Poliitikute ajaveebid

Maamaksuvabastus kompenseeritakse omavalitsustele laekuva tulumaksumäära tõstmisega

2012-05-02

Maamaksu üleriigilise kaotamisega muutub kodualune maa järgmisest aastast maksuvabaks. Seadusmuudatus jätab koduomanikele aastas kätte ligi 13 miljonit täiendavat eurot. Kohalikele omavalitsustele tähendab see aga samas suurusjärgus maksutulust ilmajäämist, kuna maamaks laekub täies ulatuses kohaliku omavalitsusüksuse eelarvesse. Vältimaks omavalitsuste tulubaasi vähenemist, kompenseerib riik maksu vabastuse tõttu laekumata jäänud tulu omavalitsustele.

Maamaksu kaotava seaduse vastuvõtmisel lubasime kompensatsioonimehhanismid välja töötada aasta jooksul. Saime hakkama 10 kuuga. Valitsusekabineti otsuse kohaselt kompenseeritakse maamaksuvabastus kohalike omavalitsustele tulumaksumäära tõstmisega. Kui täna läheb kohalikele omavalitsustele iga inimese tulust 11,4%, siis järgmisel aastal saab see olema 11,57% ning ülejärgmisel aastal 11,6%. Nii tagame piisava paindlikkuse, kuna erinevalt näiteks fikseeritud suurusega hüvitisest, tõuseb inimeste tulu kasvades ka omavalitsustele laekuva hüvitise suurus. Lisaks maksutulule kompenseeritakse kohalikele omavalitsustele järgmise aasta riigieelarvest toetusfondi kaudu kodualuse maa maamaksuvabastuse rakendamisega seotud kulud ühekordselt summas 990 000 eurot. Maamaksu infosüsteemi loomise eelduseks olevate riiklike registrite lähteandmete parandamise ja täiendamise kulud kaetakse omandireformi reservfondist.

Maamaksuvabastuse hüvitisest ei soovita ilma jätta ka neid omavalitsusi, kes otsustasid juba tänavu omaalgatuslikult kodualuse maamaksu kaotada. Ka nendele omavalitsustele makstakse laekumata jääva maamaksu eest hüvitist. Sellest tulenevalt võeti kompensatsiooni suuruse väljaarvutamiseks aluseks mitte tänavune aasta, vaid eelmine aasta.

Maamaksuvabastuse hüvitamisega ei kompenseeri riik majanduskriisi ajal vähenenud omavalitsuste tulubaasi, vaid hüvitab omavalitsustele konkreetselt maamaksust saamata jääva tulu.

2013. aastale läheme vastu olukorras kus üle-eestiliselt on koduomanikud tiheasustusega alal 1500m2 ulatuses ja hajaasustusega alal 2ha ulatuses maamaksust vabastatud ning riik kompenseerib, nagu lubas, kohalikele omavalitsustele kogu saamata jäänud tulu. Võitjateks on maksumaksjad ning kaotajaid ei olegi.

Riigieelarve vaatab tulevikku ettevaatlikult

2011-12-01

Märgid näitavad, et olukord maailma majanduses võib karmistuda, seega tuleb kulude kavandamisel olla ettevaatlik.

7. detsembril jõuab riigi 2012. aasta eelarve kolmandale lugemisele. Eelarve on mõõdukalt konservatiivne, selle koostamisel on arvestatud kolmeprotsendise majanduskasvuga. Eelarve kulude kogumaht on 6,6 miljardit eurot.

Märgid näitavad, et olukord maailma majanduses võib karmistuda, seega tuleb kulude kavandamisel olla ettevaatlik. Praegu on jäänud 2012. a eelarvesse võimalus suurendada defitsiiti, et olude halvenedes ei peaks asuma kulusid kärpima.

Eesti saab rohkem, kui annab

Oleme Eestis suutnud hoida oma võlakoormuse Euroopa madalaima, 5,8% SKT-st. Eraisikutena teame, et väike võlakoormus annab meile vabaduse oma elu vajadusel kiiresti ümber korraldada ja võime toime tulla ootamatute saatuselöökidega.

See kehtib ka riikide ja omavalitsuste kohta. Sageli nõutakse, et riigi tegevuskulud tuleb taastada kriisieelsel tasemel. Mõeldakse 2007. aastat, kuid see oli juba üle jõu elamise aasta ja selliseid kulutamisvõimalusi ei tule Eestis niipea.

Eesti on kriisist tasapisi taastumas. Tänu ettevõtjate tarkusele on ekspordi toel olnud meie majanduskasv Euroopa keskmisest kiirem.

Väga vajalikud olid riigi toetusmeetmed ekspordi suurendamiseks. Siinkohal on oluline tähele panna, et ekspordi kasvu mõjutas tuntavalt meie põhilistel välisturgudel Põhjamaades ellu viidud majanduse elavdamise poliitika, peamiselt riigi tellimuse suurendamine.

See on avatud majanduse magus vili, mõru pill on üldine hinnatõus, millega kärbitud palgaga eestlastel on keeruline toime tulla. Praegu on oluline Euroopa ja maailmamajanduse enam-vähemgi stabiilne seis, et ei kaoks turud, kuhu oma toodangut müüa.

2012. aastal eraldab Eesti Euroopa Liidu üldeelarvesse 167 miljonit eurot, kuid ise saame järgmisel aastal välisraha kasutada 1,3 miljardit! 80 protsenti sellest on pärit Euroopa Liidu fondidest ja koostööprogrammidest ning 20 protsenti heitgaaside müügist. Nii suur summa avaliku sektori raha elavdab majandust ja annab inimestele tööd.

CO2 müügist saadav raha tuleb vastavalt lepingutele investeerida energia säästmisse, mis omakorda tähendab, et hoonete soojuskaod ja halduskulud vähenevad.
Järva maakonnast saavad remondiraha näiteks Väätsa ja Türi-Alliku lasteaed, Türi, Paide ja Koeru päästekomando, Koeru ja Järva-Jaani kool, Järvamaa kutsehariduskeskuse hooned, Järvamaa haigla.

Võrreldes eelmise aastaga suureneb ühistransporditoetus 4,84% ja kohalikele omavalitsustele antav teehoiutoetus 40%. Jätkub Tallinna-Tartu maantee ehitus. Põllumeestele on oluline, et kümnendiku suurenevad põllumajanduse otsetoetused.

Oluliselt suurenevad kulutused kaitseväelastele nüüdisaegse varustuse ja laskemoona hankimiseks, samuti Kaitseliidu tegevusse minev raha.

See, et meie kaitsetahte hoidmine ja kasvatamine peab olema erilise tähelepanu all, sai kinnitust 11. novembril Haapsalus kultuurifoorumil. Nimelt väitis seal üks teenekas värskelt sotsiaaldemokraadiks suundunud riigikogu liige, et Kaitseliit on vaba aja veetmise organisatsioon, ning imestas, miks seda üldse riigieelarvest rahastatakse.

Haridus- ja teadusministeeriumi eelarve suureneb seoses kõrghariduse ja teadustegevuse rahastuse kasvuga, tasuta kõrghariduse eelnõu on menetluses.

Põhjusega on tähelepanu pälvinud õpetajate palk. Õpetajate kõneisik Martin Saar ütles ETV saates «Terevisioon», et koolivõrgu reformile peaks eelnema haldusreform.

Tema seisukohaga saab nõustuda. Tugevas omavalitsuses on tugev kool, perearstikeskus, ühistranspordivõrk ja sotsiaalhoolekanne.

Tuleb tunnustada haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo samme, et korrastada koolivõrku ning leida valdkonnas lisaraha õppetöö, sh õpetajate palkade tarbeks.
Oluline on siinjuures tegutsemise läbimõeldus, et ei juhtuks nii nagu Türil, kus oli eesmärk hooneid ökonoomsemalt kasutada, kuid tulemus on vastupidine.

Pensionisaajate hulk suureneb

Rääkimata inimestele lubatud, kuid tegemata jäänud majandusanalüüsist jäi kokku lugemata isegi loodavates koolides vajaminevad ruumid.

Sotsiaalvaldkonna suurim kuluallikas on riiklik pension, millele kulub 1,3 miljardit eurot, kasv on 72 miljonit eurot. Pensionisaajate arv suureneb 8000 inimese jagu ning 1. aprillist suurenevad pensionid 4,4%.
Suurim kulukasv summas 90 miljonit eurot tekib seoses riigi kannete taastamisega kohustusliku kogumispensioni fondidesse, nn teise sambasse.

Kui seni on maapiirkondadesse tööle minevatele õpetajatele makstud lähtetoetust, siis nüüd on seda kavas pakkuda ka noortele arstidele. Eesmärk on, et noored arstid läheksid ka maale tööle.

Häid uudiseid on haigekassast, kus järgmisel aastal taastatakse raviteenuste hinnad, mis annavad haiglatele ja arstidele rohkem raha head teenust pakkuda, suureneb perearstide rahastus, paranevad diabeetikute ravivõimalused ja lisatakse uusi tervishoiuteenuseid.

Kokkuvõttes on Eesti 2012. aasta eelarve konservatiivne ja ette vaatavalt ettevaatlik. Ilmselt tunnevad suured elanikegrupid, pensionärid, sotsiaaltoetuste saajad, sisejulgeolekutöötajad, haridus- ja kultuuritöötajad, et olukord nende valdkondades on liiga pingeline.

Meie haldussüsteem vajab kohandamist muutunud oludega. Poliitikutelt oodatakse muutusi, kartmatust eksida ja julgust teha keerulisi otsuseid. Aeg näitab, kas selleks ollakse valmis juba järgmisel aastal, et 2013. aasta eelarve pakuks rohkem rahulolu.

Põllumajandusminister Seeder: otsetoetused hakkavad võrdsustuma

2011-11-16

Kanepi ja Valgjärve valla põllumeeste lõikuspeol osalenud põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi väitel muutub Eesti põllumehe elu Euroopa Liidu järgmisel eelarveperioodil oluliselt paremaks, sest otsetoetused ühtlustuvad.

Mis muutub siinsete põllumeeste elus 2014. aastast?

Euroopa Komisjoni poolt välja pakutus on kaks külge. Nagu elus ikka, on nii positiivset kui negatiivset. Positiivne on kindlasti see, et komisjon püstitas ise eesmärgi, et üheski liikmesriigis ei tohiks otsetoetused jääda alla 90 protsendi Euroopa Liidu keskmisest. Seega kinnitas komisjon esimest korda ametlikes dokumentides, et põllumajandus- toetused Euroopa Liidus tuleb ühtlustada. Arvuliselt tähendab esitatud ettepanek meile 30- protsendilist tõusu, võrreldes praeguste otsetoetuste tasemega. Nii et igal juhul meie olukord paraneb. Asja negatiivne pool on see, et vanade Euroopa Liidu riikide toetused on jätkuvalt kõrgemad. Vahe küll väheneb, aga jääb ikkagi alles. Meie soov ja eesmärk on, et võrdsustamine toimuks võimalikult kiiresti, mistõttu komisjoni pakutud tempo meid ei rahulda. Eks nüüd, uue perioodi alguseni jäänud aastatel (2011-2013), tuleb väga tõsiselt vaielda, läbi rääkida, oma seisukohti selgitada, et saada võimalikult positiivne lõpptulemus.

Kas kusagil on kirjas ka mõni kindel tähtaeg?

Komisjoni esimene pakkumine oli, et ühtlustamine võiks toimuda aastaks 2028, mille peale tuli väga tõsine kriitika ja valjuhäälne protest. Komisjon võttis nimetatud aastanumbri seepeale oma ametlikest dokumentidest välja. Järelikult tuleb uuesti läbi rääkida ja komisjonile survet avaldada, et see aastaarv saaks uuesti tagasi ja senisest märksa varajasemaks.

Kas need argumendid ei tööta, et meie panustame muudes valdkondades teistega võrdselt, aga põllumajandusvaldkonnas saame kas või kreeklastega võrreldes kuni kümme korda vähem tagasi?

Oleme seda solidaarsust ka korduvalt rõhutanud, aga eks neid argumente jätkub kõigil. Kas või Kreeka võlakirjade paketis osaleme solidaarselt teiste riikidega, olles ise üks vaesemaid Euroopa Liidu liikmesriike. Teine pool tõest on see, et ka täna on Eesti Euroopa Liidus väga selgelt saaja, mitte andja. Kusjuures kõige suurem saaja on Eesti põllumees. Juba täna tuleb 75 protsenti põllumeestele makstavatest toetustest Euroopa Liidu eelarvest - see on teine pool solidaarsusest. Vanad liikmesriigid räägivad samuti, et jagame siin sakslaste, hollandlaste, rootslaste jt raha ümber. Nii et kus läheb tasakaal ja õiglus, on väga delikaatne küsimus. Kripeldama jääb üksnes see, et miks meil ei ole võrdseid tootmistingimusi Hollandi, Saksa ja Taani põllumehega. Me ei soovigi saada juurde toetusi, vaid võrdseid tingimusi.

Kellele on põllumajandustoetused peamiselt mõeldud?

Põllumajandustoetuste puhul on kindel eesmärk, et toetused läheksid peamiselt toidu tootjatele. nMõistagi on neidki, kes lähevad kerget raha püüdma, teeseldes abikõlbulikkust. On ka nn passiivseid põllumehi, kes ise ei tooda, aga saavad erinevatest meetmetest toetusi. Osa omanikke ei soovigi viimasel ajal enam oma maad ise harida või põllumeestele rendile anda, vaid võtavad ise toetusi. Pilt on väga kirju ja meie eesmärk on seda korrastada. Sama eesmärk on ka komisjonil, kes on pakkunud välja esialgse definitsiooni, eristamaks passiivseid põllumehi aktiivsetest. Lahendusi otsitakse üle Euroopa.

On sedagi väidetud, et põllumehed võiksid oma nõudmisi pisut tagasi tõmmata, et teistest allikatest hoopis rohkem saada?

Peame tõesti sedagi vaatama, kuidas end toetuste abil siseriiklikult kõige paremini arendada suudame. Saame ju Eestile raha erinevatest allikatest - kalandus-, põllumajandus-, maaelu- ja sotsiaalfondist ning mujalt. See on päris keeruline olukord, et mis meile tervikuna kõige kasulikumaks osutub. Aga kõik ministeeriumid selle analüüsiga tegelevad ja usun, et Eestil õnnestub läbirääkimiste tulemusena saavutada parem tulemus, kui praegu välja pakuti.

Miks PRIA nii kaua raha kinni hoiab? Rahva hulgas on hakanud levima arvamus, et neile on antud vastav suunis, et seda raha saaks vahepeal pööritada?

Selliseid suuniseid ei ole PRIA-le antud ja ma võin kinnitada, et seda raha keegi ei pöörita . ei börsidel ega mujal. See on tõesti juba habemega probleem, et raha piisavalt kiiresti ei liigu ja et PRIA menetlemise aeg on pikk. Ühelt poolt sõltub see PRIA haldussuutlikkusest, seal on täpselt nii palju inimesi, kui on ja ega me neid rohkem võtta saa. Eesti riigil ei ole lihtsalt raha. Vaja on õpetajatel, politseinikel, arstidel, päästetöötajatel palka tõsta. Peame töö ära tegema just nende ametnikega, kes on pärast kärpimisi alles jäänud. Kas või välikontrollid põldudel on puhtalt Brüsseli nõue, mis tuleb teha ja võtab aega.

Euroopa Liit tegi Eestile just etteheiteid rahandusministeeriumi vähese kontrolli pärast struktuuri-fondide kasutamisel ning peatas raha väljamaksmise. Kas nüüd suureneb bürokraatia veelgi?

Loodan, et põllumehi see nüüd küll ei puuduta. Põllumajandus- ja kalandusfondi rahad kasutamisega on kõik korras, mis on suuresti just PRIA teene. Põllumehele on tihti tüütu PRIA liigne kontroll ja nõudlikkus, aga selle tulemusena on ka olnud suhteliselt vähe pettusi. Keegi ei süüdista neid nõrgas kontrollis ja PRIA raha vähemalt liigub.

Jntervjuu Helir-Valdor Seedriga

Allikas: Ajaleht KOIT 08. november 2011

Mati Määrits

Inimarengust, võlakriisist ja läbisaamisest Lätiga

2011-11-03

Eesti inimarengu aruande koostajad on ühtaegu ka head poliitikud selles mõttes, et kui mõned eelmised aruanded kiskusid toonut minoorseks, siis seekordne tõstab pigem eneseuhkust. Nii on see tänu võrdlusfookusele, mis on tehtud Läti ja Leeduga. Meil läheb neist palju paremini.

Loodame siiski, et ka edaspidi kannustab meid tahe kõrgelt arenenud riikidele järele jõuda. Ühel pildil, mida aruande peatoimetaja Marju Lauristin riigikogu ees demonstreeris, rippus kõrge inimarenguga riikide esitosinas Kreeka. See pildistus oli küll pisut varasem: mull püsis, võlakriis veel ei räsinud. Tegelikult on päris huvitav vaadelda, kuidas hakkab võlakriis lähiaastatel Euroopa eri riikide inimarengut mõjutama. Meil võib olla eeldusi oma positsiooni parandada, kuid peamiselt selle arvel, et teisi tabavad tugevamad tagasilöögid.

Tegelikult on Eesti autoriteet ja positsioon nii eurotsooni kui ka laiemalt Euroopa Liidu riikide hulgas ootamatult kõrgele kerkinud. Seda lihtsalt sellepärast, et me saame hakkama. Meie rahandus on korras, võrreldes nende riikidega, kellest me inimarengus seni tunduvalt maha jääme. Ma pole kindlasti ainus eestlane, kes on viimastel nädalatel sel teemal väliskolleegidelt komplimente kuulnud. Olen ikka vastanud, et jah, kõik on hästi, ainult meie inimesed saavad palju vähem palka, kui saadakse nendes riikides, kellele meid eeskujuks seatakse. Ometi on olemas lootus, et range rahapoliitika hakkab ka dividende tooma.

Muide, nii on see ka varem olnud. Inimarengu aruandes avaldas mulle muljet leedulase Zenonas Nõrkuse artikkel, mis analüüsib neid lähtepõhjusi, miks on Eestü viimase kahekümne aasta jooksul Lätist ja Leedust paremini läinud. Meie kure erastamine ei jätnud palju võimalusi korruptsiooniks. Raskuste kiuste hoiti riigieelarve tasakaalus ja koguti erinevalt lõunanaabritest isegi reservid, mis eelmise kriisi ületamiseks marjaks ära kulusid. Meie panganduse konsolideerumine ja välisinvesteeringute sissevool oli tõhusam. Lõpuks on ka meie poliitilised otsused olnud paremini prognoositavad ja tõeliselt rasketel momentidel kõigi vastuolude kiuste ka üsna üksmeelsed.

Kunagist loosungit "Plats puhtaks!" meenutatakse meil tihti .irooniliselt. Seevastu Nõrkus kõrvaltvaatajana arvab, et selle järgi tegutsemine oligi suurel määral edu alus, sest nii suutsime me Nõukogude pärandist kiiremini vabaneda.

Kui Läti ja Leedu olukord on meist halvem, siis ei tohi see meid sugugi lohutada. Vastupidi, see on ohu märk. Kui Hando Runneli "ei saa me läbi Lätita" poeesia keelest poliitika keelde tõlkida, siis tähendab see lihtsalt seda, et iseseisev ja tugev Läti rahvusriik on Eesti iseseisvuse parim tagatis.

Madal sündimus ja väljaränne ohustavad kõiki kolme riiki. Kui probleem on Leedus ja Lätis teravam kui meil, siis peame endale meenutama, et meie tagamaa on veel kitsam, oleme kõige väiksem rahvas. Inimarengu aruanne pöörab esimest korda eraldi tähelepanu keeltele ja keelepoliitikale. Meie keelte staatus on kahekümne aasta jooksul küll tõusnud, kuid omakeelse kõrgkooli, teadusterminoloogia ja kultuurivara säilitamine pole muutuvas maailmas kerge ülesanne.

õpetuseks osutan ühele kainestavale hoiatusele poliitilist arengut puudu-! tavas peatükis 'Eesti näiline stabiilsus peidab ka nõrkusi, sealhulgas ohtu üle institutsionaliseeruda". Ma küll ei arva, et "üle institutsionaliseeru-mine" on hea mõiste - see on samavõrd liigkeerukas, nagu on sealsamas üle korratud kummi-templi kujund lihtsustav. Sisuldasa käib aga jutt sellest, et erakonnad on järjest suletumad, võim konsolideerub, meil on järjest vähem dialoogi ja ühiskonnasisest dünaamikat.

Pärnumaa riigieelarves

2011-11-03

Üldjoontes on järgmise aasta eelarve mõõdukalt konservatiivne. Lisan sõna "mõõdukalt" just seetõttu, et eelarve tulude prognoosimisel on arvestatud kolmeprotsendise majanduskasvuga. Kahjuks ei näita Lõuna-Euroopa võlakriis leebumise märke ja selle Kreekast väljamurdmine võib kaasa tuua majanduslanguse kogu Euroopas, ohustades omakorda Eesti riigi tulude laekumist plaanitud mahus. Uus majanduslangus on pigem tõenäoline, nii tuleb kulude kavandamisel olla kasin.

Kulutamise kuldaeg ei naase

Mul on hea meel, et Eesti suudab hoida oma võlakoormuse Euroopa madalaimal tasemel, mis on 6,6 protsenti, sealjuures on Euroopa keskmine 80 protsenti ja üsna keskmise lähedal püsivad suurriigid Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa. Eraisikutena teame, et väike võlakoormus annab meile vabaduse oma elu vajadusel kiiresti ümber korraldada, lisab turvatunnet ja võimet toime tulla ootamatute saatuselöökidega. Kõik see kehtib riikide ja linnadegi kohta. Pärnu linna 80protsendine võlakoormus on olnud linnale raske taak.

Eesti on kriisist üsna hästi taastunud, majanduskasv on olnud Euroopa keskmisest kiirem ja see on toetunud ekspordi suuremahulisele kasvule. Kindlasti tänu konservatiivsele rahapoliitikale.

Siinkohal on oluline tähele panna, et Eesti ekspordi kasvu mõjutas tuntavalt meie põhilistel välisturgudel Põhjamaades ellu viidud majanduse elavdamise poliitika, peamiselt riigi tellimuse suurendamine. See on avatud majanduse magus vili, kibeda pillina käib kaasas üldine hinnatõus, millega kärbitud palgaga eestlastel on väga keeruline toime tulla.

Majandust elavdab raha ringlusse laskmine, seda saavad teha nii avalik sektor, investeerides taristutesse või suurendades toetusi, kui pangad, andes hoogsalt laenu. Mäletatavasti võtsid eraisikud Eestis 2007. aastal hoogsalt pankadest laenu, hinnad tõusid, sest liiga palju raha tuli ringlusesse. Raha pakkumise abil majanduse elavdamine on tööriist, mida tuleb kasutada mõõdukalt.

Tihti kuulen nõudmist, et eraldised tuleb taastada kriisieelsel tasemel. Mõeldakse 2007. aastat, aga see oli juba üle jõu elamise aasta ja sellist kulutamise kuldaega ei näe Eesti niipea.

Välisraha kavandatakse 2012. aasta eelarvesse summas 1,3 miljardit, sealjuures 80 protsenti sellest on pärit Euroopa Liidu fondidest ja koostööprogrammidest ning 20 protsenti kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguste müügist. Kahtlemata elavdab nii suure summa avaliku sektori raha riikitoomine majandust ja see on praeguses majanduslikus olukorras igati positiivne.

Kasvuhoonegaaside heitkoguste müügist saadav raha tuleb vastavalt lepingutele investeerida energia säästmiseks, mis omakorda tähendab, et hoonete soojuskaod ja halduskulud peavad ülejärgmisel aastal olema praegusest väiksemad. Pärnu maakonna 27 objekti saavad sellest rahast oma osa, nende hulgas on päästedepoosid, koole, lasteaedu ja hooldekodusid. Täpne loetelu läheks siinkohal pikaks, nimekirjaga saab tutvuda Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kodulehel.

Keskkonnaminister Keit Pentus rõhutas, et torustike soojustamisega on suudetud Eestis vähendada soojakadu määras, mis katab kogu Kunda linna aastase soojavajaduse. Samuti on seoses torustike soojustamisega Orissaares alandatud kaugkütte hinda elanikele kuus protsenti, see vähendab kodukulusid.

Taristu ja haridus

Pärnumaa strateegilise arengu seisukohalt kõige tähtsam objekt Rail Baltic on esialgu poliitiliste otsuste ootamise faasis. Juhul kui Eesti, Läti, Leedu ja Poola sõlmivad raudtee arendamiseks poliitilise kokkuleppe, hakatakse planeerima raha. Rail Balticu tähtsust Pärnumaale ei ole võimalik alahinnata.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eelarvest leiame 17,3 miljonit eurot Pärnu ümbersõidu ehitamiseks ja 8,6 miljonit eurot väikesaartele laevade soetamiseks, teiste hulgas on nimetatud Kihnu saart. Võrreldes eelmise aastaga, kasvab ühistransporditoetus 4,84 protsenti ja kohalike teede hoiu toetus 40 protsenti, summas 5,1 miljonit eurot kogu Eestile.

Haridus- ja teadusministeeriumi eelarve suureneb seoses kõrghariduse rahastamise kasvuga, tasuta kõrghariduse juurutamise eelnõu on menetluses. Sellel nädalal pälvis riigikogu ja avalikkuse tähelepanu õpetajate meeleavaldus. Tunnustan õpetajaid julguse eest tulla välja enda eest seisma, see ei ole väga eestlaslik. Samal ajal oli tegemist konstruktiivse kriitikaga riigijuhtide aadressil.

Professor Mati Heidmets ütles riigikogu kõnepuldist hariduse ees seisvaid probleeme avades, et õpetajate positsioon ühiskonnas peab paranema.

Eesti õpetajate töö tulemused on ühed maailma paremad, samal ajal pole pedagoogid rahul oma töö väärtustamisega.

Õpetajate kõneisik Martin Saar ütles ETV saates "Terevisioon", et koolivõrgu reformile peab eelnema haldusreform. Tema seisukohaga saab ainult nõustuda. Tugevas omavalitsuses on tugev kool, perearstikeskus, ühistranspordivõrk ja sotsiaalhoolekanne.

Ma ei usu, et gümnaasiumide viimine ministeeriumide alluvusse ehk riigigümnaasiumide loomine tõstab keskhariduse kvaliteeti. Jääb üle ainult loota, et ühel päeval saavutatakse riigikogus konsensus haldusreformi elluviimiseks. Seniks toetan haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksood ajast ees käimisel, et koolivõrku korrastada ning seeläbi õpetajate töötasu ja -tingimusi parandada.

Kultuur ja sotsiaalvaldkond

Kultuuriministeeriumi eelarves näeme välisraha Pärnu muuseumi uue maja ehituse lõpetamiseks, samuti tegevustoetusi Kihnu muuseumile ja Pärnu linnaorkestrile. 2012. aastal kavandab ministeerium sihtasutuse loomist, et korraldada Endla teatri tööd. Samuti kõneles kultuuriminister Rein Lang kavatsusest toetada Järvi muusikafestivali ja Pärnu filmifestivali.

Norra finantsmehhanism eraldab mõisakoolide renoveerimiseks 900 000 eurot, kuuldavasti meeldivad norrakatele koolideks rekonstrueeritud mõisad.

Rahandusministeeriumi eelarvest saame teada, et ELi üldeelarvesse eraldab Eesti 167 miljonit eurot. Eespool tõin välja, kui palju me ise tagasi saame, vahe on mitmekordne. Suurim kulukasv summas 90 miljonit eurot tekib seoses riigi kannete taastamisega kohustusliku kogumispensioni fondidesse.

Sotsiaalministeeriumi eelarve suurim kuluallikas on riiklik pension, milleks kulub 1,3 miljardit eurot, ja kulud kasvavad 71 miljonit eurot ehk 5,68 protsenti. Pensionisaajate arv suureneb 8000 inimese võrra. Samal ajal laste arv väheneb ja seoses sellega alaneb peretoetuste summa 3,6 miljoni euro võrra. Asjata ei rõhutanud Marju Lauristin riigikogus inimarengu aruannet tutvustades, et Eesti kõige suurem probleem on meie rahva kestma jäämine. Samuti rõhutas riigikontrolör eelmisel nädalal, et Eesti pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik, tuleb olla valmis kauem tööl käima.

Kokkuvõttes on Eesti 2012. aasta eelarve konservatiivne ja tasakaalus, lühiajalises vaates päris hea, muretsemiseks pole põhjust. Ilmselt tunnevad suured elanike grupid: haiged, pensionärid, sotsiaaltoetuste saajad, haridus- ja kultuuritöötajad, et olukord nende valdkondades on liiga pingeline.

Haldussüsteem vajab kohandamist muutunud oludega. Mitu valdkonda nõuaks senisest suuremal hulgal raha, see tähendab ühistes huvides ja parema tuleviku nimel paljustki loobumist. Poliitikutelt oodatakse muutusi, kartmatust eksida, mis on nii inimlik, ja julgust teha raskeid otsuseid. Kas selleks ollakse valmis juba järgmisel aastal, et 2013. aasta eelarve pakuks rohkem rahulolu? Aeg näitab.

Riigieelarvega panustatakse Eesti jätkusuutlikkusse

2011-10-24

Septembris kiitis vabariigi valitsus heaks järgmise aasta riigieelarve ja nüüd on jõudnud järg Riigikogu kätte. Tuleva aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit eurot, eeldavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Tegemist on läbi aegade suurima riigieelarvega.

Kindlasti ei ole alust Kajar Lemberi (SDE) väitel, et riigieelarvega ei panustata Eesti riigi elanike heaolu suurendamisse. Lember kirjutas, et sotsiaalsed lõhed suurenevad j a perede toimetulek väheneb veelgi. Tegelikult kasvab sotsiaalministeeriumi eelarve 80 miljoni euro võrra, 2,7 miljardi euroni.

Suurendatakse meditsiinisüsteemi rahastamist, et parandada arstiabi kättesaadavust ja kvaliteeti. Taastatakse teise pensionisamba maksed, mida lubati majanduskriisi ajal.

Endiselt peab riik oluliseks töötute toetamist läbi töötukassa mullusega samas mahus, kuigi töötute arv on tunduvalt vähenenud võrreldes kriisiaastatega. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensionikindlustus ja ravimikindlustus, millega soovitakse taastada ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele.

Ka riigikontrolör suunas meie tähelepanu kiiretele seadusega kinnitatud kulude kasvule. Nendeks on sotsiaal- ja ravikindlustuse kulud, mis kasvanud kaks korda kiiremini kui riigitulud. Praegu on fikseeritud kulutused kaetud avaliku sektori ülalpidamiskulude ja riigieelarveliste investeeringute külmutamise teel. Sellise olukorra kestma jäämine annab hiljem hoobi Eesti haldusvõimekusele ja jätkusuutlikule arengule. Seega ei ole Lemberil mõistlik väita, et tuleb kiirelt suurendada sotsiaalkulutusi, kui seda tehakse tuluallikate kokkukuivatamise teel.

Olulise punktina tooksin välja Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni.

Toetuste suurenemise põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mistõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud.

Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja saanud PRIA nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tagasiside põhjal soovib enamik neist investeeringud ellu viia. See omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb tõenäoliselt teha suuremaid väljamakseid. Eelarves on sellega juba arvestatud ja riigieelarve tuleb põllumajandusele 2012. aastal soodne. Seega pole alust ka väitel, nagu ei teeks riik midagi kohaliku maaelu arendamiseks.

IRL-i saadikuna on mul hea meel tõdeda, et haridusvaldkonna eelarve suureneb järgmisel aastal 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Saastekvootide müügist saadud rahaga plaanitakse renoveerida koolihooneid ja õpilaskodusid 72 miljoni euro ulatuses. Pooleteise miljoni euroga rahastatakse IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektori jaoks vajalik tööjõud. Tõstetakse ka kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse mahtu 6,2 miljoni euro võrra.

Siinkohal tooksin välja kõrgharidusreformi olulisuse. Selle eesmärk on tagada ligipääs kõrgharidusele sõltumata õppija rahalistest võimalustest. Reformi kohaselt tagab riik kõigile üliõpilastele, kes õpivad täiskoormusel, tasuta kõrghariduse. IRL seisab sellest eest, et riik tooks haridusse lisaraha. Plaanis on viia hariduse rahastamine 3 protsendini SKT-st, mis on ühtlasi ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide eesmärk. Alates 2012. aastast lisandub ligikaudu 3500 arvestuslikku tasuta õppekohta. ,,.

Seoses riigieelarvega on palju räägitud ka palkadest. Riigikogu liikmed, sõltumata sellest, kas nad on koalitsioonis või opositsioonis, on selle poolt, et tõsta päästjate, õpetajate ja meditsiinitöötajate palku. Reaalsus on aga see, et järgmise aasta riigieelarve on puudujäägis. Valitsuskoalitsioon pingutab kõvasti, et lähiaastatel jõuaksime riigieelarve tasakaaluni.

Tõenäoliselt jääb järgmisel aastal Eesti riigivõlg 5,8 protsenti SKT-st Euroopa Liidu madalaimaks. Kindlasti on ka sotsiaaldemokraadid teadlikud Euroopat vaevavast võlakriisist. Seega peame hoidma riigieelarvega konservatiivset joont ja hoiduma laenurahaga palkade tõstmisest.

Riigi korras rahandus on positiivne signaal ettevõtjatele ja annab kindlust stabiilse maksukeskkonna osas. See omakorda loob uut majanduskasvu ja töökohti ning siit edasi on ainult üks samm, et tõsta eelmainitud riigitöötajate palku.

Majade soojustamisega saavutatakse väiksemad kommunaalarved

2011-10-22

Tänavune sügis on pakkunud meile mõnusalt sooja vananaiste suve. Paraku on soojad ilmad nüüdseks läbi ning alanud on taas 8-kuuline kütteperiood. Soojakulude osatähtsust perede eelarves ei saa alahinnata: keskmise eestlase jaoks moodustavad need rohkem kui pool leibkonna kodukuludest.

Maagaasi, puidu või õli toorainehindade tõusu vastu on meil väga raske seista, mistõttu on majade soojakulude vähendamisel peamiseks märksõnaks energiasääst. Ainus ja reaalne kulude kokkuhoid on võimalik saavutada kortermajade soojuskindlamaks renoveerimisega. Nagu tänavapildis näha võime, on paljud seda võimalust ka juba kasutanud või kasutamas.

Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks 2020. aastaks saavutada hoonepõhiseks energiakuluks mitte rohkem kui 100 kWh/m2a. Eestis on täna see näitaja paljude kortermajade puhul mitu korda kõrgem. Soojuskindlamate elamutega säästaksime küttekuludelt ning hoiaksime ümbritsevat keskkonda, mida me kesiselt soojustatud majade kaudu usinalt ja järjepidevalt kütame.

Kortermajade soojuskindlamaks muutmisel on oluline roll täita riigil. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi käivitatud kortermajade rekonstrueerimistoetuse programmi eesmärk on aidata ja julgustada inimesi investeerima kodukulude kokkuhoiuks. Hetkel kaetakse riigi poolt, läbi sihtasutuse KredEx, 35% korterelamu rekonstrueerimise maksumusest, kui sellega saavutatakse hoones 50 protsendi suurune energiasääst.

Aastaga on soojuskindla-maks muutmise toetust saanud 183 korterelamut ligi 4,9 miljoni euro eest. Toetust on eelkõige kasutatud nõutud omafinantseeringu osakaalu vähendamiseks. Programm jätkub ja loodetavasti tulevikus juba veelgi suurema riigipoolse toetusega. Siinkohal julgustaksin Raplamaa korteriühistuid programmis senisest rohkem kaasa lööma. Raplamaal on 2010. ja 2011. aastal toetust saanud kaheksa korterelamut. Maakonna potentsiaali silmas pidades võiks toetust saanute hulk olla mitu korda suurem. Olen veendunud, et korteriühistute aktiivse tegutsemise korral ning riigi ja omavalitsuste kaasabil on juba lähiaastatel võimalik meie kortermajades saavutada olulist energia ja seeläbi ka rahalist kokkuhoidu, muuta elukeskkond kaunimaks ning parandada kohalikku tööhõivet.

Kokku on lepitud, et valitsus jätkab järgmisel aastal kodutoetuste maksmist lasterikastele peredele, eesmärgiga parandada väikese sissetulekuga paljulapseliste perede elamistingimusi. Ka neid toetusi on kasutatud suures osas eluaseme renoveerimiseks ja ühtlasi energiasäästlikumaks muutmisel. Seni on toetust saanud 1500 peret, kus kasvab ligi 6000 last, summas 12 miljonit eurot. Keskmine toetuse suurus ühele perele on olnud 6140 eurot.

Lisaks korterelamutele on valitsusel plaanis käivitada toetusprogramm ka väikemajade rekonstrueerimiseks niipea, kui selleks tekib rahaline võimalus. Valitsuse tegevusprogrammis on tähtajaks määratud 2014. aasta, kuid võimalusel alustatakse sellega juba varem. Kõnealune kava puudutab ligikaudu neljandikku Eesti elanikest.

Energia säästmist on plaanis rakendada ka avalikus sektoris, kus viiakse läbi ühiskondlike hoonete rekonstrueerimise programm. Selle programmi kogumaht on 146,5 miljonit eurot, mis võimaldab energiatõhusamaks muuta ligi 480 hoonet.

Eesti kliimas, kus suviselt soojasid ilmasid jagub napilt kolmeks kuuks, on majade korralikku soojuspidavust raske ülehinnata. Hoonete energiasäästlikumaks muutmine on garantii kommunaalarvete vähenemiseks. Alustame soojustamisega kohe!

Riigieelarvega panustatakse haridusvaldkonna arengusse

2011-10-13

Vabariigi valitsus kiitis 22. septembril heaks järgmise aasta riigieelarve ning nüüd arutab eelarvega seonduvat Riigikogu. 2012. aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit ning eeldatavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Seoses ebakindla olukorraga viimastel aastatel Euroopas on riigieelarve defitsiidis. Kuigi riigieelarve puudujääk ulatub 2,1 protsendini SKTst, siis Eesti riik ei kata lisakulutusi laenudega, vaid oma reservide kasutamisega. Millistesse valdkondasesse panustatakse tuleval aastal 6,57 miljardi euro suuruse riigieelarvega?

Olulise valdkonnana tooksin välja Eesti riigi panused haridusse järgmisel aastal. Euroopa Liidu liikmesriigid on seadnud endale eesmärgi saavutada kulutuste osakaal teadus- ja arendustegevusse 3% SKTst. Praegu moodustavad meie riigi kulutused teadus- ja arendustegevusele ühe protsendi SKTst, mis on ligikaudu 163 miljonit eurot. Sellepärast panustatakse tuleval aastal haridusse 12 protsenti rohkem kui eelneval aastal ehk kulutused suurenevad 65 miljoni euro võrra. Haridusvaldkonda suunatakse ka kvoodimüügi tulu 72 miljoni euro ulatuses, et rahastada üle poolesaja koolihoone ja õpilaskodu renoveerimist. Plaanis on Riigi Kinnisvara kaudu renoveerida ja suurendada näiteks Viljandi gümnaasiumi ning renoveerida Nõo reaalgümnaasiumi hooneid. Pooleteise miljoni euroga rahastatkse ka IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektorile vajalikku tööjõuressurssi. 6,2 miljoni euro võrra tõstetakse kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse rahalist mahtu. Kulutused haridusvaldkonda on igati õigustatud, sest kõrge harituse tase riigis on kindlasti edasiviiv jõud.

Hea uudis kõigile Eesti pensionäridele on pensionitõus järgmisel aastal. 4. aprillist suurenevad riiklikud pensionid 4,4 protsendi võrra. See tähendab keskmise vanaduspensioni tõusu 13 eurot kuus. Pensionide väljamaksete mahtu suurendati 72 miljoni euro võrra ehk 1,36 miljardi euroni. Eesti riik taastab ka riigipoolsed kohustuslike kogumispensionifondide maksed, mida sai lubatud kriisi ajal. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensioni- ja ravimikindlustus, soovitakse tõsta ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele. Kokku on sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarve 2,7 miljardit eurot, mis on 80 miljoni euro võrra suurem kui möödunud aastal.

Riik panustab järgmisel aastal ka Eesti teede korrashoidu. Kohalikud omavalitsused saavad 17,8 miljonit eurot teede olukorra parandamiseks, mis on viie miljoni euro võrra suurem summa kui eelmisel aastal. Jätkub ka kergliiklusteede toetusskeemi elluviimine. 2011. aastal riigi toetustega rajati 16 kergliiklusteed ning tuleval aastal on plaanis rajada kaheksa uut teed. Kokku saab valmis 71,5 kilomeetrit kergliiklusteid, millega soovitakse kaasa aidata liiklusohutuse suurenemisele turvaliste rattateede ehitamise kaudu.

Hea on tõdeda, et Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse tõusevad. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni. Suurenemise üheks põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mille tõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud. Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja on saanud PRIA-lt nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tõenäoliselt soovib enamik neist investeeringud ellu viia ning see omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb teha suuremaid väljamakseid. Riigieelarves on sellega juba arvestatud ning põllumajandusele tuleb 2012. aasta soodne.

Järgmise aasta riigieelarve jääb kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtub eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. IRL seisab hea selle eest, et riigieelarvesse ei jõuaks üle jõu käivad lubadused, millega võib kaasneda maksukoormuse või riigivõla suurenemine. Piiratud ressurssidega peame tegema õigeid otsuseid, milliste valdkondade arengusse panustada. Eesti jätkusuutlikkuse tagavad investeeringud haridusse, ettevõtlusesse ja inimeste elujärje parandamisse.

Mille peale kulub järgmise aasta riigieelarve?

2011-10-07

2012. aasta riigieelarve on juba valitsuse poolt heakskiidu saanud ning nüüd on järg jõudnud riigikogu kätte. Tegemist saab olema Eesti suurima riigieelarvega, kuid tulenevalt murepilvedest Euroopas jääb järgmise aasta eelarve kindlaks konservatiivse eelarve poliitika põhimõtetele. Riigieelarve puudujääk ulatub tuleval aastal 2,1 protsendini SKT-st. Kulutusteks on plaanitud 6,57 miljardit eurot ning tuludeks 6,1 miljardit eurot. Negatiivset eelarvet ei korva riik mitte laenamisega, vaid oma reservide kasutamisega. Kuhu järgmisel aastal maksumaksja raha suunatakse, et Eesti riigi elanike heaolu suurendada?

Pensionäridel on põhjust rõõmustamiseks, sest tuleval aastal panustab riik eakate elujärje parandamisse. 4. aprillist 2012 on oodata 4,4 protsendilist pensionitõusu. See tähendab keskmise vanaduspensioni suurenemist kuus 13 euro võrra. Pensioni suurendamise peamine põhjus on elukalliduse kiire kasv viimastel aastatel. Tõusevad ka kulutused meditsiinivaldkonda, et tagada arstiabi kiire kättesaadavus ning kvaliteet üle Eesti. Riik taastab ka täielikult teise pensionisamba maksed, mida lubati majanduskriisi ajal. Eestis on tunduvalt vähenenud töötute arv võrreldes languse aastatega, kuid endiselt peab riik oluliseks töötute toetamist Töötukassa kaudu samas mahus. Seega saab Töötukassa aidata rohkem töötuid töölesaamiseks. Kokku tõusevad sotsiaalse kaitse valdkonna kulud 190 miljonit eurot ehk 10 protsenti.

Eesti riigi jaoks on väga oluline panustada põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade elavdamisse. Selle tõttu on 2012. aasta riigieelarve hea põllumajandussektori-le, sest arvestades Eesti olusid ja võimalusi kasvab eelarve märkimisväärselt. Toetused tõusevad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni seoses välisvahenditest tehtavate kulude suurenemisega. Tuleva aasta riigieelarve on ka soodne, sest täiendavate otsetoetuste maht kasvab 10 protsendi võrra ning on planeeritud eelarves täies mahus.

Oleme paljudele riikidele silma jäänud oma tublide saavutustega e-valdkonnas. Seega peab riik oluliseks, et kiire internet jõuaks ka maapiirkondadesse. Selleks toetatakse 11 miljoni euroga interneti baasvõrgu rajamist uue põlvkonna elektroonilise side võrgu kasutuselevõtu meetme raames. Tänu sellele saab kiireks internetiühenduseks võimaluse enam kui 40 000 Eesti maapiirkonna elanikku.

Olulise valdkonnana tooksin ka välja riiklikud investeeringud Eesti teede olukorra parandamisse. Majandusministeeriumilt saavad kohalikud omavalitsused viie miljoni võrra rohkem raha kui tänavu ehk 17,8 miljonit eurot teede korrashoiuks. Siiski riigieelarve arutelul püüame veel leida võimalusi, et suurendada omavalitsustele minevat teede-raha 2012. aasta eelarvest on ka ette nähtud 71 miljonit eurot riigimaanteede rekonstrueerimiseks. Seoses auto- ja bussitranspordi suure osakaaluga Eestis ringiliiklemiseks on investeeringud igati Õigustatud. Tõusevad ka panused ühistranspordi arengusse. Saarlastele ja hiidlastele kehtestatakse soodsamad laevapiletid ning suurenevad dotatsioonid rongiliiklusele, sest Lõuna-Eestis pikendati reisirongide teekonda.

Järgmise aasta riigieelarve seisukoht on väga tähtis ka elupäästevõimekuse kasv. Sellest lähtuvalt on päästeameti personalikulude katteks mõeldud summat suurendatud 2,1 miljoni euro võrra. Elupäästevõimekusega päästekomandode arv kasvab tänu lisarahale 34-lt vähemalt 63 komandoni. Kuid tuleb alati meeles pidada, et päästjaid on meil vaja siis kui õnnetus või kahju on juba tekkinud. Tagajärgedega tegelemine ei aita uusi õnnetusjuhtumeid ära hoida, vaid vähendab kahju ulatust. Sellepärast panustab siseministeerium tuleval aastal 62% rohkem raha ennetustöösse, et vähendada uute õnnetusjuhtumite arvu.

Riigieelarve arutelud riigikogus pakuvad kindlasti tuliseid debatte. On palju valdkondi, mis vajaksid raha juurde, kuid riigi rahakott ei ole lõputu ning pidevalt tuleb arvestada ka meid ümbritseva õrna majanduskeskkonnaga. Me peame järgima, et Eesti riigieelarve jõuaks võimalikult kiiresti tasakaalu ja iga kulu oleks põhjendatud võimaliku tuluallikaga. Kuigi tuleva aasta riigieelarve on defitsiidis jääb Eesti võlakoorem tõenäoliselt Euroopa Liidu madalaimaks. Eesmärk on jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal.

Riigieelarve toob pensionitõusu ja paremad teed

2011-09-29

VALITSUS ON kinnitanud 2012. aasta riigieelarve ning riigikogu hakkab seda lähiajal arutama. Seega on sobiv aeg esile tõsta tähtsamad valdkonnad, millesse riik järgmisel aastal maksumaksja raha suunab. Riigikokku jõudev, ehkki kõigi aegade suurim, on sellegipoolest kriisist taastumise eelarve. Järgmise aasta kulude mahuks on selles ette nähtud 6,57 miljardit ning prognoositav tulude maht on 6,1 miljardit eurot. Eeldatav eelarve puudujääk moodustab sisemajanduse koguproduktist 2,1 protsenti. Nimetatud puudujääki ei kata riik laenuga, vaid oma reservidest. Puudujäägist ja Euroopas möllavast võlakriisist hoolimata on tulevase aasta eelarves mitu otsust, mis parandavad inimeste elujärge ja elukeskkonda.

ESITEKS KASVAVAD järgmise aasta 1. aprillil 4,4 protsenti pensionid. Niisiis suureneb keskmine vanaduspension 13 eurot. See on põhjendatud üldise elukalliduse kasvuga. Eakate inimeste toidukorvi ja esmatarbekaupade kulud on viimasel aastal tublisti kasvanud ning pensioni juurde pannes tagab riik nende parema toimetuleku.

Samuti lubas valitsus majanduskriisi ajal, et taastab 2012. aastal teise pensionisamba maksed. Me täidame selle lubaduse: järgmisel aastal taastab riik kohustusliku kogumispensionifondi maksed täielikult.

Ühtlasi suureneb meditsiinisüsteemi rahastamine ning see parandab kogu riigis arstiabi kvaliteeti ja kättesaadavust. Kokku suurenevad sotsiaalvaldkonna kulud järgmisel aastal 10 protsenti, 190 miljoni euroni.

Teise olulise valdkonnana nimetan riiklikke investeeringuid, mida tehakse Eesti teede seisukorra parandamisse.

Omavalitsused saavad majandusministeeriumi eelarvest järgmisel aastal teede korrashoiuks 17,8 miljonit eurot, niisiis üle viie miljoni euro rohkem kui tänavu. Riigimaanteede rekonstrueerimiseks on 2012. aastal ette nähtud 71 miljonit eurot. Arvestades, kui suur on meie elukorralduses auto- ja bussiveo osa, võib seda eelarveprioriteeti igati mõista.

KÕIGILE ON selge, et lisaraha vajab sisejulgeoleku ja turvalisuse tagamine. Päästevaldkonna rahapuuduse tõttu on järgmise aasta eelarves päästeameti personalikuludeks ettenähtud summat suurendatud 2,1 miljoni euro võrra. Tänu sellele tõuseb elupäästevõimekusega päästekomandode arv 34lt vähemalt 63le.

Juhin tähelepanu sellele, et päästjaid vajame siis, kui õnnetus on juba juhtunud ning tekkinud inim- ja varakahjud. Tagajärgedega tegeldes ei väldi me uusi õnnetusjuhtumeid, vaid vähendame üksnes kahju ulatust.

Siseministeerium on võtnud eesmärgi õnnetusi ära hoida. Õnnetusjuhtumite ning inimeste riskikäitumise vähendamise ennetustööks on eraldatud tänavusest 62 protsenti rohkem raha.

Inimeste riskikäitumine ja eluga hakkama saamine on otseselt seotud haridusega. Hea meel on tõdeda, et hariduse valdkonna kulud suurenevad 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Kõrghariduse riikliku koolitustellimuse maht suureneb 6,2 miljoni euro võrra. Ühtlasi eraldatakse saastekvootide müügist saadud rahast 72 miljonit eurot koolihoonete ja õpilaskodude renoveerimiseks.

Eestis ON veel palju valdkondi, mis vajaksid lisaraha. Poliitikutele on need enamjaolt teada ning riigikogus seisab eest tuline debatt. Järgmiselgi aastal on ametnike palgad külmutatud ning kindlasti vajaksid paljud riigiasutused oma funktsioonide täitmiseks lisaraha.

Rahanduskomisjoni esimehena loodan, et eelarvet arutades ei unustata majanduskeskkonna habrast seisundit ning peetakse meeles, et iga rahanõudmise puhul peaks olema viidatud tuluallikale.

Isamaa ja Res Publica Liit seisab riigikogus selle eest, et eelarvesse ei jõuaks riigile üle jõu käivad lubadused, mis tooksid endaga kaasa maksukoormuse või riigivõla suurenemise. Me peame jälgima, et Eesti tulud ja kulud jõuaksid võimalikult ruttu taas tasakaalu.

Riigieelarve tasakaalu ei ole praeguse üleeuroopalise võlakriisi ajal võimalik üle tähtsustada. Järgmise aasta oma arutades jääme kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtume eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. Riigieelarve järgi on Eesti võlakoormus 2012. aastal tõenäoliselt Euroopa Liidu madalaim.

Vähem kindralitele, rohkem sõduritele

2011-06-09

Konkurentsivõime tagamiseks tuleks riigiaparaati koomale tõmmata, kirjutab kaitseminister ja IRLi esimees Mart Laar.

Vähem kindralitele ja rohkem sõduritele, kuulutas Saksa kaitseminister Thomas de Maiziere, asudes teostama Saksa kaitsejõudude radikaalset reformi, mille käigus vähendatakse muu hulgas järsult staapide ja juhtimisstruktuuri, sh ministeeriumi, töötajate arvu ning muudetakse kogu juhtimisahel selgemaks ning tõhusamaks.

Maiziere kinnitab, et Bundeswehri juhtimisstruktuur ei ole enam ajakohane. «On liiga palju staape ja liiga palju kindraleid. On liiga palju paralleelstruktuure, liiga vähe sidusust. Liiga palju eeskirju, samas liiga vähe otsuseid. Vastutust delegeeritakse alt üles ja ülevalt põrgatatakse otsustamine alla tagasi» (de Maiziere'i kõne Berliinis 18.05.11).

Samas suunas mõeldakse ka mitmes teises, võlgu loodud heaolu lõppemise järel tõsistesse raskustesse sattunud riigis. Küsitakse, kas me oleme ikka mõistlikult käitunud, suurendades ja kasvatades oma riigiaparaati tasemeni, kus selle ülalpidamiskulud kipuvad tapma tulevikku vaadates saatuslikult olulisi alasid, olgu selleks kultuur ja haridus või julgeolek.

Õhukese riigi mõiste on seetõttu viimasel ajal taas täie teravusega esile tõstetud. Kohtudes hiljuti USA senaatoritega, rääkisime küberkaitse ja hübriidohtude kõrval õhukesest riigist ning eelarve tasakaalust, mis külaliste meelest on samuti osa rahvuslikust julgeolekust.

Samas on tihti segaseks jäänud, mida õhukese riigi all mõistetakse. Mõne meelest tähendab õhuke riik sedalaadi teenuste nagu haridus, tervishoid või kultuur radikaalset kokkutõmbamist. Teisalt arvatakse, et õhuke riik toob kaasa riigi toimimist tagavate alade, nagu kaitsejõud, politsei ja päästeamet või kohtusüsteem, kärpimise.

Nii see kohe päris kindlasti pole. Lollide või haigete inimestega pole ühelgi riigil võimalik endale tulevikku tagada. Turvatunde kadumine toob paratamatult kaasa hirmu ja ebakindluse, millega pole võimalik tulevikku vaadatagi.

Mida õhuke riik siis tähendab, kui ta neid asju ei tähenda? Vastus sellele on tegelikult lihtne. Õhuke riik tähendab väiksemat bürokraatiat ja tõhusamalt toimivat riiki, mis võimaldab eespool mainitud aladele tõhusamat tähelepanu, ning mis salata, ka rohkem ressurssi suunata.

Selles suunas tuleb mõtelda ka Eestis. Asunud 1992. aastal peaministri ametit täitma, olin üllatunud, kui palju tublisid ja asjalikke inimesi oli haaratud mittemidagitegemisse riigi ülesehitamise sildi all.

Oli selgelt näha, et Eestil pole võimalik sellist riigiaparaati üleval pidada, seda enam et mõnel saatuslikult olulisel alal puudus see sootuks. Ei saa salata ka, et selline olukord oli mugav endistest aegadest pärit tegelastele, kes leidsid, et sogases vees on hea kalu püüda.

Siingi oli liiga palju paralleelstruktuure ning vähe sidusust, ohtralt eeskirju, kuid vähe otsuseid, vastutust delegeeriti alt üles ning ülevalt põrgatati see alla tagasi. See olukord pidi lõppema ja see lõpetati. Järgnenud reformide käigus kärbiti mõnel pool senist koosseisu kuni 30 protsenti.

Ennustustele vaatamata ei toonud see kaasa mingit katastroofi. Otse vastupidi, riigi juhtimine muutus märkimisväärselt tõhusamaks, otsustamine kiiremaks ja selgemaks.

See oli aastal 1992. Möödunud 20 aasta jooksul on paljugi muutunud. Ametnike ja bürokraatia hulk on vaikselt, kuid kindlalt kasvanud. Mõnel pool, kus mäletan töötavat paari inimest, töötab nüüd paarkümmend. Paljudes kohtades on see kasv olnud möödapääsmatu - täidab ju Eesti riik praegu ülesandeid, millest ta 1992. aastal ei osanud undki näha.

Vastuseks väitele, et Eestis on ametnike hulk liig suureks kasvanud, kinnitatakse, et riigivalitsemiskulude osakaal SKTst pole kasvanud. Nii võib see tõesti olla, kuid reaalses rahas on kasv olnud ikkagi väga suur. Oma riik on kulukas, kuid kas ta peab ikka nii kulukas olema?

Küsimus pole seejuures mitte ainult rahas, vaid ka tõhususes. Pikaks veninud otsustus- ja kooskõlastusahel vähendab otsuste langetamise kiirust ja tõhusust. Lõputu lihvimise tulemusel valminud otsused on tihti kaotanud oma esialgse sisu ja radikaalsuse ning sellega tihti ka tõhususe.

Kuna maailm meie ümber liigub järjest kiiremini, langetame otsuseid, mis oleks vahest andnud häid tulemusi eile, kuid ei anna seda täna ja homme. Hakkame kaotama oma väikse riigi eelist läbida kõik otsustustasandid kiiresti ning lühendada seega miinimumini aega ideest teostuseni. Suureks paisunud aparaat ei kuluta tihti aega mitte reaalsele tegutsemisele, vaid lõputule arutamisele.

Piltlikult ei suuda riigi keha enam varsti pead üleval hoida. Tõhususe vähenedes leiavad usinad ja kohusetundlikud ametnikud endale lisatööd, mis võib viia uute eeskirjade ja normide väljatöötamiseni, kuid mis inimeste elu oma riigis paraku mitte alati lihtsamaks ei muuda.

Asi pole sugugi mitte selles, nagu töötaksid riigiaparaadis rumalad ja laisad inimesed. Otse vastupidi. Eesti on üles kasvatanud tublid ja motiveeritud riigiteenistujad. Paraku tean ma hästi, et paljude nende palgad pole just sellised, mis neid motiveeriksid oma praegustele töökohtadele jääma. Raske on oodata, et nad jätkasid tööd ainult missioonitundest, kuklas teadmine, et mujal saaksid nad oma töö eest mitmekordset tasu.

Tööjõu väljavool riigiasutustest on teada fakt, olen isegi oma lühikese ametiaja jooksul pidanud valutava südamega alla kirjutama käskkirjadele väga heade inimeste töölt vabastamise kohta, kes lahkuvad ministeeriumist, minnes mujale kõrgema palga peale. Kaitseväelaste lahkumine teenistusest on Eesti ühiskonnale valusate näidete abil hästi teada.

Kindlasti pole lahenduseks lihtsalt ametnike palka tõsta. Valitsuskoalitsioon on paika pannud igati õige põhimõtte: riigi valitsemiskulud on järgmise nelja aasta jooksul külmutatud. See ei tähenda, et valitsus oleks otsustanud külmutada haridustöötajate, politseinike või päästetöötajate palgad.

Kindlasti mitte. Nende tõstmiseks on aga möödapääsmatu tagada, et kulu administreerimisele ehk üldisele valitsemisele ei kasvaks. Palgatõus saab tulla üksnes tõhususe kasvu arvelt.

Kui tahame muuta oma riigiaparaati konkurentsivõimelisemaks, kui tahame kiiremini otsustada ning tõhusamalt tegutseda, on ainus võimalus seda kokku tõmmata. Olen veendunud, et kümneprotsendiline või suuremgi riigi valitsemiskulude vähendamine ei löö Eesti riiki jalust. Otse vastupidi. See võimaldab tal paremini töötada.

Oleme õigusega uhked selle üle, millega oleme viimase 20 aasta jooksul hakkama saanud. Lisagem siis sellesse ritta siis veel üks õige otsus ning astugem Eesti riigivalitsemise tõhustamise poole konkreetne ja selge samm.

Eesti vajab julgust tulevikku vaadata

2011-03-02

Sel nädalal pöörduvad Äripäeva vahendusel ettevõtjate poole nelja erakonna esimehed, tänases lehes kirjutab IRLi peaministrikandidaat Mart Laar.

Eelseisvatel valimistel on Eestil võimalik valida põhimõtteliselt kolme suuna vahel. Peame otsustama, kas vajume tagasi ümberjaotamisühiskonda, püsime kindlameelselt midagi muutmata praegusel kursil või üritame selles tulevikku vaadates teatavaid täiendusi teha, mis omakorda võib olla ebapopulaarne ning ohtlik. Viimased aastad on meile andnud karmi õppetunni, et soov ratsa rikkaks saada võib meid hoopis järsult vaesemaks muuta. On hea, et suutsime viimasel hetkel mõistusele tulla ning kulutusi võimaluste järgi sättima, mitte enam vastupidi. Saavutatust ei tohi me aga eufooriasse sattuda. Selleks, et edasi minna, tuleb tehtud vigu karmilt ja õiglaselt analüüsida - ikka selleks, et samasse lõksu mitte enam langeda. Võtame roosad prillid eest ning tunnistagem, et iga hinna eest viie rikkaima hulka pürgimise loosung on meid sellest eesmärgist vaid kaugemale viinud, Põhjala tiigriks hüppamine kardetavasti samuti. Mida peaksime siis tulevikku vaadates silmas pidama?

Peamine lähimate aastate eesmärk on selge - võlg on võõra oma ning eelarve olgu tasakaalus või ülejäägis. Seda viimast mitte ainult aasta lõikes vaid pikemas perspektiivis. Kontratsüklilise eelarvepoliitika nõue tuleks - nii nagu seda eurotsoonis praegu ette pannakse - sisse kirjutada meie põhiseadusse, vähemalt eelarve baasseadusesse. Kui Eesti peaks uuesti võlgu elama hakkama, siis pole me möödunud kriisist tõesti midagi õppinud. Kindlasti peab Eesti hoiduma uuest palgarallist. Valitsemiskulud tuleb külmutada, palgatõusudest võib rääkida vaid riigieelarvelistes asutustes, kes hoolitsevad meie julgeoleku või targemaks saamise eest.

Selleks, et eelarvet tasakaalu viia ja uusi töökohti luua, tuleb Eestil oma kriisiaastatel liig kõrgeks kasvanud maksukoormus otsustavalt alla lüüa. Esmajärjekorras puudutab see tööjõumakse, mille alandamist tuleb alustada mitte „võimaluse korral" vaid otsekohe. Vastasel korral jääb majanduskasv loodetust väiksemaks ning „võimalust" ehk eelarve tasakaalu ei tulegi. Kolmandaks on oluline ettevõtluse arengut takistava bürokraatia selge vähendamine. Seda ühelt poolt üldist asjaajamist lihtsustades ning ettevõtlussõbralikuks muutes, peamiselt aga lõpuks haldus-territoriaalset reformi ellu viies. Vajadus tugevate ning tõhusalt tegutsevate omavalitsuste järele on kõigil teada - aeg oleks end kokku võtta ja see reform lõpuks ära teha.

Need ja mitmed teised sammud on meie praeguse suuna hoidmiseks vajalikud ning möödapääsmatud. Samas kipume aga unustama, et ainult oleviku peale mõeldes kipume tegelikult minevikus elama. Üritades lihtsalt saavutada kriisi-eelse Eesti taset avastame peagi, et oleme endale vale eesmärgi seadnud. Eesti peab astuma samme majanduse ümberseadistamiseks kõrgema lisandväärtusega toodangu suunas, on see siis IKT või mingi muu uue majanduse haru. See omakorda eeldab muutusi haridussüsteemis ning seda mitte ainult selle ülemises otsas, vaid alumistest astmetest alates. IKT-õpe tuleb muuta läbivaks, mitmekordistades samas IKT- spetsialistide hulka, muutes meie haridussüsteemi rohkem avatuks ning rahvusvaheliseks ning käivitades IT-Akadeemia.

Teiseks peaksime aru saama, et on viimane aeg üle saada oma alaväärtuskompleksist ja pidevast hirmust maailma ees. Oleme astunud õigeid ja vajalikke samme oma julgeoleku tagamiseks. See tähendab aga paratamatult, et oleme elanud kellegi mõju alt vabanemise ja teistega liitumise nimel, see tähendab aga ikkagi kellelegi teise jaoks. Nüüd on aeg omade jaoks elama hakata. See arusaam peaks meile andma julgust avatumalt maailmasse suhtuda - nii seda enda juure lastes kui ise maailma minnes. Hiljutisel „Tuulelohe lennul" võeti üles vajadus suurema toetuse andmiseks maailma pürgivale rahvuslikule kapitalile. Ekspordi toetamine ning välisinvesteeringute siiameelitamine on kahtlematult olulised tegevuses, kuid Allan Martinsoni sõnul üsnagi iganenud poliitika. Kui Eesti tahab tõesti jõukaks saada, peab ta panustama hoopis Eesti ettevõtete maailma minekusse, mis aga eeldab tõsiseid ümberkorraldusi haridussüsteemis ning senisest tunduvalt aktiivsemat välismajanduspoliitikat - ja seda mitte ainult traditsioonilistel vaid ka uutel turgudel. Eesti diplomaatide tööle pole siin midagi ette heita, küll vajavad aga olulist kaasajastamist neile antavad instruktsioonid ja juhendid.

Kokkuvõttes sõltub Eesti edu ju ikkagi sellest, millised me ise oleme. Peaksime aga tõsiselt mõtlema, kas muidu viks ning viisakas, autoriteete kummardav ja nende soove silmist lugev, samas vinguv ja virisev Kiir on ikka see eeskuju, kelle poole peaksime pürgima. Või on targem olla rohkem elurõõmsa ning hakkaja Tootsi või vähemalt tasakaaluka ja põhimõttelise Tõnissoni moodi. Sest maailmas löövad läbi mitte lakutud viiemehed vaid rõõmsad ja värvikad tegelased.

Minister-propagandist võitleb omaloodud koletistega

2011-02-22

Jürgen Ligi on hea rahandusminister. Selgete monetaristlike põhimõtetega, otsekohene, teravate hammaste ja vajadusel salvava keelepruugiga no-nonsense mees. Ja tore on, sest kindlustunne riigi rahaasjades on meie kõigi ühistes huvides. Vahel aga tundub, et ennastsalgav pühendumine rahaasjadele on loonud rahandusministris ettekujutuse, justkui saaks sellelt toolilt kuulutada viimseinstantsilist tõde. "Vaid rahandusministri erakond teab poliitikate hindu alati, kas või vastu tahtmist," kuulutas Ligi läinudnädalases Ekspressis.

Enamgi veel, ridade vahel on kirjas sõnum, et vaid rahandusminister (ja tema erakond) teab, mis on õigustatud kulutus ja mis laristamine. See sunnib arvama, et rahandusminister on unustanud, et riigieelarve on eelkõige poliitiliste valikute tulemus, mitte (rahandus)ministri poliitikaülene otsus. Ja poliitilised valikud tuginevad läbi valimiste saadud mandaadile, mida erinevad erakonnad on asunud oma poliitikate tutvustamisega taotlema.

Arvan, et on tark kuulata, mida Eesti inimesed arvavad üldisest tasulisest kõrgharidusest ja palgaarmeest või siis IRL toetatavast tasuta kõrghariduse võimalusest ja üldisest kaitseväekohustusest. Päris kindlasti ei ole nii, et emapalk on hea, püha ja puutumatu ning
emapension paha ja vastutustundetu laristamine. Enamgi veel, et omal ajal IRL poolt pakutuna oli emapalk paha ja oravate poolt elluviiduna hea. Ei ole nõus, propagandist Ligi.

Eelnevast sõltumata nõustun kindlalt Ligi seisukohaga, et me peame endale selgelt aru andma, et igal poliitikal on hind, mida tuleb hoolikalt kaaluda saadava avaliku tulu taustal. Ja sellega, et
riigieelarve tulud-kulud tuleb hoida tasakaalus. Need seisukohad on meil kindlad ja ühised ning rumal oleks võistelda, kes on siin vastutustundlikum. Küll oleks enam vastutustunnet vaja kõigi
erakondade lubaduste ja ideede ausal ja erapooletul hindamisel, eriti ministrile alluva ministeeriumi ametnike poolt.

Räägin siin vaid sellest, mida hästi tunnen. Kõrgharidusest ja eelkõige tasuta kõrgharidusest, mida IRL peab vajalikuks, õiglaseks ja võimalikuks. Muidugi pole tasuta asju olemas ning tasuta kõrghariduse all peetakse silmas ilma õppemaksuta õppimisvõimalust. Ligi valetab,
kui väidab, et olen viie aasta eest nõudnud tasuta kõrghariduse lõpetamist.

Ütlesin 2005.a. Eesti Päevalehele, et toona, reformi- ja keskerakonna valitsemise all, puudus poliitiline tahe (tasuta) kõrghariduse täiendavaks rahastamiseks, mis oli ja on jätkuvalt vajalik
kõrghariduse kvaliteedi tagamiseks. Ütlesin ja ütlen ka täna, et praegune olukord, kus osa üliõpilasi saab pea piiramatult ilma õppemaksuta õppida ja teine pool maksab täismahus õppemaksu, ei ole
õiglane ega jätkusuutlik. Seda on kinnitanud ka kõik kodumaised ja rahvusvahelised eksperdid nii OECD-st kui EL-ist.

Loodan, et ka Reformierakond mõistab, et vanamoodi edasi ei saa. Ilmselt mõistab Reformierakond ka seda, et üldist õppemaksu ei ole Eestis realistlik sisse viia - seda ettepanekut ei leia ma ka nende programmist ehkki tean, et oravate mõtted selles suunas liiguvad. Sama ebarealistlik on kujutada ette, et maksumaksja kulul saaks õppida igaüks, ükskõik mida ja ükskõik kui palju ja kaua. Mida IRL ette paneb, on tasuta kõrghariduse võimalus avalikes õppeasutustes kõigile
noortele, kes seda soovivad ja on selleks suutelised.

Enamgi veel, perekonna majanduslik kitsikus ei tohi olla õppimisel takistuseks ja vajaduspõhine õppetoetus peab aitama katta ka üliõpilase elamiskulusid. Vastu ootame täisajalisi ja edukaid
õpinguid. Soovi korral doktorikraadini välja. Õpingute venitamine üle nominaalõppeaja, osaajaline õpe töö kõrvalt ning täiendõppe vormis õpingud avatud ülikoolis eeldavad seejuures osalist õppekulude katmist üliõpilase poolt. Samas tuleks kindlasti soodustada (osaajaliste)
õpingute rahastamist tööandjate poolt, vabastades need kulud erisoodustusmaksust. See on minu ja IRLi lubadus!

Ja selle skeemi käivitamine alates 2012.a. lõpetavatest noortest ei võta kuidagi 80 miljonit eurot täiendavat raha (senised kõrghariduskulud on 96,5 miljonit eurot) nagu on rehkendanud
rahandusministeeriumi ametnikud, vaid 30 miljonit ja alles süsteemi täielikul käivitamisel nelja aasta pärast. Lisaks tuleks arvestada 10 miljonit eurot vajaduspõhisteks õppetoetusteks. See raha ei ole riigikassale üle jõu käiv, moodustades kaugelt alla 1% riigieelarve mahust.

Kui austatud kolleeg ja rahandusminister võtaks seda programmi sisuliselt kritiseerida, olen valmis temaga vaidlema. Sõnasõda propagandist Ligiga aga Eesti elu kindlasti ei edenda.

Kas tuleviku-Eesti on äri-, sotsiaal- või rahvusriik?

2011-02-12

Oleme viimase seitsme aasta vältel korduvalt otsinud vastust küsimusele, mida peaks Eesti tegema edasi? Oleme ELi ja NATO liikmesriigid. Sellega on usutavasti tagatud meie kuulumine ühte maailma suurimasse majandusruumi ja ühisturgu ning maailma võimsaimasse julgeolekukeskkonda.

Eesti seisab üliolulise valiku ees, mis määrab meie arengusuunad lähikümnenditeks. Need suunad ei ole vastandid ega isegi mitte puhtad alternatiivid, vaid pigem teineteist mõjutavad tänapäevase ühiskonna-arengu jõujooned.

Need kolm tingliku nimetusega võimalikku riigimudeli arengusuunda on järgmised:
-äririik;
-sotsiaalriik;
-rahvusriik.

Äririik oleks riigimudel, mis seab esiplaanile majanduse arengu, efektiivsuse, konkurentsivõime ja allutab kõik muu ärilisele edukusele. Seega, sotsiaalsfäär on tähtis niivõrd, kuivõrd see tagab tööjõu ja selle taastootmise ning elementaarse kodurahu. Sotsiaalne õiglus ei ole äririigi moto. Rahvuskultuuri hindab äririik sedavõrd, kuivõrd see on hädavajalik rahvusliku haritlaskonna rahustamiseks. Rahvusriik võib ju loosungina või põhiseaduse preambulas isegi püsida, kui sisutu loosungina. Kui efektiivsem on tuua riiki odavat tööjõudu ja hoida palgakuludes kokku, suurendades töötust varasema tööjõu hulgas, siis äririik seda ka teeb. Suurim takistus hariduse globaliseerumisel on hariduse andmine emakeeles. Äririigi apoloogia on viia kõrgharidus üle laialdaselt maailmas kasutatavale keelele, antud juhul inglise keelele, et olla globaalses plaanis konkurentsivõimelisem. Kuigi rahvuskultuuri marginaliseerimisega ei ole veel ükski riik muutunud edukaks, ei soovita sellele tõigale äririigis tähelepanu pöörata, sest pikaajalised investeeringud ning perspektiivne mõtlemine ei ole äririigi tugevad küljed.

Äririigi arengutee tooks Eestis kaasa järgmised arengud:

-Riigikord muutuks presidentaalseks ja võrdlemisi autokraatlikuks; riigikogu marginaliseeruks kummitemplist kartulitempliks.

-Kehtestataks maksimaalsed maksuvabastused ettevõtlusele, minimaliseeritaks ettevõtlust ahistavat bürokraatiat. Üksikisikute maksukoormust see ei alandaks, sest avalikud kulud, nii vähe kui neid ka on, tuleks millegi arvelt kinni maksta.

-Tööjõu sisseränne liberaliseeritakse, kuna see suurendab konkurentsi tööjõuturul ja võimaldab hoida palgakulud madalal.

-Eesti keel kaotab asjaajamis- ja teaduskeelena tähtsuse ja muutub käibekeeleks.

-Eestlased jäävad arvulisse vähemusse.

Sotsiaalne riik seab esiplaanile oma elanike heaolu. Teisejärguline, mil moel see heaolu saavutatakse. Sotsiaalne riik on ideena humaanne, põhiküsimus seisneb paraku selles, kas see on ka teostatav. Kust aga leida ressurssi sotsiaalkulutuste kasvuks olukorras, kus tulud ja tootlikkus ei tule kulutustele järele? Sündivus on vähenenud ja rahvastik vananeb. Mis oleks lahendus? Võõrtööjõu sissetoomine? Teiste maade madalapalgalised töötajad hakkaksid täitma riigikassat, et meile pensionit maksta. See abinõu on aga ajutine sest aja jooksul saavad ka võõrtöölistest pensionärid. Tööpuudus kummitab immigrante rohkem kui põlisrahvastikku. Lastetoetused turgutavad eeskätt immigrantperekondade iivet, kuna traditsiooniliselt paljulapselistel, kuid madala kvalifikatsiooniga elanikel on kasulik elada sotsiaaltoetustest ja mitte otsidagi tööd.

Eesti marsib kiirkäigul sotsiaalriikide jälgedes, sest meie põhja- ja läänenaabruses on sotsiaalriigid olnud senini edukad. Kuid kas heaoluriik saab jääda püsima? Eestile tähendab sotsiaalriigi mudel:

-Riigikorra arengut nn korporatiivse osalusdemokraatia suunas, poliitkorrektsuse tähtsustumist ja kodanikuühiskonna mõju kasvu;

-Üldist maksukoormuse tõusu ja bürokraatia suurenemist, mis mingil hetkel hakkab pärssima majanduskasvu;

-Odava võõrtööjõu sisserände kiiret suurenemist;

-Riik satub ühel hetkel sotsiaalkulutuste osas tõsistesse raskustesse;

-Eesti keele tähtsus nõrgeneb;

-Eestlaste osatähtsus rahvastikus väheneb pidevalt.

Rahvusriigi puhul (tänapäevases tähenduses) on oluline rõhutada, et:

-Rahvusriik ei ole sama, mis üherahvuseline riik, vaid riik, mille prioriteediks on rahvuse identiteedi ja kultuuripärandi kaitse. Kas rahvusriik võib olla ka paljurahvuseline? Šveits ja Belgia seda ju on, esimene päris edukas, teine suurte probleemide küüsis.

-Rahvusriik ei tähenda erinevaid õigusi erinevatele rahvastele, vaid positiivset õigust põlisrahvastele, andes nende kultuuri ja keele arengule täiendavad tagatised.

-Rahvusriik ei ole immigrantide-vaenulik, vaid lähtub eeldusest, et põlisrahval on õigus säilitada oma traditsioonid, euroopalikud ja kristlikud väärtused.

Eesti on põhiseaduse järgi kaasaegne rahvusriik, kus kõigil kodanikel, rahvusest sõltumata, on ühesugused õigused ja kohustused. Kuid Eesti põhiseadus näeb ette ka tagatised eesti keele ja kultuuri püsimajäämiseks. Selleks, et Eesti areneks edasi rahvusriigina, ei ole vaja põhiseadust muuta. Selleks, et Eestist saaks äri- või sotsiaalriik, mingil hetkel me peame muutma põhiseadust.

Kuidas jätkata rahvusriiklikul arenguteel?

-Eesti peab jääma selgelt põhiseaduses kajastuvate põhimõtete juurde. See tagaks nii rahvusriikluse kui ka parlamentaarse demokraatia jätkumise.

-Eestikeelse kõrghariduse ja teaduse eelisareng. Üleminek inglisekeelsele kõrgharidusele ja teadusele võib olla efektiivne ja ka odavam, kuid eesti keele ja kultuuri tuleviku seisukohalt on sellel laastavad tagajärjed;

-Jätkuv lõimumispoliitika, eeskätt läbi haridussüsteemi, eesmärgiga tugevdada ühiskonnasisest sidustust;

-Panustamine kohalikule tööhõivele. Võõrtööjõud on küll odavam, kuid see ei vasta kindlasti ühiskonna kui terviku huvidele ja aastakümnete pärast sellega kaasnevad sotsiaalkulutused peab kinni maksma Eesti maksumaksja, aga mitte ettevõtjad, kes kasumit saavad.

-Konservatiivne immigratsioonipoliitika. Eesti peab mõistagi täitma oma moraalsed kohustused varjupaigataotlejate ees ja võimaldama perekondadel Eestis ühineda, kui see on põhjendatud. Samas on Eesti kohustatud hoidma demograafilist tasakaalu.

-Ühiskond ei pea olema majanduse, vaid majandus ühiskonna teenistuses. Konservatiivne rahandus ja liberaalne majandus koos madala korruptsiooni ja kontrolliga monopolide üle tagavad kõige paremini turumajanduse toimimise.

Ühiskond on paljutahuline ja kui seda püütakse ülemäära reglementeerida, asendatakse vaba ühiskond vanglaga. Võimalik, et esmakordselt ajaloos seisame silmitsi olukorraga, kus ülipüüdlikkus õigusriigi ehitamisel hakkab piirama vabadust ja demokraatiat. Aga seaduste tootmine konveieril, seaduste enda pärast ja plaanitäitmise huvides just selleni viib.

Valede valikute korral oleme jäädavalt kaotanud võimaluse eesti keele ja kultuuri positsioone säilitada. Juba okupatsioonivõimud mõistsid, et kui eestlased jäävad vähemusse omal kodumaal ja eesti lapsed hakkavad võõrkeeles haridust omandama, on võimalused Eesti riigi taastamiseks likvideeritud. Oleks eriti rumal oma kätega teha seda, millega okupatsioonivõimud hakkama ei saanud.

Intervjuu: Põllumajandusminister näitaks hansale rohelist tuld

2011-02-03

Eelmise nädala neljapäeval ja reedel tegi visiidi Võru- ja Setomaale põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Minister valimiste eel lubadusi ei andnud, kuid kuulas hoolega maainimeste muresid.

Kohtusite Obinitsas setodega, kes on jätkuvalt huvitatud oma hansa legaliseerimisest. Kas setod jäid kohtumisega rahule?

Ma arvan, et meie arutelu oh päris asjalik ja me saime üksteisest aru. Hansaga on nü, et ega põUumajandusministeerium kehtivaid nõudeid pehmendada või lõdvendada kuidagi ei taha ega saagi. Meie vastutame toiduohutuse eest - et tootmine vastaks kõigile ohutusnõuetele. Nagu selgus, siis kvaliteedi arvelt setod järele anda ei soovigi. Nende probleemiks on ikkagi aktsiisiladude nõue, mis teeb tootmise nii kulukaks ja kalliks.

Palun selgitage, miks aktsiisiladusid nõutakse.

Seda peaks ja oskaks muidugi paremini selgitada maksu- ja tolliamet, see ei ole põllumajandusministeeriumi valitsemisalas. Natuke siiski tausta tean. Aktsiisilaod on vajalikud kohe alkoholi tootmise juures, need ei ole seotud ainult turustamisega. Kes toodab, peab tegema seda kohe aktsiisilattu. See on seotud sellega, et ei oleks salaalkoholi võimalik toota, et kogu protsess oleks järelevalve all, sest see on ikkagi jook, mis võib kujutada endast tõsist ohtu, kui ta alaealiste kätte satub või ei ole kvaliteetselt tehtud. Maksta tuleb ka aktsiisimaksud.

Põllumajandusministeerium võiks anda hansale rohelise tule?

Jah, meie jälgime toiduohutusnõudeid ja kui kõik vastab nõuetele, siis meil täiendavaid nõudeid ja pretensioone ei ole.

Aga kas oma tarbeks tohib hansat toota?

Ka selleks peab olema luba. Lihtsalt alkoholi toota oma tarbeks ilma loata võimalik ei ole.

Aga koduveini?

Kui koduveini ja koduõlut valmistate ega turusta seda kusagile, siis jah, me teame, et seda tehakse. Need on niivõrd traditsioonilised joogid.

Kui kaua võib minna, kuni setod saavad oma hansa legaliseeritud?

Eks see sõltub ikka poliitilistest otsustest. Ma täpsustan, et legaalselt võib iga talumees hansat või mis tahes teist alkohoolset jooki toota, aga see ei ole praeguste nõuete juures lihtsalt jõukohane. Kui seadusandja ehk parlament leiab, et on võimalik midagi lihtsustada, ja muudab seadust, siis ongi see võimalik.

Kohtusite oma Võrumaa visiidil nii võru kui ka seto talunikega. Millest rääkisite?

Üheks suureks mureks on olnud ikkagi noorte lahkumine maalt ja kuidas motiveerida noori maal tegutsema jätkusuutlikult, kuidas põllumajanduslik tootmine oleks tasuvam. Seda arutasime ka neljapäeval Haanjamaal karjaköögi seminaril. Küsiti, milal saabuvad võrdsed toetustingimused Euroopa Liidu tasemel.

Talunikud avaldasid soovi kasutada sinist kütust ka väljaspool põldu-metsa, näiteks lund lükates, ja on nõus selle eest päevas viis eurot aktsiisi maksma nagu Soomes. Tuleks see kõne alla?

See on üks võimalik lühemaajaline lahendus, mida Soome näitel esile toodi - selline lahendus võiks olla Eestis rakendatav, et need, kes soovivad mit-tepõllumajanduslikke töid erimärgistatud kütusega teha, maksaksid ühekordse aktsiisimakse interneti teel või mobiiltelefoni kaudu. Analoogselt saaks riik oma tulu kätte ja põllumees saaks paindlikult ilma kütust vahetamata teha ka teisi töid. Viimasel ajal on räägitud ka eraldi dotatsiooni kehtestamisest riigieelarve kaudu.

Nii võrokestel kui setodel on mõlemal südamel mahepõllumajanduse teema. Kas Eesti riik peaks toetama mahepõllumajanduse laiendamist?

Jah, see on kindlasti üks prioriteetidest. Praegu toetame mahetootmist aastas 160 miljoni krooniga. Väga soovime, et see laieneks veelgi, ja praegused arengud näitavad, et mahetootmine laieneb. Kasvab mahelammaste, -veiste ja -sigade arv. Ka pindala mahekultuuride all kasvab.

Probleemiks on see, et kogu see toodang ei jõua kahjuks tarbijani mahedana, selles on mitu põhjust: toodangu kogused on killustatud ja väikesed ning töödev tööstus ei ole sellest väga huvitatud, sest varustuskindlus on tagasihoidlik. Ma arvan, et viie-kuue aasta pärast räägime teist juttu.

Viimatistel mõttetalgutel Võrumaal öeldi välja soov, et kogu Eesti võiks olla üks suur mahepiirkond. Kas see oleks võimalik?

Miks ka mitte. Ideena on see väga ilus ja ahvaüev, aga praktikas realiseerida loomulikult tunduvalt keerulisem. Me uurisime ka Euroopa Komisjoni poolt, kas on liikmesriigil endal võimalik kuulutada üks või teine piirkond mahepiirkonnaks, kus toimuks ainult mahetootmine. Andministratiivselt ei ole võimalik seda teha, ei valitsus, maavanem ega vallavanem saa seda teha, küll aga saavad tootjad ise seda otsustada ja seda piirkonna reklaamiargumendina kasutada.

Kas Euroopa Liidust oleks võimalik selleks suuremat toetust saada?

Juba praegu on mahetoetused arvestatavad. Ma arvan, et probleem ei ole toetustes, vaid üleminekuperiood tavatootmi-selt mahedaks võtab palju aega, nõudeid peab täitma. Teine takistus on, et töödev tööstus pole järele arenenud.

Näib, et kõrgemal tasandil on aru saadud, et mahe on inimese tervisele märksa kasulikum kui keemia abil kasvatatud toit.

Maheda kasuks räägib kindlasti see, et ta on puhas ja tervislik. Ka uuringud näitavad, et tarbija hoiak on positiivne. Kõige suurem probleem on see, et mahetoodang on kallim kui tavatoodang, sest seal on rohkem käsitööd jne. Ja tarbija ostujõud on praegu väike. Kui meie üldine majanduslik heaolu kasvab, siis kindlasti ka nõudlus maheda järele suureneb.

Räägime PRIAga seotud toetustest. Miks peavad maainimesed selleks, et oma kodukohas midagi arendada, võtma enne toetuste saamist pangast laenu ja võib-olla oma kodugi panti panema?

Jah, see on Euroopa Liidu põllumajandusfondi raha kasutamise üks põhinõudeid, et kulutused tasutakse tagantjärele. Otsus taotluse rahuldamiseks tehakse ette. Me oleme siin saanud nii palju vastu tulla, et maksame toetust osaliselt tasutud kuludokumentide alusel. Kui üks osa on valmis, esitatakse dokumendid, me maksame raha ära. Nii on võimalik kallimat projekti kuni neljaks osaks jagada.

Kas keegi on ka kokku arvutanud, kui palju pangad on selliste projektide pealt teeninud?

Ma ei oska öelda, aga küllap ikka on liidetud-lahutatud. See info on pankadel endil.

Ilmselt inimesi see kõige rohkem häiribki, et nad on sunnitud panka nuumama.

Jah, see on kõige häirivam selle meetme puhul, et kui ei ole oma raha, siis tuleb võtta laenu ja see teeb projekti kallimaks. Aga ega meil siin teisi võimalusi pole pakkuda, Eestile siin mingisugust erandit tehtud ei ole.

Projektitegijad on avaldanud arvamust, et neile oleks suureks abiks, kui lühendada kuludokumentide menetlusaega kolmelt kuult ühe kuu peale, ja siis oleks võib-olla ka rohkem ettevõtjaid nõus raha ootama ja pangalaenuvõtt jääks ära. Kas oleks võimalik bürokraatiat kiirendada?

Jah, on. Tänaseks oleme PRIA töö natukene ümber korraldanud. On eraldi Leader-büroo, kus tegeletakse ainult Leader-projektiga. See peaks tagama, et me ettenähtud aja sisse mahume. Eks tulevikus saab seda aega ka lühendada, kui vähegi võimalik on. Inimesele, kes esitab oma üksikprojekti, võib ju tunduda nii, et homme hakkab ametnik sellega kohe tegelema, aga see on suur konveier, PRIA tegeleb 80 meetmega.

Üks probleem on ka esitatavate projektide kvaliteet. Mida halvem ja puudulikum on kvaliteet, seda pikemaks venib PRIA menetlemise tähtaeg.

Kas kutsute praegu noori maale elama ja talu pidama?

Igal juhul. Ruumi on maal rohkem kui varem ja me võibolla seda vabadust, ruumi ja looduslähedust ei oska ise veel hinnata, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkame seda hindama. Mina küll kutsun maale ja ma näen perspektiivi maal nii põllumajanduses kui ka väljaspool seda.

Ka toidutootmine muutub pikemas perspektiivis järjest olulisemaks, toiduainete liinnad tõusevad. Ressurss, mis on maal, muutub kaugemas tulevikus ainult kallimaks ja väärtuslikumaks. Tehnoloogia, mis on juba praegu põllumehe käsutuses, on nii nüüdisaegne, et rasket füüsilist musta tööd jääb ka maal järjest vähemaks.

Loomulikult peab maaelu spetsiifikaks olema valmis, siin liigub ikkagi aeg rahulikumalt ja peab arvestama liikumisvõimaluste, teenuste kättesaadavuse ja kõige muuga. Kes selleks valmis on, olge head, kasutage seda võimalust. 40-50 aasta pärast on see võimalus palju raskemini kättesaadav.

Tehkem majanduskriisist õiged järeldused

2011-01-24

Eesti edu peamisi tagatisi on olnud tasakaalus eelarvepoliitika. Nimetagem seda meie rahandus- ja majanduspoliitika alusväärtuseks. Paraku ei tohi me majanduse kosumise ja euro kasutuselevõtu eufooria juures unustada, et just see alusväärtus sai tugeva löögi.

Majanduskriisi haripunktis jäi 2008. aasta eelarve kärbetele vaatamata enam kui viie miljardi krooniga defitsiiti. Riigieelarve ei saavuta tasakaalu ka tänavu. Vähe sellest, kriisi ületamiseks ja eelarve tasakaalustamiseks läksid käiku varem kogutud reservid. Kui majandus peaks taas raskustesse sattuma, puudub meil vajalik puhver.

Euro pole imerohi. Ekspordi kasv ja teadusmahukas tootmine on suuresti unistuseks jäänud. Koostöö võiks parem olla nii ettevõtete kui ka ettevõtete ja riigi vahel. Ekspordi vähest kasvu varjutab see, et import jätkuvalt ületab eksporti. Ka see tähendab võlgu elamist. Oleme uhked riigi vähese võlakoormuse üle, kuid eraisikute ja ettevõtete võlad on vägagi suured. Euro ei ole imerohi, mis probleemid lahendab. Ees on mitu rasket kokkuhoiuaastat, et eelarve tasakaalustada ja reservid taastada. Riigisektori kasvust ei maksa unistada. Mis tahes maksukoormuse tõus ainult süvendaks probleeme. Üks suuremaid murekohti on noorte madal tööhõive ja kasvav ahvatlus kodumaalt lahkuda.

Eesti poliitika suurim saavutus eelmise valimistsükli jooksul oli poliitikute küllalt kiire ja otsustav reageering majanduskriisi märkidele. Pälvisime sellega nii eurokõlbulikkuse kui ka välisvaatlejate siira imetluse. Paistab, et ka valijad said tehtu vajalikkusest aru, andestades erakondadele valimiseelsete lubaduste mittetäitmise.

Eelmised riigikogu valimised möödusidki rahaliste lubaduste jagamise tähe all. Sama tendents on ka nüüd esile tõusmas. Seega pole me kriisist piisavaid järeldusi teinud ja oleme valmis uskuma, et lustliku kasvu periood on taastumas. Selline psühholoogiline illusioon on uinutav. Mõistkem, et ehituslaenudel põhinev kasv ei saa ega tohigi tagasi tulla.

Skandinaavia-mudel jääb unistuseks. Põhjamaade sarnane sotsiaalhüvede riik jääb majanduse praeguse struktuuri juures kättesaamatuks. Euroga kaasnev peamine kasu on usaldus ja investeeringute maaletoomine. Kui see toob ekspordi kasvu ja odava tööjõu asemel nähakse Eesti potentsiaali kvalifitseeritud tööjõu maana, on meil eeldusi edeneda.

Eesti tulevikuprobleemi on nähtud selles, et eurotsoon, kuhu astusime, võib tervikuna ohtu sattuda. Eurole on kadu kuulutatud alates ühisraha kasutuselevõtust. Eeskätt on hirm seotud Lõuna-Euroopa suurte riikidega. Hirm meid ei aita. Eesti ohte hinnates tuleb esmalt vaadata endasse, mitte võbiseda sellepärast, mis võib juhtuda kusagil mujal. Kodus toimuvat on meil võimalik poliitiliste vahenditega mõjutada. Tehkem siis kriisist õiged järeldused.

Uvitav euroelu ehk Kuidas vältida jäämäge

2011-01-22

Üks taat tulnud pühapäeva õhtul koju, ise purjus ja ilma püksata, ning teatanud eidele, et paneb hommepäev talu põlema. Seepeale öelnud eit pead vangutades: «Tead, vanamees, sa pakud mulle uvi surmani.»

Samasugune tunne tuli peale, kui lugesin lehest, et kuskil Euroopa Liidu avarustes, täpsemalt Walesis, on üks õpetaja lahti lastud selle eest, et ta viis oma varateismelised lapsed kelgutama - kiivriteta, kaitseülikonnata ja mis kõige hullem, ilma kirjalikult vormistatud riskianalüüsita!

Jah. Euroopa Liit, sa pakud mulle uvi surmani.

Ehkki mitte ainult Euroopa Liit. Asi on ikka terves läänes, lisades Euroopale ka Põhja-Ameerika. Tavaliselt me selle unustame. Meile jõuavad kõik need kelgutamise riskianalüüsid ja banaanikõveruse standardid ikka eeskätt Euroopa Liidu kaudu, sestap peame neid euroopapärasusteks ja õelateks Brüsseli sepitsusteks, aga nagu öeldud, seesinane kuutõbi vaevab inimkonda ka Atlandi vastaskaldal. Võttes puhuti eri vorme ja omades lokaalseid erikujusid, kuid vaevab siiski. Mõlemal juhul kannavad tõbe kaks võimast vaala: inimõigused ja poliitiline korrektsus.

Eurojabur maailm

Palun ärge saage minust valesti aru. Nii inimõigused kui ka poliitiline korrektsus on oma algkujul ja algse mõtte poolest head asjad. Inimõigused ehk siis idee, et igal inimesel on kindlad võõrandamatud inimese õigused, see andis meile jõudu juba ärkamisajal. On vähetuntud tõsiasi, et näiteks Jakobson mainis «inimese õigust» oma esimeses isamaakõnes 1868. aastal. Ning inimõigused olid need, mis toitsid meie eneseväärikust ja vastupanuvaimu Vene võimu lõpukümnendeil ning aitasid kaasa Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisele.

Poliitiline korrektsus on aga sisuliselt lihtsalt viisakus, taktitunne, mis peaks kaasas käima iga hingeharidust saanud inimesega - see on näiteks arusaam, et kogeleja seltskonnas ei ole viisakas kõnelda kokutaja-anekdoote. Ning kuulutada, et ainult surnud (...)lane on hea (...)lane, ei ole tegelikult põrmugi teravmeelne. Täpsemalt öeldes, on lausa nõme. Poliitiline korrektsus on käsipidur rahvuslikule või kollektivistlikule piiratusele ja eneseimetlusele, sest neis peitub alati vägivalla idu.

Kuid nagu me juba oleme märganud ja aina sagedamini märkame, on neis küsimustes mõnel pool ja mõnel juhul vinti mitu korda üle keeratud. Leidub näiteks tudeng, kes kirjutab «teadusliku» uurimuse selle kohta, kui paljud eesti ajalooõpikute piltidel kujutatud isikuist on naised, kui paljud mehed. Leidub õppejõud, kes seda juhendab. Leidub asutus, kes valminud töö avaldab. Töö tuvastab, et piltidel on mehed tuntavas ülekaalus ja langetatakse otsus, et see on väga halb, seksistlik. Mitte keegi ei julge öelda, et see ei ole teadus, vaid kõige selgem rämps, täiesti võrdväärne nõukogudeaegse uduga kommunismi peatsest ja vääramatust saabumisest.

Ainult et... Ainult et kommunismi saabumise hirmu tegelikult ju polnud - elu oli absurdne ilma selletagi -, aga eurojabura maailma saabumise hirm on täiesti reaalne. Või vähemalt puhuti tundub. Näiteks kui poliitikule, kes ütleb, et ta ei pea austama immigrante, kes tulevad vaid saama, saama ja protestima - kui sellisele poliitikule lüüakse ajakirjanduse vihakisa saatel otsaette rassisti tempel. Või kui Norra kooliõpetaja peaaegu minestab, nähes eestlannast sõbratari metsast «metsikuid» seeni korjamas ja neid praadimas. Milline primitiivsus! Ja kui ebahügieeniline!

Olles üle elanud nõukoguliku absurdiimpeeriumi, võiksime vaid õlgu kehitada - mis see ära ei ole, küll me hakkama saame, Rehepappide ja Kaval-Antsude järeltulijad, nagu me oleme. Aga ega see meie nahk nii paks enam olegi. Uus põlvkond on peale kasvanud ja minugi põlvkond pole enam endine. Oleme juba enam-vähem normaalseks vabaks rahvaks muutunud - ja selleks pealegi päris palju vaeva näinud - ning nüüd taas mingisse košmaarsesse peeglitagusesse maailma sattuda? Ei, tänan, ütleb sisehääl, mina olen oma jao juba saanud. Päris kindlasti ei sõdinud ma Vene võimu lollustega selleks, et aastat paar-kolmkümmend hiljem saada kaela mõnevõrra värvilisemad ja ilutulelisemad, aga sisuldasa sama nürid eurolollused.

Jah, need mõtted tulevad tahes-tahtmata pähe. Näiteks kuulates homoabielude kaitseks esitatud väidet, et homoabielu olla ju loomulik - see on orjuse kaotamise, üldise valimisõiguse ja muude selliste võrdsust ning vabadust loovate reformide loogiline tulemus ning järeltulija. Hirmuhigi tuleb otsaette: kui pärisorjuse kaotamise loogiliseks tulemuseks on homoabielu, siis mis tuleneb homoabielust? Õigus abielluda oma lihase õe, venna või lapsega? Ma ei liialda, sest pärast seda, kui on tõsimeeli tehtud esimesed katsed keelustada sõnu «isa» ja «ema» (sest need võivad solvata homoseksuaalseid peresid), ei ole ükski hirm enam liiast. Karta tuleb kõike, mida välja võiks mõelda, ja iseäranis seda, mida välja mõelda ei suudagi.

Eurotitanic

Ei tule sest head nahka. Lääs on kaotanud sihi ja põrutab inertsist vanal kursil, sest tüürimees ja kapten on kuidagi märkamatult ära surnud ning keegi ei mäleta, miks see kurss ükskord sisse võeti. Järelikult ei ole kellelgi aimu, kas kurss on õige või on teda tarvis muuta, ning kui jah, siis mis suunas. Ainus, mida osatakse teha, on auru juurde anda, sest aeg on raha. Eespool paistavad küll karid, aga... aga vaatame parem mujale, imetleme sinitaevast.

Karide all pean ma silmas tõsiasja, et lääs ei ole enam jätkusuutlik - kõiki lääne põlisrahvaid pitsitab väljasuremisprotsess. Euroopa tippametnikud ütlevad otse välja, et kui eurooplased tahavad säilitada oma pensionisüsteemi, siis tuleb immigrante sisse vedada, et need siis vanu rikkaid valgeid üleval peaksid. Mis saab põlvkonna või paari pärast, seda pole viisakas küsida. Palju põnevam on harrastada kärarikast võitlust mis tahes vähemuste õiguste eest ja lugeda kokku ajalooõpikute piltidel leiduvaid naisi, lapsi ja lilleõisi. Pluss tuhat ja üks sama tähtsat tööd.

Ma ei kirjuta seda mitte selleks, et parastada või seada kuidagi kahtluse alla meie lähimineviku suuri valikuid - vabanemist idanaabri ülemvõimust ning intensiivset integratsiooni euro-atlantiliste struktuuridega, mis on meist teinud Läänemere ümbruse kõige integreerituma rahva ja riigi. Me tegime parimad võimalikud valikud ja realiseerisime need peaaegu et parimal võimalikul viisil. Tasub näiteks meenutada, et NATO uks oli meile avatud vaid üürikest aega ja me suutsime viimasel hetkel sisse lipsata - otsekui mingis vaatemängulises põnevusfilmis. Kes jäi hiljaks (nagu Gruusia), selle šansid ja tulevikuväljavaated on ikkagi väga ähmased. Nendega võrreldes on meie taevas klaar, puhub mõõdukas tuuleke ning tsivilisatsioon, heaolu ning inimõigused edenevad mühinal, ajutistest raskustest hoolimata. Kes ei usu, käigu ära Valgevenes või Moldovas.

Eesti missioon

Eesti on käitunud nagu merehädaline kipakas paadis tormisel merel, nähes silmapiiril võimsat ookeaniaurikut. Oleme kõigest kõrist kisanud ja särgiga vehkinud, meid on märgatud ja pardale võetud.

Nüüd, olles käinud ära duši all, saanud selga puhta pesu ja söönud kõhu täis, seisame me reelingu ääres ja mõtleme pingsalt, mis on laeva nimi. Ega ometi Titanic? Või Eurotitanic? Ei saa aru, ei näe vaatama...

Ning nüüd, lõpetuseks, tuleb kõige olulisem. Nimelt: isegi kui selle laeva küljele ongi maalitud Eurotitanic - isegi siis ei ole veel kõik läbi. Ning seda põhjusel, et kui päris Titanicu pardal ei teadnud keegi päris täpselt, mis võib juhtuda (no müksabki mõnd jäämäge, mis siis, ikkagi uppumatu), siis meie - eestlased ja teised idaeuroopa rahvad, näiteks poolakad - oleme saanud nii unikaal-se ajaloolise kogemuse, et oskame laeva juhtkonda ja reisijaid hoiatada.

Kui me oma jõud ja hääled ühendame, ise oma sõnumis kindlad oleme ja seda küllalt jõuliselt esitame - ehk õnnestubki laeva kurssi muuta? Palju ei ole vaja, võib-olla mõni kraad, et jäämäest napilt mööda saada.

See tähendab, et meil on Euroliidus suur missioon täita. Me peame saavutama, et enam ei vallandataks õpetajaid kelgutamise eest; et multikulti-hüsteeria tõepoolest lõpeks; et tunnustatakse rahvaste õigust omal maal kehtestada ühiselu põhinorme; et lastel oleks lubatud metsa jalutama minna ilma päästesalga eskordi ja kümne vaktsiinisüstita; et naine tohiks olla naiselik, kui ta seda soovib, ja mees mehelik, kui soovib; et rahvatantsupeod võiksid ikka edasi kesta, ilma et neid iganenud soorollide rõhutamise eest ära keelataks.

Kuidas seda kõike kokku nimetada? Võib-olla positiivseks konservatiivsuseks. Või vanaks heaks terveks mõistuseks.

Ja see ei ole utoopia, sest meie vana hea terve mõistus on vähemasti riikliku rahanduse küsimustes juba üleeuroopalist ja isegi ülemaailmset tähelepanu pälvinud. Me võime õpetada teisi rahvaid.

Muidugi vaid seni, kuni meil endal too terve mõistus alles on.

Pääsesime tänu kärbetele

2010-12-09

Eesti pääses Ungari valusatest lahendustest tänu kiiretele kärbetele. Meenutuseks, Ungari valitsus esitas novembri lõpus rahvale ultimaatumi: anna oma pensionivarad riigi kätte või jääd tulevikus ilma riiklikust pensionist.

Ungari majanduslik, eriti rahanduslik olukord on väga raske. Selle aasta kevadel suure ülekaaluga esiteks parlamendivalimised ja seejärel kohalikud valimised võitnud Victor Orban võttis üle sisuliselt kokkukukkunud majandusega riigi, mille probleemid polnud palju väiksemad Kreeka omast. Asja tegi eriti hulluks asjaolu, et Ungari eelarve puudujääk ja võlakoorem oli tegelikult oluliselt suurem, kui seda avalikult kuulutati - nii nagu see on praeguseks selgunud ka Kreekas. Vältimaks Ungari kokkuvarisemist, läks Orban radikaalsete kärbete teed - järsult vähendati riigiteenistujate sissetulekuid, kergitati käibemaksu ning tõsteti pensioniiga. Ungari on seadnud oma eesmärgiks eelarvedefitsiidi vähendamise ja majanduse uuesti tõusule viimise, kasutades selleks radikaalseid ning valusaid lahendusi. Sellele eesmärgile on allutatud ka pensionidega toimuv. Olen Orbaniga rääkinud Ungari majandusseisust ning vajadusest eelarve tasakaalu viia. Konkreetseid samme, mida selleks ette võtta, pole minu asi talle soovitada. Võin ainult kinnitada, et kui Orban on endale mingi eesmärgi püstitanud, on ta valmis selle saavutamiseks täie otsustavusega tegutsema.

Ungari olukorda vaadates võin samas olla enam kui rõõmus, et Eesti selliste valikute ja otsuste ees ei pea seisma. See sai võimalikuks tänu suhteliselt kiiretele eelarvekärbetele. Mäletan hästi, et kui Isamaa ja Res Publica Liit neid pakkuma hakkas, asusid sotsiaaldemokraadid neid ägedalt ründama, süüdistades meid kõikvõimalikes surmapattudes. Ajalugu on näidanud, et oma jäärapäisusega oli meil õigus. Just kiire kärpimine aitas Eestil vältida Ungariga analoogseid äärmiselt ebameeldivaid lahendusi.

Pensione Eestis ei vähendatud, need isegi mõnevõrra tõusid ning ka vahepeal peatatud sissemaksed II pensionsambasse taastatakse 2011. aasta eelarves. Ungari probleemid algasid sellest, et võimul olnud sotsiaaldemokraadid lihtsalt ignoreerisid tekkinud olukorda ega söandanud vajalikke otsuseid langetada. Uue valitsuse olukorra ja mänguruumi on see muutnud seega väga piiratuks ja raskeks.

Armastuse turg

2010-12-01

Kui tahad ajalehele/võrgulehele natuke klikke lisada, siis telli või kirjuta nupuke võrdõiguslikkusest. Noorepoolse ajakirjaniku Heleriin Adelberti mitte eriti pretensioonikale Postimehe võrguväljaande artiklile (18.10) reageeris raevukas meeskolleeg, edasi tuli juba tellitud artikkel (PM 17.11) ja nii see pallikene vaikselt veereb. Loiult, aga lollikindlalt.

Aga teema tõstataja kirjutises oli iva täiesti olemas. Sõnad, mida võrdõiguslikkusest ja võrdsetest võimalustest rääkivates dokumentides enamasti ei ole. Armastus ja enesearmastus. Armastus, mis toob mehe ja naise kokku ja jaotab nende vahel rollid lühemaks või pikemaks ajaks. Enamasti jaotab ebavõrdselt. Mulle kodu ja töö. Sulle töö ja kodu.

Kitsast koridorisopist

Armastus on haruharva võrdne. Mida vähem see tunne (või selle pinnal tekkinud koos- või abielu) kestab, seda ebavõrdsem on ka rollijaotus? Pikema abielu jooksul loksuvad võrdsemalt paika kodutööd, mehe eneseteostuse kõrval muutub varem või hiljem aktuaalseks ka naise eneseteostus.

Ja sõnaga enesearmastus tähistatav tunne on see, mis alkoholi kõrval kõige sagedamini paarid lahku viib ning võrdsuse/ebavõrdsuse probleemi teravdab. Ebavõrdsus ei ilmne ju ainult statistilise mehe võrdlemisel statistilise naisega. Ebavõrdsed on ka abielunaine ja üksikema, üksikema ja lastetu naine jne.

Nii et räige halvakspanu, mille esimesena nimetatud kirjutaja pälvis oma meeskolleegilt («Naised naiste vastu», TPM 27.10), polnud õiglane. Täiesti põhjendatud oli tähelepanu juhtimine sellele, et võrdsust propageerides otsime seda mõnikord väga kitsast koridorisopist või pimedast nurgatagusest.

Mõned häirivad näited asjade lihtsustamisest ja faktidest möödavaatamisest.

Esiteks see, kui suur lootus on võrdsuse (võib öelda ka õigluse) saavutamisel pandud kaebamisele ja protsessimi-sele. Kodaniku individuaalne kaebus ebavõrdse kohtlemise pärast tundub olevat see võluvits, mis ametniku(d) liikuma paneb ja võrdsust juurde toob.

Kas ikka toob? Kas meil on mõni näide, kus selline kaebus tingis seaduse, strateegia, poliitika vms muutmise?

Ma pole jõudnud kõiki pakse ametlikke aruandeid lugeda, kuid eelmise võrdõiguslikkuse voliniku lahkumiseelsed intervjuud ei viidanud küll üksiku kaebuse lahen-damise kaudu saavutatud läbimurdele vms.
Alahindamata ühtegi konkreetset muret, küsiksin: millise tempoga me jõuame üksikisiku asjade juurest tervet rühma või rühmi puudutavate lahendusteni?

Kujundatud ebavõrdsus

Teiseks turufundamentalismi valitsemine, seda talitsemata ei ole lootustki pilti muuta. Turg teab ja turg teeb kõige otstarbekamad otsused. Sealhulgas «määrab» palgad. Sellist turu jumaldamist varjutatakse jutuga eestlaste konservatiivsusest küll üldiselt, küll soolistes suhetes.

Tõsi, konservatiivsust on meie seas omajagu ja mõnedki suhtumised muutuvad aeglaselt. Aga suhtumised on ikkagi üldisemate asjade peegeldus.

Eestis on ebavõrdsus liialt soositud, ühiskond ei püüagi nõrgemat tugevama omavoli eest kaitsta. Väikepoodnikku suure poeketi eest, FIEst ehitusmeest peatöövõtjast suurkontserni eest, väikevalda suurlinna eest, opositsiooniparteid koalitsioonipartei eest. Sellises olukorras on ka soopuhused palga ja muud moonutused paratamatud.

Kolmandaks: struktuursed probleemid ei teki üksiku tööandja pahatahtlikkusest või piiratusest ja neid tuleb klaarida kohaste abinõudega.

Riigiametnikust võrdõiguslikkuse volinik saab enda kätte tõenäoliselt kogu sotsiaalministeeriumisse saabuva ja/või seal koostatava statistika, analüüsid, uuringud jne. Neist paberitest vaatab muude toredate asjade hulgas vastu näiteks sotsiaalhoolekande töötajate-naiste madal palgatase. Mitte lihtsalt võrdsuse puudumine, vaid riiklikult kujundatud alasti ebavõrdsus. Selle ebavõrdsuse lätted on samas ministeeriumis, sest enamikku hoolekandeteenuseid rahastab ju avalik sektor.

Ei piisa, kui öelda, et rahvas on valinud parempoolsed poliitikud, poliitikud on valinud madalad maksud, madalad maksud tingivad nigelad palgad. Avalikus sektoris on kõrgeid palku küllaga. Ka seal, kus võimul ennast poliitskaalal vasakule paigutavad poliitikud. Tallinnas, Tartus ja mujal.

Kui ministri või linnapea ja koduhooldaja palga erinevus poleks nii suur, oleks ka sooline palgalõhe väiksem. See on lihtne aritmeetika.

Kohalikud eelarved

Avaliku ja erasektori rahakotid on lahus, tööturg on aga mingis osas kokkupuutuv. Kattuvus tekib kas või siis, kui ema otsib tööleminekuks lastehoiu võimalust. Ja selle valdkonna korralduse eest vastutab avalik, mitte kuri ja diskrimineerimisele kalduv erasektor.

Omavalitsuste nutt ja hala ootamatu «beebibuumi» ümber ja Toompea poole käe sirutamine probleeme lähematel aastatel ilmselt ei lahenda. Kui riigimaksudest kõigile ja kõikjale ei jagu, siis peavad omavalitsused oma maksubaasi laiendama. Nii kohalike maksude abil kui ka riigimaksudest suuremat eraldist nõudes.

1. jaanuarist taeva õnnistusena saabuv euro toob ju välisinvesteeringud ja suured riigitulud!? Aga inflatsioon, mille «majandusteoreetikud» välistasid, teeb oma tööd ja süvendab omavalitsuste lahendada jäävaid sotsiaalprobleeme.

Nii et vältimatult on vaja suurendada kohalike eelarvete tulusid. Teisiti pole lootustki saavutada suuremat võrdsust ja paremat tasakaalu ühiskonnas. Enesearmastuse najal armastust juurde ei tule. Ei ühiskondlikes ega erasuhetes.

Segadus liberaalide leeris

2010-11-23

Europarlamendi liberaalide seas on äge sõnasõda lahti läinud. Esiteks avaldas reformierakondlasest liberaal Kristiina Ojuland hoogsa kirjutise sellest, kuidas ühetaolise tulumaksuta oleks Eesti eurotsoonist vaid und näinud. Minagi toetan ühetaolist tulumaksu - ise ma selle 1993. aastal ju ka kehtestasin.

Samas ei saa eitada fakti, et majanduskriis oleks Eestis kergemalt tabanud, kui 2007. aastal oleks samasuguse ohvrimeelsusega eurotsooni pürgitud nagu 2009. aastal.

Veelgi hoogsamalt asus küsimuse kallale keskerakondlasest liberaal Siiri Oviir. See kirjutis on sedavõrd hoogne, mõnes lõigus lausa lame, et ei tahaks uskuda, et kena ja viisaka inimesena tuntud Siiri Oviir selle ise kokku on kirjutanud.

See pole siiski hetkel peamine. Progresseeruvast tulumaksust on viimastel kuudel nii palju jama kirjutatud, et lihtsalt ei saa enam vait olla. Siiri Oviir kuulutab oma artikli alguses, et imestab, kui vähe ühetaolise tulumaksu kaitsjad teavad nii Euroopa Liidu kui euroala liikmesriikide maksusüsteemidest - ja alustab siis ise täie hooga „avalikkuse eksitamist". Kuna analoogseid valesid olen viimasel ajal kuulnud ka Riigikogu kõnetoolist, siis oleks aeg neile lõpp teha.

Alustaksin väidetest, mida isegi Riigikogu kõnetoolist pole kuulnud. Oviir kirjutab: „Ainus riik euroalas, kus ei kehti astmeline tulumaks, on Slovakkia. Seega 16 euroala riigist vaid ühes pole astmelist tulumaksu. Kõigis ülejäänud 15 riigis, sealhulgas Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal, aga ka Skandinaavia riikides kehtib astmeline tulumaks". See on nüüd ikka tõeline avastus. Kui Rootsi lugemise euroriikide hulka võib veel näpuveaks lugeda, siis Inglismaa paigutamine eurotsooni on ikka tõeline pommuudis.

Kuid nüüd tavalisemate keskerakondlike valede juurde. Oviir väidab: „Kogu Euroopa Liidus pole astmelist tulumaksu vaid mõnes üksikus uues Ida-Euroopa liikmesriigis nagu näiteks Eesti, Läti ja Rumeenia". Lugegem siis need riigid üles viisil, et igaüks saaks kontrollida: Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia, Bulgaaria, Slovakkia, Tšehhi. Kokku 7 riiki, kellele peagi lisandub kaheksandana Ungari. Seda ei saa kohe kuidagi mõneks üksikuks riigiks lugeda, Euroopa Liidust moodustab see rohkem kui neljandiku. Ühetaolise tulumaksuga riikide hulk on seejuures kasvuteel, Balkani liitumise järel kasvab nende osakaal keegi. Vastupidises suunas teele asunud riike on Euroopas aga kui palju? Ühtegi.

Järgnevalt väidab Oviir, et „just astmelise tulumaksuga riikides on majanduslik olukord märksa parem kui proportsionaalse maksusüsteemiga riikides".

Tegemist on enam kui demagoogilise väitega. Algatuseks võiks kasvõi meenutada, et Ida- ja Kesk-Euroopa mahajäämus Lääne-Euroopast on 50 aastat kestnud kommunistliku süsteemi loomulik tagajärg. Kui millegi üle imestada, siis pigem selle üle, kui kiiresti on suudetud Lääne-Euroopa arenenud riikidele järele tõmmata. Teiseks on praegu Euroopas kõige raskemas majanduslikus olukorras - ehk päris põhja minemas - just progresseeruva tulumaksuga riigid: Kreeka, Iiri, Portugal, Hispaania. Õigluse huvides tuleks mainida, et maksusüsteem ei mängi nende probleemides suuremat rolli, kuid katse vastupidist tõestada - nagu laastaks majanduskriis ühetaolise tulumaksuga riike eriti raskelt - ei vasta lihtsalt tõele. Oviir kasutab üldse statistikat äärmiselt valikuliselt, kuid mis parata - valel on lühikesed jalad.

Lõpetuseks lööb Oviir lauale „vene kaardi", vihjates nagu oleks Eesti oma ühetaolise maksusüsteemi üle võtnud „äärmusliku ühiskondliku ebavõrdsusega" Venemaalt. Tavaliselt on Venemaa Keskerakonnale parim partner ja eeskuju, kui vaja, siis võib tema kohta aga ka halvasti ütelda. Mis aga puutub maksusüsteemi, siis selle võttis Venemaa üle Eestist, mitte aga vastupidi. Maailmas peetakse seda muuseas üheks väheseks tõeliselt õnnestunud reformiks Venemaal.

Lühidalt kokku võttes võib seega tõdeda, et Keskerakonna väited maksuküsimuses ei kannata kriitikat. Iseküsimus on loomulikult see, miks see tüli just nüüd Europarlamendi liberaalide leeris üles on võetud. Vastust sellele pole vaja kaugelt otsida - lähenemas on riigikogu valimised ning mõlemad osalised kavatsevad Eestisse jõudnud kuulduste kohaselt selles osaleda.

Iseeneses pole selles midagi imelikku või halba - seda loomulikult siis, kui nad ausalt teatavad, et asuvad valituks osutumise korral oma kohale riigikogus. Loodan, et varsti jõuab selline avaldus ka Eesti avalikkuse ette, sest lugupeetud europarlamendi saadikud ei saa ometi sellisel kombel Eesti valijaid petta. Muidu jääb paratamatult mulje, et liberaalsus tähendab nende jaoks peamiselt liberaalsust oma põhimõtete suhtes.

Vastab Seeder - otsetoetuste väljamakse teemal

2010-11-20

1. Millal orienteerivalt võiksid laekuda 2010. aasta pindalapõhised toetused? Palun võimalusel täpset prognoosi toetuste ja kuude lõikes alates detsembrist 2010, et põllumajandustootjad teaksid kosta liisingufirmade, pankade ja võlausaldajate (toodangu kokkuostjad) ees.

Erinevate pindalapõhiste toetuste maksmisega alustamine on jaotatud perioodile novembrist detsembrini, sest toetusi on suur hulk ning kõigi nende üheaegne maksmine oleks keeruline.

Toetuste maksmisel tootjate kaupa lähtutakse põhimõttest, et esimesena saavad need kätte need tootjad, kes on oma taotluse teinud e-PRIA kaudu.

Kõige esimesena alustatakse heinaseemne täiendava otsetoetuse väljamaksetega, mis algas eile, 19. novembril.

Kõige suurema osa toetusrahast moodustab ühtne pindalatoetus (ÜPT), mille väljamaksetega alustatakse juba 3. detsembril. Varasematel aastatel oleme jõudnud ÜPT lõviosas välja maksta detsembrikuu jooksul, kuid ei saa välistada, et mõned maksed võivad jääda ka järgmise aasta jaanuari algusesse.

Lisan tabeli pindalapõhiste toetuste ja nende väljamaksete alguskuupäevadega.

Toetus Väljamaksete algus

Heinaseemne täiendav otsetoetus 19.11.2010

Ühtne pindalatoetus 3.12.2010

Piimasektori eritoetus 8.12.2010

Põllumajanduskultuuri täiendav otsetoetus 8.12.2010

MAK 2004-06 ESA, MAH ja OTL 13.12.2010

MEH 13.12.2010

Ebasoodsamate piirkondade toetus 4.02.2011

Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus 4.02.2011

Ohustatud tõugu looma pidamise toetus 4.02.2011

Sangaste rukis 4.02.2011

Loomade karjatamise toetus 4.02.2011

Keskkonnasõbraliku majandamise toetus 11.02.2011

Mahepõllumajandusliku tootmise toetus 11.02.2011

2. Kas MAKi meetme 1.4.1 eelarvet oleks võimalik suurendada teiste meetmete, eelnevate aastate tegemata investeeringute toetussummade või millegi muu arvel? Kardetakse, et 120 miljonit on suhteliselt väike ja praegused hinnad ahvatlevad väga paljusid investeeringuid planeerima, aga karmis hindamiskriteeriumide rägastikus võivad jääda ilma just need, kes toetust kõige rohkem vajavad.

Tänavu detsembris toimuva meetme 1.4.1. mahuks oleme kavandanud 145 miljonit krooni. Uuel aastal arutame kõikide meetmete (sh meetme 1.4.1) rakendumisi ja otsustame vastavalt meetmete rahakasutusi.

Laar: makse tuleb alandada igal juhul, mitte "võimalusel"

2010-11-19

"It's the economy, stupid?" on maailmas tuntud ütlus. Kuigi selle lause 1992. aasta USA valimiskampaanias kuulsaks teinud Bill Clinton ise oma põhimõtet alati parimal kombel ei järginud, on selle tähendus aja jooksul vaid kasvanud.

Ning kas see meile meeldib või mitte, on ka Eestis järgmisel neljal aastal majandus kõige tähtsam. Just sellest, kui kiiresti õnnestub Eestil majanduskriisist välja pääseda, sõltub see, kuidas suudame vähendada tööpuudust, leida raha paremat tulevikku tagavale haridusele, anda toetust neile, kel abi vaja ning lahendada teisi pakilisi probleeme.

Seda kõike tegemata on Eestil raske, kui mitte võimatu, endale paremat tulevikku tagada.

Kui Eesti soovib endale kasvu tagada, tuleb tal vastata mitmele enam kui tõsisele väljakutsele. Keskenduksin järgnevas artiklis neist kahele - vajadusele hoida eelarvet tasakaalus ning vähendada maksukoormust. Miks me peame eelarve tasakaalu järgima, sellest on viimasel ajal palju räägitud. Euroopat ähvardava võlakriisi taustal on võlalõksu vältimine selgelt möödapääsmatu.

Selleks, et eelarve tasakaal tagada, on Saksamaa näiteks kirjutanud vastava nõude põhiseadusesse. Kui Eestis selleks kokkuleppele ei jõuta, tuleks eelarve tasakaalu tagamise põhimõtetega vähemalt täiendada eelarve baasseadust. IRL loodab, et sellega saadakse hakkama veel enne järgmisi valimisi.

Samas pole mingi saladus, et eelarve tasakaalust on lihtne rääkida, seda on aga raske saavutada. Olen kaks korda asunud peaministri kohale olukorras, kus minu ülesanne on käest lastud eelarve tasakaalu viimine. Seetõttu tean, et kärped ja kokkuhoid on selleks küll äärmiselt olulised, veelgi olulisem on aga majanduse kordasaamine, konkreetsemalt selle viimine selgele kasvule.

Peamine vahend selleks oli mõlemal korral maksude alandamine. Oma esimese valitsuse ajal kaotasime esiteks tollal kehtinud progresseeruva tulumaksu kõrgeima, 50protsendilise määra, mis muuseas hakkas kehtima juba alates 2000kroonisest kuusissetulekust. 1993. aastal võtsime vastu seaduse üleminekuks ühetaolisele tulumaksule.

Teise valitsuse ajal aitas majanduskriisist väljuda aga tulumaksu kaotamine reinvesteeritud kasumilt.

Seetõttu ei pea ma ei päris ausaks ega ka mõttekaks lubadusi makse üksnes "võimaluse korral" alandada. Oleks me omal ajal seda põhimõtet järginud, poleks mingit maksureformi teostatud. Alati oleks leitud tuhat põhjust, miks seda sammu edasi lükata ning kergema vastupanu teed minna. Selline arusaam läinuks Eestile kalliks maksma.

Majandust käima lükkamata on nimelt eelarve tasakaalu üsnagi lootusetu saavutada, seda omakorda on aga raske teha praegust maksukoormust hoides.

Eesti maksukoormus on viimastel aastatel nimelt tõusnud ohtlikule tasemele, seda eriti tööjõumaksude puhul. Eriti kiirelt on tõusnud töötuskindlustusmaks, mis on negatiivselt mõjunud nii tööandjatele kui ka töövõtjatele. Oleme harjunud pidama end madala maksukoormusega maaks, kuid juba enne 2009. aasta tõuse polnud see päris nii.

Eurostati andmetel oli 2008. aastal Eestis tööjõu maksustamine (33,7%) kõige kõrgem Balti riikide seas ning kõrgemal suurest osast uutest liikmesriikidest, jäämata palju maha Soomest (41,3%) ja Rootsist (42,1%). Ohu märk on see, et näiteks Inglismaal on tööjõu maksustamine tunduvalt madalam - 26,1%. Selline maksustamise tase pole jätkusuutlik, olgu Eesti hea maine eesrindliku reformijana nii tugev kui tahes.

Siin võib loomulikult vastu vaielda ning ütelda, et aga muudel aladel on maksud Eestis väikesed. Päris nii see paraku pole.

Võttes näiteks tootmise maksustamise, siis ka siin on Eesti paraku üsnagi esirinnas. Mis aga veelgi hullem - kui peaaegu kõikides Euroopa maades on kriisi ajal tootmise maksustamist kärbitud, siis Eesti on väheste hulgas, kus maksukoormus on selgelt tõusnud. 2008. aastal oli see 12,1%, 2009. aastal aga juba 14,9%.

Nagu näha on Eesti oma kunagisi konkurentsieeliseid oluliselt kaotanud. Rahvusvahelised uurimisasutused on sellist olukorda hinnanud üheselt - kõrge maksutase toob kaasa majanduse aeglasema kasvu ning väiksema huvi uute töökohtade loomise vastu - kõrged tööjõumaksud muudavad selle lihtsalt väheatraktiivseks.

Nii on kõrged maksud ja tööpuuduse tase omavahel tihti peaaegu üksüheses korrelatsioonis.

Seetõttu tuleb IRLi arvates maksukoormust vähendada mitte võimaluse korral, vaid igal juhul. Siit lähtuvad ka IRLi lubadused maksupoliitika alal, mida pole küll palju, kuid mis see-eest on konkreetsed:

- töötuskindlustusmaks tuleb hiljemalt 2014. aastaks alandada kriisieelsele tasemele, alustades sellega 2012. aastal;
- 2012. aastal tuleb sotsiaalmaksule seada ülempiir;
- hariduskulud tuleb vabastada erisoodustusmaksu alt, andes ettevõtetele võimaluse investeerida oma töötajate paremasse haridusse.

Loomulikult ei piisa majanduse käimalükkamiseks ainult nendest sammudest. Maksukoormust alandamata pole majanduskasvu Eestis paraku loota. Muinasjutud progresseeruva tulumaksu imelisest mõjust võiks jätta nende rääkijate südametunnistusele. Ühetaoliselt tulumaksult progresseeruvale pole maailmas veel ükski riik läinud, selle sammu täpseid mõjusid on seetõttu raske hinnata.

Vaadates aga, mida on kaasa toonud progresseeruvalt tulumaksult ühetoalisele minek, võib eeldada, et vastupidine samm ei suurendaks, vaid vähendaks laekumisi riigikassasse, pidurdaks majanduskasvu ning suurendaks tööpuudust. Seetõttu vajab Eesti küll tõesti maksureformi, kuid mitte maksukoormuse tõstmise, vaid selle langetamise suunas.

Riigieelarvest, vastutustundega

2010-11-11

Mind sundis kirjutama sotsiaaldemokraadi Heljo Pikhofi sulest ilmunud artikkel (TPM 02.11) järgmise aasta riigieelarve kohta.

Otse öeldes jäi mulle tema argumenteerimata kriitika arusaamatuks ning Tartust valitud saadiku ja riigikogu rahanduskomisjoni liikmena pean oma kohustuseks anda tema seisukohtadele vastus.

Järgmise aasta riigieelarvet võib piltlikult pidada vastutustundliku perekonna eelarveks ? pere, kes on läbi elanud karmi kriisi, kuid siiski jalgele jäänud ja tulevikku vaatab. Selles eelarves on mõned olulised põhimõtted, mis võiksid olla omased kõigi perede eelarvele.

Haridusele rohkem raha

Esiteks tuleb alati hoolitseda selle eest, et kulud ja tulud oleksid tasakaalus. Eesti inimene teab, et kulutada ei saa rohkem kui teenitakse. Vastupidist olukorda nimetatakse üle jõu elamiseks. Hoolimatu käitumisega ning jätkuva priiskamisega võime end mängida võlalõksu, mille tagajärje peavad kinni maksma meie lapsed.

2011. aasta riigieelarve liigub tasakaalu poole. Aastaks 2013 on riigieelarve tasakaalus ning me võime rasketeks aegadeks hakata koguma uusi reserve, mis meid eelmise kahe aasta jooksul elus hoidsid. Ka tark pereisa või -ema ? oleneb, kelle käes on rahakott ? paneb midagi rasketeks aegadeks kõrvale.

Samuti jätkatakse presidendi, riigikogu liikmete ja teiste kõrgemate riigiametnike palkade külmutamist, sest ei avalikus ega erasektoris ole palgatõusu niipea näha.

Teiseks põhimõtteks on läbi aegade olnud oma laste hariduse eest hoolitsemine. Seepärast on ka riik isegi kõige karmimate kärbete ajal suurendanud oluliselt haridusele kulutatava osakaalu ? 2007. aastal 4,8 protsenti SKPst, 2010. aastal 6,6 protsenti, millega kuulume Euroopa juhtivate riikide hulka.

Märkimisväärne on see, et ka järgmisel aastal kasvab haridusele eraldatav rahasumma tänavusega võrreldes 7,9 protsenti, mis näitab seda, et me hoolime oma laste tulevikust.

Lisaks üldisele hariduse rahastamise tõusule tehakse CO2-kvoodi müügist saadava rahaga korda kümneid koolimaju kogu Eestis.

Samuti on eraldatud 110 miljonit lisakrooni omavalitsustele uute õppekavade rakendamiseks ning õpetajatele palgalisa maksmiseks. 2011. aasta riigieelarve loob hea aluse tasuta kõrgharidusele üleminekuks. Lapsevanemad teavad, et nende laste hea haridus on vaja juba varakult kindlustada.

Maksame võlgu

Kolmandaks on igale perele väga oluline töö. Kui ei ole tööd, siis ei ole raha ega eneseteostust ning kahest eelmisest teemast ei saakski rääkida.

Riik investeerib järgmisel aastal majandusse 16 protsenti rohkem kui eelmisel aastal. See tähendab 16 miljardit krooni investeeringuid teede, koolide, sildade ja majade ehitusse, mis tähendab töökohti ja palka Eesti inimestele.

Sellise mahuga investeeringuid ei ole meie riik varem näinud. Ja kuigi suure osa sellest moodustab eurotoetustest tulev raha, ei ole sellel tööinimesele mingit vahet ? raha on raha, mis toob toidu lauale ja annab inimestele tööd.

Oluline on rõhutada, et kogu see raha ei lähe Tallinna või ainult suurematesse linnadesse. Regionaalsete investeeringute maht kasvab järgmisel aastal 77 protsenti, summa on kokku 2,2 miljardit krooni.

Neljandaks oluliseks põhimõtteks on vanemate ja vanavanemate usalduse taastamine. Kui riik kärpis oma kulutusi, ei võtnud me raha ära abivajajatelt. Pigem vastupidi. Viimase nelja aastaga on pensionid kahekordistunud, mis tähendab, et riik väärtustab vanemat põlvkonda.

Järgmisel aastal taastab riik omapoolsed sissemaksed pensioni teise sambasse, need olid vahepeal peatatud, kuna riigil ei olnud selleks raha. See nõuab 1,4 miljardit krooni lisaraha.

Samuti on juurde tulnud eakaid, kelle pensionide maksmiseks on vaja lisaks pea 500 miljonit krooni. Piltlikult öeldes oli meie kujuteldav pere sunnitud oma vanavanematelt võlgu võtma, lubades selle raha esimesel võimalusel tagasi maksta. Ja seda lubadust me järgmisel aastal ka täidame.

Midagi Tartule

Ka Tartu linn on saanud investeeringuid juurde. Riik näeb ette 700 miljonit krooni Eesti Rahva Muuseumi rajamiseks Raadile, samuti Ahhaa keskuse rahastamist 3,4 miljoni lisakrooniga ning loodetavasti saame hakkama ka Pauluse kiriku ehituse rahastamisega.

Hea uudis Tartu korterelamute elanikele on see, et CO2-kvootide rahast makstakse Kredexi kaudu kinni kuni 35 protsenti nende majade soojustamise kulust, pakkudes ka odavat kaasfinantseerimist. Selleks on riik ette näinud 400 miljonit krooni. See aga tähendab, et kütte- ja elektriarved on edaspidi tunduvalt väiksemad.

Eesti pere tuleva aasta eelarve on tehtud vastutustundeliselt ning vaatega tulevikku. Järgmisel aastal on valimised ja loomulikult oleks koalitsioonil olnud võimalik valada valijad vastutustundetult kullavihmaga üle. Seda on varem juhtunud, kuid meie nii ei tee. Kriis ei ole veel läbi ja töötuid on palju, kuid koos saame hakkama.

Maksukoorem kammitseb edu

2010-09-13

Karmid kärped, erakorralised meetmed ning tasakaalus eelarvepoliitika on aidanud meid raskest ajast läbi tulla nii, et madalat võlakoormust konkurentsieelisena kasutades on võimalik majanduse kiire ja stabiilne kasv.

Ilmselt on õige aeg käivitada debatt, milliseks võiks kujuneda maksukeskkond järgmiste aastate jooksul, et Eesti muutuks investeeringutele atraktiivseks riigiks. See toob pikaajalise majanduskasvu, paremad töökohad ja palgad.

Olukorras, kus paljud riigid on tõsise võlakoorma all, oleks Eestis oluline samm kirjutada riigieelarve tasakaalu nõue põhiseadusesse, et vältida suurte laenukoormuste tekkimist ning tagada tulude-kulude tasakaalustatus vaatamata sellele, milline erakond riiki juhib.

See on riigimehelik ning tulevikku vaatav suhtumine, mis väldib ülelaenamist tulevaste põlvkondade arvelt, samuti loob see täiendavaid eeldusi majandus- ja maksukeskkonna stabiilsuseks.

Prioriteediks on meile edu toonud lihtsa ja ühetaolise tulumaksusüsteemi säilitamine. On selge, et Keskerakonna aastaid kedratud astmelise tulumaksu teemale pole enam palju kuulajaid jäänud. Ei maksa unustada, et tegelikke töökohti loovad ettevõtted, mis vajavad investeeringute kaitseks võimalikult prognoositavat keskkonda.

Eesti probleem on kõrge maksukoormus. Eriti väljendub see tööjõukulude, sh tulumaksu, sotsiaalmaksu ja töötuskindlustuse puhul. Neid makse tuleb võimalusel langetada, et paraneks ettevõtete konkurentsivõime ja tekiksid uued töökohad.

Töötuskindlustusmakse, mis praegu on 4,2%, peaks olema kooskõlas töötukassa vajadustega. Liigseid reserve pole mõtet kuhjata, kuna praeguse majandus- ja rahanduspoliitika jätkudes on loota töötuse alanemisele.

Töötuskindlustuse maksemäära hoidmine üle 4% nullib viimase nelja aasta tulumaksu vähenemise 23%-lt 21-le. Üksikisiku tööjõumaksude summa on isegi veidi kasvanud, tulumaksu vähendamine ei ole maksukoormust vähendanud, kuigi seda muljet üritatakse jätta.

Meie esmane eesmärk on töötuskindlustusmakse vähendamine samale tasemele, mis enne majanduskriisi algust. See on otseselt tööjõukulude vähendamisele suunatud otsus.

IRLi põhimõte on, et pigem tuleb maksustada raha kulutamist, mitte selle teenimist, säästmist ega investeerimist. Kuni raha liigub ettevõtluses, sealhulgas aktsiates ja hoiustes ning kui seda ei kasutata tarbimiseks, seni seda ei maksustata. Siit ka idee, et ostetud väärtpaberid ja miks mitte ka hoiustel säästetud raha peaks olema maksuvaba. Samal põhjusel peaks dividendide liigutamine ettevõtete vahel olema maksuvaba, väljavõtmine tarbimiseks aga kulukas.

Sotsiaalmaksu osas peab kiiremas korras rakendama sotsiaalmaksu ülempiiri, mis aitaks kaasa kõrgepalgaliste töökohtade tekkele ja kvaliteetse tööjõu sissevoolule. Samuti võiks kaaluda sotsiaalmaksu isikustatud osa tekitamist ravikindlustuse osas, et inimene saaks osa oma ravirahast ise kasutada. See motiveeriks meditsiinisüsteemi olema patsiendikesksem.

Aktsiisipoliitika muutmine ei loo stabiilsust, kuid kaaluda võiks tubakaaktsiisi tõstmist nii, et saadud raha suunata sihtotstarbeliselt vähivastaseks võitluseks moodustatud riikliku fondi.

Kaotada tuleb müügi- ja paadimaks, mille on naeruvääriseks muutnud Tallinn ning mis kohaliku maksuna ei teeni vajalikku eesmärki, vaid rikub siseriiklikku kauplemist ja teeninduskliimat. Ka kodualune maa tuleks maksust vabastada.

Seega: seni hästi töötanud maksusüsteeme ei ole vaja muuta. Tuleb soodustada teenimist ja maksustada tarbimist. Maksukoormust tuleb alandada eelkõige tööjõukulude osas ning kaaluda maksupoliitilisi meetmeid eesti rahva säilimiseks. Lastega pered mäletavad tulumaksuvaba miinimum alates pere esimesest lapsest.

Enamlus ei lähe läbi

2010-09-10

Loomulikult määravad alati eelarve sisu võimul olevad erakonnad. Neil on selleks valimistel saadud häälteenamuse tõttu mandaat.

Sama loomulik on see, et valimistel vähemusse jäänud erakonnad osalevad eelarve menetlemisel, esitades oma maailmavaatest tulenevaid alternatiivseid ettepanekuid ja juhtides tähelepanu linnaelus olulistele, kuid eelarves lahendamata probleemidele.

Opositsioonil ei ole kindlasti õigust oma ettepanekute vastuvõtmist automaatselt eeldada. Küll on opositsioonil õigus demokraatlikus ühiskonnas eeldada, et otsuseid tehakse avalikkusele nähtavalt ja kõigil osapooltel on võimalik oma seisukohtasid kaitsta. Kõige suurem oht demokraatiale on see, kui mõni erakond hakkab võimul olles valitsema demokraatlikke otsustusprotsesse või neid varjatult eirama ning võtab vähemuselt võimaluse oma seisukohtade väljaütlemiseks.

Tallinnas on selle aasta eelarve menetlemisel just see juhtunud. Linnaeelarve esitati tänavu ennetähtaegselt ja ülepeakaela ilma kulusid lahti kirjutamata, linnavalitsusele antud õigusega ilma volikoguta ise otsustada raha kasutamine, ja eelarve menetlemiseks nähti tavapärase kuudepikkuse protseduuri asemel ette neli päeva.

Kõike seda põhjendati Tallinna kultuuripealinnaks saamisega, et kellelegi tundmatule Euroopas vaja raporteerida eelarve kiirkorras vastuvõtmisest. Seetõttu pole opositsioonil isegi teoreetilist võimalust tegusal moel eelarve menetlemisse sekkuda.

Kui opositsioon teeks näo, et kõik on korras, oleks tegemist hääletu alistumisega. Piisab vaid vaadata eelmisel sügisel demokraatia taastamise ja korruptsiooni väljajuurimise lubadustega Tallinnas Keskerakonna partneriks läinud sotsiaaldemokraatide muutumist hääletuks ja kuulekaks käetõstjaks, et mõista, millega lõpeb diktaadile allumine.

Linnaeelarve ebademokraatliku ja kiire läbisurumise tegelik põhjus seisneb selles, et linn peab propagandakulude ja ebatõhusate sotsiaalprogrammide säilitamiseks leidma uusi maksustamisvõimalusi või tõstma olemasolevat maksukoormust. Keskerakonna valitsemise ajal on linnaeelarve defitsiit pidevalt suurenenud ja seda on kaetud otsese laenukoormuse tõusuga. Laenukoormust ei tohi linn enam suurendada. Nii suurendati eelmisel aastal maamaksu määrasid pea kolm korda ning kehtestati müügimaks.

Linnaelanik pole ju süüdi, et linn on elanud headel aastatel üle jõu ja linnavalitsejad on teinud võimul püsimiseks rahalisi kulutusi.

IRLi ainuke võimalus on üritada riigi tasandil kaitsta Tallinna valijate huve. Müügimaksu kui kohaliku maksu ärakaotamise eest juba järgmisest aastast alates seisab IRL riigikogus kindlasti. Keskerakond teab seda ja sellepärast oligi tarvis kiirustada müügimaksust laekuvaid tulusid kajastava eelarve vastuvõtmisega, kuni müügimaksu on seaduse järgi kohaliku maksuna võimalik koguda.

Keskerakonna lootused on rajatud valla- ja linnaeelarve seaduse seitsmenda paragrahvi vildakale sõnastusele. Selle kohaselt peab riik omavalitsusele hüvitama vastava summa, kui pärast kohaliku eelarve vastuvõtmist tulubaas riigikogu kehtestatud õigusaktide tõttu väheneb.

Loomulikult on seaduse tegelik mõte veidi teine ja ka vastuvõtmist ootava seadusemuudatuse sõnastus on, et kompenseeritakse vastavad summad linnaeelarves, kui tulubaasi muutvaid õigusakte muudetakse eelarveaasta sees.

Lihtsustatult on Keskerakonna idee kogu riigi maksumaksjate kulul üritada varjata veel oma valitsemisvigadest tingitud Tallinna linnaeelarve rasket seisu ja vähemalt valimisteaastal jätkata oma laristavat ja propagandakuludest kubisevat poliitikat.

Riiki juhitakse erinevalt linnast siiski demokraatia reeglite järgi ja loomulikult ei kavatse ei IRL ega Reformierakond riigi tasandil Keskerakonna omakasupüüdlikule kavaldamisele samaga vastata. Müügimaksu kaotavat eelnõu ja riigieelarvet menetletakse riigikogus kindlasti kõigi demokraatia reeglite järgi. Küllap ka enamluse alged lähitulevikus Tallinnast välja roogitakse. Paradoksaalsel kombel aitab Savisaare trikitamine alati teda paremini läbi näha ja kiiremini kui sotsidel kaovad roosad prillid tema enda valijatel.

Eelarvetasakaalu tähendusest

2010-08-31

Tasakaalu tähendusest on maailmas viimasel ajal järjest rohkem räägitud. Kuigi tegemist on üldteada põhimõttega, on selle tähtsus igapäevaelus tänu majanduskriisile maailmale valusalt selgeks tehtud.

Jättes isegi praegu kõrvale tasakaalu laiema analüüsi, keskendun järgnevalt selle meie elu viimasel aastal kõige otsustavamalt mõjutanud aspektile - eelarve tasakaalule. Istusin nimelt mõni päev tagasi üle mõne aja pikemalt koos Maailmapanga presidendi Robert B. Zoellickiga. Oleme vanad tuttavad ning seetõttu oli hea meenutada nii tehtut kui ka tulevikku vaadata.

Eesti kogemus on hinnas

Zoellick avaldas siirast tunnustust Eestile nii tema radikaalsete reformide kui ka teistele üleminekuriikidele antud positiivse eeskuju eest. Zoellick pööras sellega seoses tähelepanu Gruusiale, kes oli veel mõni aeg tagasi maailma üks korrumpeerunumaid ja halva ärikliimaga riike. Tänu paljuski Eesti eeskujul tehtud reformidele on ta Maailmapanga analüüsi kohaselt ärikliima poolest praeguseks tõusnud 15. kohale maailmas, muuseas Eestist ettepoole. Praegu tahab Maailmapank sama teha Moldovas, millega seoses ma Maailmapanga kutsel ka ise Moldovas viibisin. Sellel taustal oli loomulik ka Zoellicki elav huvi praegu Eestis toimuva vastu ehk see, kuidas Eesti praegusest kriisist välja on ronimas. Oli näha, et Eesti edu jätkumine on Maailmapangale oluline ning Eesti kogemus on endiselt kõrgelt hinnas.

Samas ei saa ütelda, et me roosal optimismilainel oleks sõitnud. Küsimus pole mitte ainult selles, et mitmed riigid Euroopas vaevlevad praegu tõsiste eelarveprobleemidega. Majanduskriisist väljumise hind on paljude riikide jaoks olnud ränk, mistõttu majanduskriisist oleme sisenemas võlakriisi, mis võib kergelt taas majanduskriisini viia.

20 arenenud tööstusriigi võlakoorem tõuseb 2015. aastaks 115 protsendini rahvuslikust koguproduktist, mis on 40 protsendipunkti võrra kõrgem kriisieelsest ajast. Selline olukord ei saa kaua kesta. On viimane aeg tajuda, et tasuta lõunaid pole tõesti olemas ning uuendusi teostamata pole võimalik praegust heaoluühiskonda üleval hoida.

See kehtib paraku täiel määral ka Eesti kohta. Oleme viimaste aastate jooksul kõikunud äärmusliku pessimismi ja optimismi vahel, üritades riigivankrit kas ühele või teisele poole kraavi vedada. Õnneks oleme selle kokkuvõttes suutnud siiski teel hoida, mis aga ei anna mingit alust taas roosad prillid ette panna.

Jah, me hoiame eelarve puudujääki allpool Maastrichti kriteeriume. Jah, majanduskasv on taastumas kiiremini, kui eksperdid eeldasid. Jah, tööpuudus on pöördunud langusele, luues aastavahetuseks eeldusi ka sisetarbimise kasvuks. Kuid kõik see ei anna põhjust taas kuldsesse letargiasse langeda.

See oleks seda ohtlikum, et tegelikult on põhjalik analüüs Eesti majanduskriisist endiselt tegemata. Oleme vähemalt iseenda vastu ausad - selle põhjuseks olid maailma majanduskriisi kõrval meie endi vead ja tegematajätmised. Kui me seda teha ei suuda, võime kergelt uude kriisi siseneda. Konkreetselt tähendab see Eesti eelarve tasakaalu muutmist jätkusuutlikuks ning selleks vajalike sammude astumist.

Kus on meie kriisianalüüs?

Esimeseks testiks Eestile saab küsimus võimalikest lisaeelarvetest. Praeguste prognooside kohaselt koguneb Eesti eelarvesse aasta lõpuks raha rohkem, kui algselt planeeritud. Kui see tõesti nii läheb, kerkib küsimus, mida sellega pihta hakata. Tunduks ju ahvatlev seda enne valimisi laiali jagada, et selle toel lisahääli võita. Võib ainult ette kujutada, kui ilusate ja kaunite ettepanekutega enne valimisi riigikogus välja tullakse. Isamaa ja Res Publica Liit on ühemõtteliselt seisukohal, et seda ei tohi teha. Eesti ei tohi uuesti kulutusrallisse siseneda. Kui eelarve täitumine osutub aasta lõpul suuremaks, kui eeldatud, tuleb see raha suunata eelarve tasakaalupositsiooni parandamiseks. Eesti peaks edaspidi suutma ilma lisaeelarveteta elada.

Sellel taustal ei saa mööda küsimusest, mida peaks riik tegema kohalike omavalitsustega, kes on valitsuse poolt paika pandud piirmäärasid ignoreerinud ning võtnud endale kohustusi, mida nad ei suuda enam täita. Lühidalt öeldes on mitmed omavalitsused end lõhki laenanud. Üheks lahenduseks oleks siin otsus laenukoormuse piiri ületanud omavalitsused näiteks võimalike eurorahade saajate seast välja arvata. Last poleks siiski mõttekas pesuveega vannist välja visata. Omavalitsuste võlgnevuse tekkimise lugu on sedavõrd erinev, et kõikide ühe puuga löömine oleks ebaõiglane ja ülekohtune.

Võtkem näiteks Pärnu. Keskerakonna juhtimisel vajutati see sügavasse võlga. Uus linnavalitsus on asunud otsustavalt tegutsema, et võlakoormust vähendada, ja teostanud mitmeid valusaid kärpeid. Nüüd teatab riik aga, et see pole tähtis, meid ei huvita, kes ja kuidas teie võla tekitas - teie olete selles süüdi, kes teil käskis lubadustega Pärnus taas asju mõistlikult ajama hakata, eelmistel valimistel võimule pürgida!

Selline käitumine oleks selgelt ülekohtune ning seetõttu IRL seda toetada ei saa. Ilma eurorahata poleks Eesti praegusest kriisist välja roninud, see on raske ka kohalikel omavalitsustel. Seetõttu tuleb kokku leppida ning paika panna selge plaan, kuidas ja millises tempos punasest piirist üle astunud omavalitsused oma võlakoormat vähendavad. Kui sellest plaanist aga kinni ei peeta, ei saa riik neid enam kuidagi aidata.

Sest võlakoormust vastustundetult suurendades seatakse ohtu mitte ainult oma piirkonna inimeste, vaid kogu Eesti huvid.

Krooniajastu kokkuvõtteks

2010-07-16

Pärast Euroopa Liidu rahandusministrite otsust Eesti eurole ülemineku kohta on sobiv aeg krooniajastu kokku võtta. Lõpuks oli see 18-aastane periood meie ajaloos, mis osutus kaugelt edukamaks, kui me algul oodata oskasime.

Samas jääb mõru maik krooniajastu lõpu majanduskriisist ning demokraatlike väärtuste allakäigust eeskätt meist Ida poole jäävates riikides. Ajalookogemus äratab meis sellest tuleneva ohutunde. Seda hinnatavam on Eesti täieõiguslik kuulumine NATO-sse, Euroopa Liitu ja alates tulevast aastast ka eurotsooni.

Me ei tea veel, kuidas krooniajastule tulevikus tagasi vaadatakse. Vähemalt rahanduse seisukohalt moodustab ajavahemik 1992-2010 selge tervikperioodi. Aga ma ei välistaks võimalust, et krooniajastu hakkab tagasivaates tähendama ka hoopis laiema üldistusjõuga perioodi Eesti riigi ja ühiskonna arengus. Suurte saavutuste kõrval iseloomustasid seda ka üsna loomulikud kasvuraskused.

Majanduskriis, kinnisvaramulli lõhkemine ja ülelaenamine on midagi, mille tagajärgi me kuni 2008. aastani oskasime paremal juhul teoreetiliselt karta, kuid mitte sugugi praktiliselt vältida. Nüüd oleme ühe kogemuse võrra rikkamad ja see ütleb, et ratsa rikkaks ei saada, vaja on hoopis stabiilset pikaajalist tööd. Kui majandus taas kasvule pöörab, siis ei saa see olla nii järsk ja otsused, mida riik teeb, peavad olema märksa konservatiivsemad kui see, mida me nägime pärast Euroopa Liidu liikmesuse saavutamise eufooriat ning enne majandussurutise algust.

Kuna euroalasse on varem sattunud ka riike, kelle rahanduspoliitiline juhtimismudel on olnud pikaajaliselt vastutusvõimetu (Kreeka), siis asetub ka Eesti liikmeks saamine sellest varjutatud konteksti. Sestap leidub maailmas ka neid isemõtlejaid, kes euroalale kadu ennustavad ja Eesti liikmeks saamise üle ilguvad. Mida sellest arvata? Esiteks meenutavad säärased mõtteavaldused mulle õnnetut Diego Maradonat, kes veel vähem kui kuu aega tagasi Euroopa jalgpalli surnuks kuulutas.

Mis edasi sai, teavad ju kõik. Teiseks on Eesti euroalasse mineku üle ilkumine pigem suunatud Euroopa ühispoliitika kui Eesti vastu. Eesti tuleb olukorrast igal juhul võitjana välja, sest oleme näidanud oma majanduspoliitika stabiilsust ja usaldusväärsust. See omakorda tähendab investeeringute juurdevoolu ja töökohtade teket. Nii sageli esitatud küsimus, mida me euroga saavutame, ongi sellega vastatud. Me saavutame positiivse suhtumise, meid ei peeta Euroopa pimedaks ja arengupeetusega tagahooviks. Ja see positiivsus materialiseerub raha sissevoolus. Vaadakem kas või seda, kui palju välisturistid sel suvel oma raha Eestisse jätavad.

Mõnikord öeldakse, et euro on poliitilise eliidi projekt, rahvas ei tea sellest midagi ega arva ka midagi positiivset. Olen nõus, et selgitustöö on kohati nõrk ja üldine kodanikuharidus kehv. Samas näen skeptitsismis suurt annust ehteestlaslikku eneseirooniat. Lugedes näiteks ühes kommentaariumis väidet, et eurole üleminekuga taganetakse Tartu rahu põhimõtetest, ei oska ma küll muud arvata kui seda, et meile kohe meeldib iseenda üle nalja visata.

Tagasivaates muutub krooniajastu ilmselt kaunimaks, kui see tegelikult oli. Algusaastate raskused ununevad ja pinnale jääb iseseisvuse ehitamise ja kindlustamise hoog. Kindlasti on Eesti kroon selle ajastu ehedaim sümbol. Kahetsen, et ma omal ajal ei taibanud ühekroonist paberraha kõrvale panna, nüüd pole seda enam kusagilt võtta. Tekib kiusatus ka muid kupüüre aegsasti tallele panna - näiteks viiekümnekroonine rahatäht Rudolf Tobiasega on üsna haruldane, nagu ka mõnede rahatähtede vanema disainiga väljalasked. On õieti kummaline mõelda, et kõik see, millega me praegu nii enesestmõistetavalt arveldame, on peagi pöördumatu ajalugu.

KOMMENTEERI SIIN: www.herkel.net

Lisaks avaldatud:

16.07.2010 Hiiu Leht

Silorullide kile ei ole pakend

2010-06-22

Põllumees on raskustes karastunud ning teda ei ole väga lihtne endast välja ajada. MTÜ Eesti Pakendiringlus juhataja Aivo Kangus oma jutuga seda eelmisel nädalal aga suutis.

Kangus rääkis meedias, kuidas silorullide valmistamisel kasutatava kile eest tuleb piimatootjatel hakata kümneid või isegi sadu tuhandeid kroone aktsiisi maksma. Niigi raskes olukorras põllumeestele oli see kui külm dušš.

Uued tõlgendusvõimalused

Piimatootjate rahustuseks võib öelda, et asjad ei ole tõenäoliselt siiski nii hullud. Seadusi teevad õnneks veel ministeeriumid, mitte oma firma või sihtasutuse majandustulemustele mõtlevad inimesed.

Aivo Kanguse sõnul tuleks kile eest aktsiisimaksu tasuda ka kõigil põllumeestel, kes enda toodetud ja oma loomadele mineva sööda kilesse pakivad. Oma sõnadega annab ta uue tõlgenduse tervele pakendiaktsiisi seadusele. Esialgsete arvestuste järgi tähendaks see piimatootjatele ühe lehma kohta keskmiselt 500-700 krooni suurust väljaminekut.

Kehtiv seadus ütleb siiski selgelt, et pakendiaktsiisi tuleb tasuda müüdava kauba pakendamiseks kasutatud pakenditelt.

Pakend on aga seaduse järgi "mis tahes materjalist valmistatud toode, mida kasutatakse kauba mahutamiseks, kaitsmiseks, käsitsemiseks, kättetoimetamiseks või esitlemiseks selle kauba olelusringi vältel toormest kuni valmiskaubani ning tootja käest tarbijani
jõudmiseni.".

Ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv pakendite ja pakendijäätmete kohta ning selle täiendused ei anna teistsuguseks käsitluseks põhjust. Pakendiseadus sätestab pakendiliikide mõisted ning pakendiettevõtja kohustuse turule lastud pakendatud kauba ja sellest tekkinud pakendijäätmete kogumise kohustusena. Pakendiaktsiisi seadus aga käsitleb aktsiisimaksjana isikut, kes laseb pakendatud kauba turule või teeb selle levitamise või kasutamise jaoks kättesaadavaks.

Seadus annab selgelt mõista, et silo ega heina, mida põllumees oma tarbeks valmistab, ei saa kuidagi käsitleda kaubana ja selle ümbriskilele ei saa ka pakendiaktsiisi rakendada.

Silopall kui kaup

Oleme pöördunud keskkonnaminister Jaanus Tamkivi poole, et oma arvamusele ametlikku kinnitust saada. Lisaks seaduse tõlgendamisele annab meie usule tuge ka pakendiaktsiisi seaduse omaaegne kooskõlastusring. 2007. aastal, kui seadust viimati oluliselt muudeti, saadeti toonased ettepanekud lisaks ministeeriumidele kooskõlastamiseks ka kohalike omavalitsuste liitudele, Kaupmeeste Liidule, Kaubandus-Tööstuskojale, Jäätmekäitlejate Liidule ja Keskkonnaühenduste Kojale.

Kooskõlastust ei küsitud aga näiteks põllumeeste esindusorganisatsioonidelt, sest nende tegevusele ei pidanud seadus laienema.

Ainsad põllumehed, kellele aktsiis laieneb, on need, kes toodavad sööta müügiks. Nende puhul on silorullid loomulikult kaup, millele kehtivad samasugused tingimused nagu poes piimapakile või joogipudelile.

Õigus on Kangusel aga selles, et põllumajanduses kasutatava kile edasisele saatusele peab mõtlema. Praegu rändab silokile pärast kasutamist tihti lihtsalt prügimäele. Eestis koguneb sellist pakkekilet arvestatav kogus, mistõttu on sellele parema rakenduse otsimine õigustatud.

Müügimaks peab kaduma

2010-06-01

Tänasest peavad kõik majandustegevuse registrisse kirja pandud jaekaubanduse, toitlustamise või teenindusega tegelevad Tallinna ettevõtted maksma iga müügitehingu pealt ühe protsendi Tallinna linna eelarvesse. Ehk inimeste keeles öeldes - kehtima hakkab Keskerakonna ja sotside kehtestatud Tallinna müügimaks.

Kuna linna rahakott on tühi, siis planeeritakse selle maksuga tallinlaste taskust koguda aastas kokku 300 miljonit krooni. Kui üldiselt arvutada, siis teeb see iga tallinlase kohta tuhat krooni lisaks kõigile teistele maksudele, näiteks maamaksule. Palju õnne!

Ühe abilinnapea väide, et see maks ei puuduta inimesi, vaid ettevõtjaid, on piinlik, sest see raha võetakse ju ikka inimeste taskust, kes kaupa ja teenuseid tarbivad. Kuid praegune segane seis, kus linn ei suuda vastata enamikule küsimustele, mille pealt ja kuidas müügimaksu kogutakse, paneb arvama, et tegelikult ei suudeta ka seda eesmärki täita.

Paljud ettevõtjad peavad plaani viia oma tegevus Tallinnast välja, mis kokkuvõttes halvendab linna rahakoti seisu. Soovitaksin Savisaarel pigem vähendada linna poliitpropaganda kulutusi - ma pole kindel, kas inimesed on õnnelikud 12 miljoni krooni eest Tallinna TVst kapten Tenkeši seriaali vaadates, samal ajal kui kogu lasteaedade investeeringuteks on tänavu ette nähtud kaks miljonit krooni, mis teeb ligikaudu 15 000 krooni lasteaiale.

Keskerakonna ainuvõim Tallinnas ei ahista mitte ainult pealinlasi, vaid kogu Eesti elanikke. Nimelt mõjutab pealinna müügimaks kõiki suuremaid kaubanduskette, millel ei ole võimalik oma hinnapoliitikas erandeid teha. Selle tulemusel tõusevad hinnad üle Eesti.

Olen tartlane ja selle üle õnnelik, sest sellist valikulist ahistamist Taaralinnas ei kohta. Tundub, et Tallinna elanikud on linnavõimu poolt ära jagatud nagu mõne aktiivset kuulutustööd tegeva sekti sihtrühmad - valijad, potentsiaalsed valijad ja mittevalijad.

Esimesed kaks elavad valdavas osas Lasnamäel ja teistes piirkodades, kus võib kohata nõukogude aja viljastavates tingimustes rajatud magalaid ja tolleaegset uut värsket tööjõudu. Ülejäänud peavad selle lõbu kinni maksma, sest nende häält ju Savisaar ei jahi. Kurb on vaadata Nõmmel elavat vanapaari, kes oma kätega endale kodu on ehitanud ja nüüd veel enne surma maamaksu koorma all ägavad.

Kõrvaltvaatajana küsin - kaua selline asi toimuda saab? Kas midagi ei ole võimalik ette võtta? Ainukene võimalus on seadusandja tasemel sekkuda. Jutt kohalike omavalitsuste autonoomiast on tore, aga kui seda kasutatakse oma enda inimeste ja maksumaksjate totaal seks ahistamiseks, siis on riigi ülesanne sekkuda.

Kui omavalitsus otsustaks korduvatele meeldetuletustele reageerida ning majanduslanguse ajal ka oma kulutusi kärpida, ei oleks seda muret. Eelarve tasakaal, mille nimel riik pingutas, oli Tallinnale enne eelmise aasta oktoobrivalimisi võõras sõna. Kui kogutav raha läheks lasteaedade, huvialakoolide või puudust kannatavate inimeste aitamiseks, oleks keeruline riigi tasemel sekkuda. Aga seni kui Tallinna poliitpropaganda kulud ja nõunike palkade kulud ulatuvad kümnetesse ja kümnetesse miljonitesse kroonidesse, tuleb sekkuda, ja otsustavalt.

Müügimaks on üks võimalus, millega Savi saart mõistusele tuua ja see jama lõpetada. Riigil on võimalik üleriigiline müügimaks kaotada, mis tähendab kohalike omavalitsuste maksude seaduse ühe sätte kehtetuks muutmist. Kahjuks ei saa me seda poole aasta pealt teha, sest siis lasub riigil kohustus linnale saamata jäänud tulu kompenseerida. Kuna linnavolikogu on oma eelarvesse sisse kirjutanud poole aasta laekumiseks 150 miljonit krooni, peaks riik sellisel juhul ka selle rahasumma leidma. See oleks aga absurd, sest kelle arvelt seda võtta?

Riigil on võimalik müügimaks kaotada 2011. aasta 1. jaanuarist ning vastav seadusemuudatus riigikogus sellel sügisel vastu võtta. Praegu kehtib müügimaks ainult mõnes üksikus omavalitsuses ja ka need lahendused ei ole õiguslikult pädevad. Loodan, et tänasest algav tohutu segadus, kohtuskäimised ja hinnatõus aitavad kõigil jõuda arusaamisele, et müügimaksuta oleks parem.

Raha ja vaim – kuidas neid ühendada?

2010-05-24

Sõbrad on head. Ja eriti hea on, kui kauged sõbrad külla tulevad. Aprilli viimasel nädalal olid tartlastel külas linnafoorumi korraldajad kaugelt Tallinnast.

Sõnum, mis sellest üritusest tartlasteni jõudis, pole iseenesest uudiskünnist ületav. Et mida rohkem asutusi kesklinnast kaugemale kolib, seda vaesemaks linnaelu muutub. Ja et ülikooli (füüsikahoone) Maarjamõisa kolimise plaanid on kesklinnale eriti hukatuslikud (TPM 18.05).

Sedasama sõnumit, isegi laiemas kontekstis, on konservatiivse mõtlemisega kodanikud püüdnud otsuste tegijatele «müüa» juba 1990. aastate algusest - nii kaua on kestnud kesklinna tühjenemine.

Kuidas asjad algasid

Algust ei teinud sugugi ülikool. Esimeseks sammuks - Tartu vaimu ülistus! - oli linna keskele paigutatud tankla ja hamburgeriputka, edastades varjatud sõnumi, mis on kesklinnale tähtis.
Siis võttis linna oma raudsesse haardesse riik, paigutades sissesõiduteedele vahipostidena tartlasi valvama politsei, posti, pensionikassa, passilaua, vangla... See oli järgmine väike samm kesklinna tühjenemise suunas.

Edasi andsid tõsise hoo asjade arengule juba ettevõtjad, täites linnaservad väiksemate ja suuremate karpidega, luues igava ja improvisatsioonitu keskkonna, kus elu kulgeb laulusalmi järgi vaikses tiki-tiki-tak-rütmis.
Need karbikülad, kust nädalavahetusel maale sõites saab möödaminnes kartuliseemne, kunstnikerdustega kummuti, kombaini vms kaasa haarata, on iseenesest mugavad. Otstarve pühendab abinõu.

Aga miks näiteks linna suurim, tõsi mitte kvaliteetseima kaubaga noorte rõivapood (Takko) on linnaservas, samal ajal kui noored on ometi kesklinnas? Või et kallist brändikaupa müüakse mitte äritänaval raha kulutama tulnud linlasele või turistile, vaid bussijaama külge kleebitud kaubamajas maale vanaema juurde ruttavale lapselapsele? Neid asju on ärivaistuta inimesel raske mõista.

Mida sellest järeldada. Lihtsalt Tartu linnaplaneerimist ei saa hinnata selle kogemuse järgi, mida võib saada tarkadest raamatutest või õppereisidelt.

Tegemist on omalaadse fenomeniga. Tartu ei taha olla saja tuhande elanikuga mõnus ülikoolilinn, Tartu tahaks olla vähemalt miljoni elanikuga keskus 5-7 miljoni elanikuga tagamaal.

Kolm Tartut

Kirjanik Mart Kivastik solvas mõni aasta tagasi oma kaaslinlasi, nimetades neid kaupmeeste ja käsitööliste (originaalis küll seakasvatajate) järeltulijateks. Aga nende hulgast on ju kõik linlased kogu maailmas pärit. Alles siis, kui Karl Marx mõtles välja kapitalismi, said neist tööstustöölised.

Paraku tartlasi Marxi õpetus ei mõjutanud, alles Nõukogude okupatsioon tegi Emajõe Ateenast tööstuslinna.

Olles 1980. aastatel päris põhjalikult tegelenud linnasotsioloogiaga, saan ma väita, et sel ajal mahtus linna halduspiiridesse kolm eri Tartut: ülikooli Tartu, tööstuse Tartu ja okupatsiooniarmee Tartu. Need kolm olid üksteisest eraldatud ruumiliselt (muu hulgas ka töötajate elupaigad), veel rohkem aga sotsiaalselt.

Paratamatult lõi 1990. aastate laulev revolutsioon mõlemad, nii linna ruumilise kui ka sotsiaalse pildi, segamini.

Londoni pommitajateks kutsutud lennukid läksid õnneks tagasi itta. Neist maha jäänud ekipaažid ajavad varjatult oma äri ja muid asju, näidates oma jõudu ainult 9. mail. Käsitöölised (tööstustöölised) on aga kasvatanud auväärsete kaupmeeste ridu.

Kõige stabiilsem ongi ju olnud ülikooli Tartu. Aga paratamatult peab temagi üldise dünaamilisusega kaasa minema. Ei maksa unustada, et kunagi mõnusalt kesklinna ära mahtunud viie tuhande üliõpilase asemel peab täna auditooriumidesse ja laboritesse mahtuma kolm korda rohkem tudengeid.

Kas füüsikahoone võimalik kolimine Tähe tänavalt Maarjamõisa on ikka see kõrs, mis kaameli selgroo murrab ja elu kesklinnas kustutab? Vaevalt küll. Ehitusfirma Merko kaebas volikogu (sh allakirjutanu) kohtusse, sest volikogu ei nõustunud firma sooviga ehitada Tähe ja Pargi tänava vahelisse kvartalisse hästi palju elamispinda.

Eks kohus otsusta: kui elu on kesklinnas vähe, küll siis firma võidab. Ja elu tuleb mis mühiseb (eelkõige muidugi mehaaniline elu, uued autod). Pealegi, füüsikahoone oma spetsiifiliste nõudmistega on nüüd vaevalt see ehitis, mille asukoha peaksid kesklinna jubedaid karpe täis projekteerinud arhitektid otsustama. Karp Maarjamõisas ei loo head keskkonda. Kuid karp kesklinnas rikub head keskkonda.

Suurlinlik tulevik

Kindlasti on meil ühine mure ülikooli kui toimiva struktuuri ja tema ajalooliste hoonete tuleviku pärast. Linlaste ja ülikoolipere mure. Samas tundub, et ülikool on suutnud «parimat osa endast (kinnisvara)» hallata - ükski ülikoolile kuuluv kaitsealune hoone ei tohiks olla varisemisohus. Küll on põrmu kadumas linna vara.

Hoopis rohkem kui ühe teaduskonna kolimine punktist A punkti B linna sees mõjutab linna ruumilist arengut lähiajal algav Tartu ümbersõidu (nn ida- ja lääneringtee) ehitus. See on tõeliselt suurlinlik (miljonilinna) projekt. Need teed mõjutavad tulevikus nii inimeste kui ka äride elu ja valikuid. Mil moel, on üksikisikul keeruline täpselt hinnata. Ühtegi arvestatavat sotsiaalmajanduslikku analüüsi selle suurprojektiga seoses pole paraku tehtud.

Ja pole sugugi võimatu, et veerand sajandi pärast on meie hulgas arvukalt neid, kes olles küll linna hingekirjas, ei ole kuude kaupa (kesk)linna sattunud. Suurlinna värk!

Vastab põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder

2010-05-22

1. Seoses riigieelarve kärbetega jääb põllumajandussektoris saamata märkimisväärne rahahulk, mis olnuks võimalik saada vastavalt liitumislepingule. See oleks nagu põllumajanduse panus euro tulekule. Missugune oleks põllumajandusministri hinnang euro kasutuselevõtmise mõjule põllumajandussektori edasisele arengule ja tulevikule, teiste sõnadega - kas euro kasutuselevõtt kuidagi ka korvab selle kaotuse? Kas euro kasutuselevõtt on põllumajandusele perspektiivis kasulik ja missugustes aspektides?

2010. aasta riigieelarves võiks põllumajandustoetuste summa olla suurem kuni 200 miljonit krooni - see on ÜPT täna masktava riigipoolse lisamakse ja selle lisamakse võimaliku maksimumsumma vahe. Loomulikult on kogusumma näol tegemist arvestatava rahaga, kuid kõigi tootjate vahel laiali jagades siiski mitte summaga, mis ühe või teise tootja eksistentsile määrava tähtsusega oleks. Põllumeeste raskused olid eelmisel aastal tingitud eelkõige ülimadalatest kokkuostuhindadest mitte nii väga riigi tegemistest või tegemata jätmistest. Tegemist on paratamatu majandusprotsessiga, millest üle elamiseks riik oma võimaluste piires panustanud on.

Ära ei tohi siiski unustada, et kärpeid ei teinud valitsus mitte ainult euro pärast, vaid eelkõige kokkuhoiuvajadusest. Me teame täna, mis on juhtunud Euroopas riikidega, kes üle oma võimete on elanud ja on kulutanud raha, mida neil tegelikult ei ole kunagi olnud. Ilma euroeesmärgita oleks riik ehk kärpinus pisut vähem, kuid mitte oluliselt. Seetõttu ei ole põllumajandustoetuste käsitlemine põllumeeste panusena euro tulekusse, päris õige.

Euro kasutuselevõtt on selgelt kasulik tervele Eesti majandusele ning sealhulgas ka põllumeestele. Esimene silmaga nähtav kasu on tõik, et tulevikus hakatakse Eestis ka toetusi maksma eurodes ning meil on oma toetusi märksa lihtsam teiste liikmesriikide omadega võrrelda ning nende liiga suurtele vahedele tähelepanu juhtida.

Nagu terves majanduses, aitab euro ka põllumajanduses muuta lihtsamaks välisinvesteeringute Eestisse meelitamist. Investeeringutevajadus ei ole põllumajandusest kuhugi kadunud ning üheks võimaluseks sellel teel on välisinvestorite kaasamine. Põllumajandus- ja toidutootmine on ka finantsinvestorite jaoks muutunud atraktiivseks majandusharuks ning Eesti põllumehel on tänu sellele varasemast lihtsam endale lisakapitali leida. Samuti kaob euro tulekuga devalveerimisrisk, sest krooni puhul oma majanduse elavdamise kontekstis selline võimalus paratamatult õhus olnud. Kahtlemata muuti ühes euroga ka raha odavamaks - kaovad vahetuskursid ning kindlasti muutub ettevõtjatele raha laenamine mõnevõrra odavamaks.

2. Mida on ministeeriumil plaanis teha piimatootmistalude jätkusuutlikkuse tagamiseks olukorras, kus 25 % allesjäänud taludest kavandab lähiaastal tegevuse lõpetada (sõltumatu uuringufirma andmeil)?

Nagu neil veergudel on korduvalt varemgi selgitatud, on riik just väikseid piimatootjaid silmas pidades rakendanud tänavu mitu uut toetusskeemi. Loodud on eritoetus kuni 100pealistele piimakarjadele, samuti makstakse ühekordse lisatoetusena toetuste piima koguse järgi. Siiski on paratamatus, et turg teeb omad korrektiivid ning osa väiksemaid piimatootjaid oma tegevuse lõpetab.

Tähelepanuta ei maksa siiski jätta seda, et Eestis on küll viimastel aastatel räägitud meeletutest hulkadest piimatootjatest, kes kohe-kohe oma tegevuse lõpetavad, kuid tegelikkuseks ei ole need jutud kunagi saanud. Tänaseks on piima kokkuostuhinnad juba omajagu kosunud ning need lubavad juba ilma kahjumita oma ettevõtet majandada.

3. ÜPP reformi osas ja uue finantsperioodi toetusskeemide osas toimuvad meile teadaolevalt läbirääkimised ja konsultatsioonid. Missugune oleks põllumajandusministri hinnangul arenguprognoos otsemaksete toetusskeemide osas.

Põllumajandustoetuste tuleviku üle räägitakse tõenäoliselt läbi terve käesoleva aasta ja kauemgi. Eesti seisukoht on, et põllumajanduspoliitika peab jääma ühiseks poliitikaks ning toetuste jagamise alused peavad muutuma. Et Eesti on üks kõige vähem toetusi pinnaühikule saav riik (ha kohta), siis on pigem lootus, et toetused kasvavad just Eesti tootjate jaoks. Rahandusministrid aga arutavad, kui suur eelarve tulevikus põllumajandustoetuste tarbeks jääb ning sellest sõltuvad suuresti ka tulevased toetused.

Eesti nägemusele võrdsematest toetustest avaldas poolehoidu ka mõne nädala eest Eestit külastanud Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinik Dacian Ciolos, kelle hinnangul ei ole ühtegi põhjust, miks senine ebavõrdsus pärast 2013. aastat jätkuma peaks. Selles osas on talle raske vastu vaielda.

Euro - vahend, mitte eesmärk

2010-05-18

Kuigi Eurovisioonis pole Eesti viimasel ajal maksimumpunkte kogunud on eurotsooni maksimumpunktid praegu palju väärtuslikumad. Tõsi, Kreeka sündmused teevad meid põhjendatult ärevaks ja külvavad skepsist ka teiste Lõuna-Euroopa euroala riikide suhtes. Samas aga pole halba ilma heata. Just Kreeka taustal mõjub Eesti eurokõlbulikkus eriti tugeva ja väärtusliku signaalina meie arenguvõimekuse kohta. Seda vajame viimaste aastate languse taustal enam kui midagi muud.

Peale selle on Eesti eurokõlbulikkus julgustav signaal ka Lätile ja Leedule ning tegelikult kogu Läänemere regioonile. See signaal jääb tugevaks isegi juhul, kui mingi poliitilise otsuse ajel peaks Eesti teele veel ootamatuid ja meist sõltumatuid takistusi tekkima. Mis on aga väga vähetõenäoline sellepärast, et Eesti head uudist vajab praegu ka eurotsoon tervikuna.

Meie aga ei tohi eurotsooni jõudes korrata vanu vigu. Minu meelest sündisid Eesti poliitika suurimad vead vahetult pärast Euroopa Liidu ja NATO liikmesuse saavutamist. Siis oli hetkeks meri põlvini. Just siis mindi kaasa kasvubuumi ja ülekulutamisega, mille tagajärgi oleme viimastel aastatel raske pingutusega likvideerinud. Euro puhul tuleb kindlalt mõista, et see on vahend, mitte eesmärk. Käegakatsutavad eesmärgid on tööpuuduse leevendamine, järelkasvja hariduse konkurentsivõime tagamine. Ent maailm, kus ebademokraatia moskovütide kaudu peale tungib, sunnib rääkima veel olulisematest eesmärkidest. Need on julgeolek ja demokraatliku rahvusriigi hoidmine. Jõudu meile kõigile!

Kuidas ühendada paber, poliitika ja mõistus?

2010-05-18

Lõppema hakkav Tallinna lasteaiasõda näitas, et ilusad jutud demokraatiast kui rahvavõimust ja poliitikutest kui rahva teenritest kuuluvad Eestis kas muinasjutu või ulme žanrisse. Ühelt poolt oli poliitikute hulgas tuntav ärevus plaanitsetava Ühtse Eesti suurkogu pärast - et äkki ongi olemas tee inimlikuma Eesti poole. Samas ei lubanud erakondlik egoism sissetallatud rajalt kõrvale minna.

Ärapanemiseks sobiva juhuse tekkimisel olid lapsed, pered ja lastehoiuvõimalused,. seesama paremat Eestit ihaldav rahvas oma igapäevaeluga, malakaks ühtmoodi nii riigi kui ka kohaliku võimu käes.

Lasteaiakohtade ja ühe koha normatiivide teema on ju iseenesest tõsine. Ühelt poolt on tung lasteaeda suur, teisalt ei saa sealset turvalisust ja head keskkonda kuidagi kahjustada.

Vahemärkusena: lihtsustatult kujundavad lasteasutuste igapäevaelu ja majandamist kahesugused normatiivid rühma suurust ja ruumide suurust puudutavad. Ühed kindlustavad laste hoiu ja hoolitsuse, teised heaolu ja turvalisuse. Mõlemal on loomulikult oma osa kulude (eelarve) kujundamisel.

Arvud läbi aastate

Formaalselt, paberil, pole pilt sugugi nii halb, kui sotsiaalministeeriumist tulnud karmidest väljaütlemistest võiks arvata.

2009. aasta alushariduse aruandes on kirjas, et Eesti 6 lastesõimes on, 274 normkohta ja 334 last, 525 lasteaias 56 493 normkohta ja 58 597 last, 4 erilasteaias 164 kohta ja 183 last ning 100 lasteaias-algkoolis 3714 kohta koolieelikutele ja 3690 last.

Lapsi on küll 2159 võrra rohkem kui kohti, kuid mitte dramaatiliselt rohkem. Tõsi, suhtarv on iga aastaga pisut halvemaks läinud.

1999. aastal oli saja normkoha peale 99 last, 2009. aastal 105. Ja kui silmas pidada aruande joonealust märkust, et normkoha definitsiooni muutuse tõttu on suhtarvud võrreldavad aastate 1980-1990, 1995-1998, 1999-2006 piires, siis tuleb võrdlustega ettevaatlikult ümber käia.

Siiski, üldseis on kümnendi teisel poolel olnud sama -104-105 last saja koha peale.

Milliseid ettekirjutusi tegid tervisekaitseametnikud aastatel 2005-2009, kui pilt oli põhimõtteliselt samasugune nagu nüüd? Ja kuidas ikkagi 1999. aastal kehtima hakanud lasteaia pinnanormatiivide täitmist planeeriti? Sotsiaalministri mõistaandmist, et juba aastaid tagasi pidi asi tehtud olema, vastavast käskkirjast välja ei loe!

Näiteks eelmine Tartu linna munitsipaalõppeasutuste arengukava lubas, et «pooled õppeasutuste hoonetest vastavad (2007. a) kõikidele ohutus- ja tervisekaitsenõuetele». Kehtiv, 2008.-2013. aasta arengukava räägib seoses tervisekaitsega akende vahetusest, seinte soojustamisest jms, kuid karmidest normatiividest dokument ei räägi.

Loogika ütleb, et kui eelmise seitsme aastaga sai korda üks pool, siis järgnevaga teine pool hoiukohtadest. Kas see, et vaid kolmandikus Tartu lasteasutustes on praegu pinnapuudus, on targa ja ettenägeliku hariduspoliitika tulemus? Või on see seotud hoopis tõsiasjaga, et kohandatud ruumides Tartus lasteasutusi pole, s.t hooned võimaldavad normatiivi suurema pingutuseta täita? Keeruline vastata.

Poliitiline tellimus

Tõsise lastehoiu mure kõrval kerkib kaks natuke laiemat teemat. Esiteks riigiametnike kasutamine poliitikute omavahelises arveteklaarimises ja teiseks omavalitsuste võimekus oma ülesandeid täita.

Tallinnas reide teinud terviseameti eelkäijad on olnud varieeruva korraldusvõimega. Teatud juhtudel (nn euronormide kehtestamine toitlustusasutustele) resoluutsed ja lõpuniminevad, teiste probleemide lahendamisel suhteliselt hambutud. Näiteks sõltuvushaigeid teenindanud nn retseptivabrikute toimetamist taluti tuimalt, kuni meedia ja avalikkuse surve mõjuma hakkas.

On siis tõesti poliitilise tellimuse olemasolu või selle puudumine peamine tegur, mis ametnikud liikuma paneb?

Või tuleks sobival moel ühendada tegutsemise alusena paber (seadus, määrus, ametijuhend, mis tahes dokument, mis konkreetset ametnikku liikuma paneb), poliitiline tellimus ja mõistus. Sest siililegi on selge, et ei käesoleval aastal ega ka järgnevatel mingit massilist lasteaedade ehitust Eestis ei tule. Aga tööturule ihkavad emad on täiesti olemas. Vaatamata lokkavale tööpuudusele. Fenomen, mis väärib omaette analüüsi. «Lubav aktiivsus»

Võib-olla oli kõnealuse konflikti õhutajaks vigane ministri määrus (see polnud ja pole ka praegu üheselt mõistetav) ja selle elluviimise stiil. Kindlasti on aga vigane riigi ja omavalitsuste koostöö!

Kui oma põhiülesannete täitmisega jääb jänni mõni väiksem vald, mida siis öeldakse? Vaja liita!

Kui jänni jääb pealinn, siis on nii lihtne seletus võimatu. Kära Tallinna meediakulude kui mõttetu raiskamise või pensionäride tuhandekroonise toetuse kui häälteostu raha üle ei vii asja samuti edasi. Riiklikku ja kohalikku poliitikat tuleb selgemalt teineteisest eristada ja suunata.

Demograafiapoliitika on riigi prioriteet. 1980.-1990. aastate vahetusel järsult muutunud sünninäitajad teevad asja Eestis ja mitmel naabermaal eriti keeruliseks.

Ühe korra maksis riigi passiivsus juba karmilt kätte siis, kui külmalt vaadati pealt, kuidas omavalitsustele teenuste osutamiseks üle antud vara (lasteasutuste hooneid) müüdi. Praegu muidugi riigile passiivsust ette heita ei sobi. Aga ega seda sorti «keelav aktiivsus» ka kuhugi vii. Vaja oleks «lubavat aktiivsust». Näiteks erahoiu toetamist või muid küreid ja mõõduka kulukusega lastehoiukohtade loomist soosivaid samme.

Euro tuleb – mis edasi?

2010-05-17

Valijate hullutamise asemel peaks rääkima, millisena tahame Eestit kahekümne aasta pärast näha ja mida peaksime selleni jõudmiseks tegema, kirjutab IRLi esimees Mart Laar.
Eurost võib meile tõsiselt kasu olla, samas võib see meile aga ka negatiivselt mõjuda. Eurotsooni laienemine pakub näiteid mõlemast variandist.

Mida peame tegema, et eurost meile kasu, aga mitte kadu tõuseks? Esiteks tuleks kindlasti vältida eurofooriasse langemist. Eestlase meeleolu on tihti väga kõikuv - täielikust masendusest ja pessimismist jõuame hämmastava kiirusega ülimasse optimismi ja vastupidi. Kaalutletud otsuseid on sel viisil raske teha. Ükskõik, kuidas oma tulevikku ka ette näeme, peame ühe tõsiasja endale pähe taguma - euro pole imevits. Kui tahame seda tõhusalt kasutada, tuleb endal tõsiselt tööd teha.

Just eurofooria lõksu langesid raskustesse sattunud eurotsooni riigid Kreekaga eesotsas. Euroga liitumisega hetkeks kaasas käinud rahavihm kattis kinni lahendamist vajavad probleemid ning tekitas lootuse, et tehtagu milliseid lollusi tahes, küll euro aitab. Aga võta näpust - tegelikult aitas see paljuski just kaasa praegusesse võlalõksu langemisele.

Seetõttu toob eurotsooniga liitumine Eestile võimaluste kõrval ka ohte kaasa. Esimeseks neist on Eesti majanduse jätkusuutlikkus. Eesti majanduse väljavaadetest koostatud raportites on rõhutatud kahte ohtu - esiteks inflatsioon, teiseks aga suurest tööpuudusest tulenevad sotsiaalsed probleemid, aga ka pinge eelarvele. Kui esimesega võitlemiseks tuleb riigil rahakotirauad lihtsalt koos hoida, siis tööpuuduse vähendamine on tõsine proovikivi. IRLi eelmisel aastal lubatud 50 000 töökohta saab küll kohe-kohe loodud ning tööpuuduse kasv on peatatud, kuid tööpuuduse märkimisväärseks vähendamiseks on tegelikult vaja järgnevat 50 000 töökohta. Reaalset, aga mitte ajutist töökohta. See on seda keerulisem, et mingit massiivset majanduskasvu meil sel aastal oodata pole.

Teiseks peame vastama küsimusele, kas oleme praegusest kriisist midagi õppinud? Halvim näib olevat möödas ning näen hirmuga, kuidas roosad või lausa tulipunased prillid jälle taskust välja võetakse ning enesega rahulolevasse imeriiki langetakse. Olukorda ei tee kergemaks lähenevad valimised, mis peavad selgeks tegema, milline erakond siis ikkagi õnne meie õuele toob ning taeva edukamalt maa peale lubab tuua. Iga kauni lubaduse küljes ripub paraku aga hinnasilt. Raha Eestil aga ka lähitulevikus pole. Teiseks võimaluseks on jätkusuutlik areng unustada, maad-taevad kokku lubada - et end siis taas lõhkise küna eest leida. Võib taevast tänada, et maailmas majanduskriis puhkes, sest kui kõik eelmistel valimistel antud lubadused oleks tõesti vahepeal täidetud, oleks me samasuguses olukorras nagu Kreeka või vaata et hullemaski.

Konkreetsemalt seisab meie ees neli ülesannet: Vältida võlalõksu sattumist. Seni hoidis selle ära soov pääseda eurotsooni, mis ei võimaldanud oma probleeme laenuvõtmisega lahendada. Nüüd on see uks ühelt poolt valla, teisalt tooks laenukoormuse suurendamine kaasa suutmatuse oma kohuseid täita.

Parandada otsustavalt ettevõtluskeskkonda ja toetada innovatsiooni, ajude sissevoolu Eestisse ning «tarku» investeeringuid. Tegemist on konkreetse programmiga, mis eeldab maksukoormuse alandamist, infrastruktuuri (eriti transport) arendamist, aga ka selliseid samme, nagu IT-akadeemia asutamine, hariduse kvaliteedi tõstmine, sotsiaalmaksule ülempiiri seadmine, maksusoodustused jms.

Hoida eelarve tasakaalus. Praegu oleme sellest veel kaugel, sest elame endiselt võlgu. See pole aga jätkusuutlik. Majanduskasvu taastudes peame lisanduvat raha kasutama vaid eelmise ülesande täitmiseks ja eelarve tasakaalu viimiseks. See kõlab paberil hästi, tegelikkuses tähendaks see aga valitsemiskulude külmutamist mitte aastaks, vaid aastateks. Meid tasakaalust välja paisanud palgaralli ei tohi enam korduda.

Teha ära poliitiliste plusspunktide kogunemise nimel kas päris tegemata või poolikult tehtud uuendused, eeskätt haldus- ja haridusreform. Vastasel korral näitame, et õigus on neil kriitikutel, kes väidavad, et Eesti on stagneerunud ja väsinud ega ole enam millekski uueks võimeline.

Unustada ei tohi ka eurotsooniga liitumisega kaasas käivaid kohustusi. Euroga liitudes osaleb ka Eesti IMFi meenutava asutuse loomises, kust laenatakse raha hätta sattunud riikidele. See ei tohiks aga toimuda automaatselt, vaid konkreetsete tingimuste täitmisel. Soome rahandusminister Jyrki Katainen on välja pakkunud, et Maastrichti kriteeriume rikkuvatel riikidel vähendatakse toetusi. See on hea idee. Ma ei näe mingit põhjust, miks peaksid vastutustundlikult käituvate riikide maksumaksjad maksma kinni kellegi mõttetut laristamist. Eesti peab võtma eurotsoonis aktiivse hoiaku ning oma positsioone selgelt esindama. Me ei ole neis küsimustes üksi.

Neist ja teistest Eesti ees seisvatest ülesannetest olen viimastel kuudel korduvalt rääkinud. Paraku näen aga juba nüüd tugevat survet vastupidises suunas liikuda. Valimiste lähenedes väheneb soov midagi reaalset ära teha ning uhked ja kaunid lubadused ripuvad juba õhus. Eesti on laenukoormust madalal hoidnud, kiusatus soodsat olukorda kasutada selle järsuks tõstmiseks kõnnib ringi nagu kunagi üks tont mööda Euroopat. Valijate hullutamise asemel peaks Eesti poliitika vaatama kaugemale, rääkima sellest, millisena tahame Eestit 20 aasta pärast näha ja mida peaksime selleni jõudmiseks tegema. Lähme siis tülli juba erinevate tulevikuvisioonide pärast, mitte aga selle pärast, kes meist Liivimaa parim lubaja on.

Viimsi pole end lõhki laenanud

2010-02-12

Viimsi valla rahandusliku seisu ümber on viimasel ajal veidi müra olnud ning mõned asjad tahavad klaarimist. Olgu öeldud, et Viimsiga on kõik korras ja näiteks võrdlused makseraskustesse sattunud Pärnuga on kohatud. Kuid millest see müra on siis ajendatud?

Täna kehtiva korra kohaselt on omavalitsustele keskvõimu poolt sätestatud, et nende poolt võetud laenud ei või ületada 60 protsenti eelarve mahust. Viimsi vallal on see piir ületatud, olles veebruari seisuga 170 protsenti. Kust selline laenukoormuse kasv pärineb?

Aga sellest, et Viimsi valla elanike arv on viimase kümne aastaga kolmekordistunud, ulatudes praeguseks 16 200 elanikuni. Viimase kümne aastaga on Eesti keskmise suurusega vallast saanud väga suur omavalitsus, mis oma rahvaarvult jõuab peagi järele Rakvere linnale. Rakvere on elanike arvult meie riigi seitsmes linn.

Viimsi, erinevalt suuremast osast Eestist, on kasvav omavalitsus. Loomulik iive on positiivne, mis tähendab, et rahva arv kasvab juba üksnes sündide arvelt - Eestile eeskujuks! Üha suureneva osa meie valla elanikest moodustavad lapsed, mistõttu pidi vald viimase viie aasta jooksul laiendama hariduse infrastruktuuri, rajades uusi koole ja lasteaedu. Seda polnud mõeldav teha muul moel, kui laenude toel.

Õnneks on tänaseks mõistetud, et 60 protsendi laenupiirang kõikidele omavalitsustele on iganenud. Riigikogus on menetluses seadus, mis võimaldab tõsta piirmäära kuni 100 protsendini omavalitsuse aastaeelarvest. Kuid veelgi olulisemaks pean ma seda, et laenukoormuse hindamisel hakataks eristama kasvavaid ja kahanevaid omavalitsusi.

Täna rakendatav poliitika, milles kasvavatel omavalitsustel keelatakse jõukohaseid lisalaene võtta ning samal ajal võetakse neilt tugevama õigusega ära osa tulubaasist, on nende suhtes pealiskaudselt mõtlematu, kui mitte vaenulik. Küünilisus ongi ju see, kui teame iga asja hinda, kuid mitte ühegi asja väärtust!

Omavalitsuste ja riigivalitsuse vahelised pingelised suhted eelarvelistel teemadel on täiesti loomulikud ja süsteemi sisse programmeeritud. Valitsus peab hoidma riigi kulubaasi terviklikult õigetes raamides, omavalitsus on aga suunatud oma elanikele paremate teenuste pakkumisele. Oluline oleks aga, et mõlemad suhtuksid teineteise ülesandesse lugupidavalt.

Kui näiteks Pärnu linn elas tulenevalt poliitilisest etlemisest üle oma võimete, asudes täitma ka funktsioone, mis ei ole kuidagi omavalitsuse kanda, siis pidigi riik kurja häält tegema. Keegi teine seda tõtt kuulutada ei saa ning inimeste silmad on vaja avada. Samal ajal paneb mind küll imestama see, et riik seda rolli majandusbuumi ajal eriti tõsiselt ei võtnud. Just paaril vahepealsel majandusbuumi aastal võtsid ju väga paljud omavalitsused endale sageli ka ilmse ratsionaalse põhjuseta suuri kohustusi, mida tänases langusfaasis ei jõuta teenindada.

Aga õige hõlma pole mõtet karata. Nagu mainisin, on Viimsi elanike arvu kasv sel sajandil olnud lausa hüppeline. Kui meil oli atraktiivne elukeskkond ning paljud tallinlased, aga ka inimesed mujalt Eestist, valisid oma elu-ja ka töökeskkonnanaks Viimsi, oli see paratamatu areng.

Mida me siis oleks pidanud selles olukorras valla poolt vaadatuna tegema? Kas oleksime pidanud loobuma ambitsioonist pakkuda inimestele kvaliteetseid avalikke teenuseid? Kas pidanuksime ütlema, et meie ei ehita koole ja laseme kõigil valla lastel tundide pikkustes auto- ja bussijärjekordades hommikuti Tallinna poole kulgeda? Või et hoidku vanemad lapsi kodus, meie korralikke lasteaedu ei ehita. See oleks olnud ju äraspidi JOKK-poliitika!

Pealegi, kui me räägime konkreetselt Viimsi näitel, siis ma ei kahtle, et Viimsi toodab terve Eesti jaoks märkimisväärselt lisaväärtust. Näiteks on Viimsi kodudesse registreeritud rekordiline arv ehk umbes 2000 ettevõtet. Viimsis elavadki väga ettevõtlikud ja teotahtelised inimesed. Ega muidu saakski statistika näidata viimsilastele kõrgeimat sissetulekut elaniku kohta Eestis. Viimsilased riskeerivad, võtavad ette ja on uuenduslikud. Ma ei häbene seda öelda, sest riigi seisukohalt tähendab see, et see kogukond loob lisaväärtust.

Riik peaks minu arvates samuti mõtlema nii, et kui ta ei lase luua omavalitsusel neile, kes annavad lisaväärtust ja on ühiskonnas loovuse mootorid, korraliku infra-ja tugistruktuuri, siis ta raiskab talente. Innovatsioon ei alga tingimata kõrgetest ärihoonetest, vaid eesrindlikust asustuspiirkonnast, kuhu kontsentreerub ettevõtlik ja loov kogukond.

Usun, et just käesoleval hetkel, kui majanduskriis hakkab näitama esimesi taandumise märke ja ees on uus faas terve riigi arengus, tuleks redigeerida teatud domineerivaid mustreid erinevate institutsioonide suhetes, mis ei ole kantud konstruktiivsest, vaid pigem küünilisusest ja sageli ka pahatahtlikkusest.

Konktreetne näide on antud kontekstis riigi ja omavalitsuste suhted. Keegi meist ei taha leppida olukorraga, kus keerulistele küsimustele antakse lühikesed ja kergestimõistetavad valed vastused. Kannatab aga selle all ei keegi muu kui elanikkond, kelle heaks riigi´- või vallavalitsust ülal peetakse.

Tasakaalus eelarve – esimene punktivõit

2010-02-09

Läinud kolmapäeval, 3. veebruaril saatis Pärnu linnavalitsus teisele lugemisele Pärnu 2010. aasta eelarve eelnõu kogumahus 592 miljonit krooni. Eelarve koostamist pingestas mitu asjaolu.

Esiteks eelmise aasta lõpust jäänud 45 miljoni krooni suurune defitsiit, mis ootab tasumist ja suurendab viivisintresside, nendelt tasutava tulumaksu ja käibelaenuintresside kulusid pea 1,2 miljonit krooni. Teiseks tulude langus, võrreldes 2008. aasta tegeliku laekumisega, 19 protsenti ja 2009. aasta täpsustatud eelarvega kõrvutades 12 protsenti. Kolmandaks linna suur võlakoorem, mis omakorda toob kaasa intressikulu 11 miljonit krooni aastas. Neljandaks ajapuudus, sest tavaliselt tehakse eelarvet oktoobris-novembris ning jaanuaris töötatakse juba uue eelarve järgi, aga praegune linnavalitsus asus tööle alles 19. novembril.

Juba pisut parem

Eelarvega võib rahul olla päris mitmel põhjusel. Linnapea Toomas Kivimägi pani sellele hinde kolm pluss. Mina nimetaksin seda esimeseks punktivõiduks linna finantskriisist väljatirimisel.

Olulisim põhjus rahuloluks on, et jooksvad kulud moodustavad 91 protsenti jooksvatest tuludest. Suutsime säästa investeeringu- ja arendusprojektideks 5,5 protsenti eelarvest ja laenude tagasimakseteks 3,5 protsenti eelarvest. Siiski on eelarve tasakaal habras, sest tulude poolele on arvestatud 38 miljoni krooni eest vara müügitulu ja viis miljonit dividenditulu linna ettevõtetest. Juhul kui vara jääb müümata ja dividendid saamata, peame jälle kord pikendama laenude tagasimakseid, aga jooksva aasta defitsiiti kindlasti ei teki. Võlakoormat suurendada Pärnu linn ei tohi.

Eelarve tasakaalu saavutamiseks olid palgakärped möödapääsmatud. Linn ei saa maksta oma kassast palkadeks välja rohkem raha, kui ettevõtjad-maksumaksjad sinna lisavad.

Vältimatult peavad maksutulude vähenedes kahanema palgakulud, kuigi see otsus on väga raske kõikidele pooltele. Kui ettevõtjad on koondanud 20 protsenti töökohtadest või alandanud palka 25 protsenti, peavad samavõrra kulusid kärpima riik ja linn, sest maksutulu laekub vähem.

Majanduse kiiret tõusu ei ennusta keegi, seetõttu saame lähiaastatel linna töötajate palku tõsta üksnes juhul, kui koosseisu koondame. Teisalt on eelarve maht 2008. aastaga võrreldes kahanenud pea kolmandiku. See omakorda viitab sellele, et paljude töötajate koormus on oluliselt langenud. Jutt ei ole muidugi sotsiaaltöötajatest ega õpetajatest.

Linnale on väga tähtis arenguvõimaluste loomine. Euroopa Liidu programmide rahast on eri projektide elluviimise omafinantseeringuks kavandatud eelarvesse 16 miljonit krooni, mille abil saame linnaeelarvesse juurde tuua 91 miljonit krooni sellel aastal. Kõigi kavandatavate programmide maht võib aastate jooksul küündida koguni 202 miljoni kroonini.

91 miljonit krooni lisaks eelarve 592 miljonile on väga soliidne investeering tulevikku. Suurimaid summasid on oodata muu hulgas puhkemajandust toetavasse linnaruumi - Rannapargi (15 miljonit) ja Vallikääru (57 miljonit) rekonstrueerimine. Ilma ei jää haridus: tehnika- ja tööõpetusmaja (11 miljonit) ja keskkonnahariduskeskus (4 miljonit). Areneb sotsiaalvaldkondki: eakate avahoolduskeskus (3 miljonit) ning kodutute ja töötute päevakeskus (1,5 miljonit).

Kärpimine üksi ei päästa

Ma ei nõustu rahandusminister Jürgen Ligi seisukohaga, et kõigepealt makske ära võlad ja siis hakake arendamisega tegelema. Vastupidi, majanduskriisidest ei ole kunagi välja saadud üksnes kärpimisega, niisama tähtis on olnud ettevõtluse ja arendustegevuse hoogustamine.

Ameerika Ühendriigid ja Euroopa riigid panustavad oma riikide majanduse elavdamisse ja oluliste ettevõtete saneerimisse miljardeid dollareid-eurosid. Kui taas saavad tuule tiibadesse meie linna ettevõtted, võime mõne aja pärast loota linna rahandusegi paranemist.

Etteheiteid on tulnud nii volikogust kui rahandusministeeriumist. Loetakse ebapiisavaks, et vähendame eelmise aasta 45 miljoni krooni suurust defitsiiti ainult 2,7 miljoni krooni võrra. Vaidlen sellele nõudmisele vastu.

Kärpida 45 miljonit üheks aastaks ei ole võimalik ega mõistlik. Kas linnatöötajate palgad kannataksid välja veel 25protsendise kärpe? Kas saaksime jätta põhikoolid aastaks suletuks? Või jätta tänavu maksmata kõik sotsiaaltoetused? Ei saa.

Linnavolikogul ja rahandusministeeriumil on kaks valikut: kas anda selles summas tagastamatut riigiabi või lubada võtta linnal pikaajaline laen võla hajutamiseks viie aasta peale. Isiklikult pooldan viimasena nimetatud varianti, sest usun, et volikogu juhib linna paremini kui rahandusministeeriumi saneerija.

Teadmiseks kõigile, Pärnu ei ole pankrotis ja tuleb makseraskustest välja kahe aastaga.

Pärnu on Eesti Vabariigi sünnilinn. Hea Pärnu rahvas, eneseusku ja meelekindlust!

Koduomanike kaitseks

2010-02-04

Reformierakondlasest rahandusminister Jürgen Ligi on korduvalt tõstatanud plaani lõpetada koduomanike eluasemelaenude intressidelt tulumaksu tagastamine.

Ettepaneku põhjenduseks on, et just eluasemelaenude intresside tulumaksutagastus tekitas paari aasta taguse kinnisvarabuumi ja seda soodustust nautivat vaid kõige jõukamad inimesed.

Majandusanalüütikud on ühel meelel, et kinnisvarabuumi põhjustasid peaasjalikult Skandinaavia pangad, kes pakkusid üksteise võidu ülisoodsate tingimustega eluasemelaene. Asjaolul, et kodu ostmiseks võetud laenu intressidelt on hiljem iga aasta võimalik saada tulumaksutagastust, oli kinnisvara hindade buumiaegse tõusu puhul tühine tähtsus.

Praeguseks on olukord muutunud. Kinnisvara hinnad on järsult langenud. Jõudsalt on kasvanud töötus ja üldise majanduslanguse tagajärjena on vähenenud ka inimeste sissetulek. Paljud raskustesse sattunud kodu-omanikud ei suuda oma kohustusi pankade ees täita. Sagenenud on juhud, kus kodud lähevad sundmüüki ja nende endised omanikud jäävad ikkagi pankadele võlgu.

IRL on vastu

Nüüd, kõige raskemal ajal tagantjärele laenuintresside tulumaksutagastuse tühistamine lööks valusalt tuhandeid Eesti peresid. Riigil puudub selliseks käitumiseks nii moraalne, õiguslik kui ka majanduslik põhjendus. Lõppkokkuvõtteks oleks kaotajateks nii riik kui ka kodu-omanikud.

Tulumaksutagastuse tü-histamisega suurendataks koduomanike rahalisi kohustusi aastas sadade miljonite kroonide võrra, sellega tekitataks juurde hulgaliselt sotsiaalseid probleeme - kodutuse suurenemine, perede asumine ajutisele ja ebakindlale elamispinnale - ja loodaks riigile uusi rahalisi kohustusi.

IRL ei toeta eluasemelaenude intressidelt tulumaksu tagastamise tühistamist. Rahandusminister võiks selle plaani kalevi alla panna.

Ligi asjakohane kriitika

2010-01-26

Pärnu linnal on mitmesuguseid finantsmajanduslikke probleeme: ebapiisavalt likviidseid vahendeid (raha), linn ei suuda maksta arveid tähtajaks, alates 2007. aastast võlgu elamine, kaugelt valla- ja linnaeelarve seaduses sätestatud 60 protsendi normi ületav võlakoormus ja seoses sellega suur intressikulu, valed finantsmajanduslikud otsused.

Võlgu on elatud varade müügi ja laenude võtmise-pikendamise arvelt. Allasutused on harjunud töötama lahedamalt, kui linna maksumaksjad suudavad seda kinni maksta.

Kahtlemata on oma roll tekkinud olukorras rahandusosakonna kõrgetel ametnikel. Nende ülesanne oleks olnud pakkuda kvaliteetseid prognoose poliitiliste otsuste taustaks ja oma ametialaste teadmiste pinnalt tehtavaid ettepanekuid kaitsta. Täiesti lubamatu on avalikkusele moonutatud info andmine. Kust üldse peaks linnakodanik saama tasakaalustatud infot, kui mitte ametnikelt?

Praegusel juhul täidab linnavalitsus oma põhilist valimislubadust: tasakaalustab eelarvet. Eelarve tasakaal ja võlgade normatiivid tulenevad seadusest. Kõik kärped on tingitud üksnes vajadusest viia linna finantsmajanduslik olukord seadusega vastavusse.

Tulnuks valida, kas rekonstrueerida Rannapark ja Vallikäär või ehitada spordihall. Eelmine linnavalitsus valis kõik ja praegune peab lepinguid täitma ning laene maksma.

Rahandusminister Jürgen Ligi kriitika on asjakohane, kuid praegusel linnavalitsusel ei olnud võimalik Vallikääru ehitust peatada, sest lepingud olid sõlmitud.

Riigikogu esimehe Ene Ergma uusaastatervitus

2010-01-05

Head Eestimaa inimesed!

Aasta 2009 on saanud minevikuks. See oli valusate otsuste raske aasta. Tänan kõiki Eesti inimesi mõistva suhtumise eest, mis on andnud riigikogule ja valitsusele jõudu vähendada riigi kulutusi.

2010. aasta riigieelarve pole mahutatud kolmeprotsendise puudujäägi piiridesse ainult selleks, et täita Euroopa ühisrahale ülemineku tingimusi. Niisama tähtis on pidurdada riigi võlakoorma kasvu. Eesti maapõues ei leidu kulda ega naftat. Eesti suurim rikkus on inimesed ja nende loodavad väärtused. Meie tulevik sõltub riigist ja inimestest, kes keerulisel ajal suudavad teha õigeid otsuseid.

Järgmise aasta eelarves valmistab mulle head meelt, et tagasime õpetajate stabiilsed palgad, pensionid ja vanemapalga. Teisalt on veel lahendamata ülesandeid tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas ning omavalitsuste töö korraldamises. Olen veendunud, et ainult raha ei lahenda probleeme, mille ees praegu seisame, sest vaja on muutusi.

Alanud aastal jääb suurimaks probleemiks tööpuudus, isegi siis, kui majandusest hakkavad paistma toibumise märgid. Mida teha? Kasutame seda aega enesetäienduseks, uute võimaluste ja väljakutsete otsimiseks tööturul ja ettevõtluses.

Eesti vajab nutikaid insenere, inimesi, kes suudavad oma peaga mõelda ja oma kätega luua. Noored mõtlevad tulevikule, nad valivad teid, mida mööda elus edasi liikuda. Olen veendunud, et Eesti edukus sõltub meie noorte arukusest. Sellest, kuidas nende võimed rakenduvad ettevõtetes. Kõrgharidusega töötute hulgas on tehniliste alade esindajaid kõige vähem.

Eestlane on alati oma lastele head haridust tahtnud, eeskätt muidugi selleks, et leib laual oleks.

2010. aasta on alanud, see pole eelmisest kergem, kuid on lootusrikkam. Loodame, et leiab leevendust mure töö kaotanud inimeste pärast, sest koos töökohtade kadumisega kipub kaduma usk endasse ja seda on kõige raskem taastada. Suurim mure on nende perede pärast, kes vaatamata rahalisele kitsikusele, peavad kriisi üle elama. Eesti vajab praegu rohkem kui kunagi varem hoolivust ja tegutsemist selle nimel, et alanud aasta oleks lõppenust edukam ja rõõmsam.

Head ja edukat uut aastat!

Jõukus ja kasinus käsikäes

2009-12-16

Headel aastatel võistlesid võimulolijad eelarve esitlusel oma fantaasiarikkusega, püüdes üksteist üle trumbata järgmisele aastale hellitusnime andmisega. Küll oli tegemist hooliva, areneva, hariva, turvalise jms aastaga.

Tänaseks on selge, et need sildid olid ülepakutud ja sisuliselt oli üle jõu elamise aeg.
Praegu ollakse tagasihoidlikumad ja 2010. aastat nimetatakse parimal juhul stabiliseerumise vms aastaks. Paraku on seegi ülepakkumine, sest varjatult viitab see nimetus 2011ndale kui kasvu aastale.

Tartu 2009. aasta eelarve projekt tekitab esmasel põgusal lugemisel rõõmsa üllatuse. Mahult (1,6 miljardit krooni) on see võrreldav 2007. aasta eelarvega. Kes veel mäletab (või tahab mäletada), linn investeeris sel ajal 700 miljonit krooni, sh ehitas Eesti kõige kallimat silda, kõige kallimat koolimaja, kõige kallimat lasteaeda... Polnud ju paha aasta!

Paraku on tänaseks eelarve proportsioonid järsult muutunud, headel aegadel erasektoriga sõlmitud lepingud jm tegurid kasvatavad jooksvad kulud suureks ja investeeringuteks jääb ainult 358 miljonit krooni. Neistki tuleb kolmandik riigieelarvest (enamasti eurotoetustest).

Üks paha asi

Koalitsiooni kuuluvad rahvaliitlased hüüaksid sellegi fakti peale tavapärase «Pole paha!». Kui poleks ühte paha asja. Nimelt on Tartu jõudnud laenamisele seadusega seatud piirini (laenude, võlakirjade, intresside jms kohustuste maht ei tohi ületada 60 protsenti eelarveaastaks kavandatud tuludest).

See piir «liigub» muidugi vastavalt tulude kasvule ülespoole. Paraku pole hetkel eriti palju ennustajaid, kes julgeks kuulutada kiiret ja võimsat erasektori arengut ja seeläbi avalike teenuste osutamise (olgu see siis haridus, teadus, tervishoid, kultuur) võimaluste avardumist.

Kui nii, siis on 2010. aasta n-ö näidis või mudel, mis puust ja punaseks värvituna kirjeldab omavalitsuste tegevuspiire vähemalt 4-5 aasta jooksul. Need piirid jäävad ilma riigi abita ahtaks.

Kui rääkida Tartust, siis on oht, et mõne projekti lõpetamine venib (koolide ja lasteaedade tänapäevastamine), hädavajalike investeeringute algus nihkub prognoosimatusse tulevikku (Ropka silla ja juurdepääsude ehitus), rajatised (tänavad, sillad) ei saa piisavat hoolt.

Tänu riigi investeeringutele on linna ehituspoliitika muutunud varasemaga võrreldes palju tasakaalustatumaks.

Riik sekkus Ahhaa keskuse, Tamme staadioni jt objektide kavandamisse, projekteerimisse jms. See on vähendanud nende ehitusmaksumust, kuid pole kahandanud sisulist väärtust.
Levinud ütlus, et riik on halb omanik, ei pea mitte alati paika!

Võiks kokku hoida

Kahjuks pole linna tegevuskulude eelarve läbinud sellist sõela nagu investeerimiseelarve.
Tartlastelegi on hästi teada kriitika, mida tehakse Tallinna halduseelarve, meediakulude jms kohta.

Kui jätta kõrvale mõned kaheldavad projektid (Tallinna TV, linnaosalehed jt), siis otsesed avalikkussuhetele tehtavad kulud polegi Tartus ja Tallinnas üldse nii erinevad.

Tallinna linnakantselei meediaeelarve on ümardatult 25 miljonit krooni, Tartu avalikkussuhete osakonnal 6 miljonit. Vahe on neljakordne ehk kui kriitikute arvates on 25 miljonit Tallinnale palju, siis sama võrra liig on Tartu 6 miljonit krooni.

Eesti Päevalehe ajakirjanikud (EPL, 10.12.) tegid ära tänuväärse töö suuremate linnade ametnike arvu ja palgafondi võrdlusega. Esitatud arvud, mille järgi pealinna haldamine on lihtsustatult kaks korda kallim kui Pärnul ja Tartul, on aga mõnevõrra eksitavad.

Tallinn osutab oma elanikele ka märkimisväärselt rohkem teenuseid - mida rohkem on kliente, seda rohkem on ka ametnikutööd. Seega on kokkuhoiu võimalusi kõigi suuremate linnade halduskuludes, ühes pisut rohkem, teises vähem.

Omavalitsuse eelarve on kogukonna ühiskassa, mingis mõttes reserv halbadeks aegadeks. Sest asjad, mille kodanikud headel aastatel ise ära teevad, vajavad halbadel aegadel mõnikord ühist tuge.

Opositsiooni 2010. aasta eelarve parandusettepanekud olidki suunatud ühelt poolt parema tasakaalu saavutamisele erinevate kuluridade vahel, teisalt koalitsiooni poolt tähelepanuta jäänud vajadustele.

Toetuste ebavõrdsus

Ei ole mingit ratsionaalset põhjendust, miks spordiklubidele makstav toetus püsib kärpimata, aga kunsti- ja muusikakoolide eelarveid vähendatakse; miks lapse kaheaastaseks saamisel makstavat sünnipäevatoetust suurendatakse, samas aga pole Tartus plaaniski kehtestada esimesse klassi mineja toetust (seda maksab ligi 200 omavalitsust); miks vähendatakse kriisiabi andvate ühingute eelarvet, kuigi on teada, et käesoleval aastal oli juba novembris nende eelarve tühi; miks korraldatakse tänavusega võrreldes kaks korda vähem suvelaagreid kehvades majandus- või sotsiaalsetes oludes elavatele lastele jne.

Nende ja mitmete muude probleemide leevendamiseks tegid IRL ja sotsiaaldemokraatide fraktsioon parandusettepanekuid. See, et koalitsioon näitas rohkem punast kui rohelist tuld, ei muuda asjade olemust. Neile muredele tuleb pöörata kiiremini rohkem tähelepanu. Kiiremini kui 2011. või 2012. aastal.

Aga masu saab varem või hiljem läbi ja siis võime edasi unistada. Näiteks et Ahhaa keskus saab teisel pool jõge kanali ääres «poja» või «tütre».

Ja siis võime ükskord uhkeldada sellise teadus- ja kunstilinnakuga, mida Hispaanias puhkajad võivad Valencias (pildil) näha: teaduskeskus, okeanaarium, planetaarium, kunstihoone, ooperimaja, hiiglaslik per gola jm. Ei ole kallis! On atraktiivne.

Praegu on antud meile aeg mõtlemiseks.

Intervjuu: Põllumajandusminister seisab maksutõusu vastu

2009-11-27

Olustveres kartulipäeval osalenud põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder leiab, et teiste riikide eeskujul võiksid ka meie põllumehed erimärgistusega kütust saada soodushinnaga.

Riigikogu võttis alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse vastu eile. Intervjuu on tehtud päev varem.

Riigikogu rahanduskomisjon otsustas, et riigieelarve tasakaalu parandamiseks tuleb järgmisest aastast muu hulgas tõsta eriotstarbelise diislikütuse aktsiisi. Kõige enam mõjutab see põllumeeste rahakotti. Helir-Valdor Seeder, kuidas seda kava kommenteerite?

Mina seda põllumajandusministrina õigeks ei pea. Arvan, et see 50-60 miljonit krooni põllumeeste taskust pole ainus lahendus, mis viib meid 2011. aastal eurole.

Suures osas erimärgistusega kütuse aktsiis põllumeest ei puudutagi, sest kolm neljandikku soodustusest läheb teistele valdkondadele: raudteele, kaevadustesse ning väike- ja munitsipaalkatlamajadele.

Soodustuse saajate ring on väga suur ja see on üks põhjus, miks paljudel poliitikutel ja majandusinimestel on kiusatus seda soodustust vähendada. Paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides on erimärgistusega kütuse soodustus mõeldud ainult põllumeestele ja kaluritele. Et meil pole sihtrühmi suudetud vähendada, püütakse keerulistel aegadel aktsiisi tõsta kõigile.

Intervjuu: Pomerants: koondame päästjaid, kaitske ise oma vara rohkem

2009-11-24

Siseminister Marko Pomerantsi sõnul napib päästetöötajate koondamata jätmiseks võimalusi. Inimesed peaks soetama suitsuanduri ja hoidma uksed lukus.

•• Mis meie sisejulgeolekus järgmisel aastal juhtub? Päästetöötajate koondamine tundub üha reaalsem, politseinike puhul aga pole seni selgust.

Päästeametnikega läbirääkimised käivad. Neljapäeval saame uuesti kokku. Mis puudutab politseid, siis me pole veel seda protsessi alustanudki. Selge, et toimuvad muudatused lähtuvalt ühendasutuse toimima hakkamisest 1. jaanuarist.

Kindlasti on osa inimesi saanud koondamisteate kätte, sest nende koht lihtsalt kaob. Osale pakutakse muud tööd ja ülejäänud jätkavad praegust tööd. Olengi just teel kontorisse, et allkirjastada vastavad tööpakkumised. Hetkel on selline kiretu värk. Vaatamata sellele, et raha on vähe, pole täna paanikaks põhjust.

•• Kui kaugele olete läbirääkimisel päästjatega jõudnud?

Meil on laual kaks eraldi asja. Üks on töökorralduslik küsimus, et minna edasi seniste 12-tunniste vahetuste asemel 24-tunniste vahetustega. Sellega on päästjad iseenesest igati nõus. Diskussioon käib selle üle, kuidas see 24 tundi jaguneb ja kuidas on seal tasustamisega lugu. Oleme teinud oma pakkumise ja ootame vastust. Teine asi on palgateema, siin on kaks alternatiivi: esiteks kõigil veel palka vähendada ja teiseks palk samaks jätta, aga selle asemel koondada.

•• Kumba võimalust soosite?

Ühelt poolt võiks küll olla hästi sotsiaalne ja kõigil veelkord palka vähendada. Ent siis tekib olukord, kus politseil ja piirivalvel astmepalk ei vähene, päästjatel väheneks. Esimese grupi komandol on kuupalk praegu niigi 6900 krooni bruto. Kui mujal riigis on masu ammu läbi, kuidas õnnestub nemad sealt august ka siis järele tõmmata? Pigem on mõistlikum struktuuri korrastamine ja masu ajale vastavaks tegemine. Loomulikult osa inimesi võib kaotada töö selle käigus.

•• Räägite ikkagi 110 inimese koondamisest, kellest 20 on kontoriinimesed ja 90 päästjad?

Lähme samm-sammult.

•• Päästjad on käinud teile välja kolm varianti, mis kõik annaksid vajaliku 22 miljoni kroonise kokkuhoiu ja kedagi koondama ei peaks. Miks ei saa nendega arvestada?

Kompromissi sisu ongi ju see, et mõlemad osapooled on rahul. Siiani me ei ole rahul. Oletame, et päästekomandodes hakatakse võtma täiendavaid puhkepäevi. Päästevõimekus peab olema aasta läbi kaetud, mitte ainult siis, kui rahvas parasjagu võtta on. Peame vaatama asja terviklikult, päästetöötaja vaatab aga asju personaalselt. Läbirääkimistel nad aktsepteerisid, et selle eest, kas päästeteenus saab hästi või halvasti tehtud, vastutab ikkagi päästeametnik ise.

•• Kas 96 tundi tasustamata puhkust aastas jätab nii suure jälje?

Kõigi päästjate peale tuleb aastas ju suur kogus aega. Teiseks ei saa me eeldada, et 2011. aastaks oleks teine situatsioon. Tegeleme erakorraliste meetmetega kaks aastat järjest. Kui maksutulu ei laeku nii, nagu planeeritud, siis ei saa välistada, et peame erakordseid meetmeid veel ette võtma. Sel juhul oleme samas olukorras nagu 2009. aasta keskel: püüame palavikuliselt leida meetmeid raha kokku hoidmiseks.

•• On teil olemas analüüs, mis ütleb, mida 90 päästetöötaja koondamine tähendab reaalselt mulle, kui mu maja põlema läheb?

Sõltub, kus su maja on. Lihtne lähenemine oleks selline, et kui meil on tinglikult 2000 päästjat, võtame sealt sada inimest ära, siis peaks olema viis protsenti julgeolekut vähem. Päeva lõpuks on oluline ikkagi see, kus on komandod, kuidas on need mehitatud, kus on õnnetused. Seda mõju pole võimalik must-valgelt välja tuua. Kui näiteks 90 päästjat on vähem, siis konkreetsel õnnetusel on üks või kaks paari töökäsi vähem. Sündmustele reageeritakse ikka sama ajaga. Oluline on, et aasta läbi saaks komandodes, kus on veel võimekust kolm inimest välja panna, see ka tagada. Mitte kümnel kuul kolm ja kahel kuul kaks.

•• Kas võib juhtuda, et osas kohtades polegi päästevõimekuse tagamiseks vajalikku kolme meest enam välja panna?

Selliseid komandosid, kus elupäästevõimekus praegu üldse on olemas, on veerand kõigist. Väiksemates kohtades on ka täna üks mees valves. Kui läheb tõsiseks õnnetuse likvideerimiseks, siis on suurem komando võimeline asja üle võtma. Üle riigi eri kohtade pealt tuleks need [koondatavad] leida. See pole mingi lihtne ja mõnus ülesanne. See on paratamatus.

•• Tõenäoliselt lähevad löögi alla just suuremad keskused, kus inimesi on rohkem?

See saab olla õige nii palju, et kui tõepoolest on praegu kusagil komandos miinimumkoosseisust inimene või kaks rohkem. Siis saab koondada nii, et võimekus säilib.

•• Millised need viis suletavat komandot on?

Jääme praegu napisõnaliseks, laseme läbirääkimistel toimuda.

•• Kas mul on reaalselt põhjust karta, et järgmisel aastal ei jää abi kehvemaks?

Ma küll arvan, et ei jää. Teil kui kodanikul on seaduskuuleka inimesena kindlasti suitsuandurid lakke pandud. Soovitan vara kindlustada ja uksed lukus hoida. Kui see on tehtud, siis meie tagame reageerimise. Minutiga peavad pritsimehed välja sõitma, sõltuvalt sellest, kus asukoht on, jõutakse kohale nii kiiresti kui võimalik.

Poliitika suuremat saaki ei anna

2009-11-19

Pindalatoetuse otsemakseteks 1,12 miljardit krooni, 520 miljonit otsetoetus te lisamakseks, 47,5 miljonit krooni tõuaretusele ja turuarendusele, 460 miljonit krooni Euroopa Liidu toetuste kaasfinantseerimiseks, lisaks veel Euroopa Liidu investeeringutoetused.

Kokku üle kahe miljardi krooni põllumajandusele, lisaks sa ma palju maaelutoetustena.

Selliste toetustega võivad Eesti põllumajandustootjad järgmisel aastal arvestada.

Vaatamata suurtele toetustele on eesti põllumehed erakordselt raskes olukorras.

Viimastel aastatel on põllumajandussaadus te kokkuostuhinnad langenud küm netes protsentides ja sajad miljonid kroonid on põllumeeste rahakotti tulemata jäänud. Riik on oma võimaluste juures andnud maksimumi, et meie toi dulaua katjatele appi tulla.

Nüüd on osa põllumeestest aga hakanud ennast oma ametivendadele vastandama ning näi tavad näpuga valitsuse suunas, kes nende jaoks midagi ei tegevat. Kiretud numbrid räägivad siiski teist keelt.

Toetused suurenevad

Enam kui kaks miljardit krooni, mis 2010. aasta riigieelarve eelnõu järgi põllumeeste toetuseks läheb, on rohkem kui kunagi varem.

Euroopa Liidu põllumajandustoetused kasvavad tuleval aastal tänavusega võrreldes 10 protsenti, otsetoetuste li samakse ehk top-up kosub 17, teadus- ja arendustegevuse rahastamine 34, muud riigisisesed põllumajandustoetused 15 protsenti ja ELi toetuste riigipoolne kaasfinantseerimine tagatakse sajaprotsendiliselt.

Peale selle on tuleval aastal käivitumas täiendavad toetused, mis on mõeldud just piimatootjate ja teiste põllumeeste abistamiseks.

Väikesed piimatootjad, kelle lüpsikari ei ületa saja lehma piiri, saavad täiendavalt kuni 1000 krooni lehma kohta. Euroopa Liidu erakorralisest piima abist tuleb Eestile 20 miljonit krooni.

Lisaks käivituvad järgmisel aastal kaks uut ühistulise toetamise meedet: ühistuline investee ringu meede 60 miljonit ja ühistegevuse toetamise meede 200 miljonit krooni.

Eriti ühistulises tegevuses näeme võtit, mis annab põllumeestele parema posit siooni suhtlemiseks tööstustega ning endale paremate hindade saamiseks.

Kuni 80 miljoni krooniga toetatakse ka tootjarühmi kvaliteedi tõstmisel ja teadussaavutuste kasutamisel.

Numbrid kajastavad selgelt, et põllumajandus on järgmise aasta riigieelarve suurim prioriteet; Eesti põl lu majandus toe tuste kasv 2010. aastal on Euroopa Liidu suurim. Seetõttu ongi osa põllumajanduspoliitikute kihutustöö kohatu.

Raskused on üleeuroopalised ja tingitud eelkõige valitsevast turuolukorrast, aga mitte riigi tegemistest või tegemata jätmisest. Valed on väited justkui teised riigid maksavad otsetoetuste lisamaksed maksimaalses ulatuses. Ei maksa.

Miks ikkagi protestitakse? Vastust tuleb otsida poliitikast. Aastaid ennast põllumeeste eest kõnelejana käsitlenud rahvaliit on tõsises kriisis ja eksistentsiaalsete valikute ees - kas jätkata iseseisvalt, liituda kellegagi või lõpetada tegevus.

Osa rah valiitlastest suurpõllumehi toetavad ühinemist keskerakonnaga ning protestiaktsioonid on ka osa keskerakonna püüust tõestada rahvaliidule ja tema toetajatele, et nimelt nemad on kosilasteks parimad.

Just sellepärast veab keskerakondlasest suurettevõtja oma bussidega põllumehi Toompeale, teine keskerakondlane varustab miitingulisi tehniliste abivahenditega ning põllumeeste "kõige suuremaks kaitsjaks" on saanud Tallinna linnapea Edgar Savisaar ja tema europarlamendisaadikust abikaasa Vilja Savisaar.

Tõik, et varem pole kahest viimasest kumbki põllumeeste käekäigu vastu suurt huvi tundnud, ei ole nüüd enam oluline.

Millised on tagajärjed?

Kahju on, et eksiteele viidud põllumehed protestide tagajärgi ette näha ei suuda. Mõne opo sitsioonierakonna poliitiku ja põllumajandustootja organiseeri tud "tänavalahing" ei ole la hendus.

Ka mina toetan, et järgmise aasta eelarvest leitaks top-up'ile täiendavad 250 miljonit kroo ni. Aga seda raha saaks võtta vaid kellegi arvelt olukorras, kus teiste valdkondade rahastamine väheneb.

Suurimat kahju teevad meeleavaldajad põllumeeste mainele, vastandades ametikaaslasi ja lõhestades sektorit. Jääb arusaamatuks, miks korraldatakse meeleavaldus Eesti ajaloo kõige suuremaid põllumajandustoetusi sisaldava eelarve vastu.

Seoses järgmise aasta eelarvega on minu käest korduvalt küsitud - kas rekordilised põllumajandustoetused ei ole pidu katku ajal.

Põllumajanduse ja maaelu toetamise vajaduse selgitamine on probleemiks kogu Euroopas. Viimastel aastatel on Eestis põllumajandusministeerium koos tootjaorganisatsioonidega teinud selle nimel koos tööd.

Läbimõtlemata poliitilised aktsioonid koos pooltõdede ja moonutatud tegelikkusega nullivad aga varasemad jõupingutused ja suurimateks kaotajateks on põllumehed ise.

Ka poliitikas peaks lähtuma põllumehe põlisest tarkusest - üheksa korda mõõda, üks kord lõika.

Avaldatud lisaks:

19.11.2009 Poliitpõllumajandus suuremat saaki ei anna, Põhjarannik

19.11.2009 Poliitpõllumajandus suuremat saaki ei anna, Järva Teataja

20.11.2009 Poliitpõllumajandus saaki ei anna!, Pärnu Postimees

10 hoopi kriisi alustalade pihta

2009-11-18

Majandusfoorumid kipuvad lõppema ümarlauakokkuvõttega, kus valgekraed istuvad laval, jalg üle põlve ja sõnastavad juba ette teada seisukohti: „Eesti majandus tuleb ümber struktureerida", „Me peame saama alltöövõtjast lõpptoodangu müüjaks" ja nii edasi.

Saadagu, juhtugu, tehtagu! Aga kes peab mida konkreetselt tegema? Praegu pole loosungite aeg, tuleb teha otsuseid ja need ka ellu viia. Usun, et just nüüd, kriisi põhjas, on võimalik muuta sisutu loosung „Viie rikkama hulka" elujõuliseks ja võidukaks tegevusplaaniks.

Toon näitena 10 konkreetset ettepanekut, mille täitmisel saab asjad aastaga õiges suunas liikuma. Ja kui suudame õiget suunda hoida, oleme tippkonkurentsis ka järgmise ning ülejärgmise põlvkonna aegu. Et iga meetme mõju tuleb vaadelda ajas, on need 10 sammu omakorda jagatud kohese, paariaastase lähituleviku ning põlvkonnapikkuse mõju järgi.

Esimesed neli on meetmed, mis tekitavad töökohti ja kõrvaldavad ühtlasi turgu (nt ehitus-, raha- või energeetikaturgu) moonutavad ja aeglustavad tegurid.

1. Loome aktiivselt töökohti, kus see on reaalselt võimalik ja mõistlik. Näiteks saab kohe taas aktiveerida metsatööstuse, tõstes erametsa omanike huvitatust oma metsad kasutusele võtta. Selleks tuleb kaotada tulumaks erametsade müügist saadavalt tulult. Mets on ressurss, mille võib kriisiolukorras julgelt kasutusele võtta, sest see taastub. Parem lagedaks raiutud langid, millele elujõuline küla saab hakata uusi noorendikke rajama, kui lagedaks jäänud külad.

2. Lõpetame kriisi süvendamise maksumaksja raha toel. Näiteks Tallinna elamusehitusprogramm senisel kujul tuleb kohe lõpetada. Huvitatud ehitusfirmad sõlmiksid kindlasti uue kokkuleppe, millega samad vahendid Tallinna eelarvest suunatakse samadele ettevõtetele sama kasumlikuks tellimuseks, kuid mõistlike infrastruktuuri objektide rajamisel. Praegu toodab ju Tallinna linnavalitsus tallinlaste rahaga kinnisvarakriisi juurde.

Lisaks tuleb lõpetada Eesti suurima omavalitsuse maksumaksja raha kasutamine isiklike töökohtade säilitamiseks. See on liiga kallis meetod ühe sotsiaalse töökoha - Tallinna linnapea töökoha - hoidmiseks. Küsimus ei ole selles „tühises" sajas miljonis kroonis, vaid laastavas mõjus meie majanduspoliitilisele kultuurile.

3. Kasutame ära Soome lähedusest tulenevad võimalused. Inimestel tuleb aidata Soomes tööl käia. Võiks maksta kompensatsiooni pereisadele ja -emadele, kes esmaspäevast reedeni töötavad Soomes ja nädalalõpud veedavad pere juures Eestis. Sellega toetaksime eksporti. Tööturumeetmete vahenditest tuleb kohe suunata maksimaalne osa soome keele õpetamisele. Praegu on Lõuna-Soomes palk kolm korda kõrgem kui Tallinnas, töötus aga ligi kaks korda madalam. Soome lausa karjub Eesti tööjõu järele, et saada ka oma majandus veelgi efektiivsemaks. Kindlasti oleks kasu inimesi Soome tööle vahendavate firmade tugevast toetamisest EAS-i vahenditest.

Teiseks peame suutma meelitada Soome firmade emafirmad Eestisse. Tähelepanuväärne on, et kui Soome ettevõtte emafirma on Tallinnas, siis tänu soodsamale maksupoliitikale ja odavamale tööjõule on see efektiivsem kui samasugune valdusühing Helsingis. Peaksime pingutama, et meil tekiks reaalne finantskeskus, kus tegutseksid eri riikide pangad. Selleks on meil tänu soodsamale maksukeskkonnale suured eeldused. Kui Soomes registreeritud panga tütarpank annaks ka Soome firmadele laenu välja Tallinna kontori kaudu, siis ta ei peaks vastupidi Soomele maksma tulumaksu. See aitaks Tallinnast tekitada tõelise finantsteenuste keskuse.

Kolmandaks peame soodustama soomlaste Eesti-külastusi. Peame vähendama alkoholi aktsiisi, samuti andma suuri maksusoodustusi hotellidele ja toitlustusasutustele.

4. Sunnime riigi ja riigiettevõtted efektiivsemaks, vähendame juhtimiskulusid ja optimeerime tulemit nagu eraettevõtetegi puhul. Riigiettevõtete vähemusosalus tuleb börsile viia. See elavdaks ka Tallinna börsi, mis võiks olla lausa eraldi eesmärk. Näitena võiks ühendada Tallinna Sadama ja Eesti Raudtee infrastruktuuri osa üheks ettevõtteks. Kui peaminister astuks homme hommikul voodist välja parema jalaga, siis ta ehk lõpetaks haldusreformi pidurdamise.

Kriisist väljumisel tagavad hea kiirenduse sammud, mis elavdavad eksporti, toovad riiki investeeringuid ja loovad uusi töökohti.

5. Kõik praegused ja tulevased eurotoetuste projektid tuleb üle vaadata selle pilguga, kui efektiivsed nad on töökohtade tekitamise ja uue majanduskasvu toetamise seisukohalt. Eurotoetusi ei tohi kasutada suuremahulisteks imporditehinguteks, millega anname tööd teistes riikides. Eurotoetused peavad andma maksimaalselt tööd Eesti ettevõtjatele ja muutma meie infrastruktuuri efektiivsemaks. Ettevõtlusorganisatsioonid peavad looma sallimatuse õhkkonna nende ettevõtjate ümber, kes kunstlikult pidurdavad toetuste kasutusele võtmist ja suurendavad sellega tööpuudust. Näiteks Nordecon Grupi juhtide suhtes, kes oma mõttetute kohtuprotsessidega konkurentide suhtes on tekitanud teedeehituse sektoris kunstlikult rohkem kui 200 täiendavat töötut.

6. Parandame kiiresti majandussuhteid Venemaaga. EAS-i juurde tuleb moodustada spetsiaalne töörühm, koordineerimaks eri tasanditel lävimist Venemaaga eesmärgiga parandada majandussuhteid. Me ei tohi mõtlematult sülitada oma väljaütlemistega suure kultuurrahva hinge. Näiteks vastupidi peaministri väljendusele ei olnud Peeter I röövel ja pätt 18. sajandi alguse kontekstis! Venemaal on Eesti jätkuvalt hinnatud kaubamärk ning poliitilised piirangud ei tohi takistada Eesti kaupade liikumist Venemaale, transiiti Eesti kaudu ega Vene turistide saabumist Eestisse. Kohe tuleb luua olukord, kus Eesti konsulaatidest saab viisa kiiremini kui Soome omadest. Tuleb soodustada Venemaa finantsasutuste tekkimist Eestis - nende hüppelauaks Lääne-Euroopasse ja maailma.

7. Tugevdame senist investeerimist ja efektiivsust toetavat maksupoliitikat. Senise maksupoliitika alusel maksustatakse enam tarbimist (käibemaks) ja vähem efektiivsust ja ettevõtlusse investeerimist (tulumaks). Seda suunda tuleb jätkata veel jõulisemalt. Peab olema üheselt selge: maksustatakse ainult tarbimisse võetavat raha. Sellega kõrvaldatakse seadusest kaks põhimõttelist probleemi korraga. Tütarfirmast emafirmasse viidavaid dividende ei maksustata ja kõik eraisikute tulud, mis laekuvad pangakontole, ei ole tulumaksustatud seni, kuni eraisikud ei ole raha kasutusele võtnud. Pangakontol seisev raha on ju ka ettevõtluses olev raha. Üldist maksukoormust tuleb vähendada.

Pikas perspektiivis loovad, hoiavad ja tõstavad Eesti konkurentsivõimet meetmed, mis seovad meid tihedamalt Euroopaga, soodustavad uute töökohtade loomist ning aktiivsete andekate inimeste elamist-tegutsemist Eestis.

8. Kindlustame euro kasutuselevõtu. Maastrichti kriteeriumid nõuavad jätkusuutlikku eelarve kriteeriumi täitmist. Võib juhtuda, et tänavuse ühekordse ponnistusega mahutatakse eelarve puudujääk kriteeriumide raamesse, kuid järgmise aasta eelarve puhul piiresse jääda võib käia üle jõu. Aga oleks mage pingutada finišisirgeni ja siis meeter enne lõppu ära väsida.

Selleks, et mitte mängida Vene ruletti, tuleb riigieelarves vähendada positsioone, kus tegelikult on raha peidus. See on: kaitsekulusid ja sotsiaalkulusid. Vähendada tuleb nii vanemapalga ülempiiri kui ka pensione. Kui eelarve on saadud uuesti tasakaalu, siis suurendame pensione taas. Ja miks ka mitte maksta siis pensionäridele veelgi rohkem kui praegu! See võiks olla rahvuslik kokkulepe pensionäride, noorte lapsevanemate ja sõjameeste vahel. Mõistlik osa neist saab aru, aga rumalatega polegi mõtet kaubelda. Aeg on Balti keti eeskujul koguneda euroketti!

9. Meelitame välisinvesteeringuid Eestisse. Et jätkata kurssi, mida majandusministeerium on viimasel ajal üksikute arglike katsetega alustanud, tuleb moodustada eraldi ametikohad välisinvesteeringute siia toomiseks, andes neile valitsuse vastutusel väga suured volitused täiendavate ühekordsete soodustuste andmiseks - tasuta maast ja ajutistest maksusoodustustest kuni inimeste väljaõppe kinnimaksmiseni.

10. Toetame kultuuri ja loomemajandust. Eesti tuleb muuta atraktiivseks andekatele inimestele - talentidele. Tänapäeval ei ela talendid mitte seal, kus on sotsiaalmaksu lagi ja ilusad asfaltteed (tõsi, ka need on olulised) vaid eelkõige seal, kus on huvitav elamiskeskkond. Koondutakse sinna, kus on fun: kus on kultuurisündmusi nii klassikalises kui ka erinevates uudsetes vormides. Selleks tuleb järsult suurendada kultuuriministeeriumi eelarvet ja anda võimalus ka kolmanda sektori ning alternatiivkultuuri arenguks! Riik peab viima ellu ka Euroopa kultuuripealinna üritused Tallinnas. Pelgalt hariduskulutuste suurendamisel - harimaks oma talente Londonis kergemini läbi lööma (mis iseenesest pole paha) - pole mõtet.

Nagu näha, on enamik meetmeid seotud maksusoodustuste andmise või riigi raha jagamisega. Iidne valitsejatarkus ütleb, et rasketel aegadel just nii tulebki käituda: vähendada valitsemiskulusid ning jagada töö tegijatele tagasi osa parematel aegadel kogutud reservist. See annab firmadele, ettevõtjatele ja töötajatele võimaluse kriis üle elada ning minna uuele tõusule vastu tugeva ja elujõulisena. Surudes aga niigi raskustes maksumaksjatele kaela veel suuremaid koormisi, tekitab rumal valitseja ohu, et kriisi lõpuks on otsa lõppenud ka elujõulised maksumaksjad ning jäänud ainult hinge vaakuvad abivajajad, kellest pole kasu ei riigikassa täitmisel ega uue majanduskasvu eestvedamisel.

Kõigil on praegu raske, kuid, nagu tenniseski, võidab see, kes lisaks kõvale pingutamisele ka vähem eksib.

Omavalitsuste ülalpidamine on rahvale kallis lõbu

2009-10-11

Äripäevas ilmus 04.09.2009 ülevaatlik ja praegusel ajal vägagi õigustatud teemana kirjutis „Millises vallas võim kõige kulukam?" Kirjutati, et valitsemiskuludes joonistuvad välja põhjendamatult suured käärid omavalitsuste vahel ning neid ei oska selgitada ka vallajuhid ise. Tegelikult tuleks aga hoopis pöörata rohkem tähelepanu mitte niivõrd nendele kääridele, kuivõrd nende kulude sisule.

Esimene probleem üldse sellise õige statistika saamiseks, kus valla- või linnavõim ei saaks manipuleerida eelarveridadega, oleks siiski üle riigi paika pandud kord, kuidas ja kus peaks omavalitsus kajastama kõiki oma haldamis- ja valitsemiskulusid. Ka selles kirjutises ütlevad riigikontrolli esindajad, et antud näidud pole võrreldavad ja omavalitsused käsitlevad valitsemiskulusid erinevalt.

Tekib aga küsimus, miks on seda siis lubatud. Kelle tegemata töö see on? Seaduseandja on loonud tingimused, kus omavalitsustel on vabad käed mitte näitamaks oma tegelikke haldamis- ja valitsemiskulusid. Nii on aga võetud ära rahval- riigi kõrgeimal võimul - saada teada ja võrrelda nende teenistuses olevate aparaatide efektiivsust ja kulukust. Sellega on rahvas jäetud ilma olulisest informatsioonist.

Teine probleem tuleb esile aga esimesega seotult. Nimelt on paljudes seal tabelis olevate omavalitsuste haldamis- ja valitsemiskulud tunduvalt suuremad. Näiteks Tartumaal asuvas Konguta vallas olid küll 2008. aastal üldised valitsussektori teenused 2,885 mln krooni, kuid siit on osad ametnikud puudu. Need on peidetud muude antud valdkonnaga seotud kulude alla. Kongutas on omaette keskkonnanõunik, maanõunik ja sotsiaalnõunik. Kokku kulus neile 2008. aastal üle 500 000 krooni, ehk kokkuvõtvalt olid valitsussektori teenused kõvasti kallimad. Sellest tingitult muutuks ka Konguta valla asukoht sealses Äripäeva tabelis, kus Konguta nihkuks kõvasti lähemale just kallimate omavalitsuste poole.

Kolmas ja tegelikult ehk kõige olulisem selle teema juures on aga hoopis nende kulude sisu. Kõige suurem huvi peaks ju siiski olema, et kuhu see raha kulutatakse ja kas seda kulutatakse õigesse kohta.

Konguta valla näitel on seda hea ka selgitada ja näidata, sest siin on asjad ikka paigast ära küll. Täna hetkel on natuke üle 1300 elanikuga Konguta vallas palgal 9 täiskohaga ametnikku. Oma palga teenivad kuus raske tööga välja lisaks vallavanemale, abivallavanemale, vallasekretärile, finantsjuhile, raamatupidajale, sotsiaalnõunikule ka maanõunik, keskkonnanõunik ja konsultant. Kõigil on 1,0 kohta ja põhipalka 10 000 krooni ja üle. Lisaks on nad ära teeninud ka staažitasud olenevalt avaliku teenistuse staažist siis kas 5%,10% või 15% põhipalgast kuus. Lisaks puhkusetasud ja oodatud jõulupreemiad aasta lõpus.

Sellele aga on veelgi lisa. Ametnikud saavad ka isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitist. Abivallavanem 4000 krooni ja finantsjuht, sekretär, maanõunik ja keskkonnanõunik 2000 krooni kuus. Eks Konguta inimene teab ise, kui palju just need ametnikud oma isikliku autoga sõidavad tööasjus ja kes neist üldse tuuakse tööle pereliikmete või mõne teise ametniku poolt. Samuti on neist kõik va üks kirjutatud ka sisse Konguta valda. Seega tööle käimine peaks olema igaühe enda kanda. Samas on vallavõim väitnud: seaduses on kirjas, et võib maksta!

Sama jutt on ka staažitasude kohta. Kongutas aga käibki kõik nii, et kui seadus ütleb et „võib" siis on see sama hea kui juba, et „peab" ja „teeme ära", seda eriti endale kasulike hüvitiste näol. Vallal on aga lisaks ka kaks bilansis olevat sõiduautot. Mõlemad on kasutada ühe perekonna käes. Uuemat roolib vallavanem ja natuke vanemat sotsiaalnõunik, kes on juhtumisi vallavanema abikaasa. Senimaani pole autodele kasutuspiiranguid ei summaliselt ega kilomeetritega paika pandud. Olgugi, et kummalgi neist oma isiklikku autot nähtud pole ja nad oma väidete kohaselt isiklikke sõite nende autodega ei tee. Viimane revisjoniakt tuvastas, et sõiduhüvitisi maksti täies mahus ka puhkuste ajal. Vallavalitsus oma vastuses revisjonikomisjonile seda aga ei arvanud ja leidis kõik korras olevat.

Vald peab ju üleval ka veel pidama volikogu. Konguta 1300 elanikuga valla volikogu esimees saab kuus üle 6000 kroonist tasu. Enamjaolt toimuvad Kongutas volikogud kord kuus ja sellest võiks järeldada, et Konguta on rikas vald. Opositsiooni tehtud ettepanekut, kus solidaarselt majandusraskuse ajal oleks volikogu liikmete hüvitist 50% võrra vähendatud, praeguse võimu toetajad volikogus aga ei toetanud. Esimese negatiivse lisaeelarvega toetati aga hoopis vallavõimu ettepanekul vähendamist erateede rekonstrueerimistoetustelt, ehk see toetus kaotati. Samuti said suurema hoobi üldmajanduslikud arendusprojektid ja kool. Hiljuti tuli riigipoolse teotuse vähenemise taustal tagasi kokku 4% tõmmata ka õpetajate palku, seda tagasiulatuvalt. Ka siin ei leidnud vallavõim, et annaks ise endalt midagi ära, et õpetajate rahakoti kallale mitte minna.

Vallamajas aga räägitakse, et raha kõikjale ei jätku ja kõiges on süüdi kurjad valitsuskoalitsiooni vedajad erakonnad. Kohe kindlasti ei ole süüdi ja ei saa kokkuhoidlikumalt majandada kohalik Rahvaliit, kes nüüd on valimisteks maskeerunud äkki „Hooliv Konguta" nimeliseks valimisliiduks ja loonud veel kunstlikult ka osadest omadest ja uutest liikmetest ka teise valimisliidu „Ettevõtlik Konguta", kes peaks siis vist opositsiooni mängima. Seda selleks, et praeguse tegeliku opositsiooni väärtust vähendada. Ju siis paja äärest ära kukkumise hirm on nii suur, et tuleb isegi vallavanemal oma nelja aasta taguseid sõnu valimisliitude aadressil süüa ja Rahvaliitu ülistav jutt vaikselt unustada.

Kõik need toimingud toimuvad ajal kui augustis 2009 vähenes üksikisiku tulumaksu laekumine võrreldes augustiga 2008 Konguta vallas 17%. Hetkel veel on vallaeelarve tasakaalus kuid kohustused lähevad ju ka järgmistesse aastatesse. Konguta vallavõimu meelest on vara veel tulevikule mõelda.

Kokkuvõtvalt peaks rahvast huvitama siiski hoopis lisaks nendele tabelitele, mida täna ei saa kahjuks võrdluses puhta kullana võtta, kulutuste tegelik sisu. Konguta vald on selle hea näide. Eelarvega seotud seadus peaks looma läbipaistva kajastamismudeli omavalitsuste haldamis- ja valitsemiskuludes. See peab olema arusaadav ka kõige lihtsamale tädi Maalile. Ära tuleb kaotada võimalus manipuleerida eelarveridadega nii, et tõde ei selgugi. Nendel valimistel on tänu Äripäevale üles kerkinud lõpuks ka lisaks muudele tähtsatele teemadel väga oluline - omavalitsuste kallidus ja selle raha kulutamise otstarbekus.

Sellega seotult ka haldusreform ja selle vajalikkus. Valikud on valijate käes!

Kuidas Eesti taas rikkaks saab?

2009-10-10

Õieti pole Eesti majanduslikus mõttes ju rikas olnudki, oleme vaid taasiseseisvumisest saati püüdnud rikkamatele riikidele järele jõuda ja üldiselt edukalt. Kümne aasta eest jõudsime 40 protsendi tasemeni Euroopa Liidu keskmisest ja 2007 aastal pea 70 protsendini. Kohati kahekohalised kasvunumbrid lõid eufoorilise meeleolu, mille tipuks oli alp valimislubadus viie rikkama riigi hulka jõuda.

Tänaseks on masu meid kindlasti tugevamini räsinud kui teisi Euroopa riike ja ilmsesti lõpetame selle aasta tõesti suhteliselt vaesematena, eeldatavasti tasemel 62 protsenti EL keskmisest, mida on ometigi palju rohkem kui kümne aasta eest, okupatsiooniaja lõpust rääkimata.

Masust ei tohiks kindlasti masendusse langeda, pigem peaksime õppima nii seda, et majandus on tsükliline, kui ka tuletama meelde ütlust „Pill tuleb pika ilu peale!". Ilmselt ei tule kümne protsendini ulatunud kasvunumbrid kunagi tagasi, isegi tagasihoidlikum, ent realistlik kasv 5 protsenti aastas (NB! Kaks korda kiirem kui Euroopas keskmiselt) ei tule enam iseenesest, ilma tõsise pingutuseta.

Usun, et me tahame ja oleme võimelised pingutama - nii igaüks eraldi kui ka kõik koos, rahvana ja riigina. Kui nii, siis võiksime oma suhtelise rikkuse sihiks seada 75-80 protsenti EL keskmisest aastaks 2020. Kuidas selleni jõuda?

Esmatähtis on meie endi hoiak - midagi ei tule iseenesest ega üksnes väliskeskkonna soodsatest arengutest. Euro on abiks, aga ei taga midagi; välisinvesteeringud on vajalikud, ent need tuleb tagasi maksta; välisturud on avatud, aga sinna tuleb ise jõuda jne jne!

Teiseks tuleb tõdeda, et vajame palju rohkem koostööd, sest üksi oleme väga väikesed nii ettevõtetena kui riigina. Ja riigi roll majandus- ja ettevõtluspoliitika edendamisel peab olema põhimõtteliselt teistsugune - aktiivne ja strateegiline, sh majanduse struktuursete probleemide lahendamisel. On hea, et oleme loonud eraettevõtlusel põhineva ja avatud turumajanduse, kus riigi peamiseks rolliks on konkurentsivõimelise keskkonna loomine ja reeglite täitmise järgimine.

Aga sellest ei piisa! Riigi hooleks peaks olema ka pikaajalised sihiseaded ja prioriteetide määratlemine ning nende saavutamiseks vajalike avalike teenuste sihikindel ja koordineeritud arendamine. Haridusest ja infrastruktuurist alustades ning väliskaubanduse ja välispoliitikaga lõpetades.

Veidi konkreetsemal tasandil piiritleksin kolm tegevussuunda, millel on ka erinevad, lühi-, kesk- ja pikaajalised sihiseaded.

Esiteks, tööviljakuse kasvatamine. Teame, et viimastel aastatel on palkade kasv ületanud tööviljakuse kasvu, mis on oluliselt kahandanud nii meie ettevõtete konkurentsivõimet kui ka investeerimissuutlikkust. Masust tingitud koondamised on hea märk meie ettevõtluse kohanemisvõimest eeldusel, et seeläbi kasvab just tööviljakus. Hea on ka oluliselt kasvanud nõudlikkus tööjõu kvalifikatsiooni ja kvaliteedi suhtes.

Käivitunud ümber- ja täiendõppele tuleks osutada veelgi suuremat tähelepanu. Suurimaks pudelikaelaks näib aga siiski olevat mitte reatöötaja tootlikkus, vaid eelkõige kesk-, aga ka tipptasandi juhtimisoskused ning tagasihoidlik (rahvusvahelise) turunduse alane kompetents. Üksikud silmapaistvad erandid välja arvatud, takerdub meie ettevõtete kasv ja areng kahetsusväärselt vara või sumbub enamusosaluse võõrandamisse välisinvestorile. Usun, et siin oleks tänuväärne koostöö- ja mõtlemiskoht meie ettevõtjail, kõrgkoolidel ja riigil.

Keskmises, kolme- kuni kümne-aastases perspektiivis on meie majanduse keskne probleem struktuurne nõrkus ehk madala tootlikusega tegevusalade domineerimine. Lisaks valulisele (ja aeglasele) spontaansele restruktureerimisele vajaksime laiemat, ettevõtlusliitude ja riigi tasemel koordineeritud tegevust, milleks tuleks palju julgemalt kaasata EL ja riigi vahendeid.

Ettevõtlusklastrite kujunemisele kaasaaitamine ja nende toetamine tugiteenuste pakkumisega on üks võimalus. Eraldi tuleks peatuda strateegilistel investeeringutel, mis tõstaks kvalitatiivselt mõne tegevusala mahtu, tehnoloogilist taset ja nähtavust ning toimiks spill-over võtmes majanduse üldise (tehnoloogilise) elavdajana. Seejuures peaks keskne rõhuasetus just suure hulga (sadades!) kõrgkvalifikatsiooniga töökohtade loomisel, mitte niivõrd investeeringu rahalisel mahul või panusel SKP-sse.

Selline investeering ei sünni kunagi spontaanselt, seda eriti nii väikeses riigis kui Eesti, vaid üksnes riigi ja investori pikaajalises ja vastastikku kasulikus koostöös minimiseerimaks kõikvõimalikke investeeringuriske. Loodan, et võtame lähiajal midagi ette.

Lisaks autasudele ja käepigistustele peaksime palju enamaga toetama meie kasvupotentsiaaliga liider-ettevõtteid ja rahvuslikke kaubamärke. Kuulakem, mis on nende mured, ja mis veel olulisem, võtkem neid ka kuulda. Võimendus kasvufaasis on parim investeering. On kurb, kui Skype ei saa Eestis areneda, sest me ei luba tal tarvilikku tööjõudu palgata. On kurb, kui Eesti tuntuimad kaubamärgid muudetakse rumalate avalike rünnakute objektiks selmet nende üle uhkust tunda ja neid võimendada.

Pikas, kümne ja enama aasta perspektiivis on prioriteet haridus. Aga mitte haridus üldiselt, vaid meie strateegilistele prioriteetidele orienteeritud kutseharidus ja teadus. Sisulises käsitluses hõlmab kutseharidus lisaks traditsioonilistele kutsekoolidele ka kogu kõrghariduse.

Meil laialt levinud nn akadeemilise ja rakenduskõrghariduse vastandamine on ebakonstruktiivne, pakkudes muidu konkurentsivõimetutele programmidele võimaluse õigustada akadeemilisusega oma kasutust või rakenduslikkusega oma olematut hariduslikku sisu. Siit ka kõige olulisem samm - sihikindlalt tuleb tõsta kõigi kõrgkoolide kvaliteedinõudeid ja selgelt piiritleda kõikide programmide õpiväljundid paindlikult silmas pidades pikaajalisi tööturuvajadusi.

Meie kutseharidus, aga samuti teadus, on tohutult killustatud - kõrg- ja ülikoolides on üle 1000, kutseõppeasutustes samuti üle 1000 õppekava; teadlased töötavad üle 200 sihtfinantseeritava teadusteema ja enam kui 600 granti kallal. Õppekavade ja uurimissuundade üldarvu tuleks kordades vähendada. Samas tuleks kokku leppida paaris-kolmes strateegilises prioriteedis, kuhu tuleks suunata vähemasti 10 korda rohkem ressursse, saavutades seal arenenud riikidega võrreldava rahastamistaseme, mis võimaldaks ligi meelitada tippkompetentsi ja loota seeläbi tõelisele tehnoloogilisele läbimurdele.

Lõpetuseks veel paar julget mõtet. Võibolla võiks välisministeeriumi koosseisust vähemasti pool tegeleda aktiivse välismajanduspoliitikaga. Vahest tasuks mõelda ettevõtte tulumaksu muutmisele tegelikuks majanduspoliitiliseks arendusinstrumendiks - praegune mudel ei pruugi olla parim võimalik.

Uurida võiks sedagi, kas tulusat ja kohati monopoolset finantssektorit ei saaks oluliselt kliendi- ja ettevõtlussõbralikumaks muuta.

Raskest olukorrast toob välja vaimsus

2009-09-29

Eestlastel on kõnekäänd "sind ootavad raskused, pane vaim valmis". Just vaimsust ei tohi rasketel aegadel kaotada. Pärnulane olla peab olema väärikas. Eneseväärikus ei lase rasketel aegadel käega lüüa ja loob paremat tulevikku. Tuleb säilitada tasakaalukus ja seada selged sihid raskustest üle saamiseks.

Sihtide seadmiseks tuleb analüüsida minevikku, vaadata üle kasutada olevad ressursid, proovida kirjeldada tulevikku ja töötada välja tegevuskava paremasse tulevikku jõudmiseks. Minevikku on vaja analüüsida, et õppida edusammudest ja vigadest. Ilmaasjata ei öelda: kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Selget sihti silme ees omamata teele asuda ei saa. Pärnu linna puhul on kõige üldisem siht - Pärnu peab saama parimaks linnaks Eestis, kus elada ja töötada.

Pärnu peab kujunema linnarahvale heaks elukeskkonnaks, seda saab teha läbipaistva ja huvigruppe kaasava juhtimise kaudu. Tähelepanuta ei tohi jääda lapsed, eakad ega töötud. Igale lapsele tuleb tagada lasteaia- ja põhikoolikoht kodu lähedal. Töötutele avalike tööde korraldamise kaudu saab rajada puhkealasid elamupiirkondadesse, korrastada parke, jõekaldaid, kõnniteid ja linna haljastust.

Linna ruumiliselt planeerides tuleb silmas pidada kogu linna kaarti ja lahendada terviklikult terveid piirkondi ning hallata linna sidemeid lähivaldadega.

Pärnus peab olema häid töökohti pakkuvaid ettevõtteid, mis täidaksid linnaelanike rahakotti ja linnakassat.

Pärnus peab olema säästlik elada, inimestel peab olema võimalus ohutult jalgrattaga liigelda, vajadusel tasuta autot parkida ja ühissõidukit kasutada. Pärnus peab olema tervislik elada, linnas peab olema puhkealasid sportimiseks ja vaba aja veetmiseks.

Piinlik on sellest juba rääkida, sest tegu on nii elementaarse asjaga - linna eelarve tuleb saada tasakaalu. Kuigi kaua ei saa elada laenude arvel. Pärnu linna puhul saab laenude arvel elamise aeg täis selle aasta detsembris, kui linnakassas ei ole enam raha esmaste kulude katmiseks. Jätkusuutliku linnaeelarve ideaalsed proportsioonid võiksid olla järgmised: 80 protsenti jooksvad tegevuskulud ja toetused teistele, 5 protsenti reservid, 5 protsenti laenude tagasimaksed, 10 protsenti investeeringud.

2010. aasta jooksul seisab linn vajaduse ees oma jooksvaid kulusid otsustavalt kärpida. On üsna selge, et praegustes tööpuuduse tingimustes sotsiaalkulusid kärpida ei saa. Töötute inimeste ja nende perede esmane toimetulek tuleb igal juhul tagada. Haridus-, spordi- ja kultuurikulude kärbe peaks jääma minimaalseks - 5 protsenti. Kuidas muidu edeneksid tulevikus linna majandus ja maine?

Suurima kärpe, minimaalselt 25 protsenti, peavad välja kannatama juhtimiskulud, selleks on vaja kindlasti lõpetada 13. palga väljamaksmine, vähendada linna juhtkonna palku ligi 25 protsenti ja koondada ligikaudu 20 protsenti töötajatest. Sellised kärpemahud nõuavad linnavalitsuse struktuuriüksuste ümberkorraldamist. Siiski peab linn funktsioneerima kvaliteetselt. Tihti saab samu töid teha targemini, efektiivsemalt ja ratsionaalsemalt. Selliseid võimalusi tuleb otsida ja olen kindel, neid leidub.

Kõige suurem majandussektor linnas on puhkemajandus, mille jaoks on omakorda väga oluline linna maine ja tuntus. Kui turistid puhkuseplaane tehes mõtlevad, kuhu minna puhkama, langeb valik sihtkohale, mis on teada-tuntud positiivselt intrigeeriva mainega.

Pärnu oli 1990. esimeses pooles kuulus kui saja baariga väikeettevõtluse kants. Veel kümme aastat tagasi tunti Pärnut kui nooblit suvepealinna ja meie mainet kujundasid kõrgetasemelised kultuurisündmused. Nüüdseks on viimasel kümnendil võimul olnud linnavalitsused linna maine piinlikult halvaks muutnud.

Praegu tuntakse Pärnut kui "peksupealinna" ja "Mart Viisitamme linna". Linnapea Viisitamme nimest on saanud omadussõna, mis tähendab ebaõnnestumist linnajuhtimisel. Praegune linnavalitsus on pälvinud tähelepanu oma väga suurte kulutustega reklaamikampaaniatele ja avalikele suhetele. Ometi tulemusteta, linna maine on halvem kui kunagi varem.

Kui avalikele suhetele kulutatud raha oleks kasutatud kultuuri- ja spordisündmuste toetamiseks, võinuks tulemus olla palju parem. Linna mainet ja tuntust kujundada, puhkemajandust elavdada ja elukeskkonda mitmekesistada saab hästi planeeritud ja eelarvest toetatud sündmuste kalendri kaudu.

Kõigepealt tuleb taastada pärnulase eneseusk ja -väärikus ning linna vaimsus. Kui saame ise endast lugu pidada, endale hea elukeskkonna luua, taastub peagi noobli kuurortlinna ja aktiivse ettevõtluskeskkonna maine.

Riigi ja omavalitsuse edenemist mõjutab enim maksulaekumine, seetõttu on võtmetähendusega ettevõtluse toetamine ja uute töökohtade loomine. Jätkusuutliku ettevõtluse saavutamiseks tuleb arendada välja ettevõtluskobaraid, kus ühiselt saavad tegutseda ja välisturgudele pürgida nii väikesed kui suured.

Ettevõtluskobarad ei teki tühjale kohale, tuleb arvesse võtta looduslikke eeldusi ja ressursse, olemasolevaid teadmisi ning traditsioone. Pärnu looduslikud eeldused on asukoht mere ääres ja suured turbavarud üsna linna lähedal. Pärnu klassika - puhkemajandus - ei välista mööbli-, tekstiili- ja metallitööstust (miks ei võiks tootearendus olla suunatud hotellidele ja restoranidele?), transpordimajandust (mille ankur on sadam) ja kalatööstust (mille tooraineks võiks kala juurde kasvatada).

Pärnul on eeldused ja võimalused, et saada parimaks kohaks, kus elada ja töötada. Pärnus jätkub ideid ja inimesi, heas mõttes paadunud maailmaparandajaid, kelle vaim iial ei murdu, vaid tsiteerides Eesti ajaloo üht suurimat idealisti Juhan Liivi, "ta liigub, loob ja lehvitab ning kauneid radasid rajab".

Meie ja nemad

2009-09-18

Toimetajaga kirjutamisplaane täpsustades olen pidanud mõnikord tunnistama, et väljapakutud kuupäevaks ei jõua ma kaastööd esitada, sest eesseisev tööreis muudab igapäevase ajagraafiku pingeliseks.

Kord või paar on seepeale pakutud võimalust kirjutada neistki asjatoimetustest, mis mind kodust eemale viivad.

Paraku ei suuda isegi mastaapseid probleeme lahendavad europarlamendi liikmed alati oma tegemisi kodusolijatele ära seletada. Proovi siis lugejat veenda, et sinu rahvaloenduse korralduse detaile käsitlev Pariisi-komandeering ühiskonnale kasu toob. Kulusid ta ka ei tee, sest need tasub hoopis üks Šoti väikeülikool.

Miks nii? Küllap on tähtis, et meie arvepidamine paraneks, et me teaksime, mitu kodutut meil ilma peal on, mitu väljarändajat mujal paremat elu otsib jms.

Pole jätkusuutlik!

Siiski saab viimaste aastate tööreisidel nähtut-kogetut koondada ühe üldnimetuse alla: see on jätkusuutlikkus majanduses, ühiskonnakorralduses, sotsiaal- ja/või rahvastikupoliitikas jm analoogsetes valdkondades.

Aastakümnete eest suhteliselt abstraktse mõistena käibele tulnud jätkusuutlikkus tähendab tänapäeval konkreetseid asju. Võtame lihtsa näite, vanemahüvitise, selle Eesti Nokia, mida iga Eesti sotsiaalteadlane vastavalt oma kompetentsile kas auditooriumi ees või kuluaarides tutvustama ja kaitsma peaks.

See pole kerge, isegi näppudel kümne piires arvutav väliskolleeg teatab sulle veerandtunnise vestluse järel: vabandust, see süsteem pole jätkusuutlik. Ja jutt on läbi.

Paraku on tal õigus, kusjuures probleem pole konkreetse toetuse kulukus, mis Eestis ainsa aspektina pisut kriitikat tekitab, vaid selle üldine mõju ühiskonnale.

Lumepalliefekti tõttu tekivad ühiskonnas ootused/nõudmised järgmiste sama kulukate sammude suhtes, mis lõpptulemusena võivad rahvastikupoliitika ummikusse viia.
Sama reaktsiooni kohtame, rääkides paindlikkusest Eesti tööturul. Tähele on pandud tõsiasja, et meie vallandushüvitise maksmise aega on karmilt lühendatud. Kuid hoopis suuremat huvi pakub tööturu ajaline, geograafiline, sooline jm paindlikkus, mille kohta häid näiteid on raske leida.

Kuuldes, et üürikorterid moodustavad meil ligi 14 protsenti kõigist eluruumidest ja neistki ainult vähema kui 10 protsendiga tehakse üüritehinguid turul, on järeldus kiire tulema: selline korteriturg pole paindlik ega stimuleeri ka tööturu paindlikkust.
Selgitus, et selline seis on 1990. aastatel saavutatud riigi ja kodanike kokkuleppe tulemus (riik soovis maksimaalset erastamist ja kodanikud maksimaalset omanikuks saamist) «läheb peale» vist ainult tšehhidele, kes valisid reformiks pika ja vaevarikka tee ning maadlevad erastamisega tänaseni.

Et Tšehhi omavalitsused küsivad elanikelt turuüüri, siis tunnevad sealmail ennast represseeritutena mitte era-, vaid munitsipaalkorterite elanikud.

Võimalus sekkuda

Seega pole eelmisel kümnendil Maailmapanga jt pankurite disainitud Kesk- ja Ida Euroopa ühetaoline ja kindlas valdkonnas ühtemoodi edukas või ebaõnnestunud regioon. Kuid sõna jätkusuutlikkus (või jätkusuutmatus) trügib vägisi piirkonna slo-ganiks.

Eestimaa elanike enamik on rumala havi kombel alla neelanud poliitikute visatud sööda - et tänaste probleemide põhjus on ülemaailmne rahandus- ja kinnisvarakriis.
Pimedas ruumis räägitakse poolihääli ka Rootsi pankade möödalaskmistest. Kuid erinevalt rahaturust on kinnisvaraturg rahvuslik, Eestis osaliselt isegi lokaalne (on palju piirkondi, kus uusehitisi napilt). Seega on tingimused, milles nii rahatoojad, arendajad kui ka tarbijad toimetavad, kohapeal paika pandud.

Kesk- ja Ida Euroopas leiab nii mullistunud kinnisvaraturgusid kui ka neid, mis tänu kohalikele regulatsioonidele on arenenud pigem mõistlikult.

Arvesse võttes elamufondi suurust (läänepoolsete naabritega võrreldes kuni kolm korda vähem pinda inimese kohta) ja kvaliteeti (suur remondivajadus) on jutt kinnisvarabuumist, üleproduktsioonist jms Eestis tervikuna mõttetu.

Tõsi, keegi ei saa eitada asjaolu, et valdkonna areng on mõõdutundetu maa ja eluasemetega spekuleerimise, ebamõistlike kasumisoovide ja pankade vastutustundetusega aastateks toppama pandud. Kuid valitsuse varjatud suundumus vähendada niigi nappi sekkumist (see hakkab silma värsketest, ehitussektori stagneerumist ennustavatest tööturu prognoosidest) pole ka otstarbekas.

Vastupidiselt väidetavale on valitsusel maksupoliitikaga võimalik takistada uute mullide mastaapi. On võimalik soosida kinnisvaraturu paindlikkust (stimuleerida üürieluruumide ehitust). Ja toetada laulva revolutsiooni aastate põlvkonna pääsu eluasemeturule, nii nagu 1990. aastate reform toetas nn võitjate põlvkonda (tollaseid 30-aastaseid).

Oleme erinevad

Koondades oma mõtteid jätkusuutlikkusest, meenus, et mitmes organisatsioonis või võrgustikus, kellega ma koostööd teen, on viimastel aastatel loodud n-ö Kesk- ja Ida-Euroopa sektsioon.

See on ratsionaalse põhjenduse (nii on organisatsiooniliselt lihtsam ELi uusliikmetega koostööd teha) taha peidetud mõistaandmine, et see piirkond ja tema probleemid on ikka selgelt teistsugused kui vana Euroopa mured.

Kord ühel paari aasta tagusel Rumeenia reisil küsisin sealselt kolleegilt, millist parteid või maailmavaadet ta esindab. Vastus oli üllatav: mis tähtsust on selle partei nimel, me kõik pärineme kommunistlikust parteist.

Seepärast ei maksa alati otsida seletust tõrgetele Euroopa Liidu vanade ja uute liikmete dialoogis Venemaa lobitöö üle, mõne suurema liikmesriigi erihuvidest vms.

Kui pidulikel puhkudel tulevad Ida-Euroopas poodiumidele ikka needsamad näod, mis kakskümmend aastat tagasi (siis taga-, nüüd esireas), küsitakse Läänes paratamatult: mis poliitikat teil tegelikult aetakse, on see siiras ja jätkusuutlik? Sest eelnev ühiskonnakorraldus, mille avalik loosung oli «Kõik on võrdsed» ja kirja panemata reegel «Mõned on võrdsemad», on oma jätkusuutmatust tõestanud.

Pöörane Intervjuu: Mart Laar - Lendav tünder

2009-09-10

Ka Mart Laar (49) tahab saada Tallinna linnapeaks. Kuidas ta Ekspressi intervjuus vastu peab?

Isamaa ja Res Publica Liidu esimeest Mart Laari (49) on võrreldud karuga, kuid elavad sinised silmad ei sobi sellesse pilti.

Laar räägib kaks korda kiiremas tempos kui varem usutletud linnapeakandidaadid Pentus ja Pihl, võpatab tahtmatult fotograafi välklambisähvatuste peale ja kohendab oma tiraadide vahele rutaka käeliigutusega alla vajuma kippuvaid prille.

Aeg-ajalt haarab ta laual olevalt taldrikult küpsise ja näksib seda servast.

Laar ihkab Tallinna meeri kohta, kuid ei soovi kunagi saada presidendiks: "Ma olen liiga kannatamatu, liiga ebaviisakas, liiga agressiivne, ma sureks sinna ametisse lihtsalt ära. Ma ei taha võtta ühtegi ametit, kus ma niisama tühjalt istun, mulle meeldib täie rinnaga elada, täie rinnaga olla."

Krister Kivi: Kas teile kunagi horoskoop on koostatud?

Mart Laar: Issand jumal! Kui ma olin peaminister, siis vist keegi koostas. Mulle meenub häguselt, et mingi asi mulle laua peale pandi, kus olid ringid ja väga keerukad skeemid.

KK: Kas seda tehti riigi raha eest?

ML: (Lõkerdab ohjeldamatult) Ei-ei, seda ma võin küll garanteerida, et riigi raha eest pole horoskoope tellitud.

KK: Ma tegin teile horoskoobi täna hommikul, kasutades internetitarkvara.

ML: Ossa püha müristus!

KK: Teil on Kuu ühendus Marsiga: "Nii rõõm kui ka viha tulevad spontaanselt esile ega allu eriti teie mõistuse kontrollile.

Vihahoos võite palju rumalusi korda saata. Äkkvihast võitusaamine on üks teie eluülesannetest."

ML: (Rõõmsas äratundmises) Jah, ma olen kannatamatu, ma ei viitsi inimesi ära kuulata, see puudus mul on. Kõige jubedam vestlus on mul olnud elus inimesega, kellelt ma olen palju halbu kombeid selles vallas õppinud - Margaret Thatcheriga. Me kumbki ei viitsinud teineteise lauset ära kuulata ja vastasime käigu pealt. Ametnik, kes pidi üles kirjutama, läks täiesti hulluks.

KK: Seda teeb Merkuur Jääras, aga siis on siin veel Veenuse trigoon Uraaniga. "Teie jaoks on väga tähtis vabadus, seda eriti intiimsuhetes. Samas olete võimeline armuma esimesest pilgust ja kiirelt abielluma. Siiski tuleks selle seisuga võimalikult kaua vaba olla ja mitte end liiga vara abieluga siduda."

ML: (Lõkerdab ülemeelikult) See on näide, kuidas horoskoobid mööda panevad! Selles suhtes on natuke teistsugune see tegelikkus, või mitte natuke, vaid isegi palju. Ma olen oma abikaasaga väga õnnelik ja juba pikka aega.

Tarmo Vahter: Siit oleks hea võimalus tulla punkt 87 juurde valimislubaduses, mis ütleb: "Teeme koostööd uurimisorganitega ennetamaks, tõkestamaks ja avastamaks raha raiskamisi ja kuritarvitusi." Kui teie, härra Laar, olite esimest korda peaminister ja erakonna esimees, sai Isamaa raha riigiettevõtetelt, näiteks Tallinna Sadamalt. Oli see sigadus?

ML: No mul oleks muidugi lihtne öelda, et mis mina sellest teadsin, seda asja ajasid teised; aga teisalt ma olen erakonna esimees. Aga ma võin öelda, et Eestis ei tehtud ühtegi otsust, mis oleks olnud mõjutatud ühestki toetussummast, mis anti.

TV: Kuidas te seda täna hindate, et erakond võttis raha vastu?

ML: (Ohkab) Ega ma ei oska seda kuidagi hinnata, sest võetakse, mis seal salata, ju ka tänapäeval, on see siis Euroopa raha vormides või kuidagi teistmoodi.

TV: Aga te olite sellest rahavõtmisest teadlik?

ML: Ma jään lolli olukorda, öeldes, et ei teadnud, aga see oleks aus vastus.

KK: Teie programmis on öeldud, et tahate luua hooldekodusid, mis vastaks kõige tänapäevasematele nõuetele, jõuda olukorda, kus senist vanadekodu võiks "õigustatult nimetada päiksekoduks".

ML: (Veendunult) Ma arvan, et see on äärmiselt oluline!

KK: Miks peab neid "õigustatult nimetama päiksekoduks"?

ML: Sest selline koos vananemine, see peab olema päikseline. Ma mäletan omast ajast Kaugveri romaane, kus juba sõna "vanadekodu" võttis võbisema, ja olles ise kunagi käinud Pädaste mõisas asunud vanadekodus - see meenutas rohkem põrgu eeskoda kui paika, kus inimene võiks vananeda. Aga vanadekodu võib olla ka koht, kus leitakse endale hämmastava kiirusega uusi tuttavaid, uut tegevusvälja.

KK: Kas on olemas olukordi, kus enesetapp on kõige parem lahendus?

ML: Ei, ma ei arva, et kunagi on enesetapp lahendus! Ma lihtsalt usun seda! Mul on omad veendumused, arusaamad elust...

KK: Miks elu tingimata peab elama lõpuni - nii kaua, kui seda tuleb?

ML: Ma arvan, et see [põhjus] ongi kohtumine jumalaga ja kõik muu, mis käib sinna juurde.

KK: Kas te võiks kirjeldada jumalat?

ML: No vaadake, niipea, kui ma hakkan kirjeldama, hakkan ma seda rakendama poliitika tegemise vankri ette, nii et ma ei kavatse seda teile kirjeldada! Aga kui sa tahad jumalaga rääkida, siis käi armulaual - ja käi regulaarselt. Väga head on ka needsamad palvegrupid erinevates kohtades.

KK: Teie osalete palvegruppides?

ML: Olen osalenud jah!

TV: Teil on siin valimislubadus nr 67, mis ütleb: hoidume kliendisõbralike taksojuhtide kiusamisest. Täna kiusatakse Tallinnas kliendisõbralikke taksojuhte?

ML: Vaadake, sõidan tihti taksoga ja taksojuhid on ju uskumatult jutukad inimesed. Sealt ma pidevalt kuulengi, et need, keda tuleks kiusata, pääsevad suhteliselt leebelt, ja neid, kes töötavad suhteliselt korralikes fimades, ikka kotitakse täiega. (TV tahab midagi vahele küsida, kuid Laar ei lase end eksitada ja jätkab pikalt - EE) Ja see süsteem on vale!

KK: Kas olukorras, kus takso igasugune piirhind puudub ja pimedal tänaval võib ees oodata takso, mille sisseastumistasu on 1000 või 10 miljonit krooni - kas teie kui filosoofiadoktori meelest on inimene kohustatud ära maksma, kui ta kord juba sisse on istunud? Kas teie olete inimene, kes maksaks ära?

ML: Te lugesite mu horoskoopi, te teate, mida ma selliste nõudmiste peale ütleksin! Ja ma olen seda ka öelnud tegelikult - kord pimedal ajal üks takso sõitis ette ja tahtis tuhat krooni. Siis ma ütlesin, mida mõtlesin.

TV: Mida te ütlesite, härra Laar?

ML: Ah, ma parem ei kasutaks neid väljendeid, ikkagi avalik leht.

KK: Kas te riigikogus kaklusi olete näinud?

ML:
Kaklusi? Ei ole. Selles suhtes me Eesti Vabariigini ei ole veel jõunud, Eesti Vabariigi ajal mindi käsitsi ka kokku. Kuigi ma olen küll nüüd sattunud olema kõige suurema staažiga riigikogu tegelane; varsti kukub juba kolmekümnes aasta, mis on tõeliselt košmaarne uudis minu jaoks, ma olen tõeliseks poliitiliseks dinosauruseks muutunud, jube...

KK: Aga valitsuses?

ML: Ei, valitsuses ka mitte. Mõnes valitsuses ma olen küll kõrvalt näinud, kuidas ust paugutatakse ja asju loobitakse ja nutetakse ja nii edasi.
KK Mille peale siis üks Eesti poliitik nutma hakkab?

ML: Siis, kui talle väga halvasti öeldakse, ütleme nii.

KK: Te olete teeninud suuri summasid preemiate kujul (Milton Friedmani auhind aastal 2006 oli 6 miljonit krooni - EE). Palju teie tulumaks aastal 2007 oligi?

ML: No ikka palju, ma tõusin Eesti suurte maksumaksjate hulka. Ameeriklased vaatasid mind natuke nagu lollakat ja küsisid, et kas ma ei tea, mismoodi seda summat Eestisse kanda nii, et tulumaksu ei peaks maksma. Ma ütlesin, et tean küll, aga lõpetage ära oma rumalad ja lollakad ettepanekud.

KK: Millist varianti teile soovitati?

ML: Ma teadsin ise ka neid variante, ega ma loll ei ole!

TV: Kohvriga või?

ML: Ei noh, neid võimalusi on igasuguseid.

KK: Aastal 2007 te teenisite väga suure aktsiatulu (portfell kasvas miljoni - EE). On see raha veel aktsiates või suutsite te selle välja tõmmata õigel ajal?

ML: Mul vedas, suure osa ma võtsin õigel ajal välja. See on praegu kontol, seal tiksub ju praegu paremini.

TV: Te julgete hoida raha kroonides, härra Laar?

ML: Jah!

KK: Kui tuleks devalveerimisotsus, siis te saaks telefonikõne öö enne?

ML: Ma olen selle kõne saanud, ma olen juba üle elanud ühe korra selle olukorra. Kui me olime sunnitud Tartu Kommertspanga tegevuse lõpetama, siis kõik minu hoiused, kogu mu kahe esimese läände tõlgitud raamatu honorar istus Tartu Kommertspangas.

TV: Ja palju te kaotasite?

ML: Palju!

TV: Seda ei õnnestunudki tagasi saada?

ML: Ei. Ja poleks olnud midagi lihtsamat [kui raha õigel ajal välja võtta], sest [TKP tegevuse lõpetamine] oli minu enda otsus. Minu kolleeg Leedust käitus ju täpselt vastupidi - kõigepealt helistas pangadirektorile ja lasi oma deposiidi välja võtta ja kaks tundi hiljem murti direktori uks maha ja viidi direktor käeraudades minema.

KK: Väidetakse, et te ei vasta kunagi telefonile ja ei helista kunagi tagasi.

ML: (Justkui meelitatult) Vastab tõele!

KK: Miks?

ML: Teate, enamik inimesi, kes mulle helistavad, on need, keda ma ei tea. Need numbrid, kellele ma tahan vastata, on sissemärgitud, aga ega neid liiga palju pole, kuskil 10-20. Seal on lähedased ja siis on ka teatud sõpru ja mõned kõned välismaalt.

TV: Margaret Thatcher, Carl Bildt?

ML: Margaret Thatcher telefoni eriti ei kasuta, aga teine mees küll.

KK: Palju teil praegu on vastamata kõnesid?

ML: (Kougib telefoni välja ja siis kerge pettumusega) Oh, ei olegi - neli, viis. Ilmselt nad vaatasid mu päevaplaanist, et ma istun siin Eesti Ekspressis ja annan usutlust.

TV: Selge, võtame teie valimislubaduse nr 44, mis puudutab koolivägivalla tõkestamist. Härra Laar, milline on teie kokkupuude koolivägivallaga?

ML: Koolivägivalda otseselt ei olnud - vahetevahel andsin mina kolki, vahetevahel sain mina kolki, selles suhtes oli kõik tasakaalus. Minu päevikut lugedes oli mul suhteliselt lõbus.

TV: Kas üks klassivend, kellega kokkupuudete käigus teie prillid vahel purunesid, oli Imre Arakas?

ML: Ei, vastupidi. Ei-ei! Esiteks mu prillid ei purunenud sel ajal eriti. Nooremates klassides mul olid veel sellised prillid, et need sai enne kaklemist ära võtta.

TV: Millal te Arakaga viimati kohtusite? Mõnel klassikokkutulekul ehk?

ML: Jah, ja lennuväljal nägin ka vist ükskord.

KK: Kui palju te kaalute?

ML: Ausalt öeldes pole kaalu peal tükk aega käinud. Kaugelt võin ma selline aeglane ja tume tükk välja näha, aga nagu üks mu tuttav ütleb: lase Laar väljakule ja siis jookseb nagu hull. Ise nimetan [end] lendavaks tündriks.

KK: Metsavennana, praegusel aastaajal, kui mitu nädalat te vastu peaks?

ML: Oh issand jumal! (Haarab küpsise järele) See on rohkem peast kinni, vanasti surid just kõige tugevamad mehed esimesena ära.

KK: Ma olen töötanud läbi Alfred Käärmanni "Metsavenna käsiraamatu". Milline peab olema metsavenna ladu?

ML: Seal peab olema väga palju erinevaid nõusid, millesse on pandud soolapekki, liha, ja teatud tangaineid on pandud eri kohtadesse.

KK: (Segab vahele) Aga kui palju peab olema tikke?

ML: Oh issand jumal! Need peavad olema eraldi pakitud kõigepealt.

KK: Õige!

ML: (Rahuloluga) Käärmanni tunnen ma nii vanast ajast, et temaga te mind ei tõmba. Ma olen kobistanud temaga mööda neid metsi ja punkreid.

TV: Ma leidsin riigikantselei arhiivist ühe kirja, mis on saadetud detsembris 1992, kui olite esimest korda peaminister: "Olen maanaine ja ütlen nii, nagu mõtlen. Selline karvane peaminister on häbiks meie rahvale. Teie viite meie rahva autoriteedi alla suurriikide seas. Häbi, noor mees. Allkiri - Televiisori vaataja!"

ML: See kiri tuleb tuttav ette jah, aga ega mu imidž nüüd nii teistsugune ka pole. Prillid on natuke väiksemad ja habet on ehk kokku tõmmatud, aga üldiselt ma kavatsen samamoodi jätkata. Lakitud pupujukusid ma ei salli!

TV: See polnud ainuke kiri. (Tsiteerib) "Tihti-ühtepuhku on näha Teid esinemas T/V värvilisel kineskoobil... ees punastvärvi lips. Kui sõidate USA-sse - New Yorki - siis ärge seal sedavärvi lipsu kandke. Too punastvärvi lips on sealsete homoseksualistide tunnusmärgiks. Nende tuntuim kohtumispaik on 42 tänav, Broadway ja 5-enda avenüü lõigul."

ML: Vat seda kirja pole mulle tutvustatud, vat seda kirja ma ei mäletagi. Ossa pagan! Kõige hullem, et Ameerikas see lips mulle kingitigi. Ja mitte inimese poolt, keda võiks pidada homoks või joodikuks, vaid ühe USA kongresmeni poolt.

KK: Kas teie kui isamaaliitlase meelest, inimese meelest, kes usub jumalasse, homod pääsevad taevasse?

ML: No sellele küsimusele ma võin küll vastata jah. Ma arvan, et see ei sõltu sellest, see sõltub paljudest muudest külgedest.

Käärid 2010. aasta eelarves

2009-08-31

Tuleva aasta eelarve kontekstis ei jää muud üle kui veelgi püksirihma pingutada, tõdeb kaitseminister Jaak Aaviksoo (IRL).

Taasiseseisvumisest möödunud 18 aastaga aset leidnud riigi üldist edenemist, meie julgeoleku ja heaolu kasvu on raske mitte märgata ja rumal maha salata. Kui vaid poleks seda majandussurutist ja viimast saatvat emotsionaalset madalseisu, mis on asendanud veel paari aasta eest valitsenud eufoorilise õhustiku. Unustasime, et maailm on täis riske ja ükski liug ei ole igavene. Riskid realiseerusid ohtlikul määral, sest meil nappis pikemat pilku ja kainet meelt näivuse ja tegelikkuse vahel vahetegemiseks.

Eesti majandus langeb masus 20-25 protsenti, see on õhu määr meie majanduslikus enesehinnangus, ja ometi oleme kümnendi lõpus kaks korda rikkamad kui selle alguses.

Tõsi, hindade tõus kahandab tegeliku jõukuse kasvu 50 protsendi juurde. Ometi on see viis korda enam kui Euroopa Liidus keskmiselt ning selle üle tuleb rahuldust tunda. Ka järgmisel kümnendil suudame kasvada poole kiiremini kui teised. Et rajada kindel vundament uue majandusliku tõusu ajaks, tuleb esmajärjekorras viia meie soovid tegelike võimalustega kooskõlla.

Riigi jaoks sünnib see esmajoones eelseisva, 2010. aasta, aga ka järgnevate aastate riigieelarvete kaudu. Teame, et praegu on käärid loodetud, aga paljus ka juba seadusega tagatud kulude ja tulude vahel ligi kümme protsenti eelarvest ehk üle kuue miljardi krooni. 2010. aasta eelarve vastutustundlik koostamine eeldab seega väga põhimõttelisi ja vältimatult ka valusaid valikuid.

Otsustada on lihtsam, kui teame asjade tegelikku seisu ning oskame välja sõeluda selle, mida saame muuta. Otsuste valugi on talutavam, kui mõistame selle paratamatust.

Eestisse voolas ligi meie aastase SKT jagu laenuraha, mis kasvatas nõudlust, hindu ja majandust üsna ühtemoodi. Kahjuks suundus enamik sellest era- ja äriisikute alustatud ning pankade kehutatud kinnisvarabuumi.

Mis kasvasid aga majandusest kiiremini, olid palgad - kui stabiilsetel aastatel 2005-2006 moodustasid palgakulud 45 protsenti SKTst, siis 2008. aastal kasvasid need 54 protsendini, ja kui saavutatud palgatase säiliks ka järgmisel aastal, kasvaksid palgatulud 65 protsendini SKTst. See sööks ära kogu uute töökohtade loomiseks vajalike investeeringute raha, mistõttu on hädavajalik palgakulusid tublisti vähendada, ja seda läbivalt, nii riigipalgalistel kui erasektoris.

Tõsi, palku ja tööhõivet juba kärbitakse, ent pea pool ülesandest ehk 10-15 protsenti on veel täitmata. See on keskne sõnum riigieelarve koostajaile. Oponendid ütlevad: tõstke makse ja võtke laenu! Vastame: maksutaset oleme juba tõstnud pea viie protsendi võrra SKTst (siin ja edaspidi võrdlus nn normaalsete aastatega, 2005-2006), ma ei usu, et mõistlik rahvas soostuks veel rohkem maksma.

Võtta laenu ülemääraste riigipalkade maksmiseks (vaja oleks kuni neli protsenti SKTst ehk kaheksa miljardit krooni aastas) pole aga kindlasti mõistlik mõte. Head kaasmaalased, palgasupp tuleb meil nüüd koos ära süüa - nii poliitikutel, kes lubasid küll 25 000, küll 40 000 krooni keskmist palka, kui ka valijatel, kes neid uskusid. Ka nendel, kes ei uskunud, ent kasvanud palgast lihtsalt rõõmu tundsid.

Koos palkadega kasvasid ka sotsiaaleraldised - pensionid, toetused, abiraha ja muud mittepalgalised väljamaksed riigieelarvest. Seejuures on olukord sotsiaaleraldistega kahel põhjusel palju keerukam kui palkadega.

Esiteks, mitmed maksed on seotud eelmise aasta palgatasemega ja seega kasvavad viivisega ehk siis kulud kasvavad, kui tulud juba langevad. Teiseks, rahalise katteta on osutunud täiendavad sotsiaalse suunitlusega poliitilised otsused, mida tehti ülejõulise kasvu aastatel. Sotsiaalkulutused on plahvatuslikult kasvav kuluartikkel riigieelarves!

Enamgi veel, õigus on neil, kes ütlevad, et Eesti sotsiaalkulutused on ühed madalamad ELis (2005. aastal Eestis 9,9 protsenti SKTst, ELis keskmiselt 18,7 protsenti). Õigus on ka neil, kes väidavad, et majanduslanguses sotsiaalkulud peavadki kasvama seoses töötuse ja toimetulekuraskuste kasvuga. Seega tuleb sotsiaalkulude puhul olla väga kaalutlev, aga ei tohi olla populistlik ega pealiskaudne.

Kahjuks on aga tõsi see, et ilma sotsiaalkulusid kontrolli alla saamata me jätkusuutlikku riigieelarvet kokku ei pane. Kuidas, kust ja mil määral kokku hoida, on poliitiline otsus, mille langetamisse enne valimisi on kahjuks raske uskuda. Seega kärpesaaga jätkub.

Kui milleski kindel olla, siis selles, et sotsiaalkulude kärbe saab lõpuks olema väiksem kui tarviline palgakärbe. Usaldusväärse ja jätkusuutliku perspektiivi kujundamiseks vajame aga sisulist arutelu selle üle, millist sotsiaalkulude mudelit me ehitama asume. Senised konstruktorid on meile kahjuks pärandanud pankrotipesa.

Keeruliste ja olulisi huve riivavate otsuste langetamiseks on peatähtis tagada otsuste läbipaistvus ja õigluse selline määr, et tulemused oleksid mõistetavad ja vastuvõetavad või vähemasti talutavad.

Selleks peaks kokkuhoid sündima ühtsetel alustel läbi kogu valitsussektori, see peaks puudutama eranditult kõiki, see peaks säästma vähem kindlustatuid, puudutades vaid miinimumpalka ületavat osa, ja enam peaks panustama need, kel buumiaastad on enim kukrut kasvatanud. Õigluse printsiip nõuab, et tegeleksime ausalt ja arusaadavalt ka tipp-palkade ja eripensionitega, õieti alustaksimegi nendest.

Ma ei puudutanud palku ja sotsiaalkulutusi mitte seepärast, et need on minu või kellegi teise kärpe-eelistused. Ei, puudutasin neid seepärast, et pole teisi tõsiseltvõetavaid pikaajalisi lahendusi. Jah, ühekordsete tulude jõuline kaasamine annab meile hingetõmbeaja kõige raskemal hetkel, ent see ei ole jätkusuutlik. On hea, et arvud on erapooletud ja annavad hüva nõu kõigile erakondadele.

Ja lõpuks vastus küsimusele «Miks me peame kokku hoidma?». Selleks, et tagada Eesti riigi jätkusuutlik toimimine ja luua eelarveline vundament eelseisvaks majanduskasvuks!

Praegu võime olla kindlad, et meil pole vaja karta riigi likviidsuskriisi ehk pankrotti, selle vältimiseks on valitsus teinud head tööd nii sel kui ka varasematel aastatel. Plaanitava, 2010. aasta eelarvega peaksime tagama mitte ainult iseenda, vaid ka kõigi partnerite usu meie suutlikkusse hoida oma tulud ja kulud tegelikult tasakaalus. On hea, et see langeb kokku ka euro saamiseks vajalike tingimustega, sest euro kasutuselevõtt oleks üks meie uue kasvu olulisemaid vedajaid. Õigus on ka neil, kes ütlevad, et eurot ei tohi püüelda iga hinna eest. Olen veendunud, et 2010. aasta hind on mõistlik.

Sel aastal on valitsus juba korrigeerinud valitsussektori tasakaalu 17 miljardi krooni ulatuses. Äsjane majandusprognoos nõuab veel 3,2 miljardit ja see on jõukohane, kuus miljardit aga enam ei ole. Kui saatus on aga meie vastu ja jõukohasest kärpest ei piisa, siis leppigem sellega ja ärgem asugem kohe süüdlasi otsima - nii võime ka 2010. aasta uppi ajada.

Tänavuse aasta majandusarengute ettenägemisvõime on olnud kehv kogu maailmas ja kahju, et Eesti pole olnud erand. Pöördeaegade prognoosidega on lihtsalt nii, et nad alati (kunagi?) ei täitu, seepärast ongi need ajad pöördelised. Järgnev aasta on aga piisavalt ennustatav.

Kasutagem siis seda õigeaegseks otsustamiseks, vabanemaks kestvast kärpevajadusest, mis aheldab meid eilsesse päeva ega anna aega vaadata tulevikku.

Intervjuu: Põllumehed võivad suu miljardist puhtaks pühkida

2009-08-27

Minister Helir-Valdor Seeder tõrjub süüdistusi, et PRIA saamatuse tõttu jääb miljard krooni ELi toetusi põllumeestele maksmata. Küll aga võib juhtuda, et põllumehed ise ei suuda raskel ajal toetusi ära kasutada.

Kas tänavu jääb tõesti osa ELi toetusi põlduritele maksmata?

Me tegime tänavu ettepaneku maksta põllumeestele 3,3 miljardit krooni ELi toetusi. Poole aastaga on makstud miljard krooni, aasta lõpuks antakse veel umbes miljard otsetoetusi. Kära on tõusnud ülejäänu suhtes, mida tootjad ei pruugi täies mahus kohe tänavu ära kasutada.

Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Taavi Rõivas esines televisioonis eksliku sõnumiga, justkui ei suudaks PRIA toetusi välja maksta. Suudab küll, aga probleem on selles, et kui põllumehed ei tee tänavu investeeringuid ära, lükkub ka toetuste maksmine järgmisse aastasse.

Kehtib ju põhimõte, et esmalt tuleb investeering ära teha ning alles siis makstakse toetust. Kuni projekti valmimiseni on toetussumma tootjale broneeritud.

Kes siis süüdi on?

Põllumeestel pole raha investeeringute tegemiseks. Suur osa kasutamata jäävast eurorahast ongi mõeldud investeeringutoetusteks - loomakasvatushoonete ehitamiseks ja muuks. Praegu ei suuda paljud tootjad neid hooneid rajada.

Asi takerdub omafinantseerimise taha, mis üldjuhul on 50%. Projektid said tehtud siis, kui piimahind oli 5 krooni ja pangast oli kerge laenu saada. Või arvestavad toetuste taotlejad sellega, et neil on aega veel kaks aastat, ning teevad oma investeeringu alles 2010. aasta lõpuks.

Praeguseks on selle eelarveperioodi jooksul heaks kiidetud nii palju projekte, et toetuste kogusumma on 2,5 miljardit krooni, millele lisandub veel kalanduses pool miljardit krooni. Osa sellest rahast on juba välja makstud, osa ootab lähema kahe aasta jooksul elluviimist ja seejärel maksmist.

Paljud ettevõtjad on juba miinuses. Kas nad peavad lõpetama?

Kõik ettevõtjad miinuses ei ole. Kõige raskem seis on piimatootjatel. Piima kokkuostuhind on üldjuhul madalam kui tootmise omahind ning kõik piimatootjad saavad kahjumit.

Ühest soovitust anda ei saa - see on individuaalne, mida üks või teine tootja peaks ette võtma.

Selleks et piimatootmist Eestis säilitada, hakkame järgmisel aastal kuni 100 lehma omanikele maksma täiendavat toetust. Esialgsetel andmetel on esimese 50 lehma toetus 1000 krooni looma kohta, järgmise 50 lehma puhul 800 krooni.

Kas soovitate uue lauda ehituse lükata järgmisse aastasse?

Kui on selge äriplaan ega ole suuri laene, siis tasub praegu investeerida.

Kui palju võib põllumees loota riigipoolset otsemakset top-upi järgmisel aastal?

Sel aastal on top-up 445 miljonit krooni. ELiga kokkulepitud maksimumsumma järgmiseks aastaks on 780 miljonit ning sellest lähtume ka 2010. aasta eelarve läbirääkimistel.

Kui tänavu jääb 1 miljard eurotoetusi ripakile, kas siis Riigikogu rahanduskomisjon võib anda selle raha mujale?

See on ELi raha, mida ümber jaotada ei saa. Kui seda raha ei kasutata tänavu, siis tehakse seda tuleval või ületuleval aastal.

* Foto: Karin Kaljuläte, Maaleht

Taluvaenulikkus ei ole lahendus

2009-08-13

Juba 18. sajandil ütles Saksa füüsik Georg Lichtenberg: "Sadas nii kõvasti, et kõik sead said puhtaks ja inimesed poriseks." See mõte kirjeldab suurepäraselt ka 21. sajandi valimiskampaaniaid Euroopas, sealhulgas kahjuks ka Eestis.

Just sellest vaimust on kantud 7. augustil ajalehes Meie Maa ilmunud keskerakondlase Toomas Pauri artikkel, kus ta süüdistab kõikides maaelu probleemides valitsust ja põllumajandusministeeriumi. Tõenäoliselt lähenevatest omavalitsuste valimistest tulenevalt on artiklis hulgaliselt liialdusi ja valesid, millega moonutatakse tegelikku olukorda. Samal ajal ei paku keskerakondlane Paur ühtegi lahendust ega tee ühtegi ettepanekut. Pealegi, mitmed valitsuste "möödalaskmised", millele artikli autor viitab, leidsid aset just Keskerakonna põllumajandusministrite ajal. Olukorra põhjalikuma mõistmise huvides pean vajalikuks anda mõned selgitused.

Kõigepealt, kindlasti ei kanna valitsuse erinevad põllumajanduspoliitilised meetmed tootjate vastandamise eesmärki.

Vastupidi, põllumajandusministeerium peab võrdselt oluliseks nii efektiivset ja konkurentsivõimelist suurtootmist kui ka traditsioonilist ja jätkusuutlikku Eesti talutootmist. Need kaks suunda oma erinevustega täiendavad teineteist, mitte ei vastandu. Eesti põllumajanduspoliitika aluseks oleva Eesti maaelu arengukava 2007-2013 (MAK) töötas välja eelmine valitsus, milles osales ka Keskerakond. Seega on kriitika viletsa MAKi aadressil keskerakondlaste puhul enesekriitika. Põllumajandusministeeriumi ettepanekul on praegune valitsus Euroopa Komisjonile esitanud mitu MAKi muudatust, mis püüavad lahendada ka Pauri poolt tõstatatud probleeme.

Tõsi on see, et Eesti piimatootjatel on praegu rasked ajad. Euroopa Komisjon lubab sellega seoses liikmesriikidel rakendada erimeetmeid, et säilitada tootmine neis karjades, kus see on kõige raskem. Samal ajal ei tohi toetust maksta valimatult kõikidele piimatootjatele. Arvestades, et kõige suuremates raskustes on väiksemad karjad ning asjaolu, et enamik tööstusi maksab väiketalunikele madalamat piimahinda kui suurtootjatele, otsustas põllumajandusministeerium alates järgmisest aastast täiendavalt toetada kuni 100-pealisi piimakarju. Kuni sajapealiste piimakarjade omanikeks on valdavalt pereettevõtted ning need moodustavad Eesti 1200-st piimatootmiskvoodi omanikust ligikaudu 75%. Seega hakkab toetust saama enamik piimakarjadest. Erinevalt ülalmainitud artikli autorist olen veendunud, et see on õige ja vajalik otsus.

Kuigi seadusandlikud võimalused väikestele piimatootjate õiglase piimahinna maksmise tagamiseks on piiratud, jätkab põllumajandusministeerium aktiivselt tootjate muredele lahenduste otsimist. Üheks võimaluseks on toetada piimatootjate koondumist ühistutesse. Väiketootjate toodetavate toorpiima koguste koondamine annab neile ühelt poolt tugevama positsiooni hinnaläbirääkimistel tööstustega, teisalt aga võimekuse ise toorpiima töödelda. Samuti on ühistulise tegevuse korral tootjatel endil võimalik võtta tõhusaid meetmeid kõigi ühistu liikmete võrdse kohtlemise tagamiseks. Näiteks Soomes on jõuline ühistuline tegevus piimandussektoris taganud Soome piimatootjatele ühed kõrgemad kokkuostuhinnad terves euroliidus. Põllumajandusministeerium on välja töötamas mitmeid tootjate ühistegevuse ergutamisele suunatud meetmeid.

Samuti peame oluliseks piimatootjate toetamist omatoodetud toorpiima töötlemisel ja turustamisel. See jätab olulise osa toodetud lisandväärtusest just põllumajandussektorisse. Sellest lähtuvalt esitasime juulis Euroopa Komisjonile ettepaneku, mille eesmärk on toetada tootjarühmi investeeringute tegemisel omatoodetud piima või mahetoodete töötlemisse.
Euroopa Liidu uute liikmesriikide põllumeeste toetuste ebavõrdsusest on ministeerium teadlik ning Eesti taotleb praegu ühise põllumajanduspoliitika läbirääkimistel koos teiste uute liikmesriikidega konkurentsitingimuste ühtlustamist ja otsetoetuste maksmist võrdsetel tingimustel.

Vale on artikli autori väide, et muudes Euroopa Liidu liikmesriikides makstakse investeeringutoetused täies mahus välja pärast taotluse heakskiitmist. Investeeringutoetuste andmist reguleerivates ELi õigusaktides on sätestatud, et toetuse saamiseks peab olema projekt teostatud ja kuludokumendid esitatud. (Erandina on võimalik 20%line ettemaks, kui see võimalus sisaldub liikmesriigi MAKis ja selle on heaks kiitnud Euroopa Komisjon. Praegune valitsus on vastava taotluse Euroopa Komisjonile esitanud.) Kui artikli autoril on kindlaid andmeid, et mõnedes ELi liikmesriikides kehtivaid reegleid ei järgita ja seatakse seeläbi oma tootjad õigusvastaselt soodsamatesse konkurentsitingimustesse, siis on põllumajandusministeerium tänulik, kui autor need välja toob.

Toomas Pauri süüdistust, et Eestis toetatakse praegu liiga palju väiketootjaid, võtan ma komplimendina valitsuse põllumajanduspoliitika aadressil. Tõepoolest on eesti peretalu toetamine põllumajandusministeeriumi üheks prioriteediks. Hea, et seda on märgatud.

Avaldatud lisaks:

11.08.2009 Järva Teataja

11.08.2009 Meie Maa

Jääge ühtseks, paremparteid

2009-07-13

See, et Eesti peab majanduskriisi põhja läbima vähemusvalitsusega, on halb. Hea on see, et olemasolev Reformierakonna ja IRLi valitsus on võimalikest vähemusvalitustest parim.

Kahetsust võib avaldada sotsiaaldemokraatide lahkumise üle koalitsioonist, kuid mis läinud, see läinud. Nüüd on tähtis säilitada seda, mis on alles, ehk tüürida riik minimaalsete kahjudega majandussurutise kärestikest läbi. See tähendab, et Reformierakonna ja IRLi juhid, nende ministrid ja teised juhtpoliitikud peavad säilitama närvi ning hoidma oma koalitsiooni koos.

Meil on kõiki ressursse väga vähe, sealhulgas ka aega. Kui omavahel peaksid minema purelema kaks parempoolset erakonda, siis vastutusest edasise suhtes ei vabasta neid keegi. Sealjuures pole tähtis, kes on rohkem süüdi. Kui me peaksime libisema majanduse tervenduskursilt ning riigi juhtimise võtab üle IMF, siis pole läbi mitte ainult vähemuskoalitsiooni elu, vaid ka kahe juhtiva paremerakonna maine. Seejärel moodustavad valitsuse heal juhul ilma erakondliku taustata Läti peaministri Valdis Dombrovskise tüüpi spetsialistid või halvemal juhul pahempoolsed populistid, kes jätavad riigi pikaks ajaks kiduma rahvusvahelise majanduse halli tsooni, Euroopa ja SRÜ ääremaadele.

Endine rahandusminister Ivari Padar on öelnud kuldse lause: "Sellist head kriisi ei tohi lasta raisku minna!" Üks esimesi kriisi õppetunde võikski olla mõttetu tülitsemise vältimine.

Tuleb end kokku võtta olulisemate eesmärkide täitmiseks vähemolulisemate arvel. Riigi bürokraatia vajab lihtsustamist, nii keskvõimu kui ka omavalitsuste ametnikud tuleb panna toimima koos tulundus- ja mittetulundussektoriga. Usaldus ja ühistöö peavad astuma kemplemise ja egoismi asemele. Kodanikuühiskond peab võtma sisse oma õige, esimese koha äri- ja avaliku sektori ees. Pahempoolsete hiilgeajad saabuvad koos majandusliku tõusuga, kui on taas midagi jagada.

Paremerakondadel on just nüüd hiilgav võimalus ennast näidata. Neil on suur šanss muuta poliitiline elu selgemaks, teha ära veel ees seisvad rasked valikud eelarve tasakaalu saavutamiseks. Ilmselt tuleb enne sügist vähemuskoalitsioonivalitsusel langetada veel mitu rasket otsust, seal hulgas kärpida sotsiaalkulusid.

Eesti vajab selgust, mida annab vaid selgete eesmärkidega ja ühtsena toimiv valitsus. Selline valitsus võib saada riigikogus tuge ka koalitsioonivälistelt saadikutelt. Koalitsiooni siseheitlus ja veel enam lagunemine oleks aga märk, et Eesti ei saa enam abita hakkama.

Milline on Eesti plaan B?

2009-07-03

Ainsa adekvaatse vastusena süvenevale kriisile on seni saavutanud laiema konsensuse eesmärk liituda euroalaga. Sügiseks võime leida end olukorras, kus suurele osale ühiskonnast on jõudnud kohale arusaam, et euroalaga liitumise järjekordne katse on luhtunud. Kas meil on siis olemas plaan B? Ei ole.

Tasub karta olukorda, kus euroalaga liitumise ebaõnnestumise ja alternatiivse adekvaatse plaani puudumisel tabab ühiskonda tugev emotsionaalne kokkukukkumine. Eesmärgi kadumine kriisis lükkab meid veelgi sügavamasse ebamäärasusse.

Plaan B vajadusest on vähe räägitud. Pikemast plaanist on üldse ad hoc eelarvekärbete kõrval vähe räägitud. Meeldiv erand on olnud siin n-ö valge paberi töörühma seltskond, kus on viimastel kuudel nende teemade üle arutatud. Tahaksin alljärgnevalt markeerida ära teatud minu visioonis olulised pidepunktid plaanile B, mis on osaliselt leidnud kajastamist juba valges paberis.

Esiteks tuleb küsida, miks euro on olnud oluline? Esmane eesmärk on olnud suurendada läbi euroalaga liitumise majanduskeskkonna usaldusväärsust ja teha Eesti kapitalile magusamaks.

Teiseks on soovitud vahetuskursi risk lõplikult maandada.

Plaan B peab täitma sama eesmärki. Minu jaoks on plaan B põhimõtteliste mitte-konventsionaalsete lahenduste plaan meie senise arengu suhtes. Ja põhimõttelisi muutusi on muuseas meil vaja nii euroga kui eurota. Euroalaga liitumine lihtsalt tasandab muutuste kiiruse ja radikaalsuse vajaduse. Mis võib olla isegi pikemas vaates halb. Ainult kriis annab platvormi nii ulatuslikeks muutusteks, kui on vaja uuele heaolu kasvu mudelile aluse panemiseks.

Eesti efektiivseks

Plaan B peab olema eelkõige ühiskonna suurema efektiivsuse plaan. Nii kuluefektiivsuse kui ressursside paigutuse tõhususe kava. Ehk nii plaan teha asju paremini kui teha õigemaid asju, alates inimeste enda elukorraldusest, lõpetades riigiga. Ühiskonnas tervikuna.

Tänaseks 45 protsendi tasemele kasvanud riigi kulutused SKPst tuleb saada suuremate järgiandmisteta avalike poliitikate eesmärkides läbi suurema tõhususe ja mõjususe tagasi 35 protsendi rajajoone alla. Suuremat heaolu ümberjaotamist ei saa me tööinimeste huve rängalt riivamata endale lubada. 2009. aasta teine lisaeelarve on kujukas näide sellest, mis hakkab maksude, aktsiiside ja riigivõlaga juhtuma, kui proovime asuda finantseerima 10 protsenti üle jõu käivat riigi kulubaasi.

Riigi tegevuse drastilise efektiivsuslanguse taga on «headel aegadel» olnud erakondade keskendumine üksikute sihtrühmade huvide maksimaalsele teenindamisele, tehes seda laiema perspektiivita.

Maksuvabastuste, sotsiaaltoetuste - pensionide ja vanemahüvitisteni välja - mahud on kasvanud just erakondade lühiajalise poliitilise kasu saamise nimel üle ühiskondlikku rikkust arvestava efektiivsuse taseme.

Erakonnad on võidelnud sihtrühmade eest kitsarinnaliselt ja pimesi. Uskudes, et teatud primitiivsed poliitilised märgid - näiteks pensionid kahekordseks, tulumaksuvabastus esimesest lapsest, õpetajate palk kahekordseks, vanemahüvitis kahekordseks - tagavad antud sihtrühma jäägitu toetuse.

Plaan B elluviimine osutub Eestis mastaapselt võimalikuks, kui märgipõhine poliitika ja seda kandvad erakondade meediamanipulaatorid poliitikas pankrotistuvad. Poliitika käsitluse lähtekoht muutub läbi kehtiva poliitilise paradigma pankroti.

Tooksin alljärgnevalt 8 põhimõttelist muutust, mis tuleks süvenevat kriisi kasutades läbi viia ja mis peaksid plaanis B sisalduma.

1. Avatum ja rahvusvahelisem Eesti

Eesti on formaalselt rahvusvaheliselt integreeritud riik. Mõttemudelite, hoiakute ja tegevuse mastaapsuse tähenduses toimime tihti aga isoleeritud saarena. Näeme maailma läbi Eesti fookuse, peaksime aga nägema Eestit läbi globaalse fookuse. See annaks lähtekoha teha siin õigeid asju õigesti.

Selle saavutamiseks peaks muutuma Tallinn oluliselt rahvusvahelisemaks ja avatumaks linnaks oma rahvusvahelise multikultuursusel põhineva kogukonnaga. Piisava erikaaluga rahvusvahelise kogukonna teket, mis võimaldaks tuua siia hoopis teisel tasemel teadmisi, kogemust ja kapitali, tuleks soodustada alates maksusoodustustest ja töölubadest kuni suhtumise muutuseni teistsuguste inimeste suhtes.

Ka meie enda noortel, kes harjuvad välismaal õppides palju avatuma, tolerantsema ja erinevamaid võimalusi pakkuvama keskkonnaga, oleks siis palju lihtsam teha otsust Eestisse tagasi pöördumiseks.

Riigivalitsemise puhul annaks tihedam rahvusvaheline integratsioon võimaluse delegeerida teatud avalikud ülesanded kas regionaalsele või üle-Euroopalisele platvormile. Näiteks saaks teostada konkurentsi, keskkonna, finantsturgude jne järelevalvet regionaalsel alusel loodud ühisasutuste baasil, olgu see kas või Baltoskandia konkurentsiamet. Sellest lähtuv mastaabi- ja kvaliteediefekt annab tohutu võidu tõhususes. Sama raha eest saab oluliselt enam ja paremat avalikku teenust.

2. Aktiivsem riik

Riigi kui eestvedaja ja suunanäitaja positsioon peab muutuma aktiivsemaks, samas riigi heaolu ümberjaotav osakaal ei tohi suureneda. Aktiivsema riigi üks põhieeldus on ametnikkonna headel aegadel maad võtnud stagnatsioonist ja mõttelaiskusest välja kiskumine. Seda saab teha näiteks ametikohtade roteerimise kaudu ja korraldades avalikke konkursse juba täidetud ametikohtadele.

Aktiivsema riigi positsioon tähendab kindlasti vajadust kujundada Eesti administratiivse arhitektuuri muutmine paindlikumaks. See võimaldab rühmitada valdkondi ministeeriumide vahel ümber vastavalt muutunud eesmärkidele ja prioriteetidele. Näiteks tingimustes, kus riigi tasandil on eesmärgiks seatud eksport, tuleks välisministeerium kujundada eelkõige väliskaubanduse ministeeriumiks. Vajadusel võib selleks tõsta majandusministeeriumist kogu väliskaubanduse kompetents ümber välisministeeriumi.

3. Paralleelvaluuta euro

Kui meil ebaõnnestub täisliikmena euroalaga liitumine, siis tuleb juhul, kui reaalmajandus suudab kulusid tänase krooni-euro vahetuskursi juures piisavalt tagasi tõmmata, olemaks eksporditurgudel konkurentsivõimeline, võtta eurod kroonide kõrval ametlikult paralleelvaluutana ühepoolselt kasutusele. Eesti eurostumine ettevõtete ja kodumajapidamiste tasemel intensiivselt, sellele tuleb anda ametlik raamistik. Maksimaalselt 6 kuuga toimuks turupõhine muutus kroonilt eurole, kui majandusest 1/3 moodustav valitsussektor viiks oma tegevuse eurosse.

4. Tehingupõhine maksukeskkond

Tunnistan ausalt, selles poliitikas olen ise teatud ideoloogilises kimbatuses. Kas muuta Eesti maksusüsteem tõeliselt proportsionaalseks - sissetulekust sõltumata, madalate määradega, ilma erandite ja maha arvamisteta? Maksupoliitikal ei oleks majandus- ja sotsiaalpoliitilist eesmärki, vaid ainult ülesanne tuua riigikassasse raha. Või muuta täiesti kurssi ja võtta ambitsioon teha Eesti läbi erandite kapitalile magusaks, olla paindlik ja pakkuda personaalset lähenemist igale potentsiaalsele investorile?
1,3 miljoniga Eesti vajab majandusarengu taastamiseks kapitaliomanikega lähiaastatel 30-40 head deal'i mahus 10-15 protsenti SKPst. See on võimalik, kui Eesti vaatab igat tehingut ja selle tingimusi eraldi, püüdes pakkuda selle tehingu jaoks optimaalset maksu- ja administratiivset keskkonda.

See eeldab proaktiivset, ise investeeringuid otsivat riiki koos konkreetse ametiisikuga, kes selle eest vastutab. Nagu seda tehakse majanduses. Valitsuse tasandil sündinud õiguste-kohustuste pakett võiks jõuda hiljem parlamenti, kus antakse konkreetsele valitsuse tasandil sõlmitud kokkuleppele seaduse jõud. Umbes nagu on tehtud topeltmaksustamise vältimise lepingutega. See on erandite tee, mida oleme püüdnud seni vältida.

5. Hariduse kvaliteet

Hariduses tuleks kogu vana Res Publica hariduspakett realiseerida: üldhariduses pearaha süsteemi rakendamine ning erinevate omandivormide, koolitüüpide ja nende vahelise konkurentsi soodustamine. Kutsehariduses tuleks siduda koolid nõudlusega st ettevõtjatega koos koolide erastamisega ettevõtlusorganisatsioonidele ja ettevõtjatele. Kõrghariduse tasemel tuleks saata hulk meie paremaid ajusid välismaale õppima ja kärpida meie enda ülikoolide arvu drastiliselt läbi neile esitatavate nõuete. Kvaliteetse hariduse tagamiseks on igal tasandil Eesti ühiskonnal ressurssi oluliselt väiksema arvu õppeasutuste jagu. Meie konkurentsieelis saab olla ideedes, mitte musklites.

6. Isikustatud tervisekindlustus

Ravikindlustus saab jääda tulevikus ainult osaliselt solidaarseks. Enamuses tuleb üle minna isikustatud tervisekontodele, kuhu laekub enamik inimese sotsiaalmaksu ravikindlustuse maksest. Raviteenuste rahastamise süsteem võik olla kolmesambaline: solidaarselt makstavad suuremahulised teenused, isiklike tervisekontode kaudu kaetavad üldteenused ja oma taskust rahastatavad teenused (a la hambaravi).

7. Vajaduspõhine toetuste süsteem

Ilmselt on kujunenud tänases võimukoalitsioonis üsna lai konsensus lõpetada laustoetamine, viia toetused vajadusel põhinevaks ja hinnata eesmärgist lähtuvalt, kas konkreetne inimene vajab sellist toetust.

See tähendab, et toetuste maksmisel ei võeta arvesse mitte ainult inimeste jooksvaid sissetulekuid, vaid ka omatavat vara. Kallist eramut Nõmmel või 50 hektarit metsamaad omav inimene ei peaks saama toimetulekutoetust pärast teatud ajaperioodi, mis on vajalik elukorralduse sissetulekute vähenemisest tingitud muutmiseks.

8. Heaolu muutusele reageerivad pensionid

Pensionide osakaal riigieelarvest ja SKPst on kasvanud tasemele, kus laenuta ei saa pensionite maksmist rahastada. Midagi tuleb ette võtta. Üks võimalus oleks pensionid muuta allapoole liikumise suhtes paindlikuks, võimaldades pensioniindeksil muutuda negatiivseks.

On loogiline, et kui pensionide ideoloogia on olnud siiani selline, et pensionärid peavad saama osa solidaarselt üldisest heaolu kasvust, peab solidaarsus kehtima ka üldise heaolu languse juures. Praktikas saaks seda teha, kaotades pensionide täiendav tulumaksuvabastus või kehtestada pensionäridele ravikindlustusmakse. Näiteks 3000-kroonise tulumaksuvabastuse kaotamisel väheneb keskmine pension ca 10 protsenti ehk 500 krooni.

See oleks ilmselt suhteliselt proportsionaalne, arvestades kevadist 5-protsendist pensionikasvu.

Riigikogu lõpetas hea ja halvaga

2009-06-20

Tuleviku kroonikakirjutaja võiks 2009. aasta juunisündmusi heietada umbes nii: "Samal ajal kui Heliose kinos mängiti Madis Kõivu "Lõputut kohvijoomist", etendas riigikogu Toompeal lõputut eelarvekärpimist." Kaugele riigikogu jõudis?

Riigikogu tööd tuleb vaadelda mitmest rakursist. Need on riigikogu tulemuslikkus, riigikogu sõnumid rahvale ja riigikogu sisemine töökultuur.

Alustan viimasest ehk õieti sellest, milline on praeguse valitsuskoalitsiooni pidamine riigikogus. Vähemusvalitsusele ennustati lühikest iga veel enne, kui ta õieti toimima hakkas. Esimesed nädalad seda ei kinnita. Äsjastel hääletustel toimisid Reformierakonna ja IRL-i saadikud sellise ühtsuse ja hääletamisdistsipliiniga, mida Toompea saalis ammu nähtud pole. See oli sajaprotsendiline kohalolek ja ei ühtegi äravajumist ka istungimaratoni kõige väsitavamatel tundidel.

Teiselt poolt tahaksin kiita opositsiooni, kes suutis seekord lamedast vaheaegadega venitamisest peaaegu hoiduda. Säästueelarve teisel lugemisel venitati küll pikkade ja mitte eriti sisukate kõnedega, samuti tehti kõik selleks, et teiste päevakorrapunktide käsitlemine veniks. Töölepinguseaduse teisel lugemisel sel kolmapäeval otsis Ain Seppik "uut joont", võttes kord 10-, kord kolmeminutilisi vaheaegu, kuid jättes need lõpuks enamasti üldse võtmata.

Jääb üle loota, et lõputute vaheaegadega veiderdamine saab Eesti poliitikas otsa. Selle negatiivsed mõjud on ilmsed, sest obstruktsiooni kartes ei valmistu ka koalitsioon oluliste päevakorrapunktide käsitlemisel mitte sisuliseks väitluseks, vaid kummaliseks vastupidavusmänguks. Selge see, et omapoolse "ajakulutamisega" ei taheta olukorda veel keerulisemaks teha.

Kui vähemuskoalitsioon vastu peab, hakkab riigikogu roll poliitikas oluliselt suurenema. Seda on väga vaja. Esmaspäevane Reformierakonna ja IRL-i fraktsiooni kohtumine oli sisuline ja avatud arutelu, millist ma viimati nägin valitsuskoalitsiooni erakondade vahel umbes kaheksa aastat tagasi. Vaid selliste aruteludega on võimalik jõuda tagasi sellise poliitika juurde, kus peaeesmärk pole mitte teise erakonna ülekavaldamine, vaid riigi ees seisvate probleemide lahendamine.

Loomulikult huvitab tavainimest otsustusmehhanismidest hoopis enam see, kuidas riigikogu otsused meie igapäevast elu mõjutavad. Ja need uudised on halvad: maksud tõusevad, haiguspäevade hüvitis väheneb, kärpekäärid nüsivad ja töötushüvitis kahaneb.

Lõputust eelarvekärpimisest palju parem on astuda kiiremad ja otsustavamad sammud; mitte välja mõelda küsitavaid tulusid, vaid piirata karmilt riigi kulusid. Taavi Rõivas, kes tuleproovi rahanduskomisjoni esimehena kenasti välja vedas, ei välistanud kolmanda negatiivse lisaeelarve võimalikkust. Mina pean vajadust selle järele juba praegu silmaga nähtavaks ja kärpe ebapiisavus on mu meelest riigikogu suurim töövõlg. Istungivaheaeg pole tegelikult välja teenitud, selleks ei jätkunud julgust.

Kuni lõputu eelarvekärpimine kestab, on tegelikult raske keskenduda ka nendele lahendustele, mis meie majandust uuesti käima joosta aitaksid. Praegu me oleme valusas faasis, kus olukorra tõsidus juba hakkab pärale jõudma, õige natuke jääb omaksvõtust veel puudu, aga iga kaotatud päev toob lisaprobleeme. Seega on riigikogu istungipuhkus ohtlikult illusoorne. Nagu on illusoorne ka maksutõusudega paberil tasakaalustatud eelarve.

Intervjuu: Pomerants: õimekus nõuab mõistust ja õiglust

2009-06-18

Siseminister Marko Pomerants (44) kinnitab, et kuritegevuse uurimisel ei saa olla mingeid erakonnapõhiseid kaalutlusi ning ametkonnad peavad menetlema kõiki vahelejäämisi.

Mis oli teie motivatsioon siseministriks hakata?

Kui sai selgeks, et Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) peab täitma siseministri ametikoha, algas erakonnas arutelu kiirmenetlusena. Siis olid ka olemas inimesed, kes leidsid, et mina võiksin olla see kandidaat, ja protsess lihtsalt päädis sellega, et mina see olen.

Ma ei pabistanud, sest mul on olemas kogemus, mismoodi üks ministriportfelli kandmine üsna keerukas valdkonnas välja näeb (Pomerants oli Juhan Partsi valitsuses 2003-2005 sotsiaalminister - toim).

Teiega võistlesid n-ö Res Publica kandidaat Ken-Marti Vaher ja Reformierakonna kandidaat Mart Laar?

Julgen öelda, et Laari kandidatuuri pole meie erakond kunagi arutanud ning ta pole ka ise seda püsti pannud. Saan aru, et see oli lihtsalt üks Andrus Ansipi ütlus, et Laar võiks see olla. Siin on võib-olla müüti ka natuke.

Te ei suhtu peaministri sõnadesse tõsiselt?

Suhtun absoluutselt tõsiselt. Aga see variant ei realiseerunud ja selle stsenaariumiga väga ei tegeldud. Järelikult on nagu on.

Ma ei arva ka, et praegu võiks tõsta mingit Res Publica või Isamaa kandidatuuri teemat, praegu erakonnas sellist jutti ei ole olemas.

Kas pärast Jüri Pihli on veel siseministrina midagi teha? Tunnete tema vaimu kabinetis lehvimas?

Ei tunne. Inimestel on võib-olla olnud küsimus, et kui minu eelkäija oli Pihl, kuidas on olla järeltulija. Ma ütlen siiralt, et minul ei ole see küsimus hetkekski pähe tulnud. Et nüüd ma lähen kohale, kus oli Pihl, kellel on kõik meie siseturvalisuse struktuurid n-ö läbi juhitud.

Jättis ta ka mingid soovitused?

Meie ametivahetus oli natuke ebatraditsiooniline. Normaalsel vahetusel võtab lahkuv minister uue ministri käekõrvale ja toob ta majja, aga kui mina kohale jõudsin, oli Pihl juba lahkunud. Kohtusime paar päeva hiljem ja rääkisime oma jutud ära.

Kas kõige suurem ülesanne on teil ikkagi politsei, piirivalve ning kodakondsus- ja migratsiooniameti (KMA) ühendasutuse kokkupanek?

[Politseiameti peadirektor] Raivo Küüt peab tegelikult panema.
Ta on teisipäeval läbinud õiguskomisjoni kooskõlastuse, vastavalt seadusele. Nüüd vaatame, kuidas suudab valitsuse masinavärk töötada - kas ta saab 1. jaanuarist 2010 ametisse nimetatud sel neljapäeval või järgmisel.

Ministril on oma roll, et kolmest saakski kokku üks, uue identiteediga asutus. Et ei tekiks mingit laiendatud politseid või vähendatud piirivalvet, pluss natuke KMAd, vaid üks tervik.

Ühendasutuse kohta käibib ka termin «superministeerium», kui tõepärane see tundub?

Mina nii ei arva. Tuleb rahulikult asja vaadata, kas rollijaotus on õige.

Igapäevane tegevus siseturvalisuse teenuste pakkumisel oleks uue ameti sees ja poliitika tegemine jääb ministeeriumisse, muidugi koostöös ametiga. Siin tuleb selget jutti hoida, et ei tekiks maakera, mis on suurem kui see teine maakera.

Teise lisaeelarvega võetakse politseilt maha ligikaudu 100 miljonit krooni, päästjatelt 40 miljonit. Kuidas jätkub elu pärast seda?

Elu jätkub vähema rahaga. Esimest korda mitme aasta peale ei ole inimestel tegemist mitte võimaliku palgakasvuga, vaid olukorraga, kus tuleb palka vähendada. Politseis on see juba tähendanud, et tänavuse tööaasta sees on ka palgata puhkuse päevad.

Läbirääkimised riigiteenistujate ametiühinguga käivad, sest meil on ka kollektiivleping eelmisest aastast. Järgmisel nädalal läheb aruteluks, sest raha lihtsalt ei ole ja vähendamised on plaanis.

Järgmise aasta eelarve on uus suur nuputamise koht. Kolme asutuse eelarve asemel teeme ühe, aga sellegi poolest - politseinik peab saama õue ja piirivalvur piirile saadetud ja kodakondsusametnikud samuti tööle.

Päästeteenistuski oleks hea, kui jõuaks tuld kustutama ja muud õnnetust likvideerima.

Mis mulje teil on elust Eesti politseis, kui üks prefekt ja veel üheksa politseinikku saadeti kohtu alla hulga süüdistustega, teiste seas eraviisilisele jälitustegevusele kihutamine, tulirelva ebaseaduslik käitlemine jne?

Just äsja tulen politseiametist, kus kohtusin praeguste prefektidega, kes on ametis või täidavad kohuseid, lisaks inimesed kriminaaljälitusest jt. Minu soov on, et nad oleksid ka minu ametiaja lõpul politseiteenistuses ja neile oleks kena otsa vaadata.

Vastus küsimusele on kahene. Ühelt poolt on tõesti natuke, nagu Juhan Parts ütleb r-i põristades, «absurrrd». Et 2009. aastal on politsei sees sellisel tasemel korrarikkumised või kuritegevus.

Teisest küljest arvan, et süsteem on ise nii tugev, et suudab seda menetleda. Keegi ei saa mürki võtta, et selliseid asju enam ei tule, aga nelja prefektuuri tingimustes on see ring ikka väga kitsas.

Eeldame, et ei tule. Kui aga üht või teist lagedale ujub - järelikult kapo ja sisekontroll töötavad.

On Reformierakond juba signaale andnud, et Tartu asjade uurimisega võiks tempot maha võtta?

Keegi ei ole minuga püüdnud rääkida teemal, et mingit kohtuasja tuleks kiiremini või aeglasemalt menetleda. Ma eeldan, et keegi seda ka tegema ei hakka. Sellest inimesest, kel niisugune plaan on, oleks väga mõistlik seda mitte teha.

Siseministrina ütlen, et erakonnapõhiseid näidikuid meil ei ole. Mis puudutab omavalitsusi, siis midagi pole parata.

Kui meil on kuus omavalitsust, kus tõesti on ennekõike Keskerakonna inimesed praegu võimul, siis need nad on. Või kui meil tulid erinevate Reformierakonna inimestega seotud asjad üles, tuleb menetleda!

Kui mõni IRLi mees või naine on vahele jäänud, tuleb ka menetleda. Loodame, et ei ole.

Kas Edgar Savisaare kabinetist väljus või ei väljunud signaal, või oli see mingi bluff?

Mina ei tea. Ütlen siiralt, et ma ei ole pidanud seda signaalide väljastamist selliseks teemaks, et pärida või küsida, mis seal Savisaare kabinetis siis piiksub. Minu pärast las ta piiksub.

Kas Keskerakonnast on kaebusi, et kapo ei võta teemat tõsiselt?

Kui te nüüd ütlete, siis võib-olla on mul see kunagi meeles ja küsin üle, et mis seal piiksub. Aga minu meelest see ei ole riikliku tähtsusega asi.

Esmaspäeval karmistas riigikogu karistusseadustikku selliselt, et kui keegi kutsub üles korraldama niisugust üritust, kus võib minna rüüstamiseks ja purustamiseks, saab ta ka kriminaalkaristuse. Oletame nüüd, et leiab aset pensionäride meeleavaldus näiteks pensionide alandamise vastu, aga seal on ka üks või kaks provokaatorit ja mõni aken lendab sisse. Kas meeleavalduse korraldaja pannakse kinni?

Sellist ohtu ma ei näe. Konstrueerida saab ja hästi saab. Aga ma eeldan, et need, kes asjaomaseid menetlusi ellu viivad, on professionaalid. Et pensionäride liidrid jäävad vabadusse ja need inimesed, kes on tegelikud probleemi põhjustajad, saavad oma karistuse.

Eesti riigis saab ikka see, kes oma meeleavalduse on rahumeelselt ja headel eesmärkidel registreerinud, seda ka ellu viia. Küllap on võimalik sõklad teradest välja eraldada.

Teile ei tundu see «pronksöö pakett» kruvide kinnikeeramisena?

Riigil peab olema võimekus, aga teistpidi peab olema mõistus rakendada seda õiglaselt. Kui keegi tunneb, et ta saab puudutatud, siis asja eest. Õige hõlma ei tohiks keegi hakata.
Siseministeeriumist on tänavu tulnud ka uus haldusreformi plaan. Kas praegu, vähemusvalitsuse ajal on mõeldav sellega kuidagi edasi liikuda?
Arvan, et ei ole reaalne.

Kuna on ka kohalikud valimised?

Ei arva, et just see on probleem. Aga ma ei näe isegi sellist aega, et valitsuskabinet muude asjade kõrval asuks selle reformi kallale. Pigem kaldun arvama, et aastani 2011 suuri edasiminekuid ei ole.

Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler peab edasi minema analüüside ja rahvavalgustustööga, aga läbimurret ma ei julge ennustada.

Kuidas meeleolu praeguses valitsuses tundub võrreldes Partsi valitsusega, milles olite sotsiaalminister?

Tänaseks on mul kokkupuude valitsuskabinetiga olnud täpselt üks kord, eelmisel neljapäeval. Selles koostöö õhkkonnas polnud hullu midagi, kõik laabus.

Järgmise aasta plaanide tegemine on ees. Kui tuliseks see läheb, ei tea. Minul on päästeteenistus taga, tulekustutid olemas, kui väga kuumaks läheb, siis lasen vahtu peale.

Sotsiaalministrina Partsi valitsuses kirjutasite kolleegide-ministrite sünnipäevaks alati luuletuse, pomeriimi. Kas traditsioon jätkub?

Mul oli ju Postimehes isegi oma rubriik, mis lõppes jaanuaris 2008. Kuid olen võtnud endale peaaegu kindla joone, et ma enam oma elus mingeid luuletusi ega pomeriime ei kirjuta.

Tõesti, miks küll?

Ma püüan seda vältida. Põhjus on väga lihtne. Seda võib ju mingil eluperioodil teha. Ega inimene pea olema selline hall kuju, keegi ju näitleb hästi ja keegi mängib kitarri.
Aga kui tahta olla riigimees, poliitik, minister, siis arvan, et esimene asi, mis peaks tema puhul meelde tulema, on professionaalsus ja oskused.

Kui öeldakse Peeter Kreitzberg, siis ei peaks ju esimesena öeldama, et ta on kalamees Vihula vallast, vaid et tegemist on hariduse valdkonna tugeva eestkõnelejaga.

Täpselt sama on minuga. Eesmärk on olla professionaal ja õnnestuda seal, mitte esineda pidevalt meediakajastustes päevakajaliste luuletustega.

Kuid nii naljakas kui see ka pole, Mari-Ann Kelam (Pomerantsi asendaja parlamendis - toim) leidis riigikogus minu tuppa kolides sahtlist minu kunagi Postimehes ilmunud luuletuse «Abiks noorele ministrile!».

Abiks noorele ministrile!
Regulaarselt tervislikult toitu,
magama Sa mine enne koitu!
Tööl ametnikegagi suhtle,
ära asjata alluvaid Sa nuhtle!
Ära vilkuriga kihutades peole sõida,
rahva armastus Sa siirusega võida!
/---/

Roosadest prillidest pole tolku

2009-06-10

VAADATES VIIMASTE nädalate poliitilisi heitlusi, ühe valitsuskoalitsiooni lagunemist ja teise moodustamise läbikukkumist, on loogiline küsida: mille üle need poliitikud seal Toompeal vaidlevad?

Tegelikult on lugu lihtne. Mõni hea aasta tagasi, kui majanduse kasv ületas kümne protsendi piiri, tõusid Eestil jalad maast lahti. Uskudes, et säärane hea aeg kestab igavesti, alandati ühe käega makse ning teisega laoti riigivankrile kõikvõimalike kohustuste näol peale koorem, mida see normaalsetes oludes kanda ei jõua.

Nõnda juhtuski, et niipea kui Eesti majandus maailma majanduses alanud kriisi
tagajärjel jahtuma hakkas, sõitis vanker mürinaga kraavi.

Vahest poleks seda juhtunud, kui poliitikuid poleks kriisi märkide ilmnedes vallanud usk, et küll see meist mööda läheb. Optimism on küll kena, kuid võib anda väga kurbi tagajärgi. Tean seda omast käest, sest ega ma ise ja mu erakondki sellest vaba olnud.

NII POLE MÕTET kellelegi näpuga näidata või süüdlasi otsida. Küll aga tuleks roosad prillid eest võtta ja reaalsusele otsa vaadata. Kui me seda teha ei julge, on lood hullud.

Kahjuks pole olukorra tõsidusest ikka veel aru saadud. Rahvas teab hästi, et ei ole võimalik kulutada seda, mida pole teenitud. Riik üritab oma kulusid aga vaid väga ettevaatlikult kokku tõmmata, andmata endale aru, et kui tulud kokku kuivavad, tuleb möödapääsmatult ka kulusid vähendada.

Ühed küsivad, miks me peame üldse kulusid kärpima ja töötutelt nende hüvitisi käest kiskuma - parem tõstame maksud taevasse. Unustatakse ära, et sel moel laseme majanduse päris põhja ja lööme tööpuuduse lakke.

Teistele on maksude tõstmine tabuteema. Nende arvates tuleb kokkuhoid saavutada kulude kärpimisega. Kui pärida, mis kulusid nad silmas peavad, selgub, et ühest kohast ikka ei saa ja teisest on päris võimatu.

Kolmandad tegelased nõuavad: laske meid ka riigitüüri juurde, kui me seal oleme, küll me siis ütleme, kust me teil kokku tõmmata lubame. Kui lausud, et kuulge, mehed, nii ikka ei lähe, teatatakse, et oled paha inimene ja intrigant.

SEEGA ON AINUS võimalus kriisist välja tulla otsida nende teede vahel tasakaalu, kärpides kulusid ning tõstes vähesel ja ühtlasel määral makse.

Tean, et niisugune soovitus on eriti ebapopulaarne - sõimata saab mõlemalt poolt. Populaarsuse peale pole aga praegu aega mõtelda. Selleks et Eestil aasta lõpuks näpud põhjas poleks, tuleb poole aasta jooksul kokku tõmmata üle kuue miljardi krooni.

Kergeid ja meeldivaid lahendusi pole enam jäänud. Teha tuleb raskeid ja vastikuid otsuseid. 1992. ja 1999. aastal saime sellega hakkama.

Hasartmängumaksu nõukogust toetuse taotlemise kord on muutunud

2009-06-09

Juunis hakkas kehtima uus Hasartmängumaksu Nõukogu tööd reguleeriv määrus, mis muudab senist toetuse taotlemise korda ja kehtestab uue taotluse vormi.

Ühe olulisema muudatusena kehtestab määrus kohustuse esitada taotlus vähemalt kaks kuud enne projekti algust. Nimetatud nõude täitmist hakkab nõukogu kontrollima alles septembrist.

Selleks, et taotluse kohta tehtaks otsus soovitud kuul, peab see jõudma vastavasse ministeeriumisse hiljemalt eelneva kuu viimaseks tööpäevaks.

Taotlus tuleb esitada ühes eksemplaris vastava ministeeriumi aadressile paberkandjal või digitaalselt allkirjastatult HMN-i veebilehel hmn.riik.ee avaldatud e-posti aadressile.

Iga kuu vaadatakse läbi väikeprojekte (taotletav summa on kuni 100 000 krooni) ja kord aastas detsembris suurprojekte (taotletav summa on üle 100 000 krooni).
Lubatav halduskulude osakaal taotletavast summast võib olla endiselt maksimaalselt 25 protsenti ja kohustuslik kaas-ja/või omafinantseeringu määr väikeprojektidel 10 protsenti ja suurprojektidel 20 protsenti taotletavast summast.

Loodan, et uuendused muudavad taotlejatele toetuse taotlemise lihtsamaks. Ka nõukogu otsused tehakse taotlejatele nüüdsest teatavaks kiiremini, sest enam ei saadeta paberkandjal protokolli väljavõtteid, vaid protokoll avaldatakse nii nõukogu kui ka ministeeriumite veebilehtedel juba koosoleku päevale järgneval päeval.

Väikese Eesti suured sündmused

2009-06-04

Eesti seisab ühtäkki väga oluliste sündmuste keskel. Meie riigi sümbol - sinimustvalge lipp - tähistab 125. aastapäeva. Meenutan 1988. aastat. 7-aastase tüdrukutirtsuna olin vanaisa pasunakooriga Otepää kiriku kõrval, sealsamas, kus avati mälestustahvlid lipu auks.

Oli avanemise aeg, mil riik, rahvas ja vabadus olid kullahinnaga. Nende poole püüd oli midagi erakordset, midagi, mida täna unustama kiputakse.

Valime nimekirju

NATO ja Euroopa Liiduga ühinemine olid riigi järgmised olulised sammud. Viis aastat tagasi eesmärgid saavutati. Tänu liidule oleme mitmeski majandussektoris saanud positiivse tõuke. Olgu selleks põllumajandus või teedeehitus. Oleme saavutanud vaba liikumise ühenduses. Oleme saanud eurooplasteks, nagu Noor-Eesti möödunud sajandil soovis.
Paraku on Euroopa Liit meid hellitanud. Oleme harjunud saama, kuid vastupakkumine ei tule meeldegi. Lihtsaim viis on minna valima europarlamenti.

Reformierakonna ja Keskerakonna tõttu ei saa me valida konkreetset isikut nimekirjas, vaid oma poolehoid tuleb anda tervele nimekirjale. Mida sellega on saavutatud? Valimissüsteem on kriisis. Jüri Adams (Vikerkaar 4-5/2009) on välja toonud kriisi ühe põhjusena selle, et üheaegselt on kasutusel mitu omavahel konkureerivat süsteemi. Adams märgib, et valimissüsteemi omaksvõtt võtab vähemalt 50 aastat.

Viis aastat tagasi sai valija reastada kandidaatide paremuse. Sel korral on see võimalus kodanikelt ära võetud. See on väär! Kaasnenud on peibutuspartide kasutamine, kusjuures viimased on selgelt öelnud, et Brüsselisse minna ei kavatseta. See paneb kahtluse alla poliitika tõsiseltvõetavuse.

Majanduses keeristuuled

Lisaks on suletud nimekirjad toonud kaasa ohtralt üksikkandidaatide ülesseadmist. Olukord poleks imelik, kui kandidaadid hoomaksid olukorda europarlamendis. Teisalt tekib küsimus, et kas neid fraktsioonidesse avasüli vastu võetakse, sest neil puudub tugiorganisatsioon, milleks on tavaliselt erakond.

Mida saaks valimissüsteemi kriisi vastu teha? Minna valima! Nii tõestame, et valimised lähevad meile korda.
Eesti on ka maailmamajanduse keeristuultes. Majanduslangus on väikeriigi jaoks mõneti isegi lihtsam, sest oma väiksuse tõttu suudame turge ja olukordi kiiremini ümber suunata. Teisalt on meie tootmismahud väikesed, mis turgude ümbersuunamisel paneb omakorda piirangud peale. Ei ole suudetud ka välja ehitada toimivat infrastruktuuri meelitamaks välisinvestoreid, et inimestele tööd saada.

Sisemajanduse kriisi oleme tekitanud ise. Näiteks üle kuu aja tagasi oli riigile maksed tasumata 5 miljardi krooni ulatuses. See on suur summa, mida valitsus püüab meeleheitlikult kokku kraapida.

Hoida ja kasvatada riiki

Majanduslanguses on oma roll valitsustel. Lihtne on öelda, et ei oleks pidanud headel aegadel nii palju kulutama. Ei oleks tohtinud makse alandada ja mitmesuguseid toetusi suurendada, sest väikeriigi võimekus tuleb nagunii mürinaga vastu. Õigem oleks vastavalt tegutseda, et päästa riik rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimise alla sattumisest.

Kummaline on liberaalide ühe mustri järgimine. Kui ei saada oma tahtmist, tuleb tekitada valitsuskriis ning peita selle taha tegelikud probleemid, milleks on tahtmatus tajuda reaalset olukorda. Nii on minu hinnangul ka Rahvaliidu kaasamine peaministri poolt üks meelepete. Eelarve tasakaalu püüdlusi jupitatakse nagu vorsti. Kuid vorst võtab rohekassinise värvuse.

Tänane poliitiline ühiskond on veidi halvatud. Ühelt poolt vajaks poliitiline eliit mõistmist - kaua suudame vanaviisi edasi minna ning millised on julged valikud tulevikule mõeldes. Teiselt poolt vajab riik aktiivset ja mõtlevat kodanikkonda.
Usun, et meie ühine huvi on hoida ja kasvatada Eesti riiki.

* Autor väljendab isiklikke seisukohti.

Köielkõndija pihtimus

2009-06-03

Nädala alguses võrdles Postimees vähemusvalitsuse tööd köiel kõndimisega. See on tabav võrdlus. Köiel on Eesti tegelikult aga kõndinud juba mõnda aega. Ilmselt on praeguseks kõigile selge, et hetkel on Eesti kõige olulisem ülesanne tasakaalustada eelarve tulud ja kulud. Paraku on seda eemärki võimatu saavutada, kui köielkõndija ei suuda leida tasakaalu ka teiste valikute vahel. Selliseid valikuid võib igaüks arvukalt üles lugeda. Peatuksin järgnevalt mõnel.

Esimene neist on tasakaal oleviku ja tuleviku vahel. Ühel pool asuvad siin olevikus riigi ja rahva toimimist tagavad lühiajalise iseloomuga otsused, teisel pool kaugema tuleviku huvid.
Eelarvet kärpides oleks oleviku huve silmas pidades näiteks kasulik võtta suur hulk vajaminevast kärpest kaitsekuludest. 1930. aastatel seda Eestis prooviti ja 1939. aastaks oli see üks tegur, mis Eesti alistumiseni viis.

Teine samasugune tulevikus oluline valdkond on haridus. Samas tuleb ka meeles pidada, et ainult tulevikku vaadates võime olevikus sellise supi kokku keeta, et tulevikus ei taha seda keegi enam helpida.

Tuleb hoida tasakaalu sotsiaalse heaolu ning majandusliku efektiivsuse vahel. Mitmed sotsiaalset heaolu tagavad meetmed on vastuolus majandusliku efektiivsusega.
Eelistades vaid sotsiaalpoolt, laseme põhja majanduse; lähtudes vaid majanduslikest huvidest, hävitame ühiskonna sidususe.

Minnes veelgi üksikasjalikumaks, näeme vastasseise ka tulude ja kulude tasakaalustamise vahel. Ühelt poolt tuleks eelarve tasakaalustamisel justkui kärpida kulusid, näiteks riiklikke investeeringuid või riigiteenistujate palku. Teisalt võivad need sammud viia aga tulude vähenemiseni näiteks ärajäänud investeeringutest tuleneva tööpuuduse kasvu tõttu.

Parem pole lugu ka tulude poolel. Eelarvet võib paberil makse tõstes tasakaalu viia, tegelikkuses võib sel viisil tulude tõstmine aga viia hoopis kulude kasvuni. Majanduse külmutamine maksutõusu kaudu suurendaks tööpuudust, mis omakorda leiaks koha eelarve kulupoole kasvavas puudujäägis.

Tasakaalu leida pole kerge ka poliitikas. Ühelt poolt seisavad seal vastamisi riiklikud huvid ning avalikkuse usaldus ja edu valimistel. Kui valitsemisel pühendutakse vaid suurtele riiklikele küsimustele ja ignoreeritakse avalikku arvamust, siis muutub valitsemine usalduse kadumise tõttu keeruliseks.

Tean seda omast käest. Teiselt poolt, kui aetakse taga vaid populaarsust, jäävad riiklikud huvid tagaplaanile ja ühel hetkel satutakse tõsistesse probleemidesse. Sedagi varianti on Eestis nähtud. Siit jõuamegi viimase vastanduse juurde, milleks on matemaatiliselt enamuses olev valitsus ning teiselt poolt otsustada suutev valitsus.

Enamusvalitsus on alati hea, kuid teisalt harjutab see poliitikud oponentidest lihtsalt üle sõitma. Väiksema ülekaaluga või vähemuses olev valitsus suudab ilmselt küll kiiremini otsustada, samas on tal raskem oma otsuseid ellu viia. Siingi pole tasakaalu leida sugugi lihtne.

Praeguseks on lugupeetud lugejal ilmselt juba tekkinud küsimus, mis sellel pikal jutul praeguse Eesti ees seisvate probleemidega pistmist on. Seetõttu lähen edasi lühidalt ja konkreetselt.

1. Hoolitsedes selle eest, et Eesti olevikus maksujõuetuks ei muutuks, tuleb kärpida keskmisest mõõdukamalt selliseid alasid nagu rahvuslik julgeolek või haridus. Siiani on Eesti seda ka suutnud, loodetavasti suudab ka tulevikus.

2. Eelistades töölepinguseaduse muutmises rahanduslikku efektiivsust sotsiaalsele õiglusele, tuleb valitsusel leida teid, kuidas seda aktiivse tööhõivepoliitika meetmete ja uute töökohtade loomise abil kompenseerida. Vastasel korral lükkame Eesti ühiskonna ühele poole kraavi.

3. Eelarve tulude ja kulude tasakaalustamiseks ei saa keskenduda vaid ühele neist. Kui soovime tasakaalu hoida, tuleb nii kärpida kulusid kui ka otsida võimalusi kasvatada tulusid. Olen pakkunud välja võimalikult tasakaaluka ja ühtlase lahenduse, millega vähendatakse ühelt poolt läbivalt kümme protsenti riigi kulutusi ning teiselt poolt suurendatakse ühe protsendi võrra nii käibemaksu, tulumaksu kui töötuskindlustusmakset, vähendades samas tulumaksuvaba miinimumi. On ka teisi, mõnevõrra erinevaid kavasid. Nende arutamise ees silmi sulgeda aga pole lihtsalt enam võimalik.

4. Valimised ja riigiasjad tuleb kindlalt lahus hoida. Enamusvalitsus on kindlasti parem, kuid kui seda saavutada on raske või nõuab peaeesmärkide saavutamist välistavaid kompromisse, tuleb tööd teha ka vähemusvalitsusega.

Nii pole Eestil muud võimalust kui otsustama asuda. Kõigile on teada, et eelarvet tasakaalustamata ning selleks vajalikke otsuseid, nagu töölepinguseaduse muudatused, riigikogust läbi saamata seisab Eesti aasta lõpuks tühja riigikassa ees.

Vähemusvalitsusele on see tõeliseks väljakutseks. Kui suudetakse eri mõjurite vahel köiel kõndides tasakaalu hoida, saadakse edaspidigi hakkama. Kui mitte, on lood halvad.

Kindlasti aitaks tasakaalu hoidmisele kaasa aktiivsem konsensusdemokraatia rakendamine riigikogus. Olen juba mõnda aega tagasi näiteks pakkunud, et opositsiooni esitatud eelnõusid ei hääletataks kohe esimesel lugemisel riigikogu menetlusest välja. Nüüd on õige aeg see ettepanek teostada.

Mulle tunduks arutamisväärsena ka idee mitte hakata poole aasta pealt ümber kujundama riigikogu komisjone, asendades neis valitsusse enam mitte kuuluvaid sotsiaaldemokraate vähemusvalitsuse või nende toetajate esindajatega - seda loomulikult eeldusel, et nimetatud isikud on oma komisjonides head tööd teinud. Riigikogus oleks igal juhul hea säilitada nii palju töörahu, kui vähegi võimalik. Pingeid on meie ümber isegi palju, püüame neid siis ise mitte juurde tekitada.

Mis aga kõige tähtsam: olgu meil julgust olukorra tõsidusele otsa vaadata. Meie ees on reaalne võimalus kriisist väljuda, aga ka selle põhja vajuda. Oleme varem suutnud rasketel aegadel teha õigeid otsuseid, miks ei peaks me seda praegu suutma.

50 plaan: hakata kohe tööle

2009-06-03

Eelarve tasakaalustamiseks vajalikud otsused pole kunagi meeldivad. Veel enam, need on tavaliselt ebaõiglased ja vahel ka rumalad. Mida pealesunnitumas olukorras neid tehakse, seda ebaõiglasemaks need muutuvad. Otsustamatus oleks aga kahtlematult halvim.

Nii ei saa imestada, et lähikuudest vastu vaatavad otsused igale enda ja oma erakonna heale käekäigule ning valimistulemustele mõtlevale poliitikule hirmujudinad peale ajavad.

Ilusat poliitjuttu oskame me kõik ajada. Lihtsaim on näpuga valitsuse peale näidata ning ulguda: laske, poisid, mind valitsema, küll mina kõik lahendan - kulusid ei kärbi, makse ka ei tõsta.

Ilusasti kõlab, aga tegelikkuses viib see meid kiiresti tagasi talongiaega, sest sel juhul on raha otsas enne, kui sellest arugi saame.

Teised arvajad on konkreetsemad: siit kärpida ei saa, sealt ei tohi, kolmanda peale mõtleminegi kuritegelik. Kui küsida, mida siis teha, ohatakse, et ega vist maksutõusuta saa. Mis maksu tõsta? Siis ohatakse ja pööratakse silmad taeva poole. Kui siis arvad, et nii ei saa, süüdistatakse sind rahurikkumises, sabotaažis ja teab milles. Kolmandad leiavad, et makse ikka tõsta ei tohi, tuleb kulusid kärpida...

Kui maja põleb, pole selliseks ilukõneks aega. Eesti poliitilistel erakondadel on viimane aeg tunnistada, et punaste joonte tõmbamine ning oma poliitiliste märkide kaitsmine teeb tulekahju kustutamise võimatuks.

Aasta algusest oleme seda üritanud kruusiga vett tassides teha, ikka lootes, et vast kustub tulekahi iseenesest. Ega ikka ei kustu ja päästvat vihma pole ka kuskilt näha. Mida siis tuleks neil 50 mehel ja naisel, kes on ühemõtteliselt deklareerinud, et Eesti eelarve tuleb tasakaalus hoida, riigikogus ette võtta?

Käärida käised üles ja asuda Eestile vajalikke otsuseid riigikogus ellu viima. Selleks senisest enam konsensusdemokraatiat rakendades ning valitsusliitu mittekuuluvate erakondadega koos töötades. 50 häält kontrollival koalitsioonil on selleks kõik võimalused olemas.

Viia enne 1. juulit riigikogust läbi eelmise koalitsiooni esitatud 3,4 miljardi kroonine kärpepakett, täiendades seda veel ulatuslikuma valitsussektori kokkutõmbamisega, seades eesmärgiks kokku 6,5miljardilise kärpe teostamise.

Võtta enne 1. juulit vastu Reformierakonna ja IRLi esitatud muudatused töölepinguseaduses, mis parandaksid eelarvepositsiooni 1,1 miljardi krooni võrra ja muudaksid mainitud kärpe tegemise teoreetiliselt võimalikuks.

Kui on vaja hankida ka lisatulusid eelarvesse, peab valitsus ära otsustama, millised maksud või aktsiisid tõstmisele lähevad.

IRL on valmis järgima äsjastel koalitsioonikõnelustel kokku lepitud plaani, rõhutades siiski, et ükski maks pole teisest võrdsem.

Kui muud teed eelarve tasakaalustamiseks ei leita kui riigi tulusid tõsta, siis oleks tark seda teha ühtlaselt: tõstes protsendi võrra käibemaksu, protsendi võrra tulumaksu ja protsendi võrra töötukindlustusmakset. Siin ei saa vaidlustele aega raisata - kui see pakkumine ei sobi, tuleb olemasoleva plaaniga edasi minna.

Asuda viivitamatult tööle 2010. aasta eelarve koostamise kallal, mille ettevalmistamine on praeguseks tugevalt ajagraafikust maas.

Seejuures tuleb loobuda liigsest optimismist ning teoreetiliselt laekuvate tulude arvestamisest eelarvesse ning eelistada nendele läbivat ning ühtlast kärbet.

Peamine on igal juhul see, et poliitika asemel keskendutaks kõige olulisemale - sellele, kuidas Eesti suudaks eelarve tulud ja kulud tasakaalu viia, hoida olemasolevaid töökohti ning luua juurde uusi.

Eelarvet tasakaalustamata edasi ei saa

2009-06-03

Olen viimastel nädalatel mööda Eestit ringi käies kohtunud paljude inimestega, kes kõik on küsinud, mis meil siis toimub; mida tuleks teha, et Eestiga ei läheks nii, nagu läheb Lätis?

Kõige suuremat muret teeb masendus ning kõigele käegalöömine, mis näib Lätit praegu vaevavat. Eestis on lood veel teisiti. Eesti inimesed on kaugel sellest, et käega lüüa. Otse vastupidi, nad on täis indu otsustamisel osaleda. Euroopa parlamendiga seotud teemad jäävad neile küll kaugeks, Eesti asjad see-eest mitte. Ettepanekuid eelarve kärpimise võimalustest tuleb nagu rahet.

Rahvaliidust polnud asja

Oli hea tõdeda, et paljud neist langesid kokku kärpekavas juba esinevate ettepanekutega. Läbivaks teemaks oli küsimus, miks on see nii, et kui vähendatakse ametnike, politseinike ja õpetajate palku, siis riigikogu liikmete palk endiselt suureneb. IRLi saadikurühma esimehena oli mul sellele etteheitele kerge vastata: IRLi saadikud maksavad isikliku avalduse alusel oma palgatõusu riigieelarvesse tagasi - loodetavasti järgivad seda otsust ka teised fraktsioonid.

Samas peab tunnistama, et eelarve kulude ja tulude kokkutõmbamise vajalikkusest saavad tavalised Eesti inimesed aru vahest pareminigi kui mõned poliitikud. Nad ei pea sulle ilukõnet - et jah kulusid on tõesti vaja kärpida, kuid teisalt ei saa seda siit teha ega sealt võtta - ja makse võiks ka tõsta, aga seda ei saa ja teist ka mitte. Inimesed ütlevad lihtsalt: kui raha ei ole, siis ei saa seda ka kulutada. Eesti pered on oma eelarved kokku tõmmanud, nüüd peab seda ka riik suutma.

Peaprobleemiks loeti lisaks eelarvele tööpuudust. Oli hea meel teada saada, et paljud olid kuulnud IRLi poolt välja pakutud tööplaanist ning pidasid selle kiiremas korras ellurakendamist vajalikuks - ettevõtlust tuleb toetada ning pakkuda inimestele ümber- ja täiendusõpet, pöörates erilist tähelepanu võitlusele noorte tööpuuduse vastu.

Loomulikult pidin palju vastama ka küsimustele koalitsiooniläbirääkimiste kohta Rahvaliiduga. Jätan siin natukene vahele, sest mõned rahva kõnekeele värvikad väljendid ei kannata trükimusta, ning lähen edasi sealt, kus öeldi, et kõik võiks olla võimalik, kui selline kokkulepe tagaks, et Eesti saaks tõesti eelarve tasakaalu. Just nii kõlas mitmete praktiliste maameeste arvamus. See oli kokkuvõttes ka IRLi volikogul kõlamajäänud seisukoht. Vaadates tulevikku, oli paraku selge, et ees seisavad ebameeldivad otsused, mis Rahvaliidu poolt tõmmatud punastest joontest üle astuvad. Tahtmata midagi ütelda Rahvaliidu põhimõtete vastu, ei võimalda selline punaste joonte tõmbamine eelarve tulusid ja kulusid tegelikkuses tasakaalu viia. Üritades seda teha, petaksime iseend, läheksime jälle lõhki ning tekitaksime järgmise poliitilise kriisi, mida Eestil praegu kohe päris kindlasti vaja ei lähe.

Kärpimata ei saa

Selles olukorras tekib loomulikult küsimus: kuidas edasi? Pole mingit kahtlust, et lähim kuu on vähemusvalitsusele aeg, mis peab andma vastuse, kas ta suudab edukalt tegutseda ning Eestile vajalikud, kuid paraku tihti ebapopulaarsed otsused langetada. 50 häält peaks selleks piisav olema, seda enam, kui suudetakse konsensusdemokraatiat arendades oma vaateid ka vähemusvalitsuse tegevust põhimõtteliselt toetavatele parlamendierakondadele selgitada.

Enne 1. juulit läbiviimist vajavad otsused on kõigile teada. Esiteks tuleb vastu võtta eelmise valitsuse poolt esitatud 3,4 miljardi kärbe, täiendades seda viisil, et kärpemaht ulatuks vähemalt 6,5 miljardi kroonini.

Suur osa sellest kärpest peab tulema töölepingu seaduse muudatustest, mis tuleb samuti enne 1. juulit vastu võtta, ja täiendavast kogu valitsust haaravast tegevuskulude kärpest. Need ja teised eelarve tasakaalustamiseks vajalikud otsused on kindlasti valusad ja ebameeldivad. Nendeta paraku ei saa.

Meil peab jätkuma julgust tegelikule olukorrale näkku vaadata, unustada poliitiline madistamine ning teha seda, mida peame tegema. 1992. ja 1999. aastal suutsime ka rasketel aegadel teha õigeid otsuseid, isegi siis, kui need rängalt ebapopulaarsed olid. Sama peame suutma nüüdki.

Ühisraha toetab meie huve

2009-06-01

Aastakümneid on põllumajandus olnud Euroopa Liidu suurima ühisrahastamisega valdkond. 1980ndatel ületas selle maht 70 protsenti ühenduse eelarvest, praeguseks on osakaal taandunud 35 protsendile. Et ELi eelarve moodustab veidi üle protsendi liikmesriikide sisemajanduse kogutoodangust, kulutatakse Euroopa ühisele põllumajanduspoliitikale (ÜPP) umbes 0,4 protsenti liidu SKTst.

Eesti riik üksi suudaks oma põllumajandust palju vähem toetada. Eesti saab eelarveperioodil 2007-2013 põllumajanduse ja maaelu rahastamiseks ühiseelarvest üle 20 miljardi krooni, millele lisandub turukorraldusmeetmetega veel pisut üle miljardi krooni.

Ühine rahastamine vastab Eesti huvidele, sest ühiseelarvest saame tunduvalt rohkem, kui on meie vastav osa SKTst. Eesti riigi võimekus üksinda oma maaelu ja põllumajandust toetada oleks kordades väiksem. Veelgi olulisem on see, et ranged riigiabi reeglid ei luba rikkamatel liikmesriikidel anda oma põllumajandustootjatele piiramatut abi.

Ajalooliselt lähtub ÜPP põhimõttest, et toidu tootmine on strateegiline julgeolekuvaldkond - seetõttu keskendutaksegi ühendusesisesele toiduainetega varustamisele ja jätkusuutliku põllumajanduse tagamisele. Peaeesmärgi kõrval pööratakse aga tähelepanu ka maa-infrastruktuuri arendamisele, külaelu edendamisele ja teistele asjadele.

Arusaam ÜPP olemusest on Vana-Euroopa riikides selgem ja positiivsem ning ning seetõttu on ka nende valmisolek maaelu ja põllumajandust toetada suurem kui Eestis.

Eestis valitseva negatiivse suhtumise üheks põhjuseks on kindlasti meie eliit. Kultuuriavalikkus ja arvamusliidrid, sealhulgas poliitikud ning meedia, on maaelust võõrandunud veelgi kiiremini kui keskmine eestlane. Üheski teises ELi liikmesriigis ei paku põllumajandus avalikkusele nii vähe huvi kui Eestis. Sageli käsitletakse seda negatiivse alatooni, iroonia ja üleolekutundega.

Teiseks põhjuseks on maarahvas, põllumehed ja osa põllumajanduspoliitikuid. Maarahvas on liialt tagasihoidlik endale positiivse mainekujunduse tegemisel ning geograafiline killustatus hajutab nende mõjuvõimu. Lisaks on osa põllumeeste ja põllumajanduspoliitikute sõnum olnud liialt negatiivne, probleemidest rääkimine on kasvanud hädaldamiseks.

Ometi on just edumeelsemad põllumehed kaasaegsemaid ja teaduspõhisemaid tootjaid Eestis. Paljudes Eesti lautades lüpsavad piima maailma parimad lüpsirobotid, põldudel vurab põllumajanduse tipptehnika ning taimekasvatuses kasutatakse parimaid teaduslikke andmeid.

Raha vedeleb maas

2009-05-30

Viimasel aastal maailma tabanud majandus- ja finatskriis on sundinud ka Eesti valitsust otsima kokkuhoiukohti, kärpima kulusid ning leidma täiendavaid tuluallikaid. Eriti valusad on arutelud, kui jõutakse järjega tervishoiu rahastamiseni. On teada, et üldine kriisisituatsioon loob soodsa fooni tervisehädade tekkeks ja süvenemiseks. Samas laekub maksuraha vähem ning kulutusi tuleb koomale tõmmata.

Lahendades tänaseid probleeme on tahaplaanile jäänud sammud, mida oleks vaja teha mõeldes homsele. Julgen väita, et raha vedeleb maas ja me ei korja seda üles. Õigem oleks küll öelda, et raha vedeleb pudelis...

Eestis tarbitakse alkoholi väga palju ja liigtarbimisest tulenevad majanduslikud kahjud on suured. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni hinnangul põhjustab alkoholitarbimine üle 6 liitri elaniku kohta tõsiseid tervisekahjustusi, majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme kogu ühiskonnas. Eestis tarbitakse iga elaniku (imikud ja raugad sealhulgas) üle 12 liitri puhast alkoholi, kusjuures maha on arvestatud turistide ostud ja lisatud eeldatav salaalkohol. Seega on Eesti ühiskond asunud end rahvana hävitama. Kui sotsiaalsed kahjud tunduvad sageli raskestihoomatavad, siis rääkigem numbrite keeles.

Inglismaal viidi läbi põhjalik analüüs alkoholi kahjude kohta. Kui tulemusi kohaldada Eestile, siis alkoholist põhjustatud majanduslikud kahjud - kuritegevusest, töö tootlikkuse langusest, vigastustest, haigustest, surmadest jm teguritest - ulatuksid 10 miljardi kroonini aastas. Tähele tuleb panna seda, et Inglismaal tarbitakse alkoholi 8 liitrit elaniku kohta, Eestis aga 12 liitrit, mis lubab arvata, et majanduslik kahju Eestis on veelgi suurem.

Alkoholi liigtarbimisest tulenev kulu Eesti ravikindlustusele oleks ligikaudu miljard krooni. Seda olukorras, kus haigekassa aasta eelarve on 12 miljardit ning vaidlused käivad ka mõnekümnemiljoniliste kokkuhoiukohtade üle.

Palju on eelarvekärbete puhul olnud jutuks siseturvalisuse tagamise vajadus ning proovitud võimalikult vähe kärpida politseile kulutatavat raha. Kui kasutata jällegi inglaste analüüsi võib eeldada, et Eestis on alkoholiga seotud kuritegude ja avaliku korra rikkumisega seotud majanduslik kulu üle 4 miljardi krooni, kusjuures sellest miljard kulub kriminaalala töötajatele. Seda olukorras, kus kogu Siseministeeriumi haldusala eelarve on ligikaudu 7 miljardit krooni.

Vaatame, kuidas on lood napsumehe tuntud naljaga, et viina joomine on aateline tegu, kuna see täidab riigikassat aktsiisirahaga. 2007. a oli Eestis otsene alkoholi liigtarbimisest tingitud majanduslik kahju hinnanguliselt üle 10 miljardi krooni, alkoholiaktsiisi laekus riigi eelarvesse 2,3 miljardit krooni. Seega ületab otsene kahju neli korda aktsiisist laekuvat tulu. Veelgi karmima hinnagu on andnud 2006.a Euroopa Komisjoni raport, kus väidetakse, et Euroopas ületavad otsesed kahjud aktsiisitulusid üle 10 korra. Tuletan meelde, et see on hinnang Euroopa keskmisele. Eestlane kahjuks tarbib alkoholi keskmisest rohkem, kusjuures kahjusid võimendab eestlastele kalduvus tarbida korraga suuri koguseid kanget alkoholi.

Aga kui keegi arvab, et rahanumbrid on liiga tühised kategooriad, siis lisan, et eeldatavalt kannatab Eestis vägivalla ja ahistamise all alkohoolikute peredes kuni 30 000 last!

Kuniks riik otsib tõhusamaid meetmeid viinakuradi ohjeldamiseks, seni tasub igaühel meeles hoida mitu lihtsat asja.

Esiteks. On tõestatud, et alkoholi sage tarbimine enne 21. eluaastat suurendab oluliselt alkoholisõltuvuse tekke ohtu - selle ajani on maksa ensüümsüsteemid bioloogiliselt kergesti kahjustatavad ning see viib raskesti allasurutava vajaduseni pidevalt juua.

Teiseks. Aju osa, mis määrab mõtlemis- ja analüüsivõime ning mälu, areneb kõige kiiremini 10. ja 21. eluaasta vahel ning alkoholi tarbimine selles eas kahjustab otseselt neid aju funtsioone kogu eluks.

Kolmandaks. Eesti meeste lühikese eluea põhjuseks pole mitte müstiliselt kehv inimtõug vaid see, et noored mehed tapavad ennast või üksteist purjus peaga ära või juuakse ennast sõna otses mõttes surnuks.

Maksutõus pikendab kriisi!

2009-05-30

Vaesust ei ole võimalik ümber jagada ja ainuke mõistlik käitumisviis kriisis on seada suu sekki mööda. Üle võimaluste elamine lõpeb pankrotiga. Kui üldine heaolu kukub 2010. aastaks 2005.-2006. aasta elatustaseme kanti, siis ei saa riik poole rohkem kulutada.

See pole võimalik ilma praegustelt töötajatelt nende töövilja enam ära korjates või võla kaudu kõrgema maksukoormuse panemises tulevastele põlvedele. Lõpuks tuleb meil või meie lastel maksta kinni lisaks isiklikele võetud kohustustele ka riigi võlad. Seega ei ole võimalik tulevikule mõeldes ignoreerida riigi olukorra suhtes ebaadekvaatset kulupoliitikat.

Riik tõmmaku kokku

Kuidas saab näiteks rääkida maksude tõstmisest olukorrast, kus reedel statistikaameti poolt avalikustatud töötleva tööstuse toodangu number näitas järjekordselt tugevat 36protsendilist langust võrreldes eelmise aasta aprilliga, viies meid tagasi 2003. aasta tasemele. Eksport vähenes võrreldes eelmise aasta aprilliga ligi 40% ja siseturul toimus umbes 30% kukkumine.

Eelarvepoliitika peab aitama kaasa majanduse kohandumisele. Eelarve peab aastail 2009-2011 mahtuma 3% eelarvepuudujäägi piiresse. Seda ei saa saavutada aga tulude suurendamisega. Eelarve tasakaalustamine maksude ja vara müügi abil lükkab majanduse taastumist veelgi edasi. Majanduse kohandumisele aitab kaasa mitte tulude suurendamine, vaid kulude vähendamine. Kui tööjõu ühikukulu kasvas aastatel 2000-2008 ca 80%, siis peavad tööjõukulud tulema ca 35% alla, et Eesti muutuks jälle kapitalile magusaks. Kui maksukoormust tõsta, peavad inimesed leppima aga veelgi suuremate palgakärbetega, et aidata ettevõtetel kohanduda uute majandusoludega ja kõrgema maksukoormusega. Lisaks loomulikult ostujõu vähenemine kõrgemate maksude tõttu. See pole aus. Riik peab ise suutma ennast tagasi suruda praeguselt umbes 45% tasemeliselt riigieelarve mahult 35% tasemele SKPst. See tähendab lähiaastatel kulude vähendamist ca 10% ulatuses SKPst.

Ühekordsete tuludega jooksvaid kulusid finantseerides, kus tulude ja kulude vahe ainult kasvab, ei ole samuti lahendus. Iga vara saab müüa ainult ühe korra. Tulud kaovad, kulud aga jäävad. Me ei saa Eesti riiki juhtida selliselt, et 31. detsembril 2010 lõpeb maailm. Peame ajama poliitikat, mis võimaldab ka aastal 2011 ja edaspidi koostada eelarveid, kus soovid ja võimalused on tasakaalus. Seega 1/3 madalama elatustaseme juures ei ole võimalik mingi muu nipiga jätkusuutlikku ja majandusarengut toetavat eelarvepositsiooni saavutada kui ainult kulude kärpimise abil.

Mitte tulu, vaid kärpeid

Jälgin kasvava murega arutelusid kärpeplaanide üle, sest lähemal vaatlusel ei ole need üldse kärpeplaanid, vaid hoopis eelarvetulude suurendamise plaanid. Uute maksude, maksete, omanditulu ja vara müük ei ole eelarvekulude kärpimine. Räägime asjadest õigete nimedega, pigem on tegemist koormiste eelarvega. Eelarve planeerimine käib tagurpidi loogikaga - kulud on paigas, seega otsitakse meeleheitlikult nende finantseerimiseks vajalikke tulusid. Ja mõistlikke otsuseid ei saagi enne teha, kui ei lõpetata jäika raiumist, et ühte või teist kulu ei saa kärpida. Eesti riigieelarvest peaaegu 50% on sotsiaalkaitse- ja tervishoiukulud, sealt kulutusi tagasi tõmbamata ja neid süsteeme põhimõtteliselt reformimata läheme tõesti riigina piltlikult öeldes pankrotti. On täiesti vastutustundetu blokeerida jäigalt lühiajalise võimaliku poliitilise kasu nimel sisulised arutelud suure osa riigieelarve kulude üle. Ainult siis, kui kärpida sotsiaalkaitse- ja tervishoiukulusid 10-15%, on võimalik saavutada vastutustundlik eelarvepositsioon.

Välistamine ei pruugi tuua õnne ka nende õuele, kes proovivad seista jäigalt ühe või teise valijarühma huvide eest, kaitstes teatud «märke». Eesti inimesed on piisavalt ratsionaalsed ja tulevikku vaatavad, tuginedes sajanditepikkusele kogemusele, teades, et parema tuleviku nimel ei saa seemnevilja salvest ära süüa. Ei ole sugugi kindel, et neid, kes tahavad parema tuleviku nimel praegu mõistlikke otsuseid, on vähem kui neid, kes tahavad ükskõik millise hinnaga kogutud kroone kohe peo peale saada. Kriisiolukorras ei pruugi Eesti poliitikas viimasel kümnendil viljeldud märgipõhise poliitika doktriin enam töötada. Pigem ootavad valijad tervet mõistust kui jäika kapseldumist.

Tänased positsioonid võivad tähendada ka loomulikult lihtsalt erinevat olukorra tunnetust. Nii sotsiaalselt kui ka majanduslikult. Näiteks kui oodata Eestis järgmisel kümnendil seitsmeprotsendist keskmist majanduskasvu kiirelt vananeva rahvastiku tingimustes, samal ajal kui kasvava tööealise elanikkonnaga USAs räägitakse jätkusuutlikust kasvust 2% ringis, siis ei saagi kvaliteetseid otsuseid langetada. Kriisist väljumine algab alati hetkeolukorra ja tulevikuperspektiivide adekvaatsest hindamisest.

Valusate otsusteta ootab meid tume tulevik

2009-05-27

Ilma sotsiaalkaitse ja tervishoiu kulusid aastail 2009-2010 läbivalt umbes 15 protsenti vähendamata ei ole võimalik riigi tulusid ja kulusid tasakaalustada, kirjutab riigikogu liige Taavi Veskimägi (IRL).

Eesti eelarvepoliitika on olnud alalhoidlik nii soovide-võimaluste tasakaalu silmas pidades kui riigieelarve kaudu ümberjaotatava raha hulka arvestades. Alates 2000. aastast kuni 2008. aastani on olnud eelarves tulud-kulud vähemalt tasakaalus ning riigieelarve kulude maht on kõikunud 30-35 protsendi vahel SKTst. See on olnud majandus- ja rahanduspoliitikat toetav ning väikesele ja suhteliselt vaesele, kuid heaolukasvunäljasele riigile sobilik poliitika.

Riigi eesmärk peab olema praeguses kriisis jätkuvalt hoida ühiskonna soovid ja riigi võimalused tasakaalus. Lahendus selleks ei peitu aga mitte maksude tõstmises, rääkimata ühekordsest riigivara müügist, vaid ikka ja ainult kulude kärpimises. Kui meie ühise töövilja väärtus SKT põhiselt kukub tagasi 2006. aastasse, ligi 205 miljardi krooni tasemele, siis tuleb ka riigi kulud suruda tagasi samadesse raamidesse. 2009. aasta esialgne riigieelarve kulude maht oli aga 98,5 miljardit võrreldes 2006. aasta 66,6 miljardi krooniga. Sama suure loodud lisandväärtuse juures ei ole võimalik 1/3 võrra rohkem kulutada.

Eesti tegi aastatel 2006-2009 klassikalise vea, headel aegadel lasi kuludel kasvada tasemele, mida kehvematel aegadel, rääkimata kriisiolukorrast, finantseerida ei suudeta.

Drastiliseks muudab meie jaoks olukorra 2008. aasta eelarve osaliselt ja 2009. aasta eelarve täiesti valedel alustel koostamine. Padari esitatud 2009. aasta eelarve koostamise aluseks olnud SKT prognoos oli 282,9 miljardit krooni, positiivse stsenaariumi korral jõuame reaalsuses 2009. aasta SKTga aga 200-205 miljardi krooni tasemele. Tehtud viga oleks viinud riigieelarve 98,5 miljardi kroonise kulumahu planeeritud ligi 35 protsendi SKT taseme juurest hoobilt ainult veidi alla 50 protsendi ümberjaotamisele SKTst. Lisaks tuleb võtta arvesse juba 2008. aasta negatiivne eelarvepositsioon, kus riigi kulud ületasid tulusid üle viie miljardi krooni. Nii saamegi kokku praeguse probleemi põhjuse, kus riigi kulutase analoogselt paljude leibkondadega ei vasta suutlikkusele tulusid teenida.

Valitsuse prognoositud 98 miljardi asemel laekub eelarve tulusid 2009. aastal ilmselt umbes 77 miljardit ehk ligi 21 miljardit tuleb riigieelarvet tõmmata koomale, kui tahta saavutada tasakaalus eelarvepositsioon. Esimese lisaeelarve maht koos II samba maksete peatamisega tasakaalustab positsiooni umbes kaheksa miljardit, järelikult veel ligi seitse miljardit tuleb 2009. aastal riigieelarvet vähendada eesmärgiga jääda vähemalt kolme protsendi eelarvedefitsiidi piiresse. Võttes eelduseks ka teiste valitsussektori osiste paarimiljardilist defitsiiti.

Senine kogemus on näidanud, et praegused maksud ja maksumäärad on taganud piisava maksubaasi saavutamaks tasakaalus või väikese ülejäägiga riigieelarve positsiooni kuni 35 protsendi eelarve osakaalu juures SKTsse. Suurem kulude osakaal peab tähendama kas reservide kasutusele võtmist, kõrgemat maksukoormust või kasvavat riigivõlga. Ükski neist ei ole lahendus.

Esiteks, reserve oli meil märtsi lõpuks alles jäänud umbes 11 miljardi eest. 2009. aasta oodatav tulude-kulude vahe on praegu (pärast esimest lisaeelarvet) vähemalt 14 miljardit krooni ja seega ei kataks reservid isegi tänavust potentsiaalset defitsiiti.

Teiseks, makse tõsta või uusi lisada on täiesti ebaõiglane tingimustes, kus inimeste sissetulekud on oluliselt kukkunud. Samuti peame muutma ennast värskele kapitalile atraktiivsemaks. Baltikum on kapitalile niigi ebaatraktiivne ja reeglina ei olda valmis siia n-ö letitingimustel sisenema, vaja on teha keskkond kapitalile tehingupõhiselt magusamaks. Maksukoormuse tõus peletab kapitali veelgi eemale. Ja lõpuks võivad olla meil sajaprotsendilised maksumäärad, kuid kui maksubaasi ei ole, siis sada korda null on ikka null.

Kolmandaks, võlg ei saa olla lahendus kiirelt vananeva rahvastiku valguses, mis niigi lisaks praegusele kriisile tähendab pikaajaliselt kasvavat survet riigi rahandusele.

Jätkuvalt tuleb kõik poliitikad allutada euroalaga liitumise saavutamiseks. Samas olen kahtlev, kas tänaste Pauluste, kes veel mõni aeg tagasi kõnelesid Saulustena, vigade tõttu Eestil euroga sama kursiga lähiajal liituda õnnestub. Riskid ebaõnnestuda on väga kõrged ja ka selliseks olukorraks peab olema olemas tagavaraplaan.

Kuid juba praegu võib öelda, et protsess euro eesmärgi saavutamiseks on iseenesest oluline ja võimaldanud langetada mõistlikumaid poliitilisi otsuseid, kui suure tõenäosusega muidu oleks olnud võimalik. Ma ei taha kujutada ette Eesti eelarvepoliitikat ilma euro eesmärgi ja sealt lähtuvate Maastrichti kriteeriumi raamideta. Oleksime sama läbi kui Läti raha.

Kuni kolmeprotsendise defitsiidi ja kuni 35-protsendise riigieelarve mahu poliitika SKTst peab jätkuma nii euroga kui eurota! Nende eesmärkide saavutamiseks on uues võimuleppes, kes iganes selle sõlmivad, oluline pidada kinni kolmest kulupoliitika põhimõttest.

Esiteks. Lahendus on kulude vähendamise, mitte tulude suurendamise poliitika. Kulud peavad tulema majandustsükli loogikas tagasi 35 protsendi tasemele SKTst. Võttes arvesse kohandumise keerukust, võime lubada endale 2009-2010 kuni kolm protsenti defitsiiti, mis tähendab riigieelarve kululagesid 2009. aastaks 84 miljardit ja 2010. aastaks 77 miljardit krooni.

Teiseks. Kulusid saab viia pikaajaliselt alla ainult peaaegu 50 protsendini eelarvest ulatuvate sotsiaalkaitse ja tervishoiu kulude kärpimisega. Ilma neid kulusid läbivalt 2009-2010 ligi 15 protsenti vähendamata ei ole võimalik riigi tulusid ja kulusid tasakaalustada.

Kolmandaks. 2010. aasta eelarvest on puudu ligi 20 miljardit 2009. aasta kehtiva eelarvega võrreldes. 2010, 2011 lõhe tulude ja kulude vahel, lähtudes tänasest kulubaasist, kasvab 15-20 protsendi vahele SKTst, ilma põhimõtteliste muutusteta tervishoius, hariduses, riigi toetuste poliitikas, administratiivkorralduses, pensionides ei ole võimalik tulla kriisist välja talutava riigivõlaga. Erasektori 110-protsendist võlga ja rahvastiku vananemist arvestades on vastuvõetav riigivõla tase Eestile kriisi lõppedes mitte üle 15 protsendi.

Aus avalik võim loob töökohti

2009-05-25

Kas Eestis jätkab vähemuskoalitsioon või mõni muu valitsusliit, sõltub sellest, kes on suuteline langetama õigeid otsuseid rasketel aegadel. Otsuseid on vaja, et viia riigi tulud ja kulud tasakaalu ning teha kõik, et hoida ja luua töökohti ning elavdada majandust. Ilma usaldusväärsuseta seda teha ei saa, mis on aga otseselt seotud sellega, kui ausaks peavad investorid Eesti ühiskonda ning kui läbipaistev on meie avalik võim. Mida ausam on ühiskond ja lihtsamini saab ajada asju riigiga, seda rohkem tekib töökohti just Eestisse, mitte Lätti ega Poola.

Viimasel kahel aastal on üldjoontes jätkatud Partsi valitsuse võetud liini korruptsiooni vähendamiseks. 2007. aasta suvel tegi valitsus IRLi ettepanekul põhimõttelise otsuse anda omavalitsuste korruptsiooni uurimine üle kaitsepolitseile, alustades kuuest suuremast linnast. See on ennast selgelt õigustanud, sest mitmete kohalike Parbuste tegevus on võetud tugevalt luubi alla. Rääkimata ennetavast mõjust, mida on loonud teravdatud tähelepanu omavalitsuste toimimisele. Siit aga tuleb minna jõudsalt edasi, olgu koalitsioon milline tahes.

Oluline on laiendada kaitsepolitsei uurimispädevust ka teistele suurematele linnadele ja valdadele. Oleks ju igati õigustatud, et lisaks näiteks Tallinnale ja Kohtla-Järvele saaks kapo korruptsiooni tõkestada ka neid linnu ümbritsevates suurvaldades.

Uuendamist vajab seadusandlik raamistik. Sel kuul sai justiitsministeerium lõpuks maha uue korruptsioonivastase seaduse eelnõuga. Sellega korrastatakse ka majanduslike huvide deklareerimine ja muudetakse see elektroonselt jälgitavaks. Pean erinevalt esitatud eelnõust oluliseks säilitada majandushuvidest aruandmine ka omavalitsuste kesk- ja juhtivametnikele. Eraldi vajab analüüsi, kas kõige varjatumale riigivargusele ehk korruptiivsetele võrgustikele saab praeguste kriminaalseadustega piisava rangusega vastu astuda. Probleemile osutavad eksperdid, kelle meelest võivad tavamõisted altkäemaksu ja pistise võtmisest-andmisest jääda liiga kitsaks. Näiteks korruptiivsest vandenõust maksumaksja vastu võib tuua kurikuulsad maadevahetustehingud. Kriminoloogiaprofessor Jüri Saar peab oluliseks pöörata enam tähelepanu ka «riigi pantvangistamise» nähtusele ehk süstemaatilisele poliitilisele korruptsioonile, mis avaldub võrgustike omakasuliku tegutsemisena riiklike institutsioonide varjus.

Oluline on suunata üha enam kriminaalasutuste sisemisi ressursse korruptsiooni uurimiseks ja panna sellele keskenduma täiendavalt prokuröre ja politseiuurijaid. Spetsialiseerumine suurendab eduvõimalusi just organiseeritud korruptsiooni vastu, sest näiteks majanduskuritegude uurimise kõrvalt keeruliste korruptsiooniskeemidee avastamine ja tõendamine on juba ette määratud luhtumisele. Pealegi on majandussurutise ajal karta riigivarguse katsete suurenemist, sest riigihanked on nüüd ju eriti magusad maasikad.

Neljandaks, kontrolli puudulikkusest erakondade rahastamise üle on palju räägitud, eriti vajadusest sõltumatu rahastamise kontrolliorgani järele. Õiguskantsler on pidanud oluliseks, et see organ oleks poliitilistest huvidest sõltumatu ja varustatud asjakohase õigusliku ja faktilise pädevusega. Rahastamise järelevalve peab olema sisuline, järjepidev ja intensiivne, mis viibki mõtte just riigikontrollile. Sõltumatu põhiseadusliku institutsioonina on õige anda erakondade rahastamine just nende järelevalve alla, sest peale muu on riigikontroll end õigustanud ka 2005. aastal neile antud omavalitsuste üle kontrolli teostajana.

Ja viiendaks peab IRL tähtsaks eetilise valiku põhimõtet. Me ei pea õigeks, et ükskõik millise koalitsiooni eestkõnelejateks saaksid olla korruptsioonisüütegude eest kohtupingis olijad. See tähendab ka nende mittenimetamist ametikohtadele. Eelkõige on see usalduse küsimus, mis peegeldub nii ühiskonda kui annab meist pildi väljapoole. Eesmärk jõuda riigi läbipaistvuses lähikümnendil Põhjamaade kannule on selgem kui jutt viiest rikkamast riigist. Tegemist ei ole õõnsa valimislubaduse, vaid hädavajaliku pingutusega, milleta on võimatu püsida riikide konkurentsis töökohtade ja investeeringute nimel.

Eesti Nokia ehk kuldmune munev kana

2009-05-25

Ei ristisõdalased ega kommunistid osanud eestlase hinge pugeda. Esimesed ei suutnud maha müüa taevases elus õndsust tõotavat ristiusku, teised maapealset õiglust lubavat kommunismi. Hoopis edukamad on rahausu kuulutajad.

Üks rahausu kujukas näide on müüt, et lapsi saab raha eest osta, müüt vanemapalga abil viljastatud jõukatest naistest.

Poole aasta jooksul kolmandat korda ette võetud riigieelarve kärpimine on koalitsioonipoliitikutele saanud rutiinseks tööks. Kust korra juba võetud, sealt võetakse veel. Mis kärpimise mõttes pühaks kuulutatud, see jääb pühaks. Vanemahüvitis sealhulgas.

Mis sellest, et vaatamata massiivsele ajupesule palgaliste kirjutajate ja düsgraafikutest blogijate poolt usub vähe lugejaid iga päev korrutatavasse väitesse «Vanemahüvitis muutis Eesti iibe positiivseks».

Eesti kõva valuuta

Aga kui tõesti muutis, siis on seda tulemust sobiv müüa kui Eesti Nokiat! Sest mis on arenenud riikide suurim mure järgmisel veerandsajandil? Rahvastiku vananemine ja selle mõju majandusele ning ühiskonnaelule.

Ees ootab nii sotsiaalkulude kasv kolmandiku või poole võrra kui ka hüpe üldises maksukoormuses. Tänaselt kolmekümnelt protsendilt viiekümnele. Pensioni-, ravi-, hooldus- jms kulud. Lasteaedade hooldusasutuseks ümber ehitamine, ühistranspordivõrgu laiendamine, kogu avaliku ruumi barjäärivabaks kohandamine.

Pikk rida asju, mis kõik kokku hammustavad eelarvest suure ampsu.
Kui meie teame lahendusi, kuidas vana maailma ähvardavast demograafilisest kriisist päästa, siis selline teadmine on kõva valuuta. Selle leiutise eest saab tunnustuse, mis muudab Mart Laarile antud Friedmani preemia nagu maanaiste seltsi aukirjaks. Armas ja asjaarmastajalik.

Muidugi, enne kui turule minna, peaksime kindlad olema, kas «tootearendus» on piisav ja kaup müügiküps.

Sama vanemahüvitis on omal moel kasutusel nii lähemal (Läti, Leedu, Põhjamaad) kui ka kaugemal (Saksamaa), aga nii otsest seost raha ja lapsetegemise vahel, nagu meil väidetakse kehtivat, pole kusagil täheldatud.

Teadus löögi all

Tõsi, rahvastikuteadus, nagu teisedki ühiskonda kirjeldavad distsipliinid, on kehv teadusharu. Reaalteaduslikke 2 + 2 = 4 tõdesid on sotsiaalteadustes napilt.

Üks tunnustatud ja ajas järele proovitud (tinglikult võib öelda, et absoluutne) kontseptsioon kuulutab, et «JÕUKATE naiste viljakus suureneb suhteliselt hea konjunktuuri aegadel, VAESTE naiste oma halva konjunktuuri perioodil». Ja vastupidi.

Kui see üsnagi arusaadavalt formuleeritud seaduspärasus tundub lugejale ikkagi keeruline, siis võib selle igapäevakeelde tõlkida.

See oleks siis nii: esiteks, majanduskriisi ajal on riigil odavam lapsi «osta» vaestelt peredelt, ja teiseks, majandusliku õitsengu ajal on rikastelt «lapsi osta» lausa mõttetu.

Aga teadus on ju tõestanud, et vanemahüvitis on õhutanud kõrgema haridustaseme ja suurema sissetulekuga naisi sünnitama, hüüab nüüd tõde kalliks pidav lugeja. Tuhkagi ei ole! (Eesti) teadus on kontrollinud eespool refereeritud üldtuntud seaduspärasuse kehtivust.

Vanemahüvitist hakati maksma ajal, kui majandus rühkis juba tempokalt ülesmäge. Tänaseks on fikseeritud tendentsid, s.t kõrgema hariduse ja sissetulekuga naiste viljakuse kasv oli majandusliku tõusu toel juba ammu alanud!

Küsimus on pigem selles, kas kriisi süvenedes peavad jõukamad eesti pered laste soetamisel samasuguse pausi nagu kihikaaslased mujal maailmas või mitte. Kui ei, kui sündimus Eestis rühib endiselt ülesmäge, siis on üks oluline demograafia seaduspärasus ümber lükatud. Ja Reformierakonna sisevalimistel võitjaks (vanemahüvitise idee autoriks) kuulutatud asjamees võib saabuvate (teadus)preemiarahade tarbeks uue konto avada.

Emade usaldushääletus

Et «teaduseksperiment» vanemahüvitisega oleks puhas ja plekita, ei tohiks enne majanduskriisi möödumist väljamakseskeemi kuidagimoodi muuta.

Või siiski. Vanemahüvitise pooldajad tavatsevad sellest rääkida kui lepingust riigi ja kodaniku vahel. Lepingu sisuks on teatud kindla summa maksmine väikelapse emale. Praegu jääb vanemahüvitis 18 kuu jooksul 4350 ja 30 729 krooni vahele.

Pole saladus, et lastehoiukohti napib, riik on kaks aastat tagasi omavalitsustele pakutud abikäe tasku tagasi toppinud ja hoiab seal olevast rahakotist kramplikult kinni. Sellises olukorras on hoopis mõistlikum juurutada mujal kasutatavat paindlikku hüvitiseskeemi.

Tahad, võta oma 78 000 kuni pool miljonit (18 x 4350 ja 18 x 30 729 krooni) pooleteise aasta jooksul välja ja vea last suvalisse linna otsa antud lasteasutusse.

Kui tahad, pikenda hüvitise saamise ja lapse kodus hoidmise aega kahe aastani, kuid kuusumma on siis 75 protsenti arvestuslikust määrast (3500 kroonist 23 000 kroonini kuus, kokku ikka 78 000 kuni pool miljonit).

Kui tahad, pikenda kolme aastani, kuusumma on 50 protsenti (kahest tuhandest 15 000 kroonini kuus, kokku jällegi 78 000 kuni pool miljonit).

Kui emad nii käituvad (pikendavad oma vanemapuhkuse aega), siis on see ühtlasi usaldushääletus seadusesse vastava korrektiivi teinud erakonnale või koalitsioonile. Võib ennustada, et usaldushääletusel on aktiivsemad pigem 4300-kroonise vanemahüvitise saajad! Aga nendegi usaldus võiks tänases Eestis hinnas olla!
Lihtne, Watson, ütleks selle peale meisterdetektiiv!

Intervjuu: Õpetajate palgakärpe suurus tuleb otsustada lähinädalatel

2009-05-22

Riigieelarve teise kärpe üle käivad tulised vaidlused. Rahandusministeeriumi nõutav kärbe tähendaks õpetajatele 11,8% palgakaotust, Tõnis Lukas loodab piirduda 4% kärpega.

Kui suur on uues kokkuhoiukavas haridusvaldkonna kärbe?
„Haridus- ja teadusministeerium esitas omalt poolt 250 miljoni kroonise kärpeettepaneku, rahandusministeerium nõuab meilt siseministri jõulisel toetusel 450 miljoni kroonist kärbet. Selline kärbe tähendaks aga õpetajate palga alampiiri vähendamist 11,8% ulatuses. Ma ei saa sellega mingil juhul nõus olla. Me ei saa kärpida õpetajate palku nii palju, et neil tekib lootusetuse tunne ja me ei suuda koolidesse enam õpetajaid leida.
250 miljoni krooni kärpimine poole aasta pealt on niigi tõsine samm, sest mõjutab otseselt töötajate palku ja haridusasutuste tegevuskulusid. Hariduses ei ole n-ö õhku sees, puudub ka lisatasude puhver. Küsimus ei ole mõne hanke tegematajätmises, vaid inimeste palgas ning töö- ja õppimistingimustes. Peame lähenema haridus- ja teadusvaldkonnale pieteeditundega.
Haridus- ja teadusvaldkond on olnud meie prioriteet. Hariduse osatähtsus on tõusnud nii põhi- kui ka lisaeelarvet tehes, negatiivsete eelarvetega on meilt kärbitud kõige vähem. Eesti konkurentsivõime tagamiseks on oluline, et see jätkuks ka tulevikus. Solidaarsus on kärpeid tehes küll oluline, aga leian, et kõiki valdkondi ei peaks võrdselt käsitlema."

Mida ja millises mahus plaanite kärpida?
„Meie esitatud kava tähendab 8% baasmaksumuse langust ülikoolidele ja rakenduskõrgkoolidele. Samas mahus peaks vähenema ka teaduse rahastamine. Õpetajate palga alammäärasid peaksime vähendama 4% võrra.
Praegu peatub ka sülearvutite programm. Veebruarikuiste kärbetega oleks selleks raha veel jätkunud, aga nüüd enam mitte. Samas jätkub Tiigrihüppe SA kaudu riigi toetus koolidele moodsa tehnoloogia muretsemisel. Säilivad ka 200 000-kroonine lähtetoetus uutele õpetajatele ja tasuta koolilõunad lastele põhikooli lõpuni."

Kas hea stsenaariumi järgi oleks õpetajate palk siis samal tasemel kui 2008. aastal?
„Jah, palkade alammäärad oleksid sel juhul täpselt samad. Ma ei arva, et õpetaja peab olema ühiskonnas eristaatuses, kuid on väga oluline, et kõikides koolides oleksid kvalifitseeritud õpetajad. Sellest sõltub meie ülikoolide ja riigi edukus tervikuna, sest just põhikoolis, gümnaasiumis ja kutsekoolis tehakse ära kõige tähtsam töö. On väga tähtis, et õpetaja palga alammäär saaks lõpuks võrdseks riigi keskmise palgaga. Südamega oma tööd tegeva õpetaja tööd peab tunnustama nii, et tal ei oleks muret äraelamisega."

Millal tulevad lõplikud otsused eelarve ja palgakärbete kohta?
„Riigikogu peab vähendatud mahus eelarve vastu võtma juuni keskpaigas. Eelarveotsused peavad olema tehtud enne seda, sest ainult nii saab eelarve rakenduda 1. juulist. Kui me ei suuda selleks ajaks kärbet ära teha, on 1. augustil kärpida ja selle järgi eelarvet planeerida palju raskem.
Oluline on, et asutustel oleks võimalik aasta lõpuni palgad välja maksta ja katta oma tegevuskulud. Kui me praegu valusaid otsuseid ei tee, on oht, et aasta lõpus ootab meid ees palju sundpuhkusi ja palkade maksmata jätmisi. Otsustajate ring tõmbub järjest koomale ja seepärast on raske öelda, kas ja millal me oma eesmärgi saavutame. Selge on see, et tulud ja kulud on vaja tasakaalu viia. Kui kaotame rahvusvahelises majanduses praegu usaldusväärsuse, helbime seda suppi veel aastakümneid. Lätis toimuvad praegu mitmekümneprotsendilised kärped ja koondamised palju suuremas mahus kui Eestis. Vähemalt hariduses meil ei koondata. Loodan, et oleme esimeste hulgas, kes majanduskriisist välja tulevad, sest oleme mobiilne ja kiiresti otsustav ühiskond."

Eesti ei tohi minna Läti teed

2009-05-21

Vaadates viimaseid praeguse valitsuskoalitsiooni otsuseid või õigemini otsustamatust, tundub, et Eesti on minemas Läti teed - see tähendab vähemalt kuue protsendini ulatuva eelarve puudujäägi ning aasta lõpuks otsa lõppeva raha teed.

Poliitmängude ja klassivõitlusega tegelemine olukorras, kus maja põleb, on pehmelt öeldes kohatu. Nii Eesti Panga kui rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide hinnangu kohaselt on valitsuse poolt parlamenti saadetav 3,4 miljardiline kärbe vähemalt kaks korda väiksem sellest, mida minimaalselt vaja.

Kui Eesti ei suuda eelarve tulusid ja kulusid tasakaalu viia, toob see kaasa aasta lõpuks massiivse tööpuuduse ning majanduskatastroofi.

Isamaa ja Res Publica Liidu eestseisus kogunes kolmapäeval erakorralisele koosolekule, et arutada ettepanekuid, kuidas viia eelarvekärbe vähemalt kuuele miljardile ning hoida ära Eesti sattumine Läti teele.

Intervjuu: Mart Laar: lõpetaks nüüd ikkagi need filosoofilised vaidlused!

2009-05-13

NB! Intervjuu on tehtud eelmisel nädalal.

- Mis kampaania see on, mida te praegu televisioonis teete, kus inimesed tänavalt ütlevad, et riik peab oma kulusid kärpima, ja teie teatate klipi lõpus: „Rahvas on rääkinud"? See ei ole europarlamendi kampaania.

Noh, jah. Me nägime ühel hetkel, et olukord on Eestis natuke teistsugune, ja selle asemel, et teha tavapärast poliitilist kampaaniat, otsustasime rääkida sellest, mis on Eestile praegu kõige olulisem. Kindlasti tuleb meil ka klassikaline europarlamendi kampaania, aga kui Eesti oma asjadega hakkama ei saa, ei oota meid Euroopas mitte keegi. Seepärast räägime ja ka jääme suuresti rääkima Eestist.

- Olen nii teie kui ka Reformierakonna või Keskerakonna kampaaniate suhtes natuke skeptiline. Europarlamendi valimised on tulemas, aga need kampaaniareklaamid ei ole Euroopa Parlamendi teemad. Riigikogu valimisi pole ka silmapiiril, mis sellisel viisil rahakulutamise mõte üldse on?

Jah, aga küsimus on selles, kas me suudame ühiskonnas praegu kohale viia põhisõnumi, mida teha tuleb. Üritame rääkida sellest, mis on hetkel Eestile kõige olulisem, ja see on eelarve tasakaal ja sinna otsa ka töökohad. Nagu öeldud, kui Eesti oma asjadega hakkama ei saa, ei oota meid Euroopas mitte keegi.

- Härra Laar, aga te ei ole ju inimene tänavalt, te olete üks selle valitsuskoalitsiooni juhtkujusid. Miks on teil vaja sellest rääkida ja seda reklaamida? Teil on vaja seda lihtsalt teha.

Selleks on meil vaja veenda oma partnereid ja selleks, et partnereid veenda, on vaja tugevat avalikku arvamust. Need otsused, eriti eelarve tasakaalu viimine, on ebamugavad ja valusad. Ja kui inimesed ei saa aru, miks neid tehakse, ja pole suhtumist, et neid on vaja teha, siis ma ei kujuta ette, kuidas neid oleks võimalik teha.

-Ajaleht The Economist kritiseeris hiljuti Euroopa Parlamenti ja ütles, et Euroopa Parlament nõrkuse peamine põhjus tuleb sellest, et riigid ja erakonnad saadavad sinna keskpäraseid poliitikuid - vanu tegijaid, kellel omas riigi enam sobivat positsiooni pole, noori kellel vaja esimest kampaaniategemise kogemust, igasuguseid suusatajaid ja kõrgushüppajaid, mõttetuid lobamokki aga mitte esimese kaliibriga mõjuvõimsaid poliitikuid?

Seda juttu räägivad tihtipeale inimesed, kes Euroopa parlamendis olnud ei ole. See kõlab väga jõhkralt, aga tegelikult on see ükstapuha keda saadetakse, olgu and suusatajad või hüppajad. Poliitikat tehakse fraktsioonides ja oluline on see, millisesse Europarlamendi fraktsiooni sa kuulud. Näiteks Ari Vatanen Soomest pole küll hüppaja, vaid hoopiski keeraja, täpsemalt autoralli eksmaailmameister, on erakordselt mõjukas ja väga hea poliitik.

Euroopa parlament on väga alahinnatud organ, tegelikult valmib seal 70% ka meil kehtivast seadusandlusest. Me oleme seda vähe kasutanud, meie ettevõtjad on parlamendi võimalusi vähe kasutanud. Vaatame kõrvalt kasvõi Soomet, üks selline väike näide, kui Europarlamendis arutati direktiivi milline peaks olema basseinivee temperatuur, siis soomlased väga agaralt võitlesid sellel teemal - on ju Põhjamaa poolt vaadates väga oluline kui soe see vesi olema peab. Otsene raha.

- Miks on kõik need ettevõtluse toetamise kavad nii kaua veninud? Juba aasta alguses oli sellest juttu, praegu on maikuu?

See on hea küsimus, aga seda tuleks küsida kellegi teise käest. Seal oli kaks suurt asja. Üks oli ettevõtluse toetuspakett (võeti vastu möödunud nädalal riigikogus - toim.).

Teine osa sellest paketist aga istub kahjuks endiselt valitsuses, see on ekspordigarantiide süsteem ja selle üle vaieldakse endiselt ennastunustavalt.

(Kuna intervjuu sai tehtud eelmisel nädalal, siis vahepeal on toimunud muutused ja Mart Laar lisab: "Jää on läinud liikuma. Esimene osa meetmetest võeti läinud nädalal Riigikogus vastu, sel nädalal võetakse vastu korterelamute energiatõhususele suunatud krediidigarantiide programm. Ministeerium on rakendusaktid ette valmistanud ja on valmis raha kohe liikvele panema. Ekspordigarantiid on sel nädalal valitsusel arutlusel.)

- Mis vastuolu on seal tekkinud? Ettevõtjad ootavad, milles probleem?

Teate, ma ei tahaks seda kommenteerida, sest siis ma muutun jälle vastikuks. Mulle tundub... Ma parem siiski ei ütle midagi.

- Oleks siiski väga tore teada?

Seda tuleb küsida mõnede teiste inimeste käest. Kui rahandusministeerium ütleb, et seda tuleb teha nii, et see ei mõjutaks eelarve tasakaalu, on üks tee. Kui aga justiitsministeerium ütleb selle peale rahandusministeeriumile, et seda ikkagi ei saa nende pakutud variandis ühel või teisel põhjusel teha, siis mina ütlen: kulla partnerid, jõudke lõpuks veendumusele, kuidas seda teha. Meil ei ole vahet, võib teha nii või teisiti, aga kui öeldakse iga asja peale „ei" ja mitte ühegi asja peale „jah" ilma ise ühtegi lahendust välja pakkumata, pole see praktiline poliitika. Mulle tundub, et meil on filosoofilised vaidlused, mida on heal ajal väga huvitav pidada, aga lõpetaks need nüüd ikkagi ära.

-Mulle on kogu see kevad tundunud, et riigil ei ole koherentset ja konkreetset plaani, mis on eelarve muutmise põhimõtted. Mida ja kuidas kärpida, kas ja kuidas tekitada lisatulusid. Kas kärpida solidaarselt või panna paika prioriteedid, mille kallale ei minda. Pole eesmärke ja pole tähtaegu. Peaminister loobib pressikonverentsil ideid...

Ma olen kaks korda eelarvet kärpinud. Ma tean, kuidas seda tehakse. Kogu see protsess, mis on käinud viimane aasta otsa, pole just kõige praktilisem. Et muutuda praktiliseks, tuleb olukorda endale ausalt tunnistada. Kuni me seda ei taha teha, tegeleme me enesepettusega.

- Aga kes need „meie" on?

Antud hetkel räägin ma kogu Eesti ühiskonnast. Ja me oleme ise ka oma erakonnaga selle enesepettusega tegelenud. Siin pole kedagi, kellele näitame näpuga, et keegi on halb ja meie oleme hea.

- Kui me aga räägime riigieelarvest, siis seda ei koosta ega kärbi „Eesti ühiskond". Need on konkreetsed persoonid.

Neid konkreetseid persoone ma ei kavatse ütelda, sest see tähendab jälle valitsuse tülli ajamist. Ei ole praktiline näidata kellelegi näpuga, kuigi mul oleks küll, kellele näidata...

- Mina kujutan seda ette nii, et peaminister võtab initsiatiivi ja lepib kogu mingid põhimõtted, kuidas kärpida. Kas või seesama solidaarsusprintsiip, mis praegu vist siis käiku läks.

See on meie ettepanek. See on absurdne olukord, et rahandusministeeriumist ei tule ühtegi ettepanekut, millesse nad ka ise usuks, et need võiksid valitsusest läbi minna. Võib-olla pole ka meie ettepanek kõige parem, aga vähemalt on see konkreetne ettepanek, mille alusel saab töötada.

- Teatud mõttes saan ma ka rahandusministrist aru: need on poliitilised valikud, mida tema teha ei saa.

Tegelikult käib see protsess väga lihtsalt. Eelarve koostamine pole mingi raketiteadus. Peaminister võtab asja ette, ta võtab rahandusministri ette ja pakub, koos rahandusministriga või ilma, valitsusele välja mingid valikud.

- Minagi saan sellest niimoodi aru. Peaminister võtab ette, tema juhib, tema käes on initsiatiiv ja kes ei veereta palli...

Nii lihtne see ka jälle pole. See, kes toob selle tuima rahandusliku pildi valitsusse, esitab kõik alternatiivid, ükspuha mis need on, nii head kui ka halvad. Rahandusministri osa on esitada kõik võimalused. Tema asi pole langetada poliitilist otsust, tema asi on panna kõik need asjad laua peale.

- Olgu, IRL avaldas kuu aega tagasi oma tööplaani, nii-öelda kriisiplaani. Vaatame mõnda konkreetset punkti sellest kavast. Teil on siin kirjas: „Jätta ära 2010. aastaks määratud maksureform." See on juba läinud?

Jah, see on tehtud ja läinud.

- Siis on kirjas: „Tõhustada pere- ja lastepoliitikat, muutes selle senisest oluliselt vajaduspõhisemaks." Kas lastetoetused tuleb ära jätta?

Ma kindlasti ei ütle, et lastetoetused tuleb ära jätta. Kindlasti tuleb need aga suunata nendele, kes seda tõeliselt vajavad. Praegust kolmesadat krooni ei ole väga paljude jaoks vaja. Samas tähendab see ka seda, et neil, kellel on seda raha vaja, oleks lastetoetus ka suurem.

- Mis summadest me sel juhul räägime?

Sajad miljonid. Samas tähendab see ka, et neil, kellel on seda raha vaja, oleks ka suurem lastetoetus.

See on jälle üks näide, kus me oleme üles ehitanud kohustuste süsteemi, kus me ise väga täpselt ei arvestanud, kuidas need kohustused sotsiaalset mõju avaldaksid.

- Teie plaanis on ka rida: „Kärpida ministeeriumide palga- ja majandamiskulutusi vähemalt 10%." Trükkisin riigieelarve välja ja näiteks sotsiaalministeeriumi rea taga on kirjas kuludena 40 miljardit, millest sotsiaalministeeriumi tegevuskulusid on umbes 150 miljonit, ja kui sellest 10% ära võtta...

Eks neid majandamiskulusid võib tõlgendada erinevalt. Praeguseks hetkeks on läbi läinud 8% kärbe ametkonnale, mis on osa 5,9% ulatuvast kärpest KÕIGILE ministeeriumite palga ja muudele kuludele

- See 5,9% käib kogu riigieelarve kulupoole kohta?

Jah, see on arvestatud kogu kulupoole peale, välja arvatud Euroopa Liidu raha.

- Tegelikult tahan ma viidata sellele, et inimesed tänavalt teie enda teleklipis, kes räägivad riigi kärpimisest, ei mõtle õpetajate või politseinike palkasid. Ja kui inimesed räägivad, et riik võiks kokku hoida, ja Meelis Atonen arvab, et miljardid tulevad sellest, kui Evelin Ilveselt auto ära võtta. Tegelikult tuleb ju minna selliste asjade kallale nagu pensionid, õpetajate palgad ja sotsiaaltoetused.

On võimalik, et oleme paljude programmidega üle pingutanud ja meil tuleb tagasi võtta. Tahan aga ütelda, et kui vaatame näiteks tagasi aastasse 2005, siis ei saa ju öelda, et Eesti riik oleks olnud siis teovõimetu.

- Ma ei vaidle vastu, et neid kulutusi ei pea kärpima. Ma arvan lihtsalt, et sellest ei piisa.

Ma ei räägi sellest, et Eesti riiki õnnestub kärpida kelleltki auto äravõtmisega. Tuleb minna ka programmide kallale ja see on nüüd iga ministri poliitiline otsus.

- Sellepärast ma tõingi sotsiaalministeeriumi näite: tegevuskulud 150 miljonit, kogukulud 40 miljardit. Isegi kui Hanno Pevkur koondaks iseenda ja kõik oma ametnikud, müüks veel ministeeriumimaja ka maha, saaks ta kokku ikkagi ainult murdosa...

Loomulikult tuleb tal üle vaadata kogu oma valdkond. Me oleme vahepealsel ajal üles ehitanud riigi, mida me ei suuda üleval pidada. See on õudselt ebameeldiv, vastik ja ebaõiglane.

-Rääkides pensionitest, siis ma ise arvan, et paremal juhul nad nüüd nii sellel kui järgmisel aastal enam ei tõuse. Halvemal juhul langevad?

Langust siiski ette ei näe. Mina ei ole ka sotsiaalminister ja ei hakka talle ette kirjutusi tegema.

-Riigiettevõtete müük. Eesti Post, Eesti Loto, Eesti Energia börsile müük?

Riigiettevõtete müük kahjuks ei anna otsest tulu. Pikemas perspektiivis võivad need olla õiged otsused, kuid 2009. aasta eelarve kontekstis ei anna need midagi.

-Nad ei anna küll kohe tulu, aga selleks et ma ei pea teie käest 2010 või 2011 aasta sügisel neid samu küsimusi küsima, siis tuleks sellega tegeleda juba praegu. Näiteks Eesti Energia vähemusosaluse viimine börsile, sellest on räägitud aastaid?

Ma olen nõus, see ei päästa meid 2009, aga 2010 võib juba anda tulu. See on kindlasti idee mida tasub kaaluda.

- Mida arvate otsusest teise pensionisamba külmutamise ja hilisema kompenseerimise kohta? Pakun, et kolme-nelja aasta pärast, kui olukord on rahunenud, tuleb lauale ka idee, et äkki lõpetaks selle teise samba üldse ära.

Kindlasti tuleb. Ja see lahendus, milleni lõpuks jõuti, võib pensionisamba likvideerimisele oluliselt kaasa aidata. Mina suhtun sellesse kompenseerimiskavasse suhteliselt ettevaatlikult.

- Minu arvates oli kompenseerimine väga vale otsus. Ma saan aru, et Eiki Nestoril on selle pensionisüsteemiga hästi isiklik side.

Ka minul on isiklik side. Ma olin ise sama ajal peaminister, kui seda süsteemi loodi, aga ma arvan, et Eiki Nestor saavutab nende ettepanekutega risti vastupidise tagajärje. Tulemused ei ole need, mida Eiki Nestor tahab, aga tema ettepanekud viivad hoopiski selle süsteemi lammutamiseni.

- Veel korraks pilk IRL-i tööplaani. Selline lause: „Tuua rohkem investeeringuid majandusse, leppides siin tegutsevate pankadega kokku pankade kohustusliku reservi määra vähendamises 12%-le, eeldusel, et vabanevat summat kasutatakse Eesti ettevõtetele laenamiseks." Kuidas oleks sellist kokkulepet võimalik saavutada?

Aga räägime nendega. Kui me ei üritagi, kui me kohe alguses ütleme, et seda, teist või kolmandat asja ei saa teha ega tasu proovida, siis ei jõua me kuhugi. Sellist asja ei saa seadusse sisse kirjutada, et kohustada panku laenama, aga me saame nendega rääkida ja suhelda.

Baltikumi jääsurm: kapitalita pole arengut!

2009-04-29

Tänaseks on Kesk- ja Ida-Euroopa riikide (edaspidi KIE riigid) majandusarengu ja kiire reaalse konvergentsi müüt vanade liikmesriikidega piiritletud. Kui tuuakse näiteid maailmas majanduse olukorrast, kus asjad on hullemast hullemad, käsutatakse selleks KIE riike. KIE riikide ühtse tervikuna käsitlemine näitab veel kord, kui vähe tänases globaalses majandusruumis vaadatakse alustegureid ja kui palju lähtutakse lihtsalt tunnetest ja müütidest.

Majandus on usk ja emotsioonid

Tuleb tunnistada, täna usku KIE riikidesse ei ole ja emotsioonid on negatiivsemast negatiivsemad. See on hoiak, mis loob reaalsuse nende riikide jaoks. Ja teatavasti on hoiakuid muuta kõige keerulisem. Millised sündmused võiksid panna globaalset kogukonda oma hoiakut meie suhtes muutma? Ainsad riigid, kes teistest KIE riikidest kuvandi mõttes eristuvad, on Sloveenia ja Slovakkia, seda Euroopa rahaliidu täisliikmelisuse kaudu.

Üks võimalus seega KIE riikide jaoks tekkinud müüti murda ja teha ennast kapitalile jälle magusaks on täita konvergentsikriteeriumid ja võtta käsutusele euro. See võiks panna turge seniseid seisukohti revideerima. Reegel KIE riikidele võiks kõlada: eristu või muidu ootab sinu majandust jääsurm!

Teine võimalus tuleneb otseselt samast allikast - Euroopa tihedamast integratsioonist. Ükskõik milline ka ei oleks retoorika, me elame piiride tõmbamise ja kasvava protektsionismi maailmas. Riigid ja poliitikud on majanduses muutunud keskseks. Poliitikute edu ja ebaedu mõõdetakse valimistel eelkõige koduriigi valija hetke heaolu ja emotsiooni põhjal. See sunnib poliitikuid valmistama eelkõige oma valijale rõõmu. Riigikapitalismi tõusu tagajärg on kasvav protektsionism.

Ja ei ole sugugi selge, kuhu piirid päeva lõpuks Euroopas tõmmatakse. Kas need kulgevad tänase Euroopa Liidu piiride, euroala või lausa rahvusriike järgi. KIE riikide võimalus järgmise etapi heaolu konvergentsiks tuleneb föderaalsest Euroopast. KIE riikide ühine huvi peab olema föderaalsem Euroopa ja Lissaboni lepingu kiire ratifitseerimine. KIE riigid oleksid pidanud selles protsessis olema veduriks, mitte piduriks!

Kuigi turud käsitlevad KIE riike ühtse loogika järgi, on iga riik siiski unikaalne. Isegi Baltikumi ei saa käsitleda ühtse tervikuna. Näiteks Eesti panustas koos teiste doonoritega IMF abipaketi raames Läti finantseerimisse. Aga tuleb nõustuda, et tänases päevas peale Balti riikide endi ei näe keegi Lätit, Leedut ning Eestit eraldi, vaid ikka ühtse Baltikumina. Meid nähakse oluliselt homogeensema tervikuna, kui me seda kahjuks oleme. Balti koostööd tuleks oluliselt tugevdada ja tõesti teha paljusid asju koos. Tean, see kõlab naiivsena, aga on tõsi: mida ühtsemalt me käitume, seda kiiremini pääseme. Teine tee Eesti jaoks on üritada Baltikumi kuvandist välja tulla, kuid see on kahjuks vist veel ebareaalsem.

Kapitalita ei toimu arengut

Balti riikide hoogne heaolu konvergents rikkamate Euroopa Liidu liikmesriikidega viimasel viiel aastal on olnud paljuski finantseeritud ekspansiivse kapitali impordiga, mitte tootlikkuse kasvuga. Majanduskasv on põhinenud ehituse ja sisetarbimise buumidel, mida on finantseeritud laenuga. Kõigil neil ühiskondadel on üüratu välisvõlg kurelt väheneva väärtusega varade vastu. Riikide kaupa leevendab olukorda madal valitsussektori võlakoormus, mis Eestis on näiteks 3,7%SKP-st.

Selline ekspansiivne arengumudel nõuab pidevat värske kapitali sissevoolu. Täna aga rahapakkumist sisuliselt ei ole. Kohalikud kommertspangad ja riigid, nagu Läti olukord näitab, ei suuda raha finantsturgudelt tõsta, välispangad on tõmmanud aga suurte laenukahjumite ja vahetuskursi muutuse hirmus laenamisele pidurit. Näiteks Eestis väheneb 2009. aastal laenujääk ennustatavalt ca 10%. Raha tõmmatakse majandusest rohkem välja, kui pannakse sisse, lahendus sellest Baltikumi jaoks on üks - majanduse arengut Baltikumis suures mahus kapitaliga varustada lähemal viiel aastal kommertspankade kaudu võimalik ei ole. Lisaks võimendab seda ka kasvav kapitali protektsionism, sest enamik pankasid Euroopas ja Ameerikas liigub maksumaksjate otsese või kaudse kontrolli alla. Kui maksumaksja kapitaliseerib enda rahaga panga, tahab ta õigustatult, et raha jõuaks tagasi tema enda riigi majandusse, mitte liiguks toetama teiste riikide majandust.

Eesti näite puhul tähendab see koos sisetarbimise kukkumisega (Statistikaameti kiirhinnangu alusel import jaanuaris -35%) ja olematu nõudluse tõttu eksportturgudel (sama hinnang jaanuar -30%) majandusliku aktiivsuse täielikku kadumist ja jääsurma. Seda ei tohi lasta juhtuda ja riik peab sellises olukorras vajadusel asuma ka nõudlust stimuleerima.

Vahetuskursist ei pääse mööda

Eesti olukord on parim, meil on valuutakomitee süsteem, kus baasraha on käetud välisvaluuta reservidega, lisaks muud allikad (nt pensionifondide varad välisvaluutas, kohustusega kroonides) ja värske leping Rootsiga, mis loovad olukorra, kus sisuliselt kõik krooni deposiidid on käetud välisvaluutaga, mis tagab ka kõige keerulisemal hetkel krooni täieliku konverteeritavuse.

Loomulikult on meeletult kiiresti eskaleeruv reaalmajanduse konkurentsivõime probleem, kus kõigi peamiste eksporditurgude valuutad on oluliselt odavnenud euro suhtes ja kroon on jäigalt euroga seotud. Eesti tööjõu ühiku kulu on 2000. aastaga võrreldes tööstuses kasvanud 39% ja majanduses tervikuna isegi 90%. Eesti tööjõukulude ja tootlikkude suhe näitab, et vahetuskurssi hoides on vaja ekspordi konkurentsivõime taastamiseks kulusid vähemalt 30% vähendada. Esimene positiivne märk valitsussektori poolelt oi) olemas.

Eesti parlament võttis juba veebruaris vastu riigieelarve kulusid 3% ulatuses SKP-st vähendava lisaeelarve. Põhjusi oli kolm: esiteks, aidata kaasa majanduse kohandumisele; teiseks, vältida olukorda, kus laenuga tuleb finantseerida riigieelarve kulusid; kolmandaks, hoida valitsussektori defitsiit 2009. aastal alla kolme protsendi (kusjuures Eestis on olnud alates 2003. aastast nominaalne valitsussektori eelarve ülejääk) ja täita kõik euroalaga liitumiseks vajalikud kriteeriumid. Kuna tegelik konvergents on seiskunud ja inflatsioon on muutumas deflatsiooniks, mis Balassa-Samuelsoni efektist lähtuvalt meid koos kiire reaalkonvergentsiga 'kimbutas, siis on meil 2009. aasta teises pooles reaalne kriteeriumid tõesti täita.

Kokkuvõtlikult on olukord Baltikumis valus. Aga iga kriis on võimalus muutusteks, mida headel aegadel pole võimalik teostada. Lahendus ei ole 30% madalam heaolu tase Baltikumis, vaid me vajame struktuurseid muutusi ühiskonnas, loomaks uusi eeldusi kasvule. Eesti ei vaja üksikuid reforme, vaid kolmanda põlvkonna reformide paketti, mis on suunatud nii suuremale kuluefektiivsusele kui ressursside paigutuse efektiivsusele. Rohkemat riiki, st kõrgemat maksukoormust või võlga tulevaste põlvede arvelt ei saa me - kiirelt vananeva rahvastiku juures ning vajaduse tõttu olla samal ajal ka kapitalile atraktiivne - endale lubada. Erilisse fookusesse tuleb võtta valdkonnad, kus on suurem osa riigieelarve raha. Tegevusalade kaupa on ca 50% riigieelarve kuludest kahes valdkonnas: sotsiaalne kaitse (sh pensionid ja sotsiaaltoetused), tervishoid. Ilma muutusteta nendes valdkondades ei ole võimalik riigi rahandust jätkusuutlikel rööbastel hoida.

Veskimägi: maksusüsteemi peab reformima kui stabiilsus käes

2009-04-24

Riigikogu liige Taavi Veskimägi märkis ametiühingute keskliidu juhi Harri Taliga tulumaksu tõstmise ideed kommenteerides, et maksusüsteem vajab reformi, kuid mitte veel.

«Ka mina olen arvamusel, et Eesti maksusüsteemi tuleb reformida, kuid seda saab teha siis kui stabiilsus käes ja tervikpaketina,» sõnas Veskimägi ning lisas, et üksikute ideede põhiselt maksusüsteemi muutma asuda oleks suur viga.

«Ilmselt nõuab Eesti maksusüsteem toetamaks uut majandustõusu oluliselt põhimõttelisemaid muutusi kui maksukoormuse suhteliselt üsna marginaalset ümber jagamist madalamatelt tulugruppidelt kõrgematele. See idee üldist heaolu langust ei vähenda.»

Harri Taliga pakkus täna välja, et tõstaks tulumaksuvaba miinimumi 5000 kroonile ning tulumaksumäära 26 protsendile.

Parts: Eesti Energia omanikutulu võidakse taas suurendada

2009-04-24

Majandusminister Juhan Partsi sõnul ei ole välistatud, et lisaeelarvete koostamisel võib riik suurendada prognoositava miljardikasumiga Eesti Energiast välja makstavaid dividende.

Majandusminister Juhan Parts ei välista, et lisaeelarvete tegemise korral võib riik Eesti Energia omanikutulu suurendada, nagu seda mõni kuu tagasi juba tehti.

Parts nendib Raadio 2 saates «Ülekuulamine», et valitsus suurendas veebruaris Eesti Energiast võetavat dividenditulu.

«Aga siin on mingisugune piir, sest millest me vastasel juhul teeme vajalikke investeeringuid,» ütleb minister. Partsi sõnul ei ole siiski päriselt võimalik välistada, et lisaeelarvete tegemise korral võidakse omanikutulu taas suurendada.

Küsimusele, kas kasumit tootev Eesti Energia võiks olla riigieelarve aukude katteks müügis, vastab minister vaid, et energiaettevõtte investeerimisvajaduste katmiseks tuleb kaalude erinevaid võimalusi.

Praeguste prognooside kohaselt on Eesti Energial kasumit oodata ka järgmisel aastal.

Ettevõtte finantsjuhi Margus Kaasiku hinnangul võib järgmise majandusaasta puhaskasum ulatuda kuni 1,2 miljardi kroonini.

Saates ütleb roheliste eestkõneleja Marek Strandberg, et Eesti energeetika põhiline häda on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi suutmatus teha oma tööd korralikult, samuti see, et ministeerium on Eesti Energia mõju all.

Eesti Energia endine nõukogu liige Heido Vitsur tuletab aga meelde, et tänu Euroopa Liidu avatud energiaturule ootab meid kindlasti ees elektrihinna tõus.

Mitte vähem raha, vaid rohkem nõudlikkust

2009-04-21

Süvenev majandussurutis on teravalt tõstatanud vajaduse kärpida kulusid.

Riigieelarves on palgakulusid keskmiselt juba 7% kärbitud, erasektoris on pilt ilmselt kirjum, ka 50% palgakärbe pole haruldus. Ennustuste järgi langeb tänavu riigi keskmine palk 4,4%. Selle taustal on avalikkuses võimendunud ettekujutus, nagu oleks Eestis eelkõige ametnikke liiga palju ja nad saaksid kole palju palka, ning just siin nähakse peamist miljardikrooniste eelarvekärbete allikat. Ka selles valdkonnas on lisakokkuhoid vajalik ja võimalik, ent üksnes kärbetele keskendudes valitseb oht jätta tähelepanu alt välja hoopis olulisem probleem - meie avaliku halduse haldussuutmatus.

Avalikku haldust teostavad poliitikud koos ametnikkonnaga. Viimati öeldute hulgast tuleks käesoleva kirjutise seisukohalt arvata välja kaitseväelased ning pääste-, politsei- ja piirivalveameti töötajad, rääkimata arvukatest haridus-, kultuuri- ja meditsiinitöötajatest, kes saavad samuti avalikest eelarvetest palka. Eelkõige järelejäänute kohta, kelle hulka peaks arvama ka riigipalgalised poliitikud, kehtib enamik avalikkuse etteheidetest, samuti ripub just sellest sihtrühmast ära tegelik haldussuutlikkus.

Jutt on umbes 4000 ametimehest, keda on umbes 0,7% meie töötajaskonnast, kes saavad iga kuu keskmiselt 20 000 krooni palka ja kelle kohta kulub maksurahast umbes 500 000 krooni aastas. Kokku seega kaks miljardit krooni aastas ehk veidi alla 1% SKT-st. Kui nüüd nii nende ametimeeste arvu kui ka palka ülaltoodud hoiakutele tuginedes kaks korda kahandada, hoiaksime arvestuste järgi kokku 1,5 miljardit krooni.

Kas võime kindlad olla, et teine pool poolpalgalistest suudaks meie elu ja majanduse toimimist paremini korraldada? Palju tõenäolisem on, et esmane kokkuhoid saab mitmekordse negatiivse võimenduse. Veel paar suhkrutrahvi, veel 500 miljonit krooni maksuvaidlusse uputatavat maksuraha, kümnete miljardite ulatuses eurovahendite kasutuselevõtu venimise süvenemine, veelgi „parem" riigihangete seadus, mis ajab pooled kohtusse ja hulluks ja nii edasi.

Mõtlemiskoht juhtidele

Tark peremees ei mõtle üksnes kulude kokkuhoiust, vaid palju enam tulude suurendamisest - kui palga ja tööviljakuse vahel on käärid, siis tuleb pilk pöörata eelkõige töö tulemuslikkuse suurendamisele. Kust alustada? Nõudlikkusest!

Igaüks, kes on maitsnud nii era- kui ka avaliku sektori leiba, teab, milles on maitsevahe. Kui ühel pool piisab protsessist, siis teisel pool on vaja tagada tulemus. Protsess on igimagus, tulemusele keskendumine aga higikibe. Meie ettevõtjad on pidanud rasket võitlust ellujäämise eest, mis on sundinud keskenduma tegelike tulemuste saavutamisele, avalikus sektoris on ülesandepüstitus laialivalguvam ja pole kujunenud tarvilist nõudlikkust - peaasi et asjad kuidagi liiguksid. Eeltoodu pole etteheide tuhandetele avaliku sektori töötajaile, kellest enamik on tublid, vaid mõtlemiskoht avaliku sektori juhtidele. Miks on nii, et valitsuste iseendale koostatud tegevuskavade tähtajalise täitmise määr on heal juhul 50%? Miks on igas ministeeriumis üldteada probleeme, mille lahendamisega pole kümne aasta jooksul ja viie ministri ametisoleku ajal hakkama saadud?

Praeguselt tasemelt Euroopa keskmiseni jõudmine, rääkimata „viiest rikkamast", esitab otsustajatele ja juhtidele hoopis kõrgemaid nõudmisi. Esiteks oskust eristada olulist ebaolulisest, suutlikkust jätta teadlikult osa asju tegemata selleks, et tähtsad asjad tõepoolest tehtud saaksid. Teiseks oskust kavandada oma tegevust sellisel moel, et asja alustades võiks kindel olla lõpptulemuses. Kolmandaks sihikindlust eesmärgi poole liikumisel. Juht vastutab. Alati!

Milleks see jutt? Eelkõige selleks, et saada lahti ettekujutusest, just nagu saaks avaliku halduse efektiivsust suurendada vaid senise ebaefektiivsuse vähema rahastamisega. Selle tagajärjeks on üldjuhul suutlikkuse jätkuv vähenemine ja niigi napi tegelikult kompetentse kaadri lahkumine. Meil on paljudel juhtudel raha rohkem kui inimesi, kellele seda raha südametunnistuse piinadeta maksta.

Seepärast teeb mulle muret populistlik hoiak avaliku sektori ja seal makstavate palkade suhtes. Palk ei ole suur või väike iseenesest, vaid võrreldes tööga, mille eest palka makstakse. Kui nende vahel on käärid, siis selle asemel, et loota palgakokkuhoiust elu edenemist, tuleks järjekindla nõudlikkusega püüelda suurema tulemuslikkuse poole.

Eelnev ei tähenda probleemide eitamist avaliku sektori (palga)korralduses - enamgi veel, lubamatusi on lubamatult palju. Uus avaliku teenistuse seaduse eelnõu on hea rohi ja tuleks viivitamata vastu võtta. Sellega luuakse avalikus teenistuses arusaadav palgakorraldus, kõik vabad ametikohad täidetakse edaspidi konkursi teel ja kaotatakse avalikkust pahandanud lisasoodustused, mis on tõesti eelmise ühiskonnakorralduse reliikviad. Nendest muudatustest aga ei piisa, kui me ei suuda kujundada tulemustele suunatud avaliku halduse kultuuri.

See aga saab alguse nõudlikkusest. Valijate nõudlikkusest poliitikute vastu, poliitikute nõudlikkusest tippametnike vastu, tippametnike nõudlikkusest oma alluvate vastu jne. Ent see kõik on ainult siis võimalik, kui saame aru, et meie elu edenemine ei ripu lõppkokkuvõttes ära mitte välistest jõududest, olgu selleks siis üleilmne majanduskriis, kodumaine ametnikkond või keegi kolmas, kelle süüdistamisega aega veeta, vaid meist endist.

Kommentaar: Kriitilise massi loob Balti ühisbörs ja piiriülene liitumine

2009-04-13

Naabritena võrdlevad Eesti ja Läti tihti oma majandust ja teevad järeldusi, kellel läheb paremini - või kus on nüüd hullem majanduslangus. Parem oleks aga, kui me sellisest tegevusest liigselt ei vaimustuks. Öelda, et kellelgi on vähem probleeme kui teistel, ei ole hea müügiargument.

Müüb vaid edu. Seepärast peaksime hoopis taastama pildi endast kui stabiilse ja konkurentsivõimelise ettevõtluskliimaga ELi riikidest.

Kui mõnes ärivaldkonnas jääb koduturg liiga väikseks, tekib vajadus laieneda kõigepealt naaberriikidesse. Äriregistrite andmeil tegutseb Lätis ligi 1400 Eesti päritolu ettevõtet ja Eestis ligi 900 Läti firmat. Neid numbreid ja ka kaubavahetust vaadates teeme intensiivset koostööd.

Kuid ometi peame eriti just praegu küsima, kuidas tekitada kriitilist massi, mida on tarvis suurematele välisturgudele minekuks. See muudab vajalikuks piiriülesed liitumised ja ostmised.

Juurdepääs kapitalile on praegu palju teravam küsimus kui aasta tagasi. Vaatame olukorda Tallinna, Riia ja Vilniuse börsidel. Balti aktsiate hinnad on langenud 2008. aasta algusest keskmiselt 70 protsenti, kuna turud on sama hästi kui mittelikviidsed.

See tõstatab küsimuse, kuidas tekitada nendel turgudel kriitiline likviidsuse mass, et ettevõtted oleksid huvitatud börsile tulekust ja esmastest aktsiaemissioonidest uue kapitali kaasamisel. Võibolla peaksime lahendusena kaaluma nende kolme aktsiaturu ühendamist.

Kuidas Eesti tõuseb?

2009-04-13

Ekspeaminister ja IRLi esimees Mart Laar kirjeldab e-lahendust, mis teeks valitsemise avatumaks, võimaldaks kodanikele paremat teenust ja aitaks Eestil silma paista.

Läinud nädalal pidin Eesti majanduskriisi olemust ja sellest väljapääsemise teid arutaval konverentsil rääkima oma kogemustest 1991.-1992. ning 1999. aasta kriisist väljumisel.
Tagantjärele vaadates olid Eesti uuele tõusule pööramiseks vajalikud sammud sarnased.

Esiteks tuli roosad prillid eest võtta ja endale ausalt olukorra tõsidust tunnistada, teiseks viivitamatult tegutsema ja otsustama asuda ning kolmandaks mõtelda välja midagi sellist, millega Eesti maailmas positiivset tähelepanu võiks äratada.

Kahest esimesest sammust olen viimastel kuudel palju kirjutanud - vaadates valitsusele peale surutud munaderahule, ei saa just ütelda, et see kõigile mõjunud oleks. Kuid pole midagi, vast on ülestõusmispühade järel ka poliitikute otsustavus tõusnud. Sest otsustamiseta me edasi ei pääse.

Eesti olukord on väga tõsine. Rahandusministri hinnangul vajab Eesti veel sel aastal seitsme miljardi suurust kärbet, järgmisel aastal on kärbe veelgi suurem. Kui tahame selle ülesandega hakkama saada, ei tohi enam venitada. Iga kuu otsustamatust muudab ülesande veelgi raskemaks.

Näiteks kuna pensioni teise samba sissemaksete edasilükkamist ei suudetud otsustada 1. maiks, tähendab see paarisaja miljoni krooni kaotust, mis tuleb nüüd teistest allikatest leida. Loomulikult vajavad poliitikudki populaarsust, kuid praegusel hetkel oleks targem mõelda mitte oma erakonna, vaid Eesti huvidele.

Vähemalt sama oluline on kriisihetkedel ka julgus kõigile päevaprobleemidele vaatamata ikkagi tulevikku vaadata. Ma saan aru, et praegusel hetkel oodatakse poliitikutel lahendusi päevakajalistele katastroofidele, kuid ainult nendega tegeledes ei suuda me tegelikult Eestit aidata.

Sest isegi kui suudame eelarve tasakaalu ajada ja käivitada programmid võitluseks tööpuuduse vastu, pole me sellega veel kriisist väljunud. Kogemus näitab, et vaid millegi erilisega silma paistes on Eesti-sugusel riigil võimalik taastada objektiivsetel või subjektiivsetel põhjustel käest lastud usaldus. Usaldus on aga see, mille tagasivõitmiseta Eestit uuele tõusule viia ei õnnestu.

Seejuures ei saa tegemist olla millegi varem tehtu kopeerimisega. Kui tahta end tõesti maksma panna, tuleb taas hakkama saada millegi erakordsega, teha midagi, millega keegi teine pole hakkama saanud. 1990. aastate alguses kujunes Eesti kaubamärgiks ühetaolise tulumaksu kehtestamine.

See äratas oma uudsusega tähelepanu, leidis arvukalt järgijaid ning tegi Eestile üle maailma nime. 1999. aastal kujunes Eesti märgiks ettevõtlusse tehtavatelt investeeringutelt tulumaksu kaotamine ning e-valitsus. Kuigi viimase alal on uuenduste hoog mõnevõrra vaibunud, on Eesti kogemus maailmas endiselt hinnas.

Näib, et liiga hea elu ja kiired kasvunumbrid tekitasid meis kõigis mõttelaiskust ning pani Eesti loorberitele puhkama. See lõpeb aga alati halvasti. Nii ka seekord. Vähemalt siiani pole Eesti suutnud kriisi millegi uue ja põrutavaga hakkamasaamiseks ära kasutada.

Arutelu uute ideede üle on Eestil aga hädasti vaja. Osalt tegelevad sellega igati positiivselt 1. mail kokku tulevad mõttekojad, mitmed ideed liiguvad praegu aga ka juba mööda valitsusasutusi ringi.

Üheks hullumeelsemaks nende seast on ettepanek Eesti riigivalitsemise kulude radikaalseks vähendamiseks valitsusaparaadi kaasajastamise ning moodsa tehnoloogia kasutuselevõtu abil. Osaliselt tugineb ettepanek e-valitsuse kogemustele, viies tollal alustatu loogilise lõpuni.

Teatavasti peavad avaliku sektori funktsioonide täitmisel riigi ja kohalike omavalitsuste asutused teostama lisaks põhitegevusele ka nn üldisi tegevusi, nagu finantsarvestus, asjaajamine, personaliarvestus jne. Tänapäeva tehnoloogia on loonud samas võimaluse osta nimetatud tegevused eraettevõtteid kaasates asutusse sisse, vähendades oluliselt riigi valitsemise kulusid, riiki ennast samal ajal «õhemaks» muutmata.

Eesmärgiks on seejuures mitte ainult kulude vähendamine, vaid ka teenuse kvaliteedi oluline kasv. Teatud ülesandeid sisse ostes saab riik saavutada efektiivsuse kasvu ja tulude vähenemise ilma ise täiendavaid investeeringuid tegemata. Tagasihoidlikel hinnangutel annab nimetatud ettepaneku käivitamine teisest aastat alates viie aasta jooksul riigi tasandil kokkuhoidu üle miljardi krooni.

See tähendaks professionaalsete teeninduskeskuste loomist, millele riik ja kohalikud omavalitsused nimetatud funktsioonid üle annavad. Konkurentsi tagamiseks oleks seejuures mõttekas kasutada BOT (Build Operate Transfer) mudelit, mille kohaselt korraldatakse kindla perioodi tagant konkurss, et leida riigile või kohalikele omavalitsustele parimat hinna-kvaliteedi suhet pakkuvat partnerit.

Kulude kokkuhoid ja kvaliteedi kasv tagatakse dokumentide paberivaba menetlemise, täieliku loobumisega paberarvetest, tark- ja riistvara ning arhiivinduse ühendamise ja IT kulude optimeerimisega. Kõigepealt oleks mõttekas luua avaliku sektori finantspakkumise keskus, millele järgneksid paberivaba avalik sektor ning ühtne personaalne teenindamine.

See muudaks riigivalitsemist avatumaks, vähendaks bürokraatiat ja korruptsiooniohtu, aidates sellega kaasa ettevõtluse arengule. Professionaalsete teeninduskeskuste loomine ei muudaks mitte ainult Eesti valitsussektorit kaasaegsemaks ja efektiivseimaks maailmas, vaid looks uusi IT-lahendusi, mida on ettevõtetel hea välismaal turustada. Säästev areng on kujunemas maailmas käesoleval sajandil üheks olulisemaks eesmärgiks, lisaks ressurssidele ja loodusele käib see ka valitsemiskulude kohta.

Loomulikult on võimalik ka midagi muud ette võtta, selleks on iga ettepanek teretulnud. Eespool esitatud idee tugevaks küljeks on aga see, et sel pole poliitilist silti küljes. Seda ei paku välja ei IRL, ei sotsiaaldemokraadid ega rohelised. Ühelgi erakonnal üksinda ei õnnestu sedavõrd suure ettevõtmisega ka hakkama saada.

Juba esimestest sammudest alates eeldab see tihedaimat koostööd ja koordineerimist.

Tegemist pole ei vasak- ega parempoolse ideega, valitsemiskuludest vabaneva rahaga võib kas alandada makse, tõsta sotsiaaltoetusi või edendada haridust. Nii nagu e-valitsus, teenib seegi ettepanek ustavalt iga valitsuskoalitsiooni, kelle valijad on otsustanud Stenbocki majja saata.

Nii tundubki mulle mõistlikuna kõigi käimasolevate poliitiliste kempluste ja vaidluste kiuste heita pilk tulevikku ning anda ettepanekule roheline tuli. Et rahandusministeerium on juba asjaga tegelema asunud, pole võimatu süsteemi esimene osa tuleval aastal käivitada, mis kõigele lisaks annaks eelarves märkimisväärset kokkuhoidu. Seda raha oleks Eestil ots otsaga kokkutulekuks hädasti vaja.

Paralleelselt tuleks alustada ka teise kahe keskuse loomiseks vajalike muudatuste ettevalmistamist. Mis aga veelgi olulisem - suutlikkus ka kriisi ajal tulevikku vaadata tõendaks nii meile endile kui maailmale Eesti elujõudu ja tahet raskest olukorrast välja tulla.
Selleta oleks Eesti uus tõus võimatu.

Linnavalitsuse poolikud otsused

2009-04-11

Volikogus on arutusel 75 miljoni kroonine eelarvekärbe. Kas sellisest kärpimisest piisab? Tööpuuduse kasvust tingitud tulude alalaekumist võib prognoosida aasta lõpuks sellises mahus, mis hiljemalt sügisel sunnib linnavalitsust kärpima eelarvet veel vähemalt samas ulatuses, kui mitte rohkem. Sügisel on aga valimised, nii et suure tõenäosusega peame menetluses eelarvega novembrini vastu pidama.

Tuleb tunnustada Pärnu linnavalitsust, mis lõppeks suutis mingi kärpekava kokku panna. Väikese teki all hulgakesi on seda raskem magada, kui tubagi juhtub kütmata olema.

Lõhkilaenatud linnakassa

75miljonilise negatiivse lisaeelarve puhul võiks küsida: kas kõik kaotavad solidaarselt?

Vastus on selge ei. Kaotab linnakodanik, võidab linnavalitsus ja ametnikkond. Linnakodaniku kaotus seisneb selles, et talle ei võimaldata neid teenuseid sellises mahus, mille eest ta makse on maksnud. Teda petetakse. Poliitiliste linnavalitsejate ja ametkonna palku ei kärbita, reaalne töö aga jääb vähemaks, kuna pole raha ülesannete täitmiseks.

2009. aasta lõpul peab siis uus linnavalitsus olema see paha, mis praeguse tegevusetuse vilju maitseb ja lõiked ära teeb, aga selleni on veel aega.

Arvan, et kõige umbusklikumadki on veendunud, et Pärnu linna kohustuste tase ületab seadusega lubatud 60 protsendi määra. Kui jätkuvalt ei suudeta teha küllaldases ulatuses eelarvekärpeid ega laenude tagasimakseid, kasvab kohustuste osa veel. Tulud ju vähenevad. Pöidlakeerutamine ehk mittemidagitegemine ei tekita linnakassasse raha juurde ega lahenda probleeme.

Linnavõimule tavaks saanud viisil jätkates tõotab 2010 tulla Pärnu linnale tänavusest veel hullem. Kui linnavalitsus ei näe praegu võimalusi kärpida eelarvet rohkem kui 75 miljoni krooni võrra, sest teede ja tänavate koristamise ja kordategemise arvelt ei ole enam võtta midagi, siis tänavavalgustuse väljalülitamine sügisel on juba paratamatus ning aasta lõpuks jäädakse ikkagi 80 miljonit võlgu.

Mille arvelt aga võetakse 2010. aastal pea 40 miljoni krooni kasvavate laenude tagasimakseteks ja 2011. aastal veel 100 miljonit krooni, millele lisanduvad spordihalli hoonestusõiguse tasud, jääb mõistatuseks kõigile.

Mind kui Pärnu linnavolikogu noorimat liiget paneb imestama süüdimatus, millega linna rahaasju aetakse. Põhjuse leidsin Pärnu keskraamatukogu lugemissaalis vanu Pärnu Kommuniste ja Pärnu Postimehi sirvides.

Enamik praegusi otsustajaid kõneleb seal kui kunagised Kommunistliku Partei linnakomitee liikmed ja täitevkomiteelased. Nimesid võite leida ise nõukogudeaegsetest Pärnu lehtedest. Võtkem siis rasket olukorda kui pikaleveninud desovetiseerimist.

Mida tuleks teha?

Usun jätkuvalt, võib-olla naiivselt, aga siiski, et linnavõim võtab mõistuse häält kuulda ja soovib midagi selget ja julget linna heaks teha.

Selleks teen mõne põhimõttelise ettepaneku.

Esiteks tuleks praegu arutusel eelarvekärbet suurendada vähemalt 150 miljoni kroonini. Kulusid saab kärpida ainult linna üldvalitsemiskulude arvelt. Kas raha võetakse kohalikule omavalitsusele pandud kohustuste täitmata jätmise arvelt või mainekujunduse ja palkade arvelt, on poliitilise valiku koht, milles otsustusvoli on ainult võimuliidul. Kui 2009. aasta lõpuks selgub, et tulude laekumine on parem kui eelarve kärpega kavandatud, tuleks enne tähtaega vähendada linna kohustusi laenu andnud pankade ees.

Teiseks peaks linnavalitsus viivitamata välja töötama töökohtade loomisega seotud ettevõtjaid toetavad abimeetmed ja need kohe ellu viima. Ilmselgelt ei piisa uute luuameeste ja munitsnike töölevõtmisest.

Kolmandaks tuleb leida muid võimalusi linnatulude suurendamiseks.

Loodan, et võimuliit ja Pärnu Postimees suudavad näha opositsioonis enamat kui virisejat ja vingujat või - mis veel hullem - ärasõnujat, märkamata probleemide tegelikke põhjusi. Võimuliidu vigadele ja tegematajätmistele oponeerimine on iseloomulik demokraatlikule ühiskonnakorraldusele.

Või peaksime Pärnu linnavolikogus viimasel ajal tavakssaanu järgi kuuletuma volikogu esimehe Ahti Kõo nõudele, milles ta lausa keelab volinikel analüüsida linnavalitsejate vastuseid? Kas sellist Pärnut me soovimegi?

Otsustamata edasi ei pääse

2009-03-31

Algav nädal on Eestile mitmeski mõttes oluline. Nädala alguses jõuavad valitsuse ja avalikkuse ette eelmise majandusaasta täpsustatud tulemused ning andmed selle aasta esimesel kolmel kuul majanduses toimunu kohta.

Nende alusel saab selgeks, kas Eesti vajab sel aastal veel ühte lisaeelarvet ning kui suur see on. Kui praegu õhus rippuvad negatiivsed prognoosid teoks saavad, peab valitsus suutma kiirelt otsustada ning lisaeelarve kiirelt Riigikogu poole teele saatma - sest iga kaotatud hetk maksab.

Eelarve kontrolli all hoidmise jaoks on möödapääsmatult oluline ka teine algaval nädalal langetatav otsus - mida teha töötukassas vastu vaatava puudujäägiga. Loomulikult võib siingi otsustamist edasi lükata, sest tõeliselt laastavaks muutub puudujääk järgmisel aastal, kuid siis oleks käru juba kummuli ning selle teele tagasi upitamine pea võimatu.

Eelarve kärpimisest pole aga loodetud tulu, kui me ei suuda seista vastu tööpuuduse kasvule. Teatud piiri ületades asub see avaldama eelarvele sellist mõju, et ka täiendavast kärpest ei pea selle puudujäägi kontrolli all hoidmisest piisama. Otsused, mis astuksid vastu tööpuuduse kasvule, on paraku venima jäänud. Läinud nädalal saatis Isamaa ja Res Publica Liidu eestseisus partneritele kirja, kus avaldati muret selle üle, et mitmed küsimused ja eelnõud on jätkuvalt lahendamata. Esitasime omalt poolt partneritele loetelu eelnõudest, mis tuleks meie arvates hiljemalt 1.juuliks vastu võtta.

Keit Pentus Reformierakonnast vastas meie pöördumisele kiirelt ja meeldivalt, kinnitades, et enamiku pakutud eelnõudega neil probleeme pole. Pole tõesti oluline, kelle algatatud üks või teine eelnõu on, ning kui Reformierakond soovib neid kõiki enda ideedeks pidada, siis ei saa selle vastu mul midagi olla. Peaasi, et nad tõesti vastu võetakse. Ootame Reformierakonnalt ka ettepanekuid nende sammude osas, mille kiiret astumist nemad tööpuuduse vastu võitlemiseks oluliseks peavad. Loodetavasti kuuleb Eesti avalikkus neist juba tänaselt Reformierakonna volikogult.

Kiire oli ka sotsiaaldemokraatide vastus, kus leiti, et tegelikult tuleks veelgi kiiremini liikuda. Seda oli meeldiv kuulda - loodame ka nendelt konkreetseid ettepanekuid kuulda, mis on need kiirelt lahendamist vajavad sammud, millega tööpuuduse vastu võidelda. On ju just sellest kujunenud tänase Eesti probleem nr 1. Otsustamata Eesti igal juhul edasi ei pääse.

Raske aeg paneb võimalusi otsima

2009-03-24

Üldise majandusolukorra taustal on muutunud põllumeeste olukord väga keeruliseks. Murelikult vaatavad tulevikku nii piimatootjad kui teraviljakasvatajad. Nii mõnigi küsib: millised on põllumajanduse väljavaated? Millal paraneb turu olukord?

Laenud ja liisingud vajavad maksmist. Paljudel põllumajandustootjatel on muutunud suhted pankade ja teiste koostööpartneritega keeruliseks. Kokkuostuhinnad on langenud, laenutingimused aga karmistunud - üha keerulisem on pankadest laenu ja käibekrediiti saada.

Mõõnast ülesaamiseks tuleb teha jõupingutusi. Seetõttu on põllumajandusministeerium rakendanud ja rakendamas mitmeid abinõusid, mis aitavad parandada käibevahendite kättesaadavust ning suunavad täiendavat raha tulevikuinvesteeringuteks.

Toetuste väljamakse varasemaks

Põllumajanduslike otsetoetuste puhul on põllumajandusministeeriumi eesmärk tuua nende väljamakse senisest varasemale ajale. Konkreetne instrument, millega saab leevendada käibekapitali puudust kevadtööde ajal, on loomatoetuste taotlemine eelmistest aastatest varasemal ajal ja ka varasem väljamaksmine. PRIA alustas loomakasvatustoetuse taotluste vastuvõttu tänavu mõned nädalad varem kui eelmistel aastatel ning toetuste määramiseni kavatsetakse jõuda hiljemalt maikuu lõpuks.

Eelpooltoodud võimaluse kõrval uurib põllumajandusministeerium variante nihutada varasemaks ka sügisesi pindalatoetusi.

Investeeringutele ja alustavatele põllumeestele raha juurde

Kahel viimasel aastal (2007-2008) on MAKi meetmete 1.4.1 ja 1.4.2 (investeeringud põllumajandustootmise arendamiseks) raames makstud toetust välja

519,2 miljonit krooni. Aga põllumajandussektoris püsib jätkuvalt vajadus tootmist moderniseerida ning efektiivsemaks muuta.

2008. aastal taotluse esitanute majanduslik seis lubab neil äriplaanis kavandatud investeeringud loodetud mahus ellu viia. Järgnevatel aastatel ettevõtete investeeringuvõime tõenäoliselt väheneb. Seetõttu on ministeeriumil kavas suurendada põllumajandusliku tootmise ja muu maaettevõtluse elavdamiseks ning tegusate projektide finantseerimiseks 2008. aasta toetuste kasutamata jääki ja 2013. aastaks planeeritud eelarvet. Seega planeerime rahastada valdava osa nõuetele vastavatest ja majanduslikult elujõulistest äriplaanidest, seda nii väiksematele põllumajandusettevõtetele suunatud investeeringute kui ka loomakasvatusehitiste ehitamise ja rekonstrueerimise projektide puhul.

Oluliseks sammuks on ka noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamise toetuseks mõeldud vahendite kahekordistamine. Usume, et need, kes on praeguses raskes olukorras valmis alustama põllumajandustootmisega, on tõsised tegijad, kellest sõltub meie põllumajanduse tulevik.

Põllumajandusinvesteeringute kõrval on väga oluline leida lisavahendeid ka muu maaettevõtluse mitmekesistamiseks. Seega suuname täiendavaid vahendeid ka sellele programmile, kus praegu on PRIA menetlemas just suuremate projektide taotlusi.

Toetuste rahvuslik juurdemakse

Erinevate investeeringutoetuste kasutamine eeldab omafinantseerimise võimet. Seetõttu on väga oluline toetuste rahvusliku juurdemakse top-upi olemasolu.

Paraku süvenes mullu pead tõstnud majandussurutis aasta alguseks veelgi ning 2009. aasta riigieelarve tuli ümber vaadata. Kärbetest ei pääsenud ükski valdkond. Nii puudutas see ka põllumajandust ning top-upi kärbe moodustas 100 miljoni krooni.

Ei ole saladus, et kärpimise hakul oli laual taotlus kahandada top-up sootuks nullini ning seda hoolimata tõigast, et käesoleva aasta eelarvet koostades seda juba kärbiti.

Õnneks suutsime sellise olukorra välistada. Top-upi vähendamise viime ellu niimoodi, et see ei moodustaks olulist osa ühegi valdkonna toetusest, vaid jaotuks ühtlaselt tervele põllumajandussektorile. Nii on kärbe solidaarne ning selle mõju konkreetsele valdkonnale väiksem.

Abiks on Euroopa Liidu ja siseriiklikud toetused ning MES

Erinevalt teistest majandusharudest reguleerib põllumajandust Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika, millega kaasnevad ühenduse toetused, mis 2009. aastal ei vähene.

Kui enamikku riigieelarvest rahastatavaid eluvaldkondi kärbiti 5-10%, siis selle taustal ei tohiks põllumajandustoetuste kärpimine vähem kui 3% olla ülekohtune.

Positiivne on seegi, et eelmise aastaga samale tasemele jäävad ka kõik Eesti siseriiklikud toetused.

Nii krediidigarantiide kui ka käibelaenude kättesaadavuse parandamiseks teeb põllumajandusministeerium koostööd Maaelu Edendamise Sihtasutusega.

Nii oleme kootöös MESiga leidnud 100 miljonit krooni täiendavat laenuraha, mida saab kasutada just kevadtööde tegemiseks. Samuti on MES eraldanud lisavahendeid põllumeeste kohustuste tagamiseks.

Euroopa Komisjon tuli piimatootjatele appi

Olukorra stabiliseerimiseks piimandussektoris on astunud samme ka Euroopa Komisjon.

Taastatud on eksporditoetused piimatoodetele ja käivitatud sekkumiskokkuost. Need meetmed peaksid turgu stabiliseerima.

Vananenud tehnika ja üleinvesteerimine maksab kätte

Praegu leidub põllumehi, kes püüavad meeleheitlikult vananenud tehnika ja madalate produktiivsusnäitajatega või siis liiga optimistlikult investeerides ja suuri laenukoormusi enda kanda võttes ots-otsaga kokku tulla. Aga leidub ka neid, kes on kogunud varusid ning arvestanud uude tootmistehnikasse investeerides võimalike tagasilöökidega. Meie kõigi huvides on see, et majanduslikult rasked ajad üle elaksime. Nii säilitame oma tootmispotentsiaali ja ekspordivõime tulevaseks majanduslikuks tõusuks.

Põllumajanduses ei saa teha pikemaid järeldusi lühiajaliste turukõikumiste valguses. Oleme veendunud, et põllumajandussektor on Eestis jätkusuutlik.

Raha otstarbekas kasutamine algab läbipaistvusest

2009-03-21

Leian, et on igati tänuväärt, et Meremäe vallavalitsus selgitab ajalehe vahendusel kõnesoleva riigihanke menetlemise asjaolusid.

Minu kui maavanema väljaütlemine Meremäe vallavalitsuses toimunud riigihanke menetluse kohta, ei ole ajendatud ainult hankemenetluse läbiviimisest, vaid ennekõike kohalike inimeste murest, tööga hõivatuse küsimusest tänastes majandustingimustes meie maakonnas, sh Meremäe vallas ja mitte ainult. Tegemist ei ole kellegi laimamise, vassimise või pingete õhutamisega, nagu arvab vallavanem.

Lisaks eelnevalt minu poolt öeldule tuginen ka ehitusekspert Andri Needole, kes ütles toimunud pakkumiste kohta, et probleem ei puuduta ainult väikseid omavalitsusi, vaid ka suuri. Andri Needo sõnade kohaselt võib viimase kolme kuu pakkumiste eripäraks lugeda seda, et pakutakse silmnähtavalt alla ehituse omahinna, eesmärgiga võita pakkumine. Andri Needo: „Hiljem, et mitte kahjumisse jääda, on võitnud firmal kolm võimalust: 1. kasutada ära kehvalt koostatud pakkumist ja lepingut ning nõuda tellijalt raha juurde. 2. jätta arved tehtud tööde eest alltöövõtjale JOKK meetodil maksmata. 3. kasutada alltöövõtuks ühemehe ehitusfirmasid, kes jätavad sageli maksmata riigimaksud ja töö tehakse ära välismaalt tagasitulnud ehitajatega, keda huvitab ainult igakuine töötasu. Teisi võimalusi ei ole. Kahjuks ei luba riigihangete seadus kõrvale jätta ilmselgelt omahinnast tugevasti allapoole tehtud pakkumist."

Vähetõenäoline on Obinitsa hoone terviklik ja kvaliteetne renoveerimine pakutud hinnaga, kus ilma käibemaksuta arvestuses on pakutud ühe ruutmeetri renoveerimise hinnaks 3400 krooni. Oht, et objekt poolikuks jääb, või saab ebakvaliteetselt ehitatud, on antud hinna põhjal suur ja ma jään oma arvamuse juurde.

Minu poolt artiklis väljaöeldu põhineb teabel, mis on saadud asjaosalistelt, kellele ei ole olukord mõistetav olnud, ja on paistnud just sellisena, nagu mina seda oma artiklis kirjutasin. Tunnistagem - see asjaolu, et pakkuja, kes on teinud „ilmse arvutusvea", osutub hiljem ka edukaks tunnistatud pakkujaks, tekitab paratamatult küsitavusi. Kui menetluses toimub riigihangete seaduse §50 lõike 5 kohaselt „ilmse arvutusvea" parandamine ja see ei ole kõigile üheselt arusaadav ja selge, siis ei saa välistada küsimuse tekkimist menetluse läbipaistvusest. Olen riigihangete läbiviimisega kokku puutunud rohkem kui kümne aasta jooksul, aga selline kogemus, kus hind tõuseb üle poole miljoni krooni juba pakkumiste avamise ja võitja väljakuulutamise vahel, on esmakordne.

Jagan vallavanema seisukohta selles, et maavanemana on mul õigus ja kohustus reageerida igale teatavaks saanud juhtumile ja tunda huvi kõige vastu, mis maakonnas toimub. Maavanema pädevusse tõepoolest ei kuulu järelevalve riigihanke pakkumiste osas, küll aga on maavanema kohustuseks jälgida maksumaksja raha otstarbekat kasutamist, aga selle tagab omakorda korrektselt läbiviidud riigihange ning selle põhjal koostatud leping. Kinnitan, et teen seda ka edaspidi.

Olen jätkuvalt seda meelt, et väikeses omavalitsuses napib häid spetsialiste ja haldusreform on hädavajalik. Küll on aga selge see, et kogu elu Eestimaal ei saa juhtida Tallinnast ja samamoodi ei saa kõiki tegemisi maakonnas juhtida ühest maakonnakeskusest.

Kriis kui võimalus

2009-03-20

Riigieelarve kärpimisele paratamatult järgnenud omavalitsuste eelarvete kokkutõmbamist on tehtud erinevalt: mõnel pool vaikselt hambaid kiristades, teisal riigiga vastasseisu õhutades. Tartus on kärpimist tehtud nagu kehva propagandaüritust.

Esimesena astus poodiumile linnapea, nõudes omavalitsustele tekitatud valu leevendamiseks regionaalminister Kiisleri vabastamist. Stenbocki maja seinad sosistavad, et valitsuse istungil hääletasid üks K- ja üks L-tähega algava nimega minister eelarvekärbete vastu! Saa sa siis aru, kelle tagandamist tegelikult taotletakse!?

Teises vaatuses tuli lavale juba rohkem tegelasi, Tartu volikogu suurim fraktsioon upitas üles rahvaasemike kulutuste kärpimisele kutsuva loosungi. Kisa kärpeprotsentide ümber oli palju, villa kokku hoitavate tuhandete kroonide mõttes aga napilt.

Koalitsiooni präänik oma liikmetele on nende istutamine linna äriühingute nõukogudesse. Ettenägelikult tõsteti veebruaris nõukogu liikmete kompensatsiooni, nii et ühes kuus võib liikmeseisusest teenida kuni 10 000 krooni. Pole paha, ütleks selle peale Rahvaliit!

Tuhandekroonine volikogu istungitasu on nende summade kõrval tagasihoidlik ja 10-protsendine kärbe loksutab tublimaid rahvaasemikke vähem kui tolmavalt linnatänavalt korjatud kirbu hammustus!

Erinevused püsivad

Omavalitsuste tulude langus on nii suur, et paratamatu on peaaegu kõigi tegevusvaldkondade kulutuste korrigeerimine. Seega võib kodanikule jääda mulje, et olgu minu vallavanem või linnapea ühest, naabrite oma teisest parteist, poliitika on neil lõpuks ikka ühesugune.

Nii see päris ei ole. Erinevused arusaamistes, milline on hea omavalitsus, on ja jäävad püsima.

IRLi seisukohast tuleks praegu silmas pidada järgmisi asju.

Esiteks, ei saa käituda nii nagu meesterahvast pühapäevakokk, kes köögis keskendub praegu ainult ühele tegevusele. Lõikamisele! Pisut rohkem tuleks mõelda tulevikule, sellele, kuidas suurendada omavalitsuste maksuautonoomiat.

Kuigi Tallinna linnavõimude tegemistest pälvivad rohket tähelepanu laenuplaanid, koolide remondi-renditehingud jms, on pealinna eelarve tuludes omateenitud vahendite osakaal märgatavalt suurem kui Tartu eelarves.

Teiseks tuleb põhjalikult läbi vaadata juhtimisstruktuur. Linnavalitsuse kavandatud muudatused on kindlasti mõistlikud, aga juhtimise tõhustamiseks ebapiisavad.

Tubli majandusmehena plaanitseb volikogu esimees Olev Raju vähendada volikogu ülalpidamiskulusid viiendiku võrra! Samas pole IRLi fraktsioonil kindlust, et alles jäävad kaks kantseleitöötajat suudavad ära teha kogu vajamineva tehnilise töö ja olla 100 000 tartlase ja 49 voliniku vahel piisavalt head vahemehed.

Näiteks Pärnu volikogu teenindab 4, Narva 8 ja pealinna oma ligi 20 tehnilist töötajat.
Juhul, kui allakirjutanu kartus on ennatlik ja viiendiku võrra väiksema eelarvega volikogu toimib sama hästi kui varem, siis on linnavalitsus olnud oma halduskulude 6-8-protsendise vähendamisega ilmselt liiga tagasihoidlik.

Rohkem paindlikkust

Ühe organisatsiooni eri tasandite juhtimiskulude erinevus ei saa olla nii suur, kolmekordne. Tartu linnavalitsus oma arvukate osakondade ja teenistustega on struktuurilt keerukam kui nii mõnegi jõukama Põhjamaa naabri oma.

Ilma põhjapanevate teadusuuringuteta, lihtsalt meie ja naabrite omavalitsustel lasuvaid ülesandeid ning haldusstruktuure kõrvutades saab järeldada, et näiteks osakondade arvu võib kindlasti vähendada kolme võrra. Tulemuseks on nii kulude kokkuhoid kui ka parem tegevuse koordineerimine.

Kisa kärpeprotsentide ümber oli palju, villa kokku hoitavate kroonide mõttes aga napilt.
Teenistuste struktuuri muutmine on võimalik veel suuremas mahus. Praegu on teiste tööd koopeerivaid ametikohti ja tegevusi, alates sünnitoetuse maksmisest, millega koopeeritakse riigi sotsiaalkindlustusametit, kuni parkimise korraldamiseni (kus vastupidi, vaatamata võimsa haldusaparaadi, menetlusteenistuse olemasolule makstakse olemuslikult tema kompetentsi kuuluva töö eest erastruktuurile, kõigi autoomanike armastatud ASile Ühisteenused). Kunagi võis selline paralleelsus mõistlik olla, tänapäeval enam mitte.

Kolmandaks tuleb läbi vaadata kõik ettevõtluse toetamise võimalused. Haldusterritoriaalse reformi hirmus omavalitsusjuhid ajavad valijatele kärbseid pähe juttudega, et oi kui lähedal nad praegu kodanikele on. Sina ja vallavanem - need on peaaegu nagu üks ja sama isik. Ja kuidas nad haldusreformi järel teineteisest kaugenevad.

Tegelikult on kommunaalpoliitikud kodanikele kõige tähtsama asja - tööturu - suhtes tihti masendavalt ükskõiksed, s.t kodanikust kaugel. Praegu tuleks mõnelgi juhul loobuda ettevõtluse kaudsest maksustamisest. Tasku omanikud said üsna kiiresti aru, et ilma tasuta parkimiseta kliente ei tule.

Klientide arvu kasvatamiseks kesklinna kauplustes ja kohvikutes on samuti hädavajalik muuta parkimiskorraldus paindlikumaks. Kas tasub ühe parkijaid ohjava erafirma huve eelistada ebaproportsionaalselt kümnete teiste ettevõtjate huvidele? Tunniajase tasuta parkimise õiguse kehtestamine ei löö kesklinna autodest umbe. Küll aga lisab mõnegi kliendi selle piirkonna firmadele.

Mitte iga hinna eest

Neljandaks ei tohiks hambad risti pingutada tõusuaja kallite ja paindumatute projektide jätkamisega, vaid otsida eelarvet säästvamaid ja paindlikumaid lahendusi.

Kindlasti on tartlastele oluline lastehoiu parem korraldamine, kuid seda ei pea tingimata tegema tavapärasel viisil uusi linnalasteaedu ehitades.

Kui katoliku kool tahab ostutehingu õnnestudes avada endises lastekliinikus Oru tänavas 80 kohaga lasteaia ja kutsub linna selle projekti elluviimisel partneriks, siis tuleks see pakkumine vastu võtta. Uusehitusega võrreldes umbes kaks korda odavam soetusmaksumus on tõhus projekti kasuks rääkiv argument.

Viimaste kümnendite jooksul on Eesti elanud üle kolm kriisi - ühe üleminekukriisi ja kaks turu tsüklilisusest tulenevat majanduslangust. Esmased kogemused, kuidas sellisel ajal toimetada, on olemas nii era- kui ka avalikel struktuuridel.

Kodanikud said juba 2008. aasta algul aru, et asjaood on halvad. Seda tõendab väga lihtne, kuid ilmselge tõsiasi - mullu detsembris alanud sündimuse langus.

Avaliku sektori kõikide tasanditeni, eelkõige omavalitsusteni pole kriisitunnetus veel jõudnud. Ühelt poolt püütakse elu korraldada endiselt tõusuaja mallide järgi, teisalt pööratakse häbematult vähe tähelepanu kasvavatele sotsiaalsetele pingetele. Aga see on juba omaette teema.

Talveseisund 2009

2009-03-19

Käes on aeg, kulm kortsus, keldrisse varutud reserve näkitseda ja paraku ka aeg võlgu maksta.

Kuulun nende parteisse, kelle meelest öö on siis, kui on pime, ja talv on siis, kui on lumi. Mis tähendab, et pean väga veidraks neid pommuudiseid, mis tabavad eesti rahvast neli korda aastas ja teatavad, et täna algas kevad. Või suvi või sügis või talv.

Ei, tahan seepeale hüüda, kevad algab ikka siis, kui lumi ära sulab, ja sügis siis, kui puulehed kollaseks lähevad. Kalendritegija on alati kimpus ega või teada, millal algab kevad või mõni muu aastaaeg. Küll aga teab ta, millal on pööripäev, ning see on hoopis teine asi.

Öeldut arvestades on märtsi teisel poolel talveseisundist kirjutamine üks riskantne ettevõtmine, sest seisund võib muutuda lausa tundidega. Kuid üks on kindel - meil oli sel aastal talv. Algus pisut venis, aga üldiselt oli "nagu vanasti". Isegi Soome kelgud toodi lagedale.

Jälle on põhjust küsida: kuidas kliima soojenemisega ikkagi jääb? Rohelistel ja kliimauurijatel on muidugi vastus varnast võtta: egas kliima soojenemine veel tähenda, et ta kõikjal soojeneb. Mõnel pool viimati koguni jaheneb. Ning üldiselt sõltub kõik Golfi hoovusest ning sellest, mis sünnib ookeanide põhjas.

Mõistust on küll

Võtkem see teadmiseks ja lootkem, et Tartu maratone peetakse ka järgmisel sajandil. Kui keegi siis veel murdmaasuusatamisega tegeleb. Kuid see on kauge tuleviku mure, erinevalt majanduskriisist, mis on tänase ja homse mure. Sedamööda, kuidas taandub talv loodusest, murrab ta sisse majandusse.

Töötute arv on järsult tõusnud, tööhõive esialgu veel nii järsult vähenenud ei ole. Selline silmamoondus on võimalik seetõttu, et viimasel ajal on end töötuks registreerinud paljud mittetöötavad (kodused) inimesed. Kuid suveks võib oodata ka tegeliku tööhõive tuntavat vähenemist. Ning just siis jõuabki kriis alles päriselt pärale.

Läbi viia või unustada

12. märtsil arutas Riigikogu riiklikult tähtsa küsimusena, kuidas kriisi üle elada. Imevalemit ei leitud, kuid mõistlikke ettepanekuid siiski esitati. Läbisegi mittemõistlikega, nagu alati.

Lootust tuleviku suhtes sisendab tõik, et nähtavasti on arusaam teatavate mitte nii meeldivate sammude vajalikkusest levinud päris laialt ka mujal kui Toompeal. Ehk teisisõnu, eesti rahva terve mõistus ei ole kusagile kadunud.

Saame aru, et kulutada ei ole üldiselt võimalik rohkem kui teenitakse. Lühikest aega võib-olla küll, kui säästud ja laenud appi võtta, aga seda kitsamalt tuleb siis läbi ajada hiljem. Sellisesse olukorda me just jõudnud olemegi. On aeg keldrisse varutud reserve näkitseda - kergelt kortsus kulmul, ihne peremehe kombel - ja paraku ka aeg võlgu maksta.

Mõistan nende nördimust, kes ütlevad: mina pole laenanud, mina pole (tarbimis)hulluks läinud - miks pean mina nüüd võlgu maksma? Miks räägitakse mulle solidaarsusest nüüd, mitte siis, kui jahte osteti? Kummatigi maksan nüüd ka mina, näiteks seeläbi, et pean taluma olukorda, kus riik suurest vaesusest ei jõua maksta mu pensioni kojukande eest või paneb kinni postkontori, kus oli lähedal käia.

Mida muud see tähendab, kui et mina, kes ma pole sentigi laenanud, pean maksma kellegi teise võlgu? Kui mitte rahaliselt, siis ebamugavuse kaudu ikkagi.

Selline arutlus on ühest küljest õige, teisalt veidi silmapetteline. Viimase kümne ja eriti viimase viie aasta jooksul Eestisse valgunud kapitalist sai oma tilgakese tegelikult igaüks. Ka see, kes sentigi ei laenanud. Alevis rekonstrueeriti kõnniteed ja rahvamaja, mille uksel ei olnud silti "Sissepääs ainult laenuhaigetele ja tarbimishulludele". Sinna pääses (ja pääseb) igaüks. Seal on pehmed ja puhtad toolid ning kvaliteetne helivõimendus. Jällegi igaühe jaoks.

Kuid ma aiman, et see arutlus võib päris paljusid vihastada. Lohutada töö kaotanud inimest pehme tooliga rahvamajas... See vist pole tõesti kõige teravmeelsem.

Rahvamaja viib meid paraku teise ja mitte vähem hella teemani, milleks on haldusreform. Tunnen, et mul hakkab selle sõna vastu juba vaikne allergia tekkima, ja seda mitte põhjusel, et ma haldusreformi vastane oleks. Ma ei olnud vabanemisaastail ka juriidilise järjepidevuse kontseptsiooni vastane - pigem selle innukas toetaja -,
kuid ometi tundus ühel hetkel, et kui ma veel kuulen sõnapaari "juriidiline järjepidevus", siis hakkan ühe koha peal hüppama ja imelikke lõustu tegema.

Nüüd kipub selline tunne peale haldusreformist kuuldes, ja kahtlustan, et ma pole ainus. Mille vastu saab olla vaid üks rohi: see reform kas ära teha või ta igaveseks unustada.

Aitab otstarbekas töö

Hando Runnel kirjutas Postimehes reformikavast nii: "See on okupatsioon. Ja ma küsin: kui Simm pannakse kinni riigi reetmise eest, siis misjaoks reedetakse sellise reformikavaga tervet Eesti ajalugu ja eesti rahvast, mille huvides, kelle huvides, ja kuidas selle eest tasutakse?"

Rasked sõnad. Ka Päts reformis Eesti omavalitsusi 1930. aastate lõpus, ons see nüüd lisatõend, et ta oli Eesti riigi ja rahva reetur?

Minu arvates mitte. Omavalitsuste piirid ja ülesanded muutuvad, on alati muutunud ja muutuvad edaspidigi. Okupatsiooni tingimustes muidugi eriti järsult ja jõhkralt, kuid ka ilma igasuguse okupatsioonita.

Mu vanaisa oli viimane Kivijärve vallatalitaja, siis liideti Kivijärve vald Laiuse vallaga. Ning põhjuseks ei olnud põrmugi kellegi kurikaval iha reeta Eesti ajalugu või eesti rahvast, vaid otstarbekus. Otstarbekuse arvestamist ei pea tingimata rahavõimuks ega tööinimese ja kapitali "kohutavaks vastuoluks" tembeldama.

Jällegi koht kukalt kratsida. Kaldun nende leeri, kelle arvates on aateline vaid otstarbekas ja mitte igasugune töö. Näiteks kasvatavad tuhanded prantsuse põllumehed viinamarju ja valmistavad neist veini. Riik ostab selle kokku ja kõik on justkui õnnelikud. Ent see vein ei lähe poodi, sest poed on veini niigi täis. See vein aetakse piirituseks, et siis süütevedelikku ja aknooli toota.

Miks ei võiks viinamarjadest otse piiritust toota? Aga sellepärast, ütlevad põllumehed, et meie siin oleme veinitootjad, ja olid juba meie vanavanavanaisad, mitte aga piiritusetootjad. Pealegi saab piiritust naftast palju odavamalt.

Kas te neil asjaoludel suudate veel nendesinaste põllumeeste tööd pidada kauniks, aateliseks ja ülevaks? Või tundub teile, vastupidi, et tegemist on töö mõiste ja sõna vastutustundetu lörtsimisega?

Jõuame tagasi majanduskriisi juurde. On ilmne, et sellest ei aita meid välja mitte igasugune töö, vaid otstarbekas töö. Selline töö, mille saadust saaks nii tarvitada kui müüa.

Lihtne öelda, raske teha.

Omavalitsused vajavad muudatusi nagu õhku

2009-03-19

Kuigi meil on juba pikka aega räägitud majanduse jahtumisest ja avaliku sektori kulude kokkuhoiust, ei ole kokkuhoiu vajadus kõikjale jõudnud.

Valitsus on praegu sunnitud tegema raskeid otsuseid, et päästa, mis päästa annab, aga kohalikul tasandil ei taheta või ei suudeta enne valimisi muudatustega kaasa minna. Eriti just väiksemates omavalitsustes, mis niigi aina enam kaotavad majandusliku mõtte olla iseseisev.

Näiteks 1500 elanikuga omavalitsuses, mis niigi efektiivselt majandada ei suuda, pole olukorra tõsidusest aru saadud.

Hüva nõu ei kuskilt

Riik on üles ehitatud uskumatult omapärase ja raha mitte kokku hoidva nelja tasandina: maksumaksja peab kinni maksma keskvalitsuse, maavalitsuse, omavalitsuste liidu ja omavalitsuse ülalpidamise. Paljudes asjades ei teata oma õigusi ja kohustusi ega sedagi, mida tahta oma õlule võtta ja mida mitte. Samuti kontrollib üks ühte ja teine järgmist.

Kui aga näiteks tavaline kohalik volinik tahaks saada seisukohta või arvamust oma valla- või linnavõimu tegemiste kohta, võib selguda, et päris erapooletut nõu ei saa ta ei maavalitsusest ega omavalitsuste liidust.

Mõlemad institutsioonid on niivõrd poliitilised ja võib juhtuda, et koguni kõik kolm, omavalitsus, omavalitsuste liit ja maavalitsus, on ühe erakonna juhtida.

Kõik tunnevad kõiki ja aitavad üksteist. Samas on süsteem just nii üles ehitatud, et vallavolinik peaks saama esmase nõu just nendest kahest maakonna tasandil asetsevast aparaadist. Kas sellises olukorras võib olla kindel, et kontroll oleks erapooletu ja toimiks nii, nagu seaduses mõeldud?

Küsimusi tekitab maavalitsuse vajalikkus, ka omavalitsusliidust ei ole enamasti suurt kasu näha olnud. Vähemalt mitte Tartumaa Omavalitsuste Liidust.

Miks peaksid kaks sarnast aparaati paralleelselt tegutsema? Vallad ja linnad maksavad liikmemakse ja koostöös kaubeldakse riigilt raha ning soodustusi. Samas ei pruugi lahendus ikkagi kõiki rahuldada, sest suuremad omavalitsused ei võida sellest suurt midagi ja väikesed pole enamjaolt suurtele võrdväärsed partnerid. Raha kulutatakse kooskäimistele ja vaidlustele.

Kui väidetakse, et liidust on kasu ja sealt tuleb häid otsuseid, siis võikski teha liidu põhjal ühe suure ja tõhusalt tegutseva omavalitsuse. Praegu on aga ikka nii, et kõrvuti asetsevate valdade koolid on konkurendid ja raha saab see, kumma vallavanem teeb kõvemat häält või kellel on rohkem tutvusi.

Tulud vähenevad

Suures omavalitsuses poleks koolid otsustajate suhtes enam konkurendid, mängu tuleks tegelik vajadus ja otstarve. Ja ehk siis ei olekski vaja kaht lähestikku asuvat sama tasandi kooli ja kaht koolimaja, mida eraldab ainult valla piir?

Kõikides praegustes omavalitsustes pole juba pikka aega kõik asjad päris nii, nagu ühiskond ootaks. Olen Konguta valla volinik 2005. aastast. Vallavalitsus alustas 2009. aasta eelarve koostamist eelmise aasta lõpus, eelarve esimene projekt jõudis volikokku detsembri alguses.

Vallavalitsus ootas siis füüsilise isiku tulumaksu kasvu jäämist eelmise aasta tasemele, aga jaanuari lõpuks oli selge, et tulumaksu laekumine hoopis väheneb. Sellest hoolimata Konguta vallavalitsus avaliku sektori kulude kärpega kaasa minna ei plaaninud.

Jaanuaris selgus seegi, et riik on vähendanud tasandusfondist tulevat raha ning lisaks veel vallale laekuvat füüsilise isiku tulumaksu osa. Kongutale, kus elab alla 1500 elaniku ja iga kroon eelarves oluline, oli seda vähendamist kokku väga palju.

Eelarve teise projekti järgi saab vald tasandusfondist 1,2 miljonit krooni vähem kui algselt planeeritud, ometi pole arvesse võetud ei seda ega riigipoolselt vähendatud tulumaksu osa, samuti tõsiasja, et jaanuaris laekus vallale 3-4 protsenti vähem maksu aastataguse ajaga võrreldes, ning praegust seisu vaadates väheneb see veelgi.

Samuti pole vald planeerinud kokkuhoidu ametnike palgafondist, välja arvatud nn kolmeteistkümnenda palga ärajätmine.

Üle jõu elu

Eelarve teise lugemisega viivitati. Olgugi et seaduse järgi tuleb eelarve kinnitada 31. märtsil, on volikogus vaja eelarvet menetleda veel vähemalt kahel korral.

Praegu pole vallavalitsus suuteline täpselt hindama valla tegelikku olukorda, kuid juba oleks võimalik teha miinimumkuludega eelarve.

Mõistlik on kaotada igasugused preemiad, kompensatsioonid ja tulemustasud. Kindlasti tuleks lõpetada staažitasude maksmine vallavalitsuses. Üle tuleks vaadata kõigi ametnike tööülesanded ja otstarve.

Peaks mõtlema, kas 1400 elanikuga vallale on vaja peale vallavanema veel täiskohaga abivallavanemat, sotsiaalnõunikku, maanõunikku, keskkonnanõunikku, finantsjuhti, raamatupidajat ja konsultanti. Lisaks on olemas veel vallasekretär. Kokku siis üheksa täiskohaga töökohta.

Kogu sellest jutust selgub, et praegu oleks õige aeg mõelda kogu riigis reformile, mis selliste olukordade tekkimise ära hoiab. Tuleb leida viimaks vastus, kas meil ikka on vaja nii suurt, mitmetasandilist ja ebatõhusat valitsemissüsteemi.

Rasketel aegadel tuleb ikka ette olukordi, kus suudetakse langetada olulisi ja raskeid otsuseid. Ehk on see aeg nüüdki saabunud?

Miks on Eestit haaranud reformisuutmatuse sündroom?

2009-03-13

Kaheksa miljardini ulatuvate kärbete puhul ei räägita kahjuks riigivalitsemissüsteemi efektiivsemaks muutmisest. Selle raha eest ei nähta ette ühtegi reformi, mille tulemusena mõni sihtrühm või ka kogu ühiskond mingi aja kannatab, kuid mis teeks edaspidi riigi toimimise efektiivsemaks, adekvaatsemaks ja jätkusuutlikumaks. Kärpijaid tuleb muidugi mõista - katsu sa paari nädalaga see kaheksa miljardit üldse leida. Küsimus on aga laiem. Miks on Eestit haaranud reformisuutmatuse sündroom? Miks puudub avalikus sektoris riigivalitsemise hoobade toel initsiatiivikus algatada muudatusi, millel oleks sisuline ja pikaajaline mõju?

Kindlasti ei saa öelda, et sellekohaseid ideid, mida Eestis teha tuleks, ei ole. Võime lõpmatuseni debateerida, kui palju omavalitsusi peaks täpselt olema ning kes osutab mingit teenust, kuid muutusi on vaieldamatult vaja. Praxise analüüs on teinud puust ette ja punaseks, et kolme-nelja aasta pärast ähvardab meid praeguse ravikindlustuse rahastamismudeli pankrott. Kuna raha puu otsas ei kasva, siis viib see paratamatult patsiendi tasku kallale. Mida kiiremini teha poliitiline valik, seda valutum see on. Kolmandaks tööjõu maksukoormuse küsimus. Rühm finantsvahendusega seotud ettevõtjaid ehk nn uue majanduse töörühm on teinud väga atraktiivse ettepaneku kehtestada sotsiaalmaksu lagi. Ma ei kahtle, et see oleks jõuline sisuline ja ka märgiline samm kallite töökohtade Eestisse meelitamiseks. Eesti majanduskeskkonda ja riigivalitsemist positiivselt mõjutavate sammude loetelu võiks jätkata, aga kas on mõtet, kui nende elluviimise tõenäosus on nullilähedane. Parteid on keskendunud valijate äraostmisele nende enda raha eest. Sellise stiili pealesurumine valijaskonnale vahepealsetel hiigelkasvuga aastatel oli lihtne. Kui keskmine elatustase on veel üsna madal, luuakse illusioon ühiskonna kogurikkuse kasvust ning valija tähelepanu keskendubki poliitikale just „mis kommi onu mulle täna pakub" rakursi all. Valijad lähevad massiliselt selle maskeraadi õnge. Neile tundub, et asjad liiguvad ja et riik on põhimõtteliselt valmis ehitatud. Poliitikast saab show. On olemas poolused, kes võitlevad näiliselt pühade väärtuste eest, kuid suures plaanis on tegu vaikiva kokkuleppe alusel mängitud komöödiaga. Eriti grotesksel kujul oleme seda näinud Kesk- ja Reformierakonna vastandumistes, kuid sama stiiliga on kaasa läinud ka kõik ülejäänud. Mugavatel aegadel kipub poliitiline eliit riigivalitsemist majavalitsemisega segamini ajama. Poliitiline juhtimine per se ei ole mitte administreerimine, reageerimine ega kokkulepped. Kõige ülimuslikumas ja vajalikumas mõttes seisneb poliitiline juhtimine uute väärtuste ja hoiakute visionaarses kehtestamises. Rahvas, kes ütleb, et Toompeal istujatel kaob side reaalsusega, ei eksi tegelikult sugugi. See probleem ei laiene mitte ainult parlamendi liikmetele, vaid ka valitsuse liikmetele ja kõrgetele ametnikele. Selle tagajärjel talitab valitsemisega seotud inimene mingi oma konstrueeritud maailma seaduspära järgi, mitte ühiskonna ootustest tulenevalt. Võiks kaaluda võimalikku piirangut, kui pikalt võib inimene järjest parlamendis istuda. Paljudes USA osariikides on see piir kaks perioodi. Miks mitte ka meil? Kui tööturult on vahepeal piisavalt inspiratsiooni kogutud, siis on põhjust minna tagasi riigivalitsemise juurde. Meenutagem, et 1990ndate alguses raudse eesriide kukkumise järel tehtud poliitiliste otsuste eest on Eesti tituleeritud endise idabloki edukaimaks reformiriigiks. Kommuniste, kelle rajatud institutsionaalset raamistikku lõhkuda ja millele vastanduda, enam ei ole. On vaja mingit muud sunnimehhanismi. Lätit „aitas" IMF, aga meid ...?

Euro tulek: kolm stsenaariumi

2009-03-11

Juba juunikuuks on selge, kas Eestile avaneb võimalus saada sama vahetuskursiga Euroopa rahaliidu täisliikmeks või mitte.

Kui soovime liituda 2011. aastast, siis aega selleks, et täita liidu asutamislepingu kriteeriume, säilitades samal ajal lootuse praegusele euro ja krooni vahetuskursile, on meil jäänud ainult selle aasta jooksul. Kui riigikogu ei võta vastu juuniks teist, 2009. aasta kulusid vähemalt viie miljardi krooni ulatuses vähendavat lisaeelarvet, kui valitsussektori eelarvepuudujääki ei suudeta suruda alla kolme protsendi SKT-st, siis võime lugeda võimaluse euroga liituda luhtunuks.

Seda räägivad arvud. Tuginedes varasemale kogemusele, võib väita, et majanduse kasvufaasis kasvavad maksutulud hüppeliselt ja kahanemise faasis kukuvad järsemalt. 2009. aasta eelarve esialgu kavandatud tulud olid 98,5 miljardit, millest maksulisi tulusid oli plaanitud 77,1 miljardit ja mittemaksulisi 20,7 miljardit krooni. 2008. aastal laekus maksulisi tulusid eelarvesse hinnanguliselt 3,5% SKT kahanemise juures 70,3 miljardit. 2009. aastaks võtame hinnanguliseks SKT miinuseks umbes 10-12%, mis tähendaks tulude laekumise langust 65 miljardi juurde. Mittemaksuliste eelarvetulude laekumisele ei taha mõeldagi, arvestades, kuidas augustis valitsus kirjutas umbes seitse miljardit krooni suuresti lihtsalt „lakke vaadates" eelarvele otsa.

Veel üks lisaeelarve

Mittemaksuliste tulude alalaekumine annab hinnanguliselt viis miljardit krooni täiendavat defitsiiti. Eesti SKT on 2009. aastal 230 miljardi kandis, millest siis 3% on ligi seitse miljardit krooni. Kuni 19 miljardi kroonise võimaliku defitsiidi juures tuleb, võrreldes esialgse eelarvega, vähendada kulusid veel vähemalt viie miljardi võrra vältimaks ülemäärase eelarvedefitsiidi menetlust.

Sügisel, vahetult kohalike valimiste eel see valitsuse koosseis piisavalt kulusid vähendavat eel-arvet kokku panna ei suuda. Ma ei räägi seejuures hädavajadusest võtta ette struktuurseid muudatusi, mis võimaldaksid viia riigi kulud läbi suurema efektiivsuse vastavusse 2004. aasta heaolu tasemega, kuhu me selle kriisi käigus tagasi kukume. Vajame kolmanda põlvkonna reformide paketti, mis hõlmaksid põhimõttelisi muudatusi alates halduskorraldusest, lõpetades tervishoiu, sotsiaaltoetuste ja haridusega. Kui me tahame hoida ühiskonna soovid ja riigi võimalused tasakaalus, tuleb nendes valdkondades teha asju sama või vähema raha eest rohkem ja paremini. Kriis on pikaajaline, lahendused ei saa olla ainult lühiajalised.

Eurole ülemineku kõrval on sama oluline, millise riigi võlakoormuse me tulevastele põlvkondadele pärandame sellest kriisist väljatulekuks. Olukorras, kus rahvastik vananeb, leibkondade ja ettevõtete tasemel oleme niigi ligi 120% SKT-st võlgu, ja võla vastu asetatavate varade väärtus on katastroofiliselt kukkunud, ei tohi me riigi võlga märkimisväärselt suurendada.

Selles olukorras oleks vaja ad hoc kärpimise kõrvale viie aasta plaani riigi rahanduse korraldamiseks, võttes aluseks positiivse stsenaariumi, et kogu perioodi summaarne majanduse reaalkasv on võrreldes 2008. aastaga null. Ilma sellise plaanita läheme aastapõhiste kärbetega rappa. Seda ei ole võimalik saavutada aga enne, kui erakondade spindoctor'id loobuvad poliitika märgipõhisest käsitlusest. Kus oma märke tuleb hoida ja konkurendi omi peksta.

Surve vahetuskursile

Suures plaanis on Eesti jaoks laual kolm rahanduspoliitilist stsenaariumi, mille esitan positiivsuse järjekorras. Esiteks - suudame juuniks riigieelarve kulusid vajalikul määral kärpida, tarbijahinnad lähevad loogiliselt alla ja intressimäära kriteeriumi kohta suudame „sogada" komisjonile midagi poolusutavat. Viimase osas peame lootma Euroopa Komisjoni heasoovlikkusele, sest suure tõenäosusega, kui meil oleks adekvaatselt võrreldav finantsinstrument valitsuse pikaajaliste kroonivääringus võlakirjade näol olemas, siis antud kriteeriumi me 2009. aasta teises pooles Baltimaade majanduse riskide valguses ei täidaks. Aga eeldame, et suudame rääkida komisjoni ära ja 2009. aasta lõ-pus saame positiivse hinnangu. See annaks turgudele tugeva positiivse sõnumi ja kui suudame kulusid nii era- kui avalikus sektoris lüüa 20-30% alla, siis võime isegi saada praeguse vahetuskursi juures värsket kapitali ja lükata majanduse uuesti viisaastaku raames liikuma. Isegi positiivse stsenaariumi puhul pole lõpuni kindel, kas suudame 2009. aasta lõpus EL-i nõukogus põhjendada krooni kurssi euro suhtes - 1 : 15,6466. Eriti teravneb see küsimus seetõttu, et Läti on sügiseks 75% tõenäosusega lasknud lati kursi liikuma euro suhtes suuremas koridoris, kui seda on tänane +/-1% keskkursi suhtes.

Teiseks. Kui on selge, et me ei suuda kriteeriume täita, tuleb langetada põhimõtteline otsus euro ametliku paralleelvaluutana kasutusele võtmiseks. See stsenaarium tähendab reaalmajanduse käimasaamiseks veelgi jõhkramat kulude kärpimist, sest meie jaoks ebaadekvaatne euro kurss paljude meie kaubanduspartnerite valuutade suhtes ei jäta muud võimalust. Ühepoolne eurostumine toimub ettevõtete ja kodumajapidamiste tasemel juba täna. Kui majandusest 1/3 moodustav valitsussektor viiks oma tegevuse eurole üle, siis täiesti turupõhine muutus kroonilt eurole toimuks maksimaalselt kuue kuuga.

Kolmandaks. Kui rahaliitu ei saa ja me ühepoolset eurot ei taha, siis tuleb lasta ka meil vahetuskurss vabaks, et toimuks valus, aga kiire kohandumine. Kui on valik kohandumisstrateegiate vahel - kas kümme aastat seisakut või vahetuskurss vabaks, siis mina valiksin viimase. Esiteks, summaarne heaolu kaotus on esimese puhul suurem kui teise puhul. Teiseks, kümme aastat elu läheks raisku sellal, kui võiks luua juba uut väärtust majandustegevust palju soosivamas keskkonnas.

Ühepoolne euro käibelevõtt ja vahetuskursi vabakslaskmine on nii palju halvemad stsenaariumid, võrreldes viie või isegi kümne miljardi krooni täiendava kärpimisega 2009. aasta eelarvest. Palun, olgem valmis mõ-neks ajaks kaotama heaolus. Solidaarselt. Et juba paari aasta pärast kõik koos võita.

Pank puudusttundjaile

2009-03-02

Vanaduspuhkust nautiv Arizona ärimees John van Hengel hakkas 1960. aastate lõpus vabatahtlikuks kohaliku supiköögi juures. Toiduainete hankimisega tegeldes jõudis ta kiiresti selliste kogusteni, mida kokad ei jõudnud enam supiks keeta.

Üks asutuse püsiklientidest kirjeldas talle kodulinna toidupoodide prügikonteinerite sisu ja mainis, et vaja oleks leida tühi laoruum, kuhu saaks prügilasse veetav toidukraam kokku koguda ja abivajajatele jagada. Sellelt «prügikollilt» sai John ka mõtte asutuse nime jaoks - toidupank.

Prügikastist panka

1967. aastaks oli laoruum olemas ja Püha Maria Toidupank alustas tööd (St. Marys' Food Bank). Tänaseks on van Hengeli algatusest saanud mitmekihiline organisatsioon(ide võrgustik).

Esimese kihi moodustavad muidugi supiköögid (kus muu hulgas koolitatakse koolist välja langenud, õpiraskustega jt noori koka, köögitöölise jms ametiteks) ja toidupangad.

Erinevad institutsioonid tegutsevad vastavalt kohalikele võimalustele: ühed on tihedamalt seotud toiduainete tootjate, teised kasvatajate-importijate, kolmandad kauplejatega.

Sellest tulenevalt on jagatavad pakid erineva sisuga, tervisliku menüü kokkupanekuks tuleb mõni toiduaine osta ja selle kulu korvamiseks võetakse saajalt väikest tasu.

Tüüpilises pakis on kolme päeva toiduainekogus, tihti on eraldi lastemenüü. Sageli töötavad pankades õpilased ja üliõpilased, samas pole nad ka klientidena sugugi haruldased.

Teise kihi moodustab 1976. aastal föderaalvalitsuse toetusega loodud Teise Lõikuse (Second Harvest) nimeline organisatsioon, mis tegeleb nõustamise ja konsultatsioonidega, ja kolmanda 1986 asutatud Foodbanking, Inc., mis tegeleb ameeriklaste kogemuse levitamisega väljaspool USAd.

Esimene Euroopa toidupank asutati 1983 Prantsusmaal, 1995. aastal jõuti mandri «põhjatippu», meie naabermaale Soome, kus tänaseks loetakse neid kokku juba 150. Lähematest naabritest võib nimetada veel Leedut, Ukrainat, Poolat jne, kuni Iirimaa ja Portugalini mandri servas.

Kui palju selliseid organisatsioone kogu maailmas tegutseb ja mitut inimest nad päeva jooksul toidavad, on võimatu öelda.

Trükkides Google'i otsingumootorisse sõnad Paris Hilton, saame 75 400 000, food bank'ile aga 63 800 000 vastet. Kaks väga vastandlikku, aga teabe tootjate poolt peaaegu ühesuguse sagedusega nimetatud nähtust!

Jääb nii, kuis on

Miks peaksime rääkima meile kaugetest ja võõrastest asjadest? Kuigi supiköögid on meilgi olemas, nälga vähemalt ametlike seisukohtade järgi meil ei ole. Ka vajadust võimsa abiorganisatsiooni järele ilmselt pole.

Ometi on Tartu MTÜ Iseseisev Elu toidupanga loomise mõtte üles korjanud ja Rimi ning Säästumarketiga realiseerimistähtaja piiril oleva toidukraami kokku kogumise asjus peaaegu käed löönud.

Eesti vanasõna ütleb küll, et ega kade keela, kui helde tahab anda, aga eks vanasõnadki vanane.

Mõjuvõimas riigi institutsioon, tervisekaitseamet, ütles 19. veebruari Õhtulehes, et neile meeldiks, kui kõik jääb nii, nagu praegu on (toit, millele pood ei leia ostjat, rändab prügimäele). Sest igasugune uus algatus, olgu see nii humaanne ja majanduslikult mõistlik kui tahes, toob ametnikele lisatööd ja tüli, ja kellele seda vaja on!

Armsad ametnikud, olge heade mõtete linna väärilised: mõelge enne oma lõpliku otsuse tegemist veel kord asjad läbi, kui vaja, vaielge idee autoritega, pakkuge muid võimalusi, kuidas hädalisi abistada.

Ja kui eelarve kärpijad pisutki lähetusraha on alles jätnud, sõitke Helsingisse. Ida-Helsingis Myllypuros on ilmselt üks Soome tuntuimaid toidupanku, kus teisipäeval ja reedel jagatakse puudust tundvale inimesele viieteistkümnest supermarketist kogutud toidukraami.

Parematel (sisuliselt muidugi halvematel) päevadel on abisaajaid 800. Ei mingeid nimekirju ega Eesti poliitikute stiilis ilukõnesid, et aidata tuleb ainult tõelisi abivajajaid jms.

Tuleb vaid teada õiget kohta, nädalapäeva ja kellaaega ning suruda maha häbi, et naaber või sugulane sind järjekorras näeb. Ametliku formuleeringu järgi on toit, mida jagatakse, «aegunud, kuid mitte riknenud».

Üks võiks meilgi olla

Sisuliselt on need vabatahtlike hallatavad toidupangad nii Ameerikas kui ka Soomes kapitalistliku toiduturu osad - nad realiseerivad ületootmise jääke.

Kogudes ettevõtetest kokku valesti markeeritud tooted, vabastatakse viimased pakendi ümbervahetamisest vms kulukast tegevusest. Korjates poodidest ära aeguvad toiduained, vähendatakse kaupluste toodetavat prügikogust ja viiakse see eraisikute konteinerisse.
Näiliselt on tegemist eraisikutele suunatud abiga, tegelikult saavad sellest heategevusest samavõrra kasu ka ettevõtjad.

Ja veel, kõrvuti kohapealt toiduainete kogumisega tegelevad Soome luteri kiriku diakoonia, Päästearmee, Punane Rist ja lastekaitsega tegelev Mannerheimi Liiga ka Euroopa Liidu toiduabi jagamisega. Meie Punane Rist tegeles sellega ülemöödunud aastal ja patt oleks öelda, et asjaga poleks hakkama saadud.

Tänu igapäevasele harjutamisele käib see soomlastel lihtsalt palju sujuvamalt.
On raske loota, et meil tekiks kasvõi 15 toiduabi organisatsiooni (s.t kümnendik Soomes olevaist). Ja kas neid vajamegi, sest jõuame kohe-kohe viie Euroopa rikkaima riigi hulka. Soome see-eest ei mahu isegi esikümnesse.

Kuid vähemalt ühe, selle, mida tahab luua Iseseisev Elu, võiksime ju endale lubada?! Ja kohalikud võimud, näiteks volikogu sotsiaalkomisjon, peaks tervisekaitseametit veenma, et tegemist on usaldusväärse ja vastutustundliku ühinguga.

Kapitalita kapitalism Baltikumis

2009-02-27

Oleme eelnenud 18 aastat nautinud nii üleilmsete kui ka regionaalsete piiride kadumist. Praegu elame paraku uute piiride tõmbamise ajastul.

Kuigi suured riigid kritiseerivad sõnades endiselt protektsionismi, tegeletakse sõnade varjus kapitali, teenuste-kaupade ning töötajate omadeks ja võõrasteks jagamisega. Kuhu tõmmatakse piir Euroopas? Kas liikmesriikide või euroala piiridele või siiski rõngana ümber terve Euroopa Liidu?

Just kasvava protektsionismi valguses on Lissaboni lepingu kiire jõustamine ja liikumine föderaalsema Euroopa poole Eesti eluline huvi ja ilmselt üks võimalus heaolu languse süvenemist vältida.

Veel pole mingeid märke, mis annaks alust loota sisulisi muutusi ka aprilli alguses toimuvalt G-20 Londoni kohtumiselt. Riikidest ja poliitikutest on saanud majanduses kesksed tegijad. Samas on poliitikute edu ja ebaedu mõõt eelkõige koduriigi valija heaolu ja emotsioonid valimiste hetkel. See sunnib poliitikuid valmistama rõõmu eelkõige oma valijale. Riigikapitalismi tõusu tagajärg on kasvav protektsionism.

Kõige kriitilisem on arenevate riikide jaoks, kelle viimaste kümnendite areng on põhinenud odava kapitali impordil, kasvav kapitali protektsionism. Trend Lehmani pankrotist tänaseni kinnitab üht - selle kriisi lõppedes on enamik pankasid vähemalt Euroopas ja Ameerikas maksumaksjate otsese või kaudse kontrolli all. Kui maksumaksja kapitaliseerib enda rahaga panga, tahab ta õigustatult, et see raha jõuaks tagasi tema enda riigi majandusse, mitte kuhugi «ülemere-maadesse».

Esimene järeldus on siit, et Baltikumis pole lähemal viiel aastal võimalik kommertspankade kaudu majandusarengut suures mahus kapitaliga varustada.

Maailmas on ilma alustegurite adekvaatse analüüsita tekkinud Balti makromajandusest müüt kui millestki eriti koletislikust. Selle varjus ujub üha tugevamalt esile vahetuskursi-hirm.

Baltikumi kapitali investeerides võetakse raha hinda juba vahetuskursi potentsiaalse muutuse risk sisse. Loomulikult pole sellises olukorras mõistliku hinnaga raha võimalik saada. Kirjutan meelega Baltikum, mitte Eesti, Läti, Leedu. Meid vaadatakse koos, ainult meie ise näeme ennast eraldi ja ka tegutseme eraldi. Kokkuvõttes pole selline tegelikkus Eestile hea. Peame arvestama, et ükski Balti riik eraldi ei tule kriisist välja väga palju hiljem ega ka varem. Maailm on meid sabapidi kokku sidunud.

Kindlasti on neid, kes ütlevad, et Baltikumi majanduse kohandumiseks tuleb vahetuskursid vabaks anda, juba rohkem kui neid, kes esitavad sellele vastuargumente. Eesti jaoks on siin kaks küsimust. Esiteks, kas me suudame kulusid - alates tööjõust ja lõpetades infrastruktuuri kuludega - piisavalt kiiresti ja radikaalselt kärpida, et olla krooni vahetuskurssi muutmata konkurentsivõimelised? Kui jah, siis on kõik see, mida oleme senini teinud ja näinud, alles soojendus.

Teiseks. Kui paljud inimesed on Eestis lugenud IMFi ja Läti valitsuse lepingut? IMFi missioon ütleb seal üheselt, et nad peavad mõistlikuks Läti majanduse kohandumist vahetuskursi muutuse kaudu. IMF andis suurimale doonorile Euroopa Komisjonile pika hambaga vahetuskursi hoidmise osas järele.

Kui nüüd Läti ei suuda saada hakkama kokkuleppe täitmisega ja olukorra stabiliseerimisega, mis ilmselt on tõenäoline, siis ei ole neil enam samme varuks ilma lati devalveerimiseta. Mida tähendab Läti lati vahetuskursi vabaks laskmine Eesti majandusele? Eriti olukorras, kus teiste kaubanduspartnerite ja konkurentide valuutad on euro suhtes samuti rängalt odavamaks muutunud.

See nõuab Eestilt krooni vahetuskursi hoidmiseks veelgi enam era- ja avaliku sektori kulude kärpimist. Kas oleme enda reaalkuludega suutelised liikuma 2004. aastasse? Igal juhul peame oma heaolu viima tugevasti alla, olgu see siis ettevõtete kulude, inimeste tulude ülevaatamise või vahetuskursi muutuse kaudu. Ainult see loob eelduse, et Eesti muutuks uuesti kapitalile atraktiivseks maaks.

Nendes tingimustes on võimalik kapitali Eestisse tuua ainult konkreetsete tehingutega. Üldist rahapakkumist ei ole. Seepärast on vaja Eestit aktiivselt müüa riigi ja ettevõtete tasandil. Ja toimivad ainult mittekonventsionaalsed, meie viimase kümne aasta arengutest erinevad lahendused. Ideid tuleb pigem ammutada 1990. aastate algusest. Näiteks ettevõtete tasandil proovida rahastada projekte välispartnerite kaudu jms.

Välisministeerium tuleks muuta eelkõige väliskaubanduse ministeeriumiks. Vajadusel võiks majandusministeeriumi väliskaubanduse asjatundjad ja tegevused tõsta ümber välisministeeriumi.

Enneolematult ettearvamatud ajad toovad esile vajaduse muuta Eesti administratiivne korraldus paindlikuks. Ministeeriumide vahel peaks olema võimalik jagada tegevusüksusi ümber vastavalt muutunud eesmärkidele.

Meil on vaja üksust, kes hakkaks pakkuma konkreetseid kokkuleppeid kapitali omanikele. Üldiste standardtingimuste järgi ei liiguta keegi praegu suuremat raha. Kapitaliomanikele on vaja pakkuda «letihinnast» paremaid tingimusi.

Eesti vajab 30-40 head kokkulepet kapitaliomanikega, et saavutada uus majandusareng paari aasta pärast. See on võimalik, kui Eesti vaatab igat tehingut ja selle tingimusi eraldi, püüdes pakkuda just selle tehingu jaoks optimaalset lahendust. Nii nagu seda tehakse reaalmajanduses.

Valitsuse tasandil sündinud õiguste ja kohustuste pakett investoriga võiks jõuda parlamenti, kus sisuliselt antaks konkreetsele valitsuse sõlmitud kokkuleppele seaduse jõud. Umbes nii, nagu on tehtud topeltmaksustamise vältimise lepingutega.

See on erandite pakkumise okkaline tee, mida oleme püüdnud seni vältida. Olen ise pooldanud erandite vältimise poliitikat, aga sellest kriisist me lähema viie kuni seitsme aasta jooksul ilma riigi aktiivse hoiakuta ja riigile suuremaid riske võtmata välja ei tule.

Tehingupõhine, iga konkreetse kapitali paigutuse eripära maksimaalselt arvestada püüdev aktiivne positsioon riigi poolt võib praegusel väga negatiivsel üldfoonil aidata siia kapitali tuua. Kapitalita pole arengut, arvestame sellega.

Intervjuu: Mart Laar: maine päästaks toatäis inimesi

2009-02-18

Välismaalt vaadatuna ja sealseid meediakajastusi lugedes on Eesti juba mõnda aega nagu pommiauk. Meie omad aga väidavad, et nende analüütikute hinnangud on asjatundmatud ja emotsionaalsed. Mida on Eesti riik teinud endast adekvaatse pildi loomiseks?

See on äärmiselt oluline küsimus. Meeldib või ei meeldi, aga riikide käekäik tänapäeva maailmas sõltub väga palju sellest, mida neist arvatakse. Kurtmine selle üle, et meist arvatakse valesti või meid ei mõisteta, ei vii meid kuskile. Selle asemel tuleb teha väga sihikindlat, süsteemset ja pidevat tööd selle nimel, et informatsioon selle kohta, mida me tegelikult teeme või tegemata jätame, ka maailma jõuaks.

Praegu tegeleb Eesti sellega kahtlemata liiga vähe. Aeg-ajalt käivad hoogtööpäevakud, kuid see ei asenda süsteemset tööd.

See ei ole selline töö, mida saab teha põlve otsas. See pole ka töö, millega peaks tegelema ainult välisministeerium, kellel on omad kohustused. See peaks olema struktuur, mis peaks loogiliselt võttes olema peaministri büroo juures.

Meil praegu sellist struktuuri pole?

Konkreetselt sellist ei ole. On olemas struktuurid, mis tegelevad valmisolekuga, kui meid rünnatakse. Meil on struktuurid, mis teevad plaane selleks, et selgitada teatud aspekte meie ajaloost.

Miks?

Ma olen korduvalt pakkunud sellise struktuuri loomist, mulle on öeldud, et see on kuskil olemas, aga see on hästi salajane ja tegelikult seda tööd tehakse. Aga olgem ausad - ega ikka ei tehta küll.

Üks küsimus, mida ma olen tõstatanud ja kavatsen jätkuvalt tõstatada, kuidas me oma 8miljardilise kärpekava, mille sõnum on kahtlematult positiivne, maha müüme? Kui me seda välisilmale tutvustada ja maha müüa ei suuda, on selle mõju tunduvalt väiksem, kui me tegelikult vajame.

See kärbe on muidugi alustuseks vaja Eestile endale maha müüa.

Olen täiesti nõus. Nagu "Welcome to Estonia" kampaania on hiilgav näide sellest, kus tehti ära suur ettevalmistustöö, aga kuna unustati seda Eestis endas turustada, ei võetud seda omaks. Ja kui midagi ise omaks ei võeta, ei suudeta seda ka kellelegi teisele müüa.

Venemaaga võrreldes on Eesti riigi mainekujundus alles lapsekingades.

Venemaa on endale tohutu raha eest palganud maailma kõige paremad PR-firmad, need eelised on neil olemas. Tulles tagasi Gruusia juurde, peab ütlema, et väiksuses on ka omad eelised ja suuri PR-firmasid on võimalik lüüa. Infosõjas ei loe, kas sa oled suur või väike, loeb kiirus ning väiksed struktuurid on tihtipeale kiiremad.

Nii et nende eelisena jääb järgi tegelikult vaid järjepidevus ja süsteemsus?

See on praegu nende eelis, aga meie ei pea kulutama isegi ligilähedalt selliseid rahasummasid nagu Venemaa.

Mida tuleb teha - koguda infot, seda kiiresti töödelda ja veel kiiremini see välja paisata õige nurga alt õigeid kanaleid pidi õigetesse väljaannetesse. Ja selleks vajaliku võrgustiku loomine on süsteemne töö.

Nii Venemaa kui ka näiteks Ameerika Ühendriikide mainekujundusel on küljes propaganda silt. Kust jookseb Teie jaoks riikide kontekstis propaganda ja mainekujunduse piir?

Minu jaoks on propaganda ja mainekujunduse piir seal, kui ma hakkaks rääkima sellest, mida tegelikult ei ole. Samas on see infosõjas pahatihti väga efektiivne.

Kui meil praegu sellist struktuuri ei ole, millised on meie võimalused seda teha?

See seisab juba pikka aega mitte raha taga, vaid selle taga, et arusaamine sellise struktuuri vajadusest lihtsalt puudub.

Meie julgeolek on praegu, nagu ka mujal maailmas, majandus. Paraku me oleme regioonis, mis näeb väga-väga halb välja.

Miks investeeringud ja raha Eestisse ei tule? Sa võid välismaistele ettevõtjatele selgitada nii palju, kui tahad, milline vahe on Eesti ja Läti vahel ning selgitada, miks Eestis ei ole devalveerimise ohtu. Räägid kõik ära, noogutavad, keegi vastu ei vaidle. Küsid, et kuidas me nüüd edasi lähme asjaga, ja siis küsitakse vastu: "Mutta millän te sittenkin devalvoite?" See on reaalsus.

Paljud, kes tuleks investeerima või raskustesse sattunud ettevõtteid üles ostma, ei tule, kuna on arusaamine, et ootame natukene, sest ühel hetkel läheb veel odavamaks.

Ja kuni investorid ootavad, lähevad meie asjad aina halvemaks...

Selle taga on paljude projektide pidurdumine, probleemid ettevõtetes. Et need arusaamad sellised on, on meie enda tegematajätmine, vähemalt osaliselt. Teisalt on see kõigi Balti riikide ühte katlasse surumine, aga mingit püüet seda selge infovooga murda kahjuks pole.

Näiteks kui Eesti Pank hakkas ümber lükkama võimaliku devalveerimise jutte, on see Eesti Panga seletus ja seda ei võeta vastu õigel tasemel. Sedasama infot peab laiali saatma teisel kombel.

Praegu loetakse Eestis iga senti. Kui palju sellise struktuuri loomine maksma läheks?

Ei läheks palju. Selleks ei ole vaja väga palju inimesi, sest suureks paisuvatel struktuuridel on see viga, et asjad hakkavad venima ja tekib infomüra. Pealegi on väiksemad üksused paindlikumad. Suurus võiks olla näiteks kuni kaheksa inimest, alustuseks piisab isegi kolmest kuni viiest.

Nii et Eesti maine võiks päästa piltlikult öeldes üks toatäis inimesi?

Jah.

Intervjuu: Minister Parts: maksud pole praegu enam tabuteema

2009-02-12

Maksud pole enam tabuteema ja praegu tuleb mõelda sellele, kas meie maksusüsteem meelitab juurde investeeringuid, leiab majandusminister Juhan Parts.

Kuidas hoida Eesti ettevõtlus elus? Mida saaks riik teha veel lisaks raha andmisele ettevõtjatele?

Riik peab aitama kujundada soosivat suhtumist ettevõtlusse. Selliseid laiemad hoiakud ühiskonnas on raske mõjutada, kuid need määravad väga palju.

Teine tegur on atraktiivne ettevõtluskeskkond, mõistlikud regulatsioonid.

Kolmas asi on hästi läbimõeldud ettevõtlusele suunatud programmid, mida on praegu üksjagu rohkem kui varem.

Millised majandusnäitajad Teid praegu kõige enam murelikuks teevad?

Murettekitav on peamiste majanduspartnerite majanduskasvu kängumine. See mõjutab lühikeses perspektiivis oluliselt meie eksporti ja seeläbi tööhõivet. Suur muutus, millega tuleb kohaneda, on kapitali kättesaadavuse halvenemine.

Sel aastal näeme ilmselt veel probleemide süvenemist ning pärast globaalset stabiliseerumist hakkame nägema samu trende ka Eestis.

Millega Te seletaksite asjaolu, et Taani, mille üldine maksukoormus on pea 50%, on majanduslikult konkurentsivõimelisem ja tunduvalt kõrgema tööhõivega riik kui Eesti, kus maksukoormus on vaid 30%. Kas see ei purusta müüti madalatest maksudest ja õhukesest riigist kui majandusedu alusest.

Investeeringute saamine sõltub lisaks maksundusele veel paljust muust, näiteks infrastruktuuri olukorrast.

Eesti maksukoormus kokku on meie riigi arengutaset silmas pidades optimaalne, küsimus on aga, milliste maksuliikide vahel ja kuidas see jaotub. Praegu on tõepoolest tarvis uuesti mõelda ka seda, kas ja kuidas meie maksusüsteem uusi investeeringuid ligi meelitab. Indrek Neivelt on ses osas hiljuti debati avanud ja tabuteemaks ei ole maksundust mõtet kuulutada. Investeeringuid tuleb juurde meelitada.

Kui Lätis lähevad olud ikka väga halvaks, kuidas see Eestit võib mõjutada?

Läti majanduse olukord mõjutab otseselt neid ettevõtjaid, kes ekspordivad Lätti või on sinna teinud investeeringuid. Umbusk arenevate turgude suhtes on praegu üldiselt suur.

Kas monopoolsed ettevõtted - Eesti Energia, Tallinna Vesi, Eesti Gaas jne - on praeguses majanduskliimas liiga mugavas seisus?

Monopolid peavad olema tugeva järelevalve all. Valitsusel on plaan tuua ka vee hinnad konkurentsiameti järelevalve alla ning sellekohase eelnõu valmistab ette keskkonnaministeerium.

Kuidas välistatakse toetuste jagamisel korruptsiooni võimalust? Mida selleks tehtud on?

Töö on korraldatud nii, et otsustamine ei ole kunagi ainult ühe inimese käes. Samuti teeb oma tööd siseaudit.

Millised on Eesti riigi väljavaated osta SASi osalus Estonian Airis?

Riigi kui aktsionäri esimene eelistus on, et firmal oleks selle arendamisest huvitatud eraomanik. Perspektiivis võib kõne alla tulla ka eraoperaatori kaasamine lennujaama opereerimisse, ministeeriumi ülesanne on välja selgitada, kas leidub sellest huvitatud, ambitsioonikate visioonidega investoreid.

Millal saabub majanduses põhi?

Üldine ootus analüütikute seas on, et põhi saabub lähema 1-2 aasta jooksul. Osaliselt sõltub see ka erinevate valitsuste abipakettide toimimisest.

Moody's prognoosib Eestile pikka ja sügavat majanduslangust. Kuidas kommenteerite?

Moody's viitas oluliselt likviidsusprobleemidele ja kapitaliturgude toimimisele. Peame sellistes oludes näitama nii riigi kui ka ettevõtete tasandil, et suudame reageerida, muutustega kohaneda ja jalule jääda. Siis taastuvad üldise konjunktuuri paranedes ka meie rahastamisvõimalused.

Kas olete oma palgaga rahul?

Ministrid oma palka ei otsusta ja ma ei usu, et ükski minister praegu oma palga üle juurdleks.

Missuguse ettevõtte soovitaksite Eestis asutada, et saavutada Teie praegune palgatase?

Usun, et igal ettevõtjal on ambitsioon teenida ettevõtlusega kokkuvõttes rohkem kui ministripalk, olgu siis palga või dividendituluna. Paljudel see ka õnnestub.

Mis on saanud Teie kõutsist, kas ta on nüüd ministeeriumikass või kodukass?

Tegemist on väga hea kodukassiga.

Inervjuu: Kas meid asetatakse piiri sisse või väljaspoole piiri, selles on küsimus

2009-02-10

Nüüd on valitsus lõpuks tunnistanud majanduskriisi ja kärpinud kiirkorras just vastu võetud riigieelarvet 8,1 miljardi krooni ulatuses. Kas me võiksime rahulolu väljendada?

Ütleksin nii, et see, mis tehti, on parem kui mitte midagi, kuid kindlasti mitte piisav. Kriis, milles oleme, on pikaajaline, valitsuse pakutud lahendused aga lühiajalised. Paberi peal kavatsetakse hoida tõesti 8 miljardit justkui kokku, kuid lähemal vaatlusel selgub, et selles on ca poolteist miljardit õhku. Kärbetest, mille pikaajalisem mõju on vähene, meile ei piisa. Me vajame struktuursete reformide plaani, et saavutada sama kursiga euro aastal 2011 ja vältida olukorda, kus peame hakkama laenama eelarve jooksvate kulude katteks.

Milles siis asi? Koalitsioon demonstreeris meile ju küll parajas annuses dramatismi ja kangelaslikkust - kokkuleppele jõuti alles kell kaks öösel.

Miks ma olen selle kärpepaketi suhtes kriitiline? Ühel lihtsal põhjusel: see ei lahenda olukorda ja meil tuleb sügisel kärbete juurde tagasi tulla, aga kui me tuleme selle juurde näiteks septembris, siis on meie valikud veel piiratumad. Siis tuleb lõigata oluliselt sügavamalt, mis tähendab seda, et nende lõigete disproportsionaalsus saab olema veel oluliselt suurem. Ehk teisisõnu - mida hiljem valitsus tõde tunnistab, seda valusamaks see ühiskonnale läheb. Ja see ongi kogu probleem.

Raskusi varjates julgustas valitsus rahvast täiendavaid riske võtma ja nüüd ei julge meile keegi öelda, millega see kõik lõppeda võib.

Just, tagajärjed hakkavad meieni alles jõudma ettevõtete pankrottide, palkade vähenemise, tööpuuduse jm kaudu. Valitsus on teenäitaja, see, kes annab ühiskonnale teatud mentaalsuse. Minult on küsitud, kes vastutab tagajärgede eest. Ega keegi teine peale valitsuskoalitsiooni ei saagi vastutada. Ühiskonna valu jõuab poliitikasse erakondade reitingute kaudu. Poliitikud on emotsionaalne seltskond, kes kujundab paljuski oma seisukohti reitingute alusel. Kui reitingud püsivad, tähendab see poliitikutele, et kõik, mida nad täna teevad, on OK ja mingiteks kardinaalseteks muutusteks ei ole alust. Alles siis, kui reitingud hakkavad kukkuma, jõuab ühiskonna valu ka poliitilis-administratiivse otsustamise tasandile. See valu on signaaliks, et midagi tuleb teha teisiti. Seni kuni reitingud püsivad, elavad poliitiline juhtimine ja majandus erinevat elu. Tuiksoon nende kahe maailma vahel on muutunud ahtaks ja valu peab muutuma veel suuremaks, et jõuaks poliitilis-administratiivse juhtimise ajusse. Tänased valitsuse vastused reaalmajanduses toimuvale on ebapiisavad.

Tegelikult ootame ju meie valitsuselt usaldusväärset sõnumit sellest, kuidas asjad on ja mida me peaksime edasi tegema, mitte vastupidi. Juhiste asemel serveeritakse meile aga hoopis heroilist pilti sellest, kuidas koalitsioon "päästab riigi paari päevaga paaniliselt eelarvet kärpides pankrotist", kusjuures ei unustata võtta kangelaslikku poosi: me tegime seda öösel kell kaks. Häbi võiks neil olla - igaüks saab ju aru, et öösel tehtud otsus ei saa olla usaldusväärne.

Jah, otsus, mis tehakse öösel kell kaks, ei saagi olla adekvaatne. See ei saa olla süsteemne ja läbi analüüsitud. See kellaaeg kirjeldabki kõige paremini selle kokkuleppe kvaliteeti.

Samas olen seda meelt, et isegi niisugune otsus on rohkem kui mitte midagi. Kuigi ma ei saa selle juures unustada, et valitsus on pikka aega jooksnud sündmuste sabas - jättis 2007. aastal kasutamata võimaluse minna üle eurole ja pakub jätkuvalt pikaajalisele kriisile lühiajalisi lahendusi. Järelikult ei tajuta ikka veel olukorda, kus me tegelikult viibime. See on kogu selle loo juures kõige nukram. Mina ei usu täna neid, kes räägivad, et Eesti majandusel hakkab aastast 2010 jälle hästi minema. Maailmas ehk hakkavadki aastal 2011 mingid positiivsed nihked ilmnema, aga need ei ulatu veel Baltikumi. Kapitalita pole arengut, kuid selle kriisi lõpuks on enamik pankasid riikide ehk maksumaksjate poolt omandatud. Kui näiteks Rootsi maksumaksja rahaga on Rootsi pangandus välja ostetud, siis on loomulik, et seda raha ei tooda mitte Baltikumi, vaid suunatakse kodumaist majandust turgutama. Tekib kapitali protektsionism.

See kriis lõpeb sellega, et madalalt kapitaliseeritud regioonid, mis on seni arenenud eelkõige kapitali sissevoolu põhiselt, jäävad pikalt vinduma. Seega peame seadma ennast valmis üsna pikaks majandusseisakuks ja ma arvan, et me kukume oma heaoluga parimal juhul tagasi kuskile 2005.-2006. aasta vahele.

Samas peame hakkama looma uusi eeldusi uueks tõusuks ja laduma kivi kivi haaval ja hoopis teist moodi kui seni oma majandusele vundamenti. Just sellega pole seni hakkama saadud.

Ma ei saa sellest aru, kuidas võib ühes riigis niimoodi olla, et paljud asjatundjad on juba kaks aastat kriisist rääkinud ja ainult valitsus ning Riigikogu on kogu selle aja kurtidena istunud ega ole tänaseni veel mingisugustki plaani kavandama hakanud. Iga keskmine kodanikki mõistab, et kärbetest üksinda ei piisa, et on vaja muutusi, et neid muutusi oli vaja tegelikult juba eelmisel aastal.

Tegelikult ongi nii, et valitsuse põhjendamatu optimismi maksame me kõik oma heaolu langusega kinni. Ma arvan, et siin on kaks põhjust. Üks on see, et peaminister keeldus pikka aega tõde tunnistamast. Kui peaminister raiub vastu, et pole probleemi ja tema erakond (suurim parlamendierakond!) käitub sama loogika järgi, siis see kujundabki reaalsuse. Teine põhjus on selles, et Eesti riik on muutunud nii kohutavalt bürokraatlikuks ja süsteemi inerts on meeletult suur. Eesti bürokraatia on oma teatud tunnuste poolest mõneti hullem kui oli nõukogude bürokraatia.

Varem või hiljem tuleb muudatused ikkagi ära teha. Kes on see jõud, kes seda teeb?

(Pärast pikka pausi): Mul on tunne, et praeguses Riigikogus sellele küsimusele vastust ei ole. See ongi kõige kurvem selles mõttes, et me võime ju öelda, et kärbetepakett ei ole see, mida vajame, aga ma ei näe ka seda, et kuskil oleks mingi jõud, kes oleks valmis olemasolevast valitsusest tugevamini võtma härjal sarvist. Ei näe (kordab seda neli korda). Tänane Riigikogu valiti heade aegade totaalses lummuses. See ongi heade aegade Riigikogu. Olukord, kus me praegu asume, nõuab hoopis teistsuguse profiiliga parlamenti. See on paradoks, mis meie tegevusi pidurdab.

Aga Eestis on ju neid inimesi, kes otsivad praegu väljapääsu ja oleksid valmis valitsusele nõu andma.

Poliitikas on nii nagu majanduses. Kui on nõudlus, tekib ka pakkumine. Kui on kriitiline mass inimesi, mõtteid ja energiat, siis ei tasu arvata, et see ei vabane. Küsimus on ainult selles, milline peab olema ühiskonna keemistemperatuur, kus saavad kokku kolm olulist tegurit: nõudlus, nõudlusele vastavad ideed ja inimesed, kes suudavad need ühiskonna jaoks veenvalt sõnastada.

Järgmine küsimus on selles, kas praegune kriis on tänases erakondlikus struktuuris või tuleb poliitikasse uusi jõude. Ma arvan, et mida päev edasi, seda enam küpseb ühiskonnas nõudlus poliitikute asendamiseks asjatundjatega. See on järjest kasvav trend.

Selles olukorras ei ole välistatud ka see, et tekib mingi populistlik ühendus, kes koondab rahva. Nii võime jõuda väga süngete tagajärgedeni.

Minu arust on siin kolm alternatiivi: 1. Tekib nõudlus tehnokraatide järele ja püstitatakse loosung "Asjatundjad võimule!". 2. Kuna inimestel on raske, siis ollakse valmis ära ostma ka kõige ebarealistlikumad lubadused, peaasi, et need tõotaksid paremat tulevikku. 3. Rahvas lööb käega ning tekib totaalne pettumine kõigis ning kõiges.

Minu arusaam on, et meid päästab praegusest kriisist mitte protektsionism ja suletus, vaid just avatus ja veel kord avatus. Ma sõnastaksin selle nii, et kui me oleme seni vaadanud maailma läbi Eesti prisma, siis nüüd peaksime hakkama vaatama Eestit läbi maailma. Me ei suuda murda maailmas toimivaid trende, aga me peaksime püüdma maailmas toimuvat adekvaatselt interpreteerida, et muutustele kiiresti ja paindlikult reageerida. Me ei suuda süsteemi muuta, aga peaksime mõtlema, kuidas ennast sinna kõige paremini asetada.

Berliini müüri langemisest peale on toimunud forsseeritud globaliseerumine, piiride kadumine kõigele - kapitalile, tööjõule, kaupadele. Kui lennukid sõitsid kaksiktornidesse, hakati nõudma rohkem piiranguid, järelevalvet ja reegleid. Ma arvan, et praegusele kriisile on sama vastus, mida võib nimetada ka deglobaliseerumiseks: hakatakse tõmbama uuesti piire, sest keegi ei oska tegelikult globaliseeritud maailma juhtida.

Info 24 h online liikumine globaalselt ongi paljuski praeguse kriisi põhjuseks. Nüüd on küsimus selles, et kui hakatakse uusi piire tõmbama, siis kuhu need satuvad - kas meie oleme siis piiri sees või piiri taga?

Euroopa pealinnades ei räägita täna majanduse päästmisel mitte Euroopa Liidu majandusest, vaid sellest, kuidas päästa eurogrupi majandust. Siin ongi küsimus - kas piir tõmmatakse mööda ELi liikmesriike, mööda euroala. Meie huvi (kuna me pole täna eurogrupis, sest magasime selle võimaluse maha) on, et piir tõmmataks mööda ELi piiri, mis tähendab väga kiiret Lissaboni lepingu kehtestamist ja senisest oluliselt föderaalsemat Euroopat.

Ma arvan, et Euroopa föderaliseerumises ongi selliste ääremaade, nagu Baltikum, võimalus pääseda kriisist välja.

Kui realistlik on vahepeal välja käidud võimalus, et euro tuleb 2010 1. juulil?

Kui üldse, siis tuleb ta 1. jaanuaril 2011. Kindlasti mitte aga mingil varasemal ajal ja hilisemal ajal enam mitte sama kursiga. See on eesmärk, mille nimel tuleb pingutada.

Kui me laseme ka selle võimaluse käest, siis sellisel kujul ei ole meil mõtet eurot oodata. Ta võib siis tulla kas teise kursiga või teises loogikas - on see loogika siis see, et võtame euro ise ühepoolselt kasutusele või antakse ta meile Euroopa föderaliseerumise egiidi all, et OK, kui nad siin juba on.

Paksem riik, suurem manööverdamisruum

2009-02-09

Ameerika kinnisvaraturu mullistustest tuli signaale juba 2007. aastal, kaardimajakestena kokku kukkuvatest pankadest toona ei räägitud. 2008. aasta kriis hiilis kohale sama salaja nagu 1929. aasta oma.

Toonane kriis tähistas sotsiaalriigi sarikapidu - Ameerika hakkas Euroopa eeskujul looma solidaarset sotsiaalkindlustust (süsteemi käivitamiseks vajaliku 1 miljard dollarit sai Roosevelt valitsuskulusid 25% kärpides) ehk sotsialismisaart kapitalismi meres.

Pankade natsionaliseerimine 2008. aasta Ameerikas, Saksamaal, Suurbritannias ja Belgias tähendab sotsialismi ehitamist rikastele. Proletariaadi solidaarsuse ostmiseks mõeldud sotsiaalriik päästis kapitalismi.

Eesti riigi suutmatus

Paraku on majanduslangusest räsitud maad seni kahetised: need, kus kasvavas tempos käivitatakse kasvule viivaid reforme, ja need, kus Islandi, Läti ja mõneti ka Eesti sarnaselt ei ole suudetud juhtunule reageerida ja pusitakse alles eelarve nüsimise, valitsuse vahetuse vms kallal.

Ise tundsin kriisi lähedust oktoobris Berliini tööreisil. Saksa kolleegide hommikused teated ametivõimude järjekordsetest majanduspiirangutest olid üsna hirmutavad. Kodus tuhmistasid ohutunde küünilised loosungid, et sellises kriisis on tore elada.

Kuigi jah, tõenäoliselt alles nüüd, kui kvaliteetkinnisvarana reklaamitud Tigutorni äripinnad on renditud odavate riiete kauplusele, on majanduslanguse ulatus inimestele mõistetav.
Alanud eelarve eelkärpimine ei ole märgatavat paanikat või negatiivset hoiakut tekitanud.

Pigem küsitakse, kas seni uinunud rahandus- ja haldusinstitutsioonid on ikka võimelised Eesti uuesti jalgadele tõstma. Ehk kas meil nagu lõunanaabritelgi seguneb majanduslangus ühiskonna korralduse kriisiga?

Katse rakendada surutis euroga liitumiseks püstitatud inflatsioonikriteeriumide saavutamise teenistusse räägib riigi suutmatusest majanduselu mõjutada.

Ei erine ju Sloveenia ja Slovakkia viimaste aastate majandusareng põhimõtteliselt Eesti omast, küll on märgatavaid erinevusi ühiskonnakorralduses, sh avaliku sektori rollides. See aitas neil 2007 ja 2009 ühisraha kasutusele võtta.

Inimesel tänavalt, olgu ta siis majandus- või muidumees, on kärpe ettepanekuid keeruline objektiivselt hinnata. On seosed, mis alati välja ei paista, on tehnikad või reeglid, mida tuleb jälgida, ja paratamatult on (poliitiline) jõud, mida kriisiolukorras tihti eriti ilgelt tarvitatakse.

Ajalugu näitab, et kriisipakettidel on kaks poolt: kärbete ja kulutuste pool. Kulutused tähendavad enamasti suuri, pika ehitusajaga ja töömahukaid infrastruktuuriobjekte.

Kriisikärped

Eesti ja teiste uute liikmesriikide õnn on see, et sisuliselt on see kulutuste raha meile antud ELi 2007-2013 eelarvega. Arenguks antud raha muutub kriisi üleelamise rahaks.
Veel suurem õnn oleks, kui Eesti energeetika tulevikku puudutavad otsused oleksid tehtud ja neid saaks hakata ellu viima.

Paraku, ELi raha kasutamise plaanid peegeldavad vähemalt osaliselt jõuka aja arusaamu: mõnikord vähetõhusad, mõnikord pillavad või tänaseid probleeme arvestades mõttetud. Kas nende muutmiseks jõudu jätkub, on raske ennustada.

Riigi kulutuste kärpimisel satub rahuajal tihti löögi alla kaitse eelarve. Sotsiaalkulud võivad nii kahaneda kui ka kasvada - näiteks Soome järsk tööturupoliitika kulutuste kasv 1990. aastate esimese poole lama ajal.

Võib õnnelikuks juhuseks pidada seika, et kaitseministeeriumi juhib külma peaga minister Aaviksoo, kes suudab lõigete tegemisel valdkonnas mõistlikku tasakaalu hoida.

Ministri ja kantslerita jäänud sotsiaalvaldkonna «reformimise» tagajärjed on ettearvamatud.
Kui rääkida riigi haldamisest, siis raportid, et tuhatkond ametnikku on juba oma lauad puhtaks kraaminud, ei näita eriti midagi. 2007 kasvas avaliku sektori töötajate arv 4500 võrra, sh ametnike arv 1500 võrra. 2008. aasta numbrid on avaldamata, aga ilmselt oli seegi hea ametnikuaasta ja lõppes positiivse saldoga.

Vaatame Leedut

Seni teatavaks saanud halduskulude kärpimise kavas on tunda keskerakondlikku elegantsi - koolitus-, majandus-, lähetus- jm kulude kärpimisega antakse tegelikult hoop neid teenuseid müüvale erasektorile!

Kui jutt juba ametnikke puudutab, siis paratamatult tuleb rääkida ka halduskorraldusest. Kindlasti pole õiged väited, et haldusterritoriaalne reform ei too personalikulude kokkuhoidu.
Vähemalt 10 protsenti 5500 omavalitsusametnikust, dubleeritud töökoha täitjad, peaksid minema erasektorisse ja nii tekkiv iga-aastane palga kokkuhoid on suurusjärgus 150 miljonit krooni.

Jutt ääremaastumisest, juhul kui vallamaja asukohta kümmekonna kilomeetri võrra nihutada, kaotab sisu vaadates kasvõi Leedut - 1994. aasta haldusreformiga 10 maakonnaks, 60 omavalitsuseks ja ligi 500 külakogukonnaks jagatud Leedus on uus elukorraldus paika loksunud.

Kool, kuhu lapse viib kollane koolibuss, on tema elukohast kaugemal, sotsiaalabi osutaja aga vanurile lähemal kui see üldjuhul meil kombeks.

Tänast Eesti haldust iseloomustavad igasugused eripalgad (ametnike 13. ja 14. kuu palk), eripensionid, erisoodustused, millel on kombeks pärmivahuna kasvada.

Ühe mudeli lõpp

Mida näitab sotsiaalkulude kärpimise maailmakogemus? Pole vahet, kas võimul on kodanlikud või sotsialistlikud valitsused, kärpeid teevad kriisi korral mõlemad. Seetõttu ei saa karjeid «Meie ei kärbiks!» eriti tõsiselt võtta.

Kõige sagedasem kulude vähendamise koht on ravikindlustus. Valdkond, mis Eestis erilise jätkusuutlikkusega ei hiilga ja suuri kärpekohti ei paku.

Ka hoolekanne ei pääse tavaliselt reformimisest. Vähendatakse universaalset, kõigile mõeldud abi, suurendatakse vaestele antavaid toetusi. Et Eesti hoolekanne ongi olemuselt vaestehoolekanne, siis pole sealt palju võtta.

Jäävad üle pensionid, mida üldjuhul meile omasel teerullimeetodil kusagil ei vähendata, vaid ikka nii, et suurematelt tehakse suurem, väiksematelt (meie konteksti arvestades rahva-, töövõimetus- ja toitjakaotuspensionid) väiksem lõige.

Üle jäävad veel peretoetused, mis enamasti peavad osa oma nominaalväärtusest loovutama. Et selliseid ressursikasutuse mõttes konkureerivaid süsteeme nagu meil lapsetoetused ja vanemahüvitis on vähe, siis pole eeskuju võtta.

Agressiivne ja jätkusuutmatu rahvastikupoliitika jõuab lähiaastatel paratamatult muutuste faasi.

Suhteliselt kõrge vanemahüvitise määr, kuid raskused lastehoiu korraldamisel tingivad uute lahenduste otsimise. See tähendab madalamat, kuid pikemat vanemahüvitise (hooldajatoetuse) skeemi kombineerituna paindliku tööturu võimalustega (vanema töö osaaja vormis).

«Õhukesel» riigil on kriisi korral «paksukesest» väiksem manööverdamisruum ja nii sünnivad kauase negatiivse mõjuga õpetajate-politseinike palkade kärped.

Sisuliselt kuulutavad need sammud ühe arengumudeli lõppu Eesti ajaloos. Neli erinevat ühiskonnakorraldust ühe sajandi jooksul - erakordse kohanemisvõimega rahvus need eestlased.

Artikkel peegeldab allakirjutanu isiklikke vaateid.

Kilplased valiku ees: kas me kärbime või kärvatame?

2009-02-07

Internetist sattus (3. veebruaril 2009) Postimehe majandus-uudiste alt ette pealkiri, et Koeru vallas kaob 100 töökohta. "Nende hulgas on kokki, agronoome" jne. Kaalu me ju jälgida võime, aga leivata päev tähendab nälga.

Kokkasid on mitut liiki. Minu ämm, Eva Montonen-Radjuhhina-Mägar (1921-2004), oli universaal, kes sai hakkama vaksali puhvetis, koolis, kõrtsis, restoranis, haiglas ja matustel. Tema sai oma hariduse Tihemetsast. Kõige kergem olnud tal töö Jõhvi raudteejaama puhvetis, sest sealt ei tahetud muud kui poslamaslat ehk päevalilleõli. Seda kulus teeklaaside kaupa: kaugliinide bussijuhid, olles enne rüübanud konjakit, et mitte magama jääda, võtsid peale taimeõli, sest see tekitas korgi. Ei sakuskat ega lõhnu. Kui mitu poslamasla-kokka on Koerus välja õpetatud?

Ei, ma ei pilka. Lihtsalt see tsiteeritud lause on rumal - kui olla väga viisakas. Peakoka "valmimiseks" kulub umbes 10 aastat ja ka siis ei pruugi ta sobida kõikjale. Siinkirjutaja laeks on 10 inimest ja seitse käiku, kuid ainult paar korda aastas. Koolikokk peab garanteerima viineri ja tomatipastaga toimetuleku viis päeva nädalas. Mõne päevaga seda ei õpi, sest kust võib kokk ahvi kiirusega teada, missugune laps on allergiline, vms.

Kui kiire on ümberõpe?

Ent kokkade kõrval on Koerus üle ka agronoome. Piltlikult öeldes kulub korralikule aiandusagronoomile kolm aastat Räpinat ja viis Eesti Maaülikooli. Kui ta kaotab oma koha - kui kiiresti siis kohalik tööturuamet õpetab ta välja postiljoniks ja kui ruttu sööb ta pärast seda lähimast tanklast välja sealse kassatädi, kes ideaalis peaks pakkuma ka frantsiisi, s.t. teise asutuse teenust? Müüb kuuma viinerit saiapooliku vahel (külmalt ta seda teha ei tohi!), jälgib tankla näite, kasseerib raha (ükski neist ei kanna kindaid ega pese käsi), jagab posti ja maksab pensioni. Maaülikoolis talle neid aineid ei õpetata. Seal on ta õppinud embrüoloogiat ja botaanikat ja taimegeograafiat - frantsiisi igatahes mitte.

Kreutzwald kirjutas oma "Kilplaste imevärklikud, väga kentsakad, maa-ilmas kuulmata ja tännini veel üleskirjutamata jutud ja teud" 1857, samal aastal, mil hakkas ilmuma "Kalevipoeg". Eestlaste kõrgemast haridusest ta seal ei pajata. Tõenäoliselt pole enamik meie tööturuametnikest ega täiendus- ja ümberõppetegelastest seda eesti proosat eales lugenudki. Peaks aga olema ometi selge: inimest, kelle nõukogudeaegne haridus on kõrgem kui praegusel bakalaureusel, ei saa õpetada päevaga agronoomist pottsepaks. Me raiskame ka koolitusrahasid!

Mida siis teha?

See, et meil tuli lubaduste kommunistliku utoopia arvelt riigieelarvet kärpida, on arusaadav. Mis sa teed ära, kui keegi pole Leninit korralikult lugenud ega mäleta õigesti ka Stalinit. Ainult et: kas pole, jällegi Kreutzwaldi poole pöördudes, reinuvaderlik hakata nüüd uhkeldama kärpimise raske töö ärategemisega, tegemata nägugi tunnistamaks üles, kes kõik lubasid asju, mille suhtes isegi taevas appi ei tulnud? Meil tuleb tunnistada, et kaks mõnekuise vahega negatiivset lisaeelarvet on tegelikult poliitiline praak. Ma ei kutsu riigikogu laiali ajama. Lihtsalt hariduse konversioon kestab minimaalselt viis aastat, esimesest personaalarvutist uue põlvkonna omani. Otsesem olles - me tuleme oma hariduseaugust välja ligikaudu samal ajal, kui läheme eurotsooni. Need on sünkroonsed protsessid.

Kas nood, kes lubasid olla vennad Grimmid varemini, on selleks ajaks oma karistuse ära kandnud? Ma kahtlen selles. Jääb üle loota, et aastal 2013 kõik kinni ei istu.

Rahast ja haridusest

2009-02-06

Eelmises Türi Rahvalehes jätkas valla arendus- ja rahandusosakonna juhataja Aivo Prüssel arutelu hariduse rahastamisest. Kuna artiklis oli nii küsimusi kui ka faktivigu, siis selgitan veel kord.

Rahast

Kui võrrelda kahel aastal riigi poolt õpetajatele antavate palgavahendite suurust, siis võrrelda saabki ikka ainult kumbagi aasta kogu palgaraha summat, mitte üksikuid liidetavaid. See ei tulene minu eripärasest arvutusviisist vaid matemaatika reeglitest. See annab Türi valla palgavahendite kasvuks 1,3%. Kuid ilmselt pole põhiküsimus mitte ühes protsendipunktis vaid selles, et miks rahahulk ei suurene sama protsendi võrra kui tõuseb palga alammäär. Selgitasin seda juba oma eelmises artiklis: /õpilaste väiksem arv klassides tähendab vähemal määral klasside jaotamist rühma-tundideks ning siis ka nende proportsionaalselt vähemas hulgas rahastamist/. Proovin seda siis näitlikumalt lahti rääkida. Koolide rahastusmudel tugineb õppekavale, st kui 6. klassis on ette nähtud 30 ainetundi nädalas, siis nende tundide raha riik ka tagab. Kuid 6. klassis on kaks tundi kehalist kasvatus, kaks tundi tööõpetust, kolm tundi esimest võõrkeelt ja kolm tundi teist võõrkeelt. Kui klassis on 18 kuni 24 õpilast, siis rahastab riik nende ainete tundide jaotamise rühmadeks. Seega on tagatud raha 30 +10, seega kokku 40 tunni andmiseks. Kui õpilaste arv langeb alla 18, siis täiendavate rühmatundide raha ette nähtud pole. Praktikas tähendab see seda, et näiteks ühendatakse paralleelklasside poiste ja tüdrukute kehalise kasvatuse ja tööõpetuse tunnid, paralleelide puudumisel ühendatakse näiteks kahe järgneva klassi poiste ja tüdrukute tunnid. Keerukam on võõrkeele planeerimisega, seal on alati olnud oluline keelte valikutel jälgida rühmade suurust. Tuleme tagasi näite juurde. Kui eelmisel aastal oli 6. klassis 20 õpilast, siis eraldas riik 40 õppetunni raha. Kui aga sel aastal on õpilasi klassis 17, siis vaid 30 tunni raha. Seega väheneb tasustatavate ainetundide hulk 25%, seega ka raha väheneb 25%. Kui õpetaja palgamäär tõuseks 8%, siis 30 tunni andmiseks kuluks ometigi vaid 81% (0,75x1,08x100%) eelmise aasta palgarahast. Lisaks tundide arvust tulenevale rahale on riigilt saadava palgaraha juures teisigi komponente (näiteks metoodiku ametijärguga õpetajale suurema tasu maksmiseks, juhtimiskulud, liitklasside puhul täiendavate tundide rahastamiseks jmt), kuid see on juba väiksem osa. Oluline aga on see, et riik lisab tundide arvust tulenevale palgarahale veel juurde 8% nn palgalõtku. Sellest saab kool tasustada vajalikke lisatunde, maksta vanemõpetajatele kõrgemat palka, kooli valikul jagada täiendavalt mõni väiksem klass rühmadeks vmt.

Kokkuvõtlikult

Kui õpetajate palga alammäärad poleks sel aastal tõusnud, siis oleks Türi valla riigilt saadav palgaraha vähenenud ning peamine põhjus on selles, et õpilaste arvu vähenemise tõttu väheneb tasustatud rühmatundide arv. Tegelikkuses tagab palgaraha kasv 1,3% võimaluse suurendada õpetaja palgamäära 8%, kahtlemata eeldab see täpset planeerimist. Veel väärib märkimist see, et kuna raha määratakse kalendriaastaks, kuid õpilaste arvu peamised muutused (antud juhul vähenemine) toimuvad õppeaasta algusega, siis juba eelmise kalendriaasta teises pooles oleks täpse planeerimise puhul olnud teoreetiliselt võimalik hakkama saada vähema rahaga. Sama kehtib ka vastupidi: kui uuel õppeaastal lisandub klassikomplekte või rühmatun-de, siis lisaraha poole kalendriaasta pealt juurde ei anta. Kuna valla lõikes (ja terve riigis) õpilaste arv väheneb, siis ongi iseloomulik, et uue õppeaasta esimesel poolel tundub rahaga olema lahedam ning jaanuarist, kui arvestus on tehtud selle õppeaasta tegelike õpilaste ja klassikomplektide arvu järgi, tundub raha nappima. Selleks, et teadlikult oleks võimalik juba enne uue õppeaasta algust planeerida klasside ja rühmade suurusi ning raha kasutust, on rahandusministeeriumi kodulehel loodud võimalus erinevaid õpilaste arve sisestades mängida läbi mitmeid stsenaariume. Samuti prognoosida järgneva kalendriaasta rahaeraldisi. Tundes rahastusmudelit, on võimalik teha teadlikke otsuseid haridusraha planeerimisel, saab kontrollida andmete ja arvestuste õigsust, jäävad ära põhjendamatud süüdistused ning pikas perspektiivis on vajadusel võimalik ministeeriumile teha argumenteeritud ettepanekuid rahastusmudeli muutmiseks.

Hariduskorraldusest

Arendus- ja eelarveosakonna juhataja oli segaduses seoses põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) ettevalmistamisega. Selgitan. 1993. aastal vastu võetud PGS-i on aastate jooksul sisse viidud suur hulk üksik-muudatusi. Samas on mitme eelmise ministri juhtimisel valdkondade eksperdid ette valmistanud rea sisulisi muudatusi. Mäletan, kuidas ka minu linnapeaks oleku ajal esitati omavalitsustele tutvumiseks analüüsid ja kavad näiteks omavalitsuste omavahelise arvlemise kaotamiseks, gümnaasiumivõr-gu muutmiseks, koolikohustuse paremaks tagamiseks jmt. Paraku jäid need ettevalmistused ootele. PGS-i uue tervikteksti ettevalmistamist alustas ministeerium eelmise aasta augustis. Juba septembri lõpus kohtus ministeerium omavalitsusliitude, koolijuhtide ühenduse, õpilasomavalitsuste liidu, lastevanemate liidu ja õpetajate liidu esindajatega. Ikka selleks, et kõigi osapoo-letga uued põhimõtted läbi arutada.

Kahjuks on arendusosakonna juhile ilmselt teadmata, et ka Türi vallavalitsus osales aktiivselt selles protsessis. Selle eest peab Türi valda kiitma - mitte kõik omavalitsused ei suuda kaasa rääkida seaduste ettevalmistamises. Haridusspetsialisti juhtimisel viidi läbi arutelu valla koolijuhtidega, eelnõu projekti analüüsis vallasekretär. Oktoobris esitas vald ettepanekud seaduse tooriku kohta. Ministeeriumis jätkus töö eelnõuga ning toimusid uued arutelud ning kooskõlastused. Eeldatavalt esitatakse eelnõu riigikogule arutamiseks veebruaris. See, et PGS eelnõu asuti välja töötama ajal, kui meie valla haridusvõrgu ümberkorralduste kava pidi juba olema valmimas, ei tee asja mõistagi lihtsamakas - peame arvestama ka võimalike seadusemuudatustega. Kuid mulle on arusaamatu, kuidas uus PGS oleks saanud ära hoida valla hariduselu ümberkorralduse ettevalmistamisel ilmnenud vajakajäämisi. Neist on Türi Rahvalehes olnud juttu pikemalt ning need polnud kuidagi seotud seadustega.

Samuti usun, et Aivo Prüssel on minu isikut ülehinnanud ning mina riigikogu liikmena ei saa asendada toimivat vallajuhtimist. Ma arvan, et mitte minu osalemine Türi valla hariduse ümberkorralduse ettevalmistamise komisjonis pole määrav. Kõige olulisem on see, et komisjoni töösse on kaasatud esindajad nii koolidest kui ka hoolekogudest ning komisjoni tööd juhib valla tippjuhtkonna liige, kes on suure pedagoogilise ja juhtimiskogemusega.

Pühad kaitsekulud?

2009-02-05

Eelmise aasta augustis andis valitsus riigikogule üle tänavuse aasta riigieelarve eelnõu, milles oli kuludeks ette nähtud 98 720 miljonit krooni, sealhulgas kaitsekuludeks 5469 miljonit.

Koalitsioonis kokku lepitud kärbete (ja tulude kasvatamise) tulemusena kujunes vastuvõetud riigieelarve kulude mahuks 98 474 miljonit krooni, sellest kaitsekuludeks 5227 miljonit krooni ehk siis kulusid kärbiti kokku 246 miljonit, sellest kaitsekulusid 242 miljonit krooni. Kaitsekulud ei ole pühad - kui kahaneb riigi rikkus, ei pääse kahandamisest ka riigikaitse!

Riigieelarvet tuleb veel ja palju olulisemalt kärpida. Mitmed poliitikud, ajakirjanikud ja ettevõt-jad on näinud peamise allikana jälle kaitsekulusid - Päevaleht ühe ja Äripäev koguni 2,64 miljardi krooni ulatuses -, pannes ette viia kaitsekulude tase 0,8%-ni SKT-st. Üks äriliidritest mõtiskleb Eesti kaitsepoliitika teemal koguni nii: „... ostame vaestemajja uue uhke kahuri. Ja siis koguneme ümber selle läikiva kahuri nagu mingis Aafrika hõimus ja imetleme seda läikivat asja." Selline arusaam on tavainimese tasemel pinnapealne, eliidi tasemel ohtlik ja otsustajate tasemel kuritegelik. Vaidlustamata vajaduse korral ka kaitsekulude kärbet, seisneb tarviline tarkus selles, et leida mõistlik tasakaal eel-arve- ja julgeolekupoliitiliste huvide vahel. Milline see võiks olla?

Eesti kaitsepoliitika tugineb kahele sambale - esmane iseseisev kaitsevõime ja kollektiivkaitse NATO raames. Hädatarvilik on mõista, et NATO ei ole mitte jumal taevas, kellel on eriline armastus Eesti vastu, vaid see on usaldusühing, kus Eesti on väike, aga võrdväärne partner oma õiguste ja kohustustega. Meie lubadus viia oma kaitsekulud 2%-ni SKT-st on poliitiline ja selleni liikumise tempo on kindlasti läbiräägitav. See võimaldaks ajutist kokkuhoidu raskel ajal.

Lisaks sellele on Eestil aga hulk konkreetseid kohustusi sõjaliste võimete näol, mis moodustavad osa NATO kui terviku sõjalistest võimetest - siin ei tule rehepaplik tegematajätmine kõne alla.

Olgu näiteks toodud kohustus tagada õhuseire, milleks vajame lisaradareid aastaks 2010, või siis lubadus panustada 2010. aastal NATO kiirreageerimisjõu-dudesse nn Balti pataljoniga. Tean, millist muret tuntakse, et mõned riigid ei suuda oma kaitselubadustest kinni pidada, mille tagajärjel väheneb kogu alliansi julgeolek. Kahjuks, ja tuntaval määral, ka Eesti julgeolek.

Mõistlikuks kaitsekulude kärpimiseks on vaja teada kulude struktuuri. Infrastruktuuri investeeringuteks on planeeritud 876 miljonit, sellest 403 miljonit

NATO ja 280 miljonit Eesti poolt Ämari lennuvälja ehituseks. Ämari investeeringu otstarbekuse on seni vaidlustanud vaid Vene saatkond. Relvastuse hangeteks on kavandatud 1375 miljonit, millest varasemate lepingutega on kaetud 800 ja eelläbirääkimistega veel 200 miljonit, sealhulgas nimetatud radarihange. Ülejäänud kuludest moodustavad enamiku personalikulud, missioonikulud ja seadusjärgsed sotsiaalkulud - pensionid, ajateenijate hüvitised jms. Teatud, isegi arvestatav kokkuhoid mõnesaja miljoni krooni ulatuses on kindlasti mõeldav, ent see ei tohiks kahandada saavutatud kaitsetaset, tekitades julgeolekuvaakumi, mis teatavasti lõpeb alati halvasti.

Samal ajal peaks kaitsevaldkond olema kindlasti solidaarne kogu ülejäänud avaliku sektoriga, kui otsustatakse palku kärpida. Poliitikute ja ametnike, õpetajate ja arstide, kultuuritöötajate ja kaitseväelaste ühtne 10-protsendine palgakärbe hoiaks kaitseministeeriumi valitsemisalas kokku veel 150 miljonit krooni. Selleks tuleb valmis olla.

Väärtuste murendamine

Pean sügavalt kahetsusväärseks mõnede poliitikute ja teiste populistlike arvamusavaldajate soovi vastandada kaitseväelasi pensionäridele, puudega inimestele või lastele, manades meile kujutluspilte hambuni relvastatud sõjarditest nälgivate inimeste keskel.

Kohati tundub, et oma riigi väärtusest arusaamine on meil ohtlikult murenemas. Seejuures pole selle murenemise kõige häälekamad edendajad mitte ots otsaga kokku tulevad kaasmaalased, kellele kasvanud rahvuslikust rikkusest on osaks langenud keskmisest vähem, vaid just üldisest majanduslikust edenemisest enam osa saanud, kel on sugenenud iselaadne ettekujutus oma privilegeeritusest ja õigusest üha enam tarbida, tulgu see siis riigi toimimise ja julgeoleku või kaasmaalaste sissetuleku arvel.

Eesti esimene iseseisvusperiood jäi lühikeseks suuresti see-tõttu, et me ei osanud riigi julgeoleku eest piisavalt hoolt kanda, kuna tähtsad ja vähem tähtsad asjad kippusid segi minema ja ahnus ei lubanud avarama pilguga tulevikku vaadata. Makstud hind oli tohutu. Nüüd peaksime olema targemad ning mõistma vanemate riikide eeskujul, et oma riik vajab hoolt ja kaitset. Vaid kaitstud riik saab kaitsta ja edendada keelt ja kultuuri ning kasvatada üldist jõukust. Riigid ja rahvad, kes seda pole mõistnud, on lakanud olemast.

Intervjuu: liiga suur kärbe hävitaks Eesti kaitseväe

2009-01-29

Kaitseminister Jaak Aaviksoo lubab, et ministeeriumi uksest ta IMFi pankrotihaldurit sisse ei lase.

Tsiteerides suurinvestor Jüri Käod: "Kaitsekulutusi peaks oluliselt piirama. Saame võib-olla NATO käest riielda ja vitsa, aga nende jaoks on tähtsam, et osaleme missioonidel, mitte see, et ostame siia vaestemajja uue uhke kahuri! Kui riigil on ikka raha otsas, siis ei ole mõtet kahurit osta."

Kas riigil on raha otsas või võime Teie meelest läikivaid kahureid edasi osta?
No ma ei tea, et oleksime väga palju läikivaid kahureid ostnud. Esialgu on kahuritega niimoodi, et need on olnud kõik pruugitud. Seetõttu on tsiteeritud lähenemine ülepingutanud. Kui majandus kukub nii palju, nagu ütleb Euroopa Komisjon - 4,7% -, siis oleme ilmselt 4,7% vaesemad. Nii palju peaksime siis tarbimises vähemalt koomale tõmbama, ka kaitsekulutustes.

Kui Eesti 2004. aastal NATOga liitus, moodustasid meie kaitsekulutused SKPst 1,57%, 2007. aastal 1,64%, mullu 1,8% ja sel aastal 1,92%. Miks oleme NATOga kokku leppinud, et meie kaitsekulutused peavad SKPst just kaks protsenti moodustama?
See on NATO sihteesmärk. Enam-vähem vastab NATO keskmisele. Osa riike on sellest allpool, osa üleval pool. Eesmärk võiks olla kõigil ühesugune.

Kelle initsiatiivil Eesti kaheprotsendilise kaitsekulutuste taseme kokku leppis?
Minu ajalooline mälu ei ole nii hea, aga ma arvan, et see sihttase oli ammu enne meie liitumist NATOga kokku lepitud. Kui meie liitumise teema 1999. aastal üles kerkis, siis võtsime samuti niisuguse eesmärgi selle sihini liikuda.

Ikkagi NATO initsiatiiv ja soov?
Jah, seda võib nii käsitleda.

Kui ma Teilt hiljuti küsisin, miks ei võiks kaitsekulud moodustada SKPst näiteks 0,8%, siis ütlesite, et see oleks Eesti julgeolekule kuritegelik lähenemine. Miks see 0,8% kuritegelikum on kui 1% või ka 1,5%?
Kui me peaksime näiteks sel aastal piirduma 0,8%, nagu Äripäevas (26.01 - toim.) kirjas oli, arvestame olemasolevaid kohustusi, siis me peaksime vallandama kogu koosseisu alates ministrist kuni lõpetades viimase kaitseväe koristajaga.

Täpsustage palun!
Koondama! Meie püsikulud. Juba lepingulisel alusel olevad kulud katavad selle 0,8% ära. Personalikuludeks ega millekski muuks ei jääks järele. Pärast sellist otsust lakkaks Eesti kaitsevägi olemast.

Lakkaks olemast praegustes mastaapides?
2009. aastast ei jääks üldse mitte midagi järele. Kui vähendada kaitse-eelarvet 2,64 miljardit, siis see on üle poole. Sellest 5,2 miljardist on ju 403 miljonit NATO raha. Meil on lepingutega kaetud hanked, laevaostud... Need söövad kõik raha ära. Muudeks, jooksvateks kuludeks ei jäägi midagi järele.

Kaitsekulutuste piiramisest on Teil koalitsioonipartnerite ja peaministriga juttu olnud?
Muidugi on olnud. Kõik võimalused tuleb läbi vaadata. Juba eelmisel aastal võttis riigikogu kaitsekuludest 240 miljonit krooni ära.

Millistest kaitse-eelarve kärbetest on praegu juttu olnud?
Ei tahaks praegu konkreetsetest numbritest rääkida. On kokkulepe, et enne valitsuse istungit (täna - toim.) konkreetsetest plaanidest ei räägi. Kui on jutuks olnud, et avalikus sektoris peaks palku kärpima, siis tuleks seda teha kõigil, mitte üksikult mõnes valdkonnas. Kui nii, siis ma ei näe probleemi, kui näiteks see kümme või mingi muu protsent, puudutaks ka kaitseministeeriumi valitsemisala.

Kas IRLis koostatud kärpekava käsitleb ka kaitsekulutuste SKP protsendi muutmist?
Sellise ettepanekuga me kindlasti ei esine. Seda on võimalik arutada, aga usun, et praegusel hetkel on olulisemad kaks asja selgeks rääkida. Meie partnereid ei huvita, kas me paneme täna sent rohkem või vähem, vaid konkreetne sõjaline võimekus. Kas peame kohustustest ja lubadustest kinni? Ma ei tahaks minna detailidesse, aga kas me suudame kontrollida enda õhuruumi? See ei ole mingi abstraktne protsent, vaid võimekus täita selgeid ülesandeid NATO raamides.

Te saate ju NATOga kokku leppida, et lähtuvalt Eesti suhteliselt kehvast majandusseisust, ei saa sel, järgmisel ja võib-olla ka ülejärgmisel aastal samas tempos riigikaitsesse panustada? Saate ju selle läbi rääkida?
Ei noh... Muidugi saan rääkida.

Eesti ei ole ju ainus hädaline.
Loomulikult ei ole, aga see kokkulepe... Meil on kõikidel raske - Saksa majandus kukub, Ameerika majandus kulub eeldatavasti -, aga eks selle kukkumise võrra peamegi kõik koomale tõmbama. Usaldus tekib sellest, et me ei taha kellegi seljas liugu lasta. Et meil on justnagu raskem kui teistel. Kui meie majandus kukub kaks korda rohkem kui teistel, siis meid mõistetakse. Kui kukume sarnases tempos, aga tahame ikkagi kokku tõmmata, siis meist ei saada aru.

Rootsi kaitseväe koosseisu kärbitakse kolmandiku võrra.
Eesti hakkas oma kaitseväge üles ehitama 15 aastat tagasi. Oleme kokku leppinud, et peame veel kaua-kaua enda kaitseväe koosseisu kasvatama. Rootsiga võrreldes oleme hoopis teises faasis. Meie eesmärk on kaitseväge kasvatada kümne aastaga 4000 inimeseni.

Kui Eesti NATOga liitus, räägiti korduvalt, et nüüd saavad Eesti ettevõtjad hakata osalema Iraagi ja Afganistani ülesehitustöödes. Milliseid objekte ja kus Eesti ettevõtted on sõjapiirkondades ehitamas ja rajamas?
Ma ei saa kommenteerida. Ja võib-olla meie suutlikkus kommertsalusel Iraagis või Afganistanis konkureerida on natuke küsitav arvestades distantsi ja logistika komplitseeritust. Loodan, et meie missiooni lõppedes Iraagis tuleb vastastikkune kaitseettevõtlus täiesti kõne alla. Aga jäme ots ei ole kindlasti meie käes.

Kui palju me tänavu NATO liikmemaksu tasume?
On erinevaid NATOga seonduvaid tasusid, kuid kokku arvestuslikult 72 miljonit krooni.

Kui palju raha jääb kaitsevaldkonna 5,22 miljardilisest eelarvest tänavu Eesti majandusse?
Palgakulu on 1,5 miljardit krooni. Kui sealt kümnendiku kärpida, siis saaksime 150 miljonit krooni. Teise olulise valdkonnana nimetaksin investeeringuid, selleks aastaks on ette nähtud ligikaudu 880 miljonit krooni. Enamus sellest läheb Ämari lennubaasi. Lepingud on sõlmitud, Merko seal ehitab. Selge avaliku sektori tellimus, mis läheb eraettevõtlusesse. Ütleme nii, et selle aasta kaitseministeeriumi kasvu taga ongi Ämari.

Kas lisaks Ämarile ehitate veel midagi?
Meresadama renoveerimine on kohtuvaidluse tõttu pooleli. Teised on väikesemad objektid.

Kaitseväge on vaja ka riietada, toita ja kütusega varustada. Kas vorm valmistatakse kaitseväelastele Eestis?
Siin on erinevaid lahendusi olnud erinevatel aegadel. Kellelt logistikakeskus praegu vormiriietuse hangib, ei oska öelda. Patriootiline komponent on alati olemas, aga kaitsevägi, eriti missioonipiirkondades, nõuab teatud kvaliteeti. Kui ikka mujalt on parem, kui ikka õmblused ei pea, siis ei ole midagi teha. Selles küsimuses on meil lisaks kodumaise ettevõtluse toetamisele väga tugev argument see, mida eelistab kaitseväelane. Väga hea näide eestimaise ettevõtluse suunal on kahtlemata raadiosegajad, Irised. Eesti üksused kasutavad missioonidel ainult Eestis toodetud segajaid.

Kui palju raha sel aastal kaitseministeeriumi eelarvest Eestisse jääb?
Sajad miljonid ikka. Kõik kulumaterjalid siis. Kütus tuleb kaugemalt, selle mahu jätaksin siinkohal nimetamata. Võib-olla käiks see ka mingi paragrahvi alla, kui aastase kütusekulu eraldi välja tooksin.

Kaitseväes teenib tänase seisuga 2700 inimest. Kas kaitseväe kulusid oleksite valmis vähendama?
Kõik sõltub sellest, millistele poliitilistele kokkulepetele jõutakse. Ma usun, et 7-8miljardiliselt kärpest ei pääse me kuhugi. See on vaja kokku hoida! Kaitseministeerium annab sellesse enda panuse.

Kaitseväe koosseisu oleksite valmis vähendama?
Kaitseväel on sutsuke teine lugu. Uskuge mind, kui on üks rühm, jagu või pataljon, siis pataljon on pataljon. Ja pool pataljoni on pool pataljoni. Ma ei tea ühtki maailma sõjaväge, kus otsustakse, et teema üksuse poole väikesemaks, aga nad tulistavad poole rohkem.

Rühmi ja jagusid saab ühendada?
Ei noh... Ütleme, et nii see päris ei käi. Kui meil on üksus, mille missioonile saadame, siis me ei saa öelda, et Eestil täna raha ei ole ja tuleb ainult pool üksust. Sellist lähenemist, et iga sõdur sõdib kaks korda rohkem, nii ikka ei lähe.

Kust Te eelarvekärpeks suured numbrid kokku võtate?
Ise näete, kus need suured numbrid on! Kui me praegust võimekust üritaksime 2700 mehe asemel 1000 mehega täita, siis see suure tõenäosusega ei õnnestuks. Teine asi on investeeringud.

Neid saab ju edasi lükata?
No kõike saab edasi lükata, aga küsimus on selles, et siis peab ju keegi meie eest asjad ära tegema. Meil on vaja NATO õhuruumi seire välja arendada. Oleme kokku leppinud, et eestlased teevad selle jupi. Kui selle tegemata jätame, siis peab keegi teine seda tegema. See ei ole niimoodi mõeldav. Peame andma ka enda panuse ühisesse kaitsevõimesse.

Oletatavasti ka teiste liikmesriikide panus kaitsevõimesse väheneb?
Ma arvan, et ta jah, võib mingil määral väheneda. Ei usu, et 2009. aasta oleks üle maailma suurte kaitsekulutuste kasvatamise aasta.

Järelikult saame ka ikkagi läbi rääkida?
No loomulikult see läbirääkimine juba käib. 240 miljonit oleme juba koomale tõmmanud ja tõenäoliselt tõmbame veel. Ega see suurusjärk väga palju nüüdki erinev ei saa olla.

Kas valitsuspartnerite ette minevas plaanis on selgelt välja toodud koosseisude ja palkade kärpimise protsendid ja numbrid?
Ei ole hetkel. Kõigepealt oleks vaja saavutada üldine poliitiline kokkulepe. Oleme (mõtleb IRLi - toim.) seisukohal, et solidaarsuse põhimõttel tuleb kokkuhoid saavutada ja kaitseministeeriumi valitsemisala on valmis tulevase kokkuleppe järgi käituma, kui mingi konkreetne protsent paika pannakse.

Mingi konkreetse protsendi käite välja?
Arvan, et me 10% palgaalanemisega saame hakkama. Kui see on kaheksa, saame ka hakkama. Kui ta on 15%, siis...

Saate ka hakkama?
No minge küsige. Kaitseministeeriumi haldusalas on tööl inimesed, kelle... ütleme siis riigi mõistmine - kui te aru saate, mis see tähendab -, siis... Kaitseväelaste ja kaitseministeeriumi ametnike poolt tuleb palgakärpe järel tõenäoliselt palju vähem proteste kui mõne teise ministeeriumi haldusalast. Selle peale võin isegi kihla vedada!

Investeeringuteks mõeldud raha kärpimisest on ka juttu olnud?
Lisaks juba kärbitud 240 miljonile, on eelarves veel umbes 110-112 miljonit "külmunud" raha poliitilises mõttes. Suur hulk pikaajalisi hankeid on lepingutega kaetud.

Tühistada on neid hankeid kallim, kui edasi maksta?
No kui meil raha ei ole ja me raha üle ei kanna, siis tuleb ilmselt kohtutee jalge alla võtta ja maksta mingeid trahve. Kuskil on ju mingi ratsionaalne piir. Raha on vähe. Kokkuhoid iga hinna eest ei ole vastutustundlik. Hind peab olema vastuvõetav ja mõistlik.

Kaitseressursside amet värbab kaitseväkke üha uusi inimesi. Kas koosseisu juurdekasvu ei võiks külmutada?
Meil on pikaajalised plaanid, millised sõjalised võimekused meil peavad olema. Oleme kaitseväe ülesehitamise faasis. Oleme 30aastasest teest ära käinud 12-15 aastat.

Sellist juttu räägivad kõik Teie kolleegid, et nende haldusalas on vaja ehitada ja rajada...
Kui meil haridussüsteem oli nõukogude ajal olemas, ka infrastruktuur oli olemas, siis kaitseministeeriumi haldusesse saime nõukogude ajast kaasa ainult suure kulu. Alustasime nullist. Või siseministeerium - oli see miilits, mis ta oli, aga mingid oskused ja struktuur oli olemas. Aga meil ei olnud mitte midagi!

Kui oleks Teie teha, milliste valdkondade arvelt Te negatiivse lisaeelarve koostaksite?
Me ei tohiks oma sammudega ettevõtluse tingimusi kehvemaks muuta ehk investeeringuid tuleks säilitada. Kui räägime 7-8 miljardist, siis realiseerime eurotoetused ja leiame kaasfinantseerijad. Pensionitõusu küsimuses on erakondadel ilmselt erinevad arusaamad, aga selleta me seda summat tõenäoliselt kokku ei saa. Toetused, puudega inimeste süsteemi korrastamine, kaitsekulud, üldine palgakärbe, top-up'id...

Kuidas Te kaitseministeeriumis kulusid olete kokku hoidnud?
Eelmise aasta lõpus koondamise inimesi. Üle kümne inimese ja ligikaudu kümme tühja ametikohta. Kaitseministeeriumis töötab praegu umbes 230 inimest.

Kas näete võimalusi praegust ministeeriumi koosseisu veelgi kärpida?
(Jääb mõttesse) Me ei peaks seda küsimust niimoodi püstitama. Eesmärk ei ole ju töökohtade arvu vähendamine. Eesmärk on ju anda võimalikult head avalikku teenust kokkulepitud mahus. Personali kasv on olnud ainult kaitseväes, mitte ministeeriumis.

Kui suur on ministeeriumi palgakulu koos kõikvõimalike lisatasude, kompensatsioonide, tulemustasudega?
Ma ütlen teile ausalt, see on täiesti lubamatu bardakk!

Teie ju oma haldusalas saate korra majja lüüa?
Ei saa. Kantsleri palk palgaastmestiku järgi on 25 000 krooni. Kantslerite keskmine palgatase on 50 000 krooni Eestis. Ma võin näidata mingit käskkirja, kuidas seal on mingid protsendid - eriti tulemuslik, väga vapper... Ma kirjutan sellele alla ja mul on piinlik seda teha!

Miks Te sinna alla kirjutate?
Aga mis te minu asemel teeksite!?

Aga mis see tähendab - eriti vapper, eriti tulemuslik?
Kantslerite palgad kõiguvad 55 000-65 000 krooni vahel. Ma võin üles näidata erilist printsipiaalust ja öelda: "Riho Terras, siin on printsipiaalne minister! Siin on 25 000 ja mitte sentigi rohkem!". "Väga hea! Aitäh!", ütleb Terras: "Võib-olla leiate siia ka 25 000kroonise mehe!". Poliitiline tahe on olemas, no teeme selle asja ära.

Siis Terras jääbki 25 000krooniseks kantsleriks?
Kantsleri palga alandamine 10-15% ei ole probleem.

Kas Teie ministeeriumi ametnikel ongi nii, et pool on põhipalk ja teine pool tuleb lisatasudest?
Põhipalka on diferentseeritud n-protsendi võrra ja siis saadakse lõplik palk. Lisaks tasu kraadi eest, riigisaladuse lisatasu kadus ära meil. Tegelikus elus lepitakse ju palk kokku ja praktikas kirjutatakse laiali nagu paragrahvid nõuavad. Praegune süsteem on lihtsalt amoraalne ja tuleb viivitamatult lõpetada!

Terras läheks minema, kui ta ainult 25 000 miinus maksud teeniks? Kaitseväkke tagasi?
Jah, ma arvan küll.

Kaitseväes teeniks paremini?
Tema auastmes mees kindlasti.

Kui kõrge on kaitseväe keskmine palk?
Kuskil 15 000-20 000 krooni vahel. Pagunite järgi.

Kui suur on ministeeriumi keskmine palk?
Peast ei hakkaks hea meelega ütlema. Ministeeriumide keskmisel tasemel ehk 20 000 krooni ringis kuus. Kõik sõltub... Ma ei oleks praegu isegi valmis andma hinnangut, kas seda on palju või vähe.

Kas ministeeriumis sel aastal palku tõstetakse?
Ei kasva. See on ju ka poliitilisel tasandil läbi räägitud teema.

Aga haldusala palgakulu kerkib, sest kaitseväkke värvatakse üha uusi inimesi.
Jah, see oli meil valitsuse tasemel poliitiline kokkulepe. Kokkuleppe järgi ei vaata me praegu enda võimekusi ja selle kasvatamist ringi. Aga ma ei välista, et see kasv aasta lõpuks aeglustub.

Ministeeriumi haldusala autoparki ja selle kaudu kütusekulu olete valmis vähendama?
Suure transpordikulu taga on sõjaväemasinate õppustel liigutamine. Ja eks meie masinapark on suures osas suure venna vana. Sakslased ja taanlased on end koomale tõmmanud. Eks need autod on siis tehtud, kui benss oli odav, ja meie maksame nüüd seda suurt bensuarvet kinni.

Mitu autot ministeeriumi hingekirjas on?
3-4 autot. Minu, kantsleri auto, lisaks eraldi julgeolekuosakonna 1-2 autot. Meil on ka kütusekompensatsioon, iga töötaja kohta erinev.

Autode kütuselimiit on piiramatu?
(Vaikib) Ma ei oska nagu peast öelda. Minu meelest kantsleri autol läbisõidulimiiti peal ei ole. Minu meelest kõige parem kontroll on naabrivalvevorm. Kollektiiv on parim järelevaataja! Siis küsitakse, miks sa nii palju sõitsid ja miks sa äriklassis lendasid.

Teie ministeeriumis lennatakse ainult äriklassis?
Ei ole nii. Ministri ja kantsleri aeg on kallim, ainult neil on õigus äriklassi kasutada.

Viimane küsimus, härra minister. Kas saame ise eelarve kärpimisega hakkama või kriibib varsti IMF ukse taga?
Ei, ei. Siia majja pankrotihaldurit ma küll ei lase!

Aga üle piiri, Eesti riiki?
Mina usaldan poliitilist tarkust. Seda on rohkem, kui välja paistab.

Intervjuu: 3,5 toetusmiljardit on kindel nagu aamen kirikus

2009-01-29

Mullused rohkem kui 3 miljardit toetuskrooni on välja jagatud. Mis saab aga tänavusel raskel aastal? Toetuste teemal väitlesid põllumajandusminister Helir-Valdor Seederiga PRIA klientide nõukoja esinaine Merle Adams, Torma POÜ juhataja Ahto Vili ja ETKLi aseesimees Kalle Hamburg.

Mullu väideti pärast PRIA toetuste jagamist, et lõviosa toetustest läheb 20 suurele põllumajandustootjale. Kuidas on lood tegelikult?

HELIR-VALDOR SEEDER: Tegelikult on toetuste ring väga mitmekesine ning saajaid üle 25 000.

MERLE ADAMS: 2008. aastat kokku võttes võib öelda, et MAK 2007-2013 rakendamisega on jõutud lõpusirgele. Enamik meetmeid on avanenud ning paljudel tuleb juba teine taotlusvoor.

2009. aastal on PRIA-l rakendamisel 66 meedet, neist 14 uued. Sellega seoses tõuseb töö maht rohkem kui kaks korda. Projektide mahud on väga erinevad ja PRIA-l tuleb võrdväärselt tegelda nii 3000kroonise kui 5miljonilise projektiga.

Taotlusi on palju ja tähtajad võivad hakata venima. Püüame paremini tööle rakendada maakonna kontorid, pikendades nende lahtiolekuaegu nii õhtuti kui ka laupäeviti. PRIA-sisesel uurimisel selgus, et maakonnakontorid olid alakoormatud ja suudavad võtta osa peakontori töökoormust endale.

H.-V. S.: Kui Eesti riigis tervikuna läheb eurotoetuste kasutamine vaevaliselt, siis põllumajandusministeeriumi valitsusalas pole seda probleemi, et me ei suudaks euroraha ära kasutada.

Miks tuleb põllumajandust toetada rohkem kui teisi eluvaldkondi?

H.-V. S.: Eestis tundub tõesti, et põllumajanduses on suured toetused. Ent võrreldes Taani, Saksa, Soome ja Prantsuse põllumeeste omadega, on meie toetused väga väikesed. Müüme oma kaupa ühisel avatud turul ühesuguste hindadega, aga toetused on Eesti põllumeestel kordades väiksemad kui vanades ELi liikmesriikides.

Eesti toidu olemasolu on väga tähtis siin kujunevatele hindadele. Näiteks veebruaris, kui Eesti oma köögivili otsa lõpeb, tõstavad sissetoojad kohe hinda. Nii on põllumajandustoetustel ka tarbijakaitse ülesanne.

Lisaks on Euroopa Liidu toetuste maksmine ka täiendavate nõuete kinnimaksmine. Meil kehtivad keskkonna, toiduohutuse jm nõuded, millele vastamiseks tootja peab kulutusi tegema ja mida kolmandates riikides ei ole.

AHTO VILI: Tihti on toetuse saajate kohta arvatud, et see on nende puhaskasu. Õigem oleks oodata ära põllumajandusettevõtete aastatulemused ja see, millise osa toetused seal moodustavad. Ilma nendeta oleks ettevõtted selges kahjumis.

Samas oleme suutnud Tormas 13 aastat toota ainult kõrgema kvaliteediga piima, mis tähendab suuri investeeringuid loomakasvatusse. Siiani olemegi pannud toetusrahad investeeringutesse.

Täna on investeeringutel kriips peal. Eile sain selle aasta esimesed piimahinnad ja esimese kahe kuuga saan ma 1,8 miljonit krooni vähem raha. Kui kõik 10 kuud samas proportsioonis järgi tulevad, on asi päris nutune.

KALLE HAMBURG: Kindlasti ei ole õige, et toetusi kasutatakse dividendide maksmiseks. Seda ei tee praegu põllumajanduses vist keegi. Reaalsus on see, et taimekasvatuses on sisendite hinnad tunduvalt tõusnud ja ilma toetusteta plussi saada on võimalik ainult kogu muu majandustegevuse arvelt.

Mis saab toetustest tänavu, kui peame 8 miljardit riigieelarvest kokku tõmbama?

H.-V. S.: Valdav osa põllumajandustoetusi tuleb Euroopa Liidust. ELi toetused säilivad täismahus. See suurusjärk on 80% kõikidest Eesti põllumeheni jõudvatest toetustest.

Eesti riigi poolne kohustuslik kaasfinantseerimine maaelu arengukava toetustele, mis on 460 miljonit krooni, säilib samas mahus. Säilivad ka siseriiklikud toetused - tõuaretustoetus, asendustalunike toetus, turuarendustoetus. Niisiis on neljast miljardist toetustest 3,5 paigas nagu aamen kirikus.

Ainus säästmine on rahvuslik juurdemakse ehk top-up. See moodustab kaheksandiku kõigist toetustest, kuid puudutab paljusid inimesi. Praegu on see summa eelarves 545 miljonit krooni. Kui palju sellest tuleb säästa, ei oska öelda. Põllumajandusministeeriumist sellist ettepanekut, et top-up ära kaotada, välja ei lähe.

K. H.: Keeruline on öelda, mida see kaasa toob, kui rahvuslik juurdemakse nulli läheb. Aga need arvud on ju teada ja välja arvestatud. Kui see nii juhtub, peaks kõik need arvud välja tooma, et ettevõtja saaks arvestada, kuidas see tema tegevust mõjutab.

Paljud põllumehed on teinud suuri investeeringuid, ent nüüd satuvad majanduskriisi tõttu raskustesse. Millised abivõimalused on neile?

H.-V. S.: Eesti põllumajandus vajab väga investeeringuid. Seda võimalust pole aastakümneid olnud ja meie mahajäämus on suur.

Meile avanesid investeerimisvõimalused alles 2004. aastal ja nüüd on tootjad, kes soovivad ellu jääda ning areneda, seda kasutanud. Sellega kaasneb omaosalus, pangalaenud ja liisingud. Meie põllumees on olude sunnil võtnud endale väga suured kohustused. Paljudel, kes on teinud edumeelseid investeeringuid, läheb pool või rohkem sissetulekust laenu või liisingu tagasimakseks.

Siin peab riik mõtlema, kuidas tagada ettevõtjatele tagasimaksed ja vajalikud kaasfinantseeringud. Selleks püüame kõik kavandatud toetused välja maksta varem kui eelmistel aastatel, aga muretseme koos pankadega ka likviidsuslaene ja täiendavaid tagatisi.

A. V.: See on väga hea asi. Aga see võib osutada ka karuteene. Eelmine aasta oli saagi poolest raske ning võtta seda raha möödunud aasta kulutuste katteks on väga ohtlik. Kui ka 2009. on raske aasta, võib lõpp olla väga jube.

Kui majandusolukord on raske, kas siis poleks õigem vähendada n-ö pehmeid toetusi, mitte tootmistoetusi?

A. V.: Oleme Torma vallas kõik maaelu toetamise võimalused ära kasutanud, aga ma kardan, et siin tekib oht, et meil on küll ilusad kultuurimajad ja toredad kiviaiad, aga maal ei ole enam inimest. Inimene elab parema meelega seal, kus tal on töökoht ja elutingimused. Kas ei peaks ikkagi rõhuma sellele, et kõigepealt oleks maal ettevõtlus olemas ja inimestel tööd?

H.-V. S.: Täiesti nõus, et töökoht on kõige vajalikum toimetulekutingimus. Kui seda pole, on raske rääkida sotsiaalsest ja kultuurielust. Aga seesama ettevõtja vajab haritud tööjõudu, noort peret. Noorel perel on sotsiaalsed, kultuurilised, hariduslikud vajadused. Linnades on teatrid, kinod, raamatukogud. Noored vajavad just neid. Ja kui me räägime, et loome ainult töökohti ning infrastruktuuri maal jõuliselt välja ei arenda, pole ettevõtjal ka seda haritud tööjõudu, kellega investeerimisplaane ellu viia.

M. A.: Pehmed projektid on olulised, et toetada maaelu. Kui ettevõtjale läheb vaja miljon, siis külaelus võib ka väikese rahaga teha väga palju. Kui ajad lähevad raskemaks, jõuab inimene võib-olla selle juurde tagasi, et kartul kasvab maal. Siis on hea, kui tal külas on hea infrastruktuur ja meeldiv elukeskkond.

Näiteks kiviaia rajamise toetust on küsinud 659 taotlejat, meetme maht on 10 miljonit. Arvestades keskmiseks kiviaia maksumuseks 150 000 kr, saame rahastada küll vaid 60-65 projekti. Aga kiviaia tegemine on ka kellelegi töö ja leib.

H.-V. S.: Me oleme ise ka mõelnud, kas praegusel majandusliku surutise ajal mitte-ettevõtlust toetav meede on mõistlik. Teiselt poolt pakub see just nüüd, kui inimestel maal on tööpuudus suurem, mõnele elatist ja sissetulekut. Võib-olla tuleks seda hoopis suurendada?

See oli meile ka üllatus, et kiviaiatoetuse järele on nii suur nõudlus, taotletakse 100 miljonit ja Eesti rahvas hakkab Hiina müüri ehitama.

Kuigi toetuste top on koos, seisab nende arvude sisuline analüüs alles ees: milleks neid toetusi kasutati, kuidas jaotuvad toetused eri valdkondade vahel, kas tuleb teha muudatusi, rahasid suunata ja meetmete vahel ümber tõsta.

Eelarvega ei saa enam oodata

2009-01-27

Pole kahtlust, et eelseisev kuu läheb Eesti ajalukku. Sest just järgmise kolmekümne päeva jooksul langetatavad või langetamata jäetavad otsused määravad, kas jääme tulevikus oma saatuse peremeheks või ei.

Me võime lõputult arutleda, kes on tekkinud olukorras süüdi või miks langetati viimase viie aasta jooksul Eestis otsuseid, mis siinset majanduskriisi süvendasid. Paraku pole sellest kasu, Eesti peab vaatama tulevikku. Tulevikust vastu vaatavatele väljakutsetele vastuseid otsides peame aga tunnistama, et meie praegused probleemid pole tekkinud mitte ainult ülemaailmse majanduskriisi, vaid ka meie enda liigse optimismi tagajärjel.

IMFi pärisorjaks?

Mis olukorras me siis oleme? Kiire tõusu järel on Eesti majandus hakanud järsult langema. 2008. aastal pandi nahka suur osa varasematel aastatel kogutud reservidest. Kui me midagi ei muuda, siis süüakse 2009. aastal ära reservidesse veel alles jäänu.

Me ei saa lõputult pead liiva alla toppida ning rääkida, et kärpida küll tuleb, kuid sellest või teisest kohast on kärpimine välistatud. Minimaalselt vajaliku kärpe suurus pole seejuures mitte viis, vaid vähemalt kaheksa miljardit krooni. Kärpides eelarvet sellest summast vähem, võime sattuda olukorda, kus tehtud kärbe on küll valus, kuid ei taga ometi seda loodetud tulemust. Koera saba mitme jupi kaupa maha raiumine pole aga teatavasti just eriti humaanne tegevus.

Küsimus pole seejuures niivõrd palju pääsus eurotsooni - kuigi seegi on Eestile saatuslikult oluline -, kuivõrd selles, kas meil aasta lõpul on õpetajatele, politseinike ja tuletõrjujatele palka maksta. Küsimus on selles, kas jätame otsustusõiguse oma tuleviku üle endi kätte või hakkame naabrite kombel IMFi pärisorjaks.

Katus jääks siis vähemalt esialgu küll pea kohale ja leivapaluke lauale, ent õigus ise oma asju otsustada muutuks imetillukeseks. Sest kui haldusreformi läbisurumine välja arvata, ei saa küll öelda, et kõik IMFi ettepanekud Läti arengule kaasa aitaksid. Pealegi tuleks sellisel juhul ühel hetkel asuda esivanemate kombel oma kodu mõisahärra käest taas tagasi ostma.
Tõmmates eelarvest hoolimatult maha kõik tulutuna näiva, võime teha rohkem kahju kui kasu. Näiteks kultuur on ala, mis otseselt mingit tulu ei teeni, kuid selleta poleks Eesti riigi olemasolul mõtet.

Mida peaks valitsuskoalitsioon selles olukorras siis tegema? Eelarve kärpimisel tuleks minu arvates lähtuda kolmest printsiibist.

Esiteks tuleb lisaettepanekud eelarve kärpimiseks esitada kiiresti. Iga kuu venitamist vähendab võimalike kärbete mahtu, seega ka võimalust eelarvet vajalikul määral kärpida. Suurem osa kärbetest on seotud seaduste muutmisega, mis vajavad jõustumiseks vähemalt kuu aega. Kui valitsuskoalitsioon ei suuda lähema kahe nädala jooksul eelarvekärbetes kokku leppida ja neid riigikogus järgneva kahe nädala jooksul läbi viia, vajadusel kogu paketti usaldusega sidudes, siis pole edasisel pingutusel enam suuremat mõtet - IMF võtab Eesti juhtimise üle.

Tabusid olla ei tohi

Teiseks. Eelarves tuleb kärped teha solidaarselt. See tähendab, need peavad olema esitatud paketina kõigi kolme koalitsioonierakonna poolt ning puudutama kõigi valimislubadusi ja läbima kõiki ametkondi.

2009. aasta eelarvearutelu õnnetu korraldus viis selleni, et kõik erakonnad võitlesid peamiselt oma alade ja lubaduste eest, kaasa arvatud Isamaa ja Res Publica Liit. Nii ei saa see enam jätkuda. Tabusid ega puutumatuid alasid eelarvearutelul olla ei tohi.

See ei tähenda, et tuleks hakata lollusi tegema, nagu näiteks investeeringuid suurel määral kärpima, kuid kärpimine peab läbima kõiki ühiskonnakihte ja kõiki valitsemisalasid. On mõeldamatu esitada eelarvekärpeid, vähendamata riigikoguliikmete tulusid.

Kolmandaks ei saa eelarvet tasakaalustada seda tavakodanike õlgadele veeretades, tõstes näiteks käibemaksu, aktsiise või kõikvõimalikke haldustasusid või -lõive. Maksude tõstmisest poleks ka praktilist tulu, sest vaevalt et sellest riigieelarvesse kuigivõrd rohkem raha laekuks.

Eestil pole praegu ilmselt võimalik küll makse alandada, kuid nende tõstmine mõjuks ettevõtluskeskkonnale tõeliselt halvasti. See kehtib ka ettepanekute kohta tõsta näiteks majutusasutuste või raamatute käibemaksumäära. Eelarvet koostades on Eestil praegu võimalik lähtuda vaid põhimõttest «maksudega ei mängita», külmutades vähemalt lähemateks aastateks nii maksude tõstmise kui langetamise.

Siinkohal pean vastama juba ka lugeja meeles kummitavale küsimusele, kas IRL ka teab, kust need vajalikud kaheksa miljardit võtta. Jah, IRLil on ettepanek sisuliselt koos.

Miks ei käi ma neid aga kohe välja, kas IRL kardab? Ei, me ei karda. Samas oleme veendunud, et sedavõrd raskeid otsuseid saab valitsuskoalitsioon teha ainult üheskoos. Kui mõni pool hakkab praegusel hetkel soolotsema ja tekki enda poole kiskuma, on tulemuseks vaid see, et kärbetes kokku leppida ei suudeta. Eestile oleks see katastroof.

Nii pole IRLil, Reformierakonnal ega sotsiaaldemokraatidel muud võimalust, kui ühiselt vastutust kandes järgneva kuu jooksul üheskoos vajalikul määral kärped ära teha ning ühiselt neid ka avalikkusele põhjendada. Kui valitsuskoalitsioon seda teha ei suuda, on aeg peeglisse vaadata ja tõsiselt juurelda selle üle, mis sellise koalitsiooni jätkamist edaspidi õigustada võiks.

Vabanenud riigi ja selle kodanike viltune vabadus

2009-01-26

Emmaste valla sotsiaalnõunik Liia Rull tunnistas (Allar Viiviku "Pensionärid: kas elatusraha jääbki saamata", ÕL 10.01), et tema kandis tuleb panka sõidutada eeskätt poissmehi, kuna need ei oska ise ja üksinda pangatädidega opereerida. Emmaste on ajalooliselt naistevald, õige nimega Emaste. Kui naistevallas on palju poissmehi ja need lastakse käest, siis on midagi väga viltu.

Tõeni jõudmine

Ühel õhtusel tunnil teatas mobiiltelefonis endast probleem, mida ma ei osanud oodata. Värskel vallaametnikul tekkis küsimus, kuidas suhelda värske vallavanemaga. Tunnen mõlemat, aga ei tunne valda. Läksin valla koduleheküljele ja sain aru, et see on laokil. Esimene tunnus - puudub valla kaart. Teine tunnus - kodulehekülje järgi jääb mulje, nagu elaks see vald vanapoisi elu: ei naabervaldu ega maakonda ega lähedasi linnugi. Samalaadne pilt avaneb muide ka Emmastes. Kodulehekülje esilehel seisab lora sellest, kui ilus seal on, ent kirjaoskamatutest poissmeestest pole sõnagi. Meie kontorite koduleheküljed interneti universumis hakkavad ära väsima, sest puuduvad nii piits kui ka präänik. Väsivad pangaautomaadidki.

Keskhommikusel tunnil nägin ma Balti jaama hoonesisese Swedbanki automaadi juures meest, kellel olid ära mõlemad jalad. Kaart käes, "seisis" ta järjekorras. Balti jaamas on sama panga automaat ka esiukse ehk paraadna kõrval. Sinna too ratastoolis istuja ei pääse, mitte ühelgi juhul: aparaadi ees on kaks trepiastet. Julgeolekukaalutlustel vaevalt. Lihtsalt ei mõeldud läbi, et igaüks, kes on panga klient, peab pääsema ka oma panga kontorisse, olgu see või automaat. Muide, samal kombel on läbi mõtlemata, mismoodi peab kliendikaart jääma kuivaks, kui automaadi pilu kohal ladinal sajab.

Tahan öelda, et avarii rahade väljamaksmisel puuetega inimestele (ma ei ole kunagi aru saanud, mispoolest on sõnad "puudega inimene" paremad kui sõna "invaliid") ei ole episood. Liiklusavariide kasv on massilise autostumise juures paratamatu. Intensiivse arvutiseerimise ehk Tiigrihüppe korral on avariid telekommunikatsioonis analoogilised. Meile on lubatud edu, ütlemata selle hinda.

Kaks koomilist näidet. Soomlasest sõber kinkis meile suitsuanduri. Nõuetekohaselt peaks see olema kinnitatud lakke ja võimalusel igasse tuppa (meil Tähtveres nelja), välja arvatud köök ja WC. Seega kinkis soomlane meile andurit liiga vähe! Laed on kõrged - ma ei ole kindel, et igas peres leidub pikk treppredel. Anduri kinnitamiseks on lisatud kaks kruvi, kuid nende vahekaugus peab olema välja mõõdetud väga täpselt. Teisisõnu tuleks anduri(te) paigaldamiseks kutsuda välja asjatundja. Vormi poolest peaks tal olema litsents. Tegin asja lihtsamaks ja kinnitasin anduri... seinale. Vähemalt saab näidata igale külalisele, milleni ühiskond on jõudnud!

Saatis ümbriku Elion Ettevõtted Aktsiaselts. Arve äsjatoodud nime all, kaaskirja kui paljas Elion. Kaaskirjas olen ma "Sina" ja mul palutakse igakuine paberarve ümber muuta e-arveks. Samasisuline kiri tuli kuu varem arvutisse, kus ta ei avanenud. Nüüd vastasin, et olen operatsiooniga nõus, kuid sooviksin, et minuga tegeleks kas või vaid Elioni klienditeenindaja, kellega ma saaksin suhelda personaalselt. Mõni minut pärast kirja saatmist teatas Elion automaadist, et mulle vastatakse nelja (4) päeva jooksul, aga - ma olin juba "Teie", mitte enam "Sina". Sinalt Teiele tagasiminekut tõlgendatakse üldiselt kui suhete külmutamist. Kas Elionis on selle peale üldse tuldudki?

Kust algab vigade parandamine?

Aastal 2009 tuleb parandada rohkemat kui valimislubadused aastal 2007. Siinkirjutaja arvuti pärineb aastast 2003 ja vajab "modernisatsiooni". Isamaa ja Respublica Liidul pole sellega vähimatki pistmist. Küll on aga teiste hulgas ka minul riivet või mõlkimist sellega, et postiteenus toimiks internetiajastu vääriliselt. Täitsa selge, et Eesti Post, Elion jt ei tohi olla veel hullemas olukorras kui absoluutsed asotsiaalid. Ainult et küsimus ei seisa selles, kui suur on sotsiaalminister Maret Maripuu palk + muu võrreldes riigikogu liikme palgaga, mida ta edaspidi saama hakkab. Küsimus on selles, kuivõrd on meil vaja rohkem riiki.

Aastal 1992 mõeldi umbes nõnda, et anname inimesed vabaks ja siis saame ka vaba riigi. Inimesed said vabaks, aga riik ei saa samas mõttes vaba olla.

Kommentaar: tuleb kiirustada

2009-01-26

Alla kaheksa miljardi pole mõtet negatiivset lisaeelarvet teha ja kui see lükkub veebruarist edasi, siis ei ole selle eesmärgi saavutamine enam reaalne.

Teoreetiliselt saaks majandus kohanduda kolmel viisil: inflatsiooni, vahetuskursi muutuse või varade/sissetulekute ümberhindamise abil.

Vaatamata sellele, mida on ka IMF Lätile analoogses olukorras öelnud - laske vahetuskurss kõikuma ja andke seeläbi majandusele võimalus kiirelt kohanduda -, ei ole see Eesti jaoks võimalus.

Kui kroon lasta 15% ulatuses keskkursi suhtes kõikuma, on see pigem uus probleem. Sellise sammu astumisel tahavad turud praegu oluliselt suuremat korrektsiooni kui -15% praegusest kursist. See tähendab, et kursi kõikuma laskmisel tuleb meile kursi hoidmiseks hakata tegema tugioste ja see hakkab nõudma täiendavaid reserve, mida meil aga ei ole. Ma ei räägi muudest probleemidest, mis sellega kaasnevad.

Kohandumine varade ja sissetulekute ümberhindamise abil on oluliselt pikaajalisem ja majanduse elavnemine ei tule enne 3-5 aastat. Aga see on siiski keskmise Eesti inimese suhtes ausam tee kui krooni kursi vabaks laskmine.

Intervjuu: Aaviksoo: see oleks kuritegelik!

2009-01-26

Äripäeva pakutud kaitsekulutuste vähendamise ettepanek oleks Eesti riigikaitse ja julgeoleku seisukohast kuritegelik, ütles kaitseminister Jaak Aaviksoo.

Kui Teil ainuisikuliselt oleks võimalus kärpida riigieelarvest kuni 12 miljardit, siis kust raha säästaksite?

Valdkondade kaupa eklektiliselt kärbete üle arutleda ei ole mõtet. See on suur ja raske töö, mille edukus sõltub valitsuserakondade võimest ühiselt pingutada ja keerulistes otsustes kokku leppida. Rahandusministri kureerimisel peame pingutama nii, et veel veebruari jooksul, loodetavasti iseseisvuspühaks, oleme negatiivse lisaeelarve mahus ja sisus kokku leppinud.

Kaitseministeeriumi eelarve on 5,2 miljardit krooni. Praegu on see 1,9% SKPst. Kas oleksite kaitsekulutuste vähendamisega nõus, kui SKPst moodustaks kaitse-eelarve näiteks 0,8%?

Kaitsekulude vähendamine teie poolt viidatud mahus oleks Eesti riigikaitse ja julgeoleku seisukohast kuritegelik ja selliseid ettepanekuid ei ole ükski poliitiline jõud ka teinud.

Ühel või teisel moel on kõik viimastel aastatel valitsusvastutust kandnud erakonnad, st kõik parlamendierakonnad peale roheliste, kinnitanud oma üldist toetust NATOle antud põhimõttelisele lubadusele tõsta 2010. aastaks kaitsekulud tasemeni 2 protsenti SKPst.

Valimiskampaania paanikat külvavad avapaugud

2009-01-21

Opositsioonilised Keskerakond ja Rahvaliit on oma valimiskampaaniaid alustanud mitte positiivsete ideede ja lahenduste väljapakkumisega, vaid räige kriitikaga vabariigi valitsuse pihta.

Sotsioloogid on sellist kriitikat nimetanud lausa sihilikuks paanika külvamiseks. On ennustatud, et selline järjekindel rahulolematuse külvamine võib lõppeda ettearvamatute tagajärgedega.

Minule on olnud väga ebamugav vaadata, kuidas juhtivad naissoost opositsioonipoliitikud ründavad oma sookaaslasest sotsiaalministrit. Erilise hasardiga on siin silma paistnud Vilja Savisaar ja Mai Treial.

Valitsusele on ette heidetud probleeme sotsiaalrahade liikumisega. Et probleem on üle võimendatud, näitavad mõned arvud. Puuetega inimesi on riigis umbes 120 000, nendest umbes 1700 on esinenud probleeme kogu toetuse õigeaegsel (viivitus on suuremalt jaolt olnud 5-15 päeva) kättesaamisel. Pensionäre on riigis ligi 400 000, nendest umbes 5 000 kohta ei ole täna teada, kuidas nad soovivad hakata tulevikus (alates 01.02.2009) pensioni kätte saama. Sotsiaalminister on kinnitanud, et veebruarikuu pensionipäevaks saab ka nende jaoks kõik selgeks.

Kahjuks on sellise lahmiva kriitikaga kaasa läinud ka osa Põltsamaa ümbruse omavalitsustest. Minu arusaamise järgi on just kohalikel omavalitsustel suur roll abivajavate ja raskesti toime tulevate kohalike elanike abistamisel, milleks neil on ju olemas nii vahendid kui ka võimalused.

Vali Uudistest (16.01.2009) võib lugeda, kui raske ja keeruline ning kohati lausa võimatu on Põltsamaa linna ja valla sotsiaaltöötajatel oma tööga toime tulla. Samas lehes on hea lugeda Pajusi valla sotsiaalnõuniku kommentaari: meieni ei ole ühtegi eitavat vastust jõudnud; paanikat pole, meil on kõik rahulik; kõikide abivajajatega ja vajadusel nende pereliikmetega on vesteldud.

Olen ka ise mitmete pensionäridega vestelnud ning ka nemad on väitnud, et paanikaks sotsiaalrahade liikumisega mingit põhjust ei ole.

Seepärast soovin kõigile rahulikku meelt ja mõistlikkust. Üheskoos saame kõikide probleemide lahendamisega toime.

Kriis kriisis ehk vastasrinnal oli õigus

2009-01-21

Töövõimetuspensionide ja puudetoetuste väljamaksmise katkestamisega seotud skandaal alles kogus tuure, kui Savisaar tegi ettepaneku (toidu)talongide süsteemi loomiseks (ÄP, 08.01.). Õieti käivitamiseks, sest selline abi andmise võimalus on sotsiaalhoolekande seaduse paragrahv 28¹ järgi kogu aeg olemas.

Seadus ütleb, et elatusvahenditeta jäänud isikutele osutatakse vältimatut abi kuni abivajaduse kadumiseni ja abi andmist korraldavad omavalitsused. Ei ole pealinna meeri ettepanekule järgnenud reaktsioone jälginud, kuid puht juhuslikult jäi silma maksumaksja rahast endale läikivad kasukad soetanud noororavate sulepeast välja imetud kriitika.

Asjata pingutamine. Tubli annuse populismi kõrval on reformipartei mõttekaaslase Keskerakonna (ollakse ju ühises alliansis Liberaalid ja Demokraadid) ettepanekutes vahel ka ratsionaalne, järeleproovitud iva. Toidutalongide kasutamise näitel on selleks ivaks USA kogemus alates 1939. aastast.

Esimene abikäsi

Kindlasti mitte kõigi, heal juhul sadade, halvemal juhul tuhandete inimeste puhul tähendas pensioni maksmise katkestus möödunud aasta lõpus elatusvahenditeta jäämist. Keda aitas hädas sugulane, keda naaber, keda omavalitsus? Stopp! Seaduse järgi pidi omavalitsus olema selle kriisi leevendamisel esimene sekkuja, esimene abikäe ulataja.

Pole mingit tähtsust, et kriisi põhjustas riik. Et ühiskond tõhusalt toimiks, ongi meil subsidiaarne ühiskonnakorraldus, demokraatia, detsentralisatsioon, võimude lahusus jms ilusad mõisted, mida omavalitsustegelased, siis, kui neil seljatagune või jalgealune nõrgaks kipub minema, agaralt pruugivad.

Pealegi oli mullu septembri seisuga (sotsiaalministeeriumi andmetel) viimaste aastate jooksul riigieelarvest omavalitsustele toetuste maksmiseks ja sotsiaalteenusteks üle kantud rahast tervelt 150 miljonit krooni «läinud» muudesse valdkondadesse!

Mitu omavalitsust 227-st siis korraldas novembris-detsembris ootamatult hättasattunud kogukonnaliikmetele vältimatu abi andmist? Seni ei ole igale poole jõudvad ajakirjanikud ühegi mõjusa aktsiooni kohta näidet toonud!

Miks siis ameeriklased armastavad toidutalonge? Ega nad nii väga armasta - ei poliitikud ega tavakodanikudki edu, jõudu, ilu jm lihtsalt käsitatavaid asju propageerivas ühiskonnas.

Ometi on konservatiivist president Bushi valitsemise ajal süsteemi võimsalt laiendatud.
Lihtsalt, asi on küllalt efektiivne, paremat pole Ameerikamaa targad suutnud kolmveerand sajandi jooksul luua.

Kavalad talongid

2000. aastal sai USA põllumajandusministeeriumi vahendusel toiduabi igas kuus keskmiselt 17,2 miljonit ja 2008. aaasta prognoosi järgi 28 miljonit ameeriklast. Sellel riigi ulatataval vorstil on nagu ikka kaks otsa: ühes otsas on sel moel föderaaleelarvest subsideeritavad farmerid, toidutöösturid, kaupmehed, isegi pangad, teises vaesed ühiskonnakihid.

Või mis vaesed nad nii väga on. Sellesama ministeeriumi andmetel oli 2005. aastal teoreetiline õigus talonge taotleda 65 protsendil ameeriklastest. Tõsi, tegelike talongisaajate keskmine kuusissetulek oli ainult 650 dollarit leibkonna kohta, millele siis föderaaleelarvest tuli 213 dollarit talongirahana lisaks.

Õieti on need kunagi 1, 5 ja 10 dollari nimiväärtusega kupongid tänaseks päevaks 99 protsendil juhtudest asendatud spetsiaalsete krediitkaartidega (EBT Electronic Benefit Transfer). Ministeeriumi kodulehel saab igaüks oma õigusi kontrollida, ja kui ta mahub talongisaajate hulka, vajaliku avalduse täita.

Erinevalt meie sotsiaalministeeriumist USA põllumajandusministeeriumis e-riik toimib ja selle kodanikud on ka vaesed ameeriklased!

Mõni algaja poliitik on Eestiski välja pakkunud mõtte asendada segased ja raskesti hallatavad «tasuta bussisõit linnaliinidel pensionäridele» abi vajavate isikute krediitkaardile kantava rahasummaga hinnasoodustuste stiilis.

Sel juhul otsustaks inimene ise, kas ta loksub igal hommikul kahesaja grammi hakkliha ostmiseks 30 krooni eest GoBusiga turule või kulutab 100 krooni taksosõidule ja toob korraga nädala toidukoguse lähimast marketist.

Aga kogenumad poliitikud on kollanoka kiiresti korrale kutsunud. Erinevad hinnasoodustused seovad kodaniku käsist ja jalust ja võimaldavad temaga valimistel manipuleerida. Raha, isegi abiraha, kui see pole imepisike ja seda saab vabalt kasutada, suurendab inimese sõltumatust!

Täitmata paragrahv

Aga ikkagi, milleks ühe maailma rikkaima riigi kodanikele toidutalongid? Mõned sealsed asjatundjad liigitavad toidutalongide programmi kümne kõige edukama riikliku algatuse hulka.

Sotsiaaltöö korralduse aspektist on see erakordselt paindlik mehhanism. Abi võib anda kas ühe toidukorra, ühe päeva, nädala, kuu jne toidu eest tasumiseks. Teiseks iseloomustab seda otsustuse kiirus, mis kriisis inimesele on väga oluline. Kolmandaks on raha kaotamise oht väike, sest ühekordne otsustus käsitleb väikest summat.

Siis veel minimaalne abisaajate stigmatiseerimise (märgistamise) oht, väga hea sihitus (vastava auditi kohaselt oli 2007. aastal maksevigu 5,64 protsendil juhtudest, sh ülemakseid 4,58 ja alamakseid 1,06 protsendil juhtudest).

Ja lõpuks, et tegu on föderaalprogrammiga, siis kehtivad ühesugused õigused igaühele (kõigi osariikide elanikele). Suurim puudus, mida ameeriklased oma programmis näevad, on madal hüvitise tase.

Kas Edgar Savisaare talongiidee võtab ameerika plastrahast snitti, seda on kõrvalseisjal raske hinnata. Isegi kui ta on ookeanitaguse kogemusega tuttav, peab ta Eesti talongimajanduse loojaks ikka iseennast.

Aga juhul, kui toidutalongid oleksid Eestis käibel ja süsteem oleks sama paindlik kui Ameerikas, oleks hättasattunud töövõimetuspensionäridel olnud hoopis lihtsam kriisi üle elada. Sest vaja oli kiirust, paindlikkust, head sihitust. Neid omadusi, millega Eesti sotsiaalkaitse eriti ei hiilga.

Aga et üleriigilist süsteemi pole, siis pidanuksid omavalitsused täitma sotsiaalhoolekande seaduse paragrahvi 28¹. Ka Keskerakonna valitsetavas Tallinnas, Pärnus, Narvas, Kohtla-Järvel... ja Tartuski.

Näitame, et suudame – teeme Almuniale ära!

2009-01-20

Eesti vabariik A.D. 2009 meenutab mõne tunnuse poolest üsna täpselt Eesti vabariiki aastal 1992 ja 1999. Mõningad tollased meeleolud on hämmastavalt tuttavad. Kõigil kolmel aastal oli Eesti sügavas majanduskriisis - 1992. aastal oli see oma 1000%ise inflatsiooni ja majanduse 30%lise langusega vast kõige rängem. Töö kaotas ligi 30% tööealistest elanikest, Eesti riik ei suutnud end isegi elementaarsel kombel maksma panna.

Teisalt on 2009. aasta mõnes mõttes ohtlikum - 1992. aastal oli olukord lihtsalt nii hull, et kaotada polnud tegelikult midagi, 2009. aastal - õnneks - juba on. 1999. aasta kriis jääb oma ulatuselt nende kahe vahepeale. Sarnane on ka see, et kriis Eestis on kõigil kordadel olnud seotud kas lokaalse või ülemaailmse majanduskriisiga.

Eneseusk tõi edu

Sarnane on vähemalt teataval määral ka reageerimine kriisile või selle tõsidusele. Esiteks üritatakse eitada kriisi olemasolu, seejärel varjata selle ulatust ning lõpuks lüüakse üldse käega ning üteldakse, et ega me selle vastu midagi teha niikuinii ei saa. Maailma vaatamine läbi roosade prillide viib tihti teise äärmusse, pessimismi ning lootusetusse. Korraga ei usu me endasse enam ise, ega usu enam ka teised. Äärmuslikult pessimistlikud meeleolud kippusid valitsema Eestis nii 1992. kui ka 1999. aastal, samas suunas liigume ka praegu, 2009. aastal.

1992. aastal oli maailm Eesti võimalustest väga pessimistlikul arvamusel: tollaseid ajalehti lugedes ennustati meile küll majanduskatastroofi, küll kodusõda, küll Venemaa rüppe naasmist. Tihedam integreerumine Euroopaga kuulus pigem fantastika valda. Ja ega meid seal Euroopas keegi eriti ei oodanud. Ja ometi tegi Eesti pessimistidele ära: me julgesime vastu võtta valusad, aga vajalikud otsused, väljuda majanduskriisist, vältida kodusõda, vabaneda Vene sõltuvusest ning astuda otsustavad sammud Euroopa suunas, mis on meid praeguseks viinud Euroopa Liidu täisliikmeks. Naasmine Euroopasse oli Eesti selle aja suur eesmärk, mille alla painutati kõik teised prioriteedid. Ning see taktika tõi meile ka edu.

Paremini ei suhtutud meisse 1999. aastal. Eesti ime kuulutati maailmas «sulanuks», meile ennustati majanduspoliitilist kokkuvarisemist. Eestis endaski kinnitati, et meie majandusmudel olevat jätkusuutmatu ega suutvat majanduskasvu hoida. Pessimism ronis sisse uksest ja aknast. Sellel taustal oli NATOsse kutse saamiseks isegi unistada parajalt hull mõte. Keegi ei uskunud, et majanduskriisi ja eelarvepuudujääki sattunud Eesti suudab tõsta oma kaitsekulutused lubatud 2% tasemele. Mäletan hästi, et kui 2002. aasta suvel Brüsselis NATO peakorteris käisime, öeldi see arvamus meile otse välja: te olete toredad poisid küll, aga NATOsse saamist tuleb teil ikka veel mõnda aega oodata - kuni oma majanduse korda saate. Oleks me tollal seda juttu kuulama jäänud, poleks me ilmselt kunagi NATOsse pääsenud. Sest mis seal salata, ega keegi meid seal eriti ei oodanud. Ometi tegime pessimistidele ära - Eesti suutis radikaalsete otsuste ja negatiivse lisaeelarve toel kriisist väljuda. NATOga liitumine sai Eesti selle perioodi suur eesmärk, mille alla painutati kõik teised prioriteedid. Ning see taktika tõi meile edu.

Vaadates olukorda praeguses Eestis ja seda, mida me ise endast arvame või kuidas me teiste jaoks välja näeme, siis ega siin suuri erinevusi pole. Suur optimism on asendunud veel suurema pessimismiga, mis kuulutab, et niikuinii läheme täiega põhja. Kui me ise endasse ei usu, siis pole põhjust loota, et seda keegi teine teeks.

Euro olgu prioriteediks

Euroopa Komisjoni rahandusvolinik Joaquin Almunia teatas äsja, et Eestil pole lähiaastatel eurotsooni asja, enne tuleb vaadata, kuidas Eesti oma majanduse jälle korda saab. Mõne jaoks võib eurotsooni pääsemise võrdlemine NATOga ülepingutatuna tunduda, tegelikult on see Eestile ka julgeolekupoliitiliselt ülimalt oluline küsimus.

Riigid, kes suudavad praeguses olukorras sinna siseneda, saavad endale olulise konkurentsieelise, eurotsoonist väljajääjad jäävad aga vinduma. Pole suuremat kahtlust, et ega meid ka eurotsooni nüüd keegi eriti ei oota - nii nagu meid ei oodatud ei Euroopa Liitu ega NATOsse. Kui tahame aga endale paremat tulevikku ehitada, tuleb Eestil hetkel veel lahtiolevast uksest sisse üritada tungida. Sest nõuded eurotsooni pääsemiseks võivad tulevikus mitte leevenduda, vaid pigem karmistuda.

Mida selleks siis teha? Vastus sellele küsimusele polegi sedavõrd keeruline: sama, mis varasemate kriiside juures. Eurotsooniga liitumine tuleb Eestile seada samasuguseks erakondlikke vaidlusi ning kemplemisi ületavaks prioriteediks, nagu seda oli Euroopa Liitu ja NATOsse pürgimine. Selle eesmärgi alla tuleb painutada kõik teised prioriteedid. Selline taktika on meile kaks korda edu toonud ning ta toob meile edu ka nüüd - kui seda soovime.

Selleks oleks peaministril tark kokku kutsuda erakondade nõupidamine, kus pannakse paika, kas tegu on Eesti poliitilist maastikku ühendava eesmärgiga või peetakse vajalikuks praegust olukorda kasutada üksteisele ärategemiseks. Ma ei ole naiivne ega arva, et sellise üksmeele saavutamine saab kerge olema. Kindlasti mitte. Üritama aga peame. Sest vaid nii suudame paari aasta pärast uhkelt ringi vaadata ning ütelda «Ära tegime!».

Kuidas riigi rahaasjad korda saada?

2009-01-15

Eelmisel nädalal avaldas maksuamet 2008. aasta maksutulude laekumise numbrid.

See tõmbas vähemalt korraks kaameks ka nende näod, kes seni valitsuse pressikonverentsilt igale osundusele saabuvast depressioonist on vastu naeratanud. Kas see toob kaasa ka valmisoleku muutusteks, saab selgeks lähikuude jooksul. Seni on valitsus valinud sündmustele järele jooksmise taktika, mis on Eestis viinud probleemide kuhjumiseni. Langusega kohandumise strateegia riigi rahaasjades on pühkinud laualt lihtsad valikud.

Maksud lihtsalt ei laeku

2008. aasta tegelik maksude laekumine jäi 70,3 miljardi krooni tasemele 73,4 miljardi asemel. Kui sinna juurde liita mittemaksuliste tulude hinnanguline alalaekumine, siis potentsiaalne defitsiit langeb juba 2008. aastal alla Maastrichti 3% kriteeriumi. 2009. aasta eelarves on 77 miljardit krooni kinnitatud maksutulusid ilmselge utoopia. See oli selge juba eelarve kolmandal lugemisel detsembri algul riigikogus. Optimistlikult tahaks loota, et 2008. aasta maksutulud jäävad ainult veidi alla 2007. aasta tegelikku laekumist - 67,7 miljardit krooni, kuskile 65 miljardi krooni kanti. Oleme 2009. aastal hästi saanud hakkama, kui maksutulude alalaekumine jääb 10-12 miljardi juurde, võrreldes kinnitatud eelarvega.

Probleemi ei lahenda retoorikaga - vähendame riigiametnike palka ja üldvalitsemise kulusid. Riigivalitsemises tuleb loomulikult saavutada

suuremat efektiivsust ja ka riigiteenistujate arvu kokkutõmbamine 15% tuleb seada sihiks. Eesmärk võiks kõlada - vähema ressursiga vähemalt sama palju avalikke teenuseid! Kuid üldvalitsuskulud küünivad kokku kõigest 9 miljardini ja sealt vajalikku 8 miljardit maha ei tõmba. Seda tehes poleks muudel kuludel enam mõtet. Seega aeg oleks lõpetada inimesi eksitav retoorika, et kõik Eesti riigi probleemid on võimalik lahendada ametnike elu ahistades ja neid tööle sundides.

Valitsus peab riigi rahanduses astuma kolm sammu. Esiteks esitama veebruaris kulusid vähendava lisaeelarve vähemalt mahus 8 miljardit krooni. Siis finantseerime 2009. aastal küll osa kulud ikkagi defitsiidiga, kuid surume puudujäägi 3% raamesse, ja loome võimaluse 2010. aastal saada hakkama Maastrichti konvergentsikriteeriumide täitmisega.

Pensionid on probleem

2009.-2010. aasta suurim küsimus seondub pensionide väljamaksmisega. Põhimõtteliselt on pensionisüsteemiga pikaajaliselt asjad enam-vähem korras. Suurimad probleemid on tekkinud mitte süsteemist, vaid ühekordsetest pensionitõusudest. Eelarvelisest vaatepunktist on pensionikuludega probleem 2009. ja 2010. aastal. Ilmselt jääb 2009. aasta sotsiaalmaksu laekumine kuskile 2007. aasta nominaalsele tasemele - 27,3 miljardit. 2009. aastal peaksime pensione maksma 2008. aasta sotsiaalmaksu ja tarbijahinnaindeksi põhise indeksi pealt, kuid laekumised on 2007. aasta tasemel. 2010. aastal on aluseks 2009. aasta laekumine, kuid pensionid ei saa langeda, kui ka indeks peaks kukkuma alla nulli.

Teiseks tuleb esitada struktuursete reformide pakett. Eesti vajab mitte üksikuid reforme, vaid reformipaketti. 80% riigieelarve kuludest läheb viiele valdkonnale: sotsiaalkaitse (sh pensionid ja sotsiaaltoetused), tervishoid, majandus (sh teehoid, ühistranspordi dotatsioonid, põllumajandus), haridus ja üldvalitsemine. Kusjuures sotsiaalne kaitse ja tervishoid moodustavad peaaegu 50% kogu 98,5 miljardi kroonisest riigieelarve mahust. Ilma muutusteta nendes valdkonnas ei saa riigi rahandust jätkusuutlikele rööbastele asetada.

Tervishoius tuleks rakendada personifitseeritud tervisekontode süsteemi, millele laekub osa sotsiaalmaksu ravikindlustuse maksest.

Lõpetada sotsiaaltoetuste lausmaksmine, viia toetused vajadusepõhiseks ja testivale alusele.

Üldhariduses rakendada pearahasüsteemi ja eri omandivorme, koolitüüpe ja soodustada nendevahelist konkurentsi. Kutsehariduses siduda koolid nõudlusega, s.t ettevõtjatega ja erastada koolid ettevõtjatele. Kõrghariduse tasemel saata meie parimad ajud välismaale õppima ja meie enda ülikoolide arvu kärpida drastiliselt.

Kolmandaks tuleb esitada eurole üleminekuks vajalike otsuste kava. See protsess ei tohi olla suletud protsess. Laiema kokkuleppeta ühiskonnas me vajalikke ühekordseid samme ellu viia ei suuda.

Intervjuu: Seeder lubab hiidlastele miljon krooni

2009-01-15

Kuidas aitate Hiiumaa piimatootjaid, põllumajandusminister HELIR-VALDOR SEEDER?

Hiidlased on raskes seisus, kuna neil oma piimatööstust ei ole. Seetõttu koostame hiidlaste jaoks ajutise kriisipaketi, et toetada piimavedu ja leida neile 3-6 kuuks raha, et aidata suveni ellu jääda. Tegime Maaelu Edendamise Sihtasutusele ettepaneku anda neile erakorralist kriisiabi kuni 1 miljon krooni.

Kas olete avaldanud Saaremaa Piimatööstusele survet, et väiketootjatelt võetaks piima vastu ka pärast 1. märtsi?

Jah. Praeguse seisuga on Saaremaa Piimatööstus lubanud, et jätkab ka pärast 1. märtsi piima kokkuostu Hiiumaalt, Läänemaalt ja Pärnumaalt. Küll aga pole meil Läänemaa ja Pärnumaa piimatootjatele erakorralist abi pakkuda.

Ülejäänud tootjatele on meil teistsugused lahendused. Kokku plaanime toetada põllumehi täiendava miljardi krooni ja laenutagatistega. Seda abi saavad taotleda ka hiidlased.

Milline on teie sõnum väiketootjatele, kellelt tööstused ei soovi enam piima vastu võtta?

Kindlasti ei saa me hakata riiklikult piimahindu määrama ega käskida tööstusi kogu Eestis toodetud piima kokku osta. Aga oleme piimatööstustega mitmel korral kohtunud ja seda teemat arutanud. Murelikuks teeb see, et eri hinda makstakse suurtele ja väikestele.

Kui mõtleme jätkusuutlikule piimandussektori arengule, siis on ka piimatööstuste huvides see, et piimatootjad elaksid raske aja üle ja jääksid ellu.

Oleme kokku leppinud, et koos töötlejate ja tootjatega töötame esimese poolaasta jooksul välja piimandusstrateegia, mida Eesti riigis seni ei ole. Ka saame töötleva tööstuse toetuse meetmesse kirjutada sisse põhimõtte, et toetust saab vaid see tööstus, kes kohtleb piimatootjaid võrdselt.

Juhan Parts: vajame programmi uue majanduskasvu tekkeks

2009-01-14

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi sõnul tuleb valitsusprogramm ümber teha, et leppida kokku alused uue majanduskasvu tekkeks ning kärpida riigieelarvet koormavaid sotsiaal- ja palgakulusid.

Mis on praegu Eesti majanduse suurimad probleemid, millega majandusministeerium saab tegeleda?
Üks küsimärk on krediidi kättesaadavus ettevõtjatele, millega oleme proovinud jõudumööda tegeleda. Ideaal oleks selline, et Eestis tegutsevad pangad suudavad ümber orienteeruda sellistele majandussektoritele, mis aitavad kaasa uuele kasvule. Märksõnaks on eksportivad ettevõtted, olgu tööstus või teenindus. Teiseks need tööstusettevõtted, mis suudavad investeerida tehnoloogiasse.

Meie suuremad pangad peaksid kinnitama, et neil on raharessurssi ja nad on pädevad kohapeal otsustama. Juhul kui on mingeid probleeme, peaks riik Kredexi kaudu pakkuma kriisiaja lisasamme. Meil on nagunii terve menüü rahuaja tooteid, kuhu tuleb juurde tuua pikaajalise ekspordigarantiide süsteem, mis on olemas kõikides korralikes lääne majandustes. Ilma selliste ekspordigarantiideta poleks olnud Nokiat või Ericssoni. Mil määral peavad siin olema aktiivsed Kredexi-taolised organisatsioonid ja mil määral erasektor, see sõltub turuolukorrast.

Ei saa olla nõus sellega, et tegemist on normaalse turukorrektsiooniga. Kui kommertspangad olid kinnisvaramulli ühed aktiivsed osalejad, kes andsid hagu alla, siis nüüd on nad oma äärmise ettevaatlikkusega teises äärmuses. Raha on vereringeks. Siin ei aita muud, kui pangad teeksid suu lahti ja hakkaksid sel teemal rääkima. Siis on ka selgem, mida riik peaks tegema. Lihtsalt konstateeringust, et meie pangasüsteem on kenasti integreerunud Skandinaaviaga ja nii edasi, on vähe. Peame mõtlema selle peale, et meie elujõulised ettevõtted ei satuks olukorda, kus neil mingil põhjusel pole käibekrediiti või jäävad investeerimisprojektid pooleli.

Kui riigi abi järele on vajadus, siis majandusministeeriumis oleme valmis sellega valitsusse minema. Kui seda pole vaja, siis arendame neid tooteid, mida Eesti majandus vajab, nagu pikaajalised ekspordigarantiid.

Seega plaanite ära oodata, mida pangad on nõus ettevõtjate krediidiga tegema, ja siis otsustate, mida riik peaks tegema?
Oleme pakkunud välja aruteluks 4+1 paketi, millest neli sammu puudutavad ettevõtete krediteerimist ja üks koduomanike küsimust. Neli ettevõtete toetamise sammu on riigi garantii pankade laenudele, pankade rahastamine koos või ilma riigi garantiita, pangalaenude refinantseerimine ja omakapitali laen. Need sammud on praegu arutlemisel. Tahame kuulata, mida arvavad pangad ja mida arvavad teised ministeeriumid, rahandusministeerium.

Üks asi, mille [rahandusminister Ivari] Padar eile ära lörtsis (intervjuu toimus 7. jaanuaril - toim), oli lubada kõigile koduomanikele intressipuhkust. See sõnum oli moonutatud, me peame seda vaatama tervikpaketina. Meil pole mõtet astuda populistlikke samme. Meil on vaja, et ettevõtlus ei jääks seisma, et töökohad säiliksid ja tekiksid uued töökohad. Siis pole ka vaja tegeleda eluasemelaenude päästmise küsimustega. Ei saa aga välistada, et mingitel asjaoludel võib olla mõistlik toetada kodulaenuomanikke.
Siin on aga kaks vastuväidet. Kinnisvaraturg peab veel kõvasti paranema ja siin on laenuvõtja ja -andja vaheline suhe kõige olulisem. Majanduslikult ebareaalsete hindadele tugesid pakkuda ... Ma ei tea, kas see on mõistlik samm, ma kahtlen selles.

Nii et kinnisvarahinnad on veel liiga kõrgel?
Jaa, muidugi. Paljud laenud on võetud projektide peale, millel on kõrged marginaalid. Tegemist on pikaajaliste laenulepingutega. Tuleb arvestada, et seal taga on inimeste kodud. Padari eilne sõnum oli justkui nii, et kõigile ühtemoodi. Kui toetada, siis tuleb vaadata tervikuna, hästi fookustatult ja läheneda väga individuaalselt. Veel küsiksin, kas pangad oma huvidele mõeldes ei saa sellega ise hakkama?

Hulljulgeid, mustvalgeid lahendusi praegu ei ole. Praeguses kriisiolukorras tuleks lahendusi vaadata paketina, ettevõtlusele suunatud asjad, kinnisvaraportfell ja pankade vajadus. Väga kaootiliselt ühe asjaga tegeleda on rohkem poliitiline enesenäitamine.

Kas majandusministeerium plaanib rahandusministeeriumiga teha ühise roadshow pankade juures?
Oleme seda korra rahandusministeeriumiga arutanud ja pidimegi aasta alguses sellega edasi minema.

Ja fookuses oleks sel juhul abi ettevõtlusele?
Ma ei välistaks ka abi kodulaenuomanikele. Aga see peab olema suunatud lastega peredele ja peab olema väga individuaalne lähenemine. Ma eelistaksin olukorda, kus kaduvad töökohad asenduvad uutega, või seda, kus pangad leiavad oma laenuvõtjatega ise lahendused. Need on ikkagi väga pikaajalised koduprojektid. Enamik neist on tekkinud viimase viie kuni seitsme aasta jooksul ja need on 20-30 aasta laenuprojektid, seega peaksid kestma mitu tsüklit. Neid majanduslanguseid jõuab selle vältel näha küll ja küll.

Kas riigil on plaan, mida ette võtta siis, kui majanduslangus riigis läheb tänavuseks prognoositust kolmest-neljast protsendist märksa hullemaks ja sellega koos kasvab järsult ka tööpuudus?
Siin tuleks asjad panna loogilisse järjekorda. Aastased prognoosid enam ei aita. See pole etteheide ühelegi neid tegevale asutusele, kuid olukord lihtsalt on selline.
Kui teises-kolmandas kvartalis käivitub veel mingi negatiivne stsenaarium, siis riigi esimene eesmärk on hoida eelarvelised kulud kontrolli all. Siit me jõuame selle näotu kärbete poliitika juurde, mida me oleme harrastanud. Selles mõttes näotu, et mitte inetu, vaid me oleme teinud kärpeid siit ja sealt ning oleme kõik segamini ajanud. Oleme segamini ajanud pikaajalised koormused riigi kuludele, mis ajas kasvavad ja mis ei ole adekvaatsed kujunenud majandusolukorras. Me peame neid korrigeerima.

Sotskulutusi?
Noh, põhiliselt. Samas ka palgakulud. Ja suurusjärkudes tegeleme ... Matusetoetus ja isapuhkus, no milleks [neid oli vaja kärpida]? Ma räägin seda valitsuse liikmena, aga eks ta lõpuks oli kompromiss ja me ei saa poliitilistes otsustuskohtades olla ebareaalsed, see on selle koalitsiooni võimekus. Rääkides teedeinvesteeringutest, minu arvates on rumalus neid ära võtta olukorras, kus hinnad kukuvad ja me saaksime infrastruktuuri arendada. Tuleks pigem juurde anda.

Kõige tähtsam küsimus on eelarve kontrolli alla saamine negatiivse stsenaariumi korral. Võtan valitsuse liikmena kriitika omaks. Kui alustasime 2008. aastal negatiivse lisaeelarvega, polnud keegi nii ilmatark, et oleks ette näinud olukorda poole aasta pärast. See on aga tähtis, sest on selge, et valitsuse koalitsioonilepet ei ole. Ta on olemas, kuid sisu ei ole, sest olukord on muutunud. Minu jätkuv arusaam on, et on vaja uut krokodillide komisjoni, mis kirjutaks uue valitsusprogrammi. Võib-olla jaanuaris on seda raske teha, kuid see tuleks kokku kutsuda. Seda peaksid tegema erakonnad, see annaks koalitsioonile uue hingamise. Teistel poliitilistel parteidel ei ole praeguses olukorras üldse perspektiivi.

Kas praegusel koalitsioonil on üldse poliitilist võimekust sotskulutusi kärpida?
See on valitsusprogrammi küsimus. Programm tehti 2007. aastal, siis oli teine majanduslik olukord. Ka siis oli kahtlejaid, kuid ma ei ütle, et see eraldusjoon käis erakondi pidi, see käis isikuid pidi.

Oleks tark kavandada rõhuasetused uuesti. Kui mäletate, siis 2008. aasta aprillis tuli Mart Laar IRLi nimel välja plaaniga, kus oli säästueelarve, kuid see materdati maha. Vaja on uute rõhuasetustega valitsusprogrammi, mis toob uue ettevõtlusaktiivsuse, mis toob tagasi välisinvesteeringud. Vaja on mõningaid samme, mis pole muinasjutulised imed, kuid oleksid sõnumiks nii Eestis kui ka meie välispartneritele.

Meil on tänavu ees kahed valimised ja kui uut valitsusprogrammi ei tule, jätkuvadki sellised asjad, kus keegi [rahandusministri nõunik Rein] Järvelill saadab Padari nimel pressiteate ja tekitab sellega palju segadust. See tuleb kohe ära lõpetada, see on naeruväärne. Kahed valimised on reaalsus, millega tuleb arvestada. Me peame saama eurovalimistel normaalse tulemuse, kõik erakonnad peavad, eriti normaalsed erakonnad.

Kes on normaalsed erakonnad?
Ärme seda liigendust praegu tee. (Naerab.) Need on erakonnad, kes suudavad Eesti huve kaitsta.

Siit me jõuame uuesti haridus- ja haldusreformide juurde, kogu makromajandusliku perspektiivi juurde. Ka selle juurde, kuidas korrigeerida sotsiaalseid programme kujunenud majandusolukorra järgi.

Korrigeerida, see tähendab kokku tõmmata?
Kärbete tegemist alustades hüppasime ühelt sihtgrupilt teisele ja see kukkus halvasti välja. Kui kõik ühiskonna grupid võtavad mingi koormuse, siis koondab see samm ühiskonda.
Uuest valitsusprogrammist tuleksid lühema- ja pikemaajalised plaanid, mida me peaksime tegema. Ma ausalt öeldes lootsin, et krokodillide komisjon esitab vajalikud ettepanekud.
Tuleks uuesti hakata looma ülesehitavaid sõnumeid. Pole vaja ühte imeasja, tähtsad on rõhuasetused. See on eriti vajalik valitsuse poliitilise võimekuse kasvatamiseks, kui me mõtleme, et meil on vaja veel kaks aastat riiki valitseda.

Ütlete, et on vaja uut valitsusprogrammi, uusi suundi, millega kaasnevad ka uued kulud. On võimatu mööda vaadata sellest, et mujalt kui sotskulude arvelt on raske raha leida. Kas valitsusel on võimekust toetusi muuta, pensioneid kärpida?
Ma arvan, et miks mitte. Sotskulutused on erilaadsed. Võtame näitena kutsehaiguskindlustused, eripensionide kaotamise, tööandjate pensionisüsteemi sisseviimise - need ei säästa sel aastal eelarvekulusid, kuid kahe aasta pärast juba küll. Need vähendavad pikaajalisi kulusid.
Võtame paljuräägitud haigekassa. Kas me hakkame tegelema personaalse tervisekindlustusega või ei hakka? [Riigikogu sotsiaaldemokraadist liige Eiki] Nestor ütleb, et see on lollus. No ei ole. Haigekassa ei ole efektiivsusele suunatud süsteem, seda annab samm-sammult parandada. See on üks näide.

Sellised muudatused kahtede valimistega aasta jooksul?
Niisuguseid suuri otsuseid kolme kuuga ei tehta. Aga valitsusprogramm võib olla ka selline, et tahame jõuda uuele teadmisele, võib-olla aasta pärast.

Mida riik saab ette võtta majanduse elavdamiseks? Mõttesse tulevad infrastruktuuri investeeringud.
Ettevõtluse programmid on kõik olemas, ainult ühislaborite meedet ei ole ma veel turule lasknud. Eksporditoetuse ja ühisturunduse meetmete mahte oleme suurendanud.
Mis puudutab infrastruktuuri, siis majandusministeerium on valmis tooma rohkem projekte, aga piiri seab valitsuse rahastamisvõimekus. Infrastruktuuri projektide ettevalmistamise aeg on vähemalt aasta otsuse langetamisest.
Me ei ela Roosevelti või, jumala eest, Hitleri ajal. Isegi mitte Pätsi ajal, kui hakati ehitama kitsarööpmelist raudteed, kus inimesed said tööd. Praegune tee-ehitus ei ole tööjõunõudlik. Meil on vaja infrastruktuuri arendada, et vastata 21. sajandi nõudmistele. Et Tallinna-Tartu vahel oleks võimalik tunniga sõita, et Tallinnast Narva oleks neljarajaline tee, et Riiga oleks võimalik kiiresti sõita, et lennuühendused oleksid olemas. Infrastruktuur on konkurentsivõime küsimus, mitte kinnisvarabuumi üleelamise samm.
Kinnisvarabuumi üleelamiseks on mul järgmine programm, mis puudutab energeetikat: me kõik, kes me elame paneelmajades, kus on siiani enamik elamufondi, me raiskame elektrit ja soojust. Teisisõnu me raiskame raha. Tehes mõistlikke investeeringuid, võidavad kõik: ehitajad saavad tööd, inimesed investeerivad tulevikku, energiat kasutame vähem. See programm on Kredexi ja pankade koostöös kohe avamisel, me tahame soodustada odavamat krediidiressurssi korteriühistutele.

Kui suur on Kredexi korteriühistute projekt rahaliselt?
Selle üle on olnud Euroopa Komisjoniga üsna rasked läbirääkimised. Komisjoni jaoks on suhteliselt uudne, et me ei anna otsetoetusi, vaid tahame viia krediidi hinna võimalikult alla ja toome Kredexi abil sisse Euroopa Arengupanga raha ning pakume seda kommertspankadele. Esimeses järgus toome lisaressurssi 700-800 miljonit krooni. Inimene võidab sellest, et tema pikaajaline intress alaneb. Selle tulemusel on korteriomaniku võit suurem, selle asemel et anda talle viis protsenti sularaha.

Intervjuu: Parts toetab eksporti miljardigarantiiga

2009-01-12

Majandusministeerium loodab ekspordiettevõtteile riiklikke garantiisid ehk lubadusi jagades teenida viie aastaga Eesti majandusele ligi ühe miljardi krooni jagu lisandväärtust. Kas mäng väärib küünlaid?

Majandusminister Juhan Parts, millist abi eksportijatel tulevikus oodata on?

Täna (reedel - toim) läks kooskõlastusringile pikaajalise ekspordigarantii võimaldamise seadus. See meede aitab ettevõtteid, kelle eksporditegevus ei piirdu lihtsalt kauba ostu ja müügiga, vaid rohkem tõsiseid teenustepakkujaid, ehitajaid või keerulisemate süsteemide eksportijaid.

Räägime sellest, et pangad ja ettevõtjad peavad ühiselt pingutama. Praegu tuleb pooltelt erinevaid signaale ja jutud ei lähe päris kokku. Pangad ütlevad, et neil on ressurssi, ettevõtjad aga, et neil on raske teha investeerimisotsuseid ja probleeme on krediidiga.

Kuidas süsteem siis töötab?

Lisame Kredexi töösse ühe tähtsa meetme: garantiid eksportijatele võivad kehtida rohkem kui aasta. Teeme Kredexi lisakapitalimakseid, et nii saavutada finantsvõimendus.

Küsimus on aga praegu, kas pankadel on piisavalt ressurssi. Euroopa investeerimispank pakub ettevõtetele raharessurssi, kuid Eestisse on seda jõudnud vähe. Siit tulebki riigi tugi. On seda aga vaja? Kui pankadel on ressurss olemas, miks siis ettevõtjad ütlevad, et jäävad pankadega suhtlemisel hätta?

Juttu on olnud kokku neljast miljardist kroonist, mida sellega tehakse?

Neli miljardit on raharessurss, millega tasub meie hinnangul üht või teist abimeedet rakendada, kui selleks on vajadus. Aga kas on vajadus, see nõuab läbirääkimisi ettevõtjate ja pankadega.

Lisagarantii puhul on ju võimalus, et riik jääb oma rahast ilma.

Et garantii saanud eksportijad ei maksa tagasi? See on alati reaalne oht, mistõttu annamegi raha Kredexi kaudu. Nii pole otsest ohtu riigile. Kredexi olukorda peame aga jälgima ning tema tegevus peab olema isetasuv.

Kas see on siis nii-öelda käsi-peseb-kätt-tehing? Mida eksportijatelt vastu tahate?

Mida peaksime tagasi nõudma? Meid huvitab, et oleksid töökohad ja konkurentsivõimelised ettevõtted, mis elavdaksid Eesti majandust.

Kas riik võib tahta lisagarantii saavas ettevõttes osalust?

Pole sellist eesmärki. Kapitaliosalus on pigem arengufondi tegevus. Riigil seda laadi osaluse saamise soovi pole.

Millistest kriteeriumidest firmadele garantiid andes lähtutakse?

Kõik, kes läbivad Kredexi sõela ja kelle äriprojektid on adekvaatsed, saavad garantii.

Kommentaar: Eelarve jääb valimistest mõjutamata

2008-12-23

Tartu Postimees palus linnavolinikel vaadata tuleva aasta eelarvet pilguga, et järgmine aasta on valimiste aasta. Volinikud on peaaegu üksmeelsed, et tavapärase valimiseelse populismi jaoks sel korral raha ei jätku.

Valimiste aasta eelarved, nagu varasem praktika tunnistab, kipuvad olema tavapärasemast optimistlikumad. Nii on ka 2009. aasta eelarvega. Kui me kuulame seda informatsiooni, mis tuleb riigieelarve, haigekassa eelarve ja paljude teiste struktuuride eelarvete kohta, siis need on palju pessimistlikumad. Aga omavalitsused, kus tulevad valimised, on päris optimistlikud eelarved valmis saanud.

See optimism paistab välja kas või tulude põhiallika koha pealt, kuigi Tartus on tulumaksu osas väike tagasiminek tehtud, aga see on üsna tagasihoidlik. Kui silmas pidada viimast Eesti Panga majandusprognoosi, siis tundub, et võiks olla natukene vähem optimistlik. Ja kui silmas pidada töötuse kasvu prognoosi, siis kümneprotsendine tõus tähendab ikkagi märkimisväärset tulumaksu maksjate vähenemist.

Küsitavad kulutused on jälle Laia tänava sild, kus veel viimaseid arveid makstakse. Neid inimesi, kes julgevad välja öelda, et tegemist on mõttetu investeeringuga, tuleb järjest juurde. See on tulem eelmiste aastate rallist, kus telliti mõnikord lihtsalt kalleid ehitisi, mõnikord väga küsitava otstarbega.

Kõik koolide remondisummad on tuleval aastal väiksemad, lisaks jäävad hädavajalikud tööd koolides tegemata. Väikseid kulutusi oleks olnud otstarbekas teha hoopis suuremal hulgal, kuna ehitusturg on soodne, oleks saanud teha märkimisväärselt odavamalt.

Intervjuu: Raul Sarandi: Uuelt aastalt ootan, et linnavõim laiali ei jookseks ja julgeks kanda vastutust

2008-12-12

Isamaa ja Res Publica Liidu juhtivaid poliitikuid Pärnumaal ja opositsionäär Pärnu linnavolikogus Raul Sarandi on pea kaks aastat olnud praeguse võimuga vastasleeris ning lubab, et IRLil on tuleva aasta kohalikeks valimisteks väga tõsised plaanid.

2008. aastale tagasi mõeldes meenus Sarandile mais toimunud konkurss, millega otsiti Pärnut esindavat meenet. Komisjon tunnistas parimaks ehk Pärnut sümboliseerivaks meeneks jala külge seotavad liivakotid. Liivarand ja tervisekeskused on justkui õiged märksõnad. Praegu kokkupandult saame aga liivakoti, mis jala küljes raskendab liikumist ja on piduriks. Selle valisid Pärnu arengu- ja turismiametnikud eesotsas vastava ala abilinnapeaga.

Kuhu me nii jõuame, kui sõpradele kingime liivakoti, et ta selle jala külge seoks ja oleks nagu meie? See konkurss ja meene iseloomustavad Pärnu linnavõimu ja linnavalitsemise stiili. Mida suurem liivakott, seda uhkem – see on Pärnu märk.

Pärnu linnavolikogu novembrikuiselt istungilt jäi lootusetuse tunne. Volikogu enamusel eesotsas esimehe Ahti Kõoga on silma- ja kõrvaklapid nii tugevasti ees ja peas, et meie kodulinna reaalsusest ei taheta kuidagi aru saada.

Linnavolikogu esimees Ahti Kõo rääkis 2005. aastal kandideerides ja linlastega kohtudes vajadusest tõsta volikogu tähtsust, kuid tegelik areng on olnud vastupidine. Muidugi on kurb.

Klikk on asunud tõsisesse ringkaitsesse, seljad on kokku pandud ja tuld antakse kõigele, mis läheneb. Selline militaarvõrdlus on praegu päris kohane.

Tagasi tõrjutakse nii inimesed kui ideed – kõigi suhtes ollakse tõrjuvad.

Teisipäevases Pärnu Postimehes esitas IRL viis ettepanekut, kuidas Pärnu linna majanduslikku olukorda päästa. Ometi pole ju mingit väljavaadet, et koalitsioon teiega arvestaks, need ettepanekud lastakse esimesel võimalusel põhja.

Esitatud ettepanekud on IRLis läbi kaalutud ja otsustasime, et räägime põhimõttelistest asjadest, mitte ei lähe kaasa eelarveraha tuhande krooni kaupa jagamisega. Kui eelarve tugisambad on nõrgad ja kõiguvad, pööraks iga normaalne võim neile tähelepanu. Linnavalitsusest on vastus meil käes ja see ütleb, et kõik ettepanekud on tagasi lükatud.

Teades, et volikogu võimuliit on linnavalitsusega ühes kaitseühenduses, ei näegi varianti muude ettepanekute läbiminekuks.

Saan ma nüüd õigesti aru, et kuni kohalike valimisteni järgmisel sügisel jätkub Pärnu valitsemine põhimõttel “pärast meid tulgu või veeuputus”?

Tundub nii. Pärnus võimul olev klikk on seadnud eesmärgid väga lähedased ja isiklikud: kes tahab saada uuesti võimule, kes tahab n-ö ilusat nägu hoida, kes tahab ühe või teise objekti linti lõigata ja selle paistel tagasi valitud saada – tundub, et need on eesmärgid.

Linna huvid ja terviklik areng ei lähe väga korda. Unustatakse seegi, et Pärnu on maakonnakeskus. Võib juhtuda nii, et pärast oktoobrikuiseid valimisi on uus valitsus ja linnapea (loodan väga, et nad on uued!) olukorras, kus eelarve on enne aasta lõppu punane, lühiajalisteks kulutusteks võetud käibekrediit kulutatud, aasta lõpuni veel paar kuud ja tulud ei laeku, kõiki ohumärke on teadlikult eiratud. Et laenupiir on käes, pole võimatu, et makseraskused saabuvad Pärnusse varem kui aastal 2011, mida on siiani ennustatud.

Omavahelistes vestlustes on väljendatud muret, et senisel kursil jätkates võib tekkida olukord, kus mõtlevad inimesed löövad käega, ei lähegi valima ja senine seltskond jääbki madala osalusprotsendi tõttu võimule.

Selles mõttekäigus on omajagu tõtt. Pettumus ja nördimus võivad ühtpidi viia käegalöömiseni, aga järgmisel aastal on siiski üks väike erinevus. Tõenäoliselt jätkub majanduslangus ja inimeste raskem majandusolukord võib põhjustada vastupidise efekti, et tullakse valimistele korda looma.

Siin on oluline meedia abi, meenutada inimestele kohust riigi ja rahva ees minna valima. Olgu valimisaktiivsus missugune tahes, võim tekib ikkagi.

Linnapea Mart Viisitamm ja tema kamarilja on tõstnud kilbile väite, et linn ei saa minna pankrotti. Neile jätkuks ilus elu igal juhul, linnaametnikele palka maksta ju ikka jõuab ja linnakodanik ning linnas toimuv polegi nii oluline.

Äriseadustiku mõttes ei saa omavalitsus tõesti pankrotti minna, sest mingisugune tulu ikka laekub. Osa kodanikke jääb, kellelgi on tööd. Omavalitsuse puhul võib kujuneda pankrotiga sarnane olukord, kui lihtsalt ei jätku raha tavapäraste teenuste eest tasumiseks (tänavate remont, hooldus, valgustamine, kultuuriüritused, lasteaia- ja kooliõpetajate palgad jne). Kui raha pole, teenust osta ei saa. See on selge maksejõuetus.

Uue aasta esimestel kuudel saab IRLil kaks aastat opositsioonis olemist.

Jah, 2006 lõpus n-ö sõbrapäeval moodustatud koalitsioon ju tekkis ja 2007 läksid teed lahku.

On olnud piisavalt pikk aeg eneseanalüüsiks. Mis on see õppetund, mille IRL on endale ammutanud linnavõimult opositsiooni sattumisest?

Pagana hea küsimus. Isiklik õppetund ütleb, et IRLi jäänud inimeste maailmavaade ja mõtted on olnud õiged. Tihti ei ole need vaated olnud populaarsed (vastandina populismile), kuid asju tuleb otse välja öelda ja teha mõni otsus, mis pole rahvale meelepärane, kuid vajalik. Olgu siis riigi või kohalikul tasandil, sest lust ja lillepidu ei saa olla igavene.

Mul on sügav veendumus, et mis tehtud, on tehtud õigesti ja suund on õige. Kui on ettekujutus maailma toimimisest, on minu visioonis IRL see erakond, kellel see on.

Ühtlasi saite oma read puhtaks kaasajooksikutest, kes kohe lõikama panid.

Eks neid ole Eestis olnud ennegi. Suuremad jooksmised algasid riigikogu eelmises koosseisus, alguse panijad olid Jaanus Rahumägi ja Tarmo Leinatamm. Inimesed on inimesed ja jooksikutele annab hinnangu ikkagi valija.

Pärnu Postimehe kommentaariumis tuletatakse aeg-ajalt meelde, et mis te, IRLi mehed, kritiseerite, ise olite ju selle protsessi käivitamise juures, mis on viinud linna sinna, kuhu on jõutud.

Silmas peetakse peamiselt linnavalitsuse suurt kolimisplaani. Nii nagu kirjutas Mart Alliku oma kirjatükis, olen ka mina sada protsenti seda meelt, et see käik 2006. aastal otsusesse valada oli ainuõige. Kes tahab kaasa mõelda, küsigu, mis seisus praegu oleksime, kui kolimisotsust poleks tehtud.

Tõenäoliselt käiks siiani vaidlus asukoha üle, kus võiks tulevikus olla linnavalitsuse uus hoone – kesklinnas selleks kohta ei ole. Linnakodanikud moodustaksid tugigruppe, kas teatri taha Jakobsoni parki mahuks või jõekaldale garaaþide asemele. Ühe variandina arutataks tõenäoliselt, kas teatud ärigruppide ära ostetud polikliiniku hoonele sobiks sõlmida rendileping (stiilis Kalevi kommivabrikusse istutatud politsei) jne. Kui linnavalitsus poleks polikliinikus, haigutaks seal puruks löödud akendega kolemaja, mille hoovis joodaks odekolonni. Vaevalt me seda pilti soovinud oleksime.

See, et ehitushind läks kallimaks – lõpptulemusena oli see 65-66 miljonit, siis kallinemine esialgse hinnaga võrreldes oli 10-15 miljonit krooni. Edasi tulevad laenuintressid ja kui praegune linnavalitsus on maksmise lükanud määramatusse tulevikku, ei saa seda küll meie patuks lugeda. See on praeguse linnavalitsuse saamatus.

Varem, kui linnavalitsus oli mitmes majas, ei hoomanud linnakodanik, kui suur on see ametnikeaparaat, kellega valitsetakse veidi üle 43 000 elanikuga linna.

Muide, meie oponendid väitsid omal ajal, et see hoonekompleks on linnavalitsusele liiga väike. Kui vaatame linnavalitsuse majajuhti ja kui pikad ametnikeread on mõnes osakonnas, tekib mul küll küsimus, kas mõni osakond peab nii metsikult suur olema.

Kohalikke valimisi silmas pidades pean tõdema, et IRLil ei ole erilist valikut liitlaste osas. Üldse on Pärnu parteipoliitiline maastik nii lame, et siin palju võimalusi koalitsioonideks ei ole.

Kuidas ei ole?

Tegijaid erakondi napib.

Küsimus on plaan, millega välja tullakse. IRLi plaan Pärnule muutub järjest täpsemaks, meil on rida huvitavaid ettepanekuid ja usun, et see kutsub kaasa mõtlema tulevasi volinikke teistest erakondadest. Olgu nad sotsid, Reformierakonnast või Keskerakonnast, seda näitab aeg. Meile on probleem praegu valitsevas klikis, kes istub, seljad vastamisi, ringkaitses. Loodan valijaskonna tervele mõistusele selle probleemi lahendamisel.

Tulevastel koalitsioonikõnelustel terenduvad samuti probleemid, mis ei ole niivõrd erakondlikud kui konjunkturistlik-kommunaalpoliitilised, mis sõnavärd siia küll sobiks.

Konjunkturistlik kommunaalpoliitika saab alguse koalitsiooninõukogust, mis ei kao kuhugi. Tegelik linnapea on praegu uurimisalusest koalitsiooninõukogu esimees Vello Järvesalu, sest koalitsiooninõukogu heakskiiduta ei jõustu volikogus ükski olulisem otsus. Siit ka Pärnu linnavalitsemise läbipaistmatus ja sage hämamine. Mida peaks ette võtma, et edaspidi oleks otsuste sünd linnakodanikule läbipaistvam ja arusaadavam?

Põhimõttelisi ja keerulisi otsuseid ongi väga raske põhjendada. Olgu selleks haridus- või haldusreform, millest Pärnu ja lähivallad ei saa kõrvale jääda. Oponeerida populistlikele poliitikutele, kelle argumendid on emotsionaalsed ja esindavad väikseid huvigruppe, on väga keeruline. IRL üritab rääkida sisulist juttu ja leida teid-võimalusi, mis viiksid lahenduseni.

Selle aasta viimane suur intervjuu on väga pessimistlikus noodis. Mida uuelt aastalt ootate?

Intervjuu sai pessimistlik, tulin siia positiivsemate mõtetega, aga võtsite kohe karmilt ette. Loodan, et praegune linnavõim ei jookse laiali ja julgeb kevadel hinnata tegelikku majandusolukorda vastavalt eelarvenäitajatele. Uuelt aastalt ootan inimeste julgust kanda vastutust.

Raul Sarandi: IRLi ettepanekud linnaeelarvesse

2008-12-09

Majandus langeb ja iga järgmine rahandusministeeriumist või Eesti Pangast tulev prognoos on hullem kui eelmine. Erakonnad vaidlevad riigieelarve kärbete üle, kõneisikud ja arvamusliidrid põhjendavad ühe või teise muutuse vajadust: riigivalitsemine vajab kokkuhoidu, sotsiaaltoetused ülevaatamist, haridussüsteem ja omavalitsemine reformimist - need teemad on muutunud igapäevasteks.
Ka Pärnu linn peaks 2009. aasta eelarve koostama ääretult konservatiivse ja defitsiidita. IRLi fraktsioon Pärnu linnavolikogus esitas viis põhimõttelist ettepanekut.

Lõpp laenamisele

16 miljonit lisaks! Just nii on kirjas volikogule esitatud eelnõus. Kas tõesti valitseb mentaliteet, et kui trumm läks, mingu ka pulgad?

Ülepaisutatud eelarvemaht ja raamatupidamislikult varjatud Pärnu Koolide Sihtasutuse laen loovad võimaluse veel täiendava 16 miljoni juurdelaenamiseks. Linnapea Mart Viisitamme põhjendus, et see on euroraha kaasamiseks, ei ole tõsiseltvõetav, sest sellise mahuga ja reaalseid europrojekte 2009. aastaks planeeritud ei ole.

Väide, et see laen läheb investeeringuteks, on täpselt samaväärne väitega, et seda laenu on vaja pensionäridele 500 krooni maksmiseks või linnapea isiku mainekujunduskulude suurendamiseks. Laenudel ei ole nime, on aga intress ja tagasimakse kuupäev.

IRLi esimene ettepanek linnaeelarve eelnõusse on keelata linnavalitsusel täiendava laenu võtmine.

Tulu linna ettevõtetest

IRLi volinikud on aasta jooksul teinud mitu ettepanekut linna ettevõtete rentaabluse suurendamiseks.

Soovisime, et nõukogudesse nimetatud volinikelt saaks volikogu istungitel aru pärida. Esitasime ettepaneku ettevõtete ühendamiseks, kuid alati oleme saanud võimuliidult vastuse, et praegune toimimine on parim ja kasumlikem: ettevõtete nõukogudesse nimetatud kommunaalpoliitikud on pädevad ja võimuvolinike hulgast otsustuskorras nimetatud juhid parimad.

Kui nii, olgu see kasulik ka linnakodanikele (omanikele). Kasumlikust ettevõttest võib teenitud tulu välja võtta ja linnaeelarve tulupoolele vastavad arvväärtused kirjutada.

IRLi teine ettepanek eelarvesse on lisada tulupoolele 8 miljoni krooni ulatuses omanikutulu (5 miljonit Estoniast ja 3 miljonit Sõprusest).

Kokkuhoid

Raske aeg vajab valitsemiskulude jõulist kokkuhoidu. Vähendada annab personali hulka, vähendada saab lisatasusid, vähendada saab mainekujunduskulusid jne.

Kokkuhoiutahe võiks saada alguse linnapea isiklikust initsiatiivist - loobuda tuleks 20protsendilisest esindustasust. Palgatõusu külmutamine ei ole piisav viis säästmiseks, sest sellele vaatamata säilitab Pärnu linnapea palgaliidri positsiooni Eesti teiste linnapeade hulgas.

IRLi kolmas ettepanek on vähendada kuue miljoni ulatuses valitsemiskulusid.

Hinnatõus on pidurdumas

"Viisitamme viissada" on see, mille järgmisel aastal vahele võib jätta. Riiklikud pensionid tõusevad vastavalt kehtivale seadusele, hinnatõus on peatumas ja Pärnu linnal ei ole raha.

Laenuraha jaotamine selliseks populismiks on aga lausa kuritegelik. Usun, et just pensionärid on need, kes mõistavad karmi kokkuhoiu vajadust. Järgnev aasta saab olema väga raske tootvates ettevõtetes töötajatele, ehitajatele, auto- ja bussijuhtidele, seega väga paljudele töötegijatele. Pärnu pensionäride olukord 2009. aastal nii karmilt ei halvene.

IRLi neljas ettepanek on 2009. aastal mitte maksta pensionäridele 500kroonist hinnatõusukompensatsiooni.

Lisaeelarve esitamine on kohustuslik

Viisitamme valitsuse esitatud eelarve sisaldab veel küsitavusi. Näiteks ülepaisutatud varade müügi ootus, kõrge tulumaksuosa laekumise eeldus, valdadelt loodetav huviringiraha ja muud sellised kõrge riskiga tuluootused. Seega on igati mõistlik kohustada täitevvõimu alalaekumisest tulevaid kärpeid volinikega kooskõlastama. Arvestades sügisel toimuvaid kohalike omavalitsuste valimisi, oleks ohtlik jätta populistidest linnavalitsejatele võimalus korrata 2007. aasta 120miljonilist defitsiiti (loe: maksmata jäänud arveid).

IRLi viies parandus: eelarve otsusele tuleb lisada linnavalitsusele antav kohustus esitada volikogule negatiivse lisaeelarve eelnõu, kui arvestuslikud tululaekumised hakkavad loodetavatele selgelt alla jääma.

Esitatud parandusettepanekud on põhimõttelist laadi ja tulenevad meie maailmavaatelistest seisukohtadest. Oleme veendunud, et just rasked ajad võimaldaksid teha linnajuhtimises põhimõttelisi muudatusi, seda nii halduskorralduses kui linna äriühingutes ja sihtasutustes.

Kokkuhoid peab olema süsteemne ja sihikindel, ilus vabandamine, häma ning kõige ja kõigi teiste süüdistamisega august välja ei saa.

Intervjuu: Mart Laar: Roosad prillid peab eest võtma

2008-12-05

Hiljutise kodanikupäeva puhul kõneles Pärnu koolides Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar.

Milliseid arengustsenaariume eelistate, kas optimistlikumaid või pessimistlikumaid, kui rääkida Eesti lähiaastate majandusest?

Selleks, et jõuda optimistlikumate plaanide tegemiseni, on vaja vaadata praegusele pessimistlikule olukorrale näkku. Midagi tuleb ette võtta. Siis saab näha, kas läheb paremaks. Eesti olukord sõltub paratamatult sellest, mis mujal maailmas toimub, ja kui hulluks maailma majanduse olukord läheb, on veel lahtine.

Üks on kindel: kui me midagi ette ei võta, siis sõltumata sellest, kuidas läheb maailmas, kujuneb meie olukord igal juhul hulluks. Roosad prillid tuleb eest võtta ja tegelikkusele ausalt silma vaadata.

Toomas Luman on Ärilehes öelnud, et puudujääkide katmiseks tuleb minna sotsiaalsfääri kallale. Ärimees võib sellist avaldust endale lubada, aga poliitikud?

Paraku peavad poliitikud samasuguste avaldusteni jõudma, meeldigu see neile või mitte.

Räägime vajalikest kärbetest ja peabki vaatama riigi valitsemist ning muid koomale tõmbamisi, ent need ulatuvad vaid sadadesse miljonitesse. Eestile vajalikud mahud ulatuvad miljarditesse.

Vahepeal toimunud sotsiaalprogrammide hüppeid kärpimata ei jõuta kaugele, sest kuskilt mujalt pole võtta. Ometi pole tegemist mingi erakorralise asjaga.

Eestil on tegelikult üliliberaalse koalitsiooni ajal langetatud otsused ehk kui võimul on liberaalne Keskerakond ja liberaalne Reformierakond, suhtutakse paljudesse asjadesse liberaalselt. Positiivne osa on, et mõlemad üritavad täita oma programmi.

Kui on parempoolne valitsus, langetab see makse, soodustab ettevõtlust, et majandust kiiremini kasvatada. Vasakpoolne valitsus suurendab sotsiaalkulutusi. Mõlemad on omas laadis mõistetavad, aga Eesti on jõudnud selleni, et samaaegselt langetati maksukoormust ja tõsteti rängalt sotsiaalkulutusi. See on ohtlik kokteil, mis on tekitanud praeguse pohmelli, millest kuidagi jagu ei saada.

Praegu tuleb seada null-lahendus mõlemale poolele: ei langeta enam mõnda aega makse ega tõsta ka, muidu laseme ettevõtluse õhku. Sotsiaaltoetuste juures tuleb vaadata, kus on üle pingutatud. Kui raha ei ole, siis ei ole. Kaks korda olen peaministrina näinud, et tuleb teha valusaid kärpeid.

2010. aasta riigieelarve on Eestile kõige raskem. Selle esimesed numbrid selguvad vahetult enne Euroopa Parlamendi valimisi ja eelarveprojekt antakse riigikogule üle kaks nädalat enne kohalikke valimisi.

Olete Pärnus sage külaline. Mis mulje meie linn on jätnud?

Pärnu on ilus, kuid mõni aasta tagasi muutus ta Eestile väga naljakaks linnaks.

Siin toimus palju naljakaid asju, aga juba siis ütlesin, et see nali lõpeb ühel hetkel väga kurvalt. Ma ei kadesta seda linnavalitsust, kes pärast järgmisi valimisi Pärnus võimu üle võtab. Pärnus on kokku keedetud hullem supp kui Eesti tasandil.

Otsuste tegemisel tuleks lähtuda reaalsusest ja IRL läheb valimistele edu saavutama.

Soovitate oma erakonnal hakata Pärnu suppi helpima?

IRLi liikmed teavad, kuhu kuuluvad. Oleme valmis Augeiase talle rookima, mida olen isegi pidanud palju tegema. See pole tänuväärne töö, kuid otsuseid tuleb hakata langetama ja Pärnu puhul kujunevad need väga valusaks.

Mida kauem roosasid prille ees hoitakse, seda hullemaks läheb. Iga jubedus saab kunagi otsa, kuid Pärnu väärib paremat. See õudus võiks kiiremini lõppeda.

Eurole üleminek on hädavajalik

2008-12-05

Enne kui tuleva aasta riigieelarve lõplikult vastu võetakse, tehakse viimane hädakärbe, et tulud ja kulud paremini kokku läheksid. Rõõmustada pole suurt millegi üle.

Ülisuure tõenäosusega tekib juba selle aasta eelarves puudujääk, mida tuleb katta reservidega. Tuleva aasta prognoosid on järjest halvenenud ja vaatamata mitmele kärpele ei saa välistada, et sellest on ikkagi vähe. 2010. aasta eelarve ei saa kokku tulla ilma seadustega fikseeritud kulusid läbi vaatamata. Tulumaksulangus, mis kehtiva seaduse järgi peaks 2010. aastal jätkuma, on kohatu utoopia.

Kaugemas vaates vajab Eesti majandus ja rahandus tugevat ankrut, mis saab olla ainult üleminek eurole. Me peame arvestama, et lähiajal kaotab Eesti mitu olulist edumärki, mis on olnud meie konkurentsivõime tagatised alates üheksakümnendate aastate algusest. Eeskätt kaotame oma positiivse imago kui tasakaalus eelarvepoliitikaga riik. Heade aegade ülekulutamine tõi kaasa suutmatuse kitsal ajal noid ülepaisunud kulusid kokku tõmmata. Kahjuks tähendab see ka teiste atraktiivsuseelduste tuhmumist - pean silmas eeskätt proportsionaalset tulumaksu ning ettevõtte reinvesteeritud kasumi maksuvabastust. Need põhimõtted peavad jääma, kuid edasiminekuks vajab Eesti lisahoogu.

Üleminek eurole tähendab kuulumist tugeva majanduse klubisse. Esiteks on see oluline atraktiivsuseeldus võimalike investorite jaoks. Midagi pole teha, aga eriti praegusel keerulisel ajal on umbusk väikese riigi oma rahaühiku suhtes kerge tekkima. Teiseks teeb see paljud protseduurid nii tavakodaniku kui ettevõtja jaoks soodsamaks ja mugavamaks, sest vähenevad tehingukulud ja hinnavõrdlus teiste euroala riikidega on ülilihtne. Kolmandaks tekib Eestil võimalus vahetult osaleda Euroopa rahapoliitika otsuste tegemisel. Senine kogemus näitab, et euroalasse mittekuuluvate Euroopa Liidu liikmete mõju ühenduse majanduspoliitikale on oluliselt väiksem.

Siinkohal võib lisada veel hulga argumente nagu stabiilne majanduskeskkond, soodsamad laenuintressid ja vahetuskursiriski vähenemine. Valik euro ja Eesti krooni vahel ei saa olla kõhkluskoht ega kaunidusvoor, vaid see on väga pragmaatiline ja kõigile vajalik otsus euro kasuks, mis eeldab sihikindlat tööd. Pikas vaates määrab euroalast väljajäämine meid Euroopa Liidu madalamasse liigasse. Euro seevastu veab ka suurte raskuste puhul välja.

Kõiki neid argumente kaaludes tekib õigustatud küsimus, miks Eesti ei pingutanud piisavalt, et juba 2007. aastal täita eurole üleminekuks vajalikud kriteeriumid. Toona ei suutnud me täita nn. inflatsioonikriteeriumi.
Tagantjärele tark olles tuleb tunnistada, et ega toonane Keskerakonna ja Reformierakonna valitsus selle nimel eriti ka ei pingutanud. Siis oli peaministri seisukoht, et inflatsiooni allasurumine pidurdab majanduskasvu ja niisuguse meetme rakendamine eurole üleminekuks oleks liialdus. Sarnased väited kõlasid korduvalt, kui Riigikogu liikmed eurole ülemineku kohta aru pärisid. Täna peame tunnistama, et palga- ja laenuralli õigeaegne ohjeldamine aidanuks kaasa nii euro saavutamisele kui ka praeguse kriisi pehmendamisele.

Uus võimalus eurole üle minna tekib paari aasta pärast. Tõenäoliselt ei ole meil siis probleeme inflatsioonikriteeriumi täitmisega. Probleemiks muutub vajadus hoida valitsussektori puudujääk madalamal tasemel kui kolm protsenti SKP-st. Majanduslanguse süvenedes on seda võimatu saavutada, kui valitsus kohe uue aasta algul ei kavanda otsustavaid samme. Esmalt tuleb määratleda, milliste seadusmuudatustega eelarve struktuuri muuta. 2010. ja 2011. aasta eelarved tulevad pingelised, kuid puudujäägiga ei tohi riskida. See saab olema väga raske ülesanne, ent sellest sõltub meie majanduse jätkusuutlikkus pikemas vaates.

Eesti poliitikal on siiani olnud kaks edukalt täidetud liitumiseesmärki - Euroopa Liit ja NATO. Hinnates praeguseks kujunenud välispoliitilisi riske, on selgelt näha, kui õigeaegne oli 2004. aastal liitumine mõlema organisatsiooniga. Mõelgem näiteks sellele, kui raskeks on Venemaa teinud NATO-ga liitumise Gruusia ja Ukraina jaoks. Õnneks tõi meile varem edu see, et ükski valitsus ei võtnud suuri liitumiseesmärke kergelt - nii Euroopa Liidu kui NATO nimel pingutasid kõik valitsused ja kõik Riigikogu koosseisud.

Vahepealne lõtvus eurole ülemineku küsimuses oli suur möödalask. Selleks, et viga parandada, tuleb seda enam pingutada.

5.12.2008 Kuulutaja

6.12.2008 Elva Postipoiss

9.12.2008 Vooremaa

11.12.2008 Võrumaa Teataja

11.12.2008 Nädaline

12.12.2008 Sakala

8.01.2009 Järva Teataja

Kommentaar: palgapoliitika võimaldab kuritarvitust

2008-12-03

Kaitseminister Jaak Aaviksoo kommentaar Eesti Päevalehes ilmunud artiklile "Kaitseministeeriumi ametnike ennastületav töö tõi kõigile preemiad".

Viimase aja rünnakud kaitseministeeriumi palgapoliitika vastu on olulises osas olnud ajendatud avalikkuseni jõudnud näidetest tajutavalt priiskavatest ja erapoolikutest üksikotsustustest. See oli ja on vastuvõtmatu, see teeb jätkuvalt muret avalikkusele ja selline praktika lõpetatakse.

Lubamatute üksikotsuste praktika varjus on aga täiesti põhjendamatu kaitseministeeriumi keskmistatud palgapoliitika eriliselt kriitiline väljatoomine. Kaitseministeerium pole kuidagi priviligeeritud; praktikas kehtib keskmine, kõiki väljamakseid arvestav palgatase, mis vastab ministeeriumide keskmisele tasemele. Vastav analüüs on kättesaadav rahandusministeeriumi kodulehelt.

Avaliku teenistuse palgasüsteem tervikuna niisugusel kujul nagu ta täna toimib, on kasutusel olnud juba viimased kümme aastat ning on oma olemuselt läbipaistmatu ja aegunud, mistõttu ka kuritarvitustealdis. Tänuväärselt on minister Lang kogu valitsuse toel sellele lõppu tegemas ja pälvigu ta avalikkuse toetust selles raskes algatuses.

Nii on näiteks kantslerite seadusjärgne kõrgeima ametniku astmetasule vastav ametipalk 25 000 krooni kuus ja tegelik seaduslikele nippidele tuginev lõpptöötasu 55-65 tuhat krooni kuus (millele lisandub, sõltuvalt ministeeriumist, tasu "lisa"töö eest nõukogudes), siis selline olukord on otseöeldes amoraalne ja lubamatu.

Ka kaitseministeeriumi tänane töötasupraktika on praeguse palgasüsteemi vili. Ilmselt mitte ainult ministritel pole olnud kohati piinlik kirjutada alla "juriidiliselt korrektsetele töö-, palga ja preemialepingutele", ent ilma kujunenud riiklikku süsteemi muutmata pole seni kellelgi alternatiivi.

Tark oleks lõpetada kildkondlik ja ajakirjanduslik kukepoks ning selle asemel toetada kogu asja korda tegemist kogu riigis.

Samas jääb palgapoliitika alati osaks personalipoliitikast, mille põhimõttelised alused peavad olema sätestatud avaliku teenistuse seaduses. Tulemustasu maksmine ministeeriumites pole häbiasi kui see toimub läbipaistvalt, vastavalt palgajuhendile ja inimeste töötulemustele. Inimesed, kes saavad hakkama tavapärasest olulisemate töövõitudega, väärivad ka oma juhtide vastavat tähelepanu.

Intervjuu: Juhan Parts: valitsus võiks võtta enesekriitilise hoiaku

2008-12-03

Ministri sõnul on tarbetu lasta ennast petta Maris Lauri või teiste analüütikute hinnangust, et võib-olla järgmise aasta lõpus läheb paremaks.

•• Kas riigi eelarvekärped ja majanduse hetkeseisu turgutamise meetmed on läinud nüüd omavahel täielikult vastuollu?

Meie riskid on riigi rahanduslik seis ja ettevõtete krediidiprobleem. Aga alustada tuleks olukorra hinnangust. Praegu sõidame statistiliste näitajatega paar-kolm kuud rongist maas. Minu arvates võiks valitsus võtta enesekriitilise hoiaku, sest ühtegi optimismi tekitavat indikaatorit ma ei näe, tõesti ei näe. Küsimus on ka: kui jätkusuutlikud on Euroopa ja Ameerika nn bail-out (pääste- - toim) plaanid? Olukord, kus Gordon Brown ja Inglise ametnikud peavad korraga juhtima kolme suurt panka... Eksperdid on selle jätkusuutlikkuse osas kriitilised.

•• Kuid Rootsi pangad veel ju ei kõrbe...

See, mis toimub USA autotööstuses, avaldab Rootsi majandusele Volvo kaudu täiendavat mõju ja nende hanketööstus omakorda ka meie ettevõtetele. Lisaks tulevad segased sõnumid Lätist. Mida sa elavdad, kui kriis kestab?

Kui sa ravid kopsupõletikku tervisespordiga, siis ei tea, mis juhtub. Paar nädalat tagasi kinnitasid Eesti pankade kohalikud juhid mulle, et käibekrediidi osas neil raha on.

•• Ettevõtjad kinnitavad, et seda välja ei anta.

Just. Seetõttu oleks tarvis selgeks saada, milline see seis tegelikult on, võib-olla läheb seetõttu pankrotti mõni oluline ettevõte. Seetõttu on küsimus: milline on valitsuse võimalus pankasid mõjutada? Teiseks, kas Eesti pangad vahendavad praegu väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele tooteid, mis on Euroopas võimalikud - pean silmas Euroopa investeerimispanga laenuprogrammi. Kolmandaks on riigil Kred-Exi sihtasutus, mille tooteid saame rikastada. Need ei ole päästeplaanid, kuid on asjad, mida riik saab olukorra leevendamiseks teha. Tarbetu on lasta ennast petta Maris Lauri või teiste analüütikute hinnangust, et võib-olla järgmise aasta lõpus läheb paremaks.

•• Reformierakond on oma seitse teesi esitanud.

Umbes samal ajal käisid oma seisukohad välja ka ettevõtjad ja minu arvates ei lähe nende rõhuasetused kokku, kui lugeda lisaks Lumani kommentaari euro kasutuselevõtust. Ei saa tänases olukorras loitsida, kui tahame saada 2010. aastaks Euroopa Komisjoni positiivset hinnan-gut. Inflatsiooni ja eelarvedefitsiidi tasandamiseks tuleb teha kindlaid otsuseid. Võib-olla suudame eelarvet 1,5 miljardi osas nädalaga korrigeerida, mis tuleneb põhiliselt SKT korrigeerimisest. Ühtegi poliitilist otsust need otseselt ei nõua. Kui nüüd otsust ei sünni, tuleks kokku leppida, et teatud defitsiidiläve juures on valitsus kohustatud tulema välja seadusemuudatuste paketiga, mille puhul saaksime rääkida euro kasutuselevõtust kahe aasta perspektiivis.

•• Kui palju peab siis tegelikult kärpima?

Koalitsioonil ei ole enam mõtet tegeleda matusetoetustega, s.t et suurusjärk peaks olema alates poolest miljardist kärpe kohta. Kui võtame praegu aluseks keskpanga prognoosi, oleme 10 miljardit defitsiidis - see on juba SKT suhtes palju. Jutud eelarve paindlikumaks muutmisest on praeguses seisus asendustegevus. Kui räägime tõsiselt 2011. aastal eurole üleminekust, peaks valitsus praegu minema üle sellisele käsitsijuhtimisele, kus hakkavad lugema iga kuu tehtavad kulutused.

•• Räägime sellest, millel peaks põhinema järgmiste aastate majanduskasv.

See ei saa tugineda tulumaksu alandamisele protsendipunkti võrra. Olen erakonna seisukoha taga. Ma ei oska ühele Kesk-Euroopa ettevõtjale vastata isegi seda, milline on tulumaksusüs-teem järgmise aasta 1. jaanuarist. Oleme seda muutnud viimase aasta jooksul kaks korda. Ükski ettevõtja, kellega olen rääkinud, ei pea oluliseks, kas tulumaks on 20 või 19 - teda huvitavad absoluutselt teised küsimused. Meil on piisavalt hea maksusüsteem ja kui me ei tea, mida tahame saavutada, ei ole mõtet seda muuta. Majanduskasvu tingimustes võime teha toredaid otsuseid, kuid praegu on riik olukorras, kus maksukoormus ja riigile võetud kulutused ei ole korrelatsioonis - me peame selle taastama. Me ei ole naftariik.

•• Kas midagi konkreetset on ka välja pakutud?

Praegu on olemas rida nn rahu ajal käivitatud programme, millel on väga erinev toimeaeg. Näiteks tuumajaama ehitamise mõju avaldub majandusele heal juhul 15 aasta pärast. Energeetikas on aga tunduvalt teistsuguseid võimalusi - näiteks käivitame kord ometi hoonete soojustamise programmi, mis annab tööd siseturule ja on ka pikaajaline investeering. Võtame selle kiiresti vastu, et saaksime hakata energeetika arengukavas investeeringuid tegema - see puudutab nii Eesti Energia kui ka eraettevõtete võimalusi.

•• Ettevõtjad on sõna võtnud.

Kui oluline on ettevõtjate roll suuna andmisel? Ettevõtjaskonna sisuline vastutus Eesti majanduse suuna korrigeerimisel ja hoiakute muutmisel on vältimatu. Seda ei saa teha Svensson ega Uhlsson, vaid Mänd, Kask ja Tammepuu. Need peavad olema n-ö tegutsevad kapitalistid, kes on seljaga kodu, näoga maailma poole. Me ei saa kujundada majanduspoliitikat, ilma et ei räägiks kapitalisti hääl, kes tunneb kohalikke olusid.

•• Kuid kas järjekordsel nn hea tahte protokollil oleks üldse mingit efekti?

Ma ei usu enam paberitesse, vaid inimestesse, kes seisavad tribüünil, kes veenavad ühiskonda ja esitavad nägemusi, millesse saab armuda.

•• Kes need Eesti ettevõtjad võiksid olla? Kas Kilk ja Luman?

Miks ainult nemad? Kilk ja Luman kindlasti nende hulgas. Mõned on ka väiksemad, nooremad. Mitte ettevõtjad, kes elavad ainult riigihangete peal ja erakondade poputamisest.

•• Viimasel ajal on räägitud hoiu-laenuühistute rollist, mis meil Lääne-Euroopaga võrreldes puudub. Erinevalt pankadest on seal hoiustajate raha seaduse järgi maksustatud ja teie koalitsioonipartner ei ole väidetavalt selle sätte muutmisega nõus.

Ma ei ole küll kursis nende takistustega, aga suhtun ühistulisse tegevusse tervitavalt. Võib-olla oleme vasikavaimustuses alahinnanud, kui tähtis on lokaalsel tasandil ka ühistegevus. Kui selle vormiks on ühistu, siis tuleb luua selleks võimalus. Miks sellele takistusi teha, mina põhjust ei näe. Ühistu vorm on ehk natuke arhailine, aga vormina võib ta olla asjakohane mõneski majandussektoris. Ka EAS pakub klastrite toetamise programmi, mis on n-ö paindlik ühistu vorm.

Intervjuu: IRL-i esindus külastas Hiiumaad

2008-12-02

Reedel külastas Hiiumaad riigikogu Isamaa ja Res Publika liidu fraktsiooni viieliikmeline esindus. Pärast mitmeid kohtumisi istuti erakonnakaaslastega ühise laua ümber Kärdla kohvikus Gahwa, kus ka Hiiu Lehel avanes võimalus mõnele küsimusele vastuseid nõutada.

Hiiumaal käisid riigikogu IRLi fraktsiooni kuuluvad põhiseaduskomisjoni liige Mart Nutt, riigikaitsekomisjoni liige Tarmo Kõuts, majanduskomisjoni liige Toomas Tõniste, maaelukomisjoni liige Kaia Iva ning fraktsiooni aseesimees ja rahanduskomisjoni liige Andres Herkel.

Kuidas majanduslik seis mõjutab inimeste isamaalisuse tunnet?

Tarmo Kõuts: Mina ütleksin selle peale Jaapani vanasõnaga: kui on sõda ja näljahäda, süs inimesed paluvad jumalatja sõjaväge, kui sõda ja näljahäda on üle, siis mõlemad unustatakse... Kuna praegu on rasked ajad, siis tarbimisbuum hakkab üle minema. Inimesed muutuvad tõsisemaks ja mõtlevad ka vaimsetele asjadele rohkem. Muide, raamatukaupluste müüjad väidavad, et vaatamata sellele, et on majanduslangus, on raamatuid hakatud rohkem ostma. Kui räägime isamaalisusest, siis see on ju vaimsusega seotud.

Andres Herkel: Ütleme nii, et kindlasti see teatud väärtushinnanguid võib mõjutada. Ma arvan, et see pigem tõstab inimeste tõsidust oma (vaba)rüki. Aga majanduslanguse viljad, need alles tulevad. Siis on vaja rohkem üksteise toetamist ja kokkuhoidmist. Ma kujutan ette, et näiteks ühel hetkel peab ETV hakkama näitama mitte ainult ümberõppe, vaid ka enesega toimetuleku programme.

Kas IRL-il on olemas plaan, kuidas aidata raskustesse sattunud peresid?

Toomas Tõniste: Üks on kodutoetuse teema: laenu mingi protsendi kinnimaksmine. See eelnõu peaks olema juba sisse antud. Täpselt ei tea, kui kaugel see on. Reformierakond on sellele küll väga vastu. Eesmärk on, et alates kolme lapsega peredel aidatakse mingi osa laenust kinni maksta. See on reaalne soov aidata just suurema laste hulgaga peresid.

Kaia Iva: Praegusel hetkel on see rakendunud otsese toetusena.

AH: Laiemas plaanis peame selle olukorraga siiski toime tulema. Teisalt peame vältima riigieelarve defitsiiti ja tagama selle, et 2011. a Eesti
läheb eurole üle. Praegu tunnetame, et oleme endale tekitanud väga palju ebakindlust sellega, et eelmised valitsused ei teinud samme inflatsiooni ohjeldamiseks. Ja kui me ei lähe eurole üle nüüd järgmise ringiga, siis muudab see Eesti olukorra makroökonoomilises mõistes kindlasti tunduvalt raskemaks.

Milline on erakonna rahakoti seis? Kas teil tuleb ka kuskil ja millegi arvelt kokku hoida?

TK: Meie erakonnal on majandUssurutist eelarves vähem tunda, kuna me ei ole saanud nü suuri toetusi ettevõtjatelt kui näiteks Reformi- või Keskerakond. Kui ettevõtluskeskkond niivõrd halveneb, nagu me kardame, siis nemad kaotavad rohkem. Kui meie saame vähem toetust oma era toetajatelt, tähendab see lihtsalt, et oleme sunnitud oma teatud tegevusi vähendama. Aga see ei tähenda, et me läheme pankrotti. Riigipoolne toetus on küllaldane, et oma tegevust suhteliselt normaalselt korraldada.

AH: Kuigi me mõistame, et kritiseeritakse erakondade rahastamist riigieelarvest, on see meede, mis tagab vähima korruptsiooni. Erakondade rahastamine ainult ettevõtete-äriühingute poolt võib kergesti tekitada olukorra, kus erakonnalt ostetakse meelepäraseid poliitilisi otsuseid.

Mart Nutt: Parim näide on Norra, kus 80% erakondade kulutustest kaetakse riigieelarvest. Halvim näide on Itaalia, kus 80% kaetakse kõikvõimalike erakondade muudest tuludest. Kui me võrdleme Norra ja Itaalia ühiskonna erinevaid probleeme, siis näeme väga selgelt, et Itaalia on korrumpeerunud ühiskond ja Norra ei ole seda.

Järgmisel aastal on kahed valimised, kuidas erakonnad nendega hakkama saavad?

AH: Riigikogu menetluses on muu hulgas ka küsimus, kas suuri välireklaame lubada või mitte. See on laiem küsimus erakondade rahastamisest. Ja me oleme seisnud selle eest, et erakondade niisuguseid ebamõistlikke kampaaniakulusid kokku hoida, piirata või kontrollida. Näib, et seda tingib mingil moel ka praegune olukord.

TT: On ülimalt hea meel, et see rahastamine ei tõusnud. Olukorras, kus erakonnad kulutavad valimistel suurema summa kui 9 miljonit krooni reklaami peale, näitab, et rahaga ei osata normaalselt ringi käia.

AH: Meie oleme erakondade kampaaniakulude mõistliku piiramise poolt.

Kuidas ja kas majanduslik olukord võib mõjutada inimeste valimisaktiivsust ja valikuid?

AH: Ühelt poolt võib see muuta valijad valivamaks või kriitilisemaks erakondade programmide suhtes. Selles mõttes, et 2007. a
parlamendivalimised olid tegelikult üksteise võidu raha pakkumine. Praegu me näeme, et sellel rahal ei ole katet.

Ühelt poolt korrigeerivad selle tagajärjel oma käitumist poliitikud, aga teiselt poolt ka valijad. Mis puutub valijate aktiivsusesse, juhul kui
Euroopa Parlamendi valimistel jäävad suletud nimekirjad, nagu see praeguses variandis on, siis need ei kutsu inimesi valima. Meie oleme kahtlemata avatud nimekirjade poolt.

MN: Väga erinevate maade praktika näitab, et kui inimestel on ettekujutus, et nendel on võimalik olukorda mõjutada ja muuta, siis on valimisaktiivsus tavaliselt kõrgem. Kui neil on kujunenud arvamus, et nagunü midagi ei muutu, süs valimisaktiivsus langeb. Ja seda, kas praegune majandusolukord n-ö tingib ühe või teise, on päris raske öelda. Ma ütleksin nii, et n-ö majandusseisak omab valimisaktiivsusele kaudset, aga ilmselt mitte otsest mõju.

Kas valimiste valguses võib ette näha veel erakondade liitmisi?

AH: Eesti valimissüsteem on sarnane Skandinaaviamaade omale, kus umbes analoogilise asetuse juures on parlamendis viis-kuus erakonda.

Ma ei julge ennustada küll olulisi muudatusi tuleva aasta valimiste eel, aga pikemas vaates on teoreetiliselt võimalik, et mingeid ühinemisi tuleb. Võib tekkida ka uusi tulijaid, seegi ei ole välistatud.

MN: Parlamendierakondadest ennustaksin mina niši kadumist Rahvaliidule, mis on paljuski nõukogude kolhoosi pärand Eesti ühiskonnas. Ajapikku on kaks võimalust: see kas moondub ehk kaasajastub või lihtsalt kaotab oma niši. Ma arvan, et pigem kaotab oma niši ja Rahvaliidu aktiivsed poliitikud lähevad traditsioonilistesse poliitilistesse vooludesse.

Veel üks küsimärk on muidugi Rohelised. Selles mõttes, et paljudes Euroopa riikides Rohelised on survegrupp, mitte partei. Roheliste parteistumine tähendab tihtipeale seda, et survegrupp kaob ära ning Rohelised tegelevad kõige muuga peale keskkonnakaitse. Eestis võib väga edukalt sama juhtuda.

TK: Mina oleksin pigem ettevaatlik selle 40% osas, kes praegu ei suuda enda jaoks identifitseerida poliitilist erakonda, millist eelistada.

Ennustan, et kui majandussurutis suureneb ja küllalt järsult, süs võib tekkida sarnane olukord Res Publika tõusuga omal ajal, mis oli suures osas üles ehitatud protestilainele. Tekib moment, mil küllalt suur protsent ühiskonnast on valmis uue erakonna tulekuks. See on väga teoreetiline võimalus, aga tegelikult on see olemas.

Ei saa me läbi Lätita!

2008-11-17

Balti kett on nii tugev kui tema kõige nõrgim lüli. Väljaspool Baltikumi ei käsitleta Eestit, Lätit, Leedut kuigivõrd eraldi, vaid räägitakse Baltikumist. Seega on ühe riigi majanduse kukkumisel ühise nimetaja Baltikum kaudu tugev kõrvalmõju teiste riikide majanduskeskkonnale.

Eestis on viimastel kuudel hakatud päev-päevalt üha enam kõnelema meie riigi ees seisvatest probleemidest ja väljakutsetest. Kuni eelmise pühapäevani, kui Läti valitsus otsustas üle võtta varade mahult riigi suuruselt teise panga, Parex Banka enamusaktsiad, ei pööranud me Balti Achilleuse kannale piisavat tähelepanu.

Mõju suurem, kui arvame

Seega mõjutab Lätis toimuv meie heaolu järgmistel aastatel rohkem, kui me arvata oskame. Just Läti suutlikkus toime tulla määrab ära Baltikumi majanduslanguse sügavuse ja pikkuse. Kui Läti lootusetult kokku kukub, võib Baltikum kui kapitali importiv perifeerne piirkond aastateks jääda arenguta, s.t. kapitalita virelema.

Läti on majandustsüklis meist orienteerivalt pool aastat maas. Kui vaadata, kus on lätlased praegu, võrreldes meiega kuus kuud tagasi, siis on neil potentsiaalse põrandale kukkumiseni veel hirmutavalt palju minna.

Eesti ei saa enne korralikult kasvama hakata, kui Lätis pole kohandumist ära olnud. See sõltub sellest, kas Baltikumis nähakse võimalusi või probleeme. Praegu ei ole Euroopas kedagi, kes ei näeks Balti makrot kui potentsiaalset probleemi vähemalt järgmisel 12-16 kuul. Keegi ei süüvi eraldi Eesti majanduse fundamentaalteguritesse, vaid otsustatakse selle läbinisti negatiivse emotsiooni pealt, mida Baltikumi olukorra ja perspektiivide kohta globaalsed finantsinstitutsioonid ja Euroopa meedia pakuvad.

Müüdid, mis meid varem kandsid ja Eesti kapitalile magusaks tegid, on Baltikumis toimuva tagajärjel purunenud. 12 kuu pärast on vaja uusi tugevaid positiivseid märke, mis lööks õhu värisema, paistaks Baltikumist kaugemale ja paneks inimesi näiteks Londonis oma väljakujunenud seisukohti korrigeerima. Üks märk võiks olla euro. Paradigmat muutvatele sammudele on võimalik ehitada uus müüt ja seda Euroopas kolme riigi senisest tihedamas ühistegevuses turustada. Kui teised käsitlevad meid ühise Baltikumina, siis peame ka ühise Baltikumina toimima. Seda, mida ei suuda ühe miljoni inimesega, võib suuta seitsme miljoniga.

Läti mured

Lätis on kuhjunud palju probleeme. Ma ei käsitle siin väga korporatiivset ja korrumpeerunud poliitilist ja majanduslikku keskkonda, kust lähtuvad probleemid ajendasid eelmise valitsuse tagasiastumise. Käsitlen ülevaatlikult Läti pangandust.

Lätis on kohalikul kapitalil põhinevate pankade käes ca 30% pangandusturust. See pangandusturu konsolideerumine, mis Eestis 1990ndate lõpuks Maapanga, EVEA panga ja Forekspanga pankrottide kaudu aset leidis, on Lätis lõplikult toimumata.

Tõenäoliselt viib see kriis Läti kas valitsuse sekkumisel või pankrottide tagajärjel samasse olukorda, et sealgi hakkavad olema suurte rahvusvaheliste pankade tütred või filiaalid. Valitsusel on lähimatel kuudel valida, kas lasta ülejäänud pangad pankrotti või minna ka neisse pankadesse riigi rahaga sisse. Liiga väike turg, mis ei taga piisavat kapitaliseeritust tulemaks toime üha turbulentsema ja asümmeetrilisema globaalse finantskeskkonnaga.

Läti kohalikud pangad ei saa praegu rahvusvahelistelt rahaturgudelt raha tõstmisega hakkama. Likviidsuse puudus on kogu Läti pangandussektori peaprobleem. Peale Parexi enamusosaluse omandamist pani Läti valitsus sinna esimese hooga kohe 200 miljonit latti. Parexi uus juht Inesis Feifaris on öelnud, et vähemalt teist 200 miljonit latti on veel vaja. Samuti on valitsus aktseptinud ca miljardi lati suurust garantiiskeemi aitamaks kommertspankatel refinantseerida nende sündikaatlaenusid, ja ka sellest mahust umbes pool hõlmab Parexit.

Suurtel suured võimalused

Hinnanguliselt on valitsused finantssüsteemi stabiilsust globaalselt toetanud kolme triljoni dollariga. Suured valitsused saavad seda endale lubada, neil on endal reservid või neile laenatakse. Lätil pole aga küllaldaselt reserve ja ka valitsus pole suuteline rahaturgudelt piisavalt raha saama. Ja Lätil on vaja raha peale kommertspanga

likviidsuse finantseerimise ka lati vahetuskursi toetamiseks ja eelarve probleemide lahendamiseks.

Läti keskpanga viimane majandusprognoos 2009. aastaks oli 3,9% SKP kahanemist. Eelarve ümber käib samasugune hookuspookus nagu Eestiski - mõni nädal tagasi rääkis seal valitsus 2% valitsussektori ülejäägist, nüüd juba 1% defitsiidist. Aga ka see ei ole tõsiseltvõetav arv. Üldine arvamus on, et 2008. aasta oodatav defitsiit Lätis on 4-5% SKPst, 2009. aastal üle 6% SKPst, mis viib valitsussektori võlakoormuse 2009. aastaks 20% tasemele.

Lätis toimuv tekitab ka üha kasvavaid spekulatsioone lati vahetuskursi ümber. Sarnaselt Eestiga on Läti fikseerinud lati euro suhtes, kuid jätnud latile +/ -1% kõikumisvahemiku euro fikseeritud vahetuskursiga. Turud juba ootavad lati fikseeritud kursi vabaks laskmist euro suhtes. Loodetavasti jätkub lätlastel kainet meelt sellele mitte alluda. Meile oleks suur probleem, kui formaalselt sarnastes suure jooksevkonto defitsiidiga kapitali importivates riikides tekib devalvatsioonilaine.

Kommertspanganduse likviidsuse tagamiseks, surve vähendamiseks lati vahetuskursile ja valitsussektori röögatu defitsiidi finantseerimiseks järgmisel aastal peab Läti ilmselt juba lähinädalatel jõudma laenulepinguni IMFiga. Naaberriigi ellujäämine on meie huvides - ei saa me läbi Lätita!

Reformime üht asja korraga

2008-11-11

Riigikogu liikme Taavi Veskimägi (IRL) artikkel "Aeg jookseb! Eesti vajab kiiresti terviklikku reformipaketti" (ÄP 31.10) ilmus mõni päev enne valimisi USAs. Kui Ameerika oli valmis demokraatliku partei võiduks, siis kas meie oleme siin valmis reformipaketiks, mille esitab neokonservatiiv?

Terviklik reformipakett sarnaneb assortiikarbile, kust kommi saad valida alles siis, kui oled juba maksnud. Edu saavutamiseks võib säärane pakett olla liiga jäik.

Juhin tähelepanu sellele, et reformipaketti on kergem purustada, kui algoritmilised elemendid tema sees on isekeskis jäänud õigesti sidumata.

Tuumajaama inseneri ei kutsuta tänavalt. Kuna meil seni oma tuumajaama ei ole, tuleb nood, kes seal tööle hakkavad, saata õppima mujale. Kuhu, kui palju ja kes avansseerib?

Energeetilise assortiikarbi sisuks on erisugused energiaallikad. Kuni nende allikate kasutamiseks puuduvad uued algoritmid, toimib vana inerts. "Hariduse võtmesõnaks on kvaliteet," kirjutab Veskimägi. Tuumajaama inseneri kvaliteedi mõõdupuuks on see, et miski ei lenda vastu taevast. Kui suurt konversiooni on vaja, et Eesti hariduskorraldus vastaks säärasele kõrguslatile?

Kõrgemas hariduses puudutab see esmajoones kutsemeistri ja doktorikraadi omaniku vahekorda. Meil on hakanud alla käima mitte niivõrd kvaliteet, kuivõrd kvalifikatsioon.

Olen siin tööandjate poolel: ärgem mingem kraadihulluks. Ainult et: kui meil pole doktoreid, siis pole ka teemajuhte ega juhendajaid. Veskimägi ettepanek saata kõrghariduse tasemel "hulk meie paremaid ajusid välismaale õppima ja kärpida oma ülikoolide arvu neile esitatavate kõrgemate nõuete kaudu drastiliselt" kõlab draakoni naiivsusena. Nii talitati tsaariajal.

Soovitan seada prioriteedid järjekorda ajaliselt. Üleminek eurole esmalt, energeetiline konversioon teiseks, rahvusvaheline teedevõrk ja siinne ühistransport kolmandaks jne. Praegu arvan, et me ei pane Veskimägi pakettigi kiiresti kokku. Veel hullem, kui me teeme temast kamaka.

Peaminister, tule ja avita!

2008-11-06

Septembri lõpus kinnitas peaminister Andrus Ansip Riigikogu kõnepuldist, et 2009. aasta riigieelarvet iseloomustab kõige ilmekamalt sõna «tasakaal». Seda mitmes tähenduses.

«Esiteks on see tasakaal fiskaalpoliitilises mõttes, tasakaal riigi planeeritavate tulude ja kulude vahel. Raskete vaidluste saatel on sündinud tulemus, mis asetab valitsusliidu ambitsioonid, lubadused ja unistused reaalsetesse rahalistesse raamidesse. Me ei kuluta üle oma võimaluste, me ei ela oma tuleviku arvel,» kinnitas peaminister.

Paraku oli juba siis teada, et maailmamajandus ei muutu paremaks. Äärmuslike prognooside kohaselt on lähiajal ees ootamas ajaloo valusaim finantskriis. Seda peaminister tunnistada ei tahtnud ega suuda teatud määral tunnistada ka täna.

Juba on selge, et käesoleva aasta eelarvesse jäävad augud ning nende lappimiseks tuleb käiku lasta reservid, see tähendab möödalaskmiste katmist tuleviku arvelt.

Veelgi hullem on lugu 2009. aasta eelarvega. Peaminister lubas, et tema juhitud valitsus ei koosta mingil juhul puudujäägiga eelarvet. Tasakaalus eelarve olevat Reformierakonna kaubamärk ning sellest ei kavatsetavat taanduda mingil juhul. Nüüd on asi kahjuks teistmoodi.

Eesti Panga majandusprognoos 2009. aastaks lõi eelarve eelnõu täiega uppi. Kolmeprotsendilise kasvu asemel ootab Eesti majandust kaheprotsendiline langus. Eelarvele tähendab see seitsme kuni kümne miljardiga puudujääki kukkumist.

Sellist finantskuristikku pole taasiseseisvunud Eesti varem näinud. Ning taas reservide kallale minek tähendaks täiendavat tagasilööki riigi jätkusuutlikkusele.

Peaminister pole majanduspoliitiliste seisukohtadega välja tulnud. Ootaks selgeid sõnumeid, mis on need tegevused, millega valitsus olukorra lahendab.

Euroopa Liidu ja NATOga liitumine oli Eestile selge suunavõtt. Täna peaks see olema eurole üleminek, mis tähendab rahandussüsteemi stabiliseerimist, konkurentsivõime tõstmist võrreldes vanade ELi liikmesriikidega ning riigi usaldusväärsuse taastamist tervikuna. Ka sellise sõnumiga pole peaminister välja tulnud.

On ka siseriiklikke küsimusi, mille kohta ootaks selgeid sõnumeid nii peaministrilt kui tema juhitavalt erakonnalt. Nimelt peab riik üle vaatama oma efektiivsuse nivoo. See tähendab arulageda dubleerimise vältimist.

Üks ressursineelaja on näiteks omavalitsuste tohutu hulk. Paraku on just Reformierakond korduvalt haldusreformile pidurit tõmmanud. Lisaks tuleb üle vaadata seadusandlus, mis lõpetaks asjatu priiskamise. Kahtlemata ei tohi araks lüüa ka ebapopulaarsete, kuid vajalike otsuste ees.

Soodsa majanduskeskkonna loomiseks vajame toimivat infrastruktuuri nii maismaal kui õhus. Kindlasti tuleks tähelepanelikult üle vaadata, kas Eestist viib otsesild Berliini, Pariisi ja teistesse Euroopa keskustesse või on needki lähiajal kadumas.

Selge on see, et unistus raudteeühendusest Euroopaga jääbki vähemalt lähema kümne aasta jooksul unelmaks, kuid olemasolevad ressursid tuleb käigus hoida maksimaalselt.

Selge on see, et maksudega mängimine on ohtlik. Ma pole kindel, kas Reformierakond on sellest tänaseks aru saanud, kuid eelarvega näeme selgelt - tulumaksu alandamine maksab valusalt kätte. Kaudsete maksude tõstmine ei täida eesmärki, sest nendest on lihtsam kõrvale hoida tarbimise vähendamise kaudu.

Unustada ei tohi ka Eesti omi ettevõtjaid, kelle esindaja rahvasuus nagu olekski just Reformierakond. Kadunud on avatud poliitiline debatt, mis annaks ettevõtjatele kindluse, et nende olemasolu ning arvamused on olulised.

Meie tänapäeva suurim julgeolekurisk on energeetika. Meile ei meeldi Nord Stream, samuti tuleb minimaliseerida poliitilist sõltuvust Venemaast. Aga eeskätt tuleb otsida lahendusi Eestile endale. Peaminister on täna vaikinud. Ju otsib lahendusi ...

Samas on ka opositsiooniparteid hambutus olukorras. Keskerakond ei suuda esitada eelarvele muudatusettepanekuid. Kuidas peakski ta seda suutma, kui vaja on valusaid, isegi ebapopulaarseid kärpeid.

Oleme kuulnud küll unistusest taaskehtestada sotsialism, mis eksisteeris Eestis sunniviisiliselt 50 aastat. Need 50 aastat aga röövisid lisaks riiklikule suveräänsusele iseseisva majanduse. Sellel korduda lasta ei tohi, sest vastasel juhul kaob taas kord iseseisev Eesti riik.

Kokkuvõtteks - olukord on äärmiselt tõsine. Viimane aeg on reaalseteks tegudeks. Tänase koalitsiooni käes on võtmepositsioon ja temalt oodatakse tegusid.

6.11.2008 Peaminister, avita! Sakala

7.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Hiiu Leht

10.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Meie Maa

10.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Harju Ekspress

Peaministri väljavahetamine ei too riigikassasse raha

2008-11-04

Viimastel päevadel on ajakirjandus olnud täidetud üsna isiklikuks läinud rünnakutega peaminister Andrus Ansipi vastu. Ettevõtjad, näiteks Tiit Vähi ja Oliver Kruuda, on otsesõnu nõudnud tema tagasiastumist, Edgar Savisaar teatab talle omase tagasihoidlikkusega, et on valmis kasvõi homme riigitüüri enda kätte haarama.

Paraku ei too peaministri väljavahetamine Eesti riigikassasse juurde ühtegi senti. Vaevalt, et Eestit aitaks edasi ka valitsuskriis ning sisepoliitiline ebastabiilsus.

Peaministril pole loomulikult hetkel lihtne. Ansip on olnud peaministriks headel aegadel, majanduskriisi ajal tegutsemiseks puudub tal kogemus. Kui siis kõigele lisaks veel toetus peaministrile ja tema erakonnale langema hakkab, on olukord murettekitav.

Isiklikust kogemusest tean siiski, et madal populaarsus ei takista peaministril otsuseid langetamast. Otsuseid ja reforme on Eestil aga vaja kohe ja praegu. Reformide tagasi- või edasilükkamine pole lahendus, haldusreformi järjekordne läbikukutamine oli äärmiselt negatiivne näide.

Eesti vajab taas julgust otsustada. Valitsuskoalitsioon on olukorrale läbi roosade prillide vaadanud. See tuleb lõpetada ning mitte lasta uinutada end jutuga, et eelarve puudujääk ulatub järgmisel aastal "ainult" kolme miljardini. Kahjuks on see suurem, ähvardades ulatuda üle Maastrichti kriteeriumide piiri. Valitsus peab tekkinud olukorrale reageerima, esmaspäeval tõstab IRL selle küsimuse ka koalitsiooni eestseisuse päevakorda.

Oleme ühiselt vastu võtnud ebarealistlikule alusele tugineva koalitsioonileppe, nüüd peame ühiselt ka oma vigu tunnistama ning leidma lahenduse, mis võimaldab Eestil jõuda hetkel oma peamise eesmärgini: liituda eurotsooniga 2011. aastal.

Intervjuu: Mart Laar: on aeg tõele näkku vaadata

2008-11-04

Oktoobrikuu viimasel päeval kohtus MART LAAR IRL-i Põlvamaa noortega. Edastame lugejaile Mart Laari mõtteid Eesti elust.

Mis tõi teid Põlvasse?

Tahtsime teada, millised on kohalike inimeste, omavalitsusjuhtide ja seltside mured, nende plaanid, nende vajadused. Ainult oma tarkust levitada pole alati kõige praktilisem. Alati tuleb ka teisi kuulata.

Mis on mureks?

Peamine teema on see, kuidas Eesti areneks ühtlaselt, et kuidas hoida inimesi oma kodukoha juures ja samal ajal neid siin mitte hoida vägisi. Luua tuleb elukeskkond, mis lubaks inimesel end tunda maakohtades niisama olulisena kui suurtes keskustes. Kui Eesti vajub ainult suure keskuse poole kaldu, on halvasti. Oluline on olukorrale silma vaadata. Kahtlustan, et osa seal üleval, valitsuses, ei saa jätkuvalt aru, mis loob tugevad omavalitsused. Laiema liitumiseta ei saa korda haridust ega kultuuri.

Mis haridusega lahti?

Haridus pole nii kvaliteetne, kui ta peaks olema. Praegu antav diplom on midagi kirjutatut, kuid see, mis laps koolist on saanud, on tihtipeale teistsugune. Tuleb toetada haridusministri plaani minna Eestis üle klassikalisele gümnaasiumile, see aitaks kohalikku identiteeti ja kogu taset paremini hoida.

Nõustute Tiit Vähiga, et Ansip astugu tagasi?

Mina pigem kaitseksin peaministrit. Arvata, et üks inimene on süüdi kõikides hädades, on liialdus. Peaministri tagasiastumine ei too eelarvesse mitte ühtegi senti raha ega lahenda ühtegi probleemi. Valitsuskriis on küll viimane asi, mida Eestile vaja läheks. Pigem tuleks Ansipit toetada, teda julgustada «roosasid prille» eest võtma.

Ehk on «roosad prillid» rahva lohutamiseks?

Peaminister peabki rahvast rahustama, kuid ta peaks ka nägema tõelist olukorda. Probleem on, et ei julgeta otsustada ega reforme teha. Haldusreformi järjekordne läbikukutami-ne Reformierakonna poolt on kurvastav näide.

Mida öelda maamehele?

Tunnustada tuleb põllumajandusministrit, kes võitles põllumeeste eest. Erinevalt eelmistest ministritest pole Seeder pealinna poliitik - tema tunneb maaelu.

Eestlase tervis?

Meditsiinisüsteemiga on kõik üsna hästi, aga meeste eluiga on probleem. Põhjuseks, et meie mees suitsetab, joob, sõidab, hüppab, kukub, põleb või upub enne 65. eluaastat. Kusjuures järjest nooremas eas. Kui see veel ei aita, siis ta muretseb ennast surnuks.

Eluteele laenudega -kaua veel?

Inimene peab laenuvõtmist kainelt arutama ja ka riik peab rohkem reageerima, eriti SMS-laenude puhul. Inimestel, kel on ko-dulaen, on täna probleemid väiksemad, mitte et neid poleks. Aga need on siiamaani olnud lahendatavad. Nõiaring tekib SMS-laenu-dega, sest ei teatud, millisesse lõksu langetakse.

Meie paljukritiseeritud loosungi, et õnn ei ole rahas, sõnum oligi, et palju muid asju elus on rahast tähtsamad.

Jätkake kultuuriteemal.

Seegi on kahjuks seotud rahaga ja ma ei julge väita, et siinkohalgi midagi väga rõõmustavat vastu vaatab.

«Laulud tähtedega» neljanda saate muljed?

Oli vahva kogemus oma silmaga näha, kuidas see masinavärk töötab ja minule kui vanale rahvuslasele mõjus saate teema väga. Ma ei häbene ütlemast, et oli väga hea kontsert. Kuigi meil rahvuslust miskipärast häbenetakse, laulsid kõik meeleolukalt. Nagu mälestamispäeva kont-serdilgi. Kuigi oli neid, kes väitsid, et polnud seda ja teist tunnet. No on ikka jama jutt! Kõige enam räägivadki need, keda ennast kohal polnud.

Kas meil kritiseeritakse rohkem kui vaja?

Inimestel on demokraatlikus ühiskonnas õigus kritiseerida, aga kui sa ainult sellega tegeledki, teeb see sind ennast kurjaks ning tigedaks ega lase asjadest rõõmu tunda.

Kui kritiseerijad saaksid maailmas reisida, veenduksid nad, et meil pole kõige hullem. Siis näeks tõelisi probleeme. Siis osataks ka rõõmu tunda sellest, mis Eestimaal on. Ma näen, et meil läheb järjest ilusamaks, mitte ainult maal ja väikelinnades - kõikjal. Võib-olla et kogu aeg siin elades ei märkagi, aga piisab vaid pooleaastasest ärakäimisest, et silmad avaneksid.

Muusika ei tohi vaikida – riigieelarve peabki minema defitsiiti

2008-11-04

Majandustsükli vahetuse ja kasvufaasi lõppemise tõttu on Eesti üle minemas loomulikku majanduse kokkutõmbumise faasi. Seda protsessi kontrolli all hoides pole selles meie riigile midagi ohtlikku. Küll on aga ohtlik viimasel ajal mitmete avalikkuse ees jutukate Eesti ettevõtjate seas levima hakanud tendents, kus propageeritakse tasakaalustatud eelarvepoliitika säilitamist.

Tasakaalustatud eelarve pole kunagi olnud ega saagi olla jätkusuutliku riigi poliitiline eesmärk. Riigieelarve on üks instrumentidest, vahend millega reguleerida riigi pidevat arengut ja selle hulgas ka üleminekut ühest majandustsüklist teise. See pole poliitikute ega rahva süü, et on ettevõtjaid, kes sellest «läbi ei hammusta». Senine tasakaalustatud eelarvepoliitika oli majandustsükli kasvu faasis vägagi asjakohane, nõnda talitades suutsime endale koguda reserve. Oleks võinud säästa rohkemgi. Lätlased näiteks sellega nii hästi hakkama ei saanud.

Loomulikult oli maksude tõstmine ka sellisel määral, nagu seda praegu tehti, suur viga. Samas on tore nentida, et mitmed mõistlikud ministrid nagu näiteks Juhan Parts, julgesid valitsuskabinetis ja ka osa «krokodillidega» piike ragistada, et maksud ei tõuseks veelgi. Nüüd on aga mitmed seni edukad ja avalikkuse eest tuntud ettevõtjad hakanud rahvast üles kütma mõtteavaldustega, et riik käitub eelarvet defitsiiti lastes ebaadekvaatselt. Selle mõtteavaldusega on hakanud kaasa minema lisaks ettevõtjatele ka mitmed Eesti poliitikud. Probleem on siin selles, et sellised «jutukad» ettevõtjad survestavad tegelikult lähenevate valimiste valguses omakorda ka teatud pehmemaid poliitikuid.

Mis siin muud soovitada, kui et on aeg Milton Friedmani raamatud öökapi pealt mõneks ajaks voodi alla tõsta ja vana hea John Maynard Keynesi majandusteooria tõed endale meelde tuletada. Ajal, mil majandus kokku tõmbub ja ettevõtjad hakkavad säästma ehk töökohti kaotama, tuleb riigil «veenda» ettevõtjaid, et nemad seda ei teeks. See tähendab, et lisaks eurorahade süstimisele majandusse tuleb riigil paisutada oma kulutused laekumistest suuremaks ja lasta eelarve defitsiiti. Loomulikult tuleb seda teha vaid seni, kuni selle positsiooni võtavad üle jälle ettevõtted, alustades ise rohkem kulutamist ja investeerimist ehk töökohtade loomist. Siis peab riik jälle eelarvepoliitika kujundama säästvaks.

Hoides kinni tasakaalustatud eelarvest, riskime järgnevatel aastatel tööpuuduse kiire kasvuga ja see oleks praeguste riigi võimaluste juures rumalus. Riigil (loe rahval) on küllalt reserve ja võimalusi ennast raskel ajal tööga varustada seni, kuni toimub väljasurevates majandussektorites töötavate inimeste ümberõpe. Kodus istuv töötu on riigi jaoks mitu korda kulukam, kui talle palga maksmine riigi poolt ükskõik millise sotsiaalse hüve loomisel. Ilmselt ei lõppe see tants riigieelarve ümber seni, kuni Eesti riik lõpetab riigi eelarvepoliitika tegemise ühe aasta kaupa ja läheb üle majandustsüklitele põhinevale eelarvepoliitikale. Mis puudutab inflatsiooni, siis selle probleemi lahendab teatud määral meie eest pöördeid koguv ja nafta hinnast õhku välja laskev finantskriis. Teadupärast koosnes ju meile muret tekitanud inflatsioon ühe kolmandiku osas nafta hinna tõusust ja ehk paneb õla alla ka keskmisest soojem talv ning sellest tulenev madalam küttekulu.

Pension tuuakse ka tuleval aastal koju tasuta

2008-11-01

Et iga kuu on toonud analüütikutelt uue ja kehvema majandusprognoosi, on selge, et augustis riigikogule antud eelarve tulubaas juba käriseb ja ilmselt tuleb kasutusele võtta ka osa riigi reservidest, arutleb Kaia Iva.

Üht eelmise nädala Järva Teatajat lugedes ei uskunud ma oma silmi. Sotsiaalminister kaitseb ministeeriumi esitatud eelnõud, millega oleks pensionide kojutoomine muutunud kõikidele ühtviisi tasuliseks.

Ta teeb seda eeldusega, et riigikogu sellise lähenemisega nõustub.

Valed asusid poliitilise vahu teenistusse

Ometigi ütles IRL kohe, et ei anna heakskiitu, kui jääb arvestamata, et enamikus maakohtades puudub võimalus kasutada soovitatud pangateenust. Maal lihtsalt pole pangaautomaate ja ka paljudes maapoodides ei saa pangakaardiga maksta.

Hoopis arusaamatu oli näha ajalehes kolleeg Lengi musta tulevikku kuulutavat lugu. Ta on oma eksitava artikli kirjutanud pärast arutelu riigikogus, kus sotsiaalkomisjon oli juba vastu võtnud IRLi esitatud paranduse viia pensionid ka edaspidi kodudesse tasuta.

Miks Lenk selle maha vaikib, ma ei tea. Jääb mulje, et põhimõtet «mida halvem, seda parem» tahab osa poliitikuid viljeleda ka siis, kui tegelik elu selleks põhjust ei anna. Siis kõlbab ka vassida.

Samamoodi oleme olnud tunnistajad väidetel, et järgmisel aastal vähendab riik oluliselt busside dotatsiooni ja ega enam bussiga kodust välja saagi.

Ja et teid enam ei remondita, polekski bussidel mingit mõtet. Kõige lõpuks lajatab osav kõnemees «viimase tõe»: varsti võib koolid kinni panna, sest riik vähendab õpetajate palka.

Kõik need väited on valed, kuid kahjuks kõlbavad poliitiliseks vahuks hästi. Isegi nii hästi, et riigikogus annab opositsioon sisse arupärimisi laadis «kas olete oma hommikuse konjakijoomise lõpetanud».

Nii uhke on ju kuulata pool päeva kõikide meediakanalite uudistest, et minister X vastab riigikogu ees arupärimisele, kus ta peab selgitama, miks ja kui sageli ta joob konjakit, mis marki see on ja kas tal on kavas see komme maha jätta.

Kui arupärimisel vastates saab selgeks, et minister joob hoopis kummeliteed, siis kehitatakse õlgu ja kirjutatakse lehes, kuidas minister varjab oma joogiharjumusi.

Kuidas siis tegelikult on lood riigieelarvega ja kuhu on riik raha pannud, kui äkki on kõik otsas? Tegelikult ju riigi 2009. aasta eelarve suureneb, kuid suur osa kasvust on Euroopa Liidu sihtotstarbeline toetus.

Keeruliseks teeb olukorra mõistagi kõigepealt maailma majanduse jahtumine, mis eriti kõvasti annab tunda neis riikides, kus viimaste aastate majanduskasv oli tavatult kiire. Nagu see on olnud ka Eestis.

Teiseks on Eestis eelarve kiire kasv viimastel aastatel võimaldanud riigi püsikulusid samas tempos kasvatada.

Euroraha vajab lisaks Eesti omaosalust

Lisandunud on toetusi, on tõstetud pensione, kriitiliselt pole suhtutud valitsemiskuludesse.

Kolmandaks on meil võimalus järgmistel aastatel kasutada eurotoetusi, mida on 2009. aastaks plaanitud üle 10 miljardi. Aga need vajavad Eesti riigi omaosalust. Kui maksulaekumised ei suurene, tuleb riigi osa leida senistest jooksvatest kuludest, mis mõistagi pingestab olukorda veelgi.

Et iga järgnev kuu on toonud analüütikutelt uue ja kehvema majandusprognoosi, on selge, et augustis riigikogule antud eelarve tulubaas juba käriseb. Ilmselt tuleb kasutusele võtta ka osa riigi reservidest.

Opositsiooni pakutud pooltõed, millest eespool kirjutasin, riigieelarves kinnitust ei saa. Teede remondile läheb endiselt seaduses ettenähtud 75% kütuse aktsiisist. Õpetajatele kavandatakse 8% palgatõusu. Ühistranspordi dotatsioonid kasvavad järgmisel aastal 38%.

Ja mis selles artiklis on peamine: riik toob pensioni tasuta koju neile, kes liikuma ei pääse või kelle kodupaigas puudub pangateenus.

Aeg jookseb! Eesti vajab kiiresti terviklikku reformipaketti

2008-10-31

Eesti riik ei määra mängureegleid majanduses, ometi saame ka meie üht-teist teha, suurendamaks inimeste võimalusi heaolule. Meie võimalus tekkib meie hädade põhjusest - viimaseil aastail vohanud stagnatsioonist. Valdkonnad, mis on vajanud reforme kui põuane maa vett, on uputatud rahaga üle, nõudmata sisulisi muutusi.

Efektiivne riik võimaldab majandusel kiiremini kohaneda muutunud oludega. Minu usk ei ole kadunud, et turg on pikas vaates riigist efektiivsem. Vaatame praegu lihtsalt liiga lühikest ajahorisonti. Finantsturgudel toimuv näitas vaid, et riigi närv on turu närvist jõulise negatiivse korrektsiooni hetkedel palju lühem. Kas aga ka ratsionaalsem? Kahtlen. Valitsuste arusaam varade väärtustest põhineb enam valijate ootustel kui fundamentaaltegureil või nende tulevikuvõimalustel raha teenida ja varade väärtust kasvatada.

Ebaefektiivsust saab ravima hakata vigu ja olukorda tunnistades. Peame jõudma arusaamiseni, et arengu võti pole üksikuis kontekstivälistes ideedes, vaid riigi arendamise süsteemses käsitluses. Seni tegeldakse loosungite (ka õigete) süsteemitu väljakarjumisega: langetame tulumaksumäära, kehtestame sotsiaalmaksu. Ja võib isegi kahtlustada, et poliitiliselt kõlavad n-ö majanduspoliitilised loosungid on üks peamisi ühiskonna ressursside ebaefektiivse paigutuse põhjusi. Riigieelarve peegeldab seda ilmekalt.

Eesti riik selge plaanita edasi siit ei saa. Koalitsioonileping see plaan enam ei ole. Ja see ei saa olla ametnike-poliitikute monopol - nende usalduslimiit on madal. Meie võimaluste sõnastamisesse tuleb kaasata kogu akumuleerunud teadmine akadeemilisest sfäärist.

Veel ei ole ühiskonnal piisavalt valus, reformid on populaarsed abstraktsel tasandil. Reformide saatanlikud detailid kohutavad inimesi. Koos surutisega kasvab ka nõudlus muutuste järele.

Esiteks, majandusarenguks vajalike baaseelduste muutmine eesmärgiga riigi efektiivsust oluliselt suurendada. Sama raha eest rohkem ja õigemaid asju. Võtmevaldkonnad oleksid siin.

1. Haridus. Võtmesõna on kvaliteet. Üldhariduses pearahasüsteemi rakendamine, erinevate omandivormide, koolitüüpide ja nende konkurentsi soodustamine. Kutsehariduses siduda koolid nõudlusega, st ettevõtjatega koos koolide privatiseerimisega neile ja nende organisatsioonidele. Kõrghariduse tasemel saata hulk meie paremaid ajusid välismaale õppima ja kärpida oma ülikoolide arvu neile esitatavate kõrgemate nõuete kaudu drastiliselt. Kvaliteetse hariduse tagamiseks igal tasandil on Eestil ressurssi oluliselt väiksemas arvus õppeasutustes. Meie konkurentsieelis saab olla ideedes, mitte musklites.

2. Tervishoid. Isikustatud tervisekontode süsteemi rakendamine, millele laekub osa inimese ravikindlustuse maksest. Kolmesambaline raviteenuste rahastamise süsteem: solidaarselt makstavad suuremahulised teenused, tervisekontode kaudu kaetavad üldteenused ja oma taskust rahastatavad teenused (nt hambaravi).

3. Sotsiaaltoetused. Lõpetada laustoetamine, viia toetused vajadusele põhinevaks ja testivale alusele.

4. Administratiivpoliitika. Avaliku sektori tegevus tuleks paljuski kujundada ümber enam Eesti inimeste huvide põhiseks. See võimaldaks käsitleda teisiti kogu halduskorraldust, sh territoriaalset, ja saavutada suur ühiskondliku kogukulu kokkuhoid efektiisuse kaudu.

Teiseks, atraktiivsuseeldused kapitali hoidmiseks/sidumiseks. Need on eeldused, millest räägitakse kõige enam, kui jututeemaks on majanduskeskkonna paremaks muutmine.

1. Maksukeskkond. Märksõnad on stabiilsus ja ennustatavus. Siin on asjad tõesti halvad. Mis ennustatavusest me saame rääkida, kui kaks kuud enne eelarveaasta algust pole ettevõtjatel selgust, milline ettevõtte tulumaks hakkab 1. jaanuarist 2009 kehtima. Tunnistan ausalt: olen selles poliitikas ise teatud ideoloogilises kimbatuses, kuidas minna edasi. Kas muuta maksusüsteem tõeliselt proportsionaalseks: madalate määradega, erandite ja mahaarvamisteta. Või muuta kurssi: teha Eesti kapitalile magusaks erandite kaudu, olla paindlik, pakkuda personaalset lähenemist. See oleks atraktiivne, kuid kahtlen, kas saame sellise lähenemise administreerimisega hakkama.

2. Tööjõud. Jumal tänatud - siin midagi toimub töölevõtmise ja vallandamise paindlikkuse suurendamise ning kulude vähendamise osas. Vast saab uus seadus vastu võetud. Aga ma ei saa küll aru, miks enamik praegusi avalikke teenistujaid ei võiks tulevikus käia tööl töölepingu alusel. See lisaks haldusorganisatsioonile paindlikkust ja efektiivsust.

3. Energeetika. Valikud on laual. Siin on kõige olulisem hakata lõpuks otsustama, et oleks kindlus - energia oleks kättesaadav konkurentsivõimelise hinnaga. Tuumajõule pole alternatiivi. Investeerimine ühenduste võimsuse kasvu ja vabaturu lubamine on võimalus, kui me ise ei suuda otsuseid langetada.

Peame olema eestkõneleja Euroopa energeetikapoliitika kujundamisel - Euroopa peab lõpetama jätkusuutmatu poliitika, kus energeetika võrdub kliimamuutustega võitlemisega. Tuleb asuda tegelema Euroopa energiavarustatuse tagamisega, seada majanduse konkurentsivõime esikohale. See muutus lahendab paljud meie probleemid.

4. Konkurents. Väikeriigi puhul ei ole avatud konkurents mingi olemuslik objektiivne nähtus. Kui kõikjalt tuleb tõmmata maha, siis konkurentsijärelevalvesse tuleb panna raha juurde. Siinse riigi ebaefektiivsuse maksame kõik omast taskust kinni.

Kolmandaks: kvaliteedimärgiga müüdid loovad eeldusi. Kui kunagi põhines Eesti avatud majanduse müüt radikaalsel privatiseerimisel, proportsionaalsel tulumaksul või ettevõtete reinvesteeritud tulumaksu nullmääral, siis enam see ei kõla. Vaja on uusi märke, mis veaksid arengut. Selleks saab olla vaid euro kasutuselevõtt. Euro saavutamiseks tuleb finantspoliitikas palju teha, kuid ka tema viljad on magusad - kõigi meie heaolu kasv!

Kuidas välisomanikud välja osta?

2008-10-28

Riigikogu liige Taavi Veskimägi (IRL) kirjutab, et majanduskriisis tekkival varade ümberjagamisel tuleks riigil toetada kohalikku kapitali, ületades lõhe poliitikute ja ärimeeste vahel.

Maailma finantskriisi mõjud reaalmajandusse suurenevad päev-päevalt. Raha hind on tõusnud drastiliselt, krediidivõimalused ja varade väärtus on vähenenud. Lähema aasta-paari jooksul saame näha varade ümberjaotamist praegusele poliitilisele ja majanduslikule eliidile lähemal olevate isikute kasuks kõigi teiste arvel, passiivsematelt kapitali omanikelt aktiivsemate kasuks.

Tehakse seda siis pankrottide, ülevõtmiste, ühinemiste või vara alla tegeliku väärtuse müümise kaudu.

Ka Baltikumis hinnatakse lähema aasta jooksul paljud varad alla oma pikaajalist väärtust. Uued võimalused tekivad eelkõige neil, kellel endal on likviidsust, parem juurdepääs krediidile või rohkem teavet-sidemeid.

Mujal maailmas etendavad valitsused varade ümberjaotamisel võtmerolli, mis tähendab poliitika/poliitikute olulisuse märkimisväärset kasvu. Viimaste nädalate ja kuude sündmustes pole rahanduses midagi juhtunud ilma valitsuste otsese või kaudse osaluseta.

Kui varem on turumajanduslikes riikides valitsused sekkunud eelkõige selleks, et tagada vaba turu toimimine, siis nüüd näeme hoopis uut üleilmset paradigmat.

Ilmselt on Venemaa siin kõige kujukam näide, kus kriisi lõppedes ilmselt suur osa atraktiivseid varasid on «omadele» ümber mängitud. Kuna enneolematu aeg on parim advokaat enneolematute meetme kasutamiseks, näeme järjest valitsuste suvaotsuseid avaliku raha kasutamisel. Kõik on võimalik maha müüa jutuga rahandussektori ja seeläbi hoiustajate raha, töökohtade ja sissetulekute kaitsmisest.

Praktika on tõestanud, et majanduslanguses pole valitsused poliitiliselt suutlikud kannatama välja laissez faire printsiipide rakendumist turgudel. Ehk valitsused ei ole valmis poliitilistel põhjustel laskma turgudel liikuda lõputult alla. Valitsuste närv on palju lühem kui turgude oma.

Varade ümberjaotamisel Eestis võtavad nüüd n-ö valitsuse positsiooni siin asuvate Põhjamaade pankade tütred ja filiaalid.

Ilmselt korraldatakse Eesti majandust ümber eelkõige väike- ja keskmise suurusega ettevõtete pankrottide kaudu.

Kas see tähendab Põhjamaade kapitali veelgi tugevamaid positsioone Eestis? Aga just sealsel kapitalil on parim võimalus panganduse abil olematu hinnaga siinsed varad üles osta. See läheb nii juhul, kui sealsed investorid siiski ka edaspidi usuvad Baltikumi GDP per capita ühtsust Euroopa Liiduga ja Venemaa mitteagressiivset käitumist Eesti suhtes.

Raha pole ju maailmast kadunud, otsitakse teraselt võimalusi, kus ja kuidas see võiks kõige enam väärtust luua.

Samas ollakse Baltikumi suhtes ka kaugemas tulevikus võrrelduna teiste Kesk-, Lõuna ja Ida-Euroopa ülemineku majandustega väga negatiivselt meelestatud.
Koostoimes koduturu keerulisemaks muutumisega paistab, et pigem tõmmatakse Eestis tegevust kokku, kui seda laiendatakse.

Investorid mõistavad sama, mida suurem osa Eesti ühiskonnast - mudel, mis viis meid tasemelt 15 protsenti SKTd inimese kohta 70-le protsendile Euroopa Liidu keskmisest, ei vii meid tasemele 125 protsenti SKTd inimese kohta Euroopa Liidu keskmisest. Seni, kuni me ei suuda veenvalt demonstreerida Eesti uusi sellesuunalist liikumist vedavaid mootoreid, on soov siin kapitali hoida/paigutada märgatavalt pärsitud.

Lisaks tegur, mida ilmestab välisinvestorite suhteline närvilisus selle piirkonna julgeoleku suhtes pärast Venemaa agressiooni Gruusia vastu. Nende tegurite koosmõjul võime end leida hoopis teises olukorras, kus välisinvestorid hakkavad Eestist end välja müüma ja keskenduvad põhiärile kodus.

Eesti majanduse kapitalisatsioon on senini põhinenud peaasjalikult välimaistel otseinvesteeringutel. See on olnud loomulik. 15 aastat tagasi polnud meil endal kapitali, mida majanduse ülesehitamiseks kasutada. Seetõttu oli meie ainus võimalik majanduspoliitika avatud majandus, mis tõi meile laenukapitali ja otseinvesteeringute voo.

Nüüd on tekkinud rahvuslik kapital. Kriis võiks anda suurepärase võimaluse Eesti majanduse kapitaliseeritust ja varade omanike struktuuri tuntavalt muuta.

Eesti kapitalil võiks tekkida hea võimalus hoopis madala hinnaga välisomanikud siinsetest ettevõtetest välja osta ja võtta senisest hulga tugevam positsioon Eesti majanduses. Me lihtsalt oskame kohalikena siinses keskkonnas enam väärtust luua ja riske paremini hinnata ja juhtida.

Mis välisinvestorile ei pruugi tootlik vara olla, võib seda olla kodumaisele kapitalile. Kindlasti ei peata ka see kriis üleilmset konsolideerumist, kuid järgmise 5-6 aasta perspektiivis võib olla rahvuslikul kapitalil võimalus saavutada Eestis arvestatav varade väärtuse kasv.

Kahjuks on reaalsus teine. Kapital hääletab jalgadega, kapitali omanikud on Eestis riigis pettunud ja paljud ei soovi isegi võimaluste tekkimisel siia investeerida. See on riigile katastroofiline, eriti tingimustes, kus värsket raha pankade kaudu enam peale ei tule. Ilma kapitalita pole heaolu kasvu. Tuleb leida dialoog riigi ja kapitali vahel.
Selle eelduseks on sarnane arusaam olukorrast, mis toimub maailmas, mis on Eestis läinud viimastel aastatel nihu ja mis hästi.

Ja siin ongi tekkinud erimeelsuste allikas. Ettevõtjad käsitlevad olukorda kosmopoliitselt, poliitikud suletud rahvusriiklikult.

Maailmakäsitluste polariseerumine on kiirelt globaliseerunud maailmas olnud objektiivne. Ükski arvestatav ettevõtja ei saa mõtestada oma tegevust ainult Eestist lähtudes, oma tegevus tuleb asetada laiemasse ruumi.

Ametnikud ja poliitikud tegelevad mõistetavalt riigiga. Poliitikutele on nende turg siin.
Laiemas kontekstis paistab aga Eestis toimuv hoopis teisiti. Selle lõhe ületamine ja Eesti kapitalile maa taas atraktiivseks muutmine on esimene eeldus, mida saame ise luua, uueks kasvuks.

Riigi strateegiline huvi peab olema luua tugev omanike ühiskond, mis on märksa jätkusuutlikum ja pikaajaliselt vastutustundlikum kui töövõtjate ja filiaalide ühiskond.

Varade ümberjagamisel toetagem omasid!

Eelarvedefitsiit ohustab eurot

2008-10-27

Kahjuks on 2009. aasta eelarve kavandi tasakaal fiktsioon, vaatamata valitsuse korduvatele lubadustele esitada tasakaalus eelarve. Eelarve pole tasakaalus, kui teda nimetatakse tasakaalus olevaks, vaid siis, kui tulud katavad kulusid. Tuleva aasta lõpuks võib sellest n-ö tasakaalus eelarve(eelnõu)st lähtuv valitsussektori defitsiit küündida üsna Maastrichti defitsiidi kriteeriumi, 3 protsendi lähedale.

Eelarve-eelnõu "õhk" tuleb eelkõige kolmest allikast. Neist esimene on rahandusministeeriumi suvine tulude prognoos, mis on liiga optimistlik isegi 2,6protsendilise majanduskasvu juures. Sellist majanduskasvu me järgmisel aastal lihtsalt ei näe.

Majanduse kasvufaasis kasvasid laekumised kasvuga võrreldes suhteliselt enam, niisamuti vähenevad majanduse languse faasis laekumised kasvu peatumisest kiiremini. 91,6 miljardit krooni polnud seetõttu eelarve koostamiseks õige tulude platvorm.

Olen sageli toonitanud Eesti euroalaga liitumise tähtsust. Kuna majanduskasvu peatumine/langus, selle kaudu konvergentsi seiskumine rikkama osaga EList nullivad enamiku nõudluspoole inflatsioonitegureid, muutub selle tagajärjel Maastrichti inflatsioonikriteeriumi täitmine ise midagi tegemata varasemaga võrreldes realistlikumaks. Võime täita inflatsioonikriteeriumi, kuid ei suuda täita eelarve defitsiidi kriteeriumi. See oleks katastroof.

Kui me kohe ei hakka struktuurseid reforme ette valmistama, siis see valitsus 2010. aasta eelarvet alla 3 protsendi jääva defitsiidiga kokku ei pane.

Põllumeeste toetused tõusevad

2008-10-16

Riigi tugi põllumeestele pole taasiseseisvunud Eesti ajaloos olnud kunagi nii suur kui tänavu.

Valitsus on oma töö tuleva aasta riigieelarvega lõpetanud, eelnõu Riigikogule esitanud ning täna toimub Riigikogus selle esimene lugemine. Mis seal salata, tänavune sügis on keeruline ka põllumeeste jaoks. Esiteks seetõttu, et saagikoristust on varjutanud keskmisest halvem ilm. Teine suur erinevus, võrreldes eelmiste aastatega, on üldine majanduse ja rahanduse keeruline olukord. Eestisse jõudis see küll mõnevõrra varem kui Euroopasse, aga ilmselgelt on meil toimuv osa rahvusvahelisest arengust.Ning kolmandaks, erinevalt siinsetest oludest oli Euroopas üldiselt väga hea viljakasvatusaasta.

Paraku võib hea saagiaasta tuua põllumeestele majandusliku tagasilöögi, sest suur pakkumine on langetanud kokkuostuhindu.Eesti valitsus ei suuda ohjata rahvusvahelist kriisi ega kujundada ilmastikuolusid Eestis ning saaki Euroopas. Aga kindlasti saab valitsus toetada põllumajandustootjaid eri tegevuste, sealhulgas eelarvepoliitika kaudu. Nii võibki öelda, et riigi tugi põllumeestele on tänavu sügisel suurem kui taasiseseisvunud Eesti ajaloos kunagi varem. Juba säästueelarve koostamise käigus ei vähendatud ühtegi põllumajandustootjatele suunatud tegevuse rahastamist - ei Euroopa Liidu rahaliste vahendite kaasfinantseerimist ega siseriiklikke toetusprogramme. Kõik kohustused, mis 2008. aasta eelarves kavandati, saavad täidetud ning ka rahvuslik juurdemakse jäi lubatud maksimaalsele tasemele. Kõik põllumajandussektori toetused tänavuses riigieelarves on kokku rekordilised 4,2 miljardit krooni. Vale ja ebaõiglane on mõne opositsioonipoliitiku etteheide, justkui oleks põllumees oma muredega üksi jäetud.

Uue komisjoni idee

Valitsuse mõistev suhtumine põllumeestesse väljendub ka 2009. aasta eelarve eelnõus. Euroopa Liidu toetused ja nende kaasfinantseerimine suurenevad. Nii kasvab maaelu arengukava rahastamine 452 miljonit (sh riigieelarvest 247 miljonit) ja põllumajanduse turukorralduse rahastamine 36 miljonit krooni. Kalanduse rakenduskava ja turukorralduse rahastamine suureneb 100 miljonit krooni (sh riigieelarvest 71 miljonit).Ka kõik siseriiklikud programmid ja tegevused säilivad kavandatud mahus. Ainus põllumehi puudutav eelarvekärbe on täiendava juurdemakse maksmine 235 miljoni krooni võrra väiksemana lubatud maksimaalsest tasemest. Aga ka nimetatud kärbet arvestades suurenevad põllumajandustoetused järgmisel aastal 250 miljoni krooni võrra.

Tänavu on tõusnud päevakorda ikaldustoetuste teema. Ikaldustoetusi on Eestis varem makstud, aga paraku ei võimalda ELi uued riigiabireeglid enam ühekordseid poliitilisi toetusi maksta.Riigikogu Keskerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku moodustada põllumajanduse erakorralise olukorra tõttu kriisikomisjon, aga selle ülesanded ning pädevus pole selged. Uus komisjon oleks alternatiiviks Riigikogu maaelukomisjonile, mille umbusaldamiseks ei ole põhjust.Riigikogu maaelukomisjoni, valitsuse, põllumajandusministeeriumi ja tootjate esindusorganisatsioonide igapäevane koostöö on parim lahendus nii lühiajaliste probleemide lahendamisel kui ka strateegilise põllumajanduspoliitika kujundamisel. Veel üks poliitikute komisjon killustaks tegevust senisest rohkem ega looks lisaväärtust.

Põllumeeste toetamine peab väljenduma reaalsetes sammudes, mitte poliitilistes kõnekodades.Suhtumine riiki on ka kodaniku väärikuse mõõdupuu. Seepärast ei peaks me oma riiki näitama halvemana, kui tegelikult oleme. Õiged ei ole mõnede poliitikute-tootjate väited, et Läti ja Leedu valitsused toetavad oma põllumajandustootjaid tunduvalt rohkem kui Eesti valitsus.

Strateegiline hoiak

Tegelikult on Eesti ainus Balti riik, kus juba mitu aastat on makstud täiendavaid top-up toetusi maksimaalsel lubatud tasemel. Läti ja Leedu pole seda seni teinud ning seoses pingelise eelarvega kavandatakse Lätis siseriiklike toetuste 20protsendilist vähendamist.Valede ja negatiivsete uudiste levitamine ning paanika külvamine ilma lahendusi pakkumata ei ole riigimehelik tegevus.

Tõenäoliselt saabuvad põllumeeste jaoks raskeimad ajad järgmisel varakevadel, kevadkülviks valmistudes. Otsigem siis üheskoos lahendusi. Põllumajandustootmine ja toidutööstus on strateegilised valdkonnad, mis on osa riigi julgeolekupoliitikast. Seepärast on põllumajandus üks valitsuse prioriteete ning see väljendub ka tänavuse ja järgmise aasta eelarvetes. Loodan, et pingeline eelarve arutelu Riigikogus saab olema lahendusi otsiv, mitte parteipoliitiline enesenäitamine ega sotsiaalseid rühmi vastandav.

Sügisseisund 2008

2008-10-16

Ehkki kangelasajastu on seljataga, ei tähenda see sugugi, et Eesti riik on igaveseks valmis ja alati turvatud.

Suvi on läbi ja pidu on läbi, võiks nentida pooleldi poeetiliselt, mõeldes selle sügise päevateemale number üks. Ehk siis meie majandusseisakule, mida sageli hellitavalt ka kriisiks nimetatakse. Otsekui ootaks keegi pikisilmi tõelist kriisi, supisabasid ja enesetappe.
Keegi kindlasti ootabki, sest alati leidub Kroosu-Maajasid (vt Vahtramäe Emili lood), kelle suurim rõõm oli kuulda ja edasi rääkida jõledaid uudiseid - õnnetutest surmadest, kodukäijatest, taudidest ja nõnda edasi. Koolitulistamistest ei osanud Kroosu-Maaja veel unistada, aga meie kollane ajakirjandus oskab, lausa perversse ärevusega.

Aga Soomes toimunu tekitab hirmu küll. Ning muidugi sunnib esitama maailma kõige traagilisemat küsimust: miks? Miks Soomes, mida oleme harjunud pidama maailma kõige inimsõbralikumaks maaks?

Kahtlustan, et siin on midagi pistmist heaoluühiskonna üksindusega. Inimene on miljoneid aastaid vaeva näinud, et vähendada oma ürgset sõltuvust loodusest ja teisest inimesest. Seda nimetatakse emantsipatsiooniks. Et saada üle paljukirutud karjamentaliteedist, et olla Inimene, kordumatu Indiviid.

Tõesti-tõesti, kogukonnasund võib olla julm ning tekitada raevupurskeid, mis ei jää alla koolitulistamisele. Nüüd peame paraku nentima, et indiviidi võit kogukonna üle on sama ohtlik. Sõltumatus, üksindus, Internet, tardunud pilk... ja lõpuks tõdemus: "Ma vihkan inimkonda." Kas pole selles midagi ühist vastuseta jäänud armastusega, mis teatavasti võib kergesti moonduda vihkamiseks?

Kui inimene on üksi, siis ihkab ta seltsi. Ja kui tal on seltsi, siis ihkab ta olla üksi. See vastuolu on võib-olla meie kaasasündinud rist, inimeseks oleku paratamatu kaasnähe, igavene pingeallikas. Kuid miks peab see pinge lühiühendusse sattudes leidma lahenduse nii jubedal viisil?

Vägivallavaba päev

Olen veendunud, et filmide ja videomängude kaudu meisse tungival vägivallal on selle juures otsustav roll. Ootan aega, mil vana Euroopa võtab viimase julguse kokku ja hakkab avalikku inforuumi vohavast vägivallast puhtaks rookima.

Fotograafist sõber Väino tegi konkreetse ettepaneku: mis oleks, kui ETV seaks sisse vägivallavaba päeva? Ütleme näiteks, et igal kolmapäeval ei näidata rahvusringhäälingus ühtki vägivaldset surma. Võib-olla erandiga päevauudistele... Me võitleme suitsetamise, kolesterooli, autostumise ja prügiga - miks siis mitte tolle visuaalse saastaga, mis iga päev mürgitab meie lapsi?

Sellega ei taha ma öelda, et tuleks ära keelata näiteks "Nimed marmortahvlil". On olemas ka õilsat vägivalda - see, millega peatatakse roimar. Kuid üks päev nädalas võiks sellegipoolest vabaks jääda.

Kuulen juba libaintellektuaalide kära: ei tsensuurile! Maha poliitikud-suukorvistajad! Me ei pöördu tagasi keskaega!

Tean hästi, kui võimas see kära on. Need seisukohad on meediamaailmas absoluutses ülekaalus ja mitte põhimõtte, vaid raha pärast. Seepärast ütlengi, et televägivalla vastaste meetmete algatamine nõuab julgust. Need meetmed ei aita inimese puhul, kelle kirg vägivalla järele on geneetiline, kuid võivad ära hoida mõne matkitud kuriteo.

Pealegi, ka kaasasündinud väärastumuse korral on välistegurite mõju oluline. Ekraanilt nähtud julmus võib olla selleks tilgaks, mis paneb looduse poolt juba peaaegu täidetud karika üle ääre voolama. Ilma selle tilgata elaks inimene võib-olla oma elu ära ilma massimõrva sooritamata.

Sel põhjusel ei kiida ma heaks ka Ilmar Raagi "Klassi", ehkki tunnistan, et tegu on professionaalses mõttes väga hästi tehtud filmiga. Paradoksaalne, aga seda asjaolu võiks koguni filmi suurimaks veaks pidada.

Katastroofi ei ole

Kuid jutt algas ju hoopis majandusest. Läänest tuleb muidugi ähvardavaid signaale ja kogu protsessi edasine kulg on teadmata, kuid praeguse seisuga meil siiski kriisi ega katastroofi ei ole. On kallinenud laenumaksed ja hulk ärajäänud projekte, investeeringuid, toetusi, palgatõuse. Mis on paratamatu olukorras, kus odava laenuraha sissevool on kokku kuivanud.

Teisest otsast on see aga hea - inflatsioon peaks pidurduma ja kurikuulus jooksevkonto defitsiit vähenema. See parandab meie väljavaateid euro kasutuselevõtuks, ehkki selline reform on paljudele - ka mulle - emotsionaalsel tasandil kurvastav, kuid pragmaatiliselt mõeldes Eestile vajalik ning kasulik.

Avalik infoväli on majandusprobleemidele reageerinud võrdlemisi mõõdukalt ja tervemõistuslikult. Arukas inimene mõistab, et majandusseisaku süvapõhjused asuvad väljaspool valitsust ning et nende eest tõsimeeli Ansipit, Laari ja Padarit sõimata ei ole eriti teravmeelne.

Küll aga on valitsusele tõsiselt pahaks pandud, et möödalennanud "rammusatel aastatel" rohkem rasva, s.t reserve ei kogutud. Paraku on seegi süüdistus kõigest tagantjärele tarkus.

Mäletan hästi neid kurje hääli igal talvel, eelarve arutelude ajal: miks õel ja ihne Riigikogu paneb nii palju miljardeid kusagile välispankadesse, selle asemel et neid jagada vaestele, õnnetutele ja vääriti mõistetutele? Kas nad on rahvusvahelise finantskapitali poolt ära ostetud? Ma võin eksida, kuid oma arust ei kuulnud ma siis küll ühtki majandusteadlast koonerdavate poliitikute kaitseks välja astumas.
Veel on väidetud, et pidanuks ju olema selge, et igale buumile järgneb langus. Selge muidugi, kuid see teadmine ei ütle veel, millal täpselt too langus alata suvatseb. Kas tänavu, tuleval aastal või ületuleval. Kes selliseid asju täpselt prognoosida oskaks, saaks Nobeli preemia ja läheks börsil pururikkaks.

Miraaž või reaalsus?

Lõpuks võib nimetada üht mitte eriti rahvarohket seltskonda, kuhu kuulub nii mõnigi ärituus nagu Tiit Vähi või Jüri Mõis, kes tõsimeeli väidab, et majandusseisaku põhjuseks on pronksiöödel rikutud suhted Venemaaga ning et Eesti uus majandustõus sõltub sellest, kui hästi me idanaabriga läbi saame.

Selle retoorika peale ei oskagi öelda muud, kui et pole midagi uut siin maailmas. Venemaa lemmikvõte - tekitada Lääne ärieliidi seas "Vene partei" - töötab siiani hästi. Näiteks on sellega edu saavutatud Saksamaal.

Muide, Venemaa pilli järgi tantsimist nõudvatest äriringkondadest kirjutab väga selgelt Edward Lucas oma hiljuti eesti keeles ilmunud raamatus "Uus külm sõda". Raamatus, mille kohta Sergei Stadnikov hävitava arvustuse kirjutas, kuna see olevat kantud pimedast venevihast ja ülepea primitiivne lugemine. Mingit uut külma sõda silmapiiril pole, kõik puha Lucase luul. Paraku ilmus Stadnikovi arvustus samal päeval, kui Venemaa ründas Gruusiat...

Tundub, et Gruusia sõda tõi mõnegi mehe ja naise maa peale tagasi, mõne jutuvada lakkas ajutiselt (mitte küll Stadnikovi oma). Kaitsekulutuste kaitseks võtsid Riigikogus sõna poliitikud, kellest ma seda eales oodanud poleks. Ning polegi nii tähtis, kas nad tegid seda oma ärganud südametunnistuse sunnil või populaarsuse nimel.

Kuid taas lubage küsida: miks? Miks küll peab nii palju inimesi surema - mis sest, et kaugel maal -, et meile aru pähe tuleks?
Harva, kui ma tahan lõpetada pessimistlikult. Ka mitte seekord. Ei, me pole lootusetud, laias maailmas peetakse meid isegi võrdlemisi targaks rahvaks. Pigem oleme sisenenud oma ajaloo uude perioodi, millega tuleb alles kohaneda. Me oleme Euroopa Liidu riik, me oleme Lääs, me oleme NATO liige. Meie sangarlik eneseleidmine, iseseisvumine ja ahelate purustamine on möödas.

Nüüd tuleb ära õppida üks lihtne, aga samas raske asi: kui kangelasajastu on seljataga, siis ei tähenda see sugugi, et Eesti riik on igaveseks valmis ja igaveseks turvatud. Eesti iseseisvus ei ole tardunud seisund, vaid protsess. Umbes nagu elusolek. Selleks et olla elus, tuleb süüa, juua ja hingata. Selleks et olla iseseisev, tuleb tööd teha, väärtusi luua, poisse ajateenistusse kutsuda, aeg-ajalt moodsaid relvi osta ja oma rahvasse uskuda.

Üllatav küll, aga seda viimast näen ma ümberringi aina rohkem. Ma loodan, et see pole juuste hallinemisega kaasnev sentimentaalne miraaž.

Poliitikute võim kasvab

2008-10-13

Riigid ei julge lasta konkurentsimajandusel finantssüsteemis toimida ja vastavad langusele piirangute ning kontrolliga, see toob lähiajal kaasa poliitikute võimu kasvu, leiab riigikogu liige Taavi Veskimägi.

Viimastel nädalatel ja kuudel ei ole finantssektoris ilma valitsuste otsese või kaudse osaluseta midagi toimunud.

Praktika on tänaseks tõestanud, et valitsustel puudub poliitiline suutlikkus kannatada välja konkurentsimajanduse põhimõtete rakendumist - valitsused ei julge ega saa lasta turgudel liikuda lõputult alla.

Valitsuste närv on oluliselt lühem kui turgude oma. Riigid päästavad pankade kaudu enda reaalmajandust.

Finantsturgudel toimuv on juba oluliselt mõjutamas reaalmajandust läbi varade väärtuse ja krediidivõimaluste vähenemise.

Tänane sõnum on olnud: viljad jagunevad eraisikute vahel, kahju kanname solidaarselt.

Turg ei ole valitsuste tegudest lihtsalt välja teinud. Turu emotsioon on masohhistlik.

Majandus on eelkõige usk ja emotsioonid. Ja seda emotsiooni pole suutnud veel miski murda.

Piirangud, piirangud...

Valitsuse ekspansiivsel sekkumisel on väga tugev ja pikaajaline mõju kogu globaalsele finantssüsteemile, mõneti on turud ennast täielikult diskrediteerinud laiema publiku silmis.

Me ei näe enam ilmselt üldse sellist finantsturgu nagu varem. See on mõneti sarnane 2001. aasta 11. septembri terrorirünnaku järgsele ajale, kui vastus oli regulatsioonid, piirangud, kontroll. Sama juhtub nüüd.

Kuna globaalset turgu ei osata käsitelda, tingimustes, kus info liigub kogu ööpäeva jooksul globaalselt ja inimesed on ääretult negatiivsed, mis tähendab pidevat negatiivset ülevõimendust, siis vastus on piirangud ja veel kord piirangud.

Kui suur saab olema nende karmimate piirangute, järelevalve ja mõneti turgude tükeldamise negatiivne mõju globaalse majanduskasvu kiirusele, saame näha.

Poliitikute mõju kasvab

Tänase sekkumisega on võtnud valitsused/keskpangad maailmamajanduses senisest hoopis kaalukama rolli.

Kas neil on ka suutlikkust seda välja kanda, on kaheldav.

Kas valitsused suudavad olla turgudest targemad? Kahtlen.

Igal juhul on see kriis globaalne varade ümber jagamine, kus valitsustel on etendada keskne osa, mis tähendab poliitika/poliitikute olulisuse märkimisväärset kasvu lähiaegadel.

Riigieelarve kaitselahingutest

2008-10-10

Valitsus suutis pärast tõsist tööd tuleva aasta eelarve Riigikogule üle anda. Kindlasti põhjustab tuleva aasta eelarve ka eelseisva Riigikogu menetluse käigus palju emotsioone, küsitavusi ja näpuga näitamist.

Kuigi eelarve tegemine valitsuses paistis pikka aega üsna sihitu püksipaikamisena, kus teadlikud prioriteedid on ammu ununenud, ei saa seda lõpptulemuse kohta öelda. Positiivne on see, et viimasel hetkel heideti kõrvale kõik hädaolukorra maksud, mille mõju ühiskonnale ja tarbijate käitumisele olnuks ettearvamatu.

Haridusele panustava eelarvega peetakse kindlasti silmas meie kaugemaid huve. See, kuidas õpetajate palga ennaktõus riigi konkurentsivõimeks transformeerub, on siiski pikaajaline ja ka muude meetmete rakendamist nõudev protsess. Ühe valimistsükliga poliitikud seda küll mõõta ei saa.

Head tööd tegi riigieelarve menetlemisel majandusminister Juhan Parts, kes lõpptulemusena suutis ära hoida:

1. Maagaasi aktsiisimäära tõstmise
2. Vedelkütuste aktsiisimäära tõstmise
3. Majutusteenuste käibemaksu kasvatamise 18 protsendile
4. Alkoholiaktsiisi tõstmise kolmandat korda samal aastal
5. Ühistranspordi dotatsioonide vähendamise
6. Posti kojukandetoetuse kaotamise

Turismiettevõtete maksustamine 18% käibemaksuga oleks hävitanud suure hulga viimasel ajal tekkinud majutusettevõtteid, mis maapiirkondades pakuvad paljudele tööd ja leiba. Üsna raskelt oleks mõjunud ka gaasiaktsiisi neljakordistamine. Põllumeestel on erimärgistuseta kütuse hinda tõstmatagi raske.

Need tõusud ei lööksid mitte ainult inimeste rahakoti pihta, vaid vähendaksid oluliselt Eesti majanduse konkurentsivõimet (õiglane maks on selline, mida maksab ühtse määra alusel võimalikult suur osa maksumaksjaid - inimesi ja ettevõtteid).

Kui pole ettevõtteid, kes inimestele tööd annavad - turismiettevõtteid, kütusehinnast sõltuvaid põllumehi, transpordiettevõtteid, gaasihinnast sõltuvaid tehaseid ja palju teisi - või kui inimestel pole võimalik suurte transpordikulude tõttu tööl käia, siis muutub see kõik mõttetuks (me peame otsima lahendusi, mis mõtlevad Eesti pikaajalisele arengule).

Ühistranspordi toetamise lõpetamine annaks Eesti ühtlasele arengule aga raske hoobi. Sama kehtib ka posti kojukande toetamise kohta maapiirkondades, mis samuti säilib. Palju küsimusi on tekitanud ettepanek kaotada pensionite kojukandele antud toetus.

Rasked ajad pole ees ainult Eestis. Majandusprobleemid teevad peavalu palju suurematele riikidele. Pikka meelt ja jõudu kõigile meile, et selles olukorras vastu pidada ja oma riiki hoida!

Intervjuu: Laar: haldusreform tugevdab kohalikke omavalitsusi

2008-10-09

Kuigi koalitsioonipartnerid lasid Isamaa ja Res Publica Liidu (IRLi) haldusreformi plaani põhja, usub erakonna juht Mart Laar reformi vajalikkusse, sest niiviisi tugevneksid tema hinnangul kohalikud omavalitsused.

Miks Teie koalitsioonikaaslased haldusreformist midagi kuulda ei taha?

Motiividest ma täpselt aru ei saa. Kui rääkida reformierakondlastega omavahel, siis nad ütlevad, et tegelikult on haldusreform õige asi ja tuleb ära teha. Niipea, kui tulevad poliitilised avaldused, öeldakse, et ei saa. Taolisest politikaanlusest pole ma kunagi aru saanud.

2001. aastal oli Tarmo Loodusel Eesti haldusterritoriaalse jaotuse kaart välja pakkuda. Praegu pole keegi mingit kaarti näinud. On see üldse olemas? Miks seda ei avalikustatud?

Looduse kavast oleme õppinud üht - pole vaja alustada kaardist. Kõigepealt tuleb kindlaks määrata, mis on selle reformi eesmärk. Kui see saab paika, tuleb edasi minna.

Mis on haldusreformi eesmärk?

Kohalike omavalitsuste ja kohaliku identiteedi tugevdamine. Reformi ei taheta teha sellepärast, et siis ei saaks enam kõike võimalikult palju tsentraliseerida. Silmakirjalikkus ajab mind mõnikord lausa marru, eriti kui räägitakse, et me peame omavalitsuste õigusi austama. Selle varjus toimub omavalitsuste nõrgendamine, võimu tsentraliseerimine. 227 omavalitsusest sõidetakse Eestis praegu lihtsalt üle, neil pole võimalust oma ega ka regiooni huvide eest seista. Kui meil oleksid olnud tugevad omavalitsused, kas siis oleks riigieelarve läbirääkimiste ajal tuldud ka nii hullule ideele, et kogu ühistransport ära kaotada? See idee oli ju laual. Tugevad omavalitsused suudaksid oma huvisid kaitsta või oleks neil nii suur tulubaas, et nad saaksid need küsimused ise lahendada.

Praegu võib tsentraliseerimine täie tambiga edasi minna. Mina seda ei salli ja väidan, et Eesti peab olema regionaalselt ühtlaselt arenenud, see on ka meie rahvusliku julgeoleku küsimus.

Kohalikku identiteeti peab hoidma, kohapealt võimu esindajat ära kaotada ei tohi. Nendes kohtades, kus ajalooliselt on olnud, peavad ka edaspidi võimuesindajad olema. Neid ei pea aga nii palju olema kui praegu.

Tarmo Looduse välja pakutud haldusreformi tegematajätmine 2001. aastal on Eestile ikka väga palju maksma läinud. Võtame kõik mõttetud ehitised, tühjaks jäävad koolimajad ja muu ning lööme kulud kokku. Oleksime saanud märksa rohkem teha, kui oleksime raha kontsentreerinud mõistlikesse kohtadesse ja mõistlikesse projektidesse.

Kahju, mida oleme saanud ainuüksi sellepärast, et üks erakond hakkas lähenevaid presidendivalimisi kartes vaatama, kui palju ta kaotab või võidab valijamehi, on hiigelsuur.

Teist korda me enam kaarti ei joonista. Kõigepealt küsime, kas teeme haldusreformi või ei tee. On selge, et täiesti vabatahtlikult seda reformi ei tehta. Või kui tehakse, kulub selleks rohkem kui sada aastat. See on täpselt sama hea idee kui teha rahareform vabatahtlikuks.

Meil ei väsita haldusreformi puhul rääkimast, et niiviisi hoitakse kulusid kokku. Saksamaa haldusterritoriaalne reform näitas, et kulutused suurtes omavalitsustes ei vähene, vaid suurenevad.

Ma ei arva, et haldusreformi eesmärk peaks olema ainult kulude kokkuhoid. Reformi eesmärk on omavalitsuste ja kohaliku identiteedi tugevdamine. Samal ajal hoitakse teatavas mõttes ka kulusid kokku ja kindlasti ei lähe suurte omavalitsuste ülalpidamine kallimaks. Kui hakkaksime lähtuma ainult kulude kokkuhoiust, hakkaksime valest otsast pihta.

Me suudame ressursse koondada ja ei tee enam mõttetuid kulutusi. Tulemuseks on parem haridus, parem infrastruktuur ja kõik muu, mida on Eestile ühtlaseks arenguks vaja.

Aeg veel ühe suure ja põhimõttelise reformi tegemiseks pole just kõige parem. RMK reform jättis maal tööta sadu inimesi. Keskkonnaminister teeb järgmist reformi, liites keskkonnateenistused, looduskaitsekeskuse ja keskkonnainspektsiooni. Jälle jääb maal hulga inimesi tööta. Rääkimata sellest, et kaovad postkontorid, koolid pannakse kinni. Ka võimaliku haldusreformiga jääks hulk inimesi tööta. Kusagil on taluvuse piir?

Probleem oli selles, kas jõuame haldusreformi selle valitsuse ajal ära teha või mitte. Ainuke võimalus oli aasta enne kohalike omavalitsuste valimisi.

Olen nõus, et aeg ei ole praegu kõige parem. Kuigi haldusreformist pole maainimesel midagi karta. Probleemid tulenevad sellest, et haldusreformi omal ajal ära ei tehtud.

Ega omavalitsused olnud RMK reformi ega ole ka praegu looduskaitsereformi juures partnerid, kelle käest midagi küsida.

Oleme tegutsenud selle nimel, et vallad tühjaks jäänud RMK metskonnahooned endale saavad. See oleks pidanud olema algusest peale reformi osa, külaelu keskused peavad alles jääma.

Miks Eesti riiki juhitakse kui kiire kasumi väljavõtmiseks loodud aktsiaseltsi, kus kõik, mis kohe kasumit ei anna, kuulub likvideerimisele?

Tasakaalustavat jõudu ongi vaja. Igal normaalsel riigil on see tasakaalustav jõud tugevate omavalitsuste näol olemas.

Miks iga koalitsioonierakond käib välja oma loosungeid ja omavahel ei suudeta enam milleski kokku leppida?

Ma ei tea. Meie küll muutunud ei ole, haldusreformi asja oleme pidevalt ajanud. Reformierakonna poliitika on ka järjepidev, nad on üks kord haldusreformi põhja lasknud ja lasid teist korda ka. Miks nii käitutakse, ei tea. Meie poliitikud vaatavad järjest rohkem, mida toovad neile järgmised valimised. Teadsime, et läheme riski peale välja. Mina teistmoodi ei oska. Miks ma peaksin istuma nagu hiir urus ja mõtlema ainult häälte peale, mis järgmiste valimiste ajal tulevad. Ega see haldusreformi jutt IRLile hästi mõju.

Kuivõrd tõsisteks sisuliseks vaidlusteks läheb Riigikogus tuleva aasta riigieelarve vastuvõtmisel? Kas tuleb lahing ainult opositsiooni ja koalitsiooni vahel või veel ka koalitsiooni sees? Opositsioon on lubanud, et kergelt nad eelarvet läbi ei lase.

Tahaksin väga loota, et koalitsioonierakondade kokkulepped peavad. Eelarve sai viimasel hetkel valmis, olukord oli väga pingeline. Toon ühe näite: päev enne tuleva aasta riigieelarve eelnõu üleandmist Riigikogule loen ma järsku valitsuse teadet, et on esitatud seaduseelnõu, millega võetakse represseeritutelt toetus. Õnneks saime selle tagasi.

Miks poleks tuleva aasta riigieelarve puhul võinud ausalt tunnistada, et see on defitsiidis? Miks valitsuskoalitsioon valis hämamise tee?

Ametlikult defitsiidis eelarve jaoks oleks võetud reservid täies ulatuses kasutusele. Siis oleks saabunud rahasadu üheks aastaks ja ega keegi mõtlema oleks hakanud, et midagi tuleb muuta. Et eelarvet tehes sunniti ministeeriumid oma kulusid üle vaatama, oli ainuõige samm. Julgen kinnitada, et kui reservid oleks käiku lastud, poleks seda sammu õnnestunud teha. Kõik tuli ikka läbi väga suure häda. Paraku oli see samm möödapääsmatu. Eesti riik on vahepealsetel aastatel otsustanud väga hästi elama hakata. Ma väga siiralt loodan, et Riigikogu liikme palk külmutatakse. See on ebanormaalne, et kui kogu riigis kõike kärbitakse ja külmutatakse, siis üks asutus virutab oma palgad lakke. Loodan, et Riigikogu suudab osade fraktsioonide selgele vastumeelsusele vaatamata otsuse langetada. Ja pole mõtet tulla rääkima, et tegemist on Põhiseaduse vastase sammuga. Põhiseaduse mõte on väga selge: Riigikogu ei saa tõsta oma palka. Et palgad külmutada, see õigus on meil olemas.

Kui augusti algul puhkes Gruusia-Venemaa konflikt, avaldas enamik Euroopa liidreid Gruusiale häälekalt toetust. Praegu on Gruusia suhtes väga ettevaatlikuks muututud. Miks?

Mingit suhtumise muutumist riikide tasemel toimunud ei ole. Suhtumine Gruusiasse ja Gruusia toetamine on jäänud samaks, nagu see oli augustis. Euroopa Liidu programmid käivituvad ja Gruusia integreerumine Euroopaga kiireneb märkimisväärselt. Ka viisalepingud ja kaubandust puudutavad kokkulepped on töös.

Küll on aga tunda teatavaid märke muutustest suhtumises Venemaasse. Mõned riigid on võtnud suuna n-ö pehmemale joonele. Euroopa peab väga täpselt jälgima, et Venemaa täidaks rahulepingut. See tähendab lisaks vägede väljaviimisele n-ö puhvertsoonist väga palju muid kokku lepitud asju. Kaasa arvatud ka rahvusvaheliste vaatlejate tegutsemisõigus Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Et Gruusia külade hävitamises ja kõiges muus selgust saada. Kuni seda pole tehtud, pole Venemaal mingit mõtet rääkida, et hakkame temaga samadel alustel suhtlema. See seisukoht tekitab Euroopas poleemikat ja nõustun, need märgid on teatavas mõttes õhus.

Euroopal on väga praktiline toimunut mitte unustada, kuigi Venemaa seda väga sooviks. Vastasel juhul võib toimunu korduda.

Kas on loota Gruusia võimalikult kiiret integreerimist NATO ja Euroopa Liiduga?

Näen positiivset tegutsemist Euroopa Liidu suunal. Gruusia ja NATO koostöö on tõstetud uuele tasemele. Mida see tähendab nende liikmelisuse tegevuskava suhtes aasta lõpul, seda on väga raske ennustada. Praegu pole see ka Gruusia jaoks elu ja surma küsimus. Viga tehti NATO tippkohtumisel Bukarestis, kus Gruusiale liikmelisuse tegevuskava ei antud. Paljud ütlesid siis otse välja, et see tähendab sõda. Mul on väga kahju, aga see ennustus läks täide. Enam hullemaks olukord minna ei saa.

Millal Te ise viimati Gruusias käisite?

Kolm nädalat tagasi, septembris. Oktoobris lähen uuesti. Ma üritan meeleheitlikult oma muljeid tsenseerida. Need olid liiga positiivsed, Gruusia olukord ei saa nii hea olla. Tbilisi nägi välja nii, nagu seal poleks sõda olnud. Mitte ainult väliselt, vaid ka inimeste käitumisest, hoiakust. Kui kaugemale sõita, siis oli sõja jälgi muidugi näha. Suhtumine oli hämmastavalt positiivne, ülesehitav, tulevikku vaatav. Ilmselt ma kohtusin valede inimestega, kuigi üritasin kohtuda tavaliste inimestega, ka ettevõtjatega.

Gruusia on kandnud tohutuid kaotusi, rahva meeleolu ja selgroog on alles, eks see nad ka sõja ajal päästis. See talv saab neil väga raske olema. Eelkõige põgenikeprobleemi tõttu, sest puhvertsoonid küll tehti, kuid neid pole ikkagi veel puhastatud ja inimestel pole võimalik koju tagasi minna. Milline on gruusia külade saatus Lõuna-Osseetias, seda ei tea keegi. Enamik põgenikke on just sealt pärit. See on riigile väga suur koorem, ja mitte ainult majanduslik, vaid ka poliitiline ning sotsiaalne. Venemaa teeb talvel kõik, et Gruusiat võimalikult palju nõrgestada. Venemaa eesmärk oli Gruusia valitsuse kukutamine ja seda eesmärki üritatakse meeleheitlikult, maksku mis maksab, saavutada.

Käisite ka Mustvee koolis ajaloo tundi andmas. Mille vastu õpilased huvi tundsid?

Küsisid lausa oma sugulaste kohta, kellest mõnda ma isegi teadsin. Veel tundsid õpilased huvi, millal metsavendadest uus raamat tuleb.

Millal see raamat siis tuleb?

Eks ta ole mul meeles mõlkunud juba ammu. On mõnevõrra kummaline, et keegi pole teemat üles korjanud. Ma kirjutasin esimese raamatu rohkem kui 15 aastat tagasi ja tollel ajal olid arhiivid kinni, raamat tugines kaudsetele allikatele ja mälestustele. Praegu on materjali võrreldamatult rohkem, saab täpsustada. Teema väärib kindlasti uut läbikirjutamist. Ja kui keegi seda ei tee, siis mul ei jäägi muud üle kui ise kirjutada. Nagunii tuleks teha uus inglisekeelne raamat, vana on maailmas hästi kaubaks läinud ja läbi müüdud.

Üks raamat on mul valmis, kirjutatud kahasse asjaarmastajast ajaloolase Toivo Kallasega. Tema on uurinud kuritegu, mis pandi toime Soome lahe kohal 1940. aasta 14. juunil. Nimelt tulistas nõukogude lennuvägi siis alla Eesti kaitsetu lennuki Kaleva. Teine raamat on 1944. aasta sarja viimane osa. Olles kirjutanud soomepoistest, Eesti Leegioni meestest, tuleb kirjutada ka Eesti Laskurkorpuse meestest. Ühelt poolt tuleb raamat Saaremaa lahingutest, teisalt on see katse kirjutada Eesti Laskurkorpusest teise nurga alt. Senini on enamik laskurkorpusest kirjutatust nõukogudeaegne õudus, nagu olnuks tegemist paadunud kommunistidega. See ei ole nii, sest olude ja juhuste tõttu laskurkorpusse sattunud meeste saatus oli ränk. Kõige suuremad kaotused olid just laskurkorpusel, neisse suhtuti kui kurjategijatesse. Lugu on sünge ja õigluse mõttes tuleb see ära kirjutada. Olen saanud kasutada palju seni avaldamata päevikuid ja muud materjali, mis annavad hoopis teise pildi.

Kes iganes tahab makse tõsta ...

2008-10-09

Samal teemal Virumaa Teatajas 23. septembril ilmunud Kristiina Ojulandi artikkel "Kes ikkagi tahab makse tõsta?"

Kes iganes tahab makse tõsta, sel on mõtlemist küllaga. Kõigepealt sellest, milleks tulusid vaja on. Ka kehval ajal on riigil täita kohustusi ja ülesandeid, mille katmiseks on vaja raha.

Põhjus võib olla ka see, et on vaja muuta harjumusi. Selliseks näiteks on alkoholiaktsiis. Kindlasti tuleb mõelda sellele, kellele see koormus langeb. Igatahes kogum keerukaid küsimusi, mille suhtes konsensuse leidmine raske. Lõpuks tuleb suure tõenäosusega tõstmisplaanist loobuda ja vaadata, kust annaks kulusid kokku hoida.

Eelarve menetlemine on muutnud osapooled närviliseks ja käib süüdistamine ning oma seisukohtade kuulutamine teemal, mis on rahvale hea ja millest taganeda ei saa. Ma teen siinkohal eksperimendi ja lasen lugejal oma peaga mõelda, mis sellest siis ikka juhtub. Otstarbeka kulutamise debatinäitena võtan ette perepoliitika.

Meie peaminister ütleb, et me raiskame peretoetuste raha, et tema lapsel pole seda 300 krooni vaja ja pole 4/5 Eestimaa peredeski. Mulle meeldiks, kui see nii oleks, aga Eestimaa perede sissetulekuga on pigem vastupidi. Objektiivselt ja natuke subjektiivselt võttes võiks ja peaks kolmandik peresid seda raha igal juhul saama.

Lapsetoetuse saajaid oli eelmise aasta lõpul 264 577, neist 67% said toetust esimesele lapsele. Mullu kulutati lapsetoetustele miljard krooni, mis moodustab peretoetuste kogukulust 38%.

Olen nõus, et siin on vaja midagi ette võtta. Eestis moodustavad peredele suunatud sotsiaalkaitse kulutustest üle 90% rahatoetused.

Jõuame selleni, et pere peab küsima, keegi peab taotluse läbi vaatama, nii nagu toimetulekutoetuse korral. See tähendab igakuist bürokraatiat taotluste menetlemisel, sest lihtsalt pere eelmise aasta sissetulekute arvesse võtmine ei ole piisavalt õiglane. Jooksva aasta lõpus kitsikusse sattunud perekond võis olla eelmisel aastal tubli keskmik ja vastupidi.

Mina ministrina ei leidnud universaalsete lastetoetuste reformimisele muud rohtu, kui keskenduda lasterikaste perede toetamisele ja hoida kõiki puudutav baas madalal.

Erinevatele, rohkem abi vajavatele vanemarühmadele keskendusid ka erakondade valimislubadused, alates üksikvanema paremast toetamisest kuni IRLi 2000kroonise lapsetoetuseni alates pere kolmandast lapsest. Seda plaani pärsib nüüd majanduskitsikus.

Pühast lehmast

Vanemahüvitisest nimelt. Selle meetme juurutajana arvan, et tegu oli mõistliku sammuga pere- ja iibepoliitikas laiemalt, mis ei tähenda, et seda ei tohi vajaduse korral parandada. Mõistagi saaksid muudatused olla tulevikku suunatud ega peaks puudutama peresid, kus juba lasteootel ollakse. Mullu kulutati riiklikele peretoetustele kokku pea 2,8 miljardit krooni.

Kulutused on kasvanud peamiselt vanemahüvitise kasvu arvel. Mullu kulutati vanemahüvitistele 1,1 miljardit krooni, mis moodustab peretoetuste kogukulust 40%. Räägime siinkohal lapse esimesest poolteisest eluaastast.

Järgmisele lapsepõlve osale (16 aastat) kulutame seega 60% rahast. Minu diagnoos, pange igaüks oma, on see, et Eesti peretoetused on liialt fokuseeritud sünnile, selles osas oleme Euroopas esikohal. 45% meie rahalistest peretoetustest on sünniga seotud, Euroopa Liidus on see keskmiselt 12%. Kriitiliseks küsimuseks on see, kas mõju sündimusele kaalub üles võimaluse vähendada ebavõrdsust.

Toetused jõukamatele

Trendiks on paraku, et kasvavad ülemistele sissetulekurühmadele suunatud toetused - viimastel aastatel lisandunud vanemahüvitis ja tulumaksuvabastus juba esimeselt lapselt on leibkonna sissetulekutasemest aga pigem samasuunaliselt sõltuvad toetused.

Nii et deklaratsioon "Vanemahüvitist me ei puutu" on küll poliitiline, kuid ei räägi tahtest sotsiaalselt mõelda. Ma ei ole kindel, et 30 000 krooni vanemahüvitist kõrgepalgalistele on riigipoolne vältimatu iibepoliitiline vajadus, mis ei tähenda, et vanemahüvitise printsiip - kompenseerida saamata jäävat palgatulu - on halb. Küsimus on, kuhu maani minna.

Kui näiteks 2000. aastal said kõige rikkamas viiendikus peredes ja kõige vaesemas viiendikus peredes elavad lapsed riigilt võrdselt raha, siis käesolevaks aastaks tehtud prognoosid näitavad, et kõige rikkamas sissetulekurühmas on toetus ühe lapse kohta ligi 1,8 korda suurem kui kõige vaesemas sissetulekurühmas elava lapse toetus. See on tingitud just vanemahüvitisest ja täiendavast tulumaksuvabast miinimumist laste arvu pealt.

Poliitikauuringute keskuse PRAXIS uuring on näidanud, et vaesuse vähendamisel on kõige efektiivsemad paljulapselistele peredele suunatud toetused. PRAXISe analüüs näitab, et kuluefektiivsemad meetmed laste vaesuse vähendamisel oleksid kas lapsetoetuse tõstmine alates kolmandast lapsest või lapsehooldustasu tõstmine kuni kolmeaastaste eest, kus peaaegu iga viies kroon jõuab suhtelises vaesuses elavate lasteni.

Natuke ka maksudest

Ärevust tekitab nii poliitikute kui igapäevaste teenustetarbijate-ostjate hulgas käibemaksuerandite temaatika. Käibemaks ise maksuna jaotub küllalt ühtlaselt erinevate tulugruppide vahel, olles oma olemuselt küll regressiivne, ehk rikkamate inimeste kuludest moodustab see veidi väiksema osa kui vaestel. Samalaadne on lugu tubaka ja alkoholiaktsiisiga.

Kõige väiksem mõju on neil rikastele, lajatavad aga kõige vaesematele. Selle kulu vältimine on aga küll igaühe enda kätes, kusjuures mitte mõeldes salasigarettidele.

Kui nüüd tulumaksuvaba tulu käsitleda, siis sellest saavad võitu pea kõik, vähem ühiskonna rikkaim kümnendik, kõige rohkem keskmikud.

Tulumaksumäära alandamine on aga ennekõike tulukamate huvides. Selge on see, et suu tuleb seada sekki mööda ja mingit kulude tuludest suuremaks paisutamise soovidest IRL poolt ei maksa püüda Virumaa Teatajas inimesi eksida. See on lihtsalt valetamine.

Rikkust pole mõtet kadetseda, ega rikaste peal ennast välja elada, küll aga lähtub hea poliitika ka teistest inimgruppide vajadusest.

Erakordselt rumal samm

2008-10-06

Endine rahandusminister Taavi Veskimägi (IRL) leiab, et rahandusministeeriumi struktuurireformi näol on tegu erakordselt rumala sammuga.

Ma ei pea heaks tavaks, et eelmine minister kommenteerib järgmiste personali- ja organisatsioonikorralduslikke samme. Aga erakordselt rumalad sammud, nõuavad erakordset reaktsiooni.

Ma olen sügavalt mures ministeeriumis toimuva pärast. Tugev Rahandusministeerium on aegade jooksul hoidnud Eesti riigis ära hulga lollusi. Kõik see, mis toimub Rahandusministeeriumis ei ole seega mitte ainuüksi ministeeriumi organisatsiooni või personalikorralduslik küsimus, vaid omab olulist mõju riigi finantspoliitikale.

Haldussuutlikku Rahandusministeeriumi tähtsust eriti tänastel enneolematult ettearvamatutel aegadel finantsmaailmas on keeruline ülehinnata. Toimiv Rahandusministeerium on Eesti riigile oluline.

Kõik sammud, mis organisatsiooni ja personalikorralduslikult on 2005. aasta kevadest astutud, ei ole täitnud seda eesmärki, vaid on ministeeriumi oluliselt nõrgendanud ja suunatud varasema organisatsiooni ja kultuuri lammutamisele.

Neid vilju saime maitsta juba 2009. aasta eelarve erakordselt nigela koostamise juures, või kuidas kirjeldada olukorda, kui 3 kuud enne 2009. aasta algust ei ole selge milline ettevõtete tulumaks hakkab 1. jaanuarist ettevõtetele kehtima.

See on tagajärg tegevusele, millega on hävitatud organisatsiooni kultuur ja vaimsus, mis kujunes välja aastatega ja mis muutis Rahandusministeeriumi üheks efektiivsemaks ja tugevaimaks ministeeriumiks riigis.

Paljud inimesed on lahkunud, paljud kavatsevad lahkud, paljud on demotiveeritud toimuva jama tõttu. Usun, et tean millest räägin.

Alustasin 1996. aastal ministeeriumis koosseisuvälise spetsialisti ametikohalt ja olin kõik need aastad ministeeriumiga seotud kuni lahkumiseni 2005. aastal rahandusministri toolilt. Oleme arutanud IRL-s antud sammu väga probleemset olemust.

Kitsa aja eelarve

2008-09-27

Valitsus suutis tuleva aasta eelarve Riigikogule üle anda. Suured probleemid on üldjoontes teada, aga rida-realt läbi vaadates võib leida hulgaliselt ka väiksemaid, mille lahendamiseks mänguruum puudub.

Leppides sellega, et ees on kitsad ajad, pean siiski tegema etteheite, mis puudutab senise eelarveprotsessi kvaliteeti. Kõigepealt oli probleeme olukorra tõsiduse teadvustamisega. Lootus, et sünnib ime, pole raskes olukorras parim abimees, aga just seepärast jäid kevadel tegemata need toimingud, mida nüüd viimasel minutil rabistades tehti. Teiseks ei ole sääraste otsuste puhul õige selline jookse-viska-mäng, nagu käis paaril viimasel nädalal, kui räägiti üksteise võidu ja üksteist süüdistavalt läbisegi erinevatest uutest maksudest ja kärbetest. Nii olulisi küsimusi tuleb lahendada ratsionaalselt, vältides omavahelist meediavõitlust.

Positiivne on see, et viimasel hetkel heideti kõrvale kõik hädaolukorra maksud, mille mõju ühiskonnale ja tarbijate käitumisele olnuks ettearvamatu. Gaasi- või kütuseaktsiisi tõus tekitanuks ühiskonnas kindlasti meelepaha. Täita eelarvet alkoholiaktsiisiga olnuks ehk ahvatlevam, aga kui see maks tõuseb järjepanu mitu korda aastas, on salaalkoholi tagasitulek juba tõenäoline. Majandusminister tuli olukorrast välja, tõrjudes lisaks aktsiisidele ka ühistranspordi dotatsioonide vähendamise ja posti kojukandetoetuse kaotamise plaani. Osa probleeme lahendati hoopis riigiettevõtete tulude toomisega eelarvesse.

Kuigi eelarve tegemine valitsuses paistis pikka aega üsna sihitu püksipaikamisena, kus teadlikud prioriteedid on ammu ununenud, ei saa seda lõpptulemuse kohta öelda. Haridusele panustava eelarvega peetakse kindlasti silmas meie kaugemaid huve. See, kuidas õpetajate palga ennaktõus riigi konkurentsivõimeks transformeerub, on siiski pikaajaline ja ka muude meetmete rakendamist nõudev protsess. Ühe valimistsükliga poliitikud seda küll mõõta ei saa.

Kindlasti põhjustab tuleva aasta eelarve ka eelseisva Riigikogu menetluse käigus palju emotsioone, küsitavusi ja näpuganäitamist. Eelarve on tasakaalus paberil ja ilmselt ka koostajate parimates kavatsustes, kuid tegelikkus võib osutuda veel karmimaks. Minu arust on mõistlik mõelda aegsasti 2010. aasta peale, sest suurimad probleemid võivad ees oodata just siis. On üpris tõenäoline, et me ei pääse enam kärisevate pükste lappimisega, vaid vaja on struktuurimuutusi.

Üks tihti esitatud väide on, et riik on seadustega fikseeritud kulutustega end kätest ja jalgadest sidunud, mistõttu valitsusel ei olegi palju mänguruumi, et kokku hoida. Ma ei arva, et siin saaksid edu tuua sihitud üksikrünnakud, nagu teederemondiks mineva raha vähendamine ja lahtisidumine kütuseaktsiisist, kaitsekulutuste või kultuurkapitali vähendamine. Pigem on probleem selles, et oleme paljud asjad Eesti riigis sidunud keskmise palgaga ja siis selle keskmise üsna kontrollimatult jalutama saatnud.

Kõrgete riigiametnike ja poliitikute palga lahtisidumine Eesti keskmisest on sümboolselt tähtis, kuid eelarve kogumahtu arvestades mitte väga suurt säästu andev samm. Pigem on see hilinenud eeskuju palgasurve tagasihoidmiseks muudeski sektorites. Küll tuleb mõelda sellele, et keskmise või miinimumpalgaga on seotud ka paljud suuremahulised sotsiaalsfääri kulud. Võimalik, et lähiajal tuleb küsida, kui jõukohased need Eesti riigile tegelikult on, ning samas seista silmitsi sellega, kuidas kriis ka paljude inimeste rahakotti ja hinge jõuab.

Rasked ajad pole ees ainult Eestis. Majandusprobleemid teevad peavalu palju suurematele riikidele. Hulk aega kestnud demokraatia ja turumajanduse võidukäigu asemel näeme jõumeetodeid rakendavate riikide mõju kasvu. Pikka meelt ja jõudu kõigile meile, et selles olukorras vastu pidada ja oma riiki hoida!

26.09.2008 Kitsa aja eelarve - kas seekord pääseme püksilappimisega?, Harju Ekspress
27.09.2008 Kas seekord pääseme püksilappimisega?, Vooremaa
27.09.2008 Kitsa aja eelarve ehk kas seekord pääseme püksilappimisega?, Koit
29.09.2008 Kas seekord pääseme püksilappimisega?, Meie Maa
02.10.2008 Kas seekord pääseme püksilappimisega? 2010. aasta eelarve tuleb veel raskem, Nädaline
03.10.2008 Kas seekord pääseme püksilappimisega?, Türi Rahvaleht

Õpetajate riigieelarve

2008-09-26

Vabariigi valitsus esitab sel nädalal riigikogule järgmise aasta riigieelarve.

Vaevalt leidub inimesi, kes selle eelarve sisu üle heameelt tunnevad. Eelarve peegeldab selgelt praegu valitsevat keerulist olukorda, kus riik peab majandusraskuste tõttu oluliselt rihma pingutama.

Rihmapingutamises ei ole iseenesest midagi halba, kuna viimase nelja aasta jooksul majanduskasvu tingimustes nuumatud riigivalitsemiskuludele mõjub see pigem tervendavalt.

Raske on aga see, et lisaks tuleb kärpida ka olulisi poliitilisi programme, mis puudutavad meid kõiki. Murelikuks teeb eelarve koostamise protsess. See venis ja ilmselgelt hoiduti sisulisest debatist ning juhtimisvastutusest, kuidas riik edasi peaks minema.

Paremat ei saa

Faktiliselt selgusid riigi järgmise aasta tulud alles neli päeva enne eelarve esitamise tähtaega. Meedia vahendusel peetud sõnasõda ei muutnud seda protsessi ilusamaks, üksteise süüdistamine mõjus meeskonnavaimule ja ka ühiskonna toetusele laastavalt.

Ka sisuliselt on 2009. aasta eelarveprojektis mitmeid nõrku kohti, mis seavad kahtluse alla, kas me järgmisel aastal suudame seda tasakaalus esitatud eelarvet ikka reaalselt tasakaalus hoida. Kuid sellegipoolest andis IRL oma nõusoleku esitada eelarveprojekt riigikogule. Miks?

Eelarve koostamise protsess näitas selgelt, et paremat lahendust ei ole võimalik enam saavutada. Valitsusepoolne mittetähtaegne eelarve esitamine oleks viinud meid tõsisesse valitsuskriisi, mis oleks võinud lõppeda ka valitsuse kukkumisega. See oleks aga viimane asi, mis maailma ja ka riigisiseses keerulises olukorras Eestile kasuks oleks tulnud. Leian, et praegune koalitsioon on ainuvõimalik, et me riigi raskest olukorrast edasi aitaksime. Vaja on rohkem omavahelist usaldust ja julgust raskete otsuste langetamiseks.

IRLi jaoks on väga tähtis, et 2009. aasta eelarve sai vaatamata tohutule kärpimismahule ka selged prioriteedid. Nendeks on riigikaitse, haridus ja ettevõtlus. Valitsus otsustas üksmeelselt suurendada Eesti riigi kaitsekulutuste osakaalu 1,9% SKPst, mis on märkimisväärne samm, eriti rahvusvahelist koostööd silmas pidades. Gruusia sündmused avasid ka kõige passiivsemate poliitikute silmad ning loodetavasti ei leidu praegu kedagi, kes riigikaitse teemat alahindaks.

Valgusekiir muidu väga pimedas ja rõõmutus ruumis on valitsuse otsus jätkata õpetajate palgatõusuga. Ja seda ajal, kui igalt poolt mujalt kärbitakse märkimisväärseid summasid. Õpetajate ja hariduse väärtustamine rasketel aegadel on selge prioriteedi püstitamine. Ja seda olukorras, kus makse ei suurendata.

Kuidas edasi?

Maksude mittetõstmine on kolmas oluline põhjus, miks IRL toetas eelarve esitamist. Planeeritud maksutõusud oleks löönud eelkõige majandussektorit, kust on loota ainukest tuge Eesti majanduse uuesti jalule aitamiseks. Gaasi aktsiisi neljakordistamine, bensiini ja diislikütuste aktsiisi tõstmine oleks löönud eelkõige ettevõtlust, kuid lõplik mõju oleks tabanud ka tavainimesi; gaasi asemel ei ole enamikul väikelinnadest ka võimalik muud kütust tarbida. Eriti tähtis on aga see, et suutsime vältida majutusasutuste käibemaksu tõstmist, kuna tegu on sisuliselt ekspordi maksustamisega. Ja eksport on meie majanduse jaluleaitamise alustala.

2009. aasta eelarve tuleb pingeline, nagu selle koostamise protsesski on näidanud. Samas ei tohi me praegu jääda lootma helgele tulevikule, kuna järgmine aasta tuleb veelgi keerulisem. Peame kohe alustama julget debatti, kuidas Eesti riik edasi suudaks minna, kuna vead, mida me oleme teinud, on sisulised, mitte raamatupidamislikud.

Kas madala maksukoormusega oleme võimelised kandma kõiki neid sotsiaalkulutusi, mis seadustes kirjas on? Kas praegune koalitsioon julgeb teha põhimõttelise haldusreformi, et korrastada koolivõrku, avalike teenuste kättesaadavust, ja seeläbi ka riigivalitsemist efektiivsemaks muuta?

Nende küsimuste üle peab meil olema julgust arutada.

Teist sellist eelarvet me üle ei ela

2008-09-25

2009. aasta eelarve eelnõu on riigikogule üle antud. Ei saa küll ütelda, et lõpp hea, kõik hea, kuid oma uba selles ütluses on. See ei tähenda, et Eesti teist korda samasugust eelarveprotsessi üle elada suudab.

On siiski sügavalt ebanormaalne, et eelarve võetakse sisuliselt vastu kolme päeva jooksul enne üleandmist ning lüüakse valitsuses kinni tund enne üleandmist. On hea, et valitsuskoalitsioon suutis rahulikuks jääda ning konstruktiivselt tööd teha, muidu oleks tagajärjed võinud olla väga rasked.

Samade meetoditega 2010. aasta eelarve kokkusaamine viiks kindlasti ummikusse. On selge, et vahepealne eksperiment, et üritati korraga langetada makse ning suurendada järsult sotsiaalkulutusi, on läbi kukkunud.

Oleme loonud riigi, mida üleval pidada ei suuda. Kui tahame 2010. aasta eelarvet koostada, peab olema julgust otsuseid teha - ning asuda neid juba kohe arutama.

2009. aasta eelarve koostamise viisi ning selle nõrku kohti kritiseerides ei saa mööda minna selles positiivsetest külgedest.

Esiteks ei andnud valitsus järele kiusatusele ega asunud eelarve kulusid ei seda defitsiiti lastes ega maksukoormust tõstes märkimisväärselt suurendama. Sellisel juhul poleks olnud lootust mingit suuremat kärbet üldse läbi viia.

Teiseks suudeti hoida kinni Eestile kindlamat tulevikku rajavatest prioriteetidest, nagu rahvuslik julgeolek. Lihtne oleks võtta raha kaitsekulutuste arvelt ning pole mingi saladus, et sellised ettepanekuid ka tehti.

On hea märk, et valitsuskoalitsioon sellele ei läinud ning otsustas kaitsekulutusi tõsta NATO-ga kokkulepitud tempos. Oleme rõõmsad, et eelarveläbirääkimiste lõpus suudeti leida lisaraha ka sisejulgeolekule.

Ühel hetkel tundus lihtsa lahendusena eelarveprobleemidele kõikvõimalike aktsiiside suurendamine. Õnneks suutsid erakonnad kõik sedalaadi ettepanekud kokkuvõttes blokeerida, vahel tõsi-küll kasvõi üksteise ettepanekuid blokeerides.

Ülimalt oluline on ka see, et eelarvel säilis selge prioriteet - haridus. Raha leidmist õpetajate palgatõusuks on hinnanud ka opositsioonipoliitikud. Küsimus pole seejuures mitte rahas, vaid Eesti riigi sõnumis, et ka kõige raskematel aegadel on haridus see alus, millelt edasi minnakse.

2009. aasta eelarvet arutades peame aga vaatama tulevikku ning mõtlema juba nüüd nendele otsustele, mida 2010.aasta eelarve koostamiseks vajame. Esimeseks nende seast on kahtlemata haldusreform.

Eelmine reform jäi mäletatavasti pidama küsimuse taha, kas seda teostatakse vabatahtlikult või on teatud juhtudel võimalik ka omavalitsuste administratiivne liitmine. See küsimus vajab vastamist ka täna.

Vaid siis, kui vastus on ühemõtteliselt jaatav, on võimalik reformi ettevalmistustega edasi minna ning see 2009. aasta kohalike valimiste ajaks teostada. Kui jaatavat vastust ei tule, jääb reform selle valitsuse ajal toimumata ning Eesti elab edasi jaanalinnu kombel meeleheitlikult pead liiva alla peites.

Kuidas lugeda riigieelarvet

2008-09-19

Vaidlus Savisaarega oli pühendatud õhukesele või paksule riigile. Üheks lahkarvamuseks oli 2007. aasta riigieelarve seletuskiri, mille olemasolu Savisaar kuidagi tunnustada ei tahtnud. Õnneks oli see mul kaasas.

Savisaarele tundus, et tegemist on mingi isamaaliitliku trikiga, mille käigus on tema tehtud eelarve salakavalalt millegi muu vastu välja vahetatud. Räägiksin selle asja siin veel kord lahti. Iga huviline saab minu juttu rahandusministeeriumi koduleheküljelt uurida, seal tuleb avada 2007. aasta riigieelarve, selle alt riigieelarve seletuskiri ning sellest omakorda lehekülg 25 pealkirjaga "Kulude liigendus tegevusalade COFOG kaudu".

Loodan, et järgmine selgitus aitab igal huvilisel üldse paremini riigieelarve seletuskirjast ehk Riigikogu kõnepruugis "kollaseks koletiseks" kutsutud koguteosest aru saada. Nimelt pole ühe või teise valitsuse prioriteetidest võimalik aru saada vaid ministeeriumide kasvunumbreid jälgides. Eelarve kasvab normaalsel aastal nimelt niikuinii - ning koos sellega kasvavad ka rahaeraldised. 2007. aastal kasvasid eelarvekulud näiteks 21,40 protsenti.

Selleks, et aru saada, millised alad või küsimused on antud hetkel võimul olevale koalitsioonile olulised, tuleb jälgida, millistele aladele antakse eelarve üldisest kasvutempost aeglasem ja millistele kiirem kasv. Veelgi lihtsam on toimuvast aru saada, analüüsides, millise osakaalu ühed või teised kulutused riigieelarvest moodustavad, ning võrrelda seda sellega, millise osa nad moodustasid eelmisel aastal.

Tulemus on lihtne: alad, mille osakaal eelarves kasvab, on valitsusele olulised, ja alad, mille osakaal eelarves väheneb, pole seda mitte. Rääkida, et "me andsime haridusele mitusada miljonit lisaraha" on tegelikult demagoogia, mis tegelikke prioriteete ei näita ja võrdub omaaegse ENSV-s räägitud teooriaga, mille kohaselt kõike võrreldi 1913. aastaga.

Mis siis 2007. aasta eelarves toimub võrreldes 2006. aastaga? Peatuksin aladel, millest vaidluses juttu oli.

Kulutused tervishoiule jäid praktiliselt samale tasemele. Tabelist nähtub üheselt, et 2007. aasta eelarves polnud selle suurele kasvule vaatamata mitte olulised haridus või sotsiaalne kaitse, vaid valitsemiskulutuste ehk paksu riigi kasv. Valitsemiskulude hulka ei kuulu samas toodud seletuse kohaselt seejuures ei politseinike ega õpetajate palgad. On kurb, et majandusminister pole enda poolt esitatud arvutustest huvitatud, veelgi kurvem, et ta neid maha salata üritab. Nii pole Eestit võimalik juhtida.

Ka majandusteadlased tulevad 20. sajandist

2008-09-18

Kas praegune haridussüsteem toetab majandusarengut? Jah, kahtlemata! Igasugune majandustegevus tugineb omandatud oskustele ja teadmistele. Kas ta uueneb piisavalt? Vastus oleneb sellest, mida me taotleme. Selleks et olla selle maa tuleviku kujundamisel peremeheseisuses, on vaja muidugi palju rohkem pingutada praeguse majandusstruktuuri muutmisel.

Andres Arrak kordas (PM, 16.09) tuntud ütlust, et praegu õpetatakse noori hakkama saama 21. sajandil, seda õpetavad 20. sajandi õpetajad ja teevad nad seda tihti 19. sajandi meetoditega. Võrdlus peab olema reljeefne, muidu see ei paistaks silma. Kui ütluse retoorilisus maha arvata, on öeldul tõetera sees. Muidugi on enamik meist 20. sajandi inimesed - see käib ka majandusteadlaste kohta.

Määravaks saab ikkagi õppimisvõime ja meetodid ning see, kui nüüdisaegsed ja ajanõuetele vastavad need on. Haridussüsteemi see ots, mis kooli ulatub, kujuneb vastavalt neile, kes seal töötavad.

Eesti kooliõppe sisulise nüüdisajastamise eelduseks on loomulik pidev pedagoogiline «vereringe». Eesti kooli häda pole selles, et siin oleks liiga palju vanemaealisi õpetajaid, vaid selles, et on liiga vähe noori. Eriti majandusarengut edasiviivate valdkondade aineõpetajate hulgas.

Eesti Hariduse Infosüsteemi 2007. aasta andmetel oli ligi 1400 üldhariduskoolide loodus- ja täppisainete õpetajatest ilma vastava kvalifikatsioonita. Üle viiesaja neist olid pensioniealised. Mida nooremad õpetajad, seda rohkem on ka ilma vastava aine või siis pedagoogilise hariduseta õpetajaid, kellest suur osa õpetabki oma koolis vastavat ainet häda pärast, teise aine kõrvalt.

Sel nädalal peab oma 90. aastapäeva pidustusi Tallinna Tehnikaülikool, mille erialadesse on riik tellimust esitades tähelepanelikult suhtunud, kuid kus on suureks probleemiks kujunenud väljalangemus juba esimesel-teisel õppeaastal. Sellel on mõistagi mitmeid põhjusi, kuid üks olulisemaid on noorte ettevalmistuse ja huvi puudus keerulise eriala suhtes. Nii huvi puudumist kui ka seda, et matemaatikat ja füüsikat raskeks peetakse, näitab üldiselt langev trend neis aineis riigieksamitele registreerunute arvus.

Mida teha teisiti? Ega võimalusi ülearu palju ole. Kõigepealt õppekavades valikute tegemine - millises raskusastmes neid aineid nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis õpetatakse. Põhikooliski, sest just seal kaob paljudel huvi liig kuiva ja tiheda kavaga ainete vastu. Eriti kui ainet ei õpeta oma ala asjatundja, vaid keegi, kes seda ainult kohatäiteks teeb. Sel juhul lihtsalt ei jõua õpilasteni ainete tegelikult huvitav kude. Siis tõesti õpetabki õpetaja ainult õpiku alusel ja üksnes see ei ärata õpilases huvi.

Asi pole niisiis selles, nagu ei väärtustataks sõnades vastavaid valdkondi piisavalt. Kindlasti lugesid paljud lapsevanemad huviga TTÜ prorektori professor Jakob Kübarsepa hiljutist artiklit Postimehes (PM, 5.09), kus ta näitas, kui palju võimalusi on noortel, kes teevad oma panuse tehnilistele või muudele täppis- ja loodusteaduslikke teadmisi nõudvatele erialadele. Asi on aluspõhja murenemises ja selles, et me ei näe tihti õpilase edenemise teist ja vältimatut poolt - õpetajat.

Needsamad õpetajad, kes suudavad sütitada õpilasi, on tööjõuturul oma erialaste teadmistega ka väga otsitud. Just seetõttu on neid raske koolis hoida, kui õpetaja palga vahe keskmise palgaga võrreldes peaks veelgi kärisema.

Millegipärast ollakse harjunud sellega, et IT-meestele, energeetikutele, aga ka kinnisvaramaakleritele tuleb juba nende «töömehetee» algul korralikku palka maksta, kuid kui õpetajad palka küsivad, ehmatab see paljusid. Aga ka õpetajate rahulolus ja püsimises oma töökohtadel tuleb näha majanduse konkurentsivõime eeldust. See on lahutamatu osa tervikust.

Majanduse toimimise mõistmine on ühiskonnast aru saamise eelduseks. Loomulikult on selleks vastav osa ka ühiskonnaõpetuse õppekavas, kuid süvendatult saab asjaga kurssi majandusõppe tundides. Vaevalt saab Eesti niigi koormatud riiklikku õppekavasse viia majandusõpet kohustuslikus korras.

Küll aga tuleks selle aine pakkumist koolides tervitada ja ka stimuleerida. Selleks loodud Eesti oma originaalõpikud ja muu õppematerjal annab hea aluse. Majandusõpetajate juhendamisel on saanud tuule tiibadesse ka õpilasfirmade loomine. Haridusministeerium on selliste ettevõtlike rühmade hulgast parimate selgitamist ja nende osalemist rahvusvahelistel võistlustel ka igati toetanud.

Väljatöötamisel olevas õppekavas on ettevõtlikkus üheks läbivaks teemaks.
Ettevõtlikkuses ei saa näha üksnes sisemist koodi raha n-ö tegemiseks. Ettevõtlikkus on ka see, kui suudad õigele inimesele õigel ajal abieluettepaneku teha - nii et möödalastud hetk ei jää kummitama kogu eluks.

Kas Eesti haridussüsteem on piisavalt orienteeritud tulevikule? Meie majandus ei saa olla vaid üks pikk rong, millele sadamas kivisöe peale laadime või mille naftast tühjaks laseme, ega ka mitte üks pikk liin telefonide varuosade tootmiseks, mille ääres kogu rahvas õlg õla kõrval seisaks. Needsamad õpilasfirmad näitavad tegelikult majanduse tulevikutee täpselt kätte. Nende läbilöögi ainsaks eelduseks on uue idee olemasolu.

Ideede generaatorite ja ettevõtlike teostajate kõrval on kindlasti ka jätkuvalt vaja nii tootjaid kui teenindajaid, kes ideid ellu viivad ja meid teenindavad. Kutseõppe edendamise retoorikast oleme viimastel aastatel siiski ka tegudeni jõudnud ja Euroopa tõukefondide toel kerkivad meil uued nüüdisaegsed hariduskeskused.

Muutuva majandusstruktuuri põhijärelduseks on vajadus luua täiskasvanutes soov edasi või ka ümber õppida ning võimalused selleks. Pean valitsuse hakkama saamise üheks näitajaks seda, kas suudetakse luua täiskasvanutele õppimise tingimusi nii, et pidevõppe osakaal otsustavalt tõuseks.

Eesti statistikaameti andmetel oleme just eelmisest sügisest alates tegemas suurt hüpet küpse ühiskonna poole. Täiskasvanute hulgas on õppijate osakaal tõusnud seniselt 6,5 protsendilt korraga üle kümne.

Ei ole üht nõiavitsa, mis aitaks meil märkamatult astuda mitu sajandit või aastakümmet korraga edasi. Arengu eeldused luuakse mitmekülgse pingutusega ja ajapikku. Maha mängida saab neid muidugi sekunditega, aga loodan, et me seda ei tee.

Andrus, ära aja naljajuttu!

2008-09-18

2009. aasta eelarve koostamisel on rohkem püütud asju näiliselt korda saada kui tegelikke lahendusi leida. Paratamatult tekivad paralleelid 2008. aasta lisaeelarve koostamisega.

Nüüd teame juba, millega selline lähenemine lõpeb - 2008. aastal kulutab Eesti riik rohkem, kui eelarvesse tulusid laekub. Välja on kujunenud Ansipi valitsuste käekiri. Kui võrrelda Ansipi eelmise valitsuse ja praeguse valitsuse poliitikakujundamise stiili, on seal rohkem sarnaseid kui eristavaid tunnusjooni. Lühiajaline poliitiline kasu domineerib tegelike sisuliste lahenduste üle. Nimetan sellist poliitikakujundamise stiili surfarluseks.

Valitsuse jätkuv suutmatus näha puude taga metsa sundis mind panema kirja seitse reeglit, mida ei tohiks eelarve koostamisel teha. Ja ma pole neid eitusi mõelnud välja kujuteldavate olukordade kirjeldamiseks. Need punktid võiksid vabalt olla opositsioonile juhendmaterjaliks 2009. aasta riigieelarve menetlemisel riigikogus. Kõik ainult selleks, et bluff eelarvest välja saada ja eelarve rasketele aegadele kohaselt vastutustundlik tuleks. Mõni nädal enne riigikogule esitamist eelarve hetkekavandit vaadates näeb seal numbreid, mida ei saa tõsiselt võtta. Alates eesmärgist alandada omavalitsuste defitsiiti järgmisel aastal kukkuva tulumaksu juures miljardilt 200 miljonini kuni trahvitulude laekumise olulise kasvu planeerimiseni.

1. Tulusid ei tohi planeerida kuludest lähtuvalt

Eelarvet ei tohi teha tagasiarvestuse põhiselt. Põhimõttevaba on arvestada, kui palju on vaja ühte või teist maksu-aktsiisi tõsta, et tulud kataksid kulusid. Niisugune lähenemine viib välja näiteks gaasiaktsiisi neljakordistamise ettepanekuteni.

2. Avalikkusega ei tohi manipuleerida

Eelarve koostamise kirjutamata reegel on, et ministrid tõestaksid avalikkusele kulutuste möödapääsmatust. Kui kiirabile on raha tarvis, tuleb näidata, kuidas inimesed ilma vajaliku abita surevad. Kui tuletõrjele on raha tarvis, tuleb näidata tules hukkuvaid inimesi. Sellisele strateegiale ei tohi valitsuskabinet alluda. Minister, kes ei suuda riigi võimaluste piires seadusega sätestatud ülesandeid oma valitsemisalas täita, peab kõrvale astuma.

3. Praegused otsused ei tohi rikkuda tulevasi võimalusi

Eelarve ei tohi lähtuda vaid lühiajalistest eesmärkidest. Tuleva aasta eelarve soovid ja võimalused tuleb saada tasakaalu, kuid 2009. aasta ei ole loodetavasti maailma lõpp. 2010. aasta tuleb veel keerulisem, kui tehakse otsuseid, mis uut majanduskasvu mitte ei soosi, vaid pidurdavad. 2009. aasta eelarve koostamisel on valitsusel korraga vaja täita kaks ülesannet. Esiteks: vähendada kulusid; ja teiseks: kulud selliselt ümber struktureerida, et see looks eeldusi uuele kasvule. Kui eelarve tagant paistaksid välja tugevad struktuursed reformid, võiksime reformide ülemineku kulusid vaadata väljaspool tavapärast eelarvetasakaalu.

4. Arvestuslike kulude vähendamine

Arvestuslike kulude teadliku alaplaneerimisega ei tohi trikitada. Riigieelarves on kulud, mille taha kirjutatakse A-täht. See näitab arvestuslikke kulusid, mille puhul kulu tegemise valem tuleneb seadustest, ja raha peab riigikassast välja maksma just parasjagu nii palju, kui palju selleks kulub. Pole tähtis, mis number eelarves kirjas on. Vanemahüvitis on näiteks selline kulu. Ja valitsusel võib olla kange kiusatus tasakaalus eelarve kokkusaamiseks näidata neid arvestuslikke kulusid tegelikult prognoositavatest väiksemana.

5. Kulud blufitud tulude arvelt

Tulusid ei tohi üles bluffida. Seda kiputakse ikka tegema, et näidatakse näiteks riigivara müüki tegelikust oluliselt suuremana, jne. Näiliselt on tulud eelarves olemas, tulud ja kulud pole omavahel seotud, kulud tehakse ära, tulud jäävad laekumata. Kui riigikassa ei jälgi hoolsalt, siis ministeeriumid kipuvad kiiremini kulutama, müüa aga ei taheta või ei suudeta. Iseasi on veel küsimus jooksvate kulude finantseerimisest ühekordsete tuludega. See pole jätkusuutlik. 2009. aasta puhul lisandub veel probleem seoses majandusprognoosiga. Tuleva aasta eelarve aluseks olev suvine majandusprognoos ja sellest lähtuvalt ka riigieelarve tulude laekumise prognoosid on endiselt mõistetamatult optimistlikud. Selliselt tulud tõenäoliselt ei laeku. Mis tähendab, et isegi kui me saame selle prognoosi alusel tulud ja kulud tasakaalu, siis tegelikult lõpetame ilmselt 2009. aasta ikka defitsiidiga.

6. Eelarve koostamisel ei tohi olla tabusid

Väikesed lapsed tõmbavad end teinekord jonnitujus päris pulgaks. Sama ei tohi juhtuda ministritega eelarve koostamisel. Ükski kulu või tegevus ei tohi olla väljaspool konstruktiivset kriitikat. Ei tohi olla tabuteemasid, mille üle ei julgeta kõnelda. Kui inimesed muutuvad meie väga jäiga eelarvestruktuuri juures jäigaks, on heade lahenduste asemel tulemuseks halvad.

7. Valitsus ei tohi initsiatiivi kaotada

Valitsus ei tohi eelarve tegemisel initsiatiivi kaotada ja lasta eelarvepoliitilisi otsuseid teha nirkidel, krokodillidel või ninasarvikutel. Siis ei ole lõpuks selge, kes kõige selle eest vastutab. Eelarve on ja jääb valitsuse dokumendiks, valitsus peab eelarve eelnõu kokku panema ja kannab täit vastutust kõige eest, mis selles sisaldub.

Kommentaar: hasartmängumaksu seaduse muudatus - VASTU

2008-09-16

Rahandusministeeriumi koostatud ja kooskõlastusele saadetud hasartmängumaksu seaduse eelnõu on oma praegusel kujul kompromissettepanek maksust käsu saavate osapoolte ettepanekutest.

Hasartmängumaksust laekuvaid summasid käsutatakse kultuuri-, haridus- ja teaduspoliitika, regionaalpoliitika ning sotsiaalpoliitika eesmärkide elluviimiseks.

Rahandusministeeriumi valitsemisala hasartmängumaksu kasusaajate hulgas ei ole ning ministeerium ei otsusta kasusaajate eest, kuhu ja millises proportsioonis hasartmängumaksust saadavat tulu paigutada. Kui meie pakutud kompromiss osapooli ei rahulda, peaksid kultuuri- ja regionaalminister uuesti maha istuma ja kokku leppima, kuidas hasartmängumaksust saadav tulu jaotatakse.

Sisuliselt läbimõtlemata muudatus

Keeldusin kooskõlastamast rahandusministeeriumi esitatud hasartmängumaksu seaduse muudatust. Pean põhjendamatuks ja lubamatuks selles sisalduvat kava vähendada regionaalsete investeeringutoetuste vahendeid.

Eelnõu järgi väheneks regionaalsete investeeringutoetuste osa hasartmängumaksu laekumistest 12,7 protsendilt kümnele. Selline muudatus on läbikaalumata ning regionaalpoliitiliselt kohatu, olles otseselt vastuolus Eesti tasakaalustatud arengu tagamisega. Teen rahandusministeeriumile ettepaneku eelnõu ümber vaadata.

Eelnõu toorust näitab asjaolu, et seda ei kooskõlastanud ka kultuuriminister laine Jänes, ehkki just kultuuriministeerium tegi juunis ettepaneku maksu jaotuspõhimõtete muutmiseks.

Eelarvemuinasjutt: onu tõi kommi ja sõi selle siis ise ära

2008-09-06

Peaminister teatas neljapäeval, et 2009. aasta riigieelarveprojekt hakkab valmima ja antakse riigikogule õige pea üle. Seda, mida see eelarve täpselt sisaldab, saame veel näha, kuid on selge, et enamikule riigieelarvest sõltuvatele sihtrühmadele, alates õpetajatest ja lõpetades politseinikega, ei too see rõõmusõnumeid.

Nendega solidaarselt kannatabkahtlemata ka suur osa erasektori töövõtjaid, kelle olukord pole suure inflatsiooni, pidurduva palgakasvu ja suureneva tööpuuduse tõttu grammigi kergem. Erasektorist kostabki juba üleskutseid palkade vähendamiseks. Seepeale on jõudnud ametiühingud juba teatada, et nemad ei nõustu ei kärbete ega külmutamisega. See on tegelikult sama hea, kui tõdeda suve lõpus, et talve tulekuga ei olda nõus.

Kommid söödi ära

Ma ei hakka enam pikalt jutustama teemal - kes on süüdi. Õigupoolest siin polegi suurt heietusruumi, sest on selge, et peale maailmamajanduse jahtumise ja Eesti majandustsükli langusfaasi on kindlasti süüdi need Eesti valitsused, kes headel aegadel piisavalt konservatiivset joont ei hoidnud, lubasid heausksetele valijatele head ja paremat ning kuumendasid sellega veelgi ebamõistlikku tarbimist. Kokkuvõttes juhtus see, mis oli ette teada - onu tõi kommi ja sõi selle ise ära. Ehk nende nn heade aegade valitsuste, kes pakkusid igast kraanist roosamannat, "heateo" peab tänane valitsus inimeste väheneva heaolu ja turvatunde ajel korvama.

Täna on viimane aeg algatada sisuline arutelu meie tegelike võimalike lahenduste üle. Selles on võtmeroll loomulikult valitsusel. Teatud lahendused hetkevajaduste rahuldamiseks, nagu lisalaenude võtmine, peaks olema välistatud. Selle kohta kehtib ütlus, et see on nagu püksitegemine - alguses on soe, aga pärast on veel külmem. Ilmselt ei aita meid ka rohkem töötamine. Eurostati andmetel töötab eestlane nädalas keskmiselt 2 tundi rohkem kui vanade Euroopa Liidu riikide töötaja. Probleem on meie kaks korda väiksemas tööviljakuses. Tööviljakuses konkureerimegi Euroopas punase laterna rollis Lätiga.

Inimese tasemel võib olla teatud laadi lahendus oma tulude suurendamiseks näiteks osa- või täisajaga töötamine väljaspool Eestit. Riigi jaoks makrotasemel tähendab see aga veelgi suuremat kvaliteettööjõunappust. Iga tervemõistuslik inimene saab aru, et ka kulukärbetel on mingid piirid. Kiirabist ja politseist me vist tsiviliseeritud ühiskonnana ei ole siiski valmis loobuma.

Me nimelt oleme väheefektiivsed ehk saavutame ühe energia- ja ajaühiku kohta vähem kui oleks vaja selleks, et jätkuvalt majanduskasvu nautida.

Riigiametnikud rotatsiooniringile

On päris selge, et väga suur osa madalat tööviljakust põhjustavaist tegureist on objektiivselt põhjendatavad. Kõrge tööviljakus eeldab tootmise baseerumist nüüdistehnoloogial, kvaliteetset infrastruktuuri ja kvalifitseeritud tööjõudu. Ennekõike allhankemajandusena toimivas Eestis ei ole seda saanud kuigi palju olla.

Kui me räägime aga tööviljakusest ühes innovatiivsusega, siis vaatab meile vastu karmim statistika, millele moraalset õigustust leida on tunduvalt keerulisem. Nimelt on oluliselt raskem seletada, et väikeses ja ettevõtlusvabaduse erinevates edetabelites kuldmedaleid noppinud Eestis on valmis ettevõtlusega tegelema kaks korda vähem inimesi kui sessamas vanas Euroopas, mida meile endile meeldib sageli tituleerida vanameelseks ja paindumatuks. Suur avalikus sektoris hõivatute arv on omakorda ka madalama tootlikkuse indeksi põhjus, sest avalik sektor tervikuna on vähem tootlik.

Siinkohal aga ei liitu ma mitme kolleegiga, kes on ise tegelikult selle supi kokku keetnud ja asunud seepeale kõikides hädades riigiametnikke süüdistama. On päris selge, et Eesti riigiametniku keskmine tase on küllaltki terane ja ollakse piisavalt hea haridusega ning meil pole põhjust neid kamaluga välja vahetada.

Selle asemel tasub mõelda meetoditele, millega meist arenenumad riigid oma riigiaparaati efektiivsena hoiavad. Näiteks tuleks lõpetada olukord, kus üks ametnik sammaldub ühel ametikohal aastaid, vaid mõelda ametnike rotatsioonisüsteemile, mis muu hulgas vähendab ka korruptsiooniriske. Või tasuks mõelda näiteks mitmes riigis levinud riigiasutuste atesteerimissüsteemile, mille sisuks on aeg-ajalt toimiv riigiasutuste institutsionaalne akrediteerimine, mis peab välja selgitama, kas nende olemasolu on veel vajalik või võiks käputäie funktsioonide üleandmisega mõnele muule organile kulusid oluliselt kokku hoida. On tegelikult üllatav, et valitsusest pole olnud kuulda praktiliselt mitte ühtegi initsiatiivi, kuidas avaliku halduse toimimist innovatiivsemaks teha.

Eelarve on valitsuse proovikivi

2008-09-03

Praegu on enneolematult ettearvamatu aeg. Maailma majanduses valitsevat negativismi tuleviku suhtes võimendab kasvanud üleilmne julgeolekupoliitiline ebakindlus. Varasem kogemus on muutumas tulevikku vaatamisel kasutuks. Senised prognoosimismeetodid on põhinenud eelkõige lähenemisel, kuidas varem inimesed analoogsetes olukordades on käitunud. Kuid analoogset üleilmset olukorda pole varem kunagi olnud. Eelkõige kahe teguri koosmõjuna.

Esiteks, info liigub 24 tundi globaalselt ning teabe maht on muutunud suuremaks inimeste suutlikkusest seda adekvaatselt analüüsida. Elatakse lead'ide ja story'ide ajastul. Kuna inimesed kalduvad pigem müstikasse ja pessimismi, mida võime näha rahvusvahelistel toormeturgudel toimuva järgi, siis on tulemuseks pidev negatiivne ülevõimendus majanduses.

Teiseks, valitsev usk maailma toormevarude ammendumisse, mis muu hulgas muudab maailma majanduse ja poliitika viimase kahekümne aasta jõujooni. Selliseid tegureid võib loetleda veel mitmeid. Pole ime, et ka meie rahandusministeeriumi analüütikud panevad «puusse», nii on juhtunud see enamiku konventsionaalseid meetodeid kasutavate analüütikutega üle maailma.

Meie hälvet võimendab kaks tegurit: tahe analüüsida eset - Eesti majandust, mida pole olemas - ning perifeersete üleminekuühiskondade majandusele omane turbulentsus, mis tähendab kasvufaasis positiivset ülevõimendust ja langusfaasis negatiivset ülevõimendust. Ühesõnaga, varasemaid aegridu, suhtarve, nähtuste sagedust jne analüüsides ei saa midagi paikapidavat öelda tuleviku kohta.

Selle tulemusena puudub valitsev arusaam, mida teha ulatusliku üleilmse majandussurutise tekke vältimiseks. Küll aga valitseb rahvusvahelises kogukonnas üksmeel, et elame majandustsükli langusfaasis ja domineerivaid meeleolusid arvestades on üsna tõenäoline kestva majandusseisaku tekkimine. Aastatel 2009-2010 ei ole meil midagi positiivset oodata. Asjad peavad minema veel hulga halvemaks, enne kui hakkavad paranema. Küsimus on mõneti, kuidas ennast ise juukseid pidi mülkast välja tõmmata? Meie puhul lisanduvad vähemalt 50 protsendi ulatuses struktuursed probleemid. Kasvamaks 70 protsendist ELi 27 riigi keskmisest heaolutasemest 100 protsendini, tuleb muuta siin viljelevate tegevuste struktuuri.

Eesti peab hoidma erakordselt suuri väljakutseid esitavas majanduskeskkonnas pea erakordselt külmana ja käituma rõhutatult konservatiivsena. Meie ei defineeri uusi mängureegleid maailmale, vaid need defineeritakse meie jaoks. Seetõttu on eriti oluline elada täna, praeguste võimaluste piires, mitte võtta laenu tuleviku arvel.
Ühiskonna soovide ja riigi võimaluste tasakaalu saavutamine tasakaalus eelarve kaudu on siin ametnike/poliitikute keskne ülesanne.

Halenaljakas on jälgida arutelu, kas me peaksime kurja hundi kohta ütlema susi, võsavillem, hallivatimees või veel midagi neljandat. Nimetagem asju kuidas iganes, ei muuda see nende olemust. Kriis jääb kriisiks, ükskõik kuidas me seda kutsume. Kui meil sellel ja lähiaastatel majanduse reaalkasv puudub või on negatiivne, siis mina ei oska seda küll teisiti nimetada kui kriisiks kõrvutatuna seda näiteks meie 5-6-protsendilise potentsiaalipõhise majanduskasvu perspektiiviga.

Lisagem juurde reaalmajanduses tunnetatavad trendid - Eesti kapital ja tööjõud liigub välja, värsket raha pankade kaudu juurde ei tule, inflatsioon ja intressimäärad jäävad kõrgeks, eelarve läheb 2008. aastal defitsiiti, tarbijate kindlus tuleviku suhtes on kahanenud. Pilt on halb. Jooksevkonto defitsiidi vähenemine on tagajärg majanduskasvu pidurdumisele, seda eraldi positiivse sündmusena käsitleda on keeruline.

Kindel on üks, asjad ei hakka enne muutuma, kui julgeme probleeme endale tunnistada. Mäletame peaministri pimedat, mitte millelgi põhinevat optimismi, mille tulemuseks on 2008. aasta valitsussektori defitsiit ja kaks aastat eelarvepoliitilist lühinägelikkust, mis tuleb nüüd ühiselt kinni maksta. Just Reformierakonna juhi enda eelarvepoliitilise lühinägelikkuse tagajärg on tulumaksumäära alandamise külmutamine.

Rumalus on kriisi karta. Kriis on võimalus muutusteks. Muutused osutuvad võimalikus, kui keegi võtab initsiatiivi nende teostamiseks. Praegu saab initsiatiivi võtta aga ainult valitsus eesotsas peaministriga. Minu kõige suurem etteheide peaminister Ansipile on absoluutne initsiatiivitus.

Selleks korraks peaks koos majanduse tõusufaasi lõppemisega hakkama läbi saama «surfar-poliitikute» aeg, kes konjunktuurselt ja põhimõttevabalt olid valmis võtma igat tõusvat lainet, mis tõotas lühiajalist poliitilist kasu. Elu on näidanud, et riigieelarve koostamisel on surfarite tegevusel traagilised tagajärjed. Seda tõestas meile ilmekalt 2008. aasta lisaeelarve koostamine peaministri osavõtuta.

Riigieelarve on riigi juhtimise keskne dokument. Hiljemalt iga aasta oktoobriks tuleb valitsusel anda eelarve eelnõu üle riigikogule. Varasemale kogemusele tuginedes võib arvestada, et riigieelarve tehniliseks kokkupanemiseks läheb rahandusministeeriumil ligi viis päeva. Seega kolm nädalat enne eelarve esitamist ei ole valitsusel sisuliselt eelarve eelnõu projekti.

Viimastel päevadel on koalitsioonierakondade esimehed välja öelnud, et eelarve tasakaalust ei loobuta. Peaministrist Reformierakonna esimees lisanud lausa mõtte, et kui see koalitsioon ei suuda saavutada eelarve tasakaalu, siis pole sellel koalitsioonil enam mõtet.

On oluline teha lõpuni selgeks, millest räägitakse. Me ei loobu VALITSUSSEKTORI NOMINAALSEST TASAKAALUST, mitte ei püüa saavutada riigieelarve tsüklilist tasakaalu.

Esimene tähendab, et kogu Eesti avaliku sektori planeeritavad kulud on 2009. aastal tuludega kaetud. Teine aga ainult riigi eelarve kulude tuludega kaetud, ilma kohalike omavalitsuste, avalik-õiguslike isikute, nende asutatud sihtasutuste eelarvete tulude-kulude tasakaalu arvesse võtmata.

Esimene on see, mida Eestis on siiani hoitud ja millega tuleb edasi minna. Arvestades suvel valitsuses juba saavutatud kokkuleppeid, miinus kaitsekulud ja rahandusministeeriumi uut suvist jällegi kord optimistlikku prognoosi, on valitsussektori tasakaalust minu hinnangul puudu üheksa miljardi krooni ringis, riigieelarve tasakaalust umbes viis miljardit, pluss mõlema puhul on tasakaalu saavutamiseks veel veidi finantskeemiat juurde.

Kuidas suudetakse kärpida ligikaudu 9 miljardit kolme nädalaga, kui kevadel suutis sama valitsus kahe kuuga sisuliselt tõmmata maha ainult ligi 1,5 miljardit krooni kulusid? Tingimustes, kus eelarve oli 2006. aastast kasvanud ligikaudu 30 miljardit krooni, ligi 94 miljardi kroonini.

Eelnevale tuginedes pakuksin tõenäosuse järjekorras välja kolm võimalikku stsenaariumi järgnevateks nädalateks.

1. Valitsus üritab terminitega susserdades jõuda tasakaalus eelarveni, kuid ei jõua. Mängitakse definitsioonidega, lootes avalikkust lollitada. Räägitakse tasakaalust, kuid mitte valitsussektori nominaalsest 9 miljardi ringis nõudvast tasakaalust, vaid riigieelarve ligi 5 miljardit maksvast tasakaalust. See tähendab tulumaksu külmutamist, automaksu kehtestamist, proovitakse ka käibemaksu vähendatud määradega, kuid sellele ei hakka hammas peale. Ministeeriumid - välja arvatud kaitseministeerium - surutakse rahandusministeeriumi esialgsete piirsummade piiridesse. Riigi eelarve tasakaaluni siiski ei jõuta, selle silumiseks võetakse käiku riigi muutunud julgeolekusituatsioonist lähtuv retoorika.

2. Valitsuse eelarvelise tegevuse pankrot. Valitsus eelarvet kokku ei saa. Peaminister mängib eelarve esitamisest lähtuvale ajasurvele, formaalse riigieelarve sätte täitmiseks antakse mingi dokument riigikogule üle. Tegelik riigieelarve koostamine tuuakse riigikokku, peaminister distantseerib ennast riigieelarvest retoorikaga, «see on parlamendi pädevus, meie teeme nagu parlament ütleb». Oleme seda meetodit korduvalt näinud: 2008. aasta lisaeelarve, piirileppe preambul või kõrgemate ametnike hüvede teema. Lõpuks tuleb 2009. aasta eelarve osas kokku mingi käkerdis, keegi ei vastuta, üldine pahameel keskendub riigikogule, et jälle keerasid nad seal mingi jama kokku. Valitsus läheb rõõmsalt edasi. See stsenaarium peaks olema riigikogu enamusele riigi huvidest vaadates vastuvõetamatu ja sellisel juhul peab tõdema selle valitsuse tegevuse ammendatust.

3. Valitsus suudab 2009. aastal laekuvad tulud ja planeeritavad kulud viia vastavusse. See tähendab rahandusministeeriumi prognoosil põhinevalt ligi 9-miljardilist lisakärbet. Ilmselt järgmise aasta lõpuks see ikkagi tasakaalu ei tähenda, kuid tuleb nõustuda, et sellest suurema kärpe tegemine pole enam realistlik. Esialgsega võrreldes ligi 15 miljardit ei saa aga kärpida ministeeriumidele protsendilisi vähendusi ette andes. See on võimalik ainult tegevuspõhiselt, vaadates riigi täidetavad ülesanded terviklikult üle. See oleks parim lahendus, sest meie ülesanne ei ole praegu ainult kulusid vähendada, vaid ka ümber struktureerida, et luua eeldusi majanduskasvule.

Selline lähenemine tähendaks poliitiliste lubaduste korrigeerimist koos võimsa survega kulude tõhustamiseks ning ebaefektiivsete maksuerisuste tühistamist. See olnuks aga võimalik ainult peaministri terviklikule visioonile tuginedes ja tema otsesel juhtimisel. Kolme nädalaga seda ei tee, seega on peaminister täiesti passiivse olekuga eelarve senises koostamise protsessis selle võimaluse juba käest andnud. Nüüd peab rahandusminister lihtsalt mehaaniliste rahaliste piirangutega kompenseerima sisulise lahenduste puudumise.

Kokkuvõtteks. Kuna on enneolematult ettearvamatud ajad, tuleb maksku mis maksab valitsussektori eelarve tasakaalu saada. Sellistel aegadel hoiavad targad inimesed konservatiivset joont. Sest kui me ei suuda seda järgmisel, ei suuda me seda enam ammugi 2010. aastal. Ehk kõik muud poliitikad tuleb lähiaastatel allutada eelarvepoliitikale ja kulutada just nii palju või veidi vähem, kui meil tulusid laekub.

Eelarve osas tuleb tunnistada ja parandada vigu

2008-08-29

Eelarveprobleemiga seoses on vastumeetmetena käsitletud peamiselt kolme võimalust: kulude kärpimine, kavandatud maksualanduste edasilükkamine ja defitsiiti minek. Kuni viimase prognoosini oli juttu siiski peamiselt vaid kulude vähendamisest. Uus hinnang näitab, et nii kergelt me ei pääse. Halvemal juhul võivad käiku minna kõik kolm abinõu, paremal juhul on mõistlik defitsiiti vältida.

Mulle tundub, et olukorra lahendamiseks tuleb paljugi ümber hinnata. Poliitikutel ja erakondadel tuleb tunnistada oma vigu ja seniseid valehinnanguid.

Poliitiku eksimatuse kuvand on ilmselt pärit totalitaarsest süsteemist, kus ükski juht kunagi ei eksinud. Ja kui mõni lõpuks eksis, siis polnud tal enam kohta päikese all. Usun, et jonnakas mitte kunagi eksimise kompleks kuulub pigem postsovjeedi poliittehnoloogiasse kui arenenud kodanikuühiskonnaga demokraatiasse. Tagantjärele tuleb tunnistada, et 2007. aasta Riigikogu valimistel jagasid pea kõik osalised reaalsuse asemel optimistlikke illusioone. Kainestav katsetus loosungiga „Õnn ei ole rahas” ei osutunud ülemäära mõistetavaks.

Koalitsioonierakondade maksupakett paistiski ehk alustuseks liiga optimistlik, kuid sel ajal mitte päris pöörane. Mis aga peatähtis – seda määras poliitiline loogika. Tasakaalu eeldus oli see, et kolme erakonna peamised maksulubadused realiseeriti ühe otsusega. Nii saime ühekorraga tulumaksualanduse, täiendava maksuvabastuse esimese lapse pealt ning maksuvaba miinimumi tõusu. Tänase teadmise taustal asetub toonane otsus hoopis teise konteksti. Veel kurvem lugu on see, et probleemi tõsiduse teadvustamine käib ränga viivitusega ja see omakorda võib mõjutada vastumeetmete adekvaatsust.

Kui eelarvega on probleeme, siis on kahtlemata esimene asi üle vaadata kulud. Tõesti, seda on valitsus tuleva aasta eelarvet kavandades ka korduvalt ja korduvalt teinud, andes kohati drastilisena kostvaid sõnumeid. Kuidagi ehk annab kusagilt veel midagi pigistada, aga üldiselt oleme lähedal piirile, kus täiendavad kärped hakkavad halvama meie riigina toimimise võimet. Georgias toimunu taustal on kaitsevõime ja sisejulgeoleku tagamine ju möödapääsmatu. Järelikult tuleb täiendavast nelja miljardi kroonilisest kärpest rääkides pöörduda maksupaketi poole – kui valus ei ole ka tagasi võtta varem öeldud sõnu ja antud lubadusi. Leevendagu seda siis arusaam, et paremate aegade saabudes võivad maksulubadused taas realiseeritavad olla. Aga praegu nad seda ei ole ja isegi maksupaketi peatamisel jääb defitsiidivõimalus üles.

Georgia sündmuste taustal oleme me korduvalt osutanud Lääne vigadele Venemaa arengute hindamisel. Ilmselt on meil paljuski õigus. Paraku pole see õigus sugugi veenev, kui me ei suuda iseenda valeotsustest selgeid ja edasiviivaid järeldusi teha. Demokraatlik otsustusmehhanism sisaldab endas ka võimalust vigu õigel ajal parandada. Seda mitte suutes annaksime trumbid nendele, kes ootavad, et Eesti igas mõttes kõrbeks – rahvusriigina, poliitilise süsteemina ning eduka reformimudelina. Aga seda me mingil juhul lubada ei tohi!

Peame olukorrale ausalt ja illusioonideta otsa vaatama

2008-08-29

Järgmise aasta eelarve esitamiseks riigikogule on aega veidi rohkem kui kuu. See on tegelikult väga lühike aeg. Eelarvega koos tuleb riigikogule esitada ka sellega seotud seadused, oma aja võtab eelnõu puhttehniline ettevalmistamine ning seletuskiri. Eelarve koostamise lõppfaas on alati närviline. Olen peaministrina pidanud vastutama ligi kümne eelarve koostamise eest ning tean seda hästi. Uus pole ka see, et eelarves napib raha - seegi on nii pea alati. Olen juhtinud valitsust nii negatiivse lisaeelarve kui mitmete kriisieelarvete koostamise ajal. Kõigile raskustele vaatamata seadsime endale eesmärgiks tasakaalus eelarve ning saime sellega ka hakkama.

Sellel taustal pole 2009. aasta eelarve probleemid uudsed. Majandus areneb tsüklitena ning Eesti on langusfaasis. Olukord pole kerge, eriti kui valitsuse tegevuse alus on lootuste kõrgfaasis koostatud koalitsioonilepe, mille arvutused nägid ette Eesti jõudmise Euroopa viie rikkama riigi hulka. Praegune olukord tekitab kiusatuse otsida süüdlasi. Usun, et see meid edasi ei vii. Tänased probleemid pärinevad aastatetagusest muretusest, et kiire majanduskasv kestab igavesti. Oma osa on siin ka suutmatusel kasutada ära soodsaimat hetke eurole üleminekuks ning üldine üle jõu elamine.

Teisalt pole õige ka must masendus - ülemäärane pessimism pigem halvendab, kui parandab majanduse olukorda. Peame end illusioonidest lahti rebima ning olukorrale ausalt otsa vaatama. Kohe päris kindlasti ei aita kriisist väljumisele kaasa poliitiline arveteklaarimine, valitsuse vahetus.

Et kõike seda ära hoida, vajab Eesti aga 2009. aasta eelarvet. Eelarvet, mis püsiks tasakaalus ja vastaks samal ajal väljakutsetele, mida viimastel nädalatel seoses Venemaa agressiooniga Gruusia vastu järsult ohtlikum maailm meile esitab. See eeldab erilise tähelepanu osutamist rahvuslikule julgeolekule (sh sisejulgeolekule) ning Eesti ühtlase arengu ja hariduse prioriteediks seadmist. Kindlasti vajab toetust ka sotsiaalministeeriumi eelarve.

Praegu neid prioriteete eelarves veel pole. Suvel ministeeriumidele antud piirsummade sisse mahtumine eeldab mitte ainult loobumist koalitsioonilepingus kirjapandust, vaid ka mitmete juba varem tehtud otsuste muutmist. Kuni viimase ajani loodeti, et vahest läheb olukord paremaks ning nii suruti eelarvet raamidesse sealt asju maha tõmmates, mida ei saa tegelikult tõmmata - eurotoetuste kaasfinantseerimine - või kirjutades toetussummad arvestuslikena õhku. Paraku nullis rahandusministeeriumi prognoos lootused. Eelarve mahtu ei kasvatatud, see vähenes veelgi. Nii oleme jõudnud olukorda, kus kuu aega enne eelarve esitamist ei tea ministeeriumid isegi seda, milline on täpselt nende piirnumber järgmisel aastal.

Tekkinud olukorras on vaid üks lahendus - vaadata realistlikult üle antud lubadused, mõned neist edasi lükata, teised tühistada ning viia eelarve tasakaalu. Sellele arusaamale tuginesid ka IRLi ettepanekud eelarve tasakaalustamiseks. On hea, et Reformierakond neile positiivselt vastas ning tulumaksureformi edasilükkamisega nõustus. See on hea algus, kuid alles algus, sest tasakaalus eelarveni jõudmiseks tuleb langetada veel ridamisi teisi otsuseid. Tegemist on poliitiliste otsustega, milleks puudub rahandusministril mandaat. Need peab tegema valitsuskoalitsioon ja see omakorda eeldab peaministri aktiivset sekkumist.

Tean isiklikust kogemusest, et see pole kerge. Tavalistel aegadel pole peaministril vajadust eelarveprotsessi aktiivselt sekkuda. Praegu pole aga tavalised ajad. Seetõttu on raske ette kujutada, kuidas ilma peaministrita eelarve koostamine edukalt lõpuni viia. Peaminister on valitsuses kokkuvõttes ainus, kes suudab vahendada kompromissi sellesse kuuluvate erakondade vahel ning luua ühiseks edasiminekuks vajalikku tasakaalu. Nii on see rasketel aegadel varem olnud, nii on see ka praegu. Peaministri ülesannete hulka kuulub ka koalitsioonilepingu täitmise jälgimine. Ning kui selgub, et seda täita ei õnnestu, pakkuda lepingu parandatud variant koalitsioonipartneritele. Kuigi liig paljude uute teemade avamine selles pole vahest kõige parem taktika, on mõnede uute asjade lisamine siiski võimalik.

Näiteks on tekkinud üheselt selge vajadus radikaalse haldusreformi järele. Aeg oleks pimesikumäng lõpetada ning see reform ära teha. Niipea, kui koalitsioonipartnerid annavad jah-sõna arusaamale, et seda reformi on võimalik teha vaid riiklikult sekkudes, st vajadusel omavalitsusi ka valitsuse otsusega liites, on võimalik reformikava kiiremas korras esitada ning reform 2009. aasta kohalikeks valimisteks ära teha. Ja seda viisil, mis maksumaksja raha säästab. Kui seda kokkulepet aga pole, puudub edasisel tööl mõte ning jätkame samal kombel üks samm edasi, teine tagasi ja kolmas kõrvale.

Uute ideede kõrval peab peaminister välja pakkuma koalitsioonilepingu punktid, mis ellu viiakse ning mis tuleb paraku lähemasse või kaugemasse tulevikku lükata. Sest kui praegu tegeleme 2009. aasta eelarvega, peavad langetatud otsused võimaldama ka järgnevate aastate eelarvetega edukalt hakkama saada.

Vastasel juhul satub valitsus kummalisse olukorda, kus ühelt poolt peaks minister täitma koalitsioonileppes kirja pandut, võimalust tal selleks aga pole. Nii võib kergesti tulla üksteise peale näpuga näitamine ja rivaalitsemine. Oleme koos selle koalitsioonilepingu koostanud, koos selle täitmise eest ka vastutame - ning kui midagi selles tuleb muuta, siis saame sedagi ainult koos teha. Vastasel korral tekib kaos. Ainsaks koalitsioonilepingu täidetud punktiks jääks see, et koalitsiooni moodustasid Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit ja sotsiaaldemokraadid.

Kommentaar: Veskimägi: sellistel aegadel hoiavad targad inimesed konservatiivset joont

2008-08-26

Ma ei taha üle korrata, aga olen sunnitud. Ma rääkisin seda kõike 2007. aasta täiendava lisaeelarve tegemise juures, 2008. aasta eelarve vastuvõtmise juures ja mis kõige olulisem 2008. aasta negatiivse lisaeelarve tegemise juures, et plaanitav kärbe pole piisav. Valitsus on olnud ülioptimistlik ja alati käinud kaks sammu tegelikust arengust järel. Selle tulemuseks on 2008. aasta valitsussektori defitsiit. Ja kahjuks jätkatakse sama rada, lõigata koera saba tüki kaupa ja mitte teha vajalikku korrektsiooni ühekorraga ja järsult. Sellise poliitika vili on kõik suured valitsussektori võlad vanades liikmesriikides.

Olen alati imestanud seda poliitilist retoorikad, kui asjad on halvasti, öelda, et tegelikult on see kõik hoopis hea ja meile kasulik. Ja see jätkub vaadates rahandusminister Ivari Padari seekordseid väljaütlemisi. Mina ei näe hetkel midagi positiivset peale majanduse seiskumisest lähtuva jooksevkonto tasakaalustumise. Aga see on tagajärg. Vaadates reaalmajanduses toimuvat, siis Eesti kapital ja tööjõud liiguvad välja, värsket raha läbi pankade peale ei tule, inflatsioon jääb kõrgeks, intressimäärad lähevad ülesse, eelarve kukub ilmselt defitsiiti. Ja minu hinnangul vaadates maailmamajandusele otsa ei ole see probleem, mis lähiajal üle läheb, nagu kevadine nohu. Maailmamajanduse mõjud hakkavad alles sügis-talvel meile jõudma ning 2009 ei ole seal näha midagi helget.

Kuna sellist mõistet nagu Eesti majandus, ei ole olemas ja meie tegeleme suuresti tagajärgedega, siis ka rahandusministeeriumi seekordne prognoos 2009. aasta suhtes on jätkuvalt optimistlik. Kuigi 3% majanduskasvu võib käsitleda ka hälbena nullist meie täpselt prognoosimise võimaluste juures.

Ekstrapolatsioonidele põhinevad lineaarsed prognoosimise meetodid ei tööta tänapäeval enam. Need põhinevad metoodikal, kuidas on inimesed varasemalt analoogsetes olukordades käitunud. Aga analoogsed olukorrad ei ole kunagi varasemalt globaalsed olnud. Maailmas on mõned asjad täiesti teisiti, nagu nad ei ole kunagi varasemalt olnud. Ja see ei võimaldagi täpselt prognoosida, see pole rahandusministeeriumi süü, et nad eksivad.

Kuna on enneolematult ettearvamatud ajad, tuleb maksku mis maksab valitsussektori eelarve tasakaalustada. Sellistel aegadel hoiavad targad inimesed konservatiivset joont. Sest kui me ei suuda seda 2009, ei suuda me seda enam ammugi 2010. Ehk kõik muud poliitikad tuleb allutada eelarvepoliitikale ja kulutada just nii palju või veidi vähem kui meil tulusid laekub.

* 27.08.2008 Targad inimesed hoiavad konservatiivset joont, Äripäev

Piiks, piiks – ja raha tuleb

2008-07-09

Uurides mõni aasta tagasi munitsipaalüürnike majandusseisu ja käitumist rahaasjades, üllatas mind nende varjatud kohustuste suurus ja hulk. Tuhandetesse kroonidesse ulatuvad üüri- ja kommunaalteenuste võlad oli jäämäe veepealne osa.

Järelmaksud ja kohustused kataloogikaubandusest, laenud tuttavatelt ja võlgnevused võõraste ees ületasid mõnel juhul palju kordi avalikke kohustusi. Kuid see oli aeg, millal pangad ei toppinud veel igale arveomanikule poolvägisi krediitkaarti pihku ja SMS-laenu reklaami asemel laiutas meedias sotsiaalabi vajajaid vähe ligitõmbav BIGi päikeselaen.

Siiski võis osav kvalitatiivse analüüsi meetodite valdaja minu intervjuudest välja lugeda sotsiaaltöötajate tulevast tööpõldu.

Küsimusele «Mida te kõige rohkem vajaksite, et paremini toime tulla?» andis mitme vastaja vastus «Krediitkaarti!» märku uutest toimetulekustrateegiatest.

Uskumatud trikid

Juba 2007. aasta suvel oli piisavalt andmeid, et uute laenutoodetega on probleemidesse sattunud isikud, kes neile niisama lihtsalt ligi ei tohiks pääseda (eeskostetavad ja muu nn sotsiaalne kontingent).

Ometi väitsid ametimehed finantsinspektsioonist, et SMS-laenudega olulisi probleeme pole. 60 000 ülikallist laenu võtnud klienti (nii palju neid väidetavalt 2007. aastal oli) - ja ei ühtegi muret!

Aasta on möödunud, kuid riikliku bürokraatia arusaam asjadest püsib muutumatu. Teemat kommenteerinud sotsiaalminister Maret Maripuu juhtis avalikkuse tähelepanu sellele, et sotsiaalhoolekanne on omavalitsuste rida, distantseerides sellega ennast ja riiki vastutusest ning võimalikust sekkumisest.

Tõsi see on, sotsiaaltöötajad teevad uskumatuid trikke, et kuidagi oma klientide kulusid kontrolli all hoida. Balansseerides lubatu ja lubamatu piirimail, korjatakse oma seifidesse üüriraha (et siis, kui kviitung pärale jõuab, oma kliendi esmased kohustused täita), jagatakse pensioni või toetuse raha neljaks nädalasummaks, et see aeglasemalt kuluks jne.

Mõnikord on neist trikkidest kasu, mõnikord mitte. Kuid SMS-laenu võtjatega võitlemiseks neil ilmselgelt jõudu napib.

Paljud võlgnikud (Eesti Ekspressis intervjueeritud narkomaanid näiteks) pole sotsiaaltöötajate kliendid, enne kui nood jaole jõuavad, on mõõdukas laenusumma kogunud endale külge hiigelintressi. Ja ega isegi väljaõppinud võlanõustaja, hella hingega lastekaitse- või noorsootöötajast rääkimata, narkomaanist-elupõletajast üle käi.

Kuigi Toompealt ja mõnest ministeeriumist on kostnud dramaatilisi hüüatusi 400 protsendini ulatuvate kasumimarginaalidega SMS-laenude amoraalsusest, ei näi probleemi sotsiaalsete aspektide vastu keegi huvi tundvat.

Nõuda reegleid

Aga kas eraettevõtjate käitumine ongi nii amoraalne? Viiekroonise parkimisvõla eest kirjutatakse ju omavalitsuse volitusel välja 480-kroonine viivistasu nõue. Formaalselt pole tegu intressiga, kuid summa on pea sada korda suurem kohustusest!

Samasse, avaliku sektori ahnuse rubriiki kuulub hiljuti avastatud politsei rakendatavate liiklusrikkumiste miinimumtrahvide nimekiri. Piiks, piiks - ja raha tuleb! Avalikule sektorile.

Võib mõista liberaalsete majandusteadlaste ponnistusi seletada kallist laenurahast elavate kodanike arvu kasvu majandushariduse puudulikkusega. Reguleerimata turg (aga seda SMS-laenu turg ju on) on nende usk ja armastus. Pealegi, puupäid, kes intressiarvutust kunagi selgeks ei saa, jagub. Nende õpetamisega võib endale elu lõpuni koolitusturu kindlustada!

Paraku on kallis võlgu elamine ammu tuntud ühiskondlik probleem koos väljakujunenud rutiinsete lahendustega.

Raskustesse sattunud tavalaenajale on meedias mõningaid käitumisjuhiseid juba jagatud ja neid pole sobilik praegu korrata. Tavalaenajast erinevalt võiks siiski suhtuda sotsiaaltöö klientidesse. Hoolekande alal tegutsejad peaksid unustama oma tagasihoidlikkuse ja nõudma teatud reeglite kehtestamist ja nende täitmist.

Kolm tingimust

Esiteks ei tohiks kõne allagi tulla intresside, viiviste jm laenu külge poogitava tasumine eestkoste all olevate inimeste poolt ilma eestkostja nõusolekuta antud laenudelt. Sotsiaaltöötaja ei pea oma aega raiskama ebaseaduslikke tehinguid teinud ärimeeste veenmiseks selles, et nende tehing oli ebaseaduslik.

Teiseks peaks potentsiaalse laenuvõtja suhtes hooldajakohustusega inimesel olema võimalik üheainsa telefonikõnega blokeerida laenu võtmine kõigist laenukontoritest.

Riik ja omavalitsused on varmad hooldamiskohustusega inimestelt kasseerima raha nende lähedaste hoolduse, ravi vm teenuste eest, kui aga on vaja sedasama inimest kaitsta võimaliku rahakaotuse eest, siis riigi aktiivsus (tahe sekkuda) raugeb.

Kolmandaks tuleks siiski veel kord kaaluda paljudes riikides edukalt kasutatavat lahendit - refinantseerida kõrge intressiga kohustusi soodsamate, madala intressiga laenude abil.

See ei saa olla üldine, vaid erandlik lahendus (kui ohus on laste heaolu vms).

Kuna Eestis ei saa omavalitsus panka või laenukontorit mängida, peaks lahendus olema riiklik. Võib ennustada, et selline samm ei leiaks paljude kaaskodanike heakskiitu, aga oleks oluline Eesti ühiskonna hoolivamaks muutmise okkalisel teel.

Intervjuu: Tõnis Lukas: oleme suhteliselt surnud seisus

2008-06-04

Remondi järele karjuvas Kaagvere erikoolis ja Kammeri koolis lubatud suurt remonti ei paista. Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasel tuleb riigikoolides kõige hullemad puudused lappida väikese B-plaaniga.

Mida ütlete eluohtlikes tingimustes õppivatele Kaagvere ja Kammeri kooli õpilastele koolimajade põhjaliku remondi kohta nüüd, mil riigieelarve on kärbitud ja riigi eelarvestrateegiagi aastateks 2009–2012 valmis?

Kaagvere ning Kammeri kool on Riigi Kinnisvara ASi (RKAS) rahastatavate objektide nimekirjas ja rahandusministeerium on seisanud RKASi kõik kooliinvesteeringud.

Loomulikult tegeleme iga päev sellega, et põhjendada: suur osa RKASi aktsiakapitalist ja suur osa selle ettevõtte moraalsetest kohustustest on olnud seotud haridusobjektidega. RKASil on juba valmis Viru vangla ja muud objektid ka, aga riigikoole ei ole üldse ehitatud…

Kui rahandusministeerium sulgeks praegu silmad selle ees, et riigikoolid on olnud vaeslapse osas, ja siit õgvendusi teeb, aga muud objektid ikka kerkivad, siis on tegemist RKASi moraalse pankrotiga.

Kas haridusministeeriumi eelarve kannatab selle välja, kui RKAS hakkab riigikoole remontima?

Raha tagasimaksmine ei oleks nii suur probleem, sest rendimaksete jaoks oli meil raha planeeritud ja nende tagasimaksete jaotus aastate peale isegi rasketel aegadel on mõeldav ära kanda.

Küll aga on riigi rahandusspetsialistid raamatupidamistoimkonna ettepanekul praegu seisukohal, et kõik valmivad objektid tuleb täismahus kanda tasakaaluarvestusse. See tähendab kõigi nende investeeringute lisamist eelarve koormusse ja võib öelda, et niisugusele raamatupidamislikule tarkusele haridusministeeriumi eelarve vastu ei pea.

Seetõttu pole ka avalikkusel mõtet väga tõsiselt võtta mõne rahandusspetsialisti juttu, et nojah, läheb tasakaaluarvestusse küll, aga see on haridusministeeriumi otsustada, mis on prioriteet – kas maksta õpetajatele palka või ehitada riigikoole.

Mis on haridusministeeriumi prioriteet?

Järgmise aasta eelarve piirsummades on meile tehtud ettepanek, et peame tuleval aastal selle aasta püsikuludega võrreldes 841 miljonit krooni väiksema rahaga hakkama saama. Meile on esitatud võimatu ülesanne, sest tingimustes, kus meil tuleb nii tohutus summas vähendada püsikulusid, ei ole võimalik hakata midagi uut ehitama.

Oleme suhteliselt surnud seisus juhul, kui valitsus ei otsusta naasta kokkulepitud printsiipide juurde, et haridus on prioriteet.

Olukorras, kus plaane tuleb kärpida, oleks vaja kokku leppida, et tulevikku suunatud valdkonnad ei läheks automaatsete kärbete alla. Vastasel juhul on haridusministeeriumil üksi võimatu kokkulepitud ülesandeid täita. Haridusvaldkonna proportsioon eelarves peaks kasvama, nii nagu on koalitsioonilepingus kokku lepitud.

Kas kasvab?

Mul ei ole ametlikku kinnitust, et rahandusministeerium on sellega arvestanud. Pigem on haridusministeeriumi eelarvet vaadatud suhteliselt tehnokraatlikult ja antud meile ülesanne Euroopa tõukefondide raha vastu võtta.

Aga kui meile antakse ülesanne see raha kindlasti ära kasutada, kuid riigipoolseks omafinantseeringuks raha juurde ei anta, siis tuleks see võtta püsifunktsioonide arvelt, mis ei ole moraalne.

Nüüd tuleb suured investeeringud otsustada ajal, kui hea peremees ei paneks kogu raha ehitamisse, vaid heade spetsialistide kinnihoidmisse, et õpe ei kannataks. Ma ei pea palgakulude arvelt investeerimist mõeldavaks. Aga sellise puhtmatemaatilise ülesande on rahandusministeerium meile esitanud.

Mis saab nüüd Kaagvere ja Kammeri kooli eluohtlikust elektrisüsteemist ja olematust tuletõrjesignalisatsioonist? Kas haridusministeeriumil on remonti vajavate riigikoolide asjas B-plaan?

Meil on plaan B, aga see puudutab Euroopa tõukefonde. Haridusministeeriumil ei ole enam aastaid planeeritud ühtegi investeeringukrooni tõukefondide kõrvalt. Katsume muuta tõukefondide raha planeeritud jaotust ja siis selle raha laiali pudistada. See tähendab aga muret päris mitmele objektile, mis pidid korda saama.

Aga vähemalt osa sellest rahast läheb neile, kes on RKASi hammasrataste vahele jäänud, ning nii saab neis koolides mingid tööd ära teha. Kaasa arvatud näiteks Kammeri kool, kus vähemalt ühiselamus saab midagi korda.

Kas valitsus leiab raha teaduskeskuse Ahhaa hoone ehitamise toetamiseks?

Ütlen selle peale kindlasti ahhaa … või isegi ohhoo.

Ütlesite seda kurva häälega.

Jah. Nüüd, kui haridusministeeriumil pole mingeid väljavaateid uute objektide rahastamiseks ja tuleb kokku võtta püsikulusid, on väljapoole Euroopa tõukefonde jäävate uute objektide rahastamine kindlasti kogu valitsuse ühine otsus.

Praegu tundub mulle, et ka kogu valitsus suhtub sellesse asja kui liiga kaelamurdvasse trikki.

Sest mäletate veel eelmise nädala debatti, kas kunstiakadeemia uus hoone saab raha või ei. Kunstiakadeemia vajas lisavahendeid tõukefondidele, aga kuna lisavahendite võimalust ei ole, siis jääb arhitektuurikonkursil välja valitud projekt tõenäoliselt teostamata.

Praeguses olukorras uute objektide alustamine on väga erakordne ja selle erakordsuse peab otsustama valitsus. Haridusministeerium sisemiste reservide varal seda kindlasti teha ei saa.

Mida võiks muudes valdkondades tegemata jätta, et haridusministeerium hädavajalikeks investeeringuteks raha saaks?

Kõik ministeeriumid on raskes olukorras, sest plaanid tehti ju õitsval ajal, nüüd tuleb neid aga vähendada.

Valitsus peab otsustama, kus ta saab rohkem lihasse sisse lõigata. Väidan, et hariduses ja teaduses, arvestades valitsuskoalitsiooni senist retoorikat ja ka avalikkuse ootusi, ei ole võimalik nii sügavale lihasse lõigata kui mõnes muus valdkonnas midagi tegemata jättes.

Otsused, mis on ühiskonnale lähiaastatel olulised ja mis vähem olulised, peab tegema valitsuskoalitsioon.

Kas Isamaa ja Res Publica ministrina olete valitsuses võrdväärne või dikteerib otsuseid Reformierakond?

Seda kindlasti öelda ei saa. Eriti veel asepeaministrina pean ütlema, et valitsuses on mul võimalik väga aktiivselt kaasa rääkida ja valitsuspartnerite koostöö on väga hea.

Valitsuse laua taga ei ole üldse teemaks, mis erakonda keegi kuulub. Perspektiivide seadmine lähtub sellest, kas kogu valitsus möönab, et mõnd valdkonda on praegu tarvis rohkem eelisarendada ja mõni võib oodata.

Siin erakondlikku jaotust üldse välja ei tule, valitsus töötab erakondlikus mõttes väga erapooletult.

Intervjuu: Kaitseminister Jaak Aaviksoo vabadussamba kohta: "Kollektiivne õnnelikuks tegemine pole ülim eesmärk."

2008-05-31

Kaitseminister Jaak Aaviksoo jõudis pronkssõdurisaaga just unustada, kui juba langes sülle uus monument – vabadussammas. Kirglikud vaidlused ja eelarvekriis raskendavad ühemõttelise sümboli kerkimist.

Jaak Aaviksoo, kas saate kindlalt öelda, et vabadussammas tuleb?

100% ei saa keegi garanteerida, aga kaitseministeerium ja mina tegutseme, et riigikogus otsustatud sammas ka püsti saaks.

Tegutsete selle nimel ministrina. Kas Jaak Aaviksoo kodanikuna on sama meelt, mis minister Aaviksoo?

See on spekulatiivne arutelu. Pean isiklikud ja ministriasjad ühitama sel määral, et ei tekiks konflikte, mida ma välja ei kannata. Siiani pole põhjust kurta. Olen veendunud, et Vabadussõja võit ja tähendus väärib mälestamist viisil, nagu riigikogu on kavandanud.

Kumb surve on kõvem: iga hinna eest ehituse algusega venitada või novembriks ikka valmis?

Huvirühmasid on erinevaid, aga mõlemad nui-neljaks-huvirühmad ei ole väga suured. Küsitluste põhjal ütleb enamik inimesi, et sammas võiks tulla. Et mälestus on seda väärt. Äärmuslikke lähenemisi leidub, aga need on selgelt marginaalsed.

Kõik kärbivad kulutusi, aga teie vabadussammast ei puudu keegi. Teil häbi pole?

Asju, mis kavandatud kujul ellu viiakse, on riigieelarves enamus. Räägime 100miljardilise eelarve juures 3miljardilisest kärpest. 97 miljardit läheb ju ettenähtud plaanide kohaselt.

Palju ikkagi maksab vabadussamba projekteerimine, ehitamine, haljastus ja kõik muu kokku?

Kui projekt algas, siis teadsime enam-vähem kulutuste suurusjärku. Klaassammas tuleb 50 miljoni krooni taha. Toona võtsin valitsuse ees poliitilise vastutuse, et kogukulutus peab mahtuma 100 miljoni krooni sisse. Eks üllatusi on mäe seest juba tulnud ja eri ametkonnad on oma nõudmistega eelarve juba üpris pingeliseks teinud. Aga praegu liigume arusaamises, et meil õnnestub sammas 100 miljoniga ikka ära teha.

Aga käibemaks?

See peab ka seal sees olema. Kuigi tšehhid esitasid esialgu käibemaksuta arve. Muidugi on ka tahtmine platsi alt soojaks kütta, aga see ületab mõistlikkuse piiri. Praegu on vaidluse all, kas paneme valguse postide otsa või peame süvistama konstruktsioonidesse. Hinnavahe on viis korda. Vaidluskohti on veel. Ma pole seni nõustunud mitte ühegi lisataotlusega.

Milliseid üllatusi on tulnud?

Eskarpmüüri seisundit oli varem väga raske hinnata – kas selle taastamine maksab 1,3 või 5 miljonit. See on üks potentsiaalse kallinemise koht. Geoloogilised uuringud on näidanud, et osa mäeküljest on turbakihi peal, mida peab täiendavalt kindlustama. Ka selle maksumus on veel lahtine. Ka trepi konstruktsioon võib minna oluliselt kallimaks. Nüüd peab kooskõlastajatega kauplema. Arvestades avalikku huvi, teeb iga ametkond oma tööd nii hästi kui oskab. Aga hea töö on kallim kui kehv töö.

Kas tšehhidega lepingus on punkt, et kui Eesti seiskab ehituse, saavad nemad kogu raha või teatud osa sellest kätte?

Ütlen natuke umbes, aga kui me ühepoolselt lepingu üles ütleks, peame pool raha ikka maksma. Kõige töömahukam osa on projekteerimine, tehnoloogia väljatöötamine, vormide valmistamine jne. Aga argumente, mis paneks projekti seisma, ei ole veel ilmnenud. On siiski väga palju inimesi, kes usuvad vabadussambasse. Meil pole õigust neid petta. Nende suhtes on õige projekt ikkagi lõppjaama viia.

Täna on 28. mai. Kui suur on ajaline surve? Millal saab öelda, et enam ei jõua sammast novembriks valmis?

See võib tekkida igal ajahetkel. Eks teatud puhveraeg on sisse planeeritud. Päris nii ikka ei ole, et töömehed võtavad 28. novembri varahommikul alles tellinguid maha. Üllatused on võimalikud. Ma ei välista, et nii tehniline kui ka poliitiline pool peavad maha istuma ja otsustama, mida teha.

Kui tihti olete mõelnud, et ajaline, rahaline ja avalikkuse surve on nii suured, et targem oleks vabadussamba projekt külmutada?

Ma ei mõtle sellele tihti. Mõtlesin riskid kohe algul läbi. Eks alati tuleb kaaluda ka, et kui 28. novembriks valmimine on ebamõistlikult kallis, siis on targem see valmis ehitada 24. veebruariks. Või mõneks teiseks tähtajaks. Siis on vaja maha istuda ja arutada. Esialgu selleks põhjust pole. Praegu ei teeks aja mahavõtmine midagi paremaks.

Arheoloogid pidasid mitu korda aru, oli nii- ja naa-arvamusi. Aga see polnud seotud väga suurte kuludega.

Arheoloogidest ülesõitmine oli pretsedenditu. Kunagi Mart Laar puhastas pintslikesega Tallinna varemeid. Seegi kiriku säilmed on klaasi all. Kuidas nüüd vabadussamba alune nii kiiresti ebahuvitavaks kuulutati?

Ma ei ole arheoloog. Ma ei oska kaalutlusi hinnata. Need olid ka omal ajal peidetud, mitte avatud konstruktsioonid. Need olid sisemised tugimüürid, mille väärtus tõenäoliselt pole siis nii suur, et neid säilitada. Kuskil on ju mõistlikkuse piir.

Kas eesmärk on püha?

Ma ei tea, mis on argumendid. Iga kord, kui maast midagi leiame, uurime seda. See oli spetsialistide otsus, mina ei oska seda kommenteerida. On idee markeerida graniidil müüride asupaik. See tundub mõistlik. Eks see kõik ole kompromiss. Tuleb kaaluda, kas jätta müür 50 cm kõrgemaks või madalamaks või jätta sammas püstitamata. Ka seda tuleb kaaluda. See on kultuuriväärtuste ameti ja muinsuskaitsjate rida. Ka nende arvamused on lahku läinud.

Ja peale on jäänud peaminister Andrus Ansipi - Aaviksoo telg?

Me ei kuulu sinna nõukogusse. Eks ma tean ka inimeste seisukohti, kuid neid on inimeste endi käest palju mõistlikum kuulata.

Kui palju tunnete, et kaitseministeeriumis või valitsuses keegi töötab samba vastu?

Ma ei usu seda.

Aga kui teie oleks rahandusminister, kas siis oleks lihtne võtta vabadussamba 100 miljonit eelarvekärpeks?

Selliseid võimalusi on 100 miljardi krooni suuruses eelarves palju. Sammas on poliitiliselt väga nähtaval kohal. Ilmselt pole saladus, et riigikogu erakonnad suhtuvad sambasse eri entusiasmiga. Mõnele ei meeldi vabadus, mõnele sammas ja mõnele võit. Tasakaalupunkt on täna samas kohas, kus 2005, kui riigikogu otsustas vabadussamba ehitada. Ka täna on 2/3 samba poolt. Kas see on piisav, ma ei tea. Aktiivseid vastutöötajaid kaitseministeeriumis pole. Kuigi kindlasti on inimesi, kes tahtnuks näha teistsugust sammast.

Kuidas te eksrektorina hindate, et Eesti Kunstiakadeemia ehitus lükkub rahapuudusel edasi, vabadussamba oma mitte?

See on kunstlik vastandamine. Tuleb langetada poliitilised valikud.

Haridus pole piisavalt tähtis?

Need pole ausad vastandused. Võime ju ka küsida, miks osteti radar, aga aidsihaigetele anti kaks korda vähem raha? Nii võib küsida, aga sellele ei pea vastama, sest küsimused pole korrektsed.

Kunstiakadeemia vajab tänapäevaseid ruume. Enamik ülikoole on oma ruume parandanud. Aga nii pompoosse ehitusega pole teised ülikoolid veel välja tulnud. Sestap peame seda käsitlema natuke teises võtmes.

Kui saaksite aega tagasi kerida, kas teeksite vabadussamba konkursi tingimuste kirjutajates ja sisus muudatusi?

Tingimused loodi enne mind. Tagantjärele tarkusena tundub, et võib-olla oleks pidanud arhitektide liidu kaasamise selgemalt kirja panema. Ametnikud mõistsid kohe, kui tundlik on see teema, ja tingimused telliti arhitektide liidust. Tulemuseks on ikkagi konflikt arhitektide liiduga. Häid ideid selle vältimiseks pole.

Palju kriitikat sai komisjoni koosseis. Oli variant, et sinna kuuluks vaid erapooletu kunstirahvas. Aga on ka teada argumentatsioon, miks kaasati poliitikud – iga otsus oleks siis poliitiliselt konsensuslikum. Võib-olla väliseksperdid oleks võinud moodustada komisjoni, kuid ka siis on teada oponentide argumentatsioon. See on meie võidusammas ja mida väliseksperdid oskavad selle kohta öelda.

Kas valitsuses on keegi soovitanud vabadussamba projekti külmutada?

Eiii ole... (ütleb mõtlikult – U. S.)

See polnud väga veenev...

Kabinetis on inimesi, kes pole sel teemal sõna võtnud.

Olete läbi mõelnud olukorra, kui sammas on valmis ja tõesti tundub Vabaduse väljakul liiga pirakana?

See on subjektiivne arvamus. Mul pole vastavat kompetentsi. Usaldama peab arhitekte.

Milliseid? Ühtede arvates ongi see liiga suur!

No ikka neid, kes on kutsutud ja seatud. Saame tugineda detailplaneeringule. 1939. aasta konkursil plaaniti ka 69meetrist sammast. Praegune kõrgus on määratud paviljoni ja Moskva kohviku karniisi joonega.

Kui pika garantii tšehhid annavad?

No 100 aastat kindlasti. Lisaks saame veel terve hulga varuosi ja plaate, mida välja vahetada.

Hakkab keegi sammast ööpäev läbi valvama?

Sambavahti ei tule, aga korrastada ja koristada on seda vaja küll.

Häirib teid, et sammas pole rahva ühendaja, pigem tülliajaja?

Me ei ela ühiskonnas, kus kollektiivne õnnelikuks tegemine on ülim eesmärk. Sambad ja sümbolid peavad ühendama ning küllap ka ühendavad. Oleme haritud ühiskond ja pärast otsuseid enam rusikatega ei vehita.

Millal läheb ehituseks?

Formaalselt tahaks juuni alguses saada ehitusluba. Liiga palju pole aega atra seada.

Tšehhid on ootevalmis?

Nad valmistavad samba ja võtavad töö üle platsi tasapinnast 2,8 m allpool, kuhu tuleb vundament. Eelnev töö on Eesti vastutada.

Olete kindel, et sammas jääb Eesti rahvast rõõmustama?

Selleks on see tehtud ja selleks ta saab olema. Ma ei näe põhjust, miks temast ei peaks kujunema sammas, mis jäädvustab meie ajaloolist võitu, millest ka tänane riik alguse sai.

Nälja asemel dieet

2008-05-27

Valitsus kiitis heaks riigi säästuplaani mahus 6,1 miljardit krooni. Kuid pole kahtlust, et raskemad säästupäevad terendavad meil veel ees, sest esimese kvartali 0,4%line SKT kasv ei lubagi muud loota.

Milline on lisasäästuvajadus, seda ei oska keegi öelda. Valitsuse "suutlikkuse" prognoose teha pani paika ettevõtja Jüri Käo, kelle sõnul saaks valitsus oma eelnenud ekslikest majandusprognoosidest teha ühe suure jaanitule.

Kokkuhoid alles algab

Samavõrd erinevad nagu on arusaamad sellest, mis majandusega juhtub, on ka käsitlused võimalikest lahendustest. Hästi lihtsustatult öeldes jagunevad need kolmeks. Esimesena torkab silma "tuimade partei". Nemad ütlevad, et pole vaja paanitseda, küll hakkab iseenesest paremini minema.

Endiselt on lõpliku lahenduseta riigikogu liikmete palgad, kuid praegu näib olevat saavutatud vähemasti konsensus, et see, nagu ka teiste riigiametnike palk, tuleb lahti siduda keskmisest palgast.

Samas mööngem, et oleme kokkuhoiu tegeliku plaani osas alles pika tee alguses. Hetkel on riik alles alustanud selle kaardistamist, kui palju maksumaksjate raha ta oma toimingute teostamiseks ära õgib. Laiemalt aga on asi siiski riigi toimimise efektiivsuses ehk selles, millist lisaväärtust loob riik avaliku raha eest kulutusi tehes.

Selles osas kuuluvad kuldsed sõnad Ronald Reaganile, kelle sõnul on riik nagu beebi - ühest otsast lõputu isuga, kuid selles osas, mis ja kuidas tagant hiljem väljub, täiesti vastutustundetu. Paraku on ministreid, kes toimuvat adekvaatselt ei taju. Nii oleme kuulnud mitme ministri suust nuttu ja hala, kuidas mõni riigi funktsioon täielikult täitmata jääb, kui tema valdkonna eelarvet kärbitakse. Ometi on juhi ülesanne miski muu. Mõelda ei tule sellele, mida teha vähem raha kahanemise tõttu, vaid kuidas teha vähemalt sama palju, hoolimata sellest, et raha on vähem. Ehk siis meie ees on ei midagi muud kui efektiivsusülesanne.

Efektiivsus elunormiks

Ühest küljest on päris selge, et praeguse omavalitsuste arvu juures ei ole võimalik tagada kõikidele kodanikele Eesti eri paigus samaväärseid avalikke teenuseid. Teisalt pole kahtlust, et ka sel tasemel saab teenuseid pakkuda paljudel juhtudel ka odavamalt.

Teine suur valdkond, mille kaudu riik oma tegevuse efektiivsust oluliselt tõhustada saaks, oleks kõige ülemäärase delegeerimine erasektorile. Ennustan, et omavalitsused, kelle laenukoormusele päitsed pähe pannakse, on sunnitud sellele nagunii lähiajal mõtlema.

Kolmas ja mitte vähemtähtis element avaliku sektori efektiivsuse tõstmisel peitub vajaduses tuua riigiasutuste etteotsa erasektori taustaga tippjuhid. Muuseas, see pole koht, kus palgaga kokku hoida, sest süsteemis tervikuna toob see palgakulust mitu korda enam kokkuhoidu. Samas tuleb muidugi teadvustada, et ahvivaimustusse kõikide erasektori juhtimisprintsiipide toomisest avalikku haldusesse ei maksa sattuda. Tõepoolest on valdkondi, mille eest vastutada saab ainult mandaadiga poliitik, ükskõik kui ebaefektiivne see ka ei tunduks.

Kokkuvõttes on kokkuhoidmisel ja kokkuhoidmisel vahe. Edukas kõhnumine ei tule tavaliselt labase nälgimise, vaid hoopis mõtestatud dieedi kaudu.

Intervjuu: Sel nädalal pannakse uue eelarve klotsid kokku

2008-05-26

Isamaa ja Res Publica Liidu esimehe Mart Laari sõnul on valitsus raskete põhimõtteliste valikute ees, millest ka parimate puhul ei tasu oodata, et Eesti elu kohe homme paremaks läheb.

Sel nädalal esitab valitsuserakondade moodustatud riigieelarve kärpimise töörühm ehk nn kuuepäine krokodill oma ettepanekud, ütles Laar.

Peaminister Andrus Ansip on korduvalt rõhutanud, et majanduskriisi ei ole. Samas on mitmed analüütikud öelnud, et juba paari järgmise kuu jooksul võib majanduskasvu ette miinusmärk tulla. Kas meil on kriis või ei ole?

Ma praegu ei arutaks majanduskriisi teema üle. Probleem on pikemaajalises perspektiivis ja see tuleneb suurematest möödalaskmistest, mis tehti kiire majanduskasvu olukorras, kus riik hakkas oma püsikulusid väga kiiresti kasvatama mõtlemata sellele, et 18protsendiline majanduskasv ei saa olla igavene.

Kui vaadata kohustusi, on probleemid tekkinud just kõige parematel aegadel, mil tegutseti liiga optimistlikest tulevikuväljavaadetest lähtudes. See on väga inimlik ja toimub kõikides maailma riikides nii. Riikide võime paremat tulevikku tagada sõltub sellest, kuidas nende kriiside ajal käitutakse - kas kriisile suudetakse reageerida või püütakse teha nägu, et pole midagi hullu juhtunud ja üritatakse kuidagi edasi vegeteerida.

Kas Eesti jäi majanduse jahtumisele reageerimisega hiljaks?

Nii ja naa, sest lugu ise on pikem ja põhimõttelisem. Peamised probleemid, mida me peame lahendama, ei ole ju 2008. aasta negatiivne eelarve, kus oldi liiga optimistlikud. See oli koht, kus tõesti ei reageeritud piisava kiirusega sellele, mis tulema hakkab. Kas see lisaeelarve on ideaalne või mitte, selle üle võib muidugi vaielda.

On selge, et valitsusel midagi muud üle ei jää, kui põhimõtteliste kärbetega välja tulla. Padaril oli julgust tulla nende probleemidega täiesti üheselt lagedale ja ta on pannud numbrid tuima näoga laua peale, mis on olnud ainuvõimalik taktika. Arvudega saab teatavasti igasuguseid asju teha ja tal oli võimalus käituda täiesti teistmoodi. Padar on toonud kõik avalikuks, mis on äärmiselt kiiduväärt. Peale seda ei olnud enam kellelgi võimalik öelda, et ärme midagi tee.

Kuhu nn kuuepäine krokodill oma tööga praeguseks jõudnud on?

Järgmisel nädalal (sel nädalal - toim) peab töörühm oma klotsid ehk põhimõttelised lahendused kokku lükkama ja see on äärmiselt ebameeldiv üritus. Meeldivaid valikuid ei ole. Eriti probleemne on see, et paljudele tehtud kulutustele saab küll piduri peale tõmmata, aga see ei vii kokkuhoiule sellise kiirusega, nagu tegelikult vaja oleks. Muudatuste elluviimine võtab aega ja otsest kokkuhoidu esimestel aastatel ei tule, mis muudab selle töö eriti raskeks, sest inimestel tekib õigustatud ootus, et kohe läheb paremaks.

Enne kui neid klotse liigutama hakatakse, peab kokkuleppele jõudma, milliseid klotse ja mis suunas liigutatakse.

Mina arvan, et kindlasti ei ole töörühm see poliitiline kogu, kes suudab kõikides klotsides kokkuleppele jõuda, need otsused lähevad koalitsiooni ette. Sisuliselt on see on uue koalitsioonilepingu tegemine. Ma ei usu, et me suudame töörühmas kõikide klotside osas kokkuleppele jõuda. See protsess on väga valuline ja samal ajal möödapääsmatu ning nõuab väga suurt poliitilist vaprust, et nendega välja tulla.

Kuidas Te suhtute stabiliseerimisreservi kasutusele võtmisesse?

Sügava ettevaatusega, nii ahvatlev ja kerge, kui see ka tundub. Ma ei pea kindlasti õigeks minna stabiliseerimisreservi kallale, kui see olukord on tingitud meie enda vigadest ehk üle jõu elamisest. Siis me ei tulekski kriisist välja. Me mätsiksime üle jõu elamise lihtsalt kinni. See lahendus viiks Eesti pikemaajalisse stagnatsiooni.

Kas 10 miljardi kroonine kärbe toob riigi vee peale?

Rahandusminister on arvutused aastateks 2009-2011 teinud negatiivsematest stsenaariumidest lähtudes ja 10 miljardi krooni suurune kärbe peaks olema piisav. Eks elame, näeme.

***

MIS ON MIS

Kuuepäine krokodill Valitsusliidu töörühm, kelle ülesandeks on 2009. aasta riigieelarve koostamise eel leida tasakaal riigi kõhnuva rahakoti ja koalitsioonileppesse pandud lubaduste vahel.

Töörühma kuuluvad justiitsminister Rein Lang, Reformierakonna aseesimees Jürgen Ligi, IRLi esimees Mart Laar, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, rahandusminister Ivari Padar, SDE fraktsiooni esimees Eiki Nestor ja fraktsiooni aseesimees Indrek Saar.

Kui nafta hind kerkib üle saja dollari ja rohkemgi veel

2008-05-23

Kasvavad küttearved, elektrihinnad, transpordikulud on osa meie igapäevasest reaalsusest. Miks need hinnad kasvavad nii pööraselt?Vähemalt korra kvartalis kuuleme Eesti viimase aja kahekohalist inflatsiooninumbrit analüüsides maailmaturul hoogsalt kasvavatest nafta ja toidukaupade hindadest. Seda on esile toodud ka põhjusena meie suutmatusele liituda euroalaga. Toiduainete tõusvate hindade taga on samuti nähtud kiirelt kasvavaid toornafta hindasid.

Enamik globaalsest energiavajadusest kaetakse jätkuvalt fossiilsete kütustega. Nafta on kõige olulisem energiaallikas üleilmses energiavarustuses, järgnevad gaas ja süsi. Nafta hind juhib rahvusvaheliste energiaturgude hinnadünaamikat ja määrab teiste energiaallikate hinna ja võimalused turul. Nafta praegune reaalhind on kõigi aegade kõrgeim.

Seega, nafta hind mõjutab meie elu energianäljases maailmas oluliselt ja väärib vähemalt põgusat analüüsi, mida Eesti meedias pole seni esitatud. Eriti olukorras, kus meil lähiajal seisvad ees põhimõttelised energiapoliitilised otsused aastakümneteks. Millistele energiaallikatele, tootmise viisidele ja ühendustele Eesti energeetika hakkab tuginema.

Mikroökonoomika algkursuse põhitõde on, et hind on nõudluse ja pakkumise vahekord. See on ka nafta puhul tõsi, aga mitte täielikult. Nafta on keerulisem kaup ja selle hinda mõjutavad paljud lisategurid. Tooksin alljärgnevalt lühidalt minu hinnangul viis peamist nafta hinda kujundavat tegurit maailmas:

1. Tugev nõudluse kasv

Alates 1986. aastast on toornafta nõudlus maailmas kasvanud keskmiselt 1,6% aastas. 2008. aastal oodatav majanduskasvu pidurdumine võib viia küll nõudluse kasvu pidurdumisele 0,7% või isegi madalamale tasemele. See on aga ajutine.
Hinnangute järgi on aastaks 2050 globaalne energianõudlus vähemalt kahekordistunud, sest maailma rahvastik kasvab selleks ajaks prognoositavalt ca 50% ja üleilmne SKT on praegusest neli korda suurem. Kusjuures euroopaliku/ameerikaliku elustandardi poole püüdlevate arenevate maade energiavajadus muutub maailmamajanduse kiire arengu stsenaariumi põhiselt kuuekordseks võrreldes nüüdsega. Kasv nõuab energiat.

2. Kõrged tootmiskulud

Nafta ökonoomika rusikareegel ütleb, et praeguseid nafta hindu juhivad naftafirmade järgmise aasta kapitalikulud. Need on hüppeliselt kasvanud. Metallide, tehnika, tööjõu jm sisendhinnad on tõusnud drastiliselt. IMFi hinnangul on aastatel 2000-2006 naftatööstuse investeeringud nominaalselt kahekordistunud sisuliselt ilma reaalefektita.
Naftatootmisega minnakse süvamerre ja väga rasketesse klimaatilistesse tingimustesse, tootmise tingimused muutuvad kõikjal, sh arengumaades, sotsiaalselt ja keskkonnapoliitiliselt enam tundlikuks. Võetakse kasutusele mittekonventsionaalseid allikaid, nt Kanada õliliiva varud. Samas ei ole tegelikud tootmise kulud siiski mitte ligilähedasedki hinnale sada ja enam dollarit barrelist.

3. Geopoliitilised põhjused

Naftatagavarad on tugevalt kontsentreerunud mõnesse maailma regiooni. Võime põgusal analüüsil näha kõrget korrelatsiooni maailma poliitiliselt tundlike piirkondade ja põhiliste tõestatud varude asukohtade vahel. Iraak, Iraan, Venezuela, Nigeeria, Venemaa, Angola on mõned näited riikidest, mille kohta võime tihti televiisorist näha kui mitte kõige stabiilsematest ja demokraatlikumatest riikidest. Kui võtta üleilmselt tunnustatud Freedom House'i viimane raport inimõiguste ja demokraatia kohta, siis maailma 12st suurimate naftavarudega riigist vastavad demokraatliku riigi määratlusele kaks - USA ja Kanada.

Kasvava nafta-natsionalismi valguses, kus maailma toornafta tõestatud varudest 80 protsenti kontrollivad otseselt peamised naftatootjariigid, näeme, kui tundlik on see küsimus maailmapoliitikas. Jätkuvalt tahavad nende riikide valitsused, kus peamine riigi eelarvetulu laekub naftast ja gaasist, suuremat kontrolli ressursside üle. Heaks näiteks on kas või Venemaal ühe hoogustuva JOKK-stiilis nafta-/gaasitööstuse natsionaliseerimine Venezuela presidendi Cháveze kombel.

Samas on peamised tarbijariigid USA, Jaapan ja Euroopa riigid üha enam mures suureneva sõltuvuse pärast energiaimpordist ja otsivad energiaallikate mitmekesistamise võimalusi just varustuskindluse suurendamise eesmärgil. Viimane suur naftašokk 1980ndate alguses oli otseselt põhjustatud poliitilistest teguritest - Iraani revolutsioon, Iraani/Iraagi sõda, kus hind tõusis praegusega võrreldavale reaaltasemele. Jätkuv ebastabiilsus ja kõrged riskid suruvad suurte naftavarudega riikides hinda ülesse.

4. OPECi hinnaambitsioonid

OPEC on 11 naftat tootva riigi kartell, kellel on konventsionaalsetest toornafta varudest maailmas ca 84 protsenti. Nemad kujundavad suuresti nafta maailmaturu hinna. Või õigemini seda teeb Saudi Araabia, kellel on ca 25 protsenti kõigist maailma toornafta varudest. OPEC on vaatamata tugevale survele, et USA ja Euroopa tootmismahtusid hindade allapoole korrigeerimiseks suurendaksid, jätnud selle viimastel kvartalitel siiski tegemata. Nende hinnangul on naftaturg tasakaalus ja tootmine katab rahuldavalt nõudlust.

Samas on OPECi riikide täiendavad tootmisvõimsused piiratud ega suuda katta kasvavat nõudlust. Kogu naftatööstuse pudelikaelaks on rafineerimisvõimsuste tohutu defitsiit ja selle tagajärjeks varude väga madal tase. Mitte-OPECi riikide tootmisvõimsuste kasv on olnud oodatust tagasihoidlikum.

Saudi Araabia hinnaeesmärk ei põhine aga mitte nafta tootmise kuludel, vaid kuningriigi eelarve vajadustel. Hinnanguliselt on praeguse dollarikursi juures kuskil 65 dollarit barrelist nafta hinna tase, mis rahuldab kuningriiki, et katta tuludega võla intresse, vähendada võlga, katta eelarve jooksvad kulud ja printside vajadused ning käivitada mõned uued riiklikud projektid.

5. Spekulatsioonid

Spekuleeritakse tulevaste hindade suhtes. Turul on jätkuvalt usku hinnatõusu ja see viib hindasid üles. Viimaste nädalate spekulatsioonid nafta tulevikuhinnast 200 dollarit barrelist juba ise loovad emotsionaalset valmisolekut maksta rohkem.
Lisada sinna juurde kartused naftavarude ammendumisest ja tootmismahtude langusest kasvava nõudluse kontekstis ning saamegi hea pinnase spekulatsioonidele tulevaste hinnatasemete suhtes. Turu sõnum on maailmale selge: kui me ei taha rohkem maksta, peame kasutama energiat tõhusamalt või otsima naftale reaalseid alternatiive.

Kokkuvõttes. Nafta hinna tõusu juhivad fundamentaalsed muutused nõudluses-pakkumises ja tootmises, mitte niivõrd turuspekulatsioonid. Seega odavat nafta hinda me enam ei näe, absoluutne hinnapõhi peaks olema kuskil 65 dollarit barrelist, kust oligopolistliku turu tingimustes hind ei tohiks läbi kukkuda.

Pigem rühib aga turg jõudsalt hinnataseme poole 150 dollarit barrelist. Me elame maailmas, kus energia muutub üha kallimaks. See arusaam peab olema fundamentaalne alus kõigi poliitiliste otsuste langetamisel.

Kommentaar: maksupoliitika kütab kirgi

2008-05-19

Ajakirjanduses tundub olevat kõlama jäänud arvamus, et tuleks säästa peamiselt eelarvekulutuste kokkuhoidmise teel - mida viletsam on prognoos, seda rohkem tuleks säästa. Päris nii lihtne see ka ei ole, see on natuke lihtsustatud nägemus.

Riigieelarve kulusid ei saa niisama lihtsalt riigieelarve seaduse muutmisega muuta, sest paljud kulud tulenevad teistest nendega seotud seadustest.

Viimase kolme-nelja aasta jooksul on Eestis vastu võetud hulgaliselt seadusi, mis toimivad väga hästi ja kõik nad on olnud ka vajalikud. Kuid nad toimivad vaid väga kiiresti kasvava majanduse olukorras. Nad ei ole senises mahus enam realiseeritavad.

Ainult eelarveseaduse kärpimisega ei ole võimalik nendele väljakutsetele reageerida, on vaja muuta ka muid seadusi, mis riigile kulutusi tekitavad.

Intervjuu: Mart Laar: “On saabunud valusate reformide aeg”

2008-05-17

Valitsuskoalitsiooni kuuluva Isamaa ja Res Publica Liidu esimees, riigikogu liige Mart Laar tunnistab, et kuna headel aegadel on valitsus jätnud olulisi otsuseid langetamata, tuleb neid ebapopulaarseid otsustusi teha nüüd, mil majanduse kasv on järsult pidurdunud. Ent Ida-Virumaale pakub üleriigiline majandussurutis tema arvates uusi arenguvõimalusi.

Teie esinemisest Ida-Viru arengufoorumil jäi mulje, et eelistate majanduses kummitavat valusat kukkumist pehmele maandumisele. Kas Mart Laar on veel vähe peksa saanud näiteks kolhooside hävitamise eest, et riskite jälle oma populaarsusega?

Mart Laar on juba pikka aega harjunud ütlema tõtt välja ka siis, kui see valus on. Ma kindlasti ei poolda seda valusat kukkumist, aga kui majanduses on probleemid, siis on sellist äratust selgelt vaja. Eesti peab julgema olukorrale näkku vaadata, nii ebameeldiv kui see ka poleks.

Heitsite ka valitsusele ette, et see on jätnud headel aegadel vajalikud otsused tegemata, nagu näiteks suurem panustamine haridusse ja teadusesse. Aga te ise olete ju praeguse valitsuskoalitsiooni ühe liikmespartei juht. Kellele te siis etteheiteid teete?

Minu erakonnal on alati õnn olnud olla valitsuses mitte headel, vaid halbadel aegadel, et teha neid ebapopulaarseid otsuseid, mis siis ajad jälle natuke paremaks muudavad. Nii et seda kogemust olla valitsuses headel aegadel vist ei olegi mulle antud, vaadates praegust hetke. Ja kindlasti on ka praeguse valitsuskoalitsiooni ühine probleem olnud see, et meil ei jätkunud poliitilist tahet aasta lõpul väga realistlikult olukorda hinnata. Kuigi arutelu selle üle toimus. Aga siin ei ole mõtet nüüd enam praeguses valitsuses süüdlasi otsida. Ma arvan, et see on positiivne, et on suudetud olukorrale reageerida ja säästueelarvega välja tulla. Aga selle koalitsiooni tugevust saab näha lähiajal sellest, kuidas me suudame ka tegelikult olukorrast välja tulla.

Kas vihjate sellele, et praegune majandusolukord võib koalitsioonile saatuslikuks saada?

Ei, sellele ma küll ei vihja. Tavaliselt on nii, et kui läheb mingiks suuremaks jamaks lahti, siis valitsused mitte ei lagune, vaid hoiavad rohkem kokku. Valitsused lagunevad pigem headel aegadel. Seda lubab mul väita asjaolu, et tunnen valitsuskoalitsiooni sisekliimat. Seal, jah, vaieldakse ja ollakse eriarvamuselgi, aga tehakse ühiselt tööd ja ei hoita rusikat taskus.

Sel aastal räägitakse eelarvekärpest enam kui kolm miljardit krooni. Mainisite, et järgmisel aastal tuleb see veelgi suurem...

Järgmise aasta eelarve tuleb väiksem, võrreldes selle prognoosiga, mis tehti eelmisel aastal seoses eelarvestrateegiaga. Eelarve ise kasvab, kuid väga paljudest kavadest tuleb loobuda.

Kellelt tuleks raha ära võtta?

Ma arvan, et valitsuskoalitsioon istub kokku ning arutab, missugused on need lubadused, mille täitmine tuleb edasi lükata, ja missugused on ka need varem tehtud otsused, mis tuleb ringi vaadata. Riigikogu keskendub nüüd kindlasti säästueelarvele, mis sel neljapäeval riigikogu poole teele saadeti. Aga lisaks nendele asjadele, mida tuleks edasi lükata, tuleb koalitsioonilepingusse sisse kirjutada ka neid reforme, mis on siiani ühel või teisel põhjusel tegemata jäänud. Headel aegadel nende reformide läbiviimine tavaliselt ei õnnestu, sest kõik tundub olevat hästi ja keegi ei taha millegagi riskida.

Neljapäevases Põhjarannikus ilmunud artiklis kirjutasite, et Ida-Virumaa ei ole siiani suutnud oma arengupotentsiaali vajalikul määral välja mängida. Kas praeguse üldise majandussurutise tingimustes on üldse mingeid võimalusi seda potentsiaali veel välja mängida?

Kindlasti on. Arvan, et kui on selline laiem kriis, mis tegelikult tabab eelkõige ikkagi keskust, siis regioonidele avanevad uued võimalused. Sest nii mõnigi investeering läheb eelkõige regioonidesse, kui neid suudetakse siia tõmmata. Sest tööjõu hind on siin ikkagi madalam, oskuslikke töökäsi aga siin jätkub rohkemgi kui keskuses... Kuid need investeeringud ei tule, kuni mõned probleemid siin pole lahendatud.

Vihjate vist teie poolt osundatud korruptsiooniprobleemile Ida-Viru omavalitsustes. Mida te selle korruptsiooni all mõtlete?

No vaadake neid uudiseid, mida üle Eesti siinsetest tegemistest kohaliku omavalitsuse tasandil kirjutatakse! Olen kohtunud väga paljude kohalike ettevõtjatega, kellel on kogu aeg üks ja sama jutt. Ja kui Eesti riik ei ole aidanud siin kandis enda korda maksma panna, siis ausalt öeldes pole kahjuks mul ka mingit lootust, et midagi muutub. Loomulikult on mul lootus, et mõned kohalikud omavalitsused hakkaksid teisiti käituma, aga vaadates seda pikaajalist traditsiooni neis, siis ega seda lootust kuigi palju kah ole.

Aga miks riik siis siiani midagi korruptsiooni väljajuurimiseks teinud pole ja mida ta üldse teha saab?

See on ka minu jaoks suur küsimus, miks midagi tehtud pole. Riik saab korra majja seada, sest riik selleks ju ongi, et kutsuda korrale neid, kes tegelevad kuritarvitustega.

Intervjuu: Kas? (vastab Tõnis Lukas)

2008-05-15

Kas Kaagvere erikoolis algab sel suvel põhjalik remont, nagu lubatud?

See, mida järeldas Puiatu erikoolis käinud õiguskantsleri büroo, on pannud justiitsministeeriumi rääkima, et Puiatu ja Kaagvere erikooli investeeringute tegemine pole õige. Justiitsminister on selles osas skeptiline.

On arvamus, et erikoolid tuleb reorganiseerida.

Varsti tuleb arutelu, millised erikoolid jätkavad ja millised mitte.

Kas Tartumaa teises remondi järele kisendavas riigikoolis, erivajadustega laste Kammeri koolis, algab sel suvel põhjalik remont, nagu veel läinud aasta lõpus oli kavas?

Haridusministeerium püüab riigikoolide osas võimalikult palju ära teha.

Kuid valitsus peatas riigikoole rekonstrueerima pidanud Riigi Kinnisvara ASi töö ja meie ministeeriumi rahaline seis on lausa miinuses.

Rahandusministeerium tegi ettepaneku kärpida haridusministeeriumi tuleva aasta eelarvet kolmveerand miljardi krooni võrra.

See tähendab, et meie eelarve on küll sama suur nagu tänavu, kuid euroliidu tõukefondide toel tehtavate projektide omafinantseering tuleb meil arvestada eelarvesse põhikulude arvel.

Nii lähebki suur osa rahast tõukefondide abil tehtavate projektide kaasrahastamiseks.

Kas see tähendab seda, et uusi investeeringuid ei saa teha?

Jah, seis on keeruline, kui tahta uusi investeeringuid teha.

Intervjuu: Minister direktorit ei vabasta

2008-05-14

Haridusminister Tõnis Lukas ütles, et õiguskantsleri kontrolli tulemused üllatasid teda ja juba eile kutsus ta Puiatu erikooli direktori vestlusele. Kohtumise järel otsustas ta, et ei vabasta esialgu koolijuhti ametist.

Tõnis Lukas, kas õiguskantsleri nõunike kontrolli tulemused olid teile üllatavad?

Üllatus oli see, et Puiatus polnud täidetud varem korduvalt tehtud ettekirjutusi. Pressiteate põhjal teame, et praegu heidetakse koolile ette samu asju, millele oleme tähelepanu juhtinud. Meie teada oli kooli juhtkond need puudused likvideerinud.

Kas te langetasite erikooli direktoriga kohtudes mingeid kindlaid otsuseid?

Ma informeerisin direktorit, et alustame viis päeva kestvat teenistuslikku järelevalvet, mille käigus kontrollime, kuidas kool on täitnud nii õiguskantsleri kui haridusministri ettekirjutusi.

Milliseid meetmeid rakendab ministeerium selleks, et Puiatu koolile jätkuks hea ettevalmistusega töötajaskonda?

Selle eeldus on, et me nii keerulises valdkonnas, nagu seda on pedagoogika, ei võta vastu rutakaid otsuseid. Selliste juhtumite meediakajastused ei tohi anda õpilastele vale sõnumit ja soodustada vastuhakku õpetajatele. See, kui kooli juhtkonnale tehakse märkusi, ei tähenda, et õpilased võivad endale kõike lubada.

Õiguskantsleri büroo ametnike visiit tekitas õpilastes ebaterve reaktsiooni ja tekkis olukord, kus allumatud lapsed panid vähemalt ühe õpetaja sundseisu, nii et ta kaalub, kas jääb kooli tööle.

Eelkõige peame katsuma säilitada praegust töötajaskonda. Õpetajate kooli saamine on üldine mure.

Kas kõnealune juhtum võib tuua mingi muudatuse, mis külmutatud investeeringud liikuma päästab?

See ei ole tõenäoline.

Euro koos krooniga käibele

2008-05-13

Sloveenia, Küpros, Malta ja Slovakkia on riigid, mis ühinesid koos Eestiga 1. mail 2004 ELiga ja on, või lähiajal saavad, Euroopa Majandus- ja Rahaliidu (EMU) täisliikmeks. Nemad on oma rahandus- ja eelarvepoliitika euroalaga liitumiseks vajalikesse raamidesse viinud, astudes meist riikide vahelises konkurentsis pikka sammu ette.

Pole tähtis, millise rahanduspoliitikaga see eesmärk saavutati, kas fikseeritud kursi või hinnastabiilsuse eesmärki hoides. Kõikidel uutel liikmesriikidel on kohustus lähtuvalt ELi liitumistingimustest euroalaga liituda ja järelikult rahanduspoliitika, mis viib sihile, on pikemas vaates parim ka majanduspoliitiliselt.

Eriti võib soovida õnne kolleegidele Slovakkiast, kes on rohelist tuld EMU täisliikmelisuse osas saamas olukorras, mida võib maailmamajanduses iseloomustada sõnadega "ebatavaliselt ebakindel tulevik". Mis saab olla positiivsem signaal finantsturgudele ühe üleminekuriigi kohta, vähendades tänases olukorras parimal viisil riske reaalmajanduse ja inimeste jaoks? Need riigid on meist ees majanduspoliitiliste eelduste poolest, mis lasevad tulevikus kiirelt heaolu kasvatada.

Euroala riikide majanduse fundamentaaltegurite suhteline tugevus ja võimalus liikuda oma satelliitriikidega võrreldes kiiremini regressioonist välja võib tähendada meile reaalkonvergentsi seiskumist ning hakata avaldama survet fikseeritud kursile. Eelkõige lätlastel tasuks oma kasvava makromajandusliku ebastabiilsuse valguses põhjalikult uurida, mis sundis Iirimaad 1993. aastal muutma fikseeritud keskkurssi.

Eesti ei saa lubada väikeriigina luksust lasta teistel Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel istuda "rongile" ja ise jääda koos Lätiga (ja ilmselt siiski ka koos Leeduga) ikka ootesaali pea laiali otsas ringi vahtima. Meil pole jõudu iseseisvalt teistele järele jõuda, kui jääme maha, siis olemegi maha jäänud. Me oleme liiga väikesed ja avatud finantspoliitiliste riskide talutavaks haldamiseks üha turbulentsemas ja asümmeetrilisemas maailma majandusruumis.

Optimaalse valuutapiirkonna teooriast tulenevalt peame varem või hiljem mõne suurema valuutapiirkonnaga liituma. Jutt Eesti võimalusest jätkata veel kümneid aastaid Eesti krooniga sama fikseeritud vahetuskursi juures on rumal. Halvema vältimiseks tuleb siis majanduspoliitilise stabiilsuse hoidmiseks juba sundkäiguna võtta euro ühepoolselt kasutusele, teadmata millise reaalkursiga. Sellise kehva olukorra vältimiseks on vaja plaani kiireks euroga liitumiseks. 2007 tundus peaminister plaanivat saavutada Maastrichti hinnastabiilsuskriteeriumi tõlgenduse muutmist Euroopa Komisjoni poolt ja avada sellega meie tee euroalasse. Sellest mõttest ei ole viimasel ajal enam midagi kuulda olnud, ka sellesuunalisest valitsuse tegevusest mitte.

Iga täiendava riigi saamisega EMU täisliikmeks täna kehtiva tõlgenduse järgi tõenäosus kriteeriumi käsitlust muuta kahaneb. Järelikult tuleb kriteeriumeid täita tänases tõlgenduses. Vaja on uut plaani.

Minu ettepanek on kontsentreerida parema majanduspoliitilise eesmärgi puudumisel kõik jõugupingutused valmisolekuks eurokriteeriumid täita. Kui Eesti ei suuda 2011. aastaks euroalaga liituda, on viimane aeg võtta eurod ametliku paralleelvaluutana kroonide kõrval käibele. Konflikt Euroopa aluslepingutega puudub ja Eesti eurostumine võtab aega mitte enam kui aasta. Tehniliselt pole aasta paralleelvaluuta aega ületamatu, nt Tallinki laevadel toimib see süsteem väga kenasti.

Intervjuu: tegemata haldusreformiga on kaotatud miljardeid

2008-05-13

Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar esitas laupäeval Pärnus erakonna volikogule Eesti majanduse päästmise programmi, mis alampalga ja riigiametnike palkade külmutamise kõrval sisaldab haldusreformi, mille radikaalsem variant jätaks Eestisse alles 15-17 omavalitsust.

Mart Laar, ütlesite oma ettekandes, et kriis majanduses on käes ja Eestis olukord niivõrd hull, et sunnib tegema radikaalseid muudatusi.

Rahvas ootab, et poliitikud ütleksid keerutamata ja ilustamata, rahulikult ja selgelt välja selle, mis meie majanduses toimub, milline on praegune olukord. Muidugi tuleb öelda, et Eesti on olnud oma arengus kõige edukam üleminekuriik mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas.

Peab aga tunnistama, et õiged otsused, mis on toonud riigile edu, on tehtud kriisiaastatel. Vajalikud otsused on peaaegu alati ebapopulaarsed ja normaalsetel aegadel vajalikke otsuseid ellu viia on ebanormaalselt raske, tihtipeale lausa võimatu.

Seetõttu tehakse need tavaliselt raskel ajal. Nii ongi tagantjärele vaadates Eestile edu toonud otsused vastu võetud 1991. ja 1992. aasta kriisist lähtudes, samuti olukorras, mis tekkis 1999. aastal Vene turgudel toimunu tagajärjel. Just sel ajal tehtud raskete otsuste järel on saabunud majanduse tõusuperiood.

Neil tõusuperioodidel ehk headel aegadel puudub raskete otsuste järele vajadus.

Meil on kogemus, mida toob kaasa raskete otsuste järel saabunud majanduse tõusuperiood. Nagu ka teiste riikide kogemus näitab, on kiire kasvu aeg, kus majandus kasvab üle kümne protsendi, kõige ohtlikum. Sest valitsused saavad oma kätte palju raha ega oska seda tihtipeale kuigi mõistlikult kasutada.

Eestis läks nii aastatel 1997-98, kui arvati, et majanduse kiiire kasv on igavene, ja koostati ülioptimistlikke eelarveid. Samuti läks viimasel kolmel-neljal aastal.

Nüüd peame tunnistama, et maailm on radikaalselt muutnud. Iga katse seda ignoreerida viib raskete ja negatiivsete tagajärgedeni.

Tegite ettepaneku omal ajal tegemata jäänud haldusterritoriaalne reform uuesti käsile võtta.

Meie ettepanek on pöörduda tagasi nende arutelude juurde, mis 2001. aastal koalitsiooni eriarvamuste tõttu lõppesid. Eesti on kaotanud miljardeid kroone reformi omaaegse tegamata jätmise tõttu.

Kindlasti tuleb reform teha kogu Eestis ühtlaselt, teha keskselt ja arutleda kahe tee üle. Üks on kihelkondlikust printsiibist lähtuvalt, mille kohta oli omal ajal minister Tarmo Looduse esitatud plaan. See vähendaks praegu 220ni ulatuvat omavalitsuste hulka 58-60ni. Teine, radikaalsem plaan lähtub maakondlikust baasist, mis tähendab, et Eestisse jääks 15-17 omavalitsust.

Arvan, et koalitsioon võiks kõigepealt otsustada, et teeme selle reformi, ja siis selgub debattides, kumb variant on sobivam.

Oluline on astuda otsustav samm ja panna alus tugevate omavalitsuste tekkele, mis suudaksid olla riigile korralikuks partneriks.

Maavalitsuste kaotamisest te seekord ei rääkinud, aga kui Isamaaliit varem võimul oli, siis oli teil selline kava.

Kui vaadata haldusterritoriaalse reformi ühte varianti, siis maavalitsusi ei likvideerita, see küsimus laheneb iseenesest.

Märkisite sedagi, et ministreid on Eestis liiga palju.

Kogu meie riigiaparaadi efektiivsuse ja suuruse läbivaatamine oleks asjakohane. Vaadates riigi püsikulutusi, tuleb tunnistada, et oleme võtnud endale suuremaid kulutusi, kui Eesti riik suudab kanda. Kui tahame investeerida nendele aladele, mida tulevikku vaadates oluliseks peame, näiteks haridusse, tuleb meie riigiaparaadi suurus ja kulutused kriitiliselt üle vaadata.

Olen seda korduvalt öelnud ja pakkusin jätkuvalt välja, et pärast järgmisi valimisi peaks valitsuses olema kaks ministrit vähem, kuid kindlasti on teisigi võimalusi töö efektiivsemaks korraldamiseks.

Aeg "nõidusunest" ärgata

2008-05-13

On öeldud, et edukad on riigid, kes näevad kriisides või tagasilöökides mitte üksnes ohte, vaid ka uusi väljakutseid. Eestil on see seni õnnestunud. Just suutlikkus langetada 1991.-1992. ning 1999. aasta kriiside ajal ebapopulaarseid, kuid vajalikke otsuseid, on olnud aluseks Eesti edule. Julgus on pannud Eesti kasvama kiiremini, kui see on õnnestunud ühelgi teisel üleminekuriigil. Edul on aga ka uinutav toime. Nii tundus Eestilegi korraga, et 12% majanduskasv võib kesta igavesti.

Riigile laoti arvukalt kohustusi, mida on võimalik kanda lühiajaliselt kiire majanduskasvu tingimustes, kuid majanduse jahtudes võivad osutuda raskeks koormaks. Nii ongi Eesti endalegi ootamatult sattunud probleemide ette, mis nõuavad kiiret ja otsustavat reageerimist. Eesti majandusele uue hingamise andmiseks peaksime ka meie neis võimalust nägema. Võimalust omada taas julgust langetada tulevikku vaatavaid otsuseid, mis Eestit kiiremini edasi viiksid.

Esimesed otsused on juba tehtud. Valitsus kavatseb lõpetada 15. maiks töö 2008. aasta negatiivse lisaeelarvega ning see riigikogu poole teele saata. Veelgi suurem väljakutse on aga 2009.-2012. aasta eelarvestrateegia kokkutõmbamine.

Erinevate arvutuste kohaselt 7-10 miljardi kroonini ulatuv kärbe on sedavõrd suur, et eelarve tegelike võimalustega vastavusse viimiseks ei piisa administratiivkulude kärpimisest, vaja on rohkem kokku tõmmata, see omakorda eeldab koalitsioonilepingu avamist. Kuigi koalitsioonilepingu lubaduste kriitiline läbivaatamine võib viia mitme seal kirja pandud programmi ja investeeringu edasilükkamiseni, toob selle avamine kaasa ka võimaluse vaielda läbi ning positiivse otsuse korral sisse kirjutada Eestile olulised reformid, milles 2007. aastal kokkuleppele ei jõutud, kuid vajadus nende järele on järjest möödapääsmatuks muutunud.

Reformide teostamisest on pikka aega räägitud, viimaste aastate majanduskasv on uuendamistahet tunduvalt vähendanud. Aeg on «nõidusunest» ärgata ning taas tegutsema asuda.

Eesti esimeseks ülesandeks on vähendada inflatsiooni ning minna 2011. aastaks üle eurole. Selleks tuleb järgida konservatiivset eelarvepoliitikat ning hoida eelarve tasakaalus. Nende eesmärkide saavutamiseks teeb IRL ettepaneku külmutada kolmeks aastaks riigiasutuste ning nende allasutuste tööjõu- ning majandamiskulud 2008. aasta tasemel.

Riigiasutuste palgasüsteem tuleb muuta läbipaistvaks, kaotades kõikvõimalikud lisatasud. Palgad - ka riigikogu ja valitsuse liikmete palk - tuleb lahti siduda keskmise palga tõusu kaudu toimuvast automaatsest kasvust ning läbi vaadata eripensionide süsteem. Mitte kehtestada enam uusi eripensione. Kõik need sammud annavad võimaluse riigiaparaadi, kaasa arvatud valitsuse suuruse vähendamiseks.

Pidurdamaks kulude kasvu, tuleb lähiaastateks külmutada koalitsioonileppest välja jäävate rahaliste kohustuste võtmine valitsuse poolt. Paraku tuleb kriitiliselt läbi vaadata ka koalitsioonileppes antud lubadused ning edasi lükata nendest mitme täitmine. Kriitiliselt tuleb üle vaadata ka paljud varasematel aastatel käivitatud programmid, uurides, kas need ikka aitavad neid, kelle toetamiseks need ametlikult on määratud.

Lahendus tuleb leida mõne suurema omavalitsuse ekstensiivsest laenupoliitikast tulenevatele probleemidele. Vastutustundetu kohustuste võtmine võib saada ohtlikuks neile omavalitsustele endile, ohustades ühtlasi riigieelarve tasakaalu. Kokkuvõttes peab valitsus seadma eurole 2011. aastal ülemineku endale prioriteediks, koostades selleks konkreetse tegevuskava. 2007. aasta ebaõnnestumine on Eestile juba kalliks maksma läinud, arvestades mitme Kesk- ja Ida-Euroopa riigi pääsu eurotsooni, tähendaks uus ebaõnnestumine 2011. aastal Eestile tõsist tagasilööki.

Eelarvekulutuste kärpimisest üksi ei piisa. Tulevikku suunatud kokkuhoiu saavutamiseks on vaja muuta kogu riigihaldus tõhusamaks. Kesksel kohal seisab siin haldusterritoriaalne reform. 2001. aastaks kavandatud reformi sumbumine erakondade vastuoludesse on üks suuremaid läbikukkumisi selle aastatuhande Eestis, mis on meile maksma läinud miljardeid kroone. Eesti ei vaja kahtsadat nõrka omavalitsusüksust, vaid tugevaid omavalitsusi, mis omaksid nii rahalist kui vaimset potentsiaali riigile tõeliseks partneriks tõusta.

Teostamata haldusterritoriaalne reform pärsib teisi olulisi uuendusi, nagu koolivõrgu või tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi nüüdisajastamine. Suuremad ja tugevamad omavalitsused suudaksid tõhusamalt tegutseda tõukefondide vahendite kasutamisel, neid mitte laiali pihustades, vaid prioriteetidele kontsentreerides.

Valida võib seejuures kahe variandi, kas kihelkondlikust printsiibist tulenevalt 58-60 või maakondlikust alusest lähtudes 15-17 omavalitsuse vahel. Igal juhul tuleb kavandatud reform ellu viia ühtse plaani alusel ning korraga kogu Eestis.

Valitsemise efektiivsemaks muutmise ning liigsete kulude kärpimise kõrval on oluline astuda samme Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmiseks ning investeeringute suurendamiseks. Riigi sekkumise suurendamine või majanduse kunstlik turgutamine eelarve vahenditega pole seejuures lahendus. Pearõhk tuleb panna soodsa keskkonna tagamisele ettevõtlusele ning ekspordi toetamisele. Selleks tuleb loobuda kiusatusest lappida eelarvet uute maksude kehtestamise või vanade tõstmise teel.

Eesti maksukoormus tuleb hoida madalal, vähemalt 2008. aasta tasemel. Majanduse elavdamiseks on riigi käsutuses siiski mitmeid vahendeid. Võtkem kas või jätkuvalt riigi omanduses olevad suured ettevõtted.

Muutmaks ettevõtteid efektiivsemaks ja läbipaistvamaks, teeb IRL ettepaneku suuremate riigi osalusega äriühingute aktsiate börsil noteerimiseks, mis võiks toimuda järgmistel tingimustel: börsile viiakse eeskätt äriühingud, mis vajavad oma tegevuse laiendamiseks lisakapitali; riik müüb vähemusosaluse, säilitades börsile minekul enamusaktsiad; noteerimiseks vajaliku aktsionäride ringi tekitamiseks viiakse läbi avalik pakkumine kõigile võrdsetel tingimustel.
Kindlasti ei tohi riik loobuda investeeringutest ettevõtluse arenguks vajalikku infrastruktuuri.
Suurte infrastruktuuriobjektide ehitamisse tuleb kaasata senisest julgemalt erakapitali. Riigi käsutuses on vahendeid, et parandada info ja kommunikatsioonitehnoloogia sektori ekspordivõimet, aidates näiteks kaasa E-riigi lahendustele ekspordi toetamiseks.

Ettevõtetele tuleb anda vabaks e-valitsuse lahenduste intellektuaalse omand. Eesti vajab laiemalt tõhusa tööstuspoliitika loomist. Me ei saa oma majandusest välistada ühtegi sektorit - ei turismi ega transiiti, nende arendamiseks tuleb riigil ettevõtjatega ühiselt lahendusi otsida.

Tegutsedes Eesti majanduse hetkeprobleemide lahendamisel, peab meil jätkuma julgust vaadata tulevikku, et tagada Eestile jätkusuutlik areng. See eeldab tähelepanu keskendamist haridusele. Parim majanduspoliitika on tõhus hariduspoliitika. Haridus ja innovatsioon peavad saama Eesti prioriteediks mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Vaid see võimaldab astuda samme üleminekuks teadmismahukale tootmisele ning reageerida operatiivselt muutustele maailma majanduses. Selleks tuleb hoida haridust ning teadus- ja arendustegevust prioriteedina.

Kokkuhoiumeetmed eelarves ei tohi puudutada teadus- ja arendustegevuseks ette nähtud summasid. Samas tuleb kvaliteedinõudeid haridussüsteemis, eriti selle kesk- ja kõrgtasemel oluliselt suurendada. Rohkem tähelepanu tuleb pöörata rakendusharidusele ning reaalaladele, murrangu saavutamiseks kutseharidussüsteemis tuleb selle arengusse senisest rohkem haarata ettevõtjaid.

Laias laastus on kõige tähtsam investeerida inimesse, toetada tema huvi end täiendada ning õppida. IRL on pikka aega rääkinud vajadusest vabastada erisoodustusmaksust tasemeharidus. Nüüd on aeg see samm lõpuks astuda.

Pakutud muudatused koalitsioonileppesse pole iseenesest ei revolutsioonilised ega uudsed. Kõigist neist on juba aastaid räägitud. Probleem on vaid see, et asi ongi seni rääkimisega piirdunud.

2009.-2012. aastate eelarveprognoos ei võimalda õnneks Eestil enam endist viisi jätkata. Aeg on muudatusteks küps, vaja on vaid julgust. Loomulikult võib üritada pead jaanalinnu kombel liiva alla peita ning vaikselt edasi elada. Esialgu ei juhtukski ilmselt midagi erilist, kuidagi tiksuks meie majandus endiselt edasi.

Peagi siseneks Eesti aga pikemasse stagnatsiooni, mis iseloomustab mõnda teist Euroopa Liidu uut liikmesriiki ning mis Portugali kogemuse kohaselt võib üsna pikka aega kesta. Vajalike sammude astumine eeldab laia arutelu Eesti tuleviku üle. Loodan, et Isamaa ja Res Publica Liidu esitatud ettepanekud aitavad selle tekkele kaasa.

Tarbijad ja riik hinnatõusu vastu!

2008-04-29

Hinnad on üle mõistuse kõrged! See emotsioon on viimasel ajal ilmselt tabanud meist enamikku.

Mind ka. Eriti teravalt tunnetad hinnatõusu, kui lähed juuksurisse, poodi või kohvikusse mõnekuuse vaheaja järel. Hinnad on aasta algusest kolme kuuga drastiliselt muutunud. Tunnetatavalt rohkem, kui osutavad ametlikud inflatsiooniarvud.

Hindade tõus on paljudele olnud pöörasem, kui niigi pöörased keskmise leibkonna tarbijakorvi kallinemise numbrid seda näitavad. Erisuguste tarbimisharjumustega inimeste isikliku tarbimiskorvi kaupade/teenuste osakaalud ei ole eelmise aasta infole tuginedes konstrueeritud tarbimiskorvi kaaludega tihti võrreldavad.

Hinnad on üle piiri

Inimeste väheneva majandusliku kindlustunde valguses hakkab tajutav hinnatõus jõudma üle ühiskonna taluvuse piiri. Kas me peame selliseid hindu aktsepteerima? Ei pea, kuid aktsepteerimata saame jätta ainult reaalse konkurentsi ja valikuvõimaluste tingimustes. Eestis on aga toimiva konkurentsiga lood kehvasti, ja selle puudumise maksame meie tarbijatena kinni.

Valikuvõimalustega pole parem lugu. Isegi kui inimesed oleksid valmis tõusvate hindade juures oma tarbimisharjumusi muutma ja asendama seni ostetu sama liiki odavama kaubaga, takistab seda valiku puudumine. Seega ei saa väiksema sissetulekuga inimesed tarbijahindade kerkimisel vahetada kallimaid kaupu odavamate vastu, sest neid turul lihtsalt pole.

On võimalus, et majanduskasvu pidurdumine korrigeerib hindu allapoole. Tööturult lähtuv surve palgakasv hinnatõusu kaudu tarbijatele üle kanda leevendub, laenuraha toel kiirelt kasvanud nõudlus väheneb. Aga seda jällegi juhul, kui toimib konkurents turuosaliste vahel. Eestis aga ei tundu see nii olevat. Teenuste ja kaupade arusaamatud hinnad viivad mõtted paratamatult turuosaliste vaikivatest hinnakokkulepetest rääkivate "linnalegendide" tõepärasusele.

Kiirelt kasvavate palkade juures on ühiskond olnud seni ilma suurema nurinata valmis üha kerkivaid hindu aktsepteerima. Riigis ei ole hinnatõusule ja sealt lähtuvatele probleemidele seni piisavat tähelepanu pööratud. Olukorras, kus nii riik kui ka kodanikud peavad oma eelarveid koomale tõmbama ja tulevikuplaanide lennukust vähendama, tuleb muuta suhtumist ka hindadesse. Hinnad peavad muutuma läbipaistvamateks. Müüjad peavad suutma iga hinnatõusu põhjendada.

Riik ülikasumite kallale

Väikese arvu turuosaliste ja piiratud valikuvõimalustega turul peab riik võitluses hinnakokkulepete, kartellide ja röögatute hinnamarginaalide vastu olema eriti efektiivne. Süvenev korporatiivsus ja ringkäendus ei ole mitte üksnes poliitika ja riigiametkonna probleem, samavõrra vohab see laialt ka erasektoris. Sellistes tingimustes, kus kõik tunnevad kõiki, on tarbijate huve kahjustavad kokkulepped kerged sündima. Väikeriigi puhul ei ole avatud konkurents mingi olemuslik objektiivne nähtus, vaid otse vastupidi. Võitlus selle nimel peab olema igapäevane.

Riigil on sel eesmärgil loodud kaks ametit. Tarbijakaitseamet ja vastasutatud konglomeraatne konkurentsiamet, kes peaks tagama konkurentsituru toimimise ja meie kui tarbijate huvide kaitstuse. Aga nende tegevusest on olnud üsna vähe kuulda ja sedagi väga spetsiifilistes küsimustes. Samas on nende ametite efektiivsem töölepanek vajaduse korral koos lisapädevuste andmisega kõige otsesemalt enamiku kodanike huvides ja edasise majandusarengu eeldus. Need valdkonnad, mis on seni olnud mõneti Eesti riigi tagaõu ja pole kedagi eriti huvitanud, tuleks nüüd tõsta riigi tegevuse prioriteetide hulka. Turu toimimise tagamine peaks olema hariduse, energeetika ja tööjõuturu restruktureerimise kõrval riigi tegevuse põhiline fookus.

Aga ka tarbijad ise peaksid senisest aktiivsemalt oma huvide eest seisma. Liikumine "Tarbijad hinnatõusu vastu" oleks praegu täiesti asjakohane ja üldse mitte ironiseeritav "knopkandus". Kõik võiks alata tsentraalse, kergelt kasutatava ja reaalajas muutuva hinnainfosüsteemiga, kuhu kaupade/teenuste pakkujad ise hindu sisestavad. Läbipaistvad hinnad ja võrreldava informatsiooni olemasolu turul pakutavast on eeldus valikvõimaluste tekkimiseks.

Kiirelt kasvavad hinnad ei ole ainult üksikute inimeste ja leibkondade probleem. See on ühiskonna probleem tervikuna. Järelikult ka poliitiline küsimus. Konkurentsi tõhustamisest kuni tarbija huvide kaitsmiseni leiduks teemasid nii parem- kui ka vasakpoolsetele erakondadele.

Arengut on mõtet rahastada

2008-04-07

Praegu, mil riik asub kulusid kärpima, tuleb seista selle eest, et koos kuludega ei kärbiks me ka selliseid investeeringuid, millel võiks rajaneda Eesti edasine majanduskasv. Innovatsiooniprogrammidega anname ettevõtjatele selge signaali, et riik toetab ettevõtete muutumisvõimet, et arengusse on mõtet investeerida.

Innovatsioon võib eurobürokraatlikus kõnepruugis figureerimise sageduse tõttu tunduda millegi sarnasena ratsionaliseerimisettepanekute esitamisele N. Liidus. Ometi on asi teisiti, ettevõtte tasandil võib innovaatilisuse ja edukuse vahele sageli panna võrdusmärgi. Ettevõte, mis tahab saavutada edu, peab enamasti olema mingis osas uuenduslik, tegema midagi teisiti, kui on tema konkurendid siiani teinud.

Euroopa Komisjon koostab igal aastal Euroopa innovatsioonitabelit, kus Eesti on olnud enam-vähem stabiilselt teise kümne teises pooles. Innovaatilisuse hindamisel võetakse arvesse kümneid tegureid. Eesti võib rahul olla nende ettevõtete arvuga, kes on teinud koostööd teiste firmadega, uuendanud tooteid ja protsesse, arendanud töökorraldust. Samuti on Eesti tulemused ootuspäraselt kõrged IKT kulutuste osas. Ka innovatsiooniks vajalik alusraamistik, nagu kõrgharidus, noorte haridus ja interneti levik, on võrreldav ELi keskmise tasemega. Kuid Eesti tulemused on jätkuvalt tagasihoidlikud näitajate osas, mis iseloomustavad võimekust investeerida innovatsiooni, sh ettevõtete investeeringud T&Asse. Ka intellektuaalomandiga seotud näitajatega kuulub Eesti sabassörkijate hulka.

Raportist selgub, et ehkki Eestis on uuenduslikuks arenguks alus loodud, on Eesti positsioon nõrk eelkõige innovatsiooni praktikasse viimisel. Eestit iseloomustab tagasihoidlik kõrgtehnoloogilise tootmise ja ekspordi osakaal, samuti madal tööhõive kesk- ja kõrgtehnoloogilistes sektorites ning madal müügitulu uutelt toodetelt. Majanduse konkurentsvõime tõstmiseks peavad need näitajad paranema. Ses pingereas ettepoole kerkimata ei õnnestu tõenäoliselt jõuda majanduslikult samale järjele meist praegu innovaatilisemate riikidega.

Et sellega toime tulla, on vaja nii riigi, ettevõtete kui ka teadusasutuste panust. Eelkõige peab olema kahe viimase osapoole tahe, riik saab vaid suunata trende ning anda tõukeid, et lumepallist kasvaks laviin. Esimesed väiksemad lükked on tehtud, kuid laviini peaks vallandama innovatsioonikomisjonis hiljuti heaks kiidetud viis vältimatut sammu. Nendega suunatakse aastani 2013 majanduse uuendamiseks ja tootlikkuse suurendamiseks 3,6 miljardit krooni avaliku sektori ja ELi raha. Nende programmidega näitame, mida me tahame majanduses muuta - kokkuvõtvalt on rõhk uutel tehnoloogiatel ning teadlaste ja ettevõtjate koostööl.

Mahult suurim on teadus- ja arenduskeskuste projektide toetamise programm - 1,4 miljardit krooni. See pakub Eestis registreeritud väike- ja keskmistele ettevõtetele ning teadusasutustele eeluuringuks kuni 300 000 krooni, rakendusuuringuteks ja tootearenduseks aga kuni 30 miljonit krooni. Programmiga hakkame toetama uute toodete, teenuste ja tehnoloogiate väljatöötamist. Tehnoloogia arenduskeskuste toetusprogrammiga (kogumaht 1,1 miljardit) tahame toetada ettevõtete ning teadus- ja arendusasutuste pikaajalist koostööd.

Isiklikult ootan palju ka tehnoloogiainvesteeringute toetusprogrammist. 700 miljonit krooni on mõeldud ettevõtjaile, kes tahavad osta moodsaid tehnoloogiaid, mis aitaksid neil teha tootearenduses hüppe uuele tasemele. Tuleb väga põhjalikult valida, millised on need perspektiivikad majandusharud, kuhu tasub seda raha panna. Me ei taha investeerida tavalisse arendusse, vaid aidata muretseda eesliini tehnoloogiat, mis tooks kaasa sajaprotsendilise ekspordi.

Ükski neist sammudest ei garanteeri edu ei sel ega ka tuleval aastal, innovatsiooniprogrammide vilju lõikame suuremas mahus ehk kümne aasta pärast.