Poliitikute ajaveebid

Eesti rahva säilimisest ja loendamisest

2012-01-12

Eesti rahvastiku püsimajäämine on pakkunud kõneainet ja arutelusid mitme põlve vältel, eriti just rahvaloenduste ajal. Elav diskussioon käib ka praegu.

Mure eesti rahva püsimajäämise pärast on olnud ajajooksul õigustatud, kuna sündimustase on samaselt enamikule Euroopale olnud madal ligi viimased sada aastat, olles jäänud taaste-tasemest allapoole juba 1920. aastate lõpus. 1930. aastatel paistsime silma aga ühe madalaima sündivusega Euroopas.

Samuti oleme mitmel korral seisnud lausa rahvastikukatastroofi lävel: nii pärast Liivi sõda kui Põhjasõda vähenes Eesti rahvastik soja, epideemiate ja nälja tõttu kriitilise piirini - umbes 150 000 inimeseni.

Mure rahva säilimise pärast pole vahepeal kuhugi kadunud, kuna tõsiste rahvastikuprobleemide ees seisame ka täna. Nõukogude Liidu lagunemine tõi 1990. aastatel kõikides vastiseseisvunud liiduvabariikides kaasa tõsiseid rahvastikumuutuseid, mis peegeldusid eelkõige sündimuse languses ning väljarändes.

Kümne aasta jooksul vähenes sündide arv Eestis ligi kaks korda: 25 000-lt 12 000ni. 1989. aastal oli Eesti elanike arv 1,57 miljonit, 2000. aasta rahvaloenduse andmed näitasid selleks 1,37 miljonit. Langus, mis on peamiselt olnud tingitud madalast sündimusest ja väljarändest, jätkub ilmselt veel mõnda aega.

Väikeriigina on meil väga oluline adekvaatne info oma rahvastikust. Aasta viimasel päeval alanud rahvaloendus annab üpriski selge pildi rahvastiku hetkeolukorrast. Selle abil saame seada tõepäraseid tulevikusihte ja teha otsuseid mitte ainult rahvastikupoliitikas, vaid ka inimeste igapäevaelu puudutavates küsimustes.

Andmetele tuginedes saame näiteks hinnata, kus on tarvidus uute haridus- või sotsiaalasutuste järele, kuidas korraldada ühistransporti või kus eelisjärjekorras arendada infrastruktuuri.

Olgugi, et praegu ei ohusta meid otseselt ei sõda, epideemiad ega nälg, on mure rahva püsimajäämise pärast endiselt väga aktuaalne. Sellel on peamiselt kaks põhjust: liialt madal sündivus ning väljaränne. Kui viimase kohta Õnnestub ehk täiendavat ja tõest infot just rahvaloendusest saada, siis madala sündivuse kohta on meil info küllaldane.

Kui sisse- ja väljaränne kõrvale jätta, on rahvastiku taastootmiseks tarvis, et iga viljakas eas naine sünnitaks keskmiselt 2,3 last. 2010. aastal oli vastav näitaja Eestis aga 1,64 last. Selles osas ei erine me Euroopa Liidu keskmisest oluliselt.

See tähendab, et meil sünnib vajaliku 22 000 lapse asemele igal aastal umbes 15 000 last.

Iga põlvkond on seetõttu rohkem kui neljandiku võrra eelmisest väiksem ja nõnda see jätkub, kui ei toimu olulist ja jõulist muudatust. Sündimus Eestis on selgelt liialt väike, et tagada rahvastiku jätkusuutlik areng.

Professor Rein Taagepera on rahvastikuprobleemi kirjeldanud demograafilise auguna, mis on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Kümne aasta pärast väheneb laste arv jällegi järsult, sest vähemaks on jäänud mehi ja naisi, kes võiksid lapsi saada. Miljoni eestlase asemel on siis 600 000, kahekümne viie aasta pärast kukume järgmisse auku ja nü edasi.

Eelpool kirjeldatud stsenaarium ei ole paratamatus ja kindlasti ei soovi keegi meist selle täideminekut. Sündimus- ja rahvastikupoliitikat on võimalik edukalt ellu viia, kuid tuleb arvestada, et see on aeganõudev ja nähtavate tulemusteni võime jõuda alles aastakümnete pärast.

Tähtis on teostada stabiilset ja jätkusuutlikku poliitikat, mis ei sõltu valitsuse vahetumistest ega päevapoliitikast, vaid pikemaajalisest eesmärgist. Üksnes üksikute lühiajaliste meetmete rakendamine pikas perspektiivis sündimuskäitumist ei paranda.

Et tagada Eesti rahva ja kultuuri püsimine, peame asetama rahvastikupoliitika esikohale, riik peab kõigis otsustes seadma esmatähtsaks perede ja laste huvid. Nende olulisust peab mõistma kogu ühiskond.

Poliitika peab soosima väärtusi, mis toetavad perekonna tugevdamist ja vanemarolli ühiskonnas. Rohkem peaks rakendama meetmeid, mis arvestaksid lapsi. Nõnda on IRL alati seisnud selle eest, et tulumaksuvabastust arvestataks laste arvu silmas pidades. Õige pea hakatakse IRLi eestvedamisel maksma vanema-pensionit - pensionilisa inimestele, kellel lapsed.

Emapension - uus tahk perepoliitikas

2011-10-26

Eesti rahvaarvu jätkuv kahanemine on kurb fakt, mille peamised põhjused on teada - madal loomulik iive ning väljaränne. Mida saame selle heaks teha, et eestimaalasi jälle rohkem oleks?

Eelolev rahvaloendus annab täpseima võimaliku ülevaate rahvastiku olukorrast. Statistikaameti vahendusel teame praegu, et viimase kahe kümnendi jooksul on ainult ühel aastal olnud Eesti loomulik iive positiivne - 2010. aastal, 35 inimese võrra.

Enne eelmist aastat vähenes 19 aasta jooksul Eesti rahvastik ainuüksi negatiivse iibe tõttu tervelt 82 238 inimese võrra. Seda on päris mitme Eesti väikelinna jagu.

Mööda ei saa vaadata viimastel aastatel toimunud töö-rändest; mis on Eestimaalt võõrsile leiba teenima meelitanud kümneid tuhandeid inimesi. Kas võime olla kindlad, et nad kõik tulevad tagasi?

Probleemid tekivad alati kiiremini, kui neile lahendused leitakse. Pealegi ei piisa ühe suure probleemi lahendamiseks ühest ja ainsast meetmest, vaid välja tuleb nuputada mitmekesine lahenduste pakett.

Eesti erakonnad on ühisel arusaamal, et ühiskond peab väärtustama perekonda ja laste saamist-kasvatamist, lapsevanemaks olemist. Igal parteil on selleks omad ettepanekud, kuidas oleks riigil seda kõige mõistlikum teha.

Meil kehtib ühetaoline lapsetoetus, mitmed peretoetused, vanemahüvitis, mis on peamiselt keskendunud lapse kasvatamisele tema varases nooruses või kuni täisealiseks saamiseni. See kõik on vajalik, kuid tänini on kahe silma vahele jäänud ebavõrdsust tekitav olukord, kus last kodus kasvatav vanem saab tulevikus seetõttu ka väiksemat pensioni kui need, kellel lapsi pole.

Mida rohkem on emal lapsi, seda rohkem on ta tööst eemal ja seega kaotab ta rohkem ka tulevases pensionis. See ei ole just õiglane.

Sestap seadis IRL eesmärgiks ebavõrdsus kaotada ning seada Eestis sisse emapension. Emapension ei ole imerelv, mis garanteerib meile jätkuvalt positiivse iibe, ega too tagasi ka Eestist lahkunud noored, kuid see on järjekordne samm muutmaks ühiskond perekesksemaks ja laste kasvatamist soosivamaks.

Mis on emapension? See on täiesti ainulaadne pensionilisa, mille arvutamisel võetakse aluseks väikelapse eest hoolitsemisele kulunud aeg kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Riik hakkab selle perioodi eest, mille vanem veedab kodus last kasvatades, maksma vanema teise pensionisambasse neli protsenti lisa keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult.

Valitsusliidus heakskiidu saanud eelnõu kohaselt hakatakse, seda arvestust pidama 2013. aastal ja hiljem sündinud laste vanemate puhul. Aastatel 1991-2012 sündinud laste vanemad ning ka 2013 ja hiljem sündinud lapsevanemad, kes pole liitunud kohustusliku kogumispensioniga, hakkavad juurde saama kolme aastahinde vääringus pensionit ehk üle 13 euro kuus.

Näiteks kahe lapse korral võib lapsevanem arvestada aastas 13 pensioniga! Enne 1991. aastat sündinud laste vanemad saavad juurde ühe aastahinde vääringus pensioni ehk 4,3 eurot kuus.

Emapensioni seadustamisega annab ühiskond selge signaali, et tähtis pole ainult laste kasvatamine, vaid ka nende vanemate heaolu ja kindlustunne.

Ühiskond oskab laste kasvatamiseks kulutatud energiat hinnata. Me väärtustame lapsevanemaks olemist ajal, kui lapsed on väikesed, ning ka siis, kui nende vanemad vajavad ühiskonnalt tuge. See on meie ühiskonnamudel -väike ja kokkuhoidlik. Kokku hoides ja teineteist aidates oleme saanud jagu paljudest muredest, küllap leiame nõnda lahenduse ka rahvaarvu vähenemise peatamiseks.

Majade soojustamisega saavutatakse väiksemad kommunaalarved

2011-10-22

Tänavune sügis on pakkunud meile mõnusalt sooja vananaiste suve. Paraku on soojad ilmad nüüdseks läbi ning alanud on taas 8-kuuline kütteperiood. Soojakulude osatähtsust perede eelarves ei saa alahinnata: keskmise eestlase jaoks moodustavad need rohkem kui pool leibkonna kodukuludest.

Maagaasi, puidu või õli toorainehindade tõusu vastu on meil väga raske seista, mistõttu on majade soojakulude vähendamisel peamiseks märksõnaks energiasääst. Ainus ja reaalne kulude kokkuhoid on võimalik saavutada kortermajade soojuskindlamaks renoveerimisega. Nagu tänavapildis näha võime, on paljud seda võimalust ka juba kasutanud või kasutamas.

Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks 2020. aastaks saavutada hoonepõhiseks energiakuluks mitte rohkem kui 100 kWh/m2a. Eestis on täna see näitaja paljude kortermajade puhul mitu korda kõrgem. Soojuskindlamate elamutega säästaksime küttekuludelt ning hoiaksime ümbritsevat keskkonda, mida me kesiselt soojustatud majade kaudu usinalt ja järjepidevalt kütame.

Kortermajade soojuskindlamaks muutmisel on oluline roll täita riigil. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi käivitatud kortermajade rekonstrueerimistoetuse programmi eesmärk on aidata ja julgustada inimesi investeerima kodukulude kokkuhoiuks. Hetkel kaetakse riigi poolt, läbi sihtasutuse KredEx, 35% korterelamu rekonstrueerimise maksumusest, kui sellega saavutatakse hoones 50 protsendi suurune energiasääst.

Aastaga on soojuskindla-maks muutmise toetust saanud 183 korterelamut ligi 4,9 miljoni euro eest. Toetust on eelkõige kasutatud nõutud omafinantseeringu osakaalu vähendamiseks. Programm jätkub ja loodetavasti tulevikus juba veelgi suurema riigipoolse toetusega. Siinkohal julgustaksin Raplamaa korteriühistuid programmis senisest rohkem kaasa lööma. Raplamaal on 2010. ja 2011. aastal toetust saanud kaheksa korterelamut. Maakonna potentsiaali silmas pidades võiks toetust saanute hulk olla mitu korda suurem. Olen veendunud, et korteriühistute aktiivse tegutsemise korral ning riigi ja omavalitsuste kaasabil on juba lähiaastatel võimalik meie kortermajades saavutada olulist energia ja seeläbi ka rahalist kokkuhoidu, muuta elukeskkond kaunimaks ning parandada kohalikku tööhõivet.

Kokku on lepitud, et valitsus jätkab järgmisel aastal kodutoetuste maksmist lasterikastele peredele, eesmärgiga parandada väikese sissetulekuga paljulapseliste perede elamistingimusi. Ka neid toetusi on kasutatud suures osas eluaseme renoveerimiseks ja ühtlasi energiasäästlikumaks muutmisel. Seni on toetust saanud 1500 peret, kus kasvab ligi 6000 last, summas 12 miljonit eurot. Keskmine toetuse suurus ühele perele on olnud 6140 eurot.

Lisaks korterelamutele on valitsusel plaanis käivitada toetusprogramm ka väikemajade rekonstrueerimiseks niipea, kui selleks tekib rahaline võimalus. Valitsuse tegevusprogrammis on tähtajaks määratud 2014. aasta, kuid võimalusel alustatakse sellega juba varem. Kõnealune kava puudutab ligikaudu neljandikku Eesti elanikest.

Energia säästmist on plaanis rakendada ka avalikus sektoris, kus viiakse läbi ühiskondlike hoonete rekonstrueerimise programm. Selle programmi kogumaht on 146,5 miljonit eurot, mis võimaldab energiatõhusamaks muuta ligi 480 hoonet.

Eesti kliimas, kus suviselt soojasid ilmasid jagub napilt kolmeks kuuks, on majade korralikku soojuspidavust raske ülehinnata. Hoonete energiasäästlikumaks muutmine on garantii kommunaalarvete vähenemiseks. Alustame soojustamisega kohe!

Me ei tohi lasta kaasmaalastel end surnuks juua

2011-10-19

Uuringutest on teada, et alkoholi liigtarbimise vastu saab tõhusalt võidelda vaid abinõude koosmõjus. Kõige tõhusam sekkumine üksikabi-nõuna on maksu kaudu hinna tõus ehk teisisõnu ostuvõime vähendamine.

Oleme alkoholiaktsiisi viimastel aastatel tõstnud ning teame, et see on, eriti majanduslanguse tingimustes, nähtavat mõju avaldanud. 2008. aastal oli alkoholitarbimine 12,1 liitrit inimese kohta, 2010. aastal 9,7 liitrit. Nende numbrite puhul on seejuures salaalkohol juurde lisatud ning turistide joodu ja kaasa-viidu maha võetu. Teised sekkumised üksikuna ei ole efektiivsed.

Oluliselt tulemuslikum on meetmete kombineerimine ja väga tähtis on negatiivsete kaasmõjude samaaegne vähendamine. Just salaalkoholi suurema leviku riski tõttu ei saa näiteks aktsiisi tõusuga liiga tempokalt liikuda.

Reklaami täielikul keelamisel on selge oht turundusvõtete massilisele levikule. Seetõttu on vajalik reklaami tugeva piiramise korral näiteks kehtestada ka alkoholile miinimumhind ja reguleerida alkoholi degusteerimist. Vastasel juhul võime hakata tuntud ja massiivse reklaamikampaaniaga alkoholi turundus-üritusel, Õllesummeril, saama näiteks sümboolse hinnaga nn reklaamsiidrit. Kaubanduskeskustes muutuksid alkoholi avalikud degusteerimised igapäevasteks.

Samas on piinlik kuulata reklaami- ja alkoholitootjate väiteid, et alkoreklaam ei pane kedagi rohkem jooma, see aitavat vaid valida kvaliteetsemaid tooteid. Suisa kummaline oli selle selgituseks toodud näide, et pesupulbrireklaam ei pane ju ka kedagi rohkem pesu pesema.

Tõepoolest, mina ka ei ole kuulnud pesupesemissõltlas-test, kes kulutaks sellele kasvavas mahus aega ja raha, rikuks ära oma tervise, oleksid ohtlikud oma perekonnale, ei jõuaks selle sõltuvuse tõttu enam tööle ning tekitaks olulist kahju kogu ühiskonnale. Küll aga on meile hästi teada sellised tagajärjed alkoholi liigtarbimisel ja sõltuvuse füsioloogilised tekkemehhanismid.

õige olulisemad on suhtumise muutus ning inimese ja kogu к ühiskonna väärtushinnangud. Neid saame kasvatada erisuguste meetmete

(hind, reklaamipiirang, juurdepääsu piirang, joobe kontroll liikluses, teavituskampaaniad jmt) koosmõjus ning sekkumisi järkjärguliselt karmistades.

Samas ei tohi loota vaid liberaalsele eneseotsustamise õigusele - tahan, joon end surnuks; ei taha, ei joo. Ka sportlikku elulaadi propageerides ei looda me vaid sellele, et ketsid suudab igaüks osta ning linnatänav ja metsaalune on jooksmiseks valmis. Me oleme ehitanud uusi spordihooneid, rajanud kergliiklusteid, korraldanud liikumisharrastust edendavaid üritusi ning kehaline kasvatus on olnud kohustuslik õppeaine läbi aegade.

Samamoodi süsteemselt peame tegutsema joomarluse piiramisega, pöörates erilist tähelepanu noorte alkotarbimise ja -sõltuvuse ennetamisele, mille oluliseks osaks on kasulike eneseteostusvõimaluste loomine.

Isamaa ja Res Publica Liidule on oluline kujundada kogu elukeskkond selliseks, mis ei propageeri alkoholi tarbimist, kus müügi-piirangud on tasakaalukad ja suhtumist kujundavad ning järelevalve on tõhus. Oleme selleks välja pakkunud viis sammu.

Reklaami piiramine kujul, kus reklaamis tohib toodet näidata vaid nn kaunistamata kujul, loetleda vaid selle toote andmed ning välistatud on igasugune meeleolu loov liikumine, muusika või taustapildid. Lõpetada välireklaam.

Määratleda alkoholi asukohaks kaupluses nn lõpp-punkt, keelata paigutada alkoholi muu kauba vahele.

Järkjärguline aktsiiside tõus, kiiremas tempos niinimetatud napsitaja treenirigjookidel, need on magusad lahjad alkohoolsed joogid, mille sihtrühm on noored ja naised.

Boonuskampaaniate ja avalikes kohtades degusteerimis-te piiramine.

Tõhus järelevalve alaealistele alkoholi müügi üle, liikluses ja salaalkoholi leviku tõkestamisel ning sellega paralleelsed teavituskampaaniad.

Nüüdseks oleme juba alustanud koalitsioonileppes ülesandeks võetud alkoholipoliitika rohelise raamatu koostamist. Loodame selle valmis saada järgmise aasta lõpuks. Ise kuulun töörühmadesse, mis-käsitlevad turundust, hinnapoliitikat ja alkoholi kättesaadavust.

Alkoholi liigtarbimisega võitlemine on kui tünnile vitste panemine. Ühest vitsast ei piisa ja kõik vitsad peavad olema timmitud ühtlase pingega. Muidu võime parimat soovides kasu asemel kahju tekitada.

Tsahkna: Kes hakkab saama vanemapensioni?

2011-10-18

Madal sündimus ei ole murekohaks ainult Eestis, vaid see on probleemiks terves Euroopas. Eesti on Euroopas tuntud oma eeskujuliku käitumisega eelarve ja rahapoliitika suhtes. Ajal, kui vanad Euroopa riigid vanguvad nende probleemide all, millega meie saime hakkama juba mõned aastad tagasi, julgeme astuda samme sisuliste probleemide lahendamisel.

Laste kasvatamise väärtustamise üle on mõelnud paljud Euroopa riigid, kuid tegudeni jõudnud vähesed. Praeguseks oleme Eestis küll saavutanud nullilähedase iibe, kuid mure Eesti rahva püsimajäämise üle on sellegipoolest väga aktuaalne. Hädavajalik on välja töötada konkreetsed pikaajalised meetmed, mis ei vaata tulevikku üks, kaks või viis aastat, vaid märksa pikemaajaliselt. Euroopas on mitmed teadlased pakkunud välja laste arvu sidumise pensioni suurusega, et mõjutada muuhulgas sündimuskäitumist positiivses suunas.

Vanemapensioni näol on tegemist täiendava pensionilisaga, mida sarnasel kujul pole üheski teises Euroopa Liidu liikmesriigis kehtestatud. Siinkohal on Eestil võimalus olla teerajajaks kogu Euroopale.

Rahvastiku juurdekasv Eesti riigi kõige tähtsam prioriteet ja seda mitte ainult sündivuse edendamise vaid laste üleskasvatamise mõttes. Erinevad uuringud näitavad, et lapsevanemate pensionivara on väiksem kui nendel, kellel erinevatel põhjustel lapsi ei ole, kuna laste kasvatamine nõuab nii aega, raha kui ka tihti loobumist erinevatest karjäärivõimalustest. Vanemapension tähendab märkimisväärset laste arvuga seotud pensionilisa - näiteks kahe lapse vanem hakkab aastas saama ühe kuu võrra rohkem pensioni ehk 13. pensioni aastas.

Vanemapensioni üks peamisi eesmärke on muuta elukeskkond enam sündimust soosivamaks. On paratamatu, et üks lapsevanem jääb peale sündimist mingiks ajaks tööelust kõrvale. See avaldab negatiivset mõju tema tulevase pensioni suurusele. Vanemapension aitab last kasvataval vanemal ära hoida tulevikus pensioni languse, mis on tingitud tööalase tulu mittesaamisel lapse kasvatamise perioodil. See aitab ära hoida vaesusriski sattumist, eriti just paljulapseliste perede puhul.

Emapensionist sai vanemapension seetõttu, et seda pensionilisa on võimalik saada ühel vanemal, nii emal kui isal. Kumb vanemapensioni saama hakkab, tuleb omavahel kokku leppida. Kui on kasvatatud mitut last, võib vanemapensionit omavahel ka jagada, ema saab ühe lapse ja isa teise eest. Vanemapensioni hakkavad saama ka tänased pensionärid.

Oluline on teada, et vanemapensioniks kuluv raha ei tule teiste pensionäride arvelt, see ei võta üheltki pensionilt ühtegi senti ära, vaid riik paneb oma eelarvest vahendeid juurde.

Vanemapensioni eelnõu on tehniliselt keerukas, kuid näitlikult öeldes hakkaks kahe lapse vanem saama aastas ühe pensioni lisaks - 13. pensioni aastas. Kui 2010. aastal oli arvestuslikuks keskmiseks pensioniks 4785 krooni kuus (306,7 eurot), siis vanemad, kelle laps sündis ajavahemikus 1991 - 31.detsember 2012 hakkaksid saama lisapensionit ühe lapse arvestuses 156,6 eurot ehk 2445 krooni aastas, kahel lapse arvestuses 313,5 eurot (4891 krooni), kolme lapse arvestuses 470,3 eurot (7337 krooni), nelja lapse arvestuses 627,1 eurot (9783 krooni) aastas ja nii iga lapse lisandudes edasi .

Et kõik oleksid võrdselt koheldud, hakkame enne 1991. aastat sündinud laste vanematele maksma lisapensionit 1 pensionistaaži aasta väärtuses. Nendele vanematele oleksid lisaraha numbrid ühe lapse arvestuses 52,2 eurot (815 krooni), kahe lapse arvestuses 104,5 eurot (1630 krooni), kolme lapse puhul 156,7 eurot (2445 krooni) ning nelja lapse puhul 209 eurot (3261 krooni) aastas. See võrdsustab kõik lapsi kasvatanud vanemate pensionilisad.

Pärast 2013. aasta 1. jaanuari sündinud laste vanematele maksame ühele vanemale lapse kasvatamise eest 4% riigi keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult vanema II pensionisambasse kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Milline saab olema tulevikus reaalne vanemapensioni rahaline väärtus neile vanematele, on täna keeruline öelda, kuna see saabub tulevikus ning sõltub vanema vanusest ja pensionifondi tootlusest. Igal juhul saab see olema arestava suurusega pensionilisa.

Ei ole kahtlustki, et laste kasvatamine on rõõmu kõrval ka töö ja äärmiselt vastutusrikas töö. Vanemaemapensioni kehtestamisega väärtustame me senisest enam laste üles kasvatamist, samuti loome kindlama aluse Eesti rahva säilimiseks.

Vanemapension tuleb

2011-10-13

Valitsusliit on valmis saanud IRLi ühe peamise valimislubaduse - vanemapensioni eelnõu, mis jõuab varsti menetlemiseks riigikogusse.
Vanemapensioni kehtestamisel on mitmeid põhjusi.

Madal sündimus ei ole murekohaks ainult Eestis, vaid see on probleemiks terves Euroopas. Praeguseks oleme Eestis küll saavutanud nullilähedase iibe, kuid mure eesti rahva püsimajäämise pärast on sellegipoolest väga aktuaalne. Hädavajalik on välja töötada konkreetsed pikaajalised meetmed, mis ei vaata tulevikku üks, kaks või viis aastat, vaid märksa pikemaajaliselt. Euroopas on mitmed teadlased pakkunud välja laste arvu sidumise pensioni suurusega, et mõjutada muu hulgas sündimuskäitumist positiivses suunas.

Vanemapensioni üks peamisi eesmärke on nimelt muuta elukeskkond sündimust soosivamaks. On paratamatu, et üks lapsevanem jääb pärast lapse sündi mingiks ajaks tööelust kõrvale. See avaldab negatiivset mõju tema tulevase pensioni suurusele. Vanemapension aitab last kasvataval vanemal ära hoida tulevikus pensioni languse, mis on tingitud tööalase tulu mittesaamisest lapse kasvatamise perioodil. See aitab ära hoida vaesusriski sattumist, eriti just lasterikaste perede puhul.

Vanemapensioni näol on tegemist täiendava pensionilisaga, mida sellisel kujul pole üheski teises Euroopa Liidu liikmesriigis kehtestatud. Siinkohal on Eestil võimalus olla teerajaja kogu Euroopale.

IRL käis valimiste eel välja emapensioni idee, mis on praeguseks töörühma töö tulemusena saanud seaduseelnõu kuju. Eelduste kohaselt peaks see seadusena vastu võetama selle aasta lõpus.

Emapensionist sai vanemapension seetõttu, et seda pensionilisa on võimalik saada ühel vanemal, nii emal kui isal. Kumb vanemapensioni saama hakkab, tuleb omavahel kokku leppida. Kui on kasvatatud mitut last, võib vanemapensioni omavahel ka jagada, ema saab ühe lapse ja isa teise eest. Vanemapensioni hakkavad saama ka praegused pensionärid.

Oluline on teada, et vanemapensioniks kuluv raha ei tule teiste pensionäride arvelt, see ei võta üheltki pensionilt ühtegi senti ära, vaid riik paneb oma eelarvest vahendeid juurde.

Vanemapensioni eelnõu on tehniliselt keerukas, kuid näitlikult öeldes hakkaks kahe lapse vanem saama aastas ühe pensioni lisaks -13. pensioni aastas. Kui 2010. aastal
oh arvestuslikuks keskmiseks pensioniks 4785 krooni (306,7 eurot) kuus, siis vanemad, kelle laps sündis ajavahemikus 1991 - 31. detsember 2012, hakkaksid saama lisapensioni ühe lapse arvestuses 156,6 eurot ehk 2445 krooni aastas, kahe lapse arvestuses 313,5 eurot (4891 krooni), kolme lapse arvestuses 470,3 eurot (7337 krooni), nelja lapse arvestuses 627,1 eurot (9783 krooni) aastas ja nii iga lapse lisandudes edasi.
Et kõik oleksid võrdselt koheldud, hakkame enne 1991. aastat sündinud laste vanematele maksma lisapensioni 1 pensionistaaži aasta väärtuses. Nendele vanematele oleksid lisaraha numbrid ühe lapse arvestuses-52,2 eurot (815 krooni), kahe lapse arvestuses 104,5 eurot (1630 krooni), kolme lapse puhul 156,7 eurot (2445 krooni) ning nelja lapse puhul 209 eurot (3261 krooni) aastas. See võrdsustab kõik lapsi kasvatanud vanemate pensionilisad.
Pärast 2013. aasta 1. jaanuari sündinud laste vanematele maksame ühele vanemale lapse kasvatamise eest 4% riigi keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult vanema II pensionisambasse kuni lapse 3aastaseks saamiseni.
Milline saab olema tulevikus reaalne vanemapensioni rahaline väärtus nendele vanematele, on praegu keeruline öelda, kuna see saabub tulevikus ning sõltub vanema vanusest ja pensionifondi tootlusest. Igal juhul saab see olema arvestatava suurusega pensionilisa.
Ei ole kahtlustki, et laste kasvatamine on rõõmu kõrval ka töö, ja äärmiselt vastutusrikas töö. Vanemapensioni kehtestamisega väärtustame me senisest enam laste üleskasvatamist, samuti loome kindlama aluse eesti rahva säilimiseks.

Riigieelarvega panustatakse haridusvaldkonna arengusse

2011-10-13

Vabariigi valitsus kiitis 22. septembril heaks järgmise aasta riigieelarve ning nüüd arutab eelarvega seonduvat Riigikogu. 2012. aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit ning eeldatavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Seoses ebakindla olukorraga viimastel aastatel Euroopas on riigieelarve defitsiidis. Kuigi riigieelarve puudujääk ulatub 2,1 protsendini SKTst, siis Eesti riik ei kata lisakulutusi laenudega, vaid oma reservide kasutamisega. Millistesse valdkondasesse panustatakse tuleval aastal 6,57 miljardi euro suuruse riigieelarvega?

Olulise valdkonnana tooksin välja Eesti riigi panused haridusse järgmisel aastal. Euroopa Liidu liikmesriigid on seadnud endale eesmärgi saavutada kulutuste osakaal teadus- ja arendustegevusse 3% SKTst. Praegu moodustavad meie riigi kulutused teadus- ja arendustegevusele ühe protsendi SKTst, mis on ligikaudu 163 miljonit eurot. Sellepärast panustatakse tuleval aastal haridusse 12 protsenti rohkem kui eelneval aastal ehk kulutused suurenevad 65 miljoni euro võrra. Haridusvaldkonda suunatakse ka kvoodimüügi tulu 72 miljoni euro ulatuses, et rahastada üle poolesaja koolihoone ja õpilaskodu renoveerimist. Plaanis on Riigi Kinnisvara kaudu renoveerida ja suurendada näiteks Viljandi gümnaasiumi ning renoveerida Nõo reaalgümnaasiumi hooneid. Pooleteise miljoni euroga rahastatkse ka IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektorile vajalikku tööjõuressurssi. 6,2 miljoni euro võrra tõstetakse kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse rahalist mahtu. Kulutused haridusvaldkonda on igati õigustatud, sest kõrge harituse tase riigis on kindlasti edasiviiv jõud.

Hea uudis kõigile Eesti pensionäridele on pensionitõus järgmisel aastal. 4. aprillist suurenevad riiklikud pensionid 4,4 protsendi võrra. See tähendab keskmise vanaduspensioni tõusu 13 eurot kuus. Pensionide väljamaksete mahtu suurendati 72 miljoni euro võrra ehk 1,36 miljardi euroni. Eesti riik taastab ka riigipoolsed kohustuslike kogumispensionifondide maksed, mida sai lubatud kriisi ajal. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensioni- ja ravimikindlustus, soovitakse tõsta ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele. Kokku on sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarve 2,7 miljardit eurot, mis on 80 miljoni euro võrra suurem kui möödunud aastal.

Riik panustab järgmisel aastal ka Eesti teede korrashoidu. Kohalikud omavalitsused saavad 17,8 miljonit eurot teede olukorra parandamiseks, mis on viie miljoni euro võrra suurem summa kui eelmisel aastal. Jätkub ka kergliiklusteede toetusskeemi elluviimine. 2011. aastal riigi toetustega rajati 16 kergliiklusteed ning tuleval aastal on plaanis rajada kaheksa uut teed. Kokku saab valmis 71,5 kilomeetrit kergliiklusteid, millega soovitakse kaasa aidata liiklusohutuse suurenemisele turvaliste rattateede ehitamise kaudu.

Hea on tõdeda, et Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse tõusevad. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni. Suurenemise üheks põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mille tõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud. Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja on saanud PRIA-lt nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tõenäoliselt soovib enamik neist investeeringud ellu viia ning see omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb teha suuremaid väljamakseid. Riigieelarves on sellega juba arvestatud ning põllumajandusele tuleb 2012. aasta soodne.

Järgmise aasta riigieelarve jääb kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtub eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. IRL seisab hea selle eest, et riigieelarvesse ei jõuaks üle jõu käivad lubadused, millega võib kaasneda maksukoormuse või riigivõla suurenemine. Piiratud ressurssidega peame tegema õigeid otsuseid, milliste valdkondade arengusse panustada. Eesti jätkusuutlikkuse tagavad investeeringud haridusse, ettevõtlusesse ja inimeste elujärje parandamisse.

Mida hakkab riigikogu sellel sügisel külvama?

2011-09-27

Pärast augustikuiseid presidendivalimisi on Eesti poliitikamaastikul olulisim sündmus kindlasti riigikogu 12. täiskogu teine istungijärk. Riigikogu esimees Ene Ergma soovitas oma avakõnes parlamendi liikmetel järgida talumehelikku lähenemist: kui midagi külvatakse, siis tuleb selle eest hoolitseda. Mida riigikogu sellel sügisel külvama hakkab?

Esimese teemana võib kindlasti välja tuua 2012. aasta riigieelarve. Eesmärk on riigieelarve samm-sammult tasakaalu viia. Selleks tuleb stimuleerida Eesti majanduskasvu ning üle vaadata riigi rahanduspoliitika põhimõtted. Esmane nägemus pakutakse välja, kuid praeguses ebakindlas majandusruumis tuleb kindlasti teha riigieelarves igakuiseid korrektiive vastavalt majandusprognoosidele. Kuumi debatte hakkavad ka pakkuma riigitöötajate palgatõusud. Eesti tublide majandustulemuste põhjal ootavad oma kriisieelse palga taastamist päästjad, politseinikud ning õpetajad.

Teise väga tõsise teemana tooksin välja euroala tulevikuga seonduva. Kaheksa kuu jooksul pärast euroalaga liitumist on Eesti suutnud hoida oma rahanduse heas korras. Kahjuks ei ole sellega hakkama saanud kõik ELi liikmesriigid. Riigikogu peab hakkama arutama Eesti osalemist euroala abimehhanismides. Väga oluline on jõuda selgusele, mis on abipakettides osalemise õiguslik ning majanduslik tagajärg eesti rahvale pikemas perspektiivis, ning vastavalt sellele langetada otsuseid.

Lisaks rahandusküsimustele seisavad riigikogul ees ka vaidlused valdkonnapoliitikates, mis on eelkõige seotud eesti rahva pikemaajaliste huvidega: kuidas meie rahvas oleks haritum ning kuidas tagada rahva pidev juurdekasv. Neid küsimusi puudutavad kaks pikemaajalise mõjuga eelnõu: kõrghariduse reform ja emapensioni eelnõu.
Kõrgharidusreformi eesmärk on muuta üliõpilaste jaoks õiglasemaks haridussüsteemi toimimine, tõsta õppekvaliteedi tagamisel kõrgkoolide vastutust, kasvatada kõrgharidustaseme õppe tulemuslikkust ja vähendada kõrgharidusmaastiku valdkondlikku killustatust.
Selleks muudetakse ülikoolide rahastamist ning ministril on ka valmis üliõpilaste tugisüsteemide muudatuste lähtealused ja ettepanekud. Nende järgi koosneb tugisüsteem õppelaenust, vajaduspõhisest õppetoetusest ja muudest eritoetustest ning riiklikest stipendiumitest, mis jagunevad erialastipendiumiteks riiklikult olulistes valdkondades ning tulemusstipendiumiteks väga heade õppetulemuste eest.

Kõikide kõrgkoolide üliõpilastel on õigus vajaduspõhist õppetoetust saada, kui õppuri leibkonnaliikme keskmine sissetulek on kuni 286 € kuus ja õppekava täidetud vähemalt 85% ulatuses. Õppetoetuse suurusjärk on pool alampalgast ehk u 135 eurot kuus.

Erialastipendiumid ja tulemusstipendiumid on parimatele mõeldud toetused, mida saavad taotleda esimese ja teise astme tudengid, kes õpivad riigilt tegevustoetust saavates kõrgkoolides.
Riik eraldab ülikoolidele tulemusstipendiumite fondi ning määrab, milliste erialade tudengitele võib ülikool stipendiume anda tulenevalt kõrgkooli õpilaste arvust ning riigi vajadustest. Haridusreform on pikaajalise mõjuga ning muudab kõrghariduse kättesaadavuse tudengitele lihtsamaks ja pere majanduslikust olukorrast sõltumatumaks.

Emapensioniga viiakse sisse pensionilisa seotult laste arvuga. Selle näol saaksid pensionilisa kõik pensionäridest emad või isad. Emapension lähtub laste arvuga seotud ning nii tänaste kui ka homsete eakate emade võrdse kohtlemise põhimõttest.

Eelkõige on tegemist tähtsa sammuga Eesti rahvastikupoliitikas - seaduse pikemaajalisem eesmärk on tagada eesti rahva säilimine ja stabiilne juurdekasv.

Inimareng sõltub õpetajast

2011-09-24

20 aastat kokku võttev Eesti inimarengu aruanne tõdeb korduvalt, et meil on paljud asjad hästi just tänu heale haridusele, mida suudavad anda vaatamata kasinale rahastusele oma tööd hästi tegevad õpetajad.

Õpetajast sõltub Eesti tulevik: "Haridus, mis on Balti riikide ajaloos olnud peamisi arengu ja jätkusuutlikkuse mootoreid, suudab oma eestvedavat rolli täita ka edaspidi [1]." Olen kindel, et õpetaja roll ja positsioon on tuleviku jaoks, olevikust rääkimata, palju olulisem kui värvitud koolisein.

Eriti olukorras, kus Eesti head õpetajad kipuvad olema pigem eakamad kui teistes riikides (loe: lähevad varsti pinsile). Seda, et hariduse rahastamine jääb meil allapoole OECD riikide keskmist ja et õpetajate nii miinimum- kui maksimumpalgad jäävad nominaalselt täpselt poole peale Soomega võrreldes, pole praegu toimuva tänuväärse avaliku arutelu faktide taustal tarvis ilmselt lisadagi. Toetan õpetajate palgatõusu, ent selle kõrval pean väga oluliseks ka õpetaja ühiskondliku staatuse tõstmist. Ons viimasega aga midagi lahti?

Usaldada, mitte kontrollida

Inimarengu aruanne jätab lisaks Eesti arengu kiitmisele ruumi ka ohtlikuks kujunenud suundumustele osutamisele. Õpetajahariduse professor Tero Autio kirjutis "Välisvaate" rubriigina [2] tõdeb: hariduse mõiste kitsendamine ja õpetajate intellektuaalse vabaduse vähendamine annab hariduses - teisisõnu meie riikluse peamises tulevikulootuses - tõenduspõhiselt halvemaid tulemusi. Lisaks siia juurde, et üldiselt kipub suurema ühiskondliku usaldusega kohe vägisi kaasnema ka suurem palk, eriala suurem populaarsus ja eriala esindajate suurem motivatsioon pidevalt ise paremaks muutuda. Laias laastus ongi võimalik haridust korraldada kahte moodi: kas võimalikult suure ettekirjutuste hulga ja võimalikult ühtlustatud õpetusega või siis võimalikult väheste ettekirjutuste ja võimalikult isikupärase õpetusega.

Esimesel juhul on õpetaja nagu saapavabriku masinist, kes peab tootma ühesuguseid saapaid, teisel juhul on õpetaja loominguline isiksus, kes otsustab ise ja lastega arvestavalt, milliseid tulemusi ta saavutada tahab. Esimesel juhul sõltub miinimumi ületava hariduse kättesaadavus ja õpetaja võimalus midagi erilist pakkuda lapsevanema rahakotist, teisel juhul on hea ja lapse võimeid igati arvestava, õppekavade osas vaba hariduse võrdne ning pere sissetulekust sõltumatu kättesaadavus eesmärk omaette.

Esimene valik iseloomustab rohkem angloameerika, kokkuvõttes kehvemate õpitulemustega, ent tugevalt standarditud ja elitaarset haridust, teise valiku parim näide on põhjanaaber Soome - hariduse pakkujana maailma parimaks tunnistatud, kõige egalitaarsema koolisüsteemiga riik. Nagu eelnevast loetelust näha, eeldab klassikaline ühtluskool loominguliselt vaba õpetajat.

Vabadus põhineb usaldusel. Usalduse puudumist iseloomustavad neoliberaalne range kontroll, mis peaks viima "võrdse väljundini", Eestis näiteks ühetaoliste riigieksamitulemusteni. Usalduse puudumist õpetaja vastu peab professor Autio lausa ohtlikuks alanud aastatuhandel, "mil järjest tähtsamaks saavad loovus ja uuenduslikkus, mida aga standardiseerimine ning ülalt alla suunatud ühekülgne ja (autori sõnul "vaimselt lame" ning "algelisel ainekaval põhinev") tõenditepõhine juhtimine oluliselt piirab".

Kuidas õpetajat rohkem usaldada?

Esmalt tuleks muidugi kokku leppida, et kooli ja õpetaja suurem usaldamine on Eesti jaoks üleüldse eesmärk. Samamoodi nagu see lepiti pikaajalise eesmärgina paar aastakümmet tagasi kokku Soomes. Seal on õpetaja palk küll vaid veidi kõrgem kui keskmine palk riigis, ent õpetaja kutse on väga populaarne, läbi tiheda konkursisõela jõuavad laste ette vaid parimad.

Palk on Soomes Eestiga võrreldes küll suurem ka suhteliselt võttes ehk riigi keskmise palgaga võrreldes, kuna Eesti munitsipaalkoolide õpetajate keskmine palk oli 2010. aastal 12 063 krooni, samal ajal kui riigi keskmine palk oli veidi kõrgem - 12 397 krooni. Erinevused torkavad rohkem silma õppetöö korralduses: Soomes pole ette määratud klassikomplekti suurust, tunni pikkust või ainekavas üheviisiliselt edasiliikumiseks tunnijaotuskava. Isegi õppekava valik on sisuliselt vaba. Õpetaja seab ise eesmärgid, valib vahendid, kontrollib tulemused ning ta on vaba tegema seda ühtluskooli põhimõtete kohaselt ehk teisisõnu iga lapse eripärasid arvestavalt.

Õpetajate valikute väga suur usaldamine teeb õpetajast otsustaja ja juhi, vaimse liidri, kes inimlikult positiivsel moel püüab teha midagi paremini oma kolleegidest. Muidugi saab osa paremini hakkama kui teised, on ju ka lapsed erinevad, aga mitmekesisus on taganud riigile tervikuna parema majandusedu. Seda kogemust tuleks Eestis põhjalikumalt arutada. Ilmselt on erinevused ja erinevalt õpetatud lapsed lausa vajalikud, et kokkuvõttes rahval hästi läheks. Seega on õpetaja suurem usaldamine kõikide parema käekäigu huvides.

Laste toimetulekutoetust tuleb tõsta!

2010-10-28

Kas 1000 krooniga kuus, millele lisanduvad kaetud eluasemekulud, on võimalik ära elada? Ellu jääb, aga elamiseks vähe. Toidurahaks klapib enam kui napilt.

Uueks talvejopeks, teatrikülastuseks või sõbrale sünnipäevakingiks aga kindlasti mitte. Neid viimaseid (ja veel paljut) vajavad aga eeskätt lapsed, kelle osas arvestatakse toimetulekutoetust 800 krooni kuus. Sealjuures võib söögiisu osas noor kasvav organism oma vanemad pikalt seljataha jätta.

Mida arvud kõnelevad?

Toimetulekutoetust saab ligi kolm protsenti Eesti elanikest. Toetuse mõte on aidata raskeid aegu üle elada neil, kel on tekkinud ootamatud ajutised raskused.

Toimetulekutoetuse maksmine peab sobima nii raha saajale kui raha andjale - ning andjaks on arusaadavalt oma igapäevast tööd tegevad inimesed. Sealhulgas ka need enam kui 70 protsenti tööl käivatest eestimaalastest, kes ise teenivad alla keskmise palga.

Sestap pole ajutise toetuse mõte ülal pidada "alla-10000-kätte-pole-mõtet-tööle-minna" mentaliteeti, mis muidugi puudutab vaid kaduvväikest osa toetuse saajatest. Üldine põhimõte on, et igal juhul tuleb hättasattunuid aidata, ning hättasattunud on ka ise on motiveeritud vaeva nägema, et olukorrast välja rabeleda.

Toimetulekutoetuse summa peab tõusma eeskätt neile, kes ennast ise mitte kuidagi aidata ei saa - lastele. Alaealiste pereliikmete toetuse määr peab tõusma vähemalt täiskasvanu määrani, selleks kuluks järgmisel aastal 26 miljonit krooni. Lisaks ei tohi kohalikud omavalitsused vähendada oma eelarvetes kulutusi ühe lapse kohta võrreldes 2009. aastaga.

Töötuse kasv kasvatas kohe toimetulekutoetuse saajate arvu. Kui kõikidest toimetulekutoetuse saajatest on töötuid 4/5, siis neist omakorda on üle kolmandikul lapsed. Kusjuures viimase 10 aasta jooksul on enam kui kahekordistunud perede hulk, kus on lapsi kasvatamas ainult üks täiskasvanu.

Näiteks Tallinnas on üksikvanemaga peresid toimetulekutoetust saavatest lastega leibkondadest ligi 2/3. Lastega ja töötu vanemaga pered on kasvanud üle Eesti suurimaks ja murerohkeimaks vaesuse kandjaks, lükates varem sellel positsioonil olnud pensionärid mustast lõpust ettepoole.

Põhjuseks lihtsalt see, et pensionid on kasvanud ning lisaks säilitasid pensionärid majanduskriisi ajal kõige stabiilsemalt oma töökohad. Vaesuse kõige raskem jälg on liikunud sinna, kus seda kõige vähem olla tohiks - laste õlule. Ja kõige rängemalt sinna, kus laste ees kannab vanemlikku vastutust sisuliselt vaid üks inimene.

Lastega peredel on raskem ise toime tulla

Töötuks jäämise või toimetuleku kaotuse korral muudel põhjustel on lapsevanem ja lasteta täiskasvanu vägagi erinevates rollides. Üksi elav inimene on mobiilsem ja paindlikum - ta saab suhteliselt lihtsalt kolida, kui pakutakse tööd kodust kaugemal. Eriti üürikorteri puhul on hõlpsam kolida väiksemale elamispinnale. Ta saab hakkama mõnda aega ilma suuremate kulutusteta, reeglina on eelmise aasta palitu paras ka eelolevaks talveks.

Laps on aga suvega pikkust visanud või on eelmise talve rõivad ribadeks trööbatud, viimasel põhjusel pole poiste pükse, spordirõivaid või läbikelgutatud tunkesid liiga sageli ka mitte osavamast taaskasutusest leida.

Täiskasvanu saab oma sõbrale öelda, et parimaks sünnipäevakingiks on ise kohale tulla ja kõvasti kokka kiita. Laps oma klassikaaslase sünnipäevale sama sõnumiga juba ei lähe. See, et vaesus tekitab lastes eemalejäetust, tõrjutust ja pikaajalise mõjuga sotsiaalseid ning tervislikke probleeme, ei tohiks kellelegi enam üllatus olla. Raske on kõigil, ent ilmselgelt on teistega võrreldes oluliselt raskemas olukorras lastega pered.

Kõige püsivamaks ja ühtlasi ka ainsaks töötavaks lahenduseks on töö. Uued reaalsed töökohad, mis vanema või vanemad tööle aitavad, on seetõttu kõige olulisemad saavutada. Majanduse olukord on juba pisut helgem, toimetulekutoetuste väljamaksete kasv on ka vastavalt pidurdunud ning sama ennustatakse järgmiseks aastaks.

Soojas ühiskonnas aidatakse üksteist

Hättasattunuid peavad aitama lisaks riigile ja kohalikele omavalitsustele ka kaasinimesed. Kui hädaliste aitamine oleks ainult ametnike pärusmaa ja kohustus, oleks tegemist ikka väga külma ja kõleda riigiga. Kui abikätt ulatavad lisaks ametnikele ka naabrid, sugulased, (endised) töökaaslased, lastele veel ka kooliõpetajad, klassikaaslaste vanemad, sõprade pered, on ühiskonnas palju soojem ja helgem elada. Ka massiivsemate toetusprogrammidega Põhjamaades rõhutatakse just bürokraatiast vaba, inimeselt inimesele toetamise olulisust.

Taas on teistega võrreldes kehvemas olukorras lastega pered. Ühelt poolt on levinud väärarvamus, et "igaüks tehku vaid nii palju lapsi kui ta jõuab üles kasvatada" (justkui ajutised raskused oleks mitmekümne aasta peale ettenähtavad, mis ju tegelikult nii sugugi pole), teiselt poolt on takistuseks jällegi mobiilsuse ja ka sotsiaalse võrgustiku küsimus. Lapsevanemal lihtsalt pole nii palju võimalusi kodust väljas käia või sõpradega aega veeta.

Mis veel kord kinnitab, et esmajoones ja ilma mingi kõrvalepõiklemiseta tuleb tõsta toimetulekutoetusi lastega peredele, üldiselt aitab aga ikka ainult hea ettevõtlus koos uute töökohtadega.

Eesti järgmine kümme

2010-10-20

Hiljuti Pärnus toimunud presidendi kärajatel arutati väljakutseid, millele Eesti peab tulevikus vastama, kuidas peame edasi liikuma. Samal teemal räägiti Pärnus ka kümme aastat tagasi. Siis olid peamisteks unistusteks maailma minek Euroopa Liitu ja NATO-sse astumise kaudu, Eestit reaalselt ähvardanud demograafilise katastroofi vältimine sündimuse tõstmise kaudu ning maailma vapustamine millegi uudse ja innovatiivsega, nagu näiteks e-Eesti programm e-valitsuse ning ID-kaardiga.

Selle kõigega oleme hakkama saanud. Paraku ei tähenda see seda, et oleksime õnnelikud. Oleme endiselt arenenud riikide kõrval vaesed, Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmine on roosa unistus. Meid on paraku ka endiselt vähem, kui tahame. 10 aastat tagasi suutsime aktiivselt tegutsedes mitte ainult majanduskriisist väljuda, vaid kiirelt edasi liikuda.

Antud hetkel on küsimus selles, kas suudame seda uuesti teha või vajume taas letargiasse, lootes, et keegi kuskil meie eest meie probleemid lahendab. Nii see paraku pole. Peame üle saama endas juba mõisaorjusest saadik sisse süstitud ja võõra võimu ajal treenitud õpitud abitusest ning ise oma tuleviku eest vastutama hakkama. Tunneksime otsekui hirmu tuleviku ja vastutuse eest, julgemata seetõttu maailmaga rahulikult ja enesekindlalt suhestuda. Siit tuleb ilmselt ka langemine äärmuslikust pessimismist eufoorialainetesse, mis süsteemset tegutsemist oluliselt takistab.

Millele peaks Eesti algaval kümnendil keskenduma? Kas peaksime otsime endale oma Nokiat või mõnd suurt ja kõikehõlmavat eesmärki? Ma ei uskunud Eesti Nokiasse kümme aastat tagasi ega usu ka nüüd. Vahest oleks meil hoopis mõttekam tegutseda selles suunas, et Eesti inimesed oleksid õnnelikumad, et Eestis oleks nii hea elada, et keegi ei sooviks siit päriselt ära minna. Just noorte sidumine Eestiga on algava kümne kahtlematult üheks oluliseks eesmärgiks, millest kärajatel palju juttu tehti. Sest kui Eesti neist ilma jääb, jääksime ilma ka oma tulevikust.

Selleks tuleb teha mõnda lihtsat asja. Selleks, et Eestis elada, peab inimestel siin olema tööd. See omakorda eeldab kiiret majanduse arengut ning ettevõtluse muutumist järjest "targemaks", mille eelduseks on omakorda aga Eesti muutumine tõmbekeskuseks "targale rahale". Mõnes mõttes seisab Eesti ettevõtlus samade valikute ees, kus Soome ettevõtjad 1990. aasta majanduskriisi järel - kas jääda kohalikku konnatiiki või murda end läbi rahvusvahelistele turgudele. Viimane oleks olnud võimatu ilma riigi toe ja aktiivse majanduspoliitikata.

Eesti riik peab asuma senisest oluliselt tõhusamalt oma ettevõtjate huve kaitsma. Kas see meile meeldib või mitte, kuid just nii maailmas asju aetakse. Kui tahame edasi jõuda, peame sama tegema. Oluline on ka leida kiiremas korras lahendused energiaprobleemidele. Kontrollimatult tõusev elektrihind on probleem nii ettevõtjatele kui tarbijatele. Lahendused elektrihinna alandamiseks on välja pakutud, need tuleb ühel või teisel kujul vastu võtta.

Teiseks on meid jätkuvalt liiga vähe. Kuigi osa esinejaid leidis, et see pole probleem, pole ma sellega nõus. On olemas piir, kus rahvuse suutlikkus oma keelt ja kultuuri säilitada ohtu satub ja kas tahame või mitte, kuid peame seda meeles pidama. Emapalk on aidanud Eestis sündimust tõsta, kuid sellega oleme tegelikult toetanud peamiselt laste sünnitamist ja arengut vaid esimeste eluaastate jooksul.

Lapse kasvatamine on paraku tunduvalt pikem protsess. Kui tahame, et sündimus Eestis kasvaks, peame algaval kümnendil just sellesse panustama. Kui vanemad teavad, et saavad oma lapsed turvaliselt üles kasvatada ja neile hea hariduse anda, on see täiendavaks tõukeks sellele, et neid sünnitada. Eesti poliitikaks peab saama tasuta hariduse tagamine mitte ainult paberil, vaid reaalsuses, see eeldab näiteks üleminekut tasuta kõrgharidusele. Eestis ei tohi keegi majanduslikel põhjustel jääda väärilise hariduseta. Hea hariduspoliitika on tegelikult parim majanduspoliitika, mis aitab ühtlasi töötust ohjes hoida.

Need on vaid kaks kärajatel arutamist leidnud teemat, rääkimata sellest, et algaval kümnendil tuleb Eestil paljude teistegi probleemidega rinda pista, olgu selleks regionaalne areng või looduskeskkonna säilitamine.

Kokkuvõttes sõltub aga nii neile kui teistele väljakutsetele vastamine vaid meie endi tahtest, suutlikkusest ning julgusest.

Kuidas Tallinn lastest hoolib

2010-07-12

Olen elupõline mitmendat põlve tallinlane ja kõik mu lapsed on sündinud Tallinnas. Vanemad lapsed vaesematel aegadel, nooremad hoopis rasvasemate linnaeelarvete aegu.

Viies laps, alles oma sündimist ootav, on vaatamata linnaeelarve kasvule esimene, kes Tallinna linnalt sünnitoetust ei vääri. Maaelu edendamisest rõõmu tundev issi mõjub tänasele linnavõimule umbes nagu kooliõpetaja või talupidaja omal ajal nõukogude võimule - ebavajalik element, ühiskondlik disklahv.

Meie pere saab muidugi hakkama, enamik beebiasju varasemast olemas, ja mõlemal vanemal töökoht ka. Laps saab linna poolt karistatud, sest tema isale ei meeldi Tallinna laristav juhtimine - nii nagu vene ajal saadeti Siberisse lapsed, kelle vanemad polnud võimule truud. Kuid ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Murelikuks teeb mind hoopis laiem tendents - Eesti kõige suurem omavalitsus ja suurim linn on viimastel aegadel aasta-aastalt ja järjepidevalt lastega perede olukorda halvendanud. Mõni asi on muidugi paranenud ka, aga nood tegevused on algatatud palju varem ja osad neistki tänaseks põhjalikult kärbitud.

Meenutagem väikese tagasivaatena, ja mitte poliitikat, vaid elu ennast. Esimeste laste sündides olid ajad kitsad, linnaeelrave tänasega võrreldes kordi väiksem, ent kolmelastelistele peredele oli lasteaed prii ning suurem osa huvitegevusest koolide juures samuti.

Miinuspoolele tuleb tänaseks kanda kõikide nende kohaliku omavalitsuse poolt osutatavate haridusteenuste tasuliseks muutumine, seega lastega perede maksekoormuse oluline tõus. Plusspoolele saab panna mitmete koolide ja osade lasteaedade remondi. Tõsi, praeguse palavusega kirutakse plastaknaid maapõhja. Aga seegi remondikava, koos nende õnnetute plastakendega, jääb oma algusega sajandivahetusse.

Huvitegevus ringides, eriti spordiharrastus, polnud tollal sugugi kõikidele kättesaadav. Harrastussport ja huviharidus on aga kohaliku omavalitsuse vastutada. Saigi siis algatatud pearahasüsteem, mis arvestas eriti vaesemate perede huve: nende lapsed pidid saama trennid-kunstiringid täiesti tasuta. Süsteem käivitus ja sportivate laste arv mitmekordistus - nüüd on sellelgi süsteemil kõvad kärpekäärid kallal käinud, samal ajal kui mitmed muud linna valdkonnad on saanud nautida eelarve kasvugi. Laps ju trenni või ringi katki ei jäta - jälle tuleb perel rohkem maksta.

Eelmisel aastal kärbiti oluliselt koolide ja lasteaedade eelarveid, mõnel puhul 40 protsendi võrra. Kogu aeg tasuta olnud ja omavalitsuse eelarvesse seni kenasti ära mahtunud pikapäevarühm läks osades linna koolides - mürtsti! - tasuliseks. Jälle peredel maksekoormust juures. Veidi hõlpu on samas vahepeal lisandunud võimalusest mitte maksta põhikoolis lõunasöögi ja töövihikute eest, aga see raha tuleb riigi eelarvest.

Heade aegade sünnipäevatoetust ei hakka meenutamagi, see läheb samasse korvi heade aegade ranitsatoetusega - tänaseks on mõlemast jäänud helge mälestus. Lapse sünnipäevatoetust maksis linn ja kooliaasta alguse toetust riik, tegemist oli laustoetustega ja iseenesest on muidugi arusaadav, et kõik pered sellist tuge ei vajagi.

Lasteaias käib või on käinud meil kokku neli last. Personali vähenemine ja rühmade suurendamine annab miinuspoolel tunda, sest viirushaigustesse nakatumine on suurenenud. Kohatasude lisandumine suurematele peredele sai juba ära märgitud, nüüd on uue koormisena juures veel kohatasunõue suvepuhkuse aja eest. Samas tuleb tunnustada suurema töökoormuse all kannatavaid lasteaednikke - suhtumine lastesse on ikka sama hea ja armas, vaat et hoolivamakski läinud.

Ühistranspordi kokkutõmbamine annab ka lastega peredes sõna otseses mõttes valusasti tunda. Bussid-trammid on nii täis, et pere väiksemad reisijad on paar korda valusasti muljuda saanud, ühel korral läks isegi traumapunkti abi vaja. Vaid veel mõni aasta tagasi käis ühistransport tihedamini ja ruumi oli lahedamalt.

Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide vastused on ette teada: kõiges olevat süüdi riik ja omavalitsus ei peagi midagi tegema. See on umbes sama „asjakohane" kui lapse õigustus, kelle ema on poodi saatnud piima ja leiba ostma, aga kes tuleb koju hoopis tühjade kommipaberitega. Eks ole sedagi nähtud. Ainult et siis pole vales rahakulutamises süüdi mitte keegi muu kui valesid valikuid teinu ise.

Maksumaksjalt saadud rahal avaliku sektori kaukas on oma ülesanded ja kohustused küljes. Riigil omad, linnal on omad kohustused, mis täita tuleb. Linna ülesannete hulka aga ei kuulu ringhääling, politsei, kutsekoolid ja muu taoline. Riigi ülesannete alla ei käi lasteaiad või lastesport.

Iga pereema saab aru, et kui poes osta vajaliku asemel midagi juhuslikku, siis vajalikuks raha enam ei jätku. Nii lihtne see ongi, valikute küsimus. Mind teeb emana tõesti murelikuks, et Tallinna valikud on olnud lastele kahjulikud.

Reinsalu ja Vaher: Monopolidele päitsed pähe!

2010-06-17

Kõrged vee- ja küttehinnad on praegusel raskel ajal väga suur osa perede igakuistest kuludest, mistõttu on põhjendatud nende kulude selge ja läbipaistev järelevalve.

Tähelepanu vajakajäämistele selles valdkonnas on juhtinud nii konkurentsiamet kui õiguskantsler. Täna võetigi riigikogus IRLi algatusel välja töötatud monopolide tegevust kontrolliv seadus vastu.

See seadus ei hakka kehtima ülepeakaela, vaid järk-järgult, et rakendamisel ei tekiks probleeme. Seaduse rakendumisele nähakse ette kuni aastane üleminekuperiood.

Ka Veolia monopoli koondumine nii vee-, kütte-, prügi- ja soojatootmise valdkonnas sunnib Tallinna koduomanike huvides andma konkurentsiametile täiendavad pädevused.

Mitmetes eluvaldkondades on majanduslik paratamatus, et teenuseid osutavad monopolid. Seda põhjustab eeskätt teatud teenuste osutamiseks vajaliku infrastruktuuri dubleerimise ebaotstarbekus - vee-, elektri ja kaugküttevõrgustikke on reeglina üks. Kui teistes ärivaldkondades kujundab hinnad konkurents, siis monopolide puhul sellele loota ei saa. Seetõttu on arenenud riikides monopolide tegevus selgelt ja üsna rangelt reguleeritud.

Hea uudis on, et ka Eestis toob monopolide ohjeldamise seadus mitmeid muudatusi, mis kaitsevad tarbijate huve ja säästavad inimestele raha.

Üksik tarbija ei oma suhetes monopoolse ettevõttega mingit läbirääkimisjõudu, sisuliselt peab ta leppima monopoli pakutud tingimustega. Seetõttu peab riik tagama, et monopoolset seisundit ei saaks kuritarvitada ning teenuste eest küsitavad hinnad oleksid põhjendatud ega tooks ettevõtetele tarbijate arvel ülikasumeid.

Tuntud näide sellest on ettevõtte Tallinna Vesi, millel senine regulatsioon ning Tallinna linna tegevus on võimaldanud tarbijatele „pähe istuda".

Uue seadusega allutatakse kõik Eesti suuremad vee-ettevõtjad Konkurentsiameti hinnaregulatsioonile. Monopolide ohjeldamise seaduseesimene otsene kasu Tallinna veetarbijatele on see, et aasta algusest vee hind ei tõuse, pigem võib eeldada, et uue seaduse alaneb vee hind Tallinnas lähematel aastatel kuni veerandi võrra.

Monopolide ohjeldamise seaduse menetlemisel Riigikogus kujunes peamiseks vaidlusküsimuseks kaugkütteseaduse muutmine. Vahepeal terendas juba oht, et seadusesse võidakse monopolide survel lisada sätted, mis sulgenuks pikaks ajaks Tallinna soojaturu uutele tootjatele ja hoidnuks nii hindu kunstlikult kõrgel.

Kuigi küttevõrgustik on üks, võib suure linna puhul soojuse tootjaid olla mitmeid. Tarbija huvides on, et erinevatel tootjatel oleks võimalik oma soojust võrku müüa, sest konkurents surub hindu allapoole. Uue seaduse kohaselt ongi ette nähtud, et soojuse tootjal on õigus müüa soojust võrku ning võrgu omanik ei tohi sellest keelduda.

Positiivne on ka see, et soojusvõrgu omanik ei saa enam üksinda otsustada kellelt ta uute tootmisvõimsuste vajaduse korral soojust ostab, vaid peab selleks korraldama konkursi, mille üle teostab järelevalvet Konkurentsiamet.

Tarbijate jaoks võib konkurents soojuse hinda lähiaastatel 10-15 protsendi võrra allapoole tuua. Uus seaduse eelistab soojuse tootmisel efektiivsemat tehnoloogiat ja kodumaiseid energiaallikaid. See on hea uudis näiteks Rakvere, Rapla, Põlva ja Jõgeva soojatarbijatele, kus täna kasutatakse kütmiseks gaasi. Kohalike kütuste kasutuselevõtt võimaldab hindu paarikümne protsendi jagu allapoole tuua.

Meesšovinistlik emapalk peab muutuma

2010-05-28

Riigikogu sotsiaalkomisjon on arutanud vanemahüvitise paindlikumaks muutmise teemat IRLi eestvõttel ja kõikide erakondade vahel lepiti komisjonis ühiselt kokku, et asjaga minnakse põhjalikumalt edasi. Kõik riigikogus esindatud erakonnad olid seisukohal, et praegune vanemahüvitise maksmise süsteem on täiesti põhjendamatult jäik ja et praegusele poolteist-aastat-kodus süsteemile on vaja palju paindlikumat alternatiivi. Sama seisukohta on toetanud ka mitmed uuringud, Eesti inimarengu aruanne 2009 ja Eesti Tööandjate Keskliit.

IRL on seisukohal, et lapsed on Eesti riigi kõige tähtsam küsimus ning me ei peaks rahulduma vähemaga kui eeskuju võtmisega heaoluriigist, kus nii laste kui ka lapsevanemate tervisenäitajad ja rahulolu on maailma parimad - nimelt Rootsist. Seal valiti paindlik vanemahüvitise süsteem eeskätt lapse heaolu silmas pidades - lapsevanem, vanavanem või mõni teine pereliige peaks saama lapsega tegelda siis, kui viimasel seda kõige enam tarvis on. Teiseks paindlikkuse põhjuseks on kodaniku ja tööandja usaldamine: mida vabamalt saavad noored lapsevanemad tööandjatega kokkuleppeid sõlmida, seda rahulolevamad on kõik osapooled ja seda lihtsam on elada normaalset elu, kuhu mahuvad - nagu alati - nii lapsed kui ka töö tegemine.

Erinevalt sotsidest kinnitan, et alles peaks jääma ka võimalus soovi korral 1,5 aastat jutti kodus olla ja et väärtustada tuleb ka vanavanemate võimalikku panust. Samuti ei toeta ma ühtegi eesmärgiseadmist, mis lastele makstavaid toetusi vähendaks. Veel on IRLi meelest oluline seada hüvitise kasutamise lõppaeg lapse 1. klassi lõpetamisele, mitte tema kasvatamise mõttes juhuslikule kuupäevale. Praeguseks on ette valmistatud või töös juba vähemalt kolm eelnõu vanemahüvitise süsteemi paindlikumaks muutmiseks, mis kinnitab, et nüüdne võrdlemisi elukauge ja meesšovinistlik süsteem tuleb tänapäevasemaks, vabamaks ja avaramaks muuta. Lapsevanemad väärivad riigilt rohkem usaldust, mida näitab valikuvõimaluste pakkumine ja laste tervise tegelik väärtustamine. Usun, et vanemahüvitise paindlikumaks muutmisest kujuneb üks sisuline valimisteema, mis lõpuks, loodetavasti juba enne järgmisi valimisi, päädib laste ja lapsevanemate õiglase võiduga!

Kas saab lasteaia või ei?

2010-05-18

Selline küsimus on viimase aja avalikke arutelusid jälgides ilmselt paljudel tekkinud. Lühike vastus on, et saab ikka küll. Kogu Eestis tehakse korda või ehitatakse lähiaastail poolsada lasteaeda. Näiteks käib just praegu Jõhvi vallas 120kohalise lasteaia ehitus. See riigi poolt 32 miljoni krooniga rahastatud töö jõuab lõpule oktoobriks.

Paindlikum lahendus

Selgitan tausta, kuidas lasteaedade ehitamine ja renoveerimine Eestis korraldatud on. Teatavasti on igale lapsele lasteaiakoha tagamine omavalitsuse kohustus.

Kohaliku elu korraldajana teavad just omavalitsused kõige paremini, mis suunas linn või vald areneb: kus on vaja uut kooli, lasteaeda, kultuurikeskust või spordihalli. Samal ajal on selge, et eriti just majanduslikult kitsal ajal jääb enamikul omavalitsustel rahakott suurte ehitustööde ettevõtmiseks õhukeseks.

On loomulik, et riik tuleb siin appi. Haridus on meie prioriteet ja korralik õppekeskkond selle osa. Õnneks ei ole lasteaedadesse ega koolidesse tehtavad investeeringud kriisi ajal kadunud.

Pigem vastupidi: 50 lasteaia kõrval tehakse korda 65 kooli ja rahasummad on üllatavalt suured. Regionaalministri eelarvest investeeritakse lasteaedadesse 600 miljonit ja koolidesse üle miljardi krooni.

Võrreldes varasemate aastatega, on veidi muutunud süsteem, mille alusel riik lasteaedade ehitamisel õla alla paneb. Varem oli selleks omaette nimetuse ja piiratud summaga "lasteaedade programm".

Nüüdne lahendus on oluliselt paindlikum. Kui pole vajadust lasteaia järele, saab raha taotleda näiteks koolimaja ehituseks. Uus süsteem tähendab sedagi, et lasteaedadele mõeldud summa pole enam nii rangelt piiritletud. Kui 2008. aastal panustas riik viie lasteaia ehitusse ja remonti 75 miljonit krooni, siis praegu räägime suurusjärgu võrra suurematest summadest.

Mündi kaks külge

Varasemast paindlikuma rahastamise mündil on loomulikult kaks külge. Võimalusega otsustada, milleks riigilt toetust taotleda, kasvab vastutus prioriteetide seadmisel. Soove on alati rohkem kui raha ja kuna kõike ei saa, tuleb teha valikuid ja see ei pruugi olla kerge.

Raskete otsuste tegemine muutub kindlasti lihtsamaks, kui neid ei langetata raudtornis, vaid variandid inimestega enne läbi arutatakse.

Tehnilisest küljest vaadates rahastatakse lasteaedu kahe suure ning mitme väikse meetme kaudu. Kõige rohkem omavalitsuste esitatud taotlusi saab toetust "Kohalike avalike teenuste arendamise" meetme ehk KOIT-kava kaudu.

Praeguseks on kinnitatud 1,9 miljardi krooni eest projekte, nende hulgas 46 lasteaeda. See summa suureneb, kui lisanduvad Järva- ja Harjumaa projektid.

Tõsi, KOIT-kava on mõeldud valdadele ja väiksematele linnadele, näiteks Tallinn sealt toetust taotleda ei saa. Ilma ei jää aga suuremad linnadki. Neile on mõeldud "Linnaliste piirkondade arendamise" meede. Siingi on summad suured: lasteaedadele võib toetust taotleda 440 miljoni krooni eest.

Narvas Mõisa tänaval tehaksegi lasteaed korda 26 miljoni krooni eest. Tartus Kummeli tänaval on 120 last uue lasteaia juba saanud. Näiteks Tallinn aga pole lasteaedadele siitkaudu raha soovinud taotleda.

KOIT-kavast ja linnade programmist rahastatavate mahukate ümberehituste kõrval on aastaid antud toetust lasteaedade uuendamiseks regionaalsete investeeringutoetuste programmist. Peale selle annab omavalitsustel majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi vast avatud programmi kaudu taotleda raha avalike hoonete, sealhulgas lasteaedade senisest energiasäästlikumaks muutmiseks.

Tunnustada tuleb neid omavalitsusi, mis on lapsed esikohale seadnud ja otsustanud võimalust kasutades oma lasteaiad-koolid korda teha.

Lasteaedade tervisenõuete kohta tuleb lõpetuseks öelda, et füüsikaliste normatiivide (ruutmeetrite arv lapse kohta) kõrval on olulised psühholoogilised tegurid ja küllaldane hulk personali.

Laste ja pedagoogide suhtarv lasteaias vastaku tingimustele, kus lapsel on võimalik saavutada täiskasvanuga kontakt, ja seal peavad töötama logopeed ja meditsiiniõde.

Kuidas ühendada paber, poliitika ja mõistus?

2010-05-18

Lõppema hakkav Tallinna lasteaiasõda näitas, et ilusad jutud demokraatiast kui rahvavõimust ja poliitikutest kui rahva teenritest kuuluvad Eestis kas muinasjutu või ulme žanrisse. Ühelt poolt oli poliitikute hulgas tuntav ärevus plaanitsetava Ühtse Eesti suurkogu pärast - et äkki ongi olemas tee inimlikuma Eesti poole. Samas ei lubanud erakondlik egoism sissetallatud rajalt kõrvale minna.

Ärapanemiseks sobiva juhuse tekkimisel olid lapsed, pered ja lastehoiuvõimalused,. seesama paremat Eestit ihaldav rahvas oma igapäevaeluga, malakaks ühtmoodi nii riigi kui ka kohaliku võimu käes.

Lasteaiakohtade ja ühe koha normatiivide teema on ju iseenesest tõsine. Ühelt poolt on tung lasteaeda suur, teisalt ei saa sealset turvalisust ja head keskkonda kuidagi kahjustada.

Vahemärkusena: lihtsustatult kujundavad lasteasutuste igapäevaelu ja majandamist kahesugused normatiivid rühma suurust ja ruumide suurust puudutavad. Ühed kindlustavad laste hoiu ja hoolitsuse, teised heaolu ja turvalisuse. Mõlemal on loomulikult oma osa kulude (eelarve) kujundamisel.

Arvud läbi aastate

Formaalselt, paberil, pole pilt sugugi nii halb, kui sotsiaalministeeriumist tulnud karmidest väljaütlemistest võiks arvata.

2009. aasta alushariduse aruandes on kirjas, et Eesti 6 lastesõimes on, 274 normkohta ja 334 last, 525 lasteaias 56 493 normkohta ja 58 597 last, 4 erilasteaias 164 kohta ja 183 last ning 100 lasteaias-algkoolis 3714 kohta koolieelikutele ja 3690 last.

Lapsi on küll 2159 võrra rohkem kui kohti, kuid mitte dramaatiliselt rohkem. Tõsi, suhtarv on iga aastaga pisut halvemaks läinud.

1999. aastal oli saja normkoha peale 99 last, 2009. aastal 105. Ja kui silmas pidada aruande joonealust märkust, et normkoha definitsiooni muutuse tõttu on suhtarvud võrreldavad aastate 1980-1990, 1995-1998, 1999-2006 piires, siis tuleb võrdlustega ettevaatlikult ümber käia.

Siiski, üldseis on kümnendi teisel poolel olnud sama -104-105 last saja koha peale.

Milliseid ettekirjutusi tegid tervisekaitseametnikud aastatel 2005-2009, kui pilt oli põhimõtteliselt samasugune nagu nüüd? Ja kuidas ikkagi 1999. aastal kehtima hakanud lasteaia pinnanormatiivide täitmist planeeriti? Sotsiaalministri mõistaandmist, et juba aastaid tagasi pidi asi tehtud olema, vastavast käskkirjast välja ei loe!

Näiteks eelmine Tartu linna munitsipaalõppeasutuste arengukava lubas, et «pooled õppeasutuste hoonetest vastavad (2007. a) kõikidele ohutus- ja tervisekaitsenõuetele». Kehtiv, 2008.-2013. aasta arengukava räägib seoses tervisekaitsega akende vahetusest, seinte soojustamisest jms, kuid karmidest normatiividest dokument ei räägi.

Loogika ütleb, et kui eelmise seitsme aastaga sai korda üks pool, siis järgnevaga teine pool hoiukohtadest. Kas see, et vaid kolmandikus Tartu lasteasutustes on praegu pinnapuudus, on targa ja ettenägeliku hariduspoliitika tulemus? Või on see seotud hoopis tõsiasjaga, et kohandatud ruumides Tartus lasteasutusi pole, s.t hooned võimaldavad normatiivi suurema pingutuseta täita? Keeruline vastata.

Poliitiline tellimus

Tõsise lastehoiu mure kõrval kerkib kaks natuke laiemat teemat. Esiteks riigiametnike kasutamine poliitikute omavahelises arveteklaarimises ja teiseks omavalitsuste võimekus oma ülesandeid täita.

Tallinnas reide teinud terviseameti eelkäijad on olnud varieeruva korraldusvõimega. Teatud juhtudel (nn euronormide kehtestamine toitlustusasutustele) resoluutsed ja lõpuniminevad, teiste probleemide lahendamisel suhteliselt hambutud. Näiteks sõltuvushaigeid teenindanud nn retseptivabrikute toimetamist taluti tuimalt, kuni meedia ja avalikkuse surve mõjuma hakkas.

On siis tõesti poliitilise tellimuse olemasolu või selle puudumine peamine tegur, mis ametnikud liikuma paneb?

Või tuleks sobival moel ühendada tegutsemise alusena paber (seadus, määrus, ametijuhend, mis tahes dokument, mis konkreetset ametnikku liikuma paneb), poliitiline tellimus ja mõistus. Sest siililegi on selge, et ei käesoleval aastal ega ka järgnevatel mingit massilist lasteaedade ehitust Eestis ei tule. Aga tööturule ihkavad emad on täiesti olemas. Vaatamata lokkavale tööpuudusele. Fenomen, mis väärib omaette analüüsi. «Lubav aktiivsus»

Võib-olla oli kõnealuse konflikti õhutajaks vigane ministri määrus (see polnud ja pole ka praegu üheselt mõistetav) ja selle elluviimise stiil. Kindlasti on aga vigane riigi ja omavalitsuste koostöö!

Kui oma põhiülesannete täitmisega jääb jänni mõni väiksem vald, mida siis öeldakse? Vaja liita!

Kui jänni jääb pealinn, siis on nii lihtne seletus võimatu. Kära Tallinna meediakulude kui mõttetu raiskamise või pensionäride tuhandekroonise toetuse kui häälteostu raha üle ei vii asja samuti edasi. Riiklikku ja kohalikku poliitikat tuleb selgemalt teineteisest eristada ja suunata.

Demograafiapoliitika on riigi prioriteet. 1980.-1990. aastate vahetusel järsult muutunud sünninäitajad teevad asja Eestis ja mitmel naabermaal eriti keeruliseks.

Ühe korra maksis riigi passiivsus juba karmilt kätte siis, kui külmalt vaadati pealt, kuidas omavalitsustele teenuste osutamiseks üle antud vara (lasteasutuste hooneid) müüdi. Praegu muidugi riigile passiivsust ette heita ei sobi. Aga ega seda sorti «keelav aktiivsus» ka kuhugi vii. Vaja oleks «lubavat aktiivsust». Näiteks erahoiu toetamist või muid küreid ja mõõduka kulukusega lastehoiukohtade loomist soosivaid samme.

Lasterikastele peredele tuleb tagada head elamistingimused

2010-04-28

Eestis elab viie lapsega üksikisa, kes ehitas põlvini virtsa täis laudast oma perele ilusad eluruumid. See sai võimalikuks lasterikastele peredele mõeldud kodutoetuse abil. Pereisa kasutas talle antud 160 000 krooni ehitusmaterjalide ostmiseks ja tegi kõik tööd ise. Sellest järeldan, et teinekord piisab ka mõõduka suurusega toetusest, et riigi ja pere koostööna anda paremad elutingimused korraga viiele lapsele.

Lasterikaste perede majanduslik olukord on sageli raske - mida rohkem on lapsi, seda suuremad on ka kulud. Eesti põhiseaduse kohaselt peavad aga lasterikkad pered olema riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Isamaa ja Res Publica Liit on kujundanud oma poliitikat nii, et perekond ja kodu kui Eesti tuleviku aluseks olevad väärtused oleksid riigi kaitse all mitte üksnes sõnades, vaid ka tegudes. Majandus- ja kommunikatsiooniministrina, kelle töövaldkonnas on ka elamumajanduse küsimused, käivitasin 2008. aastal lasterikastele peredele mõeldud kodutoetuse.

Toetuse eesmärk on nelja- ja enamalapselistele peredele elamisväärsete tingimuste loomine. Korralik kodu on oluline iga Eesti inimese jaoks. Et saavutada sündimuse kasv ja Eesti rahvastiku positiivne iive, tuleb kasvavatele lastele tagada head elutingimused. Vastasel juhul on ohuks sotsiaalne tõrjutus ja tagasilöögid laste arengu võimalustes. Meil ei ole Eestimaal nii palju lapsi, et saaksime sellisel asjal juhtuda lasta, seetõttu toetab riik kodutoetusega olemasoleva eluasemelaenu põhiosa tagasimaksmise vähendamist, eluaseme soetamist, püstitamist või renoveerimist, samuti vajalike tehnosüsteemide või -võrkude rajamist või kordategemist.

2008. ja 2009. aastal oleme lasterikastele peredele kodutoetuseks jaganud 119,2 miljonit krooni. Oleme toetanud 759 peret, kus sirgub kokku peaaegu 4000 last. Iga pere on saanud kodutoetust keskmiselt 157 000 krooni. Meil on hea meel selle üle, et toetust saanud pered on jaotunud ühtlaselt üle Eesti. Toon mõned näited, milleks seda raha on kasutatud. Üks kümne lapsega pere sai toetust 320 000 krooni ning selle eest said nad ära vahetada oma kodu kanalisatsioonitorustiku, elektrisüsteemi, küttesüsteemi, teha põrandate ja lagede kapitaalremondi, vahetada aknad, siseuksed, välisukse ja renoveerida kaks vannituba.

Parimad tulemused on saadud siis, kui pered on kirjutanud läbimõeldud taotluse, ostnud toetuse eest peamiselt ehitustarbeid ning teinud kogu remondi oma pere ja sugulaste jõul. Sarnaselt toiminud peresid on toetust saanute hulgas väga palju ning mul on hea meel näha, et ka pered soovivad elada paremas Eestis ning pingutavad selle nimel.

Tean, et kodutoetust saanute hulgas on väga toredate lugudega peresid, kus lapsed osalevad Punase Risti töös ja pereisad on vabatahtlikud päästjad. On üks pere, keda renoveerimistööde käigus aitasid vabatahtlikud, kellele tasuti piima ja munadega. On peresid, kelleni on abi jõudnud viimasel hetkel ja kes on olnud olukorras, et tuleb kolida vana maja lagunemise tõttu tänavale. See pere sai toetuse eest osta oma päris esimese kodu.

Olen viimastel aastatel külastanud mitmeid lasterikkaid peresid. Nende kodude kordategemise lugudega tutvumine on mind veennud selles, et toetus on läinud asja ette ja seda on tarvis jätkata hoolimata sellest, et riigieelarve võimalused on napid.

Mul on hea meel, et ka praegu on võimalik kõige raskemas olukorras olevate perede eluasemetingimuste parandamist jätkata ja 28. aprillil algab uus taotlusvoor, kus lasterikastele peredele eraldatakse täiendavad 35 miljonit krooni. Riigi poolt eraldatud raha kasutamine on usaldatud Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutusele Kredex ja uues taotlusvoorus osalemiseks tuleb peredel Kredexi poole pöörduda. Küsimuste korral tasub Kredexist enne taotluse esitamist uurida, mida on selle esitamiseks tarvis.

Mul on hea meel, et majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, Kredexi ja Lasterikaste Perede Liidu koostöö on sujunud nii hästi, et kodutoetuse jagamine ei ole takerdunud bürokraatiasse ning on perede jaoks võimalikult lihtne. Ma tänan kõiki, kes on sellesse panustanud. Tarvis oleks varsti astuda samm edasi ja kehtestada praegu iga-aastasest rahastamisotsusest sõltuv toetus seadusega, et paljulapselistel peredel oleks oma elamistingimuste suhtes kindlustunne.

Lasteaiatüli toidab valimiste-eelne innaaeg

2010-04-28

Haridusminister Tõnis Lukas, riigikogus on esimese lugemise läbinud koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seadus, millega Tallinna linnavalitsus enne oma määruse väljakuulutamist polnud tutvunud. Kas see seadusemuudatus lahendaks Tallinna probleemi?

See seadus lahendaks praeguse juriidilise vaidluse, kuid ei lahenda pikas perspektiivis lasteaiakohtade vajadust. Küll aga lahendaks seadusemuudatus selle, kas mängu-ja puhkeajaks ette nähtud põrandapinda arvestataks registrisse kantud või rühmas reaalselt olevate laste arvu alusel. Muudatus seadustaks selle, et rühma võib võtta rohkem lapsi, kui seadus ette näeb, sest ruutmeetrite arvu ongi mõtet võrrelda selle hulga lastega, kes ka reaalselt kohal käivad.

Tallinn on lasteaiakohtade ja tervisekaitsenõuete probleemi suure käraga avalikkuse ette toonud. Kas lasteaedadega on siis muret ainult pealinnas?

Muudel omavalitsustel on jätkunud piisavalt vastutustunnet, et sellist sõud mitte teha.

Haridusministeeriumil on andmed, et seadusega ettenähtud laste arvu ületatakse Eestis 263 lasteaia 706 rühmas. Ületamisi on kõigis 15 maakonnas ja 71 omavalitsuses. Lapsi ongi vastu võetud arvestusega, et kohal käib vähem lapsi kui rühma registreeritud.

Probleem on massiline ja seadusega ettenähtud numbrites saab seaduslikult teha erandeid - hoolekogu nõusolekul on võimalik suurendada näiteks tavarühma täituvust 20 lapselt 24-le. Aga ka tervisekaitsenõuded peavad seda lubama.

Kas siis Tallinna otsus vastuvõtt lõpetada on ikkagi õigustatud?

Praegu on mulle jäänud mulje, et tegu on poliitilise kemplusega ja lapsi kasutatakse poliitilistes mängudes - või pigem, see pole enam isegi mäng vaid lahing, et lapsi ei võeta lasteaeda vastu. Sisuliselt Tallinnal ei ole õigust vastuvõttu lõpetada. Seadus annab ühemõtteliselt kohalikule omavalitsusele kohustuse tagada lasteaiakoht.

Vaielda võib, kuhu ja millised lapsed peaks kuuluma, aga ühe aastakäigu vastuvõtu peatamist ei tohi olla. See on välistatud, kuna kohtade puudus on erinevates lasteaedades erinev ja omavalitsusel ei ole õigust keelduda last vastu võtmast, kui mõnes lasteaias koht on olemas.

Kuidas laste kõrvalt kõvasti raha kokku hoida?

2010-03-25

Eelmise nädala Ekspressis oli väga tänuväärne lugu lapse kasvatami sega seotud kulutustest, mis teki tas mõnelgi noorel hirmujudinad. Järg nevas loetelus pakun läbi huumoripris ma, kuid reaalsusest lähtuvalt loetelu, millistest kulutustest lapse kasvatamine hoopis säästab. Iga pere eelarve on ter vik, olgu perekonnaks üksinda elav laste tu täiskasvanu või kolme lapsega üksik ema. Ja kui vaadata kulutuste struktuu ri, siis pärast vett, sängi, seepi ja kartulit-leiba on prioriteedid juba väga erinevad.

ESITEKS EI KULU lastega peredes suurt midagi elu mõtte otsingutele - elu mõte jookseb neil nimelt mööda tuba ringi. Eneseleidmine on tänapäeva maailmas väga kallis lõbu ning lapsed on lihtne, ent tõhus võimalus loobuda kõikvõima likest isiklikest mentoritest, psühholoo gilistest kursustest, meditatsioonilaagritest või "Kuidas elada õigesti"-tüüpi se minaridest.
Kokkuhoid: kuus 415 aastas 11015
Loeng teemal
"Avameelselt depressioonist" 100
"Värvid meie sees ja meie ümber"125
Astroloogia töötuba 190
Holotroopse Hingamise töötuba 2700
2-päevane PSYCH-K baaskursus (Sinu alateadvuses peituvad uskumused loovad piirid sellele, mida Sa oled võimeline saavutama!) 3900
Tuumale suunatud kehapsühhoteraapia (isiksuse automaatsete reaktsioonimustrite äratundmine) 4000
TEISEKS EI OLE LASTEGA peres erilist aega ega võimalust argipäeva eest põge nemiseks. Eskapism on samuti kulu, mil lest lastega pered seetõttu sageli kerge mini pääsevad, olgu selleks siis narkoo tikumid, alkohol, mängukirg. Ka kuluka suitsetamise mahajätmisel on rasedus väga veenev argument. Kokkuhoid: kuus 1200 aastas 14 000
Alkohol (2 veini nädalas) 200 kr
Sigaretid (pakk Marlborod) 40 kr päevas
Kasiino (ühekäeline bandiit) 100 kr nädalas

VÄLISED MAINE AKSESSUAARID muu tuvad laste siirust ja tegelikke vajadusi vaadates naeruväärseteks. Milleks osta uus sportauto, kui lapsevanker selle pa gasiruumi ei mahu? Tean mitmeid, ma ise kaasa arvatud, kes on pere kasvades läinud üle hoopis väiksemale, lihtsama le ja ökonoomsemale autole. Esiteks oleks piinlik oma keskkonnateadliku järeltuli ja pilkealuseks sattuda, teiseks saab väi kese autoga palju kiiremini parkida ning kolmandaks pole vaja muretseda, et udupeen elektroonika jupsima hakkab, samal ajal kui tagaistmel on pissihäda kanna tavad lapsed.
Kokkuhoid: kuus 5000 aastas 60 000
Porsche 911 Carrera 1 250 000
Citroën C3 199 900
KA MINGID UUED Gucci ja Versace kos tüümid muutuvad mõttetuks kulutu seks, sest teadaolevalt on laps valmis ka sutama valget revääri täieliku enesest mõistetavusega oma moosise suu puh taks pühkimiseks, justkui oleks tegemist tavalise käterätiga.
Kokkuhoid: 24 700
Gucci päikeseprillid 2700
Gucci ülikond 22 000

TÄNAPÄEVA PERES on üsna suured kulu tused tervisele. Uuringute järgi on lapse vanemad üldiselt tugevama immuunsüs teemiga ning lastetutega võrreldes terve mad. Teiseks lisavad lapsed mahtu kodu töödele ja nende kannul püsimine nõuab üleüldse head füüsilist vormi. Problee miks võib kujuneda asjaolu, et ise aktiiv selt trenni tegevad lapsed sunnivad ka oma vanemad treeningutele, kuid reeg lina on igapäevane mahv niigi parajalt suur, saastes pere eelarvet vähemalt nii antidepressantidele kui ka unerohtudele kuluvast rahast.
Kokkuhoid:4800
Antidepressandid
kuus 200-400
aastas 2400-4800

JABUR TUNDUKS OSTA ka kallist suusa-reisi maa ja mere taha, kui oled näinud lapse ennastunustavat rõõmu kodulähe dasel künkal kelgutamisest ja Otepääl või Harku metsas suusatamisest.
Kokkuhoid: 15 000
Suusareis kolmele Lapimaale 15 000

KELLEGI EEST HOOLITSEMISe vajadust näitab kasvav lemmikloomade, toatai mede ja neile lisaks mõeldud toodete äri. Kulutused akvaariumikalade retseptira vimitele, koerte stressivastasele massaažile või kilpkonnade kliimaseadmetele võivad olla suurusjärgu võrra suuremad ühe väikese lapse enda vajadustest. Las tega peres on lemmikloomad tihti väl timatud, ent enamasti tähendab selline kooselu pere eelarvele siiski oma liigikaaslaste eelistamist väljaminekute reas.
Kokkuhoid: 18 800

Chihuahua, pikakarvaline 15000
Gucci kostüüm väikesele koerale (.secondhand)300
Juicy Couture'i koera kandekott 3500

PUHKUS ON PERE EELARVES väga kulu kas artikkel. Kuid ka siin on lastega pe redel mitmeid eeliseid. Kaob vajadus ku lutada raha ekstreemsete elamuste pea le, sest iga õnnelikult mööda saadetud
JOONISTUS HEIKI ERNITS
päev on juba iseenesest küllalt ekstreem ne, kuid haruldaselt väikese turvariskiga elamus. Teiseks oskavad lapsevane mad rõõmu ning lõõgastust leida pealt näha triviaalsetest hetkedest - olgu sel leks segamatu pooltund kohvitassiga va rahommikul enne laste ärkamist või lastevabad tunnid elukaaslasega. Lisaks pole vaja pettuda ülesoolatud toidu või nipsa ka kelneri tõttu, sest ainuüksi võimalus õhtul kodust väljas söömas käia tekitab eufooriat.
Kolmandaks kaob ära hulk kulukaid muresid: pole vaja tegeleda ideaalfiguu-ri tagaajamisega (lapsel ongi hea mille gi pehme vastu toetuda), kulutada eriva rustusele või vaktsineerimistele (laste ga, koos reisides valitakse rahulikumaid kohti), harrastada kal leid hobisid ninasarvi ku jahist kuni In dia templite külastamiseni.Kõik
need võib samuti
pere eelarvest rahuliku südamega maha kriipsutada.
Kokkuhoid: 2 054 400
Figuurisõbrad nädalas 125 aastas 6500
Surfireis 20 000
India päikese- ja eneseotsimisreis 27 900
Musta ninasarviku küttimine Aafrikas 2 000 000

LAPS ON SUUREMA kindlusega investee ring tulevikku võrreldes enamiku turul pakutavate fondide ja sammastega. Väär-ti ise kukkumist ikka naljalt ette ei tule! Kokkuhoid: laps on kindel investeering
2007. aasta lõpuga võrreldes on teise pensionisamba osakud langenud keskmiselt 25% võrra.
Kas tasub ikka vanaduspõlves ihuük sinda väljamakstud panglaenudega os tetud kinnisvaras kükitada, ainult teis te omasugustega suhelda, selmet tunda rõõmu lastele ja lastelastele vajalik ole misest. Üksildasi ootab ees pikk ja üsna igav "reibas vanadus". Laste väärtus emotsionaalse eelarve plusspoolel võib eriti selgeks saada just nendel viimastel aastakümnetel.
Autor on Eesti Lastevanemate Liidu liige.

Naine on kui ehitaja ja hoidja

2010-03-25

Mu nelja-aastane poeg, keda on soorollid väga huvitama hakanud, teatas äsja oma elukogemuse põhjal kokkuvõtte: «On ju, emme, mehed ehitavad ja naised koristavad kööki!?» Pole vist vaja lisada, et parasjagu ma just köögis toimetasingi.
Pidasin vajalikuks siiski lapse silmaringi mõnevõrra avardada.

Naine suudab ehitada uue inimese, seda kõigepealt. Ta suudab luua väga keerulise süsteemi, selle jalule aidata ja üles kasvatada. Sel moel ehitab naine terviklikke uusi universumeid, millel on imeline arhitektuur, tarnesüsteemid ja toimimismehhanismid.

Naised on suurepärased ka tavapärastes ehitustöödes - füüsiliselt väga rasket on sinna valdkonda ju vähe alles jäänud, enamike tavapäraste ehitus- ja remonditöödega saavad naised suurepäraselt hakkama.

Tapeetimine ja värvimine on samuti tavaarusaamades naistetööks saanud, aga asi see puutöötegemine või aiaehituski pole.

Lisaks veel muudegi asjade konstrueerimine ja ehitamine - olgu selleks siis uute rõivaste valmistamine, uute toiduretseptide leiutamine, uute logistikaskeemide juurutamine (olgu selleks kas või lapse lasteaiatee ühitamine oma vajadustega), paralleelselt toimivate protsesside läbimõeldud juhtimine (lapse toitmine + toidu valmistamine + samaaegselt järgmise tööpäeva projektide läbimõtlemine+teise käega jõuab veel samaaegselt ka puhastamist vajavad pinnad tolmulapiga üle käia).

Naine suudab ehitada uusi suhteid, ja mitte ainult ehitada, vaid neid ka hoida. Arhitektuur võib sellisel puhkudel olla ülikeerukas.

Naine ehitab riiki ja kohalikku elu. Naine ehitab edukalt kõige lõpuks ka iseennast - nii vaimset poolt arendades kui ka tervise eest hoolitsedes.

Ja kui mehed kas või osakesegagi sellest hakkama saavad, siis võivad nad muidugi ka köögi koristamise omaette tööna välja tuua, eks ole.

Egas naised selle peale kadedad ole, isegi kui sealjuures on päevselge ka teadmine, et parimad köögid on ikkagi meeskokkade hoida.

Mitte ainult rongaisadest

2010-02-26

Justiitsministeeriumi avalikustatud rongavanemate nimekirjal on vähemalt üks kindla peale hea külg: lõpuks on hakatud nendest asjadest pisutki avalikkuses rääkima.

Selgub justkui üllatusena, et lapsevanemad ei oskagi alati omavahel koos elada ja kui nad lahku lähevad, siis tulevad sageli kogu emotsioonidepuhangu ja uute olukordadega nii kehvasti toime, et kannatab laps. Pole mõtet pead liiva alla peita: ligi pooled laste lihastest vanematest ei ela koos. Kas rongavanemate nimekirja avalikustamine parandab seda probleemi? Ei.

Oskus olla lahus

Lapse kasvatamiseks kulub hulk raha ja kui materiaalne pool on ainult ühe lapsevanema kanda, kannatab laps. Laps kannatab ka siis, kui vanematevaheline suhtlemine või suhtluse sootuks puudumine toodab närvilisust, halvustamist, ebakindlust, usaldamatust, hirmugi. Kannatav laps on peale isikliku tragöödia pikas perspektiivis ka kogu ühiskonna kannatus. Sellest tulenevalt pole täiesti sassis peresuhted ainult ühe perekonna mure, vaid igaühe mure. Eesti põhiseaduse kohaselt peavad vanemad lapsi kasvatama ja ülal pidama ja riigil on kohustus aidata vanematel oma kohustusi täita.

Rongavanemate avalikku nuhtlust prooviti ka kolhoosikorra aegu, kui joodikuid või alimentidest kõrvalehoidjaid seinalehes naeruvääristati või kutsuti parteikoosolekule aru andma. Tulemused olid mäletatavasti nulliligidased, mõnikord isegi vastupidised, kuna võimudega tülis olemine oli põhimõtteliselt popp. Et avaliku häbiposti mõju sõltub eeskätt varasemast kasvatusest, kinnitab pikalt räämas seisnud Volga restorani maja Tartus, mille pagulastest omanikud hakkasid kohe tegutsema, kui nende nimed majaseinale naelutati. Loodetavasti aitab see nimekiri kedagigi, kuid sellegipoolest tuleks palju rohkem tegelda põhjustega. Tegelikkusest lähtuvalt tuleks juba koolipingis lastele õpetada, kuidas olla koos, kuidas lahendada eriarvamusi ja kuidas käituda siis, kui otsustatakse minna lahku. Rääkimata sellest, et nii elementaarsest asjast nagu vanemlik vastutus tuleb samuti jutuks võtta koolipingis. Praegusaja peremudelites ei anta enam emalt tütrele edasi imetamise oskust ega õpeta isad poegadele karujahti, mõnikord ei õpetata isegi elektripirni vahetamist. Praktika kinnitab, et koolil tuleb need rollid üle võtta, sealhulgas ka väga elementaarsete kooseluoskuste ning isegi lahutusõpetuse osa. Paljud lapsed oleksid õnnelikumad ja majanduslikult paremini kaitstud, kui nende vanemad oleksid pärast lahkuminekuotsust osanud seda praktikas mõistlikult läbi viia. Ka uutes õppekavades, kus inimeseõpetus on viidud rohkem ainetevaheliseks, on läbivad teemad karjääri planeerimine ja terviseohutus, kuid mitte oskus hakkama saada oma mehe/naise, laste ja vanavanematega. Pereplaneerimisest on juttu küll: kogu info lõpeb teadmistega, kuidas vältida soovimatut rasedust. Aga kui läheb teisiti... Me kuidagi häbeneme perekonnateemasid.

Tegutseda tuleb enne katastroofi

Lapse kasvatamisele kuluv ressurss erineb oluliselt täiskasvanute vajadustest: kui isegi kõige peenem daam saab samade talvesaabaste ja palituga käia kümme talve järjest, siis kasvav organism vajab uut varustust igaks hooajaks. Täiskasvanu oskab ennast kultuuriliselt harida väga mitmekesiselt, lapsel jääb üks arenguetapp aga läbimata, kui ta teatrisse ei pääse või kui ta ei saa Tähekesest päris oma traktorit välja lõigata. Kui lapse ema ja isa või ainult üks neist on otsustanud eraldi elada, on see lapsele raske koorem niikuinii, ja ainsad inimesed, kes saavad last selles olukorras kõige paremini aidata, on needsamad ema ja isa. Vältimatuteks eeltingimusteks seejuures on mahajahutatud emotsioonid, egoismivaba lapse huvide eest seismine ning omanikutundest ja teise täiskasvanu kontrollivajadusest vabanemine. Viimane näib sujuvat väga raskelt ka selliste vanemate puhul, kes iseenesest on lapse kasvatamisest huvitatud, kuid kes ei suuda aktseptida lihtsat tõsiasja, et lahkuminek tähendabi teisele lapsevanemale täieliku tegutsemisvabaduse andmist. Ja kui teine vanem tõesti lapsevaenulikult käitub, ei aita elatisraha mittemaksmine, vaid lapse kasvatusõiguse ametlikult endale taotlemine. Kuigi enamasti on vabandused stiilis «ma ei maksa elatist, kuna teine vanem ei kasuta seda raha õigesti» täielik jamps.

Kõik see eeldab, et lahutavad vanemad saavad tuge koostegutsemiseks ja koosotsustamiseks lapse huvides. Eesti süsteem on aga selline, kus riigi tugi suuresti algab ja lõpeb kohtumenetluse pakkumisega. Nii kodanike harimine vanemlike kohustustega hakkamasaamiseks kui ka lepitusmenetluste pakkumine on mõlemad lapsekingades, ehkki väga häid näiteid leiab juba mitmelt poolt. Päris kaabakat ei paranda muidugi haud ka mitte, aga ka sellisel juhul kõnnib ilmsüüta laps ju ikkagi oma tühja kõhuga ringi ning kuidagi tuleb lahendused leida. Igal juhtumil on oma nägu ja isemoodi põhjused, kuid üks on kõigil ühine: lahendusi ja abi on lapse huvidest lähtudes tarvis siis, kui hakkab jamaks kiskuma. Elatisvõlglaste nimekirja avaldamine asub sama sirge kõige vähemtoimivas otsas.

Võlakaitse kodulaenuvõtjale

2010-02-15

Lõin novembris riigikogu õiguskomisjoni juurde võlakaitse töörühma, et leida leevendust peamiselt kodulaenuvõtjate tõsistele muredele. Töötuks jäämine ja sissetulekute kaotus on tekitanud makseraskused sadadele peredele, kes veel paar aastat tagasi olid pankade jaoks ahvatlevad kliendid.

Põhiline küsimus on: kas saaksime neid tänasest rohkem kaitsta ja seadusi muutes olukorda parandada?

IRLi kindel vastus on jah. Meie hinnangul ei taga tänased seadused laenuandjate ja laenuvõtjate mõistlikku tasakaalu, vaid on siiski pankade kasuks kaldu. See on eriti tulnud esile nüüd, kui laenuandjate suhtumine laenuvõtjatesse on võlgnevuste tõttu kõvasti muutunud.

Parastamine hättasattunud kodulaenuvõtjate suhtes a la kes käskis võlgu võtta, on IRLi meelest täiesti kohatu. Uuringute järgi on madala iibe peamisi põhjuseid ruumikitsikus, ligi 2/3 noortest peredest lükkavad lapse saamist edasi sobiva kodu puudumise tõttu. Neljaliikmelistest peredest elab üle 70% elamispinnal, kus tube on vähem kui pere liikmeid. Elamispinna suuruse osas oleme Põhjala riikidest kaugel maas.

Tavaline inimene, näiteks noor pere saab turumajandusega ühiskonnas koduomanikuks kahel teel - kas ostab oma elamispinna välja (ja seda suudavad vaid vähesed) või võtab selleks pikaajalist laenu. Äris või õnnemängus jõukaks saanuid on väike hulk. Seega on kodulaenu võtmine paljudele paratamatu samm.

Milline on siis lahendus ligi 150 000 kodulaenuvõtjale kui ka teistele laenajatele?

Selleks on nn võlakaitse seadus, mille ettevalmistamisel on IRLi juhitud töörühm lõpusirgel. Seaduse sihiks on võimaldada makseraskustes võlgnikule tema võlgade ümberkujundamist selleks, et makseraskusi ületada või muuta lootusetutel juhtudel võlavabastus tänasest paindlikumaks. Võlgade ümberkujundamine võib tähendada nii kohustuste ajatamist, täitmist osaliselt kui ka vähendamist. Mahuka eelnõu olulisemad võlgnikku kaitsvad põhimõtted on järgmised:

Esiteks. Loome mitmete riikide eeskujul eraldi menetluse kohtus, kus erapooletult kaalutakse nii võlgniku kui võlausaldaja kohustusi. Täna on enamus kodulaenulepinguid seotud kohese sundtäitmisega, mille alusel saab võla tekkimisel pank pöörduda ilma kohtuta täituri poole tagatise müümiseks ja nõuete rahuldamiseks. Lisaks võidakse võlgnik panna täitemenetluses maksma erinevaid kõrvalkulusid (viivised, intressid jm) suure tõenäosusega ulatuses, mis kohtumenetluses kunagi rahuldamisele ei kuuluks.

Teiseks. Tegemist saab olema isikulise võlakaitsega, mitte ühe lauaga löömisega. See tähendab, et iga laenuvõtja juhtumit käsitletakse eraldi, arvesse võetakse paljusid asjaolusid ning püütakse iga ausa võlgniku jaoks leida kõige mõistlikum lahendus makseraskuste ületamiseks.

Kolmandaks. Loome kodulaenuvõlgnike suhtes erisätte, mis annaks võimaluse pärast tagatise müümist vabastada võlgnik ülejääva võla tasumisest.

Neljandaks. Keelame täiendava tagatise nõudmise kinnisasja turuväärtuse languse tõttu. Tänane võimalus lisatagatise nõudmiseks seab laenuvõtjad kaitsetumasse seisu võrreldes laenuandjatega ja muudab viimased hooletumaks laenajate krediidivõimekuste hindamisel.

Ja viiendaks. Võlavabastuses leevendame tänast kohustuslikku „tubli võlgnikuna" käitumise tähtaega üldiselt viielt aastalt kolmele, jättes samas kohtule võimaluse läheneda võlgnikele individuaalselt.

Loomulikult seisavad veel ees vaidlused detailide üle nii erinevaid huvigruppe hõlmavas töörühmas kui ka parlamendis, kuid olemas on idee, mida kaitsta.

Isad, piim, rinnad ja lastetoitmine

2009-12-05

Imikutele on parim toit rinnapiim, selles pole mingit kahtlust. Aasta-kaks tissitamist tagab lapsele parema tervise ning nutikama pea, seegi tõsi mis tõsi. Eriarvamused algavad sellest, mis on kogu selle püha ja igati tarviliku toimingu juures täpsemalt isade roll.

Lastearst Adik Levin tundis siin leheveergudel («Isapalk ei arvesta laste huvidega», 21. november) muret selle üle, kas isade tegelemine lastega ja isade jäämine vanemapuhkusele mitte ei halvenda emade võimalusi last rinnapiimaga toita. Vaatame järgnevalt näidete varal, et see mure on tegelikult asjatu.

Uus aeg, vanad tavad

Laps tissi otsas on väga vana ja mõnus viis järglase kasvatamiseks ja seda mõnu ei tohi lasta piimapulbritootjate reklaamil ära võtta. Kui millegi vastu võidelda, siis pole see kindlasti lastega kodus olevad isad, vaid massiivne rinnapiimaasendajate reklaam, mis võib kergeusklikke õnge võtta.

Teisalt pole tissitamine ka mingi meditsiiniline protseduur. Õnneks jäid ajaloos vaid lühikeseks sähvatuseks nõuded rinnaga toitmiseks kellaaegade järgi, emal mask suu ees, ja rindade seebiga pesemine enne ja pärast «protseduuri». Hea, et veel valget kitlit ei nõutud. Jutt käib siinkohal 1960-70ndate meditsiinilisest moevoolust viia laste rinnaga toitmine range režiimi alla.

Ka praegu on mõne meediku nõudmised, et väikese beebiga justkui tohiks tegelda ainult ema, rohkem kinni ühe või teise arsti maitse-eelistustes kui seostes tegeliku imetamise «jõudlusega». Uuringud toetavad vastupidist, nimelt et isa pooldav suhtumine imetamisse ja lapse kasvatamisse on üks peamisi pikaajalise rinnaga toitmise mõjutegureid. Lisaks tagab võimalus töö- ja pereelu ühitada ka suurema loomuliku iibe ning ühtlasi pikema imetamisaja.

Nüüdsed töömudelid sarnanevad nimelt taas üha rohkem vanaaegsete ja traditsioonilistega: paljusid töid saab teha kodus või kaugtööna ja isegi ema rinnapiima kogumiseks on olemas mugavad ja lihtsad, samas igivanad lahendused. Kui siia lisada lihtsad tõsiasjad, et imik magab suhteliselt suure osa päevast, pesu peseb pesumasin ja vilja ei tule enam ise jahvatada ega reht peksta, siis näeme, et nii, nagu meie esiemadel jäi mahti kodusteks talutöödeks, jääb tänapäeva emadel kenasti aega hästikorraldatud tööalasteks tegemisteks. Ning sellel ajal võib lapse und valvata ja koduseid majapidamistöid teha ka lapse isa, isegi kui see mõte mõnes mehes hirmujudinaid peaks tekitama.

Arstide tänuväärne töö

Kui töötamisest rääkida, siis pole mulle küll selge, mille kohaselt arvestatuna töö tolmuimejaga või põrandate küürimine justkui polegi töö, sest seda tehakse ju ema «puhkuse» ajal, aga kui toosama ema juhtub mõnda põnevat teksti tõlkima või huvitava projekti jaoks ideid tootma, siis on kohe tegemist nii ränkraske tööga, et seda tohivad teha ainult mehed. Pisut ühekülgne lähenemine, ütleksin.

Ma toetan väga lastearstide tänuväärset tööd rinnapiima propageerimisel ja loodan, et selleks jääb neil üha rohkem aega. Arstidel on õigete eluviiside tutvustamisel asendamatu roll. Näiteks 100 aastat tagasi pidasid Eesti lastearstid võitlust Eestis teadmatusest levinud kombega pakkuda rinnapiima vähesuse puhul imikutele värsket lehmapiima - pisike seedeelundkond ei suutnud aga sellise võõrtoiduga toime tulla ja lehmapiimast sai valdav imikute surmapõhjus. Alles siis, kui võimalikud fataalsed tagajärjed vanematele kohale jõudsid, suudeti imikute suremust oluliselt vähendada. Võib-olla jäi nii ellu just neid ridasid praegu lugeva kena inimese esivanem.

Rinnapiim pole ka nüüdisajal täiesti piiramatu ressurss. Kõrvuti sellega, et soodustada imetamist, tuleb soodustada ka rinnapiima teket. Näiteks on meedikutelgi hästi teada, et stress vajutab piimatoodangule pidurit, ja pealegi on ema stress või depressioon lapsele «nakkav».

Kui lapsega koju jääv isa suudab tagada rahuloleva ja samas last tublisti imetava ema, miks peakski siis sellist loomulikku kooslust keelama. Ühte ja sedasama suurepärast eesmärki on võimalik saavutada väga mitmel moel, väga palju sõltub sealjuures konkreetsest lapsest, konkreetsest perekonnast, vanemate töö iseloomust, lapse ja ema tervisest, laste arvust peres, põlvkondadevahelisest sidemest, pere majanduslikust olukorrast ja veel tuhandest mõjutegurist. Las olla igal perel õigus ise valida, kuidas väikelapsele võimalikult palju vanemlikku lähedust, võimalikult pikka rinnapiimaga toitmist ja võimalikult lähedast emotsionaalset sidet pakkuda.

Valikuvõimalusi, kuidas olla õnnelik lapsevanem, on õnneks palju. Meditsiinitarkuste kõrvale lisaksin kindlameelselt, et imetamine sobib suurepäraselt mugavusi hindavatele emadele (pole vaja pudelite ega vee keetmisega jännata), lubab raha kulutada piimapulbrite asemel kas või iseendale, võtab lihtsalt maha üleliigseid kaalukilosid, laseb öösel suhteliselt katkestamatult ja voodist tõusmata magada, hoiab rinnapartii vormis ning peale muu teeb veel ema mingil seletamatult moel õnnelikuks. Tundub, et tegemist on ka isadele nauditava vaatepildiga.

Selle loo kirjutamise peamine mõte polnudki vastu vaielda väga lugupeetud pediaatrile, kes on tõesti teinud väga palju Eesti laste heaks, vaid hoopis toonitada, et lapsega kojujäävast isast on last imetavale emale palju kasu.

Üle käriseva lõhe siiski kooliteel

2009-09-04

«Ülesannet ei tohi pooleli jätta! Innustage last alustatu lõpule viima!» Need on sõnad õpetajate kuldvarast. Sel sügisel on püsivusel eriline hind, sest uue kooliaasta algus on tänavu olnud perele raskem kui varasemad, eriti neis peredes, kus laps on olnud usin trennis või huviringis osaleja.

On omavalitsusi, kes on vähendanud ka laste trenni- ja huvihariduse toetusi. Peretoetused üldisemalt on vähenenud või lõpetatud, mitmes peres tuleb silmitsi seista töötuse või palgavähendusega, osa omavalitsusi on julmalt kärpinud ka koolide-lasteaedade eelarvet. Suletud on seni peredele tasuta pakutud ringe-pikapäevarühmi, koondatud logopeede-huvijuhte. Sel sügisel läheb lapsevanematel tarvis erilist vastupidavust, et leida lahendusi oma lapse toetamiseks haridusteel.

Last peab suur aitama

Kohusetundliku õppimisega lapse võimalused ennast aidata ka suuresti lõpevad, raamatukogudest leiab lugemist lisaks. Isegi lihtsaks õues ringijooksmiseks või looduse uurimiseks on asfaldilastel vähe võimalusi.

Terviklikuks haridusteeks ei piisa õppekava miinimumist, noor inimene vajab rohkem liikumist ja trenni, käelist tegevust ja loomingulisuse õpet, publikuelamusi, loodusõpet ja vanematel koolilastel läheb vaja tuge juba spetsiifilisemaks enesearenduseks, olgu huviks kokandus või konstrueerimine. Kõik see maksab.

Linnavanemad peavad eraldi vaeva nägema, et laps lamba ära tunneks, samamoodi nagu maavanematel tuleb koos transpordiga väga kopsaka summaga pingutada teatris käigu nimel. Katkenud muusikaõpinguid või trenniteed ei lapi päriselt kokku hiljem enam kuidagi. Ükskõik, kui võimatu see ka ei tundu, siis olukorras, kus kõige väiksem valijarühma - lastega perede - seljas on pügamiskäärid ahnelt lõikunud, tuleb ometi vanematel lapse oleviku ja tuleviku huvides mitte kaotada lootust, mitte loobuda pingutamast. Lahenduste leidmine on tuleviku jaoks väga oluline.

Eestis on probleemiks süvenev lõhe ühiskonnas, lastega pered on suurim vaesusriskis elav ühiskonnaosa. Vanemate käegalöömised mõjutavad lapse tulevikku. Samas saab ka ilma rahata väga palju ära teha. Paljud raamatukogud ja muuseumid pakuvad tasuta tegevust, pensionil treenerid või käsitöömeistrid on võtnud noori juhendada puhtast tegutsemislustist, nii mõnigi õpetaja Laur on valmis ikka veel pärast tunde Arnodele viiulimängu õpetama. Või naabrinaine Jukule või Mannile heegeldamist. Väga palju oskusi saab õppida raamatute abiga, eriti kui vanem toetamas.

Lõhe algab lapsepõlvest

Eriti pingeline on olukord töötu(te) leivatooja(te) peredes, kus on koolilapsed või lasteaialapsed. Kui üht-teist asist leiab tuttavate abiga või taaskasutusest, siis tervet hulka laste haridusteega seotud kulude katet pole kuskilt võtta. Seda enam julgustaksin jonnakalt mitte loobuda! Abiküsimine tundub paljudele piinlik, kuid laste nimel tuleks ennast kokku võtta ja ikkagi paluda.

Omavalitsusest huvihariduseks või trenniks toetusraha küsimine peaks saama sama loomulikuks kui kommunaalmaksete jaoks, tegu on ju sama elulise vajadusega, ja seda ka juhul, kui laps pole paduandekas (muide ei peagi olema). Häbenemata võib lapsele vajalikud värvid-pintslid-jooksujalatsid panna soovitud kingituste loetellu perekondlike sündmuste puhul. Vallalt või linnalt võib küsida toetust koolilaste teatribussile samasuguse enesestmõistetavusega, nagu seda teeb juba aastaid kohalik pensionäride klubi.

Meenutagem, et vaid veidi aega tagasi oli külarahva ja mõisagi ühine hool kooliteed käivate laste toetamisel täiesti valehäbitult loomulik. Kõige olulisem on lapsevanema suhtumine - et peabki pingutama, see aitab last edasisel eluteel kindlasti rohkem kui mõni uus arvutimäng. Laps on laps ainult üks kord elus ja Eestis murrab hariduslik ebavõrdsus niigi varakult sisse.

Pingutamine tasub ära

Loobumisest loobumine tasub ära. Heaoluühiskonna hellikutel kipub isegi eluohtlikesse olukordadesse sattumisel allaandmine liiga kergesti tulema - oskus pingutada on taandarenenud. Enese kokkuvõtmise tahtest võib sõltuda elu, rääkimata edust haridusteel. Miks jõudis Eesti 1944. aasta sõjapõgenikest enamik uuel kodumaal olematust stardipositsioonist hoolimata taas heale järjele? Neil oli kaasavaraks oskus pingutada ning hea haridus. Miks maailma rikkaim inimene Bill Gates pärandab mitme maailma rikkuri sarnaselt oma lastele vaid mikroosakese hiigelvarandusest? «Muidu pole neil endil motivatsiooni pingutada,» on kindlustatud vanemate tavalisim selgitus.

Ehkki jõuka pere lapsed ei tarvitse kunagi pärida oma vanemate miljoneid, on neil üks raudkindel eelis teiste ees siiski - nad on saanud hea hariduse. Seda kaasavara jaguks ju rohkematelegi. Lõpuks on meie kõigi tulevik hädisem, kui hariduse ja huvihariduse võimalused vaid rahakotist sõltuvad. Alati saab iga lapsevanem midagi oma lapse heaks veel ette võtta, olgu nii raske kui tahes. Ainult lootust ei tohi kaotada, pingutamast ei tohi väsida. Igast väljapääsmatust olukorrast on alati vähemalt kaks väljapääsu. Head kooliaastat kõigile!

Kuidas me päästame sündimata lapsed?

2009-07-06

Viimase eelarvelõike menetlemisel Riigikogus äratas tähelepanu opositsiooni ettepanek kärpida vanemahüvitise ülempiiri poole võrra - 30 000-lt kroonilt 15 000-le. Signaal oli seda teravam, et ettepanek leidis rahanduskomisjoni toetuse, ehkki paar päeva hiljem otsustas suur saal teisiti. Küsimus pole ju selles, et vanemahüvitist üldse kärpida ei saa või et vanemahüvitise lage ei saa allapoole tuua. Küsimus on ulatuses. Kaotada oodatud summast 10 või isegi 20 protsenti on üks asi, aga kaotades poole, jääb üle loota, et kaotaja pole end sidunud suure pangalaenuga. Tõsi, võrreldes pikaajalise töökaotusega on sellised kaotused veel „leebed", aga hädasolija jaoks on see halb seletus.

Mäletatavasti oli vanemahüvitise lagi suurte debattide objekt juba siis, kui vanemapalk esmakordselt seadustati. Kindlasti saanuks lagi ka madalam olla, aga toonaste otsuste järgi on arvukad pered viimaste aastate vältel oma tulevikku vaatavaid otsuseid teinud ja mis tahes kärpeotsused on täna palju ebameeldivamad kui toona. Noored pered on laiendanud elamispinda, arendanud mugavusi ja võtnud laenu, lootes ja uskudes riiki, kes ütles, et laste sünniga ei tohi nende majanduslik olukord sugugi halveneda.

Siit jõuame palju sügavama probleemini. Mis on vanemahüvitise eesmärk? Sündivuse ergutamine - jah! Aga oleme täpsemad - lapsed sünnivad armastusest ja sugutungist, mitte vanemahüvitisest. Näiteks XIX sajandil polnud kümnelapselised pered haruldased, aga vanemahüvitist ei maksnud keegi. Arstiabi oli kehv ja laste suremus tänasega võrreldes väga kõrge. See oli teine aeg ja ühiskonnatüüp, loomulikult! Nüüd asjad nii lihtsalt ei käi, inimeste väärtused ja nõudmised elule on teised. Seega on vanemahüvitis selleks, et ajal, mil väärtushierarhias nähakse esimestel kohtadel eneseteostust ja materiaalseid vajadusi, ei jääks lapsed sündimata.

Laps on mehe ja naise suhte spontaanne tagajärg ja elu edasi viiv väärtus. Nii on see ikka olnud, kuid iga kultuur ja ajastu annab asjade käigule oma pitseri. Tegelikult toimub tänapäeval laste sünni kaalutletud ajatamine. Enne oodatakse suure hulga n.-ö. kaalutletud väärtuste realiseerimist. Need on Haridus, Töö, Palk, Auto, Eluase, Eneseteostus, Vabadus, Hedonism, Glamuur ja teised. Kirjutan need suure algustähega - nad on nagu ühe pere iseloomult erinevad lapsed. Nad kannavad küll erinevaid väärtusi, kuid neil on ühine joon, mis sageli viib laste sünni ajatamisele. Midagi pole teha - meil pole küll heaoluriigi elatustaset, kuid oleme harjunud seadma endale kõrged standardid. Ja mida kõrgem on vanemapalga ülempiir, seda selgemalt on see suunatud kaalutletud väärtusi teostavale sihtrühmale.

Iga üksiku risk on see, et kaalutlemine kestab ja kaalutletud väärtusi realiseeritakse seni, kuni enam lapsi ei saada. Ehkki vanemahüvitise mõju osas demograafiale ei ole teadlased ja poliitikud sama meelt, ei saa suurimgi skeptik eitada, et tegemist on tugeva meetmega. Kuid nüüd oleme silmitsi olukorraga, kus riigil on mitmes valdkonnas raskusi lubaduste täitmisega. Majanduskasvu ja julgete laenude kaardimaja variseb paljude jaoks kokku ja lapsed võivad taas sündimata jääda. Kartuse kõrval, et vanemahüvitis väheneb, on veel suuremad hirmud - kartus kaotada töö, kartus panga ees ja lõpuks stress. Kasvav ebakindlus pärsib nii reproduktiivset käitumist kui ka paarisuhete koospüsimist.

Vanemahüvitis on abivahend, mitte võluvits. Probleemi juured on mujal. See on kaalutletud väärtuste ülekaal inimeste peades. Majanduskasvu tingimustes võttis see tugevalt materiaalse, et mitte öelda hedonistliku suuna. Nüüd on maandumine seda valusam, aga tegelikult me kaotame oma raha, mitte vajadusi. Põlvkond, kel lapsed majanduskriisi tõttu sündimata jäävad, kogeb oma valearvestust taas teravalt pensioniikka jõudes, sest siis napib neid, kes ühiskonnale rikkust ja pensionäridele heaolu loovad.

Mulle on tugevalt mällu sööbinud ühe optimistliku vanainimese ütlus: „Minu parim pensionisammas on mu lapsed." Nii ongi. Selleni jõudmiseks tuleb aga mõnelgi meist aru saada, et lapsed saavad sündida ja kasvada ka kitsamates oludes ja väiksemates korterites. Erinevalt liisinguautost ja laenukodust ei saa meie lapsi meilt keegi ära võtta. Ja ainelisest heaolust olulisem on vanemate võime anda neile eluks kaasa inimlikud väärtused.

Eesti riik on teinud põhimõtteliselt õigesti, püüdes vanemahüvitisega laste saamist tagant tõugata. Kasvuaja liigoptimistlike otsuste hulgas on vanemahüvitise rakendamine kindlasti üks kõige mõistlikumaid.

Hiljuti tõusis esile veel üks lastega seotud teema - lapse eest täiendava hääle andmine valimistel. See idee on viimase kümne aasta jooksul ikka aeg-ajalt ringelnud, kuid vastukaja pole kunagi olnud nii elav ja positiivne kui nüüd. Pean tunnistama, et kuulun pigem kahtlejate kilda, sest probleemide ja segaduse hulk, mida sellise uuenduse jaoks nii siseriiklikus seadusandluses kui ka rahvusvaheliselt lahendada tuleb, pole just väike. Võib ette ennustada näiteks süüdistuse valimiste ühetaolisuse põhimõtte rikkumisest. Samas ma mõistan, miks see idee praegu nii hästi töötab. Me otsime vanemahüvitise kõrvale või asemele uut, mitterahalist stiimulit, mis laste saamist väärtustaks. Idee võib olla rabe, kuid on hea, et inimesed uusi teid otsivad. Vajame endiselt laste väärtustamist - igaüks eraldi ja Eesti ühiskond tervikuna.

Vanematele lisahääle andmisest võidaks kogu ühiskond

2009-06-12

Hiljuti käidi taas välja idee, et valimistel lapsevanematele lisahäälte andmine viiks ühiskonna rohkem tasakaalu. Andrei Hvostov pidas seda rahva püsimise aluseks, Tõnis Lukase arvates tõstab tasakaalupunkti selline nihutamine ühiskonna silmis ka hariduse väärtust.

Sotsioloogiliste küsitluste kohaselt on hariduse edendamisest huvitatud peamiselt kuni 40-aastased. Mida vanemaks inimene saab, seda enam hakkab ta huvituma pensionisüsteemist ja seda vähem erutab teda põhikoolikorraldus või lasteaiateenus.

Lasteaia- või kooliõpetajate käekäik läheb rohkem korda lapsevanematele ja jätab suhteliselt ükskõikseks lasteta pered.

Vanu inimesi ei huvita haridus

Elanikkonna vananedes ja laste arvu kahanedes on üha vähem neid ühiskonnaliikmeid, kes peavad kooli ja õpetajaid väga tähtsaks. Enamuse selline võim vähemuse üle on lühinägelik, eriti olukorras, kus vähemus on kunstlikult tekitatud. Kunstlikult selles mõttes, et valimisõigus on küll igal inimesel, aga inimeste hulka ei loeta alla 18-aastaseid lapsi. Muide, suhteliselt hiljuti ei peetud ka naisi inimesteks - Eestis on naistel valimisõigus olnud vaid 91 aastat.

Mitmed pedagoogid on aeg-ajalt unistanud ajast, mil isegi Tootsid õpetajatele kui vaieldamatutele autoriteetidele alt üles vaatasid. Samal ajal olid lapsed ühiskonnas väärtus.

Lastetutel oli vanaduspõlve kindlustamine vaevarikas ning ühiskondlik positsioon nõrk. Olgugi tulevase tööjõu või pensionisambana (jätmata kõrvale ürgset rõõmu järeltulijate üle), olid lapsed elu plusspoolel. Lapsed olid rikkus, sotsiaalne väärtus, auasi, staatusesümbol, kindel märk turvalisest tulevikust ja kindlustatud vanaduspõlvest.

Bismarcki pensionireform

Kui sul lapsi polnud, pidid juba varakult välja vaatama mõne lahke sugulase, kelle reheahju taha ennast vanaduspäevi veetma pakkuda. Täitsa loomulik, et sellises olukorras olid õpetajad au sees - nende tähtsast suunamisest sõltus, mis kapitaliga „pensionisammas" suureks kasvas.

Juhtus aga nii, et vanaduspõlve kindlustamise süsteem tehti ümber - pärast Bismarcki pensionireformi hakkas eakate hea põli sõltuma hoopiski palgasummast, mis noorena teenida suudeti. Laste olemasolu kaotas sestpeale kiiresti tähtsust.

Lapsed on ühiskonnast välja tõrjutud

Praeguseks tähendab laste olemasolu peres materiaalselt kehvemat olukorda, sotsiaalselt madalamat positsiooni ning vanaduspõlve perspektiiv on suisa vastupidine - mida rohkem lapsi, seda väiksem võimalus palgatööks ja seda tillukesem tuleb pensioniraha. Laste ja sellest tulenevalt ka lastega tegelejate positsioon ühiskonnas muutus samuti vastupidiseks - ema-isa silmaterad on lapsed muidugi edasi, aga ühiskonnast on nad sisuliselt välja tõrjutud. Ei pääsenud devalveerimisest ka õpetajaamet - väheväärtuslike laste õpetamine väljendub ühiskondlikul hinnanguskaalal keskmise palgana vaid parimatel juhtudel.

Laste ja lapsevanemate silmis on õpetajad endiselt Väga Tähtsa Töö Tegijad, kuid kes meiesugust vähemust kuulab?! Alaealised pole mingigi elektoraat ja kõik eelarvekärped nii Tallinna linnas kui ka Eesti riigis on alanud lastega peredest, lasteaedadest, koolidest.

Elagu noor Eesti!

Lahendus oleks mitte ainult õpetajaameti taasväärtustamiseks vajalik, vaid ka rahva püsimise seisukohast ülioluline tasakaalu loomine poliitilises süsteemis. Üks laps on üks inimene ja valimistel on olulised kõik. Nii liiguks ühiskond normaalse tasakaalupunkti poole ja tõuseks nii laste, lapsi õpetavate inimeste kui ka lastega perede olulisus ühiskonnas. Kellel on hääl, sellel on võimu ja lugupeetust, tema ees kummarduvad poliitikud ja temaga arvestab kogu ühiskond.

Last inimeseks pidades oleks tasakaalu veidi rohkem ning nii võidaksid elu mõlemad otsad, sest vajavad ju lapsed ja eakad ühtemoodi sotsiaalselt turvalist elukeskkonda.

Mõttetalgud tõid idee anda lastele valimistel hääl

2009-06-02

Mai algul korraldatud mõttetalgud on saavutanud oma eesmärgi, kui neis osalenud inimesed ei rahuldu lihtsalt ühekordse osalemisega, vaid hoiavad ka edaspidi tähelepanu all, kas läbiräägitud ideedest midagi sünnib, ja kordavad igal võimalikul hetkel oma ideed uuesti ja uuesti.

Seepärast on mul hea meel, et mõttetalgutel leidis kõlapinda lastevanematele oma laste esindajatena täiendavate häälte andmine valimistel.

Kuna olen seda ideed eelnevatel aastatel tutvustanud nii televisioonis, trükiajakirjanduses kui ka oma kodulehel, olen vastutav ka idee kasuks rääkivate argumentide eest.

Lastevanematele lisahääled

Lastega perede osakaalu tõstmine ühiskondlike otsuste mõjutamiseks on kõige loomulikum laste endi kaudu. Seepärast teengi ettepaneku anda igale lapsele hääl valimistel.

Loomulikult esindaksid alaealisi valimiskasti juures nende vanemad, sest paarikuune ju ise jaoskonda ei kõnni, kuid oma vajadused tuleviku kujundamisel kaasarääkimiseks on temalgi. Mõista tuleks neid ikkagi laste häältena.

Miks seda tarvis on? Selline samm kehtestaks lõpuks ka täieliku ühetaolisuse põhimõtte - kodanik ja hääl.

Tegelikult viidakski selle idee rakendumisel valijaskond proportsionaalseks kodanikkonnaga. Seega kehtestataks valimistel osalemise ühetaolisuse põhimõte ka tegelikkuses.

See on loomulik, kui jätta kõrvale ajaloos kujunenud eelarvamused.

Seni on tsiviliseeritud ühiskond ületanud traditsioonist tulenevaid eelarvamusi samm-sammult.

Ei ole sugugi kauges minevikus ajad, mil hääleõiguslikuks loeti vaid need, kel oli varandus hinge taga.

Seejärel laienes hääleõigus kõigile täisealistele meestele ja alles tükk aega hiljem kõigile täisealistele naistele.

Nüüd oleme jõudnud sinnamaale, et peaksime kaaluma ka lastele hääleõiguse andmist.

Lastega peredele tuleb anda poliitiliste otsuste kujundamisel senisest suurem osakaal.

Praegu saab vanapaar osaleda valimistel sajaprotsendiliselt - noorest kolme lapsega perest aga vaid kaks.

Selline valimissüsteemi uuendamine sobib just arvuliselt väiksele rahvale, kelle jaoks lastega perede osakaalu suurendamine otsuste langetamisel on eluline vajadus ja lasterikka tuleviku eeldus.

Mitte et see suurendaks laste arvu, kuid aitab kindlasti muuta ühiskonda rohkem lastest hoolivaks.

Rahvas võib ennast toekana tunda vaid siis, kui tema saatust kujundavad need, kes eriti tulevikule mõtlevad - lastevanemad.

Just lastega perede osakaalu tõstmine ühiskondlike otsuste kujundamisel võib kindlustada, et neis peetakse ka edaspidi silmas laste kasvutingimusi - hariduskorralduse taset, võõrtööjõu juurdevooluga, aga ka liigse laenukoormusega kaasnevaid ohte.

Kui me ei anna täiendavat valimisõigust kõigile inimestele, viib see ühiskonna vananemise puhul olukorrani, kus enamik valijaid on eakad.

Lõpuks võib Eesti ühiskonda iseloomustada omamoodi gerontokraatia sünd.

Ei meie ega teisedki rahvad siin vananevas Euroopas ei pruugi niimoodi kauaks enam arenguhoogu säilitada.

Kaduma võib minna tunnetus, et täna tehtud otsused mõjutavad ilmtingimata järgmisi põlvkondi.

See ei olegi nii uskumatu, kui kujutada ette, et paarikümne aasta pärast on praeguse süsteemi jätkudes enamik siinseid valijaid vanemad kui viiskümmend.

See omakorda võib tuua kaasa poliitiliste strateegiate lühiajalisuse, võib tähendada näiteks eelarveliste otsuste tegemist tulevaste põlvkondade arvelt.

Oleme demograafilise kuristiku serval, kus tavaliste vahenditega midagi ei saavuta. Uuenduse sisseviimisel kasutame lihtsalt ära ühiskonna sisemised ressursid, ilma et hakkaksime kedagi diskrimineerima.

Need ligi kolmsada tuhat täiendavat häält mõjutavad oluliselt nii valimistulemusi kui sellest tulenevalt muidugi poliitikute käitumist, sest alaealiste laste vanemad on selgemalt väljakujunenud eelistustega valijate hulk.

Neid ei osta ära ei viiesaja ega seitsmesaja krooniga - neile läheb korda just ühiskonna pikem arengusuund.

Hääleõiguse andmine lastele tähendaks küll vajadust muuta põhiseaduse sätet, kuid ikkagi selleks, et järgida põhiseaduse mõtet. Vähemalt seni, kuni selleks on eesmärk tagada eesti rahva ja kultuuri kestmine üle aegade.

Lisaks veel pedagoogiline aspekt. Lapse eest valima minnes on emal või isal põhjust mõelda, kuidas hääletaks nende laps.

Teismelistega oleks ilus seda isegi tõsiselt arutada. Mis võiks olla demokraatia koolina lastele veel õpetlikum?

Eesti vajabki uut suurt ideed, mis mõjutab oluliselt meie ühiskonna arengut tulevikus ja on ka kogu vananevale Euroopale eeskujuks.

Eeskujuks konstruktiivsus

Ka haridusküsimusi arutati mõttetalgutel väga konstruktiivselt.

Kui tihti on tunne, et laste arvu vähenemisest ja õpilastele võrdsete võimaluste pakkumise vajadusest tingitud koolivõrgu ümberkorraldamisele lähenetakse liiga erakonnapoliitiliselt ja hüsteeriliselt, siis mõttetalgulised olid sellisest vaimuvaesusest vabad.

Ei kirutud valitsust, vaid arutati, mida teha, et lapsed koolis, ja seejuures just nimelt kohalikus koolis käiksid.

Kogukondade põhiküsimus oli, kuidas oma kooli paremaks muuta ja teha seda atraktiivsemaks ümbruskonna perekondade jaoks, nii et see alles jääks.

Kui lastel on koolis hea olla, siis jäävad pered truuks just oma koolile ja kadu pole karta.

Avaldatud lisaks:

02.06.2009 Põhjarannik

03.06.2009 Meie Maa

Lapsevanemate hääled tõstavad hariduse kaalu

2009-06-01

Küllap on lugeja tähele pannud, et praegu tehtavatest eelarvekärbetest on avalikkuse tähelepanu köitnud eelkõige need, mis haridusvaldkonnaga seotud. On muidugi ka suhtumist, et haridus ja teadus on niivõrd prioriteetsed valdkonnad, et neist ei tohiks kroonigi kärpida, kuid enamasti saadakse aru, et raskel ajal peavad kõik valdkonnad olema teistega solidaarsed.

Oma poliitikaeelistust saab valitsus väljendada mõnes valdkonnas väiksemaid kärpeid tehes. Hariduse ja teaduse eelarvetesse on just nii ka suhtutud - need on praeguse valitsuse jaoks pensionide kõrval veel siiski prioriteetsed valdkonnad. Hariduskulude osakaal riigieelarvest on viimasel kahel aastal iga otsusega kasvanud.

Ometi on kommentaatorid mitmel juhul eelarvemuudatusi vääralt kirjeldanud ja üliõpilaste pahameele tõttu on tähelepanu all olnud eelkõige kõrghariduse valdkonna eelarvevähendused. Seetõttu mõni sõna tegelikest otsustest. Üldise 11,8-protsendilise kulude kärpimise kõrval on nii üld-, kutse- kui kõrghariduse valdkonnas siiski mitmeid olulisi erandeid.

Ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide üliõpilaskoha baasmaksumus langeb
1. juulist kaheksa protsendi võrra. See on läbi räägitud ka ülikoolide rektoritega ning tagatud on tasuta õppekohtade arvu säilimine praegusel tasemel.

Erinevalt neljapäevases Postimehes avaldatud väidetest tuleb rõhutada, et üliõpilaste õppetoetused ei lange mitte peaaegu 12 protsendi võrra, vaid kokku 7,3 protsenti ja doktorantide vastavad toetused mainitud kaheksa protsendi asemel nelja protsendi võrra.

Usun, et praeguses olukorras, kus raskeid otsuseid tehes tuleb silmas pidada ka arengueelduste säilitamise vajadust, on haridus- ja teadusvaldkonna mitmetest muudest valdkondadest väiksem eelarvekärbe igati õigustatud. Kuid kas haridus jääb ka edaspidi eelistatuks?

Selleks, et rahvaarv oleks meil tulevikus arengujõulise ühiskonna püsimiseks piisav, tuleb oluliselt suurendada lastega perekondade tähtsust ühiskonnas. Olen enne kutsunud ja kutsun ka nüüd andma lastevanematele oma laste esindamiseks valimistel lisahääli.

Selline samm kehtestaks lõpuks ka täieliku ühetaolisuse põhimõtte - kodanik ja hääl. Praegu on alaealised kodanikud valimistel esindamata. Tegelikult viidakski idee rakendumisel valijaskond proportsionaalseks kodanikkonnaga. Seega kehtestataks valimistel osalemise ühetaolisuse põhimõte ka tegelikkuses.

Praegu saab vanapaar osaleda valimistel sajaprotsendiliselt - noor lastega pere aga vaid osaliselt. Lisaks veel pedagoogiline moment - lapse eest valima minnes on emal või isal põhjust mõelda, kuidas hääletaks nende laps. Näiteks selle teema teismelisega arutamine on ju demokraatia kooliks nii lapsele kui vanemale.

Selline valimissüsteemi uuendamine sobib just arvuliselt väiksele rahvale, kelle jaoks lastega perede osakaalu suurendamine otsuste langetamisel on eluline vajadus ja lasterikka tuleviku eeldus. Kui me ei anna valimisõigust kõigile inimestele, viib see ühiskonna vananemise puhul olukorrani, kus enamiku hääli annavad eakad.

See oleks omamoodi gerontokraatia sünd, mis võib tuua kaasa poliitiliste strateegiate lühiajalisuse ja panna küsimärgi alla ühiskonna uuendusmeelsuse ning tähendada näiteks eelarveliste otsuste tegemist tulevaste põlvkondade arvelt.

Pakutud mõte võib tunduda küll tavatuna, kuid on erakorralise olukorra vääriline. Meil tuleb võita sisuliselt järgmine vabadussõda, sest vabaks jääme vaid siis, kui säilitame oma keele ja kultuuri.

Seadusemuudatus üksinda ei suurenda laste arvu, kuid looks lapsi arvestava õhkkonna. Sellisel juhul on kindlustatud ka kõrgendatud tähelepanu hariduse suhtes, sest laste ja lapsevanemate meelest kuulub haridus kindlasti eelistatud valdkondade hulka - nii tõuseb see tulevastel valimistel kui ka eelarvedebattides praegusega võrreldes veelgi rohkem ausse. Sest kes valib, see tellib poliitikutelt ka muusika.

Linnavõim esmalt laste kallal

2009-03-06

Kui Tallinna linnavalitsus avastas, et tengelpungas viliseb tuul, löödi käärid kõige esimeses järjekorras laste suunas lõksuma.

Koolidele ja lasteaedadele anti peaaegu et poolsalaja toimunud koosolekul kätte käsud majandamiskuludelt kõvem kogus maha lõigata. Lasteaednike tööaegu lühendati, varahommikul nutavad võõrasse rühma minema pidanud lapsed, kasvatajad kannatavad vaikides, sest kardavad kaotada sedagi töökohta sarnaselt logopeedide ja liikumisõpetajatega.

WC-paber kodust kaasa

Kui lapsevanemad toovad näiteid, et nüüdsest tuleb lastel mõnesse lasteaeda WC-paber ise kodust kaasa võtta, siis tähendab see, et ollakse kultuurse riigina väravat sulgemas oma laste ees. Pisikestele eestimaalastele on lasteaed värav, esimene tõsisem kohtumine Oma Eestiga. Väikelapsel nõuab WCs paberiga pühkimine väga pikka ja pühendunud harjutamist. Lapse jaoks on kõik tualetitoimingud suures kollektiivis niigi keerulised, ja paberit võib kuluda üsna palju.

Tallinna linna ametnikud ei pea WC-paberit kodust kaasa võtma, neid ootab vastav teenus mugavalt kontoris edasi. Kärbitud majandusrahast osteti varem lasteaedades ka näiteks joonistus- ja kirjutuspaberit, nüüd jääb ainsaks paberivaruks kärbetest täiesti puutumatult postkasti potsatavad linna propagandalehed ja trükised.

Peredes on tänini tavaline meie emasid-isasid, vanaemasid-vanaisasid iseloomustanud suhtumine, et kitsastes oludes hoitakse kokku pigem endi kui laste pealt. Ikka on lükatud täiskasvanule uute saabaste ostmine edasi - «sain nendega mitu aastat käidud, saan mõne veel» -, et võimaldada midagi head ja ilusat lastele ja lastelastele. See suhtumine on aidanud taludest ja agulitubadest lapsed kooli ja ülikooligi, noored pered iseseisvama elu järjele või viimastel aastatel näiteks maailma avastama. Seetõttu tundubki väikeste laste heaolu arvelt kärbetega alustamine nii kohutavalt ebaõiglane. Lasteaednike töötasulõiked tõid kaasa ka «valverühmad», mis tähendab, et lapsed liiguvad päeva jooksul erinevate rühmade ja kasvatajate vahel. Samas ei paku keegi lahendusi, et «kokkuhoiu huvides töötavad täiskasvanud nüüd päeva jooksul kolmes erinevas töökollektiivis ja erinevas kontoris». Aga lastele sobib sellist ringikolimist pakkuda küll. Lasteaednikud ja pedagoogid on olnud solidaarsuse musternäide oma väikese palga ja suure töökoormusega juba ennegi, linnajuhtide palgad aga hoopis tõusid... Kuidas saab üldse rääkida lasteaednike töökoormuse ja palga vähendamisest olukorras, kus lasteaiajärjekordades ootab Tallinnas tuhandeid lapsi?

Töötu vanema nõiaring

Lasteaedade süsteemi mõte on tegelikult asendada kunagist mitme põlvkonna peredes toiminud lastehoidu selliselt, et lapsevanemad saaksid tööelus osaleda. Väikelapse vanem, kes on jäänud töötuks, on praegu kõige hullemas olukorras - suutmata tasuda lasteaiakoha ja -toidu eest, võtab ta lapse koju, kuid see ei tähenda kahekesi veedetud tunde ja perekondlike sidemete tugevnemist, vaid süvenevat mahajäämist töölepääsejate rongist. Lapsed võetakse ära trennidest ja huviringidest, nad ei saa kaasa minna ekskursioonidele. Lõhe rikaste ja vaeste vahel süveneb.

Lasteaedade ja koolide kärpekavale järgmine uudis tuli Tallinna linnas ühistranspordi kärpimise kohta. Seegi puudutab enim lastega peresid ja vaesemaid elanikke. Jälle tabab löök kõige haavatavamaid. Lasteaedade, koolide ja ühistranspordi kärbete kallale tuleb minna ikkagi viimases, mitte esimeses järjekorras. Laste ja lastega tegelevate inimeste olukorda ei tohi muuta oluliselt halvemaks teiste täiskasvanutega võrreldes. See kõik on pikaajalise planeerimisoskuse, aga ka suhtumise küsimus.

Uus töölepinguseadus on loogiline samm

2009-02-01

Uue töölepinguseaduse vastuvõtmine oli loogiliseks sammuks, mis seadusandjal tuli astuda, et käia ajaga kaasas. Praegune 1992. aastast kehtiv seadus on rudiment, mis ei ühildu muu eraõigusega ega arvesta töötajate ja tööandjate tegelike vajadustega. Uut eelnõu menetleti juba Juhan Partsi valitsuse ajal ja nüüd viidi see töö lõpuni.

Nimetaksin seda tasakaaluseaduseks, sest nii tööandjad kui töötajad andsid küll pika hambaga, kuid siiski eelnõule oma heakskiidu, mis on omaette väärtus. See tähendab, et tegemist ei ole tööinimest rõhuva seadusega ega ka imevitsaga, mis päästaks Eesti majanduse.

Seega ei saa sellega kedagi hirmutada ja ülepingutatud on ka ilustavad propagandajutud. Küll on uues seaduses mõistlikke sätteid nii töötajate kaitse suurendamiseks kui tööandjate koormuse leevendamiseks.

Näiteks väheneb tööandjate finantskoormus seoses koondamishüvitistega ning tarbetu formaalsusena kaob töötajate isikukaartide säilitamise kohustus. Praegust tööturgu arvestades on oluline tööõigust tänapäevastada, et avarduksid mõlema osapoole võimalused.

Kehtiv seadus ei haaku päriseluga

Töösuhe on olemuselt lepinguline ehk võlaõiguslik suhe, millele kehtib põhiseaduslik lepinguvabaduse põhimõte ehk pooled on lepingu sisu kujundamises vabad. Üksnes seal, kus see on hädavajalik ühe poole kaitseks, peab seadus sätestama tingimused, millest ei tohi kokkuleppega kõrvale kalduda. Kehtiv tööõigus kirjutab aga paljud lepingutingimused jäigalt ette ja nende piirangute otstarbekus jääb sageli küsitavaks, mistõttu ei haaku see muu kehtiva õiguse ega päriseluga.

Uues seaduses on praegusest laiem tähtajalise töölepingu määratlus. Tööandja peab tähtajalise töölepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel maksma töötajale hüvitist summas, mis vastab tähtaja saabumiseni saadaolevale töötasule. Täiesti uute töövormidena nähakse ette kaugtöö ja renditöö võimalused.

Töö tasustamise osas nähakse ette, et ületunnitöö eest antakse vaba aega või makstakse 1,5-kordset ja riigipühal 2-kordset töötasu sarnaselt kehtiva õigusega. Öisel ajal (22.00-06.00) tehtud töö eest makstakse aga senisest enam ehk 1,25-kordset töötasu. Vajaliku alternatiivina lubab uus seadus nii ööajal kui ka riigipühal tehtud tööd poolte kokkuleppel hüvitada ka vaba ajaga.

Uus seadus avardab õppevõimalusi

Töötaja jaoks toob uus seadus kaasa senisest paremaid tagatisi. Töötuskindlustushüvitis tõuseb alates 1. juulist 2009 seniselt 50 protsendilt 70 protsendile keskmisest töötasust. Lisaks sellele tõuseb alates 1. jaanuarist 2010. a töötutoetus seniselt 1000 kroonilt kuus 50 protsendile Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud alampalga määrast, mis praegu on 4350 krooni.

Töötuskindlustushüvitise saamise periood pikeneb rasedus-sünnituspuhkusel ja lapsehoolduspuhkusel oldud aja võrra.

Õppevõimaluste avardamiseks luuakse tasulise õppepuhkuse võimalus kõigile, olenemata õppetöö vormist. Töötajale antava õppepuhkuse kestus on 30 kalendripäeva aastas ning tasemekoolituse ja tööalase koolitusega seotud õppepuhkuse korral maksab tööandja töötajale keskmist töötasu 20 kalendripäeva ulatuses. Tasemekoolituse lõpetamiseks annab tööandja töötajale täiendavat õppepuhkust 15 kalendripäeva ja maksab selle aja jooksul töötajale Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära järgi.

Töötaja jaoks ei ole vähetähtis ka see, et laiendatakse tasuta töövaidluskomisjoni pöördumise võimalusi, kui nõue tööandja vastu ei ületa 150 000 krooni (praegu kõigest 50 000 krooni).

Perekondlike kohustuste väärtustamine

Rasedate ja väikelaste vanemate kaitseks annab uus seadus tavatöötajaga võrreldes täiendavaid tagatisi. Seaduse kohaselt on rasedal või alla 3-aastast last kasvataval (mõlemal) vanemal kõrgendatud kaitse töölepingu ülesütlemisel.

Töölepingut rasedaga ei ole lubatud üles öelda koondamise alusel ning alla 3-aastase lapse vanemal on koondamise korral töölejäämise eelisõigus. Tööandja ei või töölepingut üles öelda juhul, kui töötaja täidab olulisi perekondlikke kohustusi. See kehtib nii rasedate, rasedus- ja sünnituspuhkusel olijate, kui kõigi alla 3-aastast last kasvatavate vanemate kohta, aga ka näiteks oma vanemaid hooldavate töötajate kohta.

Uue seaduse kohaselt on raseda, samuti alla 3-aastast last kasvatava töötaja või töötajate esindaja töölepingu ülesütlemisel tõendamiskoormus tööandjal. Vaidluse korral peab tööandja tõendama, et ta pole töölepingu ülesütlemisega seadust rikkunud ehk tõendama, et töölepingu ülesütlemise põhjuseks oli töötaja süüline käitumine.

Erinevalt kehtivast õigusest jääb tööle ennistamise nõudmise õigus edaspidi ainult rasedatele ja töötajate esindusisikutele. Töölepingu ülesütlemiseks ei ole vaja tööinspektori nõusolekut, sest see on olnud pelgalt formaalne. Sisulise hinnangu sellele, kas tööandjal oli alus töösuhte lõpetamiseks või mitte, saab anda ikkagi ainult kohus või töövaidluskomisjon.

Issile kalli ja musimops

2008-11-08

Homme on isadepäev. Päev, mille tähendust paljud ei oskagi mõista, sest katkiste peresuhetega ühiskonnas, kus abielu tähendab tihtilugu samasugust tehingut kui autoliisingu lepingu sõlmimine, ei peeta vanu väärtusi pahatihti enam oluliseks.

Emad teevad meie ühiskonnas karjääri, isad ka, kui nad muidugi on meie naistekeskses ühiskonnas suutnud koolihariduse kätte saada. Sest tüdrukud on meil ju tublimad, kuulekamad, mõistlikumad. Sestap ongi tublid isad päris suur defitsiit, sest on tore, kui naine on võimeline end väljaspool kodu realiseerima, kuid mees lihtsalt peab seda tegema, omaenda eksistentsi huvides.

Kuigi võin kätt südamele pannes öelda, et minu lastel on isaga väga vedanud, painab mind igal aastal enne isadepäeva paar mälestuskildu. Oma isast, keda ma suurt ei mäleta. Võisin olla umbes 5-aastane, kui isa mind linnaparki jalutama viis. See oli nii suur asi, et suurest ärevusest mäletan vaid seda, et isa käest kinni hoides tundsin, et tal oli väike sõrm teistest tunduvalt lühem.

Teine kild pärineb ajast, mil suri minu vanaema, isaema. Kui istusime pärast kalmistult tulekut peielauda vanaema kodus, tahtis isa minuga rääkida. Mina aga ei tahtnud, ma ei tea isegi, miks.

Kolmas teadlik kohtumine isaga oli tema matustel. See mees, kes seal kirstus oli... Seda meest ma ei tundnud. Aga et olen oma isa ainus laps, siis tulid kõik mulle kaastunnet avaldama.

Mulle? Milleks?, imestasin. Kui küsiti, kas tahan surnuaial isale rätiku näo peale panna, oleksin tahtnud ära joosta. Ütlesin ei.

Sellepärast ma tahangi, et kõik lapsed saaksid homme teha oma isale kalli, anda musimops ning mürada kas tooli peal või laua all. Uskuge mind, lastel on selleks õigus ning isadel ka.

Last tuleb märgata

2008-11-05

Eile ja täna ajakirjanduses kajastatud traagiline juhtum tegi mind väga kurvaks. Usun, et seda mõistavad kõik, kes on näinud maantee äärtes oma igapäevasel ohtlikul kooliteel liikuvaid lapsi.

Esmaspäeval jäi Valga-Uulu maanteel Ala küla lähedal metsaveoki alla ja sai surma kooliteel olnud 14aastane poiss. Avaldan kaastunnet hukkunud poisi perele, lähedastele ja koolikaaslastele.

Teises ajalehes kirjutati, et bussijuht jättis Lääne-Virumaal sõidukaardi koju unustanud ja piletirahata üheksa-aastase lapse bussist maha vaatamata sellele, et ta oli oma bussis last näinud igal koolipäeval. See lugu tegi mind nõutuks. Kas tõesti varjutab bürokraatlik lähenemine inimlikkuse!? Kas tõesti arvestame me koolist välja jäävates tavasituatsioonides lastega liiga vähe!?

Ma ei tahaks tegelikult traagilisest õnnetusjuhtumist ja väikesest, kuid absurdsest vahejuhtumist üheaegselt rääkida. Ometi on neis mõlemas palju mõtlemisainet meie kõigi, eriti täiskasvanute jaoks. Lapsel peab olema turvaline mitte ainult koolis ja kodus, vaid ka teel kodust kooli ning koolist koju.

Kutsun kõiki üles tähelepanelikkusele ja hoolivusele laste suhtes. Arvestagem sellega, et lapsega võib midagi juhtuda ja tema tähelepanu võib liikluses hajuda ja seda hoolikamad peavad seetõttu olema täiskasvanud. Samuti tuleb seista selle eest, et alg- ja põhikool oleksid kodule võimalikult lähedal või oleks väga hästi ja turvaliselt korraldatud koolitransport.

Lisaks liiklusreeglitele võib laps unustada ka sõidudokumendi. Ometi ei tohi me seetõttu jätta teda ilma võimalusest ohutult koju jõuda. On äärmiselt tähtis, et lapsevanemate kõrval hoolitsevad laste turvalisuse eest ka kõik teised täiskasvanud. Täiskasvanute hoolitsev ja murelik silm ning mõte peaks aga lapsega kaasas käima kakskümmend neli tundi ööpäevas ning seitse päeva nädalas.

6.11.2008 Laste ohutus on meie kõigi südameasi, Tartu Postimees

6.11.2008 Hooligem lastest, Virumaa Teataja

6.11.2008 Tähtsaim on hoolivus, Vooremaa

14.11.2008 Avalik pöördumine. Laste turvalisus on kõikide mure, Õpetajate Leht

On vaja tervet küla…

2008-10-31

Inimkonna pikal arengujoonel oleme me praegu ühes mikroskoopilises punktis. Me teame väga vähe mineviku suhtemustritest. Üht-teist võib aimata rahvaluuleallikate, ilukirjanduse ja vanavanemate mälestuste järgi. Selle põhjal tundub täiesti, et täiskasvanutega usaldusliku kontakti loomiseks oli ühel lapsel enne Teist maailmasõda palju rohkem võimalusi ja aega. Usaldatavaid täiskasvanuid oli lihtsalt lapse ümber rohkem. Just selliseid usalduslikke kontakte ema-isa kõrval, neile täienduseks, lapsevanema inimlikult nõrkade kohtade katteks on lapsel lisaks emale-isale tarvis.

Tänapäev, kus ema tuleb sünnitusmajast koju ja jääb pärast seda aastateks lapse pea ainsaks lähimaks kaaslaseks, on ajaloos kestnud vahest ainult mõnikümmend aastat. Üleöö tundub see meile väga loomulik: keegi ei hakka tänaval lonkiva noorukiga niisama juttu puhuma, õpetajad ei julge ahistamissüüdistuse hirmus enam lapsi eriti kallistada, omaenda üksindusega võitlevad eakad ei söanda sekkuda naabrilaste hingeellu, sugulastega kohtutakse haruharva. Kogu vastutuse koorem, mis pika inimkonna ajaloo jooksul on olnud jagatud ema-isa kõrval ka vanematele õdedele-vendadele, tädidele-onudele-nadudele-lelledele ja vanavanaisadele, sekka veel toeks uskumused või usk - kõik see on nüüd enamasti vaid ühe-kahe lapsevanema õlul. Kes oskavad mõnda usalduslikku silda superhästi ehitada, mõne koha peal aga jäävad kindlasti hätta. Hädakohtades oleks vaja, et teised ümberringi aitaksid kaasa.

Ühises usalduslike sildade ehitamises meist järgmistele põlvkondadele on sidususe võimalus, mis on antud tervele kogukonnale. Lapsevanemale on see võimalus usaldada ka teisi inimesi oma silmateraga vestlema ja tegelema, lastele võimalus õppida usaldama nii erinevaid täiskasvanuid kui ka endast erinevaid teisi lapsi koos nende erinevate maailmavaadete ja elukogemustega. Ühiskond tervikuna saab rohkem usaldada lapsevanemaid ja lapsi endid ning mitte püüda ülearu palju perede eest ära otsustada. Väga inimtihedates kogukondades levib suurema eraldumise ja üksiolemise kalduvus, kuid miks peaksid selle all kannatama lapsed?

Intervjuu: Noor maavanem võitleb kombelõtvusega

2008-10-23

Põlva maavanem, Isamaa ja Res Publica Liidu all tegutsenud Noorte Konservatiivide üks liidreid Priit Sibul tunnistab, et tema ideaal on abordivaba ühiskond. Aborte ja sugulisel teel levivaid haigusi oleks tema väitel vähem, kui inimesed saaksid lahti kombelõtvusest.

Teatasite hiljuti Noorte Konservatiivide nimel tehtud avalduses, et olete «põhimõtteliselt abortide vastu, sest iga sündimata laps on kaotus Eestile». Miks te sellisel seisukohal olete?

Me ei ole põhimõtteliselt abortide, vaid valikabortide vastu.

Vaadata tuleb laiemalt seksuaal- ja eriti noorte seksuaalkäitumist, millega on seotud nii abort kui igasugused haigused. Kombelõtvusel võivad olla kohutavad tagajärjed. Minu arvates ei peaks mõtlema nii, et - oih, ma jäin rasedaks, vaid et - oih, miks ma voodisse sattusin. «Oih» peaks tulema enne rasestumist.

Teie eesmärk on lõpetada abortide kinnimaksmine maksumaksja kulul. Kas te ei taha siit edasi astuda järgmist sammu ja taotleda abortide keelustamist?

Selles kontekstis ei ole keelustamisel mõtet. Minu ideaal on see, et me jõuaksime ühel päeval selleni, et aborte ei tehta. Keelamisel pole mõtet.

Seaduse tasemel keelamine ei tee olukorda paremaks. Selles olen ma küll veendunud. Me peame oma mõttemalle muutma. Seda võib arutada siis, kui enam aborte ei tehta. Praegu me pole selleks kahjuks valmis.

Kas te ei karda, et rahastamise lõpetamise korral hakkavad kõhna rahakotiga naised tegema nurgataguseid aborte, mis seab nende tervise ja ka elu suurde ohtu?

Seda küsimust ei saa niipidi esitada. Pereplaneerimise, laste saamise ja adopteerimisega on niigi palju probleeme. Küsimus on ka selles, kas ja kui palju need naised saavad aru, mida nad sel hetkel teevad.

Ühiskonnas tolereeritakse veel ka suhtumist, et lahenda see probleem ära - tee aborti. Minu jaoks on need liiga lihtsad valikud. Ei tohi olla nii, et hetkeajendil saab minna ja probleemi piltlikult öeldes lahendada.

Kas te siin meeste rolli ei näe? Kas vastutus ei peaks olema võrdselt jagatud?

Suuresti on see meeste ja ühiskonna poolt naistele peale surutud arusaam, et mine, lahenda probleem ära.

Meestel on jube lihtne nii öelda, sest praeguste seaduste ja määruste alusel saab rääkida justkui sellest, et rasedus on haigus, ja üks võimalikke ravimeid on abort. See on ju haigekassa erinevates nimekirjades konkreetse hinnaga teenus, mida kompenseeritakse.

Maavanemana olete riigi käepikendus. Kas on ikka kohane, et kõrge riigiametnik esineb nii radikaalsete seisukohtadega?

Olen Eesti Vabariigi kodanik nagu teiegi. Kui näen midagi, mis on vastuolus minu mõtete ja arusaamadega, siis ma seda ka ütlen. Kas ametikoht või kuhugi kuulumine peab mult võtma õiguse suu avada?

Kindlasti ei väljenda ma Eesti riigi seisukohta maavanemana. Olen ka noorteorganisatsiooni esindaja. Maavanemate ringis pole me tõesti selle küsimusega kunagi tegelenud ja tõenäoliselt ka ei hakka. Võib-olla nüüd keegi kolleegidest küsib.

Kas teil endal on pere ja lapsed?

Mul on kaheaastane tütar ja lähinädalatel peaks sündima teine laps.

Kommentaar: lastega tuleks enam elulistest asjadest rääkida

2008-10-09

Olen treener, seega pedagoog, ja pean ütlema, et laste spordis on täpselt samasugused probleemid nagu üldhariduskoolides. Vanemate ootused on sedavõrd kõrged, et sellest tekivad tihtipeale probleemid ja konfliktid. Praegu, nagu üks ema ütles, on tema tütrel iga päev ette planeeritud. Vaene laps, ütlesin. Kas tema tahab selles elus osaleda või on see ema «projekt»?

Mul on ka väike laps. Leian, et vanemad tahavad praegu kõike raha eest osta. Otsivad ringid, õpetajad, superõpetajad, supertingimused jne. Selle, mille vanemad peaksid ise ära tegema, nad lihtsalt ostavad. See on vale! Tuleks minna metsa jalutama, tuleks lihtsalt lapsega rääkida. Mitte tarkadest, vaid elulistest asjadest.

Viimasel ajal kuulen järjest rohkem ja rohkem televisioonist intervjuusid kehvas eesti keeles. Ja nii räägivad Eesti kodanikud, kes on üht-teist elus saavutanud. Pean tunnistama, et mul on seda valus kuulata, usun, et eestlastel on veel valusam. Leian, et probleem on selles, et needsamad siin sündinud ja siin midagi saavutanud Eesti kodanikud on mingil määral eraldatud Eesti ühiskonnast. Kas kunagi saavad kõik Eesti kodanikud koos elada, lasteaias, koolis ja ülikoolis käia, või on see välistatud?

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: olen lisatasu riigile tagasi maksnud

2008-10-02

Viljandlasest põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder kinnitab «Sakala» lugejate küsimustele vastates muu hulgas, et on kevadel endale määratud ligi 100 000-kroonise lisatasu riigile tagasi maksnud.

Millise diagnoosi annate praeguse valitsuskabineti tervisele? Kui kaua see koalitsioon koos püsib ja mis võiks lagunemise esile kutsuda?
Üldine majanduslangus on kindlasti teinud valitsuse töö keerulisemaks, aga valitsuskabineti tervis on rahuldav ja ministrite omavahelised suhteid töised. Arvan, et see koalitsioon jätkab järgmiste korraliste riigikogu valimisteni. Poliitiline stabiilsus on Eesti arengule praegu kasulik.

Mis saab haldusreformist?
Võrreldes teiste juba toimunud reformidega (näiteks omandireform, maareform, põllumajandusreform, rahareform) on haldusreform Eestis kõige rohkem uuritud, analüüsitud ja läbiräägitud reform. Kahjuks ei ole seni selle osas saavutatud poliitilist kokkulepet ning peale üksikute vabatahtlike omavalitsuste ühinemiste ei ole midagi toimunud. Poliitilist kokkulepet ei ole ka praegu ja seetõttu arvan ma, et riiki tervikuna puudutav haldusreform on võimalik parimal juhul alles 2013. aastal. See on reaalsus.
Kõikides Euroopa Liidu riikides on aegade jooksul läbi viidud haldusreformid ja üheski riigis ei ole see õnnestunud vabatahtlikkuse alusel. Vabatahtlik haldusreform oleks tõeline Eesti «Nokia» ja sama absurdne kui vabatahtlik rahareform. Tegelikult ollakse praegu vabatahtlikkuse sildi all muudatustele lihtsalt vastu ja inimeste jaoks olulised ümberkorraldused jäävad ära.
Isamaa ja Res Publica Liit peab terviklikku ja ühtsetel alustel ning kodanikust lähtuvat haldusreformi vajalikuks aga kui poliitilist valmisolekut pole, siis ei ole mõtet ka lootusetu ettevõtmisega tegeleda ning inimesi asjatult ärritada.

Kas teie meelest aitab järgmise aasta eelarve praegu kavandatud kujul kaasa Eesti regionaalpoliitika paranemisele? Kas linnast väljas elamine muutub veelgi enam rikaste inimeste privileegiks?
Eesti regionaalpoliitikas järgmisel aastal murrangulisi muutusi ei tule. Kuna suurem osa regionaalpoliitika elluviimiseks vajalikke rahasid (põllumajanduse ja maaelu toetused, erinevad Eurpppa Liidu tõukefondid, regionaalrahad, infrastruktuuri rahastamine) tulevad Euroopa Liidust ja need järgmisel aastal suurenevad, siis olukord riigi regionaalpoliitika kontekstis halvemaks ei muutu. Regionaalministri jõupingutuste tulemusena jätkuvad ka kõik siseriiklikud regionaalprogrammid.
Oma mõju avaldab hoopis üldine majanduse raske olukord, mis ei tulene otseselt regionaalpoliitikast.

Kas maapiirkonnas elav pensionär võib olla kindel, et uuel aastal suudab riik teda sama palju abistada kui sel aastal? Pean silmas bussiühendust maakonnakeskustega, meditsiini ja muid toetusi.
Maapiirkonnas elavate pensionäride elu ei tohiks oluliselt muutuda, sest ühistranspordis ja tervishoiukorralduses olulisi muudatusi ei tule. Kehtima jääb ka pensioniseadus, millega kaasneb järgmise aasta 1. aprillist pensionide tõus.

Kuidas võiksid teie meelest uue aasta riigieelarvega rahule jääda suured pered (nelja ja enama lapsega), kus vanemad teenivad eesti keskmist palka?
Paljulastelistel peredel ei ole kerge, aga lastetoetused säilivad senisel tasemel, välja arvatud ühekordne rantisatoetus ja vanemahüvitist saava lapsevanema lapsehooldustasu. Loodetud täiendavaid toetusi on võimalik rakendada tulevikus, majandusliku olukorra paranedes. Majanduskriisi ajal kasvab kindlasti kohalike omavalitsuste roll perepoliitika korraldamisel ja erinevate sotsiaalsete probleemide lahendamisel.
Meie erakonnale on olulisteks prioriteetideks perepoliitika ja haridus ning seepärast jälgime väga tähelepanelikult nende valdkondade rahastamist riigieelarvest. Peame ka säästueelarve tingimustes vajalikuks senise peretoetuste süsteemi säilitamist ning pedagoogide palgatõusu jätkumist.

Ajakirjanduse vahendusel saab viimasel ajal palju lugeda pankrotti või raskesse seisu jõudnud ettevõtetest, kes on sunnitud töö lõpetama või töötajaid koondama. Mis te arvate, kas tööpuudus muutub järgmisel aasta Eestis suurimas mureks? Kui jah, siis kuidas riik tekkivate sotsiaalsete probleemidega hakkama saab?
Kindlasti suureneb tööpuudus ja see teeb elu raskemaks nii inimestele kui riigile. Mõistlik on sotsiaalseid probleeme maksimaalselt vältida. Selleks peab riik, majanduskriisi olukorras, senisest enam tähelepanu pöörama tööhõive küsimustele ja ettevõtluse toetamisele. Uus töölepinguseadus on riigikogus arutusel ning põllumajandusministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kaudu antavad toetused on mõeldud ettevõtluse elavdamiseks. Loodan, et saame tekkivate sotsiaalsete probleemidega hakkama.

Mis saab juhul kui järgmise aasta suveks on selge, et 2009. aasta eelarve ei täitu loodetud mahus. Kas sellisel juhul võtab keegi poliitilise vastutuse? Kas valitsusel on selge kava, kuidas siis tegutsema peaks?
Järgmise aasta eelarve on säästueelarve ja selle koostamist pingestas asjaolu, et oleme viimased 3-4 aastat elanud üle jõu ehk võtnud vastu seadusi ja kohustusi, mida on võimalik täita ainult kiiresti kasvava majanduse tingimustes. Juhul, kui eelarve kavandatud mahus ei täitu võib tekkida vajadus reservide kasutuselevõtuks.
Samas peame endale aru andma, et rahanduskriisi sügavamad põhjused on ülemaailmsed ning nende lahendused ei sõltu ainult Eesti riigi eelarve ja rahanduspoliitikast. Aga säästmine ja struktuursed muudatused ka Eesti eelarvepoliitikas on vajalikud.

Milliseid järeldusi olete teinud pärast endale ligi 100 000-kroonise preemia maksmist? Paljud valijad olid rängalt pettunud, kui te esialgse reaktsioonina hakkasite seda lisatasu õigustama. Kas olete lõpuks täitnud ka lubaduse see summa riigile tagasi maksta?
Ma ei ole preemia maksmist õigustanud, vaid selgitanud, et seda tehti põllumajandusministeeriumis kõigile ühtsetel alustel nii nagu varasematel aastatel, ka eelmiste ministrite ja valitsuste ajal. Tänaseks on väljamakstud rahad riigile tagastatud.

Miks ei ole Isamaa ja Res Publica Liit võtnud selget seisukohta kõrgete riigiametnike palkade külmutamise idee osas?
Oleme selle idee algatajad ja meie seisukoht on väga selge. Lisaks kõrgemate riigiametnike palkade külmutamisele peame vajalikuks ka riigikogu liikmete palkade külmutamist ning lahtisidumist Eesti keskmisest palgast.

Mida arvate Isamaa ja Res Publica Liidu liikmena ja endise Viljandi maavanemana oma parteikaaslase ja praeguse volikogu esimehe poolt 30.septembri «Sakalas» avaldatud iroonilisest ründavast kirjas Monika Kuzmina ja Rahvaliidu vastu? Kas teie arvates on volikogu esimehele selline käitumine sobiv?
Mulle jääb arusaamatuks, miks lugupeetud volikogu liikmed omavahel ajalehe vahendusel suhtlevad! Monika Kuzmina oleks võinud oma ettepanekud ettenähtud töökorras esitada. Nagu Tarmo Looduse vastusest selgub, ei ole ta seda teinud. Arvan, et igale avalikule ettepanekule ei pea alati avalikult vastama. Ilmselt olnudks Looduse poolt õigem ettepanek lihtsalt teadmiseks võtta.
Arvan, et Tarmo Loodus on linnavolikogu töö korraldamisega väga hästi hakkama saanud. Viljandi linnavolikogu töökorraldust tuuakse tihti eeskujuks, sest linnakodanikel on võimalik saada piisavalt informatsiooni ning soovi korral volikogu koosolekutel osaleda. Oleks ainult aktiivseid kodanikke rohkem!

Mida teha nende väikevaldade juhtidega, kes seisavad haldusreformile vastu hirmus, et enam pole neile uut töökohta uues omavalitsuses. On ju praegugi nende vallajuhtide palgad kohati nii madalad, et miks sellest töökohast üldse nii kiivalt kinni hoitakse? Või on mõni muu varjatum põhjus, mis seistakse sellise visadusega liitumistele vastu?
Inimesed (ka poliitikud ja ametnikud) on haldusreformile vastu erinevatel põhjustel, mitte ainult isiklikest majanduslikest huvidest lähtuvalt. Siin on nii maailmavaatelisi, psühholoogilisi ja palju muidki põhjusi.
Teiste riikide kogemused näitavad, et poliitikute ja ametnike vastuseis ümberkorraldustele murtakse sotsiaalsete garantiidega. See tähendab, et neile säilitatakse seaduse alusel töökoht ka peale reformi või võimalus ennetähtaegselt soodustingimustel pensionile jääda. Nii on lõppkokkuvõttes kõigile odavam ja vastuseis reformidele väiksem.

Milline võiks olla Eestis õiglane põllumajandusmaa hind? Ütleme siis Viljandi maakonnas põllumaa, mis on haritud. Euroopa Liidus võivad hinnad Suurbritanniast Rootsini erineda tervete suurusjärkude võrra. Ma räägi siin puhtalt põllumajandusmaast, mitte linnalähedasest või «arenduspotentsiaaliga» maast. Põllumaa on ju lihtsalt üks tootmissisend. Kui kaua see saab olla meil nii odav, arvestades, et teiste sisendite hinnad (näiteks tehnika, kütus, väetised), samuti tulu poole pealt kokkuostuhinnad on üsna samasugused näiteks Saksamaa omadega. Kui kaua saab selline müstika jätkuda?
Maa, sealhulgas põllumajandusmaa hind kujuneb turul. Eesti maaturg on veel väljakujunemata ja seetõttu ei ole ka põllumajandusmaa hind õiglane. Seni on põllumajandusmaad odavalt omandanud tihti ka need, kes seda põllumajanduslikuks tootmiseks ise ei kasuta. Paljud maaomanikud käsitlevad põllumajandusmaad ainult kinnisvarana, millega tulu teenida - rentida, sellega kaasnevaid toetusi saada või tulevikus kasumlikult müüa.
Kindlasti muutub põllumajandusmaa Eestis tulevikus kallimaks. Mida enam põllumajandus areneb, seda enam ka põllumajandusmaa väärtus kasvab aga sellega kaasneb ka maa rendihindade kasv.

Millist mõju avaldab üldine majanduslangus põllumajandusele? Kas on oht, et ka Euroopa Liidu põllumajandustoetusi hakatakse kärpima?
Kindlasti puudutab majanduskriis ka põllumajandussektorit. Põllumajandustootja peab olema ettevaatlik uute investeeringute tegemisel, laenude ja liisingukohustuste võtmisel.
Erinevalt teistest majandusharudes on põllumajanduses stabiliseeriv Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika ja toetused. Euroliidu põllumajandustoetused Eesti põllumajandusele järgmisel aastal suurenevad ja need jõuavad tootjani sõltumata majanduse olukorrast. Järgmise aasta eelarvega tagame toetuste kohustusliku kaasfinantseerimise täies ulatuses ning säilivad ka kõik siseriiklikud toetused. Täiendav riigieelarveline toetus on 545 miljonit krooni.

Mida olete teie kasulikku teinud praeguses ametis peale enda kauka täitmise? Millega näitate eeskuju praeguse kokkuhoiupoliitika tingimustes? Millisest hüvest oleksite nõus loobuma, et olla ühte eesti rahvaga? Palun otsest vastust, mitte ümber nurga hämamist!
Raskel ajal oleme kõik sunnitud säästma, nii kodanikuna kui ka oma tööpostil. Põllumajandusministeeriumi valitsemisala tegevuskulude vähendamine järgmisel aastal on 58 miljonit krooni ja see puudutab kõiki töötajaid, sealhulgas ministrit. Isiklikult toetan ka ministrite palkade külmutamist ja lahtisidumist Eesti keskmisest palgast.
Ka kodanikuna puudutab üldine majanduskriis, oodatud peretoetuste kasvu edasilükkumine ja laenuintresside tõus mind isiklikult ning nõuab ka isiklikku kokkuhoidu.

Milles seisneb Isamaa ja Res Publica Liidu eelis teiste erakondades ees peale hariduse ja pere ning laste tähtsustamise?
Eestis on palju erakondi , kellest kuus on parlamendierakonnad. Enamasti esindatakse mingi kindla sihtrühma huve ja arvatakse, et mida suurem või rahakam sihtrühm, seda suurem on toetus ja parem valimistulemus. Nii on Eestis mitteeestlasi, pankureid ja suurettevõtjaid, maarahvast, töövõtjaid ja ametühingulist liikumist ning rohelist maailmavaadet esindavad erakonnad. Isamaa ja Res Publica Liidu erinevus eelloetletud erakondadest on see, et me käsitleme ühiskonda tervikuna ega rõhuta programmis ja tegevuses ainult ühe või teise sihtrühma huve. Me otsime tasakaalu.
Nii on meil tugev ja väljakujunenud välis-, kaitse- ja julgeolekupoliitika, samuti haridus-, kultuuri-, pere- ja sotsiaalpoliitika ning majandus- ja põllumajanduspoliitika. Oluline on meile ka Eestimaa keskkond, rahvus- ja regionaalpoliitika ning õigusriigi ja demokraatia aadete kaitsmine. Arvan, et oleme maailmavaateliselt ja programmiliselt kõige laiem erakond ja meie liikmete hulgas on palju erinevate eluvaldkondade autoriteete, mis on tihtipeale ka erakonnasiseste tuliste arutelude põhjuseks. Meie liikmete mõttemaailma mitmekesisus ja terviklik ühiskonnakäsitlus on meie erekonn tugevus.

Kodutoetuse kaitseks

2008-09-04

Mahajäänuim osa Eesti avalikust poliitikast on kindlasti eluasemega seotu. Euroopa Liidu riikide keskmisena kasutatakse sellele valdkonnale sotsiaalpoliitika vahenditest 2,3, Eestis 0,2 protsenti - vahe protsentides on kümnekordne.

Kui arvutada kulusid inimese kohta eurodes, on tulemuseks 112 ja 0,1 (2005. aasta andmed) - vahe on juba sajakordne.

Eesti oludes tähendavad avalikud eluasemepoliitika kulud eelkõige kolme asja: omavalitsuste kaudu makstavad toimetulekutoetused, millega hüvitatakse ka puudustkannatavate perede eluasemekulusid (2006. aastal 19 229 peret), SA Kredexi kaudu antavad laenugarantiid noortele peredele, noortele spetsialistidele ja tagastatud majade üürnikele (2000.-2006. aastal 11 248 noorele perele, 5255 noorele spetsialistile ja 53 üürnikule) ning riigieelarvest tulevad otsetoetused eluaseme kättesaadavust, kvaliteeti ja elukeskkonna kvaliteeti parandavatele projektidele.

Viimasel juhul on kasu saajate arvu raske välja tuua, kuid 2006. aasta eelarves oli selleks ette nähtud 50 miljonit, 2007. aastal 100 ja tänavu. 186 miljonit krooni.

48 miljonit krooni

Kuigi märkimisväärsel osal Eesti elanikest on eluasemega probleeme (2 protsendil pole üldse eluaset, nad elavad ajutiselt tuttava või sugulase juures jms), ei oota enamik riigi abi. Seetõttu ei ole varasematel aastatel ka nimetatud eluasemeprojektidele kuluv raha erilist tähelepanu pälvinud. Kas seda on vähe või palju, kas seda

kasutatakse säästlikult või pillavalt, see polnud arutlusteema.

Üllatuslikult süütas külmal suvel mõneski ajakirjanikus ja lugejas huvi teema vastu majandusministeeriumi teade 48 miljoni krooni eraldamisest lasterikaste (4 ja enam last) perede eluasemetingimuste parandamiseks.

Toetuse sihitiseks on eluaseme ehitus, remont ja ost, ning selle saamise tingimused on lihtsad: taotluse esitaja kasvatab vähemalt nelja kuni 19-aastast last; on selle eluaseme omanik, mille ehitamiseks, remondiks või soetamiseks (k.a laenu maksmiseks) vahendeid kasutatakse, ning sissetulek leibkonnaliikme kohta on viimase kahe aasta jooksul olnud allapoole 6000 krooni piiri.

Detailsemaks minnes leiab hulga tingimusi ja ettekirjutusi, mida võib nimetada bürokraatlikuks, kuid milleta avalikku raha ei kulutata.

Et üks osa ligi 300 Tartu lasterohkest perest on Tartu Eluasemefondi kliendid, siis on neil õigus taotleda toetust fondi antud laenu vähendamiseks. Seetõttu arutaski fondi nõukogu juulikuisel istungil kodutoetuste temaatikat: kas toetus on otstarbekas, kas maksmise reeglid on piisavalt paindlikud jms.

Hinnang oli üksmeelselt pooldav: tegu on mõistliku sammu ja piisavalt läbipaistva jaotusskeemiga. Puudusena märgiti vaid raha vähesust

(ainult 48 miljonit krooni potentsiaalsele 4000 taotlejale) ja ühele perele antava summa väiksust (kuni 160 000 krooni). Parimal juhul saab abi iga 10.-15. sihtrühma kuuluv perekond.

Jätkuks vaid raha

Sotsiaalministeeriumi tehtud lastega perekondade toimetuleku ja vajaduste uuring (2006. a) näitas, et iga teine pere vajaks suuremat pinda, pooled eluruumid vajavad kapitaalremonti. Kuid seda viga, et toetusevajajaid on märkimisväärselt rohkem kui jätkuks raha, saab järgmistel aastatel parandada, jätkates ja arendades 2008. aastal alanud projekti.

Erinevalt näiteks Tartu Eluasemefondi nõukogu liikmete soosivast hoiakust on ajakirjandus võtnud suurperede kodutoetuse suhtes pigem kriitilise hoiaku.

Argumendid, et «toetus ei jõua kõige suuremate abivajajateni» jms on küll kõlavad (sama pretensioon esitatakse ju ka mitmetele teistele sotsiaaltoetustele), kuid on sisuliselt eksitavad.

Ainus rühm, kes sellest jaotusskeemist a priori kõrvale jääb, on eraomanikule kuuluvas üürikorteris elavad pered. Neid on lasterikaste hulgas kõigest 5 protsenti, kuid kindlasti väärivad nendegi huvid tulevikus eraldi arvestamist.

Kui kodutoetus pole kriitikute hinnangul parim moodus suureperede kehvavõitu elamistingimuste parandamiseks, siis mis on veel tõhusamad teed?

Tihti nimetatakse meie hoolekandekorralduse alternatiivina abstraktset lahendit «toetada tõelisi abivajajaid, makstes neile tänasega võrreldes märkimisväärselt suuremaid summasid». Paraku ei ole maailm suutnud välja mõelda kuigi palju tõhusalt toimivaid selektiivseid abisüsteeme.

Kui tegu pole universaalse teenuse või toetusega, siis juhtub ikka nii, et Suur Peeter oskab ajada oma näpud Väikese Peetri leivakotti. Ja parimal juhul jääb viimasele alles pool muna, tihti ainult tühi koor.

Eluterved emotsioonid

Selle tingivad nii objektiivsed (vaesed ei valda infot, ei suuda üle ronida bürokraatiatõketest jms), kui ka subjektiivsed asjaolud.

Viidatud sotsiaalministeeriumi uuringus osalenutest 29 protsenti väitis, et nad pole neile mõeldud teenuseid või toetusi (eelkõige kohalikke) saanud. Sellise olukorra põhjuseks võivad muuhulgas olla subjektiivsed asjaolud.

Suurperede arusaamad perekonnaelust ja laste soetamisest on nii eluterved, et neid tasuks poliitikategemisel senisest hoopis rohkem arvestada. Nad seavad elus esikohale emotsionaalsed tegurid - armastuse, hoolivuse, usaldusväärsuse, solidaarsuse. Ja ootavad, et ühiskond oma korraldusega toetaks nende väärtuste kinnistamist.

Teisele kohale asetatakse arstiabi kättesaadavus ja kvaliteet ja perekonnaliikmete tervis ning kolmandale stabiilsusega seotud tegurid: keskkonna turvalisus, elamispinna olemasolu, püsiv sissetulek. Ja alles neljandal kohal on muu toetuste ja teenuste värk, mida riik oma armastuse märgina meilt võetud maksudest meile tagastab!

Et eluase on suurperede väärtuste hierarhias kõrgel kohal, võiks kodutoetuse määramine ja maksmine toimuda heatahtlikus ja toetavas vaimus.

Müügipiirang kujundab hoiakuid

2008-08-05

Mõni aasta tagasi rääkis mulle üks eakam proua oma kimbatusest Türi väiksema toidukaupluse müügileti ees. Nimelt võtnud müüja silmanähtavalt lapseeas poistelt lahke naeratuse saatel vastu raha ostukorvi tõstetud õllepudelite eest.

Juhtumist hämmingus proua jäänud õnneks siiski nõudlikult leti kõrvale seisma ja küsimusele, kas tõesti nii tohibki, tõstnud müüja kiire liigutusega õlled leti alla ning ulatas poistele makstu vääringus nätsu ja kommi.

Tegemist oli lugupeetud kauplusega, kes tavapärast kõige küünilisemat õigustust «eeskätt alkoholist sõltub meie käive ja seega ka olemasolu» kuidagi õigustuseks tuua ei saaks.

Kõik sõltub hoiakutest

Selle inetu vahejuhtumi meenutamisega tahan rõhutada, et rääkides alkoholi liigtarbimisest ning noorte alkoholi tarbimisest, jõuame ikka hoiakute ja suhtumiseni.

Laste ja noorte väärtushinnangute kujundamisel on võtmeosa ometigi ju täiskasvanutel. Miks siis ikkagi näeme, et müüja unustab ostja vanust kontrollida või «hea onu» on lahkelt valmis lastele küsitud õlle ostma.

Või semulik lapsevanem toob noortele koduseks sünnipäevaks või klassiõhtuks sõbra suvilas portsu siidrit sõbraliku patsutusega, et see ju nii lahja, te tublid inimesed, pidage siis ikka piiri ka.

Või võistluses, kumb on «parem» lapsevanem, ostab isa lapsele arvutimängude kõrvale tavapärase alkopopi, sest ema oli just kinnitanud, et see ei sobi mitte.

Loetletud näited on vägagi elulised: 2006. aastal tehtud uuringu käigus tunnistas 80 protsenti 15-16aastastest noortest, et lahjad alkohoolsed joogid on kergesti kättesaadavad!

Vaid pisut väiksem osa noori arvab sama kangete jookide kohta. Samas ütleb rahvusvaheliste meditsiiniuuringute tulemus, et noortel, kes alustavad alkoholi tarbimist enne 15. eluaastat, on viis korda suurem risk jääda alkoholist sõltuvusse kui neil, kes hakkavad vägijooke pruukima pärast 21. eluaastat.

Ilmselt mitte keegi peale alkohooliku ei arva, et alkoholi sõltuvusest vabaneb ta siis, kui tahab, ja tegelikult ta ju polegi alkohoolik. Seepärast ongi oluline, et kogu ühiskond tunnetaks vastutust.

Siin ei aita sellest, kui kord nädalas lastele nn sõnad peale lugeda ja loota, et noored toimivad nende sõnade, mitte meie tegude järgi.

Nõnda ei aita sellest, et alkoholi liigtarbimise vähendamisel saame loota vaid sellele, et kasvatades uue ja rikkumata põlvkonna, on mured murtud.

Selles lootuses on kaks nõrka kohta. Meie praegused noored juba tarbivadki arutus koguses alkoholi ning lisaks pole suur osa täiskasvanuid võtnud endale kohustust oma väärtushinnangute ja tegudega toetada vähemat alkoholi tarbimist.

Just ühiskonnas suhtumise kujundajana pean tähtsaks alkoholi kättesaadavuse ja reklaamiga seotud piirangute kehtestamist. Juulis kehtima hakanud üle-eestiline alkoholi öine müügikeeld on üks neist. Mõneti pole selles midagi uut, sest piirangu oli kehtestanud enamik omavalitsusi.

Väide, et see ongi linnade-valdade siseasi, kas ja kunas viina müüakse, ei pea paika. Kui rõhutatakse, et põhiseaduse järgi on omavalitsused oma tegevuses iseseisvad, siis «unustatakse» ära lause teine pool, kus on öeldud, et omavalitsused on otsustustes vabad seaduste piires.

Olen veendunud, et just alkoholipoliitika on üks neist, kus riik peab määratlema kindlamad reeglid.

Pikalt kestnud vaidlus, kas ajaline müügipiirang peaks olema riiklikult reguleeritud, ning ka riigikogu kehtestatud piirang ise, omab minu hinnangul tähtsaima sõnumina seda, et olukord, kus Eesti elanik tarbib üle 11 liitri puhast alkoholi elaniku kohta aastas (kusjuures turistide ostetu ja joodu on juba maha arvatud), on riikliku tähtsusega küsimus.

On riiklik küsimus, kas püüame rahva surnuks joomist takistada või loodame iga isiku vastutustundele samas seda üldriiklike meetmetega mitte toetades.

Alkohol pole tavaline tarbekaup

On küsitud, kas kell 22 algav müügikeeld on ikka piisav, ning avaldatud lootust, et kiired ülikarmid piirangud võiksid anda ka kiirema ja tõhusama tulemuse.

Ei julge seda seisukohta õigeks pidada, sest äkiline karm piirang tõrjub probleemi pealispinnalt, kuid omab riske.

Esiteks koduste varude soetamine, mis ju ka siis kiiresti ära tarvitada tuleb, samuti salaalkoholi tarbimise kasv ja narkootikumide suurem levik.

Piirangu leebemast vormist alustades ei teki ahvatlust haarata veel hullemate sõltuvusainete järele, samas on sõnum ühene: alkohol pole tavaline tarbekaup. Liiati on ühtse müügipiiranguga viidud miinimumini nn viinarallist tulenevad õnnetused.

Mõõdukas piirang aitab kaasa ka kriitilise suhtumise kujunemisele alkoholi liigtarbimisse ning tuletab meelde meie osa selles.

Heameel on näha ka mõistvat suhtumist neis omavalitsustes, kus alkoholi senised müügiajad olid varem teistsugused. Mõistetakse, et alkoholismil pole piire, see ei asu ühe või teise omavalitsuse territooriumil. Alkoholism pole «nende» probleem, see on «meie» probleem.

Loodan, et järgmiseks suveks on eluõiguse saanud uued piirangud. Et alkohol ei asu poes enam kõige käidavamal kohal limonaadi ja kommidega kõrvuti.

Et alkoholi degusteerimised kauplustes ja teistes avalikes kohtades pole osa meie igapäevaelust. Et noorte hittsaadete reklaamipausid ei kubise siidri ülistamisest ja meile ei antaks teada, et saja õllekorgi eest võid saada soojamaareisi või teleka.

Ja meie, täiskasvanud, ärgem ostkem lastelt odavat populaarsust neist võimalikke alkoholisõltlasi kasvatades.

* 08.08.2008 Müügipiirang kujundab hoiakuid, Meie Maa

* 08.08.2008 Müügipiirang kujundab hoiakuid, Harju Elu

* 09.08.2008 Müügipiirangud aitavad peatada surnuksjoomist, Põhjarannik

* 09.08.2008 Müügipiirang kujundab hoiakuid, Elva Postipoiss

* 09.08.2008 Müügipiirang kujundab hoiakuid, Koit

* 12.08.2008 Viinaviga pole «nende», vaid «meie» probleem, Sakala

* 14.08.2008 Müügipiirang kujundab hoiakuid, Vooremaa

* 19.08.2008 Müügipiirang kujundab hoiakuid, Võrumaa Teataja

* 22.08.2008 Müügipiirang kujundab hoiakuid, Kuulutaja

Peredele elamisväärne kodu

2008-07-09

Aastal 2007 korraldatud lasterikaste perede toimetuleku uuringust selgub, et enim takistavad laste saamist ruumipuudus ja halvad elamistingimused. Pered vajavad abi eluruumi remonditööde tegemisel ja laiendamisel, pesemisvõimaluste parandamisel ja kommunikatsioonide arendamisel.

On paradoksaalne, et korrastame õhinaga ühiskondlike hooneid, kus kõik lapsed viibivad, aga oleme jätnud tähelepanuta suurte perede kodudes valitsevad elamistingimused ja võimalused abistada neid peresid, kes mitme lapse kasvatamise kõrvalt ei jaksa kokku hoida remondiks või kodu soetamiseks vajalikke vahendeid. Selle tegematajätmise korvamiseks ongi loodud lasterikaste perede kodutoetuse meede. Selle meetme vajaduse üle langetas riigikogu otsuse mullu ja sarnaselt teiste Kredexi vahenditega rakendab minister seaduses ettenähtud meetme oma juhendiga.

Toetust saab kulutada lisaks eluaseme remondile või kommunikatsiooni rajamisele ka uue kodu soetamisele või juba soetatud kodu laenu põhiosa tagasimaksmisele.

Rumalad on need süüdistused, mis viitavad, otsekui toetaks see meede "rikkaid" - taotleja sissetulekutele oleme seadnud konkreetse piiri. Seda vastupidi enamikule meie riigi juhtumipõhistele toetustele, mida makstakse sõltumata sellest, kas oled miljonär või töömees. Küsitud on, miks seda meedet ei saa kasutada üürnikud - muidugi saavad nad seda kasutada oma kodu soetamiseks. Üürile andja pinna korrastamiseks toetust kasutada ei saa, sest see suurendaks kolmanda isiku vara. Oluline on, et arusaadavalt kajastataks vajalikke tingimusi toetuse saamiseks.

Kutsume omavalitsusi kaasa mõtlema: teatud juhtudel on nõutud omafinantseering kuni 20%, mida saab tasuda ka omavalitsus. Nende sotsiaalnõunikud peaksid kindlasti soovitama suurtel peredel kaaluda toetuse taotlemist ja andma peredele ka nõu. Rõhutan, et see meede ei ole sotsiaaltoetus, vaid toetus selleks, et perel oleks elamisväärne kodu.

Kodutoetuse eelnõu, mille majandusministeerium saatis kooskõlastusele mullu sügisel, pole kuhugi kadunud. Kui sellele on võimalik saavutada koalitsioonipartnerite toetus, saame selle esitada ka riigikokku arutamiseks. Kõnealust meedet tuleks mõista esimese sammuna, see ei välista kodutoetuse eelnõu.

Koalitsioonilepe näeb paljulapseliste perede eluasemetingimuste parandamiseks ette 50 miljonit krooni aastas.

Laste saamist takistavad halvad elamistingimused

2008-07-02

2007. aastal korraldatud lasterikaste perede toimetuleku uuringust selgub, et kõige enam takistavad laste saamist muuhulgas ruumipuudus ja halvad elamistingimused.

Pered vajavad abi eluruumi remonditööde tegemisel, pesemisvõimaluste parandamisel, kommunikatsioonide arendamisel ja eluruumi laiendamisel.

On paradoksaalne, et tegeleme õhinaga ühiskondlike hoonete korrastamisega, kus kõik lapsed viibivad, samas oleme jätnud tähelepanuta suurte perede kodudes valitsevad elamistingimused ja nende perede abistamise võimalused, kes mitme lapse kasvatamise kõrvalt ei jaksa kokku hoida remondiks või kodus soetamiseks vajalikke vahendeid. Selle tegematajätmise korvamiseks ongi loodud lasterikaste perede kodutoetuse meede. Selle meetme vajaduse üle langetas Riigikogu eelmisel aastal otsuse ning sarnaselt teiste Kredexi vahenditega rakendab minister seaduses ettenähtud meetme oma juhendiga.

Selle meetme puhul saab toetust kulutada lisaks olemasoleva eluaseme remondile või kommunikatsiooni rajamisele ka uue kodu soetamisele või juba soetatud kodu laenu põhiosa tagasimaksmisele.

Rumalad on need süüdistused, mis viitavad sellele, otsekui toetaks see meede „rikkaid" - taotleja sissetulekutele oleme seadnud konkreetse piiri. Seda vastupidiselt enamikule meie riigi juhtumipõhistele toetustele, mida makstakse sõltumata sellest, kas oled miljonär või töömees. Küsitud on, miks seda meedet ei saa kasutada üürnikud - muidugi saavad nad seda kasutada oma kodu soetamiseks. Üürileandja pinna korrastamiseks toetust kasutada ei saa, sest see suurendaks kolmanda isiku vara. Oluline kaal on meetme rakendamise puhul sellel, et arusaadavalt kajastataks vajalikke tingimusi toetuse saamiseks.

Kutsume ka omavalitsusi kaasa mõtlema: teatud juhtudel on nõutud omafinantseering kuni 20%, mida saab tasuda ka omavalitsus. Valdade ja linnade sotsiaalnõunikud peaksid kindlasti soovitama suurtel peredel kaaluda seda toetust taotleda ning andma peredele ka nõu.

Rõhutan, et see meede ei ole mitte sotsiaaltoetus, vaid toetus selleks, et perel oleks elamisväärne kodu.

Mis puudutab Kodutoetuse eelnõud, mille majandusministeerium saatis kooskõlastusele eelmisel sügisel, siis nimetatuid eelnõu ei ole kuhugi kadunud, vaid on menetluses ning juhul, kui sellele on võimalik saavutada koalitsioonipartnerite toetus, saame selle esitada ka Riigikokku arutamiseks. Täna jõustunud meedet tuleks mõista esimese sammuna ning see ei välista kodutoetuse eelnõud, mis oli ennekõike suunatud kolmelapseliste perede toetamiseks. Vastavalt koalitsioonileppele on paljulapseliste perede eluasemetingimuste parandamiseks ette nähtud 50 miljonit iga aastas.

Vastus Rakvere abilinnapealt Ain Suurkaevult

2008-06-17

Rakvere linn ostab alushariduse ja lastehoiu teenust hanke korras täiendavalt ka erasektorist. See on üks võimalikke viise korraldada teenuse osutamist.

Seadusesõna ütleb nii: linn peab võimaldama lapsel, kelle elukoht on antud valla või linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, käia teeninduspiirkonna lasteasutuses.

Oleme korraldanud antud valla või linna haldusterritooriumil riigihanke erasektorist täiendavate lasteaiakohtade ostmiseks. Pakkumises esitatud tingimused, mis on kooskõlas õigusaktidega, on ka täidetud. Lasteaed omab kehtivat koolitusluba. See, kuidas lasteaed oma omandit arendab ja kujundab, on juba ettevõtte sisemise otsustuse ja tegevuse tulem. Laste ohutuse eest vastutab lasteasutus läbi oma juhtimisstruktuuri ja tegevuste.

Avalikel rohealadel korraldab mänguväljakute haldust linnavalitsuse linnamajanduse osakond ja oleme tänulikud kõigi meile edastatud vihjete ja märkuste eest, mis aitab nende arendamisele kaasa.

Soovin, et kõik erinevate teenuste tarbijad teeksid konstruktiivset koostööd asutusega, millest teenust saadakse. Senine koostegevus meie koolides ja lasteaedades on ka väärilisi tulemusi kandnud. Tänu kõigile lastevanematele, kes oma energiat ja vahendeid on kulutanud meie laste heaolu tagamiseks.

Laste arvu vähenemine tõmbab Kuressaare koolivõrku koomale

2008-06-11

Juba mõnda aega on meie lehtedes olnud kirjutisi Kuressaare linna põhikooli teemadel, mille sisu võiks lühidalt kokku võtta sõnades "Kuressaare haridusvõrgu reform".

Tõsi ta on - laste sündimuse vähenemine on oma jälje linna lasteaiamaastikule juba jätnud ning nüüd, mil koolidest hakkavad lahkuma laulva revolutsiooni suured aastakäigud, saabub sama aeg ka sinna.

Samas ei juhtu see sugugi nüüd ja kohe, ega ka veel järgmisel aastal, nagu mõnest varasemast kirjutisest võisime lugeda, aga arutlusteks on õige aeg küll, sest nelja aasta pärast ei ole olukord enam see, mis täna...

On kevad ja õppeaasta jõuab lõpule ka Kuressaare koolides. Tänavu on meie neljas lastele üldharidust andvas koolis - Kuressaare põhikoolis, Vanalinna koolis, Saaremaa ühisgümnaasiumis ja Kuressaare gümnaasiumis - klassi lõputunnistust saamas kokku umbes 2600 õpilast. Toon ära siinkohal ka arvud koolide kaupa: põhikoolis 274 õpilast, Vanalinna koolis 438, SÜG-s 798 ja KG-s 1107.

Kolm aastat tagasi oli samades koolides kokku ca 3000 õpilast. Seitsme aasta pärast, kui kooli lähevad käesoleval aastal sündinud lapsed, on õpilasi ligi 2000, ja kui eeldada, et aastane sündimus Kuressaares jääb viimaste aastate tasemele (150-180 last aastas), siis nii jääbki.

3000 - 2000 = 1000 õpilast vähem - kunst on kooli pidada, kui lapsi ei ole... Nende teadmiste valguses tuleb nii praegustel kui ka tulevastel linnajuhtidel toimetada, et õigeid valikuid tehes viia läbi sellised muutused, mis ei laseks tehtud investeeringutel pooltühjalt "tiksuda", vaid võtaksid sealt välja maksimumi ning hoiaksid ka tööl parimad pedagoogid ehk kokkuvõttes tagaksid meie lastele jätkuvalt konkurentsivõimelise hariduse oma kodulinnas.

Selleks et teemasse pisut veel selgust tuua, olgu öeldud, et ainult õpilaste hulga kõrvutamisest eri aastate lõikes otsuste tegemiseks ei piisa. Mõned aastad tagasi muudeti Eestis põhikooli klasside täituvuse piirnormi selliselt, et senise 36 õpilase asemel on klassi täituvuse ülemine piir 24 ning üleminek nn väikestele klassidele toimub aasta aastalt vastavalt uute esimeste klasside vastuvõtule. Sellest tulenevalt peab võimalike muutuste kavandamisel arvestama pigem klassikomplektide kui õpilaste arvuga.

Kolm aastat tagasi oli meie linna eelpool nimetatud koolides kokku 99 klassikomplekti, sel aastal läheb suvepuhkusele 93 klassi jagu lapsi, nelja aasta pärast 83 ja seitsme aasta pärast 81 klassi. Paneme siia kõrvale tänase klasside arvu kooliti: Kuressaare põhikool 13, Vanalinna kool 17, SÜG 27 ja KG 36.

Pole raske märgata, et võrreldes tänasega on juba mõne aasta pärast Kuressaare linnas 10-12 klassikomplekti vähem - see on terve Kuressaare põhikooli jagu klasse. Samas on kõik koolihooned remonditud ja korras ning õpperuumide arv selline, mis võimaldab nõuetekohaselt õppetööd läbi viia tänases mahus ja pisut suuremaski. Millised on valikud?

Mitte midagi muutes ja jätkates aasta aastalt seni välja kujunenud valdavat praktikat, kus Kuressaare põhikooli võetakse vastu üks ja teistesse koolidesse kaks esimest klassi ning gümnaasiumiastme õpilaste arvu muutuse "neelab alla" KG - mis on iseenesest omaette vaidluse teema -, oleme nelja aasta pärast olukorras, kus Kuressaare põhikoolis on 9 klassi, st üks klass igas vanuseastmes, Vanalinna kool ja SÜG töötaksid samas mahus mis täna ning KG-s oleks nelja aasta pärast 30 ja seitsme aasta pärast 26 klassi.

30 ja veel enam 26 klassikomplekti KG-s oleks aga ilmne raiskamine, sest suure ja korras koolina on seal õpperuume tervelt neljakümnele klassile. Millega seda potentsiaalset tühimikku täita? Lahendusi ei tasu ilmselt otsida haridusvaldkonna väliselt, sest kooli töökorraldus juba on kord selline, mis niisama lihtsalt end teiste valdkondadega kokku panna ei lase.

Kui vaadata ringi haridusvaldkonna sees, siis üheks võimaluseks on kindlasti KPK klasside ületoomine KG-sse ja põhikooli hoonele nüüd omakorda uue rakenduse leidmine. Sellisel juhul oleks KG-s umbes sama palju klasse kui täna ja mis siin salata, selle variandi kasuks räägib ka väga paljude linnakodanike aastast aastasse süvenev soov oma lapsed just KG-sse ja mitte KPK-sse õppima panna.

Põhikooli remonditud hoones võiks aga oma koha leida noorte huvikeskus, mis paikneb praegu kahes kohas ning üsna kitsastes ja kehvades tingimustes Komandandi tänaval ja Smuuli tänava lasteaias, kusjuures seoses lasteaia rekonstrueerimisega lähiaastatel sealsed ruumid huvitegevuse jaoks kaovad.

Samuti sobiks ja mahuks koos huvikeskusega KPK hoonesse kunstikool, mille maja on praegu üsna armetus seisus. Ning kui siia lisada veel seni puudu olev korralik tööõpetuse- ja käsitöökeskus, mis teenindaks SÜG-i ja Vanalinna kooli, siis saaksime üsna mõõdukate investeeringutega lahendatud kolm rasket probleemi Kuressaare haridusvõrgus.

Põhimõtteliselt saaks huvi- ja kunstikool tegutseda ka KG vabanevates klassiruumides, mis omakorda annaks võimaluse üldhariduse kunstitunde päevasel ajal paremates tingimustes läbi viia. Mõtlemise koht! Ning KPK hoonesse mahuks lisaks ühele paralleelile ka tööõpetuskeskus nii omadele kui ka SÜG-i ja Vanalinna kooli poistele.

Kindlasti on ümberpaigutusvõimalusi teisigi. Samuti on kindel see, et nelja aasta pärast ei ole Kuressaare haridusvõrk enam selline kui täna. Arutelud erinevates gruppides - koolides, hoolekogudes, kohalikes poliitringkondades, volikogu komisjonides - on oodatud ja asjakohased otsimaks eri lahendustele poolt- ja vastuargumente või pakkumaks välja sootuks uusi lahendusi. Aega selleks veel on.

Liberaalne majandus eeldab ettevõtjate panust

2008-06-10

Eestis on valitud liberaalne tee, kus ettevõtteid koormatakse maksudega võimalikult vähe. See eeldab, et lisaks riigi panusele haaraksid ka ettevõtjad ja kodanikud ühiskonna sotsiaalse heaolu ja elukvaliteedi tõstmiseks härjal sarvist.

Juba on näha tervet rida valdkondi, kus ettevõtjad on läinud otseselt kasumit taotlevast tegevusareaalist välja. Näiteks on mitmed Eesti suuremad ettevõtted kujundanud valdavalt sotsiaalse hoiakuga sponsorluspoliitikat ning toetused ei piirdu enam ammu pelgalt embleemi ostmisega suusadressile või ralliautole. Esimesena meenub Hansapanga aktiivne osalus aidsivastastes kampaaniates ja programmis "Noored kooli".

PALK POLE AINUS MOTIVAATOR

Sotsiaalse alatooniga tegevustes osalemine mõjub ettevõtte imagole kahtlemata positiivselt. Kuid vastutustundlikkus ei piirdu kaugeltki mitte metseenlusega. Vastutustundlikkus ja sotsiaalsus on mitmes mõttes muutunud ettevõtete jaoks otsesteks vajadusteks. Olgu siinkohal näiteks paljude ettevõtete, aga ka avaliku sektori asutuste initsiatiiv rajada töökoha juurde laste päevahoiu võimalus.

Viimaste aastate sündivuse kasv on toonud kaasa selle, et töövõtja vaatab üha rohkem tööandja pakutavat laiemal skaalal kui vaid pakutav palgamäär. Üldises lasteaiakohtade puuduses ja lapsehoidjate kalli hinnakirja tingimuses on lastehoid koht, kus tööandja saab ise sotsiaalsust üles näidata. Riigil on kindlasti võimalik omakorda ettevõtjaid selleks ergutada. Kas või erisoodustusmaksu kaotamisega tööandja investeeringult lastehoidu.

PAINDLIKUD TÖÖTINGIMUSED

Lähtuvalt majanduse konjunktuurist on ettevõtjad lähiaastatel töötajate täiendõppe korraldamisel lausa sunnitud vastutustundlikkust üles näitama. Madalad tööjõukulud kasumi allikana hakkavad järkjärgult rivist välja langema, Tegevuse lõpetamise ja tootmise ümberkolimise alternatiiv on paratamatult investeeringud töötajaskonna oskustesse ja seeläbi tööviljakuse kasvu. Siinjuures on tänuväärt idee sotsiaalpartnerite ettepanek vabastada tööandja investeering tasemekoolitusse erisoodustusmaksust.

Kolmas suur tööandjate vastutustundlikkusega seonduv valdkond on töö- ja pereelu ühildamine. Tööandjate Keskliidu korraldatud uurimusest selgus, et ligi kaks kolmandikku tööandjatest leiab, et töötaja töö ja pereelu ühildamine ei pea olema ainult töötaja probleem.

Mida saab aga riik teha, et tööandjal oleks võimalik paremini ühildada oma töötajate töö- ja pereelu? Ilmselt on üks oluline suund hõlbustada osalise koormuse või paindlike töötundidega töötamist ning tööd kõdust ja kaugtöökeskustest.

Siiski ei saa sotsiaalse ettevõtlikkuse arendamise roll lasuda vaid riigil. Riik saab teha teatud soodustusi ja riigijuhid saavad oma hoiakute ja sõnumitega olla mõneti majaka rollis. Kuid ettevõtjana ja kodanikuna saame mõelda, kuidas kaaslasi kollektiivis, perekonnas või mis tahes muus kogukonnas aidata või nõustada.

Andmise rõõm on suurem kui saamise rõõm, väidab vanasõna ning see pole sugugi klišee. Psühholoogid on ammu tõestanud, et inimesed, kes osalevad vabaühendustes ja on sotsiaalselt aktiivsed, on õnnelikumad ja püsivad kauem elujõulised. Ühiskonna arenguga käib kaasas ka see, et üha rohkem ettevõtjaid mõtestab oma eksistentsi lisaks kasumile ka selle kaudu, kuivõrd ta ühiskonnale kasulik saab olla.

Koduomanike maamaksu tuleb piirata

2008-05-27

Järsk Tallinna maamaksu tõstmine paneb meid Eesti poliitikas nii vana küsimuse ette: mida teha Savisaare riugastega? Seekordne riugas tabab eriti valusalt koduomanikke, kusjuures kõige teravama löögi saavad põlistallinlased, kellel on väärtuslikus piirkonnas eramaja.

Ehkki Savisaare valija räägib eeskätt vene keelt ja elab Lasnamäel, ei säästa maksutõstmine ka korteriomanikke.

Maamaks sõltub maa maksustamishinnast ja maksumäärast. Just maksumäära kahe ja poole kordse suurendamisega saavutas Keskerakond Tallinna maamaksu hüppelise tõusu. Paljud omavalitsused rakendavad veel kõrgemat maksumäära ülempiiri, aga enamasti on maksustamishind palju madalam kui Tallinnas. Maksumäära lai piir 0,1-2,5 protsendini on seatud arvestusega, et omavalitsused rakendavad seda oma eripära arvestades mõistlikult, ning riigikogu ei saa kehtestada Tallinnale eraldi piirmäära.

Mida ikkagi teha, kui Nõmmel peab majaomanik maksma oma krundi eest aastas 10 000 ja Kadriorus mõnel juhul isegi 20 000 krooni? Samal ajal puudub tal võimalus krunti poolitada, sest täiesti õigustatult ei ole see miljööväärtuslikes piirkondades võimalik. Mida teha veel siis, kui maksustamishinda lähiajal tõstetakse ning Savisaarel tuleb pähe suurendada maksumäära maksimumini? Enam kui aktuaalne on õiguskantsleri poole pöördumine ja arusaam, et omand vajab kaitset ebaproportsionaalselt rakendatud maksu eest.

Seni on maamaksuvaidlus käinud teravates kontuurides. Savisaar tõstis Tallinnas maksumäära kaks ja pool korda ning omanike liit ütles, et kodu alla jääv maa tuleb maksust sootuks vabastada. Viimane seisukoht on mulle sümpaatne, ehkki selle teostamine ei pruugi õnnestuda. Selle vastu on ka ülejäänud omavalitsused, kelle tulubaasile annaks see hoobi ajal, mil riigi investeeringuid majandussurutise tõttu niikuinii tagasi tõmmatakse. Kui keegi koduomaniku maamaksumurele piiri paneb, siis on see Toompea, mitte keskerakondlik Tallinna volikogu. Valimissüsteemi nihke tõttu valitseb Tallinna volikogus olukord, kus Keskerakonnale kuulub absoluutne enamus, ehkki valimistel saadi umbes 40-protsendine toetus. Nõmme ja Pirita majaomanikud võivad ka edaspidi jääda Savisaare Lasnamäelt saadud häälte pantvangiks, kui midagi ette ei võeta. Üks võimalus on muuta valimissüsteemi, kuid täna ma sel teemal ei peatu.

Linnaosade võim

Teine võimalus on muuta Tallinna halduskorraldust nõnda, et linnaosad saaksid märksa suurema otsustusõiguse. Kui praegustel halduskogudel oleks pädevus kehtestada oma linnaosa maamaksumäär, siis ei usu ma sugugi, et Nõmme, Pirita või ka Kesklinna halduskogu valiks niisuguse tõstmise, mille tegi hiljuti Keskerakonna juhitav volikogu. Isegi Põhja-Tallinn, kus valitseb krooniline Keskerakonna ülekaal, oleks sunnitud rohkem linnaosa inimestele mõtlema.

Maamaks on ebamõistlikult kõrgeks läinud ka mõnes Tallinna lähivallas. Praegu on omavalitsused maamaksuga arvestanud ja on võimalik, et riik pole valmis selle ärajäämist korvama. Sel juhul tuleb mõelda lahendustele, mis vähendaksid maamaksu osakaalu pikemas vaates, andes samal ajal koduomanikule lootust, et maksusurvele tuleb piir. Üks võimalus on langetada maksumäära ülemine piir järk-järgult 2,5-lt näiteks ühe protsendini. Nõrk külg on see, et nii väheneks kõigepealt teiste omavalitsuste maksumäär, aga Tallinn jääks esialgu puutumata.

Paratamatult liigub mõte kodualuse maa maksuvabastuse suunas, kuid selle teostamiseks on erinevaid võimalusi. Kui täisvabastus toetust ei leia, on võimalik teha alanev graafik. Näiteks paarikümneprotsendine maksuvabastus koduomanikele ei teeks maamaksu väikest osakaalu arvestades ühelegi omavalitsusele liiga. Aasta-aastalt vabastuse määr kasvaks. Mis puutub omavalitsuste probleemi, siis peab Eesti paratamatult mõtlema haldusreformile, mille eesmärk on efektiivsuse kasv.

Maamaksu küsimusega tuleb tegeleda kiiresti, sest peagi on ees uus hindamine. See paneb koduomaniku taas väga raskesse olukorda. Kõnealune maksuleevendus ei pea laienema teistele maamaksuliikidele ega ka väljaüürimise eesmärgil kasutatava elamu alla jäävale maale. Mõneti meenutab koduomaniku probleem talunike olukorda kolhoosi ajamise päevil: omanikuks olemine tehti nii kibedaks, et inimesed läksidki ühismajandisse. Kas praegu jääb koduomanikel üle minna ühiselamusse?

Intervjuu: poliitikul peaks olema julgust öelda, et ta eksis

2008-05-24

Riigikogu liige Erki Nool vaagib Võrumaa Teatajale antud intervjuus piirkonna turismimajanduse arengut, leiab, et riigi kulutused on viimastel aastatel ebanormaalselt palju kasvanud, soovib, et valitsus ebaõnnestunud eelarve eest vastutuse võtaks, kuid ei nõua rahandusministri tagasiastumist.

Aastaid tagasi kritiseerisite Võru linnavalitsust sportimisvõimaluste puudumise pärast Võrus? Millise hinnangu annate neile võimalustele praegu?

Siis oli asi paisu taga, nagu Eesti elus ikka: meil võivad head ideed olla, aga poliitikutel on hirm, et kui keegi teine ära teeb, siis on asi kurjasti. Pigem ärgu olgu, kui et keegi teine hakkab eestvedajaks. Spordihalli lugu on klassikaline: kõik on poolt, aga kui tegemiseks läheb, on vastaseid jõle palju.

Praegu on väga hea seis. On tehtud rattarada Väimelani. See annab inimestele vaba aja veetmise võimalusi juurde.

Kui rääkida Võru lähipiirkonnast, siis Haanjasse peaks investeeringuid tegema hästi läbimõeldult, nii et ka Võrru hakkaks rohkem sisemaist turisti tulema. Kütiorul on väga suur potentsiaal. Soome suusakeskustes näeb talvisel koolivaheajal palju Eesti numbriga autosid. Kui väike osagi sellest rahast jääks kodumaisse tarbimisse, oleks see ühele piirkonnale võimas majanduslik tõus.

Inimesed ei sõida aga selleks kolm tundi autoga, et metsas jalutada. Tallinn on teinud päris head terviserajad. See on rumal lootus, et põhjaeestlane tuleb Lõuna-Eestisse loodust nautima. See kuulub unistuste valdkonda.

Aga metsik loodus on olnud Võrumaa turismiäri üks võtmeid. Linlased näevad siin konna hüppamas ja kitse kõndimas.

Aga mitu inimest sellest võtmest kinni on haaranud? Meile meeldib see jutt. Saksamaal Stuttgardi juurest algab Black Forest (Schwarzwald ehk must mets - toim), kus männid on analoogsed või suuremad kui Taevaskojas, ja seda maad on sada kilomeetrit järjest. Kui konnadel on kudemisaeg, pannakse metsad ja teed kinni.

Me oleme väga kaugel sellest puutumatust loodusest. Kas see ongi puutumatu loodus, kui lähed metsa ja näed kümneid ja kümneid mahavisatud Pamperseid? Ühtepidi läheme looduskaitses üle piiri, teistpidi, kui keegi viib õlitünni metsa alla, mis juhtub... Tegelikult on meil võimalusi inimesi karistada, ja mitte vähe. Me peaksimegi seda rakendama, et meil oleks puutumatu loodus.

Millega siis Võrumaad müüa?

Soomlastel on ka väga ilus loodus. Mis eelis on Haanjal Soome või Põhja-Eesti ees? Seal on ka ilusad metsad, looduspargid. Arvan, et peaksime investeerima. Võtame näiteks Haanja - me üritame palju matkida, matkime natuke Tehvandit, Albu suusakeskust. Kõik me teeme ühte ja sama asja. Kui palju meil on tegelikult neid inimesi, kes suusad alla panevad? Kas kümnetes miljonites tehtud investeeringud toovad ka raha tagasi? Peame tegema omanäolisi investeeringuid, et inimesed siia tuleksid.

Näiteks?

Rohkem peaks mõtlema lastele, peredele. Vaatan oma poisse, teatud vanuses on väga keeruline välja mõelda, mida nädalalõpus teha, kuhu lastega minna. Lastevanemad ootavad, et saaks lastega aktiivselt vaba aega veeta.

Investeerida tuleb, kuid seda on raske teha, kui riik oma lubadusi ei täida. On see teie meelest õige, et säästueelarvega vähendati omavalitsustele lubatud investeeringuraha? Ongi loll situatsioon. Aastatel 2005-2007, kui läks hästi ja pidime orava kombel pähkli põske pistma, varusid koguma, me seda ei teinud. Ajal, kui läks hästi, oleksime pidanud tegema karme otsuseid, aga poliitikutel on headel aegadel väga raske mõistlikke otsuseid teha.

Millised otsused tegemata jäid?

Haldusreformist räägime juba aastaid, sellest, kuidas me raha raiskame. Loodetavasti ei räägi me sellest veel kakskümmend aastat. Kui vaatame riigiaparaadi kulude kasvu, siis efektiivsus ja kulude kasv ei ole tasakaalus.

Hea küll, eelmine aasta oli meil majanduslikult fenomenaalne - 11 protsenti tõus -, aga ministeeriumide palgatase tõusis üle 20 protsendi. Mis kuradi loogika siin on? Samas on kõik komandeeringud, autoliisingud väga lõdvaks läinud; telefonid on tegelikult kontrollimatud. See ei ole üks või kaks krooni, see on kokkuvõttes väga suur summa.

Miks siis Riigikogu võttis vastu sellise eelarve, mis laseb ametkondadel vohada nagu vähkkasvajal?

Ma isiklikult väitsin detsembris, et meil tuleb majanduskriis. Paljud Euroopa suurpangad said Ameerika kinnisvaraturul rängalt vastu pükse, mis tähendab, et vaba raha, mida mullu oli Tallinna tänavatel päris palju - tahtsid laenu, palun võta -, pole täna enam olemas. Siis väideti: võimatu, et midagi muutub, Ameerika dollar ei mõjuta meie majandust absoluutselt. Jaanuaris oli sama jutt. Aga jaanuaris tuli signaal, et SEB vähendab sponsorlepinguid üle 50 miljoni krooni. Pangainimesed ütlesid, et nad pole kümme aastat näinud pangas sellist säästuprogrammi. See oli veel jaanuaris, kui meil olid roosad prillid ees. Minu arust on poliitikute kohta väga hästi öeldud. Poliitikutel on üks viga: nad elavad alati head ajad lõpuni ja siis hakkavad vaatama. Me olemegi nii käitunud.

Eesti Panga president käis Riigikogus ütlemas, et meil ei ole mingit probleemi. Meil on finantsistid, igasugused targad inimesed, kes teavad, kuidas asju aetakse. Aga kus me nüüd oleme? Millega tegelevad 300 Eesti Panga inimest?

Kas rahandusminister peaks tagasi astuma?

Ma ei oska seda öelda, kas rahandusminister peaks tagasi astuma. Rahandusministeeriumil on päris palju analüütikuid, kes on juba pikemat aega hoiatanud, ja poliitikud oleksid pidanud hoiatusi tõsiselt võtma ning konservatiivsema eelarve tegema. Kui veebruaris oli meri põlvini, siis mais on asi täitsa p.....s.

Meil on palju intriige tekitanud Riigikogu liikme palk. Paljudel vanadel, mugandunud olijatel on väga lihtne põhjendus, et sellest [palga kasvu peatamisest] ei muutu midagi, ei pane tähelegi. Nullefekt! Aga sellel on märgiline tähendus. Kui meie, Riigikogu liikmed, kokku ei hoia, siis on meil jube raske öelda viieliikmelisele perele: ärge sõitke nii palju autoga, hoidke kokku! Riigikogu liikmed peaksid andma inimesele impulsi. Me peame säästma enese, mitte kellegi teise arvel.

Valitsus on eelarve vastu võtnud, Riigikogu on selle kinnitanud ja puusse pannud. Kas keegi peaks võtma poliitilise vastutuse? Riik käitub süüdimatult: juhtus, mis siis ikka...

See on nii ja naa. Kuu aega tagasi ütles valitsus, et me ei pea tegema negatiivset lisaeelarvet, parem vaatame, mis sügis toob. Nüüd tuleb välja, et kui 3,1 miljardit võtame kokku, jääb ikka väheks.

Jah, keegi peaks võtma vastutuse, aga ma pole kindel, et selle pärast peaks tagasi astuma. Valitsuse liikmetel võiks olla julgust öelda, et nad eksisid. Eksimine on inimlik. Valitsetaksegi eksimuste kaudu. Täiuslikku valitsust pole üheski riigis. Peame tegema tuleviku jaoks analüüsi, kus me tegime vigu, mida eirasime. Me avastasime, et maailmapoliitika jubedalt mõjutab meid, aga pool aastat tagasi ütlesime, et meid ei mõjuta mitte ükski asi.

Pangalaen või kolmas laps

2007-11-01

Kui igapäevakuludega saavad kolmanda või rohkem lapse muretsenud pered enamasti hakkama, siis eluasemetingimusi parandada võib paljudele osutuda võimatuks, arvab Tiina Oraste.

Meie esivanematele oli kodu omada väga oluline. Pereisa eesmärk oli teha selleks kõik, et osta välja rendimaa või

-talu. Oma maa ja oma talu - see oli kindlustunne tulevastele põlvedele. Ega siis asjata öelda: «Minu kodu on minu kindlus.»

Kodu soetamine nõuab kokkuhoidu

Oma kodu rajada pole kunagi kerge olnud, kuid praegustele noortele peredele, kes pole saanud eluaset erastamise või tagastamise teel, on see eriti raske.

Enamikul juhtudel võtavad nad oma kodu soetamiseks pangast laenu ja seovad selle tagastamiseks end aastakümneteks rahakohustustega.

Noore pere puhul tähendab see, et millestki tuleb loobuda. Kokkulepe on peresisene, tavaliselt tähendab see kokkuhoidu rõivaste, huvialade, meelelahutuse ja reisimiste arvel. Kindlasti ei peaks see kokkulepe olema loobumine veel sündimata lastest.

Majandusminister Juhan Parts on tulnud välja kodutoetuse seaduse eelnõuga, mida on ajakirjandus kajastanud. Eelnõu suhtes on olnud nii toetavaid kui ka vastuargumente.

Hea on kindlasti, et on alanud diskussioon. Oodatud on kõik konstruktiivsed ettepanekud nii otse eelnõu algatajale kui ka siinkirjutajale.

Eelnõu soovib avardada lasterikaste perede võimalusi kodu soetada või korrastada, et parandada elamistingimusi ning ühtlasi vähendada kolme ja enama lapsega perede vaesusriski elutingimuste parandamisel.

Sihtrühm on kolme ja enama lapsega pered eeskätt sel põhjusel, et statistika järgi langeb pere elatustase järsult just kolmanda lapse sündides.

Kui igapäevakuludega saavad kolmanda või rohkem lapse muretsenud pered enamasti hakkama, arvestades sealjuures kohaliku omavalitsuse ja riigi antavaid toetusi, siis eluasemetingimuste parandamine võib paljudele osutuda võimatuks.

Eelnõu seab ka eesmärgi mõjutada positiivses suunas perede otsust lapsi saada. Vastutustundlikud vanemad, kes kaaluvad kolmanda või rohkema lapse sündi, peavad oluliseks võimaldada lapsele head kasvukeskkonna.

Sisuliselt tähendab eelnõu ettepanekut maksta kolmanda (või neljanda, viienda jne) lapse sündides kinni väike, ent oluline osa pere eluasemelaenu põhiosast - alates 1500 kroonist kuus kümne aasta jooksul.

Kolmandaid lapsi sünnib perre harva

Meil pole otsest nähtavat elamispinnapuudust. Kuid et eluruumide tubade arv ei vasta pereliikmete arvule ning eluruumide regionaalne paiknemine ei vasta enam inimeste paiknemisele, elab suur osa peredest ruumikitsikuses.

Elutube on elaniku kohta keskmiselt üks, ent see ei kehti suuremate perede puhul. Juba neljaliikmelistest peredest elab umbes 70 protsenti elamispinnal, kus tube on vähem kui pereliikmeid.

Kõige kitsamad elutingimused ongi väikeste lastega peredel. Lisaks on probleem, et suur osa elamutest on halvas seisus, eriti soojapidavuse puhul.

See on kindlasti üks põhjus, et kolme lapsega peresid - 13 000 - on oluliselt vähem kui ühe või kahe lapsega peresid, keda on üle kümne korra rohkem ehk 190 000.

Riigi elamupoliitika saab eluruumi soetamist toetada vaid mõnel kindlal sihtrühmal. Selleks on enam-vähem hakkama saavad pered, kes seisavad otsuse ees, kas muretseda kolmas laps või mitte. Elamistingimused võivad siin olla kaalukeeleks.

Majandusminister Juhan Parts on öelnud, et vaesusel on Eesti riigis kolmanda lapse nägu, sest statistika järgi langeb pere elatustase järsult just kolmanda lapse sündides.

Võiks ju küsida, miks mitte hoopis lastetoetusi suurendada. Selgituseks rõhutan, et tegemist pole sotsiaalhoolekande ega toetusega selle klassikalises mõttes, vaid majandusliku meetmega, mis aitab lasterikastel peredel elamistingimusi parandada.

Eesmärk on tagada, et seda kindlat raha kasutataks ainult ja ainult laste eluasemetingimuste parandamiseks.

Panga kaudu on eluasemelaenu raha kasutust ka kõige kergem jälgida. Sotsiaalhoolekande probleemide leevenduseks on Eesti riigis teised võimalused.

Lasterikaste perede eluasemelaenu osalist maksmist on edukalt kasutanud naaberriigid, näiteks on Läti juba 2005. aastal välja töötanud laenutoetuse lastega peredele eluaseme soetamiseks. Riik abistab laenu põhiosa tagasi maksta.

Leedus on lastega peredel võimalus taotleda kuni kümme protsenti eluasemelaenu maksmist riigi abiga. Seega ei pea me jalgratast leiutama.

Loodan, et kodutoetus annab peredele kindlustunnet ja julgust ning kujuneb kaalukeeleks otsustamisel, kas kolmas laps või pangalaen, ja juba kümne aasta pärast on meil hulgaliselt rohkem neid tublisid peresid, kus kasvab kolmas laps.

Algallikas:

Järva Teataja 01.11.2007

Juhan Parts: kolmanda lapse seadus

2007-10-18

Eestlasele on oma kodu tähtis, ta ei kõhkle seda parandamast, kui selleks võimalusi tekib.

Kinnisvarapalavikujärgses Eestis ringi vaadates tuleb aga tõdeda, et otsa lõppema ei hakka meil mitte maa, vaid inimesed - ehe näide on kas või ettevõtjaid vaevav tööjõupuudus, mis seab paljude firmade ja sellega ka kogu Eesti majanduskeskkonna arengule piirid.

Kuidas lahendada demograafilist olukorda, kus lapsi sünnib peredesse üha vähem ja ühiskonnaliikmete keskmine vanus aina kasvab, selle üle murrab pead kogu Lääne-Euroopa.

See ei ole mingi saladus, et Eesti riik ja rahvas saab kaugemas perspektiivis kuni paarkümmend aastat püsima jääda vaid siis, kui meil tekib praegusest mitu korda rohkem peresid, kus kasvab vähemalt kolm last.

Mina leian, et üks võimalus selliste perede tekkimist soodustada on parandada paljulapseliste leibkondade eluasemetingimusi. Kuidas seda teha?

Korterite, majade ja maa hind on üsna kiiresti tõusnud tasemele, kus Eesti keskmise palgaga suurt midagi teha ei ole. Hindade mastaapne kerkimine tähendab muu hulgas, et näiteks ühetoalisest korterist kolmetoalisse või oma majja kolimine nõuab absoluutsummas varasemast rohkem lisaraha.

Suurema kodu vajadus

Pere suurenemisega tekib aga vajadus ka suurema kodu järele. Just sellest lävepakust üleaitamist vajavad pered, kes otsustavad muretseda kolmanda lapse. Minu meelest kaalub selle sihtrühma puhul ühiskonna huvi üles selleks vajalikud kulud.

Vaesusel on Eesti riigis kolmanda lapse nägu, sest statistika järgi langeb pere elatustase järsult just kolmanda lapse sündides. Lapsega seotud kulutused võivad olla tundmata maa esimest last ootavale perele, ent leibkonnas, kus on üks või kaks last juba kasvamas, on üsna realistlik ettekujutus, millised kulud lapse üleskasvatamisega kaasnevad.

Kui jooksvate kuludega saavad kolmanda või enama lapse muretsenud pered enamasti hakkama, vajadusel kohaliku omavalitsuse ja riigi toega, siis eluasemetingimuste parandamine käib paljudel üle jõu.

Uuringud on ka näidanud, et suur hulk lastega peredest kuuluvad n-ö eluasemevaeste hulka - nendel on tubade arv väiksem kui leibkonnaliikmete arv. Nii ei ole lastel võimalik vabalt oma huvialadega tegelda, õppida ja end vajadusel ka privaatselt tunda.

Vastutustundlikud vanemad, kes kaaluvad kolmanda lapse sündi, arvestavad ka lapsele kasvamiseks hea keskkonna võimaldamise suutlikkusega, ning kui seda pole, jääbki perekond kahe või ühe lapsega.

Paraku on praktika aga selline, et kolmelapseliste perede elamistingimused on keskmisest viletsamad. Novembri alguses avalikustatavas sotsiaalministeeriumi korraldatud uuringust selgub, et poolte lasterikaste perede kodu vajab kapitaalremonti, kolmandiku sõnul tuleb teha osaline remont. Ligi kümnendikul puudub soe vesi ja kanalisatsioon. See tähendab, et tuhanded lapsed elavad praegu viletsates tingimustes.

Mõni ime siis, et 2006. aasta leibkonnauuringu andmetel kahaneb kolme lapsega perede arv järsult - selliseid on Eestis vaid

13 000. Võrdluseks: ühe või kahe lapsega peresid on üle kümne korra enam, 190 000.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium saadab lähipäevil teistesse ministeeriumidesse ja avalikuks arutamiseks kodutoetuse seaduse eelnõu, mida me ministeeriumimajas kutsume ka kolmanda lapse seaduseks.

Selle eelnõuga soovime muuta avaramaks perede võimalusi osta või korrastada kodu, mõjutada perede käitumist laste saamisel ning vähendada riski elamistingimuste parandamisel vaesusesse sattuda.

Sisuliselt tähendab see, et teeme ettepaneku maksta kolmanda (või neljanda, viienda jne) lapse sündimisel kinni väike, ent oluline osa pere eluasemelaenu põhiosast - alates 1500 kroonist kuus kümne aasta jooksul.

Tegemist ei ole sotsiaalhoolekandega ega toetusega selle klassikalises mõttes, vaid majandusliku meetmega, millega soovime aidata paljulapselistel peredel elamistingimusi parandada ja seeläbi saada riigile tulevikus väärt kodanikke. Töötute ja vähekindlustatute probleemide leevendamiseks on Eesti riigis teised võimalused.

Laste elu parandamiseks

Võiks ju küsida, miks mitte hoopis lastetoetusi suurendada. Meie eesmärk on tagada, et seda konkreetset raha kasutataks ainult ja ainult laste eluasemetingimuste parandamiseks.

Et see raha läheks ühemõtteliselt selleks, et lapsel oleks oma tuba või vähemalt õppimislaud, või et ta saaks ennast sooja veega pesta. Panga antud eluasemelaenu abil on seda kõige kergem tagada.

Kodutoetus võiks olla abiks neile peredele, kel kolmanda lapse sünniga jääks veidi laenuvõimest puudu.

Kümne aasta pärast, kui toetus lõpeb, on laenu põhiosa riigi toel tublisti vähenenud ning selleks ajaks on eeldatavasti ka laenumakse osakaal pere sissetulekus oluliselt väiksem. Trend on selline, et keskmine sissetulek kasvab kümne aasta perspektiivis kiiremini kui laenuintress.

Ja kümne aasta pärast oleks meil seega eeldatavalt rohkem peresid, kus on vähemalt kolm last. Ning vaesus ei oleks enam kolmanda lapse nägu.

Alustame õnnelikest lastest

2007-02-22

Kas sa oled õnnelik - kellel meist poleks tulnud vastata sellele küsimusele. Kuid millest algab ja millega lõpeb õnn? Nii palju, kui on inimesi, nii palju on ka vastuseid.

Mina olen õnnelik, kui minu lähedased ja mind ümbritsevad sõbrad on oma eluga rahul, kui ühiskonnas on olulised väärtused au sees.

Häid õpetajaid peab jaguma igasse kooli

Haridus on minule oluline teema. Haridus on edu alus. Esimesed sõnad, esimesed sammud, esimesed tähed ja esimesed arvud. Kõik lapsevanemad tunnevad lapse edusammudest rõõmu ja püüavad neid jäädvustada.

Edasiste teadmiste ja oskuste omandamiseks usaldame oma kõige kallim silmatera lasteaia- ja kooliõpetaja hoole alla. Usaldusega koos anname õpetajale vastutuse väikese kodaniku suunamisel haridusteel.

Kuid vastutus vajab ka väärilist tasu, olgu siis õpetaja lasteaias või koolis.

Oma igapäevatöös puutun kokku õpetajatega, kes teevad tööd suure armastuse ja pühendumisega, seda mitte ainult kohustuslikus koolitunnis.

Iga-aastane meediakära õpetaja suurest palgatõusust ei jõua tegelikult õpetajani sellises suuruses, mis on välja hõigatud.

Leian, et õpetajatele peab olema tagatud kindel palgatõus vähemalt 15 protsenti viis aastat järjest. Ainult nii saame olla kindlad, et koolidesse tuleb noori õpetajaid, ja kinni hoida juba harulduseks saanud meesõpetajaid.

Häid õpetajaid peab jaguma igasse kooli. Lapsevanemal peab olema kindlus, et olenemata elukohast, on lähimas koolis tagatud hariduse kvaliteet vastavalt õpilase võimetele. Selleks tuleb välja töötada uuendatud õppekavad ja neid arendada.

Pean oluliseks, et õpetajal on võimalik ainetunnis kasutada abiõpetaja abi, et osutada tähelepanu kõikidele lastele ja aidata neil edasi jõuda.

Kooli ja lapsevanema koostöö peab kujunema igapäevaseks, see annab tuge nii õpetajale kui ka vanemale, et lapse kasvatamisel ja õpetamisel ollakse õigel teel. Õiglast kohtlemist ja turvatunnet vajab nii õpilane kui ka õpetaja.

Tihe suhtlemine kooli ja lapsevanema vahel aitab varakult märgata probleeme, et neile siis koos kõige õigem lahendus leida. Siin on oluline vastutus just lapsevanemal, ma ei pea õigeks, et sagenevad juhtumid, kus õpetaja peab enda väärikuse kaitseks pöörduma õigusorganite poole.

Koolipäev ei koosne ainult klassiruumis antavatest ainetundidest. Lapse arengus on oluline osa liikumisharjumustel, mis tagavad hea enesetunde ja tervise.

Selleks tuleb rohkem rajada mängu- ja spordiväljakuid nii lasteaedadesse, koolidesse, külakeskustesse kui ka elamurajoonidesse.

Kui me ei pööra liikumisharjumuste kujunemisele tähelepanu varajases lapseeas, siis kellele rajame kasutuid terviseradu ja spordisaale tulevikus.

Terviseradade ja mänguväljakute rajamisel on olnud oluline osa täita kodanikualgatusel. Vähese projektirahaga on korda tehtud külakeskusi, kiigeplatse, talletatud ajalugu, tehtud teavitustööd ja koolitatud kaaskodanikke. Seda kõike enamalt jaolt entusiasmist ja missioonitundest.

Aeg on kõikidele võrdne

Kodanikuühendused vajavad riigi suuremat toetust. Kodanike üks võimalus on suunata üks protsent maksustatavast tulumaksust kodanikeühenduste toetuseks.

Nii saavad vabaühendused oma tegevuse toetuseks meilt kõigilt rohkem raha ega pea ootama enne valimisi rahvaesindajatelt piinlikkust tekitavaid «kinkekaarte».

Kodanikeühendustes lööb kaasa palju energilisi pensionäre, kes ei oska lihtsalt, käed rüpes, kodus istuda. Oma riigi heaks töötanud kodanik väärib riigilt õiglast kohtlemist. Erinevad võivad olla töökohad ja vastutusvaldkonnad, kuid aeg on kõikidele võrdne.

Kõrgepalgaline tippjuht, keskmist palka saav ametnik või miinimumpalka teeniv hooldustöötaja - nad kõik annavad endast parima kaheksa tundi päevas ühiskonna heaks.

Leian, et senine süsteem, kus pensionikindlustuse aastakoefitsiendid sõltuvad palganumbrist, pole õiglane. Pensionikindlustuse aastakoefitsiendid töötatud aastate eest peavad olema võrdsemad.

Õnnelik rahvas - selle eesmärgini jõudmine nõuab mitu inimpõlve, kuid see eesmärk väärib püüdmist. Meie käes on võimalus alustada sellega, alustame õnnelikest lastest!Kas sa oled õnnelik - kellel meist poleks tulnud vastata sellele küsimusele. Kuid millest algab ja millega lõpeb õnn? Nii palju, kui on inimesi, nii palju on ka vastuseid.

Mina olen õnnelik, kui minu lähedased ja mind ümbritsevad sõbrad on oma eluga rahul, kui ühiskonnas on olulised väärtused au sees.

Häid õpetajaid peab jaguma igasse kooli

Kuid vastutus vajab ka väärilist tasu, olgu siis õpetaja lasteaias või koolis.

Oma igapäevatöös puutun kokku õpetajatega, kes teevad tööd suure armastuse ja pühendumisega, seda mitte ainult kohustuslikus koolitunnis.

Iga-aastane meediakära õpetaja suurest palgatõusust ei jõua tegelikult õpetajani sellises suuruses, mis on välja hõigatud.

Pean oluliseks, et õpetajal on võimalik ainetunnis kasutada abiõpetaja abi, et osutada tähelepanu kõikidele lastele ja aidata neil edasi jõuda.

Koolipäev ei koosne ainult klassiruumis antavatest ainetundidest. Lapse arengus on oluline osa liikumisharjumustel, mis tagavad hea enesetunde ja tervise.

Selleks tuleb rohkem rajada mängu- ja spordiväljakuid nii lasteaedadesse, koolidesse, külakeskustesse kui ka elamurajoonidesse.

Kui me ei pööra liikumisharjumuste kujunemisele tähelepanu varajases lapseeas, siis kellele rajame kasutuid terviseradu ja spordisaale tulevikus.

Aeg on kõikidele võrdne

Kodanikuühendused vajavad riigi suuremat toetust. Kodanike üks võimalus on suunata üks protsent maksustatavast tulumaksust kodanikeühenduste toetuseks.

Nii saavad vabaühendused oma tegevuse toetuseks meilt kõigilt rohkem raha ega pea ootama enne valimisi rahvaesindajatelt piinlikkust tekitavaid «kinkekaarte».

Kõrgepalgaline tippjuht, keskmist palka saav ametnik või miinimumpalka teeniv hooldustöötaja - nad kõik annavad endast parima kaheksa tundi päevas ühiskonna heaks.

Leian, et senine süsteem, kus pensionikindlustuse aastakoefitsiendid sõltuvad palganumbrist, pole õiglane. Pensionikindlustuse aastakoefitsiendid töötatud aastate eest peavad olema võrdsemad.

Mina olen õnnelik, kui minu lähedased ja mind ümbritsevad sõbrad on oma eluga rahul, kui ühiskonnas on olulised väärtused au sees.

Häid õpetajaid peab jaguma igasse kooli

Kuid vastutus vajab ka väärilist tasu, olgu siis õpetaja lasteaias või koolis.

Oma igapäevatöös puutun kokku õpetajatega, kes teevad tööd suure armastuse ja pühendumisega, seda mitte ainult kohustuslikus koolitunnis.

Iga-aastane meediakära õpetaja suurest palgatõusust ei jõua tegelikult õpetajani sellises suuruses, mis on välja hõigatud.

Pean oluliseks, et õpetajal on võimalik ainetunnis kasutada abiõpetaja abi, et osutada tähelepanu kõikidele lastele ja aidata neil edasi jõuda.

Koolipäev ei koosne ainult klassiruumis antavatest ainetundidest. Lapse arengus on oluline osa liikumisharjumustel, mis tagavad hea enesetunde ja tervise.

Selleks tuleb rohkem rajada mängu- ja spordiväljakuid nii lasteaedadesse, koolidesse, külakeskustesse kui ka elamurajoonidesse.

Kui me ei pööra liikumisharjumuste kujunemisele tähelepanu varajases lapseeas, siis kellele rajame kasutuid terviseradu ja spordisaale tulevikus.

Aeg on kõikidele võrdne

Kodanikuühendused vajavad riigi suuremat toetust. Kodanike üks võimalus on suunata üks protsent maksustatavast tulumaksust kodanikeühenduste toetuseks.

Nii saavad vabaühendused oma tegevuse toetuseks meilt kõigilt rohkem raha ega pea ootama enne valimisi rahvaesindajatelt piinlikkust tekitavaid «kinkekaarte».

Kõrgepalgaline tippjuht, keskmist palka saav ametnik või miinimumpalka teeniv hooldustöötaja - nad kõik annavad endast parima kaheksa tundi päevas ühiskonna heaks.

Leian, et senine süsteem, kus pensionikindlustuse aastakoefitsiendid sõltuvad palganumbrist, pole õiglane. Pensionikindlustuse aastakoefitsiendid töötatud aastate eest peavad olema võrdsemad.

Mina olen õnnelik, kui minu lähedased ja mind ümbritsevad sõbrad on oma eluga rahul, kui ühiskonnas on olulised väärtused au sees.

Häid õpetajaid peab jaguma igasse kooli

Kuid vastutus vajab ka väärilist tasu, olgu siis õpetaja lasteaias või koolis.

Oma igapäevatöös puutun kokku õpetajatega, kes teevad tööd suure armastuse ja pühendumisega, seda mitte ainult kohustuslikus koolitunnis.

Iga-aastane meediakära õpetaja suurest palgatõusust ei jõua tegelikult õpetajani sellises suuruses, mis on välja hõigatud.

Pean oluliseks, et õpetajal on võimalik ainetunnis kasutada abiõpetaja abi, et osutada tähelepanu kõikidele lastele ja aidata neil edasi jõuda.

Koolipäev ei koosne ainult klassiruumis antavatest ainetundidest. Lapse arengus on oluline osa liikumisharjumustel, mis tagavad hea enesetunde ja tervise.

Selleks tuleb rohkem rajada mängu- ja spordiväljakuid nii lasteaedadesse, koolidesse, külakeskustesse kui ka elamurajoonidesse.

Kui me ei pööra liikumisharjumuste kujunemisele tähelepanu varajases lapseeas, siis kellele rajame kasutuid terviseradu ja spordisaale tulevikus.

Aeg on kõikidele võrdne

Kodanikuühendused vajavad riigi suuremat toetust. Kodanike üks võimalus on suunata üks protsent maksustatavast tulumaksust kodanikeühenduste toetuseks.

Nii saavad vabaühendused oma tegevuse toetuseks meilt kõigilt rohkem raha ega pea ootama enne valimisi rahvaesindajatelt piinlikkust tekitavaid «kinkekaarte».

Kõrgepalgaline tippjuht, keskmist palka saav ametnik või miinimumpalka teeniv hooldustöötaja - nad kõik annavad endast parima kaheksa tundi päevas ühiskonna heaks.

Leian, et senine süsteem, kus pensionikindlustuse aastakoefitsiendid sõltuvad palganumbrist, pole õiglane. Pensionikindlustuse aastakoefitsiendid töötatud aastate eest peavad olema võrdsemad.

Õnnelik rahvas - selle eesmärgini jõudmine nõuab mitu inimpõlve, kuid see eesmärk väärib püüdmist. Meie käes on võimalus alustada sellega, alustame õnnelikest lastest!

Algallikas : http://www.jt.ee/260207/esileht/arvamus/20005018.php