Poliitikute ajaveebid

Tuleviku-Eesti on maakonna-Eesti

2011-12-22

Ma pole veel kohanud inimest, kes ütleks, et on Eesti praeguse halduskorraldusega rahul ning olukord korrastamist ei vaja. Pigem vastupidi - regionaalhaldus ja sellega seotud küsimused on viimasel ajal jälle teravalt tulipunkti tõusnud ning diskussioon sel teemal tuure kogumas. Seega pinnas on viljakas ning usun, et üsna pea on aeg küps sisulisteks muutusteks. Küll aga kehtib nii oluliste muutuste juures ütlus, et mõistlikke otsuseid tehakse siis, kui enam midagi muud üle ei jää. Ju siis praegu on veel jäänud.

Mis see sõna „regionaalhaldus" siis tähendab? Inimestega rääkides tuuakse ühe probleemina sageli välja, et Eesti halduses on hetkel täielik segadus. Et näiteks Järvamaa kuulub paljude riigiasutuste töökorralduses ühte regiooni Pärnuga, teisel puhul jälle Jõhviga, mingitel asutustel moodustab ta ühe piirkonna Tallinnaga ja vahel ka Tartu või Viljandiga. Öeldakse, et inimestel on raske riigiasutustega suhelda, kui need piirkonnad on nii erinevalt jagatud.

No kuulge! Kas see on ikka tegelikult ka probleem? Kui tihti on näiteks neil Järvamaa elanikel reaalselt olnud vaja korraga olla asju ajamas riigiasutuses Pärnus ja Jõhvis? Ma väidan, et see tõenäosus on pea olematu. Ma olen väga kriitiline sellise lähenemise suhtes, et jagada Eesti rangelt kolmeks, neljaks või viieks regiooniks. Sellest võidaks need kolm, neli või viis keskust, aga kaotaks kõik ülejäänud maakonnad.

Selline range ja terves riigis ühtne jagamine tähendaks paremate riigitöökohtade koondumist neisse linnadesse ja ülejäänud jääks paratamatult tagamaaks. Riigihaldus peakski olema hajutatud. Tõsi - sellise hajutatuse puhul tuleb tagada inimestele teenuste kättesaadavus. Lihtsamalt öeldes - peab toimima ühistransport, see peab klappima asutuste lahtiolekuaegadega jne. Kuigi veel parem oleks, kui riik suudaks oma töö korraldada nii, et inimene sinna kaugemal olevasse keskusesse riigiga suhtlemise pärast üldse ei peaks kohale minema.

Mida me tahame?

Ma olen kasutanud paralleeli, et riigihaldus peab töötama nagu jalgpallikohtunik. Kohtuniku headust hinnatakse üldiselt selle järgi, mida vähem teda väljakul mängu ajal näha on. Ja kindlasti peab kohtunikul olema vahend mängu ohjamiseks - vile. Kuid veel parem on, kui ta seda üldse kasutama ei peaks.

Rääkides regionaalpoliitikast ja riigihaldusest ning sellega seonduvatest muudatustest, siis esmalt peame küsima - mis on eesmärk? Rein Taagepera küsib alati ilusasti: „Mida me tahame ja mida me ei taha?" Ma vastan ise - eks me tahame seda, et elu igal pool oleks võimalik. Igal pool Eestis, kus ma tahan elada, siis seal peaks see ka võimalik olema. Tundub ju lihtne? Kuid iga inimese jaoks tähendab see natuke erinevat asja. Harjumused on erinevad - mõnele on vaja ööklubi, mõnele rahu ja vaikust..

Aga üldiselt, kui me inimeste baasvajadusi kaardistame, siis me eeldame, et tema kõrval on veel inimesi. Muidugi on inimesi, kes tahaksidki üksinda kuskil soosaarel elada, naturaalmajanduses hakkama saada ega soovi ühtegi inimest näha, aga tavalise inimese puhul eeldame pigem seda, et tal on vaja teisi inimesi ja teenuseid. Ma ei pea nende teenuste all silmas mitte eelkõige avaliku sektori teenuseid vaid seda, et inimesed tahavad käia poes, kinos ja juuksuris. Ja poes peab olema müüja ja et müüja palka saaks, siis peaks seal ümbruskonnas justkui veel inimesi olema, kes seal poes käiksid. Nii jõuamegi taaskord välja selleni, et kui me tahame, et elu igal pool võimalik oleks, siis peab seal olema rohkem kui üks inimene. Piisaval hulgal inimesi loob eeldused selliseks elukvaliteediks, mida inimesed ootavad ja loodavad.

Kahte liiki omavalitsused

Laias laastus võib omavalitsused täna jagada kaheks. Ühed on sellised, kus avaliku sektori teenuseid napib ja nende osutamisega on probleeme. Ei ole piisavalt lasteaiakohti, kooli jõudmine võtab tund aega ja nii edasi. Saaremaa inimesel on tegelikkuses ilmselt üsna raske ette kujutada seda kannatuste rada, mida näiteks Tabasalu lastel tuleb iga päev läbida, et jõuda Tallinna kesklinnas asuvasse kooli.

Ja siis on teine ring omavalitsusi, kus riik on aidanud püsti panna uhke koolimaja, ehitanud staadioni, kiigeplatsi ja vallamaja. Vallamaju on palju ja inimesi vähe - kohati on vallamaja iga kümne-viieteist kilomeetri tagant. Ametnikud teavad kõiki inimesi nimepidi, teavad nende muresid ja rõõme. Enne kooliaasta algust helistab vallavanem isiklikult kõik esimesse klassi minevate laste vanemad läbi ja kutsub neid ikka oma valla kooli.

Selline elu on täna võimalik ainult tänu riigi regionaalpoliitilisele lähenemisele, mis võimaldab selliseid teenuseid praegu pakkuda. Seda võimaldab tegelikult riigi üldise maksutulu ümberjagamine. Piltlikult öeldes - Viimsi inimeste rahaga peetakse üleval Misso ilusat koolimaja.

Ma kuulan siit-sealt imestusega, kui räägitakse silmade särades kohalikest maksudest - kuidas see lahendaks paljud kohalikud mured. Vabandage mind, aga ma ei kujuta küll tegelikult ette, mis maksu sa seal Peipsi ääres nüüd veel eraldi kohalikelt koguma hakkad. Või isegi kui hakkad, kes sellest võidavad? Kui kohalike tulude osakaal kasvaks ja ümberjaotamine väheneks, siis sellest võidaksid rikkamad ja kaotaksid vaesemad vallad. Ja ma arvan, et see ei ole regionaalarengule mitte soodus.

Tuleme nüüd tagasi selle juurde, et meil on kahte tüüpi omavalitused. Ühed on siis need suurte linnade ümbruses olevad vallad ja teised on need väikevallad. Kuhu siis inimesed lähevad? Kas inimesed lähevad eelkõige sinna, kus on üles vuntsitud koolimajad, kõik on olemas, iga laps on arvel, iga laps oodatud? Õde ja vend saavad koos kooli minna kodu lähedal, koolibuss võtab maja eest hommikul peale ja toob õhtul koju tagasi. Ei lähe! Inimesed lähevad hoopis sinna, kus on probleemid, mida ma eelpool kirjeldasin - ummikud, kehvas korras lasteaiad, suurem kuritegevus ja saastatum keskkond. Ja nendes teistes elanikkond väheneb.

Mis paneb liikuma?

Kui öeldakse, et riik ei võta piisavalt ette ja ei aita ääremaid, siis mis see vastus on? Mis on olnud meie avaliku sektori vastus seni? Nagu ma ütlesin, ehitada veel ja vuntsida maju. Valada betooni. Teha veel rohkem koole korda, teha veel lasteaedu, teha külakeskus korda.

Probleem on aga selles, et kõik see toimub ühe omavalitsuse põhiselt. On ka maakondlikke mehhanisme, aga maakondlikkus tähendab täna kahjuks sageli seda, et igaüks peab midagi saama, kui tema järjekord kätte jõuab. Seekord teie saite oma rahvamaja, teie saite kooli, meie saame oma lasteaia... Kõik peavad niimoodi ringis saama. Aga kas probleem on ikka kehvas olukorras koolimajades? Kas vastus saab olla selles, et teeme veel koolimaju paremaks ja paneme mõnesse kohta veel ka purskkaevu. Kas see aitab?

Täna on meil Harku vald elanike arvult suurem kui Haapsalu linn. Viimsi vald on elanike arvult suurem kui Rakvere. Ja ma üldse ei räägi väikestest maakonnakeskustest nagu Põlva või Kärdla. Mis seal maakonnakeskustes siis valesti on? Äkki on regionaalhaiglate võrk hõre? Kuigi need on seal justkui olemas. Suurhallid on mõnest keskusest puudu? Kontsertsaalid?

Mõelda tuleb teistpidi. Miks siis inimesed lähevad sinna, kus seda kõike ei ole? Mida seal teises kohas püütakse veel ja veel parendada? Võtmekohaks on ikka majandus ja töökohad. Inimesed liiguvad sinna, kus on töökohad. Aga need töökohad ei teki iseenesest, selle eelduseks on otsused. Valikuid, ilmselt ka rahade tark suunamine ja läbimõeldud investeeringud. Ja kui me vaatame tänaseid omavalitsusi, siis kurb reaalsus on see, et sellise suuruse ja taseme juures neid küsimusi lahendada ei ole võimalik. Tänased omavalitsused on lihtsalt liiga väikesed, et tõsiselt kaasa rääkida piirkonna majanduse arendamises, rääkimata selle suunamisest. Lisaks tähendab väiksus tihti ka ebakompetentsust ja killustatust.

Mis siis aitaks? Lahenduseks saab olla ikkagi tugevate regionaalsete keskuste taastamine, olemasolevate tugevdamine. Ja ma ei mõtle siin neid kolme, nelja või viite Eest suuremat keskust, vaid ma pean silmas maakonnakeskusi. Nendesse peaks koonduma ka kogu maakonna administratiivne suutlikus. Loomulikult võib neist delegeerida kohalikku otsustamist nõudvaid asju allapoole, praeguste valdade või külade tasemele, kuid strateegilised otsused tehakse kõrgemal tasemel. Strateegilised otsused tuleb teha vähemalt tänase maakonna suuruses mõõtkavas. Erandiks saavad olla ainult mõned meie kõige suuremad linnad. Me peame aru saama, et Misso võimalus ellu jääda on see, kui Võru jääb ellu, mitte vastupidi.

Kui omavalitsus oleks maakondlik, siis saaks arendada regiooni ja majanduskeskkonda tervikuna, rääkida läbimõeldud ettevõtluspoliitikast, tööstusest, kutsekoolidest, kolledžitest, teedest, ühistranspordist. Nii jõuaksime lahendusteni, mis võiksid tuua töökohti, mille tõttu inimesed tegelikult liiguvad. Ja kui me tänaseid maakondi ei suuda ühendada tugeva keskusega regioonideks, liiguvad otsused ja ressursid sammu võrra kõrgemale ja kaugemale. Heal juhul Tartusse, Jõhvi ja Pärnusse, aga võib-olla ka ainult Tallinnasse. Otsustajaks jääb riik ja kohalik hääl jääb palju nõrgemaks. See on objektiivne paratamatus, et ilma kiire ja jõulise sekkumiseta see nii läheb.

Ma toetan maakondade-Eestit ja olen sellesisulise seaduseelnõu ka kaks aastat tagasi esitanud. Sel juhul muutuks ka omavalitsuste-vaheline koostöö reaalseks. „Mängijaid" oleks piisavalt vähe, et mõistliku aja jooksul mõistlikke kokkuleppeid teha. Aga sellised vähem-ambitsioonikad plaanid pikendavad agooniat ning kõik edasilükatud otsused saavad olema järjest valusamad.

Regionaalministri ettekanne Metsaülikoolis 2011. suvel

Kas asjatud kaikad kodarates või on keiser tõesti alasti?

2011-12-08

Kas teate Hans Christian Anderseni muinasjuttu keisrist, kes omale uued rõivad sai? Kogu rahvas kummardas ja kiitis keisri uute rätsepate osavat näputööd. Kuni ühel hetkel üks väike poiss ütles välja selle, mida keegi seni polnud julenud: keiser on ju alasti! Umbes sarnane süžee on praegu lahti rullumas ka Eesti Rahva Muuseumi ehitamise ümber.

Ma tunnustan igati ERMi ja teiste riigiasutuste aastatepikkust tööd uue muuseumihoone ehituse ettevalmistamisel. ERMi rajamine on Riigikogu otsus ja sellel on ka praeguse valitsuse igakülgne toetus. Ja kuigi on olnud kahtlejaid uue muuseumihoone asukoha osas, siis mina isiklikult olen seda meelt, et ERM peab eelkõige regionaalpoliitilistel põhjustel tulema just Tartusse.

Paraku seisab ilusate ideede ja kõigile külalistele avatud muuseumimaja valmimise vahel veel kaks suurt takistust: aeg ja raha. Õigemini - nende nappus.

Kultuuri- või turismiobjekt?

ERMi ehitamist ette valmistades on lähtutud lootusest, et suur osa hiigelprojektiks vajalikust rahast tuleb Euroopa Regionaalarengu Fondist. Selles lootuses on ERM läbi ministeeriumide saatnud teele ka projektikirjeldused ja rahastustaotlused Euroopa Komisjoni suunal, kes nii suure projekti puhul peab oma heakskiidu andma.

Aga just sealt on tulnud tagasilöök. Kuna sellises mahus kultuuriobjekti pole võimalik eurorahade eest ehitada, esitleti taotluses muuseumi kui turismiobjekti. Sellist, milles on pinda kokku üle 32 tuhande ruutmeetri. Euroopa Komisjon kõrvutas seda taotlust ka teiste analoogsete projektidega, mis aga tekitas neis kõhklusi.

Küsimused, mis õhus, on igati loogilised. Kui rajatav Euroopa Solidaarsuse Keskus Gdanskis võtab enda alla 18 000 m2, Akropolise muuseum Kreekas 25 000 m2 ning Louvre'i muuseumihoone Lensis mahub 17 000 ruutmeetrile, siis kas tõesti on põhjendatud ja otstarbekas rajada Euroopa mõistes väiksesse Tartu linna turismiobjekt, mis on üks suurimaid omataolisi kogu Euroopas?

Kas prognoositud külastajate arv on realistlik? Kui praeguse kolmveerand eurot maksva piletihinna juures külastab ERMi 6000 inimest aastas, siis pärast uue hoone valmimist tõuseb pileti hind kaheksa korda ning külastajaid oodatakse 142 000. Ning isegi sellise külastajate arvu juures tuleks keskmiselt üks külastaja iga neljakümne näitusealuse ruutmeetri kohta. Seega oleks muuseum suurema osa ajast külastajatest suhteliselt tühi.

Aega jääb väheks

Jah, me võime püüda otsustajatele veel selgitada. Me võime olemasolevat objekti paberil jagada erinevateks projektideks ja nimetada asju teiste nimedega. Eelmisel nädalal läkski teele järjekordne selgitus. Aga nii väga, kui ma ka ei tahaks uskuda, et Euroopa eksperdid leebuvad, mul selliseks optimismiks erilist alust ei ole. Sest kaks korda on taotlus tagasi saadetud ning tehtud viisakalt ettepanekuid muuta projekti sisu ja mahtu.

Siit kasvab välja aga teine probleem, mis muutub iga päevaga järjest tõsisemaks. Nimelt saab selle perioodi Euroopa Liidu teotusrahasid kasutada kuni 2015. aasta lõpuni. Jäänud on neli aastat. Isegi kui taotlus peaks järgmise aasta esimeses pooles heaks kiidetama, ei tähenda see, et jaanipäeval saab kopa maasse lüüa.

Ees seisab veel hangete läbi viimine, mis sellise mastaapse projekti puhul ei ole tehtav paari nädalaga. Viimases ERMi projektis on planeeritud, et alates hanke väljakuulutamisest kuni uste avamiseni kulub pisut rohkem kui neli aastat.

Oma vastuse täiendavate selgituste kohta on Euroopa Komisjon lubanud anda nelja kuu jooksul. Nii et isegi, kui täiendavad selgitused Euroopa Komisjoni rahuldaks ning järgmisel suvel saaks alustada riigihankega, jääb projekti lõpuni ainult kolm ja pool aastat ehk seitse kuud vähem, kui projektis selleks ette nähtud. Nii et mõtlemisainet on küllaga.

Ärme süüdista peeglit

Kuidas selles keerulises olukorras nüüd edasi minna? Üks asi on kindel - ERMi on vaja ning ajaloolistel ja regionaalpoliitilistel põhjustel on Tartu selleks sobiv paik. Aga meil ei maksa süüdistada Euroopa Komisjoni ja öelda, et nemad seal kaugel lihtsalt ei mõista meid ja meie kultuuri olulisust. Pigem tuleb neisse suhtuda kui peeglisse. Ja kui see pilt, mis peeglist vastu vaatab, meile ei meeldi, tuleb tõsiselt mõelda, mida projekti juures ümber teha, mitte peeglit siunata.

Pigem peaksime olema tänulikud neile ekspertidele, kelle eesmärk on meid aidata teha asi, mis on ühest küljest oluline rahvuskultuurile, teisalt aga aitab ka meelitada Tartusse turiste ja tuua särtsu kogu regiooni majandusellu. Ja mis samas ei tundu Euroopa kontekstis ülepaisutatuna ning oleks ka Eesti riigile jõukohane üleval pidada.

Minu arvates peaks tõsisemalt kaaluma komisjoni tähelepanekuid ja soovitusi ning mitte välistama projekti sisulist ümber vaatamist. Just sellele võimalusele ja Euroopa ekspertide senistele vastuargumentidele viitasin ma ka oma kirjas rahandusministrile, mis ka siin leheveergudel kajastamist leidis.

Eestlastele on seni edu ja tunnustust toonud kainus ja kasinus. Sellest on olnud kasu nii meil endil kui on meid kiidetud ja seatud eeskujuks ka mujal Euroopas. Kahjuks on tendentslik, et suurte kultuuriobjektide puhul kipub see paljukiidetud talupojamõistus aga teinekord tahaplaanile jääma. Neid aga, kes reaalsetest probleemidest räägivad, tembeldatakse automaatselt kultuuripõlgureiks.

Väljatoodud probleemid ei ole asjatud kaikad muuseumivankri kodarates, vaid tähelepanu juhtimine sellele, et praegusel kujul ei pruugi see vanker üldse veerema hakatagi. Sellisel juhul on kannatajaks terve Eesti rahvas, sest muuseumi ehitamine lükkub veel kaugemasse tulevikku. Ja sellest oleks väga kahju, sest muuseumi praegused olud ja tingimused on väljakannatamatud ja nii jätkata ei saa.

Lõpetuseks lõik Anderseni muinasjutust: "Laps ütleb, et tal ei ole midagi seljas!""Aga tal ei olegi midagi seljas!" hüüdis viimaks kogu rahvas. Keiser võpatas, sest ta teadis, et see on õige. Ent ta mõtles: "Rongkäik peab edasi minema!" ja ta astus veelgi uhkemalt ning kammerhärrad kandsid tema olematut sleppi.

Põllumajandusminister Seeder: otsetoetused hakkavad võrdsustuma

2011-11-16

Kanepi ja Valgjärve valla põllumeeste lõikuspeol osalenud põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi väitel muutub Eesti põllumehe elu Euroopa Liidu järgmisel eelarveperioodil oluliselt paremaks, sest otsetoetused ühtlustuvad.

Mis muutub siinsete põllumeeste elus 2014. aastast?

Euroopa Komisjoni poolt välja pakutus on kaks külge. Nagu elus ikka, on nii positiivset kui negatiivset. Positiivne on kindlasti see, et komisjon püstitas ise eesmärgi, et üheski liikmesriigis ei tohiks otsetoetused jääda alla 90 protsendi Euroopa Liidu keskmisest. Seega kinnitas komisjon esimest korda ametlikes dokumentides, et põllumajandus- toetused Euroopa Liidus tuleb ühtlustada. Arvuliselt tähendab esitatud ettepanek meile 30- protsendilist tõusu, võrreldes praeguste otsetoetuste tasemega. Nii et igal juhul meie olukord paraneb. Asja negatiivne pool on see, et vanade Euroopa Liidu riikide toetused on jätkuvalt kõrgemad. Vahe küll väheneb, aga jääb ikkagi alles. Meie soov ja eesmärk on, et võrdsustamine toimuks võimalikult kiiresti, mistõttu komisjoni pakutud tempo meid ei rahulda. Eks nüüd, uue perioodi alguseni jäänud aastatel (2011-2013), tuleb väga tõsiselt vaielda, läbi rääkida, oma seisukohti selgitada, et saada võimalikult positiivne lõpptulemus.

Kas kusagil on kirjas ka mõni kindel tähtaeg?

Komisjoni esimene pakkumine oli, et ühtlustamine võiks toimuda aastaks 2028, mille peale tuli väga tõsine kriitika ja valjuhäälne protest. Komisjon võttis nimetatud aastanumbri seepeale oma ametlikest dokumentidest välja. Järelikult tuleb uuesti läbi rääkida ja komisjonile survet avaldada, et see aastaarv saaks uuesti tagasi ja senisest märksa varajasemaks.

Kas need argumendid ei tööta, et meie panustame muudes valdkondades teistega võrdselt, aga põllumajandusvaldkonnas saame kas või kreeklastega võrreldes kuni kümme korda vähem tagasi?

Oleme seda solidaarsust ka korduvalt rõhutanud, aga eks neid argumente jätkub kõigil. Kas või Kreeka võlakirjade paketis osaleme solidaarselt teiste riikidega, olles ise üks vaesemaid Euroopa Liidu liikmesriike. Teine pool tõest on see, et ka täna on Eesti Euroopa Liidus väga selgelt saaja, mitte andja. Kusjuures kõige suurem saaja on Eesti põllumees. Juba täna tuleb 75 protsenti põllumeestele makstavatest toetustest Euroopa Liidu eelarvest - see on teine pool solidaarsusest. Vanad liikmesriigid räägivad samuti, et jagame siin sakslaste, hollandlaste, rootslaste jt raha ümber. Nii et kus läheb tasakaal ja õiglus, on väga delikaatne küsimus. Kripeldama jääb üksnes see, et miks meil ei ole võrdseid tootmistingimusi Hollandi, Saksa ja Taani põllumehega. Me ei soovigi saada juurde toetusi, vaid võrdseid tingimusi.

Kellele on põllumajandustoetused peamiselt mõeldud?

Põllumajandustoetuste puhul on kindel eesmärk, et toetused läheksid peamiselt toidu tootjatele. nMõistagi on neidki, kes lähevad kerget raha püüdma, teeseldes abikõlbulikkust. On ka nn passiivseid põllumehi, kes ise ei tooda, aga saavad erinevatest meetmetest toetusi. Osa omanikke ei soovigi viimasel ajal enam oma maad ise harida või põllumeestele rendile anda, vaid võtavad ise toetusi. Pilt on väga kirju ja meie eesmärk on seda korrastada. Sama eesmärk on ka komisjonil, kes on pakkunud välja esialgse definitsiooni, eristamaks passiivseid põllumehi aktiivsetest. Lahendusi otsitakse üle Euroopa.

On sedagi väidetud, et põllumehed võiksid oma nõudmisi pisut tagasi tõmmata, et teistest allikatest hoopis rohkem saada?

Peame tõesti sedagi vaatama, kuidas end toetuste abil siseriiklikult kõige paremini arendada suudame. Saame ju Eestile raha erinevatest allikatest - kalandus-, põllumajandus-, maaelu- ja sotsiaalfondist ning mujalt. See on päris keeruline olukord, et mis meile tervikuna kõige kasulikumaks osutub. Aga kõik ministeeriumid selle analüüsiga tegelevad ja usun, et Eestil õnnestub läbirääkimiste tulemusena saavutada parem tulemus, kui praegu välja pakuti.

Miks PRIA nii kaua raha kinni hoiab? Rahva hulgas on hakanud levima arvamus, et neile on antud vastav suunis, et seda raha saaks vahepeal pööritada?

Selliseid suuniseid ei ole PRIA-le antud ja ma võin kinnitada, et seda raha keegi ei pöörita . ei börsidel ega mujal. See on tõesti juba habemega probleem, et raha piisavalt kiiresti ei liigu ja et PRIA menetlemise aeg on pikk. Ühelt poolt sõltub see PRIA haldussuutlikkusest, seal on täpselt nii palju inimesi, kui on ja ega me neid rohkem võtta saa. Eesti riigil ei ole lihtsalt raha. Vaja on õpetajatel, politseinikel, arstidel, päästetöötajatel palka tõsta. Peame töö ära tegema just nende ametnikega, kes on pärast kärpimisi alles jäänud. Kas või välikontrollid põldudel on puhtalt Brüsseli nõue, mis tuleb teha ja võtab aega.

Euroopa Liit tegi Eestile just etteheiteid rahandusministeeriumi vähese kontrolli pärast struktuuri-fondide kasutamisel ning peatas raha väljamaksmise. Kas nüüd suureneb bürokraatia veelgi?

Loodan, et põllumehi see nüüd küll ei puuduta. Põllumajandus- ja kalandusfondi rahad kasutamisega on kõik korras, mis on suuresti just PRIA teene. Põllumehele on tihti tüütu PRIA liigne kontroll ja nõudlikkus, aga selle tulemusena on ka olnud suhteliselt vähe pettusi. Keegi ei süüdista neid nõrgas kontrollis ja PRIA raha vähemalt liigub.

Jntervjuu Helir-Valdor Seedriga

Allikas: Ajaleht KOIT 08. november 2011

Mati Määrits

Audentese spordikooli rolli peaks ümber mõtestama

2011-11-14

Olen spordihuviline, eriti elan kaasa korvpallile, jalgpallile ja kergejõustikule. Viimasel ajal olen tundnud, et on teemasid, mis vajaksid enam tähelepanu ja diskussiooni.

Minu hinnangul on Eesti spordi korraldus liialt tippspordikeskne, vähe tähelepanu pööratakse laiale kandepinnale, massilisusele ja regionaalsusele. Meie spordielu veavad Eesti olümpiakomitee ja riik kultuuriministeeriumi kaudu. Edasi tulevad juba omavalitsused, spordiliidud, spordiseltsid, spordialaliidud. EOK peamine mure on arusaadavalt väärikalt esineda olümpial ja teistel tiitlivõistlustel. Omal ajal toetas EOK tööd Eesti spordi keskliit, mis kümmekonna aasta eest likvideeriti. Ometi arvan, et ka Eesti spordielu korraldamisele tuleks kasuks sportlik konkurents ja juhtimise mitmekesisus, kus kaks organisatsiooni omavahel hea eesmärgi nimel „kakleksid": meil on naisliit ja naisühendus, pressinõukogu ja avaliku sõna nõukogu, põllumeeste keskliit ja talupidajate keskliit. Tandem täiendaks üksteist ning tooks uusi ideid ja inimesi spordielu korraldusse.

Arvan, et riiklik spordikorraldus sobiks kultuuriministeeriumi asemel paremini haridusministeeriumisse, mille valitsemisalaga on sport palju tihedamalt ja loomulikumalt seotud. Haridusministeeriumi valitsemisalasse kuuluvad koolid ja nende spordibaasid, kehaline kasvatus, huviharidus, noored, sealne suurem ametnikkond saaks rohkem panustada spordiprobleemide lahendamisse. Samuti väheneks spordi ja kultuuri omavaheline rivaliteet ning sport pääseks väiksema venna rollist.

Tallinnas palju ahvatlusi

Konkreetsemalt rääkides tuleks ümber mõtestada Audentese spordikooli roll Eesti spordis. Audentese ühe õpilase pearaha on meie praeguseid võimalusi arvestades põhjendamatult suur - üle 5000 euro (80 000 krooni) ehk neli korda kallim kui Tartu ülikooli kehakultuuri üliõpilasel ja kümme korda kallim üldhariduskooli õpilasest. Seda raha saaks tulemuslikumalt kasutada, suunates selle spordiklubide ja koolide rahastamisse, treenerite ja õpetajate palkadesse, spordiklasside või rühmade loomisse maapiirkondades.

Teiseks, Audentese asukoht ei peaks olema Tallinna linnas. Pealinna keskkond ei soosi kodust ja perekonnast lahus elavate noorte keskendumist eelkõige õppimisele ja sportimisele. Segavaid ahvatlusi ja võimalusi on liialt palju. Paraku on nii, et kool ja treenimine ei tundu ühel hetkel enam üldse huvitavad. Audentese tüüpi kooli kannaks välja enamik maakonnakeskusi, kus on baasid, treenerid, muu teenindav personal ja taristu olemas.

Kolmandaks, võistkonnaalade puhul on üksikute noorte Tallinnasse toomine sageli spordiala kandepinda kitsendav ja kohapealset motivatsiooni ja entusiasmi pärssiv. Kui maakonnas on hea võistkond, treenerid, traditsioonid ja toimiv süsteem, siis ühe või kahe parema mängija toomine Audentesesse on karuteene ala arengule. Väheneb kohalik motivatsioon ja publikuhuvi, kaovad eeskujud.

Mõnel spordialal oleme jõudnud olukorrani, kus noorsportlane esindab meistriliigas ühel ajal kahte võistkonda - oma koduvõistkonda ja ka Audentest. Tõeline sportlik absurd! Kunstlik võistkonna moodustamine ei ole jätkusuutlik. Mõistan, et kui väikeses maakohas on andekas sportlane, kellel pole oma piirkonnas võistkonda, puudub ka treener ja tingimused, oleks noore Audentesesse suunamisel mõte. Paraku kinnitab praktika, et kohtades, kus tingimused puuduvad, ei avastata selliseid noorsportlasi. Need avastatakse ikkagi seal, kus jagub kohapealseid fanaatikuid ja tingimusi. Kui suudame Eesti täiskasvanute koondised moodustada klubides pallivatest mängijatest, puudub ka vajadus aasta läbi koos mängivate noortekoondiste järele.

Platsil välismängijad

Spordi, nagu ka kultuuri ja hariduse krooniliseks probleemiks on tasakaalu puudumine materiaalse keskkonna ja sisulise tegevuse rahastamise vahel. Liiga palju raha paneme betooni ja põhjendamatult vähe treeneritesse ja noorsportlastesse. Eakad juhendajad veel jätkavad, kuid noori peale ei kasva. Sisulise tegevuse alla käib nii treeningprotsess, vahendid kui ka võistlustel käimine. Praegu maksab lapsevanem kinni treeningud, üüri, sõidud, kohtunike tasud, auhinnad. Ja kui mõnel vanemal raha lapse võistlustele sõiduks ei jätku, jääb laps koju ning saab osaleda vaid treeningutel, kui sedagi. Kes neid pooltühje spordibaase tulevikus üleval peab?

Nõutuks teeb olukord Eesti meeste korvpallis, mis on olnud ju aastakümneid meie
sportmängude lipulaevaks. Korvpallile kuulus rahva armastus, populaarsus, kõrge tase, sponsorite raha ja ka märkimisväärne osa avalikust rahast. Ja kuhu oleme jõudnud? Eeliseid võrreldes teiste aladega ei ole osatud ära kasutada. Täna tuleb teha kummardus nii jalgpallile, võrkpallile kui ka käsipallile. Kõik kolm on võrreldes korvpalliga paremini arenenud. Korvpall on taandunud. Miks?

Välisklubidesse sobiliku tasemega mängijaid meil saata peaaegu pole. Kohalikud klubid ostavad sisse võõrmängijad, et võita Eesti meistritiitel. Pole haruldane, kui platsil on kolmneli välismängijat ja kohalikud käivad kah külakorras satsi täiendamas. Paari aasta eest vaatasin Eesti finaali ega teadnud, kas elada kaasa Tartu grusiinidele või Tallinna mustanahalistele.

Ma ei oska rõõmustada olukorra üle, kus rikkamad Tallinn ja Tartu ostavad sponsorite rahadega endale mehi sisse, et mängida võrdselt Rapla ja Valgaga. Mõneks kuuks sisse ostetud kallite välismängijate raha võiks suunata järelkasvu ja treenerite tarvis. Meistriliigas ei tohiks üle kahe välismängija lubada ja kohustuslik peaks olema noortevõistkond. Kardan, et korvpalli haigus on nakkav ja sarnasele kiusatusele ei suuda vastu panna ka käsipall ja võrkpall. Esimesed märgid on juba õhus. Loodan siiski, et seda ei juhtu.

Helir-Valdor Seeder
Eesti Päevaleht, 11.11.2011, Spordileht

Haldusreformi kolm põhiküsimust

2011-11-08

Viimased kuu aega on haldusreformi teemal sõna võtnud erinevad teadlased, poliitikud, ajakirjanikud ja muud asjatundjad. On olnud sisukaid analüüse ja ka puusalt tulistamist, palju on räägitud aiast ning palju püütud teemat juhtida ka aiaaugule. Neist aruteludest ja ka varem läbi viidud uuringutest ja analüüsidest on tänaseks välja koorunud kolm peamist küsimust, millele peaks püüdma vastata kõik, kes sel teemal sõna võtavad või seda plaanivad.

Esiteks - kuidas tagada inimestele õigus kaasa rääkida nende igapäevast elu puudutavates küsimustes? Täna elavad inimesed olukorras, kus nende igapäevaste toimetuste kolmnurk - elukoht, töökoht ja vaba aja veetmise võimalused, ei asu enamasti ühes omavalitsuses. Elatakse ühes, poes ja arsti juures käiakse järgmises ning tööl ja koolis sageli suisa ülejärgmises omavalitsuses. Teadlased nimetavad seda toimepiirkonnaks ja enamasti on see suurem tänasest omavalitsusest.

Iseenesest ei ole inimeste suuremas liikuvuses ju midagi halba. Kõigis valdades ei peagi olema kooli, juuksurit, kaubanduskeskust ja muud eluks tarvilikku. Saab sõitma panna koolibussi naabervalda, metsatuka tagant läheb otsetee töökohta maakonnakeskuses ning elul polekski justkui häda. Kõige selle juures on aga üks suur ja põhimõtteline AGA.

Maakond kui toimepiirkond

Aga kuidas on tagatud inimese õigus oma elu mõjutavate otsuste tegemises kaasa rääkida? See peaks olema kohaliku demokraatia nurgakivi. Kui sinu lapse hariduse kvaliteedi määravad kõrvalvalla valijad, siis ei ole see õigus tagatud. Kui selle, kui tihti ja kui hästi on talvel lahti aetud tee maakonnakeskusse, kus sa tööl käid, määrab ära keegi kolmas või neljas, ei ole see õigus tagatud.

Sellisel juhul ei saa rääkida ka toimivast kohalikust demokraatiast. Ja kuigi vahepeal püütakse minivaldu toetada argumendiga, et suuremate omavalitsuste puhul väheneks kohalik demokraatia, on tegelik olukord vastupidine. Inimesel peab olema võimalus kaasa rääkida oma elu puudutavate otsuste tegemisel, oma toimepiirkonna valikute kujundamisel.

Uuringud näitavad, et täna kattub inimese toimepiirkond pigem maakonna kui vallaga. Tänase halduskorralduse juures aga jooksevad minivallad verest tühjaks ja alles ei jää mitte kohalik demokraatia, vaid tühi kest, mida tuleb allesjäänud elanikel üleval pidada.

Teine põhiküsimus, millele tuleb haldusreformi puhul vastata, on omavalitsuste võimekus seal elavate inimeste jaoks midagi ära teha. Hiljuti avaldatud haldusvõimekuse uuringust, aga ka õiguskantsleri ja riigikontrolöri ülevaadetest selgub, et praegu ei suuda omavalitsused väga sageli täita neid ülesandeid, mis neile seadustega pandud on.

Nõrgad omavalitsused

Kardetakse, et kui omavalitsused on suuremad ja tugevamad, siis teenuse kättesaadavus halveneb. Aga ega teenus ei ole ju see, kui inimene kutsutakse vallavalitsusse mingid blanketti täitma. Teenuse all tuleb mõista ikka seda, et vanainimesel aitab keegi puud ahju ette tuua, et lumesahk lükkab talvel tee puhtaks ja käib buss, millega minna arsti juurde või poodi. Ja nende kvaliteet ei sõltu vallavanema töökabineti asukohast.

Ühe lahendusena pakuvad haldusreformi vastalised, et võtame siis omavalitsustelt ära kohustuse neid teenuseid osutada. Võtame ära kohustuse korraldada hariduselu, teehoolet, sotsiaalhoolekannet, ühistransporti. Teoorias on see muidugi tehtav, AGA...

Aga kes neid teenuseid siis inimestele osutab? Kes lükkab talvel tee lahti? Naabervald? Riik? Mõlemad on võimalikud, aga see tähendab, et ka lumekoristuse raha liigub sinna. See tähendab, et ka otsused, kuidas ja kui tihti teid koristada, tehakse mujal ja kohalikel inimestel kaob võimalus neid otsuseid kuidagi mõjutada. Paratamatult tekib küsimus, et millega siis üldse kohalik omavalitsus tegeleb? Mitte millegi tegemisest pole aga elanikel kasu, isegi kui seda teha hästi lähedal ja hästi kohalikult.

Riik peab sekkuma

On selge, et Eesti vajab tugevaid omavalitsusi. Kohalikud inimesed vajavad tugevat omavalitsust. Ja et suuremad on tugevamad, sellega nõustuvad isegi kõige tulihingelisemad haldusreformi vastased. Suuremal omavalitsusel on rohkem võimalusi teenuste osutamiseks, on võimalus palgata pädevamaid inimesi. Suuremal omavalitsusel on võimalik ka investeerida tööstusaladesse, teedesse, haridusse, et luua ettevõtetele sobivamaid tingimusi. See omakorda tähendab aga töökohti. Just neid aga inimesed vajavadki.

Siit koorubki välja kolmas haldusreformi võtmeküsimus. Missugune on omavalitsuste tugevdamise juures riigi roll? See on ka koht, kus koalitsioon pole praeguseks veel üksmeelt leidnud. IRLi seisukoht on, et riik ei saa olla lihtsalt kõrvaltvaataja, vaid peab vajadusel ka ise omavalitsusi ühendama. Riik ei saa vaadata, kuidas nõrgad omavalitsused jäävad järjest nõrgemaks, vaid riigi kohustus on sellistel puhkudel ka sekkuda.

Ma ei süüdista selles praeguseid valla- ja linnajuhte - nad on tublid inimesed ja tegutsevad väga sageli oma võimete ja võimaluste piiril. Selleks aga, et suurendada võimalusi ja võimekust midagi ka reaalselt ära teha, tuleb praegused omavalitsused muuta suuremateks ja tugevamateks.

Just need on küsimused, millele vastates saab lahti harutada ka haldusreformi sasipuntra. Just neis küsimustes tuleb leida ka poliitiline üksmeel. Sest ainult nii on võimalik liikuda edasi ühtsema ja tugevama omavalitsussüsteemi poole, mis tasakaalustab keskvõimu ja kus on tagatud ka kohalike inimeste peamised õigused. Kohaliku identiteedi ja kogukonnatunde kandjaks võib aga edukalt olla külaselts.

Helir-Valdor Seeder: Maaelu kahaneb paratamatult

2011-11-07

Eesti ajaloos pole kunagi maale ehitatud nii palju koolihooneid ja -võimlaid kui viimase 20 aasta jooksul. Sellist võrgustikku ei jõua aga ühiskond ülal pidada, sest maal ei teki uusi töökohti.

Pärast iseseisvuse taastamist on palju räägitud kahanevast maaelust ja inimeste lahkumisest linnadesse. Otsitakse põhjusi ja süüdlasi. Juuresolev tabel tõestab, et sõltumata maaelu-, regionaal- ja põllumajanduspoliitikast ning riigikorraldusest kahaneb maaelu kogu Euroopas. Eesti suhteliselt stabiilne statistiline maaelanike arv on seletatav asjaoluga, et elanike arvu vähenemise maakondades tasandab elanike arvu kasv suurlinnasid ümbritsevates valdades. Näiteks Viljandimaa elanike arvu vähenemise 65 000-lt 52 000-le tasandab Viimsi valla elanike kasv 5000-lt 16 000-le. Iseasi, kas Viimsi vald, kus 1991. aasta 6000 hektarist põllumaast on järele jäänud 50, on vald või linn ja kas Peetri küla on ikka Eesti suurim küla või hoopis Tallinna linnaosa. Tabelist on näha, et traditsiooniline hajaasustus Eestimaal likvideeriti aastatel 1950-1990. Inimesed koondati korterelamutega keskasulatesse ja nad lahutati looduslähedasest maa-elulaadist. Korterelamutes puudusid maaelu eelised, aga ka linnaelu võimalused. Nõukogudeaegne planeerimine Eestis lähtus sotsialistliku tootmise vajadustest, kus inimene oli pelgalt tööjõuressurss. Esmalt määrati tootmiskomplekside (laudad, sigalad, kanalad, kuivatid, töökojad) asukohad ja seejärel nende teenindamiseks vajaliku tööjõu (lüpsjad, karjakud, traktoristid) elamud-asulad. Väiksemate lautade-sigalate lähedusse ehitati korterelamu, suurfarmide teenindajad olid majandite keskasulad. Tööle ja koju liiguti majandi bussiringiga. Näiteks Viljandimaal kaardistasin ma 43 nõukogudeaegset laut-elamu kooslust, lisaks keskasulad.

Ühiskondliku korra muutusega (maa-, omandi- ja põllumajandusreform ning talude teke) ja nüüdisaegse tehnoloogia kasutuselevõtuga muutusid tootmiskohad ja inimeste liikumine ning elukohad. Paljud endised tootmiskompleksid suleti. Sunnismaised kortermajade elanikud maal jäid tööta, valikuvõimalused puudusid. Lähitulevikus võib prognoosida veel tuhandete inimeste lahkumist, enamasti linnadesse, vähem
hajaasustusse. Lisaks peame arvestama, et vaid üksikutes Euroopa riikides on maaelanike osakaal veel nii suur kui Eestis. Mis jõuga hoiame eestlased maal, kui meist võrreldamatult paremini väljaarendatud maaelu ja taristuga ning suuremate põllumajandustoetuste ja jõulisema regionaalpoliitikaga riikides (Soome, Rootsi, Holland jt) lahkutakse massiliselt linnadesse? Kui aastail 1950-1990 koliti Eestis hajaasustusest keskasulatesse ja linnadesse, siis alates taasiseseisvumisest lahkutakse valdavalt keskasulatest ja väikelinnadest (ka maakonnakeskustest) suurlinnadesse või nende lähedale maale.

Peamised ümberkolimise põhjused on sobivate töökohtade puudumine ja õppimaasumine kõrgkoolidesse. Põllumajanduse kiire arengu (mitte kiratsemise, nagu teadmatusest väidetakse) tulemusena kadusid maal tuhanded töökohad. Tänapäeval teevad kümme inimest koos
tehnikaga ära saja nõukogudeaegse inimese töö. Kadunud on ka parteisekretärid, ametühingukomiteede esimehed, spordimetoodikud ja kaadriinspektorid. Võimekad noored lähevad linna kõrgkoolidesse. Õppimise ajal asuvad nad seal tööle, soetavad korteri, loovad perekonna ja tekivad uued sõbrad. Kooli lõpuks on nad linnakeskkonnaga seotud ja tagasipöördumine kodukülla vähetõenäoline. Nii "kaovad" võimekad maanoored linnadesse. See on osa linna fenomenist.

Kas oluliselt heldem maaelu rahastamine tooks lahenduse? ELi praktika ei kinnita seda. Euroopa Liit on suurima osa oma ühisest rahast suunanud maaelu ja põllumajanduse arengusse (1970.-1980. aastatel kuni 70%, praegu 39%), kuid Euroopas toimus ikkagi kiire linnastumine. Sellega ei taha ma väita, et maaelu ei peaks arendama, vaid hoopis seda, et koolide, lasteaedade, haiglate, kultuurimajade, võimlate jt sotsiaalobjektide rahastamisega pole võimalik asendada töökohti. Sobivad ja tasuvad töökohad on eelduseks heaolule ja ükskõik millise piirkonna arengule. Tegelikku olukorda ja prognoositavat arengut ei tohiks eitada ning nendega tuleb pikaajaliste investeeringute puhul arvestada. Unistusi ja soovitut ei tohiks tegelikkuse pähe võtta. Töökohti luuakse suuremates linnades, aga sotsiaalobjekte ehitame enamasti maale. Eesti ajaloos pole maale ehitatud niipalju koolihooneid ja -võimlaid nagu viimase 20 aasta jooksul. Sellist avalike hoonete võrgustikku suudame tulevikus üleval pidada ainult sisulise tegevuse kokkutõmbamise ja avalike teenuste koondamisega keskustesse, mis Eestis kahetsusväärselt ongi toimunud.

Eesti ainus tegemata reform on omavalitsuste piiride muutmine. Omavalitsuste piirid jäid muutmata aastatel 1990-1992, kui külanõukogud ja linnade täitevkomiteed nimetati ümber vallaja linnavalitsusteks ning neile anti omavalitsuslik staatus. Varem ainult sündide-surmade
registreerimise ja formaalselt eluruumide eraldamisega tegelenud külanõukogud ja täitevkomiteed said iseseisva eelarve ja tulubaasi, võtsid üle elamu- ja kommunaalmajanduse, sotsiaalelu, linnatranspordi, hariduse jt valdkondade korraldamise. Nõukogudeaegsed piirid, mille
aluseks olid kolhooside ja sovhooside piirid, jäid aga muutmata. Ühendamata jäid isegi rõngasvallad, väike linnaline asula ja selle tagamaa. Tulemuseks oli killustatus, ebaõiglus ja ebamajanduslikkus. Näiteks hakkasid kogu piirkonda teenindavad koolid kuuluma ainult ühele omavalitsusele, kes üksi otsustas kooli arenguküsimuste üle. Hulgaliselt konflikte ja mõttetut bürokraatiat tekkis omavahelise arvlemise tõttu. Seega võib öelda, et aastatel 1990-1992 tegime valestardi, mida pole tänaseni parandada suutnud. Viimastel nädalatel on liikvele lastud jutt, justkui oleks Eesti valdade piirid pärit muinasajast või isegi varasemast perioodist. No tule taevas appi! Iga ajalootunnis käinud õpilane teab, et kihelkonnad ja maakonnad (välja arvatud mõned nõukogudeaegsed rajoonid) on tunduvalt vanemad kui külanõukogudest moodustatud tänased Eestimaa vallad. Räägitakse, et piirid pole omavalitsuste puhul olulised, hoopis tähtsamad on ülesanded ja rahastamine. Lora! Kogu maailmas, sealhulgas Euroopas ja Eestis, mõeldakse piire mööda. Euroopa Liidus mõeldakse eelkõige liikmesriikide piire mööda, eriti ilmekalt väljendub see eelarvearuteludel. Ma pole täheldanud ühtegi riiki, kes lähtuks maailmavaatest, ikka oma piiridega lõppevast kasust või kahjust. Sama seis on Eestis. Näiteks Viljandimaal tekkis ühinemiste kaudu kolm omavalitsust - Suure-Jaani, Karksi ja Abja vald. Samad seadused, sama tulubaas, isegi samad inimesed volikogudes, aga mõtlemine ja otsused enne ja pärast ühinemist täiesti erinevad. Eesti omavalitsuste ühinemise praktika kinnitab, et ühise mõtlemise ja perspektiivse otsustamise tagab ühinemine, mitte lõputu koostöö. Killustunud ja üle jõu käiva koolivõrgu põhjuseks on killustunud ja üle jõu käiv omavalitsussüsteem. Naiivne on loota - ja vastutustundetu süüdistada kohalikke poliitikuid -, et omavalitsused vabatahtlikult ühineksid. Üheski Euroopa riigis pole haldusreform toimunud vabatahtlikult, vaid ikka keskvalitsuse vastutusel. Endise justiitsministri ettepanek rahvahääletuse kohta haldusreformi küsimuses ei ole hea mõte. Emotsionaalne ja üldsõnaline rahva arvamus ei aita meid kuidagi edasi. See poleks ka õiglane, sest 70 protsenti otsustajatest on linnarahvas. Miks peaks Lasnamäe elaniku arvamus olema aluseks haldusreformile Kagu-Eestis? Suvaline omavalitsuste ühinemine ei vii meid edasi, vaid ainult läbimõeldud ja terviklik reform, mis saab toimuda vaid keskvalitsuse initsiatiivil ja vastutusel ning parlamendi enamuse toel. Seepärast pole alternatiivi poliitilisele kokkuleppele erakondade vahel. Parim, mida mittepoliitikutest arvamusliidrid teha saavad, on toetada haldusreformi ettepanekuid, reformimeelseid poliitikuid ja erakondi. Mina seda tuge IRLi liikmena piisavalt tundnud ei ole.

Haldusreform pole imerohi, mis lahendaks kõik meie maaelu kitsaskohad, aga eeldus paljude probleemide lahendamisele ja jõukohasele valitsemisele on see küll. Eesti pole veel heaoluriik, kus olulisi ümberkorraldusi võib määramatusse tulevikku lükata. Väikese ja arenevana peame kiiremini astuma, et jõukamatele järele jõuda.

Helir-Valdor Seeder

Allikas: Eesti Ekspress 03. november 2011

Maarahvastiku osakaal, % muutus

Riik            1960 1970 1980 1990 2000 2010 1960-2010
Küpros        64,4 59,2 41,4   33,2 31,4   29,7    -34,7
Leedu         60,5  50,4 38,8   32,4 33      32,8     -27,7
Soome        61,9   49,7 40,2   38,6 38,9 36,1    -25,8
Portugal      65     61,2 57,2   52,1 45,6   39,3    -25,7
Slovakkia    66,5   58,9 48,4   43,5 43,7   43,2    -23,3
Holland      40,2    38,3 35,3   31,3 23,2   17,1    -23,1
Hispaania    43,4   34     27,2   24,6 23,7   22,6    -20,8
Sloveenia   71,8    63     52      49,6 49,2   52      -19,8
Kreeka       57,1   47,5   42,3   41,2   40,3   38,6   -18,5
Iirimaa      54,2   48,3   44,7   43,1   40,9   38,1 - 16,1
Prantsusmaa38,1 28,9 26,7   25,9   24,2    22,2 -15,9
Läti          47,1   39,3    32,9   30,7   31,9   31,8   -15,3
Tšehhi      40,5   35,6   24,8    24,8   26     26,5    -14
Taani        26,3 20,3    16,3    15,2   14,9   12,8    -13,5
Poola        52,1 47,9    41,9    38,7    38,3 38,8    -13,3
Luksemburg30,4 25,6   20       19,1    16,2 17,8    -12,6
Ungari       44,1   39,9   35,8     34,2   35,4   31,7   -12,4
Rootsi       27,5   19     16,9     16,9    16      15,3   -12,2
Eesti        42,5    35,1   30,3    28,9    30,6    30,5   -12
Inglismaa 21,6    22,9   12,1    11,3    10,6    9,9     -11,7
Itaalia       40,6   35,7   33,4   33,3    32,8    31,6    -9
Belgia       7,5     6,2    4,6      3,6      2,9      2,6     -4,9
Malta        9,9    10,3   10,2    9,6      7,6      5,3     -4,6
Austria     35,3   34,7 34,6    34,2     34,2    32,4    -2,9
Saksamaa 28,6   27,7  27,2    26,9     26,9    26,2    -2,4

Allikas: World Development Indicators (WDI), data.worldbank.org

Karksi-Nuiast saab nüüd sõita tolmuvabalt Ruhja

2011-11-04

Möödunud kuul avati Lilli tee ja nüüd saab lõpuks tolmuvabalt Nuiast Ruhja ja soovi korral sealt edasi ka Valmierasse sõita. Eesti poolel sai kõvakattealla kokku 14 kilomeetrit teed - Nuiast Äriküla ja Lilli kaudu Läti piirini. Lätlased panid kõvakatte ligi 8-kilomeetrisele teelõigule ja remontisid üle 6 kilomeetri vana asfaltteed. Kokku läks teedeehitus maksma üle 3 miljoni euro. Sellest 85 protsenti saadi Euroopa Regionaalarengufondist ja 15 protsendiga toetati teedehitust riiklikest vahenditest. Projekt näitas, et eestlased ja lätlased oskavad oma ühishuvisid ellu viia ja üle riigipiiride koostööd teha ning Euroopa Liidu rahalisi toetusvõimalusi kasutada.

Uus tee aitab parandada piiräärsete elanike liikumisvõimalusi ning soodustab läbikäimist lõunanaabritega. Kindlasti omab tee ka majanduslikku tähendust, kuna seda mööda toimuv kaubavahetus peaks oluliselt tihenema. Vaatamata ülemaailmsele majanduskriisile oleme Eestis ja ka Viljandimaal viimase nelja aasta jooksul panustanud teedeehitusse rohkem rahalisi vahendeid kui kunagi varem.

Äramärkimist väärib ka Nuiat läbiva Valga-Uulu maantee renoveerimine mõned aastad tagasi ning Karksi ja Nuia vahelise autotee uuendamine ning kergliiklustee rajamine. Viimast mööda on võimalik ka jalgsi turvaliselt Nuiast Karksi ja tagasi liikuda. Seal on võimalik jalgrattaga sõita, rulluisutada ja kepikõndi harrastada.

Maaelu toetamine taristu arendamise kaudu Karksi vallas ja kogu Mulgimaal jääb kindlasti ka tulevikus meie prioriteediks, sest korrastamist vajavaid teid, side- ja elektriliine jätkub maapiirkondades veel aastakümneteks.

Helir-Valdor Seeder

Põllumajandusminister
Allikas: Karksi Sõna nr 10 November 2011

Pärnumaa riigieelarves

2011-11-03

Üldjoontes on järgmise aasta eelarve mõõdukalt konservatiivne. Lisan sõna "mõõdukalt" just seetõttu, et eelarve tulude prognoosimisel on arvestatud kolmeprotsendise majanduskasvuga. Kahjuks ei näita Lõuna-Euroopa võlakriis leebumise märke ja selle Kreekast väljamurdmine võib kaasa tuua majanduslanguse kogu Euroopas, ohustades omakorda Eesti riigi tulude laekumist plaanitud mahus. Uus majanduslangus on pigem tõenäoline, nii tuleb kulude kavandamisel olla kasin.

Kulutamise kuldaeg ei naase

Mul on hea meel, et Eesti suudab hoida oma võlakoormuse Euroopa madalaimal tasemel, mis on 6,6 protsenti, sealjuures on Euroopa keskmine 80 protsenti ja üsna keskmise lähedal püsivad suurriigid Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa. Eraisikutena teame, et väike võlakoormus annab meile vabaduse oma elu vajadusel kiiresti ümber korraldada, lisab turvatunnet ja võimet toime tulla ootamatute saatuselöökidega. Kõik see kehtib riikide ja linnadegi kohta. Pärnu linna 80protsendine võlakoormus on olnud linnale raske taak.

Eesti on kriisist üsna hästi taastunud, majanduskasv on olnud Euroopa keskmisest kiirem ja see on toetunud ekspordi suuremahulisele kasvule. Kindlasti tänu konservatiivsele rahapoliitikale.

Siinkohal on oluline tähele panna, et Eesti ekspordi kasvu mõjutas tuntavalt meie põhilistel välisturgudel Põhjamaades ellu viidud majanduse elavdamise poliitika, peamiselt riigi tellimuse suurendamine. See on avatud majanduse magus vili, kibeda pillina käib kaasas üldine hinnatõus, millega kärbitud palgaga eestlastel on väga keeruline toime tulla.

Majandust elavdab raha ringlusse laskmine, seda saavad teha nii avalik sektor, investeerides taristutesse või suurendades toetusi, kui pangad, andes hoogsalt laenu. Mäletatavasti võtsid eraisikud Eestis 2007. aastal hoogsalt pankadest laenu, hinnad tõusid, sest liiga palju raha tuli ringlusesse. Raha pakkumise abil majanduse elavdamine on tööriist, mida tuleb kasutada mõõdukalt.

Tihti kuulen nõudmist, et eraldised tuleb taastada kriisieelsel tasemel. Mõeldakse 2007. aastat, aga see oli juba üle jõu elamise aasta ja sellist kulutamise kuldaega ei näe Eesti niipea.

Välisraha kavandatakse 2012. aasta eelarvesse summas 1,3 miljardit, sealjuures 80 protsenti sellest on pärit Euroopa Liidu fondidest ja koostööprogrammidest ning 20 protsenti kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguste müügist. Kahtlemata elavdab nii suure summa avaliku sektori raha riikitoomine majandust ja see on praeguses majanduslikus olukorras igati positiivne.

Kasvuhoonegaaside heitkoguste müügist saadav raha tuleb vastavalt lepingutele investeerida energia säästmiseks, mis omakorda tähendab, et hoonete soojuskaod ja halduskulud peavad ülejärgmisel aastal olema praegusest väiksemad. Pärnu maakonna 27 objekti saavad sellest rahast oma osa, nende hulgas on päästedepoosid, koole, lasteaedu ja hooldekodusid. Täpne loetelu läheks siinkohal pikaks, nimekirjaga saab tutvuda Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kodulehel.

Keskkonnaminister Keit Pentus rõhutas, et torustike soojustamisega on suudetud Eestis vähendada soojakadu määras, mis katab kogu Kunda linna aastase soojavajaduse. Samuti on seoses torustike soojustamisega Orissaares alandatud kaugkütte hinda elanikele kuus protsenti, see vähendab kodukulusid.

Taristu ja haridus

Pärnumaa strateegilise arengu seisukohalt kõige tähtsam objekt Rail Baltic on esialgu poliitiliste otsuste ootamise faasis. Juhul kui Eesti, Läti, Leedu ja Poola sõlmivad raudtee arendamiseks poliitilise kokkuleppe, hakatakse planeerima raha. Rail Balticu tähtsust Pärnumaale ei ole võimalik alahinnata.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eelarvest leiame 17,3 miljonit eurot Pärnu ümbersõidu ehitamiseks ja 8,6 miljonit eurot väikesaartele laevade soetamiseks, teiste hulgas on nimetatud Kihnu saart. Võrreldes eelmise aastaga, kasvab ühistransporditoetus 4,84 protsenti ja kohalike teede hoiu toetus 40 protsenti, summas 5,1 miljonit eurot kogu Eestile.

Haridus- ja teadusministeeriumi eelarve suureneb seoses kõrghariduse rahastamise kasvuga, tasuta kõrghariduse juurutamise eelnõu on menetluses. Sellel nädalal pälvis riigikogu ja avalikkuse tähelepanu õpetajate meeleavaldus. Tunnustan õpetajaid julguse eest tulla välja enda eest seisma, see ei ole väga eestlaslik. Samal ajal oli tegemist konstruktiivse kriitikaga riigijuhtide aadressil.

Professor Mati Heidmets ütles riigikogu kõnepuldist hariduse ees seisvaid probleeme avades, et õpetajate positsioon ühiskonnas peab paranema.

Eesti õpetajate töö tulemused on ühed maailma paremad, samal ajal pole pedagoogid rahul oma töö väärtustamisega.

Õpetajate kõneisik Martin Saar ütles ETV saates "Terevisioon", et koolivõrgu reformile peab eelnema haldusreform. Tema seisukohaga saab ainult nõustuda. Tugevas omavalitsuses on tugev kool, perearstikeskus, ühistranspordivõrk ja sotsiaalhoolekanne.

Ma ei usu, et gümnaasiumide viimine ministeeriumide alluvusse ehk riigigümnaasiumide loomine tõstab keskhariduse kvaliteeti. Jääb üle ainult loota, et ühel päeval saavutatakse riigikogus konsensus haldusreformi elluviimiseks. Seniks toetan haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksood ajast ees käimisel, et koolivõrku korrastada ning seeläbi õpetajate töötasu ja -tingimusi parandada.

Kultuur ja sotsiaalvaldkond

Kultuuriministeeriumi eelarves näeme välisraha Pärnu muuseumi uue maja ehituse lõpetamiseks, samuti tegevustoetusi Kihnu muuseumile ja Pärnu linnaorkestrile. 2012. aastal kavandab ministeerium sihtasutuse loomist, et korraldada Endla teatri tööd. Samuti kõneles kultuuriminister Rein Lang kavatsusest toetada Järvi muusikafestivali ja Pärnu filmifestivali.

Norra finantsmehhanism eraldab mõisakoolide renoveerimiseks 900 000 eurot, kuuldavasti meeldivad norrakatele koolideks rekonstrueeritud mõisad.

Rahandusministeeriumi eelarvest saame teada, et ELi üldeelarvesse eraldab Eesti 167 miljonit eurot. Eespool tõin välja, kui palju me ise tagasi saame, vahe on mitmekordne. Suurim kulukasv summas 90 miljonit eurot tekib seoses riigi kannete taastamisega kohustusliku kogumispensioni fondidesse.

Sotsiaalministeeriumi eelarve suurim kuluallikas on riiklik pension, milleks kulub 1,3 miljardit eurot, ja kulud kasvavad 71 miljonit eurot ehk 5,68 protsenti. Pensionisaajate arv suureneb 8000 inimese võrra. Samal ajal laste arv väheneb ja seoses sellega alaneb peretoetuste summa 3,6 miljoni euro võrra. Asjata ei rõhutanud Marju Lauristin riigikogus inimarengu aruannet tutvustades, et Eesti kõige suurem probleem on meie rahva kestma jäämine. Samuti rõhutas riigikontrolör eelmisel nädalal, et Eesti pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik, tuleb olla valmis kauem tööl käima.

Kokkuvõttes on Eesti 2012. aasta eelarve konservatiivne ja tasakaalus, lühiajalises vaates päris hea, muretsemiseks pole põhjust. Ilmselt tunnevad suured elanike grupid: haiged, pensionärid, sotsiaaltoetuste saajad, haridus- ja kultuuritöötajad, et olukord nende valdkondades on liiga pingeline.

Haldussüsteem vajab kohandamist muutunud oludega. Mitu valdkonda nõuaks senisest suuremal hulgal raha, see tähendab ühistes huvides ja parema tuleviku nimel paljustki loobumist. Poliitikutelt oodatakse muutusi, kartmatust eksida, mis on nii inimlik, ja julgust teha raskeid otsuseid. Kas selleks ollakse valmis juba järgmisel aastal, et 2013. aasta eelarve pakuks rohkem rahulolu? Aeg näitab.

Miks Eesti põllumees saab vähem otsetoetusi kui "vanad" eurooplased

2011-11-01

MINISTER TEAB: Vanad liikmesriigid hoiavad kiivalt oma positsioone. Kord kätte võidetut on eriti raske käest anda, eriti kui see puudutab rahalisi vahendeid.

Seoses Euroopa Liidu uue rahastamisperioodiga ja ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) tulevikusuundade aruteluga on taas hakatud rääkima põllumajanduslike otsetoetuste erinevast tasemest liikmesriigiti ning Eesti positsioonist selle pingerea alumises otsas. Püüan selgitada, milles liitumiseelselt kokku lepiti ja millised on eri liikmesriikide positsioonid.´

ÜPP otsetoetused tekkisid alates 1992. aasta nn Mac-Sherry reformist. Lähtudes kaubanduspoliitika liberaliseerimisest, alandati Euroopa Ühenduse välispiiril rakendatavaid tollitariife, mis viis siseturul hinnad langusse, lähemale maailmaturu hindadele. Nii tekkis EL-i põllumeestele nn arvestuslik "saamata jäänud tulu".

Kompenseerimaks põllumajandustootjatele reformi tõttu langenud sissetulekuid, viidi sisse otsetoetused. Näiteks teraviljatoetuse suuruse määramiseks võeti arvesse reformi rakendamise aegsed liikmesriikide kasvupinnad hektarites, keskmised saagikused tonnides hektari kohta ja vastava põllumajandussaaduse tollimaksu languse ulatus - teravilja puhul oli see 63 € tonni kohta.

Nende kolme elemendi korrutis andiski liikmesriigi teraviljatoetuse summa ehk aasta eelarve. Sarnase valemi alusel arvutati ka teiste põllukultuuride ja -loomade kasvatamise otsetoetuse summad ja ühikumäärad hektari või looma kohta. Nii kultuuride kasvupinnad ja loomade arvud kui ka saagikus ja jõudlus olid liikmesriigiti erinevad, vastavalt neile elementidele ja põllumajandussektori suurusele tekkisid toetuste, mida esialgu oli loendis ligi kakskümmend, kogusummad.

Näide saamata jäänud tulu arvestuse kohta: Taani teravilja saagikus hektari kohta on 8 tonni, saamata jääv tulu 8x 63 = 504 €/ha. Eesti teravilja saagikus hektari kohta on 2,5 tonni, saamata jääv tulu 2,5x 63 = 157,5 €/ha.

Nagu arvutusest selgub (erinevus 3,2 korda), võimendab selline äraspidisele metoodikale tuginev toetuste poliitika paremates looduslikes tingimustes olevate tootjate eeliseid. Ainuüksi suurem saagikus annab tootjale majandusliku eelise, aga kui sellele lisada loogika, et mida suurem on saagikus, seda suurem ka kompensatsioon saamata jäänud tulu eest, siis on tulemuseks ebavõrdsus ruudus.

Aluseks liitumisleping

Eesti otsetoetuste tänase taseme aluseks on EL-iga sõlmitud liitumisleping ning selles sisalduvad toetusõiguslikud hektarid, loomad, piima puhul ka kilogrammid jms ühikud ning nendele vastavad, läbirääkimiste ajal kehtinud toetuste nõuded ja toetussummad, mis kujunesid eelkirjeldatud valemite alusel.

Liitumisläbirääkimiste esimesel etapil võeti aluseks põllumajandustootmise statistika aastatel 1997-1999 (kasvupinnad, tootmise mahud, keskmine saagikus) ning ükshaaval toetusaluseid objekte läbi arutades kehtestati toetuse summad liitujatele liikide lõikes.

Kõigi uute, 1. mail 2004 liitunud liikmesriikide jaoks oli selles kontekstis tegu sarnaste alustega. Samas, silmas pidades Vene turu kokkukukkumist hilissuvel 1998, olid halvemas olukorras need liikmesriigid, kelle tootmises oli olnud suurem osakaal Vene turule suunatavatel põllumajandussaadustel, kuna selle mõjul toimunud tootmise järsk langus jäi just referentsperioodi sisse.

Oma osa languses oli ka üldisel uue riigi ülesehitamisest tingitud rahapuudusel, mille tõttu toetati ka põllumajandust üleminekuriikides vähem. Üks selliseid oli Eesti. Meie jaoks oli selline referents äärmiselt ebasobiv.

Olles tõestanud ära Vene kriisi mõju meie piimakarjakasvatusele (piimatootmise langus ühe aastaga oli 15%), saime tootmiskvoodi esialgselt 562 000 tonnilt 624 000 tonnini. Teraviljatoetuse arvestamisel aluseks võetava keskmise statistilise saagikuse 1,77 t/ha osas sai läbirääkimiste lõpp-paketti näitajaks 2,4 t/ha.

Seega sai meie nn teraviljatoetuse arvestuse valemiks 362 827 hektarit korda 2,4 tonni hektarilt korda 63 € ehk kokku pisut üle poole toetuste eelarvest (ca 54,8 mln €). Samasugused arvestused tehti teiste taimekasvatussaaduste (lina, kanep, kaunviljad) ja loomakasvatussaaduste (veised, ammlehmad, lambad) osas. Nii kujunes Eesti kogutoetuse aastaeelarveks ca 100 mln €.

Vanad hoiavad positsioone

Sarnaste valemite kasutamisel erineva geograafilise asendi, klimaatiliste näitajate ja mullaviljakusega maade osas muutus oluliseks tootmise struktuur ja jõudlusnäitajad. Meie keskmist teraviljasaagikust näiteks Hollandiga (9-10 t/ha) võrreldes on selge, et meie toetussumma jäi väiksemaks. Kuid kuni need toetused kuulusid konkreetse toetusliigi juurde, võis sellele mingi loogika põhjal selgituse leida.

Siiski peab tõdema, et käsitletud lähenemine ei sisalda vähimatki paindlikkust. Valemite alusel paika pandud toetussummade põhielemendid on muutumatud aastateks, hoolimata turuolukorrast, tegelikust maakasutuse muutusest, kasvatatavast kultuurist jms. Sarnane valem on otsetoetuste aluseks alates 1992. aastast ja püsib 2013. aasta lõpuni.

Hoolimata arvestusliku valemi ja n-ö rahastamispõhimõtete muutmatusest on aga muutunud toetuse enda põhimõtted. 2003. aastal viidi põllumajanduspoliitikas läbi uus reform, mis kehtestas uuelaadsed, konkreetsest tootmise kohustusest lahti seotud toetused.

Eestiga üheaegselt liitunud uued riigid olid selles mõttes katsejänesteks, et meile kohanduv ühtse pindalatoetuse süsteem rakendus alates 2004. aastast, kuid EL-15 rakendati ühtset otsemaksesüsteemi vastavalt liikmesriigi valikule alates aastast 2005 või 2006.

Mõlema süsteemi üldine põhimõte oli, et liideti kokku kogu otsetoetuste summa (eelkirjeldatud valemite alusel saadud sektoripõhiste toetuste summade koond) ning jagati see toetusõiguslike põllumajandusmaa hektarite arvuga, saades nii uue toetuse ühikumäära hektari kohta.

Vanades liikmesriikides tehti seda individuaalse tootja tasemel (temale aastatel 2000-2002 makstud toetuste keskmine aastane summa jagati tema kasutuses olevate põllumajandusmaa hektarite arvu aasta keskmisega), kuid uute liikmesriikide jaoks tehti seda liikmesriigi tasandil.

Lisaks laiendati toetusõigusliku põllumajandusmaa definitsiooni - kui eelnevalt oli toetusõiguslik vaid konkreetse põllumajanduskultuuri kasvatamise või põllumajandusloomade karjatamisega seotud põllumajandusmaa, siis nüüd liideti maad, millel ajutiselt põllumajanduslikku tootmist ei toimunud, kuid maad hoiti heas põllumajanduslikus korras vastavalt liikmesriigi poolt sätestatud tingimustele.

Vanades liikmesriikides, kus põllumajanduslik maakasutus oli stabiilselt välja kujunenud aastakümnete jooksul, ei toonud selline lisandus palju probleeme. Kuid nn üleminekumajanduse riigid nagu ka Eesti, kes olid läbi elanud põllumajandussektori suure kokkutõmbumise, omasid olulist osa põllumajandusmaast, mis muutus uutes tingimustes samuti toetusõiguslikuks, ning sellega vähenes hektari kohta makstav toetusmäär veelgi.

Arvestades kogu otsetoetuste toetusmäära kujunemist poliitiliste läbirääkimiste käigus, on tuntav EL-15 soov säilitada oma eelispositsioon ja hilisematele liitujatele makstavat toetust lahjendada. 10 uue liikmesriigi juurdetulek tekitas nn kahekiiruselise Euroopa, mille tunnistuseks on veel tänagi, 7 aastat pärast liitumist, meie kohta kasutatav väljend "uued liikmesriigid", ülejäänute kohta kasutatakse õigusakti tasemel väljendit "liikmesriigid, kes pole uued liikmesriigid".

Tänastest seisukohtadest

EL-i ÜPP kulud on aastate jooksul moodustanud isegi üle 50% ühisest eelarvest, nüüd on see osakaal vähehaaval vähenemas, kuid moodustab siiski ca 40%. ÜPP meetmete kaudu on liikmesriigil kõige lihtsam oluline osa oma sissemaksest riigi majandusse tagasi suunata ning oma rahalist netopositsiooni parandada.

10 liikmesriigi liitumisega 2004. aastal tuli põllumajandusmaad ja põllumajandustootjaid oluliselt juurde, eelarve piirsummad olid aga perioodiks 2007-2013 põhimõtteliselt kokku lepitud. Tänases olukorras, kus poliitilistes tekstides sisaldub esmakordselt vajadus eemalduda ajaloolistest toetuse alustest ning liikuda võrdsema jaotuse poole, hoiavad vanad liikmesriigid kiivalt oma positsioone. Kord kätte võidetut on eriti raske käest anda, eriti kui see puudutab rahalisi vahendeid.

Nii olemegi seisus, kus otsetoetuse keskmine hektarimakse erineb liikmesriigiti kuni 5 korda ja lahendus, mis on välja pakutud, vähendaks seda 4-kordse vaheni. Selle pakkumise tegijad rõhutavad, et madalamate keskmiste hektari toetusmäärade kasv on kuni kolmandik (Lätil 84-lt 114 euroni, meil 117-lt 156 euroni). Meie ütleme, et see moodustab vaid 60% kogu EL-27 keskmisest. Ja see on väga erinev käsitlus.

Saarte Hääl

Kolmapäev, 26. oktoober 2011

Millal toimub ühinemine?

2011-11-01

Veel mõni aasta tagasi toimus omavalitsustes üle Eesti palju arutelusid selle üle, kas erinevate omavalitsuste liitumine üheks omavalitsuseks on hea või halb, kas seda peaks tegema või mitte. Tänaseks on aga mõttevahetused jõudnud sinnani, et küsitakse, millal oleks mõistlik ühineda? Senised läbirääkimised näiteks Jõgeva linna ja valla puhul näitavad, et ümberlauaistujatel ei ole suuri põhimõttelisi erinevusi, kuid pahatihti ei kiputa teise poole argumente kas lõpuni kuulama või keeldutakse nendest juba eos.

Peatuksin siinkohal Jõgeva näitel lähemalt, kuna sarnane olukord valitseb veel mitmeski Eestimaa paigas. Usun, et Jõgeva piirkonna inimestele on ühendomavalitsuse loomine vägagi tõsiseltvõetav piirkonna kestvuse tagaja. Sain sellele kinnitust hiljuti toimunud linna ja valla ühisel arutelul, kus ühes kultuuri-, spordi- ja turismivaldkonna inimestega arutlesime võimalike koostöömomentide üle. Üheski valdkonnas ei kostnud põhimõttelist vastuseisu ühise omavalitsuse moodustamisele. Kodanikualgatused teevad juba ammugi kahe omavalitsuse üleselt koostööd ning on väga tihedalt üksteisega seotud. See fakt annab mulle isiklikult kindluse, et ühel hetkel jõuab sarnane arusaamine ka administratiivsele tasandile

Mitteliitumise põhjused
Peamine küsimus liitumiste juures on, et kuidas see peaks sündima? Esmalt aga tuleks vaadata üle mõned põhjused, miks liitumisi sedavõrd vähe on toimunud? Kohtan tihti lauset stiilis: Poliitiline kemplemine ei ole jätnud ruumi tervele mõistusele ning seetõttu ei ole jõutud ühinemisteni. Mina küsiksin aga, kas oma linna-valla inimeste huvide eest seismist saab nimetada poliitiliseks kempluseks? Ma ei saa kuidagi pahaks panna, et valitud juhid nii ühes kui teises omavalitsuses katsuvad seista parima tarkuse juures oma piirkonna hea käekäigu eest. See ongi omavalitsusjuhtide töö. Hädavajalik oleks aga neis hoiakutes laiendada piiride ja piirkonna mõistet. Näiteks Jõgeva puhul on üsna üheselt selge, et kui vallal läheb hästi, siis läheb ka linnal hästi ja vastupidi.

Meenutagem, et äsja tähistasime oma riigi alles 20. taasiseseisvumise päeva. Me oleme noore riigina alles hiljuti üle elanud kaks suuremat majanduskriisi (90date keskpaik ja alates 2008 kuni tänaseni kestev) ning me elame ikka veel illusoorses kõikelubatavas liberaalses juhikultuslikus ühiskonnas.

Teise olulise põhjuse juuri näen ma meie riigi lähiminevikus. Tuleme ühiskonnana riigikorrast, kus igal inimesel oli töö, kindlustatud korter, vähe valikuvõimalusi nii materiaalses kui vaimses plaanis ning kindlus ja selgus külanõukogude võimupiirides, mis ei kuulunud arutlemisele. Tänased omavalitsuste piirid on ju suuresti just need samad nagu nad olid. Piiridest ollakse väga visad kinni hoidma. Selle juurde kuulub veel eestlase talupoeglik ettevaatlikus, mis lihtsalt ei luba kiiresti kaalukaid otsuseid teha. 20 aastat ei ole ei ajaloo ega riigi seisukohalt mingi aeg, et peaksime päevast-päeva kannatamatult ringi käima ja pidevalt midagi reformima.

Kolmanda põhjusena näen ma 90datel kätte võidetud vabaduses olla ise oma asjade üle otsustaja, koos soovimatusega seda privileegi kellegagi jagada. Küüniline valitsejate iseteadlikkus on segunenud eelmisest korrast pärineva mentaliteediga - olla juhtide juht on ikka üks hea asi. Seetõttu pole midagi imestada, et meie riiki ilmestavad sajad kesiselt elavad omavalitsused, kuna enamik omavalitsusjuhte on ju pärit hoopis teisest mõttemaailmast kui 21. sajandi maailm koos oma väljakutsetega. Ja seda ei saa mitte ette heita, vaid tuleb lihtsalt aktsepteerida. 40 aastat kõvakäelist kasvatust istub inimestes kõvemini kinni, kui 20 aastat vabalt harjutamist. Seetõttu ei tasu imestada, miks on omavalitsustega lood nii nagu nad on.

Mis viiks liitumisteni?
Esmane tingimus on tahte olemasolu. Ja seda mitte pelgalt sõnakõlksuna ja emotsionaalsete lausungite tulistamisena, vaid igapäevases soovis näha enda kõrval teist omavalitsust kui võrdne võrdset. Tuleb loobuda kohati ogaruseni minevast konkurentsist. Nagu on öelnud USA 32. president Roosevelt: „Konkurents on olnud väga hea mingi teatud piirini. Meie aga peame pingutama sellise koostöö nimel, mis algab sealt, kus konkurents enam ei aita."
Praktilise poole pealt tähendaks see, et kõigepealt hakkavad omavalitsusjuhid oma piirkonna arengusuundi välja töötades vaatama üle oma administratiivpiiride ja mõtlema, mis kasu võiks üks või teine ettevõtmine tuua ka naabritele. Järgmise sammuna peaks planeerima kõikvõimalikud bürokraatlikud kavad (üldplaneeringud, arengukavad, valdkondlikud tegevuskavad, toetuste maksmiste korrad jne) koos naabritega või naabrite huve samavõrra arvestades kui oma valla/linna huve.

Eesti inimesed oskavad tahtmise korral hoida kokku ja teevad seda kindlasti ka tulevikus. Ühtehoidmine ja koos mitte ainult töötamine, vaid ka ühes suunas vaatamine võiks luua eeldused, et mingis ajahetkes saadakse väetist vähe rammusamaks. Tõenäolisel ei võta Riigikogu ilmselt ka sel neljaaastasel perioodil omavalitsuste liitumiste soodustamiseks täiendavalt midagi ette. Kusjuures paradoks on selles, et enamik riigikogulasi on valitud maal elavate inimeste poolt, kuid omavalitsuste teemadel ei oska või ei taha sõna võtta neist enamik. See aga ei tähenda, et peaksime omavalitsuses tegutsevate inimestena käed rüpes ootama ja valitsust kiruma. Lõpuks teevad suuri tegusid ikka inimesed ise ja kui me tahame ning usume, et üheskoos tuleviku raskustele vastu astudes oleme me tugevamad, siis tehkem seda ja unustagem andrespearulik ärategemise soov.
Omavalitsuste ühinemised tulevad. Ja tulevad siis, kui me selleks nii riigina kui ka inimestena tegelikult valmis oleme.

Kiigeplatsist ja lasteaiakohast ei piisa

2011-10-10

Regionaalpoliitikal on Eestis enamasti kaks tähendust. Kui öeldakse regionaalpoliitika, mõeldakse kõigepealt haldusreformi ja hakatakse enamasti tegelema numeroloogia ja kunstiga. Et missugune arv on kõige ilusam ja kuhu oleks paslik uued piirid joonistada.

Ja kui sõnal on eesliide „regionaal", toimub see paljude arvates kuskil küüni taga või külapoe trepil ning linnades ja nende lähedal elavaid inimesi see ei puuduta.

Kakssada kakskümmend kuus. Just nii palju on Eestis täna omavalitsusi. On seda vähe, palju või piisavalt? Iga arv, mis on tänasest 226st väiksem, on parem. Sada on parem kui 226. Kaheksakümmend on parem kui sada. Nelikümmend on parem kui kaheksakümmend ja nii edasi.

Miks ma selles nii veendunud olen? Unustage see numbrite jada - kas 226, 100, 80, 20 või midagi muud - korraks ära. Sest number ise ei ole eesmärk. Numbrite taga on inimesed, kes igapäevaselt neis omavalitsustes elavad ja töötavad, koolis käivad ja lapsi kasvatavad.

Need on inimesed, kelle heaolu eest peab seisma omavalitsus ja -valitsejad. Need on inimesed, kellele omavalitsus peab pakkuma teatud hulka teenuseid, aga kus paljudel juhtudel vald või linn seda tegelikult ei suuda.

Aga 226 on ka praeguste linnapeade ja vallavanemate koguarv, teist samapalju on volikogude juhte. Lisaks veel asetäitjad, osakonnajuhatajad, direktorid, erinevad nõukogud ja nii edasi. Oma särk on ihule siiski kõige lähem ning eks ka siin peitub osa põhjusest, miks valdade-linnade vabatahtlik liitumine nii visa edenema on.

Tuleb peeglisse vaadata

Täna esitletakse kohalike omavalitsuse haldusvõimekuse uuringu tulemusi, millest selgub, et omavalitsuse võimekus on tihedalt seotud seal elavate inimeste arvuga. Ja kuskilt maalt läheb selge piir, millest allpool võimekus järsult langeb. Täna jookseb see piir 5000 elaniku juurest - sellest numbrist väiksemail üksustel on enamasti väga keeruline pakkuda elanikele neid teenuseid, mida inimestel õigus saada on.

Selle analüüsi mõte ei ole lahterdada ühtesid omavalitsusi tugevateks, teisi nõrkadeks. Ühtesid õnnestujateks, teisi läbikukkujateks. See 29 erinevast indikaatorist koosnev analüüs annab adekvaatse pildi hetkeolukorrast ja aitab meil teha järeldusi. See on peegel ning kui peeglisse vaadates pilt ei meeldi, tuleb midagi enda juures muuta, mitte peeglit süüdistada.

Aga mida see „haldusvõimekus" üldse tähendab? Inimese jaoks ei ole see mingi väärtus omaette. Inimese jaoks on oluline, et tal oleks piisavalt lähedal töökoht ja kool, lasteaed ja perearst, kauplus ja raamatukogu. Et naabrimemme eest hoolitsemine ei oleks ainult tema enda õlul ja et akna alla ei tekiks ootamatult kruusakarjääri. See on oluline, see läheb inimestele korda.

Töökohad, töökohad

Omavalitsuse roll on luua inimestele selline elukeskkond. Omavalitsus peab olema tegus ja pädev partner ka erasektorile, suutma tuua valda või linna investeeringuid. Sest investeeringud tähendavad töökohti.

Aga tänas on Eestis olukord, kus näiteks planeeringute valdkonnas on ainult 56 omavalitsusest olemas pädev ja erialase ettevalmistusega inimene. 56! See tähendab, et 170 omavalitsuses sellist igapäevas pädevust ei ole. Just sellistest asjadest sõltub sageli, kas ettevõtja rajab oma tehase ühte, teise või kolmandasse kohta. Just sellest sõltub, kus on tööd ja kus mitte.

Sellest ei piisa, kui remontida uhke gümnaasiumihoone ja siis oma kuue õpilasega keskkooliklassist meeleheitlikult kinni hoida. Ei piisa ka lasteaiakohast ja korda tehtud kiigeplatsist - inimesed lähevad elama sinna, kus on tööd. Ja kui iga vallakeskus kujutab ette, et ta on inimeste jaoks tõsine tõmbekeskus, siis tuleks neil ilmselt veel üks kord mõelda.

Vaadake kasvõi Tallinna - lagunevatest lasteaedadest kuuleme uudistest ülepäeviti, ometi kolivad inimesed pealinna. Hommikul tööle minnes ja õhtul tulles istuvad inimesed kaks tundi ummikus - aga ikka kolitakse Tallinna.

Tallinn on muidugi äärmuslik näide ning selle üle, kas Eesti omavalitsusmaastikul peaks olema üks hiiglane, kus elab kolmandik kogu riigi elanikest, võib ka arutada. Aga vaadates Eestis ringi, on selge ka see, et kuskil 25 tuhande elaniku juures on see piir, kust alates suudavad omavalitsused täita neile seadustega pandud kohustusi elanike ees.

Halduskorralduse lähtekoht

Sellise suurusega üksused suudavad paindlikult reageerida ka muutuvatele oludele. Täna avaldatavast analüüsist tuleb välja, et just üle 20 000 elanikuga omavalitsuste grupp oli ainukesed, mille haldusvõimekus viimase aastaga on paranenud. Ehk teisisõnu - selliste omavalitsuste elanikud kannatasid majanduslanguses vähem.

Kui tulla tagasi loo alguses toodud teise käsitluse juurde, siis tegelikult ei tähenda regionaalpoliitika ainult seda, mis toimub kuskil metsade taga ja kuhu sõidab kaks korda nädalas autokauplus. Regionaalpoliitika tegeleb ja peabki tegelema ka linnade ja nende tagamaadega.

Täna avaldatavast analüüsist selgub, et inimesed liiguvad ikkagi linnadesse ning ühtlasi laienevad linnade tagamaad - piirkonnad, mis elaniku jaoks funktsionaalselt toimivad ühtsena. Ühtsena selles mõttes, et inimene saab ühes omavalitsuses korda ajada oma igapäevased toimetused. Lapsed käivad koolis, inimesed tööl ja ka õhtul on perega koos võimalik midagi ette võtta. See peabki olema halduskorralduse lähtekohaks.

Pealinna ümbritsevaid valdu nimetatakse tihti kuldseks ringiks. Ja ei ole saladus, et ka haldusvõimekuse indeksi tabelis on need vallad tipus. Selle ringi ja Tallinna ja vahel pendeldab iga päev mitukümmend tuhat inimest.

Kiire arengu mured

Aga nii nagu kõik hiilgav ei pruugi alati olla kullasära, ei tähenda ka nende pealinna lähivaldade tugev punktiskoor seda, et seal ei oleks probleeme. Koolis on ühes klassis rohkem paralleele, kui mõnes teises koolis klasse kokku. Hommikuti tööle sõiduks kulub tund aega. Ja nii edasi.

Ka uuringust selgub, et kui valdavas osas omavalitsustes on viimastel aastatel elanike arv vähenenud, siis keskuste tagamaades on toimunud vastupidine muutus - inimesed kolivad sinna elama. Näiteks Harku valla elanike arv on viimase kolme aastaga suurenenud 23%. Ligi veerandi võrra! Kuna kolijaiks on enamasti noored pered, on laste arv samas kasvanud veelgi enam. Ja sellise kasvuga hakkamasaamine on Harku jaoks tõsine väljakutse.

See tähendab, et ääremaal on ühed mured ja kiirelt arenevates valdades ja linnades teised. Ka nendega tuleb tegeleda, ka see on regionaalpoliitika. Õigemini - see ongi regionaalpoliitika.

Lahendus on ikkagi üleminek praegustelt minivaldadelt teistsugusele haldusjaotusele. Sellisele, mis arvestab inimeste igapäevast elu ja vajadusi. Sellisele, mis põhineb mõjupiirkondadel.

Loodan, et seda mõistavad ka need, kes on volikogudesse valitud rahva poolt neile kasulikke otsuseid tegema. Sest omavalitsused peavad olema inimeste jaoks, mitte vastupidi.

Miks üldse maakond, või maakonnale arengukava?

2011-06-02

Viimase kuu jooksul, kui maavalitsus on ette valmistanud tööprotsessi, et uuendada Rapla maakonna arengukava, on see tõstatanud ülesse ka palju erinevaid arvamusi. Mõnele kõige häälekamale ma ka vastan.

Kas maavalitsus jääb või ei ?
Minule teada olevalt ei ole järgmisel neljal aastal koalitsioon ega valitsus plaaninud suuremaid muudatusi halduskorralduses.
Maavalitsustel on täna terve rida riigipoolt antud ülesandeid alates riigimaade haldamisest lõpetades erinevate perekonnatoimingute registreerimise või planeeringute järelvalvega.
On päevselge, et riik täna järelvalvet omavalitsusliidule üle ei anna! Omavalitsusliidud on erineva tasemega ja suutlikkusega ning iseenda kontorolli ei peeta teatavasti just kõige ilusamaks teguviisiks.
Üks peamisi põhjuseid, mis kohalike omavalitsuste puhul miinusena välja tuuakse, on nende väiksus ja jätkusuutlikkus. Ehk siit me jõuame nõiaringi: riik KOV-idele otse osasid teenuseid ei osuta, kuna neid on ministeeriumite jaoks liiga palju ning omavalitsusliidud erineva suutlikkusega, siit ka põhjus, miks maavalitsusi vaja on! Maavalitsustest sooviks suurem osa valdu ja omavalitsusliite jälle ilmselt vabaneda. Kuna koalitsioon omavalitsuste sunniviisilist liitmist ei korralda, siis soovitan väiksematel valdadel siiski kaaluda vabatahtlikku ühinemist. Järgmise nelja aasta jooksul maavalitsuse kadumist ette näha ei ole.

Loomulikult on võimalik, et neid riigipoolseid teenuseid, mis täna maavalitsusel on, ei osutata siis Raplas üldse. Sellisel juhul tuleks leppida sellega, et tulevikus tuleb käia ja suhelda, kas Tallinnas või Pärnus asuvate regioonikeskustega. Lisaks maavalitsusele on Raplamaal veel üle kahekümne erineva riigiasutuse (olenemata nende alluvusest), kus töötab kokku üle 200 inimese. Eesti riigi tänane praktika on see, et riigiasutusi sisuliselt väljaspool maakonnakeskusi ei ole, siin on erandiks vaid Narva. Jättes Politsei, Päästeosakonnad ja RMK kõrvale, võime tekitada olukorra, kus pooled neist töökohtadest võivad Raplast välja rännata. See tingiks olukorra, kus Rapla jääks analoogsesse seisu nagu on täna Räpina või Loksa! Kindlasti tasakaalustaks see maakonna arengut, kuid ilmselt mitte meile meeldivas suunas.

Kellele maakonna arengukava ?
Üks maakond on palju laiem kui kümme vallavalitsust, jah territoriaalselt oleme küll kümme valda. Seetõttu tundub naljakas, et mõni omavalitsusjuht seda endiselt mõistnud ei ole.
Tänase maakonna arengukava tegevuskava ja investeeringute kava on aegunud, kuigi arengukava strateegia ja osa peatükke on ajaliselt veel jõus. Just sai uuendatud Turismivaldkonna arengukava, mis on maakonna arengukava üks osa, 2010. aastal valmis maakonna terviseprofiil mitmeaastase tegevuskavaga.
Mida me vajaks võrreldes senise arengukavaga? Kindlasti peaks see võimalusel kajastama riigi valdkondlikke tegevusi ja eesmärke, mis puudutavad Raplamaad. Näiteks maakonna arengukava tegevuskava osa võiks sisaldada Maanteeameti suuremaid võimalikke investeeringuid tulevikus, Kaitseministeeriumi seisukoht Seli Tervisekeskuse edasise arenduse osas või Haridus- ja Teadusministeeriumi edasisi seisukohti Kehtna Rasketehnika Kompetentsi keskuse osas jne. jne.
Kindlasti võiks arengukava kajastada ka Raplamaa Partnerluskogu rolli ja osalust maakonna arendamisel. Partnerluskogu tähtsus maakonnas on minu meelest järjest kasvamas.
Ei nendele küsimustele, ega mitmetele teistele ei leia me mõtteid ega vastuseid tänasest maakonna arengukavast, ka mitte omavalitsusliidu poolt koostatud „Rapla maakonna keskuste arengustrateegiast". Seega maakonna arengukava ei ole pelgalt kümne valla arengukava koond.

Üks riik, üks rahvas, üks juht!?
Minu kõrva on riivanud mitmel korral viimase ajal armus, et oleks üks inimene, kes kõik ära otsustab, et küll siis oleks hästi.
Sellise loosungi all töötati ka nõukogude Eestis mitukümmend aastat tagasi. Nagu me teame, ei viinud see kuhugi. Ma soovitan mõelda siiski veel kord sellele, et meil on Raplamaal ca 25 riigiasutust, 10 omavalitsust, erinevad koostöökogud, kamaluga seltsinguid ja MTÜ-sid jne. Ajastu ja riigikord on teistsugune, ei ole võimalik, et üks inimene dikteeriks meile ette, mida teha ja kuidas. Selle korra või korratuse nimi on demokraatia ja parim ning ainus võimalus on teha koostööd.

Koostöö on kõige alus !
Koostöö on kõige alus, mida mitte kunagi ei ole liiga palju. Ja vist tundub, et igal pool mujal tehakse nii hästi koostööd ja meil ei tehta. Kui maakonnast väljas käia, siis kuuleb tegelikult pidevalt vastupidist juttu - kuidas teil Raplamaal nii hästi erinevad koostöökogud toimivad! Eks kaugelt tunduvadki paljud asjad ilusamad ja ahvatlevamad kui lähedalt. Aga koostöö osas soovin ma kõigilt, kellel vähegi huvi, annaks oma sisendi maakonna arengukavasse.

Mina kutsun kõiki, kes on säilitanud positiivset ellusuhtumist ja ei ole kibestunud kogu Eesti riigi peale, kaasa mõtlema maakonna arengukava teemal. Meil on arengukava vaja praegu ja tulevikus ning selle uuendamine ja ülevaatamine peaks saama igaaastaseks. Olenemata sellest, mis on selle asutuse nimi, kes võtab või võtaks initsiatiivi edaspidi.

Milline riigi või kohaliku omavalitsuse ametnik võiks tulevikus kanda nimetust maavanem on hoopis teine teema.

Teed Võrumaale!

2011-03-29

Võrumaa kodudesse viivad auklikud teed. Kevadel sulava lume ja jää alt nähtavale ilmuvad teed on talvest üsna palju kannatada saanud - külmumine ja paisumine lõhub teed sõltumata selle kattest. Võrumaal on palju teid ja seetõttu ka palju muret, sest iga inimene sõltub väiksemal või suuremal määral teedest ja nende sõidetavusest. Võrumaa teed on kehvas seisus - peateed, külateed ja ka tugiteed, mida ei tohi jätta unarusse, kuna need ühendavad omavahel kaht esimest ja linnasid.

Osa Võrumaa mustkattega teedest on ehitatud 40-50 aastat tagasi. Näiteks Mõniste-Ape tee Ape-poolne osa, Võru-Räpina tee lõik Kääpa sillast Pindi sillani, Antsla-Vaabina tee, Võru-Mõniste tee Mõnistest Saru lauatehaseni. Nendel lõikudel puudub dreenikiht ja katte alus-
ehitus. Mustkattega teede kasutuseaks peeti varem 12 aastat, see aeg on juba ammu möödas. Suur osa asfaltkattega teid on valminud 1966. aasta, mil Võrumaal hakati asfaltbetooni tootma ja 1990ndate alguse vahel ehk siis on umbes 20-45 aastat vanad. Asfaltkatte kasutuseaks peetakse 15 aastat - see aeg on tublisti ületatud.

Ka naabrite juurde viib auklik tee. Kehvas seisus on ka Võru-Rõuge-Luutsniku-Aluksne tee, nii Eesti Vabariigi kui ka Läti Vabariigi poolne tee osa, samuti Mõniste-Ape tee. Nende teede renoveerimise rahastamiseks oleks mõistlik rakendada INTERREG piiriülese koostöö programmi. Miks seda tehtud pole? Eesti Vabariigi üks peateedest Pihkva-Riia tee valmis aastal 1979, tänaseni on seda üksnes pindamise teel korras hoitud. Miks pole leitud kaubavahetuse seisukohast nii Eestile kui Võrumaale nii olulise tee renoveerimiseks raha riigieelarvest ega välistoetustest?

Teid on remonditud väga vähe. Alates 1990. aastatest on renoveeritud Võrumaal märkimisväärselt vähe tugimaanteid - ainult Võru-Põlva tee ja möödunud aastal ka Verijärve-Kubja teelõik. Viimasel paaril aastal on Võrumaa näpuotsaga teedele raha saanud.

Olen ise suutnud tuua Võrumaale raha Mõniste-Kuutsi tee ja Varstu vallas Vana-Roosa küla ja Lüütsepa küla kruusateede tolmuvabaks muutmiseks. Mu isa ei jõudnudki Mõniste-Kuutsi tee tolmuvabaks muutmisele raha eraldamist ära oodata, vaid läks maanteeametist enne pensionile. Samas seisis see lõik tema poolt märgituna aastaid teehoiukavas - vahendeid lihtsalt polnud -, nüüd sai see lõpuks tehtud.

Aga ega kruusateed ei olegi probleem - probleem on see, et inimesed peavad tolmu sisse hingama. Asulates tehakse kruusateedele tolmutõrjet - jõukamad Põhjamaad teevad seda ka asulavälistel kruusateedel. Eestis peaks tolmutõrjet tegema nii, et ükski riigitee ääres elav, oma kodu ja Eestimaad armastav inimene ei peaks tolmu sisse hingama.

Riik ei panusta teede korrastamisse

Teeseaduse järgi on riigiteede rahastamiseks ette nähtud 75 protsenti kütuse aktsiisimaksust ja kümme protsenti erimärgistusega kütuse planeeritud laekumisest. Alates 2003. aastast koostatakse riigieelarve põhimõttel, et eelarve vahendid, välistoetused ja teedevalitsuste omatulu kokku moodustavad kütuseaktsiisiga ettenähtud riigiteede rahastamise osa. Sellisel viisil koostatud eelarves kasutatakse kütuseaktsiisi laekumisest vabanenud vahendeid muudes valdkondades. Selliselt koostatud eelarve tõttu ongi riigiteed alarahastatud. Me oleme endale ise valinud targa Riigikogu ja valitsuse.

Omaette probleem on naastrehvide kasutamine ja seda nii pikal perioodil. Mullu ehitatud teekattesse Verijärve-Kubja lõigul on juba selle talvega tekkinud rööpad. Külmaga muutub bituumen rabedaks ja kistakse naastude poolt lahti - see värvibki hanged mustaks. Rööbastesse kogunev vihmavesi muudab liiklemise ohtlikuks soojal perioodil, külmast ajast rääkimata. Naastrehvidega teesse kulutatavaid rööpaid ei suudeta lihtsalt parandada. Rööbaste pindamisega saadakse ebaefektiivne tulemus, kulu sellele on aga suur.

Veel 21. sajandil on kolmes Lõuna-Eesti maakonnas pool riigiteedest kruusateed. Ilmselt on neid nii palju hajaasustuse tõttu. Inimesed elavad üksteisest võrdlemisi kaugel - 1000 ruutkilomeetri kohta on Valgamaal 546, Võrumaal 545 ja Põlvamaal 538 kilomeetrit teid. Võrdluseks on näiteks Ida-Virumaal 288 ja Harjumaal 375 kilomeetrit teid 1000 ruutkilomeetri kohta.

Naljaga pooleks - valitsusasutuste ja tööstuse Tallinnasse koondumise eeskujul võiks ka Eestimaa elanikud viia Tallinna elama - siis kaoks ka hajaasustus ja teid polekski tarvis. Nõukogude ajal sellega algust juba tehti, kui koondati elanikud taludest kolhoosikeskustesse kokku.

Rahva suurematesse keskustesse koondumine on jätkunud ka pärast Eesti iseseisvuse taastamisest. Alles viimasel ajal on märgata üksikute perede linnast maale kolimist. Linnast maale elama asuda soovijad kõnelevad kui ühest suust, et nad ei soovi muud, kui et nende koduni viiks sõidetav tee, olemas oleks elekter ja internet - ülejäänuga saame ise hakkama.

Riik peab appi tulema. Kasvõi sellega, et valitsus ütleb selge häälega välja, kus lõpeb Eesti riik. Kas selleks on kaardile märgitud piir või lõpeb Eesti Tallinnaga. Elamine Eestis väljaspool Tallinna eeldab korralikke teid.

Riigiteede rahastamine peab toimuma taas põhimõttel, kus 75 protsenti kütuseaktsiisiraha läheb puhtalt teedeehitusele ning sellele lisanduvad välistoetused ja riigi teedeettevõtete omatulu.

Ka kohalikel omavalitsustel peab jätkuma vahendeid teede hoolduseks. See tähendab, et riik peab võimaldama selleks rohkem vahendeid. Näiteks tänane olukord, kus lumerohke talve tagajärjel on teede hoolduseks eraldatud vahendid kulunud või otsakorral, ei ole omavalitsustel võimalik teostada suviseid hooldustöid.

Kas koolivõrk kaotab elujõudu?

2011-03-18

Alustan artiklit lõiguga 23. veebruaril 2011 peetud Eesti Vabariigi aastapäeva kõnest: "Mulle teeb aga muret, et me ei ole tänaseni suutnud kokku leppida koolivõrgu tuleviku suhtes.

Vaadates õpilaste arvu, ei ole võimalik säilitada stoilist rahu ja rahulolevalt ümiseda, et kõik laheneb iseenesest. Aeg on näidanud, et iseeneslikult probleemid süvenevad. Ei tohi jääda ootama, et küll uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus olukorra paika paneb."

Julgen arvata, et järgmise kümnendi keskne ülesanne Pärnu maakonna ja Eesti hariduses on tagada õiglane ligipääs kvaliteetsele haridusele. Koolivõrk on üles ehitatud rahvastiku mõttes headel aastatel, kui sündimus oli märgatavalt tõusnud. Perestatistika järgi oli 1990 Pärnumaal viimane positiivse iibega aasta. Kui tollal sündis maakonnas 1553 last, siis 2000. aastal vaid 869 ja 2010. aastal 969.

Lapsi vähe, koole palju

Pärnumaal on maa- ja linnaelanike proportsioonid oluliselt muutunud, kuid koolivõrk on jäänud samaks. Oleme seisus, kus lapsi on vähe, kuid koole palju. Ajavahemikus 2000-2010 on Pärnumaal suletud või reorganiseeritud 12 kooli: seitse algkooli, neli põhikooli ja kaks gümnaasiumi (Pärnu Niidupargi gümnaasium, mis vaid viis aastat jõudis tegutseda gümnaasiumina, ja Raeküla gümnaasium, mis korraldati ümber põhikooliks).

Koolivõrgu korrastamisel on kohalikud omavalitsused läinud pigem seda teed, et on sulgenud või reorganiseerinud alg- ja põhikoole, gümnaasiumiosa on jäänud puutumata. Samal ajal soosib koolide rahastusmudel just alg- ja põhikoole, mitte ühe klassikomplektiga gümnaasiumiastet. Uue riikliku õppekava rakendamine toob väikegümnaasiumidega omavalitsustele kaasa olulised lisakulud. Mis on tehtud kulutuste hind, seda nii kvaliteedi kui efektiivsuse mõttes, sest gümnaasiumiosa toetatakse omavalitsuses enamasti põhikoolis õppivate laste arvelt? Selles kontekstis on 10. märtsil Audru vallavolikogu langetatud otsus reorganiseerida Audru keskkool põhikooliks igati põhjendatud.

Praegu õpib maakonnas gümnaasiumiastmes 2467 õpilast, kuid kahe aasta pärast on see arv prognoositavalt 1700, seega väheneb õpilaste arv kolmandiku võrra. Langustendents on viimases kooliastmes kestnud kümmekond aastat, stabiliseerudes seejärel madalal tasemel. On selge, et meie 14 gümnaasiumi tarbeks noori ei jätku.

Gümnaasiumiaste peab olema sellise õpilaste arvuga, mis tagab õpetamise kvaliteedi, kvalifitseeritud õpetajate olemasolu ja õpilaste valiku ainete süvendatud õppimiseks. Hariduse kvaliteet gümnaasiumiastmes pole ühtlaselt kõrge, seda tunnistavad riigieksamite tulemuste märgatavad vahed kooliti ja gümnaasiumilõpetajate erinevad võimalused kõrgkoolide riigieelarvelistel kohtadel jätkata.

Maavalitsuse roll

2010. aastal võeti vastu põhikooli- ja gümnaasiumiastme riiklikud õppekavad. Lisades uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, tõdeme, et dokumendid toovad selgesti välja põhikooli ja gümnaasiumi erisused. Ideaalis tuleks gümnaasiumide ja kutseharidusasutuste võrku vaadelda tervikuna, kus haridusasutuste vaheline suhtlemine ei põhineks konkurentsil, vaid koostööl. See aitaks tunduvalt säästa ressursse ja looks arvestatava lisaväärtuse. Mulle tundub üha enam, et üld- ja kutsekeskhariduse korraldus peaks olema juhitud ühest institutsioonist.

Millised on praegu maavalitsuse kui riigiasutuse võimalused koolivõrgu optimeerimisel? Maavalitsus saab tellida uuringuid ja välja pakkuda prognoose ning kavandada arengut, anda omavalitsustele soovitusi koolivõrgu ümberkorraldamise suhtes. Nii on toimitudki.

Koolivõrgu temaatika on olnud päevakorral kümmekond aastat. 1998. aastal vastu võetud Pärnu maakonna planeeringule tuginedes koostati 2003. aastal maakonna koolivõrgu arengukava, mis tõsi küll, oma radikaalsete ettepanekute tõttu ei leidnud omavalitsuste heakskiitu.

2008. aastal vastu võetud maakonna sotsiaalse taristu teemaplaneeringus on ära toodud haridusasutuste perspektiiv maapiirkondades. Nimetatud dokumendi kiitsid heaks kõik omavalitsused.

Samal aastal püstitas Pärnumaa omavalitsuste liit lähteülesande maakonna haridussüsteemi arengukava koostamiseks. Nimetatud dokumendi sünniks puudus aga omavalitsustel üksmeel. Ometi on muutuste eeldus just koostöö, mitte kitsas, kohalik huvi. Gümnaasiumi uue riikliku õppekava sisuliseks rakendamiseks tuleb koolivõrku kavandada ühtsele loogikale tuginedes, omavalitsusüleselt ja üleriigiliselt.

Õpetajaid ähvardab osakoormus

Haridus- ja teadusministeeriumil on 2010. aastal valminud põhjalik Pärnu maakonna koolivõrgu analüüs ja selle arendamise lähtekohad, mida tutvustati eelmisel sügisel Ares Pärnumaa III maakogul. Haridusministeerium on pakkunud välja soovitused ja indikaatorid koolivõrgu optimeerimiseks ühtse loogika alusel. Seega on meiegi otsustajad varustatud otsuste tegemiseks vajaliku teabega.

See on ülevaade, kus üksikasjalikult on näidatud õpilaste arvu muutused kooliastmete kaupa, õpiränne koolide ja tõmbekeskuste vahel ning selle alusel prognoositud arengumudelid, ja kättesaadav maavalitsuse kodulehel http://mv.parnu.ee/index.php?id=162 .

Õpilaste arvu langus toob kaasa nii keskmise klassitäitumuse kui klassikomplektide arvu vähenemise, millele omakorda järgneb õpetajate ametikohtade arvu langus, mis on kiirem kui õpetajate hulga kahanemine. Õpetajatel tuleb arvestada osakoormusega töötamisega, seda just maapiirkondades. Murelikuks teeb õpetajaskonna vanuseline proportsioon: 41 protsenti Pärnumaa õpetajatest on üle 50aastased, samal ajal alla 30 on vaid kuus protsenti pedagoogidest.

Lõpetuseks julgen isiklikule kogemusele tuginedes väita, et demokraatia ei salli kellegi vägisi õnnelikuks tegemist, olgu siis kooli- või haldusreformi silmas pidades. Sageli on mugavam soovida, et keegi kuskilt tuleks ja otsustaks meie eest. Julgen arvata, et Pärnumaa asju ei tea keegi paremini kui meie ise.

Samal teemal Pärnu Postimehes: "Õpilaste vähesus seab ohtu maagümnaasiumid", 9.03, "Audru keskkool muutub põhikooliks", 11.03, "Audru kooli saatus otsustati nukral meelel", 12.03, "Rahaliselt mõistetav, inimlikult raske", 15.03, "Valla arengukava niisama muuta ei saa", 16.03.

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: Iga laps toogu emale pensionilisa

2011-03-03

IRLi eestseisuse liige Helir-Valdor Seeder väidab, et emapension korvab nii ema töölt kõrvale jäämise aja kui ka mõjutab inimeste hoiakuid laste olulisuse suhtes.

Endine Isamaaliidu valija ootab IRLilt rahvuslikku meelestatust, samas tundub, et need seisukohad on mattunud majandusalaste eesmärkide alla.

Meie isamaaline meelsus on alles, kunagise Isamaaliidu liikmed kannavad seda kindlasti edasi. Küll on aastatega muutunud Eesti ühiskond ja inimeste hoiakud. Idealismi, aateid oli 1990. aastatel kindlasti rohkem. Järjest vähem oodatakse väärtustepõhist poliitikat ja järjest rohkem soovitakse kindlate pragmaatiliste huvide esindamist.

Tunnete selle üle muret?

Jah, aga loodan, et see areng pole lõputu ja tulevikus pöördutakse rohkem väärtustepõhise poliitika juurde tagasi.

Euroopa Liitu astumine tõi kaasa Eesti iseseisvuse lahustumise hirmu Euroopas. Mida ette võtta?

Meie keele-, kodakondsus- ja migratsioonipoliitika on järjepidevad ning mingit lahustumist pole karta, kuigi Keskerakonna poolt avaldatakse selle poliitika muutmiseks pidevat survet.

Eesti on selgelt rahvusriik ja peab selleks ka jääma. Eesti keelt ja kultuuri saame riiklikult arendada ainult Eestis, ei kusagil mujal.

Meie probleem on aga see, et iseolemise aeg enne ELi astumist jäi pisut napiks selleks, et olla väljakujunenud rahvusriik, kes suudaks kompleksivabalt kasutada ELi võimalusi oma keele, kultuuri ja identiteedi tugevdamiseks.

Teie valimisloosungitel on uudsena oranž. On see muutunud eelistuste tulemus või vastutulek valijate maitsele?

Meie värvid on endiselt sinine, must ja valge. Värvidest tähtsamad on väärtused ja poliitika, mida me ellu viime. Teisalt on ka uuendusi vaja. Uuenemisvõime, uute ideede ja inimeste kaasamine on kestvuse üks aluseid.

Pakute valijatele lepingut, mille esimene punkt käsitleb uut majanduskasvu. See kasv hoiaks kodumaal neid, kes muidu mujale teenima läheksid. Aga võibolla hoiaks inimesi kodumaal rohkem see, kui nad oleksid saanud isamaalise kasvatuse?

Isamaalisus ja rahvuslik majandus ei vastandu, vaid täiendavad teineteist. Ei ole isamaalisust ega rahvuslikkust ilma rahvusliku majanduseta. Rahvusriiki suudame tugevdada just kodumaal uute töökohtade loomise kaudu.

Arendate majandusteemat, kuigi on teada, et jäme ots on siin Reformierakonna käes.

Majanduskasvu ega ka ettevõtluse arengut ei dikteeri Reformierakond, seda teevad eelkõige ettevõtjad. Erakonnad loovad läbi valitsuse ja Riigikogu raamistiku - maksukeskkonna ja seadused.

Jutt, et Eesti majandus- ja eelarvepoliitika on kujundanud eelkõige Reformierakond, on legend. Maa-, omandi- ja põllumajandusreform olid seadustena vastu võetud ja rakendunud, rahareform läbi viidud ja maksupoliitika välja kujundatud, samuti enamik erastamisest ellu viidud enne, kui Reformierakond 1995. aastal ilmavalgust nägija esimest korda Riigikogu valimistel osales.

Ettevõtluskeskkonna lõid siiski teised poliitilised jõud. Toona valitud suund on olnud õige.

Millised on teie seisukohad eelarve ja maksude suhtes?

Väikese riigi ainuõige majanduspoliitika on pikas perspektiivis tasakaalus riigieelarve ja mitte ülejõu elamine. Võlgu elamine on tuleviku arvelt elamine ja praeguste probleemide jätmine järgmistele põlvedele.

Maksukoormust ei tohi suurendada, aga paindlikud maksumuudatused on tulevikus kindlasti vajalikud. Peame avalikku raha paremini kasutama.

Inimesed lähevad maalt linna ja Eestist välismaale peamiselt tööle ja õppima. Järelikult peame just nende küsimustega tegelema. Eestis peavad olema head töökohad ja head võimalused hariduse omandamiseks.

Mille poolest erinevad teie pakutav tasuta kõrgharidus ja senised riigieelarvelised kohad kõrgkoolides?

Soovime suurendada riiklikku tellimust ülikoolides. Kui me väheneva üliõpilaste arvu juures kõrghariduse rahastamist ei vähenda, vaid majanduse kasvades isegi suurendame, siis saavutame püstitatud eesmärgi.

Teie pakutava emapensioni suhtes on kostnud juba nurinat. Kas või etteheide, et ainuüksi sõna "ema" peaks isamaalastest valijad härdaks muutma.

Ega meil selle vastu ka midagi pole, kui inimesel IRLi valima tulles süda härdaks muutub. Ema-pensionil, mille suurus sõltub laste arvust, on kaks tähendust. Esiteks kujundab see inimeste hoiakuid ja suhtumist, et lapsed on olulised ja väärtus ka riigile.

Teine tähendus on väga praktiline. Lapsevanemad, enamasti emad, jäävad koduseks ikka siis, kui neil on väikesed lapsed. Aga kui peres on kolm kuni viis last, võib ema töölt kõrvale jäämine kujuneda pikemaks kui vanemahüvitise aeg. Seetõttu ei kogune neil tööaastaid, mis oleks pensioni arvestuse aluseks ja nii jääb pension väiksemaks.

Seega on emapensioni praktiline eesmärk korvata emale töölt kõrvale jäämise aeg. Nii luuakse kindlustunne praegustele väikelastega vanematele. Kui vanemad soovivad, võiks emapensioni saada ema asemel isa.

"Kuni su küla veel elab, elad sina ka," ütleb laulusalm Eesti kohta. Viimasel ajal tundub, et olete pigem pealtvaataja rollis, kui üks teine erakond kargab maa- ja külaelu ratsu selga.

Meie huvi maaelu vastu näitab see, et praeguses valitsuses on IRLi käes nii põllumajandus- kui ka regionaalministri portfell.

Enne valimisi kuuleme poliitiliste jõudude loosungeid, mis on mõeldud häälte püüdmiseks, mitte elluviimiseks. Kõiki neid ilusaid lubadusi pole võimalik täita.

Kas kuvand, et Mart Laar üksipäini Eesti maaelu põhja laskis, püsib veel?

On legende, mis elavad oma elu ning millega võitlemine on lootusetu. See põhjalaskmise legend elab üle Mart Laari ja ka 50 aasta pärast räägitakse, et Eestis elas mees, kes üksi hävitas kogu maaelu ja põllumajanduse.

Loomulikult pole see tõsiseltvõetav jutt. Laari peaministriks saamise ajaks olid tähtsad põllumajandust mõjutanud otsused ülemnõukogu poolt juba tehtud. Ülemnõukogu esimees oli siis Arnold Rüütel, valitsusjuhid Edgar Savisaar ja Tiit Vähi. Aga lihtne oli veeretada üleminekuaja tagasilöögid just Laari süüks.

Kuidas mõjutab maaelu Rahvaliidu praegune tagasikäik, võibolla isegi parlamendist eemale jäämine?

Rahvaliidu rolli maaelu arendamisel tähtsustatakse üle. Praegused rahvaliitlased ja nende eelkäijad seadustasid põllumaa müügi juriidilistele isikutele ning seeläbi ka väliskapitalile, lisaks riigi raha uputamine Maapanka ja selle pankrot.

Võimu tsentraliseerimine Eestis sai alguse metskondade reformist, mille viis läbi keskkonnaminister Villu Reiljan, maavalitsuste degradeerimise ehk maavanemate allutamise valitsuse asemel regionaalministrile teostas regionaalminister Jaan Õunapuu jne. Kõiges selles on raske leida maaelusõbralikkust.

Eestis pole tulevikku erakondadel, kes on suunatud ainult ühele sihtrühmale, tegutsevad nagu survegrupid. See on ka Rahvaliidu kadumise peamine põhjus.

Milline on teie enda lemmik-punkt IRLi lepingus valijaga?

Eesti ühiskond pole enam nii primitiivne, et saaksime otsida üht häda, millest tulenevad kõik teised, või üht lahendust, mis lahendaks kõik mured. Peame otsima tasakaalu, tegelema kõikide valdkondadega. Pole enam lihtsalt mõistetavaid eesmärke nagu iseseisvumine, NATO, EL.

Oleme jõudnud "igavasse" arengufaasi, mille märksõnadeks on stabiilsus ja tasakaal.

Riik toetab Lõuna-Mulgimaa arengut

2011-02-25

Maapiirkondades tehtavate investeeringute toetamine, parendamaks elutingimusi valdades ja väikelinnades ning tagamaks seeläbi tasakaalustatud areng kogu Eestimaal, on valitsusse kuuluva Isamaa ja Res Publica Liidu regionaalpoliitika nurgakiviks.

Suurimad riigipoolsed investeeringud Lõuna-Mulgimaale on viimastel aastatel tehtud koolimajadesse. Abja gümnaasiumile on riigi toel ehitatud uus õppekorpus, mis on võimaldanud tuua kõikide tundide läbiviimise ühte koolimajja. Uude õppekorpusesse on kavandatud tulevikus ka spordikompleksi rajamine. Mõisaküla koolis on riigi abiga renoveeritud riietehoiuruumid ja tööõpetuseklassid. Halliste põhikool on saanud riigi toel endale uue võimla.

Regionaalarengu seisukohalt on tähtis teede hooldamine ja remont. Ülemaailmse majanduskriisi tõttu pidi riik oluliselt kulusid kärpima. Siiski on suudetud viimase nelja aasta jooksul panustada Viljandimaa teede ehitusse rohkem vahendeid kui kunagi varem. Abja valda on riik toetanud teedeehitamisel: uue mustkatte on saanud Veelikse -Laatre tee ja kevadel jätkub Kamara- Räägu teelõigu ehitus. Hallistesse on riigi abiga rajatud uus tänavavalgustus.

Teede ja muu infrastruktuuri korrashoid ning arendamine on üheks kohaliku elu edendamise aluseks. Isamaa ja Res Publica Liit kavatseb jätkuvalt panustada nende meetmete arendamisse ja majanduse elavnedes suurendada omavalitsuste toetusi kohalike teede hooldamiseks ja remontimiseks.

Selleks et inimestel oleks võimalus leida endale erinevaid kasulikke vaba aja veetmise võimalusi, on oluline kohalike kultuuri- ja spordiobjektide renoveerimine ja arendamine. Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel on välja töötatud külaarengu toetamise meede, mis on võimaldanud Euroopa Liidu rahade eest korda teha ka suure osa Lõuna-Mulgimaa kultuuriobjekte ja spordirajatisi.

Abja vallas on külaarengu meetme toel ja kohalikke kodanikeühenduste algatusel renoveeritud Penuja külamaja ja Kamara seltsimaja. Halliste vallas on Halliste, Kaarli ja Uue-Kariste rahvamajade ning Vana-Kariste seltsimaja renoveerimist selle meetme kaudu toetatud.

Mõisakülas on renoveeritud luterliku kiriku välisfassaad ja kontsertsaal. Nelipühi kiriku juurde on rajatud mänguväljak koos rularaja ja kiikedega. Heaks on kiidetud Mõisaküla laululava ja Vana-Kariste seltsimaja rekonstrueerimise projektid. Töödega tehakse algust kevadel.

Külaarengu meetme toel on parendatud kohalikke sportimisvõimalusi. Nii on Abja Spordiklubi eestvedamisel rajatud Abja tervise- ja suusarajale valgustus ning suuradade tegemiseks on ostetud mootorsaan ja jäljefreesija. Halliste Spordiklubi eestvõttel on valminud jõusaal ja laste mänguväljakud. Riik on toetanud Abjas Baasi järve korrastamist ja selle juurde suplusranna rajamist.

Euroopa Liidu vahendeid saab investeerida sinna, kus kohalikud elanikud on ise aktiivsed ja moodustanud kodanikuühendusi, kes on võimelised toetustaotlusi koostama ning koostatud projekte ellu rakendama.

Kutsun kohalikke inimesi senisest veelgi aktiivsemalt mõtlema sellele, mida saaks kodukandis eurotoetuste toel edasi arendada ja julgustan vastavaid taotlusi esitama. Mulgimaa kodanikualgatused väärivad ka tulevikus igakülgset toetamist.

Kuidas teha haldusreformi nii, et see ükskord tehtud saaks!?

2011-02-23

Eesti on oma lühikese iseseisvusajaga saavutanud nii mõndagi: oleme saanud Euroopa Liidu, NATO, OECD liikmeks ja nüüd kasutusele võtnud EL ühisraha euro.

Aastaid on aga räägitud haldusreformist ja selle vajalikkusest ning viimastel aastatel tekkinud majandusraskused on veelgi selgemalt esile toonud meie väikeste omavalitsusüksuste võimetust kvaliteetseid avalikke teenuseid pakkuda, kuid reform on endiselt tegemata.

"Haldusreformi ei saa taandada matemaatiliseks liitmistehteks ega kulude kokkuhoiu kampaaniaks, haldusreformi mõte peab olema võrdselt hea teenus kõigile inimestele, elagu nad näiteks Vändra valla Kadjaste külas või Tallinna Pirita linnaosas," on öelnud haldusreformi toetaja president Toomas Hendrik Ilves.

Reformiplaane on pidanud ühtekokku viis erinevat regionaalministrit, kuid erakondlikust kuuluvusest hoolimata nad oma kavadele valitsuskoalitsioonis toetust leidnud ei ole. Tagantjärele on raske hinnata, kui hästi või halvasti need plaanid olid läbi mõeldud.

Avalikkuse ja ilmselt ka paljude poliitikute jaoks on haldusreform alati assotsieerunud valdade sundliitmisega, mis loomulikult on kõigil "karva turri ajanud". Kui mõelda haldusreformi eesmäkidele: tõsta avalike teenuste kvaliteeti ja parandada nende kättesaadavust, siis ma sügavalt kahtlen, kas valdade kahe- või kolmekaupa sundliitmine meid selles suunas edasi oleks viinud. Kaks vaest ei tee kokku ühte rikast omavalitsust. Ehk ongi nurjunud haldusreformide häda olnud eelkõige selles, et eesmärgid on seatud arvulised, olgu siis valdade koguse või suuruse osas?

Numbrid ei tohi olla eesmärgiks omaette. Kui soovime saavutada kvalitatiivset hüpet, siis peavad ka sihid olema seatud vastavalt. Probleemid, mille lahendamisega vallad täna kõige suuremas hädas on: ühistransport, koolide ja lasteaedade haldamine (lasteaiakohtade nappus), vee- ja kanalisatsioonitrasside rajamine jne, neile peab haldusreform lahenduse leidma, vastasel juhul poleks sellel reformil mõtet.

Ainus võimalus nimetatud valdkondades märkimisväärset paranemist saavutada on anda nende funktsioonide täitmine valdade tasandilt üle maakonna tasandile. Vallad on tegelikult isegi aru saanud, et paljusid nende õlgadele pandud ülesannetest nad üksi täita ei suuda ning paljudes küsimustes teevad vallad täna tihedat koostööd (näiteks ühistransport jt). Ühiselt on jõutud palju paremate tulemusteni, kui ükski vald eraldi iial oleks jõudnud.

Ühisprojektides seisab iga vald aga ikka oma huvide eest ning tervikvisioon jääb üldjuhul leidmata. Ei ole ju mõistlik meie väikest Eestit 226 tükiks jagada, et siis tükkhaaval uuesti kokku lappida ja ühtset tervikut avastama hakata!

Seepärast tuleks haldusreformiga alustada kohe ning esimeste sammudena asuda järk-järgult valdade funktsioone üle andma maavalitsustele. Esmalt tuleks võtta need funktsioonid, millega tänased omavalitsused on kõige suuremas hädas ning viimase sammuna võiks kahe ja poole aasta pärast toimuvatel kohalike omavalitsuste valimistel valida uued volikogud mitte enam valdade, vaid siis juba maakondade tasandil.

Seejuures võiksid vallad olemasolevates piirides säilida ning tänastes vallavalitsustes asuksid maakonnavalitsuse piirkondlikud bürood, kus vallakodanikud kõik oma igapäevamured lahendatud saaksid. Reformi tulemusena võiks Eestisse jääda ligikaudu 20 omavalitsust st iga tänase maakonna baasil moodustuks uus omavalitsusüksus ning eraldi omavalitsustena võiksid jääda püsima ka neli kuni viis suuremat linna.

Selline võiks välja näha haldusreformi eesmärgipõhine teostus, mis säilitaks kõik hea, kuid samas korraldaks ümber kõik, mis täna kohendamist vajab.

Toetame maaelu edendamist

2011-02-21

Maaelu edendamine ja regionaalpoliitika on olnud Isamaa ja Res Publica Liidu ja kogu valitsuse üks suuremaid prioriteete. Hoolimata majanduskriisist ja sellest tingitud riigieelarve kärpimisest on valitsus viimastel aastatel suurendanud regionaalseid investeeringuid.

Põllumajandusministeeriumi kaudu on toetatud ka Viiratsi valla mittetulundusühinguid. Eesmärk on edendada haridus- ja kultuurielu ning kohalikke sportimisvõimalusi. Külaelu arendamise ja LEADER- meetme abil on ehitatud Valma külamaja ning toetatud Tusti küla püsiviitade valmistamist ja paigaldamist, Viiratsi laululava ja Uusna spordiplatsi ehitamist. Viiratsi Spordiklubi on saanud toetust spordiinventari hankimiseks jne.

Võrreldes naabervaldadega on Viiratsi valla mittetulundusühingute esitatud taotluste arv tagasihoidlikum. Seega on nendel arenguruumi. Euroraha saab investeerida sinna ja kodanikuühiskonda arendada ikka seal, kus kohalikud elanikud on moodustanud kodanikuühendusi, kes on võimelised toetustaotlusi koostama ja toetusraha kasutama. Sestap julgustan kohalikke inimesi senisest aktiivsemalt mõtlema, mida saaks kodukandis eurotoetuste toel arendada ja paremaks muuta, ning julgesti vastavaid taotlusi esitama. Kindlasti väärivad Viiratsi valla kodanikualgatused ka edaspidi toetamist.

Eriti oluline on arendada kohalikke haridusvõimalusi. Kohalike omavalitsuste investeeringute toetuse kaudu on lõpetatud Kalmetu kooli remont. Riik rahastab Vana-Võidus asuva ühendatud kutsekeskkooli laiaulatuslikku arendamist ning tänaseks on see otsus tehtud. Ja uus õpilaskodu on valmis. Järgmiste aastate jooksul ehitatakse uued õppehooned ning korrastatakse haljasalad ning kõnniteed.

Kutsekeskkooli arendamine Vana-Võidus on suure regionaalpoliitilise tähtsusega ettevõtmine. Sellega luuakse töökohti kohalikele elanikele ja tuuakse Viiratsi valda õpihimulisi noori.

Viimase valitsusaja jooksul on Viljandimaal ehitatud ja renoveeritud rohkem teid kui kunagi varem. Rahastamisotsuse on saanud ka Tartu-Viljandi maantee ehitus, mis toob kaasa tulevikus võimaluse liikuda jala turvaliselt Viiratsi alevikust Viljandisse ning kergliiklustee kaudu Viiratsist Vana-Võidu lähistele.

Hea kaaskodanik! Kui toetad eelseisvatel valimistel Isamaa ja Res Publica Liitu, siis toetad Viljandimaa arendamist ja suurenevaid regionaalseid investeeringuid maale. Sellega saame kujundada oma elukeskkonda nii endale kui oma lastele.

Pärnumaa huvid peavad riigi tasandil olema esindatud ja kaitstud

2011-02-18

Pärnu linnal ja maakonnal on olnud palju paremaid aegu kui praegu. Kaugest minevikust meenub esimesena, et 1906. aastal oli Pärnu niivõrd eesrindlik ja innovaatiline linn, et esimesena Tsaari-Venemaal rajati siin elektril töötav tänavavalgustus.

Lähiminevikust mäletame linnapea Jaak Saarniidu aegset väikeettevõtluse buumi ja hilisemat tuntust Eesti suvepealinnana. Vahepealsetel aastatel kutsusid Eesti poliitikud kõiki elama Tallinna ja riigi ülejäänud regioonide arendamist loeti mõne entusiasti eralõbuks.

Riigikogu praeguse koosseisu valitsemisperioodil on leitud, et Tartu on täiesti eriline linn ja 30 protsenti riiklikest investeeringutest tuleb suunata just sinna, mitme ministri kodulinna.

Õnneks pöördub riigirong tagasi rööbastele ja arengustrateegia "Eesti 2030+" rõhutab regioonide ühtlase arendamise vajalikkust.

Konkurentsivõime tuleb taastada

Kõik regioonid maailmas konkureerivad külaliste, elanike ja investeeringute pärast. Pärnumaa elanike arv on vähenenud juba hulk aastaid, palju ettevõtteid on lahkunud ja sellega oleme selles üleriigilises ja -ilmses konkurentsis alla jäänud. Pärnu konkurentsivõime tuleb taastada.

Tihti küsitakse minu käest, miks me kogu aeg räägime Pärnumaast kui turismipiirkonnast, kui puhkemajandus moodustab maakonna majandusest 10-20 protsenti.

Selleks on mitu head põhjust. Külalised toovad oma rahakottides raha väikeettevõtetesse: turismitaludesse, restoranidesse, taksondusse, kauplustesse ja käsitöölistele. Selliseid ettevõtteid saab kergesti rajada, eriti näiteks äsja valminud Fortum Termesti koostootmisjaamaga võrreldes.

Puhkemajandus on töömahukas ja võimaldab anda tööd madala kvalifikatsiooniga töötajatelegi, sealhulgas suvel õpilastele töökogemuse saamiseks. Eelkõige on turistide teenindamine ettevõtlus, mis annab töötajatele elatist ning riigile ja linnale maksutulu.

Statistiliselt on Pärnumaa tootmispiirkond, millel on suurepärased puhkealad, kus on hea külalisi võõrustada ja elada. Iga tööstuspiirkond kadestab Pärnut ajaloolise kuurordi ja parkide pärast.

Investeeringud tähendavad üldjoontes senisest paremaid töökohti, töötajatele palka ja riigile maksutulu. Ettevõtluses on seaduspärane, et teadmismahukad investeeringud loovad rohkem lisandväärtust. Suuremat lisandväärtust loovates tegevusvaldkondades peituvad suuremad tuluteenimise võimalused nii töötajatele kui riigile.

Nähtavus ja ligipääsetavus

Minu arvates on Pärnus väga hea elukeskkond. Enamikule inimestest on väga tähtis perekond. Pärnumaa on väga sobiv koht laste kasvatamiseks. Meil on suurepärane üldharidus- ja huvikoolide võrk. Muide, Pärnu linna päevase õppega kolmest gümnaasiumist üks on riigi esikümnes ja kaks teises kümnes, kindel kvaliteet on tagatud.

Usun, et Pärnumaa inimesed ei ole sünnilt riigi kõige targemad, vaid meil on head koolid. Tõenäoliselt ei ole me suutnud Pärnumaad kui elukohta potentsiaalsetele elanikele nähtavaks teha ja see on meie kasutamata ressurss.

Ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime seisukohalt on tähtsamad äriks ja tootmiseks sobiva maa ja tehnilise taristu (veevarustus, kanalisatsioon, elektrivõimsus, gaas, teed) olemasolu.

Niisama olulised on hea hariduse ja kvalifikatsiooniga töötajad. Paljude ettevõtete, näiteks piima- ja leivatööstuse lahkumise põhjuseks muudesse piirkondadesse saab siiski olla vaid see, et mujal omavalitsustes on ettevõtetele pakutud paremaid arenguväljavaateid.

Riigi ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime võtmeaspekt on kahtlemata madala tasemega ja lihtne maksusüsteem. Me peame suutma hoida Eesti õnnestunud maksupoliitikat ja püüdma muuta seda senisest ettevõtjasõbralikumaks.

Liiga kõrgeks on kujunenud tööjõuga seotud maksud, ettevõtluse arengut soovitud suunas soodustaks sotsiaalmaksu ülempiiri kehtestamine ja töötaja kohta 6000 euro suurune maksuvabastus haridus- ja tervisekulude erisoodustusmaksult.

Ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime väga tähtis aspekt on ligipääsetavus. Pärnu asukoht mere ääres annab Pärnumaale eelise meretranspordi arendamiseks, asukoht Via Baltica teljel ratsionaalse põhjuse taotleda Rail Baltica rajamist läbi Pärnu. Lennuühenduse kvaliteedi parandamiseks on vaja ainult raja rekonstrueerimist.

Ligipääsetavus on Pärnu konkurentsieelis ja see on vaja piirkonna heaks välja arendada, kuid see pole omavalitsuse teema, vaid riiklik taristuarendamise poliitika. Pärnumaa saadikud peavad seisma selle eest, et Pärnumaa huvid oleksid riigi tasandil esitatud ja kaitstud.

Isamaa ja Res Publica Liit toetab Paistu valla arengut

2011-02-18

Isamaa ja Res Publica Liidu regionaalpoliitika nurgakiviks on maapiirkondades tehtavate investeeringute toetamine, et parendada elutingimusi väikevaldades ja tagada seeläbi kogu Eestimaa tasakaalustatud areng.

Riigi suurimaks investeeringuks Paistu valda oli Holstre-Polli tervisekeskuse ehitamise toetamine. Tegemist on Lõuna-Eesti ühe olulise spordikeskusega, mis pakub ideaalseid treeningu- ja puhkamisvõimalusi nii tervisesportlastele kui ka proffidele. Järgnevalt on kavas tervisekeskuse spordiväljakute uuendamine ja leiame, et riik peaks ka seda ettevõtmist toetama.

Regionaalarengu seisukohalt on tähtis teede hooldamine ja remont. Meie käesolev valitsemisperiood langes kokku ülemaailmse majanduskriisiga, mistõttu pidi riik oluliselt kulusid kärpima. Siiski suutsime viimase nelja aasta jooksul panustada Viljandimaa teede ehitusse rohkem vahendeid kui kunagi varem.

Korda on tehtud Võhma - Põltsamaa, Kolga-Jaani - Põltsamaa ja Vastemõisa - Suure-Jaani ülemaakonnalise tähtsusega teed. Ka Paistu valda on riik toetanud teedeehitamisel, uue kergkatte alla on viidud Sultsi - Paistu ning Paistu - Holstre teed. Samuti tehti riigi toel korda Paistu asulasisene tee koos kõnniteedega.

Isamaa ja Res Publica Liit on seisukohal, et teede ja muu infrastruktuuri korrashoid ja arendamine on üheks kohaliku elu edendamise aluseks. Kavatseme jätkuvalt panustada nende meetmete arendamisse ja majanduse elavnedes suurendada omavalitsuste toetusi kohalike teede hooldamiseks ja remontimiseks.

Peame oluliseks küla seltsi- ja kulutuurimajade renoveerimist ja arendamist, et kohalikel oleks võimalus tegeleda kultuuri edendamisega ja leida muid vaba aja veetmise võimalusi. Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel on välja töötatud külaarengu toetamise meede, mis on võimaldanud Euroopa Liidu rahade toel renoveerida kümneid Eesti küla seltsi- ja kultuurimajasid.

Tunnustust tuleb avaldada Pereseltsile Paistel ja Holstre Pere Seltsile, kelle tegevuse tulemusena on külaarengu meetme investeeringud jõudnud Paistu valda. Kui varem oli selle meetme toel korda tehtud Paistu külmaja, siis nüüd sai renoveeritud ka Holstre külamaja-käsitöökoda. Tervitatav on, et seal avatakse taas kauplus ja vajalike sisseostude tegemiseks ei pea enam mujale sõitma.

Külaarengu meetme toel on parendatud kohalikke sportimisvõimalusi. Nii on MTÜ Kondi eestvedamisel rajatud Kondi külla spordi- ja mänguväljak ning Pereselts Paistel eestvedamisel ehitatud Paistu puitpõrandaga korvpalliplats, mida kasutatakse ka kultuuriürituste vabaõhulavana.

Lisaks külaarengu meetmele on Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel rakendatud ka LEADER meede, mille kaudu on samuti Euroopa Liidu vahenditest toetatud mitmeid Paistu mittetulundus- ja äriühingute ettevõtmisi. Sealhulgas Paistu monumendipargi rajamist, mille käigus Vabadussõja monumendi ümbruse heinamaale rajati 120 elupuuga park ja Paistu kooli juurde avaliku väikelaste mänguväljaku ehitamist.

Kutsun kohalikke inimesi senisest veelgi aktiivsemalt mõtlema sellele, mida saaks kodukandis eurotoetuste toel edasi arendada ja julgustan vastavaid taotlusi esitama. Viljandimaa kodanikualgatused väärivad ka tulevikus igakülgset toetamist.

Intervjuu: IRL jätaks Järvamaale neli omavalitsust

2011-02-17

Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) riigikogukandidaat Kaia Iva tahab pikalt räägitud haldusreformi ära teha, mille tulemusel jääb Järvamaale 12 omavalitsuse asemel kuni neli omavalitsust.

Türil oli konkurss uutesse koolidesse õpetajate leidmiseks. Praegused riigikogu liikmed peavad arvestama, et võivad peagi tööta jääda. Kas kandideerisite?
Seekord mitte. Vaatame kõigepealt, mis valimised endaga kaasa toovad.
Kui mul on vaja uut töökohta, siis arvestades eelnevat kogemust, võiksin valida kahe suuna vahel: üks oleks õpetajaamet ja teine töö ettevõtluses.

Pole mingi saladus, et riigikogust lahkudes on vaadatud endale juba mõni mugav riigitöö. On teilgi selline langevari olemas?
Ei ole. Igas ametis olen teinud tööd viimase hetkeni täie hooga. Kui see on otsas, vaatan uuesti, mis edasi saab. Praegu valmistun ikka senist tööd jätkama.

Kui teisipäevast Postimeest uskuda, võib teile vist õnne soovida, sest ennustuse järgi jätkate riigikogu liikmena.
Ma muidugi tänan selle eest Postimeest, aga eks küsitluste ja ennustustega ole nii, et neis kõigis on oma osa tõtt, kuid sellistki, mis paneb muigama.

Milline teie ja erakonna seis Järva- ja Viljandimaal on tegelikult?
Palju parem kui eelmine kord. Meil on seekord muidugi keeruline ringkond, sest teised erakonnad on jõudu juurde toonud. Meil on siin üks erakonna esimees ja tugevad üksikkandidaadid.
Eks ole ka virisemist kuulda, kuid kas või IRLi meeneid kodudesse viimas käies on inimesed olnud hästi meelestatud.

Ütlesite, et viite IRLi meeneid inimestele. Kas see tähendab, et riigikogu liige käib õhtuti ukselt uksele koputamas?
Ega päris igal õhtul ikka ka käi. See on rohkem meie heade abiliste töö, mina olen umbes 50 kodus käinud.
Plaanis on käia veel mõnes Järva-Jaani külas ja Türil ka.

Isamaa ja Res Publica Liidu üle-eestilises nimekirjas olete Andres Jalakust tagapool. Kuivõrd on see märk, et erakond pole teie tööga riigikogus rahul?
Eelmine kord olin ringkonnas kolmas, kuid nüüd teine. Riigikokku pääseb ringkonnast kolmveerand inimestest. Meil on eesmärk saada ringkonnast kaks mandaati, ehk siis parima tulemuse peaks tegema esinumber Helir-Valdor Seeder ja mina peaksin tegema paremuselt teise tulemuse.

Tiina Oraste lubas maavanemaks saades, et teeb viis aasta seda tööd ja riigikokku ei kandideeri. Ühel hetkel käis erakonnas siiski tõsine arutelu, et ta võiks valimistel parteile hääli korjata.
Loomulikult me rääkisime Tiinaga, kuid inimene pole erakonna tööriist. Poleks me Tiinaga kandideerimisest rääkinud, oleks see tema suhtes koguni lugupidamatu olnud.
Eks me seepärast vestelnud ka tugevalt Andres Jalakuga, et ta kindlasti kandideeriks.

Olete viimasel ajal meelelahutusmeedias tooni andnud. Oleme saanud lugeda teie piparkoogivormide kogust ja sellest, kuidas te kehakaalu langetate. On need riigikogu liikmele kohased teemad?
Mind meelelahutuspoliitikuks pidada on vist pehmelt öeldes üle pingutatud. Tõesti kahes ajakirjas on olnud juttu minu piparkoogikogust ning ka tervisest ja kehakaalust.
Poliitikutel on tarvis vahepeal valijatele kinnitada, et nad on täiesti tavalised inimesed. Üks Järvamaal tuntud inimene imestas, et mina piparkooke küpsetan, ta arvas millegipärast, et ma ei oskagi küpsetada.
Poliitikud on kõik tavalised inimesed ja seda kinnitust inimesed aeg-ajalt pehmes vormis ka ootavad. Nad tahavad näha, et me elame ikka samal planeedil.

Olete vist üks väheseid poliitikuid, kes ei pea blogi, ei säutsu Twitteris ega pane Facebooki pilte üles. On see olnud teie teadlik valik?
Mulle sobib naturaalne suhtlus paremini. Võib-olla ma kunagi jõuan sinnamaani, aga praegu ei tunne selle järele ihalust.

Kui vaadata riigikogu liikmete varalist seisu, olete üks rikkamaid, investeeringud ulatuvad üle miljoni krooni (64 000 eurot). Kuidas on võimalik riigikogulase palgast nii palju kõrvale panna?
Meie pere majandusseis tuleneb sellest, et abikaasa on algusest saadik töötanud Viking Windows ja ostnud ka ettevõtte aktsiad. Sealt on tulu tulnud.
Majandusliku kindlustatuse tõttu olen ka poliitikuna oma ütlemistes vabam. Ma ei pea ühest kohast kinni hoidma.

Palun lõpetage IRLi valimisprogrammi lause «Rinnapiimaga kandub meisse soov...».
(Naerab südamest) Oot oot, las ma mõtlen. Rinnapiimaga... Äkki kodu või.

«Rinnapiimaga kandub meisse soov saada pigem varem kui hiljem oma kodu peremeheks ja mitte sõltuda teiste armust.»
No rõhuasetus läks täppi!

Kuigi olete masu ajal paljusid toetusi ja soodustusi kärpinud, on eluasemelaenu intresside maksuvabastus alles jäänud. Üks teie pealubadusi on, et see peab ka edaspidi nii olema.
Teie kolleegidel Tõnis Kõivul ja Arvo Sarapuul on ligi 160 000 euro (2,5 miljonit krooni) eest laene, seega saavad toetust nii palju, kui madalama palgaga inimene teenib poole aasta jooksul. Küllap see toetus on jäänud kärpimata seetõttu, et nii on riigikogu liikmetele kõige kasulikum.
Enamik selle toetuse saajaid on inimesed, kes saavad keskmist või natuke üle keskmise palka. No alati on see küsimus, kas jõukas inimene peaks saama laste- või sünnitoetust või mitte.
Inimestele on intressitoetust lubatud ja praegu pole küll õige aeg see neilt ära võtta. Ma siiski ei usu, et siin on mängus riigikogu liikmete omakasu. Kui nii hakata arvama, ei saa ühtegi otsust vastu võtta.
Ega lõplikku võrdsust ja lõplikult häid otsuseid olegi.

Kui omavalitsusjuhtidega IRLi maamaksuvabastuse lubadusest rääkida, siis nad ikka loodavad, et kaine mõistus lõpuks võidab ja te loobute sellest.
Väikestes omavalitsustes pole see suur probleem. Paljud inimesed ei usugi, et Tallinnas Kadriorus võib 750ruutmeetrise krundi maamaks olla 34 000 krooni aastas.
Ma ei pea seda meie programmi kõige õnnestumaks osaks, kuid peaks korda saama selle, et maamaks ei või sundida sind kodu maha müüma.

Ühelegi poliitikule ei tohiks olla uudis, et juba mõne aasta pärast ei jätku pensionifondist enam raha pensione maksta ja selle tarvis tuleb riigieelarvest lisa võtta. Teie lubate valijatele pensionile lisaks veel emapensioni ja lesepensioni. See ei tundu just väga vastutusrikas tegu olevat.
Lesepensioni kohta on öeldud, et see tahab veel läbirääkimist.
Emapensioni kohta on meil küll väga selge lubadus. Emapension ei tule ühegi teise pensioni arvel, sest see võetakse riigieelarvest. See on nii-öelda täiendav toetus.
Kui riigieelarve poolt seda vaadata, võib muidugi öelda, et iga kulu on halb ja kõige parem on, kui me ei teeks ühtegi kulu.
Emapensioni kulu on järgneval aastal 19 miljonit eurot. Mina leian, et kulu on õigustatud.

IRLi programmis on kirjas, et olete valmis vastu võtma ebapopulaarseid otsuseid. Mis ebapopulaarseid otsuseid te Toompeal plaanite vastu võtta?
Minu ebapopulaarsed otsused on seotud alkoholipoliitikaga. Väikesed edusammud juba on, sest viimastel aastatel on inimesed ennast purjus peaga vähem surnuks sõitnud või tulekahjus hinge heitnud, kuid minna on veel pikk maa.
Alkoholi aktsiisi tuleks tõsta, aga see peab olema tasakaalus naabermaade hindadega. Kõige rohkem tuleks aktsiisi tõsta niinimetatud treeningjookidel. Need on magusad joogid, mille kaudu teevad alkoholiga tutvust just noored.
Ega ebapopulaarsed otsused ole eesmärk omaette. Sellega lihtsalt kinnitame, et kui tekivad vajadused ebapopulaarseid otsuseid vastu võtta, siis meie teeme need ka ära.

Keskerakond lubab kõikidel valimistel astmelist tulumaksu, IRL räägib haldusreformist. Need paistavad olevat tühjad lubadused, millest kunagi asja ei saa.
Eelmine kord seda meie valimislubadustes polnudki, kuid eks me ole sellest rääkinud küll.
Reformierakonnaga on meil selles küsimuses erinevad seisukohad, aga loodan, et vee tilgutamine tekitab ükskord kivisse augu. Neutraalsed analüütikud kinnitavad, et haldusreformi on vaja.

Mitu omavalitsust peaks Järvamaale jääma?
Hästi lihtne oleks teha kaks omavalitsust: Paide ja Türi. Lihtne on teha omavalitsust, kui keskuse üle ei teki suurt arutelu. Paide ja Türi puhul on keskused selgelt olemas.
Kui arvestada Järvamaa suurust, arvan, et Järvamaal peaks olema kolm või neli omavalitsust. Mitte rohkem.
Maakonnapõhist omavalitsust ma ei poolda.

Kõik erakonnad lubavad ehitada neljarealise tee Mäost Tallinna, IRL lubab teha seda erakapitali kaasates.
See on Eestis veel läbi proovimata tee. Ideena on kindlasti hea, aga oleksin ettevaatlik, kuidas jõuda kokkulepeteni.
Usun, et järgneva nelja aasta jooksul peaksime neljarealise tee Mäost Tallinnani ikka valmis saama.
Praegu on kõige suurem probleem riigihangete vaidlustamine.

Sõidate seda maanteed mööda tihti. Üks IRLi lubadus on paigaldada juurde kiiruskaameraid. Kui sageli olete teie trahvi saanud?
Trahvi pole saanud, aga kui oli katseaeg, siis teadlikult proovisin ja koju tuli kiri, et olen kiirust ületanud.
Minu arvates on kiiruskaameratest kasu ja neid tuleks tõesti juurde panna.

Isamaa ja Res Publica Liidu kandidaadid Järva- ja Viljandimaal: Helir-Valdor Seeder, Kaia Iva, Andres Jalak, Siim Kabrits, Ando Kiviberg, Raivo Raja, Mihhail Feštšin, Hendrik Agur, Kalju Kertsmik ja Aivo Ülper.

Vähem võlgu, rohkem töökohti

2011-02-11

Viimased aastad pole Eestile olnud kerged. Ühisel jõul oleme majanduskriisi raskustest ometi üle saamas ja nüüd tuleb panna alus uuele tõusule. Meil on tarvis jõuda niikaugele, et igaühel oleks kindel töö, palk, kodu ja et inimesed ei peaks enda toimetuleku, oma laste tuleviku ega hea hariduse pärast muretsema. Isamaa ja Res Publica Liit peab Eesti arengu tagamiseks vajalikuks lähiaastatel astuda järgmised sammud.

Kõrgharidus ja emapension

Võimaldades noortele tasuta kõrghariduse, anname peredele kindluse, et rahapuudusel ei jää Eestis kellelgi hea haridus saamata. IRLi ettepanek on kompenseerida ülikoolidele riigieelarvest kokku 400 miljonit krooni aastas, mida praegu maksavad tasulistel kohtadel õppivad tudengid. Tasulised õppekohad avalik-õiguslikes ülikoolides ja riigi rakenduskõrgkoolides kaoksid.

Üleminek tasuta kõrgharidusele algaks 2012. aastal ja toimuks järk-järgult. Oluline on tagada mõistliku õppeedukusega vähekindlustatud tudengitele õppetoetus. Kurb on, kui õpingute kõrvalt tööl käimine takistab tudengeid õpingutele pühendumast.

Tagame maailmatasemel õppekvaliteedi, mis muu hulgas hõlmab õppejõudude palgatõusu ja doktoriõppe lisarahastamist. Kõrgharidus on läbi aegade olnud IRLi prioriteet. Et meie andekad noored ei lahkuks välismaale, tuleb Eestil teha suur hüpe edasi lähiajal.

Emapension on riigieelarvest makstav toetus pensionile jäänud emale, kes on sünnitanud ja üles kasvatanud lapse. Pensionilisa ei saa mõlemad vanemad, vaid omavahelisel kokkuleppel üks vanematest või võõrasvanem või eestkostja või hooldaja. Vanemad saavad kokku leppida, et õigus pensionilisale läheb isa pensioniarvestusse.

Emapensioni makstakse võrdses suuruses pensionilisana iga lapse pealt. Arvestuse alus on pensioniarvestuse aastakoefitsiendi 1,0 korrutis 3ga ehk ühe lapse ema saab juurde 2446 krooni aastas. Seega saab kahe lapse ema aastas vähemalt 13. keskmise vanaduspensioni suuruse pensionilisa. Kolme lapse ema aga 7337 krooni aastas.

Ei ole õige, kui riik toetab lastega peresid põhiliselt ainult esimesed 1,5 aastat ja siis vaadaku igaüks ise, kuidas hakkama saab. Õiglane on võrdsustada eri põlvkondade panus laste kasvatamisel ning kompenseerida laste kasvatamisega seotud kulu. Laste kasvatamine on tõsine töö. Kui IRL saab valimistel küllaldase toetuse, jõustatakse emapensioni seadus 2012. aasta 1. jaanuarist.

Majanduskasv ja haldusreform

Kindel majanduskasv ei ole meile eesmärk iseenesest, vaid heaolu saavutamise vahend. Majanduskasv vähendab tööpuudust ja tagab kindlad töökohad, palgatõusu ja karjäärivõimalused kõigile.

Senisest paremini laekuvate eelarvetulude arvel saame pakkuda paremaid avalikke teenuseid ja maksta suuremaid pensione. Selleks hoiame riigieelarve tasakaalus, anname tööjõumakse vähendades ettevõtlusele uue hoo ja toetame eksporti. IRLi eesmärk on tagada Eestile järgmise nelja aasta jooksul, võrreldes Euroopa Liidu keskmisega, kolm korda suurem majanduskasv.

Me ei tohi lasta Eestil langeda võlalõksu. Lükkame tagasi riigi võlakoormuse suurendamise ettepanekud ja seisame selle eest, et neljal lähiaastal ei tehta ühtegi puudujäägiga riigieelarvet ning asutakse taastama reserve. IRL külmutab neljaks aastaks ministeeriumide valitsemiskulud riigieelarves.

Me ei taha leppida omavalitsuste hääbumisega. Seepärast on väga tähtis minna edasi haldusreformiga. Ainult nii saame parandada riigiteenuste kvaliteeti ja tuua riiki inimesele lähemale. Sellega tugevdame omavalitsusi, vähendame vallabürokraatiat ning muudame omavalitsused kohaliku ja regionaalse arengu reaalseks suunajaks. Oluline on seadustega tagada inimestele, et teenused ei vähene, vaid paranevad.

Eestis peab olema tugev väikelinnade võrgustik. Selleks tuleb suunata ELi regionaalpoliitika uued vahendid erasektori töökohtade loomise toetamiseks just väikelinnadesse kui regionaalsetesse keskustesse. Nii tagame töökohad nii keskuste kui ääremaade elanikele.

Riigiasutuste töökohad hajutame üle Eesti: järgime reeglit, et riigiasutuste ja nende tugiteenuste ümberkorraldamisel eelistatakse asukohana maakonnakeskusi ja väikelinnu, mitte Tallinna.

Eesti majandusedu ei tohi tulla meie ega meie laste elukeskkonna arvelt. Eesti ei tohi olla koht, kus looduse pöördumatu hävitamine on konkurentsieelis.

Intervjuu: Põllumajandusminister näitaks hansale rohelist tuld

2011-02-03

Eelmise nädala neljapäeval ja reedel tegi visiidi Võru- ja Setomaale põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Minister valimiste eel lubadusi ei andnud, kuid kuulas hoolega maainimeste muresid.

Kohtusite Obinitsas setodega, kes on jätkuvalt huvitatud oma hansa legaliseerimisest. Kas setod jäid kohtumisega rahule?

Ma arvan, et meie arutelu oh päris asjalik ja me saime üksteisest aru. Hansaga on nü, et ega põUumajandusministeerium kehtivaid nõudeid pehmendada või lõdvendada kuidagi ei taha ega saagi. Meie vastutame toiduohutuse eest - et tootmine vastaks kõigile ohutusnõuetele. Nagu selgus, siis kvaliteedi arvelt setod järele anda ei soovigi. Nende probleemiks on ikkagi aktsiisiladude nõue, mis teeb tootmise nii kulukaks ja kalliks.

Palun selgitage, miks aktsiisiladusid nõutakse.

Seda peaks ja oskaks muidugi paremini selgitada maksu- ja tolliamet, see ei ole põllumajandusministeeriumi valitsemisalas. Natuke siiski tausta tean. Aktsiisilaod on vajalikud kohe alkoholi tootmise juures, need ei ole seotud ainult turustamisega. Kes toodab, peab tegema seda kohe aktsiisilattu. See on seotud sellega, et ei oleks salaalkoholi võimalik toota, et kogu protsess oleks järelevalve all, sest see on ikkagi jook, mis võib kujutada endast tõsist ohtu, kui ta alaealiste kätte satub või ei ole kvaliteetselt tehtud. Maksta tuleb ka aktsiisimaksud.

Põllumajandusministeerium võiks anda hansale rohelise tule?

Jah, meie jälgime toiduohutusnõudeid ja kui kõik vastab nõuetele, siis meil täiendavaid nõudeid ja pretensioone ei ole.

Aga kas oma tarbeks tohib hansat toota?

Ka selleks peab olema luba. Lihtsalt alkoholi toota oma tarbeks ilma loata võimalik ei ole.

Aga koduveini?

Kui koduveini ja koduõlut valmistate ega turusta seda kusagile, siis jah, me teame, et seda tehakse. Need on niivõrd traditsioonilised joogid.

Kui kaua võib minna, kuni setod saavad oma hansa legaliseeritud?

Eks see sõltub ikka poliitilistest otsustest. Ma täpsustan, et legaalselt võib iga talumees hansat või mis tahes teist alkohoolset jooki toota, aga see ei ole praeguste nõuete juures lihtsalt jõukohane. Kui seadusandja ehk parlament leiab, et on võimalik midagi lihtsustada, ja muudab seadust, siis ongi see võimalik.

Kohtusite oma Võrumaa visiidil nii võru kui ka seto talunikega. Millest rääkisite?

Üheks suureks mureks on olnud ikkagi noorte lahkumine maalt ja kuidas motiveerida noori maal tegutsema jätkusuutlikult, kuidas põllumajanduslik tootmine oleks tasuvam. Seda arutasime ka neljapäeval Haanjamaal karjaköögi seminaril. Küsiti, milal saabuvad võrdsed toetustingimused Euroopa Liidu tasemel.

Talunikud avaldasid soovi kasutada sinist kütust ka väljaspool põldu-metsa, näiteks lund lükates, ja on nõus selle eest päevas viis eurot aktsiisi maksma nagu Soomes. Tuleks see kõne alla?

See on üks võimalik lühemaajaline lahendus, mida Soome näitel esile toodi - selline lahendus võiks olla Eestis rakendatav, et need, kes soovivad mit-tepõllumajanduslikke töid erimärgistatud kütusega teha, maksaksid ühekordse aktsiisimakse interneti teel või mobiiltelefoni kaudu. Analoogselt saaks riik oma tulu kätte ja põllumees saaks paindlikult ilma kütust vahetamata teha ka teisi töid. Viimasel ajal on räägitud ka eraldi dotatsiooni kehtestamisest riigieelarve kaudu.

Nii võrokestel kui setodel on mõlemal südamel mahepõllumajanduse teema. Kas Eesti riik peaks toetama mahepõllumajanduse laiendamist?

Jah, see on kindlasti üks prioriteetidest. Praegu toetame mahetootmist aastas 160 miljoni krooniga. Väga soovime, et see laieneks veelgi, ja praegused arengud näitavad, et mahetootmine laieneb. Kasvab mahelammaste, -veiste ja -sigade arv. Ka pindala mahekultuuride all kasvab.

Probleemiks on see, et kogu see toodang ei jõua kahjuks tarbijani mahedana, selles on mitu põhjust: toodangu kogused on killustatud ja väikesed ning töödev tööstus ei ole sellest väga huvitatud, sest varustuskindlus on tagasihoidlik. Ma arvan, et viie-kuue aasta pärast räägime teist juttu.

Viimatistel mõttetalgutel Võrumaal öeldi välja soov, et kogu Eesti võiks olla üks suur mahepiirkond. Kas see oleks võimalik?

Miks ka mitte. Ideena on see väga ilus ja ahvaüev, aga praktikas realiseerida loomulikult tunduvalt keerulisem. Me uurisime ka Euroopa Komisjoni poolt, kas on liikmesriigil endal võimalik kuulutada üks või teine piirkond mahepiirkonnaks, kus toimuks ainult mahetootmine. Andministratiivselt ei ole võimalik seda teha, ei valitsus, maavanem ega vallavanem saa seda teha, küll aga saavad tootjad ise seda otsustada ja seda piirkonna reklaamiargumendina kasutada.

Kas Euroopa Liidust oleks võimalik selleks suuremat toetust saada?

Juba praegu on mahetoetused arvestatavad. Ma arvan, et probleem ei ole toetustes, vaid üleminekuperiood tavatootmi-selt mahedaks võtab palju aega, nõudeid peab täitma. Teine takistus on, et töödev tööstus pole järele arenenud.

Näib, et kõrgemal tasandil on aru saadud, et mahe on inimese tervisele märksa kasulikum kui keemia abil kasvatatud toit.

Maheda kasuks räägib kindlasti see, et ta on puhas ja tervislik. Ka uuringud näitavad, et tarbija hoiak on positiivne. Kõige suurem probleem on see, et mahetoodang on kallim kui tavatoodang, sest seal on rohkem käsitööd jne. Ja tarbija ostujõud on praegu väike. Kui meie üldine majanduslik heaolu kasvab, siis kindlasti ka nõudlus maheda järele suureneb.

Räägime PRIAga seotud toetustest. Miks peavad maainimesed selleks, et oma kodukohas midagi arendada, võtma enne toetuste saamist pangast laenu ja võib-olla oma kodugi panti panema?

Jah, see on Euroopa Liidu põllumajandusfondi raha kasutamise üks põhinõudeid, et kulutused tasutakse tagantjärele. Otsus taotluse rahuldamiseks tehakse ette. Me oleme siin saanud nii palju vastu tulla, et maksame toetust osaliselt tasutud kuludokumentide alusel. Kui üks osa on valmis, esitatakse dokumendid, me maksame raha ära. Nii on võimalik kallimat projekti kuni neljaks osaks jagada.

Kas keegi on ka kokku arvutanud, kui palju pangad on selliste projektide pealt teeninud?

Ma ei oska öelda, aga küllap ikka on liidetud-lahutatud. See info on pankadel endil.

Ilmselt inimesi see kõige rohkem häiribki, et nad on sunnitud panka nuumama.

Jah, see on kõige häirivam selle meetme puhul, et kui ei ole oma raha, siis tuleb võtta laenu ja see teeb projekti kallimaks. Aga ega meil siin teisi võimalusi pole pakkuda, Eestile siin mingisugust erandit tehtud ei ole.

Projektitegijad on avaldanud arvamust, et neile oleks suureks abiks, kui lühendada kuludokumentide menetlusaega kolmelt kuult ühe kuu peale, ja siis oleks võib-olla ka rohkem ettevõtjaid nõus raha ootama ja pangalaenuvõtt jääks ära. Kas oleks võimalik bürokraatiat kiirendada?

Jah, on. Tänaseks oleme PRIA töö natukene ümber korraldanud. On eraldi Leader-büroo, kus tegeletakse ainult Leader-projektiga. See peaks tagama, et me ettenähtud aja sisse mahume. Eks tulevikus saab seda aega ka lühendada, kui vähegi võimalik on. Inimesele, kes esitab oma üksikprojekti, võib ju tunduda nii, et homme hakkab ametnik sellega kohe tegelema, aga see on suur konveier, PRIA tegeleb 80 meetmega.

Üks probleem on ka esitatavate projektide kvaliteet. Mida halvem ja puudulikum on kvaliteet, seda pikemaks venib PRIA menetlemise tähtaeg.

Kas kutsute praegu noori maale elama ja talu pidama?

Igal juhul. Ruumi on maal rohkem kui varem ja me võibolla seda vabadust, ruumi ja looduslähedust ei oska ise veel hinnata, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkame seda hindama. Mina küll kutsun maale ja ma näen perspektiivi maal nii põllumajanduses kui ka väljaspool seda.

Ka toidutootmine muutub pikemas perspektiivis järjest olulisemaks, toiduainete liinnad tõusevad. Ressurss, mis on maal, muutub kaugemas tulevikus ainult kallimaks ja väärtuslikumaks. Tehnoloogia, mis on juba praegu põllumehe käsutuses, on nii nüüdisaegne, et rasket füüsilist musta tööd jääb ka maal järjest vähemaks.

Loomulikult peab maaelu spetsiifikaks olema valmis, siin liigub ikkagi aeg rahulikumalt ja peab arvestama liikumisvõimaluste, teenuste kättesaadavuse ja kõige muuga. Kes selleks valmis on, olge head, kasutage seda võimalust. 40-50 aasta pärast on see võimalus palju raskemini kättesaadav.

Kallis kauge aspiriin

2010-12-09

Enamlevinud käsimüügiravimeid võiks osta tavalistest poodidest - kontroll rohtude müügi üle sellega ei kaoks, aga nende kättesaadavus muutuks tublisti hõlpsamaks.

On hästi teada, et ravimid on Eestis kallid. Aga kas teate ka seda, et nii Soomes, Rootsis kui ka Taanis saab käsimüügiravimeid osta toidupoest? Ilmselt mitte, sest Eestis suudetakse see idee kui võimatu ja ohtlik alati kiiresti sõelapõhjaks lasta.

Ent lugedes Maalehes ilmunud absurdihuumorini küündivaid, kuid tegelikult nukraid lugusid poe ja autolavka olelusvõitlusest Varstu vallas, tuleks tõsiselt mõelda, kas pole aeg ravimiküsimused taas aktiivsema arutelu alla võtta.

Hiljuti Riigikogu sotsiaalkomisjonis toimunud avalikul koosolekul juhtis konkurentsiamet tähelepanu olukorrale, kus Eesti ravimiturgu valitsevad pea täielikult kaks firmat. Kahele suurele hulgimüüjale kuuluvad ka suuremad apteegiketid ja konkurents sisuliselt puudub, mis muidugi tähendab ravimiostjale kõrgemat hinda.

Tuttavad rohutoojad

Konkurentsi puudumisest tingitud kõrge hind aga ei ole ainuke asi, mis Eestit näiteks Põhjamaadest eristab. Ka ravimite kättesaadavus on meil halb ega ole eriti maapiirkondades sugugi paremaks läinud.

Ometi oleks just maa-apteekide käsi pidanud viimastel aastatel hakkama paremini käima. Nimelt muudeti 2005. aastal ravimiseadust lootusega maa-apteeke toetada, viie aastaga jäi neid aga veel veerandsaja võrra vähemaks.

Regionaalsele arengule tegi ja teeb see toonane otsus hoopis kahju. Uute apteekide avamist piirav keerukas süsteem hakkas piirama vaid ettevõtlusvabadust. Kui avalikkus konkurentsiameti selleteemalisi ettepanekuid toetab, on neil ehk lootust poliitikute paberipurustajatest pääseda ja ka seadustesse jõuda.

Regionaalpoliitiliselt on ravimite kättesaadavus hinnast vahel olulisemgi. Näiteks väikesaartel, kus elanikke vähe ja apteek ennast ära ei tasuks. Või maal suurtest keskustest kaugel, kus on ehk alles veel vaid külapood ja ka transpordiolukord pole kiita.

Kui näiteks Jõgevamaal Saare külast nelja kilomeetri kaugusele Kudina poodi jõuab ka jalgrattaga sõita, siis kaheksa kilomeetri kaugusel asuv Palamuse apteek on ilma autota vanemale inimesele ikka tõsine teekond.

Mõnes kohas aitab eakamaid kohalikku kauplusse pääsemisel valla poolt korraldatud bussiring ja sellega nende liikumine tegelikult piirdubki. Oleks igati loogiline ja inimlik, et sama käiguga oleks võimalik ka oma reumasalv ära osta.

Vastasel juhul jätkuvad praegugi toimivad lahendused - abivajaja võtab kõne rohkem ringi liikuvale sugulasele-tuttavale, kes rohu linnast kaasa toob. Maal tegutsev väikeettevõtja sellest tehingust kasu ei saa, inimesel endal valik puudub ja mingi personaalne nõustamine pole samuti võimalik.

Taoline süsteem on paratamatult ka aeglane, pealegi ostetakse levinumaid ravimeid ikka siis, kui parajasti vaja. Aga kui palavik kallal, ei ole aega oodata, millal lapselaps juhtub külla tulema.

Põhjamaade eeskuju

Eestis tohib ravimeid müüa ainult apteegis ja samad reeglid kehtivad nii peavalutabletile kui ka retseptiravimile. Suurtes keskustes ei tekita see väga suuri probleeme. Maal aga on kõik teenused inimesest paratamatult palju kaugemal.

Terve mõistus ütleb, et peaksime tegema kõik, et seda vahet pisutki vähendada. Apteekide sulgemine on osa tihti kõlavatest süüdistustest maaelu hääbumise kohta. Muidugi pole keegi midagi meelega kinni pannud. Aga kui kliente jääb väheks, ei tasu apteegipidamine end enam ära.

Oma iva selles väites küll on, aga oluline on silmad lahti teha ja puude taga metsa näha. Inimestele pole vaja mitte apteeki, vaid ravimeid. Kuni me keeldume jäärapäiselt neid kahte eraldi käsitlemast, ei olegi keskustest kaugel elavatel inimestel mingit lahendust loota - jõuga apteeke looma ja neid maksumaksja raha eest ülal pidama ei saa ju hakata.

Skandinaavia kogemus ütleb, et saab ka teistmoodi. Soomes, Rootsis, Norras ja Taanis on käsimüügiravimite soetamiseks Eestiga võrreldes tunduvalt rohkem võimalusi. Neid müüakse eraldi lettides toidupoodides, postkontorites, spetsiaalsetes ravimipoodides või ainult käsimüügiarstimeid müüvates apteekides.

Ka meie konkurentsiameti sõnul parandaks käsimüügiravimite turu avamine ravimite kättesaadavust maal. Linlaselgi oleks mugavam, kui nohurohu saaks korvi pista toidupoe riiulist, mitte ei peaks eraldi apteegi järjekorras seisma.

Arutelud rohtude poodi lubamisest kipuvad Eestis kohutavate õudusjuttude koorma all kummalisel kombel alati kiiresti vaibuma. Öeldakse, et ilma spetsialisti nõuandeta ei tohi rohtu müüa ega osta, sest inimesed ei tunne ravimeid ja sellel võivad olla rasked tagajärjed.

Loomulikult ei saa arstirohtudesse kergekäeliselt suhtuda ja retseptiravimite puhul ei ole mingist müügivõimaluste laiendamisest juttugi. Aga olgem ausad, aspiriini ostes ei küsi ka apteegis keegi mingit nõu.

Köha-, nohu- või palavikurohtu on alati ostetud mitte ainult endale, vaid ka perele ja sõpradele ilma igasuguse konsultatsioonita. Käsimüük ju seda tähendabki, et otsuse osta või mitte osta teeb inimene ise, mitte arst.

Eestlasi kasvab ainult Eestis!

2010-12-03

Peaminister Andrus Ansip ütleb, et mis sellest siis ikka, et inimesed kaugel välismaal elavad - peaasi, kui nad end välismaal eestlastena tunnevad.

Aga miks nad Eestist ära kolisid? Kas ainult sellepärast, et välismaal on parem või on ka meil Eestis põhjuseid, mis meid kodus ei hoia?

Ühest küljest on tore, et me maailma avastame, kuid teisest küljest - prantslased on hädas mustlasetega, sakslased türklastega - nad ei integreeru. Võib-olla saavad välismaal elavad eestlased paremini hakkama kui türklased või mustlased vanas Euroopas - kuid pigem sulandub täiesti ühiskonda ikka alles teine või kolmas põlvkond. Kes räägib siis juba eesti keelt vigadega või ei räägi üldse.

Muidugi võime eestlasi saata laia maailma õnne otsima, kuid elu näitab, et võõramaiseid õnneotsijaid me siia väga asemele ei taha. Nad võivad ju olla tublid, aga tegelikult ei taha me, et nad ütleksid enda kohta rõhutatult (ja end Eesti riigile kergelt vastandades), et nad on: venelased, hiinlased või pakistanlased. Mida peaminister peab eestlaste puhul uhkuseks.
Iga inimese jaoks on „eluküsimuseks" pikaajaline stabiilne elukvaliteet. Tööd on vaja. Kui tööd ei ole, lähevad inimesed välismaale. Kui välismaale läheb ainult üks abikaasa (mis on pigem tavaline), toob see peresuhetesse palju pingeid. Sajad tuhanded poolakad käisid Inglismaal tööl - nüüd on enamik neist kodus tagasi. Kodus pole ka palju parem, aeg vääral maal ei oodanud neid üldse mitte keegi.

Neid eestlasi, kes välismaal kõrgemal positsioonil on, kui nad oleksid Eestis töötades, on väga vähe. Massid töötavad Hispaanias või Austraalias puuviljakorjajatena, Soomes ehitustööl või tehases liinitööl. Suure tõenäosusega on nende sealne töö Eestis olnust ja Eestis võimalikust füüsiliselt raskem ning üksluisem. Suure tõenäosusega lahutab neid paremast tööst ja elukvaliteedist puudulik keeloskus vm väga mõjuv asjaolu. Kes ei saa hakkama karjääriga sügissombuselt hallis Eestis, ei saa hakkama ka parema kliimaga Lääne-Euroopas, kus konkurents on mõõtmatult tihedam. Printsessiks üldjuhul siiski sünnitakse, mitte ei saada. Ja kui saadi, siis väga-väga ammu.

Töö ei ole inimese ainus esmavajadus. Vaja on infrastruktuuri (korralik ühistransport on esmane võtmeteema, et mitte viibida kogu aeg ainult kivilinna kortermajas), aga ka sõpru, ema-isa, ämmani välja. Ka kultuurikeskkond mõjutab meid palju. Välismaal võib käia, saada inspiratsiooni ja kogemusi. Kuid me peame tahtma siia tagasi tulla. Siin peab olema vähemalt sama tore kui välismaal. Tegelikult aga isegi toredam.

Et eestlastel oleks põhjust rohkem koju jääda ning tekiks tunne, et siin on hea elada, tuleb siia luua keskkond, mis on parem kui Londonis, Vahemere maades või Stockholmi skäärides. Ja mulle tundub, et see on täiesti võimalik.

Aeg-ajalt on mul tunne, et paljud Eesti inimesed ei teagi, kui huvitav ja tore Eesti on. Olen aastaid suvitanud Pranglil. Tuttavad, kes suvel Pranglile satuvad, imestavad, et nad ei teadnud, et nii tore ja põnev koht vaid 20 kilomeetri kaugusel Tallinnast olemas on.
Sama lugu on ka Vormsi, Kihnu või Piirissaarega. Olen kindel, et enamik tallinlasi ei ole käinud Paljasaare poolsaarel rannakindlustusi või linde vaatlemas ega Pikakari rannas ujumas. Tasub avastada.

Sama lugu on Naissaarega. Tõnu Kaljustele tuleb au anda, et ta on sundinud meid avastama oma Nargen Festivaliga Naissaart, mis aastaid Vene sõjaväe poolt sisuliselt okupeeritud oli.

Kui kodanikul on toimiv riik, töö ja pere, ei kipu ta ära minema. Vaid on eestlane kodumaal. Olen kindel, et üks siiajäämise põhjus on just nimelt meie maa - meil on loodus ja kliima, mis kuulub Euroopa parimate elukeskkondade hulka. Saared ja rabad, sood ja metsad. Inimesed saavad ja tahavad elada seal, kus on turvaline ja mugav elada.

Eesti noorim vald (keskmine elanike vanus 36 aastat) - Viimsi on Eestis eripärane selle poolest, et me mõtleme tulevikule intensiivsemalt kui teised vallad. Me lihtsalt peame. Viimsi Keskkoolis on sel aastal 9 esimest klassi. Selline vald lihtsalt peab ehitama koole ja lasteaedu ja kulutama poole eelarvest haridusele.

Mulle tundub, et kui peaministriga kaasa mõelda - tore oleks, kui eestlased ka Eestis tunneksid ja tahaksid end tunda eestlastena. Eesti on parim koht, kus eestlane saab ja tahab elada. Materjali, millest kõrgekvaliteedilist elukeskkonda arendada, meil on.

Armastuse turg

2010-12-01

Kui tahad ajalehele/võrgulehele natuke klikke lisada, siis telli või kirjuta nupuke võrdõiguslikkusest. Noorepoolse ajakirjaniku Heleriin Adelberti mitte eriti pretensioonikale Postimehe võrguväljaande artiklile (18.10) reageeris raevukas meeskolleeg, edasi tuli juba tellitud artikkel (PM 17.11) ja nii see pallikene vaikselt veereb. Loiult, aga lollikindlalt.

Aga teema tõstataja kirjutises oli iva täiesti olemas. Sõnad, mida võrdõiguslikkusest ja võrdsetest võimalustest rääkivates dokumentides enamasti ei ole. Armastus ja enesearmastus. Armastus, mis toob mehe ja naise kokku ja jaotab nende vahel rollid lühemaks või pikemaks ajaks. Enamasti jaotab ebavõrdselt. Mulle kodu ja töö. Sulle töö ja kodu.

Kitsast koridorisopist

Armastus on haruharva võrdne. Mida vähem see tunne (või selle pinnal tekkinud koos- või abielu) kestab, seda ebavõrdsem on ka rollijaotus? Pikema abielu jooksul loksuvad võrdsemalt paika kodutööd, mehe eneseteostuse kõrval muutub varem või hiljem aktuaalseks ka naise eneseteostus.

Ja sõnaga enesearmastus tähistatav tunne on see, mis alkoholi kõrval kõige sagedamini paarid lahku viib ning võrdsuse/ebavõrdsuse probleemi teravdab. Ebavõrdsus ei ilmne ju ainult statistilise mehe võrdlemisel statistilise naisega. Ebavõrdsed on ka abielunaine ja üksikema, üksikema ja lastetu naine jne.

Nii et räige halvakspanu, mille esimesena nimetatud kirjutaja pälvis oma meeskolleegilt («Naised naiste vastu», TPM 27.10), polnud õiglane. Täiesti põhjendatud oli tähelepanu juhtimine sellele, et võrdsust propageerides otsime seda mõnikord väga kitsast koridorisopist või pimedast nurgatagusest.

Mõned häirivad näited asjade lihtsustamisest ja faktidest möödavaatamisest.

Esiteks see, kui suur lootus on võrdsuse (võib öelda ka õigluse) saavutamisel pandud kaebamisele ja protsessimi-sele. Kodaniku individuaalne kaebus ebavõrdse kohtlemise pärast tundub olevat see võluvits, mis ametniku(d) liikuma paneb ja võrdsust juurde toob.

Kas ikka toob? Kas meil on mõni näide, kus selline kaebus tingis seaduse, strateegia, poliitika vms muutmise?

Ma pole jõudnud kõiki pakse ametlikke aruandeid lugeda, kuid eelmise võrdõiguslikkuse voliniku lahkumiseelsed intervjuud ei viidanud küll üksiku kaebuse lahen-damise kaudu saavutatud läbimurdele vms.
Alahindamata ühtegi konkreetset muret, küsiksin: millise tempoga me jõuame üksikisiku asjade juurest tervet rühma või rühmi puudutavate lahendusteni?

Kujundatud ebavõrdsus

Teiseks turufundamentalismi valitsemine, seda talitsemata ei ole lootustki pilti muuta. Turg teab ja turg teeb kõige otstarbekamad otsused. Sealhulgas «määrab» palgad. Sellist turu jumaldamist varjutatakse jutuga eestlaste konservatiivsusest küll üldiselt, küll soolistes suhetes.

Tõsi, konservatiivsust on meie seas omajagu ja mõnedki suhtumised muutuvad aeglaselt. Aga suhtumised on ikkagi üldisemate asjade peegeldus.

Eestis on ebavõrdsus liialt soositud, ühiskond ei püüagi nõrgemat tugevama omavoli eest kaitsta. Väikepoodnikku suure poeketi eest, FIEst ehitusmeest peatöövõtjast suurkontserni eest, väikevalda suurlinna eest, opositsiooniparteid koalitsioonipartei eest. Sellises olukorras on ka soopuhused palga ja muud moonutused paratamatud.

Kolmandaks: struktuursed probleemid ei teki üksiku tööandja pahatahtlikkusest või piiratusest ja neid tuleb klaarida kohaste abinõudega.

Riigiametnikust võrdõiguslikkuse volinik saab enda kätte tõenäoliselt kogu sotsiaalministeeriumisse saabuva ja/või seal koostatava statistika, analüüsid, uuringud jne. Neist paberitest vaatab muude toredate asjade hulgas vastu näiteks sotsiaalhoolekande töötajate-naiste madal palgatase. Mitte lihtsalt võrdsuse puudumine, vaid riiklikult kujundatud alasti ebavõrdsus. Selle ebavõrdsuse lätted on samas ministeeriumis, sest enamikku hoolekandeteenuseid rahastab ju avalik sektor.

Ei piisa, kui öelda, et rahvas on valinud parempoolsed poliitikud, poliitikud on valinud madalad maksud, madalad maksud tingivad nigelad palgad. Avalikus sektoris on kõrgeid palku küllaga. Ka seal, kus võimul ennast poliitskaalal vasakule paigutavad poliitikud. Tallinnas, Tartus ja mujal.

Kui ministri või linnapea ja koduhooldaja palga erinevus poleks nii suur, oleks ka sooline palgalõhe väiksem. See on lihtne aritmeetika.

Kohalikud eelarved

Avaliku ja erasektori rahakotid on lahus, tööturg on aga mingis osas kokkupuutuv. Kattuvus tekib kas või siis, kui ema otsib tööleminekuks lastehoiu võimalust. Ja selle valdkonna korralduse eest vastutab avalik, mitte kuri ja diskrimineerimisele kalduv erasektor.

Omavalitsuste nutt ja hala ootamatu «beebibuumi» ümber ja Toompea poole käe sirutamine probleeme lähematel aastatel ilmselt ei lahenda. Kui riigimaksudest kõigile ja kõikjale ei jagu, siis peavad omavalitsused oma maksubaasi laiendama. Nii kohalike maksude abil kui ka riigimaksudest suuremat eraldist nõudes.

1. jaanuarist taeva õnnistusena saabuv euro toob ju välisinvesteeringud ja suured riigitulud!? Aga inflatsioon, mille «majandusteoreetikud» välistasid, teeb oma tööd ja süvendab omavalitsuste lahendada jäävaid sotsiaalprobleeme.

Nii et vältimatult on vaja suurendada kohalike eelarvete tulusid. Teisiti pole lootustki saavutada suuremat võrdsust ja paremat tasakaalu ühiskonnas. Enesearmastuse najal armastust juurde ei tule. Ei ühiskondlikes ega erasuhetes.

Kes ei liitu, tuleb liita

2010-11-02

Kus on meie võimekad omavalitsused? Kohaliku omavalitsuse võimekuse indeksi alusel on vastus ootuspärane: Tallinna ümbruses, kus kuldse ringi vallad võistlevad omavahel esikoha pärast.

Indeks näitab, et omavalitsuste eelarvevõimalused ja olukord on suhteliselt sarnased ja ei sõltu väga omavalitsuse suurusest ega asukohast. See on nii tänu riiklikule regionaalsele tasandussüsteemile, mille vahenditest näiteks ligi 44% läheb Lõuna-Eestisse, kus elab vaid 25% elanikest. Samas näitab indeks selgelt, et tagamaks igas omavalitsuses Tallinnaga võrreldav teenuste valik, kuluks väga palju raha, mida lihtsalt ei ole. On paratamatus, et paljude teenuste pakkujateks saavad ja jäävad pigem regionaalsed keskused.

Nii nagu Harjumaa jõukus on Tallinna läheduse tulemus, on äärealade viletsus tugeva keskuse puudumise tagajärg. Mitte isegi teise Tallinna, vaid maakonnakeskuse tüüpi piirkondliku keskuse, mis suudaks ligi meelitada kapitali ja uusi töökohti. See tooks ka näiteks vabaaja teenuste arenemise ja vähendaks pealinna tõmmet. Kui võimalus teha sobivat tööd ei oleks vastuolus sooviga elada seal, kus meeldib, säiliks elu maapiirkondades.

Tugevate piirkondlike keskuste tekkele suunatud programmi pole Eestis kunagi olnud. Enamasti kipub olema nii, et kui öeldakse "regionaalpoliitika", siis mõeldakse "omavalitsused". See on väga ohtlik suhtumine, eriti olukorras, kus paljud kohalikud omavalitsused on väikesed ja nõrgad ning ei oma enda territooriumilgi võimet suurt midagi mõjutada. Kui suuname kogu tähelepanu omavalitsustele, jäämegi haiguse asemel sümptomeid ravima. Loomulikult peab regionaalpoliitika üheks oluliseks suunaks alati jääma oluliste piirkondlike erinevuste tasandamine. Samas peame järgmisi Euroopa Liidu toetusraha planeerides palju tähelepanu pöörama just keskuste arenguks eelduste loomisele.

Keskuse roll kohalikus elus on viimaste aastakümnetega muutunud ja me haldusjaotus ei ole selle muudatusega veel kohanenud. Ajalooliselt olid maal töökohad ülekaalukalt põllumajanduses ja vallakeskus pakkus elementaarseid teenuseid nagu pood, side ja kõrts. Praegu on põllumajanduse tööjõumahukus langenud, kuid teised sektorid pole suutnud seda uute töökohtadega kompenseerida. Nõrkadel omavalitsustel pole olnud raha- ega inimressurssi, et panustada arendustegevustesse. Tööd otsides lahkusid maalt noored, vähenes nõudlus teenuste järele ja ajapikku kadus ka pakkumine.

Kiiret lahendust elu maale tagasi toomiseks ei ole. Selge, et tuleb lõpetada iga tänase omavalitsuste käsitlemine iseseisva jätkusuutliku üksusena. Pole mõtet end petta. Vahed on suured ja ei kao iseenesest.

Selge, et isegi väga tugevate keskuste tekkimisel peavad ka vallad jõudma suutlikkuselt uuele tasemele. Kas see võib sündida koostöö abil? Senised kogemused näitavad, et koostöö nime all toimib tihti hoopis konkurents. Tugevamad lepivad omavahel kokku ja nõrgemad jäävad kõrvale.

Ühtlane regionaalne areng saab tugineda kolmele sambale: tugevad piirkondlikud keskused, tugevad omavalitsused ja spetsiaalsed toetusmehhanismid teatud piirkondadele (näiteks väikesaared). Aastad on näidanud, et omapäi jäetud omavalitsused efektiivse koostööni ei jõua, vaid püüavad ühekaupa edutult Tallinnaga konkureerida ja kaotavad sellega kõik. Kui tahame reaalse arengupotentsiaaliga võimekaid omavalitsusi, siis on lahendus keskselt läbi viidud haldusreform. Kes kokku ei saa, tuleb kokku panna...

Hüvitis ääremaa rahvale

2010-08-19

Omavalitsuste esindajatega rääkides kerkib tihti üles nn pealinna seaduse teema. Väiksemad vallad ootavad, et see vähendaks niigi tugeval positsioonil pealinna tõmmet.

Tallinna juhid aga näevad, et pealinnaks olemine on lisakohustus ja -kulu, mida riik peaks rahakotti paotades arvestama. See on selgelt põhimõtteline ja lahendamatu vastuolu.

Haldusreformi idee ja kohalikke võimalusi arvestava tasandussüsteemi ühendamisega käisid Sulev Valner ja Jüri Pihl Maalehes hiljuti välja hea paketi regionaalsete erinevuste vähendamiseks. Mul on hea meel, et Jüri Pihl nõustub: miniomavalitsuste võimekust ei saa ühegi imemehhanismiga piisavalt kergitada.

Kui mõnesaja elanikuga vallas juhib omavalitsust vaid paar inimest, siis on loogiline, et nende põhiaur läheb sotsiaalteenustele ja kooli lahtihoidmisele. Hajaasustusega Eesti vajab haldusjaotust, kus Tallinnale pakuvad tasakaalu tugevad piirkondlikud keskused, mis on omakorda tõmbekeskuseks elujõulistele ümbritsevatele valdadele.

Riigi järeleaitamise nimel

Konkurents on küll tervendav nähtus, aga nagu iga koolispordis kõva tegija ei lähe Gerd Kanteriga mõõtu võtma, ei peaks ka Piirissaare üksi Tallinnaga võistlema. Kas riik peaks panema konkurentsile käe ette? Keelustama toetuste maksmise?

Ilmselt see ei töötaks ja küllap leitakse võimalus keelust mööda hiilida. Ma ei pea seda ka põhimõtteliselt õigeks. Pealinna pensionäre ei saa ju karistada selle eest, et Tallinna eelarves on raha. Eesti ei vaja ju mitte Tallinna arengu pidurdamist, vaid muu riigi järeleaitamist.

Õhukese rasvakihi mure

Omavalitsuste vahel on praegu konkurents ja riigi roll saab olla võrdsemate tingimuste kehtestamine. Selleks tuleb tõsta omavalitsuste võimekust, mille üks osa on hiiglaslike suuruse-erinevuste vähendamine.

Eesti väikseima ja suurima omavalitsuse elanike arvu vahe on 4000kordne. Elanike ootused on aga samad või vähemalt sarnased ja seda lõhet ei saa vaid rahalise hüvitisega ületada.

Omavalitsuste vaheline ümberjagamissüsteem töötab praegu kompenseerimise põhimõttel. Ehk võttes arvesse paljusid tegureid, arvutatakse omavalitsuse hinnanguline vajalik tulude määr ja kompenseeritakse teatud osa selle ning reaalselt laekuvate tulude vahest.

Siin ongi asja konks. Me jagame raha ümber suuresti praeguse olukorra järgi, seda muudkui põlistades. Sellest polekski võib-olla midagi, kui riigieelarves oleks raha palju. Paraku on rasvakiht supi peal väga õhuke.

Ehk on õige aeg küsida, kas me ikka tasandame ainult regionaalseid erinevusi või ka omavalitsuste tahet toetada inimeste ettevõtlikkust?

Teatud piirkondadel on oma asukoha tõttu suurem potentsiaal inimesi ning töökohti ligi meelitada ja neile mõjub riigieelarvest laekuv toetus pigem põhjendamatuna. Milleks pingutada oma eeliste kasutamiseks, kui raha tuleb niigi!

Mida rohkemate vahel saak jagamisele läheb, seda vähem igaüks endale saab ning tõelistes raskustes äärealade toetamiseks jääb selle võrra vähem võimalusi. Vastukaaluna saaksime toetada linnasid ja valdasid, arvestades nende kaugust suuremast keskusest ja teisi olulisi asjaolusid.

Kõne: Koostöö säilitab väikegümnaasiumi

2010-06-10

Haridusministeerium pole kunagi rääkinud põhikooli ja gümnaasiumi lauslahutamisest ning väiksemate gümnaasiumide jätkamise eeltingimus on koostöö, leidis minister Tõnis Lukas riigikogus hetk enne põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmist peetud kõnes.

Head riigikogu liikmed! Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on oma terviklikkuses pikk samm õppesisu ja hariduskorralduse ajakohastamise teel.

On rõõmustav, et Eesti ühiskond ja tema eelsalk riigikogu astuvad selle sammu minu teada küllaltki üksmeelselt - viimasel ajal on ka opositsioon kinnitanud oma selget rahulolu saavutatud tulemusega.

Tõepoolest on seaduse tekst arutelude käigus oluliselt muutunud, samas on suur osa valitsuse poolt algses eelnõus esitatud põhimõtetest jäänud jõusse.

Paljud ettepanekute tegijad aktiviseerusid ka alles viimasel aastal, aga see ei tähenda, et neilt poleks enne arvamusi küsitud. Lihtsalt väitluses sünnib tõde ja igaühel järjest uusi ideid, aga nagu varem öeldud, kõik head ideed tulevadki kas õigel ajal või natuke hiljem.

Seaduse kõige olulisemaks osaks on uudne käsitlus õppekavast.

Nimelt on 2011. aasta sügisest põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad teineteisest eraldatud.

See on olnud kõigile juba seaduse ettevalmistamise perioodist teada ja seetõttu on kummaline kuulda, et kellelegi tundub just selle sätte avastamisel, et seadusest väljajäänud kooliastmete ühetaoline eraldamine on nüüd õppekava kaudu sinna kuidagi tagasi hiilinud.

Opositsioon on väljendanud muret, et senisest suurem kohustus õpilastele valikuid pakkuda võib-olla koolidele koormav.

Samas on koolidele esitatavaid nõudeid laialt arutatud ja nii dramaatilist lähenemist kohtab harva.

Üldiselt peetakse loomulikuks, et näiteks matemaatika süvaõppega koolis peaks õpilasel olema võimalik loodusainete kõrval, mis on ju loomulik, õppida kohustuslikust määrast rohkem ka võõrkeeli, aga miks mitte ka emakeelt.

Samuti võib võõrkeele kallakuga koolis õpetada ühes valiksuunas võõrkeeles sotsiaalaineid, teises võõrkeeles loodusaineid jne.

Õpilaste valikuvõimaluste avardumine on loomulik. Erinevaid õppesuundi saadakse, kui kombineeritakse omavahel viie tavalise ainevaldkonna valikkursusi. Need on emakeel ja kirjandus, võõrkeel, matemaatika, loodusained ja sotsiaalained.

Kannapööret see ei tähenda. Õpetajad nende ainete õpetamiseks peaksid koolidel olema, sest samad valdkonnad on iga kooli kohustuslikus repertuaaris niikuinii olemas.

Õppekava loogika järgi peab üks pakutav õppesuund teisest erinema vaid 8 kursuse võrra. Et arvestus käib 10. kuni 12. klassini kokku ja kursus sisaldab üht nädalatundi ühel õppeaastal, tähendab see, et õpilaste valikud võivad erineda klassikaaslaste omadest vaid näiteks kolme ainetunni võrra nädalas. Ja ongi kahe suunaga klass olemas.

Sellist valikute rohkust on arenguhuvilised koolid suutelised oma õpilastele pakkuma ka praegu.

Tartust näiteks Raatuse Gümnaasium ühe ja Tamme Gümnaasium teevad seda kahe klassikomplektiga ka praegu.

Seetõttu jutt, mis on nüüd ilmunud päevavalgele täna, et kolm suunda tähendab kolme paralleelklassi, ei kannata mingit kriitikat.

Tõepoolest, haridusministeeriumi avalike suhete töötaja allus eile provokatsioonile ja hakkas kommenteerima Võhma näitel üles visatud palli, et äkki keegi lööb selle maha, ja hakkas kommenteerima 3 paralleelklassi juhtumit. See ei ole tõsiselt võetav!

See seadus ja kolme eraldi suuna nõudmine ei tähenda sugugi 3 paralleelklassi!

Gümnaasiumi eesmärk ei saa olla oma õppekava aastakümneid muutumatuna hoida. Tema ülesanne on õpilaste arengule kaasa aidata.

Ühe piirkondliku kooli jaoks on ju eluliselt vajalik, et sinna jääksid õppima kõik selle kandi lapsed ka siis, kui neil on huvi erinevate ainete vastu.

Kuna kõiki laste valikuid ei ole lihtne väikse kooli baasil kindlustada, näebki uus õppekava ette, et oma õppekavas võib gümnaasium kavandada ja läbi viia valikkursusi koostöös teiste koolide ja organisatsioonidega, sh kasutades Eesti ja rahvusvahelisi võrgustikke ning infotehnoloogilisi lahendusi.

Õpilastel on õigus kokkleppel kooliga viia läbi osaõpet teistes õppeasutustes, sh huvikoolides.

Sellega on ära öeldud, et väiksemate gümnaasiumide võimaluseks on koostöö, mis on ka nende jätkamise eeltingimuseks ja mida näiteks Värska gümnaasiumis võetakse tuleviku huvides loomulikuna ja väga tõsiselt.

Aega sellise koostöö planeerimiseks on, sest täielikult hakkavad uued valikkursuste nõuded koolidele kehtima 2013./14. õppeaastal.

Tuletan meelde, et esimesed uue süsteemi järgi korraldatavad riigieksamid toimuvad 2014. aasta kevadel, nii et ka nendeks ettevalmistusi on aega teha.

On aega ka valmistada eksamisüsteem ette nii, et sealt juurida välja seal vahepeal osaliselt levima hakanud formalism.

Seega, kui me räägime õppesuundadest ja vajadusest neid koolis õpilastele kindlustada, siis see ei tähenda ei põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist ega koolide sulgemist. Omavalitsused ise otsustavad, kui suurte koolidega nad jätkavad.

Muide, valitsus tuli riigikokku eelnõuga, kus nähti ette ka põhikooli- ja gümnaasiumi lahutamisel erandeid, nii regionaalseid erandeid kui õppekava erisustest lähtuvaid erandeid.

See lausalise lahutamise jutt kellegi konkreetse programmina on sisse toodud poliitilistel põhjustel ja ei ole tegelikult sugugi mitte kriitika valitsuse aadressil.

Õppekavadega tegelemine on niisiis laste huvides. Sellest ma rääkisin, aga selleks peab lapsi koolis olema.

Lapse kooliskäimine ei saa olla üksnes õpetaja mure. Alaealiste eest vastutab vanem ja vähemalt põhikoolis peab ta huvi tundma, kas laps koolis käib või puudub koolist põhjuseta nädalate kaupa.

Seaduses on loetletud põhjused, mis loetakse põhjusega puudumiseks. Põhjuseta puudumisi viiendiku võrra kogu veerandist saab vaadata küll juba koolist eemalejäämisena ja selle eest kannab vastutust tegelikult ka vanem.

Seda ei rakendata vanemale siis, kui ta teeb ise ettepaneku probleemi lahendada, on avatud lahendustele, ja trahvini, uskuge mind, läheb asi ilmselt ikka väga erandlikel juhtudel, sest seda saab vanema nõusolekul ka asendada üldkasuliku tööga, kasvatusalase koolitusega või lapsega koostegevusega.

Kindlasti aitab selline lähenemine koolist väljalangemist veelgi vähendada. See väljalangevus on praeguste juba võetud meetmete alusel ka juba oluliselt vähenenud. Kui 2005./2006. õppeaastal langes põhikooli kolmandas astmes välja üle 800 õpilase, siis möödunud õppeaastal 370.

Koolist väljalangevuse vähendamiseks on oluline ka vanemate vastutus. Õpetajastaatuse tõstmine on üks selle seaduse eesmärke, et õpetajal oleks hea koolis õpetada ja et lastel oleks seal turvaline ja arendav õppida.

Vaba Nõmme on võimalik!

2010-06-01

Ma pole kohanud Nõmmel kedagi, kes teaks kedagi, kes toetab ebainimlikult kõrget maamaksu määra koduomanikele. Linnavalitsuse otsus suurendada maamaksu tähendab seda, et näiteks üks konkreetne Nõmmel töötav ja kodu omav kooliõpetaja peab maamaksuks maksma sisuliselt ühe kuupalga.

Olen kõnelnud sel teemal paljude inimestega ja olgu nad noored või vanad, põlisnõmmekad või hiljuti kodu soetanud, seisukoht on üks: selline kodude maksustamine on ebainimlik ja ebaõiglane.

Kuidas on saanud kujuneda olukord, et ühe põliskogukonna valdava osa liikmete arusaama vastane koormis püsib ja kõik katsed seda muuta luhtuvad? Sest Nõmme inimestel pole võimalust oma esindajate kaudu ise otsustada Nõmme maksude ja eelarve üle - Nõmme eelarve on vaid osa suurest Tallinna linna eelarvest. Kuigi Nõmme halduskogu elamumajanduse komisjon tegi halduskogule ettepaneku võtta vastu otsus üleskutsega linnavolikogule kaotada Tallinnas kodualune maamaks ja Nõmme halduskogu seda valdava häälteenamusega toetas, on päris kindel, et nn Suur-Tallinna volikogu hääletab selle ettepaneku maha.

Üha rohkem kinnistub minus veendumus, et Nõmme peaks eralduma Tallinnast iseseisva linnana ja asuma oma esindajate kaudu oma elu ise korraldama.

Idee on ammu õhus

Meenutuseks: Nõmme oli ka enne sõda omaette omavalitsus. Kui 90ndate alul hakati Tallinnas üles ehitama uut linnasüsteemi, siis moodustas 1992. aastal linnavolikogu Nõmme haldusnõukogu "kuni Nõmme volikogu valimisteni". Nostalgilised ideed Nõmme kui omaette linna taastamisest on püsinud. 1993. aastal viidi Nõmmel läbi rahvaküsitlus, kus suhtega 45/55 iseseisvumist siiski ei toetatud. Küsitlusest võtsid toona osa umbes pooled nõmmekad, kellest 12% ei osanud midagi vastata.

Olen kindel, et nüüd on olukord seoses Tallinna linnavolikogu sammudega oluliselt muutunud. 1996. aastal toetas Nõmme halduskogu ühel häälel Nõmme eraldumist Tallinnast. Kui toona olid kaalutlused eelkõige identiteedi kaitsest lähtuvad, siis praegu on minu arvates lisandunud veel kaks tugevat argumenti.

Esiteks, omaette linnas on maksukoormus oluliselt väiksem, sest Nõmme elanike esinduskogu sellist maamaksu nagu praegu Tallinnas kindlasti ei kehtestaks.

Ja teiseks, iseseisev Nõmme on ka linna ülalpidamiskulusid ning laekuvaid tulusid vaadates nõmmekatele majanduslikult otstarbekam. Praegune linnaosavanem Rainer Vakragi tunnistab (Delfi, 23. märts 2009), et "Nõmme linna kulud oleksid minimaalsed, sest tegemist on valdavalt elamupiirkonnaga. Nõmmel puudub kallis infrastruktuur, meditsiini- ja sotsiaalhoolekandeasutused."

Vaadates Tallinna linna majandamist ja jätkusuutmatust, arvan, et Nõmme suudaks oma eelarve tasakaalus hoida igal juhul, kui teda ei koormaks Tallinna iga-aastased sadade miljonite suurused kohustused poliitiliste vekslite lunastamiseks, millega Nõmmel midagi pistmist pole.

Ons eraldumine võimalik?

Kas eraldumine Tallinnast on õiguslikult võimalik?

Jah, on küll.

Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus sätestab, et omavalitsuste piire muudetakse kas omavalitsuse volikogu või vabariigi valitsuse algatusel. Haldusterritoriaalse korralduse muutmisel arvestatakse seaduse järgi muu hulgas järgmisi asjaolusid: ajalooline põhjendatus, mõju elanike elutingimustele, elanike ühtekuuluvustunne, mõju avalike teenuste kvaliteedile ja omavalitsusüksuse terviklikkus.

Neid tegureid arvestades oleks Nõmme iseseisvumine elanikele otstarbekas ja kasulik. Loomulikult peab Nõmme linn hakkama tuleviks tasuma transpordidotatsiooni, haridusteenuse ja muude avalike teenuste eest, mida tellitakse Tallinnalt või Tallinna äriühingult. Samas on Tallinna ja ümbritsevate omavalitsuste suhted näidanud, et see pole midagi ületamatut. Kõik küsimused saab täpselt paika panna eraldumislepingus, mille sõlmivad Tallinna ja Nõmme linn.

Kas uue omavalitsuse teke ei ole vastuolus riigi üldise suundumusega omavalitsuste ühinemisele?

Ei ole. Nõmme omavalitsus oleks oma elanike arvult (38 100) suuruselt kuues Eesti omavalitsus. Kui Savisaar tegi liitumiskutse Tallinna ümbritsevatele valdadele, siis lükkasid need selle üksmeelselt tagasi. Iseseisev ja alahoidlik Nõmme linn oleks naabervaldadele palju usaldusväärsem koostööpartner. Ka Euroopa omavalitsuskogemus on näidanud, et ühes linnalises asustuskeskkonnas võib olla mitu õiguslikult iseseisvat omavalitsust.

Eraldudes nõmmekas võidab

Mis saab edasi? Nõmme halduskogu elamumajanduse komisjon võttis ühel häälel vastu otsuse asuda ette valmistama Nõmme kui iseseisva omavalitsuse taastamist.

Vajalik on põhjalikum õiguslik analüüs ning sotsiaalmajanduslik audit. Kuid juba praegu on minu arvates selged kolm asja: esiteks, eraldumine võimaldab nõmmekatel paremini oma huvisid kaitsta; teiseks, eraldumine on majanduslikult ratsionaalne; ja kolmandaks, eraldumine arendab Nõmme identiteeti.

Nõmme linn muutub peremeheks ka kogu planeerimistegevuses, suudab paremini seista miljööväärtuse tagamise eest.

Teises etapis järgnevad arut-elud ja nõmmekate seisukohtade selgitamine. Seejärel on võimalik alustada läbirääkimisi vabariigi valitsuse ja Tallinna volikoguga.

Kutsun üles kõiki huvilisi, kes tahavad Nõmme vabanemise huvides kaasa mõelda, võtma minuga ühendust aadressil urmas.reinsalu@riigikogu.ee.

Kuidas Eesti tulevikus töötab

2010-04-28

Kümme aastat tagasi olime Euroopa Liidu ukse taga ja arutlesime selle üle, mida liitumine endaga kaasa toob.
Tänaseks saame piire ületada dokumenti näitamata ja Ühendriikidesse sõita viisata.

Viimastel aastatel on "suur eesmärk" olnud euro kasutuselevõtt.

Nüüd, kui see tundub olevat käeulatuses, on foorumite ja konverentside põhiteema, mis saab pärast euro tulekut. Ühisraha on vajalik, eelkõige näitamaks rahvusvaheliselt, et Eesti on vastutustundlik ja usaldusväärne partner.

See ei vasta aga küsimusele, millist riiki me tahame - kuidas peaks arenema majandus ja tekkima uued töökohad või millisena soovime näha siinset elu- ja looduskeskkonda.

Strateegiline kava

Samuti kümme aastat tagasi, aastal 2000, võttis valitsus vastu üleriigilise planeeringu "Eesti 2010".

Üleriigiline planeering on pikaajaline strateegiline kava, mis mõeldud kogu riigi ruumilise arengu suunamiseks ja seeläbi majandusarengu soodustamiseks ning jätkusuutliku keskkonna loomiseks.

Näiteks pakub see välja, kuidas linnade areng võiks kaasa aidata ümbritsevate maapiirkondade arengule ning milliseid transpordi- ja energiavõrkude ühendusi on vaja arendada rahvusvahelises tööjaotuses või regionaalse tasakaalu parandamiseks.

Eesti ruumilise planeerimise süsteemis on üleriigiline planeering maakonna-, omavalitsuse üld- ja detailplaneeringute ning kitsama spetsiifikaga maakonna- ja üldplaneeringute teemaplaneeringute kõrval kõige suurema üldistusastmega.

Kujundada tulevikku

Aastatuhande vahetusest möödunud kümne aastaga on Eesti jõudnud sisuliselt uude ajastusse. Aeg on hinnata ühiskonnas, majanduses ja väljaspool Eestit toimunud olulisemaid muudatusi ja uusi trende aimates seada uued sihid.

Oleme hakanud koostama uut üleriigilist planeeringut "Eesti 2030+". Kogu riigi arengut kavandades tuleb läbi mõelda ja selgeks vaielda seisukohad väga mitmes valdkonnas.

Veel tähtsam - selle protsessi kriitilisim edutegur on võimalikult paljude osaliste reaalne kaasatus. Kui loobuda kiirustamise nimel asjalike ettepanekute kogumisest, on tagajärjeks halb planeering.

Kui aga püüda suurt hulka häid ideid lihtsalt kiiresti kabinetivaikuses ära vormistada, on tagajärjeks dokument, mida keegi omaks ei pea ja mis seetõttu tulevikus ei rakendu. Sõna peavad saama ka tänased noored, kelle tuleviku üle me otsustame.

"Eesti 2030 +" ei ole generaalplaan, mis annaks ammendava vastuse kõigile küsimustele. Üleriigiline planeering ei ütle, kuhu tuleb tuumajaam või mitu tuuleparki Eestisse püstitada, vaid näeb ette, mida on vaja nende otsuste tegemisel arvestada.

Siiski peab seda koostades tegema põhimõttelisi otsuseid näiteks selle kohta, milliseid transpordiühendusi kodumaal ja teiste Euroopa riikidega võimalikuks ja vajalikuks peame või kuidas kujutame ette linnaliste ja maapiirkondade arengut.

Analüüsid näitavad, et ajalised vahemaad Eesti ja Euroopa teiste keskuste vahel kasvavad. Vulkaanituha tekitatud lennuseisak teeb selle veelgi ilmsemaks.

Kui ei ole ühendusi, pole investeeringuid ja pole töökohti. Iga töökoha teke aga on riikliku tähtsusega küsimus nii täna kui ka kahekümne aasta pärast ja selleks tuleb teadlikult eeldusi luua.

Uus üldplaneering "Eesti 2030 +" on kui meie ambitsioonide ja eneseusu mõõdupuu, võimalus mõjutada otsuseid, mis tehakse võib-olla alles aastakümnete pärast.

Intervjuu: HELIR-VALDOR SEEDER: ministrile on oluline isiklik kontakt ettevõtjatega

2010-04-22

Hiljuti Võrumaal visiidil viibinud põllumajandusministril Helir-Valdor Seedril jätkus kiirest päevakavast hoolimata aega ka LõunaLehega kohtuda. Kohvikus tellis Seeder rohelise tee meega. „Teil on see ikka kohalik mesi?" uuris minister ettekandja käest. Teetassi taga arutles kolmeaastase staažiga minister oma haldusala valupunkte ja tulevikusuundi ning lubas kindlalt, et temast tantsivat-laulvat tõsielusaate tähte ei saa.

Teil täitus just kolm aastat põllumajandusministrina. Millised need kolm aastat on olnud?

Väga erinevad. Kui ma 2007. aastal ametisse tulin, oli viimaste aastakümnete edukaim põllumajandusaasta. Ilmaolud olid väga soodsad, saagid väga head. Samal ajal oli mujal Euroopas paljudes piirkondades ikaldus, mis tähendas, et Eesti põllumehel oli saagi müügihind väga hea. Lisaks käivitusid 2007. aasta lõpus, 2008. aasta alguses Euroopa Liidu selle finantsperioodi uued abimeetmed ja toetused.

Optimistlikule aastale järgnes 2008, mis oli põllumajandussektorile viimase aja üks raskeimaid: ilmad ei soosinud põllumehi, väga palju saaki jäi koristamata põldudele ja kokkuostuhinnad langesid alla. Kaks täiesti vastandlikku aastat.

Minule kui põllumajandusministrile tähendas see loomulikult muret ja probleeme, kõigile neist polnud sugugi kohe kiiret lahendust. Põllumajandus ongi majandusharu, kus tuleb tegutseda pika perspektiiviga. Kõik, kes tahavad siin edukad olla, peavad arvestama, et on aastaid, kus sa lõpetad suure kahjumiga, ja on aastaid, kus saad kasumit. Kasum tuleb siis nii investeerida, et elada üle keerulisemad aastad. See kuldne tõde sai esimese kahe aastaga ainult kinnitust.

Kolmas aasta, 2009, oli juba ülemaailmse kriisi kohale jõudmise aasta, mis lõi täiesti uue taustolukorra nii finantsmajanduslikes aspektides kui ka reaalselt turgudel toimuvas. See oli juba ühiskonda tervikuna haarav majanduskriis.

Mida aasta 2010 majanduskriisi taustal toob? Meedias on kajastatud põllumeeste rasket olukorda. Piimatootjate küsitlusest on selgunud, et ligi veerand neist plaanib viie aasta jooksul tootmise lõpetada. On olukord, kus põllumehed peavad välistoodangu konkurentsis oma kaupade hindu alla laskma. Mis edasi ja kuidas riik saab põllumehi aidata?

2010 on kindlasti kainestumise ja ärkamise aasta. Teadvustus, et majandus ei lähe ainult üles, on jõudnud Eesti ühiskonnas väga selgelt pärale. Kõik on pidanud tegema muudatusi oma hoiakutes: vaatama üle pere ja ettevõtete eelarved, võimalused, minna ümber õppima, leidma uue töö. Ma arvan, et see on uue tsükli algus Eesti jaoks kindlasti.

Põllumajanduse poole pealt - jah, lõpetajad. Kui vaatame, mis toimub Eesti ja Euroopa põllumajanduses tervikuna, siis need protsessid on küllalt sarnased. Tootmine kontsentreerub n-ö klassikalistel põllumajanduslikel aladel. Liha, teravilja, piima ja kartuli tootmisel on suund, et tootjate hulk väheneb, aga see ei tähenda sugugi toodangu vähenemist. Aastate jooksul on näiteks piimalehmade ja piimatootjate arv ikka tunduvalt vähenenud, aga piimatoodang on kasvanud. See tähendab tootmise kontsentreerumist suurematesse üksustesse.

Kas see siis tähendab väiketalude väljasuremist?

Väiksemad ongi oma klassikalise tootmistegevuse väga paljudel juhtudel sunnitud lõpetama ja selle võtavad üle suuremad. Kes on suured ja elujõulised, need on veelgi kasvanud.

Rõhutan, et see toimub klassikalistes tootmisvaldkondades. Mujal Euroopas on täpselt samuti. Kui rääkida konkreetselt piimast, siis Eestis lõpetas 2008.-2009. aastal 30% väiketootjatest piimatootmise, Poolas, Leedus ja Lätis on see protsent veel suurem olnud, enamvähem sama on ta olnud Hispaanias ja Itaalias. Isegi Soomes, kus on Euroopa Liidu kõige suuremad toetused, on lõpetajaid sellel perioodil 27%.

Väiksemad tootjad, peretalud, peavad leidma teistsuguseid väljundeid. Valdavalt peab leidma siin oma nišitooted. Eesti põllumajandus on muutunud palju mitmekesisemaks, kui ta oli kakskümmend aastat tagasi. Kes toodab ravimtaimi, kes on läinud üle mahetootmisele, looduslähedastele ökotoodetele jne. Need vaidlused on vaieldud, et kas Eestis on perspektiivne ainult suurtootmine või peaks olema peretaludele toetuv mudel. Selge on see, et Eestis ongi kõige mõistlikum lahendus, kus mõlemad eksisteerivad koos, täiendavad teineteist.

Millised on Kagu-Eesti põllumajanduse tulevikusuunad?

Siin Kagu-Eestis soodustavad loodus ja keskkond iseenesest sellist peretalu tootmisstiili: killustatud kupliline maastik, kus on ka väiksemad maaüksused, kus pole massiivset maapa-randust tehtud ega suuri põlde siledatel aladel. Siia ongi kõige sobilikum väiketootmine, looduslähedane tegevus. See tähendab mahetootmist, käsitööd, turismitalusid, puidu töötlemist (näiteks mööbli tootmine), ravimtaimi. Selles suunas on siin arenetud ja koostööd tehtud.

Kindlasti on väiketootjatele ühistegevust rohkem vaja kui suurtootjatele, et minna turgudele ja suuremate kogustega -siis ollakse ka tugevamal positsioonil hinnaläbirääkimistel. Ollakse võimelised müüma ja turustama suuremaid koguseid.

Astusite läbi ka Võrumaa talupidajate liidu üldkoosolekult ja kohtusite eraldi veel piirkonna mahetootjatega. Milline on põllumeeste ja ministeeriumi koostöö riigi põllumajanduslike suundade ja arengukavade väljatöötamisel?

Ma võin öelda, et mul on kõigepealt väga hea isiklik koostöö väga paljude põllumajandustootjatega, nii suurtootjate kui talunike, väiketootjatega. Seda üle Eesti, sealhulgas ka Võrumaal. Kindlasti on ministrile oluline selline isiklik kontakt ettevõtjatega: sa näed reaalset elu, probleeme, plaane ja muresid. See on mul väga hea.

Põllumajandusministeeriumil on hea side põllumeeste ja tootjate katusorganisatsioonidega. Kõik meetmed, mis ministeeriumis välja töötame, teeme koostöös sektoriga. Meil on põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogu, seal saavad kõik oma ettepanekuid teha, arvamusi esitada. Enne kui minister määrusele alla kirjutab, kuulab ta arvamused ära. Ma usun, et meil ei olegi viimastel aastatel väga palju vaja olnud vigu parandada põhjusel, et määrused oleksid eluvõõrad või ei sobi. Oleme saanud enne kokkuleppe või konsensuse, kuidas ühte või teist meedet rakendada. See on toiminud hästi ja ma loodan, et toimib ka tulevikus hästi.

Olete ühes oma varasemas intervjuus öelnud, et välisinvestoritel on huvi tuua oma raha Eesti põllumajandusse. Kas see kehtib kitsamalt ka Kagu-Eesti kohta?

Jah, huvi Eesti põllumajandusse investeerida on täiesti olemas. On neid, kes soovivad tegeleda põllumajandusliku tootmisega. Nad omandavad põllumajanduslikku maad ja mitte ainult spekuleerimise eesmärgil. On ka neid, kellele meeldib rahulik looduslähedane elulaad ja on hakanud tootma. Näiteks üks saksa proua, kes muretseb ajalooliste Eesti hobusetõugude eest ning tahab neid säilitada ja kasvatada. Ta on siia töötama ja elama asunud väiketootjana.

Suurtootjatest võib tuua näiteks Heleniuse, kes on investeerinud väga suurelt Eestisse ja läinud siit edasi Vene suunas. Toidutööstuse osas on huvi suur, väga paljuski töötab see praegu väliskapitali osal - Valio, Ekseko ja Rakvere näiteks.

Väliskapitali huvi on tulnud sellest, et Eestis pole olnud võimalust investeerida ise. Sisemist raha oma inimestel ei ole olnud. Ma arvan, et mida aeg edasi, seda rohkem suudab ka Eesti inimene ise investeerida. On mitmeid positiivseid näiteid, kus ettevõte on käinud käest kätte ja lõpuks on Eesti omanik ta tagasi ostnud, Põlva Agro näiteks.

Ma loodan, et väliskapitali huvi ka jätkub. Eestis on põllumajandusel potentsiaali palju. Me suudame toota palju rohkem, kui meie siseturg nõuab. Eesti põllumajandus saab areneda siis, kui me leiame eksportturge - nii piima, teravilja kui liha jaoks. Küsimus on, kus on need turud ja millise hinnaga me suudame toota.

Kus need turud siis on?

Majanduskriis on löönud segi pikka aega stabiilselt toiminud turusuhted üle Euroopa ja Eesti põllumehele avanevad uued võimalused. Ida turud on päris hästi avanenud - Venemaa turg on erinevatele Eesti toiduainetele väga avatud. Sinna tootmise ja tarnimise maht on kasvanud. Turg on ka Ukraina ja tulevikus, ma loodan, et Valgevene. Sama on lääne suunas.

Näiteks tõuloomade nõudlus on palju suurem, kui Eesti suudab pakkuda. Seda nii lääne-kui idariikidesse. Uued suured turud on Valgevene ja Türgi, kus oodatakse meie tõuloomi, kui me suudaks ainult kasvatada. Loomakasvatus võtab aega, pole võimalik, et sünnib 20 või 50 vasikat korraga.

Eestil on võimalusi müüa nii piima- kui lihasaadusi väljapoole nii ida kui lääne suunas, aga see eeldab meilt turgude suuremat teadmist ja omavahel suuremat koostööd neile turgudele minnes.

Kas teie arvates peab tänapäeval paika vanarahva ütlus „Põllumees - põline rikas"?

Jah, ajalooliselt on põllumees olnud põline rikas ja põllumehed oleme valdavalt kõik, eesti rahvas, alles olnud. Põllumees, kes oli oma talu peremees, oli rikas, suutis oma lapsi harida.

Tänapäeval on see mitme otsaga asi. Tänu tehnika arengule on põllumehe mõiste palju muutunud, põllumajanduslik tootmine on hoopis tööstuslik tootmine ja osa suurest ärist. Käsitööd ja rasket musta tööd jääb järjest vähemaks - masinad ja tehnoloogia teevad töö ära.

Praegu võib öelda, et põllumees on rikas jah, aga vaid ühe korra elus - siis, kui ta tootmise ära lõpetab, maha müüb. Siis ta näeb, mis vara tal on. Vara, mis talle igapäevaselt rikkust ja raha küll ei toonud, aga ta näeb, et tal on suured maad, hooned ja tehnika. Igapäevaselt, jah, peab ta elama peost suhu ja mõtlema sellele, kuidas ära elada.

Praegu on Euroopas nii, et umbes 30% sissetulekust tuleb põllumehele toetustest ja 70% turult. Eestis on see 20 ja 80. Toetustase on Eestis madalam kui Euroopa vanades riikides.

Hiljutises Postimehe korraldatud küsitluses, kus rahvas hindas ministrite tegevust, selgus, et teid hinnatakse tugevalt usaldusväärseks ja asjatundlikuks, kuid olete kolmandikule vastajatest jäänud silmapaistmatuks. Kuidas seda kommenteerite?

Neid küsitlusi tehakse aegajalt ikka ja neid ei tohiks väga tõsiselt võtta. Kindlasti on nad huvitavad, aga võrreldes erinevate väljaannete ja uuringufirmade omi, siis need on väga erinevad ja lausa vastuolulised.

Aga siin on mitu põhjust. Kõigepealt peab ütlema, et ka ministrite edevusaste on erinev. Mina kindlasti ei ole seda tüüpi isik, kes kipuks väga esinema või meelelahutussaadetes osalema. Iseenesest on poliitikul vaja end näidata. Eestis üks võimalus poliitikuks saada on meelelahutussaadetes osaledes -„Laulud tähtedega" või „Tantsud tähtedega". Meil on väga palju neid, kes olid tundmatud, aga pärast saates osalemist on suured arvamusliidrid ja ajakirjandus pöördubki nende poole. Inimesed on erinevad, aga minule kindlasti ei ole see tee meelepärane. See ei ole minu ampluaa. Ma ei mõista hukka neid, kes käivad, aga selle järgi ei peaks nende kui poliitikute tegevust hindama.

Teine põhjus on meedia enda huvi. Kahjuks ei ole ülemäära suurt huvi spetsiifiliste põllumajanduslike teemade vastu. Olen seda ise tunnetanud. See on võib-olla sellepärast, et põllumajanduspoliitika on üleeuroopaline, mitte liikmesmaa keskne. Eestis tunneb meedia kõige vähem huvi põllumajanduse vastu võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega.

Peame ministeeriumis ka tegema rohkem selleks, et anda oma tegevustest teada ja neid huvitavaks teha. Raske on teemat populaarselt müüa. Aasta põllumehe tiitli kajastus ei ole võrreldav näiteks aasta sportlase omaga - teema pole nii atraktiivne ja huvipakkuv kui kultuur või sport. Varasem kogemus ütleb, et põllumajandustemaatikat on võimalik müüa negatiivsete juhtumite kaudu: tollisõjad, viljavargus, Weroli pankrot. Seda teed me pole tahtnud minna. Oleme vältinud skandaale, mis on tähendanud, et meedial pole olnud võimalik teemat üleval hoida. Aga ma olen optimist -selline neutraalne maine põllumajandusel on kindlasti parem kui negatiivne. See on samm edasi.

Eestlane on alles hiljuti olnud maarahvas, aga ta on kohutavalt kiiresti võõrandunud maaelust. Eestlane on palju kaugemal maaelust kui näiteks taanlane, šveitslane või hollandlane. Kummaline küll, aga nii on. Me kardame ja häbeneme sõna „agraarriik". Loomulikult ei taha me olla agraarriik - et me teeme musta rasket käsitööd maal. Seda ei tehta ka teistes Euroopa riikides, aga side põllumajanduse ja maaeluga on säilinud väga hästi.

Põllumajanduslik tootmine tänapäeval on puhas, hästi inno-vaatiline - teaduspõhine, kui me vaatame seda tehnoloogiat, mis on kasutusel. Suurtootjatel on lüpsirobotid, kõik töö on automatiseeritud, on kliimaseadmed jne. See on oma filosoofia ja seda ei ole vaja häbeneda. Me oleme kompleksides ja tahame saada hästi kiiresti linnainimeseks, sest linnas on kõrgkultuur. Ei ole! Prantsuse köök ja prantsuse kultuur on meile eeskujuks, aga minge vaadake - Prantsusmaal on kõige tugevam mõju poliitikale põllumeestel. Me räägime, kes on eurooplased -prantslased!

Veel kord omavalitsuste liitumisest

2010-04-05

Koeru vallavolikogu on teinud naaberomavalitsustele ettepaneku kaaluda tõsiselt valdade ühinemist. Arvame, et praeguses Eestis on omavalitsuste suutlikkus nõrk ning kadunud on tasakaal keskvõimu ja kohalike omavalitsuste vahel. Miks ja kuidas see on juhtunud?

Meenutagem omavalitsuste tekkelugu. Laskumata aastasadade tagusesse aega, olid Eesti Vabariigis enne 1940. aastat kohalikud omavalitsused kahjuks olemuselt keskvõimu käepikendused.

Kuni 1937. aastani oli omavalitsuste tegevuse seadusandlik alus tsaaririigi 1867. aastast toiminud seaduste olemus. Omavalitsuste reform sündis 1937.aastal korporatiivse valitsusstiiliga autoritaarsesse riigivalitsemise keskkonda.

Seega, kui Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse alusel, ei saanud seda teha omavalitsuste puhul.

Omavalitsuste
autonoomia piseneb

Maapiirkondades jäid omavalitsused nõukogudeaegsete külanõukogude piiridesse, mis langesid tavaliselt kokku majandite, see on kolhooside ja sovhooside piiridega. Seega ega meil omavalitsuste puhul arvestatavat kogemust ju olegi.

Seejuures 1989. aastal, kui rahvas lootusrikkalt iseolemise poole püüdles, võeti kasutusele omavalitsuse mudel, kus keskvõimuga omavahel eriti ei põimutud.

Omavalitsuste autonoomial oli riikliku iseseisvuse püüdlustes tasakaalustav ja garanteeriv roll. Süsteem toimis ka riikliku iseseisvuse saavutamise järel 1990ndatel üsna edukalt. Omavalitsused omasid teatud autonoomiat, millele lõi tõsise hoobi Ida-Virumaal tegutsenud venemeelsete intrite keskvõimust eraldumise katse.

See tõi endaga kaasa omavalitsuste volituste teatud piiramise, põhjustades ka olukorra, kus kohalikele omavalitsustele ei delegeeritud maaomandit.

Nii see tasakaal keskvõimu ja kohalike omavalitsuste vahel pikapeale vähenes. Tollastes tingimustes oli ehk valitsusel õigegi hajutada riske ja vastutust.

1993. aastal kehtestatud kohalike omavalitsuste korraldamise seadus hakkas esialgu üsna edukalt toimima. Seda ka valdade moodustatud omavalitsuste liitude toel.

Nõukogudeaegse valitsusvormi kiirema mõranemise eesmärgil seadustati ühetasandiline omavalitsuslik korraldus.
Olin tollaste otsuste tegemise juures ja mäletan hästi, et arvati teema juurde viie kuni kümne aasta jooksul tagasi tulla ja korrektiive teha.

Samas jäid tollaste tugevate maavalitsuste juurde maakogud ehk mingil määral poolteisetasandilise omavalitsuse aseaine.

Maakogude tegevus küll varsti lõpetati, aga sellele vaatamata olid meil 1990ndatel suhteliselt tugevad ja riigi rahastatud maavalitsused.

Seejärel nende osatähtsus järjest vähenes koos rahasummade vähendamisega. Nüüd on nad jäänud peaasjalikult siseministeeriumi käepikenduseks.

Samas hakkasid ilmnema omavalitsuste raskused. Juba 1993. aasta maksuseadusega jäid omavalitsuste maksud Euroopas väikseimaks.

Maakondlike funktsioonide ja ürituste rahastamine läks tõusujoones valdadele. Omavalitsuste liidud jäid kõigest MTÜ staatusesse ja riigi toetuseta.

Haldusterritoriaalne reform on mitmekihiline protsess, mille üks oluline eesmärk on tugevdada omavalitsuste tasakaalustavat rolli keskvõimuga.

Praegused esindusliidud seda ei suuda, nad ei suuda enam kanda ka omavalitsustele olulisi ühisteenuseid. Nende staatuseks on jäänud olla paraadlik esindusorganisatsioon.
Vaieldamatult on Järvamaa omavalitsuste liit ka maakonna identiteedi hoidmisel kultuuri- ja sporditegevuse väärtustaja ning vajalik mitmes muuski rollis.

Aga igapäevaelu peavad korraldama vallad konkreetset vastutust kandvate struktuuriüksustega.

Hea uudis on siinjuures, et riigikogu võtab septembris keskvõimu ja kohalike omavalitsuste tasakaalu küsimuse arutusele, sest keskvõim on viimasel ajal võtnud järjest rohkem omavalitsuste tegevust koordineerida. Valitsus on ladunud neile ülesandeid ja vastutust, mis on alarahastuse tõttu ammu tasakaalust väljas. Sellise arenguga piseneb omavalitsuste autonoomia.

Oluline vastukaal sellele on valdade optimaalne suutlikkus, milles omakorda on oluline roll optimaalsel suurusel (mastaapsusel) koos sellega kaasnevate võimalustega.

Lõuna-Järvamaa inimesed on moodustatud Türi vallas sellega hakkama saanud, kuigi praegune keskkond pole lasknud nende eelistel veel täies ulatuses mõjule pääseda.

Muidugi tuleb leida valdade ühinemise suhtes konsensus ja seejuures aru saada, et see pole vaid piiride muutmine ja et reformiga kaasnev ümberkorraldus peab hõlmama ka maksubaasi korrelatsioonis täpsustuvate ülesannetega.

Viimasel ajal räägitakse järjest rohkem, et 21. sajandi tähendus on üleilmastumise kõrval regioonistumisel. Vastandid ei pruugi alati põrkuda, vaid anda hoopis sünergiat ja tasakaalu. Eelseisvatel aastatel on Euroopa Liidus arendamisel makromajanduslikud piirkonnad (Läänemere, Doonau).

Väikeste liitumine on paratamatus

Mitte ainult riigil, vaid ka meie kohalikel omavalitsustel peab olema avanevaks koostööks võrdväärse või vähemalt arvestatava partneri mastaapsus.

Seejuures tuleb meil leida, milline on siinse piirkonna optimum vabadusastme ja eneseteostuse tagamiseks.

Peame kümmekond aastat väldanud seisaku järel läbima lõppude lõpuks hindamis- ja otsustamisfaasi. Kui uuringud ja avaliku arvamuse küsitlused on tehtud ning selgus käes, tuleb tegutseda.

Meie tulevased optimaalse suurusega omavalitsused peavad andma lisaväärtuse parema atraktiivsuse ja konkurentsivõime saavutamisel.

Sellega tagatakse oma õigus ja kohustus iseseisvalt ja parimal viisil korraldada ja juhtida kohalikku elu: toetataks kohalikku hariduskorraldust, inimeste loovust ning ettevõtlikkust ja sotsiaalset sidusust.

Väikeste omavalitsuste liitumine on paratamatus. Arvasin seda juba kümme aastat tagasi ja seda enam praegustes tingimustes. Mahajooksnud aeg on kahjuks kaotatud aeg.

Lisaks veel oluline osa kaotatud Järvamaad (pean silmas Lääne-Virumaa koosseisu lahkunud Lehtse valda).

Omajagu on niisugune olukord mõjutanud ka keskasutuste Järvamaalt lahkumist. Kas jäämegi vaidlema oma ametitoolist kinnihoidmise nimel?

Ümberkorralduste järel jätkub tublidele ametnikele oma võimete rakendamiseks tööd küllaga. Nähtavad ja ka nähtamatud bürokraatlikud takistused tuleb seljatada.
Peaksime arutlema selle üle, millised teenused peavad jääma kohapeal kättesaadavaks.

Mis on need asjad, mis tagavad konkurentsivõime säilitamise ja arengu. Milline peab olema osavaldade ja neis toimivate esinduste (ametnike) roll ja statuut.

Kardan, et projektipõhise majandamise ajad on otsa saamas, vähemalt selle põhimõtted oluliselt muutumas. Pole kindel, kas ümberkorraldused annavad raha olulist kokkuhoidu ja juurdesaamist, aga selle paremat ja efektiivsemat kasutamist kindlasti.

Igapäevaelus tuleb õppida kasutama kodanikuühiskonna ja otsedemokraatia võimalusi. Selleks tuleb end olude ja võimalustega kurssi viia.

Ka sellega, et ega inimesed meie ümber ju tegelikult ühinemist karda, pigem ootavad nad tervendavaid muutusi.

Samuti tuleb kodukandi arenguks osata kasutada mastaapsusest tulenevaid majanduslikke ning laiemalt riigi piires ja ka väljaspool Eestit tekkivaid koostöövõimalusi. Laieneb sotsiaalne õiglus ja demokraatia.

Loomulikult on inimesed uuenduste suhtes esialgu ettevaatlikud, aga koostööeeldused on minu arvates head. Inimesed on teotahtelised ja mis kõige tähtsam: neis on veel soovi ümbritsevat keskkonda eluvõimelisemaks ja paremaks muuta.

Sellelt pinnalt lähtubki piirkonna arengu eeldus.
Mul pole valmis retsepti Järvamaa valdade võimaliku arvu kohta. Kümmekond aastat tagasi arvasin, et võiks olla neli valda, aga see oli enne Lehtse valla liitumist Tapa suurvalla koosseisu.

Praegu oleks ehk võimalik säilitada kolm valda, kusjuures võiksime valehäbita arutada põliste Järvamaa alade tagasikutsumist Järvamaa koosseisu.

Näiteks võiks kõne alla tulla Koeru kihelkonda kuulunud Rakke vald ja Türiga tihedalt seotud Käru vald. Miks mitte loota ka Tapa piirkonna kui kunagiste Järvamaa alade taasliitumist.

Eesmärgid peavad olema reaalsed. Eeltoodu on loomulikult suur ambitsioon, seda eesmärgil parandada meie ühist elu- ja majanduskeskkonda.

Valdade ühinemine pole imerohi, vaid saab olla täpselt nii tõhus, kui oskuslikult on rakendatud komponentide kogusumma.

Olen nõus härra Jüri Ratasega, kes hiljaaegu meedia vahendusel kordas tarkust, et omavalitsuste reform peab olema teadmistepõhine. Arutlegem siis, mida milleks vajame ja kuidas eesmärgi poole püüelda.

Intervjuu: Tulevikku arvestav otsus

2010-02-14

Helir-Valdor Seeder, eelmisel ja sel nädalal kolis mõni Viljandi asutus endise põllumajandusvalitsuse majja. Miks oli seda tarvis?

Seitsmekümnendate aastate lõpul Vabaduse plats 4 maja ju põllumeeste tarbeks ehitatigi. Aga aeg muutus ja toonased valitsusasutused kadusid ning riigi maja jäi maavalitsuse hallata. Nüüdseks on ring täis: hoone on valitsuse otsusega jõudnud põllumajandusministeeriumi bilanssi.

Asutuste ühte majja koondamise kitsam eesmärk on kokkuhoid. Juba kolme kinnistu asemel ühes tegutsemine tähendab kokkuhoidu. Laiem eesmärk oli asjaajamise hõlbustamine: põllumehed saavad oma probleemid lahendatud ühes paigas ja ametnikel endil on nüüd samuti lihtsam. Ka Viljandi võitis: see hoone oli juba üsna kulunud.

Kui palju selle maja remont maksma läks?

Remont pole küll veel lõppenud, kuid üldsumma on teada: ümmarguselt 2,4 miljonit krooni.

Miks liitsite taimetoodangu inspektsiooni ja maaparandusbüroo põllumajandusametiks?

Kõigepealt tingis selle juriidiline vajadus. Riiklikku järelevalvet tohib teha ja väärteomenetlusega tegelda ainult valitsusasutus. Põllumajandusamet seda on, maaparandusbüroo oli aga tavaline riigiasutus.

Struktuuri arendamisel on nii-öelda arenguruumi, sest põllumajandusamet on universaalne nimetus. Soome Eviras on rohkem ameteid üheks tervikuks liidetud ja see on end õigustanud.

Veterinaarid ja maaparandajad jätsid maha korras maja, mõlemad kuuluvad põllumajandusministeeriumile. Mis neist saab?

Veterinaaride kasutada olnud hoonekompleksi asjus on kokkulepe Kaitseliiduga: neid ruume hakkab kasutama Sakala malev. Eelnõu on juba kooskõlastatud.

Maaparandusbüroo maja koha pealt on kõik veel lahtine. Võimalusi on neli. Esiteks: maja läheb Riigi Kinnisvara aktsiaseltsi kätte. Praegu käivad selles küsimuses läbirääkimised. Teiseks üritame maja ise müüa. Kolmas võimalus on anda see kellelegi rendile. Neljandaks peame läbirääkimisi omavalitsustega: ehk läheb neil maja tarvis. Näis, mis variant peale jääb.

Viimsi pole end lõhki laenanud

2010-02-12

Viimsi valla rahandusliku seisu ümber on viimasel ajal veidi müra olnud ning mõned asjad tahavad klaarimist. Olgu öeldud, et Viimsiga on kõik korras ja näiteks võrdlused makseraskustesse sattunud Pärnuga on kohatud. Kuid millest see müra on siis ajendatud?

Täna kehtiva korra kohaselt on omavalitsustele keskvõimu poolt sätestatud, et nende poolt võetud laenud ei või ületada 60 protsenti eelarve mahust. Viimsi vallal on see piir ületatud, olles veebruari seisuga 170 protsenti. Kust selline laenukoormuse kasv pärineb?

Aga sellest, et Viimsi valla elanike arv on viimase kümne aastaga kolmekordistunud, ulatudes praeguseks 16 200 elanikuni. Viimase kümne aastaga on Eesti keskmise suurusega vallast saanud väga suur omavalitsus, mis oma rahvaarvult jõuab peagi järele Rakvere linnale. Rakvere on elanike arvult meie riigi seitsmes linn.

Viimsi, erinevalt suuremast osast Eestist, on kasvav omavalitsus. Loomulik iive on positiivne, mis tähendab, et rahva arv kasvab juba üksnes sündide arvelt - Eestile eeskujuks! Üha suureneva osa meie valla elanikest moodustavad lapsed, mistõttu pidi vald viimase viie aasta jooksul laiendama hariduse infrastruktuuri, rajades uusi koole ja lasteaedu. Seda polnud mõeldav teha muul moel, kui laenude toel.

Õnneks on tänaseks mõistetud, et 60 protsendi laenupiirang kõikidele omavalitsustele on iganenud. Riigikogus on menetluses seadus, mis võimaldab tõsta piirmäära kuni 100 protsendini omavalitsuse aastaeelarvest. Kuid veelgi olulisemaks pean ma seda, et laenukoormuse hindamisel hakataks eristama kasvavaid ja kahanevaid omavalitsusi.

Täna rakendatav poliitika, milles kasvavatel omavalitsustel keelatakse jõukohaseid lisalaene võtta ning samal ajal võetakse neilt tugevama õigusega ära osa tulubaasist, on nende suhtes pealiskaudselt mõtlematu, kui mitte vaenulik. Küünilisus ongi ju see, kui teame iga asja hinda, kuid mitte ühegi asja väärtust!

Omavalitsuste ja riigivalitsuse vahelised pingelised suhted eelarvelistel teemadel on täiesti loomulikud ja süsteemi sisse programmeeritud. Valitsus peab hoidma riigi kulubaasi terviklikult õigetes raamides, omavalitsus on aga suunatud oma elanikele paremate teenuste pakkumisele. Oluline oleks aga, et mõlemad suhtuksid teineteise ülesandesse lugupidavalt.

Kui näiteks Pärnu linn elas tulenevalt poliitilisest etlemisest üle oma võimete, asudes täitma ka funktsioone, mis ei ole kuidagi omavalitsuse kanda, siis pidigi riik kurja häält tegema. Keegi teine seda tõtt kuulutada ei saa ning inimeste silmad on vaja avada. Samal ajal paneb mind küll imestama see, et riik seda rolli majandusbuumi ajal eriti tõsiselt ei võtnud. Just paaril vahepealsel majandusbuumi aastal võtsid ju väga paljud omavalitsused endale sageli ka ilmse ratsionaalse põhjuseta suuri kohustusi, mida tänases langusfaasis ei jõuta teenindada.

Aga õige hõlma pole mõtet karata. Nagu mainisin, on Viimsi elanike arvu kasv sel sajandil olnud lausa hüppeline. Kui meil oli atraktiivne elukeskkond ning paljud tallinlased, aga ka inimesed mujalt Eestist, valisid oma elu-ja ka töökeskkonnanaks Viimsi, oli see paratamatu areng.

Mida me siis oleks pidanud selles olukorras valla poolt vaadatuna tegema? Kas oleksime pidanud loobuma ambitsioonist pakkuda inimestele kvaliteetseid avalikke teenuseid? Kas pidanuksime ütlema, et meie ei ehita koole ja laseme kõigil valla lastel tundide pikkustes auto- ja bussijärjekordades hommikuti Tallinna poole kulgeda? Või et hoidku vanemad lapsi kodus, meie korralikke lasteaedu ei ehita. See oleks olnud ju äraspidi JOKK-poliitika!

Pealegi, kui me räägime konkreetselt Viimsi näitel, siis ma ei kahtle, et Viimsi toodab terve Eesti jaoks märkimisväärselt lisaväärtust. Näiteks on Viimsi kodudesse registreeritud rekordiline arv ehk umbes 2000 ettevõtet. Viimsis elavadki väga ettevõtlikud ja teotahtelised inimesed. Ega muidu saakski statistika näidata viimsilastele kõrgeimat sissetulekut elaniku kohta Eestis. Viimsilased riskeerivad, võtavad ette ja on uuenduslikud. Ma ei häbene seda öelda, sest riigi seisukohalt tähendab see, et see kogukond loob lisaväärtust.

Riik peaks minu arvates samuti mõtlema nii, et kui ta ei lase luua omavalitsusel neile, kes annavad lisaväärtust ja on ühiskonnas loovuse mootorid, korraliku infra-ja tugistruktuuri, siis ta raiskab talente. Innovatsioon ei alga tingimata kõrgetest ärihoonetest, vaid eesrindlikust asustuspiirkonnast, kuhu kontsentreerub ettevõtlik ja loov kogukond.

Usun, et just käesoleval hetkel, kui majanduskriis hakkab näitama esimesi taandumise märke ja ees on uus faas terve riigi arengus, tuleks redigeerida teatud domineerivaid mustreid erinevate institutsioonide suhetes, mis ei ole kantud konstruktiivsest, vaid pigem küünilisusest ja sageli ka pahatahtlikkusest.

Konktreetne näide on antud kontekstis riigi ja omavalitsuste suhted. Keegi meist ei taha leppida olukorraga, kus keerulistele küsimustele antakse lühikesed ja kergestimõistetavad valed vastused. Kannatab aga selle all ei keegi muu kui elanikkond, kelle heaks riigi´- või vallavalitsust ülal peetakse.

Vaatame peeglisse ja teeme koostööd

2010-02-12

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajad Türi vallavolikogus teevad oma tööd südamega. Täna, kui riigi, perede ja ka Türi valla tulud on vähenenud ja sellega seoses on vajadus eelarveid kriitilise pilguga üle vaadata, kokkuhoiukohti leida, püüdsid volikogu ja komisjonide liikmed teha ettepanekuid nii komisjonides kui volikogu istungil. See on nende kohus ja ülesanne. Kurb, kui seda halvustatakse.

Meie ridadest valitud esindajad toetavad asjalikke ettepanekuid ja teevad omalt poolt ettepanekuid valla elu võimalikult paremaks korraldamiseks. Oma tegevuse kajastamiseks ja niiöelda avalikuks aruandluseks toome iga volikogu järel välja ka kolm meie arvates kõige olulisemat küsimust koos vabas vormis volikogu liikmete poolt kirja pandud vastustega. Usun, et seda vaenu õhutamiseks nimetada on veidi ülearu emotsionaalne.

Kaarel Aluoja tegi volikogu istungil ettepaneku, et kulusid võiks vähendada turismi realt 100 000 krooni, ürituste realt 100 000 krooni. Sõltumata isiklikest eelistustest, osalemistest ja soovidest oleme üksmeelel, et rasketel aastatel võiksime sellistelt, mitte just esmatasandi vajadusteks olulistelt kuludelt kokku hoida ning jätkata turismi arendamist ning kõikide kultuuriürituste toetamist suuremas mahus jälle siis, kui selleks on võimalusi rohkem. Seda summat soovitasime vähendada nii meie inimestega seotud ürituste kui kõigi teiste arvel. Eelarves on märgitud, et turismile kulub 238 000 krooni aastas, sellest kaetakse trükiste valmistamine ja reklaamüritustel osalemine. Mitte midagi ei juhtuks, kui tänavu reklaami väikesemas mahus teeksime! Eelarve seletuskirjast mingeid viiteid muuseumide arendamisele ei leia, ka volikogus sellest ei räägitud.

Raivo Pink viitas oma küsimusega Grillfesti sügispeole, küsides, kas võiks piirduda ühe (suvise) peoga. Eelmisel aastal saabusid meie kõigi postkastidesse reklaamid, kus ühel küljel sügispeo reklaam ja teisel valimisliidu kandidaatide näopildid. Vastusest selgus, et seda pidu vald ei toetanud, sügispeo reklaamidel aga oli valla sümboolika toetajate real kenasti välja toodud, seepärast peame oma küsimust põhjendatuks. Veel täna (11.02.2010) võib Grillfesti sügispeo kodulehelt lugeda: Grillfesti sügispeo korraldasid MTÜ Toidukultuuri eest, Eesti Grilliliit, Rakvere Lihakombinaat, AS Hallik (Hagar), EVG Print ja Türi vallavalitsus. Seega ei ole me esitanud väljamõeldud fakte- lausvalesid.

Leader programmi vahenditest on PRIA ja Koostöökogu komisjoni poolt eraldatud toetusi nii mõisakoolide programmile kui pärandkultuuriväärtuste tähistamise jaoksesimest projekti toetab ka Türi vald ja loodame sellest tulu tõusvat meile kõigile. Kuna ka Türi valla arengukavas on viidastamist seni oluliseks peetud, on seda projekti kavas ellu viia koostöös vallaga ja sõltumata sellest, et rahalist toetust sellele eraldada pole võimalik Loodan, et sellest midagi halba kellelegi ei sünni ja kogutud kasulikku teavet meie pärand-kultuuri kohta on võimalik Türi valla elanikele ja külastajatele atraktiivselt ja kenasti eksponeerida.

Lepime kokku - meie vaatame sügavalt peeglisse ja kõik mõtisklevad sõna „koostöö" sisu ja tähenduse üle! Volikogus toimuvaid vaidlusi, eriarvamusi ja küsimusi ei võta me kunagi isiklikult ja kuulame alati kõigi volikogu liikmete arvamusi. Siis muudamegi koos elu vallas paremaks!

Edu ja koostööd soovides, IRL Türi fraktsiooni nimel RAIVO PINK

Tasakaalus eelarve – esimene punktivõit

2010-02-09

Läinud kolmapäeval, 3. veebruaril saatis Pärnu linnavalitsus teisele lugemisele Pärnu 2010. aasta eelarve eelnõu kogumahus 592 miljonit krooni. Eelarve koostamist pingestas mitu asjaolu.

Esiteks eelmise aasta lõpust jäänud 45 miljoni krooni suurune defitsiit, mis ootab tasumist ja suurendab viivisintresside, nendelt tasutava tulumaksu ja käibelaenuintresside kulusid pea 1,2 miljonit krooni. Teiseks tulude langus, võrreldes 2008. aasta tegeliku laekumisega, 19 protsenti ja 2009. aasta täpsustatud eelarvega kõrvutades 12 protsenti. Kolmandaks linna suur võlakoorem, mis omakorda toob kaasa intressikulu 11 miljonit krooni aastas. Neljandaks ajapuudus, sest tavaliselt tehakse eelarvet oktoobris-novembris ning jaanuaris töötatakse juba uue eelarve järgi, aga praegune linnavalitsus asus tööle alles 19. novembril.

Juba pisut parem

Eelarvega võib rahul olla päris mitmel põhjusel. Linnapea Toomas Kivimägi pani sellele hinde kolm pluss. Mina nimetaksin seda esimeseks punktivõiduks linna finantskriisist väljatirimisel.

Olulisim põhjus rahuloluks on, et jooksvad kulud moodustavad 91 protsenti jooksvatest tuludest. Suutsime säästa investeeringu- ja arendusprojektideks 5,5 protsenti eelarvest ja laenude tagasimakseteks 3,5 protsenti eelarvest. Siiski on eelarve tasakaal habras, sest tulude poolele on arvestatud 38 miljoni krooni eest vara müügitulu ja viis miljonit dividenditulu linna ettevõtetest. Juhul kui vara jääb müümata ja dividendid saamata, peame jälle kord pikendama laenude tagasimakseid, aga jooksva aasta defitsiiti kindlasti ei teki. Võlakoormat suurendada Pärnu linn ei tohi.

Eelarve tasakaalu saavutamiseks olid palgakärped möödapääsmatud. Linn ei saa maksta oma kassast palkadeks välja rohkem raha, kui ettevõtjad-maksumaksjad sinna lisavad.

Vältimatult peavad maksutulude vähenedes kahanema palgakulud, kuigi see otsus on väga raske kõikidele pooltele. Kui ettevõtjad on koondanud 20 protsenti töökohtadest või alandanud palka 25 protsenti, peavad samavõrra kulusid kärpima riik ja linn, sest maksutulu laekub vähem.

Majanduse kiiret tõusu ei ennusta keegi, seetõttu saame lähiaastatel linna töötajate palku tõsta üksnes juhul, kui koosseisu koondame. Teisalt on eelarve maht 2008. aastaga võrreldes kahanenud pea kolmandiku. See omakorda viitab sellele, et paljude töötajate koormus on oluliselt langenud. Jutt ei ole muidugi sotsiaaltöötajatest ega õpetajatest.

Linnale on väga tähtis arenguvõimaluste loomine. Euroopa Liidu programmide rahast on eri projektide elluviimise omafinantseeringuks kavandatud eelarvesse 16 miljonit krooni, mille abil saame linnaeelarvesse juurde tuua 91 miljonit krooni sellel aastal. Kõigi kavandatavate programmide maht võib aastate jooksul küündida koguni 202 miljoni kroonini.

91 miljonit krooni lisaks eelarve 592 miljonile on väga soliidne investeering tulevikku. Suurimaid summasid on oodata muu hulgas puhkemajandust toetavasse linnaruumi - Rannapargi (15 miljonit) ja Vallikääru (57 miljonit) rekonstrueerimine. Ilma ei jää haridus: tehnika- ja tööõpetusmaja (11 miljonit) ja keskkonnahariduskeskus (4 miljonit). Areneb sotsiaalvaldkondki: eakate avahoolduskeskus (3 miljonit) ning kodutute ja töötute päevakeskus (1,5 miljonit).

Kärpimine üksi ei päästa

Ma ei nõustu rahandusminister Jürgen Ligi seisukohaga, et kõigepealt makske ära võlad ja siis hakake arendamisega tegelema. Vastupidi, majanduskriisidest ei ole kunagi välja saadud üksnes kärpimisega, niisama tähtis on olnud ettevõtluse ja arendustegevuse hoogustamine.

Ameerika Ühendriigid ja Euroopa riigid panustavad oma riikide majanduse elavdamisse ja oluliste ettevõtete saneerimisse miljardeid dollareid-eurosid. Kui taas saavad tuule tiibadesse meie linna ettevõtted, võime mõne aja pärast loota linna rahandusegi paranemist.

Etteheiteid on tulnud nii volikogust kui rahandusministeeriumist. Loetakse ebapiisavaks, et vähendame eelmise aasta 45 miljoni krooni suurust defitsiiti ainult 2,7 miljoni krooni võrra. Vaidlen sellele nõudmisele vastu.

Kärpida 45 miljonit üheks aastaks ei ole võimalik ega mõistlik. Kas linnatöötajate palgad kannataksid välja veel 25protsendise kärpe? Kas saaksime jätta põhikoolid aastaks suletuks? Või jätta tänavu maksmata kõik sotsiaaltoetused? Ei saa.

Linnavolikogul ja rahandusministeeriumil on kaks valikut: kas anda selles summas tagastamatut riigiabi või lubada võtta linnal pikaajaline laen võla hajutamiseks viie aasta peale. Isiklikult pooldan viimasena nimetatud varianti, sest usun, et volikogu juhib linna paremini kui rahandusministeeriumi saneerija.

Teadmiseks kõigile, Pärnu ei ole pankrotis ja tuleb makseraskustest välja kahe aastaga.

Pärnu on Eesti Vabariigi sünnilinn. Hea Pärnu rahvas, eneseusku ja meelekindlust!

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: omavalitsuste amokijooksus kannatab alati õpilane

2010-02-03

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder arvab, et haridus- ja haldusreform on omavahel seotud, kuid kahjuks pole kokkulepete ja otsusteni jõutud.

Helir-Valdor Seeder, olete öelnud, et haridus on teema, mis teeb teile muret nii kodaniku, lapsevanema kui poliitikuna. Kas pidasite silmas haridussüsteemi tervikuna või Viljandi hariduskorraldust?

Hariduse hädad on üldised. Ehkki igas omavalitsuses ja koolis on ka eripäraseid muresid, ei alga põhiprobleemid siiski õpilastest, õpetajatest, kooli- või haridusjuhtidest, vaid süsteemist tervikuna.

Võib ju küsida, miks just viimasel ajal on haridusest nii palju rääkima hakatud. Paarkümmend aastat on meie koolisüsteem sellisena toiminud. Mis on siis juhtunud?

On kaks väga lihtsat põhjust. Esiteks, kahekümne aastaga on madal sündimus ning noorte inimeste lahkumine Tallinna ja Tartusse viinud meid olukorda, kus õpilaste arv on tuntavalt vähenenud. Eriti torkab see silma väiksemates omavalitsustes.

Teine põhjus on see, et koolivõrgu korrastamist puudutavaid otsuseid on edasi lükatud. Otsustamatuse tagajärjel kannatab hariduse kvaliteet ja kulutused kasvavad. Väikese õpilaste arvuga gümnaasiumil või põhikoolil on keeruline tagada valikaineid, leida sobiva ettevalmistusega õpetajaid ning kindlustada neile vajalik koormus ja palk.

Ühe õpilaskoha maksumus on läinud järjest kallimaks, sest kooli ülalpidamise kulud alates õppevahenditest ja palkadest ning lõpetades küttekuludega jäävad üldjoontes samaks sõltumata sellest, kas igas klassis istub kümme või kakskümmend last. Kümne aasta eest maksis põhikooli õpilaskoht mitu korda vähem kui nüüd.

Praegustes kitsastes majandustingimustes on koolivõrku korrastada eriti raske, sest iga muudatus nõuab raha.

On äärmiselt kahetsusväärne, kui koolid lõpetavad tegevuse pankrottide, vinduva väljasuremise ja süsteemitute otsuste tõttu.

Millal oleks pidanud need valusad küsimused korraga ja süsteemselt lahendama, koera saba korraga raiuma?

Minu arvates oleks olnud parim viimane aeg rammusad majandusaastad 2005-2007, ehkki mõne otsuse oleks pidanud tegema veelgi varem.

Just neil aastail kinnistas omavalitsuste tegevus praeguse ebaratsionaalse koolivõrgu: tehti suuri investeeringuid, korrastati hooneid, rajati juurdeehitisi ja võeti endale järgmiseks 10-15 aastaks laenukohustusi. Viljandi linn oma lepingutega on üks näide.

Praegustes kitsastes majandustingimustes on koolivõrku korrastada eriti raske, sest iga muudatus nõuab raha. Ei ole nii, et kolime õpilased ja õpetajad lihtsalt teise katuse alla. On selge, et eespool räägitud investeeringud oleks tulnud teha uue, korrastatud üleriigilise koolivõrgu plaani järgi. Seetõttu olen haridus-maastiku muutmise suhtes skeptiline-takistuseks on raha. Tahe on muidugi veel iseküsimus.

Eestis on koole, kus gümnaasiumi ei lähe mõnel aastal ühtegi õpilast, aga gümnaasium jätkab tegevust.

Kes oleks pidanud ohjad haarama? Kas haridusministeeriumil oleks tulnud neli aastat tagasi jõupositsioonilt välja pakkuda uue koolivõrgu kava?

See on nüüd juba tunduvalt keerulisem küsimus. Meil on kogu aeg olnud nii, et kohaliku hariduselu korraldamine kuni gümnaasiumi lõpuni on omavalitsuse ülesanne. Tuleb tõdeda, et haridus- ja halduskorraldus on omavahel tihedalt seotud. Ma ei pea silmas hariduse sisu, õppekavasid ja muud sellist, vaid just hariduskorraldust, mis määrab, kes kooli peab ning kus ja millised haridusasutused asuvad.

Näiteks ühes maakonnas läheb järgmistel aastatel vanemasse kooliastmesse vaid sadakond õpilast, aga seal on kogunisti kuus gümnaasiumi. Iga omavalitsus on veendunud, et just tema kool jääb alles. Naaberkoolid võitlevad, on välja töötanud oma edustrateegia ning teevad selle elluviimiseks suuri pingutusi ja üle jõu käivaid kulutusi.

Võiduajamise tagajärg on ebamõistlikud investeeringud ja koolide veelgi kiirem sulgemine rahaliste raskuste tõttu. Suurim kaotaja selles amokijooksus on õpilane, sest kannatab hariduse sisu.

Eesti omavalitsused on hästi hoolitsenud koolide materiaalse arengu eest, hariduse sisuliseks arendamiseks ei jätku enam jõudu. Mõne kalli euroremonditud kooli kee-miakabinetis valitseb vaikus, huvihariduslikuks tegevuseks napib raha. Välisele küljele tehtud ebaotstarbekalt suured kulutused on üks põhjus, miks meie õpilaskoht on nii kallis.

Räägime pisut ka Viljandimaast.

Viljandimaa elanikuna teeb mulle muret veel asjaolu, et maakonna õpilased ei suundu alati edasi õppima Viljandisse, vaid lähevad mujale. Kui Mõisaküla keskkool muutus põhikooliks, asus hulk noori õppima Kilingi-Nõmme, Kõos ja Kolga-Jaanis vaadatakse aga Põltsamaa poole. Nii mõnigi Viljandi õpilane jätkab juba pärast põhikooli haridusteed Tallinnas või Tartus.

On Viljandi ja kogu maakonna arengu huvides, et noored eelistaksid siinseid koole. See eeldab maakondlikku koostööd ja kinnitab, et Eestis on maakond väikseim mõistlik üksus üldhariduse korraldamiseks.

Praegune olukord on ebaõiglane omavalitsuste suhtes, kel pole oma gümnaasiumi. Paistu, Pärsti, Viiratsi, Saarepeedi, Kõpu ja teiste omavalitsuste noored õpivad Viljandi gümnaasiumides, aga kõik tähtsad otsused nende koolide arengu kohta langetavad ainult Viljandi linnajuhid. Valdadel pole kaasarääkimise võimalust.

Minu hinnangul pole praegu võtmeküsimus põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine, vaid tervikpilt, milles omaette küsimused on põhihariduse tase ja põhikoolide võrgustik.

Eestis on põhikoole, mis paarkümmend aastat tagasi olid mõeldud 250 õpilasele ning kus praegu käib umbes 60 last. Filosoofiliselt lähenedes ja sajandi perspektiivis mõeldes on ehk tuleviku haridusmudelis taas koht väikestel külakoolidel nagu sada aastat tagasi. Ehk on selles osas ring täis? Praegused suured pooltühjad majakarbid pole enam otstarbekad. Ehk saab tulevikus laps algharidust kodu lähedal hubases väikekoolis, et pärast neljandat klassi suunduda edasi õppima mõnda suuremasse keskusesse?

See kõik on juba järele proovitud nii sada aastat tagasi kui lähiminevikus.

Tõsi, praegu pole selline muudatus võimalik ja praktiline, aga tulevikus ei saa seda välistada. Asustus ja inimeste liikumine muutuvad. Näiteks mõnikümmend aastat tagasi planeerisime ja ehitasime majandite keskusi, kuid praeguseks on paljudest niisugustest tõm-bekeskustest saanud tõukekeskused.

Need arengud puudutavad ju ka koolivõrku. Eestis on koole, kus gümnaasiumi ei lähe mõnel aastal ühtegi õpilast, aga gümnaasium jätkab tegevust.

Mis oleks lahendus?

Koolivõrgu korrastamiseks on kolm teed.

Esiteks võib see toimuda omavalitsuste koostöö ja kokkulepete kaudu. Et seda pole kahekümne aasta jooksul suudetud teha, pole niisugune lahendus kuigi tõenäoline.

Teine võimalus on anda hariduse korraldamine üle riigile, kas haridusministeeriumile või riiklikele maavalitsustele. See tähendaks sisuliselt omavalitsusreformi, sest hariduse korraldamine on üks peamisi omavalitsuste ülesandeid, moodustades umbes poole nende kulutustest. Kõnealused arengud on alanud ja mitu omavalitsust peab plaani riigigümnaasiumi asutamise üle.

Kolmas tee on see, et haridust korraldab maakondlik omavalitsus otsevalitud volikoguga.

Kõikide nende lahenduste elluviimiseks on vaja seadust, mis sätestaks täpse hariduskorralduse, mille alusel omakorda korrastuks koolivõrk. Aeg on küps, et neist valikutest otsesõnu rääkida. Ei ole õige peita pea liiva alla ja vältida tabuteemasid. Meie laste tulevikuga riskimine on selle eest liiga valus hind.

KOOLID

Viljandimaal kuulub koolivõrku:

• 5 algkooli

• 18 põhikooli

• 9 gümnaasiumi

• 2 kutsekooli

Allikas: Viljandimaa omavalitsuste liit

Võlad ja võim

2010-01-07

Mõne sõna tähendust pole minusugustele ilmaski õpetatud. Selline on näiteks „glamuurne" tähenduses „edevalt särav" ehk „alp". Kui noor naine albib, kas ta siis on bravuuritar ehk kehkenpüks? Eesti keele käibesse on sugenenud säärane jaburus nagu „esimene leedi". Pole kuulnud, et Eesti Vabariigi president oleks „esimene mister" või „ ... boy". Milleks lady, kui piisab abikaasast?

Oht või õnnetus?

Ei ole meile õpetatud ka „demokraatia" tähendusi ja anatoomiat. Rikkumatu ettekujutuse kohaselt pole demokraatia midagi muud kui valitsemine rahva, kitsamalt kodakondsete antud volituste kohaselt. Sel on kaks vastandit, üheks dikta tuur ehk ülemvõim ilma teisitimõtlemiseta ja teiseks anarhia ehk kõigelubatavus. Nii või teisiti on demokraatia aga ennekõike võim. Nood, kes praegu arvavad, et meil on demokraatia hädaohus, väidavad seega, et võim on õigelt teelt kõrvale kaldumas. Terve hulga näidete põhjal võiks seda ka tõestada. Kaheteistkümnendal tunnil rohkem kui kaheksa aastat tagasi andis ametist lahkuv Lennart Meri Riigikogule aru tada presiden di otsevalimiste ettepaneku. Põhiseadus tulnuks ringi teha ehk parlament pidanuks minema omaenese kõri kallale. Kõik jäi ära, kuid kumb võidutses - kas presidentaalne demokraatia, mida meil pole, või parlamentaarne demokraatia, millega me jälle rahul ei ole? Võidutses ettevaatlikkus: ärme puutu vana, kui me ei tea, kuidas uus toimib.

Regionaalpoliitikas peaks põhiseaduses jõutama lõpuks ometi selguseni selles, mis on maakond ja kes on maavanem. Näide ei pärinegi pärapõrgust: Nõo valla territooriumil asub Nõo reaalgümnaasium, mis on riiklik. Maavanem võib ju seal külas käia, kuid tegelikult allub Nõo kool profileeriva ministri kaudu kogu valitsusele. See tähendab, et Nõos on kehtes tatud üldhariduslik autonoomia. Õige, aga kuhu see mujal on kadunud, kui näiteks Rõngus ta puudub ja on väga küsitav, kuivõrd põhimõtteline on ta Pärnus.

Meie üle valitseb järjest küsimärk põhiseaduse üldisuse suhtes. Kuna põhiseadus maakondi ei tunnista, siis jääb ventiiliks hariduse vallas kokkulepe kohalike omavalitsuste vahel. Kuidas saavad nood viimased leppida kokku olukorras, kui Riigikogu ise, kogu talle omistatud võimutäiuses, pole suuteline leppima kokku haridusreformi mõõtkavaski?

Võim - kas maas või õhus?

Mõistaandmine, et demokraatia on ohus, eeldab väga konkreetseid tõendeid ja üksikjuhtude põhjalikku analüüsi. Muidu läheb nõnda nagu Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga: esimehel on küll kahtlusi, et pea-, justiits- ja välisministri tegevuses leidub riigireetmise tunnuseid, aga pärast jääb üle ainult liiga reljeefsete väljendite eest vabandust paluda, isegi mõistmata, kus täpselt peaks see aset leidma ja kes seda protokollib.

Kui kirjutasin kord, et erakonnakaaslasest regionaalminister Siim-Valmar Kiisler on peldikuminister, siis palusin hiljem vabandust nii erakonna ja IRLi fraktsiooni esimehelt Mart Laarilt kui ka ministrilt tunnistajate juuresolekul ning asi on maha maetud. Süüdistada demokraatia ohustajaid üleüldse on pisut aravõitu tegu. Järelikult demokraatiat kardetakse. Kas oht ei alga mitte sealt?

Võlg iseseisvuse püsivuse ees ilmneb tõsiasjas, et uuele põlvkonnale on jäetud väga palju õpetamata. Õpetamata on jäänud näiteks Edgar Savisaar. Ainus, kes teda on õpetanud, on ta ise ilma igasuguse enesekriitilise meeleta. Seda nimetatakse reklaamiks ehk kauplemiseks turul. Laadalärmiks. Rahvusvahelises mastaabis jääb see nurgataguseks. Ukseesine seevastu on näiteks Eesti Vabariigi kaasarääkimisvõi me Kesk-Idas, suures regioonis Põhja-Kaukaasia ja India ookeani vahel. Ukseesiseks on ka rahvusluse roll Euroopa Liidus, mis, nagu teada, ei haara sugugi kogu Euroopat. Kuni aga Euroopa Liit on väiksem kui Euroopa ise, seni on euro ikkagi vaid marginaal.

Maakonna tasandil asub demokraatia Eestis maa ja taeva vahel. Alanud aasta sikutab teda kord alla, kord lükkab jälle üles, sest demokraatiast saab vahend valimisvõitluses kohtade pärast Riigikogus.

Konsensust demokraatias seal ei saavutata. Vaja on toda konsensust küll, eriti kolmes punktis. Need on: ealdasa vana ühiskonna toimetulek; energeetiline konversioon ja hariduse progress.

Siin tuleb tulla maa peale, sest plakatitega pole muud kui need rulli keerata.

Intervjuu: Marko Pomerants: loome Ida-Virumaale riikliku lehe

2009-12-22

Siseminister Marko Pomerantsil on valmimas Ida-Virumaa memorandum, tegevuskava, mis näeb ette riigi rahaga ka venekeelse nädalalehe loomise.

•• Kas julgete tunnistada, et osa Eesti seadusi Ida-Virus ei kehti?

Jah, aga lahendus pole keeleseaduse mittetäitjate minema saatmises. Reaalsus on 16% eestlasi ja 84% mitte-eestlasi ning selle seltskonnaga tulebki meil siin Eestit ehitada. Kõigepealt tuleb panna inimesed omavahel suhtlema, viia nendeni objektiivne info Eestis sündiva kohta, alles siis jõuame keelekategooriateni.

•• Kas memorandumil on seos rahvastikuministri koondamisega? Nüüd siis on Pomerants pandud kastaneid tulest välja tooma.

Absoluutselt mitte. Võtsin asja ette vabatahtlikult, olen Virumaalt pärit. Piirkonna tulevik läheb mulle korda. Memorandum sätestab ministeeriumide koostöö, et Ida-Virus oleks enam Eestit. Pealegi oli Jüri Pihl eeltööga alustanud. Olen nõu pidanud sadakonna inimesega, lisaks sel kuul iga nädal Ida-Virus käinud. Näiteks hoolimata keelest või kodakondsusest soovitakse, et õigusemõistmine toimiks ka Ida-Virumaal ja näiks õiglane. On oluline, et idas usaldataks politseid rohkem ja julgetaks tema poole pöörduda.

•• Tõesti, Eesti riiki ei ole liiga palju Ida-Virusse jõudnud. Kas olete nüüd järgmine don Quijote, tuuleveskitega võitleja?

Ma tahan, et kõik õnnestuks.

•• Mis on garantii?

Seniste ebaõnnestumiste põhjus on pelgalt asjaga tegelemine, mitte aga mõõdetavad ja pikaajalised eesmärgid, mis püsiksid valitsuste vahetudes. Näiteks prefekt Aldis Alus on selgelt öelnud: aastal 2010 peaks iga inimene idas saama kakskeelset politseiteenust, et politseiniku poole saab pöörduda nii eesti kui ka vene keeles. See on konkreetne asi, mis ei pea tähendama kategooriaid keeletunnis, vaid seda, et inimesed saavad suheldud.

•• Kas tunnistame, et asjad on untsu läinud?

Jah. Asfaldisse oleme panustanud, näiteks Kukruse ümbersõidu ehitamine. Teisalt on vaja, et muu Eesti ajud, kes Ida-Virusse on sattunud, tahaksid sinna jääda. Mujalt tulnute jaoks puudub harjumuspärane keskkond. Tahetakse emakeelset lasteaeda, koolikeskkonda, võimalusi õhtul midagi peale hakata. Tahetakse, et Ida-Virus oleks sama mõnus kui mujal Eestis, et inimesed ei hakkaks kohe Virumaale suunamise järel mõtlema, kuidas sealt põgeneda.

•• Kas ses venekeelses maailmas saab ikka end niisamuti tunda nagu mujal Eestis? Äkki tõsta kilbile hoopis „metsik ida", kus läbilööjad on kõvad tegijad?

Politseis, muuseas, pole noortele praegu muid karjäärivõimalusi kui Ida prefektuuris. Aga edasi: kas saada kohapeal tegijaks või äratulnud tegijaks, et ära tulla? Ja kas püüda integreerida 84 protsenti või muuta eestlaste arvu suuremaks?

•• Kuidas siiski tuua enamikuni sealsest elanikkonnast objektiivne info Eesti riigi kohta?

Ida-Virus on väga tublid ajakirjanikud, kes peavad hakkama saama konkurentsis nendega, kelle jaoks ei kehti eetikakoodeks. Eestimeelne ajakirjandus peab võitlema propagandaga. Käib justkui telefonimäng, kus osalejad pingutavad, et teade muutuks edasiandmise käigus. Kuidas vastanduda propagandale kvaliteetse informatsiooniga? Selleks võiks olla Eesti maksumaksjate poolt kinni makstud nädalaleht.

•• Siis hakkavad eestlased karjuma, et ei taha oma raha eest venelasi harida, neile tasuta venekeelset lehte teha.

See pole üle mõistuse suur raha. Näiteks iga Eesti inimese kohta viis krooni aastas, selle nimel, et Ida-Viru venekeelsed inimesed saaksid Eestist õige pildi.

•• Järgmine vastuväide: kas nüüd hakatakse Pätsi-aegset propagandaministeeriumi taastama?

See pole jätkusuutlik. Lehte ei saa teha ükski ametkond. Seda tuleks teha sama professionaalselt nagu iga nädalalehte. Ainuke vahe on, et lehe professionaalsed tegijad ei peaks muretsema oma igapäevaste reklaamitulude pärast.

•• Vene inimene on eelkõige teleinimene, kellele aastakümnete traditsiooni järgi kindlasti ei ole telekanal number üks ETV.

Loodan, et rahvusringhäälingu närvid ei ütle üles, et nad ei lase end heidutada ETV2 venekeelsete saadete esialgu väikestest vaatajaarvudest. Ja räägitagu PBK kanalist mida tahes, olen keeleinspektor Tomuskiga teist meelt: iga Eesti ametnik ja minister peaks seal rääkima vene keeles, mis on auditooriumile mõistetav. PBK-d vaadatakse nagunii, see tuleb täita meie infoga.

•• Pronksiöö sai paljude mitte-eestlaste jaoks integratsiooniloosungite finaaliks. Äkki peaksime selle mõiste unustama, et mitte kaasmaalasi ärritada?

Asju tuleb teha ausalt, avatult ja rahulikult, nii et kõik tunneks end hästi. Ei pea igal hetkel mõtlema integratsioonivõtmes. On vaja mõistlikult elada, inimestesse peab lugupidavalt suhtuma, infot vahetama. Iga minister peab memorandumi kohaselt panustama Ida-Virusse oma valdkonnas.

Mida ette võtta?

Selleks et riigi kohalolekut Ida-Virumaal suurendada, tuleb süstemaatiliselt töötada

•• Aus ja õiglane õigusemõistmine, politsei usaldusväärsuse suurendamine.

•• Eriline tähelepanu eestikeelsele haridusele, pedagoogide hoiakute eestimeelsemaks muutmine, keelekümblusprogrammi arendamine.

•• Eestikeelsete avalik-õiguslike kolledžite toetamine

•• Tasuta nädalalehe väljaandmine riigi poolt.

•• Kohalike eestimeelsete meediakanalite toetamine.

•• ETV2 programmis Virumaa uudiste ja saadete osakaalu suurendamine.

•• Eesti mastaabis oluliste kultuuriürituste Ida-Virumaal toimumise toetamine

•• Eesti rahvakultuuri osa suurendamine keeleõppes, muud Eestit tutvustavate õppereiside korraldamine Ida-Virumaa elanikele.

•• Teistest regioonidest inimeste motiveerimine Ida-Virumaale tööle asuma.

•• Ida-Virumaa ametnike stažeerimine mujal Eestis asuvates ametiasutustes.

•• Ida-Virumaale riigiasutuste juurde viimine.

•• Konkreetne Ida-Virumaa tegevuskava loomine, mille täitmist valitsus jälgib.

Allikas: siseministeerium

Viime koostöö uuele tasandile

2009-12-14

Täna möödub 20 aastat omavalitsusliku haldussüsteemi taasloomisest Eestis. 10. detsembril 1989 valitud esinduskogud, tollal veel küla- ja linnanõukogud, panid aluse praegustele omavalitsustele - valdadele ja linnadele ning asusid taastama Eesti oma riiki.

Toonased maakonnajuhid meenutavad, et algus polnud kerge. Puudus kogemus ja ettekujutus, mida me ikkagi tahame, kuhu peame välja jõudma. Kuigi laulvast revolutsioonist innustudes oli selge, et töö, mida tegema asutakse, toob lähemale unistuse iseseisvast Eestist.

Alustada tuli peaaegu nullist

Üks raskemaid ülesandeid oli leida inimesed, kes asuksid kohalikku omavalitsust sõna otseses mõttes taaslooma, üles ehitama.

Juhid siiski leiti ja mitu neist tegi seda tööd aastaid. Rein Arjukese ja Kalju Kertsmik Albus, Udo Tomann Amblas, Jüri Ellram Imaveres, Rein Köster Järva-Jaanis, Heldur Henberg Kabalas, Üllar Vahtramäe Karedal, Heino Laimets ja Viktor Andrianov Koerus, Asta Kivi Koigis, Kaupo Tõruke Lehtses, Vello Tammer Oisus, Ülo Ansberg Paide vallas, Toomas Põldma ja Allan Alev Roosna-Allikul, Uudo Kalamann Türi vallas, Rein Toome ja Leo Voorel Väätsal, Jaan Rõuk Paides ja Theo Aasa Türil olid need inimesed, kelle juhtimisel alustati praeguste tugevate omavalitsuste loomist.

Alustada tuli toona peaaegu nullist. Kogu võim ja raha olid siis veel maakonna tasandil, samuti äsjavalitud maavolikogu ja maavalitsus andsid suure osa sellest üle kohalikule tasandile.

Praegu omab erilist tähendust juba esimestel aastatel alguse saanud ühine arupidamine ja tegutsemine ning aastate jooksul arenenud koostöö ja traditsioonid.
Kuigi võim ja ülesanded jaotusid maakondlikult tasandilt kohalikule tasandile, selgus siiski, et nii mitutki tegevust on otstarbekam teha ühiselt.

Suur osa koostöö kujundamisel oli toonasel maavanemal Arvo Sarapuul ja tema juhitud maavalitsusel ning muidugi omavalitsusjuhtide asutatud vallavanemate ja linnapeade kogul, mida juhtisid Uudo Kalamann ja Üllar Vahtramäe.
Nagu meenutavad asjaosalised, valitses hea ja üksteist toetav õhkkond. Olid ju kõik tegevused mõeldud ühise lõpptulemuse saavutamiseks, et Järvamaa inimeste eluolu oleks võimalikult hästi korraldatud ning omavalitsused saaksid iseseisvamaks ja tugevaks.

Omavalitsuste koostöö jõudis uuele tasandile Järvamaa omavalitsuste liidu loomisega 1995. aastal. Just liidu eestvedamisel ning koostöös maavalitsusega loodi järgnevatel aastatel ühisasutused, nagu AS Järvamaa Haigla, AS Väätsa Prügila, Järvamaa ühistranspordi keskus, Kesk-Eesti noortekeskus, Järvamaa arenduskeskus, Järva infoportaal, Kesk-Eesti jäätmehoolduskeskus.

Omavalitsuste liidul on aastate jooksul olnud suur osa Järvamaa tavade hoidmises ja arendamises. Maavalitsuse koostööd omavalitsustega toetab alates 1997. aastast maavanema ja omavalitsuste liidu ühiskavatsuste leping ja koostööd maakonnas laiemalt Järvamaa arengulepe, mis on ainulaadsed kogu Eestis.

Praegused mured on seotud eelkõige omavalitsuste liidu ja tema loodud ühisasutuste tulevikuga. Ühisasutused on omal ajal tehtud kindlate omavalitsuslike ülesannete üleandmise eesmärgil või otseselt seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks.

Nad täidavad oma eesmärki, oleme sellega harjunud ja võtame neid kui iseenesestmõistetavaid. Auku märkame alles siis, kui mõne neist likvideerime. Just nii juhtus aastaid tagasi Järvamaa Kultuurifondiga. Pean siiani selle asutuse kaotamist veaks.

Volikogudes on inimesed aastate jooksul vahetunud, samuti on vahetunud omavalitsusjuhid. Uutel tulijatel võtab aega, et hoomata maakonda kui tervikut ning näha iga üksiku omavalitsuse osa selles.

Osakem näha ühistegevuse kasu

See võib olla mõistetav, sest ühistegevusest saadav kasu pole alati kohe rahaga mõõdetav. Seetõttu on vahel kuulda skeptilisi arvamusi ühe või teise asutuse või ühistegevuse vajalikkuse kohta.

Juba lähipäevil tuleb kokku Järvamaa omavalitsuste liidu üldkoosolek, et arutada ühe küsimusena liidu tuleva aasta eelarvet. Loodan väga, et omavalitsusjuhid, vaatamata raskustele kohalike eelarvete kokkupanekul, arvestavad liidu kui koostööorganisatsiooni erilist osa Järvamaa kogukonnale ning suudavad ühistegevusse piisavalt panustada.

Omavalitsuste liit on peaaegu ainus institutsioon, mis koos ühisasustustega hoiab järvakatele olulisi väärtusi ja osutab kõigile vajalikke avalikke teenuseid.

Veelgi olulisemaks kujuneb tema osa lähiaastatel. Kui 20 aastat tagasi võtsid omavalitsused üle maakonna ülesandeid, siis nüüd on selgelt näha vajadus vastupidise jätkamiseks. See on üks arvestatav alternatiiv valdade ühinemisel.

Väga loodan, et omavalitsuste liitu ühinenud omavalitsuste volikogud ja valitsused oskavad näha ühistegevuse kasu, suudavad kõrvale jätta erakonnapoliitika ja keskenduvad oma põhiülesande täitmisele, et organiseerida kõigile kasulikku koostööd. Just koostöö on olnud Järvamaa omavalitsuste hea märk väljapoole.

Organisatsioonis on aidanud seda hoida usaldus ja kokkulepetest kinnipidamine. Need põhimõtted on olnud omavalitsuste koostöö aluseks 20 aastat tagasi ja on seda kapraegu.

Tervet mõistust raskel ajal!

2009-11-13

1,3 miljonit inimest. 226 omavalitsust. Neist üle 100 mures toimetuleku pärast. Üks vald, kus lapsed ja õpetajad peavad jooksma viie maja vahet, sest kooli ehitus toppab. Üks vald, mis on tunnistanud olukorra tõsidust ning pöördunud riigi poole saneerimisprotsessi alustamiseks.

Kulud on tuludest suuremad

Kohalike omavalitsuste finantsseisu üle pole põhjust rõõmustada. Tahaks soovida õnne äsjavalitud linna- ja vallajuhtidele. Üle kõige läheb neil aga vaja tahtekindlust ja otsustusjulgust eelarvete tasakaalu viimiseks. Aasta esimesel poolel ei vähenenud tulud ainult neljas omavalitsuses rohkem kui kahesajast. See on võrreldav sellega, kui viiekorruselises nelja trepikojaga kortermajas põleks õhtuti tuli vaid ühe kodu akendes.

Enamikul omavalitsustest vähenesid tulud tervelt viiendiku. Nüüd seisavad paljud valiku ees: kas jätta maksmata koolimaja küttearved, unustada plaanitud investeeringud, tõmmata kokku valitsemisaparaati või otsida lisaraha laenuandjatelt. Kusjuures viimane on võimalik vaid rahandusministeeriumi loal europrojektide omaosaluseks.

Kulude vähendamisega pole pilt seni kuigi julgustav. Rohkem kui pooltes omavalitsustes ei ole tulude vähenemisele vastatud samas mahus kulude alandamisega. Kui aga on kärbitud, siis pigem investeeringuid ja majanduskulusid, vähem kui pooltes linnades-valdades on üle vaadatud ka personalikulud. Headel aegadel kogutud reservid kahanevad eelarveauke lappides üha kiiremini. Samas ei ole niipea oodata, et tulud taas kasvama hakkaksid.

Rahaliselt tuleb kogu alanud valitsemisperiood kohalikele omavalitsustele väga keeruline. Rahvuslik rikkus, mida ümber jagada saame, jääb järgmistel aastatel 2005.-2006. aasta tasemele. See seab piirid ka riigi ja omavalitsuste kuludele, mis lihtsalt ei saa jääda 2008. aasta või 2009. aasta alguse tasemele. Valimiseelse aastaga on paljudes kohtades ära söödud reservid ja kätte jõudnud laenulimiidid. Kuni 2013. aastani on enamik euroraha puudutavaid otsuseid tehtud. Kui need projektid on ellu viidud, pole uut raha tulemas.

Mida saab hädas olev omavalitsus teha?

Esiteks: vaadata äärmiselt konservatiivselt üle eelarve. Kärpida sealt, kus vähegi võimalik, et kulud ei ületaks tulusid.

Teiseks: teha kõik endast sõltuv, et Euroopa toetusraha kasutusele võtta.

Kolmandaks: jälgida omavalitsuse rahalist seisu ja olla kontaktis euroraha vahendava EASi ning rahandusministeeriumiga. See peaks välistama halvad üllatused näiteks lubatud laenukoormuse limiidi osas. Kui ise enam kuidagi hakkama ei saa, pöörduda saneerimistaotlusega rahandusministeeriumi poole.

Need sammud on hädavajalikud, aga siiski mitte piisavad. Ka Rahvusvahelise Valuutafondi juht tõdes, et kohalike omavalitsuste rahaline seis on murettekitav. Samas viitas ta laiemalt struktuursete reformide vajadusele.
Ei saa mööda vaadata sellest, mis valusalt otse silma paistab. Majanduslangus on paljusid probleeme küll võimendanud, kuid pole kõigi meie hädade põhjus. Paljud väikesed vallad on virelnud juba aastaid. Seda nii rahvaarvu vähenemise, spetsialistide vähesuse kui ka töökohtade kadumise tõttu.

Loomulikult on kõik need asjaolud omavahel tihedas seoses. Kui aga omavalitsus on nii väike, et ei suuda mitme aasta jooksul ühtegi arendusprojekti läbi viia, kuidas saab potentsiaalne elanik või ettevõtja uskuda, et seal tulevikuski elu edasi hakkab minema?

Paljudele probleemidele ei ole muud lahendust kui seljad kokku panna. Vaesuse liitmine ei anna loomulikult tulemuseks rikkust, aga väikeses omavalitsuses võib ainuüksi vallabürokraatiale kuluda mitu tuhat krooni kahe lapsega pere kohta. Ja on selge, et viie tuhande elanikuga vald ei vaja viis korda rohkem vallajuhte, vallasekretäre ja raamatupidajaid kui 1000 elanikuga vald.

Paljuräägitud vabatahtlik ühinemine viis meid nendel valimistel Kaisma liitumiseni Vändra vallaga (seal keskel asuv Vändra alev on endiselt eraldi). Nemad suutsid asjad selgeks rääkida ja erimeelsused lahendada. Kas võime loota, et toimetulekuraskuste kasvades on kasvanud ka valmisolek koostööks? Tahaksin seda uskuda ja julgustan selle üle mõtlema ning arutlema mitte ainult omavalitsusjuhte. On ju loomulik, et kodukandi tulevik läheb ühtemoodi korda ettevõtjatele ja lasteaiakasvatajatele, pensionäridele ja õpilastele, õpetajatele ja talunikele. Vaid oma asja ajada on luksus, mida ei saa endale enam lubada.

Kohalikul võimul on õigus ja vastutus korraldada kohalikku elu. Vastutus selle eest, et koolimajad oleksid soojad ning teed korras. Aga ka selle eest, et inimesed tahaksid siin elada, ettevõtteid asutada ja töökohti luua. Enamik omavalitsusi on nüüdseks mõistnud, et praegu on veel võimalik teha otsuseid selle nimel, et eelarvehädad võimalikult vähe puudutaks inimeste igapäevaelu ja toimetulekut.

Ühel päeval on kaalukausil valik: omavalitsusbürokraatia või lasteaed. Siis tuleb kasutada tervet mõistust nende valikute tegemisel.

Jõudu selleks!

Kas Viljandisse veekeskus või siis toruga ujula?

2009-10-20

VALIMISED on möödas ja võitjad selgunud. Nüüd on aeg lubadusi täitma hakata. Viljandis anti valimiskampaaniates peamiselt materiaalseid lubadusi ning vähem pöörati tähelepanu väärtustele ja organisatsioonilistele ümberkorraldustele.

Kõigi siin jagatud valimis-lubaduste elluviimine võtab vähemalt paarkümmend aastat. Tuleb ju rajada rannahoone, köisraudtee, seikluspark, veekeskus, lauluväljak, Valuoja tunnel, hooldekodu, laste mänguväljakud ja koerte jalu-tusväljak ning korrastada lasteaiad, koolid, Viljandi järve rand ja Uueveski org. Kusjuures see on ainult osa plaanitavast.

Nüüd jääme põnevusega ootama, millised valikud teeb sellest loetelust uus linnavõim.

ENT ENNE KUI alustame uute ehitistega, tuleb üle vaadata seni tehtu. Möödalaskmised on tarvis parandada ja nende kordamist vältida. Vigade parandus on hädavajalik paljude ehitiste puhul. Nimetagem neist näiteks viilhalli, spordihoonet, raamatukogu, jäävälja-kut, staadioni, Arkaadia aeda, Reinu tee ringristmikku, lõpetamata terviserada ja bussijaama. Usun, et juba nendega jagub tööd rohkem kui neljaks aastaks.

Paalalinna viilhall, mis ehitati peamiselt kergejõustiku tarbeks, ei võimalda joosta 60 meetri distantsi, mis on oluline nii võistluste kui treeningute puhul. Juba ehitamise ajal pakuti selle võimaluse loomiseks välja, et halli üks pool tuleb ehitada pikemaks, kuni gümnaasiumi võimlani.

KURB ON vaadata, kuidas spordihoone lagi vihmaste ilmadega tilgub, nii et keset saali on tarvis hoida ämbrit. Saali akustika parandamiseks vajalikud tööd jäeti tegemata, mistõttu ei ole selles Viljandi kõige suuremas saalis võimalik korraldada paljusid üritusi.

Ratastooliga spordisaali ei pääse. Sinna ei saa ligi ka liikuvate seadmetega ning seepärast tuleb messide ja teiste ürituste korraldamiseks vajalik aparatuur treppidest käsitsi üles ja alla tassida.

Kõik need puudused olid teada enne hoone valmimist, aga parandamata on need seniajani.

Raamatukogu lagi laseb samamoodi vett läbi ja seal on muret tekitanud ka keldrivesi.

Valminud niinimetatud kunstisaal ei rahulda kedagi. Samuti pole raamatukogu külastajail võimalik juua tassi teed või kohvi. Puudu on vajalikud seminariruumid.

Lubatud kultuurikeskus jäi sündimata. Probleemidele juhiti tähelepanu juba projekteerimise ja ehituse ajal, aga need on jäänud lahendamata.

JÄÄVÄLJAKUL on seniajani püstitamata seinad, mis kaitseksid tuule ja vihma eest ning pakuksid pealtvaatajatele inimlikke tingimusi ja uisutajatele riietumisvõimalust. Väljaku lõpuni ehitamine aitaks ühtlasi vähendada välismõjusid, mis omakorda kahandaks halli ülalpidamiskulusid.

Pooleli oleval staadionil pole korralikku tualetti, pesemisvõimalust, spordivahendite hoiupaiku ega sportlaste ja treenerite tarvis abiruume. Samuti pole seal valgustust ega tablood. Varikatus kaitseb vihma eest ainult paari ülemist rida.

Arkaadia aia lahendust võib nimetada maitseküsimuseks. Küll aga ei saa pidada normaalseks, et kivisel alusel olevad kaared, mis lapsi ronima kutsuvad, muudeti «turvaliseks» ronimispulkade eemaldamise teel. Nirisevad purskkaevud ja järskudel kalletel asuvad pingid vajavad samuti vigade parandust.

POOLIKUD LAHENDUSED, vilets kvaliteet ja lühinägelik kokkuhoid linnaehituses on iseloomustanud mitme Viljandi linnavalitsuse ehitisi. Seetõttu olen mures säästuajal kavandatavate uusehitiste pärast. Kardan, et senine praktika jätkub ning lisandub veel ebaratsionaalseid, oma funktsioone halvasti täitvaid ja teiste maakonnakeskustega konkurentsivõimetuid ehitisi, mis jäävad aastakümneteks koormama linnaeelarvet ja rikkuma linnapilti.

Viljandi väiksust arvesse võttes ei ole lootustki, et linna ehitiste kõrvale kerkivad teised, samu eesmärke täitvad. Nõnda jäävad praegused hooned ainsaks võimaluseks mitmele põlvkonnale.

Enamasti on koonerdavate lahenduste põhjus olnud linnavõimu soov üle jõu käivad valimislubadused iga hinna eest täita, et võiks enne valimisi teatada: «Tehtud!» Hilisem puuduste kõrvaldamine ei paku enam pinget.

ET LUGEJA ei arvaks, et loo autor märkab üksnes puudusi, siis tunnustan linnavõimu ka läbimõeldud ja lõpetatud ehitiste eest, tõstes esile maagümnaasiumi algklasside maja, pärimusmuusika aida, turuplatsi ja Kevade tänava.

Loodan, et tulevane linnavõim suudab koonerdamisest ja popslusest loobuda. Ainult julged otsused ning terviklikud ja tulevikku suunatud lahendused pööravad Viljandi arengu tõusule ja taastavad tema väärika koha.

Kas seekordsed valimised muudavad midagi?

2009-10-18

Vastuse sellele küsimusele saab anda vaid kõrgeima võimu kandja - valija.

Loodetavasti annab viimastel aastatel toimunu ja kogetud pettumused inspiratsiooni muudatusteks ja toob seekord jõulisemalt esile intelligentsema ja väärtustel põhineva poliitika. Valijast sõltub, kas senine valitsemiskultuur muutub ja meie poliitika uueneb või jätkub kõik vanaviisi. Tõeline kriis ei peitu täna mitte raha vähesuses ega majanduslanguses, vaid väärtuste defitsiidis.

Vajadus muutuste järele on ilmne. Peame uskuma, et asju on võimalik muuta. Meie endi hoiakute ja tegutsemise läbi. Selles veendumuses on küll paras annus idealismi, aga palju halvem on, kui oleme kaotanud usu. Ilma idealismi ja usuta ei sünni häid asju.

Millist võimu me soovime

Igapäevaelus peame loomulikuks, et meiega käitutakse kui täiskasvanud ja intelligentsete inimestega, mitte kui väikese lapsega, kellele võib muinasjuttu rääkida. Miks siis laseme endale poliitikuid justkui tarbekaupa primitiivse reklaami abil müüa? Sageli on tunne, et omavahel ei konkureeri mitte erakonnad, vaid reklaamifirmad. See on "kunst", mis muudab tõsise sõnumi lihtsaks palaganiks või osavaks meelepetteks.

Enamik meist ei oota poliitikult pastakat, kommi ega pannkooke, neid saab ka poest osta või ise küpsetada. Tahame selgeid vastuseid linnaeluga seotud olulistele küsimustele, tõest infot kandideerijate ja erakondade kavatsuste kohta. Kas meile meeldib, et keset linna püsti pandud plakatil antakse mõista, justkui veevärgi ehitus oleks ühe kindla erakonna teene, mitte aga Euroopa Liidu, Eesti riigi ja Elva linna maksumaksja raha eest tehtav projekt?

Meil on õigus saada infot linnavõimu otsuste, kavatsuste ja rahakulutamiste kohta. Tänasel päeval on meie käsutuses piisavalt meediakanaleid, mille kaudu operatiivselt infot jagada, samuti linlastelt tagasisidet saada. Kõik suuremad investeerimisprojektid ja muud kaalukad tegevused peavad olema avalikkuse jaoks piisavalt arusaadavalt põhjendatud ja selgitatud. Linnavõim kasutab maksumaksjate raha, selle raha tegelikud omanikud oleme aga meie ja meil on õigus teada, mida ja kuidas selle eest tehakse.

Kõige suurem oht, mis võib demokraatlikku ühiskonda tabada, on võimu liigne koondumine. Mida enam on võimu juures toimetajaid, seda vähem saab üks jõud omatahtsi soleerida. Võimumonopoli teke ei ole kunagi toonud kaasa head, alati lõpeb see ühtmoodi - võimuliialdustega. Viimaste hulka tuleb lugeda ka see, kui võimulolijad hakkavad ülekaalu ära kasutades ellu viima oma eesmärke, arvestamata teisi. Seetõttu on mõttetu arutleda selle üle, kas Keskerakond on Tallinna linna juhtinud hästi või halvasti. Ohtlik on juba ainuüksi fakt, et ühele jõule kuulub linnas ainuvõim. Ka asjaolu, et see on saadud demokraatlikul teel, ei muuda midagi. Keegi ei eita Tallinna arengut, aga see ei tähenda kuigivõrd, et peaksime heaks kiitma praeguse olukorra, pigistades silma kinni nende linnavalitsemise stiili osas.

Ka Elvale tuleks kasuks praegusest tasavägisem häälte jaotus, siis võtaksid erakonnad üksteist rohkem kuulda ja oleksid valmis koostööd tegema. See ei tee valitsemist lihtsamaks, vastupidi, kuid valitsejatel ei peagi lihtne olema. Tähtis on, et keegi ei saaks oma tahet peale suruda. Aktiivsed elvalased peavad omama võimalust kaasa rääkida linna arengus. Täna ei ole see alati võimalik isegi koalitsiooniparneril, otsustajate ring on nii kitsas.

Mõned erakonnad valdavad hästi kunsti, kuidas võimumehhanismi oma kasuks tööle panna, kuid selle asemel tuleks õppida koos tegutsemist, kompromisside otsimist ja sallivust.

Räägi valijale tõtt

Tunnustust väärib, kui linna on toodud euroraha ja teostatud suuri projekte. Kuid linna poolt tehtavad investeeringud ja muud kulutused ei ole kindlasti võimulolijate kingitus, vaid rahva enda raha eest avalikes huvides tehtav. Paljud projektid realiseeruvad sõltumata sellest, kes parasjagu võimul on. Teisi asutakse välja töötama ühe võimu ajal, lõpule jõutakse aga aastate pärast, kui tüüri juures on juba uued tegijad. Heaks näiteks on Elva vee- ja kanalisatsiooniprojekt. Keegi ei saa väita, et ainult tema on suuteline üht või teist eesmärki saavutama. Küll võib aga olla suur erinevus selles, millise kvaliteediga asju tehakse.

Ilmselge rahva eksitamine on tipp-poliitikute kandideerimine omavalitsustes, kus nad tegelikult ei ela. Selline käitumine on ainult erakondade endi, mitte valijate huvides. Eriti oluline on see siis, kui tegemist on võimulolevate erakondade esinumbritega. Kas meil omasid ei jätku, või peetakse neid liiga viletsaks? Põhjus on ju selge - mõju valimistulemustele.

Sama petlik on mulje jätmine, justkui oleks tegemist Riigikogu valimistega. Huvitav oleks näha, kuidas kavatsetakse näiteks Elvas töökohti luua - kas täiendavaid ametnikke tööle võttes? Või kuidas tagada kõikidele sotsiaalne turvalisus?

Kui lubadustest maha võtta riigi ülesanded (töökohad), sisutühjad asjad ("toetame veevärgi ehitust"), juba toimivad tegevused (Haigla säilimine) ning rahalise katteta utoopiad (uus linnakeskus), siis ei jäägi mõnel juhul midagi järele.

See kõik näitab suhtumist valijasse. Selle asemel, et asju selgitada, tekib segadust juurde, samas ei lubata ühtki reaalset asja.

Elvas kandideerivad mõnes nimekirjas ridamisi linna asutuste juhid. Kuidas käituvad nad võimaliku huvide konflikti korral, mis võib tekkida linna allasutust juhtides ja samaaegselt kõrgeimas võimuorganis osaledes?

Lubaduste kõrvale väärtused

Keda ja mille põhjal siis valida? Kas seda, kellel suurem plakat üleval oli? Või hoopis seda, kes rohkem nänni jagas? Või eelistada hoopis pealinnast saabunud blondi daami?

Valijal on oluline endale teadvustada, mida ta tegelikult soovib ja kes võiks seda kõige paremini saavutada.

Hoolikalt läbimõeldud programm ja selgelt sõnastatud eesmärgid on olulised, samuti usaldusväärsus. Inimestelt, kes juhivad riiki, omavalitsusi ja seeläbi tuntavat osa meie elust, ootame eelkõige usaldusväärsust. Et võiksime usaldada neile oma raha, laste hariduse, riigi kaitsevõime, oma pensionisüsteemi, kohaliku elu juhtimise ja palju muud olulist.

Ma ei ole päriselt nõus väitega, et iga rahvas on väärt oma juhte. Arvan, et mõnikord püütakse rahvast osavalt üle kavaldada. Aga selle vastu on rohtu - valija taiplikkus ja kindlameelsus. Siis saavutame olukorra, kus juhid väärivad meid.

Elva kaunimaks läbi väikeste tegude!

2009-10-18

Elva välise ilme ning linnakeskkonna kaunimaks muutmiseks piisab väikestest tegudest!

Minu arvates on Elvas olemas suurepärane looduskeskkond. Kõrged männimetsad, väikesed järved ning künklik pinnamood on kujundanud Elvast linna, mis erineb teistest omasugustest olulisel määral. Ühelgi teisel Eesti väikelinnal ei ole sellist looduslikku potentsiaali kui Elval.

Samas tuleb tõdeda, et suurepärane looduslik keskkond ei harmoniseeru siinse linnavõimu seniste tegudega. Ehkki Elval on eeldused olemaks tervikuna Eesti kauneim väikelinn, ta seda täna siiski ei ole.

Heakorraprobleemid

Suurim probleem on meie prügimajandus. Parkmetsadesse viiakse endiselt prügi, eramajade omanikud koristavad paljuski vaid krundi piires, peatänavatel puuduvad ka täna prügikastid või on need lõhutud, kortermajade elanikud peavad prügikaste lukus hoidma, et need võõrasse prügisse ei upuks.

Teine oluline probleem Elva jaoks on elementaarne heakord tänavatel. Vaatamata sellele, et Elva on üle 6000 elanikuga linn, on siinsed tänavad kehva kattega ning nende hooldamine on sellisel kujul üsna raske. Tänavakate on auklik, konarlik ja katkine. Siinkohal ei pea ma silmas vaid sõiduteid, pigem on just kõnniteed Elvas viletsamas seisukorras. Võrreldes sarnaste ja isegi palju väiksemate omavalitsustega oleme märksa halvemas olukorras.

Kergliiklusteid on meil ainult 2 kilomeetri jagu Elva-Peedu tee näol, milleni ei vii kesklinnast ühtegi teed peale autotee. Kergliiklusteede pikkus, ühendatavus ning suunad ei kannata kriitikat, nende planeerimine on seni olnud puudulik.

Kelle tegematajätmine?

Praeguste probleemide eest ei ole vastutavad siinsed elanikud, initsiatiiv ja lahendused peavad tulema linnavalituselt. Selle eelduseks on aus, läbipaistev ja elvalasi kaasav linnajuhtimine. Heakorra ja teiste tegelike probleemide tunnetamine saab alguse sellest, et võtmeisikud, sealhulgas linnapea, elavad ka tegelikult Elvas, mitte ei käi siin vaid tööl.

Samuti võib senisele linnavalitsemisele ette heita seda, et tehtud on suursuguseid plaane, kuid nende teostamine jääb mõnikord poolikuks. Ka linna arengukava täitmine on puudulik ning on seni tuginenud peamiselt lootustele, kuid mitte konkreetsetele tegudele.

Heakorrastatud ja kaunis Elva saab alguse eelkõige väikestest tegemistest - nii paneb kasvõi mõnesaja meetri pikkuse jalakäijate tee korralik rekonstrueerimine keset Elvat alguse ilusale traditsioonile. Samuti on Elva eraettevõtted andnud nõusoleku abistamaks järk-järgult avalike rajatiste renoveerimist. Puudu aga on linnajuhtide initsiatiivist.

Et Elva oleks ilus

Et Elva ainulaadne looduskeskkond säiliks ning siinsel elanikul ja külalisel oleks võimalik nautida väikelinna ilu, on tarvis:

Viia linna prügimajandus kaasaegsele tasemele - et üldsus saaks nautida siinseid kauneid parkmetsasid, on vaja, et kõik jäätmetekitajad sõlmiksid prügiveolepingu;

Toetada ja tunnustada elanikke, kes hoolitsevad oma kodukoha ümbruse, sealhulgas ka avalike kõnniteede ja parkmetsade eest;

Igal aastal renoveerida tervikuna näiteks 1 km peatänavaid -lappimisest ei piisa. Uuendatavad tänavad tuleks planeerida koos kõnniteede, pinkide, haljastuse, prügikastide ning muu vajalikuda;

Matkakeskusest kujundada kergliiklusteede sõlmpunkt - teed hargneksid Peedule, Tervisespordikeskusesse, Tartu suunas, ümber Arbi järve;

Elva unikaalse linnaruumi kujundamise eest vastutab professionaalne linnaarhitekt.

Piisab vähesest

Nimetatud lahenduste ellu viimiseks ei ole tarvis kümneid miljoneid kroone. Piisab tihedamast suhtlemisest avaliku sektori ja ärisektori vahel, samuti avaliku sektori ja linnarahva vahel. Praegune dialoogi puudumine ning puudulik järelevalve vee- ja kanalisatsioonitööde teostamisel ongi loonud olukorra, kus Elva tänavad ja üldine keskkond on koledamad, kui kunagi varem.

Et Elva oleks parem koht elamiseks, on lisaks linnavalitsuse suurematele pingutustele tarvis ka sektoritevahelist tihedamat koostööd. Suhtlemine meie kolmanda sektori organisatsioonidega (MTÜ-de ja SA-dega), rohkem infotunde ja suhtlusringe linnaelanikega ning linnavalitsuse katkematu töö avalikes huvides on tegevused, mis aitavad Elva muuta palju kenamaks ning atraktiivsemaks paigaks nii siinsele elanikule kui külalisele. Tehkem siis koostööd Elva arengu nimel!

Et õppimine oleks rõõm

2009-10-17

Valmimas on uus riiklik õppekava, mida on tehtud juba pikki aastaid. Küllap oleks see ammu käigus olnud, kui vahepeal valitsused poleks vahetunud ja sellega koos ka tuuled hariduselus pöördunud.

Loodetavasti hakatakse järmisel õppeaastal Eesti koolide esimestes, neljandates, seitsmendates ja kümnendates klassides, st iga kooliastme algul, õppima uue õppekava järgi ja aastaks 2013 peaks olema täielikult üle mindud uuele õppekavale. Miks üldse oli vaja õppekava uuendada? Näitasid ju rahvusvaheliste võrdlusuuringute TIMSS ja PISA tulemused, et meie õpilaste teadmised teiste riikidega võrreldes on suurepärased. TIMSS 2003 tulemuste põhjal olime loodusainetes maailmas viiendal kohal ja Euroopas esimesel kohal, PISA 2006 tulemuste põhjal olime maailmas viiendad ja Euroopas teised. Selliste tulemustega võib ju igati rahul olla. Meie õpilaste edu põhjuseks peetakse professionaalsete õpetajate ning kohusetundlike õpilaste kõrval ka kaasaegset õppekava. Samadest uuringutest aga selgus veel üht-teist, mille üle tasub mõelda ja millest tuleb järeldused teha. Nimelt selgus, et Eesti õpilaste tulemused on küll väga head, kuid õppimine on rõõmutu ja ilma sisemise motivatsioonita ning Eesti õpilastel on madal enesehinnang. Lisaks on Eestis tehtud uuringute põhjal teada, et suur osa meie koolide õpilastest tunneb pidevalt üleväsimust. Saladuseks pole ka asjaolu, et igal aastal kukub põhikoolist välja suur hulk õpilasi, enamus neist poisid. Aastaid on kurdetud, et meie õppekava ei ole liiga suurele osale õpilastest jõukohane. Nimetatud asjaolusid arvestades saigi uue õppekava kõige olulisemaks nõudeks õpilaste koormuse vähendamine. Selleks tuli mõnevõrra vähendada õppesisu ning senisest enam kasutada õppeprotsessis aktiivõppemeetodeid.

Näiteks matemaatikas on põhikoolist välja jäetud murdvõrrandid ja nende abil lahendatavad tekstülesanded, oluliselt on vähendatud algebraliste murdude osa ning protsentülesandeid õpitakse kuuenda klassi asemel seitsmendas. Gümnaasiumiastmes on õpilastel võimalik valida kas kitsam või laiem matemaatikakursus, kusjuures kitsam kursus on oma käsitluslaadilt hoopis praktilisem kui seni meile harjuspärane. Laia matemaatikat õppinud õpilased saavad aga hea aluse jätkamaks õpinguid erialadel, kus matemaatikal on olulne roll. Uues õppekavas on senisest suurem tähtsus infotehnoloogia kasutamisel. Arvutite abil on õpetajatel võimalik visualiseerida õpetatavat ja see aitab kindlasti kaasa arusaamise paranemisele. Loomulikult toob arvutite kasutamise nõue kaasa ka kohustuse koolidele (tegelikult koolipidajatele-omavalitsustele) varustada kõik klassiruumid õppetööks vajalike kaasaegsete tehniliste vahenditega.

Kindlasti tekivad siinkohal küsimused, kas õppesisu vähendamise või muutmisega ei lange meie head tulemused rahvusvahelistes võrdlusuuringutes ning kas nõrgemate õpilaste toetamise kõrval on ikka piisavalt mõeldud ka tugevamate õpilaste arengule. Arvan, et kui senisest enam pöörata tähelepanu õpitavast arusaamisele ja selleks nüüd reaalselt ka rohkem aega on, siis peaks õpitulemused paranema. Uues õppekavas on jäetud piisavalt otsustamisruumi õpetajatele. Põhikooli ainekavades on fikseeritud hea taseme õpitulemus, gümnaasiumi ainekavades rahuldava taseme õpitulemus. See tähendab, et ainekavades ei ole fikseeritud maksimumi, mida millisel tasemel tuleb õpetada. Lõplikud otsused selles osas teeb ikkagi õpetaja lähtudes oma õpilastest.

Mitte vähem oluline õppekavas nõutavate õpitulemuste saavutamisest on vältida madala enesehinnangu tekkimist õpilastel. Kindlasti on siin vajalik õpilast toetada nii kodul kui koolil. Õpilane ei tohiks end tunda kehvemini seetõttu, et mõnes aines õppimine väga hästi ei edene. Kui suudame hoida õpilase enesehinnangut, siis varem või hiljem laabuvad ka ülejäänud probleemid. Loomulikult on äärmiselt oluline, et ka õpetajad tunneksid end väärtuslike ja hoitutena, ainult nii on neil jaksu sama tunnet hoida ja arendada ka oma õpilastes. See on järelemõtlemise koht meie hariduspoliitikutele ja koolijuhtidele.

Omavalitsuste ülalpidamine on rahvale kallis lõbu

2009-10-11

Äripäevas ilmus 04.09.2009 ülevaatlik ja praegusel ajal vägagi õigustatud teemana kirjutis „Millises vallas võim kõige kulukam?" Kirjutati, et valitsemiskuludes joonistuvad välja põhjendamatult suured käärid omavalitsuste vahel ning neid ei oska selgitada ka vallajuhid ise. Tegelikult tuleks aga hoopis pöörata rohkem tähelepanu mitte niivõrd nendele kääridele, kuivõrd nende kulude sisule.

Esimene probleem üldse sellise õige statistika saamiseks, kus valla- või linnavõim ei saaks manipuleerida eelarveridadega, oleks siiski üle riigi paika pandud kord, kuidas ja kus peaks omavalitsus kajastama kõiki oma haldamis- ja valitsemiskulusid. Ka selles kirjutises ütlevad riigikontrolli esindajad, et antud näidud pole võrreldavad ja omavalitsused käsitlevad valitsemiskulusid erinevalt.

Tekib aga küsimus, miks on seda siis lubatud. Kelle tegemata töö see on? Seaduseandja on loonud tingimused, kus omavalitsustel on vabad käed mitte näitamaks oma tegelikke haldamis- ja valitsemiskulusid. Nii on aga võetud ära rahval- riigi kõrgeimal võimul - saada teada ja võrrelda nende teenistuses olevate aparaatide efektiivsust ja kulukust. Sellega on rahvas jäetud ilma olulisest informatsioonist.

Teine probleem tuleb esile aga esimesega seotult. Nimelt on paljudes seal tabelis olevate omavalitsuste haldamis- ja valitsemiskulud tunduvalt suuremad. Näiteks Tartumaal asuvas Konguta vallas olid küll 2008. aastal üldised valitsussektori teenused 2,885 mln krooni, kuid siit on osad ametnikud puudu. Need on peidetud muude antud valdkonnaga seotud kulude alla. Kongutas on omaette keskkonnanõunik, maanõunik ja sotsiaalnõunik. Kokku kulus neile 2008. aastal üle 500 000 krooni, ehk kokkuvõtvalt olid valitsussektori teenused kõvasti kallimad. Sellest tingitult muutuks ka Konguta valla asukoht sealses Äripäeva tabelis, kus Konguta nihkuks kõvasti lähemale just kallimate omavalitsuste poole.

Kolmas ja tegelikult ehk kõige olulisem selle teema juures on aga hoopis nende kulude sisu. Kõige suurem huvi peaks ju siiski olema, et kuhu see raha kulutatakse ja kas seda kulutatakse õigesse kohta.

Konguta valla näitel on seda hea ka selgitada ja näidata, sest siin on asjad ikka paigast ära küll. Täna hetkel on natuke üle 1300 elanikuga Konguta vallas palgal 9 täiskohaga ametnikku. Oma palga teenivad kuus raske tööga välja lisaks vallavanemale, abivallavanemale, vallasekretärile, finantsjuhile, raamatupidajale, sotsiaalnõunikule ka maanõunik, keskkonnanõunik ja konsultant. Kõigil on 1,0 kohta ja põhipalka 10 000 krooni ja üle. Lisaks on nad ära teeninud ka staažitasud olenevalt avaliku teenistuse staažist siis kas 5%,10% või 15% põhipalgast kuus. Lisaks puhkusetasud ja oodatud jõulupreemiad aasta lõpus.

Sellele aga on veelgi lisa. Ametnikud saavad ka isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitist. Abivallavanem 4000 krooni ja finantsjuht, sekretär, maanõunik ja keskkonnanõunik 2000 krooni kuus. Eks Konguta inimene teab ise, kui palju just need ametnikud oma isikliku autoga sõidavad tööasjus ja kes neist üldse tuuakse tööle pereliikmete või mõne teise ametniku poolt. Samuti on neist kõik va üks kirjutatud ka sisse Konguta valda. Seega tööle käimine peaks olema igaühe enda kanda. Samas on vallavõim väitnud: seaduses on kirjas, et võib maksta!

Sama jutt on ka staažitasude kohta. Kongutas aga käibki kõik nii, et kui seadus ütleb et „võib" siis on see sama hea kui juba, et „peab" ja „teeme ära", seda eriti endale kasulike hüvitiste näol. Vallal on aga lisaks ka kaks bilansis olevat sõiduautot. Mõlemad on kasutada ühe perekonna käes. Uuemat roolib vallavanem ja natuke vanemat sotsiaalnõunik, kes on juhtumisi vallavanema abikaasa. Senimaani pole autodele kasutuspiiranguid ei summaliselt ega kilomeetritega paika pandud. Olgugi, et kummalgi neist oma isiklikku autot nähtud pole ja nad oma väidete kohaselt isiklikke sõite nende autodega ei tee. Viimane revisjoniakt tuvastas, et sõiduhüvitisi maksti täies mahus ka puhkuste ajal. Vallavalitsus oma vastuses revisjonikomisjonile seda aga ei arvanud ja leidis kõik korras olevat.

Vald peab ju üleval ka veel pidama volikogu. Konguta 1300 elanikuga valla volikogu esimees saab kuus üle 6000 kroonist tasu. Enamjaolt toimuvad Kongutas volikogud kord kuus ja sellest võiks järeldada, et Konguta on rikas vald. Opositsiooni tehtud ettepanekut, kus solidaarselt majandusraskuse ajal oleks volikogu liikmete hüvitist 50% võrra vähendatud, praeguse võimu toetajad volikogus aga ei toetanud. Esimese negatiivse lisaeelarvega toetati aga hoopis vallavõimu ettepanekul vähendamist erateede rekonstrueerimistoetustelt, ehk see toetus kaotati. Samuti said suurema hoobi üldmajanduslikud arendusprojektid ja kool. Hiljuti tuli riigipoolse teotuse vähenemise taustal tagasi kokku 4% tõmmata ka õpetajate palku, seda tagasiulatuvalt. Ka siin ei leidnud vallavõim, et annaks ise endalt midagi ära, et õpetajate rahakoti kallale mitte minna.

Vallamajas aga räägitakse, et raha kõikjale ei jätku ja kõiges on süüdi kurjad valitsuskoalitsiooni vedajad erakonnad. Kohe kindlasti ei ole süüdi ja ei saa kokkuhoidlikumalt majandada kohalik Rahvaliit, kes nüüd on valimisteks maskeerunud äkki „Hooliv Konguta" nimeliseks valimisliiduks ja loonud veel kunstlikult ka osadest omadest ja uutest liikmetest ka teise valimisliidu „Ettevõtlik Konguta", kes peaks siis vist opositsiooni mängima. Seda selleks, et praeguse tegeliku opositsiooni väärtust vähendada. Ju siis paja äärest ära kukkumise hirm on nii suur, et tuleb isegi vallavanemal oma nelja aasta taguseid sõnu valimisliitude aadressil süüa ja Rahvaliitu ülistav jutt vaikselt unustada.

Kõik need toimingud toimuvad ajal kui augustis 2009 vähenes üksikisiku tulumaksu laekumine võrreldes augustiga 2008 Konguta vallas 17%. Hetkel veel on vallaeelarve tasakaalus kuid kohustused lähevad ju ka järgmistesse aastatesse. Konguta vallavõimu meelest on vara veel tulevikule mõelda.

Kokkuvõtvalt peaks rahvast huvitama siiski hoopis lisaks nendele tabelitele, mida täna ei saa kahjuks võrdluses puhta kullana võtta, kulutuste tegelik sisu. Konguta vald on selle hea näide. Eelarvega seotud seadus peaks looma läbipaistva kajastamismudeli omavalitsuste haldamis- ja valitsemiskuludes. See peab olema arusaadav ka kõige lihtsamale tädi Maalile. Ära tuleb kaotada võimalus manipuleerida eelarveridadega nii, et tõde ei selgugi. Nendel valimistel on tänu Äripäevale üles kerkinud lõpuks ka lisaks muudele tähtsatele teemadel väga oluline - omavalitsuste kallidus ja selle raha kulutamise otstarbekus.

Sellega seotult ka haldusreform ja selle vajalikkus. Valikud on valijate käes!

Roosad prillid nurka

2009-10-01

On rõõm näha, kuidas mõni nädal enne kohalikke valimisi on Eesti korraga täis tublisid inimesi, kes tunnevad elavat huvi mõne linna või valla käekäigu pärast või lausa armastavad seda.

See kõik on väga ilus, aga sunnib paraku küsima, ega see armastus valimiste järel otsa ei lõpe. See oli ka põhjus, miks ma ise ka pikalt kaalusin, kas osaleda kohalikel valimistel või mitte.

Peibutuspart pole ma kunagi olnud, seda tööd mina teha ei oska. Kui lõpuks kandideerimise kasuks otsustasin, tegin seda täie jõuga ja tõsiselt, teatades, et valimisvõidu puhul lahkun Riigikogust ning asun uude ametisse.

Miks ma otsustasin seda teha? Üks põhjus oli see, et valimiste eel Eestit haaranud erakordse optimismi laine hakkas lootusetult närvidele käima. Lugedes sellest, kui suurepäraselt igal Eesti omavalitsusel läheb, tuli liigutusest lausa pisar silma.

Tõde on kibe rohi

Kindlasti on Eestis piisavalt omavalitsusi, kes omadega tõesti hästi toime tulevad, ent suur hulk omavalitsusi on praegustel rasketel aegadel raskustesse sattunud.

Selle asemel et objektiivsetel põhjustel tekkinud probleemidest ausalt rääkida, pannakse roosad prillid ette ning hakatakse inimestele hoopis puru silma ajama.

Selline lähenemine muudab probleemide tegeliku lahendamise kui mitte võimatuks, siis igatahes ülimalt raskeks.

Sest kui viimane raha kulutatakse valimisvõitlusele, kartulite ja küttepuude jagamisele, siis vaatab pärast valimisi kassast vastu tühjus.

Selle taustal väärib tunnustust Imavere vallavalitsus, kes ühena esimestest oma raske olukorra ausalt avalikkuse ette tõi ning riigilt saneerimisprogrammi algatamiseks toetust palus.

Sealjuures on Imavere paljude teiste omavalitsustega võrreldes veel suhteliselt heas seisus.

Asjade ausalt ajamise asemel eelistatakse mõnel pool aga luiskamist jätkata, lootes valimised üle elada. Pärast tulgu või veeuputus.

Sama taktikaga üritas end viimaste parlamendivalimiste eel Ungaris päästa sotsialistlik valitsus, kes riigi viletsat majandusolukorda varjas ning valijatele maid ja taevaid kokku lubas.

Kokkuvõttes lükkas see reaalsed lahendused Ungari probleemidele saatuslikult edasi, viies riigi majandusliku krahhini ning IMFi kontrolli alla.

Siis olid ka sotsialistid sunnitud tunnistama, et nad valetasid inimestele hommikul, valetasid lõuna ajal ja valetasid ka õhtul. See näide tõendab veel kord, et vaid endale ja teistele ausalt olukorra tõsidust tunnistades on meil lootust oma probleemidele lahendus leida.

Miks on tõde siis nii valus, et sellest rääkida ei taheta? Eks ikka sellepärast, et tõde on kibe rohi - poliitikuna tean seda omast käest.

See kehtib ka praeguse valitsuse kohta, kus kippusime samuti olukorda ilustama. Seetõttu jäädi mitme sammuga hiljaks, mis muutis Eesti olukorra raskemaks kui oleks pidanud.

Aga kui valitsus on praeguseks liikvele läinud, siis osa omavalitsuspoliitikuid jätkab vanal moel ega näi kavatsevatki oma kulutusi kokku tõmmata.

Pealegi jõuab pankrot kätte alles pärast valimisi. Ning seda ei pea kinni maksma mitte poliitikud, vaid ikka kohalikud inimesed.

Teine kummastav joon praeguses valimiskampaanias on asjaolu, et kohaliku elu probleeme puudutatakse seal vaid mõnel pool ja harva.

Jääb mulje, et mõne erakonna poliitikuid see eriti ei huvitagi, sest kohalik võim ei tundu neile nii magus kui võim Toompeal.

Seepärast kutsutakse inimesi üles mitte tegelema töökohtade loomisega koduvallas või -linnas, vaid üritatakse kasutada kohalikke valimisi selleks, et hankida endale uusi töökohti Toompeal. Ehk lihtlabaseks võimuvahetuseks.

Mitte aated, vaid raha

Kohalike probleemide lahendamisele ei aita see kuidagi kaasa. Niigi on imelik vaadata, kuidas mõni omavalitsus on kujunenud justkui erakondlikuks tööbörsiks, kus töökoha kaotanud uued ja vanad erakonnaliikmed endale töökoha leiavad.

Nagu omal ajal oldi valmis astuma komparteisse, jätkub tänaseski Eestis inimesi, kes astuvad mõnesse erakonda mitte aadete, vaid raha või privileegide pärast.

Kui toetatakse noortesporti, siis kuidas on võimalik astuda erakonda, kes samas omavalitsuses laste spordiringide rahasid järsult vähendab?

Sellist loetelu võiks jätkata veel pikalt ja nii mõnegi inimese põhjakäinud maine pärast on paraku kurb tunne. Nii ei olegi muud teha, kui roosad prillid eest võtta ning asju nende õigete nimedega nimetada.

Muidu me oma asjadega edasi ei pääse ning armastus jääb vaid tühjaks sõnakõlksuks.

Intervjuu: Poolsalaja enam ehitada ei saa

2009-09-24

Tänavu 1. juulist jõustunud planeerimisseaduse muudatuste järgi saavad naabrid nüüd jõulisemalt ehitiste planeerimisse sekkuda, vajalikku teavet jagatakse nii kirja teel kui ka suurtel infotahvlitel.

Kuidas seadusemuudatused lihtsustavad planeeringute tegemist, regionaalminister Siim Valmar Kiisler?

Muudatustega on selgemini esile toodud seaduse mõttest tulenev kohustus teavitada avalikkust ja kaasata huvitatud isikuid.

Samuti on täpsustatud varemgi kehtinud nõuet korraldada detailplaneeringu avalik väljapanek nii, et huvitatud isikud tõepoolest saaksid menetluses osaleda.

Planeeringu algatamisest tuleb nüüd kuu aja jooksul teavitada kohalikke elanikke ka hästi märgatava infotahvli või teatisega ning kirjaga.

Kas vastab tõele, et enam pole naabrite kirjalik nõusolek detailplaneeringu kinnitamisel kohustuslik?

Kui pidada silmas lihtsustatud korras detailplaneeringut, kus küsitakse naabrite kirjalikku nõusolekut, siis seal nõusoleku küsimise kohustus säilib.

Tavaliselt on osa inimesi alati millegi uue ja tundmatu vastu. Kuidas ennetada vastasseisu planeeringute tegemisel?

Tihti selguvad vastandlikud huvid planeerimisprotsessi käigus liiga hilja, kuna üks osapool polnud toimuvast varem teadlik. Tõepoolest, kui detailplaneering kinnitatakse, on juba hilja arvamust avaldada.

Seepärast on väga tähtis, et asjasse puutuvad pooled oleksid teadlikud juba planeeringu algatamisest.

Seadusemuudatuste eesmärk on huvilisi planeeringutest aegsasti informeerida, et võtta arvamused õigeaegselt arvesse ja vältida hilinenud üllatusi ning sellest tingitud vastasseisu.

Kas detailplaneeringute tegemine on läinud nüüd lihtsamaks? Ning kui jah, siis mille poolest?

Seaduses on täpsustatud planeeringute menetlemise nõudeid. Kaasamise ja koostööga seonduvalt on muudetud planeerimisseaduse paragrahve 11, 12, 16, 18, 19, 20, 25 ja 44.

Suuremad muudatused on rangemate menetlusreeglite kehtestamine juhuks, kui planeeritaval alal on tegu avalike huvide ja väärtustega. Samuti siis, kui linna või valla ruumilise arengu põhimõtted ja üldised huvid ei ole kindlaks määratud üldplaneeringuga.

Sätestatud on puudutatud isiku definitsioon. Naaberkinnisasjade omanikke ja teisi puudutatud isikuid tuleb planeeringust teavitada nüüdsest kirja teel.

Üks tähtsamaid uuendusi on see, et omavalitsused on kohustatud nii üldplaneeringu kui ka detailplaneeringu koostamisel tegema koostööd planeeritava maa-ala elanikke esindavate mittetulundusühingute ja sihtasutustega. Sellistel organisatsioonidel on nüüdsest õigus saada kirjalik teade avalike väljapanekute kohta nendel aladel, mille suhtes nad on oma huvist omavalitsusele teada andnud.

Tuleb ka märkida, et nüüd on võimalik ettepanekuid teha kogu planeerimisprotsessi
ajal.

Planeeringute materjalid peavad olema kättesaadavad Internetis omavalitsuse või maavalitsuse koduleheküljel, vastavalt planeeringu liigile.

Kui suured on karistused rikkumiste eest?

Planeeringu puhul on tegemist tavapärase haldusmenetlusega ja kui mingeid nõudeid on rikutud, saab oma õiguste kaitseks pöörduda halduskohtusse.

Viljandi rand vajab hoolivat suhtumist

2009-09-18

Kujundame Viljandi järve ümbruse atraktiivseks sportimis- ja vaba aja veetmise paigaks! Toome inimesed Viljandi randa!

Umbes säärases sõnastuses lubadusi on andnud juba peaaegu 15 aasta jooksul kõik valimistel kandideerijad. Järeldus on lihtne: laulusalmides kuulsaks saanud Viljandi järv on kõigile tähtis.

Ülevalt lossimägedest või Tartu mäelt vaadates tundubki, et kõik liigub õiges suunas: rajatud on uus sõudeelling, spordiväljakud rohetavad, Kosti silla juurest on võsa koristatud. Kahjuks on positiivne mulje petlik. Kohapeal selgub, et randa on viimase viie majanduslikult rammusa aasta jooksul kõigest mõni kiik ja pink juurde ilmunud ning vanad karussellid on liikuma saadud.

Käin suviti alatasa Viljandi järve ääres: kultuuri- ja spordiüritustel, aga ka perega ujumas. Kui eelmisel aastal tundsin koos teiste vanamuusika festivali avamisele tulnutega häbi, et muusika- ja tulemängu pidi jälgima järvest välja tiritud veekasvuhunnikute vahel, siis tänavu oli «tipphetk» suve kõige kuumematel päevadel perega lastebasseinis sulistamine - ujuda oli seal keeruline, sest kasvud põimusid ümber jalgade.

Septembri esimestel päevadel võtsin kaasa fotoaparaadi ja jalutasin veel korra rannas ringi. Olukord oli õige pisut muutunud: kuivanud taimede hunnik, mis suvitushooaja kõige kaunimatel päevadel lastebasseini (!) ees liival vedeles, oli ära koristatud (mujal rannas olid need ikka alles) ning lastebasseini paremast nurgast olid veekasvud niidetud ja tänu sellele ei olnud liival enam nii palju partide väljaheiteid.

Mida ma oma fotodega öelda tahan?

Mudane ja kinni kasvama hakanud järv, lagunev endine Kalevi spordibaas, tühermaa kunagise Vikerkaare restorani asemel ja poolenisti remonditud staadion (puuduvad valgustus ja abiruumid ning katus varjab vihma eest vaid kahte viimast rida) vajavad tõepoolest miljonilisi investeeringuid. Selleks aga, et saaksime olemasolevatki nautida, on tarvis kõigest tähelepanelikku silma ja hoolivat suhtumist. Mõned lauad ja naelad, koorem mulda ja liiva, värske värv ja natuke tööd ei tohiks linnale ületamatu olla.

Piltidelt nähtav allakäik on olnud pikaajaline, seda peatada saaks aga nädalaga.

Mis kõik on hea, kui ära tehtaks!

2009-09-07

Kummaline küll, kuid nii kriitiline misantroop kui ma olengi, olen teiste inimeste ja nende tegude tunnustuseks kirjutanud ning kõnelnud kaugelt, isegi võrreldamatult rohkem kui nende mahategemiseks. Olgu või pisiasi, aga väärt tegu väärib alati häid sõnu. Neid kuluks Tartule senisest enam.

Iseasi, et alati saab paremini. Tähtvere parki on asja ligemale poolesajal koeral. Enamik neist on toakoerad, kellest mul on kahju, sest koera õige koht on värske õhu käes.

Kunagi kirjutas Juhan Peegel vanast naisest Annelinnas, kes korjas oma koera sita tolle järelt ära. Elab Tähtvereski mees, kes seda teeb. Üks poolesajast koeraomanikust!
Ainult et: kui ta on oma koera järelt koristanud, viib ta asjaomase kilekoti... Vabadussõja mälestusmärgi veerde, sest seal asub lähim prügikast. Teised ei tee sedagi.

Kes peaksid niisuguste asjakäikude üle valvama ja trahvikviitungeid kirjutama - kas keskkonna- või muinsuskaitsjad?

Pea on, vari puudub

Tartul ja Tallinnal on mitu suurt erinevust, kaasa arvatud seegi, et Tallinna linnapea Edgar Savisaar teeb tulusaks kõik, mis vähegi kõlbab. Täitsa selge: Tallinn pakub tööd märksa rohkematele kui Tartu ja Edgar Savisaar oleks kadunuke, kui ta sellega ei arvestaks vahemikus ühtpidi Aserist Haapsaluni ning teistpidi Helsingist Tamsaluni.

Tartu ei pea aga elama Savisaare järgi. Meie linnas on vähemalt paarkümmend linnaliinibussi peatuskohta, mis asuvad lageda taeva all. Mitmel uulitsal, näiteks Vaksali tänavas, täiesti jaburalt - ühel pool bussiteed on klaasist ootepaviljon, kuid teisele poolele pole rahakest jätkunud.

Tuled silmakliinikust välja, pisarakanalid puhtaks uhutud, ja saad kogu vihmasagara vastu vahtimist. Kas tõesti peab Tartus vahetama tervet koalitsiooni selleks, et teha korda kõik bussiootekohad?

Igale poole bussitaskut ei tee, lihtsalt pole ruumi. Siiski võiks Tartu linnaisadel ja -tädidel olla peas niigi palju mõistust, et saada aru: ootepaviljoni varju alla peab mahtuma vähemalt kuus inimest ja prügikastid nende juures peavad olema suuremad kui kastid parkides.

Miks? Bussipeatustesse koguneb ju rohkem inimesi! Kusjuures nad kõik näiteks kutsikatesse ehk mikrobussidesse mahtuda ei võigi. See on ajuvaba, kui taksosse istudes tuleb kinnitada surmarihmad, aga kutsikas võib sõita ka püstijalu.

Kas Tartu võmmid ja teised trahvi määramise õigusega tegelased ootavad uut poliitilist kokkulepet, mille tulemusena siis tehakse emba-kumba: kas võetakse rajalt maha iga kutsikas, kus sõitja seisab peatusevahe püsti, või vastupidi, võrdsustatakse kutsikad bussidega?

Siga õpetab paremini

Kuid tagasi prügi juurde. Prügiks võib olla ka inimese väljaheide ja muide, ma polegi aru saanud, miks «piss» on koguni hellitussõna, aga «kust» lubatakse üksnes kauniskirjanduses.

Tartu taksojuhtidel tuleb parklates oodata tundide viisi. Kus nemad, aga ka lehemüüjad, hädal käivad?

Üldistatud vastus ütleks, et lähimas kasiinos. Või koolis või kingapoes. Või võpsikus. Tartu bussijaamas tuleb selle eest maksta. Aga kellele sa maksad Tartu raudteejaamas või Maarjamõisas või Era tänavas? Kas keisrile? Eriti kui oled naine, kes ei saa ajada pükse rebadele, vaid kellel tuleb kleidisaba üles kiskuda.

Tartu ei ole miljonilinn, siin peaks saama selle asja korda.

Iseseisvus on õnnistanud Tartu linna andekate skulptuuridega. Vaevalt on terves maailmas ühegi teise akadeemiku pead pestud pärast ta surma sedavõrd järjekindlalt kui Baeri oma Toomel. Kreutzwaldi põlvedel pole ealeski istutud nii sageli nagu Vilde süles Vallikraavi nurgal.

Juba mõnda aastat on Tartul oma siga. Lihamüüjad Tartu vanal turul Mati Karmini taiest muidugi ei uuri, neile on tähtsam saada päeva lõpuks lett tühjaks. Turult ostjale pakub Karmini «Siga» midagi uut aga igal päeval. Selle sea ligiduses puudub läga. Mati Karmini jäädvustatud siga on puhas. Puhtam kui elu.

Elu on üldiselt mustem. Kui sa teed sigaretil ja paberossil vahet ning valid marki ja oskad välgumihklit laenata, miks sa siis ei oska muud kui visata koni maha? Olles piibu- ja suitsumeeste suhtes tolerant (popsutagu ning tõmmaku), ei ole ma siiski nende kojamees. Sinu suits, sinu koni, sinu koristamine enese järelt. Keegi ei keela, aga uhkus ei luba?

Kellelt siin küsida!

Teine asi on jalgratturite kiivrid. Need võivad olla küllalt tülikad ja ometi olen ma kiivristatult näinud päris väikesigi marakratte. Ega siis Tartu politseinikud pea hakkama iga lapsevanemat puuduva kiivri pärast kohtumajja vedama, aga kas ei ole pigem nii, et ka tilluke konstaabel igatseb tabada eeskätt suurt riigivastalist?

Mida rasvasem, seda tõusvam karjäär. Prefekt puuris - väga hea. Jalgrattur ilma kiivri ja ohutuledeta - tühja kah. Kas surmani?

Kolmandana tooksin esile selle lolluse, et taksol, mis peatuses ega kodus ei seisa, peab olema nn plafoon katuselt maha võetud. See tähendab: kui seisad parklas, siis jäta plafoon katusele, kui ootad sinna alles kohta, võta maha. Veelgi selgemalt: taksot sõites peab kaasas olema kui mitte akutoitega trell, siis vähemalt väga suur kruvikeeraja. Kohe hästi suur.

Kumb on sel puhul aga tähtsam, kas klient või kruvikeeraja?

Aga mida on mul küsida Juhan Partsilt ja Rein Kilgilt, kui lihtsam on avada Ülenurmel taas kord rahvusvaheline lennuliiklus, selmet korda teha kohalik raudteevärk, ühes sellega ka hädalkäimise-majandus?

Vaesustki annab korda teha. Selleks ei pea valimisi ootama. Tallinn tormab, Tartu passib.

Küsimus: Mis juhtub maaeluga?

2009-09-03

Mida kavatsete teha, et maaelu säiliks ja areneks?

On vaja tugevaid ja tegusaid omavalitsusi, inimestel peab olema tööd. Eelarved tuleb hoida tasakaalus ning aidata ettevõtlusel keerulised ajad üle elada. Selleks peab aktiivselt ära kasutama riigi pakutavad programmid ettevõtluse elavdamiseks ning Euroopast tuleva raha. Tuleb lõpetada inimeste ametisse määramine poliitilise kuuluvuse või sõpruse järgi.

Kas pooldate vabatahtlikku või sunniviisilist valdade liitmist?

Tugevate ja tegusate omavalitsuste loomiseks on haldusreform möödapääsmatu. Kindlasti meeldiks mulle vabatahtlik ühinemine rohkem, kuid teatud olukordades ei saa ilmselt vältida ka administratiivset liitmist. Muidu liituksid tugevamad omavalitsused üksteisega, väiksemad ja vaesemad vallad jääksid aga ääremaaks.

Kuidas kavatsete parandada bussiliiklust maapiirkondades?

Kindlasti tuleb astuda korruptsiooni vastu antud alal, mis on teatavasti mõnel pool olukorda negatiivselt mõjutanud. Bussiliikluse arendamisel on oluline teha tööd ka ettevõtjatega, kellele on samuti vaja toimivat ühendust.

Kuidas tõmmata inimesi, eriti noori, maale elama, ja kuidas neid seal hoida?

Kui on töökohti, püsib elu maalgi. Ülimalt oluline on haridus, aga ka lasteaiad, vaba aja veetmise ning sportimisvõimalused. Eliitkoolide aeg peab mööda saama, kogu Eestis tuleb anda samal tasemel head haridust. Erilist tähelepanu tuleb pöörata noorte tööpuudusele ja rakendada haridusministri pakutud võimalusi noorte taas õppima suunamiseks.

Kas ja kuidas tuleks maavalitsuste rolli ja otsustamisõigust suurendada?

Kahjuks on see pärast 2002. aastat pigem vähenenud. Mõnel pool räägitakse koguni maavalitsuste kaotamisest. Minu seisukoht on vastupidine - kuni haldusreformiga pole asjad selged, ei saa seda teha. Maavalitsustel on ühishuve koondavana täita oma tähtis roll.

Mõtteid Pagari ja Pika tänava nurgalt kiiruskaamerate asjus

2009-08-14

Küllap saate aru, et tegemist on minu töökohaga Tallinna linnas. Tavaliselt jõuan hommikul kell kaheksa töölaua taha ja alustan värskest Virumaa Teatajast. Kuna esmaspäeval leht ei ilmu, korraldan hoopis juhtkonna nõupidamise. Teinekord juhtub, et räägime ka kiiruskaamerate rakendamisega seonduvast.

Nende rakendamine sõltub majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) ja siseministeeriumi koostööst.

Tänaseks on kokku lepitud, et kaameratega tegeleb MKMi pool. Trahve hakkab uuest aastast menetlema nn menetluskeskus siseministeeriumi haldusalas politsei- ja piirivalveameti struktuuris. Kiiruskaamerate eesmärk on ju selge - tõsta liiklusohutust Eesti maanteedel.

Kiiruskaamerad on mõeldud liikluse rahustamiseks ning peaksid hinnanguliselt aitama aastas säästa 40-50 inimelu.

Kiiruskaameratega ei taheta teha varjatud liiklusjärelevalvet. Nendesse kohtadesse, kus on kaamerad, pannakse ka vastavad tähised, mis inimesi kaamerate olemasolust teavitavad.
Esimeses etapis paigaldatakse Tallinna-Tartu maanteele analüüsi põhjal valitud kohtadesse 16 kaamerat.

Kuna eesmärk on alandada sõidukiirust ohtlikes kohtades (kaamerad pannakse liiklusohtlikesse kohtadesse), siis on see saavutatud, kui sõidukijuht sõidab selles piirkonnas lubatud kiirusega.

Oleme veendunud, et perspektiivis saavad juhid aru, et sõites pidevalt kiirendades ja aeglustades ei ole ajalist võitu, sõidumugavust ega ka ökonoomust. Seega on lõppkokkuvõttes otstarbekas liigelda vastavalt kehtestatud reeglitele. Sellega tagatakse enda ja kaasliiklejate turvalisus. Kuigi vahenditega on kitsas, ei maksa unistada, et me politseinikest liiklusjärelevalves loobume. Seega pole põhjust arvata, et jätame Tallinna-Tartu maantee vaid tehnika hoolde.

2011. aastaks peaks kiiruskaameratega olema kaetud 320 kilomeetrit - kaamerad paigaldatakse ka Tallinna-Pärnu ja Tallinna-Narva maanteele. Kaamera tööpiirkonda sisenemisest annab alati teada vastav infotahvel.

Kui kaamera parasjagu töötab ja rikkumise fikseerib, ootab autojuhti 100-3000kroonine hoiatus. Raskemate rikkumiste puhul (suur piirkiiruse ületus) alustab politsei väärteomenetluse, tuvastab sõidukit juhtinud isiku ja karistab teda vastavavalt rikkumisele väärteomenetluse korras. Väärteomenetluse algatamisel võib trahv ulatuda aga ka 12 000 kroonini.

Keegi ei vaidle selle üle, kas pildistada profiilis, kukla tagant või eestvaates, tegutsedes lähtutakse mõõteseadusest.

Kui sõiduki kiirus on lubatust suurem, pildistab kaamera sõidukit nii, et tuvastatav oleks sõiduki number ja juhi nägu. Samuti fikseerib kaamera kiirust ületanud sõiduki kiiruse, rikkumise kellaaja ja kuupäeva.

Kaamera saadab iga rikkumise fotod politseisse, kus autoregistri andmebaasi kaudu tuvastatakse fotole jäänud sõiduki omanik või vastutav kasutaja. Mõne päeva pärast saadetakse omanikule, liisinguautode puhul vastutavale kasutajale, hoiatusmenetluse raames tähitud kiri.

Kui rikkumiselt tabatud sõiduki omanik või vastutav kasutaja võtab teo omaks, tuleb tal maksta rahatrahv ja sellega on kiiruse ületamine riigi silmis klaaritud.

Muidugi peab riik kiiruskaamerate olemasolust hoolimata tõhustama kehtivate ja maksmata trahvide kättesaamist. Politseitrahve on näiteks laekumata 360 miljonit krooni. Sellest ka ettepanek muuta liiklusseadust selliselt, et autoregistri toiminguid saab teha vaid pärast trahvide tasumist. See ei lahenda kogu probleemi, aga on üks võimalus.

Mis prügimägedesse puutub, siis teatavasti on Rakvere prügimägi 16. juulist suletud. Lähimad prügilad asuvad Tormas, Uikalas, Väätsal ja Jõelähtmes. Peale selle ei tohi kiiruskaamerat prügimäele viia, see peaks jõudma elektroonilise romuna jäätmejaama, kui tema elupäevad pärast aastatepikkust tööd loetud on.

Püsiväärtuste hoidmine nõuab paratamatult piiranguid

2009-08-12

Inimestel, isegi tervetel rahvus- ja usugruppidel on erinev arusaam pühadusest ja erinev on ka praktika pühaduse säilitamisel ja kaitsmisel. Viimastel aastatel on Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) lisaks jumalateenistustel ja kiriklikel talitustel osalejatele avanud oma uksed teelistele ning paljude kontsertide ja festivalide külastajatele.

Kuidas olla avatud ja samas säilitada pühakoja pühadus - seda piiri täpselt seada on võimatu. Selle seavad oma südames kiriku töötegijad, liikmed, külastajad ja kõrvalseisjad. Paraku ei satu need piirid erinevatel inimestel alati kohakuti.

Nädala eest Püha Vaimu kirikus aset leidnud sündmusest antud ülevaadetele tuginedes võin täna kahetsusega tõdeda, et piirid ületati. Koguduse tavapärase elurütmi taastamiseks on kirikuruumi pühaduse ja inimeste meeleparanduse eest palvetatud ning kirikus jätkatakse Jumala sõna kuulutamise ning sakramentide jagamisega. Tagatud on ka kiriku kunstiväärtuste turvalisus.

Mul on kahju, et Püha Vaimu kirikus toimus sinna sobimatu üritus. See pani avalikkuse kahtlema kiriku ja tema töötegijate usaldusväärsuses ja võimekuses hoida neid vaimseid ja materiaalseid väärtusi, mis meie kätte on usaldatud.
Alati jääb võimalus, et usaldust kuritarvitatakse, kuid vastutust kannavad need, kellele see pandud on.

Püha Vaimu kirikus juhtunu eest kannab vastutust oma töötegijate kaudu kogu kirik, sest peame teadma, millised on kirjutatud ja kirjutamata reeglid. Neid peame ise järgima ja samas jälgima, et ka teised saaksid neist kinni pidada.

Kuidas hoiduda tulevikus selliste asjade toimumise eest? Kardan, et üldiste väärtushinnangute devalveerimise hoos suudab kirik hoida seniseid püsiväärtusi vaid teatud piirangute kehtestamise hinnaga.

See võib paraku mõjutada ka juba nii harjumuspäraste kontserdisarjade, festivalide korraldamist või teiste sündmuste tähistamist kirikutes. Oletan, et sellega kaasneb üleüldine nurin kiriku suletuse ja ühiskonnast võõrdumise pärast.

Küsimus-vastus. Peeter Laurson

2009-06-11

Kuidas prognoosite eurovalimiste valgusel oma erakonna võimalusi sügisestel kohalikel valimistel? Millele kavatsete rõhku panna ja mida oma tegevuses korrigeerida?

Eurovalimised näitasid meie prognooside õigsust - eesmärk oli valimised Tartus võita või saada vähemalt võidule ligilähedane tulemus. 15,3 protsenti häältest pole paha, Tartus olime Eesti teistest piirkondadest kõige tugevamad. Ka meie põhikonkurenti Reformierakonda toetas palju inimesi, aga häälte hulgalt oli see siiski tagasiminek. Pigem on näha, et Keskerakonna toetus on Tartus suurenenud.

Võib olla üpris tõenäoline, et saame ka kohalikel valimistel hea tulemuse. Ei usu, et teeme väga suurejoonelise kampaania, eesmärk on pigem lähemalt tutvustada kandideerijaid ja kampaania sisu võikski olla rohkem informatiivne.

Sisulisi koosistumisi oleme erakonnas teinud, ideed on settimas ja välja tuleme nendega sügisel, mil majanduslik olukord on ilmselt pisut teine.

Muidugi oleme praegugi kokku võtnud, mida võiks teistmoodi teha, mida peaksime silmas pidama, oma volikoguliikmete kaudu oleme teada andnud, kuidas suhtume ühte või teise probleemi. Pool aastat tagasi rääkisime, et vähemalt tund parkimist peaks kesklinnas tasuta olema, ja nüüd on linnavalitsus samale seisukohale jõudnud. See tõestab, et oleme õigel teel ja tajume linna olukorda.

Aruteludes ettevõtjatega on välja tulnud, et kõige häirivam on linna asjaajamine, see peaks muutuma ettevõtjasõbralikuks, linnaametnik peaks eeskätt olema ettevõtja teenistuses, mitte vastupidi, ja aitama leida kiireid lahendusi. Aastaid on soosituid n-ö ühe sõpruskonna inimesi, teised ettevõtjad on tõrjutud linnast välja. Kõik ettevõtjad peaksid olema Tartus võrdsed ja tingimused ettevõtluseks samuti. Tahame viia ettevõtluse täiesti neutraalseks, et ettevõtjale ei vaadataks näkku, vaid lähtutaks tema probleemidest ja vajadustest.

Praegu on see vahetegemine kõvasti kahandanud linna tulubaasi ja asjad pole Tartus laabunud nii, nagu nad laabuda võiksid. See takistab normaalset konkurentsi, tekitab pahameelt üksteise suhtes. Asjaajamine peaks muutuma kiiremaks; pole normaalne, et mõned planeeringud võivad võtta isegi kaks aastat aega. Kõik see on mõjutanud linna ettevõtlust - tulubaas on väiksem, töökohti on vähem ja mõnisada meetrit linnapiirist eemal on loodud uued töökohad.

Linn annab sõna, linn peab sõna

2009-05-28

HEA MÕTTEKAASLANE Peeter Kuusk vaidleb ajaleheveergudel linnapeaga veekeskuse rajamist puudutava lepingu üle. 19. mai «Sakalas» ilmunud arvamusloost paistab, et Peeter Kuusk ei ole lõpuni mõistnud eraõiguslikele ja avalik-õiguslikele subjektidele tehinguid sõlmides kehtivate õiguste ja kohustuste erinevusi.

Ettevõtjad võivad tõesti omavahelisi lepinguid igal ajal muuta ja täpsustada. Selles pole midagi imelikku. See on nende, mitte avalik asi. Ühiskondlike asutustega on lood teised. Avaliku hanke põhitingimuste muutmine, ka pärast lepingu sõlmimist, toob päevakorrale võimaluse, et keegi kolmas hanke vaidlustab.

Veekeskuse ostmiseks sõlmiti linnavolikogu kehtestatud tingimustel korraldatud avaliku konkursi tulemusena ostu-müügileping. See pole ehitusleping. Kui lepingus volikogu kinnitatud tingimusi muudetakse, võib teistel ettevõtetel tekkida õigustatud soov teha uutel tingimustel ka oma pakkumine.

SEEPÄRAST EI SAANUD Centrumi kaubanduskeskuse ehitajad kümme aastat tagasi jätta praegusesse asukohta hotelli ehitamata, kuigi oleksid eelistanud selle asemel rajada suurema hotelli samas kvartalis teise paika. Ettepanek oli linnale kasulik, aga avaliku hoonestusõiguse konkursi tingimused ja selle alusel sõlmitud leping nõudsid, et hotell oleks kaubanduskeskuse osa. Nii ka läks.

Veekeskuse ostukonkursi võitja on välja kuulutatud ja temaga leping sõlmitud.

PEETER KUUSK väidab, et tegu pole mitte konkursi tingimuste muutmise, vaid juba sõlmitud lepingu tingimuste täpsustamisega, milleks pole vaja pakkumise teinute käest heakskiitu saada. Seda ei nõua tema sõnul ükski seadus.

Olen väitega nõus, kui muudetakse lepingupunkte, mida polnud paika pannud volikogu. Ent arutluse all on olnud ka keskuse valmimise tähtaeg ja see, kas peaks kasutatama kaugkütet. Neis küsimustes seadis volikogu piirangud konkursi põhitingimustes, mida muutes tekib kolmandal osapoolel võimalus nõuda hanke tühistamist. Siit tulenebki linnapea Kalle Jentsi soov saada teiselt pakkujalt lepingu muudatustele heakskiit.

ON ARUSAAMATU, miks ja milles Peeter Kuusk linnavõime süüdistab? Kas selles, et linn ei taha lepingut täita? Seda pole ju keegi, ei linnapea, linnavalitsus ega ka volikogu kordagi väitnud.

Tõsi, linnajuhid on üles näidanud valmidust lepingu muutmist arutada ja vajaduse korral seda muuta, kui ettepanekud ei sunni hanget tühistama ja on linnarahvale kasulikud.

Kohtusin koos linnapeaga 18. mail Leviehituse juhatuse esimehe ja saneerijaga. Nad mõlemad kinnitasid soovi lähtuda olemasolevast lepingust ja jätkata konstruktiivset dialoogi.

Lähipäevil on kohtust oodata Leviehituse saneerimisotsust. See annab lepingu osalistele kindlust ja linnale lõpuks veekeskuse. Vähe tähtis pole seegi, et ehitajad saavad tööd. Linnavõimudele on oluline iga ettevõtte hea käekäik, aga õiglastel ja seaduslikel alustel.

Nagu aasta 1944

2009-05-07

Kas meil jätkub alati sedavõrd teadmisi, et igast asjast võimalikult kohe aru saada? Ilmselt mitte.

Elus tuleb enamasti tegelda just irratsionaalsete probleemidega. Käisin täienduskoolitusel viimati aastal 2000, teemaks kriisi reguleerimine tuumakatastroofi korral. Kohapeal selgus, et õppuse korraldaja ei tundnudki ülesande sisu. Ta oli ehtne issanda idioot. Hüva, elutargad inimesed ütlevad, et küll elu ise õpetab. Aga mismoodi saab elu ise õpetada haldusreformi? Saab küll. Näiteks korterimüügiga. Või kolimisega vaestemajja. Lahkumisega Eestist. Võimalusi on rohkem kui üks.

Vigade tunnistamine teeb otsustamise raskemaks

Peame meeles pidama, et Eesti iseseisvuse taastamine 1988-1992 ja meie riigi väljavedamine majanduskriisist alates aastast 2008 on kaks eri ülesannet. Tookord otsustati küllalt kiiresti. Nüüd on otsustamine raskem, sest sa pead tunnistama ka oma vigu. Oskust tunnistada eksimust tuleb õpetada enne kohut, järelikult hiljemalt koolis. Aga niisugust ainet pole üheski õppekavas.

Näiteks mina pean praegu õppima viies suunas. Esimeseks on kohanemine vanaduse tulekuga. Teiseks saab tegelemine endast vanematega (vanim nendest on hetkel 67aastane tippjuht). Kolmas on noor põlvkond, praegused gümnasistid. Neljas on tehnoloogiline evolutsioon, arvutikasutus. Viies on poliitiline areng ka väljaspool Eestit, sest näiteks Lääne-Euroopa varustatus nafta ja gaasiga mõjutab meid, ehkki ei käi meie kaudu.

Neist viiest midagi kärpida vististi ei anna. Maha saaks võtta "õppekavadest". Kes on mõelnud inimestest, kes on juba välja õppinud, aga peaksid juba justkui mälestusi kirjutama?

Hangeldajad lõikavad muutustelt jätkuvalt kasu

Ellujäämine ei tähenda automaatselt kohanemist. Ei oska öelda, kui palju küüditati Siberisse rasedaid ja kui palju samataolisi 1944. aastal üle mere läks, ent ma tunnen meest, kes sõitis paadis 300 km kaheaastasena. Merega temasugune ühe-otsa-piletil kohaneda ei jõua. Peret, mis pidi minema nii pikale otsale, praktiliselt tundmatusse, oli 7 inimest. Võinuks olla ka 8, aga Juta Oleski ja minu ema Maja Olesk (1909-2000) keeldus.

Tegelikult oli paadis paarkümmend põgenikku ja tahtjaid oli rohkemgi. Palju paadikoht maksis, ei tea. Tean seda, et tädimees Siegfrid Viirman (1908-1984) ütles hüsteerilistele põgenikele: kes veel tuleb, sellel löön käed aerulabaga murtuks.

Oleme oma haldusreformiga mõnevõrra otsekui 1944. aastas. Nagu paadis koos ülearuste põgenikega. See on kurjast. Ühe jupi haldusreformist on omandireform juba ära teinud. Tehtud on teinegi jupp, nimelt haiglad. Käsil on kolmas, õppeasutused. Kõige rohkem on nondelt reformidelt lõiganud vaheltkasu ehk hangeldanud ehitusfirmad.

Haldusreformi läbiminek eeldab viit kriteeriumi. Esiteks põhiseaduse muutmist selles võtmes, et oleksid defineeritud nii "maakond" kui ka "osavald". Teiseks-kolmandaks e-Eesti töökõlblikkust ja haldusreformi seotust riigieelarvega. Neljandaks kompensatsiooni inimestele, kes reformi käigus kaotavad töökoha, ehkki pole pensioni vähenemist "ära teeninud". Viiendaks uue põlvkonna personalikoolitust.

Mina alustaksin punktidest 2-4. Neist kriitilisim on teine punkt, sest e-Eesti on lagunenum kui vana pastel. Asjapulgad ja -tundjad, tehke see asi korda!

Karm reaalsus on kohal

2009-05-05

Eelmise aasta mais kirjutasin, et on aeg hakata kokku hoidma, kuna riigi tulude laekumine on oluliselt alanenud.

Meie maksusüsteemis jõuavad sellised muutused omavalitsusteni umbes aastase viitega, nii et tollal oli valdadel ja linnadel veel võimalik teha läbimõeldud otsuseid tulevikuraskuste ennetamiseks.

Nüüdseks on karm reaalsus kohal ja maksutulude alanemine kajastub ka omavalitsuste tulubaasi kukkumises. Paljud omavalitsused on oma eelarveid koostades olnud riigist konservatiivsemad, mis annab veel natuke manööverdamisruumi.

Lihtne ei ole aga ei neil, kes headel aastatel kõikvõimalikke populistlikke kulutusi harjusid tegema, ega neil, kel töökohtade äkilise kadumise tõttu tulubaas kokku on kuivanud.

Rahandusministeeriumi arvutuste kohaselt on kolme kuu andmetele tuginedes vaid 3 protsenti tulude langusest seotud maksumuudatustega, omavalitsustele laekuv tulumaks aga väheneb sel aastal oodatavalt kokku 10 protsenti.

Seega on languse peamiseks põhjuseks sisetulekute ja eelkõige maksumaksjate arvu vähenemine. Järelikult avaldab jätkuv majanduslangus ja töötuse kasv ka edaspidi märkimisväärset survet omavalitsuste tuludele.

Olukorra kiire halvenemine on juba praegu statistikast näha. Kolme kuuga, eelmise aasta detsembrist veebruarini, on 13 omavalitsust kaotanud rohkem kui 10 protsenti maksumaksjaist.

See on väga suur töötuse kasv, mis tähendab omavalitsuse tuludele olulist lööki. Näiteks 341 elanikuga Torgu vallas on maksumaksjate arv langenud 10,8 protsenti, samal ajal on tulumaksu laekumine jaanuarist märtsini kahanenud tervelt 15,2 protsenti.

Standardnäiteks kujunenud, Eesti väikseimas, 96 elanikuga Piirissaare vallas on maksumaksjate arv langenud 18,2 protsendi võrra ning tulumaksu laekumine tervelt 22,4 protsenti.

Napilt alla tuhande elanikuga Mõisakülas aga on märtsis tulumaksu laekunud tervelt 19,9 protsenti vähem kui jaanuaris. Neist 13 kohalikust omavalitsusest, kus maksumaksjate arv on langenud vähemalt kümnendiku, on muide 12 alla 2000 elanikuga.

Kõige suuremas rahalises ohus on väikesed omavalitsused, mis tuginevad vaid mõne üksiku kohaliku ettevõtte edukusele. Kui mõnel neist tööandjatest halvasti läheb, on ka vald pankrotis. Väga väikeseid ehk alla 1000 elanikuga omavalitsusi on Eestis aprilli alguse seisuga 40.

Ka on hädas need, kes headel aegadel üle investeerisid, et oleks ikka uhkem kui naabril, kuigi mitut nii suurt objekti piirkonda tegelikult vaja polnud. Ehkki investeeringud tehti enamasti eurorahade eest, tuleb neid hooneid nüüd kütta ja hooldada, mis on suur kulu.

Millised on lahendused?

Mõned ütlevad, et põhiküsimus on omavalitsuste väike tulubaas. Kui riik annaks kohalikele omavalitsustele rohkem raha, laheneksid finantshädad ja ei oleks ka mingit haldusreformi vaja, sest kõik töötaks niigi.

Selle lähenemise probleem on, et riigi ja omavalitsuste rahakott on nabanööri pidi seotud - kui kasvab üks, kahaneb teine. Ei ole mingit müstilist riiki, kellelt saab alati võtta. Jagatavat raha on täpselt nii palju, kui me kõik omaenda tuludest maksudeks maksame!

Teine, realistlikum võimalus on püüda olemasolevate vahendite raames paremini toime tulla. See tähendab suuremaid, tugevamaid omavalitsusi.
Eksperdid on hinnanud, et kõigi ülesannete kvaliteetseks täitmiseks peaks omavalitsuses töötama vähemalt 13 spetsialisti, tegelikult on nii aga vähem kui pooltes 227-st.

Lisaks inimestele on omavalitsuse toimimiseks oluline ka rahaline võimekus. Väikeste valdade investeeringusuutlikkus on nii madal, et sellest piisab vaid euroraha taotlemise omafinantseeringuks. Paljudel on aga omavahendid liiga väikesed isegi euroabi küsimiseks.

Eelmisel aastal kokku hoidmisest rääkides ei pidanud ma silmas ainult raha säästmist, vaid ka selgade kokkupanemist, et keerulised ajad tugevamana üle elada.

Nüüd on tähtajad kukkunud ja saab kindlalt öelda, et 2009. aasta kohalike valimistega toimub vaid Vändra ja Kaisma valla liitumine.
Omavalitsuste vabatahtlik ühinemine liigub seega teosammul.

Vajadus haldusreformi järele saab alguse paljude omavalitsuste madalast majanduslikust võimekusest, praegune kriis toob selle valusa tõe teravalt esile.

Avaldatud lisaks:

07.05.2009 Valgamaalane

08.05.2009 Virumaa Teataja

Majandusminister käis Baltecos

2009-04-22

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts alustas 14. aprillil Raplamaa külaskäiku Vigala vallast, kus ta tutvus SS Vigala Puu ja Vigala Piimatööstusega.
Märjamaal oli esimene kohtumine siinse ettevõtjate ühenduse esindajaga. Natalia Lüllmaa tõstatas teema, et väikeettevõtetel on hoolimata mitmesugustest pakettidest siiski raske toetusi saada. Märjamaa Tarbijate Ühistu direktor Rene Tobbi täiendas teemat oma näidetega. Kuna neil kohtumistel kiirustab alati aeg tagant, lepiti kokku edasi suhelda meilitsi. Minister väljendas riigi valmisolekut vajaduse korral toetuste tingimustesse muudatusi teha, et need rahuldaksid ettevõtjate vajadusi paremini.
Põgusalt puudutati ka haldusreformi teemat. IRLi liikmest Parts põhjendas suurte valdade ideed: võeti aluseks Põhjamaade mudel - toimetulevas vallas võiks olla 20-25 000 elanikku. Ta möönis, et vallad võivad olla ka väiksemad, kui see on inimestele vastuvõetavam.
Minister ei pooldanud Eero Plamuse väljapakutud ideed, et omavalitsuste ja riigikogu valimised võiks läbi viia korraga: on oht, et kampaania käigus hakkavad riiklikud teemad varjutama kohalikke.
Seejärel sõitis Parts ja teda saatnud nõunik Tiit Leier edasi Varbolasse. Balteco
Mööbli tootmisjuht Marek Meister andis ülevaate tehase viimaste kuude käekäigust. 2008. aasta oktoobris kukkus toodang poole võrra, tänavuse aasta algusest on olukord paranenud ja 2009. lõpuks tänavu loodetakse taas kasumisse jõuda. Soome on Balteco Mööbli põhiline turg ja müük sinna on taastumas.
Nüüd käib tsehhis taas iga päev tootmine, aga töötajate arv on 105-lt vähenenud 66-le. Euronõuetest lähtuvalt tuleb lähitulevikus üle minna vesialuseliste värvide kasutamisele, mis on keskkonnasõbralikumad kui praegu kasutatavad happekõvenduvad värvid.
Päeva lõpetas minister Raplas värvitootmisettevõttes Sadolin.

Sellist Rakveret ma tahaksin - ja kohe

2009-04-17

Rakvere kui linnaruumi arenguks on vaja visiooni igal juhul ka siis, kui haldusreform Rakvere jaoks midagi ei muuda.

Tegelikult oleks uusi aspekte küll, kui linna ümbruse vallad oleks sama omavalitsusüksuse territooriumil.

Põldlinnastumine

Küsimus on põldlinnastumises. Võtame kas või minu elukohajärgse külapoe - Põhjakeskuse.

Mäletan rõõmsameelset Rakvere vallavanemat avamisjärgsel päeval mööda kaubanduskeskust ringi tuhisemas. Suur investeering vallas. Äge.

Samas on linn ja maal asuv kaubanduskeskus ühendamata. Popiks käimisteeks saanud Näituse tänaval lõpeb tänavavalgustus täpselt linna piiril.

Edasi on pimedus. Orienteeruda saab muidu tuledes kaubanduskeskuse järgi.

Valikuid on kaks, kas rajada valla poolt tänavavalgustus või tuleb vallavanemal pimedal ajal valla piiril hakata helkureid jagama.

Aga vähemasti tee on ja rahva tervise aspektist on väga hea, et inimesed liiguvad.

Muidugi, bussiga Haljala poolt kaubanduskeskusse tööle tulijad peavad maantee ääres kõndides ka ellu jääma.

Seni on nii läinud. Sama on uute elamualadega linnapiiri taga, kus inimesed on tahtnud endale teatud privaatsust, kuid teenuste ootus on seotud linnaga.

Olgu selleks kas või rattatee linna, laste koolitamisest kõnelematagi.

Rakvere linn peab saama oluliselt juurde elamualasid, kus uute hoonete juurdetulek on planeeritud ja muu linna infrastruktuuriga seotud.

Need kohad tuleb leida ja uus linna üldplaneering neid võimalusi ka pakub. Mõistlik on, et teinekord olemasolevate hoonete asemel.

Ega see ju ikka mõistlik ei ole, et Mulla tänava otsas laiutab garaažide ala, kus autode hoidmisega enam ilmselt suurt pistmist pole.

Seda kõike mõnesaja meetri kaugusel Rakvere kuulsast keskväljakust.

Muidugi on garaažides mõnus niisama asju hoida, et nende äraviskamist edasi lükata.

Ma ei tungi eraomandile kallale, aga ootan huviga, et näiteks kümmekonna aasta pärast oleks kõnealune maatükk ostu-müügi teel omanikku vahetanud ja tegemist oleks kena asumiga Rakvere idapiiril.

Rakveres on samas palju säilitamisväärset, seda lausa piirkondade kaupa.

Rakvere on küll väike linn, aga võimaldab mõelda suurelt.

Võtame näiteks jalakäijate promenaadi, mis algab (lõpeb) Rohuaia tänaval ja lõpeb (algab) Rakvere ametikooli ees.

Sellest liinist võiks saada Rakvere National Mall nagu Washingtonis, pikk roheala, mille ühes otsas majakaks Kapitoolium, teises Lincolni mälestusmärk ja mille lähedusse jääb näiteks ka Valge Maja.

Hakkad Rohuaia tänavalt kõndima, kõigepealt astud sisse Nordea Panga majas olevasse galeriisse, mis on ajahambale vastu pidanud, jõuad turuplatsile, vasakul jääb pilk Rakvere Valgele Majale, linnavõimu kantsile, platsil skulptuur jalgrattaga ümber valjuhääldiposti tiirutavast noorukist.

Natuke eemal on võimalus iseendal jalgrattakarusselliga ümber posti tiirutada.

Grossi Turukaubamajast on saanud töötav kaubandusmuuseum, kus on võimalik ostelda läbi viimase kahe aastasaja poodide.

Muidugi on tegemist Virumaa Muuseumide ketti kuuluva muuseumiga.

Õnnelikumad võivad kokku trehvata vanahärra Olegi endaga, kes, jalutuskepp käes, muuseumis ringi patseerib.

Kauplemine on olnud suur osa tema elust.

Tuleviku tänavale jõudes näed paremal ajaloolist haridustemplit, Rakvere gümnaasiumi ja taamal Tarkuste Majaks nimetatud uut haridushoonet, kus võimalik raamatukogusse minna ja akadeemilist õhku hingata.

Linna põllustumine

Aga tagasi meie oma Mallile. Seminari tänaval on kahe autosõiduraja vaheline roheala muudetud laiemaks.

Seal on väikesed purskkaevud ning porgandi- ja tillipeenrad, et XXI sajandi linnalapsed näeksid, kuidas toidu kasvatamine tegelikult välja näeb.

Lõpuks jõuame arhitektuuri pärli, Rakvere ametikooli ette, kus õpilaskohvikus on võimalik jalga puhata ja osa saada veel millestki, mille sisu ma ei tea.

Näiteks lastele mõeldud ehitusmaailm, kus ise võimalik müüri laduda, naela laua sisse lüüa, tappi saagida jne.

Mis tahes täna võõrast ja uljast ideed tappa ei tasu.

Olgu selleks või rippraudtee Vallimäelt võimaliku pilvelõhkujani.

Me oleme uhked oma vapiürituste üle punklaulupeost meeste tantsupeoni, vahele veel nii naistele kui meestele üksteise tõukamist sumoareenil.

Need on ettevõtmised, mis panevad Rakverest rääkima. Nii kolmel-neljal päeval aastas.

Oluline on aga, et me ise tunneks rõõmu oma linnakeskkonnast ja seda liigaastal kolmesaja kuuekümne kuuel päeval.

Rakvere linna üldplaneering Rakvere 2030 on teostamisel. Materjalid linna kodulehel kättesaadavad, tundke linna tuleviku vastu huvi.

Praegu võib küll olla raske aeg millegi uue rajamiseks, aga nii raske pole see ometi, et tulevikku plaanida ei saa.

Majandusminister külastas Raplamaa ettevõtteid

2009-04-16

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts veetis teisipäevase päeva Raplamaa ettevõtetes. "Kõige tähtsam on täna majanduse stabiliseerimiseks see, et riik suudab oma rahaasjad hoida korras ja usaldusväärsed. Sellest sõltub rahva üldine heaolutase ehk ostujõud," ütles Juhan Parts.

Nädalisel õnnestus ministrit saata tema viimasel kohtumisel ES Sadolinis. Ministrile tutvustas Raplas asuvat ettevõtet peadirektor Piret Minn. Minister avaldas soovi näha ja kuulda, kuidas ettevõttel läheb muutunud majandusolukorras. Peadirektor Piret Minn ütles, et kõige hullem seis ei ole. Muutunud olukorda silmas pidades selgus, et sellel aastal on tootmisprotsessid olnud lühemad kui tavaliselt, põhjuseks see, et ettetootmise riske ei võetud. 10% ettevõttest kuulub Eesti kapitalile. Suuromanik on Hollandi firma Akzo Nobel.

Peadirektor ütles ministrile, et ettevõte on eriti uhke selle üle, et Raplas tehakse ka tootearendust. Rapla laborites kasutatakse tõelist tänapäevasel tasemel keemiatehnoloogiat. Siin sünteesitakse sideainet, millest hiljem saab värv. Siin pannakse eos paika värvi omadused ja kvaliteet.

Minister nägi Sadolini - tootmistsehhid, laborid ja laohoone.

Raplamaal nähtu kokkuvõtteks

Minister Juhan Parts külastas peale Sadolini Raplamaal veel kolme ettevõtet: Vigala vallas Vigala Piimatööstuse OÜd, kus tehakse mozzarella juustu, ja S.S. Vigala Puu Oüd ning Märjamaa vallas Varbolas Balteco Mööbel OÜd.

"Ettevõtted kohanevad, meeleolu on keskmisest parem. Pole paduoptimismi, ei ole käegalöömist, on töine otsingute meeleolu.

Ekraan on muidugi suhteliselt udune veel. Nagu oleks kompassi nõel sattunud kahe magnetvälja vahele. Mingitest märkidest, et märtsis läks nii ja see oli natuke parem kui veebruaris, ei saa teha mingeid põhimõttelisi järeldusi veel. Positiivne on, et neis ettevõtetes, kus ma käisin, suhtutakse töötajatesse väga teadlikult, neid niisama ei koondata ja kui vähegi võimalik, siis hoitakse.

Üksikhuntide mure on see, et müügivõimekus ja kontakt turuga on hästi nõrk. Nad on hädas. Mis võiks olla retsept? Tuleks otsida sõpru ja partnereid, kes tegelevad samas sektoris samalaadse tootmise või tegevusega. Püüda ses osas ikkagi koopereeruda."

Minister ei andnud väga suuri lootusi, et kriisi põhi on käes. "Selles osas ma pigem korrigeeriksin hästi positiivseid ootusi, milles me oleme harjunud elama," ütles majandusminister.

• ES Sadolin kuulub maailma suurima värvitootmiskontserni Akzo Nobel koosseisu ning selle Rapla tehases käib alates 2005. aastast kogu Akzo Nobeli puidukaitse- ja puiduimmutusvahendite arendustegevus.

• ASi ES Sadolin 2007. aasta müügitulu oli 888,4 mln kr, varade maht 353,6 mln kr, omakapital 285,8 mln kr ja puhaskasum 114,8 mln kr. Ettevõte on suure osa oma kasumist tavaliselt dividendina välja jaganud. Näiteks aastail 2006-2008 suunati selleks tarbeks 279 miljonit krooni. ES Sadolini suuromanik on 90 protsendiga Soomes registreeritud Akzo Nobel Coatings Oy.

***

Üks paljudest dialoogidest kohtumisel

Peadirektor Minn: "Me enda meelest väga tugevalt haldame oma tootmisprotsesse ja..."

Minister Parts: "Ise!?"

Piret Minn: "Ise!"

Juhan Parts: "Ei ole nii, et keegi Nilsson saabub kusagilt ja hakkab sehkendama?"

Piret Minn: "Ei. Nilssoni käest me saame küsida. Me ei tegele siin fundamentaalteadusega. Saame kontsernist mitmesuguseid ideid, sõltuvalt taas meie aktiivsusest. Rakenduslik tootearendus, et see toode oleks meie regioonidele vastav, on kõik meie otsustada ja teha."

Juhan Parts: "Mis teil probleemiks on?"

Piret Minn: "Käibevahendite aeglane liikumine. Siin laos on praegu pooleteise kuu varu aasta keskmisest. Tavaliselt me valmistume kevadeks rohkem. Meie müük on hooajaline."

Linnavalitsuse poolikud otsused

2009-04-11

Volikogus on arutusel 75 miljoni kroonine eelarvekärbe. Kas sellisest kärpimisest piisab? Tööpuuduse kasvust tingitud tulude alalaekumist võib prognoosida aasta lõpuks sellises mahus, mis hiljemalt sügisel sunnib linnavalitsust kärpima eelarvet veel vähemalt samas ulatuses, kui mitte rohkem. Sügisel on aga valimised, nii et suure tõenäosusega peame menetluses eelarvega novembrini vastu pidama.

Tuleb tunnustada Pärnu linnavalitsust, mis lõppeks suutis mingi kärpekava kokku panna. Väikese teki all hulgakesi on seda raskem magada, kui tubagi juhtub kütmata olema.

Lõhkilaenatud linnakassa

75miljonilise negatiivse lisaeelarve puhul võiks küsida: kas kõik kaotavad solidaarselt?

Vastus on selge ei. Kaotab linnakodanik, võidab linnavalitsus ja ametnikkond. Linnakodaniku kaotus seisneb selles, et talle ei võimaldata neid teenuseid sellises mahus, mille eest ta makse on maksnud. Teda petetakse. Poliitiliste linnavalitsejate ja ametkonna palku ei kärbita, reaalne töö aga jääb vähemaks, kuna pole raha ülesannete täitmiseks.

2009. aasta lõpul peab siis uus linnavalitsus olema see paha, mis praeguse tegevusetuse vilju maitseb ja lõiked ära teeb, aga selleni on veel aega.

Arvan, et kõige umbusklikumadki on veendunud, et Pärnu linna kohustuste tase ületab seadusega lubatud 60 protsendi määra. Kui jätkuvalt ei suudeta teha küllaldases ulatuses eelarvekärpeid ega laenude tagasimakseid, kasvab kohustuste osa veel. Tulud ju vähenevad. Pöidlakeerutamine ehk mittemidagitegemine ei tekita linnakassasse raha juurde ega lahenda probleeme.

Linnavõimule tavaks saanud viisil jätkates tõotab 2010 tulla Pärnu linnale tänavusest veel hullem. Kui linnavalitsus ei näe praegu võimalusi kärpida eelarvet rohkem kui 75 miljoni krooni võrra, sest teede ja tänavate koristamise ja kordategemise arvelt ei ole enam võtta midagi, siis tänavavalgustuse väljalülitamine sügisel on juba paratamatus ning aasta lõpuks jäädakse ikkagi 80 miljonit võlgu.

Mille arvelt aga võetakse 2010. aastal pea 40 miljoni krooni kasvavate laenude tagasimakseteks ja 2011. aastal veel 100 miljonit krooni, millele lisanduvad spordihalli hoonestusõiguse tasud, jääb mõistatuseks kõigile.

Mind kui Pärnu linnavolikogu noorimat liiget paneb imestama süüdimatus, millega linna rahaasju aetakse. Põhjuse leidsin Pärnu keskraamatukogu lugemissaalis vanu Pärnu Kommuniste ja Pärnu Postimehi sirvides.

Enamik praegusi otsustajaid kõneleb seal kui kunagised Kommunistliku Partei linnakomitee liikmed ja täitevkomiteelased. Nimesid võite leida ise nõukogudeaegsetest Pärnu lehtedest. Võtkem siis rasket olukorda kui pikaleveninud desovetiseerimist.

Mida tuleks teha?

Usun jätkuvalt, võib-olla naiivselt, aga siiski, et linnavõim võtab mõistuse häält kuulda ja soovib midagi selget ja julget linna heaks teha.

Selleks teen mõne põhimõttelise ettepaneku.

Esiteks tuleks praegu arutusel eelarvekärbet suurendada vähemalt 150 miljoni kroonini. Kulusid saab kärpida ainult linna üldvalitsemiskulude arvelt. Kas raha võetakse kohalikule omavalitsusele pandud kohustuste täitmata jätmise arvelt või mainekujunduse ja palkade arvelt, on poliitilise valiku koht, milles otsustusvoli on ainult võimuliidul. Kui 2009. aasta lõpuks selgub, et tulude laekumine on parem kui eelarve kärpega kavandatud, tuleks enne tähtaega vähendada linna kohustusi laenu andnud pankade ees.

Teiseks peaks linnavalitsus viivitamata välja töötama töökohtade loomisega seotud ettevõtjaid toetavad abimeetmed ja need kohe ellu viima. Ilmselgelt ei piisa uute luuameeste ja munitsnike töölevõtmisest.

Kolmandaks tuleb leida muid võimalusi linnatulude suurendamiseks.

Loodan, et võimuliit ja Pärnu Postimees suudavad näha opositsioonis enamat kui virisejat ja vingujat või - mis veel hullem - ärasõnujat, märkamata probleemide tegelikke põhjusi. Võimuliidu vigadele ja tegematajätmistele oponeerimine on iseloomulik demokraatlikule ühiskonnakorraldusele.

Või peaksime Pärnu linnavolikogus viimasel ajal tavakssaanu järgi kuuletuma volikogu esimehe Ahti Kõo nõudele, milles ta lausa keelab volinikel analüüsida linnavalitsejate vastuseid? Kas sellist Pärnut me soovimegi?

Kohalik omavalitsus peab olema usaldusväärne

2009-03-31

Viimastel kuudel on olnud mitmeid huvitavaid arvamusi ja uudiseid kohaliku omavalitsuse teemadel. Mõned päevad tagasi tuli positiivne uudis Eurobaromeetri tavauuringu tulemustest, millest selgus, et Eesti kodanik usaldab enam kohalikke omavalitsusi ja Euroopa Liitu kui vabariigi valitsust.

Uuringust selgub, et liikmesriikide valitsusi usaldatakse üldiselt vaid kolmandiku ulatuses (34%) - näiteks Eestis usaldab valitsust 48% ja kohalikku omavalitsust 59% küsitletuist.

Eesti lõunanaabrite juures, kus on läbi viidud jõulised haldusreformid, on olukord usaldusega nutusem - kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi usaldab vaid 44% lätlastest ja 31% leedulastest. Lõunanaabrite olukorra tõsidust näitab ka 19. märtsil tulnud uudis Riiast, kus Läti omavalitsuste liit võttis vastu otsuse, millega organisatsiooni volikogule anti otsustusõigus kriisiolukordade väljakuulutamise osas.

"Antud olukorras peavad kohalikud omavalitsused ise võtma vastutuse arengute eest riigis," ütles Läti omavalitsuste liidu nõunik Maris Pukis. "Kui valitsus ajab pläma ja ei tegutse, jääb elu mõnes omavalitsuses lihtsalt seisma."

Eesti elu põhineb traditsioonidel

Eesti ühiskondlik korraldus põhineb juba sajandeid kohalikul identiteedil ja traditsioonilistel omavalitsuslikel allüksustel. Igal piirkonnal on oma kombed, ütlemised, murded, rahvariided, lood, arusaam elu-olu korraldamisest. Isegi õllekapad olid igal kihelkonnal omanäolised. Omavalitsused on elanikele kõige lähemal ja on olnud ikka puhvriks keskvõimu liigse sekkumise korral.

Haldusreformist rääkides on üks peamisi kartusi, et selle tulemusel kohalik võim kaugeneb kodanikest. Selle kartuse vältimiseks peavad võimud säilitama huvi keskusest kaugemal olevate piirkondade suhtes. Samas suurendab võimu kaugenemine kindlasti külade ühtsustunnet.

Kodanikualgatus ja julgus seista oma elukeskkonna eest on aastatega ainult jõulisemaks muutunud. Heaks näiteks on siin hiljutine hiidlaste vastuseis tuulegeneraatorite paigaldamisele. Kui kohalik kogukond ikka ei soovi neid oma elamise vahetusse lähedusse, siis peavad ka valitud võimukandjad hakkama neid lõpuks kuulama.

Kohalik võim esindagu oma piirkonna huve

Kohaliku võimu kõige olulisem ülesanne on ikkagi esindada oma piirkonna huve, planeerida tulevikku vastavalt oskustele, võimalustele ja tahtmistele. Riigivõim ei tohi asetada omavalitsust sellisesse olukorda, milles viimane kaotaks oma spetsiifilise ilme ja lakkaks olemast omavalitsus.

Kas omavalitsuste tulude äravõtmine ja kõrgete riigiametnike poolne pidev rõhutamine, kui hädised ja saamatud on omavalitsused, just seda eesmärki ei täidagi? Kui ikka inimesele pidevalt ütelda, et sa oled rumal, siis hakkabki ta ennast lõpuks rumalaks pidama.

Kellele on vaja lakkamatute roheliste, punaste ja siniste õigusnormide väljaandmist, mis on eluvõõrad, kuna need ei arvestada kohalikku traditsioonilist elulaadi. Seni kuni arutatakse ja tellitakse analüüse teemadel, mida omavalitsused ikka tegema peavad, läheb elu edasi.
Kunagi kingiti mulle kell, millel oli pühendus "Kuni vaatad kella, kaob aeg". Millegipärast tundub mulle, et viimased kaheksa aastat olemegi ainult kella vaadanud, märkamata meid ümbritseva aja möödumist.

Muutused viivad elu edasi

Muutusi kohaliku elu juhtimisel ja korraldamisel on vaja järjest rohkem. Muutusi, mis viivad elu edasi, ei tohi karta. Muudatusi omavalitsuste tasandil tuleb karta ainult siis, kui ei suudeta arvestada väljakujunenud traditsioone, piirkondlikke eripärasid ja ilmneb tahtmatus kaasata protsessidesse kohalikke elanikke.

Asjata oleks loota, et pärast omavalitsuste ühinemist Saaremaal hakatakse Valjala rahvamajas Mustjala pulma mängima. Erinevused säilivad, kuid piirkondlik rivaliteet ja vastuseis ei tohiks avaldada olulist mõju ühtsele integreerumisele.

Saarlastel on niipalju lihtsam, et väljaspool võetakse meid kõiki ühesuguste saarlastena, erinevused paistavad välja rohkem Saaremaa-siseselt. Need ei tohi kaduda, aga need ei tohi ka takistada elul edasi minna. Haldusreformi saab ellu viia ainult usalduslikus õhkkonnas - kus rahvas usaldab valitud esindajaid ja võim usaldab rahvast. Valitsus ei tohi kunagi unustada, kelle heaks ta töötab.

Pilvedesse tõusta ja kõigekõrgemat mängida on hetkel kohatu. Eurobaromeetri uuringutest selgub ka, et skandinaavlastest usaldab kohalikku tasandit rootslastest 68% ja soomlastest isegi 77%. Selline usaldus saavutatakse ainult kõigi osapoolte koostööl, mitte üksteist materdades. Eesti on meil üks, teist Eestit ei ole meil kusagilt võtta.

Peeter Oleski reaktsioon Mart Laari artiklile "Eesti otsib otsustajaid"

2009-03-30

Kallis Mart!

Sinu seisukoht „Eesti otsib otsustajaid" meie koduleheküljel tänase päeva kohal on väga vajalik ja intensiivne. Iga päev niisuguseid ei ilmu ega ole see ka igamehe töö. Rõhutaksin Sinu arvamustest kolme punkti.

Esiteks tähtajalisus. Mängult kukub kell teatavasti males (erinevalt piljardist), elus kukub ta surmaga. Haldusreformiga jauramine tähendab enesetapmist. Paljudes meie hulgast istub kinni kujutelm, nagu oleks haldusreform nagu Newtoni kolmas seadus - igavesti lõplik. Haldusreform on alati funktsionaalne. Tema läbiviimiseks on vaja raha ja järelikult saab teda teostada koos muudatustega riigieelarves. See nõuab aega, kuid ka stardipauku. Umbes nagu 60 m jooksus. Ainult Issanda idioot võib arvata, et kui stardipauk nii lühikesel distantsil antakse, oledki samal hetkel finishis (minu aeg oli 8, 9). Pauku on aga vaja ja see tuleb kõmmutada praktiliselt kohe. Seda saab teha tõepoolest koalitsiooni või erakondade ühine kokkulepe - või ka president. Kodanikuna hakkab ju ka tema elama Ärmal ja käima tööl Kadriorus uue halduskorralduse järgi.

Teiseks ettevõtlus seotuna tööpuudusega. Geoloogidel ehk prükkaritel on tööd praegu küll. Nad sõidavad pikki otsi taksodega ja räägivad isekeskis paremate mobiiltelefonidega kui Sul ja mul. Ümber õpivad nad ise. Kriitilises piirkonnas asuvad haritud inimesed elueas 40-60, kellel puudub ettevõtluskogemus, kuid kellel on magistri tase ja väljakujunenud elustandard. Ma ei too siinkohal ära konkreetseid nimesid, sest ei taha seada neid löögi alla. Toonitaksin muud: ettevõtluspakett peab olema rühmiti diferentseeritud ehk teisisõnu, me vajame ka korralikku strateegiat. 10 aasta programmi, mida hakatakse täitma esimesest sekundist. Kao % nii „pikas" ajalises perspektiivis võib olla 30, kuid ka rohkem. Oluline on just see, mida teha tolle 30-ga. Me oleme olnud või õieti saanud allhankemaaks. Põhjamaade Hiina äraspidisel kujul. Eksistentsiaalselt on möödapääsmatu teha kannapööre.

Kolmandaks - kasutan oma sõnavara - haldusreformi asendustegevus. Selleks on haridusreform, millega Tõnis on juba alustanud. Siin tuleb asjaga jätkata, sest koolide kohta ei saa öelda nagu pankade kohta Brechtil: mis on panga röövimine võrreldes panga asutamisega. Tahan öelda, et haridusreform ja e-Eesti liiguvad haldusreformi suhtes lihtsalt eest ära. Haridusreform on - olles otsekohene - tegelikult negatiivne nagu miinuseelarve. e-Eesti vajab kapitaalremonti.

Tahtsin eespooltoodud märkustega Sinu seisukohta toetada. Hetkel neid märkmeid tehes saan siiski aru, et sellest ei piisa, aga ma ei ole ükskõikne. Ole terve! Peeter

Tähtvere mõisas 30. märtsil 2009

Haldusreform tuleb niikuinii

2009-03-26

Haldusreform on taas põhja lastud, tõdes üks tuttav ajakirjanik. Ei jäänud üle muud kui nõustuda. Kui sotsiaaldemokraatide eitav vastus lähtus vähemalt nende programmilistest seisukohtadest - Eesti vajab kahetasandilist omavalitsust -, siis Reformierakonna sõnum koosnes peamiselt omadussõnadest. Mis parata, kui stiil on juba selline.

Regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri kava saatus valitsuskoalitsioonis on mõnevõrra irooniline. Üks osapool heidab sellele ette, et ta ei kehtesta kahetasandilist omavalitsust, teine aga just selle sisseseadmist. Üks arvab, et Kiisleri plaan kärbib liiga rängalt kohalike omavalitsuste kulutusi, teine aga leiab, et hoopis suurendab neid.

Samas vaimus võib pikalt jätkata. Ainsana on mõlemad pooled üksmeelel selles, et Kiisleri plaan on halb. Eriti halb on see, et seda tahetakse tõesti sellel aastal ellu viia.

Seda vastandlike süüdistuste jada vaadates tundub mulle, et tegemist on üsna hea plaaniga. Reformierakond leiab, et tegemist on lubamatu kiirustamisega ja et nii napilt enne valimisi ei tohiks reegleid muuta. Samas arutab riigikogu valimisseaduste muutmist. Haldusreformi tehakse Eestis juba vaat et kümnendat aastat. 2001. aastal kukutas Reformierakond selle läbi - siis oli asi demokraatlikult põhjalikult läbi arutatud, ekspertarvamused ja uurimused paigas.

See Tarmo Looduse reformi ei päästnud. Vahepeal on aastad möödunud, miljardid tuulde lastud. Riigikontroll on öelnud, et on viimane aeg haldusreform ära teha - pole viga, võime veel oodata. Õiguskantsler kinnitab, et tegemist on põhiseadusvastase olukorraga - las jutustab.

Ma ei saa midagi parata, kuid tundub, nagu ei saaks Reformierakond lihtsalt eksisteerida reforme takistamata. Kui 2001. aasta kava ei sobinud ja 2009. aasta kava ka ei kõlvanud, siis mis on küll takistanud vahepeal kogu aeg kas võimul või vähemalt valitsuses olnud Reformierakonnal seda siis ära tegemast?

Aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Palun vabandust, kui mu mõtted kedagi riivasid. Isamaa ja Res Publica Liit ei arva, et oleme ainsad, kes teavad, kuidas haldusreformi teha. Oleme valmis arutama, lausa palunud kõikidelt huvitatud osapooltelt konkreetseid ettepanekuid. Mida aga pole, seda pole.

Seda, kuidas midagi mitte teha, teatakse suurepäraselt. Kuidas aga teha, sellega on teised lood. Jonni ei kavatse me sellegipoolest jätta. On kurb ja sünge, et enne 2013. aastat kogu Eestit hõlmavat haldusreformi teha ei õnnestu.

Vahest suudame kokku leppida vajalike raamseaduste vastuvõtmises, mis tagaks selleks, et vähemalt selleks ajaks reform tehtud saaks. Selle seaduse võib vabalt juba sellel aastal vastu võtta. Sest ükskord tehakse haldusreform ära niikuinii.

Raha otstarbekas kasutamine algab läbipaistvusest

2009-03-21

Leian, et on igati tänuväärt, et Meremäe vallavalitsus selgitab ajalehe vahendusel kõnesoleva riigihanke menetlemise asjaolusid.

Minu kui maavanema väljaütlemine Meremäe vallavalitsuses toimunud riigihanke menetluse kohta, ei ole ajendatud ainult hankemenetluse läbiviimisest, vaid ennekõike kohalike inimeste murest, tööga hõivatuse küsimusest tänastes majandustingimustes meie maakonnas, sh Meremäe vallas ja mitte ainult. Tegemist ei ole kellegi laimamise, vassimise või pingete õhutamisega, nagu arvab vallavanem.

Lisaks eelnevalt minu poolt öeldule tuginen ka ehitusekspert Andri Needole, kes ütles toimunud pakkumiste kohta, et probleem ei puuduta ainult väikseid omavalitsusi, vaid ka suuri. Andri Needo sõnade kohaselt võib viimase kolme kuu pakkumiste eripäraks lugeda seda, et pakutakse silmnähtavalt alla ehituse omahinna, eesmärgiga võita pakkumine. Andri Needo: „Hiljem, et mitte kahjumisse jääda, on võitnud firmal kolm võimalust: 1. kasutada ära kehvalt koostatud pakkumist ja lepingut ning nõuda tellijalt raha juurde. 2. jätta arved tehtud tööde eest alltöövõtjale JOKK meetodil maksmata. 3. kasutada alltöövõtuks ühemehe ehitusfirmasid, kes jätavad sageli maksmata riigimaksud ja töö tehakse ära välismaalt tagasitulnud ehitajatega, keda huvitab ainult igakuine töötasu. Teisi võimalusi ei ole. Kahjuks ei luba riigihangete seadus kõrvale jätta ilmselgelt omahinnast tugevasti allapoole tehtud pakkumist."

Vähetõenäoline on Obinitsa hoone terviklik ja kvaliteetne renoveerimine pakutud hinnaga, kus ilma käibemaksuta arvestuses on pakutud ühe ruutmeetri renoveerimise hinnaks 3400 krooni. Oht, et objekt poolikuks jääb, või saab ebakvaliteetselt ehitatud, on antud hinna põhjal suur ja ma jään oma arvamuse juurde.

Minu poolt artiklis väljaöeldu põhineb teabel, mis on saadud asjaosalistelt, kellele ei ole olukord mõistetav olnud, ja on paistnud just sellisena, nagu mina seda oma artiklis kirjutasin. Tunnistagem - see asjaolu, et pakkuja, kes on teinud „ilmse arvutusvea", osutub hiljem ka edukaks tunnistatud pakkujaks, tekitab paratamatult küsitavusi. Kui menetluses toimub riigihangete seaduse §50 lõike 5 kohaselt „ilmse arvutusvea" parandamine ja see ei ole kõigile üheselt arusaadav ja selge, siis ei saa välistada küsimuse tekkimist menetluse läbipaistvusest. Olen riigihangete läbiviimisega kokku puutunud rohkem kui kümne aasta jooksul, aga selline kogemus, kus hind tõuseb üle poole miljoni krooni juba pakkumiste avamise ja võitja väljakuulutamise vahel, on esmakordne.

Jagan vallavanema seisukohta selles, et maavanemana on mul õigus ja kohustus reageerida igale teatavaks saanud juhtumile ja tunda huvi kõige vastu, mis maakonnas toimub. Maavanema pädevusse tõepoolest ei kuulu järelevalve riigihanke pakkumiste osas, küll aga on maavanema kohustuseks jälgida maksumaksja raha otstarbekat kasutamist, aga selle tagab omakorda korrektselt läbiviidud riigihange ning selle põhjal koostatud leping. Kinnitan, et teen seda ka edaspidi.

Olen jätkuvalt seda meelt, et väikeses omavalitsuses napib häid spetsialiste ja haldusreform on hädavajalik. Küll on aga selge see, et kogu elu Eestimaal ei saa juhtida Tallinnast ja samamoodi ei saa kõiki tegemisi maakonnas juhtida ühest maakonnakeskusest.

Intervjuu: Haldusreformi eest pole kuhugi joosta

2009-03-20

Kuigi regionaalminister Siim-Valmar Kiisleril ei õnnestunud oma kiirele ja radikaalsele haldusreformile koalitsioonipartneritelt toetust leida, loodab ta siiski, et on suutnud jää liikuma panna.

Kui poliitikud on Eestis aastaid olnud sõnades üsna üksmeelsed, et haldusreform on vajalik, siis miks seda siiani tehtud pole?

Poliitilised jõud on lähenenud haldusreformile liiga palju omakasu seisukohast. Kalkuleeritakse liialt palju, kuidas see mõjutab ühe või teise erakonna positsioone eri piirkondades.

2001. aastal, kui oldi haldusreformi tegemisele väga lähedal, tampisid mõned erakonnad selle nii tugevasti maa sisse, et nüüd on olnud seda isegi valus üles võtta. See on olnud kardetud teema. Haldusreformist räägitakse väga üldises ja pehmes võtmes. Või siis püütakse seda muuta millekski äärmiselt suureks, mis tähendaks justkui kogu maailma ümberehitamist. Nii aetaksegi asi nii segaseks, et lõpuks ei toimu midagi.

Et teeme aga uuringuid ja kutsume kokku ümarlaudu...

Neid on tõesti läbi aastate lugematult palju olnud. Kui 2001. aastal Tarmo Looduse eestvedamisel reformi ette valmistati, siis loodi igas maakonnas haldus-territoriaalse reformi komisjonid, mis arutasid ja kaalusid põhjalikult kõikvõimalikke variante. Võib ükskõik kui palju puurida ja uurida, aga sellist lahendust, mis absoluutselt kõigile meeldiks, võibki otsima jääda.

Nüüd oma plaaniga välja tulles uskusite, et erakondlikud huvid on ühtäkki taandunud?

Tegelikult uskusin küll. Eriti, kui nägin, kuidas tuldi toime negatiivse eelarve vastuvõtmisega. See protsess oli valus. Sellele vaatamata suudeti kokku leppida ja riigi jaoks vajalik asi kiiresti ära teha.

Arusaamad ühiskonnas on päris kõvasti muutunud. Head kasvuaastad, kus makse laekus üha rohkem, varajasid tegelikult omavalitsuste haldussuutlikkuse probleeme. Kui eelarve kasvab 25 protsenti aastas, siis mis reformi on vaja? Nüüd aga tulevad need probleemid veelgi teravamalt esile.

Eestis on 61 omavalitsust, kes pole saanud ühtegi europrojekti, nendest suurema osa elanike arv ei ületa 3000 elanikku. Tegelikult nagu praegu ääremaastuvad. Vanaviisi jätkates muutuvad tugevad omavalitsused veelgi tugevamateks ja nõrgad veelgi nõrgemateks, nad jäävad järjest rohkem mängust välja.

Vabatahtlikuks ühinemiseks on olnud piisavalt palju aega, kuid murrangut pole toimunud.

Reaalne seis on selline, et teie ettepaneku on võimuliidu partnerid maha matnud. Mida olete valesti teinud?

Kui ma pakkusin eelmisel aastal välja, et arutame läbi üldised põhimõtted, siis öeldi, et väga hea, aga too konkreetne eelnõu ja ettepanekud. Tegime seda, aga nüüd öeldakse, et peame ikka põhimõtteid arutama. See näitab, et probleemi eest joostakse ära.

Võib-olla keerasite ise vindi üle, pakkudes liiga radikaalset varianti?

Kompromissid ajakava ja ka muude asjade puhul on võimalikud. Arutame ja otsime. Mina leian, et kiire variant on hea. Usun, et see maakondlik põhimõte on Eesti puhul samuti mõistlik, sest kogu meie elu on selle järgi aastakümnete jooksul juba välja kujunenud. Näiteks koolivõrgu puhul räägitakse maakondadest tervikuna.

Kas haldusreform on siis nüüd selleks korraks jälle läbi?

Minu suur soov on saada koalitsioonipartneritelt välja pakutud eelnõu kohta konkreetseid ettepanekuid: mis ei sobi, mis sobib ja millistel tingimustel. Arutame erimeelsused läbi.

Koalitsiooni juhtiv partei Reformierakond on selgelt öelnud, et reformi on õige aeg teha 2013, mitte 2009. See tähendab ju, et haldusreformi teema, mis on viimastel nädalatel ühiskonnas korraks meeli erutanud, on mõne kuu pärast jälle unustatud.

Nad ütlevad, et hiljemalt 2013, see annab veel läbirääkimiste ruumi.

Kuid selge on, et tänavuste kohalike valimiste järel ei tule mingit reformi...

Kisub sinnapoole, kahjuks. Eesti oli aastaid tubli reformimaa, kes käis paljudes asjades teistest ees, kuid haldusreformiga oleme Baltimaades selgelt viimased.

Ühtegi reformi pole võimalik piisava toetuseta läbi viia. Kust te loodate seda toetust juurde saada?

Peame valitsuspartneritega otsima lahendust edasi. Optimistina võiks mõelda, et mingi piir on jällegi läbi murtud. Ka nemad põhimõtteliselt ju tunnistavad, et see sundliitmine on vajalik. Ma tahan neid veenda, et sellega ei anna enam oodata. Kui omal ajal oleks rahareformi puhul räägitud, et see on küll vajalik asi, aga arutame seda nelja aasta pärast uuesti, kuhu me oleksime siis välja jõudnud?

Ega erakonnad ei ole selles küsimuses nii monoliitsed. Ka Reformierakonnas toetavad paljud seda ideed, et tuleb tegutseda kiiremini.

Mida ütlete tavalisele väikevalla elanikule, miks on temale valdade liitmine kasulik?

Igasugused uuringud ja ka riigikontrolli auditid näitavad, et inimese igapäevaeluks vajalikud teenused on suuremas omavalitsuses paremad. Kui omavalitsus on väike, siis valitseja võib küll füüsiliselt lähedal olla, et mure ära kuulata, kuid ta ei saa sisuliselt midagi olukorra parandamiseks teha, tal on käed lühikesed. Neis vähestes omavalitsustes, kes on ühinenud, on valitsemiskulud kokkuvõttes vähenenud ja arendustegevuseks jääb rohkem raha.

Eestis on omavalitsuste vahel tige konkurents elanike ja maksumaksjate pärast. Selles konkurentsis on praegu selgelt edukamad samuti suuremad ja jõukamad, kel on võimalik elanikele rohkem ja paremaid teenuseid pakkuda. Sinna tekib ka rohkem töökohti.

Mismoodi haldusreform soodustab praeguste väikeste valdade arengut? See ei too ju inimesi suurtest keskustest väikestesse tagasi.

Suurel omavalitsusel on rohkem raha ja tal on võimalik neid protsesse rohkem mõjutada.

Teie väljapakutud suures Ida-Virumaa vallas elab üle 80 protsendi elanikest Sillamäel ja Jõhvis, miks peaks see vallavalitsus eriti muretsema Peipsi-äärse või Iisaku kandi käekäigu pärast?

Mõistlikud valitsejad mõtlevad ikkagi selle peale, et avalikud teenused oleksid ühtlaselt kogu hallatavas piirkonnas tagatud.

Kriis kui võimalus

2009-03-20

Riigieelarve kärpimisele paratamatult järgnenud omavalitsuste eelarvete kokkutõmbamist on tehtud erinevalt: mõnel pool vaikselt hambaid kiristades, teisal riigiga vastasseisu õhutades. Tartus on kärpimist tehtud nagu kehva propagandaüritust.

Esimesena astus poodiumile linnapea, nõudes omavalitsustele tekitatud valu leevendamiseks regionaalminister Kiisleri vabastamist. Stenbocki maja seinad sosistavad, et valitsuse istungil hääletasid üks K- ja üks L-tähega algava nimega minister eelarvekärbete vastu! Saa sa siis aru, kelle tagandamist tegelikult taotletakse!?

Teises vaatuses tuli lavale juba rohkem tegelasi, Tartu volikogu suurim fraktsioon upitas üles rahvaasemike kulutuste kärpimisele kutsuva loosungi. Kisa kärpeprotsentide ümber oli palju, villa kokku hoitavate tuhandete kroonide mõttes aga napilt.

Koalitsiooni präänik oma liikmetele on nende istutamine linna äriühingute nõukogudesse. Ettenägelikult tõsteti veebruaris nõukogu liikmete kompensatsiooni, nii et ühes kuus võib liikmeseisusest teenida kuni 10 000 krooni. Pole paha, ütleks selle peale Rahvaliit!

Tuhandekroonine volikogu istungitasu on nende summade kõrval tagasihoidlik ja 10-protsendine kärbe loksutab tublimaid rahvaasemikke vähem kui tolmavalt linnatänavalt korjatud kirbu hammustus!

Erinevused püsivad

Omavalitsuste tulude langus on nii suur, et paratamatu on peaaegu kõigi tegevusvaldkondade kulutuste korrigeerimine. Seega võib kodanikule jääda mulje, et olgu minu vallavanem või linnapea ühest, naabrite oma teisest parteist, poliitika on neil lõpuks ikka ühesugune.

Nii see päris ei ole. Erinevused arusaamistes, milline on hea omavalitsus, on ja jäävad püsima.

IRLi seisukohast tuleks praegu silmas pidada järgmisi asju.

Esiteks, ei saa käituda nii nagu meesterahvast pühapäevakokk, kes köögis keskendub praegu ainult ühele tegevusele. Lõikamisele! Pisut rohkem tuleks mõelda tulevikule, sellele, kuidas suurendada omavalitsuste maksuautonoomiat.

Kuigi Tallinna linnavõimude tegemistest pälvivad rohket tähelepanu laenuplaanid, koolide remondi-renditehingud jms, on pealinna eelarve tuludes omateenitud vahendite osakaal märgatavalt suurem kui Tartu eelarves.

Teiseks tuleb põhjalikult läbi vaadata juhtimisstruktuur. Linnavalitsuse kavandatud muudatused on kindlasti mõistlikud, aga juhtimise tõhustamiseks ebapiisavad.

Tubli majandusmehena plaanitseb volikogu esimees Olev Raju vähendada volikogu ülalpidamiskulusid viiendiku võrra! Samas pole IRLi fraktsioonil kindlust, et alles jäävad kaks kantseleitöötajat suudavad ära teha kogu vajamineva tehnilise töö ja olla 100 000 tartlase ja 49 voliniku vahel piisavalt head vahemehed.

Näiteks Pärnu volikogu teenindab 4, Narva 8 ja pealinna oma ligi 20 tehnilist töötajat.
Juhul, kui allakirjutanu kartus on ennatlik ja viiendiku võrra väiksema eelarvega volikogu toimib sama hästi kui varem, siis on linnavalitsus olnud oma halduskulude 6-8-protsendise vähendamisega ilmselt liiga tagasihoidlik.

Rohkem paindlikkust

Ühe organisatsiooni eri tasandite juhtimiskulude erinevus ei saa olla nii suur, kolmekordne. Tartu linnavalitsus oma arvukate osakondade ja teenistustega on struktuurilt keerukam kui nii mõnegi jõukama Põhjamaa naabri oma.

Ilma põhjapanevate teadusuuringuteta, lihtsalt meie ja naabrite omavalitsustel lasuvaid ülesandeid ning haldusstruktuure kõrvutades saab järeldada, et näiteks osakondade arvu võib kindlasti vähendada kolme võrra. Tulemuseks on nii kulude kokkuhoid kui ka parem tegevuse koordineerimine.

Kisa kärpeprotsentide ümber oli palju, villa kokku hoitavate kroonide mõttes aga napilt.
Teenistuste struktuuri muutmine on võimalik veel suuremas mahus. Praegu on teiste tööd koopeerivaid ametikohti ja tegevusi, alates sünnitoetuse maksmisest, millega koopeeritakse riigi sotsiaalkindlustusametit, kuni parkimise korraldamiseni (kus vastupidi, vaatamata võimsa haldusaparaadi, menetlusteenistuse olemasolule makstakse olemuslikult tema kompetentsi kuuluva töö eest erastruktuurile, kõigi autoomanike armastatud ASile Ühisteenused). Kunagi võis selline paralleelsus mõistlik olla, tänapäeval enam mitte.

Kolmandaks tuleb läbi vaadata kõik ettevõtluse toetamise võimalused. Haldusterritoriaalse reformi hirmus omavalitsusjuhid ajavad valijatele kärbseid pähe juttudega, et oi kui lähedal nad praegu kodanikele on. Sina ja vallavanem - need on peaaegu nagu üks ja sama isik. Ja kuidas nad haldusreformi järel teineteisest kaugenevad.

Tegelikult on kommunaalpoliitikud kodanikele kõige tähtsama asja - tööturu - suhtes tihti masendavalt ükskõiksed, s.t kodanikust kaugel. Praegu tuleks mõnelgi juhul loobuda ettevõtluse kaudsest maksustamisest. Tasku omanikud said üsna kiiresti aru, et ilma tasuta parkimiseta kliente ei tule.

Klientide arvu kasvatamiseks kesklinna kauplustes ja kohvikutes on samuti hädavajalik muuta parkimiskorraldus paindlikumaks. Kas tasub ühe parkijaid ohjava erafirma huve eelistada ebaproportsionaalselt kümnete teiste ettevõtjate huvidele? Tunniajase tasuta parkimise õiguse kehtestamine ei löö kesklinna autodest umbe. Küll aga lisab mõnegi kliendi selle piirkonna firmadele.

Mitte iga hinna eest

Neljandaks ei tohiks hambad risti pingutada tõusuaja kallite ja paindumatute projektide jätkamisega, vaid otsida eelarvet säästvamaid ja paindlikumaid lahendusi.

Kindlasti on tartlastele oluline lastehoiu parem korraldamine, kuid seda ei pea tingimata tegema tavapärasel viisil uusi linnalasteaedu ehitades.

Kui katoliku kool tahab ostutehingu õnnestudes avada endises lastekliinikus Oru tänavas 80 kohaga lasteaia ja kutsub linna selle projekti elluviimisel partneriks, siis tuleks see pakkumine vastu võtta. Uusehitusega võrreldes umbes kaks korda odavam soetusmaksumus on tõhus projekti kasuks rääkiv argument.

Viimaste kümnendite jooksul on Eesti elanud üle kolm kriisi - ühe üleminekukriisi ja kaks turu tsüklilisusest tulenevat majanduslangust. Esmased kogemused, kuidas sellisel ajal toimetada, on olemas nii era- kui ka avalikel struktuuridel.

Kodanikud said juba 2008. aasta algul aru, et asjaood on halvad. Seda tõendab väga lihtne, kuid ilmselge tõsiasi - mullu detsembris alanud sündimuse langus.

Avaliku sektori kõikide tasanditeni, eelkõige omavalitsusteni pole kriisitunnetus veel jõudnud. Ühelt poolt püütakse elu korraldada endiselt tõusuaja mallide järgi, teisalt pööratakse häbematult vähe tähelepanu kasvavatele sotsiaalsetele pingetele. Aga see on juba omaette teema.

Talveseisund 2009

2009-03-19

Käes on aeg, kulm kortsus, keldrisse varutud reserve näkitseda ja paraku ka aeg võlgu maksta.

Kuulun nende parteisse, kelle meelest öö on siis, kui on pime, ja talv on siis, kui on lumi. Mis tähendab, et pean väga veidraks neid pommuudiseid, mis tabavad eesti rahvast neli korda aastas ja teatavad, et täna algas kevad. Või suvi või sügis või talv.

Ei, tahan seepeale hüüda, kevad algab ikka siis, kui lumi ära sulab, ja sügis siis, kui puulehed kollaseks lähevad. Kalendritegija on alati kimpus ega või teada, millal algab kevad või mõni muu aastaaeg. Küll aga teab ta, millal on pööripäev, ning see on hoopis teine asi.

Öeldut arvestades on märtsi teisel poolel talveseisundist kirjutamine üks riskantne ettevõtmine, sest seisund võib muutuda lausa tundidega. Kuid üks on kindel - meil oli sel aastal talv. Algus pisut venis, aga üldiselt oli "nagu vanasti". Isegi Soome kelgud toodi lagedale.

Jälle on põhjust küsida: kuidas kliima soojenemisega ikkagi jääb? Rohelistel ja kliimauurijatel on muidugi vastus varnast võtta: egas kliima soojenemine veel tähenda, et ta kõikjal soojeneb. Mõnel pool viimati koguni jaheneb. Ning üldiselt sõltub kõik Golfi hoovusest ning sellest, mis sünnib ookeanide põhjas.

Mõistust on küll

Võtkem see teadmiseks ja lootkem, et Tartu maratone peetakse ka järgmisel sajandil. Kui keegi siis veel murdmaasuusatamisega tegeleb. Kuid see on kauge tuleviku mure, erinevalt majanduskriisist, mis on tänase ja homse mure. Sedamööda, kuidas taandub talv loodusest, murrab ta sisse majandusse.

Töötute arv on järsult tõusnud, tööhõive esialgu veel nii järsult vähenenud ei ole. Selline silmamoondus on võimalik seetõttu, et viimasel ajal on end töötuks registreerinud paljud mittetöötavad (kodused) inimesed. Kuid suveks võib oodata ka tegeliku tööhõive tuntavat vähenemist. Ning just siis jõuabki kriis alles päriselt pärale.

Läbi viia või unustada

12. märtsil arutas Riigikogu riiklikult tähtsa küsimusena, kuidas kriisi üle elada. Imevalemit ei leitud, kuid mõistlikke ettepanekuid siiski esitati. Läbisegi mittemõistlikega, nagu alati.

Lootust tuleviku suhtes sisendab tõik, et nähtavasti on arusaam teatavate mitte nii meeldivate sammude vajalikkusest levinud päris laialt ka mujal kui Toompeal. Ehk teisisõnu, eesti rahva terve mõistus ei ole kusagile kadunud.

Saame aru, et kulutada ei ole üldiselt võimalik rohkem kui teenitakse. Lühikest aega võib-olla küll, kui säästud ja laenud appi võtta, aga seda kitsamalt tuleb siis läbi ajada hiljem. Sellisesse olukorda me just jõudnud olemegi. On aeg keldrisse varutud reserve näkitseda - kergelt kortsus kulmul, ihne peremehe kombel - ja paraku ka aeg võlgu maksta.

Mõistan nende nördimust, kes ütlevad: mina pole laenanud, mina pole (tarbimis)hulluks läinud - miks pean mina nüüd võlgu maksma? Miks räägitakse mulle solidaarsusest nüüd, mitte siis, kui jahte osteti? Kummatigi maksan nüüd ka mina, näiteks seeläbi, et pean taluma olukorda, kus riik suurest vaesusest ei jõua maksta mu pensioni kojukande eest või paneb kinni postkontori, kus oli lähedal käia.

Mida muud see tähendab, kui et mina, kes ma pole sentigi laenanud, pean maksma kellegi teise võlgu? Kui mitte rahaliselt, siis ebamugavuse kaudu ikkagi.

Selline arutlus on ühest küljest õige, teisalt veidi silmapetteline. Viimase kümne ja eriti viimase viie aasta jooksul Eestisse valgunud kapitalist sai oma tilgakese tegelikult igaüks. Ka see, kes sentigi ei laenanud. Alevis rekonstrueeriti kõnniteed ja rahvamaja, mille uksel ei olnud silti "Sissepääs ainult laenuhaigetele ja tarbimishulludele". Sinna pääses (ja pääseb) igaüks. Seal on pehmed ja puhtad toolid ning kvaliteetne helivõimendus. Jällegi igaühe jaoks.

Kuid ma aiman, et see arutlus võib päris paljusid vihastada. Lohutada töö kaotanud inimest pehme tooliga rahvamajas... See vist pole tõesti kõige teravmeelsem.

Rahvamaja viib meid paraku teise ja mitte vähem hella teemani, milleks on haldusreform. Tunnen, et mul hakkab selle sõna vastu juba vaikne allergia tekkima, ja seda mitte põhjusel, et ma haldusreformi vastane oleks. Ma ei olnud vabanemisaastail ka juriidilise järjepidevuse kontseptsiooni vastane - pigem selle innukas toetaja -,
kuid ometi tundus ühel hetkel, et kui ma veel kuulen sõnapaari "juriidiline järjepidevus", siis hakkan ühe koha peal hüppama ja imelikke lõustu tegema.

Nüüd kipub selline tunne peale haldusreformist kuuldes, ja kahtlustan, et ma pole ainus. Mille vastu saab olla vaid üks rohi: see reform kas ära teha või ta igaveseks unustada.

Aitab otstarbekas töö

Hando Runnel kirjutas Postimehes reformikavast nii: "See on okupatsioon. Ja ma küsin: kui Simm pannakse kinni riigi reetmise eest, siis misjaoks reedetakse sellise reformikavaga tervet Eesti ajalugu ja eesti rahvast, mille huvides, kelle huvides, ja kuidas selle eest tasutakse?"

Rasked sõnad. Ka Päts reformis Eesti omavalitsusi 1930. aastate lõpus, ons see nüüd lisatõend, et ta oli Eesti riigi ja rahva reetur?

Minu arvates mitte. Omavalitsuste piirid ja ülesanded muutuvad, on alati muutunud ja muutuvad edaspidigi. Okupatsiooni tingimustes muidugi eriti järsult ja jõhkralt, kuid ka ilma igasuguse okupatsioonita.

Mu vanaisa oli viimane Kivijärve vallatalitaja, siis liideti Kivijärve vald Laiuse vallaga. Ning põhjuseks ei olnud põrmugi kellegi kurikaval iha reeta Eesti ajalugu või eesti rahvast, vaid otstarbekus. Otstarbekuse arvestamist ei pea tingimata rahavõimuks ega tööinimese ja kapitali "kohutavaks vastuoluks" tembeldama.

Jällegi koht kukalt kratsida. Kaldun nende leeri, kelle arvates on aateline vaid otstarbekas ja mitte igasugune töö. Näiteks kasvatavad tuhanded prantsuse põllumehed viinamarju ja valmistavad neist veini. Riik ostab selle kokku ja kõik on justkui õnnelikud. Ent see vein ei lähe poodi, sest poed on veini niigi täis. See vein aetakse piirituseks, et siis süütevedelikku ja aknooli toota.

Miks ei võiks viinamarjadest otse piiritust toota? Aga sellepärast, ütlevad põllumehed, et meie siin oleme veinitootjad, ja olid juba meie vanavanavanaisad, mitte aga piiritusetootjad. Pealegi saab piiritust naftast palju odavamalt.

Kas te neil asjaoludel suudate veel nendesinaste põllumeeste tööd pidada kauniks, aateliseks ja ülevaks? Või tundub teile, vastupidi, et tegemist on töö mõiste ja sõna vastutustundetu lörtsimisega?

Jõuame tagasi majanduskriisi juurde. On ilmne, et sellest ei aita meid välja mitte igasugune töö, vaid otstarbekas töö. Selline töö, mille saadust saaks nii tarvitada kui müüa.

Lihtne öelda, raske teha.

Omavalitsused vajavad muudatusi nagu õhku

2009-03-19

Kuigi meil on juba pikka aega räägitud majanduse jahtumisest ja avaliku sektori kulude kokkuhoiust, ei ole kokkuhoiu vajadus kõikjale jõudnud.

Valitsus on praegu sunnitud tegema raskeid otsuseid, et päästa, mis päästa annab, aga kohalikul tasandil ei taheta või ei suudeta enne valimisi muudatustega kaasa minna. Eriti just väiksemates omavalitsustes, mis niigi aina enam kaotavad majandusliku mõtte olla iseseisev.

Näiteks 1500 elanikuga omavalitsuses, mis niigi efektiivselt majandada ei suuda, pole olukorra tõsidusest aru saadud.

Hüva nõu ei kuskilt

Riik on üles ehitatud uskumatult omapärase ja raha mitte kokku hoidva nelja tasandina: maksumaksja peab kinni maksma keskvalitsuse, maavalitsuse, omavalitsuste liidu ja omavalitsuse ülalpidamise. Paljudes asjades ei teata oma õigusi ja kohustusi ega sedagi, mida tahta oma õlule võtta ja mida mitte. Samuti kontrollib üks ühte ja teine järgmist.

Kui aga näiteks tavaline kohalik volinik tahaks saada seisukohta või arvamust oma valla- või linnavõimu tegemiste kohta, võib selguda, et päris erapooletut nõu ei saa ta ei maavalitsusest ega omavalitsuste liidust.

Mõlemad institutsioonid on niivõrd poliitilised ja võib juhtuda, et koguni kõik kolm, omavalitsus, omavalitsuste liit ja maavalitsus, on ühe erakonna juhtida.

Kõik tunnevad kõiki ja aitavad üksteist. Samas on süsteem just nii üles ehitatud, et vallavolinik peaks saama esmase nõu just nendest kahest maakonna tasandil asetsevast aparaadist. Kas sellises olukorras võib olla kindel, et kontroll oleks erapooletu ja toimiks nii, nagu seaduses mõeldud?

Küsimusi tekitab maavalitsuse vajalikkus, ka omavalitsusliidust ei ole enamasti suurt kasu näha olnud. Vähemalt mitte Tartumaa Omavalitsuste Liidust.

Miks peaksid kaks sarnast aparaati paralleelselt tegutsema? Vallad ja linnad maksavad liikmemakse ja koostöös kaubeldakse riigilt raha ning soodustusi. Samas ei pruugi lahendus ikkagi kõiki rahuldada, sest suuremad omavalitsused ei võida sellest suurt midagi ja väikesed pole enamjaolt suurtele võrdväärsed partnerid. Raha kulutatakse kooskäimistele ja vaidlustele.

Kui väidetakse, et liidust on kasu ja sealt tuleb häid otsuseid, siis võikski teha liidu põhjal ühe suure ja tõhusalt tegutseva omavalitsuse. Praegu on aga ikka nii, et kõrvuti asetsevate valdade koolid on konkurendid ja raha saab see, kumma vallavanem teeb kõvemat häält või kellel on rohkem tutvusi.

Tulud vähenevad

Suures omavalitsuses poleks koolid otsustajate suhtes enam konkurendid, mängu tuleks tegelik vajadus ja otstarve. Ja ehk siis ei olekski vaja kaht lähestikku asuvat sama tasandi kooli ja kaht koolimaja, mida eraldab ainult valla piir?

Kõikides praegustes omavalitsustes pole juba pikka aega kõik asjad päris nii, nagu ühiskond ootaks. Olen Konguta valla volinik 2005. aastast. Vallavalitsus alustas 2009. aasta eelarve koostamist eelmise aasta lõpus, eelarve esimene projekt jõudis volikokku detsembri alguses.

Vallavalitsus ootas siis füüsilise isiku tulumaksu kasvu jäämist eelmise aasta tasemele, aga jaanuari lõpuks oli selge, et tulumaksu laekumine hoopis väheneb. Sellest hoolimata Konguta vallavalitsus avaliku sektori kulude kärpega kaasa minna ei plaaninud.

Jaanuaris selgus seegi, et riik on vähendanud tasandusfondist tulevat raha ning lisaks veel vallale laekuvat füüsilise isiku tulumaksu osa. Kongutale, kus elab alla 1500 elaniku ja iga kroon eelarves oluline, oli seda vähendamist kokku väga palju.

Eelarve teise projekti järgi saab vald tasandusfondist 1,2 miljonit krooni vähem kui algselt planeeritud, ometi pole arvesse võetud ei seda ega riigipoolselt vähendatud tulumaksu osa, samuti tõsiasja, et jaanuaris laekus vallale 3-4 protsenti vähem maksu aastataguse ajaga võrreldes, ning praegust seisu vaadates väheneb see veelgi.

Samuti pole vald planeerinud kokkuhoidu ametnike palgafondist, välja arvatud nn kolmeteistkümnenda palga ärajätmine.

Üle jõu elu

Eelarve teise lugemisega viivitati. Olgugi et seaduse järgi tuleb eelarve kinnitada 31. märtsil, on volikogus vaja eelarvet menetleda veel vähemalt kahel korral.

Praegu pole vallavalitsus suuteline täpselt hindama valla tegelikku olukorda, kuid juba oleks võimalik teha miinimumkuludega eelarve.

Mõistlik on kaotada igasugused preemiad, kompensatsioonid ja tulemustasud. Kindlasti tuleks lõpetada staažitasude maksmine vallavalitsuses. Üle tuleks vaadata kõigi ametnike tööülesanded ja otstarve.

Peaks mõtlema, kas 1400 elanikuga vallale on vaja peale vallavanema veel täiskohaga abivallavanemat, sotsiaalnõunikku, maanõunikku, keskkonnanõunikku, finantsjuhti, raamatupidajat ja konsultanti. Lisaks on olemas veel vallasekretär. Kokku siis üheksa täiskohaga töökohta.

Kogu sellest jutust selgub, et praegu oleks õige aeg mõelda kogu riigis reformile, mis selliste olukordade tekkimise ära hoiab. Tuleb leida viimaks vastus, kas meil ikka on vaja nii suurt, mitmetasandilist ja ebatõhusat valitsemissüsteemi.

Rasketel aegadel tuleb ikka ette olukordi, kus suudetakse langetada olulisi ja raskeid otsuseid. Ehk on see aeg nüüdki saabunud?

Ühinemisest tõuseb tulu

2009-03-17

Eelmisel aastal peaaegu samal ajal tegid kolme Järvamaa omavalitsuse juhid, nende hulgas ka mina, teistele maakonna omavalitsusjuhtidele ettepaneku arutleda ühise laua taga teemal «Järvamaa - üks omavalitsus».

Seda ettepanekut tehes püüdsime vaadata kaugemale kui paar-kolm aastat. Ei läinudki kahte-kolme aastat, kui regionaalminister Siim-Valmar Kiisler tuli välja samalaadse ettepanekuga.

Seekord ei oodata maakonna omavalitsusjuhte tema juurde ühise laua taha asja arutlema, vaid see on juba kindel ettepanek kõrgema tasandi otsustajatele.

Võib-olla on regionaalministri plaani taga maailma ja Eesti majanduse kiire langus, kuid võib ka olla, et selleks, et üldse midagi muutuma hakkaks, tuleb esialgu üsna radikaalseid plaane tutvustada, eeldusel, et ajab väiksema tasandi tegijad n-ö tagajalgadele ning paneb paremaid lahendusi välja töötama. Kes teab.

Üldjuhul tuleb suurem paremini toime

See, et kohalikke omavalitsusi on Eestis liiga palju, on selge ammu ja paljudele. Selle põhjus on eelkõige Eesti hõre asustustihedus. Olen ka üsna kindel, et väikeste omavalitsuste vabatahtlikku ühinemist võime ootama jäädagi. Küll ei saada kokkuleppele uue omavalitsuse nimes, küll on probleemid keskuse valikul.

Kusjuures, mida väiksem vald, seda suurem on üksikisiku mõju ja seda rohkem loeb ühe autoriteetse inimese arvamus.

Ka napib riigimehelikku mõtlemist: äkki on see teistele kasulikum kui meile? Selle asemel, et endale soodsamaks muutunud olusid ära kasutada, rakendatakse energia selleks, et teisele käkki keerata. Sellist käitumist kohtab paraku nii suurtes kui ka väikestes omavalitsustes.

Just seetõttu on teinud regionaalminister õige käigu: pakkunud välja omapoolse - paljudele üsna äärmusliku lahenduse, kui suur peaks üks haldusterritoriaalne üksus olema, kuidas omavalitsuste ühinemist hoogustada ja mil moel ühinenuid toetada.

Ma pole kunagi varjanud oma meelsust, et suurem omavalitsus on väiksemast mõistlikum. Olen Tapa valla tekkega otseselt seotud, sest olin toonase Lehtse vallavanemana ühinemises osaleja.

Ka pärast ühinemist olen Tapa vallavolikogu liige ja küllalt hästi kursis, kuidas kulges elu pärast liitumist.

Väited, et teenuse kvaliteet ääremaal ilmtingimata halveneb, ei pea alati paika. Näiteks Jänedal on teeninduspunkti loomisega pigem vastupidine olukord ja avalike teenuste kättesaadavus on paranenud.

Rääkides eri piirkondade esindatusest või sõnaõigusest liitunud valdades, nägime Tapa valla liitumise puhul ette võimaluse eri kantide esindajate kohustusliku esindatuse volikogu alalistes komisjonides ja vallavalitsuses.

Kindlasti poleks endine Lehtse vald suutnud niipea teha selliseid investeeringuid, nagu neid on Tapa valla ajal tehtud nii Lehtsesse kui ka Jänedale.

Kultuurimaja uuendus, raamatukogu teise tegevuskohta viimine, investeeringud vee- ja kanalisatsioonisüsteemidesse.

Seega hirm, et linnamehed võtavad kogu raha endale ja maale ei tule enam investeeringuid, on põhjendamatu, kui asju kaine mõistusega võtta. Ei taha ükski vallavanem ega volikogu, et mõni valla piirkond välja sureks.

Kuigi see on vaid üks kogemus, on seda rohkem kui teistel omavalitsusjuhtidel. Kindlasti annab see mulle julgust ja põhjust väita, et kui arvestada omavalitsuste võimekust tulla toime neile pandud (nt riigi ja kogukonna tasemel) ja endale võetud ülesannetega, on suuremal omavalitsusel seda teha lihtsam.

Suuremal ilmselt teatava piirini ja tõepoolest üldjuhul, sest alati on erandeid. Nende erandite tekke põhjusi võib otsida nii juhtimisvigadest, liiga suureks paisutatud kohustustest kui ka ühinemise käigus tehtud valedest valikutest.

Tõepoolest, alati pole suurem tõhusam ja kodanikule parem. Näiteks siis, kui ahel inimest teenindava ja otsuseid langetava ametniku vahel venib nii pikaks, et avaldused ja paberid kipuvad kaduma ning kõik, mis on keskusest kaugemal, on ääremaa ja tekitab otsustavas ametnikus küsimuse: «Kas seal siis ka elab keegi?»

Nagu ma eelnevalt mainisin, on kohalikul omavalitsusel lisaks riigipoolsetele kohustustustele ülesandeid, mida kogukond neilt eeldab, et nad nendega tegelevad.

Samuti on osa omavalitsustest endale lisavastutust võtnud. Nii näiteks pole haruldane, et üks ja sama ametnik tegeleb teede, liikluskorralduse, prügimajanduse, elamumajanduse, koerte-kasside, majandustegevuse registri, kauplemislubade ja veel mitme muu asjaga.

Eeldada, et sama inimene on ühtviisi professionaalne kõigis neis valdkondades, oleks selle inimese suhtes ülekohtune.
Inimvõimetel on teatavasti piirid. Seega paratamatult kannatab teenuse kvaliteet, sest niisugune «spetsialist» ei suuda kõigi oma ülesannetega võrdselt hästi hakkama saada, kuigi tahaks.

Samas inimesed tahavad valla- või linnavalitsuse ametnikult väga head teenust, nende ootused teenuse kvaliteedile on kõrged.
See tähendab, et ametnikud ei tohi lubada endale ühtegi viga ja nad peavad olema valmis vastama kõigile oma valdkonda puudutavatele küsimustele kohe ja eksimatult.

Omavalitsuste võimaluste ja inimeste ootuste vastuolud on kardinaalsed. Kusjuures pole nii, et mida väiksem vald, seda rohkem võib ametnikule ülesandeid lisada põhjendusega, et inimesi on ju vähem, seega pole ka nii palju teha. See ei ole päris nii.

Milline on ühele omavalitsusele n-ö paras suurus, et võimekus ja teenuste kvaliteet oleksid parimad, on üsna raske öelda. See on ka otseses sõltuvuses asustustihedusest, teedevõrgust, inimeste välja kujunenud harjumustest käia kooli, kauplusse.

Kui lähtuda elanike arvust, siis Põhjamaades on see umbes 30 000-50 000 elanikku, mis oleks ilmselt rakendatav ka Eestis.

See, kuidas hakkaks välja nägema omavalitsus praeguse Järvamaa aladel, on läbirääkimiste teema. Kui me ikka tahame ise otsust langetada, mitte lasta teha seda regionaal- või peaministril. Ka otsustamata jätmine on otsus.

Muidugi on Ambla vallavanemana minulgi hirm, et Paide või Türi inimesele jäävad Ambla või Aravete inimeste mured võõraks.
Samas kogemused ja uuringud ühinenud omavalitsuste kohta näitavad, et kui võim kaugeneb, muutuvad kodanikud oma huvide kaitsel aktiivsemaks.

Seega peaks elustuma ja aktiviseeruma mittetulunduslik sektor, suureneb inimese tahe midagi endale ära teha. Aga seda me ju tahamegi!? Sellega me ju iga päev tegelemegi, et inimesed ei loodaks, et neile kandikul kõik kätte tuuakse.

Just praegune, majandussurutise aeg nõuab tegutsemist, nõuab tegusaid inimesi. On vaja, et need, kel on töö alles, hakkaksid tõsiselt tööle. Ainult sel moel on võimalik vähendada uusi koondamisi. Niikaua, kui tööl «käiakse», saab ainult halvemaks minna.
Toon veel ühe näite, mil moel suurem vald suurendab inimeste aktiivsust ja koostöötahet.

Väikestes omavalitsustes on tihti nii, et paljudel on ametnik/vallajuht mõni hea tuttav või isegi sugulane.
Pole harvad juhud, kus «lihtsalt astutakse läbi, et törts juttu puhuda» või helistatakse isiklikul numbril ning - simsalabim - soov täitub.

Kui sellised «omad mehed» kaovad, tuleb soovi täitumiseks hakata koostööd tegema teiste omakandi inimestega. See pole halb, pigem toob kaasa paremini läbi mõeldud ja vormistatud ideed, mida ongi ju ainult sel moel «maha müüa».

Suure valla puhul kardetakse sageli, et vähemaks jääb saadikuid, kes esindavad mingi kandi inimeste huve.

Samas, et valijate hulk jääb ju samaks, suureneb valitud saadikute vastutus, legitiimsus ja kindlasti ka võimekus.

Saadikuil endil napib sageli usku, et nende valijad teevad endale väärilise otsuse ja valivad end esindama inimese, kelle puhul nad teavad, et see esindab just nende huve kõige paremini.

Järvamaa näite puhul võib igaüks arvutada, mis juhtuks, kui Järvamaa oleks üks omavalitsus, kuidas siis valijad maa- ja linnapiirkondade vahel jaguneksid.

Analüüsides neid numbreid, ei näe ma alust maameeste hirmul, et nende hääl jääks vajaliku mõjuta. Teades maapiirkondade valimisaktiivsust, arvan ma, et tegelikkuses võib juhtuda pigem vastupidi.

Teeninduspunktid peavad jääma

Tänapäeval pole enam nii tähtis, kus asub vallamaja, mis paljuski sümboliseerib oma valla tunnet. Infotehnoloogia vahendusel võib vallamaja asuda ka Paides. Kindlasti peavad kohapealsetesse keskustesse jääma teeninduspunktid, olgu need siis endistes vallamajades või kas või raamatukogudes.

Kasutades ära infotehnoloogia võimalusi ja olles küllalt koolitatud, on ka meie raamatukogude töötajad võimelised kodanikku vallaga suhtlemisel aitama ja teda nõustama.

Iseasi, kas see nende praeguse koormuse juures on kõikjal otstarbekas.

Loomulikult tuleb aeg-ajalt ette küsimusi, kus on tarvis spetsialisti abi ja siis tuleb tõepoolest teekond vallamajja ette võtta. Või kui samasuguse küsimusega inimesi on piirkonnas rohkem, pole ju ka välistatud spetsialisti tulek teeninduspunkti.

Senine kogemus endise Lehtse valla põhjal on näidanud, et niisuguseid olukordi ei tule just sageli ette. Kui rääkida rahaküljest, mis on liitumisel sageli argument, siis tõepoolest ei tule esimestel aastatel avaliku teenuse osutamine praegusest odavam.

Ajapikku suudab omavalitsus oma teenused optimaalselt välja arendada, võtta kasutusele paremad IT-lahendused ning kasutades ära tänapäevaseid võimalusi, on võimalik teenuse hinda odavamaks teha.

Kindlasti ei too mingit rahakasu kahe või kolme omavalitsuse liitumine, samas tosina liitumine toob rahakokkuhoidu kindlasti.

Mõistan inimesi, kes pideva muutuse hirmus, et nüüd kohe liidetakse, on hakanud ühinemist pelgama. Ka mina ootan olukorrale lahendust ja olen püüdnud lahenduse leidmisele koos teiste omavalitsusjuhtidega kaasa aidata.

Rauda tuleb taguda niikaua, kuni see on kuum. Kui aga kogu aur kulub sellele, et rauda pidevalt kuumaks kütta, ei tule sellest head sepatööd.
Rõhutan veel kord, et pean paremaks lahenduseks, kui me ise oleme aktiivsed lahendusi leidma/tekitama, mitte ei oota lahendust, mille puhul pole meile jäänud õigust kaasa rääkida.

Leian, et see on praeguste omavalitsusjuhtide võimalus ja ka kohustus. Oleme ju oma valla elanike käepikendused ning meie asi on välja uurida valla elanike soovid, vajadused ja tahtmised.

Ka Eestis on ühinenud omavalitsusi - kartlikel oleks mõistlik küsida, küsida ja veel kord küsida, et saada üle hirmust ja leida rakendust riigimehelikult mõtlemisele!