panka nuumama.

Jah, see on kõige häirivam selle meetme puhul, et kui ei ole oma raha, siis tuleb võtta laenu ja see teeb projekti kallimaks. Aga ega meil siin teisi võimalusi pole pakkuda, Eestile siin mingisugust erandit tehtud ei ole.

Projektitegijad on avaldanud arvamust, et neile oleks suureks abiks, kui lühendada kuludokumentide menetlusaega kolmelt kuult ühe kuu peale, ja siis oleks võib-olla ka rohkem ettevõtjaid nõus raha ootama ja pangalaenuvõtt jääks ära. Kas oleks võimalik bürokraatiat kiirendada?

Jah, on. Tänaseks oleme PRIA töö natukene ümber korraldanud. On eraldi Leader-büroo, kus tegeletakse ainult Leader-projektiga. See peaks tagama, et me ettenähtud aja sisse mahume. Eks tulevikus saab seda aega ka lühendada, kui vähegi võimalik on. Inimesele, kes esitab oma üksikprojekti, võib ju tunduda nii, et homme hakkab ametnik sellega kohe tegelema, aga see on suur konveier, PRIA tegeleb 80 meetmega.

Üks probleem on ka esitatavate projektide kvaliteet. Mida halvem ja puudulikum on kvaliteet, seda pikemaks venib PRIA menetlemise tähtaeg.

Kas kutsute praegu noori maale elama ja talu pidama?

Igal juhul. Ruumi on maal rohkem kui varem ja me võibolla seda vabadust, ruumi ja looduslähedust ei oska ise veel hinnata, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkame seda hindama. Mina küll kutsun maale ja ma näen perspektiivi maal nii põllumajanduses kui ka väljaspool seda.

Ka toidutootmine muutub pikemas perspektiivis järjest olulisemaks, toiduainete liinnad tõusevad. Ressurss, mis on maal, muutub kaugemas tulevikus ainult kallimaks ja väärtuslikumaks. Tehnoloogia, mis on juba praegu põllumehe käsutuses, on nii nüüdisaegne, et rasket füüsilist musta tööd jääb ka maal järjest vähemaks.

Loomulikult peab maaelu spetsiifikaks olema valmis, siin liigub ikkagi aeg rahulikumalt ja peab arvestama liikumisvõimaluste, teenuste kättesaadavuse ja kõige muuga. Kes selleks valmis on, olge head, kasutage seda võimalust. 40-50 aasta pärast on see võimalus palju raskemini kättesaadav.

Kallis kauge aspiriin

2010-12-09

Enamlevinud käsimüügiravimeid võiks osta tavalistest poodidest - kontroll rohtude müügi üle sellega ei kaoks, aga nende kättesaadavus muutuks tublisti hõlpsamaks.

On hästi teada, et ravimid on Eestis kallid. Aga kas teate ka seda, et nii Soomes, Rootsis kui ka Taanis saab käsimüügiravimeid osta toidupoest? Ilmselt mitte, sest Eestis suudetakse see idee kui võimatu ja ohtlik alati kiiresti sõelapõhjaks lasta.

Ent lugedes Maalehes ilmunud absurdihuumorini küündivaid, kuid tegelikult nukraid lugusid poe ja autolavka olelusvõitlusest Varstu vallas, tuleks tõsiselt mõelda, kas pole aeg ravimiküsimused taas aktiivsema arutelu alla võtta.

Hiljuti Riigikogu sotsiaalkomisjonis toimunud avalikul koosolekul juhtis konkurentsiamet tähelepanu olukorrale, kus Eesti ravimiturgu valitsevad pea täielikult kaks firmat. Kahele suurele hulgimüüjale kuuluvad ka suuremad apteegiketid ja konkurents sisuliselt puudub, mis muidugi tähendab ravimiostjale kõrgemat hinda.

Tuttavad rohutoojad

Konkurentsi puudumisest tingitud kõrge hind aga ei ole ainuke asi, mis Eestit näiteks Põhjamaadest eristab. Ka ravimite kättesaadavus on meil halb ega ole eriti maapiirkondades sugugi paremaks läinud.

Ometi oleks just maa-apteekide käsi pidanud viimastel aastatel hakkama paremini käima. Nimelt muudeti 2005. aastal ravimiseadust lootusega maa-apteeke toetada, viie aastaga jäi neid aga veel veerandsaja võrra vähemaks.

Regionaalsele arengule tegi ja teeb see toonane otsus hoopis kahju. Uute apteekide avamist piirav keerukas süsteem hakkas piirama vaid ettevõtlusvabadust. Kui avalikkus konkurentsiameti selleteemalisi ettepanekuid toetab, on neil ehk lootust poliitikute paberipurustajatest pääseda ja ka seadustesse jõuda.

Regionaalpoliitiliselt on ravimite kättesaadavus hinnast vahel olulisemgi. Näiteks väikesaartel, kus elanikke vähe ja apteek ennast ära ei tasuks. Või maal suurtest keskustest kaugel, kus on ehk alles veel vaid külapood ja ka transpordiolukord pole kiita.

Kui näiteks Jõgevamaal Saare külast nelja kilomeetri kaugusele Kudina poodi jõuab ka jalgrattaga sõita, siis kaheksa kilomeetri kaugusel asuv Palamuse apteek on ilma autota vanemale inimesele ikka tõsine teekond.

Mõnes kohas aitab eakamaid kohalikku kauplusse pääsemisel valla poolt korraldatud bussiring ja sellega nende liikumine tegelikult piirdubki. Oleks igati loogiline ja inimlik, et sama käiguga oleks võimalik ka oma reumasalv ära osta.

Vastasel juhul jätkuvad praegugi toimivad lahendused - abivajaja võtab kõne rohkem ringi liikuvale sugulasele-tuttavale, kes rohu linnast kaasa toob. Maal tegutsev väikeettevõtja sellest tehingust kasu ei saa, inimesel endal valik puudub ja mingi personaalne nõustamine pole samuti võimalik.

Taoline süsteem on paratamatult ka aeglane, pealegi ostetakse levinumaid ravimeid ikka siis, kui parajasti vaja. Aga kui palavik kallal, ei ole aega oodata, millal lapselaps juhtub külla tulema.

Põhjamaade eeskuju

Eestis tohib ravimeid müüa ainult apteegis ja samad reeglid kehtivad nii peavalutabletile kui ka retseptiravimile. Suurtes keskustes ei tekita see väga suuri probleeme. Maal aga on kõik teenused inimesest paratamatult palju kaugemal.

Terve mõistus ütleb, et peaksime tegema kõik, et seda vahet pisutki vähendada. Apteekide sulgemine on osa tihti kõlavatest süüdistustest maaelu hääbumise kohta. Muidugi pole keegi midagi meelega kinni pannud. Aga kui kliente jääb väheks, ei tasu apteegipidamine end enam ära.

Oma iva selles väites küll on, aga oluline on silmad lahti teha ja puude taga metsa näha. Inimestele pole vaja mitte apteeki, vaid ravimeid. Kuni me keeldume jäärapäiselt neid kahte eraldi käsitlemast, ei olegi keskustest kaugel elavatel inimestel mingit lahendust loota - jõuga apteeke looma ja neid maksumaksja raha eest ülal pidama ei saa ju hakata.

Skandinaavia kogemus ütleb, et saab ka teistmoodi. Soomes, Rootsis, Norras ja Taanis on käsimüügiravimite soetamiseks Eestiga võrreldes tunduvalt rohkem võimalusi. Neid müüakse eraldi lettides toidupoodides, postkontorites, spetsiaalsetes ravimipoodides või ainult käsimüügiarstimeid müüvates apteekides.

Ka meie konkurentsiameti sõnul parandaks käsimüügiravimite turu avamine ravimite kättesaadavust maal. Linlaselgi oleks mugavam, kui nohurohu saaks korvi pista toidupoe riiulist, mitte ei peaks eraldi apteegi järjekorras seisma.

Arutelud rohtude poodi lubamisest kipuvad Eestis kohutavate õudusjuttude koorma all kummalisel kombel alati kiiresti vaibuma. Öeldakse, et ilma spetsialisti nõuandeta ei tohi rohtu müüa ega osta, sest inimesed ei tunne ravimeid ja sellel võivad olla rasked tagajärjed.

Loomulikult ei saa arstirohtudesse kergekäeliselt suhtuda ja retseptiravimite puhul ei ole mingist müügivõimaluste laiendamisest juttugi. Aga olgem ausad, aspiriini ostes ei küsi ka apteegis keegi mingit nõu.

Köha-, nohu- või palavikurohtu on alati ostetud mitte ainult endale, vaid ka perele ja sõpradele ilma igasuguse konsultatsioonita. Käsimüük ju seda tähendabki, et otsuse osta või mitte osta teeb inimene ise, mitte arst.

Eestlasi kasvab ainult Eestis!

2010-12-03

Peaminister Andrus Ansip ütleb, et mis sellest siis ikka, et inimesed kaugel välismaal elavad - peaasi, kui nad end välismaal eestlastena tunnevad.

Aga miks nad Eestist ära kolisid? Kas ainult sellepärast, et välismaal on parem või on ka meil Eestis põhjuseid, mis meid kodus ei hoia?

Ühest küljest on tore, et me maailma avastame, kuid teisest küljest - prantslased on hädas mustlasetega, sakslased türklastega - nad ei integreeru. Võib-olla saavad välismaal elavad eestlased paremini hakkama kui türklased või mustlased vanas Euroopas - kuid pigem sulandub täiesti ühiskonda ikka alles teine või kolmas põlvkond. Kes räägib siis juba eesti keelt vigadega või ei räägi üldse.

Muidugi võime eestlasi saata laia maailma õnne otsima, kuid elu näitab, et võõramaiseid õnneotsijaid me siia väga asemele ei taha. Nad võivad ju olla tublid, aga tegelikult ei taha me, et nad ütleksid enda kohta rõhutatult (ja end Eesti riigile kergelt vastandades), et nad on: venelased, hiinlased või pakistanlased. Mida peaminister peab eestlaste puhul uhkuseks.
Iga inimese jaoks on „eluküsimuseks" pikaajaline stabiilne elukvaliteet. Tööd on vaja. Kui tööd ei ole, lähevad inimesed välismaale. Kui välismaale läheb ainult üks abikaasa (mis on pigem tavaline), toob see peresuhetesse palju pingeid. Sajad tuhanded poolakad käisid Inglismaal tööl - nüüd on enamik neist kodus tagasi. Kodus pole ka palju parem, aeg vääral maal ei oodanud neid üldse mitte keegi.

Neid eestlasi, kes välismaal kõrgemal positsioonil on, kui nad oleksid Eestis töötades, on väga vähe. Massid töötavad Hispaanias või Austraalias puuviljakorjajatena, Soomes ehitustööl või tehases liinitööl. Suure tõenäosusega on nende sealne töö Eestis olnust ja Eestis võimalikust füüsiliselt raskem ning üksluisem. Suure tõenäosusega lahutab neid paremast tööst ja elukvaliteedist puudulik keeloskus vm väga mõjuv asjaolu. Kes ei saa hakkama karjääriga sügissombuselt hallis Eestis, ei saa hakkama ka parema kliimaga Lääne-Euroopas, kus konkurents on mõõtmatult tihedam. Printsessiks üldjuhul siiski sünnitakse, mitte ei saada. Ja kui saadi, siis väga-väga ammu.

Töö ei ole inimese ainus esmavajadus. Vaja on infrastruktuuri (korralik ühistransport on esmane võtmeteema, et mitte viibida kogu aeg ainult kivilinna kortermajas), aga ka sõpru, ema-isa, ämmani välja. Ka kultuurikeskkond mõjutab meid palju. Välismaal võib käia, saada inspiratsiooni ja kogemusi. Kuid me peame tahtma siia tagasi tulla. Siin peab olema vähemalt sama tore kui välismaal. Tegelikult aga isegi toredam.

Et eestlastel oleks põhjust rohkem koju jääda ning tekiks tunne, et siin on hea elada, tuleb siia luua keskkond, mis on parem kui Londonis, Vahemere maades või Stockholmi skäärides. Ja mulle tundub, et see on täiesti võimalik.

Aeg-ajalt on mul tunne, et paljud Eesti inimesed ei teagi, kui huvitav ja tore Eesti on. Olen aastaid suvitanud Pranglil. Tuttavad, kes suvel Pranglile satuvad, imestavad, et nad ei teadnud, et nii tore ja põnev koht vaid 20 kilomeetri kaugusel Tallinnast olemas on.
Sama lugu on ka Vormsi, Kihnu või Piirissaarega. Olen kindel, et enamik tallinlasi ei ole käinud Paljasaare poolsaarel rannakindlustusi või linde vaatlemas ega Pikakari rannas ujumas. Tasub avastada.

Sama lugu on Naissaarega. Tõnu Kaljustele tuleb au anda, et ta on sundinud meid avastama oma Nargen Festivaliga Naissaart, mis aastaid Vene sõjaväe poolt sisuliselt okupeeritud oli.

Kui kodanikul on toimiv riik, töö ja pere, ei kipu ta ära minema. Vaid on eestlane kodumaal. Olen kindel, et üks siiajäämise põhjus on just nimelt meie maa - meil on loodus ja kliima, mis kuulub Euroopa parimate elukeskkondade hulka. Saared ja rabad, sood ja metsad. Inimesed saavad ja tahavad elada seal, kus on turvaline ja mugav elada.

Eesti noorim vald (keskmine elanike vanus 36 aastat) - Viimsi on Eestis eripärane selle poolest, et me mõtleme tulevikule intensiivsemalt kui teised vallad. Me lihtsalt peame. Viimsi Keskkoolis on sel aastal 9 esimest klassi. Selline vald lihtsalt peab ehitama koole ja lasteaedu ja kulutama poole eelarvest haridusele.

Mulle tundub, et kui peaministriga kaasa mõelda - tore oleks, kui eestlased ka Eestis tunneksid ja tahaksid end tunda eestlastena. Eesti on parim koht, kus eestlane saab ja tahab elada. Materjali, millest kõrgekvaliteedilist elukeskkonda arendada, meil on.

Armastuse turg

2010-12-01

Kui tahad ajalehele/võrgulehele natuke klikke lisada, siis telli või kirjuta nupuke võrdõiguslikkusest. Noorepoolse ajakirjaniku Heleriin Adelberti mitte eriti pretensioonikale Postimehe võrguväljaande artiklile (18.10) reageeris raevukas meeskolleeg, edasi tuli juba tellitud artikkel (PM 17.11) ja nii see pallikene vaikselt veereb. Loiult, aga lollikindlalt.

Aga teema tõstataja kirjutises oli iva täiesti olemas. Sõnad, mida võrdõiguslikkusest ja võrdsetest võimalustest rääkivates dokumentides enamasti ei ole. Armastus ja enesearmastus. Armastus, mis toob mehe ja naise kokku ja jaotab nende vahel rollid lühemaks või pikemaks ajaks. Enamasti jaotab ebavõrdselt. Mulle kodu ja töö. Sulle töö ja kodu.

Kitsast koridorisopist

Armastus on haruharva võrdne. Mida vähem see tunne (või selle pinnal tekkinud koos- või abielu) kestab, seda ebavõrdsem on ka rollijaotus? Pikema abielu jooksul loksuvad võrdsemalt paika kodutööd, mehe eneseteostuse kõrval muutub varem või hiljem aktuaalseks ka naise eneseteostus.

Ja sõnaga enesearmastus tähistatav tunne on see, mis alkoholi kõrval kõige sagedamini paarid lahku viib ning võrdsuse/ebavõrdsuse probleemi teravdab. Ebavõrdsus ei ilmne ju ainult statistilise mehe võrdlemisel statistilise naisega. Ebavõrdsed on ka abielunaine ja üksikema, üksikema ja lastetu naine jne.

Nii et räige halvakspanu, mille esimesena nimetatud kirjutaja pälvis oma meeskolleegilt («Naised naiste vastu», TPM 27.10), polnud õiglane. Täiesti põhjendatud oli tähelepanu juhtimine sellele, et võrdsust propageerides otsime seda mõnikord väga kitsast koridorisopist või pimedast nurgatagusest.

Mõned häirivad näited asjade lihtsustamisest ja faktidest möödavaatamisest.

Esiteks see, kui suur lootus on võrdsuse (võib öelda ka õigluse) saavutamisel pandud kaebamisele ja protsessimi-sele. Kodaniku individuaalne kaebus ebavõrdse kohtlemise pärast tundub olevat see võluvits, mis ametniku(d) liikuma paneb ja võrdsust juurde toob.

Kas ikka toob? Kas meil on mõni näide, kus selline kaebus tingis seaduse, strateegia, poliitika vms muutmise?

Ma pole jõudnud kõiki pakse ametlikke aruandeid lugeda, kuid eelmise võrdõiguslikkuse voliniku lahkumiseelsed intervjuud ei viidanud küll üksiku kaebuse lahen-damise kaudu saavutatud läbimurdele vms.
Alahindamata ühtegi konkreetset muret, küsiksin: millise tempoga me jõuame üksikisiku asjade juurest tervet rühma või rühmi puudutavate lahendusteni?

Kujundatud ebavõrdsus

Teiseks turufundamentalismi valitsemine, seda talitsemata ei ole lootustki pilti muuta. Turg teab ja turg teeb kõige otstarbekamad otsused. Sealhulgas «määrab» palgad. Sellist turu jumaldamist varjutatakse jutuga eestlaste konservatiivsusest küll üldiselt, küll soolistes suhetes.

Tõsi, konservatiivsust on meie seas omajagu ja mõnedki suhtumised muutuvad aeglaselt. Aga suhtumised on ikkagi üldisemate asjade peegeldus.

Eestis on ebavõrdsus liialt soositud, ühiskond ei püüagi nõrgemat tugevama omavoli eest kaitsta. Väikepoodnikku suure poeketi eest, FIEst ehitusmeest peatöövõtjast suurkontserni eest, väikevalda suurlinna eest, opositsiooniparteid koalitsioonipartei eest. Sellises olukorras on ka soopuhused palga ja muud moonutused paratamatud.

Kolmandaks: struktuursed probleemid ei teki üksiku tööandja pahatahtlikkusest või piiratusest ja neid tuleb klaarida kohaste abinõudega.

Riigiametnikust võrdõiguslikkuse volinik saab enda kätte tõenäoliselt kogu sotsiaalministeeriumisse saabuva ja/või seal koostatava statistika, analüüsid, uuringud jne. Neist paberitest vaatab muude toredate asjade hulgas vastu näiteks sotsiaalhoolekande töötajate-naiste madal palgatase. Mitte lihtsalt võrdsuse puudumine, vaid riiklikult kujundatud alasti ebavõrdsus. Selle ebavõrdsuse lätted on samas ministeeriumis, sest enamikku hoolekandeteenuseid rahastab ju avalik sektor.

Ei piisa, kui öelda, et rahvas on valinud parempoolsed poliitikud, poliitikud on valinud madalad maksud, madalad maksud tingivad nigelad palgad. Avalikus sektoris on kõrgeid palku küllaga. Ka seal, kus võimul ennast poliitskaalal vasakule paigutavad poliitikud. Tallinnas, Tartus ja mujal.

Kui ministri või linnapea ja koduhooldaja palga erinevus poleks nii suur, oleks ka sooline palgalõhe väiksem. See on lihtne aritmeetika.

Kohalikud eelarved

Avaliku ja erasektori rahakotid on lahus, tööturg on aga mingis osas kokkupuutuv. Kattuvus tekib kas või siis, kui ema otsib tööleminekuks lastehoiu võimalust. Ja selle valdkonna korralduse eest vastutab avalik, mitte kuri ja diskrimineerimisele kalduv erasektor.

Omavalitsuste nutt ja hala ootamatu «beebibuumi» ümber ja Toompea poole käe sirutamine probleeme lähematel aastatel ilmselt ei lahenda. Kui riigimaksudest kõigile ja kõikjale ei jagu, siis peavad omavalitsused oma maksubaasi laiendama. Nii kohalike maksude abil kui ka riigimaksudest suuremat eraldist nõudes.

1. jaanuarist taeva õnnistusena saabuv euro toob ju välisinvesteeringud ja suured riigitulud!? Aga inflatsioon, mille «majandusteoreetikud» välistasid, teeb oma tööd ja süvendab omavalitsuste lahendada jäävaid sotsiaalprobleeme.

Nii et vältimatult on vaja suurendada kohalike eelarvete tulusid. Teisiti pole lootustki saavutada suuremat võrdsust ja paremat tasakaalu ühiskonnas. Enesearmastuse najal armastust juurde ei tule. Ei ühiskondlikes ega erasuhetes.

Kes ei liitu, tuleb liita

2010-11-02

Kus on meie võimekad omavalitsused? Kohaliku omavalitsuse võimekuse indeksi alusel on vastus ootuspärane: Tallinna ümbruses, kus kuldse ringi vallad võistlevad omavahel esikoha pärast.

Indeks näitab, et omavalitsuste eelarvevõimalused ja olukord on suhteliselt sarnased ja ei sõltu väga omavalitsuse suurusest ega asukohast. See on nii tänu riiklikule regionaalsele tasandussüsteemile, mille vahenditest näiteks ligi 44% läheb Lõuna-Eestisse, kus elab vaid 25% elanikest. Samas näitab indeks selgelt, et tagamaks igas omavalitsuses Tallinnaga võrreldav teenuste valik, kuluks väga palju raha, mida lihtsalt ei ole. On paratamatus, et paljude teenuste pakkujateks saavad ja jäävad pigem regionaalsed keskused.

Nii nagu Harjumaa jõukus on Tallinna läheduse tulemus, on äärealade viletsus tugeva keskuse puudumise tagajärg. Mitte isegi teise Tallinna, vaid maakonnakeskuse tüüpi piirkondliku keskuse, mis suudaks ligi meelitada kapitali ja uusi töökohti. See tooks ka näiteks vabaaja teenuste arenemise ja vähendaks pealinna tõmmet. Kui võimalus teha sobivat tööd ei oleks vastuolus sooviga elada seal, kus meeldib, säiliks elu maapiirkondades.

Tugevate piirkondlike keskuste tekkele suunatud programmi pole Eestis kunagi olnud. Enamasti kipub olema nii, et kui öeldakse "regionaalpoliitika", siis mõeldakse "omavalitsused". See on väga ohtlik suhtumine, eriti olukorras, kus paljud kohalikud omavalitsused on väikesed ja nõrgad ning ei oma enda territooriumilgi võimet suurt midagi mõjutada. Kui suuname kogu tähelepanu omavalitsustele, jäämegi haiguse asemel sümptomeid ravima. Loomulikult peab regionaalpoliitika üheks oluliseks suunaks alati jääma oluliste piirkondlike erinevuste tasandamine. Samas peame järgmisi Euroopa Liidu toetusraha planeerides palju tähelepanu pöörama just keskuste arenguks eelduste loomisele.

Keskuse roll kohalikus elus on viimaste aastakümnetega muutunud ja me haldusjaotus ei ole selle muudatusega veel kohanenud. Ajalooliselt olid maal töökohad ülekaalukalt põllumajanduses ja vallakeskus pakkus elementaarseid teenuseid nagu pood, side ja kõrts. Praegu on põllumajanduse tööjõumahukus langenud, kuid teised sektorid pole suutnud seda uute töökohtadega kompenseerida. Nõrkadel omavalitsustel pole olnud raha- ega inimressurssi, et panustada arendustegevustesse. Tööd otsides lahkusid maalt noored, vähenes nõudlus teenuste järele ja ajapikku kadus ka pakkumine.

Kiiret lahendust elu maale tagasi toomiseks ei ole. Selge, et tuleb lõpetada iga tänase omavalitsuste käsitlemine iseseisva jätkusuutliku üksusena. Pole mõtet end petta. Vahed on suured ja ei kao iseenesest.

Selge, et isegi väga tugevate keskuste tekkimisel peavad ka vallad jõudma suutlikkuselt uuele tasemele. Kas see võib sündida koostöö abil? Senised kogemused näitavad, et koostöö nime all toimib tihti hoopis konkurents. Tugevamad lepivad omavahel kokku ja nõrgemad jäävad kõrvale.

Ühtlane regionaalne areng saab tugineda kolmele sambale: tugevad piirkondlikud keskused, tugevad omavalitsused ja spetsiaalsed toetusmehhanismid teatud piirkondadele (näiteks väikesaared). Aastad on näidanud, et omapäi jäetud omavalitsused efektiivse koostööni ei jõua, vaid püüavad ühekaupa edutult Tallinnaga konkureerida ja kaotavad sellega kõik. Kui tahame reaalse arengupotentsiaaliga võimekaid omavalitsusi, siis on lahendus keskselt läbi viidud haldusreform. Kes kokku ei saa, tuleb kokku panna...

Hüvitis ääremaa rahvale

2010-08-19

Omavalitsuste esindajatega rääkides kerkib tihti üles nn pealinna seaduse teema. Väiksemad vallad ootavad, et see vähendaks niigi tugeval positsioonil pealinna tõmmet.

Tallinna juhid aga näevad, et pealinnaks olemine on lisakohustus ja -kulu, mida riik peaks rahakotti paotades arvestama. See on selgelt põhimõtteline ja lahendamatu vastuolu.

Haldusreformi idee ja kohalikke võimalusi arvestava tasandussüsteemi ühendamisega käisid Sulev Valner ja Jüri Pihl Maalehes hiljuti välja hea paketi regionaalsete erinevuste vähendamiseks. Mul on hea meel, et Jüri Pihl nõustub: miniomavalitsuste võimekust ei saa ühegi imemehhanismiga piisavalt kergitada.

Kui mõnesaja elanikuga vallas juhib omavalitsust vaid paar inimest, siis on loogiline, et nende põhiaur läheb sotsiaalteenustele ja kooli lahtihoidmisele. Hajaasustusega Eesti vajab haldusjaotust, kus Tallinnale pakuvad tasakaalu tugevad piirkondlikud keskused, mis on omakorda tõmbekeskuseks elujõulistele ümbritsevatele valdadele.

Riigi järeleaitamise nimel

Konkurents on küll tervendav nähtus, aga nagu iga koolispordis kõva tegija ei lähe Gerd Kanteriga mõõtu võtma, ei peaks ka Piirissaare üksi Tallinnaga võistlema. Kas riik peaks panema konkurentsile käe ette? Keelustama toetuste maksmise?

Ilmselt see ei töötaks ja küllap leitakse võimalus keelust mööda hiilida. Ma ei pea seda ka põhimõtteliselt õigeks. Pealinna pensionäre ei saa ju karistada selle eest, et Tallinna eelarves on raha. Eesti ei vaja ju mitte Tallinna arengu pidurdamist, vaid muu riigi järeleaitamist.

Õhukese rasvakihi mure

Omavalitsuste vahel on praegu konkurents ja riigi roll saab olla võrdsemate tingimuste kehtestamine. Selleks tuleb tõsta omavalitsuste võimekust, mille üks osa on hiiglaslike suuruse-erinevuste vähendamine.

Eesti väikseima ja suurima omavalitsuse elanike arvu vahe on 4000kordne. Elanike ootused on aga samad või vähemalt sarnased ja seda lõhet ei saa vaid rahalise hüvitisega ületada.

Omavalitsuste vaheline ümberjagamissüsteem töötab praegu kompenseerimise põhimõttel. Ehk võttes arvesse paljusid tegureid, arvutatakse omavalitsuse hinnanguline vajalik tulude määr ja kompenseeritakse teatud osa selle ning reaalselt laekuvate tulude vahest.

Siin ongi asja konks. Me jagame raha ümber suuresti praeguse olukorra järgi, seda muudkui põlistades. Sellest polekski võib-olla midagi, kui riigieelarves oleks raha palju. Paraku on rasvakiht supi peal väga õhuke.

Ehk on õige aeg küsida, kas me ikka tasandame ainult regionaalseid erinevusi või ka omavalitsuste tahet toetada inimeste ettevõtlikkust?

Teatud piirkondadel on oma asukoha tõttu suurem potentsiaal inimesi ning töökohti ligi meelitada ja neile mõjub riigieelarvest laekuv toetus pigem põhjendamatuna. Milleks pingutada oma eeliste kasutamiseks, kui raha tuleb niigi!

Mida rohkemate vahel saak jagamisele läheb, seda vähem igaüks endale saab ning tõelistes raskustes äärealade toetamiseks jääb selle võrra vähem võimalusi. Vastukaaluna saaksime toetada linnasid ja valdasid, arvestades nende kaugust suuremast keskusest ja teisi olulisi asjaolusid.

Kõne: Koostöö säilitab väikegümnaasiumi

2010-06-10

Haridusministeerium pole kunagi rääkinud põhikooli ja gümnaasiumi lauslahutamisest ning väiksemate gümnaasiumide jätkamise eeltingimus on koostöö, leidis minister Tõnis Lukas riigikogus hetk enne põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmist peetud kõnes.

Head riigikogu liikmed! Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on oma terviklikkuses pikk samm õppesisu ja hariduskorralduse ajakohastamise teel.

On rõõmustav, et Eesti ühiskond ja tema eelsalk riigikogu astuvad selle sammu minu teada küllaltki üksmeelselt - viimasel ajal on ka opositsioon kinnitanud oma selget rahulolu saavutatud tulemusega.

Tõepoolest on seaduse tekst arutelude käigus oluliselt muutunud, samas on suur osa valitsuse poolt algses eelnõus esitatud põhimõtetest jäänud jõusse.

Paljud ettepanekute tegijad aktiviseerusid ka alles viimasel aastal, aga see ei tähenda, et neilt poleks enne arvamusi küsitud. Lihtsalt väitluses sünnib tõde ja igaühel järjest uusi ideid, aga nagu varem öeldud, kõik head ideed tulevadki kas õigel ajal või natuke hiljem.

Seaduse kõige olulisemaks osaks on uudne käsitlus õppekavast.

Nimelt on 2011. aasta sügisest põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad teineteisest eraldatud.

See on olnud kõigile juba seaduse ettevalmistamise perioodist teada ja seetõttu on kummaline kuulda, et kellelegi tundub just selle sätte avastamisel, et seadusest väljajäänud kooliastmete ühetaoline eraldamine on nüüd õppekava kaudu sinna kuidagi tagasi hiilinud.

Opositsioon on väljendanud muret, et senisest suurem kohustus õpilastele valikuid pakkuda võib-olla koolidele koormav.

Samas on koolidele esitatavaid nõudeid laialt arutatud ja nii dramaatilist lähenemist kohtab harva.

Üldiselt peetakse loomulikuks, et näiteks matemaatika süvaõppega koolis peaks õpilasel olema võimalik loodusainete kõrval, mis on ju loomulik, õppida kohustuslikust määrast rohkem ka võõrkeeli, aga miks mitte ka emakeelt.

Samuti võib võõrkeele kallakuga koolis õpetada ühes valiksuunas võõrkeeles sotsiaalaineid, teises võõrkeeles loodusaineid jne.

Õpilaste valikuvõimaluste avardumine on loomulik. Erinevaid õppesuundi saadakse, kui kombineeritakse omavahel viie tavalise ainevaldkonna valikkursusi. Need on emakeel ja kirjandus, võõrkeel, matemaatika, loodusained ja sotsiaalained.

Kannapööret see ei tähenda. Õpetajad nende ainete õpetamiseks peaksid koolidel olema, sest samad valdkonnad on iga kooli kohustuslikus repertuaaris niikuinii olemas.

Õppekava loogika järgi peab üks pakutav õppesuund teisest erinema vaid 8 kursuse võrra. Et arvestus käib 10. kuni 12. klassini kokku ja kursus sisaldab üht nädalatundi ühel õppeaastal, tähendab see, et õpilaste valikud võivad erineda klassikaaslaste omadest vaid näiteks kolme ainetunni võrra nädalas. Ja ongi kahe suunaga klass olemas.

Sellist valikute rohkust on arenguhuvilised koolid suutelised oma õpilastele pakkuma ka praegu.

Tartust näiteks Raatuse Gümnaasium ühe ja Tamme Gümnaasium teevad seda kahe klassikomplektiga ka praegu.

Seetõttu jutt, mis on nüüd ilmunud päevavalgele täna, et kolm suunda tähendab kolme paralleelklassi, ei kannata mingit kriitikat.

Tõepoolest, haridusministeeriumi avalike suhete töötaja allus eile provokatsioonile ja hakkas kommenteerima Võhma näitel üles visatud palli, et äkki keegi lööb selle maha, ja hakkas kommenteerima 3 paralleelklassi juhtumit. See ei ole tõsiselt võetav!

See seadus ja kolme eraldi suuna nõudmine ei tähenda sugugi 3 paralleelklassi!

Gümnaasiumi eesmärk ei saa olla oma õppekava aastakümneid muutumatuna hoida. Tema ülesanne on õpilaste arengule kaasa aidata.

Ühe piirkondliku kooli jaoks on ju eluliselt vajalik, et sinna jääksid õppima kõik selle kandi lapsed ka siis, kui neil on huvi erinevate ainete vastu.

Kuna kõiki laste valikuid ei ole lihtne väikse kooli baasil kindlustada, näebki uus õppekava ette, et oma õppekavas võib gümnaasium kavandada ja läbi viia valikkursusi koostöös teiste koolide ja organisatsioonidega, sh kasutades Eesti ja rahvusvahelisi võrgustikke ning infotehnoloogilisi lahendusi.

Õpilastel on õigus kokkleppel kooliga viia läbi osaõpet teistes õppeasutustes, sh huvikoolides.

Sellega on ära öeldud, et väiksemate gümnaasiumide võimaluseks on koostöö, mis on ka nende jätkamise eeltingimuseks ja mida näiteks Värska gümnaasiumis võetakse tuleviku huvides loomulikuna ja väga tõsiselt.

Aega sellise koostöö planeerimiseks on, sest täielikult hakkavad uued valikkursuste nõuded koolidele kehtima 2013./14. õppeaastal.

Tuletan meelde, et esimesed uue süsteemi järgi korraldatavad riigieksamid toimuvad 2014. aasta kevadel, nii et ka nendeks ettevalmistusi on aega teha.

On aega ka valmistada eksamisüsteem ette nii, et sealt juurida välja seal vahepeal osaliselt levima hakanud formalism.

Seega, kui me räägime õppesuundadest ja vajadusest neid koolis õpilastele kindlustada, siis see ei tähenda ei põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist ega koolide sulgemist. Omavalitsused ise otsustavad, kui suurte koolidega nad jätkavad.

Muide, valitsus tuli riigikokku eelnõuga, kus nähti ette ka põhikooli- ja gümnaasiumi lahutamisel erandeid, nii regionaalseid erandeid kui õppekava erisustest lähtuvaid erandeid.

See lausalise lahutamise jutt kellegi konkreetse programmina on sisse toodud poliitilistel põhjustel ja ei ole tegelikult sugugi mitte kriitika valitsuse aadressil.

Õppekavadega tegelemine on niisiis laste huvides. Sellest ma rääkisin, aga selleks peab lapsi koolis olema.

Lapse kooliskäimine ei saa olla üksnes õpetaja mure. Alaealiste eest vastutab vanem ja vähemalt põhikoolis peab ta huvi tundma, kas laps koolis käib või puudub koolist põhjuseta nädalate kaupa.

Seaduses on loetletud põhjused, mis loetakse põhjusega puudumiseks. Põhjuseta puudumisi viiendiku võrra kogu veerandist saab vaadata küll juba koolist eemalejäämisena ja selle eest kannab vastutust tegelikult ka vanem.

Seda ei rakendata vanemale siis, kui ta teeb ise ettepaneku probleemi lahendada, on avatud lahendustele, ja trahvini, uskuge mind, läheb asi ilmselt ikka väga erandlikel juhtudel, sest seda saab vanema nõusolekul ka asendada üldkasuliku tööga, kasvatusalase koolitusega või lapsega koostegevusega.

Kindlasti aitab selline lähenemine koolist väljalangemist veelgi vähendada. See väljalangevus on praeguste juba võetud meetmete alusel ka juba oluliselt vähenenud. Kui 2005./2006. õppeaastal langes põhikooli kolmandas astmes välja üle 800 õpilase, siis möödunud õppeaastal 370.

Koolist väljalangevuse vähendamiseks on oluline ka vanemate vastutus. Õpetajastaatuse tõstmine on üks selle seaduse eesmärke, et õpetajal oleks hea koolis õpetada ja et lastel oleks seal turvaline ja arendav õppida.

Vaba Nõmme on võimalik!

2010-06-01

Ma pole kohanud Nõmmel kedagi, kes teaks kedagi, kes toetab ebainimlikult kõrget maamaksu määra koduomanikele. Linnavalitsuse otsus suurendada maamaksu tähendab seda, et näiteks üks konkreetne Nõmmel töötav ja kodu omav kooliõpetaja peab maamaksuks maksma sisuliselt ühe kuupalga.

Olen kõnelnud sel teemal paljude inimestega ja olgu nad noored või vanad, põlisnõmmekad või hiljuti kodu soetanud, seisukoht on üks: selline kodude maksustamine on ebainimlik ja ebaõiglane.

Kuidas on saanud kujuneda olukord, et ühe põliskogukonna valdava osa liikmete arusaama vastane koormis püsib ja kõik katsed seda muuta luhtuvad? Sest Nõmme inimestel pole võimalust oma esindajate kaudu ise otsustada Nõmme maksude ja eelarve üle - Nõmme eelarve on vaid osa suurest Tallinna linna eelarvest. Kuigi Nõmme halduskogu elamumajanduse komisjon tegi halduskogule ettepaneku võtta vastu otsus üleskutsega linnavolikogule kaotada Tallinnas kodualune maamaks ja Nõmme halduskogu seda valdava häälteenamusega toetas, on päris kindel, et nn Suur-Tallinna volikogu hääletab selle ettepaneku maha.

Üha rohkem kinnistub minus veendumus, et Nõmme peaks eralduma Tallinnast iseseisva linnana ja asuma oma esindajate kaudu oma elu ise korraldama.

Idee on ammu õhus

Meenutuseks: Nõmme oli ka enne sõda omaette omavalitsus. Kui 90ndate alul hakati Tallinnas üles ehitama uut linnasüsteemi, siis moodustas 1992. aastal linnavolikogu Nõmme haldusnõukogu "kuni Nõmme volikogu valimisteni". Nostalgilised ideed Nõmme kui omaette linna taastamisest on püsinud. 1993. aastal viidi Nõmmel läbi rahvaküsitlus, kus suhtega 45/55 iseseisvumist siiski ei toetatud. Küsitlusest võtsid toona osa umbes pooled nõmmekad, kellest 12% ei osanud midagi vastata.

Olen kindel, et nüüd on olukord seoses Tallinna linnavolikogu sammudega oluliselt muutunud. 1996. aastal toetas Nõmme halduskogu ühel häälel Nõmme eraldumist Tallinnast. Kui toona olid kaalutlused eelkõige identiteedi kaitsest lähtuvad, siis praegu on minu arvates lisandunud veel kaks tugevat argumenti.

Esiteks, omaette linnas on maksukoormus oluliselt väiksem, sest Nõmme elanike esinduskogu sellist maamaksu nagu praegu Tallinnas kindlasti ei kehtestaks.

Ja teiseks, iseseisev Nõmme on ka linna ülalpidamiskulusid ning laekuvaid tulusid vaadates nõmmekatele majanduslikult otstarbekam. Praegune linnaosavanem Rainer Vakragi tunnistab (Delfi, 23. märts 2009), et "Nõmme linna kulud oleksid minimaalsed, sest tegemist on valdavalt elamupiirkonnaga. Nõmmel puudub kallis infrastruktuur, meditsiini- ja sotsiaalhoolekandeasutused."

Vaadates Tallinna linna majandamist ja jätkusuutmatust, arvan, et Nõmme suudaks oma eelarve tasakaalus hoida igal juhul, kui teda ei koormaks Tallinna iga-aastased sadade miljonite suurused kohustused poliitiliste vekslite lunastamiseks, millega Nõmmel midagi pistmist pole.

Ons eraldumine võimalik?

Kas eraldumine Tallinnast on õiguslikult võimalik?

Jah, on küll.

Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus sätestab, et omavalitsuste piire muudetakse kas omavalitsuse volikogu või vabariigi valitsuse algatusel. Haldusterritoriaalse korralduse muutmisel arvestatakse seaduse järgi muu hulgas järgmisi asjaolusid: ajalooline põhjendatus, mõju elanike elutingimustele, elanike ühtekuuluvustunne, mõju avalike teenuste kvaliteedile ja omavalitsusüksuse terviklikkus.

Neid tegureid arvestades oleks Nõmme iseseisvumine elanikele otstarbekas ja kasulik. Loomulikult peab Nõmme linn hakkama tuleviks tasuma transpordidotatsiooni, haridusteenuse ja muude avalike teenuste eest, mida tellitakse Tallinnalt või Tallinna äriühingult. Samas on Tallinna ja ümbritsevate omavalitsuste suhted näidanud, et see pole midagi ületamatut. Kõik küsimused saab täpselt paika panna eraldumislepingus, mille sõlmivad Tallinna ja Nõmme linn.

Kas uue omavalitsuse teke ei ole vastuolus riigi üldise suundumusega omavalitsuste ühinemisele?

Ei ole. Nõmme omavalitsus oleks oma elanike arvult (38 100) suuruselt kuues Eesti omavalitsus. Kui Savisaar tegi liitumiskutse Tallinna ümbritsevatele valdadele, siis lükkasid need selle üksmeelselt tagasi. Iseseisev ja alahoidlik Nõmme linn oleks naabervaldadele palju usaldusväärsem koostööpartner. Ka Euroopa omavalitsuskogemus on näidanud, et ühes linnalises asustuskeskkonnas võib olla mitu õiguslikult iseseisvat omavalitsust.

Eraldudes nõmmekas võidab

Mis saab edasi? Nõmme halduskogu elamumajanduse komisjon võttis ühel häälel vastu otsuse asuda ette valmistama Nõmme kui iseseisva omavalitsuse taastamist.

Vajalik on põhjalikum õiguslik analüüs ning sotsiaalmajanduslik audit. Kuid juba praegu on minu arvates selged kolm asja: esiteks, eraldumine võimaldab nõmmekatel paremini oma huvisid kaitsta; teiseks, eraldumine on majanduslikult ratsionaalne; ja kolmandaks, eraldumine arendab Nõmme identiteeti.

Nõmme linn muutub peremeheks ka kogu planeerimistegevuses, suudab paremini seista miljööväärtuse tagamise eest.

Teises etapis järgnevad arut-elud ja nõmmekate seisukohtade selgitamine. Seejärel on võimalik alustada läbirääkimisi vabariigi valitsuse ja Tallinna volikoguga.

Kutsun üles kõiki huvilisi, kes tahavad Nõmme vabanemise huvides kaasa mõelda, võtma minuga ühendust aadressil urmas.reinsalu@riigikogu.ee.

Kuidas Eesti tulevikus töötab

2010-04-28

Kümme aastat tagasi olime Euroopa Liidu ukse taga ja arutlesime selle üle, mida liitumine endaga kaasa toob.
Tänaseks saame piire ületada dokumenti näitamata ja Ühendriikidesse sõita viisata.

Viimastel aastatel on "suur eesmärk" olnud euro kasutuselevõtt.

Nüüd, kui see tundub olevat käeulatuses, on foorumite ja konverentside põhiteema, mis saab pärast euro tulekut. Ühisraha on vajalik, eelkõige näitamaks rahvusvaheliselt, et Eesti on vastutustundlik ja usaldusväärne partner.

See ei vasta aga küsimusele, millist riiki me tahame - kuidas peaks arenema majandus ja tekkima uued töökohad või millisena soovime näha siinset elu- ja looduskeskkonda.

Strateegiline kava

Samuti kümme aastat tagasi, aastal 2000, võttis valitsus vastu üleriigilise planeeringu "Eesti 2010".

Üleriigiline planeering on pikaajaline strateegiline kava, mis mõeldud kogu riigi ruumilise arengu suunamiseks ja seeläbi majandusarengu soodustamiseks ning jätkusuutliku keskkonna loomiseks.

Näiteks pakub see välja, kuidas linnade areng võiks kaasa aidata ümbritsevate maapiirkondade arengule ning milliseid transpordi- ja energiavõrkude ühendusi on vaja arendada rahvusvahelises tööjaotuses või regionaalse tasakaalu parandamiseks.

Eesti ruumilise planeerimise süsteemis on üleriigiline planeering maakonna-, omavalitsuse üld- ja detailplaneeringute ning kitsama spetsiifikaga maakonna- ja üldplaneeringute teemaplaneeringute kõrval kõige suurema üldistusastmega.

Kujundada tulevikku

Aastatuhande vahetusest möödunud kümne aastaga on Eesti jõudnud sisuliselt uude ajastusse. Aeg on hinnata ühiskonnas, majanduses ja väljaspool Eestit toimunud olulisemaid muudatusi ja uusi trende aimates seada uued sihid.

Oleme hakanud koostama uut üleriigilist planeeringut "Eesti 2030+". Kogu riigi arengut kavandades tuleb läbi mõelda ja selgeks vaielda seisukohad väga mitmes valdkonnas.

Veel tähtsam - selle protsessi kriitilisim edutegur on võimalikult paljude osaliste reaalne kaasatus. Kui loobuda kiirustamise nimel asjalike ettepanekute kogumisest, on tagajärjeks halb planeering.

Kui aga püüda suurt hulka häid ideid lihtsalt kiiresti kabinetivaikuses ära vormistada, on tagajärjeks dokument, mida keegi omaks ei pea ja mis seetõttu tulevikus ei rakendu. Sõna peavad saama ka tänased noored, kelle tuleviku üle me otsustame.

"Eesti 2030 +" ei ole generaalplaan, mis annaks ammendava vastuse kõigile küsimustele. Üleriigiline planeering ei ütle, kuhu tuleb tuumajaam või mitu tuuleparki Eestisse püstitada, vaid näeb ette, mida on vaja nende otsuste tegemisel arvestada.

Siiski peab seda koostades tegema põhimõttelisi otsuseid näiteks selle kohta, milliseid transpordiühendusi kodumaal ja teiste Euroopa riikidega võimalikuks ja vajalikuks peame või kuidas kujutame ette linnaliste ja maapiirkondade arengut.

Analüüsid näitavad, et ajalised vahemaad Eesti ja Euroopa teiste keskuste vahel kasvavad. Vulkaanituha tekitatud lennuseisak teeb selle veelgi ilmsemaks.

Kui ei ole ühendusi, pole investeeringuid ja pole töökohti. Iga töökoha teke aga on riikliku tähtsusega küsimus nii täna kui ka kahekümne aasta pärast ja selleks tuleb teadlikult eeldusi luua.

Uus üldplaneering "Eesti 2030 +" on kui meie ambitsioonide ja eneseusu mõõdupuu, võimalus mõjutada otsuseid, mis tehakse võib-olla alles aastakümnete pärast.

Intervjuu: HELIR-VALDOR SEEDER: ministrile on oluline isiklik kontakt ettevõtjatega

2010-04-22

Hiljuti Võrumaal visiidil viibinud põllumajandusministril Helir-Valdor Seedril jätkus kiirest päevakavast hoolimata aega ka LõunaLehega kohtuda. Kohvikus tellis Seeder rohelise tee meega. „Teil on see ikka kohalik mesi?" uuris minister ettekandja käest. Teetassi taga arutles kolmeaastase staažiga minister oma haldusala valupunkte ja tulevikusuundi ning lubas kindlalt, et temast tantsivat-laulvat tõsielusaate tähte ei saa.

Teil täitus just kolm aastat põllumajandusministrina. Millised need kolm aastat on olnud?

Väga erinevad. Kui ma 2007. aastal ametisse tulin, oli viimaste aastakümnete edukaim põllumajandusaasta. Ilmaolud olid väga soodsad, saagid väga head. Samal ajal oli mujal Euroopas paljudes piirkondades ikaldus, mis tähendas, et Eesti põllumehel oli saagi müügihind väga hea. Lisaks käivitusid 2007. aasta lõpus, 2008. aasta alguses Euroopa Liidu selle finantsperioodi uued abimeetmed ja toetused.

Optimistlikule aastale järgnes 2008, mis oli põllumajandussektorile viimase aja üks raskeimaid: ilmad ei soosinud põllumehi, väga palju saaki jäi koristamata põldudele ja kokkuostuhinnad langesid alla. Kaks täiesti vastandlikku aastat.

Minule kui põllumajandusministrile tähendas see loomulikult muret ja probleeme, kõigile neist polnud sugugi kohe kiiret lahendust. Põllumajandus ongi majandusharu, kus tuleb tegutseda pika perspektiiviga. Kõik, kes tahavad siin edukad olla, peavad arvestama, et on aastaid, kus sa lõpetad suure kahjumiga, ja on aastaid, kus saad kasumit. Kasum tuleb siis nii investeerida, et elada üle keerulisemad aastad. See kuldne tõde sai esimese kahe aastaga ainult kinnitust.

Kolmas aasta, 2009, oli juba ülemaailmse kriisi kohale jõudmise aasta, mis lõi täiesti uue taustolukorra nii finantsmajanduslikes aspektides kui ka reaalselt turgudel toimuvas. See oli juba ühiskonda tervikuna haarav majanduskriis.

Mida aasta 2010 majanduskriisi taustal toob? Meedias on kajastatud põllumeeste rasket olukorda. Piimatootjate küsitlusest on selgunud, et ligi veerand neist plaanib viie aasta jooksul tootmise lõpetada. On olukord, kus põllumehed peavad välistoodangu konkurentsis oma kaupade hindu alla laskma. Mis edasi ja kuidas riik saab põllumehi aidata?

2010 on kindlasti kainestumise ja ärkamise aasta. Teadvustus, et majandus ei lähe ainult üles, on jõudnud Eesti ühiskonnas väga selgelt pärale. Kõik on pidanud tegema muudatusi oma hoiakutes: vaatama üle pere ja ettevõtete eelarved, võimalused, minna ümber õppima, leidma uue töö. Ma arvan, et see on uue tsükli algus Eesti jaoks kindlasti.

Põllumajanduse poole pealt - jah, lõpetajad. Kui vaatame, mis toimub Eesti ja Euroopa põllumajanduses tervikuna, siis need protsessid on küllalt sarnased. Tootmine kontsentreerub n-ö klassikalistel põllumajanduslikel aladel. Liha, teravilja, piima ja kartuli tootmisel on suund, et tootjate hulk väheneb, aga see ei tähenda sugugi toodangu vähenemist. Aastate jooksul on näiteks piimalehmade ja piimatootjate arv ikka tunduvalt vähenenud, aga piimatoodang on kasvanud. See tähendab tootmise kontsentreerumist suurematesse üksustesse.

Kas see siis tähendab väiketalude väljasuremist?

Väiksemad ongi oma klassikalise tootmistegevuse väga paljudel juhtudel sunnitud lõpetama ja selle võtavad üle suuremad. Kes on suured ja elujõulised, need on veelgi kasvanud.

Rõhutan, et see toimub klassikalistes tootmisvaldkondades. Mujal Euroopas on täpselt samuti. Kui rääkida konkreetselt piimast, siis Eestis lõpetas 2008.-2009. aastal 30% väiketootjatest piimatootmise, Poolas, Leedus ja Lätis on see protsent veel suurem olnud, enamvähem sama on ta olnud Hispaanias ja Itaalias. Isegi Soomes, kus on Euroopa Liidu kõige suuremad toetused, on lõpetajaid sellel perioodil 27%.

Väiksemad tootjad, peretalud, peavad leidma teistsuguseid väljundeid. Valdavalt peab leidma siin oma nišitooted. Eesti põllumajandus on muutunud palju mitmekesisemaks, kui ta oli kakskümmend aastat tagasi. Kes toodab ravimtaimi, kes on läinud üle mahetootmisele, looduslähedastele ökotoodetele jne. Need vaidlused on vaieldud, et kas Eestis on perspektiivne ainult suurtootmine või peaks olema peretaludele toetuv mudel. Selge on see, et Eestis ongi kõige mõistlikum lahendus, kus mõlemad eksisteerivad koos, täiendavad teineteist.

Millised on Kagu-Eesti põllumajanduse tulevikusuunad?

Siin Kagu-Eestis soodustavad loodus ja keskkond iseenesest sellist peretalu tootmisstiili: killustatud kupliline maastik, kus on ka väiksemad maaüksused, kus pole massiivset maapa-randust tehtud ega suuri põlde siledatel aladel. Siia ongi kõige sobilikum väiketootmine, looduslähedane tegevus. See tähendab mahetootmist, käsitööd, turismitalusid, puidu töötlemist (näiteks mööbli tootmine), ravimtaimi. Selles suunas on siin arenetud ja koostööd tehtud.

Kindlasti on väiketootjatele ühistegevust rohkem vaja kui suurtootjatele, et minna turgudele ja suuremate kogustega -siis ollakse ka tugevamal positsioonil hinnaläbirääkimistel. Ollakse võimelised müüma ja turustama suuremaid koguseid.

Astusite läbi ka Võrumaa talupidajate liidu üldkoosolekult ja kohtusite eraldi veel piirkonna mahetootjatega. Milline on põllumeeste ja ministeeriumi koostöö riigi põllumajanduslike suundade ja arengukavade väljatöötamisel?

Ma võin öelda, et mul on kõigepealt väga hea isiklik koostöö väga paljude põllumajandustootjatega, nii suurtootjate kui talunike, väiketootjatega. Seda üle Eesti, sealhulgas ka Võrumaal. Kindlasti on ministrile oluline selline isiklik kontakt ettevõtjatega: sa näed reaalset elu, probleeme, plaane ja muresid. See on mul väga hea.

Põllumajandusministeeriumil on hea side põllumeeste ja tootjate katusorganisatsioonidega. Kõik meetmed, mis ministeeriumis välja töötame, teeme koostöös sektoriga. Meil on põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogu, seal saavad kõik oma ettepanekuid teha, arvamusi esitada. Enne kui minister määrusele alla kirjutab, kuulab ta arvamused ära. Ma usun, et meil ei olegi viimastel aastatel väga palju vaja olnud vigu parandada põhjusel, et määrused oleksid eluvõõrad või ei sobi. Oleme saanud enne kokkuleppe või konsensuse, kuidas ühte või teist meedet rakendada. See on toiminud hästi ja ma loodan, et toimib ka tulevikus hästi.

Olete ühes oma varasemas intervjuus öelnud, et välisinvestoritel on huvi tuua oma raha Eesti põllumajandusse. Kas see kehtib kitsamalt ka Kagu-Eesti kohta?

Jah, huvi Eesti põllumajandusse investeerida on täiesti olemas. On neid, kes soovivad tegeleda põllumajandusliku tootmisega. Nad omandavad põllumajanduslikku maad ja mitte ainult spekuleerimise eesmärgil. On ka neid, kellele meeldib rahulik looduslähedane elulaad ja on hakanud tootma. Näiteks üks saksa proua, kes muretseb ajalooliste Eesti hobusetõugude eest ning tahab neid säilitada ja kasvatada. Ta on siia töötama ja elama asunud väiketootjana.

Suurtootjatest võib tuua näiteks Heleniuse, kes on investeerinud väga suurelt Eestisse ja läinud siit edasi Vene suunas. Toidutööstuse osas on huvi suur, väga paljuski töötab see praegu väliskapitali osal - Valio, Ekseko ja Rakvere näiteks.

Väliskapitali huvi on tulnud sellest, et Eestis pole olnud võimalust investeerida ise. Sisemist raha oma inimestel ei ole olnud. Ma arvan, et mida aeg edasi, seda rohkem suudab ka Eesti inimene ise investeerida. On mitmeid positiivseid näiteid, kus ettevõte on käinud käest kätte ja lõpuks on Eesti omanik ta tagasi ostnud, Põlva Agro näiteks.

Ma loodan, et väliskapitali huvi ka jätkub. Eestis on põllumajandusel potentsiaali palju. Me suudame toota palju rohkem, kui meie siseturg nõuab. Eesti põllumajandus saab areneda siis, kui me leiame eksportturge - nii piima, teravilja kui liha jaoks. Küsimus on, kus on need turud ja millise hinnaga me suudame toota.

Kus need turud siis on?

Majanduskriis on löönud segi pikka aega stabiilselt toiminud turusuhted üle Euroopa ja Eesti põllumehele avanevad uued võimalused. Ida turud on päris hästi avanenud - Venemaa turg on erinevatele Eesti toiduainetele väga avatud. Sinna tootmise ja tarnimise maht on kasvanud. Turg on ka Ukraina ja tulevikus, ma loodan, et Valgevene. Sama on lääne suunas.

Näiteks tõuloomade nõudlus on palju suurem, kui Eesti suudab pakkuda. Seda nii lääne-kui idariikidesse. Uued suured turud on Valgevene ja Türgi, kus oodatakse meie tõuloomi, kui me suudaks ainult kasvatada. Loomakasvatus võtab aega, pole võimalik, et sünnib 20 või 50 vasikat korraga.

Eestil on võimalusi müüa nii piima- kui lihasaadusi väljapoole nii ida kui lääne suunas, aga see eeldab meilt turgude suuremat teadmist ja omavahel suuremat koostööd neile turgudele minnes.

Kas teie arvates peab tänapäeval paika vanarahva ütlus „Põllumees - põline rikas"?

Jah, ajalooliselt on põllumees olnud põline rikas ja põllumehed oleme valdavalt kõik, eesti rahvas, alles olnud. Põllumees, kes oli oma talu peremees, oli rikas, suutis oma lapsi harida.

Tänapäeval on see mitme otsaga asi. Tänu tehnika arengule on põllumehe mõiste palju muutunud, põllumajanduslik tootmine on hoopis tööstuslik tootmine ja osa suurest ärist. Käsitööd ja rasket musta tööd jääb järjest vähemaks - masinad ja tehnoloogia teevad töö ära.

Praegu võib öelda, et põllumees on rikas jah, aga vaid ühe korra elus - siis, kui ta tootmise ära lõpetab, maha müüb. Siis ta näeb, mis vara tal on. Vara, mis talle igapäevaselt rikkust ja raha küll ei toonud, aga ta näeb, et tal on suured maad, hooned ja tehnika. Igapäevaselt, jah, peab ta elama peost suhu ja mõtlema sellele, kuidas ära elada.

Praegu on Euroopas nii, et umbes 30% sissetulekust tuleb põllumehele toetustest ja 70% turult. Eestis on see 20 ja 80. Toetustase on Eestis madalam kui Euroopa vanades riikides.

Hiljutises Postimehe korraldatud küsitluses, kus rahvas hindas ministrite tegevust, selgus, et teid hinnatakse tugevalt usaldusväärseks ja asjatundlikuks, kuid olete kolmandikule vastajatest jäänud silmapaistmatuks. Kuidas seda kommenteerite?

Neid küsitlusi tehakse aegajalt ikka ja neid ei tohiks väga tõsiselt võtta. Kindlasti on nad huvitavad, aga võrreldes erinevate väljaannete ja uuringufirmade omi, siis need on väga erinevad ja lausa vastuolulised.

Aga siin on mitu põhjust. Kõigepealt peab ütlema, et ka ministrite edevusaste on erinev. Mina kindlasti ei ole seda tüüpi isik, kes kipuks väga esinema või meelelahutussaadetes osalema. Iseenesest on poliitikul vaja end näidata. Eestis üks võimalus poliitikuks saada on meelelahutussaadetes osaledes -„Laulud tähtedega" või „Tantsud tähtedega". Meil on väga palju neid, kes olid tundmatud, aga pärast saates osalemist on suured arvamusliidrid ja ajakirjandus pöördubki nende poole. Inimesed on erinevad, aga minule kindlasti ei ole see tee meelepärane. See ei ole minu ampluaa. Ma ei mõista hukka neid, kes käivad, aga selle järgi ei peaks nende kui poliitikute tegevust hindama.

Teine põhjus on meedia enda huvi. Kahjuks ei ole ülemäära suurt huvi spetsiifiliste põllumajanduslike teemade vastu. Olen seda ise tunnetanud. See on võib-olla sellepärast, et põllumajanduspoliitika on üleeuroopaline, mitte liikmesmaa keskne. Eestis tunneb meedia kõige vähem huvi põllumajanduse vastu võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega.

Peame ministeeriumis ka tegema rohkem selleks, et anda oma tegevustest teada ja neid huvitavaks teha. Raske on teemat populaarselt müüa. Aasta põllumehe tiitli kajastus ei ole võrreldav näiteks aasta sportlase omaga - teema pole nii atraktiivne ja huvipakkuv kui kultuur või sport. Varasem kogemus ütleb, et põllumajandustemaatikat on võimalik müüa negatiivsete juhtumite kaudu: tollisõjad, viljavargus, Weroli pankrot. Seda teed me pole tahtnud minna. Oleme vältinud skandaale, mis on tähendanud, et meedial pole olnud võimalik teemat üleval hoida. Aga ma olen optimist -selline neutraalne maine põllumajandusel on kindlasti parem kui negatiivne. See on samm edasi.

Eestlane on alles hiljuti olnud maarahvas, aga ta on kohutavalt kiiresti võõrandunud maaelust. Eestlane on palju kaugemal maaelust kui näiteks taanlane, šveitslane või hollandlane. Kummaline küll, aga nii on. Me kardame ja häbeneme sõna „agraarriik". Loomulikult ei taha me olla agraarriik - et me teeme musta rasket käsitööd maal. Seda ei tehta ka teistes Euroopa riikides, aga side põllumajanduse ja maaeluga on säilinud väga hästi.

Põllumajanduslik tootmine tänapäeval on puhas, hästi inno-vaatiline - teaduspõhine, kui me vaatame seda tehnoloogiat, mis on kasutusel. Suurtootjatel on lüpsirobotid, kõik töö on automatiseeritud, on kliimaseadmed jne. See on oma filosoofia ja seda ei ole vaja häbeneda. Me oleme kompleksides ja tahame saada hästi kiiresti linnainimeseks, sest linnas on kõrgkultuur. Ei ole! Prantsuse köök ja prantsuse kultuur on meile eeskujuks, aga minge vaadake - Prantsusmaal on kõige tugevam mõju poliitikale põllumeestel. Me räägime, kes on eurooplased -prantslased!

Veel kord omavalitsuste liitumisest

2010-04-05

Koeru vallavolikogu on teinud naaberomavalitsustele ettepaneku kaaluda tõsiselt valdade ühinemist. Arvame, et praeguses Eestis on omavalitsuste suutlikkus nõrk ning kadunud on tasakaal keskvõimu ja kohalike omavalitsuste vahel. Miks ja kuidas see on juhtunud?

Meenutagem omavalitsuste tekkelugu. Laskumata aastasadade tagusesse aega, olid Eesti Vabariigis enne 1940. aastat kohalikud omavalitsused kahjuks olemuselt keskvõimu käepikendused.

Kuni 1937. aastani oli omavalitsuste tegevuse seadusandlik alus tsaaririigi 1867. aastast toiminud seaduste olemus. Omavalitsuste reform sündis 1937.aastal korporatiivse valitsusstiiliga autoritaarsesse riigivalitsemise keskkonda.

Seega, kui Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse alusel, ei saanud seda teha omavalitsuste puhul.

Omavalitsuste
autonoomia piseneb

Maapiirkondades jäid omavalitsused nõukogudeaegsete külanõukogude piiridesse, mis langesid tavaliselt kokku majandite, see on kolhooside ja sovhooside piiridega. Seega ega meil omavalitsuste puhul arvestatavat kogemust ju olegi.

Seejuures 1989. aastal, kui rahvas lootusrikkalt iseolemise poole püüdles, võeti kasutusele omavalitsuse mudel, kus keskvõimuga omavahel eriti ei põimutud.

Omavalitsuste autonoomial oli riikliku iseseisvuse püüdlustes tasakaalustav ja garanteeriv roll. Süsteem toimis ka riikliku iseseisvuse saavutamise järel 1990ndatel üsna edukalt. Omavalitsused omasid teatud autonoomiat, millele lõi tõsise hoobi Ida-Virumaal tegutsenud venemeelsete intrite keskvõimust eraldumise katse.

See tõi endaga kaasa omavalitsuste volituste teatud piiramise, põhjustades ka olukorra, kus kohalikele omavalitsustele ei delegeeritud maaomandit.

Nii see tasakaal keskvõimu ja kohalike omavalitsuste vahel pikapeale vähenes. Tollastes tingimustes oli ehk valitsusel õigegi hajutada riske ja vastutust.

1993. aastal kehtestatud kohalike omavalitsuste korraldamise seadus hakkas esialgu üsna edukalt toimima. Seda ka valdade moodustatud omavalitsuste liitude toel.

Nõukogudeaegse valitsusvormi kiirema mõranemise eesmärgil seadustati ühetasandiline omavalitsuslik korraldus.
Olin tollaste otsuste tegemise juures ja mäletan hästi, et arvati teema juurde viie kuni kümne aasta jooksul tagasi tulla ja korrektiive teha.

Samas jäid tollaste tugevate maavalitsuste juurde maakogud ehk mingil määral poolteisetasandilise omavalitsuse aseaine.

Maakogude tegevus küll varsti lõpetati, aga sellele vaatamata olid meil 1990ndatel suhteliselt tugevad ja riigi rahastatud maavalitsused.

Seejärel nende osatähtsus järjest vähenes koos rahasummade vähendamisega. Nüüd on nad jäänud peaasjalikult siseministeeriumi käepikenduseks.

Samas hakkasid ilmnema omavalitsuste raskused. Juba 1993. aasta maksuseadusega jäid omavalitsuste maksud Euroopas väikseimaks.

Maakondlike funktsioonide ja ürituste rahastamine läks tõusujoones valdadele. Omavalitsuste liidud jäid kõigest MTÜ staatusesse ja riigi toetuseta.

Haldusterritoriaalne reform on mitmekihiline protsess, mille üks oluline eesmärk on tugevdada omavalitsuste tasakaalustavat rolli keskvõimuga.

Praegused esindusliidud seda ei suuda, nad ei suuda enam kanda ka omavalitsustele olulisi ühisteenuseid. Nende staatuseks on jäänud olla paraadlik esindusorganisatsioon.
Vaieldamatult on Järvamaa omavalitsuste liit ka maakonna identiteedi hoidmisel kultuuri- ja sporditegevuse väärtustaja ning vajalik mitmes muuski rollis.

Aga igapäevaelu peavad korraldama vallad konkreetset vastutust kandvate struktuuriüksustega.

Hea uudis on siinjuures, et riigikogu võtab septembris keskvõimu ja kohalike omavalitsuste tasakaalu küsimuse arutusele, sest keskvõim on viimasel ajal võtnud järjest rohkem omavalitsuste tegevust koordineerida. Valitsus on ladunud neile ülesandeid ja vastutust, mis on alarahastuse tõttu ammu tasakaalust väljas. Sellise arenguga piseneb omavalitsuste autonoomia.

Oluline vastukaal sellele on valdade optimaalne suutlikkus, milles omakorda on oluline roll optimaalsel suurusel (mastaapsusel) koos sellega kaasnevate võimalustega.

Lõuna-Järvamaa inimesed on moodustatud Türi vallas sellega hakkama saanud, kuigi praegune keskkond pole lasknud nende eelistel veel täies ulatuses mõjule pääseda.

Muidugi tuleb leida valdade ühinemise suhtes konsensus ja seejuures aru saada, et see pole vaid piiride muutmine ja et reformiga kaasnev ümberkorraldus peab hõlmama ka maksubaasi korrelatsioonis täpsustuvate ülesannetega.

Viimasel ajal räägitakse järjest rohkem, et 21. sajandi tähendus on üleilmastumise kõrval regioonistumisel. Vastandid ei pruugi alati põrkuda, vaid anda hoopis sünergiat ja tasakaalu. Eelseisvatel aastatel on Euroopa Liidus arendamisel makromajanduslikud piirkonnad (Läänemere, Doonau).

Väikeste liitumine on paratamatus

Mitte ainult riigil, vaid ka meie kohalikel omavalitsustel peab olema avanevaks koostööks võrdväärse või vähemalt arvestatava partneri mastaapsus.

Seejuures tuleb meil leida, milline on siinse piirkonna optimum vabadusastme ja eneseteostuse tagamiseks.

Peame kümmekond aastat väldanud seisaku järel läbima lõppude lõpuks hindamis- ja otsustamisfaasi. Kui uuringud ja avaliku arvamuse küsitlused on tehtud ning selgus käes, tuleb tegutseda.

Meie tulevased optimaalse suurusega omavalitsused peavad andma lisaväärtuse parema atraktiivsuse ja konkurentsivõime saavutamisel.

Sellega tagatakse oma õigus ja kohustus iseseisvalt ja parimal viisil korraldada ja juhtida kohalikku elu: toetataks kohalikku hariduskorraldust, inimeste loovust ning ettevõtlikkust ja sotsiaalset sidusust.

Väikeste omavalitsuste liitumine on paratamatus. Arvasin seda juba kümme aastat tagasi ja seda enam praegustes tingimustes. Mahajooksnud aeg on kahjuks kaotatud aeg.

Lisaks veel oluline osa kaotatud Järvamaad (pean silmas Lääne-Virumaa koosseisu lahkunud Lehtse valda).

Omajagu on niisugune olukord mõjutanud ka keskasutuste Järvamaalt lahkumist. Kas jäämegi vaidlema oma ametitoolist kinnihoidmise nimel?

Ümberkorralduste järel jätkub tublidele ametnikele oma võimete rakendamiseks tööd küllaga. Nähtavad ja ka nähtamatud bürokraatlikud takistused tuleb seljatada.
Peaksime arutlema selle üle, millised teenused peavad jääma kohapeal kättesaadavaks.

Mis on need asjad, mis tagavad konkurentsivõime säilitamise ja arengu. Milline peab olema osavaldade ja neis toimivate esinduste (ametnike) roll ja statuut.

Kardan, et projektipõhise majandamise ajad on otsa saamas, vähemalt selle põhimõtted oluliselt muutumas. Pole kindel, kas ümberkorraldused annavad raha olulist kokkuhoidu ja juurdesaamist, aga selle paremat ja efektiivsemat kasutamist kindlasti.

Igapäevaelus tuleb õppida kasutama kodanikuühiskonna ja otsedemokraatia võimalusi. Selleks tuleb end olude ja võimalustega kurssi viia.

Ka sellega, et ega inimesed meie ümber ju tegelikult ühinemist karda, pigem ootavad nad tervendavaid muutusi.

Samuti tuleb kodukandi arenguks osata kasutada mastaapsusest tulenevaid majanduslikke ning laiemalt riigi piires ja ka väljaspool Eestit tekkivaid koostöövõimalusi. Laieneb sotsiaalne õiglus ja demokraatia.

Loomulikult on inimesed uuenduste suhtes esialgu ettevaatlikud, aga koostööeeldused on minu arvates head. Inimesed on teotahtelised ja mis kõige tähtsam: neis on veel soovi ümbritsevat keskkonda eluvõimelisemaks ja paremaks muuta.

Sellelt pinnalt lähtubki piirkonna arengu eeldus.
Mul pole valmis retsepti Järvamaa valdade võimaliku arvu kohta. Kümmekond aastat tagasi arvasin, et võiks olla neli valda, aga see oli enne Lehtse valla liitumist Tapa suurvalla koosseisu.

Praegu oleks ehk võimalik säilitada kolm valda, kusjuures võiksime valehäbita arutada põliste Järvamaa alade tagasikutsumist Järvamaa koosseisu.

Näiteks võiks kõne alla tulla Koeru kihelkonda kuulunud Rakke vald ja Türiga tihedalt seotud Käru vald. Miks mitte loota ka Tapa piirkonna kui kunagiste Järvamaa alade taasliitumist.

Eesmärgid peavad olema reaalsed. Eeltoodu on loomulikult suur ambitsioon, seda eesmärgil parandada meie ühist elu- ja majanduskeskkonda.

Valdade ühinemine pole imerohi, vaid saab olla täpselt nii tõhus, kui oskuslikult on rakendatud komponentide kogusumma.

Olen nõus härra Jüri Ratasega, kes hiljaaegu meedia vahendusel kordas tarkust, et omavalitsuste reform peab olema teadmistepõhine. Arutlegem siis, mida milleks vajame ja kuidas eesmärgi poole püüelda.

Intervjuu: Tulevikku arvestav otsus

2010-02-14

Helir-Valdor Seeder, eelmisel ja sel nädalal kolis mõni Viljandi asutus endise põllumajandusvalitsuse majja. Miks oli seda tarvis?

Seitsmekümnendate aastate lõpul Vabaduse plats 4 maja ju põllumeeste tarbeks ehitatigi. Aga aeg muutus ja toonased valitsusasutused kadusid ning riigi maja jäi maavalitsuse hallata. Nüüdseks on ring täis: hoone on valitsuse otsusega jõudnud põllumajandusministeeriumi bilanssi.

Asutuste ühte majja koondamise kitsam eesmärk on kokkuhoid. Juba kolme kinnistu asemel ühes tegutsemine tähendab kokkuhoidu. Laiem eesmärk oli asjaajamise hõlbustamine: põllumehed saavad oma probleemid lahendatud ühes paigas ja ametnikel endil on nüüd samuti lihtsam. Ka Viljandi võitis: see hoone oli juba üsna kulunud.

Kui palju selle maja remont maksma läks?

Remont pole küll veel lõppenud, kuid üldsumma on teada: ümmarguselt 2,4 miljonit krooni.

Miks liitsite taimetoodangu inspektsiooni ja maaparandusbüroo põllumajandusametiks?

Kõigepealt tingis selle juriidiline vajadus. Riiklikku järelevalvet tohib teha ja väärteomenetlusega tegelda ainult valitsusasutus. Põllumajandusamet seda on, maaparandusbüroo oli aga tavaline riigiasutus.

Struktuuri arendamisel on nii-öelda arenguruumi, sest põllumajandusamet on universaalne nimetus. Soome Eviras on rohkem ameteid üheks tervikuks liidetud ja see on end õigustanud.

Veterinaarid ja maaparandajad jätsid maha korras maja, mõlemad kuuluvad põllumajandusministeeriumile. Mis neist saab?

Veterinaaride kasutada olnud hoonekompleksi asjus on kokkulepe Kaitseliiduga: neid ruume hakkab kasutama Sakala malev. Eelnõu on juba kooskõlastatud.

Maaparandusbüroo maja koha pealt on kõik veel lahtine. Võimalusi on neli. Esiteks: maja läheb Riigi Kinnisvara aktsiaseltsi kätte. Praegu käivad selles küsimuses läbirääkimised. Teiseks üritame maja ise müüa. Kolmas võimalus on anda see kellelegi rendile. Neljandaks peame läbirääkimisi omavalitsustega: ehk läheb neil maja tarvis. Näis, mis variant peale jääb.

Viimsi pole end lõhki laenanud

2010-02-12

Viimsi valla rahandusliku seisu ümber on viimasel ajal veidi müra olnud ning mõned asjad tahavad klaarimist. Olgu öeldud, et Viimsiga on kõik korras ja näiteks võrdlused makseraskustesse sattunud Pärnuga on kohatud. Kuid millest see müra on siis ajendatud?

Täna kehtiva korra kohaselt on omavalitsustele keskvõimu poolt sätestatud, et nende poolt võetud laenud ei või ületada 60 protsenti eelarve mahust. Viimsi vallal on see piir ületatud, olles veebruari seisuga 170 protsenti. Kust selline laenukoormuse kasv pärineb?

Aga sellest, et Viimsi valla elanike arv on viimase kümne aastaga kolmekordistunud, ulatudes praeguseks 16 200 elanikuni. Viimase kümne aastaga on Eesti keskmise suurusega vallast saanud väga suur omavalitsus, mis oma rahvaarvult jõuab peagi järele Rakvere linnale. Rakvere on elanike arvult meie riigi seitsmes linn.

Viimsi, erinevalt suuremast osast Eestist, on kasvav omavalitsus. Loomulik iive on positiivne, mis tähendab, et rahva arv kasvab juba üksnes sündide arvelt - Eestile eeskujuks! Üha suureneva osa meie valla elanikest moodustavad lapsed, mistõttu pidi vald viimase viie aasta jooksul laiendama hariduse infrastruktuuri, rajades uusi koole ja lasteaedu. Seda polnud mõeldav teha muul moel, kui laenude toel.

Õnneks on tänaseks mõistetud, et 60 protsendi laenupiirang kõikidele omavalitsustele on iganenud. Riigikogus on menetluses seadus, mis võimaldab tõsta piirmäära kuni 100 protsendini omavalitsuse aastaeelarvest. Kuid veelgi olulisemaks pean ma seda, et laenukoormuse hindamisel hakataks eristama kasvavaid ja kahanevaid omavalitsusi.

Täna rakendatav poliitika, milles kasvavatel omavalitsustel keelatakse jõukohaseid lisalaene võtta ning samal ajal võetakse neilt tugevama õigusega ära osa tulubaasist, on nende suhtes pealiskaudselt mõtlematu, kui mitte vaenulik. Küünilisus ongi ju see, kui teame iga asja hinda, kuid mitte ühegi asja väärtust!

Omavalitsuste ja riigivalitsuse vahelised pingelised suhted eelarvelistel teemadel on täiesti loomulikud ja süsteemi sisse programmeeritud. Valitsus peab hoidma riigi kulubaasi terviklikult õigetes raamides, omavalitsus on aga suunatud oma elanikele paremate teenuste pakkumisele. Oluline oleks aga, et mõlemad suhtuksid teineteise ülesandesse lugupidavalt.

Kui näiteks Pärnu linn elas tulenevalt poliitilisest etlemisest üle oma võimete, asudes täitma ka funktsioone, mis ei ole kuidagi omavalitsuse kanda, siis pidigi riik kurja häält tegema. Keegi teine seda tõtt kuulutada ei saa ning inimeste silmad on vaja avada. Samal ajal paneb mind küll imestama see, et riik seda rolli majandusbuumi ajal eriti tõsiselt ei võtnud. Just paaril vahepealsel majandusbuumi aastal võtsid ju väga paljud omavalitsused endale sageli ka ilmse ratsionaalse põhjuseta suuri kohustusi, mida tänases langusfaasis ei jõuta teenindada.

Aga õige hõlma pole mõtet karata. Nagu mainisin, on Viimsi elanike arvu kasv sel sajandil olnud lausa hüppeline. Kui meil oli atraktiivne elukeskkond ning paljud tallinlased, aga ka inimesed mujalt Eestist, valisid oma elu-ja ka töökeskkonnanaks Viimsi, oli see paratamatu areng.

Mida me siis oleks pidanud selles olukorras valla poolt vaadatuna tegema? Kas oleksime pidanud loobuma ambitsioonist pakkuda inimestele kvaliteetseid avalikke teenuseid? Kas pidanuksime ütlema, et meie ei ehita koole ja laseme kõigil valla lastel tundide pikkustes auto- ja bussijärjekordades hommikuti Tallinna poole kulgeda? Või et hoidku vanemad lapsi kodus, meie korralikke lasteaedu ei ehita. See oleks olnud ju äraspidi JOKK-poliitika!

Pealegi, kui me räägime konkreetselt Viimsi näitel, siis ma ei kahtle, et Viimsi toodab terve Eesti jaoks märkimisväärselt lisaväärtust. Näiteks on Viimsi kodudesse registreeritud rekordiline arv ehk umbes 2000 ettevõtet. Viimsis elavadki väga ettevõtlikud ja teotahtelised inimesed. Ega muidu saakski statistika näidata viimsilastele kõrgeimat sissetulekut elaniku kohta Eestis. Viimsilased riskeerivad, võtavad ette ja on uuenduslikud. Ma ei häbene seda öelda, sest riigi seisukohalt tähendab see, et see kogukond loob lisaväärtust.

Riik peaks minu arvates samuti mõtlema nii, et kui ta ei lase luua omavalitsusel neile, kes annavad lisaväärtust ja on ühiskonnas loovuse mootorid, korraliku infra-ja tugistruktuuri, siis ta raiskab talente. Innovatsioon ei alga tingimata kõrgetest ärihoonetest, vaid eesrindlikust asustuspiirkonnast, kuhu kontsentreerub ettevõtlik ja loov kogukond.

Usun, et just käesoleval hetkel, kui majanduskriis hakkab näitama esimesi taandumise märke ja ees on uus faas terve riigi arengus, tuleks redigeerida teatud domineerivaid mustreid erinevate institutsioonide suhetes, mis ei ole kantud konstruktiivsest, vaid pigem küünilisusest ja sageli ka pahatahtlikkusest.

Konktreetne näide on antud kontekstis riigi ja omavalitsuste suhted. Keegi meist ei taha leppida olukorraga, kus keerulistele küsimustele antakse lühikesed ja kergestimõistetavad valed vastused. Kannatab aga selle all ei keegi muu kui elanikkond, kelle heaks riigi´- või vallavalitsust ülal peetakse.

Vaatame peeglisse ja teeme koostööd

2010-02-12

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajad Türi vallavolikogus teevad oma tööd südamega. Täna, kui riigi, perede ja ka Türi valla tulud on vähenenud ja sellega seoses on vajadus eelarveid kriitilise pilguga üle vaadata, kokkuhoiukohti leida, püüdsid volikogu ja komisjonide liikmed teha ettepanekuid nii komisjonides kui volikogu istungil. See on nende kohus ja ülesanne. Kurb, kui seda halvustatakse.

Meie ridadest valitud esindajad toetavad asjalikke ettepanekuid ja teevad omalt poolt ettepanekuid valla elu võimalikult paremaks korraldamiseks. Oma tegevuse kajastamiseks ja niiöelda avalikuks aruandluseks toome iga volikogu järel välja ka kolm meie arvates kõige olulisemat küsimust koos vabas vormis volikogu liikmete poolt kirja pandud vastustega. Usun, et seda vaenu õhutamiseks nimetada on veidi ülearu emotsionaalne.

Kaarel Aluoja tegi volikogu istungil ettepaneku, et kulusid võiks vähendada turismi realt 100 000 krooni, ürituste realt 100 000 krooni. Sõltumata isiklikest eelistustest, osalemistest ja soovidest oleme üksmeelel, et rasketel aastatel võiksime sellistelt, mitte just esmatasandi vajadusteks olulistelt kuludelt kokku hoida ning jätkata turismi arendamist ning kõikide kultuuriürituste toetamist suuremas mahus jälle siis, kui selleks on võimalusi rohkem. Seda summat soovitasime vähendada nii meie inimestega seotud ürituste kui kõigi teiste arvel. Eelarves on märgitud, et turismile kulub 238 000 krooni aastas, sellest kaetakse trükiste valmistamine ja reklaamüritustel osalemine. Mitte midagi ei juhtuks, kui tänavu reklaami väikesemas mahus teeksime! Eelarve seletuskirjast mingeid viiteid muuseumide arendamisele ei leia, ka volikogus sellest ei räägitud.

Raivo Pink viitas oma küsimusega Grillfesti sügispeole, küsides, kas võiks piirduda ühe (suvise) peoga. Eelmisel aastal saabusid meie kõigi postkastidesse reklaamid, kus ühel küljel sügispeo reklaam ja teisel valimisliidu kandidaatide näopildid. Vastusest selgus, et seda pidu vald ei toetanud, sügispeo reklaamidel aga oli valla sümboolika toetajate real kenasti välja toodud, seepärast peame oma küsimust põhjendatuks. Veel täna (11.02.2010) võib Grillfesti sügispeo kodulehelt lugeda: Grillfesti sügispeo korraldasid MTÜ Toidukultuuri eest, Eesti Grilliliit, Rakvere Lihakombinaat, AS Hallik (Hagar), EVG Print ja Türi vallavalitsus. Seega ei ole me esitanud väljamõeldud fakte- lausvalesid.

Leader programmi vahenditest on PRIA ja Koostöökogu komisjoni poolt eraldatud toetusi nii mõisakoolide programmile kui pärandkultuuriväärtuste tähistamise jaoksesimest projekti toetab ka Türi vald ja loodame sellest tulu tõusvat meile kõigile. Kuna ka Türi valla arengukavas on viidastamist seni oluliseks peetud, on seda projekti kavas ellu viia koostöös vallaga ja sõltumata sellest, et rahalist toetust sellele eraldada pole võimalik Loodan, et sellest midagi halba kellelegi ei sünni ja kogutud kasulikku teavet meie pärand-kultuuri kohta on võimalik Türi valla elanikele ja külastajatele atraktiivselt ja kenasti eksponeerida.

Lepime kokku - meie vaatame sügavalt peeglisse ja kõik mõtisklevad sõna „koostöö" sisu ja tähenduse üle! Volikogus toimuvaid vaidlusi, eriarvamusi ja küsimusi ei võta me kunagi isiklikult ja kuulame alati kõigi volikogu liikmete arvamusi. Siis muudamegi koos elu vallas paremaks!

Edu ja koostööd soovides, IRL Türi fraktsiooni nimel RAIVO PINK

Tasakaalus eelarve – esimene punktivõit

2010-02-09

Läinud kolmapäeval, 3. veebruaril saatis Pärnu linnavalitsus teisele lugemisele Pärnu 2010. aasta eelarve eelnõu kogumahus 592 miljonit krooni. Eelarve koostamist pingestas mitu asjaolu.

Esiteks eelmise aasta lõpust jäänud 45 miljoni krooni suurune defitsiit, mis ootab tasumist ja suurendab viivisintresside, nendelt tasutava tulumaksu ja käibelaenuintresside kulusid pea 1,2 miljonit krooni. Teiseks tulude langus, võrreldes 2008. aasta tegeliku laekumisega, 19 protsenti ja 2009. aasta täpsustatud eelarvega kõrvutades 12 protsenti. Kolmandaks linna suur võlakoorem, mis omakorda toob kaasa intressikulu 11 miljonit krooni aastas. Neljandaks ajapuudus, sest tavaliselt tehakse eelarvet oktoobris-novembris ning jaanuaris töötatakse juba uue eelarve järgi, aga praegune linnavalitsus asus tööle alles 19. novembril.

Juba pisut parem

Eelarvega võib rahul olla päris mitmel põhjusel. Linnapea Toomas Kivimägi pani sellele hinde kolm pluss. Mina nimetaksin seda esimeseks punktivõiduks linna finantskriisist väljatirimisel.

Olulisim põhjus rahuloluks on, et jooksvad kulud moodustavad 91 protsenti jooksvatest tuludest. Suutsime säästa investeeringu- ja arendusprojektideks 5,5 protsenti eelarvest ja laenude tagasimakseteks 3,5 protsenti eelarvest. Siiski on eelarve tasakaal habras, sest tulude poolele on arvestatud 38 miljoni krooni eest vara müügitulu ja viis miljonit dividenditulu linna ettevõtetest. Juhul kui vara jääb müümata ja dividendid saamata, peame jälle kord pikendama laenude tagasimakseid, aga jooksva aasta defitsiiti kindlasti ei teki. Võlakoormat suurendada Pärnu linn ei tohi.

Eelarve tasakaalu saavutamiseks olid palgakärped möödapääsmatud. Linn ei saa maksta oma kassast palkadeks välja rohkem raha, kui ettevõtjad-maksumaksjad sinna lisavad.

Vältimatult peavad maksutulude vähenedes kahanema palgakulud, kuigi see otsus on väga raske kõikidele pooltele. Kui ettevõtjad on koondanud 20 protsenti töökohtadest või alandanud palka 25 protsenti, peavad samavõrra kulusid kärpima riik ja linn, sest maksutulu laekub vähem.

Majanduse kiiret tõusu ei ennusta keegi, seetõttu saame lähiaastatel linna töötajate palku tõsta üksnes juhul, kui koosseisu koondame. Teisalt on eelarve maht 2008. aastaga võrreldes kahanenud pea kolmandiku. See omakorda viitab sellele, et paljude töötajate koormus on oluliselt langenud. Jutt ei ole muidugi sotsiaaltöötajatest ega õpetajatest.

Linnale on väga tähtis arenguvõimaluste loomine. Euroopa Liidu programmide rahast on eri projektide elluviimise omafinantseeringuks kavandatud eelarvesse 16 miljonit krooni, mille abil saame linnaeelarvesse juurde tuua 91 miljonit krooni sellel aastal. Kõigi kavandatavate programmide maht võib aastate jooksul küündida koguni 202 miljoni kroonini.

91 miljonit krooni lisaks eelarve 592 miljonile on väga soliidne investeering tulevikku. Suurimaid summasid on oodata muu hulgas puhkemajandust toetavasse linnaruumi - Rannapargi (15 miljonit) ja Vallikääru (57 miljonit) rekonstrueerimine. Ilma ei jää haridus: tehnika- ja tööõpetusmaja (11 miljonit) ja keskkonnahariduskeskus (4 miljonit). Areneb sotsiaalvaldkondki: eakate avahoolduskeskus (3 miljonit) ning kodutute ja töötute päevakeskus (1,5 miljonit).

Kärpimine üksi ei päästa

Ma ei nõustu rahandusminister Jürgen Ligi seisukohaga, et kõigepealt makske ära võlad ja siis hakake arendamisega tegelema. Vastupidi, majanduskriisidest ei ole kunagi välja saadud üksnes kärpimisega, niisama tähtis on olnud ettevõtluse ja arendustegevuse hoogustamine.

Ameerika Ühendriigid ja Euroopa riigid panustavad oma riikide majanduse elavdamisse ja oluliste ettevõtete saneerimisse miljardeid dollareid-eurosid. Kui taas saavad tuule tiibadesse meie linna ettevõtted, võime mõne aja pärast loota linna rahandusegi paranemist.

Etteheiteid on tulnud nii volikogust kui rahandusministeeriumist. Loetakse ebapiisavaks, et vähendame eelmise aasta 45 miljoni krooni suurust defitsiiti ainult 2,7 miljoni krooni võrra. Vaidlen sellele nõudmisele vastu.

Kärpida 45 miljonit üheks aastaks ei ole võimalik ega mõistlik. Kas linnatöötajate palgad kannataksid välja veel 25protsendise kärpe? Kas saaksime jätta põhikoolid aastaks suletuks? Või jätta tänavu maksmata kõik sotsiaaltoetused? Ei saa.

Linnavolikogul ja rahandusministeeriumil on kaks valikut: kas anda selles summas tagastamatut riigiabi või lubada võtta linnal pikaajaline laen võla hajutamiseks viie aasta peale. Isiklikult pooldan viimasena nimetatud varianti, sest usun, et volikogu juhib linna paremini kui rahandusministeeriumi saneerija.

Teadmiseks kõigile, Pärnu ei ole pankrotis ja tuleb makseraskustest välja kahe aastaga.

Pärnu on Eesti Vabariigi sünnilinn. Hea Pärnu rahvas, eneseusku ja meelekindlust!

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: omavalitsuste amokijooksus kannatab alati õpilane

2010-02-03

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder arvab, et haridus- ja haldusreform on omavahel seotud, kuid kahjuks pole kokkulepete ja otsusteni jõutud.

Helir-Valdor Seeder, olete öelnud, et haridus on teema, mis teeb teile muret nii kodaniku, lapsevanema kui poliitikuna. Kas pidasite silmas haridussüsteemi tervikuna või Viljandi hariduskorraldust?

Hariduse hädad on üldised. Ehkki igas omavalitsuses ja koolis on ka eripäraseid muresid, ei alga põhiprobleemid siiski õpilastest, õpetajatest, kooli- või haridusjuhtidest, vaid süsteemist tervikuna.

Võib ju küsida, miks just viimasel ajal on haridusest nii palju rääkima hakatud. Paarkümmend aastat on meie koolisüsteem sellisena toiminud. Mis on siis juhtunud?

On kaks väga lihtsat põhjust. Esiteks, kahekümne aastaga on madal sündimus ning noorte inimeste lahkumine Tallinna ja Tartusse viinud meid olukorda, kus õpilaste arv on tuntavalt vähenenud. Eriti torkab see silma väiksemates omavalitsustes.

Teine põhjus on see, et koolivõrgu korrastamist puudutavaid otsuseid on edasi lükatud. Otsustamatuse tagajärjel kannatab hariduse kvaliteet ja kulutused kasvavad. Väikese õpilaste arvuga gümnaasiumil või põhikoolil on keeruline tagada valikaineid, leida sobiva ettevalmistusega õpetajaid ning kindlustada neile vajalik koormus ja palk.

Ühe õpilaskoha maksumus on läinud järjest kallimaks, sest kooli ülalpidamise kulud alates õppevahenditest ja palkadest ning lõpetades küttekuludega jäävad üldjoontes samaks sõltumata sellest, kas igas klassis istub kümme või kakskümmend last. Kümne aasta eest maksis põhikooli õpilaskoht mitu korda vähem kui nüüd.

Praegustes kitsastes majandustingimustes on koolivõrku korrastada eriti raske, sest iga muudatus nõuab raha.

On äärmiselt kahetsusväärne, kui koolid lõpetavad tegevuse pankrottide, vinduva väljasuremise ja süsteemitute otsuste tõttu.

Millal oleks pidanud need valusad küsimused korraga ja süsteemselt lahendama, koera saba korraga raiuma?

Minu arvates oleks olnud parim viimane aeg rammusad majandusaastad 2005-2007, ehkki mõne otsuse oleks pidanud tegema veelgi varem.

Just neil aastail kinnistas omavalitsuste tegevus praeguse ebaratsionaalse koolivõrgu: tehti suuri investeeringuid, korrastati hooneid, rajati juurdeehitisi ja võeti endale järgmiseks 10-15 aastaks laenukohustusi. Viljandi linn oma lepingutega on üks näide.

Praegustes kitsastes majandustingimustes on koolivõrku korrastada eriti raske, sest iga muudatus nõuab raha. Ei ole nii, et kolime õpilased ja õpetajad lihtsalt teise katuse alla. On selge, et eespool räägitud investeeringud oleks tulnud teha uue, korrastatud üleriigilise koolivõrgu plaani järgi. Seetõttu olen haridus-maastiku muutmise suhtes skeptiline-takistuseks on raha. Tahe on muidugi veel iseküsimus.

Eestis on koole, kus gümnaasiumi ei lähe mõnel aastal ühtegi õpilast, aga gümnaasium jätkab tegevust.

Kes oleks pidanud ohjad haarama? Kas haridusministeeriumil oleks tulnud neli aastat tagasi jõupositsioonilt välja pakkuda uue koolivõrgu kava?

See on nüüd juba tunduvalt keerulisem küsimus. Meil on kogu aeg olnud nii, et kohaliku hariduselu korraldamine kuni gümnaasiumi lõpuni on omavalitsuse ülesanne. Tuleb tõdeda, et haridus- ja halduskorraldus on omavahel tihedalt seotud. Ma ei pea silmas hariduse sisu, õppekavasid ja muud sellist, vaid just hariduskorraldust, mis määrab, kes kooli peab ning kus ja millised haridusasutused asuvad.

Näiteks ühes maakonnas läheb järgmistel aastatel vanemasse kooliastmesse vaid sadakond õpilast, aga seal on kogunisti kuus gümnaasiumi. Iga omavalitsus on veendunud, et just tema kool jääb alles. Naaberkoolid võitlevad, on välja töötanud oma edustrateegia ning teevad selle elluviimiseks suuri pingutusi ja üle jõu käivaid kulutusi.

Võiduajamise tagajärg on ebamõistlikud investeeringud ja koolide veelgi kiirem sulgemine rahaliste raskuste tõttu. Suurim kaotaja selles amokijooksus on õpilane, sest kannatab hariduse sisu.

Eesti omavalitsused on hästi hoolitsenud koolide materiaalse arengu eest, hariduse sisuliseks arendamiseks ei jätku enam jõudu. Mõne kalli euroremonditud kooli kee-miakabinetis valitseb vaikus, huvihariduslikuks tegevuseks napib raha. Välisele küljele tehtud ebaotstarbekalt suured kulutused on üks põhjus, miks meie õpilaskoht on nii kallis.

Räägime pisut ka Viljandimaast.

Viljandimaa elanikuna teeb mulle muret veel asjaolu, et maakonna õpilased ei suundu alati edasi õppima Viljandisse, vaid lähevad mujale. Kui Mõisaküla keskkool muutus põhikooliks, asus hulk noori õppima Kilingi-Nõmme, Kõos ja Kolga-Jaanis vaadatakse aga Põltsamaa poole. Nii mõnigi Viljandi õpilane jätkab juba pärast põhikooli haridusteed Tallinnas või Tartus.

On Viljandi ja kogu maakonna arengu huvides, et noored eelistaksid siinseid koole. See eeldab maakondlikku koostööd ja kinnitab, et Eestis on maakond väikseim mõistlik üksus üldhariduse korraldamiseks.

Praegune olukord on ebaõiglane omavalitsuste suhtes, kel pole oma gümnaasiumi. Paistu, Pärsti, Viiratsi, Saarepeedi, Kõpu ja teiste omavalitsuste noored õpivad Viljandi gümnaasiumides, aga kõik tähtsad otsused nende koolide arengu kohta langetavad ainult Viljandi linnajuhid. Valdadel pole kaasarääkimise võimalust.

Minu hinnangul pole praegu võtmeküsimus põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine, vaid tervikpilt, milles omaette küsimused on põhihariduse tase ja põhikoolide võrgustik.

Eestis on põhikoole, mis paarkümmend aastat tagasi olid mõeldud 250 õpilasele ning kus praegu käib umbes 60 last. Filosoofiliselt lähenedes ja sajandi perspektiivis mõeldes on ehk tuleviku haridusmudelis taas koht väikestel külakoolidel nagu sada aastat tagasi. Ehk on selles osas ring täis? Praegused suured pooltühjad majakarbid pole enam otstarbekad. Ehk saab tulevikus laps algharidust kodu lähedal hubases väikekoolis, et pärast neljandat klassi suunduda edasi õppima mõnda suuremasse keskusesse?

See kõik on juba järele proovitud nii sada aastat tagasi kui lähiminevikus.

Tõsi, praegu pole selline muudatus võimalik ja praktiline, aga tulevikus ei saa seda välistada. Asustus ja inimeste liikumine muutuvad. Näiteks mõnikümmend aastat tagasi planeerisime ja ehitasime majandite keskusi, kuid praeguseks on paljudest niisugustest tõm-bekeskustest saanud tõukekeskused.

Need arengud puudutavad ju ka koolivõrku. Eestis on koole, kus gümnaasiumi ei lähe mõnel aastal ühtegi õpilast, aga gümnaasium jätkab tegevust.

Mis oleks lahendus?

Koolivõrgu korrastamiseks on kolm teed.

Esiteks võib see toimuda omavalitsuste koostöö ja kokkulepete kaudu. Et seda pole kahekümne aasta jooksul suudetud teha, pole niisugune lahendus kuigi tõenäoline.

Teine võimalus on anda hariduse korraldamine üle riigile, kas haridusministeeriumile või riiklikele maavalitsustele. See tähendaks sisuliselt omavalitsusreformi, sest hariduse korraldamine on üks peamisi omavalitsuste ülesandeid, moodustades umbes poole nende kulutustest. Kõnealused arengud on alanud ja mitu omavalitsust peab plaani riigigümnaasiumi asutamise üle.

Kolmas tee on see, et haridust korraldab maakondlik omavalitsus otsevalitud volikoguga.

Kõikide nende lahenduste elluviimiseks on vaja seadust, mis sätestaks täpse hariduskorralduse, mille alusel omakorda korrastuks koolivõrk. Aeg on küps, et neist valikutest otsesõnu rääkida. Ei ole õige peita pea liiva alla ja vältida tabuteemasid. Meie laste tulevikuga riskimine on selle eest liiga valus hind.

KOOLID

Viljandimaal kuulub koolivõrku:

• 5 algkooli

• 18 põhikooli

• 9 gümnaasiumi

• 2 kutsekooli

Allikas: Viljandimaa omavalitsuste liit

Võlad ja võim

2010-01-07

Mõne sõna tähendust pole minusugustele ilmaski õpetatud. Selline on näiteks „glamuurne" tähenduses „edevalt särav" ehk „alp". Kui noor naine albib, kas ta siis on bravuuritar ehk kehkenpüks? Eesti keele käibesse on sugenenud säärane jaburus nagu „esimene leedi". Pole kuulnud, et Eesti Vabariigi president oleks „esimene mister" või „ ... boy". Milleks lady, kui piisab abikaasast?

Oht või õnnetus?

Ei ole meile õpetatud ka „demokraatia" tähendusi ja anatoomiat. Rikkumatu ettekujutuse kohaselt pole demokraatia midagi muud kui valitsemine rahva, kitsamalt kodakondsete antud volituste kohaselt. Sel on kaks vastandit, üheks dikta tuur ehk ülemvõim ilma teisitimõtlemiseta ja teiseks anarhia ehk kõigelubatavus. Nii või teisiti on demokraatia aga ennekõike võim. Nood, kes praegu arvavad, et meil on demokraatia hädaohus, väidavad seega, et võim on õigelt teelt kõrvale kaldumas. Terve hulga näidete põhjal võiks seda ka tõestada. Kaheteistkümnendal tunnil rohkem kui kaheksa aastat tagasi andis ametist lahkuv Lennart Meri Riigikogule aru tada presiden di otsevalimiste ettepaneku. Põhiseadus tulnuks ringi teha ehk parlament pidanuks minema omaenese kõri kallale. Kõik jäi ära, kuid kumb võidutses - kas presidentaalne demokraatia, mida meil pole, või parlamentaarne demokraatia, millega me jälle rahul ei ole? Võidutses ettevaatlikkus: ärme puutu vana, kui me ei tea, kuidas uus toimib.

Regionaalpoliitikas peaks põhiseaduses jõutama lõpuks ometi selguseni selles, mis on maakond ja kes on maavanem. Näide ei pärinegi pärapõrgust: Nõo valla territooriumil asub Nõo reaalgümnaasium, mis on riiklik. Maavanem võib ju seal külas käia, kuid tegelikult allub Nõo kool profileeriva ministri kaudu kogu valitsusele. See tähendab, et Nõos on kehtes tatud üldhariduslik autonoomia. Õige, aga kuhu see mujal on kadunud, kui näiteks Rõngus ta puudub ja on väga küsitav, kuivõrd põhimõtteline on ta Pärnus.

Meie üle valitseb järjest küsimärk põhiseaduse üldisuse suhtes. Kuna põhiseadus maakondi ei tunnista, siis jääb ventiiliks hariduse vallas kokkulepe kohalike omavalitsuste vahel. Kuidas saavad nood viimased leppida kokku olukorras, kui Riigikogu ise, kogu talle omistatud võimutäiuses, pole suuteline leppima kokku haridusreformi mõõtkavaski?

Võim - kas maas või õhus?

Mõistaandmine, et demokraatia on ohus, eeldab väga konkreetseid tõendeid ja üksikjuhtude põhjalikku analüüsi. Muidu läheb nõnda nagu Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga: esimehel on küll kahtlusi, et pea-, justiits- ja välisministri tegevuses leidub riigireetmise tunnuseid, aga pärast jääb üle ainult liiga reljeefsete väljendite eest vabandust paluda, isegi mõistmata, kus täpselt peaks see aset leidma ja kes seda protokollib.

Kui kirjutasin kord, et erakonnakaaslasest regionaalminister Siim-Valmar Kiisler on peldikuminister, siis palusin hiljem vabandust nii erakonna ja IRLi fraktsiooni esimehelt Mart Laarilt kui ka ministrilt tunnistajate juuresolekul ning asi on maha maetud. Süüdistada demokraatia ohustajaid üleüldse on pisut aravõitu tegu. Järelikult demokraatiat kardetakse. Kas oht ei alga mitte sealt?

Võlg iseseisvuse püsivuse ees ilmneb tõsiasjas, et uuele põlvkonnale on jäetud väga palju õpetamata. Õpetamata on jäänud näiteks Edgar Savisaar. Ainus, kes teda on õpetanud, on ta ise ilma igasuguse enesekriitilise meeleta. Seda nimetatakse reklaamiks ehk kauplemiseks turul. Laadalärmiks. Rahvusvahelises mastaabis jääb see nurgataguseks. Ukseesine seevastu on näiteks Eesti Vabariigi kaasarääkimisvõi me Kesk-Idas, suures regioonis Põhja-Kaukaasia ja India ookeani vahel. Ukseesiseks on ka rahvusluse roll Euroopa Liidus, mis, nagu teada, ei haara sugugi kogu Euroopat. Kuni aga Euroopa Liit on väiksem kui Euroopa ise, seni on euro ikkagi vaid marginaal.

Maakonna tasandil asub demokraatia Eestis maa ja taeva vahel. Alanud aasta sikutab teda kord alla, kord lükkab jälle üles, sest demokraatiast saab vahend valimisvõitluses kohtade pärast Riigikogus.

Konsensust demokraatias seal ei saavutata. Vaja on toda konsensust küll, eriti kolmes punktis. Need on: ealdasa vana ühiskonna toimetulek; energeetiline konversioon ja hariduse progress.

Siin tuleb tulla maa peale, sest plakatitega pole muud kui need rulli keerata.

Intervjuu: Marko Pomerants: loome Ida-Virumaale riikliku lehe

2009-12-22

Siseminister Marko Pomerantsil on valmimas Ida-Virumaa memorandum, tegevuskava, mis näeb ette riigi rahaga ka venekeelse nädalalehe loomise.

•• Kas julgete tunnistada, et osa Eesti seadusi Ida-Virus ei kehti?

Jah, aga lahendus pole keeleseaduse mittetäitjate minema saatmises. Reaalsus on 16% eestlasi ja 84% mitte-eestlasi ning selle seltskonnaga tulebki meil siin Eestit ehitada. Kõigepealt tuleb panna inimesed omavahel suhtlema, viia nendeni objektiivne info Eestis sündiva kohta, alles siis jõuame keelekategooriateni.

•• Kas memorandumil on seos rahvastikuministri koondamisega? Nüüd siis on Pomerants pandud kastaneid tulest välja tooma.

Absoluutselt mitte. Võtsin asja ette vabatahtlikult, olen Virumaalt pärit. Piirkonna tulevik läheb mulle korda. Memorandum sätestab ministeeriumide koostöö, et Ida-Virus oleks enam Eestit. Pealegi oli Jüri Pihl eeltööga alustanud. Olen nõu pidanud sadakonna inimesega, lisaks sel kuul iga nädal Ida-Virus käinud. Näiteks hoolimata keelest või kodakondsusest soovitakse, et õigusemõistmine toimiks ka Ida-Virumaal ja näiks õiglane. On oluline, et idas usaldataks politseid rohkem ja julgetaks tema poole pöörduda.

•• Tõesti, Eesti riiki ei ole liiga palju Ida-Virusse jõudnud. Kas olete nüüd järgmine don Quijote, tuuleveskitega võitleja?

Ma tahan, et kõik õnnestuks.

•• Mis on garantii?

Seniste ebaõnnestumiste põhjus on pelgalt asjaga tegelemine, mitte aga mõõdetavad ja pikaajalised eesmärgid, mis püsiksid valitsuste vahetudes. Näiteks prefekt Aldis Alus on selgelt öelnud: aastal 2010 peaks iga inimene idas saama kakskeelset politseiteenust, et politseiniku poole saab pöörduda nii eesti kui ka vene keeles. See on konkreetne asi, mis ei pea tähendama kategooriaid keeletunnis, vaid seda, et inimesed saavad suheldud.

•• Kas tunnistame, et asjad on untsu läinud?

Jah. Asfaldisse oleme panustanud, näiteks Kukruse ümbersõidu ehitamine. Teisalt on vaja, et muu Eesti ajud, kes Ida-Virusse on sattunud, tahaksid sinna jääda. Mujalt tulnute jaoks puudub harjumuspärane keskkond. Tahetakse emakeelset lasteaeda, koolikeskkonda, võimalusi õhtul midagi peale hakata. Tahetakse, et Ida-Virus oleks sama mõnus kui mujal Eestis, et inimesed ei hakkaks kohe Virumaale suunamise järel mõtlema, kuidas sealt põgeneda.

•• Kas ses venekeelses maailmas saab ikka end niisamuti tunda nagu mujal Eestis? Äkki tõsta kilbile hoopis „metsik ida", kus läbilööjad on kõvad tegijad?

Politseis, muuseas, pole noortele praegu muid karjäärivõimalusi kui Ida prefektuuris. Aga edasi: kas saada kohapeal tegijaks või äratulnud tegijaks, et ära tulla? Ja kas püüda integreerida 84 protsenti või muuta eestlaste arvu suuremaks?

•• Kuidas siiski tuua enamikuni sealsest elanikkonnast objektiivne info Eesti riigi kohta?

Ida-Virus on väga tublid ajakirjanikud, kes peavad hakkama saama konkurentsis nendega, kelle jaoks ei kehti eetikakoodeks. Eestimeelne ajakirjandus peab võitlema propagandaga. Käib justkui telefonimäng, kus osalejad pingutavad, et teade muutuks edasiandmise käigus. Kuidas vastanduda propagandale kvaliteetse informatsiooniga? Selleks võiks olla Eesti maksumaksjate poolt kinni makstud nädalaleht.

•• Siis hakkavad eestlased karjuma, et ei taha oma raha eest venelasi harida, neile tasuta venekeelset lehte teha.

See pole üle mõistuse suur raha. Näiteks iga Eesti inimese kohta viis krooni aastas, selle nimel, et Ida-Viru venekeelsed inimesed saaksid Eestist õige pildi.

•• Järgmine vastuväide: kas nüüd hakatakse Pätsi-aegset propagandaministeeriumi taastama?

See pole jätkusuutlik. Lehte ei saa teha ükski ametkond. Seda tuleks teha sama professionaalselt nagu iga nädalalehte. Ainuke vahe on, et lehe professionaalsed tegijad ei peaks muretsema oma igapäevaste reklaamitulude pärast.

•• Vene inimene on eelkõige teleinimene, kellele aastakümnete traditsiooni järgi kindlasti ei ole telekanal number üks ETV.

Loodan, et rahvusringhäälingu närvid ei ütle üles, et nad ei lase end heidutada ETV2 venekeelsete saadete esialgu väikestest vaatajaarvudest. Ja räägitagu PBK kanalist mida tahes, olen keeleinspektor Tomuskiga teist meelt: iga Eesti ametnik ja minister peaks seal rääkima vene keeles, mis on auditooriumile mõistetav. PBK-d vaadatakse nagunii, see tuleb täita meie infoga.

•• Pronksiöö sai paljude mitte-eestlaste jaoks integratsiooniloosungite finaaliks. Äkki peaksime selle mõiste unustama, et mitte kaasmaalasi ärritada?

Asju tuleb teha ausalt, avatult ja rahulikult, nii et kõik tunneks end hästi. Ei pea igal hetkel mõtlema integratsioonivõtmes. On vaja mõistlikult elada, inimestesse peab lugupidavalt suhtuma, infot vahetama. Iga minister peab memorandumi kohaselt panustama Ida-Virusse oma valdkonnas.

Mida ette võtta?

Selleks et riigi kohalolekut Ida-Virumaal suurendada, tuleb süstemaatiliselt töötada

•• Aus ja õiglane õigusemõistmine, politsei usaldusväärsuse suurendamine.

•• Eriline tähelepanu eestikeelsele haridusele, pedagoogide hoiakute eestimeelsemaks muutmine, keelekümblusprogrammi arendamine.

•• Eestikeelsete avalik-õiguslike kolledžite toetamine

•• Tasuta nädalalehe väljaandmine riigi poolt.

•• Kohalike eestimeelsete meediakanalite toetamine.

•• ETV2 programmis Virumaa uudiste ja saadete osakaalu suurendamine.

•• Eesti mastaabis oluliste kultuuriürituste Ida-Virumaal toimumise toetamine

•• Eesti rahvakultuuri osa suurendamine keeleõppes, muud Eestit tutvustavate õppereiside korraldamine Ida-Virumaa elanikele.

•• Teistest regioonidest inimeste motiveerimine Ida-Virumaale tööle asuma.

•• Ida-Virumaa ametnike stažeerimine mujal Eestis asuvates ametiasutustes.

•• Ida-Virumaale riigiasutuste juurde viimine.

•• Konkreetne Ida-Virumaa tegevuskava loomine, mille täitmist valitsus jälgib.

Allikas: siseministeerium

Viime koostöö uuele tasandile

2009-12-14

Täna möödub 20 aastat omavalitsusliku haldussüsteemi taasloomisest Eestis. 10. detsembril 1989 valitud esinduskogud, tollal veel küla- ja linnanõukogud, panid aluse praegustele omavalitsustele - valdadele ja linnadele ning asusid taastama Eesti oma riiki.

Toonased maakonnajuhid meenutavad, et algus polnud kerge. Puudus kogemus ja ettekujutus, mida me ikkagi tahame, kuhu peame välja jõudma. Kuigi laulvast revolutsioonist innustudes oli selge, et töö, mida tegema asutakse, toob lähemale unistuse iseseisvast Eestist.

Alustada tuli peaaegu nullist

Üks raskemaid ülesandeid oli leida inimesed, kes asuksid kohalikku omavalitsust sõna otseses mõttes taaslooma, üles ehitama.

Juhid siiski leiti ja mitu neist tegi seda tööd aastaid. Rein Arjukese ja Kalju Kertsmik Albus, Udo Tomann Amblas, Jüri Ellram Imaveres, Rein Köster Järva-Jaanis, Heldur Henberg Kabalas, Üllar Vahtramäe Karedal, Heino Laimets ja Viktor Andrianov Koerus, Asta Kivi Koigis, Kaupo Tõruke Lehtses, Vello Tammer Oisus, Ülo Ansberg Paide vallas, Toomas Põldma ja Allan Alev Roosna-Allikul, Uudo Kalamann Türi vallas, Rein Toome ja Leo Voorel Väätsal, Jaan Rõuk Paides ja Theo Aasa Türil olid need inimesed, kelle juhtimisel alustati praeguste tugevate omavalitsuste loomist.

Alustada tuli toona peaaegu nullist. Kogu võim ja raha olid siis veel maakonna tasandil, samuti äsjavalitud maavolikogu ja maavalitsus andsid suure osa sellest üle kohalikule tasandile.

Praegu omab erilist tähendust juba esimestel aastatel alguse saanud ühine arupidamine ja tegutsemine ning aastate jooksul arenenud koostöö ja traditsioonid.
Kuigi võim ja ülesanded jaotusid maakondlikult tasandilt kohalikule tasandile, selgus siiski, et nii mitutki tegevust on otstarbekam teha ühiselt.

Suur osa koostöö kujundamisel oli toonasel maavanemal Arvo Sarapuul ja tema juhitud maavalitsusel ning muidugi omavalitsusjuhtide asutatud vallavanemate ja linnapeade kogul, mida juhtisid Uudo Kalamann ja Üllar Vahtramäe.
Nagu meenutavad asjaosalised, valitses hea ja üksteist toetav õhkkond. Olid ju kõik tegevused mõeldud ühise lõpptulemuse saavutamiseks, et Järvamaa inimeste eluolu oleks võimalikult hästi korraldatud ning omavalitsused saaksid iseseisvamaks ja tugevaks.

Omavalitsuste koostöö jõudis uuele tasandile Järvamaa omavalitsuste liidu loomisega 1995. aastal. Just liidu eestvedamisel ning koostöös maavalitsusega loodi järgnevatel aastatel ühisasutused, nagu AS Järvamaa Haigla, AS Väätsa Prügila, Järvamaa ühistranspordi keskus, Kesk-Eesti noortekeskus, Järvamaa arenduskeskus, Järva infoportaal, Kesk-Eesti jäätmehoolduskeskus.

Omavalitsuste liidul on aastate jooksul olnud suur osa Järvamaa tavade hoidmises ja arendamises. Maavalitsuse koostööd omavalitsustega toetab alates 1997. aastast maavanema ja omavalitsuste liidu ühiskavatsuste leping ja koostööd maakonnas laiemalt Järvamaa arengulepe, mis on ainulaadsed kogu Eestis.

Praegused mured on seotud eelkõige omavalitsuste liidu ja tema loodud ühisasutuste tulevikuga. Ühisasutused on omal ajal tehtud kindlate omavalitsuslike ülesannete üleandmise eesmärgil või otseselt seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks.

Nad täidavad oma eesmärki, oleme sellega harjunud ja võtame neid kui iseenesestmõistetavaid. Auku märkame alles siis, kui mõne neist likvideerime. Just nii juhtus aastaid tagasi Järvamaa Kultuurifondiga. Pean siiani selle asutuse kaotamist veaks.

Volikogudes on inimesed aastate jooksul vahetunud, samuti on vahetunud omavalitsusjuhid. Uutel tulijatel võtab aega, et hoomata maakonda kui tervikut ning näha iga üksiku omavalitsuse osa selles.

Osakem näha ühistegevuse kasu

See võib olla mõistetav, sest ühistegevusest saadav kasu pole alati kohe rahaga mõõdetav. Seetõttu on vahel kuulda skeptilisi arvamusi ühe või teise asutuse või ühistegevuse vajalikkuse kohta.

Juba lähipäevil tuleb kokku Järvamaa omavalitsuste liidu üldkoosolek, et arutada ühe küsimusena liidu tuleva aasta eelarvet. Loodan väga, et omavalitsusjuhid, vaatamata raskustele kohalike eelarvete kokkupanekul, arvestavad liidu kui koostööorganisatsiooni erilist osa Järvamaa kogukonnale ning suudavad ühistegevusse piisavalt panustada.

Omavalitsuste liit on peaaegu ainus institutsioon, mis koos ühisasustustega hoiab järvakatele olulisi väärtusi ja osutab kõigile vajalikke avalikke teenuseid.

Veelgi olulisemaks kujuneb tema osa lähiaastatel. Kui 20 aastat tagasi võtsid omavalitsused üle maakonna ülesandeid, siis nüüd on selgelt näha vajadus vastupidise jätkamiseks. See on üks arvestatav alternatiiv valdade ühinemisel.

Väga loodan, et omavalitsuste liitu ühinenud omavalitsuste volikogud ja valitsused oskavad näha ühistegevuse kasu, suudavad kõrvale jätta erakonnapoliitika ja keskenduvad oma põhiülesande täitmisele, et organiseerida kõigile kasulikku koostööd. Just koostöö on olnud Järvamaa omavalitsuste hea märk väljapoole.

Organisatsioonis on aidanud seda hoida usaldus ja kokkulepetest kinnipidamine. Need põhimõtted on olnud omavalitsuste koostöö aluseks 20 aastat tagasi ja on seda kapraegu.

Tervet mõistust raskel ajal!

2009-11-13

1,3 miljonit inimest. 226 omavalitsust. Neist üle 100 mures toimetuleku pärast. Üks vald, kus lapsed ja õpetajad peavad jooksma viie maja vahet, sest kooli ehitus toppab. Üks vald, mis on tunnistanud olukorra tõsidust ning pöördunud riigi poole saneerimisprotsessi alustamiseks.

Kulud on tuludest suuremad

Kohalike omavalitsuste finantsseisu üle pole põhjust rõõmustada. Tahaks soovida õnne äsjavalitud linna- ja vallajuhtidele. Üle kõige läheb neil aga vaja tahtekindlust ja otsustusjulgust eelarvete tasakaalu viimiseks. Aasta esimesel poolel ei vähenenud tulud ainult neljas omavalitsuses rohkem kui kahesajast. See on võrreldav sellega, kui viiekorruselises nelja trepikojaga kortermajas põleks õhtuti tuli vaid ühe kodu akendes.

Enamikul omavalitsustest vähenesid tulud tervelt viiendiku. Nüüd seisavad paljud valiku ees: kas jätta maksmata koolimaja küttearved, unustada plaanitud investeeringud, tõmmata kokku valitsemisaparaati või otsida lisaraha laenuandjatelt. Kusjuures viimane on võimalik vaid rahandusministeeriumi loal europrojektide omaosaluseks.

Kulude vähendamisega pole pilt seni kuigi julgustav. Rohkem kui pooltes omavalitsustes ei ole tulude vähenemisele vastatud samas mahus kulude alandamisega. Kui aga on kärbitud, siis pigem investeeringuid ja majanduskulusid, vähem kui pooltes linnades-valdades on üle vaadatud ka personalikulud. Headel aegadel kogutud reservid kahanevad eelarveauke lappides üha kiiremini. Samas ei ole niipea oodata, et tulud taas kasvama hakkaksid.

Rahaliselt tuleb kogu alanud valitsemisperiood kohalikele omavalitsustele väga keeruline. Rahvuslik rikkus, mida ümber jagada saame, jääb järgmistel aastatel 2005.-2006. aasta tasemele. See seab piirid ka riigi ja omavalitsuste kuludele, mis lihtsalt ei saa jääda 2008. aasta või 2009. aasta alguse tasemele. Valimiseelse aastaga on paljudes kohtades ära söödud reservid ja kätte jõudnud laenulimiidid. Kuni 2013. aastani on enamik euroraha puudutavaid otsuseid tehtud. Kui need projektid on ellu viidud, pole uut raha tulemas.

Mida saab hädas olev omavalitsus teha?

Esiteks: vaadata äärmiselt konservatiivselt üle eelarve. Kärpida sealt, kus vähegi võimalik, et kulud ei ületaks tulusid.

Teiseks: teha kõik endast sõltuv, et Euroopa toetusraha kasutusele võtta.

Kolmandaks: jälgida omavalitsuse rahalist seisu ja olla kontaktis euroraha vahendava EASi ning rahandusministeeriumiga. See peaks välistama halvad üllatused näiteks lubatud laenukoormuse limiidi osas. Kui ise enam kuidagi hakkama ei saa, pöörduda saneerimistaotlusega rahandusministeeriumi poole.

Need sammud on hädavajalikud, aga siiski mitte piisavad. Ka Rahvusvahelise Valuutafondi juht tõdes, et kohalike omavalitsuste rahaline seis on murettekitav. Samas viitas ta laiemalt struktuursete reformide vajadusele.
Ei saa mööda vaadata sellest, mis valusalt otse silma paistab. Majanduslangus on paljusid probleeme küll võimendanud, kuid pole kõigi meie hädade põhjus. Paljud väikesed vallad on virelnud juba aastaid. Seda nii rahvaarvu vähenemise, spetsialistide vähesuse kui ka töökohtade kadumise tõttu.

Loomulikult on kõik need asjaolud omavahel tihedas seoses. Kui aga omavalitsus on nii väike, et ei suuda mitme aasta jooksul ühtegi arendusprojekti läbi viia, kuidas saab potentsiaalne elanik või ettevõtja uskuda, et seal tulevikuski elu edasi hakkab minema?

Paljudele probleemidele ei ole muud lahendust kui seljad kokku panna. Vaesuse liitmine ei anna loomulikult tulemuseks rikkust, aga väikeses omavalitsuses võib ainuüksi vallabürokraatiale kuluda mitu tuhat krooni kahe lapsega pere kohta. Ja on selge, et viie tuhande elanikuga vald ei vaja viis korda rohkem vallajuhte, vallasekretäre ja raamatupidajaid kui 1000 elanikuga vald.

Paljuräägitud vabatahtlik ühinemine viis meid nendel valimistel Kaisma liitumiseni Vändra vallaga (seal keskel asuv Vändra alev on endiselt eraldi). Nemad suutsid asjad selgeks rääkida ja erimeelsused lahendada. Kas võime loota, et toimetulekuraskuste kasvades on kasvanud ka valmisolek koostööks? Tahaksin seda uskuda ja julgustan selle üle mõtlema ning arutlema mitte ainult omavalitsusjuhte. On ju loomulik, et kodukandi tulevik läheb ühtemoodi korda ettevõtjatele ja lasteaiakasvatajatele, pensionäridele ja õpilastele, õpetajatele ja talunikele. Vaid oma asja ajada on luksus, mida ei saa endale enam lubada.

Kohalikul võimul on õigus ja vastutus korraldada kohalikku elu. Vastutus selle eest, et koolimajad oleksid soojad ning teed korras. Aga ka selle eest, et inimesed tahaksid siin elada, ettevõtteid asutada ja töökohti luua. Enamik omavalitsusi on nüüdseks mõistnud, et praegu on veel võimalik teha otsuseid selle nimel, et eelarvehädad võimalikult vähe puudutaks inimeste igapäevaelu ja toimetulekut.

Ühel päeval on kaalukausil valik: omavalitsusbürokraatia või lasteaed. Siis tuleb kasutada tervet mõistust nende valikute tegemisel.

Jõudu selleks!

Kas Viljandisse veekeskus või siis toruga ujula?

2009-10-20

VALIMISED on möödas ja võitjad selgunud. Nüüd on aeg lubadusi täitma hakata. Viljandis anti valimiskampaaniates peamiselt materiaalseid lubadusi ning vähem pöörati tähelepanu väärtustele ja organisatsioonilistele ümberkorraldustele.

Kõigi siin jagatud valimis-lubaduste elluviimine võtab vähemalt paarkümmend aastat. Tuleb ju rajada rannahoone, köisraudtee, seikluspark, veekeskus, lauluväljak, Valuoja tunnel, hooldekodu, laste mänguväljakud ja koerte jalu-tusväljak ning korrastada lasteaiad, koolid, Viljandi järve rand ja Uueveski org. Kusjuures see on ainult osa plaanitavast.

Nüüd jääme põnevusega ootama, millised valikud teeb sellest loetelust uus linnavõim.

ENT ENNE KUI alustame uute ehitistega, tuleb üle vaadata seni tehtu. Möödalaskmised on tarvis parandada ja nende kordamist vältida. Vigade parandus on hädavajalik paljude ehitiste puhul. Nimetagem neist näiteks viilhalli, spordihoonet, raamatukogu, jäävälja-kut, staadioni, Arkaadia aeda, Reinu tee ringristmikku, lõpetamata terviserada ja bussijaama. Usun, et juba nendega jagub tööd rohkem kui neljaks aastaks.

Paalalinna viilhall, mis ehitati peamiselt kergejõustiku tarbeks, ei võimalda joosta 60 meetri distantsi, mis on oluline nii võistluste kui treeningute puhul. Juba ehitamise ajal pakuti selle võimaluse loomiseks välja, et halli üks pool tuleb ehitada pikemaks, kuni gümnaasiumi võimlani.

KURB ON vaadata, kuidas spordihoone lagi vihmaste ilmadega tilgub, nii et keset saali on tarvis hoida ämbrit. Saali akustika parandamiseks vajalikud tööd jäeti tegemata, mistõttu ei ole selles Viljandi kõige suuremas saalis võimalik korraldada paljusid üritusi.

Ratastooliga spordisaali ei pääse. Sinna ei saa ligi ka liikuvate seadmetega ning seepärast tuleb messide ja teiste ürituste korraldamiseks vajalik aparatuur treppidest käsitsi üles ja alla tassida.

Kõik need puudused olid teada enne hoone valmimist, aga parandamata on need seniajani.

Raamatukogu lagi laseb samamoodi vett läbi ja seal on muret tekitanud ka keldrivesi.

Valminud niinimetatud kunstisaal ei rahulda kedagi. Samuti pole raamatukogu külastajail võimalik juua tassi teed või kohvi. Puudu on vajalikud seminariruumid.

Lubatud kultuurikeskus jäi sündimata. Probleemidele juhiti tähelepanu juba projekteerimise ja ehituse ajal, aga need on jäänud lahendamata.

JÄÄVÄLJAKUL on seniajani püstitamata seinad, mis kaitseksid tuule ja vihma eest ning pakuksid pealtvaatajatele inimlikke tingimusi ja uisutajatele riietumisvõimalust. Väljaku lõpuni ehitamine aitaks ühtlasi vähendada välismõjusid, mis omakorda kahandaks halli ülalpidamiskulusid.

Pooleli oleval staadionil pole korralikku tualetti, pesemisvõimalust, spordivahendite hoiupaiku ega sportlaste ja treenerite tarvis abiruume. Samuti pole seal valgustust ega tablood. Varikatus kaitseb vihma eest ainult paari ülemist rida.

Arkaadia aia lahendust võib nimetada maitseküsimuseks. Küll aga ei saa pidada normaalseks, et kivisel alusel olevad kaared, mis lapsi ronima kutsuvad, muudeti «turvaliseks» ronimispulkade eemaldamise teel. Nirisevad purskkaevud ja järskudel kalletel asuvad pingid vajavad samuti vigade parandust.

POOLIKUD LAHENDUSED, vilets kvaliteet ja lühinägelik kokkuhoid linnaehituses on iseloomustanud mitme Viljandi linnavalitsuse ehitisi. Seetõttu olen mures säästuajal kavandatavate uusehitiste pärast. Kardan, et senine praktika jätkub ning lisandub veel ebaratsionaalseid, oma funktsioone halvasti täitvaid ja teiste maakonnakeskustega konkurentsivõimetuid ehitisi, mis jäävad aastakümneteks koormama linnaeelarvet ja rikkuma linnapilti.

Viljandi väiksust arvesse võttes ei ole lootustki, et linna ehitiste kõrvale kerkivad teised, samu eesmärke täitvad. Nõnda jäävad praegused hooned ainsaks võimaluseks mitmele põlvkonnale.

Enamasti on koonerdavate lahenduste põhjus olnud linnavõimu soov üle jõu käivad valimislubadused iga hinna eest täita, et võiks enne valimisi teatada: «Tehtud!» Hilisem puuduste kõrvaldamine ei paku enam pinget.

ET LUGEJA ei arvaks, et loo autor märkab üksnes puudusi, siis tunnustan linnavõimu ka läbimõeldud ja lõpetatud ehitiste eest, tõstes esile maagümnaasiumi algklasside maja, pärimusmuusika aida, turuplatsi ja Kevade tänava.

Loodan, et tulevane linnavõim suudab koonerdamisest ja popslusest loobuda. Ainult julged otsused ning terviklikud ja tulevikku suunatud lahendused pööravad Viljandi arengu tõusule ja taastavad tema väärika koha.

Kas seekordsed valimised muudavad midagi?

2009-10-18

Vastuse sellele küsimusele saab anda vaid kõrgeima võimu kandja - valija.

Loodetavasti annab viimastel aastatel toimunu ja kogetud pettumused inspiratsiooni muudatusteks ja toob seekord jõulisemalt esile intelligentsema ja väärtustel põhineva poliitika. Valijast sõltub, kas senine valitsemiskultuur muutub ja meie poliitika uueneb või jätkub kõik vanaviisi. Tõeline kriis ei peitu täna mitte raha vähesuses ega majanduslanguses, vaid väärtuste defitsiidis.

Vajadus muutuste järele on ilmne. Peame uskuma, et asju on võimalik muuta. Meie endi hoiakute ja tegutsemise läbi. Selles veendumuses on küll paras annus idealismi, aga palju halvem on, kui oleme kaotanud usu. Ilma idealismi ja usuta ei sünni häid asju.

Millist võimu me soovime

Igapäevaelus peame loomulikuks, et meiega käitutakse kui täiskasvanud ja intelligentsete inimestega, mitte kui väikese lapsega, kellele võib muinasjuttu rääkida. Miks siis laseme endale poliitikuid justkui tarbekaupa primitiivse reklaami abil müüa? Sageli on tunne, et omavahel ei konkureeri mitte erakonnad, vaid reklaamifirmad. See on "kunst", mis muudab tõsise sõnumi lihtsaks palaganiks või osavaks meelepetteks.

Enamik meist ei oota poliitikult pastakat, kommi ega pannkooke, neid saab ka poest osta või ise küpsetada. Tahame selgeid vastuseid linnaeluga seotud olulistele küsimustele, tõest infot kandideerijate ja erakondade kavatsuste kohta. Kas meile meeldib, et keset linna püsti pandud plakatil antakse mõista, justkui veevärgi ehitus oleks ühe kindla erakonna teene, mitte aga Euroopa Liidu, Eesti riigi ja Elva linna maksumaksja raha eest tehtav projekt?

Meil on õigus saada infot linnavõimu otsuste, kavatsuste ja rahakulutamiste kohta. Tänasel päeval on meie käsutuses piisavalt meediakanaleid, mille kaudu operatiivselt infot jagada, samuti linlastelt tagasisidet saada. Kõik suuremad investeerimisprojektid ja muud kaalukad tegevused peavad olema avalikkuse jaoks piisavalt arusaadavalt põhjendatud ja selgitatud. Linnavõim kasutab maksumaksjate raha, selle raha tegelikud omanikud oleme aga meie ja meil on õigus teada, mida ja kuidas selle eest tehakse.

Kõige suurem oht, mis võib demokraatlikku ühiskonda tabada, on võimu liigne koondumine. Mida enam on võimu juures toimetajaid, seda vähem saab üks jõud omatahtsi soleerida. Võimumonopoli teke ei ole kunagi toonud kaasa head, alati lõpeb see ühtmoodi - võimuliialdustega. Viimaste hulka tuleb lugeda ka see, kui võimulolijad hakkavad ülekaalu ära kasutades ellu viima oma eesmärke, arvestamata teisi. Seetõttu on mõttetu arutleda selle üle, kas Keskerakond on Tallinna linna juhtinud hästi või halvasti. Ohtlik on juba ainuüksi fakt, et ühele jõule kuulub linnas ainuvõim. Ka asjaolu, et see on saadud demokraatlikul teel, ei muuda midagi. Keegi ei eita Tallinna arengut, aga see ei tähenda kuigivõrd, et peaksime heaks kiitma praeguse olukorra, pigistades silma kinni nende linnavalitsemise stiili osas.

Ka Elvale tuleks kasuks praegusest tasavägisem häälte jaotus, siis võtaksid erakonnad üksteist rohkem kuulda ja oleksid valmis koostööd tegema. See ei tee valitsemist lihtsamaks, vastupidi, kuid valitsejatel ei peagi lihtne olema. Tähtis on, et keegi ei saaks oma tahet peale suruda. Aktiivsed elvalased peavad omama võimalust kaasa rääkida linna arengus. Täna ei ole see alati võimalik isegi koalitsiooniparneril, otsustajate ring on nii kitsas.

Mõned erakonnad valdavad hästi kunsti, kuidas võimumehhanismi oma kasuks tööle panna, kuid selle asemel tuleks õppida koos tegutsemist, kompromisside otsimist ja sallivust.

Räägi valijale tõtt

Tunnustust väärib, kui linna on toodud euroraha ja teostatud suuri projekte. Kuid linna poolt tehtavad investeeringud ja muud kulutused ei ole kindlasti võimulolijate kingitus, vaid rahva enda raha eest avalikes huvides tehtav. Paljud projektid realiseeruvad sõltumata sellest, kes parasjagu võimul on. Teisi asutakse välja töötama ühe võimu ajal, lõpule jõutakse aga aastate pärast, kui tüüri juures on juba uued tegijad. Heaks näiteks on Elva vee- ja kanalisatsiooniprojekt. Keegi ei saa väita, et ainult tema on suuteline üht või teist eesmärki saavutama. Küll võib aga olla suur erinevus selles, millise kvaliteediga asju tehakse.

Ilmselge rahva eksitamine on tipp-poliitikute kandideerimine omavalitsustes, kus nad tegelikult ei ela. Selline käitumine on ainult erakondade endi, mitte valijate huvides. Eriti oluline on see siis, kui tegemist on võimulolevate erakondade esinumbritega. Kas meil omasid ei jätku, või peetakse neid liiga viletsaks? Põhjus on ju selge - mõju valimistulemustele.

Sama petlik on mulje jätmine, justkui oleks tegemist Riigikogu valimistega. Huvitav oleks näha, kuidas kavatsetakse näiteks Elvas töökohti luua - kas täiendavaid ametnikke tööle võttes? Või kuidas tagada kõikidele sotsiaalne turvalisus?

Kui lubadustest maha võtta riigi ülesanded (töökohad), sisutühjad asjad ("toetame veevärgi ehitust"), juba toimivad tegevused (Haigla säilimine) ning rahalise katteta utoopiad (uus linnakeskus), siis ei jäägi mõnel juhul midagi järele.

See kõik näitab suhtumist valijasse. Selle asemel, et asju selgitada, tekib segadust juurde, samas ei lubata ühtki reaalset asja.

Elvas kandideerivad mõnes nimekirjas ridamisi linna asutuste juhid. Kuidas käituvad nad võimaliku huvide konflikti korral, mis võib tekkida linna allasutust juhtides ja samaaegselt kõrgeimas võimuorganis osaledes?

Lubaduste kõrvale väärtused

Keda ja mille põhjal siis valida? Kas seda, kellel suurem plakat üleval oli? Või hoopis seda, kes rohkem nänni jagas? Või eelistada hoopis pealinnast saabunud blondi daami?

Valijal on oluline endale teadvustada, mida ta tegelikult soovib ja kes võiks seda kõige paremini saavutada.

Hoolikalt läbimõeldud programm ja selgelt sõnastatud eesmärgid on olulised, samuti usaldusväärsus. Inimestelt, kes juhivad riiki, omavalitsusi ja seeläbi tuntavat osa meie elust, ootame eelkõige usaldusväärsust. Et võiksime usaldada neile oma raha, laste hariduse, riigi kaitsevõime, oma pensionisüsteemi, kohaliku elu juhtimise ja palju muud olulist.

Ma ei ole päriselt nõus väitega, et iga rahvas on väärt oma juhte. Arvan, et mõnikord püütakse rahvast osavalt üle kavaldada. Aga selle vastu on rohtu - valija taiplikkus ja kindlameelsus. Siis saavutame olukorra, kus juhid väärivad meid.

Elva kaunimaks läbi väikeste tegude!

2009-10-18

Elva välise ilme ning linnakeskkonna kaunimaks muutmiseks piisab väikestest tegudest!

Minu arvates on Elvas olemas suurepärane looduskeskkond. Kõrged männimetsad, väikesed järved ning künklik pinnamood on kujundanud Elvast linna, mis erineb teistest omasugustest olulisel määral. Ühelgi teisel Eesti väikelinnal ei ole sellist looduslikku potentsiaali kui Elval.

Samas tuleb tõdeda, et suurepärane looduslik keskkond ei harmoniseeru siinse linnavõimu seniste tegudega. Ehkki Elval on eeldused olemaks tervikuna Eesti kauneim väikelinn, ta seda täna siiski ei ole.

Heakorraprobleemid

Suurim probleem on meie prügimajandus. Parkmetsadesse viiakse endiselt prügi, eramajade omanikud koristavad paljuski vaid krundi piires, peatänavatel puuduvad ka täna prügikastid või on need lõhutud, kortermajade elanikud peavad prügikaste lukus hoidma, et need võõrasse prügisse ei upuks.

Teine oluline probleem Elva jaoks on elementaarne heakord tänavatel. Vaatamata sellele, et Elva on üle 6000 elanikuga linn, on siinsed tänavad kehva kattega ning nende hooldamine on sellisel kujul üsna raske. Tänavakate on auklik, konarlik ja katkine. Siinkohal ei pea ma silmas vaid sõiduteid, pigem on just kõnniteed Elvas viletsamas seisukorras. Võrreldes sarnaste ja isegi palju väiksemate omavalitsustega oleme märksa halvemas olukorras.

Kergliiklusteid on meil ainult 2 kilomeetri jagu Elva-Peedu tee näol, milleni ei vii kesklinnast ühtegi teed peale autotee. Kergliiklusteede pikkus, ühendatavus ning suunad ei kannata kriitikat, nende planeerimine on seni olnud puudulik.

Kelle tegematajätmine?

Praeguste probleemide eest ei ole vastutavad siinsed elanikud, initsiatiiv ja lahendused peavad tulema linnavalituselt. Selle eelduseks on aus, läbipaistev ja elvalasi kaasav linnajuhtimine. Heakorra ja teiste tegelike probleemide tunnetamine saab alguse sellest, et võtmeisikud, sealhulgas linnapea, elavad ka tegelikult Elvas, mitte ei käi siin vaid tööl.

Samuti võib senisele linnavalitsemisele ette heita seda, et tehtud on suursuguseid plaane, kuid nende teostamine jääb mõnikord poolikuks. Ka linna arengukava täitmine on puudulik ning on seni tuginenud peamiselt lootustele, kuid mitte konkreetsetele tegudele.

Heakorrastatud ja kaunis Elva saab alguse eelkõige väikestest tegemistest - nii paneb kasvõi mõnesaja meetri pikkuse jalakäijate tee korralik rekonstrueerimine keset Elvat alguse ilusale traditsioonile. Samuti on Elva eraettevõtted andnud nõusoleku abistamaks järk-järgult avalike rajatiste renoveerimist. Puudu aga on linnajuhtide initsiatiivist.

Et Elva oleks ilus

Et Elva ainulaadne looduskeskkond säiliks ning siinsel elanikul ja külalisel oleks võimalik nautida väikelinna ilu, on tarvis:

Viia linna prügimajandus kaasaegsele tasemele - et üldsus saaks nautida siinseid kauneid parkmetsasid, on vaja, et kõik jäätmetekitajad sõlmiksid prügiveolepingu;

Toetada ja tunnustada elanikke, kes hoolitsevad oma kodukoha ümbruse, sealhulgas ka avalike kõnniteede ja parkmetsade eest;

Igal aastal renoveerida tervikuna näiteks 1 km peatänavaid -lappimisest ei piisa. Uuendatavad tänavad tuleks planeerida koos kõnniteede, pinkide, haljastuse, prügikastide ning muu vajalikuda;

Matkakeskusest kujundada kergliiklusteede sõlmpunkt - teed hargneksid Peedule, Tervisespordikeskusesse, Tartu suunas, ümber Arbi järve;

Elva unikaalse linnaruumi kujundamise eest vastutab professionaalne linnaarhitekt.

Piisab vähesest

Nimetatud lahenduste ellu viimiseks ei ole tarvis kümneid miljoneid kroone. Piisab tihedamast suhtlemisest avaliku sektori ja ärisektori vahel, samuti avaliku sektori ja linnarahva vahel. Praegune dialoogi puudumine ning puudulik järelevalve vee- ja kanalisatsioonitööde teostamisel ongi loonud olukorra, kus Elva tänavad ja üldine keskkond on koledamad, kui kunagi varem.

Et Elva oleks parem koht elamiseks, on lisaks linnavalitsuse suurematele pingutustele tarvis ka sektoritevahelist tihedamat koostööd. Suhtlemine meie kolmanda sektori organisatsioonidega (MTÜ-de ja SA-dega), rohkem infotunde ja suhtlusringe linnaelanikega ning linnavalitsuse katkematu töö avalikes huvides on tegevused, mis aitavad Elva muuta palju kenamaks ning atraktiivsemaks paigaks nii siinsele elanikule kui külalisele. Tehkem siis koostööd Elva arengu nimel!

Et õppimine oleks rõõm

2009-10-17

Valmimas on uus riiklik õppekava, mida on tehtud juba pikki aastaid. Küllap oleks see ammu käigus olnud, kui vahepeal valitsused poleks vahetunud ja sellega koos ka tuuled hariduselus pöördunud.

Loodetavasti hakatakse järmisel õppeaastal Eesti koolide esimestes, neljandates, seitsmendates ja kümnendates klassides, st iga kooliastme algul, õppima uue õppekava järgi ja aastaks 2013 peaks olema täielikult üle mindud uuele õppekavale. Miks üldse oli vaja õppekava uuendada? Näitasid ju rahvusvaheliste võrdlusuuringute TIMSS ja PISA tulemused, et meie õpilaste teadmised teiste riikidega võrreldes on suurepärased. TIMSS 2003 tulemuste põhjal olime loodusainetes maailmas viiendal kohal ja Euroopas esimesel kohal, PISA 2006 tulemuste põhjal olime maailmas viiendad ja Euroopas teised. Selliste tulemustega võib ju igati rahul olla. Meie õpilaste edu põhjuseks peetakse professionaalsete õpetajate ning kohusetundlike õpilaste kõrval ka kaasaegset õppekava. Samadest uuringutest aga selgus veel üht-teist, mille üle tasub mõelda ja millest tuleb järeldused teha. Nimelt selgus, et Eesti õpilaste tulemused on küll väga head, kuid õppimine on rõõmutu ja ilma sisemise motivatsioonita ning Eesti õpilastel on madal enesehinnang. Lisaks on Eestis tehtud uuringute põhjal teada, et suur osa meie koolide õpilastest tunneb pidevalt üleväsimust. Saladuseks pole ka asjaolu, et igal aastal kukub põhikoolist välja suur hulk õpilasi, enamus neist poisid. Aastaid on kurdetud, et meie õppekava ei ole liiga suurele osale õpilastest jõukohane. Nimetatud asjaolusid arvestades saigi uue õppekava kõige olulisemaks nõudeks õpilaste koormuse vähendamine. Selleks tuli mõnevõrra vähendada õppesisu ning senisest enam kasutada õppeprotsessis aktiivõppemeetodeid.

Näiteks matemaatikas on põhikoolist välja jäetud murdvõrrandid ja nende abil lahendatavad tekstülesanded, oluliselt on vähendatud algebraliste murdude osa ning protsentülesandeid õpitakse kuuenda klassi asemel seitsmendas. Gümnaasiumiastmes on õpilastel võimalik valida kas kitsam või laiem matemaatikakursus, kusjuures kitsam kursus on oma käsitluslaadilt hoopis praktilisem kui seni meile harjuspärane. Laia matemaatikat õppinud õpilased saavad aga hea aluse jätkamaks õpinguid erialadel, kus matemaatikal on olulne roll. Uues õppekavas on senisest suurem tähtsus infotehnoloogia kasutamisel. Arvutite abil on õpetajatel võimalik visualiseerida õpetatavat ja see aitab kindlasti kaasa arusaamise paranemisele. Loomulikult toob arvutite kasutamise nõue kaasa ka kohustuse koolidele (tegelikult koolipidajatele-omavalitsustele) varustada kõik klassiruumid õppetööks vajalike kaasaegsete tehniliste vahenditega.

Kindlasti tekivad siinkohal küsimused, kas õppesisu vähendamise või muutmisega ei lange meie head tulemused rahvusvahelistes võrdlusuuringutes ning kas nõrgemate õpilaste toetamise kõrval on ikka piisavalt mõeldud ka tugevamate õpilaste arengule. Arvan, et kui senisest enam pöörata tähelepanu õpitavast arusaamisele ja selleks nüüd reaalselt ka rohkem aega on, siis peaks õpitulemused paranema. Uues õppekavas on jäetud piisavalt otsustamisruumi õpetajatele. Põhikooli ainekavades on fikseeritud hea taseme õpitulemus, gümnaasiumi ainekavades rahuldava taseme õpitulemus. See tähendab, et ainekavades ei ole fikseeritud maksimumi, mida millisel tasemel tuleb õpetada. Lõplikud otsused selles osas teeb ikkagi õpetaja lähtudes oma õpilastest.

Mitte vähem oluline õppekavas nõutavate õpitulemuste saavutamisest on vältida madala enesehinnangu tekkimist õpilastel. Kindlasti on siin vajalik õpilast toetada nii kodul kui koolil. Õpilane ei tohiks end tunda kehvemini seetõttu, et mõnes aines õppimine väga hästi ei edene. Kui suudame hoida õpilase enesehinnangut, siis varem või hiljem laabuvad ka ülejäänud probleemid. Loomulikult on äärmiselt oluline, et ka õpetajad tunneksid end väärtuslike ja hoitutena, ainult nii on neil jaksu sama tunnet hoida ja arendada ka oma õpilastes. See on järelemõtlemise koht meie hariduspoliitikutele ja koolijuhtidele.

Omavalitsuste ülalpidamine on rahvale kallis lõbu

2009-10-11

Äripäevas ilmus 04.09.2009 ülevaatlik ja praegusel ajal vägagi õigustatud teemana kirjutis „Millises vallas võim kõige kulukam?" Kirjutati, et valitsemiskuludes joonistuvad välja põhjendamatult suured käärid omavalitsuste vahel ning neid ei oska selgitada ka vallajuhid ise. Tegelikult tuleks aga hoopis pöörata rohkem tähelepanu mitte niivõrd nendele kääridele, kuivõrd nende kulude sisule.

Esimene probleem üldse sellise õige statistika saamiseks, kus valla- või linnavõim ei saaks manipuleerida eelarveridadega, oleks siiski üle riigi paika pandud kord, kuidas ja kus peaks omavalitsus kajastama kõiki oma haldamis- ja valitsemiskulusid. Ka selles kirjutises ütlevad riigikontrolli esindajad, et antud näidud pole võrreldavad ja omavalitsused käsitlevad valitsemiskulusid erinevalt.

Tekib aga küsimus, miks on seda siis lubatud. Kelle tegemata töö see on? Seaduseandja on loonud tingimused, kus omavalitsustel on vabad käed mitte näitamaks oma tegelikke haldamis- ja valitsemiskulusid. Nii on aga võetud ära rahval- riigi kõrgeimal võimul - saada teada ja võrrelda nende teenistuses olevate aparaatide efektiivsust ja kulukust. Sellega on rahvas jäetud ilma olulisest informatsioonist.

Teine probleem tuleb esile aga esimesega seotult. Nimelt on paljudes seal tabelis olevate omavalitsuste haldamis- ja valitsemiskulud tunduvalt suuremad. Näiteks Tartumaal asuvas Konguta vallas olid küll 2008. aastal üldised valitsussektori teenused 2,885 mln krooni, kuid siit on osad ametnikud puudu. Need on peidetud muude antud valdkonnaga seotud kulude alla. Kongutas on omaette keskkonnanõunik, maanõunik ja sotsiaalnõunik. Kokku kulus neile 2008. aastal üle 500 000 krooni, ehk kokkuvõtvalt olid valitsussektori teenused kõvasti kallimad. Sellest tingitult muutuks ka Konguta valla asukoht sealses Äripäeva tabelis, kus Konguta nihkuks kõvasti lähemale just kallimate omavalitsuste poole.

Kolmas ja tegelikult ehk kõige olulisem selle teema juures on aga hoopis nende kulude sisu. Kõige suurem huvi peaks ju siiski olema, et kuhu see raha kulutatakse ja kas seda kulutatakse õigesse kohta.

Konguta valla näitel on seda hea ka selgitada ja näidata, sest siin on asjad ikka paigast ära küll. Täna hetkel on natuke üle 1300 elanikuga Konguta vallas palgal 9 täiskohaga ametnikku. Oma palga teenivad kuus raske tööga välja lisaks vallavanemale, abivallavanemale, vallasekretärile, finantsjuhile, raamatupidajale, sotsiaalnõunikule ka maanõunik, keskkonnanõunik ja konsultant. Kõigil on 1,0 kohta ja põhipalka 10 000 krooni ja üle. Lisaks on nad ära teeninud ka staažitasud olenevalt avaliku teenistuse staažist siis kas 5%,10% või 15% põhipalgast kuus. Lisaks puhkusetasud ja oodatud jõulupreemiad aasta lõpus.

Sellele aga on veelgi lisa. Ametnikud saavad ka isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitist. Abivallavanem 4000 krooni ja finantsjuht, sekretär, maanõunik ja keskkonnanõunik 2000 krooni kuus. Eks Konguta inimene teab ise, kui palju just need ametnikud oma isikliku autoga sõidavad tööasjus ja kes neist üldse tuuakse tööle pereliikmete või mõne teise ametniku poolt. Samuti on neist kõik va üks kirjutatud ka sisse Konguta valda. Seega tööle käimine peaks olema igaühe enda kanda. Samas on vallavõim väitnud: seaduses on kirjas, et võib maksta!

Sama jutt on ka staažitasude kohta. Kongutas aga käibki kõik nii, et kui seadus ütleb et „võib" siis on see sama hea kui juba, et „peab" ja „teeme ära", seda eriti endale kasulike hüvitiste näol. Vallal on aga lisaks ka kaks bilansis olevat sõiduautot. Mõlemad on kasutada ühe perekonna käes. Uuemat roolib vallavanem ja natuke vanemat sotsiaalnõunik, kes on juhtumisi vallavanema abikaasa. Senimaani pole autodele kasutuspiiranguid ei summaliselt ega kilomeetritega paika pandud. Olgugi, et kummalgi neist oma isiklikku autot nähtud pole ja nad oma väidete kohaselt isiklikke sõite nende autodega ei tee. Viimane revisjoniakt tuvastas, et sõiduhüvitisi maksti täies mahus ka puhkuste ajal. Vallavalitsus oma vastuses revisjonikomisjonile seda aga ei arvanud ja leidis kõik korras olevat.

Vald peab ju üleval ka veel pidama volikogu. Konguta 1300 elanikuga valla volikogu esimees saab kuus üle 6000 kroonist tasu. Enamjaolt toimuvad Kongutas volikogud kord kuus ja sellest võiks järeldada, et Konguta on rikas vald. Opositsiooni tehtud ettepanekut, kus solidaarselt majandusraskuse ajal oleks volikogu liikmete hüvitist 50% võrra vähendatud, praeguse võimu toetajad volikogus aga ei toetanud. Esimese negatiivse lisaeelarvega toetati aga hoopis vallavõimu ettepanekul vähendamist erateede rekonstrueerimistoetustelt, ehk see toetus kaotati. Samuti said suurema hoobi üldmajanduslikud arendusprojektid ja kool. Hiljuti tuli riigipoolse teotuse vähenemise taustal tagasi kokku 4% tõmmata ka õpetajate palku, seda tagasiulatuvalt. Ka siin ei leidnud vallavõim, et annaks ise endalt midagi ära, et õpetajate rahakoti kallale mitte minna.

Vallamajas aga räägitakse, et raha kõikjale ei jätku ja kõiges on süüdi kurjad valitsuskoalitsiooni vedajad erakonnad. Kohe kindlasti ei ole süüdi ja ei saa kokkuhoidlikumalt majandada kohalik Rahvaliit, kes nüüd on valimisteks maskeerunud äkki „Hooliv Konguta" nimeliseks valimisliiduks ja loonud veel kunstlikult ka osadest omadest ja uutest liikmetest ka teise valimisliidu „Ettevõtlik Konguta", kes peaks siis vist opositsiooni mängima. Seda selleks, et praeguse tegeliku opositsiooni väärtust vähendada. Ju siis paja äärest ära kukkumise hirm on nii suur, et tuleb isegi vallavanemal oma nelja aasta taguseid sõnu valimisliitude aadressil süüa ja Rahvaliitu ülistav jutt vaikselt unustada.

Kõik need toimingud toimuvad ajal kui augustis 2009 vähenes üksikisiku tulumaksu laekumine võrreldes augustiga 2008 Konguta vallas 17%. Hetkel veel on vallaeelarve tasakaalus kuid kohustused lähevad ju ka järgmistesse aastatesse. Konguta vallavõimu meelest on vara veel tulevikule mõelda.

Kokkuvõtvalt peaks rahvast huvitama siiski hoopis lisaks nendele tabelitele, mida täna ei saa kahjuks võrdluses puhta kullana võtta, kulutuste tegelik sisu. Konguta vald on selle hea näide. Eelarvega seotud seadus peaks looma läbipaistva kajastamismudeli omavalitsuste haldamis- ja valitsemiskuludes. See peab olema arusaadav ka kõige lihtsamale tädi Maalile. Ära tuleb kaotada võimalus manipuleerida eelarveridadega nii, et tõde ei selgugi. Nendel valimistel on tänu Äripäevale üles kerkinud lõpuks ka lisaks muudele tähtsatele teemadel väga oluline - omavalitsuste kallidus ja selle raha kulutamise otstarbekus.

Sellega seotult ka haldusreform ja selle vajalikkus. Valikud on valijate käes!

Roosad prillid nurka

2009-10-01

On rõõm näha, kuidas mõni nädal enne kohalikke valimisi on Eesti korraga täis tublisid inimesi, kes tunnevad elavat huvi mõne linna või valla käekäigu pärast või lausa armastavad seda.

See kõik on väga ilus, aga sunnib paraku küsima, ega see armastus valimiste järel otsa ei lõpe. See oli ka põhjus, miks ma ise ka pikalt kaalusin, kas osaleda kohalikel valimistel või mitte.

Peibutuspart pole ma kunagi olnud, seda tööd mina teha ei oska. Kui lõpuks kandideerimise kasuks otsustasin, tegin seda täie jõuga ja tõsiselt, teatades, et valimisvõidu puhul lahkun Riigikogust ning asun uude ametisse.

Miks ma otsustasin seda teha? Üks põhjus oli see, et valimiste eel Eestit haaranud erakordse optimismi laine hakkas lootusetult närvidele käima. Lugedes sellest, kui suurepäraselt igal Eesti omavalitsusel läheb, tuli liigutusest lausa pisar silma.

Tõde on kibe rohi

Kindlasti on Eestis piisavalt omavalitsusi, kes omadega tõesti hästi toime tulevad, ent suur hulk omavalitsusi on praegustel rasketel aegadel raskustesse sattunud.

Selle asemel et objektiivsetel põhjustel tekkinud probleemidest ausalt rääkida, pannakse roosad prillid ette ning hakatakse inimestele hoopis puru silma ajama.

Selline lähenemine muudab probleemide tegeliku lahendamise kui mitte võimatuks, siis igatahes ülimalt raskeks.

Sest kui viimane raha kulutatakse valimisvõitlusele, kartulite ja küttepuude jagamisele, siis vaatab pärast valimisi kassast vastu tühjus.

Selle taustal väärib tunnustust Imavere vallavalitsus, kes ühena esimestest oma raske olukorra ausalt avalikkuse ette tõi ning riigilt saneerimisprogrammi algatamiseks toetust palus.

Sealjuures on Imavere paljude teiste omavalitsustega võrreldes veel suhteliselt heas seisus.

Asjade ausalt ajamise asemel eelistatakse mõnel pool aga luiskamist jätkata, lootes valimised üle elada. Pärast tulgu või veeuputus.

Sama taktikaga üritas end viimaste parlamendivalimiste eel Ungaris päästa sotsialistlik valitsus, kes riigi viletsat majandusolukorda varjas ning valijatele maid ja taevaid kokku lubas.

Kokkuvõttes lükkas see reaalsed lahendused Ungari probleemidele saatuslikult edasi, viies riigi majandusliku krahhini ning IMFi kontrolli alla.

Siis olid ka sotsialistid sunnitud tunnistama, et nad valetasid inimestele hommikul, valetasid lõuna ajal ja valetasid ka õhtul. See näide tõendab veel kord, et vaid endale ja teistele ausalt olukorra tõsidust tunnistades on meil lootust oma probleemidele lahendus leida.

Miks on tõde siis nii valus, et sellest rääkida ei taheta? Eks ikka sellepärast, et tõde on kibe rohi - poliitikuna tean seda omast käest.

See kehtib ka praeguse valitsuse kohta, kus kippusime samuti olukorda ilustama. Seetõttu jäädi mitme sammuga hiljaks, mis muutis Eesti olukorra raskemaks kui oleks pidanud.

Aga kui valitsus on praeguseks liikvele läinud, siis osa omavalitsuspoliitikuid jätkab vanal moel ega näi kavatsevatki oma kulutusi kokku tõmmata.

Pealegi jõuab pankrot kätte alles pärast valimisi. Ning seda ei pea kinni maksma mitte poliitikud, vaid ikka kohalikud inimesed.

Teine kummastav joon praeguses valimiskampaanias on asjaolu, et kohaliku elu probleeme puudutatakse seal vaid mõnel pool ja harva.

Jääb mulje, et mõne erakonna poliitikuid see eriti ei huvitagi, sest kohalik võim ei tundu neile nii magus kui võim Toompeal.

Seepärast kutsutakse inimesi üles mitte tegelema töökohtade loomisega koduvallas või -linnas, vaid üritatakse kasutada kohalikke valimisi selleks, et hankida endale uusi töökohti Toompeal. Ehk lihtlabaseks võimuvahetuseks.

Mitte aated, vaid raha

Kohalike probleemide lahendamisele ei aita see kuidagi kaasa. Niigi on imelik vaadata, kuidas mõni omavalitsus on kujunenud justkui erakondlikuks tööbörsiks, kus töökoha kaotanud uued ja vanad erakonnaliikmed endale töökoha leiavad.

Nagu omal ajal oldi valmis astuma komparteisse, jätkub tänaseski Eestis inimesi, kes astuvad mõnesse erakonda mitte aadete, vaid raha või privileegide pärast.

Kui toetatakse noortesporti, siis kuidas on võimalik astuda erakonda, kes samas omavalitsuses laste spordiringide rahasid järsult vähendab?

Sellist loetelu võiks jätkata veel pikalt ja nii mõnegi inimese põhjakäinud maine pärast on paraku kurb tunne. Nii ei olegi muud teha, kui roosad prillid eest võtta ning asju nende õigete nimedega nimetada.

Muidu me oma asjadega edasi ei pääse ning armastus jääb vaid tühjaks sõnakõlksuks.

Intervjuu: Poolsalaja enam ehitada ei saa

2009-09-24

Tänavu 1. juulist jõustunud planeerimisseaduse muudatuste järgi saavad naabrid nüüd jõulisemalt ehitiste planeerimisse sekkuda, vajalikku teavet jagatakse nii kirja teel kui ka suurtel infotahvlitel.

Kuidas seadusemuudatused lihtsustavad planeeringute tegemist, regionaalminister Siim Valmar Kiisler?

Muudatustega on selgemini esile toodud seaduse mõttest tulenev kohustus teavitada avalikkust ja kaasata huvitatud isikuid.

Samuti on täpsustatud varemgi kehtinud nõuet korraldada detailplaneeringu avalik väljapanek nii, et huvitatud isikud tõepoolest saaksid menetluses osaleda.

Planeeringu algatamisest tuleb nüüd kuu aja jooksul teavitada kohalikke elanikke ka hästi märgatava infotahvli või teatisega ning kirjaga.

Kas vastab tõele, et enam pole naabrite kirjalik nõusolek detailplaneeringu kinnitamisel kohustuslik?

Kui pidada silmas lihtsustatud korras detailplaneeringut, kus küsitakse naabrite kirjalikku nõusolekut, siis seal nõusoleku küsimise kohustus säilib.

Tavaliselt on osa inimesi alati millegi uue ja tundmatu vastu. Kuidas ennetada vastasseisu planeeringute tegemisel?

Tihti selguvad vastandlikud huvid planeerimisprotsessi käigus liiga hilja, kuna üks osapool polnud toimuvast varem teadlik. Tõepoolest, kui detailplaneering kinnitatakse, on juba hilja arvamust avaldada.

Seepärast on väga tähtis, et asjasse puutuvad pooled oleksid teadlikud juba planeeringu algatamisest.

Seadusemuudatuste eesmärk on huvilisi planeeringutest aegsasti informeerida, et võtta arvamused õigeaegselt arvesse ja vältida hilinenud üllatusi ning sellest tingitud vastasseisu.

Kas detailplaneeringute tegemine on läinud nüüd lihtsamaks? Ning kui jah, siis mille poolest?

Seaduses on täpsustatud planeeringute menetlemise nõudeid. Kaasamise ja koostööga seonduvalt on muudetud planeerimisseaduse paragrahve 11, 12, 16, 18, 19, 20, 25 ja 44.

Suuremad muudatused on rangemate menetlusreeglite kehtestamine juhuks, kui planeeritaval alal on tegu avalike huvide ja väärtustega. Samuti siis, kui linna või valla ruumilise arengu põhimõtted ja üldised huvid ei ole kindlaks määratud üldplaneeringuga.

Sätestatud on puudutatud isiku definitsioon. Naaberkinnisasjade omanikke ja teisi puudutatud isikuid tuleb planeeringust teavitada nüüdsest kirja teel.

Üks tähtsamaid uuendusi on see, et omavalitsused on kohustatud nii üldplaneeringu kui ka detailplaneeringu koostamisel tegema koostööd planeeritava maa-ala elanikke esindavate mittetulundusühingute ja sihtasutustega. Sellistel organisatsioonidel on nüüdsest õigus saada kirjalik teade avalike väljapanekute kohta nendel aladel, mille suhtes nad on oma huvist omavalitsusele teada andnud.

Tuleb ka märkida, et nüüd on võimalik ettepanekuid teha kogu planeerimisprotsessi
ajal.

Planeeringute materjalid peavad olema kättesaadavad Internetis omavalitsuse või maavalitsuse koduleheküljel, vastavalt planeeringu liigile.

Kui suured on karistused rikkumiste eest?

Planeeringu puhul on tegemist tavapärase haldusmenetlusega ja kui mingeid nõudeid on rikutud, saab oma õiguste kaitseks pöörduda halduskohtusse.

Viljandi rand vajab hoolivat suhtumist

2009-09-18

Kujundame Viljandi järve ümbruse atraktiivseks sportimis- ja vaba aja veetmise paigaks! Toome inimesed Viljandi randa!

Umbes säärases sõnastuses lubadusi on andnud juba peaaegu 15 aasta jooksul kõik valimistel kandideerijad. Järeldus on lihtne: laulusalmides kuulsaks saanud Viljandi järv on kõigile tähtis.

Ülevalt lossimägedest või Tartu mäelt vaadates tundubki, et kõik liigub õiges suunas: rajatud on uus sõudeelling, spordiväljakud rohetavad, Kosti silla juurest on võsa koristatud. Kahjuks on positiivne mulje petlik. Kohapeal selgub, et randa on viimase viie majanduslikult rammusa aasta jooksul kõigest mõni kiik ja pink juurde ilmunud ning vanad karussellid on liikuma saadud.

Käin suviti alatasa Viljandi järve ääres: kultuuri- ja spordiüritustel, aga ka perega ujumas. Kui eelmisel aastal tundsin koos teiste vanamuusika festivali avamisele tulnutega häbi, et muusika- ja tulemängu pidi jälgima järvest välja tiritud veekasvuhunnikute vahel, siis tänavu oli «tipphetk» suve kõige kuumematel päevadel perega lastebasseinis sulistamine - ujuda oli seal keeruline, sest kasvud põimusid ümber jalgade.

Septembri esimestel päevadel võtsin kaasa fotoaparaadi ja jalutasin veel korra rannas ringi. Olukord oli õige pisut muutunud: kuivanud taimede hunnik, mis suvitushooaja kõige kaunimatel päevadel lastebasseini (!) ees liival vedeles, oli ära koristatud (mujal rannas olid need ikka alles) ning lastebasseini paremast nurgast olid veekasvud niidetud ja tänu sellele ei olnud liival enam nii palju partide väljaheiteid.

Mida ma oma fotodega öelda tahan?

Mudane ja kinni kasvama hakanud järv, lagunev endine Kalevi spordibaas, tühermaa kunagise Vikerkaare restorani asemel ja poolenisti remonditud staadion (puuduvad valgustus ja abiruumid ning katus varjab vihma eest vaid kahte viimast rida) vajavad tõepoolest miljonilisi investeeringuid. Selleks aga, et saaksime olemasolevatki nautida, on tarvis kõigest tähelepanelikku silma ja hoolivat suhtumist. Mõned lauad ja naelad, koorem mulda ja liiva, värske värv ja natuke tööd ei tohiks linnale ületamatu olla.

Piltidelt nähtav allakäik on olnud pikaajaline, seda peatada saaks aga nädalaga.

Mis kõik on hea, kui ära tehtaks!

2009-09-07

Kummaline küll, kuid nii kriitiline misantroop kui ma olengi, olen teiste inimeste ja nende tegude tunnustuseks kirjutanud ning kõnelnud kaugelt, isegi võrreldamatult rohkem kui nende mahategemiseks. Olgu või pisiasi, aga väärt tegu väärib alati häid sõnu. Neid kuluks Tartule senisest enam.

Iseasi, et alati saab paremini. Tähtvere parki on asja ligemale poolesajal koeral. Enamik neist on toakoerad, kellest mul on kahju, sest koera õige koht on värske õhu käes.

Kunagi kirjutas Juhan Peegel vanast naisest Annelinnas, kes korjas oma koera sita tolle järelt ära. Elab Tähtvereski mees, kes seda teeb. Üks poolesajast koeraomanikust!
Ainult et: kui ta on oma koera järelt koristanud, viib ta asjaomase kilekoti... Vabadussõja mälestusmärgi veerde, sest seal asub lähim prügikast. Teised ei tee sedagi.

Kes peaksid niisuguste asjakäikude üle valvama ja trahvikviitungeid kirjutama - kas keskkonna- või muinsuskaitsjad?

Pea on, vari puudub

Tartul ja Tallinnal on mitu suurt erinevust, kaasa arvatud seegi, et Tallinna linnapea Edgar Savisaar teeb tulusaks kõik, mis vähegi kõlbab. Täitsa selge: Tallinn pakub tööd märksa rohkematele kui Tartu ja Edgar Savisaar oleks kadunuke, kui ta sellega ei arvestaks vahemikus ühtpidi Aserist Haapsaluni ning teistpidi Helsingist Tamsaluni.

Tartu ei pea aga elama Savisaare järgi. Meie linnas on vähemalt paarkümmend linnaliinibussi peatuskohta, mis asuvad lageda taeva all. Mitmel uulitsal, näiteks Vaksali tänavas, täiesti jaburalt - ühel pool bussiteed on klaasist ootepaviljon, kuid teisele poolele pole rahakest jätkunud.

Tuled silmakliinikust välja, pisarakanalid puhtaks uhutud, ja saad kogu vihmasagara vastu vahtimist. Kas tõesti peab Tartus vahetama tervet koalitsiooni selleks, et teha korda kõik bussiootekohad?

Igale poole bussitaskut ei tee, lihtsalt pole ruumi. Siiski võiks Tartu linnaisadel ja -tädidel olla peas niigi palju mõistust, et saada aru: ootepaviljoni varju alla peab mahtuma vähemalt kuus inimest ja prügikastid nende juures peavad olema suuremad kui kastid parkides.

Miks? Bussipeatustesse koguneb ju rohkem inimesi! Kusjuures nad kõik näiteks kutsikatesse ehk mikrobussidesse mahtuda ei võigi. See on ajuvaba, kui taksosse istudes tuleb kinnitada surmarihmad, aga kutsikas võib sõita ka püstijalu.

Kas Tartu võmmid ja teised trahvi määramise õigusega tegelased ootavad uut poliitilist kokkulepet, mille tulemusena siis tehakse emba-kumba: kas võetakse rajalt maha iga kutsikas, kus sõitja seisab peatusevahe püsti, või vastupidi, võrdsustatakse kutsikad bussidega?

Siga õpetab paremini

Kuid tagasi prügi juurde. Prügiks võib olla ka inimese väljaheide ja muide, ma polegi aru saanud, miks «piss» on koguni hellitussõna, aga «kust» lubatakse üksnes kauniskirjanduses.

Tartu taksojuhtidel tuleb parklates oodata tundide viisi. Kus nemad, aga ka lehemüüjad, hädal käivad?

Üldistatud vastus ütleks, et lähimas kasiinos. Või koolis või kingapoes. Või võpsikus. Tartu bussijaamas tuleb selle eest maksta. Aga kellele sa maksad Tartu raudteejaamas või Maarjamõisas või Era tänavas? Kas keisrile? Eriti kui oled naine, kes ei saa ajada pükse rebadele, vaid kellel tuleb kleidisaba üles kiskuda.

Tartu ei ole miljonilinn, siin peaks saama selle asja korda.

Iseseisvus on õnnistanud Tartu linna andekate skulptuuridega. Vaevalt on terves maailmas ühegi teise akadeemiku pead pestud pärast ta surma sedavõrd järjekindlalt kui Baeri oma Toomel. Kreutzwaldi põlvedel pole ealeski istutud nii sageli nagu Vilde süles Vallikraavi nurgal.

Juba mõnda aastat on Tartul oma siga. Lihamüüjad Tartu vanal turul Mati Karmini taiest muidugi ei uuri, neile on tähtsam saada päeva lõpuks lett tühjaks. Turult ostjale pakub Karmini «Siga» midagi uut aga igal päeval. Selle sea ligiduses puudub läga. Mati Karmini jäädvustatud siga on puhas. Puhtam kui elu.

Elu on üldiselt mustem. Kui sa teed sigaretil ja paberossil vahet ning valid marki ja oskad välgumihklit laenata, miks sa siis ei oska muud kui visata koni maha? Olles piibu- ja suitsumeeste suhtes tolerant (popsutagu ning tõmmaku), ei ole ma siiski nende kojamees. Sinu suits, sinu koni, sinu koristamine enese järelt. Keegi ei keela, aga uhkus ei luba?

Kellelt siin küsida!

Teine asi on jalgratturite kiivrid. Need võivad olla küllalt tülikad ja ometi olen ma kiivristatult näinud päris väikesigi marakratte. Ega siis Tartu politseinikud pea hakkama iga lapsevanemat puuduva kiivri pärast kohtumajja vedama, aga kas ei ole pigem nii, et ka tilluke konstaabel igatseb tabada eeskätt suurt riigivastalist?

Mida rasvasem, seda tõusvam karjäär. Prefekt puuris - väga hea. Jalgrattur ilma kiivri ja ohutuledeta - tühja kah. Kas surmani?

Kolmandana tooksin esile selle lolluse, et taksol, mis peatuses ega kodus ei seisa, peab olema nn plafoon katuselt maha võetud. See tähendab: kui seisad parklas, siis jäta plafoon katusele, kui ootad sinna alles kohta, võta maha. Veelgi selgemalt: taksot sõites peab kaasas olema kui mitte akutoitega trell, siis vähemalt väga suur kruvikeeraja. Kohe hästi suur.

Kumb on sel puhul aga tähtsam, kas klient või kruvikeeraja?

Aga mida on mul küsida Juhan Partsilt ja Rein Kilgilt, kui lihtsam on avada Ülenurmel taas kord rahvusvaheline lennuliiklus, selmet korda teha kohalik raudteevärk, ühes sellega ka hädalkäimise-majandus?

Vaesustki annab korda teha. Selleks ei pea valimisi ootama. Tallinn tormab, Tartu passib.

Küsimus: Mis juhtub maaeluga?

2009-09-03

Mida kavatsete teha, et maaelu säiliks ja areneks?

On vaja tugevaid ja tegusaid omavalitsusi, inimestel peab olema tööd. Eelarved tuleb hoida tasakaalus ning aidata ettevõtlusel keerulised ajad üle elada. Selleks peab aktiivselt ära kasutama riigi pakutavad programmid ettevõtluse elavdamiseks ning Euroopast tuleva raha. Tuleb lõpetada inimeste ametisse määramine poliitilise kuuluvuse või sõpruse järgi.

Kas pooldate vabatahtlikku või sunniviisilist valdade liitmist?

Tugevate ja tegusate omavalitsuste loomiseks on haldusreform möödapääsmatu. Kindlasti meeldiks mulle vabatahtlik ühinemine rohkem, kuid teatud olukordades ei saa ilmselt vältida ka administratiivset liitmist. Muidu liituksid tugevamad omavalitsused üksteisega, väiksemad ja vaesemad vallad jääksid aga ääremaaks.

Kuidas kavatsete parandada bussiliiklust maapiirkondades?

Kindlasti tuleb astuda korruptsiooni vastu antud alal, mis on teatavasti mõnel pool olukorda negatiivselt mõjutanud. Bussiliikluse arendamisel on oluline teha tööd ka ettevõtjatega, kellele on samuti vaja toimivat ühendust.

Kuidas tõmmata inimesi, eriti noori, maale elama, ja kuidas neid seal hoida?

Kui on töökohti, püsib elu maalgi. Ülimalt oluline on haridus, aga ka lasteaiad, vaba aja veetmise ning sportimisvõimalused. Eliitkoolide aeg peab mööda saama, kogu Eestis tuleb anda samal tasemel head haridust. Erilist tähelepanu tuleb pöörata noorte tööpuudusele ja rakendada haridusministri pakutud võimalusi noorte taas õppima suunamiseks.

Kas ja kuidas tuleks maavalitsuste rolli ja otsustamisõigust suurendada?

Kahjuks on see pärast 2002. aastat pigem vähenenud. Mõnel pool räägitakse koguni maavalitsuste kaotamisest. Minu seisukoht on vastupidine - kuni haldusreformiga pole asjad selged, ei saa seda teha. Maavalitsustel on ühishuve koondavana täita oma tähtis roll.

Mõtteid Pagari ja Pika tänava nurgalt kiiruskaamerate asjus

2009-08-14

Küllap saate aru, et tegemist on minu töökohaga Tallinna linnas. Tavaliselt jõuan hommikul kell kaheksa töölaua taha ja alustan värskest Virumaa Teatajast. Kuna esmaspäeval leht ei ilmu, korraldan hoopis juhtkonna nõupidamise. Teinekord juhtub, et räägime ka kiiruskaamerate rakendamisega seonduvast.

Nende rakendamine sõltub majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) ja siseministeeriumi koostööst.

Tänaseks on kokku lepitud, et kaameratega tegeleb MKMi pool. Trahve hakkab uuest aastast menetlema nn menetluskeskus siseministeeriumi haldusalas politsei- ja piirivalveameti struktuuris. Kiiruskaamerate eesmärk on ju selge - tõsta liiklusohutust Eesti maanteedel.

Kiiruskaamerad on mõeldud liikluse rahustamiseks ning peaksid hinnanguliselt aitama aastas säästa 40-50 inimelu.

Kiiruskaameratega ei taheta teha varjatud liiklusjärelevalvet. Nendesse kohtadesse, kus on kaamerad, pannakse ka vastavad tähised, mis inimesi kaamerate olemasolust teavitavad.
Esimeses etapis paigaldatakse Tallinna-Tartu maanteele analüüsi põhjal valitud kohtadesse 16 kaamerat.

Kuna eesmärk on alandada sõidukiirust ohtlikes kohtades (kaamerad pannakse liiklusohtlikesse kohtadesse), siis on see saavutatud, kui sõidukijuht sõidab selles piirkonnas lubatud kiirusega.

Oleme veendunud, et perspektiivis saavad juhid aru, et sõites pidevalt kiirendades ja aeglustades ei ole ajalist võitu, sõidumugavust ega ka ökonoomust. Seega on lõppkokkuvõttes otstarbekas liigelda vastavalt kehtestatud reeglitele. Sellega tagatakse enda ja kaasliiklejate turvalisus. Kuigi vahenditega on kitsas, ei maksa unistada, et me politseinikest liiklusjärelevalves loobume. Seega pole põhjust arvata, et jätame Tallinna-Tartu maantee vaid tehnika hoolde.

2011. aastaks peaks kiiruskaameratega olema kaetud 320 kilomeetrit - kaamerad paigaldatakse ka Tallinna-Pärnu ja Tallinna-Narva maanteele. Kaamera tööpiirkonda sisenemisest annab alati teada vastav infotahvel.

Kui kaamera parasjagu töötab ja rikkumise fikseerib, ootab autojuhti 100-3000kroonine hoiatus. Raskemate rikkumiste puhul (suur piirkiiruse ületus) alustab politsei väärteomenetluse, tuvastab sõidukit juhtinud isiku ja karistab teda vastavavalt rikkumisele väärteomenetluse korras. Väärteomenetluse algatamisel võib trahv ulatuda aga ka 12 000 kroonini.

Keegi ei vaidle selle üle, kas pildistada profiilis, kukla tagant või eestvaates, tegutsedes lähtutakse mõõteseadusest.

Kui sõiduki kiirus on lubatust suurem, pildistab kaamera sõidukit nii, et tuvastatav oleks sõiduki number ja juhi nägu. Samuti fikseerib kaamera kiirust ületanud sõiduki kiiruse, rikkumise kellaaja ja kuupäeva.

Kaamera saadab iga rikkumise fotod politseisse, kus autoregistri andmebaasi kaudu tuvastatakse fotole jäänud sõiduki omanik või vastutav kasutaja. Mõne päeva pärast saadetakse omanikule, liisinguautode puhul vastutavale kasutajale, hoiatusmenetluse raames tähitud kiri.

Kui rikkumiselt tabatud sõiduki omanik või vastutav kasutaja võtab teo omaks, tuleb tal maksta rahatrahv ja sellega on kiiruse ületamine riigi silmis klaaritud.

Muidugi peab riik kiiruskaamerate olemasolust hoolimata tõhustama kehtivate ja maksmata trahvide kättesaamist. Politseitrahve on näiteks laekumata 360 miljonit krooni. Sellest ka ettepanek muuta liiklusseadust selliselt, et autoregistri toiminguid saab teha vaid pärast trahvide tasumist. See ei lahenda kogu probleemi, aga on üks võimalus.

Mis prügimägedesse puutub, siis teatavasti on Rakvere prügimägi 16. juulist suletud. Lähimad prügilad asuvad Tormas, Uikalas, Väätsal ja Jõelähtmes. Peale selle ei tohi kiiruskaamerat prügimäele viia, see peaks jõudma elektroonilise romuna jäätmejaama, kui tema elupäevad pärast aastatepikkust tööd loetud on.

Püsiväärtuste hoidmine nõuab paratamatult piiranguid

2009-08-12

Inimestel, isegi tervetel rahvus- ja usugruppidel on erinev arusaam pühadusest ja erinev on ka praktika pühaduse säilitamisel ja kaitsmisel. Viimastel aastatel on Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) lisaks jumalateenistustel ja kiriklikel talitustel osalejatele avanud oma uksed teelistele ning paljude kontsertide ja festivalide külastajatele.

Kuidas olla avatud ja samas säilitada pühakoja pühadus - seda piiri täpselt seada on võimatu. Selle seavad oma südames kiriku töötegijad, liikmed, külastajad ja kõrvalseisjad. Paraku ei satu need piirid erinevatel inimestel alati kohakuti.

Nädala eest Püha Vaimu kirikus aset leidnud sündmusest antud ülevaadetele tuginedes võin täna kahetsusega tõdeda, et piirid ületati. Koguduse tavapärase elurütmi taastamiseks on kirikuruumi pühaduse ja inimeste meeleparanduse eest palvetatud ning kirikus jätkatakse Jumala sõna kuulutamise ning sakramentide jagamisega. Tagatud on ka kiriku kunstiväärtuste turvalisus.

Mul on kahju, et Püha Vaimu kirikus toimus sinna sobimatu üritus. See pani avalikkuse kahtlema kiriku ja tema töötegijate usaldusväärsuses ja võimekuses hoida neid vaimseid ja materiaalseid väärtusi, mis meie kätte on usaldatud.
Alati jääb võimalus, et usaldust kuritarvitatakse, kuid vastutust kannavad need, kellele see pandud on.

Püha Vaimu kirikus juhtunu eest kannab vastutust oma töötegijate kaudu kogu kirik, sest peame teadma, millised on kirjutatud ja kirjutamata reeglid. Neid peame ise järgima ja samas jälgima, et ka teised saaksid neist kinni pidada.

Kuidas hoiduda tulevikus selliste asjade toimumise eest? Kardan, et üldiste väärtushinnangute devalveerimise hoos suudab kirik hoida seniseid püsiväärtusi vaid teatud piirangute kehtestamise hinnaga.

See võib paraku mõjutada ka juba nii harjumuspäraste kontserdisarjade, festivalide korraldamist või teiste sündmuste tähistamist kirikutes. Oletan, et sellega kaasneb üleüldine nurin kiriku suletuse ja ühiskonnast võõrdumise pärast.

Küsimus-vastus. Peeter Laurson

2009-06-11

Kuidas prognoosite eurovalimiste valgusel oma erakonna võimalusi sügisestel kohalikel valimistel? Millele kavatsete rõhku panna ja mida oma tegevuses korrigeerida?

Eurovalimised näitasid meie prognooside õigsust - eesmärk oli valimised Tartus võita või saada vähemalt võidule ligilähedane tulemus. 15,3 protsenti häältest pole paha, Tartus olime Eesti teistest piirkondadest kõige tugevamad. Ka meie põhikonkurenti Reformierakonda toetas palju inimesi, aga häälte hulgalt oli see siiski tagasiminek. Pigem on näha, et Keskerakonna toetus on Tartus suurenenud.

Võib olla üpris tõenäoline, et saame ka kohalikel valimistel hea tulemuse. Ei usu, et teeme väga suurejoonelise kampaania, eesmärk on pigem lähemalt tutvustada kandideerijaid ja kampaania sisu võikski olla rohkem informatiivne.

Sisulisi koosistumisi oleme erakonnas teinud, ideed on settimas ja välja tuleme nendega sügisel, mil majanduslik olukord on ilmselt pisut teine.

Muidugi oleme praegugi kokku võtnud, mida võiks teistmoodi teha, mida peaksime silmas pidama, oma volikoguliikmete kaudu oleme teada andnud, kuidas suhtume ühte või teise probleemi. Pool aastat tagasi rääkisime, et vähemalt tund parkimist peaks kesklinnas tasuta olema, ja nüüd on linnavalitsus samale seisukohale jõudnud. See tõestab, et oleme õigel teel ja tajume linna olukorda.

Aruteludes ettevõtjatega on välja tulnud, et kõige häirivam on linna asjaajamine, see peaks muutuma ettevõtjasõbralikuks, linnaametnik peaks eeskätt olema ettevõtja teenistuses, mitte vastupidi, ja aitama leida kiireid lahendusi. Aastaid on soosituid n-ö ühe sõpruskonna inimesi, teised ettevõtjad on tõrjutud linnast välja. Kõik ettevõtjad peaksid olema Tartus võrdsed ja tingimused ettevõtluseks samuti. Tahame viia ettevõtluse täiesti neutraalseks, et ettevõtjale ei vaadataks näkku, vaid lähtutaks tema probleemidest ja vajadustest.

Praegu on see vahetegemine kõvasti kahandanud linna tulubaasi ja asjad pole Tartus laabunud nii, nagu nad laabuda võiksid. See takistab normaalset konkurentsi, tekitab pahameelt üksteise suhtes. Asjaajamine peaks muutuma kiiremaks; pole normaalne, et mõned planeeringud võivad võtta isegi kaks aastat aega. Kõik see on mõjutanud linna ettevõtlust - tulubaas on väiksem, töökohti on vähem ja mõnisada meetrit linnapiirist eemal on loodud uued töökohad.

Linn annab sõna, linn peab sõna

2009-05-28

HEA MÕTTEKAASLANE Peeter Kuusk vaidleb ajaleheveergudel linnapeaga veekeskuse rajamist puudutava lepingu üle. 19. mai «Sakalas» ilmunud arvamusloost paistab, et Peeter Kuusk ei ole lõpuni mõistnud eraõiguslikele ja avalik-õiguslikele subjektidele tehinguid sõlmides kehtivate õiguste ja kohustuste erinevusi.

Ettevõtjad võivad tõesti omavahelisi lepinguid igal ajal muuta ja täpsustada. Selles pole midagi imelikku. See on nende, mitte avalik asi. Ühiskondlike asutustega on lood teised. Avaliku hanke põhitingimuste muutmine, ka pärast lepingu sõlmimist, toob päevakorrale võimaluse, et keegi kolmas hanke vaidlustab.

Veekeskuse ostmiseks sõlmiti linnavolikogu kehtestatud tingimustel korraldatud avaliku konkursi tulemusena ostu-müügileping. See pole ehitusleping. Kui lepingus volikogu kinnitatud tingimusi muudetakse, võib teistel ettevõtetel tekkida õigustatud soov teha uutel tingimustel ka oma pakkumine.

SEEPÄRAST EI SAANUD Centrumi kaubanduskeskuse ehitajad kümme aastat tagasi jätta praegusesse asukohta hotelli ehitamata, kuigi oleksid eelistanud selle asemel rajada suurema hotelli samas kvartalis teise paika. Ettepanek oli linnale kasulik, aga avaliku hoonestusõiguse konkursi tingimused ja selle alusel sõlmitud leping nõudsid, et hotell oleks kaubanduskeskuse osa. Nii ka läks.

Veekeskuse ostukonkursi võitja on välja kuulutatud ja temaga leping sõlmitud.

PEETER KUUSK väidab, et tegu pole mitte konkursi tingimuste muutmise, vaid juba sõlmitud lepingu tingimuste täpsustamisega, milleks pole vaja pakkumise teinute käest heakskiitu saada. Seda ei nõua tema sõnul ükski seadus.

Olen väitega nõus, kui muudetakse lepingupunkte, mida polnud paika pannud volikogu. Ent arutluse all on olnud ka keskuse valmimise tähtaeg ja see, kas peaks kasutatama kaugkütet. Neis küsimustes seadis volikogu piirangud konkursi põhitingimustes, mida muutes tekib kolmandal osapoolel võimalus nõuda hanke tühistamist. Siit tulenebki linnapea Kalle Jentsi soov saada teiselt pakkujalt lepingu muudatustele heakskiit.

ON ARUSAAMATU, miks ja milles Peeter Kuusk linnavõime süüdistab? Kas selles, et linn ei taha lepingut täita? Seda pole ju keegi, ei linnapea, linnavalitsus ega ka volikogu kordagi väitnud.

Tõsi, linnajuhid on üles näidanud valmidust lepingu muutmist arutada ja vajaduse korral seda muuta, kui ettepanekud ei sunni hanget tühistama ja on linnarahvale kasulikud.

Kohtusin koos linnapeaga 18. mail Leviehituse juhatuse esimehe ja saneerijaga. Nad mõlemad kinnitasid soovi lähtuda olemasolevast lepingust ja jätkata konstruktiivset dialoogi.

Lähipäevil on kohtust oodata Leviehituse saneerimisotsust. See annab lepingu osalistele kindlust ja linnale lõpuks veekeskuse. Vähe tähtis pole seegi, et ehitajad saavad tööd. Linnavõimudele on oluline iga ettevõtte hea käekäik, aga õiglastel ja seaduslikel alustel.

Nagu aasta 1944

2009-05-07

Kas meil jätkub alati sedavõrd teadmisi, et igast asjast võimalikult kohe aru saada? Ilmselt mitte.

Elus tuleb enamasti tegelda just irratsionaalsete probleemidega. Käisin täienduskoolitusel viimati aastal 2000, teemaks kriisi reguleerimine tuumakatastroofi korral. Kohapeal selgus, et õppuse korraldaja ei tundnudki ülesande sisu. Ta oli ehtne issanda idioot. Hüva, elutargad inimesed ütlevad, et küll elu ise õpetab. Aga mismoodi saab elu ise õpetada haldusreformi? Saab küll. Näiteks korterimüügiga. Või kolimisega vaestemajja. Lahkumisega Eestist. Võimalusi on rohkem kui üks.

Vigade tunnistamine teeb otsustamise raskemaks

Peame meeles pidama, et Eesti iseseisvuse taastamine 1988-1992 ja meie riigi väljavedamine majanduskriisist alates aastast 2008 on kaks eri ülesannet. Tookord otsustati küllalt kiiresti. Nüüd on otsustamine raskem, sest sa pead tunnistama ka oma vigu. Oskust tunnistada eksimust tuleb õpetada enne kohut, järelikult hiljemalt koolis. Aga niisugust ainet pole üheski õppekavas.

Näiteks mina pean praegu õppima viies suunas. Esimeseks on kohanemine vanaduse tulekuga. Teiseks saab tegelemine endast vanematega (vanim nendest on hetkel 67aastane tippjuht). Kolmas on noor põlvkond, praegused gümnasistid. Neljas on tehnoloogiline evolutsioon, arvutikasutus. Viies on poliitiline areng ka väljaspool Eestit, sest näiteks Lääne-Euroopa varustatus nafta ja gaasiga mõjutab meid, ehkki ei käi meie kaudu.

Neist viiest midagi kärpida vististi ei anna. Maha saaks võtta "õppekavadest". Kes on mõelnud inimestest, kes on juba välja õppinud, aga peaksid juba justkui mälestusi kirjutama?

Hangeldajad lõikavad muutustelt jätkuvalt kasu

Ellujäämine ei tähenda automaatselt kohanemist. Ei oska öelda, kui palju küüditati Siberisse rasedaid ja kui palju samataolisi 1944. aastal üle mere läks, ent ma tunnen meest, kes sõitis paadis 300 km kaheaastasena. Merega temasugune ühe-otsa-piletil kohaneda ei jõua. Peret, mis pidi minema nii pikale otsale, praktiliselt tundmatusse, oli 7 inimest. Võinuks olla ka 8, aga Juta Oleski ja minu ema Maja Olesk (1909-2000) keeldus.

Tegelikult oli paadis paarkümmend põgenikku ja tahtjaid oli rohkemgi. Palju paadikoht maksis, ei tea. Tean seda, et tädimees Siegfrid Viirman (1908-1984) ütles hüsteerilistele põgenikele: kes veel tuleb, sellel löön käed aerulabaga murtuks.

Oleme oma haldusreformiga mõnevõrra otsekui 1944. aastas. Nagu paadis koos ülearuste põgenikega. See on kurjast. Ühe jupi haldusreformist on omandireform juba ära teinud. Tehtud on teinegi jupp, nimelt haiglad. Käsil on kolmas, õppeasutused. Kõige rohkem on nondelt reformidelt lõiganud vaheltkasu ehk hangeldanud ehitusfirmad.

Haldusreformi läbiminek eeldab viit kriteeriumi. Esiteks põhiseaduse muutmist selles võtmes, et oleksid defineeritud nii "maakond" kui ka "osavald". Teiseks-kolmandaks e-Eesti töökõlblikkust ja haldusreformi seotust riigieelarvega. Neljandaks kompensatsiooni inimestele, kes reformi käigus kaotavad töökoha, ehkki pole pensioni vähenemist "ära teeninud". Viiendaks uue põlvkonna personalikoolitust.

Mina alustaksin punktidest 2-4. Neist kriitilisim on teine punkt, sest e-Eesti on lagunenum kui vana pastel. Asjapulgad ja -tundjad, tehke see asi korda!

Karm reaalsus on kohal

2009-05-05

Eelmise aasta mais kirjutasin, et on aeg hakata kokku hoidma, kuna riigi tulude laekumine on oluliselt alanenud.

Meie maksusüsteemis jõuavad sellised muutused omavalitsusteni umbes aastase viitega, nii et tollal oli valdadel ja linnadel veel võimalik teha läbimõeldud otsuseid tulevikuraskuste ennetamiseks.

Nüüdseks on karm reaalsus kohal ja maksutulude alanemine kajastub ka omavalitsuste tulubaasi kukkumises. Paljud omavalitsused on oma eelarveid koostades olnud riigist konservatiivsemad, mis annab veel natuke manööverdamisruumi.

Lihtne ei ole aga ei neil, kes headel aastatel kõikvõimalikke populistlikke kulutusi harjusid tegema, ega neil, kel töökohtade äkilise kadumise tõttu tulubaas kokku on kuivanud.

Rahandusministeeriumi arvutuste kohaselt on kolme kuu andmetele tuginedes vaid 3 protsenti tulude langusest seotud maksumuudatustega, omavalitsustele laekuv tulumaks aga väheneb sel aastal oodatavalt kokku 10 protsenti.

Seega on languse peamiseks põhjuseks sisetulekute ja eelkõige maksumaksjate arvu vähenemine. Järelikult avaldab jätkuv majanduslangus ja töötuse kasv ka edaspidi märkimisväärset survet omavalitsuste tuludele.

Olukorra kiire halvenemine on juba praegu statistikast näha. Kolme kuuga, eelmise aasta detsembrist veebruarini, on 13 omavalitsust kaotanud rohkem kui 10 protsenti maksumaksjaist.

See on väga suur töötuse kasv, mis tähendab omavalitsuse tuludele olulist lööki. Näiteks 341 elanikuga Torgu vallas on maksumaksjate arv langenud 10,8 protsenti, samal ajal on tulumaksu laekumine jaanuarist märtsini kahanenud tervelt 15,2 protsenti.

Standardnäiteks kujunenud, Eesti väikseimas, 96 elanikuga Piirissaare vallas on maksumaksjate arv langenud 18,2 protsendi võrra ning tulumaksu laekumine tervelt 22,4 protsenti.

Napilt alla tuhande elanikuga Mõisakülas aga on märtsis tulumaksu laekunud tervelt 19,9 protsenti vähem kui jaanuaris. Neist 13 kohalikust omavalitsusest, kus maksumaksjate arv on langenud vähemalt kümnendiku, on muide 12 alla 2000 elanikuga.

Kõige suuremas rahalises ohus on väikesed omavalitsused, mis tuginevad vaid mõne üksiku kohaliku ettevõtte edukusele. Kui mõnel neist tööandjatest halvasti läheb, on ka vald pankrotis. Väga väikeseid ehk alla 1000 elanikuga omavalitsusi on Eestis aprilli alguse seisuga 40.

Ka on hädas need, kes headel aegadel üle investeerisid, et oleks ikka uhkem kui naabril, kuigi mitut nii suurt objekti piirkonda tegelikult vaja polnud. Ehkki investeeringud tehti enamasti eurorahade eest, tuleb neid hooneid nüüd kütta ja hooldada, mis on suur kulu.

Millised on lahendused?

Mõned ütlevad, et põhiküsimus on omavalitsuste väike tulubaas. Kui riik annaks kohalikele omavalitsustele rohkem raha, laheneksid finantshädad ja ei oleks ka mingit haldusreformi vaja, sest kõik töötaks niigi.

Selle lähenemise probleem on, et riigi ja omavalitsuste rahakott on nabanööri pidi seotud - kui kasvab üks, kahaneb teine. Ei ole mingit müstilist riiki, kellelt saab alati võtta. Jagatavat raha on täpselt nii palju, kui me kõik omaenda tuludest maksudeks maksame!

Teine, realistlikum võimalus on püüda olemasolevate vahendite raames paremini toime tulla. See tähendab suuremaid, tugevamaid omavalitsusi.
Eksperdid on hinnanud, et kõigi ülesannete kvaliteetseks täitmiseks peaks omavalitsuses töötama vähemalt 13 spetsialisti, tegelikult on nii aga vähem kui pooltes 227-st.

Lisaks inimestele on omavalitsuse toimimiseks oluline ka rahaline võimekus. Väikeste valdade investeeringusuutlikkus on nii madal, et sellest piisab vaid euroraha taotlemise omafinantseeringuks. Paljudel on aga omavahendid liiga väikesed isegi euroabi küsimiseks.

Eelmisel aastal kokku hoidmisest rääkides ei pidanud ma silmas ainult raha säästmist, vaid ka selgade kokkupanemist, et keerulised ajad tugevamana üle elada.

Nüüd on tähtajad kukkunud ja saab kindlalt öelda, et 2009. aasta kohalike valimistega toimub vaid Vändra ja Kaisma valla liitumine.
Omavalitsuste vabatahtlik ühinemine liigub seega teosammul.

Vajadus haldusreformi järele saab alguse paljude omavalitsuste madalast majanduslikust võimekusest, praegune kriis toob selle valusa tõe teravalt esile.

Avaldatud lisaks:

07.05.2009 Valgamaalane

08.05.2009 Virumaa Teataja

Majandusminister käis Baltecos

2009-04-22

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts alustas 14. aprillil Raplamaa külaskäiku Vigala vallast, kus ta tutvus SS Vigala Puu ja Vigala Piimatööstusega.
Märjamaal oli esimene kohtumine siinse ettevõtjate ühenduse esindajaga. Natalia Lüllmaa tõstatas teema, et väikeettevõtetel on hoolimata mitmesugustest pakettidest siiski raske toetusi saada. Märjamaa Tarbijate Ühistu direktor Rene Tobbi täiendas teemat oma näidetega. Kuna neil kohtumistel kiirustab alati aeg tagant, lepiti kokku edasi suhelda meilitsi. Minister väljendas riigi valmisolekut vajaduse korral toetuste tingimustesse muudatusi teha, et need rahuldaksid ettevõtjate vajadusi paremini.
Põgusalt puudutati ka haldusreformi teemat. IRLi liikmest Parts põhjendas suurte valdade ideed: võeti aluseks Põhjamaade mudel - toimetulevas vallas võiks olla 20-25 000 elanikku. Ta möönis, et vallad võivad olla ka väiksemad, kui see on inimestele vastuvõetavam.
Minister ei pooldanud Eero Plamuse väljapakutud ideed, et omavalitsuste ja riigikogu valimised võiks läbi viia korraga: on oht, et kampaania käigus hakkavad riiklikud teemad varjutama kohalikke.
Seejärel sõitis Parts ja teda saatnud nõunik Tiit Leier edasi Varbolasse. Balteco
Mööbli tootmisjuht Marek Meister andis ülevaate tehase viimaste kuude käekäigust. 2008. aasta oktoobris kukkus toodang poole võrra, tänavuse aasta algusest on olukord paranenud ja 2009. lõpuks tänavu loodetakse taas kasumisse jõuda. Soome on Balteco Mööbli põhiline turg ja müük sinna on taastumas.
Nüüd käib tsehhis taas iga päev tootmine, aga töötajate arv on 105-lt vähenenud 66-le. Euronõuetest lähtuvalt tuleb lähitulevikus üle minna vesialuseliste värvide kasutamisele, mis on keskkonnasõbralikumad kui praegu kasutatavad happekõvenduvad värvid.
Päeva lõpetas minister Raplas värvitootmisettevõttes Sadolin.

Sellist Rakveret ma tahaksin - ja kohe

2009-04-17

Rakvere kui linnaruumi arenguks on vaja visiooni igal juhul ka siis, kui haldusreform Rakvere jaoks midagi ei muuda.

Tegelikult oleks uusi aspekte küll, kui linna ümbruse vallad oleks sama omavalitsusüksuse territooriumil.

Põldlinnastumine

Küsimus on põldlinnastumises. Võtame kas või minu elukohajärgse külapoe - Põhjakeskuse.

Mäletan rõõmsameelset Rakvere vallavanemat avamisjärgsel päeval mööda kaubanduskeskust ringi tuhisemas. Suur investeering vallas. Äge.

Samas on linn ja maal asuv kaubanduskeskus ühendamata. Popiks käimisteeks saanud Näituse tänaval lõpeb tänavavalgustus täpselt linna piiril.

Edasi on pimedus. Orienteeruda saab muidu tuledes kaubanduskeskuse järgi.

Valikuid on kaks, kas rajada valla poolt tänavavalgustus või tuleb vallavanemal pimedal ajal valla piiril hakata helkureid jagama.

Aga vähemasti tee on ja rahva tervise aspektist on väga hea, et inimesed liiguvad.

Muidugi, bussiga Haljala poolt kaubanduskeskusse tööle tulijad peavad maantee ääres kõndides ka ellu jääma.

Seni on nii läinud. Sama on uute elamualadega linnapiiri taga, kus inimesed on tahtnud endale teatud privaatsust, kuid teenuste ootus on seotud linnaga.

Olgu selleks kas või rattatee linna, laste koolitamisest kõnelematagi.

Rakvere linn peab saama oluliselt juurde elamualasid, kus uute hoonete juurdetulek on planeeritud ja muu linna infrastruktuuriga seotud.

Need kohad tuleb leida ja uus linna üldplaneering neid võimalusi ka pakub. Mõistlik on, et teinekord olemasolevate hoonete asemel.

Ega see ju ikka mõistlik ei ole, et Mulla tänava otsas laiutab garaažide ala, kus autode hoidmisega enam ilmselt suurt pistmist pole.

Seda kõike mõnesaja meetri kaugusel Rakvere kuulsast keskväljakust.

Muidugi on garaažides mõnus niisama asju hoida, et nende äraviskamist edasi lükata.

Ma ei tungi eraomandile kallale, aga ootan huviga, et näiteks kümmekonna aasta pärast oleks kõnealune maatükk ostu-müügi teel omanikku vahetanud ja tegemist oleks kena asumiga Rakvere idapiiril.

Rakveres on samas palju säilitamisväärset, seda lausa piirkondade kaupa.

Rakvere on küll väike linn, aga võimaldab mõelda suurelt.

Võtame näiteks jalakäijate promenaadi, mis algab (lõpeb) Rohuaia tänaval ja lõpeb (algab) Rakvere ametikooli ees.

Sellest liinist võiks saada Rakvere National Mall nagu Washingtonis, pikk roheala, mille ühes otsas majakaks Kapitoolium, teises Lincolni mälestusmärk ja mille lähedusse jääb näiteks ka Valge Maja.

Hakkad Rohuaia tänavalt kõndima, kõigepealt astud sisse Nordea Panga majas olevasse galeriisse, mis on ajahambale vastu pidanud, jõuad turuplatsile, vasakul jääb pilk Rakvere Valgele Majale, linnavõimu kantsile, platsil skulptuur jalgrattaga ümber valjuhääldiposti tiirutavast noorukist.

Natuke eemal on võimalus iseendal jalgrattakarusselliga ümber posti tiirutada.

Grossi Turukaubamajast on saanud töötav kaubandusmuuseum, kus on võimalik ostelda läbi viimase kahe aastasaja poodide.

Muidugi on tegemist Virumaa Muuseumide ketti kuuluva muuseumiga.

Õnnelikumad võivad kokku trehvata vanahärra Olegi endaga, kes, jalutuskepp käes, muuseumis ringi patseerib.

Kauplemine on olnud suur osa tema elust.

Tuleviku tänavale jõudes näed paremal ajaloolist haridustemplit, Rakvere gümnaasiumi ja taamal Tarkuste Majaks nimetatud uut haridushoonet, kus võimalik raamatukogusse minna ja akadeemilist õhku hingata.

Linna põllustumine

Aga tagasi meie oma Mallile. Seminari tänaval on kahe autosõiduraja vaheline roheala muudetud laiemaks.

Seal on väikesed purskkaevud ning porgandi- ja tillipeenrad, et XXI sajandi linnalapsed näeksid, kuidas toidu kasvatamine tegelikult välja näeb.

Lõpuks jõuame arhitektuuri pärli, Rakvere ametikooli ette, kus õpilaskohvikus on võimalik jalga puhata ja osa saada veel millestki, mille sisu ma ei tea.

Näiteks lastele mõeldud ehitusmaailm, kus ise võimalik müüri laduda, naela laua sisse lüüa, tappi saagida jne.

Mis tahes täna võõrast ja uljast ideed tappa ei tasu.

Olgu selleks või rippraudtee Vallimäelt võimaliku pilvelõhkujani.

Me oleme uhked oma vapiürituste üle punklaulupeost meeste tantsupeoni, vahele veel nii naistele kui meestele üksteise tõukamist sumoareenil.

Need on ettevõtmised, mis panevad Rakverest rääkima. Nii kolmel-neljal päeval aastas.

Oluline on aga, et me ise tunneks rõõmu oma linnakeskkonnast ja seda liigaastal kolmesaja kuuekümne kuuel päeval.

Rakvere linna üldplaneering Rakvere 2030 on teostamisel. Materjalid linna kodulehel kättesaadavad, tundke linna tuleviku vastu huvi.

Praegu võib küll olla raske aeg millegi uue rajamiseks, aga nii raske pole see ometi, et tulevikku plaanida ei saa.

Majandusminister külastas Raplamaa ettevõtteid

2009-04-16

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts veetis teisipäevase päeva Raplamaa ettevõtetes. "Kõige tähtsam on täna majanduse stabiliseerimiseks see, et riik suudab oma rahaasjad hoida korras ja usaldusväärsed. Sellest sõltub rahva üldine heaolutase ehk ostujõud," ütles Juhan Parts.

Nädalisel õnnestus ministrit saata tema viimasel kohtumisel ES Sadolinis. Ministrile tutvustas Raplas asuvat ettevõtet peadirektor Piret Minn. Minister avaldas soovi näha ja kuulda, kuidas ettevõttel läheb muutunud majandusolukorras. Peadirektor Piret Minn ütles, et kõige hullem seis ei ole. Muutunud olukorda silmas pidades selgus, et sellel aastal on tootmisprotsessid olnud lühemad kui tavaliselt, põhjuseks see, et ettetootmise riske ei võetud. 10% ettevõttest kuulub Eesti kapitalile. Suuromanik on Hollandi firma Akzo Nobel.

Peadirektor ütles ministrile, et ettevõte on eriti uhke selle üle, et Raplas tehakse ka tootearendust. Rapla laborites kasutatakse tõelist tänapäevasel tasemel keemiatehnoloogiat. Siin sünteesitakse sideainet, millest hiljem saab värv. Siin pannakse eos paika värvi omadused ja kvaliteet.

Minister nägi Sadolini - tootmistsehhid, laborid ja laohoone.

Raplamaal nähtu kokkuvõtteks

Minister Juhan Parts külastas peale Sadolini Raplamaal veel kolme ettevõtet: Vigala vallas Vigala Piimatööstuse OÜd, kus tehakse mozzarella juustu, ja S.S. Vigala Puu Oüd ning Märjamaa vallas Varbolas Balteco Mööbel OÜd.

"Ettevõtted kohanevad, meeleolu on keskmisest parem. Pole paduoptimismi, ei ole käegalöömist, on töine otsingute meeleolu.

Ekraan on muidugi suhteliselt udune veel. Nagu oleks kompassi nõel sattunud kahe magnetvälja vahele. Mingitest märkidest, et märtsis läks nii ja see oli natuke parem kui veebruaris, ei saa teha mingeid põhimõttelisi järeldusi veel. Positiivne on, et neis ettevõtetes, kus ma käisin, suhtutakse töötajatesse väga teadlikult, neid niisama ei koondata ja kui vähegi võimalik, siis hoitakse.

Üksikhuntide mure on see, et müügivõimekus ja kontakt turuga on hästi nõrk. Nad on hädas. Mis võiks olla retsept? Tuleks otsida sõpru ja partnereid, kes tegelevad samas sektoris samalaadse tootmise või tegevusega. Püüda ses osas ikkagi koopereeruda."

Minister ei andnud väga suuri lootusi, et kriisi põhi on käes. "Selles osas ma pigem korrigeeriksin hästi positiivseid ootusi, milles me oleme harjunud elama," ütles majandusminister.

• ES Sadolin kuulub maailma suurima värvitootmiskontserni Akzo Nobel koosseisu ning selle Rapla tehases käib alates 2005. aastast kogu Akzo Nobeli puidukaitse- ja puiduimmutusvahendite arendustegevus.

• ASi ES Sadolin 2007. aasta müügitulu oli 888,4 mln kr, varade maht 353,6 mln kr, omakapital 285,8 mln kr ja puhaskasum 114,8 mln kr. Ettevõte on suure osa oma kasumist tavaliselt dividendina välja jaganud. Näiteks aastail 2006-2008 suunati selleks tarbeks 279 miljonit krooni. ES Sadolini suuromanik on 90 protsendiga Soomes registreeritud Akzo Nobel Coatings Oy.

***

Üks paljudest dialoogidest kohtumisel

Peadirektor Minn: "Me enda meelest väga tugevalt haldame oma tootmisprotsesse ja..."

Minister Parts: "Ise!?"

Piret Minn: "Ise!"

Juhan Parts: "Ei ole nii, et keegi Nilsson saabub kusagilt ja hakkab sehkendama?"

Piret Minn: "Ei. Nilssoni käest me saame küsida. Me ei tegele siin fundamentaalteadusega. Saame kontsernist mitmesuguseid ideid, sõltuvalt taas meie aktiivsusest. Rakenduslik tootearendus, et see toode oleks meie regioonidele vastav, on kõik meie otsustada ja teha."

Juhan Parts: "Mis teil probleemiks on?"

Piret Minn: "Käibevahendite aeglane liikumine. Siin laos on praegu pooleteise kuu varu aasta keskmisest. Tavaliselt me valmistume kevadeks rohkem. Meie müük on hooajaline."

Linnavalitsuse poolikud otsused

2009-04-11

Volikogus on arutusel 75 miljoni kroonine eelarvekärbe. Kas sellisest kärpimisest piisab? Tööpuuduse kasvust tingitud tulude alalaekumist võib prognoosida aasta lõpuks sellises mahus, mis hiljemalt sügisel sunnib linnavalitsust kärpima eelarvet veel vähemalt samas ulatuses, kui mitte rohkem. Sügisel on aga valimised, nii et suure tõenäosusega peame menetluses eelarvega novembrini vastu pidama.

Tuleb tunnustada Pärnu linnavalitsust, mis lõppeks suutis mingi kärpekava kokku panna. Väikese teki all hulgakesi on seda raskem magada, kui tubagi juhtub kütmata olema.

Lõhkilaenatud linnakassa

75miljonilise negatiivse lisaeelarve puhul võiks küsida: kas kõik kaotavad solidaarselt?

Vastus on selge ei. Kaotab linnakodanik, võidab linnavalitsus ja ametnikkond. Linnakodaniku kaotus seisneb selles, et talle ei võimaldata neid teenuseid sellises mahus, mille eest ta makse on maksnud. Teda petetakse. Poliitiliste linnavalitsejate ja ametkonna palku ei kärbita, reaalne töö aga jääb vähemaks, kuna pole raha ülesannete täitmiseks.

2009. aasta lõpul peab siis uus linnavalitsus olema see paha, mis praeguse tegevusetuse vilju maitseb ja lõiked ära teeb, aga selleni on veel aega.

Arvan, et kõige umbusklikumadki on veendunud, et Pärnu linna kohustuste tase ületab seadusega lubatud 60 protsendi määra. Kui jätkuvalt ei suudeta teha küllaldases ulatuses eelarvekärpeid ega laenude tagasimakseid, kasvab kohustuste osa veel. Tulud ju vähenevad. Pöidlakeerutamine ehk mittemidagitegemine ei tekita linnakassasse raha juurde ega lahenda probleeme.

Linnavõimule tavaks saanud viisil jätkates tõotab 2010 tulla Pärnu linnale tänavusest veel hullem. Kui linnavalitsus ei näe praegu võimalusi kärpida eelarvet rohkem kui 75 miljoni krooni võrra, sest teede ja tänavate koristamise ja kordategemise arvelt ei ole enam võtta midagi, siis tänavavalgustuse väljalülitamine sügisel on juba paratamatus ning aasta lõpuks jäädakse ikkagi 80 miljonit võlgu.

Mille arvelt aga võetakse 2010. aastal pea 40 miljoni krooni kasvavate laenude tagasimakseteks ja 2011. aastal veel 100 miljonit krooni, millele lisanduvad spordihalli hoonestusõiguse tasud, jääb mõistatuseks kõigile.

Mind kui Pärnu linnavolikogu noorimat liiget paneb imestama süüdimatus, millega linna rahaasju aetakse. Põhjuse leidsin Pärnu keskraamatukogu lugemissaalis vanu Pärnu Kommuniste ja Pärnu Postimehi sirvides.

Enamik praegusi otsustajaid kõneleb seal kui kunagised Kommunistliku Partei linnakomitee liikmed ja täitevkomiteelased. Nimesid võite leida ise nõukogudeaegsetest Pärnu lehtedest. Võtkem siis rasket olukorda kui pikaleveninud desovetiseerimist.

Mida tuleks teha?

Usun jätkuvalt, võib-olla naiivselt, aga siiski, et linnavõim võtab mõistuse häält kuulda ja soovib midagi selget ja julget linna heaks teha.

Selleks teen mõne põhimõttelise ettepaneku.

Esiteks tuleks praegu arutusel eelarvekärbet suurendada vähemalt 150 miljoni kroonini. Kulusid saab kärpida ainult linna üldvalitsemiskulude arvelt. Kas raha võetakse kohalikule omavalitsusele pandud kohustuste täitmata jätmise arvelt või mainekujunduse ja palkade arvelt, on poliitilise valiku koht, milles otsustusvoli on ainult võimuliidul. Kui 2009. aasta lõpuks selgub, et tulude laekumine on parem kui eelarve kärpega kavandatud, tuleks enne tähtaega vähendada linna kohustusi laenu andnud pankade ees.

Teiseks peaks linnavalitsus viivitamata välja töötama töökohtade loomisega seotud ettevõtjaid toetavad abimeetmed ja need kohe ellu viima. Ilmselgelt ei piisa uute luuameeste ja munitsnike töölevõtmisest.

Kolmandaks tuleb leida muid võimalusi linnatulude suurendamiseks.

Loodan, et võimuliit ja Pärnu Postimees suudavad näha opositsioonis enamat kui virisejat ja vingujat või - mis veel hullem - ärasõnujat, märkamata probleemide tegelikke põhjusi. Võimuliidu vigadele ja tegematajätmistele oponeerimine on iseloomulik demokraatlikule ühiskonnakorraldusele.

Või peaksime Pärnu linnavolikogus viimasel ajal tavakssaanu järgi kuuletuma volikogu esimehe Ahti Kõo nõudele, milles ta lausa keelab volinikel analüüsida linnavalitsejate vastuseid? Kas sellist Pärnut me soovimegi?

Kohalik omavalitsus peab olema usaldusväärne

2009-03-31

Viimastel kuudel on olnud mitmeid huvitavaid arvamusi ja uudiseid kohaliku omavalitsuse teemadel. Mõned päevad tagasi tuli positiivne uudis Eurobaromeetri tavauuringu tulemustest, millest selgus, et Eesti kodanik usaldab enam kohalikke omavalitsusi ja Euroopa Liitu kui vabariigi valitsust.

Uuringust selgub, et liikmesriikide valitsusi usaldatakse üldiselt vaid kolmandiku ulatuses (34%) - näiteks Eestis usaldab valitsust 48% ja kohalikku omavalitsust 59% küsitletuist.

Eesti lõunanaabrite juures, kus on läbi viidud jõulised haldusreformid, on olukord usaldusega nutusem - kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi usaldab vaid 44% lätlastest ja 31% leedulastest. Lõunanaabrite olukorra tõsidust näitab ka 19. märtsil tulnud uudis Riiast, kus Läti omavalitsuste liit võttis vastu otsuse, millega organisatsiooni volikogule anti otsustusõigus kriisiolukordade väljakuulutamise osas.

"Antud olukorras peavad kohalikud omavalitsused ise võtma vastutuse arengute eest riigis," ütles Läti omavalitsuste liidu nõunik Maris Pukis. "Kui valitsus ajab pläma ja ei tegutse, jääb elu mõnes omavalitsuses lihtsalt seisma."

Eesti elu põhineb traditsioonidel

Eesti ühiskondlik korraldus põhineb juba sajandeid kohalikul identiteedil ja traditsioonilistel omavalitsuslikel allüksustel. Igal piirkonnal on oma kombed, ütlemised, murded, rahvariided, lood, arusaam elu-olu korraldamisest. Isegi õllekapad olid igal kihelkonnal omanäolised. Omavalitsused on elanikele kõige lähemal ja on olnud ikka puhvriks keskvõimu liigse sekkumise korral.

Haldusreformist rääkides on üks peamisi kartusi, et selle tulemusel kohalik võim kaugeneb kodanikest. Selle kartuse vältimiseks peavad võimud säilitama huvi keskusest kaugemal olevate piirkondade suhtes. Samas suurendab võimu kaugenemine kindlasti külade ühtsustunnet.

Kodanikualgatus ja julgus seista oma elukeskkonna eest on aastatega ainult jõulisemaks muutunud. Heaks näiteks on siin hiljutine hiidlaste vastuseis tuulegeneraatorite paigaldamisele. Kui kohalik kogukond ikka ei soovi neid oma elamise vahetusse lähedusse, siis peavad ka valitud võimukandjad hakkama neid lõpuks kuulama.

Kohalik võim esindagu oma piirkonna huve

Kohaliku võimu kõige olulisem ülesanne on ikkagi esindada oma piirkonna huve, planeerida tulevikku vastavalt oskustele, võimalustele ja tahtmistele. Riigivõim ei tohi asetada omavalitsust sellisesse olukorda, milles viimane kaotaks oma spetsiifilise ilme ja lakkaks olemast omavalitsus.

Kas omavalitsuste tulude äravõtmine ja kõrgete riigiametnike poolne pidev rõhutamine, kui hädised ja saamatud on omavalitsused, just seda eesmärki ei täidagi? Kui ikka inimesele pidevalt ütelda, et sa oled rumal, siis hakkabki ta ennast lõpuks rumalaks pidama.

Kellele on vaja lakkamatute roheliste, punaste ja siniste õigusnormide väljaandmist, mis on eluvõõrad, kuna need ei arvestada kohalikku traditsioonilist elulaadi. Seni kuni arutatakse ja tellitakse analüüse teemadel, mida omavalitsused ikka tegema peavad, läheb elu edasi.
Kunagi kingiti mulle kell, millel oli pühendus "Kuni vaatad kella, kaob aeg". Millegipärast tundub mulle, et viimased kaheksa aastat olemegi ainult kella vaadanud, märkamata meid ümbritseva aja möödumist.

Muutused viivad elu edasi

Muutusi kohaliku elu juhtimisel ja korraldamisel on vaja järjest rohkem. Muutusi, mis viivad elu edasi, ei tohi karta. Muudatusi omavalitsuste tasandil tuleb karta ainult siis, kui ei suudeta arvestada väljakujunenud traditsioone, piirkondlikke eripärasid ja ilmneb tahtmatus kaasata protsessidesse kohalikke elanikke.

Asjata oleks loota, et pärast omavalitsuste ühinemist Saaremaal hakatakse Valjala rahvamajas Mustjala pulma mängima. Erinevused säilivad, kuid piirkondlik rivaliteet ja vastuseis ei tohiks avaldada olulist mõju ühtsele integreerumisele.

Saarlastel on niipalju lihtsam, et väljaspool võetakse meid kõiki ühesuguste saarlastena, erinevused paistavad välja rohkem Saaremaa-siseselt. Need ei tohi kaduda, aga need ei tohi ka takistada elul edasi minna. Haldusreformi saab ellu viia ainult usalduslikus õhkkonnas - kus rahvas usaldab valitud esindajaid ja võim usaldab rahvast. Valitsus ei tohi kunagi unustada, kelle heaks ta töötab.

Pilvedesse tõusta ja kõigekõrgemat mängida on hetkel kohatu. Eurobaromeetri uuringutest selgub ka, et skandinaavlastest usaldab kohalikku tasandit rootslastest 68% ja soomlastest isegi 77%. Selline usaldus saavutatakse ainult kõigi osapoolte koostööl, mitte üksteist materdades. Eesti on meil üks, teist Eestit ei ole meil kusagilt võtta.

Peeter Oleski reaktsioon Mart Laari artiklile "Eesti otsib otsustajaid"

2009-03-30

Kallis Mart!

Sinu seisukoht „Eesti otsib otsustajaid" meie koduleheküljel tänase päeva kohal on väga vajalik ja intensiivne. Iga päev niisuguseid ei ilmu ega ole see ka igamehe töö. Rõhutaksin Sinu arvamustest kolme punkti.

Esiteks tähtajalisus. Mängult kukub kell teatavasti males (erinevalt piljardist), elus kukub ta surmaga. Haldusreformiga jauramine tähendab enesetapmist. Paljudes meie hulgast istub kinni kujutelm, nagu oleks haldusreform nagu Newtoni kolmas seadus - igavesti lõplik. Haldusreform on alati funktsionaalne. Tema läbiviimiseks on vaja raha ja järelikult saab teda teostada koos muudatustega riigieelarves. See nõuab aega, kuid ka stardipauku. Umbes nagu 60 m jooksus. Ainult Issanda idioot võib arvata, et kui stardipauk nii lühikesel distantsil antakse, oledki samal hetkel finishis (minu aeg oli 8, 9). Pauku on aga vaja ja see tuleb kõmmutada praktiliselt kohe. Seda saab teha tõepoolest koalitsiooni või erakondade ühine kokkulepe - või ka president. Kodanikuna hakkab ju ka tema elama Ärmal ja käima tööl Kadriorus uue halduskorralduse järgi.

Teiseks ettevõtlus seotuna tööpuudusega. Geoloogidel ehk prükkaritel on tööd praegu küll. Nad sõidavad pikki otsi taksodega ja räägivad isekeskis paremate mobiiltelefonidega kui Sul ja mul. Ümber õpivad nad ise. Kriitilises piirkonnas asuvad haritud inimesed elueas 40-60, kellel puudub ettevõtluskogemus, kuid kellel on magistri tase ja väljakujunenud elustandard. Ma ei too siinkohal ära konkreetseid nimesid, sest ei taha seada neid löögi alla. Toonitaksin muud: ettevõtluspakett peab olema rühmiti diferentseeritud ehk teisisõnu, me vajame ka korralikku strateegiat. 10 aasta programmi, mida hakatakse täitma esimesest sekundist. Kao % nii „pikas" ajalises perspektiivis võib olla 30, kuid ka rohkem. Oluline on just see, mida teha tolle 30-ga. Me oleme olnud või õieti saanud allhankemaaks. Põhjamaade Hiina äraspidisel kujul. Eksistentsiaalselt on möödapääsmatu teha kannapööre.

Kolmandaks - kasutan oma sõnavara - haldusreformi asendustegevus. Selleks on haridusreform, millega Tõnis on juba alustanud. Siin tuleb asjaga jätkata, sest koolide kohta ei saa öelda nagu pankade kohta Brechtil: mis on panga röövimine võrreldes panga asutamisega. Tahan öelda, et haridusreform ja e-Eesti liiguvad haldusreformi suhtes lihtsalt eest ära. Haridusreform on - olles otsekohene - tegelikult negatiivne nagu miinuseelarve. e-Eesti vajab kapitaalremonti.

Tahtsin eespooltoodud märkustega Sinu seisukohta toetada. Hetkel neid märkmeid tehes saan siiski aru, et sellest ei piisa, aga ma ei ole ükskõikne. Ole terve! Peeter

Tähtvere mõisas 30. märtsil 2009

Haldusreform tuleb niikuinii

2009-03-26

Haldusreform on taas põhja lastud, tõdes üks tuttav ajakirjanik. Ei jäänud üle muud kui nõustuda. Kui sotsiaaldemokraatide eitav vastus lähtus vähemalt nende programmilistest seisukohtadest - Eesti vajab kahetasandilist omavalitsust -, siis Reformierakonna sõnum koosnes peamiselt omadussõnadest. Mis parata, kui stiil on juba selline.

Regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri kava saatus valitsuskoalitsioonis on mõnevõrra irooniline. Üks osapool heidab sellele ette, et ta ei kehtesta kahetasandilist omavalitsust, teine aga just selle sisseseadmist. Üks arvab, et Kiisleri plaan kärbib liiga rängalt kohalike omavalitsuste kulutusi, teine aga leiab, et hoopis suurendab neid.

Samas vaimus võib pikalt jätkata. Ainsana on mõlemad pooled üksmeelel selles, et Kiisleri plaan on halb. Eriti halb on see, et seda tahetakse tõesti sellel aastal ellu viia.

Seda vastandlike süüdistuste jada vaadates tundub mulle, et tegemist on üsna hea plaaniga. Reformierakond leiab, et tegemist on lubamatu kiirustamisega ja et nii napilt enne valimisi ei tohiks reegleid muuta. Samas arutab riigikogu valimisseaduste muutmist. Haldusreformi tehakse Eestis juba vaat et kümnendat aastat. 2001. aastal kukutas Reformierakond selle läbi - siis oli asi demokraatlikult põhjalikult läbi arutatud, ekspertarvamused ja uurimused paigas.

See Tarmo Looduse reformi ei päästnud. Vahepeal on aastad möödunud, miljardid tuulde lastud. Riigikontroll on öelnud, et on viimane aeg haldusreform ära teha - pole viga, võime veel oodata. Õiguskantsler kinnitab, et tegemist on põhiseadusvastase olukorraga - las jutustab.

Ma ei saa midagi parata, kuid tundub, nagu ei saaks Reformierakond lihtsalt eksisteerida reforme takistamata. Kui 2001. aasta kava ei sobinud ja 2009. aasta kava ka ei kõlvanud, siis mis on küll takistanud vahepeal kogu aeg kas võimul või vähemalt valitsuses olnud Reformierakonnal seda siis ära tegemast?

Aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Palun vabandust, kui mu mõtted kedagi riivasid. Isamaa ja Res Publica Liit ei arva, et oleme ainsad, kes teavad, kuidas haldusreformi teha. Oleme valmis arutama, lausa palunud kõikidelt huvitatud osapooltelt konkreetseid ettepanekuid. Mida aga pole, seda pole.

Seda, kuidas midagi mitte teha, teatakse suurepäraselt. Kuidas aga teha, sellega on teised lood. Jonni ei kavatse me sellegipoolest jätta. On kurb ja sünge, et enne 2013. aastat kogu Eestit hõlmavat haldusreformi teha ei õnnestu.

Vahest suudame kokku leppida vajalike raamseaduste vastuvõtmises, mis tagaks selleks, et vähemalt selleks ajaks reform tehtud saaks. Selle seaduse võib vabalt juba sellel aastal vastu võtta. Sest ükskord tehakse haldusreform ära niikuinii.

Raha otstarbekas kasutamine algab läbipaistvusest

2009-03-21

Leian, et on igati tänuväärt, et Meremäe vallavalitsus selgitab ajalehe vahendusel kõnesoleva riigihanke menetlemise asjaolusid.

Minu kui maavanema väljaütlemine Meremäe vallavalitsuses toimunud riigihanke menetluse kohta, ei ole ajendatud ainult hankemenetluse läbiviimisest, vaid ennekõike kohalike inimeste murest, tööga hõivatuse küsimusest tänastes majandustingimustes meie maakonnas, sh Meremäe vallas ja mitte ainult. Tegemist ei ole kellegi laimamise, vassimise või pingete õhutamisega, nagu arvab vallavanem.

Lisaks eelnevalt minu poolt öeldule tuginen ka ehitusekspert Andri Needole, kes ütles toimunud pakkumiste kohta, et probleem ei puuduta ainult väikseid omavalitsusi, vaid ka suuri. Andri Needo sõnade kohaselt võib viimase kolme kuu pakkumiste eripäraks lugeda seda, et pakutakse silmnähtavalt alla ehituse omahinna, eesmärgiga võita pakkumine. Andri Needo: „Hiljem, et mitte kahjumisse jääda, on võitnud firmal kolm võimalust: 1. kasutada ära kehvalt koostatud pakkumist ja lepingut ning nõuda tellijalt raha juurde. 2. jätta arved tehtud tööde eest alltöövõtjale JOKK meetodil maksmata. 3. kasutada alltöövõtuks ühemehe ehitusfirmasid, kes jätavad sageli maksmata riigimaksud ja töö tehakse ära välismaalt tagasitulnud ehitajatega, keda huvitab ainult igakuine töötasu. Teisi võimalusi ei ole. Kahjuks ei luba riigihangete seadus kõrvale jätta ilmselgelt omahinnast tugevasti allapoole tehtud pakkumist."

Vähetõenäoline on Obinitsa hoone terviklik ja kvaliteetne renoveerimine pakutud hinnaga, kus ilma käibemaksuta arvestuses on pakutud ühe ruutmeetri renoveerimise hinnaks 3400 krooni. Oht, et objekt poolikuks jääb, või saab ebakvaliteetselt ehitatud, on antud hinna põhjal suur ja ma jään oma arvamuse juurde.

Minu poolt artiklis väljaöeldu põhineb teabel, mis on saadud asjaosalistelt, kellele ei ole olukord mõistetav olnud, ja on paistnud just sellisena, nagu mina seda oma artiklis kirjutasin. Tunnistagem - see asjaolu, et pakkuja, kes on teinud „ilmse arvutusvea", osutub hiljem ka edukaks tunnistatud pakkujaks, tekitab paratamatult küsitavusi. Kui menetluses toimub riigihangete seaduse §50 lõike 5 kohaselt „ilmse arvutusvea" parandamine ja see ei ole kõigile üheselt arusaadav ja selge, siis ei saa välistada küsimuse tekkimist menetluse läbipaistvusest. Olen riigihangete läbiviimisega kokku puutunud rohkem kui kümne aasta jooksul, aga selline kogemus, kus hind tõuseb üle poole miljoni krooni juba pakkumiste avamise ja võitja väljakuulutamise vahel, on esmakordne.

Jagan vallavanema seisukohta selles, et maavanemana on mul õigus ja kohustus reageerida igale teatavaks saanud juhtumile ja tunda huvi kõige vastu, mis maakonnas toimub. Maavanema pädevusse tõepoolest ei kuulu järelevalve riigihanke pakkumiste osas, küll aga on maavanema kohustuseks jälgida maksumaksja raha otstarbekat kasutamist, aga selle tagab omakorda korrektselt läbiviidud riigihange ning selle põhjal koostatud leping. Kinnitan, et teen seda ka edaspidi.

Olen jätkuvalt seda meelt, et väikeses omavalitsuses napib häid spetsialiste ja haldusreform on hädavajalik. Küll on aga selge see, et kogu elu Eestimaal ei saa juhtida Tallinnast ja samamoodi ei saa kõiki tegemisi maakonnas juhtida ühest maakonnakeskusest.

Intervjuu: Haldusreformi eest pole kuhugi joosta

2009-03-20

Kuigi regionaalminister Siim-Valmar Kiisleril ei õnnestunud oma kiirele ja radikaalsele haldusreformile koalitsioonipartneritelt toetust leida, loodab ta siiski, et on suutnud jää liikuma panna.

Kui poliitikud on Eestis aastaid olnud sõnades üsna üksmeelsed, et haldusreform on vajalik, siis miks seda siiani tehtud pole?

Poliitilised jõud on lähenenud haldusreformile liiga palju omakasu seisukohast. Kalkuleeritakse liialt palju, kuidas see mõjutab ühe või teise erakonna positsioone eri piirkondades.

2001. aastal, kui oldi haldusreformi tegemisele väga lähedal, tampisid mõned erakonnad selle nii tugevasti maa sisse, et nüüd on olnud seda isegi valus üles võtta. See on olnud kardetud teema. Haldusreformist räägitakse väga üldises ja pehmes võtmes. Või siis püütakse seda muuta millekski äärmiselt suureks, mis tähendaks justkui kogu maailma ümberehitamist. Nii aetaksegi asi nii segaseks, et lõpuks ei toimu midagi.

Et teeme aga uuringuid ja kutsume kokku ümarlaudu...

Neid on tõesti läbi aastate lugematult palju olnud. Kui 2001. aastal Tarmo Looduse eestvedamisel reformi ette valmistati, siis loodi igas maakonnas haldus-territoriaalse reformi komisjonid, mis arutasid ja kaalusid põhjalikult kõikvõimalikke variante. Võib ükskõik kui palju puurida ja uurida, aga sellist lahendust, mis absoluutselt kõigile meeldiks, võibki otsima jääda.

Nüüd oma plaaniga välja tulles uskusite, et erakondlikud huvid on ühtäkki taandunud?

Tegelikult uskusin küll. Eriti, kui nägin, kuidas tuldi toime negatiivse eelarve vastuvõtmisega. See protsess oli valus. Sellele vaatamata suudeti kokku leppida ja riigi jaoks vajalik asi kiiresti ära teha.

Arusaamad ühiskonnas on päris kõvasti muutunud. Head kasvuaastad, kus makse laekus üha rohkem, varajasid tegelikult omavalitsuste haldussuutlikkuse probleeme. Kui eelarve kasvab 25 protsenti aastas, siis mis reformi on vaja? Nüüd aga tulevad need probleemid veelgi teravamalt esile.

Eestis on 61 omavalitsust, kes pole saanud ühtegi europrojekti, nendest suurema osa elanike arv ei ületa 3000 elanikku. Tegelikult nagu praegu ääremaastuvad. Vanaviisi jätkates muutuvad tugevad omavalitsused veelgi tugevamateks ja nõrgad veelgi nõrgemateks, nad jäävad järjest rohkem mängust välja.

Vabatahtlikuks ühinemiseks on olnud piisavalt palju aega, kuid murrangut pole toimunud.

Reaalne seis on selline, et teie ettepaneku on võimuliidu partnerid maha matnud. Mida olete valesti teinud?

Kui ma pakkusin eelmisel aastal välja, et arutame läbi üldised põhimõtted, siis öeldi, et väga hea, aga too konkreetne eelnõu ja ettepanekud. Tegime seda, aga nüüd öeldakse, et peame ikka põhimõtteid arutama. See näitab, et probleemi eest joostakse ära.

Võib-olla keerasite ise vindi üle, pakkudes liiga radikaalset varianti?

Kompromissid ajakava ja ka muude asjade puhul on võimalikud. Arutame ja otsime. Mina leian, et kiire variant on hea. Usun, et see maakondlik põhimõte on Eesti puhul samuti mõistlik, sest kogu meie elu on selle järgi aastakümnete jooksul juba välja kujunenud. Näiteks koolivõrgu puhul räägitakse maakondadest tervikuna.

Kas haldusreform on siis nüüd selleks korraks jälle läbi?

Minu suur soov on saada koalitsioonipartneritelt välja pakutud eelnõu kohta konkreetseid ettepanekuid: mis ei sobi, mis sobib ja millistel tingimustel. Arutame erimeelsused läbi.

Koalitsiooni juhtiv partei Reformierakond on selgelt öelnud, et reformi on õige aeg teha 2013, mitte 2009. See tähendab ju, et haldusreformi teema, mis on viimastel nädalatel ühiskonnas korraks meeli erutanud, on mõne kuu pärast jälle unustatud.

Nad ütlevad, et hiljemalt 2013, see annab veel läbirääkimiste ruumi.

Kuid selge on, et tänavuste kohalike valimiste järel ei tule mingit reformi...

Kisub sinnapoole, kahjuks. Eesti oli aastaid tubli reformimaa, kes käis paljudes asjades teistest ees, kuid haldusreformiga oleme Baltimaades selgelt viimased.

Ühtegi reformi pole võimalik piisava toetuseta läbi viia. Kust te loodate seda toetust juurde saada?

Peame valitsuspartneritega otsima lahendust edasi. Optimistina võiks mõelda, et mingi piir on jällegi läbi murtud. Ka nemad põhimõtteliselt ju tunnistavad, et see sundliitmine on vajalik. Ma tahan neid veenda, et sellega ei anna enam oodata. Kui omal ajal oleks rahareformi puhul räägitud, et see on küll vajalik asi, aga arutame seda nelja aasta pärast uuesti, kuhu me oleksime siis välja jõudnud?

Ega erakonnad ei ole selles küsimuses nii monoliitsed. Ka Reformierakonnas toetavad paljud seda ideed, et tuleb tegutseda kiiremini.

Mida ütlete tavalisele väikevalla elanikule, miks on temale valdade liitmine kasulik?

Igasugused uuringud ja ka riigikontrolli auditid näitavad, et inimese igapäevaeluks vajalikud teenused on suuremas omavalitsuses paremad. Kui omavalitsus on väike, siis valitseja võib küll füüsiliselt lähedal olla, et mure ära kuulata, kuid ta ei saa sisuliselt midagi olukorra parandamiseks teha, tal on käed lühikesed. Neis vähestes omavalitsustes, kes on ühinenud, on valitsemiskulud kokkuvõttes vähenenud ja arendustegevuseks jääb rohkem raha.

Eestis on omavalitsuste vahel tige konkurents elanike ja maksumaksjate pärast. Selles konkurentsis on praegu selgelt edukamad samuti suuremad ja jõukamad, kel on võimalik elanikele rohkem ja paremaid teenuseid pakkuda. Sinna tekib ka rohkem töökohti.

Mismoodi haldusreform soodustab praeguste väikeste valdade arengut? See ei too ju inimesi suurtest keskustest väikestesse tagasi.

Suurel omavalitsusel on rohkem raha ja tal on võimalik neid protsesse rohkem mõjutada.

Teie väljapakutud suures Ida-Virumaa vallas elab üle 80 protsendi elanikest Sillamäel ja Jõhvis, miks peaks see vallavalitsus eriti muretsema Peipsi-äärse või Iisaku kandi käekäigu pärast?

Mõistlikud valitsejad mõtlevad ikkagi selle peale, et avalikud teenused oleksid ühtlaselt kogu hallatavas piirkonnas tagatud.

Kriis kui võimalus

2009-03-20

Riigieelarve kärpimisele paratamatult järgnenud omavalitsuste eelarvete kokkutõmbamist on tehtud erinevalt: mõnel pool vaikselt hambaid kiristades, teisal riigiga vastasseisu õhutades. Tartus on kärpimist tehtud nagu kehva propagandaüritust.

Esimesena astus poodiumile linnapea, nõudes omavalitsustele tekitatud valu leevendamiseks regionaalminister Kiisleri vabastamist. Stenbocki maja seinad sosistavad, et valitsuse istungil hääletasid üks K- ja üks L-tähega algava nimega minister eelarvekärbete vastu! Saa sa siis aru, kelle tagandamist tegelikult taotletakse!?

Teises vaatuses tuli lavale juba rohkem tegelasi, Tartu volikogu suurim fraktsioon upitas üles rahvaasemike kulutuste kärpimisele kutsuva loosungi. Kisa kärpeprotsentide ümber oli palju, villa kokku hoitavate tuhandete kroonide mõttes aga napilt.

Koalitsiooni präänik oma liikmetele on nende istutamine linna äriühingute nõukogudesse. Ettenägelikult tõsteti veebruaris nõukogu liikmete kompensatsiooni, nii et ühes kuus võib liikmeseisusest teenida kuni 10 000 krooni. Pole paha, ütleks selle peale Rahvaliit!

Tuhandekroonine volikogu istungitasu on nende summade kõrval tagasihoidlik ja 10-protsendine kärbe loksutab tublimaid rahvaasemikke vähem kui tolmavalt linnatänavalt korjatud kirbu hammustus!

Erinevused püsivad

Omavalitsuste tulude langus on nii suur, et paratamatu on peaaegu kõigi tegevusvaldkondade kulutuste korrigeerimine. Seega võib kodanikule jääda mulje, et olgu minu vallavanem või linnapea ühest, naabrite oma teisest parteist, poliitika on neil lõpuks ikka ühesugune.

Nii see päris ei ole. Erinevused arusaamistes, milline on hea omavalitsus, on ja jäävad püsima.

IRLi seisukohast tuleks praegu silmas pidada järgmisi asju.

Esiteks, ei saa käituda nii nagu meesterahvast pühapäevakokk, kes köögis keskendub praegu ainult ühele tegevusele. Lõikamisele! Pisut rohkem tuleks mõelda tulevikule, sellele, kuidas suurendada omavalitsuste maksuautonoomiat.

Kuigi Tallinna linnavõimude tegemistest pälvivad rohket tähelepanu laenuplaanid, koolide remondi-renditehingud jms, on pealinna eelarve tuludes omateenitud vahendite osakaal märgatavalt suurem kui Tartu eelarves.

Teiseks tuleb põhjalikult läbi vaadata juhtimisstruktuur. Linnavalitsuse kavandatud muudatused on kindlasti mõistlikud, aga juhtimise tõhustamiseks ebapiisavad.

Tubli majandusmehena plaanitseb volikogu esimees Olev Raju vähendada volikogu ülalpidamiskulusid viiendiku võrra! Samas pole IRLi fraktsioonil kindlust, et alles jäävad kaks kantseleitöötajat suudavad ära teha kogu vajamineva tehnilise töö ja olla 100 000 tartlase ja 49 voliniku vahel piisavalt head vahemehed.

Näiteks Pärnu volikogu teenindab 4, Narva 8 ja pealinna oma ligi 20 tehnilist töötajat.
Juhul, kui allakirjutanu kartus on ennatlik ja viiendiku võrra väiksema eelarvega volikogu toimib sama hästi kui varem, siis on linnavalitsus olnud oma halduskulude 6-8-protsendise vähendamisega ilmselt liiga tagasihoidlik.

Rohkem paindlikkust

Ühe organisatsiooni eri tasandite juhtimiskulude erinevus ei saa olla nii suur, kolmekordne. Tartu linnavalitsus oma arvukate osakondade ja teenistustega on struktuurilt keerukam kui nii mõnegi jõukama Põhjamaa naabri oma.

Ilma põhjapanevate teadusuuringuteta, lihtsalt meie ja naabrite omavalitsustel lasuvaid ülesandeid ning haldusstruktuure kõrvutades saab järeldada, et näiteks osakondade arvu võib kindlasti vähendada kolme võrra. Tulemuseks on nii kulude kokkuhoid kui ka parem tegevuse koordineerimine.

Kisa kärpeprotsentide ümber oli palju, villa kokku hoitavate kroonide mõttes aga napilt.
Teenistuste struktuuri muutmine on võimalik veel suuremas mahus. Praegu on teiste tööd koopeerivaid ametikohti ja tegevusi, alates sünnitoetuse maksmisest, millega koopeeritakse riigi sotsiaalkindlustusametit, kuni parkimise korraldamiseni (kus vastupidi, vaatamata võimsa haldusaparaadi, menetlusteenistuse olemasolule makstakse olemuslikult tema kompetentsi kuuluva töö eest erastruktuurile, kõigi autoomanike armastatud ASile Ühisteenused). Kunagi võis selline paralleelsus mõistlik olla, tänapäeval enam mitte.

Kolmandaks tuleb läbi vaadata kõik ettevõtluse toetamise võimalused. Haldusterritoriaalse reformi hirmus omavalitsusjuhid ajavad valijatele kärbseid pähe juttudega, et oi kui lähedal nad praegu kodanikele on. Sina ja vallavanem - need on peaaegu nagu üks ja sama isik. Ja kuidas nad haldusreformi järel teineteisest kaugenevad.

Tegelikult on kommunaalpoliitikud kodanikele kõige tähtsama asja - tööturu - suhtes tihti masendavalt ükskõiksed, s.t kodanikust kaugel. Praegu tuleks mõnelgi juhul loobuda ettevõtluse kaudsest maksustamisest. Tasku omanikud said üsna kiiresti aru, et ilma tasuta parkimiseta kliente ei tule.

Klientide arvu kasvatamiseks kesklinna kauplustes ja kohvikutes on samuti hädavajalik muuta parkimiskorraldus paindlikumaks. Kas tasub ühe parkijaid ohjava erafirma huve eelistada ebaproportsionaalselt kümnete teiste ettevõtjate huvidele? Tunniajase tasuta parkimise õiguse kehtestamine ei löö kesklinna autodest umbe. Küll aga lisab mõnegi kliendi selle piirkonna firmadele.

Mitte iga hinna eest

Neljandaks ei tohiks hambad risti pingutada tõusuaja kallite ja paindumatute projektide jätkamisega, vaid otsida eelarvet säästvamaid ja paindlikumaid lahendusi.

Kindlasti on tartlastele oluline lastehoiu parem korraldamine, kuid seda ei pea tingimata tegema tavapärasel viisil uusi linnalasteaedu ehitades.

Kui katoliku kool tahab ostutehingu õnnestudes avada endises lastekliinikus Oru tänavas 80 kohaga lasteaia ja kutsub linna selle projekti elluviimisel partneriks, siis tuleks see pakkumine vastu võtta. Uusehitusega võrreldes umbes kaks korda odavam soetusmaksumus on tõhus projekti kasuks rääkiv argument.

Viimaste kümnendite jooksul on Eesti elanud üle kolm kriisi - ühe üleminekukriisi ja kaks turu tsüklilisusest tulenevat majanduslangust. Esmased kogemused, kuidas sellisel ajal toimetada, on olemas nii era- kui ka avalikel struktuuridel.

Kodanikud said juba 2008. aasta algul aru, et asjaood on halvad. Seda tõendab väga lihtne, kuid ilmselge tõsiasi - mullu detsembris alanud sündimuse langus.

Avaliku sektori kõikide tasanditeni, eelkõige omavalitsusteni pole kriisitunnetus veel jõudnud. Ühelt poolt püütakse elu korraldada endiselt tõusuaja mallide järgi, teisalt pööratakse häbematult vähe tähelepanu kasvavatele sotsiaalsetele pingetele. Aga see on juba omaette teema.

Talveseisund 2009

2009-03-19

Käes on aeg, kulm kortsus, keldrisse varutud reserve näkitseda ja paraku ka aeg võlgu maksta.

Kuulun nende parteisse, kelle meelest öö on siis, kui on pime, ja talv on siis, kui on lumi. Mis tähendab, et pean väga veidraks neid pommuudiseid, mis tabavad eesti rahvast neli korda aastas ja teatavad, et täna algas kevad. Või suvi või sügis või talv.

Ei, tahan seepeale hüüda, kevad algab ikka siis, kui lumi ära sulab, ja sügis siis, kui puulehed kollaseks lähevad. Kalendritegija on alati kimpus ega või teada, millal algab kevad või mõni muu aastaaeg. Küll aga teab ta, millal on pööripäev, ning see on hoopis teine asi.

Öeldut arvestades on märtsi teisel poolel talveseisundist kirjutamine üks riskantne ettevõtmine, sest seisund võib muutuda lausa tundidega. Kuid üks on kindel - meil oli sel aastal talv. Algus pisut venis, aga üldiselt oli "nagu vanasti". Isegi Soome kelgud toodi lagedale.

Jälle on põhjust küsida: kuidas kliima soojenemisega ikkagi jääb? Rohelistel ja kliimauurijatel on muidugi vastus varnast võtta: egas kliima soojenemine veel tähenda, et ta kõikjal soojeneb. Mõnel pool viimati koguni jaheneb. Ning üldiselt sõltub kõik Golfi hoovusest ning sellest, mis sünnib ookeanide põhjas.

Mõistust on küll

Võtkem see teadmiseks ja lootkem, et Tartu maratone peetakse ka järgmisel sajandil. Kui keegi siis veel murdmaasuusatamisega tegeleb. Kuid see on kauge tuleviku mure, erinevalt majanduskriisist, mis on tänase ja homse mure. Sedamööda, kuidas taandub talv loodusest, murrab ta sisse majandusse.

Töötute arv on järsult tõusnud, tööhõive esialgu veel nii järsult vähenenud ei ole. Selline silmamoondus on võimalik seetõttu, et viimasel ajal on end töötuks registreerinud paljud mittetöötavad (kodused) inimesed. Kuid suveks võib oodata ka tegeliku tööhõive tuntavat vähenemist. Ning just siis jõuabki kriis alles päriselt pärale.

Läbi viia või unustada

12. märtsil arutas Riigikogu riiklikult tähtsa küsimusena, kuidas kriisi üle elada. Imevalemit ei leitud, kuid mõistlikke ettepanekuid siiski esitati. Läbisegi mittemõistlikega, nagu alati.

Lootust tuleviku suhtes sisendab tõik, et nähtavasti on arusaam teatavate mitte nii meeldivate sammude vajalikkusest levinud päris laialt ka mujal kui Toompeal. Ehk teisisõnu, eesti rahva terve mõistus ei ole kusagile kadunud.

Saame aru, et kulutada ei ole üldiselt võimalik rohkem kui teenitakse. Lühikest aega võib-olla küll, kui säästud ja laenud appi võtta, aga seda kitsamalt tuleb siis läbi ajada hiljem. Sellisesse olukorda me just jõudnud olemegi. On aeg keldrisse varutud reserve näkitseda - kergelt kortsus kulmul, ihne peremehe kombel - ja paraku ka aeg võlgu maksta.

Mõistan nende nördimust, kes ütlevad: mina pole laenanud, mina pole (tarbimis)hulluks läinud - miks pean mina nüüd võlgu maksma? Miks räägitakse mulle solidaarsusest nüüd, mitte siis, kui jahte osteti? Kummatigi maksan nüüd ka mina, näiteks seeläbi, et pean taluma olukorda, kus riik suurest vaesusest ei jõua maksta mu pensioni kojukande eest või paneb kinni postkontori, kus oli lähedal käia.

Mida muud see tähendab, kui et mina, kes ma pole sentigi laenanud, pean maksma kellegi teise võlgu? Kui mitte rahaliselt, siis ebamugavuse kaudu ikkagi.

Selline arutlus on ühest küljest õige, teisalt veidi silmapetteline. Viimase kümne ja eriti viimase viie aasta jooksul Eestisse valgunud kapitalist sai oma tilgakese tegelikult igaüks. Ka see, kes sentigi ei laenanud. Alevis rekonstrueeriti kõnniteed ja rahvamaja, mille uksel ei olnud silti "Sissepääs ainult laenuhaigetele ja tarbimishulludele". Sinna pääses (ja pääseb) igaüks. Seal on pehmed ja puhtad toolid ning kvaliteetne helivõimendus. Jällegi igaühe jaoks.

Kuid ma aiman, et see arutlus võib päris paljusid vihastada. Lohutada töö kaotanud inimest pehme tooliga rahvamajas... See vist pole tõesti kõige teravmeelsem.

Rahvamaja viib meid paraku teise ja mitte vähem hella teemani, milleks on haldusreform. Tunnen, et mul hakkab selle sõna vastu juba vaikne allergia tekkima, ja seda mitte põhjusel, et ma haldusreformi vastane oleks. Ma ei olnud vabanemisaastail ka juriidilise järjepidevuse kontseptsiooni vastane - pigem selle innukas toetaja -,
kuid ometi tundus ühel hetkel, et kui ma veel kuulen sõnapaari "juriidiline järjepidevus", siis hakkan ühe koha peal hüppama ja imelikke lõustu tegema.

Nüüd kipub selline tunne peale haldusreformist kuuldes, ja kahtlustan, et ma pole ainus. Mille vastu saab olla vaid üks rohi: see reform kas ära teha või ta igaveseks unustada.

Aitab otstarbekas töö

Hando Runnel kirjutas Postimehes reformikavast nii: "See on okupatsioon. Ja ma küsin: kui Simm pannakse kinni riigi reetmise eest, siis misjaoks reedetakse sellise reformikavaga tervet Eesti ajalugu ja eesti rahvast, mille huvides, kelle huvides, ja kuidas selle eest tasutakse?"

Rasked sõnad. Ka Päts reformis Eesti omavalitsusi 1930. aastate lõpus, ons see nüüd lisatõend, et ta oli Eesti riigi ja rahva reetur?

Minu arvates mitte. Omavalitsuste piirid ja ülesanded muutuvad, on alati muutunud ja muutuvad edaspidigi. Okupatsiooni tingimustes muidugi eriti järsult ja jõhkralt, kuid ka ilma igasuguse okupatsioonita.

Mu vanaisa oli viimane Kivijärve vallatalitaja, siis liideti Kivijärve vald Laiuse vallaga. Ning põhjuseks ei olnud põrmugi kellegi kurikaval iha reeta Eesti ajalugu või eesti rahvast, vaid otstarbekus. Otstarbekuse arvestamist ei pea tingimata rahavõimuks ega tööinimese ja kapitali "kohutavaks vastuoluks" tembeldama.

Jällegi koht kukalt kratsida. Kaldun nende leeri, kelle arvates on aateline vaid otstarbekas ja mitte igasugune töö. Näiteks kasvatavad tuhanded prantsuse põllumehed viinamarju ja valmistavad neist veini. Riik ostab selle kokku ja kõik on justkui õnnelikud. Ent see vein ei lähe poodi, sest poed on veini niigi täis. See vein aetakse piirituseks, et siis süütevedelikku ja aknooli toota.

Miks ei võiks viinamarjadest otse piiritust toota? Aga sellepärast, ütlevad põllumehed, et meie siin oleme veinitootjad, ja olid juba meie vanavanavanaisad, mitte aga piiritusetootjad. Pealegi saab piiritust naftast palju odavamalt.

Kas te neil asjaoludel suudate veel nendesinaste põllumeeste tööd pidada kauniks, aateliseks ja ülevaks? Või tundub teile, vastupidi, et tegemist on töö mõiste ja sõna vastutustundetu lörtsimisega?

Jõuame tagasi majanduskriisi juurde. On ilmne, et sellest ei aita meid välja mitte igasugune töö, vaid otstarbekas töö. Selline töö, mille saadust saaks nii tarvitada kui müüa.

Lihtne öelda, raske teha.

Omavalitsused vajavad muudatusi nagu õhku

2009-03-19

Kuigi meil on juba pikka aega räägitud majanduse jahtumisest ja avaliku sektori kulude kokkuhoiust, ei ole kokkuhoiu vajadus kõikjale jõudnud.

Valitsus on praegu sunnitud tegema raskeid otsuseid, et päästa, mis päästa annab, aga kohalikul tasandil ei taheta või ei suudeta enne valimisi muudatustega kaasa minna. Eriti just väiksemates omavalitsustes, mis niigi aina enam kaotavad majandusliku mõtte olla iseseisev.

Näiteks 1500 elanikuga omavalitsuses, mis niigi efektiivselt majandada ei suuda, pole olukorra tõsidusest aru saadud.

Hüva nõu ei kuskilt

Riik on üles ehitatud uskumatult omapärase ja raha mitte kokku hoidva nelja tasandina: maksumaksja peab kinni maksma keskvalitsuse, maavalitsuse, omavalitsuste liidu ja omavalitsuse ülalpidamise. Paljudes asjades ei teata oma õigusi ja kohustusi ega sedagi, mida tahta oma õlule võtta ja mida mitte. Samuti kontrollib üks ühte ja teine järgmist.

Kui aga näiteks tavaline kohalik volinik tahaks saada seisukohta või arvamust oma valla- või linnavõimu tegemiste kohta, võib selguda, et päris erapooletut nõu ei saa ta ei maavalitsusest ega omavalitsuste liidust.

Mõlemad institutsioonid on niivõrd poliitilised ja võib juhtuda, et koguni kõik kolm, omavalitsus, omavalitsuste liit ja maavalitsus, on ühe erakonna juhtida.

Kõik tunnevad kõiki ja aitavad üksteist. Samas on süsteem just nii üles ehitatud, et vallavolinik peaks saama esmase nõu just nendest kahest maakonna tasandil asetsevast aparaadist. Kas sellises olukorras võib olla kindel, et kontroll oleks erapooletu ja toimiks nii, nagu seaduses mõeldud?

Küsimusi tekitab maavalitsuse vajalikkus, ka omavalitsusliidust ei ole enamasti suurt kasu näha olnud. Vähemalt mitte Tartumaa Omavalitsuste Liidust.

Miks peaksid kaks sarnast aparaati paralleelselt tegutsema? Vallad ja linnad maksavad liikmemakse ja koostöös kaubeldakse riigilt raha ning soodustusi. Samas ei pruugi lahendus ikkagi kõiki rahuldada, sest suuremad omavalitsused ei võida sellest suurt midagi ja väikesed pole enamjaolt suurtele võrdväärsed partnerid. Raha kulutatakse kooskäimistele ja vaidlustele.

Kui väidetakse, et liidust on kasu ja sealt tuleb häid otsuseid, siis võikski teha liidu põhjal ühe suure ja tõhusalt tegutseva omavalitsuse. Praegu on aga ikka nii, et kõrvuti asetsevate valdade koolid on konkurendid ja raha saab see, kumma vallavanem teeb kõvemat häält või kellel on rohkem tutvusi.

Tulud vähenevad

Suures omavalitsuses poleks koolid otsustajate suhtes enam konkurendid, mängu tuleks tegelik vajadus ja otstarve. Ja ehk siis ei olekski vaja kaht lähestikku asuvat sama tasandi kooli ja kaht koolimaja, mida eraldab ainult valla piir?

Kõikides praegustes omavalitsustes pole juba pikka aega kõik asjad päris nii, nagu ühiskond ootaks. Olen Konguta valla volinik 2005. aastast. Vallavalitsus alustas 2009. aasta eelarve koostamist eelmise aasta lõpus, eelarve esimene projekt jõudis volikokku detsembri alguses.

Vallavalitsus ootas siis füüsilise isiku tulumaksu kasvu jäämist eelmise aasta tasemele, aga jaanuari lõpuks oli selge, et tulumaksu laekumine hoopis väheneb. Sellest hoolimata Konguta vallavalitsus avaliku sektori kulude kärpega kaasa minna ei plaaninud.

Jaanuaris selgus seegi, et riik on vähendanud tasandusfondist tulevat raha ning lisaks veel vallale laekuvat füüsilise isiku tulumaksu osa. Kongutale, kus elab alla 1500 elaniku ja iga kroon eelarves oluline, oli seda vähendamist kokku väga palju.

Eelarve teise projekti järgi saab vald tasandusfondist 1,2 miljonit krooni vähem kui algselt planeeritud, ometi pole arvesse võetud ei seda ega riigipoolselt vähendatud tulumaksu osa, samuti tõsiasja, et jaanuaris laekus vallale 3-4 protsenti vähem maksu aastataguse ajaga võrreldes, ning praegust seisu vaadates väheneb see veelgi.

Samuti pole vald planeerinud kokkuhoidu ametnike palgafondist, välja arvatud nn kolmeteistkümnenda palga ärajätmine.

Üle jõu elu

Eelarve teise lugemisega viivitati. Olgugi et seaduse järgi tuleb eelarve kinnitada 31. märtsil, on volikogus vaja eelarvet menetleda veel vähemalt kahel korral.

Praegu pole vallavalitsus suuteline täpselt hindama valla tegelikku olukorda, kuid juba oleks võimalik teha miinimumkuludega eelarve.

Mõistlik on kaotada igasugused preemiad, kompensatsioonid ja tulemustasud. Kindlasti tuleks lõpetada staažitasude maksmine vallavalitsuses. Üle tuleks vaadata kõigi ametnike tööülesanded ja otstarve.

Peaks mõtlema, kas 1400 elanikuga vallale on vaja peale vallavanema veel täiskohaga abivallavanemat, sotsiaalnõunikku, maanõunikku, keskkonnanõunikku, finantsjuhti, raamatupidajat ja konsultanti. Lisaks on olemas veel vallasekretär. Kokku siis üheksa täiskohaga töökohta.

Kogu sellest jutust selgub, et praegu oleks õige aeg mõelda kogu riigis reformile, mis selliste olukordade tekkimise ära hoiab. Tuleb leida viimaks vastus, kas meil ikka on vaja nii suurt, mitmetasandilist ja ebatõhusat valitsemissüsteemi.

Rasketel aegadel tuleb ikka ette olukordi, kus suudetakse langetada olulisi ja raskeid otsuseid. Ehk on see aeg nüüdki saabunud?

Ühinemisest tõuseb tulu

2009-03-17

Eelmisel aastal peaaegu samal ajal tegid kolme Järvamaa omavalitsuse juhid, nende hulgas ka mina, teistele maakonna omavalitsusjuhtidele ettepaneku arutleda ühise laua taga teemal «Järvamaa - üks omavalitsus».

Seda ettepanekut tehes püüdsime vaadata kaugemale kui paar-kolm aastat. Ei läinudki kahte-kolme aastat, kui regionaalminister Siim-Valmar Kiisler tuli välja samalaadse ettepanekuga.

Seekord ei oodata maakonna omavalitsusjuhte tema juurde ühise laua taha asja arutlema, vaid see on juba kindel ettepanek kõrgema tasandi otsustajatele.

Võib-olla on regionaalministri plaani taga maailma ja Eesti majanduse kiire langus, kuid võib ka olla, et selleks, et üldse midagi muutuma hakkaks, tuleb esialgu üsna radikaalseid plaane tutvustada, eeldusel, et ajab väiksema tasandi tegijad n-ö tagajalgadele ning paneb paremaid lahendusi välja töötama. Kes teab.

Üldjuhul tuleb suurem paremini toime

See, et kohalikke omavalitsusi on Eestis liiga palju, on selge ammu ja paljudele. Selle põhjus on eelkõige Eesti hõre asustustihedus. Olen ka üsna kindel, et väikeste omavalitsuste vabatahtlikku ühinemist võime ootama jäädagi. Küll ei saada kokkuleppele uue omavalitsuse nimes, küll on probleemid keskuse valikul.

Kusjuures, mida väiksem vald, seda suurem on üksikisiku mõju ja seda rohkem loeb ühe autoriteetse inimese arvamus.

Ka napib riigimehelikku mõtlemist: äkki on see teistele kasulikum kui meile? Selle asemel, et endale soodsamaks muutunud olusid ära kasutada, rakendatakse energia selleks, et teisele käkki keerata. Sellist käitumist kohtab paraku nii suurtes kui ka väikestes omavalitsustes.

Just seetõttu on teinud regionaalminister õige käigu: pakkunud välja omapoolse - paljudele üsna äärmusliku lahenduse, kui suur peaks üks haldusterritoriaalne üksus olema, kuidas omavalitsuste ühinemist hoogustada ja mil moel ühinenuid toetada.

Ma pole kunagi varjanud oma meelsust, et suurem omavalitsus on väiksemast mõistlikum. Olen Tapa valla tekkega otseselt seotud, sest olin toonase Lehtse vallavanemana ühinemises osaleja.

Ka pärast ühinemist olen Tapa vallavolikogu liige ja küllalt hästi kursis, kuidas kulges elu pärast liitumist.

Väited, et teenuse kvaliteet ääremaal ilmtingimata halveneb, ei pea alati paika. Näiteks Jänedal on teeninduspunkti loomisega pigem vastupidine olukord ja avalike teenuste kättesaadavus on paranenud.

Rääkides eri piirkondade esindatusest või sõnaõigusest liitunud valdades, nägime Tapa valla liitumise puhul ette võimaluse eri kantide esindajate kohustusliku esindatuse volikogu alalistes komisjonides ja vallavalitsuses.

Kindlasti poleks endine Lehtse vald suutnud niipea teha selliseid investeeringuid, nagu neid on Tapa valla ajal tehtud nii Lehtsesse kui ka Jänedale.

Kultuurimaja uuendus, raamatukogu teise tegevuskohta viimine, investeeringud vee- ja kanalisatsioonisüsteemidesse.

Seega hirm, et linnamehed võtavad kogu raha endale ja maale ei tule enam investeeringuid, on põhjendamatu, kui asju kaine mõistusega võtta. Ei taha ükski vallavanem ega volikogu, et mõni valla piirkond välja sureks.

Kuigi see on vaid üks kogemus, on seda rohkem kui teistel omavalitsusjuhtidel. Kindlasti annab see mulle julgust ja põhjust väita, et kui arvestada omavalitsuste võimekust tulla toime neile pandud (nt riigi ja kogukonna tasemel) ja endale võetud ülesannetega, on suuremal omavalitsusel seda teha lihtsam.

Suuremal ilmselt teatava piirini ja tõepoolest üldjuhul, sest alati on erandeid. Nende erandite tekke põhjusi võib otsida nii juhtimisvigadest, liiga suureks paisutatud kohustustest kui ka ühinemise käigus tehtud valedest valikutest.

Tõepoolest, alati pole suurem tõhusam ja kodanikule parem. Näiteks siis, kui ahel inimest teenindava ja otsuseid langetava ametniku vahel venib nii pikaks, et avaldused ja paberid kipuvad kaduma ning kõik, mis on keskusest kaugemal, on ääremaa ja tekitab otsustavas ametnikus küsimuse: «Kas seal siis ka elab keegi?»

Nagu ma eelnevalt mainisin, on kohalikul omavalitsusel lisaks riigipoolsetele kohustustustele ülesandeid, mida kogukond neilt eeldab, et nad nendega tegelevad.

Samuti on osa omavalitsustest endale lisavastutust võtnud. Nii näiteks pole haruldane, et üks ja sama ametnik tegeleb teede, liikluskorralduse, prügimajanduse, elamumajanduse, koerte-kasside, majandustegevuse registri, kauplemislubade ja veel mitme muu asjaga.

Eeldada, et sama inimene on ühtviisi professionaalne kõigis neis valdkondades, oleks selle inimese suhtes ülekohtune.
Inimvõimetel on teatavasti piirid. Seega paratamatult kannatab teenuse kvaliteet, sest niisugune «spetsialist» ei suuda kõigi oma ülesannetega võrdselt hästi hakkama saada, kuigi tahaks.

Samas inimesed tahavad valla- või linnavalitsuse ametnikult väga head teenust, nende ootused teenuse kvaliteedile on kõrged.
See tähendab, et ametnikud ei tohi lubada endale ühtegi viga ja nad peavad olema valmis vastama kõigile oma valdkonda puudutavatele küsimustele kohe ja eksimatult.

Omavalitsuste võimaluste ja inimeste ootuste vastuolud on kardinaalsed. Kusjuures pole nii, et mida väiksem vald, seda rohkem võib ametnikule ülesandeid lisada põhjendusega, et inimesi on ju vähem, seega pole ka nii palju teha. See ei ole päris nii.

Milline on ühele omavalitsusele n-ö paras suurus, et võimekus ja teenuste kvaliteet oleksid parimad, on üsna raske öelda. See on ka otseses sõltuvuses asustustihedusest, teedevõrgust, inimeste välja kujunenud harjumustest käia kooli, kauplusse.

Kui lähtuda elanike arvust, siis Põhjamaades on see umbes 30 000-50 000 elanikku, mis oleks ilmselt rakendatav ka Eestis.

See, kuidas hakkaks välja nägema omavalitsus praeguse Järvamaa aladel, on läbirääkimiste teema. Kui me ikka tahame ise otsust langetada, mitte lasta teha seda regionaal- või peaministril. Ka otsustamata jätmine on otsus.

Muidugi on Ambla vallavanemana minulgi hirm, et Paide või Türi inimesele jäävad Ambla või Aravete inimeste mured võõraks.
Samas kogemused ja uuringud ühinenud omavalitsuste kohta näitavad, et kui võim kaugeneb, muutuvad kodanikud oma huvide kaitsel aktiivsemaks.

Seega peaks elustuma ja aktiviseeruma mittetulunduslik sektor, suureneb inimese tahe midagi endale ära teha. Aga seda me ju tahamegi!? Sellega me ju iga päev tegelemegi, et inimesed ei loodaks, et neile kandikul kõik kätte tuuakse.

Just praegune, majandussurutise aeg nõuab tegutsemist, nõuab tegusaid inimesi. On vaja, et need, kel on töö alles, hakkaksid tõsiselt tööle. Ainult sel moel on võimalik vähendada uusi koondamisi. Niikaua, kui tööl «käiakse», saab ainult halvemaks minna.
Toon veel ühe näite, mil moel suurem vald suurendab inimeste aktiivsust ja koostöötahet.

Väikestes omavalitsustes on tihti nii, et paljudel on ametnik/vallajuht mõni hea tuttav või isegi sugulane.
Pole harvad juhud, kus «lihtsalt astutakse läbi, et törts juttu puhuda» või helistatakse isiklikul numbril ning - simsalabim - soov täitub.

Kui sellised «omad mehed» kaovad, tuleb soovi täitumiseks hakata koostööd tegema teiste omakandi inimestega. See pole halb, pigem toob kaasa paremini läbi mõeldud ja vormistatud ideed, mida ongi ju ainult sel moel «maha müüa».

Suure valla puhul kardetakse sageli, et vähemaks jääb saadikuid, kes esindavad mingi kandi inimeste huve.

Samas, et valijate hulk jääb ju samaks, suureneb valitud saadikute vastutus, legitiimsus ja kindlasti ka võimekus.

Saadikuil endil napib sageli usku, et nende valijad teevad endale väärilise otsuse ja valivad end esindama inimese, kelle puhul nad teavad, et see esindab just nende huve kõige paremini.

Järvamaa näite puhul võib igaüks arvutada, mis juhtuks, kui Järvamaa oleks üks omavalitsus, kuidas siis valijad maa- ja linnapiirkondade vahel jaguneksid.

Analüüsides neid numbreid, ei näe ma alust maameeste hirmul, et nende hääl jääks vajaliku mõjuta. Teades maapiirkondade valimisaktiivsust, arvan ma, et tegelikkuses võib juhtuda pigem vastupidi.

Teeninduspunktid peavad jääma

Tänapäeval pole enam nii tähtis, kus asub vallamaja, mis paljuski sümboliseerib oma valla tunnet. Infotehnoloogia vahendusel võib vallamaja asuda ka Paides. Kindlasti peavad kohapealsetesse keskustesse jääma teeninduspunktid, olgu need siis endistes vallamajades või kas või raamatukogudes.

Kasutades ära infotehnoloogia võimalusi ja olles küllalt koolitatud, on ka meie raamatukogude töötajad võimelised kodanikku vallaga suhtlemisel aitama ja teda nõustama.

Iseasi, kas see nende praeguse koormuse juures on kõikjal otstarbekas.

Loomulikult tuleb aeg-ajalt ette küsimusi, kus on tarvis spetsialisti abi ja siis tuleb tõepoolest teekond vallamajja ette võtta. Või kui samasuguse küsimusega inimesi on piirkonnas rohkem, pole ju ka välistatud spetsialisti tulek teeninduspunkti.

Senine kogemus endise Lehtse valla põhjal on näidanud, et niisuguseid olukordi ei tule just sageli ette. Kui rääkida rahaküljest, mis on liitumisel sageli argument, siis tõepoolest ei tule esimestel aastatel avaliku teenuse osutamine praegusest odavam.

Ajapikku suudab omavalitsus oma teenused optimaalselt välja arendada, võtta kasutusele paremad IT-lahendused ning kasutades ära tänapäevaseid võimalusi, on võimalik teenuse hinda odavamaks teha.

Kindlasti ei too mingit rahakasu kahe või kolme omavalitsuse liitumine, samas tosina liitumine toob rahakokkuhoidu kindlasti.

Mõistan inimesi, kes pideva muutuse hirmus, et nüüd kohe liidetakse, on hakanud ühinemist pelgama. Ka mina ootan olukorrale lahendust ja olen püüdnud lahenduse leidmisele koos teiste omavalitsusjuhtidega kaasa aidata.

Rauda tuleb taguda niikaua, kuni see on kuum. Kui aga kogu aur kulub sellele, et rauda pidevalt kuumaks kütta, ei tule sellest head sepatööd.
Rõhutan veel kord, et pean paremaks lahenduseks, kui me ise oleme aktiivsed lahendusi leidma/tekitama, mitte ei oota lahendust, mille puhul pole meile jäänud õigust kaasa rääkida.

Leian, et see on praeguste omavalitsusjuhtide võimalus ja ka kohustus. Oleme ju oma valla elanike käepikendused ning meie asi on välja uurida valla elanike soovid, vajadused ja tahtmised.

Ka Eestis on ühinenud omavalitsusi - kartlikel oleks mõistlik küsida, küsida ja veel kord küsida, et saada üle hirmust ja leida rakendust riigimehelikult mõtlemisele!

Intervjuu: Regionaalminister: etapiviisiline haldusreform oleks valulikum

2009-03-16

Virumaa Teataja veebilehel lugejate esitatud küsimustele vastas regionaalminister Siim-Valmar Kiisler.

Mis on haldusreformi mõte lihtsustatult ja kokkuvõtvalt öeldes? Olen aru saanud, et maakonnad valdadeks tehes oleks ikkagi ju osavaldu vaja, pealegi on väljaütlemisi olnud, et niisugune reform tekitaks ka lisakulusid. Kas siis tegemine tegemise pärast?

Eesmärk on tagada kohaliku omavalitsuse üksuste majanduslik toimetulek ja avalike teenuste ühtlane tase kogu Eesti territooriumil omavalitsuste tugevdamise ja kohaliku demokraatia arendamisega, luues sellega eeldused piirkonna tasakaalustatud arenguks.

Täpsemalt võite lugeda seaduse seletuskirjast, mille leiate siit: http://haldusreform2009.wordpress.com/

Kõigepealt arvan, et plaanida haldusreformi tähtajaks selle aasta KOVi valimisi, on selgelt ebareaalne. Ja küsimus on, millistel alustel moodustuks uute valdade ja osavaldade tulubaas?

Tulubaasi moodustumise aluseid ei ole praegu kavas muuta. Tasandusfondi suhtes võib kaaluda mudeli lihtsustamist, sest eriolukordi jääb vähemaks. Uued ülesanded saab üle anda koos tulubaasiga.

Mina toetan mudelit, et otsused tehakse kohapeal ja rahal on võimalikult vähe "silte küljes", see tähendab, et riik kirjutab omavalitsusele võimalikult vähe ette, kuidas ta oma vahendeid peab kulutama.

Erinevad juristid on eelnõud tõsiselt analüüsinud ja tunnistanud, et poliitilise tahte korral on haldusreformi teostamine veel sellel aastal reaalne. Kui ei taheta poliitilistel põhjustel reformi teha, siis oleks õigem seda ka otse öelda.

Mille poolest on reaalsuse ümbertegemine parem kui virtuaalsuse? Miks ei kohandata mittetoimivaid haldusseadusi vajaduse järgi ükshaaval, vaid üritatakse pooleldi toimivaid haldusüksusi ümber joonistada?

Seaduse vastuvõtmine ja kehtima hakkamine ei tähenda veel, et seda täidetakse. Riigikontrolöri ja õiguskantsleri analüüsid on näidanud, et isegi kehtivate seaduste täitmiseks ei jätku lihtsalt inimesi ja koostöö pole toimima hakanud.

Üldiselt olen seda meelt, et nii riigi kui omavalitsuse tasandi juhtimisel on mõistlik lähtuda reaalsetest asjaoludest. Nii annavad tehtud muudatused ka reaalseid tulemusi.

Kas reformi algatajad on arvutanud ka seda, kui palju selline reform maksma läheb? Ainuüksi koondamistasudeks kuluks paarsada miljonit. Lisaks sellele tuleb luua teise omavalitsustasandi jaoks infrastruktuur jms.

Haldusreformi mõte ei ole kedagi koondada. Eelnõu näeb ette, et ametnikud ja töötajad jäävad tööle uude omavalitsusse (vt eelnõu §i 9).

Kui omavalitsus leiab, et on mõistlik töötajaid koondada või juurde palgata, siis on see omavalitsuse enda otsus.

Uuringud ja toimunud ühinemised on näidanud, et omavalitsuste liitumisel saavad ametnikud rohkem spetsialiseeruda teenuste osutamisele. See aitab neil paremini keskenduda oma valdkonnale ja seeläbi tõuseb inimestele pakutavate teenuste kvaliteet.

See muutus on minu arvates liiga järsk, et oli ligi 200 ja jääb umbes 20. Kas ei oleks targem seda kõike järk-järgult teha?

Nagu aastatepikkune kogemus näitab, on haldusreform äärmiselt keerukas protsess, mis siiani ei olegi tulemusi kandnud. On loogiline eeldada, et püüd seda mitmes etapis läbi viia ei teeks tolle vajaliku muudatuse teoks tegemist lihtsamaks, vaid ühiskonna jaoks veel oluliselt valulikumaks.

Pealegi oleme jõudnud olukorda, kus rahvastiku vähenemise ja tulude alanemisega on majanduslikult vähevõimekate omavalitsuste arv jõudnud kriitilise piirini, nii et otsused tuleb langetada kohe.

Kui nii drastiline kokkupanek läbi ei lähe, kas ei võiks kehtestada omavalitsusele piiranguid? Näiteks elanike arv, omavalitsuse keskuse elanike arv, vallaasutustes töötajate protsent vms (v.a saared muidugi).

Omavalitsuste elanike arvule seab piirangud ka väljapakutud eelnõu. See number on 25 000. Ma ei poolda riigi sekkumist omavalitsuste juhtimisse mingite piirangute seadmisega (v.a ehk laenupiirangud, mis mõjutavad ka riigi finantspositsiooni tervikuna).

Kõigil piiridejoonistamistel on omad head ja vead. Tänastel maakondadel on välja kujunenud transpordivõrk ja infrastruktuur ja keskused.

Kas tegu on pigem algava valimiseelse propagandasõjaga kui tõsiselt võetava ettevõtmisega?

Mina olen sügavalt veendunud, et haldusreformiga ei saa viivitada. Ühed või teised valimised on pidevalt ukse ees, sellepärast ei saa aga nii vajalikke ja ammu oma aega oodanud otsuseid edasi lükata.

Haldusreformi idee on väga hea, kuid osavaldadega seoses tekib kartus, et midagi ei muutu. Samad bürokraadid jäävad ju alles ja raha kokkuhoid on küsitav. Kas ei oleks targem praegusi valdu üldsegi mitte osavaldadeks ümber nimetada, vaid määrata maakonna poolt vajalikesse geograafilistesse punktidesse vajalikku teenust osutavad töötajad.

Tänan toetuse eest. Kuhu jäävad konkreetsed ametnikud tööle, on uue volikogu otsustamise küsimus. Usun, et omavalitsustel on ka endal huvi teenuspunktide tööd korraldades oma rahalisi vahendeid võimalikult optimaalselt paigutada.

Kas ei oleks mõttekas kehtestada tulevaste omavalitsuste kulutuste ülempiir? Näiteks % SKPst, eelarvest või mingil muul moel, nii et see moodustaks praegustest kulutustest 70%. Siis ei saaks keegi väita, et haldusreform ei anna majanduslikku efekti.

Reformi efekt ei tulene otseselt ülejäävast rahast, vaid spetsialiseerumisest, juhtimis- ja tugifunktsioonide kulude vähendamisest, vahe on võimalik suunata teenuste pakkumisse. Omavalitsustelt raha äravõtmine ei ole selle reformi mõte ega suund.

Kas on vallavolikogu valimisseadus nii koostatav, et kõik osavallad saavad oma saadikud ja suur vallakeskus alaesindatud? Hiiumaa näitel Kärdla (36% elanikest) 8, vallad 3, 3, 5 ja 4 saadikut?

Küsimus väiksemate valdade esindatusest on tõepoolest olemas. Hirm jääda otsustustest kaugemale ja marginaliseeruda on olnud ka vabatahtlike ühinemiste puhul.

Uuringud on aga näidanud, et pigem on rohkem kasu saanud liitunud väikesed vallad, kes on võitnud näiteks võimalusest rakendada linnas töötavate spetsialistide kogemusi. Põhimõtteliselt on kohustusliku esindatuse klausli kasutamine aga võimalik ja see küsimus on ka mitmes arutelus üles kerkinud.

Mida arvate siseriiklikust ühistranspordist? Praegune olukord läheb aina hullemaks: liinivõrk väheneb ja liiklustiheduse vähenemise tõttu väheneb ka sõitjate arv. Ühistranspordivõrgu kokkutõmbamise mõjul satuvad veelgi rohkem löögi alla äärealad - ei pea siin silmas vaid Lääne-Virumaad.

Kas teie arvates tuleks hakata riigisisestele kaugbussiliinidele andma rohkem toetusi, et tagada maakonnaülene liikumine? Praegu on sageli nii, et suletava kaugliini asemel pannakse käiku erinevates maakondades erinevad liinid kuni maakonna piirini ning maakonnaülene liikumisvõimalus kahaneb oluliselt või muutub ebamugavamaks.

Olen seda meelt, et ühistranspordi mõistlikuks planeerimiseks on kindlasti vaja teatud suuruse ja elanike arvuga piirkonda.

Siin aitab kaasa ka omavalitsuste suurenemine. Tugevam omavalitsus suudab paremini tagada loogilised ühendused keskuse ja äärealade vahel.

Maakonnakeskuste vahel liikluse tagamine on riigi ülesanne, ja tean, et majandus- ja kommunikatsiooniministeerium seisab nende toetuste säilimise ja võimalusel tõstmise eest jõuliselt ka praegustes rasketes eelarvetingimustes.

Mida arvate reisirongiliikluse jätkamisest ja tihendamisest? Praegu on näiteks Lääne-Virumaal mõistlik peaaegu ainukesena liikuda rongiga osast asulatest kaugemale kui maakonnakeskusse ning samas on reisirongid kiired, võrreldes samal marsruudil sõitvate bussidega, sest reisirong sõidab otse ja tema tee on korralik, kuid samal ajal bussiga kruusateedel ukerdamine võtab tükk aega.

Ma olen nõus, et reisirongiliiklusel on bussitranspordi ees tihti märgatavad eelised, ühtlasi on selge, et arvestades Eesti väikest rahvaarvu ja rahvuslikku rikkust, seavad suured investeeringuvajadused selle arendamisele piirid.

Kas võib öelda, et tegelikult on Harjumaal ääremaadel sama kehv olukord, kui mis tahes mujal ääremaal, sest määravaks on just transpordiküsimus?

Transport on tõepoolest oluline. Kui ühistranspordi korraldamine anda tulevikus maakondlikule omavalitsusele, siis kindlasti on võimalik seda paremini ühitada ka valla poolt pakutavate teenuste paiknemise ja lahtiolekuaegadega - näiteks koolibussiliinidega.

Lätis, kus elab üle 2,5 miljoni elaniku, on pea 110 omavalitsust, pindalalt on Läti 1,5 korda suurem Eestist. Teie plaan jätta Eestisse 20 omavalitsust ja ülejäänud osavallad on hea algus, kuid lähtuvalt ELi põhimõttest (subsidiaarsus) peab elanik saama tema elukohas kõige lähemast kohast teenused. Kas te leiate, et see plaan ning küsimuse selgitavast osast lähtuvalt ka liiga järsk jaotus ei võta rahvalt ära otsustusõigust?

Otsustusõigus on oluline küsimus. Samas on täna kohalik otsustusruum piiratud nii geograafiliselt, rahaliselt kui ka otsuste elluviijate vähese arvu ja sellest tingitud ülekoormuse tõttu.

Olen seda meelt, et suuremate valdade puhul kasvab kodanike võimalus kohalike valimiste kaudu oma elu mõjutada, sest suurel omavalitsusel tekivad reaalsed hoovad piirkondliku arengu kavandamiseks ja mõjutamiseks.

Universaalselt õiget omavalitsuse suurust pole olemas. Meie omavalitsuste funktsioone suudaks üsna optimaalselt täita just maakonnasuurune vald.

Loomulikult saab ja isegi tuleb osa küsimusi delegeerida kohapeale, sh kodanikuühiskonna organisatsioonidele, aga see on juba kohaliku demokraatia küsimus, mida riik minu arust ei tohiks liiga jäigalt reguleerida.

Teie plaan annab võimu rohkem senistele maakondadele, kuid ülesandeid lahendavad kohapeal ametnikud, keda tegelikkuses eri piirkondades napib, ning kodanikud peavad liiga palju maksma teenuse eest seoses kaasnevate transpordikuludega, kuna kõiki teenuseid osavallad koondatud ametnike pärast enam pakkuda ei saa ja ei tohi, kui ülesanded ümber jaotuvad.

Kas poleks hoopis parem, kui Eestis oleks 6 maakonda, suured linnad ja väiksemad linnad koos valdadega moodustaks kokku 70-75 omavalitsust?

Igal teenusel on oma optimaalne teeninduspiirkond. Meie nägemuses tagab maakond teeninduspiirkonnana omavalitsuste ülesannete täitmiseks suhteliselt optimaalse tagamaa. Püüame astuda ühe sammu korraga. Katse kogu riiki korraga ümber korraldada on ohtlik ja eos läbikukkumisele määratud.

Ma ei nõustu väitega, et mingeid teenuseid inimesele kohapeal pakkuda ei saa või ei tohi. Omavalitsuse ülesanne on jälgida, milliste teenuste järele, kus ja milline vajadus on, ja teenuste osutamist vastavalt korraldada.

Milleks meile haldusreform?

2009-03-13

Inimesed on mulle öelnud, et näevad kogu riigis ja ka omavalitsustes olevat rasket olukorda, aga ei mõista, kuidas haldusreform elu paremaks teeks.

Parim vastus sellele küsimusele oleks muidugi reaalne tõestus, mille saab anda üksnes kogemus. Kuni haldusreform veel teostamata, on loomulik, et inimestel on ka mitmeid hirme, nagu väikeste valdade tulevik uues suures omavalitsuses, teenuste kättesaadavus ja eeskätt kohapealne identiteet. Seni toimunud ühinemised on aga näidanud, et ootused olukorra paranemiseks realiseerusid, kuid hirmud mitte.

Haldusreformi puhul tekib alati küsimus kokkuhoiu võimalustest. Kogemus seniste ühinemiste põhjal on, et kulude koguhulk ei vähene, sest suuremas omavalitsuses administratiivkuludelt vabanevad summad saab suunata teenuste pakkumiseks - näiteks rahvamajale või teede korrashoiuks. Seepärast ei ole peamine mitte kokkuhoid, vaid see, et valla elanike teenindamise jaoks vajalikud tööd oleks tehtud paremini.

Mis teenused need on, mida inimene tihti vajab ja mille kindlustamiseks reformi vaja on? Kõige rohkem puututakse ilmselt kokku lasteaia, kooli, ühistranspordi, raamatukogu, rahvamaja, internetipunkti, spordihalli, sotsiaaltöötaja, päevakeskusega. Need asjad on otseselt omavalitsuse korraldada. Lisaks muidugi pood, postkontor, apteek, perearst, pank või pangaautomaat.

Seda võib nimetada miinimumloeteluks. Kui siit hakkab komponente kaduma, muutub elukeskkond järjest vähem atraktiivseks ja on karta inimeste lahkumist. Sellepärast ongi oluline, et need baasteenused oleksid heal tasemel tagatud. Ehkki näiteks poe pidamine või pangaautomaadi ülesseadmine on erasektori küsimus, saab tegus omavalitsus neid olulisi teenuseid kas või soodsate rendipindadega kinni hoida. Seega suurem omavalitsus on tagatis, et pood ja lasteaed kogukonnale alles jäävad.

Mida tugevam ja rahaliselt suutlikum on omavalitsus, seda rohkem saab ta investeerida spordivõimalustesse ja teede korrashoidu. Kui omavalitsus on suurem, muutub näiteks ühistranspordi planeerimine suuremal alal loogilisemaks. Samas ei sõltu nende teenuste korraldamine linna- või vallavalitsuse geograafilisest asukohast.

Loomulikult on asju, mille ajamiseks peab otse ametniku poole pöörduma - näiteks mõne tõendi või loa taotlemiseks -, ja sellepärast jäävad ka pärast reformi senistesse halduskeskustesse teeninduspunktid, et vahemaad inimesele suuremaks ei läheks.

Kuidas suudab suurem omavalitsus teenuste pakkumist paremini korraldada? Eestis on omavalitsuste roll kohaliku elu korraldamisel suur. Uuringufirma Geomedia analüüs näitas, et minimaalne ametnike hulk, millega omavalitsus suudaks oma ülesandeid elanike teenindamisel täita, on 13. Praegu on pooltes Eesti omavalitsustes vähem töötajaid. See tähendab, et üks inimene peab täitma mitut ülesannet. Kolmes või neljas valdkonnas hea spetsialist olla on aga raske, samamoodi on keeruline teadmiste taset säilitada, kui kõigi nende töödega tuleb vähese rahvaarvu tõttu tegelda vaid korra kuus või harvemini. Suurema omavalitsuse eelis on anda töötajatele rohkem võimalusi spetsialiseeruda.

Teenuste korraldamise kõrval on omavalitsustel äärmiselt oluline roll töökohtade säilitamisel ja tekkimisel. Eriti majanduslanguse ajal on töö võtmeküsimus. Siin on suur, tugev ja professionaalne omavalitsus uutele ettevõtjatele paremaks partneriks kui väikevald, kes ei suuda end kaugemal tutvustada. Kui aga tulevad ettevõtjad, tulevad töökohad ja uued erasektori teenused.

Vaid kvaliteetsed avalikud teenused koos erasektori loodud töökohtadega tagavad ühtlased elutingimused kõigis Eesti piirkondades. Mõlema eelduseks on aga tugevad ja teovõimelised omavalitsused.

Lisaks avaldatud:

14.03.2009 Nädaline

17.03.2009 Võrumaa Teataja

17.03.2009 Vooremaa

19.03.2009 Pärnu Postimees

Miks on Eestit haaranud reformisuutmatuse sündroom?

2009-03-13

Kaheksa miljardini ulatuvate kärbete puhul ei räägita kahjuks riigivalitsemissüsteemi efektiivsemaks muutmisest. Selle raha eest ei nähta ette ühtegi reformi, mille tulemusena mõni sihtrühm või ka kogu ühiskond mingi aja kannatab, kuid mis teeks edaspidi riigi toimimise efektiivsemaks, adekvaatsemaks ja jätkusuutlikumaks. Kärpijaid tuleb muidugi mõista - katsu sa paari nädalaga see kaheksa miljardit üldse leida. Küsimus on aga laiem. Miks on Eestit haaranud reformisuutmatuse sündroom? Miks puudub avalikus sektoris riigivalitsemise hoobade toel initsiatiivikus algatada muudatusi, millel oleks sisuline ja pikaajaline mõju?

Kindlasti ei saa öelda, et sellekohaseid ideid, mida Eestis teha tuleks, ei ole. Võime lõpmatuseni debateerida, kui palju omavalitsusi peaks täpselt olema ning kes osutab mingit teenust, kuid muutusi on vaieldamatult vaja. Praxise analüüs on teinud puust ette ja punaseks, et kolme-nelja aasta pärast ähvardab meid praeguse ravikindlustuse rahastamismudeli pankrott. Kuna raha puu otsas ei kasva, siis viib see paratamatult patsiendi tasku kallale. Mida kiiremini teha poliitiline valik, seda valutum see on. Kolmandaks tööjõu maksukoormuse küsimus. Rühm finantsvahendusega seotud ettevõtjaid ehk nn uue majanduse töörühm on teinud väga atraktiivse ettepaneku kehtestada sotsiaalmaksu lagi. Ma ei kahtle, et see oleks jõuline sisuline ja ka märgiline samm kallite töökohtade Eestisse meelitamiseks. Eesti majanduskeskkonda ja riigivalitsemist positiivselt mõjutavate sammude loetelu võiks jätkata, aga kas on mõtet, kui nende elluviimise tõenäosus on nullilähedane. Parteid on keskendunud valijate äraostmisele nende enda raha eest. Sellise stiili pealesurumine valijaskonnale vahepealsetel hiigelkasvuga aastatel oli lihtne. Kui keskmine elatustase on veel üsna madal, luuakse illusioon ühiskonna kogurikkuse kasvust ning valija tähelepanu keskendubki poliitikale just „mis kommi onu mulle täna pakub" rakursi all. Valijad lähevad massiliselt selle maskeraadi õnge. Neile tundub, et asjad liiguvad ja et riik on põhimõtteliselt valmis ehitatud. Poliitikast saab show. On olemas poolused, kes võitlevad näiliselt pühade väärtuste eest, kuid suures plaanis on tegu vaikiva kokkuleppe alusel mängitud komöödiaga. Eriti grotesksel kujul oleme seda näinud Kesk- ja Reformierakonna vastandumistes, kuid sama stiiliga on kaasa läinud ka kõik ülejäänud. Mugavatel aegadel kipub poliitiline eliit riigivalitsemist majavalitsemisega segamini ajama. Poliitiline juhtimine per se ei ole mitte administreerimine, reageerimine ega kokkulepped. Kõige ülimuslikumas ja vajalikumas mõttes seisneb poliitiline juhtimine uute väärtuste ja hoiakute visionaarses kehtestamises. Rahvas, kes ütleb, et Toompeal istujatel kaob side reaalsusega, ei eksi tegelikult sugugi. See probleem ei laiene mitte ainult parlamendi liikmetele, vaid ka valitsuse liikmetele ja kõrgetele ametnikele. Selle tagajärjel talitab valitsemisega seotud inimene mingi oma konstrueeritud maailma seaduspära järgi, mitte ühiskonna ootustest tulenevalt. Võiks kaaluda võimalikku piirangut, kui pikalt võib inimene järjest parlamendis istuda. Paljudes USA osariikides on see piir kaks perioodi. Miks mitte ka meil? Kui tööturult on vahepeal piisavalt inspiratsiooni kogutud, siis on põhjust minna tagasi riigivalitsemise juurde. Meenutagem, et 1990ndate alguses raudse eesriide kukkumise järel tehtud poliitiliste otsuste eest on Eesti tituleeritud endise idabloki edukaimaks reformiriigiks. Kommuniste, kelle rajatud institutsionaalset raamistikku lõhkuda ja millele vastanduda, enam ei ole. On vaja mingit muud sunnimehhanismi. Lätit „aitas" IMF, aga meid ...?

Järvamaa vajab haldusreformi

2009-03-12

kaasautor on Piret Sapp, Paide abilinnapea, IRL

Praeguse riigipoliitika taustal, kus valitsus kärbib omavalitsuste ülesannete täitmiseks mõeldud raha, tundub haldusreform tõesti ainus võimalus ellu jääda.

Riigiteadusi tudeerinuna tuleb meelde fakt, et Prantsuse revolutsiooni järel loodi kohaliku omavalitsuse üksuste optimaalsed piirid, lähtudes sellest, kui pika maa suutis ratsanik ühe päeva jooksul läbi ratsutada.

Tuues minevikusündmused praegusaja konteksti ning asendades liikumisvahendina hobuse autoga, ei peaks kulutama päevagi, et jõuda ühest Eesti otsast teise.

Ehk ongi Eesti ühe omavalitsusüksusena eksisteerivana Euroopa ja maailma mõttes mõistlik ulatus?
Eesti riigi ja omavalitsuste jätkusuutlikkuse mõistes nii kardinaalne muudatus parim lahendus poleks. Globaliseeruvas maailmas peame otsima väikesele Eestile paremaid lahendusi.
Eesti võib kohaliku omavalitsuse eelkäijaks pidada kihelkondi, kuid nende taastamine oleks samm tagasi 18. sajandisse.
Huvitav on tõsiasi, et mõistega «vald» tähistati esialgu mingit maarahvale välist võimu, näiteks mõisniku meelevalda. Tänapäeval on mõisted «linn» ja «vald» eesti rahvas omaks võtnud.
Muudatusi pole vaja karta
Kaarte on joonistatud võimalike halduspiiridega alates Eesti Vabariigi taastamisest. Omavalitsused on liitunud ka vabatahtlikult, mis on jäänud pigem erandiks kui kujunenud reegliks.
Kogu Eestit hõlmavat haldusjaotust pole suutnud rakendada ükski võimul olev valitsuskoalitsioon. Arvan, et riigil tuleb julgeda astuda otsustavaid samme, et luua kogu Eestis toimiv tõhus kohalike omavalitsuste haldusmudel.
Mis oleks parim Paidele või Järvamaale?
Lähtudes rahvaarvust (umbes 36 000 elanikku) ja naaberriikide haldusmuudatuste kogemustest, (Taani, Soome) võiks väita, et see ongi ühe omavalitsuse jagu inimesi.
Üks riigi väljapakutud variant on 15 omavalitsust (üks maakond = üks KOV) pluss viis suuremat linna: võimalus, mis toetaks Järvamaa kui territoriaalse üksuse tugevnemist.
Haldusreform eeldaks riigi ja kohalike omavalitsuste tõsist koostööd, et inimene muudatustega mitte ei kaotaks, vaid pigem võidaks.
Samas arvan, et hirm muudatuste ees on emotsionaalselt suurem, kui asi väärt on. Mõelgem sellele, kui palju ühel tegusal ja ise endaga hakkama saaval kodanikul linna/vallavalitsusse siis aastas asja on?
Nõustun, et abivajajatele tuleb kindlasti tagada sotsiaalne tugi, mida edukalt on liitunud omavalitsusüksused rakendanud kohalike vastuvõtupunktidena ka suuremate üksustena toimides.
Millised on siis Järva maakonna kui ühe kohaliku omavalitsusüksuse plussid ja miinused?
Alustan headest asjaoludest, mis väärivad esiletõstmist ja millest võidavad eelkõige inimesed.
+ Investeeringuid suudetakse kaasrahastada ja objektide valik lähtub kogu piirkonna vajadusest.
Praegu konkureerivad struktuurfondide rahatoele kõikide omavalitsuste projektid. Regionaalsuse põhimõttest lähtudes võidakse küll nõustuda faktiga, et näiteks Paide kultuurikeskuses on ainuke teatrisaal Järvamaal ja et seda külastavad kõikide Järvamaa omavalitsuste elanikud, kuid objekte reastades lähtutakse siiski vaid oma omavalitsuse territooriumil asuva ehitise renoveerimise vajadusest.
Kurb on tunnistada, et struktuurfondide meetmed on eraldi suurematele linnadele, küla- ja maaelu arendamiseks vajalikele objektidele, kuid maakonnakeskuste meedet eraldi pole.
+ Paraneb omavalitsuste ametnike haldussuutlikkus ja suureneb keskendumine kindlale valdkonnale.
Kui praegu veel mõnes omavalitsuses peab vallavanem või mõni ametnik täitma ehitus- ja planeeringunõuniku ning lisaks keskkonnaspetsialisti ülesandeid, ei saa rääkida asjatundlikkusest, vaid olude sunnist, mis arengus kindlasti edasi ei vii.
Normaalset ametkonna toimimist takistab ka asjaolu, et valdkonna ametnikke nende korralise puhkuse ajal ei asenda sama eriala inimene, sest neid ühes omavalitsuses rohkem pole.
Suurema omavalitsusüksuse puhul tekiksid valdkondlikud osakonnad, kus erialainimeste tugi on on olemas aasta ringi.
+ Korrastub koolivõrk, eelkõige gümnaasiumiastme osa.
Kindlasti tuleb jätkata põhimõtet, et algkooliharidust on võimalik omandada võimalikult elukoha lähedal. Jätkusuutliku põhikooli õpilaste hulk on haridus- ja teadusministeerium pakkunud 200 õpilast. Usun siiski, et head põhiharidust on võimalik omandada ka veidi väiksemas koolis, kuid alla 100 õpilasega koolis kujunevad kindlasti probleemiks erialaõpetajad.
+ Kaob omavalitsustevaheline arveldamine. Pean silmas lapsi ja noori, kes käivad koolis ühes, aga elavad teisel territooriumil.
+ Huvikoolide ja spordiklubide koolide puhul on lapsed toetuste saamisel võrdsed.
Näiteks Paide vallas elav ja muusikakoolis õppiv noor peab maksma kuus õppemaksu 1000-1200 krooni, samas kui Paide linnas elaval noorel on õppetasu 300 krooni.
+ Tugevnevad spordiklubide koolid. Palju aega ja asjaajamist kulub alapõhistel klubidel praegu ainuüksi selleks, et aru saada iga omavalitsuse toetussüsteemist.
Paljudel toetussüsteemid ka puuduvad ning laste ja noorte toetamine on üksikjuhtumipõhine ega taga arengut ei spordiklubidele ega võrdset kohtlemist lastele ja noortele.
Ühtsete toetuspõhimõtete toimimiseks kokkulepet saavutada on omavalitsustel peaaegu võimatu, sest 12 omavalitsuse volikoguga üksmeelt leida on liialt lai kooskõlastusring.
+ Tugevneb külaliikumine ja aktiviseeruvad hajaasustusega piirkonnad. Seda on näidanud selgelt ka uuringud, mis keskendunud juba liitunud omavalitsustele.
+ Suurem territoorium võimaldab odavamaid hankeid.
+ Paraneb volikogude töö kvaliteet. On ju selge, et kui volikogusse kandideerib suurem hulk inimesi, on ka eeldused tugeva ja asjatundliku volikogu koosseisu valikuks suuremad.
Leian, et volikokku pääsuks on latt liialt madal. Seis näitab, et mitmes omavalitsuses on volikokku pääsetud vaid 10-15 häälega. Kas see on küllaldane rahva mandaat asjatundliku volikogu toimimiseks?
Miinustele vaatamata tuleb reform kasuks
Nüüd ka negatiivseid vaatenurki.
- Valdadevaheline transport muutub kohalikuks transpordiks.
Pole kellelegi uudis, et teatud omavalitsuste hajaasustusega piirkondades liiguvad ühissõidukid üks-kaks korda päevas, halvimal juhul nädalas.
Riik doteerib valdadevahelist ühistransporti, kuid muutudes üheks omavalitsuseks, seda riik enam ei toeta. See on praegune seis. Leian, et suuremate omavalitsuste tekkimisega peaks riigi toetus igal juhul säilima ja suurenema nende liinide puhul, mis ennast ise «ära ei tasu».
Riigi täiendavat toetust väärib ka põhikooli ja gümnaasiumi seadusest tulenev muudatus, kus 2011. aastaks lahutatakse gümnaasiumiaste põhikoolist.
See toob kaasa gümnaasiumivõrgustiku vähenemise Järvamaal ning täiendava sõiduvajaduse noortele, kes peavad vastavat haridust omandama elukohast kaugemal.
- Praegune seadusandlus ei võimalda linna ja valdade liitmisel säilitada linna kui omavalitsusüksuse staatust.
Kindlasti tuleb kaaluda, kas linna kui omavalitsusüksuse säilimine on omaette eesmärk või on vallasisesed linnad mõistlikum lahendus.
- Tuleb arvestada ka poliitilise võitluse suurenemisega, sest volikogu kohale on rohkem kandideerijaid. Ehk suureneb siis ka poliitiline vastutus?
- Oht on ka, et maakond killustub: vabatahtliku liitumise puhul võib Järvamaa koosseisust lahkuda Tapa poole Ambla vald, Paide ja Türi eraldi omavalitsustena pigem nõrgestavad, kui tugevdavad piirkonda.
Uue vastu ollakse alati, sest tekib hirm, et jäädakse millestki ilma, omavalitsus kaugeneb rahvast ja otsustuses osalemine muutub keerulisemaks.
Arvan siiski, et haldusmuudatused toovad kaasa rohkem võimalusi kui ohtusid, seetõttu toetan omavalitsuste ühendamist Järvamaal.

Hääbumise vastu

2009-03-06

Näen oma igapäevatöös osa piirkondade järjest raskemasse seisu jäämist. Nii nagu paljud eesti inimesed, tajun minagi valusalt noorte puudust ja töökohtade kadumist maal.

Tean, et inimeste arvu vähenemine põhjustab maapoodide ja koolide sulgemise. Tean, et mitmed omavalitsused on sattunud sõltuvusse ühest või kahest ettevõttest, mille kadumine annab valla tuludele hävitava löögi. Mina suudan sellest teha ainult ühe järelduse - on vaja kiirelt sekkuda, et asjad saaksid hakata paremuse poole minema. Nagu ütleb minu hea kolleeg Läti regionaalminister: ükski lahendus ei ole ideaalne. Sellepärast tuleb reform kohe ära teha. Vigu saab parandada, kuid kaotatud aastaid ei anna meile keegi tagasi.

Eestis on 227 linna ja valda, mille elanike arvu ja majandusliku suutlikkuse erinevused on alates omavalitsuste taastamise ajast kärisenud suureks. Samal ajal on täitmiseks antud ülesanded kõigile samad. Ikka on omavalitsustel mure, et riik annab liiga palju kohustusi ja liiga vähe raha nende täitmiseks.

Olen esitanud valitsusele kava, mille alusel saaks praegustes maakonnapiirides teha haldusreformi koos selle aasta kohalike valimistega. Võimalus selle otsuse tegemiseks on olemas, eelnõu pakub selleks variandi juba tänavu. On valida, kas teeme ammu tähtaja ületanud otsuse kiirelt ära või venitame veel. Uskuge - poliitiline populism ja sellest tulev otsustamatus võib protsessi venitada veel kümme või sada aastat. Omavalitsuse võib teha kas või kolmetasandiliseks - kindlasti leiduks ka sellele mõttele toetajaid -, iseasi, kas suudame kogu seda administratsiooni administreerimise administreerimist ka rahastada. Aeg on teha vahet vajalikkuse ja vältimatuse vahel.

Teeme ära haldusreformi, mille käigus praeguse 227 omavalitsuse asemele jääb 15 valda ja viis linna - Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva ja Kohtla-Järve. Sellise ettepaneku olengi teinud. Kui valitsus eelnõu heaks kiidab ja riigikogu vastu võtab, on võimalik jõustada reform tänavu 18. oktoobri kohalikel valimistel. Juhul kui arutelud venivad või tekivad administratiivsed tõkked, on eelnõusse sisse kirjutatud ka võimalus korraldada 2011. aastal koos riigikogu valimistega uued kohalike omavalitsuste valimised.

Eelnõu järgi liidetakse senised omavalitsusüksused senistes piirides ja nende maakondlikku kuuluvust ei muudeta. Reform lähtub maakondliku omavalitsuse põhimõttest, see tähendab, et eeldatavasti tekib maakonna piires üks vald. Tekkiva omavalitsuse elanike arv ei või olla väiksem kui 25 000. Erandina tekib väiksem vald Hiiumaal, kus on

10 000 elanikku. Kõigi liitunud seniste valdade maa-alal moodustatakse esmatasandi kohaliku elu korraldamises osalevad osavallad. Et vallavalitsuse geograafilise kaugenemisega ei muutuks omavalitsusega suhtlemine raskemaks, kohustatakse säilitama kõigis seniste omavalitsuste keskustes teeninduspunktid.

Haldusreformi eelnõu lähtub kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest ja Euroopa kohaliku omavalitsuse hartast tulenevast põhimõttest, et omavalitsused on kohaliku elu iseseisvad otsustajad ja korraldajad. Nii ei näe eelnõu ette valdadelt-linnadelt funktsioonide jõuga äravõtmist. Vastupidi, liitmisel saadav efekt avaldubki selle kaudu, et praegu neile pandud kohustuste täitmisega hädas olevad väikesed nõrgad omavalitsused muutuvad tugevaks ja võimekamaks. Kuna omavalitsused ei toimi eraldi riigistruktuuridest, sätestab eelnõu, et aastal 2010 vaatab valitsus üle ka maavalitsuste funktsioonid ja korralduse.

Lõputud jututoad

Rahast ka. Tihti kiputakse küsima, kui palju haldusreformiga kokku hoitakse. See on äärmiselt lihtsustatud käsitlus. Ka rahareformi eesmärk polnud mitte raha kokkuhoid, vaid tulevikuks stabiilse arengu tagamine. Samamoodi ei ole haldusreformi eesmärk omavalitsustest raskel säästuajal raha välja pigistada. Vastupidi, efektiivsem süsteem võimaldab olemasolevaid vahendeid paremini kasutada ja sama raha eest rohkem ära teha. Mida vähem on raha ja inimesi, seda arukamalt tuleb neid rakendada. Meil napib mõlemat, nii et riigijuhtidel on vastutus tagada, et elu ei koonduks ainult suurte linnade ümbrusse. Muidu ei tähenda palju räägitud ääremaastumine enam perifeersete külade hääbumist, vaid kogu riigi tuhmumist Euroopa kaardil.

Aeg paranduste tegemiseks on küps - riigi kulude vähendamine näitas praeguse valitsuskoalitsiooni otsustusjõudu. Riigile tugevate omavalitsuste kujul hea partneri loomine ei ole eelarvekärpest vähem tähtis, pigem vastupidi. Vaadates olukorda riigis, ütlen, et haldusreform tuleb ära teha. Kui ei, siis loodan, et reformiettepanek lükatakse vähemalt selge poliitilise põhjendusega tagasi, mitte ei hakata heietama lõpututest konsultatsioonidest ja tegemata uuringutest. Kümne aasta jooksul on uuritud, räägitud, analüüsitud, uuritud uuesti, räägitud uuesti ja analüüsitud uuesti. Aga kus on tulemused? No aitab juba. Teeme ära.

Haldusreformiga põleb!

2009-03-05

On väidetud, et pole paremat aega suurte ja vajalike reformide tegemiseks kui majanduskriis. Nüüd on Eesti jõudnud tõsisesse kriisi ning reformid on taas päevakorral.

Läinud aastal pöördus Isamaa ja Res Publica Liit koalitsioonikaaslaste poole ettepanekuga taas haldusreformiga tegelema hakata. Selleks oodati lühikest vastust küsimusele: kas reformi käigus võib lisaks vabatahtlikule ühinemisele kasutada ka administratiivset liitmist. Paraku polnud kriis siis ilmselt veel nii sügav ning vastus oli seetõttu eitav. Nüüdseks on haldusreformi vajadus muutunud veelgi selgemaks. Selle vajadust rõhutavad nii ettevõtjad kui ka majanduseksperdid, viimati tegi seda oma avalikus pöördumises riigikontrolör Mihkel Oviir.

Kolkige meid - aga teeme ära

Oluliselt on riiklikult veetava ning tsentraalselt korraldatava reformi vajaduse mõistmisele kaasa aidanud Edgar Savisaar, kelle Tallinnas «altpoolt» teostatav «vabatahtlik» haldusreform on viimas sedavõrd õõvastavate tulemusteni, et kõik muud lahendused selle kõrval meeldivatena tunduvad.

Oleme haldusreformi eest varem kolki saanud, kui vaja, kolkige meid veel, kuid kallid sõbrad, teeme selle reformi lõpuks ära. Regionaalminister on juba ette valmistanud seaduseelnõu haldusreformi kiireks elluviimiseks ning esitab selle valitsuskabinetile. Eelnõu kohaselt on võimalik haldusreform ära teha enne kohalike omavalitsuste valimisi.

Regionaalminister pakub reformi aluseks riigikontrolör Mihkel Oviiri esitatud variandi, mis tugineb maakondlikule printsiibile. Kui see ei peaks sobima, võib aluseks võtta nn tõmbekeskuste variandi, mille eelmine valitsus on pealegi kinnitanud. Sellisel juhul räägiksime algatuseks umbes kuuekümnest omavalitsusest. Kõiki neid variante on viimaste aastate jooksul lõputult arutatud, nüüd on käes aeg otsustada.

On võimalik, et regionaalministri välja pakutud tempot peetakse liiga kiireks. Hea küll - teeme siis aeglasemalt, valides omavalitsused vanades piirides ära ning viies reformi ellu järgmisel aastal. Selline lahendus nõuaks küll arvukalt üleminekusätteid, kuid eks saame nendegagi hakkama. Otsusega oodata aga enam ei saa. Kui keegi tuleb uuesti väitma, et ühineda saab vaid vabatahtlikul alusel, siis on reform läbi kukkunud.

Konsensus reformi aluseks

Oleks hea, kui haldusreformi alusel kujuneks välja laiem poliitiline konsensus. Seetõttu tuleks aruteludesse kindlasti kaasata ka opositsioonierakonnad. Keskerakonna ja Rahvaliidu esimesed avaldused haldusreformi teemal viitavad paraku, et Eesti huvidele mõtlemise asemel eelistatakse tegelda poliitilise populismiga - omavahel tunnistavad mõlema erakonna liidrid, et haldusreform on möödapääsmatu, avalikes seisukohavõttudes astutakse sellele aga vastu.

Võtame end kokku ja teeme selle reformi ära. Loome Eestile piisavalt tugevad omavalitsused, mis suudavad keskvalitsusele tõeliseks partneriks olla ning oma inimeste huvisid kaitsta. Vastasel korral määrame elu väljaspool üksikuid suuremaid keskusi hääbumisele.

Intervjuu: Regionaalminister soovitab läbirääkimistega jätkata

2009-03-05

Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler kommenteerib Valgamaa omavalitsuste ühinemisplaane oma üleeile avaldatud haldusreformikava taustal.

Kuidas peaksid Helme, Tõrva ja Põdrala omavalitsused jätkama ühinemisprotsessiga, kui samal ajal soovitakse käivitada protsess, mille tulemusena jääks Valgamaale ainult üks omavalitsus?

«Kindlasti tuleks omavahelisi läbirääkimisi jätkata ja arutada piirkonna arengut puudutavaid küsimusi ka teiste maakonnas liitumist kaaluvate valdadega. Mida suurem on enne reformi toimumist üksmeel maakonna tulevikuvisiooni osas, seda kiiremini ja suuremat kasu Valgamaa sellest saab.»

Kas maakonna baasil moodustatud omavalitsuses säiliksid mingil moel haldusüksustena ka praegused omavalitsused?

«Valdade suurendamine nende tugevdamiseks on administratiivne käik, inimesele osutatavate teenuste kvaliteet ei tohi sellega seoses alaneda, vaid peab kasvama. Sellepärast on ettevalmistatud eelnõus sõnaselgelt kirjas, et kõigisse seniste omavalitsuste keskustesse moodustatakse teeninduspunktid ja luuakse osavallad.»

Kuidas kujuneks maakonna baasil moodustatud omavalitsuse juhtorgan?

«Reformi põhimõte on, et ehkki maakonna piires võib senise mitme või isegi paarikümne valla asemel tekkida üks, jääb uue üksuse juhtorganiks endiselt vallavalitsus. Maavalitsus täidab edasi talle pandud riiklikke ülesandeid.»

Ahne linnavalitsuse pyrrhoslik võit

2009-03-02

Kui läinud aasta lõpul oli kaks korda linnavolikogus arutlusel nn Vabaduse pst parkla tasuliseks muutmine linna uue parkimismäärusega, siis tõid IRLi kuuluvad linnavolikogu liikmed mõlemal korral esile tõiga, et sellega kaasneb ka kesklinna kohvikute ja poodide külastatavuse vähenemine, sest tasuta 15 minutiga ei jõua talvisel ajal vanem inimene või lapsega perekond õigupoolest parkimispiletitki soetada.

Sellist parkimispileti automaadi, mündivahetuse ja sõiduki vahet ringiratast jooksmist on linnapildis küllalt nähtud. Väheusutav, et sörgitakse vaid oma lõbuks või saamatusest.

Et parkimiskella kasutamisega on olnud korduvalt vaidlusi ja poleemikat («Parkimiskell toob üllatavaid trahve», TPM, 7.10.2008), siis lohutaski eelnõu ettekandja abilinnapea Margus Hanson opositsiooni, et Tartus on soovitatav kasutada mobiilparkimist.

18. detsembril 2008 võetigi vastu määrus, mis sätestas, et «alates 1. jaanuarist 2009 on tähistatud parkimise algusaja korral võimalik Vabaduse pst parklas ja Magistri tänaval tasuta parkida senise 60 minuti asemel 15 minutit. Sellise liikluskorraldusliku muudatuse tingis parkla suur populaarsus ning sellest tulenevalt vabade parkimiskohtade puudus».

Parkimiskorda muutev eelnõu oli volikogus arutlusel kaks korda. Esimesel korral ei saanud koalitsioon nõutavat häälteenamust ja nii kiirustatigi täpselt sama eelnõuga kohe järgmisele istungile.

Teatavasti on parkimistasu määr südalinnas ehk nn A-piirkonnas ühe tunni eest 25 krooni - kui jätta sõiduk tunniks ajaks kesklinna, tuleb kukrut kergendada kas 25 või enama krooni võrra. Kui liita 25 või 50 krooni kohvitassi või ostu hinnale, siis on juba soodsam sõita mõnda äärelinna suurkeskusesse.

Nii ei tundu usutav, et südalinna poodide ja kohvikute hääbumises on süüdi üksnes globaalne majanduslangus. Loomulikult liiklevad inimesed kesklinnaski jalgsi, kui aga otsest tarvidust pole ja on muud valida, siis on lihtsam ja odavam Raekoja platsi ning kesklinna ostukohti vältida.

Linnavarade osakonna juhataja Kunnar Jürgensoni arvamus «meie jaoks on oluline, et kesklinn püsiks elus ning et siin asuvad väikepoed, bürood ja kohvikud praeguse majanduslanguse ajal oma uksi ei sulgeks» on mõistlik, aga see on vaid ametniku arvamus, mis jääbki arvamuseks.

50 000 - 60 000 krooni linna maksumaksja käest palka saavad linnapea ja abilinnapead aga hõljuvad oma arusaamadega praegusest tegelikkusest teisel tasandil.

Ajal, mil kõik langetavad hindu, et teenust kliendile vähegi taskukohasena hoida, piiras linnavalitsus oma kasuahnete parkimisotsustega oluliselt kesklinna külastatavust - see ebamõistlik otsus on hakanudki hapusid vilju kandma.

Koolide liitmine on kaalutud otsus

2009-02-26

Linnavalitsus on volikokku esitanud eelnõu, mille vastuvõtmise korral toimub Kuressaares õppeaastaks 2011/2012 üks oluline haridusvõrgu muutus - Kuressaare Põhikooli õpilased ja õpetajad lähevad üle KG-sse ja Põhikooli hoonesse luuakse linna huvihariduskeskus.

Peatumata pikemalt muutuse kui sellise põhjusel, olgu vaid veelkord öeldud, et laste arv meie linna kordatehtud koolides kahaneb ja tänase 90 klassikomplekti asemel õpib mõne aasta pärast meie linna koolides (va. täiskasvanute gümnaasium) ca 80 klassikomplekti õpilasi ning klassikomplektide arvu tõusu ei näita ka viimaste aastate sündivus. Samas on linna huvikoolid olukorras, mis nõuab nende kehvade ruumitingimuste kordategemiseks kümneid miljoneid kroone linna maksumaksja raha.

Võimalike haridusvõrgu muutuste vaagimisel jäi kilbile kolm varianti: A. Jätta kõik muutmata; B. Koondada üldharidus kolme kooli ja kujundada Põhikooli hoone huvihariduskeskuseks; C. Jätkata nelja üldhariduskooliga ja jagada huviharidus laiali koolide vabanevatele pindadele. Põhimõtteliselt oli laual ka Põhikooli õpetajate poolt pakutud variant, luua Põhikooli hoonesse algkool, mis sisuliselt on variandi C laiendus.

Kui nüüd lugejal tekib küsimus, et miks peaks B variandi puhul just Põhikooli, aga mitte näiteks Vanalinna kooli või hoopis SÜG-i hoonesse loodama huvihariduskeskus, siis teiste koolide suuruse (Vanalinna kool 17 ja SÜG 27 klassikomplekti) tõttu ei ole nende õpilaste üleminek tekkivatele vabadele pindadele lihtsalt võimalik.

Variant A: Jätta kõik muutmata.
Õppekeskkonna koha pealt oleks siin suureks kannatajaks huviharidus, sest kunsti- ja huvikooli tingimused on praegu väga halvad ja seoses 5. lasteaia hoone muutumisega 100% lasteaiaks halvenevad huvikooli tingimused veelgi. Nende tingimuste parandamiseks jääb linnal üles kohustus leida vajalikeks investeeringuteks ca 15 miljonit krooni ja seda olukorras, kus ka lasteaedade hooned vajavad kordategemiseks suurt raha. Sotsiaalsest aspektist jääks muidugi selle variandi puhul ära stress, mis paratamatult kõiksugu suurte muutustega kaasneb. Samas tooks muutuste edasi lükkumine kaugemasse tulevikku endaga kaasa stagnatsiooni, mis omakorda muutuks Kuressaare haridusvaldkonna arengupiduriks.

Ka vanemate eelistuse osas oleks see variant problemaatiline. Hoolimata tõsiasjast, et Kuressaare Põhikooli esimesse klassi astuda soovijaid on viimastel aastatel alati olnud, on see arv üsna väike. Näiteks käesolevaks õppeaastaks soovis Põhikooli esimesse klassi tulla 13 last. Kui siia kõrvale panna Kuressaare Gümnaasiumi vastav arv, 85, on näha, et vanemate soovid on üsna tugevasti kallutatud KG suunas ja sellest avalik võim kuidagi mööda vaadata ei saa. Üheks murekohaks selle variandi puhul olgu veel välja toodud see, et väga väikese kooli puhul ei ole õppeainete väikeste mahtude tõttu võimalik pakkuda paljudele aineõpetajatele täiskoormust.

See omakorda viib reaalsuseni, kus mitmed õpetajad käivad väikeses koolis mõnel päeval nädalas lihtsalt tunde andmas olles põhikohaga tööl näiteks mõnes suuremas koolis, mistõttu on raskendatud osalemine igapäevases koolielus ja ühisettevõtmistes, mis aga kasvatuslikus plaanis oleks väga oluline. Ja üks suur miinus veel - õpilaste arvu vähenemise tõttu oleksime mõne aasta pärast olukorras, kus meie remonditud üldhariduskoolide hooned oleks pooltühjad, kuid sellest hoolimata peaksime neid meie ühise n.n. maksumaksja raha eest kütma, koristama ja valgustama.

Variant B: Põhikoolist huvihariduskeskus.
Õppekeskkonna koha pealt oleks siin suurimaks võitjaks huviharidus, mis saaks lõpuks peale pikka ootamist headesse tingimustesse, mis lisaks kõigele oleks veel väga hea asukohaga. Mis puudutab aga üldhariduse õpikeskkonda, siis kuna linna kõik koolid on korras, siis selles aspektis esmapilgul väga suurt muutust ei toimuks.

Samas on KG-s siiski võrreldes Põhikooliga tänu oma suurusele kujunenud paremad tingimused: ujula, täielikult komplekteeritud ja kaasaegsed käsitöö ja tööõpetuse klassid, keemia ja füüsika laborid, suur raamatukogu, avaramad sportimistingimused nii sees kui väljas ning omamoodi kuulus talveaedki. Sellest kõigest saaks käesoleva variandi puhul osa rohkem meie linna lapsi.

Üldhariduse koha pealt on üheks oluliseks plussiks see, et suuremate õpilaste arvudega koolides on võimalik rakendada mitmekesisemaid tugisüsteeme ja käesoleva variandi puhul saaks jällegi sellest osa suurem arv lapsi. Ka Maavalitsuse haridusosakonna eelmise aasta kontrollakt annab KG õpilaste tugisüsteemidele väga kõrge hinnangu. Ning koolisisene huvihariduski on suurema kooli puhul avaramate võimalustega.

Rääkides õppetöö sisulisest poolest, siis annab kahe huvikooli ühe katuse alla minek kahtlemata uue tõuke nende arenguks. Ühine tegevusruum loob eeldused huvikooli ja kunstikooli sünergia tekkeks nii õpetajate kui ka projektide tasandil. Nii näiteks tagab avatud keskus täiendavad võimalused ka Kunstikooli lastele.

Samuti rahalises plaanis on sellel variandil arvestatavad eelised. Ühekordne maksumaksja raha kokkuhoid huvihariduse investeeringute vajaduse ärajäämisest oleks ca 15 MEEK ning ühekordne rahaline võit vabaksjäävate huvihariduse hoonete realiseerimisest ca 8 MEEK.

Igaaastane rahaline kokkuhoid huvikoolide karbikulude ärajäämisest ca 300 000 EEK ning igaaastane rahaline kokkuhoid Põhikooliga seotud juhtimise ja majandamise personalikulude ärajäämisest ca 1,8 MEEK. Sotsiaalses plaanis põhjustavad selle variandiga kaasnevad muutused pingeid - tuleb ju sellega seoses ca 100 õpilasel ja nende õpetajatel vahetada kooli. Miinuseks on ka see, et linnast kaob üks väike kool. Samas jääb väikse ja vaiksema keskkonnaga kooli rolli täitma Vanalinna kool. Variandile B kuulub ka Maavalitsuse haridusosakonna eelistus.

Variant C: jagame huvihariduse koolide vahel.
Selle variandi puhul paraneks samuti huvihariduse õppekeskkond, kuid mitte sel määral kui eelmise variandi korral, sest eelkõige avatud keskuste jaoks sobivaid ruume kohe koolihoonetes ei ole. Üldharidusest vabaks jäävad ruumid vajaks ümberehitamist. Samuti on siin oht huvikoolide muutumiseks üldkoolide ringideks, mis omakorda vähendaks teiste koolide õpilastele võimalusi. Ka ühe kooli juures tegutsev avatud keskus kujuneks üsna kindlalt sama kooli keskseks.

See oleks küll tore vastava kooli koha pealt vaadatuna. Plussina võiks välja tuua isegi selle, et siis oleks üldkooliga ühe katuse all olles avatud keskusesse kohe lapsed võtta. Kuid linna kui terviku koha pealt oleks see kindlasti halb, sest tähendaks ühe kooli laste eelistamist teiste koolide laste võimaluste vähendamise arvel.

Alles jääb ka variandi A puhul kirjeldatud Põhikooliga seotud problemaatika (vanemate eelistused, õpetajate väikesed koormused, KG parema üldhariduse õpikeskkonna mittekasutamine). Ka rahalises plaanis ei ole siin sellist efektiivsust kui variandi B puhul ning ka siin ei pääseks muutustega seotud pingetest. Samas plussiks on see, et huvihariduse muidu päeval tühjalt seisvaid, näiteks kunstihuviharidusega seotud, ruume, saaks osaliselt kasutada üldhariduses.

Kooli sulgemine ei ole ühegi kandi pealt meeldiv otsus. Kriteeriume, mille alusel koolivõrgu muutusi kavandada oli palju, kuid kindlasti ei ole need paigutatavad ühele kindlale skaalale või omavahel üks ühele vastandatavad. Just kõikide argumentide põhjalik kaalumine linna kui terviku koha pealt on viinud linnavalitsuse arusaamiseni, et meie ees seisvatest valikutest on üldhariduse koondamine tulevikus kolme kooli ja Põhikooli hoones huvihariduskeskuse avamine kõige õigem otsus.

Urmas Aunin: Tartus ei jõuta kuidagi kokkuleppele

2009-02-25

Ei ole saladus, et tartlased vaevavad vaimu ja murravad pead, kuhu panna prügi pärast Aardlapalu prügila sulgemist. On pakutud erinevad lahendusi. Ükski neist pole veel teostunud.

Ainus tõdemus on see, et prügiveohinnad kerkivad. Miks siis nii?

Hiljuti teatas Postimees, et taaskasutatavast materjalist vabanemisega hädas Ragn-Sells on osale klientidele hindu tõstnud, muist ettevõtetelt aga jäätmete vastuvõtu sootuks peatanud.

Jäätmekäitlusfirma Ragn-Sells juhi Agu Remmelga sõnul olevat taaskasutatava materjali nõudlus vähenenud ja toormeturg kokku kuivanud.

Remmelg kirjeldas olukorda, et laoplatsid on materjali täis ning osa sellest ei lähe kaubaks isegi kui peale maksta. Jäätmekäitlusfirmade teatel vaevab taaskasutatava materjali uputus tervet maailma. Suurima osa neist materjalidest moodustab vanapaber.

Toppab loiduse taga

Samas nentis Remmelg, et Euroopa Liidus normiks oleva jäätmepõletushierarhia kohaselt tuleb põletamisele eelistada taaskasutust materjalina. Vanapaber ja -papp läheb seetõttu esmajärjekorras taaskasutusse, mitte põletamiseks.

Jäätmesortimisliine valikkogutud materjalide tarvis on Eestis piisavalt. Lahendamata on madalakvaliteedilise olmeprügi käitlemine jäätmekäitlushierarhia ladestamisest kõrgemate tasemete järgi – alternatiiv on kas masspõletus või mehaanilis-bioloogiline töötlemine. Mõlema tehnoloogia arendamisega tegeldakse.

Remmelg on ka nõustunud, et vanapaberit jm sellesarnast saab hästi ja ohutult põletada. Otstarbekas on see siis, kui kvaliteet on niivõrd madal, et taaskasutada ei saa.

Ka Fortum Tartu on viis aastat lootnud, et saab investeerida prügipõletuskatlasse. Rootsi firmalt telliti tasuvusuuring. Esialgne kava oli käivitada masspõletusega kombijaam 2011. aastal.

Kombijaama ahju tüübi valik – masspõletuse tarvis – ei pruugi meie oludes olla kuigi hea, kuid tookord kavatseti lisaväärtusena toota elektrit.

Tasuvusuuringust selgus, et jäätmepõletusahi tasub end vaid sel juhul ära, kui on olemas kaugküttetorustik, mille kaudu soojus tarbijani juhtida. Mis on igati loomulik.

Fortum Tartu juhatuse liikme Mati Meose sõnul on vastavad arvutused linnavalitsusele esitatud. Tartus on kaugküttetorustik ammuilma olemas, kuid mille taha siis asi takerduma on jäänud? Selgus, et omavalitsuste loiduse taha.

Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek oli juba kaks aastat tagasi sunnitud tõdema, et Eesti ühiskond on olnud selles asjas laisk.

Pole asukohta

Fortum Tartu prügipõletusahju asukohas pole tänaseni kokkuleppele jõutud. Fortum Tartu eelistaks Tartu linna Ropka piirkonda, kus katlamaja ja soojatorude algused on juba olemas.
Masspõletuse ja purustatud jäätmete või näiteks hakkpuidu ja turba põletamise tehnoloogiad on oluliselt erinevad, s.t nõuavad eri tüüpi katlaid ja erinevaid investeeringuid.

Investeerimissummadega spekuleerimine oleks tänamatu ülesanne, liiati praegu. Kuid hinnangulised mahud on teada, ajakirjanduseski korduvalt kajastatud. Näiteks kui ehitada jäätmepõletusahi mõnda Tartu lähivalda, tõstab torustiku pikendamine sooja hinda.

Igatahes tundub, et nõuetekohaselt sorditud kohalikke jäätmeid on võimalik kasutada alternatiivküttena.

Fortum Tartu on linnavalitsusega pidanud aastate jooksul läbirääkimisi, kuid tulemusteni pole jõutud. Kui kunagi ka jõutaks, ei valmi jäätmepõletusahi Mati Meose hinnangul enne viit aastat.

Seetõttu meenutab uuema soojatehnoloogia katsetamine ja rakendamine Emajõelinnas analoogiat ühest teisest Tartule olulisest valdkonnast ehk linnaraamatukogu ehituse saagast – kaheksa aastat planeeriti, kuni jõuti tagasi samasse asukohta, kus oldi aastal 2001.

Kogemus on olemas

Hiljuti andis Kunda Nordic Tsement teada, et Kunda plaanib põlevkivi asendada prügikütusega. Kunda eeliseks on olemasolev põletusahi, soojatootjate hinnangul seni ainus Eestis, kus on võimalik väga kõrgel temperatuuril trummelkatlas purustatud jäätmeid põletada.

Nordic Tsemendi rakendusuuringust, mis on avaldatud keskkonnaministeeriumi kodulehel, saab teada, et katseliselt on üritatud põletada nii Norra puitu, muda, biomassi kui ka igat liiki purustatud jäätmeid.

Ühe võimalusena katsetati ka purustatud vanapaberi, papi ja teatud lisanditest valmistatud segu põletamist. Toore oli sealjuures kohalik, mitte imporditud.

Kindlasti on vähem kemikaale sisaldavate jäätmete mehaanilis-bioloogiline töötlemine ja põletamine keskkonnasäästlikum kui põlevkivist sooja tootmine. Jääb vaid oodata, kuidas Kundas asjad kulgevad.

Vähemasti on Kunda Nordic Tsemendil kavas põletada 2011. aastaks tsemendipöördahjudes 85 000 tonni tahkeid põlevaid jäätmeid (kuni 25 protsenti kogu kütusenõudlusest) ja vähendada CO2 heitmete taset 2011. aastaks 5 protsenti aastas.

Järelikult tartlastel on, millest õppida.

Loodetavasti saab ka Tartu linnavalitsus mahti põhjalikumalt süveneda linlastele muret valmistavatesse sooja ja prügiveo arvetesse, et leida optimaalne lahendus.

Spetsialistid on ju kohapealt võtta – nii avalikust kui ka erasektorist.

Elades tänases, ärgem unustagem eilset!

2009-02-21

Tänavuse vabariigi aastapäeva eel on paljud meist mõtlikumad ja kaalutlevamad. Ükski poliitik ei saa oma pidupäevakõnet alustada lausega, et meie isamaal läheb päris hästi. Möödunud aastate tarbimispidu ning tuleviku arvel elamine on toonud kaasa majandussurutise, tööpuuduse kasvu ja ebakindluse homse ees. Meie riik on muutunud rahulikust ja edukast Euroopa Liidu liikmesriigist taas pulbitsevaks Ida-Euroopa väikeriigiks, kelles vanad Euroopa riigid näevad tonti ja kellele ennustatakse raskeid aegu.

Eesti riigi areng on viimase viieteistkümne aasta jooksul olnud märkimisväärne. Meid on imetletud ja kadestatud. 1990ndate aastate siirderiigist, mida iseloomustasid hüperinflatsioon, massiline tööpuudus ja kuritegevuse kasv, on alles vaid mälestused. Praegune olukord pole võrreldav 1993. ega 1999. aasta kevadtalvega, mil meie majandus tegi tõelist vähikäiku ning keegi ei osanud näha kiiret ja tulemuslikku väljapääsuteed. Samas see tee leiti ning järgnenud tõusuaastad aitasid elu tunduvalt paremaks muuta.

Samad tunded ja emotsioonid, mis neil pöördelistel aastatel paljusid valdasid, täidavad meid ka nüüd. Otsitakse, püütakse leida väljapääsu. Lihtsaid lahendusi pole aga endiselt olemas. Selge, et kõige olulisem on selles olukorras kaine mõistus ja töökohad säilitada.

Võru maakonnas on jaanuari lõpu seisuga töötuse tase 10,5% tööealisest elanikkonnast. Sellega lööme Eestis rekordeid. Olukord nõuab kiiret reageerimist.

Üheks sammuks sel teel on maavalitsuse, ettevõtjate ja omavalitsuste senisest tõhusam koostöö ning üksteisega arvestamine. Kui neli aastat tagasi maavanema toolile asusin, seadsin eesmärgiks luua nimetatute vahel tihe ja toimiv koostöövõrgustik.

Aega pole meile enam palju jäänud

Möödunud aasta lõpus toimunud maakonna arengupäev Navi seltsimajas, kus kohtusid maakonna ettevõtjad, omavalitsused ja arenguorganisatsioonid näitas veel kord, et tarvis on kindlaks määrata lähiaja eesmärgid ja panna paika tegevuskava, et päästa meid halvimast. Võrumaa jaoks aega enam ei ole ning kui asi samamoodi jätkub, pole siin enam noori peresid, ettevõtjaid ega tublisid maksumaksjaid, kes elu edasi viiksid. Et seda ära hoida, tuleks läbi rääkida praegused maakonnaelu plussid ja miinused. Kinnitan, et aktiivne töö selles vallas käib. Organisatsioonid, mis on ellu kutsutud ettevõtluse arendamiseks Võrumaal, peavad eneseimetluse unustama ja tee ettevõtetesse üles leidma.

Paljud asjad on seejuures seotud haldusterritoriaalsete küsimustega. Viimasest ajast on tuua näiteid, et omavalitsustel puudub soov ja tahe leppida kokku, milliseid ühiskondlikke objekte rajada ning kuidas kasutada otstarbekalt niigi nappe rahalisi vahendeid. Olen veendunud, et just praegu, kui majanduses on halvad ajad, on õige aeg tunnistada, et sellist avalikku sektorit meie väike riik üleval pidada ei jõua.

Ei tea ühtegi riiki, kus haldusreform oleks toimunud vabatahtlikult. Seetõttu loodan, et just rasketel aegadel jõuavad erinevad poliitilised jõud lihtsamalt kokkuleppele ja palju räägitud reform tehakse ka ära. Küll peab siin vältima ühest äärmusest teise minekut.

Peamiseks eesmärgiks peab olema, et maakond saab institutsiooni, millel on õigus esindada neid inimesi, kes selles maakonnas elavad. Praegu ei ole seda õigust ei maavalitsustel ega ka omavalitsuste liitudel. Kindlasti ei tohi väheneda omavalitsuste õigus kohalike asjade üle otsustada.

Meil räägitakse palju, kui kehvasti läheb naabril Lätil. Arvan, et Eesti riik oleks samasuguses seisus, kui meie omavalitsused oleksid olnud sama väikse otsustusvõimega, kui meie naabri omavalitsused olid.

Tuleb vältida ka äärmuslikku sammu, et üks omavalitsus ja üks maakond. Selline lähenemine toob kindlasti kaasa omavalitsuste otsustusõiguse vähenemise. Praegu tundub, et nii mõnigi omavalitsus on asunud nn rikka kosilase otsingule, et siis üheskoos rasked ajad üle elada. Juba otsitakse ka uuringute rahastamise võimalusi. Ka selline lähenemine tuleb hukka mõista, sest uuringuid on tehtud piisavalt. Puudu on jäänud poliitilisest tahtest. Õige on välja võtta Robert Lepiksoni aegne reformikava ja sellega edasi minna.

Optimaalne on 6-7 omavalitsust

Me pole kunagi olnud nii rikkad, et lubada arutut laristamist, ammugi nüüdsel ajal. Seda on mõistnud maakonnas ennekõike Setumaa omavalitsused, kes on asunud koostama ühtset arengukava ning näevad piirkonda üha enam tervikuna, mitte niivõrd oma mätta otsast. Seal on saadud aru, et muidu kohalik elu hääbub ja paljud pered lähevad sinna, kus on võimalik tasuvat tööd, head haridust ja kvaliteetset arstiabi saada.

Võrumaa jaoks on just töökohtade ja teenuste kättesaadavuse seisukohalt optimaalne, et kujuneb välja kuus-seitse tugevat omavalitsust, kes suudavad näha piirkonda kui tervikut, mitte kui vastandlike huvidega haldusterritoriaalseid üksusi-vürstiriike. Suurema territooriumiga omavalitsused meelitavad ettevõtlikke inimesi kohale jääma ning loovad soodsa pinnase töökohtade säilitamiseks ja taasloomiseks. Tugevas omavalitsuses on rohkem võimalusi kaasata arendusprojektidesse oma ala parimaid asjatundjaid.

Meie elu pole praegu pilvitu, ees seisavad rasked valikud ja otsused. Maakonnaelu seisukohalt tuleb teha rohkem koostööd ning leida ühisosa, et elu siin Eesti nurgas ei hääbuks.

Sellel aastal ootavad meid ees kahed valimised. Valimispäeval saab igaüks anda oma hinnangu küünilisusele ja manipulatsioonidele. Sügisel toimuvate kohalike valimiste tulemused panevad paika, kuidas elu igas konkreetses omavalitsuses kulgema hakkab. Kordan varem öeldut: hinnake inimesi nende tegude, mitte nende sõnade järgi!

Lõpetuseks tahan Eesti Vabariigi sünnipäeva eel tänada kõiki inimesi, kes on aidanud kaasa elu edendamisele Võrumaal. Olen kindel, et rasked ajad mööduvad seda kiiremini, mida tegusamad oleme. Mitte midagi tehes ei juhtu midagi, ühel päeval tuleb ainult surm meile järele, nagu ütles omal ajal maavanem Robert Lepikson.

Palju õnne kõigile vabariigi aastapäeva puhul! Loodame üheskoos, et juba varsti saame vabariigi sünnipäeval öelda, et meie isamaal läheb päris hästi.

Kohalikud valimised tõeliselt kohalikuks

2009-02-19

Olgugi et Tallinnas elab peaaegu kolmandik meie riigi elanikest ja seega on linn administratiivse üksusena liiga suur, on Eesti pealinn maailma mastaabis vaiksete provintsilinnakeste suhteliselt muretus ja turvalises reas. Meil on mõni kõrgem hoone, paar kaubamaja ja valglinnastumine, aga mitte ühtegi magistraalteed ja mitte ühtegi kiirrongiühendust teiste Euroopa pealinnadega.

Käies lähevad jalad poriseks südalinnaski ja lähima ühissõidukipeatuseni annab sageli pikalt vantsida. Hommikuti ärkab terve asum pikkamisi ja uniselt. Päeva jooksul kohtad tänaval või poes mitut tuttavat. Meil on heas mõttes säilinud külaelu-elemente. Mõni ime siis, et plirts-plärts kaela sadanud haldusreformipaanika tekitab samasugust segadust, kui tahetaks üleöö liita näiteks kaheksa Eesti valda: täna tuli mõte ja eile kirjutasin juba eelnõu valmis, või käis see asi Tallinna linnajuhtidel isegi veel kiiremini.

Asumiseltsid tõstavad pead

Seepärast on täiesti loogiline, et esimestena protestisid üleöö toimuva haldusreformi vastu just asumiseltsid. Kui inimesed omavahel räägivad, siis nad ju ei ütle, et ma elan Põhja-Tallinna linnaosas või Kesklinna linnaosas. Nad ütlevad, et ma elan Kalamajas, Koplis, Kassisabas, Mõigus. Ja lasnamäelased on õnnetud oma asumiidentiteedi nõrkuse üle, sest kuidas sa ikka pead IV mikrorajooni perepäeva või Lasnamäe II-III mikrorajooni sügistalguid. Õismäe ja Mustamäe on õnnelikumalt inimmõõtmelisemas suuruses, kuigi oma maamärke ning ühendavaid linnaruumilisi detaile ja turuplatse otsivad nemadki. Inimesed tunnevad ennast paremini, kui nende koduümbrus moodustab mingi loogilise terviku ja nad tunnevad, et saavad ise oma kodukandi asjades soovi korral kaasa rääkida. Enamasti vast sõna ei võetagi, sest kõigil on ju muud toimetused ka, aga tähtis on just see turvaline tunne: «Kui ma vähegi pean vajalikuks, siis ma saan koduümbruse üle peetavates arut-eludes osaleda ja esindatud olla.»

Mida tugevamad on asumid ja mida rohkem inimesed oma asumi oleviku ning tuleviku kujundamises osalevad, seda turvalisemalt me ennast tunneme ja seda lojaalsemad oleme kohustusele majaesine luuaga puhtaks pühkida ja kahtlasest mehest, kes naabri aknast televiisorit ja kotte välja tõstab, politseile teatada. Tallinna linnaosad on suuremad kui asumid, aga et need on praegu ainsad lähemalseisvad võimalused kaasarääkimiseks, siis on pahameelel alust. Inimene tahab koduümbruse asjus kätt pulsil hoida ja selle tahtmise üle peaksime ainult rõõmustama.

Asumipõhine vastutus

Halduskulude kokkuhoid on tänases maailmas samas paratamatu. Kahjuks pole vaja vist lisadagi, et paraku ei ole Keskerakond oma loosungi «Hoiame halduskulusid kokku!» kinnituseks vaevunud mitte ühtegi numbrikribalat esitama. Nii ei seisa see loosung tühja kotina ka kuidagi püsti ja selle üle pole võimalik diskuteeridagi. Globaalsem on aga hoopiski tendents, kus võim liigub piiratud ressursside olukorras korraga nii inimesele lähemale kui ka keskvõimu osas kaugemale. Tallinnas näeks see välja sedamoodi, et linnavolinik valitakse hoopiski asumipõhiselt. Siis on näiteks kõikidel Pääsküla elanikel teada, kelle nööbist kinni haarata, kui midagi ei meeldi: ikka Pääsküla oma linnavolinikul! Ja kui näiteks Pääsküla volinikul Kelmiküla omaga madinaks läheb, siis saavad nad teha viisakaid ja avalikke kokkuleppeid: järgmisel aastal remondime seal lasteaia ja siin tee ning ülejärgmisel aastal teeme vastupidi. Nii sünnivad ka reaalsed pikaajalised investeeringukavad ning keskvõimu ülesanne on tagada areng suuremas mõõtkavas. Päeva lõpuks palju suuremas, kui seda on Tallinna administratiivne piir.

Me ei tahtnud ju sellist Tallinna, kus valimissüsteem pöörduks tagasi nõukogude aega - vali täitevkomiteesse keda tahes, ikka on ees need, kes parteikomitee nimekirjade alusel on sinna istuma sätitud ja kes mitte millegi eest ei vastuta.

Kui sünnib Suur-Tallinn, ei jää ka Suur-Narva tulemata

2009-02-18

MEILT NÕUTAKSE minu arvates liiga palju selgeid vastuseid küsimustele, mis on endiselt segased. Mitu ajalehte, mitu gümnaasiumi, mitu taksopeatust, mitu riigikogu liiget, mitu valda?

Meil on peresid, kus leidub üle 30 entsüklopeedia köite. Loe neist millist tahad, arukat vastust pärimisele, mis on haldusreform, sa ei leia.

Maakeeli tähendab haldusreform võimu jagamist riigi territooriumil uut moodi ülimalt otstarbekal ja jõukohasel viisil võimalikult väikeste eranditega. Need erandid on paratamatud. Tallinnas ja ka Tartus on vaja taksoasjandust reformida, Piirissaarel, Manijal ja Hiiumaal pole seda tarvis. Seevastu näiteks pangandust tuleb reformida kõikjal Eestis.

TIHTIPEALE kujutatakse haldusreformi ette kui võimalust kärpida vallaametnike arvu. Bürokraatiat aga ei tapeta kunagi. Tema tapab.

Korraks, jah, tekitati pettekas, et e-Eestis on vaja vähem ametnikke. Tegelikult on see vaieldav.

Minu arvutimajanduse korrashoidmiseks on tarvis nelja spetsialisti. Vallas ei tööta neist ükski. Aga kas keegi on viitsinud lugeda kokku kõik need juhud, kui valla sotsiaaltöötaja peab korda ajama ka oma kliendi telefoni- ja arvutiasjad?

Kui ei tee tema, teeb seda mõni sugulane või heasüdamlik naabrieit või tolle lapselaps. Kas Eesti edu ongi just niisugune?

VIIMASEL AJAL räägitakse palju Suur-Tallinnast. Selles idees pole midagi uut.

Õigupoolest oleks see uue nimega Harjumaa koos teiste maakondade äärealadega Paldiskist Loksani ja Armuneemest Raplani.

Nendele inimestele, kes käivad Tallinna tööle näiteks Tamsalust, on see täiesti arusaadav piirkond. Olen kirjutanud ajalooõpetajast, kes teeb oma kutsealast tööd Aseris, aga sõidab taksot pealinnas. Suurtallinlane on ta rohkem kui aserilane.

Ministrit, kes nii põhimõttelise reformi ellu viiks, pole olemas. Ministrit, kes paneks selle protsessi seisma, pole samuti, sest sel juhul peaks ta olema diktaator.

Suur-Helsingi ja Suur-Tallinna ühitamist minu arvates välistada ei saa. Saab teha üht: hoiatada, et kui tuleb Suur-Tallinn, tuleb ka Suur-Narva ja siis on ta koos Suur-Kohtla-Järvega ehk sisuliselt koos kogu Ida-Virumaaga Eesti käest ära antud.

MA EI TEA, kui palju elutseb Eesti vetes hauge. Veel vähem tean ma seda, kui paljudel eestlastel on haugi mälu. Kuid suvi 1993 on mul meeles ja siis oli päevakorral Narva jäämine Eesti Vabariigi koosseisu. Põhimõtted «Maakond vallaks» ja «Suur-Tallinn kui eeskuju» viivad 1993. aasta halbade võimaluste kordamiseni ning me teeme Eesti vigaseks omaenese kätega.

Tookord oli seadustes auke märksa rohkem kui heas juustus, aga ega meist, kokku kümmekonnast mehest, keegi koodeksites näpuga järge ajanudki. Oli vaja, et Eesti jääks kokku ehk ühtseks.

Sedasama on vaja praegugi, ent tänane Eesti on näiteks omandi päritolu, ettevõtluse avatuse ja inimeste kodakondsuse poolest võrreldamatult avatum kui 16 aastat tagasi. Suur-Narva tähendaks Narva linna ning Narva-Jõesuu ja Vaivara valla ühendamist. Järgneks Suur-Kohtla-Järve taastamine juba seaduse jõuga.

ÜKS MU ETTEHEITEID Eesti erakondadele, Isamaa ja Res Publica Liidule koos tema peldikuministriga, on see, et regionaalpoliitikat käsitatakse peamiselt kui valimispropaganda vahendit. Midagi eriskummalist selles ei ole - nii toimitakse mujalgi. Halb on aga see, et kehtiva põhiseaduse mõttes on maakond erinevalt vallast ja linnast kas illegaal või asotsiaal - kuidas tahetakse.

Me oleme libisemas maakondade kui omaette võimu põrmustamise teed. Aastal 1992 püstitati küsimus puhtalgebraliselt: kas omavalitsus on ühe- või kahetasandiline? Jäi peale üks tasand ja inerts kestab.

SUUR-TALLINNA idee teostumise korral pole maavanem Värner Lootsmann enam keski, kuid Edgar Savisaar on kõik. Kas keegi on mõelnud niisuguse protsessi analoogiast Narvas 15 aasta pärast, ajal, mil me peame olema harjunud piirideta energiaga (teguriga, mis juba toimib, ehkki tehakse nägu, nagu seda veel poleks)?

Meie praegune regionaalpoliitika riigi kui terviku kõrgusel toimib nagu nuga. Ta lõikab, aga nürilt. Suppi noaga ei sööda. Kus on kauss ja lusikas ning leivatükk juurde? Võisikul on neid kindlasti rohkem kui Eesti regionaalpoliitikas.

Savisaar laseb endale jalga

2009-02-12

Edgaripartei jutt nn Suur-Tallinnast, kulude kokkuhoiust ja "haldusreformist" on vaid suitsukate tegelikule eesmärgile, milleks on Keskerakonna jätkuvat üksivalitsemist tagav valimistulemus. Kuid suures ainuvõimu kaotamise hirmus on savisaarlased asunud püüdma kurge kirvega.

Täna on Tallinnas võimul vähemusvalitsus, sest 2005. aasta valimistel said toonase ebaõiglase valimisseaduse tõttu Savisaare „ei-kommentaari" ja muud mehed-naised ca 40% toetusega volikogus üle poole kohtadest. Selle ebaõigluse kaotas Riigikogu eelmise aasta lõpul - sügisestel valimistel ei saa enam selliste vähemushäältega linnavolikogus enamust. Keskerakonna ajas see muidugi tagajalgadele. Nüüd siis üritatakse vikatiga linnaosade kallale minnes ning ühe ülelinnalise nimekirjaga veel asja päästa.

Savisaar panustab eeskätt ülelinnalise propagandamasina jõule, mida tallinlaste raha eest korruptiivselt erakondlikuks hüvanguks kasutatakse. Ainult Tallinna linnakantselei pr-kulud on nelja aastaga pea viiekordistunud 27,6 miljonit kroonini (Tõnis Paltsi linnavalitsus sai 2005. aastal hakkama ca 6 miljoniga). Sellele lisaks veel kulud linnaosalehtedele. See kõik tähendab aga ebavõrdset valimiskampaaniat, millele Savisaar&Co loodabki. Keskerakonnastatud linnaosalehed (mis nüüd küllap nimetatakse „teeninduspunktide teabelehtedeks"), Savisaare linnatelevisioon ja muu säärane omab suuremat võimendust ülelinnalise nimekirja puhul, sest kaheksa kampaania asemel saab teha ühe linnapeakandidaadi kampaania.

Linnaosade kaotamisega tahab keskpartei muuta valimised Tallinnas linnapea-valimisteks, lootes Keskerakonna esinumbri edule üle linna. Kuid Edgar läheb valituks saades ju Euroopa Parlamenti, sest on oma erakonna esinumber ja häbitu oleks oma valijaid peibupardina petta. Kui ka Savisaar loobudes või Keskerakonna ebaedu tõttu Europarlamenti ei lähe, on isegi temal lootus häälte võimendusele väike. Elus on ikka nii, et kui keegi vägisi midagi tahab või surub, siis tekib ka sama tugev vastujõud. Pigem on vastujõud sügisel isegi suurem ja viib ära rohkem hääli, kui massiivse propagandaga juurde üritatakse saada. Kuna kohalikel valimistel langetatakse eelistus ikka pigem isikute kui erakondade järgi, siis seavad must-valged ehk armasta-vihka kandidaadid häälte võimendusele tugeva piiri. Savisaarega eesotsas kaotab keskpartei hääli nendes linnaosades, kus seni on kandidaadiks olnud mõni pehmem või vähem k-näoline esinumber. Samuti varitseb neid oht, et mõne tuntud juhtfiguuriga vene nimekiri võtab neilt hulga muukeelseid hääli üle linna.

Nii et tegelikult laseb Savisaar linnaosade kaotamisega ja ülelinnalise ringkonnaga endale tugevalt jalga. Rääkimata kohaliku identiteedi kahjustamisest ja halduskogude ärakaotamisest, mida isegi paljud senised toetajad talle andeks ei anna. Kus on keskpartei juhtpoliitikute silmad, kes ei näe, et Suur Juht seekord nõnda mööda sihib?

Inervjuu: Mart Laar: enamik Eesti suuri otsuseid on öösel tehtud

2009-02-11

Poliitikutel oleks tore päevavalges kaamerate ees särada ja punkte koguda, aga kriisi ajal tuleb näida püüdmise asemel olla, kõiki otsustama julgustada ja istuda koos, olgu ööl või päeval, kuni vajalik töö on tehtud, rääkis Mart Laar. Isamaa ja Res Publica Liidu esimeest küsitles Marti Aavik.

Kas esmaspäeval (9.02) enne koosolekut teles esinedes olite väga pessimistlik?

Olin realist, mitte pessimist. Selliste kärbete tegemine on keeruline protsess, on alati olnud. Siiamaani püsime plaanitud graafikus, 18. veebruaril peaksid kärped valitsusest väljuma.

Kas te leppisite ööl vastu eelmist neljapäeva (4.-5.02) kokku midagi, mis haridusminister Lukast kurvastas?

Ei, ma ei ütleks nüüd niimoodi. Tehtud kokkulepped kurvastavad paljusid ministreid. Kõik erandite küsimised on tõsiseltvõetavad. Peame läbi rääkima, et kärbe ära teha. Pärast kõigi protestide lauale löömist on näha, kas tuleb 8-miljardilise kärpimise jaoks veel mingeid uusi võimalusi leida.

Kui valida on õpetajate palkade ja sülearvutite programmi vahel, kuidas otsustate?

Praegusel hetkel selliseid valikuid ei üht- ega teistpidi pole. Ma ei välista, et iga minister peab valima oma haldusalas, mis on tähtsam.

Aga ütelda, et me valime õpetajate palkade ja politseinike palkade vahel... See ei vasta tõele. Ei õpetajate palgad ja haridus ega politseinikud ole ühe erakonna asi. Lahendus huvitab ju kõiki koalitsiooni osapooli, et kärbe oleks selline, mis viiks Eestit edasi.

Miks me kärbet teeme? Selleks, et Eesti majandus kriisist välja tuleks. Ka selleks, et järgneksid uued kriisi leevendavad sammud. Kärpimine pole ju ainus asi, mis meil probleemidega aitaks hakkama saada. Täna (eile - toim) Postimehes avaldatud teadlaste ettepanekute mõtteviis on mulle väga sümpaatne ja neist kärpimisel paljuski ka lähtuti. Kõikides punktides ei õnnestunud koalitsioonil küll nende ettepanekute järgi kokku leppida.

Kui kärpepakett ei õnnestu, kas siis IRL lahkub valitsusest?

Me ei ole enda jaoks seda küsimust niimoodi püstitanud. Ma usun, et see õnnestub. IRLil on praegu ainult üks eesmärk: kärbe ära teha. Siis saab järgmiste sammudega edasi minna. Ma loodan, et suudame kokku leppida ettevõtete toetuspaketi. See pole ka kerge, sest kindlasti on erinevaid seisukohti. Loodan väga, et siis jõuame ka järgmiste reformideni. Kärbe on kõige alus. Kui me seda ei suuda, siis ma ei tea, mis saab, ja ma ei taha sellele ka mõelda.

Mõned räägivad vähemusvalitsuse võimalikkusest. On see tõenäoline?

Mis mõtet oleks vähemusvalitsusel, mis ei suuda ühtegi reaalset reformi teha? Eesti poliitilises kultuuris on vähemusvalitsuse võime otsuseid langetada ja ellu viia ülimalt piiratud. Ma ei pea seda soovitavaks ega ka eriti tõenäoliseks variandiks.

Laenates küsimust Anvar Samostilt: miks peab Eesti jaoks kõige olulisemaid koosolekuid öösel pidama?

Ma olen neid alati pidanud öösel. Enamik Eesti suuri poliitilisi otsuseid on öösiti tehtud. Kui me 1992 ja 1993 tegime kohutavalt kiiret reformikava, siis me öösiti ainult istusimegi, sest päeva jooksul ei jõudnud kõike ära arutada. Õhtused kabinetiistungid kestsid kuus-seitse tundi ühtejutti. Praegused koosolekud on selle kõrval lapsukesed. Ühtpidi ei ole see muidugi normaalne, aga kui peab, siis peab. Panna paika, et õhtul tehtud otsused on halvad ja päevased head... Eks see võib olla individuaalne, aga minu töövõime ei sõltu kellaajast. Ma ei saa aru, kus siin teema on.

Loomulikult on meeldiv teha kõike päevavalgel. Poliitikud säravad ja ajalehed kirjutavad sellest.

Selle asemel et muretseda, kuidas me näime, peaksime suutma rohkem olla. Kellegi teisena paista püüdmise asemel tuleb endale ja olukorrale realistlikult otsa vaadata. Mind pole poliitiline näimine kunagi eriti huvitanud, selline ma olen ja muutuda ei kavatse.

Kui te näida ei taha, kas siis võib kriipsu peale tõmmata mõttele Laari kolmandast valitsusest?

Mina olen oma poliitilised ambitsioonid lõplikult rahuldanud. Mul ei ole mitte midagi, mille poole ma peaksin ilmtingimata, kõiki kõrvale lükates püüdlema. Ma olen kõik saavutanud, mida ma tahan. Väga raske on öelda, mida ma peaksin sinna veel lisama.

See, mida ma tahan teha, on vaadata, et Eesti pääseks sellest kriisist välja. Seda, kuidas ühte või teist asja teha kriisist väljumiseks, olen ma õppinud läbi valusate kogemuste, aga ma olen seda õppinud. Ma olen kaks korda seda edukalt peaministrina teinud. Kriisides tuleb eeskätt otsustada, tuleb julgustada kõiki otsustamiseks. See on universaalne kogemus.

Kui ma midagi tahan praegu teha, siis seda, et kärped tehtaks ja järgnevad sammud astutaks. Ma kavatsen oma jõu just sellele ja mitte millelegi muule pühendada.

Pidevast depressiivsusest ei ole kasu. Samuti pole ka lausoptimismil mõtet. Hea elu on tõesti lõppenud ja ühiskonnad on šokis. Kui suudame olla rohkem hoolivad, kui suudame elada oma tavalist elu edasi, siis on ka majandusel suuremad võimalused oma tavalisse rütmi naasta.

Milline on majanduse elavdamise pakett?

Ja edasi?

Teine asi on, et ega ka sellest ei piisa. Eesti riik peab järgnevalt asuma põhimõtteliste ja suurte reformide juurde. Põhiline on haldusreform. See ei too küll eelarvesse suurt kokkuhoidu, aga selle taga toppavad mitmed teised reformid, mida meil on hädasti vaja. Ka haridusreform. Kui me tahame, et ka ELi raha kasutataks tõepoolest Eesti arenguks ja mitte lihtsalt ühtlase kihina leivale määrimiseks, siis on haldusreform möödapääsmatu.

Teil on lühikese aja jooksul juba teine regionaalminister, aga haldusreform on ikkagi sama seisus nagu kaks aastat tagasi.

See ei tulene ühest ega teisest regionaalministrist, vaid poliitilise otsuse puudumisest. Praegune minister tegi konkreetse ettepaneku, aga see ei leidnud partnerite heakskiitu. Pole mõtet lihtsalt ühiskonda järjekordse kavaga šokeerida, asi on vaja ära teha. Niipea kui kokkulepe on olemas, paneb regionaalminister paberid lauale.

Kas protektsionism maailmas suureneb?

Maailma erinevate riikide vastused majanduskriisile teevad mulle tõsist muret. Ma ei ütle, et kõik ajaloos toimunu peaks korduma ja tavaliselt ei kordu ükski asi täpselt. Samas on praegustes arengutes ohtlikke paralleele sellega, kuidas maailm 1930ndatel põhja läks. Suurt majanduskriisi ei tekitanud mitte Wall Streeti kokkuvarisemine 1929, vaid selle tekitasid tegelikult valitsuste järgnevad vead. Kõige suurem viga oli protektsionismi massiivne vohamine. Ma näen murega, kuidas samad tendentsid praegu kasvavad, riigid võivad oma tegevusega anda maailmamajandusele väga ränga paugu.

Kas teie arvates on protektsionistlikku meeleolu ka ELi sees?

Protektsionism on ju ka oma suhteliselt põhjakäinud tööstustesse lõputu rahapumpamine, et neid konkurentsivõimelisena hoida. See tegelikult ju annab täpselt sama efekti. Protektsionism on nagu kulutuli. Niipea kui see ühes kohas pihta hakkab, levib see kiiresti ka teistesse kohtadesse. Ei saa salata, et Euroopas need tendentsid selgelt tugevnevad. Samal ajal on protektsionismi rakendamine ELi piiride sees õnneks suhteliselt võimatu.

Maailmamajanduse õnn ongi suuremate ühenduste olemasolu. Vastasel korral lööks kriis meid kõiki tunduvalt hullemini. Euroopa ei koosne enam paljudest väikestest tollipiiridega eraldatud riikidest ja seetõttu ma loodangi, et me ei jõua täieliku kokkuvarisemiseni ja uue maailmasõjani.

Kas te peate pankade ja reaalmajanduse rahaga toetamise pakette valeks?

Pean neid suhteliselt ohtlikuks. Ma olen 1992. aastal olnud samasuguste valikute ees Eesti panganduskriisi ajal. IMFi arusaam olukorrast oli sootuks teistsugune kui meil. IMF pakkus siis kõikidele nendele pankadele välja väga luksusliku päästepaketi, mis oleks viinud Eesti võlakoormuse uskumatult kõrgele tasemele. IMFi suureks pahameeleks lükkasin ma selle paketi tagasi. Lasime pankadega juhtuda sellel, mis juhtuma pidi, ja jätsime päästmise ära. Ma arvan, et Eesti majanduslik areng oleks olnud tunduvalt negatiivsemas võtmes, kui me oleks paketi tollel ajal vastu võtnud.

Mitmel pool makstakse pankade vead väga suure rahaga kinni. Aga raha tuleb ju inimestelt, maksumaksjatelt ja mõnes mõttes maksab kogu Euroopa.

Vahetevahel võib ju olla kohti, kus säärased sekkumised on õigustatud, aga üldiselt arvan, et tasuks järgida liberaalset majanduspoliitikat, mida on küll üritatud kahtluse alla seada.

Miks mitte kahtluse alla seada?

Toon näiteks Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kus on praegu küll rasked ajad, aga mitte selline suur majanduskriis (kurbusega peab Baltikumi kõrvale jätma, mis on selgelt teises arengufaasis). Euroopa kõige kõrgemat majanduskasvu oodatakse Slovakkias, kus on reforme tehtud Eesti eeskujul. Vahe on selles, et nad suutsid õppida meie vigadest ja ühel hetkel mitte liiga õhku tõusta, hoida oma konservatiivset rahanduspoliitikat ja minna suhteliselt kiirelt üle eurole. See kombinatsioon radikaalsetest reformidest ja eurost toob Slovakkiale praeguste ennustuste järgi 4,9-protsendilise majanduskasvu, mis võrreldes ülejäänud Euroopaga on kõva tulemus. Ümbruskonnas on lugu sama. Erandiks vaid Ungari, mis on turumajanduse reformide tegemisel üks nõrgemaid maid. Seal on aetud vasakpoolset poliitikat, nad on raskustes ja IMF on juba praegu sees. Kus IMF sees on, seal enam niipea tagasiteed pole.

Kas abipaketid, mida rahastatakse sealt, kust raha võtta on, annavad suuremat mõjujõudu kommunistidele Hiinas ja araabia riikidele ning sulgevad läänemaailma suu näiteks inimõiguste küsimuses?

Seda esialgu ei paista. Rootsi on tegemas inimõigusi oma presidentuuri peateemaks. Mulle tundub, et pigem areneb asi vastupidises suunas. Suured totalitaarsed moodustised võivad natuke oma kriisi edasi lükata, aga see ei ole nende jaoks lahendus. Tegelikult on ju ka Hiina tõsiste majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste probleemide ees. Näiteks Venemaa on praeguseks majanduskriisist kõige enam klohmitud riik, kus langus on olnud ülijärsk.

Venemaast ju usuti, et see on maailma majanduskriisi taustal stabiilne. Põhimõtteliselt oleks Venemaa võinud neid ootusi täita, aga see on juba Venemaa oma juhtkonna probleem, miks seda toimunud pole.

Lugesin äsjast IMFi raportit Gruusia kohta. Ohver tuleb majanduslikus mõttes sõjast paremini välja kui agressor! Venemaa on puhtmajanduslikult sõja eest maksnud ülimalt ränk hinda, sest see tugevdas kõiki kriisinähtusid. IMF, mille parim külg on analüüsid, on andnud Gruusia käitumisele kriisi ajal kõrge hinnangu. Gruusia on vastupidiselt maailmas toimuvale makse alandanud ja jäänud väga selgelt avatud poliitika põhimõtete juurde.

Mida ennustate, kas kriis viib Venemaad demokraatia poole või sellest veelgi kaugemale? On sellele küsimusele üldse võimalik vastata?

Kui mõni Venemaa spetsialist ütleks, et ta teab vastust sellele küsimusele, siis võite tiitlist sõna «spetsialist» rahulikult maha tõmmata.

Mitmeski mõttes on nõrk ja kokkuvarisev Venemaa veelgi ohtlikum kui tugev Venemaa. Kui Venemaal läheb halvasti, on see ohtlik meile ja kogu Euroopale. Aidata on raske, sest Venemaa hädad ei tulene objektiivsetest teguritest, vaid praeguse juhtkonna soovimatusest tegelikke probleeme lahendada. Kui ei otsita lahendusi, otsitakse vaenlasi, et võim näiks autoriteetne. Iga kord, kui tundub, et Venemaal tekkivad majandusprobleemid, on oodata konflikte ja vastasseise. Kõige soovitavam oleks aidata Venemaal mõista, et lääs pole probleem ega oht. Seda on muidugi sajandeid üritatud. Liiga optimistlik ma poleks, aga see on siiski pikemas perspektiivis ainuke võimalus ka Venemaale endale.

Intervjuu: Annely Akkermann: Kihnu meretagune elu vajab õigustatult toetust

2009-02-06

Valitsuse määrusele ja regionaalministri käskkirjale tuginedes on allkirjastatud Kihnu regionaalprogramm ja tegevuskava aastateks 2007-2010, mille alusel saavad toetust Kihnu kultuuri väärtustavate ürituste korraldajad ja uuenevad tervisekeskus, muuseum, külmhoone.

Kihnu vallavanem Annely Akkermann, Kihnu regionaalprogramm hõlmab Manijatki ja selle tegevuskava joone all seisab läinud ja tänavuse aasta kohta ligi üheksa miljoni krooni suurune number. Nii et tugev õlg meretaguseks eluks on Pärnust linnulennult 40 kilomeetri kaugusel?

Tõepoolest, Kihnu regionaalprogrammi tähtsust on raske alahinnata. Kui Kihnu vallavalitsusele kui omavalitsusele määratud riigi toetused on peamiselt infrastruktuuri parandava iseloomuga, siis mainitud programmis kajastuvad tegevustoetused ka sihtasutustele Kihnu Kultuuri Instituut ja Kihnu Kultuuriruum.

Regionaalprogrammist on võimalik toetada eraettevõtjaid, näiteks tehnokeskus muretses töökojaseadmeid, osaühingu Steplon rehvide parandus- ja vahetustöökoda on ehitatud programmi toel.

Teedevõrgu uuendamiseks on kasutatud üle poole miljoni krooni, purustatud kruusa teedele vedu ootab tänavu ees.

Mis on teie kui põliskihnlase arvates olulisim programmipõhine ettevõtmine tänavu?

Minu enda arvates suurima positiivse järelmõjuga eraldis on muuseumi rekonstrueerimise kaasrahastamine. Euroopa Liidu piirkondade konkurentsivõime tugevdamise programmist on Kihnu muuseumile eraldatud 8,2 miljonit, ülejäänud miljon krooni tuleb Kihnu regionaalprogrammist, pool miljonit kultuuriministeeriumi eelarvest.

Nii et kokku on see kümne miljoni kroonine projekt. Väikestel valdadel nagu meie on keeruline kaasrahastada suuri projekte oma eelarvest ja siseriiklikud programmid on siin suur tugi.

Kihnu on UNESCO ala ja et selline kultuurikild keset Euroopat kestaks, tuleb pärimuskultuuri ainest koguda, süstematiseerida, uurida, taasluua ja esitada.

Aga majandus? Igapäevase leiva ja selle kõrvase jõudmine kihnlase lauale?

Jah, teisest küljest on Kihnu kultuur elamise kultuur ja elatud on ikkagi elatusallikatest, millest tähtsaim on kalandus või laiemalt merendus.

Külmhoone on saanud tegevuskava alusel ligi 1,5 miljonit krooni toetust ja seal töötavad uued seadmed. Ettevõtte arengut on näha vallaeelarvesse tulumaksu laekumisest.

Kas majandussurutis annab end saarel tunda või on see jäänud mere taha?

Esialgu on majandussurutis jäänud meist vee taha. Lõpetasime aasta kümneprotsendise ehk rahalises väljenduses kahe miljoni kroonise ülejäägiga ning laene ei ole rohkem kui muuseumi sildfinantseerimine, mille saame tagasi maksta Euroopa Liidu tõukefondi projektfinantseerimise laekumisest.

Oleme Kihnus alati teinud eelarvet oma võimalusi väga konservatiivselt hinnates. Kihnus ei ole suuri kinnisvaraarendusi toimunud ja julgen öelda, et 95 protsenti ei ole võtnud eluaseme- ega tarbimislaene.

Kui nüüd sissetulekud jäävad madalamaks, süüakse võib-olla lihtsamalt ja sõidetakse autoga vähem, aga loodan, et keegi ei pea oma kodust välja kolima.

Majanduskeskkonna nurgakivi on ettevõtlus ja katsume ettevõtluskeskkonda hoida-toetada nii palju, kui saame.

Foto: Pärnu Postimees / URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Haridusuuendus on terviklik

2009-02-03

Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse puhul pole tegemist üksnes muudatuste kogumiga, vaid süsteemse terviktekstiga, mis joonistab välja Eesti põhikoolide ja gümnaasiumide tuleviku. Seaduses on kohti, mida pole eelmise versiooniga võrreldes muudetud, kuid on ka olulisi muudatusi, nii õppesisus kui ka koolikorralduses. Riigikogul on siin arutamist küllaga, sest suur osa seadusest on esmakordne: nii detailselt pole varem seaduse tasemel reguleeritud ei õppekava, vastutust lapse koolikohustuse täitmise eest ega ka õpetaja õigusi õpilaste korralekutsumisel.

Tegemist on olulisima hariduspoliitilise sammuga pärast 1993. aastat, mil kiideti heaks praegu kehtiv seadus. Kogu seadus hakkab kehtima 2012/2013. õppeaastast, seega 20 aastat hiljem. See on päris pikk aeg selleks, et hariduselus muudatusi teha.

Õppesisu areneb pidevalt

Esimest korda avatakse õppekava põhimõtted seaduse tasemel. Seaduseelnõus on isegi tunnijaotusplaan valdkondade kaupa, selle arutamine parlamendis leiab kindlasti laialdast vastukaja. Põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad on teineteisest lahutatud, sest mõlema õppe sisu on erinev. Esimesel puhul on väga olulised võrdsed võimalused, kõigi individuaalne järeleaitamine ja regionaalselt võrdne kohtlemine. Gümnaasiumiastmes on esmaseks kvaliteet ja valikud ning see, et kõik koolid suudavad täita õppekava maksimaalsel tasemel. Eri taseme õpilastesse tuleb põhimõtteliselt erinevalt suhtuda. See annab võimaluse kasutada algklassides hilisemate kooliastmetega võrreldes teisi metoodikaid.

Palju tähelepanu on pühendatud õpilaste koolikohustuse täitmise parandamisele, väljalangemuse vähendamisele ja hariduslike erivajadustega õpilaste toetamisele. Koolikohustuse mõistet täpsustatakse, põhjendamata puudumiste korral on konkreetne menetluskord, kuidas peavad käituma kool, omavalitsus ja muidugi perekond. Õpilasega saab rohkem tegelda, kui klassid on mõistliku suurusega, seda eriti põhikoolis. Kui kehtiva seaduse järgi on omavalitsustel eriotsusega võimalik lubatud täitumusnormi (24 õpilast klassis) „lõpmatuseni" ületada, siis nüüd fikseeritakse erandjuhtude diapasooniks 24-26 õpilast klassis.

Veel tahan rõhutada vägivalla ja koolikiusamise tõkestamise järelevalvet koolis. Ruumide ja territooriumi kasutamine korraldatakse võimalusel selliselt, et see ei soodustaks õpilaste ja töötajate vaimset või füüsilist turvalisust ohustavate olukordade teket. Esimest korda on põhjalikult välja kirjutatud mõjutusmeetmete rakendamine õpilaste suhtes. Eesmärgiga julgustada õpilasi käituma kooli kodukorra kohaselt ja teistest lugu pidama, võib koolis rakendada kirjalikku noomitust, õppetunnist eemaldamist koos kohustusega saavutada tunni lõpuks nõutavad õpitulemused, pärast õppetundide lõppemist koolis viibimise kohustust, vanema koolikutsumist õpilase käitumise arutamiseks, õpilasega tema käitumise arutamist direktori asetäitja või direktori juures jne. Loetelu on kaunis pikk, aga kõigile, kes on kunagi koolis käinud, tuleb mõnigi asi tuttav ette. Õpetajad saavad nüüd kindlust, milliseid samme nad võivad astuda. Seega lõpeb vahepealne määramatus.

Koolivõrk muutub

Kõige rohkem on uue seaduse puhul vastukaja leidnud haridussüsteemi ümberkorraldamise sätted, mis on tingitud eelkõige õpilaste arvu vähenemisest kõikjal Eestis.

Ükski samm ei ole ette võetud selleks, et õilistada vormi, st kooli kui asutust, vaid ikka õppe sisulistest vajadustest lähtudes. Kui rääkisin põhikooli ja gümnaasiumi erinevatest eesmärkidest, siis vastavalt on ka koolivõrk ja kooliastmete erinev asend selles läbi mõeldud ja tasakaalustatult planeeritud.

Luuakse võimalus üldhariduskool ja huvikool omavahel ühendada. Mitte ainult ainetunnid ei ole haridus, hariduse komponendid on ka hingeharidus ja aktiivne tunniväline tegevus. Paljudes paikades on üldhariduskoolid ainsad, kus neid funktsioone täita, sest huvikooli kõikjal pole.

Kui põhikool ja gümnaasium enam kokku ei kuulu, siis muutuvad põhikooli astumise tingimused. Ei ole ju enam põhjust võimaldada katsete tegemist esimesse klassi, st põhikooli astujatele. Omavalitsus määrab igale õpilasele elukohajärgse kooli, kus laps peab koha saama. Kui vanemad soovivad valida mõne muu kooli, on ka see vabade kohtade olemasolul võimalik. Kui valitsuse otsusega on lubatud erandlikult, et põhikool ja gümnaasium jätkavad koos, näiteks juhtudel, kui kooli õppekavas algab mõne aine õpetamine võrreldes riiklikus õppekavas ettenähtuga varem, võib seal ka õpilaste kooliküpsust kontrollida.

Põhikoolid kõikjal, gümnaasiume vähem

Eesti eesmärk on hoida üleriigilist põhikoolide võrku. Et tugevaid põhikoole oleks võimalik pidada ka väiksemates kohtades, oleme muutnud rahastamismudelit soodsamaks põhikoolidele, kus on klassis 10-17 õpilast. Et vallad saaksid kooli pidamisse panustada, kaob järgmisest aastast omavalitsustevaheline tasaarveldus põhikooliõpilaste eest, kes käivad teise omavalitsuse koolis. Kui vallal on põhikool olemas, ei ole vaja teiste koolide kütet, valgust jms enam kinni maksta. Pangu vald see raha ikka oma kooli arendamisse - linn võidab sinna tulnud õpilase pealt pearaha niikuinii.

Gümnaasiumi astumisel on tulevikus omad nõuded, mis nähakse ette üle riigi. Iga kool võib vastavalt oma spetsiifikale korraldada ka lisakatseid. Kuna kõigil gümnaasiumidel on õigus kujundada oma õppesuunad, soovitan põhikoolilõpetajatel mõelda, mida tegelikult õppida tahetakse. Lihtsalt vooluga kaasa minna ei ole õige, see toob hiljem pettumuse. On maakondi, kus üle viiendiku gümnaasiumi astunutest on sealt hiljem välja langenud.

Alates 2012/2013. õppeaastast jätkavad peamiselt n-ö puhtad gümnaasiumid. Neis on aineõpetajate koormuse ja õpilaste valikute tagamiseks piisav arv klassikomplekte, st vähemalt kolm paralleeli. Miks ei võiks igas maakonnakeskuses olla praeguse Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumiga võrreldav kool? Maakonnakeskusest kaugemal olevates nurkades saab erandkorras säilitada ka väiksemaid regionaalgümnaasiume, mille ülalpidamiseks määrab valitsus mitmest omavalitsusest koosnevad gümnaasiumipiirkonnad.

Kuna õpilasi kaotavad ka kutsekoolid, on mõnel pool tarvidus gümnaasiumid ja kutsekoolid liita. Seadusega antakse selline ühise kooli loomise võimalus, nii et osa õpilasi õpib gümnaasiumi, osa aga kutsekooli õppekava järgi. Nii säilivad mõlemad võimalused kohtades, kus eraldi koolide pidamine on muutunud raskeks.

Võrumaa võimalused

Võru maakonna üldhariduskoolides oli 2000/2001. õppeaastal 6500 õpilast, neist 950 gümnaasiumiastmes. Praegu on Võrumaal 4700 õpilast, neist üle 1100 õpib gümnaasiumis. Statistikast ilmneb, et õpilaste arv Võrumaal väheneb ja gümnaasiumiõpilaste arv langeb lähema kolme aasta jooksul isegi ligi kolmandiku võrra. Nii jääb igasse vanuseklassi kogu maakonnas pisut üle paarisaja õpilase.

Võru linnas on kindlasti mõttekas asutada nn puhas gümnaasium, kuid gümnaasiumiõppe jätkumine väljaspool Võru linna oleneb valdade koostöötahtest. Näiteks Antslas on võimalik ühendada omavahel gümnaasium ja kutsekool, säilitades sealsele piirkonnale nii gümnaasiumiklassid kui ka kutsehariduse. Ka Parksepa keskkooli tulevik on seotud Väimelas asuva kutsehariduskeskusega. Vastseliina gümnaasiumi püsimine regionaalse hariduskeskusena oleneb Setumaa valdade valmidusest koostööd teha.

Koolikohustuslik iga tõuseb seaduseelnõu järgi 18. eluaastani. Peame hoidma lapsi haridussüsteemis nii kaua, et nad ei satuks tööjõuturule liiga vara ja ettevalmistamata. Sellega anname märguande, et haridustee ei pea lõppema põhikooliga. Seda tasakaalustab muudatus, mille kohaselt on tulevikus täiskasvanute gümnaasiumidel võimalik õpetada ka koolikohustuslikus eas olevaid noori. Praegu see võimalus puudub. Nii ei lange korduvalt istuma jäänud noorte õpetamise koormus liiga kaua tavapõhikoolile, vaid nendega hakkavad tegelema täiskasvanutele mõeldud koolid, kus keskkond selleks on sobivam.

Põhimõttelised muudatused nii õppekorralduses kui ka -sisus suudame ellu viia üksnes siis, kui toetame neid, kellest edu sõltub - Eesti kooli ja meie õpetajaid. Kõik oleneb sellest, kas tähtsustame piisavalt kooli, kas õpetajad ja koolijuhid, kes peavad tegelikult suutma nende muudatustega kaasa tulla, tunnevad, et nende amet on väärtustatud. Selle tunnustuse pealt ei tohi me kokku hoida.

4.02.2009 Pärnu Postimees

5.02.2009 Valgamaalane

5.02.2009 Põhjarannik

12.02.2009 Virumaa Teataja

12.02.2009 Sakala

12.02.2009 Järva Teataja

12.02.2009 Meie Maa

13.02.2009 Hiiu Leht

13.02.2009 Nädaline

19.02.2009 Vooremaa

Pärnu delta bluus

2009-01-28

Ise kujundame oma elu ja mainet. Peksupealinna tiitel pole hea, aga sellest hullem on aastaid linna näriv ringkäenduse kasvaja, mis pärsib arengut.

Volikogu koosseis muutub iga valimise järel 10-15 protsenti. Kohad ja ametid jagatakse tavaliselt ikka ühe ja sama seltskonna vahel, üksteist valides ja nimetades. Ajakirjandus suhtub sellesse heatahtlikult, nimetades linnale kuuluvate ettevõtete juhte tihti ettevõtjateks.

Omamoodi on neil õigus, sest näiteks linna ettevõttest Estonia on tulu saanud üksnes ta juht Vello Järvesalu. Kui ausalt või ebaausalt, uurib politsei.

Linnaeelarvesse need ettevõtted tulu ei too. Samuti puudub nende ettevõtete tegevuse üle igasugune kontroll, sest samad inimesed juhivad nii linna kui linna ettevõtteid.

18 aastat oleme teadnud, et elame õigusriigis ja Eestis valitseb võimude lahususe printsiip. Kuid mitte Pärnus.

Jokk Estonia

Politsei algatab uurimise TRK Estonia ASi vara omastamise suhtes ja kuulutab ettevõtte juhi ja koalitsiooninõukogu esimehe Järvesalu kahtlustatavaks.

Linnapea omaniku esindajana ning ettevõtte nõukogu Ahti Kõo juhtimisel ei alusta isegi auditit ega tee sisekontrolli. Neile on kõik selge. Järvesalu jätkab ettevõtte juhtimist ja ootab kohut.

Volinikele ehk rahvaasemikele asja ei selgitata, sest kord seda ette ei näe. Seega ei tea tegelik omanik, linnarahvas, mis tema ettevõttes toimub. Polegi vaja. Kõo, Jane Mets, Aivar Pärna ja Järvesalu teavad (uurijad ka).

IRLi fraktsioon esitas jaanuaris volikokku eelnõu, millega soovis muuta linna põhimäärust. Muudatus seisneb selles, et volikogu liikmed ei saaks kuuluda linna ettevõtete juhatusse ja linna ettevõtete nõukogude liikmetel oleks volinike ees aruande kohustus. Sellega oleks täidetud võimude lahususe printsiip.

Iseenesest elementaarsed asjad ausa ja läbipaistva asjaajamise korral. Aga mitte Pärnu koalitsioonile. Eelnõu ei võetud päevakorda.

Kõo võib iga tuulemuutuse peale mõne ümarlaua kokku kutsuda, aga selliseid asju tema ei aruta. Ju haistab siin oma võimalust ... Hahaa!

Lugu ei olekski nii hull, kui see haigus poleks krooniline ja nakkav. Volikogu Kesk-, Reformierakonna ja Rahvaliidu volinikud on kogu oma poliitilise tegevuse pannud omakasu vankri ette.

Ahnus on see tung, mis paneb tahtma rahvast esindada, maksku mis maksab.

Kas või võlgu, kas või spordihalliga, tulgu pärast meid või tõesti veeuputus, mis kõik meie sigaduste jäljed minema uhuks. Uus veiderdamise aeg ootab aga ees - kohalikud valimised.

Olukorrast tiigis

On jällegi "messia" ootus. Päästja peaks saabuma, tõenäoliselt maavalitsuse poolt. Targad juba kuulutavad. Mida see (või ta) muudab? Pole usutav, et valitsevad seltsimehed lahustuks või kaoks. Tulija peab end nende keskele sobitama.

Kas sügisel sünnib midagi sellist, mis paneb uue volikogu mõtlema ja tegutsema Pärnu linna hea käekäigu eest? Annaks jumal!

Praegu loete linnas plakatitelt, et kõiges on süüdi Reformierakond ja IRL. Stsenaarium on teada.

Sellele laimukampaaniale peaks järgnema Reformi vastandumine Keskile.

Postimehes Ahto Lobjakase kirjeldatud "kahevertikaalne Eesti" siseneb kohalikku valimisvõitlusesse. Asja sisu on kahe suure, Reformi- ja Keskerakonna vastasseis, mis enamjaolt lõpeb nende liiduga.

Kui peaks kuidagi teisiti minema, parandatakse viga kiiresti. Kõiges lepitakse kokku, kõik on jagatav.

Pääsetee

Kui laseme parasiitidel linnavalitsemises edasi osaleda, muutub Pärnu kiiresti getoks. Selleks ei ole enam palju vaja. Kevad tervitab meid ligi 100 miljoni kroonise negatiivse lisaeelarvega, mille viljad on mõrud.

Häid lahendusi praegu pole. On halvad ja need on meie erakondade käes. Uus kvaliteet linnavalitsemisel saab sündida ainult siis, kui erakonnad loobuvad senistest parasiitpoliitikutest ja asendavad need usutavate ja ausate kommunaalpoliitikutega.

Teine tee on puhastumine "loomulikul" teel: kapitalism nagu looduski toimib oma seaduste kohaselt.

Olukord linnas läheb nii hukka, et linn peab kas müüma või sulgema oma ettevõtted (sekkuvad vennad Haldur ja Täitur) ning nii kaobki parasiitide huvi olla pumba juures.

See aga on väga pikk, piinlik ja kulukas tee.

Kui erakonnad siiski oma järeldusi ei tee, võib olude halvenedes ärgata rahvas. Ega ameerikalik lintš ole muud kui rahva(oma)-kohus. Millest siis jutustaks kurblik Pärnu delta bluus?

Elektrita maakodud saavad voolu

2009-01-23

Elektrituruseaduse muudatus, mis jõustub 22. jaanuaril, võimaldab toetada maapiirkondades elavaid inimesi, kelle majapidamises puudub elekter. Samal päeval hakkab kehtima ka vastav määrus, mille alusel saavad inimesed valla- ja linnavalitsustele taotlusi esitada. Taotlustingimuste ja menetluskorra kohta saab täpsemat teavet siseministeeriumi kodulehelt ja kohalikelt omavalitsustelt.

Vajadus seni kehtinud seadust muuta tuleneb sellest, et meil on kaasaegse infoühiskonna ja tehnoloogia arengu juures peresid, kes peavad kodus toime tulema elektrita. Juhtmed on seinal, aga särtsu pole sees. Need on näiteks kodud, kus varem on elekter olnud, kuid segastel aegadel on see liinivarguste tõttu kadunud. Ehkki elekter võeti Eestis kasutusele juba 126 aastat tagasi, pole see tänasekski veel kõigile kättesaadav.

Ei ole normaalne, et põlises talukohas elav pere peab aastaid hakkama saama ilma elektrita. Selliste kõdude probleem oli aga siiani lahenduseta, sest asulatest kaugele jäävasse metsatallu liini vedamine on kallis ja käib enamikele peredele üle jõu. Õnneks on see lootusetu olukord muutunud. Kõige enam vajavad toetust ligikaudu sada hajaasustusega piirkondades elavat peret üle Eesti.

Abisaajate grupp on väga selgelt piiritletud peredega, kes oma kodus seni akude või generaatoritega on läbi pidanud ajama.

Toetuste süsteem on üles ehitatud nii, et taotleja ise maksab liitumistasust kümme protsenti kui summa jääb alla 200 000 kr ning 1% summadelt üle 200 000 kr. Minimaalne omafinantseeringu summa on 10 000 kr.

Asjaajamine võib küll võtta aega, kuid ohtu, et selle tõttu toetus saamata jääb, ei tohiks olla. Taotluste esimese vooru tähtaeg sel aastal on 1. aprill ning teine taotlusvoor lõpeb 15. oktoobril. 2010. aastal saab taotlusi esitada 1. aprillini.

Toetusprogrammi eesmärk on kaotada ajajooksul tekkinud ebaõiglus kaugetes küladesja taludes, kus elektrivõrguga liitumine käib elanikele ülejõu. Taotlemise tingimused on seatud nii, et abi jõuaks kõige suuremate abivajajateni. Kindlasti ei soovi riik asuda toetama kinnisvaraäri. Selle programmi raames ei anta raha ka suvilatesse elektri viimiseks.

Avaldatud:

23.01.2009 Elektrita maakodud saavad lõpuks voolu majja, Harju Ekspress

30.01.2009 Elektrita maakodud saavad lõpuks voolu majja, Pärnu Postimees

30.01.2009 Maainimesed saavad lõpuks voolu majja, Sakala

Intervjuu: Küsimustele vastas Toomas Takkis

2009-01-22

Oma Saare online intervjuude sarjas vastas neljapäeval küsimustele Kuressaare volikogu esimees ja Kuressaare gümnaasiumi direktor Toomas Takkis. Kahjuks ei jõudnud hr. Takkis ajapuudusel kõikidele küsimustele vastata ja loodetavasti teeb seda edaspidi. Siis lisatakse uued vastused ka allpoololevale intervjuule.

Vastamata jääb 8 küsimust, võin neile vastata edaspidi, nüüd pean minema volikogu istungile.
Tänan kõiki küsijaid ja Oma Saart pakutud esinemisvõimaluse eest.
Seansi lõpp.
Toomas Takkis.

20 aastat tagasi kritiseeriti nõukogude haridussüsteemi muuseas ka suurte mammutkoolide pärast, kus õpetajad ei jõudnud iga õpilaseni ja mis ei olnud lastelegi kuigi turvalised. Siis leiti, et paremad on väiksemad koolid, kus on võimalik individuaalne lähenemine igale õpilasele. Aga nüüd? Kas siiski ei võiks Kuressaarde jääda alles ka üks väike turvaline põhikool, kus saaksid õppida need lapsed, kes hiigelsuurde ja hirmuäratavasse suurkooli ei sobi? Ja miks on
juba justkui otsustatud just Kuressaare põhikooli, aga mitte Vanalinna kooli sulgemine? Kas see on mingi erakondlik mäng?
Kuressaade võib jääda ja jääb nii palju koole, kui Kuressaare linn tahab ja jaksab üleval pidada.

Otsida ja leida igas asjas erakondlikkust? Perearsti teema, tõenäoliselt (pobises vastaja heatahtlikult viimast vastust teele saates).

Golfi lepingute ümber oli tohutu segadus ja vassimine, suur osa oli selles ka Teil. Millal avalikustate oma osa selles loos või arvate Te endiselt, et asi vaibub ja saate pea liiva all edasi poliitikas osaleda? Uskuge, selle AUSA KOOLIPAPA demagoogia enam ei aita.
Golfist kirjutasin enne pikemalt. Minu osa selles loos- olen olnud vägagi asjade otsustamise juures ja hoolitsen selle eest, et linna investeering hapuks ei läheks. Golfi nõukogu tervikuna samuti. Ja erinevalt mitmest teisest nõukogust- meie selle töö eest palka ei saa. Pole miskit häbeneda, sõber küsija. Toomas Takkis ongi aus koolipapa. Kui küsijal on teistsuguseid andmeid, siis saab avaldausega jalutada asjaomastesse organitesse.

Mis eelmisel aastal head oli?
Aastas oli 365 head päeva. Meie pere sai kahe lapselapse võrra rikkamaks. Koolil läks hästi Ja linnal läks hästi. Mida sa hing ikka ihkad?

Mitut ametit te peate? Kool, SA, volikogu? Kuidas jõuate? Kas ka väärilist palka igast ametist saate?
Koolijuhatajana tegutsemine on üks amet. Et see on jagatud koolijuhatajaks ja sihtasutuse juhatuse esimeheks, see ei loe. Palk on ikka üks. Palgamäärad nii koolijuhile kui volikogu esimehele kinnitatakse linnavolikogu poolt. On see vääriline või mitte. Kuivõrd seni olen muud pakkumised tagasi lükanud, siis ju ta on. Küsija saab huvi korral võrrelda eri linnade avalikke palgaandmeid. Kuressaare omad selles kontekstis oma kopsakusega silma ei torka.

Hr. Takkis, seletage lahti, mis jama selle Kuressaare Sõnumitega ikka toimus?
Kuressaare Sõnumitest jäänud 20 minutiga pikalt kirjutada ei jõua. Leht sisu poolest mind, ja saan aru, et paljusid teisi ei rahulda. Olen linnapeale edastanud oma ettepanekud, et kuidas asju paremini teha. Kui asjaosalised tõsiselt suhtuvad, siis peaks kuu- paari jooksul tulemus näha olema.
Kui küsija mõtleb jama all riigihanke teemat, siis minu arusaamise kohaselt hanget kui sellist ei toimunud, järelikult ei saadud seda ka üles panna. Ju siis ei teatud, et selline asi hanget vajab. Täna tuleb sellest volikogus vast ka juttu. Mõtlen nii, kui miskit on rikutud, saab seda parandada. Ja siis ka parandatakse. Olulisem on lehe sisukus ja siin ma ootan küll tõsisemat liikumist. Mitte e- vormis, vaid reaalselt.

Kas te siiani ei kommenteeri golfikeskuse ümber toimunud segadust? Olete selles suhtes paksu nahaga?
Golfikompaniist on palju kirjutatud. Ajakirjanikel vaja lasta ka uurivat ajakirjandust harrastada, kus siis nemadki kogemusi omandavad, et meistriteks kasvada.
Lühidalt. Golfiväljaku projekteerisid, ehitasid ja järelvalvet teostasid oma ala vaieldamatud professionaalid. Juhataja Aivar Aru tegutses suurepärase organiseerijana. Kogu aeg oli tagatud suuromaniku, Kuressaare linna toetus ja järelevalvamine. Mingil ajal, mõnel asjaosalisel, hakkas tunduma, kas meie juhataja ikka esindab meie, st. meie linna huve piisavalt agaralt, või mitte. Nimetagem toimunut pisikeseks armsaks lojaalsuskonfliktiks. Järgnes juhataja vabastamine. Siis asjaosalised vestlesivad, poolte nägemine asjast lähenes, saavutati sobilikud kompromissid erinevates küsimustes ja täna on kõik õnnelikud. Golfoväljak on valmis, kvaliteetne, sai linna parima ehitise konkursil parima terviklahenduse tiitli jne.
Golfikompaniil on piisavalt varasid ja korralik nõukogu koosseis. Probleem on likviidsusega. Iga asja käimajooksmine võtab aega. Majanduslanguse ajal eriti.
Me peame täna selgelt endale teadvustama järgmist. Kui golfikompanii jõuab 4-5 aastaga plussi, on tehtud tublit tööd. Siin saab meie juhataja ennast ka võimeka majandajana realiseerida. Seni aga peab Kuressaare linn olema vägagi ettevõtte selja taga, sest 80 miljonilist investeeringuprojekti ei lasta käest ära.
Kaudne kasu tuleb linnale tagasi juba täna nende mängijate kaudu, kes meie linna teenuseid tarbivad ja meie ettevõtetele käivet teevad.
Otsene kasu saab olema siis, kui linn oma osaluse, kas siis suuremal või väiksemal määral realiseerib.
Ja müts maha nende meeste ees, kes selle väljaku rajamise omal ajal algatasid. Müts maha ka nende kohalike ettevõtjate ees, kes on ostnud aktsiaid või krunte. Tõnu Toompuu, Lembit Soe, Raul Maripuu jpt. Respekt, mehed. Iga patriootiline Kuressaare ettevõtja võiks täna aktsia osta. Teao maksavad.

Kas 2008. aasta hanked on juba kontrollitud (vihjan nn suunatud hangetele)?
Riigihangetega seonduvaga tegeleb linnavolikogu ka sellel aastal. Viimane otsus eelmise aasta lõpul oli selline, et iga riigihankekomisjoni koosseisus hakkab olama ka üks volikogu liige. Kavas on riigihangetealane koolitus linnavolikogu liikmetele. Revisjonikomisjoni plaani paneb volikogu esimees sellel aastal nii mõnegi hanke kontrollimise.

Miks linnas prügikastid üle ajavad?
Raske oleks ette kujutada, et nad altpoolt ja allapoole sodi välja ajaksid. Selliseid üldistusi raske kommentaarida. Igal prügikastil on omanik. Linnakodanik, asutus, ettevõte, linn. Kuna pole selge, millistest prügikastidest jutt, siis raske täpsemalt vastata. Minu prügikast ei aja üle. Kooli omad vahel ajavad, kui tublid linnakodanikud salaja öösel sinna sodi tassivad. Kui üle ajavad regulaarselt, eks siis tule tihedamini tühjendadamist tellida, tervest talupojamõistusest lähtudes. Kui saate teha täpsemalt, millised prügikastid konkreetselt, saab ka konkreetselt asjaga tegeleda.

Kas gümnasistidele on Kuressaare suuruses linnas vaja ikka oma parklat autode jaoks? Minu arust ei ole kuigi säästlik mõtlemine, kui suur asfaltplats on autoromusid täis, selle asemel, et bussiliiklust kasutada ja jala käia.
Parklat pole vaja gümnasistidele. Parklad tuleb välja ehitada kogu linnas, sealhulgas Tervisepargi-KG piirkonnas. Jala käimine on OK.
Olen kunagi villast visanud, et haridusminister on vastu võtnud määruse, et koolide ustest ei tohi sisse astuda õpilased, kes on hommikuti käinud vähem kui kolm kilomeetrit jalgsi. Selleks eraldati ka riigieelarvest raha- kõik koolid said kõikidele õpilastele sammumöötjad osta, et seda määrust koolide ustel kontrollida.
Mõnele meie õpetajale olen soovitanud panna oma hindamisjuhendisse punktid, mis lisavad mõne viie jalgsi kooli tulemise eest. Niipalju siis parklatest, autoromudest ja jalgsikäimisest.

Mis seisukohal on Kuressare linna volikogu esimees omavalitsuste liitmise teemal?
Ma pean õigeks, mõistlikuks, efektiivseks ja elanikele kasulikuks, et Saaremaa oleks üks omavalitsus.

Mis arvate linna e-suhtekorraldamisest, kus Tallinna kaudu käib suhete loomine?
Olen seda öelnud kunagi Kadi raadio eetris, saan öelda ka praegu. Isiklikult mina sellist varianti ei poolda.
Olen seda ka linnapeale väljendanud. Asutuse juhina ma ei tule selle pealegi, et meie kooli suhteid korraldaks keegi näiteks Pärnust.
Samas- me peame aru saama, et juhtimisstiilid on erinevad. Kuressaares on hea tava, et volikogu ei sekku eriti tegevjuhtimisse. Volikogu tegeleb laiemate küsimustega ja sekkub siis kui ämbrikolin liiga valjuks läheb. Linnapeal peab olema õigus kujundada oma meeskond ja valida tegevusviisid. Ja kui linnapea on nii otsustanud, siis on tal selleks ka õigus. Küllap volikogu seda asja siis ka silmas peab, et me kulutatud raha eest midagi möödetavat ka vastu saame.

Mida arvate sellest, et linnavalitsus volikogu heakskiidul pankrotti läinud ooperipäevade võlad korstnasse kirjutas? Mida linn hakkab peale ooperipäevade logoga, mis maksis sadu tuhandeid?
Linnavalitsus ei saa reeglina ise midagi suuremat korstnasse kirjutada. Enamus rahaküsimusi otsustab linnavolikogu.
Minu mäletamist mööda, saame kontrollida, kohustas volikogu linnavalitsust tegema jõupingutusi selleks, et raha linnakassasse tagasi tuua. Minu mäletamist mööda otsustas linnavalitsus ooperipäevade kaubamärgi ära osta. Eks siis oli vist kaval plaan see kasudega maha müüa. Kui aga, arvestades raskeid aegu, see ei peaks õnnestuma, ehk siis oli linnavalitsuse liikmetel plaan see kaubamärk kambapeale endale osta, klapivad igaüks 50000-krooni. Kui see plaanis polnud, siis saab volikogu asja arutada ja ehk jääb asi nii, nagu see tänaseks on kujunenud.
Oleme saanud endale suurepärased ooperipäevad ja raha, mis selleks on kulunud, on läinud asja ette. See väide ei tähenda muidugi seda, et paremini poleks saanud. Aga tagantjärel tarkade partei on ju ikka olemas ja jääb olema.

Mida arvate meie linna kultuuri rahastamisest, kas proportsioonid on paigas? Miks linnavalitsuse eelarves kultuurisummad on aastatega nii vähe kasvanud, mida siin annaks teha?
Mul puudub siin arvuti taga praegu ülevaade selles valdkonna rahastamisest. Kultuurivaldkonna eelarve, nagu teistegi valdkondade eelarve, kujuneb läbirääkimiste käigus ja saab kinnitatud volikogus.
Ma ei mäleta viimasest kolmest aastast suuremaid erimeelsusi selles valdkonnas.

Kas olete rahul oma kooli pedagoogilise kaadriga? Laste sõnul on seal nõrku kohti, mis Teie arvate?
Meil on suurepärased õpetajad. Parimad võimalikest. Kuivõrd mu ootused on aga alati veidi suuremad, siis arenguruumi on meie pedagoogidel ja mul endal loomulikult päris lahedalt.
Koolijuhataja kabinetis on neli kindlat instrumenti. Kastekannu kõrval on oma koha leidnud ka oksakäärid. Ja teinekord on tulnud lõigata. Vesivõsud, kuivanud oksad jms. on ju aedniku jaoks probleem. Et puu oleks terve ja saaki saaks, selleks tuleb vahel lõigata. Küllap ka tulevikus. Ehkki see ei meeldi ja on valus ka aedniku jaoks.

Kuidas kommenteerite paavst Leo X(1513-1521) lauset:see kristuse-müüt on meid hästi teeninud ja miks eelistas KG tööle võtmisel ristiusu esindajat psühholoogile?
Me ei eelistanud kaplanit psühholoogile. Psühholoog töötas meie majas palju aastaid enne kaplanit. Ehk siis kaplan tuli juurde.
Valdkond millega kaplan tegeleb ulatub hingehioust asendustundide ja klassijuhatamiseni. On vajadusel kaitstud pihisaladusega. Usundilugu, religiooniõpetuse tunnid soovijatele, teeme head juurde nädal, advendihommikud, ajalootundides teatavate teemade käsitlemine õpetajate palve, osalemine õpiabi ümarlaua töös- loetelu võiks jätkata.
Kaplan on meie koolis oma koha leidnud ja selles on suur osa Kartin Keso- Varese isiksusel.

Mis Te arvate,miks enamus noori,kes on "korraks"saarelt lahkunud ei taha siia tagasi tulla? Kas ei võiks teha küsitlust, mis neid saaremaal häirib või mis neil siin jääb saamata ja selle põhjal teha Saaremaa ja Kuressaare jaoks arengukava.
Noored soovivad ikka maailma avastada. Ja see on tore, see on normaalne. Laias maailmas pakutavaga ei suuda me siin saarel ega Kuressaares kunagi konkureerida.
Elul saare peal ja elul Kuressaares on omad võlud. Lehtedest olen lugenud saarele tagasitulnud noortest, lugenud põhjendusi, mis neid tagasi tõi. Lihtsad asjad. Vaikus. Rahu. Puhas loodus. Võimalus kenas keskkonnas oma lapsi kasvatada. Heatasemelise hariduse võimalus, laialdased huvitegevuse võimalused, võimalus kaugtööd teha jne.
Las inimesed leiavad omad kohad elus ja ruumis. Ärgem püüdkem kõiki arenguid arengukavadesse toppida.
Loodusteaduslikku tausta omava inimesena meeldib mulle teatav loomulik kulgemine ja üleminekud ja pooltoonid, mitte planeeritud ettemääratus.

Millise karistuse said need noored, kes teise poisi küll tema oma palvel kinni teipisid ja Rae poodi viisid?
Poisid said mitterahuldava käitumishinde. Pärast seda, kui olime nendega asja arutanud ja mulle tundus, et nad said aru, mille eest. Kooli poolt määratud raamidest üleastujaid oli teisigi. Mulle toodi nimekirjad, et kes ja mida. Klassivanemad tõid. Leppisime kokku, et lend/klassid määravad ise omale karistused.
Minu elu üks suurimaid aplause õpilastelt, kui selle otsuse kooli aulas välja kuulutasin. Valdavalt valiti töö ja heategevusilk toimetamine. See kõik on tänaseks tehtud. Meie lend on ühtne ja tubli. Kuressaare Gümnaasium ei ole kurjuse kool- nagu Õhtulehe juhtkiri viitas.
Esialgse loo avaldajad, Meie Maas, kenad ja tublid inimesed, nagu neid põgusalt tunnen, saaksid aga tegeleda sisekaemusega. Teemal ajakirjaniku eetika.

Kas Kuressaare linn peaks toetama samanimelist spordiklubi lisaks pearahaga ettenähtud summadele noorte toetuseks? Kas linna nimelisel klubil peaks olema eeliseid teiste klubidega võrreldes?
Ei oska arvata, millist spordiklubi küsija silmas peab. Sport pole teema, mis mind pöördesse viiks. Endise TSIK-i õpilase kohta kurb tõdemus. Eks ta ole.

Mis oleks lühidalt Teie elu mõte?
Elu mõte on elu ise. Katsun elada nii, et võiksin oma lastele ausalt silma vaadata. Kunagi tahtsin saada vanaisaks. Nüüd, kus puutun kokku kahe bioloogilise ja kolme vähembioloogilise lapselapsega, see enam nii väga mõte pole. Nüüd arvan, et kena oleks saada pensionäriks. Paras väljakutse, arvestades Eesti rahvastikustatistikat, tehtavat tööd ja eluviisi.

Kui kaua olete KG-s töötanud?
Töötan Kuressaare Gümnaasiumis koolijuhatajana 1987. aasta sügisest.

Kas KG õpilased osalevad vabatahtlikult golfitreeningutel?
Meil on golfiõpetus 10. klassi õppekavas. Minuni pole jõudnud ühtegi nurinat golfiõpetuse kohta. Küll olen kuulnud positiivseid kommentaare nii golfiõpetajalt, meie kehalise kasvatuse õpetajatelt kui õpilastelt. Tegeleme sisegolfi võimalust loomisega kooli võimlasse, et ka talvisel ajal, mil väljak suletud, saaksid soovijad lööke harjutamas käia.

Mis arvate põhikoolide ja gümnaasiumite lahkulöömisest?
Põhikoolide ja gümnaasiumide ühesugune, sunduslik, administratiivne füüsiline lahkulöömine oleks riiklik kuritegu. Õnneks mu meelest seda ka ei kavandata.
Pooldan, et oleksid määratud kriteeriumid, millistele gümnaasiumid peaksid vastama. Välistada ei tohiks eri paigus eri koolikorralduse mudeleid. Arvestama peab juba ehitatud koolihooneid, omavalitsuse kui koolipidaja seisukohti, kohalike inimeste arvamisi ja soove, palju muudki. Kui hariduse kvaliteedile tuleb lahutamine kasuks ja analüüs seda kinnitab, siis jah. Kui mitte, siis pole arukas parandama hakata korralikult töötavat masinat.

Meie asutuses on noortest üks KPK - ja teine KG lõpetanud. Mõlemi teadmised on samased, aktiivsus, kreatiivsus ning enesehinnang on KPK lõpetanul suurem. Neid juhendab aasta vanem SÜGi lõpetanu. Kas põhjus on nõrgas KGs või tugevas KPKs?
Tänan suurepärase küsimuse eest, seni parim. Vastuse saab küsija tõenäoliselt Lapi Targalt.
Küsin ka- Taevas olid kõrgkihtpilved, taustamuusikaks lasti Anne Vabarna leelotusi. Küsimus- kui suur on metsavahi tütre rinnaümbermööt?

Kuidas kavatsete rakendada Portugali pesuvabrikus, portselanitehases,veinitööstuses ja jalgpalliklubis omandatud teadmisi? Millise kategooria alla sobiks enim Kuressaare Gümnaasium?
Kogemusi, mis saadud ettevõtetesse tehtud koolitusreisidel, rakendan koolis vahetult. Võrdlev analüüs teistes sektorites tegutsevate ettevõtetega on juhtide hulgas levinud koolitusmeetod, mida kogenud juhid tihti kasutavad.
Suurima sarnasuse ja kõige enam rakendatavat senikülastatud ettevõtetest leidsin Hollandi torutehasest ja Šveitsi ülikooli innovatsioonilaborist. Portugali edukate firmade puhul saab rääkida edukast turundusest ja kahaneva õpilaste arvu tingimustes peab ju ikka hoolitsema, et kooli uste taga järjekord oleks.

KG on õpilaste ja klasside arvult Eesti suurim gümnaasium. Arvan, etklasside paisutamisega on tehtud karuteene ametiharidusele ja samas devalveerunud gümnaasiumiharidust kui ülikooli eelõpet (latt on madalal). Mis põhjusel kool nii suureks on kasvanud? Kas kool on sellega eiranud maakonna haridussuundasid, et KG-d paisutades on teistel koolidel õpilasi vähem kui võiks olla?
Ei oska kinnitada, kas meie kool on Eesti suurim gümnaasium. Gümnaasiumihariduse devalveerimise väitega pole üldse nõus. Eelpool vastasin, et meilt saab hea hariduse. Meie lõpetajad astuvad väga suurel arvul kõrgkoolidesse, valdavalt Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna ülikooli, ka mujale. Kahes nimetatus oleme tudengite andjana päris eesotsas juba aastaid. Ka muud kvaliteedinäitajad on head.
Tuttav loomaarst Kalju ütles kunagi, et pole oluline, kas on suur või väike, peaasi, et väledasti liigub. Meie kool on paindlik ja heas vormis, me suudame ajaga kaasa minna ja arvestada noorte huvisid. Valdavalt. Ega siis muidu oleks meile nii arvukalt õppima soovijaid.
Gümnaasiumiharidus minu arvamise kohaselt pole mitte ainult ülikooli eelõpe, gümnaasiumiharidus on osa inimõigustest. Õigus õppida. Ma pean riiklikult kuritegelikuks nenda tegelaste mõtteviisi, kes soovivad adminisrtatiivselt piirata gümnaasiumidesse vastuvõttu, et siis noored peale üheksanda klassi lõppu suunata poolvägisi ametikoolidesse. Kusjuures ametikool on OK.

Kuressaares on lähtuvalt valimistulemustest koalitsioone olnud nii Ref+IL, Ref+IRL ja Ref+KE. Igakord on muidugi kedagi väiksemat veel lisaks olnud volikogus enamushäälte tagamiseks. Kas Teie arvates oleks võimalik ka koalitsioon IRL+KE, st ilma Ref-ta? Kuidas Kuressaares need suhted on?
Kindlasti on linnas võimalikud igasugused valitsuskoalitsioonid. Mõned nendest on siiski vähetõenäolised. Välistada eri variante täielikult pole aga samuti põhjust.
Isikute tasandil on meil linnavaolikgus suhted normaalsed, minu esimeheks olemise kolme aasta kooksul meeldejäävaid erimeelsusi, teravusi, ebaviisakusi, kismat ja muud sellist kõmupõnevust pakkuvat pole olnud. Ja kena on. Oleme saanud tööd teha.

Miks teie arvates Kuressaare linnavolikogu koalitsiooni koosseis nii pikka aega muutumatu on olnud (st ühed ja samad võimul kogu aeg)?
Koalitsioonis olemine on nagu kooselu. Ju siis osatakse koos linna edenemise nimel üksikuid erekondlikke ja isiklikke huve tagasi hoida, vastastikku üksteist vajadusel korrale kutsuda.
On olnud mõned muljetavaldavad erakondlikud suurpuhastused, kui asjaosalised pole end õigustada suutnud. Respekt nendele juhtidele, kes seda tegid selle asemel, et mätsimisega tegeleda. See on siis praktilise tegevuse poole pealt. Me ei tohi aga unustada, et volikogu laua taha saavad isikud siiski läbi valimiste ja saavad need, kellele antakse enam hääli, ehk siis need, keda inimesed enam usaldavad. Ju siis on seda seltskonda usaldatud.

Kui Te ei oleks Kuressaare Gümnaasiumi direktor, millises ametis sooviksite end siis näha?
Kui ma ei oleks Kuressaare Gümnaasiumi direktor, siis ma sooviksin olla Kuressaare Gümnaasiumi direktor.

Milline on parim mälestus ajast, kui käisite ise koolis?
Mul on olnud mitmeid väga häid õpetajaid kõigis koolides, kus ma käinud olen. Samuti mitmeid väga koloriitseid õpingukaaslasi. Nendega seonduv ongi parim, mis kooliajast meenub.

Linn on võtnud väga suure laenukoormuse. Kuidas kommenteerite? Järgmised valitsused on käsist-jalust seotud?
Kuressaare linna laenukoormus ei ole "väga suur". Omavalitsuste laenukoormuse piir on täna seadusega 60% puhastatud eelarvest. Selle piirini on meil täna veel ruumi küll. 2009 aasta alguses oli linna laenukoormus puhastatud eelarvest 48%.
Vajalik on nö hoida ruumi võimalike edukate projektide kaasfinantseerimiseks ja olla ettevaatlik, eriti praegust majandussituatsiooni silmas pidades. Laenuotsused on tehtud linnavolikogu poolt ja täna saame nentida, et linna rahade juhtimine ja kasutus on kontrolli all.

Mis on Teie arvamus uue linnastaadioni rajamisele Kuressaare gümnaasiumi juurde?
Koolijuhina ei ole ma eriti vaimustatud maakonna esindusstaadionist kooli juures. Me kaotaksime poole oma territooriumist ja saaksime vastu piirangutega staadioni kasutusõiguse.
Meid huvitab palju enam see, et Kuressaare linn ehitaks välja meie kooli staadioni koos siia kavandatava Saaremaa jõustruktuuride ühise harjutusrajaga. Staadionist enam huvitab meid ka võimalik Jäähalli ehitamine Tervisepargi äärde koos vajaliku parkla väljaehitamisega. Sellised arengud oleksid meie õpilaste võimalusi silmas pidades märksa mõistlikumad.

Mida arvate ühe suure gümnaasiumi tekkest tuleviku Kuressaaares, kui mõttekas see oleks? Kas toetate SÜG-i direktorit Viljar Aro, kes on öelnud, et kahe gümnaasiumi konkurents viib linna hariduselu rohkem edasi kui üks suur "mammutgümnaasium"?
Kuressaare kahe gümnaasiumi eluterve konkurents pikema aja jooksul on viinud selleni, et täna saab Kuressaares gümnaasiumilõpetaja Eesti oludes väga hea hariduse. Seda ei arva mitte ainult meie siin kohapeal, seda on märgatud ka kaugemal. Oleme kolleeg Viljar Aroga selles küsimuses ühte meelt.

Tõstsid oma uusaastakõnes selgelt esile maakonnas ühe omavalitsuse moodustamise vajaduse. Ka Sul on kavas lähiajal selle protsessi algatamiseks midagi konkreetset ette võtta?
Isamaa ja Res Publica liidu Kuressaare osakonna juhatuses on meil sellel teemal kujunenud arvamus, et selline ühinemine on mõistlik. Eriti peame silmas laiemat koostööd ja ühinemisarutelusid Kaarma vallaga.
Enne sügisel toimuvaid kohalikke valimisi enam ühineda kellegiga, kui ka soovi oleks, ei jõua. Usun, et eelolevate kohalike valimiste ettevalmistamise käigus paneme oma eesmärkidesse need asjad kirja ja peale valimisi juba uue volikogu koosseisuga püüame jõuda ühiskokkulepeteni, et mis ja kuidas ja millal ja kellega. Avaliku arvamise teadasaamine võtab samuti teatava aja.

Miks te endale nii pikad juuksed ja habeme kasvatasite? Kas teie meelest ei peaks mitte olema noortele eeskujuks ja juukseid ning habet korrektselt hoidma, mitte nagu mingi ''metsjeesus''.
Oma väljanägemist puudutavatele küsimustele ei hakka ma pikemalt vastama. Kuna ma pole õpilastele oma väljanägemise tõttu ohtlik ja kuivõrd meie seadused karvkatte pikkust ei reguleeri, siis, miks mitte.
Türgi koole külastades rääkisid sealsed pedagoogid, et neil on meestel koolis ja riigiteenistuses sellised asjad reguleeritud. Äkki ongi, maailm on kummaline.

Kas teist võib saada Kuressaare järgmine linnapea?
Igasugu asju võib inimesega juhtuda. Linnapeaks saamine on suhteliselt vähetõenäoline olukorras, kui inimene ise nii väga linnapeaks saada ei soovi. Kuressaares peaks midagi väga totaalselt nässu hakkama minema, kui ma näeksin vajadust sellele ametile tõsisemalt mõelda. Kuressaarel on täna hea linnapea, kellega minul kui volikogu esimehel koostöö enamasti sujub.

Valimiskampaania paanikat külvavad avapaugud

2009-01-21

Opositsioonilised Keskerakond ja Rahvaliit on oma valimiskampaaniaid alustanud mitte positiivsete ideede ja lahenduste väljapakkumisega, vaid räige kriitikaga vabariigi valitsuse pihta.

Sotsioloogid on sellist kriitikat nimetanud lausa sihilikuks paanika külvamiseks. On ennustatud, et selline järjekindel rahulolematuse külvamine võib lõppeda ettearvamatute tagajärgedega.

Minule on olnud väga ebamugav vaadata, kuidas juhtivad naissoost opositsioonipoliitikud ründavad oma sookaaslasest sotsiaalministrit. Erilise hasardiga on siin silma paistnud Vilja Savisaar ja Mai Treial.

Valitsusele on ette heidetud probleeme sotsiaalrahade liikumisega. Et probleem on üle võimendatud, näitavad mõned arvud. Puuetega inimesi on riigis umbes 120 000, nendest umbes 1700 on esinenud probleeme kogu toetuse õigeaegsel (viivitus on suuremalt jaolt olnud 5-15 päeva) kättesaamisel. Pensionäre on riigis ligi 400 000, nendest umbes 5 000 kohta ei ole täna teada, kuidas nad soovivad hakata tulevikus (alates 01.02.2009) pensioni kätte saama. Sotsiaalminister on kinnitanud, et veebruarikuu pensionipäevaks saab ka nende jaoks kõik selgeks.

Kahjuks on sellise lahmiva kriitikaga kaasa läinud ka osa Põltsamaa ümbruse omavalitsustest. Minu arusaamise järgi on just kohalikel omavalitsustel suur roll abivajavate ja raskesti toime tulevate kohalike elanike abistamisel, milleks neil on ju olemas nii vahendid kui ka võimalused.

Vali Uudistest (16.01.2009) võib lugeda, kui raske ja keeruline ning kohati lausa võimatu on Põltsamaa linna ja valla sotsiaaltöötajatel oma tööga toime tulla. Samas lehes on hea lugeda Pajusi valla sotsiaalnõuniku kommentaari: meieni ei ole ühtegi eitavat vastust jõudnud; paanikat pole, meil on kõik rahulik; kõikide abivajajatega ja vajadusel nende pereliikmetega on vesteldud.

Olen ka ise mitmete pensionäridega vestelnud ning ka nemad on väitnud, et paanikaks sotsiaalrahade liikumisega mingit põhjust ei ole.

Seepärast soovin kõigile rahulikku meelt ja mõistlikkust. Üheskoos saame kõikide probleemide lahendamisega toime.

Koostöö - kas sõnakõlks?

2009-01-20

Tippides rahva teadmistevaramusse Google'isse märksõna "koostöö", kõlksub vastu küll, ligi kaks miljonit korda.

Koostööoskusest räägitakse kui omaette väärtusest, mida tuleb treenida ja mis käib ühe intelligentse inimese juurde nagu kirjaoskus.

Taevakanalite vahendusel ja Eesti oma teleprogrammideski võib aeg-ajalt näha võistkondadevahelisi katsumusi à la "Võpsikutäht", kus suure rahalise auhinna saamiseks koostöö vajalik, kusjuures nõrgem, individualistlikum, intrigeerivam tõrjutakse välja ja saadetakse asju pakkima.

Koostöö on peaaegu alati positiivse tähendusega märksõna, mis ei tähenda, et tegevus iseenesest laabuks. Miks siis muidu ka näiteks selline pealkiri Eesti ajakirjanduses kui "Balti koostöö nurgeline rada". Vahel võib olla asjal ka halb maik juures. Näiteks võiks tuua vutimängijate koostöö (kokkumängu) kindla mängutulemuse saavutamiseks, et seeläbi kihlveosummadelt kasu lõigata.

Kasusaamine, küll erinevas mõttes, käib igal juhul koostöö juurde.

Keskendugem nüüd siiski ja piilugem veidi kohalike omavalitsuste koostöömaailma.

Kõige tuntumaks omavalitsuste koostöövormiks on praegu maakondlikud omavalitsusliidud, mille puhul võiks välja tuua kaks poolt.

Esiteks raugematu diskussioon omavalitsusliitude õigusliku staatuse (loe mõjukuse) üle ja teisalt nende liitude sisuline tegevus olemasoleva õigusraamistiku (MTÜ) ja rahakoti piires.

See viimane sõltub ennekõike sellest, kui paljud liikmed (omavalitsused) on nõus raha tegevustesse paigutama ja palju suudetakse juurde hankida.

Lääne-Viru Omavalitsuste Liidu kodulehelt leiab märksõna "koostöö" alt ühe tegevuse, see on Virumaa kirjandusauhinna väljaandmine.

Vahemärkusena olgu öeldud, et kellegi laureaadiks saamine on tähendanud mitmel juhul ka minu huvi see raamat kohe läbi lugeda.

Tean, et tegelikult on ju kogu omavalitsusliidu tegevus koostöö ja seda ennekõike liikmete enda vahel.

2009. aastal on tegevusi ligi 6 miljoni krooni ulatuses, millest 2 miljonit saadakse liikmemaksuks ja sellele täiendavalt panevad omavalitsused kokku veel 570 000 krooni haridusüritusteks.

Tegeletakse üldlaulu- ja tantsupeo ettevalmistamisest tundmatute hukkunute koronerteenuse hangeteni.

Mu isiklik arvamus on, et kui maavalitsused ja maakondlikud omavalitsusliidud jäävad enda senisesse staatusesse tiksuma, on tulemuseks mandumine.

Võib-olla on põlluministril Seedril tõesti õigus, et neist kahest saaks ühe korraliku maakondlikke huvisid, nii riiklikke kui omavalitsuslikke, kandva organi.

Tean ka ette, et poliitikud on valmis sellest jahuma, aga tegelikult seda ei realiseeri. Ma ei näe ka haldusteema piltituleku võimalust enne 2011. aasta valimisi, kui me siis parasjagu mõne eksistentsiaalsema probleemi üle ei juurdle. Vanasõna vanast kaevust ja sinna sülitamise ebamõistlikkusest kehtib ka siin.

Evolutsioonilised alternatiivid
Võib-olla on järgnev samuti tupiktee, aga sõltub inimestest, kes on asja juures.

Viimased aastad on toonud Eesti maainimeste ellu Euroopa Liidu toetusskeemi Leader, mille edu aluseks on see, et maapiirkondadele antakse võimalus kohapeal otsustada toetuste jagamise üle.

Maaelu arengukava 2007-2013 Leader-meetme kaudu on riik otsustanud jagada 10% arengukava eelarvest. See on 1,34 miljardit krooni, mis teeb aastas keskmiselt üle 200 miljoni krooni kohalike tegevusgruppide osalusel jaotatavaid toetusi.

Nende tegevusgruppide ülesanne on koostada oma tegevuspiirkonna arengustrateegia ja kuulutada välja projektikonkursid.

Kohaliku tegevusgrupi saab moodustada vähemalt kahe omavalitsusüksuse territooriumile mittetulundusühinguna. Kohalike tegevusgruppide liikmeteks saavad olla kohalikud omavalitsusüksused, piirkonna ettevõtjad ning mittetulundusühingud ja sihtasutused.

Kohalike tegevusgruppide töös on tekkinud palju häid suhteid inimeste vahel, sündinud huvitavaid ideid, kuidas oma piirkonda arendada.

Eestis tegutseb praegu kokku 24 kohalikku tegevusgruppi, kes katavad ligi 94% maapiirkonnast.

Lääne-Virumaa vallad kuuluvad nelja koostööpiirkonda, millest kaks on piiriülesed. MTÜ Arenduskoda liikmeteks on lisaks Vihula, Kadrina ja Tapa vallale ka Kuusalu ja Ambla vald ning Loksa linn. MTÜ Partnerid liikmed on Haljala, Rakvere, Vinni ja Viru-Nigula vald ning Kunda linn.

Rägavere vald on otsustanud liituda muidu Ida-Virumaa valdadest koosneva Virumaa Koostöökoguga. MTÜ Pandivere Arendus- ja Inkubatsioonikeskus liikmeteks on Tamsalu, Väike-Maarja, Laekvere ja Rakke vald.

Vaadates tegevusgruppide kaarti ja lugedes põllumajandusministri vastavat määrust, mis sätestab nõuded tegevusgruppidele, tuleb kõne alla huvitav ja julge haldusterritoriaalse reformi variant.

Kohaliku tegevusgrupi tegevuspiirkonna elanike arv peab olema vahemikus 10 000 kuni 100 000. Kohaliku tegevusgrupi liikmeteks on ühiste majanduslike, kultuuriliste ja sotsiaalsete huvidega vallad ja linnad, mille territooriumid kuuluvad samasse geograafilisse piirkonda.

Tegevusgruppidesse koondumine on toimunud suurema sunnita, küll rahalise stiimuli toel.

Võimaliku liigse erutuse vältimiseks ütlen ka, et kuigi siin on teatud territoriaalseid küsitavusi, pean lähenemist üldjoontes mõistlikuks.

Muidugi on nendest tegevusgruppidest väga erinevalt kuulda, minu jaoks eristub PAIK, kellel on programmiperioodil kasutada 20,5 miljonit krooni vastavalt maakonna lõunaosa nelja valla strateegilistele prioriteetidele, aga see piirkond hakkab silma ka teiste ühiste initsiatiividega.

Koostööst ühinemiseni
Mõnikord võib naabrite koostööst saada omavalitsuste ühinemine. Lääne-Virumaal näiteid õnneks on. Läbi on tehtud maakonnapiire ületav ühineminegi, mille tulemusena üks Lääne-Viru sarv nüüd Järvamaa ja Harjumaa sisse tungib.

Kunda ja Viru-Nigula rahvas on oma ühinemisplaanidega üsna konkreetsesse järku jõudnud.

Diskuteeritakse nime üle. Ma soovitan Vihula ja Võsu valla ühinemise kaasust ja mitte uue nime väljamõtlemist. Kunda linn on nii tugev märk, et ei kao ta valla sees ega pealinnana kuhugi. Olgu Viru-Nigula vald pealinnaga Kundas. Kundalased saaksid seda minu arvates endale lubada küll.

Lugesin huvi pärast nende ühinemisanalüüsi. Muidu ikka mingid ministrid ütlevad, miks ühinemine võiks hea olla, seekord vaatame, mis kohalikud inimesed positiivse ootusena välja toovad.

"Peamiseks tugevuseks ühinemisel oleks suurenev inimpotentsiaal, vaheldus, "uued tuuled". Mõlema ühineva omavalitsuse rahvaarv on suhteliselt väike - ühinedes suureneks omavalitsuste projektisuutlikkus inimkapitali kasvu läbi.

Seda võiks tõsta ka ühinemata, koostöö pinnalt, kuid tegelikult toimib kõik paremini, kui seistakse oma, mitte ühiste huvide eest."

Nii võikski lõpetuseks konstateerida, et koostöö kõrgeim eesmärk on oma-tunde tekitamine.

Kui ühistegevus on viinud selleni, et ei tegeleta lihtsalt kaastundest või sellepärast, et koostöö on moodne, vaid jõutakse samastumiseni partneriga, on asi korda läinud.

Mina aga jälgin huviga, kas Leader-programmi aladest võiks kasvada välja midagi enamat kui koostöö oma väikese tegevuspiirkonna kasu pärast.

Kas mõistuse reform või Õru-joru?

2009-01-20

Valgamaa omavalitsuste üks suuremaid võimalikke vabatahtlikke ühinemisi kukkus paar päeva enne aastavahetust läbi. See oli üsna ootamatu.

Läbikukkumist põhjendati avalikkuse ees ebapiisava rahaga ühinemiskuludeks. Nädal aega hiljem kajastas toimuvat ka ETV. Seal esitletud Õru valla seisukoht, et ühinemine jääb ühinemisuuringuks puuduva raha taha, on pälvinud rahvasuus «õru-joru» nimetuse.

Tahtmata küll kedagi solvata, arvan, et kriitilise meelega tuleks meenutada üht tarkust: ei saa santi sundida, kui sant ei taha kõndida!

Õru vald on üks 35 omavalitsusest Eestis, kus alla tuhande elaniku. See peaks olema just see vald, kel ühinemisest maakonnas kõige enam võita.

Uurisin valla arengukava 2008-2015. Sellest on näha, et rahavoogude jagamisel pole eriti mõeldud, kas väikevallal on mõttekas üht või teist kulutust teha. Kui see selgus saabuks, poleks ühinemist võimalik takistada. Õru-jorust saab järeldada, et rahaga peideti nii tahte puudumist kui ka kartust poliitiliste positsioonide kaotamise pärast.

Taustaks veel niipalju, et Õru vallas on 502 elanikku. Jagada on seitse vallavolikogu kohta, millele viimastel valimistel kandideeris kaksteist inimest. Valimisõiguslikest täitis oma kohuse 44% kodanikest, mis on neliteist protsenti vähem kui sellest eelneval korral. Järeldada saame seda, et on loobutud nii kandideerimast kui valimast, sest muutustesse ei usuta.

Sukeldumata pikemalt ühinemisprobleemidesse, tuleb tunnistada, et vabatahtlikud ühinemised Eestile edu ei too. On küll näiteid riikidest, kus ühinemine on jagatud administratiivse ja vabatahtliku meetodi vahel. Meil tuleb viimane kui õru-joru tõttu mittetoimiv peaaegu välistada.

Riigikontrolör Mihkel Oviir on märkinud, et Eestis pole toimunud «mõtlemise reformi». Seetõttu on riik mandumas.

Elame selgelt üle oma võimete. Käes on lõivude maksmise tund. Usun, et kohalike omavalitsuste eelarvetesse jõuab majanduslikult napp seis teravalt sügisel, kui tuleb hakata kinnitama tuleva aasta tulusid ja kulusid.

Kurb on tõdeda, et kui haldusreform lähiajal ei toimu, hääbub esmalt maaelu. Majandussurutise tingimustes otsib elujõulisem osa elanikest tee linna, kus peaks olema enam töövõimalusi. Väikesed, ressursivaesed omavalitsused ei suuda tagada elementaarsel tasemel teenuste kättesaadavust, luua motiveerivat ettevõtluskeskkonda, mille kaudu paraneks inimeste elujärg.

Omavalitsuste liigrohkus tekitab takistusi tõsiseltvõetavate partnerlussuhete loomisel. Pean eeskätt silmas suhtlemist riigi ja omavalitsuste vahel. Otsigem paralleele kas või rahvusvahelistest organisatsioonidest, kus palju liikmeid ja kohmakas otsustusmehhanism. Aga süsteemi toimimiseks on vaja selgust.

Eesti riigil oleks lihtne kokku kutsuda 20-30 enam-vähem võrdset partnerit, kellega tulevikku arutada. Omavalitsusliidud pole täitnud oma ootusi.

Konkreetsete partneritega on võimalik leida lahendusi ettevõtluskeskkonna elavdamiseks, töötada välja maaelu programm, mis tasakaalustaks regionaalset arengut. Ka ressursse saaks nii jagada võrdsemalt ning kaalutletumalt.

Täna on omavalitsuste ja riigi ühise mõttekoja ellutoomine võimatu. See on kurb, sest nii puudub riigil otsene side kohaliku tasandiga ning viimasel puudub otsene võimalus riigi juhtimisse panustada.

Rõhutan, et mõtlemise reform ei puuduta vaid omavalitsuste arvu. See on reform, mis peab üle vaatama nii haridus- ja sotsiaalvõrgustiku kui transpordikorralduse konkurentsi- ning dubleerimisprobleemid.

Valgamaa taaskordne läbikukkunud vabatahtlik haldusreform on ehe näide võimetusest hoida inimesi maal. Täna sellest aru ei saada, aga ülehomme on taipamiseks liiga hilja.

Nüüd jääb tulevikku vaatavatel omavalitsustel teha see väike koostööakt, mis avaldaks agressiivset survet valitsuskoalitsioonile administratiivse haldusreformi teostamiseks. Ja seda kas või eelseisvateks valimisteks.

* Autor esitab isiklikke seisukohti.

Kas Suur – Elval on potentsiaali?

2009-01-17

Juba pea kaks aastakümmet väldanud haldusreform on muutumas meie igapäevase poliitika lahutamatuks osaks. Sellest kõneldakse tõusude ja mõõnadega ning tänaseks on selle realiseerumine jäänud kohalik-vabatahtlikule tasandile. Kas selle üldvajaliku reformi sarnane teostus on võimalik, milliste tagajärgedeni see viib ja kaua see aega võtab? Nendele ja paljudele muudelegi küsimustele annab ilmselt vaid aeg vastuse. Tänaseks on selge, et riik selle reformiga hakkama ei saa.

Tegelikult oleme oma arengus juba enam kui kümne aasta jooksul liikunud vastupidises suunas. Erinevate ametkondade poolt on riik jagatud valdavalt neljaks piirkonnaks (kuidas neid erinevad ministeeriumid oma haldusalas just parajasti nimetavad) ning seal on üles ehitatud struktuurid, milliste jaoks ei maavalitsusi ega kohalikke omavalitsusi iseenesest vaja ei ole. Seega saab kohaliku haldamise võimalik ümberkorraldus välja kasvada eelkõige kohalikust tarkusest ning ümberkorralduste vajalikkuse mõistmisest. Või siis mittemõistmisest.

Kui ambitsioonikad sihid seada
Seda enam pakub huvi, kas tänases olukorras on mõtet kõneleda suuremast omavalitsusest Elva ja tema lähiümbruse puhul. Just tänases olukorras, sest adutavas tulevikus ei ole näha, et riik suudaks oluliselt muuta kohalike omavalitsuste rahastamise ning muid teotsemise põhimõtted. Seega peame jääma nendesse seadusandlikesse raamidesse, mis kehtivad seadused selles osas ette panevad ning millise mängumaa jätavad.

Elvat ja teda ümbritsevaid valdasid saab vaadelda esimeses lähenduses kahes kogumis. Kui arvestada vaid Elva linna ning Nõo, Konguta ja Rõngu vallaga, siis on see tagasihoidlikum võimalus. Veelgi ambitsioonikam oleks tuleviku mõttes hinnata aga kooslust, kus Elva linnaga koos vaadata neile kolmele lisaks veel ka Puhja ning Rannu valda. Huvitav on asjaolu, et hinnatavate näitajate proportsioonide suurusjärgud nende kahe variandi puhul oluliselt ei erine. Sestap lähtun edasistes hinnangutes suuremast variandist kuid tabelis on toodud ka tagasihoidlikuma variandi vastavad proportsioonid.
Tartuga võrreldes on Elva ja selle ümbrus paremas olukorras

Kui võrrelda Elvat ja tema lähiümbrust näiteks Tartu ja selle ümbrusega, siis torkab silma mitmete proportsioonide oluline erinevus. Vaid territooriumi suhtes ning eelarverahas ühe elaniku kohta on need suhted on enamvähem samad.

Kui Tartu senine territoorium oleks ümbritsevate valdadega ühinemise korral ca 6% uue haldusüksuse pindalast, siis Elva puhul oleks see suhe veelgi enam. Uue üksuse korral oleks senise Elva linna territoorium sellest vaid 1,3%. Kuid sellega sarnasused ka piirduvad. Elanike koguarvuks on Elva ja teda ümbritsevate valdade puhul juba enam kui kaheksateist ja pool tuhat inimest, millest tänase Elva linna osaks oleks vaid kolmandik, ehk siis ümbritsevate valdade elanike arv ületab kaks korda Elva elanike arvu. Tartu puhul on linna ümbritsevate valdade elanike osakaal vaid 16%.

Rahaliselt on Suur - Elva tasakaalus
Ligilähedaselt samasugune on proportsioon eelarvete osas. Elva pisut enam kui saja miljonilisele eelarvele lisanduks ca sada kaheksakümmend miljonit krooni valdade eelarveid (2008.a. mahud ilma lisaeelarveteta). Kui vaadata nende eelarvete riigipoolse toetuse osa, siis ka need on suurusjärguliselt lähedased, mistõttu Elva ja teda ümbritsevate valdade „oma raha" proportsioonid on samad kui eelarve kogumahu puhul. Riigipoolse toetuse osakaal Elva eelarves on protsendi pealt sama, mis ümbritsevate valdade eelarvetes kokku.

Oluline erinevus võrreldes Tartu ja teda ümbritsevate valdadega valitseb ka investeeringute osas. Kui Tartu regiooni puhul oleks teda ümbritsevate valdade investeeringute maht vaid 5% Tartu mahust, siis Elva ja teda ümbritsevate valdade puhul on asi sootuks vastupidi (Tabel 1). Rahalistes mahtudes suudavad Elvat ümbritsevad vallad kokku investeerida isegi enam kui Elva linn. Kuivõrd valdades on aga ka elanikke enam, siis on tähelepanuväärne veel see, et investeeringud ühe elaniku kohta ulatuvad seal siiski ca 60%-ni Elva vastavast näitajast. Samuti on valdades kokku investeeringute osakaal üle 14% Elva 20% vastu (Tabel 2). Siin on tõenäoliselt tegu pigem Elva tagasihoidlikuma investeerimisvõimega võrrelduna teda ümbritsevate valdadega kui seda on Tartu puhul, kus investeeringute osakaal eelarves ulatub 30%-ni. Igal juhul on ka investeeringute kohalt Elva ja teda ümbritsevad vallad oluliselt sarnasemad suurlinna ja selle ümbrusega võrreldes.

Suur - Elvas puuduks dominantne keskus
Elva ja teda ümbritsevad vallad on seega finantsiliselt võimekuselt oluliselt sarnasemad kui seda on Tartu puhul. Elva piirkonnas ei oleks karta ühegi osapoole domineerimist võrreldes ülejäänutega, seda just eelarve ja investeeringute kohalt vaadates. Erinevalt Tartust ja selle lähivaldadest ei ole Elva ja selle ümbruse puhul karta ka linna olulist domineerimist elanike arvu osas. Pigem vastupidi. Kui Tartu puhul võib arvata, et uues volikogus hakkab domineerima suurlinna tahe, siis Elva puhul on see pigem vastupidi - vaekauss on kaldumas ümbritsevate valdade kasuks. See lubab oletada tasakaalustatud volikogu, millise puhul aruka juhtimise korral ei pea kartma, et nn keskus domineerima hakkab ja ääremaa „ära unustab".

Probleemiks on juhtimise ümberkorraldamine ja asjatundlikkus

Suurimaks probleemiks saab ilmselt erakordselt suur territoorium, mida haldama tuleb hakata. Sellega kaasnevad sarnased hirmud, mis haldusreformist kõneledes tuttavad on - ääremaade võimalik stagneerumine ning kontsentratsioon keskusesse nagu täna näeme üleriiklikku kontsentratsiooni Tallinna suunal. Eeldused ka sellest probleemist ülesaamiseks on olemas kuivõrd ei ole Elva ja selle lähiümbruse puhul karta, et linn rahaliselt või siis elanike arvu poolest (loe valijate arvult) domineerima hakkaks. Hüpoteetilisse volikogusse peaks sattuma enamus ümbritsevatest valdadest selmet Elvast. Kuid hirm on ja jääb. Kui tahta kohaliku initsiatiivina siiski Elva kandis sarnase ühinemise suunas edasi minna, siis põhiline töö tuleb ära teha just nende mehhanismide väljatöötamiseks, mis uues omavalitsuses need hirmud nö ära maandaks.
Tänases olukorras ei ole paraku alust arvata, et sarnastele analüüsidele tuginevalt riik midagi haldusreformiga seoses ette võtab. Pigem vastupidi. Ametliku seisukohana nimetatakse seda nn vabatahtlikuks haldusreformiks. Elvi Ulst Tartu Ülikoolist kirjeldas olukorda järgmiselt: „Kohalike omavalitsuste praegune rahastamisskeem (kohalike maksude olematu maksubaas ja äärmiselt piiratud maksuautonoomia, lugematu hulk mitmesuguseid sihtotstarbelisi eraldisi riigieelarvest otse ja ministeeriumide kaudu) on viinud need sisuliselt finantskriisi, mille tulemusena nad ei suuda täita oma demokraatliku riigi alustala ja kohaliku elu korraldaja rolli" (Eesti kohalikud omavalitsused ja riigi eelarvestrateegia, Elvi Ulst, Tartu Ülikool 2004). Sarnane olukord on säilinud tänaseni ja võib oletada, et majandusliku surutise olukorras see lähiaastatel veelgi süveneb. Seega ei ole kohalikul tasandil võimalik loota muule kui omaenda talupojatarkusele. Kui seda on, siis saame isegi vabatahtlikult selle haldusreformiga hakkama. Asjaga peab rahulikult tegelema ning kõiki poolt ja vastu seisukohti arvestades edasi minema. Usun, et kui tänaseks oleks paljukõneldud haldusreform riigi poolt teostatud, siis oleks kohalikul tasandil ka käesolevast kriisist ülesaamine oluliselt kergem. Loomulikult on eespool kirjeldatud analüüs kogu teema lihtsam pool. Oluliselt keerulisem on sarnast ühinemist korraldada, mis riigipoolse toeta võib aastaid aega võtta.

Kommentaar: Nelja päeva pärast kuuleb Petseris eesti keelt vähem

2009-01-15

Vene Föderatsiooni viisa taotluste menetlemise tasu ehk viisalõivu kompenseerimise toetusskeem käivitub 19. jaanuarist. Toetust saavad taotleda mitte ainult piirialade, vaid kõikide maakondade elanikud, kui neil on abikaasa, lähisugulased või nende matmispaigad Vene Föderatsiooni piiriäärsetel aladel. Lisaks Pihkva oblasti Petseri rajoonile hõlmab toetusskeem ka Kirde-Eesti piiri äärde jäävaid Leningradi oblasti alasid. Taotlusi menetlevad ja kompensatsiooni maksavad välja Ida-Viru ja Võru maavalitsus.

Kompensatsiooni makstakse ühe viisalõivu ulatuses, millest on maha arvatud tulumaks. Praegune viisalõiv on 35 eurot. See tähendab, et taotleja saab kompensatsiooni 434 krooni, olenemata viisa tüübist.

Taotlejatele kompenseeritakse üks viisalõiv kindlasti. Kui raha jätkub, siis ka teine viisalõiv.

Kompensatsiooni taotlus tuleb esitada maavalitsustele hiljemalt 31. märtsiks, seda ka juhul, kui sõita plaanitakse hiljem. Aprillis selgub - olenevalt taotlejate arvust -, kas riik saab kompenseerida rohkem kui ühe viisa aastas.

Juhan Parts: vajame programmi uue majanduskasvu tekkeks

2009-01-14

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi sõnul tuleb valitsusprogramm ümber teha, et leppida kokku alused uue majanduskasvu tekkeks ning kärpida riigieelarvet koormavaid sotsiaal- ja palgakulusid.

Mis on praegu Eesti majanduse suurimad probleemid, millega majandusministeerium saab tegeleda?
Üks küsimärk on krediidi kättesaadavus ettevõtjatele, millega oleme proovinud jõudumööda tegeleda. Ideaal oleks selline, et Eestis tegutsevad pangad suudavad ümber orienteeruda sellistele majandussektoritele, mis aitavad kaasa uuele kasvule. Märksõnaks on eksportivad ettevõtted, olgu tööstus või teenindus. Teiseks need tööstusettevõtted, mis suudavad investeerida tehnoloogiasse.

Meie suuremad pangad peaksid kinnitama, et neil on raharessurssi ja nad on pädevad kohapeal otsustama. Juhul kui on mingeid probleeme, peaks riik Kredexi kaudu pakkuma kriisiaja lisasamme. Meil on nagunii terve menüü rahuaja tooteid, kuhu tuleb juurde tuua pikaajalise ekspordigarantiide süsteem, mis on olemas kõikides korralikes lääne majandustes. Ilma selliste ekspordigarantiideta poleks olnud Nokiat või Ericssoni. Mil määral peavad siin olema aktiivsed Kredexi-taolised organisatsioonid ja mil määral erasektor, see sõltub turuolukorrast.

Ei saa olla nõus sellega, et tegemist on normaalse turukorrektsiooniga. Kui kommertspangad olid kinnisvaramulli ühed aktiivsed osalejad, kes andsid hagu alla, siis nüüd on nad oma äärmise ettevaatlikkusega teises äärmuses. Raha on vereringeks. Siin ei aita muud, kui pangad teeksid suu lahti ja hakkaksid sel teemal rääkima. Siis on ka selgem, mida riik peaks tegema. Lihtsalt konstateeringust, et meie pangasüsteem on kenasti integreerunud Skandinaaviaga ja nii edasi, on vähe. Peame mõtlema selle peale, et meie elujõulised ettevõtted ei satuks olukorda, kus neil mingil põhjusel pole käibekrediiti või jäävad investeerimisprojektid pooleli.

Kui riigi abi järele on vajadus, siis majandusministeeriumis oleme valmis sellega valitsusse minema. Kui seda pole vaja, siis arendame neid tooteid, mida Eesti majandus vajab, nagu pikaajalised ekspordigarantiid.

Seega plaanite ära oodata, mida pangad on nõus ettevõtjate krediidiga tegema, ja siis otsustate, mida riik peaks tegema?
Oleme pakkunud välja aruteluks 4+1 paketi, millest neli sammu puudutavad ettevõtete krediteerimist ja üks koduomanike küsimust. Neli ettevõtete toetamise sammu on riigi garantii pankade laenudele, pankade rahastamine koos või ilma riigi garantiita, pangalaenude refinantseerimine ja omakapitali laen. Need sammud on praegu arutlemisel. Tahame kuulata, mida arvavad pangad ja mida arvavad teised ministeeriumid, rahandusministeerium.

Üks asi, mille [rahandusminister Ivari] Padar eile ära lörtsis (intervjuu toimus 7. jaanuaril - toim), oli lubada kõigile koduomanikele intressipuhkust. See sõnum oli moonutatud, me peame seda vaatama tervikpaketina. Meil pole mõtet astuda populistlikke samme. Meil on vaja, et ettevõtlus ei jääks seisma, et töökohad säiliksid ja tekiksid uued töökohad. Siis pole ka vaja tegeleda eluasemelaenude päästmise küsimustega. Ei saa aga välistada, et mingitel asjaoludel võib olla mõistlik toetada kodulaenuomanikke.
Siin on aga kaks vastuväidet. Kinnisvaraturg peab veel kõvasti paranema ja siin on laenuvõtja ja -andja vaheline suhe kõige olulisem. Majanduslikult ebareaalsete hindadele tugesid pakkuda ... Ma ei tea, kas see on mõistlik samm, ma kahtlen selles.

Nii et kinnisvarahinnad on veel liiga kõrgel?
Jaa, muidugi. Paljud laenud on võetud projektide peale, millel on kõrged marginaalid. Tegemist on pikaajaliste laenulepingutega. Tuleb arvestada, et seal taga on inimeste kodud. Padari eilne sõnum oli justkui nii, et kõigile ühtemoodi. Kui toetada, siis tuleb vaadata tervikuna, hästi fookustatult ja läheneda väga individuaalselt. Veel küsiksin, kas pangad oma huvidele mõeldes ei saa sellega ise hakkama?

Hulljulgeid, mustvalgeid lahendusi praegu ei ole. Praeguses kriisiolukorras tuleks lahendusi vaadata paketina, ettevõtlusele suunatud asjad, kinnisvaraportfell ja pankade vajadus. Väga kaootiliselt ühe asjaga tegeleda on rohkem poliitiline enesenäitamine.

Kas majandusministeerium plaanib rahandusministeeriumiga teha ühise roadshow pankade juures?
Oleme seda korra rahandusministeeriumiga arutanud ja pidimegi aasta alguses sellega edasi minema.

Ja fookuses oleks sel juhul abi ettevõtlusele?
Ma ei välistaks ka abi kodulaenuomanikele. Aga see peab olema suunatud lastega peredele ja peab olema väga individuaalne lähenemine. Ma eelistaksin olukorda, kus kaduvad töökohad asenduvad uutega, või seda, kus pangad leiavad oma laenuvõtjatega ise lahendused. Need on ikkagi väga pikaajalised koduprojektid. Enamik neist on tekkinud viimase viie kuni seitsme aasta jooksul ja need on 20-30 aasta laenuprojektid, seega peaksid kestma mitu tsüklit. Neid majanduslanguseid jõuab selle vältel näha küll ja küll.

Kas riigil on plaan, mida ette võtta siis, kui majanduslangus riigis läheb tänavuseks prognoositust kolmest-neljast protsendist märksa hullemaks ja sellega koos kasvab järsult ka tööpuudus?
Siin tuleks asjad panna loogilisse järjekorda. Aastased prognoosid enam ei aita. See pole etteheide ühelegi neid tegevale asutusele, kuid olukord lihtsalt on selline.
Kui teises-kolmandas kvartalis käivitub veel mingi negatiivne stsenaarium, siis riigi esimene eesmärk on hoida eelarvelised kulud kontrolli all. Siit me jõuame selle näotu kärbete poliitika juurde, mida me oleme harrastanud. Selles mõttes näotu, et mitte inetu, vaid me oleme teinud kärpeid siit ja sealt ning oleme kõik segamini ajanud. Oleme segamini ajanud pikaajalised koormused riigi kuludele, mis ajas kasvavad ja mis ei ole adekvaatsed kujunenud majandusolukorras. Me peame neid korrigeerima.

Sotskulutusi?
Noh, põhiliselt. Samas ka palgakulud. Ja suurusjärkudes tegeleme ... Matusetoetus ja isapuhkus, no milleks [neid oli vaja kärpida]? Ma räägin seda valitsuse liikmena, aga eks ta lõpuks oli kompromiss ja me ei saa poliitilistes otsustuskohtades olla ebareaalsed, see on selle koalitsiooni võimekus. Rääkides teedeinvesteeringutest, minu arvates on rumalus neid ära võtta olukorras, kus hinnad kukuvad ja me saaksime infrastruktuuri arendada. Tuleks pigem juurde anda.

Kõige tähtsam küsimus on eelarve kontrolli alla saamine negatiivse stsenaariumi korral. Võtan valitsuse liikmena kriitika omaks. Kui alustasime 2008. aastal negatiivse lisaeelarvega, polnud keegi nii ilmatark, et oleks ette näinud olukorda poole aasta pärast. See on aga tähtis, sest on selge, et valitsuse koalitsioonilepet ei ole. Ta on olemas, kuid sisu ei ole, sest olukord on muutunud. Minu jätkuv arusaam on, et on vaja uut krokodillide komisjoni, mis kirjutaks uue valitsusprogrammi. Võib-olla jaanuaris on seda raske teha, kuid see tuleks kokku kutsuda. Seda peaksid tegema erakonnad, see annaks koalitsioonile uue hingamise. Teistel poliitilistel parteidel ei ole praeguses olukorras üldse perspektiivi.

Kas praegusel koalitsioonil on üldse poliitilist võimekust sotskulutusi kärpida?
See on valitsusprogrammi küsimus. Programm tehti 2007. aastal, siis oli teine majanduslik olukord. Ka siis oli kahtlejaid, kuid ma ei ütle, et see eraldusjoon käis erakondi pidi, see käis isikuid pidi.

Oleks tark kavandada rõhuasetused uuesti. Kui mäletate, siis 2008. aasta aprillis tuli Mart Laar IRLi nimel välja plaaniga, kus oli säästueelarve, kuid see materdati maha. Vaja on uute rõhuasetustega valitsusprogrammi, mis toob uue ettevõtlusaktiivsuse, mis toob tagasi välisinvesteeringud. Vaja on mõningaid samme, mis pole muinasjutulised imed, kuid oleksid sõnumiks nii Eestis kui ka meie välispartneritele.

Meil on tänavu ees kahed valimised ja kui uut valitsusprogrammi ei tule, jätkuvadki sellised asjad, kus keegi [rahandusministri nõunik Rein] Järvelill saadab Padari nimel pressiteate ja tekitab sellega palju segadust. See tuleb kohe ära lõpetada, see on naeruväärne. Kahed valimised on reaalsus, millega tuleb arvestada. Me peame saama eurovalimistel normaalse tulemuse, kõik erakonnad peavad, eriti normaalsed erakonnad.

Kes on normaalsed erakonnad?
Ärme seda liigendust praegu tee. (Naerab.) Need on erakonnad, kes suudavad Eesti huve kaitsta.

Siit me jõuame uuesti haridus- ja haldusreformide juurde, kogu makromajandusliku perspektiivi juurde. Ka selle juurde, kuidas korrigeerida sotsiaalseid programme kujunenud majandusolukorra järgi.

Korrigeerida, see tähendab kokku tõmmata?
Kärbete tegemist alustades hüppasime ühelt sihtgrupilt teisele ja see kukkus halvasti välja. Kui kõik ühiskonna grupid võtavad mingi koormuse, siis koondab see samm ühiskonda.
Uuest valitsusprogrammist tuleksid lühema- ja pikemaajalised plaanid, mida me peaksime tegema. Ma ausalt öeldes lootsin, et krokodillide komisjon esitab vajalikud ettepanekud.
Tuleks uuesti hakata looma ülesehitavaid sõnumeid. Pole vaja ühte imeasja, tähtsad on rõhuasetused. See on eriti vajalik valitsuse poliitilise võimekuse kasvatamiseks, kui me mõtleme, et meil on vaja veel kaks aastat riiki valitseda.

Ütlete, et on vaja uut valitsusprogrammi, uusi suundi, millega kaasnevad ka uued kulud. On võimatu mööda vaadata sellest, et mujalt kui sotskulude arvelt on raske raha leida. Kas valitsusel on võimekust toetusi muuta, pensioneid kärpida?
Ma arvan, et miks mitte. Sotskulutused on erilaadsed. Võtame näitena kutsehaiguskindlustused, eripensionide kaotamise, tööandjate pensionisüsteemi sisseviimise - need ei säästa sel aastal eelarvekulusid, kuid kahe aasta pärast juba küll. Need vähendavad pikaajalisi kulusid.
Võtame paljuräägitud haigekassa. Kas me hakkame tegelema personaalse tervisekindlustusega või ei hakka? [Riigikogu sotsiaaldemokraadist liige Eiki] Nestor ütleb, et see on lollus. No ei ole. Haigekassa ei ole efektiivsusele suunatud süsteem, seda annab samm-sammult parandada. See on üks näide.

Sellised muudatused kahtede valimistega aasta jooksul?
Niisuguseid suuri otsuseid kolme kuuga ei tehta. Aga valitsusprogramm võib olla ka selline, et tahame jõuda uuele teadmisele, võib-olla aasta pärast.

Mida riik saab ette võtta majanduse elavdamiseks? Mõttesse tulevad infrastruktuuri investeeringud.
Ettevõtluse programmid on kõik olemas, ainult ühislaborite meedet ei ole ma veel turule lasknud. Eksporditoetuse ja ühisturunduse meetmete mahte oleme suurendanud.
Mis puudutab infrastruktuuri, siis majandusministeerium on valmis tooma rohkem projekte, aga piiri seab valitsuse rahastamisvõimekus. Infrastruktuuri projektide ettevalmistamise aeg on vähemalt aasta otsuse langetamisest.
Me ei ela Roosevelti või, jumala eest, Hitleri ajal. Isegi mitte Pätsi ajal, kui hakati ehitama kitsarööpmelist raudteed, kus inimesed said tööd. Praegune tee-ehitus ei ole tööjõunõudlik. Meil on vaja infrastruktuuri arendada, et vastata 21. sajandi nõudmistele. Et Tallinna-Tartu vahel oleks võimalik tunniga sõita, et Tallinnast Narva oleks neljarajaline tee, et Riiga oleks võimalik kiiresti sõita, et lennuühendused oleksid olemas. Infrastruktuur on konkurentsivõime küsimus, mitte kinnisvarabuumi üleelamise samm.
Kinnisvarabuumi üleelamiseks on mul järgmine programm, mis puudutab energeetikat: me kõik, kes me elame paneelmajades, kus on siiani enamik elamufondi, me raiskame elektrit ja soojust. Teisisõnu me raiskame raha. Tehes mõistlikke investeeringuid, võidavad kõik: ehitajad saavad tööd, inimesed investeerivad tulevikku, energiat kasutame vähem. See programm on Kredexi ja pankade koostöös kohe avamisel, me tahame soodustada odavamat krediidiressurssi korteriühistutele.

Kui suur on Kredexi korteriühistute projekt rahaliselt?
Selle üle on olnud Euroopa Komisjoniga üsna rasked läbirääkimised. Komisjoni jaoks on suhteliselt uudne, et me ei anna otsetoetusi, vaid tahame viia krediidi hinna võimalikult alla ja toome Kredexi abil sisse Euroopa Arengupanga raha ning pakume seda kommertspankadele. Esimeses järgus toome lisaressurssi 700-800 miljonit krooni. Inimene võidab sellest, et tema pikaajaline intress alaneb. Selle tulemusel on korteriomaniku võit suurem, selle asemel et anda talle viis protsenti sularaha.

Isiklikud asjad ja ühised asjad

2009-01-14

Kirjandusteadlane Peeter Olesk leiab, et Eesti on kaotamas oma nägu. Oma vigade asemel otsitakse teiste omi.

Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meri isiklik mobiiltelefon oli kõrgemat järku kui lihtsurelikel. Väikesel jaanitulel Paslepas läks see kord kaduma ja kulus vist veerand tundi, enne kui me selle leidsime. Oli sealsamas lõkkeaseme kõrval, kuid väljaspool välitaskut.

Lennart Meril polnud aga isiklikku kahvlit, kui ta presidendiks valitult Kadriorus tööle pidi hakkama. Ei isiklikku ega kahvleid külalistelegi.

Siis ta arvas, et Eesti Vabariigi Soome suursaatkonna residentsi köögiinventar - nuge ja kahvleid peab niisuguses kohas olema vähemalt veerandsada paari - tuleb kanda Kadriorgu bilansist bilanssi. Kuhu sa kannad, kui pole bilanssigi? Ainult näljased näod.

Mis on isiklik?

Minister ei pruugi olla ärastaja. Kuidas saaks praegune sotsiaalminister Maret Maripuu ärastada riigimehelikku tarkust? Selleks peaks ta olema uskumatult leidlik. Kohalik Newton, õunaga vastu pead. Ent ministrist võib ärastaja teha. Lavastamise asi.

Nii on läinud majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Partsiga (IRL), kes pealkirja järgi garanteerib eksporti miljardi krooniga («Parts toetab eksporti miljardigarantiiga», PM 12.01).

Egas ta oma taskust seda ei garanteeri! Tema juhib ministeeriumi, kus talle ja kantslerile alluvad ametnikud on töötanud välja plaani ergutada Eesti nimele vormistatud kaupade müümist mujale. Umbes nagu mugavuslipu laevu.

Ma ei ütle, et vale on plaan. Miljard, mis sellise plaani tagatiseks pannakse, pole lihtsalt Partsi oma. Kus see miljard oli siis, kui lõhuti ära raudteekolmnurk Tartu-Valga-Petseri, ja siis, kui minu koolivend arvas, et raudteel polegi mõtet, vaid eeskätt tuleb toetada Tartu lennuvälja Ülenurmel, kuid ka siis, kui ilmnes, et reisirongiühendus Tartust Valka ja sealt edasi Riiga ning juba kaugemale Varssavisse taastub alles alates aastast 2010?

Partsile omistatakse miljard, ent kus see on, kui kommunikatsioon ei toimi?! Kusjuures, veel kord, see miljardigarantii pole tema taskust. See on meie ühisosa.

Priipass-hobused

Isiklikud saavad olla oma sõnad. Need ei ole kellelegi keelatud. Olin ise juures, kui tollane regionaalminister Vallo Reimaa (IRL) rääkis 2007. aasta lõpus sellest, et kõik omavalitsused peaksid elama nagu inimesed Piirissaarel. Võtke eeskuju!

Kuu aega hiljem võeti maha mitte Piirissaare, vaid minister ise, ja ilma igasuguste oma sõnadeta. Kas keegi on lugenud uue regionaalministri Siim-Valmar Kiisleri omi tähti? Ma mõtlen sõnu, mitte kolme risti ja nimekirjutust...

«Isiklik» tähendab seda, et sa käitud õukonnas nagu suverään ehk kommetest kinnipidavalt, aga mitte ka nagu pugejalik töllmokk. Eesti on kaotamas oma nägu. Täiskasvanu iga tagasi, 20 aasta eest ehk kodanike komiteede loomise aegu taheti oma nägu. Tollal kehtisid Nõukogude Liidu ja pagulaste asukohariikide passid. Vähe oli neid, kes teadsid, kes oli «priipass-hobune».

Niisugune oli too, kes jooksis vankri kõrval, mitte ei vedanud. Kas ei ole praegu sedamoodi, et noid priipass-hobuseid on tulnud järjest juurde, aga uued näod ilmnevad peamiselt rubriigis «Õnnetused ja kuritööd»? Pole nägu ega ka selgust selles, mis meie riigis kuulub sulle. Me elame vabalt, ent justkui ilma riigita. Oma riik on ka oma nägu. Või vastupidi.

Kelle asi?

Väljastpoolt ei peaks taksotransport kuuluma kirjandusteaduse alla kohe mitte kuskilt otsast. Mida tunneb kirjandusteadlane aga siis, kui kuuleb, et taksojuht on oodanud klienti viis tundi? Ta võib küsida, miks kirjandus on vait (Tartus sõitis Nobeli nominent Friedebert Tuglas omnibussiga, Tallinnas tuttava autoomanikuga).

Ta, see kirjandusteadlane, võib küsida siiski ka teisiti. Mida teeb taksojuht viis tundi, kui tal pole tööd, kuigi ta on tööl? Kas keegi kujutab endale ette Eesti Vabariigi presidenti, kes vaatab tundide kaupa lakke? Millal õun kukub!

Me oleme tänavuse riigieelarve, ma kordan, m e i e r i i g i eelarve uue kärpimise lävel. Mitte väravas, vaid uksel. See puudutab meid kõiki, kuigi mitte igaüht samamoodi. Siit minu soov: võimukandjad ei tohi paanikat suurendada, aga peavad tunnistama oma vigu. Sellega jääb praegune võim kimpu. Oma vigade asemel otsitakse teiste omi.

Mina ei otsi Eesti Vabariigi asemele teist riiki - kus noid vigu poleks!

Keda eelistada, Vanemuist või Ülemiste vanakest?

2009-01-14

Möödunud aasta augustis valminud analüüs avalike teenustega rahulolu kohta pealinnas ei pälvinud üldsuse tähelepanu. Kogutud andmed läksid asja ette paari kuu pärast, uuringu «Tartu ja tartlased» tulemuste avalikustamise järel.

Kahes töös olid mõned kattuvad küsimused ja ajakirjanikel tekkis loomulik soov kahe linna olusid kõrvutada. Paraku oli Tallinnas ja Tartus probleemipüstitus erinev ja saadud tulemusi võrrelda on riskantne.

Pealinnas tehtu oli Taaralinna omast märgatavalt kompaktsem ja konkreetsema sihitusega. Analüüsiti elanike osavõttu kogukonna elust ja linna juhtimisest, erinevate rühmade teenuste vajadust ja kättesaadavust.

Tartu uuringu tulemused on üldisemad, läbi mitme küsitluse (1998, 2003, 2008) kogutakse elanike arvamusi kindlate valdkondade arengu (hetkeseisu) kohta.

Väärad ettekujutused

Iseenesest saab ka uuringu «Tartu ja tartlased 2008» tulemusi mitmeti kasutada. Esimesena hakkavad silma teemad, mis küsitluse ajal olid vastajatele aktuaalsed. Teiseks võib hinnata tasakaalu või tasakaalutust erinevate eluvaldkondade arengus. Kolmandaks saab aimu tartlaste üldisest rahulolust eluga.

Järelduste tegemine eluvaldkondade kohta nõuab lisatööd, sageli kajastuvad vastustes erinevad kõrvalmõjud. N-ö päevakajaliste mõjutuste kohta on kõige lihtsam näidet tuua tervishoiust.

Pärast eelmisi küsitlusi pakuti agaralt tõlgitsusi, miks tartlastel on pretensioone linna võtmeala, arstiabi korralduse suhtes.

Eriarsti juurde pääsemist kritiseeriti ka 2008. aastal, 28 protsenti intervjueeritutest polnud sellega üldse rahul, pigem rahulolematud kui rahul oli veel 31 protsenti.

Samal ajal refereeritava küsitlusega (2008. aasta septembris) uuriti kliinikumis klientide rahulolu ambulatoorsete tervishoiuteenustega. Ja teenust saanute hinnang ravi kättesaadavusele oli märgatavalt kõrgem kogukonnas levinud arusaamisest.

Üldse ei olnud ambulatoorse ravi korraldusega rahul 10 protsenti ja üldiselt polnud rahul 16 protsenti klientidest. Püsivalt ja teadlikult päevakorras hoitav tervishoiu alarahastamise probleem on tekitanud väära kujutluse halvast teenindusest.

Kõrge hinnang

Hoopis usaldusväärsem üksikute teemade lahkamisest on uuringusiseste võrdluste tegemine. Näiteks võrreldes jalgratturite või autojuhtide arvamusi liiklustingimuste kohta, lastehoiu või hariduse kvaliteeti, rahulolu sotsiaal- või tervishoiuteenustega...

Kui jätta kõrvale ravijärjekorrad, siis oli rahulolu tervishoiuteenustega nii varasemate kui ka viimase küsitluse ajal suur. Need teenused, mida osaliselt rahastatakse linna eelarvest, said vastavalt 4,3 (koduõendusteenus) ja 3,4 (hooldusravi) palli 5 võimalikust.

Rahulolu hoolekandega oli varem märkimisväärselt kesisem, tänaseks on pilt rõõmustavalt muutunud. Koduhooldus sai 2008. aastal hinde 4,6 ja üldhooldekodu teenus 3 palli.

Võtame arvesse, et eelmise aasta lõpul valmis hooldekodu juurdeehitis ja plaanide kohaselt remonditakse sellel aastal põhihoone. Pole võimatu, et järgmise uuringu ajaks on rahulolu hooldekodus tehtava tööga kasvanud 0,5-1 palli võrra.

Hoolekanne on Tartus muutumas linlastelt järjest paremaid hinnanguid pälvivaks
Tunnistasime eespool, et üksikute probleemide lahkamine on käsitletava uuringu kontekstis keeruline. Samas oleks viga jätta nimetamata Tartu suurimat nõrkust, piiratud valikutega tööturgu.

Rahulolev tartlane

Erialase töö saamise võimalus on hinnanguliselt küll paranenud (2003. aastal leidis suhteliselt lihtsalt tööd 23 protsenti, 2008 aga 41 protsenti küsitletutest), kuid pilt on ideaalsest kaugel.

Tõsi, see puudujääk mõjutab vähe vastajate üldist hoiakut: 93 protsenti tartlastest on oma eluga ja oma linnaga rahul. Laseme selle protsendi veel silmade eest läbi ja tunnistame: oma eluga saavad hästi või rahuldavalt hakkama nii nooremad, tööealised kui ka eakamad tartlased.

Pensionärid pole sugugi pahur elanikerühm, nagu seda vahel kirjeldatakse!
Mõneti on saadud tulemus siiski ülikoolilinna kohta tavatu, pigem omane kuurortlinnadele, kus kaalukas osa elanikest on jõukad, jõudeelu elavad inimesed. Seal pole täitmata soove ja unistusi, tahtmist ise midagi uut teha ja oma elukorraldust mõjutada!

Vastused kaudsetele küsimustele (näiteks «Kus te elaksite, kui saaksite elamise kohta vabalt valida?») annavad otsestest rahulolu hinnangutest pisut erinevad, kuid siiski samas suurusjärgus tulemuse.

Tartlastest jääks paigale 87 ja mujale koliks 13 protsenti. Tallinlastest eelistaks 10 protsenti pealinna asemel elukohaks mõnda teist linna, 8 protsenti maakohta ja 82 protsenti jääks paigale. Suurem linn, suurem erinevus elustiilides, vajadustes, soovides. Neid kõiki ei õnnestu kunagi täielikult arvestada!

Tartlaste õnn on, et Vanemuine on kandlel uinutavat viisi sõrmitsev toi, mitte Ülemiste vanakesega sarnane toimekas taat. Sest kui palju maad sellest 93 protsendi rahulolust sajani enam on! Pole ohtu, et kui linn valmis, siis päästetakse vetevood valla...

Raad nagu GoBus

Tuleb toonitada, et rahulolu linnaga ja rahulolu linnavalitsusega on kaks täiesti erinevat asja. Linnavalitsuse tööd hindab kõrgelt veerand küsitletutest, koolipoisi kolme paneb kolmandik ja umbes sama suur osa tunnistab, et ei oska hinnet panna.

Kui viimased kõrvale jätta, siis on keskmine hinne 3,4. Hinne ühistranspordile (viie küsimuse kaalutud keskmine: peatuse kaugus elukohast, liiklussagedus, ühendus kesklinnaga, info bussiliikluse kohta ja bussi sisenemise mugavus) on 3,8. Linnavalitsus nagu GoBus.

Haldusreform võiks tõusta kohalike valimiste peateemaks

2009-01-08

Ümberkorraldamist vajab ka riiklik-territoriaalne juhtimine - regionaalministri ametikoht oleks mõistlik kaotada ning tema ülesanded jaotada teiste ministrite vahel.

Riigi arengu ja muutumisega peavad käima kaasas ka riigisisesed piirid, mille muutumatus ei saa olla eesmärk omaette. Praegune Eesti haldusjaotus on kasvanud välja külanõukogudest, on killustunud ja eluvõõras.

Eri teenuste ja soodustuste huvides peavad inimesed registreerima end ühe või teise omavalitsuse elanikuks. See lõhub isegi perekondi - näiteks on pereema kodulähedase lasteaiakoha nimel valla, pereisa aga teise lapse hea hariduse huvides maakonnakeskuse elanik.

Ebaratsionaalse omavalitsussüsteemi tõttu on elanikukeskne suhtumine asendumas omavalitsusekeskse mõtlemisega. Suuremate linnade ja neid ümbritsevate valdade planeeringud ei moodusta tervikut, kuna tegu on maksumaksjate pärast võistlevate omavalitsustega.

Väikesi ja suuri omavalitsusi on ka mujal Euroopas, kuid nii suure pädevuse ja laiade ülesannetega, kuid samas nii väikese elanike arvuga omavalitsusi kui Eestis, mujal ei leidu.

Eri suurusega omavalitsused ei suuda täita ühesuguseid ülesandeid. Tegelikult osutavad väikeste omavalitsuste elanikele mitmeid teenuseid suuremad naaberomavalitsused, enamasti maakonnakeskused.

Riik lahkub maapiirkondadest

Väikestes omavalitsustes sõltuvad elanikud otseselt võimulolijatest. Samas puuduvad võimalused ja piisav hulk inimesi, kes oleks alternatiiviks olemasolevale võimule. Selline olukord on soodne pinnas korporatiivsetele ja perekondlikele võimusuhetele.

Eesti omavalitsussüsteemi areng on toimunud vastupidiselt inimese praktilistele vajadustele ja tegelikule liikumisele. Omavalitsusi on tugevdatud valdade ja linnade tasemel, samas kui inimese elu on järjest vähem valla- või linna- ja üha enam maakonnakeskne. Haiglad, ühistransport, koolivõrk, huviharidus, töökohad ja vaba aja veetmine koonduvad üha rohkem maakonnakeskustesse.

Kahjuks on nende tähtsus administratiivsete keskustena vähenenud. Riik lahkub maakondadest, asutuste ja ettevõtete juhtimine koondub üha enam Tallinnasse ja Tartusse, kuhu koonduvad ka investeeringud ning paremad töökohad.

Elu koondub vaid üksikutesse keskustesse

Keskvõim peab nägema elanikku ka seal, kus omavalitsused on nõrgad või ei soovi ühineda ega koostööd teha.

Seepärast ongi Eesti halduskorraldus ning omavalitsuse piirid valitsuse ja parlamendi vastutus, mitte ainult omavalitsuse mure ja vabatahtliku koostöö tulemus. Otsustamatuse tagajärg on aga hiiliv haldusreform, mille käigus koondub elu üha rohkem kolme-nelja keskusesse.

Haldusreformid on toimunud kõikides Euroopa Liidu riikides ning mitte kusagil ei ole seda õnnestunud teha ainult vabatahtlikult. Reformide aluseks on olnud poliitiline kokkulepe.

Omandi-, maa- ja rahareform ei olnud vabatahtlikud ning nendele ei eelnenud põhjalikke arvestusi mõjude kohta, ometi oli vajadus nende järele ilmselge.

Vabatahtliku ühinemise tulemuseks on väga erineva suuruse ja teovõimega omavalitsused, millele on keeruline anda ühesuguseid ülesandeid ja tagada tulubaasi. Samuti võivad toimuda ühinemised vales suunas - ühe keskuse tagamaa liitub teise omavalitsusega või jäävad ühinejate vahele väikesed omavalitsused.

Ühine hariduselu ja prügimajanduse korraldus

Eesti riik suudab regionaal- ja omavalitsuspoliitika kaudu arendada 20-25 tugevat regiooni ja keskust. Valla või kihelkonna muutmine toimivaks omavalitsuseks ei ole jõukohane.

Eelistades kihelkondlikku või valla-linnakeskset haldusmudelit, valime Tallinna-kesksuse - tugeva pealinna ja killustatud, ilma tugevate keskusteta regioonid.

Tugevad maakondlikud omavalitsused tasakaalustavad keskvõimu paremini. Neile saab riik anda üle mitmeid ülesandeid, nagu maakonnaplaneeringu ja ühistranspordi korralduse. Mõistlik on ühiselt korraldada hariduselu, prügimajandust ning lahendada kommunaalküsimusi.

Elanikukeskse elukorralduse tagamiseks tuleks seadustada avalikud teenused ning tugevdada külavanema institutsiooni. Lisaks võimaldab maakondlik omavalitsus lahendada maakonna omavalitsusliidu ja riikliku maavalitsuse ebamäärase konkureeriva olukorra.

Viimase aja arengud kinnitavad, et valdade ja linnade esindajatest moodustatud maakonna omavalitsusliidul ei kujune tugevat maakondlikku identiteeti ja tal on raske vastutada tervikliku ning tasakaalustatud arengu eest.

Delegeeritud esindajad saavad mandaadi valla või linna tasandil ja on kohustatud kaitsma eelkõige omavalitsuse huve. Nii kistakse maakond tükkideks.

Rahvas on reformiks rohkem valmis

Kui valdade ja linnade kuulumine omavalitsusliitu ja selle otsused omavalitsustele on kohustuslikud, on sisuliselt tegu teise tasandi omavalitsusega.

Lähtudes Euroopa kohaliku omavalitsuse harta põhimõtetest, peaks sellisel omavalitsusel olema ka iseseisev tulubaas ja soovitatavalt otsevalitud esinduskogu. See aga ongi maakondlik omavalitsus.

Mõistlik on ühendada toimivad maavalitsused ja omavalitsuste liidud, säilitades tegevuse järjepidevuse ja pädevad inimesed. Maakonnast omavalitsuse kujundamine võimaldab vältida ka vaevarikast kohalike omavalitsuste ühendamist.

Ümberkorraldamist vajab ka riiklik-territoriaalne juhtimine ning keskvõim. Mõistlik oleks likvideerida regionaalministri institutsioon, andes omavalitsuste üldpoliitika ja perekonnaseisutoimingud üle siseministrile, planeeringud keskkonnaministrile ning põllumajandusministrile regionaalsed toetused, ühendades need maaelu arengukava raames antavate toetustega.

Regionaalpoliitika on edukas, kui see on kogu valitsuse prioriteet ning seda koordineerib peaminister.

Senised katsed haldusreformi läbi viia on ebaõnnestunud, see on vähendanud ka haldusreformi veendunud toetajate usku selle võimalikkusesse. Tundub, et rahvas on haldusreformiks rohkem valmis kui poliitikud.

Parlamendierakondadest on haldusreformi vastutust valmis kandma ainult IRL. Reformierakond ei ole sellest huvitatud, kuna on esindatud tugevalt maakonnalinnades ja tagasihoidlikult valdades.

Samuti ei ole muudatustest huvitatud Rahvaliit, kes on tugevalt esindatud valdades, aga peaaegu olematu linnades. Nii on nad üheskoos moodustanud reformivastase koalitsiooni ning jutlustavad omavalitsuste autonoomiast, vabatahtlikust ühinemisest, võimu kaugenemisest, täiendavate uuringute vajadusest jne.

Selle retoorika taga on parteipoliitiline arvestus, mitte mure omavalitsuste ja rahva pärast. Ülejäänud erakonnad suhtuvad haldusreformi ebalevalt, sest nad ei tea, mis on neile poliitiliselt kasulik.

Rahaliste hüvede pakkumise asemel võiks peamiseks valimisvõitluse teemaks olla haldusreform ning valijad võiksid poliitikutele märku anda, et nad on selleks valmis. Siis julgevad ka erakonnad otsustama asuda.

Tõde ja paratamatus

2008-12-20

Järgmise aasta 29. märtsil möödub 80 aastat Eesti Vabariigi presidendi (1992-2001) Lennart Meri sünnist. Sel puhul ilmub üks koguteos, kuhu paluti minugi kaastööd. Kirjutasin, ja enda arvates tõtt. Raamatu koostaja polnud sellega rahul. Ta teatas ligikaudu järgmist. Tõde võib see ju olla, aga meil on vaja eesti- ja ingliskeelse lugeja jaoks head muinasjuttu. Kas teed ringi või jääb ära? Tegin.

Kas muinasjutt on tõest parem?

Ühel hilisõhtul sõitsid Tallinna sadamast Männikule kolm reisijat. Jätkasime juttu teemadel, mis olid jäänud Helsingist tulnud laeval lõpetamata. Taksojuht küsis, kes me niisugused oleme. Vastasin: endine kahekordne sotsiaalminister Toomas Vilosius, perearst Külvi Peterson ja nende vahel Eesti Maaülikooli rektori nõunik ehk allakirjutanu. Tekkis küsimus, kes on tema kui taksojuht. Ajalooõpetaja põhjarannikult.

Mis sunnib õpetajat tulema saja kilomeetri kauguselt Tallinna taksot sõitma? Vastus oli selge. Mehe kolmeaastane poeg on raske sünnijärgse puudega ning vajab kodust ema. Ravi maksab ja on kallis ning seepärast käibki isa tööl kahes kohas, teine neist pealinnas, taksomaffia keskel.

Teine näide. Varahommikune rong Tallinnast Tartu on aeglane, ehkki kiirem kui kunagine Tallinna-Pihkva rong. Jõgeval astus vagunisse neiu, kes töötab ühes Tartu söögimajas. Ta istus pingile mitte otseti, vaid põiki - selg vastu välisseina, jalad piki istet välja sirutatud. Selge see, et iga päev ta niimoodi sõita ei saa, sest kuna söögimaja lõpetab umbes kell 1 öösel, siis pärast seda võiks ta sõita Jõgevale ainult luua seljas.

Küsisin, kus ta ööbib. Venna juures. Kui palju on Eesti Vabariigis neid tööinimesi, kelle korter või peavari asub väljaspool kodu? Igaüks, kes mäletab küüditatute tagasitulekut, teab väga hästi, kuidas esimene mure oli saada oma kodu. Jäi siiski küllalt neid, kelle „laeks" kujunes vaid tuba ühisköögiga korteris.

Mis mind huvitab, on vastus küsimusele: kui palju on niisuguseid ühiskööke ja venna juures elamisi praegu? Kui me oleme sunnitud võtma koomale, siis see on tõde. Tõde on aga seegi, et Jõgeval niisugust söögimaja nagu Tartus pole ja samasse söögimajja käiakse tööle ka Võrust. Ühest küljest peame võtma kokkupoole, teisest hakkama rohkem rändama. Kumba kätt jääb siis kodu?

Kuni nii lihtsatele küsimustele korralikult ei vastata, seni on minu arvates patt eksitada meid muinaslugudega edust ja muust sellisest. Jah, ka mina kirjutasin Lennart Merist muinasjutu, sest tõde ei müünud. Tõde seisnes selles, et Lennart Meri võis inimesi ka ära anda - ja mul on korduv kogemus. Ma ei kujuta siiski ette, kuidas saab näiteks seda tõde, et postkontor pannakse kinni, asendada muinasjutuga sellest, et operaator bensiinijaamas on veel parem postiljon kui käruga postituvi. Pärast postkontorite sulgemist tuleb aga koolide sulgemine. Kui palju me seda Eesti Vabariiki siis sulgeme?

Iga algus on ots

Vaevalt mu järeldus enamikule meeldib, ent paistab küll sedamoodi, nagu elaksime jälle mai- ja oktoobriparaadi lööklausete järgi. Nende vahele ka „Kõik valima!". Enne europarlamendi ja kohalike omavalitsuste valimisi on ju korralik revisjon nii seniste saadikute kui ka üksikute valdkondade kohta üldse tegemata. Ning reaalne olukord majanduses ja rahanduses teeb haldusreformi „ära" märksa energilisemalt kui ministri loba. Koondamised on tõde. President Meri kohta oli tõde ebasoovitav. Kriitilist kodanikku ei pane miski uskuma, et kui riigipea kohta on muinasjutt kasulikum kui tõde, siis riigi endaga on olukord vastupidine.

Väljapääsu leidmiseks alustaksin altpoolt. Enne Eesti Vabariigi järgmist aastapäeva olgu erakondadel ja nende kandidaatidel esitatud oma 12 punkti (tosinakaupa tuleb alati odavam!) europarlamendi regionaalpoliitika kohta, näidates ühtlasi ära, kui suurte kohustustega väljaspool Euroopa Liitu on toosama liit seotud. Lihtsamalt öeldes: kui meie siin peame kõike kärpima, siis kui palju peab ennast pügama Euroopa Liit kui tervik. Ja kas ainult Euroopas või ka Aasias.

Alustame otsast. Meie olukorras seisneb ots selles, et vahemaa inimese ja riigi vahel venib aina pikemaks, kusjuures inimene jääb paigale, aga riik nihkub.

Intervjuu: Raul Sarandi: Uuelt aastalt ootan, et linnavõim laiali ei jookseks ja julgeks kanda vastutust

2008-12-12

Isamaa ja Res Publica Liidu juhtivaid poliitikuid Pärnumaal ja opositsionäär Pärnu linnavolikogus Raul Sarandi on pea kaks aastat olnud praeguse võimuga vastasleeris ning lubab, et IRLil on tuleva aasta kohalikeks valimisteks väga tõsised plaanid.

2008. aastale tagasi mõeldes meenus Sarandile mais toimunud konkurss, millega otsiti Pärnut esindavat meenet. Komisjon tunnistas parimaks ehk Pärnut sümboliseerivaks meeneks jala külge seotavad liivakotid. Liivarand ja tervisekeskused on justkui õiged märksõnad. Praegu kokkupandult saame aga liivakoti, mis jala küljes raskendab liikumist ja on piduriks. Selle valisid Pärnu arengu- ja turismiametnikud eesotsas vastava ala abilinnapeaga.

Kuhu me nii jõuame, kui sõpradele kingime liivakoti, et ta selle jala külge seoks ja oleks nagu meie? See konkurss ja meene iseloomustavad Pärnu linnavõimu ja linnavalitsemise stiili. Mida suurem liivakott, seda uhkem – see on Pärnu märk.

Pärnu linnavolikogu novembrikuiselt istungilt jäi lootusetuse tunne. Volikogu enamusel eesotsas esimehe Ahti Kõoga on silma- ja kõrvaklapid nii tugevasti ees ja peas, et meie kodulinna reaalsusest ei taheta kuidagi aru saada.

Linnavolikogu esimees Ahti Kõo rääkis 2005. aastal kandideerides ja linlastega kohtudes vajadusest tõsta volikogu tähtsust, kuid tegelik areng on olnud vastupidine. Muidugi on kurb.

Klikk on asunud tõsisesse ringkaitsesse, seljad on kokku pandud ja tuld antakse kõigele, mis läheneb. Selline militaarvõrdlus on praegu päris kohane.

Tagasi tõrjutakse nii inimesed kui ideed – kõigi suhtes ollakse tõrjuvad.

Teisipäevases Pärnu Postimehes esitas IRL viis ettepanekut, kuidas Pärnu linna majanduslikku olukorda päästa. Ometi pole ju mingit väljavaadet, et koalitsioon teiega arvestaks, need ettepanekud lastakse esimesel võimalusel põhja.

Esitatud ettepanekud on IRLis läbi kaalutud ja otsustasime, et räägime põhimõttelistest asjadest, mitte ei lähe kaasa eelarveraha tuhande krooni kaupa jagamisega. Kui eelarve tugisambad on nõrgad ja kõiguvad, pööraks iga normaalne võim neile tähelepanu. Linnavalitsusest on vastus meil käes ja see ütleb, et kõik ettepanekud on tagasi lükatud.

Teades, et volikogu võimuliit on linnavalitsusega ühes kaitseühenduses, ei näegi varianti muude ettepanekute läbiminekuks.

Saan ma nüüd õigesti aru, et kuni kohalike valimisteni järgmisel sügisel jätkub Pärnu valitsemine põhimõttel “pärast meid tulgu või veeuputus”?

Tundub nii. Pärnus võimul olev klikk on seadnud eesmärgid väga lähedased ja isiklikud: kes tahab saada uuesti võimule, kes tahab n-ö ilusat nägu hoida, kes tahab ühe või teise objekti linti lõigata ja selle paistel tagasi valitud saada – tundub, et need on eesmärgid.

Linna huvid ja terviklik areng ei lähe väga korda. Unustatakse seegi, et Pärnu on maakonnakeskus. Võib juhtuda nii, et pärast oktoobrikuiseid valimisi on uus valitsus ja linnapea (loodan väga, et nad on uued!) olukorras, kus eelarve on enne aasta lõppu punane, lühiajalisteks kulutusteks võetud käibekrediit kulutatud, aasta lõpuni veel paar kuud ja tulud ei laeku, kõiki ohumärke on teadlikult eiratud. Et laenupiir on käes, pole võimatu, et makseraskused saabuvad Pärnusse varem kui aastal 2011, mida on siiani ennustatud.

Omavahelistes vestlustes on väljendatud muret, et senisel kursil jätkates võib tekkida olukord, kus mõtlevad inimesed löövad käega, ei lähegi valima ja senine seltskond jääbki madala osalusprotsendi tõttu võimule.

Selles mõttekäigus on omajagu tõtt. Pettumus ja nördimus võivad ühtpidi viia käegalöömiseni, aga järgmisel aastal on siiski üks väike erinevus. Tõenäoliselt jätkub majanduslangus ja inimeste raskem majandusolukord võib põhjustada vastupidise efekti, et tullakse valimistele korda looma.

Siin on oluline meedia abi, meenutada inimestele kohust riigi ja rahva ees minna valima. Olgu valimisaktiivsus missugune tahes, võim tekib ikkagi.

Linnapea Mart Viisitamm ja tema kamarilja on tõstnud kilbile väite, et linn ei saa minna pankrotti. Neile jätkuks ilus elu igal juhul, linnaametnikele palka maksta ju ikka jõuab ja linnakodanik ning linnas toimuv polegi nii oluline.

Äriseadustiku mõttes ei saa omavalitsus tõesti pankrotti minna, sest mingisugune tulu ikka laekub. Osa kodanikke jääb, kellelgi on tööd. Omavalitsuse puhul võib kujuneda pankrotiga sarnane olukord, kui lihtsalt ei jätku raha tavapäraste teenuste eest tasumiseks (tänavate remont, hooldus, valgustamine, kultuuriüritused, lasteaia- ja kooliõpetajate palgad jne). Kui raha pole, teenust osta ei saa. See on selge maksejõuetus.

Uue aasta esimestel kuudel saab IRLil kaks aastat opositsioonis olemist.

Jah, 2006 lõpus n-ö sõbrapäeval moodustatud koalitsioon ju tekkis ja 2007 läksid teed lahku.

On olnud piisavalt pikk aeg eneseanalüüsiks. Mis on see õppetund, mille IRL on endale ammutanud linnavõimult opositsiooni sattumisest?

Pagana hea küsimus. Isiklik õppetund ütleb, et IRLi jäänud inimeste maailmavaade ja mõtted on olnud õiged. Tihti ei ole need vaated olnud populaarsed (vastandina populismile), kuid asju tuleb otse välja öelda ja teha mõni otsus, mis pole rahvale meelepärane, kuid vajalik. Olgu siis riigi või kohalikul tasandil, sest lust ja lillepidu ei saa olla igavene.

Mul on sügav veendumus, et mis tehtud, on tehtud õigesti ja suund on õige. Kui on ettekujutus maailma toimimisest, on minu visioonis IRL see erakond, kellel see on.

Ühtlasi saite oma read puhtaks kaasajooksikutest, kes kohe lõikama panid.

Eks neid ole Eestis olnud ennegi. Suuremad jooksmised algasid riigikogu eelmises koosseisus, alguse panijad olid Jaanus Rahumägi ja Tarmo Leinatamm. Inimesed on inimesed ja jooksikutele annab hinnangu ikkagi valija.

Pärnu Postimehe kommentaariumis tuletatakse aeg-ajalt meelde, et mis te, IRLi mehed, kritiseerite, ise olite ju selle protsessi käivitamise juures, mis on viinud linna sinna, kuhu on jõutud.

Silmas peetakse peamiselt linnavalitsuse suurt kolimisplaani. Nii nagu kirjutas Mart Alliku oma kirjatükis, olen ka mina sada protsenti seda meelt, et see käik 2006. aastal otsusesse valada oli ainuõige. Kes tahab kaasa mõelda, küsigu, mis seisus praegu oleksime, kui kolimisotsust poleks tehtud.

Tõenäoliselt käiks siiani vaidlus asukoha üle, kus võiks tulevikus olla linnavalitsuse uus hoone – kesklinnas selleks kohta ei ole. Linnakodanikud moodustaksid tugigruppe, kas teatri taha Jakobsoni parki mahuks või jõekaldale garaaþide asemele. Ühe variandina arutataks tõenäoliselt, kas teatud ärigruppide ära ostetud polikliiniku hoonele sobiks sõlmida rendileping (stiilis Kalevi kommivabrikusse istutatud politsei) jne. Kui linnavalitsus poleks polikliinikus, haigutaks seal puruks löödud akendega kolemaja, mille hoovis joodaks odekolonni. Vaevalt me seda pilti soovinud oleksime.

See, et ehitushind läks kallimaks – lõpptulemusena oli see 65-66 miljonit, siis kallinemine esialgse hinnaga võrreldes oli 10-15 miljonit krooni. Edasi tulevad laenuintressid ja kui praegune linnavalitsus on maksmise lükanud määramatusse tulevikku, ei saa seda küll meie patuks lugeda. See on praeguse linnavalitsuse saamatus.

Varem, kui linnavalitsus oli mitmes majas, ei hoomanud linnakodanik, kui suur on see ametnikeaparaat, kellega valitsetakse veidi üle 43 000 elanikuga linna.

Muide, meie oponendid väitsid omal ajal, et see hoonekompleks on linnavalitsusele liiga väike. Kui vaatame linnavalitsuse majajuhti ja kui pikad ametnikeread on mõnes osakonnas, tekib mul küll küsimus, kas mõni osakond peab nii metsikult suur olema.

Kohalikke valimisi silmas pidades pean tõdema, et IRLil ei ole erilist valikut liitlaste osas. Üldse on Pärnu parteipoliitiline maastik nii lame, et siin palju võimalusi koalitsioonideks ei ole.

Kuidas ei ole?

Tegijaid erakondi napib.

Küsimus on plaan, millega välja tullakse. IRLi plaan Pärnule muutub järjest täpsemaks, meil on rida huvitavaid ettepanekuid ja usun, et see kutsub kaasa mõtlema tulevasi volinikke teistest erakondadest. Olgu nad sotsid, Reformierakonnast või Keskerakonnast, seda näitab aeg. Meile on probleem praegu valitsevas klikis, kes istub, seljad vastamisi, ringkaitses. Loodan valijaskonna tervele mõistusele selle probleemi lahendamisel.

Tulevastel koalitsioonikõnelustel terenduvad samuti probleemid, mis ei ole niivõrd erakondlikud kui konjunkturistlik-kommunaalpoliitilised, mis sõnavärd siia küll sobiks.

Konjunkturistlik kommunaalpoliitika saab alguse koalitsiooninõukogust, mis ei kao kuhugi. Tegelik linnapea on praegu uurimisalusest koalitsiooninõukogu esimees Vello Järvesalu, sest koalitsiooninõukogu heakskiiduta ei jõustu volikogus ükski olulisem otsus. Siit ka Pärnu linnavalitsemise läbipaistmatus ja sage hämamine. Mida peaks ette võtma, et edaspidi oleks otsuste sünd linnakodanikule läbipaistvam ja arusaadavam?

Põhimõttelisi ja keerulisi otsuseid ongi väga raske põhjendada. Olgu selleks haridus- või haldusreform, millest Pärnu ja lähivallad ei saa kõrvale jääda. Oponeerida populistlikele poliitikutele, kelle argumendid on emotsionaalsed ja esindavad väikseid huvigruppe, on väga keeruline. IRL üritab rääkida sisulist juttu ja leida teid-võimalusi, mis viiksid lahenduseni.

Selle aasta viimane suur intervjuu on väga pessimistlikus noodis. Mida uuelt aastalt ootate?

Intervjuu sai pessimistlik, tulin siia positiivsemate mõtetega, aga võtsite kohe karmilt ette. Loodan, et praegune linnavõim ei jookse laiali ja julgeb kevadel hinnata tegelikku majandusolukorda vastavalt eelarvenäitajatele. Uuelt aastalt ootan inimeste julgust kanda vastutust.

Tõmbekeskustes gümnaasiumid, mujal tugevad põhikoolid

2008-12-11

Koolivõrgu muudatused on paratamatud ja nendega tuleb alustada juba täna.

Eesti koolisüsteem põhineb tugeval põhikoolil ja korralik põhiharidus peab olema kättesaadav kõigile, olenemata elukohast. Sellest ideest lähtuvalt peaks igas keskmise suurusega omavalitsuses olema vähemalt üks kaasaegse õpikeskkonnaga põhikool.

Kuna õpilaste arv väheneb, tuleb omavalitsustel teha koostööd, sest mõnes omavalitsuses on kooliealisi lapsi lihtsalt liiga vähe või käib neist suur osa juba niikuinii teiste omavalitsuste koolides.

Sellest lähtuvalt kehtestati käesoleva aasta alguses munitsipaalkoolide uus rahastamismudel, mis tagab sadakonna õpilasega ja ka pisut väiksemate põhikoolide püsimise, lubades rahamuredele mõtlemata töötada ka väikestel algkoolidel.

Haridusastmete eesmärgid

Kui õpilaste arvu paratamatu vähenemise juures jätta gümnaasiumide arv samaks, tuleks Eesti riigil õppekvaliteedi säilimise huvides teha suuri kulutusi.

See tähendaks praegusega võrreldes lisakulu 150 miljonit krooni aastas, kusjuures see raha kulub kvaliteedi hoidmisele, mitte tõstmisele.

Kuid ka see kulutus ei too lapsi kooli, aga koolipidamise vältimatuks eelduseks on ikkagi õpilaste olemasolu.

Õpilaste arv väheneb lähiaastatel eeskätt just gümnaasiumis ning see tähendab paratamatuid ümberkorraldusi. Koolivõrgu muutmisel on põhimõtteliselt kolm võimalust.

Neist esimene tähendab püüdu säilitada praegust koolivõrku ilma suuremate muudatusteta. Ka siis hääbub lähiajal osa gümnaasiume.

Teine võimalus on koolide vaba areng, mis põhineb koolipidajate, õppurite ja lapsevanemate iseseisvatel valikutel või nende puudumisel. Selle võimaluse suureks puuduseks on õpilaste arvu järkjärguline, hiljem järjest kiirenev vähenemine mõnedes koolides sel määral, et gümnaasiumifunktsioone ei ole võimalik täita ja veel alles jäänud õpilaste võimalused, võrreldes teistega, kannatavad.

Kuna riik sellesse protsessi ei sekku, võib määramatus kesta aastaid. Kui ka linnakoolidele tingimusi ei seata, hakkavad need üha nooremaid õpilasi maalt hea meelega ära tõmbama - ikka vanemate lootuse tõttu saada lapsele samas koolis gümnaasiumikoht.

Kolmas võimalus on riigi aktiivne sekkumine koolivõrgu kujundamisse, milleks ongi praegune põhikooli- ja gümnaasiumiastme lahutamise kava. Selle elluviimise eelduseks on ühtne arusaam riigi territooriumi hõlmavast koolivõrgust, samuti peab iga omavalitsuse ja maakonna tegevus asenduma riigi tasandil koordineeritud koostööga.

Põhikool ja gümnaasium on erinevad haridusastmed eri eesmärkidega. Põhikooli eesmärk on pakkuda võrdseid võimalusi kõigile, kuid gümnaasiumi eesmärk on valmistada noort inimest ette kõrgkooliks ja pakkuda vastutustundlikke valikuid. Nimetatud erisusi toonitab koostatav riiklik õppekava ja just sellest põhimõttest lähtub ka kava lahutada gümnaasiumiaste põhikoolist.

Õpilaste kaotsiminek

Hea gümnaasiumihariduse annab kool, kus on korralik infrastruktuur, kvalifitseeritud õpetajad, arendatud kindlad õppesuunad ning võimalik õppida valikaineid. Kõike seda suudab gümnaasium pakkuda piisava õpilaste arvu puhul, mille peaks tagama kolm paralleelklassi, igaüks vähemalt 21 õpilasega, või siis kaks paralleelklassi, kus õpilasi veelgi rohkem.

Nendest väiksematel gümnaasiumidel ei ole reeglina võimekust arendada välja eri õppesuundi ega palgata kõikide ainete õpetamiseks kõrgelt kvalifitseeritud õpetajaid.

See on tähtis ka õpetajatele, sest niimoodi saab pakkuda rohkem täiskoormusega kohti, mistõttu tugevneb gümnaasiumi õppekvaliteet. Lihtsam on näiteks õpetada geograafiaõpetaja ümber põhikooli loodusainete õpetajaks kui leida mõne nädalatunni jaoks kvalifitseeritud keemiaõpetaja gümnaasiumisse. Eelöeldu tähendab riigi ja ülikoolide tihedat koostööd, et õpetajakoolitus vastaks haridussüsteemi vajadustele.

Gümnaasiumide võrgu korrastamisel tuleks lähtuda regionaalsest printsiibist: igas maakonnakeskuses peab olema tugev gümnaasium, suuremates maakondades on mõttekas asutada gümnaasiumid tõmbekeskustesse. Gümnaasiumide paiknemise põhimõtteks peaks olema nende kättesaadavus kõikidele potentsiaalsetele õpilastele.

Siin tuleb olla paindlik, sest võimalikud on mitmed erijuhud, muu hulgas ka näiteks kahe paralleelklassiga gümnaasium hõredamalt asustatud piirkonnas. Oleks ainult omavalitsustel soovi ühendada jõud regionaalgümnaasiumi loomiseks ja õpilaste transpordi korraldamiseks ning sellega tuleks alustada juba täna. Kui nii ei tehta, kaotatakse linnadele liiga palju lapsi liiga noorelt.

Raul Sarandi: IRLi ettepanekud linnaeelarvesse

2008-12-09

Majandus langeb ja iga järgmine rahandusministeeriumist või Eesti Pangast tulev prognoos on hullem kui eelmine. Erakonnad vaidlevad riigieelarve kärbete üle, kõneisikud ja arvamusliidrid põhjendavad ühe või teise muutuse vajadust: riigivalitsemine vajab kokkuhoidu, sotsiaaltoetused ülevaatamist, haridussüsteem ja omavalitsemine reformimist - need teemad on muutunud igapäevasteks.
Ka Pärnu linn peaks 2009. aasta eelarve koostama ääretult konservatiivse ja defitsiidita. IRLi fraktsioon Pärnu linnavolikogus esitas viis põhimõttelist ettepanekut.

Lõpp laenamisele

16 miljonit lisaks! Just nii on kirjas volikogule esitatud eelnõus. Kas tõesti valitseb mentaliteet, et kui trumm läks, mingu ka pulgad?

Ülepaisutatud eelarvemaht ja raamatupidamislikult varjatud Pärnu Koolide Sihtasutuse laen loovad võimaluse veel täiendava 16 miljoni juurdelaenamiseks. Linnapea Mart Viisitamme põhjendus, et see on euroraha kaasamiseks, ei ole tõsiseltvõetav, sest sellise mahuga ja reaalseid europrojekte 2009. aastaks planeeritud ei ole.

Väide, et see laen läheb investeeringuteks, on täpselt samaväärne väitega, et seda laenu on vaja pensionäridele 500 krooni maksmiseks või linnapea isiku mainekujunduskulude suurendamiseks. Laenudel ei ole nime, on aga intress ja tagasimakse kuupäev.

IRLi esimene ettepanek linnaeelarve eelnõusse on keelata linnavalitsusel täiendava laenu võtmine.

Tulu linna ettevõtetest

IRLi volinikud on aasta jooksul teinud mitu ettepanekut linna ettevõtete rentaabluse suurendamiseks.

Soovisime, et nõukogudesse nimetatud volinikelt saaks volikogu istungitel aru pärida. Esitasime ettepaneku ettevõtete ühendamiseks, kuid alati oleme saanud võimuliidult vastuse, et praegune toimimine on parim ja kasumlikem: ettevõtete nõukogudesse nimetatud kommunaalpoliitikud on pädevad ja võimuvolinike hulgast otsustuskorras nimetatud juhid parimad.

Kui nii, olgu see kasulik ka linnakodanikele (omanikele). Kasumlikust ettevõttest võib teenitud tulu välja võtta ja linnaeelarve tulupoolele vastavad arvväärtused kirjutada.

IRLi teine ettepanek eelarvesse on lisada tulupoolele 8 miljoni krooni ulatuses omanikutulu (5 miljonit Estoniast ja 3 miljonit Sõprusest).

Kokkuhoid

Raske aeg vajab valitsemiskulude jõulist kokkuhoidu. Vähendada annab personali hulka, vähendada saab lisatasusid, vähendada saab mainekujunduskulusid jne.

Kokkuhoiutahe võiks saada alguse linnapea isiklikust initsiatiivist - loobuda tuleks 20protsendilisest esindustasust. Palgatõusu külmutamine ei ole piisav viis säästmiseks, sest sellele vaatamata säilitab Pärnu linnapea palgaliidri positsiooni Eesti teiste linnapeade hulgas.

IRLi kolmas ettepanek on vähendada kuue miljoni ulatuses valitsemiskulusid.

Hinnatõus on pidurdumas

"Viisitamme viissada" on see, mille järgmisel aastal vahele võib jätta. Riiklikud pensionid tõusevad vastavalt kehtivale seadusele, hinnatõus on peatumas ja Pärnu linnal ei ole raha.

Laenuraha jaotamine selliseks populismiks on aga lausa kuritegelik. Usun, et just pensionärid on need, kes mõistavad karmi kokkuhoiu vajadust. Järgnev aasta saab olema väga raske tootvates ettevõtetes töötajatele, ehitajatele, auto- ja bussijuhtidele, seega väga paljudele töötegijatele. Pärnu pensionäride olukord 2009. aastal nii karmilt ei halvene.

IRLi neljas ettepanek on 2009. aastal mitte maksta pensionäridele 500kroonist hinnatõusukompensatsiooni.

Lisaeelarve esitamine on kohustuslik

Viisitamme valitsuse esitatud eelarve sisaldab veel küsitavusi. Näiteks ülepaisutatud varade müügi ootus, kõrge tulumaksuosa laekumise eeldus, valdadelt loodetav huviringiraha ja muud sellised kõrge riskiga tuluootused. Seega on igati mõistlik kohustada täitevvõimu alalaekumisest tulevaid kärpeid volinikega kooskõlastama. Arvestades sügisel toimuvaid kohalike omavalitsuste valimisi, oleks ohtlik jätta populistidest linnavalitsejatele võimalus korrata 2007. aasta 120miljonilist defitsiiti (loe: maksmata jäänud arveid).

IRLi viies parandus: eelarve otsusele tuleb lisada linnavalitsusele antav kohustus esitada volikogule negatiivse lisaeelarve eelnõu, kui arvestuslikud tululaekumised hakkavad loodetavatele selgelt alla jääma.

Esitatud parandusettepanekud on põhimõttelist laadi ja tulenevad meie maailmavaatelistest seisukohtadest. Oleme veendunud, et just rasked ajad võimaldaksid teha linnajuhtimises põhimõttelisi muudatusi, seda nii halduskorralduses kui linna äriühingutes ja sihtasutustes.

Kokkuhoid peab olema süsteemne ja sihikindel, ilus vabandamine, häma ning kõige ja kõigi teiste süüdistamisega august välja ei saa.

Intervjuu: Mart Laar: Roosad prillid peab eest võtma

2008-12-05

Hiljutise kodanikupäeva puhul kõneles Pärnu koolides Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar.

Milliseid arengustsenaariume eelistate, kas optimistlikumaid või pessimistlikumaid, kui rääkida Eesti lähiaastate majandusest?

Selleks, et jõuda optimistlikumate plaanide tegemiseni, on vaja vaadata praegusele pessimistlikule olukorrale näkku. Midagi tuleb ette võtta. Siis saab näha, kas läheb paremaks. Eesti olukord sõltub paratamatult sellest, mis mujal maailmas toimub, ja kui hulluks maailma majanduse olukord läheb, on veel lahtine.

Üks on kindel: kui me midagi ette ei võta, siis sõltumata sellest, kuidas läheb maailmas, kujuneb meie olukord igal juhul hulluks. Roosad prillid tuleb eest võtta ja tegelikkusele ausalt silma vaadata.

Toomas Luman on Ärilehes öelnud, et puudujääkide katmiseks tuleb minna sotsiaalsfääri kallale. Ärimees võib sellist avaldust endale lubada, aga poliitikud?

Paraku peavad poliitikud samasuguste avaldusteni jõudma, meeldigu see neile või mitte.

Räägime vajalikest kärbetest ja peabki vaatama riigi valitsemist ning muid koomale tõmbamisi, ent need ulatuvad vaid sadadesse miljonitesse. Eestile vajalikud mahud ulatuvad miljarditesse.

Vahepeal toimunud sotsiaalprogrammide hüppeid kärpimata ei jõuta kaugele, sest kuskilt mujalt pole võtta. Ometi pole tegemist mingi erakorralise asjaga.

Eestil on tegelikult üliliberaalse koalitsiooni ajal langetatud otsused ehk kui võimul on liberaalne Keskerakond ja liberaalne Reformierakond, suhtutakse paljudesse asjadesse liberaalselt. Positiivne osa on, et mõlemad üritavad täita oma programmi.

Kui on parempoolne valitsus, langetab see makse, soodustab ettevõtlust, et majandust kiiremini kasvatada. Vasakpoolne valitsus suurendab sotsiaalkulutusi. Mõlemad on omas laadis mõistetavad, aga Eesti on jõudnud selleni, et samaaegselt langetati maksukoormust ja tõsteti rängalt sotsiaalkulutusi. See on ohtlik kokteil, mis on tekitanud praeguse pohmelli, millest kuidagi jagu ei saada.

Praegu tuleb seada null-lahendus mõlemale poolele: ei langeta enam mõnda aega makse ega tõsta ka, muidu laseme ettevõtluse õhku. Sotsiaaltoetuste juures tuleb vaadata, kus on üle pingutatud. Kui raha ei ole, siis ei ole. Kaks korda olen peaministrina näinud, et tuleb teha valusaid kärpeid.

2010. aasta riigieelarve on Eestile kõige raskem. Selle esimesed numbrid selguvad vahetult enne Euroopa Parlamendi valimisi ja eelarveprojekt antakse riigikogule üle kaks nädalat enne kohalikke valimisi.

Olete Pärnus sage külaline. Mis mulje meie linn on jätnud?

Pärnu on ilus, kuid mõni aasta tagasi muutus ta Eestile väga naljakaks linnaks.

Siin toimus palju naljakaid asju, aga juba siis ütlesin, et see nali lõpeb ühel hetkel väga kurvalt. Ma ei kadesta seda linnavalitsust, kes pärast järgmisi valimisi Pärnus võimu üle võtab. Pärnus on kokku keedetud hullem supp kui Eesti tasandil.

Otsuste tegemisel tuleks lähtuda reaalsusest ja IRL läheb valimistele edu saavutama.

Soovitate oma erakonnal hakata Pärnu suppi helpima?

IRLi liikmed teavad, kuhu kuuluvad. Oleme valmis Augeiase talle rookima, mida olen isegi pidanud palju tegema. See pole tänuväärne töö, kuid otsuseid tuleb hakata langetama ja Pärnu puhul kujunevad need väga valusaks.

Mida kauem roosasid prille ees hoitakse, seda hullemaks läheb. Iga jubedus saab kunagi otsa, kuid Pärnu väärib paremat. See õudus võiks kiiremini lõppeda.

Tunne Kelam: Vabaduse eest tuleb võidelda iga päev

2008-12-03

Möödunud reedel viibis terve pika päeva Jõgevamaal Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam, kes kohtus Mustvee Vene Gümnaasiumi ja Jõgeva Gümnaasiumi õpilastega ning pidas pärastlõunal huvitava loengu "Eesti Vabariik 90. 91 aastat Vabadussõja algusest" Põltsamaa kultuurikeskuses.

Põltsamaa kultuurikeskuse väiksesse saali kogunenud põltsamaalastele loengut alustades kobas Tunne Kelam taskutes, et leida väikest paberitükki, millele oli midagi kirjutatud. Et olukord kaheti mõistetav ei tunduks, kõneles mees: "Otsisin oma taskutest paberit ja mulle meenus lugu ühest kuulsast dirigendist, kes enne orkestri juhatamise juurde asumist võttis alati taskust paberi. Vaatas paberit. Pani paberi taskusse tagasi ja juhatas siis orkestrit suurepäraselt. Kõik arvasid, et sellel paberil on kirjas tema suure kunsti saladus. Pärast mehe surma aga selgus, et paberile oli kirjutatud ainult - viiulid vasakul, tšellod paremal. See näitab, et kõik algab lihtsatest valikutest," kõneles Tunne Kelam oma paberiotsimise selgituseks.

Vabaduse tahet oli ja on tarvis tõestada

Tunne Kelam leiab, et 90 aastat tagasi kuulutati välja mitte vabadus, vaid vabaduse tahe, mida alles tuli maailmale ja ka iseendale tõestama hakata. Tookord oli moes sotsialism ja rahvusriike peeti eelmise sajandi igandiks. "Vabaduse eksam kestis pärast vabaduse väljakuulutamist terve aasta, mille vältel eesti rahvas tõestas, et ta väärib vabadust," märkis Tunne Kelam, kelle sõnul esimene ime on see, et eestlased suutsid Vabadussõja võita, ja teine, veelgi suurem ime on see, et Eesti Vabariik suudeti pärast pikka okupatsiooniaega taastada.

Eesti Vabariigi taastamise võimalusega ei osanud pika aja jooksul mitte keegi arvestada. Isegi väga rahvusmeelsed ja kõrgelt haritud inimesed ei uskunud, et nende silmad veel Eesti Vabariiki kunagi näevad. Ka lääneriikides ei usutud, et NSVL võiks kokku variseda. "Veelgi suurem ime on aga see, et Eesti Vabariik taastati ilma kodusõjata, mis välismaiseid ajaloo uurijaid tõsiselt hämmastab," mainis Tunne Kelam teisest imest rääkides. Samas ei pea Kelam Eestit üksinda vastutavaks Nõukogude Liidu lagunemise eest, sest tegelikult tegi otsa lahti Boriss Jeltsin sellega, et kuulutas Venemaa iseseisvaks riigiks. Küll aga toimus enne NSVLi lagunemist Eestis kaks ikestatud rahvaste konverentsi, kus lehvisid vabalt kõigi konverentsidel osalenud ikestatud rahvaste lipud ja seda juba 1989. aastal.

Eesti oli teistele eeskujuks

NSVL ikestatud rahvaste esimene konverents korraldati 1988. aastal Ukrainas. Teine konverents toimus Viljandimaal Loodi mõisas 1989. aasta aprillis ja kolmas 1991. aasta jaanuris Maardu mõisas. Kui esimese konverentsi toimumise ajal arvati kõikjal, et uuendused saavad tulla ainult läbi kompartei, siis tänu Eesti positiivsele eeskujule oli 1991. aastaks juba paljudes NSVL piirkondades loodud Eesti Kongressi tüüpi alternatiivseid poliitilisi liikumisi. "Oli huvitav vaadata, kuidas Eesti mudel oli pooleteise aasta jooksul eeskujuna toiminud. Mitmes liiduvabariigis valiti selle aja jooksul kongressid ja alternatiivsed parlamendid. Kahes kohas oli moodustatud Rahvusliku Sõltumatuse Partei jne," tõi Kelam välja Eesti positiivse eeskuju nendel väga keerulistel NSVL lagunemisele aluse pannud aastatel.

Igasugune vabadus ja demokraatia toimib ainult valikuvõimaluste kaudu. Just Eesti näitas erinevate valikuvõimaluste loomisel head eeskuju, millest siin-seal NSVLi territooriumil ka õpetust võeti. Eestis pühitseti kõneleja sõnul selle aasta 20. augustil esimese mittekommunistliku partei, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomise kahekümnendat aastapäeva. Tegemist oli tegelikult NSVLi territooriumil esimese poliitilise parteiga, mis ei olnud osa kommunistlikust parteist. "Seni loodi NSVLi territooriumil küll näiteks kultuuriseltse ja igasuguseid muid organisatsioone, kuid poliitilisi parteisid ei juletud luua, sest kardeti võimalikke karistusi. Samal ajal pakkusid reformimeelsed kommunistid soovijatele näiteks autonoomiat, kultuurivabadust jne, kuid seda kõike NSVLi koosseisust lahkumata," tõi Tunne Kelam välja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomise positiivse eeskuju paljudele NSVLi ikestatud rahvastele. ERSP asutamisel välja kuulutatud ideed said teoks partei loomisest täpselt kolme aasta pärast, 20. augustil 1991. aastal, kui kuulutati välja taasiseseisvunud Eesti Vabariik.

Kodakondsuse nullvariant oleks viinud Eesti kaosesse

Eesti Vabariik taastati täielikult iseseisva rahvusriigina, mis peab tagama Eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Seda saab Tunne Kelami sõnul tagada ainult Eesti rahvusriik.

Enne rahvusriigina taastamist oli päevakorras ka Nõukogude Eesti iseseisvuse väljakuulutamine. "Päevakorras oli Savisaare nullvariant, mis oleks tähendanud kõigile immigrantidele, Nõukogude armee sõduritele jne automaatselt kodakondsuse andmist. Kui nii oleks läinud, siis me poleks täna siin, kus me oleme. Me poleks Euroopa Liidus ega NATOs. Juba esimestel valimistel oleksid moskvameelsed jõud saatnud Eesti parlamenti sellise esinduse, mis oleks blokeerinud igasuguse lääne suunas liikumise," on Tunne Kelam veendunud. Tema sõnul oleks Eesti praegu Moldova-taoline kakskeelne riik. Ülemnõukogus oleks edasi räägitud kahte keelt ja Eesti poleks mitte kunagi suutnud Moskva haardest vabaneda.

Suuremad arusaamatused hoidis ära Eesti Kodanike Komitee

Järgmine aasta on teadupärast pühendatud Eesti Kodanike Komitee liikumise kahekümnendale juubelile. Samas kakskümmend aastat tagasi tundus Kodanike Komitee liikumise algatamine täiesti hullumeelsena. "Me teadsime, et Eesti Vabariik kehtib õiguslikult edasi, kuid see kõik oli ainult põhimõtted ja ilus teooria. Kui aga on olemas õiguslikult järjepidev Eesti Vabariik, siis on olemas ka kodanikkond, kes tuleb kindlaks teha. Selleks kutsutigi ellu Kodanike Komiteede liikumine," meenutas Tunne Kelam.

Eesti Kodanike Komiteede liikumise kuulutasid välja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, Eesti Muinsuskaitse Selts ja Eesti Kristlik Liit. Tegemist oli sündmusega, mis tekitas ka Tunne Kelamis äärmiselt suurt kõhedust ja ebakindlust, sest eesmärgiks oli sisuliselt rahvaloenduse korraldamine, kuid puudus raha ja organisatsioon, mis selle läbi viiks. Ajakirjanduses ilmusid ainult negatiivse sisuga artiklid, mis päädisid rahva hirmutamisega laadis, et kodanikuks kirjapanemine tähendab Siberisse sõitmist jne. Vaatamata kõigele saadi aga 1989. aasta juuliks kirja 100 000 kodanikku ja aasta lõpuks juba ca 600 000 kodanikku. Kokku pani aga ennast koos oma lastega kirja koguni 790 000 kodanikku. Just nemad valisid täiesti vabadel valimistel Eesti Kongressi.

Väga oluliseks lahenduseks seoses Kodanike Komiteedega peab Tunne Kelam seda, et registreerimise võimalus anti ka neile, kes kodanikud ei ole, kuid kes sooviksid tulevikus Eesti kodanikuks saada. "See oli hullumeelne idee. Tollal olime NSVLs ning ka KGB ja Nõukogude armee olid siin. Samas lubasime anda nendele, kes ennast kirja panevad, Eesti kodakondsuse ilma lisanõueteta. 60 000 mittekodanikku pani ennast kirja, et taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust, mida tegelikult ei olnud siis veel üldse olemaski. Kui nüüd rääkida kodusõja ja vägivalla vältimisest, siis need mittekodanikud, kes uskusid Eesti Vabariiki, andsid sellesse suurima panuse. Me lõime mittekodanikele võimaluse meie iseseisvumise toetamise eest kodanikuks saada. Just see lõi lõhki Interrinde ja takistas neid jõude, kelle huvides oleks olnud kodusõja puhkemine," on Tunne Kelam kindel.

Vabadussõda jätkub ka praegu

Eesti eelnev ajalookogemus näitab, et suudame uskumatuid asju saavutada, kuid võime saavutatu ka maha mängida. Seetõttu on äärmiselt tähtis osata vabadust hinnata ja vajadusel seda ka kaitsta. "See ei saa olla ainult rahaküsimus ega ka ainult elukutselise armee küsimus. Meie eeskuju on Soome, kus kaitse on rajatud rahvakaitsele, mida Eestis esindab Kaitseliit," selgitas Eesti ainuvõimalust Tunne Kelam.

Kuulsate aprillirahutuste järel olid Eestile suureks abiks Euroopa Liit ja Euroopa Parlament, kus on tegev ka Tunne Kelam. Just tema eestvedamisel võeti Euroopa Parlamendis vastu selge Eestit toetav tugev resolutsioon, mille vastuvõtmist Venemaa juhtkond mitte üldse näha ei tahtnud. Nimelt tegid Venemaa saatkonna töötajad kõik, mis võimalik, et Eestit toetavat resolutsiooni üldse olema ei saaks. "Meile oli seda resolutsiooni väga vaja, sest Venemaa poolt jälgiti ja jälgitakse väga täpselt, milline on Euroopa Liidu reaktsioon; kui tugev või üksmeelne on toetus, kas resolutsiooni algatavad ainult baltlased või on algatajate hulgas ka Euroopa juhtivaid poliitikuid; kas resolutsioon võetakse vastu suure häälteenamusega jne," teab Tunne Kelam.

Meie kõigi rõõmuks võeti Euroopa Parlamendis tänu Tunne Kelami tublile tööle vastu tugev Eestit toetav resolutsioon, mis avaldas mõju ka Venemaale. Kõneleja sõnul on Venemaa tänu resolutsioonile meid mõneks ajaks rahule jätnud, kuid see ei tähenda, et võiksime istuda käed rüpes. Samas on tegemist väga hea näitega sellest, et meil tuleb pidada vabadussõda pidevalt ka praegu. On väga hea näitaja, et Eestist valitud Euroopa Parlamendi saadikud on võimelised Eesti huvide eest Euroopas võitlema ja ka võitma. "Midagi ei toimu iseenesest. Kõige eest tuleb võidelda. Kui aga midagi, mille eest võideldakse, vastu võetakse, siis lõpptulemus peab olema võimalikult selges ja jõulises vormis," ütles loengu lõpetuseks Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam.

Pärast loengut esitasid kuulajad Tunne Kelamile küsimusi, mis said ka ammendavad vastused.

Kui ohtlik on Eestile liikumine Öine Vahtkond?

"Et Kaitsepolitsei laseb Öisel Vahtkonnal tegutseda, näitab, et oht Eestile ei ole oluline. Nagu aru saada võib, on nad ka ise kõhkleval seisukohal ega taotle tegelikult Ida-Virumaa autonoomiat. Eesti riigil on võimalik kahte moodi käituda. Kas lubada neil tegutseda ja näidata sellega, et nende mõju on marginaalne, või siis ära keelata. See on Eesti täitevvõimu otsustus ja vastutus. Mulle isiklikult tundub küll, et Eesti on praegu Venemaa jaoks siiski päevakorrast maas."

Miks Euroopa Liit käitub praegu ja üldse Venemaaga väga lahjalt?

Ma olen täiesti nõus sellega, et Euroopa Liidu poliitika Venemaa suhtes on lahja ja kõhklev. Põhjuseks on see, et Euroopa Liidul puudub siiani seaduslik alus, mis võimaldaks luua ühtse välis-, kaitse- ja ka energiapoliitika. Kõik algas Saksamaa ja Venemaa kokkuleppest ehitada Läänemerre ühine gaasijuhe, minnes seejuures mööda Balti riikidest ja Poolast. See on näide sellest, kuidas mõned suured Euroopa riigid püüavad luua kahepoolseid suhteid Venemaaga. Samas saavad selliste tehingute halbadest mõjudest aru ka suurriikide poliitikud, sest taolised suhted hakkavad pikemas perspektiivis ka neid endid peksma.

Tarvis on vastu võtta Lissaboni leping, mida tegelikult kõik Euroopa Liidu riigid toetavad, kuid Iirimaa korraldas referendumi ja rahvas hääletas lepingu napilt maha. Euroopa Liidus toimib aga siiani ühehäälsuse põhimõte. Kõik see võimaldab Euroopa suurtel Venemaaga kahepoolsete suhete arendamist. Tegelikult on aga praegu kõige olulisem Euroopa Liidu uute liikmesriikide roll, millest ei saa vanad Euroopa riigid ei üle ega ümber. Näiteks väliskomisjoni esimees on nüüd poolakas, mis kõik tähendab, et enam ei saa olla nii räiget oma huvides tegutsemist kui varem. Minu arvates üle asjaosaliste peade ei saa Euroopa Liidu suurriigid praegu enam ühtegi teistele liikmesriikidele olulise mõjuga lepingut Venemaaga kahepoolselt sõlmida.

Kuidas suhtuda Keskerakonda, millel on suhted Putini parteiga?

Keskerakonna suhted Moskvaga on muidugi Keskerakonna enda vastutus. Juba paar aastat tagasi, kui Keskerakond Moskvaga suhted sõlmis, tekitas see Eestis parajat poleemikat. Eriti aga praegu Gruusia invasiooni taustal, kui Keskerakonna delegatsioon käis Moskvas Putini partei kongressil. Tegemist on probleemiga, kus Eesti kodanikud peavad valimistel oma selge seisukoha võtma. Praegune Putini partei sarnaneb juba näiteks kolmekümnendate aastate keskpaiga Hitleri parteiga, millele Keskerakonna suhtlemine Putini parteiga moraalselt kaasa aitab. See on tegelikult tõsine küsimus.

Vabaduse tahet oli ja on tarvis tõestada

Eesti oli teistele eeskujuks

Kodakondsuse nullvariant oleks viinud Eesti kaosesse

Eesti Vabariik taastati täielikult iseseisva rahvusriigina, mis peab tagama Eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Seda saab Tunne Kelami sõnul tagada ainult Eesti rahvusriik.

Suuremad arusaamatused hoidis ära Eesti Kodanike Komitee

Vabadussõda jätkub ka praegu

Pärast loengut esitasid kuulajad Tunne Kelamile küsimusi, mis said ka ammendavad vastused.

Kui ohtlik on Eestile liikumine Öine Vahtkond?

Miks Euroopa Liit käitub praegu ja üldse Venemaaga väga lahjalt?

Kuidas suhtuda Keskerakonda, millel on suhted Putini parteiga?

Vabaduse tahet oli ja on tarvis tõestada

Eesti oli teistele eeskujuks

Kodakondsuse nullvariant oleks viinud Eesti kaosesse

Eesti Vabariik taastati täielikult iseseisva rahvusriigina, mis peab tagama Eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Seda saab Tunne Kelami sõnul tagada ainult Eesti rahvusriik.

Suuremad arusaamatused hoidis ära Eesti Kodanike Komitee

Vabadussõda jätkub ka praegu

Pärast loengut esitasid kuulajad Tunne Kelamile küsimusi, mis said ka ammendavad vastused.

Kui ohtlik on Eestile liikumine Öine Vahtkond?

Miks Euroopa Liit käitub praegu ja üldse Venemaaga väga lahjalt?

Kuidas suhtuda Keskerakonda, millel on suhted Putini parteiga?

Vabaduse tahet oli ja on tarvis tõestada

Eesti oli teistele eeskujuks

Kodakondsuse nullvariant oleks viinud Eesti kaosesse

Eesti Vabariik taastati täielikult iseseisva rahvusriigina, mis peab tagama Eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Seda saab Tunne Kelami sõnul tagada ainult Eesti rahvusriik.

Suuremad arusaamatused hoidis ära Eesti Kodanike Komitee

Vabadussõda jätkub ka praegu

Pärast loengut esitasid kuulajad Tunne Kelamile küsimusi, mis said ka ammendavad vastused.

Kui ohtlik on Eestile liikumine Öine Vahtkond?

Miks Euroopa Liit käitub praegu ja üldse Venemaaga väga lahjalt?

Kuidas suhtuda Keskerakonda, millel on suhted Putini parteiga?

Intervjuu: IRL-i esindus külastas Hiiumaad

2008-12-02

Reedel külastas Hiiumaad riigikogu Isamaa ja Res Publika liidu fraktsiooni viieliikmeline esindus. Pärast mitmeid kohtumisi istuti erakonnakaaslastega ühise laua ümber Kärdla kohvikus Gahwa, kus ka Hiiu Lehel avanes võimalus mõnele küsimusele vastuseid nõutada.

Hiiumaal käisid riigikogu IRLi fraktsiooni kuuluvad põhiseaduskomisjoni liige Mart Nutt, riigikaitsekomisjoni liige Tarmo Kõuts, majanduskomisjoni liige Toomas Tõniste, maaelukomisjoni liige Kaia Iva ning fraktsiooni aseesimees ja rahanduskomisjoni liige Andres Herkel.

Kuidas majanduslik seis mõjutab inimeste isamaalisuse tunnet?

Tarmo Kõuts: Mina ütleksin selle peale Jaapani vanasõnaga: kui on sõda ja näljahäda, süs inimesed paluvad jumalatja sõjaväge, kui sõda ja näljahäda on üle, siis mõlemad unustatakse... Kuna praegu on rasked ajad, siis tarbimisbuum hakkab üle minema. Inimesed muutuvad tõsisemaks ja mõtlevad ka vaimsetele asjadele rohkem. Muide, raamatukaupluste müüjad väidavad, et vaatamata sellele, et on majanduslangus, on raamatuid hakatud rohkem ostma. Kui räägime isamaalisusest, siis see on ju vaimsusega seotud.

Andres Herkel: Ütleme nii, et kindlasti see teatud väärtushinnanguid võib mõjutada. Ma arvan, et see pigem tõstab inimeste tõsidust oma (vaba)rüki. Aga majanduslanguse viljad, need alles tulevad. Siis on vaja rohkem üksteise toetamist ja kokkuhoidmist. Ma kujutan ette, et näiteks ühel hetkel peab ETV hakkama näitama mitte ainult ümberõppe, vaid ka enesega toimetuleku programme.

Kas IRL-il on olemas plaan, kuidas aidata raskustesse sattunud peresid?

Toomas Tõniste: Üks on kodutoetuse teema: laenu mingi protsendi kinnimaksmine. See eelnõu peaks olema juba sisse antud. Täpselt ei tea, kui kaugel see on. Reformierakond on sellele küll väga vastu. Eesmärk on, et alates kolme lapsega peredel aidatakse mingi osa laenust kinni maksta. See on reaalne soov aidata just suurema laste hulgaga peresid.

Kaia Iva: Praegusel hetkel on see rakendunud otsese toetusena.

AH: Laiemas plaanis peame selle olukorraga siiski toime tulema. Teisalt peame vältima riigieelarve defitsiiti ja tagama selle, et 2011. a Eesti
läheb eurole üle. Praegu tunnetame, et oleme endale tekitanud väga palju ebakindlust sellega, et eelmised valitsused ei teinud samme inflatsiooni ohjeldamiseks. Ja kui me ei lähe eurole üle nüüd järgmise ringiga, siis muudab see Eesti olukorra makroökonoomilises mõistes kindlasti tunduvalt raskemaks.

Milline on erakonna rahakoti seis? Kas teil tuleb ka kuskil ja millegi arvelt kokku hoida?

TK: Meie erakonnal on majandUssurutist eelarves vähem tunda, kuna me ei ole saanud nü suuri toetusi ettevõtjatelt kui näiteks Reformi- või Keskerakond. Kui ettevõtluskeskkond niivõrd halveneb, nagu me kardame, siis nemad kaotavad rohkem. Kui meie saame vähem toetust oma era toetajatelt, tähendab see lihtsalt, et oleme sunnitud oma teatud tegevusi vähendama. Aga see ei tähenda, et me läheme pankrotti. Riigipoolne toetus on küllaldane, et oma tegevust suhteliselt normaalselt korraldada.

AH: Kuigi me mõistame, et kritiseeritakse erakondade rahastamist riigieelarvest, on see meede, mis tagab vähima korruptsiooni. Erakondade rahastamine ainult ettevõtete-äriühingute poolt võib kergesti tekitada olukorra, kus erakonnalt ostetakse meelepäraseid poliitilisi otsuseid.

Mart Nutt: Parim näide on Norra, kus 80% erakondade kulutustest kaetakse riigieelarvest. Halvim näide on Itaalia, kus 80% kaetakse kõikvõimalike erakondade muudest tuludest. Kui me võrdleme Norra ja Itaalia ühiskonna erinevaid probleeme, siis näeme väga selgelt, et Itaalia on korrumpeerunud ühiskond ja Norra ei ole seda.

Järgmisel aastal on kahed valimised, kuidas erakonnad nendega hakkama saavad?

AH: Riigikogu menetluses on muu hulgas ka küsimus, kas suuri välireklaame lubada või mitte. See on laiem küsimus erakondade rahastamisest. Ja me oleme seisnud selle eest, et erakondade niisuguseid ebamõistlikke kampaaniakulusid kokku hoida, piirata või kontrollida. Näib, et seda tingib mingil moel ka praegune olukord.

TT: On ülimalt hea meel, et see rahastamine ei tõusnud. Olukorras, kus erakonnad kulutavad valimistel suurema summa kui 9 miljonit krooni reklaami peale, näitab, et rahaga ei osata normaalselt ringi käia.

AH: Meie oleme erakondade kampaaniakulude mõistliku piiramise poolt.

Kuidas ja kas majanduslik olukord võib mõjutada inimeste valimisaktiivsust ja valikuid?

AH: Ühelt poolt võib see muuta valijad valivamaks või kriitilisemaks erakondade programmide suhtes. Selles mõttes, et 2007. a
parlamendivalimised olid tegelikult üksteise võidu raha pakkumine. Praegu me näeme, et sellel rahal ei ole katet.

Ühelt poolt korrigeerivad selle tagajärjel oma käitumist poliitikud, aga teiselt poolt ka valijad. Mis puutub valijate aktiivsusesse, juhul kui
Euroopa Parlamendi valimistel jäävad suletud nimekirjad, nagu see praeguses variandis on, siis need ei kutsu inimesi valima. Meie oleme kahtlemata avatud nimekirjade poolt.

MN: Väga erinevate maade praktika näitab, et kui inimestel on ettekujutus, et nendel on võimalik olukorda mõjutada ja muuta, siis on valimisaktiivsus tavaliselt kõrgem. Kui neil on kujunenud arvamus, et nagunü midagi ei muutu, süs valimisaktiivsus langeb. Ja seda, kas praegune majandusolukord n-ö tingib ühe või teise, on päris raske öelda. Ma ütleksin nii, et n-ö majandusseisak omab valimisaktiivsusele kaudset, aga ilmselt mitte otsest mõju.

Kas valimiste valguses võib ette näha veel erakondade liitmisi?

AH: Eesti valimissüsteem on sarnane Skandinaaviamaade omale, kus umbes analoogilise asetuse juures on parlamendis viis-kuus erakonda.

Ma ei julge ennustada küll olulisi muudatusi tuleva aasta valimiste eel, aga pikemas vaates on teoreetiliselt võimalik, et mingeid ühinemisi tuleb. Võib tekkida ka uusi tulijaid, seegi ei ole välistatud.

MN: Parlamendierakondadest ennustaksin mina niši kadumist Rahvaliidule, mis on paljuski nõukogude kolhoosi pärand Eesti ühiskonnas. Ajapikku on kaks võimalust: see kas moondub ehk kaasajastub või lihtsalt kaotab oma niši. Ma arvan, et pigem kaotab oma niši ja Rahvaliidu aktiivsed poliitikud lähevad traditsioonilistesse poliitilistesse vooludesse.

Veel üks küsimärk on muidugi Rohelised. Selles mõttes, et paljudes Euroopa riikides Rohelised on survegrupp, mitte partei. Roheliste parteistumine tähendab tihtipeale seda, et survegrupp kaob ära ning Rohelised tegelevad kõige muuga peale keskkonnakaitse. Eestis võib väga edukalt sama juhtuda.

TK: Mina oleksin pigem ettevaatlik selle 40% osas, kes praegu ei suuda enda jaoks identifitseerida poliitilist erakonda, millist eelistada.

Ennustan, et kui majandussurutis suureneb ja küllalt järsult, süs võib tekkida sarnane olukord Res Publika tõusuga omal ajal, mis oli suures osas üles ehitatud protestilainele. Tekib moment, mil küllalt suur protsent ühiskonnast on valmis uue erakonna tulekuks. See on väga teoreetiline võimalus, aga tegelikult on see olemas.

Võrumaad viib edasi oma peaga mõtlemine

2008-12-02

Kõik teed viivad Rooma. See, kuidas sinna jõuda, kas minna otse või ringiga, vajab eraldi käsitlust. Omaette küsimuseks või pidada ka seda, mida seal teha. Võrumaalaste jaoks on olulisem, et siin nurgas viiksid kõik teed maakonnakeskusse, olenemata ilmast, sõiduvahendist ja muudest teguritest.

Nüüdseks juba mitu head aastat tagasi toimunud Võrumaa visioonikonverentsil, mis tõi kokku võrokesi Missost Varstuni, Antslast Lasvani, rääkimata maakonnakeskuse elanikest, püüti lahti mõtestada need tegevused, mis loovad eelduse Võru linna ja maakonna arenguks, ning leida lahendused, mis aitavad piirkonna heaolu parandada.

Arengukonverents tõi uue hingamise

Arengukonverentsi jaoks loodi neli töörühma, mis keskendusid kutseharidusele ja ettevõtlusele, omapärale, maaelule ja Võru linnale kui piirkonna tõmbekeskusele. Paljud sõnastatud eesmärgid on nüüdseks teoks saanud ning hea meel on selle üle, et toimunu andis tõuke maakondliku identiteedi ja omanäolisuse väljakujundamiseks. Ilmekaks näiteks on möödunud suvel toimunud „Uma pido", võrokeste esimene laulupidu. See näitas, kui tugev on meie usk ja tahe ajada oma asja - võru asja.

Kõik see on saanud teoks ühiste jõupingutuste tulemusel ning eelnevate aastate teadmiste, kogemuste toel. Võrulaste initsiatiivil käivitati hajaasustuse veeprogramm, mis on praeguseks laienenud üle riigi. Lisaks veemure järk-järgulisele lahendamisele kannab programm endas sõnumit, et inimesed soovivad elada ka väljaspool suuri linnu ning neil on oluline osa riigi arengus ja käekäigus.

Võrumaale on viimastel aastatel tulnud tagasi hulk teotahtelisi ja tublisid noori perekondi, kes seavad esikohale esivanemate traditsioonid ja oskused, väärtustades rahulikku, loovat elukeskkonda ja iseolemist. Tänu nendele on siinolijad saanud juurde julgust, et liigume õiges suunas.

Samamoodi on andnud hindamatu panuse need võrokesed, kes peavad lugu oma kodukohast ja juurtest ning seisavad oma igapäevategemistes selle eest, et Võrumaa oleks parim koht elamiseks ja laste kasvatamiseks. Ma tean, et need inimesed on õigel teel. Maavalitsus maakonnaelu suunajana aitab sellele kaasa.

Peatudes homsel päeval, tuleb alustada sellest, et meie elukvaliteet ning tahe seista kohaliku identiteedi ja iseolemise eest saavad tugineda ainult sellele, kui palju jätkub meil tööd ja leiba. Paljud ettevõtjad tunnevad põhjendatud muret, kas suudame keerulised ajad üle elada. Mida saame teha selleks, et säiliksid töökohad ja jätkuks töökäsi? Kui me ei toeta ettevõtlust kaugemates piirkondades, pole ka edu loota. Soome riigis on sellest aru saadud ja seetõttu ka edu saavutatud. Millal jõuame oma riigis sellele arusaamisele? See on ka üks olulisemaid küsimusi, mida arutame tänasel maakonna arengupäeval.

Koostöö kui edu pant

Arengupäev on selleks, et eri valdkondade spetsialistid saaksid anda teada, mida tuleks ühes või teises valdkonnas tingimata üheskoos ära teha. Sel päeval tahame arutada, kuidas eri eluvaldkondade esindajate eesmärgid toetavad meie maakonna võtmevaldkondi: piirkonna omapära, hariduse kvaliteeti, ettevõtluse arengut, maaelu ja Võru linna kui piirkonna tõmbekeskuse arengut.

Suudame palju, kui meil on eesmärk ja oleme valmis koostööks.

Viimased aastad on näidanud, et oskame näha lahendusi seal, kus sõna otseses mõttes laiuvad võsa ja umbrohi, seda ennekõike tänu kohalike elanike initsiatiivile ja teotahtele. Samamoodi on kohalikku ellu panustanud paljud ettevõtjad, toetudes kogukonna elu parendamise ja lisaväärtuse loomise põhimõtetele.

Arvestades seda, mis on viimastel aastatel maakonnas teoks saanud, võib öelda, et kuigi elus tuleb tagasilööke, suudame need ületada juhul, kui jätkub tahet ja soovi koostööd teha ning üksteist toetada.

Nagu on oluline, et Võrumaa kutsehariduskeskuse õpilased teevad oma praktika maakonna ettevõtetes, on tähtis ka see, et omavalitsused väärtustavad ja toetavad ettevõtlust, ettevõtjate püüdlusi. Siin on heaks näiteks Antsla valla ja Antsla Inno koostöö. See on loonud eelduse töökohtade säilitamiseks kohapeal. Samasuguseid näiteid võib maakonnast tuua veel. On lootust, et neid tuleb juurde.

Nii kõik omavalitsused kui ka maavalitsus saavad seista tingimuste eest, mis on aluseks uute töökohtade loomisel ning aitavad vältida olukordi, et ettevõtted on sunnitud uksed sulgema. Maakonna omapära ja kohalike omavalitsuste toetav tegevus on loonud eeldused jätkusuutlikuks ja elujaatavaks arenguks. Seda saab tõdeda juba nüüd, maakonna arengupäeval, mil tehakse kokkuvõtteid tehtust ja vaagitakse tulevikuväljavaateid.

Miks Valgamaa ühinemisest asja ei saa?

2008-12-02

Oli tore lugeda Valgamaalase 22. novembri numbrist Maapäeval arutelu all olnud haldusterritoriaalreformist. Minu lähiaja unistus ongi, et Valgamaast saaks nii-öelda pilootprojekt haldusreformi teemal. See ei tähendaks pelgalt omavalitsuste liitmist, vaid ka mitme valdkonna ümberkorraldamist.

Valgamaa puhul kujutan ette, et uus omavalitsus moodustuks olemasoleva maakonna piires ehk omavalitsus olekski tänane maakond. Põhjus on lihtne. Valgamaa on loodud tehislikult 1920. aastate alguses. Tehislikkus ongi ohuallikas, et ühel hetkel võidakse maakond Põlva-, Võru-, Tartu- ja Viljandimaa vahel ära jagada.

Kerge liigutuse selles suunas tegi juba Otepää volikogu esimees Jaanus Raidal, kes esitas ettepaneku teha reform Otepää kõrgustiku baasil.

Kardan, et praeguseks juba päris pikaajaline diskussioon ühinemisest jääbki aruteluks. See kartus peegeldub ka Valgamaalase ülevaates. Püüan põhjused lahti kirjutada.

Puudub ühendaja. Kõik omavalitsused on omamoodi isiksused, kes tahavad kindlasti omamoodi käituda. Nii ei hakka aga asjad üldse liikuma. Reformi eestvedaja võiks olla maavanem.

Paraku on Valgamaa nii-öelda riigipoolse käeta. Viimane täieõiguslik maavanem Georg Trašanov hõõrub paraku pistisekahtluse tõttu kohtupinke. Praegusest kohusetäitjast ei oska kahjuks midagi arvata. Ühendaja pole ka riik, vähemasti mitte enne uut Riigikogu koosseisu.

Poliitiline tahtmatus koostööks. See saab selgeks poliitilise maastiku kaardistamise tulemusena. Toon välja linnapeade, vallavanemate ja volikogu esimeeste poliitilised kuuluvused. Keegi võib küll väita, et kohalikel tasanditel erakondlikud valikud ei loe, loevad persoonid. Osalt on siin tõtt, kuid reform ei saa teostuda emaparteide toetuseta.

Kiire pilguga tulemust üle vaadates jääb silma vaid üks omavalitsus, mis võiks olla vastavalt emaparteile reformi pooldaja - Taheva. Teistes omavalitsustes kas valitseb teatud segadus või ollakse kategooriliselt reformi vastu.

Põhjuseid võib olla mitmeid. Üks on näiteks hirm, et siis võtaks võimu enda kätte kohalik Reformierakonna eliit. See tuleneb sellest, et tõmbekeskused Otepää ja Valga on juba selle partei kontrolli all.

Elukutselised ametipostid. Vaatame, kes on olnud vallavanema koha peal järjest enam kui kuus aastat: Kaido Tamberg, Madis Gross, Terje Korss, Heikki Kadaja.

Mida peaksid nimetatud vallavanemad pärast ühinemist tegema, eriti veel kehvades majandustingimustes, ja veel maal? Lihtne töökohakaotus võib olla inimlik põhjus, miks ühinemine untsu läheb.

Tohutu poliitiline ebastabiilsus. Otepää võimu olukord on katastroofiline. Heal juhul peab üks võim vastu aasta. Valla areng on seisma jäänud. Inimesed lahkuvad, isegi talvepealinna võimalused ei hoia neid tagasi.

Märgata on käsi-peseb-kätt-poliitikat, millest osaliselt ongi tingitud võimu ebastabiilsus. Samas paistab läbi tohutu enesega rahulolu, kui mõni võimupööre taas teoks saanud.

Inimesed on aru saanud, et enne midagi ei muutu, kui uus põlvkond peale tuleb. Kuid uutel tulijatel on pea võimatu midagi muuta, sest täna toimuv on võtnud motivatsiooni.

Poliitiline ebastabiilsus hirmutab eemale ka maakonna vallad, sest nii väikeses kogukonnas kui Valgamaal teavad enam-vähem kõik, mis kuskil toimub. Lisaks ei anna see julgust, kui läheb debatiks, mis võiks olla Valgamaa keskpunkt.

Valgamaa keskuse küsimus. Kindlasti on ka see üks suur komistuskivi. Debatt võib tulla Otepää ja praeguse keskuse Valga vahel. Vaidlusobjekt on ta seetõttu, et põhjapoolsem rahvas satub Valga linna haruharva ning pigem käiakse Tartus asju ajamas. Lõunapoolne kogukond sooviks jälle Valga juurde jääda.

Nagu näete, on probleeme palju. Samas tunduvad need teisejärgulised. Tekib küsimus, kuhu jäävad suured eesmärgid: kohaliku rahva heaolu, Valgamaa areng ning ääremaastumise vastu võitlemine?

Ühe suure - Valga, Otepää või kogunisti Lumevalla - tekkimine hakkaks paremini töötama ka nende suurte eesmärkide nimel. Praegu oleme killustunud ning võimud vaatavad ninaalust.

Ei tule peljata, et ühinemise tagajärjel väiksemad kogukonnad kaoksid. Suure Türi valla loomise tagajärjel taastus ka külaelu, mis tõi tagasi kogukonnatunde ja juhtis ärksama seltskonna maaelule lähemale.

Valgamaa omavalitsusjuhid! Palun saage tihedamini kokku ning pange paika konkreetsed eesmärgid, millele lisatakse ajalised tärminid.

Näiteks: «Jah, ühineme kõik koos». See toimub pärast 2009. aasta kohalike omavalitsuste valimisi kolme aasta jooksul, lõppdokumendile kirjutatakse alla hiljemalt aasta enne järgmisi kohalike omavalitsuste valimisi (hiljemalt septembris 2012). Tõestame, et Valgamaa on haldusstruktuur, mis saab eeskujuks kogu Eestile! Enam usaldust!

* erakondlik kuuluvus http://info.eer.ee andmetel.

** ametipostide kestvuse info http://www.vvk.ee.

-------------------------------------------------------

Valgamaa valdade eesotsas

Helme
Vallavanem - Tarmo Tamm - erakonnatu,
volikogu esimees - Toivo Põldma - Keskerakond
Hummuli
Vallavanem - Valter Kaar - erakonnatu,
volikogu esimees - Enn Mihailov - Reformierakond
Karula
Vallavanem - Rain Ruusa - Reformierakond,
volikogu esimees - Ants Kilo - Rahvaliit
Otepää
Vallavanem - Meelis Mälberg - Reformierakond,
volikogu esimees - Jaanus Raidal - erakonnatu
Palupera
Vallavanem - Terje Korss - erakonnatu,
volikogu esimees - Vambola Sipelgas - Rahvaliit
Puka
Vallavanem - Heikki Kadaja - erakonnatu,
volikogu esimees - Heldur Vaht - Reformierakond
Põdrala
Vallavanem - Aivar Uibu - erakonnatu,
volikogu esimees - Sulev Sildna - Rahvaliit
Sangaste
Vallavanem - Kaido Tamberg - Sotsiaaldemokraatlik Erakond,
volikogu esimees - Aldo Korbun - erakonnatu
Taheva
Vallavanem - Monika Rogenbaum - Isamaa ja Res Publica Liit,
volikogu esimees - Hille Tamman - Isamaa ja Res Publica Liit
Tõlliste
Vallavanem - Madis Gross - Sotsiaaldemokraatlik Erakond,
volikogu esimees - Olev Tammela - Rahvaliit
Tõrva
Linnapea - Agu Kabrits - Keskerakond,
volikogu esimees - Ülle Juht - Rahvaliit
Valga
Linnapea - Ivar Unt - Reformierakond,
volikogu esimees - Feliks Rõivassepp - Reformierakond
Õru
Vallavanem - Andres Palloson - Keskerakond,
volikogu esimees - Avo Allik - erakonnatu

Kiili õppetund

2008-12-01

Olin üks sadadest lapsevanematest, kes sõitis pühapäeval tormihoiatuse kiuste Kiili tantsuvõistlusele. Kuidas saab jätta minemata, kui laps on selleks valmistunud, tantsupartner ootab niisamuti ja lõpuks - minu kodust pole Kiili kuigi pikk maa. Tõsi jah, kohale oli tuldud ka palju kaugemalt, kohtunikud lausa Lätist.

Nähtavus oli Kiili teed üle lagendiku sõites üsna halb juba minnes, aga ettevaatlikult liikudes sai sõita küll. Pean tunnistama, et osavõtjate ja pikalt teeservadesse pargitud autode rohkus oli üllatav, kuid ehk üksnes minu jaoks, sest varem pole ma säärasel üritusel kunagi käinud.

Just tagasisõidule sättides helistas mu poja tantsupartneri isa, kes oli varem teele asunud. Jäägu me parem paigale, sest Tallinna suunas on autosid murdu kraavides, tee on blokeeritud ja kõik seisavad! Küllap olnukski õige paigale jääda, aga kui sul on autos laps ja lisaks veel ta tantsu vaatama tulnud eakas vanatädi, siis asub aju otsima muid lahendusi. Pean ütlema, et meil vedas hullupööra, et ei pidanud ööd veetma Kiili taga põldudel, vaid saime pärast mõnetunnist seiklust ja teele kinnijäämist ühe kohaliku traktorimehe abiga Nabala ja Patika kaudu Tartu maanteele. Seda teed läksid otsima mõned autod, aga kätt südamele pannes tulnuks alustada kindlalt teed tundva sahamehe otsimisega Kiilis ja see, et ta meile õigel ajal appi tuli, oli juhuslik ja südamlik heategu. Kiili suurüritusest polnud mees kuulnudki.

Otseteele asunutel läks halvemini, aga autodes olid tantsulaste väiksemad õed-vennad, imikud sealhulgas. Ma ei taha siin sarjata tantsuvõistluse korraldajaid ega Kiili valda, see pole minu emotsioon toimunust. Pigem jäi sellest ekstreemõhtust meelde, kuidas võõrad inimesed appi tulid, kümned käed proovisid teele seada hätta sattunud autosid. See oli ühine abiandmis- ja üleelamiskursus. Möönan, et abitult ummikus või kraavis oodata olnuks emotsionaalselt palju raskem.

Aga räägime ka üldisemast asjast. Hiljem jagasid Aktuaalses Kaameras selgitusi nii Kiili vallavanem kui tantsuvõistluse peakorraldaja - mõlemad väga kenad inimesed. Kahjuks ei paistnud neist kummagi jutust tahet olukorda üldistada ja karmist õppetunnist järeldusi teha. Ilmselt tõsisem koostöö valla ja ürituse korraldajate vahel lihtsalt puudus. Aga Kiili asula kohta mastaapne lasteüritus toimus ja tormihoiatus oli varem antud.

Siin on midagi väga lihtsat, millele meil kõigil kodanikupäeva eel tuleks mõelda. Ilmselt ei ole väga keeruline tagada see, et tormihoiatuse ajal toimuvatest avalikest üritustest teavitatakse näiteks Päästeametit. Kui muud mehhanismid ei tööta, siis võiks sellekohane üleskutse sisalduda kasvõi tormihoiatuse levitamisega. Pole ka kuigi keeruline tagada, et Päästeamet, omavalitsus ja korraldaja peavad aru, millised riskid ürituse läbiviimisega kaasnevad. Kui leitakse, et üritust ei saa ära jätta, siis tuleb mõelda, kuidas riske kõige paremini maandada.

Muuseas, Nabala mees, kelle traktori järel viis-kuus autot lõpuks Patikal suurele maanteele välja jõudsid, võinuks hea organiseerimise korral välja aidata palju pikema kolonni. Paari õigel ajal teele saadetud traktori ja sahaga saanuks pühapäeval Kiili kandis palju korda ajada. Paraku ei teadnud Nabala mees Kiili tantsuvõistlusest midagi. Ta lihtsalt tuli ja aitas, nähes, et teelised on hätta jäämas.

Kas poliitika või avantüür?

2008-11-27

Soomlasest sõber vaatas üle paki mu Helsingi südalinnast ostetud raamatuid ega mõistnud, miks kuulus nende hulka Turu Ülikooli merendusuuringute keskuses töötava Johanna Yliskylä-Peuralahti filosoofiadoktori väitekiri aastast 2004 teemal „Riigiasutuste väljaviimine pealinnast ja regionaalpoliitika". Raamat oli hinnatud 23 eurolt ühele, aga nii pöörane hinnalangus polnud määrav. Mind huvitas sisu. Eestis pole keegi uurinud, mida tõi enesega kaasa nüüdse nimega haridus- ja teadusministeeriumi osaline siirdamine Tartusse. ASi Edelaraudtee peakontor tegutseb Türil. Temagi asukoht vääriks akadeemilist kraadi.

Plaan, käsk ja vabadus

Sõnale „plaanimajandus" anti üksvahe ka halvustav tähendus, kuid poliitika sootuks ilma plaanita on täielik avantüür. Nii tehti omal ajal oblasteid. Soomlanna doktoritöö käsitleb maamajanduse uurimiskeskuse kolimist aastal 1983 Helsingi külje alt Vantaast Forssa linna külje alla valda nimega Jokioinen. Linnulennult 90 kilomeetri kaugusele kohast, kus asutus aastal 1898 oli loodud. Asutuses töötab kokku 900 inimest, nii et ta on valla suurim tööandja.

Parlament otsustas asja 1971. Seega kulus asutuse siirdamiseks 12 aastat ajal, mil Soome oli edukas riik. Ümberasumise peamiseks põhjuseks sai tõsiasi, et seoses Vantaa lennuvälja arenguga polnud põldkatsed jms seal enam vanal viisil võimalikud. Niisiis mitte riigi detsentraliseerimine, vaid tööolude muutumine. Meil ei ole ühtegi asutust kolitud nii pikalt. Soomlastega võrreldes tegutseme kiiremini kui ahvid. Käsk antakse ilma plaanita ning ainsaks vabaduseks jääb jätta rumalused kaasa tegemata. Asi seegi.

Jälle on õhus kava likvideerida maakonnad, aga kõigepealt maavalitsused. Maavanem on riigi käepikendus, ütleb kõnepruuk. Käepikendus on tööriist roboti pihus. Mis on see riik ja kus ta asub, kelle tööriistaks on maavanem? Kas see riik on minister või erakonna juhatus või nn keskvõim?

Olgu. Laskem maavalitsused likvideerida ja oletagem, et omavalitsuste piirkondlikud liidud on paremad. Ehkki maavanemate kohad on erakonnastatud, on nad seda poolavalikult. Omavalitsusliidu juht on politiseeritud aga juba algusest peale. Me võime seda teed minna, kuid kas Ameerika on meile jõukohane? Arvan, et ei. Mis garanteerib, et omavalitsusliidu juht on riigi käepikendusena endisest maavanemast parem? Ega Tallinna linn, mis on ka omavalitsusüksus, vaja Harjumaa omavalitsuste liidus seina ääres istumist. Tema tahab olla riigist tähtsam. Annab suviti pealinna õigused Pärnule kogunisti ära ja küsib aastaks 2011 neid veel juurdegi, olles siis Euroopa kultuuripealinn. Küll see mäng on, kuid vähemalt tol aastal on Tallinnast väiksemad omavalitsused kõik tema omakasupüüdlikud alamad. Üle riigi.

Rikka pruudi otsinguil

Riigi regionaalpoliitikale on lisandunud veel kaks aspekti, mis mõlemad puudutavad kõiki meid. Üks on värsked jutud ühe suure, mega-universitase tegemisest kui akadeemilisest konsortsiumist. Astud sisse näiteks Eesti Maaülikooli, aga ei tea enam, mille sa ükskord lõpetad. Ja kas sa üldse oledki midagi lõpetanud enne, kui sul puudub magistrikraad? Väljaspool Tartut ja Tallinna asuvate kolledžite puhul on see küsimus äärmiselt konkreetne.

Teine aspekt leiab lahenduse juba järgmisel sügisel. Kes on need uued inimesed, kellel on kohalikel valimistel kandideerides raha nii põues kui ka tagataskus sedavõrd palju, et nad saavad ära teha midagi suuremat? Isamaa ja Respublika Liit näiteks otsib sobivat kandidaati nii Tallinna kui ka Tartu linnapea kohale, aga need kohad pole ju vabad ega ole ka võimalikud kandidaadid ise vabad inimesed. Vaesel ajal on rikas pruut üsna haruldane linnuke.

Kohalikud valimised muidugi ei ole avantüür. Avantüür on, kui poliitika läheb õhku täis. Neid mulle ainult valimistega läbi ei torgi.

Miks sunnitakse Reet Näkki hämama?

2008-11-26

Arvan, et ei eksi, kui väidan, et Pärnu linnal ei ole sel sajandil nii koormavaid finantsraskusi seni olnud kui käesoleval aastal. Kui linna finantsjuhtimises ei viida ellu põhimõttelisi ja radikaalseid muudatusi, tundub tulevik aga veel lootusetum.

Algus

Millest probleemid algasid? Tuleb tunnistada, et vaevalt ajal, mil peaminister kuulutas, et Eestil ei ole kunagi olnud sellist majanduslikku õitsengut ja kohe-kohe möödume majanduslikus mõttes Portugalist.

Keegi meist ei oleks arvanud, et kukkumine, mis tuleb, on nii valus. Eufoorilisse aega jääb Pärnu linna 2006. aasta lõpus vastu võetud 2007. aasta eelarvegi, milles nähti ette võib-olla liiga optimistlikku linnavarade müüki.

Julgen aga arvata, et kui linnajuhid oleksid 2007. aastal kabinettide ja ametiülesannete korduvate ümberjagamiste ajal suvatsenud teha oma tööd, olnuks võimalik varad aasta alguses müüa. Nagu teame, alustasid linnajuhid müügiga alles siis, kui näpud põhjas olid.

Pean mainima, et 2007. aasta defitsiitse eelarve puudujäägiga lõpetamises ei tuleks otsida põhjust varade müümata jätmises, vaid linnaeelarve mahtude suurendamises, mida tehti kahel korral.

Eelarve defitsiit just oligi samas mahus, millega Reformierakonna, Keskerakonna ja Rahvaliidu koalitsioon paisutas eelarvet. Väidan, et sõltumata varade ebaõnnestunud müügist, oleks 2007. aasta lõppenud võlgnevusteta, kui eelarve mahtu ei oleks suurendatud.

Pillerkaar võtab tuure

On raske mõista, miks linnajuhid jätkasid ebaratsionaalsete kulutuste tegemist, kui esimesed ohumärgid 2007. aasta võlgnevustega lõppemisest märku andsid.

Kui selleks raha puudu jäi, võeti varakevadel 2008 veel 177 miljonit krooni laenu, millest 50 miljonit krooni moodustab aastase tähtajaga arvelduslaen. Veel enam, kohustusi suurendati 131 miljonit krooni maksma mineva spordihalli rahastamisega.

Rahandusosakonna juhataja Reet Näkk unustas oma arvamuses mainida koolide sihtasutuse laenukohustusi summas 120 miljonit krooni.

Koolide SA ei ole muinasjutuline küllusekoobas ega edukas äriühing, mis oma igapäevase majandamisega suudaks võetud laenukohustused täita.

Tegemist on asutusega, mis on ellu kutsutud koolide korda tegemiseks ja nende majandamiseks. Selleks tuleb vahendeid ikka linnaeelarves ette näha ja seda sihtasutuse võetud laenude ja intresside makseteks. Kõike kokku on 428 miljonit krooni ühe aasta jooksul!

Siia tuleks lisada varem Reformierakonna ja Keskerakonna linnajuhtide võetud laenud Eesti Ühispangalt jäägiga summas 95 miljonit krooni, Hansapangalt jäägiga summas 15,6 miljonit krooni ja muud kohustused. Needki võlad tuleb tasuda.

Kas see ikka on vähem kui 60 protsenti eelarve põhimahust?

Sellise võlguelamise puhul ei pane imestama, kui jõutakse olukorrani, kus 21 miljoni kroonise laenu tagastamiseks on vaja veel kord 21 miljonit krooni laenu võtta.

Kui linna finantsjuhtimine on hästi korraldatud ja kohustusi on võetud tasakaalukalt ning ettevaatlikult, miks siis on jõutud seisu, kus laene tasuda enam ei jõuta, ning selleks, et kohustusi täita, on vaja lisakohustusi võtta.

Asi tundub olevat veel hullem. Intresside tasumisekski võetakse laenu. Või kuidas teisiti mõista OÜ Steniardi kohustuse täitmise edasilükkamist tingimustel, mis toob kaasa kohustuste suurenemise 23 miljoni krooni võrra? Selle kohustuse täitmiseks nähakse 2009. aasta eelarves 20 miljoni krooni laenu võtmist. Kui see ei ole maksevõimetus, siis mis see on?

Pidu jõuab haripunkti

Linnavolinikele esitati esimeseks lugemiseks 2009. aasta eelarve, mis põhimahus (ilma laenudeta) on kokku 707,9 miljonit krooni. 2008. aasta eelarve samal põhimõttel (ilma laenudeta) teeb põhimahus kokku 681,3 miljonit krooni. Kasv ligi neli protsenti (sic!).

Kui linnapea volikogus eelarvet tutvustas, nimetas ta 2009. aasta eelarvet uhkusega kriisieelarveks. Ei mõista tema uhkust.

Põhiosas jaguneb eelarve kaheks: ülalpidamiskulud ja investeeringud. Kui võrrelda 2007. ja 2009. aasta eelarve ülalpidamiskulusid, selgub, et ülalpidamiskulud on 2007. aastaga võrrelduna üle 40,7 protsendi suuremad. Rõhutan: ülalpidamiskulud on kasvanud pea poole võrra.

See, et kustutuskummide arvelt kokku hoitakse, nagu kinnitab lugupeetud rahandusosakonna juhataja oma loos, on küll tore. Aga mis juhtub siis, kui ülalpidamiskulusid on vaja tegelikkuses vähendada?

Soovitan tutvuda Viljandi linna eelarvetega. Kindlasti märkate, et Pärnus ei ole paraku linna finantsjuhtimine selline, mis võimaldaks ligi 30 protsenti eelarve põhimahust kulutada investeeringuteks, seda laene võtmata. Pärnu linna 2009. aasta eelarves nähakse investeeringuteks ette 32 miljonit krooni.

Staažikas rahandusosakonna juhataja kirjutab põhimõttest, et Pärnu linnal on tavaks investeeringuid teha varade müügi ja hoonestusõiguse tulude arvelt. See on igati mõistlik ja tark põhimõte, mida tuleks järgida. Kas seda teeb 2009. aasta eelarve?

Eelarves on ette nähtud varade müügist ja hoonestusõiguse tuludest kokku 56,8 miljonit krooni ning investeeringuteks kavatsetakse laenu võtta veel 20 miljonit krooni. See teeb kokku 76,8 miljonit krooni. Kommentaarid on vist liigsed.

Pohmell saabub lumesulamisega

Nõustun Reet Näkiga, et kohalikule omavalitsusele ei saa pankrotti kuulutada. Mida võiks aga siis mõista kohaliku omavalitsuse pankroti all?

Arvan, et selleks saab lugeda olukorda, kus linn ei ole võimeline välise (riigipoolse) abita tulema välja seisust, kus eelarvest jätkub heal juhul raha ainult palkade maksmiseks.

Suurem osa rahast läheb laenude, intresside ja muude eelmainitud kohustuste maksmiseks. Raha ei jätku paraku omavalitsuse kohustuste täitmiseks: remonttöödeks, tänavate koristamiseks ega valgustamiseks.

Ei maksa unistadagi mõnest uuest teelõigust või mänguväljakust, rääkimata rahalist tuge vajavate avalike ürituste korraldamisest. Kuritegevus kasvab. Kas ei kõla kuidagi tuttavalt?

Kainenemine

Pärnu linnaelanikud tegid oma valiku 16. oktoobril 2005. Valiku tulemusena on volikogu 33 volinikust 11 Keskerakonna, kümme Reformierakonna ja kaks Rahvaliidu volinikku valitsuskoalitsioonis ja juhivad linna.

Nemad viivad ellu oma valijate tahet: on end tööle võtnud ja määravad endale põhjendamatult kõrgeid tasusid, maksavad hindade langemise ajalgi 500kroonist hinnatõusu kompensatsiooni, laiendavad tasulist parkimisala, rajavad liuväljaku Keskparki, võtavad laene ja muid kohustusi spordihalli rajamiseks ning täidavad teisi koalitsioonileppes ettenähtud kohustusi.

Seda on valija soovinud. Sellised soovid aga tähendavad millestki loobumist.

Austatud linnakodanikud, pidu on läbi. Võtke roosad prillid eest, siis näete, kuhu oleme jõudnud.

Ehk saate aru, et külalised (teie valitud populistid) on peo ajal sahvri tühjaks teinud ja ootavad, et te sinna lisa tooksite. Nende isu ainult kasvab.

Vabaks külanõukogulikust haldusjaotusest

2008-11-24

Oleme kolhoosikorrast ja selle jäänukitest üle saamas, kuid omavalitsuslikus halduskorralduses valitseb endiselt kolhoosikorrale tuginev külanõukogulik haldusterritoriaalne jaotus. Senised vähesed mugandused pilti oluliselt ei muuda.

Haldusreformi üks eesmärke peabki olema sotsialistliku suurpõllumajanduse kõlvikulist jaotust arvestavast korraldusest vabanemine ja inimeste vajadusi arvestava halduskorralduse kujundamine.

Kahtlemata tuleb silmas pidada ka omavalitsusliku ning riikliku haldamise tõhusust. Kui selle kõige juures on ja jääb kohta ka maavalitsustele, siis on mõttekas need säilitada. Kui ei, oleks ausam nende agoonia lõpetada.

Valla ääremaal

Kolhooside vahel põllumassiivide jaotusele tuginev haldusjaotus, mis 90ndate aastate alguses muutus senistele külanõukogudele omavalitsusliku staatuse andmisega omavalitsuslikuks halduskorralduseks, tekitab probleeme just (suur)linnade ümbruses.

Suurematest asumitest eemale jäävates valdades sarnased probleemid sedavõrd tunda ei anna, kuid tulevikus nendega arvestamine on ka seal vajalik.

Maavaldade põhimureks on väiksus ning tagasihoidlik haldussuutlikkus. Ka raha on neil enamasti vähe ning enamik eelarvest tuleb toetustena riigieelarvest. Tihti tekitab omavalitsustes probleeme seegi, et kolhooside kunagi välja ehitatud n-ö uued keskused sobivad arhitektuurilt ja neid kasutavate inimeste arvukuselt pigem linna kui maale.

Need «kivilinnad» koondasid ühte kohta valdade niigi hõredat asustust, lisades samu muresid, millega linlased paneelmajades maadlevad. Tulemuseks on valdades väljakujunenud ääremaastumine, nn keskusest eemale jäävate alade ja sealsete inimeste eluga seonduva korraldamise nõrk haldussuutlikkus ning kehv investeerimisvõime.

Samu tendentse täheldame ka regionaalpoliitika nõrkusest (pigem puudumisest) tulenevalt kogu riigi ulatuses.

Laienenud linnad

Linnade lähedal on kinnisvaraarendus kujundanud uued elamupiirkonnad. Põllumaa omanikud on kiusatusele järele andnud ja maa pigem asumite alla müünud, kui et seal maaviljelusega tegelda.

Linnad on hõlvanud lähedalasuvaid maid, laienedes üle oma piiride. Tulemus on linnaelanike kolimine linnapiiri taha ning muutumine ametlikult naabervalla elanikeks.

Nende asumite infrastruktuur, kommunikatsioonid ja elanike liikumine ning töökohad on aga enam seotud linna kui vallaga. Nii on linna toimepiirid kasvanud suuremaks administratiivsetest piiridest.

Elukondlikku infrastruktuuri ja muud vajalikku linnad nendes asumites korraldada ei saa. Pigem vastupidi. Seetõttu olemegi näinud tragikoomilisi olukordi, kus linn lubab ühistranspordi linna-valla piiril peatada.

Tegelikkust hinnates oleks kindlasti loogilisem, kui sellistes asumites korraldaksid elu linnad, kes on selleks valdadest ka võimelisemad.

Vallad, mille keskused asuvad veel ka kaugemal, on sedavõrd nõrgad, et neist ei ole vajalike investeeringute tegijaid isegi juhul, kui linnad oleksid valmis niisugusteks kokkulepeteks.

Nii on linnade tegelik toimeala laienenud oluliselt väljapoole halduspiire, uusasumites linna toimetamine on aga enam kui küsitav.

Enim võib selliseid probleeme täheldada just Tallinnas ja selle lähiümbruses. Tõsi, Tallinna ümbritsevatel valdadel on küll vähemalt raha, kuid seda enam jääb puudu raha kooskõlastatud kasutamisest, et tagada inimestele probleemideta elukeskkond.

Ka Tartu, Pärnu jt linnad ei ole sellest puutumata, kuid erinevalt Tallinnast on neid ümbritsevad vallad tunduvalt vaesemad. Veelgi pisemate asumite, eelkõige nn väikelinnade läheduses on ühtviisi vaesed nii vallad kui linnad. Mõistlikust elukorraldusest meie linnade ümbruses seega eriti rääkida ei saa.

Kogu riigis korraga

Probleemi saab lahendada, kui sellised asumid, mis sisuliselt - kommunikatsioonid ja inimeste liikumine - on rohkem seotud linna kui vallaga, ka tegelikult linnadega liita.

Sel juhul tekib aga paratamatu ahelreaktsioon, sest kui vaid osa vallast linnaga liita, väheneb valla territoorium ja haldussuutlikkus veelgi. Vallad on aga niigi pisikesed ja kui neist osa eraldada, jääb järele elujõuetu omavalitsus.

Järelikult tuleb vaadata, milliseid eemale jäävaid omavalitsusi kombineerides tekiks normaalne omavalitsus. Jõuame ahelani, mille analüüsimine ja veel enam elluviimine ei ole jõukohane ühele või mitmelegi naaberomavalitsusele ja/või linnale. Vabatahtlikult ahelprobleemi ei lahenda, üksikud ühinemised pigem süvendavad probleeme.

Vabatahtlikus ühinemisprotsessis saavutatakse omavalitsuste senisest suurem ebavõrdsus: tekivad ju kõrvuti vabatahtlikult ühinenud omavalitsustega kõrvale jäänud, enamasti vaesemad ja pisemad omavalitsused, millega liitumist jõukamad väldivad.

Vaja on kogu riigi territooriumi hõlmavat analüüsi. Seejärel aga haldusreformi, mida on võimalik läbi viia ainult kogu riigis korraga ja riigi eestvedamisel. Vähetähtis ei ole asjaolu, et enne peab omavalitsuste tegevust korraldav seadustik paigas olema. Mõlemat korraga, välja töötada seadusi ja läbi viia reformi, ei ole võimalik.

Haldusjaotus vajab optimeerimist, et omavalitsused muutuksid teojõulisemaks. Lahendamist vajab (suuremate) linnade (ja muude asumite) lähialadele kasvanud asumitega seonduv. Ning lõpetuseks, tuleb leida (või mitte leida) koht maavalitsustele.

Nende probleemide lahendamine on muutunud aktuaalseks. Tõsi, kõike seda praeguses majandussurutise olukorras teha on raske. See oleks pidanud tänaseks juba tehtud olema.

Intervjuu: Regionaalminister: asi läheb karmiks

2008-11-21

Regionaalminister Siim Kiisleri arvates peaks praeguste kohustuste juures ühe omavalitsuse miinimumsuurus olema 10 000 elanikku.

Ajakirjandusest, eriti maakonnalehtedest võib järjest lugeda väiteid, et Eestis pole toimivat regionaalpoliitikat. Mida kostate?

Eks seda saa hinnata selle järgi, kuhu riik oma raha paigutab. Loomulikult kehtivad ka majandusseadused, mille vastu on väga raske võidelda ja mis on kõikjal maailmas pannud inimesed suurtesse keskustesse koonduma. Seda pole suutnud ükski riik pidurdada ning sellega kaasnevad probleemid igal pool.

Kui aga Eestis vaadata, kuhu riik on investeeringutoetusi andnud, ei saa kuidagi öelda, et poliitika oleks pealinnakeskne. Tallinn teeb koolid korda oma rahaga, kuid paljudes väikestes kohtades on selleks kasutada kas euroraha või riigi toetus.

Ükskõik millise ministeeriumi valdkonnas me ringi vaatame, on suur osa tegevusest suunatud just maapiirkondade abistamisele.

Tallinnas Lasnamäel võib leida palju kehvemas seisukorras koole kui Viljandimaal. Muidugi on vallad ja linnad sellesse ise palju panustanud, aga ka riigi tuge on tunda.

Ehk on selline asjade käik loomulik ja me ei vajagi regionaalministrit?

Igas organisatsioonis saab funktsioone jagada mitut moodi. Näiteks mõnes riigis on ametis teedeminister, see on valikute küsimus. Mina leian, et regionaalminister on Eestis vajalik ennekõike märgina, tõestamaks, et meil peetakse tähtsaks tasakaalustatud arengut.

Meie omavalitsused on tugevad ja sõnakad - kui näiteks kultuuriinvesteeringud vähenevad, siis nad ka kriitika valla päästavad.

Siinses omavalitsuste liidus tuli välja, et praegu on mõttetult palju vastastikust asjatut süüdistamist. Unustatakse, et inimese silmis on kõik üks riik, ta ei tõmba piiri, kust lõpeb omavalitsus ja algab riik. Seepärast peab olema rohkem koostööd ning regionaalminister täidab siin oma rolli.

Vallavanemate põhiline kriitika seisneb selles, et riigijuhid lisavad neile aina kohustusi, aga raha anda ei taha.

Riigil tuleb ka kogu aeg kohustusi juurde. Mina ei ole veel näinud asutust, mille juhid leiaksid, et neil on piisavalt raha. Kõik ütlevad, et kogu aeg on vähe.

Võib arvata, et lähiajal muutuvad asjad veel kriitilisemaks. Riigil olid seni väga head ajad: eelarved kasvasid jõudsalt ning omavalitsustele jaotati raha vabamalt ka nendes kohtades, kus seadused seda otse ei nõudnud. Seda tüüpi eraldisi hakatakse nüüd kärpima, sest enam ei ole, mida jagada.

2008. aasta on murranguline selles mõttes, et riigil on juba mitu kuud läinud varasemast kehvemini, aga omavalitsused oma eelarvetes seda veel ei näe. Järgmine aasta tuleb raske mõlemale. Igat krooni hakatakse väga täpselt lugema. Sellepärast loodan, et saadakse aru: me kõik ajame ühte asja.

Millise suurusega peaksid Eesti omavalitsused olema, et nad hästi hakkama saaksid?

Nende ülesannete juures, mille riik on omavalitsustele andnud, võiks ühes vallas elada vähemalt 10 000 elanikku.

Meie õnnetus on see, et omavalitsused on väga erineva suurusega. Need võiksid olla praegusest veel pisemad, kuid sel juhul peaks ka nende ülesanded olema tunduvalt väiksemad. Teine variant on, et omavalitsused on suured ja tugevad, aga neil on ka suured kohustused.

Praegu on meil üks omavalitsus, kus elab 400 000 inimest, ja selline vald, kus on alla saja elaniku. Neile kehtivad aga täpselt ühesugused nõuded! Ma ei pea seda normaalseks.

Eesti on olnud üldiselt kiire reageerija ja reformija ning julgenud saatusekaaslaste seas esimesena raskeid otsuseid teha. Selles valdkonnas sörgime aga nii Soome, Läti kui Leedu sabas.

Kohustuslikus korras tehtava haldusterritoriaalse reformi vajalikkusest on räägitud juba vähemalt kümme aastat, kuid alati on see jutu tasandile pidama jäänud. Nii ka praeguses valitsuses. Mis peaks muutuma, et see mõte ükskord reaalsuseks saaks?

Valusaid otsuseid saab teha siis, kui kogu ühiskond tajub, et asjad on kehvasti. Näeme, et ettevõtetes tehakse juba väga valusaid otsuseid, ja seetõttu hakkab olukorra tõsidus ka peredeni jõudma. Avalikus sektoris on viimased aastad olnud nii head, et inimestes on kinnistunud instinktiivne suhtumine: mis hästi, seda ei tohi surkida. Aga nüüd läheb asi karmimaks.

Kiisleri sõnul võib järgmine aasta omavalitsustele raske tulla

2008-11-20

Teisipäeval külastas Jõgevamaad regionaalminister Siim- Valmar Kiisler, kelle sõnul on maavanema ja omavalitsusjuhtide ideed kiiduväärt, kuid kõik ettevõtmised tuleks teha hästi läbimõeldult, sest järgmine aasta tõotab omavalitsustele tulla raske.

Kohtumisel omavalitsusliidu juhtidega tutvustas maavanem Aivar Kokk regionaalministrile Jõgevamaa arengukava, mis loodetavasti saab täidetud aastaks 2011. Kavva kuuluvad näiteks Jõgeva bussi- ja raudteejaama ühendamine, Painküla tööstuspargi valmimine, igatunnine Tallinna-Tartu liini rööbasbussi sõitmahakkamine ning internetilevi parandamine maakonnas.

Minister jäi esitlusega rahule ning nõustus enamiku maavanema väidetega, kuid siiski lisas ta, et pole eriti tõenäoline näha kolme aasta pärast Tallinna-Tartu liinil iga tunni järel sõitvat rööbasbussi. "Meil ela siin nii palju inimesi kui Saksamaal või mujal Lääne-Euroopas ning peame arvestama oma võimalustega. Rööbasbuss siiski tõenäoliselt tuleb, kuid vaevalt et see iga tunni tagant sõitma hakkab," tõdes minister.

Kiisler tunnistas ka, et Jõgevamaa asukoht pole kõige parem, sest siin puudub üks jõuline keskus, kus inimestel oleks võimalik samavõrd hästi tööd leida kui näiteks Tallinnas ja selle ümbruses.

Kokk parandas siiski regionaalministrit, väites, et Jõgeva on ideaalne koht, sest asub Eesti keskel. Ta lisas naljatades, et kõik teed viivad ju Jõgevale. "Mulle meeldis, kuidas maavanem suutis Jõgevamaad selle väitega hästi müüa," ütles Kiisler pärast arutelu.

Järgmisel aastal kitsamad olud

Koosolekul tõstatas Saare vallavanem Jüri Morozov küsimuse, miks mõned omavalitsused peavad õpilasi vedavaid bussiliine ise rahastama ning miks osadele omavalitsustele see toetusraha leitakse.

Minister sõnas, et õpilasliinide korraldamine ja rahastamine on siiski maakonnasiseste läbirääkimiste teema.

Veel soovis Morozov teada, kuidas peaks üks omavalitsus lahendama postkontorite sulgemise probleemi. Kiisleri sõnul võiksid väiksemates kohtades postkontorite töö üle võtta näiteks raamatukogud, kelle töötajad saaksid Eesti Postilt ehk ka mingit kompensatsiooni. "Kohtadesse, kus puuduvad pangaautomaadid ning mis on hõreda asutusega, tuuakse endiselt pension kohale tasuta, mujal saab pensionär selle kätte oma pangakontolt," lõpetas minister postiteemalise arutelu.

Toetab Painküla tööstuspargi rajamist

Oma visiidi ajal külastas Kiisler ka Weroli tehast, kus ettevõtte omanik Rein Kilk tutvustas ministrile tootmisliine, rääkis soovist rajada Painkülla tööstuspark ning kaasata tootmisjääkide uurimisse teadlasi. Õli tootmise jäägiks on rapsikook, mida praegu müüakse veistele söödaks, kuid Kilgi sõnul oleks palju kasulikum eraldada koogist tehniliste protsesside käigus valk, mida saab kasutada kõikjal toiduainetetööstuses.

Painküla tööstuspargi rajamiseks on siiski vaja viia sinna raudteeharu, millega on tehase toorainet ja jääkprodukte oluliselt lihtsam vedada.

"Me kulutame aastas toodangu ja jäägi veole umbes 25 miljonit krooni, rongidega oleks see oluliselt odavam," tõdes Kilk. Minister lausus selle peale, et raudteetransport ei pruugi praegusele hinnatasemele jääda. "Praegu elab Eesti Raudtee veel hästi, sest kogu oma raha on nad saanud transiidist, kuid praeguseks on transiidi osakaal juba oluliselt vähenenud, mis tõotab kaasa tuua raudteetranspordi hinnatõusu," rääkis Kiisler, lisades, et ka raudteeharu rajamine Painkülla läheb päris palju maksma. Nende sõnade kinnituseks lisas maavanem Aivar Kokk, et tööstuspargi rajamise esimene etapp läheb maksma 40 miljonit krooni, kuid kogu projekti maksumus on julgelt üle 100 miljoni.

Mustvee sadam euroraha eest

Visiidi lõpuks tutvustasid maavanem ja Mustvee linnapea Mati Kepp regionaalministrile Kasepää valda ning kohta, kuhu plaanitakse tulevikus rajada Kesk-Peipsi sadam. Projekt on tänaseks juba valmis ja kinnitatud. Sadama ehituseks kulub 75 miljonit krooni.

"Reaalselt on raha võimalik taotleda Euroopa Struktuurifondi toetusfondist," ütles minister.

Sihtasutuse Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskus juhataja Katrin Rajamäe sõnul on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses (EAS) praegu avatud piirkondade konkurentsivõime tugevdamise programm. Sealt on võimalik turismi ja jahisadama arendamiseks taotleda kuni 50 miljonit krooni. See sobib Kesk-Peipsi sadamale. Omafinantseering on selles programmis 15 protsenti ehk umbes üheksa miljonit krooni. Mustvee Kesk-Peipsi Sadama sihtasutuse nõukogu on leidnud investoreid, kes on avaldanud soovi osaleda sadama ehitamisel, arendamisel ja kasutamisel. Peipsi äärsetele väikestele omavalitsustele käib kaasrahastamine ainult eelarvevahenditest üle jõu.

Veel märkis Kiisler, et sadamat võiks ehitada järk-järgult, alustades põhjapoolsemast muulist ning väikepaatidele mõeldud sadamadokist.

"Minu meelest võiks projektis ära märgitud bassein 40 jahile olla siiski teine etapp. Selle ehitust võiks plaanida siis, kui esimesele alale jahid enam ära ei mahu," avaldas regionaalminister arvamust.

Regionaalminister Mustvees

2008-11-20

18.novembril külastas Jõgevamaad regionaalminister Siim-Valmar Kiisler. Maavanem Aivar Koka saatel käidi tutvumas Mustveega. Mustvee Kultuurikeskuses toimus arutelu Kesk-Peipsi sadama edasise arendamise teemal.

Linnapea Mati Kepi eesmärgiks kohtumisel oli anda ministrile põhjalik ülevaade sadamaga seotud töödest, kuna tegevusi läbi rääkides ja arutades on neil võimalik leida nii mõistmist kui ka toetust. Et sadamaprojekti finantseerimine toimub piirkondade konkurentsivõime parandamise meetmest, siis on töödega edasiminek loodetav ja loogiline. Ka EAS eksperdid on idee heaks kiitnud ja enne uut aastat peab avatud olema riigihange.

Minister Siim-Valmar Kiisler avaldas arvamust, et kogu reisi- ja jahisadama projekt on väga ulatuslik ning riigi investeeringuvõimalused on vähenenud, tundes huvi, millised oleksid võimalused etapiti ehitamiseks. Samas aga nenditi, et kui tööde mahud jäävad väga väikeseks, siis ei tõuse ikkagi Mustvee piirkonna konkurentsivõime.

Räägiti ka peatselt renoveerimist alustavast kultuurikeskusest. Maavanem Aivar Kokk märkis, et Mustvee jaoks kaks olulist suuremastaabilist objekti, milleta enam edasi minna ei saa, on sadam ja kultuurikeskus.

Samal arutelul osales ka Kasepää vallavanem Jüri Vooder, kes tutvustas Omedu sadama arengukava.

Ei lähe ametnik palga juurde, tuleb palk ise

2008-11-20

Ladus ühistransport, siledad teed-tänavad, mõnusat keskkonda kujundavad planeeringud võiksid olla mõõdupuud, millega hinnata ametnike tööd. Kuid mingitel varjatud põhjustel pakub publikule hoopiski suuremat huvi naabri või üleaedse rahakott.

Pole siis ime, et kui mõni poliitik räägib ametnike palgast või arvust, on talle tagatud meedia ja avalikkuse tähelepanu. Seda tuntud võtet kasutab edukalt ka Tartu linnapea, tilgutades järjepanu infot linnavalitsuse palgareformist.

28. oktoobri Tartu Postimehes oli teade, et «kõrgemate linnaametnike palgad külmutatakse», 30., et «eelarvemahud pigem kahanevad kui kasvavad, seega peab ka palgapoliitikas olema paindlik», ja 12. novembril, et «praegune lahendus, kus arvestatud on keskmist palka, kuid jäetud arvestamata linnaeelarve mahu kasv, ei ole õige».

Erilised ametnikud

Ega keskmine lehelugeja neist teadetest eriti sotti saa. Ka siis, kui ta loeb läbi volikogus täna päevakorras oleva määruse «Tartu linna ametiasutuste palgajuhend» õiendi.

Ametnike uut palgakorraldust kirjeldatakse seal sõnadega: on õiglane, konkurentsivõimeline, paindlik, ühtsetel alustel toimiv, häid tulemusi ja erilisi saavutusi väärtustav.

Lihtsustatult kehtestatakse linnavalitsuse liikmetele senise «libiseva» tasu asemel kindel palganumber, volinike kompensatsioonid külmutatakse, ametnikel arvatakse senised personaalsed lisandid staaži, kraadi ja keeleoskuse eest põhipalga sisse. Nii et selle lükke tulemusena enamiku ametnike põhipalk suureneb.

Kogu selle reformi aluseks on autoriteetse personaliotsingufirma uuring, mis peaks näitama, millised töökohad on üle- ja millised alakoormatud või -makstud.

Paraku, näiteks rahanduskomisjonis ei leidunud ühtegi komisjoniliiget, kes seda tööd oleks näinud, ja senini on segane, kellele selle lugemise õigus antakse, kellele mitte. Iseenesest on väga veider ka see, et ettepanek volinike tasude korrastamise kohta ei tule mitte volinikelt, vaid linnavalitsuse ametnikult.

Refereeritud lõigud, mis erinevas vormis räägivad õiglusest, sunnivad küsima, keda siis seni ebaõiglaselt koheldi. Kas tõesti on meil omavalitsustes hulgi asjamehi, kelle töötasu on haridus-, kultuuri-, sotsiaal- vm töötajatega võrreldes ebaõiglaselt madal?

Või miks paljude erialade töötajate hindamisel kasutatavad staaži ja kvalifikatsiooni näitajad (kõige käepärasem näide on pedagoogidele ametijärkude nooremõpetaja, vanemõpetaja, õpetaja-metoodik omistamine) kuulutatakse palga diferentseerimise seisukohast sobimatuks?

Ohutu häma reformist

Kui jätame kõrvale ilusad sõnad õiglusest ja ebaõiglusest, siis peaks ametnike palgakorraldus sõltuma viidatud dokumendi kohaselt kõige rohkem kahest asjast: kohaliku tööturu olukorrast (keskmine palk Tartumaal, mis sisuliselt kattub Eesti keskmise palgaga) ja palgatasemest võrreldavatel ametikohtadel erasektoris.

Seda võrreldava palga põhimõtet kasutatakse paljude riikide avalikus teenistuses. Nii et järeleproovitud lähenemisviis. Kuid on üks aga. Enamasti on neis riikides avalik teenistus meie omaga võrreldes sõltumatum, spetsialisti kompetents ja vastutus paremini piiritletud. Spetsialist on spetsialist nii era- kui ka avalikus sektoris.

Kui ResPublica püüdis mõni aasta tagasi anda riigikontrollile omavalitsuste kontrolli õigust, siis käivitati võimas vastukampaania. Omavalitsuse tegevuse otstarbekust ei pidavat saama hinnata. On ju omavalitsus demokraatlik organ, demokraatia on aga ebaratsionaalne ja ebaefektiivne!

Kui omavalitsuse tegevust ei saa hinnata lähtudes otstarbekusest, siis ei saaks seda kriteeriumi rakendada ka ametnike tegevuse mõõdupuuna!

Tegelikkus on muidugi hoopis pragmaatilisem kui eelnevalt refereeritud ilusad sõnad. Ükspuha, millist juttu räägivad ametnike palgakorralduse või koosseisu kallale minevad asjamehed, nende tegutsemise tulemus on ikka üks ja sama: palgad tõusevad ja koosseisud suurenevad!

Nii ka heade mõtete linnas. Majanduskasvu aastatel on avalikkusele palgatõusu lihtne seletada, stagneeruvas majandussituatsioonis on hoopis ohutum hämada mingist reformist.

Seni kehtiva 2006. aasta juhendi järgi oli madalaima kvalifikatsiooniga spetsialisti palga alammäär 5000 krooni, uue juhendi järgi 7800 krooni, kõrgema kvalifikatsiooniga spetsialisti miinimum vastavalt 6500 ja 9600 ning juhi jaoks oli miinimum enne 8000, nüüd 17 000.

Kokku tähendab see kontrollimata hinnangute kohaselt järgmisel aastal täiendavat palgakulu 600 000 krooni! Kui matemaatikaõpetaja on teoreemi tõestamisel sellesse punkti jõudnud, ütleb ta MOTT!

Tõelised reformid

Kui rääkida palga- ja personalikorraldusest sisuliselt, siis reformida oleks vaja oi kui palju asju. Tallinna linnavolikogu opositsioon võtab siis, kui muid teemasid napib, päevakorda Tallinna poliitilise juhtimise kulukuse. Pole mõtet vaielda, kindlasti on tallinlastel õigus.

Aga kui võrrelda Tallinna ja Tartut, siis iseloomustab viimast hoopis teistsugune disproportsioon. Võrreldes linnapeade, abilinnapeade, linnaosavanemate kui poliitiliste persoonide ja osakondade, ametite, direktoraatide juhtide kui kõrgemate ametnike palgakulusid, siis Tallinnas on proportsioon 2:3, Tartus 2:2. Tartus on võrreldes Tallinnaga kõrgemad ametnikud alamakstud!

Kui analüüsida meie linnavalitsuse osakondade struktuuri, nende otseseid ülesandeid ja kaudset vastutusala, siis siin on võimalik asju märgatavalt ratsionaliseerida.

Kolm osakonda oleks võimalik liita olemasolevatega ilma mingi pikema ettevalmistuseta. Mõningase eeltöö järel saaks tööjaotuse ratsionaalsemaks muutmise abil struktuuri veelgi lihtsustada.

Meie sõpruslinn Frederiksberg Taanis suudab oma 100 000 elaniku teenitavad maksutulud (u 370 000 Eesti krooni elaniku kohta aastas, Tartus u 9000 krooni) otstarbekalt ära paigutada nelja osakonna tööga (üldised teenused, sotsiaal-, kultuuri- ja tehnilised teenused).

Ja kolmandaks: kindlasti ei saa ametnikkond, silmas pidades tõsiasja, et nii era- kui avalikus sektoris toimub tervete tegevusvaldkondade kadu või kahanemine, jääda muutumatuks.

Tehnoloogiatiiger teeb Eestimaa koolides päris pika hüppe

2008-11-18

KÜLLAP ON kõigil meeles valitsusliidu lubadus muuta tehnoloogiliste õppevahendite, sealhulgas sülearvutite kasutamine õpetajatel ja õpilastel igapäevaseks. See plaan on nüüd teoks saanud.

Elus hästi hakkama saavate ja õnnelike inimeste koolitamiseks ei piisa üksnes sellistest õppemeetoditest ja niisugusest õpikeskkonnast, mida kasutati juba sada aastat tagasi. Inimkonna talletatava info hulk on vahepeal hüppeliselt suurenenud, nagu ka uue teabe tekkimise kiirus. Samas on hoogsalt arenenud info otsimise vahendid.

Seetõttu vajame faktiteadmiste kõrval arusaamist nendevahelistest seostest ning oskust suhteliselt lihtsasti leitava info abil uut teadmist luua ja teistega jagada.

Muutunud on ka konkurents ajudes oleva «ruumi» pärast. Meid ümbritsevad kogu ärkveloleku aja sajad või tuhanded kanalid, millest laekuv teave otsib meie peas talletamiskohta. See protsess on väljunud kaugele kodu, kooli ja kiriku seinte vahelt.

Kõike seda peame koolielu korraldades arvestama. Tõeliselt tulemuslik on õppetöö ainult õpilaste ja õpetajate huvi ja pühendumise korral. Üksnes gloobuse ja joonlauaga on raske motiveerida neid pühenduma innovatsioonile, uutele tehnoloogiatele või inseneri huvitavale erialale. Kuid just nendes valdkondades vajab Eesti ühiskond senisest rohkem ja paremaid loomingulisi asjatundjaid.

HARIDUS- JA teadusministeerium on palunud Tiigrihüppe sihtasutusel käesoleval aastal käivitada kolm projekti, mille eesmärk on aidata kaasa tänapäevaste õpetamis- ja õppimismeetodite rakendamisele meie üldhariduskoolides.

Esiteks seadsime sihiks anda õpetajate käsutusse sülearvutid, et nad saaksid nende abil luua õppetööks uusi võimalusi. Teiseks peame tähtsaks tänapäevastel elektroonilistel info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevate katseseadmete hankimist ja kasutuselevõttu õppeasutustes.

Kolmandaks palusime korraldada uuringuprojekti, et selgitada välja, kuidas mõjutab sülearvuti igapäevane kasutamine õppimist ja õpetamist.

Need projektid ei eelda, et uus tehnoloogia lahendab kõik õppimise ja õpetamise probleemid ning alati ja igal pool peab kasutama just neid vahendeid. Kindlasti annavad projektid aga hea võimaluse hankida ja kasutada uut infot ning rakendada õpilastele hästi arusaadavaid meetodeid.

NAGU PALJUDES teistes ametites, on personaalne arvuti suur abimees ka õpetajatöös See aitab tunde ette valmistada ja läbi viia ning näiteks e-kooli keskkonda kasutada. Võimuerakondade püstitatud eesmärgi kohaselt peavad 2010. aastal kõigil vähemalt poole normkoormusega töötavatel õpetajatel olema oma tööarvuti ning võimalused seda efektiivselt ja mugavalt kasutada.

Sel aastal on plaanis õpetajatele jagada 4000 sülearvutit. Praeguseks on kätte antud juba 2000 HP Compaq 6910p tüüpi arvutit, milles on spetsiaalselt Eesti koolide jaoks loodud eestikeelne tarkvara.

Kui võtta arvesse ka varem soetatud arvutid, on selle aasta lõpuks pooltel sihtgrupiks olevatel õpetajatel võimalus õppetöö ajakohaseks muuta.

Ministeeriumi ja Tiigrihüppe sihtasutuse peamine eesmärk pole aga mitte arvutite jagamine, vaid õppetöö muutmine. Selleks on planeeritud hulgaliselt õpetajate ja koolijuhtide koolitusi. Kavas on valmistada ja eestindada uusi õppematerjale ning arendada koolides tänapäevast infrastruktuuri. Need arvutid pole koolides mitte luku taga hoidmiseks, vaid tõepoolest õpetajate igapäevaseks abivahendiks nii koolis kui kodus.

Õpetajatele loodud uute võimaluste rakendamise kohta korraldatakse uuringud. Kaasatud on kõik koolid, sest isegi kõige väiksematesse koolidesse jõuab sel aastal mõni sülearvuti.

UUTE JA PÕNEVATE, arvutite abil tulemusi analüüsida võimaldavate katseseadmete kooli viimisega loodame äratada paljude tehnikast ja tehnoloogiast huvituvate õppurite huvi inseneriteaduste vastu ning näidata seoseid eri õppeainetes, näiteks füüsikas, keemias ja matemaatikas saadud teadmiste vahel, samuti võimaldada iseseisvat uurimistööd, katsete korraldamist ning tulemuste analüüsi ja esitlust.

Sel õppeaastal toimetatakse konkursi võitnud 20 gümnaasiumisse peamiselt füüsikatundides vajaminevate katseseadmete komplektid, mida saab kasutada nii sise- kui välitingimustes ning mille abil kogutud andmeid võib arvutis töödelda ja analüüsida. Järgmistel aastatel on plaanis katseseadmeid saavate koolide ringi märgatavalt laiendada ning hankida moodsaid vahendeid ka keemia- ja bioloogiatundide tarvis.

SUURT OSA õpilase koolikotis olevatest raamatutest hakkab tulevikus asendama kerge ja mugav arvuti. Millised on sellega seoses tekkivad uued võimalused, ohud, väljakutsed ja mõjud? Nendele ja teistele asjasse puutuvatele küsimustele soovime saada vastused Tartu ülikooli teadlaste korraldatava uuringu kaudu.

«Sülearvutid õpilastele» on projekt, mille käigus selgitatakse ühtlasi, kuidas sülearvutite igapäevane kasutamine mõjutab põhikooliõpilaste õpitulemusi, aga ka tervist. Igal juhul ei ole eesmärk kasvatada põlvkondade viisi kontsentreerumishälvetega mängusõltlasi, vaid stimuleerida uusi tehnoloogiaid targalt kasutama.

Uuringus osalejate väljaselgitamiseks korraldati eri koolide kaheksandate klasside vahel võistlus, milles osalemise eeldus oli, et koolil on juba hea internetiühendus ning õpetajad on ennast näidanud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia innuka kasutajana. Oma koolitüübis võitjaks tulnud klassis on kõik õpilased saanud oma kasutusse turvatunnustega ja spetsiaalse tarkvaraga varustatud sülearvutid.

Projektis osalevad koolid võimaldavad uuringu tegijatel jälgida õppetegevust. Iga kuu lõpul täidavad õpilased, nende aineõpetajad ja koolijuht küsimustiku viimaste nädalate kohta. Samuti analüüsitakse spetsiaalse tarkvara abil õpilaste kasutuses olevate sülearvutite kasutusstatistikat. Uurimisrühm jälgib arvutite kasutust ja mõju koolides selle õppeaasta jooksul ning esitleb töö tulemusi 2009. aasta sügisel.

EESTI KOOLIDELE uue õppekava väljaarendamise kõrval on oluline kindlustada, et uued tehnoloogiad jõuaksid Tiigrihüppe heade traditsioonide vaimus kõigisse õppeasutustesse. Kool ei tohi sörkida ühiskonna arengu sabas, vaid peab olema koht, kus kasvatatakse järgmiste põlvkondade uuendusmeelsust.

19.11.2008 Tiiger koolis, Pärnu Postimees

20.11.2008 Tiiger hüppab koolis, Võrumaa Teataja

20.11.2008 Tiiger hüppab koolis, Vooremaa

20.11.2008 Tiiger kaasajastab õppimismeetodeid, Koit

21.11.2008 Tiiger hüppab koolis, Põhjarannik

25.11.2008 Koolis ei saa enam läbi üksnes gloobuse ja joonlauaga, Hiiu Leht

11.12.2008 Tiiger Eestimaa koolides, Virumaa Teataja

Eesti vajab otsuseid

2008-11-13

Kiire tõus majanduses on asendunud langusega. Riik tõmbab oma kulutusi koomale, et vähegi ots otsaga kokku tulla. Viimastel nädalatel on hakanud tulema ka murettekitavaid teateid omavalitsustest. Kui vallas või väikeses linnas on üks suur tööandja, annab selle kõikumalöömine valusa hoobi inimeste sissetulekutele ja seeläbi ka omavalitsusele.

Öeldakse, et rasketel aegadel on kergem teha raskeid valikuid, sest vajadus muudatuste järele on selgemini tajutav. Praeguseks on selge, et midagi tuleb ette võtta. Et vältida riigina viimase viie hulka langemist, peame hakkama taas avatult mõtlema. Aukude lappimisest enam ei piisa, vaja on struktuurseid muutusi.

Tugevad saavad hakkama
Eesti on hõreda asustuse ja väheneva rahvaarvuga maa. Üle poole rahvuslikust rikkusest tekib pealinnas. Meil on 227 valda ja linna, mis erinevad majakõrguselt küll suuruse, kuid mitte kohustuste poolest. Üle poole omavalitsustest on alla 2000 elanikuga. Inimeste arv väheneb veelgi ja kõige kiiremini just väikestes omavalitsustes, nii et nõrgemad jäävad veelgi nõrgemaks. Mida väiksemad ja viletsamad on omavalitsused, seda rohkem minnakse aga vallakeskusse ainult selleks, et Tallinna bussile istuda. Seda ei saa Eesti endale lubada.

Suurte keskuste tõmbele saavad vastu seista ainult tugevad omavalitsused. Vallad ja linnad, mis suudavad ligi meelitada töökohti ning luua inimestele meeldiva elukeskkonna. Omavalitsused, mis on reaalselt võimelised korraldama haridust, ühistransporti, jäätmevedu ning pakkuma sadu muid teenuseid, mille osutamine nende kohustuseks on. See eeldab piisavat elanike hulka, kelle maksutuludest maksta palka kompetentsetele spetsialistidele ja teha investeeringuid tulevikku.

Kes ees, see võidumees
Pea liiva alla peitmine enam ei aita. Rahvaarvu vähenemise, linnastumise ja majanduslike raskuste süvenedes vajadus tugevate omavalitsuste järele jääb ja kasvab. Võidavad need, kes seda mõistavad ja kohe ühinemise ette võtavad. Neil, kes mõtlevad oma valla käekäigu ja inimeste heaolu peale, on põhjust muudatusi ainult tervitada, mitte karta. Kes jääb paremaid aegu ootama, liidetakse hiljem paratamatult, aga siis juba riigi kehtestatud ühtsetel tingimustel.

Ühe rehkenduse asemel mitukümmend
Eesti killustunud halduskorraldus on oma aja ära elanud. Paraku ei ole riik praegu poliitilistel põhjustel valmis tegema selget otsust selle muutmiseks. Paljud omavalitsused kaaluvad aga olukorda oma elanike heaolule mõeldes kindlasti ratsionaalsemalt. Loodan, et seniste ühinemiste positiivseid kogemusi nähes sünnib ühe edasi lükatud otsuse asemel kümneid teisi, mis Eestit tugevamaks teevad.

Vabatahtlik ühinemine pole lõplik lahendus, aga see on vajalik samm Eesti tugevamaks muutmiseks. Julgustan kõiki oma kodupaiga arengule mõtlema ja omavalitsust liitumisplaanide tegemisel igati toetama.

Artikkel ilmus Siseministeeriumi poolt väljaantud trükises "Kaks pead on kaks pead - ülevaade omavalitsuste ühinemise eelistest" (pdf)

Kolm tuhat krooni linnapeale

2008-11-07

Türi valla kolmanda sünnipäeva kontsert-aktus Oisu rahvamajas oli kena - pidulik ja samas kodune. Suurepäraste solistide kõrval oli sõna otsese mõttes SUURüllatajaks valla ühendkoor. Nõnda saime kuulda säravat individuaalset annet kõrvuti mitme kollektiivi huvitava sulamiga. Mõistagi oli pidulikum osa valla aumärkide kätteandmine - põhjendatult ei oldud kitsid ei lillede ega heade sõnade poolest.

Aga ühe asjaga läks asi küll vussi. Kui vallavanem tunnustas aktiivseid külavanemaid, kes on kütuse mõistagi auga välja teeninud, siis seejärel avaldas ta imestust, et linnarahvas pole nii aktiivne olnud ega pole suvatsenud endale linnapead valida. See märkus oli piinlik ja kohatu. Nimelt ütleb seadus, et "VOLIKOGU võib võtta vastu vallasisese linna linnapea, aleviku, alevi- ja külavanema statuudi, milles määratakse vallasisese linna linnapea, aleviku, alevi- ja külavanema valimise kord, kandidaadile esitatavad nõuded, õigused ja kohustused ning volituste kestuse periood." Seega on just valla volikogu oma töö pooleli jätnud, sest külavanema statuut sai kinnitatud juba kaks aastat tagasi, kuid linnapea küsimuseni vaatamata korduvatele meeldetuletustele pole jõutud.

Seadus mõistagi ei kohusta volikogu tegelema ei külavanema ega linnapea statuudiga, kuid kellelegi teisele seadus ka volitust ei anna. Jah, eks on ju nähtud, et tullakse kokku ja kuulutatakse keegi kuningaks või presidendiks ning vahel teeb seda mõni inimene ka ise ja ainuisikuliselt. Kuid meie eesmärk pole ju nalja teha. Meil on vallavalitsuses tööl tublid ametnikud, kelle üks tööülesandeid on eelnõusid ette valmistada, kuid selleks on vaja volikogu poliitilist tahet. Külavanemale võidakse valla poolt hüvitada tööga seotud kulutusi 2500 krooni aastas. Võib arvata, et ka linnapeale tuleks osa kulutusi hüvitada.

Et volikogu säästu ettekäändel jällegi teemat kalevi alla ei paneks, siis minult on järgmine lubadus: alates hetkest, mil volikogu on kinnitanud linnapea statuudi ja linnapea on ka valitud, maksan valla kassasse kolmel järjestikusel aastal 3000 krooni linnapea tegevusega seotud kulude katteks. Loodan, et koalitsioon oma lubaduse täidab ning ka Türi saab linnapea!

Peaminister, tule ja avita!

2008-11-06

Septembri lõpus kinnitas peaminister Andrus Ansip Riigikogu kõnepuldist, et 2009. aasta riigieelarvet iseloomustab kõige ilmekamalt sõna «tasakaal». Seda mitmes tähenduses.

«Esiteks on see tasakaal fiskaalpoliitilises mõttes, tasakaal riigi planeeritavate tulude ja kulude vahel. Raskete vaidluste saatel on sündinud tulemus, mis asetab valitsusliidu ambitsioonid, lubadused ja unistused reaalsetesse rahalistesse raamidesse. Me ei kuluta üle oma võimaluste, me ei ela oma tuleviku arvel,» kinnitas peaminister.

Paraku oli juba siis teada, et maailmamajandus ei muutu paremaks. Äärmuslike prognooside kohaselt on lähiajal ees ootamas ajaloo valusaim finantskriis. Seda peaminister tunnistada ei tahtnud ega suuda teatud määral tunnistada ka täna.

Juba on selge, et käesoleva aasta eelarvesse jäävad augud ning nende lappimiseks tuleb käiku lasta reservid, see tähendab möödalaskmiste katmist tuleviku arvelt.

Veelgi hullem on lugu 2009. aasta eelarvega. Peaminister lubas, et tema juhitud valitsus ei koosta mingil juhul puudujäägiga eelarvet. Tasakaalus eelarve olevat Reformierakonna kaubamärk ning sellest ei kavatsetavat taanduda mingil juhul. Nüüd on asi kahjuks teistmoodi.

Eesti Panga majandusprognoos 2009. aastaks lõi eelarve eelnõu täiega uppi. Kolmeprotsendilise kasvu asemel ootab Eesti majandust kaheprotsendiline langus. Eelarvele tähendab see seitsme kuni kümne miljardiga puudujääki kukkumist.

Sellist finantskuristikku pole taasiseseisvunud Eesti varem näinud. Ning taas reservide kallale minek tähendaks täiendavat tagasilööki riigi jätkusuutlikkusele.

Peaminister pole majanduspoliitiliste seisukohtadega välja tulnud. Ootaks selgeid sõnumeid, mis on need tegevused, millega valitsus olukorra lahendab.

Euroopa Liidu ja NATOga liitumine oli Eestile selge suunavõtt. Täna peaks see olema eurole üleminek, mis tähendab rahandussüsteemi stabiliseerimist, konkurentsivõime tõstmist võrreldes vanade ELi liikmesriikidega ning riigi usaldusväärsuse taastamist tervikuna. Ka sellise sõnumiga pole peaminister välja tulnud.

On ka siseriiklikke küsimusi, mille kohta ootaks selgeid sõnumeid nii peaministrilt kui tema juhitavalt erakonnalt. Nimelt peab riik üle vaatama oma efektiivsuse nivoo. See tähendab arulageda dubleerimise vältimist.

Üks ressursineelaja on näiteks omavalitsuste tohutu hulk. Paraku on just Reformierakond korduvalt haldusreformile pidurit tõmmanud. Lisaks tuleb üle vaadata seadusandlus, mis lõpetaks asjatu priiskamise. Kahtlemata ei tohi araks lüüa ka ebapopulaarsete, kuid vajalike otsuste ees.

Soodsa majanduskeskkonna loomiseks vajame toimivat infrastruktuuri nii maismaal kui õhus. Kindlasti tuleks tähelepanelikult üle vaadata, kas Eestist viib otsesild Berliini, Pariisi ja teistesse Euroopa keskustesse või on needki lähiajal kadumas.

Selge on see, et unistus raudteeühendusest Euroopaga jääbki vähemalt lähema kümne aasta jooksul unelmaks, kuid olemasolevad ressursid tuleb käigus hoida maksimaalselt.

Selge on see, et maksudega mängimine on ohtlik. Ma pole kindel, kas Reformierakond on sellest tänaseks aru saanud, kuid eelarvega näeme selgelt - tulumaksu alandamine maksab valusalt kätte. Kaudsete maksude tõstmine ei täida eesmärki, sest nendest on lihtsam kõrvale hoida tarbimise vähendamise kaudu.

Unustada ei tohi ka Eesti omi ettevõtjaid, kelle esindaja rahvasuus nagu olekski just Reformierakond. Kadunud on avatud poliitiline debatt, mis annaks ettevõtjatele kindluse, et nende olemasolu ning arvamused on olulised.

Meie tänapäeva suurim julgeolekurisk on energeetika. Meile ei meeldi Nord Stream, samuti tuleb minimaliseerida poliitilist sõltuvust Venemaast. Aga eeskätt tuleb otsida lahendusi Eestile endale. Peaminister on täna vaikinud. Ju otsib lahendusi ...

Samas on ka opositsiooniparteid hambutus olukorras. Keskerakond ei suuda esitada eelarvele muudatusettepanekuid. Kuidas peakski ta seda suutma, kui vaja on valusaid, isegi ebapopulaarseid kärpeid.

Oleme kuulnud küll unistusest taaskehtestada sotsialism, mis eksisteeris Eestis sunniviisiliselt 50 aastat. Need 50 aastat aga röövisid lisaks riiklikule suveräänsusele iseseisva majanduse. Sellel korduda lasta ei tohi, sest vastasel juhul kaob taas kord iseseisev Eesti riik.

Kokkuvõtteks - olukord on äärmiselt tõsine. Viimane aeg on reaalseteks tegudeks. Tänase koalitsiooni käes on võtmepositsioon ja temalt oodatakse tegusid.

6.11.2008 Peaminister, avita! Sakala

7.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Hiiu Leht

10.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Meie Maa

10.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Harju Ekspress

Ränk tee rehepaplusest talupojamõistuseni

2008-11-05

MISKI EI MÕJUTA inimeste käitumist tugevamini kui isikliku rahakoti kaudu kohale jõudev paratamatuse sund. Vabaduse puudumine Venemaal või Aserbaidžaanis ei pane masse liikvele, kui elujärg muutub paremaks ja töö eest teenitakse raha. Rahulolematus tekib alles siis, kui naftat enam vaja ei ole ja rahakäive langeb.

Ei maksa arvata, et inimesed Eestis tunduvalt teistmoodi mõtlevad. Kui laenuraha oli odav ja kõikjal valitses kasvu illusioon, elati selles vaimus, küsimata, kas see on loogiline või kui kaua see kestab. Hoolimata sellest et riik püüdis eri meetmetega ergutada sündimust, eelistas eestlane staatuse märgina pigem maju, autosid ja välist sära.

IGAS HALVAS olukorras tuleb mõelda, kas meil on sellest midagi õppida. Majanduslangus ei pruugi tähendada otsest ja kiiret väärtushinnangute muutumist, küll aga võib see kaasa tuua nii poliitiliste kui isiklike otsuste rea, mis pikas perspektiivis tagab Eestile kindlama ja stabiilsema arengu.

Ehk jõuab lõpuks pärale teadmine, et turustajate ja avalike suhete korraldajate asemel on vaja rohkem insenere. Ja näiteks seegi, et omavalitsus, kus vallamaja ise ongi suurim tööandja, ei saa olla jätkusuutlik.

KUIGI ILLUSIOONIDE kokkuvarisemine võib poliitikutele kalliks minna, maksab jätkuv riiklik soovmõtlemine kokkuvõttes veel teravamalt kätte. Päris rehepaplusest rääkimata.

Kui küsida, kas meil on viimastel aastatel riiklikul tasandil rehepaplust harrastatud, on minu vastus jah. Näidete rida on pikk, aga peatun siinkohal kolmel, millega me praegu tegeleme või peaksime kohe-kohe tegelema hakkama.

KÕIGE LIHTSAM ja nähtavam rehepaplus on see, et suurendasime märkimisväärselt oma eelarvelisi kulusid ja nüüd nüüd, kitsal ajal, on neid väga raske vähendada. Kui me aga ei taha tuleviku arvel elada, peame need kärped tegema.

Viimastel riigikogu valimistel jagati peaaegu eranditult rahalisi lubadusi ning üksteise ületrumpamisest ei suudetud hoiduda. Isamaa ja Res Publica Liidu hoiatav loosung «Õnn ei ole rahas!» polnud selles kontekstis just eriti mõistetav. Ka praegu pole kõik veel päris kaineks saanud.

TEINE REHEPAPLUSE element õõnestab ühiskonna moraali. Pean silmas erakondade rahastamist ja kontrolli selle üle.

Ehkki juba pool aastat tagasi sõnastati hulk konkreetseid muudatusettepanekuid, pole seniajani jätkunud poliitilist tahet nendega tegelda. Samas tuleks vajalikud sammud astuda enne järgmisi valimisi.

Kolmas näide on positiivne. Nimelt menetleb riigikogu praegu omavalitsuse finantsjuhtimise seadust. Sellega lõpetatakse senine praktika, mis võimaldab omavalitsuse tütarettevõtete või Riigi Kinnisvara kaudu võetud kohustused avaliku sektori võlabilansist välja jätta.

Jääb üle tänulik olla, et enamikul Eesti omavalitsustest jätkus talupojatarkust sel ahvatluste teel mitte liiga kaugele minna.

KÕIKI NEID näiteid saab üldistada põhimõttega, et raha ei pea olema läbipaistev ega piisavalt hoolikalt loetud. On aeg aru saada, et säärase mõtlemise ajastu on otsas.

Samas võib ette näha suurt hulka raskeid otsuseid, millega inimesed peavad silmitsi seisma. Keegi kaotab töökoha ja kellelegi osutub laenukoormus liiga suureks. Need on inimesed meie kõrval, keda peame toetama.

Valmis lahendusi pole olemas, aga rehepaplusega me neid olukordi ei lahenda. Edasiminekuks vajame hoopis tervet ja vastutustundlikku talupojamõistust.

05.11.2008 Ränk tee rehepaplusest talupojamõistuseni, Meie Maa

05.11.2008 Ränk tee rehepaplusest talupojamõistuseni, Sõnumitooja

07.11.2008 Ränk tee rehepaplusest talupojamõistuseni, Harju Ekspress

08.11.2008 Ränk tee rehepaplusest talupojamõistuseni, Elva Postipoiss

20.11.2008 Ränk tee rehepaplusest talupojamõistuseni, Lõuna Leht

Pension tuuakse ka tuleval aastal koju tasuta

2008-11-01

Et iga kuu on toonud analüütikutelt uue ja kehvema majandusprognoosi, on selge, et augustis riigikogule antud eelarve tulubaas juba käriseb ja ilmselt tuleb kasutusele võtta ka osa riigi reservidest, arutleb Kaia Iva.

Üht eelmise nädala Järva Teatajat lugedes ei uskunud ma oma silmi. Sotsiaalminister kaitseb ministeeriumi esitatud eelnõud, millega oleks pensionide kojutoomine muutunud kõikidele ühtviisi tasuliseks.

Ta teeb seda eeldusega, et riigikogu sellise lähenemisega nõustub.

Valed asusid poliitilise vahu teenistusse

Ometigi ütles IRL kohe, et ei anna heakskiitu, kui jääb arvestamata, et enamikus maakohtades puudub võimalus kasutada soovitatud pangateenust. Maal lihtsalt pole pangaautomaate ja ka paljudes maapoodides ei saa pangakaardiga maksta.

Hoopis arusaamatu oli näha ajalehes kolleeg Lengi musta tulevikku kuulutavat lugu. Ta on oma eksitava artikli kirjutanud pärast arutelu riigikogus, kus sotsiaalkomisjon oli juba vastu võtnud IRLi esitatud paranduse viia pensionid ka edaspidi kodudesse tasuta.

Miks Lenk selle maha vaikib, ma ei tea. Jääb mulje, et põhimõtet «mida halvem, seda parem» tahab osa poliitikuid viljeleda ka siis, kui tegelik elu selleks põhjust ei anna. Siis kõlbab ka vassida.

Samamoodi oleme olnud tunnistajad väidetel, et järgmisel aastal vähendab riik oluliselt busside dotatsiooni ja ega enam bussiga kodust välja saagi.

Ja et teid enam ei remondita, polekski bussidel mingit mõtet. Kõige lõpuks lajatab osav kõnemees «viimase tõe»: varsti võib koolid kinni panna, sest riik vähendab õpetajate palka.

Kõik need väited on valed, kuid kahjuks kõlbavad poliitiliseks vahuks hästi. Isegi nii hästi, et riigikogus annab opositsioon sisse arupärimisi laadis «kas olete oma hommikuse konjakijoomise lõpetanud».

Nii uhke on ju kuulata pool päeva kõikide meediakanalite uudistest, et minister X vastab riigikogu ees arupärimisele, kus ta peab selgitama, miks ja kui sageli ta joob konjakit, mis marki see on ja kas tal on kavas see komme maha jätta.

Kui arupärimisel vastates saab selgeks, et minister joob hoopis kummeliteed, siis kehitatakse õlgu ja kirjutatakse lehes, kuidas minister varjab oma joogiharjumusi.

Kuidas siis tegelikult on lood riigieelarvega ja kuhu on riik raha pannud, kui äkki on kõik otsas? Tegelikult ju riigi 2009. aasta eelarve suureneb, kuid suur osa kasvust on Euroopa Liidu sihtotstarbeline toetus.

Keeruliseks teeb olukorra mõistagi kõigepealt maailma majanduse jahtumine, mis eriti kõvasti annab tunda neis riikides, kus viimaste aastate majanduskasv oli tavatult kiire. Nagu see on olnud ka Eestis.

Teiseks on Eestis eelarve kiire kasv viimastel aastatel võimaldanud riigi püsikulusid samas tempos kasvatada.

Euroraha vajab lisaks Eesti omaosalust

Lisandunud on toetusi, on tõstetud pensione, kriitiliselt pole suhtutud valitsemiskuludesse.

Kolmandaks on meil võimalus järgmistel aastatel kasutada eurotoetusi, mida on 2009. aastaks plaanitud üle 10 miljardi. Aga need vajavad Eesti riigi omaosalust. Kui maksulaekumised ei suurene, tuleb riigi osa leida senistest jooksvatest kuludest, mis mõistagi pingestab olukorda veelgi.

Et iga järgnev kuu on toonud analüütikutelt uue ja kehvema majandusprognoosi, on selge, et augustis riigikogule antud eelarve tulubaas juba käriseb. Ilmselt tuleb kasutusele võtta ka osa riigi reservidest.

Opositsiooni pakutud pooltõed, millest eespool kirjutasin, riigieelarves kinnitust ei saa. Teede remondile läheb endiselt seaduses ettenähtud 75% kütuse aktsiisist. Õpetajatele kavandatakse 8% palgatõusu. Ühistranspordi dotatsioonid kasvavad järgmisel aastal 38%.

Ja mis selles artiklis on peamine: riik toob pensioni tasuta koju neile, kes liikuma ei pääse või kelle kodupaigas puudub pangateenus.

Aeg jookseb! Eesti vajab kiiresti terviklikku reformipaketti

2008-10-31

Eesti riik ei määra mängureegleid majanduses, ometi saame ka meie üht-teist teha, suurendamaks inimeste võimalusi heaolule. Meie võimalus tekkib meie hädade põhjusest - viimaseil aastail vohanud stagnatsioonist. Valdkonnad, mis on vajanud reforme kui põuane maa vett, on uputatud rahaga üle, nõudmata sisulisi muutusi.

Efektiivne riik võimaldab majandusel kiiremini kohaneda muutunud oludega. Minu usk ei ole kadunud, et turg on pikas vaates riigist efektiivsem. Vaatame praegu lihtsalt liiga lühikest ajahorisonti. Finantsturgudel toimuv näitas vaid, et riigi närv on turu närvist jõulise negatiivse korrektsiooni hetkedel palju lühem. Kas aga ka ratsionaalsem? Kahtlen. Valitsuste arusaam varade väärtustest põhineb enam valijate ootustel kui fundamentaaltegureil või nende tulevikuvõimalustel raha teenida ja varade väärtust kasvatada.

Ebaefektiivsust saab ravima hakata vigu ja olukorda tunnistades. Peame jõudma arusaamiseni, et arengu võti pole üksikuis kontekstivälistes ideedes, vaid riigi arendamise süsteemses käsitluses. Seni tegeldakse loosungite (ka õigete) süsteemitu väljakarjumisega: langetame tulumaksumäära, kehtestame sotsiaalmaksu. Ja võib isegi kahtlustada, et poliitiliselt kõlavad n-ö majanduspoliitilised loosungid on üks peamisi ühiskonna ressursside ebaefektiivse paigutuse põhjusi. Riigieelarve peegeldab seda ilmekalt.

Eesti riik selge plaanita edasi siit ei saa. Koalitsioonileping see plaan enam ei ole. Ja see ei saa olla ametnike-poliitikute monopol - nende usalduslimiit on madal. Meie võimaluste sõnastamisesse tuleb kaasata kogu akumuleerunud teadmine akadeemilisest sfäärist.

Veel ei ole ühiskonnal piisavalt valus, reformid on populaarsed abstraktsel tasandil. Reformide saatanlikud detailid kohutavad inimesi. Koos surutisega kasvab ka nõudlus muutuste järele.

Esiteks, majandusarenguks vajalike baaseelduste muutmine eesmärgiga riigi efektiivsust oluliselt suurendada. Sama raha eest rohkem ja õigemaid asju. Võtmevaldkonnad oleksid siin.

1. Haridus. Võtmesõna on kvaliteet. Üldhariduses pearahasüsteemi rakendamine, erinevate omandivormide, koolitüüpide ja nende konkurentsi soodustamine. Kutsehariduses siduda koolid nõudlusega, st ettevõtjatega koos koolide privatiseerimisega neile ja nende organisatsioonidele. Kõrghariduse tasemel saata hulk meie paremaid ajusid välismaale õppima ja kärpida oma ülikoolide arvu neile esitatavate kõrgemate nõuete kaudu drastiliselt. Kvaliteetse hariduse tagamiseks igal tasandil on Eestil ressurssi oluliselt väiksemas arvus õppeasutustes. Meie konkurentsieelis saab olla ideedes, mitte musklites.

2. Tervishoid. Isikustatud tervisekontode süsteemi rakendamine, millele laekub osa inimese ravikindlustuse maksest. Kolmesambaline raviteenuste rahastamise süsteem: solidaarselt makstavad suuremahulised teenused, tervisekontode kaudu kaetavad üldteenused ja oma taskust rahastatavad teenused (nt hambaravi).

3. Sotsiaaltoetused. Lõpetada laustoetamine, viia toetused vajadusele põhinevaks ja testivale alusele.

4. Administratiivpoliitika. Avaliku sektori tegevus tuleks paljuski kujundada ümber enam Eesti inimeste huvide põhiseks. See võimaldaks käsitleda teisiti kogu halduskorraldust, sh territoriaalset, ja saavutada suur ühiskondliku kogukulu kokkuhoid efektiisuse kaudu.

Teiseks, atraktiivsuseeldused kapitali hoidmiseks/sidumiseks. Need on eeldused, millest räägitakse kõige enam, kui jututeemaks on majanduskeskkonna paremaks muutmine.

1. Maksukeskkond. Märksõnad on stabiilsus ja ennustatavus. Siin on asjad tõesti halvad. Mis ennustatavusest me saame rääkida, kui kaks kuud enne eelarveaasta algust pole ettevõtjatel selgust, milline ettevõtte tulumaks hakkab 1. jaanuarist 2009 kehtima. Tunnistan ausalt: olen selles poliitikas ise teatud ideoloogilises kimbatuses, kuidas minna edasi. Kas muuta maksusüsteem tõeliselt proportsionaalseks: madalate määradega, erandite ja mahaarvamisteta. Või muuta kurssi: teha Eesti kapitalile magusaks erandite kaudu, olla paindlik, pakkuda personaalset lähenemist. See oleks atraktiivne, kuid kahtlen, kas saame sellise lähenemise administreerimisega hakkama.

2. Tööjõud. Jumal tänatud - siin midagi toimub töölevõtmise ja vallandamise paindlikkuse suurendamise ning kulude vähendamise osas. Vast saab uus seadus vastu võetud. Aga ma ei saa küll aru, miks enamik praegusi avalikke teenistujaid ei võiks tulevikus käia tööl töölepingu alusel. See lisaks haldusorganisatsioonile paindlikkust ja efektiivsust.

3. Energeetika. Valikud on laual. Siin on kõige olulisem hakata lõpuks otsustama, et oleks kindlus - energia oleks kättesaadav konkurentsivõimelise hinnaga. Tuumajõule pole alternatiivi. Investeerimine ühenduste võimsuse kasvu ja vabaturu lubamine on võimalus, kui me ise ei suuda otsuseid langetada.

Peame olema eestkõneleja Euroopa energeetikapoliitika kujundamisel - Euroopa peab lõpetama jätkusuutmatu poliitika, kus energeetika võrdub kliimamuutustega võitlemisega. Tuleb asuda tegelema Euroopa energiavarustatuse tagamisega, seada majanduse konkurentsivõime esikohale. See muutus lahendab paljud meie probleemid.

4. Konkurents. Väikeriigi puhul ei ole avatud konkurents mingi olemuslik objektiivne nähtus. Kui kõikjalt tuleb tõmmata maha, siis konkurentsijärelevalvesse tuleb panna raha juurde. Siinse riigi ebaefektiivsuse maksame kõik omast taskust kinni.

Kolmandaks: kvaliteedimärgiga müüdid loovad eeldusi. Kui kunagi põhines Eesti avatud majanduse müüt radikaalsel privatiseerimisel, proportsionaalsel tulumaksul või ettevõtete reinvesteeritud tulumaksu nullmääral, siis enam see ei kõla. Vaja on uusi märke, mis veaksid arengut. Selleks saab olla vaid euro kasutuselevõtt. Euro saavutamiseks tuleb finantspoliitikas palju teha, kuid ka tema viljad on magusad - kõigi meie heaolu kasv!

Tarkpead ja tainapead

2008-10-28

Nõukogude Eestis tehti kõige kiiremini ära küüditamised ja rahareformid. Praeguses Eesti Vabariigis on viidud kiiresti läbi krooni kehtestamine, põhiseaduse maksmapanek ja presidendi ametikoha ning valitsuse koosseisu muutmine. Kõik muu, näiteks omandi- ja maareformid, on veninud koguni paarkümmend aastat. Kui me nüüd tahame neis asjus tempot tõsta, kust me siis leiame tainapeade hulgas nii palju tarkpäid, et kärmem tempo meid hingetuks ei võta?

Mõisted selgeks!

„Õhukest riiki" kui rahvusvahelise õiguse mõistet pole olemas. See on kujund. Küll on olemas pikk rida tähtajalisi kohustusi ning ennekõike neid tähtaegu endid, mida me kas täidame või laiutame käsi. Nood kohustused algavad järgmise aasta eelarvest ning postituru avamisest, jätkuvad Eesti üleminekuga eurole, energeetilise konversiooniga Narvas kaheksa aasta pärast (2016) ja jõuavad Eesti oma tuumajaamani alates tänasest 15 aastat hiljem. Sinna vahele mahuvad/kuuluvad Orava piiriületuskompleks, Tallinna-Tartu-Luhamaa kiirtee, sillaehitus Virtsust Kuivastusse, raudtee-ringtee Muugalt Paldiskisse ja palju muud. Kõik need on tähtajalised ettevõtmised, sest rahvusvahelise raha osakaal on sedavõrd suur.

Haldusreformi tähtaegu - ja see ongi jabur - annab aga nihutada, ainult et kust võetakse raha selle läbiviimiseks kolme aasta keskel, kui puudub raha postiljoni palkamiseks ainumaks kvartalikski? Linnasisese, maakonnasisese ja linnadevahelise ühistranspordi korraldamine reformib mis tahes haldust ilma igasuguse poliitilise dokumendita ega küsi seal keegi mingisugust konsensust.

Siinkirjutajal on asja postile viis korda päevas: hommikused lehed koduses postkastis (1), lõunased kirjad ja ajakirjad (2), kirjavahetus Internetis (3), pangauudised (4) ja leheputka (5). Ja on isegi hea, kui ühest putkast saab kõike, sest näiteks Tartu Kesklinna kaubahalli kioskisse tuleb Eesti Kirikut kõigest kolm eksemplari ja neljanda tahtja peab minema rahvamatkale. Keda või mida see palju korrutatud haldusreform õieti muudab ja millise kuupäeva kohale märgitakse tema algus ning millal ta ükskord lõpeb? Ilmselt pärast euro tulekut.

„Maavanem kui riigi käepikendus" on samuti kujund. Põhiseadus ei ütle käepikenduse kohta silpigi. Korratagu: kehtiv põhiseadsus tunnistab vaid linnu ja valdu. Sedakaudu peaksid riigi käepikenduseks olema linnapead ning vallavanemad. Kui peaks minema läbi mõte muuta senised maakonnad valdadeks, siis mismoodi hakkaksid suhtlema isekeskis Harju vallavanem Värner Lootsmann (Keskerakond) ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kes on sellesama Keskerakonna juht ehk parteilises mõttes Värner Lootsmanni leivaisa?

Kas maavalitsus või maaviletsus?

Ent kõigepealt, haldusreformi süstemaatiliseks läbiviimiseks peaks eelarves aasta 2009 kohta olema reserveeritud kindel summa, mis ei saa olla vaba raha. Niisugust summat pole, sest poliitiline eesmärk on püstitamata. Järgmine hetk vastav summa planeerida tekib märtsis 2009, mil hakkab kujunema 2010. aasta eelarve mustand. Sel ajal on erakonnad kinni europarlamendi valimistega ja kohalike valimiste ettevalmistamisega. Rohkem kui Eesti riigi halduskorraldus huvitavad neid kohad esinduskogudes. Järelikult huvitab neid tugev linn või tugev tõmbekeskus - ja maavalitsusest saabki maaviletsus.

Praegu tuleb nii välja, et valdu on liiga palju, maavalitsused on viletsad, muist linnu on tegelikult külad, postiljonid lähevad liiga kalliks, kõrgkoole on ülearu ja ainult pottseppi on liiga vähe. Antslale lähim kingsepp tegutseb Võrus ning on nõukogudeaegne. See-eest on üle riigi puudu 600 filosoofiadoktorit, iga omavalitsusüksuse kohta keskmiselt kolm!

Mis puutub siia maaviletsus? Ega valla põhikool vaja filosoofiadoktorit poolitamisreeglite vallas. Põhikool vajab meesõpetajat, kes võtaks oma isapuhkuse välja hiljem kui abikaasa sünnituspuhkuse. Vald üksi seda probleemi lahendada ei jaksa, maakond aga võib - ent tingimusel, et ta pole vilets.

Järgmise aasta varakevadel möödub kümme aastat ajast, mil Mart Laari uus valitsus tõstis maavanemad keskvalitsuse ukse taha. Sõna otseses mõttes. Viga sai parandatud, ent hilja. Nüüd tundub mulle, et valitsuse ukse taha lähevad ka maakonnad ja maavalitsused.

Mis siis, kui ühel päeval selgub, et riigi ukse taga on rohkem inimesi kui seespool?

Oleme õppinud ehitama. Aga õieti mida?

2008-10-28

Inimene on kord kahjuks isekas. Mõtetele, mis meist endast kaugemale või kõrgemale ulatuksid, tuleb end vahel lausa sundida. Kergem on elada käesolevas hetkes ja mugavas tsoonis. Kes meist ei kogeks vahel süütunnet, kui juttu tuleb lastest, noortest, mida me nende heaks teeme või ei tee.

Väga suure osa oma õrnadest väljakujunemisaastatest veedab noor inimene koolis. Sellest, missugune see kool välja näeb ja kui kaugel kodust asub, sõltub väga palju. Huvitav, kui paljud vanemad on tahes-tahtmata sunnitud maakohtadest suurematesse linnadesse kolima just sel lihtsal põhjusel, et kooli pole. Või on, kuid vilets ja kole.

Ma ei ole kuidagi nõus mõttega, et tulevikus ongi enamik lapsi koos suuremates koolides, kus liigselt stressi ja kerge kurjaks muutuda. Me võiksime kaua rääkida, mis on kasulik ja tulus, kuid vahel on tarvis mõelda selles suunas, mida tegelikult vaja oleks. Milles on tulevikku? Mis on meie tegelik rikkus? Väidan, et lapsed.

Kas ei ole ilus kas või lihtsalt unistada lasterohketest väiksematest asulatest, mis on puhtad ja sõbralikud ning mida ilmestab maitsekalt ehitatud ja heas mõttes nüüdisaegne koolimaja. Või lasteaed-algkool. Palju asju siis elus algab unistusest. Mitte keegi meie eest seda maad üles ei ehita. Kui läheme kergema vastupanu teed, siis külvame kõik kohad kortermaju täis - kes neis ühel päeval elama hakkavad?

Lootus paneb tegutsema. Praegu räägitakse palju põlvkonnast, kes sündis meie hiljutisel ärkamisajal, kui kauaoodatud vabadus hakkas tunduma reaalne. See oli väga dramaatiline aeg ja siis oli kergem suurelt mõelda. Nüüd on rohkem argipäev.

Ega keegi meist ju unista, et maa taas vallutataks. Et siis taas vabaks pürgida ja uuesti sellega kaasnevat eufooriat tunda.

Tegelikult peaks elu kulgema rahulikult ja vaikselt, aastakümneid. Sajandeid. Ja ilma et meid ajendaks mingi eriolukord, peaksime tarkuses ja mõistlikkuses oma elu plaanima.

See tähendab, et kõige muu tähtsa kõrval ei tohi unustada koolide ja lasteaedade ehitamist - kuigi need pole just kasumlikud ja väikeste inimeste energiapuhangute tõttu vajavad vaat et igal suvel remonti.

Ma saan aru, et teen nalja - aga ehitamistahe tundub eestlastel olevat suur. Kogu seda tänu elamuehituse vähenemisele vabanevat energiat tuleks nüüd õigesti suunata. Kui inimesi on liiga palju hunnikus koos, mõjub see enamikule halvasti. Kui lapsi ja noori ümbritsev keskkond on kole ja hoolitsemata, näib see soodustavat vägivaldsust ja minnalaskmise meeleolu.

Meil on kohalikud omavalitsused, et oma asju kohapeal hästi valitseda. Ja meil on kohalikke ettevõtjaid, et kohapeal midagi head ette võtta. Mõni ütleb selle peale, et inimesi pole ja lapsi ei tule. Ma arvan, et see ei ole kogu tõde.

Esiteks - paljudele on sünnikoht kindlasti kallis. Sellega on seotud ilusad mälestused, nii mõnigi külavahetee, vana maja või puu räägib terveid lugusid. Tahaks sinna jääda, panna ise alus mitmele põlvkonnale. Samuti on kindlasti väga palju inimesi, kes tõesti linnast ära kipuvad, aga ei saa, sest seal pole kusagil lapsi koolitada.

Olete kindlasti nõus, et viimaste aastatega on Eesti õppinud ehitama.

Teatakse, kuidas teha seda kiiresti, hästi ja ka ilma raiskamata. Õpitud on teistelt ja ka omaenda vigadest. Samuti usun ma, et keegi meist ei ole südames õnnelik, kui kimbutama hakkavad mõtted väljasuremisest, hääbumisest, olukorrast, kus me enam ise omal maal hakkama ei saa ja keegi teine tühja koha täidab.

Vaevalt on meile see väike mereäärne maalapp antud, et uhkeks minna, isekas olla ja rumalalt, lühinägelikult elada. Seepärast lubage mulle see väike manitsus ja parasjagu emotsionaalne sõnavõtt lastest, maaelust ja koolidest.

Faktid ja karm reaalsus räägivad teist keelt? Võib-olla. Aga ajalugu näitab, et kõik siin ilmas ei allu loogikale. Lootus on tähtis. Unistamine ka. Ja siis need esimesed rasked sammud selles suunas.

Kas Reformierakond tahab kaotada Ida-Virumaal 4000 töökohta?

2008-10-23

Just nii hirmutav näeb välja tulevik, kui Reformierakond keskkonnaminister Jaanus Tamkivi kaudu oma plaanid teoks teeb. Riigieelarve lappimiseks vahendite leidmisel ei ehmuta tagasi isegi selliste asjade ees nagu kohalikud sotsiaalsed hävingud.

Vahendeid valimata üritatakse kätte saada iga viimnegi sent. Normaalse mõistusega inimesed tõrguvad seda uskumast. Oli ju Reformierakond see, kes enne valimisi korrutas, et maksud peavad olema madalad, sest siis on Eesti majandus konkurentsivõimeline.

Kaevandamistasude tõusu maksavad kinni tarbijad

Otseseid makse nad tõepoolest alandavad, kuid kaudsete maksude näol üritavad koorida meilt kõigilt kümme ja enamgi nahka. Ilmselt elavad senised Reformierakonna toetajad selle üle, aga mida teevad need, kelle palk on tunduvalt allpool Eesti keskmist - pigem sinna miinimumpalga poole?

Nimelt on keskkonnaministeeriumi plaan tõsta makse kaevandamisega tegelevatele ettevõtetele - ressursitasu praeguselt 11 kroonilt 20-le ja jäätmete ladestamise hinda seitse kuni kümme korda. Mida see tähendab põlevkivi kaevandavatele ettevõtetele?

Eraldi summasid pole ilmselt mõtet välja tuua, aga mis siis juhtub? Eesti Põlevkivi elab ilmselt edasi, kuna selle hinnatõusu maksame kinni meie - tarbijad. Kui palju selline maksude tõstmine elektrihinda muudab, seda näitab tulevik, aga kindel on see, et see ei piirdu 5- või 10protsendilise tõusuga.

Tagajärgedele ei mõelda

Mis saab aga teistest põlevkivi kaevandavatest ettevõtetest ja põlevkivitööstusest üleüldse? Ilmselgelt tähendab see seda, et ettevõtted ei suuda enam arengusse investeerida ning järgmise sammuna hakatakse töötajaid koondama. Kõige mustem stsenaarium on aga see, et ettevõtted panevad oma uksed kinni ja töötajad jäävad nende taha.

Kas sellise stsenaariumi käivitumisel on oma osa ka langeva reitinguga Reformierakonna ponnistusel uue töölepinguseaduse vastuvõtmisel, et koondamistasu on võimalikult väike, see on iseküsimus. Ehk proovitakse selle uue lepingu vastuvõtmisega ettevõtjatele mett moka peale määrida? Et ärge pabistage, meie aitame teil töötajad lahti lasta.

Tean siiski, et Ida-Virumaa ettevõtjad mõistavad, et korralik ja kindel töökoht on tagatis ettevõtete normaalseks eksisteerimiseks ning kindlus perede tulevikule. Seni õnneks on valitsuse mõningatel ministritel kaine arusaam sellest, mida selline tasude tõstmine Ida-Virumaa tööstusettevõtetele tähendab, ning nad on järjekindlalt seda plaani eiranud.

Loodame, et senine valitsust juhtiv erakond ärkab unest ja suudab olla üle ka mainelangusest. On oluline, et peaministripartei saab aru majanduse toimimise põhimõtetest ning lõpetab retoorika, et makse ja tasusid ettevõtetele on vaja tõsta, kuna nende omanikud teenivad kasumit. Kasumi teenimine ettevõtluses on normaalne ning mida paremini läheb majandusel ja ettevõtjatel, seda paremini läheb meil kõigil, sest ettevõtjatelt tuleb lisaks töökohtadele ka suurem osa annetustest ja sponsorrahast, mis lähevad eri valdkondadesse ja üritustesse, millest saame osa me kõik.

On meie riik paks või õhuke?

2008-10-23

Mis tahes haldusreformil on oma alammäär ja ülempiir. Ülempiiriks saab olla üksnes riigikorra muutmine. Vormiliselt on meie riigikord paigas alates aastast 1992. Mis on aga alammääraks?

Nende eestlaste jaoks, kes sattusid aastal 1966 kuulama briti laulja Tom Jonesi esitatud pala "Green Green Grass of Home", meie keeles "Kodu ja ristikhein", sai uudiseks olla ainult meloodia ja Jonesi hääl. Ernst Enno "Kojuigatsus" oli ilmunud juba 1909: "Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad". Ilmselt liialdan, kuid lugedes meie haldusreformide kohta käivaid pabereid, tundub, et mitte ükski nende (kokku)kirjutajatest pole Ennost tegelikult aru saanud.

Olen näinud talu, millelt haldusreform võttis esiti kaevu. Siis lauda, muist krunti ning lõpuks ka osa õueaiamaad. Kõik haldusreformi huvides, sest "riigikaitse" nimel ehitas Nõukogude võim Miiduranda maa-alused laod. Tagasi polnud sealt saada midagi ja 40 aastaga oli talukoht hävitatud.

Ministrit huvitab omavalitsuste arv, mitte ülesanne

Praegu räägitakse palju sellest, mida süstemaatiline ja tähtajaliselt piiritletud haldusreform võiks anda. Vähem tuleb jutuks see, kui palju see maksab. Sootumaks pisut on võetud kõne alla, mida viib haldusreform enesega kaasa ja võtab ära. Ega ta inimesi ei muuda! Ta muudab elamist.

Kehtiv põhiseadus ei sätesta, mis on riik, vabariik ja kohalik omavalitsus. Need mõisted lihtsalt on ja ega olegi põhiseaduse asi asendada entsüklopeediat või filosoofilist leksikoni. Ainult et kui need sõnad ja arusaamad lähevad omavahel sassi - mis on juba juhtunud -, siis on vaja majja pisukestki korda. Kujund "õhuke riik" seda ei loo. "Paks riik" võiks olla diktatuur, mis ei pruugi olla aga käsumajandus. Haldusreformi ülevalt alla viib kiiresti läbi ainult paks riik. Niisugust meil ei ole. Kas meie tulevikuks saab siis dünaamiline tasakaal paksu omavalitsuse ja õhukese riigi vahel? Ja me hakkame elama kord paksude, kord jälle peenikeste juures?

Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler (IRL) on pakkunud välja, et praegused maakonnad muudetaks valdadeks. Ilmselt ta ei mõista, mida see enesega kaasa toob. Teda huvitab omavalitsusüksuste võimalikult väike arv õhukese riigi korral. Just arv, mitte haldamise funktsioon.

Haldusreform kui võimu eluea pikendus

Funktsioon on näiteks tee pikkus apteekri, perearsti, uuringukeskuse ja operatsioonitoa vahel. Siinkirjutaja jaoks ühest kuni kahesaja kilomeetrini. Kuid funktsiooni saab mõõta ka ajas, näiteks kirja teelepanekust kuni selle jõudmiseni adressaadi kätte. Aeg-ajalt kirjutan ma ajakirja Keel ja Kirjandus kauaaegsele osakonnatoimetajale Heldur Niidule, kes elab Laagris, ning Tartu ülikooli eesti kirjanduse põlisele õppejõule professor Karl Murule, kes elab Elvas Arbi järve ääres. Üks paarisaja, teine veerandsaja kilomeetri kaugusel. Kui panna kiri neile posti reedel, saavad mõlemad oma ümbriku kätte alles esmaspäeval. Kaugus ei loe. Maksavad ainult kojukande päevad.

Haldusreformist kui üleriiklikust protsessist ei saa teha ühe erakonna poliitilist kapitali. Säärast kapitali annab vorpida valimiskorralduse muutmisest, mis ongi lähemate aastate valdav probleem - kust ja kelle seast sa saad oma hääled, järelikult ka võimu. Ainult et võim vajab haldusreformi üksnes siis, kui see pikendab tema eluiga. See viimane ei saa olla igavene.

Me oleme ehitanud üles - mitte küll harjani - õhukese riigi ja kalli võimu. Aeg on tulla keskpõrandale kokku. Kui me praegu määrame ajaks aasta 2011, siis roomame kohale nagu venivillemid.

No Reforms?

2008-10-23

Maailmast ja Eestist viimasel ajal kostvad majandusuudised tekitavad muret ka selliste inimeste seas, kes nende vastu tavaolukorras huvi ei tunne.

Praegust olukorda on korduvalt võrreldud 1929. aasta Wall Streeti kokkuvarisemisest alanud suure depressiooniga.

Tollase meenutamine peaks maailma praeguse kapitalismi surma ning riikliku sekkumise ülimust kuulutava hoiaku taustal sedalaadi sammude eest tegelikult hoopis hoiatama. Sest nagu viimasel aastakümnel avaldatud uuringutulemused osutavad, ei tekkinud 1930. aastatel kogu maailma haaranud majanduskriis mitte börsikrahhist, vaid sellele järgnenud valitsuste sekkumisest majandusse. Just need sammud, millest eriti laastava mõju omandas protektsionism, viisid maailma majanduse pikaajalisse depressiooni.

Nii võib see ka praegu minna. Osalt on selles süüdi olnud needsamad valitsused, unustades, et turumajandus ei saa toimida iseenesest, vaid kindlate reeglite järgi, mida kehtestab ja mille järgimist tagab valitsus. Kuigi seda on kinnitanud kõik juhtivad turumajanduse teoreetikud alates Adam Smithist ja lõpetades Hernando de Sotoga, leiti mõnel pool, et valitsuse roll turumajanduses on vaid toimuvat kõrvalt vaadata. Sellest ekslikust hoiakust on aga veel rumalam vajuda teise äärmusse ning tõsta riigi roll majanduses määravaks.

Ohtlik kokteil

Eeltoodut kinnitab ka areng taasiseseisvunud Eestis. Eesti poleks suutnud sedavõrd edukalt turumajandusele üle minna, kui selle taga poleks seisnud valitsuse üsna karmikäeline poliitika reeglite kehtestamisel ning nende järgimise tagamisel. Tuletagem meelde kas või 1992. ja 1993. aasta panganduskriisi lahendusi. Erastamine ning paljud teised reformid tehti tugevat riiklikku sundi kasutades. Kõik see aitas Eesti majandusel kasvada kiiremini, kui seda suutis teha ükski teine üleminekumajandus.

Edu põhjustas Eestis paraku ülemäärast optimismi. Tekkis arvamus, et reformide aeg on möödas, valitsusel polegi enam midagi teha. Valdavaks muutus see arusaam parem- ja vasakliberaalseid erakondi ühendava KeRe koalitsiooni tekke järel. Tagantjärele vaadates tegi Eesti nimetatud aastatel mitu põhimõttelist viga, mille eest praegu kallilt maksame.

Esimene neist oli loobumine otsustavast tegutsemisest, et 2007. aastal eurole üle minna. 2007. aastal jäi see meist vaid 0,3% inflatsioonipunkti kaugusele! Selle saavutamine oleks olnud võimalik, kui tollane valitsus oleks söandanud otsustavalt tegutseda. Peaminister Ansipi tollane seisukoht „Mina pole nõus ohverdama kiiret majanduskasvu inflatsiooni alandamiseks" on osutunud rängaks veaks.

Teiseks põimusid „topeltliberaalses" valitsuses õnnetul kombel ettepanekud, mis normaalses olukorras üksteist välistavad. Parempoolsed valitsused tavaliselt langetavad makse ning vasakpoolsed tõstavad sotsiaalkulutusi. Nüüd asuti mõlemat korraga tegema. See segas kokku ülimalt ohtliku kokteili, mille tekitatud peavalust pole Eesti siiani suutnud üle saada.

Kolmandaks probleemiks oli loobumine igasugustest reformidest, lastes Eestil areneda isevoolu teed. Kurb on vaadata sellest tulenevat Eesti langust mitmetes rahvusvahelistes indeksites. Maailmapanga ärikliimaindeksis kukkus Eesti viis kohta, langedes selgelt tahapoole näiteks Gruusiast. Põhjust ei tasu kaugelt otsida - kui Gruusia juures seisis samas indeksis pikk loetelu reformidest, siis Eesti puhul tõdeti lakooniliselt: „No reforms!"

Ma ei soovi tegeleda süüdlaste otsimise ega poliitilise arveteklaarimisega. See oleks seda tobedam seepärast, et vähemalt praegust valitsuskoalitsiooni vaadates on kõik selle osapooled tekkinud olukorras ühtviisi süüdlased. Kõigi meie allkirjad on ebarealistlikule alusele tugineva koalitsioonilepingu all, koos oleme asunud seda ka ellu viima. Järelikult peame ka kõik praeguse olukorra eest vastutama. Vastutus eeldab aga vigade ausat ning avalikku tunnistamist.

Moratoorium maksudele

Mida siis teha? Üksikute väiksemate sammude kõrval tuleks leida jõudu keskenduda kõige olulisematele küsimustele. Tooksin neist välja viis punkti.

Peamiseks eesmärgiks tuleb Eestil seada eurole üleminek hiljemalt 2011. aastal. Sellele tuleb allutada kõik muu. Selleks tuleb seista eelarve tasakaalu eest, võttes endale selge kohustuse mitte tõsta selle saavutamiseks makse. Kui Eesti seda eesmärki ei saavuta, võivad tagajärjed olla hullemad, kui seda oma kõige halvemates prognoosides ennustada suudame.

Teiseks tuleb riik efektiivselt toimima saada. Haldusreformi kaudu suudaks Eesti vähendada bürokraatiat ning teha ruumi ettevõtluse arengule. Avaliku teenistuse reformi kaudu tuleb kaotada kulukad privileegid, muutes riigivalitsemise selgeks ning läbinähtavaks. Riigieelarve tuleb muuta paindlikuks, sidudes selle kaudu makstavad toetused lahti kõikvõimalikest tingimustest, olgu selleks siis keskmise palga kasv või inflatsioon.

Kolmandaks tuleb panustada ettevõtluskeskkonna parandamisele. Selle eelduseks on maksusüsteemi stabiilsus. Ettevõtte tulumaksusüsteemi ei tohi iga aasta muuta, see tuleb kindlalt paika saada. Uute maksude kehtestamisele või olemasolevate tõstmisele tuleb panna vähemalt mõneks ajaks moratoorium. Sama kehtib ka nende langetamise kohta. Vastu tuleb võtta majandusministri ettepanekud toetada eksporti ekspordigarantiide süsteemi kaudu, käivitada tegevuskava „targa raha" toomiseks Eestisse. Selle aasta jooksul tuleb vastu võtta uus töölepinguseadus.

Neljandaks peab Eesti meeles pidama, et parim majanduspoliitika on tõhus hariduspoliitika. Eesti kõrgharidussüsteem peab orienteeruma kvaliteedile, mitte kvantiteedile.

Viiendaks peab Eesti veel sel aastal langetama otsuse, kust ja kuidas tulevikus energiat saame, mis sisaldab ka otsust tuumaenergeetika kohta. Veelgi kiirem on konkreetsete sammude astumine energiasäästu alal: ehitusnormatiive tuleb muuta selliselt, et järsult saaks vähendada energiakulu.

Tegelikult pole üheski eeltoodud punktis midagi revolutsioonilist. Kuid muret teeb, et riik üritab endiselt pead liiva alla peita ning tõsistest reformidest hoiduda. Peamine on kokkuvõttes siiski see, kas suudame letargiast ärgata ja reaalselt tegutsema asuda.

Olla kord Tartu mehed Tartumaale kosja läinud...

2008-10-20

Haldusterritoriaalne jaotus ja kaartide joonistamine uuest haldusjaotusest on kujunenud vaat et haldusreformi põhiküsimuseks. Haldamise mõttes võivad aga nii riigile kui ka elanikele sobida nii suured kui väiksed omavalitsused. Kõik sõltub eesmärkidest, arengust ning omavalitsuste tegevust reguleerivast õigusruumist.

Põhimõtteliselt on meil valida, kas jääda olemasolevasse õigusruumi ja kujundada uus haldusjaotus selle järgi või muuta ka omavalitsuste tegevust reguleerivat seadustikku ning sobitada uus haldusjaotus sellesse. Hetkel püüame teha justkui mõlemat korraga, ise teadmata, millist tulemust kummalgi juhul soovime.

Kas sellisel omavalitsusel nagu Tartu Postimehe väljapakutud Suur-Tartu võiks olla tulevikku? Kas Tartu linn ja teda ümbritsevad neli valda on valmis sellist sammu astuma? Kas Tartu peaks ümbritsevaid valdu ihaldama?

Väike kaasavara

Kui Tartu poolt vaadates oleks selline konglomeraat suure äri ja turisminduse seisukohalt atraktiivsem, siis Tartut ümbritsevate valdade poolelt liitumist hinnates ei tundu see nii olevat.

Liitumisel on mõte vaid siis, kui uus omavalitsus hakkab toimima senisest paremini ja tõhusamalt. Uus peab vanaga võrreldes pakkuma rohkem võimalusi ning lahendama püsielanikkonna (ja ka riigi) jaoks senisest enam igapäevaseks eluks vajalikke probleeme.

Suur-Tartu puhul ei ole mustvalget lahendust, nii et võiks vastuseisukoha võtta vaid põhjendusega, et Tartu tahab endale edukaid omavalitsusi ja nende suurt raha.

Selline emotsionaalsel pinnal vastus ei pruugi vastata tegelikkusele, sest kas Tartul endalgi on praeguses olukorras ja õigusruumis arusaama, mida ta soovib, ja kas teda ümbritsevaid valdu tasub tõsiselt himustada.

Vaatame mõningaid suhtarve, mille alusel Tartut ja ümbritsevaid valdu hinnata.

Nelja valla 2008. aasta eelarvete maht ilma lisaeelarveteta on kokku pisut üle 220 miljoni krooni. Tartu linna eelarvest moodustab see13 protsenti, samas kui liitumisega suureneks elanike arv 16 protsenti.

Arvestada tuleb ka seda, et toetuste osa Tartu eelarves on väiksem kui valdadel kokku, vastavalt 31 ja 41 protsenti.

Kui kõnelda Tartule lisanduvatest «sadadest miljonitest kroonidest», siis valdade koondeelarve sellesse suurusjärku tõesti küünib, kuid raha hulk elaniku kohta ühinevas omavalitsuses väheneb ja nn oma raha tuleb valdadega uude eelarvesse kaasa pisut enam kui 130 miljonit krooni.

Tase langeb

Eelarveraha elaniku kohta on valdades veel arvestataval tasemel, moodustades Tartu samast näitajast 78 protsenti, tunduvalt nõrgem on aga võime investeerida.

Tartu eelarvest moodustavad investeeringud 30 protsenti, ümbritsevates valdades kokku vaid 11 protsenti. Nii et liitumise korral kasvataksid vallad investeeringute mahtu kaasavarana vaid 5 protsenti.

Kui lisada veel teed, mida uus omavalitsus peab hakkama hooldama ja renoveerima, ühistranspordi korraldamise, koolivõrgu, sotsiaalhoolekande, esmatasandi arstiabi jne, siis võib öelda, et liitumise korral uue omavalitsuse võimekus langeb.

Lisaks hakkaks uus omavalitsus talitama väga suurel territooriumil - tänane Tartu linn moodustab vaid 6 protsenti liituvate valdade kogupindalast. Haldamine tuleb kardinaalselt ümber korraldada, et jõuda omavalitsusüksuse alal hajaasustatud inimesteni. See kõik sööb palju enam haldusvõimekust ja raha, kui seda liituvad vallad juurde tooksid.

Tundub, et liituva omavalitsuse võime investeerida ning kogu oma territooriumil valitsemise praegust taset hoida (selle tõstmisest kõnelemata) tegelikult langeb.

Siin peituvadki valdade vastuseisu põhjused esmapilgul suurejoonelisele kavale.

On ka alust karta, et Suur-Tartu omavalitsuses ununevad liituvate valdade elanikud lihtsalt ära. Meie poliitiline kultuur on paraku selline ja valla taseme poliitikutel ning elanikel puudub võime ja oskus sellele vastu seista.

Omavalitsuste eelarved on omamoodi haldussuutlikkuse näiteks. Tartu linna eelarve on professionaalne, hästi arusaadav ning ülevaatlik, ent valdade eelarvete põhjal laekuvatest tuludest, kuludest ja investeeringutest ülevaadet saada on suhteliselt tülikas. Usun, et võimalikud ebatäpsustused siin esitatud tabelis ei muuda aga proportsioone ja võimalikke järeldusi.

Teene Tartule

Tartu lähivaldade pigem eitav suhtumine Tartuga liit(u)misele on mõistetav. Selle alus pole aga «rikkus», millest Tartu heaks loobuda ei soovita, vaid hirm ääremaastumise ees ja soovimatus saada suure linna kinnisvaraarenduse objektiks.

Seda vastumeelsust võib võtta ka kui teenet Tartule, sest idee autorid ei saa ilmselt isegi aru, mida selline liitumine linnale kaasa tooks. Tartu linn ei saaks praegustes oludes uue ülesandega lihtsalt hakkama, selleks on vaja aega ja arengut.

Kui sarnaste suhtarvude järgi hinnata võimalikke probleeme teiste linnade ja neid ümbritsevate valdade puhul, siis on näiteks olukord Elvaga parem, mis aga ei tähenda, et ka seal ei oleks probleeme, kui suund Suur-Elvale võtta.

Võib mõista, miks ümbritsevate omavalitsustega on ühinenud väiksemad keskused - liitujate proportsioonid on lihtsalt võrreldavamad. Aga ka väiksematel ei ole liitumised läinud lihtsalt ja iga tulemust peab eraldi analüüsima.

Kindlasti tuleb liitumistest kõnelda ka edaspidi, selgitada, kui palju peab selles olema omaalgatust, riigi abi ja suunamist ning teadlaste analüüsi. Olulised on need kõik, kuid just analüüsist jääb meil puudu ja kõvemini kõnelevad emotsioonid, juhtigu neid siis kinnisvaraarendus või kartused ääremaastumise ees.

Pension tuleb maal tasuta koju ka edaspidi

2008-10-16

Riigikogu sotsiaalkomisjon kiitis heaks põhimõtte, et seal, kus pangaautomaat kaugel, peaks pensionide ja hüvitiste kojukanne ka edaspidi olema tasuta.

Riigil on rasked ajad ja raha on vaja kokku hoida. Ühe säästukohana on välja pakutud võimalus muuta pensionide postiga kojukanne tasuliseks. See ettepanek on rahalugemise seisukohalt arusaadav, sest kõne all olevad summad on päris suured. Eestis on ligi 300 000 pensionäri ja umbes kolmandik väljamaksetest tehakse Eesti Posti kaudu. Samas on raha ümbrikus liigutamine kallis ega kasuta ära tänapäeva võimalusi. Tundub ju loogiline, et pankadel võiks siin olla senisest hoopis suurem roll. Aga kas asi on päris nii lihtne?

Ühe vitsaga löömine ei ole võrdne kohtlemine

Kui lähemalt vaadata, selgub, et sotsiaalministeeriumi esialgne plaan kojukandetasude kehtestamiseks "võrdsustas" kõik pensionärid. Tõsi, pangakontod, kaardimaksed ja sularahaautomaadid on ammu saanud arvlemise standardiks. Linnas. Aga Eestis on küllalt väikesi kohti, kus panka pole, automaati pole ja kaardiga maksta ei saa. Ega peale posti jäägi muid võimalusi. Valik - pank või post - tegelikult puudub. Kojukandetasude ühetaoline kehtestamine maal teenustest kaugemal ja suuremates keskustes elavatele pensionäridele ei oleks kindlasti võrdne kohtlemine.

Kojukandetasu kehtestamine mõjutaks maal elavaid pensionäre palju valusamalt, kuna paljudest küladest või väikeasulatest asub lähim pangakontor või -automaat kümnete kilomeetrite kaugusel. See tähendaks lisakulu, et reisida raha saamiseks kodust keskasulasse. Paljude jaoks on liikumine piiratud tervise või transpordivõimaluste puudumise tõttu. Ka sularaha asemel kaardimaksete kasutamine on paiguti piiratud alternatiiv, sest kohalik kaubandus võib toimida vaid sularahapõhiselt ja mingit kohustust võimaldada pangakaardiga tasumist külapoel ei ole.

Vahel on nii, et kõigile samade reeglite kehtestamine võib küll tunduda võrdse kohtlemisena, aga tagajärjeks on hoopis ebavõrdsuse suurendamine. Linnas on pangateenus tõesti reaalne ja isegi mugav alternatiiv pensioni sularahas väljamaksmisele. Ka see on ilmselt paljudele harjumatu, aga võimalus on olemas. Paljudes maapiirkondades see võimalus puudub. Esialgses ettepanekus kojukande tasuliseks muutmise kohta mainiti 5%-list tasu, mis keskmise pensioni juures tähendaks umbes 200-kroonist lisakulu. Läbirääkimiste käigus see summa ilmselt langeks. Usun aga, et ka näiteks 70-kroonine makse oleks meie eakatele äärmiselt ebameeldiv üllatus.

Maapiirkondades kojukanne tasuta

Mul on hea meel, et riigikogu sotsiaalkomisjon toetas minu mõtteviisi ja otsustas kirjutada eelnõusse sisse sätte, et hajaasustusega piirkondades ning asulates, kus pangateenused pole kättesaadavad, jääb pensionide ning hüvitiste kojukanne edaspidigi tasuta. Ma arvan, et see on kindlasti õiglane nende inimeste suhtes, kes muidu oleksid sattunud selgelt ebavõrdsesse olukorda.

See muudatus ei puudutagi protsentuaalselt väga suurt hulka inimesi, sest rõhuv enamik pensionäridest elab Tallinnas või Harjumaal. See ei ole aga oluline. Oluline on, et vaatame riigis otsuseid langetades pealinnast kaugemale ja näeme ka inimest, mitte ainult statistikat.

16.10.2008 Vooremaa, Pension tuleb maal tasuta koju ka tulevikus

18.10.2008 Võrumaa Teataja, Pension tuleb maal tasuta koju ka tulevikus

21.10.2008 Koit

22.10.2008 Sakala, Näeme ka inimest, mitte statistikat

23.10.2008 Oma Saar, Pension tuleb maal tasuta koju ka tulevikus

Jaanalinnustrateegia

2008-10-15

Teada-tuntud lugu hirmunud jaanalinnust räägib ühest ohuolukorra lahendamise võimalikust viisist. On üldteada, et ohule võib vastu hakata, ohu eest võib jalga lasta või peitu pugeda. Jaanalindude peitumisviis põhineb aga veidi vildakal eeldusel: nimelt arvavad need linnud, et kui mina sind ei näe, siis järelikult ei näe ka sina mind. Peidan pea ära ja korras!

Jaanalindude ühiskond on sellise peitumisviisi heaks kiitnud, sest saagijahil kiskja piirdub tavaliselt ühe linnuga ja ülejäänud kogukonnale jääb mulje, et varjumine oli edukas - keegi ei näinud, et kedagi oleks söödud.

Kui juht ütleb, et pead peites on kogu kere peidetud, siis seda usutakse. Kui juht ise osutub juhuslikult lõvi poolt nahka panduks, valitakse uus, täpselt niisama tark asemele, sest keegi ju ei näinud, kuhu vana pealik jäi või mis temast sai. Reegliks on ka see, et mida madalama haridustaseme ja informeeritusega on kogukond, seda enam domineerivad seal jaanalinnureeglid.

Võlad kuhjatud aastatele 2011-2015

Kohalikele omavalitsustele on riik kehtestanud laenuvõtmise piiri, milleks on 60 protsenti oma eelarvemahust. Seda protsenti ette andes ütleb riik, et kui rohkem laenu võtate, siis mõne aasta pärast ei ole te enam võimelised neid laene tagasi maksma. Kas Pärnu linn kuulab praegu seda hoiatust?

Volikogust läbisurutud laene ja varalisi kohustusi liites ja siis eelarvest protsenti võttes võib jõuda erinevate tulemusteni, suurim neist 80 protsenti. Vähem kui aastaga on lisandunud linnakassale laen 127 miljonit ja koolide sihtasutusele laen 120 miljonit, spordihalli tarbeks tehtav võlg on suurenemas 131 miljonini. Peale selle jääb varem plaanitud 21 miljonit järgmisel aastal tagasi maksmata ja selle katteks võetakse uus laen.

Suur-Sepa hoone eest on lepingulised maksed tegemata ja neid lükatakse järjest edasi - kõik võlad on kuhjatud aastatele 2011-2015. Selline majandamine tugineb kahel kinnitusel: abilinnapea Simmo Saar usub, et 2011. aastal minevat kõik heaks, ja eelarve strateegia komisjoni esimees Jüri Kukk räägib, et linnal olevat selleks ajaks müüdavat vara kuhjaga. Ilmselt oodatakse tõelise Pärnu majandusime saabumist.

Kavalad rehkendused

Praegu esitab linnavalitsus linnavolikogule ja avalikkusele krutskeid täis tabelid ning kavalaid rehkendusi, mis koostatud ainsa eesmärgiga: teha lollile karjale selgeks, et jaanalinnul on pea peitmisest korralikuks varjumiseks küllalt.

Võetavad kohustused jagatakse mitmeks osaks (ehituskulu, riigimaksud ja intressid), luues selliselt näilisuse madalamast vastutusmäärast.

Selgitatakse, et koolide sihtasutuse võetavad laenud ei ole üldse linna laenud ja nende tagasimaksmine ei ole linnavõimu mure ja et laenu refinantseerimisega ei suurendata kohustusi, sest lisaintressid olevat pelgalt jooksvateks kuludeks. Enesepettus on saavutanud kõrgtaseme ja pidu läheb veel edasi.

Jaanalindudel aga olevat aju niisama suur kui silm ja seega näevad nad peaaegu kõike ning ainult nähtu tõlgendamisel tekkivat tõsised raskused.

Jaanalinnustrateegial on ju veel ka teine õpetus: pead liiva alla peites võib silmadki sulgeda - varjumine pidavat topelt tõhus saama. Arenguruumi jagub!

Intervjuu: Regionaalminister: "Omavalitsustele on oluline, milliseid signaale riik neile annab"

2008-10-10

Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler väidab, et valdade sundliitmise arutelu valitsuskoalitsioonis ärgitas omavalitsusi üksteisele ühinemisettepanekuid tegema ja liitumise üle aru pidama: "Omavalitsused vaatavad riigi poole ja on oluline, millise signaali riik neile annab."

Kas te kaks nädalat tagasi omavalitsuste sundliitmise ettepanekuga välja tulles tõepoolest uskusite sellele toetust leidvat?Lootsin küll. Aeg selleks ettepanekuks oli soodne: meie majanduses, riigieelarves on toimunud väga suured muutused, kogu situatsioon on hoopis teine kui aasta tagasi. Ühest küljest on selge, et riik peab otsustavamalt tegutsema. Teisest küljest on keerulistel aegadel lihtsam ühiskonnalt muudatustele toetust leida. Omavahelistes vestlustes on paljud poliitikud sundliitmise mõttega päri olnud - aga erakonna tasemel ei julgeta seda välja öelda. Vastustes ajas mitu erakonda "ujuvat" taktikat, rääkides hoopis teistest teemadest. Selles mõttes on mulle Rahvaliidu selge vastuolek isegi sümpaatne.

Miks selle liitmisega äkki nii kiire hakkas?

Kohalike omavalitsuste valimisteni oli jäänud veidi üle aasta ja oli vaja selgust, kas nende valimiste kontseptsioon on suuremaid muudatusi oodata. Kui kõik läheb hästi, ollakse kõik instinktiivselt selle poolt, et midagi ei muutuks. Paljud meie väiksed kohalikud omavalitsused said teenuste pakkumisega hakkama seetõttu, et majandus liikus kiiresti tõusujoones. See jättis mulje, et kõik läheb aina paremaks. Aga kui vaatame, kuidas rahvaarv aina väheneb, eriti väikestes omavalitsustes, kuidas väheneb eriti noorte osakaal... Paljude probleemidega, millega omavalitsused praegu tegelevad - näiteks prügimajanduse või ühistranspordi korraldamine -, pole otstarbekas tegeleda nii väikesel territooriumil, kus elab vaid tuhatkond inimest. Eesmärk peab olema selliseid teenuseid võimalikult loogiliselt pakkuda. Sellepärast esitasingi koalitsioonipartneritele küsimuse, kas nad on nõus mitte ootama vabatahtlikku ühinemist, vaid astuma selleks samme riigi poolt.

Kas 20 omavalitsust praeguse 227 asemel teile endale liiga radikaalne ei tundu?

Esitasin ju kolm alternatiivi: 15+5 ehk viis suurt linna ja 15 valda praeguste maakondade piirides; 15+5+osavallad (praegused omavalitsused, kus võiksid alles jääda ka valimisringkonnad) ning kolmandaks jätkata seda, mida aastatel 2000-2001 tegi Tarmo Loodus ehk siis ühendamine kihelkondlikul põhimõttel.

See 15+5+osavallad tundub mulle ratsionaalne ja teostatav. Kui läheme kihelkondliku süsteemi peale, on see võib-olla lihtsamini vastuvõetav. Aga mina näen siin seda probleemi, et kui paneme kaks naabervalda kokku, tekib alati identiteedi küsimus; inimestele on raske seletada, miks nende vald peaks kandma naabervalla nime. Maakondlik identiteet on tugevam, maakonnakeskust tunnistavad peaaegu kõik tõmbekeskusena.

Praegu on aga tulemus see, et soodustame vabatahtlikku ühinemist ja aitame sellele igati kaasa. Tahame tõsiselt arutama hakata ka seda, kuidas saab riik sekkuda, kui omavalitsus süsteemselt ei täida talle pandud nõudeid.

Kas sellest tuleb aru saada nii, et haldusreformi suhtes olete praegu täpselt samas seisus nagu oma ministriaja alguses?

(Pikk paus) Võib nii öelda küll, jah. Kui ma tööle tulin ja minult küsiti, kuidas nende muudatustega on, siis ütlesin, et praegu koalitsioonis sellist mandaati ei ole. Aga ma juhin tähelepanu, et aasta alguses vaadati paljusid protsesse riigis hoopis teistmoodi. Lootsin, et vahepeal on hakatud asju kainemalt ümber hindama. Aga ju ei ole olukord veel piisavalt muutunud. Riigil ja omavalitsustel võib tulla väga raskeid aegu, kus tuleb väga valusaid otsuseid hakata langetama.

Teie eelkäijale Vallo Reimaale heideti ette, et ta oma ligemale aastase ministriks oleku ajal mitte midagi ei teinud. Olete nüüdseks peaaegu sama kaua ametis olnud - mida teie teinud olete?

Ministri tööd ei saa hinnata ainult selle järgi, kas omavalitsusi liidetakse või ei. Oleme käivitanud mitmed regionaalpoliitilised toetusprogrammid. Olen väga aktiivselt tegelenud omavalitsustele suunatud e-teenuste käivitamisega. Peame oluliseks, et suudaksime tuua omavalitsused, eriti väiksed omavalitsused koostööle. Oleme võtnud tööle maakondlikud infotehnoloogia arendustöötajad. Valmimas on lastehoiu infosüsteem, mis tegeleb lasteaiajärjekordadega.

Kas Reimaa ideed, sealhulgas omavalitsusliitude tugevdamine, on nüüd päriselt kalevi alla pandud? Reimaal oli erisuguseid ideid ning väide, et kõik oli hästi kokku lepitud, ei vasta tõele. Oli ka idee, et maakondlikud omavalitsusliidud muutuksid avalik-õiguslikeks institutsioonideks. Sellele ideele ma praegu koalitsioonis toetust ei näe. Olen astunud samme, et omavalitsusliidud tugevneksid, näiteks olen valitsuses seisnud selle eest, et nad peaksid olema tulumaksusoodustusega mittetulundusühenduste nimekirjas. Nende avalik-õiguslikeks muutmist, niiviisi et nende otsused oleksid kohustuslikud kõikidele omavalitsustele - ka neile, kes liitu ei kuulu -, ma ei poolda.

Haldusreform on siis nüüd mõneks ajaks jälle päevakorrast maas?

Mis oli huvitav: kui me ühendamise idee välja käisime, siis paljud omavalitsused otsekohe elavnesid, mitmed hakkasid üksteisele ühinemisettepanekuid tegema, asja arutama. Nad siiski vaatavad riigi poole - neile on oluline, millise signaali riik neile annab. Selge, et võidavad need, kes otsustavad ise ühinemise kasuks. Nende positsioon, kes viimasteks jäävad, jääb paratamatult nõrgemaks.

Olen kuulnud päris paljusid omavalitsusjuhte ütlemas, et olnuks hea, kui see ühendamine Tarmo Looduse ministriks oleku ajal oleks ära tehtud. Üldiselt on suhtumine selline, et ühinemine on hea mõte, kuni see meid ei puuduta. Omavalitsuses, kus elab rohkem kui tuhat elanikku, leitakse, et alla tuhande elanikuga vald pole otstarbekas. Need, kus on elanikke üle kümne tuhande, leiavad, et ühineda võiksid need, kus elanikke vähem. Ühesõnaga: ühinemine on vajalik, aga tehku seda teised, meil, saate aru, on eriolukord.

Kas on üldse mõtet rääkida regionaalpoliitikast, kui tegelikkuses koondub kõik ikkagi suurtesse keskustesse?

Loota, et Eestisse jääb 227 tugevat keskust, on naiivne. Minu jaoks on küsimus selles, kas Eestisse jääb üks-kaks keskust või suudame neid luua kakskümmend; kas inimene läheb Misso vallast Võrru või läheb ta otse Tallinna. Kas me suudame tekitada kohapealset tugevat vastukaalu, tugevad keskused, tugevad omavalitsused, kes mõjutavad midagi. Kui väikesed vallad jäävad omavahel konkureerima, siis tervikuna vastukaalu ei teki. Kui me lihtsalt pealt vaatame, siis nii lähebki ja siis on küsimus ainult selles, kas tugevaks tõmbekeskuseks jääb ka Tartu või jääb selleks ainult Tallinn.

Kas haldame või oleme halvatud?

2008-10-10

Akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann (1805-1887) elas üle kümmekond haldusreformi. Sõna "jätkusuutlikkus" puudub tema suures Eesti-saksa sõnaraamatus (1869) arusaadavalt.

Seevastu sõna "haldama" seal leidub, ent tähenduses, mis on ootamatu. "Haldama" on Wiedemanni järgi "halvatust saama" ja ainult. Kõva kuulmise kiuste tegi Wiedemann elavast keelest ohtrasti märkmeid, koguni matustel. Kui ta sellegi sõna noppis kõnepruugist, pidi keegi maamats talle asja ära seletama.

Tegelikkus ja lora

Isamaa ja Res Publica Liidu volikogul 27. septembril Tartus ei arutatud haldusreformi üksikasju. Volikogu enamus toetas regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri jt ettepanekut tõmmata kohalike omavalitsuste praegust hulka koomale, alustada sellega 1. jaanuaril 2009 (ehk järgmise aasta eelarve menetlemise käigus) ja saavutada, et seda teeks valitsev koalitsioon ühel nõul. See oli ministrile poliitiline toetus, mitte tema nõrkade kohtade kriitika nagu Vallo Reimaa puhul.

Toetuse ta sai, reformi ei tule. Mõlemad tulemused olid ette teada. Kui IRL poleks oma ministrit toetanud, tulnuks ta tagasi kutsuda, endal koalitsioonist lahkuda ning lakkuda palju aastaid haavu. Reformi kiireks elluviimiseks oleks pidanud koalitsioonikaaslastele midagi ohverdama. Kust see roosamanna võtta, kui lähemal ajal tuleb elada vee ja leiva peal?

Tegelikkuses on Eesti halduskorraldust alates aastast 1989 muudetud mitu korda, küll piirkonniti, küll kihiti. Protsessi alguses see nii väga valijaskonna dünaamikaga seotud ei olnud. Nüüdseks on ning Euroopa Parlamendi 2009. aasta valimised on faktiliselt juba alanud.

Marko Mihkelson või Kristiina Ojuland ei esine juhuslikult, neil on sihik olemas. Mis see puutub näiteks Vaivara valla piiridesse? Puutub väga, kui mõelda reaalsele piiriületuskorrale Narva ja Jaanilinna vahel siitpoolt juba alates Sillamäest.

Küsimuse võib sõnastada järgmiselt: millal hakkab haldusreformi mingi paber kehtima ka õiguslikult ja millal paneb igapäevane elu end maksma ilma igasuguste paberiteta ning need viimased võib saata vaevamägede maile? Siiani on igalt vallalt nõutud oma arengukava. Nende kirjutamise eest on makstud ja isegi hääletatud.

Ühe valla koduleheküljel seisab lugeda: "Valla missioon on läbi kvaliteetse avaliku teenuse osutamise luua oma kogukonna liikmetele parimad võimalused kaasaegseks ja turvaliseks elukeskkonnaks, hariduse omandamiseks ning majandusliku heaolu saavutamiseks. /.../ Ettevõtlikkuse, säästlikkuse ja tervisliku elulaadi väärtustamiseks kaasatakse vallaelanikud oma piirkonna tervikliku arengu kujundamiseks."

Siim-Valmar Kiisleri üks mõtteid oli, et õige vald oleks praegune maakond. Ida-Viru kosmiliste mõõtmetega valla tulevasse arengukavasse äsja tsiteeritud lõik ei sobi, sest ta on puhas lora, pealegi on mitme valla arengukavad üksteise pealt jultunult maha kirjutatud. Maakonnast valla tegemine tähendab Eesti halduskorralduses nii suurt pööret, et selle läbiviimine eeldab diktaatori õigusi. Neid ei ole Siim-Valmar Kiislerile andnud mitte keegi, kõige vähem ta enese erakond.

Praktilised mured unistuste vahel

Vahepeal oli jutuks, et Keskerakonna käest tuleb Tallinna linn ära võtta. See on Kassiaru Jaska praalimine, sest vähesed on endalt küsinud, kust see tuleb, et Keskerakonda on reedetud küllalt vähe. Aastal 2011 täidab Tallinn Euroopa kultuuripealinna kohustusi. Erakond, kes siis meie pealinna valitseb, võidab sellest nii ehk naa. Sügisel 2009 otsustatakse see asi ära aga ilma igasuguse haldusreformita.

Kas ühistranspordi korraldus vajab üleriiklikku haldusreformi? Arvatavasti mitte, sest see korraldus muutub kütuse hindade tõttu märksa kiiremini kui vallapiiride nihutamine. Reaalselt muudab halduskorraldust postkontorite arvu kärpimine. Avalik haldus puutub asjasse väga vähe, kaugelt olulisemad on ärilised kaalutlused, sest postikorraldus on vale, kui ta toodab miinuseid. Jne.

Wiedemanni biograafil, samuti akadeemik Paul Aristel oli kombeks öelda, et mine püve püüdma, kaotad kanagi. Haldusreformi püveks on kujutelm, nagu saaks teda läbi viia ainult üks erakond. Sellesama reformi kanadeks on konkreetsed probleemid. Elamiskulud, ühistransport ja post (mitte ainult nemad!). Jätame neist mõne laokile ja olemegi Wiedemanni mõttes hallatud.

Intervjuu: Laar: haldusreform tugevdab kohalikke omavalitsusi

2008-10-09

Kuigi koalitsioonipartnerid lasid Isamaa ja Res Publica Liidu (IRLi) haldusreformi plaani põhja, usub erakonna juht Mart Laar reformi vajalikkusse, sest niiviisi tugevneksid tema hinnangul kohalikud omavalitsused.

Miks Teie koalitsioonikaaslased haldusreformist midagi kuulda ei taha?

Motiividest ma täpselt aru ei saa. Kui rääkida reformierakondlastega omavahel, siis nad ütlevad, et tegelikult on haldusreform õige asi ja tuleb ära teha. Niipea, kui tulevad poliitilised avaldused, öeldakse, et ei saa. Taolisest politikaanlusest pole ma kunagi aru saanud.

2001. aastal oli Tarmo Loodusel Eesti haldusterritoriaalse jaotuse kaart välja pakkuda. Praegu pole keegi mingit kaarti näinud. On see üldse olemas? Miks seda ei avalikustatud?

Looduse kavast oleme õppinud üht - pole vaja alustada kaardist. Kõigepealt tuleb kindlaks määrata, mis on selle reformi eesmärk. Kui see saab paika, tuleb edasi minna.

Mis on haldusreformi eesmärk?

Kohalike omavalitsuste ja kohaliku identiteedi tugevdamine. Reformi ei taheta teha sellepärast, et siis ei saaks enam kõike võimalikult palju tsentraliseerida. Silmakirjalikkus ajab mind mõnikord lausa marru, eriti kui räägitakse, et me peame omavalitsuste õigusi austama. Selle varjus toimub omavalitsuste nõrgendamine, võimu tsentraliseerimine. 227 omavalitsusest sõidetakse Eestis praegu lihtsalt üle, neil pole võimalust oma ega ka regiooni huvide eest seista. Kui meil oleksid olnud tugevad omavalitsused, kas siis oleks riigieelarve läbirääkimiste ajal tuldud ka nii hullule ideele, et kogu ühistransport ära kaotada? See idee oli ju laual. Tugevad omavalitsused suudaksid oma huvisid kaitsta või oleks neil nii suur tulubaas, et nad saaksid need küsimused ise lahendada.

Praegu võib tsentraliseerimine täie tambiga edasi minna. Mina seda ei salli ja väidan, et Eesti peab olema regionaalselt ühtlaselt arenenud, see on ka meie rahvusliku julgeoleku küsimus.

Kohalikku identiteeti peab hoidma, kohapealt võimu esindajat ära kaotada ei tohi. Nendes kohtades, kus ajalooliselt on olnud, peavad ka edaspidi võimuesindajad olema. Neid ei pea aga nii palju olema kui praegu.

Tarmo Looduse välja pakutud haldusreformi tegematajätmine 2001. aastal on Eestile ikka väga palju maksma läinud. Võtame kõik mõttetud ehitised, tühjaks jäävad koolimajad ja muu ning lööme kulud kokku. Oleksime saanud märksa rohkem teha, kui oleksime raha kontsentreerinud mõistlikesse kohtadesse ja mõistlikesse projektidesse.

Kahju, mida oleme saanud ainuüksi sellepärast, et üks erakond hakkas lähenevaid presidendivalimisi kartes vaatama, kui palju ta kaotab või võidab valijamehi, on hiigelsuur.

Teist korda me enam kaarti ei joonista. Kõigepealt küsime, kas teeme haldusreformi või ei tee. On selge, et täiesti vabatahtlikult seda reformi ei tehta. Või kui tehakse, kulub selleks rohkem kui sada aastat. See on täpselt sama hea idee kui teha rahareform vabatahtlikuks.

Meil ei väsita haldusreformi puhul rääkimast, et niiviisi hoitakse kulusid kokku. Saksamaa haldusterritoriaalne reform näitas, et kulutused suurtes omavalitsustes ei vähene, vaid suurenevad.

Ma ei arva, et haldusreformi eesmärk peaks olema ainult kulude kokkuhoid. Reformi eesmärk on omavalitsuste ja kohaliku identiteedi tugevdamine. Samal ajal hoitakse teatavas mõttes ka kulusid kokku ja kindlasti ei lähe suurte omavalitsuste ülalpidamine kallimaks. Kui hakkaksime lähtuma ainult kulude kokkuhoiust, hakkaksime valest otsast pihta.

Me suudame ressursse koondada ja ei tee enam mõttetuid kulutusi. Tulemuseks on parem haridus, parem infrastruktuur ja kõik muu, mida on Eestile ühtlaseks arenguks vaja.

Aeg veel ühe suure ja põhimõttelise reformi tegemiseks pole just kõige parem. RMK reform jättis maal tööta sadu inimesi. Keskkonnaminister teeb järgmist reformi, liites keskkonnateenistused, looduskaitsekeskuse ja keskkonnainspektsiooni. Jälle jääb maal hulga inimesi tööta. Rääkimata sellest, et kaovad postkontorid, koolid pannakse kinni. Ka võimaliku haldusreformiga jääks hulk inimesi tööta. Kusagil on taluvuse piir?

Probleem oli selles, kas jõuame haldusreformi selle valitsuse ajal ära teha või mitte. Ainuke võimalus oli aasta enne kohalike omavalitsuste valimisi.

Olen nõus, et aeg ei ole praegu kõige parem. Kuigi haldusreformist pole maainimesel midagi karta. Probleemid tulenevad sellest, et haldusreformi omal ajal ära ei tehtud.

Ega omavalitsused olnud RMK reformi ega ole ka praegu looduskaitsereformi juures partnerid, kelle käest midagi küsida.

Oleme tegutsenud selle nimel, et vallad tühjaks jäänud RMK metskonnahooned endale saavad. See oleks pidanud olema algusest peale reformi osa, külaelu keskused peavad alles jääma.

Miks Eesti riiki juhitakse kui kiire kasumi väljavõtmiseks loodud aktsiaseltsi, kus kõik, mis kohe kasumit ei anna, kuulub likvideerimisele?

Tasakaalustavat jõudu ongi vaja. Igal normaalsel riigil on see tasakaalustav jõud tugevate omavalitsuste näol olemas.

Miks iga koalitsioonierakond käib välja oma loosungeid ja omavahel ei suudeta enam milleski kokku leppida?

Ma ei tea. Meie küll muutunud ei ole, haldusreformi asja oleme pidevalt ajanud. Reformierakonna poliitika on ka järjepidev, nad on üks kord haldusreformi põhja lasknud ja lasid teist korda ka. Miks nii käitutakse, ei tea. Meie poliitikud vaatavad järjest rohkem, mida toovad neile järgmised valimised. Teadsime, et läheme riski peale välja. Mina teistmoodi ei oska. Miks ma peaksin istuma nagu hiir urus ja mõtlema ainult häälte peale, mis järgmiste valimiste ajal tulevad. Ega see haldusreformi jutt IRLile hästi mõju.

Kuivõrd tõsisteks sisuliseks vaidlusteks läheb Riigikogus tuleva aasta riigieelarve vastuvõtmisel? Kas tuleb lahing ainult opositsiooni ja koalitsiooni vahel või veel ka koalitsiooni sees? Opositsioon on lubanud, et kergelt nad eelarvet läbi ei lase.

Tahaksin väga loota, et koalitsioonierakondade kokkulepped peavad. Eelarve sai viimasel hetkel valmis, olukord oli väga pingeline. Toon ühe näite: päev enne tuleva aasta riigieelarve eelnõu üleandmist Riigikogule loen ma järsku valitsuse teadet, et on esitatud seaduseelnõu, millega võetakse represseeritutelt toetus. Õnneks saime selle tagasi.

Miks poleks tuleva aasta riigieelarve puhul võinud ausalt tunnistada, et see on defitsiidis? Miks valitsuskoalitsioon valis hämamise tee?

Ametlikult defitsiidis eelarve jaoks oleks võetud reservid täies ulatuses kasutusele. Siis oleks saabunud rahasadu üheks aastaks ja ega keegi mõtlema oleks hakanud, et midagi tuleb muuta. Et eelarvet tehes sunniti ministeeriumid oma kulusid üle vaatama, oli ainuõige samm. Julgen kinnitada, et kui reservid oleks käiku lastud, poleks seda sammu õnnestunud teha. Kõik tuli ikka läbi väga suure häda. Paraku oli see samm möödapääsmatu. Eesti riik on vahepealsetel aastatel otsustanud väga hästi elama hakata. Ma väga siiralt loodan, et Riigikogu liikme palk külmutatakse. See on ebanormaalne, et kui kogu riigis kõike kärbitakse ja külmutatakse, siis üks asutus virutab oma palgad lakke. Loodan, et Riigikogu suudab osade fraktsioonide selgele vastumeelsusele vaatamata otsuse langetada. Ja pole mõtet tulla rääkima, et tegemist on Põhiseaduse vastase sammuga. Põhiseaduse mõte on väga selge: Riigikogu ei saa tõsta oma palka. Et palgad külmutada, see õigus on meil olemas.

Kui augusti algul puhkes Gruusia-Venemaa konflikt, avaldas enamik Euroopa liidreid Gruusiale häälekalt toetust. Praegu on Gruusia suhtes väga ettevaatlikuks muututud. Miks?

Mingit suhtumise muutumist riikide tasemel toimunud ei ole. Suhtumine Gruusiasse ja Gruusia toetamine on jäänud samaks, nagu see oli augustis. Euroopa Liidu programmid käivituvad ja Gruusia integreerumine Euroopaga kiireneb märkimisväärselt. Ka viisalepingud ja kaubandust puudutavad kokkulepped on töös.

Küll on aga tunda teatavaid märke muutustest suhtumises Venemaasse. Mõned riigid on võtnud suuna n-ö pehmemale joonele. Euroopa peab väga täpselt jälgima, et Venemaa täidaks rahulepingut. See tähendab lisaks vägede väljaviimisele n-ö puhvertsoonist väga palju muid kokku lepitud asju. Kaasa arvatud ka rahvusvaheliste vaatlejate tegutsemisõigus Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Et Gruusia külade hävitamises ja kõiges muus selgust saada. Kuni seda pole tehtud, pole Venemaal mingit mõtet rääkida, et hakkame temaga samadel alustel suhtlema. See seisukoht tekitab Euroopas poleemikat ja nõustun, need märgid on teatavas mõttes õhus.

Euroopal on väga praktiline toimunut mitte unustada, kuigi Venemaa seda väga sooviks. Vastasel juhul võib toimunu korduda.

Kas on loota Gruusia võimalikult kiiret integreerimist NATO ja Euroopa Liiduga?

Näen positiivset tegutsemist Euroopa Liidu suunal. Gruusia ja NATO koostöö on tõstetud uuele tasemele. Mida see tähendab nende liikmelisuse tegevuskava suhtes aasta lõpul, seda on väga raske ennustada. Praegu pole see ka Gruusia jaoks elu ja surma küsimus. Viga tehti NATO tippkohtumisel Bukarestis, kus Gruusiale liikmelisuse tegevuskava ei antud. Paljud ütlesid siis otse välja, et see tähendab sõda. Mul on väga kahju, aga see ennustus läks täide. Enam hullemaks olukord minna ei saa.

Millal Te ise viimati Gruusias käisite?

Kolm nädalat tagasi, septembris. Oktoobris lähen uuesti. Ma üritan meeleheitlikult oma muljeid tsenseerida. Need olid liiga positiivsed, Gruusia olukord ei saa nii hea olla. Tbilisi nägi välja nii, nagu seal poleks sõda olnud. Mitte ainult väliselt, vaid ka inimeste käitumisest, hoiakust. Kui kaugemale sõita, siis oli sõja jälgi muidugi näha. Suhtumine oli hämmastavalt positiivne, ülesehitav, tulevikku vaatav. Ilmselt ma kohtusin valede inimestega, kuigi üritasin kohtuda tavaliste inimestega, ka ettevõtjatega.

Gruusia on kandnud tohutuid kaotusi, rahva meeleolu ja selgroog on alles, eks see nad ka sõja ajal päästis. See talv saab neil väga raske olema. Eelkõige põgenikeprobleemi tõttu, sest puhvertsoonid küll tehti, kuid neid pole ikkagi veel puhastatud ja inimestel pole võimalik koju tagasi minna. Milline on gruusia külade saatus Lõuna-Osseetias, seda ei tea keegi. Enamik põgenikke on just sealt pärit. See on riigile väga suur koorem, ja mitte ainult majanduslik, vaid ka poliitiline ning sotsiaalne. Venemaa teeb talvel kõik, et Gruusiat võimalikult palju nõrgestada. Venemaa eesmärk oli Gruusia valitsuse kukutamine ja seda eesmärki üritatakse meeleheitlikult, maksku mis maksab, saavutada.

Käisite ka Mustvee koolis ajaloo tundi andmas. Mille vastu õpilased huvi tundsid?

Küsisid lausa oma sugulaste kohta, kellest mõnda ma isegi teadsin. Veel tundsid õpilased huvi, millal metsavendadest uus raamat tuleb.

Millal see raamat siis tuleb?

Eks ta ole mul meeles mõlkunud juba ammu. On mõnevõrra kummaline, et keegi pole teemat üles korjanud. Ma kirjutasin esimese raamatu rohkem kui 15 aastat tagasi ja tollel ajal olid arhiivid kinni, raamat tugines kaudsetele allikatele ja mälestustele. Praegu on materjali võrreldamatult rohkem, saab täpsustada. Teema väärib kindlasti uut läbikirjutamist. Ja kui keegi seda ei tee, siis mul ei jäägi muud üle kui ise kirjutada. Nagunii tuleks teha uus inglisekeelne raamat, vana on maailmas hästi kaubaks läinud ja läbi müüdud.

Üks raamat on mul valmis, kirjutatud kahasse asjaarmastajast ajaloolase Toivo Kallasega. Tema on uurinud kuritegu, mis pandi toime Soome lahe kohal 1940. aasta 14. juunil. Nimelt tulistas nõukogude lennuvägi siis alla Eesti kaitsetu lennuki Kaleva. Teine raamat on 1944. aasta sarja viimane osa. Olles kirjutanud soomepoistest, Eesti Leegioni meestest, tuleb kirjutada ka Eesti Laskurkorpuse meestest. Ühelt poolt tuleb raamat Saaremaa lahingutest, teisalt on see katse kirjutada Eesti Laskurkorpusest teise nurga alt. Senini on enamik laskurkorpusest kirjutatust nõukogudeaegne õudus, nagu olnuks tegemist paadunud kommunistidega. See ei ole nii, sest olude ja juhuste tõttu laskurkorpusse sattunud meeste saatus oli ränk. Kõige suuremad kaotused olid just laskurkorpusel, neisse suhtuti kui kurjategijatesse. Lugu on sünge ja õigluse mõttes tuleb see ära kirjutada. Olen saanud kasutada palju seni avaldamata päevikuid ja muud materjali, mis annavad hoopis teise pildi.

Vastukaja: veskikivi Tartu linnapea kaelas

2008-10-09

Viimastel aastatel on linnavalitsus korduvalt üles näidanud oskamatust läbi viia hankeid nii, et töö saaks tehtud ning tulemus oleks ka maksumaksjale taskukohane.

Kõigil on veel värskelt meeles Kesklinnakooli remont milleks planeeriti esialgselt 44 miljoni krooni ja kus hanke tulemusena suudeti 82 miljoni krooni eest ehitada vaid võimla. Tänaseni kestab veel saaga Vabadusesilla ehitamise ümber, kus üle 160 miljoni kroonine hange tõstis silla ühe kalleimaks Eestis omataolise seas, kuid ei suutnud tagada silla õigeaegset valmimist.

Hämmastama paneb seik, et linnapead ei suuda eelnenud vigadest õppida. Ikka ja jälle tormatakse hanget läbi viima rapsides ning selget mõistust hoidmata. Nii tundub, et läheb ka seekord nn. äkitselt kerkinud ühistranspordi korraldamise probleemi lahendamisega. Juba on tunda, kuidas linnavalitsus on hakanud jälle hoidma kinni kramplikult müütidest „omavalitsus on halb peremees“ ja „konkurents paneb õige hinna paika“. Juba eos hakatakse välistama munitsipaalettevõtte võimalikku loomist kui ühte võimalust tagada linnakodanikele kindel ning tõrgeteta transport.

Kui see võimalus välistatakse, tekib ainult üks küsimus, miks on volikogu kinnitanud ametipostidele halbadeks peremeesteks olevad juhid?

See, et konkurents paneb õiglase hinna paika on muidugi õige. Kuid kas praegune olukord näitab üldse seda, et ühistranspordi korraldamise osas üldse toimib mingisugune konkurents. Arvan, et kahetsusväärselt sellel turul konkurents on nõrk või puudub üldse. Täna pole ühtegi firmat, kes hoiab jõude garaažides tagavaraks 60 linnaliinibussi koos bussijuhtidega ja tuleb sellelt baasilt osalema hankel. Tänane seis on pigem selline, et hankel osaleja omab küll mingit bussitransporditeenuse osutamise kogemust kuid bussid, bussijuhid ning muu personali palkab selleks otstarbeks eraldi peale hanke võitmist.

Tekib küsimus – miks ei võiks linn ise luua oma ühistranspordiettevõtte ja läbi selle korraldada ühistransporti linnas? Arvan, et tänases olukorras linn mitte ei võiks, vaid lausa peaks kiirelt liikuma oma ühistranspordiettevõtte kiire loomise suunas. Vastasel juhul seab linn ohtu üleüldse bussiliikluse toimimise Tartu linnas järgmise aasta alguses.

Aega kahe variandi kaalumiseks on vähe. Pole võimalik variant, et linn kõigepealt kuulutab välja riigihanke ning kui see peaks ebaõnnestuma, siis hakkab planeerima munitsipaalettevõtte loomist. Kui ühistranspordi hanke tulemusena küsitakse linnalt ebamõistlikult kõrget hinda seatakse linn sellisel juhul sundseisu, kus selleks, et ühistransport järgmisel aastal toimiks, peaks linn nõustuma ükskõik millise hinnaga.

Kui otsustada munitsipaalse ühistranspordiettevõtte kasuks, peab küll linn esialgu vaeva nägema busside ning tööjõu otsimisega kuid selle tulemusena välditaks tulevikus sundpositsiooni tekkimist. Munitsipaalettevõtte kasuks räägib ka ettevõtte kulude suurem läbipaistvus ning võimaluse puudumine kahtlaste lisadotatsioonide juurde küsimiseks.

Tänane teenuseosutaja jõuline surve suurte lisadotatsioonide saamiseks on märk sellest, et nõrka konkurentsi omavates valdkondades riigihangete korraldamine pole parim lahendus.

Intervjuu: Minister sarjab Keila volikogu

2008-10-06

Haridusminister Tõnis Lukas leiab, et Keila linnavolikogu põhjendused kahe kooli tegevuse lõpetamiseks ei kannata kriitikat ning volikogu käitus ebaseaduslikult.

Septembri lõpus leidis Keila volikogu Harju maavanema Värner Lootsmanni soovitusel Keila algkooli ja Keila gümnaasiumi tegevuse lõpetamisele uue põhjenduse. Volikogu 26. veebruari otsuses toodu - soov korrastada haridussüsteemi ja parandada hariduse kvaliteeti - ei vastanud seadusele.

Nüüd luges volikogu munitsipaalkoolide likvideerimise aluseks haridus- ja teadusministri käskkirja nende koolide koolituslubade kehtetuks tunnistamise kohta. Samas oli ministri käskkirja aluseks just volikogu 26. veebruari otsus.

Uue otsuse kohaselt kadusid need munitsipaalkoolid

1. oktoobrist. Koolide vara oli juba enne üle antud Keila Hariduse Sihtasutusele. Harju maavanem taotleb halduskohtult Keila linnavolikogu otsuste tühistamist.

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, Keila volikogu viimase otsusega on vastutus segaduste eest Keila hariduskorralduses veeretatud teie peale. Mida asjast arvate?

See otsus ei kannata küll mingit kriitikat. Seadus ütleb, et meie lõpetame koolitusloa, kui kohalik omavalitsus taotleb kooli likvideerimist.

30. septembri otsusega võttis volikogu ministri 2. mai käskkirjalt õigusliku aluse. Seega on tegemist õigusliku segadusega, mille on põhjustanud volikogu.

Viimane otsus ei saa kehtida, sest on seadusvastane. Selles teatatakse munitsipaalkoolide likvideerimisest üks päev ette. Seadus nõuab kuus kuud etteteatamist. Pealegi ei tohi koolide tegevust lõpetada õppeperioodil. Volikogu viimased otsused on õigustühised ja algne õiguslik seisund tuleb kohtu kaudu taastada.

Mida saab ministeerium ette võtta?

Haridus- ja teadusministeeriumil ei ole mingeid korralduslikke õigusi koole sulgeda või avada, koolielu korraldamine on antud kohaliku omavalitsuse otsustada. Meie ei saa seda otsust tühistada.

Kuna Harju maavanem Värner Lootsmann teostab järelevalvet ja on munitsipaalkoolide sulgemise otsuse halduskohtus protestinud, siis hakkab kohus seda arutama ja langetab otsuse. Igatahes on Keila linna juhid käitunud ebaseaduslikult. Usun ja loodan, et volikogu ja linnavalitsus oma edasisi samme paremini planeerivad ja läbi mõtlevad.

Mina pean kõige olulisemaks lastevanemate ja laste turvatunnet ning kindlust, et Keilas tagatakse tasuta haridus, et kooli omanik ei kehtesta õppemaksu ega mingeid lõive. Ma ei taha, et nende segaduste ja omavaheliste nääklustega suureneb lastevanemate ja õpilaste ebakindlus veelgi.

Kui kohus otsustab, et volikogu on talitanud ebaseaduslikult, siis kuidas on võimalik taastada endine olukord, kui koolide vara on juba üle antud sihtasutusele?

Varad võib ka tagasi kanda. Kui kohus tunnistab volikogu senised sammud õigustühiseks, tuleb taastada endine olukord või leida mõni muu seaduslik lahendus.
Praeguste seaduste kohaselt sellisel moel munitsipaalkooli erastada ei saa. Volikogul tuleb oma otsused ümber teha. Linnajuhid peavad enda algatatud segadused lõpetama ja keilalastele kindlustunde tagama.

Reformierakond ütles Ei IRL-i haldusreformiplaanile

2008-10-03

Reformierakonna juhtivpoliitikud ütlesid ei IRL-i alus reformi plaanile. Selle peale küsib erakonna IRL esimees Mart Laar ja seda minu arvates õigustatult: kas Reformierakond on asunud mõtlema nimevahetusele, kuna takistab Eesti arenguks vajalikke reforme?

Vältimaks sama saatust, mis tabas Tarmo Looduse reformi - mille läbikukutamist tagantjärele üldiselt suureks rumaluseks peetakse - pöördus regionaalminister koalitsioonikaaslaste poole küsimusega, kas nad peavad võimalikuks ka omavalitsuste administratiivset liitmist.

Laari arvates tähendab Reformierakonna juhtpoliitikute eitav vastus paraku seda, et taas jäetakse haldusreform tegemata. Laari sõnul võtab ekspertide arvates omavalitsuste vabatahtlik ühinemine aega vähemalt, 100 aastat kui mitte rohkem. IRL on seisukohal, et Eestil pole nii kaua võimalik oodata.

IRLi esimees tuletas meelde 2001. aastat, mil haldusreform oli põhjalikult ette valmistatud ja läbi räägitud, kuid millele Reformierakond siis parteipoliitilistel põhjuste] piduri pani, teatades, et haldusreform saaks toimuda vaid vabatahtliku ühinemise alusel. Nüüd on sellest seitse aastat möödunud, isegi meie lõunanaabrid on asunud omavalitsuste arvu otsustavalt vähendama, Eesti tammub aga paigal.

,,Tänased arutlejad ja aja maha võtjad ei anna endale aru, et me oleme kaotanud juba piisavalt ressursse suutmatuse pärast kaasajastada koolivõrku või tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi.

Suuremad ja tugevamad omavalitsused suudaksid tõhusamalt tegutseda tõukefondide vahendite käsutamisel, neid mitte laiali pihustades, vaid prioriteetidele kontsentreerides," ütles Laar.

Laari sõnul on Isamaa ja Res Publica Liit valmis tegutsema ja kutsub koalitsioonipartnereid mõtlema oma ninaesisest kaugemale - Eesti tuleviku peale ja nende inimeste peale, kelle elu külades ja valdades päev-päevalt raskemaks läheb.

,,Haldusreform on möödapääsmatu ja Eesti vajab muudatusi kõhe. Meie omavalitsused ei tohi tekkida juhuslikult, nad ei tohi olla nõrgad, jääda inimesele kaugeks või lihtsalt hääletult hääbuda," sõnas Laar.

IRLi esimees peab haldusreformi tegematajätmist suureks läbikukkumiseks, kuna madalseisus tammuva Eesti uue tõusu jaoks vältimatult vajalikud otsused on teist korda takerdunud väiklasesse onupojapoliitikasse. Käesoleva kirjatüki autorile annab lootust see, et Reformierakonna seest on avaldatud ka teistsuguseid seisukohti IRL-i haldusreformiplaanile.

Mul oli meeldiv lugeda Reformierakonna Jõgeva- ja Tartumaa arendusjuhi Terje Trei arvamusi Põltsamaa piirkonna haldusreformi kohta eelmises ajalehe Vali Uudised numbris. Terje Trei sõnul ütleb lihtne talupojamõistus, et Põltsamaa linna ja valla ühinemine on mõistlik tee, sest ei saa üks teiseta ja teine esimeseta. Reformierakonna arendusjuhi arvates on aeg liikuda edasi erinevate valdkondade koostööprojektidest ühtseks ,,koostööprojektiks" ehk üheks vallaks. Kui oleme mugavad ja lükkame otsustamist edasi, tuleb ikka ja jälle karta, et keegi kusagil kaugel ja kõrgel tahab otsustada meie eest ning lõpuks on tulemuseks vaba valiku kaotus, ütleb Terje Trei.

Minu arvates väärivad Terje Trei seisukohad vaid heakskiitmist.

Mida oodata omavalitsuselt?

2008-10-03

Millega jäävad omavalitsused hätta? Kuidas jõuda lahenduseni? Kuidas hoida kohalikku identiteeti?

Eestis on kohalikult omavalitsuselt päris palju oodata. Mõned märksõnad: sotsiaalabi, vanurite hoolekanne, lastekaitse, elamu- ja kommunaalmajandus, veevarustus ja kanalisatsioon, heakord ja jäätmehooldus ning maakorraldus ja planeeringud, ühistransport, teede ja linnatänavate ehitamine ning korrashoid, kultuurielu, aga ka avalik kord ja turvalisus.

Kõigis neis valdkondades peavad omavalitsused pakkuma oma elanikele kvaliteetseid teenuseid. Paraku ei saa sellega hakkama kõik linnadki, rääkimata väikestest valdadest. Lihtsalt jõud ei käi üle. Mõne tuhande elanikuga valda juhib ehk kümmekond inimest. Leida kõigi ülesannete jaoks spetsialistid oleks esiteks rahaliselt liiga suur kulu. Teiseks lihtsalt ei ole Eestis piisavalt vastava ettevalmistusega inimesi 227 omavalitsuse jaoks. Järelikult peab üks inimene istuma mitme tooli peal ja vaatama, et vähemalt kriitilised asjad enam-vähem tehtud saaksid. Pakutava teenuse kvaliteet aga selle tagajärjel langeb ja osa funktsioone jääb üldse katmata.

Kes ei küsi, see ei saa

Kuidas siis on võimalik, et rahvaküsitlused ei näita tingimata väiksemat rahulolu väikestes omavalitsustes? Vastus on lihtne - rahulolu on kõrgem, kui ootused on väiksemad. Nõrk omavalitsus saab toimivana näida ainult siis, kui inimesed ei tea oma õigusi ning ei oska tahta rohkemat.

Näiteks peaks iga omavalitsuse areng toimuma läbimõeldult üldplaneeringu alusel. Umbes 70-l on see aga üldse vastu võtmata, teised on tolle dokumendi koostanud lihtsalt linnukese kirjasaamiseks ja riiulile tolmuma pannud. Kõlab üsna tehniliselt, aga paraku on tagajärg vägagi eluline ja kurb. Piirkonda üksikult-üldisele-meetodil kujundades ei ole tulemuseks meeldiv elukeskkond, vaid ebaloogiliselt kulgevad teed, eramute kõrvale rajatavad tööstusalad jne.

Eesti vajab tugevaid omavalitsusi, siin ei ole kahtlust. Oluline küsimus on, mida teha, et ühest küljest oleks tagatud piirkonna elujõud ja teisest küljest jõuaksid seadustega ette nähtud teenused inimesele lähemale. Kindlasti tuleb suure omavalitsuse tekkimisel luua teenuspunktid kõigisse senistesse vallakeskustesse. Nii ei muutu igapäevaste toimingute tegemine inimesele raskemaks. Kes soovib, saab aga e-riigi abil järjest rohkem teenuseid kodust arvuti kaudu kätte. Samal ajal on tugevnenud omavalitsusel rohkem võimalusi näiteks koolivõrgu ja ühistranspordi planeerimiseks ning keerukamad teenused muutuvad kvaliteetsemaks.

Muudatusi on vaja

Et üle Eesti saaksid tekkida võrreldava suuruse ja jõuga omavalitsused, on haldusreform möödapääsmatu. Muidu jääb kestma olukord, kus tugevamad panevad leivad ühte kappi ja nõrgemad vallad peavad ise vaatama, kuidas oma nappide vahenditega toime tulla. Mida väiksemad ja viletsamad on omavalitsused, seda rohkem minnakse vallakeskusse ainult selleks, et Tallinna bussile istuda.

Tegin koalitsioonipartneritele ettepaneku langetada põhimõtteline otsus omavalitsuste administratiivse liitmise osas. Positiivset vastust ei julgetud anda. Probleemid aga jäävad ja süvenevad ning ükskord peavad poliitikud selle vastutuse võtma. Paraku tähendab iga kaotatud aasta, et kusagil surevad välja külad, suletakse kauplused ning keeratakse lukku koolimaja uksed.

Identiteet peab tugevnema

Omavalitsuste liitmise puhul on üks teravamaid teemasid kohalik identiteet. Paljud kardavad, et valdade kasvamine viib kaasa senise meie-tunde ja omavalitsused saavad olema pelgalt keskuse nägu. Mure on kindlasti õigustatud, eriti praegustes maakonnapiiri lähedal asuvates valdades. Huvitaval kombel näitavad toimunud ühinemised vastupidist. Kogukonnatunne tugevneb ja külaliikumine muutub aktiivsemaks.
Tugevamal vallal on ka rohkem võimalusi panustada kohalikesse algatustesse ja kultuuritegevustesse.

Omaette võimalus on luua seniste omavalitsuste piiresse osavallad, mille ülesandeks jääks just kohaliku elu korraldamine. Selline võimalus on seaduses täiesti olemas ja oleks kindlasti üks viis tagada, et demokraatia inimesest liiga kaugele ei läheks.

Aga lõppeks, nagu küsib tuntud ajakirjanik Rein Sikk - kas identiteet on silt maja uksel või algab see südamest? Kas tunneme end pigem valla elaniku või setuna, võrukesena, virulasena? Vastus saab olla ainult üks. Oluline on pöörata tähelepanu kohaliku identiteedi tugevdamisele, aga mitte ajada segamini identiteeti ja administratiivset jaotust.

03.10.2008 Mida võime Eestis omavalitsuselt oodata?, Sakala

06.10.2008 Suures vallas rohkem päid, Tartu Postimees

07.10.2008 Mida ootame omavalitsuselt, Järva Teataja

09.10.2008 Mida oodata omavalitsuselt?, Nädaline

Vabatahtlik liitumine võtaks aega 20 aastat

2008-10-02

2001. ja 2002. aastal siseministrina omavalitsuste sundliitmist ette valmistanud Viljandi linnavolikogu esimees Tarmo Loodus arvab ka praegu, et riik peaks haldusreformi suunama, kuid ei usu, et suured muudatused paari järgmise aasta jooksul teoks saavad.

Isamaa ja Res Publica Liit on taas tulnud lagedale omavalitsuste sundliitmise mõttega. Kui palju teie erakonnas tegelikult on usku, et see lähiaastatel tegelikkuseks saab?

Enamik mõistab, et ühinemist on hädasti vaja, kuid küsimus on selles, kas lasta protsessil omasoodu kulgeda või anda kiiruse huvides ülevalt poolt tõuge.

Loomuliku arengu puhul võib olla kindel, et palju piirkondi muutub ääremaaks kiiremini, kui me seda praegu ette näha oskame. On ju selge, et mitte keegi ei taha liituda vallaga, kellest ei sõltu midagi, isegi mitte tema enda igapäevane elu.

Vabatahtlik ühinemine ei vaata riiki tervikuna, nii ei ole võimalik igas Eesti otsas tagada enam-vähem ühesuguseid avalikke teenuseid. Järelikult peaks riik ikkagi sekkuma ja kindlaks määrama, millistel omavalitsustel oleks mõttekas kokku minna.

Täpselt sedasama juttu rääkisite aastate eest siseministrina. Siis ei tulnud plaanist midagi välja. Miks peaks nüüd tulema?

Kõik johtub poliitilisest kokkuleppest. Mart Laari viimane valitsus arutas seda teemat tuliselt kaks päeva, aga kahjuks ei lepitud midagi konkreetset kokku. Mulle öeldi lihtsalt: tööta edasi! Ühel hetkel, kui presidendivalimised olid ukse ees, hakkas iga mees oma asja ajama ning tagajärg on meile kõigile teada.

Iseenesest oli selleks ajaks juba 40 protsenti omavalitsustest nõus, et tuleb ühineda. See oli väga suur toetus, millest praegu võib vaid unistada.

Toonane valus kogemus ongi peamine põhjus, miks Isamaa ja Res Publica Liidu volikogu nüüd jälle oma partneritelt toetust küsima läks. Oleme aru saanud, et teemaga pole mõtet tegelda, kui selle taga pole poliitilist kokkulepet. Me ei taha oma vigu korrata. Et üks regionaalministri põhiülesandeid on tagada piirkondade tasakaalustatud areng, ei saanudki teistsugust küsimust olla.

Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna vastus oli eitav.

Jah. See tähendab, et regionaalministril pole mõtet teemaga praeguse koalitsiooni ette minna.

Kas see tähendab, et Isamaa ja Res Publica Liit ongi mõtte maha matnud?

Lõplikult mitte, küll aga selles võimuliidus.

Võib-olla oleks siiski mingisugust lootust, kui trummi kõvemini taguda?

Ma ei usu sellesse, sest aega on liiga vähe. Kohalikud valimised on ju juba järgmisel sügisel ning enne neid tuleks teha väga suuri ettevalmistusi. Minu siseministriks oleku ajal tehtud tööd ei sobiks enam kasutada, sest olud on vahepeal muutunud. Kahju küll, aga paljud paigad, mis 2001. ja 2002. aastal olid veel tõmbekeskused, on nüüdseks inimestest tühjaks jooksnud.

Lõppude lõpuks pole asi vormis, vaid ikkagi sisus. Olulised pole valdade piirid, vaid teenused, mida elanikele pakutakse. Neid omaaegseid ettepanekuid ei võetud ju laest, nende taga olid uuringud ja kokkulepped. Tegemist oli süsteemse lähenemisega ja nüüd tuleks see töö uuesti ette võtta.

Mis teie arvates on peamine põhjus, miks sotsid ja reformierakondlased teiega seda mängu kaasa teha ei taha?

Esimene põhjus ongi ilmselt ajaline tegur. Et valimisteks asi ära teha, peaks praegu ikka väga kõvasti pingutama. Selleks aga potentsiaali ei nähta.

Teiseks ei osata täpselt ennustada, millised parteipoliitilised kombinatsioonid pärast liitumisi tekivad. Ettearvamatus on see, mida kardetakse.

Miks siis teie erakond seda ei pelga?

Oleme jõudnud järelduseni, et meie kaotus, kui see peaks tegelikkuseks saama, on Eesti majanduse ja omavalitsuste kiirema arengu eest üsna väike hind. Ühinemine ei ole vallaametnikele ja -juhtidele loomulikult meeldiv, kuid kui hoida kaalutledes silme ees tervikpilti, on võimalik jõuda veendumuseni, et see tuleb siiski ära teha.

Saksamaal Brandenburgi liidumaal leiti väga lihtne lahendus: kõigile reformitavate omavalitsuste juhtidele pakuti järgmiseks kaheks valitsemisperioodiks sama palgaga töökohta. Teisisõnu osteti vallajuhid ära.

Eestis on umbes sama seis. Kui me suudaks öelda praegustele linnapeadele ja vallavanematele, et järgmised kaks perioodi töötate kõigest hoolimata oma praeguse väikese valla territooriumi heaks, juhite osavalda või midagi muud seesugust, oleks asi lihtsam. Nagu ikka, lahendaks raha ka siin mitu küsimust. Praegused liitumistoetused on selgelt liiga väike boonus.
Kolmas põhjus, miks sotsid ja reformikad ei ütlevad ja mille tõttu ka meie ridades on rohkesti skeptikuid, on omavalitsuste laenukoormad. Hea näide on meie enda Viljandi ümbrus, kus samuti järgmisel nädalal liitumisjuttu ajama hakatakse.

Pärsti vallal on võimla ehitamiseks võetud suur võlg, kuid Viiratsi vallal pole peaaegu ühtegi laenu turjal. Seega on Viiratsil põhjust öelda, et ta ei taha teise võlgu oma kaela võtta.

Eesti riik võib nii-öelda Ameerikat teha ja võtta võlgade maksmise enda peale, luues sellega ühinemiseks igal pool enam-vähem võrdse fooni.

Siis ütlevad need, kes laenu võtnud pole, et see on nende suhtes ülekohtune.

On jah ülekohtune, aga ega võrdsust olegi võimalik saavutada.

Riigikogu valimiste eel tuleb see teema kindlasti päevakorda. Seetõttu peaks kõik erakonnad olenemata sellest, kas nad on praegu valitsuses või mitte, mõtet arendama ja saama rahvalt mandaadi midagi lõpuks ära otsustada.

Esinete järgmisel nädalal Vana-Võidus Kesk-Viljandimaa omavalitsusjuhtide nõupidamisel. Kas te usute, et selles piirkonnas võiks mõni liitumine aset leida juba koos järgmise aasta valimistega?

Ma ei usu, et siin praegu tõsist ühinemist tuleb. Viljandi ümbruse vallad on maakonnakeskuse naabritena veel üsna heas seisus. Pigem on küsimus selles, mis saab Kõpust ja Kolga-Jaanist.

Pikemas perspektiivis on minu meelest mõistuspärane, et Viljandi ühineb ümbruskonna valdadega. See oleks loogiline, kui tahame, et Eesti omavalitsused kujuneksid Euroopa Liidu turul tugevateks investeeringute otsijateks.

Omal ajal panid Inglismaal meie maakondade suurused üksused seljad kokku ja said terve maailma mõistes suuri investeeringuid. See, kas meie suudame kunagi midagi samasugust korda saata, sõltub siinsest koostöövõimest.

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: olen lisatasu riigile tagasi maksnud

2008-10-02

Viljandlasest põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder kinnitab «Sakala» lugejate küsimustele vastates muu hulgas, et on kevadel endale määratud ligi 100 000-kroonise lisatasu riigile tagasi maksnud.

Millise diagnoosi annate praeguse valitsuskabineti tervisele? Kui kaua see koalitsioon koos püsib ja mis võiks lagunemise esile kutsuda?
Üldine majanduslangus on kindlasti teinud valitsuse töö keerulisemaks, aga valitsuskabineti tervis on rahuldav ja ministrite omavahelised suhteid töised. Arvan, et see koalitsioon jätkab järgmiste korraliste riigikogu valimisteni. Poliitiline stabiilsus on Eesti arengule praegu kasulik.

Mis saab haldusreformist?
Võrreldes teiste juba toimunud reformidega (näiteks omandireform, maareform, põllumajandusreform, rahareform) on haldusreform Eestis kõige rohkem uuritud, analüüsitud ja läbiräägitud reform. Kahjuks ei ole seni selle osas saavutatud poliitilist kokkulepet ning peale üksikute vabatahtlike omavalitsuste ühinemiste ei ole midagi toimunud. Poliitilist kokkulepet ei ole ka praegu ja seetõttu arvan ma, et riiki tervikuna puudutav haldusreform on võimalik parimal juhul alles 2013. aastal. See on reaalsus.
Kõikides Euroopa Liidu riikides on aegade jooksul läbi viidud haldusreformid ja üheski riigis ei ole see õnnestunud vabatahtlikkuse alusel. Vabatahtlik haldusreform oleks tõeline Eesti «Nokia» ja sama absurdne kui vabatahtlik rahareform. Tegelikult ollakse praegu vabatahtlikkuse sildi all muudatustele lihtsalt vastu ja inimeste jaoks olulised ümberkorraldused jäävad ära.
Isamaa ja Res Publica Liit peab terviklikku ja ühtsetel alustel ning kodanikust lähtuvat haldusreformi vajalikuks aga kui poliitilist valmisolekut pole, siis ei ole mõtet ka lootusetu ettevõtmisega tegeleda ning inimesi asjatult ärritada.

Kas teie meelest aitab järgmise aasta eelarve praegu kavandatud kujul kaasa Eesti regionaalpoliitika paranemisele? Kas linnast väljas elamine muutub veelgi enam rikaste inimeste privileegiks?
Eesti regionaalpoliitikas järgmisel aastal murrangulisi muutusi ei tule. Kuna suurem osa regionaalpoliitika elluviimiseks vajalikke rahasid (põllumajanduse ja maaelu toetused, erinevad Eurpppa Liidu tõukefondid, regionaalrahad, infrastruktuuri rahastamine) tulevad Euroopa Liidust ja need järgmisel aastal suurenevad, siis olukord riigi regionaalpoliitika kontekstis halvemaks ei muutu. Regionaalministri jõupingutuste tulemusena jätkuvad ka kõik siseriiklikud regionaalprogrammid.
Oma mõju avaldab hoopis üldine majanduse raske olukord, mis ei tulene otseselt regionaalpoliitikast.

Kas maapiirkonnas elav pensionär võib olla kindel, et uuel aastal suudab riik teda sama palju abistada kui sel aastal? Pean silmas bussiühendust maakonnakeskustega, meditsiini ja muid toetusi.
Maapiirkonnas elavate pensionäride elu ei tohiks oluliselt muutuda, sest ühistranspordis ja tervishoiukorralduses olulisi muudatusi ei tule. Kehtima jääb ka pensioniseadus, millega kaasneb järgmise aasta 1. aprillist pensionide tõus.

Kuidas võiksid teie meelest uue aasta riigieelarvega rahule jääda suured pered (nelja ja enama lapsega), kus vanemad teenivad eesti keskmist palka?
Paljulastelistel peredel ei ole kerge, aga lastetoetused säilivad senisel tasemel, välja arvatud ühekordne rantisatoetus ja vanemahüvitist saava lapsevanema lapsehooldustasu. Loodetud täiendavaid toetusi on võimalik rakendada tulevikus, majandusliku olukorra paranedes. Majanduskriisi ajal kasvab kindlasti kohalike omavalitsuste roll perepoliitika korraldamisel ja erinevate sotsiaalsete probleemide lahendamisel.
Meie erakonnale on olulisteks prioriteetideks perepoliitika ja haridus ning seepärast jälgime väga tähelepanelikult nende valdkondade rahastamist riigieelarvest. Peame ka säästueelarve tingimustes vajalikuks senise peretoetuste süsteemi säilitamist ning pedagoogide palgatõusu jätkumist.

Ajakirjanduse vahendusel saab viimasel ajal palju lugeda pankrotti või raskesse seisu jõudnud ettevõtetest, kes on sunnitud töö lõpetama või töötajaid koondama. Mis te arvate, kas tööpuudus muutub järgmisel aasta Eestis suurimas mureks? Kui jah, siis kuidas riik tekkivate sotsiaalsete probleemidega hakkama saab?
Kindlasti suureneb tööpuudus ja see teeb elu raskemaks nii inimestele kui riigile. Mõistlik on sotsiaalseid probleeme maksimaalselt vältida. Selleks peab riik, majanduskriisi olukorras, senisest enam tähelepanu pöörama tööhõive küsimustele ja ettevõtluse toetamisele. Uus töölepinguseadus on riigikogus arutusel ning põllumajandusministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kaudu antavad toetused on mõeldud ettevõtluse elavdamiseks. Loodan, et saame tekkivate sotsiaalsete probleemidega hakkama.

Mis saab juhul kui järgmise aasta suveks on selge, et 2009. aasta eelarve ei täitu loodetud mahus. Kas sellisel juhul võtab keegi poliitilise vastutuse? Kas valitsusel on selge kava, kuidas siis tegutsema peaks?
Järgmise aasta eelarve on säästueelarve ja selle koostamist pingestas asjaolu, et oleme viimased 3-4 aastat elanud üle jõu ehk võtnud vastu seadusi ja kohustusi, mida on võimalik täita ainult kiiresti kasvava majanduse tingimustes. Juhul, kui eelarve kavandatud mahus ei täitu võib tekkida vajadus reservide kasutuselevõtuks.
Samas peame endale aru andma, et rahanduskriisi sügavamad põhjused on ülemaailmsed ning nende lahendused ei sõltu ainult Eesti riigi eelarve ja rahanduspoliitikast. Aga säästmine ja struktuursed muudatused ka Eesti eelarvepoliitikas on vajalikud.

Milliseid järeldusi olete teinud pärast endale ligi 100 000-kroonise preemia maksmist? Paljud valijad olid rängalt pettunud, kui te esialgse reaktsioonina hakkasite seda lisatasu õigustama. Kas olete lõpuks täitnud ka lubaduse see summa riigile tagasi maksta?
Ma ei ole preemia maksmist õigustanud, vaid selgitanud, et seda tehti põllumajandusministeeriumis kõigile ühtsetel alustel nii nagu varasematel aastatel, ka eelmiste ministrite ja valitsuste ajal. Tänaseks on väljamakstud rahad riigile tagastatud.

Miks ei ole Isamaa ja Res Publica Liit võtnud selget seisukohta kõrgete riigiametnike palkade külmutamise idee osas?
Oleme selle idee algatajad ja meie seisukoht on väga selge. Lisaks kõrgemate riigiametnike palkade külmutamisele peame vajalikuks ka riigikogu liikmete palkade külmutamist ning lahtisidumist Eesti keskmisest palgast.

Mida arvate Isamaa ja Res Publica Liidu liikmena ja endise Viljandi maavanemana oma parteikaaslase ja praeguse volikogu esimehe poolt 30.septembri «Sakalas» avaldatud iroonilisest ründavast kirjas Monika Kuzmina ja Rahvaliidu vastu? Kas teie arvates on volikogu esimehele selline käitumine sobiv?
Mulle jääb arusaamatuks, miks lugupeetud volikogu liikmed omavahel ajalehe vahendusel suhtlevad! Monika Kuzmina oleks võinud oma ettepanekud ettenähtud töökorras esitada. Nagu Tarmo Looduse vastusest selgub, ei ole ta seda teinud. Arvan, et igale avalikule ettepanekule ei pea alati avalikult vastama. Ilmselt olnudks Looduse poolt õigem ettepanek lihtsalt teadmiseks võtta.
Arvan, et Tarmo Loodus on linnavolikogu töö korraldamisega väga hästi hakkama saanud. Viljandi linnavolikogu töökorraldust tuuakse tihti eeskujuks, sest linnakodanikel on võimalik saada piisavalt informatsiooni ning soovi korral volikogu koosolekutel osaleda. Oleks ainult aktiivseid kodanikke rohkem!

Mida teha nende väikevaldade juhtidega, kes seisavad haldusreformile vastu hirmus, et enam pole neile uut töökohta uues omavalitsuses. On ju praegugi nende vallajuhtide palgad kohati nii madalad, et miks sellest töökohast üldse nii kiivalt kinni hoitakse? Või on mõni muu varjatum põhjus, mis seistakse sellise visadusega liitumistele vastu?
Inimesed (ka poliitikud ja ametnikud) on haldusreformile vastu erinevatel põhjustel, mitte ainult isiklikest majanduslikest huvidest lähtuvalt. Siin on nii maailmavaatelisi, psühholoogilisi ja palju muidki põhjusi.
Teiste riikide kogemused näitavad, et poliitikute ja ametnike vastuseis ümberkorraldustele murtakse sotsiaalsete garantiidega. See tähendab, et neile säilitatakse seaduse alusel töökoht ka peale reformi või võimalus ennetähtaegselt soodustingimustel pensionile jääda. Nii on lõppkokkuvõttes kõigile odavam ja vastuseis reformidele väiksem.

Milline võiks olla Eestis õiglane põllumajandusmaa hind? Ütleme siis Viljandi maakonnas põllumaa, mis on haritud. Euroopa Liidus võivad hinnad Suurbritanniast Rootsini erineda tervete suurusjärkude võrra. Ma räägi siin puhtalt põllumajandusmaast, mitte linnalähedasest või «arenduspotentsiaaliga» maast. Põllumaa on ju lihtsalt üks tootmissisend. Kui kaua see saab olla meil nii odav, arvestades, et teiste sisendite hinnad (näiteks tehnika, kütus, väetised), samuti tulu poole pealt kokkuostuhinnad on üsna samasugused näiteks Saksamaa omadega. Kui kaua saab selline müstika jätkuda?
Maa, sealhulgas põllumajandusmaa hind kujuneb turul. Eesti maaturg on veel väljakujunemata ja seetõttu ei ole ka põllumajandusmaa hind õiglane. Seni on põllumajandusmaad odavalt omandanud tihti ka need, kes seda põllumajanduslikuks tootmiseks ise ei kasuta. Paljud maaomanikud käsitlevad põllumajandusmaad ainult kinnisvarana, millega tulu teenida - rentida, sellega kaasnevaid toetusi saada või tulevikus kasumlikult müüa.
Kindlasti muutub põllumajandusmaa Eestis tulevikus kallimaks. Mida enam põllumajandus areneb, seda enam ka põllumajandusmaa väärtus kasvab aga sellega kaasneb ka maa rendihindade kasv.

Millist mõju avaldab üldine majanduslangus põllumajandusele? Kas on oht, et ka Euroopa Liidu põllumajandustoetusi hakatakse kärpima?
Kindlasti puudutab majanduskriis ka põllumajandussektorit. Põllumajandustootja peab olema ettevaatlik uute investeeringute tegemisel, laenude ja liisingukohustuste võtmisel.
Erinevalt teistest majandusharudes on põllumajanduses stabiliseeriv Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika ja toetused. Euroliidu põllumajandustoetused Eesti põllumajandusele järgmisel aastal suurenevad ja need jõuavad tootjani sõltumata majanduse olukorrast. Järgmise aasta eelarvega tagame toetuste kohustusliku kaasfinantseerimise täies ulatuses ning säilivad ka kõik siseriiklikud toetused. Täiendav riigieelarveline toetus on 545 miljonit krooni.

Mida olete teie kasulikku teinud praeguses ametis peale enda kauka täitmise? Millega näitate eeskuju praeguse kokkuhoiupoliitika tingimustes? Millisest hüvest oleksite nõus loobuma, et olla ühte eesti rahvaga? Palun otsest vastust, mitte ümber nurga hämamist!
Raskel ajal oleme kõik sunnitud säästma, nii kodanikuna kui ka oma tööpostil. Põllumajandusministeeriumi valitsemisala tegevuskulude vähendamine järgmisel aastal on 58 miljonit krooni ja see puudutab kõiki töötajaid, sealhulgas ministrit. Isiklikult toetan ka ministrite palkade külmutamist ja lahtisidumist Eesti keskmisest palgast.
Ka kodanikuna puudutab üldine majanduskriis, oodatud peretoetuste kasvu edasilükkumine ja laenuintresside tõus mind isiklikult ning nõuab ka isiklikku kokkuhoidu.

Milles seisneb Isamaa ja Res Publica Liidu eelis teiste erakondades ees peale hariduse ja pere ning laste tähtsustamise?
Eestis on palju erakondi , kellest kuus on parlamendierakonnad. Enamasti esindatakse mingi kindla sihtrühma huve ja arvatakse, et mida suurem või rahakam sihtrühm, seda suurem on toetus ja parem valimistulemus. Nii on Eestis mitteeestlasi, pankureid ja suurettevõtjaid, maarahvast, töövõtjaid ja ametühingulist liikumist ning rohelist maailmavaadet esindavad erakonnad. Isamaa ja Res Publica Liidu erinevus eelloetletud erakondadest on see, et me käsitleme ühiskonda tervikuna ega rõhuta programmis ja tegevuses ainult ühe või teise sihtrühma huve. Me otsime tasakaalu.
Nii on meil tugev ja väljakujunenud välis-, kaitse- ja julgeolekupoliitika, samuti haridus-, kultuuri-, pere- ja sotsiaalpoliitika ning majandus- ja põllumajanduspoliitika. Oluline on meile ka Eestimaa keskkond, rahvus- ja regionaalpoliitika ning õigusriigi ja demokraatia aadete kaitsmine. Arvan, et oleme maailmavaateliselt ja programmiliselt kõige laiem erakond ja meie liikmete hulgas on palju erinevate eluvaldkondade autoriteete, mis on tihtipeale ka erakonnasiseste tuliste arutelude põhjuseks. Meie liikmete mõttemaailma mitmekesisus ja terviklik ühiskonnakäsitlus on meie erekonn tugevus.

Eesti vajab haldusreformi

2008-10-01

Täna on Eestis 227 omavalitsusüksust ning ikka ja jälle tõstatakse küsimus - kas seda mitte liiga palju ei ole. Sellele küsimusele vastamiseks peame kõigepealt selgeks tegema, mis on omavalitsuste funktsioon Eesti haldusstruktuuris.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses on pandud omavalituste ülesandeks korraldada koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, sotsiaalabi ja -teenuseid, vanurite hoolekannet, noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, territoriaalplaneerimist, valla- või linnasisest ühistransporti ning valla teede ja linnatänavate korrashoidu. Ühelt poolt polegi ehk neid ülesandeid väga palju, kuid samas on need piisavalt ressursimahukad, et käia väiksematele valdadele üle jõu.

Teiselt poolt tekib küsimus, kas on see üldse mõistlik, et nii olulised sisepoliitilised küsimused nagu haridusasutuste majandamine, ühistranspordi korraldamine, veevarustuse ja kanalisatsiooni väljaarendamine on pandud nii väikest üksuste kanda nagu on enamik Eesti omavalitusi? Kas ei oleks efektiivsem lahendada neid küsimusi näiteks maakondlikul tasandil? Kui õpetajate palgad tulevad riigieelarvest, miks ei võiks siis toimuda ka haridusasutuste ülalpidamine riigi või maavalitsuse eelarve kaudu?

Kas on mõistlik, et kõik 227 omavalitsusüksust organiseerivad iseseisvalt oma kohalikku ühistransporti või oleks mõistlikum, kui selle asemel oleks maakondliku ulatusega ühistranspordivõrgud? jne. Jah, võib olla 100 aastat tagasi oleks Eesti jagunemine 227 omavalitsusüksuseks olnud põhjendatud, kuid täna see kindlasti ei ole. Ajal, mil inimeste mobiilsus on järsult kasvanud ja maailm on globaliseerumas, tuleb tõdeda, et meie pisikesed vallad on ajale jalgu jäänud ja täna nad mitte enam ei toeta regionaalset arengut, vaid pidurdavad seda.

Inimesed käivad tööl kohati ligi 100 km kauguselt, lapsele kooli valides ei lähtuta mitte sellest, milline kool on lähim, vaid sellest, milline on parim. Maapiirkonnas elab suurel pinnal vähe inimesi ja teatud juhul on ka inimeste sissetulek tagasihoidlikum kui suurlinnades, mistõttu jääb kõhnaks ka valla rahakott, mis eelkõige inimeste tulumaksust täituma peaks. See omakorda tingib, et väiksemad vallad ei ole võimelised pakkuma konkurentsivõimelist sotsiaal-, haridus, kommunaal- jne. teenuseid, lasteaiakohti pole piisavalt,
ühistransport on puudulik jne., mis sunnib vallaelanikke maalt lahkuma. Nii kõhneneb valla rahakott ja tühjenevad külad veelgi. Tuleb tunnistada, et pisikesed vallad ei suuda pakkuda sellisel tasemel avalikke teenuseid, et rahuldada kaasaegse inimese vajadusi. Väikeste valdade tulubaas on nõrk ja haldussuutlikkus ebapiisav, nad lihtsalt ei ole suuremate omavalitsusüksustega võrreldes konkurentsivõimelised ja kui valdade vahel valitseks turumajandus, siis oleks suurem osa meie valdadest ammuilma pankrotti läinud või naabervaldadega ühinenud. Seega on ülesanded, mida haldusreform peaks lahendama:- kvaliteetsema ja kättesaadavama avaliku teenuse pakkumine oma kodanikele; - kulude kokkuhoid. Milline peaks see haldusreform siis olema, et suudaks neid probleeme lahendada? Haldusreformist rääkides läheb tavaliselt jutt ikka valdade ühinemisele, milles paljud näevad lahendust. Skeptikud aga küsivad, mis siis ikka paremaks saab minna, kui kaks või kolm valda lihtsalt „leivad ühte kappi" panevad. Jah, muutus on ju eelkõige kvantitatiivne, mitte kvalitatiivne, kuid eks midagi lähe paremaks iga ühinemisega, kuid seda ei saa veel nimetada reformiks. Kui näiteks tuua paralleel maareformiga, siis ei nimeta me reformiks mitte kolhooside ühinemist, vaid ikka seda protsessi, millega maa läks riigi käest üle erakätesse ehk toimus kvalitatiivne hüpe.

Selline hüpe oleks vaja saavutada ka haldusreformiga, siis oleks see täitnud oma ülesande. Tõenäoliselt oleks regionaalministri Siim-Valmar Kiisleri pakutud variant, kus tänaste maakondade ja suuremate linnade baasil moodustuks ca 20 omavalitsust, optimaalne lahendus omavalitsusüksuste jätkusuutlikuse tagamiseks. Sellisel juhul moodustaksid uued nö. supervallad territoriaalselt ühe elujõulise terviku, ühtlasi
tekiks neile piisav tulubaas, et pakkuda kõigile oma kodanikele heal tasemel avalikku teenust. Praegustest valdadest võiksid saada osavallad, mis täidaksid enam-vähem samu funktsioone, nagu on näiteks tänastel Tallinna linnaosavalitsustel.

Kuidas seda visiooni realiseerida, on aga omaette teema, kus paljudel arvamused lahku lähevad. Siinkohal neli levinumat lähenemist:- valdade sundliitmine on problemaatiline, sest sellelle on tekkinud terav vastuseis ametnike seas, kes kardavad oma töökoha kaotamise pärast; - valdade vabatahtlik liitmine on positiivne trend, kuid viib eesmärgile väga aeglaselt (tänase ühinemistempo juures kuluks ca 100 aastat); - omavalitsusliitude tugevdamine ja maavalitsusete ülesannete osaline üleandmine omavalitsusliitudele; - valdadelt funktsioonide järk-järguline üleandmine maakondlikule tasandile ning tänastest valdadest osavaldade formeerimine.

Kahe easimese variandiga kaasnevad küllaltki tõsised probleemid ja õhku jääb ka palju lahendamata küsimusi: keda liita, miks liita, mitu liita? .... jne. Mis peamine - need variandid pakuvad meile eelkõige kvantitatiivset lahendust, millega ei pruugi kaasneda kvalitatiivset hüpet.Maavalitsuse funktsioonide üleandmine omavalitsusliitudele, mida pakkus eelmine regionaalminister, on aga vaid poolik lahendus. See
aitaks meil parimal juhul lahendada mõned meie ees seisvad probleemid, kuid samas tekiks meil maakondlikule tasandile kaks dubleerivat struktuuri, mis tõenäoliselt suurendaks bürokraatiat ja vähendaks efektiivsust veelgi.

Lahendamata jääks ka haldusreformi üks olulisemaid eesmärke - omavalitsusüksuste haldussuutlikkuse ja jätkusuutlikkuse tõstmine. Nende funktsioonide üleandmine maakondlikule tasandile, mida paljud vallad täna nii või teisiti täita ei suuda, on konkreetselt suunatud kvalitatiivsete muudatuste saavutamisele ning seeläbi oleks inimestele selline reform kindlasti mõistetavam ja vastuvõetavam, võrreldes kolme
esimese skeemiga. Kui sundliitmise puhul on üks takistus ka kohalike valimiste lähenemine ja sellest tulenev ajanappus, siis valdade funktsioonide üleandmisel maakondlikule tasandile seda probleemi pole, kuna asjaga võib ju algust teha etapiviisiliselt. Näiteks võiks esmalt maakonnale üle anda haridusasutuste ja ühistranspordi korraldamise ning jätkata muude valdkondadega pärast kohalike omavalitsuste valimisi.

Loodan, et regionaalministril jätkub jõudu ja sihikindlust haldusreformi eest seismisel, sest meie tänane majanduslik olukord ja haldusjaotus nõuavad reformimist.

Mart Laar külastas Peipsi piirkonda

2008-10-01

Tuntud poliitik Mart Laar viibis hiljuti Peipsi ääres. Ta pidas tunni Mustvee Gümnaasiumis. Viimati käis ta Mustvees kaks aastat tagasi, ja tema meelest on linn tugevasti positiivses suunas muutunud. Ta tunneb pidevalt erilist huvi selle paikkonna vastu, kuna tema ema elas kuni 1944. Aastani Kallastel. Mart Laar viibis Peipsimaal tihti ning talle on „väga tuttav rääbise maitse". Peipsi-äärset nimetas ta unikaalseks, omapärase kultuuriga regiooniks, mis on hinnaline mitte ainult Eesti jaoks. Kuna vanausuliste kultuur on maailmakultuuri unikaalne osa, tuleb seda säilitada. Ta on tuttav paljude siinsete inimestega, ja elu viib teda nendega pidevalt kokku. Eelmisel aastal võttis ta osa Peipsi kunstnike näituse avamisest Tallinnas. Mart Laar tunnustas kohalike inimeste ettevõtlikust ja algatusvõimet, mida riik on omakorda valmis ja kohustatud toetama. Ta tänas neid, kes ilmutavad aktiivsust ja osalevad reaalselt piirkonna arengus. Sel aastal, rõhutas ta, on riigi tasandil vastu võetud ja toetatakse kahte Peipsi piirkonna arengukava - kalapüügi ja kultuuri alal, mis reaalselt toetavad kohalikke ettevõtjaid ja aktiviste.

Mart Laar märkis, integratsiooniprotsess kulgeb Peipsi ääres paljuski loomulikku rada. Siin on paljude sajandite vältel olemas olnud nii eesti kui ka vene kultuur, ja antud mõlemakeelset haridust. Mart Laar õnnitles märkimisväärse juubeli puhul kahte Eesti vanimat gümnaasiumi - Mustvee Gümnaasiumi (180 aastat) ja Mustvee Vene Gümnaasiumi (160 aastat). Küsimusele venekeelse hariduse saatuse kohta vastas ta, et see on siin alati olnud ja ka jääb, kuna on osa kohalikust kultuurist ja meie ühisväärtustest.

Kes vajab Suur-Tartut?

2008-10-01

Endine Tartu abilinnapea ja nüüdne riigikogu liige Hannes Astok kirjutab Tartu Postimehes (23.09.), et neli Tartu linnaga piirnevat valda - Ülenurme, Tähtvere, Tartu ja Luunja - peaksid linnaga liituma, mille tulemusena tekiks nn Suur-Tartu.

Ma olen kaugel sellest, et võtta tehtud ettepanekut sada protsenti tõsiselt. Aga kui lähtuda pelgalt Tartu linna vaatenurgast, siis võib sellist soovi täiesti mõista.

Eestis on varemgi olnud liitumisi, kus linn koos teda ümbritseva piirkonnaga on moodustanud ühise omavalitsuse, näiteks Otepää, Türi või Tapa. Kuid nonde liitumiste puhul on tegemist enam-vähem võrreldavate partneritega. Tartu ja tema lähialade puhul see nii ei ole.

Võibolla hoopis Lätiga?

Teisalt aga - meie praegune halduskorraldus võimaldab erinevaid variante. Mis võiks näiteks Luunja vallal olla selle vastu, kui ta sarnaselt Otepääga muutuks enam kui tuhandeaastase ajalooga Tartu valla koosseisus olevaks linnaks, linnapea amet kaoks ajalukku ning loodava omavalitsusüksuse juhiks oleks vallavanem.

Aga tühja neist tiitlitest, oluline on sisu - mille nimel seda kõike teha tasuks. Hannes Astok märgib ühe põhiargumendina, et globaalse äri ja turismi vaatevinklist on kogu Tartu regioon liiga väike, 500 miljoni elanikuga Euroopa Liidus tasuks mõelda avaramalt.

Põhimõtteliselt õige väide. Samas on kõik suhteline, mõnes mõttes on kogu Eesti tibatilluke. Võibolla peaksime globaalses konkurentsis püsimiseks liituma hoopis Lätiga?

Kodutanumale tagasi tulles tunnistagem, et Astokil on õigus selles, et elanike jaoks ei saa mugavaks pidada bussiliinide jaotumist maakonna- ja linnaliinideks. Kuid siin on hoovad vähemalt osalt seadusandjate käes, kelle ridadesse ka Astok ise kuulub.

Mõistuspäraste lahenduste rakendamiseks ei pea nihutama mitte omavalitsuste piire, vaid tuleb panna bussid (samuti muud teenused) liikuma sujuvalt üle nende piiride.

Hariduses ja teistes valdkondades toimib koostöö ka täna. Eestis on igal inimesel õigus vabalt valida, millise omavalitsuse elanikuks ta end registreerib ning millises koolis õpivad tema lapsed, arveldamise eest hoolitsevad omavalitsused.

Lasteaiakohtade põud ajendab tõepoolest olema nutikas, näiteks üht pereliiget sisse kirjutama valda ja teist linna. Selle kitsaskoha võimalikult kiire lahendamine on kõikide omavalitsuste ühine huvi. Lasteaiakohad tuleb välja ehitada nii linnal kui valdadel, kindlasti ei teki neid juurde valdade ja linna ühteheitmisel.

Tartu riisuks koore

Tartule oleks linnaga piirnevate jõukamate omavalitsuste liitmine mõistagi magus suutäis, mis tooks juurde üle 16 000 elaniku ja sadu miljoneid lisakroone.

Kui aga püüaks nüüd ette kujutada, mis pärast koore riisumist ülejäänud maakonnast järele jääb?

Ilmselt see ülejäänu Suur-Tartu kaunile globaalsele pildile ei passi, vaid peab tõmbuma kuhugi kulisside taha ning proovima kuidagi hakkama saada.

Mis sellest, et üldtunnustatud regionaalpoliitika põhimõtete kohaselt peaks keskuste mõju vähendamiseks tegelema tõsiselt sellega, kuidas hajutada ressursse võimalikult ühtlaselt üle kogu riigi.

Ei ole võimalik saavutada üheaegselt kaht vastandlikku eesmärki - koondada ressursse ja otsustamist ühte keskusse ning samal ajal tagada võimalikult ühtlast arengut kogu regioonis.

Elutegevust senisest veelgi jõulisemalt ühte punkti kontsentreerides kütame takka niigi murettekitavat tsentraliseerumise protsessi ning tekitame juurde üha uusi ääremaid.

Elanikud ise on hakanud valima, otsustades asuda elama linna piiri taha. Soovitakse privaatsemat elukeskkonda, millele hästi toime tulevad vallad suudavad lisada ka muid väärtusi: piisav toetuste süsteem, personaalsem teenuste osutamine ja paindlikum probleemide lahendamine.

See kõik kokku moodustabki elukvaliteedi, mida eeskätt keskkonnateadlikum maksumaksja otsib.

E-teenuste arendamine on mugavuse ja kiiruse huvides tõepoolest hädavajalik, aga hindaksin siiski kõrgelt ka inimeste vahetut suhtlemist, mida niigi üha vähemaks kipub jääma. Kas avalikul võimul tasub seda võõrandumise protsessi veelgi stimuleerida?

Kes mida võidab

Oluline on aga küsida, mida võidaksid sellest n-ö abielust nii linna- kui ka maaelanikud. Kas praegused vallaasukad rõõmustaksid, kui nende raha üle hakatakse otsustama Tartu raekojas? Ja teisalt - mida head-paremat saaksid sellest juurde tartlased?

Minu arvates ei ole põhiküsimus selles, kuidas paisutada Eesti oludes suhteliselt suurt Tartu linna veelgi suuremaks, vaid ühiselt tegutseda selle nimel, et kogu Lõuna-Eesti oleks atraktiivne ja ühtlaselt hästi arenenud.

See koostöö peaks olema sisuline, hõlmama kõiki valdkondi ning lähtuma eelkõige elanike huvidest. Kui linn ning ümbritsevad vallad selle käigus leiavad, et edasi võiks minna ühtse omavalitsusüksusena, sünnib see otsus nende vaba tahte tulemusena siis, kui aeg on selleks küps.

Samal teemal: «Teeme Tartu suuremaks», TPM, 11.09., 16.09., 23.09.

Kas valimised on juba tulekul?

2008-09-30

(Vastulause rahvaliitlase Monika Kuzmina 26. septembri «Sakala» arvamusleheküljel ilmunud avalikule pöördumisele, milles too tegi ettepaneku kolida volikogu istungid infotunni parema korraldamise huvides raekojast kultuurimajja ning hoiatas volikogu maine löögi alla sattumise eest - toim.)

PEAN KUMMALISEKS, et linnavolikogu koalitsiooni liige esitab volikogule ettepanekuid ajakirjanduse vahendusel. Sellest tekib kohe küsimus, kas valimised on juba tõesti tulekul. Minu teada on need alles järgmise aasta oktoobris.

Rahvaliitlane Monika Kuzmina murrab sisse lahtisest uksest. Ta peaks ometi teadma, kuidas Viljandi volikogus asju korrektselt aetakse.

Meil on olemas eestseisus, kes arutab volikogu tööd puudutavaid küsimusi ja teeb vajadusel töökorra muutmise ettepanekuid.
Kodanike teabetunni ellukutsumisel ei tulnud Monika Kuzminalt millegipärast ühtegi ettepanekut, millest paistnuks välja tema soov asi kuidagi teisiti korraldada. Samuti ei pakkunud ta toona välja, et volikogu võiks selleks puhuks raekojast kultuurimajja kolida. Millest siis nüüdne innukus?

VOLIKOGU UUE töökorra järgi saavad kõik vahetult enne istungit volikogule linnaeluga seotud küsimusi esitada.

Kuu aega tagasi selgitasin «Sakala» arvamusleheküljel, et kui inimene soovib saada põhjalikku vastust, tuleks tal küsimus juba aegsasti esitada. Samas peab volikogu olema valmis igale pärimisele vastama ning meile on seejuures abiks linnavalitsus.

Seda, kui augustis esimesed inimesed volikogu liikmetele oma küsimused esitasid ja neile ka vastused said, nimetas Kuzmina palaganiks. Samuti leidis ta, et järgmistel koosolekutel küsijatele enam ruumi ei jätku. Säärase järelduse saab teha ainult inimene, kes kavatseb organiseerida küsimuste esitajate sunniviisilise kohaletoomise.

NII EI JÄÄ mul üle järeldada muud kui seda, et ilmselt on oodata rahvaliitlaste omapäraselt agarat kaasalöömist linnaelu korraldamisel.

Kahju, et seda pole olnud märgata seni kultuurimajas aset leidnud linnajuhtide ja rahva kohtumistel, kus on samuti kõik päevakajalised teemad jutuks olnud. Tavaliselt on nendel kohtumistel olnud kõigest paarkümmend linnakodanikku ja veidi enam ametnikke.

Kui nüüd peaks tõesti volikogu istungile palju küsijaid tulema, on ka ilma ajalehe kaudu tehtavate avalike pöördumisteta võimalik istung raekojast mõnda suuremasse ruumi üle viia.

Võimalusi on selleks kultuurimaja kõrval õige mitu, näiteks äsja valminud pärimusmuusika keskus Kirsimäe aidas, muusikakooli uus saal või Jakobsoni gümnaasiumi suur auditoorium.

Monika, ära muretse, nende asjade peale on aegsasti mõeldud! Pane aga pealegi kõik rahvaliitlased küsijana kirja ja me lahendame ruumiküsimuse kenasti ära.

Valdade liitmise ja lahutamise mõistetest

2008-09-29

Tänaseks on siis selge, et sotsiaaldemokraatide, reformierakondlaste ja rahvaliitlaste vastuseisu tõttu haldusterritoriaalset reformi või haldusterritoriaalse korralduse muutmist selle koalitsiooni ajal ette ei võeta.

Selle teadmisega tuleb vähemalt järgmiste Riigikogu valimisteni edasi toimetada ja mõelda, mida omavalitsusüksused ja/või nende liidud ise saavad ette võtta, et nad avaliku teenuse osutamisega hätta ei jääks ja et haldusterritoriaalne korraldus Eesti riigis oleks edaspidi mõistlikum. Samuti tasub mõelda, mis on need hädapärased asjad, milliste ümberkorraldamiseks poliitikud siiski suudaksid kokkulepetele jõuda, võttes õppust õpetaja Laurist, kes soovitas kasvõi osa asju ära teha kui kõike ei suuda...

Ja ega regionaalministergi oma kontorit kinni saa panna. Muuhulgas saab ta valvata selle üle, kas uuest aastast kehtimahakkav raamatupidamise toimkonna juhend RTJ-17 ja kavandatav kohaliku omavalitsusüksuse finantsjuhtimise seadus lahendavad kohaliku omavalitsusüksuse probleeme või tekitavad neid hoopis juurde. Samuti saab ministeerium tegeleda näiteks paljuräägitud avaliku teenuse standardi ja vallana tegutsemise kriteeriumite temaatikaga (on need üldse vajalikud ja võimalikud ja kui on, siis millised need standardid ja kriteeriumid on). Viimatinimetatud oleks objektiivseks aluseks nii liitmise kui ühinemise puhul.

Omavalitsusüksuste maakondlikud liidud vajavad jätkuvalt tugevdamist. Loodetavasti selle vastu keegi ei ole - see pole ju reform ega haldusterritoriaalse korralduse muutmine. Maakondlike liitude avalik-õiguslikuks muutmine ja maavalitsuste funktsioonide ülevaatamine ja neist omavalitsusliku toimetamise üleandmine maakondlikele liitudele võiks olla see esimene samm, mida koalitsioonipartnerid omavalitsusüksuste ja nende liitude teemal saaks astuda. Reformierakondlaste vihjed nn Reimaa algatustele annavad selleks lootust. Tuleb siis jaht või ei tule...?

Aga nüüd siis pealkirjas lubatud mõistetest. Mõisted (lad. conceptus, kr. idea) on selleks, et neid tundvad inimesed saaks omavahel lihtsamalt suhelda. Mõiste on abstraktse mõtlemise vorm, mis peegeldab tegelikkuse esemeid ja nähtusi nende oluliste tunnuste, seoste ja suhete kaudu. Mõisted erinevad oma sisu (n liht- ja liitmõisted) ja mahu (n üksik- ja üldmõisted) poolest. Mõistet väljendatakse sõna või märgiga. Mõistete kasutamisel peab olema täpne, sest muidu võidakse mõiste kasutajast valesti aru saada või satub mõiste kasutaja lihtsalt piinlikku olukorda.

Päevapoliitikas ja meedias on mõistetega üldiselt halvasti. Suust tuleb välja just see, mida sülg sinna toonud on ja sellisena saab see ka kirjasõnaks. Nii kuuleb poliitikute suust alailma, sh ka haldusreformiga seoses, mõistet „seadusandlus" seaduste või õigusaktide tähenduses, ehkki see mõiste tähendab seadusloomet kui protsessi. On vale öelda, et teeks seda ja teist asja küll, aga seadusandlus ei võimalda jms. Õige on öelda, et seadus ei võimalda.

„Omavalitsus" kui mõiste leiab erinevat käsitlust juba põhiseaduses eneses, kust on see üle kandunud tavakäsitlusse. Põhiseadus ei anna omavalitsuse ega ka kohaliku omavalitse mõistet. Küll aga kasutatakse põhiseaduses mõistet „kohalik omavalitsus" kolmes põhimõtteliselt erinevas tähenduses. Esiteks kohalik omavalitsus kui haldusterritoriaalne üksus; teiseks kohalik omavalitsus kui kohaliku omavalitsuse organ; kolmandaks kohalik omavalitsus kui kogukondliku elu korraldamise vorm. Hiljem on põhiseaduse kommentaarides üritatud seda segadust siluda ja öeldakse, et mõistet "kohalik omavalitsus" on kasutatud järjekindlalt üldmõistena, konkretiseerides seda vaid erandjuhtudel. „Selline konkretiseerimata mõistekasutus [...], mis jätab kohaliku omavalitsuse mõiste määratlemata ja reeglina hoidub ka kohaliku omavalitsuse organite nimetamisest, on põhiseaduses taotluslik ning võimaldab selle põhiseadusliku institutsiooni sisustamisel ja tõlgendamisel teatud paindlikkust."

Siinkirjutaja on seisukohal, et põhiseaduse selline kommentaar on käsitletav katsena terminoloogilist segadust veidigi siluda, aga seda mitte veenvalt. Fakt on siiski see, et põhiseadus jätab kohaliku omavalitsuse mõiste määratlemata ja selle tulemusena vohab seadustes, asjaajamises ja käibekõnes mõiste "kohalik omavalitsus" väärkasutus. Kohaliku omavalitsuse terminoloogiat üritati sisuliselt korrastada kohaliku omavalitsuse üksuste liitude seaduses. Selle eelnõu seletuskirjast selgub, et eelnõus on kasutatud ainult omakeelseid ja üldarusaadavaid termineid. Nii on eelnõus erinevalt KOKS-ist, milles valdu ja linnu ühendavaid ühendusi tähistatakse terminiga omavalitsusüksuste liit, läbivalt kasutatud täpsemat väljendit kohaliku omavalitsuse üksuste liit. Seega saab teha järelduse, et seaduseandja on küll sisustanud kohaliku omavalitsuse üldmõiste, kuid kasutab seda nii põhiseaduses kui ka teiste seaduste tekstides tihti ebaõigesti ja ebajärjekindlalt.

Aga milline on siis kohaliku omavalitsuse mõiste kehtivas õiguses? KOKS-i kohaselt on kohalik omavalitsus õigus, võime ja kohustus. Linna või valla kontekstis on kohalik omavalitsus selle linna või valla demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu. Seega valda või linna peaks nimetama omavalitsusüksuseks mitte omavalitsuseks.

Üsna nõutuks teeb kui lugeda meediast poliitikute ja ka ajakirjanike endi väljapakutud termineid halduskorralduse muutmisega seoses. Seda siis, kui räägitakse valdade „sundliitmisest" ja/või „vabatahtlikust ühinemisest". Selline sõnakasutus ei sobi eesti keelde, nagu ei sobiks ka „vabatahtlik liitmine" või „sundühinemine". Valdade liitmine ongi sunniviisiline protsess, kus riik võtab kätte ja liidab vallad kokku tõenäoliselt vastava reformiseadusega, kuid võimalik, et ka muu õigusaktiga. Valdade ühinemine on samas vabatahtlik viis leivad ühte kappi panna kehtivate seaduste ja muude õigusaktide alusel ja korras. Kui siit edasi mõelda, siis „liitumine" on vabatahtliku ja „ühendamine" sunniviisilise alatooniga. Keeruline see eesti keel... Kutsun üles kasutama valdade/linnade administratiivsel liitmisel (sh läbi reformide) mõistet „liitmine" ja omal initsiatiivil kokku soovivate valdade/linnade ühinemismenetluse tähistamiseks mõistet „ühinemine", ilma vabatahtlik-sunniviisilise liialduseta.

Riigi ühtlane areng muutub üha tähtsamaks väljakutseks

2008-09-25

Eelarvesse vajaliku lisaraha saamiseks ei tohi majandust põhja lasta.

Tasakaalus riigieelarve kokkupanemine on valitsusele olnud raske töö. Maksud on Eestis langenud stabiilselt, samal ajal on riik võtnud uusi pikaajalisi kohustusi. Uute tulude leidmiseks ei tohi aga teha kiirustavaid ja majanduse konkurentsivõimet pärssivaid otsuseid. Eestil ei tule kokku panna ju mitte ainult 2009. aasta eelarve, vaid ka järgnevate aastate omad. Selleks on meil vaja majandus taas tõusuteele pöörata. Raha on eelarvesse loomulikult vaja, kuid seda ei saa teha majandust põhja lastes ning Eesti ühtlast arengut kahjustades.

Lühiajalise kasu nimel

Võin ette kujutada, et maapiirkondades jälgiti eelarvevaidlusi üsna suure ärevusega. Kui riik arutas mootorikütuse aktsiisi järsku tõstmist, kerkis õigustatud küsimus, kui palju pean kütuse peale laste kooli viimiseks või tööle jõudmiseks järgmisel aastal kulutama, kui kalliks läheb see maksma ettevõtlusele.

Turismiettevõtete maksustamine 18protsendilise käibemaksuga oleks hävitanud suure hulga viimasel ajal tekkinud majutusettevõtteid, mis pakuvad maapiirkondades paljudele tööd ja leiba. Üsna raskelt oleks mõjunud ka gaasiaktsiisi neljakordne tõstmine. Põllumeest niigi raskel ajal löövast erimärgistusega kütuste aktsiisi tõusust ei hakka parem rääkimagi. Kõik see oleks keeranud elu maapiirkondades uppi.

Regionaalministrina on minu ülesanne jälgida, et elu edeneks ka väljaspool suuri linnu. Riik peab toetama loomuliku geograafilise eelisega keskustest kaugemal olevate piirkondade arengut, eelkõige infrastruktuuri arendamise ja avalike teenuste ühtlase pakkumisega. Aga kui pole ettevõtteid, kes inimestele tööd annavad - turismiettevõtteid, kütusehinnast sõltuvaid põllumehi, transpordiettevõtteid, gaasihinnast sõltuvaid tehaseid ning paljusid teisi -, või kui inimestel pole võimalik suurte transpordikulude tõttu tööl käia, siis muutub see kõik mõttetuks. Sellepärast tuleb maksupoliitika kavandamisel olla väga ettevaatlik. Lühiajalise kasu nimel tehtud otsused võivad pikas perspektiivis valusasti kätte maksta.

Ei ole õige panna kõigile kasu toovate maksude langetamisega seotud kulud rasketel aegadel üksikute ettevõtjate ja ühiskonnagruppide kanda. Seetõttu seisin ka nendele sammudele vastu.

Tasakaal kärpimisega

On hea, et neid argumente valitsuses mõisteti, mille tulemusel võib praegu öelda, et eelarve on küll tasakaalus, kuid maagaasi aktsiisimäära tõstmise ja rasketel aegadel majutusteenuste käibemaksu kasvatamise, erimärgistusega vedelkütuste ning bensiini ja diislikütuse aktsiisimäära tõstmine - kõik see on ära hoitud. Eelarve tasakaal saavutati kulude kärpimise teel, mis on ainuõige suund.

Samas tuleb siingi Eesti prioriteete silmas pidada. Tühistades Eesti maapiirkondadele määratud programmid, võime tekitada rohkem probleeme, kui nende kaotamisest raha leiame. Nii olid mulle ministrina vastuvõetamatud ideed kärpida oluliselt ühistranspordi dotatsioone, mis oleks elu maal kiirelt välja suretanud. Kahjuks ei anna praegune olukord võimalust neid tõsta, ühistranspordi toetamise lõpetamine annaks Eesti ühtlasele arengule aga raske hoobi.

Sama kehtib ka posti kojukande toetamise kohta maapiirkondades, mis samuti säilib. Palju küsimusi on tekitanud ettekanne kaotada pensionide kojukandele antud toetus. Suuremates linnades on see samm ilmselt mõttekas, maapiirkondades aga üsna kahtlase väärtusega.

Samas pole seda mõtet teha tõesti iga hinna eest, vaid ikka kaalutud avalduse alusel. Olen oma ettepanekud esitanud ning peagi asutakse Riigikogus arutama antud küsimust reguleerivat eelnõu, mis tuleks koos riigieelarvega enne aasta lõppu vastu võtta.

On hea, et need prioriteedid on 2009. aasta eelarve kavandis üldiselt ka kajastatud. Selle arutamine Riigikogus on alles algamas. Eesti ühtlane areng peab saama meie riigile järjest olulisemaks väljakutseks ning ministrina kavatsen selle põhimõtte eest ka seista.

Väärarusaamadest priiks

2008-09-18

Viimane, 2007. aastal tehtud õpilaste alkoholi ja narkootikumide tarvitamise uuring kummutas varasemaid eksiarvamusi - et uimastid pole «meie», vaid «nende» probleem.

Esiteks osutus blufiks Hispaania noorte massilistest purjutamistest ja teistest sarnastest kirjutistest tekitatud mulje, justkui oleks meil olukord parem kui Euroopa naabritel. Faktid on aga vastupidised.

Viimase 12 kuu jooksul oli Eesti noortest purjus olnud 68 protsenti (Euroopas 53), marihuaanat või hašišit oli neist sama ajaga proovinud 23 protsenti (Euroopas 21).

Teiseks korrigeeris uuring narkokuritegude rohkema avastamise põhjal tekitatavat arvamust tolli ja politsei jõulisemast müüjate kontrollist. Narkootikumid (v.a kanep) on Eestis lihtsamalt kättesaadavad kui meist lääne pool ja nende kättesaamine on noorte hinnangul lihtsustunud (samas on ligipääs alkoholile muutunud raskemaks).

Kolmandaks lükati ümber ettekujutus venekeelsete elanike uimastilembusest. 2007. aastal oli uimasteid proovinud 39 protsenti eesti koolide poistest ja 24 protsenti tüdrukutest ning vastavalt 33 ja 17 protsenti venekeelsete koolide poistest ja tüdrukutest.

Neljandaks kinnistati arusaama, et peamiseks müügiagendiks on kooli-, trenni-, naabruskonna- jt kaaslased, mitte aga kurjad võõrad mehed tänavalt.

Ja lõpuks: Tallinna, Narva ja Kohtla-Järve noorte huvi uimastite vastu on märgatavalt väiksem Tartumaa eakaaslaste omast: Tartumaal oli kanepi tarvitamise kogemus 32 protsendil 15-16-aastastest noortest, Põhja-Eesti maakondades 20-30 protsendil.

Kui palju neid on?

Tartu kommunaalpoliitikud kommenteerisid neid andmeid üsna emotsionaalselt - võis jääda mulje, et varasem lihtsustatud käsitlus (maksame spordiklubidele rohkem raha ja noored on kaitstud) on muutunud.

Üle aasta on möödas, paraku tundub, et asjad ei lähe sugugi ülesmäge. Kuu aega tagasi avalikustas Tallinna linnavalitsus värske, 2008. aasta küsitluse tulemuse. Neidude hulgas on uimastitarvitajate osa vähenenud, noormeeste seas kasvanud, nii et keskmisena on seis endine, nadi.

Kas Tartumaal on asjad kenamad või kehvemad, seda me ei tea. Uusi andmeid pole avaldatud. Kuid uimastiennetust, ravi või rehabilitatsiooni puudutavatesse plaanidesse ilmub plusside (tehtud) kõrvale üha rohkem miinuseid (tegemata) või mahakriipsutusi.

Hariduse arengukavas oli nõue, et igas koolis peaks olema oma narkoennetuse kava. Kas mõni kool sellise ka valmis sai, pole teada. Kuid arengukavast on see taotlus tänaseks maha tõmmatud. 2009. aastal pidi algama sõltuvusprobleemidega isikute rehabilitatsioonikeskuse rajamine.

Aga linnavalitsus tegi suve hakul ettepaneku rehabilitatsioonikeskuse loomise mõte maha matta, sest narkomaane on vähe ja nende ravi ning rehabilitatsiooni tarbeks saab mujalt teenust osta!

Kui palju siis võiks Tartumaal narkomaane olla? Ametlik dokument, mida Eestist vastavasse üleeuroopalisse narkootikumide ja narkomaania seire keskusesse Lissabonis saadetakse, räägib 13 800 süstivast narkomaanist. Eksperdid kasutavad süstijate kohta ka hinnangut «kuni 25 000».

Narkootikumide regulaarselt või episoodiliselt tarvitajate üldarvu ei riskita ametlikesse paberitesse kirjutada. Asjatundjad nimetavad arvu 60 000 ehk 4% elanikest.

Kui kõrvutada seda näiteks Hollandi andmetega (ligi 400 000 kanepi ja 200 000 muude uimastite tarvitajat aasta keskmisena, 6% elanikest) siis ei tundu 60 000 ülepaisutatud number. 85-87 protsenti uimastitarvitajatest on Põhja-Eestist, järelikult ülejäänud Eesti osaks jääb u 9000 tarvitajat.

Pole meie asi!

Küll tahaks väita, et Tartumaal on seis parem kui naabermaakondades. Miks? Näiteks võib arutleda, kas viimasel aastal arvukad Võrumaalt pärit noorte narkokullerite kinnipüüdmised on juhus või on sel seos noorte igapäevaelu ja käitumisega.

Aga avalikustatud fakte pole ja seetõttu hindame Tartumaa uimastitarvitajate arvu proportsionaalseks elanike üldarvuga. Seega ligi 20 protsenti «ülejäänud Eestist» ehk 2000. Tõsi, ravi ja rehabilitatsiooni vajajaid on neist vähem.

Hollandlased peavad kõiki süstijaid probleemseks, kuid näiteks kanepitarvitajatest hindavad probleemseks iga viiendat. Eestis on käibel kanepist kangemad uimastid ja probleemseid isikuid rohkem. Ka ravivajadused on keerukamad, näiteks on enamik süstijatest HIVi nakatunud.

Detailsemaks ei ole selle arutlusega mõtet minna. Koalitsioonipoliitikute või linnaametnike argumendid (võta kinni, kes on eksitava väite «teenuse vajadus narkosõltuvuse osas on 5 last ja umbes 10 täiskasvanut» autor) pole sõltuvusprobleemidega isikute rehabilitatsiooni vajaduse hindamisel pädevad.

Pikka aega mõjutas nii tavakodanike suhtumist narkomaanidesse kui ka poliitikute tegevust hoiak, et narkomaania pole «meie» probleem. Sellise suhtumisega kukutati 2001. aastal läbi Tartusse ELi raha eest sõltuvusprobleemidega isikute rehabilitatsioonikeskuse rajamine.

Et Tallinna rehabilitatsiooniasutused (laste turvakeskus jt) ei suuda rahuldada kohapealset teenusevajadust, siis on tartlastel lootust abi saada Ida-Virumaalt (OÜ Corrigost Jõhvis ja Sillamäe narkorehabilitatsioonikeskusest).

Mõlemas on paarkümmend kohta, seega on teenuse saamine pigem teooria.

Neli keskust sõltlastele

Üleriigiliselt on suhtumine probleemisse vähemalt plaanide tasemel varasemaga võrreldes muutunud. «Narkomaania ennetamise riiklik strateegia aastani 2012» on kasutusele võtnud mõningaid momente hollandlaste kahjude vähendamisele keskenduvast suhtumisest.

Kahjude vähendamine tähendab nt tavakodanike hoidmist narkomaanide varguste ja rünnete eest sõltlastele odava asendusnarkootikumi (metadooni) andmisega. Aga ka tarvitajate tervise või elu säästmist ravi ja/või rehabilitatsiooni kättesaadavusega.

Strateegia kuulutab, et perioodi lõpuks on loodud 4 sõltuvuspsühhiaatrilist ravikeskust, 4 ööpäevaringset rehabilitatsiooniasutust võõrutusravi läbinutele, 4 täiskasvanud uimastisõltlasi teenindavat ravi- ja rehabilitatsioonikeskust, 4 rehabilitatsioonitalu ja 3 laste rehabilitatsiooniasutust.

Kui kõrvale jätta laste rehabilitatsiooniasutus, mida Lõuna-Eestisse ei kavandata, siis näeb plaan siiakanti ette nelja keskust. On raske leida argumente väitmaks, et Elvas, Räpinas, Võrus või Viljandis saaks ravi või rehabilitatsiooni korraldada paremini kui Tartus ja seetõttu on Lõuna-Eesti asutuste jaoks optimaalne koht seal.

Kuigi asukoha valik on keeruline, parandab narkorehabilitatsiooniasutus, nagu ka Tartu Vangla, tartlaste turvalisust, ja seda ei peaks tõrjuma.

Kommentaar: hasartmängumaksu seaduse muudatus - VASTU

2008-09-16

Rahandusministeeriumi koostatud ja kooskõlastusele saadetud hasartmängumaksu seaduse eelnõu on oma praegusel kujul kompromissettepanek maksust käsu saavate osapoolte ettepanekutest.

Hasartmängumaksust laekuvaid summasid käsutatakse kultuuri-, haridus- ja teaduspoliitika, regionaalpoliitika ning sotsiaalpoliitika eesmärkide elluviimiseks.

Rahandusministeeriumi valitsemisala hasartmängumaksu kasusaajate hulgas ei ole ning ministeerium ei otsusta kasusaajate eest, kuhu ja millises proportsioonis hasartmängumaksust saadavat tulu paigutada. Kui meie pakutud kompromiss osapooli ei rahulda, peaksid kultuuri- ja regionaalminister uuesti maha istuma ja kokku leppima, kuidas hasartmängumaksust saadav tulu jaotatakse.

Sisuliselt läbimõtlemata muudatus

Keeldusin kooskõlastamast rahandusministeeriumi esitatud hasartmängumaksu seaduse muudatust. Pean põhjendamatuks ja lubamatuks selles sisalduvat kava vähendada regionaalsete investeeringutoetuste vahendeid.

Eelnõu järgi väheneks regionaalsete investeeringutoetuste osa hasartmängumaksu laekumistest 12,7 protsendilt kümnele. Selline muudatus on läbikaalumata ning regionaalpoliitiliselt kohatu, olles otseselt vastuolus Eesti tasakaalustatud arengu tagamisega. Teen rahandusministeeriumile ettepaneku eelnõu ümber vaadata.

Eelnõu toorust näitab asjaolu, et seda ei kooskõlastanud ka kultuuriminister laine Jänes, ehkki just kultuuriministeerium tegi juunis ettepaneku maksu jaotuspõhimõtete muutmiseks.

Ranits selga ja tooli

2008-09-08

Alanud on järjekordne kooliaasta. Riigikogu koolimaja hakkab kenasti korda saama, õpetajaid on piisavalt ja õpilaste arv pole vähenenud. Klassikomplektid ka enam-vähem endised. Liitklasse pole seekord komplekteeritud.

Ainus, mis kevadega on sarnane, on see, et Jaan on individuaalõppel edasi. Keegi pole suve jooksul pikemaks kasvanud, küll aga alla võtnud.

Õppeainedki on needsamad. Sel sügisel on küll senisest enam matemaatikatunde, sest aritmeetikas tuleb jõuluks tasemetöö sooritada. See tuleb veel füüsika sugemetega, sest temperatuuri tuleb ka arvesse võtta ja tihtilugu enne tehte tegemist liidetav "külmutada".

Laulutunnid jätkuvad endiselt õuesõppena. Kuna tunniplaan on mahukas, siis on laulmine varahommikul ja ühendatud ühiskonnaõpetusega. Toimuvad tunnid 24. veebruari ja 4. juuni hommikul.

Hea, et on võimalik võtta ka vabaaineid, näiteks väitluskunstis. See toimub endiselt kolmapäeviti ja on ühendatud videotreeninguga. Eesti rahvas tunneb seda ennekõike infotunni nime all.

Kehalisest kasvatusest ei ole ka keegi vabastatud. Võimalik on osa saada ka huviharidusest. Korvpalli saab endiselt mängida ringijuht Jüri eestvedamisel. Keda huvitab kestvussport ja ei taha triatlonivõistlusel "haamrit saada", peab Jürgenile sappa võtma.

Loodusõpetuses on moodulõpe. Sel sügisel on põhirõhk Eesti põlevatel loodusvaradel: põlevkivil ja metsal.

Õppekavas on kindlasti ka kitsaskohti. Kui maaelu eripäradest on võimalik seminaridel aimu saada, siis linnaelu jääb endiselt igaühe enda avastada ja ajalugu näitab, et iseõppimine ei pruugi minna valutult, seda sõna otseses mõttes.

Toimetuleku seminaridel on sel sügisel arutelu läbivaks teemaks "Toetustevaba Eesti riikliku arengukava rakendamine", sest need paarkümmend inimest, kes neid peaksid saama, on nii tühine rahvahulk, et nende häältega ei pruugi tulevasügisestel valimistel isegi keskmise valla volikokku saada.

Ühiselamukohad olemas

Hea on see, et ühiselamukohtadega on kõik endiselt varustatud ja nädala lõpul vanemate juurde kojusõit kompenseeritud. Stipendiumiprobleemid aga on endiselt üleval. Kõik küll saavad, aga konks on selles, et liiga palju.

Kui Toompeal päriskooliga mingeid erinevusi on, siis on üks selline pisike paradoks, et kõik tahaksid kenasti eksamitel-arvestustel läbi saada, aga samal ajal ka istuma jääda ja seda mitte aastaks, vaid ikka neljaks korraga.

Huvitav on see, et popimad on parasjagu need klassid, kus klassivanemaks on valitud tüdruk. Nii võistlevad Vilja ja Keiti klass ikka omavahel selles, kes saab kleepida kuu lõpus rohkem populaarsusetähekesi klassiseinal olevasse tabelisse.

Klassiekskursioonid hakkavad ka kindlasti peale. Bussiga ei lähe ilmselt keegi, sest Partsil pole raha hoida busse käigus. Rohelisi see ei sega, nemad lähevad jalgrattamatkale Põhja-Kõrvemaale.

Koolikorraga pole ka suuremaid probleeme, vaid üks õpilane 101-st on kutsutud alaealiste asjade komisjoni. Segane on ainult see, mis need advokaadid seal sebivad.

Kooli juhid on ka endised, nende tähtajalised lepingud lõpevad märtsis. Nii jätkabki koolijuhatajana Ene Ergma, olles ise ka õppealajuhataja ülesannetes, tema asetäitja välissuhete alal on endiselt Kristiina Ojuland ja huvitegevuse eest vastutab Jüri Ratas.

Nii, et eelnõud ranitsasse ja tooli.

Äkki saabki reformidega liikuma?

2008-09-04

Kirjutasin 7. augusti 2008. a. Maalehes, et omavalitsusi ootavad põnevad ja ka ärevad ajad, sest Toompea koalitsioonis on oodata kokkuleppeid haldusterritoriaalse reformi või haldusterritoriaalse korralduse muutmise osas. Siis ei olnud IRL-i vastavatele ettepanekutele veel reageerinud Reformierakond ning esitanud oma ettepanekuid ja tingimusi 2009. aasta tasakaalus riigieelarve koostamiseks.

See juhtus 27. augustil. Hiljem on lisandunud erinevate erakondade intellektuaalselt huvitavad ideed suurtallinnast ja Tallinnast kui ühest valimisringkonnast. Esimest saaks arutada üldise reformi käigus, teine ettepanek on aga hoopis valimisi reguleerivate õigusaktide teema.

Reformierakond peab oma ettepanekutes muuhulgas hädavajalikuks veel sel aastal astuda samme, et kiiremas korras seaduse tasemel ellu viia Vallo Reimaa poolt ettevalmistatud ja valitsuserakondade vahel sisuliselt kokku lepitud haldusreformi kava, mis annab maavalitsuste omavalitsuste koostööd koordineerivad ülesanded üle omavalitsusliitudele. Kena, ootame põnevusega. Samas oleks üsna mõistlik ja eelnõude koostajatele vägagi viljakas enne pliiatsi haaramist näiteks omavalitsusüksuste esindajatega, haldusjuristidega ja akadeemilise poole esindajatega ümarlaua taga kokku saada ja asja sisuliselt arutada. Demokraatlikes riikides nii tehakse...

Mis puudutab Vallo Reimaa ettevalmistatud ja väidetavalt kooskõlastatud haldusreformi kava, siis tahtmata mingilgi määral vähendada kolleeg Reimaa panust antud protsessi, tuleb tõe huvides nimetada, et see kava eksisteerib praktiliselt muutmatul kujul ja sõnastuses kui mitte varem siis vähemalt aastast 2000. Reimaa reanimeeris Tarmo Looduse nimelise kava, arendas seda edasi. ja sai ka oma esimesed triibulised...

Meenutagem, et aastal 2000, kui Eestil tuli Euroopa Liidu kandidaatriigina Euroopa Kohalike- ja Regionaalsete Omavalitsuste Kongressi eelistungil Strasbourg'is aru anda Eesti Vabariigi Valitsuse tegevusest kohalikust demokraatia arendamisel, kinnitas ja lubas tollane Eesti Vabariigi Valitsus muuhulgas, et haldusreformi teostamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata võtmevaldkondadele, mille reformimine toob endaga kaasa kvalitatiivse arengu. Nendeks võtmevaldkondadeks peeti muuhulgas avaliku teenistuse reformi, avaliku sektori funktsioonide ja struktuuride optimeerimist, kohaliku omavalitsuse reformi, haldusterritoriaalset reformi jt. Kogu reformide ettevalmistamine ja läbiviimine kavandati aastateks 2000 - 2007 ning see pidi hõlmama avaliku halduse kõiki tasandeid. Juba siis kinnitas Eesti riik Euroopa Liidule, tegelikult aga ka kohalikele omavalitsusüksustele ja nende liitudele, et avaliku halduse ümberkorraldamine regionaalsel tasandil sõltub kohalike omavalitsuste haldusterritoriaalse ümberkorralduse tulemustest.

Tollal oli Riigikogus esimesel lugemisel halduskorralduse seaduse eelnõu, mis sätestas avalik-õigusliku ühenduse mõiste ja selle moodustamise põhimõtted. Sellest lähtuvalt olnuks võimalik avalik-õigusliku ühenduse laiendamine regionaalsetele omavalitsusliitudele. Maavanema poolt täidetavad ülesanded, mis ei olnud otseselt seotud riikliku järelevalve või keskvalitsuse huvide esindamisega, lubati anda regionaalsele omavalitsusliidule üle seadustega. (Eelmainitud kongressi Eestit puudutavad materjalid ja Vabariigi Valitsuse lubadused on kättesaadavad Siseministeeriumi veebilehelt http://www.siseministeerium.ee/5946).

On möödunud 8 aastat ja ainsa Euroopale ja ka eesti rahvale antud konkreetse lubaduse täitmisena on Vabariigi Valitsus kohalike omavalitsuste ettepanekul pikendanud valla ja linna volikogu volituste perioodi 3-lt aastalt 4 aastani.

5. aprillil 2007. a. ametisse astunud koalitsioonivalitsuse hetkel kehtivaks alusdokumendiks on Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valitsuliidu programm aastateks 2007-2011. Selles toetab valitsusliit muuhulgas riigi ja kohalike omavalitsusliitude partnerlust ning omavalitsusliitude tugevnemist. Kuni reformierakonna eelviidatud 27. augusti avalduseni peeti selleteemalisi valitsusliidu lubadusi mittetäidetavateks reformierakonna väidetava vastuseidu tõttu. Loodame, et olukord on tõesti muutunud.

KOKS konstitutsiooniliste seaduste kataloogi

Kui juba reformiks kisub, siis tasuks ühtlasi läbi vaielda ka võimalik põhiseaduse muutmine seoses kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) lülitamisega konstitutsiooniliste seaduste kataloogi (põhiseaduse § 104 lg 2 nimetatud seaduste loetellu). Enne selle sammu tegemist vajab KOKS aga põhjalikku revideerimist. Selle küsimuse üle arupidamine ei takista kuidagi reformide läbiviimist ja pigem tuleks see samm ette võtta siis kui põhiseadust nagunii muutma hakatakse.

Konstitutsioonilised seadused on sellised seadused, milliste vastuvõtmine on Riigikogule kohustuslik ning mis võetakse vastu vähemalt kahe lugemise tulemusel ja Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Täna on neid põhiseaduse §-s 104 kirjas 17 seadust, sealhulgas ka näiteks vildakas sõnastuses kohaliku omavalitsuse valimise seadus (tegelikult sai selle seaduse nimeks: kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus, sest kohalikku omavalitsust ei saa valida, aga see on juba eraldi teema). Ekspertide arvates peaks sellesse loetellu lisama ka Vabariigi Presidendi ja õiguskantsleri töökorda sätestavad seadused, samuti riiklikke makse sätestavad seadused. Kui nii, siis arutaks KOKS-i lisamist ka.

Omavalitsusüksused vajavad stabiilsust ja põhiseaduslikke garantiisid rohkem kui seda tänane õiguslik- ja poliitiline ebastabiilsus pakkuda suudab. Kui KOKS oleks konstitutsiooniline seadus, ei saaks seda lihtsalt muuta ja täiendada harilike seadustega (olgu siis üld- või erinormidega). See oleks lisaks sisulisele võimatusele välistatud ka protseduuriliselt, sest konstitutsiooniliste seaduste vastuvõtmiseks kehtib erikord.

Eeltoodud ettepaneku taustaks võiks tuua näiteks kohaliku omavalitsuse ja riigi funktsioonide täitmise temaatika. Põhiline erinevus kohaliku omavalitsuse funktsioonide ning temale seadustega pandud riiklike kohustuste vahel on see, et esimestega seotud kulud kaetakse kohalikust, teistega seotud kulud aga riigieelarvest. Kuna nii kohaliku omavalitsuse funktsioonid kui ka riiklikud kohustused määratakse seadusega, siis esineb vaidlusi nende eristamise ja kulude katmise küsimustes. Professor Arno Almanni seisukohalt tuleks sellisel puhul „...ilmselt lähtuda formaalõiguslikust kriteeriumist - kõik teised seadusega pandud funktsioonid ja ülesanded, mis väljuvad kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse raamidest, on riiklikud. Kui soovitakse kohaliku omavalitsuse funktsioone, ülesandeid ja volitusi piirata või laiendada, tuleb vastavalt ka KOKS-i muuta, sest KOKS-i võib käsitleda kohaliku omavalitsuse põhiseadusena, mida eriseadusega muuta ega täiendada ei saa."

Selline lähenemine kohalikele omavalitsusele, aga ka maakondlikele omavalitsusüksuste liitudele, riiklike kohustuste panemisel peaks distsiplineerima ühtlasi ka seaduseandjat. Senise praktika põhjal võib küll väita, et eriseadusega on kohalikule omavalitsusele pandud eeskätt selliseid kohustusi ja ülesandeid, millede täitmine on keskhaldusele tülikas, töömahukas ning ebamugav. Pealegi unustatakse seejuures tihtipeale õigused üle andmata ning kulud katmata.

Saue linna ja valla ühinemisest positiivsemalt

2008-08-25

Vastus Ero Liivikule (Harju Ekspress, 15.08.2008)

Lugedes 15. augusti Harju Ekspressist Ero Liiviku etteheited Isamaa ja ResPublica Liidu (IRL) Saue linna osakonna aadressil, mõistsin, et ekslinnapea ei ole lugenud IRL-i pressiteadet, vaid on selle refereeringu põhjal teinud ekslikke järeldusi.

Liiviku väitel on IRL Saue linna osakond väljendanud seisukohta lükata Saue linna ja valla ühinemise arutelu 2009. aasta valimiste järgsele perioodile. Midagi sellist pole kunagi väitnud ei Saue linna ega ka valla IRL osakondade liikmed. Pressiteatest selgub, milline on IRL Saue osakondade seisusukoht: vallavolikogu poolt 26. juunil linnavolikogule tehtud ettepanek kahe omavalitsuse liitmiseks juba 2009. aastal on tehtud kiirustades ning arvestamata rahva arvamusega. Samas teates on lisatud: kahe nii suure ja erineva omavalitsuse ühinemist pole võimalik ette valmistada vallavolikogu esitatud tempos ning sellele ei saa vastata jaatavalt rahva arvamust küsimata. Kus on siin Ero Liiviku poolt tsiteeritud väide, et Saue IRL soovib lükata ühinemise arutelu 2009. aasta valimiste järgsele perioodile? Liivik on pannud meie suhu võõraid sõnu! IRL Saue osakonna liikmed on endiselt seisukohal, et omavalitsuste ühinemist puudutav arutelu ja diskussioon peab toimuma veel enne valimisi. Seda arvamust väljendas pressiteates selgelt Saue Linnavolikogu IRL fraktsiooni liige Rainer Sternfeld, öeldes: Saue linna ja valla ühendamise küsimuses on oluline algatada diskussioon poolt- ja vastuargumentide väljaselgitamiseks ning kuulata ära, mida arvavad ühinemisest mõlema omavalitsuse kodanikud. Kahjuks ei ilmunud see tsitaat Harju Ekspressis, küll aga mitmes teises meediaväljaandes, kus pressiteade avaldati. Kust võttis Ero Liivik, et IRL arutelu enne 2009. aastas valimisi ei soovi? Või oli see väike vale vajalik Saue linna koalitsioonipartnerite tülli pööramiseks? Või lootis ta tekitada segadust IRL sees? Liivik ju oletab oma artiklis: Võib-olla on tegemist mingi IRL-i sisetüliga, millest avalikkust ei ole teavitatud? Kes siis veel, kui mitte IRL ei peaks kogu protsessi ka vallas ja linnas tüürima? Hea kolleeg eksib, kui otsib suitsu sealt, kus pole tuld. Tüli IRL-i sees ega ka Saue linna koalitsioonis pole! Küll on Liivikul tuline õigus selles, et IRL on nende seas, kes omavalitsuste ühinemisprotsessis tahab aktiivset rolli mängida. Sellest ka meie soov korraldada rahvahääletus. IRL fraktsioon on juba 31. juulil esitanud Saue Linnavolikogule vastava kirjaliku ettepaneku.

Rahva arvamuse väljaselgitamise kohustus tuleneb seadusest

Liivikut teeb murelikuks ka tõsiasi, et Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses rahvahääletust ei nimetata. See aga, ei tähenda, et seda omavalitsuste ühinemise protsessis korraldada ei saaks või ei võiks. Vastavalt Eesti territooriumi haldusjaotuse seadusele ja ka Kohaliku omavalitsuse ühinemise soodustamise seadusele peavad ühinevad omavalitsused rahva arvamuse välja selgitama ja seda võib volikogu otsusel teha ka rahvahääletusena. Loomulikult ei ole keelatud seda teha ka elektrooniliselt või kasutades kohalikku ajalehte, nagu paneb ette Ero Liivik. Kuidas rahva arvamus välja selgitatakse, otsustab volikogu. Selleks tegigi IRL fraktsioon linnavolikogule ettepaneku korraldada rahvahääletus. Kas volikogu liige Liivik on teinud volikogule alternatiivse ettepaneku muul viisil rahva arvamuse välja selgitamiseks, seda ma ei tea. Kahtlen, et konkreetsete tegude asemel on ta eelistanud mustata oma endisi erakonna- ja fraktsioonikaaslasi leheveergudel.

Haldusterritoriaalne reform on arengu eelduseks

Sellest, et haldusterritoriaalne reform tuleb Eestis läbi viia, on IRL poliitikud rääkinud juba alates sajandivahetusest. Ero Liivikki tõi oma artiklis ära pika tsitaadi Mart Laarilt ja Juhan Partsilt, kellega mul ja ilmselt enamikul Saue IRL osakonna liikmetel jääb vaid üle nõustuda. Mul on hea meel, et selles meie vaated Liivikuga ühtivad. Sellepärast ei mõistnutki ma, miks hea kolleeg oma artikli teraviku just oma aatekaaslastele suunas, kui ta ise meie seisukohti jagab? Tean küll seda, et veel Saue linnapea ülesandeid täites (ja sellest pole ju veel aastatki möödas), ei olnud Ero Liivik sugugi Saue vallaga ühinemise pooldajate esirinnas, pigem vastupidi. Eks seegi kinnita seda vana tõsiasja, et inimesed ja nende põhimõtted muutuvad - nad vahetavad värve, pooli ja erakondi. Liivik ise nimetab selliseid oma artiklis poliitilisteks hüpikuteks, kelle nappuse üle ei ole Saue linnas küll viimasel ajal põhjust kurta, kuid eks kohku mõni iseenese peegelpildistki.

Aeg aruteludeks ja diskussiooniks küps

Lõpetuseks ei jäägi mul muud lisada, kui tänulikult nõustuda Liivikuga, kes kutsub oma artiklis üles läbirääkimiste läbiviimiseks, põhjalikuks aruteluks, vaidlusteks ja rahulikult asjade üle järele mõtlemiseks. Just selleks on aeg tõepoolest küps. Diskussioonid, ühinemise poolt- ja vastuargumentide väljatoomine, ühinenud omavalitsuste kogemuste analüüsimine - kõik see peab andma hea aluse Saue linna ja valla kodanikule ühinemise poolt või vastu hääletamiseks 2009. aasta valimiste käigus korraldataval rahvahääletusel.

Krabi sai postkontori

2008-08-14

Alates esmaspäevast saab Võrumaal Krabil postiasjad ära ajada kooli raamatukogus, sest majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, Eesti Posti juhatuse esimees Ahti Kallaste ja Varstu vallavanem Rein Ansip avasid seal Eesti Posti uudse frantsiisikontori.

Uus kontor asub Krabi koolimaja raamatukogus, kus Eesti Posti ja Varstu vallavalitsuse vahel sõlmitud frantsiisilepingu alusel hakkab Evi Taal raamatukogu töötajana osutama ka postiteenuseid.

Majandus- ja kommunikatsiooni minister Juhan Parts oma avakõnes juhtis tähelepanu kohaliku kogukonna aktiivsusele ja ettevõtlikkusele: "Ma ei nimetaks Krabi postkontorit lihtsalt frantsiisikontoriks, see kõlab kuidagi halvasti, pigem tahaks rõhutada siinsete elanike initsiatiivi ja head tahet see asi ära teha ja toimima panna."

Võru maakond on Eesti Postile hea partner olnud. Mullu novembris alustas Võrumaal pilootprojektina tööd postibuss tagamaks kliendile parema ja mugavama postiteenuse kättesaadavuse. Käesoleva aasta veebruaris tuli Eesti Post välja plaaniga pakkuda maapiirkonadades alternatiivseid võimalusi postiteenuse osutamiseks: frantsiisikontor või motokanne. Võru maakond osutus ka siin agaraks koostööpartneriks.

Peale postkontori avamist kohtus Juhan Parts Varstu ja Mõniste inimestega Varstu rahvamajas, kus vastas esitatud küsimustele. Põhilisteks teemadeks olid: Maanteameti kohalolu vajalikkus regioonis ja ühistranspordi korraldus. Ühisele arusaamale jõuti selles, et pole otstarbekas vedada kümmet inimest 40-le inimesele mõeldud bussiga. Minister ootab Võrumaalt tervilikku ettepanekut ostarbeka inimesteveo korraldamise kohta. „Kodus me ju ei priiska ja Eesti Vabariik on meie ühine kodu ning riigi raha on meie ühine raha ja me ei tohi seda mõttetult kulutada. Meil on 260 miljonit ühistranspordi raha, pakkuge välja milline oleks sellele rahale parim kasutus!" oli Juhani Partsi sõnum kohalikele Võrumaa elanikele.

Vartsu rahvamaja eest kiirustas minister edasi Tallinna riigieelarve küsimusi arutama.

Ministrilt tuli suurperedele rahustavaid sõnumeid

2008-08-12

Teel Võrumaale tegi majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts pooleteisetunnise visiidi Taheva valda. Minister kinnitas, et eelarvekärped ei halva elu Eestis.

Ministri eelmise Valgamaa-visiidi ajal oli vallavanem Monika Rogenbaum talle esitanud kutse valda külastada ja nüüd - ministri esimesel tööpäeval pärast puhkust -, oli tal võimalus sellele vastata. Reedel helistati Rogenbaumile ministeeriumist, et valmistagu ette, mida ta soovib näidata, ja mõelgu, mida soovib küsida.

Ministril oli juba varem plaanis Võrumaad külastada, et osaleda Varstu vallas Krabil esimese frantsiisipostkontori avamisel, ja nii asus ta Tallinnast lihtsalt varem teele.

Minister kutsuti vaatama Hargla postkontorit. Seal vestles ta motokannet tegeva Eduard Õunapuu ja postkontori juhataja Elle Jaskaga. Negatiivset tooni nende vestluses polnud. Oldi ühel meelel, et postkontor on vajalik. Vallas pole pangaautomaate, paljud elanikud ei saagi mujalt raha kätte kui postkontorist.

Vallavanem oli kavandanud ministriga minna Ain ja Kaili Pettai poole, kuid lugenud siis laupäevasest Eesti Päevalehest, et suurperede eluasemetoetus jääb ära, ja kõhklema löönud. «Mõtlesin, et mida küll suurpere teeb ja kuidas ministri vastu võtab, kui sellise jutuga läheme,» muretses Rogenbaum. Siiski sai külaskäik teoks.

Rõõmustav sõnum

«See on absoluutselt vale jutt, et toetust ei makstagi,» kommenteeris vallavanema kõhklusi minister Juhan Parts. «Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium töötas paljulapseliste peredele eluasemetingimuste parandamiseks mõeldud toetuse välja, lähtudes koalitsioonilepingust, mille järgi eraldatakse aastas 50 miljonit krooni.»

Sellel aastal mainitud summa ministri kinnitusel igal juhul ka eraldatakse. 2009. aasta riigieelarve osas läbirääkimised aga alles käivad. «Ministrina toetan, et suurperedel aidatakse edaspidigi elamismuresid lahendada,» rõhutas Parts.

Paljulapselistele peredele mõeldud kodutoetuse taotluste vastuvõtt algas 1. juulist ja kestab septembri lõpuni. Toetust maksab riik sihtasutuse Kredex vahendusel.

Riiklik tagastamatu toetus eluasemetingimuste parandamiseks on mõeldud paljulapselistele peredele, kus vähemalt neli kuni 19aastast (kaasa arvatud) last ning kus sissetulek ühe leibkonna liikme kohta kahe viimase aasta tuludeklaratsioonide alusel oli kuni 6000 krooni kuus.

Eestis on vastava taotluse esitanud juba 251 peret. Rogenbaum ütles, et Taheva vallast on sellele toetusele pretendeerijaid kolm.

Pettai pere on võimeline ise taotluse vormistama ja vald annab neile kaasa toetuskirja. Ain ja Kaili Pettai on ise suutnud majale korraliku katuse panna ja toad remontida, kuid talvel kipub toanurka lumi tekkima. Toetust taotlebki pere selleks, et maja väljast soojustada. Pereisa on nõus ise materjalid muretsema ja ehitustöö tegema, et efektiivselt raha kasutada - kui seda ikka saab.

Rahaga on nii, et suurpere peaks ise enne raha välja käima ja siis maksab Kredex summa tagasi. Suurpere võib Kredexile esitada ehitusfirmalt saadud arve ning sihtasutus maksab selle toetussumma ulatuses kinni. Vallavanema sõnul suurperedel paraku enamasti raha pole, kuid nad on suutelised ise odavalt oma elamist remontima, kui vaid raha saaks.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister oli küll pärast puhkust esimest päeva tööl, kuid loomulikult juba kursis, et tema ministeeriumil tuleb kaheksa protsenti tegevuskuludes kokku hoida.

Kärped tulevad kindlasti

«Eks ikka investeeringud, mis ei ole nii olulised,» ütles minister, vastates küsimusele, mis siis esialgu tegemata jätta tuleb. «Riik ei ole sellises seisus, et paneme rongid ja bussid seisma ning laseme vangid lahti.»

Parts kinnitas, et vaja on hästi järele mõelda, kuidas kokku hoida ja eluga edasi minna. «Hädaldamine ja inimeste hirmutamine hakkab ära tüütama - elu pole nii hull, kui iga päev elanikele serveeritakse. Tõsi, kütuse hind mõjutab meid, kuid vaja on teha otsuseid, mis ei halvendaks inimeste elukvaliteeti,» oli minister optimistlik.

Ta tõi näite, et pole vaja hoida ringi sõitmas 44kohalist bussi, kui reisijaid peal vaid kaks. Tuleb kõik liinid hästi läbi mõelda ja uurida, palju on sõitjaid ja kui suuri busse vaja.

Kui minister küsis vallavanemalt peamist muret, siis Rogenbaum seda kohe välja käia ei osanudki.

«Aastaid on kehvas korras ja tolmused olnud Koikküla-Karula ja Hargla-Lüllemäe teed. Kui tahamegi Karula vallaga liituda, pole see võimalik halbade teede tõttu. Valga linna läheb aga hea asfalttee,» rääkis vallavanem väikese mõttepausi järel.

Taheva vallas on ministreid käinud sageli, vallavanem ei rutta aga kõigilt abi küsima - pigem peab taktikaliselt oluliseks, et valla elu jääb meelde ja sellest võib mõne otsuse tegemisel abi olla.

«Üks hea näide on mul küll,» rääkis naine. «Sain presidendiga ühel kohtumisel umbes kolm minutit rääkida, see oli enne Schengeniga liitumist. Mainisin, et piir saab küll lahti, kuid ühendus Tsirgumäe ja Gaujena vahel on kehva tee pärast halb. Minu üllatuseks tuli presidendi kantseleist peagi kõne ja seda teelugu täpsustati. Varsti olid masinad kohal, tee sai korda.»

Rogenbaum meenutas, et president oli lubanud ka Läti kolleegiga rääkida - tee vajas korrastamist ka teisel pool piiri. «Niisugune asjaajamine jääb meelde ja on ühe väikese valla rahvale väga tähtis,» kinnitas Taheva vallavanem.

Omavalitsused ootavad kadakasi aegu

2008-08-07

Omavalitsusi ootavad põnevad ja ka ärevad ajad, sest Toompea koalitsioonis on oodata kokkuleppeid haldusterritoriaalse reformi või haldusterritoriaalse korralduse muutmise osas.

Kui reformist või ümberkorraldustest ka seekord midagi välja ei tule, suudavad omavalitsusüksuste elu vürtsikaks teha nii kavandatav uus kohaliku omavalitsusüksuse finantsjuhtimise seadus (KOFS) kui ka avaliku ja erasektori koostööd pärssiv, et mitte öelda välistav raamatupidamistoimkonna juhend nr 17 (RTJ-17).

Lisaks uutele seadustele on oodata aasta teises pooles üllatusi kindlasti neil valdadel ja linnadel, mis ei olnud 2008. a eelarve koostamisel konservatiivsed. Seda seetõttu, et üksikisiku tulumaksu laekumine, mis esimesel poolaastal oli üldiselt ja üle Eesti väga hea, võib koondamiste tõttu aasta lõpupoole kokku kuivada. Ma usun, et nii üleriigilised kui maakondlikud omavalitsusüksuste liidud hakkavad pidama riigiga tuliseid läbirääkimisi kohalike omavalitsusüksuste tulubaasi säilitamise ja tasandusfondi kärpimiskavade üle. Ja kui juba läbirääkimisteks läheb, siis võiks eesmärgiks olla kogu üksikisiku tulumaksu andmine omavalitsusüksustele. Samuti on endiselt päevakorras koalitsioonilepingust tulenev omavalitsusüksuste tugevdamise ja maavalitsuselt teatud funktsioonide üleandmise/ülevõtmise temaatika.

Haldusterritoriaalsed muudatused on hädavajalikud ja seda on kavandatud pikki aastaid. Seni pole kokkuleppele jõutud ja mitmed riiulil tolmuvad (reformi)kavad kannavad nende koostamise ajal ametit pidanud ministrite nime. See näitab, et pidevalt käib mingi protsess ja terve hulk inimesi teeb tööd, mille tulemustega pole suurt midagi peale hakata olnud.

Terve mõistus ütleb, et esimese sammuna tuleb saavutada poliitiline konsensus ja alles siis hakata tegelema maakaardi värvimise ja õigusaktide eelnõude koostamisega. Ka tasuks juurelda, kas haldusterritoriaalse korralduse muutmise eesmärk saab olla konkreetne fikseeritud arv omavalitsusüksusi. Vahest peaks ümberkorralduste eesmärgiks olema see, et need omavalitsusüksused, mis suudavad oma elanikele vajalikul tasemel (siinkohal: kus on riiklikult kehtestatud standardid?) avalikku teenust pakkuda, saavad seda ka edaspidi teha. Eraldi tegeletaks siis nendega kes ei suuda. Reformi või haldusterritoriaalse korralduse muutmise menetlemise hetkesituatsiooni hinnates tuleb kahetseda, et Loodus ei saanud omanimelist kava lõpule viia, kuid lootus sureb viimasena...

Seadus või reform olgu ka viljakas

Kehtiva valla- ja linnaeelarve seaduse (VLES) kohaselt võib vald võtta laenu ja muid võlakohustusi tingimustel, et kõigi tagasimaksmata laenude ning muude võlakohustuste kogusumma koos võetava laenu ja muude rahaliste kohustustega ei või ületada 60% selleks eelarveaastaks kavandatud eelarvetuludest. Samas tagasimakstavate laenusummade ja laenuintresside ning muude võlakohustuste kogusumma ei tohi ületada ühelgi eelseisval eelarveaastal 20% kavandatud eelarvetuludest.

Eestis pole ilmselt ühtegi omavalitsusüksust, kes selle nõude vastu oleks kunagi eksinud. Eelnimetatud VLES-i sõnastus „selleks eelarveaastaks" tähendab muuhulgas, et pikaajalised kohustused võetakse ühe aasta eelarve mõttes üles murdosana. Polegi võimalik, et vald või linn võtaks näiteks oma 2009. a eelarves üles kõik eelseisva 20 aasta kohustused ja tagasimaksed koos intressidega. Selliselt aga rahandusministeerium täna kehtivat seadust tõlgendab ja valdade/linnade finantskohustusi käsitleb.

Vähe sellest - valdade ja linnade kohustuste hulka nõutakse ka tütaräriühingute kohustuste konsolideerimist. Samas puudub konsolideerimisnõudel omavalitsusüksuste suhtes täna seaduslik alus. Nii ei reguleeri VLES ega ka ükski muu seadus valla või linna kohustust konsolideerida konsolideerimisgrupi kohustusi valla või linna majandusaasta aruandes või bilansis, saati siis eelarves.

See kohustus on alles kavandamisel KOFS-i eelnõus, mille eelnõu ringleb ministeeriumite jt asutuste kooskõlastusringil. Pole siis ime, et mitmed seni edukad vallad või linnad, kes kiire kasvu tõttu on olnud sunnitud investeerima infrastruktuuri (sh koolid ja lasteaiad), on Rahandusministeeriumi hinnangul (teoreetiliselt) finantsraskustes.

Edukad vallad pankrotistuvad seaduse silmis

Seaduse mõttes ei ole üldse tähtis, kas vald või linn suudab oma kohustusi täita või mitte. Oluline on vaid see, et on rikutud mingit põhjendamatut (miks 60 või 20% - nt pole selgitatud) piirnormi ja ongi „pankrot" (sic!). Loodetavasti saavad riigikogu liikmed, kelle hulgas on ka endisi omavalitsustegelasi, sellest aru ja vajalik seadus (KOFS) saab lõpuks selline, mis lahendab omavalitsusüksuste probleeme, mitte ei tekita neid juurde.

Kui raamatupidamistoimkonna juhendi senine redaktsioon aitab leida võimalusi, kuidas PPP-projektidega seotud riske jagada ja varasid raamatupidamises nii kajastada, et PPP-projektid oleks teostatavad, siis kõnealuse õigusakti uus redaktsioon võtab omavalitsusüksustelt selle instrumendi sootuks. PPP-d kasutatakse muu hulgas ju seetõttu, et vallal või linnal pole investeerimiseks omi vahendeid, küll aga on vahendeid, et erasektorilt pikaajaliselt teenust osta. Uue RTJ-i kohaselt tuleb erasektori poolt rajatav objekt igal juhul kajastada valla või linna bilansis, mistõttu tulevad needsamad piirangud (täna 60/20) jälle ette, mille tõttu vald või linn ise laenu võtta ei saa ja ongi lool lõpp. Lisaks on õiguslikult üsna küsitav uue RTJ-17 tagasiulatuv jõud juba töösolevate PPP-projektide suhtes. Selles protsessis on vaja sissejuhatuseks küsida ka õiguskantsleri seisukohta.

Omavalitsustel seisab ees tõsine töö sõltumata sellest, milliseid otsuseid riik lähemal ajal vastu võtab. Nii rahalaekumine aasta teises pooles, haldusterritoriaalne reform, kavandatav uus kohaliku omavalitsusüksuse finantsjuhtimise seadus kui ka raamatupidamistoimkonna juhend nr 17 annavad kõikidele omavlitsusüksustele võimaluse tõestada oma elujõulisust.

Intervjuu: Vallavanem tõi end võimuliidu püsimise nimel ohvriks

2008-08-05

Esmaspäeval puhkuselt naasnud Viimsi vallavanem Urmas Arumäe üllatas üldsust tagasiastumisavaldusega. Volikogu arutab tema avaldust 19. augusti istungil. Viimsi vallavolikogus on 21 kohta, võimuliitu kuulub praegu 12 saadikut.

Urmas Arumäe, olete valda juhtinud viimastest kohalikest valimistest saadik, seega ligi kolm aastat. Miks siis nüüd sündis loobumis- või allaandmismõte?

See ei ole loobumine ega ka allaandmine. Tegin niisuguse otsuse praeguse koalitsiooni püsimise huvides.

Mis siis võimuliidus lahti on?

Tegelikult ei ole otseselt lahti midagi. Koalitsiooni seis on praegu õhkõrn ja minu tagasiastumine aitab minu arvates olukorda rahustada.

Keda näete oma mantlipärijana vallavanema toolis?

Näen ja tean, aga hetkel ma seda ei ütle. Las volikogu teeb enne oma otsuse. Seda võin küll öelda, et ta on Isamaa ja Res Publica Liidust.

Kui teil nüüd tõesti tuleb ametist lahkuda, siis mida peate selle ligi kolme aasta jooksul oma suurimaks teeneks Viimsi arengus?

Üksikisiku, ka vallavanema rolli ei tohiks ülehinnata. Valla juhtimine on meeskonnatöö ja meeskond oli ja on meil hea. Koalitsioonina oleme viimsilaste elu parandamiseks oluliselt rohkem teinud, kui siin paari lausega öelda jõuab.

Siiski on mõned asjad, mille eest ma vallavanemana eriti aktiivselt seisin. Esimese asjana tuleb meelde juulikuu lõpus toimunud Viimsi oma heliloojale Arved Haugile pühendatud mälestuskontsert, millest, ma loodan, kujuneb iga-aastane oluline kultuurisündmus. Mainiksin ka Püha Jaakobi kiriku valmisehitamise toetamist.

Samuti olen olnud kavandatava äri- ja kaubanduskeskuse arendusprojekti tulihingeline toetaja. Nii kiriku kui ka ärikeskuse toetamise viisi eest olen teeninud ka teatud kriitikat.

Mis jääb kripeldama?

Esimesena tuleb meelde AS Esmar, kelle varade seisund on vallale häbiplekiks. Tuleb tunnistada, et olime näiteks vana koolimaja valla omandisse saamisele väga lähedal, aga siiski läks teisiti. Rohuneeme Puhkekeskuse aluse 120 ha maad saime küll tagasi valla omandisse, aga seda maad koormavaid 70 aasta pikkuseid hoonestusõiguse seadmise lepinguid ei õnnestunud vaidlustada.

Muret teevad Leppneeme sadama projekteerijapoolsed möödalaskmised, mis viivad sadama valmimise ebamäärasesse kaugusesse. Oleksin palju õnnelikum, kui Tallinn oleks otsustanud Pirita teele trammiliini rajada - küll me oleksime Meriväljalt otsa ka Viimsi keskusesse vedanud. Ka külavanemate juurdekasv ei rahulda mind - ligi pooltes külades külavanem puudub!

Mis saab, kui teie ohver on asjatu ja koalitsioon ikkagi laguneb?

See on spekulatsioon ja sellega ma kaasa ei lähe. Meil on kehtiv koalitsioonileping. Aga kui koalitsioonid lagunevad, siis üldjuhul avaldatakse vallavanemale umbusaldust, sest see on praktiliselt ainus juriidiline viis vallavanem uue koalitsiooni poolt välja vahetada.

Kas uue koalitsiooni loomiseks kõnelused juba käivad?

Seda mina ei tea. Loodan, et ei. Arvan, et vallas on juhtiv jõud ikkagi IRL, kellel on seitse kohta. Valimistel sai ka Reformierakond seitse mandaati, kuid kaks inimest on sellest erakonnast lahkunud, kaks välja heidetud ja üks võimuliiduga liitunud. Praeguse koalitsiooni jätkumine oleks vallale kõige parem lahendus.

Olite omal ajal tunnustatud advokaat. Kui lahkute palgaliselt kohalt, kas hakkate taas tööle õpitud erialal - advokaadina?

Advokaadiamet ei ole treiali oma (ilma igasuguse halvustamiseta), et võtad rauatüki ja hakkad joonise järgi treima. Kliendibaasi kujundamine võtab aega. Seega hetkel ei ole plaanis advokaadiametisse tagasi minna ja plaan on jätkata avalikus sektoris ja poliitikas.

Präänik paberil, piits elus

2008-08-05

Väga paljud poliitilised dokumendid liiguvad enne ametlikku jõudu ringi kujul, mida inglise keeles tähistab sõna „nonpaper". See ei ole mustand, parandustest kirju. „Nonpaper" on töödokument, mis jätab võimaluse parandusteks, aga on parem, kui neid enam ei tehta.

Ilma mustanditeta on selliseid Eesti haldusreformi kohta ehk sadakond. Pannes need kokku raamatuks, saaksime väga tüseda köite tuuletallamise ajalugu ja päevakaja. Ühes säärases „mittepaberis" tsiteeritakse Lennart Merit aastast 2000: „Haldusreformi on mõtet teha selleks, et kodanik ja tema riik oleksid üksteisele lähemal." Kõige lähemal on riik ja kodanik teineteisele mobiiltelefonis. See reform on juba tehtud. Veel lähemal asuks riik nendele inimestele, kes kannavad raha lahtiselt rinnataskus. Niisuguseid on kindlasti vähem kui mobiiliga rääkijaid.

Ilus küll, kuid hirmus kole

31. juulil kiitis Eesti valitsus heaks seadusemuudatused, mis lubavad suurendada nn ühinemistoetusi. Maakeeli öeldes: väiksemad omavalitsused saavad inimese kohta pisut rohkem raha, kui nad liituvad. Teiste sõnadega: kui vallad ja linnad otsustavad ise kokku minna, siis seda premeeritakse kui haldusreformi altpoolt. Elanike tahe rohujuure tasandil, riigieelarve summad nagu präänik ülevalt taevast. Taevast ja maad teineteisele aga ei ligenda.

Paljud võimukandjad ja juhtivad ärimehed on seda meelt, et haldus- või ka haldusterritoriaalset reformi on vaja ja küllaltki kiiresti. Arvude tasemel umbes 30 kohalikku omavalitsust, sealhulgas tosinkond linna. Präänikutega seda arvu ei tekita, aga ükski ei julgegi tunnistada, kui palju läheb tarvis buldoosereid. Täiesti segaseks jäävad reformi algus ja lõpp. Alustada reformi koos 2009. aasta riigieelarve menetlemisega saab ainult paberil. Riigikogu ei ole nii meeletuks tempoks lihtsalt valmis. Liiati tulevad valimised europarlamenti peale, õieti on nendeks valmistumine juba alanud.

Haldusterritoriaalse reformi tulemused selguksid kõige varem siis, kui eelarveline distsipliin uues võimuruudustikus on hakanud kujunema, seega umbes 2012. aasta kohal. Lähtudes vanast tarkusest, et järgmise aasta eelarvet hakatakse mustandis harukondlikult ette valmistama märtsis, peaks kogu koduse töö reformi juriidilise aluse valamiseks lõpetama vabariigi aastapäevaks 2009. Kui selleks on vaja muuta ka põhiseadust - sest kehtiv põhiseadus maakondi ei sätesta -, lükkub kogu ettevõtmine veelgi kaugemale.

Kaht piirkonda tuleb selles kontekstis käsitleda aga täiesti eraldi. Üks on Tallinn. Kahtlemata on ta tugev omavalitsus, mille päralt on suur sadama-, lennuvälja-, raudtee-, panga- ja telekommunikatsiooniressurss. Paljudest tema probleemidest on kaks puhtalt tähtajalised: linnavõimu muutumine sügisel 2009 ja Euroopa kultuuripealinna funktsioon 2011. Keskerakonna juht Edgar Savisaar ei paista olevat seda nägu, et ta läheb kohalikke valimisi kaotama; tal ei vedele võim maas. Vastupidi, kuna tal on võim käes, tuleb see sealt ära võtta. Mis oleks uue koalitsiooni see paremus, mis katseaega ei vaja?

Riigi tükeldamise oht

Kujutlegem megavallana näiteks Ida-Viru maakonda. Eestlased on seal rusuvas vähemuses. Kui suured õigused kavatsetakse anda vallarahvale, otsustamaks kohalikke asju megavalla mastaapides, see tähendab Narva jõest Purtse jõeni? Meil on kogemus Narva referendumiga aastal 1993 ja Paldiski omavalitsuse restruktureerimisega 1994-1996. Mõlemad lõppesid hästi, kuid mitte kogemata. Kuidas mõtleb ennast tulevikus kaitsta aga riik, mis sõnades soosib tugevat omavalitsust ja tegudes eelistab, et riik ise oleks üsna õhuke? Üksnes präänikutega sellele küsimusele ei vasta.

Tahtes haldusreformi tempot tõsta, peaksime andma Riigikogule ja valitsusele ennekõike piitsa. Kui piits puudub, piisab malakastki, sest präänikuid meil nii palju lihtsalt ei jätku. Võib-olla on kompromissi kohaks ikkagi see, et haldusreformi algusena hakatakse käsitama 1. jaanuari 2010, kusjuures kõigil on siis teada, milles see seisneb.

Kommentaar: neutraalses ja tulevikku vaatavas võtmes

2008-08-02

Toimetuselt. 29. juulil avaldas Venemaa uudisteagentuur Regnum uudisloo 27. ja 28. juunil Pihkva oblastis Petseris ja Sigovo (eestipäraselt Radaja) külas toimuva setu rahva festivali kohta. Setude ajalugu käsitledes on artiklis muu hulgas kirjutatud järgmist:

"Suurima tõusu kultuuri ja rahvapärase käsitöö alal saavutasid setud 1917. aastal, kui Vene impeeriumis oli aktiivselt arutusel nende etnokultuurilise autonoomia loomine.

1920. aastal, pärast Eesti poolt bolševikega Tartu rahulepingu sõlmimist läks kogu setu rahva asuala Eestile. Pärast 1920. aastat hakkas Eesti valitsus setusid assimileerima. Eesti ametlik ideoloogia ei tunnistanud ega tunnista praeguseni setude kui omaette rahva olemasolu, pidades neid lihtsalt "metsikuteks eestlasteks". Enamik setusid olid sunnitud võtma eesti perekonnanimed ja nimed, vaatamata sellele, et alates XVI sajandist tunnistasid setud õigeusku (enne seda olid nad paganlikud) ja kandsid õigeusklikke liignimesid ja nimesid. 1944. aastal läks osa setude asualast, kaasa arvatud Petseri linn, Pihkva oblasti külge.

1987. aastaks elas Pihkva oblasti territooriumil umbes viis tuhat setu rahva esindajat. Pärast 1991. aastat kallutas Eesti valitsus majanduslikke ja poliitilisi soodustusi kasutades suure osa setudest - Pihkva oblasti elanikest - ümber asuma Eestisse. Lähtudes professor Gennadi Manakovi poolt 2008. aastal läbi viidud viimaste uurimuste andmetest, elab käesoleval ajal Pihkva oblasti territooriumil 172 setu rahva esindajat."

Pärast Regnumi uudislooga tutvumist kirjutas Aare Hõrn ERR Uudiste palvel sellele kommentaari, nagu ta ise ütles, "neutraalses ja tulevikku vaatavas võtmes".

Setomaa ja seto teema teadvustus XX sajandi algul, kui Eesti rahvaluuleteadlase Jakob Hurda pikaajalise töö tulemusena ilmus monumentaalne kolmeköiteline väljaanne "Setukeste laulud". Jakob Hurt esitas seal esmakordselt ka täieliku seto külade nimistu koos kaardiga.

1917. aastal esitasid Petserimaa valdade esindajad ametliku taotluse oma asuala liitmiseks moodustunud Eestimaa kubermanguga. Eesti Maapäev võttis taotluse menetlusse, mille rahumeelse lahenduse katkestas Saksa okupatsioon ning sellele järgnenud Nõukogude Venemaa kallaletung Eesti vabariigile.

Tartu rahulepinguga läks Petserimaa majandusliku, logistilise ja kirikliku tervikuna Eesti vabariigi koosseisu. Tänu Eesti vabariiki kuulumisele säilis ainuke järjepidevalt tegutsenud klooster - Petseri klooster.

Eesti vabariigis ehitati üles Petserimaa koolivõrk, viidi läbi maareform. Setodele anti perekonnanimed, kusjuures nimede panemisel arvestati setode soovidega ning perekonnanimede panemisel kasutati palju seto vorme. Välja anti setokeelne lugemik ja evangeelium. Korraldati Seto leelopäevi ning Seto kongresse.

Tuntumatele seto laulikutele anti elutöö preemiad. Tartu Ülikooli astunud setod ja Petserimaa eestlased moodustasid Petseri Üliõpilaste Seltsi.

Majanduslikult hakkas Petserimaa arenema 1930. aastate lõpul, kui kasvav Petseri linn andis elatist ning tööd paljudele Petserimaa inimestele.

Selle võimalusterohke arengu katkestasid 1940 aasta okupatsioon, 1941. aasta küüditamine, järgnev sõda, Petserimaa kunstlik kaheks pooleks eraldamine, 1949. ja 1950. aasta küüditamised ja järgnev sundkollektiviseerimine, mis tingis seto ja vene noorte massilise lahkumise Petseri rajoonist Eestisse.

Uus seto liikumise tõus saabus 1990. aastatel, mil Eesti vabariik on seto kultuuri ja majanduse edendamiseks eraldanud aastas ligikaudu 10-20 miljonit krooni.

Tõsise võimaluse terve Eesti-Vene piiriala arenguks on andnud Euroopa Liidu piiriülesed programmid, millest piiriülese väikeettevõtluse ning käsitöö arenguks ettenähtud projekt nii Setomaa Valdade Liidu kui Petseri rajooni administratsiooni koostöös lõppes 2008. aastal. Ettevalmistamisel on uued projektid turismi, energeetika, muuseumide ja kultuurialase koostöö valdkondades.

Naabrit ei tohi ehitusega üllatada

2008-07-31

Kui algatada eramaja, büroohoone või tehase ehituseks detailplaneering, tuleb oma kavatsustest avalikult teada anda. Kõlab mõistlikult - kes ei tahaks kuulda, et tema aia taha kavandatakse elamukvartalit. Tegelikult on aga praegune teavitamissüsteem puudulik ja ei täida oma eesmärki.

Kuulutused kavandatavatest planeeringutest avaldatakse mikrokirjas üleriigilises lehes tööpakkumiste ja kinoreklaamide vahel ning riputatakse omavalitsuse infotahvlile. Asjad on justkui tagurpidi: inimesel pole mitte õigus teavet saada, vaid õigus seda ise pidevalt otsida.

Ehituse algust kuulutavad kopad

Nii ongi üsna tõenäoline saada uusehitisest teada alles siis, kui kopad kohale sõidavad. Selleks ajaks on aga ehitusluba juba väljastatud, projekt kooskõlastatud ja seaduses ette nähtud aeg põhjendatud vastuväiteid esitada möödas. Tekib hulk hilinenud proteste, mis väsitavad kõiki osapooli ega anna soovitud tulemust.

Tuntud näide on Tallinnas Männiku tee laiendamine, kui naabruses elavad inimesed õigel ajal puude mahavõtmisest ei kuulnud, aruteludes osaleda ei saanud ning lõpuks oma hääle kuuldavakstegemiseks äärmuslikke meetmeid olid sunnitud kasutama. Tekkinud vaidlustes nägid nii linn kui ka elanikud naabruskonna ja avalike huvide ühildamiseks kõvasti vaeva, ent puid päästa ei õnnestunud.

Ka Saue valda kerkinud Steri steriliseerimistehas tekitas palju pingeid ja pani võimalikke tervistkahjustavaid mõjusid kartvad elanikud protestiallkirju koguma. Samas oli juriidiliselt kõik korrektne - vajalikud load ning kooskõlastused olid olemas ja ettevõttel oleks justkui pidanud olema roheline tee tegevust alustada.

Sel nädalal jõudis meediasse probleem Juhkentali tee laiendusega, mille detailplaneering valmis 2002. aastal. Kava vastu võitlevad elanikud ütlevad, et nad ei osanud õigel ajal planeeringu vastu protestida, sest polnud sellest teadlikud.

Praegune süsteem, mis kohalike elanike aktiivset osalust kavandusprotsessis ei nõua, jätab inimesed suhteliselt kaitsetusse seisu. Olukord peaks olema aga vastupidine - ei ehitus- ega ka lammutustööd tohiks alata ümbruskonna elanikele ootamatult. On ju absoluutselt loomulik, et inimesed saaks kaasa rääkida oma koduümbruse tulevikku ja vara väärtust puudutavates otsustes.

Formaalse teavituse asemel tuleb reaalselt kaasata

Et inimeste kindlustunnet suurendada, on vaja uusi reegleid. Regionaalministri meeskond on koostanud eelnõu planeerimisseaduse muutmiseks, mida saab kommenteerida osalusveebis osale.ee ning mis on saadetud laiemaks aruteluks ka Eesti Korteriühistute Liidule, Eesti Omanike Liidule, omavalitsusliitudele ja kolleegidele teistest ministeeriumidest.

Muudatuste peamine eesmärk on tagada, et inimesed oleks nende elupaika puudutavatest plaanidest õigeaegselt teadlikud ja lõplike otsuste langetamisse kaasatud. See kehtib mitte ainult eraisikute, vaid ka aktiivsete kogukondade, näiteks oma elukeskkonna omapära eest seisvate Tartu Supilinna Seltsi või Tallinna Uue Maailma Seltsi kohta.

Praegust kehva olukorda on märganud ka teised. Rohelised on pannud ette, et omanik peaks vastutama kavandatavast detailplaneeringust teavitamise ja inimeste arutellu kaasamise eest. Meie seisukoht on aga, et see peab jääma ikkagi omavalitsuse kohuseks.

Umbisikuline teavitamine meedia ja seinalehe kaudu pole hästi toiminud - ei saa ju teha kohustuslikuks lehte osta või regulaarselt omavalitsuses käia. Lahenduseks oleks personaalne kiri asjassepuutuvatele inimestele. Kes soovib, võib sellised teated tellida ka vaid e-posti teel.

Suheldes vähenevad arusaamatused

Muudatuste eesmärk on anda ka arendajatele ja ehitajatele suurem kindlustunne. Kui ümberkaudsete elanikega planeeringut koostades tihedamalt suhelda, jäävad ära mitmed hilisemad arusaamatused ja konfliktid. Kui inimesed on saanud oma arvamust väljendada ja otsustes kaasa rääkida, jääb loodetavasti ära hulk kulukaid ja pingeid tekitavaid kohtuasju.

Otsustusprotsessi haaramine paneb inimesed kindlasti ka edaspidi aktiivsemalt oma kodukandi elus kaasa rääkima. Samuti jääb ära suur hulk vägikaikavedusid, hilinenud allkirjade kogumisi ning puude ja hoonete ihuga kaitsmisi, sest ühised arutelud võimaldavad juba enne ehituse algust plussid ja miinused läbi kaaluda.

Loodetavasti ei pea varsti enam hirmu tundma, et kuu aega ära olnuna võib koju jõudes akna tagant maalilise merelahe asemel naabermaja betoonseina avastada. Kui inimesed saavad elukeskkonna kujunduses kaasa rääkida, tugevneb kogukond, kasvab piirkonna turvalisus ja inimeste lojaalsus kodukohale.

* 31.07.2008 Kas teadsid, et su aia taha on kerkimas tornmaja?, Virumaa Teataja

* 01.08.2008 Kas teadsid, et su aia taha on kerkimas tornmaja?, Põhjarannik

* 05.08.2008 Kas teadsid, et su aia taha on kerkimas tornmaja?, Valgamaalane

* 08.08.2008 Kas teadsid, et su aia taha on kerkimas tornmaja?, Harju Elu

* 12.08.2008 Kas teadsid, et su aia taha on kerkimas tornmaja?, Pärnu Postimees

Intervjuu: Mart Laar: presidendi soovitud piirilepingu preambuli arutelu ei tule

2008-07-21

Mart Laar näeb, et tal on kõik teed lahti: kommunismi kuritegude uurimisest reketipalliturniirini. Ainult et asi, mida parteijuht ei taha teha, on ennustamine.

•• Siia tulles kuulasin Hannaliisa Uusma "Depressiivsete Eesti väikelinnade" lugu. Kas selle laulu sõnum ei näita, kui väga on haldusreformi vaja, sest elu maal on jäänud ikka väga kängu?

Ega haldusreform üksi probleeme ei lahenda, sest võluvitsasid pole olemas, on ikka väga palju meetmeid. Kuid asi pole ka nii troostitu. Ka see laul ei ole nii ühetähenduslik, kui esimese hooga tundub. Neis depressiivsetes Eesti väikelinnades on olemas oma tabamatult kaunis võlu, mis ka sellest laulust siiski välja tuleb.

Selleks, et Eestis tekiksid tugevad omavalitsused, on haldusreformi väga vaja. Me oleme kaotanud väga palju raha ning kui me ei suuda lähiajal edasi minna, kaotame veel rohkem raha. See on lihtne tõdemus.

•• Mis on haldusreformi perspektiiv?

Ei ole mõtet alustada nagu eelmine kord ehk kaardi joonistamisest. Kuna kokkulepet kaardi joonistamises ei saavutatud, jäeti kogu asi ära.

Nüüd oleks põhimõtteliselt võimalik see reform kohalike valimiste ajaks ära teha. See aga eeldab koalitsioonierakondade vahel sügisel kokkulepet, kuidas reformi tehakse. Siis on see võimalik väga kiirelt ette valmistada ja ära teha. Vastasel juhul lükkub ta järgmiste riigikogu valimiste järgsesse aega.

•• Reformierakond on traditsiooniliselt selle otsuse vastu seisnud, kas nende seisukoht on siis muutunud?

Pilt on umbes selline, et kui jääda inimestega rohkem omavahele, siis enamik ütleb, et seda on kindlasti vaja teha. Aga kui on jutt erakonna seisukohast, siis kindlust niipalju pole. Niipalju kui ma opositsiooni tean, siis enamik kas ametlikult või mitteametlikult saab aru, et seda reformi on ilmselgelt vaja.

Ma arvan, et regionaalminister Siim-Valmar Kiisler alustas siiski õigest otsast ega asunud kaarti joonistama. Ta püüab kõigi erakondadega jõuda arusaamisele, kuidas seda teha.

Selle reformi puhul on ka räägitud, et tulemuseks oleksid küll elujõulisemad omavalitsused, kuid kokkuhoidu see eriti ei annaks. Ma pole selles sugugi kindel. Teatud variantide puhul on kokkuhoid nähtav, tuntav ja väga kiire. Teiste variantidega oleks kokkuhoid pikemaaegne.

•• Miks läks nii, et hoolimata paljudest hoiatustest ees ootavate halvemate aegade kohta tehti eelmisel suvel ikkagi suur eelarve, mida nüüd on tulnud kärpida?

Ma arvan, et ka varem on niimoodi juhtunud. Pole midagi parata, inimene on inimene. Halvad sõnumid, eriti veel majanduses, jõuavad kohale alati teatud nihkega. Kui sa seda nihet ei näe, siis on inimestel ikka kalduvus uskuda paremat ning loota, et järsku läheb mööda.

Aga loomulikult, kui vaadata, mis maailmamajanduses tervikuna juhtus, siis panid ikka kõik pika puuga mööda. Keegi ei suutnud ette näha, kui kiireks ja suureks üldine majandusjahenemine kujuneb, ega ennustada kriisi ulatust. Ja eks see on Eestile tugevalt oma mõju avaldanud.

•• Kas majanduses on hullem möödas või suuremad mõjud alles jõuavad tavalise inimeseni?

Õige vastus on ennekõike, et ei ma tea. Mina saan tugineda ainult oma isiklikule kogemusele. Olen ühte kriisi peaministrina 1999. aastal näinud ja siis, peab küll tunnistama, jõudis see inimesteni kohale alles sügiseks.

Samas on üks selle kriisi omapära see, et halvad sõnumid on kukkunud koonduma. Võib-olla polekski kriis ilma selleta nii sügav. Eesti toodab inimesele praegu selliseid halbu, hoiatavaid ja raskeid sõnumeid. Need aga tekitavad ise usaldamatust, mis on üks kriisi osa. Aga kuhu kohta see areng täpselt läheb, on raske öelda. Igal juhul võib olla kindel, et Eesti elatustaseme põhialuseid see muutma ei hakka.

Ma olen ka korduvalt öelnud, et sellises kriisis tuleb näha võimalust. Eesti edu on siiamaani tuginenud otsustel, mis on tehtud kriisi ajal. Selles suhtes võib veel rahul olla, et nende otsuste hulgas on palju neid, mida IRL oma majanduse tervendamise plaanis välja pakkus.

•• Selle plaani kohta on räägitud, et vajalikku säästu see riigile ei tekitaks või et need on teiste ideed.

Minu pärast võiks seda kava ka keegi teine välja käia, aga kuna seda keegi teine ei teinud, siis tegime seda meie.

Tegelikult on läinud väga hästi. Näiteks see, mis puudutab üldist kokkuhoiureÏiimi, riigi kulutuste külmutamist ja ametkonna vähendamist, pole veel tehtud, aga on poliitilisel tasandil kokku lepitud.

Teine pool puudutas kulude keskmisest palgast lahtisidumist. Ka selle kohta on eelnõu esitatud. Kuigi Reformierakond sellele eelnõule oma allkirja ei andnud, polnud nad ka selle eelnõu esitamise vastu. Tahaks loota, et eelnõu ka vastu võetakse.

Samuti on valitsus asunud tegelema eripensionidega ja ma arvan, et see tuleb ka sügisel välja. Palgasüsteemiga täpselt samal kombel. Selle kärpimisega on mindud täiesti kenasti töösse.

•• Keskmise palga puhul on räägitud ka riigi muudest suurtest kuludest, näiteks vanemapalgast. Kas tuleks ka see üle vaadata?

Ma arvan, et see oleks mõistlik. Meie esitasime selle. Kuid – ma ei hakka salgama – praegu selles asjas koalitsioonis kokkulepet ei ole. Sisuliselt on selge ka see, et koalitsioon peab oma antud lubadused üle vaatama, et panna paika mõistlikud ajad ehk millal mida tehakse ja mida ei tehta.

•• Reformierakondlane Jürgen Ligi hoiatas ametnikest rääkides, et päris õudsed ajad seisavad neil ees. Mis on koondatavate ametnike suurusjärk?

Küsimust ei saa niimoodi võtta, et meil on palju ametnikke. Esiteks on meil täitmata kohti väga palju. Ka on kogu palgasüsteem paigast ära. Me ei tea, milline on see raha hulk, mis siis välja makstakse kõigi nende lisanditega, mis tegelikult ei võimalda riigil vaadata tema rahakotiga toimuvat. Seal tuleb kord majja saada.

See ei tähenda, et heade ametnike palk ei tõuse, see tõuseb ka edaspidi. Ja meil on üsna palju häid ametnikke.

Kuid kogu see kaadervärk on läinud nii suureks, et me ei suuda seda enam üleval pidada. Seal tuleb kärpeid teha. Ma arvan, et see on nii riigile kui ka ametkonnale kasulik. Eesti riik on ministeeriumide üldiste kulude peal elanud üsna head elu.

Võrreldes mõnede varasemate kärbetega, mida ma peaministrina olen läbi viinud, on see kaheksa protsenti veel võrdlemisi tagasihoidlik.

•• Peale IRL-i majanduse parandamise plaani on oma plaaniga välja tulnud Keskerakonna esimees Edgar Savisaar. On tal hea plaan?

Ma arvan, et Savisaar tõmbas juba selle munitsipaalpoodide ettepanekuga kogu oma kavale kriipsu peale. Keskerakond on opositsioonis ja teeb seda tööd, mida ta teeb.

•• Viimastel kabinetiistungitel on kokku lepitud Padari nõutud 9,9-miljardilisest kärpest 6,5 miljardit. Nüüd on aga kõik otsused lükatud sellesse aega, kui avalikustatakse rahandusministeeriumi suvine majandusprognoos. Kas oodatakse tõesti, et sealt saab raha juurde?

Elame, näeme. Kui sealt tuleb mingisugune natukene parem sõnum, siis on see ainult natuke parem. Koalitsioonil tuleb veel õige mitmeid põhimõttelisi poliitilisi otsuseid langetada.

•• Kas rahandusministeeriumi plaan külmutada kaitsekulud kolmeks järgmiseks aastaks on näide põhimõttelisest otsusest?

See ei ole lõplik asi. Valitsus peab selle probleemi pärast väga tõsiselt maha istuma. Selge on see, et Eesti riigile kaitsekulutuste eelmise aasta tasemele külmutamine ei sobi. Tegemist ei ole ühe või teise erakonna lubadusega, tegemist on riikliku lubadusega. See, et me asume kaitsekulutusi vähendama, pole meie partneritele vastuvõetav ega tekitaks usaldust.

Kui hakkaksime vähendama, peaksime mõtlema, kas oleme usaldusväärsed partnerid või mitte ning mis see meile maksma läheb. Seda eriti olukorras, kus me mitmel moel oleme ja kus meil NATO toetust ja abi on üsna palju vaja.

•• Olukord idanaabriga on alati ärev. President tõstatas piirilepingu preambuli teema ning pani ette, et riigikogu võiks seda sügisel arutada. Teil erilist entusiasmi pole?

Ega see nüüd eriline ettepanek polnud. Ma usun, et seda arutust ei tule. Ma ei usu nimelt, et president kavatseb pöörduda riigikogu poole sellise kirjaliku avaldusega, et ta tahab seda arutada. Realistlikult öeldes, ma ei näe mitte mingit vajadust seda teemat arutada.

•• Kas Venemaa ei pruugi Ilvese käigust ise tuld võtta?

Mulle tundub, et Venemaal pole selget Balti-poliitikat. Käiakse kord ühe, kord teise kallal.

Tundub koguni, et Venemaal pole üldse enam lähinaabrite-poliitikat, sest praegu hakatakse kõige rohkem kolkima hoopis Soomet. See on ju suhteliselt rahumeelne riik, kuid puidutollide asi on ikka karm. Sellega võrreldes on kõik, mis nad siin on teinud, ikka suhteliselt tagasihoidlikud sammud.

Üks huvitav asi, millega Venemaa siiski praegu tegeleb, on ajalugu. Praegu on näha, kui-võrd teravalt nad seda teemat oma kohtumistel läänega tõstatavad ja seda siis oma pressile tutvustavad, ning ka summade eraldamist ja ka raamatute ilmumist Venemaal – see, tundub mulle, jääb pikemaks ajaks.

Eesti peaks seda väga tähelepanelikult jälgima ja ükskord ometi võtma ette põhjalikuma reageerimise. Välisministeerium saab sellest aru, kuid tegemist pole asjaga, millega peaks ainult üks ministeerium tegelema. Infosõja pidamine on ministeeriumideülene asi.

•• Järgmisel aastal toimuvate euro- ning kohalike volikogude valimiste kampaaniad on juba varakult peale hakanud. Mitu kohta tahab IRL eurovalimistel saada?

Ma ei kavatse ennustamisega tegeleda. Aga vähemalt sama palju kui meil praegu on.

Aga on üks asi, mille pärast erakonnad peaksid varasügisel maha istuma. Tuleb ära otsustada, mis süsteemi järgi need valimised ikkagi toimuvad. Kas jäädakse praeguste suletud nimekirjade juurde, millest vist kõik saavad praegu aru, et see polnud kõige praktilisem lahendus. IRL tõstatab selle küsimuse valitsuskoalitsioonis.

•• Kas võib öelda, et kinnine süsteem on kasuks suurematele parteidele?

Seda ei oska öelda, kellele ta kasuks on. See on täielik abrakadabra. Seda võib ennustada nii üht- kui ka teistpidi.

•• Reformierakonna esimees Andrus Ansip teatas, et Tallinnale kui kohalike valimiste kroonijuveelile tuleb püha sõda. Kas Tallinnas on võimalik Keskerakonda kukutada?

Eelmine kord lõppes Reformierakonna äge kampaania sellega, et tehti koos Keskerakonnaga linnavalitsus.

Ma arvan, et pühad sõjad pole praktilised ega tööta. Tallinna inimest ei huvita sõda, vaid lahendused, mida linnal on pakkuda. Kuid vaadates Tallinna arenguid, siis ega järgmisel linnavalitsusel ei pruugi olla väga kerge neid lahendusi pakkuda.

•• Kaua Toompea valitsus kestab ja Ansip veel peaminister on?

Ma küll praegu ei näe, et see Toompea valitsus kuskile lagunema hakkaks. Läbisaamine vaatamata kärpimisele on uskumatult hea. Kui läheb jamaks, kipuvad koalitsioonid rohkem koonduma kui lahku minema.

•• Ühesõnaga, kas IRL ei pea salaläbirääkimisi Keskerakonnaga?

Ei, meie küll ei pea (muheleb).

•• Kas on üldse võimalik, et IRL teeb Keskerakonnaga koalitsiooni?

Ma ütleks, et kunagi ei saa “kunagi” öelda. Kuid ma ei kipuks praeguses olukorras seda nägema. Koalitsioon, mis praegu võimul on, on suhteliselt optimaalne ja vastab valijate soovile, ning meil pole küll soovi seda lammutada.

•• Kas see kohutav pingutus teha kiiresti-kiiresti Vabadussõja võidusammas saja miljoni krooni eest valmis oli tark püüe, eriti nüüd, kus kaitseminister Jaak Aaviksoo avamistähtaja edasi lükkas?

Ma arvan, et see oli õige püüe. Oleks olnud väga kena, kui see oleks õigeks ajaks valmis saanud. Samal ajal näitab [avamistähtaja edasilükkamine] kaitseministri head vastutustunnet. Aga mingi tähtaeg on alati hea, sest see paneb inimesed ennast kiiremini liigutama. Kui aru saadi, et see pole võimalik, ei hakatud seda vägisi tegema, vaid võeti uus realistlik tähtaeg. Ega vabariigi juubel 28. novembriga otsa lõpe. Peaasi et see sammas üles saab, ja ma olen veendunud, et saab. Kui hakata lihtsalt raha loopima selleks, et kiirustada, siis poleks see õige.

•• Sügisel tulevad riigikogusse olulised energiamajanduse arengukavad. Mis usku te olete, kas taastuvenergia- või tuumausku? Kas Eestil on valikut tuumajaam ehitamata jätta?

Eestil pole kumbagi valikut, see tähendab, et ei saa loobuda ei tuumajaamast ega taastuvenergiast. See on üks väga võimalik lahendus tegelikult, sest ei ole tark tegu panna lahendus ühte korvi. Eesti peab leidma tasakaalu. Aga ka siin peaks Eesti julgema vaadata tulevikku ja vaatama maailmas natuke avarama pilguga ringi.

•• Kas maailmas läheb tuuma-energia jälle moodi?

Jah, aga ka tuumaenergial on mitmeid võimalusi ja arenguid. Eesti on mitmel hetkel, kui meil on olnud vaja teha raskeid otsuseid, väga innovaatiline olnud.

•• Kas teeme termotuumajaama?

Seda kahjuks veel mitte. Aga kui tõsiselt rääkida, siis perspektiivis me tuumaenergiata ilmselt läbi ei saa. Siin peame vaatama, mis variante üldse olemas on, millised neist on meile sobivaimad, ning loomulikult peame valima ka partnereid, et projektil võimalikult vähe poliitilisi ja muid riske oleks.

Ka tuleb vaadata, kui palju me üldse energiat vajame, sest energiasäästuga ei ole me siiani eriti intensiivselt tegelenud, ja seda saame teha juba täna.

•• Kuidas on IRL-i ühendamine läinud, kas ja-sõna võib nimest varsti kaotada?

Ta on üks partei ja praegu üsna kindlalt. Loomulikult on nii suures parteis oma rühmitused, kes vaidlevad. Kuid õnneks on neid vaidlusi järjest vähem endise Isamaa ja endise Res Publica vahel, need kulgevad mööda muid liine. Muidugi, eelmine kord, kui ma nägin ERSP ja Isamaa ühendamist, võttis see neli aastat aega. Sellega võrreldes väga hea tempo.

•• Millal saab Mart Laarist taas kord peaminister?

Oh. See puudutab jälle ennustamist. Ma olen praegu tulnud erakonna palvel seda juhtima ja teen seda tööd niipalju, kui erakond seda vajab. Mul ei ole selliseid kohutavaid tunglusi. Mul on niivõrd palju muud tegevust ja võimalusi, mida siit-sealt pakutakse, ja mõned neist on üsna ahvatlevad.

Selles suhtes on mul teed endiselt lahti.

Ma tahan ka jälle raamatut kirjutada. Samuti võtab kommunismi kuritegude uurimise fond järjest rohkem jõudu.

•• Just selle fondi peale on reformierakondlased pahased, et on mindud Pagari tänava keldrit majast lahutama.

Ma olen siin natuke hämmingus, kui nii leebelt öelda. Kui Pagari tänava maja müümisest juttu oli, sai kohe öeldud, et keldrisse tuleks jätta muuseumi tegemise võimalus. Siis selgus, et riigil selleks säästueelarvega võimalusi pole. Aga meie poole pöördusid represseeritud. Neil on mure, et ei juhtuks nii, nagu tihti nende asjadega juhtub. Räägitakse ja räägitakse, kuid siis on korraga tapakambris kasiino sees.

Siis me vaidlesime omavahel, sest ainuüksi sellise projekti tegemine on tohutu suur ettevõtmine. Ma kardan, et sellele muuseumile raha otsimine tähendab fondile mõne aja ainult sellega tegelemist, projektide kirjutamist. Mingisugust tulu pole sealt küll kellelgi võtta.

Nüüd tundub, et kui Reformierakond ehk peaministri partei tahab sinna tapakambrisse kasiinot teha, siis meie teda takistada ei saa. Ausalt öelda on mul sellest jamast suhteliselt kõrini. See fond pole loodud sellise kakluse jaoks. Kui seda abi ei vajata, siis meie ei lähe seda ka kellelegi vägisi kaela määrima.

•• Suvi on käes, kuidas läheb spordiga? Kas te suvel squash’i mängite?

Squash’i pole küll suvel mõtet mängida. Suvel tuleb ümber lülituda tennisele. Aga eks ma proovin ennast sügiseks jälle viksi vormi saada.

Kui mul kõige muu kõrvalt aega jääb, sooviksin sügisel väikse reketipalliturniiri organiseerida. Seal on siis neli ala: tennis, squash, lauatennis ja sulgpall. See on niisugune huvitav kombinatsioon, kus tuleb kõigis neljas võistelda.

Hakkaks õige paikse(ma)ks!

2008-07-15

Uurisime kodus vanu perekonnapilte. Ühel neist, vast läinud sajandi kolmekümnendatest aastatest, oli peal Meedla mõisa esine päris kirev seltskond, arvatavasti mingi seltsielu jäädvustus, sest mäletan, et kadunud vanaema rääkis ikka Meedla mõisas peetud pidudest.

Taaskord tuli äratundmine sellest, et "vanal Eesti ajal" oli ikka külaelu praeguses mõistes uskumatult aktiivne - laulukoorid, näiteringid, pasunaorkestrid, mitmesugused seltsid ja ühendused. Mida kõike nn kohtadel tehti! Jah, ei olnud siis ajaraiskajaid televiisoreid-arvuteid ja raadiod. Need olid ka minu vanaema sõnu kasutades vaid "väga jõukatel inimestel". Nii, et külades tuli lihtsalt oma aja sisustamiseks midagi ette võtta.

Minu tark mees aga tõi välja veel ühe nüansi toonase külaelu aktiivsuse kohta - nimelt kehvake transport linnaga. Kui mõelda, siis ongi see ju nii - kolmekümnendatel ju liinibussid liikusid, kuid selleks, et näiteks linnas tööl käia, muretseti endale ikka linna öömaja. Pole ükski vanainimene rääkinud linnas kontserdil käimisest või teatrisse minekust - ikka tehti kõike ise ja omas külas. Elu ikka sätiti selle järgi, kus on kodu.

Samas võib ka vanadest ajalehtedest lugeda, et külalisesinejaid jagus nii maalinnadele, kirikutesse, rahvamajadesse kui ka koolidesse - mis tähendabki seda, et mõistlikum oli tuua kultuuripisik inimestele kodukanti. Ja see toimis.

Sestap ei olegi võib-olla teab mis hirmus õnnetus, kui vähendatakse ühistransporti ning inimesed peavad tahes-tahtmata muutuma natukenegi paiksemaks. Ehk siis nähakse ka seda, milliseid võimalusi isetegemiseks pakub oma väike ja armas koduküla.

Piiks, piiks – ja raha tuleb

2008-07-09

Uurides mõni aasta tagasi munitsipaalüürnike majandusseisu ja käitumist rahaasjades, üllatas mind nende varjatud kohustuste suurus ja hulk. Tuhandetesse kroonidesse ulatuvad üüri- ja kommunaalteenuste võlad oli jäämäe veepealne osa.

Järelmaksud ja kohustused kataloogikaubandusest, laenud tuttavatelt ja võlgnevused võõraste ees ületasid mõnel juhul palju kordi avalikke kohustusi. Kuid see oli aeg, millal pangad ei toppinud veel igale arveomanikule poolvägisi krediitkaarti pihku ja SMS-laenu reklaami asemel laiutas meedias sotsiaalabi vajajaid vähe ligitõmbav BIGi päikeselaen.

Siiski võis osav kvalitatiivse analüüsi meetodite valdaja minu intervjuudest välja lugeda sotsiaaltöötajate tulevast tööpõldu.

Küsimusele «Mida te kõige rohkem vajaksite, et paremini toime tulla?» andis mitme vastaja vastus «Krediitkaarti!» märku uutest toimetulekustrateegiatest.

Uskumatud trikid

Juba 2007. aasta suvel oli piisavalt andmeid, et uute laenutoodetega on probleemidesse sattunud isikud, kes neile niisama lihtsalt ligi ei tohiks pääseda (eeskostetavad ja muu nn sotsiaalne kontingent).

Ometi väitsid ametimehed finantsinspektsioonist, et SMS-laenudega olulisi probleeme pole. 60 000 ülikallist laenu võtnud klienti (nii palju neid väidetavalt 2007. aastal oli) - ja ei ühtegi muret!

Aasta on möödunud, kuid riikliku bürokraatia arusaam asjadest püsib muutumatu. Teemat kommenteerinud sotsiaalminister Maret Maripuu juhtis avalikkuse tähelepanu sellele, et sotsiaalhoolekanne on omavalitsuste rida, distantseerides sellega ennast ja riiki vastutusest ning võimalikust sekkumisest.

Tõsi see on, sotsiaaltöötajad teevad uskumatuid trikke, et kuidagi oma klientide kulusid kontrolli all hoida. Balansseerides lubatu ja lubamatu piirimail, korjatakse oma seifidesse üüriraha (et siis, kui kviitung pärale jõuab, oma kliendi esmased kohustused täita), jagatakse pensioni või toetuse raha neljaks nädalasummaks, et see aeglasemalt kuluks jne.

Mõnikord on neist trikkidest kasu, mõnikord mitte. Kuid SMS-laenu võtjatega võitlemiseks neil ilmselgelt jõudu napib.

Paljud võlgnikud (Eesti Ekspressis intervjueeritud narkomaanid näiteks) pole sotsiaaltöötajate kliendid, enne kui nood jaole jõuavad, on mõõdukas laenusumma kogunud endale külge hiigelintressi. Ja ega isegi väljaõppinud võlanõustaja, hella hingega lastekaitse- või noorsootöötajast rääkimata, narkomaanist-elupõletajast üle käi.

Kuigi Toompealt ja mõnest ministeeriumist on kostnud dramaatilisi hüüatusi 400 protsendini ulatuvate kasumimarginaalidega SMS-laenude amoraalsusest, ei näi probleemi sotsiaalsete aspektide vastu keegi huvi tundvat.

Nõuda reegleid

Aga kas eraettevõtjate käitumine ongi nii amoraalne? Viiekroonise parkimisvõla eest kirjutatakse ju omavalitsuse volitusel välja 480-kroonine viivistasu nõue. Formaalselt pole tegu intressiga, kuid summa on pea sada korda suurem kohustusest!

Samasse, avaliku sektori ahnuse rubriiki kuulub hiljuti avastatud politsei rakendatavate liiklusrikkumiste miinimumtrahvide nimekiri. Piiks, piiks - ja raha tuleb! Avalikule sektorile.

Võib mõista liberaalsete majandusteadlaste ponnistusi seletada kallist laenurahast elavate kodanike arvu kasvu majandushariduse puudulikkusega. Reguleerimata turg (aga seda SMS-laenu turg ju on) on nende usk ja armastus. Pealegi, puupäid, kes intressiarvutust kunagi selgeks ei saa, jagub. Nende õpetamisega võib endale elu lõpuni koolitusturu kindlustada!

Paraku on kallis võlgu elamine ammu tuntud ühiskondlik probleem koos väljakujunenud rutiinsete lahendustega.

Raskustesse sattunud tavalaenajale on meedias mõningaid käitumisjuhiseid juba jagatud ja neid pole sobilik praegu korrata. Tavalaenajast erinevalt võiks siiski suhtuda sotsiaaltöö klientidesse. Hoolekande alal tegutsejad peaksid unustama oma tagasihoidlikkuse ja nõudma teatud reeglite kehtestamist ja nende täitmist.

Kolm tingimust

Esiteks ei tohiks kõne allagi tulla intresside, viiviste jm laenu külge poogitava tasumine eestkoste all olevate inimeste poolt ilma eestkostja nõusolekuta antud laenudelt. Sotsiaaltöötaja ei pea oma aega raiskama ebaseaduslikke tehinguid teinud ärimeeste veenmiseks selles, et nende tehing oli ebaseaduslik.

Teiseks peaks potentsiaalse laenuvõtja suhtes hooldajakohustusega inimesel olema võimalik üheainsa telefonikõnega blokeerida laenu võtmine kõigist laenukontoritest.

Riik ja omavalitsused on varmad hooldamiskohustusega inimestelt kasseerima raha nende lähedaste hoolduse, ravi vm teenuste eest, kui aga on vaja sedasama inimest kaitsta võimaliku rahakaotuse eest, siis riigi aktiivsus (tahe sekkuda) raugeb.

Kolmandaks tuleks siiski veel kord kaaluda paljudes riikides edukalt kasutatavat lahendit - refinantseerida kõrge intressiga kohustusi soodsamate, madala intressiga laenude abil.

See ei saa olla üldine, vaid erandlik lahendus (kui ohus on laste heaolu vms).

Kuna Eestis ei saa omavalitsus panka või laenukontorit mängida, peaks lahendus olema riiklik. Võib ennustada, et selline samm ei leiaks paljude kaaskodanike heakskiitu, aga oleks oluline Eesti ühiskonna hoolivamaks muutmise okkalisel teel.

Intervjuu: Minister: Saareelanikest peetakse lugu

2008-07-01

Hiiumaa visiidil käinud regionaalminister Siim-Valmar Kiisler kohtus reedel maavanem Hannes Maaseliga ja saare omavalitsusjuhtidega Käinas, käis Käina gümnaasiumis ja Emmaste kaugtöökeskuses, osales laupäeval Eesti saarte kogu üldkogul, käis Kärdla kalmistul vanavanemate haudadel ja andis intervjuu Hiiu Lehele.

Kas eilne kohtumine andis teadmise, et saared on mandriga võrreldes ebavõrdses konkurentsiolukorras või virisevad siinsed omavalitsusjuhid ja maavalitsuse esindajad niisama?

Minu arust noored, kes siin (Eesti saarte kogu üldkogul.) esinesid, ütlesid selle õigetpidi välja - saartel on hea elada ja tuleb mõelda, kuidas oleks veelgi parem. Minu arust peaksid saarte elanikud rohkem ära kasutama seda, et ülejäänud Eesti suhtub saareelanikesse väga suure lugupidamisegaja neile vaadatakse ikkagi alt üles. Kui keegi ütleb eestlasele, et mina elan Hiiumaal või Vormsil või kus iganes saarel, siis see on väga kõrgelt respekteeritud ja hinnatud. Peaks positiivset poolt rohkem välja tooma, seda uhkust esile tõstma, sest see on väga hea müügiargument.

Loomulikult on siin, saarel mõned asjad raskemad, aga eks suurtes linnades ole jälle mõned teised. Ühele ööklubi ja teisele ilus päikeseloojang - mida keegi rohkem hindab. Arvan, et austajaid on mõlemal. Noored tõid selle ilusti välja, et praegu pole küsimus selles, kuidas inimesi saarel kinni hoida. Tänapäeva maailmas pole võimalik kedagi kinni hoida. Tuleb mõelda, kuidas inimesi siia meelitada.

Loomulikult riigiametnikele tuleb ikka rääkida, mida saaks parandada ja teha. Mõni asi on saare peal, mõni asi Tallinnas kallim. Et elekter oleks, Internet tõotaks, arstiabi oleks kättesaadav ja päästeteenistus toimiks - neid asju peab riik tagama võrdselt igal pool. Nende puuduste suhtes tuleb olla sallimatu ja kui on halvasti, siis peabki virisema ja tõsiselt kurtma.

Head mainet paraku leiva peale ei määri ja saarelt on enamasti lahkutud kõrgema palga pärast. Ka on saare elanikel ja ettevõtetel kulusid, mida mandrielanik kandma ei pea. Ettevõtlussoodustusi saartel, saareelanike soodustusi parvlaevadel peetakse Eestis ebavõrdseks kohtlemiseks. Samas mujal Euroopas neid rakendatakse.

Tegelikult investeerib riik paris suuri rahasid erinevatesse regioonidesse, ka saartele. Tänagi käis läbi näiteid erinevatest toetusprogrammidest ja minu arust ongi riigi roll tagada, et igal pool oleks olukord võrdne. Kui hakkame teistpidi siis tavaliselt viib see selleni, et registreeritakse oma elukoht ümber, aga elama jäädakse mujale. Nii väikeses katlas nagu Eesti ei saa selliseid asju teha. Jah, transpordiühendus peab olema ning samuti elekter. Ei tohi olla nii, et Hiiumaal on elektriühendus kehvem kui näiteks Raplas. See erinevus lõoks kull reaalselt ja väga valusalt, sest kõik hakkab pihta ju töökohtadest Selles suhtes on õigus, et mainet või asemel leiva peale ei määri. Kui siin, Hiiumaal, on elektrivarustus kehvem ja mõni ettevõtja seetõttu otsustab oma tootmise rajada Raplasse, mitte Hiiumaale, siis seda ei tohi olla. Lähtepositsioon peab olema võrdne. Kõik muu, poed ja teenindusvõrk tuleb siis järgi, kui inimestel on võimalik kohapeal saada head palka.

Selles mõttes on Emmaste kaugtöökesfcus suurepärane asi ja ma loodan, et hiidlased ekspordivad seda plaani ka teistesse Eesti piirkondadesse. Tänapäeval ei pea töötama tingimata ülemuse lähedal. Võib kord-kaks nädalas käia kontoris ja ülejäänud aja elada siinsamas saarel ja teha tööd kaugtöökeskuses. On hästi positiivne, et tööturuameti töötaja töötab Emmaste kaugtöökeskuses. Praegu räägitakse väga palju sellest, et riigiasutused on oma töötajad koondanud suurtesse linnadesse. Kui need asutused soosiksid kaugtööd, siis sellega saaks teha väga palju hästi tasustatud töökohti kohapeale. Kui inimene elab siin ja saab head palka, küll siis poeomanik ka poe avab, et teda teenindada ja küllap siis ka kohvik õhtul kauem lahti on.

Üks meie omavalitsusjuht ütles, et kui tuleb suur merereostus ja on torm, piirivalve appi ei pääse ja reostus jõuab rannale, siis seisame kaldal ja nutame, sest meil puudub selle olukorra lahendamiseks igasugune päästevõimekus. Viimastel aastatel on riik Hiiumaa päästevõtmekust
hoopis kahandanud. Mida te selle kohta minister Pihule ütlete?

Kindlasti räägin ma siseministriga sel teemal. See on kõht, kus peab olema võrdne kmdlustatus üle Eesti. Ei saa oila nü, et Haapsalus tagame
valmisoleku ühel tasemel, Põlvas või Kärdlas teisel. See tase peaks olema võrdne nii nagu kirja saatmise hind on sama üle Eesti.

Probleem ongi selles, et eriolukordades, nagu näiteks tormi ajal juhtunud merereostus või tulekahju, me ei ole võrdses positsioonis isegi, kui päästjate palgad on võrdsed ja nende arv elanikkonna kohta sama, mis mandril. Meil pole kusagilt lisajõudu võtta, sest siia ei pääse ligi. Selles mõttes tähendaks saareelanike võrdne kohtlemine tegelikult teatud eeliste loomist, mitte saare ja mandri olukorra võrdsustamist.

Mina arvan, et see ei ole mingi eelistus, et kirja hind on Hiiumaal sama kui Mustamäel - selle peab riik ühtlaselt tagama, Me lihtsalt nimetame neid asju teistmoodi ja need peab riik ühtlaselt tagama - minu arust see ongi võrdsus.

Kui palju vabariigi valitsus üldse kuulab regionaalministri ettepanekuid, seisukohti või on see ametikoht tõepoolest loodud selleks, et teised ministrid saaksid oma regionaalpoliitilised tegematajätmised tema kaela veeretada?

Meil võtab valitsus otsuseid vastu konsensusega ja hääletamisi ei toimu. See tahendab, et otsused võetakse vastu siis, kui ükski minister neid ei blokeeri. Selle ovaalse laua taga on igal ministril hääl.

Olete te saanud selle ovaalse laua taga regioonide eest seista, kusagil mingi ebaõiglase otsuse blokeerida?

Toon konkreetse näite viimaselt valitsuse istungilt, kus oli küsimus tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute nimekirjast ja oli ettepanek
sealt välja arvata kaks maakondlikku omavalitsusliitu. Mina esitasin eitava seisukoha sellele otsusele ja olin vastu juhul, kui need kaks sealt välja arvatakse. Lõpuks võeti otsus vastu nü, et maakondlikud omavalitsusliidud jäid sellesse nimekirja edasi.

Mis teie meelest on siis tähtsam, tugevad omavalitsusliidud, maavalitsused või piisaks ainult tugevatest ministeeriumidest, valitsusest ja erakondadest?

Minu arust peaks olema tugevad omavalitsused. Liidud ja koostöö on alati hea, aga veel parem on, kui liitudes teevad koostööd tugevad omavalitsused. Minu arvates teeb asja keeruliseks see, et omavalitsused oma suuruselt ja jõult on väga erinevad. Asi ei olekski võib olla nii hull, kui kõik omavalitsused oleksid ühetaoliselt väikesed, aga pole ju mingi saladus, et meil on omavalitsuste vahel väga tugev konkurents. Võideldakse registreeritud "peade" pärast, sest selle alusel laekub tulumaks. Suured linnad teevad väga suuri jõupingutusi et saada Eesti elanikke oma elanikeregistrisse erinevate toetuste kaudu ja meelitavad inimesi enda juurde, soodustades ettevõtlust, rajades ettevõtlusinkubaatoreid, luues töökohti.

Riik rakendab väga suurt ressurssi, et inimesed elaksid ka väiksemates kohtades ja samas töötavad suured omavalitsused sellele vastu. Seda
ei saa neile ette heita, sest nemad teevad enda poolt vaadates ju õiget asja. Kui ühel omavalitsusel on 4000 korda rohkem elanikke kui teisel, siis see ei ole konkurents, vaid omavalitsus, millel on 4000 korda vähem elanikke, lihtsalt hävib selles võitluses.

Ja mis oleks lahendus?

Lahendus on see, et asi peab olema võrdsem, nii suuri erinevusi ei saa olla.

Eesti riigi valitsuse senine poliitika on ju olnud Tallinna kui migratsioonipumba käigushoidmine.

Ei ole. Kui vaatame elanike arvu järgi, siis Eesti riik selgelt investeerib, soodustades pigem väikeste kohtade elanikke. Kull on seda tõesti
kahjuks teinud riigiasutused oma tegevuse koondamisel ja efektiivistamisel. Samas on arusaadav, et tänapäeval tuleb töö ära teha väiksema
ressursiga. Kogu maailm muutub selles suunas ja me ei püsi muidu konkurentsis. See on küll olnud halb tendents, et kui kaks piirkonda pannakse kokku, siis keskus viiakse alati suuremasse kohta. Asutuse seisukohast on see tõhus, aga kui vaadata suuremat pilti, võib juhtuda, et isegi kusagil asutuste transpordikulud hoopis tõusevad. Hea oleks, kui saaksime kõik vajaliku digitaliseerida, et lihtsalt poleks vaja niipalju sõita ja käia ametiasutustes, vaid kõike saaks teha digiallkirjaga koduarvutis.

Nagu ehk märkasite, polnud teie eilsel kohtumisel Hiiumaa omavalitsusjuhtidega haldusreform üldse teemaks. Nii hiidlastest riigikogu liikmed kui omavalitsusliidu juht on öelnud, et haldusreformiga "kõigutatakse" niisama ja seda nagunii ei tule.

Minu arust on see mõistlik mõte ja IRL ei ole kunagi sellest distantseerunud. Mul on vöga hea meel, et minu erakond on valmis välja ütlema ka asju, mis esialgu võivad tuua väga palju lühiajalist vastuseisu. Ei saa teha ainult asju, mis toovad odavat populaarsust. Tuleb ikka riigi seisukohalt ka vaadata, mitte ainult seda, et saada hääli juurde.

Mul on kahju, et meie riik on läinud selles suunas, et väga palju aetakse taga selliseid "poliittehnoloogilisi" hääli ega mõelda, millesse ise usutakse. Kui rääkida teiste erakondade esindajatega omavahel, siis nad tunnistavad, et praegusel kujul ei saa lõpmatult jätkata ja muudatusi peab tulema. Nad tunnistavad, et 500 elanikuga vald ei ole jätkusuutlik; siis aga minnakse raadiosse ja räägitakse teist juttu. Mul on hea meel, et vähemalt meie erakond söandab öelda, et keiser on alasti. Kui neilt väga väikese elanike arvuga omavalitsuste juhtidelt küsida, et kuidas on, siis nad ütlevad, et üldiselt on kõik hästi, ainult et riik peaks neile raha juurde andma, elanikke juurde tooma ja lapsi sünnitama, kõige muuga saadaks siis ise hakkama.

Hiiumaa omavalitsusjuhtidelt Käinas ja Emmastes te sellist juttu küll ei kuulnud. Kas nii räägivad siis veel väiksemate omavalitsuste juhid!

Räägivad ka suuremad, aga kui kõnelda haldusreformist, siis öeldakse, et ei ole vaja midagi muuta, meil on kõik hästi. Kui küsid, kuidas elanike arvuga lood, on vastuseks, et elanike arv väheneb, elanikkond vananeb, noored lähevad ära. Samal ajal on omavalitsustel kõik hästi. Kogu Eesti elanike arv väheneb ja see on ka põhiküsimus, miks konkurents elanike pärast nii terav on. Kui eestlastel oleks natuke rohkem lapsi, siis me räägiks ka natuke teisel toonil neil teemadel. Praegu aga on olukord selline, et väikestes omavalitsustes jääb elanikke veel vähemaks ja väikese elanike arvuga omavalitsusi tuleb kogu aeg juurde.

Kas see tahendab, et kui Hiiumaal oleks üks omavalitsus, oleks saarel rohkem elanikke?

Ma arvan, et kui viis omavalitsust ühendaksid oma jõud, saaksid nad rohkem mõelda tegevustele nagu ettevõtlusinkubaator või kaugtöökeskus. Neil oleks rohkem jõudu sellega tegeleda.

Eilsel kohtumisel oli jutuks, et maavalitsuste tuleva aasta kokkuhoiu indikatiivile number oleks 35%. Sisuliselt tähendaks see maavalitsuste likvideerimist. Kalev Kotkas ütles, et see on rumal jutt, mis kunagi ei realiseeru. Miks selliseid numbreid siis üldse välja käiakse?

Kui imet ei sünni, on maavalitsuste järgmise aasta eelarve väiksem. Seda ei oska praegu keegi öelda, kui suure protsendi võrra. Kas see on 3,5 või 5 või mingi muu number, on praegu selgelt vara öelda, aga erinevaid stsenaariume peab tõesti ette valmistama. Ka mina ei oska veel öelda, milline see number saab olema. Vähendamist 35% võrra ei ole ametlikult välja käidud. Küll olen maavanematega arutanud erinevaid variante. Kui vaatame Eesti avalikku debatti, siis väga meelsasti läidetakse heaks riigi kulutuste ja palgakulude kokkuhoid, öeldakse, et ametnikele makstakse luga palju. Praegu on selgelt välja öeldud, et 8% palgakulusid tuleb kokku hoida. Kui tuleb regionaalvaldkonnas nagu ka kõigis teistes valdkondades vähendamine, siis regionaalministri valdkonnas on kaks kohta, kust vähendada: siseriiklikud toetused või maavalitsuste kulud.

Ootan hea meelega arvamusi, kas tuleks pigem kärpida toetusi, regionaalprogramme või maavalitsuste kulutusi. Nagu ka kõik teised ministrid, kauplen ka mina, et vähendamine oleks väiksem, aga kuhu maandume... Selge on, et tuleb kokku hoida. Muidugi on regionaalvaldkonna põhiline eelarverida eurotoetused ja seal räägime suurtest rahadest. Neid miljardeid võtame käsutusele nii küresti kui suudame. Muidugi ei tohi seejuures kannatada kvaliteet ja ainuke eesmärk ei saa olla toetuste kure laialijagamine; aga kui räägime siseriiklikust rahast, on kärpimiseks tõesti vaid eelnimetatud kaks kohta.

Mida Hiiumaa juurtega inimesena ütlete hiidlastele?

Kui ma vaatan Eesti inimesi, siis kõik ju kadestavad ja austavad hiidlasi ning saarlasi laiemalt. Mina pean tähtsaks, et selle üle tuleb olla uhke ja seda positsiooni rohkem müügitööga enda käsuks keerata.

Puntratantsu reform

2008-07-01

Ei ole patt tunnistada, et rohkem kui haldusreformi tahab normaalne inimene korralikku haldust. Et bussid käiksid, arst oleks lähedal, pood lahti, postkontor avatud, pangaautomaat töötaks ja rahu majas - kui loetleda kõigest mõned asjad. Kui neis asjus midagi logiseb, kas siis reform võtab logina maha? Kahtlen selles, ja põhjusel, et mitte Eesti halduskorraldus ei dikteeri toornafta hindu, vaid need dikteerivad mis tahes veo kallinemise ning sellest tuleneva.

Reformid läbisegi

Kahtlemata on haldusreform vajalik, sest objektiivsed kulud mis tahes võimu ülalpidamiseks on praegu teistsugused kui 1992 ja need ei pöördu algseisu tagasi. Endiselt on aga segane, mis on selle reformi sisuks, sest kui jutt käib sellest, et meil on liiga palju omavalitsusüksusi, siis, ma kordan ennast, ükski ei ütle, et meil on liiga palju linnu. Silmas peetakse ikka valdade arvu ehk mõeldakse vallareformist. Linnareform olekski märksa keerukam, sest näiteks Ida-Virumaal tähendaks see mitut ümberjagamist.

Väljaspool valimisringkondade ringitegemist on meil pärast suve 1992 toimunud õieti vaid kaks regionaalset haldusreformi. Üks seisnes Narvas valitsuse eriesindaja ehk asehalduri koha kaotamises ja võimu üleminekus regulaarse rahvaesinduse kätte, teine Paldiskilt väga vanade linnaõiguste ajutises äravõtmises ning tema allutamises Keilale seniks, kuni seal tekib regulaarne rahvaesindus. Valdade ükshaaval ühinemine reform ei ole. Seda pole ka Tallinna ühinemine Helsingiga, mis tähendaks riigipööret.

Ametkondlikke ja majandustegevuslikke haldusreforme on samal ajal toimunud mitu. Niisugustest on praegu kõige teravamad ümberkorraldused Eesti Postis, Riigimetsa Majandamise Keskuses ning ühistranspordis. Küllap mujalgi - tegelikult kõikjal, kus põrkuvad nelja asjaosalise huvid. Need on omanik, ettevõtja, erakonna toetajad ja transkontinentaalne raha. Tuletan meelde: Eestis ei alga omanik mitte firma peremehest, vaid korteri valdajast.

Kodanikel puudub minu arvates võim dikteerida haldusreformi algust ja ulatust. Riigikogul tuleb eeloleval sügisel tegelda nii valusa probleemiga nagu eelarve aastaks 2009 ja rahastrateegia aastani 2012, koguni kaugemale. Lisagem energeetiline julgeolek, mitte diplomaatilistes sõnades, vaid kütuse hinnas, ja Venemaa. Viimane tähendab tegelikult kahte: piirilepingut ja Tartu rahu kehtivust. Euroopa ühtsus ELi kaudu võib siin öelda ette, et toimiva piirilepingu ratifitseerimine on tähtsam kui Tartu rahu fundamentaalsus ja pange see viimane klaasi alla. EL saab nii öelda, sest ta on Venemaa energeetilisest ressursist sedavõrd sõltuv ja Venemaa teab seda.

Tahan eelnevaga anda mõista, et tulevasel sügishooajal võib Riigikogu olla „üle" koormatud nii paljude tõsiste asjadega, et haldusreformiks pole tal aega rohkem kui järgmise aasta eelarve menetlemise käigus. Kas keskööl või aoaegu, pole suuremat vahet.

Algus olgu selge

Järelikult tuleb olla valmis variandiks, et haldusreformi algus lükkub uuesti edasi, sest tema negatiivne pool ilmutab ennast varem kui positiivne. Sõjas on asjalood küllaltki selged. Üks on rünnakuplaan, teine rindejoone õgvendamine. Näikse, nagu oleksid Eestis need erinevused puntras.

Tulles diagnoosi juurest prognoosi manu - haldusreformi sisu peab olema arusaadavalt fikseeritud. Ja ka põhjendatud: valdade arvu „optimeerimisest" üksi ei piisa. Edasi tuleb olla kindel reformi ajalises kestuses ning tagatistes nendele, kes esialgu kaotavad. Veelgi kaugemale minnes - kas keegi seletaks lihtsurelikele ära, mida toob enesega kaasa teleasjanduse digitaliseerimine ja missugune on e-Eesti perspektiiv lähima veerandsajandi jooksul? Ma ei mõtle reklaamvoldikuid ning müügimehe plära.

Õigupoolest on suur hulk koduseid töid jäänud tegemata, allapoole Tootsi. Puntras ukerdades ei saa sellest ehk aru, ent iseseisvus ei ole pundar. Esimene, millest saaks lähtuda, on erakondadevaheline kokkulepe küsimuses, mida teha selleks, et Eesti ei oleks Tallinn + provints. Niisugusele kokkuleppele on aega jõuda kuni jõuludeni 2008. Kui riigieelarve 2009 on võetud vastu väljaspool seda küsimust, lükkub kõik jälle rappa ja jääb üle järgmist maaparandajat oodata.

Innovatsiooni kappi peitmine tuleb lõpetada

2008-07-01

Üks Eesti IT-ettevõtja ütles väga tabavalt, et ekspordivõimeliste firmade nappus ei ole tingitud mitte raha puudusest, vaid pigem selle kättesaadavusest. Väikese riigi väikesel turul on tihtipeale suurim tellija avalik sektor.

Täites turvalisi riigitellimusi, puudub ettevõtetel motivatsioon ajusid ragistada, et omale rahvusvahelist turunišši leida. Ja Eesti riik hoiab innovatsiooni peidus.

Siseturu kiire kasvu ajal on ikka lihtsam koduturul askeldada kui välismaal kliente otsida.

Senine suletud IT-alane poliitika on, et mille riik on tellinud, on riigi oma ning arendaja sellega edasi toimetada ei tohi. Ehkki erinevalt näiteks kinnisvarast saaks ju IT-lahendusi kohandada ning edasi müüa ka teistesse riikidesse. Praegu takistavad seda lepingutesse seatavad piirangud, mis kõik autori- ja omandiõigused riigile jätavad. Takistab ka avaliku sektori pooke huvi ja tugistruktuuri puudumine. Mis on ka arusaadav: miks peaks K ministeeriumi L osakonna M büroo peaspetsialist N jändama mingite intellektuaalse omandi küsimustega, mis ei kuulu tema töövaldkonda ja mis rööviksid tema tööaega.

Et Eesti märgiks kujunenud e-riigi lahenduste eksporti tõsiselt arendada, on vaja astuda kolm sammu. Esiteks tuleb otsustada, kas see teema on meile prioriteetne. Ise asjasse uskumata pole mõtet töörühmi kokku kutsuda ega pabereid koostada. Teiseks tuleb üle vaadata kehtivad põhimõtted ja eristada turvakaalutlustel olulised piirangud, ülejäänud avaliku sektori IT-lahendused aga anda vabasse käsutusse. Kuidas ja mis alustel täpselt, vajab loomulikult arutelu ja konkreetseid otsuseid. Uue keha loomine pole mõttekas Kolmandaks tuleb määrata konkreetne asutus, mille ülesandeks on nii riigi intellektuaalse omandi haldamine ja vahendamine kui ka erafirmade nõustamine ja aitamine välisturgudele sisenemisel. Kus see võiks toimuda? Olen seisukohal, et uue keha loomine pole mõttekas ega vajalik. Meil on EAS, Kredex ja Arengufond, kes kõik mingil määral seda rolli täidavad. Teadmised, kogemused ja võrgustikud on olemas (nt EASil on välisesindajad Londonis, Hamburgis, Stockholmis, Helsingis, Kiievis, Silicon Valleys, Shanghais, Tokios, Moskvas ja Peterburis), küsimus on vajaduste ja võimaluste kokkuviimises. Meie väikestel ettevõtetel, kel üksi on raske läbi murda, võiks sellisest lähenemisest olla palju käsu. Nad pääseksid ligi uutele turgudele, IT-sektor tugevneks ja areneks odavast alltöövõtjast suurema lisandväärtuse loojaks, riigi IT-tügri mainest saaksid ettevõtjad ka reaalset käsu, avades uksi välisturgudel, tööjõu kvalifikatsioon tõuseks jne.

Mida saaks riik? Suurenev eksport looks rohkem kõrgepalgalisi töökohti ja tooks majandusse rohkem raha. Ka avaliku sektori IT-lahenduste kvaliteet tõuseks läbi maailmast koguneva ekspertiisi. Kui anname n-ö koodi vabaks, on ettevõtetel võimalus müüa oma kogemusi ja oskusi selle kohandamiseks ja juurutamiseks teistes riikides. Samas jõuaksid seal tekkinud uued ideed ja lahendused ka meile tasuta käsutamiseks.

Ütlesin, et vajame otsust, kas avaliku sektori e-lahenduste ja IT eksport laiemalt on Eesti jaoks oluline. Mina olen enda jaoks selle otsuse teinud ja olen seisukohal, et ta riik ei saa kauem venitada, kui tahame oma seni veel konkurentsieelisena töötavat e-riigi tuntust rahaliselt ära kasutada.

Sügis toob uued toetused

2008-06-27

ÄSJA kinnitatud omavalitsuste investeeringutoetuste abil tehakse Viljandimaal korda seitse kooli, neli lasteaeda, kultuurimaja, võimla ning sotsiaalmaja-puhkekeskus. Hilissügisel saavad vallad ja linnad hakata projekte esitama aga juba uue kohaliku omavalitsuse investeeringutoetuste kasutamise kava ehk KOIT-kava alusel toetuse saamiseks.

Siseministeerium otsustas Euroopa regionaalarengu fondist tulevad omavalitsuse investeeringutoetused seekord välja jagada kahes osas: toetused aastateks 2007-2010 ja aastateks 2010-2013. Esimesel perioodil jagatakse kõikide maakondade vahel ligi 765 miljonit krooni ning teisel peaaegu sama suur summa, ligi 750 miljonit krooni.

Uuel perioodil jagatakse toetussummad maakondade vahel ligilähedaselt sama põhimõtte alusel nagu aastateks 2007-2010, mil arvesse võeti elanike arvu maakonnas.

KAHE PERIOODI peale saavad 15 maakonda investeeringutoetust 1,5 miljardit krooni, mis pole sugugi väike summa. See on maapiirkondadele suur abi: selle eest saab ehitada või renoveerida üldhariduskoole ja lasteaedu ning rajada uusi rahvamaju, hooldekodusid ja spordisaale. Puhtalt oma jõududega suur osa omavalitsustest sellega toime ei tuleks.

Viljandimaal tehakse seekord toetuse abiga korda Kalmetu põhikool 12,2 miljoni krooni eest, Kirivere põhikool 5 miljoni, Kärstna mõisa peahoone 5,1 miljoni, Tarvastu lasteaed 8,8 miljoni, Viljandi maagümnaasium 16,8 miljoni, Karksi-Nuia gümnaasium 8,7 miljoni, Viljandi kultuurimaja 13,2 miljoni, Kõpu valla lasteaed 5 miljoni, Raudna põhikool 19,6 miljoni ja Võhma gümnaasiumi spordikompleks 5 miljoni krooni eest.

Ehitama asutakse ka Halliste põhikooli võimlat 8 miljoni, Olustvere aleviku lasteaeda 5 miljoni ja Kolga-Jaani sotsiaalmaja-puhkekeskust 5,6 miljoni krooni eest.

KOIT-KAVA eesmärk on parandada kohalike elanike elukeskkonda. Tahame jõuda selleni, et inimeste põhivajadused oleksid võimalikult hästi rahuldatud igas Eesti paigas.

Investeeringutoetuste jagamise kohta on meedias ringi liikunud hulk spekulatsioone. Küll arvatakse, et raha jagatakse vallas võimul oleva erakonna pilli järgi, küll seda, et KOIT-kava kinnitamisega viivitati esimesel korral meelega.

Tegelik pilt näitab siiski, et raha on jagatud võimul olevatest erakondadest sõltumata. Paraku on nii, et need, kes raha saavad, on rahul ning need, kes toetusest ilma jäävad, rahuolematud.

Legend pahatahtliku viivitamise kohta ei pea paika. Tegemist on suure summaga ja selle jaotamisel tuleb olla hoolas. Selleks on siseministeeriumi regionaalarengubüroo teinud eri osalistega põhjalikku koostööd. Maakondlike eelistusnimekirjade osas on küsitud omavalitsusliitude seisukohti ning teiste ministeeriumide hinnangut nimekirjas olevate projektide valdkondliku olulisuse ja otstarbekuse kohta.

Pisteliselt on projekte kontrollinud Ettevõtluse Arendamise sihtasutus, et teha tähelepanekuid projektide meetme tingimustele vastavuse ja ehitusliku komplekssuse kohta. Nimelt on hõredama asustusega piirkondades eesmärk luua võimalused infrastruktuuri otstarbekamaks kasutamiseks, näiteks koondada olemasolevatesse ruumidesse nii kool, lasteaed kui raamatukogu.

ET TEGEMIST on suure summa ja paljude taotlejatega, laekus valikuprotsessi kohta kaebusi ja märkusi enamikust maakondadest ning need tuli enne lõplike otsuste langetamist lahendada.

Mõni vallajuht on rahulolematust üles näidanud ehitushindade langemise üle ning väitnud, et nõnda kaotavad omavalitsused ja võidab riik. Kinnitan, et see ei ole nii. Kui ehitushinnad langevad, saavad sellest kasu nii riik kui taotlejad. Projekti kogumahu vähenedes väheneb proportsionaalselt nii riigi kui omavalitsuse kulu. Pealegi ei jäta riik kokkuhoitud summat seisma, vaid suunab selle sama maakonna teistesse projektidesse.

KOOS investeeringutoetustega saab Eesti aastatel 2007-2013 Euroopa regionaalarengu fondist regionaalarengu programmidele toetust rohkem kui 6 miljardit krooni. Toetust saavad veel ka üleriigilised kultuuri- ja turismiobjektid, linnapiirkonnad, tööstusalad ning kompetentsikeskused. Endiselt on toetused mõeldud piirkondliku konkurentsivõime suurendamiseks.

On ilmne, et tegu on suure arengutõukega kogu Eestile.

* 26.06.2008 Põhjarannik, Uus KOIT-kava tuleb juba sügisel

* 28.06.2008 Meie Maa, Uus KOIT-kava tuleb juba sügisel

* 02.07.2008 Oma Saar, Uus KOIT-kava tuleb juba sügisel

* 03.07.2008 Järva Teataja, Uus KOIT-kava tuleb juba sügisel

* 11.07.2008 Pärnu Postimees, Uus KOIT-kava tuleb juba sügisel

* 28.08.2008 Vooremaa, Uus KOIT kava tuleb juba sügisel

* 29.08.2008 Harju Elu, KOIT kava tuleb sügisel

* 01.09.2008 Harju Ekspress, Uus KOIT kava tuleb juba sügisel

* 04.09.2008 Virumaa Teataja, Uus KOIT kava koostatakse juba tänavu sügisel

Tuli ilma tuhata

2008-06-21

Mees, kes pihtis järgnevat, on minust vanem. Ta on sündinud paguluses ja tuli Eestisse veendumuses, et iseseisvuse jätkuvuse vastu ei tohi olla ükskõikne. Ta on reibas romantik, kes peidab oma kibeduse sarkasmi alla.

Mõni aasta tagasi vaevas ka teda isiklik tähetund, hetk, mil ta oli tipus. Ta vajas selle kordumist või midagi täiesti uut. Betti Alveri "Tähetund" (1965) talle vastata ei saanud, sest suveöö jäägitus Alveril puudub. Nii ta tunnistaski, et oli saanud oma tähetunni suvel 1994, kümme aastat enne meie juttu. Ning juba täiesti ootamatult tänas selle eest mind, kes ma olin talle tolle tähetunni kinkinud.

Jaaniööl on säde ilmselt tähtsam kui täht. Väga veider oli kuulda ühe endise ministri suust, et meil on vaja sädeinimesi. Nood on need, kelle silmis põleb soov midagi ära teha ja sütitada seeläbi ka teisi. Eesti luule tundjat paneb see kujund muigama. Hilisem kollaboratsionist Johannes Semper kirjutaski aastal 1918 luuletuse "Tahad?", mille viimane värss hoiatab: "Ettevaatust! Silmis juba põleb vist ..." Me ei vaja sädet seal, kus see võib viia tulekahjuni. Me vajame dünaamilist tasakaalu tulehoidja ja tuletõrjuja vahel. Kumbki ei tohi jääda magama.

Tuhk, suits, tulekandja

Olgu meie sotsiaalteadlaste armee kui tahes suur, ikkagi pole see väike sõdalaste salk suuteline praegu lahti kirjutama, mida see tähendab, kui okupatsioonitingimustes arenenud rahvas hakkab kujunema omanikutundega rahvaks omal maal. Ma mõtlen seda, et sa teaksid, kus on sinu kodu ja kui suur see on, kus asub sinu hingemaa, mil määral on sinu elukese järgmine hetk kindlustatud, kellega me peame arvestama ja mis see maksab, kui suur on sinu võim ning mida sa teed siis, kui sa pead elama kaotusseisus jne. Kogenud inimene teab seda ka ilma paberiteta, ent ükski ei ütle meile, kui pikk on iseseisva eestlase kogemus.

Jaaniööl saab seda kogemust mõõta väga lihtsalt: kas teed tuld oma aias või lähed küla peale. Tule jagamine mõõdab inimese suurust täpsemalt kui tema pikkus.

Kolm tule parameetrit määravad meie lähemat tulevikku minu arvates rohkem kui päevauudised. Kõigepealt tuhk tähenduses "sodi, mis enam ei põle" ehk Eesti jäätmepoliitika üldisemal kujul. Olin juures, kui president Lennart Meri küsis helikopteri aknast välja vaadates, mis mäed on seal Männiku karjääride ja Mustamäe nõlvade vahel. Ta enese kodu oli kaua aega asunud Kreegi metsa serval, õigemini sealsamas. Need mäed olid Pääsküla prügimägi. Sodi juurde enam ei tule, aga auku ajada ka ei anna, sest nagu kirjutas Mart Raud: "Maad maha matta ei saa." Kui ma projektipõhise prügimajandusega võin rahule jääda, siis süsteemipärane sodiasjandus on endiselt puudega, sest tahaks näiteks teada, kuidas sorteeritakse see sodi, mis võetakse välja pisikestest kastikestest bussipeatustes.

Ei, ma ei nori. Ma lihtsalt olen sunnitud nägema tagajärgi. Näiteks seda, kuidas ukse taga suitsetajate arv on ilmselt kasvanud. Ega tuhk nende konidelt ole minu oma. Maa seevastu küll. Ma ei peaks ennast koomale tõmbama seepärast, et keegi teine lihtsalt peab ühe suitsu tegema. Seda on ette tulnud. Vuosaarel Helsingis tõsteti kord mu ülikond toast rõdule tuulduma, sest perenaisele tundus, nagu see haiseks nikotiini järele. Ma polnud suitsetanud, kuid haisuga ei vaidle!

Teine parameeter on suits ise tähenduses "koht, kus ahju alla tehakse tuld". On tuld, on ka elu, pole suitsu, on koht maha jäetud. Etnoloogiliselt on arusaadav, kui niisuguse suitsuna mõeldakse taret ja talukohta. Sotsiaalantropoloogiliselt vaatekohalt võib suits kaduda ka alevikust (näiteks Küttejõust), aga isegi korterelamust. Suitsu puudumine ei pea ju tähendama ainult seda, et elamisel on hundipass. Omanikul võib olla, kuid elul puudub. Ja siin me põrkume protsessiga, mis ei ole enam episoodiline. Nimelt võibki juhtuda, et inimesel on kasulikum jääda võssa. Olla olemas, aga mitte nähtaval. Kogesin seda päris hiljuti ühes arvamuste e-ringis, kust kadus kõige täiega konkreetne seisukoht, mille üle ma tahtsin vaielda. Paar päeva oli seisukoht üleval, seejärel kustutati. Küsisin seisukoha valdajalt, miks. Ilmnes, et ta hakkas kartma: järsku panevad ta seisukohta talle pahaks ülemused ja äkki ta visatakse tänavale. Kas ongi siis nii, et parem istekoht toas kui seisukoht uulitsal? Kui nõnda, siis on muidugi ka kindlam omada töökohta Moskvas ja kinnisvara Tartus, ainult et ma ei usu, et aastal 1988 oleksid väga paljud meist olnud nõnda targad, et näinuksid ette: just säärane hakkabki meie argipäev välja nägema. Me kujutlesime, et iseseisvus on avali. Tegelikkuses on ta poolkinnine. Anu Saagimgi pole nii paljas, kui ta turul paistab olevat.

Kolmandaks parameetriks on tulekandja, täpsemalt järgmine põlvkond. Valiksin nende näiteks mitte lihtsalt noored, vaid riigikogu praeguse koosseisu, kelle hulgas veteranidki pole veel surmakutsarid. Millalgi arvas mingi tarkpea, et suurem osa riigi toimimiseks vajalikke seadusi on juba valmis ja nüüd piisab viilimisest ja viimistlemisest. Kui see oleks nõnda, siis poleks ka halduskorraldusega muud muret kui teda veidi siluda - tarvis on üksnes paraja jämedusega liivapaberit.

Hädavajalik reform

Reaalselt ei ole maa-ilmas säärast majoneesi, mida määrida nendele probleemidele, mis tuleb lahendada juba tänavu. Ütleksin koguni, et haldusreform on nende hulgas üks viimaseid, sest esikohal on riigieelarve tasakaalustamine nüüd kohe ja 2009. aasta riigieelarve menetlemine. On aga veel midagi, mida parlamendi päevakorras olla ei saa, ent mis on siiski üleval - nimelt iga erakonna oma nägu. Isamaa ja Res Publica Liit on võtnud oma näo üheks palgejooneks haldusreformi. Reform on vajalik, sest Eesti on seesmiselt muutunud väga palju, kuid tal ei saa olla erakondlikku nägu või bolševism tuleb tagasi. Olen endiselt seda meelt, et haldusreformi saab teha ainult erakonnaüleselt, kuid seda ei saa võtta käsile lahus valimistest aastal 2009. Kusjuures need lähenevad kiiremini kui haldusreformi plaanitav lõpp.

Korduvalt on soovitud, et inimesed läheksid riigikogule appi. Minu arvates on see soov jabur, paras Võisikul arutada. Ma saaksin minna appi kooli- ja seltsivennale ning sõbrale Tõnis Lukasele, keda ma valin riigikokku, ent ei tee seda, sest siis läheks löömaks. Saaksin minna appi sõbrale ja seltsivennale Rein Aidmale (Reformierakond), kuid peaks olema välistatud, et võiksin seda teha Tõnis Lukase ehk omaenese erakonna arvelt - või ma oleksin kaheperekoer. Igasugustel arvajatel tuleb arvestada, et ka valija võib olla patiseisus.

Kuidas võib patt välja näha, selle kohta järgmine näide. Päris hiljuti kohtusid Tallinnas kaks daami kohas, mille lühendnimeks on WC. Üks tuli, teine läks. Tulija oli, see pole mingi saladus, dr Ingrid Rüütel, aastatel 2001-2006 Eesti Vabariigi presidendi abikaasa. Väljuja oli Eesti Vabariigi ühe rajaja lapselaps. Nad ei tunne teineteist ning nii jäigi lapselast vaevama küsimus: äkki oleks pidanud siiski tervitama? Kui küsimus jõudis minuni, siis ma ei öelnud, et tervitamise asemel oleks tulnud soovida hoopiski "Jõudu!". Kas me ei hakka üksteisele võõraks jääma mitte seepärast, et oleme ruumiliselt lahus, vaid seetõttu, et oleme omanikuks saanud kiiremini kui suveräänideks?

Mulle meeldib tuld vaadata mitte selle tõttu, et leek põleb, vaid et ta annab valgust. Mitte kohe, vaid kord-korralt olen ma hakanud sedamööda mõistma ka lauset Johannese evangeeliumist (12, 36), mille kirjutas professor Johan Kõpp pühendusteosesse oma 75. sünnipäevaks (Stockholm, 1949): "Uskuge valgusesse, nii kaua kui teil valgus on." Jaaniöö on valguse öö. Ta ei tohi viia aga eneseunustusse. Olukorda, kus tuhka on rohkem kui leeki.

10. juunil 2008 Tähtveres

Ühinemine on kohapealse arengu seisukohalt strateegiline otsus

2008-06-19

RiTo 17, 2008

Vestlusringis osalesid Riigikogu liikmed Jaak Aab (Eesti Keskerakond) ja Rein Aidma (Eesti Reformierakond), regionaalminister Siim-Valmar Kiisler (Isamaa ja Res Publica Liit), Eesti Linnade Liidu tegevdirektor Jüri Võigemast, Eesti Maaomavalitsuste Liidu tegevdirektor Ott Kasuri ja Tallinna Ülikooli avaliku poliitika professor Georg Sootla. Küsimusi esitas ja vest-lusringis räägitust valiku tegi RiTo peatoimetaja Helle Ruusing.

Probleemid on mujal, mitte seadustes

H. Ruusing: Tänase vestlusringi teema on Eesti omavalitsused. Alustan küsimusega seadus-andlikust baasist, mis praegu reguleerib kohalike omavalitsuste tegemisi. Kas see on piisav ja vastab kõigile tänapäeva nõuetele või vajab hoopis ajakohastamist?
J. Võigemast: Kohalike omavalitsuste tegevust reguleerib hästi palju seadusi. Kui mõeldud on kohaliku omavalitsuse korralduse seadust, siis aja muutudes on seda kümneid kordi pa-randatud, aga põhiskeem on ikkagi samaks jäänud. Aeg-ajalt on välja käidud idee, et tuleks uus seadus kirjutada, aga kui see teha nendesamade printsiipide järgi, millest lähtub praegune kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, siis ei ole sellel erilist mõtet. Uus seadus tuleks teha siis, kui põhimõtted muutuvad. Mina prognoosin, et KOKS ehk kohaliku omavalitsuse korralduse seadus kehtib veel vähemalt viis aastat.
J. Aab: Olen eelkõnelejaga põhimõtteliselt nõus: seaduse muutmisel lihtsalt muutmise pärast ei ole mõtet. Seadust on vaja täpsustada siis, kui omavalitsuse toimimises midagi muutub – tema ülesanded ja funktsioonid. Teine teema, mis on olnud aastaid üleval, on muidugi maa-konna tasand. See puudutab küll pigem omavalitsusliitude staatust maakonnas, nendele liitu-dele teatud võimaluste loomist või maakonnas suurema pädevuse andmist. Küsimus on maa-valitsus versus omavalitsusliit. Sel juhul tuleb kõne alla omavalitsusüksuste liitude seadus ja seal sisalduv. Omaette teema on haldusterritoriaalne reform. Vabatahtlik ühinemine on prae-gu seadustes määratletud. Kui tahetakse, et riik saaks omavalitsusi ühinemisele suunates mingi mehhanismi abil kõvema sõna sekka öelda, siis on kindlasti tarvis ka seadusandlikke muudatusi.
S.-V. Kiisler: Nõustun samuti, et õigusruum on omavalitsuste puhul paika loksunud. Õigus-lik ruum omavalitsuste elu ei takista, küsimusi tekitab pigem asja praktiline pool. Eestlased tahavad, et kõik oleks õiglane ja selge ning ühtsete põhimõtete järgi seatud, nii kohustused kui ka rahastamine. Väga raske on teha universaalseid mudeleid omavalitsustele, mille suu-ruse vahe on elanike arvu vaadates 4000-kordne. See proportsioon kajastub ka omavalitsuste eelarvetes ja rahalistes võimalustes. Nii suurte erinevuste juures ühtseid mudeleid koostada, mis oleksid õiglased nii väikeste kui ka suurte suhtes, on ülimalt keeruline. See on küsimus, aga see ei ole otseselt seaduste küsimus.
G. Sootla: Tuleme tagasi 1993. aastasse. Tollal saavutati kompromiss väga suurte pingutus-tega eeldusel, et seadus on ajutine. Eeldati, et läheb mööda paar või neli-viis aastat, kuni kõige suuremad probleemid ära lahendame, ning seejärel hakatakse asju revideerima. Kui vaadata 1993. aasta omavalitsuste raha ja ka pädevuste seisu, on erinevus praegusega võrrel-des väga suur. Kõige suurem erinevus on see, et praegu on võimuvertikaalis üks lüli puudu. Võimu pendel keskvalitsuse ja kohalike valitsuste vahel ei ole tasakaalus, mitte ainult ma-janduslikust vaatevinklist. Võib-olla on fiskaalsuhted rohkem paika jooksnud. Kui ma võrd-len võimuvertikaale neil aladel, mis meiega ajalooliselt piirnevad, siis Põhjamaade piirkon-nas püütakse võimu tasakaalustada, meil aga on tasakaal 15 aastaga kohutavalt paigast ära nihkunud. Detailides võib teha palju muudatusi ja sellest ka kogu aeg räägitakse. Valitsuse probleem taandubki sellele, kuidas eri suurusega omavalitsused oma ülesandeid täidavad ja kuidas neid universaalseadusega reguleeritakse. Seda tehakse mujal väga lihtsalt: suured omavalitsused, nagu näiteks maakonnakeskused, saavad automaatselt teise tasandi staatuse, teise tasandi funktsioonid, mida nad piirkonnakeskustena ju meil ka praegu täidavad. Oma-valitsuslikud ülesanded jaotatakse väikeste ja suurte vahel ümber nagu Põhjamaade süstee-mis. Omavalitsussüsteemi tegelik võti on regionaalvalitsus. Kui seal on asjad tasakaalus, siis ülejäänu loksub ise paika.
R. Aidma: Siin välja öeldud regionaalse omavalitsuse idee on ka Eestis mitu korda jutuks olnud. Kui võrrelda meid Põhjamaadega, siis nemad on läinud omavalitsuste liitude tugev-damise teed ja ära kaotanud läänid. Sedasama teed minna ei ole ilmselt mõtet. Teiselt poolt, kui me teeme teise tasandi omavalitsuse, siis jaguneb avalikus sektoris kasutatav ressurss – nii finantsressurss kui ka ajuressurss – kolme tasandi vahel, mida mina ei pea praegu õigeks. Meil ei ole lihtsalt nii palju raha jagada. Eks tulevik näitab, mis edasi saab. Seadus ei tee praegu vahet, kas tegemist on linna või vallaga. Mõlemad on juriidilises mõttes ühesugused omavalitsused, kogu probleem taandub sellele, et väiksemad omavalitsused on tihtilugu ääretult väikese arenguvõimega. Kuidas seda seadusandlikult korrigeerida? Mina ei ole veendunud, et teine tasand suudaks midagi muuta. Lõpetuseks lisan, et ka valitsusliidu leppes ei ole praegu kapitaalset haldusreformi ette nähtud. Omavalitsuste liidud on öelnud, et ega nad neid maavalitsuste ülesandeid, mida üle võiks võtta, väga meelsasti ei võta, kui neile raha juurde ei anta. See on seesama vana nõks, et kui halduslikult tahetakse midagi muuta ja püütakse asja justkui odavamaks teha, siis kukub välja nii, et kõik läheb kallimaks.
S.-V. Kiisler: Olen Rein Aidmaga nõus, et meie väikses riigis on suur inimeste probleem. Kui räägime maakondades funktsioonide võimalikust üleandmisest maavalitsuselt omavalit-suste liidule, siis võib ette näha, et seesama inimene, kes praegu tegeleb maavalitsuse palgal olles planeeringute, ühistranspordi korraldamise või mõne muu teemaga, teeb hiljem seda-sama tööd edasi maakondliku omavalitsusliidu palgal. See on kahjuks meie igapäevane elu – inimesi lihtsalt ei jätku.
O. Kasuri: Põhimõtteliselt ütleb kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, millega omava-litsus peab tegelema, nii et võib-olla ei ole vaja kirjutada uut seadust. Praegust kohaliku omavalitsuse korralduse seadust täiendati minu arust viimati 2006. aastal seoses sellega, et kohaliku omavalitsuse volituste perioodi pikendati kolmelt aastalt neljale. See näitab, et üleminekuperiood on läbi ja iga seadus muutub ajas. Ma arvan, et ka tulevikus võiks selli-selt edasi minna: kui on vaja, siis seadust muudetakse ja täiendatakse vastavalt sellele, kui-das elu dikteerib. Üks olulisi asju, millises suunas tasuks kehtivat seadust täiendada, on omavalitsuste koostöö. Need võimalused tuleks lahti kirjutada. Ümberkorralduse tulemuse-na peab inimressurss paranema. Praegu on meil inimressurssi võimalik võib-olla veidi teisiti kasutada. Sellest oli ka eespool juttu. Olen päri, et ikka inimesed korraldavad lõpuks asjad ära. Ei ole tähtis, millistes kabinettides nad istuvad, tähtis on see, et nad teeksid töö ära nii, et esmatasandi omavalitsus toimiks.

Igal rahal, mis antakse, on silt küljes

H. Ruusing: Põhiseaduse järgi on kohalikul omavalitsusel suur autonoomia, kuid teiselt poolt paneb raha paika selle, et autonoomiat nii väga palju võib-olla polegi. Missugune on teie arvates praegu tasakaal? Kas me liigume rohkem selles suunas, et riik annab omavalit-sustele järjest ülesandeid ja raha ning omavalitsused sõltuvad tegelikult järjest enam kesk-võimust või on võimalus, et autonoomiat suurendatakse?
S.-V. Kiisler: Minu poolest võiks tendents olla ka vastupidine, aga ma ei ole kuulnud, et omavalitsused tahaksid mingeid funktsioone riigile tagasi anda. See on kaalumist väärt kü-simus, tavaliselt sellega välja ei tulda. Tegelikkuses on paljud omavalitsused väga väikesed ja nende eelarves ei ole rahalist mänguruumi. Suure osa eelarvest võtab haridus ja kogu üle-jäänud mängumaa on suhteliselt väike. Kui vallas on paarsada elanikku, siis tal ei saagi raha-list puhvrit tekkida ning ta lihtsalt jookseb kaasa nende funktsioonide ja selle rahaga, mis riik talle eraldab. Suured linnad on suveräänsemad, sest neil on rahaline puhver olemas ning nad võivad ajada mingil määral oma korrakaitsepoliitikat, oma ettevõtluspoliitikat, luua ettevõt-lusinkubaatoreid jms.
R. Aidma: Euroopa Liit on deklareerinud, et ta on regioonide liit, mitte niivõrd riikide liit. Selles mõttes on Eesti jällegi teistpidi nii pisike – napilt üle miljoni elanikuga –, et ta ongi justkui üksainus regioon, üks omavalitsus. Samal ajal koosneb liit erinevatest osadest, näi-teks on ka Prantsusmaal väga väikesed omavalitsusüksused. Tõsi, seal juhitakse neid hoopis teistel põhimõtetel, aga see ongi iga riigi omapära. Kas meie omavalitsused on olnud piisa-valt autonoomsed, kas omavalitsuste harta toimib? Eks me kõik ole kogu aeg millegagi ra-hulolematud, kuid ma leian, et praeguses seisus ei ole põhjust olukorda väga kiiresti ja järsult muuta. See tähendab seda, et kohalike omavalitsuste autonoomia on Eestis välja kujunenud. Just sellisena, nagu see meil praegu on. Muidugi, kes ei tahaks olla rohkem iseseisev, et temast endast rohkem sõltuks või et ta ise suudaks oma raha korjata jne. See on avaliku sek-tori raha jaotuse küsimus, millest paarkümmend protsenti on kohalike eelarvete ja 80 prot-senti riigieelarve summa.
O. Kasuri: Valitsuskomisjoni ja omavalitsusliitude koostöökogu delegatsiooni läbirääkimis-tel on väga selgelt öeldud: esiteks – kohaliku omavalitsuse otsustusõiguse ja vastutuse suu-rendamine, kohalike omavalitsuste osutatavate avalike teenuste kättesaadavuse parandamine ja kvaliteedi tõus. See on kindlasti meie läbirääkimise lähtealus ja eesmärk. Teiseks näeb läbirääkimiste vaheprotokoll ette omavalitsuste stabiilse tulubaasi kindlustamise, mis tagab neile seadusega ja seaduse alusel pandud ülesannete täitmiseks vajalikud tulud, võimaldab teha kohalikuks arenguks vajalikud investeeringud ning tagab omavalitsuste jätkusuutliku arengu. Eelkõneleja ütles väga ilusasti, et tulubaas on kasvanud. Meil on olnud väga head ajad. Meie riigil on läinud väga hästi ja on olnud raha, mida jagada omavalitsustele. Kui üldhariduskoolid anti kohaliku omavalitsuse hallata, anti üle ka koolide rahastamiseks vajali-kud vahendid. Kuid need on valdkonnapõhised ehk varjatult sihtotstarbelised, ette nähtud pedagoogide palkadeks, õpikutele, täienduskoolitusele, õpilasüritustele. Neid toetusi on riik tõesti suurendatud. Meie oma tulubaas ei ole kasvanud nii kiiresti kui riigil, vaid omavalit-suste eelarveid on suurendatud riigipoolsete toetustega. See kärbib omavalitsuste autonoo-miat ja ei lase ise vabalt otsustada, sest igal rahal, mis antakse, on silt küljes. Seda ei pea omavalitsused kindlasti õigeks, see on varjatud tsentraliseerimine.
G. Sootla: On selge, et Eestis toimivad tsentraliseerivad tendentsid. Näiteks sihtotstarbeliste eraldiste osa on pidevalt suurenenud. See on näide sellest, et toimub tsentraliseerimine. Riik-like investeeringute programmi (RIP) jaotamine tegelikult tsentraliseeriti, see on väga oluline muutus kohaliku ja keskvõimu tasandil. Meie uurimuste üks tulemusi on tõesti see, et teatud tasandil on vallal autonoomia nagu rist kaelas. Ja see ei tulene sellest, et nad ei tuleks oma põhiasjadega toime. 1990. aastatel, kui olime vaesed, oli põhiprobleem katus peale ja aknad ette saada, ja kui oli vaja aidata, tuldi sellega enam-vähem toime. Nüüd oleme Euroopa Lii-dus, hakkame arenema intensiivselt, üha enam muutub keskseks arendustegevus, eriti inves-teeringud inimesse ning niisugustesse spetsiifilistesse valdkondadesse nagu täienduskoolitus, inimese igakülgne harimine, elukvaliteedi parandamine. Siin on väikestel omavalitsustel piirid ees. Kui tulla veel tagasi teise tasandi juurde, siis ma ei taha väita, et teine tasand või regionaalne valitsemine peab olema mingit kindlaksmääratud tüüpi. Inimesed on ühed ja samad, tugev valitsus regionaaltasandil – mis võib olla omavalitsus, omavalitsusliit või riigi maavalitsus –, on see, mis tegelikult integreerib. Meil on praegugi miniregionaalvalitsusi, kes tegelevad transpordiga, prügiga, spordiga. Selline koostöö muutub üha intensiivsemaks, kuid kui niisu-guseid regionaalseid asutusi on juba teatud kriitiline mass, muutub nende koordineerimine probleemiks. Ja üks asi, millest me väga kiiresti mööda läheme, on riigi kohalolek maakon-dades. Riigiasutuste reformimine paljudes valdkondades kaotas sisuliselt riigi kohaloleku maakonna tasandil.

Koostöö kaudu ühinemisteni

O. Kasuri: Omavalitsusi tuleb usaldada, kui nendel on seadusega pandud kohustused. See-tõttu ükskõik, kuidas me seda teemat ka ei arutaks, jõuame küsimuseni, milline on avalike teenuste maht, mida kohalikud omavalitsused peaksid osutama ja kui palju see maksab. Sel-lele vastamisel jäävad kõik kimpu, sest tegelikult on meil kodutöö tegemata ja uuringud läbi viimata. Meil on tegusad avalik-õiguslikud ülikoolid, kes kindlasti võiksid tulla appi tegema uuringuid, kui palju maksavad avalikud teenused, mida kohalikud omavalitsused peavad osutama, ning välja töötama ka avalike teenuste standardeid.
J. Võigemast: Minu arust sai meie liit, s.o Eesti Linnade Liit koos rahandusministeeriumi ja Eesti Maaomavalitsuste Liiduga selle aasta algul hakkama ühe hea analüüsiga. Nimelt kirjel-dasime rahalises mõõtmes ära kogu protsessi, mis on toimunud omavalitsustega Eesti Vaba-riigi taastamisest alates, ühtlasi sellest ajast saadik, kui ühetasandiline kohalik omavalitsus rakendus. Ülevaade hõlmab nii rahalist poolt kui ka kõiki olulisi muudatusi, mis selle aja jooksul on rakendunud. Mäletan, kuidas me 1990. aastate algul vaidlesime, kas see on loo-dusseadus, et sinna, kus on, tuleb juurde, ja seal, kus on vähem, jääb veel vähemaks. Nüüd tuleb paraku öelda, et polariseerumine jätkub ja tõepoolest toimub kontsentreerumine tõmbe-keskustesse ehk linnadesse. See on protsessi üks pool, teine pool on see, et needsamad kes-kused genereerivad ka ümbritseva piirkonna arengut. Kõik need 40, 60, 80, 90 erineva po-tentsiaaliga tõmbekeskust, mis meil Eestis on ja toimivad, on ühtlasi arengumootorid, mis aitavad piirkondadel toime tulla, areneda või vähemalt püsida. Mis omavalitsuspoliitikasse puutub, siis kõigil Eesti erakondadel on oma programmid ja programmides osad, mis käsitle-vad kohalikku omavalitsust. Samal ajal on koalitsioonilepingus kohalikku omavalitsust käsit-lev osa paraku hästi kõhn. Omavalitsusliidud on selgelt välja öelnud, et kogu meie tegevuse üks põhimõte on suurendada kohalike omavalitsuste osakaalu ühiskonnaelu korraldamisel. Tõsi, me ei ole rahul sellega, et ülesandeid on lisandunud, kuid alati ei ole nende ülesannete täitmiseks rahalist katet juurde tekkinud. Ent see on juba omaette teema. Me taotleme, et Eesti liiguks Põhjamaade mudeli suunas, kus kohalike omavalitsuste osakaal avaliku sektori üldmahus oleks suurem ja järjest suureneks.
J. Aab: Kindlasti ühinen selle kriitikaga, et väga paljudel rahadel on sildid peal ning et riik kirjutab väga palju ette. Samas võib tuua näiteid, et tegelikult on omavalitsuste otsustusõigus teatud valdkondades ikkagi suurenenud. Teatud valdkonnad ja teemad on ennem olnud riigi käes, näiteks hariduse investeeringud. Varem oli riiklike investeeringute programmi (RIP-i) investeeringute raha, mille jaotamise prioriteedid kohapeal kokku lepiti, maavanemaga läbi räägiti ja lõpuks jõudis see valitsusse kinnitamisele. Mõned aastad tagasi otsustati, et hari-dustoetus tuleb teatud mudeli alusel, ning investeeringute raha lülitati sinna mudelisse. Valit-sus objektiti ei kinnita enam midagi, vaid omavalitsus ise otsustab, kuidas ta investeeringut kasutab. Puudega inimeste hooldetoetust jaotas riik labidaga laiali üle Eesti. Kui sihtotstarbe-liselt seda kasutati, on väga raske öelda, sest kõik olenes tihtipeale paberite vormistamise oskusest. Hooldetoetus anti üle omavalitsustele, see läks küll problemaatiliselt, aga lõppkok-kuvõttes on omavalitsusliidud öelnud, et tegemist oli õige otsusega. Sotsiaalvaldkonnas on just omavalitsus inimesele kõige lähemal ja ta saab kaaluda, kellele konkreetselt on vaja toetust maksta. Ideaalne oleks muidugi jõuda kokkuleppele, kui palju mingid teenused ja funktsioonid maksavad, ning mudelis, kuidas raha kohale jõuab. Teatud valdkondades pea-vad kindlasti olema piirid üle riigi kindlaks määratud, ükskõik kas jutt on sotsiaaltoetustest või õpetajate palkadest, kus ka omavalitsused võiksid läbirääkimistel kaasa lüüa, nagu olen ammu rääkinud. Mina olen pigem autonoomia suurendamise poolt, sest ütleksin, et see, mis omal ajal põhiseadusesse kirja sai pandud, on tegelikult tugev Põhjamaade autonoomia. Praktika on läinud nii ja naa. Kui on jutt sellest, kas väikesed omavalitsused suudavad pak-kuda kõiki teenuseid, siis paljud omavalitsused ongi jõudnud ühisele arusaamisele, et äkki teha üht või teist asja koos, sest nii saab paremini teha. Aga asi on veel lapsekingades, sest tihtipeale puudub vajalik ressurss või ka koostöövalmidus. Teist omavalitsustasandit ma ei poolda. Põhimõtteliselt peaksid omavalitsuslike ülesannetega ka regionaalsel tasandil tege-lema omavalitsusliidud ehk omavalitsused koos. Küllap koostöö kaudu jõutakse varem või hiljem ka ühinemisteni. See on pikk protsess, Soomes on see samuti aega võtnud.

Kus on võimu keskus

H. Ruusing: Teoreetiliselt on olemas väga erinevaid koostöövorme. Mingid asjad nõuavad, et omavalitsused ühineksid suuremal või väiksemal hulgal, mingite asjade jaoks on tarvis, et nad teeksid koostööd hoopis riigiga. Kas siin ei puudu seadusandlik alus? Praegu loodetakse, et omavalitsused suudavad kokku leppida. Mõnes maakonnas toimib see väga hästi, teises ei toimi üldse. See ei ole konkreetselt teine tasand, vaid võimalus ühel juhul koostööd teha viiekesi, teisel juhul kahekümnekesi.
S.-V. Kiisler: Jaak Aab rääkis väga olulistest asjadest, seetõttu tulen veel kord tagasi rahasta-misteema juurde. Ühtpidi on tõesti nii, et omavalitsustel on palju funktsioone ja vähe raha. Teistpidi, kui küsida, millistest funktsioonidest nad oleksid nõus loobuma, siis ei soovita mil-lestki loobuda, sest tõepoolest tahaks rohkemate asjadega tegelda. Aga kui sa oled väike ja tahad haridusega tegelda, tekib paratamatult olukord, et kulutadki kogu raha koolimaja peale. Kergelt ei läinud ka investeeringu komponendi lülitamine nii-öelda hariduse pearaha koosseisu, millele oli suur vastuseis. Nüüdseks on asi ennast õnneks õigustanud. Teiseks autonoomsusest. Kui ühel omavalitsusel on suhteliselt väike territoorium ja palju suhteliselt suure sissetulekuga elanikke, teisel aga suur territoorium, elanikke vähe ning nende sissetulek madal, siis paratama-tult peab seda sihtotstarbeliste rahaeraldiste kaudu kuidagi kompenseerima, sest teed tahavad remontida ja vaja on sotsiaalabi. Kui raha antakse sihtotstarbelise toetusena mingi asja jaoks, siis hakataksegi protestima: miks sa ütled mulle ette, mida ma selle rahaga pean tegema. Asja teisele tasandile viimine on mõnes mõttes tsentraliseerimine. On kõlanud isegi hääli, et muuda-me teise tasandi kohustuslikuks. Teise tasandi otsuste kohustuslikuks muutmine tähendab sisuli-selt otsustusõiguse omavalitsuste käest äravõtmist. Selles mõttes on koostöö põhimõte kindlasti õigem. Kui teist tasandit väga tahetakse, siis minu arust meil teine tasand tinglikult juba ongi olemas. Seaduseski on ette nähtud, et väiksemad otsused tehakse madalamal, suuremad kõrge-mal tasemel. On linnaosade, samuti osavaldade süsteem. Tallinn on omamoodi hea näide, kus on väga eripärased linnaosad. Näiteks Pirita ja Lasnamäe huvid võivad olla väga erinevad, aga kokkuvõttes kahel tasandil otsustamine Tallinna puhul toimib, nii et suured otsused tehakse linna ja väiksemad linnaosa tasandil. Mujal on seda võimalust üllatavalt vähe kasutatud. Valda-de ühinemise käigus võiks seda palju rohkem rakendada.
J. Aab: Ma ei pidanud silmas omavalitsuse olemasolevate funktsioonide tsentraliseerimist maakonna tasandile, vaid nende funktsioonide tsentraliseerimist, mis maavalitsusel on, kuid mida tal ei peaks olema. See on maakonna arengu planeerimine, näiteks kas või ühistrans-port, mida omavalitsustel on tõenäoliselt parem teha koos, kindlasti riigiga läbi rääkides, sest see peab haakuma õpilaste ja muu transpordiga. Kui omavalitsused tunnetavad, et saavad neid asju koos paremini teha, siis nad teevad koostööd ka maakonna tasandil. Ma ei mõelnud seda, et võtame midagi seadusega omavalitsuse käest ära ja anname maakonna tasandile. Omavalitsus ise otsustab, mida ta ühiseks otsustamiseks delegeerib.
S.-V. Kiisler: Maavalitsused teevad palju asju raha eest, mille eest omavalitsusliit neid hea meelega üle ei võtaks, vaid ootaks lisafinantseerimist. Kui omavalitsusliit on valmis teatud funktsioone üle võtma, siis aitame ministeeriumis omalt poolt igati kaasa, et need funktsioo-nid maavalitsuselt omavalitsusliidule üle läheksid.
G. Sootla: Saan aru, et sattusime väga õrnale kohale. Üks probleem on see, kus on võimu keskus. Vallamaja ise suhtleb kodanikega või pakub teenuseid suhteliselt vähe. Neid osuta-takse kuskil konkreetses kohas, konkreetsel tasandil. Näiteks Taani, kus olid väga suured omavalitsused, kaotas teise tasandi ära, aga seal ei kaasnenud sellega mitte funktsioonide tsentraliseerimine, vaid omavalitsustele delegeeriti suur osa riigi funktsioonidest, millega nad rahul olid. Jurisdiktsioon ja valitsemistasand ei pea olema üks ja seesama, see tähendab, et ühes jurisdiktsioonis võib olla mitu tasandit. Kui me ei ole valmis jätma teenuse osutamise funktsioone küladele, siis tekivad omavalitsuste ühinemiste käigus alad, kus paljusid koha-likke teenuseid enam tsentraliseeritud viisil ei osutata. Järelikult jookseb valdade ühinemine tupikusse, kui me ei kasvata teenuse osutamise suutlikkust küla ja osavalla tasandil. Oleme küsinud elanikelt, kus on nende asumi vanem. Kus on inimene, kelle poole saab kodanik vahetult kui avaliku võimu poole pöörduda? Sellel inimesel (vanemal) ei pea olema palju funktsioone. Seega mitmetasandilisuse puhul ei räägi me sellest, et loome palju jurisdikt-sioone. Küll peavad meil olema väga tugevad avalike teenuste kandjad, kellele vastavad funktsioonid delegeeritakse. Mitmetasandilise valitsemise mehhanism on väga keeruline. Nii et ma toetan väga seda ministri soovi, et peame olulisel määral kasutama osavalla ressurssi selleks, et tõsta jurisdiktsiooni taset ja minna julgelt ühendamistele ja funktsioonide delegee-rimisele.

Riigikontroll lisab läbipaistvust

R. Aidma: Omavalitsuste liitumine horisontaaltasandil ei saa kindlasti olla ka meie erakonna vaatevinklist see, mida võidakse teha ülevalt poolt käsu korras. See on omavalitsuste endi selge omavastutuse koht. Kui nad leiavad koostöö olevat optimaalsema siis, kui nad on ühi-nenud, on see nende endi otsus, mida tuleb püüda pisut toetada, kui riigil selleks raha on. Teiselt poolt on mul ees rahandusministeeriumi tabel kohalike omavalitsuste võlakoormate kohta, millest seekord piirdun Ida-Viru näidetega, kus olid kunagi Püssi linna ja Sonda valla karmid probleemid. Kui selliseid olukordi püüda ennetada, siis on see kahepoolse vastutuse koht. Ühel pool on kohaliku omavalitsuse iseotsustamise õigus võtta nii palju laene, et ennast lõhki laenata. Selle kohta ei ole isegi sanktsioone. Teisest küljest vastutab ka riik tervikuna selle eest, et tema kodanikel, täpsemalt kõigil tema territooriumil elavatel inimestel on avali-ku teenuse kättesaamise õigus. Kui kohalik omavalitsus mingil põhjusel seda printsiipi igno-reerib, siis on riigi kohustus tagada elanikele omavalitsuste kaudu ettenähtud teenuste kätte-saadavus ka juhul, kui kohalik omavalitsus on mingil põhjusel käitunud volikogu tasemel ebaadekvaatselt. Peame riigis mängureeglid kehtestama, sest teatud olukorrad näitavad, et peame järelevalve, vastutuse ja vajaduse korral võimalikud sanktsioonid kehtestama seaduse alusel.
O. Kasuri: Tuletaksin meelde diskussiooni, mis toimus enne seda, kui Riigikontrollile anti õigus kontrollida kohalikke omavalitsusi. Väidan, et meil ei ole suuri drastilisi probleeme, sest Püssi näide jääb 1990. aastate II poolde, mis on kauge minevik. Võib-olla lisandub tule-vikus sellesse nimekirja veel mõni vald/linn, aga me ei saa kirjutada seadust kahe-kolme valla/linna erisuse jaoks, samal ajal kui normaalseid omavalitsusi, kellega ei ole probleeme, on üle 220. Meie omavalitsusliidud ning kohalike omavalitsuste volikogud on kõik teinud valdavalt häid otsuseid, omavalitsused on toiminud 16 aastat, seetõttu me ei saa välja võtta erisusi ja kirjutada neid seadusteks, käitudes seda tehes teisiti, kui oleme tegelikult deklaree-rinud, et anname omavalitsustele iseotsustamisõiguse. Samal ajal võtame teisest küljest vastu seadusi, mis neid igati piiravad.
S.-V. Kiisler: Kui Riigikontrollist rääkida, siis annab Riigikontroll juurde eelkõige läbi-paistvust ja seal ei olegi küsimus ainult võimalikes võlakoormates. Kes teostab järelevalvet kohaliku omavalitsuse üle? See on revisjonikomisjon. Ehk volikogu üks komisjon, kus hari-likult on enamuses volikogu enamus ja kelle otsused kinnitab omakorda jälle volikogu ena-mus ehk seesama, kes omavalitsust valitseb. Mina võrdleksin seda äriühingu auditiga. Kui ma olen väikeaktsionär, siis ei saa olla nii, et enamus teeb, mida tahab. Läbipaistvuse tagab audit, mis toob välja möödalaskmised. Sama ka Riigikontrolli puhul, kes teeb auditi ja ütleb, kas asi on õiglane või mitte. Seetõttu on Riigikontrolli lisamine sellele revisjonikomisjonile, kes on oma sisemise mehhanismi tõttu nõrk, minu meelest suurepärane.
J. Võigemast: Mõned otsused, mis kunagi vastu võetud, on sisult pöördumatud. Otsus anda Riigikontrollile õigus omavalitsusi auditeerida on üks neist. Põhimõtteliselt oleks olnud ka teine valik, nimelt analoogia Rootsiga, kus on olemas omavalitsuste auditeerimise struktuur ehk KOMREV. Selle struktuuri kaudu ei auditeerita mitte ainult seda, kas raamatupidamine on korras, vaid ka seda, millisena sa paistad välja võrdluses teiste omavalitsustega. Vaadates selle revisjoni tulemusi, on nii konkreetsel kohalikul omavalitsusel kui ka valijal selge pilt, kas omavalitsus on kasutanud raha kõige otstarbekamalt ja kas ta on midagi teinud nende valdkondade arengu heaks, mis on kohalikule kogukonnale olulised. Nii et alati on valikud. Meil valiti Riigikontrolli tee, kuigi siis me protestisime selle vastu. Mingi ülevaate Riigikont-roll oma auditiga tõepoolest annab ning selle vastu pole kellelgi põhimõtteliselt midagi. Tahtsin meelde tuletada ka seda, et esmalt oli meil kahetasandiline kohalik omavalitsus, mille alusidee on põhimõtteliselt see, et rahval on oma valitud esindajate kaudu võimalik osaleda otsustusprotsessis ehk otsuseid mõjutada ka regionaalsel tasandil. Mingil hetkel otsustati, et jätkame ühetasandilise kohaliku omavalitsusega, kusjuures nii-öelda teisel tasan-dil jäi paralleelselt territoriaalse struktuurina tegutsema riiklik maavalitsus. Samas on prot-sesse kõige rohkem mõjutanud see, et toimima jäi harukondlik, vertikaalne süsteem, mis korraldab ennast täiesti ise, ilma igasuguse rahva vahelesegamiseta ning kohapealse kaasa-rääkimise õiguseta. Selle tulemusena on tekkinud igasugused nelja- ja viiepiirkonnalised, seitsme- ja kolmepealised struktuurid, alates haigekassast ning lõpetades politsei ja pääste-teenistusega. Seetõttu on minu arust kõige tõsisem probleem see, et koos vanniveega visati välja ka laps ehk rahva osalusõigus regionaalseid protsesse suunata ning tegevusvabadus anti sisuliselt ametkondade, harukondlike liinide otsustada, korraldada ja toimetada. Kui otsida lahendust, võtit protsesside juhtimiseks regionaalsel tasandil, siis tasuks selle üle mõtiskleda.
O. Kasuri: Tahan lisada, et kindlasti on Riigikontrolli õiguse andmise otsuse langetanud meie rahva valitud parlament. Kohalikud volikogud on täpselt samamoodi kohaliku rahva valitud. Kui nad pidasid vajalikuks sellised otsused vastu võtta, siis tuleb nende poolt seatud tingimustes ka tööd teha. Pikaajaliselt omavalitsuses töötanud inimesena võin öelda, et võib-olla on hirmul uute asjade ees alati suured silmad. Riigikontrolli auditid, mis on olnud oma-valitsusjuhtidele kättesaadavad, ongi tegelikult analüüsinud kõiki tendentse laiemalt. Tegeli-kult ei pruugi üks või teine Riigikontrolli akt olla tehtud just sinu omavalitsuse kohta, küll aga on võimalik sealt lugeda, kui erinevalt on ühte või teist seadust mõistetud. Samuti on seal välja toodud ka need seaduste augud, mis on praegu meie haridusseaduses, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses. Näiteks ei ole seaduses veel paika loksunud pedagoogi mõiste. Tege-likult on Riigikontroll minu arvates isegi üllatavalt hästi välja toonud puudusi, mis on tähtis valitsusele riigivalitsemise seisukohalt, samuti on analüüsitud omavalitsuste tegevust. Riigi-kontrolli aktid on olnud võrdlemisi tasakaalukad. Lisaks hoiab kohalike omavalitsuste tege-mistel silma peal ka Riigihangete Amet, kes kontrollib väga põhjalikult, kuidas kasutatakse investeeringuteks suunatud raha, mille puhul on tegemist väga suurte summadega. Ka aastaid hiljem on nimetatud ametil õigus tulla kohalikku omavalitsusse ja küsida hankepõhiselt, kuidas on raha kasutatud. Samuti on kohustuslik raamatupidamise audit, mida peavad kõik omavalitsused tegema igal aastal. Olen nõus regionaalministriga, et vahest on tõesti nii, et revisjonikomisjonis on needsamad liikmed kes koalitsioonis, kuigi suuremates omavalitsus-tes on tegelikult välja kujunenud hea traditsioon, et revisjonikomisjoni eesotsas on oposit-siooni esindajad.

Demokraatia ja nööbidemokraatia

H. Ruusing: Tuleksin inimeste juurde, sest kogu eelnev jutt on institutsionaalne. Vallavalit-susest, volikogust, riigist, maavalitsusest. Omavalitsus peaks eelkõige muretsema nende inimeste pärast, kes omavalitsuse territooriumil elavad. Oleme olukorras, kus kodanikuühis-kond on nii palju tugevamaks muutunud, et astub vastu sellele, mis ohustab otseselt tema keskkonda või rahu, kuigi teiselt poolt võib olla tegu vallale väga olulise investeeringuga. Kuidas lahendada seda olukorda, et kohalik omavalitsus seisaks eelkõige selle omavalitsuse territooriumil elava inimese eest? Või teine näide: keegi elab kuskil hajakülas, aga tal on samuti õigus kõiki avalikke teenuseid saada.
R. Aidma: Üldine reegel on selline, et avalikku teenust pakuvad kohalikud omavalitsused ikkagi nendes piirides, mis on mõistuspärased. Viitan siin sellele, et kui keegi otsustab minna elama kuhugi kolme kilomeetri sügavusse metsa ja nõuab, et avalikkus peab talle muretsema sinna elektri, tegema tee jms, siis see on “natuke” ülepaisutatud nõudmine. See on nagu SMS laenuga: igaüks peaks ise teadma, kuhu maani me vastutame. Kui tuhanded inimesed – ma ei tea, kui palju neid kokku on – on SMS laenude võrku langenud, siis ma küsin vastu, kui otstarbekaid otsuseid võtaksid need inimesed vastu siis, kui nad protestivad mingi kohaliku omavalitsuse üksikakti vastu. Seaduse alusel kehtestatud nõuded, mida kohalikel omavalit-sustel tuleb täita, on ikkagi rakendatavad selles ulatuses, mis jääb mõistuse piiridesse.
J. Aab: Üldiselt tuleb öelda, et protsessid arenevad meil normaalses suunas, oleme ülemine-kuühiskond. Tunneme heameelt selle üle, mida oleme majanduses saavutanud ja kuidas meie elu on edasi läinud. Olen tihti hämmastunud, kuidas kodanikuühiskond on arenenud. Räägi-me, et võib-olla ei ole me veel samal tasemel kui arenenud demokraatiad, aga edasiminek on olnud meeletu. Ma ütleksin, et kodanikuühiskond areneb omasoodu ja ükski omavalitsus, ei linna- ega vallavalitsus, ei linna- ega vallavolikogu saa arvestamata jätta, mida kodaniku-ühendused ütlevad, isegi kõige väiksemates küsimustes. Inimesed, kes on ühinenud ühiste huvide alusel või kaitsevad ühiseid seisukohti, toovad probleemid välja nii, kuidas nemad neid näevad. Selge on muidugi see, et küsimuse tõstatab tavaliselt mingi huvirühm, kelle vastas olev teine huvirühm võib arvata hoopis teisiti. Aga kui küsimused avalikult läbi aruta-takse, siis see ongi demokraatia, kus vaieldakse ja räägitakse. Näiteid on muidugi igasugu-seid, ka äraspidiseid. Kõigile on teada, kui palju on Tallinnas narkomaane, aidsi nakatunuid jne, aga kui me tahtsime rajada nn madala läve keskust, siis algatati selline protestiaktsioon, et lõpuks taan¬dus kõik mingiks nõustamiskeskuseks. Seega esineb ka niisugust suhtumist – ükskõik mis ühiskonnas toimub, peaasi, et see minusse ei puutuks. Kui omavalitsuses tahab keegi mingis küsimuses kaasa rääkida, siis ei ole talle küll ükski tee minu arust suletud. Prak-tika on muidugi isesugune, erinevates omavalitsustes on olnud igasuguseid juhtumeid. Aga üldiselt julgen väita, et omavalitsused ei saagi rahva arvamust ära kuulamata eksisteerida. Kui nad inimestega ei arvesta, siis antakse neile järgmistel valimistel vastav hinnang. See on nn nööbidemokraatia, eriti väiksemas omavalitsuses: kui sa lolluse teed, siis keegi sind enam ei vali ja ongi sulle hinnang antud.
S.-V. Kiisler: Meil on väiksed vallad, seetõttu on raske leida omavalitsust, kes oleks nõus, et tema territooriumile tuleks prügila. Kuhugi peab prügila aga tulema, muidu läheb prügi hind kõigile elanikele kokkuvõttes tohutult kalliks. Prahti veetakse ikka ja jälle metsa alla ning saastatakse keskkonda. Järelikult on prügila meie kõigi huvides. Väiksed omavalitsused on väga tundlikud kodanikuühiskonna näpunäiteid järgima, mille tulemus on see, et ei olegi ühtegi valda, kes julgeks prügila rajamise vastu võtta. Suurem omavalitsus suudab sotsiaalse-te objektide puhul lõpuks isegi kergemini otsused ära teha, sest saab nende vajadusest aru. Väiksemate omavalitsuste mõtlemine on tihtipeale väga lineaarne: mis otseselt välja paistab, mis väga otseselt mõjutab valijate käitumist, seda tehakse, sellesse investeeritakse. Näiteks ehitatakse kena jalakäijate sillake või muu asi, mida on kohe näha. Sellele, kust kõik pihta hakkab, et valda või linna kokkuvõttes inimesi juurde tuleks, et seal hästi tasustatud töökohti oleks, mõeldakse vähem. Sellel tasemel mõtlemiseks peab juba astuma kaks sammu, tegema kanalisatsiooni või midagi muud, mis aasta pärast otseselt valimistulemuses ei peegeldu, aga mis kokkuvõttes toob omavalitsusse jõukust juurde. Seda suudavad tihtipeale suuremad. Meil on omavalitsusi, kes süstemaatiliselt ei täida neile pandud kohustusi ja ei kavatsegi neid täitma hakata, sest nad ütlevad, et on liiga väiksed, ei suuda, ei ole võimalik, on oma elanike arvu poolest väiksemad kui keskmine elumaja Eestis, ei ole võimalik spetsialiste leida jne. Mida me ütleme selliste omavalitsuste elanikele või mida pakume neile, kes tahavad samal tasemel teenindust nagu Tallinna linnas? Meil ei ole nende kaitsmiseks ühtki mehhanismi.
R. Aidma: Ega siin head vastust ei ole. See on nüüd koht, kus seesama autonoomia on jälle-gi ohus, kui omavalitsus ei suuda ja, nagu sa ütled, ei kavatsegi oma kohustusi täita. Siis tulebki riigil mingil moel sekkuda, aga see peab toimuma seaduse alusel.

Aktiivsus algab haritusest

G. Sootla: Piiri, kust algab populism ja lõpeb tavaline mure oma tuleviku pärast, on raske tõmmata. Mispärast suuremates valdades lahenevad probleemid ratsionaalsemal põhimõttel kui väikestes? Sel lihtsal põhjusel, et neil on tugevamad parteid ja kodanikuorganisatsioonid, kes suudavad ratsionaalsed huvid välja selekteerida. Ja kus nad on olemas, seal seda piiri ei ületatagi. Nii et see on mõnes mõttes hea näitaja, kui kodanikuühiskond ei ole lihtsalt koda-nike protestiavaldus. Kodanikuühiskond on see, et meil on 3-4 stabiilset kodanikuühendust, kes kontrollivad võimulolijate otsuseid, aga ka aitavad neid. Eestis on kujunenud välja val-lad, mille eesotsas on väga tugevad liidrid. Nendes valdades on üle 70 protsendi häältest võtnud üks partei ja üks liider, on pretsedent, kus liider on saanud 40 protsenti valijate hääl-test jne. Need on enamikus väga head vallad, kus on tugev vallavõim ja kus nad on moodus-tanud palju mittetulundusühinguid, muuseas valla initsiatiivil. Mida see tegelikult tähendab? Seda, et nad kaasavad võimu juurde neidsamu aktiivseid inimesi, kes peaksid võimu kontrol-lima. Seetõttu inimeste üliagar võimudepoolne aktiveerimine tõmbab parema osa neist ära, sest suur osa on nagunii väheaktiivne. Seega kodanikuühiskonna tekkimine alt üles peab toimuma ise, seda võivad võimud üksnes mõõdukalt aidata. Kui mittetulundusühing on tugev ja autonoomne, siis temaga mängida on suhteliselt raske. Kui vallas on hea, tasakaalustatud parteipoliitika, kandku seda valimisliit või partei, ei saa ka revisjonikomisjonis tekkida kok-kumängu, sest kõik on avalik. Kui seda ei ole, on probleem. Siit ka Riigikontrolli rolli tugev-damise vajadus, mida pole vaja tugeva kodanikuühiskonna korral.
O. Kasuri: Kohaliku kogukonna rollist mõeldes ütleb kohaliku omavalitsuse korralduse seadus väga üheselt, et kohalik omavalitsus on valitud selleks, et esindada kohaliku elanik-konna huve paremal viisil. See toimub valitud volikogu liikmete ja poliitilise valitsuse kau-du. Seega kui meid on valitud kohaliku omavalitsuse volikokku või valitsusse, peame eel-kõige järgima oma valijate antud mandaati ning esindama oma valijate huve. Vastates küsi-musele, millised investeeringud võivad olla vallale majanduslikult kasulikud, peame lähtuma sellest, kas need on kasulikud vallaelanikele, kas need parandavad nende elukeskkonda ja majanduslikku olukorda või on need kasulikud üksnes ettevõtjale. Lihtne juhtum on Steri näide. See on võib-olla tõesti vajalik ettevõte, lõi töökohti, võib-olla kiirgust ei tekkinudki, aga müra oli rohkem kui tarvis. Järelikult oli asi kohaliku kogukonnaga läbi arutamata. Lä-hen ühe külakogukonna koosolekule, kus arutatakse Harku valla üldplaneeringut. Laua taga istuvad peaaegu kõigi erakondade esindajad, kes selles kogukonnas elavad, ning nad on kokku tulnud, et arutada sealset elukeskkonda: kus riik maavara kaevandab, kuhu tulevad teed ning kus on sood ja rohekoridorid. Kohalik kogukond toimib paremini seal, kus on pii-savalt haritud ja informeeritud inimesed. Kohalikes omavalitsustes on tekkinud palju mittetu-lundusühinguid, on naabrivalve, vabatahtlikud tuletõrjeühingud. Osalt tekivad ühingud seal, kus tuleb kompenseerida ühe või teise tegevuse puudujääki, nii on tekkinud näiteks abipolit-sei. Teisest küljest näitab kasvav aktiivsus, et kodanikud on valmis ühistegevusse panustama oma vaba aega ja energiat, isegi ressursse. Samas tähendab see ka seda, et ühiskonnal peab olema piisav valmisolek ja võimekus, kaasa arvatud majanduslik võimekus appi minna. Palja käega ei lähe keegi appi, vastavalt vajadusele peab olema tööriist, mille ostmiseks on samuti vaja raha. Kokkuvõttes, olgem ausad, kodanikuühiskond ja demokraatia toimivad ikkagi hästi haritud ja informeeritud ühiskonnas. Seega ükskõik kuidas me oma haldusterritoriaalset reformi ka ei tee, peame eelkõige mõtlema sellele, milleks on meil olemas koolivõrk. Just koolivõrk toetab meie riigi omavalitsuslikku korraldust. Kool on eelkõige kohaliku kogu-konna keskus, kus kogukond ennast taastoodab ja järgmine põlvkond üles kasvatatakse. See on ülioluline ja ükskõik mis reformi tehes ei tohi seda unustada. Samuti teedevõrku. Praegu on meil olemas nii toimiv koolivõrk kui ka toimiv teedevõrk. Need kaks on omavahel seotud, üks toetab teist. Teedevõrk toetab koolivõrku, koolivõrk kogukondlikku elukorraldust, seega seda, mis meil on praeguseks välja kujunenud.
J. Võigemast: Ma tahan tagasivaates meelde tuletada, mis olukorras me oleme olnud, sest seda aega, kui inimesed julgevad välja öelda, mis on nende huvid ja mida nad tahavad, pole olnud rohkem kui 20 aastat. Olen nõus kõigiga, kes ütlevad, et kodanikuühiskond liigub ja areneb. Samal ajal ka inimeste huvid diferentseeruvad järjest rohkem. Paljud mäletavad, kuidas 1990. aastate algul sai näpp suus Rootsi ja Soome kohalikke omavalitsusi vaadatud ja küsitud, millega volikogu tegeleb. Kui vastati, et parasjagu arutavad nad komisjoni koosole-kul seda, kas tänavavalgustuse post peab seisma sellel või teisel pool teed, siis mõtlesime, et mida küll. Nüüd oleme ise täpselt samas seisus, arutame samuti väga diferentseeritud üksik-küsimusi. Rääkimata sellest, et kodanikuühiskond on viinud meid sellesse seisu, nagu kesk-konnaminister ütleb, et enam ei ole võimalik kusagilt paekivi ja kruusa kaevandada. Piltlikult öeldes on kodanikuühiskond katnud võimaluse teid ehitada oma kaitsva vihmavarjuga.

Kas ühinemised jätkuvad

H. Ruusing: Mitu omavalitsust on Eestis 2009. aasta sügisel?
R. Aidma: Valimistega koos ühinetakse. Küsimus on, kui paljud seda teevad.
J. Aab: Mõni omavalitsus on teinud naaberomavalitsustele ettepaneku ühineda ja läbirääki-mised juba käivad. Midagi kindlat on raske ennustada. Põhimõtteliselt on ühinemised võima-likud. Aga massiliselt neid ei tule, vähemalt järgmiste valimistega koos kindlasti mitte.
O. Kasuri: Kõik sõltub muidugi ka sellest, milliseks kujuneb Eesti majanduslik areng. Kõik muudatused on sellega seotud, ehk kui majandusel läheb hästi, siis on ka vara, mida jagada. Mina ootan küll, et omavalitsused enne nende otsuste tegemist toimiksid vähem emotsio-naalselt ning vaataksid ikkagi seda, et inimesed, kes nende territooriumil elavad, saaksid kõik avalikud teenused kätte jätkuvalt samas mahus ja veel parema kvaliteediga kui praegu. See-tõttu tasub jätkuvalt läbi käia nii naaberomavalitsustega kui ka naaberriikide omavalitsustega Soomes, Lätis või Rootsis. Paljude omavalitsuste visioon on ikkagi lapsed ja eakad. Need on piiratud liikumise ja teatud vajadustega inimesed, keda kohalik omavalitsus peab teenindama eelkõige seetõttu, et nad elavad kohapeal ja on paiksed. Kõik tööjõulised inimesed saavad endaga ise hakkama ja nende liikumine on kohaliku omavalitsuse ülene. Nendele pööratakse ka vähem tähelepanu. Küll aga on ülioluline vaba aja teenus, mis kaasneb tööjõu taastootmi-se ja puhkusega, sportlike eluviisidega, metsa ja loodusega, merega. Need aspektid on üliolu-lised, sest Eestimaal peab olema kõigil hea elada.
J. Võigemast: Olles ise läbi teinud omavalitsuste ühinemise protsessi, seoksin eelmise küsi-muse ka kodanikuühiskonnaks olemise küsimusega. Väidan nimelt seda, et otsustamine ühe kohaliku omavalitsuse ühinemise üle on kohapealse arengu mõttes strateegiline otsus. Mitte igapäevaelu korraldamise, vaid strateegiline otsus. Kui kohapeal suudetakse vaadata natuke kaugemale kui üks päev või üks valimisperiood, siis igal juhul mõeldakse, kaalutakse ja arutatakse enne järgmise sügise valimisi läbi, kas ühineda ühele või teisele või kolmandale poole. Seega on mõtlemisainet hästi palju.
J. Aab: Kõigil, kes on ühinenud, on enamasti positiivne kogemus. Väga vähe on näiteid, kus mingile osale vallast võib-olla tõesti tundub, et ta on veel rohkem ääremaastunud. Kõik ühi-nemised on enamasti toimunud koostöös, ühinemisi on pikalt arutatud, sest selliseid protses-se ei saa kiiresti teha, võib tekkida tagasilöök. Kui hakata ühinemist ette kirjutama, eriti kui see on läbi rääkimata ja ette valmistamata, tekivad tõrked. Siis kui inimene ei tunneta, miks ühinemist on vaja, ei tunneta ka uus kogukond õiget ühtsust. Kui kõik hoiavad endiselt vana-de kogukondade poole, ei ole ühinemine positiivsena tunnetatav.
H. Ruusing: Kas ministeeriumil ühinemiskava ei ole?
S.-V. Kiisler: Ministeerium saab teha seda, millel on Riigikogu enamuse toetus. Me ministee-riumis siiski usume, et Riigikogu on praegu, kui majanduses on toimunud muutused, valmis omalt poolt kaaluma ka neid otsuseid, mis ei pruugi alati olla populaarsed. Vahel peab riik tegema otsuseid, mis ei meeldi kõigile. Oluline on ka see, mida Ott Kasuri ütles, et üks asi on majanduslik pool ja teine see, kas meid on palju või vähe. Omavalitsus- ja regionaalpoliitika on see, kus praegu Eesti elanike arvu kahanemist kõige otsesemalt tajutakse. Muidugi ka mujal – kultuuris, majanduses, filmitööstuses, eestikeelse kirjanduse väljaandmisel, igas valdkonnas annab tunda majanduslik tasuvus. Võib peale maksta, aga ühel hetkel ei jaksa enam maksta. Samamoodi on haridusega, eestlaste arv paneb selle ühel hetkel lihtsalt paika. Kui eestlaste arv kasvaks, siis me neid asju nii nukras toonis ei arutaks, vaid saaksime teha palju mõnusamaid otsuseid. Sellest hakkavad paljud asjad riigi jaoks pihta.

Algtekst: http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=12562

Intervjuu: Suurkaev: omavalitsus peab haldusülesandeid täitma väärikalt

2008-06-18

Haljala, Kadrina ja Vihula valla liitumisläbirääkimiste ajendiks oli arusaam, et omavalitsus peab haldusülesannete täitmisel olema järjepidev ja väärikas, kinnitab Kadrina valla volikogu esimees Ain Suurkaev (Isamaa ja Res Publica Liit).

1. Kumba poolt toetate Teie haldusterritoriaalse reformi küsimuses, kas peaminister Andrus Ansipit, kelle arvates ei tohiks valdu mingil juhul käsu korras liita, või riigikontrolör Mihkel Oviiri, kes kirjutas Postimehes, et sellised reformid on tehtavad ainult ülalt alla?

Päris riigi tasandilt otsustuskorras reformiga ma ei nõustuks. Siin peaks ikka tekitama kohapealset algatust, mida ei saa teha ilma järjekindla riikliku poliitikata. Ühelt poolt räägime, et võiks liituda, aga samas jooksval riiklikul finantseerimisel me seda kuidagi ei toeta.

Kui ühe käega püüame piirata kohalike omavalitsuste (KOV) ebamõistlikke finantsotsuseid läbi riigi rahaeraldiste, näiteks haridusvaldkonnas, siis läbi poliitiliste otsustuste jagame kommiraha ja projektiraha. Kui olen küsinud soomlastel, kuidas teie olete reformis arusaamadele jõudnud, et liituda tuleb, siis nende vastus on olnud üks - riik reguleerib läbi jooksva rahastamise ja seaduse täitmise kontrolli ning sunduse!

Siin tuleks kas või vaadata, mitmes KOVis ei vasta vallasekretärid kehtivatele kvalifikatsiooninõuetele, kas nende allkirjastatud otsused on õiguspärased. Koolide ja lasteaedade juhtimine, rahastamine jne. Teenused ja hinnad, kvaliteet jne. Riigil on palju hoobasid KOVide mõjutamiseks.

2. Mida arvate president Toomas Hendrik Ilvese seisukohast, et riik peaks sekkuma alles siis, kui ilmneb, et mõni vald ei suuda enam oma kohustusi täita?

Olen presidendiga päri, kuid see sekkumine peaks olema ikka veidi enne krahhi. Oleme ju raamatupidamises väga tihedalt seotud riigi raamatupidamisega ja siin on koht, kus info jooksvalt liigub. Maavalitsusel on järelevalvekohustused (riik on maakondades kohal), seega on info ju olemas. Julgust seda välja öelda ja teadvustada avalikkust on vähe. Sageli on see
lihtsalt ebapopulaarne samm.

Mõõdame siin laenude mahte KOVide eelarvetes. Kas ka analüüsime muid rahapaigutusi ja anname järelevalve korras olukorrast teada? Kui ikka öelda kõva häälega läbi ajakirjanduse, et N. kohaliku omavalitsuse kontrollimisel selgus see ja teine, küll siis ka inimesed (valijad) hakkavad kaasa mõtlema.

Sageli ei tea nad oma katusomavalitsuse majanduslikku sisu. Tuntakse vaid üht märksõna "korruptsioon" ning sinna lastakse emotsioonid välja, aga see ei ole veel kogu ettevõtte ja juhtimise sisu.

Sotsiaaltoetuseks 100 krooni on teinekord piisav otsus, et olla oma mees. Kas see on aga KOVi järjepidevuse tagamine? Inimene sai küll vast abi, aga ühe organisatsiooni tänane päev ja tulevik on palju keerulisem majanduslik tegevus.

3. Mis Teie arvates takistab haldusreformi kiiret läbiviimist?

Sellele küsimusele olen juba kahes eelnevas punktis vastanud. Riik peab olema järjepidev oma nõudmistes ja otsustustes, mis lähtuvad kehtivast seadusandlusest. Jätkem ikka KOVi tegevus iseseisvaks niivõrd, kuivõrd seda deklareerivad põhiseadus ja teised õigusaktid. Asugem neid parem täitma ja nende täitmist kontrollima.

Kui arvestada Haljala, Kadrina ja Vihula valdade läbirääkimiste alustamist liitumise eesmärgil, siis selleks ajendiks ei olnud mitte pärast liitumist riigilt saadav kingitus, vaid osapoolte arusaam kohatisest suutmatusest olla väärikas ja järjepidev haldusülesannete täitmisel kohapeal.

Me ei saa ju jääda kodaniku silmis naeruväärseks. Omavalitsus peab olema väärikas. Omavalitsus peab olema võrdväärne partner kõigile.

Kogu maailmas liituvad ka eraettevõtted, et toime tulla ja areneda. Sama on ka KOVide puhul. KOV on ka üks ettevõte paljudest, kellel oma ülesanne täita. Seda kõike aga läbi demokraatliku juhtimise ja otsustuste.

Organisatsioon on nii tugev, kui tugevad on selle liikmed. Kui neid mõnes KOVis nagu polegi, siis pole ka tugevust.

Kas Tallinn on siis ikka meist kaugemal kui Brüssel?

2008-06-12

See küsimus on minu jaoks kaheti tõlgendatav, sest võib peegeldada tavapärast mõtlemisviisi, et meie hea käekäik sõltub üksnes kaugel asuvatest võimukeskustest.

Kõigest 20 aastat tagasi oleneski pea kõik Moskvast ja sealsest poliitbüroost. Sealt määrati Eesti kui sovetprovintsi majanduse areng, otsustati uute kaevanduste rajamine, tööjõu sissevedu, välisvaluuta ressursi suurus.

Kuid küsimus osutab sageli ka suurenevale võõrandumisele Tallinnast, sest ligipääs pealinnas asuvatele otsustajatele ning nendelt mõtteka reageerimise saavutamine on nii mõnigi kord raskem kui toetuse leidmine Brüsselist.

Eelarvamuslik hoiak on ka Brüsseli suhtes kogu Euroopas laialt levinud. Üks põhjusi on vägagi inimlik: kõike, mis ühes liikmesriigis kordaläinuks võib pidada, kipub valitsus mõistagi enda arvele kandma. Kuid kui midagi äpardub või takerdub, siis on hõlpsam näidata näpuga Brüsselile, et meie siin teeksime küll, aga need eurobürokraadid seal takistavad.

Asjatundjate arvates aitab säärane hoiak kaasa sellele, et märgatav osa 570 miljonist kodanikust tajub Euroopa Liitu eelkõige kui jäiga bürokraatiaga tohutut võimukeskust.

Selline arusaam ei pea õnneks paika. Et Euroopa rahaga ehitatakse maanteid, tervendatakse keskkonda, renoveeritakse spordisaale ja rahvamaju, toetatakse põlluharijaid ja kodanikualgatusi, kogeb niihästi Venevere kui Rakvere elanik.

Koostööks ühinenud Euroopa üks aluspõhimõtteid on solidaarsus. See tähendab nõrgemate abistamist, arengutasemete ühtlustamise pikaajalist strateegiat. Struktuurifondide summad, mida Eesti uue liikmesriigina kasutab aastast 2007, on solidaarsuse konkreetne väljund. See pole heategevus, vaid toimib tegelikult kõigi liikmete huvides.

Teine kainestav argument Brüsseli väidetava kõikvõimsuse suhtes on, et Euroopa bürokraatia käsutuses on 1% liikmesriikide rahvatulust. Kui see arv ei avalda muljet, siis vaadakem olukorda teisest otsast: 99% tuludest jääb liikmesriikidele enestele. See 99% jaotatakse ja kasutatakse nende endi valitsuse ja omavalitsuste otsuste alusel. Nii et Tallinn ei ole lähemal kui Brüssel ainult geograafiliselt, vaid ka tähtsuse poolest.

Euroopa Liidu keskuses Brüsselis kehtestatakse paljud ühisreeglid ja -suunad. Mõni neist on nagu ikka vaieldav. Siin aitab edaspidi suuremat selgust tuua lähimuspõhimõte, mille pakkus välja Euroopa Tulevikukonvent ja mis moodustab osa uuest Lissaboni reformilepingust. See tähendab, et asjade üle peab otsustama põhimõtteliselt kodanikule lähimal tasandil, milleks on omavalitsus või siis liikmesriigi valitsus. Euroopa Komisjoni kohustus on tegeleda ühenduse üldise strateegia ja programmidega.

Nii või teisiti, et Eesti areng kulgeks paremini ja õiglasemalt, selle eest vastutab Tallinn, mitte Brüssel. Me ise otsustame Toompeal või Lääne-Virumaal, kuidas Euroopa fonde kasutada, kui mõttekalt, kui tõhusalt, kui tasakaalustatult, kui pikas perspektiivis. Seetõttu on ülim aeg keskenduda mitme praktilise probleemi lahendamisele.

Näiteks Euroopa fondide tulevikule, nende sihiteadlikule kasutamisele maapiirkondades elamisväärsete tingimuste loomiseks, pikaajalise regionaalstrateegia loomisele ning haldusreformile.

Nende üle peaksime otsustama koos, võimalikult laia koosmeele alusel. Just sellise koosmeele saavutamine, mis ületab erakondlikkuse, tähendab Eesti rahvuslike huvide edendamist tegelikkuses. Teisisõnu - Euroopa Liit pakub vahendid ja reeglid solidaarsusest tulenevate võimaluste kasutamiseks. Eestil on aga otsustav sõna öelda selle kohta, kuidas ELi võimalusi kõige tõhusamalt ja otstarbekamalt ära kasutada.

Euroopa fondide tulevik? Kui kauaks saame planeerida läinud aastal avanenud struktuurifondide vahendite kasutamist? Meie tublid euroametnikud prognoosivad juba praegu, et aastaks 2014 jõuab Eesti rahvatulu tänu ühtekuuluvusraha tõhusale toimele tasemele, mis ületab 75% ELi keskmist. Sel juhul ei kvalifitseeru tubli Eesti kuue-seitsme aasta pärast enam EL abirahale senises ulatuses. Kas see tähendab 2014. aastal mullu alanud seitsme rammusa aasta lõppu? Kuidas kavatseme jätkata aastast 2015?

Eesti ametnike avameelsus kõlab Euroopa areenil värskendavalt. Kuid tuleb mõelda ka sellele, et Brüsseli asjatundjad võivad meie rahuloluavaldusi Eesti seniste, enne majanduslangust saavutatud edusammude üle hakata aluseks võtma järgmise rahastamisperioodi planeerimisel. Kas oskame siin õigeaegselt reageerida?

Minu neljaaastase kogemuse põhjal pole ELis keegi naljalt loobunud juba saadavast rahast. Näen, kuidas vanemad riigid seisavad küünte ja hammastega oma toetuste säilitamise eest. Kauged ülemeremaad (endised kolooniad) Atlandi ja India ookeanis ning Kariibi meres on endale välja võidelnud erisoodustused, mida alles äsja otsustati mitte ainult jätkata, vaid isegi suurendada. Värvikas näide - Madeira saar saavutas õiguse kohapeal toodetud õllelt vähem aktsiisi võtta, soodustamaks selle püsimist konkurentsis. Kuid kas erisoodustusi vajavad ülemereterritooriumid paiknevad tõesti üksnes Prantsusmaa, Hispaania või Portugali haldusalal? Mulle tundub, et Ruhnu saar oleks Eestile see, mis Madeira Portugalile. Kas võime kindlad olla, et oleme teinud kõik oma saarte ja hõredalt asustatud territooriumide heaks?

Eesti maaelu ja regionaalne areng vajavad pikaajalist arengustrateegiat, mida ei asenda paariaastased koalitsioonilepingud. Asjaolu, et koalitsioonid vahelduvad, tähendab ka seda, et praktiliselt kõik erakonnad on võimul olnud. Seega ei pääse ükski poliitiline jõud vastutusest pikaajalise tulevikupoliitika kujundamisel, mis kavandaks abinõud parimate tingimuste loomiseks maal.

Sellega seostub vahetult rahvusliku kokkuleppe saavutamine, et lõpuks ellu viia poolele teele ripakile jäetud haldusreform. Soome kasutas ära euroliitu astumise, et niisugune reform teoks teha. Seal andis just suurte omavalitsusüksuste loomine võimaluse hakata otsustama kohapeale, kus toimub ka ELi raha jaotamine. Elujõuliste omavalitsuste loomine haldusreformiga on vajadus, mida Eestis pole kuhugi edasi lükata. Sellele osutab kogu Euroopa kogemus.

Lõpetuseks. Tallinna või Brüsseli kaugus või lähedus sõltub suuresti sellest, kui iseteadlikud, algatus- ja vastutusvõimelised oleme Veneveres või Rakveres. Loomulikult läheb meil vaja Tallinna ja Brüsseli toetust.

Kuid samas ei asenda miski vabatahtlikku kodanikualgatust ning omavahelist koostööd. Prügi, mida pillutakse maanteede äärde või jäetakse metsadesse, ei tule Tallinnast ega Brüsselist. See on meie oma häbi ja vastutus. Liiklushuligaanid, joodikud, moraalivabad sahkerdajad, mina-üle-kõige-veendumusega rahmeldajad, õnnetustes hukkunud elujõulised inimesed - kõik see pole importkaup, vaid eestimaine produkt. Eesti olmekultuuri ja moraali saab tõsta, sõbralikkust ja avatust edendada üksnes lähimuspõhimõtte alusel. Euroopa ei ole kusagil "seal", teda luuakse meie enda elukohas. Meie kodus. Euroopa oma väärtuste ja kultuuriga kasvab igaühes meist. Kui me nende väärtuste kasvu soodustame, kasvavad Venevere ja Rakvere vägevamaks Tallinnast ja Brüsselist.

Segadus või selgus

2008-06-12

283. VÄRSS Vergiliuse eepose «Georgica» (37.-30. aasta enne Kristust) kolmandas laulus on sõnad «fugit irreparabile tempus». Neid saab tõlkida mitmeti, ent nii või naa jääb tõlgete ühisosaks, et kadunud aega enam tagasi ei saa. Kronos on halastamatu, nagu andis mõista Artur Alliksaar.

Kas keegi meie haldusreformijatest on Vergiliust korralikult lugenud? Ilmselt ei ole. Muidu nad ei ajaks asju nii, nagu jätkuks aega piiramatult.

Aastal 2008 tuleb riigieelarvet kärpida jooksva rahandusaasta keskel, sest tulud jäävad planeeritule kõvasti alla. Osa rahvuslikke kulutusi kärbiti juba varem, näiteks aktsiaseltsis Eesti Post.

Tõsiasju üle korrates: tänavu saavad kokku eri ajastusega kärped, mis käesoleva aastaga ei piirdu ning mõjutavad samas ka regionaalpoliitikat, kusjuures ilma igasuguse haldusreformita.

HALDUSREFORMIST rääkijad jätavad irvakile küsimuse, mis on selle objekt. Ükski pole öelnud, et likvideeritakse «ülearused» linnad. Muud «maaparandamise» võimalused on vallad, maakonnad, ametkonnad ning keskvõimu ja regioonide suhted.

Ühiskondliku arvamuse ses suhtes võib keskeltläbi sõnastada järgmiselt. Esiteks: valdu on liiga palju. Teiseks: maakonnad on ebamäärase võimuga. Kolmandaks: ametkonnad tsentraliseerivad end üle. Neljandaks: keskvõimu ning regiooni vahel pole selge, missugune on tasumise tunniks oma riigi ja muu Euroopa Liidu raha suhe.

Kui omavalitsusüksuste arv valdade mõttes peab olema senisest väiksem, tuleb haldusreformi ka sellele vastavalt nimetada ehk siis: tulemas on vallareform.

Kui maakonna võim ei tohi olla niigi suur, kui see praegu veel on, ootab reformi keskvõimu ja mis tahes pealinnavälise piirkonna suhe. Keskvõim on sel juhul ministeerium ja valitsus, piirkond kas maakond või regioon (näiteks Kagu-Eesti).

Regioonil on mingisugune piir võib-olla ainult meditsiinis. Tipptaseme arstiabi mõttes jaguneb Eesti Tartu ülikooli kliinikumi ja Põhja-Eesti regionaalhaigla vahel: üks lõunas, teine põhjas. Ida ja lääs käivad emma-kumma alla.

PROBLEEMIKS ei ole tingimata ministeerium. Kriitiline koht on maakond, kuid ma pole sattunud lugema ainsatki põhjalikku käsitlust selle kohta, misssugune on meie maakondade tulevik lähema veerandsaja aasta kestel. Kui reformitakse valdu, ent ei reformita linnu, jäävad maakonnad lükata-tõugata.

Ma ei taha öelda, et ka linnu peab ilmtingimata reformima. Jutt käib sellest, et uue haldusreformi kavandamisel on maakondlik tase läbi töötatud kõige halvemini ja peamiselt üksnes maavalitsuse töötajate arvu ulatuses.

Euroopa Liidu praegustes piirides on neli meie maakonda teiste hulgas erilised. Need on Harjumaa, Ida-Virumaa, Põlvamaa ja Võrumaa. Viimased kaks selle poolest, et nad jäävad vastu Venemaad, ning Ida-Virumaa selle tõttu, et seal on eestlasi alla viiendiku rahvastiku koguarvust.

Harjumaa on eriline ses mõttes, et tema piirid langevad enam-vähem kokku Suur-Tallinna omadega. See tähendab, et näiteks Viimsi vallas valitseb hoopis teine olukord kui Oraval või Vaivaras.

Kehtiv põhiseadus sätestab küll, et omavalitsuse üksused on vallad ja linnad, kuid ei ütle silpigi, mis on vald või linn, maakonnast rääkimata. Tõhus haldusreform tingib seega ka põhiseadusesse sekkumise.

KUI EI OLE tegemist pelgalt nimesiltide ülevõõpamisega, on haldusreform võrreldav rahareformiga. Rahareformi ei tehta kunagi alt üles, vaid ikka ülevalt alla. Ka üldine haldusreform käib samaviisi. Ent kas see muudab ainult alamkihtide elu või sunnib ka ülemaid uut moodi elama?

Reform, mille siht on üksnes omavalitsusüksuste hulga vähendamine, jääb poolikuks, kui jätab ülemised võimutasemed paika.

Kes julgeb neid ülemisi võimutasemeid piirata? Regionaalministri kilekotist selleks ei piisa. Ei piisa minu arvates ka koalitsioonist.

Üldise haldusreformi saab vähemalt kolme aastaga ellu viia erakondadeülene konsensus, mida praegu pole. Selle saavutamiseks ei tuleks külmutada mitte palku, vaid igasugune puhkus.

Kui kuskilt alustada, siis konsensuse taotlemisest teadmises, et haldusreform pole ühe erakonna ajalooline võit, vaid järkjärguline paratamatus. Aeg ei ole ses suhtes kunagi leebe.

Põltsamaa valla rasked otsustused

2008-06-06

Aprilli algul oli Vali Uudistest meeldiv lugeda, et valla korraldatud ettevõtjate ärilõunal tõusetus järjekordselt teema linna ja valla ühinemise vajalikkusest. Selle teema tõstatasid eriti teravalt just vanema põlvkonna ettevõtjad. Suur osa länulõunal osalenutest oli nõus Viktor Meistri seisukohaga, et ühinemine tuleks läbi viia kohe ja kiiresti.

Panin tookord ette testida valla koostöövalmidust, praktiliselt ja seda vee- ja kanalisatsioonitrasside rekonstrueerimistööde planeerimisel (Vali Uudised 11.04.2008). Mulle tundub, ei test kipub andma negatiivset tulemust.

Viis aastat on möödunud ajast, mil alustati Põltsamaa-Pedja veemajanduse projektiga. Viimase paari aasta jooksul on Põltsamaa linnavalitsuses tegeletud linna veemajanduse rekonstrueerimise järjekordse etapi käivitamiseks vajalike ettevalmistustöödega. Märtsi lõpuks sai linnal valmis projekt, mille alusel on plaanis taotleda Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist projekti osalist rahastamist,

Projekti järgi oli esialgselt kavas haarata linna reoveekogumisalasse ka linnaga piirnevad Võhma, Nõmme ja Pauastvere külad ning Muhu elamu-suvilapiirkond. Märtsi lõpuks oli linna poolt ette valmistatud ja juristide poolt läbi vaadatud ka vastav koostöölepingu projekt Põltsamaa vallaga. Linna esindaja tutvustas veemajanduse projekti Põltsamaa vallavolikogu istungil 24 04.2008 ja lubas järgmisel volikogu istungil välja tulla juba konkreetsete rahaliste arvestustega. Linna esindaja toonitas istungil, et asjaga on kiire, kuna projekti esitamistähtaeg on juba august.

Linnavolikogu andis projektile heakskiidu oma maikuu istungil. Heaks kiidetud projekti oli aga juba kärbitud: sellest oli välja jäetud Võhmanõmme ja Pauastvere küladele vee- ja kanalisatsioonitrasside ehitamine.

Vald seevastu käitus teisiti: otsustati 22. mail toimuma pidanud vallavolikogu istung hoopiski ära jätta. Väidetavalt vallavanema ainuisikulise otsuse alusel jäeti projektist välja vee ja kanalisatsioonitrasside ehitamine Võhmanõmme ja Pauastvere küladele.

Selline valla otsustus tundub pehmelt öeldes kummaline, et, mitte öelda lausa rahvavaenulik. Otsus on minu arvates kummaline seetõttu, et vald on loobumas osalemast linna poolt ettevalmistatud ja läbiviidavast projektist. Projekti järgi oleks valla territooriumile jääva osa maksumus ca 27-28 miljonit krooni. Sellest summast 70 % kataks euroraha. 15 % võtaks enda kanda Põltsamaa Varahalduse OÜ ja 15% (ca 4 milj krooni) jääks valla osaks. Valmivad trassid jääksid täielikult linna opereerida.

Otsustuse rahvaväenulikkus tuleb esile, kui muuhulgas arvesse võtta järgmised asjaolud:

-vallavalitsuse valitsemiskuludeks nn 2008. a planeeritud fi,P75 milj kronni s.o Jõgeva maakonna omavalitsuste suurim valitsemiskulu ja rohkem kui Pala (2,2 milj), Saare (1,6 milj), Tabivere (1,5 milj) ja Kasepää (0,9 milj) vallavalitsuste vastavad kujud kokku.

- vallaelanike keskmine töötasu (2006. a andmetel 7873 krooni) on maakonna madalaimaid ja vabariigi ca 225 omavalitsuse hulgas 185. kohal.

- on kuulda ja ka Vali Uudistest lugeda olnud, et kui eraettevõtjad soovivad oma kulu ja kirjadega uusi teid ja trasse ehitada, seab vald neile kõikvõimalikke takistusi teele ette.

Viimastel päevadel nn kuulda olnud, et ka Mõhu elamu- ja suvilapiirkonda trasside ehitamise (maksumus ca 9 milj) otstarbekus on vallavalitsuse ametnike poolt kahtluse alla seatud.

Jääb oodata ja loota, ei Põltsamaa vallavolikogul jätkub tervet mõistust otsustuste tegemisel oma juunikuu istungil, kus projektiga ühinemise teema ilmselt käsitlemisele tuleb.

Regionaalpoliitika... väljakäigus

2008-06-05

Lähtuda tuleb sellest, et 1) avaliku halduse kulud tuleb tõmmata kokkupoole ja 2) järgmisel aastal toimuvad kohalikud valimised.

Tegelikult alustati aga mujalt, nimelt sellest, et valitsusest kutsuti tagasi regionaalminister Vallo Reimaa (IRL), kelle üks ülesanne oli saavutada, et riigikogu nimetaks ta regionaal- ja avaliku halduse ministriks. Niisiis inimeseks, kes pidanukski avaliku halduse kulud kokku tõmbama märksa ennemini, kui kriis riigieelarves selleks sundima hakkab.

Kiirusta pidurdades

Kohalike valimiste eel jõuavad ühineda mõned vallad, kuid ei jõua restruktureeruda linnad. Ei jõua muutuda minu arvates Kohtla-Järve, mille mitu linnaosa jääb hoopiski Jõhvi taha. Kui Piirissaare peaks antama Tartu linnale kui meie piirkonna kõige tugevamale omavalitsusüksusele, siis kindlasti on Tartu Tallinna ja Narva järel Eestis kolmas linn, millel on oma saar, aga – kas see ongi haldusreform?

Asja teistpidi võttes on meil kaks maakonda, mis on ülejäänutest erilisemad. Üks on Harjumaa, mis langeb ligikaudu kokku Suur-Tallinnaga. Teine on Ida-Viru, kus eestlastest elanikkond on tunduvas vähemuses. Ma ei taha kurja välja kutsuda, ent on päris selge: tugevnev Venemaa ei ole konfliktide suhtes kitsi. Mis tahes haldusreform puudutab aga ka maakondi ja eriti siis, kui peaks minema läbi minu arvates ekslik idee anda jäme ots maakondades kohalike omavalitsuste liidu kätte. Tehkem siin vahet: üks asi on halduskorraldus, teine erakondliku võimu jaotus mingis piirkonnas. Esimest annab pärast poliitilisi kokkuleppeid seadusega muuta, teise puhul maksavad ainult raha ja hääled. Kõige nõrgem punkt, kus need nii lahknevad pooled kokku saavad, ongi maakond.

Juba pikemat aega on Eesti halduskorraldus tegelikult neljatasandiline. Esimeseks tulevad vallad ja linnad – millal lahus, millal segamini (Jõhvi). Teiseks maakonnad. Kolmandaks keskvõimuorganite autonoomne haldusjaotus (näiteks kohtud). Neljandaks äriliselt mõtlema sunnitud ettevõtete omapoolne haldusjaotus (näiteks RMK või ka AS Eesti Post). Mida siis nüüd reformitakse, kas tasandite hulka või võimude lahusust? Näikse väga, et tegelikult kavatsetakse reformida hoopiski puuderdamist. Pöördugu mõni võimukandja sel juhul naise poole, kes ennast hommikul enne tööleminekut meigib ja küsigu, kas ta reformib ennast. Kui ta just vastu vahtimist ei saa, siis rõvedat sõimu küll.

Haldusüksus ja -funktsioon

Ma ei ütle, et haldusreformi tempo tuleb viia laisklooma tasemele. Ta juba on seal ehk me olemegi kogu aeg pidurdanud ja kiirustanud üksnes paberkandjatel. On aga isegi imeline, kui viia praegu haldusreform läbi kolme aastaga. Eelmine haldusreform valdade taastamisest kuni Paldiski linnaõiguste taastamiseni kestis umbes kuus aastat. Teha ses suhtes midagi uut kolme aastaga tähendab tegelikult kihutamist ehk möödasõite ja ohtu teelt uppi põrutada. "Uppi", see on riigi tasakaalustamatus. Kuid kõigepealt: mis oleks uue haldusreformi reaalseks sisuks? Kas ametnike surm? Mismoodi see võiks välja näha, kui pärast bussikonduktorite kaotamist umbes 40 aastat tagasi on meil nüüd vaja ohtrasti jänesekütte?

Ilmselt pole ükski haldusreformist kirjutav erakonnapoliitik töötanud varem päevagi ei majahoidja ega majavalitsejana. Nad kirjutavad haldusüksustest ning nende arvust, kuid väldivad haldusfunktsioone. Mis imeloomad need viimased on? Ei midagi mõistatuslikku: veevarustus ja kanalisatsioon, teedevõrk, energiamajandus, kommunikatsiooniasjad, prügivedu ja e-riigi võimaluste kättesaadavus. Me ei ole nende suhtes paigal tammunud, ent ma vist ei liialda, kui arvan, et enamik elanikkonnast ei oska endiselt peldikus käituda, kuna ta ei tea, mis see on.

See on viisakamalt öeldes väljakäik. Haldusreformil on jumet ka ilma puudrita, kui me jõuaksime kolme aastaga nii kaugele, et terves Eestis oleks avalike väljakäikude asi lahendatud hädalisele soodsalt ja lagastajale väärteoliselt. Põlva maavanem Priit Sibul (IRL) on teinud ettepaneku, et suuremate teede ääres asuksid korralikud öko-WCd. Riigikogu aseesimees Jüri Ratas (Keskerakond) algatas rohelise pealinna põhimõtte, mille alla käib ka õige sittumine. Reformiks ideid rohkem kui küll!

Kui haldusreform seda asjakest ei lahenda, siis on ta kuskil väljakäigus juba ees ja koht on kinni. Kas teed püksi või lähed metsa? Kuidas sa riigi sinna kaasa vead?

Visiooni praktiline pool

2008-06-05

Paradigmaatilised haldusreformid viiakse läbi alati ülevalt alla, diktaadi korras.

Kui regionaalpoliitika oleks punane nagu Tootsi makera, oleks ta globaalpoliitika. Nii suuremõõtmeliseks ma siinkohal ei lähe. Eesmärk on arutada lahti mõned ülesanded, mis tuleb lahendada, kui me (tähenduses Eesti riigi kodanikkond pluss kõik, kes meie riigist sõltuvad) tahame, et Eesti asi oleks halduslikult balansseeritum kui praegu.

Selleks tuleb kõigepealt kokku leppida, et regionaalpoliitika ja haldusreform on kaks erinevat mõistet. Regionaalpoliitika sisuks on riigi tasakaalustatud arendamine üle kogu territooriumi, kusjuures tasakaal ise pole see, kui igas linnaosas on kirik keset küla. Haldusreformi sisuks on takistuste kõrvaldamine riigi juhitavusel ning inimeste toimetulekus selsamal territooriumil. Üks on pidev, teine operatsionaalne.

Algoritmid, kuid mitte ruutpesiti

Enda sees tegelevad erakonnad haldusterritoriaalse ümberjaotusega kogu aeg. See oli möödapääsmatu ka siis, kui ühinesid Isamaaliit ja Res Publica. Haldusreform peaks olema aga erakonnaülene, umbes nagu kindla protsendi määramine kaitsekulutusteks sisemajanduse kogutoodangust.

Haldusreform puudutab nimelt eranditult kõiki. Ega see, et sa ühes vallas oled volikogu liige, ei tähenda veel, et sul ämma juures teise valla territooriumil on postkontor avatud. Tihtipeale tehakse see viga, et haldusreformi vajalikkust mõõdetakse ainult maksimaalse kaugusega vallavalitsuse ja pärapõrgu elaniku vahel.

Kui aga vallavanem laiutab käsi, kuid ettevõtja, kelle kapitalist sõltub vald vahest kõige rohkem, on puhkusel maailma teises otsas ja pealegi välismaalane - mis siis?

Erakonnaülest reformi saab ette panna üksnes parlamendi konsensus. Kui seda ei teki, on asi halb. Siis võib asjasse puutuda Eesti Vabariigi president, kes rolli poolest on võimude lahususe tasakaalustaja. Tema saab juhtida tähelepanu ohule nendes kohtades, kus riigi haldamine kipub rebenema.

President Meri tegi seda korduvalt, hoiatades muide ka ääremaastumise eest. President Rüütel pani südamele vari-Eesti olemasolu. See, et Eesti halduskorraldus on taas päevakorral, ei tulene raskustest 2008. aasta riigieelarve täitmisel. Ligemale paarikümne aasta kestel on meie riigi seesmine ehitus muutunud sedavõrd, et olukord seisuga 1992 on juba ajalugu.

Siis tuleb küsida, kas senine halduskorraldus rahuldab meid ka järgmise veerandsajandi kestel või mitte. See küsimus on erakonnaülene, kuivõrd see on ainuke tase, millel jääb ära vastuküsimus "Aga mis see sinu asi on?". Ei rutta siin sündmustest ette ega saa väita, et vastuseks on kindlasti või lausa päris kindlasti "Ei, ei rahulda.". Olen veendunud, et kuni pole küsimust, ei saagi vastust tulla.

Kui vastus esimesele küsimusele on "ei", saab uueks küsimuseks "Kas me parandame vead kohe või pärastpoole?". Vastamiseks peavad olema defineeritud "viga" ning ajafaktor. Viga on defineeritav järgmise küsimuse kaudu: kas võim peab kolima talust valda või vallast linna või linnast maakonda või maakonnast pealinna ja - kus hakkab asuma siis see võim, mis on tervenisti ainult inimese enda päralt?

Igasuguse haldusreformi põhiküsimuseks on ja jääb võimu asukoht. On teada juba iidamast ja aadamast, et valla volikogu liige on ministrist tugevam üksnes siis, kui tema on hea rentaablusega ettevõtja, minister aga pelgalt parteisõdur.

Haldusreformiks üle riigi kulub vähemalt kolm aastat. Pean silmas aega esimesest seadusest kuni rahunenud eelarve järgi elamise alguseni. "Rahunenud eelarve" tähendab siinkohal reaalse võimukandja kindlust sotsiaalsete tagatiste suhtes. Kas on keegi arvutanud aasta 2008 hindades, kui palju läheb haldusreformi läbiviimine maksma ja alates millisest aastast hakkab see tooma sisse pisukesti tulu?

Ei tea, kui palju läks kunagi maksma konduktorite asendamine mehhaaniliste kassadega ning viimaste täiustamine. Tallinna linn hindab munitsipaalpalgaliste jänesejäägrite jms kuludeks mõndakümmet miljonit. Kas need miljonid on teeninud ennast tasa aastaks 2011, mil Tallinn on Euroopa kultuuripealinn?

Pakun siinkohal, et kui tänavu haldusreformi suhtes midagi ei otsustata, siis aastal 2011 me esimesi püsikindlaid tulemusi ei näe. Pean silmas üleriiklikku olukorda, mitte üksikute linnalähedaste valdade ühinemist.

Uus samm on vahest kõige tülikam. Kas haldusreform viiakse läbi alt üles või vastupidi? Ütlen otse, et esimene variant on mõistatuslik, sest kui nii läheks, siis tuleks pärast valdade ühinemist dikteerida ka Riigikogule tema suurus ning valitsusele ministeeriumide arv.

Paradigmaatilised haldusreformid viiakse läbi alati ülevalt alla, diktaadi korras. Kui diktaadi annab koalitsioon, on haldusreform juba ette politiseeritud. Kui diktaati juhib konsensus, on olukord teine, sest siis kaob ära sõdimine valel poolel.

Diagnoos küll, aga prognoos?

Igasuguse reformi aluseks peab olema tillukegi visioon tähenduses "parem tulevik". Bürokraatia ei ole hävitatav. Ta on ainult paremini määritav. Kui e-Eesti ja e-iseseisvus ning e-riik ongi äratanud siin häid lootusi, siis üksnes ses mõttes, et ametniku asemele tulevad pika patsiga seadistajad, arvutikaupmehed ja terroristid. Regionaalhalduse paremal tulevikul on neli poolt. Nad kõik on ka ühendatavad.

E-Eestit ja e-riiki tuleb jätkata teadmises, et inimene tohib oma isiklikus iseseisvuses kaotada võimalikult vähe. Kui läheb kasiinosse ja mängib seal maha kõik, vastutab ise. Aga kui elab põlises talus, kus peab elektriga olema ettevaatlik, ei ole ta süüdi selles, et Eesti ei räägi tuumaenergeetikas kaasa teisiti kui ainult tarbijana. Teiste sõnadega, e-Eesti arendamine sunnib meile peale tehnoloogilise haldusreformi, mida oleks rumalus pidurdada.

Eesti, nagu teistegi tulnukate integratsioon Euroopa Liitu, on toonud enesega kaasa konflikti nn vanade olijate inertsi ja uusikute kiirenduse vahel. Seda võib kirjeldada energiajulgeoleku kaudu, aga saab teha ka transpordikanalite tasemel.

Ükskõik kellega Tabivere vald Tartumaal ka ei ühineks, ikkagi jääb nähtavas tulevikus nõnda, et naftarongidel tuleb kõrvale pöörata hoopiski Kärknas, ja Tabiveres nad kas sõidavad peatumatult läbi või ootavad rohelist semaforituld.

Oluline on Orava, mis valmib kiiremini kui kompleks Narvas. Me keegi ei tea, kui palju muudab riikide-, õieti ka liitudevaheline sõlmjaam Oraval kogu valla, Põlva maakonna, Kagu-Eesti ja Ida-Baltikumi majanduselu, sest kogemus puudub. Võib vaid oletada, et ühest hetkest alates muutub Orava vald tähtsaimaks raudteetransiidivallaks ning võtab aega, enne kui lennutransiidivallaks saab Ülenurme. Eurointegratsioon lähtub mitte meie vallapoliitikast, vaid transpordikanalite ökonoomsusest.

Järelikult tuleb meil arvestada kahesuguseid tugikohti. Ühed Euroopa Liidu kui riigiülese süsteemi jaoks, teised "kohalikuks elamiseks". Üks punkte, kus mõlemad kohad kohtuvad, on teed. Järelikult Tallinn-Tartu-Luhamaa; Tallinn-Narva-Peterburi; Tallinn-Virtsu-Kuressaare; Tallinn-Valga-Riia jne.

Kõik nad läbivad paljusid valdu, kuid pole ükski vallasisene. Vallasisese tee mõõdupuuks on meie jaoks näiteks küsimus: kui palju kallineb posti kojutoomine autoga naftahinna tõustes? Tegelikult jõuame tagasi eespool juba püstitatud probleemini üldisemal kujul ja nimelt: mil määral tuleb kulutada vahendeid selleks, et vahemaa inimese ning elementaarteenuse (näiteks värske leib) vahel oleks võimalikult väiksem?

Neljas dimensioon on tollesama tehnoloogilise progressi inimlik aspekt ehk kas me reformime riigi haldamist valitsusest allpool, maakondade ja valdade tasemel, või läbinisti, kuni Riigikoguni. Riigikogu möbleerida pole ilma põhiseadust muutmata võimalik. Ükski pole öelnud, et meil on linnad valesti. Paljud on öelnud, et Eestis on valdu liiga palju. Kuhu nad peaksid koonduma - kas linna või maakonna või hoopiski valitseva erakonna alla? Ka see tuleb lahti rääkida, sest eeltöö kahtedeks valimisteks 2009 on juba alanud.

Haldusreformiga tuleb alustada tänavu, aastal 2008 ja nimelt seotuna järgmise aasta riigieelarve menetlusega, kuid erakonnaüleselt. Kes meist passib?

Kagu-Eesti haiglate tulevik on meie kõikide tulevik

2008-06-04

Peatudes Lõuna-Eesti eriarstiabi teemadel saab maakondade kontekstis rääkida halbadest ja väga halbadest tulevikukavadest. Ennekõike on see seotud tõsiasjaga, et kordagi pole suudetud Põlva ja Võru maakonna tasemel läbi rääkida, missugust arstiabi ning teenust vajame ning millised on ootused. Seni oleme suutnud püstitada vaid hüüdlauseid ja pakatada populismist, kuid sisu suhtes oleme jäänud enam kui tagasihoidlikuks.

Nii nagu Eesti ühiskonnas tavaks, on mitmel korral koos pesuveega palist välja visatud ka laps. Olgu selleks 2001. aasta haldusreform või veelgi varasemast ajast kagueestlaste, eriti Valga ja Põlva jaoks kurjakuulutava tähendusega „Estonian hospital masterplan 2015”, mille tuletisena tekkis 2002. aastal Eesti haiglavõrgu arengukava.

Nende kavade põhjal on tekkinud Tartu Ülikooli kliinikum ning loodud Põhja-Eesti regionaalhaigla, Tallinna lastehaigla ja kaks keskhaiglat. Kolmas keskhaiglatest — Pärnu haigla — on saanud uue maja ning neljas — Ida-Viru keskhaigla — teeb tublit arenguhüpet. Need haiglad annavad tööd ligi kolmveerandile Eesti eriarstidest ja nende kanda on üle kolme neljandiku ravijuhtudest.

Tartu Ülikooli kliinikumi juhatuse esimehe Urmas Siiguri sõnul on need haiglad selgelt jätkusuutlikud, kuid üld- ja kohalike haiglate olukord on valdavalt muutusteta ja probleemid pigem süvenevad.

Haigla eduka tegevuse esmaseks tingimuseks on patsientide arv. Piisav hulk haigeid aitab personalil teadmisi ja oskusi hoida ning haiglal teenuste kvaliteeti säilitada. See on majandusliku efektiivsuse põhieeldus.

Eesti haiglavõrgu arengukavas on toodud välja, et kohaliku haigla teeninduspiirkonna suuruseks on vähemalt 35 000–75 000 elanikku ning üldhaiglal umbes 100 000 elanikku. Käesoleva aasta alguses elas Võrumaal 38 587 ja Põlvamaal 31 614 elanikku. Haiglavõrgu arengukavas pehmendati omal ajal teeninduspiirkonna suurust oluliselt: kohaliku haigla piirkonnas pidi olema kuni 40 000 elanikku ning üldhaiglal 50 000 kuni 100 000 elanikku.

Nende numbrite taustal võib öelda, et kui hoolime oma elanike tervisest sõnade kõrval ka tegudes, peame kiiremas korras arutama Võru ja Põlva haigla tulevikku. Seni pole sellel teemal kuigi kaugele jõutud. Alles mõni kuu tagasi kõlas naabermaakonna ajalehe veergudel, et kõige parem on, kui jätkame tervishoiu valdkonnas vanaviisi.

Põlva-Võru ühishaiglal on tulevikku

Praegu asub kaks analoogset teenust pakkuvat üldhaiglat üksteisest 25 kilomeetri kaugusel. Mõlemad haiglad deklareerivad koostööd kliinikumiga ning omavahel. See tähendab arusaamist, et olgu tulevik milline tahes, tänapäevaselt suudab piirkonnas toime tulla vaid üks üldhaigla. Seda aga ainult siis, kui olemasolevad haiglad moodustavad Põlva-Võru üldhaigla.

Nii nagu vanakurja pole mõtet ajada välja vanakurjaga, pole mõtet siinkohal käsitleda kahe maakonna haigla olulisust. See on mõlema maakonna elanikele iseenesestmõistetav. Kuid juba praegu, mil valmimas on Maarjamõisa haigla uus ravikorpus, kiikavad siinsed haiged rohkem Tartu poole.

Loomulik, et suureneb patsientide soov saada arstiabi modernses haiglamiljöös. Kliinikumi ülemarsti Margus Ulsti sõnul seisnud üks kommentaator haigla kõrval haigutava vundamendiaugu serval ja nentinud, et see on Lõuna-Eesti haiglate haud.

Maakondade jaoks on haiglad jäänud viimasteks kroonijuveelideks, mille eest püütakse seista kui üks mees. Praeguses majandusolukorras, kui hinnatud on töö tulemuslikkus, teisalt kokkuhoid ning koostöö, on Kagu-Eesti peamiseks võimaluseks luua kahe lähestikku asuva üldhaigla põhjal Põlva-Võru üldhaigla, millel on ka haiglavõrgu arengukavas sätestatud elanike arvuga teeninduspiirkond.

Teisel juhul, jätkates konkurentidena, jooksevad mõlemad n-ö verest tühjaks.

Patsiendid otsustavad kõik

Kui lahendust nähakse olemasolevas olukorras, on tegu pea liiva alla peitmisega. Tahes-tahtmata peame arvestama Tartuga ning seda just haige ootusi silmas pidades. Patsient soovib head abi ja võimalikult kiiresti. Mida tõsisem on tema enda hinnangul haigus, seda enam ootab ta, et ravi oleks parim. Kuid mida vähem elanikke, seda vähem haigeid ja see tähendab kokkuvõttes arstile ka vähem kokkupuuteid erinevate haigusjuhtumitega. Kui pädevus ja võimalused jäävad napiks, suureneb ka oht libastuda. Eriti siis, kui ka arstidest on tõsine puudus ehk paljud töötavad sõna otseses mõttes võimete piiril, kus läbipõlemise oht on enam kui tõenäoline.

Lisaks selle tuleb arvestada, et tervishoius võib teatud eriarstid kokku lugeda kahe käe sõrmedel. Urmas Siiguri hinnangul käib kliinikumis juba praegu eriarsti ambulatoorsel vastuvõtul keskmisel tööpäeval Põlva, Võru, Valga, Viljandi ja Jõgeva maakonnast umbes 280 patsienti ehk seitse bussitäit inimesi.

Senisest kahest haiglast oluliselt tulemuslikumalt töötav haigla on usaldusväärsem partner ka kliinikumile, nii haigete järelravi korraldamisel kui ka valikul, keda keerulisemate ravi- ja diagnostiliste protseduuride tegemiseks Tartusse saata.

Põlva-Võru üldhaigla loomine on elulise tähtsusega otsus mõlema maakonna jaoks. Juhul kui üldhaigla asendub kohaliku haiglaga, kaob maakondadest ka kvaliteetne eriarstiabi. Siinjuures toonitan, et haiglate sisuline koostöö ei tähenda ühe või teise haigla likvideerimist, vaid vastupidi, suureneb tõenäosus, et mõlemad haiglad jätkavad ka pärast 2015. aastat.

Lõpetuseks ühinen oma arstidest tuttavatega, kes on öelnud, et kohaliku haigla mõiste on üks suur ebaõnnestumine ning kohalike elanike suhtes suisa vaenulik. Et seda ära hoida, kutsun Põlva ja Võru haigla omanikke ja juhte ühise laua taha, et arutada võimalikke lahendusi tulevikku silmas pidades.

Pedaalid segamini - gaas või pidur

2008-05-31

Lõppude lõpuks jõuavad ka väikesedki reformid maailma veerekese pääle. Ja mõnikord pööravad need seal elu rohkem pahupidi kui nn keskused.

Helistas eestlane Londonist (juuripidi muide põlvakas). Ülemus oli talle teatanud, et tema ja ta alluvate palk külmutatakse ning mitte üheks aastaks. Sellega ta isegi leppis, sest parem varblane peos kui tuvi katusel. Marru ajas teda uudis 28. mai Postimehes, et «Pensioni pärimine sattus löögi alla».

Ööl vastu 29. maid laskis rahandusminister Ivari Padar (SDE) teatada, et too uudis on eksitav. Mismoodi sa oma tööd Londonis teed, kui uudised kodumaalt tekitavad ainult segadust?

Diskussioon ja elu ise

Mitte just iga päev, aga küllalt sageli tuleb meil lugeda üleskutseid arupidamisteks ja otsustavateks sammudeks. Selliseid üleskutseid ei kirjuta inimesed, kes samas tunnistaksid, et neil on mõistus otsas.

Kujutavad säärased, kes on saanud palka töö eest, mis on jäänud tegemata ja kutsuvad appi vabatahtlikke omast ajast. Kui suur on sel juhul vabatahtliku töötasu? Paremal juhul honorar artikli eest, halvemal lugejakiri oma kulu ja kirjadega. Paar viimast sarnast üleskutset käib vastavalt riigikaitse ja Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) kohta. Kellega me diskuteerime, kui kõige vähem diskuteerib vastutav ametnik?

Mul ei ole maad rohkem kui korteri all, kuid keldris puud ei kasva. RMK reform puudutab mind sellegipoolest ja nimelt järgmiselt: kui metsaülemate kohti on vähem kui paarkümmend ning need ei ole vakantsed, siis kuidas planeerida metsaülemate õpetamist Eesti Maaülikoolis?

Vastuse pakkus üks kolleeg: metsaülema koht ei eelda akadeemilist kraadi, piisab haridusest Luual. Olgu - kuigi ei tohiks olla! Mis jääb sel juhul maaülikooli osaks? Kas ainult produktsioonibioloogia?

Ometi algavad RMK praeguse reformi juured juba nüüdse iseseisvuse algusest, mil otsustati, et seniseid metsavahte pole enam vaja. Järgmine otsustav samm on niisiis täiesti loogiline: pole vaja ka nii palju metsaülemaid. Kui siit edasi on järgmiseks sammuks järeldus, et pole vaja ka nii palju metsa, sest on tarvis hoopiski tuuleenergiat, siis kas las tuul puhubki?

Ühes mõjukas lehes kirjutas noor ärinaine Tallinnast, et riiki tuleb juhtida nagu äriühingut. Ta ei kutsunud üles sel teemal diskuteerima. Ta oli veendunud, et tal on õigus. Tal ei ole õigus, sest äri huvides võib olla kasulik müüa kogu ettevõte ka maha. Tegelikult mõtles too hotellijuht, et kama kaks, kas Eesti ees või taga, peaasi, et arvud klapiks. Aga kui ei klapi, nagu praegu eelarves ongi?

Igasugune diskussioon eeldab mõnesugustki kodutööd. Tänasel päeval on taolise töö ülesandeks vastata korralikult väga valusale küsimusele: kui pikaks ajaks me Eesti iseseisvust tahame ja kuidasmoodi me suudame seda tagada? Kui tegelik elu vajab uusi metsaülemaid alles kümmekonna aasta pärast, siis läheb nende õpetamisega nagu troonipärimisega Inglismaal: enne saab Walesi prints pensionäriks, kui pääseb kuningaks. Tulevik puhtaks!

Mul puudub pädevus rääkida RMK reformist täies ulatuses. Igatahes on see reform juba alanud nagu vabadussamba püstitamine Tallinnas. Mõlemal on tähtajad peal ja neid jälgitakse.

Haldusreformil tähtaega veel ei ole, kuid see jääb venima, sest see ei ole ühe aastanumbri sees läbiviidav. On vaja esimest üleriiklikku otsust ning vähemasti kolme aastat. Seda ei ole palju tahetud. Riigikogu praeguse aseesimehe, toonase Tallinna linnapea Jüri Ratase (Keskerakond) idee rohelisest pealinnast sai, euroopaliku toetuse umbes kolme aastaga. Tallinn niisama kiiresti roheliseks pealinnaks ei saa, kuna Kadriorust ei piisa, sest Lasnamäe on peatamata.

Põlva maavanem Priit Sibul (IRL) esitas vabariigi aastapäeva künnisel idee ökoWC-dest Eesti suuremate teede ääres ja looduses ning avalikes kohtades üleüldse.

Võtaksin haldusreformi kiiruse mõõtmisel aluseks just selle, kui palju kulub aega Priit Sibula idee elluviimiseks. Esimeseks eelduseks on, et meil ei lähe gaas ja pidur segamini. Õigemini - et meile jõuaks kohale, mis on mis ja kumb on kumb. Revolutsionääre on kole palju.

Viis versta... rappa

2008-05-29

Laulurida ütleb midagi muud, nimelt „viis versta veerand tunniga”, kuid need sõnad pärinevad hobuvankriaegadest. Raba all mõtlen haldusreformi tulevikku tema halval kujul. Kuhu sellega nii kiiret on (ma pean silmas rappaminekut)?

Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler (IRL) on mitmel pool käinud välja, et jätkusuutliku omavalitsusüksuse suuruseks võiks olla 10 000 elanikku. Arvud on tihtipeale halastamatud. Ükski ei vaidle arvuga 3,14 ehk π-ga ehk ringi ümber- ja läbimõõdu suhtega. Väga raske on vaielda ka eluaastaga. Ent muist arve pärineb siiski kui mitte lageda taeva alt, siis vähemasti laest. Niisugune on ka see 10 000.

Et olla neutraalne, võrrelgem kaht valda Tartumaal. Mäksa vallas elab umbes 1700 inimest, Haaslaval pisut vähem. Ka kahe peale kokku ei joonista sealt kümmet tuhandet kuskilt otsast, isegi mitte siis, kui lisada Nõo vald. Mäksa suurim ettevõte on AS Columbia-Kivi, Haaslaval ilmselt AS Baltoil. Mõlemad on tehnoloogilised ettevõtted ehk inimmaterjali hulka nad radikaalselt ei suurenda. Kui neil läheb hästi, saavad ka vallad oma osa, aga kui panna need vallad kokku ja korrutada tulemus veel kolmega, siis kumbki ettevõte ei võida sest midagi, sest mõlema turg jääb vallast väljaspoole.

Ajakirjanik Rein Sikk leiab 27. mai Eesti Päevalehes, et uus regionaalminister ajab õiget asja. Õiget asja ei saa ajada valesti! Vallo Reimaa (IRL) positiivseks näiteks valla arengust oli Piirissaare. Elataks ka mujal sedaviisi, arvas ta. Siim-Valmar Kiisleri eeskujuks on Türi. Me kõik aga ei saa Ellen Niidu sõnadega Jürile külla minna. Vald ei saa kunagi laieneda samal kombel nagu linn. Linnad laienevadki, kuid Eesti ei jaotu halduslikult üksnes linnadeks. Minu arvates on õige leppida esmalt kokku viies asjas. Esiteks selles, kui paljusid seadusi tuleb haldusreformiks muuta ja mis tuleb, kui muutmiseks läheb, maha kanda. Ilmselt lähevad jäätmekäitlusse paljud arengukavad.

Teiseks peab olema klaar, mis asjad on edaspidi „osavald”, „vald ise” ja „suurvald”. Ses mõttes valitseb meil praegu eilse päeva soust, sest kes ütleks, kas vallasisene linn asub suurvallas või osavallas (Jõhvi). Need asjad peavad kuuluma mingisugusessegi nomenklatuuri. Jutt sellest, et osavald vastab ligikaudu linnaosale, on võhiku oma, sest näiteks Tartu on linnaosavalitsusteks jagamata.

Kolmandaks, mis saab maakondadest? Poliitiliselt on Eesti maakonnad jagatud ehk mõnes punktis on erakondlik võim tähtsam kui praktiline haldusjaotus. Kui suurendada maavalitsuste võimu paberi peal, siis tuleb meeles pidada, et Ida-Virumaal võib see suurendada separatismi, vähemalt annab seda provotseerida. Väljaspool seadusi on korduvalt öeldud, et maavalitsused on riigi pikenduseks. Mismoodi me seda riiki pikendame, kui ta ise jääb veelgi väiksemaks?

Neljandaks reformi tähtaeg. Reaalselt liigub haldusreform paika Riigikogu järgmise koosseisu alguseks, mitte varem kui 2011. Ma mõtlen lõppu, mitte algust. Algust tuleb teha juba tänavu, mil tuleks eespool nimetatud asjaoludes kokku leppida. Tõenäoliselt peab selleks muutma koalitsioonilepet, kuid võib-olla ka põhiseadust. Põhiseadus nimelt fikseerib ainult valdu ja linnu, muid moodustisi lubab ta üksnes „seaduses sätestatud alustel ja korras” (§ 155). Õige oleks vastav eelnõude pakett menetleda seotuna 2009. aasta riigieelarvega, milleks faktiliselt jääb aega kõigest mõni kuu.

Viiendaks: valimistele 2009. ja 2011. aastal mõeldakse juba praegu, nii personaalselt kui ka erakondlikult. Konkreetsem olles: kellele näiteks „kuulub” edaspidi Tallinn kui pealinn Eesti riigis, kui üks Euroopa kultuuripealinnu aastal 2011, kui Harjumaa keskus ja kui transiitkaubanduse magistraalne punkt.

Ilus on öelda, et haldusreform peaks olema eraldatud erakondlikest kaalutlustest, ent need on ainult sõnad. Tegelikkuses on pingerida teistsugune. Kulutusi avalikule haldusele tuleb koomale tõmmata, kuid erakondlikud huvid on määravamad kui riigi optimum ja perspektiiv paarikümne aasta peale puudub.

Niisuguses olukorras tahaksin esmalt näha seadusemuudatuste paket ja usutavaid tähtaegu. Arv 10 000 ei ole mingi pake. Teda saab kehtestada ainult diktatuuris.

Intervjuu: viie hektariga saab pere toidetud

2008-05-27

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ütles, et tuleval aastal võivad seoses eelarvekärbetega kahaneda loomakasvatuse ja taimekasvatuse täiendavad otsetoetused.

Tänavu taotles hektaripõhiseid otsetoetusi tähtajaks 15 800 maaharijat ehk ligi tuhande võrra vähem kui mullu. Kas see peaks valmistama muret või on tegu normaalse asjade käiguga?

Selles mõttes on tegu normaalse protsessiga, et taotlejaid on jäänud mõnevõrra vähemaks. Teisalt on toimunud ka maa koondumine vähema hulga kasutajate kätte.

Kui see on teie arvates normaalne areng, siis mis meie väiketaludest ja maaelust saab? Viimasel ajal on kõlanud ka selliseid mõtteid, et maal elamine tähendabki tulevikus keskmiselt suuremat sissetulekut, võimalust töötada linnas ja elada maal.

Mina olen veendunud, et eesti talud ei kao kuhugi. Küll aga tuleb paratamatu polariseerumine suurteks põllumajandustootjateks traditsioonilistes valdkondades ja samal ajal väikesteks taludeks. Nemad peavad otsima nišitootmist, orienteeruma maaelu mitmekesistamisele ja tegelema ka mittepõllumajanduslike asjadega.

Lisaks on maal märkimisväärne osa neid, keda ma nimetan maal elajateks. Nad elavad maal, ei ole suur- ega väiketootjad, vaid tegelevad põllumajandusega hobikorras või üldse mitte.

Nende hulgas on ka põliseid talunikke, kes on kas lõpetanud põllumajandustegevuse või pöördunud tagasi vanemate taludesse. Juured on maal, aga töötavad linnas ja maa on antud rendile.

Kui vaadata erinevaid maaelu meetmeid, siis maaelu mitmekesistamiseks oli taotlusi palju rohkem kui raha.

Kui igal aastal kahaneb taotlejate hulk keskeltläbi tuhande võrra, milline siis ikkagi on nende optimaalne hulk? Loomulikult jääb mõni friik maale elama.

Pindalatoetuse taotlejate hulga vähenemine ei tähenda veel väiketalude hulga kahanemist.
Kui me räägime väiketalunikust kui põllumajandustootjast, siis kindlasti tähendab.
Isegi mitte selles mõttes - taotlejate üldarv on tänavu kindlasti suurem kui eelmisel.

Mulle tundub, et praeguses põllumajanduspoliitikas on väga palju Rahvaliidu valitsemisajast pärinevat käekirja. Näiteks mikropõllumajandusettevõtte investeeringutoetuse tingimused - mis mikropõllumees on tegelane, kelle ettevõttes töötab kuni üheksa inimest ja kelle aastatulu on 31,2 miljonit krooni. Kui luubiga lugeda, siis näeb, et meil on sokutatud hulgaliselt suurfarme nende meetmete alla, mida Euroopa Liidus tõepoolest kasutatakse väiketalunike toetamiseks.

Osaliselt on teil ilmselt õigus. Meie lähtume praegu sellest maaelu arengukavast, mille eelmine valitsus välja töötas. Seda on võimalik teatud määral muuta läbirääkimistel, ehkki põhimõttelisi pöördeid ei saa teha.

Meil on kavas teha üksikuid muudatusi eelkõige lihtsustamise suunas. Lisaks tahame teha eraldi meetme ühistegevuse toetamiseks, et kohalikud väiketootjad saaks ühiselt oma toodangut turule viia.

Püüan olla poliitiliselt korrektne, aga kui vaadata eelnevate perioodide põllumajanduspoliitikat, siis oli meil suund valdavalt klassikalisele põllumajanduslikule suurtootmisele. Maaelu arengukavas aastateks 2007-2013, mille töötas välja eelmine valitsus, on see suund siiski muutunud.

Kui suur on seoses riigi eelarvekärbetega põllumajanduse otsetoetuste vähendamise risk?

Tänavuses eelarves põllumajandustoetusi ei vähendatud.
Säästsime kõige muu arvelt, aga hambad risti täitsime säästuplaani nii, et ei vähene Euroopa Liidu rahaliste vahendite kohustuslik kaasrahastamine, riigisisesed toetused ega riiklik juurdemakse ehk niinimetatud top-up (loomakasvatuse ja taimekasvatuse täiendavad otsetoetused).

Arvestades aga praegusi prognoose ei ole tuleval aastal enam kindlasti võimalik top-up'e maksta täismahus. Sel aastal on top-up'i maht 760 miljonit krooni ja see tuleb meie eelarvest.
Kui palju tuleb neid tuleval aastal kärpida, on läbirääkimiste koht. Täna ma seda numbrit öelda ei oska, sest me ei ole seda ka ise paika saanud. Põllumehed on muidugi mures, sest nende toetuste mõte on tasandada meie ja vanade liikmesriikide toetustasemeid.

Top-up-toetused moodustavad toetuste kogusummast siiski väga väikse osa. Kui vähendame neid saja või kahesaja miljoni krooni võrra, on see siiski väike osa neljast miljardist kroonist.

Teie erakonna juht Mart Laar on riigiasutuste Tartusse kolimise entusiast ja ta on hiljuti Tartu Postimehele öelnud, et jätkaks sama rida ka edaspidi. Mida arvata põllumajandusministeeriumi Tartusse kolimisest, kuidas teile meeldiks Tartus töötada?

Ma ise elan Viljandis ja Tartus oleks tunduvalt lähem käia kui Tallinnas, aga ... ma pean siin jääma delikaatseks ... kõigepealt tahan öelda, et põllumajandusministeerium on oma allasutustega kõige regionaalsem ministeerium.

PRIA, veterinaarlabor ja jõudluskontroll asuvad keskusega Tartus, maaviljeluse instituut, taimetoodangu inspektsioon ja põllumajandusuuringute keskus Sakus ja sordiaretuse instituut Jõgeval.

Aga julgen arvata, et on igati mõistlik, kui minister ja ministeerium asuvad Tallinnas.
Ma arvan, et see puudutab kõiki ministeeriume, sest minister on seotud oma töö iseloomu tõttu enamiku ajast Tallinnaga.

Teie arvates oleks siis mõistlik, kui ka haridus- ja teadusministeerium asuks Tallinnas?

Mina ei ole nii öelnud ...

... tegelikult juba ütlesite.

Kordan, minu arvamus on, et minister ja ministeerium peaksid asuma Tallinnas.
Kui viia ministeerium Tallinnast välja, siis tähendab see tegelikult, et minister ja ministeerium lahutatakse.

Allasutused on hoopis teine lugu ja just siin peaks riik tegema regionaalpoliitikat. Igasugu institutsioone, keskasutusi, ameteid ja inspektsioone tuleks paigutada üle Eesti.

Viimane küsimus. Mitmest hektarist maast piisab, et praegu Eestis pere ära toita?

See ei ole sugugi lihtne küsimus, sest sõltub ka pere suurusest.

Öelge oma mulgi kõhutundega.

Kui räägime laste ülalpidamisest ja nende huviharidusest, siis ma arvan, et viiehektarisel aiandustalul on võimalik pere ära elatada.

Võtame Intsu tomatikasvatustalu Põlvamaal, seal on pandud viis hektarit katmikalade alla ja leitud toodangule ka turg. Aga kui sa tegeled piimakarja või teravilja kasvatusega, siis on vaja kümneid kordi rohkem maad.

Intervjuu: IRL tahab piitsa ja präänikuga valdu liita

2008-05-26

Räägime vaesest tädi Maalist Kükametsa külas. Seal on juba kinni pandud pangakontor, kool ja postkontor. Nüüd tuleb regionaalminister ning hakkab rääkima, et kaotame valla ära, sest seal elab alla tuhande inimese...

Vald ei kao kuhugi, ja kui vaadata valdade ühinemiskogemusi, siis pole ühinenud valdades vähenenud ka vallaametnike arv. Küll aga suudavad nad suurema elanike arvu puhul paremini spetsialiseeruda, paremat tööd teha, paremat teenust pakkuda.

No millise parema teenuse siis tädi Maali saab, kui ta vald ühineb?

Kui kolmes suhteliselt kehvas vallas on näiteks kolm ametnikku, kes tegelevad iga asjaga natukene, siis kolme valla peale kokku tuleb üheksa ametnikku, kes saavad enda valdkonda enam süüvida alates kas või bussiliikluse korraldamisest. Pealegi on kolme valla jõude ühendades võimalik palgata ka pädevamaid ja kõrgemat palka ihkavaid inimesi. Praegu üritatakse seda küll palju teha valdade koostöös, aga paraku see ei õnnestu.

nimesed ikka muretsevad hullupööra, et kui vald ühineb, siis on vallamajja senise viiesaja meetri või viie kilomeetri asemel hoopis 25 kilomeetrit.

Kõikjale, kus varem olid vallavalitsused, peab ühinemise järel jääma teeninduspunkt. Inimene peab kõik oma asjad saama ajada sealsamas kus varem. Paljud arvavad, et kui vald on väiksem, on ta inimesele ligemal, tuntakse kõiki vallaelanikke isiklikult ja suudetakse neid rohkem aidata. Mina aga väidan, et just suurem ja tugevam vald suudab elanike huve enam kaitsta. Võrrelge kas või toetusi, mida jaksavad maksta suured omavalitsused, ja toetusi, mida maksavad väikesed. Suurtel on võimalik saada ka enam eurotoetusi, sest neil on oskust taotluste kirjutamiseks ja raha omafinantseeringuks. Väikese eelarvemahuga jäädaksegi tegema vaid väikseid asju.

Paljud arvavad, et kui vallad ühinevad, jääb järele vähem ametnikke ja hoitakse kõvasti raha kokku. Kas ametnikke ikka jääb vähemaks?

Raha, mis kulutatakse omavalitsuse ja ametnike tarbeks, ei vähene, küll aga tehakse selle raha eest enam ja paremat tööd, näitavad ühinenute kogemused. Kasvab efektiivsus, on enam ajusid, suutlikkus on suurem, kvaliteet parem... Aga meil on alla saja ja mõnesaja elanikuga valdu, alla tuhande elanikuga on 35 valda. Loomulikult on nad tublid ja püüavad anda endast parima. Aga kui ikka valla elanike arv on väiksem kui korteriühistu elanike arv, siis on võimatu tippspetsialiste palgata.

Kui suur peaks olema tubli ja suutlik vald?

On ka väikseid, kes saavad hakkama, ja suurte hulgastki võib leida pusserdajaid...

See on poliitiliselt korrektne jutt, aga kust ikka läheb piir?

Minu isikliku arvamuse järgi on mõistlik minimaalne valla suurus Hiiumaa-suurus, seega umbes 10 000 inimest.

Ka 5000 elanikuga vald on siis liiga väike?

Arvan, et tal on raske. Vaadake Järvamaale tekkinud Türi valda, vaadake, kuidas on muutunud väiksemate valdade suhtumine ühinenud Türi vallasse. Nüüd vaadatakse Türi poole üles, et näe, Türi on suur, on tugev. Samas hämmastas mind Setumaa valdade suhtumine ühinemistoetuse summadesse. Näiteks Mikitamäe väidab, et ühinemistoetus suuruses 2 miljonit krooni pole nende jaoks piisav, see on väga väike summa. Aga nende eelarve on tänavu 20 miljonit. Seega kümme protsenti eelarvest, riigi jaoks oleks see 9 või 10 miljardit krooni. Ja ikka vähe... Samas toetavad nad turismi kõigest 20 000 krooniga, aga 2 miljonit on vähe.

Kas ühinemisraha pole ületähtsustatud? Kas ühinetakse raha saamiseks või selleks, et inimestel oleks parem?

Eks ühinemine iseenesest maksab. Näiteks mingi senini ääremaine tee muutub ühinenud vallas keskseks ja on vaja kiirelt korda teha. Aga ühinejate pearaha suurendamisest olulisemaks pean seda, et riik hakkas ühinenud valdasid riiklike investeeringute puhul reaalselt eelistama. Ka praegu on see seaduses sees, aga seda pole sisuliselt täidetud. Viimastel aastatel on omavalitsuste eelarved kasvanud aastas kahekohaliste protsentide võrra ning see on tekitanud maal hea elu illusiooni ja lükanud ühinemised kaugemale.

Aga nüüd on raskem aeg, äkki innustab see enam ühinema?

Selge, et eelarve kahekohalisi kasvuarve ei tule. Ja raskemal ajal saavad ühinemise pussid ehk ka valdadele selgemaks. Kui rääkida väikeste valdade juhtidega, siis nende sõnum on: saame oma eluga väga hästi hakkama, on ainult üks probleem - nimelt riik andku meile rohkem raha.

Kas see pole kerjuse mentaliteet? Ise teenimise asemel ajada käsi pikale: riik, kärista pappi?

Kahjuks ei mõtle vallavanemad liiga palju ei ettevõtluse edendamisele ega töökohtade loomisele. Tegeldakse pigem tagajärgedega, et lapsi jääb koolis vähemaks, et postkontor pannakse kinni, pood pannakse kinni. Inimene aga läheb eelkõige sinna, kus on tööd. Omavalitsused peaksid hoopis enam mõtlema, kas nende kandis on piisavalt hästitasustatud töökohti, korralikku infrastruktuuri. Rahvamaja on vajalik, aga kui pole kohta, kuhu ettevõte saaks tootmise püsti panna, pole ka rahvamajal varsti mõtet. Rahvamaja ettevõtjaid kohale ei too, küll aga toob ettevõtja kohale rahva ka rahvamaja jaoks. Paraku väikevaldades nii ei mõelda, seal pole jõudu ja oskusteavet, et nii mõelda.

Kas vallavanem, kes ei suuda töökohti luua, peaks siis tagasi astuma?

Tuleks oluliselt enam mõelda sellele, kuidas ikkagi tuua valda elama rohkem rahvast. Oleme pikka aega rääkinud, mida teha, et inimesed ei läheks ära. Aga niikaua kuni rääkisime, läksidki inimesed maalt ära. Nüüd on vaja teistpidi mõelda, mõelda nagu müügimees: mida ma teen, et inimesed tuleksid siia? Aga tagajärgede näitamine ja käe riigi poole sirutamine, et andke raha juurde... See pole õige mõtlemine.

Kaks kolmandikku Eestimaa valdu on väiksemad kui 3000 inimest. Kuidas te neile ikkagi selgeks teete, et vaja oleks ühineda?

Selleks on vaja poliitiliste jõudude laiemat kokkulepet. Väikeste valdadega maakondades olen omavalitsusjuhtidega rääkides kuulnud, et seal on mõnes mõttes isegi kergem kolme või enama kaupa liituda. Sest kahe kaupa liitudes algavad emotsionaalsed probleemid - alates sellest, kumma valla nimi jääb alles. See on tihti suur psühholoogiline takistus, mis segab ühinemist. Uhkuseküsimused ja identiteet on kindlasti väga tähtsad, aga suurem ühinemine aitabki ehk probleemist üle. Ja kindlasti tuleks teha tugevad osavallad. Osavald, nagu ka näites linnaosa, võimaldab ka suurema kogumi sees alles hoida oma identiteeti ja ka halduskogu kaudu oma häält enam kuuldavaks teha.

Kuidas te ikkagi kavatsete valdu ühendada, kas üksnes veenmise ehk präänikuga või läheb käiku ka piits?

Senised reaktsioonid valdade ühendamise kavadele ei tõsta just eriti tuju. Ja vahatahtliku ühinemise kõrval on tõesti õhus küsimus, mida teha nendega, kes jonnivad ühinemise vastu ja samal ajal jäävad oma arengus ühinenutest aina enam maha. Selge on, et mingil ajal peab riik hakkama vastu võtma olulisi, ka karme otsuseid. Lõpmatuseni ei saa ju kesta olukord, kus näiteks haridusministeerium peab koolivõrgu küsimustes pidama läbirääkimisi enam kui kahesaja partneriga. See on maksumaksja jaoks juba meeletu kulu. Muuseas käisin Lätis vaatamas nende haldusreformi käiku, kus enam kui viiesajast omavalitsusest jääb järele veidi üle saja...

Kas jõuga või veenmisega?

Anti tähtaeg vabatahtlike liitumissoovide avaldamiseks. Kes tähtajaks soovi esitasid, saavad ühinemistoetust. Aga need, kes tähtajaks ei reageerinud, ühendatakse kohustuslikult ehk jõuga. Ja toetust neile ei tule.

Kas ka Eestis võib tulla Läti piitsa ja prääniku süsteem?

Minu erakond IRL toetab seda, aga üksi me seda teha ei saa. Oleme kutsunud kõigi parlamendiparteide esindajad töörühmaga ühinema. Loodan, et raskete aegadega kaasnev kainenemine võimaldab teha raskeid, kuid väga vajalikke otsuseid.

Eelmise suurejoonelise haldusreformi - nn Tarmo Looduse kava - laskis kaks sammu enne teostumist õhku Reformierakond. Kuidas vältida selle stsenaariumi taaskordumist?

Loodan, et keegi ei ütle haldusreformile "ei" vaid populismist lähtudes. Kõik parlamendierakonnad saavad ju aru, et vajame suuremaid ja tugevamaid omavalitsusi.

http://www.epl.ee/uudised/430238

Intervjuu: poliitikul peaks olema julgust öelda, et ta eksis

2008-05-24

Riigikogu liige Erki Nool vaagib Võrumaa Teatajale antud intervjuus piirkonna turismimajanduse arengut, leiab, et riigi kulutused on viimastel aastatel ebanormaalselt palju kasvanud, soovib, et valitsus ebaõnnestunud eelarve eest vastutuse võtaks, kuid ei nõua rahandusministri tagasiastumist.

Aastaid tagasi kritiseerisite Võru linnavalitsust sportimisvõimaluste puudumise pärast Võrus? Millise hinnangu annate neile võimalustele praegu?

Siis oli asi paisu taga, nagu Eesti elus ikka: meil võivad head ideed olla, aga poliitikutel on hirm, et kui keegi teine ära teeb, siis on asi kurjasti. Pigem ärgu olgu, kui et keegi teine hakkab eestvedajaks. Spordihalli lugu on klassikaline: kõik on poolt, aga kui tegemiseks läheb, on vastaseid jõle palju.

Praegu on väga hea seis. On tehtud rattarada Väimelani. See annab inimestele vaba aja veetmise võimalusi juurde.

Kui rääkida Võru lähipiirkonnast, siis Haanjasse peaks investeeringuid tegema hästi läbimõeldult, nii et ka Võrru hakkaks rohkem sisemaist turisti tulema. Kütiorul on väga suur potentsiaal. Soome suusakeskustes näeb talvisel koolivaheajal palju Eesti numbriga autosid. Kui väike osagi sellest rahast jääks kodumaisse tarbimisse, oleks see ühele piirkonnale võimas majanduslik tõus.

Inimesed ei sõida aga selleks kolm tundi autoga, et metsas jalutada. Tallinn on teinud päris head terviserajad. See on rumal lootus, et põhjaeestlane tuleb Lõuna-Eestisse loodust nautima. See kuulub unistuste valdkonda.

Aga metsik loodus on olnud Võrumaa turismiäri üks võtmeid. Linlased näevad siin konna hüppamas ja kitse kõndimas.

Aga mitu inimest sellest võtmest kinni on haaranud? Meile meeldib see jutt. Saksamaal Stuttgardi juurest algab Black Forest (Schwarzwald ehk must mets - toim), kus männid on analoogsed või suuremad kui Taevaskojas, ja seda maad on sada kilomeetrit järjest. Kui konnadel on kudemisaeg, pannakse metsad ja teed kinni.

Me oleme väga kaugel sellest puutumatust loodusest. Kas see ongi puutumatu loodus, kui lähed metsa ja näed kümneid ja kümneid mahavisatud Pamperseid? Ühtepidi läheme looduskaitses üle piiri, teistpidi, kui keegi viib õlitünni metsa alla, mis juhtub... Tegelikult on meil võimalusi inimesi karistada, ja mitte vähe. Me peaksimegi seda rakendama, et meil oleks puutumatu loodus.

Millega siis Võrumaad müüa?

Soomlastel on ka väga ilus loodus. Mis eelis on Haanjal Soome või Põhja-Eesti ees? Seal on ka ilusad metsad, looduspargid. Arvan, et peaksime investeerima. Võtame näiteks Haanja - me üritame palju matkida, matkime natuke Tehvandit, Albu suusakeskust. Kõik me teeme ühte ja sama asja. Kui palju meil on tegelikult neid inimesi, kes suusad alla panevad? Kas kümnetes miljonites tehtud investeeringud toovad ka raha tagasi? Peame tegema omanäolisi investeeringuid, et inimesed siia tuleksid.

Näiteks?

Rohkem peaks mõtlema lastele, peredele. Vaatan oma poisse, teatud vanuses on väga keeruline välja mõelda, mida nädalalõpus teha, kuhu lastega minna. Lastevanemad ootavad, et saaks lastega aktiivselt vaba aega veeta.

Investeerida tuleb, kuid seda on raske teha, kui riik oma lubadusi ei täida. On see teie meelest õige, et säästueelarvega vähendati omavalitsustele lubatud investeeringuraha? Ongi loll situatsioon. Aastatel 2005-2007, kui läks hästi ja pidime orava kombel pähkli põske pistma, varusid koguma, me seda ei teinud. Ajal, kui läks hästi, oleksime pidanud tegema karme otsuseid, aga poliitikutel on headel aegadel väga raske mõistlikke otsuseid teha.

Millised otsused tegemata jäid?

Haldusreformist räägime juba aastaid, sellest, kuidas me raha raiskame. Loodetavasti ei räägi me sellest veel kakskümmend aastat. Kui vaatame riigiaparaadi kulude kasvu, siis efektiivsus ja kulude kasv ei ole tasakaalus.

Hea küll, eelmine aasta oli meil majanduslikult fenomenaalne - 11 protsenti tõus -, aga ministeeriumide palgatase tõusis üle 20 protsendi. Mis kuradi loogika siin on? Samas on kõik komandeeringud, autoliisingud väga lõdvaks läinud; telefonid on tegelikult kontrollimatud. See ei ole üks või kaks krooni, see on kokkuvõttes väga suur summa.

Miks siis Riigikogu võttis vastu sellise eelarve, mis laseb ametkondadel vohada nagu vähkkasvajal?

Ma isiklikult väitsin detsembris, et meil tuleb majanduskriis. Paljud Euroopa suurpangad said Ameerika kinnisvaraturul rängalt vastu pükse, mis tähendab, et vaba raha, mida mullu oli Tallinna tänavatel päris palju - tahtsid laenu, palun võta -, pole täna enam olemas. Siis väideti: võimatu, et midagi muutub, Ameerika dollar ei mõjuta meie majandust absoluutselt. Jaanuaris oli sama jutt. Aga jaanuaris tuli signaal, et SEB vähendab sponsorlepinguid üle 50 miljoni krooni. Pangainimesed ütlesid, et nad pole kümme aastat näinud pangas sellist säästuprogrammi. See oli veel jaanuaris, kui meil olid roosad prillid ees. Minu arust on poliitikute kohta väga hästi öeldud. Poliitikutel on üks viga: nad elavad alati head ajad lõpuni ja siis hakkavad vaatama. Me olemegi nii käitunud.

Eesti Panga president käis Riigikogus ütlemas, et meil ei ole mingit probleemi. Meil on finantsistid, igasugused targad inimesed, kes teavad, kuidas asju aetakse. Aga kus me nüüd oleme? Millega tegelevad 300 Eesti Panga inimest?

Kas rahandusminister peaks tagasi astuma?

Ma ei oska seda öelda, kas rahandusminister peaks tagasi astuma. Rahandusministeeriumil on päris palju analüütikuid, kes on juba pikemat aega hoiatanud, ja poliitikud oleksid pidanud hoiatusi tõsiselt võtma ning konservatiivsema eelarve tegema. Kui veebruaris oli meri põlvini, siis mais on asi täitsa p.....s.

Meil on palju intriige tekitanud Riigikogu liikme palk. Paljudel vanadel, mugandunud olijatel on väga lihtne põhjendus, et sellest [palga kasvu peatamisest] ei muutu midagi, ei pane tähelegi. Nullefekt! Aga sellel on märgiline tähendus. Kui meie, Riigikogu liikmed, kokku ei hoia, siis on meil jube raske öelda viieliikmelisele perele: ärge sõitke nii palju autoga, hoidke kokku! Riigikogu liikmed peaksid andma inimesele impulsi. Me peame säästma enese, mitte kellegi teise arvel.

Valitsus on eelarve vastu võtnud, Riigikogu on selle kinnitanud ja puusse pannud. Kas keegi peaks võtma poliitilise vastutuse? Riik käitub süüdimatult: juhtus, mis siis ikka...

See on nii ja naa. Kuu aega tagasi ütles valitsus, et me ei pea tegema negatiivset lisaeelarvet, parem vaatame, mis sügis toob. Nüüd tuleb välja, et kui 3,1 miljardit võtame kokku, jääb ikka väheks.

Jah, keegi peaks võtma vastutuse, aga ma pole kindel, et selle pärast peaks tagasi astuma. Valitsuse liikmetel võiks olla julgust öelda, et nad eksisid. Eksimine on inimlik. Valitsetaksegi eksimuste kaudu. Täiuslikku valitsust pole üheski riigis. Peame tegema tuleviku jaoks analüüsi, kus me tegime vigu, mida eirasime. Me avastasime, et maailmapoliitika jubedalt mõjutab meid, aga pool aastat tagasi ütlesime, et meid ei mõjuta mitte ükski asi.

Intervjuu: majanduse jahtumisel on kolm plussi

2008-05-22

Reedel Võrumaal viibinud riigikogu õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher ütles intervjuus LõunaLehele, et rasketel aegadel tehakse julgemini ühiskonnale vajalikke muudatusi, nimetades haldusterritoriaalset reformi, riigi bürokraatia kokkutõmbamist ja reformi riigikogus.

Eestis on praegu kuum teema majanduse langus. Mis on selle miinused ja plussid?

Tekkinud olukorda on õigem nimetada majanduse jahtumiseks. Juba 2005.-2006. aastal oli ühtedele selge, et areneva majandusega Eestis ei saa tempokas majanduskasv kaua jätkuda.

Kuid paljudel riigiametnikel, ettevõtjatel ja tavainimestel tekkis illusioon, et hea aeg kestab igavesti. Siiani oli Eesti ettevõtjatele atraktiivne paljuski odava tööjõu tõttu, kuid praegu on meie tööjõud üsna kallis.

Majanduse jahtumise ühte negatiivset mõju, tööpuuduse kasvu, on praegu juba tunda ja see ootab meid aasta teisel poolel. Riigiasutusi tabavad maksutulude vähenemisest tekkivad probleemid.

Kuid igal halval on ka head küljed.

Esiteks. Rasketel aegadel julgevad otsustajad teha ühiskonnale väga vajalikke muudatusi. Täna on meil õige aeg revideerida viimastel aastatel langetatud otsuseid, mis ei ole ennast õigustanud.

Teiseks. Saame riigi bürokraatia kokku tõmmata, riigi veelgi läbipaistvamaks ja lihtsamaks muuta.

Võrreldes erasektoriga, mida kannustab pankrotihirm ja peibutab kasum, ei lähe riik kunagi pankrotti. Kuid rasked ajad sunnivad nii rüki kui ka omavalitsusi vaatama üle kõik kulutused, et raha läbimõeldumalt käsutada. Erasektor muutub nagunii säästlikuks, seda sunnib juba kahanev turg.

Kolmandaks. Rasketel aegadel tiheneb konkurents mitmes valdkonnas ja inimestele võivad muutuda taskukohasemaks need eluks tarvilikumad asjad, mis siiani olid osale kättesaamatud.

Kinnisvaraturg muutub Eesti oludele rohkem vastavaks, sest kahel viimasel aastal toimunu oli pöörane, Tallinnas ja teistes suuremates linnades hakkasid kinnisvaia hinnad lähenema Skandinaavia hindadele. Paljudele tundus, et hinnatõus ei lõpegi.

Konkurents tiheneb ka teistes valdkondades, nagu tarbekaupade turul.

Millele tuleb kujunenud olukorras enam tähelepanu pöörata?

Kiiresti ja otsustavalt reageerida ning hoida eelarve tasakaalus. Eelarve tasakaalu põhimõte sunnib praegu üle vaatama riigi tehtavad kulutused. Ametnike palgad tuleb külmutada ja vaadata üle, kas kõik ametikohad on ikka vajalikud.

Suur hulk investeeringuid kinnisvarasse tuleb edasi lükata, eelistada tuleb inimestele vajalikke teenuseid. Riigile rasketel aegadel ei ole paslik kulutada kümneid miljoneid kroone saatkondade renoveerimisele.

Loodan, et koondatavatele pakutakse ümberõppe võimalusi. Parempoolse sotsiaalpoliitika osa on see, et maksimaalselt aidata inimest individuaalselt, lähtuvalt tema vajadustest.

Haldusterritoriaalne reform on habemega teema. Kas majanduslanguse ajal õnnestub see lõpuks ara teha?

Üha suuremale hulgale inimestest on selge, et väikeses Eestis on 227 omavalitsuse jätkamine mõeldamatu. 2000. aastal sooviti haldusterritoriaalset reformi teha, kuid Reformierakonna vastuseisu tõttu see luhtus. Reformi viivitamisega oleme kaotanud miljardeid kroone.

Loodan, et nüüd ei hakka poliitilised jõud enam vaidlema, kas reformi on vaja või ei, küll võivad mõned erakonnad seda venitama hakata, kas või protsessi uputamisega tehnilistesse nüanssidesse.

Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) esitas reformiks kaks varianti. Ühe kohaselt jääks Eestisse üle 60 omavalitsuse, maakondliku põhimõtte järgi aga 15 omavalitsust, lisaks viis suuremat linna.

Mõnede ekspertide arvates on maakondlikul tasemel haldusterritoriaalse reformi läbiviimine lihtsam ja kureni, sest selle mudeli elluviimisel on maakonna tasandil kõik omavalitsused võrdsed.

Arutelude teravik peaks koonduma sügiseks, loodan, et otsused tulevad talvel. Ei riski ennustada, kui palju omavalitsusi on meil tuleva aasta kohalike omavalitsuste valimiste ajal.

Leedus suudeti reform ellu viia 1990. aastate keskel ja Leedu on selles osas oluliselt efektiivsem riik. Lätis toimub praegu haldusterritoriaalne reform. Küsin: kui kaugele maha Eesti tahab jääda?

Millised reformid ootavad meie parlamenti?

Praegune riigikogu vajab tugevaid muudatusi kolmel põhjusel: ligi 80% seadustest tuleb Euroopa Liidust, meil on lõppenud 15 aastat kestnud seaduste väljatöötamise aeg, sellepärast on riigikogu töökoormus väiksem kui kümme aastat tagasi. Parlament peab üle vaatama ajale jalgu jäänud sisemised protseduurid ja defineerima oma rolli.

IRLi fraktsioon pakkus välja kümme sammu muudatuste läbiviimiseks, millest olulisemad on komisjonide arvu vähendamine, parlamendi järelevalve tugevdamine valitsuse üle, eelkõige riigieelarve käsutamises. Paljudes Euroopa riikide parlamentides on riigieelarve kontrolli komisjon oluliselt tugevam kui Eestis.

Näeme parlamenti eestvedajana nii riigi elu sisuliste kui ka valupunktide aruteludes. Soovime, et parlamendi side avalikkuse ja valitsusega oleks tihedam, selleks peab komisjonide töö olema avalik ning rahvas peab rahvusringhäälingu vahendusel saama arutelusid parlamendis jälgida. Riigikogu peab ka oma sisemised ressursid üle vaadata ja säästma hakkama, meie palgad tuleb riigi keskmisest palgast lahti sõlmida.

Loodan, et sügiseks on parlamendi erakonnad reformipaketis kokku leppinud, sest aeg kiirustab tagant.

IRLi esitatud ettepanekutes parlamendi liikmete arvu vähendamist ei ole, kuid see on arutluste teema.

Teid teatakse kui ühte aktiivsemat korruptsiooni vastu võitlejat ajal, kui olite justiitsminister. Kuidas on korruptsiooniga lood praegu?

Asudes 2003. aastal justiitsministriks, ei osanud ma oodata, et korruptsioon kohalikes omavalitsustes on nii hull. Praegu on seda Õnneks vähem kui neli aastat tagasi. Läbi aastate on korruptsiooni olnud rohkem Harju- ja Ida- Virumaa omavalitsustes, nagu kinnisvaratehingute ja hangetega seotud tehingud Viimsi, Rae ja Keila vallas.

Valitsuse uue korruptsioonivastase võitluse strateegia kohaselt kasvab sellega tegelevate uurijate arv eesmärgiga uurida ja tõkestada neid kuritegusid omavalitsustes.

Selles valdkonnas on väikese ühiskonna kitsaskohaks, et kõik on kõigiga seotud.

Kui vabaneme nõukogudeaegsest n-ö kaup kauba vastu mentaliteedist, hakkab ka ühiskonnas hoiak muutuma.

Riik peab olema piisavalt võimekas, et panna piiri ametnikele, kes arvavad, et neile on alati mingid asjad rohkem lubatud ja nemad on õigustatud käsutama ametit oma huvides. Riik peab tagama selliste juhtumite menetlemise ja avalikustamise, siis jõuame ka üldsuse hukkamõistuni.

Vastavaid kuritegusid Võru-, Valga- ja Põlvamaal uurib Lõuna politseiprefektuur. Paraku uuritakse siiani mõnedes prefektuurides korruptsioonikuritegusid koos majanduskuritegudega. See tähendab, et korruptsioonikuritegudele ei pöörata vajalikku tähelepanu, sest need on palju keerulisemad, eeldavad täit keskendumist ja kompetentsust.

Olete viie parlamendirühma ja viie saadikute ühendusrühma - nt Eesti-Afganistani, Eesti- Jaapani, Tiibeti toetusrühm jt - liige. Millisel eesmärgil need rühmad tegutsevad?

Nad on rohkem sõpruse ja koostöö väljenduseks, eesmärgiks on kahepoolsete suhete edendamine, osa riikide toetamine ja teistelt õppimine.

Tiibeti toetusrühma tegevus on igati mõistetav, sest Eesti sai omal ajal toetust just väikestelt ja vabadelt riikidelt, nagu Island.

Eesti tugevuseks on see, et me ütleme oma arvamuse ja üritame maailmale teadvustada, milliseid inimõiguste rikkumisi on Tiibetis. Tiibetlased puutuvad kokku ju sama ideoloogiaga, millega eestlased puutusid kokku 50 okupatsiooniaasta jooksul.

Eesti-Tiibeti toetusrühm oli üks Tallinnas Hiina saatkonna ees toimunud meeleavalduse organisaatoritest. Olen kohtunud siinse Hiina suursaadikuga, oleme ise ja kutsunud ka teisi eurooplasi tiibetlaste küsimuses Hiina poole pöörduma.

Kas põlise pealinlasena olete ka Kagu-Eestiga seotud?

Osaliselt Põlvamaaga, sest Valgemetsas on minu vanavanaema suvila. Kagu-Eesti olulisim kitsaskoht on halb teedevõrk, mille kordategemine on samm edasi elu elavdamisel piirkonnas.

Kahju, et Tallinna-Tartu maantee laiendamise kava ei leidnud Reformierakonna heakskiitu. IRL pakkus majanduse päästmise plaanis erakapitali kaasamist, et Eestile oluline infrastruktuur ja teed korda teha.

Intervjuu: Tunne Kelam: Euroopale ei lähe korda, kui väikesed või suured on meie vallad

2008-05-17

Eile oli Saaremaa-visiidil europarlamendi saadik Tunne Kelam (fotol), hindas siinsetes oludes tehtut ning ütles, et tähelepanu saavutamiseks tuleb huvi tunda ka teiste vastu.

Tunne Kelam, kohtusite Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilastega ja puuetega inimeste esindajatega, kuidas esimesed muljed neilt kohtumistelt on?
Ühisgümnaasiumis olid õpilased väga tähelepanelikud ja asjatundlikud ka oma väärtushinnangutes. Õpilased teadsid vaat et täpselt, kui palju on europarlamendis liikmeid ja kui paljud neist on Eestist.

Gümnasistide küsimused olid sellised sügavamad, nad arutasid rohkem ühiskonna väärtuste üle, näiteks miks Eesti inimesed on mühaklikumad ja ebaviisakamad kui teised eurooplased. Minu sõnum neile oli see, et iga inimene on sisemiselt potentsiaalselt rikas. Kui sa oled oma individuaalsed väärtused avastanud, siis pead oskama neid ka jagada.

Puuetega inimeste kojas oli väga liigutav ja tõsine kohtumine. Seal räägiti, kuidas tänu eurorahale olid inimesed saanud tööd ning organiseeriti Randvere õppekeskus. Edaspidine on praegu lahtine, sest protsess on käima lükatud, aga pole teada, kas tegevust rahastatakse ka tulevikus.

Minu meelest tehakse siin Saaremaa tingimustes väga head tööd. On olemas kindel arusaamine, et puuetega inimesed ei ole mingi erikategooria, kes peaks olema ühiskonnast kõrvale jäetud. Võib ju küsida, et kes on siis puueteta? Näidake, kes on täiuslik - selliseid inimesi pole olemas.

Eestist vaadates on Euroopa Liit ikka natuke üks segane asi. Ühelt poolt meile tundub, et seal on hea olla, aga samas kirtsutame me nina nõudmiste peale, mis sealt tulevad.
Meie olek seal on pool sellest, mis me siin ise oleme. Ega seal ja siin pole suurt vahet - seal tehakse EL-i tervikuna puudutavaid otsuseid nii, nagu me selleks oleme ise nõusoleku andnud.

Meie asi ongi saada EL-is täiskasvanuks, et me ei vaataks nagu koolilapsed õpetajate toa poole, kust direktorilt tulevad korraldused, aga me ise ei saa midagi teha. Me võime nende peale itsitada või neid ignoreerida, aga meie oleme objektid ja nemad otsustavad.

Meie asi on jälgida, et otsused oleksid mõistlikud ja lähimuspõhimõtet arvestavad, mida on ka uues reformilepingus rõhutatud. See tähendab, et asju tuleb otsustada kõigepealt kõige madalamal tasandil. Kui madalam tasand ei tule sellega toime, siis tuleb riigi tasand ja alles siis EL-i tasand.

Kui me vaatame, et enne Euroopa Liiduga liitumist tulid uued nõuded koolisööklatele ja väikepoodidele, mis oli tulemus - väikepoode pandi hulgaliselt kinni. Võitsid suured konkurendid. Me püüdsime asju lahendada saksa täpsusega ning saime kasu asemel kahju.

Mida annab Brüsselis nii olulisena tunduv dokument - Lissaboni leping - Eestile?
Lissaboni leping on Euroopa põhiseaduse leppe uuendatud ja lühendatud variant, milles on väikeriikide huvides see, et otsuste tegemine oleks kiire ja paindlikum - mitte jäik ühehäälsus, vaid otsuseid võib teha kvalifitseeritud häälteenamusega. Siiani on palju takerdunud selle taha, et kui üks riik on vastu, kas või mingi tüli tõttu teise või kolmandaga, ei saa edasi minna.

Teiseks on seesama lähimuspõhimõte, mis on Lissaboni lepingus selgelt väljendatud, Euroopa parlamendi suurem roll, seega ka Euroopa kodanike suurem otsustusõigus. Euroopa parlament saab olema edasiste otsustamiste kaasautor. Siis on Euroopa põhiõiguste harta, mis on reformilepingu üks osa. Selles on muide ka väljaastumise õigus Euroopa Liidust, mida siiani kirjas ei olnud. Viimane on meile tagatiseks, et Euroopa Liit ei muutu Nõukogude Liiduks, kus on mingi tsentraliseeritud võim.

Meil on tihti juttu olnud, et Eesti ei jõua ära kasutada neid miljoneid, mis meil on võimalik Euroopast saada. Kas me oleme siis nii viletsad?
Me ei ole sugugi nii viletsad. Meil ei ole mõtet ennast küll haletseda. Kolm nädalat tagasi ma tõin Eestisse Euroopa parlamendi regionaalarengu komisjoni, mille liige ma olen. Selgus, et Eesti on üks paremaid euroraha kasutajaid.

Väga harva on Euroopa Liidus selliseid juhtumeid, kus nii hästi on raha kasutatud. Meile öeldi, et oleme üllatavalt enesekriitilised, väga realistlikud ning seda, et oma puudusi esile tuuakse, pole kuskil mujal kuuldud.

Kuidas on selle regionaalse arenguga - ühelt poolt oleme tublid ja saame hakkama, teiselt poolt - väikesed vallad liituda ei taha ning samas ei jätku neil ei majanduslikku ega vaimset potentsiaali. Kas Euroopas 350-pealist haldusüksust üldse arvestatakse?
Arvestab oma riik, Euroopal ei ole sellega midagi tegemist. Euroopal on ükskõik, kui suured või väikesed on meie omavalitsused. Küsimus on meie oma riigi haldussuutlikkuses. See on meie oma asi.

Kas europarlamendi teistest maadest saadikutele läheb üldse korda, mis siin pisikeses Eestis toimub?
Kui Eestil on vaja kordaminekut ja tuge, siis seda ka saab, aga selleks on vaja tööd teha. See on meie kõige tähtsam missioon, valmistada ette Eesti jaoks soodsat pinnast, kujundada Eestile head mainet ning näidata Eestit usaldusväärse partnerina. Siis tuleb ka toetus või huvi palju lihtsamini. Mina olen saavutanud oma tulemused sellega, et hakkasin kõigepealt huvi tundma teiste vastu.

Eile oli Saaremaa-visiidil europarlamendi saadik Tunne Kelam (fotol), hindas siinsetes oludes tehtut ning ütles, et tähelepanu saavutamiseks tuleb huvi tunda ka teiste vastu.

Tunne Kelam, kohtusite Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilastega ja puuetega inimeste esindajatega, kuidas esimesed muljed neilt kohtumistelt on?
Ühisgümnaasiumis olid õpilased väga tähelepanelikud ja asjatundlikud ka oma väärtushinnangutes. Õpilased teadsid vaat et täpselt, kui palju on europarlamendis liikmeid ja kui paljud neist on Eestist.

Gümnasistide küsimused olid sellised sügavamad, nad arutasid rohkem ühiskonna väärtuste üle, näiteks miks Eesti inimesed on mühaklikumad ja ebaviisakamad kui teised eurooplased. Minu sõnum neile oli see, et iga inimene on sisemiselt potentsiaalselt rikas. Kui sa oled oma individuaalsed väärtused avastanud, siis pead oskama neid ka jagada.

Puuetega inimeste kojas oli väga liigutav ja tõsine kohtumine. Seal räägiti, kuidas tänu eurorahale olid inimesed saanud tööd ning organiseeriti Randvere õppekeskus. Edaspidine on praegu lahtine, sest protsess on käima lükatud, aga pole teada, kas tegevust rahastatakse ka tulevikus.

Minu meelest tehakse siin Saaremaa tingimustes väga head tööd. On olemas kindel arusaamine, et puuetega inimesed ei ole mingi erikategooria, kes peaks olema ühiskonnast kõrvale jäetud. Võib ju küsida, et kes on siis puueteta? Näidake, kes on täiuslik - selliseid inimesi pole olemas.

Eestist vaadates on Euroopa Liit ikka natuke üks segane asi. Ühelt poolt meile tundub, et seal on hea olla, aga samas kirtsutame me nina nõudmiste peale, mis sealt tulevad.
Meie olek seal on pool sellest, mis me siin ise oleme. Ega seal ja siin pole suurt vahet - seal tehakse EL-i tervikuna puudutavaid otsuseid nii, nagu me selleks oleme ise nõusoleku andnud.

Meie asi ongi saada EL-is täiskasvanuks, et me ei vaataks nagu koolilapsed õpetajate toa poole, kust direktorilt tulevad korraldused, aga me ise ei saa midagi teha. Me võime nende peale itsitada või neid ignoreerida, aga meie oleme objektid ja nemad otsustavad.

Meie asi on jälgida, et otsused oleksid mõistlikud ja lähimuspõhimõtet arvestavad, mida on ka uues reformilepingus rõhutatud. See tähendab, et asju tuleb otsustada kõigepealt kõige madalamal tasandil. Kui madalam tasand ei tule sellega toime, siis tuleb riigi tasand ja alles siis EL-i tasand.

Kui me vaatame, et enne Euroopa Liiduga liitumist tulid uued nõuded koolisööklatele ja väikepoodidele, mis oli tulemus - väikepoode pandi hulgaliselt kinni. Võitsid suured konkurendid. Me püüdsime asju lahendada saksa täpsusega ning saime kasu asemel kahju.

Mida annab Brüsselis nii olulisena tunduv dokument - Lissaboni leping - Eestile?
Lissaboni leping on Euroopa põhiseaduse leppe uuendatud ja lühendatud variant, milles on väikeriikide huvides see, et otsuste tegemine oleks kiire ja paindlikum - mitte jäik ühehäälsus, vaid otsuseid võib teha kvalifitseeritud häälteenamusega. Siiani on palju takerdunud selle taha, et kui üks riik on vastu, kas või mingi tüli tõttu teise või kolmandaga, ei saa edasi minna.

Teiseks on seesama lähimuspõhimõte, mis on Lissaboni lepingus selgelt väljendatud, Euroopa parlamendi suurem roll, seega ka Euroopa kodanike suurem otsustusõigus. Euroopa parlament saab olema edasiste otsustamiste kaasautor. Siis on Euroopa põhiõiguste harta, mis on reformilepingu üks osa. Selles on muide ka väljaastumise õigus Euroopa Liidust, mida siiani kirjas ei olnud. Viimane on meile tagatiseks, et Euroopa Liit ei muutu Nõukogude Liiduks, kus on mingi tsentraliseeritud võim.

Meil on tihti juttu olnud, et Eesti ei jõua ära kasutada neid miljoneid, mis meil on võimalik Euroopast saada. Kas me oleme siis nii viletsad?
Me ei ole sugugi nii viletsad. Meil ei ole mõtet ennast küll haletseda. Kolm nädalat tagasi ma tõin Eestisse Euroopa parlamendi regionaalarengu komisjoni, mille liige ma olen. Selgus, et Eesti on üks paremaid euroraha kasutajaid.

Väga harva on Euroopa Liidus selliseid juhtumeid, kus nii hästi on raha kasutatud. Meile öeldi, et oleme üllatavalt enesekriitilised, väga realistlikud ning seda, et oma puudusi esile tuuakse, pole kuskil mujal kuuldud.

Kuidas on selle regionaalse arenguga - ühelt poolt oleme tublid ja saame hakkama, teiselt poolt - väikesed vallad liituda ei taha ning samas ei jätku neil ei majanduslikku ega vaimset potentsiaali. Kas Euroopas 350-pealist haldusüksust üldse arvestatakse?
Arvestab oma riik, Euroopal ei ole sellega midagi tegemist. Euroopal on ükskõik, kui suured või väikesed on meie omavalitsused. Küsimus on meie oma riigi haldussuutlikkuses. See on meie oma asi.

Kas europarlamendi teistest maadest saadikutele läheb üldse korda, mis siin pisikeses Eestis toimub?
Kui Eestil on vaja kordaminekut ja tuge, siis seda ka saab, aga selleks on vaja tööd teha. See on meie kõige tähtsam missioon, valmistada ette Eesti jaoks soodsat pinnast, kujundada Eestile head mainet ning näidata Eestit usaldusväärse partnerina. Siis tuleb ka toetus või huvi palju lihtsamini. Mina olen saavutanud oma tulemused sellega, et hakkasin kõigepealt huvi tundma teiste vastu.

Intervjuu: tegemata haldusreformiga on kaotatud miljardeid

2008-05-13

Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar esitas laupäeval Pärnus erakonna volikogule Eesti majanduse päästmise programmi, mis alampalga ja riigiametnike palkade külmutamise kõrval sisaldab haldusreformi, mille radikaalsem variant jätaks Eestisse alles 15-17 omavalitsust.

Mart Laar, ütlesite oma ettekandes, et kriis majanduses on käes ja Eestis olukord niivõrd hull, et sunnib tegema radikaalseid muudatusi.

Rahvas ootab, et poliitikud ütleksid keerutamata ja ilustamata, rahulikult ja selgelt välja selle, mis meie majanduses toimub, milline on praegune olukord. Muidugi tuleb öelda, et Eesti on olnud oma arengus kõige edukam üleminekuriik mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas.

Peab aga tunnistama, et õiged otsused, mis on toonud riigile edu, on tehtud kriisiaastatel. Vajalikud otsused on peaaegu alati ebapopulaarsed ja normaalsetel aegadel vajalikke otsuseid ellu viia on ebanormaalselt raske, tihtipeale lausa võimatu.

Seetõttu tehakse need tavaliselt raskel ajal. Nii ongi tagantjärele vaadates Eestile edu toonud otsused vastu võetud 1991. ja 1992. aasta kriisist lähtudes, samuti olukorras, mis tekkis 1999. aastal Vene turgudel toimunu tagajärjel. Just sel ajal tehtud raskete otsuste järel on saabunud majanduse tõusuperiood.

Neil tõusuperioodidel ehk headel aegadel puudub raskete otsuste järele vajadus.

Meil on kogemus, mida toob kaasa raskete otsuste järel saabunud majanduse tõusuperiood. Nagu ka teiste riikide kogemus näitab, on kiire kasvu aeg, kus majandus kasvab üle kümne protsendi, kõige ohtlikum. Sest valitsused saavad oma kätte palju raha ega oska seda tihtipeale kuigi mõistlikult kasutada.

Eestis läks nii aastatel 1997-98, kui arvati, et majanduse kiiire kasv on igavene, ja koostati ülioptimistlikke eelarveid. Samuti läks viimasel kolmel-neljal aastal.

Nüüd peame tunnistama, et maailm on radikaalselt muutnud. Iga katse seda ignoreerida viib raskete ja negatiivsete tagajärgedeni.

Tegite ettepaneku omal ajal tegemata jäänud haldusterritoriaalne reform uuesti käsile võtta.

Meie ettepanek on pöörduda tagasi nende arutelude juurde, mis 2001. aastal koalitsiooni eriarvamuste tõttu lõppesid. Eesti on kaotanud miljardeid kroone reformi omaaegse tegamata jätmise tõttu.

Kindlasti tuleb reform teha kogu Eestis ühtlaselt, teha keskselt ja arutleda kahe tee üle. Üks on kihelkondlikust printsiibist lähtuvalt, mille kohta oli omal ajal minister Tarmo Looduse esitatud plaan. See vähendaks praegu 220ni ulatuvat omavalitsuste hulka 58-60ni. Teine, radikaalsem plaan lähtub maakondlikust baasist, mis tähendab, et Eestisse jääks 15-17 omavalitsust.

Arvan, et koalitsioon võiks kõigepealt otsustada, et teeme selle reformi, ja siis selgub debattides, kumb variant on sobivam.

Oluline on astuda otsustav samm ja panna alus tugevate omavalitsuste tekkele, mis suudaksid olla riigile korralikuks partneriks.

Maavalitsuste kaotamisest te seekord ei rääkinud, aga kui Isamaaliit varem võimul oli, siis oli teil selline kava.

Kui vaadata haldusterritoriaalse reformi ühte varianti, siis maavalitsusi ei likvideerita, see küsimus laheneb iseenesest.

Märkisite sedagi, et ministreid on Eestis liiga palju.

Kogu meie riigiaparaadi efektiivsuse ja suuruse läbivaatamine oleks asjakohane. Vaadates riigi püsikulutusi, tuleb tunnistada, et oleme võtnud endale suuremaid kulutusi, kui Eesti riik suudab kanda. Kui tahame investeerida nendele aladele, mida tulevikku vaadates oluliseks peame, näiteks haridusse, tuleb meie riigiaparaadi suurus ja kulutused kriitiliselt üle vaadata.

Olen seda korduvalt öelnud ja pakkusin jätkuvalt välja, et pärast järgmisi valimisi peaks valitsuses olema kaks ministrit vähem, kuid kindlasti on teisigi võimalusi töö efektiivsemaks korraldamiseks.

Aeg "nõidusunest" ärgata

2008-05-13

On öeldud, et edukad on riigid, kes näevad kriisides või tagasilöökides mitte üksnes ohte, vaid ka uusi väljakutseid. Eestil on see seni õnnestunud. Just suutlikkus langetada 1991.-1992. ning 1999. aasta kriiside ajal ebapopulaarseid, kuid vajalikke otsuseid, on olnud aluseks Eesti edule. Julgus on pannud Eesti kasvama kiiremini, kui see on õnnestunud ühelgi teisel üleminekuriigil. Edul on aga ka uinutav toime. Nii tundus Eestilegi korraga, et 12% majanduskasv võib kesta igavesti.

Riigile laoti arvukalt kohustusi, mida on võimalik kanda lühiajaliselt kiire majanduskasvu tingimustes, kuid majanduse jahtudes võivad osutuda raskeks koormaks. Nii ongi Eesti endalegi ootamatult sattunud probleemide ette, mis nõuavad kiiret ja otsustavat reageerimist. Eesti majandusele uue hingamise andmiseks peaksime ka meie neis võimalust nägema. Võimalust omada taas julgust langetada tulevikku vaatavaid otsuseid, mis Eestit kiiremini edasi viiksid.

Esimesed otsused on juba tehtud. Valitsus kavatseb lõpetada 15. maiks töö 2008. aasta negatiivse lisaeelarvega ning see riigikogu poole teele saata. Veelgi suurem väljakutse on aga 2009.-2012. aasta eelarvestrateegia kokkutõmbamine.

Erinevate arvutuste kohaselt 7-10 miljardi kroonini ulatuv kärbe on sedavõrd suur, et eelarve tegelike võimalustega vastavusse viimiseks ei piisa administratiivkulude kärpimisest, vaja on rohkem kokku tõmmata, see omakorda eeldab koalitsioonilepingu avamist. Kuigi koalitsioonilepingu lubaduste kriitiline läbivaatamine võib viia mitme seal kirja pandud programmi ja investeeringu edasilükkamiseni, toob selle avamine kaasa ka võimaluse vaielda läbi ning positiivse otsuse korral sisse kirjutada Eestile olulised reformid, milles 2007. aastal kokkuleppele ei jõutud, kuid vajadus nende järele on järjest möödapääsmatuks muutunud.

Reformide teostamisest on pikka aega räägitud, viimaste aastate majanduskasv on uuendamistahet tunduvalt vähendanud. Aeg on «nõidusunest» ärgata ning taas tegutsema asuda.

Eesti esimeseks ülesandeks on vähendada inflatsiooni ning minna 2011. aastaks üle eurole. Selleks tuleb järgida konservatiivset eelarvepoliitikat ning hoida eelarve tasakaalus. Nende eesmärkide saavutamiseks teeb IRL ettepaneku külmutada kolmeks aastaks riigiasutuste ning nende allasutuste tööjõu- ning majandamiskulud 2008. aasta tasemel.

Riigiasutuste palgasüsteem tuleb muuta läbipaistvaks, kaotades kõikvõimalikud lisatasud. Palgad - ka riigikogu ja valitsuse liikmete palk - tuleb lahti siduda keskmise palga tõusu kaudu toimuvast automaatsest kasvust ning läbi vaadata eripensionide süsteem. Mitte kehtestada enam uusi eripensione. Kõik need sammud annavad võimaluse riigiaparaadi, kaasa arvatud valitsuse suuruse vähendamiseks.

Pidurdamaks kulude kasvu, tuleb lähiaastateks külmutada koalitsioonileppest välja jäävate rahaliste kohustuste võtmine valitsuse poolt. Paraku tuleb kriitiliselt läbi vaadata ka koalitsioonileppes antud lubadused ning edasi lükata nendest mitme täitmine. Kriitiliselt tuleb üle vaadata ka paljud varasematel aastatel käivitatud programmid, uurides, kas need ikka aitavad neid, kelle toetamiseks need ametlikult on määratud.

Lahendus tuleb leida mõne suurema omavalitsuse ekstensiivsest laenupoliitikast tulenevatele probleemidele. Vastutustundetu kohustuste võtmine võib saada ohtlikuks neile omavalitsustele endile, ohustades ühtlasi riigieelarve tasakaalu. Kokkuvõttes peab valitsus seadma eurole 2011. aastal ülemineku endale prioriteediks, koostades selleks konkreetse tegevuskava. 2007. aasta ebaõnnestumine on Eestile juba kalliks maksma läinud, arvestades mitme Kesk- ja Ida-Euroopa riigi pääsu eurotsooni, tähendaks uus ebaõnnestumine 2011. aastal Eestile tõsist tagasilööki.

Eelarvekulutuste kärpimisest üksi ei piisa. Tulevikku suunatud kokkuhoiu saavutamiseks on vaja muuta kogu riigihaldus tõhusamaks. Kesksel kohal seisab siin haldusterritoriaalne reform. 2001. aastaks kavandatud reformi sumbumine erakondade vastuoludesse on üks suuremaid läbikukkumisi selle aastatuhande Eestis, mis on meile maksma läinud miljardeid kroone. Eesti ei vaja kahtsadat nõrka omavalitsusüksust, vaid tugevaid omavalitsusi, mis omaksid nii rahalist kui vaimset potentsiaali riigile tõeliseks partneriks tõusta.

Teostamata haldusterritoriaalne reform pärsib teisi olulisi uuendusi, nagu koolivõrgu või tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi nüüdisajastamine. Suuremad ja tugevamad omavalitsused suudaksid tõhusamalt tegutseda tõukefondide vahendite kasutamisel, neid mitte laiali pihustades, vaid prioriteetidele kontsentreerides.

Valida võib seejuures kahe variandi, kas kihelkondlikust printsiibist tulenevalt 58-60 või maakondlikust alusest lähtudes 15-17 omavalitsuse vahel. Igal juhul tuleb kavandatud reform ellu viia ühtse plaani alusel ning korraga kogu Eestis.

Valitsemise efektiivsemaks muutmise ning liigsete kulude kärpimise kõrval on oluline astuda samme Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmiseks ning investeeringute suurendamiseks. Riigi sekkumise suurendamine või majanduse kunstlik turgutamine eelarve vahenditega pole seejuures lahendus. Pearõhk tuleb panna soodsa keskkonna tagamisele ettevõtlusele ning ekspordi toetamisele. Selleks tuleb loobuda kiusatusest lappida eelarvet uute maksude kehtestamise või vanade tõstmise teel.

Eesti maksukoormus tuleb hoida madalal, vähemalt 2008. aasta tasemel. Majanduse elavdamiseks on riigi käsutuses siiski mitmeid vahendeid. Võtkem kas või jätkuvalt riigi omanduses olevad suured ettevõtted.

Muutmaks ettevõtteid efektiivsemaks ja läbipaistvamaks, teeb IRL ettepaneku suuremate riigi osalusega äriühingute aktsiate börsil noteerimiseks, mis võiks toimuda järgmistel tingimustel: börsile viiakse eeskätt äriühingud, mis vajavad oma tegevuse laiendamiseks lisakapitali; riik müüb vähemusosaluse, säilitades börsile minekul enamusaktsiad; noteerimiseks vajaliku aktsionäride ringi tekitamiseks viiakse läbi avalik pakkumine kõigile võrdsetel tingimustel.
Kindlasti ei tohi riik loobuda investeeringutest ettevõtluse arenguks vajalikku infrastruktuuri.
Suurte infrastruktuuriobjektide ehitamisse tuleb kaasata senisest julgemalt erakapitali. Riigi käsutuses on vahendeid, et parandada info ja kommunikatsioonitehnoloogia sektori ekspordivõimet, aidates näiteks kaasa E-riigi lahendustele ekspordi toetamiseks.

Ettevõtetele tuleb anda vabaks e-valitsuse lahenduste intellektuaalse omand. Eesti vajab laiemalt tõhusa tööstuspoliitika loomist. Me ei saa oma majandusest välistada ühtegi sektorit - ei turismi ega transiiti, nende arendamiseks tuleb riigil ettevõtjatega ühiselt lahendusi otsida.

Tegutsedes Eesti majanduse hetkeprobleemide lahendamisel, peab meil jätkuma julgust vaadata tulevikku, et tagada Eestile jätkusuutlik areng. See eeldab tähelepanu keskendamist haridusele. Parim majanduspoliitika on tõhus hariduspoliitika. Haridus ja innovatsioon peavad saama Eesti prioriteediks mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Vaid see võimaldab astuda samme üleminekuks teadmismahukale tootmisele ning reageerida operatiivselt muutustele maailma majanduses. Selleks tuleb hoida haridust ning teadus- ja arendustegevust prioriteedina.

Kokkuhoiumeetmed eelarves ei tohi puudutada teadus- ja arendustegevuseks ette nähtud summasid. Samas tuleb kvaliteedinõudeid haridussüsteemis, eriti selle kesk- ja kõrgtasemel oluliselt suurendada. Rohkem tähelepanu tuleb pöörata rakendusharidusele ning reaalaladele, murrangu saavutamiseks kutseharidussüsteemis tuleb selle arengusse senisest rohkem haarata ettevõtjaid.

Laias laastus on kõige tähtsam investeerida inimesse, toetada tema huvi end täiendada ning õppida. IRL on pikka aega rääkinud vajadusest vabastada erisoodustusmaksust tasemeharidus. Nüüd on aeg see samm lõpuks astuda.

Pakutud muudatused koalitsioonileppesse pole iseenesest ei revolutsioonilised ega uudsed. Kõigist neist on juba aastaid räägitud. Probleem on vaid see, et asi ongi seni rääkimisega piirdunud.

2009.-2012. aastate eelarveprognoos ei võimalda õnneks Eestil enam endist viisi jätkata. Aeg on muudatusteks küps, vaja on vaid julgust. Loomulikult võib üritada pead jaanalinnu kombel liiva alla peita ning vaikselt edasi elada. Esialgu ei juhtukski ilmselt midagi erilist, kuidagi tiksuks meie majandus endiselt edasi.

Peagi siseneks Eesti aga pikemasse stagnatsiooni, mis iseloomustab mõnda teist Euroopa Liidu uut liikmesriiki ning mis Portugali kogemuse kohaselt võib üsna pikka aega kesta. Vajalike sammude astumine eeldab laia arutelu Eesti tuleviku üle. Loodan, et Isamaa ja Res Publica Liidu esitatud ettepanekud aitavad selle tekkele kaasa.

Töösuhete paindlikkus kui pettekujutlus

2008-05-09

Töölepinguseaduse eelnõu pidas tuleristsed tööandjate ja töövõtjate esindajate sõelumise käigus hästi vastu. Treenitud naeratuste saatel kaamerate ja mikrofonide ees öeldud repliigid stiilis «Eelnõust võidavad kõik», «Kõik tööandjate jaoks oluline on alles» või «Eelnõu on varasemaga võrreldes töötajasõbralikum» peaksid rääkima iseenda eest.

Kui võrrelda neid väljaütlemisi sotsiaaldemokraat Eiki Nestori hinnanguga, et uus seadus ei pea vastu üle kümne aasta, siis võib muidugi kiuslikult küsida, kas sotsidega tugevat hingesugulust tundvate ametiühingute esindajate väljaütlemised olid ikka siirad. Aga algav parlamendiarutelu lisab uut infot ja annab osapooltele võimaluse uuteks seisukohavõttudeks.

Suhetes vähe muutust

Töölepinguseaduse eelnõu 51 lehekülge teksti ja 106 lehekülge seletuskirja on paberihulk, mida meie 600 000 palgatöölise enamik läbi ei loe.

Erinevalt perekonnaseaduse eelnõust, mida hoolega analüüsisid nais-, mees- ja pereorganisatsioonid, pole ka samavõrra suurt organisatsioonide ringi, keda tööturg paeluks. Seetõttu kujuneb inimeste enamiku arusaamine ajakirjanduses öeldud seisukohtade pinnal.

Eelnõu iseloomustamiseks on kõige sagedamini kasutatud väljendit «töösuhete paindlikkus». Veidral moel pühendab seletuskiri paindlikkusele ainult lehekülje teksti. Konstateeritakse, et «tööõiguse paindlikkust on keeruline mõõta ja päris ühtset moodust selle hindamiseks ei ole». Vaat siis paindlikkust!

Kõige lihtsam on seda nähtust kirjeldada ajalise paindlikkuse kaudu. Kindlasti õnnestuks meil tuua ettevõtetesse ja äridesse lisaks inimesi, kui tööandjaga oleks lihtsam leida osalise tööajaga töötamise lepet. Tööjõupuuduse tingimustes on asjade selline areng mitte ainult inimese, vaid ka ühiskonna huvi.

Paraku on olemasolevat seaduseteksti lugedes («Avalikes huvides ei ole määrata ega piirata töö tegemise aega ega muid lepinguosaliste eraõiguslikke kokkuleppeid») raske eeldada, et tänasega võrreldes midagi muutuks. 2007. aastal oli meil osaajaga töötajaid 8,2, Euroopa Liidus keskmiselt 18,2 protsenti.

Eelnõu seletuskirjas on näited naaberriikide töösuhete jäikuse/paindlikkuse kohta. Paraku ei ole need sugugi innustavad. Bulgaarias, Ungaris ja Tšehhis on näiteks tööhõive jäikuse indeks umbes kaks korda madalam kui Eestis - seega on tööturg seal formaalselt paindlikum. Samas pole hõive neis riikides meie omast suurem jms.

Ilmne kaotus

Palgatöötajate põhiosa huvitab kõige rohkem ikkagi vallandamisega kaasnev hüvitis. Selle koostajate poolt oleks aus peamise muudatuse sisu selgelt välja öelda: tööandja maksab senise 2-4 kuu vallandamishüvitise asemel tulevikus ainult ühe kuu hüvitise. Töötaja seisukohast ei saa seda mingi trikiga nimetada positiivseks muutuseks.

Seejärel on võimalik taotleda töötuskindlustuse hüvitist ja viimase tõus on loomulikult hea uudis (esimese 6 kuu jooksul senise 50% asemel 70% varasemast palgast, järgneva 6 kuu jooksul senise 40% asemel 50%).

Kuid arvuta, kuidas sa arvutad, töötuskindlustuse hüvitise tõus ei korva koondamishüvitise kärpimisest tulenevat kaotust.

Samas ega ühiskonnas ole mingeid märke, et töölepinguseaduse isa ja ema (ministrid Lang ja Maripuu) muutuksid Eestimaal niisama ebapopulaarseks nagu Peter Harz Saksamaal (Volkswageni kontserni personalidirektori Harzi juhitud komisjoni ettepanekute järgi karmistati aastail 2003-2005 märkimisväärselt saksa tööturupoliitikat).

Eelnõus olevate positiivsete muutuste loend pole sugugi lühike (tõuseb töötuskindlustuse hüvitise määr, samuti töötutoetuse tase, hüvitist 40% palgast hakkavad saama omal soovil lahkunud jms). Muudatustest võidavad ka omavalitsused, sest vähenevad toimetulekutoetuste maksmise kulud (suurim toimetulekutoetuse saajate rühm on töötuga leibkonnad).

Prognoositav töötuskindlustuse hüvitise väljamaksete kasv nõuab töötukassa ressursside suurendamist ja töötuskindlustuse määra tõstmist 2010. aastaks tänaselt 0,9% protsendilt erinevate stsenaariumide järgi 1,1- 2,1 protsendini. Tõus on ette nähtud valdavalt töötajate maksuosa suurendamise varal.

Töövõtja maksukoormuse tõusu põhjendatakse demagoogiliste väidetega, et «töötaja suurem maksukoormus on töötuskindlustuse puhul n-ö normaalne» või «tegelikult tuleb kogu maks niikuinii ettevõtte kassast».

Tühjad lubadused

Normaalne on siiski tööandja suurem maksukoormus. Sellest reeglist eristuvad Kesk- ja Ida-Euroopas ainult Eesti ja Sloveenia. Teiseks väidavad kõik hinnatumad töö ökonoomika käsiraamatud, et sotsiaalmaksu kulude jaotus tööandja ja töövõtja vahel on tinglik, tehniline küsimus.

Tüüpiline väljend, mis selgitab sotsiaalmaksu allikaid: «Tööjõu täiesti elastsusetu pakkumise korral kannavad sotsiaalmaksu täies osas töötajad vähenenud netopalga vormis.» Nii et sotsiaalmaksu jaotus on tehniline küsimus, sisuline tähendus on maksu suurusel, mille kasv kärbib igal juhul töötaja sissetulekut.

Tõsi, õpikust keerukamates teostes tuuakse näiteid juhtudest, millal tööandjad on sunnitud kandma mingi osa neile määratud maksust. Aga need on erandid, mida praegu pole põhjust käsitleda.

Teine töölepinguseaduse eelnõu kiituseks öeldav stampargument on, et «töötud leiavad kiiremini uue töö». Ega ikka leia küll! Me saame veel enne kõnesoleva eelnõu seaduseks saamist teada, kuidas läheb 900 koondataval Kreenholmi töötajal.

Erinevalt paljudest varasematest kollektiivsetest koondamistest on nendega eelnevalt tegeldud, hinnatud nende oskusi ja motivatsiooni, pakutud töökohti Ida-Virumaal, Loksal, Tallinnas jm. Praegune ligikaudne asjade seis on ikkagi selline, et pooltel neist on lootust uuele töökohale, pooled aga kasvatavad tehaseväravate sulgumise järel lühemaks või pikemaks ajaks Narva töötute ridu.

Kõigis Eestimaa paikades lihtsalt pole piisavalt tööd ja töölepinguseadus ei too seda sinna juurde.

Võim ja raha rahvale lähemale!

2008-05-08

Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas tegutsev Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) asutati 2000. aastal eesmärgiga vahendada Euroopa Liidu ja Eesti siseriiklikke toetusi põllumajanduse, kalanduse, metsanduse, toidutööstuse ja muu maaettevõtluse arendamiseks.

Tänaseks on seda tehtud ligikaudu kümne miljardi krooni ulatuses. Aastatel 2007 kuni 2013 peab aga PRIA Eesti maaelu elavdamise huvides suutma maksta erinevaid toetusi rohkem kui 25 miljardi krooni ulatuses. Nende eesmärk on tagada toiduainete hinnastabiilsus ning toiduohutuse ja keskkonnanõuete täitmine.

Erinevate meetmete rakendamiseks peab põllumajandusminister vastu võtma mitukümmend määrust.

Lisaks on PRIA-l väga vastutusrikas, aga mitte kõige meeldivam kohustus Euroopa Komisjoni ees - teostada järelevalvet toetuste seaduslikkuse ja sihtotstarbelise kasutamise üle.

Praegu on PRIA Euroopa Liidu viiekümne makseagentuuri seas kõige odavam ja efektiivsem, kulutades toetuste väljamaksmiseks alla nelja protsendi toetuste kogumahust. Euroopa Liidu teistes riikides on see 6-15%.

Siinkohal peame endalt küsima: kas odava raha eest saab kvaliteetset teenindust? Kuna alati on võimalik paremini, oleme otsustanud PRIA töö ümber korraldada.

Eesti regionaalpoliitika üks peamisi probleeme on riigivõimu lahkumine maakondadest ja avalike teenuste kättesaadavuse halvenemine maal. Enamasti korraldavad riigiasutused töö ümber tsentraliseerimise suunas.

PRIA ümberkorralduste eesmärk on vastupidine - teenindamise ja otsustamise toomine inimestele lähemale. Selleks moodustame regioonid, kuhu anname üle osa Tartus asuva keskuse ülesandeid ja otsustuspädevust, säilitades kõikides maakondades bürood oma seniste ülesannetega. Inimese jaoks tähendab see asjaajamise ja otsustamise muutumist kiiremaks.

Regioonide moodustamisel oleme lähtunud regionaalpoliitilistest eesmärkidest ja ühtlase töökoormuse saavutamise põhimõttest.

Regioonide moodustamine ei ole tööhõiveprojekt ja uusi töökohti luuakse seeläbi minimaalselt. See toimub keskuse töötajate vähendamise arvel, kes hakkavad tööle seitsme maakondliku büroo juures.

Lisaks käivitame PRIA klientide nõukoja, kuhu kuuluvad toetuste taotlejate ja MTÜde esindajad. Nõukoja eesmärk on tagasiside ja ettepanekute saamine paremaks teenindamiseks ning toetusesaajate tõhusam kontroll PRIA tegevuse üle.

Oluline roll PRIA arengus on ka erinevate e-teenuste arendamisel. Internetipanka kasutame aeg-ajalt vist kõik, tuludeklaratsioonegi täidavad paberil väga vähesed.

Viimaste aastatega on PRIA e-teenustesse oluliselt panustanud. Hea näide on tänavukevadised loomatoetused, kus iga viies loomapidaja oma taotluse e-PRIA kliendiportaali vahendusel teele saatis.

Järgmisel aastal on PRIA prioriteet pindalatoetuste internetti viimine ning e-PRIAst igati nüüdisaegse kliendikeskkonna kujundamine. E-PRIAs näevad kõik enda taotluste ajalugu - mis seisus parasjagu mingite taotluste menetlemine on - ning muud olulist infot.

Selline keskkond teeb põllumeeste elu ja asjaajamise lihtsamaks ja kiiremaks ning aitab vältida paberimajanduses tekkida võivaid vigu.

PRIA tegevuse eesmärk on tegelikult palju laiem kui ainult majandusliku tegevuse toetamine. Käesoleval aastal avasime külaelu arengu meetme, millega toetasime erinevate mittetulundusühingute ja seltside kaudu rohkem kui saja miljoni krooniga kultuurimajade ja spordiväljakute investeeringuid maal.

Seega on põllumajandusministeerium suurim külakultuuri toetaja Eestis. Taotluste vähesuse tõttu jäi nelikümmend miljonit krooni kasutamata, kuid selle lisame järgmise vooru rahadele. Loodetavasti on informatsioon toetuste taotlemise võimalustest jõudnud kõikidesse valdadesse ning aktiivsed kohaliku elu eestvedajad pakatavad ideedest.

Põllumajandusministeerium kavatseb ka tulevikus hoolitseda selle eest, et maapiirkondades oleks haritud tööjõud ja paraneksid kultuursed vaba aja veetmise võimalused. Selleks kutsun inimesi suhtuma PRIAsse kui võimalusse - mitte kui bürokraatiamasinasse.

Võim ja raha rahvale lähemale!

2008-05-03

Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas tegutsev Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) on asutatud 2000. aastal eesmärgiga vahendada Euroopa Liiduja Eesti siseriiklikke toetusi põllumajanduse, kalanduse, metsanduse, toidutööstuse ja muu maaettevõtluse arendamiseks. Tänaseks on sellel eesmärgil vahendatud ligikaudu kümne miljardi krooni ulatuses toetusi. Aastatel 2007-2013 peab PRIA suutma Eesti maaelu elavdamiseks maksta üle 25 miljardi krooni toetusi.

Erinevate meetmete rakendamiseks peab põllumajandusminister vastu võtma mitukümmend määrust. Toetuste maksmise eesmärk on toiduainete hinna stabiilsus ning toiduohutuse ja keskkonnanõuete täitmine. Lisaks on PRIA-l väga vastutusrikas, aga mitte kõige meeldivam kohustus Euroopa Komisjoni ees - teostada järelevalvet toetuste seaduslikkuse ja sihtotstarbelise kasutamise üle.

Praegu on PRIA Euroopa Liidu viiekümne makseagentuuri seas kõige odavam ja efektiivsem, kulutades toetuste väljamaksmiseks alla nelja protsendi kogu toetuste mahust. Euroopa Liidu teistes riikides on see protsent 6-15. Siinkohal peame endalt küsima - kas odava raha eest saab kvaliteetset teenindust? Kuna alati on võimalik paremini, oleme otsustanud PRIA töö ümber korraldada.

Otsustamine ja teenindus maakondadesse

Eesti regionaalpoliitika üks peamisi probleeme on riigivõimu lahkumine maakondadest ja avalike teenuste kättesaadavuse halvenemine maal. Enamasti korraldavad riigiasutused töö ümber tsentraliseerimise suunas. PRIA ümberkorralduste eesmärk on vastupidine - teenindamise ja otsustamise toomine inimestele lähemale. Selleks moodustame regioonid, kuhu anname üle osa Tartus asuva keskuse ülesandeid ja otsustuspädevust, säilitades kõikides maakondades bürood oma seniste ülesannetega. Inimese jaoks tähendab see asjaajamise ja otsustamise muutumist kiiremaks.

Regioonide moodustamisel oleme lähtunud regionaalpoliitilistest eesmärkidest ja ühtlase töökoormuse saavutamisest. Nii hakkab Pärnu-Saare regiooni keskus paiknema Pärnus. Regioonide moodustamine ei ole tööhõiveprojekt ja uusi töökohti luuakse minimaalselt ning see toimub keskuse töötajate vähendamise arvelt. Tööle hakkavad nad seitsme maakondliku büroojuures.

Lisaks käivitame PRIA klientide nõukoja, kuhu kuuluvad toetuste taotlejate ja MTÜ-de esindajad. Nõukoja eesmärk on tagasiside ja ettepanekute saamine paremaks teenindamiseks ning toetusesaajate tõhusam kontroll PRIA tegevuse üle.

PRIA teenindab kogu maaelu

PR1A tegevuse eesmärk on palju laiem kui ainult majandusliku tegevuse toetamine. Käesoleval aastal avasime külaelu arengu meetme, mille raames- toetasime erinevate mittetulundusühingute ja seltside kaudu rohkem kui saja miljoni krooniga kultuurimajade ja spordiväljakute investeeringuid maal. Seega on põllumajandusministeerium suurim külakultuuri toetaja Eestis. Taotluste vähesuse tõttu jäi küll nelikümmend miljonit krooni kasutamata, kuid selle lisame järgmise vooru rahale. Loodetavasti on informatsioon toetuste taotlemise võimalustest jõudnud kõikidesse valdadesse ning aktiivsed kohaliku elu eestvedajad pakatavad ideedest.

Põllumajandusministeerium kavatseb ka tulevikus hoolitseda selle eest, et maapiirkondades oleks haritud tööjõud ja paraneksid kultuursed vaba aja veetmise võimalused. Selleks kutsun inimesi suhtuma PRIA-sse kui võimalusse, mitte kui bürokraatiamasinasse.

Enamasti korraldavad riigiasutused töö ümber tsentraliseerimise suunas. PRIA ümberkorralduste eesmärk on vastupidine - teenindamise ja otsustamise toomine inimestele lähemale.

Nüüd on aeg kokku hoida

2008-05-03

Majanduses on rasked ajad ja pingelised on nii perekondade, ettevõtete, kui ka riigi eelarved. Veel ei mõjuta üldine kasvude aeglustumine omavalitsusi. Kogemus aastast 1997 on, et meie maksusüsteemis jõuavad negatiivsed mõjud omavalitsusteni laias laastus aastase viitega.

Hiljutine Konjunktuuriinstituudi uuring näitas, et 54% inimestest on hakanud toidu arvelt kokku hoidma. Kui ettevõtted, kodanikud ja riik on sunnitud pingutama, et ots-otsaga kokku tulla, on selge, et ka omavalitsused ei jää raskustest puutumata ning peavad mõtlema muutustele, et hakkama saada.

Vahepeal on olnud väga head ajad. Aastatel 2OO1-2008 on omavalitsuste tulud kasvanud sisuliselt kaks korda. Suur raha pealcvool on olnud uinutav ning jätnud mulje, et asjad ongi hästi. Mitmed vallajuhid on mulle kinnitanud, kuidas kõik on kõige paremas korras, ehkki tegevuse ebaefektiivsus ja hea eiu illusiooni haprus on silmaga näha. Võimalikke probleeme eitada eelistavad omavalitsused on ka võimalike rahaliste vapustuste ees kõige kaitsetumad. Hakkama saavad need, kes julgevad suurelt mõelda.

Nõustun igati Sakala 8. aprilli juhtkirja mõttega, et omavalitsuste tugevused ja nõrkused saavad alguse rohujuure tasandil - algatuseks tuleb kohapeal loobuda kivistunud arusaamadest ning vaadata kaugemale ametnike ja poliitikute isiklikest huvidest ning öelda jah vabatahtlikule ühinemisele. Hakkama saavad need. kes julgevad suurelt mõelda ja vajaduse korral riskida. See, kui edukalt vald toime tuleb, sõltub ennekõike kohalike inimeste teotahtest.

Heaks näiteks on 2005, aastal ühinenud Saarde ja Tali vald ning Kilingi-Nõmme linn Pärnumaa!. Oodati, et ühine eelarve võimaldaks suurendada investeeringuid ja tõsta omaosaluse võimet projektides. Oodati, et keskkonna-, sotsiaalsfääri ja infrastruktuuri planeerimine toimiks tervikuna. Oodati, et käoks omavaheline kemplemine ja ametnike potentsiaali saaks paremini ara käsutada. Olid ka hirmud - et tekib ääremaastumine. et bürokraatia suureneb, et laenukoormus kasvab, et kaob kogukonna identiteet. Kolm aastat hiljem kokkuvõtteid tehes leiti, et ootused on saanud teoks, aga hirmud pole täitunud. Kolmest liitujast väikseimas. Tali vallas, tagab teenuste kättesaadavuse teeninduspunkt. Toetatakse külakeskusi ja kaubabussi. valla eestvedamisel toimub rohkem ühisüritusi ning toetatakse scltsingute tegevust. Positiivseid näiteid toimunud liitumistest ja praegu aktiivsetest tegutsejatest on veel mitmeid. Ma tean, et nende omavalitsuste pärast ei pea muretsema, sest nad on saanud tugevamaks ja tegutsemisvõimelisemaks.

Omavalitsuste arvu tuleb vähendada

Käisin hiljuti Lätis, et tutvuda sealsete haldusreformi plaanidega ja veendusin, et pead liiva alla peita enam ei saa. Nagu meil, on ka lõunanaabritel probleemiks väikeste omavalitsuste rohkus, kes ei suuda hoida korras infrastruktuure, aidata kaasa majanduse arengule, ega pakkuda elanikele kvaliteetseid teenuseid. Muudatustest on räägitud 15 aastat, nüüd kevadel soovitakse seaduse jõud anda kavale. mis jätaks 525 omavalitsusest alles 112. Regionaalminister tõstis esile, et ehkki omavalitsuste arv väheneb, jäävad senistesse vallakeskustesse alles teeninduspunktid, kus inimene oma asjad aetud saab. Ehk oleme Restis sellele vähe tähelepanu juhtinud - valdade ühinemine võib küll tähendada võimukeskuse kaugenemist, aga mitte seda. et ametniku jutule pääsemiseks peaks hakkama pikemaid reise ette võtma, Eesmärk ei ole vähendada ametnike anu. vaid anda neile võimalus keskenduda senisest enam ja professionaalsemalt oma valdkonnale

Kardetakse. et keskuste tugevnemine jätab liitunud omavalitsuste äärealad veelgi raskemasse olukorda. Mõtleme aga näiteks väikesele vallale koos lootusetult laguneva koolitrajaga. Oma nappide vahenditega jääkski see korda tegemata, suuremate finantsvahenditega omavalitsuses on aga võimalik leppida kokku piirkonna koolide remontimise järjekord. Väikesel linnal või vallal on üksi raske toime tulla

Kutsun omavalitsusi üles raskeid aegu ette nähes kokku hoidnut. Ei ole hilja vaadata enda ümber, et leida partnereid, kellega oma jõud ühendada. See nõuab vaid arusaamist olukorra tõsidusest ja algatusvõimet. Ühinemisprotsessi ettevalmistamiseks on võimalik saada ka tuge Norra toetusrahadest, riik maksab ühinemise korraldamiseks ühekordset rahalist toetust ja on loomulikult valmis vahendama kogemusi ja andma nõu. Juba neli aastat tagasi vastu võetud Korraliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seadus näeb ette, et investeeringute kavades ja toetuste jagamise! tuleks eelistada ühinenud omavalitsusi. Omavalitsusel lasub vastutus seista inimeste huvide eest ja pakkuda neiie kvaliteetseid teenuseid nagu head haridust lastele ja mugavat transporti piirkonna elanikele. Mida väiksem ja nõrgem on vald või linn, seda vastuvõtlikum on ta tagasilöökidele majanduses ja seda raskem on tal raskes olukorras toime tulla. 1-esti 22" omavalitsuse volikogudesse kuulub kokku 311 1 saadikut. Neil on, mille üle mõelda.

Kas koostöö toimib ka tegelikkuses?

2008-04-11

Meeldiv oli hiljuti ajalehest lugeda siinsete äritegelaste arvamust, et linnal ja vallal oleks viim ane aeg ühineda ja nii oma elujärge parandada. Toetan täielikult seda arvamust, kuid kahjuks on ühinemise pooldajate hääl seni veel hüüdjaks hääleks kõrbes.

Kus iganes valla ja linna ühinemine jutuks tuleb, kostab valla poolt kohe ja kiiresti lause, et koostööd saab teha ja tehakse ka ilma ühinemata. Näitena tuuakse küll haridust ,küll muud, kuid rahvale jääb see jutt üsna kaugeks ja arusaamatuks. Tekib ju küsimus, et kui koostööd tehakse siis miks ikka kahe eraldi asuva omavalitsusena. Miks siis mitte juba täiesti koos asju ette võtta ja ära teha?
Et mingi asja toimimist kontrollida, selleks tehakse, katseid ja teste. Ka kahe naaberomavalitsuse koostöövalmidust saab sel moel suurepäraselt kontrollida. Teeme siis samuti ühe testi, mille abil saavad kohalikud elanikud varsti reaalselt kogeda, kas jutt suurepäraselt laabuvast koostööst Põltsamaa linna ja valla vahel on niisama suusoojaks ja ühinemise pooldajate rahustamiseks öeldu või toimib see ka tegelikkuses.

OÜ Põltsamaa Varahalduse juhatus kinnitas hiljuti tegevuskava, mis puudutab linna lähedal asuvate valla külade haaramist linna reoveekogumisalasse. Kava puudutab eelkõige Mällikvere, Võhmanõmme ja Kuningamäe küla elanikke. Tavakeeles tähendaks see, et Põltsamaa Varahaldus rajab linnaga piirnevatesse tiheasustusaladesse vee- ja kanalisatsioonitrassid, mis ühendatakse linna vastava võrgustikuga. Nii saaksid ka valla elanikud, kes lausa linna külje all elavad, endale korraliku trassivee ja toimiva kanalisatsiooni.

Rohkem väravaid maailma

2008-04-08

Eesti on mereriik, selles ei kahtle vist keegi: meie piirist 2/3 on merepiir, meil on Saaremaa, Hiiumaa, Kihnu ja Ruhnu ning terve hulk väiksemaid saari.

Meil on ka kaks igati arvestatavat siseveekogu: Peipsi ja Võrtsjärv. Meri ja järved on meile omased, mistõttu unustame sageli, et tegu on meie rahvusliku rikkusega, mis ei paku meile üksnes silmailu, vaid tal on täita oluline roll ka meie majanduses.

Eesti koha rahvusvahelise konkurentsivõime edetabelis määrab paljuski ära meie infrastruktuuri arengutase.

Eesti vajab korralikke väikesadamaid

Ühe osa Eesti infrastruktuurist moodustavad meie sadamad ja mitte üksnes meist enamikule teada-tuntud Tallinn, Muuga, Paldiski ja Pärnu, vaid ka väikesadamad, mis pakuvad peatumispaika nii naaberriikidest kui ka kaugemalt meid külastavaile jahtidele ja paatidele.

Kaikohti vajab ka meie aastast aastasse üha lisanduv kodumaine väikelaevastik.

Kahjuks vastab vaid mõni meie sadam rahvusvahelistele nõuetele, mis eeldavad tähistatud ja piisava süvisega faarvaatrit, korralikke käisid, võimalust pesemiseks, tankimiseks, elektriühenduseks, toiduainete ostuks, jäätmete ja pilsivee nõuetekohaseks ladestamiseks.

Aeg-ajalt on väikelaeval vaja teha ka pisiremonti või ostapaadivarustust. Mõistagi soovib meile külla saabunud mereturist tunda end sadamas turvaliselt, nautida kohalikku toituja koloriiti.

Vajadus kaikohtade järele kasvab

Mida suuremaks kasvab meie sisemajanduse kogutoodang ja mida kõrgemale tõuseb keskmine palk, seda enam on tulevikus ka neid, kellele ei jää meresõit üksnes helesiniseks unistuseks.

Tekib juurde harrastajaid ja aluseid ning kõik nad vajavad suveks sadamakohta.

Nii kodumaised paadikaupmehed kui ka välismaiste väikelaevade riikitoojad räägivad kasvavast müügist.

Liialdamata võib öelda, et meie väikesadamais pakutavate kaikohtade arv ei kata juba praegu meie sisemaistki vajadust, rääkimata sellest, et oleksime valmis pakkuma nõuetekohast teenust meile merdpidi väikelaevadel saabuvaile külalistele.

60 miljoni krooni eest võimalusi

Sellest nädalast on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses (EAS) avatud väikesadamate toetusprogramm, mille kogu-maht on 30 miljonit krooni ja mille kaudu on kõigil asjahuvilistel võimalus saada ühe sadama kohta kuni 3 miljonit krooni toetusraha eeldusel, et omalt poolt leitakse sadama rajamiseks või arendamiseks samaväärne rahasumma.

Koos riigi toetusrahaga investeeritav 60 miljonit krooni või-

maldab korda teha mitmeid praegusi, aga rajada ka täiesti uusi väikesadamaid. Kui see toetusprogramm leiab aktiivset rakendust, saab sellele planeerida ka jätku.

Usun, et Eesti rannavetes, ka meie kahe suurjärve kallastel on küllalt ettevõtliku vaimuga ja ettenägelikke ettevõtteid ja omavalitsusi, kes üksinda või ühiste jõududega haaravad pakutud toetusprogrammist. Täpsemaid seletusi ja tegevusjuhiseid saab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest.

Väikesadamad elustavad ranniku

Seal, kus on sadam, seal on aegu olnud ka elu, sinna tekivad uued töökohad, seal avanevad uued ärivõimalused, kasvab piirkonna konkurentsivõime ja areneb turism.

Loodan väga, et väikesadamate toetusprogramm leiab aktiivset käsutust ning sadamaisse investeeritud raha aitab meil parandada ja tugevdada Eesti kui külalislahke ja arenenud mereriigi mainet.

Eesti rannik peab olema tihedalt kaetud kaunite ja nüüdisaegsete väikesadamatega.

Ministri tähelepanekuid Valgamaa visiidist

2008-04-03

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts jagas Valgamaa visiidi järel oma muljeid. Minister rõhutas kruusateede korrastamise ja Valga-Riia rongiliini kiire käikupaneku tähtsust. Esmatähtis on aga tema meelest Tartu-Valga raudteelõigu remont.

Hea uudis Valgamaalt

«Hea uudis on kahtlemata see, et kolm omavalitsust - Tõrva linn ning Helme ja Põdrala vallad - peavad ühinemiskõnelusi. Ja et ühinemismõte on tekkinud kohapeal. Paljud asjad jäävad selle taha, et omavalitsusi on liiga suur hulk ja igaüks neist peab suhtlema riigiga.»

Olulisim

«Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi jaoks on Valgamaal hetkel tähtsaim Tartu-Valga raudteelõigu remont, mis peab lõplikult valmima 2009. aastal. Raha asendusbussidele käimapanekuks tuleb.»

Rongiga Riiast ja Riiga

«Minu teada on läbirääkimised reisirongiliikluse käivitamiseks Riia ja Valga vahel lõppjärgus. Juhul kui need on takerdunud lätlaste reisijateveo eeskirja tõlkimise taha, tuleb dokumendid kärmelt tõlkida. Rong Riia ja Valga vahel peab liiklemist alustama nii ruttu kui võimalik.»

Ühistransport

«2008. aasta seis on teada - Valgamaal on puudu 1,24 miljonit krooni. Ka mõnel teisel maakonnal jäi dotatsiooni puudu ja «sabasid» üles. Loodame need koondada aprillis-mais ja siis otsustada, milline lahendus tuleb. Keerulisem on see, mis järgmisel aastal saab, sest liinide riigihanked on käimas ja hinnad tõusnud.

Hankeotsuseid tehes tuleb maavalitsusel jälgida, et liiga palju liine ei jääks ühe vedaja opereerida. Hetkel on üle 90% Valgamaa liinidest GoBusi käes. Vajalik on omavalitsuste ja maavalitsuse sisuline koostöö - näiteks õpilasliinide osas. Tuleb välja selgitada, mida reisijad liinivõrgust arvavad.»

Kaugliinid

«Rahvusvahelistel bussiliinidel ei ole riigisisest reisijateveo õigust, kui kahe tunni raadiuses väljub samast peatusest doteeritud riigisisene bussiliin. See tähendab, et Riia-Tartu buss ei saa reisijaid Valga ja Tartu vahel vedada, kui lähedane väljumisaeg on bussiliinil, mis riiklikult doteeritud ja samuti kahe linna vahel sõidab.

Luba sõitjate vedamiseks Tartu ja Valga vahel on juba eraldatud ning huvi korral saavad selle need reisid, millele vahetult ei eelne ega järgne riigisisest doteeritud bussiliini.»

Eesti-Läti koostööprogramm

«Tegu on laiaulatusliku programmiga piiriäärsete alade ühiseks arenguks. Toetatakse koostööd, mis arendab piiriregioonide sidusust ja konkurentsivõimet ning kogukondade aktiivsust ja jätkusuutlikkust. Sinna saab ja tuleb esitada nii palju projekte, kui on võimalik.»

Teed ja teehoiukava

«See, et Kagu-Eestis tervikuna on kruusateid keskmisest enam ja et siin ollakse nendega hädas, on teada. Lahendust ei tule sellele enne, kui valitsus kinnitab uue teehoolduskava, mis oli juba oktoobris enam-vähem valmis ja laua peal.

Uus teehoiukava on põhjustanud väga tuliseid vaidlusi valitsuse tasandil, selle otsuse ajakadu on juba kuus kuud. Ma leian, et teedeehitusse peaksime märksa rohkem panustama.

Kiusatus on teha nn Euroopa suuri teeprojekte. Rumal oleks neid Euroopa rahasid kasutamata jätta, kuid kui neli miljardit kütuseaktsiisi arvestatakse suurte teedeprojektide sisse, siis sisuliselt võiksime ülejäänud teede osas igale autole panna peale kohustuse omada turvavöö kõrval ka labidat.

Hetkel ei ole veel midagi hullu, 2008. aasta osas peavad teedevalitsused lähtuma kehtivast teehoiukavast pluss Euroopa suurtest projektidest.»

Kruusateede programm

«On olemas idee teha eraldi kruusateede programm, kus kasutataks kohalikke ja märksa odavamaid materjale. Ma ei taha sellest veel rääkida ega lootusi anda. Valimiste eel lubasid paljud kruusateedega midagi otsustavat ette võtta, kuid nüüd pole majandusministrit toetamas kedagi.

Olen põhimõtteliselt nõus, et kõik kruusateed tuleks mingi realistliku aja jooksul ära asfalteerida. Fakt on see, et inimesele on korralik tee esimeseks kinnituseks, et riik on huvitatud elu jätkumisest maapiirkondades.»

Post

«Eesti Posti juhid on andnud lubadusi, et võtavad vallavalitsustega ühendust. Nad annaksid oma ülesanded frantsiisilepinguga üle raamatukogudele, talupidajatele ja teistele.

Omavalitsused teavad neid inimesi, kellel on valmisolek pakkuda minimaalselt postiteenust kohapeal. Minule on andnud Eesti Post suhteliselt tugevaid lubadusi, et töötab selles küsimuses kõikide valdadega eraldi.»

Teede hooldus

«Kui seis on selline, kus vallaeelarve raha pannakse teise ja kolmanda kategooria riigiteede hooldusesse, et koolibussid kooli ja inimesed suure lumega tööle jõuaksid, tuleb omavalitsustel need seisud fikseerida ning olla riigiteid hooldava firma suhtes nõudlik. Ministeerium saab siinkohal aidata vaid juhul, kui on selge, millistel juhtudel ja kuidas on erinevad osapooled käitunud.»

Puidutööstus

«Puidutööstus on väga perspektiivikas tööstusharu, samas on meil olemas oma tooraine ja pikaajalised kogemused ning oskused, mis saavad ainult paremaks minna.

Mulle on keskkonnaminister seletanud, et me ei kasuta oma puidutooret ära. See tähendab, et juurdekasv on suurem, kui suudame raiuda. Samas on tõstatatud küsimus, nagu oleks puidutööstusesse üle investeeritud, ja nüüd otsitakse lahendusi. Kas nii võib olla, seda ma ei oska öelda. Minu hinnangul on suur probleem erametsad - kohalik ressurss, mis väga suures osas kasutuseta ja hoolduseta.»

Riigieelarve

«Me peame teadvustama, et 10-11protsendiline majanduskasv ei saanud lõputult kesta. Need ressursid, mille arvelt viimasel kolmel-neljal aastal selline tõus oli võimalik, on ammendunud.»

2008. aasta riigieelarve vähendamine

«Ütlesin 2007. aasta oktoobrikuus ja täna ütlen veel suurema kindlusega, et 2008. aasta on meie riigile kannatuste aasta.»

Riigikogu esimees peatas Põltsamaal tootmise

2008-03-08

Nädal tagasi veetis Riigikogu esimees Ene Ergma pika päeva Põltsamaal. Varajasel ennelõunal Võisikul t alanud visiit päädis õhtul maavanema tänuõhtul osalemisega. Päeva mahtusid veel tutvumine OÜ Puit-Profiiliga, käigud Põltsamaa Ühisgümnaasiumi ja muusikakooli ning vestlusring noorte konservatiividega.

Reede hommikul üritab talv taas end maksma panna ja jäätab maanteed. Sellest hoolimata on Riigikogu esimehe Audi juba varakult Põltsamaal. Erakonna IRL esindaja Toivo Peets võtab külalised sappa ja juhatab nad esmalt Võisikule. Sealses hooldekodus tervitab Ene Ergmad ja tema saatjaskonda direktor Toivo Ilves, juhatades tulijad sissejuhatuseks kohvilauda.

Jutt hakkab veerema ja teemade ring on lai. Vesteldakse tulevasuvisest võimalikust teatrietendusest Võisikul ja jõutakse jutuga Venemaa ja seal toimuvani välja.

Poliitilistel teemadel vesteldes mainis riigikogu juht, et ta on täheldanud oma tööd tehes seda, et koalitsioonist opositsiooni minevatel poliitikutel kaob mälu. „Enam ei mäletata, milliseid ettepanekuid ja otsuseid koalitsioonis olles on tehtud," rääkis Ene Ergma.

Hooldekodudes tuleb arvestada inimeste erisustega

Pikemalt peatuti päevaprobleemidel, nimelt hooldekohtade puudusele Eestis. Toivo Ilves andis ülevaate Võisiku hooldekodus pakutavatest teenustest ja nende hindadest. Ergmad huvitas, kui palju maksab kliendile hooldus siis, kui tegemist on lepingulise kliendiga. Ilvese kinnitusel tuleb siis koha eest keskmiselt tasuda 6500 krooni kuus (ööpäevas 215 krooni), kuid teeninduse täpne hind sõltub siiski kliendi vajadustest. Ometi ei saa Võisiku hooldekodu võtta lepingulisi kliente, kuna kohad on täis ja soovijatest on tekkinud isegi järjekord.

Hooldekodude nappusest rääkides kahtles Ene Ergma, kas Eestis üldse praegusel hetkel on kaardistatud hooldekohtade vajadus ning kas seda tehes arvestatakse ka eakate spetsiifilisi vajadusi. Ta tõi näite Göttingenist, kus on loodud professoritele spetsiaalne hooldekodu.

"Inimestel on erinevad intellektuaalsed soovid ja seda peaks hooldekodude loomisel kindlasti arvestama," nentis Ergma.

Jõulukaardi autor sai Ergmalt kingituse

Kohvi joodud ja end soojaks räägitud, suunduti hooldekodu ja selle inimestega tutvuma. Ene Ergmal oli Võisikut külastades ka üks kindel eesmärk - nimelt soovis ta isiklikult näha ja tänada meest, kes joonistas talle 2007. aastal riigikogu esimehe poolt saadetava jõulukaardi. See mees, kelle kaardi pr. Ergma välja valis ja kelle tööd ta väga kiitis, on Meelis Kill. Mees oli tol päeval ka ise kenasti kohal ning külaline sai oma tänusõnad ja -kingi otse kunstnikule üle anda. Hooldekodu kunstitoas pandi Ene ergma kohe ka tööle. Nimelt tuli tal ka endal joonistama asuda. Meelis andis kõrvalt asjatundlikke näpunäiteid ja nüüd on Riigikogu esimehe poolt valmistatud kaart kenasti raamitult hooldekodu saali seinal. Kohe Ingrid Rüütli, kes samuti mõni aeg tagasi Võisikut külastas, töö kõrval.

Jutuks uus töölepinguseadus

Visiit jätkus firmas Puit-Profiil. Külaline saabus ajal, mil töötajad lõunatasid. Seepärast alustati taas vestlusringiga. Firma omanik ja juhataja Tiit Saar rääkis ettevõtte loomis- ja eduloost. Riigikogu esinaine tundis muret, kuidas on lood Venemaalt toodava toormega. Tiit Saar selgitas, et AS Puit-Profiil Venemaalt puitu ei tarni, vaid saematerjali ostetakse suures osas Eesti saekaatritest. Küll pole toormetaevas mitte päris pilvitu, sest liimpuidu valmistamiseks ostetakse ainult kõrgkvaliteedist puitu ja selle olemasolu sõltub suuresti ka viimasel ajal känguvast ehitusturust.

"Saekaatrites lõigatavast puidust ostame meie selle parema osa, aga ülejäänud mitte nii kvaliteetsele puidumaterjalidele ei ole enam ehitusbuumi vaibudes nii palju ostjaid. Seepärast hakkavad saekaatrid ka lõigatava puidu mahtu vähendama ja see tähendab ka meile väikseid probleeme toormega," selgitas Tiit Saar.

Toorme hinnad on tasapisi kasvanud, 2007. aastal kolmel korral 15%, kuid ettevõtte juhi sõnul on olukord pigem hea kui halb. Põltsamaal valmiv toodang läheb suures osas Skandinaavia turule ja senini lattu ei toodeta. Ettevõtte keskmine käibekasv jättis Ene Ergmale sühava mulje, sest 40% keskmine kasvunumber aastas polegi nii tavaline. Tiit Saare kinnitusel on suuremad investeeringud firmasse nüüdseks tehtud ja edaspidi püütakse tootmist efektiivsemaks muuta. Ilmselt tähendab see kokkuhoidu inimressursis, kuid sellest veel tänasel päeval väga ei räägita. See omakorda tõi päevakorda uue töölepinguseaduse. Ene Ergma on veendunud, et riik vajab uut ja edumeelsemat töölepinguseadust, kuid see peab sündima mõlema osapoole, nii tööandjate kui töötajate soove kuulates ja arvestades.

"Seadust, mis mõlemale poolele täielikult sobiks, et saa teha, kuid võimalikult mõlemaid osapooli rahuldavat seadust on võimalik koostada küll," tõdes Ergma.

Riigikogu esimees tegi ringkäigu ettevõttes ja uuris oma silmaga järele, kuidas liim puidu vahele saab. Seda protsessi lähemalt uudistama minnes seiskas Ene Ergma kogemata tootmisliini, kuna astus fotosilmaga kontrollitavasse turvatsooni. Õnneks käivitas töömees liini kiiresti uuesti ja töö sai jätkata.

Käis koolis ja kohtus noortega

Pärastlõuna veetis külaline Põltsamaa Ühisgümnaasiumis ning muusikakoolis. Viimases kiitis ta siinset algatust anda muusikalist haridust ka täiskasvanutele.
"Tean isegi inimesi, kes kahetsevad, et lapsena muusikakooli pooleli jätsid ja tahaksid nüüd jätkata. Põltsamaal on see tore võimalus olemas," rääkis Ergma.

Õhtupoolikul kohtus Ergma Põltsamaa noorte konservatiividega ning siinsete erakonnakaaslastega. Õhtu veetis ta Jõgeva maavanema tänuõhtul, kus öeldud tänusõnades tänas ta kokkutulnuid hea töö eest Eestimaa elu edendamisel ja soovis kõigile nakatumist spordi- ja kultuuripisikuga.

Kolmapäeval veetis Ene Ergma päeva Jõgeval.

Vassimise palgaks on kahjum

2007-11-01

Eelmisel nädalal avalikuks saanud kahtlustus, et Valga maavanem on ühe bussifirma juhtidelt altkäemaksu võtnud, on ilmsiks toonud hulga küsimusi ühistranspordi toetamise teemal. Hinnangut vajab nii praegune olukord kui ka see, mida ühistranspordi toetamises muuta.

Minu jaoks ei ole kahtlust selles, et Eesti vajab ühistransporti. Hajaasustust ning inimeste paiknemises toimuvaid muutusi arvestades peab see olema hästi planeeritud ja paindlik süsteem, mis peab põhinema inimeste tegelikel liikumisvajadustel ja arvestama ka kulusid.

Ühistranspordi korraldamise aluseks ei tohi olla populism merel, taevas, maanteedel ja raudteedel, kus poliitikud löövad lärmi iga piletihinna muutuse üle, ent selle varjus toimub ka mittevajalike liinide ülalpidamine, riigi raha raiskamine ja sahkerdamine.

Jutt ohvritest on häma

Mind on viimaste päevade jooksul esitatud väidetest kõige rohkem üllatanud need, mille kohaselt on bussiveo toetamisel ilmnenud korruptsioon justkui paratamatult tingitud sellest, kuidas on avaliku liiniveo toetamine korraldatud. Sellistes väidetes on raske näha muud sisu peale vahelejäänud isikute õigustamise.

Nii väitmiseks võiks alust olla juhul, kui bussiveo toetamine oleks reguleerimata või reguleeritud nii, et ülesanded ja vastutus oleksid ebaselged. Ühistranspordiseadusega paika pandud avaliku liiniveo toetamise korralduses võib näha mitmeid puudusi, ent altkäemaksu võtma ei kohusta küll miski.

Ma ei ole nõus sellega, et praegune ühistranspordi toetamise korraldus sunnib mõnda maavalitsust suunatud riigihankeid tegema või halbu lepinguid sõlmima. Seaduse poolelt on ka nüüd kõik täiesti selge - maavalitsuse ülesanne on sõlmida vedajatega riigihanke korras lepingud ning rahastada liinivedu riigieelarvest eraldatud vahendite piires.

Ses mõttes ei erine liiniveo toetamine mis tahes muu teenuse tellimisest või asja ostmisest riigihankega. Iga asja on võimalik vussi keerata, prokuratuuri ja kaitsepolitseiameti töö näitab, et mõnel juhul on seda ilmselt tehtud tahtlikult.

Kui vaadata asja kitsalt korruptsiooniriskide vaatepunktist, siis seisneb liiniveo toetamise põhiline keerukus selles, kuidas tagada, et vedaja valitaks välja ning makstava toetuse summa kujuneks ausas konkurentsis. Siin on esinenud peamiselt kahte laadi probleeme.

Probleemi tuum

Esimesed on seotud riigihanke tingimustega. Piltlikult öeldes on asi nii, et mida suurem tellimus korraga ning mida piiravamatel tingimustel pakkumisele panna, seda väiksem on võimalike pakkujate hulk.

Mõned näited viimaste aastate praktikast - kui hankes nõuda ISO9001 sertifikaadi või kindlas asukohas busside pesula olemasolu, mis oli vaid ühel potentsiaalsel pakkujal, siis paratamatult keegi teine pakkumist esitada ei saa.

Teine probleem on seotud riigihanke alusel sõlmitud avaliku teenindamise lepingutega ning seisneb lühidalt selles, et parima pakkuja väljavalimisel arvestatakse küll hinda, ent lepingus fikseeritakse see vaid aastaks ning jäetakse edasise hinna muutmise mehhanism täpselt kokku leppimata.

See muudab kogu hanke sisuliselt farsiks, sest võitjaks tulnud vedaja loodab õige pea vargsi toetust juurde nõuda, ent nüüd juba ilma igasuguse konkurentsita. Mõlemad kirjeldatud probleemid on välditavad ega ole süsteemi poolt peale sunnitud.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on alustanud ühistranspordisüsteemi ümberkorraldamist. Ajendiks ei ole siin vaid viimase aja korruptsiooniskandaalid, tegu on transpordi arengukavas kokku lepitud ettevõtmisega.

Kuidas korraldada?

Tahame järgmisest aastast ühtlustada riigihanged, et neid ei oleks lihtne suunata ühele pakkujale ning et lõpeks olukord, kus bussifirmadel on võimalus konkurentsivabalt igal aastal dotatsioone juurde nõuda.

Selleks pakub ministeerium maavalitsustele välja ühtse käsitlusega riigihankedokumendid ja lepinguvormid. See on ka vedajatele selge signaal - võetud kohustusi tuleb täita, ebaausate võtete kasutamise ja valetamise palgaks peab olema kahjum, mitte toetussumma suurendamine.

Teine töösuund on ühistranspordisüsteemi laiem ümberkorraldamine. Põhiprobleemiks on siin: mil määral ühistransport inimeste tegelikke liikumisvajadusi rahuldab. Praegu korraldab maakonnasisest bussiliiklust maavalitsus, kuid inimeste tegelikud vajadused on tihti laiemad, näiteks käiakse mõnes kohas massiliselt kõrvalmaakonda tööle.

Järelikult on oluliseks võtmesõnaks koostöö - suuremate linnade ja neid ümbritsevate valdade juhid, istuge maha ja arutage, kuidas teie inimestel oleks parem liigelda. Inimesi ei huvita omavalitsuste piirid, nemad tahavad sõita tööle, teatrisse ja vanaemale külla.

Vastutustundlikkust!

Meil on väljatöötamisel ühtne register, mis võimaldaks ministeeriumil tõhusamat kontrolli bussifirmade ja nende pakutava teenuse üle.

Praegu analüüsime versiooni, kus info kõigi ostetud piletite kohta jookseks automaatselt ja reaalajas kokku, nii et oleks võimalik näha, kui palju ja millal tegelikult mingitel bussiliinidel sõidetakse; kuhu tegelikult on dotatsiooni vaja ja kus riigi toetus vaid firmaomanike kukrut paisutab.

Selliseid liine on. Nii näiteks kirjutas mulle tihti Pärnu ja Tartu vahet sõitev Tiia Kärner, kuidas pileti hind aina tõuseb, aga bussides on tihti vaid 4-5 inimest. On see siis mõistlik asjade käik?

Kõik muudatused ei saa kõigile osapooltele täiesti valutud olla, seda enam, et näiteks bussijuhtide palgaprobleem on terav juba praegu ja toimunud on ka üks hoiatusstreik.

Kutsun nii bussijuhte kui ka bussiettevõtteid üles väga vastutustundlikule käitumisele - kui omavahel läbi räägitud ei saa, tehke seda riikliku lepitaja asjatundlikul vahendusel.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on samuti valmis vajaduse korral läbirääkimistele appi tulema.

Ent kui bussifirma oma töötajatele palga maksmisega toime ei tule, tasub tal ikkagi eelkõige ise peeglisse vaadata, mitte riiki süüdistama tõtata: kas pole liinikonkursil osalemiseks hindu liiga palju alla löödud? Nii et, lugupeetud bussiettevõtja: kui võetud kohustust täita ei suuda, tunnista üles, teeme uue ja õiglase konkursi.

Võrtsjärve teretulnud tulevik

2002-02-15

On väga hea kuulda ja lugeda, et lõpuks pööratakse tähelepanu ka Võrtsjärve ümbruse ning järve enda arengule (TPM, 4.12.01.). Oligi viimane aeg midagi ette võtta ja kõik asjaosalised on väärt suurt tänu. Kahju oli vaadata, kuidas Eesti suurim siseveekogu käest ära läks ning sellest aina vähem hooliti.

Nüüdseks on siis asi muutunud. Nii Tartu-,Valga- kui ka Viljandimaa omavalitsus, kelle haldusalasse Võrtsjärve kaldad jäävad, on hakanud suuremat tähelepanu pöörama randade korrastusele ja arendusele.

Väga kahju, et Trepimäe ala kuulub eraisikule, kes pole selle arendamisest huvitatud. Suvel käib väga palju rahvast just Trepimäel ujumas ja päevitamas ning käiks veelgi rohkem, kui seal oleks korralik parkla, hea ligipääsutee ning heakorrastatud rand. Maaomanikki saaks sellest kasu lõigata, paigutades randa mingi kioski, kust saaks osta jooke ja sööke. Väga ligitõmbav koht on ka Jõesuu ja limnoloogiajaama aladel olev rand.

Nii Vehendi kui ka limnoloogiajaama alad on väga head suvitamiseks ning paadi või veerattaga sõiduks. Seal on korras sadam ja mõnus ujumiskoht, mis vajavad ainult väheke korrastust, et olla valmis turiste ja suvitajaid vastu võtma.

Järveäärsetel aladel näeb huvitavaid majutus- ja puhkekohti: Vehendi motell, Sootalu, kus saab kala püüda, Ants Tauli külalistemaja, kus kõlab rahvamuusika ning varsti valmib torupillimuuseum. On veel palju teisigi huvitavaid kohti ja hea oleks hakata Tartust ka Võrtsjärve suunal lõbustuslaevu saatma.

Teada on Võrtsjärve head kalavarud, mis vajavad nüüd natuke täiendamist, et järve kaladest tühjaks ei püütaks. Nii säilib lootus, et ka edaspidi püütakse Võrtsjärvest 58% Eesti angerjasaagist.

Tuleb ainult loota ning pöialt hoida, et kõik korda läheks. Ehk on Võrtsjärv lähiajal Eestis turistide ja puhkajate meelispaik. Seega jõudu ja jaksu kõigile, kes selle ülla ettevõtmisega tegelevad.