Poliitikute ajaveebid

Riigieelarve vaatab tulevikku ettevaatlikult

2011-12-01

Märgid näitavad, et olukord maailma majanduses võib karmistuda, seega tuleb kulude kavandamisel olla ettevaatlik.

7. detsembril jõuab riigi 2012. aasta eelarve kolmandale lugemisele. Eelarve on mõõdukalt konservatiivne, selle koostamisel on arvestatud kolmeprotsendise majanduskasvuga. Eelarve kulude kogumaht on 6,6 miljardit eurot.

Märgid näitavad, et olukord maailma majanduses võib karmistuda, seega tuleb kulude kavandamisel olla ettevaatlik. Praegu on jäänud 2012. a eelarvesse võimalus suurendada defitsiiti, et olude halvenedes ei peaks asuma kulusid kärpima.

Eesti saab rohkem, kui annab

Oleme Eestis suutnud hoida oma võlakoormuse Euroopa madalaima, 5,8% SKT-st. Eraisikutena teame, et väike võlakoormus annab meile vabaduse oma elu vajadusel kiiresti ümber korraldada ja võime toime tulla ootamatute saatuselöökidega.

See kehtib ka riikide ja omavalitsuste kohta. Sageli nõutakse, et riigi tegevuskulud tuleb taastada kriisieelsel tasemel. Mõeldakse 2007. aastat, kuid see oli juba üle jõu elamise aasta ja selliseid kulutamisvõimalusi ei tule Eestis niipea.

Eesti on kriisist tasapisi taastumas. Tänu ettevõtjate tarkusele on ekspordi toel olnud meie majanduskasv Euroopa keskmisest kiirem.

Väga vajalikud olid riigi toetusmeetmed ekspordi suurendamiseks. Siinkohal on oluline tähele panna, et ekspordi kasvu mõjutas tuntavalt meie põhilistel välisturgudel Põhjamaades ellu viidud majanduse elavdamise poliitika, peamiselt riigi tellimuse suurendamine.

See on avatud majanduse magus vili, mõru pill on üldine hinnatõus, millega kärbitud palgaga eestlastel on keeruline toime tulla. Praegu on oluline Euroopa ja maailmamajanduse enam-vähemgi stabiilne seis, et ei kaoks turud, kuhu oma toodangut müüa.

2012. aastal eraldab Eesti Euroopa Liidu üldeelarvesse 167 miljonit eurot, kuid ise saame järgmisel aastal välisraha kasutada 1,3 miljardit! 80 protsenti sellest on pärit Euroopa Liidu fondidest ja koostööprogrammidest ning 20 protsenti heitgaaside müügist. Nii suur summa avaliku sektori raha elavdab majandust ja annab inimestele tööd.

CO2 müügist saadav raha tuleb vastavalt lepingutele investeerida energia säästmisse, mis omakorda tähendab, et hoonete soojuskaod ja halduskulud vähenevad.
Järva maakonnast saavad remondiraha näiteks Väätsa ja Türi-Alliku lasteaed, Türi, Paide ja Koeru päästekomando, Koeru ja Järva-Jaani kool, Järvamaa kutsehariduskeskuse hooned, Järvamaa haigla.

Võrreldes eelmise aastaga suureneb ühistransporditoetus 4,84% ja kohalikele omavalitsustele antav teehoiutoetus 40%. Jätkub Tallinna-Tartu maantee ehitus. Põllumeestele on oluline, et kümnendiku suurenevad põllumajanduse otsetoetused.

Oluliselt suurenevad kulutused kaitseväelastele nüüdisaegse varustuse ja laskemoona hankimiseks, samuti Kaitseliidu tegevusse minev raha.

See, et meie kaitsetahte hoidmine ja kasvatamine peab olema erilise tähelepanu all, sai kinnitust 11. novembril Haapsalus kultuurifoorumil. Nimelt väitis seal üks teenekas värskelt sotsiaaldemokraadiks suundunud riigikogu liige, et Kaitseliit on vaba aja veetmise organisatsioon, ning imestas, miks seda üldse riigieelarvest rahastatakse.

Haridus- ja teadusministeeriumi eelarve suureneb seoses kõrghariduse ja teadustegevuse rahastuse kasvuga, tasuta kõrghariduse eelnõu on menetluses.

Põhjusega on tähelepanu pälvinud õpetajate palk. Õpetajate kõneisik Martin Saar ütles ETV saates «Terevisioon», et koolivõrgu reformile peaks eelnema haldusreform.

Tema seisukohaga saab nõustuda. Tugevas omavalitsuses on tugev kool, perearstikeskus, ühistranspordivõrk ja sotsiaalhoolekanne.

Tuleb tunnustada haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo samme, et korrastada koolivõrku ning leida valdkonnas lisaraha õppetöö, sh õpetajate palkade tarbeks.
Oluline on siinjuures tegutsemise läbimõeldus, et ei juhtuks nii nagu Türil, kus oli eesmärk hooneid ökonoomsemalt kasutada, kuid tulemus on vastupidine.

Pensionisaajate hulk suureneb

Rääkimata inimestele lubatud, kuid tegemata jäänud majandusanalüüsist jäi kokku lugemata isegi loodavates koolides vajaminevad ruumid.

Sotsiaalvaldkonna suurim kuluallikas on riiklik pension, millele kulub 1,3 miljardit eurot, kasv on 72 miljonit eurot. Pensionisaajate arv suureneb 8000 inimese jagu ning 1. aprillist suurenevad pensionid 4,4%.
Suurim kulukasv summas 90 miljonit eurot tekib seoses riigi kannete taastamisega kohustusliku kogumispensioni fondidesse, nn teise sambasse.

Kui seni on maapiirkondadesse tööle minevatele õpetajatele makstud lähtetoetust, siis nüüd on seda kavas pakkuda ka noortele arstidele. Eesmärk on, et noored arstid läheksid ka maale tööle.

Häid uudiseid on haigekassast, kus järgmisel aastal taastatakse raviteenuste hinnad, mis annavad haiglatele ja arstidele rohkem raha head teenust pakkuda, suureneb perearstide rahastus, paranevad diabeetikute ravivõimalused ja lisatakse uusi tervishoiuteenuseid.

Kokkuvõttes on Eesti 2012. aasta eelarve konservatiivne ja ette vaatavalt ettevaatlik. Ilmselt tunnevad suured elanikegrupid, pensionärid, sotsiaaltoetuste saajad, sisejulgeolekutöötajad, haridus- ja kultuuritöötajad, et olukord nende valdkondades on liiga pingeline.

Meie haldussüsteem vajab kohandamist muutunud oludega. Poliitikutelt oodatakse muutusi, kartmatust eksida ja julgust teha keerulisi otsuseid. Aeg näitab, kas selleks ollakse valmis juba järgmisel aastal, et 2013. aasta eelarve pakuks rohkem rahulolu.

Põllumajandusminister Seeder: otsetoetused hakkavad võrdsustuma

2011-11-16

Kanepi ja Valgjärve valla põllumeeste lõikuspeol osalenud põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi väitel muutub Eesti põllumehe elu Euroopa Liidu järgmisel eelarveperioodil oluliselt paremaks, sest otsetoetused ühtlustuvad.

Mis muutub siinsete põllumeeste elus 2014. aastast?

Euroopa Komisjoni poolt välja pakutus on kaks külge. Nagu elus ikka, on nii positiivset kui negatiivset. Positiivne on kindlasti see, et komisjon püstitas ise eesmärgi, et üheski liikmesriigis ei tohiks otsetoetused jääda alla 90 protsendi Euroopa Liidu keskmisest. Seega kinnitas komisjon esimest korda ametlikes dokumentides, et põllumajandus- toetused Euroopa Liidus tuleb ühtlustada. Arvuliselt tähendab esitatud ettepanek meile 30- protsendilist tõusu, võrreldes praeguste otsetoetuste tasemega. Nii et igal juhul meie olukord paraneb. Asja negatiivne pool on see, et vanade Euroopa Liidu riikide toetused on jätkuvalt kõrgemad. Vahe küll väheneb, aga jääb ikkagi alles. Meie soov ja eesmärk on, et võrdsustamine toimuks võimalikult kiiresti, mistõttu komisjoni pakutud tempo meid ei rahulda. Eks nüüd, uue perioodi alguseni jäänud aastatel (2011-2013), tuleb väga tõsiselt vaielda, läbi rääkida, oma seisukohti selgitada, et saada võimalikult positiivne lõpptulemus.

Kas kusagil on kirjas ka mõni kindel tähtaeg?

Komisjoni esimene pakkumine oli, et ühtlustamine võiks toimuda aastaks 2028, mille peale tuli väga tõsine kriitika ja valjuhäälne protest. Komisjon võttis nimetatud aastanumbri seepeale oma ametlikest dokumentidest välja. Järelikult tuleb uuesti läbi rääkida ja komisjonile survet avaldada, et see aastaarv saaks uuesti tagasi ja senisest märksa varajasemaks.

Kas need argumendid ei tööta, et meie panustame muudes valdkondades teistega võrdselt, aga põllumajandusvaldkonnas saame kas või kreeklastega võrreldes kuni kümme korda vähem tagasi?

Oleme seda solidaarsust ka korduvalt rõhutanud, aga eks neid argumente jätkub kõigil. Kas või Kreeka võlakirjade paketis osaleme solidaarselt teiste riikidega, olles ise üks vaesemaid Euroopa Liidu liikmesriike. Teine pool tõest on see, et ka täna on Eesti Euroopa Liidus väga selgelt saaja, mitte andja. Kusjuures kõige suurem saaja on Eesti põllumees. Juba täna tuleb 75 protsenti põllumeestele makstavatest toetustest Euroopa Liidu eelarvest - see on teine pool solidaarsusest. Vanad liikmesriigid räägivad samuti, et jagame siin sakslaste, hollandlaste, rootslaste jt raha ümber. Nii et kus läheb tasakaal ja õiglus, on väga delikaatne küsimus. Kripeldama jääb üksnes see, et miks meil ei ole võrdseid tootmistingimusi Hollandi, Saksa ja Taani põllumehega. Me ei soovigi saada juurde toetusi, vaid võrdseid tingimusi.

Kellele on põllumajandustoetused peamiselt mõeldud?

Põllumajandustoetuste puhul on kindel eesmärk, et toetused läheksid peamiselt toidu tootjatele. nMõistagi on neidki, kes lähevad kerget raha püüdma, teeseldes abikõlbulikkust. On ka nn passiivseid põllumehi, kes ise ei tooda, aga saavad erinevatest meetmetest toetusi. Osa omanikke ei soovigi viimasel ajal enam oma maad ise harida või põllumeestele rendile anda, vaid võtavad ise toetusi. Pilt on väga kirju ja meie eesmärk on seda korrastada. Sama eesmärk on ka komisjonil, kes on pakkunud välja esialgse definitsiooni, eristamaks passiivseid põllumehi aktiivsetest. Lahendusi otsitakse üle Euroopa.

On sedagi väidetud, et põllumehed võiksid oma nõudmisi pisut tagasi tõmmata, et teistest allikatest hoopis rohkem saada?

Peame tõesti sedagi vaatama, kuidas end toetuste abil siseriiklikult kõige paremini arendada suudame. Saame ju Eestile raha erinevatest allikatest - kalandus-, põllumajandus-, maaelu- ja sotsiaalfondist ning mujalt. See on päris keeruline olukord, et mis meile tervikuna kõige kasulikumaks osutub. Aga kõik ministeeriumid selle analüüsiga tegelevad ja usun, et Eestil õnnestub läbirääkimiste tulemusena saavutada parem tulemus, kui praegu välja pakuti.

Miks PRIA nii kaua raha kinni hoiab? Rahva hulgas on hakanud levima arvamus, et neile on antud vastav suunis, et seda raha saaks vahepeal pööritada?

Selliseid suuniseid ei ole PRIA-le antud ja ma võin kinnitada, et seda raha keegi ei pöörita . ei börsidel ega mujal. See on tõesti juba habemega probleem, et raha piisavalt kiiresti ei liigu ja et PRIA menetlemise aeg on pikk. Ühelt poolt sõltub see PRIA haldussuutlikkusest, seal on täpselt nii palju inimesi, kui on ja ega me neid rohkem võtta saa. Eesti riigil ei ole lihtsalt raha. Vaja on õpetajatel, politseinikel, arstidel, päästetöötajatel palka tõsta. Peame töö ära tegema just nende ametnikega, kes on pärast kärpimisi alles jäänud. Kas või välikontrollid põldudel on puhtalt Brüsseli nõue, mis tuleb teha ja võtab aega.

Euroopa Liit tegi Eestile just etteheiteid rahandusministeeriumi vähese kontrolli pärast struktuuri-fondide kasutamisel ning peatas raha väljamaksmise. Kas nüüd suureneb bürokraatia veelgi?

Loodan, et põllumehi see nüüd küll ei puuduta. Põllumajandus- ja kalandusfondi rahad kasutamisega on kõik korras, mis on suuresti just PRIA teene. Põllumehele on tihti tüütu PRIA liigne kontroll ja nõudlikkus, aga selle tulemusena on ka olnud suhteliselt vähe pettusi. Keegi ei süüdista neid nõrgas kontrollis ja PRIA raha vähemalt liigub.

Jntervjuu Helir-Valdor Seedriga

Allikas: Ajaleht KOIT 08. november 2011

Mati Määrits

Inimarengust, võlakriisist ja läbisaamisest Lätiga

2011-11-03

Eesti inimarengu aruande koostajad on ühtaegu ka head poliitikud selles mõttes, et kui mõned eelmised aruanded kiskusid toonut minoorseks, siis seekordne tõstab pigem eneseuhkust. Nii on see tänu võrdlusfookusele, mis on tehtud Läti ja Leeduga. Meil läheb neist palju paremini.

Loodame siiski, et ka edaspidi kannustab meid tahe kõrgelt arenenud riikidele järele jõuda. Ühel pildil, mida aruande peatoimetaja Marju Lauristin riigikogu ees demonstreeris, rippus kõrge inimarenguga riikide esitosinas Kreeka. See pildistus oli küll pisut varasem: mull püsis, võlakriis veel ei räsinud. Tegelikult on päris huvitav vaadelda, kuidas hakkab võlakriis lähiaastatel Euroopa eri riikide inimarengut mõjutama. Meil võib olla eeldusi oma positsiooni parandada, kuid peamiselt selle arvel, et teisi tabavad tugevamad tagasilöögid.

Tegelikult on Eesti autoriteet ja positsioon nii eurotsooni kui ka laiemalt Euroopa Liidu riikide hulgas ootamatult kõrgele kerkinud. Seda lihtsalt sellepärast, et me saame hakkama. Meie rahandus on korras, võrreldes nende riikidega, kellest me inimarengus seni tunduvalt maha jääme. Ma pole kindlasti ainus eestlane, kes on viimastel nädalatel sel teemal väliskolleegidelt komplimente kuulnud. Olen ikka vastanud, et jah, kõik on hästi, ainult meie inimesed saavad palju vähem palka, kui saadakse nendes riikides, kellele meid eeskujuks seatakse. Ometi on olemas lootus, et range rahapoliitika hakkab ka dividende tooma.

Muide, nii on see ka varem olnud. Inimarengu aruandes avaldas mulle muljet leedulase Zenonas Nõrkuse artikkel, mis analüüsib neid lähtepõhjusi, miks on Eestü viimase kahekümne aasta jooksul Lätist ja Leedust paremini läinud. Meie kure erastamine ei jätnud palju võimalusi korruptsiooniks. Raskuste kiuste hoiti riigieelarve tasakaalus ja koguti erinevalt lõunanaabritest isegi reservid, mis eelmise kriisi ületamiseks marjaks ära kulusid. Meie panganduse konsolideerumine ja välisinvesteeringute sissevool oli tõhusam. Lõpuks on ka meie poliitilised otsused olnud paremini prognoositavad ja tõeliselt rasketel momentidel kõigi vastuolude kiuste ka üsna üksmeelsed.

Kunagist loosungit "Plats puhtaks!" meenutatakse meil tihti .irooniliselt. Seevastu Nõrkus kõrvaltvaatajana arvab, et selle järgi tegutsemine oligi suurel määral edu alus, sest nii suutsime me Nõukogude pärandist kiiremini vabaneda.

Kui Läti ja Leedu olukord on meist halvem, siis ei tohi see meid sugugi lohutada. Vastupidi, see on ohu märk. Kui Hando Runneli "ei saa me läbi Lätita" poeesia keelest poliitika keelde tõlkida, siis tähendab see lihtsalt seda, et iseseisev ja tugev Läti rahvusriik on Eesti iseseisvuse parim tagatis.

Madal sündimus ja väljaränne ohustavad kõiki kolme riiki. Kui probleem on Leedus ja Lätis teravam kui meil, siis peame endale meenutama, et meie tagamaa on veel kitsam, oleme kõige väiksem rahvas. Inimarengu aruanne pöörab esimest korda eraldi tähelepanu keeltele ja keelepoliitikale. Meie keelte staatus on kahekümne aasta jooksul küll tõusnud, kuid omakeelse kõrgkooli, teadusterminoloogia ja kultuurivara säilitamine pole muutuvas maailmas kerge ülesanne.

õpetuseks osutan ühele kainestavale hoiatusele poliitilist arengut puudu-! tavas peatükis 'Eesti näiline stabiilsus peidab ka nõrkusi, sealhulgas ohtu üle institutsionaliseeruda". Ma küll ei arva, et "üle institutsionaliseeru-mine" on hea mõiste - see on samavõrd liigkeerukas, nagu on sealsamas üle korratud kummi-templi kujund lihtsustav. Sisuldasa käib aga jutt sellest, et erakonnad on järjest suletumad, võim konsolideerub, meil on järjest vähem dialoogi ja ühiskonnasisest dünaamikat.

Pärnumaa riigieelarves

2011-11-03

Üldjoontes on järgmise aasta eelarve mõõdukalt konservatiivne. Lisan sõna "mõõdukalt" just seetõttu, et eelarve tulude prognoosimisel on arvestatud kolmeprotsendise majanduskasvuga. Kahjuks ei näita Lõuna-Euroopa võlakriis leebumise märke ja selle Kreekast väljamurdmine võib kaasa tuua majanduslanguse kogu Euroopas, ohustades omakorda Eesti riigi tulude laekumist plaanitud mahus. Uus majanduslangus on pigem tõenäoline, nii tuleb kulude kavandamisel olla kasin.

Kulutamise kuldaeg ei naase

Mul on hea meel, et Eesti suudab hoida oma võlakoormuse Euroopa madalaimal tasemel, mis on 6,6 protsenti, sealjuures on Euroopa keskmine 80 protsenti ja üsna keskmise lähedal püsivad suurriigid Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa. Eraisikutena teame, et väike võlakoormus annab meile vabaduse oma elu vajadusel kiiresti ümber korraldada, lisab turvatunnet ja võimet toime tulla ootamatute saatuselöökidega. Kõik see kehtib riikide ja linnadegi kohta. Pärnu linna 80protsendine võlakoormus on olnud linnale raske taak.

Eesti on kriisist üsna hästi taastunud, majanduskasv on olnud Euroopa keskmisest kiirem ja see on toetunud ekspordi suuremahulisele kasvule. Kindlasti tänu konservatiivsele rahapoliitikale.

Siinkohal on oluline tähele panna, et Eesti ekspordi kasvu mõjutas tuntavalt meie põhilistel välisturgudel Põhjamaades ellu viidud majanduse elavdamise poliitika, peamiselt riigi tellimuse suurendamine. See on avatud majanduse magus vili, kibeda pillina käib kaasas üldine hinnatõus, millega kärbitud palgaga eestlastel on väga keeruline toime tulla.

Majandust elavdab raha ringlusse laskmine, seda saavad teha nii avalik sektor, investeerides taristutesse või suurendades toetusi, kui pangad, andes hoogsalt laenu. Mäletatavasti võtsid eraisikud Eestis 2007. aastal hoogsalt pankadest laenu, hinnad tõusid, sest liiga palju raha tuli ringlusesse. Raha pakkumise abil majanduse elavdamine on tööriist, mida tuleb kasutada mõõdukalt.

Tihti kuulen nõudmist, et eraldised tuleb taastada kriisieelsel tasemel. Mõeldakse 2007. aastat, aga see oli juba üle jõu elamise aasta ja sellist kulutamise kuldaega ei näe Eesti niipea.

Välisraha kavandatakse 2012. aasta eelarvesse summas 1,3 miljardit, sealjuures 80 protsenti sellest on pärit Euroopa Liidu fondidest ja koostööprogrammidest ning 20 protsenti kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguste müügist. Kahtlemata elavdab nii suure summa avaliku sektori raha riikitoomine majandust ja see on praeguses majanduslikus olukorras igati positiivne.

Kasvuhoonegaaside heitkoguste müügist saadav raha tuleb vastavalt lepingutele investeerida energia säästmiseks, mis omakorda tähendab, et hoonete soojuskaod ja halduskulud peavad ülejärgmisel aastal olema praegusest väiksemad. Pärnu maakonna 27 objekti saavad sellest rahast oma osa, nende hulgas on päästedepoosid, koole, lasteaedu ja hooldekodusid. Täpne loetelu läheks siinkohal pikaks, nimekirjaga saab tutvuda Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kodulehel.

Keskkonnaminister Keit Pentus rõhutas, et torustike soojustamisega on suudetud Eestis vähendada soojakadu määras, mis katab kogu Kunda linna aastase soojavajaduse. Samuti on seoses torustike soojustamisega Orissaares alandatud kaugkütte hinda elanikele kuus protsenti, see vähendab kodukulusid.

Taristu ja haridus

Pärnumaa strateegilise arengu seisukohalt kõige tähtsam objekt Rail Baltic on esialgu poliitiliste otsuste ootamise faasis. Juhul kui Eesti, Läti, Leedu ja Poola sõlmivad raudtee arendamiseks poliitilise kokkuleppe, hakatakse planeerima raha. Rail Balticu tähtsust Pärnumaale ei ole võimalik alahinnata.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eelarvest leiame 17,3 miljonit eurot Pärnu ümbersõidu ehitamiseks ja 8,6 miljonit eurot väikesaartele laevade soetamiseks, teiste hulgas on nimetatud Kihnu saart. Võrreldes eelmise aastaga, kasvab ühistransporditoetus 4,84 protsenti ja kohalike teede hoiu toetus 40 protsenti, summas 5,1 miljonit eurot kogu Eestile.

Haridus- ja teadusministeeriumi eelarve suureneb seoses kõrghariduse rahastamise kasvuga, tasuta kõrghariduse juurutamise eelnõu on menetluses. Sellel nädalal pälvis riigikogu ja avalikkuse tähelepanu õpetajate meeleavaldus. Tunnustan õpetajaid julguse eest tulla välja enda eest seisma, see ei ole väga eestlaslik. Samal ajal oli tegemist konstruktiivse kriitikaga riigijuhtide aadressil.

Professor Mati Heidmets ütles riigikogu kõnepuldist hariduse ees seisvaid probleeme avades, et õpetajate positsioon ühiskonnas peab paranema.

Eesti õpetajate töö tulemused on ühed maailma paremad, samal ajal pole pedagoogid rahul oma töö väärtustamisega.

Õpetajate kõneisik Martin Saar ütles ETV saates "Terevisioon", et koolivõrgu reformile peab eelnema haldusreform. Tema seisukohaga saab ainult nõustuda. Tugevas omavalitsuses on tugev kool, perearstikeskus, ühistranspordivõrk ja sotsiaalhoolekanne.

Ma ei usu, et gümnaasiumide viimine ministeeriumide alluvusse ehk riigigümnaasiumide loomine tõstab keskhariduse kvaliteeti. Jääb üle ainult loota, et ühel päeval saavutatakse riigikogus konsensus haldusreformi elluviimiseks. Seniks toetan haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksood ajast ees käimisel, et koolivõrku korrastada ning seeläbi õpetajate töötasu ja -tingimusi parandada.

Kultuur ja sotsiaalvaldkond

Kultuuriministeeriumi eelarves näeme välisraha Pärnu muuseumi uue maja ehituse lõpetamiseks, samuti tegevustoetusi Kihnu muuseumile ja Pärnu linnaorkestrile. 2012. aastal kavandab ministeerium sihtasutuse loomist, et korraldada Endla teatri tööd. Samuti kõneles kultuuriminister Rein Lang kavatsusest toetada Järvi muusikafestivali ja Pärnu filmifestivali.

Norra finantsmehhanism eraldab mõisakoolide renoveerimiseks 900 000 eurot, kuuldavasti meeldivad norrakatele koolideks rekonstrueeritud mõisad.

Rahandusministeeriumi eelarvest saame teada, et ELi üldeelarvesse eraldab Eesti 167 miljonit eurot. Eespool tõin välja, kui palju me ise tagasi saame, vahe on mitmekordne. Suurim kulukasv summas 90 miljonit eurot tekib seoses riigi kannete taastamisega kohustusliku kogumispensioni fondidesse.

Sotsiaalministeeriumi eelarve suurim kuluallikas on riiklik pension, milleks kulub 1,3 miljardit eurot, ja kulud kasvavad 71 miljonit eurot ehk 5,68 protsenti. Pensionisaajate arv suureneb 8000 inimese võrra. Samal ajal laste arv väheneb ja seoses sellega alaneb peretoetuste summa 3,6 miljoni euro võrra. Asjata ei rõhutanud Marju Lauristin riigikogus inimarengu aruannet tutvustades, et Eesti kõige suurem probleem on meie rahva kestma jäämine. Samuti rõhutas riigikontrolör eelmisel nädalal, et Eesti pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik, tuleb olla valmis kauem tööl käima.

Kokkuvõttes on Eesti 2012. aasta eelarve konservatiivne ja tasakaalus, lühiajalises vaates päris hea, muretsemiseks pole põhjust. Ilmselt tunnevad suured elanike grupid: haiged, pensionärid, sotsiaaltoetuste saajad, haridus- ja kultuuritöötajad, et olukord nende valdkondades on liiga pingeline.

Haldussüsteem vajab kohandamist muutunud oludega. Mitu valdkonda nõuaks senisest suuremal hulgal raha, see tähendab ühistes huvides ja parema tuleviku nimel paljustki loobumist. Poliitikutelt oodatakse muutusi, kartmatust eksida, mis on nii inimlik, ja julgust teha raskeid otsuseid. Kas selleks ollakse valmis juba järgmisel aastal, et 2013. aasta eelarve pakuks rohkem rahulolu? Aeg näitab.

Riigieelarvega panustatakse Eesti jätkusuutlikkusse

2011-10-24

Septembris kiitis vabariigi valitsus heaks järgmise aasta riigieelarve ja nüüd on jõudnud järg Riigikogu kätte. Tuleva aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit eurot, eeldavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Tegemist on läbi aegade suurima riigieelarvega.

Kindlasti ei ole alust Kajar Lemberi (SDE) väitel, et riigieelarvega ei panustata Eesti riigi elanike heaolu suurendamisse. Lember kirjutas, et sotsiaalsed lõhed suurenevad j a perede toimetulek väheneb veelgi. Tegelikult kasvab sotsiaalministeeriumi eelarve 80 miljoni euro võrra, 2,7 miljardi euroni.

Suurendatakse meditsiinisüsteemi rahastamist, et parandada arstiabi kättesaadavust ja kvaliteeti. Taastatakse teise pensionisamba maksed, mida lubati majanduskriisi ajal.

Endiselt peab riik oluliseks töötute toetamist läbi töötukassa mullusega samas mahus, kuigi töötute arv on tunduvalt vähenenud võrreldes kriisiaastatega. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensionikindlustus ja ravimikindlustus, millega soovitakse taastada ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele.

Ka riigikontrolör suunas meie tähelepanu kiiretele seadusega kinnitatud kulude kasvule. Nendeks on sotsiaal- ja ravikindlustuse kulud, mis kasvanud kaks korda kiiremini kui riigitulud. Praegu on fikseeritud kulutused kaetud avaliku sektori ülalpidamiskulude ja riigieelarveliste investeeringute külmutamise teel. Sellise olukorra kestma jäämine annab hiljem hoobi Eesti haldusvõimekusele ja jätkusuutlikule arengule. Seega ei ole Lemberil mõistlik väita, et tuleb kiirelt suurendada sotsiaalkulutusi, kui seda tehakse tuluallikate kokkukuivatamise teel.

Olulise punktina tooksin välja Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni.

Toetuste suurenemise põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mistõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud.

Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja saanud PRIA nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tagasiside põhjal soovib enamik neist investeeringud ellu viia. See omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb tõenäoliselt teha suuremaid väljamakseid. Eelarves on sellega juba arvestatud ja riigieelarve tuleb põllumajandusele 2012. aastal soodne. Seega pole alust ka väitel, nagu ei teeks riik midagi kohaliku maaelu arendamiseks.

IRL-i saadikuna on mul hea meel tõdeda, et haridusvaldkonna eelarve suureneb järgmisel aastal 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Saastekvootide müügist saadud rahaga plaanitakse renoveerida koolihooneid ja õpilaskodusid 72 miljoni euro ulatuses. Pooleteise miljoni euroga rahastatakse IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektori jaoks vajalik tööjõud. Tõstetakse ka kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse mahtu 6,2 miljoni euro võrra.

Siinkohal tooksin välja kõrgharidusreformi olulisuse. Selle eesmärk on tagada ligipääs kõrgharidusele sõltumata õppija rahalistest võimalustest. Reformi kohaselt tagab riik kõigile üliõpilastele, kes õpivad täiskoormusel, tasuta kõrghariduse. IRL seisab sellest eest, et riik tooks haridusse lisaraha. Plaanis on viia hariduse rahastamine 3 protsendini SKT-st, mis on ühtlasi ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide eesmärk. Alates 2012. aastast lisandub ligikaudu 3500 arvestuslikku tasuta õppekohta. ,,.

Seoses riigieelarvega on palju räägitud ka palkadest. Riigikogu liikmed, sõltumata sellest, kas nad on koalitsioonis või opositsioonis, on selle poolt, et tõsta päästjate, õpetajate ja meditsiinitöötajate palku. Reaalsus on aga see, et järgmise aasta riigieelarve on puudujäägis. Valitsuskoalitsioon pingutab kõvasti, et lähiaastatel jõuaksime riigieelarve tasakaaluni.

Tõenäoliselt jääb järgmisel aastal Eesti riigivõlg 5,8 protsenti SKT-st Euroopa Liidu madalaimaks. Kindlasti on ka sotsiaaldemokraadid teadlikud Euroopat vaevavast võlakriisist. Seega peame hoidma riigieelarvega konservatiivset joont ja hoiduma laenurahaga palkade tõstmisest.

Riigi korras rahandus on positiivne signaal ettevõtjatele ja annab kindlust stabiilse maksukeskkonna osas. See omakorda loob uut majanduskasvu ja töökohti ning siit edasi on ainult üks samm, et tõsta eelmainitud riigitöötajate palku.

Majade soojustamisega saavutatakse väiksemad kommunaalarved

2011-10-22

Tänavune sügis on pakkunud meile mõnusalt sooja vananaiste suve. Paraku on soojad ilmad nüüdseks läbi ning alanud on taas 8-kuuline kütteperiood. Soojakulude osatähtsust perede eelarves ei saa alahinnata: keskmise eestlase jaoks moodustavad need rohkem kui pool leibkonna kodukuludest.

Maagaasi, puidu või õli toorainehindade tõusu vastu on meil väga raske seista, mistõttu on majade soojakulude vähendamisel peamiseks märksõnaks energiasääst. Ainus ja reaalne kulude kokkuhoid on võimalik saavutada kortermajade soojuskindlamaks renoveerimisega. Nagu tänavapildis näha võime, on paljud seda võimalust ka juba kasutanud või kasutamas.

Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks 2020. aastaks saavutada hoonepõhiseks energiakuluks mitte rohkem kui 100 kWh/m2a. Eestis on täna see näitaja paljude kortermajade puhul mitu korda kõrgem. Soojuskindlamate elamutega säästaksime küttekuludelt ning hoiaksime ümbritsevat keskkonda, mida me kesiselt soojustatud majade kaudu usinalt ja järjepidevalt kütame.

Kortermajade soojuskindlamaks muutmisel on oluline roll täita riigil. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi käivitatud kortermajade rekonstrueerimistoetuse programmi eesmärk on aidata ja julgustada inimesi investeerima kodukulude kokkuhoiuks. Hetkel kaetakse riigi poolt, läbi sihtasutuse KredEx, 35% korterelamu rekonstrueerimise maksumusest, kui sellega saavutatakse hoones 50 protsendi suurune energiasääst.

Aastaga on soojuskindla-maks muutmise toetust saanud 183 korterelamut ligi 4,9 miljoni euro eest. Toetust on eelkõige kasutatud nõutud omafinantseeringu osakaalu vähendamiseks. Programm jätkub ja loodetavasti tulevikus juba veelgi suurema riigipoolse toetusega. Siinkohal julgustaksin Raplamaa korteriühistuid programmis senisest rohkem kaasa lööma. Raplamaal on 2010. ja 2011. aastal toetust saanud kaheksa korterelamut. Maakonna potentsiaali silmas pidades võiks toetust saanute hulk olla mitu korda suurem. Olen veendunud, et korteriühistute aktiivse tegutsemise korral ning riigi ja omavalitsuste kaasabil on juba lähiaastatel võimalik meie kortermajades saavutada olulist energia ja seeläbi ka rahalist kokkuhoidu, muuta elukeskkond kaunimaks ning parandada kohalikku tööhõivet.

Kokku on lepitud, et valitsus jätkab järgmisel aastal kodutoetuste maksmist lasterikastele peredele, eesmärgiga parandada väikese sissetulekuga paljulapseliste perede elamistingimusi. Ka neid toetusi on kasutatud suures osas eluaseme renoveerimiseks ja ühtlasi energiasäästlikumaks muutmisel. Seni on toetust saanud 1500 peret, kus kasvab ligi 6000 last, summas 12 miljonit eurot. Keskmine toetuse suurus ühele perele on olnud 6140 eurot.

Lisaks korterelamutele on valitsusel plaanis käivitada toetusprogramm ka väikemajade rekonstrueerimiseks niipea, kui selleks tekib rahaline võimalus. Valitsuse tegevusprogrammis on tähtajaks määratud 2014. aasta, kuid võimalusel alustatakse sellega juba varem. Kõnealune kava puudutab ligikaudu neljandikku Eesti elanikest.

Energia säästmist on plaanis rakendada ka avalikus sektoris, kus viiakse läbi ühiskondlike hoonete rekonstrueerimise programm. Selle programmi kogumaht on 146,5 miljonit eurot, mis võimaldab energiatõhusamaks muuta ligi 480 hoonet.

Eesti kliimas, kus suviselt soojasid ilmasid jagub napilt kolmeks kuuks, on majade korralikku soojuspidavust raske ülehinnata. Hoonete energiasäästlikumaks muutmine on garantii kommunaalarvete vähenemiseks. Alustame soojustamisega kohe!

Riigieelarvega panustatakse haridusvaldkonna arengusse

2011-10-13

Vabariigi valitsus kiitis 22. septembril heaks järgmise aasta riigieelarve ning nüüd arutab eelarvega seonduvat Riigikogu. 2012. aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit ning eeldatavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Seoses ebakindla olukorraga viimastel aastatel Euroopas on riigieelarve defitsiidis. Kuigi riigieelarve puudujääk ulatub 2,1 protsendini SKTst, siis Eesti riik ei kata lisakulutusi laenudega, vaid oma reservide kasutamisega. Millistesse valdkondasesse panustatakse tuleval aastal 6,57 miljardi euro suuruse riigieelarvega?

Olulise valdkonnana tooksin välja Eesti riigi panused haridusse järgmisel aastal. Euroopa Liidu liikmesriigid on seadnud endale eesmärgi saavutada kulutuste osakaal teadus- ja arendustegevusse 3% SKTst. Praegu moodustavad meie riigi kulutused teadus- ja arendustegevusele ühe protsendi SKTst, mis on ligikaudu 163 miljonit eurot. Sellepärast panustatakse tuleval aastal haridusse 12 protsenti rohkem kui eelneval aastal ehk kulutused suurenevad 65 miljoni euro võrra. Haridusvaldkonda suunatakse ka kvoodimüügi tulu 72 miljoni euro ulatuses, et rahastada üle poolesaja koolihoone ja õpilaskodu renoveerimist. Plaanis on Riigi Kinnisvara kaudu renoveerida ja suurendada näiteks Viljandi gümnaasiumi ning renoveerida Nõo reaalgümnaasiumi hooneid. Pooleteise miljoni euroga rahastatkse ka IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektorile vajalikku tööjõuressurssi. 6,2 miljoni euro võrra tõstetakse kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse rahalist mahtu. Kulutused haridusvaldkonda on igati õigustatud, sest kõrge harituse tase riigis on kindlasti edasiviiv jõud.

Hea uudis kõigile Eesti pensionäridele on pensionitõus järgmisel aastal. 4. aprillist suurenevad riiklikud pensionid 4,4 protsendi võrra. See tähendab keskmise vanaduspensioni tõusu 13 eurot kuus. Pensionide väljamaksete mahtu suurendati 72 miljoni euro võrra ehk 1,36 miljardi euroni. Eesti riik taastab ka riigipoolsed kohustuslike kogumispensionifondide maksed, mida sai lubatud kriisi ajal. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensioni- ja ravimikindlustus, soovitakse tõsta ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele. Kokku on sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarve 2,7 miljardit eurot, mis on 80 miljoni euro võrra suurem kui möödunud aastal.

Riik panustab järgmisel aastal ka Eesti teede korrashoidu. Kohalikud omavalitsused saavad 17,8 miljonit eurot teede olukorra parandamiseks, mis on viie miljoni euro võrra suurem summa kui eelmisel aastal. Jätkub ka kergliiklusteede toetusskeemi elluviimine. 2011. aastal riigi toetustega rajati 16 kergliiklusteed ning tuleval aastal on plaanis rajada kaheksa uut teed. Kokku saab valmis 71,5 kilomeetrit kergliiklusteid, millega soovitakse kaasa aidata liiklusohutuse suurenemisele turvaliste rattateede ehitamise kaudu.

Hea on tõdeda, et Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse tõusevad. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni. Suurenemise üheks põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mille tõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud. Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja on saanud PRIA-lt nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tõenäoliselt soovib enamik neist investeeringud ellu viia ning see omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb teha suuremaid väljamakseid. Riigieelarves on sellega juba arvestatud ning põllumajandusele tuleb 2012. aasta soodne.

Järgmise aasta riigieelarve jääb kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtub eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. IRL seisab hea selle eest, et riigieelarvesse ei jõuaks üle jõu käivad lubadused, millega võib kaasneda maksukoormuse või riigivõla suurenemine. Piiratud ressurssidega peame tegema õigeid otsuseid, milliste valdkondade arengusse panustada. Eesti jätkusuutlikkuse tagavad investeeringud haridusse, ettevõtlusesse ja inimeste elujärje parandamisse.

Mille peale kulub järgmise aasta riigieelarve?

2011-10-07

2012. aasta riigieelarve on juba valitsuse poolt heakskiidu saanud ning nüüd on järg jõudnud riigikogu kätte. Tegemist saab olema Eesti suurima riigieelarvega, kuid tulenevalt murepilvedest Euroopas jääb järgmise aasta eelarve kindlaks konservatiivse eelarve poliitika põhimõtetele. Riigieelarve puudujääk ulatub tuleval aastal 2,1 protsendini SKT-st. Kulutusteks on plaanitud 6,57 miljardit eurot ning tuludeks 6,1 miljardit eurot. Negatiivset eelarvet ei korva riik mitte laenamisega, vaid oma reservide kasutamisega. Kuhu järgmisel aastal maksumaksja raha suunatakse, et Eesti riigi elanike heaolu suurendada?

Pensionäridel on põhjust rõõmustamiseks, sest tuleval aastal panustab riik eakate elujärje parandamisse. 4. aprillist 2012 on oodata 4,4 protsendilist pensionitõusu. See tähendab keskmise vanaduspensioni suurenemist kuus 13 euro võrra. Pensioni suurendamise peamine põhjus on elukalliduse kiire kasv viimastel aastatel. Tõusevad ka kulutused meditsiinivaldkonda, et tagada arstiabi kiire kättesaadavus ning kvaliteet üle Eesti. Riik taastab ka täielikult teise pensionisamba maksed, mida lubati majanduskriisi ajal. Eestis on tunduvalt vähenenud töötute arv võrreldes languse aastatega, kuid endiselt peab riik oluliseks töötute toetamist Töötukassa kaudu samas mahus. Seega saab Töötukassa aidata rohkem töötuid töölesaamiseks. Kokku tõusevad sotsiaalse kaitse valdkonna kulud 190 miljonit eurot ehk 10 protsenti.

Eesti riigi jaoks on väga oluline panustada põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade elavdamisse. Selle tõttu on 2012. aasta riigieelarve hea põllumajandussektori-le, sest arvestades Eesti olusid ja võimalusi kasvab eelarve märkimisväärselt. Toetused tõusevad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni seoses välisvahenditest tehtavate kulude suurenemisega. Tuleva aasta riigieelarve on ka soodne, sest täiendavate otsetoetuste maht kasvab 10 protsendi võrra ning on planeeritud eelarves täies mahus.

Oleme paljudele riikidele silma jäänud oma tublide saavutustega e-valdkonnas. Seega peab riik oluliseks, et kiire internet jõuaks ka maapiirkondadesse. Selleks toetatakse 11 miljoni euroga interneti baasvõrgu rajamist uue põlvkonna elektroonilise side võrgu kasutuselevõtu meetme raames. Tänu sellele saab kiireks internetiühenduseks võimaluse enam kui 40 000 Eesti maapiirkonna elanikku.

Olulise valdkonnana tooksin ka välja riiklikud investeeringud Eesti teede olukorra parandamisse. Majandusministeeriumilt saavad kohalikud omavalitsused viie miljoni võrra rohkem raha kui tänavu ehk 17,8 miljonit eurot teede korrashoiuks. Siiski riigieelarve arutelul püüame veel leida võimalusi, et suurendada omavalitsustele minevat teede-raha 2012. aasta eelarvest on ka ette nähtud 71 miljonit eurot riigimaanteede rekonstrueerimiseks. Seoses auto- ja bussitranspordi suure osakaaluga Eestis ringiliiklemiseks on investeeringud igati Õigustatud. Tõusevad ka panused ühistranspordi arengusse. Saarlastele ja hiidlastele kehtestatakse soodsamad laevapiletid ning suurenevad dotatsioonid rongiliiklusele, sest Lõuna-Eestis pikendati reisirongide teekonda.

Järgmise aasta riigieelarve seisukoht on väga tähtis ka elupäästevõimekuse kasv. Sellest lähtuvalt on päästeameti personalikulude katteks mõeldud summat suurendatud 2,1 miljoni euro võrra. Elupäästevõimekusega päästekomandode arv kasvab tänu lisarahale 34-lt vähemalt 63 komandoni. Kuid tuleb alati meeles pidada, et päästjaid on meil vaja siis kui õnnetus või kahju on juba tekkinud. Tagajärgedega tegelemine ei aita uusi õnnetusjuhtumeid ära hoida, vaid vähendab kahju ulatust. Sellepärast panustab siseministeerium tuleval aastal 62% rohkem raha ennetustöösse, et vähendada uute õnnetusjuhtumite arvu.

Riigieelarve arutelud riigikogus pakuvad kindlasti tuliseid debatte. On palju valdkondi, mis vajaksid raha juurde, kuid riigi rahakott ei ole lõputu ning pidevalt tuleb arvestada ka meid ümbritseva õrna majanduskeskkonnaga. Me peame järgima, et Eesti riigieelarve jõuaks võimalikult kiiresti tasakaalu ja iga kulu oleks põhjendatud võimaliku tuluallikaga. Kuigi tuleva aasta riigieelarve on defitsiidis jääb Eesti võlakoorem tõenäoliselt Euroopa Liidu madalaimaks. Eesmärk on jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal.

Riigieelarve toob pensionitõusu ja paremad teed

2011-09-29

VALITSUS ON kinnitanud 2012. aasta riigieelarve ning riigikogu hakkab seda lähiajal arutama. Seega on sobiv aeg esile tõsta tähtsamad valdkonnad, millesse riik järgmisel aastal maksumaksja raha suunab. Riigikokku jõudev, ehkki kõigi aegade suurim, on sellegipoolest kriisist taastumise eelarve. Järgmise aasta kulude mahuks on selles ette nähtud 6,57 miljardit ning prognoositav tulude maht on 6,1 miljardit eurot. Eeldatav eelarve puudujääk moodustab sisemajanduse koguproduktist 2,1 protsenti. Nimetatud puudujääki ei kata riik laenuga, vaid oma reservidest. Puudujäägist ja Euroopas möllavast võlakriisist hoolimata on tulevase aasta eelarves mitu otsust, mis parandavad inimeste elujärge ja elukeskkonda.

ESITEKS KASVAVAD järgmise aasta 1. aprillil 4,4 protsenti pensionid. Niisiis suureneb keskmine vanaduspension 13 eurot. See on põhjendatud üldise elukalliduse kasvuga. Eakate inimeste toidukorvi ja esmatarbekaupade kulud on viimasel aastal tublisti kasvanud ning pensioni juurde pannes tagab riik nende parema toimetuleku.

Samuti lubas valitsus majanduskriisi ajal, et taastab 2012. aastal teise pensionisamba maksed. Me täidame selle lubaduse: järgmisel aastal taastab riik kohustusliku kogumispensionifondi maksed täielikult.

Ühtlasi suureneb meditsiinisüsteemi rahastamine ning see parandab kogu riigis arstiabi kvaliteeti ja kättesaadavust. Kokku suurenevad sotsiaalvaldkonna kulud järgmisel aastal 10 protsenti, 190 miljoni euroni.

Teise olulise valdkonnana nimetan riiklikke investeeringuid, mida tehakse Eesti teede seisukorra parandamisse.

Omavalitsused saavad majandusministeeriumi eelarvest järgmisel aastal teede korrashoiuks 17,8 miljonit eurot, niisiis üle viie miljoni euro rohkem kui tänavu. Riigimaanteede rekonstrueerimiseks on 2012. aastal ette nähtud 71 miljonit eurot. Arvestades, kui suur on meie elukorralduses auto- ja bussiveo osa, võib seda eelarveprioriteeti igati mõista.

KÕIGILE ON selge, et lisaraha vajab sisejulgeoleku ja turvalisuse tagamine. Päästevaldkonna rahapuuduse tõttu on järgmise aasta eelarves päästeameti personalikuludeks ettenähtud summat suurendatud 2,1 miljoni euro võrra. Tänu sellele tõuseb elupäästevõimekusega päästekomandode arv 34lt vähemalt 63le.

Juhin tähelepanu sellele, et päästjaid vajame siis, kui õnnetus on juba juhtunud ning tekkinud inim- ja varakahjud. Tagajärgedega tegeldes ei väldi me uusi õnnetusjuhtumeid, vaid vähendame üksnes kahju ulatust.

Siseministeerium on võtnud eesmärgi õnnetusi ära hoida. Õnnetusjuhtumite ning inimeste riskikäitumise vähendamise ennetustööks on eraldatud tänavusest 62 protsenti rohkem raha.

Inimeste riskikäitumine ja eluga hakkama saamine on otseselt seotud haridusega. Hea meel on tõdeda, et hariduse valdkonna kulud suurenevad 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Kõrghariduse riikliku koolitustellimuse maht suureneb 6,2 miljoni euro võrra. Ühtlasi eraldatakse saastekvootide müügist saadud rahast 72 miljonit eurot koolihoonete ja õpilaskodude renoveerimiseks.

Eestis ON veel palju valdkondi, mis vajaksid lisaraha. Poliitikutele on need enamjaolt teada ning riigikogus seisab eest tuline debatt. Järgmiselgi aastal on ametnike palgad külmutatud ning kindlasti vajaksid paljud riigiasutused oma funktsioonide täitmiseks lisaraha.

Rahanduskomisjoni esimehena loodan, et eelarvet arutades ei unustata majanduskeskkonna habrast seisundit ning peetakse meeles, et iga rahanõudmise puhul peaks olema viidatud tuluallikale.

Isamaa ja Res Publica Liit seisab riigikogus selle eest, et eelarvesse ei jõuaks riigile üle jõu käivad lubadused, mis tooksid endaga kaasa maksukoormuse või riigivõla suurenemise. Me peame jälgima, et Eesti tulud ja kulud jõuaksid võimalikult ruttu taas tasakaalu.

Riigieelarve tasakaalu ei ole praeguse üleeuroopalise võlakriisi ajal võimalik üle tähtsustada. Järgmise aasta oma arutades jääme kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtume eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. Riigieelarve järgi on Eesti võlakoormus 2012. aastal tõenäoliselt Euroopa Liidu madalaim.

Vähem kindralitele, rohkem sõduritele

2011-06-09

Konkurentsivõime tagamiseks tuleks riigiaparaati koomale tõmmata, kirjutab kaitseminister ja IRLi esimees Mart Laar.

Vähem kindralitele ja rohkem sõduritele, kuulutas Saksa kaitseminister Thomas de Maiziere, asudes teostama Saksa kaitsejõudude radikaalset reformi, mille käigus vähendatakse muu hulgas järsult staapide ja juhtimisstruktuuri, sh ministeeriumi, töötajate arvu ning muudetakse kogu juhtimisahel selgemaks ning tõhusamaks.

Maiziere kinnitab, et Bundeswehri juhtimisstruktuur ei ole enam ajakohane. «On liiga palju staape ja liiga palju kindraleid. On liiga palju paralleelstruktuure, liiga vähe sidusust. Liiga palju eeskirju, samas liiga vähe otsuseid. Vastutust delegeeritakse alt üles ja ülevalt põrgatatakse otsustamine alla tagasi» (de Maiziere'i kõne Berliinis 18.05.11).

Samas suunas mõeldakse ka mitmes teises, võlgu loodud heaolu lõppemise järel tõsistesse raskustesse sattunud riigis. Küsitakse, kas me oleme ikka mõistlikult käitunud, suurendades ja kasvatades oma riigiaparaati tasemeni, kus selle ülalpidamiskulud kipuvad tapma tulevikku vaadates saatuslikult olulisi alasid, olgu selleks kultuur ja haridus või julgeolek.

Õhukese riigi mõiste on seetõttu viimasel ajal taas täie teravusega esile tõstetud. Kohtudes hiljuti USA senaatoritega, rääkisime küberkaitse ja hübriidohtude kõrval õhukesest riigist ning eelarve tasakaalust, mis külaliste meelest on samuti osa rahvuslikust julgeolekust.

Samas on tihti segaseks jäänud, mida õhukese riigi all mõistetakse. Mõne meelest tähendab õhuke riik sedalaadi teenuste nagu haridus, tervishoid või kultuur radikaalset kokkutõmbamist. Teisalt arvatakse, et õhuke riik toob kaasa riigi toimimist tagavate alade, nagu kaitsejõud, politsei ja päästeamet või kohtusüsteem, kärpimise.

Nii see kohe päris kindlasti pole. Lollide või haigete inimestega pole ühelgi riigil võimalik endale tulevikku tagada. Turvatunde kadumine toob paratamatult kaasa hirmu ja ebakindluse, millega pole võimalik tulevikku vaadatagi.

Mida õhuke riik siis tähendab, kui ta neid asju ei tähenda? Vastus sellele on tegelikult lihtne. Õhuke riik tähendab väiksemat bürokraatiat ja tõhusamalt toimivat riiki, mis võimaldab eespool mainitud aladele tõhusamat tähelepanu, ning mis salata, ka rohkem ressurssi suunata.

Selles suunas tuleb mõtelda ka Eestis. Asunud 1992. aastal peaministri ametit täitma, olin üllatunud, kui palju tublisid ja asjalikke inimesi oli haaratud mittemidagitegemisse riigi ülesehitamise sildi all.

Oli selgelt näha, et Eestil pole võimalik sellist riigiaparaati üleval pidada, seda enam et mõnel saatuslikult olulisel alal puudus see sootuks. Ei saa salata ka, et selline olukord oli mugav endistest aegadest pärit tegelastele, kes leidsid, et sogases vees on hea kalu püüda.

Siingi oli liiga palju paralleelstruktuure ning vähe sidusust, ohtralt eeskirju, kuid vähe otsuseid, vastutust delegeeriti alt üles ning ülevalt põrgatati see alla tagasi. See olukord pidi lõppema ja see lõpetati. Järgnenud reformide käigus kärbiti mõnel pool senist koosseisu kuni 30 protsenti.

Ennustustele vaatamata ei toonud see kaasa mingit katastroofi. Otse vastupidi, riigi juhtimine muutus märkimisväärselt tõhusamaks, otsustamine kiiremaks ja selgemaks.

See oli aastal 1992. Möödunud 20 aasta jooksul on paljugi muutunud. Ametnike ja bürokraatia hulk on vaikselt, kuid kindlalt kasvanud. Mõnel pool, kus mäletan töötavat paari inimest, töötab nüüd paarkümmend. Paljudes kohtades on see kasv olnud möödapääsmatu - täidab ju Eesti riik praegu ülesandeid, millest ta 1992. aastal ei osanud undki näha.

Vastuseks väitele, et Eestis on ametnike hulk liig suureks kasvanud, kinnitatakse, et riigivalitsemiskulude osakaal SKTst pole kasvanud. Nii võib see tõesti olla, kuid reaalses rahas on kasv olnud ikkagi väga suur. Oma riik on kulukas, kuid kas ta peab ikka nii kulukas olema?

Küsimus pole seejuures mitte ainult rahas, vaid ka tõhususes. Pikaks veninud otsustus- ja kooskõlastusahel vähendab otsuste langetamise kiirust ja tõhusust. Lõputu lihvimise tulemusel valminud otsused on tihti kaotanud oma esialgse sisu ja radikaalsuse ning sellega tihti ka tõhususe.

Kuna maailm meie ümber liigub järjest kiiremini, langetame otsuseid, mis oleks vahest andnud häid tulemusi eile, kuid ei anna seda täna ja homme. Hakkame kaotama oma väikse riigi eelist läbida kõik otsustustasandid kiiresti ning lühendada seega miinimumini aega ideest teostuseni. Suureks paisunud aparaat ei kuluta tihti aega mitte reaalsele tegutsemisele, vaid lõputule arutamisele.

Piltlikult ei suuda riigi keha enam varsti pead üleval hoida. Tõhususe vähenedes leiavad usinad ja kohusetundlikud ametnikud endale lisatööd, mis võib viia uute eeskirjade ja normide väljatöötamiseni, kuid mis inimeste elu oma riigis paraku mitte alati lihtsamaks ei muuda.

Asi pole sugugi mitte selles, nagu töötaksid riigiaparaadis rumalad ja laisad inimesed. Otse vastupidi. Eesti on üles kasvatanud tublid ja motiveeritud riigiteenistujad. Paraku tean ma hästi, et paljude nende palgad pole just sellised, mis neid motiveeriksid oma praegustele töökohtadele jääma. Raske on oodata, et nad jätkasid tööd ainult missioonitundest, kuklas teadmine, et mujal saaksid nad oma töö eest mitmekordset tasu.

Tööjõu väljavool riigiasutustest on teada fakt, olen isegi oma lühikese ametiaja jooksul pidanud valutava südamega alla kirjutama käskkirjadele väga heade inimeste töölt vabastamise kohta, kes lahkuvad ministeeriumist, minnes mujale kõrgema palga peale. Kaitseväelaste lahkumine teenistusest on Eesti ühiskonnale valusate näidete abil hästi teada.

Kindlasti pole lahenduseks lihtsalt ametnike palka tõsta. Valitsuskoalitsioon on paika pannud igati õige põhimõtte: riigi valitsemiskulud on järgmise nelja aasta jooksul külmutatud. See ei tähenda, et valitsus oleks otsustanud külmutada haridustöötajate, politseinike või päästetöötajate palgad.

Kindlasti mitte. Nende tõstmiseks on aga möödapääsmatu tagada, et kulu administreerimisele ehk üldisele valitsemisele ei kasvaks. Palgatõus saab tulla üksnes tõhususe kasvu arvelt.

Kui tahame muuta oma riigiaparaati konkurentsivõimelisemaks, kui tahame kiiremini otsustada ning tõhusamalt tegutseda, on ainus võimalus seda kokku tõmmata. Olen veendunud, et kümneprotsendiline või suuremgi riigi valitsemiskulude vähendamine ei löö Eesti riiki jalust. Otse vastupidi. See võimaldab tal paremini töötada.

Oleme õigusega uhked selle üle, millega oleme viimase 20 aasta jooksul hakkama saanud. Lisagem siis sellesse ritta siis veel üks õige otsus ning astugem Eesti riigivalitsemise tõhustamise poole konkreetne ja selge samm.

Eesti vajab julgust tulevikku vaadata

2011-03-02

Sel nädalal pöörduvad Äripäeva vahendusel ettevõtjate poole nelja erakonna esimehed, tänases lehes kirjutab IRLi peaministrikandidaat Mart Laar.

Eelseisvatel valimistel on Eestil võimalik valida põhimõtteliselt kolme suuna vahel. Peame otsustama, kas vajume tagasi ümberjaotamisühiskonda, püsime kindlameelselt midagi muutmata praegusel kursil või üritame selles tulevikku vaadates teatavaid täiendusi teha, mis omakorda võib olla ebapopulaarne ning ohtlik. Viimased aastad on meile andnud karmi õppetunni, et soov ratsa rikkaks saada võib meid hoopis järsult vaesemaks muuta. On hea, et suutsime viimasel hetkel mõistusele tulla ning kulutusi võimaluste järgi sättima, mitte enam vastupidi. Saavutatust ei tohi me aga eufooriasse sattuda. Selleks, et edasi minna, tuleb tehtud vigu karmilt ja õiglaselt analüüsida - ikka selleks, et samasse lõksu mitte enam langeda. Võtame roosad prillid eest ning tunnistagem, et iga hinna eest viie rikkaima hulka pürgimise loosung on meid sellest eesmärgist vaid kaugemale viinud, Põhjala tiigriks hüppamine kardetavasti samuti. Mida peaksime siis tulevikku vaadates silmas pidama?

Peamine lähimate aastate eesmärk on selge - võlg on võõra oma ning eelarve olgu tasakaalus või ülejäägis. Seda viimast mitte ainult aasta lõikes vaid pikemas perspektiivis. Kontratsüklilise eelarvepoliitika nõue tuleks - nii nagu seda eurotsoonis praegu ette pannakse - sisse kirjutada meie põhiseadusse, vähemalt eelarve baasseadusesse. Kui Eesti peaks uuesti võlgu elama hakkama, siis pole me möödunud kriisist tõesti midagi õppinud. Kindlasti peab Eesti hoiduma uuest palgarallist. Valitsemiskulud tuleb külmutada, palgatõusudest võib rääkida vaid riigieelarvelistes asutustes, kes hoolitsevad meie julgeoleku või targemaks saamise eest.

Selleks, et eelarvet tasakaalu viia ja uusi töökohti luua, tuleb Eestil oma kriisiaastatel liig kõrgeks kasvanud maksukoormus otsustavalt alla lüüa. Esmajärjekorras puudutab see tööjõumakse, mille alandamist tuleb alustada mitte „võimaluse korral" vaid otsekohe. Vastasel korral jääb majanduskasv loodetust väiksemaks ning „võimalust" ehk eelarve tasakaalu ei tulegi. Kolmandaks on oluline ettevõtluse arengut takistava bürokraatia selge vähendamine. Seda ühelt poolt üldist asjaajamist lihtsustades ning ettevõtlussõbralikuks muutes, peamiselt aga lõpuks haldus-territoriaalset reformi ellu viies. Vajadus tugevate ning tõhusalt tegutsevate omavalitsuste järele on kõigil teada - aeg oleks end kokku võtta ja see reform lõpuks ära teha.

Need ja mitmed teised sammud on meie praeguse suuna hoidmiseks vajalikud ning möödapääsmatud. Samas kipume aga unustama, et ainult oleviku peale mõeldes kipume tegelikult minevikus elama. Üritades lihtsalt saavutada kriisi-eelse Eesti taset avastame peagi, et oleme endale vale eesmärgi seadnud. Eesti peab astuma samme majanduse ümberseadistamiseks kõrgema lisandväärtusega toodangu suunas, on see siis IKT või mingi muu uue majanduse haru. See omakorda eeldab muutusi haridussüsteemis ning seda mitte ainult selle ülemises otsas, vaid alumistest astmetest alates. IKT-õpe tuleb muuta läbivaks, mitmekordistades samas IKT- spetsialistide hulka, muutes meie haridussüsteemi rohkem avatuks ning rahvusvaheliseks ning käivitades IT-Akadeemia.

Teiseks peaksime aru saama, et on viimane aeg üle saada oma alaväärtuskompleksist ja pidevast hirmust maailma ees. Oleme astunud õigeid ja vajalikke samme oma julgeoleku tagamiseks. See tähendab aga paratamatult, et oleme elanud kellegi mõju alt vabanemise ja teistega liitumise nimel, see tähendab aga ikkagi kellelegi teise jaoks. Nüüd on aeg omade jaoks elama hakata. See arusaam peaks meile andma julgust avatumalt maailmasse suhtuda - nii seda enda juure lastes kui ise maailma minnes. Hiljutisel „Tuulelohe lennul" võeti üles vajadus suurema toetuse andmiseks maailma pürgivale rahvuslikule kapitalile. Ekspordi toetamine ning välisinvesteeringute siiameelitamine on kahtlematult olulised tegevuses, kuid Allan Martinsoni sõnul üsnagi iganenud poliitika. Kui Eesti tahab tõesti jõukaks saada, peab ta panustama hoopis Eesti ettevõtete maailma minekusse, mis aga eeldab tõsiseid ümberkorraldusi haridussüsteemis ning senisest tunduvalt aktiivsemat välismajanduspoliitikat - ja seda mitte ainult traditsioonilistel vaid ka uutel turgudel. Eesti diplomaatide tööle pole siin midagi ette heita, küll vajavad aga olulist kaasajastamist neile antavad instruktsioonid ja juhendid.

Kokkuvõttes sõltub Eesti edu ju ikkagi sellest, millised me ise oleme. Peaksime aga tõsiselt mõtlema, kas muidu viks ning viisakas, autoriteete kummardav ja nende soove silmist lugev, samas vinguv ja virisev Kiir on ikka see eeskuju, kelle poole peaksime pürgima. Või on targem olla rohkem elurõõmsa ning hakkaja Tootsi või vähemalt tasakaaluka ja põhimõttelise Tõnissoni moodi. Sest maailmas löövad läbi mitte lakutud viiemehed vaid rõõmsad ja värvikad tegelased.

Minister-propagandist võitleb omaloodud koletistega

2011-02-22

Jürgen Ligi on hea rahandusminister. Selgete monetaristlike põhimõtetega, otsekohene, teravate hammaste ja vajadusel salvava keelepruugiga no-nonsense mees. Ja tore on, sest kindlustunne riigi rahaasjades on meie kõigi ühistes huvides. Vahel aga tundub, et ennastsalgav pühendumine rahaasjadele on loonud rahandusministris ettekujutuse, justkui saaks sellelt toolilt kuulutada viimseinstantsilist tõde. "Vaid rahandusministri erakond teab poliitikate hindu alati, kas või vastu tahtmist," kuulutas Ligi läinudnädalases Ekspressis.

Enamgi veel, ridade vahel on kirjas sõnum, et vaid rahandusminister (ja tema erakond) teab, mis on õigustatud kulutus ja mis laristamine. See sunnib arvama, et rahandusminister on unustanud, et riigieelarve on eelkõige poliitiliste valikute tulemus, mitte (rahandus)ministri poliitikaülene otsus. Ja poliitilised valikud tuginevad läbi valimiste saadud mandaadile, mida erinevad erakonnad on asunud oma poliitikate tutvustamisega taotlema.

Arvan, et on tark kuulata, mida Eesti inimesed arvavad üldisest tasulisest kõrgharidusest ja palgaarmeest või siis IRL toetatavast tasuta kõrghariduse võimalusest ja üldisest kaitseväekohustusest. Päris kindlasti ei ole nii, et emapalk on hea, püha ja puutumatu ning
emapension paha ja vastutustundetu laristamine. Enamgi veel, et omal ajal IRL poolt pakutuna oli emapalk paha ja oravate poolt elluviiduna hea. Ei ole nõus, propagandist Ligi.

Eelnevast sõltumata nõustun kindlalt Ligi seisukohaga, et me peame endale selgelt aru andma, et igal poliitikal on hind, mida tuleb hoolikalt kaaluda saadava avaliku tulu taustal. Ja sellega, et
riigieelarve tulud-kulud tuleb hoida tasakaalus. Need seisukohad on meil kindlad ja ühised ning rumal oleks võistelda, kes on siin vastutustundlikum. Küll oleks enam vastutustunnet vaja kõigi
erakondade lubaduste ja ideede ausal ja erapooletul hindamisel, eriti ministrile alluva ministeeriumi ametnike poolt.

Räägin siin vaid sellest, mida hästi tunnen. Kõrgharidusest ja eelkõige tasuta kõrgharidusest, mida IRL peab vajalikuks, õiglaseks ja võimalikuks. Muidugi pole tasuta asju olemas ning tasuta kõrghariduse all peetakse silmas ilma õppemaksuta õppimisvõimalust. Ligi valetab,
kui väidab, et olen viie aasta eest nõudnud tasuta kõrghariduse lõpetamist.

Ütlesin 2005.a. Eesti Päevalehele, et toona, reformi- ja keskerakonna valitsemise all, puudus poliitiline tahe (tasuta) kõrghariduse täiendavaks rahastamiseks, mis oli ja on jätkuvalt vajalik
kõrghariduse kvaliteedi tagamiseks. Ütlesin ja ütlen ka täna, et praegune olukord, kus osa üliõpilasi saab pea piiramatult ilma õppemaksuta õppida ja teine pool maksab täismahus õppemaksu, ei ole
õiglane ega jätkusuutlik. Seda on kinnitanud ka kõik kodumaised ja rahvusvahelised eksperdid nii OECD-st kui EL-ist.

Loodan, et ka Reformierakond mõistab, et vanamoodi edasi ei saa. Ilmselt mõistab Reformierakond ka seda, et üldist õppemaksu ei ole Eestis realistlik sisse viia - seda ettepanekut ei leia ma ka nende programmist ehkki tean, et oravate mõtted selles suunas liiguvad. Sama ebarealistlik on kujutada ette, et maksumaksja kulul saaks õppida igaüks, ükskõik mida ja ükskõik kui palju ja kaua. Mida IRL ette paneb, on tasuta kõrghariduse võimalus avalikes õppeasutustes kõigile
noortele, kes seda soovivad ja on selleks suutelised.

Enamgi veel, perekonna majanduslik kitsikus ei tohi olla õppimisel takistuseks ja vajaduspõhine õppetoetus peab aitama katta ka üliõpilase elamiskulusid. Vastu ootame täisajalisi ja edukaid
õpinguid. Soovi korral doktorikraadini välja. Õpingute venitamine üle nominaalõppeaja, osaajaline õpe töö kõrvalt ning täiendõppe vormis õpingud avatud ülikoolis eeldavad seejuures osalist õppekulude katmist üliõpilase poolt. Samas tuleks kindlasti soodustada (osaajaliste)
õpingute rahastamist tööandjate poolt, vabastades need kulud erisoodustusmaksust. See on minu ja IRLi lubadus!

Ja selle skeemi käivitamine alates 2012.a. lõpetavatest noortest ei võta kuidagi 80 miljonit eurot täiendavat raha (senised kõrghariduskulud on 96,5 miljonit eurot) nagu on rehkendanud
rahandusministeeriumi ametnikud, vaid 30 miljonit ja alles süsteemi täielikul käivitamisel nelja aasta pärast. Lisaks tuleks arvestada 10 miljonit eurot vajaduspõhisteks õppetoetusteks. See raha ei ole riigikassale üle jõu käiv, moodustades kaugelt alla 1% riigieelarve mahust.

Kui austatud kolleeg ja rahandusminister võtaks seda programmi sisuliselt kritiseerida, olen valmis temaga vaidlema. Sõnasõda propagandist Ligiga aga Eesti elu kindlasti ei edenda.

Kas tuleviku-Eesti on äri-, sotsiaal- või rahvusriik?

2011-02-12

Oleme viimase seitsme aasta vältel korduvalt otsinud vastust küsimusele, mida peaks Eesti tegema edasi? Oleme ELi ja NATO liikmesriigid. Sellega on usutavasti tagatud meie kuulumine ühte maailma suurimasse majandusruumi ja ühisturgu ning maailma võimsaimasse julgeolekukeskkonda.

Eesti seisab üliolulise valiku ees, mis määrab meie arengusuunad lähikümnenditeks. Need suunad ei ole vastandid ega isegi mitte puhtad alternatiivid, vaid pigem teineteist mõjutavad tänapäevase ühiskonna-arengu jõujooned.

Need kolm tingliku nimetusega võimalikku riigimudeli arengusuunda on järgmised:
-äririik;
-sotsiaalriik;
-rahvusriik.

Äririik oleks riigimudel, mis seab esiplaanile majanduse arengu, efektiivsuse, konkurentsivõime ja allutab kõik muu ärilisele edukusele. Seega, sotsiaalsfäär on tähtis niivõrd, kuivõrd see tagab tööjõu ja selle taastootmise ning elementaarse kodurahu. Sotsiaalne õiglus ei ole äririigi moto. Rahvuskultuuri hindab äririik sedavõrd, kuivõrd see on hädavajalik rahvusliku haritlaskonna rahustamiseks. Rahvusriik võib ju loosungina või põhiseaduse preambulas isegi püsida, kui sisutu loosungina. Kui efektiivsem on tuua riiki odavat tööjõudu ja hoida palgakuludes kokku, suurendades töötust varasema tööjõu hulgas, siis äririik seda ka teeb. Suurim takistus hariduse globaliseerumisel on hariduse andmine emakeeles. Äririigi apoloogia on viia kõrgharidus üle laialdaselt maailmas kasutatavale keelele, antud juhul inglise keelele, et olla globaalses plaanis konkurentsivõimelisem. Kuigi rahvuskultuuri marginaliseerimisega ei ole veel ükski riik muutunud edukaks, ei soovita sellele tõigale äririigis tähelepanu pöörata, sest pikaajalised investeeringud ning perspektiivne mõtlemine ei ole äririigi tugevad küljed.

Äririigi arengutee tooks Eestis kaasa järgmised arengud:

-Riigikord muutuks presidentaalseks ja võrdlemisi autokraatlikuks; riigikogu marginaliseeruks kummitemplist kartulitempliks.

-Kehtestataks maksimaalsed maksuvabastused ettevõtlusele, minimaliseeritaks ettevõtlust ahistavat bürokraatiat. Üksikisikute maksukoormust see ei alandaks, sest avalikud kulud, nii vähe kui neid ka on, tuleks millegi arvelt kinni maksta.

-Tööjõu sisseränne liberaliseeritakse, kuna see suurendab konkurentsi tööjõuturul ja võimaldab hoida palgakulud madalal.

-Eesti keel kaotab asjaajamis- ja teaduskeelena tähtsuse ja muutub käibekeeleks.

-Eestlased jäävad arvulisse vähemusse.

Sotsiaalne riik seab esiplaanile oma elanike heaolu. Teisejärguline, mil moel see heaolu saavutatakse. Sotsiaalne riik on ideena humaanne, põhiküsimus seisneb paraku selles, kas see on ka teostatav. Kust aga leida ressurssi sotsiaalkulutuste kasvuks olukorras, kus tulud ja tootlikkus ei tule kulutustele järele? Sündivus on vähenenud ja rahvastik vananeb. Mis oleks lahendus? Võõrtööjõu sissetoomine? Teiste maade madalapalgalised töötajad hakkaksid täitma riigikassat, et meile pensionit maksta. See abinõu on aga ajutine sest aja jooksul saavad ka võõrtöölistest pensionärid. Tööpuudus kummitab immigrante rohkem kui põlisrahvastikku. Lastetoetused turgutavad eeskätt immigrantperekondade iivet, kuna traditsiooniliselt paljulapselistel, kuid madala kvalifikatsiooniga elanikel on kasulik elada sotsiaaltoetustest ja mitte otsidagi tööd.

Eesti marsib kiirkäigul sotsiaalriikide jälgedes, sest meie põhja- ja läänenaabruses on sotsiaalriigid olnud senini edukad. Kuid kas heaoluriik saab jääda püsima? Eestile tähendab sotsiaalriigi mudel:

-Riigikorra arengut nn korporatiivse osalusdemokraatia suunas, poliitkorrektsuse tähtsustumist ja kodanikuühiskonna mõju kasvu;

-Üldist maksukoormuse tõusu ja bürokraatia suurenemist, mis mingil hetkel hakkab pärssima majanduskasvu;

-Odava võõrtööjõu sisserände kiiret suurenemist;

-Riik satub ühel hetkel sotsiaalkulutuste osas tõsistesse raskustesse;

-Eesti keele tähtsus nõrgeneb;

-Eestlaste osatähtsus rahvastikus väheneb pidevalt.

Rahvusriigi puhul (tänapäevases tähenduses) on oluline rõhutada, et:

-Rahvusriik ei ole sama, mis üherahvuseline riik, vaid riik, mille prioriteediks on rahvuse identiteedi ja kultuuripärandi kaitse. Kas rahvusriik võib olla ka paljurahvuseline? Šveits ja Belgia seda ju on, esimene päris edukas, teine suurte probleemide küüsis.

-Rahvusriik ei tähenda erinevaid õigusi erinevatele rahvastele, vaid positiivset õigust põlisrahvastele, andes nende kultuuri ja keele arengule täiendavad tagatised.

-Rahvusriik ei ole immigrantide-vaenulik, vaid lähtub eeldusest, et põlisrahval on õigus säilitada oma traditsioonid, euroopalikud ja kristlikud väärtused.

Eesti on põhiseaduse järgi kaasaegne rahvusriik, kus kõigil kodanikel, rahvusest sõltumata, on ühesugused õigused ja kohustused. Kuid Eesti põhiseadus näeb ette ka tagatised eesti keele ja kultuuri püsimajäämiseks. Selleks, et Eesti areneks edasi rahvusriigina, ei ole vaja põhiseadust muuta. Selleks, et Eestist saaks äri- või sotsiaalriik, mingil hetkel me peame muutma põhiseadust.

Kuidas jätkata rahvusriiklikul arenguteel?

-Eesti peab jääma selgelt põhiseaduses kajastuvate põhimõtete juurde. See tagaks nii rahvusriikluse kui ka parlamentaarse demokraatia jätkumise.

-Eestikeelse kõrghariduse ja teaduse eelisareng. Üleminek inglisekeelsele kõrgharidusele ja teadusele võib olla efektiivne ja ka odavam, kuid eesti keele ja kultuuri tuleviku seisukohalt on sellel laastavad tagajärjed;

-Jätkuv lõimumispoliitika, eeskätt läbi haridussüsteemi, eesmärgiga tugevdada ühiskonnasisest sidustust;

-Panustamine kohalikule tööhõivele. Võõrtööjõud on küll odavam, kuid see ei vasta kindlasti ühiskonna kui terviku huvidele ja aastakümnete pärast sellega kaasnevad sotsiaalkulutused peab kinni maksma Eesti maksumaksja, aga mitte ettevõtjad, kes kasumit saavad.

-Konservatiivne immigratsioonipoliitika. Eesti peab mõistagi täitma oma moraalsed kohustused varjupaigataotlejate ees ja võimaldama perekondadel Eestis ühineda, kui see on põhjendatud. Samas on Eesti kohustatud hoidma demograafilist tasakaalu.

-Ühiskond ei pea olema majanduse, vaid majandus ühiskonna teenistuses. Konservatiivne rahandus ja liberaalne majandus koos madala korruptsiooni ja kontrolliga monopolide üle tagavad kõige paremini turumajanduse toimimise.

Ühiskond on paljutahuline ja kui seda püütakse ülemäära reglementeerida, asendatakse vaba ühiskond vanglaga. Võimalik, et esmakordselt ajaloos seisame silmitsi olukorraga, kus ülipüüdlikkus õigusriigi ehitamisel hakkab piirama vabadust ja demokraatiat. Aga seaduste tootmine konveieril, seaduste enda pärast ja plaanitäitmise huvides just selleni viib.

Valede valikute korral oleme jäädavalt kaotanud võimaluse eesti keele ja kultuuri positsioone säilitada. Juba okupatsioonivõimud mõistsid, et kui eestlased jäävad vähemusse omal kodumaal ja eesti lapsed hakkavad võõrkeeles haridust omandama, on võimalused Eesti riigi taastamiseks likvideeritud. Oleks eriti rumal oma kätega teha seda, millega okupatsioonivõimud hakkama ei saanud.

Intervjuu: Põllumajandusminister näitaks hansale rohelist tuld

2011-02-03

Eelmise nädala neljapäeval ja reedel tegi visiidi Võru- ja Setomaale põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Minister valimiste eel lubadusi ei andnud, kuid kuulas hoolega maainimeste muresid.

Kohtusite Obinitsas setodega, kes on jätkuvalt huvitatud oma hansa legaliseerimisest. Kas setod jäid kohtumisega rahule?

Ma arvan, et meie arutelu oh päris asjalik ja me saime üksteisest aru. Hansaga on nü, et ega põUumajandusministeerium kehtivaid nõudeid pehmendada või lõdvendada kuidagi ei taha ega saagi. Meie vastutame toiduohutuse eest - et tootmine vastaks kõigile ohutusnõuetele. Nagu selgus, siis kvaliteedi arvelt setod järele anda ei soovigi. Nende probleemiks on ikkagi aktsiisiladude nõue, mis teeb tootmise nii kulukaks ja kalliks.

Palun selgitage, miks aktsiisiladusid nõutakse.

Seda peaks ja oskaks muidugi paremini selgitada maksu- ja tolliamet, see ei ole põllumajandusministeeriumi valitsemisalas. Natuke siiski tausta tean. Aktsiisilaod on vajalikud kohe alkoholi tootmise juures, need ei ole seotud ainult turustamisega. Kes toodab, peab tegema seda kohe aktsiisilattu. See on seotud sellega, et ei oleks salaalkoholi võimalik toota, et kogu protsess oleks järelevalve all, sest see on ikkagi jook, mis võib kujutada endast tõsist ohtu, kui ta alaealiste kätte satub või ei ole kvaliteetselt tehtud. Maksta tuleb ka aktsiisimaksud.

Põllumajandusministeerium võiks anda hansale rohelise tule?

Jah, meie jälgime toiduohutusnõudeid ja kui kõik vastab nõuetele, siis meil täiendavaid nõudeid ja pretensioone ei ole.

Aga kas oma tarbeks tohib hansat toota?

Ka selleks peab olema luba. Lihtsalt alkoholi toota oma tarbeks ilma loata võimalik ei ole.

Aga koduveini?

Kui koduveini ja koduõlut valmistate ega turusta seda kusagile, siis jah, me teame, et seda tehakse. Need on niivõrd traditsioonilised joogid.

Kui kaua võib minna, kuni setod saavad oma hansa legaliseeritud?

Eks see sõltub ikka poliitilistest otsustest. Ma täpsustan, et legaalselt võib iga talumees hansat või mis tahes teist alkohoolset jooki toota, aga see ei ole praeguste nõuete juures lihtsalt jõukohane. Kui seadusandja ehk parlament leiab, et on võimalik midagi lihtsustada, ja muudab seadust, siis ongi see võimalik.

Kohtusite oma Võrumaa visiidil nii võru kui ka seto talunikega. Millest rääkisite?

Üheks suureks mureks on olnud ikkagi noorte lahkumine maalt ja kuidas motiveerida noori maal tegutsema jätkusuutlikult, kuidas põllumajanduslik tootmine oleks tasuvam. Seda arutasime ka neljapäeval Haanjamaal karjaköögi seminaril. Küsiti, milal saabuvad võrdsed toetustingimused Euroopa Liidu tasemel.

Talunikud avaldasid soovi kasutada sinist kütust ka väljaspool põldu-metsa, näiteks lund lükates, ja on nõus selle eest päevas viis eurot aktsiisi maksma nagu Soomes. Tuleks see kõne alla?

See on üks võimalik lühemaajaline lahendus, mida Soome näitel esile toodi - selline lahendus võiks olla Eestis rakendatav, et need, kes soovivad mit-tepõllumajanduslikke töid erimärgistatud kütusega teha, maksaksid ühekordse aktsiisimakse interneti teel või mobiiltelefoni kaudu. Analoogselt saaks riik oma tulu kätte ja põllumees saaks paindlikult ilma kütust vahetamata teha ka teisi töid. Viimasel ajal on räägitud ka eraldi dotatsiooni kehtestamisest riigieelarve kaudu.

Nii võrokestel kui setodel on mõlemal südamel mahepõllumajanduse teema. Kas Eesti riik peaks toetama mahepõllumajanduse laiendamist?

Jah, see on kindlasti üks prioriteetidest. Praegu toetame mahetootmist aastas 160 miljoni krooniga. Väga soovime, et see laieneks veelgi, ja praegused arengud näitavad, et mahetootmine laieneb. Kasvab mahelammaste, -veiste ja -sigade arv. Ka pindala mahekultuuride all kasvab.

Probleemiks on see, et kogu see toodang ei jõua kahjuks tarbijani mahedana, selles on mitu põhjust: toodangu kogused on killustatud ja väikesed ning töödev tööstus ei ole sellest väga huvitatud, sest varustuskindlus on tagasihoidlik. Ma arvan, et viie-kuue aasta pärast räägime teist juttu.

Viimatistel mõttetalgutel Võrumaal öeldi välja soov, et kogu Eesti võiks olla üks suur mahepiirkond. Kas see oleks võimalik?

Miks ka mitte. Ideena on see väga ilus ja ahvaüev, aga praktikas realiseerida loomulikult tunduvalt keerulisem. Me uurisime ka Euroopa Komisjoni poolt, kas on liikmesriigil endal võimalik kuulutada üks või teine piirkond mahepiirkonnaks, kus toimuks ainult mahetootmine. Andministratiivselt ei ole võimalik seda teha, ei valitsus, maavanem ega vallavanem saa seda teha, küll aga saavad tootjad ise seda otsustada ja seda piirkonna reklaamiargumendina kasutada.

Kas Euroopa Liidust oleks võimalik selleks suuremat toetust saada?

Juba praegu on mahetoetused arvestatavad. Ma arvan, et probleem ei ole toetustes, vaid üleminekuperiood tavatootmi-selt mahedaks võtab palju aega, nõudeid peab täitma. Teine takistus on, et töödev tööstus pole järele arenenud.

Näib, et kõrgemal tasandil on aru saadud, et mahe on inimese tervisele märksa kasulikum kui keemia abil kasvatatud toit.

Maheda kasuks räägib kindlasti see, et ta on puhas ja tervislik. Ka uuringud näitavad, et tarbija hoiak on positiivne. Kõige suurem probleem on see, et mahetoodang on kallim kui tavatoodang, sest seal on rohkem käsitööd jne. Ja tarbija ostujõud on praegu väike. Kui meie üldine majanduslik heaolu kasvab, siis kindlasti ka nõudlus maheda järele suureneb.

Räägime PRIAga seotud toetustest. Miks peavad maainimesed selleks, et oma kodukohas midagi arendada, võtma enne toetuste saamist pangast laenu ja võib-olla oma kodugi panti panema?

Jah, see on Euroopa Liidu põllumajandusfondi raha kasutamise üks põhinõudeid, et kulutused tasutakse tagantjärele. Otsus taotluse rahuldamiseks tehakse ette. Me oleme siin saanud nii palju vastu tulla, et maksame toetust osaliselt tasutud kuludokumentide alusel. Kui üks osa on valmis, esitatakse dokumendid, me maksame raha ära. Nii on võimalik kallimat projekti kuni neljaks osaks jagada.

Kas keegi on ka kokku arvutanud, kui palju pangad on selliste projektide pealt teeninud?

Ma ei oska öelda, aga küllap ikka on liidetud-lahutatud. See info on pankadel endil.

Ilmselt inimesi see kõige rohkem häiribki, et nad on sunnitud panka nuumama.

Jah, see on kõige häirivam selle meetme puhul, et kui ei ole oma raha, siis tuleb võtta laenu ja see teeb projekti kallimaks. Aga ega meil siin teisi võimalusi pole pakkuda, Eestile siin mingisugust erandit tehtud ei ole.

Projektitegijad on avaldanud arvamust, et neile oleks suureks abiks, kui lühendada kuludokumentide menetlusaega kolmelt kuult ühe kuu peale, ja siis oleks võib-olla ka rohkem ettevõtjaid nõus raha ootama ja pangalaenuvõtt jääks ära. Kas oleks võimalik bürokraatiat kiirendada?

Jah, on. Tänaseks oleme PRIA töö natukene ümber korraldanud. On eraldi Leader-büroo, kus tegeletakse ainult Leader-projektiga. See peaks tagama, et me ettenähtud aja sisse mahume. Eks tulevikus saab seda aega ka lühendada, kui vähegi võimalik on. Inimesele, kes esitab oma üksikprojekti, võib ju tunduda nii, et homme hakkab ametnik sellega kohe tegelema, aga see on suur konveier, PRIA tegeleb 80 meetmega.

Üks probleem on ka esitatavate projektide kvaliteet. Mida halvem ja puudulikum on kvaliteet, seda pikemaks venib PRIA menetlemise tähtaeg.

Kas kutsute praegu noori maale elama ja talu pidama?

Igal juhul. Ruumi on maal rohkem kui varem ja me võibolla seda vabadust, ruumi ja looduslähedust ei oska ise veel hinnata, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkame seda hindama. Mina küll kutsun maale ja ma näen perspektiivi maal nii põllumajanduses kui ka väljaspool seda.

Ka toidutootmine muutub pikemas perspektiivis järjest olulisemaks, toiduainete liinnad tõusevad. Ressurss, mis on maal, muutub kaugemas tulevikus ainult kallimaks ja väärtuslikumaks. Tehnoloogia, mis on juba praegu põllumehe käsutuses, on nii nüüdisaegne, et rasket füüsilist musta tööd jääb ka maal järjest vähemaks.

Loomulikult peab maaelu spetsiifikaks olema valmis, siin liigub ikkagi aeg rahulikumalt ja peab arvestama liikumisvõimaluste, teenuste kättesaadavuse ja kõige muuga. Kes selleks valmis on, olge head, kasutage seda võimalust. 40-50 aasta pärast on see võimalus palju raskemini kättesaadav.

Tehkem majanduskriisist õiged järeldused

2011-01-24

Eesti edu peamisi tagatisi on olnud tasakaalus eelarvepoliitika. Nimetagem seda meie rahandus- ja majanduspoliitika alusväärtuseks. Paraku ei tohi me majanduse kosumise ja euro kasutuselevõtu eufooria juures unustada, et just see alusväärtus sai tugeva löögi.

Majanduskriisi haripunktis jäi 2008. aasta eelarve kärbetele vaatamata enam kui viie miljardi krooniga defitsiiti. Riigieelarve ei saavuta tasakaalu ka tänavu. Vähe sellest, kriisi ületamiseks ja eelarve tasakaalustamiseks läksid käiku varem kogutud reservid. Kui majandus peaks taas raskustesse sattuma, puudub meil vajalik puhver.

Euro pole imerohi. Ekspordi kasv ja teadusmahukas tootmine on suuresti unistuseks jäänud. Koostöö võiks parem olla nii ettevõtete kui ka ettevõtete ja riigi vahel. Ekspordi vähest kasvu varjutab see, et import jätkuvalt ületab eksporti. Ka see tähendab võlgu elamist. Oleme uhked riigi vähese võlakoormuse üle, kuid eraisikute ja ettevõtete võlad on vägagi suured. Euro ei ole imerohi, mis probleemid lahendab. Ees on mitu rasket kokkuhoiuaastat, et eelarve tasakaalustada ja reservid taastada. Riigisektori kasvust ei maksa unistada. Mis tahes maksukoormuse tõus ainult süvendaks probleeme. Üks suuremaid murekohti on noorte madal tööhõive ja kasvav ahvatlus kodumaalt lahkuda.

Eesti poliitika suurim saavutus eelmise valimistsükli jooksul oli poliitikute küllalt kiire ja otsustav reageering majanduskriisi märkidele. Pälvisime sellega nii eurokõlbulikkuse kui ka välisvaatlejate siira imetluse. Paistab, et ka valijad said tehtu vajalikkusest aru, andestades erakondadele valimiseelsete lubaduste mittetäitmise.

Eelmised riigikogu valimised möödusidki rahaliste lubaduste jagamise tähe all. Sama tendents on ka nüüd esile tõusmas. Seega pole me kriisist piisavaid järeldusi teinud ja oleme valmis uskuma, et lustliku kasvu periood on taastumas. Selline psühholoogiline illusioon on uinutav. Mõistkem, et ehituslaenudel põhinev kasv ei saa ega tohigi tagasi tulla.

Skandinaavia-mudel jääb unistuseks. Põhjamaade sarnane sotsiaalhüvede riik jääb majanduse praeguse struktuuri juures kättesaamatuks. Euroga kaasnev peamine kasu on usaldus ja investeeringute maaletoomine. Kui see toob ekspordi kasvu ja odava tööjõu asemel nähakse Eesti potentsiaali kvalifitseeritud tööjõu maana, on meil eeldusi edeneda.

Eesti tulevikuprobleemi on nähtud selles, et eurotsoon, kuhu astusime, võib tervikuna ohtu sattuda. Eurole on kadu kuulutatud alates ühisraha kasutuselevõtust. Eeskätt on hirm seotud Lõuna-Euroopa suurte riikidega. Hirm meid ei aita. Eesti ohte hinnates tuleb esmalt vaadata endasse, mitte võbiseda sellepärast, mis võib juhtuda kusagil mujal. Kodus toimuvat on meil võimalik poliitiliste vahenditega mõjutada. Tehkem siis kriisist õiged järeldused.

Uvitav euroelu ehk Kuidas vältida jäämäge

2011-01-22

Üks taat tulnud pühapäeva õhtul koju, ise purjus ja ilma püksata, ning teatanud eidele, et paneb hommepäev talu põlema. Seepeale öelnud eit pead vangutades: «Tead, vanamees, sa pakud mulle uvi surmani.»

Samasugune tunne tuli peale, kui lugesin lehest, et kuskil Euroopa Liidu avarustes, täpsemalt Walesis, on üks õpetaja lahti lastud selle eest, et ta viis oma varateismelised lapsed kelgutama - kiivriteta, kaitseülikonnata ja mis kõige hullem, ilma kirjalikult vormistatud riskianalüüsita!

Jah. Euroopa Liit, sa pakud mulle uvi surmani.

Ehkki mitte ainult Euroopa Liit. Asi on ikka terves läänes, lisades Euroopale ka Põhja-Ameerika. Tavaliselt me selle unustame. Meile jõuavad kõik need kelgutamise riskianalüüsid ja banaanikõveruse standardid ikka eeskätt Euroopa Liidu kaudu, sestap peame neid euroopapärasusteks ja õelateks Brüsseli sepitsusteks, aga nagu öeldud, seesinane kuutõbi vaevab inimkonda ka Atlandi vastaskaldal. Võttes puhuti eri vorme ja omades lokaalseid erikujusid, kuid vaevab siiski. Mõlemal juhul kannavad tõbe kaks võimast vaala: inimõigused ja poliitiline korrektsus.

Eurojabur maailm

Palun ärge saage minust valesti aru. Nii inimõigused kui ka poliitiline korrektsus on oma algkujul ja algse mõtte poolest head asjad. Inimõigused ehk siis idee, et igal inimesel on kindlad võõrandamatud inimese õigused, see andis meile jõudu juba ärkamisajal. On vähetuntud tõsiasi, et näiteks Jakobson mainis «inimese õigust» oma esimeses isamaakõnes 1868. aastal. Ning inimõigused olid need, mis toitsid meie eneseväärikust ja vastupanuvaimu Vene võimu lõpukümnendeil ning aitasid kaasa Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisele.

Poliitiline korrektsus on aga sisuliselt lihtsalt viisakus, taktitunne, mis peaks kaasas käima iga hingeharidust saanud inimesega - see on näiteks arusaam, et kogeleja seltskonnas ei ole viisakas kõnelda kokutaja-anekdoote. Ning kuulutada, et ainult surnud (...)lane on hea (...)lane, ei ole tegelikult põrmugi teravmeelne. Täpsemalt öeldes, on lausa nõme. Poliitiline korrektsus on käsipidur rahvuslikule või kollektivistlikule piiratusele ja eneseimetlusele, sest neis peitub alati vägivalla idu.

Kuid nagu me juba oleme märganud ja aina sagedamini märkame, on neis küsimustes mõnel pool ja mõnel juhul vinti mitu korda üle keeratud. Leidub näiteks tudeng, kes kirjutab «teadusliku» uurimuse selle kohta, kui paljud eesti ajalooõpikute piltidel kujutatud isikuist on naised, kui paljud mehed. Leidub õppejõud, kes seda juhendab. Leidub asutus, kes valminud töö avaldab. Töö tuvastab, et piltidel on mehed tuntavas ülekaalus ja langetatakse otsus, et see on väga halb, seksistlik. Mitte keegi ei julge öelda, et see ei ole teadus, vaid kõige selgem rämps, täiesti võrdväärne nõukogudeaegse uduga kommunismi peatsest ja vääramatust saabumisest.

Ainult et... Ainult et kommunismi saabumise hirmu tegelikult ju polnud - elu oli absurdne ilma selletagi -, aga eurojabura maailma saabumise hirm on täiesti reaalne. Või vähemalt puhuti tundub. Näiteks kui poliitikule, kes ütleb, et ta ei pea austama immigrante, kes tulevad vaid saama, saama ja protestima - kui sellisele poliitikule lüüakse ajakirjanduse vihakisa saatel otsaette rassisti tempel. Või kui Norra kooliõpetaja peaaegu minestab, nähes eestlannast sõbratari metsast «metsikuid» seeni korjamas ja neid praadimas. Milline primitiivsus! Ja kui ebahügieeniline!

Olles üle elanud nõukoguliku absurdiimpeeriumi, võiksime vaid õlgu kehitada - mis see ära ei ole, küll me hakkama saame, Rehepappide ja Kaval-Antsude järeltulijad, nagu me oleme. Aga ega see meie nahk nii paks enam olegi. Uus põlvkond on peale kasvanud ja minugi põlvkond pole enam endine. Oleme juba enam-vähem normaalseks vabaks rahvaks muutunud - ja selleks pealegi päris palju vaeva näinud - ning nüüd taas mingisse košmaarsesse peeglitagusesse maailma sattuda? Ei, tänan, ütleb sisehääl, mina olen oma jao juba saanud. Päris kindlasti ei sõdinud ma Vene võimu lollustega selleks, et aastat paar-kolmkümmend hiljem saada kaela mõnevõrra värvilisemad ja ilutulelisemad, aga sisuldasa sama nürid eurolollused.

Jah, need mõtted tulevad tahes-tahtmata pähe. Näiteks kuulates homoabielude kaitseks esitatud väidet, et homoabielu olla ju loomulik - see on orjuse kaotamise, üldise valimisõiguse ja muude selliste võrdsust ning vabadust loovate reformide loogiline tulemus ning järeltulija. Hirmuhigi tuleb otsaette: kui pärisorjuse kaotamise loogiliseks tulemuseks on homoabielu, siis mis tuleneb homoabielust? Õigus abielluda oma lihase õe, venna või lapsega? Ma ei liialda, sest pärast seda, kui on tõsimeeli tehtud esimesed katsed keelustada sõnu «isa» ja «ema» (sest need võivad solvata homoseksuaalseid peresid), ei ole ükski hirm enam liiast. Karta tuleb kõike, mida välja võiks mõelda, ja iseäranis seda, mida välja mõelda ei suudagi.

Eurotitanic

Ei tule sest head nahka. Lääs on kaotanud sihi ja põrutab inertsist vanal kursil, sest tüürimees ja kapten on kuidagi märkamatult ära surnud ning keegi ei mäleta, miks see kurss ükskord sisse võeti. Järelikult ei ole kellelgi aimu, kas kurss on õige või on teda tarvis muuta, ning kui jah, siis mis suunas. Ainus, mida osatakse teha, on auru juurde anda, sest aeg on raha. Eespool paistavad küll karid, aga... aga vaatame parem mujale, imetleme sinitaevast.

Karide all pean ma silmas tõsiasja, et lääs ei ole enam jätkusuutlik - kõiki lääne põlisrahvaid pitsitab väljasuremisprotsess. Euroopa tippametnikud ütlevad otse välja, et kui eurooplased tahavad säilitada oma pensionisüsteemi, siis tuleb immigrante sisse vedada, et need siis vanu rikkaid valgeid üleval peaksid. Mis saab põlvkonna või paari pärast, seda pole viisakas küsida. Palju põnevam on harrastada kärarikast võitlust mis tahes vähemuste õiguste eest ja lugeda kokku ajalooõpikute piltidel leiduvaid naisi, lapsi ja lilleõisi. Pluss tuhat ja üks sama tähtsat tööd.

Ma ei kirjuta seda mitte selleks, et parastada või seada kuidagi kahtluse alla meie lähimineviku suuri valikuid - vabanemist idanaabri ülemvõimust ning intensiivset integratsiooni euro-atlantiliste struktuuridega, mis on meist teinud Läänemere ümbruse kõige integreerituma rahva ja riigi. Me tegime parimad võimalikud valikud ja realiseerisime need peaaegu et parimal võimalikul viisil. Tasub näiteks meenutada, et NATO uks oli meile avatud vaid üürikest aega ja me suutsime viimasel hetkel sisse lipsata - otsekui mingis vaatemängulises põnevusfilmis. Kes jäi hiljaks (nagu Gruusia), selle šansid ja tulevikuväljavaated on ikkagi väga ähmased. Nendega võrreldes on meie taevas klaar, puhub mõõdukas tuuleke ning tsivilisatsioon, heaolu ning inimõigused edenevad mühinal, ajutistest raskustest hoolimata. Kes ei usu, käigu ära Valgevenes või Moldovas.

Eesti missioon

Eesti on käitunud nagu merehädaline kipakas paadis tormisel merel, nähes silmapiiril võimsat ookeaniaurikut. Oleme kõigest kõrist kisanud ja särgiga vehkinud, meid on märgatud ja pardale võetud.

Nüüd, olles käinud ära duši all, saanud selga puhta pesu ja söönud kõhu täis, seisame me reelingu ääres ja mõtleme pingsalt, mis on laeva nimi. Ega ometi Titanic? Või Eurotitanic? Ei saa aru, ei näe vaatama...

Ning nüüd, lõpetuseks, tuleb kõige olulisem. Nimelt: isegi kui selle laeva küljele ongi maalitud Eurotitanic - isegi siis ei ole veel kõik läbi. Ning seda põhjusel, et kui päris Titanicu pardal ei teadnud keegi päris täpselt, mis võib juhtuda (no müksabki mõnd jäämäge, mis siis, ikkagi uppumatu), siis meie - eestlased ja teised idaeuroopa rahvad, näiteks poolakad - oleme saanud nii unikaal-se ajaloolise kogemuse, et oskame laeva juhtkonda ja reisijaid hoiatada.

Kui me oma jõud ja hääled ühendame, ise oma sõnumis kindlad oleme ja seda küllalt jõuliselt esitame - ehk õnnestubki laeva kurssi muuta? Palju ei ole vaja, võib-olla mõni kraad, et jäämäest napilt mööda saada.

See tähendab, et meil on Euroliidus suur missioon täita. Me peame saavutama, et enam ei vallandataks õpetajaid kelgutamise eest; et multikulti-hüsteeria tõepoolest lõpeks; et tunnustatakse rahvaste õigust omal maal kehtestada ühiselu põhinorme; et lastel oleks lubatud metsa jalutama minna ilma päästesalga eskordi ja kümne vaktsiinisüstita; et naine tohiks olla naiselik, kui ta seda soovib, ja mees mehelik, kui soovib; et rahvatantsupeod võiksid ikka edasi kesta, ilma et neid iganenud soorollide rõhutamise eest ära keelataks.

Kuidas seda kõike kokku nimetada? Võib-olla positiivseks konservatiivsuseks. Või vanaks heaks terveks mõistuseks.

Ja see ei ole utoopia, sest meie vana hea terve mõistus on vähemasti riikliku rahanduse küsimustes juba üleeuroopalist ja isegi ülemaailmset tähelepanu pälvinud. Me võime õpetada teisi rahvaid.

Muidugi vaid seni, kuni meil endal too terve mõistus alles on.

Pääsesime tänu kärbetele

2010-12-09

Eesti pääses Ungari valusatest lahendustest tänu kiiretele kärbetele. Meenutuseks, Ungari valitsus esitas novembri lõpus rahvale ultimaatumi: anna oma pensionivarad riigi kätte või jääd tulevikus ilma riiklikust pensionist.

Ungari majanduslik, eriti rahanduslik olukord on väga raske. Selle aasta kevadel suure ülekaaluga esiteks parlamendivalimised ja seejärel kohalikud valimised võitnud Victor Orban võttis üle sisuliselt kokkukukkunud majandusega riigi, mille probleemid polnud palju väiksemad Kreeka omast. Asja tegi eriti hulluks asjaolu, et Ungari eelarve puudujääk ja võlakoorem oli tegelikult oluliselt suurem, kui seda avalikult kuulutati - nii nagu see on praeguseks selgunud ka Kreekas. Vältimaks Ungari kokkuvarisemist, läks Orban radikaalsete kärbete teed - järsult vähendati riigiteenistujate sissetulekuid, kergitati käibemaksu ning tõsteti pensioniiga. Ungari on seadnud oma eesmärgiks eelarvedefitsiidi vähendamise ja majanduse uuesti tõusule viimise, kasutades selleks radikaalseid ning valusaid lahendusi. Sellele eesmärgile on allutatud ka pensionidega toimuv. Olen Orbaniga rääkinud Ungari majandusseisust ning vajadusest eelarve tasakaalu viia. Konkreetseid samme, mida selleks ette võtta, pole minu asi talle soovitada. Võin ainult kinnitada, et kui Orban on endale mingi eesmärgi püstitanud, on ta valmis selle saavutamiseks täie otsustavusega tegutsema.

Ungari olukorda vaadates võin samas olla enam kui rõõmus, et Eesti selliste valikute ja otsuste ees ei pea seisma. See sai võimalikuks tänu suhteliselt kiiretele eelarvekärbetele. Mäletan hästi, et kui Isamaa ja Res Publica Liit neid pakkuma hakkas, asusid sotsiaaldemokraadid neid ägedalt ründama, süüdistades meid kõikvõimalikes surmapattudes. Ajalugu on näidanud, et oma jäärapäisusega oli meil õigus. Just kiire kärpimine aitas Eestil vältida Ungariga analoogseid äärmiselt ebameeldivaid lahendusi.

Pensione Eestis ei vähendatud, need isegi mõnevõrra tõusid ning ka vahepeal peatatud sissemaksed II pensionsambasse taastatakse 2011. aasta eelarves. Ungari probleemid algasid sellest, et võimul olnud sotsiaaldemokraadid lihtsalt ignoreerisid tekkinud olukorda ega söandanud vajalikke otsuseid langetada. Uue valitsuse olukorra ja mänguruumi on see muutnud seega väga piiratuks ja raskeks.

Armastuse turg

2010-12-01

Kui tahad ajalehele/võrgulehele natuke klikke lisada, siis telli või kirjuta nupuke võrdõiguslikkusest. Noorepoolse ajakirjaniku Heleriin Adelberti mitte eriti pretensioonikale Postimehe võrguväljaande artiklile (18.10) reageeris raevukas meeskolleeg, edasi tuli juba tellitud artikkel (PM 17.11) ja nii see pallikene vaikselt veereb. Loiult, aga lollikindlalt.

Aga teema tõstataja kirjutises oli iva täiesti olemas. Sõnad, mida võrdõiguslikkusest ja võrdsetest võimalustest rääkivates dokumentides enamasti ei ole. Armastus ja enesearmastus. Armastus, mis toob mehe ja naise kokku ja jaotab nende vahel rollid lühemaks või pikemaks ajaks. Enamasti jaotab ebavõrdselt. Mulle kodu ja töö. Sulle töö ja kodu.

Kitsast koridorisopist

Armastus on haruharva võrdne. Mida vähem see tunne (või selle pinnal tekkinud koos- või abielu) kestab, seda ebavõrdsem on ka rollijaotus? Pikema abielu jooksul loksuvad võrdsemalt paika kodutööd, mehe eneseteostuse kõrval muutub varem või hiljem aktuaalseks ka naise eneseteostus.

Ja sõnaga enesearmastus tähistatav tunne on see, mis alkoholi kõrval kõige sagedamini paarid lahku viib ning võrdsuse/ebavõrdsuse probleemi teravdab. Ebavõrdsus ei ilmne ju ainult statistilise mehe võrdlemisel statistilise naisega. Ebavõrdsed on ka abielunaine ja üksikema, üksikema ja lastetu naine jne.

Nii et räige halvakspanu, mille esimesena nimetatud kirjutaja pälvis oma meeskolleegilt («Naised naiste vastu», TPM 27.10), polnud õiglane. Täiesti põhjendatud oli tähelepanu juhtimine sellele, et võrdsust propageerides otsime seda mõnikord väga kitsast koridorisopist või pimedast nurgatagusest.

Mõned häirivad näited asjade lihtsustamisest ja faktidest möödavaatamisest.

Esiteks see, kui suur lootus on võrdsuse (võib öelda ka õigluse) saavutamisel pandud kaebamisele ja protsessimi-sele. Kodaniku individuaalne kaebus ebavõrdse kohtlemise pärast tundub olevat see võluvits, mis ametniku(d) liikuma paneb ja võrdsust juurde toob.

Kas ikka toob? Kas meil on mõni näide, kus selline kaebus tingis seaduse, strateegia, poliitika vms muutmise?

Ma pole jõudnud kõiki pakse ametlikke aruandeid lugeda, kuid eelmise võrdõiguslikkuse voliniku lahkumiseelsed intervjuud ei viidanud küll üksiku kaebuse lahen-damise kaudu saavutatud läbimurdele vms.
Alahindamata ühtegi konkreetset muret, küsiksin: millise tempoga me jõuame üksikisiku asjade juurest tervet rühma või rühmi puudutavate lahendusteni?

Kujundatud ebavõrdsus

Teiseks turufundamentalismi valitsemine, seda talitsemata ei ole lootustki pilti muuta. Turg teab ja turg teeb kõige otstarbekamad otsused. Sealhulgas «määrab» palgad. Sellist turu jumaldamist varjutatakse jutuga eestlaste konservatiivsusest küll üldiselt, küll soolistes suhetes.

Tõsi, konservatiivsust on meie seas omajagu ja mõnedki suhtumised muutuvad aeglaselt. Aga suhtumised on ikkagi üldisemate asjade peegeldus.

Eestis on ebavõrdsus liialt soositud, ühiskond ei püüagi nõrgemat tugevama omavoli eest kaitsta. Väikepoodnikku suure poeketi eest, FIEst ehitusmeest peatöövõtjast suurkontserni eest, väikevalda suurlinna eest, opositsiooniparteid koalitsioonipartei eest. Sellises olukorras on ka soopuhused palga ja muud moonutused paratamatud.

Kolmandaks: struktuursed probleemid ei teki üksiku tööandja pahatahtlikkusest või piiratusest ja neid tuleb klaarida kohaste abinõudega.

Riigiametnikust võrdõiguslikkuse volinik saab enda kätte tõenäoliselt kogu sotsiaalministeeriumisse saabuva ja/või seal koostatava statistika, analüüsid, uuringud jne. Neist paberitest vaatab muude toredate asjade hulgas vastu näiteks sotsiaalhoolekande töötajate-naiste madal palgatase. Mitte lihtsalt võrdsuse puudumine, vaid riiklikult kujundatud alasti ebavõrdsus. Selle ebavõrdsuse lätted on samas ministeeriumis, sest enamikku hoolekandeteenuseid rahastab ju avalik sektor.

Ei piisa, kui öelda, et rahvas on valinud parempoolsed poliitikud, poliitikud on valinud madalad maksud, madalad maksud tingivad nigelad palgad. Avalikus sektoris on kõrgeid palku küllaga. Ka seal, kus võimul ennast poliitskaalal vasakule paigutavad poliitikud. Tallinnas, Tartus ja mujal.

Kui ministri või linnapea ja koduhooldaja palga erinevus poleks nii suur, oleks ka sooline palgalõhe väiksem. See on lihtne aritmeetika.

Kohalikud eelarved

Avaliku ja erasektori rahakotid on lahus, tööturg on aga mingis osas kokkupuutuv. Kattuvus tekib kas või siis, kui ema otsib tööleminekuks lastehoiu võimalust. Ja selle valdkonna korralduse eest vastutab avalik, mitte kuri ja diskrimineerimisele kalduv erasektor.

Omavalitsuste nutt ja hala ootamatu «beebibuumi» ümber ja Toompea poole käe sirutamine probleeme lähematel aastatel ilmselt ei lahenda. Kui riigimaksudest kõigile ja kõikjale ei jagu, siis peavad omavalitsused oma maksubaasi laiendama. Nii kohalike maksude abil kui ka riigimaksudest suuremat eraldist nõudes.

1. jaanuarist taeva õnnistusena saabuv euro toob ju välisinvesteeringud ja suured riigitulud!? Aga inflatsioon, mille «majandusteoreetikud» välistasid, teeb oma tööd ja süvendab omavalitsuste lahendada jäävaid sotsiaalprobleeme.

Nii et vältimatult on vaja suurendada kohalike eelarvete tulusid. Teisiti pole lootustki saavutada suuremat võrdsust ja paremat tasakaalu ühiskonnas. Enesearmastuse najal armastust juurde ei tule. Ei ühiskondlikes ega erasuhetes.

Segadus liberaalide leeris

2010-11-23

Europarlamendi liberaalide seas on äge sõnasõda lahti läinud. Esiteks avaldas reformierakondlasest liberaal Kristiina Ojuland hoogsa kirjutise sellest, kuidas ühetaolise tulumaksuta oleks Eesti eurotsoonist vaid und näinud. Minagi toetan ühetaolist tulumaksu - ise ma selle 1993. aastal ju ka kehtestasin.

Samas ei saa eitada fakti, et majanduskriis oleks Eestis kergemalt tabanud, kui 2007. aastal oleks samasuguse ohvrimeelsusega eurotsooni pürgitud nagu 2009. aastal.

Veelgi hoogsamalt asus küsimuse kallale keskerakondlasest liberaal Siiri Oviir. See kirjutis on sedavõrd hoogne, mõnes lõigus lausa lame, et ei tahaks uskuda, et kena ja viisaka inimesena tuntud Siiri Oviir selle ise kokku on kirjutanud.

See pole siiski hetkel peamine. Progresseeruvast tulumaksust on viimastel kuudel nii palju jama kirjutatud, et lihtsalt ei saa enam vait olla. Siiri Oviir kuulutab oma artikli alguses, et imestab, kui vähe ühetaolise tulumaksu kaitsjad teavad nii Euroopa Liidu kui euroala liikmesriikide maksusüsteemidest - ja alustab siis ise täie hooga „avalikkuse eksitamist". Kuna analoogseid valesid olen viimasel ajal kuulnud ka Riigikogu kõnetoolist, siis oleks aeg neile lõpp teha.

Alustaksin väidetest, mida isegi Riigikogu kõnetoolist pole kuulnud. Oviir kirjutab: „Ainus riik euroalas, kus ei kehti astmeline tulumaks, on Slovakkia. Seega 16 euroala riigist vaid ühes pole astmelist tulumaksu. Kõigis ülejäänud 15 riigis, sealhulgas Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal, aga ka Skandinaavia riikides kehtib astmeline tulumaks". See on nüüd ikka tõeline avastus. Kui Rootsi lugemise euroriikide hulka võib veel näpuveaks lugeda, siis Inglismaa paigutamine eurotsooni on ikka tõeline pommuudis.

Kuid nüüd tavalisemate keskerakondlike valede juurde. Oviir väidab: „Kogu Euroopa Liidus pole astmelist tulumaksu vaid mõnes üksikus uues Ida-Euroopa liikmesriigis nagu näiteks Eesti, Läti ja Rumeenia". Lugegem siis need riigid üles viisil, et igaüks saaks kontrollida: Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia, Bulgaaria, Slovakkia, Tšehhi. Kokku 7 riiki, kellele peagi lisandub kaheksandana Ungari. Seda ei saa kohe kuidagi mõneks üksikuks riigiks lugeda, Euroopa Liidust moodustab see rohkem kui neljandiku. Ühetaolise tulumaksuga riikide hulk on seejuures kasvuteel, Balkani liitumise järel kasvab nende osakaal keegi. Vastupidises suunas teele asunud riike on Euroopas aga kui palju? Ühtegi.

Järgnevalt väidab Oviir, et „just astmelise tulumaksuga riikides on majanduslik olukord märksa parem kui proportsionaalse maksusüsteemiga riikides".

Tegemist on enam kui demagoogilise väitega. Algatuseks võiks kasvõi meenutada, et Ida- ja Kesk-Euroopa mahajäämus Lääne-Euroopast on 50 aastat kestnud kommunistliku süsteemi loomulik tagajärg. Kui millegi üle imestada, siis pigem selle üle, kui kiiresti on suudetud Lääne-Euroopa arenenud riikidele järele tõmmata. Teiseks on praegu Euroopas kõige raskemas majanduslikus olukorras - ehk päris põhja minemas - just progresseeruva tulumaksuga riigid: Kreeka, Iiri, Portugal, Hispaania. Õigluse huvides tuleks mainida, et maksusüsteem ei mängi nende probleemides suuremat rolli, kuid katse vastupidist tõestada - nagu laastaks majanduskriis ühetaolise tulumaksuga riike eriti raskelt - ei vasta lihtsalt tõele. Oviir kasutab üldse statistikat äärmiselt valikuliselt, kuid mis parata - valel on lühikesed jalad.

Lõpetuseks lööb Oviir lauale „vene kaardi", vihjates nagu oleks Eesti oma ühetaolise maksusüsteemi üle võtnud „äärmusliku ühiskondliku ebavõrdsusega" Venemaalt. Tavaliselt on Venemaa Keskerakonnale parim partner ja eeskuju, kui vaja, siis võib tema kohta aga ka halvasti ütelda. Mis aga puutub maksusüsteemi, siis selle võttis Venemaa üle Eestist, mitte aga vastupidi. Maailmas peetakse seda muuseas üheks väheseks tõeliselt õnnestunud reformiks Venemaal.

Lühidalt kokku võttes võib seega tõdeda, et Keskerakonna väited maksuküsimuses ei kannata kriitikat. Iseküsimus on loomulikult see, miks see tüli just nüüd Europarlamendi liberaalide leeris üles on võetud. Vastust sellele pole vaja kaugelt otsida - lähenemas on riigikogu valimised ning mõlemad osalised kavatsevad Eestisse jõudnud kuulduste kohaselt selles osaleda.

Iseeneses pole selles midagi imelikku või halba - seda loomulikult siis, kui nad ausalt teatavad, et asuvad valituks osutumise korral oma kohale riigikogus. Loodan, et varsti jõuab selline avaldus ka Eesti avalikkuse ette, sest lugupeetud europarlamendi saadikud ei saa ometi sellisel kombel Eesti valijaid petta. Muidu jääb paratamatult mulje, et liberaalsus tähendab nende jaoks peamiselt liberaalsust oma põhimõtete suhtes.

Vastab Seeder - otsetoetuste väljamakse teemal

2010-11-20

1. Millal orienteerivalt võiksid laekuda 2010. aasta pindalapõhised toetused? Palun võimalusel täpset prognoosi toetuste ja kuude lõikes alates detsembrist 2010, et põllumajandustootjad teaksid kosta liisingufirmade, pankade ja võlausaldajate (toodangu kokkuostjad) ees.

Erinevate pindalapõhiste toetuste maksmisega alustamine on jaotatud perioodile novembrist detsembrini, sest toetusi on suur hulk ning kõigi nende üheaegne maksmine oleks keeruline.

Toetuste maksmisel tootjate kaupa lähtutakse põhimõttest, et esimesena saavad need kätte need tootjad, kes on oma taotluse teinud e-PRIA kaudu.

Kõige esimesena alustatakse heinaseemne täiendava otsetoetuse väljamaksetega, mis algas eile, 19. novembril.

Kõige suurema osa toetusrahast moodustab ühtne pindalatoetus (ÜPT), mille väljamaksetega alustatakse juba 3. detsembril. Varasematel aastatel oleme jõudnud ÜPT lõviosas välja maksta detsembrikuu jooksul, kuid ei saa välistada, et mõned maksed võivad jääda ka järgmise aasta jaanuari algusesse.

Lisan tabeli pindalapõhiste toetuste ja nende väljamaksete alguskuupäevadega.

Toetus Väljamaksete algus

Heinaseemne täiendav otsetoetus 19.11.2010

Ühtne pindalatoetus 3.12.2010

Piimasektori eritoetus 8.12.2010

Põllumajanduskultuuri täiendav otsetoetus 8.12.2010

MAK 2004-06 ESA, MAH ja OTL 13.12.2010

MEH 13.12.2010

Ebasoodsamate piirkondade toetus 4.02.2011

Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus 4.02.2011

Ohustatud tõugu looma pidamise toetus 4.02.2011

Sangaste rukis 4.02.2011

Loomade karjatamise toetus 4.02.2011

Keskkonnasõbraliku majandamise toetus 11.02.2011

Mahepõllumajandusliku tootmise toetus 11.02.2011

2. Kas MAKi meetme 1.4.1 eelarvet oleks võimalik suurendada teiste meetmete, eelnevate aastate tegemata investeeringute toetussummade või millegi muu arvel? Kardetakse, et 120 miljonit on suhteliselt väike ja praegused hinnad ahvatlevad väga paljusid investeeringuid planeerima, aga karmis hindamiskriteeriumide rägastikus võivad jääda ilma just need, kes toetust kõige rohkem vajavad.

Tänavu detsembris toimuva meetme 1.4.1. mahuks oleme kavandanud 145 miljonit krooni. Uuel aastal arutame kõikide meetmete (sh meetme 1.4.1) rakendumisi ja otsustame vastavalt meetmete rahakasutusi.

Laar: makse tuleb alandada igal juhul, mitte "võimalusel"

2010-11-19

"It's the economy, stupid?" on maailmas tuntud ütlus. Kuigi selle lause 1992. aasta USA valimiskampaanias kuulsaks teinud Bill Clinton ise oma põhimõtet alati parimal kombel ei järginud, on selle tähendus aja jooksul vaid kasvanud.

Ning kas see meile meeldib või mitte, on ka Eestis järgmisel neljal aastal majandus kõige tähtsam. Just sellest, kui kiiresti õnnestub Eestil majanduskriisist välja pääseda, sõltub see, kuidas suudame vähendada tööpuudust, leida raha paremat tulevikku tagavale haridusele, anda toetust neile, kel abi vaja ning lahendada teisi pakilisi probleeme.

Seda kõike tegemata on Eestil raske, kui mitte võimatu, endale paremat tulevikku tagada.

Kui Eesti soovib endale kasvu tagada, tuleb tal vastata mitmele enam kui tõsisele väljakutsele. Keskenduksin järgnevas artiklis neist kahele - vajadusele hoida eelarvet tasakaalus ning vähendada maksukoormust. Miks me peame eelarve tasakaalu järgima, sellest on viimasel ajal palju räägitud. Euroopat ähvardava võlakriisi taustal on võlalõksu vältimine selgelt möödapääsmatu.

Selleks, et eelarve tasakaal tagada, on Saksamaa näiteks kirjutanud vastava nõude põhiseadusesse. Kui Eestis selleks kokkuleppele ei jõuta, tuleks eelarve tasakaalu tagamise põhimõtetega vähemalt täiendada eelarve baasseadust. IRL loodab, et sellega saadakse hakkama veel enne järgmisi valimisi.

Samas pole mingi saladus, et eelarve tasakaalust on lihtne rääkida, seda on aga raske saavutada. Olen kaks korda asunud peaministri kohale olukorras, kus minu ülesanne on käest lastud eelarve tasakaalu viimine. Seetõttu tean, et kärped ja kokkuhoid on selleks küll äärmiselt olulised, veelgi olulisem on aga majanduse kordasaamine, konkreetsemalt selle viimine selgele kasvule.

Peamine vahend selleks oli mõlemal korral maksude alandamine. Oma esimese valitsuse ajal kaotasime esiteks tollal kehtinud progresseeruva tulumaksu kõrgeima, 50protsendilise määra, mis muuseas hakkas kehtima juba alates 2000kroonisest kuusissetulekust. 1993. aastal võtsime vastu seaduse üleminekuks ühetaolisele tulumaksule.

Teise valitsuse ajal aitas majanduskriisist väljuda aga tulumaksu kaotamine reinvesteeritud kasumilt.

Seetõttu ei pea ma ei päris ausaks ega ka mõttekaks lubadusi makse üksnes "võimaluse korral" alandada. Oleks me omal ajal seda põhimõtet järginud, poleks mingit maksureformi teostatud. Alati oleks leitud tuhat põhjust, miks seda sammu edasi lükata ning kergema vastupanu teed minna. Selline arusaam läinuks Eestile kalliks maksma.

Majandust käima lükkamata on nimelt eelarve tasakaalu üsnagi lootusetu saavutada, seda omakorda on aga raske teha praegust maksukoormust hoides.

Eesti maksukoormus on viimastel aastatel nimelt tõusnud ohtlikule tasemele, seda eriti tööjõumaksude puhul. Eriti kiirelt on tõusnud töötuskindlustusmaks, mis on negatiivselt mõjunud nii tööandjatele kui ka töövõtjatele. Oleme harjunud pidama end madala maksukoormusega maaks, kuid juba enne 2009. aasta tõuse polnud see päris nii.

Eurostati andmetel oli 2008. aastal Eestis tööjõu maksustamine (33,7%) kõige kõrgem Balti riikide seas ning kõrgemal suurest osast uutest liikmesriikidest, jäämata palju maha Soomest (41,3%) ja Rootsist (42,1%). Ohu märk on see, et näiteks Inglismaal on tööjõu maksustamine tunduvalt madalam - 26,1%. Selline maksustamise tase pole jätkusuutlik, olgu Eesti hea maine eesrindliku reformijana nii tugev kui tahes.

Siin võib loomulikult vastu vaielda ning ütelda, et aga muudel aladel on maksud Eestis väikesed. Päris nii see paraku pole.

Võttes näiteks tootmise maksustamise, siis ka siin on Eesti paraku üsnagi esirinnas. Mis aga veelgi hullem - kui peaaegu kõikides Euroopa maades on kriisi ajal tootmise maksustamist kärbitud, siis Eesti on väheste hulgas, kus maksukoormus on selgelt tõusnud. 2008. aastal oli see 12,1%, 2009. aastal aga juba 14,9%.

Nagu näha on Eesti oma kunagisi konkurentsieeliseid oluliselt kaotanud. Rahvusvahelised uurimisasutused on sellist olukorda hinnanud üheselt - kõrge maksutase toob kaasa majanduse aeglasema kasvu ning väiksema huvi uute töökohtade loomise vastu - kõrged tööjõumaksud muudavad selle lihtsalt väheatraktiivseks.

Nii on kõrged maksud ja tööpuuduse tase omavahel tihti peaaegu üksüheses korrelatsioonis.

Seetõttu tuleb IRLi arvates maksukoormust vähendada mitte võimaluse korral, vaid igal juhul. Siit lähtuvad ka IRLi lubadused maksupoliitika alal, mida pole küll palju, kuid mis see-eest on konkreetsed:

- töötuskindlustusmaks tuleb hiljemalt 2014. aastaks alandada kriisieelsele tasemele, alustades sellega 2012. aastal;
- 2012. aastal tuleb sotsiaalmaksule seada ülempiir;
- hariduskulud tuleb vabastada erisoodustusmaksu alt, andes ettevõtetele võimaluse investeerida oma töötajate paremasse haridusse.

Loomulikult ei piisa majanduse käimalükkamiseks ainult nendest sammudest. Maksukoormust alandamata pole majanduskasvu Eestis paraku loota. Muinasjutud progresseeruva tulumaksu imelisest mõjust võiks jätta nende rääkijate südametunnistusele. Ühetaoliselt tulumaksult progresseeruvale pole maailmas veel ükski riik läinud, selle sammu täpseid mõjusid on seetõttu raske hinnata.

Vaadates aga, mida on kaasa toonud progresseeruvalt tulumaksult ühetoalisele minek, võib eeldada, et vastupidine samm ei suurendaks, vaid vähendaks laekumisi riigikassasse, pidurdaks majanduskasvu ning suurendaks tööpuudust. Seetõttu vajab Eesti küll tõesti maksureformi, kuid mitte maksukoormuse tõstmise, vaid selle langetamise suunas.

Riigieelarvest, vastutustundega

2010-11-11

Mind sundis kirjutama sotsiaaldemokraadi Heljo Pikhofi sulest ilmunud artikkel (TPM 02.11) järgmise aasta riigieelarve kohta.

Otse öeldes jäi mulle tema argumenteerimata kriitika arusaamatuks ning Tartust valitud saadiku ja riigikogu rahanduskomisjoni liikmena pean oma kohustuseks anda tema seisukohtadele vastus.

Järgmise aasta riigieelarvet võib piltlikult pidada vastutustundliku perekonna eelarveks ? pere, kes on läbi elanud karmi kriisi, kuid siiski jalgele jäänud ja tulevikku vaatab. Selles eelarves on mõned olulised põhimõtted, mis võiksid olla omased kõigi perede eelarvele.

Haridusele rohkem raha

Esiteks tuleb alati hoolitseda selle eest, et kulud ja tulud oleksid tasakaalus. Eesti inimene teab, et kulutada ei saa rohkem kui teenitakse. Vastupidist olukorda nimetatakse üle jõu elamiseks. Hoolimatu käitumisega ning jätkuva priiskamisega võime end mängida võlalõksu, mille tagajärje peavad kinni maksma meie lapsed.

2011. aasta riigieelarve liigub tasakaalu poole. Aastaks 2013 on riigieelarve tasakaalus ning me võime rasketeks aegadeks hakata koguma uusi reserve, mis meid eelmise kahe aasta jooksul elus hoidsid. Ka tark pereisa või -ema ? oleneb, kelle käes on rahakott ? paneb midagi rasketeks aegadeks kõrvale.

Samuti jätkatakse presidendi, riigikogu liikmete ja teiste kõrgemate riigiametnike palkade külmutamist, sest ei avalikus ega erasektoris ole palgatõusu niipea näha.

Teiseks põhimõtteks on läbi aegade olnud oma laste hariduse eest hoolitsemine. Seepärast on ka riik isegi kõige karmimate kärbete ajal suurendanud oluliselt haridusele kulutatava osakaalu ? 2007. aastal 4,8 protsenti SKPst, 2010. aastal 6,6 protsenti, millega kuulume Euroopa juhtivate riikide hulka.

Märkimisväärne on see, et ka järgmisel aastal kasvab haridusele eraldatav rahasumma tänavusega võrreldes 7,9 protsenti, mis näitab seda, et me hoolime oma laste tulevikust.

Lisaks üldisele hariduse rahastamise tõusule tehakse CO2-kvoodi müügist saadava rahaga korda kümneid koolimaju kogu Eestis.

Samuti on eraldatud 110 miljonit lisakrooni omavalitsustele uute õppekavade rakendamiseks ning õpetajatele palgalisa maksmiseks. 2011. aasta riigieelarve loob hea aluse tasuta kõrgharidusele üleminekuks. Lapsevanemad teavad, et nende laste hea haridus on vaja juba varakult kindlustada.

Maksame võlgu

Kolmandaks on igale perele väga oluline töö. Kui ei ole tööd, siis ei ole raha ega eneseteostust ning kahest eelmisest teemast ei saakski rääkida.

Riik investeerib järgmisel aastal majandusse 16 protsenti rohkem kui eelmisel aastal. See tähendab 16 miljardit krooni investeeringuid teede, koolide, sildade ja majade ehitusse, mis tähendab töökohti ja palka Eesti inimestele.

Sellise mahuga investeeringuid ei ole meie riik varem näinud. Ja kuigi suure osa sellest moodustab eurotoetustest tulev raha, ei ole sellel tööinimesele mingit vahet ? raha on raha, mis toob toidu lauale ja annab inimestele tööd.

Oluline on rõhutada, et kogu see raha ei lähe Tallinna või ainult suurematesse linnadesse. Regionaalsete investeeringute maht kasvab järgmisel aastal 77 protsenti, summa on kokku 2,2 miljardit krooni.

Neljandaks oluliseks põhimõtteks on vanemate ja vanavanemate usalduse taastamine. Kui riik kärpis oma kulutusi, ei võtnud me raha ära abivajajatelt. Pigem vastupidi. Viimase nelja aastaga on pensionid kahekordistunud, mis tähendab, et riik väärtustab vanemat põlvkonda.

Järgmisel aastal taastab riik omapoolsed sissemaksed pensioni teise sambasse, need olid vahepeal peatatud, kuna riigil ei olnud selleks raha. See nõuab 1,4 miljardit krooni lisaraha.

Samuti on juurde tulnud eakaid, kelle pensionide maksmiseks on vaja lisaks pea 500 miljonit krooni. Piltlikult öeldes oli meie kujuteldav pere sunnitud oma vanavanematelt võlgu võtma, lubades selle raha esimesel võimalusel tagasi maksta. Ja seda lubadust me järgmisel aastal ka täidame.

Midagi Tartule

Ka Tartu linn on saanud investeeringuid juurde. Riik näeb ette 700 miljonit krooni Eesti Rahva Muuseumi rajamiseks Raadile, samuti Ahhaa keskuse rahastamist 3,4 miljoni lisakrooniga ning loodetavasti saame hakkama ka Pauluse kiriku ehituse rahastamisega.

Hea uudis Tartu korterelamute elanikele on see, et CO2-kvootide rahast makstakse Kredexi kaudu kinni kuni 35 protsenti nende majade soojustamise kulust, pakkudes ka odavat kaasfinantseerimist. Selleks on riik ette näinud 400 miljonit krooni. See aga tähendab, et kütte- ja elektriarved on edaspidi tunduvalt väiksemad.

Eesti pere tuleva aasta eelarve on tehtud vastutustundeliselt ning vaatega tulevikku. Järgmisel aastal on valimised ja loomulikult oleks koalitsioonil olnud võimalik valada valijad vastutustundetult kullavihmaga üle. Seda on varem juhtunud, kuid meie nii ei tee. Kriis ei ole veel läbi ja töötuid on palju, kuid koos saame hakkama.

Maksukoorem kammitseb edu

2010-09-13

Karmid kärped, erakorralised meetmed ning tasakaalus eelarvepoliitika on aidanud meid raskest ajast läbi tulla nii, et madalat võlakoormust konkurentsieelisena kasutades on võimalik majanduse kiire ja stabiilne kasv.

Ilmselt on õige aeg käivitada debatt, milliseks võiks kujuneda maksukeskkond järgmiste aastate jooksul, et Eesti muutuks investeeringutele atraktiivseks riigiks. See toob pikaajalise majanduskasvu, paremad töökohad ja palgad.

Olukorras, kus paljud riigid on tõsise võlakoorma all, oleks Eestis oluline samm kirjutada riigieelarve tasakaalu nõue põhiseadusesse, et vältida suurte laenukoormuste tekkimist ning tagada tulude-kulude tasakaalustatus vaatamata sellele, milline erakond riiki juhib.

See on riigimehelik ning tulevikku vaatav suhtumine, mis väldib ülelaenamist tulevaste põlvkondade arvelt, samuti loob see täiendavaid eeldusi majandus- ja maksukeskkonna stabiilsuseks.

Prioriteediks on meile edu toonud lihtsa ja ühetaolise tulumaksusüsteemi säilitamine. On selge, et Keskerakonna aastaid kedratud astmelise tulumaksu teemale pole enam palju kuulajaid jäänud. Ei maksa unustada, et tegelikke töökohti loovad ettevõtted, mis vajavad investeeringute kaitseks võimalikult prognoositavat keskkonda.

Eesti probleem on kõrge maksukoormus. Eriti väljendub see tööjõukulude, sh tulumaksu, sotsiaalmaksu ja töötuskindlustuse puhul. Neid makse tuleb võimalusel langetada, et paraneks ettevõtete konkurentsivõime ja tekiksid uued töökohad.

Töötuskindlustusmakse, mis praegu on 4,2%, peaks olema kooskõlas töötukassa vajadustega. Liigseid reserve pole mõtet kuhjata, kuna praeguse majandus- ja rahanduspoliitika jätkudes on loota töötuse alanemisele.

Töötuskindlustuse maksemäära hoidmine üle 4% nullib viimase nelja aasta tulumaksu vähenemise 23%-lt 21-le. Üksikisiku tööjõumaksude summa on isegi veidi kasvanud, tulumaksu vähendamine ei ole maksukoormust vähendanud, kuigi seda muljet üritatakse jätta.

Meie esmane eesmärk on töötuskindlustusmakse vähendamine samale tasemele, mis enne majanduskriisi algust. See on otseselt tööjõukulude vähendamisele suunatud otsus.

IRLi põhimõte on, et pigem tuleb maksustada raha kulutamist, mitte selle teenimist, säästmist ega investeerimist. Kuni raha liigub ettevõtluses, sealhulgas aktsiates ja hoiustes ning kui seda ei kasutata tarbimiseks, seni seda ei maksustata. Siit ka idee, et ostetud väärtpaberid ja miks mitte ka hoiustel säästetud raha peaks olema maksuvaba. Samal põhjusel peaks dividendide liigutamine ettevõtete vahel olema maksuvaba, väljavõtmine tarbimiseks aga kulukas.

Sotsiaalmaksu osas peab kiiremas korras rakendama sotsiaalmaksu ülempiiri, mis aitaks kaasa kõrgepalgaliste töökohtade tekkele ja kvaliteetse tööjõu sissevoolule. Samuti võiks kaaluda sotsiaalmaksu isikustatud osa tekitamist ravikindlustuse osas, et inimene saaks osa oma ravirahast ise kasutada. See motiveeriks meditsiinisüsteemi olema patsiendikesksem.

Aktsiisipoliitika muutmine ei loo stabiilsust, kuid kaaluda võiks tubakaaktsiisi tõstmist nii, et saadud raha suunata sihtotstarbeliselt vähivastaseks võitluseks moodustatud riikliku fondi.

Kaotada tuleb müügi- ja paadimaks, mille on naeruvääriseks muutnud Tallinn ning mis kohaliku maksuna ei teeni vajalikku eesmärki, vaid rikub siseriiklikku kauplemist ja teeninduskliimat. Ka kodualune maa tuleks maksust vabastada.

Seega: seni hästi töötanud maksusüsteeme ei ole vaja muuta. Tuleb soodustada teenimist ja maksustada tarbimist. Maksukoormust tuleb alandada eelkõige tööjõukulude osas ning kaaluda maksupoliitilisi meetmeid eesti rahva säilimiseks. Lastega pered mäletavad tulumaksuvaba miinimum alates pere esimesest lapsest.

Enamlus ei lähe läbi

2010-09-10

Loomulikult määravad alati eelarve sisu võimul olevad erakonnad. Neil on selleks valimistel saadud häälteenamuse tõttu mandaat.

Sama loomulik on see, et valimistel vähemusse jäänud erakonnad osalevad eelarve menetlemisel, esitades oma maailmavaatest tulenevaid alternatiivseid ettepanekuid ja juhtides tähelepanu linnaelus olulistele, kuid eelarves lahendamata probleemidele.

Opositsioonil ei ole kindlasti õigust oma ettepanekute vastuvõtmist automaatselt eeldada. Küll on opositsioonil õigus demokraatlikus ühiskonnas eeldada, et otsuseid tehakse avalikkusele nähtavalt ja kõigil osapooltel on võimalik oma seisukohtasid kaitsta. Kõige suurem oht demokraatiale on see, kui mõni erakond hakkab võimul olles valitsema demokraatlikke otsustusprotsesse või neid varjatult eirama ning võtab vähemuselt võimaluse oma seisukohtade väljaütlemiseks.

Tallinnas on selle aasta eelarve menetlemisel just see juhtunud. Linnaeelarve esitati tänavu ennetähtaegselt ja ülepeakaela ilma kulusid lahti kirjutamata, linnavalitsusele antud õigusega ilma volikoguta ise otsustada raha kasutamine, ja eelarve menetlemiseks nähti tavapärase kuudepikkuse protseduuri asemel ette neli päeva.

Kõike seda põhjendati Tallinna kultuuripealinnaks saamisega, et kellelegi tundmatule Euroopas vaja raporteerida eelarve kiirkorras vastuvõtmisest. Seetõttu pole opositsioonil isegi teoreetilist võimalust tegusal moel eelarve menetlemisse sekkuda.

Kui opositsioon teeks näo, et kõik on korras, oleks tegemist hääletu alistumisega. Piisab vaid vaadata eelmisel sügisel demokraatia taastamise ja korruptsiooni väljajuurimise lubadustega Tallinnas Keskerakonna partneriks läinud sotsiaaldemokraatide muutumist hääletuks ja kuulekaks käetõstjaks, et mõista, millega lõpeb diktaadile allumine.

Linnaeelarve ebademokraatliku ja kiire läbisurumise tegelik põhjus seisneb selles, et linn peab propagandakulude ja ebatõhusate sotsiaalprogrammide säilitamiseks leidma uusi maksustamisvõimalusi või tõstma olemasolevat maksukoormust. Keskerakonna valitsemise ajal on linnaeelarve defitsiit pidevalt suurenenud ja seda on kaetud otsese laenukoormuse tõusuga. Laenukoormust ei tohi linn enam suurendada. Nii suurendati eelmisel aastal maamaksu määrasid pea kolm korda ning kehtestati müügimaks.

Linnaelanik pole ju süüdi, et linn on elanud headel aastatel üle jõu ja linnavalitsejad on teinud võimul püsimiseks rahalisi kulutusi.

IRLi ainuke võimalus on üritada riigi tasandil kaitsta Tallinna valijate huve. Müügimaksu kui kohaliku maksu ärakaotamise eest juba järgmisest aastast alates seisab IRL riigikogus kindlasti. Keskerakond teab seda ja sellepärast oligi tarvis kiirustada müügimaksust laekuvaid tulusid kajastava eelarve vastuvõtmisega, kuni müügimaksu on seaduse järgi kohaliku maksuna võimalik koguda.

Keskerakonna lootused on rajatud valla- ja linnaeelarve seaduse seitsmenda paragrahvi vildakale sõnastusele. Selle kohaselt peab riik omavalitsusele hüvitama vastava summa, kui pärast kohaliku eelarve vastuvõtmist tulubaas riigikogu kehtestatud õigusaktide tõttu väheneb.

Loomulikult on seaduse tegelik mõte veidi teine ja ka vastuvõtmist ootava seadusemuudatuse sõnastus on, et kompenseeritakse vastavad summad linnaeelarves, kui tulubaasi muutvaid õigusakte muudetakse eelarveaasta sees.

Lihtsustatult on Keskerakonna idee kogu riigi maksumaksjate kulul üritada varjata veel oma valitsemisvigadest tingitud Tallinna linnaeelarve rasket seisu ja vähemalt valimisteaastal jätkata oma laristavat ja propagandakuludest kubisevat poliitikat.

Riiki juhitakse erinevalt linnast siiski demokraatia reeglite järgi ja loomulikult ei kavatse ei IRL ega Reformierakond riigi tasandil Keskerakonna omakasupüüdlikule kavaldamisele samaga vastata. Müügimaksu kaotavat eelnõu ja riigieelarvet menetletakse riigikogus kindlasti kõigi demokraatia reeglite järgi. Küllap ka enamluse alged lähitulevikus Tallinnast välja roogitakse. Paradoksaalsel kombel aitab Savisaare trikitamine alati teda paremini läbi näha ja kiiremini kui sotsidel kaovad roosad prillid tema enda valijatel.

Eelarvetasakaalu tähendusest

2010-08-31

Tasakaalu tähendusest on maailmas viimasel ajal järjest rohkem räägitud. Kuigi tegemist on üldteada põhimõttega, on selle tähtsus igapäevaelus tänu majanduskriisile maailmale valusalt selgeks tehtud.

Jättes isegi praegu kõrvale tasakaalu laiema analüüsi, keskendun järgnevalt selle meie elu viimasel aastal kõige otsustavamalt mõjutanud aspektile - eelarve tasakaalule. Istusin nimelt mõni päev tagasi üle mõne aja pikemalt koos Maailmapanga presidendi Robert B. Zoellickiga. Oleme vanad tuttavad ning seetõttu oli hea meenutada nii tehtut kui ka tulevikku vaadata.

Eesti kogemus on hinnas

Zoellick avaldas siirast tunnustust Eestile nii tema radikaalsete reformide kui ka teistele üleminekuriikidele antud positiivse eeskuju eest. Zoellick pööras sellega seoses tähelepanu Gruusiale, kes oli veel mõni aeg tagasi maailma üks korrumpeerunumaid ja halva ärikliimaga riike. Tänu paljuski Eesti eeskujul tehtud reformidele on ta Maailmapanga analüüsi kohaselt ärikliima poolest praeguseks tõusnud 15. kohale maailmas, muuseas Eestist ettepoole. Praegu tahab Maailmapank sama teha Moldovas, millega seoses ma Maailmapanga kutsel ka ise Moldovas viibisin. Sellel taustal oli loomulik ka Zoellicki elav huvi praegu Eestis toimuva vastu ehk see, kuidas Eesti praegusest kriisist välja on ronimas. Oli näha, et Eesti edu jätkumine on Maailmapangale oluline ning Eesti kogemus on endiselt kõrgelt hinnas.

Samas ei saa ütelda, et me roosal optimismilainel oleks sõitnud. Küsimus pole mitte ainult selles, et mitmed riigid Euroopas vaevlevad praegu tõsiste eelarveprobleemidega. Majanduskriisist väljumise hind on paljude riikide jaoks olnud ränk, mistõttu majanduskriisist oleme sisenemas võlakriisi, mis võib kergelt taas majanduskriisini viia.

20 arenenud tööstusriigi võlakoorem tõuseb 2015. aastaks 115 protsendini rahvuslikust koguproduktist, mis on 40 protsendipunkti võrra kõrgem kriisieelsest ajast. Selline olukord ei saa kaua kesta. On viimane aeg tajuda, et tasuta lõunaid pole tõesti olemas ning uuendusi teostamata pole võimalik praegust heaoluühiskonda üleval hoida.

See kehtib paraku täiel määral ka Eesti kohta. Oleme viimaste aastate jooksul kõikunud äärmusliku pessimismi ja optimismi vahel, üritades riigivankrit kas ühele või teisele poole kraavi vedada. Õnneks oleme selle kokkuvõttes suutnud siiski teel hoida, mis aga ei anna mingit alust taas roosad prillid ette panna.

Jah, me hoiame eelarve puudujääki allpool Maastrichti kriteeriume. Jah, majanduskasv on taastumas kiiremini, kui eksperdid eeldasid. Jah, tööpuudus on pöördunud langusele, luues aastavahetuseks eeldusi ka sisetarbimise kasvuks. Kuid kõik see ei anna põhjust taas kuldsesse letargiasse langeda.

See oleks seda ohtlikum, et tegelikult on põhjalik analüüs Eesti majanduskriisist endiselt tegemata. Oleme vähemalt iseenda vastu ausad - selle põhjuseks olid maailma majanduskriisi kõrval meie endi vead ja tegematajätmised. Kui me seda teha ei suuda, võime kergelt uude kriisi siseneda. Konkreetselt tähendab see Eesti eelarve tasakaalu muutmist jätkusuutlikuks ning selleks vajalike sammude astumist.

Kus on meie kriisianalüüs?

Esimeseks testiks Eestile saab küsimus võimalikest lisaeelarvetest. Praeguste prognooside kohaselt koguneb Eesti eelarvesse aasta lõpuks raha rohkem, kui algselt planeeritud. Kui see tõesti nii läheb, kerkib küsimus, mida sellega pihta hakata. Tunduks ju ahvatlev seda enne valimisi laiali jagada, et selle toel lisahääli võita. Võib ainult ette kujutada, kui ilusate ja kaunite ettepanekutega enne valimisi riigikogus välja tullakse. Isamaa ja Res Publica Liit on ühemõtteliselt seisukohal, et seda ei tohi teha. Eesti ei tohi uuesti kulutusrallisse siseneda. Kui eelarve täitumine osutub aasta lõpul suuremaks, kui eeldatud, tuleb see raha suunata eelarve tasakaalupositsiooni parandamiseks. Eesti peaks edaspidi suutma ilma lisaeelarveteta elada.

Sellel taustal ei saa mööda küsimusest, mida peaks riik tegema kohalike omavalitsustega, kes on valitsuse poolt paika pandud piirmäärasid ignoreerinud ning võtnud endale kohustusi, mida nad ei suuda enam täita. Lühidalt öeldes on mitmed omavalitsused end lõhki laenanud. Üheks lahenduseks oleks siin otsus laenukoormuse piiri ületanud omavalitsused näiteks võimalike eurorahade saajate seast välja arvata. Last poleks siiski mõttekas pesuveega vannist välja visata. Omavalitsuste võlgnevuse tekkimise lugu on sedavõrd erinev, et kõikide ühe puuga löömine oleks ebaõiglane ja ülekohtune.

Võtkem näiteks Pärnu. Keskerakonna juhtimisel vajutati see sügavasse võlga. Uus linnavalitsus on asunud otsustavalt tegutsema, et võlakoormust vähendada, ja teostanud mitmeid valusaid kärpeid. Nüüd teatab riik aga, et see pole tähtis, meid ei huvita, kes ja kuidas teie võla tekitas - teie olete selles süüdi, kes teil käskis lubadustega Pärnus taas asju mõistlikult ajama hakata, eelmistel valimistel võimule pürgida!

Selline käitumine oleks selgelt ülekohtune ning seetõttu IRL seda toetada ei saa. Ilma eurorahata poleks Eesti praegusest kriisist välja roninud, see on raske ka kohalikel omavalitsustel. Seetõttu tuleb kokku leppida ning paika panna selge plaan, kuidas ja millises tempos punasest piirist üle astunud omavalitsused oma võlakoormat vähendavad. Kui sellest plaanist aga kinni ei peeta, ei saa riik neid enam kuidagi aidata.

Sest võlakoormust vastustundetult suurendades seatakse ohtu mitte ainult oma piirkonna inimeste, vaid kogu Eesti huvid.

Krooniajastu kokkuvõtteks

2010-07-16

Pärast Euroopa Liidu rahandusministrite otsust Eesti eurole ülemineku kohta on sobiv aeg krooniajastu kokku võtta. Lõpuks oli see 18-aastane periood meie ajaloos, mis osutus kaugelt edukamaks, kui me algul oodata oskasime.

Samas jääb mõru maik krooniajastu lõpu majanduskriisist ning demokraatlike väärtuste allakäigust eeskätt meist Ida poole jäävates riikides. Ajalookogemus äratab meis sellest tuleneva ohutunde. Seda hinnatavam on Eesti täieõiguslik kuulumine NATO-sse, Euroopa Liitu ja alates tulevast aastast ka eurotsooni.

Me ei tea veel, kuidas krooniajastule tulevikus tagasi vaadatakse. Vähemalt rahanduse seisukohalt moodustab ajavahemik 1992-2010 selge tervikperioodi. Aga ma ei välistaks võimalust, et krooniajastu hakkab tagasivaates tähendama ka hoopis laiema üldistusjõuga perioodi Eesti riigi ja ühiskonna arengus. Suurte saavutuste kõrval iseloomustasid seda ka üsna loomulikud kasvuraskused.

Majanduskriis, kinnisvaramulli lõhkemine ja ülelaenamine on midagi, mille tagajärgi me kuni 2008. aastani oskasime paremal juhul teoreetiliselt karta, kuid mitte sugugi praktiliselt vältida. Nüüd oleme ühe kogemuse võrra rikkamad ja see ütleb, et ratsa rikkaks ei saada, vaja on hoopis stabiilset pikaajalist tööd. Kui majandus taas kasvule pöörab, siis ei saa see olla nii järsk ja otsused, mida riik teeb, peavad olema märksa konservatiivsemad kui see, mida me nägime pärast Euroopa Liidu liikmesuse saavutamise eufooriat ning enne majandussurutise algust.

Kuna euroalasse on varem sattunud ka riike, kelle rahanduspoliitiline juhtimismudel on olnud pikaajaliselt vastutusvõimetu (Kreeka), siis asetub ka Eesti liikmeks saamine sellest varjutatud konteksti. Sestap leidub maailmas ka neid isemõtlejaid, kes euroalale kadu ennustavad ja Eesti liikmeks saamise üle ilguvad. Mida sellest arvata? Esiteks meenutavad säärased mõtteavaldused mulle õnnetut Diego Maradonat, kes veel vähem kui kuu aega tagasi Euroopa jalgpalli surnuks kuulutas.

Mis edasi sai, teavad ju kõik. Teiseks on Eesti euroalasse mineku üle ilkumine pigem suunatud Euroopa ühispoliitika kui Eesti vastu. Eesti tuleb olukorrast igal juhul võitjana välja, sest oleme näidanud oma majanduspoliitika stabiilsust ja usaldusväärsust. See omakorda tähendab investeeringute juurdevoolu ja töökohtade teket. Nii sageli esitatud küsimus, mida me euroga saavutame, ongi sellega vastatud. Me saavutame positiivse suhtumise, meid ei peeta Euroopa pimedaks ja arengupeetusega tagahooviks. Ja see positiivsus materialiseerub raha sissevoolus. Vaadakem kas või seda, kui palju välisturistid sel suvel oma raha Eestisse jätavad.

Mõnikord öeldakse, et euro on poliitilise eliidi projekt, rahvas ei tea sellest midagi ega arva ka midagi positiivset. Olen nõus, et selgitustöö on kohati nõrk ja üldine kodanikuharidus kehv. Samas näen skeptitsismis suurt annust ehteestlaslikku eneseirooniat. Lugedes näiteks ühes kommentaariumis väidet, et eurole üleminekuga taganetakse Tartu rahu põhimõtetest, ei oska ma küll muud arvata kui seda, et meile kohe meeldib iseenda üle nalja visata.

Tagasivaates muutub krooniajastu ilmselt kaunimaks, kui see tegelikult oli. Algusaastate raskused ununevad ja pinnale jääb iseseisvuse ehitamise ja kindlustamise hoog. Kindlasti on Eesti kroon selle ajastu ehedaim sümbol. Kahetsen, et ma omal ajal ei taibanud ühekroonist paberraha kõrvale panna, nüüd pole seda enam kusagilt võtta. Tekib kiusatus ka muid kupüüre aegsasti tallele panna - näiteks viiekümnekroonine rahatäht Rudolf Tobiasega on üsna haruldane, nagu ka mõnede rahatähtede vanema disainiga väljalasked. On õieti kummaline mõelda, et kõik see, millega me praegu nii enesestmõistetavalt arveldame, on peagi pöördumatu ajalugu.

KOMMENTEERI SIIN: www.herkel.net

Lisaks avaldatud:

16.07.2010 Hiiu Leht

Silorullide kile ei ole pakend

2010-06-22

Põllumees on raskustes karastunud ning teda ei ole väga lihtne endast välja ajada. MTÜ Eesti Pakendiringlus juhataja Aivo Kangus oma jutuga seda eelmisel nädalal aga suutis.

Kangus rääkis meedias, kuidas silorullide valmistamisel kasutatava kile eest tuleb piimatootjatel hakata kümneid või isegi sadu tuhandeid kroone aktsiisi maksma. Niigi raskes olukorras põllumeestele oli see kui külm dušš.

Uued tõlgendusvõimalused

Piimatootjate rahustuseks võib öelda, et asjad ei ole tõenäoliselt siiski nii hullud. Seadusi teevad õnneks veel ministeeriumid, mitte oma firma või sihtasutuse majandustulemustele mõtlevad inimesed.

Aivo Kanguse sõnul tuleks kile eest aktsiisimaksu tasuda ka kõigil põllumeestel, kes enda toodetud ja oma loomadele mineva sööda kilesse pakivad. Oma sõnadega annab ta uue tõlgenduse tervele pakendiaktsiisi seadusele. Esialgsete arvestuste järgi tähendaks see piimatootjatele ühe lehma kohta keskmiselt 500-700 krooni suurust väljaminekut.

Kehtiv seadus ütleb siiski selgelt, et pakendiaktsiisi tuleb tasuda müüdava kauba pakendamiseks kasutatud pakenditelt.

Pakend on aga seaduse järgi "mis tahes materjalist valmistatud toode, mida kasutatakse kauba mahutamiseks, kaitsmiseks, käsitsemiseks, kättetoimetamiseks või esitlemiseks selle kauba olelusringi vältel toormest kuni valmiskaubani ning tootja käest tarbijani
jõudmiseni.".

Ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv pakendite ja pakendijäätmete kohta ning selle täiendused ei anna teistsuguseks käsitluseks põhjust. Pakendiseadus sätestab pakendiliikide mõisted ning pakendiettevõtja kohustuse turule lastud pakendatud kauba ja sellest tekkinud pakendijäätmete kogumise kohustusena. Pakendiaktsiisi seadus aga käsitleb aktsiisimaksjana isikut, kes laseb pakendatud kauba turule või teeb selle levitamise või kasutamise jaoks kättesaadavaks.

Seadus annab selgelt mõista, et silo ega heina, mida põllumees oma tarbeks valmistab, ei saa kuidagi käsitleda kaubana ja selle ümbriskilele ei saa ka pakendiaktsiisi rakendada.

Silopall kui kaup

Oleme pöördunud keskkonnaminister Jaanus Tamkivi poole, et oma arvamusele ametlikku kinnitust saada. Lisaks seaduse tõlgendamisele annab meie usule tuge ka pakendiaktsiisi seaduse omaaegne kooskõlastusring. 2007. aastal, kui seadust viimati oluliselt muudeti, saadeti toonased ettepanekud lisaks ministeeriumidele kooskõlastamiseks ka kohalike omavalitsuste liitudele, Kaupmeeste Liidule, Kaubandus-Tööstuskojale, Jäätmekäitlejate Liidule ja Keskkonnaühenduste Kojale.

Kooskõlastust ei küsitud aga näiteks põllumeeste esindusorganisatsioonidelt, sest nende tegevusele ei pidanud seadus laienema.

Ainsad põllumehed, kellele aktsiis laieneb, on need, kes toodavad sööta müügiks. Nende puhul on silorullid loomulikult kaup, millele kehtivad samasugused tingimused nagu poes piimapakile või joogipudelile.

Õigus on Kangusel aga selles, et põllumajanduses kasutatava kile edasisele saatusele peab mõtlema. Praegu rändab silokile pärast kasutamist tihti lihtsalt prügimäele. Eestis koguneb sellist pakkekilet arvestatav kogus, mistõttu on sellele parema rakenduse otsimine õigustatud.

Müügimaks peab kaduma

2010-06-01

Tänasest peavad kõik majandustegevuse registrisse kirja pandud jaekaubanduse, toitlustamise või teenindusega tegelevad Tallinna ettevõtted maksma iga müügitehingu pealt ühe protsendi Tallinna linna eelarvesse. Ehk inimeste keeles öeldes - kehtima hakkab Keskerakonna ja sotside kehtestatud Tallinna müügimaks.

Kuna linna rahakott on tühi, siis planeeritakse selle maksuga tallinlaste taskust koguda aastas kokku 300 miljonit krooni. Kui üldiselt arvutada, siis teeb see iga tallinlase kohta tuhat krooni lisaks kõigile teistele maksudele, näiteks maamaksule. Palju õnne!

Ühe abilinnapea väide, et see maks ei puuduta inimesi, vaid ettevõtjaid, on piinlik, sest see raha võetakse ju ikka inimeste taskust, kes kaupa ja teenuseid tarbivad. Kuid praegune segane seis, kus linn ei suuda vastata enamikule küsimustele, mille pealt ja kuidas müügimaksu kogutakse, paneb arvama, et tegelikult ei suudeta ka seda eesmärki täita.

Paljud ettevõtjad peavad plaani viia oma tegevus Tallinnast välja, mis kokkuvõttes halvendab linna rahakoti seisu. Soovitaksin Savisaarel pigem vähendada linna poliitpropaganda kulutusi - ma pole kindel, kas inimesed on õnnelikud 12 miljoni krooni eest Tallinna TVst kapten Tenkeši seriaali vaadates, samal ajal kui kogu lasteaedade investeeringuteks on tänavu ette nähtud kaks miljonit krooni, mis teeb ligikaudu 15 000 krooni lasteaiale.

Keskerakonna ainuvõim Tallinnas ei ahista mitte ainult pealinlasi, vaid kogu Eesti elanikke. Nimelt mõjutab pealinna müügimaks kõiki suuremaid kaubanduskette, millel ei ole võimalik oma hinnapoliitikas erandeid teha. Selle tulemusel tõusevad hinnad üle Eesti.

Olen tartlane ja selle üle õnnelik, sest sellist valikulist ahistamist Taaralinnas ei kohta. Tundub, et Tallinna elanikud on linnavõimu poolt ära jagatud nagu mõne aktiivset kuulutustööd tegeva sekti sihtrühmad - valijad, potentsiaalsed valijad ja mittevalijad.

Esimesed kaks elavad valdavas osas Lasnamäel ja teistes piirkodades, kus võib kohata nõukogude aja viljastavates tingimustes rajatud magalaid ja tolleaegset uut värsket tööjõudu. Ülejäänud peavad selle lõbu kinni maksma, sest nende häält ju Savisaar ei jahi. Kurb on vaadata Nõmmel elavat vanapaari, kes oma kätega endale kodu on ehitanud ja nüüd veel enne surma maamaksu koorma all ägavad.

Kõrvaltvaatajana küsin - kaua selline asi toimuda saab? Kas midagi ei ole võimalik ette võtta? Ainukene võimalus on seadusandja tasemel sekkuda. Jutt kohalike omavalitsuste autonoomiast on tore, aga kui seda kasutatakse oma enda inimeste ja maksumaksjate totaal seks ahistamiseks, siis on riigi ülesanne sekkuda.

Kui omavalitsus otsustaks korduvatele meeldetuletustele reageerida ning majanduslanguse ajal ka oma kulutusi kärpida, ei oleks seda muret. Eelarve tasakaal, mille nimel riik pingutas, oli Tallinnale enne eelmise aasta oktoobrivalimisi võõras sõna. Kui kogutav raha läheks lasteaedade, huvialakoolide või puudust kannatavate inimeste aitamiseks, oleks keeruline riigi tasemel sekkuda. Aga seni kui Tallinna poliitpropaganda kulud ja nõunike palkade kulud ulatuvad kümnetesse ja kümnetesse miljonitesse kroonidesse, tuleb sekkuda, ja otsustavalt.

Müügimaks on üks võimalus, millega Savi saart mõistusele tuua ja see jama lõpetada. Riigil on võimalik üleriigiline müügimaks kaotada, mis tähendab kohalike omavalitsuste maksude seaduse ühe sätte kehtetuks muutmist. Kahjuks ei saa me seda poole aasta pealt teha, sest siis lasub riigil kohustus linnale saamata jäänud tulu kompenseerida. Kuna linnavolikogu on oma eelarvesse sisse kirjutanud poole aasta laekumiseks 150 miljonit krooni, peaks riik sellisel juhul ka selle rahasumma leidma. See oleks aga absurd, sest kelle arvelt seda võtta?

Riigil on võimalik müügimaks kaotada 2011. aasta 1. jaanuarist ning vastav seadusemuudatus riigikogus sellel sügisel vastu võtta. Praegu kehtib müügimaks ainult mõnes üksikus omavalitsuses ja ka need lahendused ei ole õiguslikult pädevad. Loodan, et tänasest algav tohutu segadus, kohtuskäimised ja hinnatõus aitavad kõigil jõuda arusaamisele, et müügimaksuta oleks parem.

Raha ja vaim – kuidas neid ühendada?

2010-05-24

Sõbrad on head. Ja eriti hea on, kui kauged sõbrad külla tulevad. Aprilli viimasel nädalal olid tartlastel külas linnafoorumi korraldajad kaugelt Tallinnast.

Sõnum, mis sellest üritusest tartlasteni jõudis, pole iseenesest uudiskünnist ületav. Et mida rohkem asutusi kesklinnast kaugemale kolib, seda vaesemaks linnaelu muutub. Ja et ülikooli (füüsikahoone) Maarjamõisa kolimise plaanid on kesklinnale eriti hukatuslikud (TPM 18.05).

Sedasama sõnumit, isegi laiemas kontekstis, on konservatiivse mõtlemisega kodanikud püüdnud otsuste tegijatele «müüa» juba 1990. aastate algusest - nii kaua on kestnud kesklinna tühjenemine.

Kuidas asjad algasid

Algust ei teinud sugugi ülikool. Esimeseks sammuks - Tartu vaimu ülistus! - oli linna keskele paigutatud tankla ja hamburgeriputka, edastades varjatud sõnumi, mis on kesklinnale tähtis.
Siis võttis linna oma raudsesse haardesse riik, paigutades sissesõiduteedele vahipostidena tartlasi valvama politsei, posti, pensionikassa, passilaua, vangla... See oli järgmine väike samm kesklinna tühjenemise suunas.

Edasi andsid tõsise hoo asjade arengule juba ettevõtjad, täites linnaservad väiksemate ja suuremate karpidega, luues igava ja improvisatsioonitu keskkonna, kus elu kulgeb laulusalmi järgi vaikses tiki-tiki-tak-rütmis.
Need karbikülad, kust nädalavahetusel maale sõites saab möödaminnes kartuliseemne, kunstnikerdustega kummuti, kombaini vms kaasa haarata, on iseenesest mugavad. Otstarve pühendab abinõu.

Aga miks näiteks linna suurim, tõsi mitte kvaliteetseima kaubaga noorte rõivapood (Takko) on linnaservas, samal ajal kui noored on ometi kesklinnas? Või et kallist brändikaupa müüakse mitte äritänaval raha kulutama tulnud linlasele või turistile, vaid bussijaama külge kleebitud kaubamajas maale vanaema juurde ruttavale lapselapsele? Neid asju on ärivaistuta inimesel raske mõista.

Mida sellest järeldada. Lihtsalt Tartu linnaplaneerimist ei saa hinnata selle kogemuse järgi, mida võib saada tarkadest raamatutest või õppereisidelt.

Tegemist on omalaadse fenomeniga. Tartu ei taha olla saja tuhande elanikuga mõnus ülikoolilinn, Tartu tahaks olla vähemalt miljoni elanikuga keskus 5-7 miljoni elanikuga tagamaal.

Kolm Tartut

Kirjanik Mart Kivastik solvas mõni aasta tagasi oma kaaslinlasi, nimetades neid kaupmeeste ja käsitööliste (originaalis küll seakasvatajate) järeltulijateks. Aga nende hulgast on ju kõik linlased kogu maailmas pärit. Alles siis, kui Karl Marx mõtles välja kapitalismi, said neist tööstustöölised.

Paraku tartlasi Marxi õpetus ei mõjutanud, alles Nõukogude okupatsioon tegi Emajõe Ateenast tööstuslinna.

Olles 1980. aastatel päris põhjalikult tegelenud linnasotsioloogiaga, saan ma väita, et sel ajal mahtus linna halduspiiridesse kolm eri Tartut: ülikooli Tartu, tööstuse Tartu ja okupatsiooniarmee Tartu. Need kolm olid üksteisest eraldatud ruumiliselt (muu hulgas ka töötajate elupaigad), veel rohkem aga sotsiaalselt.

Paratamatult lõi 1990. aastate laulev revolutsioon mõlemad, nii linna ruumilise kui ka sotsiaalse pildi, segamini.

Londoni pommitajateks kutsutud lennukid läksid õnneks tagasi itta. Neist maha jäänud ekipaažid ajavad varjatult oma äri ja muid asju, näidates oma jõudu ainult 9. mail. Käsitöölised (tööstustöölised) on aga kasvatanud auväärsete kaupmeeste ridu.

Kõige stabiilsem ongi ju olnud ülikooli Tartu. Aga paratamatult peab temagi üldise dünaamilisusega kaasa minema. Ei maksa unustada, et kunagi mõnusalt kesklinna ära mahtunud viie tuhande üliõpilase asemel peab täna auditooriumidesse ja laboritesse mahtuma kolm korda rohkem tudengeid.

Kas füüsikahoone võimalik kolimine Tähe tänavalt Maarjamõisa on ikka see kõrs, mis kaameli selgroo murrab ja elu kesklinnas kustutab? Vaevalt küll. Ehitusfirma Merko kaebas volikogu (sh allakirjutanu) kohtusse, sest volikogu ei nõustunud firma sooviga ehitada Tähe ja Pargi tänava vahelisse kvartalisse hästi palju elamispinda.

Eks kohus otsusta: kui elu on kesklinnas vähe, küll siis firma võidab. Ja elu tuleb mis mühiseb (eelkõige muidugi mehaaniline elu, uued autod). Pealegi, füüsikahoone oma spetsiifiliste nõudmistega on nüüd vaevalt see ehitis, mille asukoha peaksid kesklinna jubedaid karpe täis projekteerinud arhitektid otsustama. Karp Maarjamõisas ei loo head keskkonda. Kuid karp kesklinnas rikub head keskkonda.

Suurlinlik tulevik

Kindlasti on meil ühine mure ülikooli kui toimiva struktuuri ja tema ajalooliste hoonete tuleviku pärast. Linlaste ja ülikoolipere mure. Samas tundub, et ülikool on suutnud «parimat osa endast (kinnisvara)» hallata - ükski ülikoolile kuuluv kaitsealune hoone ei tohiks olla varisemisohus. Küll on põrmu kadumas linna vara.

Hoopis rohkem kui ühe teaduskonna kolimine punktist A punkti B linna sees mõjutab linna ruumilist arengut lähiajal algav Tartu ümbersõidu (nn ida- ja lääneringtee) ehitus. See on tõeliselt suurlinlik (miljonilinna) projekt. Need teed mõjutavad tulevikus nii inimeste kui ka äride elu ja valikuid. Mil moel, on üksikisikul keeruline täpselt hinnata. Ühtegi arvestatavat sotsiaalmajanduslikku analüüsi selle suurprojektiga seoses pole paraku tehtud.

Ja pole sugugi võimatu, et veerand sajandi pärast on meie hulgas arvukalt neid, kes olles küll linna hingekirjas, ei ole kuude kaupa (kesk)linna sattunud. Suurlinna värk!

Vastab põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder

2010-05-22

1. Seoses riigieelarve kärbetega jääb põllumajandussektoris saamata märkimisväärne rahahulk, mis olnuks võimalik saada vastavalt liitumislepingule. See oleks nagu põllumajanduse panus euro tulekule. Missugune oleks põllumajandusministri hinnang euro kasutuselevõtmise mõjule põllumajandussektori edasisele arengule ja tulevikule, teiste sõnadega - kas euro kasutuselevõtt kuidagi ka korvab selle kaotuse? Kas euro kasutuselevõtt on põllumajandusele perspektiivis kasulik ja missugustes aspektides?

2010. aasta riigieelarves võiks põllumajandustoetuste summa olla suurem kuni 200 miljonit krooni - see on ÜPT täna masktava riigipoolse lisamakse ja selle lisamakse võimaliku maksimumsumma vahe. Loomulikult on kogusumma näol tegemist arvestatava rahaga, kuid kõigi tootjate vahel laiali jagades siiski mitte summaga, mis ühe või teise tootja eksistentsile määrava tähtsusega oleks. Põllumeeste raskused olid eelmisel aastal tingitud eelkõige ülimadalatest kokkuostuhindadest mitte nii väga riigi tegemistest või tegemata jätmistest. Tegemist on paratamatu majandusprotsessiga, millest üle elamiseks riik oma võimaluste piires panustanud on.

Ära ei tohi siiski unustada, et kärpeid ei teinud valitsus mitte ainult euro pärast, vaid eelkõige kokkuhoiuvajadusest. Me teame täna, mis on juhtunud Euroopas riikidega, kes üle oma võimete on elanud ja on kulutanud raha, mida neil tegelikult ei ole kunagi olnud. Ilma euroeesmärgita oleks riik ehk kärpinus pisut vähem, kuid mitte oluliselt. Seetõttu ei ole põllumajandustoetuste käsitlemine põllumeeste panusena euro tulekusse, päris õige.

Euro kasutuselevõtt on selgelt kasulik tervele Eesti majandusele ning sealhulgas ka põllumeestele. Esimene silmaga nähtav kasu on tõik, et tulevikus hakatakse Eestis ka toetusi maksma eurodes ning meil on oma toetusi märksa lihtsam teiste liikmesriikide omadega võrrelda ning nende liiga suurtele vahedele tähelepanu juhtida.

Nagu terves majanduses, aitab euro ka põllumajanduses muuta lihtsamaks välisinvesteeringute Eestisse meelitamist. Investeeringutevajadus ei ole põllumajandusest kuhugi kadunud ning üheks võimaluseks sellel teel on välisinvestorite kaasamine. Põllumajandus- ja toidutootmine on ka finantsinvestorite jaoks muutunud atraktiivseks majandusharuks ning Eesti põllumehel on tänu sellele varasemast lihtsam endale lisakapitali leida. Samuti kaob euro tulekuga devalveerimisrisk, sest krooni puhul oma majanduse elavdamise kontekstis selline võimalus paratamatult õhus olnud. Kahtlemata muuti ühes euroga ka raha odavamaks - kaovad vahetuskursid ning kindlasti muutub ettevõtjatele raha laenamine mõnevõrra odavamaks.

2. Mida on ministeeriumil plaanis teha piimatootmistalude jätkusuutlikkuse tagamiseks olukorras, kus 25 % allesjäänud taludest kavandab lähiaastal tegevuse lõpetada (sõltumatu uuringufirma andmeil)?

Nagu neil veergudel on korduvalt varemgi selgitatud, on riik just väikseid piimatootjaid silmas pidades rakendanud tänavu mitu uut toetusskeemi. Loodud on eritoetus kuni 100pealistele piimakarjadele, samuti makstakse ühekordse lisatoetusena toetuste piima koguse järgi. Siiski on paratamatus, et turg teeb omad korrektiivid ning osa väiksemaid piimatootjaid oma tegevuse lõpetab.

Tähelepanuta ei maksa siiski jätta seda, et Eestis on küll viimastel aastatel räägitud meeletutest hulkadest piimatootjatest, kes kohe-kohe oma tegevuse lõpetavad, kuid tegelikkuseks ei ole need jutud kunagi saanud. Tänaseks on piima kokkuostuhinnad juba omajagu kosunud ning need lubavad juba ilma kahjumita oma ettevõtet majandada.

3. ÜPP reformi osas ja uue finantsperioodi toetusskeemide osas toimuvad meile teadaolevalt läbirääkimised ja konsultatsioonid. Missugune oleks põllumajandusministri hinnangul arenguprognoos otsemaksete toetusskeemide osas.

Põllumajandustoetuste tuleviku üle räägitakse tõenäoliselt läbi terve käesoleva aasta ja kauemgi. Eesti seisukoht on, et põllumajanduspoliitika peab jääma ühiseks poliitikaks ning toetuste jagamise alused peavad muutuma. Et Eesti on üks kõige vähem toetusi pinnaühikule saav riik (ha kohta), siis on pigem lootus, et toetused kasvavad just Eesti tootjate jaoks. Rahandusministrid aga arutavad, kui suur eelarve tulevikus põllumajandustoetuste tarbeks jääb ning sellest sõltuvad suuresti ka tulevased toetused.

Eesti nägemusele võrdsematest toetustest avaldas poolehoidu ka mõne nädala eest Eestit külastanud Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinik Dacian Ciolos, kelle hinnangul ei ole ühtegi põhjust, miks senine ebavõrdsus pärast 2013. aastat jätkuma peaks. Selles osas on talle raske vastu vaielda.

Euro - vahend, mitte eesmärk

2010-05-18

Kuigi Eurovisioonis pole Eesti viimasel ajal maksimumpunkte kogunud on eurotsooni maksimumpunktid praegu palju väärtuslikumad. Tõsi, Kreeka sündmused teevad meid põhjendatult ärevaks ja külvavad skepsist ka teiste Lõuna-Euroopa euroala riikide suhtes. Samas aga pole halba ilma heata. Just Kreeka taustal mõjub Eesti eurokõlbulikkus eriti tugeva ja väärtusliku signaalina meie arenguvõimekuse kohta. Seda vajame viimaste aastate languse taustal enam kui midagi muud.

Peale selle on Eesti eurokõlbulikkus julgustav signaal ka Lätile ja Leedule ning tegelikult kogu Läänemere regioonile. See signaal jääb tugevaks isegi juhul, kui mingi poliitilise otsuse ajel peaks Eesti teele veel ootamatuid ja meist sõltumatuid takistusi tekkima. Mis on aga väga vähetõenäoline sellepärast, et Eesti head uudist vajab praegu ka eurotsoon tervikuna.

Meie aga ei tohi eurotsooni jõudes korrata vanu vigu. Minu meelest sündisid Eesti poliitika suurimad vead vahetult pärast Euroopa Liidu ja NATO liikmesuse saavutamist. Siis oli hetkeks meri põlvini. Just siis mindi kaasa kasvubuumi ja ülekulutamisega, mille tagajärgi oleme viimastel aastatel raske pingutusega likvideerinud. Euro puhul tuleb kindlalt mõista, et see on vahend, mitte eesmärk. Käegakatsutavad eesmärgid on tööpuuduse leevendamine, järelkasvja hariduse konkurentsivõime tagamine. Ent maailm, kus ebademokraatia moskovütide kaudu peale tungib, sunnib rääkima veel olulisematest eesmärkidest. Need on julgeolek ja demokraatliku rahvusriigi hoidmine. Jõudu meile kõigile!

Kuidas ühendada paber, poliitika ja mõistus?

2010-05-18

Lõppema hakkav Tallinna lasteaiasõda näitas, et ilusad jutud demokraatiast kui rahvavõimust ja poliitikutest kui rahva teenritest kuuluvad Eestis kas muinasjutu või ulme žanrisse. Ühelt poolt oli poliitikute hulgas tuntav ärevus plaanitsetava Ühtse Eesti suurkogu pärast - et äkki ongi olemas tee inimlikuma Eesti poole. Samas ei lubanud erakondlik egoism sissetallatud rajalt kõrvale minna.

Ärapanemiseks sobiva juhuse tekkimisel olid lapsed, pered ja lastehoiuvõimalused,. seesama paremat Eestit ihaldav rahvas oma igapäevaeluga, malakaks ühtmoodi nii riigi kui ka kohaliku võimu käes.

Lasteaiakohtade ja ühe koha normatiivide teema on ju iseenesest tõsine. Ühelt poolt on tung lasteaeda suur, teisalt ei saa sealset turvalisust ja head keskkonda kuidagi kahjustada.

Vahemärkusena: lihtsustatult kujundavad lasteasutuste igapäevaelu ja majandamist kahesugused normatiivid rühma suurust ja ruumide suurust puudutavad. Ühed kindlustavad laste hoiu ja hoolitsuse, teised heaolu ja turvalisuse. Mõlemal on loomulikult oma osa kulude (eelarve) kujundamisel.

Arvud läbi aastate

Formaalselt, paberil, pole pilt sugugi nii halb, kui sotsiaalministeeriumist tulnud karmidest väljaütlemistest võiks arvata.

2009. aasta alushariduse aruandes on kirjas, et Eesti 6 lastesõimes on, 274 normkohta ja 334 last, 525 lasteaias 56 493 normkohta ja 58 597 last, 4 erilasteaias 164 kohta ja 183 last ning 100 lasteaias-algkoolis 3714 kohta koolieelikutele ja 3690 last.

Lapsi on küll 2159 võrra rohkem kui kohti, kuid mitte dramaatiliselt rohkem. Tõsi, suhtarv on iga aastaga pisut halvemaks läinud.

1999. aastal oli saja normkoha peale 99 last, 2009. aastal 105. Ja kui silmas pidada aruande joonealust märkust, et normkoha definitsiooni muutuse tõttu on suhtarvud võrreldavad aastate 1980-1990, 1995-1998, 1999-2006 piires, siis tuleb võrdlustega ettevaatlikult ümber käia.

Siiski, üldseis on kümnendi teisel poolel olnud sama -104-105 last saja koha peale.

Milliseid ettekirjutusi tegid tervisekaitseametnikud aastatel 2005-2009, kui pilt oli põhimõtteliselt samasugune nagu nüüd? Ja kuidas ikkagi 1999. aastal kehtima hakanud lasteaia pinnanormatiivide täitmist planeeriti? Sotsiaalministri mõistaandmist, et juba aastaid tagasi pidi asi tehtud olema, vastavast käskkirjast välja ei loe!

Näiteks eelmine Tartu linna munitsipaalõppeasutuste arengukava lubas, et «pooled õppeasutuste hoonetest vastavad (2007. a) kõikidele ohutus- ja tervisekaitsenõuetele». Kehtiv, 2008.-2013. aasta arengukava räägib seoses tervisekaitsega akende vahetusest, seinte soojustamisest jms, kuid karmidest normatiividest dokument ei räägi.

Loogika ütleb, et kui eelmise seitsme aastaga sai korda üks pool, siis järgnevaga teine pool hoiukohtadest. Kas see, et vaid kolmandikus Tartu lasteasutustes on praegu pinnapuudus, on targa ja ettenägeliku hariduspoliitika tulemus? Või on see seotud hoopis tõsiasjaga, et kohandatud ruumides Tartus lasteasutusi pole, s.t hooned võimaldavad normatiivi suurema pingutuseta täita? Keeruline vastata.

Poliitiline tellimus

Tõsise lastehoiu mure kõrval kerkib kaks natuke laiemat teemat. Esiteks riigiametnike kasutamine poliitikute omavahelises arveteklaarimises ja teiseks omavalitsuste võimekus oma ülesandeid täita.

Tallinnas reide teinud terviseameti eelkäijad on olnud varieeruva korraldusvõimega. Teatud juhtudel (nn euronormide kehtestamine toitlustusasutustele) resoluutsed ja lõpuniminevad, teiste probleemide lahendamisel suhteliselt hambutud. Näiteks sõltuvushaigeid teenindanud nn retseptivabrikute toimetamist taluti tuimalt, kuni meedia ja avalikkuse surve mõjuma hakkas.

On siis tõesti poliitilise tellimuse olemasolu või selle puudumine peamine tegur, mis ametnikud liikuma paneb?

Või tuleks sobival moel ühendada tegutsemise alusena paber (seadus, määrus, ametijuhend, mis tahes dokument, mis konkreetset ametnikku liikuma paneb), poliitiline tellimus ja mõistus. Sest siililegi on selge, et ei käesoleval aastal ega ka järgnevatel mingit massilist lasteaedade ehitust Eestis ei tule. Aga tööturule ihkavad emad on täiesti olemas. Vaatamata lokkavale tööpuudusele. Fenomen, mis väärib omaette analüüsi. «Lubav aktiivsus»

Võib-olla oli kõnealuse konflikti õhutajaks vigane ministri määrus (see polnud ja pole ka praegu üheselt mõistetav) ja selle elluviimise stiil. Kindlasti on aga vigane riigi ja omavalitsuste koostöö!

Kui oma põhiülesannete täitmisega jääb jänni mõni väiksem vald, mida siis öeldakse? Vaja liita!

Kui jänni jääb pealinn, siis on nii lihtne seletus võimatu. Kära Tallinna meediakulude kui mõttetu raiskamise või pensionäride tuhandekroonise toetuse kui häälteostu raha üle ei vii asja samuti edasi. Riiklikku ja kohalikku poliitikat tuleb selgemalt teineteisest eristada ja suunata.

Demograafiapoliitika on riigi prioriteet. 1980.-1990. aastate vahetusel järsult muutunud sünninäitajad teevad asja Eestis ja mitmel naabermaal eriti keeruliseks.

Ühe korra maksis riigi passiivsus juba karmilt kätte siis, kui külmalt vaadati pealt, kuidas omavalitsustele teenuste osutamiseks üle antud vara (lasteasutuste hooneid) müüdi. Praegu muidugi riigile passiivsust ette heita ei sobi. Aga ega seda sorti «keelav aktiivsus» ka kuhugi vii. Vaja oleks «lubavat aktiivsust». Näiteks erahoiu toetamist või muid küreid ja mõõduka kulukusega lastehoiukohtade loomist soosivaid samme.

Euro tuleb – mis edasi?

2010-05-17

Valijate hullutamise asemel peaks rääkima, millisena tahame Eestit kahekümne aasta pärast näha ja mida peaksime selleni jõudmiseks tegema, kirjutab IRLi esimees Mart Laar.
Eurost võib meile tõsiselt kasu olla, samas võib see meile aga ka negatiivselt mõjuda. Eurotsooni laienemine pakub näiteid mõlemast variandist.

Mida peame tegema, et eurost meile kasu, aga mitte kadu tõuseks? Esiteks tuleks kindlasti vältida eurofooriasse langemist. Eestlase meeleolu on tihti väga kõikuv - täielikust masendusest ja pessimismist jõuame hämmastava kiirusega ülimasse optimismi ja vastupidi. Kaalutletud otsuseid on sel viisil raske teha. Ükskõik, kuidas oma tulevikku ka ette näeme, peame ühe tõsiasja endale pähe taguma - euro pole imevits. Kui tahame seda tõhusalt kasutada, tuleb endal tõsiselt tööd teha.

Just eurofooria lõksu langesid raskustesse sattunud eurotsooni riigid Kreekaga eesotsas. Euroga liitumisega hetkeks kaasas käinud rahavihm kattis kinni lahendamist vajavad probleemid ning tekitas lootuse, et tehtagu milliseid lollusi tahes, küll euro aitab. Aga võta näpust - tegelikult aitas see paljuski just kaasa praegusesse võlalõksu langemisele.

Seetõttu toob eurotsooniga liitumine Eestile võimaluste kõrval ka ohte kaasa. Esimeseks neist on Eesti majanduse jätkusuutlikkus. Eesti majanduse väljavaadetest koostatud raportites on rõhutatud kahte ohtu - esiteks inflatsioon, teiseks aga suurest tööpuudusest tulenevad sotsiaalsed probleemid, aga ka pinge eelarvele. Kui esimesega võitlemiseks tuleb riigil rahakotirauad lihtsalt koos hoida, siis tööpuuduse vähendamine on tõsine proovikivi. IRLi eelmisel aastal lubatud 50 000 töökohta saab küll kohe-kohe loodud ning tööpuuduse kasv on peatatud, kuid tööpuuduse märkimisväärseks vähendamiseks on tegelikult vaja järgnevat 50 000 töökohta. Reaalset, aga mitte ajutist töökohta. See on seda keerulisem, et mingit massiivset majanduskasvu meil sel aastal oodata pole.

Teiseks peame vastama küsimusele, kas oleme praegusest kriisist midagi õppinud? Halvim näib olevat möödas ning näen hirmuga, kuidas roosad või lausa tulipunased prillid jälle taskust välja võetakse ning enesega rahulolevasse imeriiki langetakse. Olukorda ei tee kergemaks lähenevad valimised, mis peavad selgeks tegema, milline erakond siis ikkagi õnne meie õuele toob ning taeva edukamalt maa peale lubab tuua. Iga kauni lubaduse küljes ripub paraku aga hinnasilt. Raha Eestil aga ka lähitulevikus pole. Teiseks võimaluseks on jätkusuutlik areng unustada, maad-taevad kokku lubada - et end siis taas lõhkise küna eest leida. Võib taevast tänada, et maailmas majanduskriis puhkes, sest kui kõik eelmistel valimistel antud lubadused oleks tõesti vahepeal täidetud, oleks me samasuguses olukorras nagu Kreeka või vaata et hullemaski.

Konkreetsemalt seisab meie ees neli ülesannet: Vältida võlalõksu sattumist. Seni hoidis selle ära soov pääseda eurotsooni, mis ei võimaldanud oma probleeme laenuvõtmisega lahendada. Nüüd on see uks ühelt poolt valla, teisalt tooks laenukoormuse suurendamine kaasa suutmatuse oma kohuseid täita.

Parandada otsustavalt ettevõtluskeskkonda ja toetada innovatsiooni, ajude sissevoolu Eestisse ning «tarku» investeeringuid. Tegemist on konkreetse programmiga, mis eeldab maksukoormuse alandamist, infrastruktuuri (eriti transport) arendamist, aga ka selliseid samme, nagu IT-akadeemia asutamine, hariduse kvaliteedi tõstmine, sotsiaalmaksule ülempiiri seadmine, maksusoodustused jms.

Hoida eelarve tasakaalus. Praegu oleme sellest veel kaugel, sest elame endiselt võlgu. See pole aga jätkusuutlik. Majanduskasvu taastudes peame lisanduvat raha kasutama vaid eelmise ülesande täitmiseks ja eelarve tasakaalu viimiseks. See kõlab paberil hästi, tegelikkuses tähendaks see aga valitsemiskulude külmutamist mitte aastaks, vaid aastateks. Meid tasakaalust välja paisanud palgaralli ei tohi enam korduda.

Teha ära poliitiliste plusspunktide kogunemise nimel kas päris tegemata või poolikult tehtud uuendused, eeskätt haldus- ja haridusreform. Vastasel korral näitame, et õigus on neil kriitikutel, kes väidavad, et Eesti on stagneerunud ja väsinud ega ole enam millekski uueks võimeline.

Unustada ei tohi ka eurotsooniga liitumisega kaasas käivaid kohustusi. Euroga liitudes osaleb ka Eesti IMFi meenutava asutuse loomises, kust laenatakse raha hätta sattunud riikidele. See ei tohiks aga toimuda automaatselt, vaid konkreetsete tingimuste täitmisel. Soome rahandusminister Jyrki Katainen on välja pakkunud, et Maastrichti kriteeriume rikkuvatel riikidel vähendatakse toetusi. See on hea idee. Ma ei näe mingit põhjust, miks peaksid vastutustundlikult käituvate riikide maksumaksjad maksma kinni kellegi mõttetut laristamist. Eesti peab võtma eurotsoonis aktiivse hoiaku ning oma positsioone selgelt esindama. Me ei ole neis küsimustes üksi.

Neist ja teistest Eesti ees seisvatest ülesannetest olen viimastel kuudel korduvalt rääkinud. Paraku näen aga juba nüüd tugevat survet vastupidises suunas liikuda. Valimiste lähenedes väheneb soov midagi reaalset ära teha ning uhked ja kaunid lubadused ripuvad juba õhus. Eesti on laenukoormust madalal hoidnud, kiusatus soodsat olukorda kasutada selle järsuks tõstmiseks kõnnib ringi nagu kunagi üks tont mööda Euroopat. Valijate hullutamise asemel peaks Eesti poliitika vaatama kaugemale, rääkima sellest, millisena tahame Eestit 20 aasta pärast näha ja mida peaksime selleni jõudmiseks tegema. Lähme siis tülli juba erinevate tulevikuvisioonide pärast, mitte aga selle pärast, kes meist Liivimaa parim lubaja on.

Viimsi pole end lõhki laenanud

2010-02-12

Viimsi valla rahandusliku seisu ümber on viimasel ajal veidi müra olnud ning mõned asjad tahavad klaarimist. Olgu öeldud, et Viimsiga on kõik korras ja näiteks võrdlused makseraskustesse sattunud Pärnuga on kohatud. Kuid millest see müra on siis ajendatud?

Täna kehtiva korra kohaselt on omavalitsustele keskvõimu poolt sätestatud, et nende poolt võetud laenud ei või ületada 60 protsenti eelarve mahust. Viimsi vallal on see piir ületatud, olles veebruari seisuga 170 protsenti. Kust selline laenukoormuse kasv pärineb?

Aga sellest, et Viimsi valla elanike arv on viimase kümne aastaga kolmekordistunud, ulatudes praeguseks 16 200 elanikuni. Viimase kümne aastaga on Eesti keskmise suurusega vallast saanud väga suur omavalitsus, mis oma rahvaarvult jõuab peagi järele Rakvere linnale. Rakvere on elanike arvult meie riigi seitsmes linn.

Viimsi, erinevalt suuremast osast Eestist, on kasvav omavalitsus. Loomulik iive on positiivne, mis tähendab, et rahva arv kasvab juba üksnes sündide arvelt - Eestile eeskujuks! Üha suureneva osa meie valla elanikest moodustavad lapsed, mistõttu pidi vald viimase viie aasta jooksul laiendama hariduse infrastruktuuri, rajades uusi koole ja lasteaedu. Seda polnud mõeldav teha muul moel, kui laenude toel.

Õnneks on tänaseks mõistetud, et 60 protsendi laenupiirang kõikidele omavalitsustele on iganenud. Riigikogus on menetluses seadus, mis võimaldab tõsta piirmäära kuni 100 protsendini omavalitsuse aastaeelarvest. Kuid veelgi olulisemaks pean ma seda, et laenukoormuse hindamisel hakataks eristama kasvavaid ja kahanevaid omavalitsusi.

Täna rakendatav poliitika, milles kasvavatel omavalitsustel keelatakse jõukohaseid lisalaene võtta ning samal ajal võetakse neilt tugevama õigusega ära osa tulubaasist, on nende suhtes pealiskaudselt mõtlematu, kui mitte vaenulik. Küünilisus ongi ju see, kui teame iga asja hinda, kuid mitte ühegi asja väärtust!

Omavalitsuste ja riigivalitsuse vahelised pingelised suhted eelarvelistel teemadel on täiesti loomulikud ja süsteemi sisse programmeeritud. Valitsus peab hoidma riigi kulubaasi terviklikult õigetes raamides, omavalitsus on aga suunatud oma elanikele paremate teenuste pakkumisele. Oluline oleks aga, et mõlemad suhtuksid teineteise ülesandesse lugupidavalt.

Kui näiteks Pärnu linn elas tulenevalt poliitilisest etlemisest üle oma võimete, asudes täitma ka funktsioone, mis ei ole kuidagi omavalitsuse kanda, siis pidigi riik kurja häält tegema. Keegi teine seda tõtt kuulutada ei saa ning inimeste silmad on vaja avada. Samal ajal paneb mind küll imestama see, et riik seda rolli majandusbuumi ajal eriti tõsiselt ei võtnud. Just paaril vahepealsel majandusbuumi aastal võtsid ju väga paljud omavalitsused endale sageli ka ilmse ratsionaalse põhjuseta suuri kohustusi, mida tänases langusfaasis ei jõuta teenindada.

Aga õige hõlma pole mõtet karata. Nagu mainisin, on Viimsi elanike arvu kasv sel sajandil olnud lausa hüppeline. Kui meil oli atraktiivne elukeskkond ning paljud tallinlased, aga ka inimesed mujalt Eestist, valisid oma elu-ja ka töökeskkonnanaks Viimsi, oli see paratamatu areng.

Mida me siis oleks pidanud selles olukorras valla poolt vaadatuna tegema? Kas oleksime pidanud loobuma ambitsioonist pakkuda inimestele kvaliteetseid avalikke teenuseid? Kas pidanuksime ütlema, et meie ei ehita koole ja laseme kõigil valla lastel tundide pikkustes auto- ja bussijärjekordades hommikuti Tallinna poole kulgeda? Või et hoidku vanemad lapsi kodus, meie korralikke lasteaedu ei ehita. See oleks olnud ju äraspidi JOKK-poliitika!

Pealegi, kui me räägime konkreetselt Viimsi näitel, siis ma ei kahtle, et Viimsi toodab terve Eesti jaoks märkimisväärselt lisaväärtust. Näiteks on Viimsi kodudesse registreeritud rekordiline arv ehk umbes 2000 ettevõtet. Viimsis elavadki väga ettevõtlikud ja teotahtelised inimesed. Ega muidu saakski statistika näidata viimsilastele kõrgeimat sissetulekut elaniku kohta Eestis. Viimsilased riskeerivad, võtavad ette ja on uuenduslikud. Ma ei häbene seda öelda, sest riigi seisukohalt tähendab see, et see kogukond loob lisaväärtust.

Riik peaks minu arvates samuti mõtlema nii, et kui ta ei lase luua omavalitsusel neile, kes annavad lisaväärtust ja on ühiskonnas loovuse mootorid, korraliku infra-ja tugistruktuuri, siis ta raiskab talente. Innovatsioon ei alga tingimata kõrgetest ärihoonetest, vaid eesrindlikust asustuspiirkonnast, kuhu kontsentreerub ettevõtlik ja loov kogukond.

Usun, et just käesoleval hetkel, kui majanduskriis hakkab näitama esimesi taandumise märke ja ees on uus faas terve riigi arengus, tuleks redigeerida teatud domineerivaid mustreid erinevate institutsioonide suhetes, mis ei ole kantud konstruktiivsest, vaid pigem küünilisusest ja sageli ka pahatahtlikkusest.

Konktreetne näide on antud kontekstis riigi ja omavalitsuste suhted. Keegi meist ei taha leppida olukorraga, kus keerulistele küsimustele antakse lühikesed ja kergestimõistetavad valed vastused. Kannatab aga selle all ei keegi muu kui elanikkond, kelle heaks riigi´- või vallavalitsust ülal peetakse.

Tasakaalus eelarve – esimene punktivõit

2010-02-09

Läinud kolmapäeval, 3. veebruaril saatis Pärnu linnavalitsus teisele lugemisele Pärnu 2010. aasta eelarve eelnõu kogumahus 592 miljonit krooni. Eelarve koostamist pingestas mitu asjaolu.

Esiteks eelmise aasta lõpust jäänud 45 miljoni krooni suurune defitsiit, mis ootab tasumist ja suurendab viivisintresside, nendelt tasutava tulumaksu ja käibelaenuintresside kulusid pea 1,2 miljonit krooni. Teiseks tulude langus, võrreldes 2008. aasta tegeliku laekumisega, 19 protsenti ja 2009. aasta täpsustatud eelarvega kõrvutades 12 protsenti. Kolmandaks linna suur võlakoorem, mis omakorda toob kaasa intressikulu 11 miljonit krooni aastas. Neljandaks ajapuudus, sest tavaliselt tehakse eelarvet oktoobris-novembris ning jaanuaris töötatakse juba uue eelarve järgi, aga praegune linnavalitsus asus tööle alles 19. novembril.

Juba pisut parem

Eelarvega võib rahul olla päris mitmel põhjusel. Linnapea Toomas Kivimägi pani sellele hinde kolm pluss. Mina nimetaksin seda esimeseks punktivõiduks linna finantskriisist väljatirimisel.

Olulisim põhjus rahuloluks on, et jooksvad kulud moodustavad 91 protsenti jooksvatest tuludest. Suutsime säästa investeeringu- ja arendusprojektideks 5,5 protsenti eelarvest ja laenude tagasimakseteks 3,5 protsenti eelarvest. Siiski on eelarve tasakaal habras, sest tulude poolele on arvestatud 38 miljoni krooni eest vara müügitulu ja viis miljonit dividenditulu linna ettevõtetest. Juhul kui vara jääb müümata ja dividendid saamata, peame jälle kord pikendama laenude tagasimakseid, aga jooksva aasta defitsiiti kindlasti ei teki. Võlakoormat suurendada Pärnu linn ei tohi.

Eelarve tasakaalu saavutamiseks olid palgakärped möödapääsmatud. Linn ei saa maksta oma kassast palkadeks välja rohkem raha, kui ettevõtjad-maksumaksjad sinna lisavad.

Vältimatult peavad maksutulude vähenedes kahanema palgakulud, kuigi see otsus on väga raske kõikidele pooltele. Kui ettevõtjad on koondanud 20 protsenti töökohtadest või alandanud palka 25 protsenti, peavad samavõrra kulusid kärpima riik ja linn, sest maksutulu laekub vähem.

Majanduse kiiret tõusu ei ennusta keegi, seetõttu saame lähiaastatel linna töötajate palku tõsta üksnes juhul, kui koosseisu koondame. Teisalt on eelarve maht 2008. aastaga võrreldes kahanenud pea kolmandiku. See omakorda viitab sellele, et paljude töötajate koormus on oluliselt langenud. Jutt ei ole muidugi sotsiaaltöötajatest ega õpetajatest.

Linnale on väga tähtis arenguvõimaluste loomine. Euroopa Liidu programmide rahast on eri projektide elluviimise omafinantseeringuks kavandatud eelarvesse 16 miljonit krooni, mille abil saame linnaeelarvesse juurde tuua 91 miljonit krooni sellel aastal. Kõigi kavandatavate programmide maht võib aastate jooksul küündida koguni 202 miljoni kroonini.

91 miljonit krooni lisaks eelarve 592 miljonile on väga soliidne investeering tulevikku. Suurimaid summasid on oodata muu hulgas puhkemajandust toetavasse linnaruumi - Rannapargi (15 miljonit) ja Vallikääru (57 miljonit) rekonstrueerimine. Ilma ei jää haridus: tehnika- ja tööõpetusmaja (11 miljonit) ja keskkonnahariduskeskus (4 miljonit). Areneb sotsiaalvaldkondki: eakate avahoolduskeskus (3 miljonit) ning kodutute ja töötute päevakeskus (1,5 miljonit).

Kärpimine üksi ei päästa

Ma ei nõustu rahandusminister Jürgen Ligi seisukohaga, et kõigepealt makske ära võlad ja siis hakake arendamisega tegelema. Vastupidi, majanduskriisidest ei ole kunagi välja saadud üksnes kärpimisega, niisama tähtis on olnud ettevõtluse ja arendustegevuse hoogustamine.

Ameerika Ühendriigid ja Euroopa riigid panustavad oma riikide majanduse elavdamisse ja oluliste ettevõtete saneerimisse miljardeid dollareid-eurosid. Kui taas saavad tuule tiibadesse meie linna ettevõtted, võime mõne aja pärast loota linna rahandusegi paranemist.

Etteheiteid on tulnud nii volikogust kui rahandusministeeriumist. Loetakse ebapiisavaks, et vähendame eelmise aasta 45 miljoni krooni suurust defitsiiti ainult 2,7 miljoni krooni võrra. Vaidlen sellele nõudmisele vastu.

Kärpida 45 miljonit üheks aastaks ei ole võimalik ega mõistlik. Kas linnatöötajate palgad kannataksid välja veel 25protsendise kärpe? Kas saaksime jätta põhikoolid aastaks suletuks? Või jätta tänavu maksmata kõik sotsiaaltoetused? Ei saa.

Linnavolikogul ja rahandusministeeriumil on kaks valikut: kas anda selles summas tagastamatut riigiabi või lubada võtta linnal pikaajaline laen võla hajutamiseks viie aasta peale. Isiklikult pooldan viimasena nimetatud varianti, sest usun, et volikogu juhib linna paremini kui rahandusministeeriumi saneerija.

Teadmiseks kõigile, Pärnu ei ole pankrotis ja tuleb makseraskustest välja kahe aastaga.

Pärnu on Eesti Vabariigi sünnilinn. Hea Pärnu rahvas, eneseusku ja meelekindlust!

Koduomanike kaitseks

2010-02-04

Reformierakondlasest rahandusminister Jürgen Ligi on korduvalt tõstatanud plaani lõpetada koduomanike eluasemelaenude intressidelt tulumaksu tagastamine.

Ettepaneku põhjenduseks on, et just eluasemelaenude intresside tulumaksutagastus tekitas paari aasta taguse kinnisvarabuumi ja seda soodustust nautivat vaid kõige jõukamad inimesed.

Majandusanalüütikud on ühel meelel, et kinnisvarabuumi põhjustasid peaasjalikult Skandinaavia pangad, kes pakkusid üksteise võidu ülisoodsate tingimustega eluasemelaene. Asjaolul, et kodu ostmiseks võetud laenu intressidelt on hiljem iga aasta võimalik saada tulumaksutagastust, oli kinnisvara hindade buumiaegse tõusu puhul tühine tähtsus.

Praeguseks on olukord muutunud. Kinnisvara hinnad on järsult langenud. Jõudsalt on kasvanud töötus ja üldise majanduslanguse tagajärjena on vähenenud ka inimeste sissetulek. Paljud raskustesse sattunud kodu-omanikud ei suuda oma kohustusi pankade ees täita. Sagenenud on juhud, kus kodud lähevad sundmüüki ja nende endised omanikud jäävad ikkagi pankadele võlgu.

IRL on vastu

Nüüd, kõige raskemal ajal tagantjärele laenuintresside tulumaksutagastuse tühistamine lööks valusalt tuhandeid Eesti peresid. Riigil puudub selliseks käitumiseks nii moraalne, õiguslik kui ka majanduslik põhjendus. Lõppkokkuvõtteks oleks kaotajateks nii riik kui ka kodu-omanikud.

Tulumaksutagastuse tü-histamisega suurendataks koduomanike rahalisi kohustusi aastas sadade miljonite kroonide võrra, sellega tekitataks juurde hulgaliselt sotsiaalseid probleeme - kodutuse suurenemine, perede asumine ajutisele ja ebakindlale elamispinnale - ja loodaks riigile uusi rahalisi kohustusi.

IRL ei toeta eluasemelaenude intressidelt tulumaksu tagastamise tühistamist. Rahandusminister võiks selle plaani kalevi alla panna.

Ligi asjakohane kriitika

2010-01-26

Pärnu linnal on mitmesuguseid finantsmajanduslikke probleeme: ebapiisavalt likviidseid vahendeid (raha), linn ei suuda maksta arveid tähtajaks, alates 2007. aastast võlgu elamine, kaugelt valla- ja linnaeelarve seaduses sätestatud 60 protsendi normi ületav võlakoormus ja seoses sellega suur intressikulu, valed finantsmajanduslikud otsused.

Võlgu on elatud varade müügi ja laenude võtmise-pikendamise arvelt. Allasutused on harjunud töötama lahedamalt, kui linna maksumaksjad suudavad seda kinni maksta.

Kahtlemata on oma roll tekkinud olukorras rahandusosakonna kõrgetel ametnikel. Nende ülesanne oleks olnud pakkuda kvaliteetseid prognoose poliitiliste otsuste taustaks ja oma ametialaste teadmiste pinnalt tehtavaid ettepanekuid kaitsta. Täiesti lubamatu on avalikkusele moonutatud info andmine. Kust üldse peaks linnakodanik saama tasakaalustatud infot, kui mitte ametnikelt?

Praegusel juhul täidab linnavalitsus oma põhilist valimislubadust: tasakaalustab eelarvet. Eelarve tasakaal ja võlgade normatiivid tulenevad seadusest. Kõik kärped on tingitud üksnes vajadusest viia linna finantsmajanduslik olukord seadusega vastavusse.

Tulnuks valida, kas rekonstrueerida Rannapark ja Vallikäär või ehitada spordihall. Eelmine linnavalitsus valis kõik ja praegune peab lepinguid täitma ning laene maksma.

Rahandusminister Jürgen Ligi kriitika on asjakohane, kuid praegusel linnavalitsusel ei olnud võimalik Vallikääru ehitust peatada, sest lepingud olid sõlmitud.

Riigikogu esimehe Ene Ergma uusaastatervitus

2010-01-05

Head Eestimaa inimesed!

Aasta 2009 on saanud minevikuks. See oli valusate otsuste raske aasta. Tänan kõiki Eesti inimesi mõistva suhtumise eest, mis on andnud riigikogule ja valitsusele jõudu vähendada riigi kulutusi.

2010. aasta riigieelarve pole mahutatud kolmeprotsendise puudujäägi piiridesse ainult selleks, et täita Euroopa ühisrahale ülemineku tingimusi. Niisama tähtis on pidurdada riigi võlakoorma kasvu. Eesti maapõues ei leidu kulda ega naftat. Eesti suurim rikkus on inimesed ja nende loodavad väärtused. Meie tulevik sõltub riigist ja inimestest, kes keerulisel ajal suudavad teha õigeid otsuseid.

Järgmise aasta eelarves valmistab mulle head meelt, et tagasime õpetajate stabiilsed palgad, pensionid ja vanemapalga. Teisalt on veel lahendamata ülesandeid tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas ning omavalitsuste töö korraldamises. Olen veendunud, et ainult raha ei lahenda probleeme, mille ees praegu seisame, sest vaja on muutusi.

Alanud aastal jääb suurimaks probleemiks tööpuudus, isegi siis, kui majandusest hakkavad paistma toibumise märgid. Mida teha? Kasutame seda aega enesetäienduseks, uute võimaluste ja väljakutsete otsimiseks tööturul ja ettevõtluses.

Eesti vajab nutikaid insenere, inimesi, kes suudavad oma peaga mõelda ja oma kätega luua. Noored mõtlevad tulevikule, nad valivad teid, mida mööda elus edasi liikuda. Olen veendunud, et Eesti edukus sõltub meie noorte arukusest. Sellest, kuidas nende võimed rakenduvad ettevõtetes. Kõrgharidusega töötute hulgas on tehniliste alade esindajaid kõige vähem.

Eestlane on alati oma lastele head haridust tahtnud, eeskätt muidugi selleks, et leib laual oleks.

2010. aasta on alanud, see pole eelmisest kergem, kuid on lootusrikkam. Loodame, et leiab leevendust mure töö kaotanud inimeste pärast, sest koos töökohtade kadumisega kipub kaduma usk endasse ja seda on kõige raskem taastada. Suurim mure on nende perede pärast, kes vaatamata rahalisele kitsikusele, peavad kriisi üle elama. Eesti vajab praegu rohkem kui kunagi varem hoolivust ja tegutsemist selle nimel, et alanud aasta oleks lõppenust edukam ja rõõmsam.

Head ja edukat uut aastat!

Jõukus ja kasinus käsikäes

2009-12-16

Headel aastatel võistlesid võimulolijad eelarve esitlusel oma fantaasiarikkusega, püüdes üksteist üle trumbata järgmisele aastale hellitusnime andmisega. Küll oli tegemist hooliva, areneva, hariva, turvalise jms aastaga.

Tänaseks on selge, et need sildid olid ülepakutud ja sisuliselt oli üle jõu elamise aeg.
Praegu ollakse tagasihoidlikumad ja 2010. aastat nimetatakse parimal juhul stabiliseerumise vms aastaks. Paraku on seegi ülepakkumine, sest varjatult viitab see nimetus 2011ndale kui kasvu aastale.

Tartu 2009. aasta eelarve projekt tekitab esmasel põgusal lugemisel rõõmsa üllatuse. Mahult (1,6 miljardit krooni) on see võrreldav 2007. aasta eelarvega. Kes veel mäletab (või tahab mäletada), linn investeeris sel ajal 700 miljonit krooni, sh ehitas Eesti kõige kallimat silda, kõige kallimat koolimaja, kõige kallimat lasteaeda... Polnud ju paha aasta!

Paraku on tänaseks eelarve proportsioonid järsult muutunud, headel aegadel erasektoriga sõlmitud lepingud jm tegurid kasvatavad jooksvad kulud suureks ja investeeringuteks jääb ainult 358 miljonit krooni. Neistki tuleb kolmandik riigieelarvest (enamasti eurotoetustest).

Üks paha asi

Koalitsiooni kuuluvad rahvaliitlased hüüaksid sellegi fakti peale tavapärase «Pole paha!». Kui poleks ühte paha asja. Nimelt on Tartu jõudnud laenamisele seadusega seatud piirini (laenude, võlakirjade, intresside jms kohustuste maht ei tohi ületada 60 protsenti eelarveaastaks kavandatud tuludest).

See piir «liigub» muidugi vastavalt tulude kasvule ülespoole. Paraku pole hetkel eriti palju ennustajaid, kes julgeks kuulutada kiiret ja võimsat erasektori arengut ja seeläbi avalike teenuste osutamise (olgu see siis haridus, teadus, tervishoid, kultuur) võimaluste avardumist.

Kui nii, siis on 2010. aasta n-ö näidis või mudel, mis puust ja punaseks värvituna kirjeldab omavalitsuste tegevuspiire vähemalt 4-5 aasta jooksul. Need piirid jäävad ilma riigi abita ahtaks.

Kui rääkida Tartust, siis on oht, et mõne projekti lõpetamine venib (koolide ja lasteaedade tänapäevastamine), hädavajalike investeeringute algus nihkub prognoosimatusse tulevikku (Ropka silla ja juurdepääsude ehitus), rajatised (tänavad, sillad) ei saa piisavat hoolt.

Tänu riigi investeeringutele on linna ehituspoliitika muutunud varasemaga võrreldes palju tasakaalustatumaks.

Riik sekkus Ahhaa keskuse, Tamme staadioni jt objektide kavandamisse, projekteerimisse jms. See on vähendanud nende ehitusmaksumust, kuid pole kahandanud sisulist väärtust.
Levinud ütlus, et riik on halb omanik, ei pea mitte alati paika!

Võiks kokku hoida

Kahjuks pole linna tegevuskulude eelarve läbinud sellist sõela nagu investeerimiseelarve.
Tartlastelegi on hästi teada kriitika, mida tehakse Tallinna halduseelarve, meediakulude jms kohta.

Kui jätta kõrvale mõned kaheldavad projektid (Tallinna TV, linnaosalehed jt), siis otsesed avalikkussuhetele tehtavad kulud polegi Tartus ja Tallinnas üldse nii erinevad.

Tallinna linnakantselei meediaeelarve on ümardatult 25 miljonit krooni, Tartu avalikkussuhete osakonnal 6 miljonit. Vahe on neljakordne ehk kui kriitikute arvates on 25 miljonit Tallinnale palju, siis sama võrra liig on Tartu 6 miljonit krooni.

Eesti Päevalehe ajakirjanikud (EPL, 10.12.) tegid ära tänuväärse töö suuremate linnade ametnike arvu ja palgafondi võrdlusega. Esitatud arvud, mille järgi pealinna haldamine on lihtsustatult kaks korda kallim kui Pärnul ja Tartul, on aga mõnevõrra eksitavad.

Tallinn osutab oma elanikele ka märkimisväärselt rohkem teenuseid - mida rohkem on kliente, seda rohkem on ka ametnikutööd. Seega on kokkuhoiu võimalusi kõigi suuremate linnade halduskuludes, ühes pisut rohkem, teises vähem.

Omavalitsuse eelarve on kogukonna ühiskassa, mingis mõttes reserv halbadeks aegadeks. Sest asjad, mille kodanikud headel aastatel ise ära teevad, vajavad halbadel aegadel mõnikord ühist tuge.

Opositsiooni 2010. aasta eelarve parandusettepanekud olidki suunatud ühelt poolt parema tasakaalu saavutamisele erinevate kuluridade vahel, teisalt koalitsiooni poolt tähelepanuta jäänud vajadustele.

Toetuste ebavõrdsus

Ei ole mingit ratsionaalset põhjendust, miks spordiklubidele makstav toetus püsib kärpimata, aga kunsti- ja muusikakoolide eelarveid vähendatakse; miks lapse kaheaastaseks saamisel makstavat sünnipäevatoetust suurendatakse, samas aga pole Tartus plaaniski kehtestada esimesse klassi mineja toetust (seda maksab ligi 200 omavalitsust); miks vähendatakse kriisiabi andvate ühingute eelarvet, kuigi on teada, et käesoleval aastal oli juba novembris nende eelarve tühi; miks korraldatakse tänavusega võrreldes kaks korda vähem suvelaagreid kehvades majandus- või sotsiaalsetes oludes elavatele lastele jne.

Nende ja mitmete muude probleemide leevendamiseks tegid IRL ja sotsiaaldemokraatide fraktsioon parandusettepanekuid. See, et koalitsioon näitas rohkem punast kui rohelist tuld, ei muuda asjade olemust. Neile muredele tuleb pöörata kiiremini rohkem tähelepanu. Kiiremini kui 2011. või 2012. aastal.

Aga masu saab varem või hiljem läbi ja siis võime edasi unistada. Näiteks et Ahhaa keskus saab teisel pool jõge kanali ääres «poja» või «tütre».

Ja siis võime ükskord uhkeldada sellise teadus- ja kunstilinnakuga, mida Hispaanias puhkajad võivad Valencias (pildil) näha: teaduskeskus, okeanaarium, planetaarium, kunstihoone, ooperimaja, hiiglaslik per gola jm. Ei ole kallis! On atraktiivne.

Praegu on antud meile aeg mõtlemiseks.

Intervjuu: Põllumajandusminister seisab maksutõusu vastu

2009-11-27

Olustveres kartulipäeval osalenud põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder leiab, et teiste riikide eeskujul võiksid ka meie põllumehed erimärgistusega kütust saada soodushinnaga.

Riigikogu võttis alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse vastu eile. Intervjuu on tehtud päev varem.

Riigikogu rahanduskomisjon otsustas, et riigieelarve tasakaalu parandamiseks tuleb järgmisest aastast muu hulgas tõsta eriotstarbelise diislikütuse aktsiisi. Kõige enam mõjutab see põllumeeste rahakotti. Helir-Valdor Seeder, kuidas seda kava kommenteerite?

Mina seda põllumajandusministrina õigeks ei pea. Arvan, et see 50-60 miljonit krooni põllumeeste taskust pole ainus lahendus, mis viib meid 2011. aastal eurole.

Suures osas erimärgistusega kütuse aktsiis põllumeest ei puudutagi, sest kolm neljandikku soodustusest läheb teistele valdkondadele: raudteele, kaevadustesse ning väike- ja munitsipaalkatlamajadele.

Soodustuse saajate ring on väga suur ja see on üks põhjus, miks paljudel poliitikutel ja majandusinimestel on kiusatus seda soodustust vähendada. Paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides on erimärgistusega kütuse soodustus mõeldud ainult põllumeestele ja kaluritele. Et meil pole sihtrühmi suudetud vähendada, püütakse keerulistel aegadel aktsiisi tõsta kõigile.

Intervjuu: Pomerants: koondame päästjaid, kaitske ise oma vara rohkem

2009-11-24

Siseminister Marko Pomerantsi sõnul napib päästetöötajate koondamata jätmiseks võimalusi. Inimesed peaks soetama suitsuanduri ja hoidma uksed lukus.

•• Mis meie sisejulgeolekus järgmisel aastal juhtub? Päästetöötajate koondamine tundub üha reaalsem, politseinike puhul aga pole seni selgust.

Päästeametnikega läbirääkimised käivad. Neljapäeval saame uuesti kokku. Mis puudutab politseid, siis me pole veel seda protsessi alustanudki. Selge, et toimuvad muudatused lähtuvalt ühendasutuse toimima hakkamisest 1. jaanuarist.

Kindlasti on osa inimesi saanud koondamisteate kätte, sest nende koht lihtsalt kaob. Osale pakutakse muud tööd ja ülejäänud jätkavad praegust tööd. Olengi just teel kontorisse, et allkirjastada vastavad tööpakkumised. Hetkel on selline kiretu värk. Vaatamata sellele, et raha on vähe, pole täna paanikaks põhjust.

•• Kui kaugele olete läbirääkimisel päästjatega jõudnud?

Meil on laual kaks eraldi asja. Üks on töökorralduslik küsimus, et minna edasi seniste 12-tunniste vahetuste asemel 24-tunniste vahetustega. Sellega on päästjad iseenesest igati nõus. Diskussioon käib selle üle, kuidas see 24 tundi jaguneb ja kuidas on seal tasustamisega lugu. Oleme teinud oma pakkumise ja ootame vastust. Teine asi on palgateema, siin on kaks alternatiivi: esiteks kõigil veel palka vähendada ja teiseks palk samaks jätta, aga selle asemel koondada.

•• Kumba võimalust soosite?

Ühelt poolt võiks küll olla hästi sotsiaalne ja kõigil veelkord palka vähendada. Ent siis tekib olukord, kus politseil ja piirivalvel astmepalk ei vähene, päästjatel väheneks. Esimese grupi komandol on kuupalk praegu niigi 6900 krooni bruto. Kui mujal riigis on masu ammu läbi, kuidas õnnestub nemad sealt august ka siis järele tõmmata? Pigem on mõistlikum struktuuri korrastamine ja masu ajale vastavaks tegemine. Loomulikult osa inimesi võib kaotada töö selle käigus.

•• Räägite ikkagi 110 inimese koondamisest, kellest 20 on kontoriinimesed ja 90 päästjad?

Lähme samm-sammult.

•• Päästjad on käinud teile välja kolm varianti, mis kõik annaksid vajaliku 22 miljoni kroonise kokkuhoiu ja kedagi koondama ei peaks. Miks ei saa nendega arvestada?

Kompromissi sisu ongi ju see, et mõlemad osapooled on rahul. Siiani me ei ole rahul. Oletame, et päästekomandodes hakatakse võtma täiendavaid puhkepäevi. Päästevõimekus peab olema aasta läbi kaetud, mitte ainult siis, kui rahvas parasjagu võtta on. Peame vaatama asja terviklikult, päästetöötaja vaatab aga asju personaalselt. Läbirääkimistel nad aktsepteerisid, et selle eest, kas päästeteenus saab hästi või halvasti tehtud, vastutab ikkagi päästeametnik ise.

•• Kas 96 tundi tasustamata puhkust aastas jätab nii suure jälje?

Kõigi päästjate peale tuleb aastas ju suur kogus aega. Teiseks ei saa me eeldada, et 2011. aastaks oleks teine situatsioon. Tegeleme erakorraliste meetmetega kaks aastat järjest. Kui maksutulu ei laeku nii, nagu planeeritud, siis ei saa välistada, et peame erakordseid meetmeid veel ette võtma. Sel juhul oleme samas olukorras nagu 2009. aasta keskel: püüame palavikuliselt leida meetmeid raha kokku hoidmiseks.

•• On teil olemas analüüs, mis ütleb, mida 90 päästetöötaja koondamine tähendab reaalselt mulle, kui mu maja põlema läheb?

Sõltub, kus su maja on. Lihtne lähenemine oleks selline, et kui meil on tinglikult 2000 päästjat, võtame sealt sada inimest ära, siis peaks olema viis protsenti julgeolekut vähem. Päeva lõpuks on oluline ikkagi see, kus on komandod, kuidas on need mehitatud, kus on õnnetused. Seda mõju pole võimalik must-valgelt välja tuua. Kui näiteks 90 päästjat on vähem, siis konkreetsel õnnetusel on üks või kaks paari töökäsi vähem. Sündmustele reageeritakse ikka sama ajaga. Oluline on, et aasta läbi saaks komandodes, kus on veel võimekust kolm inimest välja panna, see ka tagada. Mitte kümnel kuul kolm ja kahel kuul kaks.

•• Kas võib juhtuda, et osas kohtades polegi päästevõimekuse tagamiseks vajalikku kolme meest enam välja panna?

Selliseid komandosid, kus elupäästevõimekus praegu üldse on olemas, on veerand kõigist. Väiksemates kohtades on ka täna üks mees valves. Kui läheb tõsiseks õnnetuse likvideerimiseks, siis on suurem komando võimeline asja üle võtma. Üle riigi eri kohtade pealt tuleks need [koondatavad] leida. See pole mingi lihtne ja mõnus ülesanne. See on paratamatus.

•• Tõenäoliselt lähevad löögi alla just suuremad keskused, kus inimesi on rohkem?

See saab olla õige nii palju, et kui tõepoolest on praegu kusagil komandos miinimumkoosseisust inimene või kaks rohkem. Siis saab koondada nii, et võimekus säilib.

•• Millised need viis suletavat komandot on?

Jääme praegu napisõnaliseks, laseme läbirääkimistel toimuda.

•• Kas mul on reaalselt põhjust karta, et järgmisel aastal ei jää abi kehvemaks?

Ma küll arvan, et ei jää. Teil kui kodanikul on seaduskuuleka inimesena kindlasti suitsuandurid lakke pandud. Soovitan vara kindlustada ja uksed lukus hoida. Kui see on tehtud, siis meie tagame reageerimise. Minutiga peavad pritsimehed välja sõitma, sõltuvalt sellest, kus asukoht on, jõutakse kohale nii kiiresti kui võimalik.

Poliitika suuremat saaki ei anna

2009-11-19

Pindalatoetuse otsemakseteks 1,12 miljardit krooni, 520 miljonit otsetoetus te lisamakseks, 47,5 miljonit krooni tõuaretusele ja turuarendusele, 460 miljonit krooni Euroopa Liidu toetuste kaasfinantseerimiseks, lisaks veel Euroopa Liidu investeeringutoetused.

Kokku üle kahe miljardi krooni põllumajandusele, lisaks sa ma palju maaelutoetustena.

Selliste toetustega võivad Eesti põllumajandustootjad järgmisel aastal arvestada.

Vaatamata suurtele toetustele on eesti põllumehed erakordselt raskes olukorras.

Viimastel aastatel on põllumajandussaadus te kokkuostuhinnad langenud küm netes protsentides ja sajad miljonid kroonid on põllumeeste rahakotti tulemata jäänud. Riik on oma võimaluste juures andnud maksimumi, et meie toi dulaua katjatele appi tulla.

Nüüd on osa põllumeestest aga hakanud ennast oma ametivendadele vastandama ning näi tavad näpuga valitsuse suunas, kes nende jaoks midagi ei tegevat. Kiretud numbrid räägivad siiski teist keelt.

Toetused suurenevad

Enam kui kaks miljardit krooni, mis 2010. aasta riigieelarve eelnõu järgi põllumeeste toetuseks läheb, on rohkem kui kunagi varem.

Euroopa Liidu põllumajandustoetused kasvavad tuleval aastal tänavusega võrreldes 10 protsenti, otsetoetuste li samakse ehk top-up kosub 17, teadus- ja arendustegevuse rahastamine 34, muud riigisisesed põllumajandustoetused 15 protsenti ja ELi toetuste riigipoolne kaasfinantseerimine tagatakse sajaprotsendiliselt.

Peale selle on tuleval aastal käivitumas täiendavad toetused, mis on mõeldud just piimatootjate ja teiste põllumeeste abistamiseks.

Väikesed piimatootjad, kelle lüpsikari ei ületa saja lehma piiri, saavad täiendavalt kuni 1000 krooni lehma kohta. Euroopa Liidu erakorralisest piima abist tuleb Eestile 20 miljonit krooni.

Lisaks käivituvad järgmisel aastal kaks uut ühistulise toetamise meedet: ühistuline investee ringu meede 60 miljonit ja ühistegevuse toetamise meede 200 miljonit krooni.

Eriti ühistulises tegevuses näeme võtit, mis annab põllumeestele parema posit siooni suhtlemiseks tööstustega ning endale paremate hindade saamiseks.

Kuni 80 miljoni krooniga toetatakse ka tootjarühmi kvaliteedi tõstmisel ja teadussaavutuste kasutamisel.

Numbrid kajastavad selgelt, et põllumajandus on järgmise aasta riigieelarve suurim prioriteet; Eesti põl lu majandus toe tuste kasv 2010. aastal on Euroopa Liidu suurim. Seetõttu ongi osa põllumajanduspoliitikute kihutustöö kohatu.

Raskused on üleeuroopalised ja tingitud eelkõige valitsevast turuolukorrast, aga mitte riigi tegemistest või tegemata jätmisest. Valed on väited justkui teised riigid maksavad otsetoetuste lisamaksed maksimaalses ulatuses. Ei maksa.

Miks ikkagi protestitakse? Vastust tuleb otsida poliitikast. Aastaid ennast põllumeeste eest kõnelejana käsitlenud rahvaliit on tõsises kriisis ja eksistentsiaalsete valikute ees - kas jätkata iseseisvalt, liituda kellegagi või lõpetada tegevus.

Osa rah valiitlastest suurpõllumehi toetavad ühinemist keskerakonnaga ning protestiaktsioonid on ka osa keskerakonna püüust tõestada rahvaliidule ja tema toetajatele, et nimelt nemad on kosilasteks parimad.

Just sellepärast veab keskerakondlasest suurettevõtja oma bussidega põllumehi Toompeale, teine keskerakondlane varustab miitingulisi tehniliste abivahenditega ning põllumeeste "kõige suuremaks kaitsjaks" on saanud Tallinna linnapea Edgar Savisaar ja tema europarlamendisaadikust abikaasa Vilja Savisaar.

Tõik, et varem pole kahest viimasest kumbki põllumeeste käekäigu vastu suurt huvi tundnud, ei ole nüüd enam oluline.

Millised on tagajärjed?

Kahju on, et eksiteele viidud põllumehed protestide tagajärgi ette näha ei suuda. Mõne opo sitsioonierakonna poliitiku ja põllumajandustootja organiseeri tud "tänavalahing" ei ole la hendus.

Ka mina toetan, et järgmise aasta eelarvest leitaks top-up'ile täiendavad 250 miljonit kroo ni. Aga seda raha saaks võtta vaid kellegi arvelt olukorras, kus teiste valdkondade rahastamine väheneb.

Suurimat kahju teevad meeleavaldajad põllumeeste mainele, vastandades ametikaaslasi ja lõhestades sektorit. Jääb arusaamatuks, miks korraldatakse meeleavaldus Eesti ajaloo kõige suuremaid põllumajandustoetusi sisaldava eelarve vastu.

Seoses järgmise aasta eelarvega on minu käest korduvalt küsitud - kas rekordilised põllumajandustoetused ei ole pidu katku ajal.

Põllumajanduse ja maaelu toetamise vajaduse selgitamine on probleemiks kogu Euroopas. Viimastel aastatel on Eestis põllumajandusministeerium koos tootjaorganisatsioonidega teinud selle nimel koos tööd.

Läbimõtlemata poliitilised aktsioonid koos pooltõdede ja moonutatud tegelikkusega nullivad aga varasemad jõupingutused ja suurimateks kaotajateks on põllumehed ise.

Ka poliitikas peaks lähtuma põllumehe põlisest tarkusest - üheksa korda mõõda, üks kord lõika.

Avaldatud lisaks:

19.11.2009 Poliitpõllumajandus suuremat saaki ei anna, Põhjarannik

19.11.2009 Poliitpõllumajandus suuremat saaki ei anna, Järva Teataja

20.11.2009 Poliitpõllumajandus saaki ei anna!, Pärnu Postimees

10 hoopi kriisi alustalade pihta

2009-11-18

Majandusfoorumid kipuvad lõppema ümarlauakokkuvõttega, kus valgekraed istuvad laval, jalg üle põlve ja sõnastavad juba ette teada seisukohti: „Eesti majandus tuleb ümber struktureerida", „Me peame saama alltöövõtjast lõpptoodangu müüjaks" ja nii edasi.

Saadagu, juhtugu, tehtagu! Aga kes peab mida konkreetselt tegema? Praegu pole loosungite aeg, tuleb teha otsuseid ja need ka ellu viia. Usun, et just nüüd, kriisi põhjas, on võimalik muuta sisutu loosung „Viie rikkama hulka" elujõuliseks ja võidukaks tegevusplaaniks.

Toon näitena 10 konkreetset ettepanekut, mille täitmisel saab asjad aastaga õiges suunas liikuma. Ja kui suudame õiget suunda hoida, oleme tippkonkurentsis ka järgmise ning ülejärgmise põlvkonna aegu. Et iga meetme mõju tuleb vaadelda ajas, on need 10 sammu omakorda jagatud kohese, paariaastase lähituleviku ning põlvkonnapikkuse mõju järgi.

Esimesed neli on meetmed, mis tekitavad töökohti ja kõrvaldavad ühtlasi turgu (nt ehitus-, raha- või energeetikaturgu) moonutavad ja aeglustavad tegurid.

1. Loome aktiivselt töökohti, kus see on reaalselt võimalik ja mõistlik. Näiteks saab kohe taas aktiveerida metsatööstuse, tõstes erametsa omanike huvitatust oma metsad kasutusele võtta. Selleks tuleb kaotada tulumaks erametsade müügist saadavalt tulult. Mets on ressurss, mille võib kriisiolukorras julgelt kasutusele võtta, sest see taastub. Parem lagedaks raiutud langid, millele elujõuline küla saab hakata uusi noorendikke rajama, kui lagedaks jäänud külad.

2. Lõpetame kriisi süvendamise maksumaksja raha toel. Näiteks Tallinna elamusehitusprogramm senisel kujul tuleb kohe lõpetada. Huvitatud ehitusfirmad sõlmiksid kindlasti uue kokkuleppe, millega samad vahendid Tallinna eelarvest suunatakse samadele ettevõtetele sama kasumlikuks tellimuseks, kuid mõistlike infrastruktuuri objektide rajamisel. Praegu toodab ju Tallinna linnavalitsus tallinlaste rahaga kinnisvarakriisi juurde.

Lisaks tuleb lõpetada Eesti suurima omavalitsuse maksumaksja raha kasutamine isiklike töökohtade säilitamiseks. See on liiga kallis meetod ühe sotsiaalse töökoha - Tallinna linnapea töökoha - hoidmiseks. Küsimus ei ole selles „tühises" sajas miljonis kroonis, vaid laastavas mõjus meie majanduspoliitilisele kultuurile.

3. Kasutame ära Soome lähedusest tulenevad võimalused. Inimestel tuleb aidata Soomes tööl käia. Võiks maksta kompensatsiooni pereisadele ja -emadele, kes esmaspäevast reedeni töötavad Soomes ja nädalalõpud veedavad pere juures Eestis. Sellega toetaksime eksporti. Tööturumeetmete vahenditest tuleb kohe suunata maksimaalne osa soome keele õpetamisele. Praegu on Lõuna-Soomes palk kolm korda kõrgem kui Tallinnas, töötus aga ligi kaks korda madalam. Soome lausa karjub Eesti tööjõu järele, et saada ka oma majandus veelgi efektiivsemaks. Kindlasti oleks kasu inimesi Soome tööle vahendavate firmade tugevast toetamisest EAS-i vahenditest.

Teiseks peame suutma meelitada Soome firmade emafirmad Eestisse. Tähelepanuväärne on, et kui Soome ettevõtte emafirma on Tallinnas, siis tänu soodsamale maksupoliitikale ja odavamale tööjõule on see efektiivsem kui samasugune valdusühing Helsingis. Peaksime pingutama, et meil tekiks reaalne finantskeskus, kus tegutseksid eri riikide pangad. Selleks on meil tänu soodsamale maksukeskkonnale suured eeldused. Kui Soomes registreeritud panga tütarpank annaks ka Soome firmadele laenu välja Tallinna kontori kaudu, siis ta ei peaks vastupidi Soomele maksma tulumaksu. See aitaks Tallinnast tekitada tõelise finantsteenuste keskuse.

Kolmandaks peame soodustama soomlaste Eesti-külastusi. Peame vähendama alkoholi aktsiisi, samuti andma suuri maksusoodustusi hotellidele ja toitlustusasutustele.

4. Sunnime riigi ja riigiettevõtted efektiivsemaks, vähendame juhtimiskulusid ja optimeerime tulemit nagu eraettevõtetegi puhul. Riigiettevõtete vähemusosalus tuleb börsile viia. See elavdaks ka Tallinna börsi, mis võiks olla lausa eraldi eesmärk. Näitena võiks ühendada Tallinna Sadama ja Eesti Raudtee infrastruktuuri osa üheks ettevõtteks. Kui peaminister astuks homme hommikul voodist välja parema jalaga, siis ta ehk lõpetaks haldusreformi pidurdamise.

Kriisist väljumisel tagavad hea kiirenduse sammud, mis elavdavad eksporti, toovad riiki investeeringuid ja loovad uusi töökohti.

5. Kõik praegused ja tulevased eurotoetuste projektid tuleb üle vaadata selle pilguga, kui efektiivsed nad on töökohtade tekitamise ja uue majanduskasvu toetamise seisukohalt. Eurotoetusi ei tohi kasutada suuremahulisteks imporditehinguteks, millega anname tööd teistes riikides. Eurotoetused peavad andma maksimaalselt tööd Eesti ettevõtjatele ja muutma meie infrastruktuuri efektiivsemaks. Ettevõtlusorganisatsioonid peavad looma sallimatuse õhkkonna nende ettevõtjate ümber, kes kunstlikult pidurdavad toetuste kasutusele võtmist ja suurendavad sellega tööpuudust. Näiteks Nordecon Grupi juhtide suhtes, kes oma mõttetute kohtuprotsessidega konkurentide suhtes on tekitanud teedeehituse sektoris kunstlikult rohkem kui 200 täiendavat töötut.

6. Parandame kiiresti majandussuhteid Venemaaga. EAS-i juurde tuleb moodustada spetsiaalne töörühm, koordineerimaks eri tasanditel lävimist Venemaaga eesmärgiga parandada majandussuhteid. Me ei tohi mõtlematult sülitada oma väljaütlemistega suure kultuurrahva hinge. Näiteks vastupidi peaministri väljendusele ei olnud Peeter I röövel ja pätt 18. sajandi alguse kontekstis! Venemaal on Eesti jätkuvalt hinnatud kaubamärk ning poliitilised piirangud ei tohi takistada Eesti kaupade liikumist Venemaale, transiiti Eesti kaudu ega Vene turistide saabumist Eestisse. Kohe tuleb luua olukord, kus Eesti konsulaatidest saab viisa kiiremini kui Soome omadest. Tuleb soodustada Venemaa finantsasutuste tekkimist Eestis - nende hüppelauaks Lääne-Euroopasse ja maailma.

7. Tugevdame senist investeerimist ja efektiivsust toetavat maksupoliitikat. Senise maksupoliitika alusel maksustatakse enam tarbimist (käibemaks) ja vähem efektiivsust ja ettevõtlusse investeerimist (tulumaks). Seda suunda tuleb jätkata veel jõulisemalt. Peab olema üheselt selge: maksustatakse ainult tarbimisse võetavat raha. Sellega kõrvaldatakse seadusest kaks põhimõttelist probleemi korraga. Tütarfirmast emafirmasse viidavaid dividende ei maksustata ja kõik eraisikute tulud, mis laekuvad pangakontole, ei ole tulumaksustatud seni, kuni eraisikud ei ole raha kasutusele võtnud. Pangakontol seisev raha on ju ka ettevõtluses olev raha. Üldist maksukoormust tuleb vähendada.

Pikas perspektiivis loovad, hoiavad ja tõstavad Eesti konkurentsivõimet meetmed, mis seovad meid tihedamalt Euroopaga, soodustavad uute töökohtade loomist ning aktiivsete andekate inimeste elamist-tegutsemist Eestis.

8. Kindlustame euro kasutuselevõtu. Maastrichti kriteeriumid nõuavad jätkusuutlikku eelarve kriteeriumi täitmist. Võib juhtuda, et tänavuse ühekordse ponnistusega mahutatakse eelarve puudujääk kriteeriumide raamesse, kuid järgmise aasta eelarve puhul piiresse jääda võib käia üle jõu. Aga oleks mage pingutada finišisirgeni ja siis meeter enne lõppu ära väsida.

Selleks, et mitte mängida Vene ruletti, tuleb riigieelarves vähendada positsioone, kus tegelikult on raha peidus. See on: kaitsekulusid ja sotsiaalkulusid. Vähendada tuleb nii vanemapalga ülempiiri kui ka pensione. Kui eelarve on saadud uuesti tasakaalu, siis suurendame pensione taas. Ja miks ka mitte maksta siis pensionäridele veelgi rohkem kui praegu! See võiks olla rahvuslik kokkulepe pensionäride, noorte lapsevanemate ja sõjameeste vahel. Mõistlik osa neist saab aru, aga rumalatega polegi mõtet kaubelda. Aeg on Balti keti eeskujul koguneda euroketti!

9. Meelitame välisinvesteeringuid Eestisse. Et jätkata kurssi, mida majandusministeerium on viimasel ajal üksikute arglike katsetega alustanud, tuleb moodustada eraldi ametikohad välisinvesteeringute siia toomiseks, andes neile valitsuse vastutusel väga suured volitused täiendavate ühekordsete soodustuste andmiseks - tasuta maast ja ajutistest maksusoodustustest kuni inimeste väljaõppe kinnimaksmiseni.

10. Toetame kultuuri ja loomemajandust. Eesti tuleb muuta atraktiivseks andekatele inimestele - talentidele. Tänapäeval ei ela talendid mitte seal, kus on sotsiaalmaksu lagi ja ilusad asfaltteed (tõsi, ka need on olulised) vaid eelkõige seal, kus on huvitav elamiskeskkond. Koondutakse sinna, kus on fun: kus on kultuurisündmusi nii klassikalises kui ka erinevates uudsetes vormides. Selleks tuleb järsult suurendada kultuuriministeeriumi eelarvet ja anda võimalus ka kolmanda sektori ning alternatiivkultuuri arenguks! Riik peab viima ellu ka Euroopa kultuuripealinna üritused Tallinnas. Pelgalt hariduskulutuste suurendamisel - harimaks oma talente Londonis kergemini läbi lööma (mis iseenesest pole paha) - pole mõtet.

Nagu näha, on enamik meetmeid seotud maksusoodustuste andmise või riigi raha jagamisega. Iidne valitsejatarkus ütleb, et rasketel aegadel just nii tulebki käituda: vähendada valitsemiskulusid ning jagada töö tegijatele tagasi osa parematel aegadel kogutud reservist. See annab firmadele, ettevõtjatele ja töötajatele võimaluse kriis üle elada ning minna uuele tõusule vastu tugeva ja elujõulisena. Surudes aga niigi raskustes maksumaksjatele kaela veel suuremaid koormisi, tekitab rumal valitseja ohu, et kriisi lõpuks on otsa lõppenud ka elujõulised maksumaksjad ning jäänud ainult hinge vaakuvad abivajajad, kellest pole kasu ei riigikassa täitmisel ega uue majanduskasvu eestvedamisel.

Kõigil on praegu raske, kuid, nagu tenniseski, võidab see, kes lisaks kõvale pingutamisele ka vähem eksib.

Omavalitsuste ülalpidamine on rahvale kallis lõbu

2009-10-11

Äripäevas ilmus 04.09.2009 ülevaatlik ja praegusel ajal vägagi õigustatud teemana kirjutis „Millises vallas võim kõige kulukam?" Kirjutati, et valitsemiskuludes joonistuvad välja põhjendamatult suured käärid omavalitsuste vahel ning neid ei oska selgitada ka vallajuhid ise. Tegelikult tuleks aga hoopis pöörata rohkem tähelepanu mitte niivõrd nendele kääridele, kuivõrd nende kulude sisule.

Esimene probleem üldse sellise õige statistika saamiseks, kus valla- või linnavõim ei saaks manipuleerida eelarveridadega, oleks siiski üle riigi paika pandud kord, kuidas ja kus peaks omavalitsus kajastama kõiki oma haldamis- ja valitsemiskulusid. Ka selles kirjutises ütlevad riigikontrolli esindajad, et antud näidud pole võrreldavad ja omavalitsused käsitlevad valitsemiskulusid erinevalt.

Tekib aga küsimus, miks on seda siis lubatud. Kelle tegemata töö see on? Seaduseandja on loonud tingimused, kus omavalitsustel on vabad käed mitte näitamaks oma tegelikke haldamis- ja valitsemiskulusid. Nii on aga võetud ära rahval- riigi kõrgeimal võimul - saada teada ja võrrelda nende teenistuses olevate aparaatide efektiivsust ja kulukust. Sellega on rahvas jäetud ilma olulisest informatsioonist.

Teine probleem tuleb esile aga esimesega seotult. Nimelt on paljudes seal tabelis olevate omavalitsuste haldamis- ja valitsemiskulud tunduvalt suuremad. Näiteks Tartumaal asuvas Konguta vallas olid küll 2008. aastal üldised valitsussektori teenused 2,885 mln krooni, kuid siit on osad ametnikud puudu. Need on peidetud muude antud valdkonnaga seotud kulude alla. Kongutas on omaette keskkonnanõunik, maanõunik ja sotsiaalnõunik. Kokku kulus neile 2008. aastal üle 500 000 krooni, ehk kokkuvõtvalt olid valitsussektori teenused kõvasti kallimad. Sellest tingitult muutuks ka Konguta valla asukoht sealses Äripäeva tabelis, kus Konguta nihkuks kõvasti lähemale just kallimate omavalitsuste poole.

Kolmas ja tegelikult ehk kõige olulisem selle teema juures on aga hoopis nende kulude sisu. Kõige suurem huvi peaks ju siiski olema, et kuhu see raha kulutatakse ja kas seda kulutatakse õigesse kohta.

Konguta valla näitel on seda hea ka selgitada ja näidata, sest siin on asjad ikka paigast ära küll. Täna hetkel on natuke üle 1300 elanikuga Konguta vallas palgal 9 täiskohaga ametnikku. Oma palga teenivad kuus raske tööga välja lisaks vallavanemale, abivallavanemale, vallasekretärile, finantsjuhile, raamatupidajale, sotsiaalnõunikule ka maanõunik, keskkonnanõunik ja konsultant. Kõigil on 1,0 kohta ja põhipalka 10 000 krooni ja üle. Lisaks on nad ära teeninud ka staažitasud olenevalt avaliku teenistuse staažist siis kas 5%,10% või 15% põhipalgast kuus. Lisaks puhkusetasud ja oodatud jõulupreemiad aasta lõpus.

Sellele aga on veelgi lisa. Ametnikud saavad ka isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitist. Abivallavanem 4000 krooni ja finantsjuht, sekretär, maanõunik ja keskkonnanõunik 2000 krooni kuus. Eks Konguta inimene teab ise, kui palju just need ametnikud oma isikliku autoga sõidavad tööasjus ja kes neist üldse tuuakse tööle pereliikmete või mõne teise ametniku poolt. Samuti on neist kõik va üks kirjutatud ka sisse Konguta valda. Seega tööle käimine peaks olema igaühe enda kanda. Samas on vallavõim väitnud: seaduses on kirjas, et võib maksta!

Sama jutt on ka staažitasude kohta. Kongutas aga käibki kõik nii, et kui seadus ütleb et „võib" siis on see sama hea kui juba, et „peab" ja „teeme ära", seda eriti endale kasulike hüvitiste näol. Vallal on aga lisaks ka kaks bilansis olevat sõiduautot. Mõlemad on kasutada ühe perekonna käes. Uuemat roolib vallavanem ja natuke vanemat sotsiaalnõunik, kes on juhtumisi vallavanema abikaasa. Senimaani pole autodele kasutuspiiranguid ei summaliselt ega kilomeetritega paika pandud. Olgugi, et kummalgi neist oma isiklikku autot nähtud pole ja nad oma väidete kohaselt isiklikke sõite nende autodega ei tee. Viimane revisjoniakt tuvastas, et sõiduhüvitisi maksti täies mahus ka puhkuste ajal. Vallavalitsus oma vastuses revisjonikomisjonile seda aga ei arvanud ja leidis kõik korras olevat.

Vald peab ju üleval ka veel pidama volikogu. Konguta 1300 elanikuga valla volikogu esimees saab kuus üle 6000 kroonist tasu. Enamjaolt toimuvad Kongutas volikogud kord kuus ja sellest võiks järeldada, et Konguta on rikas vald. Opositsiooni tehtud ettepanekut, kus solidaarselt majandusraskuse ajal oleks volikogu liikmete hüvitist 50% võrra vähendatud, praeguse võimu toetajad volikogus aga ei toetanud. Esimese negatiivse lisaeelarvega toetati aga hoopis vallavõimu ettepanekul vähendamist erateede rekonstrueerimistoetustelt, ehk see toetus kaotati. Samuti said suurema hoobi üldmajanduslikud arendusprojektid ja kool. Hiljuti tuli riigipoolse teotuse vähenemise taustal tagasi kokku 4% tõmmata ka õpetajate palku, seda tagasiulatuvalt. Ka siin ei leidnud vallavõim, et annaks ise endalt midagi ära, et õpetajate rahakoti kallale mitte minna.

Vallamajas aga räägitakse, et raha kõikjale ei jätku ja kõiges on süüdi kurjad valitsuskoalitsiooni vedajad erakonnad. Kohe kindlasti ei ole süüdi ja ei saa kokkuhoidlikumalt majandada kohalik Rahvaliit, kes nüüd on valimisteks maskeerunud äkki „Hooliv Konguta" nimeliseks valimisliiduks ja loonud veel kunstlikult ka osadest omadest ja uutest liikmetest ka teise valimisliidu „Ettevõtlik Konguta", kes peaks siis vist opositsiooni mängima. Seda selleks, et praeguse tegeliku opositsiooni väärtust vähendada. Ju siis paja äärest ära kukkumise hirm on nii suur, et tuleb isegi vallavanemal oma nelja aasta taguseid sõnu valimisliitude aadressil süüa ja Rahvaliitu ülistav jutt vaikselt unustada.

Kõik need toimingud toimuvad ajal kui augustis 2009 vähenes üksikisiku tulumaksu laekumine võrreldes augustiga 2008 Konguta vallas 17%. Hetkel veel on vallaeelarve tasakaalus kuid kohustused lähevad ju ka järgmistesse aastatesse. Konguta vallavõimu meelest on vara veel tulevikule mõelda.

Kokkuvõtvalt peaks rahvast huvitama siiski hoopis lisaks nendele tabelitele, mida täna ei saa kahjuks võrdluses puhta kullana võtta, kulutuste tegelik sisu. Konguta vald on selle hea näide. Eelarvega seotud seadus peaks looma läbipaistva kajastamismudeli omavalitsuste haldamis- ja valitsemiskuludes. See peab olema arusaadav ka kõige lihtsamale tädi Maalile. Ära tuleb kaotada võimalus manipuleerida eelarveridadega nii, et tõde ei selgugi. Nendel valimistel on tänu Äripäevale üles kerkinud lõpuks ka lisaks muudele tähtsatele teemadel väga oluline - omavalitsuste kallidus ja selle raha kulutamise otstarbekus.

Sellega seotult ka haldusreform ja selle vajalikkus. Valikud on valijate käes!

Kuidas Eesti taas rikkaks saab?

2009-10-10

Õieti pole Eesti majanduslikus mõttes ju rikas olnudki, oleme vaid taasiseseisvumisest saati püüdnud rikkamatele riikidele järele jõuda ja üldiselt edukalt. Kümne aasta eest jõudsime 40 protsendi tasemeni Euroopa Liidu keskmisest ja 2007 aastal pea 70 protsendini. Kohati kahekohalised kasvunumbrid lõid eufoorilise meeleolu, mille tipuks oli alp valimislubadus viie rikkama riigi hulka jõuda.

Tänaseks on masu meid kindlasti tugevamini räsinud kui teisi Euroopa riike ja ilmsesti lõpetame selle aasta tõesti suhteliselt vaesematena, eeldatavasti tasemel 62 protsenti EL keskmisest, mida on ometigi palju rohkem kui kümne aasta eest, okupatsiooniaja lõpust rääkimata.

Masust ei tohiks kindlasti masendusse langeda, pigem peaksime õppima nii seda, et majandus on tsükliline, kui ka tuletama meelde ütlust „Pill tuleb pika ilu peale!". Ilmselt ei tule kümne protsendini ulatunud kasvunumbrid kunagi tagasi, isegi tagasihoidlikum, ent realistlik kasv 5 protsenti aastas (NB! Kaks korda kiirem kui Euroopas keskmiselt) ei tule enam iseenesest, ilma tõsise pingutuseta.

Usun, et me tahame ja oleme võimelised pingutama - nii igaüks eraldi kui ka kõik koos, rahvana ja riigina. Kui nii, siis võiksime oma suhtelise rikkuse sihiks seada 75-80 protsenti EL keskmisest aastaks 2020. Kuidas selleni jõuda?

Esmatähtis on meie endi hoiak - midagi ei tule iseenesest ega üksnes väliskeskkonna soodsatest arengutest. Euro on abiks, aga ei taga midagi; välisinvesteeringud on vajalikud, ent need tuleb tagasi maksta; välisturud on avatud, aga sinna tuleb ise jõuda jne jne!

Teiseks tuleb tõdeda, et vajame palju rohkem koostööd, sest üksi oleme väga väikesed nii ettevõtetena kui riigina. Ja riigi roll majandus- ja ettevõtluspoliitika edendamisel peab olema põhimõtteliselt teistsugune - aktiivne ja strateegiline, sh majanduse struktuursete probleemide lahendamisel. On hea, et oleme loonud eraettevõtlusel põhineva ja avatud turumajanduse, kus riigi peamiseks rolliks on konkurentsivõimelise keskkonna loomine ja reeglite täitmise järgimine.

Aga sellest ei piisa! Riigi hooleks peaks olema ka pikaajalised sihiseaded ja prioriteetide määratlemine ning nende saavutamiseks vajalike avalike teenuste sihikindel ja koordineeritud arendamine. Haridusest ja infrastruktuurist alustades ning väliskaubanduse ja välispoliitikaga lõpetades.

Veidi konkreetsemal tasandil piiritleksin kolm tegevussuunda, millel on ka erinevad, lühi-, kesk- ja pikaajalised sihiseaded.

Esiteks, tööviljakuse kasvatamine. Teame, et viimastel aastatel on palkade kasv ületanud tööviljakuse kasvu, mis on oluliselt kahandanud nii meie ettevõtete konkurentsivõimet kui ka investeerimissuutlikkust. Masust tingitud koondamised on hea märk meie ettevõtluse kohanemisvõimest eeldusel, et seeläbi kasvab just tööviljakus. Hea on ka oluliselt kasvanud nõudlikkus tööjõu kvalifikatsiooni ja kvaliteedi suhtes.

Käivitunud ümber- ja täiendõppele tuleks osutada veelgi suuremat tähelepanu. Suurimaks pudelikaelaks näib aga siiski olevat mitte reatöötaja tootlikkus, vaid eelkõige kesk-, aga ka tipptasandi juhtimisoskused ning tagasihoidlik (rahvusvahelise) turunduse alane kompetents. Üksikud silmapaistvad erandid välja arvatud, takerdub meie ettevõtete kasv ja areng kahetsusväärselt vara või sumbub enamusosaluse võõrandamisse välisinvestorile. Usun, et siin oleks tänuväärne koostöö- ja mõtlemiskoht meie ettevõtjail, kõrgkoolidel ja riigil.

Keskmises, kolme- kuni kümne-aastases perspektiivis on meie majanduse keskne probleem struktuurne nõrkus ehk madala tootlikusega tegevusalade domineerimine. Lisaks valulisele (ja aeglasele) spontaansele restruktureerimisele vajaksime laiemat, ettevõtlusliitude ja riigi tasemel koordineeritud tegevust, milleks tuleks palju julgemalt kaasata EL ja riigi vahendeid.

Ettevõtlusklastrite kujunemisele kaasaaitamine ja nende toetamine tugiteenuste pakkumisega on üks võimalus. Eraldi tuleks peatuda strateegilistel investeeringutel, mis tõstaks kvalitatiivselt mõne tegevusala mahtu, tehnoloogilist taset ja nähtavust ning toimiks spill-over võtmes majanduse üldise (tehnoloogilise) elavdajana. Seejuures peaks keskne rõhuasetus just suure hulga (sadades!) kõrgkvalifikatsiooniga töökohtade loomisel, mitte niivõrd investeeringu rahalisel mahul või panusel SKP-sse.

Selline investeering ei sünni kunagi spontaanselt, seda eriti nii väikeses riigis kui Eesti, vaid üksnes riigi ja investori pikaajalises ja vastastikku kasulikus koostöös minimiseerimaks kõikvõimalikke investeeringuriske. Loodan, et võtame lähiajal midagi ette.

Lisaks autasudele ja käepigistustele peaksime palju enamaga toetama meie kasvupotentsiaaliga liider-ettevõtteid ja rahvuslikke kaubamärke. Kuulakem, mis on nende mured, ja mis veel olulisem, võtkem neid ka kuulda. Võimendus kasvufaasis on parim investeering. On kurb, kui Skype ei saa Eestis areneda, sest me ei luba tal tarvilikku tööjõudu palgata. On kurb, kui Eesti tuntuimad kaubamärgid muudetakse rumalate avalike rünnakute objektiks selmet nende üle uhkust tunda ja neid võimendada.

Pikas, kümne ja enama aasta perspektiivis on prioriteet haridus. Aga mitte haridus üldiselt, vaid meie strateegilistele prioriteetidele orienteeritud kutseharidus ja teadus. Sisulises käsitluses hõlmab kutseharidus lisaks traditsioonilistele kutsekoolidele ka kogu kõrghariduse.

Meil laialt levinud nn akadeemilise ja rakenduskõrghariduse vastandamine on ebakonstruktiivne, pakkudes muidu konkurentsivõimetutele programmidele võimaluse õigustada akadeemilisusega oma kasutust või rakenduslikkusega oma olematut hariduslikku sisu. Siit ka kõige olulisem samm - sihikindlalt tuleb tõsta kõigi kõrgkoolide kvaliteedinõudeid ja selgelt piiritleda kõikide programmide õpiväljundid paindlikult silmas pidades pikaajalisi tööturuvajadusi.

Meie kutseharidus, aga samuti teadus, on tohutult killustatud - kõrg- ja ülikoolides on üle 1000, kutseõppeasutustes samuti üle 1000 õppekava; teadlased töötavad üle 200 sihtfinantseeritava teadusteema ja enam kui 600 granti kallal. Õppekavade ja uurimissuundade üldarvu tuleks kordades vähendada. Samas tuleks kokku leppida paaris-kolmes strateegilises prioriteedis, kuhu tuleks suunata vähemasti 10 korda rohkem ressursse, saavutades seal arenenud riikidega võrreldava rahastamistaseme, mis võimaldaks ligi meelitada tippkompetentsi ja loota seeläbi tõelisele tehnoloogilisele läbimurdele.

Lõpetuseks veel paar julget mõtet. Võibolla võiks välisministeeriumi koosseisust vähemasti pool tegeleda aktiivse välismajanduspoliitikaga. Vahest tasuks mõelda ettevõtte tulumaksu muutmisele tegelikuks majanduspoliitiliseks arendusinstrumendiks - praegune mudel ei pruugi olla parim võimalik.

Uurida võiks sedagi, kas tulusat ja kohati monopoolset finantssektorit ei saaks oluliselt kliendi- ja ettevõtlussõbralikumaks muuta.

Raskest olukorrast toob välja vaimsus

2009-09-29

Eestlastel on kõnekäänd "sind ootavad raskused, pane vaim valmis". Just vaimsust ei tohi rasketel aegadel kaotada. Pärnulane olla peab olema väärikas. Eneseväärikus ei lase rasketel aegadel käega lüüa ja loob paremat tulevikku. Tuleb säilitada tasakaalukus ja seada selged sihid raskustest üle saamiseks.

Sihtide seadmiseks tuleb analüüsida minevikku, vaadata üle kasutada olevad ressursid, proovida kirjeldada tulevikku ja töötada välja tegevuskava paremasse tulevikku jõudmiseks. Minevikku on vaja analüüsida, et õppida edusammudest ja vigadest. Ilmaasjata ei öelda: kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Selget sihti silme ees omamata teele asuda ei saa. Pärnu linna puhul on kõige üldisem siht - Pärnu peab saama parimaks linnaks Eestis, kus elada ja töötada.

Pärnu peab kujunema linnarahvale heaks elukeskkonnaks, seda saab teha läbipaistva ja huvigruppe kaasava juhtimise kaudu. Tähelepanuta ei tohi jääda lapsed, eakad ega töötud. Igale lapsele tuleb tagada lasteaia- ja põhikoolikoht kodu lähedal. Töötutele avalike tööde korraldamise kaudu saab rajada puhkealasid elamupiirkondadesse, korrastada parke, jõekaldaid, kõnniteid ja linna haljastust.

Linna ruumiliselt planeerides tuleb silmas pidada kogu linna kaarti ja lahendada terviklikult terveid piirkondi ning hallata linna sidemeid lähivaldadega.

Pärnus peab olema häid töökohti pakkuvaid ettevõtteid, mis täidaksid linnaelanike rahakotti ja linnakassat.

Pärnus peab olema säästlik elada, inimestel peab olema võimalus ohutult jalgrattaga liigelda, vajadusel tasuta autot parkida ja ühissõidukit kasutada. Pärnus peab olema tervislik elada, linnas peab olema puhkealasid sportimiseks ja vaba aja veetmiseks.

Piinlik on sellest juba rääkida, sest tegu on nii elementaarse asjaga - linna eelarve tuleb saada tasakaalu. Kuigi kaua ei saa elada laenude arvel. Pärnu linna puhul saab laenude arvel elamise aeg täis selle aasta detsembris, kui linnakassas ei ole enam raha esmaste kulude katmiseks. Jätkusuutliku linnaeelarve ideaalsed proportsioonid võiksid olla järgmised: 80 protsenti jooksvad tegevuskulud ja toetused teistele, 5 protsenti reservid, 5 protsenti laenude tagasimaksed, 10 protsenti investeeringud.

2010. aasta jooksul seisab linn vajaduse ees oma jooksvaid kulusid otsustavalt kärpida. On üsna selge, et praegustes tööpuuduse tingimustes sotsiaalkulusid kärpida ei saa. Töötute inimeste ja nende perede esmane toimetulek tuleb igal juhul tagada. Haridus-, spordi- ja kultuurikulude kärbe peaks jääma minimaalseks - 5 protsenti. Kuidas muidu edeneksid tulevikus linna majandus ja maine?

Suurima kärpe, minimaalselt 25 protsenti, peavad välja kannatama juhtimiskulud, selleks on vaja kindlasti lõpetada 13. palga väljamaksmine, vähendada linna juhtkonna palku ligi 25 protsenti ja koondada ligikaudu 20 protsenti töötajatest. Sellised kärpemahud nõuavad linnavalitsuse struktuuriüksuste ümberkorraldamist. Siiski peab linn funktsioneerima kvaliteetselt. Tihti saab samu töid teha targemini, efektiivsemalt ja ratsionaalsemalt. Selliseid võimalusi tuleb otsida ja olen kindel, neid leidub.

Kõige suurem majandussektor linnas on puhkemajandus, mille jaoks on omakorda väga oluline linna maine ja tuntus. Kui turistid puhkuseplaane tehes mõtlevad, kuhu minna puhkama, langeb valik sihtkohale, mis on teada-tuntud positiivselt intrigeeriva mainega.

Pärnu oli 1990. esimeses pooles kuulus kui saja baariga väikeettevõtluse kants. Veel kümme aastat tagasi tunti Pärnut kui nooblit suvepealinna ja meie mainet kujundasid kõrgetasemelised kultuurisündmused. Nüüdseks on viimasel kümnendil võimul olnud linnavalitsused linna maine piinlikult halvaks muutnud.

Praegu tuntakse Pärnut kui "peksupealinna" ja "Mart Viisitamme linna". Linnapea Viisitamme nimest on saanud omadussõna, mis tähendab ebaõnnestumist linnajuhtimisel. Praegune linnavalitsus on pälvinud tähelepanu oma väga suurte kulutustega reklaamikampaaniatele ja avalikele suhetele. Ometi tulemusteta, linna maine on halvem kui kunagi varem.

Kui avalikele suhetele kulutatud raha oleks kasutatud kultuuri- ja spordisündmuste toetamiseks, võinuks tulemus olla palju parem. Linna mainet ja tuntust kujundada, puhkemajandust elavdada ja elukeskkonda mitmekesistada saab hästi planeeritud ja eelarvest toetatud sündmuste kalendri kaudu.

Kõigepealt tuleb taastada pärnulase eneseusk ja -väärikus ning linna vaimsus. Kui saame ise endast lugu pidada, endale hea elukeskkonna luua, taastub peagi noobli kuurortlinna ja aktiivse ettevõtluskeskkonna maine.

Riigi ja omavalitsuse edenemist mõjutab enim maksulaekumine, seetõttu on võtmetähendusega ettevõtluse toetamine ja uute töökohtade loomine. Jätkusuutliku ettevõtluse saavutamiseks tuleb arendada välja ettevõtluskobaraid, kus ühiselt saavad tegutseda ja välisturgudele pürgida nii väikesed kui suured.

Ettevõtluskobarad ei teki tühjale kohale, tuleb arvesse võtta looduslikke eeldusi ja ressursse, olemasolevaid teadmisi ning traditsioone. Pärnu looduslikud eeldused on asukoht mere ääres ja suured turbavarud üsna linna lähedal. Pärnu klassika - puhkemajandus - ei välista mööbli-, tekstiili- ja metallitööstust (miks ei võiks tootearendus olla suunatud hotellidele ja restoranidele?), transpordimajandust (mille ankur on sadam) ja kalatööstust (mille tooraineks võiks kala juurde kasvatada).

Pärnul on eeldused ja võimalused, et saada parimaks kohaks, kus elada ja töötada. Pärnus jätkub ideid ja inimesi, heas mõttes paadunud maailmaparandajaid, kelle vaim iial ei murdu, vaid tsiteerides Eesti ajaloo üht suurimat idealisti Juhan Liivi, "ta liigub, loob ja lehvitab ning kauneid radasid rajab".

Meie ja nemad

2009-09-18

Toimetajaga kirjutamisplaane täpsustades olen pidanud mõnikord tunnistama, et väljapakutud kuupäevaks ei jõua ma kaastööd esitada, sest eesseisev tööreis muudab igapäevase ajagraafiku pingeliseks.

Kord või paar on seepeale pakutud võimalust kirjutada neistki asjatoimetustest, mis mind kodust eemale viivad.

Paraku ei suuda isegi mastaapseid probleeme lahendavad europarlamendi liikmed alati oma tegemisi kodusolijatele ära seletada. Proovi siis lugejat veenda, et sinu rahvaloenduse korralduse detaile käsitlev Pariisi-komandeering ühiskonnale kasu toob. Kulusid ta ka ei tee, sest need tasub hoopis üks Šoti väikeülikool.

Miks nii? Küllap on tähtis, et meie arvepidamine paraneks, et me teaksime, mitu kodutut meil ilma peal on, mitu väljarändajat mujal paremat elu otsib jms.

Pole jätkusuutlik!

Siiski saab viimaste aastate tööreisidel nähtut-kogetut koondada ühe üldnimetuse alla: see on jätkusuutlikkus majanduses, ühiskonnakorralduses, sotsiaal- ja/või rahvastikupoliitikas jm analoogsetes valdkondades.

Aastakümnete eest suhteliselt abstraktse mõistena käibele tulnud jätkusuutlikkus tähendab tänapäeval konkreetseid asju. Võtame lihtsa näite, vanemahüvitise, selle Eesti Nokia, mida iga Eesti sotsiaalteadlane vastavalt oma kompetentsile kas auditooriumi ees või kuluaarides tutvustama ja kaitsma peaks.

See pole kerge, isegi näppudel kümne piires arvutav väliskolleeg teatab sulle veerandtunnise vestluse järel: vabandust, see süsteem pole jätkusuutlik. Ja jutt on läbi.

Paraku on tal õigus, kusjuures probleem pole konkreetse toetuse kulukus, mis Eestis ainsa aspektina pisut kriitikat tekitab, vaid selle üldine mõju ühiskonnale.

Lumepalliefekti tõttu tekivad ühiskonnas ootused/nõudmised järgmiste sama kulukate sammude suhtes, mis lõpptulemusena võivad rahvastikupoliitika ummikusse viia.
Sama reaktsiooni kohtame, rääkides paindlikkusest Eesti tööturul. Tähele on pandud tõsiasja, et meie vallandushüvitise maksmise aega on karmilt lühendatud. Kuid hoopis suuremat huvi pakub tööturu ajaline, geograafiline, sooline jm paindlikkus, mille kohta häid näiteid on raske leida.

Kuuldes, et üürikorterid moodustavad meil ligi 14 protsenti kõigist eluruumidest ja neistki ainult vähema kui 10 protsendiga tehakse üüritehinguid turul, on järeldus kiire tulema: selline korteriturg pole paindlik ega stimuleeri ka tööturu paindlikkust.
Selgitus, et selline seis on 1990. aastatel saavutatud riigi ja kodanike kokkuleppe tulemus (riik soovis maksimaalset erastamist ja kodanikud maksimaalset omanikuks saamist) «läheb peale» vist ainult tšehhidele, kes valisid reformiks pika ja vaevarikka tee ning maadlevad erastamisega tänaseni.

Et Tšehhi omavalitsused küsivad elanikelt turuüüri, siis tunnevad sealmail ennast represseeritutena mitte era-, vaid munitsipaalkorterite elanikud.

Võimalus sekkuda

Seega pole eelmisel kümnendil Maailmapanga jt pankurite disainitud Kesk- ja Ida Euroopa ühetaoline ja kindlas valdkonnas ühtemoodi edukas või ebaõnnestunud regioon. Kuid sõna jätkusuutlikkus (või jätkusuutmatus) trügib vägisi piirkonna slo-ganiks.

Eestimaa elanike enamik on rumala havi kombel alla neelanud poliitikute visatud sööda - et tänaste probleemide põhjus on ülemaailmne rahandus- ja kinnisvarakriis.
Pimedas ruumis räägitakse poolihääli ka Rootsi pankade möödalaskmistest. Kuid erinevalt rahaturust on kinnisvaraturg rahvuslik, Eestis osaliselt isegi lokaalne (on palju piirkondi, kus uusehitisi napilt). Seega on tingimused, milles nii rahatoojad, arendajad kui ka tarbijad toimetavad, kohapeal paika pandud.

Kesk- ja Ida Euroopas leiab nii mullistunud kinnisvaraturgusid kui ka neid, mis tänu kohalikele regulatsioonidele on arenenud pigem mõistlikult.

Arvesse võttes elamufondi suurust (läänepoolsete naabritega võrreldes kuni kolm korda vähem pinda inimese kohta) ja kvaliteeti (suur remondivajadus) on jutt kinnisvarabuumist, üleproduktsioonist jms Eestis tervikuna mõttetu.

Tõsi, keegi ei saa eitada asjaolu, et valdkonna areng on mõõdutundetu maa ja eluasemetega spekuleerimise, ebamõistlike kasumisoovide ja pankade vastutustundetusega aastateks toppama pandud. Kuid valitsuse varjatud suundumus vähendada niigi nappi sekkumist (see hakkab silma värsketest, ehitussektori stagneerumist ennustavatest tööturu prognoosidest) pole ka otstarbekas.

Vastupidiselt väidetavale on valitsusel maksupoliitikaga võimalik takistada uute mullide mastaapi. On võimalik soosida kinnisvaraturu paindlikkust (stimuleerida üürieluruumide ehitust). Ja toetada laulva revolutsiooni aastate põlvkonna pääsu eluasemeturule, nii nagu 1990. aastate reform toetas nn võitjate põlvkonda (tollaseid 30-aastaseid).

Oleme erinevad

Koondades oma mõtteid jätkusuutlikkusest, meenus, et mitmes organisatsioonis või võrgustikus, kellega ma koostööd teen, on viimastel aastatel loodud n-ö Kesk- ja Ida-Euroopa sektsioon.

See on ratsionaalse põhjenduse (nii on organisatsiooniliselt lihtsam ELi uusliikmetega koostööd teha) taha peidetud mõistaandmine, et see piirkond ja tema probleemid on ikka selgelt teistsugused kui vana Euroopa mured.

Kord ühel paari aasta tagusel Rumeenia reisil küsisin sealselt kolleegilt, millist parteid või maailmavaadet ta esindab. Vastus oli üllatav: mis tähtsust on selle partei nimel, me kõik pärineme kommunistlikust parteist.

Seepärast ei maksa alati otsida seletust tõrgetele Euroopa Liidu vanade ja uute liikmete dialoogis Venemaa lobitöö üle, mõne suurema liikmesriigi erihuvidest vms.

Kui pidulikel puhkudel tulevad Ida-Euroopas poodiumidele ikka needsamad näod, mis kakskümmend aastat tagasi (siis taga-, nüüd esireas), küsitakse Läänes paratamatult: mis poliitikat teil tegelikult aetakse, on see siiras ja jätkusuutlik? Sest eelnev ühiskonnakorraldus, mille avalik loosung oli «Kõik on võrdsed» ja kirja panemata reegel «Mõned on võrdsemad», on oma jätkusuutmatust tõestanud.

Pöörane Intervjuu: Mart Laar - Lendav tünder

2009-09-10

Ka Mart Laar (49) tahab saada Tallinna linnapeaks. Kuidas ta Ekspressi intervjuus vastu peab?

Isamaa ja Res Publica Liidu esimeest Mart Laari (49) on võrreldud karuga, kuid elavad sinised silmad ei sobi sellesse pilti.

Laar räägib kaks korda kiiremas tempos kui varem usutletud linnapeakandidaadid Pentus ja Pihl, võpatab tahtmatult fotograafi välklambisähvatuste peale ja kohendab oma tiraadide vahele rutaka käeliigutusega alla vajuma kippuvaid prille.

Aeg-ajalt haarab ta laual olevalt taldrikult küpsise ja näksib seda servast.

Laar ihkab Tallinna meeri kohta, kuid ei soovi kunagi saada presidendiks: "Ma olen liiga kannatamatu, liiga ebaviisakas, liiga agressiivne, ma sureks sinna ametisse lihtsalt ära. Ma ei taha võtta ühtegi ametit, kus ma niisama tühjalt istun, mulle meeldib täie rinnaga elada, täie rinnaga olla."

Krister Kivi: Kas teile kunagi horoskoop on koostatud?

Mart Laar: Issand jumal! Kui ma olin peaminister, siis vist keegi koostas. Mulle meenub häguselt, et mingi asi mulle laua peale pandi, kus olid ringid ja väga keerukad skeemid.

KK: Kas seda tehti riigi raha eest?

ML: (Lõkerdab ohjeldamatult) Ei-ei, seda ma võin küll garanteerida, et riigi raha eest pole horoskoope tellitud.

KK: Ma tegin teile horoskoobi täna hommikul, kasutades internetitarkvara.

ML: Ossa püha müristus!

KK: Teil on Kuu ühendus Marsiga: "Nii rõõm kui ka viha tulevad spontaanselt esile ega allu eriti teie mõistuse kontrollile.

Vihahoos võite palju rumalusi korda saata. Äkkvihast võitusaamine on üks teie eluülesannetest."

ML: (Rõõmsas äratundmises) Jah, ma olen kannatamatu, ma ei viitsi inimesi ära kuulata, see puudus mul on. Kõige jubedam vestlus on mul olnud elus inimesega, kellelt ma olen palju halbu kombeid selles vallas õppinud - Margaret Thatcheriga. Me kumbki ei viitsinud teineteise lauset ära kuulata ja vastasime käigu pealt. Ametnik, kes pidi üles kirjutama, läks täiesti hulluks.

KK: Seda teeb Merkuur Jääras, aga siis on siin veel Veenuse trigoon Uraaniga. "Teie jaoks on väga tähtis vabadus, seda eriti intiimsuhetes. Samas olete võimeline armuma esimesest pilgust ja kiirelt abielluma. Siiski tuleks selle seisuga võimalikult kaua vaba olla ja mitte end liiga vara abieluga siduda."

ML: (Lõkerdab ülemeelikult) See on näide, kuidas horoskoobid mööda panevad! Selles suhtes on natuke teistsugune see tegelikkus, või mitte natuke, vaid isegi palju. Ma olen oma abikaasaga väga õnnelik ja juba pikka aega.

Tarmo Vahter: Siit oleks hea võimalus tulla punkt 87 juurde valimislubaduses, mis ütleb: "Teeme koostööd uurimisorganitega ennetamaks, tõkestamaks ja avastamaks raha raiskamisi ja kuritarvitusi." Kui teie, härra Laar, olite esimest korda peaminister ja erakonna esimees, sai Isamaa raha riigiettevõtetelt, näiteks Tallinna Sadamalt. Oli see sigadus?

ML: No mul oleks muidugi lihtne öelda, et mis mina sellest teadsin, seda asja ajasid teised; aga teisalt ma olen erakonna esimees. Aga ma võin öelda, et Eestis ei tehtud ühtegi otsust, mis oleks olnud mõjutatud ühestki toetussummast, mis anti.

TV: Kuidas te seda täna hindate, et erakond võttis raha vastu?

ML: (Ohkab) Ega ma ei oska seda kuidagi hinnata, sest võetakse, mis seal salata, ju ka tänapäeval, on see siis Euroopa raha vormides või kuidagi teistmoodi.

TV: Aga te olite sellest rahavõtmisest teadlik?

ML: Ma jään lolli olukorda, öeldes, et ei teadnud, aga see oleks aus vastus.

KK: Teie programmis on öeldud, et tahate luua hooldekodusid, mis vastaks kõige tänapäevasematele nõuetele, jõuda olukorda, kus senist vanadekodu võiks "õigustatult nimetada päiksekoduks".

ML: (Veendunult) Ma arvan, et see on äärmiselt oluline!

KK: Miks peab neid "õigustatult nimetama päiksekoduks"?

ML: Sest selline koos vananemine, see peab olema päikseline. Ma mäletan omast ajast Kaugveri romaane, kus juba sõna "vanadekodu" võttis võbisema, ja olles ise kunagi käinud Pädaste mõisas asunud vanadekodus - see meenutas rohkem põrgu eeskoda kui paika, kus inimene võiks vananeda. Aga vanadekodu võib olla ka koht, kus leitakse endale hämmastava kiirusega uusi tuttavaid, uut tegevusvälja.

KK: Kas on olemas olukordi, kus enesetapp on kõige parem lahendus?

ML: Ei, ma ei arva, et kunagi on enesetapp lahendus! Ma lihtsalt usun seda! Mul on omad veendumused, arusaamad elust...

KK: Miks elu tingimata peab elama lõpuni - nii kaua, kui seda tuleb?

ML: Ma arvan, et see [põhjus] ongi kohtumine jumalaga ja kõik muu, mis käib sinna juurde.

KK: Kas te võiks kirjeldada jumalat?

ML: No vaadake, niipea, kui ma hakkan kirjeldama, hakkan ma seda rakendama poliitika tegemise vankri ette, nii et ma ei kavatse seda teile kirjeldada! Aga kui sa tahad jumalaga rääkida, siis käi armulaual - ja käi regulaarselt. Väga head on ka needsamad palvegrupid erinevates kohtades.

KK: Teie osalete palvegruppides?

ML: Olen osalenud jah!

TV: Teil on siin valimislubadus nr 67, mis ütleb: hoidume kliendisõbralike taksojuhtide kiusamisest. Täna kiusatakse Tallinnas kliendisõbralikke taksojuhte?

ML: Vaadake, sõidan tihti taksoga ja taksojuhid on ju uskumatult jutukad inimesed. Sealt ma pidevalt kuulengi, et need, keda tuleks kiusata, pääsevad suhteliselt leebelt, ja neid, kes töötavad suhteliselt korralikes fimades, ikka kotitakse täiega. (TV tahab midagi vahele küsida, kuid Laar ei lase end eksitada ja jätkab pikalt - EE) Ja see süsteem on vale!

KK: Kas olukorras, kus takso igasugune piirhind puudub ja pimedal tänaval võib ees oodata takso, mille sisseastumistasu on 1000 või 10 miljonit krooni - kas teie kui filosoofiadoktori meelest on inimene kohustatud ära maksma, kui ta kord juba sisse on istunud? Kas teie olete inimene, kes maksaks ära?

ML: Te lugesite mu horoskoopi, te teate, mida ma selliste nõudmiste peale ütleksin! Ja ma olen seda ka öelnud tegelikult - kord pimedal ajal üks takso sõitis ette ja tahtis tuhat krooni. Siis ma ütlesin, mida mõtlesin.

TV: Mida te ütlesite, härra Laar?

ML: Ah, ma parem ei kasutaks neid väljendeid, ikkagi avalik leht.

KK: Kas te riigikogus kaklusi olete näinud?

ML:
Kaklusi? Ei ole. Selles suhtes me Eesti Vabariigini ei ole veel jõunud, Eesti Vabariigi ajal mindi käsitsi ka kokku. Kuigi ma olen küll nüüd sattunud olema kõige suurema staažiga riigikogu tegelane; varsti kukub juba kolmekümnes aasta, mis on tõeliselt košmaarne uudis minu jaoks, ma olen tõeliseks poliitiliseks dinosauruseks muutunud, jube...

KK: Aga valitsuses?

ML: Ei, valitsuses ka mitte. Mõnes valitsuses ma olen küll kõrvalt näinud, kuidas ust paugutatakse ja asju loobitakse ja nutetakse ja nii edasi.
KK Mille peale siis üks Eesti poliitik nutma hakkab?

ML: Siis, kui talle väga halvasti öeldakse, ütleme nii.

KK: Te olete teeninud suuri summasid preemiate kujul (Milton Friedmani auhind aastal 2006 oli 6 miljonit krooni - EE). Palju teie tulumaks aastal 2007 oligi?

ML: No ikka palju, ma tõusin Eesti suurte maksumaksjate hulka. Ameeriklased vaatasid mind natuke nagu lollakat ja küsisid, et kas ma ei tea, mismoodi seda summat Eestisse kanda nii, et tulumaksu ei peaks maksma. Ma ütlesin, et tean küll, aga lõpetage ära oma rumalad ja lollakad ettepanekud.

KK: Millist varianti teile soovitati?

ML: Ma teadsin ise ka neid variante, ega ma loll ei ole!

TV: Kohvriga või?

ML: Ei noh, neid võimalusi on igasuguseid.

KK: Aastal 2007 te teenisite väga suure aktsiatulu (portfell kasvas miljoni - EE). On see raha veel aktsiates või suutsite te selle välja tõmmata õigel ajal?

ML: Mul vedas, suure osa ma võtsin õigel ajal välja. See on praegu kontol, seal tiksub ju praegu paremini.

TV: Te julgete hoida raha kroonides, härra Laar?

ML: Jah!

KK: Kui tuleks devalveerimisotsus, siis te saaks telefonikõne öö enne?

ML: Ma olen selle kõne saanud, ma olen juba üle elanud ühe korra selle olukorra. Kui me olime sunnitud Tartu Kommertspanga tegevuse lõpetama, siis kõik minu hoiused, kogu mu kahe esimese läände tõlgitud raamatu honorar istus Tartu Kommertspangas.

TV: Ja palju te kaotasite?

ML: Palju!

TV: Seda ei õnnestunudki tagasi saada?

ML: Ei. Ja poleks olnud midagi lihtsamat [kui raha õigel ajal välja võtta], sest [TKP tegevuse lõpetamine] oli minu enda otsus. Minu kolleeg Leedust käitus ju täpselt vastupidi - kõigepealt helistas pangadirektorile ja lasi oma deposiidi välja võtta ja kaks tundi hiljem murti direktori uks maha ja viidi direktor käeraudades minema.

KK: Väidetakse, et te ei vasta kunagi telefonile ja ei helista kunagi tagasi.

ML: (Justkui meelitatult) Vastab tõele!

KK: Miks?

ML: Teate, enamik inimesi, kes mulle helistavad, on need, keda ma ei tea. Need numbrid, kellele ma tahan vastata, on sissemärgitud, aga ega neid liiga palju pole, kuskil 10-20. Seal on lähedased ja siis on ka teatud sõpru ja mõned kõned välismaalt.

TV: Margaret Thatcher, Carl Bildt?

ML: Margaret Thatcher telefoni eriti ei kasuta, aga teine mees küll.

KK: Palju teil praegu on vastamata kõnesid?

ML: (Kougib telefoni välja ja siis kerge pettumusega) Oh, ei olegi - neli, viis. Ilmselt nad vaatasid mu päevaplaanist, et ma istun siin Eesti Ekspressis ja annan usutlust.

TV: Selge, võtame teie valimislubaduse nr 44, mis puudutab koolivägivalla tõkestamist. Härra Laar, milline on teie kokkupuude koolivägivallaga?

ML: Koolivägivalda otseselt ei olnud - vahetevahel andsin mina kolki, vahetevahel sain mina kolki, selles suhtes oli kõik tasakaalus. Minu päevikut lugedes oli mul suhteliselt lõbus.

TV: Kas üks klassivend, kellega kokkupuudete käigus teie prillid vahel purunesid, oli Imre Arakas?

ML: Ei, vastupidi. Ei-ei! Esiteks mu prillid ei purunenud sel ajal eriti. Nooremates klassides mul olid veel sellised prillid, et need sai enne kaklemist ära võtta.

TV: Millal te Arakaga viimati kohtusite? Mõnel klassikokkutulekul ehk?

ML: Jah, ja lennuväljal nägin ka vist ükskord.

KK: Kui palju te kaalute?

ML: Ausalt öeldes pole kaalu peal tükk aega käinud. Kaugelt võin ma selline aeglane ja tume tükk välja näha, aga nagu üks mu tuttav ütleb: lase Laar väljakule ja siis jookseb nagu hull. Ise nimetan [end] lendavaks tündriks.

KK: Metsavennana, praegusel aastaajal, kui mitu nädalat te vastu peaks?

ML: Oh issand jumal! (Haarab küpsise järele) See on rohkem peast kinni, vanasti surid just kõige tugevamad mehed esimesena ära.

KK: Ma olen töötanud läbi Alfred Käärmanni "Metsavenna käsiraamatu". Milline peab olema metsavenna ladu?

ML: Seal peab olema väga palju erinevaid nõusid, millesse on pandud soolapekki, liha, ja teatud tangaineid on pandud eri kohtadesse.

KK: (Segab vahele) Aga kui palju peab olema tikke?

ML: Oh issand jumal! Need peavad olema eraldi pakitud kõigepealt.

KK: Õige!

ML: (Rahuloluga) Käärmanni tunnen ma nii vanast ajast, et temaga te mind ei tõmba. Ma olen kobistanud temaga mööda neid metsi ja punkreid.

TV: Ma leidsin riigikantselei arhiivist ühe kirja, mis on saadetud detsembris 1992, kui olite esimest korda peaminister: "Olen maanaine ja ütlen nii, nagu mõtlen. Selline karvane peaminister on häbiks meie rahvale. Teie viite meie rahva autoriteedi alla suurriikide seas. Häbi, noor mees. Allkiri - Televiisori vaataja!"

ML: See kiri tuleb tuttav ette jah, aga ega mu imidž nüüd nii teistsugune ka pole. Prillid on natuke väiksemad ja habet on ehk kokku tõmmatud, aga üldiselt ma kavatsen samamoodi jätkata. Lakitud pupujukusid ma ei salli!

TV: See polnud ainuke kiri. (Tsiteerib) "Tihti-ühtepuhku on näha Teid esinemas T/V värvilisel kineskoobil... ees punastvärvi lips. Kui sõidate USA-sse - New Yorki - siis ärge seal sedavärvi lipsu kandke. Too punastvärvi lips on sealsete homoseksualistide tunnusmärgiks. Nende tuntuim kohtumispaik on 42 tänav, Broadway ja 5-enda avenüü lõigul."

ML: Vat seda kirja pole mulle tutvustatud, vat seda kirja ma ei mäletagi. Ossa pagan! Kõige hullem, et Ameerikas see lips mulle kingitigi. Ja mitte inimese poolt, keda võiks pidada homoks või joodikuks, vaid ühe USA kongresmeni poolt.

KK: Kas teie kui isamaaliitlase meelest, inimese meelest, kes usub jumalasse, homod pääsevad taevasse?

ML: No sellele küsimusele ma võin küll vastata jah. Ma arvan, et see ei sõltu sellest, see sõltub paljudest muudest külgedest.

Käärid 2010. aasta eelarves

2009-08-31

Tuleva aasta eelarve kontekstis ei jää muud üle kui veelgi püksirihma pingutada, tõdeb kaitseminister Jaak Aaviksoo (IRL).

Taasiseseisvumisest möödunud 18 aastaga aset leidnud riigi üldist edenemist, meie julgeoleku ja heaolu kasvu on raske mitte märgata ja rumal maha salata. Kui vaid poleks seda majandussurutist ja viimast saatvat emotsionaalset madalseisu, mis on asendanud veel paari aasta eest valitsenud eufoorilise õhustiku. Unustasime, et maailm on täis riske ja ükski liug ei ole igavene. Riskid realiseerusid ohtlikul määral, sest meil nappis pikemat pilku ja kainet meelt näivuse ja tegelikkuse vahel vahetegemiseks.

Eesti majandus langeb masus 20-25 protsenti, see on õhu määr meie majanduslikus enesehinnangus, ja ometi oleme kümnendi lõpus kaks korda rikkamad kui selle alguses.

Tõsi, hindade tõus kahandab tegeliku jõukuse kasvu 50 protsendi juurde. Ometi on see viis korda enam kui Euroopa Liidus keskmiselt ning selle üle tuleb rahuldust tunda. Ka järgmisel kümnendil suudame kasvada poole kiiremini kui teised. Et rajada kindel vundament uue majandusliku tõusu ajaks, tuleb esmajärjekorras viia meie soovid tegelike võimalustega kooskõlla.

Riigi jaoks sünnib see esmajoones eelseisva, 2010. aasta, aga ka järgnevate aastate riigieelarvete kaudu. Teame, et praegu on käärid loodetud, aga paljus ka juba seadusega tagatud kulude ja tulude vahel ligi kümme protsenti eelarvest ehk üle kuue miljardi krooni. 2010. aasta eelarve vastutustundlik koostamine eeldab seega väga põhimõttelisi ja vältimatult ka valusaid valikuid.

Otsustada on lihtsam, kui teame asjade tegelikku seisu ning oskame välja sõeluda selle, mida saame muuta. Otsuste valugi on talutavam, kui mõistame selle paratamatust.

Eestisse voolas ligi meie aastase SKT jagu laenuraha, mis kasvatas nõudlust, hindu ja majandust üsna ühtemoodi. Kahjuks suundus enamik sellest era- ja äriisikute alustatud ning pankade kehutatud kinnisvarabuumi.

Mis kasvasid aga majandusest kiiremini, olid palgad - kui stabiilsetel aastatel 2005-2006 moodustasid palgakulud 45 protsenti SKTst, siis 2008. aastal kasvasid need 54 protsendini, ja kui saavutatud palgatase säiliks ka järgmisel aastal, kasvaksid palgatulud 65 protsendini SKTst. See sööks ära kogu uute töökohtade loomiseks vajalike investeeringute raha, mistõttu on hädavajalik palgakulusid tublisti vähendada, ja seda läbivalt, nii riigipalgalistel kui erasektoris.

Tõsi, palku ja tööhõivet juba kärbitakse, ent pea pool ülesandest ehk 10-15 protsenti on veel täitmata. See on keskne sõnum riigieelarve koostajaile. Oponendid ütlevad: tõstke makse ja võtke laenu! Vastame: maksutaset oleme juba tõstnud pea viie protsendi võrra SKTst (siin ja edaspidi võrdlus nn normaalsete aastatega, 2005-2006), ma ei usu, et mõistlik rahvas soostuks veel rohkem maksma.

Võtta laenu ülemääraste riigipalkade maksmiseks (vaja oleks kuni neli protsenti SKTst ehk kaheksa miljardit krooni aastas) pole aga kindlasti mõistlik mõte. Head kaasmaalased, palgasupp tuleb meil nüüd koos ära süüa - nii poliitikutel, kes lubasid küll 25 000, küll 40 000 krooni keskmist palka, kui ka valijatel, kes neid uskusid. Ka nendel, kes ei uskunud, ent kasvanud palgast lihtsalt rõõmu tundsid.

Koos palkadega kasvasid ka sotsiaaleraldised - pensionid, toetused, abiraha ja muud mittepalgalised väljamaksed riigieelarvest. Seejuures on olukord sotsiaaleraldistega kahel põhjusel palju keerukam kui palkadega.

Esiteks, mitmed maksed on seotud eelmise aasta palgatasemega ja seega kasvavad viivisega ehk siis kulud kasvavad, kui tulud juba langevad. Teiseks, rahalise katteta on osutunud täiendavad sotsiaalse suunitlusega poliitilised otsused, mida tehti ülejõulise kasvu aastatel. Sotsiaalkulutused on plahvatuslikult kasvav kuluartikkel riigieelarves!

Enamgi veel, õigus on neil, kes ütlevad, et Eesti sotsiaalkulutused on ühed madalamad ELis (2005. aastal Eestis 9,9 protsenti SKTst, ELis keskmiselt 18,7 protsenti). Õigus on ka neil, kes väidavad, et majanduslanguses sotsiaalkulud peavadki kasvama seoses töötuse ja toimetulekuraskuste kasvuga. Seega tuleb sotsiaalkulude puhul olla väga kaalutlev, aga ei tohi olla populistlik ega pealiskaudne.

Kahjuks on aga tõsi see, et ilma sotsiaalkulusid kontrolli alla saamata me jätkusuutlikku riigieelarvet kokku ei pane. Kuidas, kust ja mil määral kokku hoida, on poliitiline otsus, mille langetamisse enne valimisi on kahjuks raske uskuda. Seega kärpesaaga jätkub.

Kui milleski kindel olla, siis selles, et sotsiaalkulude kärbe saab lõpuks olema väiksem kui tarviline palgakärbe. Usaldusväärse ja jätkusuutliku perspektiivi kujundamiseks vajame aga sisulist arutelu selle üle, millist sotsiaalkulude mudelit me ehitama asume. Senised konstruktorid on meile kahjuks pärandanud pankrotipesa.

Keeruliste ja olulisi huve riivavate otsuste langetamiseks on peatähtis tagada otsuste läbipaistvus ja õigluse selline määr, et tulemused oleksid mõistetavad ja vastuvõetavad või vähemasti talutavad.

Selleks peaks kokkuhoid sündima ühtsetel alustel läbi kogu valitsussektori, see peaks puudutama eranditult kõiki, see peaks säästma vähem kindlustatuid, puudutades vaid miinimumpalka ületavat osa, ja enam peaks panustama need, kel buumiaastad on enim kukrut kasvatanud. Õigluse printsiip nõuab, et tegeleksime ausalt ja arusaadavalt ka tipp-palkade ja eripensionitega, õieti alustaksimegi nendest.

Ma ei puudutanud palku ja sotsiaalkulutusi mitte seepärast, et need on minu või kellegi teise kärpe-eelistused. Ei, puudutasin neid seepärast, et pole teisi tõsiseltvõetavaid pikaajalisi lahendusi. Jah, ühekordsete tulude jõuline kaasamine annab meile hingetõmbeaja kõige raskemal hetkel, ent see ei ole jätkusuutlik. On hea, et arvud on erapooletud ja annavad hüva nõu kõigile erakondadele.

Ja lõpuks vastus küsimusele «Miks me peame kokku hoidma?». Selleks, et tagada Eesti riigi jätkusuutlik toimimine ja luua eelarveline vundament eelseisvaks majanduskasvuks!

Praegu võime olla kindlad, et meil pole vaja karta riigi likviidsuskriisi ehk pankrotti, selle vältimiseks on valitsus teinud head tööd nii sel kui ka varasematel aastatel. Plaanitava, 2010. aasta eelarvega peaksime tagama mitte ainult iseenda, vaid ka kõigi partnerite usu meie suutlikkusse hoida oma tulud ja kulud tegelikult tasakaalus. On hea, et see langeb kokku ka euro saamiseks vajalike tingimustega, sest euro kasutuselevõtt oleks üks meie uue kasvu olulisemaid vedajaid. Õigus on ka neil, kes ütlevad, et eurot ei tohi püüelda iga hinna eest. Olen veendunud, et 2010. aasta hind on mõistlik.

Sel aastal on valitsus juba korrigeerinud valitsussektori tasakaalu 17 miljardi krooni ulatuses. Äsjane majandusprognoos nõuab veel 3,2 miljardit ja see on jõukohane, kuus miljardit aga enam ei ole. Kui saatus on aga meie vastu ja jõukohasest kärpest ei piisa, siis leppigem sellega ja ärgem asugem kohe süüdlasi otsima - nii võime ka 2010. aasta uppi ajada.

Tänavuse aasta majandusarengute ettenägemisvõime on olnud kehv kogu maailmas ja kahju, et Eesti pole olnud erand. Pöördeaegade prognoosidega on lihtsalt nii, et nad alati (kunagi?) ei täitu, seepärast ongi need ajad pöördelised. Järgnev aasta on aga piisavalt ennustatav.

Kasutagem siis seda õigeaegseks otsustamiseks, vabanemaks kestvast kärpevajadusest, mis aheldab meid eilsesse päeva ega anna aega vaadata tulevikku.

Intervjuu: Põllumehed võivad suu miljardist puhtaks pühkida

2009-08-27

Minister Helir-Valdor Seeder tõrjub süüdistusi, et PRIA saamatuse tõttu jääb miljard krooni ELi toetusi põllumeestele maksmata. Küll aga võib juhtuda, et põllumehed ise ei suuda raskel ajal toetusi ära kasutada.

Kas tänavu jääb tõesti osa ELi toetusi põlduritele maksmata?

Me tegime tänavu ettepaneku maksta põllumeestele 3,3 miljardit krooni ELi toetusi. Poole aastaga on makstud miljard krooni, aasta lõpuks antakse veel umbes miljard otsetoetusi. Kära on tõusnud ülejäänu suhtes, mida tootjad ei pruugi täies mahus kohe tänavu ära kasutada.

Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Taavi Rõivas esines televisioonis eksliku sõnumiga, justkui ei suudaks PRIA toetusi välja maksta. Suudab küll, aga probleem on selles, et kui põllumehed ei tee tänavu investeeringuid ära, lükkub ka toetuste maksmine järgmisse aastasse.

Kehtib ju põhimõte, et esmalt tuleb investeering ära teha ning alles siis makstakse toetust. Kuni projekti valmimiseni on toetussumma tootjale broneeritud.

Kes siis süüdi on?

Põllumeestel pole raha investeeringute tegemiseks. Suur osa kasutamata jäävast eurorahast ongi mõeldud investeeringutoetusteks - loomakasvatushoonete ehitamiseks ja muuks. Praegu ei suuda paljud tootjad neid hooneid rajada.

Asi takerdub omafinantseerimise taha, mis üldjuhul on 50%. Projektid said tehtud siis, kui piimahind oli 5 krooni ja pangast oli kerge laenu saada. Või arvestavad toetuste taotlejad sellega, et neil on aega veel kaks aastat, ning teevad oma investeeringu alles 2010. aasta lõpuks.

Praeguseks on selle eelarveperioodi jooksul heaks kiidetud nii palju projekte, et toetuste kogusumma on 2,5 miljardit krooni, millele lisandub veel kalanduses pool miljardit krooni. Osa sellest rahast on juba välja makstud, osa ootab lähema kahe aasta jooksul elluviimist ja seejärel maksmist.

Paljud ettevõtjad on juba miinuses. Kas nad peavad lõpetama?

Kõik ettevõtjad miinuses ei ole. Kõige raskem seis on piimatootjatel. Piima kokkuostuhind on üldjuhul madalam kui tootmise omahind ning kõik piimatootjad saavad kahjumit.

Ühest soovitust anda ei saa - see on individuaalne, mida üks või teine tootja peaks ette võtma.

Selleks et piimatootmist Eestis säilitada, hakkame järgmisel aastal kuni 100 lehma omanikele maksma täiendavat toetust. Esialgsetel andmetel on esimese 50 lehma toetus 1000 krooni looma kohta, järgmise 50 lehma puhul 800 krooni.

Kas soovitate uue lauda ehituse lükata järgmisse aastasse?

Kui on selge äriplaan ega ole suuri laene, siis tasub praegu investeerida.

Kui palju võib põllumees loota riigipoolset otsemakset top-upi järgmisel aastal?

Sel aastal on top-up 445 miljonit krooni. ELiga kokkulepitud maksimumsumma järgmiseks aastaks on 780 miljonit ning sellest lähtume ka 2010. aasta eelarve läbirääkimistel.

Kui tänavu jääb 1 miljard eurotoetusi ripakile, kas siis Riigikogu rahanduskomisjon võib anda selle raha mujale?

See on ELi raha, mida ümber jaotada ei saa. Kui seda raha ei kasutata tänavu, siis tehakse seda tuleval või ületuleval aastal.

* Foto: Karin Kaljuläte, Maaleht

Taluvaenulikkus ei ole lahendus

2009-08-13

Juba 18. sajandil ütles Saksa füüsik Georg Lichtenberg: "Sadas nii kõvasti, et kõik sead said puhtaks ja inimesed poriseks." See mõte kirjeldab suurepäraselt ka 21. sajandi valimiskampaaniaid Euroopas, sealhulgas kahjuks ka Eestis.

Just sellest vaimust on kantud 7. augustil ajalehes Meie Maa ilmunud keskerakondlase Toomas Pauri artikkel, kus ta süüdistab kõikides maaelu probleemides valitsust ja põllumajandusministeeriumi. Tõenäoliselt lähenevatest omavalitsuste valimistest tulenevalt on artiklis hulgaliselt liialdusi ja valesid, millega moonutatakse tegelikku olukorda. Samal ajal ei paku keskerakondlane Paur ühtegi lahendust ega tee ühtegi ettepanekut. Pealegi, mitmed valitsuste "möödalaskmised", millele artikli autor viitab, leidsid aset just Keskerakonna põllumajandusministrite ajal. Olukorra põhjalikuma mõistmise huvides pean vajalikuks anda mõned selgitused.

Kõigepealt, kindlasti ei kanna valitsuse erinevad põllumajanduspoliitilised meetmed tootjate vastandamise eesmärki.

Vastupidi, põllumajandusministeerium peab võrdselt oluliseks nii efektiivset ja konkurentsivõimelist suurtootmist kui ka traditsioonilist ja jätkusuutlikku Eesti talutootmist. Need kaks suunda oma erinevustega täiendavad teineteist, mitte ei vastandu. Eesti põllumajanduspoliitika aluseks oleva Eesti maaelu arengukava 2007-2013 (MAK) töötas välja eelmine valitsus, milles osales ka Keskerakond. Seega on kriitika viletsa MAKi aadressil keskerakondlaste puhul enesekriitika. Põllumajandusministeeriumi ettepanekul on praegune valitsus Euroopa Komisjonile esitanud mitu MAKi muudatust, mis püüavad lahendada ka Pauri poolt tõstatatud probleeme.

Tõsi on see, et Eesti piimatootjatel on praegu rasked ajad. Euroopa Komisjon lubab sellega seoses liikmesriikidel rakendada erimeetmeid, et säilitada tootmine neis karjades, kus see on kõige raskem. Samal ajal ei tohi toetust maksta valimatult kõikidele piimatootjatele. Arvestades, et kõige suuremates raskustes on väiksemad karjad ning asjaolu, et enamik tööstusi maksab väiketalunikele madalamat piimahinda kui suurtootjatele, otsustas põllumajandusministeerium alates järgmisest aastast täiendavalt toetada kuni 100-pealisi piimakarju. Kuni sajapealiste piimakarjade omanikeks on valdavalt pereettevõtted ning need moodustavad Eesti 1200-st piimatootmiskvoodi omanikust ligikaudu 75%. Seega hakkab toetust saama enamik piimakarjadest. Erinevalt ülalmainitud artikli autorist olen veendunud, et see on õige ja vajalik otsus.

Kuigi seadusandlikud võimalused väikestele piimatootjate õiglase piimahinna maksmise tagamiseks on piiratud, jätkab põllumajandusministeerium aktiivselt tootjate muredele lahenduste otsimist. Üheks võimaluseks on toetada piimatootjate koondumist ühistutesse. Väiketootjate toodetavate toorpiima koguste koondamine annab neile ühelt poolt tugevama positsiooni hinnaläbirääkimistel tööstustega, teisalt aga võimekuse ise toorpiima töödelda. Samuti on ühistulise tegevuse korral tootjatel endil võimalik võtta tõhusaid meetmeid kõigi ühistu liikmete võrdse kohtlemise tagamiseks. Näiteks Soomes on jõuline ühistuline tegevus piimandussektoris taganud Soome piimatootjatele ühed kõrgemad kokkuostuhinnad terves euroliidus. Põllumajandusministeerium on välja töötamas mitmeid tootjate ühistegevuse ergutamisele suunatud meetmeid.

Samuti peame oluliseks piimatootjate toetamist omatoodetud toorpiima töötlemisel ja turustamisel. See jätab olulise osa toodetud lisandväärtusest just põllumajandussektorisse. Sellest lähtuvalt esitasime juulis Euroopa Komisjonile ettepaneku, mille eesmärk on toetada tootjarühmi investeeringute tegemisel omatoodetud piima või mahetoodete töötlemisse.
Euroopa Liidu uute liikmesriikide põllumeeste toetuste ebavõrdsusest on ministeerium teadlik ning Eesti taotleb praegu ühise põllumajanduspoliitika läbirääkimistel koos teiste uute liikmesriikidega konkurentsitingimuste ühtlustamist ja otsetoetuste maksmist võrdsetel tingimustel.

Vale on artikli autori väide, et muudes Euroopa Liidu liikmesriikides makstakse investeeringutoetused täies mahus välja pärast taotluse heakskiitmist. Investeeringutoetuste andmist reguleerivates ELi õigusaktides on sätestatud, et toetuse saamiseks peab olema projekt teostatud ja kuludokumendid esitatud. (Erandina on võimalik 20%line ettemaks, kui see võimalus sisaldub liikmesriigi MAKis ja selle on heaks kiitnud Euroopa Komisjon. Praegune valitsus on vastava taotluse Euroopa Komisjonile esitanud.) Kui artikli autoril on kindlaid andmeid, et mõnedes ELi liikmesriikides kehtivaid reegleid ei järgita ja seatakse seeläbi oma tootjad õigusvastaselt soodsamatesse konkurentsitingimustesse, siis on põllumajandusministeerium tänulik, kui autor need välja toob.

Toomas Pauri süüdistust, et Eestis toetatakse praegu liiga palju väiketootjaid, võtan ma komplimendina valitsuse põllumajanduspoliitika aadressil. Tõepoolest on eesti peretalu toetamine põllumajandusministeeriumi üheks prioriteediks. Hea, et seda on märgatud.

Avaldatud lisaks:

11.08.2009 Järva Teataja

11.08.2009 Meie Maa

Jääge ühtseks, paremparteid

2009-07-13

See, et Eesti peab majanduskriisi põhja läbima vähemusvalitsusega, on halb. Hea on see, et olemasolev Reformierakonna ja IRLi valitsus on võimalikest vähemusvalitustest parim.

Kahetsust võib avaldada sotsiaaldemokraatide lahkumise üle koalitsioonist, kuid mis läinud, see läinud. Nüüd on tähtis säilitada seda, mis on alles, ehk tüürida riik minimaalsete kahjudega majandussurutise kärestikest läbi. See tähendab, et Reformierakonna ja IRLi juhid, nende ministrid ja teised juhtpoliitikud peavad säilitama närvi ning hoidma oma koalitsiooni koos.

Meil on kõiki ressursse väga vähe, sealhulgas ka aega. Kui omavahel peaksid minema purelema kaks parempoolset erakonda, siis vastutusest edasise suhtes ei vabasta neid keegi. Sealjuures pole tähtis, kes on rohkem süüdi. Kui me peaksime libisema majanduse tervenduskursilt ning riigi juhtimise võtab üle IMF, siis pole läbi mitte ainult vähemuskoalitsiooni elu, vaid ka kahe juhtiva paremerakonna maine. Seejärel moodustavad valitsuse heal juhul ilma erakondliku taustata Läti peaministri Valdis Dombrovskise tüüpi spetsialistid või halvemal juhul pahempoolsed populistid, kes jätavad riigi pikaks ajaks kiduma rahvusvahelise majanduse halli tsooni, Euroopa ja SRÜ ääremaadele.

Endine rahandusminister Ivari Padar on öelnud kuldse lause: "Sellist head kriisi ei tohi lasta raisku minna!" Üks esimesi kriisi õppetunde võikski olla mõttetu tülitsemise vältimine.

Tuleb end kokku võtta olulisemate eesmärkide täitmiseks vähemolulisemate arvel. Riigi bürokraatia vajab lihtsustamist, nii keskvõimu kui ka omavalitsuste ametnikud tuleb panna toimima koos tulundus- ja mittetulundussektoriga. Usaldus ja ühistöö peavad astuma kemplemise ja egoismi asemele. Kodanikuühiskond peab võtma sisse oma õige, esimese koha äri- ja avaliku sektori ees. Pahempoolsete hiilgeajad saabuvad koos majandusliku tõusuga, kui on taas midagi jagada.

Paremerakondadel on just nüüd hiilgav võimalus ennast näidata. Neil on suur šanss muuta poliitiline elu selgemaks, teha ära veel ees seisvad rasked valikud eelarve tasakaalu saavutamiseks. Ilmselt tuleb enne sügist vähemuskoalitsioonivalitsusel langetada veel mitu rasket otsust, seal hulgas kärpida sotsiaalkulusid.

Eesti vajab selgust, mida annab vaid selgete eesmärkidega ja ühtsena toimiv valitsus. Selline valitsus võib saada riigikogus tuge ka koalitsioonivälistelt saadikutelt. Koalitsiooni siseheitlus ja veel enam lagunemine oleks aga märk, et Eesti ei saa enam abita hakkama.

Milline on Eesti plaan B?

2009-07-03

Ainsa adekvaatse vastusena süvenevale kriisile on seni saavutanud laiema konsensuse eesmärk liituda euroalaga. Sügiseks võime leida end olukorras, kus suurele osale ühiskonnast on jõudnud kohale arusaam, et euroalaga liitumise järjekordne katse on luhtunud. Kas meil on siis olemas plaan B? Ei ole.

Tasub karta olukorda, kus euroalaga liitumise ebaõnnestumise ja alternatiivse adekvaatse plaani puudumisel tabab ühiskonda tugev emotsionaalne kokkukukkumine. Eesmärgi kadumine kriisis lükkab meid veelgi sügavamasse ebamäärasusse.

Plaan B vajadusest on vähe räägitud. Pikemast plaanist on üldse ad hoc eelarvekärbete kõrval vähe räägitud. Meeldiv erand on olnud siin n-ö valge paberi töörühma seltskond, kus on viimastel kuudel nende teemade üle arutatud. Tahaksin alljärgnevalt markeerida ära teatud minu visioonis olulised pidepunktid plaanile B, mis on osaliselt leidnud kajastamist juba valges paberis.

Esiteks tuleb küsida, miks euro on olnud oluline? Esmane eesmärk on olnud suurendada läbi euroalaga liitumise majanduskeskkonna usaldusväärsust ja teha Eesti kapitalile magusamaks.

Teiseks on soovitud vahetuskursi risk lõplikult maandada.

Plaan B peab täitma sama eesmärki. Minu jaoks on plaan B põhimõtteliste mitte-konventsionaalsete lahenduste plaan meie senise arengu suhtes. Ja põhimõttelisi muutusi on muuseas meil vaja nii euroga kui eurota. Euroalaga liitumine lihtsalt tasandab muutuste kiiruse ja radikaalsuse vajaduse. Mis võib olla isegi pikemas vaates halb. Ainult kriis annab platvormi nii ulatuslikeks muutusteks, kui on vaja uuele heaolu kasvu mudelile aluse panemiseks.

Eesti efektiivseks

Plaan B peab olema eelkõige ühiskonna suurema efektiivsuse plaan. Nii kuluefektiivsuse kui ressursside paigutuse tõhususe kava. Ehk nii plaan teha asju paremini kui teha õigemaid asju, alates inimeste enda elukorraldusest, lõpetades riigiga. Ühiskonnas tervikuna.

Tänaseks 45 protsendi tasemele kasvanud riigi kulutused SKPst tuleb saada suuremate järgiandmisteta avalike poliitikate eesmärkides läbi suurema tõhususe ja mõjususe tagasi 35 protsendi rajajoone alla. Suuremat heaolu ümberjaotamist ei saa me tööinimeste huve rängalt riivamata endale lubada. 2009. aasta teine lisaeelarve on kujukas näide sellest, mis hakkab maksude, aktsiiside ja riigivõlaga juhtuma, kui proovime asuda finantseerima 10 protsenti üle jõu käivat riigi kulubaasi.

Riigi tegevuse drastilise efektiivsuslanguse taga on «headel aegadel» olnud erakondade keskendumine üksikute sihtrühmade huvide maksimaalsele teenindamisele, tehes seda laiema perspektiivita.

Maksuvabastuste, sotsiaaltoetuste - pensionide ja vanemahüvitisteni välja - mahud on kasvanud just erakondade lühiajalise poliitilise kasu saamise nimel üle ühiskondlikku rikkust arvestava efektiivsuse taseme.

Erakonnad on võidelnud sihtrühmade eest kitsarinnaliselt ja pimesi. Uskudes, et teatud primitiivsed poliitilised märgid - näiteks pensionid kahekordseks, tulumaksuvabastus esimesest lapsest, õpetajate palk kahekordseks, vanemahüvitis kahekordseks - tagavad antud sihtrühma jäägitu toetuse.

Plaan B elluviimine osutub Eestis mastaapselt võimalikuks, kui märgipõhine poliitika ja seda kandvad erakondade meediamanipulaatorid poliitikas pankrotistuvad. Poliitika käsitluse lähtekoht muutub läbi kehtiva poliitilise paradigma pankroti.

Tooksin alljärgnevalt 8 põhimõttelist muutust, mis tuleks süvenevat kriisi kasutades läbi viia ja mis peaksid plaanis B sisalduma.

1. Avatum ja rahvusvahelisem Eesti

Eesti on formaalselt rahvusvaheliselt integreeritud riik. Mõttemudelite, hoiakute ja tegevuse mastaapsuse tähenduses toimime tihti aga isoleeritud saarena. Näeme maailma läbi Eesti fookuse, peaksime aga nägema Eestit läbi globaalse fookuse. See annaks lähtekoha teha siin õigeid asju õigesti.

Selle saavutamiseks peaks muutuma Tallinn oluliselt rahvusvahelisemaks ja avatumaks linnaks oma rahvusvahelise multikultuursusel põhineva kogukonnaga. Piisava erikaaluga rahvusvahelise kogukonna teket, mis võimaldaks tuua siia hoopis teisel tasemel teadmisi, kogemust ja kapitali, tuleks soodustada alates maksusoodustustest ja töölubadest kuni suhtumise muutuseni teistsuguste inimeste suhtes.

Ka meie enda noortel, kes harjuvad välismaal õppides palju avatuma, tolerantsema ja erinevamaid võimalusi pakkuvama keskkonnaga, oleks siis palju lihtsam teha otsust Eestisse tagasi pöördumiseks.

Riigivalitsemise puhul annaks tihedam rahvusvaheline integratsioon võimaluse delegeerida teatud avalikud ülesanded kas regionaalsele või üle-Euroopalisele platvormile. Näiteks saaks teostada konkurentsi, keskkonna, finantsturgude jne järelevalvet regionaalsel alusel loodud ühisasutuste baasil, olgu see kas või Baltoskandia konkurentsiamet. Sellest lähtuv mastaabi- ja kvaliteediefekt annab tohutu võidu tõhususes. Sama raha eest saab oluliselt enam ja paremat avalikku teenust.

2. Aktiivsem riik

Riigi kui eestvedaja ja suunanäitaja positsioon peab muutuma aktiivsemaks, samas riigi heaolu ümberjaotav osakaal ei tohi suureneda. Aktiivsema riigi üks põhieeldus on ametnikkonna headel aegadel maad võtnud stagnatsioonist ja mõttelaiskusest välja kiskumine. Seda saab teha näiteks ametikohtade roteerimise kaudu ja korraldades avalikke konkursse juba täidetud ametikohtadele.

Aktiivsema riigi positsioon tähendab kindlasti vajadust kujundada Eesti administratiivse arhitektuuri muutmine paindlikumaks. See võimaldab rühmitada valdkondi ministeeriumide vahel ümber vastavalt muutunud eesmärkidele ja prioriteetidele. Näiteks tingimustes, kus riigi tasandil on eesmärgiks seatud eksport, tuleks välisministeerium kujundada eelkõige väliskaubanduse ministeeriumiks. Vajadusel võib selleks tõsta majandusministeeriumist kogu väliskaubanduse kompetents ümber välisministeeriumi.

3. Paralleelvaluuta euro

Kui meil ebaõnnestub täisliikmena euroalaga liitumine, siis tuleb juhul, kui reaalmajandus suudab kulusid tänase krooni-euro vahetuskursi juures piisavalt tagasi tõmmata, olemaks eksporditurgudel konkurentsivõimeline, võtta eurod kroonide kõrval ametlikult paralleelvaluutana ühepoolselt kasutusele. Eesti eurostumine ettevõtete ja kodumajapidamiste tasemel intensiivselt, sellele tuleb anda ametlik raamistik. Maksimaalselt 6 kuuga toimuks turupõhine muutus kroonilt eurole, kui majandusest 1/3 moodustav valitsussektor viiks oma tegevuse eurosse.

4. Tehingupõhine maksukeskkond

Tunnistan ausalt, selles poliitikas olen ise teatud ideoloogilises kimbatuses. Kas muuta Eesti maksusüsteem tõeliselt proportsionaalseks - sissetulekust sõltumata, madalate määradega, ilma erandite ja maha arvamisteta? Maksupoliitikal ei oleks majandus- ja sotsiaalpoliitilist eesmärki, vaid ainult ülesanne tuua riigikassasse raha. Või muuta täiesti kurssi ja võtta ambitsioon teha Eesti läbi erandite kapitalile magusaks, olla paindlik ja pakkuda personaalset lähenemist igale potentsiaalsele investorile?
1,3 miljoniga Eesti vajab majandusarengu taastamiseks kapitaliomanikega lähiaastatel 30-40 head deal'i mahus 10-15 protsenti SKPst. See on võimalik, kui Eesti vaatab igat tehingut ja selle tingimusi eraldi, püüdes pakkuda selle tehingu jaoks optimaalset maksu- ja administratiivset keskkonda.

See eeldab proaktiivset, ise investeeringuid otsivat riiki koos konkreetse ametiisikuga, kes selle eest vastutab. Nagu seda tehakse majanduses. Valitsuse tasandil sündinud õiguste-kohustuste pakett võiks jõuda hiljem parlamenti, kus antakse konkreetsele valitsuse tasandil sõlmitud kokkuleppele seaduse jõud. Umbes nagu on tehtud topeltmaksustamise vältimise lepingutega. See on erandite tee, mida oleme püüdnud seni vältida.

5. Hariduse kvaliteet

Hariduses tuleks kogu vana Res Publica hariduspakett realiseerida: üldhariduses pearaha süsteemi rakendamine ning erinevate omandivormide, koolitüüpide ja nende vahelise konkurentsi soodustamine. Kutsehariduses tuleks siduda koolid nõudlusega st ettevõtjatega koos koolide erastamisega ettevõtlusorganisatsioonidele ja ettevõtjatele. Kõrghariduse tasemel tuleks saata hulk meie paremaid ajusid välismaale õppima ja kärpida meie enda ülikoolide arvu drastiliselt läbi neile esitatavate nõuete. Kvaliteetse hariduse tagamiseks on igal tasandil Eesti ühiskonnal ressurssi oluliselt väiksema arvu õppeasutuste jagu. Meie konkurentsieelis saab olla ideedes, mitte musklites.

6. Isikustatud tervisekindlustus

Ravikindlustus saab jääda tulevikus ainult osaliselt solidaarseks. Enamuses tuleb üle minna isikustatud tervisekontodele, kuhu laekub enamik inimese sotsiaalmaksu ravikindlustuse maksest. Raviteenuste rahastamise süsteem võik olla kolmesambaline: solidaarselt makstavad suuremahulised teenused, isiklike tervisekontode kaudu kaetavad üldteenused ja oma taskust rahastatavad teenused (a la hambaravi).

7. Vajaduspõhine toetuste süsteem

Ilmselt on kujunenud tänases võimukoalitsioonis üsna lai konsensus lõpetada laustoetamine, viia toetused vajadusel põhinevaks ja hinnata eesmärgist lähtuvalt, kas konkreetne inimene vajab sellist toetust.

See tähendab, et toetuste maksmisel ei võeta arvesse mitte ainult inimeste jooksvaid sissetulekuid, vaid ka omatavat vara. Kallist eramut Nõmmel või 50 hektarit metsamaad omav inimene ei peaks saama toimetulekutoetust pärast teatud ajaperioodi, mis on vajalik elukorralduse sissetulekute vähenemisest tingitud muutmiseks.

8. Heaolu muutusele reageerivad pensionid

Pensionide osakaal riigieelarvest ja SKPst on kasvanud tasemele, kus laenuta ei saa pensionite maksmist rahastada. Midagi tuleb ette võtta. Üks võimalus oleks pensionid muuta allapoole liikumise suhtes paindlikuks, võimaldades pensioniindeksil muutuda negatiivseks.

On loogiline, et kui pensionide ideoloogia on olnud siiani selline, et pensionärid peavad saama osa solidaarselt üldisest heaolu kasvust, peab solidaarsus kehtima ka üldise heaolu languse juures. Praktikas saaks seda teha, kaotades pensionide täiendav tulumaksuvabastus või kehtestada pensionäridele ravikindlustusmakse. Näiteks 3000-kroonise tulumaksuvabastuse kaotamisel väheneb keskmine pension ca 10 protsenti ehk 500 krooni.

See oleks ilmselt suhteliselt proportsionaalne, arvestades kevadist 5-protsendist pensionikasvu.

Riigikogu lõpetas hea ja halvaga

2009-06-20

Tuleviku kroonikakirjutaja võiks 2009. aasta juunisündmusi heietada umbes nii: "Samal ajal kui Heliose kinos mängiti Madis Kõivu "Lõputut kohvijoomist", etendas riigikogu Toompeal lõputut eelarvekärpimist." Kaugele riigikogu jõudis?

Riigikogu tööd tuleb vaadelda mitmest rakursist. Need on riigikogu tulemuslikkus, riigikogu sõnumid rahvale ja riigikogu sisemine töökultuur.

Alustan viimasest ehk õieti sellest, milline on praeguse valitsuskoalitsiooni pidamine riigikogus. Vähemusvalitsusele ennustati lühikest iga veel enne, kui ta õieti toimima hakkas. Esimesed nädalad seda ei kinnita. Äsjastel hääletustel toimisid Reformierakonna ja IRL-i saadikud sellise ühtsuse ja hääletamisdistsipliiniga, mida Toompea saalis ammu nähtud pole. See oli sajaprotsendiline kohalolek ja ei ühtegi äravajumist ka istungimaratoni kõige väsitavamatel tundidel.

Teiselt poolt tahaksin kiita opositsiooni, kes suutis seekord lamedast vaheaegadega venitamisest peaaegu hoiduda. Säästueelarve teisel lugemisel venitati küll pikkade ja mitte eriti sisukate kõnedega, samuti tehti kõik selleks, et teiste päevakorrapunktide käsitlemine veniks. Töölepinguseaduse teisel lugemisel sel kolmapäeval otsis Ain Seppik "uut joont", võttes kord 10-, kord kolmeminutilisi vaheaegu, kuid jättes need lõpuks enamasti üldse võtmata.

Jääb üle loota, et lõputute vaheaegadega veiderdamine saab Eesti poliitikas otsa. Selle negatiivsed mõjud on ilmsed, sest obstruktsiooni kartes ei valmistu ka koalitsioon oluliste päevakorrapunktide käsitlemisel mitte sisuliseks väitluseks, vaid kummaliseks vastupidavusmänguks. Selge see, et omapoolse "ajakulutamisega" ei taheta olukorda veel keerulisemaks teha.

Kui vähemuskoalitsioon vastu peab, hakkab riigikogu roll poliitikas oluliselt suurenema. Seda on väga vaja. Esmaspäevane Reformierakonna ja IRL-i fraktsiooni kohtumine oli sisuline ja avatud arutelu, millist ma viimati nägin valitsuskoalitsiooni erakondade vahel umbes kaheksa aastat tagasi. Vaid selliste aruteludega on võimalik jõuda tagasi sellise poliitika juurde, kus peaeesmärk pole mitte teise erakonna ülekavaldamine, vaid riigi ees seisvate probleemide lahendamine.

Loomulikult huvitab tavainimest otsustusmehhanismidest hoopis enam see, kuidas riigikogu otsused meie igapäevast elu mõjutavad. Ja need uudised on halvad: maksud tõusevad, haiguspäevade hüvitis väheneb, kärpekäärid nüsivad ja töötushüvitis kahaneb.

Lõputust eelarvekärpimisest palju parem on astuda kiiremad ja otsustavamad sammud; mitte välja mõelda küsitavaid tulusid, vaid piirata karmilt riigi kulusid. Taavi Rõivas, kes tuleproovi rahanduskomisjoni esimehena kenasti välja vedas, ei välistanud kolmanda negatiivse lisaeelarve võimalikkust. Mina pean vajadust selle järele juba praegu silmaga nähtavaks ja kärpe ebapiisavus on mu meelest riigikogu suurim töövõlg. Istungivaheaeg pole tegelikult välja teenitud, selleks ei jätkunud julgust.

Kuni lõputu eelarvekärpimine kestab, on tegelikult raske keskenduda ka nendele lahendustele, mis meie majandust uuesti käima joosta aitaksid. Praegu me oleme valusas faasis, kus olukorra tõsidus juba hakkab pärale jõudma, õige natuke jääb omaksvõtust veel puudu, aga iga kaotatud päev toob lisaprobleeme. Seega on riigikogu istungipuhkus ohtlikult illusoorne. Nagu on illusoorne ka maksutõusudega paberil tasakaalustatud eelarve.

Intervjuu: Pomerants: õimekus nõuab mõistust ja õiglust

2009-06-18

Siseminister Marko Pomerants (44) kinnitab, et kuritegevuse uurimisel ei saa olla mingeid erakonnapõhiseid kaalutlusi ning ametkonnad peavad menetlema kõiki vahelejäämisi.

Mis oli teie motivatsioon siseministriks hakata?

Kui sai selgeks, et Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) peab täitma siseministri ametikoha, algas erakonnas arutelu kiirmenetlusena. Siis olid ka olemas inimesed, kes leidsid, et mina võiksin olla see kandidaat, ja protsess lihtsalt päädis sellega, et mina see olen.

Ma ei pabistanud, sest mul on olemas kogemus, mismoodi üks ministriportfelli kandmine üsna keerukas valdkonnas välja näeb (Pomerants oli Juhan Partsi valitsuses 2003-2005 sotsiaalminister - toim).

Teiega võistlesid n-ö Res Publica kandidaat Ken-Marti Vaher ja Reformierakonna kandidaat Mart Laar?

Julgen öelda, et Laari kandidatuuri pole meie erakond kunagi arutanud ning ta pole ka ise seda püsti pannud. Saan aru, et see oli lihtsalt üks Andrus Ansipi ütlus, et Laar võiks see olla. Siin on võib-olla müüti ka natuke.

Te ei suhtu peaministri sõnadesse tõsiselt?

Suhtun absoluutselt tõsiselt. Aga see variant ei realiseerunud ja selle stsenaariumiga väga ei tegeldud. Järelikult on nagu on.

Ma ei arva ka, et praegu võiks tõsta mingit Res Publica või Isamaa kandidatuuri teemat, praegu erakonnas sellist jutti ei ole olemas.

Kas pärast Jüri Pihli on veel siseministrina midagi teha? Tunnete tema vaimu kabinetis lehvimas?

Ei tunne. Inimestel on võib-olla olnud küsimus, et kui minu eelkäija oli Pihl, kuidas on olla järeltulija. Ma ütlen siiralt, et minul ei ole see küsimus hetkekski pähe tulnud. Et nüüd ma lähen kohale, kus oli Pihl, kellel on kõik meie siseturvalisuse struktuurid n-ö läbi juhitud.

Jättis ta ka mingid soovitused?

Meie ametivahetus oli natuke ebatraditsiooniline. Normaalsel vahetusel võtab lahkuv minister uue ministri käekõrvale ja toob ta majja, aga kui mina kohale jõudsin, oli Pihl juba lahkunud. Kohtusime paar päeva hiljem ja rääkisime oma jutud ära.

Kas kõige suurem ülesanne on teil ikkagi politsei, piirivalve ning kodakondsus- ja migratsiooniameti (KMA) ühendasutuse kokkupanek?

[Politseiameti peadirektor] Raivo Küüt peab tegelikult panema.
Ta on teisipäeval läbinud õiguskomisjoni kooskõlastuse, vastavalt seadusele. Nüüd vaatame, kuidas suudab valitsuse masinavärk töötada - kas ta saab 1. jaanuarist 2010 ametisse nimetatud sel neljapäeval või järgmisel.

Ministril on oma roll, et kolmest saakski kokku üks, uue identiteediga asutus. Et ei tekiks mingit laiendatud politseid või vähendatud piirivalvet, pluss natuke KMAd, vaid üks tervik.

Ühendasutuse kohta käibib ka termin «superministeerium», kui tõepärane see tundub?

Mina nii ei arva. Tuleb rahulikult asja vaadata, kas rollijaotus on õige.

Igapäevane tegevus siseturvalisuse teenuste pakkumisel oleks uue ameti sees ja poliitika tegemine jääb ministeeriumisse, muidugi koostöös ametiga. Siin tuleb selget jutti hoida, et ei tekiks maakera, mis on suurem kui see teine maakera.

Teise lisaeelarvega võetakse politseilt maha ligikaudu 100 miljonit krooni, päästjatelt 40 miljonit. Kuidas jätkub elu pärast seda?

Elu jätkub vähema rahaga. Esimest korda mitme aasta peale ei ole inimestel tegemist mitte võimaliku palgakasvuga, vaid olukorraga, kus tuleb palka vähendada. Politseis on see juba tähendanud, et tänavuse tööaasta sees on ka palgata puhkuse päevad.

Läbirääkimised riigiteenistujate ametiühinguga käivad, sest meil on ka kollektiivleping eelmisest aastast. Järgmisel nädalal läheb aruteluks, sest raha lihtsalt ei ole ja vähendamised on plaanis.

Järgmise aasta eelarve on uus suur nuputamise koht. Kolme asutuse eelarve asemel teeme ühe, aga sellegi poolest - politseinik peab saama õue ja piirivalvur piirile saadetud ja kodakondsusametnikud samuti tööle.

Päästeteenistuski oleks hea, kui jõuaks tuld kustutama ja muud õnnetust likvideerima.

Mis mulje teil on elust Eesti politseis, kui üks prefekt ja veel üheksa politseinikku saadeti kohtu alla hulga süüdistustega, teiste seas eraviisilisele jälitustegevusele kihutamine, tulirelva ebaseaduslik käitlemine jne?

Just äsja tulen politseiametist, kus kohtusin praeguste prefektidega, kes on ametis või täidavad kohuseid, lisaks inimesed kriminaaljälitusest jt. Minu soov on, et nad oleksid ka minu ametiaja lõpul politseiteenistuses ja neile oleks kena otsa vaadata.

Vastus küsimusele on kahene. Ühelt poolt on tõesti natuke, nagu Juhan Parts ütleb r-i põristades, «absurrrd». Et 2009. aastal on politsei sees sellisel tasemel korrarikkumised või kuritegevus.

Teisest küljest arvan, et süsteem on ise nii tugev, et suudab seda menetleda. Keegi ei saa mürki võtta, et selliseid asju enam ei tule, aga nelja prefektuuri tingimustes on see ring ikka väga kitsas.

Eeldame, et ei tule. Kui aga üht või teist lagedale ujub - järelikult kapo ja sisekontroll töötavad.

On Reformierakond juba signaale andnud, et Tartu asjade uurimisega võiks tempot maha võtta?

Keegi ei ole minuga püüdnud rääkida teemal, et mingit kohtuasja tuleks kiiremini või aeglasemalt menetleda. Ma eeldan, et keegi seda ka tegema ei hakka. Sellest inimesest, kel niisugune plaan on, oleks väga mõistlik seda mitte teha.

Siseministrina ütlen, et erakonnapõhiseid näidikuid meil ei ole. Mis puudutab omavalitsusi, siis midagi pole parata.

Kui meil on kuus omavalitsust, kus tõesti on ennekõike Keskerakonna inimesed praegu võimul, siis need nad on. Või kui meil tulid erinevate Reformierakonna inimestega seotud asjad üles, tuleb menetleda!

Kui mõni IRLi mees või naine on vahele jäänud, tuleb ka menetleda. Loodame, et ei ole.

Kas Edgar Savisaare kabinetist väljus või ei väljunud signaal, või oli see mingi bluff?

Mina ei tea. Ütlen siiralt, et ma ei ole pidanud seda signaalide väljastamist selliseks teemaks, et pärida või küsida, mis seal Savisaare kabinetis siis piiksub. Minu pärast las ta piiksub.

Kas Keskerakonnast on kaebusi, et kapo ei võta teemat tõsiselt?

Kui te nüüd ütlete, siis võib-olla on mul see kunagi meeles ja küsin üle, et mis seal piiksub. Aga minu meelest see ei ole riikliku tähtsusega asi.

Esmaspäeval karmistas riigikogu karistusseadustikku selliselt, et kui keegi kutsub üles korraldama niisugust üritust, kus võib minna rüüstamiseks ja purustamiseks, saab ta ka kriminaalkaristuse. Oletame nüüd, et leiab aset pensionäride meeleavaldus näiteks pensionide alandamise vastu, aga seal on ka üks või kaks provokaatorit ja mõni aken lendab sisse. Kas meeleavalduse korraldaja pannakse kinni?

Sellist ohtu ma ei näe. Konstrueerida saab ja hästi saab. Aga ma eeldan, et need, kes asjaomaseid menetlusi ellu viivad, on professionaalid. Et pensionäride liidrid jäävad vabadusse ja need inimesed, kes on tegelikud probleemi põhjustajad, saavad oma karistuse.

Eesti riigis saab ikka see, kes oma meeleavalduse on rahumeelselt ja headel eesmärkidel registreerinud, seda ka ellu viia. Küllap on võimalik sõklad teradest välja eraldada.

Teile ei tundu see «pronksöö pakett» kruvide kinnikeeramisena?

Riigil peab olema võimekus, aga teistpidi peab olema mõistus rakendada seda õiglaselt. Kui keegi tunneb, et ta saab puudutatud, siis asja eest. Õige hõlma ei tohiks keegi hakata.
Siseministeeriumist on tänavu tulnud ka uus haldusreformi plaan. Kas praegu, vähemusvalitsuse ajal on mõeldav sellega kuidagi edasi liikuda?
Arvan, et ei ole reaalne.

Kuna on ka kohalikud valimised?

Ei arva, et just see on probleem. Aga ma ei näe isegi sellist aega, et valitsuskabinet muude asjade kõrval asuks selle reformi kallale. Pigem kaldun arvama, et aastani 2011 suuri edasiminekuid ei ole.

Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler peab edasi minema analüüside ja rahvavalgustustööga, aga läbimurret ma ei julge ennustada.

Kuidas meeleolu praeguses valitsuses tundub võrreldes Partsi valitsusega, milles olite sotsiaalminister?

Tänaseks on mul kokkupuude valitsuskabinetiga olnud täpselt üks kord, eelmisel neljapäeval. Selles koostöö õhkkonnas polnud hullu midagi, kõik laabus.

Järgmise aasta plaanide tegemine on ees. Kui tuliseks see läheb, ei tea. Minul on päästeteenistus taga, tulekustutid olemas, kui väga kuumaks läheb, siis lasen vahtu peale.

Sotsiaalministrina Partsi valitsuses kirjutasite kolleegide-ministrite sünnipäevaks alati luuletuse, pomeriimi. Kas traditsioon jätkub?

Mul oli ju Postimehes isegi oma rubriik, mis lõppes jaanuaris 2008. Kuid olen võtnud endale peaaegu kindla joone, et ma enam oma elus mingeid luuletusi ega pomeriime ei kirjuta.

Tõesti, miks küll?

Ma püüan seda vältida. Põhjus on väga lihtne. Seda võib ju mingil eluperioodil teha. Ega inimene pea olema selline hall kuju, keegi ju näitleb hästi ja keegi mängib kitarri.
Aga kui tahta olla riigimees, poliitik, minister, siis arvan, et esimene asi, mis peaks tema puhul meelde tulema, on professionaalsus ja oskused.

Kui öeldakse Peeter Kreitzberg, siis ei peaks ju esimesena öeldama, et ta on kalamees Vihula vallast, vaid et tegemist on hariduse valdkonna tugeva eestkõnelejaga.

Täpselt sama on minuga. Eesmärk on olla professionaal ja õnnestuda seal, mitte esineda pidevalt meediakajastustes päevakajaliste luuletustega.

Kuid nii naljakas kui see ka pole, Mari-Ann Kelam (Pomerantsi asendaja parlamendis - toim) leidis riigikogus minu tuppa kolides sahtlist minu kunagi Postimehes ilmunud luuletuse «Abiks noorele ministrile!».

Abiks noorele ministrile!
Regulaarselt tervislikult toitu,
magama Sa mine enne koitu!
Tööl ametnikegagi suhtle,
ära asjata alluvaid Sa nuhtle!
Ära vilkuriga kihutades peole sõida,
rahva armastus Sa siirusega võida!
/---/

Roosadest prillidest pole tolku

2009-06-10

VAADATES VIIMASTE nädalate poliitilisi heitlusi, ühe valitsuskoalitsiooni lagunemist ja teise moodustamise läbikukkumist, on loogiline küsida: mille üle need poliitikud seal Toompeal vaidlevad?

Tegelikult on lugu lihtne. Mõni hea aasta tagasi, kui majanduse kasv ületas kümne protsendi piiri, tõusid Eestil jalad maast lahti. Uskudes, et säärane hea aeg kestab igavesti, alandati ühe käega makse ning teisega laoti riigivankrile kõikvõimalike kohustuste näol peale koorem, mida see normaalsetes oludes kanda ei jõua.

Nõnda juhtuski, et niipea kui Eesti majandus maailma majanduses alanud kriisi
tagajärjel jahtuma hakkas, sõitis vanker mürinaga kraavi.

Vahest poleks seda juhtunud, kui poliitikuid poleks kriisi märkide ilmnedes vallanud usk, et küll see meist mööda läheb. Optimism on küll kena, kuid võib anda väga kurbi tagajärgi. Tean seda omast käest, sest ega ma ise ja mu erakondki sellest vaba olnud.

NII POLE MÕTET kellelegi näpuga näidata või süüdlasi otsida. Küll aga tuleks roosad prillid eest võtta ja reaalsusele otsa vaadata. Kui me seda teha ei julge, on lood hullud.

Kahjuks pole olukorra tõsidusest ikka veel aru saadud. Rahvas teab hästi, et ei ole võimalik kulutada seda, mida pole teenitud. Riik üritab oma kulusid aga vaid väga ettevaatlikult kokku tõmmata, andmata endale aru, et kui tulud kokku kuivavad, tuleb möödapääsmatult ka kulusid vähendada.

Ühed küsivad, miks me peame üldse kulusid kärpima ja töötutelt nende hüvitisi käest kiskuma - parem tõstame maksud taevasse. Unustatakse ära, et sel moel laseme majanduse päris põhja ja lööme tööpuuduse lakke.

Teistele on maksude tõstmine tabuteema. Nende arvates tuleb kokkuhoid saavutada kulude kärpimisega. Kui pärida, mis kulusid nad silmas peavad, selgub, et ühest kohast ikka ei saa ja teisest on päris võimatu.

Kolmandad tegelased nõuavad: laske meid ka riigitüüri juurde, kui me seal oleme, küll me siis ütleme, kust me teil kokku tõmmata lubame. Kui lausud, et kuulge, mehed, nii ikka ei lähe, teatatakse, et oled paha inimene ja intrigant.

SEEGA ON AINUS võimalus kriisist välja tulla otsida nende teede vahel tasakaalu, kärpides kulusid ning tõstes vähesel ja ühtlasel määral makse.

Tean, et niisugune soovitus on eriti ebapopulaarne - sõimata saab mõlemalt poolt. Populaarsuse peale pole aga praegu aega mõtelda. Selleks et Eestil aasta lõpuks näpud põhjas poleks, tuleb poole aasta jooksul kokku tõmmata üle kuue miljardi krooni.

Kergeid ja meeldivaid lahendusi pole enam jäänud. Teha tuleb raskeid ja vastikuid otsuseid. 1992. ja 1999. aastal saime sellega hakkama.

Hasartmängumaksu nõukogust toetuse taotlemise kord on muutunud

2009-06-09

Juunis hakkas kehtima uus Hasartmängumaksu Nõukogu tööd reguleeriv määrus, mis muudab senist toetuse taotlemise korda ja kehtestab uue taotluse vormi.

Ühe olulisema muudatusena kehtestab määrus kohustuse esitada taotlus vähemalt kaks kuud enne projekti algust. Nimetatud nõude täitmist hakkab nõukogu kontrollima alles septembrist.

Selleks, et taotluse kohta tehtaks otsus soovitud kuul, peab see jõudma vastavasse ministeeriumisse hiljemalt eelneva kuu viimaseks tööpäevaks.

Taotlus tuleb esitada ühes eksemplaris vastava ministeeriumi aadressile paberkandjal või digitaalselt allkirjastatult HMN-i veebilehel hmn.riik.ee avaldatud e-posti aadressile.

Iga kuu vaadatakse läbi väikeprojekte (taotletav summa on kuni 100 000 krooni) ja kord aastas detsembris suurprojekte (taotletav summa on üle 100 000 krooni).
Lubatav halduskulude osakaal taotletavast summast võib olla endiselt maksimaalselt 25 protsenti ja kohustuslik kaas-ja/või omafinantseeringu määr väikeprojektidel 10 protsenti ja suurprojektidel 20 protsenti taotletavast summast.

Loodan, et uuendused muudavad taotlejatele toetuse taotlemise lihtsamaks. Ka nõukogu otsused tehakse taotlejatele nüüdsest teatavaks kiiremini, sest enam ei saadeta paberkandjal protokolli väljavõtteid, vaid protokoll avaldatakse nii nõukogu kui ka ministeeriumite veebilehtedel juba koosoleku päevale järgneval päeval.

Väikese Eesti suured sündmused

2009-06-04

Eesti seisab ühtäkki väga oluliste sündmuste keskel. Meie riigi sümbol - sinimustvalge lipp - tähistab 125. aastapäeva. Meenutan 1988. aastat. 7-aastase tüdrukutirtsuna olin vanaisa pasunakooriga Otepää kiriku kõrval, sealsamas, kus avati mälestustahvlid lipu auks.

Oli avanemise aeg, mil riik, rahvas ja vabadus olid kullahinnaga. Nende poole püüd oli midagi erakordset, midagi, mida täna unustama kiputakse.

Valime nimekirju

NATO ja Euroopa Liiduga ühinemine olid riigi järgmised olulised sammud. Viis aastat tagasi eesmärgid saavutati. Tänu liidule oleme mitmeski majandussektoris saanud positiivse tõuke. Olgu selleks põllumajandus või teedeehitus. Oleme saavutanud vaba liikumise ühenduses. Oleme saanud eurooplasteks, nagu Noor-Eesti möödunud sajandil soovis.
Paraku on Euroopa Liit meid hellitanud. Oleme harjunud saama, kuid vastupakkumine ei tule meeldegi. Lihtsaim viis on minna valima europarlamenti.

Reformierakonna ja Keskerakonna tõttu ei saa me valida konkreetset isikut nimekirjas, vaid oma poolehoid tuleb anda tervele nimekirjale. Mida sellega on saavutatud? Valimissüsteem on kriisis. Jüri Adams (Vikerkaar 4-5/2009) on välja toonud kriisi ühe põhjusena selle, et üheaegselt on kasutusel mitu omavahel konkureerivat süsteemi. Adams märgib, et valimissüsteemi omaksvõtt võtab vähemalt 50 aastat.

Viis aastat tagasi sai valija reastada kandidaatide paremuse. Sel korral on see võimalus kodanikelt ära võetud. See on väär! Kaasnenud on peibutuspartide kasutamine, kusjuures viimased on selgelt öelnud, et Brüsselisse minna ei kavatseta. See paneb kahtluse alla poliitika tõsiseltvõetavuse.

Majanduses keeristuuled

Lisaks on suletud nimekirjad toonud kaasa ohtralt üksikkandidaatide ülesseadmist. Olukord poleks imelik, kui kandidaadid hoomaksid olukorda europarlamendis. Teisalt tekib küsimus, et kas neid fraktsioonidesse avasüli vastu võetakse, sest neil puudub tugiorganisatsioon, milleks on tavaliselt erakond.

Mida saaks valimissüsteemi kriisi vastu teha? Minna valima! Nii tõestame, et valimised lähevad meile korda.
Eesti on ka maailmamajanduse keeristuultes. Majanduslangus on väikeriigi jaoks mõneti isegi lihtsam, sest oma väiksuse tõttu suudame turge ja olukordi kiiremini ümber suunata. Teisalt on meie tootmismahud väikesed, mis turgude ümbersuunamisel paneb omakorda piirangud peale. Ei ole suudetud ka välja ehitada toimivat infrastruktuuri meelitamaks välisinvestoreid, et inimestele tööd saada.

Sisemajanduse kriisi oleme tekitanud ise. Näiteks üle kuu aja tagasi oli riigile maksed tasumata 5 miljardi krooni ulatuses. See on suur summa, mida valitsus püüab meeleheitlikult kokku kraapida.

Hoida ja kasvatada riiki

Majanduslanguses on oma roll valitsustel. Lihtne on öelda, et ei oleks pidanud headel aegadel nii palju kulutama. Ei oleks tohtinud makse alandada ja mitmesuguseid toetusi suurendada, sest väikeriigi võimekus tuleb nagunii mürinaga vastu. Õigem oleks vastavalt tegutseda, et päästa riik rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimise alla sattumisest.

Kummaline on liberaalide ühe mustri järgimine. Kui ei saada oma tahtmist, tuleb tekitada valitsuskriis ning peita selle taha tegelikud probleemid, milleks on tahtmatus tajuda reaalset olukorda. Nii on minu hinnangul ka Rahvaliidu kaasamine peaministri poolt üks meelepete. Eelarve tasakaalu püüdlusi jupitatakse nagu vorsti. Kuid vorst võtab rohekassinise värvuse.

Tänane poliitiline ühiskond on veidi halvatud. Ühelt poolt vajaks poliitiline eliit mõistmist - kaua suudame vanaviisi edasi minna ning millised on julged valikud tulevikule mõeldes. Teiselt poolt vajab riik aktiivset ja mõtlevat kodanikkonda.
Usun, et meie ühine huvi on hoida ja kasvatada Eesti riiki.

* Autor väljendab isiklikke seisukohti.

Köielkõndija pihtimus

2009-06-03

Nädala alguses võrdles Postimees vähemusvalitsuse tööd köiel kõndimisega. See on tabav võrdlus. Köiel on Eesti tegelikult aga kõndinud juba mõnda aega. Ilmselt on praeguseks kõigile selge, et hetkel on Eesti kõige olulisem ülesanne tasakaalustada eelarve tulud ja kulud. Paraku on seda eemärki võimatu saavutada, kui köielkõndija ei suuda leida tasakaalu ka teiste valikute vahel. Selliseid valikuid võib igaüks arvukalt üles lugeda. Peatuksin järgnevalt mõnel.

Esimene neist on tasakaal oleviku ja tuleviku vahel. Ühel pool asuvad siin olevikus riigi ja rahva toimimist tagavad lühiajalise iseloomuga otsused, teisel pool kaugema tuleviku huvid.
Eelarvet kärpides oleks oleviku huve silmas pidades näiteks kasulik võtta suur hulk vajaminevast kärpest kaitsekuludest. 1930. aastatel seda Eestis prooviti ja 1939. aastaks oli see üks tegur, mis Eesti alistumiseni viis.

Teine samasugune tulevikus oluline valdkond on haridus. Samas tuleb ka meeles pidada, et ainult tulevikku vaadates võime olevikus sellise supi kokku keeta, et tulevikus ei taha seda keegi enam helpida.

Tuleb hoida tasakaalu sotsiaalse heaolu ning majandusliku efektiivsuse vahel. Mitmed sotsiaalset heaolu tagavad meetmed on vastuolus majandusliku efektiivsusega.
Eelistades vaid sotsiaalpoolt, laseme põhja majanduse; lähtudes vaid majanduslikest huvidest, hävitame ühiskonna sidususe.

Minnes veelgi üksikasjalikumaks, näeme vastasseise ka tulude ja kulude tasakaalustamise vahel. Ühelt poolt tuleks eelarve tasakaalustamisel justkui kärpida kulusid, näiteks riiklikke investeeringuid või riigiteenistujate palku. Teisalt võivad need sammud viia aga tulude vähenemiseni näiteks ärajäänud investeeringutest tuleneva tööpuuduse kasvu tõttu.

Parem pole lugu ka tulude poolel. Eelarvet võib paberil makse tõstes tasakaalu viia, tegelikkuses võib sel viisil tulude tõstmine aga viia hoopis kulude kasvuni. Majanduse külmutamine maksutõusu kaudu suurendaks tööpuudust, mis omakorda leiaks koha eelarve kulupoole kasvavas puudujäägis.

Tasakaalu leida pole kerge ka poliitikas. Ühelt poolt seisavad seal vastamisi riiklikud huvid ning avalikkuse usaldus ja edu valimistel. Kui valitsemisel pühendutakse vaid suurtele riiklikele küsimustele ja ignoreeritakse avalikku arvamust, siis muutub valitsemine usalduse kadumise tõttu keeruliseks.

Tean seda omast käest. Teiselt poolt, kui aetakse taga vaid populaarsust, jäävad riiklikud huvid tagaplaanile ja ühel hetkel satutakse tõsistesse probleemidesse. Sedagi varianti on Eestis nähtud. Siit jõuamegi viimase vastanduse juurde, milleks on matemaatiliselt enamuses olev valitsus ning teiselt poolt otsustada suutev valitsus.

Enamusvalitsus on alati hea, kuid teisalt harjutab see poliitikud oponentidest lihtsalt üle sõitma. Väiksema ülekaaluga või vähemuses olev valitsus suudab ilmselt küll kiiremini otsustada, samas on tal raskem oma otsuseid ellu viia. Siingi pole tasakaalu leida sugugi lihtne.

Praeguseks on lugupeetud lugejal ilmselt juba tekkinud küsimus, mis sellel pikal jutul praeguse Eesti ees seisvate probleemidega pistmist on. Seetõttu lähen edasi lühidalt ja konkreetselt.

1. Hoolitsedes selle eest, et Eesti olevikus maksujõuetuks ei muutuks, tuleb kärpida keskmisest mõõdukamalt selliseid alasid nagu rahvuslik julgeolek või haridus. Siiani on Eesti seda ka suutnud, loodetavasti suudab ka tulevikus.

2. Eelistades töölepinguseaduse muutmises rahanduslikku efektiivsust sotsiaalsele õiglusele, tuleb valitsusel leida teid, kuidas seda aktiivse tööhõivepoliitika meetmete ja uute töökohtade loomise abil kompenseerida. Vastasel korral lükkame Eesti ühiskonna ühele poole kraavi.

3. Eelarve tulude ja kulude tasakaalustamiseks ei saa keskenduda vaid ühele neist. Kui soovime tasakaalu hoida, tuleb nii kärpida kulusid kui ka otsida võimalusi kasvatada tulusid. Olen pakkunud välja võimalikult tasakaaluka ja ühtlase lahenduse, millega vähendatakse ühelt poolt läbivalt kümme protsenti riigi kulutusi ning teiselt poolt suurendatakse ühe protsendi võrra nii käibemaksu, tulumaksu kui töötuskindlustusmakset, vähendades samas tulumaksuvaba miinimumi. On ka teisi, mõnevõrra erinevaid kavasid. Nende arutamise ees silmi sulgeda aga pole lihtsalt enam võimalik.

4. Valimised ja riigiasjad tuleb kindlalt lahus hoida. Enamusvalitsus on kindlasti parem, kuid kui seda saavutada on raske või nõuab peaeesmärkide saavutamist välistavaid kompromisse, tuleb tööd teha ka vähemusvalitsusega.

Nii pole Eestil muud võimalust kui otsustama asuda. Kõigile on teada, et eelarvet tasakaalustamata ning selleks vajalikke otsuseid, nagu töölepinguseaduse muudatused, riigikogust läbi saamata seisab Eesti aasta lõpuks tühja riigikassa ees.

Vähemusvalitsusele on see tõeliseks väljakutseks. Kui suudetakse eri mõjurite vahel köiel kõndides tasakaalu hoida, saadakse edaspidigi hakkama. Kui mitte, on lood halvad.

Kindlasti aitaks tasakaalu hoidmisele kaasa aktiivsem konsensusdemokraatia rakendamine riigikogus. Olen juba mõnda aega tagasi näiteks pakkunud, et opositsiooni esitatud eelnõusid ei hääletataks kohe esimesel lugemisel riigikogu menetlusest välja. Nüüd on õige aeg see ettepanek teostada.

Mulle tunduks arutamisväärsena ka idee mitte hakata poole aasta pealt ümber kujundama riigikogu komisjone, asendades neis valitsusse enam mitte kuuluvaid sotsiaaldemokraate vähemusvalitsuse või nende toetajate esindajatega - seda loomulikult eeldusel, et nimetatud isikud on oma komisjonides head tööd teinud. Riigikogus oleks igal juhul hea säilitada nii palju töörahu, kui vähegi võimalik. Pingeid on meie ümber isegi palju, püüame neid siis ise mitte juurde tekitada.

Mis aga kõige tähtsam: olgu meil julgust olukorra tõsidusele otsa vaadata. Meie ees on reaalne võimalus kriisist väljuda, aga ka selle põhja vajuda. Oleme varem suutnud rasketel aegadel teha õigeid otsuseid, miks ei peaks me seda praegu suutma.

50 plaan: hakata kohe tööle

2009-06-03

Eelarve tasakaalustamiseks vajalikud otsused pole kunagi meeldivad. Veel enam, need on tavaliselt ebaõiglased ja vahel ka rumalad. Mida pealesunnitumas olukorras neid tehakse, seda ebaõiglasemaks need muutuvad. Otsustamatus oleks aga kahtlematult halvim.

Nii ei saa imestada, et lähikuudest vastu vaatavad otsused igale enda ja oma erakonna heale käekäigule ning valimistulemustele mõtlevale poliitikule hirmujudinad peale ajavad.

Ilusat poliitjuttu oskame me kõik ajada. Lihtsaim on näpuga valitsuse peale näidata ning ulguda: laske, poisid, mind valitsema, küll mina kõik lahendan - kulusid ei kärbi, makse ka ei tõsta.

Ilusasti kõlab, aga tegelikkuses viib see meid kiiresti tagasi talongiaega, sest sel juhul on raha otsas enne, kui sellest arugi saame.

Teised arvajad on konkreetsemad: siit kärpida ei saa, sealt ei tohi, kolmanda peale mõtleminegi kuritegelik. Kui küsida, mida siis teha, ohatakse, et ega vist maksutõusuta saa. Mis maksu tõsta? Siis ohatakse ja pööratakse silmad taeva poole. Kui siis arvad, et nii ei saa, süüdistatakse sind rahurikkumises, sabotaažis ja teab milles. Kolmandad leiavad, et makse ikka tõsta ei tohi, tuleb kulusid kärpida...

Kui maja põleb, pole selliseks ilukõneks aega. Eesti poliitilistel erakondadel on viimane aeg tunnistada, et punaste joonte tõmbamine ning oma poliitiliste märkide kaitsmine teeb tulekahju kustutamise võimatuks.

Aasta algusest oleme seda üritanud kruusiga vett tassides teha, ikka lootes, et vast kustub tulekahi iseenesest. Ega ikka ei kustu ja päästvat vihma pole ka kuskilt näha. Mida siis tuleks neil 50 mehel ja naisel, kes on ühemõtteliselt deklareerinud, et Eesti eelarve tuleb tasakaalus hoida, riigikogus ette võtta?

Käärida käised üles ja asuda Eestile vajalikke otsuseid riigikogus ellu viima. Selleks senisest enam konsensusdemokraatiat rakendades ning valitsusliitu mittekuuluvate erakondadega koos töötades. 50 häält kontrollival koalitsioonil on selleks kõik võimalused olemas.

Viia enne 1. juulit riigikogust läbi eelmise koalitsiooni esitatud 3,4 miljardi kroonine kärpepakett, täiendades seda veel ulatuslikuma valitsussektori kokkutõmbamisega, seades eesmärgiks kokku 6,5miljardilise kärpe teostamise.

Võtta enne 1. juulit vastu Reformierakonna ja IRLi esitatud muudatused töölepinguseaduses, mis parandaksid eelarvepositsiooni 1,1 miljardi krooni võrra ja muudaksid mainitud kärpe tegemise teoreetiliselt võimalikuks.

Kui on vaja hankida ka lisatulusid eelarvesse, peab valitsus ära otsustama, millised maksud või aktsiisid tõstmisele lähevad.

IRL on valmis järgima äsjastel koalitsioonikõnelustel kokku lepitud plaani, rõhutades siiski, et ükski maks pole teisest võrdsem.

Kui muud teed eelarve tasakaalustamiseks ei leita kui riigi tulusid tõsta, siis oleks tark seda teha ühtlaselt: tõstes protsendi võrra käibemaksu, protsendi võrra tulumaksu ja protsendi võrra töötukindlustusmakset. Siin ei saa vaidlustele aega raisata - kui see pakkumine ei sobi, tuleb olemasoleva plaaniga edasi minna.

Asuda viivitamatult tööle 2010. aasta eelarve koostamise kallal, mille ettevalmistamine on praeguseks tugevalt ajagraafikust maas.

Seejuures tuleb loobuda liigsest optimismist ning teoreetiliselt laekuvate tulude arvestamisest eelarvesse ning eelistada nendele läbivat ning ühtlast kärbet.

Peamine on igal juhul see, et poliitika asemel keskendutaks kõige olulisemale - sellele, kuidas Eesti suudaks eelarve tulud ja kulud tasakaalu viia, hoida olemasolevaid töökohti ning luua juurde uusi.

Eelarvet tasakaalustamata edasi ei saa

2009-06-03

Olen viimastel nädalatel mööda Eestit ringi käies kohtunud paljude inimestega, kes kõik on küsinud, mis meil siis toimub; mida tuleks teha, et Eestiga ei läheks nii, nagu läheb Lätis?

Kõige suuremat muret teeb masendus ning kõigele käegalöömine, mis näib Lätit praegu vaevavat. Eestis on lood veel teisiti. Eesti inimesed on kaugel sellest, et käega lüüa. Otse vastupidi, nad on täis indu otsustamisel osaleda. Euroopa parlamendiga seotud teemad jäävad neile küll kaugeks, Eesti asjad see-eest mitte. Ettepanekuid eelarve kärpimise võimalustest tuleb nagu rahet.

Rahvaliidust polnud asja

Oli hea tõdeda, et paljud neist langesid kokku kärpekavas juba esinevate ettepanekutega. Läbivaks teemaks oli küsimus, miks on see nii, et kui vähendatakse ametnike, politseinike ja õpetajate palku, siis riigikogu liikmete palk endiselt suureneb. IRLi saadikurühma esimehena oli mul sellele etteheitele kerge vastata: IRLi saadikud maksavad isikliku avalduse alusel oma palgatõusu riigieelarvesse tagasi - loodetavasti järgivad seda otsust ka teised fraktsioonid.

Samas peab tunnistama, et eelarve kulude ja tulude kokkutõmbamise vajalikkusest saavad tavalised Eesti inimesed aru vahest pareminigi kui mõned poliitikud. Nad ei pea sulle ilukõnet - et jah kulusid on tõesti vaja kärpida, kuid teisalt ei saa seda siit teha ega sealt võtta - ja makse võiks ka tõsta, aga seda ei saa ja teist ka mitte. Inimesed ütlevad lihtsalt: kui raha ei ole, siis ei saa seda ka kulutada. Eesti pered on oma eelarved kokku tõmmanud, nüüd peab seda ka riik suutma.

Peaprobleemiks loeti lisaks eelarvele tööpuudust. Oli hea meel teada saada, et paljud olid kuulnud IRLi poolt välja pakutud tööplaanist ning pidasid selle kiiremas korras ellurakendamist vajalikuks - ettevõtlust tuleb toetada ning pakkuda inimestele ümber- ja täiendusõpet, pöörates erilist tähelepanu võitlusele noorte tööpuuduse vastu.

Loomulikult pidin palju vastama ka küsimustele koalitsiooniläbirääkimiste kohta Rahvaliiduga. Jätan siin natukene vahele, sest mõned rahva kõnekeele värvikad väljendid ei kannata trükimusta, ning lähen edasi sealt, kus öeldi, et kõik võiks olla võimalik, kui selline kokkulepe tagaks, et Eesti saaks tõesti eelarve tasakaalu. Just nii kõlas mitmete praktiliste maameeste arvamus. See oli kokkuvõttes ka IRLi volikogul kõlamajäänud seisukoht. Vaadates tulevikku, oli paraku selge, et ees seisavad ebameeldivad otsused, mis Rahvaliidu poolt tõmmatud punastest joontest üle astuvad. Tahtmata midagi ütelda Rahvaliidu põhimõtete vastu, ei võimalda selline punaste joonte tõmbamine eelarve tulusid ja kulusid tegelikkuses tasakaalu viia. Üritades seda teha, petaksime iseend, läheksime jälle lõhki ning tekitaksime järgmise poliitilise kriisi, mida Eestil praegu kohe päris kindlasti vaja ei lähe.

Kärpimata ei saa

Selles olukorras tekib loomulikult küsimus: kuidas edasi? Pole mingit kahtlust, et lähim kuu on vähemusvalitsusele aeg, mis peab andma vastuse, kas ta suudab edukalt tegutseda ning Eestile vajalikud, kuid paraku tihti ebapopulaarsed otsused langetada. 50 häält peaks selleks piisav olema, seda enam, kui suudetakse konsensusdemokraatiat arendades oma vaateid ka vähemusvalitsuse tegevust põhimõtteliselt toetavatele parlamendierakondadele selgitada.

Enne 1. juulit läbiviimist vajavad otsused on kõigile teada. Esiteks tuleb vastu võtta eelmise valitsuse poolt esitatud 3,4 miljardi kärbe, täiendades seda viisil, et kärpemaht ulatuks vähemalt 6,5 miljardi kroonini.

Suur osa sellest kärpest peab tulema töölepingu seaduse muudatustest, mis tuleb samuti enne 1. juulit vastu võtta, ja täiendavast kogu valitsust haaravast tegevuskulude kärpest. Need ja teised eelarve tasakaalustamiseks vajalikud otsused on kindlasti valusad ja ebameeldivad. Nendeta paraku ei saa.

Meil peab jätkuma julgust tegelikule olukorrale näkku vaadata, unustada poliitiline madistamine ning teha seda, mida peame tegema. 1992. ja 1999. aastal suutsime ka rasketel aegadel teha õigeid otsuseid, isegi siis, kui need rängalt ebapopulaarsed olid. Sama peame suutma nüüdki.

Ühisraha toetab meie huve

2009-06-01

Aastakümneid on põllumajandus olnud Euroopa Liidu suurima ühisrahastamisega valdkond. 1980ndatel ületas selle maht 70 protsenti ühenduse eelarvest, praeguseks on osakaal taandunud 35 protsendile. Et ELi eelarve moodustab veidi üle protsendi liikmesriikide sisemajanduse kogutoodangust, kulutatakse Euroopa ühisele põllumajanduspoliitikale (ÜPP) umbes 0,4 protsenti liidu SKTst.

Eesti riik üksi suudaks oma põllumajandust palju vähem toetada. Eesti saab eelarveperioodil 2007-2013 põllumajanduse ja maaelu rahastamiseks ühiseelarvest üle 20 miljardi krooni, millele lisandub turukorraldusmeetmetega veel pisut üle miljardi krooni.

Ühine rahastamine vastab Eesti huvidele, sest ühiseelarvest saame tunduvalt rohkem, kui on meie vastav osa SKTst. Eesti riigi võimekus üksinda oma maaelu ja põllumajandust toetada oleks kordades väiksem. Veelgi olulisem on see, et ranged riigiabi reeglid ei luba rikkamatel liikmesriikidel anda oma põllumajandustootjatele piiramatut abi.

Ajalooliselt lähtub ÜPP põhimõttest, et toidu tootmine on strateegiline julgeolekuvaldkond - seetõttu keskendutaksegi ühendusesisesele toiduainetega varustamisele ja jätkusuutliku põllumajanduse tagamisele. Peaeesmärgi kõrval pööratakse aga tähelepanu ka maa-infrastruktuuri arendamisele, külaelu edendamisele ja teistele asjadele.

Arusaam ÜPP olemusest on Vana-Euroopa riikides selgem ja positiivsem ning ning seetõttu on ka nende valmisolek maaelu ja põllumajandust toetada suurem kui Eestis.

Eestis valitseva negatiivse suhtumise üheks põhjuseks on kindlasti meie eliit. Kultuuriavalikkus ja arvamusliidrid, sealhulgas poliitikud ning meedia, on maaelust võõrandunud veelgi kiiremini kui keskmine eestlane. Üheski teises ELi liikmesriigis ei paku põllumajandus avalikkusele nii vähe huvi kui Eestis. Sageli käsitletakse seda negatiivse alatooni, iroonia ja üleolekutundega.

Teiseks põhjuseks on maarahvas, põllumehed ja osa põllumajanduspoliitikuid. Maarahvas on liialt tagasihoidlik endale positiivse mainekujunduse tegemisel ning geograafiline killustatus hajutab nende mõjuvõimu. Lisaks on osa põllumeeste ja põllumajanduspoliitikute sõnum olnud liialt negatiivne, probleemidest rääkimine on kasvanud hädaldamiseks.

Ometi on just edumeelsemad põllumehed kaasaegsemaid ja teaduspõhisemaid tootjaid Eestis. Paljudes Eesti lautades lüpsavad piima maailma parimad lüpsirobotid, põldudel vurab põllumajanduse tipptehnika ning taimekasvatuses kasutatakse parimaid teaduslikke andmeid.

Raha vedeleb maas

2009-05-30

Viimasel aastal maailma tabanud majandus- ja finatskriis on sundinud ka Eesti valitsust otsima kokkuhoiukohti, kärpima kulusid ning leidma täiendavaid tuluallikaid. Eriti valusad on arutelud, kui jõutakse järjega tervishoiu rahastamiseni. On teada, et üldine kriisisituatsioon loob soodsa fooni tervisehädade tekkeks ja süvenemiseks. Samas laekub maksuraha vähem ning kulutusi tuleb koomale tõmmata.

Lahendades tänaseid probleeme on tahaplaanile jäänud sammud, mida oleks vaja teha mõeldes homsele. Julgen väita, et raha vedeleb maas ja me ei korja seda üles. Õigem oleks küll öelda, et raha vedeleb pudelis...

Eestis tarbitakse alkoholi väga palju ja liigtarbimisest tulenevad majanduslikud kahjud on suured. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni hinnangul põhjustab alkoholitarbimine üle 6 liitri elaniku kohta tõsiseid tervisekahjustusi, majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme kogu ühiskonnas. Eestis tarbitakse iga elaniku (imikud ja raugad sealhulgas) üle 12 liitri puhast alkoholi, kusjuures maha on arvestatud turistide ostud ja lisatud eeldatav salaalkohol. Seega on Eesti ühiskond asunud end rahvana hävitama. Kui sotsiaalsed kahjud tunduvad sageli raskestihoomatavad, siis rääkigem numbrite keeles.

Inglismaal viidi läbi põhjalik analüüs alkoholi kahjude kohta. Kui tulemusi kohaldada Eestile, siis alkoholist põhjustatud majanduslikud kahjud - kuritegevusest, töö tootlikkuse langusest, vigastustest, haigustest, surmadest jm teguritest - ulatuksid 10 miljardi kroonini aastas. Tähele tuleb panna seda, et Inglismaal tarbitakse alkoholi 8 liitrit elaniku kohta, Eestis aga 12 liitrit, mis lubab arvata, et majanduslik kahju Eestis on veelgi suurem.

Alkoholi liigtarbimisest tulenev kulu Eesti ravikindlustusele oleks ligikaudu miljard krooni. Seda olukorras, kus haigekassa aasta eelarve on 12 miljardit ning vaidlused käivad ka mõnekümnemiljoniliste kokkuhoiukohtade üle.

Palju on eelarvekärbete puhul olnud jutuks siseturvalisuse tagamise vajadus ning proovitud võimalikult vähe kärpida politseile kulutatavat raha. Kui kasutata jällegi inglaste analüüsi võib eeldada, et Eestis on alkoholiga seotud kuritegude ja avaliku korra rikkumisega seotud majanduslik kulu üle 4 miljardi krooni, kusjuures sellest miljard kulub kriminaalala töötajatele. Seda olukorras, kus kogu Siseministeeriumi haldusala eelarve on ligikaudu 7 miljardit krooni.

Vaatame, kuidas on lood napsumehe tuntud naljaga, et viina joomine on aateline tegu, kuna see täidab riigikassat aktsiisirahaga. 2007. a oli Eestis otsene alkoholi liigtarbimisest tingitud majanduslik kahju hinnanguliselt üle 10 miljardi krooni, alkoholiaktsiisi laekus riigi eelarvesse 2,3 miljardit krooni. Seega ületab otsene kahju neli korda aktsiisist laekuvat tulu. Veelgi karmima hinnagu on andnud 2006.a Euroopa Komisjoni raport, kus väidetakse, et Euroopas ületavad otsesed kahjud aktsiisitulusid üle 10 korra. Tuletan meelde, et see on hinnang Euroopa keskmisele. Eestlane kahjuks tarbib alkoholi keskmisest rohkem, kusjuures kahjusid võimendab eestlastele kalduvus tarbida korraga suuri koguseid kanget alkoholi.

Aga kui keegi arvab, et rahanumbrid on liiga tühised kategooriad, siis lisan, et eeldatavalt kannatab Eestis vägivalla ja ahistamise all alkohoolikute peredes kuni 30 000 last!

Kuniks riik otsib tõhusamaid meetmeid viinakuradi ohjeldamiseks, seni tasub igaühel meeles hoida mitu lihtsat asja.

Esiteks. On tõestatud, et alkoholi sage tarbimine enne 21. eluaastat suurendab oluliselt alkoholisõltuvuse tekke ohtu - selle ajani on maksa ensüümsüsteemid bioloogiliselt kergesti kahjustatavad ning see viib raskesti allasurutava vajaduseni pidevalt juua.

Teiseks. Aju osa, mis määrab mõtlemis- ja analüüsivõime ning mälu, areneb kõige kiiremini 10. ja 21. eluaasta vahel ning alkoholi tarbimine selles eas kahjustab otseselt neid aju funtsioone kogu eluks.

Kolmandaks. Eesti meeste lühikese eluea põhjuseks pole mitte müstiliselt kehv inimtõug vaid see, et noored mehed tapavad ennast või üksteist purjus peaga ära või juuakse ennast sõna otses mõttes surnuks.

Maksutõus pikendab kriisi!

2009-05-30

Vaesust ei ole võimalik ümber jagada ja ainuke mõistlik käitumisviis kriisis on seada suu sekki mööda. Üle võimaluste elamine lõpeb pankrotiga. Kui üldine heaolu kukub 2010. aastaks 2005.-2006. aasta elatustaseme kanti, siis ei saa riik poole rohkem kulutada.

See pole võimalik ilma praegustelt töötajatelt nende töövilja enam ära korjates või võla kaudu kõrgema maksukoormuse panemises tulevastele põlvedele. Lõpuks tuleb meil või meie lastel maksta kinni lisaks isiklikele võetud kohustustele ka riigi võlad. Seega ei ole võimalik tulevikule mõeldes ignoreerida riigi olukorra suhtes ebaadekvaatset kulupoliitikat.

Riik tõmmaku kokku

Kuidas saab näiteks rääkida maksude tõstmisest olukorrast, kus reedel statistikaameti poolt avalikustatud töötleva tööstuse toodangu number näitas järjekordselt tugevat 36protsendilist langust võrreldes eelmise aasta aprilliga, viies meid tagasi 2003. aasta tasemele. Eksport vähenes võrreldes eelmise aasta aprilliga ligi 40% ja siseturul toimus umbes 30% kukkumine.

Eelarvepoliitika peab aitama kaasa majanduse kohandumisele. Eelarve peab aastail 2009-2011 mahtuma 3% eelarvepuudujäägi piiresse. Seda ei saa saavutada aga tulude suurendamisega. Eelarve tasakaalustamine maksude ja vara müügi abil lükkab majanduse taastumist veelgi edasi. Majanduse kohandumisele aitab kaasa mitte tulude suurendamine, vaid kulude vähendamine. Kui tööjõu ühikukulu kasvas aastatel 2000-2008 ca 80%, siis peavad tööjõukulud tulema ca 35% alla, et Eesti muutuks jälle kapitalile magusaks. Kui maksukoormust tõsta, peavad inimesed leppima aga veelgi suuremate palgakärbetega, et aidata ettevõtetel kohanduda uute majandusoludega ja kõrgema maksukoormusega. Lisaks loomulikult ostujõu vähenemine kõrgemate maksude tõttu. See pole aus. Riik peab ise suutma ennast tagasi suruda praeguselt umbes 45% tasemeliselt riigieelarve mahult 35% tasemele SKPst. See tähendab lähiaastatel kulude vähendamist ca 10% ulatuses SKPst.

Ühekordsete tuludega jooksvaid kulusid finantseerides, kus tulude ja kulude vahe ainult kasvab, ei ole samuti lahendus. Iga vara saab müüa ainult ühe korra. Tulud kaovad, kulud aga jäävad. Me ei saa Eesti riiki juhtida selliselt, et 31. detsembril 2010 lõpeb maailm. Peame ajama poliitikat, mis võimaldab ka aastal 2011 ja edaspidi koostada eelarveid, kus soovid ja võimalused on tasakaalus. Seega 1/3 madalama elatustaseme juures ei ole võimalik mingi muu nipiga jätkusuutlikku ja majandusarengut toetavat eelarvepositsiooni saavutada kui ainult kulude kärpimise abil.

Mitte tulu, vaid kärpeid

Jälgin kasvava murega arutelusid kärpeplaanide üle, sest lähemal vaatlusel ei ole need üldse kärpeplaanid, vaid hoopis eelarvetulude suurendamise plaanid. Uute maksude, maksete, omanditulu ja vara müük ei ole eelarvekulude kärpimine. Räägime asjadest õigete nimedega, pigem on tegemist koormiste eelarvega. Eelarve planeerimine käib tagurpidi loogikaga - kulud on paigas, seega otsitakse meeleheitlikult nende finantseerimiseks vajalikke tulusid. Ja mõistlikke otsuseid ei saagi enne teha, kui ei lõpetata jäika raiumist, et ühte või teist kulu ei saa kärpida. Eesti riigieelarvest peaaegu 50% on sotsiaalkaitse- ja tervishoiukulud, sealt kulutusi tagasi tõmbamata ja neid süsteeme põhimõtteliselt reformimata läheme tõesti riigina piltlikult öeldes pankrotti. On täiesti vastutustundetu blokeerida jäigalt lühiajalise võimaliku poliitilise kasu nimel sisulised arutelud suure osa riigieelarve kulude üle. Ainult siis, kui kärpida sotsiaalkaitse- ja tervishoiukulusid 10-15%, on võimalik saavutada vastutustundlik eelarvepositsioon.

Välistamine ei pruugi tuua õnne ka nende õuele, kes proovivad seista jäigalt ühe või teise valijarühma huvide eest, kaitstes teatud «märke». Eesti inimesed on piisavalt ratsionaalsed ja tulevikku vaatavad, tuginedes sajanditepikkusele kogemusele, teades, et parema tuleviku nimel ei saa seemnevilja salvest ära süüa. Ei ole sugugi kindel, et neid, kes tahavad parema tuleviku nimel praegu mõistlikke otsuseid, on vähem kui neid, kes tahavad ükskõik millise hinnaga kogutud kroone kohe peo peale saada. Kriisiolukorras ei pruugi Eesti poliitikas viimasel kümnendil viljeldud märgipõhise poliitika doktriin enam töötada. Pigem ootavad valijad tervet mõistust kui jäika kapseldumist.

Tänased positsioonid võivad tähendada ka loomulikult lihtsalt erinevat olukorra tunnetust. Nii sotsiaalselt kui ka majanduslikult. Näiteks kui oodata Eestis järgmisel kümnendil seitsmeprotsendist keskmist majanduskasvu kiirelt vananeva rahvastiku tingimustes, samal ajal kui kasvava tööealise elanikkonnaga USAs räägitakse jätkusuutlikust kasvust 2% ringis, siis ei saagi kvaliteetseid otsuseid langetada. Kriisist väljumine algab alati hetkeolukorra ja tulevikuperspektiivide adekvaatsest hindamisest.

Valusate otsusteta ootab meid tume tulevik

2009-05-27

Ilma sotsiaalkaitse ja tervishoiu kulusid aastail 2009-2010 läbivalt umbes 15 protsenti vähendamata ei ole võimalik riigi tulusid ja kulusid tasakaalustada, kirjutab riigikogu liige Taavi Veskimägi (IRL).

Eesti eelarvepoliitika on olnud alalhoidlik nii soovide-võimaluste tasakaalu silmas pidades kui riigieelarve kaudu ümberjaotatava raha hulka arvestades. Alates 2000. aastast kuni 2008. aastani on olnud eelarves tulud-kulud vähemalt tasakaalus ning riigieelarve kulude maht on kõikunud 30-35 protsendi vahel SKTst. See on olnud majandus- ja rahanduspoliitikat toetav ning väikesele ja suhteliselt vaesele, kuid heaolukasvunäljasele riigile sobilik poliitika.

Riigi eesmärk peab olema praeguses kriisis jätkuvalt hoida ühiskonna soovid ja riigi võimalused tasakaalus. Lahendus selleks ei peitu aga mitte maksude tõstmises, rääkimata ühekordsest riigivara müügist, vaid ikka ja ainult kulude kärpimises. Kui meie ühise töövilja väärtus SKT põhiselt kukub tagasi 2006. aastasse, ligi 205 miljardi krooni tasemele, siis tuleb ka riigi kulud suruda tagasi samadesse raamidesse. 2009. aasta esialgne riigieelarve kulude maht oli aga 98,5 miljardit võrreldes 2006. aasta 66,6 miljardi krooniga. Sama suure loodud lisandväärtuse juures ei ole võimalik 1/3 võrra rohkem kulutada.

Eesti tegi aastatel 2006-2009 klassikalise vea, headel aegadel lasi kuludel kasvada tasemele, mida kehvematel aegadel, rääkimata kriisiolukorrast, finantseerida ei suudeta.

Drastiliseks muudab meie jaoks olukorra 2008. aasta eelarve osaliselt ja 2009. aasta eelarve täiesti valedel alustel koostamine. Padari esitatud 2009. aasta eelarve koostamise aluseks olnud SKT prognoos oli 282,9 miljardit krooni, positiivse stsenaariumi korral jõuame reaalsuses 2009. aasta SKTga aga 200-205 miljardi krooni tasemele. Tehtud viga oleks viinud riigieelarve 98,5 miljardi kroonise kulumahu planeeritud ligi 35 protsendi SKT taseme juurest hoobilt ainult veidi alla 50 protsendi ümberjaotamisele SKTst. Lisaks tuleb võtta arvesse juba 2008. aasta negatiivne eelarvepositsioon, kus riigi kulud ületasid tulusid üle viie miljardi krooni. Nii saamegi kokku praeguse probleemi põhjuse, kus riigi kulutase analoogselt paljude leibkondadega ei vasta suutlikkusele tulusid teenida.

Valitsuse prognoositud 98 miljardi asemel laekub eelarve tulusid 2009. aastal ilmselt umbes 77 miljardit ehk ligi 21 miljardit tuleb riigieelarvet tõmmata koomale, kui tahta saavutada tasakaalus eelarvepositsioon. Esimese lisaeelarve maht koos II samba maksete peatamisega tasakaalustab positsiooni umbes kaheksa miljardit, järelikult veel ligi seitse miljardit tuleb 2009. aastal riigieelarvet vähendada eesmärgiga jääda vähemalt kolme protsendi eelarvedefitsiidi piiresse. Võttes eelduseks ka teiste valitsussektori osiste paarimiljardilist defitsiiti.

Senine kogemus on näidanud, et praegused maksud ja maksumäärad on taganud piisava maksubaasi saavutamaks tasakaalus või väikese ülejäägiga riigieelarve positsiooni kuni 35 protsendi eelarve osakaalu juures SKTsse. Suurem kulude osakaal peab tähendama kas reservide kasutusele võtmist, kõrgemat maksukoormust või kasvavat riigivõlga. Ükski neist ei ole lahendus.

Esiteks, reserve oli meil märtsi lõpuks alles jäänud umbes 11 miljardi eest. 2009. aasta oodatav tulude-kulude vahe on praegu (pärast esimest lisaeelarvet) vähemalt 14 miljardit krooni ja seega ei kataks reservid isegi tänavust potentsiaalset defitsiiti.

Teiseks, makse tõsta või uusi lisada on täiesti ebaõiglane tingimustes, kus inimeste sissetulekud on oluliselt kukkunud. Samuti peame muutma ennast värskele kapitalile atraktiivsemaks. Baltikum on kapitalile niigi ebaatraktiivne ja reeglina ei olda valmis siia n-ö letitingimustel sisenema, vaja on teha keskkond kapitalile tehingupõhiselt magusamaks. Maksukoormuse tõus peletab kapitali veelgi eemale. Ja lõpuks võivad olla meil sajaprotsendilised maksumäärad, kuid kui maksubaasi ei ole, siis sada korda null on ikka null.

Kolmandaks, võlg ei saa olla lahendus kiirelt vananeva rahvastiku valguses, mis niigi lisaks praegusele kriisile tähendab pikaajaliselt kasvavat survet riigi rahandusele.

Jätkuvalt tuleb kõik poliitikad allutada euroalaga liitumise saavutamiseks. Samas olen kahtlev, kas tänaste Pauluste, kes veel mõni aeg tagasi kõnelesid Saulustena, vigade tõttu Eestil euroga sama kursiga lähiajal liituda õnnestub. Riskid ebaõnnestuda on väga kõrged ja ka selliseks olukorraks peab olema olemas tagavaraplaan.

Kuid juba praegu võib öelda, et protsess euro eesmärgi saavutamiseks on iseenesest oluline ja võimaldanud langetada mõistlikumaid poliitilisi otsuseid, kui suure tõenäosusega muidu oleks olnud võimalik. Ma ei taha kujutada ette Eesti eelarvepoliitikat ilma euro eesmärgi ja sealt lähtuvate Maastrichti kriteeriumi raamideta. Oleksime sama läbi kui Läti raha.

Kuni kolmeprotsendise defitsiidi ja kuni 35-protsendise riigieelarve mahu poliitika SKTst peab jätkuma nii euroga kui eurota! Nende eesmärkide saavutamiseks on uues võimuleppes, kes iganes selle sõlmivad, oluline pidada kinni kolmest kulupoliitika põhimõttest.

Esiteks. Lahendus on kulude vähendamise, mitte tulude suurendamise poliitika. Kulud peavad tulema majandustsükli loogikas tagasi 35 protsendi tasemele SKTst. Võttes arvesse kohandumise keerukust, võime lubada endale 2009-2010 kuni kolm protsenti defitsiiti, mis tähendab riigieelarve kululagesid 2009. aastaks 84 miljardit ja 2010. aastaks 77 miljardit krooni.

Teiseks. Kulusid saab viia pikaajaliselt alla ainult peaaegu 50 protsendini eelarvest ulatuvate sotsiaalkaitse ja tervishoiu kulude kärpimisega. Ilma neid kulusid läbivalt 2009-2010 ligi 15 protsenti vähendamata ei ole võimalik riigi tulusid ja kulusid tasakaalustada.

Kolmandaks. 2010. aasta eelarvest on puudu ligi 20 miljardit 2009. aasta kehtiva eelarvega võrreldes. 2010, 2011 lõhe tulude ja kulude vahel, lähtudes tänasest kulubaasist, kasvab 15-20 protsendi vahele SKTst, ilma põhimõtteliste muutusteta tervishoius, hariduses, riigi toetuste poliitikas, administratiivkorralduses, pensionides ei ole võimalik tulla kriisist välja talutava riigivõlaga. Erasektori 110-protsendist võlga ja rahvastiku vananemist arvestades on vastuvõetav riigivõla tase Eestile kriisi lõppedes mitte üle 15 protsendi.

Aus avalik võim loob töökohti

2009-05-25

Kas Eestis jätkab vähemuskoalitsioon või mõni muu valitsusliit, sõltub sellest, kes on suuteline langetama õigeid otsuseid rasketel aegadel. Otsuseid on vaja, et viia riigi tulud ja kulud tasakaalu ning teha kõik, et hoida ja luua töökohti ning elavdada majandust. Ilma usaldusväärsuseta seda teha ei saa, mis on aga otseselt seotud sellega, kui ausaks peavad investorid Eesti ühiskonda ning kui läbipaistev on meie avalik võim. Mida ausam on ühiskond ja lihtsamini saab ajada asju riigiga, seda rohkem tekib töökohti just Eestisse, mitte Lätti ega Poola.

Viimasel kahel aastal on üldjoontes jätkatud Partsi valitsuse võetud liini korruptsiooni vähendamiseks. 2007. aasta suvel tegi valitsus IRLi ettepanekul põhimõttelise otsuse anda omavalitsuste korruptsiooni uurimine üle kaitsepolitseile, alustades kuuest suuremast linnast. See on ennast selgelt õigustanud, sest mitmete kohalike Parbuste tegevus on võetud tugevalt luubi alla. Rääkimata ennetavast mõjust, mida on loonud teravdatud tähelepanu omavalitsuste toimimisele. Siit aga tuleb minna jõudsalt edasi, olgu koalitsioon milline tahes.

Oluline on laiendada kaitsepolitsei uurimispädevust ka teistele suurematele linnadele ja valdadele. Oleks ju igati õigustatud, et lisaks näiteks Tallinnale ja Kohtla-Järvele saaks kapo korruptsiooni tõkestada ka neid linnu ümbritsevates suurvaldades.

Uuendamist vajab seadusandlik raamistik. Sel kuul sai justiitsministeerium lõpuks maha uue korruptsioonivastase seaduse eelnõuga. Sellega korrastatakse ka majanduslike huvide deklareerimine ja muudetakse see elektroonselt jälgitavaks. Pean erinevalt esitatud eelnõust oluliseks säilitada majandushuvidest aruandmine ka omavalitsuste kesk- ja juhtivametnikele. Eraldi vajab analüüsi, kas kõige varjatumale riigivargusele ehk korruptiivsetele võrgustikele saab praeguste kriminaalseadustega piisava rangusega vastu astuda. Probleemile osutavad eksperdid, kelle meelest võivad tavamõisted altkäemaksu ja pistise võtmisest-andmisest jääda liiga kitsaks. Näiteks korruptiivsest vandenõust maksumaksja vastu võib tuua kurikuulsad maadevahetustehingud. Kriminoloogiaprofessor Jüri Saar peab oluliseks pöörata enam tähelepanu ka «riigi pantvangistamise» nähtusele ehk süstemaatilisele poliitilisele korruptsioonile, mis avaldub võrgustike omakasuliku tegutsemisena riiklike institutsioonide varjus.

Oluline on suunata üha enam kriminaalasutuste sisemisi ressursse korruptsiooni uurimiseks ja panna sellele keskenduma täiendavalt prokuröre ja politseiuurijaid. Spetsialiseerumine suurendab eduvõimalusi just organiseeritud korruptsiooni vastu, sest näiteks majanduskuritegude uurimise kõrvalt keeruliste korruptsiooniskeemidee avastamine ja tõendamine on juba ette määratud luhtumisele. Pealegi on majandussurutise ajal karta riigivarguse katsete suurenemist, sest riigihanked on nüüd ju eriti magusad maasikad.

Neljandaks, kontrolli puudulikkusest erakondade rahastamise üle on palju räägitud, eriti vajadusest sõltumatu rahastamise kontrolliorgani järele. Õiguskantsler on pidanud oluliseks, et see organ oleks poliitilistest huvidest sõltumatu ja varustatud asjakohase õigusliku ja faktilise pädevusega. Rahastamise järelevalve peab olema sisuline, järjepidev ja intensiivne, mis viibki mõtte just riigikontrollile. Sõltumatu põhiseadusliku institutsioonina on õige anda erakondade rahastamine just nende järelevalve alla, sest peale muu on riigikontroll end õigustanud ka 2005. aastal neile antud omavalitsuste üle kontrolli teostajana.

Ja viiendaks peab IRL tähtsaks eetilise valiku põhimõtet. Me ei pea õigeks, et ükskõik millise koalitsiooni eestkõnelejateks saaksid olla korruptsioonisüütegude eest kohtupingis olijad. See tähendab ka nende mittenimetamist ametikohtadele. Eelkõige on see usalduse küsimus, mis peegeldub nii ühiskonda kui annab meist pildi väljapoole. Eesmärk jõuda riigi läbipaistvuses lähikümnendil Põhjamaade kannule on selgem kui jutt viiest rikkamast riigist. Tegemist ei ole õõnsa valimislubaduse, vaid hädavajaliku pingutusega, milleta on võimatu püsida riikide konkurentsis töökohtade ja investeeringute nimel.

Eesti Nokia ehk kuldmune munev kana

2009-05-25

Ei ristisõdalased ega kommunistid osanud eestlase hinge pugeda. Esimesed ei suutnud maha müüa taevases elus õndsust tõotavat ristiusku, teised maapealset õiglust lubavat kommunismi. Hoopis edukamad on rahausu kuulutajad.

Üks rahausu kujukas näide on müüt, et lapsi saab raha eest osta, müüt vanemapalga abil viljastatud jõukatest naistest.

Poole aasta jooksul kolmandat korda ette võetud riigieelarve kärpimine on koalitsioonipoliitikutele saanud rutiinseks tööks. Kust korra juba võetud, sealt võetakse veel. Mis kärpimise mõttes pühaks kuulutatud, see jääb pühaks. Vanemahüvitis sealhulgas.

Mis sellest, et vaatamata massiivsele ajupesule palgaliste kirjutajate ja düsgraafikutest blogijate poolt usub vähe lugejaid iga päev korrutatavasse väitesse «Vanemahüvitis muutis Eesti iibe positiivseks».

Eesti kõva valuuta

Aga kui tõesti muutis, siis on seda tulemust sobiv müüa kui Eesti Nokiat! Sest mis on arenenud riikide suurim mure järgmisel veerandsajandil? Rahvastiku vananemine ja selle mõju majandusele ning ühiskonnaelule.

Ees ootab nii sotsiaalkulude kasv kolmandiku või poole võrra kui ka hüpe üldises maksukoormuses. Tänaselt kolmekümnelt protsendilt viiekümnele. Pensioni-, ravi-, hooldus- jms kulud. Lasteaedade hooldusasutuseks ümber ehitamine, ühistranspordivõrgu laiendamine, kogu avaliku ruumi barjäärivabaks kohandamine.

Pikk rida asju, mis kõik kokku hammustavad eelarvest suure ampsu.
Kui meie teame lahendusi, kuidas vana maailma ähvardavast demograafilisest kriisist päästa, siis selline teadmine on kõva valuuta. Selle leiutise eest saab tunnustuse, mis muudab Mart Laarile antud Friedmani preemia nagu maanaiste seltsi aukirjaks. Armas ja asjaarmastajalik.

Muidugi, enne kui turule minna, peaksime kindlad olema, kas «tootearendus» on piisav ja kaup müügiküps.

Sama vanemahüvitis on omal moel kasutusel nii lähemal (Läti, Leedu, Põhjamaad) kui ka kaugemal (Saksamaa), aga nii otsest seost raha ja lapsetegemise vahel, nagu meil väidetakse kehtivat, pole kusagil täheldatud.

Teadus löögi all

Tõsi, rahvastikuteadus, nagu teisedki ühiskonda kirjeldavad distsipliinid, on kehv teadusharu. Reaalteaduslikke 2 + 2 = 4 tõdesid on sotsiaalteadustes napilt.

Üks tunnustatud ja ajas järele proovitud (tinglikult võib öelda, et absoluutne) kontseptsioon kuulutab, et «JÕUKATE naiste viljakus suureneb suhteliselt hea konjunktuuri aegadel, VAESTE naiste oma halva konjunktuuri perioodil». Ja vastupidi.

Kui see üsnagi arusaadavalt formuleeritud seaduspärasus tundub lugejale ikkagi keeruline, siis võib selle igapäevakeelde tõlkida.

See oleks siis nii: esiteks, majanduskriisi ajal on riigil odavam lapsi «osta» vaestelt peredelt, ja teiseks, majandusliku õitsengu ajal on rikastelt «lapsi osta» lausa mõttetu.

Aga teadus on ju tõestanud, et vanemahüvitis on õhutanud kõrgema haridustaseme ja suurema sissetulekuga naisi sünnitama, hüüab nüüd tõde kalliks pidav lugeja. Tuhkagi ei ole! (Eesti) teadus on kontrollinud eespool refereeritud üldtuntud seaduspärasuse kehtivust.

Vanemahüvitist hakati maksma ajal, kui majandus rühkis juba tempokalt ülesmäge. Tänaseks on fikseeritud tendentsid, s.t kõrgema hariduse ja sissetulekuga naiste viljakuse kasv oli majandusliku tõusu toel juba ammu alanud!

Küsimus on pigem selles, kas kriisi süvenedes peavad jõukamad eesti pered laste soetamisel samasuguse pausi nagu kihikaaslased mujal maailmas või mitte. Kui ei, kui sündimus Eestis rühib endiselt ülesmäge, siis on üks oluline demograafia seaduspärasus ümber lükatud. Ja Reformierakonna sisevalimistel võitjaks (vanemahüvitise idee autoriks) kuulutatud asjamees võib saabuvate (teadus)preemiarahade tarbeks uue konto avada.

Emade usaldushääletus

Et «teaduseksperiment» vanemahüvitisega oleks puhas ja plekita, ei tohiks enne majanduskriisi möödumist väljamakseskeemi kuidagimoodi muuta.

Või siiski. Vanemahüvitise pooldajad tavatsevad sellest rääkida kui lepingust riigi ja kodaniku vahel. Lepingu sisuks on teatud kindla summa maksmine väikelapse emale. Praegu jääb vanemahüvitis 18 kuu jooksul 4350 ja 30 729 krooni vahele.

Pole saladus, et lastehoiukohti napib, riik on kaks aastat tagasi omavalitsustele pakutud abikäe tasku tagasi toppinud ja hoiab seal olevast rahakotist kramplikult kinni. Sellises olukorras on hoopis mõistlikum juurutada mujal kasutatavat paindlikku hüvitiseskeemi.

Tahad, võta oma 78 000 kuni pool miljonit (18 x 4350 ja 18 x 30 729 krooni) pooleteise aasta jooksul välja ja vea last suvalisse linna otsa antud lasteasutusse.

Kui tahad, pikenda hüvitise saamise ja lapse kodus hoidmise aega kahe aastani, kuid kuusumma on siis 75 protsenti arvestuslikust määrast (3500 kroonist 23 000 kroonini kuus, kokku ikka 78 000 kuni pool miljonit).

Kui tahad, pikenda kolme aastani, kuusumma on 50 protsenti (kahest tuhandest 15 000 kroonini kuus, kokku jällegi 78 000 kuni pool miljonit).

Kui emad nii käituvad (pikendavad oma vanemapuhkuse aega), siis on see ühtlasi usaldushääletus seadusesse vastava korrektiivi teinud erakonnale või koalitsioonile. Võib ennustada, et usaldushääletusel on aktiivsemad pigem 4300-kroonise vanemahüvitise saajad! Aga nendegi usaldus võiks tänases Eestis hinnas olla!
Lihtne, Watson, ütleks selle peale meisterdetektiiv!

Intervjuu: Õpetajate palgakärpe suurus tuleb otsustada lähinädalatel

2009-05-22

Riigieelarve teise kärpe üle käivad tulised vaidlused. Rahandusministeeriumi nõutav kärbe tähendaks õpetajatele 11,8% palgakaotust, Tõnis Lukas loodab piirduda 4% kärpega.

Kui suur on uues kokkuhoiukavas haridusvaldkonna kärbe?
„Haridus- ja teadusministeerium esitas omalt poolt 250 miljoni kroonise kärpeettepaneku, rahandusministeerium nõuab meilt siseministri jõulisel toetusel 450 miljoni kroonist kärbet. Selline kärbe tähendaks aga õpetajate palga alampiiri vähendamist 11,8% ulatuses. Ma ei saa sellega mingil juhul nõus olla. Me ei saa kärpida õpetajate palku nii palju, et neil tekib lootusetuse tunne ja me ei suuda koolidesse enam õpetajaid leida.
250 miljoni krooni kärpimine poole aasta pealt on niigi tõsine samm, sest mõjutab otseselt töötajate palku ja haridusasutuste tegevuskulusid. Hariduses ei ole n-ö õhku sees, puudub ka lisatasude puhver. Küsimus ei ole mõne hanke tegematajätmises, vaid inimeste palgas ning töö- ja õppimistingimustes. Peame lähenema haridus- ja teadusvaldkonnale pieteeditundega.
Haridus- ja teadusvaldkond on olnud meie prioriteet. Hariduse osatähtsus on tõusnud nii põhi- kui ka lisaeelarvet tehes, negatiivsete eelarvetega on meilt kärbitud kõige vähem. Eesti konkurentsivõime tagamiseks on oluline, et see jätkuks ka tulevikus. Solidaarsus on kärpeid tehes küll oluline, aga leian, et kõiki valdkondi ei peaks võrdselt käsitlema."

Mida ja millises mahus plaanite kärpida?
„Meie esitatud kava tähendab 8% baasmaksumuse langust ülikoolidele ja rakenduskõrgkoolidele. Samas mahus peaks vähenema ka teaduse rahastamine. Õpetajate palga alammäärasid peaksime vähendama 4% võrra.
Praegu peatub ka sülearvutite programm. Veebruarikuiste kärbetega oleks selleks raha veel jätkunud, aga nüüd enam mitte. Samas jätkub Tiigrihüppe SA kaudu riigi toetus koolidele moodsa tehnoloogia muretsemisel. Säilivad ka 200 000-kroonine lähtetoetus uutele õpetajatele ja tasuta koolilõunad lastele põhikooli lõpuni."

Kas hea stsenaariumi järgi oleks õpetajate palk siis samal tasemel kui 2008. aastal?
„Jah, palkade alammäärad oleksid sel juhul täpselt samad. Ma ei arva, et õpetaja peab olema ühiskonnas eristaatuses, kuid on väga oluline, et kõikides koolides oleksid kvalifitseeritud õpetajad. Sellest sõltub meie ülikoolide ja riigi edukus tervikuna, sest just põhikoolis, gümnaasiumis ja kutsekoolis tehakse ära kõige tähtsam töö. On väga tähtis, et õpetaja palga alammäär saaks lõpuks võrdseks riigi keskmise palgaga. Südamega oma tööd tegeva õpetaja tööd peab tunnustama nii, et tal ei oleks muret äraelamisega."

Millal tulevad lõplikud otsused eelarve ja palgakärbete kohta?
„Riigikogu peab vähendatud mahus eelarve vastu võtma juuni keskpaigas. Eelarveotsused peavad olema tehtud enne seda, sest ainult nii saab eelarve rakenduda 1. juulist. Kui me ei suuda selleks ajaks kärbet ära teha, on 1. augustil kärpida ja selle järgi eelarvet planeerida palju raskem.
Oluline on, et asutustel oleks võimalik aasta lõpuni palgad välja maksta ja katta oma tegevuskulud. Kui me praegu valusaid otsuseid ei tee, on oht, et aasta lõpus ootab meid ees palju sundpuhkusi ja palkade maksmata jätmisi. Otsustajate ring tõmbub järjest koomale ja seepärast on raske öelda, kas ja millal me oma eesmärgi saavutame. Selge on see, et tulud ja kulud on vaja tasakaalu viia. Kui kaotame rahvusvahelises majanduses praegu usaldusväärsuse, helbime seda suppi veel aastakümneid. Lätis toimuvad praegu mitmekümneprotsendilised kärped ja koondamised palju suuremas mahus kui Eestis. Vähemalt hariduses meil ei koondata. Loodan, et oleme esimeste hulgas, kes majanduskriisist välja tulevad, sest oleme mobiilne ja kiiresti otsustav ühiskond."

Eesti ei tohi minna Läti teed

2009-05-21

Vaadates viimaseid praeguse valitsuskoalitsiooni otsuseid või õigemini otsustamatust, tundub, et Eesti on minemas Läti teed - see tähendab vähemalt kuue protsendini ulatuva eelarve puudujäägi ning aasta lõpuks otsa lõppeva raha teed.

Poliitmängude ja klassivõitlusega tegelemine olukorras, kus maja põleb, on pehmelt öeldes kohatu. Nii Eesti Panga kui rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide hinnangu kohaselt on valitsuse poolt parlamenti saadetav 3,4 miljardiline kärbe vähemalt kaks korda väiksem sellest, mida minimaalselt vaja.

Kui Eesti ei suuda eelarve tulusid ja kulusid tasakaalu viia, toob see kaasa aasta lõpuks massiivse tööpuuduse ning majanduskatastroofi.

Isamaa ja Res Publica Liidu eestseisus kogunes kolmapäeval erakorralisele koosolekule, et arutada ettepanekuid, kuidas viia eelarvekärbe vähemalt kuuele miljardile ning hoida ära Eesti sattumine Läti teele.

Intervjuu: Mart Laar: lõpetaks nüüd ikkagi need filosoofilised vaidlused!

2009-05-13

NB! Intervjuu on tehtud eelmisel nädalal.

- Mis kampaania see on, mida te praegu televisioonis teete, kus inimesed tänavalt ütlevad, et riik peab oma kulusid kärpima, ja teie teatate klipi lõpus: „Rahvas on rääkinud"? See ei ole europarlamendi kampaania.

Noh, jah. Me nägime ühel hetkel, et olukord on Eestis natuke teistsugune, ja selle asemel, et teha tavapärast poliitilist kampaaniat, otsustasime rääkida sellest, mis on Eestile praegu kõige olulisem. Kindlasti tuleb meil ka klassikaline europarlamendi kampaania, aga kui Eesti oma asjadega hakkama ei saa, ei oota meid Euroopas mitte keegi. Seepärast räägime ja ka jääme suuresti rääkima Eestist.

- Olen nii teie kui ka Reformierakonna või Keskerakonna kampaaniate suhtes natuke skeptiline. Europarlamendi valimised on tulemas, aga need kampaaniareklaamid ei ole Euroopa Parlamendi teemad. Riigikogu valimisi pole ka silmapiiril, mis sellisel viisil rahakulutamise mõte üldse on?

Jah, aga küsimus on selles, kas me suudame ühiskonnas praegu kohale viia põhisõnumi, mida teha tuleb. Üritame rääkida sellest, mis on hetkel Eestile kõige olulisem, ja see on eelarve tasakaal ja sinna otsa ka töökohad. Nagu öeldud, kui Eesti oma asjadega hakkama ei saa, ei oota meid Euroopas mitte keegi.

- Härra Laar, aga te ei ole ju inimene tänavalt, te olete üks selle valitsuskoalitsiooni juhtkujusid. Miks on teil vaja sellest rääkida ja seda reklaamida? Teil on vaja seda lihtsalt teha.

Selleks on meil vaja veenda oma partnereid ja selleks, et partnereid veenda, on vaja tugevat avalikku arvamust. Need otsused, eriti eelarve tasakaalu viimine, on ebamugavad ja valusad. Ja kui inimesed ei saa aru, miks neid tehakse, ja pole suhtumist, et neid on vaja teha, siis ma ei kujuta ette, kuidas neid oleks võimalik teha.

-Ajaleht The Economist kritiseeris hiljuti Euroopa Parlamenti ja ütles, et Euroopa Parlament nõrkuse peamine põhjus tuleb sellest, et riigid ja erakonnad saadavad sinna keskpäraseid poliitikuid - vanu tegijaid, kellel omas riigi enam sobivat positsiooni pole, noori kellel vaja esimest kampaaniategemise kogemust, igasuguseid suusatajaid ja kõrgushüppajaid, mõttetuid lobamokki aga mitte esimese kaliibriga mõjuvõimsaid poliitikuid?

Seda juttu räägivad tihtipeale inimesed, kes Euroopa parlamendis olnud ei ole. See kõlab väga jõhkralt, aga tegelikult on see ükstapuha keda saadetakse, olgu and suusatajad või hüppajad. Poliitikat tehakse fraktsioonides ja oluline on see, millisesse Europarlamendi fraktsiooni sa kuulud. Näiteks Ari Vatanen Soomest pole küll hüppaja, vaid hoopiski keeraja, täpsemalt autoralli eksmaailmameister, on erakordselt mõjukas ja väga hea poliitik.

Euroopa parlament on väga alahinnatud organ, tegelikult valmib seal 70% ka meil kehtivast seadusandlusest. Me oleme seda vähe kasutanud, meie ettevõtjad on parlamendi võimalusi vähe kasutanud. Vaatame kõrvalt kasvõi Soomet, üks selline väike näide, kui Europarlamendis arutati direktiivi milline peaks olema basseinivee temperatuur, siis soomlased väga agaralt võitlesid sellel teemal - on ju Põhjamaa poolt vaadates väga oluline kui soe see vesi olema peab. Otsene raha.

- Miks on kõik need ettevõtluse toetamise kavad nii kaua veninud? Juba aasta alguses oli sellest juttu, praegu on maikuu?

See on hea küsimus, aga seda tuleks küsida kellegi teise käest. Seal oli kaks suurt asja. Üks oli ettevõtluse toetuspakett (võeti vastu möödunud nädalal riigikogus - toim.).

Teine osa sellest paketist aga istub kahjuks endiselt valitsuses, see on ekspordigarantiide süsteem ja selle üle vaieldakse endiselt ennastunustavalt.

(Kuna intervjuu sai tehtud eelmisel nädalal, siis vahepeal on toimunud muutused ja Mart Laar lisab: "Jää on läinud liikuma. Esimene osa meetmetest võeti läinud nädalal Riigikogus vastu, sel nädalal võetakse vastu korterelamute energiatõhususele suunatud krediidigarantiide programm. Ministeerium on rakendusaktid ette valmistanud ja on valmis raha kohe liikvele panema. Ekspordigarantiid on sel nädalal valitsusel arutlusel.)

- Mis vastuolu on seal tekkinud? Ettevõtjad ootavad, milles probleem?

Teate, ma ei tahaks seda kommenteerida, sest siis ma muutun jälle vastikuks. Mulle tundub... Ma parem siiski ei ütle midagi.

- Oleks siiski väga tore teada?

Seda tuleb küsida mõnede teiste inimeste käest. Kui rahandusministeerium ütleb, et seda tuleb teha nii, et see ei mõjutaks eelarve tasakaalu, on üks tee. Kui aga justiitsministeerium ütleb selle peale rahandusministeeriumile, et seda ikkagi ei saa nende pakutud variandis ühel või teisel põhjusel teha, siis mina ütlen: kulla partnerid, jõudke lõpuks veendumusele, kuidas seda teha. Meil ei ole vahet, võib teha nii või teisiti, aga kui öeldakse iga asja peale „ei" ja mitte ühegi asja peale „jah" ilma ise ühtegi lahendust välja pakkumata, pole see praktiline poliitika. Mulle tundub, et meil on filosoofilised vaidlused, mida on heal ajal väga huvitav pidada, aga lõpetaks need nüüd ikkagi ära.

-Mulle on kogu see kevad tundunud, et riigil ei ole koherentset ja konkreetset plaani, mis on eelarve muutmise põhimõtted. Mida ja kuidas kärpida, kas ja kuidas tekitada lisatulusid. Kas kärpida solidaarselt või panna paika prioriteedid, mille kallale ei minda. Pole eesmärke ja pole tähtaegu. Peaminister loobib pressikonverentsil ideid...

Ma olen kaks korda eelarvet kärpinud. Ma tean, kuidas seda tehakse. Kogu see protsess, mis on käinud viimane aasta otsa, pole just kõige praktilisem. Et muutuda praktiliseks, tuleb olukorda endale ausalt tunnistada. Kuni me seda ei taha teha, tegeleme me enesepettusega.

- Aga kes need „meie" on?

Antud hetkel räägin ma kogu Eesti ühiskonnast. Ja me oleme ise ka oma erakonnaga selle enesepettusega tegelenud. Siin pole kedagi, kellele näitame näpuga, et keegi on halb ja meie oleme hea.

- Kui me aga räägime riigieelarvest, siis seda ei koosta ega kärbi „Eesti ühiskond". Need on konkreetsed persoonid.

Neid konkreetseid persoone ma ei kavatse ütelda, sest see tähendab jälle valitsuse tülli ajamist. Ei ole praktiline näidata kellelegi näpuga, kuigi mul oleks küll, kellele näidata...

- Mina kujutan seda ette nii, et peaminister võtab initsiatiivi ja lepib kogu mingid põhimõtted, kuidas kärpida. Kas või seesama solidaarsusprintsiip, mis praegu vist siis käiku läks.

See on meie ettepanek. See on absurdne olukord, et rahandusministeeriumist ei tule ühtegi ettepanekut, millesse nad ka ise usuks, et need võiksid valitsusest läbi minna. Võib-olla pole ka meie ettepanek kõige parem, aga vähemalt on see konkreetne ettepanek, mille alusel saab töötada.

- Teatud mõttes saan ma ka rahandusministrist aru: need on poliitilised valikud, mida tema teha ei saa.

Tegelikult käib see protsess väga lihtsalt. Eelarve koostamine pole mingi raketiteadus. Peaminister võtab asja ette, ta võtab rahandusministri ette ja pakub, koos rahandusministriga või ilma, valitsusele välja mingid valikud.

- Minagi saan sellest niimoodi aru. Peaminister võtab ette, tema juhib, tema käes on initsiatiiv ja kes ei veereta palli...

Nii lihtne see ka jälle pole. See, kes toob selle tuima rahandusliku pildi valitsusse, esitab kõik alternatiivid, ükspuha mis need on, nii head kui ka halvad. Rahandusministri osa on esitada kõik võimalused. Tema asi pole langetada poliitilist otsust, tema asi on panna kõik need asjad laua peale.

- Olgu, IRL avaldas kuu aega tagasi oma tööplaani, nii-öelda kriisiplaani. Vaatame mõnda konkreetset punkti sellest kavast. Teil on siin kirjas: „Jätta ära 2010. aastaks määratud maksureform." See on juba läinud?

Jah, see on tehtud ja läinud.

- Siis on kirjas: „Tõhustada pere- ja lastepoliitikat, muutes selle senisest oluliselt vajaduspõhisemaks." Kas lastetoetused tuleb ära jätta?

Ma kindlasti ei ütle, et lastetoetused tuleb ära jätta. Kindlasti tuleb need aga suunata nendele, kes seda tõeliselt vajavad. Praegust kolmesadat krooni ei ole väga paljude jaoks vaja. Samas tähendab see ka seda, et neil, kellel on seda raha vaja, oleks lastetoetus ka suurem.

- Mis summadest me sel juhul räägime?

Sajad miljonid. Samas tähendab see ka, et neil, kellel on seda raha vaja, oleks ka suurem lastetoetus.

See on jälle üks näide, kus me oleme üles ehitanud kohustuste süsteemi, kus me ise väga täpselt ei arvestanud, kuidas need kohustused sotsiaalset mõju avaldaksid.

- Teie plaanis on ka rida: „Kärpida ministeeriumide palga- ja majandamiskulutusi vähemalt 10%." Trükkisin riigieelarve välja ja näiteks sotsiaalministeeriumi rea taga on kirjas kuludena 40 miljardit, millest sotsiaalministeeriumi tegevuskulusid on umbes 150 miljonit, ja kui sellest 10% ära võtta...

Eks neid majandamiskulusid võib tõlgendada erinevalt. Praeguseks hetkeks on läbi läinud 8% kärbe ametkonnale, mis on osa 5,9% ulatuvast kärpest KÕIGILE ministeeriumite palga ja muudele kuludele

- See 5,9% käib kogu riigieelarve kulupoole kohta?

Jah, see on arvestatud kogu kulupoole peale, välja arvatud Euroopa Liidu raha.

- Tegelikult tahan ma viidata sellele, et inimesed tänavalt teie enda teleklipis, kes räägivad riigi kärpimisest, ei mõtle õpetajate või politseinike palkasid. Ja kui inimesed räägivad, et riik võiks kokku hoida, ja Meelis Atonen arvab, et miljardid tulevad sellest, kui Evelin Ilveselt auto ära võtta. Tegelikult tuleb ju minna selliste asjade kallale nagu pensionid, õpetajate palgad ja sotsiaaltoetused.

On võimalik, et oleme paljude programmidega üle pingutanud ja meil tuleb tagasi võtta. Tahan aga ütelda, et kui vaatame näiteks tagasi aastasse 2005, siis ei saa ju öelda, et Eesti riik oleks olnud siis teovõimetu.

- Ma ei vaidle vastu, et neid kulutusi ei pea kärpima. Ma arvan lihtsalt, et sellest ei piisa.

Ma ei räägi sellest, et Eesti riiki õnnestub kärpida kelleltki auto äravõtmisega. Tuleb minna ka programmide kallale ja see on nüüd iga ministri poliitiline otsus.

- Sellepärast ma tõingi sotsiaalministeeriumi näite: tegevuskulud 150 miljonit, kogukulud 40 miljardit. Isegi kui Hanno Pevkur koondaks iseenda ja kõik oma ametnikud, müüks veel ministeeriumimaja ka maha, saaks ta kokku ikkagi ainult murdosa...

Loomulikult tuleb tal üle vaadata kogu oma valdkond. Me oleme vahepealsel ajal üles ehitanud riigi, mida me ei suuda üleval pidada. See on õudselt ebameeldiv, vastik ja ebaõiglane.

-Rääkides pensionitest, siis ma ise arvan, et paremal juhul nad nüüd nii sellel kui järgmisel aastal enam ei tõuse. Halvemal juhul langevad?

Langust siiski ette ei näe. Mina ei ole ka sotsiaalminister ja ei hakka talle ette kirjutusi tegema.

-Riigiettevõtete müük. Eesti Post, Eesti Loto, Eesti Energia börsile müük?

Riigiettevõtete müük kahjuks ei anna otsest tulu. Pikemas perspektiivis võivad need olla õiged otsused, kuid 2009. aasta eelarve kontekstis ei anna need midagi.

-Nad ei anna küll kohe tulu, aga selleks et ma ei pea teie käest 2010 või 2011 aasta sügisel neid samu küsimusi küsima, siis tuleks sellega tegeleda juba praegu. Näiteks Eesti Energia vähemusosaluse viimine börsile, sellest on räägitud aastaid?

Ma olen nõus, see ei päästa meid 2009, aga 2010 võib juba anda tulu. See on kindlasti idee mida tasub kaaluda.

- Mida arvate otsusest teise pensionisamba külmutamise ja hilisema kompenseerimise kohta? Pakun, et kolme-nelja aasta pärast, kui olukord on rahunenud, tuleb lauale ka idee, et äkki lõpetaks selle teise samba üldse ära.

Kindlasti tuleb. Ja see lahendus, milleni lõpuks jõuti, võib pensionisamba likvideerimisele oluliselt kaasa aidata. Mina suhtun sellesse kompenseerimiskavasse suhteliselt ettevaatlikult.

- Minu arvates oli kompenseerimine väga vale otsus. Ma saan aru, et Eiki Nestoril on selle pensionisüsteemiga hästi isiklik side.

Ka minul on isiklik side. Ma olin ise sama ajal peaminister, kui seda süsteemi loodi, aga ma arvan, et Eiki Nestor saavutab nende ettepanekutega risti vastupidise tagajärje. Tulemused ei ole need, mida Eiki Nestor tahab, aga tema ettepanekud viivad hoopiski selle süsteemi lammutamiseni.

- Veel korraks pilk IRL-i tööplaani. Selline lause: „Tuua rohkem investeeringuid majandusse, leppides siin tegutsevate pankadega kokku pankade kohustusliku reservi määra vähendamises 12%-le, eeldusel, et vabanevat summat kasutatakse Eesti ettevõtetele laenamiseks." Kuidas oleks sellist kokkulepet võimalik saavutada?

Aga räägime nendega. Kui me ei üritagi, kui me kohe alguses ütleme, et seda, teist või kolmandat asja ei saa teha ega tasu proovida, siis ei jõua me kuhugi. Sellist asja ei saa seadusse sisse kirjutada, et kohustada panku laenama, aga me saame nendega rääkida ja suhelda.

Baltikumi jääsurm: kapitalita pole arengut!

2009-04-29

Tänaseks on Kesk- ja Ida-Euroopa riikide (edaspidi KIE riigid) majandusarengu ja kiire reaalse konvergentsi müüt vanade liikmesriikidega piiritletud. Kui tuuakse näiteid maailmas majanduse olukorrast, kus asjad on hullemast hullemad, käsutatakse selleks KIE riike. KIE riikide ühtse tervikuna käsitlemine näitab veel kord, kui vähe tänases globaalses majandusruumis vaadatakse alustegureid ja kui palju lähtutakse lihtsalt tunnetest ja müütidest.

Majandus on usk ja emotsioonid

Tuleb tunnistada, täna usku KIE riikidesse ei ole ja emotsioonid on negatiivsemast negatiivsemad. See on hoiak, mis loob reaalsuse nende riikide jaoks. Ja teatavasti on hoiakuid muuta kõige keerulisem. Millised sündmused võiksid panna globaalset kogukonda oma hoiakut meie suhtes muutma? Ainsad riigid, kes teistest KIE riikidest kuvandi mõttes eristuvad, on Sloveenia ja Slovakkia, seda Euroopa rahaliidu täisliikmelisuse kaudu.

Üks võimalus seega KIE riikide jaoks tekkinud müüti murda ja teha ennast kapitalile jälle magusaks on täita konvergentsikriteeriumid ja võtta käsutusele euro. See võiks panna turge seniseid seisukohti revideerima. Reegel KIE riikidele võiks kõlada: eristu või muidu ootab sinu majandust jääsurm!

Teine võimalus tuleneb otseselt samast allikast - Euroopa tihedamast integratsioonist. Ükskõik milline ka ei oleks retoorika, me elame piiride tõmbamise ja kasvava protektsionismi maailmas. Riigid ja poliitikud on majanduses muutunud keskseks. Poliitikute edu ja ebaedu mõõdetakse valimistel eelkõige koduriigi valija hetke heaolu ja emotsiooni põhjal. See sunnib poliitikuid valmistama eelkõige oma valijale rõõmu. Riigikapitalismi tõusu tagajärg on kasvav protektsionism.

Ja ei ole sugugi selge, kuhu piirid päeva lõpuks Euroopas tõmmatakse. Kas need kulgevad tänase Euroopa Liidu piiride, euroala või lausa rahvusriike järgi. KIE riikide võimalus järgmise etapi heaolu konvergentsiks tuleneb föderaalsest Euroopast. KIE riikide ühine huvi peab olema föderaalsem Euroopa ja Lissaboni lepingu kiire ratifitseerimine. KIE riigid oleksid pidanud selles protsessis olema veduriks, mitte piduriks!

Kuigi turud käsitlevad KIE riike ühtse loogika järgi, on iga riik siiski unikaalne. Isegi Baltikumi ei saa käsitleda ühtse tervikuna. Näiteks Eesti panustas koos teiste doonoritega IMF abipaketi raames Läti finantseerimisse. Aga tuleb nõustuda, et tänases päevas peale Balti riikide endi ei näe keegi Lätit, Leedut ning Eestit eraldi, vaid ikka ühtse Baltikumina. Meid nähakse oluliselt homogeensema tervikuna, kui me seda kahjuks oleme. Balti koostööd tuleks oluliselt tugevdada ja tõesti teha paljusid asju koos. Tean, see kõlab naiivsena, aga on tõsi: mida ühtsemalt me käitume, seda kiiremini pääseme. Teine tee Eesti jaoks on üritada Baltikumi kuvandist välja tulla, kuid see on kahjuks vist veel ebareaalsem.

Kapitalita ei toimu arengut

Balti riikide hoogne heaolu konvergents rikkamate Euroopa Liidu liikmesriikidega viimasel viiel aastal on olnud paljuski finantseeritud ekspansiivse kapitali impordiga, mitte tootlikkuse kasvuga. Majanduskasv on põhinenud ehituse ja sisetarbimise buumidel, mida on finantseeritud laenuga. Kõigil neil ühiskondadel on üüratu välisvõlg kurelt väheneva väärtusega varade vastu. Riikide kaupa leevendab olukorda madal valitsussektori võlakoormus, mis Eestis on näiteks 3,7%SKP-st.

Selline ekspansiivne arengumudel nõuab pidevat värske kapitali sissevoolu. Täna aga rahapakkumist sisuliselt ei ole. Kohalikud kommertspangad ja riigid, nagu Läti olukord näitab, ei suuda raha finantsturgudelt tõsta, välispangad on tõmmanud aga suurte laenukahjumite ja vahetuskursi muutuse hirmus laenamisele pidurit. Näiteks Eestis väheneb 2009. aastal laenujääk ennustatavalt ca 10%. Raha tõmmatakse majandusest rohkem välja, kui pannakse sisse, lahendus sellest Baltikumi jaoks on üks - majanduse arengut Baltikumis suures mahus kapitaliga varustada lähemal viiel aastal kommertspankade kaudu võimalik ei ole. Lisaks võimendab seda ka kasvav kapitali protektsionism, sest enamik pankasid Euroopas ja Ameerikas liigub maksumaksjate otsese või kaudse kontrolli alla. Kui maksumaksja kapitaliseerib enda rahaga panga, tahab ta õigustatult, et raha jõuaks tagasi tema enda riigi majandusse, mitte liiguks toetama teiste riikide majandust.

Eesti näite puhul tähendab see koos sisetarbimise kukkumisega (Statistikaameti kiirhinnangu alusel import jaanuaris -35%) ja olematu nõudluse tõttu eksportturgudel (sama hinnang jaanuar -30%) majandusliku aktiivsuse täielikku kadumist ja jääsurma. Seda ei tohi lasta juhtuda ja riik peab sellises olukorras vajadusel asuma ka nõudlust stimuleerima.

Vahetuskursist ei pääse mööda

Eesti olukord on parim, meil on valuutakomitee süsteem, kus baasraha on käetud välisvaluuta reservidega, lisaks muud allikad (nt pensionifondide varad välisvaluutas, kohustusega kroonides) ja värske leping Rootsiga, mis loovad olukorra, kus sisuliselt kõik krooni deposiidid on käetud välisvaluutaga, mis tagab ka kõige keerulisemal hetkel krooni täieliku konverteeritavuse.

Loomulikult on meeletult kiiresti eskaleeruv reaalmajanduse konkurentsivõime probleem, kus kõigi peamiste eksporditurgude valuutad on oluliselt odavnenud euro suhtes ja kroon on jäigalt euroga seotud. Eesti tööjõu ühiku kulu on 2000. aastaga võrreldes tööstuses kasvanud 39% ja majanduses tervikuna isegi 90%. Eesti tööjõukulude ja tootlikkude suhe näitab, et vahetuskurssi hoides on vaja ekspordi konkurentsivõime taastamiseks kulusid vähemalt 30% vähendada. Esimene positiivne märk valitsussektori poolelt oi) olemas.

Eesti parlament võttis juba veebruaris vastu riigieelarve kulusid 3% ulatuses SKP-st vähendava lisaeelarve. Põhjusi oli kolm: esiteks, aidata kaasa majanduse kohandumisele; teiseks, vältida olukorda, kus laenuga tuleb finantseerida riigieelarve kulusid; kolmandaks, hoida valitsussektori defitsiit 2009. aastal alla kolme protsendi (kusjuures Eestis on olnud alates 2003. aastast nominaalne valitsussektori eelarve ülejääk) ja täita kõik euroalaga liitumiseks vajalikud kriteeriumid. Kuna tegelik konvergents on seiskunud ja inflatsioon on muutumas deflatsiooniks, mis Balassa-Samuelsoni efektist lähtuvalt meid koos kiire reaalkonvergentsiga 'kimbutas, siis on meil 2009. aasta teises pooles reaalne kriteeriumid tõesti täita.

Kokkuvõtlikult on olukord Baltikumis valus. Aga iga kriis on võimalus muutusteks, mida headel aegadel pole võimalik teostada. Lahendus ei ole 30% madalam heaolu tase Baltikumis, vaid me vajame struktuurseid muutusi ühiskonnas, loomaks uusi eeldusi kasvule. Eesti ei vaja üksikuid reforme, vaid kolmanda põlvkonna reformide paketti, mis on suunatud nii suuremale kuluefektiivsusele kui ressursside paigutuse efektiivsusele. Rohkemat riiki, st kõrgemat maksukoormust või võlga tulevaste põlvede arvelt ei saa me - kiirelt vananeva rahvastiku juures ning vajaduse tõttu olla samal ajal ka kapitalile atraktiivne - endale lubada. Erilisse fookusesse tuleb võtta valdkonnad, kus on suurem osa riigieelarve raha. Tegevusalade kaupa on ca 50% riigieelarve kuludest kahes valdkonnas: sotsiaalne kaitse (sh pensionid ja sotsiaaltoetused), tervishoid. Ilma muutusteta nendes valdkondades ei ole võimalik riigi rahandust jätkusuutlikel rööbastel hoida.

Veskimägi: maksusüsteemi peab reformima kui stabiilsus käes

2009-04-24

Riigikogu liige Taavi Veskimägi märkis ametiühingute keskliidu juhi Harri Taliga tulumaksu tõstmise ideed kommenteerides, et maksusüsteem vajab reformi, kuid mitte veel.

«Ka mina olen arvamusel, et Eesti maksusüsteemi tuleb reformida, kuid seda saab teha siis kui stabiilsus käes ja tervikpaketina,» sõnas Veskimägi ning lisas, et üksikute ideede põhiselt maksusüsteemi muutma asuda oleks suur viga.

«Ilmselt nõuab Eesti maksusüsteem toetamaks uut majandustõusu oluliselt põhimõttelisemaid muutusi kui maksukoormuse suhteliselt üsna marginaalset ümber jagamist madalamatelt tulugruppidelt kõrgematele. See idee üldist heaolu langust ei vähenda.»

Harri Taliga pakkus täna välja, et tõstaks tulumaksuvaba miinimumi 5000 kroonile ning tulumaksumäära 26 protsendile.

Parts: Eesti Energia omanikutulu võidakse taas suurendada

2009-04-24

Majandusminister Juhan Partsi sõnul ei ole välistatud, et lisaeelarvete koostamisel võib riik suurendada prognoositava miljardikasumiga Eesti Energiast välja makstavaid dividende.

Majandusminister Juhan Parts ei välista, et lisaeelarvete tegemise korral võib riik Eesti Energia omanikutulu suurendada, nagu seda mõni kuu tagasi juba tehti.

Parts nendib Raadio 2 saates «Ülekuulamine», et valitsus suurendas veebruaris Eesti Energiast võetavat dividenditulu.

«Aga siin on mingisugune piir, sest millest me vastasel juhul teeme vajalikke investeeringuid,» ütleb minister. Partsi sõnul ei ole siiski päriselt võimalik välistada, et lisaeelarvete tegemise korral võidakse omanikutulu taas suurendada.

Küsimusele, kas kasumit tootev Eesti Energia võiks olla riigieelarve aukude katteks müügis, vastab minister vaid, et energiaettevõtte investeerimisvajaduste katmiseks tuleb kaalude erinevaid võimalusi.

Praeguste prognooside kohaselt on Eesti Energial kasumit oodata ka järgmisel aastal.

Ettevõtte finantsjuhi Margus Kaasiku hinnangul võib järgmise majandusaasta puhaskasum ulatuda kuni 1,2 miljardi kroonini.

Saates ütleb roheliste eestkõneleja Marek Strandberg, et Eesti energeetika põhiline häda on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi suutmatus teha oma tööd korralikult, samuti see, et ministeerium on Eesti Energia mõju all.

Eesti Energia endine nõukogu liige Heido Vitsur tuletab aga meelde, et tänu Euroopa Liidu avatud energiaturule ootab meid kindlasti ees elektrihinna tõus.

Mitte vähem raha, vaid rohkem nõudlikkust

2009-04-21

Süvenev majandussurutis on teravalt tõstatanud vajaduse kärpida kulusid.

Riigieelarves on palgakulusid keskmiselt juba 7% kärbitud, erasektoris on pilt ilmselt kirjum, ka 50% palgakärbe pole haruldus. Ennustuste järgi langeb tänavu riigi keskmine palk 4,4%. Selle taustal on avalikkuses võimendunud ettekujutus, nagu oleks Eestis eelkõige ametnikke liiga palju ja nad saaksid kole palju palka, ning just siin nähakse peamist miljardikrooniste eelarvekärbete allikat. Ka selles valdkonnas on lisakokkuhoid vajalik ja võimalik, ent üksnes kärbetele keskendudes valitseb oht jätta tähelepanu alt välja hoopis olulisem probleem - meie avaliku halduse haldussuutmatus.

Avalikku haldust teostavad poliitikud koos ametnikkonnaga. Viimati öeldute hulgast tuleks käesoleva kirjutise seisukohalt arvata välja kaitseväelased ning pääste-, politsei- ja piirivalveameti töötajad, rääkimata arvukatest haridus-, kultuuri- ja meditsiinitöötajatest, kes saavad samuti avalikest eelarvetest palka. Eelkõige järelejäänute kohta, kelle hulka peaks arvama ka riigipalgalised poliitikud, kehtib enamik avalikkuse etteheidetest, samuti ripub just sellest sihtrühmast ära tegelik haldussuutlikkus.

Jutt on umbes 4000 ametimehest, keda on umbes 0,7% meie töötajaskonnast, kes saavad iga kuu keskmiselt 20 000 krooni palka ja kelle kohta kulub maksurahast umbes 500 000 krooni aastas. Kokku seega kaks miljardit krooni aastas ehk veidi alla 1% SKT-st. Kui nüüd nii nende ametimeeste arvu kui ka palka ülaltoodud hoiakutele tuginedes kaks korda kahandada, hoiaksime arvestuste järgi kokku 1,5 miljardit krooni.

Kas võime kindlad olla, et teine pool poolpalgalistest suudaks meie elu ja majanduse toimimist paremini korraldada? Palju tõenäolisem on, et esmane kokkuhoid saab mitmekordse negatiivse võimenduse. Veel paar suhkrutrahvi, veel 500 miljonit krooni maksuvaidlusse uputatavat maksuraha, kümnete miljardite ulatuses eurovahendite kasutuselevõtu venimise süvenemine, veelgi „parem" riigihangete seadus, mis ajab pooled kohtusse ja hulluks ja nii edasi.

Mõtlemiskoht juhtidele

Tark peremees ei mõtle üksnes kulude kokkuhoiust, vaid palju enam tulude suurendamisest - kui palga ja tööviljakuse vahel on käärid, siis tuleb pilk pöörata eelkõige töö tulemuslikkuse suurendamisele. Kust alustada? Nõudlikkusest!

Igaüks, kes on maitsnud nii era- kui ka avaliku sektori leiba, teab, milles on maitsevahe. Kui ühel pool piisab protsessist, siis teisel pool on vaja tagada tulemus. Protsess on igimagus, tulemusele keskendumine aga higikibe. Meie ettevõtjad on pidanud rasket võitlust ellujäämise eest, mis on sundinud keskenduma tegelike tulemuste saavutamisele, avalikus sektoris on ülesandepüstitus laialivalguvam ja pole kujunenud tarvilist nõudlikkust - peaasi et asjad kuidagi liiguksid. Eeltoodu pole etteheide tuhandetele avaliku sektori töötajaile, kellest enamik on tublid, vaid mõtlemiskoht avaliku sektori juhtidele. Miks on nii, et valitsuste iseendale koostatud tegevuskavade tähtajalise täitmise määr on heal juhul 50%? Miks on igas ministeeriumis üldteada probleeme, mille lahendamisega pole kümne aasta jooksul ja viie ministri ametisoleku ajal hakkama saadud?

Praeguselt tasemelt Euroopa keskmiseni jõudmine, rääkimata „viiest rikkamast", esitab otsustajatele ja juhtidele hoopis kõrgemaid nõudmisi. Esiteks oskust eristada olulist ebaolulisest, suutlikkust jätta teadlikult osa asju tegemata selleks, et tähtsad asjad tõepoolest tehtud saaksid. Teiseks oskust kavandada oma tegevust sellisel moel, et asja alustades võiks kindel olla lõpptulemuses. Kolmandaks sihikindlust eesmärgi poole liikumisel. Juht vastutab. Alati!

Milleks see jutt? Eelkõige selleks, et saada lahti ettekujutusest, just nagu saaks avaliku halduse efektiivsust suurendada vaid senise ebaefektiivsuse vähema rahastamisega. Selle tagajärjeks on üldjuhul suutlikkuse jätkuv vähenemine ja niigi napi tegelikult kompetentse kaadri lahkumine. Meil on paljudel juhtudel raha rohkem kui inimesi, kellele seda raha südametunnistuse piinadeta maksta.

Seepärast teeb mulle muret populistlik hoiak avaliku sektori ja seal makstavate palkade suhtes. Palk ei ole suur või väike iseenesest, vaid võrreldes tööga, mille eest palka makstakse. Kui nende vahel on käärid, siis selle asemel, et loota palgakokkuhoiust elu edenemist, tuleks järjekindla nõudlikkusega püüelda suurema tulemuslikkuse poole.

Eelnev ei tähenda probleemide eitamist avaliku sektori (palga)korralduses - enamgi veel, lubamatusi on lubamatult palju. Uus avaliku teenistuse seaduse eelnõu on hea rohi ja tuleks viivitamata vastu võtta. Sellega luuakse avalikus teenistuses arusaadav palgakorraldus, kõik vabad ametikohad täidetakse edaspidi konkursi teel ja kaotatakse avalikkust pahandanud lisasoodustused, mis on tõesti eelmise ühiskonnakorralduse reliikviad. Nendest muudatustest aga ei piisa, kui me ei suuda kujundada tulemustele suunatud avaliku halduse kultuuri.

See aga saab alguse nõudlikkusest. Valijate nõudlikkusest poliitikute vastu, poliitikute nõudlikkusest tippametnike vastu, tippametnike nõudlikkusest oma alluvate vastu jne. Ent see kõik on ainult siis võimalik, kui saame aru, et meie elu edenemine ei ripu lõppkokkuvõttes ära mitte välistest jõududest, olgu selleks siis üleilmne majanduskriis, kodumaine ametnikkond või keegi kolmas, kelle süüdistamisega aega veeta, vaid meist endist.

Kommentaar: Kriitilise massi loob Balti ühisbörs ja piiriülene liitumine

2009-04-13

Naabritena võrdlevad Eesti ja Läti tihti oma majandust ja teevad järeldusi, kellel läheb paremini - või kus on nüüd hullem majanduslangus. Parem oleks aga, kui me sellisest tegevusest liigselt ei vaimustuks. Öelda, et kellelgi on vähem probleeme kui teistel, ei ole hea müügiargument.

Müüb vaid edu. Seepärast peaksime hoopis taastama pildi endast kui stabiilse ja konkurentsivõimelise ettevõtluskliimaga ELi riikidest.

Kui mõnes ärivaldkonnas jääb koduturg liiga väikseks, tekib vajadus laieneda kõigepealt naaberriikidesse. Äriregistrite andmeil tegutseb Lätis ligi 1400 Eesti päritolu ettevõtet ja Eestis ligi 900 Läti firmat. Neid numbreid ja ka kaubavahetust vaadates teeme intensiivset koostööd.

Kuid ometi peame eriti just praegu küsima, kuidas tekitada kriitilist massi, mida on tarvis suurematele välisturgudele minekuks. See muudab vajalikuks piiriülesed liitumised ja ostmised.

Juurdepääs kapitalile on praegu palju teravam küsimus kui aasta tagasi. Vaatame olukorda Tallinna, Riia ja Vilniuse börsidel. Balti aktsiate hinnad on langenud 2008. aasta algusest keskmiselt 70 protsenti, kuna turud on sama hästi kui mittelikviidsed.

See tõstatab küsimuse, kuidas tekitada nendel turgudel kriitiline likviidsuse mass, et ettevõtted oleksid huvitatud börsile tulekust ja esmastest aktsiaemissioonidest uue kapitali kaasamisel. Võibolla peaksime lahendusena kaaluma nende kolme aktsiaturu ühendamist.