Poliitikute ajaveebid

Elamislubade juhtumi taustal poliitikud ja IRL

2011-12-09

Tegelikult oleks vaja lausa erilehte, sest teema on väga mahukas. Välismaalasel peab olema Eestis viibimiseks legaalne alus, olgu selleks viisa, tähtajaline elamisluba või pikaajalise elaniku elamisluba.

Pikaajalise elaniku elamisloaga on siin kõik aastakümneid elanud välismaalased. Tähtajaline elamisluba on välismaalasele kuni viieks aastaks antav luba Eestisse elama asumiseks: abikaasa juurde, lähedase sugulase juurde, õppimiseks, töötamiseks, ettevõtluseks, piisava legaalse sissetuleku olemasolu korral, välislepingu alusel või kaaluka avaliku huvi korral. Eestisse elama asuvate välismaalaste arv on piiratud aastase sisserände piirarvuga, mis ei tohi ületada aastas 0,1 protsenti Eesti alalisest elanikkonnast. Sisserände piirarvu raames võib siseminister määrusega kehtestada piirarvu jagunemise elamisloa taotlemise põhjuse ja elamisloa andmise aluse järgi, samuti ajalise jaotuse aasta piires. Samas on hulk selliseid isikuid, keda piirarvu täitumise arvutamisel ei arvestata. Nendeks on näiteks: eestlane, Eesti kodaniku ja Eestis elamisloa alusel elava välismaalase abikaasa, kellele antakse elamisluba elama asumiseks abikaasa juurde, välismaalane, kellele antakse elamisluba õppimiseks. Seaduses on rida asjaolusid, miks riik võib elamisloa andmisest keelduda ja samuti tühistada.

Tähtajalise elamisloa ettevõtluseks võib anda välismaalasele, kellel on osalus äriühingus või kes tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana, kui äriühing või füüsilisest isikust ettevõtja on registreeritud Eesti äriregistris, ettevõtlus on vajalik, lähtudes riiklikust huvist Eesti majanduse arendamisel, ning välismaalase elama asumine Eestisse on ettevõtlusele oluline.

Tähtajalise elamisloa ettevõtluseks võib anda välismaalasele, kellel on piisavad rahalised vahendid ettevõtluseks Eestis, sealhulgas vähemalt 63 900 eurot tema kontrolli all olevat kapitali, mis on investeeritud äritegevusse Eestis, ja äriplaani kirjeldus, millest nähtub äritegevuse iseloom, ulatus ning vajamineva personali suurus, kvalifikatsioon ja oskused.

Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemiseks nõutava Eestisse investeeritud kapitali suurus on vähemalt 15 950 eurot. Sellist liiki elamisluba pole Eesti eripära, näiteid leiab nii Euroopa Liidust kui mujalt maailmas. Ettevõtluseks antud tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane, esitatud äriplaan, äripartnerid või esitatud rahalised allikad ei ole usaldusväärsed, välismaalase senine tegevus ei ole vastavuses äriplaaniga või välismaalane ei ole täitnud eespool nimetatud või muust seadusest tulenevat välismaalase Eestis ajutise viibimise, elamise või töötamisega seonduvat kohustust.

Siseministeerium julgeolekuargumentide esindajana on majandusministeeriumiga, aga ka välis- ning hariduse- ja teadusministeeriumiga, kõrgkoolidega pidevas debatis liberaalsuse, ettevõtluse, hariduse, teaduse, rahvusvahelise konkurentsivõime ja rahvaste üksteisemõistmise asjus. Persoonid pole tähtsad.

Poliitikutest

Kõigepealt Ken-Marti Vaheri ja Juhan Partsi kui ministrite rollist praeguses elamisloa taotluste loos. Kuna sisserände piirarv ei ole viimastel aastatel täitunud, siis ei olnud 2011. aasta alguses põhjust kehtestada suuremat piirarvu kui 0,075% Eesti alalisest elanikkonnast. Nii kehtestas vabariigi valitsus 13. jaanuaril 2011, veel minu ametisoleku ajal, selle aasta piirarvuks 1008. Mais selgus, et sisserände piirarv täitub ebatavaliselt kiiresti, sest enneolematult palju elamisloa taotlusi on esitatud töötamiseks äriühingu juhtorgani liikmena - juuli alguseks oli sel alusel juba antud 580 elamisluba, mis moodustas üle poole kogu kehtestatud piirarvust. Sellest tulenevalt tekkis oht, et kiire piirarvu täitumise tõttu juhtorgani liikmetega ei oleks jäänud võimalust taotleda tähtajalist elamisluba mõnel muul alusel. Ja nüüd tuleb oluline koht! Juba 4. juulil kehtestas siseminister määrusega, et rohkem elamislube töötamiseks juhtorgani liikmena 2011. aastal ei anta. Ühtlasi alustas politsei- ja piirivalveamet kontrolli, et välja selgitada selle põhjused. Ilmnes, et paljud äriühingud olid tõenäoliselt asutatud üksnes selleks, et taotleda elamisluba juhtorgani liikmena. Seni on avastatud üksnes äriühingu juhtorgani liikmena töötamiseks antud elamislubade väärkasutusi ja 65 juhul on alustatud elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust, neist 15 on kehtetuks tunnistatud.

Äriühingu juhtorganite liikmetele antud elamislubade suure arvu tõttu täitus sisserände piirarv juba 31. augustil 2011.

Siseministeerium (SiM) pöördus majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) ning kaubandus-tööstuskoja (KTK) poole, et küsida nende seisukohta sisserände piirarvu suurendamise vajaduse kohta. Nii nagu KTK, toetas minister Parts sisserände piirarvu suurendamist Eesti majanduse arengu eesmärgil kuni 0,1% Eestis alalisest elanikkonnast. Seega esitas siseminister vabariigi valitsusele ettepaneku sisserände piirarvu suurendamiseks 336 võrra. Vabariigi valitsus kehtestaski 29. septembril 2011 sisserände piirarvuks 1344, mis on maksimaalne lubatud suurus.

Selleks, et lisandunud piirarvu arvelt saaksid elamislube eelkõige oskustöölised, keda Eesti tööandjad vajavad, algatas siseminister määruse eelnõu sisserände piirarvu jagamiseks elamisloa andmise aluste järgi, tehes prognoosi 2011. aasta lõpuni. Eelnõu kohaselt nähti ette 292 elamisluba töötamiseks, 25 ettevõtluseks, 8 piisava legaalse sissetuleku olemasolul ja 11 välislepingu alusel.

Eelnõu menetluse käigus tegi MKM ettepaneku suurendada ettevõtluseks antavate elamislubade arvu 60 võrra. Ministeerium põhjendas oma ettepanekut ettevõtlusinvesteeringute olulisusega Eesti majandusele ja piirarvu vähese täitumisega teistel alustel.MKM on seisukohal, et sisserände piirarvu alajaotus ei lahenda tegelikku probleemi, sellega võime takistada oluliste investeeringute Eestisse tulekut. Pigem tuleks SiM-il tegeleda kontrolli ja järelevalve tõhustamisega. Ülaltoodud põhjustel kehtestas siseminister 15. oktoobril 2011 sisserände piirarvu jagunemise vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ettepanekule - lisandus 232 elamisluba töötamiseks, 85 ettevõtluseks, 8 piisava legaalse sissetuleku olemasolul ja 11 välislepingu alusel.

Kui siseminister ei oleks kehtestanud sisserände piirarvu jagunemist elamisloa andmise aluste järgi, siis oleks sisserände piirarv täitunud lihtsalt elamisloa taotluste laekumise järjekorras. Arvestades, et ka elamisloa andmise tingimusi piisava legaalse sissetuleku alusel on kerge täita, siis oleks piirarvu jagamata jätmise korral ilmnenud tõenäoliselt suur hulk fiktiivseid taotlusi sellel alusel.

Minister Partsi arvates pole ettevõtjate mured ja selgus välistööjõu riiki toomisel jätkuvalt lahenenud, seetõttu on peetud erinevaid ümarlaudu. Üks selliseid toimus 14. novembril MKMis. Ümarlaua eesmärk oli töötada välja ettepanekud SiM-ile, kuidas mõistlikumalt lahendada arvatav sisserände piirarvu kuritarvitamise probleem ning parandada tippspetsialistide riiki toomise võimalusi. Sel koosolekul viibisid ka nii Indrek Raudne kui Nikolai Stelmach, aga protokolli lugenuna ma selles probleemi küll ei näe. Kuritarvitamiste vältimiseks tehti peamiselt kaks ettepanekut: kehtestada palgakriteeriumi nõue ka elamisloa töötamiseks juhtorgani liikmena korral sarnaselt teiste töötamise liikidega ja kehtestada seaduses MKMile kohustus korraldada elamisloa ettevõtluseks taotlemise korral äriplaanide hindamine Eesti majandusele olulisuse seisukohast.

Siseministeeriumis planeeritavate seadusemuudatustega on plaanis vähendada järgmistel aastatel elamislubade väärkasutuse ohtu terviklikult. Seega tuleb seadusemuudatusega tagada, et Eestisse saabuksid üksnes need välismaalased, kelle riiki tulek on avalikes huvides ehk aitab kaasa majanduse arengule. Ettevõtjatele ja Eestisse tööle tulijatele ei anna Eesti elamislube mitte sellepärast, et nad saaksid Eestis elada, vaid sellepärast, et nende siin elamine on ühiskonnale kasulik.

Pikk jutt, aga ministrite suhtes on kokkuvõte lihtne: alati võib olla kriitiline ühe või teise väljaütlemise või teo suhtes seoses selle looga, aga mõlemad ministrid on teinud oma tavapärast tööd ja nad võiks rahule jätta.

Riigikogu liige Siim Kabrits on ettevõtlik inimene, kelle ühele ettevõtetest kuulub kolmandik ettevõttest, mis omab kahte korterit vanalinnas Kooli tänaval. Teised korteri kaasomanikud läbi oma ettevõtete on Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach. Investeering tehti maja korda tegemiseks ja edasi müümiseks, see pole aga tänaseks realiseerunud. Sellega Kabritsa roll piirdub. Avalikkusele tundmatust mulgist on saanud suurele osale eestimaalastele tuttav nägu. Loodetavasti on Kabritsale see tulevikus abiks. Ka tema võiks rahule jätta.

Nüüd Indrek Raudsest ja Nikolai Stelmachist. Nendega on palju keerulisem. Siin on niipalju erinevaid infokilde ja neid lisandub ilmselt veelgi. Viimased päevad pole selge seisukoha võtmist lihtsamaks teinud, kuigi kindlasti on tänaseks hulk inimesi, kel on juba ammu mõõt täis. Mõõt on täis, lähtudes retoorikast ja fiktiivsusest, eetiliste piiride ületamisest. Kas siin on ka midagi kriminaalset, seda saame teada. See aeg tuleks ära oodata. Kui on midagi kriminaalset, siis selleks aruteluks on kohtusüsteem. Mis puudutab nii-öelda parteilist suhtumist, siis selles osas saavad otsuse vastu võtta vaid IRLi liikmed. Omapoolse sammu riigikogust ja Tallinna volikogust tagasiastumise teel on kõnealused juba ette võtnud. Kuidas konkreetne asi laheneb, näitab aeg.

IRList

Vastus küsimusele, kas kõik see on olnud IRLile kuidagi abiks, on ilmselge. Täielik jama enne suurkogu ja erakonna esimehe ja juhtorganite valimisi. Jama oleks ka ilma nende eelseisvate sündmusteta. Olukorras, kus paljudes arengumaades on probleemiks juurdepääs haridusele ja kirjaoskuse puudus, siis IRLi probleemiks on liigne kirjade kirjutamine ja allkirjade kogumine, seda juba pikemat aega.

Ühtegi probleemi ei ole need kirjad lahendanud, küll aga on rõõmuks konkurentidele. Näe, kus lollid ... See kõik ei tähenda seda, et probleeme ei peaks lahendama. Selleks erakonna juhid ju ongi. Fakt on see, et 28. jaanuaril valitakse IRLile uus esimees niikuinii. Minu arvates peaks see inimene seda tööd teha viitsima, hoolima inimestest, olema usutav peaministrikandidaat ja ka IRList väljaspool olevate inimeste jaoks arvamusliider, karismaatiline. Kas sellist inimest üldse leidub? Teeme Eestit nende inimestega, kes meil on. Mis puudutab Lääne-Viru IRLi, siis siin toimivad asjad jätkuvalt. Järgmisel neljapäeval korraldame oma inimestele korralise üldkogu. Arutame ka päevaprobleeme. Riietus kampsunist ülikonnani.

Kuidas Kundas ilma hinnatõusuta sooja saada?

2011-11-18

Virumaa Teataja on talve eel muutumas kaugkütte ERIks, aga mis sa ära teed, kui inimestel häda käes.

Kunda linnas koguti hiljuti sooja hinnatõusu vastu allkirju, nii et see genereeris muu hulgas ka riigikogu Lääne-Virumaalt pärit liikmetele järgmise sisuga elektronkirja:
"Usun, et olete kursis murega, mis sunnib mind teie poole pöörduma - see on Kunda soojahind ja lühikese etteteatamistähtajaga selle meeletu tõus, mis paneb löögi alla minu ja minu lähedaste senise võimekuse oma kohustuste täitmisel ning võimaluse elada oma elu väärikalt! Palun teid võtta arvesse, et soojahinna tõus sellises ulatuses on mulle vastuvõetamatu ning mind ei rahulda enam pelgalt selgitused a la, miks ma siiski peaksin maksma rohkem, kui mul on. Ma nõuan teilt KOHE tegusid, mis päädiksid hinnatõusu olulise leevenemisega, ning soovin, et teeksite oma tööd sisuliselt ja teid ülalpidavate kodanike huve arvestavalt!"

Kirjade saamise tulemusena on mul nüüd väga täiuslik Kunda inimeste meiliaadresside andmebaas. Loomulik on see, et rahvasaadik tegeleb kirjas püstitatud teemaga ka sisuliselt. Pöördusin konkurentsiameti poole, kes Kunda rahva arvates uut soojahinda kooskõlastades kurja juureks osutus. Järgnev pärinebki suures osas konkurentsiameti vastusest minule.

Selgitus, mida kuulata

Eelmise soojahinna kooskõlastas konkurentsiamet kaks ja pool aastat tagasi, siis oli maagaasi ostuhind (koosneb maagaas + aktsiis + võrgutasu) 54% võrra madalam kui tänases hinnas. Vahepealse kahe ja poole aastase perioodi jooksul on väga oluliselt tõusnud maagaasi hind ning tõusnud on ka aktsiis. Konkurentsiameti 21.10. 2011 otsusega Kunda võrgupiirkonnale kooskõlastatud soojuse piirhinnas on maagaasi osakaal 74,8%. Kunda võrgupiirkonna jaoks muutub maagaasi sisseostuhind iga kuu sõltuvalt USA dollari kursist ja kütteõlide 9 kuu keskmistest hindadest.

Vaatamata sellele, et maagaasi sisseostuhind langes 2010. aasta teisel poolel, on käesoleva aasta aprillikuust tõus olnud üle 35%, viimase kahe aastaga on maagaasi sisseostuhind kahekordistunud. Seega on soojuse hinna tõusu põhjuseks eelkõige kütuse hinna järsk tõus, mida põhjustavad globaalsed muutused maailmaturul.

Perioodil aprill 2009 - oktoober 2011 teenis Fortum Termest AS Kunda võrgupiirkonnas maagaasi ostuhindade erinevusest tingituna kahjumit ligi 130 000 eurot (ligi 2 miljonit Eesti krooni), mis tähendab seda, et Kunda linna tarbijad tarbisid nimetatud perioodi jooksul soojust soodsamalt võrreldes Eesti teiste linnade maagaasi baasil toodetud soojuse tarbijatega.

Tekkinud kahju ettevõttele ei kompenseerita ja see kantakse kahjumisse. Eesti teistes linnades on sellel perioodil olnud analoogne maagaasi ostuhindade tõus, eripäraks vaid see, et soojuse hinda on muudetud kaheaastase perioodi jooksul mitu korda vastavalt maagaasi ostuhinna muutusele.

Lisaks maagaasi ostuhinnale on Kunda võrgupiirkonnas muutunud elektrienergia ostuhinnad ning kütuse põletamisel välisõhku paisatavate saasteallikate tasumäärad. Samuti on lülitatud hinda aastatel 2008-2011 tehtud investeeringud summas

359 720 eurot (5,63 mln krooni). Samas on investeeringute tulemusel vähenenud soojuskadu 30,7 protsendilt 22,1 protsendini ning saadud kokkuhoid kompenseerib investeeringute maksumuse hinnas.

Kunda võrgupiirkonnale on soojuse piirhind kooskõlastatud hinnavalemi alusel, milles muutuvaks komponendiks on maagaasi ostuhind. Kui gaasi ostuhind langeb, siis kajastub see ka kohe soojuse hinnas.

Kunda võrgupiirkonna probleemiks on halvas seisukorras ning madala tarbimistihedusega soojustrassid, milles oli soojuse kadu 2009. aastal 30,7% ja 2010. aastal 26,6%. Alates 1. detsembrist 2011 on kadu 22,1%.

Monopolide hinnapiirangud

Selle IRLi algatatud seaduse kohaselt on majandus- ja kommunikatsiooniminister kehtestanud oma määrusega soojuse kadudele tehnilised nõuded. Kunda piirkonnas on ettevõte võtnud endale tegevusloas arenduskohustuse vähendada trassikadu 2016. aastaks 18%ni, mis absoluutmahus vähendaks trassikadusid 1,76 korda ning annaks võimaluse alandada soojuse hinda.

Lahendused soojuse hinna alandamiseks on eelkõige trassikao vähendamine, mis on juba töös. Investeeringud selleks finantseeritakse osaliselt välisabi raames. Siin kehtib printsiip, et välisabi raames finantseeritud investeeringuid ei lülitata soojuse hinda. Ka on Fortum Termest kaalunud hakkpuidul töötava katlamaja rajamist, mis annaks samuti kokkuhoidu.

Maagaasi hind on täna taandatuna kütteväärtusele umbes 40 eurot/MWh, hakkpuidul aga 18 eurot/MWh, mis võimaldaks tarbijatele soodsama hinna. Samas osutub see tasuvaks, kui investeeringud kaasfinantseeritakse ELi abi raames, sest kui hinda lülitatakse kogu katlamaja investeering, ei anna see fekti.

Analoogselt maagaasiga järgib hakkpuidu hind sama trendi, ka mõjutab hakkpuidu hinda tõusu suunas ELi CO2 poliitika, mis soosib taastuvate kütuste kasutamist. Tuleb tõdeda, et pikas perspektiivis on hinnatõus surve erinevatele kütustele ning parimaks lahenduseks on energiasääst tarbija juures: majade soojustamine, küttesüsteemide renoveerimine.

Olen nii, nagu e-kirjas palutud, süvenenud probleemi sisuliselt, aga tunnetan oma nõrkust ja ei oska Kunda kortermajade elanikele neile lähivaates vastuvõetavaid kaugküttehinna alternatiive pakkuda ega enda poolt artikli pealkirjas tõstatatud küsimusele vastata.

Mida siiski soovitada või soovida? Seda, et Kunda linna elanikel jätkuks tööd. Et ühistutel jätkuks jõudu ja vahendeid tegeleda soojakadude vähendamisega ja et gaasihind maailmaturul langeks.

Kes ikka väga suures kitsikuses, neid peab aitama toimetulekutoetus.

Põllumajandusminister Seeder: otsetoetused hakkavad võrdsustuma

2011-11-16

Kanepi ja Valgjärve valla põllumeeste lõikuspeol osalenud põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi väitel muutub Eesti põllumehe elu Euroopa Liidu järgmisel eelarveperioodil oluliselt paremaks, sest otsetoetused ühtlustuvad.

Mis muutub siinsete põllumeeste elus 2014. aastast?

Euroopa Komisjoni poolt välja pakutus on kaks külge. Nagu elus ikka, on nii positiivset kui negatiivset. Positiivne on kindlasti see, et komisjon püstitas ise eesmärgi, et üheski liikmesriigis ei tohiks otsetoetused jääda alla 90 protsendi Euroopa Liidu keskmisest. Seega kinnitas komisjon esimest korda ametlikes dokumentides, et põllumajandus- toetused Euroopa Liidus tuleb ühtlustada. Arvuliselt tähendab esitatud ettepanek meile 30- protsendilist tõusu, võrreldes praeguste otsetoetuste tasemega. Nii et igal juhul meie olukord paraneb. Asja negatiivne pool on see, et vanade Euroopa Liidu riikide toetused on jätkuvalt kõrgemad. Vahe küll väheneb, aga jääb ikkagi alles. Meie soov ja eesmärk on, et võrdsustamine toimuks võimalikult kiiresti, mistõttu komisjoni pakutud tempo meid ei rahulda. Eks nüüd, uue perioodi alguseni jäänud aastatel (2011-2013), tuleb väga tõsiselt vaielda, läbi rääkida, oma seisukohti selgitada, et saada võimalikult positiivne lõpptulemus.

Kas kusagil on kirjas ka mõni kindel tähtaeg?

Komisjoni esimene pakkumine oli, et ühtlustamine võiks toimuda aastaks 2028, mille peale tuli väga tõsine kriitika ja valjuhäälne protest. Komisjon võttis nimetatud aastanumbri seepeale oma ametlikest dokumentidest välja. Järelikult tuleb uuesti läbi rääkida ja komisjonile survet avaldada, et see aastaarv saaks uuesti tagasi ja senisest märksa varajasemaks.

Kas need argumendid ei tööta, et meie panustame muudes valdkondades teistega võrdselt, aga põllumajandusvaldkonnas saame kas või kreeklastega võrreldes kuni kümme korda vähem tagasi?

Oleme seda solidaarsust ka korduvalt rõhutanud, aga eks neid argumente jätkub kõigil. Kas või Kreeka võlakirjade paketis osaleme solidaarselt teiste riikidega, olles ise üks vaesemaid Euroopa Liidu liikmesriike. Teine pool tõest on see, et ka täna on Eesti Euroopa Liidus väga selgelt saaja, mitte andja. Kusjuures kõige suurem saaja on Eesti põllumees. Juba täna tuleb 75 protsenti põllumeestele makstavatest toetustest Euroopa Liidu eelarvest - see on teine pool solidaarsusest. Vanad liikmesriigid räägivad samuti, et jagame siin sakslaste, hollandlaste, rootslaste jt raha ümber. Nii et kus läheb tasakaal ja õiglus, on väga delikaatne küsimus. Kripeldama jääb üksnes see, et miks meil ei ole võrdseid tootmistingimusi Hollandi, Saksa ja Taani põllumehega. Me ei soovigi saada juurde toetusi, vaid võrdseid tingimusi.

Kellele on põllumajandustoetused peamiselt mõeldud?

Põllumajandustoetuste puhul on kindel eesmärk, et toetused läheksid peamiselt toidu tootjatele. nMõistagi on neidki, kes lähevad kerget raha püüdma, teeseldes abikõlbulikkust. On ka nn passiivseid põllumehi, kes ise ei tooda, aga saavad erinevatest meetmetest toetusi. Osa omanikke ei soovigi viimasel ajal enam oma maad ise harida või põllumeestele rendile anda, vaid võtavad ise toetusi. Pilt on väga kirju ja meie eesmärk on seda korrastada. Sama eesmärk on ka komisjonil, kes on pakkunud välja esialgse definitsiooni, eristamaks passiivseid põllumehi aktiivsetest. Lahendusi otsitakse üle Euroopa.

On sedagi väidetud, et põllumehed võiksid oma nõudmisi pisut tagasi tõmmata, et teistest allikatest hoopis rohkem saada?

Peame tõesti sedagi vaatama, kuidas end toetuste abil siseriiklikult kõige paremini arendada suudame. Saame ju Eestile raha erinevatest allikatest - kalandus-, põllumajandus-, maaelu- ja sotsiaalfondist ning mujalt. See on päris keeruline olukord, et mis meile tervikuna kõige kasulikumaks osutub. Aga kõik ministeeriumid selle analüüsiga tegelevad ja usun, et Eestil õnnestub läbirääkimiste tulemusena saavutada parem tulemus, kui praegu välja pakuti.

Miks PRIA nii kaua raha kinni hoiab? Rahva hulgas on hakanud levima arvamus, et neile on antud vastav suunis, et seda raha saaks vahepeal pööritada?

Selliseid suuniseid ei ole PRIA-le antud ja ma võin kinnitada, et seda raha keegi ei pöörita . ei börsidel ega mujal. See on tõesti juba habemega probleem, et raha piisavalt kiiresti ei liigu ja et PRIA menetlemise aeg on pikk. Ühelt poolt sõltub see PRIA haldussuutlikkusest, seal on täpselt nii palju inimesi, kui on ja ega me neid rohkem võtta saa. Eesti riigil ei ole lihtsalt raha. Vaja on õpetajatel, politseinikel, arstidel, päästetöötajatel palka tõsta. Peame töö ära tegema just nende ametnikega, kes on pärast kärpimisi alles jäänud. Kas või välikontrollid põldudel on puhtalt Brüsseli nõue, mis tuleb teha ja võtab aega.

Euroopa Liit tegi Eestile just etteheiteid rahandusministeeriumi vähese kontrolli pärast struktuuri-fondide kasutamisel ning peatas raha väljamaksmise. Kas nüüd suureneb bürokraatia veelgi?

Loodan, et põllumehi see nüüd küll ei puuduta. Põllumajandus- ja kalandusfondi rahad kasutamisega on kõik korras, mis on suuresti just PRIA teene. Põllumehele on tihti tüütu PRIA liigne kontroll ja nõudlikkus, aga selle tulemusena on ka olnud suhteliselt vähe pettusi. Keegi ei süüdista neid nõrgas kontrollis ja PRIA raha vähemalt liigub.

Jntervjuu Helir-Valdor Seedriga

Allikas: Ajaleht KOIT 08. november 2011

Mati Määrits

Majade tark soojustamine viib kulud alla

2011-11-11

Esmaspäeval alanud energiasäästunädal toob fookusesse säästvad tarbimislahendused ning majade soojustamisest tuleneva energia kokkuhoiu võimalused. Ajal, mil Euroopas tõusvad energiahinnad, on energiasäästule suunatud igapäevaelus rakendatavate lahenduste kasutuselevõtt muutnud üha aktuaalsemaks ka Eestis.
Raske, kui mitte et võimatu on meil võidelda tõusvate maagaasi, puidu või õli tooraine hindadega terves maailmas. Seega on peaaegu ainukeseks soojakulude vähendamise võimaluseks energiasääst. Kõige efektiivsem viis on majade soojuskindlaks renoveerimine, sest enamik Eesti kortermajadest (hinnanguliselt 13 000 hoonet) ei ole soojust lukustavad. Mistõttu läheb suur osa täna kasutatavast energiast atmosfääri lihtsalt kaduma. Majade tark soojustamine annaks kindla kokkuhoiu küttearvetelt. Halvast soojustusest või energiasäästule mõtlemata projekteeritud ehitised tuleks renoveerida nii, et soojakaod läbi piirete väheneksid ning seeläbi tekkiv kokkuhoid küttearvetelt ning keskkonnasääst oleks reaalne.

Euroopa Liit on võtnud endale eesmärgiks saavutada 2020. aastaks hoonepõhiseks energiatarbeks mitte rohkem kui 100 kWh/ m2 a. Paraku on Eestis täna hulga kortermaju, kus nimetatud näitaja on mitu korda kõrgem. Majandus- ja kommunikatsiooni-ministeerium on käivitanud juba mõnda aega tagasi kortermajade rekonstrueerimistoetusprogrammi, mille eesmärgiks on julgustada ja aidata inimesi investeerima kodukulude kokkuhoiuks. Praegu kaetakse riigi poolt finantsasutuse KredEx kaudu 35 protsenti rekonstrueerimiskuludest, kui sellega saavutatakse 50-protsendiline energiasääst. Alates eelmise aasta septembrist on esitatud kokku 245 toetuse taotlust, millest positiivse otsuse on saanud 229 korterelamut 6 225 323,58 euro ulatuses.

Korterelamute toetamiseks kasutatakse vahendeid, mis saadakse Eesti riigi kasutamata saastekvootide müügist Luksemburgile. Toetustaotlusi saab esitada alates 30. septembrist 2010 kuni vahendite ammendumiseni või 30. novembrini 2012. a.

Samuti on plaanis valitsusel käivitada ka toetusprogramm väikemajade rekonstrueerimiseks 2014. aastal. Muidugi, kui rahalised võimalused tekivad varem, käivitatakse toetusprogramm kiiremini - elame, näeme. Nimetatud programm puudutab otseselt neljandikku Eesti elanikest.

Ka avalikus sektoris on plaanis rakendada energiasäästu. Nimelt on kavas viia ellu ühiskondlike hoonete rekonstrueerimise programm. Sellise programmi abil on võimalik energiatõhusamaks muuta ligikaudu 480 hoonet. Programmi kogumaht on 146, 5 miljonit eurot.

Elades meie kliimavöötmes, kus kütteperiood kestab üle kolmandiku aastast, on energiasäästu raske ülehinnata. Täna tehtavad kulutused majade soojustamisse on kindel garantii väiksematele kommunaalarvetele.

Haldusreformi kolm põhiküsimust

2011-11-08

Viimased kuu aega on haldusreformi teemal sõna võtnud erinevad teadlased, poliitikud, ajakirjanikud ja muud asjatundjad. On olnud sisukaid analüüse ja ka puusalt tulistamist, palju on räägitud aiast ning palju püütud teemat juhtida ka aiaaugule. Neist aruteludest ja ka varem läbi viidud uuringutest ja analüüsidest on tänaseks välja koorunud kolm peamist küsimust, millele peaks püüdma vastata kõik, kes sel teemal sõna võtavad või seda plaanivad.

Esiteks - kuidas tagada inimestele õigus kaasa rääkida nende igapäevast elu puudutavates küsimustes? Täna elavad inimesed olukorras, kus nende igapäevaste toimetuste kolmnurk - elukoht, töökoht ja vaba aja veetmise võimalused, ei asu enamasti ühes omavalitsuses. Elatakse ühes, poes ja arsti juures käiakse järgmises ning tööl ja koolis sageli suisa ülejärgmises omavalitsuses. Teadlased nimetavad seda toimepiirkonnaks ja enamasti on see suurem tänasest omavalitsusest.

Iseenesest ei ole inimeste suuremas liikuvuses ju midagi halba. Kõigis valdades ei peagi olema kooli, juuksurit, kaubanduskeskust ja muud eluks tarvilikku. Saab sõitma panna koolibussi naabervalda, metsatuka tagant läheb otsetee töökohta maakonnakeskuses ning elul polekski justkui häda. Kõige selle juures on aga üks suur ja põhimõtteline AGA.

Maakond kui toimepiirkond

Aga kuidas on tagatud inimese õigus oma elu mõjutavate otsuste tegemises kaasa rääkida? See peaks olema kohaliku demokraatia nurgakivi. Kui sinu lapse hariduse kvaliteedi määravad kõrvalvalla valijad, siis ei ole see õigus tagatud. Kui selle, kui tihti ja kui hästi on talvel lahti aetud tee maakonnakeskusse, kus sa tööl käid, määrab ära keegi kolmas või neljas, ei ole see õigus tagatud.

Sellisel juhul ei saa rääkida ka toimivast kohalikust demokraatiast. Ja kuigi vahepeal püütakse minivaldu toetada argumendiga, et suuremate omavalitsuste puhul väheneks kohalik demokraatia, on tegelik olukord vastupidine. Inimesel peab olema võimalus kaasa rääkida oma elu puudutavate otsuste tegemisel, oma toimepiirkonna valikute kujundamisel.

Uuringud näitavad, et täna kattub inimese toimepiirkond pigem maakonna kui vallaga. Tänase halduskorralduse juures aga jooksevad minivallad verest tühjaks ja alles ei jää mitte kohalik demokraatia, vaid tühi kest, mida tuleb allesjäänud elanikel üleval pidada.

Teine põhiküsimus, millele tuleb haldusreformi puhul vastata, on omavalitsuste võimekus seal elavate inimeste jaoks midagi ära teha. Hiljuti avaldatud haldusvõimekuse uuringust, aga ka õiguskantsleri ja riigikontrolöri ülevaadetest selgub, et praegu ei suuda omavalitsused väga sageli täita neid ülesandeid, mis neile seadustega pandud on.

Nõrgad omavalitsused

Kardetakse, et kui omavalitsused on suuremad ja tugevamad, siis teenuse kättesaadavus halveneb. Aga ega teenus ei ole ju see, kui inimene kutsutakse vallavalitsusse mingid blanketti täitma. Teenuse all tuleb mõista ikka seda, et vanainimesel aitab keegi puud ahju ette tuua, et lumesahk lükkab talvel tee puhtaks ja käib buss, millega minna arsti juurde või poodi. Ja nende kvaliteet ei sõltu vallavanema töökabineti asukohast.

Ühe lahendusena pakuvad haldusreformi vastalised, et võtame siis omavalitsustelt ära kohustuse neid teenuseid osutada. Võtame ära kohustuse korraldada hariduselu, teehoolet, sotsiaalhoolekannet, ühistransporti. Teoorias on see muidugi tehtav, AGA...

Aga kes neid teenuseid siis inimestele osutab? Kes lükkab talvel tee lahti? Naabervald? Riik? Mõlemad on võimalikud, aga see tähendab, et ka lumekoristuse raha liigub sinna. See tähendab, et ka otsused, kuidas ja kui tihti teid koristada, tehakse mujal ja kohalikel inimestel kaob võimalus neid otsuseid kuidagi mõjutada. Paratamatult tekib küsimus, et millega siis üldse kohalik omavalitsus tegeleb? Mitte millegi tegemisest pole aga elanikel kasu, isegi kui seda teha hästi lähedal ja hästi kohalikult.

Riik peab sekkuma

On selge, et Eesti vajab tugevaid omavalitsusi. Kohalikud inimesed vajavad tugevat omavalitsust. Ja et suuremad on tugevamad, sellega nõustuvad isegi kõige tulihingelisemad haldusreformi vastased. Suuremal omavalitsusel on rohkem võimalusi teenuste osutamiseks, on võimalus palgata pädevamaid inimesi. Suuremal omavalitsusel on võimalik ka investeerida tööstusaladesse, teedesse, haridusse, et luua ettevõtetele sobivamaid tingimusi. See omakorda tähendab aga töökohti. Just neid aga inimesed vajavadki.

Siit koorubki välja kolmas haldusreformi võtmeküsimus. Missugune on omavalitsuste tugevdamise juures riigi roll? See on ka koht, kus koalitsioon pole praeguseks veel üksmeelt leidnud. IRLi seisukoht on, et riik ei saa olla lihtsalt kõrvaltvaataja, vaid peab vajadusel ka ise omavalitsusi ühendama. Riik ei saa vaadata, kuidas nõrgad omavalitsused jäävad järjest nõrgemaks, vaid riigi kohustus on sellistel puhkudel ka sekkuda.

Ma ei süüdista selles praeguseid valla- ja linnajuhte - nad on tublid inimesed ja tegutsevad väga sageli oma võimete ja võimaluste piiril. Selleks aga, et suurendada võimalusi ja võimekust midagi ka reaalselt ära teha, tuleb praegused omavalitsused muuta suuremateks ja tugevamateks.

Just need on küsimused, millele vastates saab lahti harutada ka haldusreformi sasipuntra. Just neis küsimustes tuleb leida ka poliitiline üksmeel. Sest ainult nii on võimalik liikuda edasi ühtsema ja tugevama omavalitsussüsteemi poole, mis tasakaalustab keskvõimu ja kus on tagatud ka kohalike inimeste peamised õigused. Kohaliku identiteedi ja kogukonnatunde kandjaks võib aga edukalt olla külaselts.

Helir-Valdor Seeder: Maaelu kahaneb paratamatult

2011-11-07

Eesti ajaloos pole kunagi maale ehitatud nii palju koolihooneid ja -võimlaid kui viimase 20 aasta jooksul. Sellist võrgustikku ei jõua aga ühiskond ülal pidada, sest maal ei teki uusi töökohti.

Pärast iseseisvuse taastamist on palju räägitud kahanevast maaelust ja inimeste lahkumisest linnadesse. Otsitakse põhjusi ja süüdlasi. Juuresolev tabel tõestab, et sõltumata maaelu-, regionaal- ja põllumajanduspoliitikast ning riigikorraldusest kahaneb maaelu kogu Euroopas. Eesti suhteliselt stabiilne statistiline maaelanike arv on seletatav asjaoluga, et elanike arvu vähenemise maakondades tasandab elanike arvu kasv suurlinnasid ümbritsevates valdades. Näiteks Viljandimaa elanike arvu vähenemise 65 000-lt 52 000-le tasandab Viimsi valla elanike kasv 5000-lt 16 000-le. Iseasi, kas Viimsi vald, kus 1991. aasta 6000 hektarist põllumaast on järele jäänud 50, on vald või linn ja kas Peetri küla on ikka Eesti suurim küla või hoopis Tallinna linnaosa. Tabelist on näha, et traditsiooniline hajaasustus Eestimaal likvideeriti aastatel 1950-1990. Inimesed koondati korterelamutega keskasulatesse ja nad lahutati looduslähedasest maa-elulaadist. Korterelamutes puudusid maaelu eelised, aga ka linnaelu võimalused. Nõukogudeaegne planeerimine Eestis lähtus sotsialistliku tootmise vajadustest, kus inimene oli pelgalt tööjõuressurss. Esmalt määrati tootmiskomplekside (laudad, sigalad, kanalad, kuivatid, töökojad) asukohad ja seejärel nende teenindamiseks vajaliku tööjõu (lüpsjad, karjakud, traktoristid) elamud-asulad. Väiksemate lautade-sigalate lähedusse ehitati korterelamu, suurfarmide teenindajad olid majandite keskasulad. Tööle ja koju liiguti majandi bussiringiga. Näiteks Viljandimaal kaardistasin ma 43 nõukogudeaegset laut-elamu kooslust, lisaks keskasulad.

Ühiskondliku korra muutusega (maa-, omandi- ja põllumajandusreform ning talude teke) ja nüüdisaegse tehnoloogia kasutuselevõtuga muutusid tootmiskohad ja inimeste liikumine ning elukohad. Paljud endised tootmiskompleksid suleti. Sunnismaised kortermajade elanikud maal jäid tööta, valikuvõimalused puudusid. Lähitulevikus võib prognoosida veel tuhandete inimeste lahkumist, enamasti linnadesse, vähem
hajaasustusse. Lisaks peame arvestama, et vaid üksikutes Euroopa riikides on maaelanike osakaal veel nii suur kui Eestis. Mis jõuga hoiame eestlased maal, kui meist võrreldamatult paremini väljaarendatud maaelu ja taristuga ning suuremate põllumajandustoetuste ja jõulisema regionaalpoliitikaga riikides (Soome, Rootsi, Holland jt) lahkutakse massiliselt linnadesse? Kui aastail 1950-1990 koliti Eestis hajaasustusest keskasulatesse ja linnadesse, siis alates taasiseseisvumisest lahkutakse valdavalt keskasulatest ja väikelinnadest (ka maakonnakeskustest) suurlinnadesse või nende lähedale maale.

Peamised ümberkolimise põhjused on sobivate töökohtade puudumine ja õppimaasumine kõrgkoolidesse. Põllumajanduse kiire arengu (mitte kiratsemise, nagu teadmatusest väidetakse) tulemusena kadusid maal tuhanded töökohad. Tänapäeval teevad kümme inimest koos
tehnikaga ära saja nõukogudeaegse inimese töö. Kadunud on ka parteisekretärid, ametühingukomiteede esimehed, spordimetoodikud ja kaadriinspektorid. Võimekad noored lähevad linna kõrgkoolidesse. Õppimise ajal asuvad nad seal tööle, soetavad korteri, loovad perekonna ja tekivad uued sõbrad. Kooli lõpuks on nad linnakeskkonnaga seotud ja tagasipöördumine kodukülla vähetõenäoline. Nii "kaovad" võimekad maanoored linnadesse. See on osa linna fenomenist.

Kas oluliselt heldem maaelu rahastamine tooks lahenduse? ELi praktika ei kinnita seda. Euroopa Liit on suurima osa oma ühisest rahast suunanud maaelu ja põllumajanduse arengusse (1970.-1980. aastatel kuni 70%, praegu 39%), kuid Euroopas toimus ikkagi kiire linnastumine. Sellega ei taha ma väita, et maaelu ei peaks arendama, vaid hoopis seda, et koolide, lasteaedade, haiglate, kultuurimajade, võimlate jt sotsiaalobjektide rahastamisega pole võimalik asendada töökohti. Sobivad ja tasuvad töökohad on eelduseks heaolule ja ükskõik millise piirkonna arengule. Tegelikku olukorda ja prognoositavat arengut ei tohiks eitada ning nendega tuleb pikaajaliste investeeringute puhul arvestada. Unistusi ja soovitut ei tohiks tegelikkuse pähe võtta. Töökohti luuakse suuremates linnades, aga sotsiaalobjekte ehitame enamasti maale. Eesti ajaloos pole maale ehitatud niipalju koolihooneid ja -võimlaid nagu viimase 20 aasta jooksul. Sellist avalike hoonete võrgustikku suudame tulevikus üleval pidada ainult sisulise tegevuse kokkutõmbamise ja avalike teenuste koondamisega keskustesse, mis Eestis kahetsusväärselt ongi toimunud.

Eesti ainus tegemata reform on omavalitsuste piiride muutmine. Omavalitsuste piirid jäid muutmata aastatel 1990-1992, kui külanõukogud ja linnade täitevkomiteed nimetati ümber vallaja linnavalitsusteks ning neile anti omavalitsuslik staatus. Varem ainult sündide-surmade
registreerimise ja formaalselt eluruumide eraldamisega tegelenud külanõukogud ja täitevkomiteed said iseseisva eelarve ja tulubaasi, võtsid üle elamu- ja kommunaalmajanduse, sotsiaalelu, linnatranspordi, hariduse jt valdkondade korraldamise. Nõukogudeaegsed piirid, mille
aluseks olid kolhooside ja sovhooside piirid, jäid aga muutmata. Ühendamata jäid isegi rõngasvallad, väike linnaline asula ja selle tagamaa. Tulemuseks oli killustatus, ebaõiglus ja ebamajanduslikkus. Näiteks hakkasid kogu piirkonda teenindavad koolid kuuluma ainult ühele omavalitsusele, kes üksi otsustas kooli arenguküsimuste üle. Hulgaliselt konflikte ja mõttetut bürokraatiat tekkis omavahelise arvlemise tõttu. Seega võib öelda, et aastatel 1990-1992 tegime valestardi, mida pole tänaseni parandada suutnud. Viimastel nädalatel on liikvele lastud jutt, justkui oleks Eesti valdade piirid pärit muinasajast või isegi varasemast perioodist. No tule taevas appi! Iga ajalootunnis käinud õpilane teab, et kihelkonnad ja maakonnad (välja arvatud mõned nõukogudeaegsed rajoonid) on tunduvalt vanemad kui külanõukogudest moodustatud tänased Eestimaa vallad. Räägitakse, et piirid pole omavalitsuste puhul olulised, hoopis tähtsamad on ülesanded ja rahastamine. Lora! Kogu maailmas, sealhulgas Euroopas ja Eestis, mõeldakse piire mööda. Euroopa Liidus mõeldakse eelkõige liikmesriikide piire mööda, eriti ilmekalt väljendub see eelarvearuteludel. Ma pole täheldanud ühtegi riiki, kes lähtuks maailmavaatest, ikka oma piiridega lõppevast kasust või kahjust. Sama seis on Eestis. Näiteks Viljandimaal tekkis ühinemiste kaudu kolm omavalitsust - Suure-Jaani, Karksi ja Abja vald. Samad seadused, sama tulubaas, isegi samad inimesed volikogudes, aga mõtlemine ja otsused enne ja pärast ühinemist täiesti erinevad. Eesti omavalitsuste ühinemise praktika kinnitab, et ühise mõtlemise ja perspektiivse otsustamise tagab ühinemine, mitte lõputu koostöö. Killustunud ja üle jõu käiva koolivõrgu põhjuseks on killustunud ja üle jõu käiv omavalitsussüsteem. Naiivne on loota - ja vastutustundetu süüdistada kohalikke poliitikuid -, et omavalitsused vabatahtlikult ühineksid. Üheski Euroopa riigis pole haldusreform toimunud vabatahtlikult, vaid ikka keskvalitsuse vastutusel. Endise justiitsministri ettepanek rahvahääletuse kohta haldusreformi küsimuses ei ole hea mõte. Emotsionaalne ja üldsõnaline rahva arvamus ei aita meid kuidagi edasi. See poleks ka õiglane, sest 70 protsenti otsustajatest on linnarahvas. Miks peaks Lasnamäe elaniku arvamus olema aluseks haldusreformile Kagu-Eestis? Suvaline omavalitsuste ühinemine ei vii meid edasi, vaid ainult läbimõeldud ja terviklik reform, mis saab toimuda vaid keskvalitsuse initsiatiivil ja vastutusel ning parlamendi enamuse toel. Seepärast pole alternatiivi poliitilisele kokkuleppele erakondade vahel. Parim, mida mittepoliitikutest arvamusliidrid teha saavad, on toetada haldusreformi ettepanekuid, reformimeelseid poliitikuid ja erakondi. Mina seda tuge IRLi liikmena piisavalt tundnud ei ole.

Haldusreform pole imerohi, mis lahendaks kõik meie maaelu kitsaskohad, aga eeldus paljude probleemide lahendamisele ja jõukohasele valitsemisele on see küll. Eesti pole veel heaoluriik, kus olulisi ümberkorraldusi võib määramatusse tulevikku lükata. Väikese ja arenevana peame kiiremini astuma, et jõukamatele järele jõuda.

Helir-Valdor Seeder

Allikas: Eesti Ekspress 03. november 2011

Maarahvastiku osakaal, % muutus

Riik            1960 1970 1980 1990 2000 2010 1960-2010
Küpros        64,4 59,2 41,4   33,2 31,4   29,7    -34,7
Leedu         60,5  50,4 38,8   32,4 33      32,8     -27,7
Soome        61,9   49,7 40,2   38,6 38,9 36,1    -25,8
Portugal      65     61,2 57,2   52,1 45,6   39,3    -25,7
Slovakkia    66,5   58,9 48,4   43,5 43,7   43,2    -23,3
Holland      40,2    38,3 35,3   31,3 23,2   17,1    -23,1
Hispaania    43,4   34     27,2   24,6 23,7   22,6    -20,8
Sloveenia   71,8    63     52      49,6 49,2   52      -19,8
Kreeka       57,1   47,5   42,3   41,2   40,3   38,6   -18,5
Iirimaa      54,2   48,3   44,7   43,1   40,9   38,1 - 16,1
Prantsusmaa38,1 28,9 26,7   25,9   24,2    22,2 -15,9
Läti          47,1   39,3    32,9   30,7   31,9   31,8   -15,3
Tšehhi      40,5   35,6   24,8    24,8   26     26,5    -14
Taani        26,3 20,3    16,3    15,2   14,9   12,8    -13,5
Poola        52,1 47,9    41,9    38,7    38,3 38,8    -13,3
Luksemburg30,4 25,6   20       19,1    16,2 17,8    -12,6
Ungari       44,1   39,9   35,8     34,2   35,4   31,7   -12,4
Rootsi       27,5   19     16,9     16,9    16      15,3   -12,2
Eesti        42,5    35,1   30,3    28,9    30,6    30,5   -12
Inglismaa 21,6    22,9   12,1    11,3    10,6    9,9     -11,7
Itaalia       40,6   35,7   33,4   33,3    32,8    31,6    -9
Belgia       7,5     6,2    4,6      3,6      2,9      2,6     -4,9
Malta        9,9    10,3   10,2    9,6      7,6      5,3     -4,6
Austria     35,3   34,7 34,6    34,2     34,2    32,4    -2,9
Saksamaa 28,6   27,7  27,2    26,9     26,9    26,2    -2,4

Allikas: World Development Indicators (WDI), data.worldbank.org

Inimarengust, võlakriisist ja läbisaamisest Lätiga

2011-11-03

Eesti inimarengu aruande koostajad on ühtaegu ka head poliitikud selles mõttes, et kui mõned eelmised aruanded kiskusid toonut minoorseks, siis seekordne tõstab pigem eneseuhkust. Nii on see tänu võrdlusfookusele, mis on tehtud Läti ja Leeduga. Meil läheb neist palju paremini.

Loodame siiski, et ka edaspidi kannustab meid tahe kõrgelt arenenud riikidele järele jõuda. Ühel pildil, mida aruande peatoimetaja Marju Lauristin riigikogu ees demonstreeris, rippus kõrge inimarenguga riikide esitosinas Kreeka. See pildistus oli küll pisut varasem: mull püsis, võlakriis veel ei räsinud. Tegelikult on päris huvitav vaadelda, kuidas hakkab võlakriis lähiaastatel Euroopa eri riikide inimarengut mõjutama. Meil võib olla eeldusi oma positsiooni parandada, kuid peamiselt selle arvel, et teisi tabavad tugevamad tagasilöögid.

Tegelikult on Eesti autoriteet ja positsioon nii eurotsooni kui ka laiemalt Euroopa Liidu riikide hulgas ootamatult kõrgele kerkinud. Seda lihtsalt sellepärast, et me saame hakkama. Meie rahandus on korras, võrreldes nende riikidega, kellest me inimarengus seni tunduvalt maha jääme. Ma pole kindlasti ainus eestlane, kes on viimastel nädalatel sel teemal väliskolleegidelt komplimente kuulnud. Olen ikka vastanud, et jah, kõik on hästi, ainult meie inimesed saavad palju vähem palka, kui saadakse nendes riikides, kellele meid eeskujuks seatakse. Ometi on olemas lootus, et range rahapoliitika hakkab ka dividende tooma.

Muide, nii on see ka varem olnud. Inimarengu aruandes avaldas mulle muljet leedulase Zenonas Nõrkuse artikkel, mis analüüsib neid lähtepõhjusi, miks on Eestü viimase kahekümne aasta jooksul Lätist ja Leedust paremini läinud. Meie kure erastamine ei jätnud palju võimalusi korruptsiooniks. Raskuste kiuste hoiti riigieelarve tasakaalus ja koguti erinevalt lõunanaabritest isegi reservid, mis eelmise kriisi ületamiseks marjaks ära kulusid. Meie panganduse konsolideerumine ja välisinvesteeringute sissevool oli tõhusam. Lõpuks on ka meie poliitilised otsused olnud paremini prognoositavad ja tõeliselt rasketel momentidel kõigi vastuolude kiuste ka üsna üksmeelsed.

Kunagist loosungit "Plats puhtaks!" meenutatakse meil tihti .irooniliselt. Seevastu Nõrkus kõrvaltvaatajana arvab, et selle järgi tegutsemine oligi suurel määral edu alus, sest nii suutsime me Nõukogude pärandist kiiremini vabaneda.

Kui Läti ja Leedu olukord on meist halvem, siis ei tohi see meid sugugi lohutada. Vastupidi, see on ohu märk. Kui Hando Runneli "ei saa me läbi Lätita" poeesia keelest poliitika keelde tõlkida, siis tähendab see lihtsalt seda, et iseseisev ja tugev Läti rahvusriik on Eesti iseseisvuse parim tagatis.

Madal sündimus ja väljaränne ohustavad kõiki kolme riiki. Kui probleem on Leedus ja Lätis teravam kui meil, siis peame endale meenutama, et meie tagamaa on veel kitsam, oleme kõige väiksem rahvas. Inimarengu aruanne pöörab esimest korda eraldi tähelepanu keeltele ja keelepoliitikale. Meie keelte staatus on kahekümne aasta jooksul küll tõusnud, kuid omakeelse kõrgkooli, teadusterminoloogia ja kultuurivara säilitamine pole muutuvas maailmas kerge ülesanne.

õpetuseks osutan ühele kainestavale hoiatusele poliitilist arengut puudu-! tavas peatükis 'Eesti näiline stabiilsus peidab ka nõrkusi, sealhulgas ohtu üle institutsionaliseeruda". Ma küll ei arva, et "üle institutsionaliseeru-mine" on hea mõiste - see on samavõrd liigkeerukas, nagu on sealsamas üle korratud kummi-templi kujund lihtsustav. Sisuldasa käib aga jutt sellest, et erakonnad on järjest suletumad, võim konsolideerub, meil on järjest vähem dialoogi ja ühiskonnasisest dünaamikat.

Pärnumaa riigieelarves

2011-11-03

Üldjoontes on järgmise aasta eelarve mõõdukalt konservatiivne. Lisan sõna "mõõdukalt" just seetõttu, et eelarve tulude prognoosimisel on arvestatud kolmeprotsendise majanduskasvuga. Kahjuks ei näita Lõuna-Euroopa võlakriis leebumise märke ja selle Kreekast väljamurdmine võib kaasa tuua majanduslanguse kogu Euroopas, ohustades omakorda Eesti riigi tulude laekumist plaanitud mahus. Uus majanduslangus on pigem tõenäoline, nii tuleb kulude kavandamisel olla kasin.

Kulutamise kuldaeg ei naase

Mul on hea meel, et Eesti suudab hoida oma võlakoormuse Euroopa madalaimal tasemel, mis on 6,6 protsenti, sealjuures on Euroopa keskmine 80 protsenti ja üsna keskmise lähedal püsivad suurriigid Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa. Eraisikutena teame, et väike võlakoormus annab meile vabaduse oma elu vajadusel kiiresti ümber korraldada, lisab turvatunnet ja võimet toime tulla ootamatute saatuselöökidega. Kõik see kehtib riikide ja linnadegi kohta. Pärnu linna 80protsendine võlakoormus on olnud linnale raske taak.

Eesti on kriisist üsna hästi taastunud, majanduskasv on olnud Euroopa keskmisest kiirem ja see on toetunud ekspordi suuremahulisele kasvule. Kindlasti tänu konservatiivsele rahapoliitikale.

Siinkohal on oluline tähele panna, et Eesti ekspordi kasvu mõjutas tuntavalt meie põhilistel välisturgudel Põhjamaades ellu viidud majanduse elavdamise poliitika, peamiselt riigi tellimuse suurendamine. See on avatud majanduse magus vili, kibeda pillina käib kaasas üldine hinnatõus, millega kärbitud palgaga eestlastel on väga keeruline toime tulla.

Majandust elavdab raha ringlusse laskmine, seda saavad teha nii avalik sektor, investeerides taristutesse või suurendades toetusi, kui pangad, andes hoogsalt laenu. Mäletatavasti võtsid eraisikud Eestis 2007. aastal hoogsalt pankadest laenu, hinnad tõusid, sest liiga palju raha tuli ringlusesse. Raha pakkumise abil majanduse elavdamine on tööriist, mida tuleb kasutada mõõdukalt.

Tihti kuulen nõudmist, et eraldised tuleb taastada kriisieelsel tasemel. Mõeldakse 2007. aastat, aga see oli juba üle jõu elamise aasta ja sellist kulutamise kuldaega ei näe Eesti niipea.

Välisraha kavandatakse 2012. aasta eelarvesse summas 1,3 miljardit, sealjuures 80 protsenti sellest on pärit Euroopa Liidu fondidest ja koostööprogrammidest ning 20 protsenti kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguste müügist. Kahtlemata elavdab nii suure summa avaliku sektori raha riikitoomine majandust ja see on praeguses majanduslikus olukorras igati positiivne.

Kasvuhoonegaaside heitkoguste müügist saadav raha tuleb vastavalt lepingutele investeerida energia säästmiseks, mis omakorda tähendab, et hoonete soojuskaod ja halduskulud peavad ülejärgmisel aastal olema praegusest väiksemad. Pärnu maakonna 27 objekti saavad sellest rahast oma osa, nende hulgas on päästedepoosid, koole, lasteaedu ja hooldekodusid. Täpne loetelu läheks siinkohal pikaks, nimekirjaga saab tutvuda Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kodulehel.

Keskkonnaminister Keit Pentus rõhutas, et torustike soojustamisega on suudetud Eestis vähendada soojakadu määras, mis katab kogu Kunda linna aastase soojavajaduse. Samuti on seoses torustike soojustamisega Orissaares alandatud kaugkütte hinda elanikele kuus protsenti, see vähendab kodukulusid.

Taristu ja haridus

Pärnumaa strateegilise arengu seisukohalt kõige tähtsam objekt Rail Baltic on esialgu poliitiliste otsuste ootamise faasis. Juhul kui Eesti, Läti, Leedu ja Poola sõlmivad raudtee arendamiseks poliitilise kokkuleppe, hakatakse planeerima raha. Rail Balticu tähtsust Pärnumaale ei ole võimalik alahinnata.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eelarvest leiame 17,3 miljonit eurot Pärnu ümbersõidu ehitamiseks ja 8,6 miljonit eurot väikesaartele laevade soetamiseks, teiste hulgas on nimetatud Kihnu saart. Võrreldes eelmise aastaga, kasvab ühistransporditoetus 4,84 protsenti ja kohalike teede hoiu toetus 40 protsenti, summas 5,1 miljonit eurot kogu Eestile.

Haridus- ja teadusministeeriumi eelarve suureneb seoses kõrghariduse rahastamise kasvuga, tasuta kõrghariduse juurutamise eelnõu on menetluses. Sellel nädalal pälvis riigikogu ja avalikkuse tähelepanu õpetajate meeleavaldus. Tunnustan õpetajaid julguse eest tulla välja enda eest seisma, see ei ole väga eestlaslik. Samal ajal oli tegemist konstruktiivse kriitikaga riigijuhtide aadressil.

Professor Mati Heidmets ütles riigikogu kõnepuldist hariduse ees seisvaid probleeme avades, et õpetajate positsioon ühiskonnas peab paranema.

Eesti õpetajate töö tulemused on ühed maailma paremad, samal ajal pole pedagoogid rahul oma töö väärtustamisega.

Õpetajate kõneisik Martin Saar ütles ETV saates "Terevisioon", et koolivõrgu reformile peab eelnema haldusreform. Tema seisukohaga saab ainult nõustuda. Tugevas omavalitsuses on tugev kool, perearstikeskus, ühistranspordivõrk ja sotsiaalhoolekanne.

Ma ei usu, et gümnaasiumide viimine ministeeriumide alluvusse ehk riigigümnaasiumide loomine tõstab keskhariduse kvaliteeti. Jääb üle ainult loota, et ühel päeval saavutatakse riigikogus konsensus haldusreformi elluviimiseks. Seniks toetan haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksood ajast ees käimisel, et koolivõrku korrastada ning seeläbi õpetajate töötasu ja -tingimusi parandada.

Kultuur ja sotsiaalvaldkond

Kultuuriministeeriumi eelarves näeme välisraha Pärnu muuseumi uue maja ehituse lõpetamiseks, samuti tegevustoetusi Kihnu muuseumile ja Pärnu linnaorkestrile. 2012. aastal kavandab ministeerium sihtasutuse loomist, et korraldada Endla teatri tööd. Samuti kõneles kultuuriminister Rein Lang kavatsusest toetada Järvi muusikafestivali ja Pärnu filmifestivali.

Norra finantsmehhanism eraldab mõisakoolide renoveerimiseks 900 000 eurot, kuuldavasti meeldivad norrakatele koolideks rekonstrueeritud mõisad.

Rahandusministeeriumi eelarvest saame teada, et ELi üldeelarvesse eraldab Eesti 167 miljonit eurot. Eespool tõin välja, kui palju me ise tagasi saame, vahe on mitmekordne. Suurim kulukasv summas 90 miljonit eurot tekib seoses riigi kannete taastamisega kohustusliku kogumispensioni fondidesse.

Sotsiaalministeeriumi eelarve suurim kuluallikas on riiklik pension, milleks kulub 1,3 miljardit eurot, ja kulud kasvavad 71 miljonit eurot ehk 5,68 protsenti. Pensionisaajate arv suureneb 8000 inimese võrra. Samal ajal laste arv väheneb ja seoses sellega alaneb peretoetuste summa 3,6 miljoni euro võrra. Asjata ei rõhutanud Marju Lauristin riigikogus inimarengu aruannet tutvustades, et Eesti kõige suurem probleem on meie rahva kestma jäämine. Samuti rõhutas riigikontrolör eelmisel nädalal, et Eesti pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik, tuleb olla valmis kauem tööl käima.

Kokkuvõttes on Eesti 2012. aasta eelarve konservatiivne ja tasakaalus, lühiajalises vaates päris hea, muretsemiseks pole põhjust. Ilmselt tunnevad suured elanike grupid: haiged, pensionärid, sotsiaaltoetuste saajad, haridus- ja kultuuritöötajad, et olukord nende valdkondades on liiga pingeline.

Haldussüsteem vajab kohandamist muutunud oludega. Mitu valdkonda nõuaks senisest suuremal hulgal raha, see tähendab ühistes huvides ja parema tuleviku nimel paljustki loobumist. Poliitikutelt oodatakse muutusi, kartmatust eksida, mis on nii inimlik, ja julgust teha raskeid otsuseid. Kas selleks ollakse valmis juba järgmisel aastal, et 2013. aasta eelarve pakuks rohkem rahulolu? Aeg näitab.

Miks Eesti põllumees saab vähem otsetoetusi kui "vanad" eurooplased

2011-11-01

MINISTER TEAB: Vanad liikmesriigid hoiavad kiivalt oma positsioone. Kord kätte võidetut on eriti raske käest anda, eriti kui see puudutab rahalisi vahendeid.

Seoses Euroopa Liidu uue rahastamisperioodiga ja ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) tulevikusuundade aruteluga on taas hakatud rääkima põllumajanduslike otsetoetuste erinevast tasemest liikmesriigiti ning Eesti positsioonist selle pingerea alumises otsas. Püüan selgitada, milles liitumiseelselt kokku lepiti ja millised on eri liikmesriikide positsioonid.´

ÜPP otsetoetused tekkisid alates 1992. aasta nn Mac-Sherry reformist. Lähtudes kaubanduspoliitika liberaliseerimisest, alandati Euroopa Ühenduse välispiiril rakendatavaid tollitariife, mis viis siseturul hinnad langusse, lähemale maailmaturu hindadele. Nii tekkis EL-i põllumeestele nn arvestuslik "saamata jäänud tulu".

Kompenseerimaks põllumajandustootjatele reformi tõttu langenud sissetulekuid, viidi sisse otsetoetused. Näiteks teraviljatoetuse suuruse määramiseks võeti arvesse reformi rakendamise aegsed liikmesriikide kasvupinnad hektarites, keskmised saagikused tonnides hektari kohta ja vastava põllumajandussaaduse tollimaksu languse ulatus - teravilja puhul oli see 63 € tonni kohta.

Nende kolme elemendi korrutis andiski liikmesriigi teraviljatoetuse summa ehk aasta eelarve. Sarnase valemi alusel arvutati ka teiste põllukultuuride ja -loomade kasvatamise otsetoetuse summad ja ühikumäärad hektari või looma kohta. Nii kultuuride kasvupinnad ja loomade arvud kui ka saagikus ja jõudlus olid liikmesriigiti erinevad, vastavalt neile elementidele ja põllumajandussektori suurusele tekkisid toetuste, mida esialgu oli loendis ligi kakskümmend, kogusummad.

Näide saamata jäänud tulu arvestuse kohta: Taani teravilja saagikus hektari kohta on 8 tonni, saamata jääv tulu 8x 63 = 504 €/ha. Eesti teravilja saagikus hektari kohta on 2,5 tonni, saamata jääv tulu 2,5x 63 = 157,5 €/ha.

Nagu arvutusest selgub (erinevus 3,2 korda), võimendab selline äraspidisele metoodikale tuginev toetuste poliitika paremates looduslikes tingimustes olevate tootjate eeliseid. Ainuüksi suurem saagikus annab tootjale majandusliku eelise, aga kui sellele lisada loogika, et mida suurem on saagikus, seda suurem ka kompensatsioon saamata jäänud tulu eest, siis on tulemuseks ebavõrdsus ruudus.

Aluseks liitumisleping

Eesti otsetoetuste tänase taseme aluseks on EL-iga sõlmitud liitumisleping ning selles sisalduvad toetusõiguslikud hektarid, loomad, piima puhul ka kilogrammid jms ühikud ning nendele vastavad, läbirääkimiste ajal kehtinud toetuste nõuded ja toetussummad, mis kujunesid eelkirjeldatud valemite alusel.

Liitumisläbirääkimiste esimesel etapil võeti aluseks põllumajandustootmise statistika aastatel 1997-1999 (kasvupinnad, tootmise mahud, keskmine saagikus) ning ükshaaval toetusaluseid objekte läbi arutades kehtestati toetuse summad liitujatele liikide lõikes.

Kõigi uute, 1. mail 2004 liitunud liikmesriikide jaoks oli selles kontekstis tegu sarnaste alustega. Samas, silmas pidades Vene turu kokkukukkumist hilissuvel 1998, olid halvemas olukorras need liikmesriigid, kelle tootmises oli olnud suurem osakaal Vene turule suunatavatel põllumajandussaadustel, kuna selle mõjul toimunud tootmise järsk langus jäi just referentsperioodi sisse.

Oma osa languses oli ka üldisel uue riigi ülesehitamisest tingitud rahapuudusel, mille tõttu toetati ka põllumajandust üleminekuriikides vähem. Üks selliseid oli Eesti. Meie jaoks oli selline referents äärmiselt ebasobiv.

Olles tõestanud ära Vene kriisi mõju meie piimakarjakasvatusele (piimatootmise langus ühe aastaga oli 15%), saime tootmiskvoodi esialgselt 562 000 tonnilt 624 000 tonnini. Teraviljatoetuse arvestamisel aluseks võetava keskmise statistilise saagikuse 1,77 t/ha osas sai läbirääkimiste lõpp-paketti näitajaks 2,4 t/ha.

Seega sai meie nn teraviljatoetuse arvestuse valemiks 362 827 hektarit korda 2,4 tonni hektarilt korda 63 € ehk kokku pisut üle poole toetuste eelarvest (ca 54,8 mln €). Samasugused arvestused tehti teiste taimekasvatussaaduste (lina, kanep, kaunviljad) ja loomakasvatussaaduste (veised, ammlehmad, lambad) osas. Nii kujunes Eesti kogutoetuse aastaeelarveks ca 100 mln €.

Vanad hoiavad positsioone

Sarnaste valemite kasutamisel erineva geograafilise asendi, klimaatiliste näitajate ja mullaviljakusega maade osas muutus oluliseks tootmise struktuur ja jõudlusnäitajad. Meie keskmist teraviljasaagikust näiteks Hollandiga (9-10 t/ha) võrreldes on selge, et meie toetussumma jäi väiksemaks. Kuid kuni need toetused kuulusid konkreetse toetusliigi juurde, võis sellele mingi loogika põhjal selgituse leida.

Siiski peab tõdema, et käsitletud lähenemine ei sisalda vähimatki paindlikkust. Valemite alusel paika pandud toetussummade põhielemendid on muutumatud aastateks, hoolimata turuolukorrast, tegelikust maakasutuse muutusest, kasvatatavast kultuurist jms. Sarnane valem on otsetoetuste aluseks alates 1992. aastast ja püsib 2013. aasta lõpuni.

Hoolimata arvestusliku valemi ja n-ö rahastamispõhimõtete muutmatusest on aga muutunud toetuse enda põhimõtted. 2003. aastal viidi põllumajanduspoliitikas läbi uus reform, mis kehtestas uuelaadsed, konkreetsest tootmise kohustusest lahti seotud toetused.

Eestiga üheaegselt liitunud uued riigid olid selles mõttes katsejänesteks, et meile kohanduv ühtse pindalatoetuse süsteem rakendus alates 2004. aastast, kuid EL-15 rakendati ühtset otsemaksesüsteemi vastavalt liikmesriigi valikule alates aastast 2005 või 2006.

Mõlema süsteemi üldine põhimõte oli, et liideti kokku kogu otsetoetuste summa (eelkirjeldatud valemite alusel saadud sektoripõhiste toetuste summade koond) ning jagati see toetusõiguslike põllumajandusmaa hektarite arvuga, saades nii uue toetuse ühikumäära hektari kohta.

Vanades liikmesriikides tehti seda individuaalse tootja tasemel (temale aastatel 2000-2002 makstud toetuste keskmine aastane summa jagati tema kasutuses olevate põllumajandusmaa hektarite arvu aasta keskmisega), kuid uute liikmesriikide jaoks tehti seda liikmesriigi tasandil.

Lisaks laiendati toetusõigusliku põllumajandusmaa definitsiooni - kui eelnevalt oli toetusõiguslik vaid konkreetse põllumajanduskultuuri kasvatamise või põllumajandusloomade karjatamisega seotud põllumajandusmaa, siis nüüd liideti maad, millel ajutiselt põllumajanduslikku tootmist ei toimunud, kuid maad hoiti heas põllumajanduslikus korras vastavalt liikmesriigi poolt sätestatud tingimustele.

Vanades liikmesriikides, kus põllumajanduslik maakasutus oli stabiilselt välja kujunenud aastakümnete jooksul, ei toonud selline lisandus palju probleeme. Kuid nn üleminekumajanduse riigid nagu ka Eesti, kes olid läbi elanud põllumajandussektori suure kokkutõmbumise, omasid olulist osa põllumajandusmaast, mis muutus uutes tingimustes samuti toetusõiguslikuks, ning sellega vähenes hektari kohta makstav toetusmäär veelgi.

Arvestades kogu otsetoetuste toetusmäära kujunemist poliitiliste läbirääkimiste käigus, on tuntav EL-15 soov säilitada oma eelispositsioon ja hilisematele liitujatele makstavat toetust lahjendada. 10 uue liikmesriigi juurdetulek tekitas nn kahekiiruselise Euroopa, mille tunnistuseks on veel tänagi, 7 aastat pärast liitumist, meie kohta kasutatav väljend "uued liikmesriigid", ülejäänute kohta kasutatakse õigusakti tasemel väljendit "liikmesriigid, kes pole uued liikmesriigid".

Tänastest seisukohtadest

EL-i ÜPP kulud on aastate jooksul moodustanud isegi üle 50% ühisest eelarvest, nüüd on see osakaal vähehaaval vähenemas, kuid moodustab siiski ca 40%. ÜPP meetmete kaudu on liikmesriigil kõige lihtsam oluline osa oma sissemaksest riigi majandusse tagasi suunata ning oma rahalist netopositsiooni parandada.

10 liikmesriigi liitumisega 2004. aastal tuli põllumajandusmaad ja põllumajandustootjaid oluliselt juurde, eelarve piirsummad olid aga perioodiks 2007-2013 põhimõtteliselt kokku lepitud. Tänases olukorras, kus poliitilistes tekstides sisaldub esmakordselt vajadus eemalduda ajaloolistest toetuse alustest ning liikuda võrdsema jaotuse poole, hoiavad vanad liikmesriigid kiivalt oma positsioone. Kord kätte võidetut on eriti raske käest anda, eriti kui see puudutab rahalisi vahendeid.

Nii olemegi seisus, kus otsetoetuse keskmine hektarimakse erineb liikmesriigiti kuni 5 korda ja lahendus, mis on välja pakutud, vähendaks seda 4-kordse vaheni. Selle pakkumise tegijad rõhutavad, et madalamate keskmiste hektari toetusmäärade kasv on kuni kolmandik (Lätil 84-lt 114 euroni, meil 117-lt 156 euroni). Meie ütleme, et see moodustab vaid 60% kogu EL-27 keskmisest. Ja see on väga erinev käsitlus.

Saarte Hääl

Kolmapäev, 26. oktoober 2011

Seeder: Eesti taotleb otsetoetuste kiiremat võrdsustamist

2011-10-27

Intervjuu põllumajandusminister Helir-Valdor Seedriga

Täna on vabariigi valitsuses arutusel Eesti seisukohad Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika osas. Eesti huvides on põllumajandustoetuste taseme võrdsustumine ja seda kiiremas tempos kui Euroopa Komisjon on välja pakkunud. Praegu on Eesti toetuste tasemelt üks Euroopa viimaseid, vaid Läti saab ühiskassast veel vähem kui meie.

Eelmisel nädalal osales põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder Luksemburgis Euroopa Liidu põllumajandus- ja kalandusministrite nõukogu istungil, kus peateemaks oli ühise põllumajanduspoliitika reformipakett.
Nädalisele intervjuu andnud minister ütles, et Euroopa Komisjoni eelnõus on Eesti jaoks kaks olulist punkti. Esiteks see, et komisjon tunnistab toetustasemete võrdsustamise vajalikkust ja on seadnud eesmärgiks, et üheski liikmesriigis ei oleks toetustetase alla 90% ELi keskmisest (Eestis praegu 45%). Teiseks kasvavad eelnõu järgi ühisest eelarvest makstavad toetused Eesti jaoks 30%. „Meie kriitika on, et see on liiga aeglane ja me tahaksime näha kiiremat võrdsustamistempot," selgitas minister.

Kui tõenäoline on, et Eesti saavutab soovitud taseme kiiremini?

Eks see arutelude lõpuks selgub. Oma huvide selgitamiseks on ruumi olemas ja mina arvan, et need eelnõud saavad meie jaoks muutuda ainult paremaks. Otsetoetuste kiiremast võrdsustamisest olulisemgi on, et see ei toimuks maaelu arengu toetuste arvelt. Praegu võib eelnõust välja lugeda, et arengutoetused peaksid järgmisel perioodil vähenema. Me ei saa sellega sugugi nõustuda ja kindlasti on siin edulootus suurem kui otsetoetuste kiirema kasvu puhul.

Millised on üldse liikmesriikide seisukohad eelnõu suhtes?

Liikmesriike on 27 ja nende hoiakud on ikka väga erinevad. Ma ütleksin, et üldiselt oli enamik riike küllaltki kriitilised esitatud eelnõu suhtes, aga kriitika oli erinev. Eesti, Läti, Leedu, samuti Poola ja teiste riikide, kus toetused on madalad, kriitika puudutas tänast ebavõrdset kohtlemist ja ebavõrdseid konkurentsitingimusi, aga teised liikmesriigid avaldasid arvamust, et uued määrused teevad ühise põllumajanduspoliitika veelgi bürokraatlikumaks ja keerulisemaks - seda kardame ka meie.
Paljudele ei meeldinud kohustuslik rohelikustamine, ehk otsetoetuste sidumine konkreetsete keskkonnanõuete täitmisega, mis on uus jõuline muudatus.

Eesti taotleb otsetoetuste võrdsustamist, kuid ka vanades liikmesriikides on toetusemäärad väga erinevad. Kas ka nemad nõuavad võrdsustamist?

Kuluaarides räägitakse sellest rohkem, kuid esimeses lauavoorus see teemaks ei olnud. Ma saan ka aru, miks see nii on. Keegi ei vaidle põhimõttele vastu, aga laua taga tuleb lõpuks ka hääletada ja see tähendab raha reaalset ümberjagamist. Seal ollakse kindlasti ettevaatlikumad.
Esimeses lauavoorus olid vanade liikmesriikide jaoks prioriteedid bürokraatia, rohelikustamine, suured ja väiksed põllumajandustootjad, noored põllumajanduses. Võrdne kohtlemine oli probleemiks ikkagi väikese toetustasemega riikidele.

Väikese toetustasemega riikidest on Poola meiega võrreldes suur põllumajandusmaa. Kas ta on selles küsimuses meiega ühes paadis või pigem konkurent?

Eks me kõik oleme üksteisele konkurendid, nii põllumeestena ELis kui ka subjektidena ühises põllumajanduspoliitikas, aga see ei tähenda, et kõik tirivad tekki ainult enda poole. Kõik annavad endale aru, et soodsa tulemuse saavutamiseks on vaja leida liitlasi.
Poola seisukohast ei saa veel aru. Sellel on mitu põhjust. Kõigepealt see, et Poola on praegu eesistuja riik ja hea tava näeb ette, et eesistuja riik püüab hoida suhteliselt neutraalset joont. Oma jõulised seisukohad, kui neid on, esitab ta kindlasti pärast seda, kui ta paari kuu pärast eesistuja enam ei ole.
Teiseks ongi Poola positsioon raskesti määratletav, eriti meie poolt vaadatuna. Poola toetused on märkimisväärselt kõrgemad kui meie omad, kuigi jäävad natuke alla ELi keskmist. Praeguse eelnõu variandi järgi saavad nad juurde 5 või 6 eurot hektari kohta, mis ei ole kuigi suur summa, võrreldes meiega (39 eurot hektari kohta). Poola riigi peale teeb see küll suhteliselt suure summa, aga konkreetse põllumehe võit on oluliselt väiksem kui Eesti põllumehel. Nii et kui jõuliselt hakkab Poola võitlema võrdsustamise eest, kui tal on võita oluliselt vähem kui meil, on täna raske prognoosida. Aga kindlasti on ta pigem meie toetaja ning ma loodan, et Poolast kujuneb meile tugev liitlane.

Ühise põllumajanduspoliitika toetused on erinevad, millised on Eesti tootjate seisukohad erinevate toetuste (otsetoetused tootmisele, maale, maaelu arengu toetused) suhtes?

Päris üksmeelt siin polegi. Domineeriv seisukoht on, et otsetoetuste kasv ei peaks tulema maaelutoetuste arvelt. Keerulisem on maaga seoses. Eestis haritakse täna söötis maid üles kiirusega 10 000 ha aastas. Suur osa sellest maast, kus toimub nüüd põllumajanduslik tegevus, ei ole aga abikõlbulik, kuna see ei olnud aastal 2003, enne kui astusime ELi, registreeritud. Mõned ei ole PRIA registris.
Tootjad saavad väga hästi aru, et kui laiendame tulevikus toetusõiguse kõigile maadele, läheb supp selle võrra lahjemaks, ehk toetus hektari kohta väheneb. Loomulikult ei ole need tootjad, kes praegu harivad abikõlbulikku maad, väga rõõmsad selle üle, et raha jagatakse ümber kogu põllumajanduslikule maale. Ja need, kes täna abikõlbulikud ei ole, aga harivad põllumajandusmaad, soovivad riigis võrdseid tingimusi ja võrdset konkurentsiolukorda. Tulevik on ikka selle päralt, et püüame kõiki põllumajandustootjaid võrdselt kohelda, sõltumata sellest, millal nad põllumajandusliku tegevusega alustasid.

Abikõlbulikuks saavad nad siis, kui algab uus periood?

Jah. Praegu käivad arutelud, milline aasta võetakse aluseks. Eesti positsioon on minu arvates hoopis mõistlikum, aga mis ilmselt ei leia lõpuks heakskiitu. See oleks paindlik lähenemine, ehk me ei peaks fikseerima ühte referentsperioodi, näiteks et 2009. või 2011. on see aasta, mille järgi fikseerime toetuskõlbulikud maad, vaid võiksime iga kord paindlikult aluseks võtta varasema aasta, mille kohta on kõik statistilised andmed olemas. Näiteks 2015. aastal võtame aluseks 2013. aasta jne. See võimaldaks arvestada tegelikku olukorda põllumajanduses, mitte nii, et aasta 2009 on aluseks kuni 2020. aastani ja vahepealsed muutused kuidagi ei kajastu.

Kas sellisel juhul tuleks igal aastal kogu raha ELis ringi jagada või ainult riigisiseselt?

Riikide vahel võiks tõesti aluseks võtta referentsperioodi, sest nii suurt süsteemi ja raha ei ole võimalik igal aastal paindlikult ümber mängida. Meie taotleme seda, et kui oleme alused ja riigi rahaümbrikud kokku leppinud ning fikseerinud nii või naa seitsmeks aastaks olukorra, võiks riigisiseselt olla võimalus paindlikult otsustada. Eesti riik on selleks võimeline.
Ma saan aru, et seda ei soovita sellepärast, et paljudel riikidel ei ole nii paindlikku registripidamist, nii kaugele arenenud e-lahendusi ja nad on enamasti meist palju suuremad riigid, mis ei saa endale sellist mobiilsust lubada.
Teiseks olen põllumajandustootjate silmist välja lugenud, et senine süsteem kaitseb teatud mõttes nende huvisid. Kui fikseerida praegune olukord, on neil järgmiseks seitsmeks aastaks suur eelis võrreldes uute tulijatega. Ma ei ütle, et Eestis sellised meeleolud on, aga väljastpoolt tunnen ma sellised meeleolud ära.

Kui toetused kunagi kehtestati, kompenseeriti nendega saamata jäänud tulu. Aja jooksul on alused muutunud. Millest peaks Eesti seisukohast praegu lähtuma toetuste maksmisel?

Jah, nende otsetoetuste eesmärk on muutumas järjest ähmasemaks. Algul oli ta saamata jäänud tulu pärast tollide alandamist ja selgelt väljaarvutatav, aga enam ei kanna ta ammu seda sisu ja eesmärki.
Eesti seisukoht on, et otsetoetuste osakaal peaks tulevikus oluliselt vähenema ja suurenema või vähemalt säilima peaks arengutoetuste osakaal. Arengutoetuste osa on meie meelest oluline. Need on investeeringutoetused tehnikasse, tehnoloogiasse, teadus- ja arendustegevusse, tõu- ja sordiaretusse, selleks, et arendada ja hoida innovatsiooni- ja konkurentsivõimet. Me peame olema konkurentsivõimelised ka kolmanda maailmaga ja seda turusituatsioonis.
Toetusi tuleks jagada sihtotstarbeliselt, aga mitte üldise otsetoetusena kõigile, kusjuures argumendiks on, et aastakümneid tagasi tekkis mingi saamata jäänud tulu.

Millised on Eesti seisukohad rohelikustamise suhtes? Osa tootjaid leiab ju meilgi, et see on liiga piirav.

Me ei saa oma seisukohta veel öelda, sest vaja on täpsustada, mida on komisjon mõelnud rohelikustamise sisu all. Ideena või põhimõttena ei ole me sellele sugugi vastu, sest kõik on aktsepteerinud, et põllumajandus peab olema tulevikus keskkonda säästev ja teatud regulatsioonid-piirangud on vajalikud. Aga milliseid konkreetseid kohustusi see põllumehele seab, selles osas ei ole me mõjudest veel täpselt aru saanud. Peame liitma, lahutama, korrutama ja jagama, et seda mõju teada saada ja alles siis saame oma lõpliku seisukoha välja öelda.

Mis saab keskkonnaalastest toetustest säilitamaks pärandkooslusi, maastikutüüpe, ohustatud põlistõuge jne?

See on juba täna ühise põllumajanduspoliitika väga oluline osa ja jääb selleks ka tulevikus.
Meil on eraldi meetmed mahetootjatele, meil on keskkonnasõbralik majandamine, eraldi toetused Natura aladele, poollooduslikele kooslustele. See on väga mitmekesine ja puudutab keskkonnasäästu ja -hoidu ka laiemas mõttes, ka kultuurmaastikke ja ohustatud tõugude säilitamist. See peab kindlasti jätkuma, aga kas sellises mahus ja sellisel kujul, tuleb läbi mõelda.
Tuleb aru anda, et siin ei saa teha järske muutusi üleöö. Seaduse järgi juba eeldab üleminek mahetootmisele väga pikka perioodi, ja kui me prioriteete muudame, siis ei saa öelda, et nüüd on senine tegevus lõppenud ja päevapealt kehtivad uued mängureeglid. Muudatused saavad olema sujuvad, aga keskkonda säästev, kultuurmaastikke ja traditsioone hoidev poliitika jääb kindlasti teatud osaks Eesti põllumajanduspoliitikast.

Inge Põlma

Nädaline

27.10.2011

Viis meedet alkoholi tarbimise vähendamiseks

2011-10-25

Alkoholi liigtarbimine on Eestis tõsiseks probleemiks, mistõttu vajab alkoholipoliitika tugevat riigipoolset sekkumist. Täna liigume õiges suunas - oleme alustanud koalitsioonileppes ülesandeks võetud alkoholipoliitika rohelise raamatu koostamist.

Isamaa ja Res Publica Liidu jaoks on oluline kujundada kogu elukeskkond selliseks, mis ei propageeri alkoholi tarbimist, kus müügipiirangud on tasakaalukad ja suhtumist kujundavad ning järelevalve on tõhus.

Esiteks tuleks alkoholi reklaami piirata. Reklaami tuleks edastada kaunistamata kujul, loetledes vaid toote andmed ning välistatud peaks olema igasugune meeleolu loov liikumine, muusika või taustapildid. Samuti tuleks keelustada alkoholi välireklaam. Samas tuleb tähele panna, et reklaami kohesel ja täielikul keelamisel on selge oht turundusvõtete massilisele levikule. Seetõttu on vajalik reklaami tugeva piiramise korral näiteks kehtestada ka alkoholile miinimumhind ja reguleerida alkoholi degusteerimine. Keegi meist ju ei soovi, et näiteks kaubanduskeskustes muutuks alkoholi degusteerimine igapäevaseks.

Teiseks tuleb määratleda alkoholi asukohaks kaupluses nn. lõpppunkt. Keelatud peab olema paigutada alkoholi muu kauba vahele.

Kolmandaks: järjepidevalt tuleb tõsta ka alkoholi aktsiisi. Oleme alkoholiaktsiisi viimastel aastatel tõstnud ning teame, et see on, eriti majanduslanguse tingimustes, nähtavat mõju avaldanud - 2008. aastal oli alkoholitarbimine 12,1 liitrit inimese kohta, 2010 aga 9,7 liitrit (kusjuures salaalkohol on neile numbritele lisatud ja turistide joodu ning kaasaviidu maha võetud).

Neljandaks tuleks piirata boonuskampaaniaid ja vägijookide avalikes kohtades degusteerimist.

Ning viiendaks peame veelgi enam tõhustama järelevalvet alkoholi müügi üle alaealistele ning karmistada kontrolli liikluses, et vähendada joobes juhtide osakaalu.

Eelpool nimetatud meetmeid tuleb rakendada käsikäes. Vägijookide liigtarbimise vastu saab kõige tõhusamalt võidelda üksnes kõikide abinõude koosmõjus. Alkoholi tarbimise vähendamisel on kõige olulisem muuta ühiskonna suhtumist ja inimeste väärtushinnanguid. Selleks peame rakendama ja ühtlasi tõhustama kõiki abinõusid korraga.

Me ei tohi loota vaid liberaalsele eneseotsustamise õigusele - tahan joon end surnuks, ei taha, siis ei joo. Me ka sportlikku elulaadi propageerides ei looda vaid sellele, et ketsid suudab igaüks osta ja linnatänav ning metsalune on jooksmiseks valmis. Me oleme ehitanud uusi spordihooneid, rajanud kergliiklusteid, korraldanud liikumisharrastust edendavaid üritusi, ning kehaline kasvatus on olnud kohustuslik õppeaine läbi aegade. Samamoodi süsteemselt peame tegutsema joomarluse piiramisega, pöörates erilist tähelepanu noorte alkoholitarbimise ja - sõltuvuse ennetamisele, mille oluliseks osaks on kasulike eneseteostusvõimaluste loomine.

Nüüdseks oleme juba alustanud koalitsioonileppes ülesandeks võetud alkoholipoliitika rohelise raamatu koostamist. Loodame selle valmis saada järgmise aasta lõpuks.

Alkoholi liigtarbimisega võitlemine on kui tünnile vitste panemine. Ühest vitsast ei piisa ja kõik vitsad peavad olema timmitud ühtlase pingega. Muidu võime parimat soovides kasu asemel kahju tekitada.

Riigieelarvega panustatakse Eesti jätkusuutlikkusse

2011-10-24

Septembris kiitis vabariigi valitsus heaks järgmise aasta riigieelarve ja nüüd on jõudnud järg Riigikogu kätte. Tuleva aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit eurot, eeldavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Tegemist on läbi aegade suurima riigieelarvega.

Kindlasti ei ole alust Kajar Lemberi (SDE) väitel, et riigieelarvega ei panustata Eesti riigi elanike heaolu suurendamisse. Lember kirjutas, et sotsiaalsed lõhed suurenevad j a perede toimetulek väheneb veelgi. Tegelikult kasvab sotsiaalministeeriumi eelarve 80 miljoni euro võrra, 2,7 miljardi euroni.

Suurendatakse meditsiinisüsteemi rahastamist, et parandada arstiabi kättesaadavust ja kvaliteeti. Taastatakse teise pensionisamba maksed, mida lubati majanduskriisi ajal.

Endiselt peab riik oluliseks töötute toetamist läbi töötukassa mullusega samas mahus, kuigi töötute arv on tunduvalt vähenenud võrreldes kriisiaastatega. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensionikindlustus ja ravimikindlustus, millega soovitakse taastada ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele.

Ka riigikontrolör suunas meie tähelepanu kiiretele seadusega kinnitatud kulude kasvule. Nendeks on sotsiaal- ja ravikindlustuse kulud, mis kasvanud kaks korda kiiremini kui riigitulud. Praegu on fikseeritud kulutused kaetud avaliku sektori ülalpidamiskulude ja riigieelarveliste investeeringute külmutamise teel. Sellise olukorra kestma jäämine annab hiljem hoobi Eesti haldusvõimekusele ja jätkusuutlikule arengule. Seega ei ole Lemberil mõistlik väita, et tuleb kiirelt suurendada sotsiaalkulutusi, kui seda tehakse tuluallikate kokkukuivatamise teel.

Olulise punktina tooksin välja Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni.

Toetuste suurenemise põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mistõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud.

Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja saanud PRIA nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tagasiside põhjal soovib enamik neist investeeringud ellu viia. See omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb tõenäoliselt teha suuremaid väljamakseid. Eelarves on sellega juba arvestatud ja riigieelarve tuleb põllumajandusele 2012. aastal soodne. Seega pole alust ka väitel, nagu ei teeks riik midagi kohaliku maaelu arendamiseks.

IRL-i saadikuna on mul hea meel tõdeda, et haridusvaldkonna eelarve suureneb järgmisel aastal 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Saastekvootide müügist saadud rahaga plaanitakse renoveerida koolihooneid ja õpilaskodusid 72 miljoni euro ulatuses. Pooleteise miljoni euroga rahastatakse IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektori jaoks vajalik tööjõud. Tõstetakse ka kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse mahtu 6,2 miljoni euro võrra.

Siinkohal tooksin välja kõrgharidusreformi olulisuse. Selle eesmärk on tagada ligipääs kõrgharidusele sõltumata õppija rahalistest võimalustest. Reformi kohaselt tagab riik kõigile üliõpilastele, kes õpivad täiskoormusel, tasuta kõrghariduse. IRL seisab sellest eest, et riik tooks haridusse lisaraha. Plaanis on viia hariduse rahastamine 3 protsendini SKT-st, mis on ühtlasi ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide eesmärk. Alates 2012. aastast lisandub ligikaudu 3500 arvestuslikku tasuta õppekohta. ,,.

Seoses riigieelarvega on palju räägitud ka palkadest. Riigikogu liikmed, sõltumata sellest, kas nad on koalitsioonis või opositsioonis, on selle poolt, et tõsta päästjate, õpetajate ja meditsiinitöötajate palku. Reaalsus on aga see, et järgmise aasta riigieelarve on puudujäägis. Valitsuskoalitsioon pingutab kõvasti, et lähiaastatel jõuaksime riigieelarve tasakaaluni.

Tõenäoliselt jääb järgmisel aastal Eesti riigivõlg 5,8 protsenti SKT-st Euroopa Liidu madalaimaks. Kindlasti on ka sotsiaaldemokraadid teadlikud Euroopat vaevavast võlakriisist. Seega peame hoidma riigieelarvega konservatiivset joont ja hoiduma laenurahaga palkade tõstmisest.

Riigi korras rahandus on positiivne signaal ettevõtjatele ja annab kindlust stabiilse maksukeskkonna osas. See omakorda loob uut majanduskasvu ja töökohti ning siit edasi on ainult üks samm, et tõsta eelmainitud riigitöötajate palku.

Majade soojustamisega saavutatakse väiksemad kommunaalarved

2011-10-22

Tänavune sügis on pakkunud meile mõnusalt sooja vananaiste suve. Paraku on soojad ilmad nüüdseks läbi ning alanud on taas 8-kuuline kütteperiood. Soojakulude osatähtsust perede eelarves ei saa alahinnata: keskmise eestlase jaoks moodustavad need rohkem kui pool leibkonna kodukuludest.

Maagaasi, puidu või õli toorainehindade tõusu vastu on meil väga raske seista, mistõttu on majade soojakulude vähendamisel peamiseks märksõnaks energiasääst. Ainus ja reaalne kulude kokkuhoid on võimalik saavutada kortermajade soojuskindlamaks renoveerimisega. Nagu tänavapildis näha võime, on paljud seda võimalust ka juba kasutanud või kasutamas.

Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks 2020. aastaks saavutada hoonepõhiseks energiakuluks mitte rohkem kui 100 kWh/m2a. Eestis on täna see näitaja paljude kortermajade puhul mitu korda kõrgem. Soojuskindlamate elamutega säästaksime küttekuludelt ning hoiaksime ümbritsevat keskkonda, mida me kesiselt soojustatud majade kaudu usinalt ja järjepidevalt kütame.

Kortermajade soojuskindlamaks muutmisel on oluline roll täita riigil. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi käivitatud kortermajade rekonstrueerimistoetuse programmi eesmärk on aidata ja julgustada inimesi investeerima kodukulude kokkuhoiuks. Hetkel kaetakse riigi poolt, läbi sihtasutuse KredEx, 35% korterelamu rekonstrueerimise maksumusest, kui sellega saavutatakse hoones 50 protsendi suurune energiasääst.

Aastaga on soojuskindla-maks muutmise toetust saanud 183 korterelamut ligi 4,9 miljoni euro eest. Toetust on eelkõige kasutatud nõutud omafinantseeringu osakaalu vähendamiseks. Programm jätkub ja loodetavasti tulevikus juba veelgi suurema riigipoolse toetusega. Siinkohal julgustaksin Raplamaa korteriühistuid programmis senisest rohkem kaasa lööma. Raplamaal on 2010. ja 2011. aastal toetust saanud kaheksa korterelamut. Maakonna potentsiaali silmas pidades võiks toetust saanute hulk olla mitu korda suurem. Olen veendunud, et korteriühistute aktiivse tegutsemise korral ning riigi ja omavalitsuste kaasabil on juba lähiaastatel võimalik meie kortermajades saavutada olulist energia ja seeläbi ka rahalist kokkuhoidu, muuta elukeskkond kaunimaks ning parandada kohalikku tööhõivet.

Kokku on lepitud, et valitsus jätkab järgmisel aastal kodutoetuste maksmist lasterikastele peredele, eesmärgiga parandada väikese sissetulekuga paljulapseliste perede elamistingimusi. Ka neid toetusi on kasutatud suures osas eluaseme renoveerimiseks ja ühtlasi energiasäästlikumaks muutmisel. Seni on toetust saanud 1500 peret, kus kasvab ligi 6000 last, summas 12 miljonit eurot. Keskmine toetuse suurus ühele perele on olnud 6140 eurot.

Lisaks korterelamutele on valitsusel plaanis käivitada toetusprogramm ka väikemajade rekonstrueerimiseks niipea, kui selleks tekib rahaline võimalus. Valitsuse tegevusprogrammis on tähtajaks määratud 2014. aasta, kuid võimalusel alustatakse sellega juba varem. Kõnealune kava puudutab ligikaudu neljandikku Eesti elanikest.

Energia säästmist on plaanis rakendada ka avalikus sektoris, kus viiakse läbi ühiskondlike hoonete rekonstrueerimise programm. Selle programmi kogumaht on 146,5 miljonit eurot, mis võimaldab energiatõhusamaks muuta ligi 480 hoonet.

Eesti kliimas, kus suviselt soojasid ilmasid jagub napilt kolmeks kuuks, on majade korralikku soojuspidavust raske ülehinnata. Hoonete energiasäästlikumaks muutmine on garantii kommunaalarvete vähenemiseks. Alustame soojustamisega kohe!

Seeder: Võitleme ise ja otsime liitlasi

2011-10-17

Euroopa Liiduga liitumine on kindlasti mõjutanud Eesti põllumajanduse arengut positiivselt. Meie põllumeestele avanesid ELi põllumajandustoetused ja maailma ostujõulisim siseturg ning kadusid ka topelttollid Venemaaga.

Praegu tuleb kolm neljandikku Eestis makstavatest põllumajandustoetustest ELi eelarvest. ELi ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) moodustab kõige suurema osa ehk 39% ELi ühiseelarvest, see on 401 miljardit eurot.

Suurem raha, suurem ebaõiglus

Kahjuks on nii et mida suurem on ÜPP rahastamine, seda suurem on ka ebaõiglus eri liikmesriikide põllumeeste vahel.

ELi aluspõhimõtted ja ühine turg peaksid tähendama võrdseid võimalusi ja konkurentsitingimusi, aga kahjuks on vanade liikmesriikide põllumajandustoetused mitu korda suuremad.

Seega on Eesti põllumehed olukorras, kus tuleb osta tootmissisendeid (seeme, väetised, tehnika, taimekaitsevahendid, kütus) ühisturult ligilähedaste hindadega ning müüa toodangut samuti sarnaste hindadega, aga makstavad toetused tekitavad kõlvatu konkurentsi.

Vanade liikmesriikide kõrgemaid toetusi põhjendatakse kõrgemate palkade, maksude ja maa(rendi)hindadega, mis on osaliselt põhjustatud just suurematest otsetoetustest põllumajandusmaale.

Rikkamatele eeliste säilitamine ei ole ÜPP eesmärk. Samuti ei tohiks ÜPP kujuneda netomaksjatest jõukamatele liikmesriikidele lihtsaks võimaluseks, kuidas ühiseelarvest raha tagasi saada.

ELi solidaarsus ei tohiks seisneda ainult selles, et madalama elatustasemega riigid osalevad üle jõu elavate jõukamate riikide, kus ühiskondlikku rikkust luuakse üldstreikidega, elatustaseme languse kinnimaksmises.

Liitumistingimusi ei saa me tagantjärele muuta, küll aga saame kaasa rääkida ELi järgmise eelarvepoliitika kujundamisel.

Raha jagatakse vaid ümber

Olukord on aga keeruline, sest eelmistel kordadel on ÜPP reformimiseks ja uute väljakutsete rahuldamiseks leitud lisaraha. Seekord tuleb ÜPPd reformida raha ümberjagamisega liikmesriikide vahel. See tähendab, et kelleltki tuleb raha ära võtta, et teistele juurde anda.

Euroopa Komisjon ja enamik liikmesriike on tunnistanud, et praegune olukord on ebaõiglane ning vajab muutmist.

Ajaloolistest toetustasemete alustest ollakse valmis loobuma, aga enam-vähem võrdsete toetustasemeteni ollakse valmis jõudma alles aastaks 2028. See on liikumiskiirus, millega me kuidagi nõustuda ei saa.

Eesti soov ei ole mingisuguste eritingimuste või eeliste saamine, meie soov on võrdsete võimaluste saavutamine. Meie jaoks pole vahet, kas Eesti põllumajandustootjatele toetuste suurendamise või siis teiste, kõrgema tasemega liikmesriikide toetuste alandamise kaudu.

Üksinda oma tõe välja ütlemisest jääb kindlasti väheseks. Euroopa Komisjonilt meile meelepärase ettepaneku saamiseks peame oma tões veenma ka kedagi Euroopa suurtest.

Eestis on põllumajandusmaad ühe elaniku kohta ELis kõige rohkem. See on suur potentsiaal ja võimalus mitte ainult põllumehele, vaid kogu Eesti majandusele.

Võrdsed võimalused tähendavad jätkusuutlikku põllumajandussektorit ja Eesti ekspordipotentsiaali olulist kasvu, sest juba praegu on põllumajanduse ja toidutööstuse ekspordi osakaal märkimisväärne.

Ajame õiget asja, kui nõuame Euroopa Komisjonilt teosammu asemel kiirendust.

Allikas: Maaleht

Seeder: ÜPP otsetoetuste tase peaks 90 protsendini jõudma 2014

2011-10-17

Kui Euroopa Komisjon on seadnud ühises põllumajanduspoliitikas (ÜPP) eesmärgiks Balti riikide jõudmise vähemalt 90 protsendini keskmistest makstavatest otsetoetustest 2028. aastaks, siis Eesti soovib seda juba 2014. aastast, ütles põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.

"Mis reaalseks osutub, on omaette küsimus ja eks need lahendused on nende kahe seisukoha vahel," ütles Seeder reedel BNS-ile. "Meie jaoks tähendab see väga suurt raha. Ma julgen öelda, et väike protsent - viis protsenti võitu tähendab olulist raha Eesti majanduse ja põllumajanduse arenguks."

Seeder rõhutas, et Eesti jaoks on kõige olulisem saada järgmisel perioodil võrdsemad konkurentsitingimused ehk eelkõige võrdsemad otsetoetused.

Teiseks on ministri sõnul oluline, et võrdsustamine ei toimuks maaelu arengutoetuste arvel, mida võib praegu välja lugeda komisjoni ettepanekutest. "Seda ei soovi me mingil juhul. See oleks lihtsalt ümbertõstmine ja teiseks on meie jaoks prioriteet maaelu arengutoetuste säilitamine, sest see on investeeringutoetused põllumajandusse, see on muu maaettevõtluse toetamine ja see on investeeringud infrastruktuuri. Me peame seda põhimõtteliselt prioriteetseks," rääkis Moskvas viibiv Seeder.

Tema sõnul on nüüd ees aasta-poolteist kestvad pingelised läbirääkimised. Euroopa Liidu (EL) tasandil lasub peamine läbirääkimiste raskus Euroopa Liidu nõukogu tasemel - küsimust arutatakse nii põllumajandusministrite nõukogus kui ka rahandusministrite nõukogus. "Kõige intensiivsemalt põllumajandusministrite nõukogus, sest seal on kõik määrused arutelul," lisas Seeder.

20. oktoobril toimub esimene põllumajandusministrite nõukogu Luxembourg'is. "Saame kokku ja kõik liikmesriigid ütlevad esimest korda välja oma ametlikud seisukohad. Seni on räägitud üldises plaanis ja kuluaarides," lausus Seeder. Tema sõnul plaanis Euroopa Komisjon, et määrused kiidetakse heaks järgmise aasta detsembris või detsembriks. "Võib karta, et arutelu läheb pikemaks."

Lõpliku seitsmeaastase EL-i eelarveraamistiku aastateks 2014-2020, milles ÜPP-l on kõige suurem osa, võtab vastu liikmesriikide valitsusjuhte koondav Euroopa Ülemkogu. Uue ÜPP kava määrused on mõeldud aastani 2020 ning ainult ühe eesmärgi on komisjon välja öeldud üle selle tärmini, et plaan on jõuda 90 protsendini otsetoetuste osas 2028 aastaks, selgitas Seeder. "See on ainus verstapost, mis on pandud väga selgelt kaugele, et anda kõigile selge signaal, et võrdsustamise suund on paika pandud ja vaidlus käib ainult tempode üle."

Ka Euroopa Parlamendil on oma sõna ühenduse eelarvete vastuvõtmisel öelda. "Nende roll on mõnevõrra kasvanud võrreldes varasemate perioodide aruteludega. Põhiline raskuskese laskub siiski nõukogu tasemele," lisas Seeder.

Tema sõnul peavad Eesti seisukohad olema selged ja arusaadavad, kõik ministrid peavad rääkima ühte keelt. "Ma usun, et see nii on." Seederi sõnul on valitsus ÜPP uut jaotust arutanud ja 27. oktoobril on see taas kavas.

"Tuleb otsida liitlasi, üksi oma väikese tõega jääme me üksi," lausus minister. Kümme uut EL-i liikmesriiki ei ole samuti päriselt kõik ühtedel seisukohtadel, kõigil on omad erisused. "Aga valdavalt küll - enamik uusi liikmesriike on esialgu ühtsetel seisukohtadel. Aga ühtne seisukoht võib mureneda, kui näiteks komisjoni poolt tehakse erinevatele riikidele erinevaid järeleandmisi ja erinevaid pakkumisi, et ühtset rindejoont killustada. Ka see võib olla üks taktika," rääkis Seeder.

"Selles mõttes on meil kindlasti oluline leida liitlasi nii uute liikmesriikide ehk nende kümne hulgas kui ka vanade liikmesriikide hulgas. Ei ole sugugi välistatud, et mõned vanad liikmesriigid põhimõtteliselt peavad õigeks kiiret võrdsustumist. Ma arvan, et näiteks Suurbritannia võiks olla üks selline riik, mis on valmis ütlema välja seisukoha, et toetab võrdse konkurentsi loomist," lisas põllumajandusminister.

Tema sõnul tuleb lisaks EL-i nõukogu tasandi tööle tegeleda ka kahepoolsete suhetega.

Euroopa Komisjon esitas kolmapäeval kava ühise põllumajanduspoliitika reformimiseks.

EL-i ÜPP kulud on aastate jooksul moodustanud isegi üle 50 protsendi ühenduse eelarvest, praegu on see osakaal vähehaaval vähenemas, kuid moodustab siiski ligi 40 protsenti.

Põllumajandusministeeriumi selgituste järgi valitseb olukord, kus otsetoetuse keskmine hektarimakse erineb liikmesriigiti kuni viis korda ja välja pakutud lahendus vähendaks vahe neljakordseks. Ministeeriumi sõnul rõhutavad pakkumise tegijad, et madalamate keskmiste hektari toetusmäärade kasv on kuni kolmandik - Eestil 117 eurolt 156 euroni, Lätil 84 eurolt 114 euroni.

Samas käsitleb ministeerium pakutut teistmoodi, öeldes, et pakutav tase moodustab vaid 60 protsenti kogu EL-i 27 liikmesriigi keskmisest.

Kolmapäeval kogunes Brüsselisse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni hoonete juurde üle saja Eesti, Läti ja Leedu põllumehe ning nende toetaja.Ühismeeleavaldusel nõuti võrdseid konkurentsitingimusi kõikidele Euroopa põllumeestele.

Allikas: Delfi Majandus

Riigieelarvega panustatakse haridusvaldkonna arengusse

2011-10-13

Vabariigi valitsus kiitis 22. septembril heaks järgmise aasta riigieelarve ning nüüd arutab eelarvega seonduvat Riigikogu. 2012. aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit ning eeldatavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Seoses ebakindla olukorraga viimastel aastatel Euroopas on riigieelarve defitsiidis. Kuigi riigieelarve puudujääk ulatub 2,1 protsendini SKTst, siis Eesti riik ei kata lisakulutusi laenudega, vaid oma reservide kasutamisega. Millistesse valdkondasesse panustatakse tuleval aastal 6,57 miljardi euro suuruse riigieelarvega?

Olulise valdkonnana tooksin välja Eesti riigi panused haridusse järgmisel aastal. Euroopa Liidu liikmesriigid on seadnud endale eesmärgi saavutada kulutuste osakaal teadus- ja arendustegevusse 3% SKTst. Praegu moodustavad meie riigi kulutused teadus- ja arendustegevusele ühe protsendi SKTst, mis on ligikaudu 163 miljonit eurot. Sellepärast panustatakse tuleval aastal haridusse 12 protsenti rohkem kui eelneval aastal ehk kulutused suurenevad 65 miljoni euro võrra. Haridusvaldkonda suunatakse ka kvoodimüügi tulu 72 miljoni euro ulatuses, et rahastada üle poolesaja koolihoone ja õpilaskodu renoveerimist. Plaanis on Riigi Kinnisvara kaudu renoveerida ja suurendada näiteks Viljandi gümnaasiumi ning renoveerida Nõo reaalgümnaasiumi hooneid. Pooleteise miljoni euroga rahastatkse ka IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektorile vajalikku tööjõuressurssi. 6,2 miljoni euro võrra tõstetakse kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse rahalist mahtu. Kulutused haridusvaldkonda on igati õigustatud, sest kõrge harituse tase riigis on kindlasti edasiviiv jõud.

Hea uudis kõigile Eesti pensionäridele on pensionitõus järgmisel aastal. 4. aprillist suurenevad riiklikud pensionid 4,4 protsendi võrra. See tähendab keskmise vanaduspensioni tõusu 13 eurot kuus. Pensionide väljamaksete mahtu suurendati 72 miljoni euro võrra ehk 1,36 miljardi euroni. Eesti riik taastab ka riigipoolsed kohustuslike kogumispensionifondide maksed, mida sai lubatud kriisi ajal. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensioni- ja ravimikindlustus, soovitakse tõsta ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele. Kokku on sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarve 2,7 miljardit eurot, mis on 80 miljoni euro võrra suurem kui möödunud aastal.

Riik panustab järgmisel aastal ka Eesti teede korrashoidu. Kohalikud omavalitsused saavad 17,8 miljonit eurot teede olukorra parandamiseks, mis on viie miljoni euro võrra suurem summa kui eelmisel aastal. Jätkub ka kergliiklusteede toetusskeemi elluviimine. 2011. aastal riigi toetustega rajati 16 kergliiklusteed ning tuleval aastal on plaanis rajada kaheksa uut teed. Kokku saab valmis 71,5 kilomeetrit kergliiklusteid, millega soovitakse kaasa aidata liiklusohutuse suurenemisele turvaliste rattateede ehitamise kaudu.

Hea on tõdeda, et Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse tõusevad. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni. Suurenemise üheks põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mille tõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud. Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja on saanud PRIA-lt nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tõenäoliselt soovib enamik neist investeeringud ellu viia ning see omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb teha suuremaid väljamakseid. Riigieelarves on sellega juba arvestatud ning põllumajandusele tuleb 2012. aasta soodne.

Järgmise aasta riigieelarve jääb kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtub eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. IRL seisab hea selle eest, et riigieelarvesse ei jõuaks üle jõu käivad lubadused, millega võib kaasneda maksukoormuse või riigivõla suurenemine. Piiratud ressurssidega peame tegema õigeid otsuseid, milliste valdkondade arengusse panustada. Eesti jätkusuutlikkuse tagavad investeeringud haridusse, ettevõtlusesse ja inimeste elujärje parandamisse.

Mille peale kulub järgmise aasta riigieelarve?

2011-10-07

2012. aasta riigieelarve on juba valitsuse poolt heakskiidu saanud ning nüüd on järg jõudnud riigikogu kätte. Tegemist saab olema Eesti suurima riigieelarvega, kuid tulenevalt murepilvedest Euroopas jääb järgmise aasta eelarve kindlaks konservatiivse eelarve poliitika põhimõtetele. Riigieelarve puudujääk ulatub tuleval aastal 2,1 protsendini SKT-st. Kulutusteks on plaanitud 6,57 miljardit eurot ning tuludeks 6,1 miljardit eurot. Negatiivset eelarvet ei korva riik mitte laenamisega, vaid oma reservide kasutamisega. Kuhu järgmisel aastal maksumaksja raha suunatakse, et Eesti riigi elanike heaolu suurendada?

Pensionäridel on põhjust rõõmustamiseks, sest tuleval aastal panustab riik eakate elujärje parandamisse. 4. aprillist 2012 on oodata 4,4 protsendilist pensionitõusu. See tähendab keskmise vanaduspensioni suurenemist kuus 13 euro võrra. Pensioni suurendamise peamine põhjus on elukalliduse kiire kasv viimastel aastatel. Tõusevad ka kulutused meditsiinivaldkonda, et tagada arstiabi kiire kättesaadavus ning kvaliteet üle Eesti. Riik taastab ka täielikult teise pensionisamba maksed, mida lubati majanduskriisi ajal. Eestis on tunduvalt vähenenud töötute arv võrreldes languse aastatega, kuid endiselt peab riik oluliseks töötute toetamist Töötukassa kaudu samas mahus. Seega saab Töötukassa aidata rohkem töötuid töölesaamiseks. Kokku tõusevad sotsiaalse kaitse valdkonna kulud 190 miljonit eurot ehk 10 protsenti.

Eesti riigi jaoks on väga oluline panustada põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade elavdamisse. Selle tõttu on 2012. aasta riigieelarve hea põllumajandussektori-le, sest arvestades Eesti olusid ja võimalusi kasvab eelarve märkimisväärselt. Toetused tõusevad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni seoses välisvahenditest tehtavate kulude suurenemisega. Tuleva aasta riigieelarve on ka soodne, sest täiendavate otsetoetuste maht kasvab 10 protsendi võrra ning on planeeritud eelarves täies mahus.

Oleme paljudele riikidele silma jäänud oma tublide saavutustega e-valdkonnas. Seega peab riik oluliseks, et kiire internet jõuaks ka maapiirkondadesse. Selleks toetatakse 11 miljoni euroga interneti baasvõrgu rajamist uue põlvkonna elektroonilise side võrgu kasutuselevõtu meetme raames. Tänu sellele saab kiireks internetiühenduseks võimaluse enam kui 40 000 Eesti maapiirkonna elanikku.

Olulise valdkonnana tooksin ka välja riiklikud investeeringud Eesti teede olukorra parandamisse. Majandusministeeriumilt saavad kohalikud omavalitsused viie miljoni võrra rohkem raha kui tänavu ehk 17,8 miljonit eurot teede korrashoiuks. Siiski riigieelarve arutelul püüame veel leida võimalusi, et suurendada omavalitsustele minevat teede-raha 2012. aasta eelarvest on ka ette nähtud 71 miljonit eurot riigimaanteede rekonstrueerimiseks. Seoses auto- ja bussitranspordi suure osakaaluga Eestis ringiliiklemiseks on investeeringud igati Õigustatud. Tõusevad ka panused ühistranspordi arengusse. Saarlastele ja hiidlastele kehtestatakse soodsamad laevapiletid ning suurenevad dotatsioonid rongiliiklusele, sest Lõuna-Eestis pikendati reisirongide teekonda.

Järgmise aasta riigieelarve seisukoht on väga tähtis ka elupäästevõimekuse kasv. Sellest lähtuvalt on päästeameti personalikulude katteks mõeldud summat suurendatud 2,1 miljoni euro võrra. Elupäästevõimekusega päästekomandode arv kasvab tänu lisarahale 34-lt vähemalt 63 komandoni. Kuid tuleb alati meeles pidada, et päästjaid on meil vaja siis kui õnnetus või kahju on juba tekkinud. Tagajärgedega tegelemine ei aita uusi õnnetusjuhtumeid ära hoida, vaid vähendab kahju ulatust. Sellepärast panustab siseministeerium tuleval aastal 62% rohkem raha ennetustöösse, et vähendada uute õnnetusjuhtumite arvu.

Riigieelarve arutelud riigikogus pakuvad kindlasti tuliseid debatte. On palju valdkondi, mis vajaksid raha juurde, kuid riigi rahakott ei ole lõputu ning pidevalt tuleb arvestada ka meid ümbritseva õrna majanduskeskkonnaga. Me peame järgima, et Eesti riigieelarve jõuaks võimalikult kiiresti tasakaalu ja iga kulu oleks põhjendatud võimaliku tuluallikaga. Kuigi tuleva aasta riigieelarve on defitsiidis jääb Eesti võlakoorem tõenäoliselt Euroopa Liidu madalaimaks. Eesmärk on jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal.

Riigieelarve toob pensionitõusu ja paremad teed

2011-09-29

VALITSUS ON kinnitanud 2012. aasta riigieelarve ning riigikogu hakkab seda lähiajal arutama. Seega on sobiv aeg esile tõsta tähtsamad valdkonnad, millesse riik järgmisel aastal maksumaksja raha suunab. Riigikokku jõudev, ehkki kõigi aegade suurim, on sellegipoolest kriisist taastumise eelarve. Järgmise aasta kulude mahuks on selles ette nähtud 6,57 miljardit ning prognoositav tulude maht on 6,1 miljardit eurot. Eeldatav eelarve puudujääk moodustab sisemajanduse koguproduktist 2,1 protsenti. Nimetatud puudujääki ei kata riik laenuga, vaid oma reservidest. Puudujäägist ja Euroopas möllavast võlakriisist hoolimata on tulevase aasta eelarves mitu otsust, mis parandavad inimeste elujärge ja elukeskkonda.

ESITEKS KASVAVAD järgmise aasta 1. aprillil 4,4 protsenti pensionid. Niisiis suureneb keskmine vanaduspension 13 eurot. See on põhjendatud üldise elukalliduse kasvuga. Eakate inimeste toidukorvi ja esmatarbekaupade kulud on viimasel aastal tublisti kasvanud ning pensioni juurde pannes tagab riik nende parema toimetuleku.

Samuti lubas valitsus majanduskriisi ajal, et taastab 2012. aastal teise pensionisamba maksed. Me täidame selle lubaduse: järgmisel aastal taastab riik kohustusliku kogumispensionifondi maksed täielikult.

Ühtlasi suureneb meditsiinisüsteemi rahastamine ning see parandab kogu riigis arstiabi kvaliteeti ja kättesaadavust. Kokku suurenevad sotsiaalvaldkonna kulud järgmisel aastal 10 protsenti, 190 miljoni euroni.

Teise olulise valdkonnana nimetan riiklikke investeeringuid, mida tehakse Eesti teede seisukorra parandamisse.

Omavalitsused saavad majandusministeeriumi eelarvest järgmisel aastal teede korrashoiuks 17,8 miljonit eurot, niisiis üle viie miljoni euro rohkem kui tänavu. Riigimaanteede rekonstrueerimiseks on 2012. aastal ette nähtud 71 miljonit eurot. Arvestades, kui suur on meie elukorralduses auto- ja bussiveo osa, võib seda eelarveprioriteeti igati mõista.

KÕIGILE ON selge, et lisaraha vajab sisejulgeoleku ja turvalisuse tagamine. Päästevaldkonna rahapuuduse tõttu on järgmise aasta eelarves päästeameti personalikuludeks ettenähtud summat suurendatud 2,1 miljoni euro võrra. Tänu sellele tõuseb elupäästevõimekusega päästekomandode arv 34lt vähemalt 63le.

Juhin tähelepanu sellele, et päästjaid vajame siis, kui õnnetus on juba juhtunud ning tekkinud inim- ja varakahjud. Tagajärgedega tegeldes ei väldi me uusi õnnetusjuhtumeid, vaid vähendame üksnes kahju ulatust.

Siseministeerium on võtnud eesmärgi õnnetusi ära hoida. Õnnetusjuhtumite ning inimeste riskikäitumise vähendamise ennetustööks on eraldatud tänavusest 62 protsenti rohkem raha.

Inimeste riskikäitumine ja eluga hakkama saamine on otseselt seotud haridusega. Hea meel on tõdeda, et hariduse valdkonna kulud suurenevad 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Kõrghariduse riikliku koolitustellimuse maht suureneb 6,2 miljoni euro võrra. Ühtlasi eraldatakse saastekvootide müügist saadud rahast 72 miljonit eurot koolihoonete ja õpilaskodude renoveerimiseks.

Eestis ON veel palju valdkondi, mis vajaksid lisaraha. Poliitikutele on need enamjaolt teada ning riigikogus seisab eest tuline debatt. Järgmiselgi aastal on ametnike palgad külmutatud ning kindlasti vajaksid paljud riigiasutused oma funktsioonide täitmiseks lisaraha.

Rahanduskomisjoni esimehena loodan, et eelarvet arutades ei unustata majanduskeskkonna habrast seisundit ning peetakse meeles, et iga rahanõudmise puhul peaks olema viidatud tuluallikale.

Isamaa ja Res Publica Liit seisab riigikogus selle eest, et eelarvesse ei jõuaks riigile üle jõu käivad lubadused, mis tooksid endaga kaasa maksukoormuse või riigivõla suurenemise. Me peame jälgima, et Eesti tulud ja kulud jõuaksid võimalikult ruttu taas tasakaalu.

Riigieelarve tasakaalu ei ole praeguse üleeuroopalise võlakriisi ajal võimalik üle tähtsustada. Järgmise aasta oma arutades jääme kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtume eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. Riigieelarve järgi on Eesti võlakoormus 2012. aastal tõenäoliselt Euroopa Liidu madalaim.

Mida hakkab riigikogu sellel sügisel külvama?

2011-09-27

Pärast augustikuiseid presidendivalimisi on Eesti poliitikamaastikul olulisim sündmus kindlasti riigikogu 12. täiskogu teine istungijärk. Riigikogu esimees Ene Ergma soovitas oma avakõnes parlamendi liikmetel järgida talumehelikku lähenemist: kui midagi külvatakse, siis tuleb selle eest hoolitseda. Mida riigikogu sellel sügisel külvama hakkab?

Esimese teemana võib kindlasti välja tuua 2012. aasta riigieelarve. Eesmärk on riigieelarve samm-sammult tasakaalu viia. Selleks tuleb stimuleerida Eesti majanduskasvu ning üle vaadata riigi rahanduspoliitika põhimõtted. Esmane nägemus pakutakse välja, kuid praeguses ebakindlas majandusruumis tuleb kindlasti teha riigieelarves igakuiseid korrektiive vastavalt majandusprognoosidele. Kuumi debatte hakkavad ka pakkuma riigitöötajate palgatõusud. Eesti tublide majandustulemuste põhjal ootavad oma kriisieelse palga taastamist päästjad, politseinikud ning õpetajad.

Teise väga tõsise teemana tooksin välja euroala tulevikuga seonduva. Kaheksa kuu jooksul pärast euroalaga liitumist on Eesti suutnud hoida oma rahanduse heas korras. Kahjuks ei ole sellega hakkama saanud kõik ELi liikmesriigid. Riigikogu peab hakkama arutama Eesti osalemist euroala abimehhanismides. Väga oluline on jõuda selgusele, mis on abipakettides osalemise õiguslik ning majanduslik tagajärg eesti rahvale pikemas perspektiivis, ning vastavalt sellele langetada otsuseid.

Lisaks rahandusküsimustele seisavad riigikogul ees ka vaidlused valdkonnapoliitikates, mis on eelkõige seotud eesti rahva pikemaajaliste huvidega: kuidas meie rahvas oleks haritum ning kuidas tagada rahva pidev juurdekasv. Neid küsimusi puudutavad kaks pikemaajalise mõjuga eelnõu: kõrghariduse reform ja emapensioni eelnõu.
Kõrgharidusreformi eesmärk on muuta üliõpilaste jaoks õiglasemaks haridussüsteemi toimimine, tõsta õppekvaliteedi tagamisel kõrgkoolide vastutust, kasvatada kõrgharidustaseme õppe tulemuslikkust ja vähendada kõrgharidusmaastiku valdkondlikku killustatust.
Selleks muudetakse ülikoolide rahastamist ning ministril on ka valmis üliõpilaste tugisüsteemide muudatuste lähtealused ja ettepanekud. Nende järgi koosneb tugisüsteem õppelaenust, vajaduspõhisest õppetoetusest ja muudest eritoetustest ning riiklikest stipendiumitest, mis jagunevad erialastipendiumiteks riiklikult olulistes valdkondades ning tulemusstipendiumiteks väga heade õppetulemuste eest.

Kõikide kõrgkoolide üliõpilastel on õigus vajaduspõhist õppetoetust saada, kui õppuri leibkonnaliikme keskmine sissetulek on kuni 286 € kuus ja õppekava täidetud vähemalt 85% ulatuses. Õppetoetuse suurusjärk on pool alampalgast ehk u 135 eurot kuus.

Erialastipendiumid ja tulemusstipendiumid on parimatele mõeldud toetused, mida saavad taotleda esimese ja teise astme tudengid, kes õpivad riigilt tegevustoetust saavates kõrgkoolides.
Riik eraldab ülikoolidele tulemusstipendiumite fondi ning määrab, milliste erialade tudengitele võib ülikool stipendiume anda tulenevalt kõrgkooli õpilaste arvust ning riigi vajadustest. Haridusreform on pikaajalise mõjuga ning muudab kõrghariduse kättesaadavuse tudengitele lihtsamaks ja pere majanduslikust olukorrast sõltumatumaks.

Emapensioniga viiakse sisse pensionilisa seotult laste arvuga. Selle näol saaksid pensionilisa kõik pensionäridest emad või isad. Emapension lähtub laste arvuga seotud ning nii tänaste kui ka homsete eakate emade võrdse kohtlemise põhimõttest.

Eelkõige on tegemist tähtsa sammuga Eesti rahvastikupoliitikas - seaduse pikemaajalisem eesmärk on tagada eesti rahva säilimine ja stabiilne juurdekasv.

Eesti püsib vabadel kodanikel

2011-09-07

Viimastel kuudel on ühiskonnas häirivast hakatud uuesti aktiivsemalt rääkima. Seda on tehtud nii presidendivaliku eel kui ka erakondade sees. Erakondades toimuv mõjutab kogu ühiskonna elu määravalt, seetõttu peavad erakondade sees kehtima samad avatud ja vaba arutelu põhimõtted, kui kogu ühiskonnast eeldatakse.

Vabas ühiskonnas ei sobi eri vaadete vahel ühisosa otsimiseks nn konsensuskonveier, mida erakondade enamused kalduvad juhtimise lihtsamaks muutmiseks kasutama.

Survekonsensus viib selleni, et diskussiooni algatajad tunnevad end mahasurutuna. Osa erakonna liikmeid harjub aga igasuguseid eriarvamusi provokatsiooniks pidama.
Sellisest kultuuride kokkupõrkest tekivad konfliktid, mis ruineerivad vabatahtlikku koostegevust. Erakonnas on aga peamiseks motiveerijaks just vabatahtlikkuse põhimõte.

Sellise vabatahtliku kaasalöömise eelduseks on vabade kodanike olemasolu. Masse pole Eestis võimalik hullutada, sest meil polegi neid masse. Igaühe saavutustest või tehtud vigadest sõltub meie ühiskonnas suhteliselt palju. Nii kogu rahva kui valitsuse huvides oleks, et otsustus- ja algatusvõimet jaguks kõigil inimestel.

Samas saab vabadust mõista ja kaitsta ainult tõeliselt vaba inimene - mitte see, kes on vaba põhiseaduse või erakonna põhikirja järgi, vaid kes ennast vabana tunneb.

Seetõttu pole kodanikuühiskond vaid sõnakõlks. Kuna meie ühiskond on tekkinud seltsiliikumisest alles paarkümmend aastat tagasi, ei saa ta tänaseks olla veel oma algetest võõrdunud.

Seni on poliitikud vabaühendusi ära kuulanud rohkem n-ö linnukese pärast. Riigi poliitiline juhtkond peab vahel osa oma partnerite ettepanekutest rumalaiks - avalik ironiseerimine ehmatab aga ettepaneku tegijaid ja pisendab kodanike ühistunnet ja ühistegevuse tähendust.

Riigis on kümneid ja isegi sadu kitsama või avarama ulatusega arengukavasid. Samas on neist kasu vaid siis, kui valitsus ja erakondade juhtkonnad ei suhtu neisse üleolevalt ja püüavad neid tõsimeeles rakendada.
Liiga suur väljavool toob liig suure immigratsiooni! Näiteks lõpeb eesti keele ja kultuuri säilitamise ja kaitsmise nõudele ülalt alla vaatamine selle ühiskonna kokkuvarisemisega. Jah, selle sätte deklaratiivsus võib tunduda üldise ja vähenõudlikuna, kuid samas nõuab see põhiseaduslik kokkulepe endaga arvestamist ka igapäevaste konkreetsete otsuste langetamisel. Nii hariduse, kultuuri, tööjõuturu, kaitse- ja migratsioonipoliitika kui muu sellise valdkonnas.

Massilist ühiskonna ümbervahetamist - siin sündinud inimesed nelja tuule poole välja ja uus tööjõud mujalt sisse - me endale lubada ei saa. See tühistaks senise kokkuleppe kultuuri säilimisest. Väike rahvas peab kahjuks käima noateral - olema nii avatud kui suletud, saama tööd nii oma inimestele kui meelitama ajusid mujalt.

Kui laseme omadel lahkuda, vajame vananevas ühiskonnas varsti uusi inimesi mujalt. Eelmise aasta üle 5000 lahkuja on selgelt liiga palju.

Kuna tegemist on suurelt osalt parimas eas inimestega, siis sellise trendi jätkumisel tundub olevat põhjendamatu väga lootusrikaste sünnitrendide planeerimine. Erinevad toetusmeetmed lapsi siin sündima ei pane, kui vanemad on juba välja rännanud. Räpakas sisserännupoliitika seda lünka rahva koosseisus täita ei suuda.

Sisserännanute teise ja kolmanda põlvkonna käitumine on kõigis suure sisserändega riikides suur sotsiaalne ja julgeolekuprobleem. Nn poliitilisest korrektsusest tingitult on suured rahvad selliste probleemide ees aastaid silmi sulgenud. Väike rahvas ei tohi nõnda pimedaks jääda.

Ühiskonnas valitsevaid ohtusid tuleb kirjeldada ausalt ja ilma võltsi korrektsuseta. Seetõttu ei saa üks ühiskond hakkama ilma eluterve konservatiivse poliitikata. Seda vajab ta rohkem kui ühepäevaliblikaid. Kaasaegne konservatiivsus on segu vastutustundest ja vabadusest. Nii hoiame ühiskonda tasakaalus.

Julge ja vaba arutelu peabki hoidma eeltoodud põhimõtteid Eesti poliitiliste otsuste ja arutelude keskmes.

Odavam elektri hind vähendaks võrgutasusid

2011-08-19

Hästi toimiva majanduse üks alustaladest on riigi energiajulgeoleku tagamine. Energeetikaettevõtted on saanud julgust kohaliku majanduskliima paranemisest ning on alustanud uute energiaprojektide väljatöötamise ja realiseerimisega. Riiklikult tähtis energiajulgeolekut oluliselt suurendav samm on olnud ka majandusministri poolt käesoleval aastal allkirjastatud leping uue põlevkivielektrijaama rajamiseks, kus esimene 300MW plokk valmib 2015.a. lõpuks. Eesti Energia ja CNIM Grupp on alustanud Iru elektrijaama juurde jäätmeenergiaploki ehitamist, mis alustab tööd 2013.aastal . Väljatöötamisel on tipukoormuse katmise projekt pump-hüdroakumulatsioonijaama abil.

Eeltoodust näeme, et Eesti majandusele strateegiliselt tähtsa energiajulgeoleku kindlustamiseks on pööratud suurt tähelepanu ja jõutud tegudeni. Täna võib elektritarbija varustuskindluse osas julgemalt tulevikku vaadata, sest Eesti energiajulgeolekut tagavad ka praegu ja tulevikus kodumaisest põlevkivielektrijaamast toodetav elekter ja põlevkiviõli.

Akadeemik Mihkel Veiderma sõnul on Eesti suuri saavutusi põlevkivienergeetika teaduslikul viljelemisel ja kauaaegseid põlevkivienergeetikaalaseid kogemusi tunnustanud ka Euroopa Parlamendi tööstuse, teadusuuringute ja energeetika komisjon. Komisjon on leidnud, et põlevkivil on suur tähtsus tuleviku energiaressursina ja on soovitanud põlevkivi omavatel riikidel uurida ja arvestada põlevkivienergeetika kasutuselevõttu Eesti kogemuse alusel. Oluline on seejuures teadmine, et põlevkivi ratsionaalsel põletamisel eraldub CO2 oluliselt vähem kui kivisöe puhul.

Elektrienergia tootmise ja tarbimise struktuur ja dünaamika on selgelt üks majanduse indikaator. Elektrienergia tarbimine majanduse kasvades paratamatult suureneb, seisaku ajal aga väheneb. Paraku on just elektrienergia hind ning kättesaadavus see, mis määrab ära ka majanduskasvu tempo, jätkusuutlikkuse ning riigi konkurentsivõime.

Aasta aastalt suurenenud võrguteenuste hinda on tõstnud kõige enam müügilanguse mõju komponent. Selle komponendi mõju olulisus seisneb eelkõige selles, et kasutades juba väljaehitatud elektrivõrku väiksema hulga elektrienergia transpordiks tuleb võrgu ülalpidamise kulud jagada müüdud väiksema arvu kWh vahel. Elektri tarbimise vähenemise puhul ei saa ka tähelepanuta jätta alakoormatud trafokadude suurenemist.

Võrguteenuse hind sisaldab elektri transpordikulusid elektrijaamast tarbimiskohani (nt koduni), sh alajaamade ja elektriliinide kasutamise ja korrashoiu kulusid, millele on lisatud mõõtesüsteemiga seotud kulud . Need on kulud, mida tuleb elektrivõrkudes teha ka siis, kui elektrit ei tarbi.

Kuidas siis tekivad kõrged võrgutasud, mis kergitavad elektri hinda? Kui elektri hind on tarbijale üle jõu, elektritarbimine väheneb ja võrguteenustasu seega tõuseb. Nokk kinni, saba lahti.
Paradoksaalne on seejuures, et Eesti Energia finantsdirektori Margus Kaasiku poolt energiat vähem kasutama suunatud üleskutse pime järgimine viiks seega hoopis õige pea uutele elektrienergia hinna tõusudele.

Tänane elektrivõrkude efektiivne koormamine võiks olla hoopis üks võti, mis aitaks kaasa võrguteenuse hinna vähenemisele ja ka läbi selle elektrienergia hinna vähenemisele. Laialt levitatav mõtlematu säästukampaania ei vähenda võrguteenuse hinda ega rahulda ka tarbijat.

Võrguteenuse hinna vähenemiseks peaks elektrimüüja otsima võimalust suuremaks elektrivõrgu koormamiseks ehk elektrienergia müügi suurendamiseks. Et seda saavutada, tuleb leida võimalus elektrihinda alandada, mis suurendab tarbimist. Kasu oleks mõlemapoolne nii tarbijale kui Eesti Energiale.

Marika Tuus-Laul eksitab inimesi

2011-08-16

Riigikogu Keskfraktsiooni liikme Marika Tuus-Lauli sulest ilmus eelmise kuu lõpus artikkel „Kodukulude "alandamine" IRL moodi", kus ta väidab, et IRL-i valimislubadus kodukulud kontrolli alla saada osutus üksnes populistlikuks valimispeibutuseks, millel reaalset tagapõhja pole.

Proua Tuus-Lauli artiklist jääb mulje, et kodukulude alandamine on äärmiselt oluline küsimus tema ja terve Keskerakonna jaoks. See on aga selgelt eksitav. Tuletan siinkohal meelde, et Keskerakonna fraktsioon ei toetanud Riigikogus ei monopolide ohjeldamise seadust ega ka kodude maamaksust kaotamise seadust. Vastupidi - Eesti Vabariigi õiguskantsleri hinnangul on keskerakondlik linnavõim võimaldanud Tallinna veel võtta välja põhjendamatult suuri kasumeid tarbija arvelt.

Eksitavaid fakte leidub kõnealuses Tuus-Lauli artiklis küllaga. Lugupeetud kolleeg kirjutab, et konkurentsiamet allub Majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumile ning siiani pole sellest olnud mittemingisugust tolku monopolide ohjeldamisel. Kumbki esitatud väidetest pole tõene. Konkurentsiamet on sõltumatu hinnaregulaator, mis juhindub Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi õigusaktidest, mitte ei lähtu Majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi suvast, nagu Tuus-Laul väita püüab. Samuti ei ole mingisugust alust öelda, nagu poleks konkurentsiamet monopolide ohjeldamisega efektiivselt tegelenud. Fakt on, et konkurentsiamet ei ole rahuldanud Tallinna Vee hinnatõusutaotlust, vaid on alustanud hoopis järelevalvemenetlust praeguste tariifide üle. Elektri hind on konkurentsiameti järelevalve all viimasel ajal mitte tõusnud, vaid langenud. Keskkonnatasude osa vähenemise tõttu odavnes elekter 2009. aastal lõpptarbijale üle 3%.

Eksitav on ka väide, nagu oleks valitsuse soov koduelektritarbijate arvelt teenida liigkasumeid, et võtta välja dividende. Tänaseks välja makstud dividendid ei ole tulnud mitte kodutarbijate arvelt, vaid eelkõige elektri energia ekspordist.

Marika Tuus-Laul rõhutas, nagu ootaks Eestit 2016. aastaks ees 2,8 kordne elektrihinna tõus. See väide on puhtalt spekulatiivne. 2013. aastal liitub Eesti euroliidu viimase liikmesriigina elektri vabaturuga, mis sai otsustatud juba liitumisläbirääkimistel Euroopa Liiduga. Elektri tulevase vabaturuhinna kohta esitatud hinnangud on pelgalt spekulatsioonid. Elektri tegelik hind kujuneb turul ja seda on raske täna ette ennustada. Küsimusele, kuidas mõjutab turu täieliku avamise korral elektri hind kodutarbijaid, tuleb vastata mitte üht päeva, kuud ega mitte isegi aastat silmas pidades. Küsimus on selles, milliseks kujuneb keskmine elektri hind pikema aja jooksul. Lõppkokkuvõttes on vabaturule ülemineku puhul tegemist otsusega, mis viie kuni kümne aasta jooksul tugevdab oluliselt Eesti majandust.

Äärmiselt kahetsusväärne on ka seik, et Tuus-Laul irvitab koduomanike üle, öeldes et koduomanikud on vaid uusrikkad hiigelkruntidega. IRL-i poole on pöördunud sajad inimesed, kes on avaldanud toetust kodualuse maamaksu kaotamise üle. Julgen väita, et mitte ükski neist ei ole olnud miljonär, küll aga on olnud nende seas eakaid, pereemasid, õpetajaid ja teisi eelkõige lihtsaid inimesi. Kodualuse maamaksu kaotamise üle on oma toetust avaldanud teiste seas korteriühistute liit, Maksumaksjate liit, Eesti Omanike Keskliit ja Eesti Lasterikaste Perede Liit. Keegi neist ei esinda rikkureid.

Fakt on, et kodualuse maamaksu kaotamine jätab koduomanikele kätte aastas ligikaudu 17 miljonit eurot. See on reaalne ja mõõdetav samm, et vähendada inimeste kodukulusid. Samuti ei maksa tõsiselt võtta õhutusi, nagu omavalitsuste tulubaas maamaksu arvelt väheneks. Maamaksust saamata jäänud tulu kompenseeritakse omavalitsustele riigieelarvest.

Maamaksust on räägitud palju, aga oleme teinud pingutusi ka teistes valdkondades kodukulude vähendamise nimel.

Üheks peamiseks märksõnaks on siinkohal energiasääst. Eesti elamusektoris kulutatakse üle 40% energiaressurssidest. Suur osa sellest läheb otse taevasse ehk väljub ventilatsioonisüsteemist sooja õhuna ning kaob atmosfääri. Mõistlik aga oleks see soojus ära kasutada. Sellega hoiaksime keskkonda ja säästaksime küttekulusid. Esimesed tõsisemad sammud on selle nimel juba ka tehtud: sihtasutus KredEx on alates eelmise aasta septembrist andnud korterelamute renoveerimisprogrammi raames toetusi 143 korterelamule ligi 3,7 miljoni euro eest. Lisaks kavatseb valitsus välja arendada toetusmeetme energiasäästu tegevuseks ka väikemajades, kus elab ligikaudu neljandik Eesti elanikest.

Samuti jätkame kodutoetuste maksmist lasterikastele peredele. Selle programmi raames on viimasel neljal aastal saanud kokku 12 miljoni euro eest toetusi lasterikkad pered, kus kasvab kokku ligi 6000 last. Programmi eesmärk on väikese sissetulekuga lasterikaste perede elamistingimuste parandamine ja kaasajastamine või uue kodu soetamisel aitamine. Vastavalt koalitsioonileppele jätkame lasterikaste perede elamistingimuste parandamist ka tulevikus.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil on ette valmistanud ka seadusemuudatused taastuvenergia toetuste vähendamiseks. Kõnealuse eelnõu eesmärgiks on alandada elektri hinda vähendades ebamõistlikult suuri ning turumoonutusi põhjustavaid toetusi taastuvenergia tootjatele. Tarbijatele toob uue toetusskeemi rakendamine kaasa elektrienergia hinna alanemise taastuvenergia toetuse alanemisega samas ulatuses.

Seda kõike silmas pidades on äärmiselt kohatu väita, et IRL pole mitte midagi võtnud ette kodukulude alandamiseks. Selle asemel, et pilduda lahmivaid kriitikanooli teiste suunas, tuleks alustada ehk hoopis iseendast ja küsida: mida olete teie, proua Tuus-Laul, koduomanike kaitseks ära teinud?

Kes ikkagi kaitseb koduomanikke?

2011-07-25

Lõhkuda on alati kergem kui luua ja kritiseerida raskem kui teha. Poliitikas ei ole asjad teisiti, kuid aeg-ajalt väljub kriitika konstruktiivsuse piiridest ja muutub lahmimiseks, faktidega manipuleerimiseks ja hullemal juhul väljamõeldiste esitamiseks tõe pähe.

Koduomanike heaolu eest võitlemine on IRLi üks keskseid poliitikaid. Ja see on olnud edukas poliitika, sest miks muidu on opositsioon lausa tagajalgadele tõusnud, et katsuda meie ettepanekud ja teod maatasa tallata. Edu sünnitab paraku kadedust, ka poliitikas.

Sotsiaaldemokraat Rannar Vassiljev on maakonnalehtedes avaldanud arvamust, et IRL on vastupidiselt oma valimislubadusele suurim kodukulude tõstja. Ta püüab oma hinnangut põhjendada väitega, et rajatav uus põlevkivikatel tõstab elektri toasooja hinda. Aga see pole nii. Ei ole mingit alust väita, nagu hakkaks riik doteerima põlevkivielektrit taastuvenergia tasudest laekuva raha abil. Teatavasti makstakse taastuvenergia toetusi üksnes juhul, kui toimub sooja ja elektri koostootmine. Isegi juhul, kui loodavas põlevkivikatlas hakatakse põletama lisaks põlevkivile ka biomassi, ei tähenda see veel, et tegemist oleks taastuvenergia tootmisega.

Kui katel toodab elektrit, siis ta taastuvenergia toetust ei saa - see on Eestis kehtivate seadustega nii paika pandud ning mõistlik oleks end sellega kurssi viia.

Uute põlevkivikatelde loomisega elektri hind tarbija jaoks ei tõuse. Tõsi on see, et üleminek elektri vabaturule seisab tarbijatel 2013. aastal ees elektri hinna tõus, kuid see ei puutu kõnealustesse kateldesse.

Samuti ei ole adekvaatne väide, nagu ei tasuks loodav põlevkatel end majanduslikult ära. Majanduses ja elus üldse tuleb ette ootamatusi, tehakse valearvestusi, kuid praegu ei ole alust kinnitada, et uued elektrijaamad ei tasu end ära. Ilma ei saa midagi ja on loomulik, et nii Eesti Energia kui majandus- ja kommunikatsiooniministeerium töötavad positiivse tulemuse nimel. Uute põlevkivijaamade investeeringu tasuvusaeg peaks olema samal tasemel, mis teevad erainvestorid vabaturu tingimustes. Selles suunas riik ka liigub.

Loomulikult sõltub põlevkivielektri konkurentsivõime elektrituru üldisest seisust ja Euroopa Liidu kliimapoliitikast, aga seda mitte ainult Eestis, vaid terves Euroopa Liidus. Tänast elektriturgu vaadates on täiesti absurdne väita, et põlevkivijaamadesse investeerimine ei ole pikemas perspektiivis tasuv.

Nüüd kodukuludest. Keerutamise asemel tooksin välja mõned faktid, millest igaüks tehku omad järeldused.Sotsiaaaldemokraadid hääletasid Riigikogus vastu seaduseelnõule, millega kaotatakse kodualune maamaks. Sotsiaaldemokraadid propageerivad Eestis ideed kehtestada kinnisvaramaks, mis oleks lisakoormis koduomanikele.

Aasta tagasi jätsid sotsiaaldemokraadid hääletamata monopolide ohjeldamise seaduse poolt, mis tagab, et monopoolsed ettevõtted ei saa kehtestada ebamõistlikult kõrgeid hindu.

Tänaseks on kodualuse maamaksu kaotamine otsustatud, monopolide vastane seadus jõustunud ja võime olla kindlad, et praeguse valitsuskoalitsiooni ajal kinnisvaramaksu Eestis ei kehtestata. Kuidas on võimalik selle valguses öelda, et IRL on hoopis suurim kodukulude kasvataja?

Iga majanduslikult mõelda suutev inimene saab aru, et teatud hinnatõusud on vajalikud ja katsed poliitilistel eesmärkidel turgu reguleerida lõppevad läbikukkumisega. Sestap tuleb vahet teha põhjendatud ja põhjendamatul hinnatõusul. IRL ei ole vastu sellele, kui monopolid hinda soovivad tõsta, aga sellisel juhul peavad hinnatõusutaotlused olema põhjendatud.

Poliitikute asi ei ole hindu reguleerida, vaid anda vastavale ametkonnale võimalus tarbijaid monopolide omavoli eest kaitsta. Monopoolsete ettevõtete puhul teostab järelevalvet konkurentsiamet, kes kontrollib, kas tehtavad kulud on põhjendatud ning kas tulu ei ületa lubatud kapitali tootluse määra.

On näha, et teostatav järelevalve toimib. Elektri hind on konkurentsiameti järelevalve all viimasel ajal mitte tõusnud, vaid langenud. Keskkonnatasude osa vähenemise tõttu odavnes elekter 2009. aastal lõpptarbijale üle 3 protsendi.

Kindlasti on aga palju peresid, kellel on sellegi poolest raske. Selleks jätkub kodutoetuse maksmine lasterikastele peredele. Programmi raames on viimasel neljal aastal saanud toetust lasterikkad pered, kus kasvab kokku ligi 6000 last. Programmi eesmärk on aidata väikese sissetulekuga lasterikkaid peresid oma elamistingimuste parandamisel.

Oleme teinud pingutusi elamute soojustamise programmi arendamisel ja avardamisel. Alates eelmise aasta septembrist on sihtasutus Kredex andnud renoveerimistoetusi 115 korterelamule. Praegu käib töö renoveerimistoetuste süsteemi atraktiivsemaks muutmiseks, et korteriühistud seda rohkem kasutaksid. Seda selleks, et läbi energiasäästu kodukulusid vähendada.

Eksport Hiina võib toiduhindu alandada

2011-05-01

Kui Eesti põllumajandussaaduste eksport Hiina kasvab, siis pikemas perspektiivis võib see avaldada survet siinsete toiduhindade alanemiseks, kuna tekib võimalus rakendada kasutamata tootmisvõimsusi ning suuremahulisem tootmine on efektiivsem, arvab põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.

Eelmisel nädalal külastas Eestit Hiina põllumajandusdelegatsioon eesotsas asepõllumajandusminister Chen Xiaohuaga. Eesti ja Hiina põllumajandusministeeriumid sõlmisid vastastikuse mõistmise memorandumi ning toimus ärifoorum, kus kahe riigi põllumajandusettevõtted ja toidutootjad arutasid koostöövõimalusi.

Kuidas Eesti põllumajandus tõmbas endale Hiina tähelepanu? Kas põllumajandusministeeriumite memorandum ja ärifoorum olid pigem Eesti või Hiina algatus?

See on mõlemapoolne algatus. Julgen öelda, et isegi Hiina poole initsiatiiv on olnud suurem. Hiina delegatsioone, nii ametlikke kui ettevõtjate delegatsioone, on käinud siin viimase 4-5 aasta jooksul mitmeid. Nende huvi on loomulikult ennekõike seotud majandusliku koostööga. Samuti on nad huvitatud meie põllumajanduse korralduslikust poolest, mis puudutab seda, kuidas läks Eesti riiklikult põllmajanduselt üle erakapitalil põhinevale. Ka on neid huvitanud meie integreerumine Euroopa Liitu ning meie tegevus seal ja meie hinnangud ELi põllumajanduspoliitikale. Mis puudutab otsekontakte, siis seda oskavad ettevõtjad ise paremini kommeteerida

Aga ilmselt on teil tekkinud mingi ettekujutlus, mis Eesti kaubad võiks hiinlasi huvitada.

Meie poolelt vaadatuna ongi nende kontaktide arendamisel kõige olulisem see, et leiaksime nii suurel turul nagu Hiina oma nišid ja väljundid. Salvestil on tõsised huvid ja saan aru, et liigutakse konkreetselt juba edasi. Liviko juba Jaapanis on ning soovib minna edasi Hiinasse, Terel ja meie teistel piimatoodete tootjatel on pikemas perspektiivis kindlasti potentsiaali Hiina turul, kuna piimasaaduste tootmine on ju üks Eesti lipulaevu.

Miks Eesti põllumajanduskaubad siiski Hiinat huvitavad?

Usun, et Hiina on huvitatud mitmete riikide, sealhulga Eesti kaupadest. Aga ega hiinlased pole siin ainult sellepärast ka, et meelitada Eesti tooteid Hiina turule. Nad vaatavad ka põllumajanduse korraldust, maasuhteid. Hiina on teinud 20 aastaga tohutult kiire arengu põllumajanduslikus tootmises. Teame ju, et Hiinas on riigi roll väga suur põllumajanduse korraldamises ning küllap on ka neil huvi minna üle eraomandil põhinevale põllumajanduslikule tootmisele ja sellepärast nad vaatavad erinevaid lahendusi erinevates riikides. Eesti on kindlasti nende jaoks hea näide, sest oleme alles lähiminevikus läinud üle riiklikult tootmiselt erakapitalil põhinevale tootmisele. Ametlikel delegatsioonidel on suur huvi selle kogemuse vastu.

Hiina ametlikke delegatsioone huvitavad siis pigem Eesti teadmised ja kogemused kui kaubad ja investeeringud?

Jah, pigem nad ei oota meie kaupu, vaid teadmisi ja tehnoloogilisi lahendusi. Neid huvitab, kuidas me oma tootearenguga tegeleme, kuidas toimib riigi ja erasktori koostöö. Ning selles mõttes on Eesti väiksus hea, et me oma kaubakogustega ei ohusta Hiina turgu. See kogus kaupa, mis Eesti võiks eksportida, on hiinlaste jaoks ülimalt väike, kuid meie jaoks suur võimalus. Seetõttu arvan, et huvid langevad kokku.

Kas Eesti on ka huvitatud Hiina põllumajandustoodete impordist või oleks pigem parem, kuid see ei tuleks kodumaiseid tootjaid ohustama?

Kui toidainetest rääkida, siis ega meil väga tihedat kaubavahetust Hiinaga pole. Ma Hiina puhul sellist ohtu küll väga ei näe, et see riik uputaks üle Eesti turu meile traditsiooniliste kaupadega, näiteks karruli, sealiha ja piimatoodetega. Need kaubad, mis Hiinast tuleks, oleks eksootilised ja täiendaks meie turgu.

Kas Hiina on huvitatud ka Eesti põllumajandussektorisse investeerimisest?

Raske öelda. Täna pole veel konkreetset huvi märganud, aga see võib areneda.

Palun prognoosige, kui palju kasvab Eesti ja Hiina kaubandus põllumajandustoodete alal järgneval 5 aastal.

Kindlasti on oodata kavu. Teame, et hiinlased on ka väljendanud huvi Eesti kui võimaliku transiidiriigi vastu ning kui transiit areneb, siis küllap läbi Tallinna Sadama ei hakka liikuma ainult energeetilised ressursid, vaid avaneb võimalus ka põllumajandustoodete transiidiks ja kaubavahetuseks. Nii et see sõltub ka transiidi arenemisest. Aga konkreetseid numbreid ei oska prognoosida.

Kas Eesti põllumajandustoodete ekspordi kasv Hiina tähendab siinsetele tarbijatele toidu kallinemist?

Sugugi ei pruugi tähendada. Praegu jah, kuna me ekspordime palju, siis see on surve siseturu hindade tõusuks. Aga see praegune eksport on tulnud väga lühikese aja jooksul ja kiiresti ning meie tootmisvõimsused ei ole tulnud sellele järgi, me ei suuda tooret piisavalt toota toidutööstuse jaoks jne. Aga kui see on alaline, pikema perspektiiviga võimalus, mille taga on koostöölepingud, siis suudame ka toorainetootmist piisavalt tõsta ning see annab võimaluse hindade alandamiseks. Teame, et meil on täna mitmes põllumajandussektori valdkonnas, just töötlevas tööstuses ja toidutööstuses, võimsusi rohkem, kui kasutame. Võiksime rohkem toota, see on nii piima- ja lihasektoris ning veel mitmes teises sektoris. Kui toodame suuremaid koguseid, siis see enamasti pigem tähendab efektiivsuse kavu ning selle kaudu ka tootmise omahinna alanemist. Nii et kui leiame eksprotturge, kuhu rohkem müüa, siis arvan, et see pikemas perspektiivis võiks avaldada survet toiduhindade langemiseks, mitte tõusuks.

Hiina ja Eesti põllumajandusministeeriumite vahel sõlmitud memorandumis on kirjas, et osapooled hakkavad korraldama regulaarseid kohtumisi. Kui sageli ja mis tasemel?

Reeglina kohtutakse kord aastas ministeeriumide juhtivspetsialistide tasemel ning ühel aastal ühes, teisel aastal teises riigis.

Kas regulaarselt hakkavad kohtuma ka äridelegatsioonid?

Ettevõtjate töörütm läheb selle lepingu raamest kindlasti välja, ettevõtjate koostöö hakkab juba otse toimuma. Aga kui ettevõtetel on vajadus ja huvi, siis neid kindlasti kaastakse delegatsioonidesse.

Kui Eesti põllumajandustootja on huvitatud koostööst Hiina ettevõtetega, siis mis peaks olema ta esimene samm selles suunas, kuhu pöörduda?

Võtta ühendust põllumajandusministeeriumi välisssuhete osakonnaga, millel on väga hea ülevaade kontaktidest nii Hiina kui teiste riikidega. Teine variant on Hiina saatkond, kus on ka info kontaktidest.

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: Iga laps toogu emale pensionilisa

2011-03-03

IRLi eestseisuse liige Helir-Valdor Seeder väidab, et emapension korvab nii ema töölt kõrvale jäämise aja kui ka mõjutab inimeste hoiakuid laste olulisuse suhtes.

Endine Isamaaliidu valija ootab IRLilt rahvuslikku meelestatust, samas tundub, et need seisukohad on mattunud majandusalaste eesmärkide alla.

Meie isamaaline meelsus on alles, kunagise Isamaaliidu liikmed kannavad seda kindlasti edasi. Küll on aastatega muutunud Eesti ühiskond ja inimeste hoiakud. Idealismi, aateid oli 1990. aastatel kindlasti rohkem. Järjest vähem oodatakse väärtustepõhist poliitikat ja järjest rohkem soovitakse kindlate pragmaatiliste huvide esindamist.

Tunnete selle üle muret?

Jah, aga loodan, et see areng pole lõputu ja tulevikus pöördutakse rohkem väärtustepõhise poliitika juurde tagasi.

Euroopa Liitu astumine tõi kaasa Eesti iseseisvuse lahustumise hirmu Euroopas. Mida ette võtta?

Meie keele-, kodakondsus- ja migratsioonipoliitika on järjepidevad ning mingit lahustumist pole karta, kuigi Keskerakonna poolt avaldatakse selle poliitika muutmiseks pidevat survet.

Eesti on selgelt rahvusriik ja peab selleks ka jääma. Eesti keelt ja kultuuri saame riiklikult arendada ainult Eestis, ei kusagil mujal.

Meie probleem on aga see, et iseolemise aeg enne ELi astumist jäi pisut napiks selleks, et olla väljakujunenud rahvusriik, kes suudaks kompleksivabalt kasutada ELi võimalusi oma keele, kultuuri ja identiteedi tugevdamiseks.

Teie valimisloosungitel on uudsena oranž. On see muutunud eelistuste tulemus või vastutulek valijate maitsele?

Meie värvid on endiselt sinine, must ja valge. Värvidest tähtsamad on väärtused ja poliitika, mida me ellu viime. Teisalt on ka uuendusi vaja. Uuenemisvõime, uute ideede ja inimeste kaasamine on kestvuse üks aluseid.

Pakute valijatele lepingut, mille esimene punkt käsitleb uut majanduskasvu. See kasv hoiaks kodumaal neid, kes muidu mujale teenima läheksid. Aga võibolla hoiaks inimesi kodumaal rohkem see, kui nad oleksid saanud isamaalise kasvatuse?

Isamaalisus ja rahvuslik majandus ei vastandu, vaid täiendavad teineteist. Ei ole isamaalisust ega rahvuslikkust ilma rahvusliku majanduseta. Rahvusriiki suudame tugevdada just kodumaal uute töökohtade loomise kaudu.

Arendate majandusteemat, kuigi on teada, et jäme ots on siin Reformierakonna käes.

Majanduskasvu ega ka ettevõtluse arengut ei dikteeri Reformierakond, seda teevad eelkõige ettevõtjad. Erakonnad loovad läbi valitsuse ja Riigikogu raamistiku - maksukeskkonna ja seadused.

Jutt, et Eesti majandus- ja eelarvepoliitika on kujundanud eelkõige Reformierakond, on legend. Maa-, omandi- ja põllumajandusreform olid seadustena vastu võetud ja rakendunud, rahareform läbi viidud ja maksupoliitika välja kujundatud, samuti enamik erastamisest ellu viidud enne, kui Reformierakond 1995. aastal ilmavalgust nägija esimest korda Riigikogu valimistel osales.

Ettevõtluskeskkonna lõid siiski teised poliitilised jõud. Toona valitud suund on olnud õige.

Millised on teie seisukohad eelarve ja maksude suhtes?

Väikese riigi ainuõige majanduspoliitika on pikas perspektiivis tasakaalus riigieelarve ja mitte ülejõu elamine. Võlgu elamine on tuleviku arvelt elamine ja praeguste probleemide jätmine järgmistele põlvedele.

Maksukoormust ei tohi suurendada, aga paindlikud maksumuudatused on tulevikus kindlasti vajalikud. Peame avalikku raha paremini kasutama.

Inimesed lähevad maalt linna ja Eestist välismaale peamiselt tööle ja õppima. Järelikult peame just nende küsimustega tegelema. Eestis peavad olema head töökohad ja head võimalused hariduse omandamiseks.

Mille poolest erinevad teie pakutav tasuta kõrgharidus ja senised riigieelarvelised kohad kõrgkoolides?

Soovime suurendada riiklikku tellimust ülikoolides. Kui me väheneva üliõpilaste arvu juures kõrghariduse rahastamist ei vähenda, vaid majanduse kasvades isegi suurendame, siis saavutame püstitatud eesmärgi.

Teie pakutava emapensioni suhtes on kostnud juba nurinat. Kas või etteheide, et ainuüksi sõna "ema" peaks isamaalastest valijad härdaks muutma.

Ega meil selle vastu ka midagi pole, kui inimesel IRLi valima tulles süda härdaks muutub. Ema-pensionil, mille suurus sõltub laste arvust, on kaks tähendust. Esiteks kujundab see inimeste hoiakuid ja suhtumist, et lapsed on olulised ja väärtus ka riigile.

Teine tähendus on väga praktiline. Lapsevanemad, enamasti emad, jäävad koduseks ikka siis, kui neil on väikesed lapsed. Aga kui peres on kolm kuni viis last, võib ema töölt kõrvale jäämine kujuneda pikemaks kui vanemahüvitise aeg. Seetõttu ei kogune neil tööaastaid, mis oleks pensioni arvestuse aluseks ja nii jääb pension väiksemaks.

Seega on emapensioni praktiline eesmärk korvata emale töölt kõrvale jäämise aeg. Nii luuakse kindlustunne praegustele väikelastega vanematele. Kui vanemad soovivad, võiks emapensioni saada ema asemel isa.

"Kuni su küla veel elab, elad sina ka," ütleb laulusalm Eesti kohta. Viimasel ajal tundub, et olete pigem pealtvaataja rollis, kui üks teine erakond kargab maa- ja külaelu ratsu selga.

Meie huvi maaelu vastu näitab see, et praeguses valitsuses on IRLi käes nii põllumajandus- kui ka regionaalministri portfell.

Enne valimisi kuuleme poliitiliste jõudude loosungeid, mis on mõeldud häälte püüdmiseks, mitte elluviimiseks. Kõiki neid ilusaid lubadusi pole võimalik täita.

Kas kuvand, et Mart Laar üksipäini Eesti maaelu põhja laskis, püsib veel?

On legende, mis elavad oma elu ning millega võitlemine on lootusetu. See põhjalaskmise legend elab üle Mart Laari ja ka 50 aasta pärast räägitakse, et Eestis elas mees, kes üksi hävitas kogu maaelu ja põllumajanduse.

Loomulikult pole see tõsiseltvõetav jutt. Laari peaministriks saamise ajaks olid tähtsad põllumajandust mõjutanud otsused ülemnõukogu poolt juba tehtud. Ülemnõukogu esimees oli siis Arnold Rüütel, valitsusjuhid Edgar Savisaar ja Tiit Vähi. Aga lihtne oli veeretada üleminekuaja tagasilöögid just Laari süüks.

Kuidas mõjutab maaelu Rahvaliidu praegune tagasikäik, võibolla isegi parlamendist eemale jäämine?

Rahvaliidu rolli maaelu arendamisel tähtsustatakse üle. Praegused rahvaliitlased ja nende eelkäijad seadustasid põllumaa müügi juriidilistele isikutele ning seeläbi ka väliskapitalile, lisaks riigi raha uputamine Maapanka ja selle pankrot.

Võimu tsentraliseerimine Eestis sai alguse metskondade reformist, mille viis läbi keskkonnaminister Villu Reiljan, maavalitsuste degradeerimise ehk maavanemate allutamise valitsuse asemel regionaalministrile teostas regionaalminister Jaan Õunapuu jne. Kõiges selles on raske leida maaelusõbralikkust.

Eestis pole tulevikku erakondadel, kes on suunatud ainult ühele sihtrühmale, tegutsevad nagu survegrupid. See on ka Rahvaliidu kadumise peamine põhjus.

Milline on teie enda lemmik-punkt IRLi lepingus valijaga?

Eesti ühiskond pole enam nii primitiivne, et saaksime otsida üht häda, millest tulenevad kõik teised, või üht lahendust, mis lahendaks kõik mured. Peame otsima tasakaalu, tegelema kõikide valdkondadega. Pole enam lihtsalt mõistetavaid eesmärke nagu iseseisvumine, NATO, EL.

Oleme jõudnud "igavasse" arengufaasi, mille märksõnadeks on stabiilsus ja tasakaal.

Eesti vajab julgust tulevikku vaadata

2011-03-02

Sel nädalal pöörduvad Äripäeva vahendusel ettevõtjate poole nelja erakonna esimehed, tänases lehes kirjutab IRLi peaministrikandidaat Mart Laar.

Eelseisvatel valimistel on Eestil võimalik valida põhimõtteliselt kolme suuna vahel. Peame otsustama, kas vajume tagasi ümberjaotamisühiskonda, püsime kindlameelselt midagi muutmata praegusel kursil või üritame selles tulevikku vaadates teatavaid täiendusi teha, mis omakorda võib olla ebapopulaarne ning ohtlik. Viimased aastad on meile andnud karmi õppetunni, et soov ratsa rikkaks saada võib meid hoopis järsult vaesemaks muuta. On hea, et suutsime viimasel hetkel mõistusele tulla ning kulutusi võimaluste järgi sättima, mitte enam vastupidi. Saavutatust ei tohi me aga eufooriasse sattuda. Selleks, et edasi minna, tuleb tehtud vigu karmilt ja õiglaselt analüüsida - ikka selleks, et samasse lõksu mitte enam langeda. Võtame roosad prillid eest ning tunnistagem, et iga hinna eest viie rikkaima hulka pürgimise loosung on meid sellest eesmärgist vaid kaugemale viinud, Põhjala tiigriks hüppamine kardetavasti samuti. Mida peaksime siis tulevikku vaadates silmas pidama?

Peamine lähimate aastate eesmärk on selge - võlg on võõra oma ning eelarve olgu tasakaalus või ülejäägis. Seda viimast mitte ainult aasta lõikes vaid pikemas perspektiivis. Kontratsüklilise eelarvepoliitika nõue tuleks - nii nagu seda eurotsoonis praegu ette pannakse - sisse kirjutada meie põhiseadusse, vähemalt eelarve baasseadusesse. Kui Eesti peaks uuesti võlgu elama hakkama, siis pole me möödunud kriisist tõesti midagi õppinud. Kindlasti peab Eesti hoiduma uuest palgarallist. Valitsemiskulud tuleb külmutada, palgatõusudest võib rääkida vaid riigieelarvelistes asutustes, kes hoolitsevad meie julgeoleku või targemaks saamise eest.

Selleks, et eelarvet tasakaalu viia ja uusi töökohti luua, tuleb Eestil oma kriisiaastatel liig kõrgeks kasvanud maksukoormus otsustavalt alla lüüa. Esmajärjekorras puudutab see tööjõumakse, mille alandamist tuleb alustada mitte „võimaluse korral" vaid otsekohe. Vastasel korral jääb majanduskasv loodetust väiksemaks ning „võimalust" ehk eelarve tasakaalu ei tulegi. Kolmandaks on oluline ettevõtluse arengut takistava bürokraatia selge vähendamine. Seda ühelt poolt üldist asjaajamist lihtsustades ning ettevõtlussõbralikuks muutes, peamiselt aga lõpuks haldus-territoriaalset reformi ellu viies. Vajadus tugevate ning tõhusalt tegutsevate omavalitsuste järele on kõigil teada - aeg oleks end kokku võtta ja see reform lõpuks ära teha.

Need ja mitmed teised sammud on meie praeguse suuna hoidmiseks vajalikud ning möödapääsmatud. Samas kipume aga unustama, et ainult oleviku peale mõeldes kipume tegelikult minevikus elama. Üritades lihtsalt saavutada kriisi-eelse Eesti taset avastame peagi, et oleme endale vale eesmärgi seadnud. Eesti peab astuma samme majanduse ümberseadistamiseks kõrgema lisandväärtusega toodangu suunas, on see siis IKT või mingi muu uue majanduse haru. See omakorda eeldab muutusi haridussüsteemis ning seda mitte ainult selle ülemises otsas, vaid alumistest astmetest alates. IKT-õpe tuleb muuta läbivaks, mitmekordistades samas IKT- spetsialistide hulka, muutes meie haridussüsteemi rohkem avatuks ning rahvusvaheliseks ning käivitades IT-Akadeemia.

Teiseks peaksime aru saama, et on viimane aeg üle saada oma alaväärtuskompleksist ja pidevast hirmust maailma ees. Oleme astunud õigeid ja vajalikke samme oma julgeoleku tagamiseks. See tähendab aga paratamatult, et oleme elanud kellegi mõju alt vabanemise ja teistega liitumise nimel, see tähendab aga ikkagi kellelegi teise jaoks. Nüüd on aeg omade jaoks elama hakata. See arusaam peaks meile andma julgust avatumalt maailmasse suhtuda - nii seda enda juure lastes kui ise maailma minnes. Hiljutisel „Tuulelohe lennul" võeti üles vajadus suurema toetuse andmiseks maailma pürgivale rahvuslikule kapitalile. Ekspordi toetamine ning välisinvesteeringute siiameelitamine on kahtlematult olulised tegevuses, kuid Allan Martinsoni sõnul üsnagi iganenud poliitika. Kui Eesti tahab tõesti jõukaks saada, peab ta panustama hoopis Eesti ettevõtete maailma minekusse, mis aga eeldab tõsiseid ümberkorraldusi haridussüsteemis ning senisest tunduvalt aktiivsemat välismajanduspoliitikat - ja seda mitte ainult traditsioonilistel vaid ka uutel turgudel. Eesti diplomaatide tööle pole siin midagi ette heita, küll vajavad aga olulist kaasajastamist neile antavad instruktsioonid ja juhendid.

Kokkuvõttes sõltub Eesti edu ju ikkagi sellest, millised me ise oleme. Peaksime aga tõsiselt mõtlema, kas muidu viks ning viisakas, autoriteete kummardav ja nende soove silmist lugev, samas vinguv ja virisev Kiir on ikka see eeskuju, kelle poole peaksime pürgima. Või on targem olla rohkem elurõõmsa ning hakkaja Tootsi või vähemalt tasakaaluka ja põhimõttelise Tõnissoni moodi. Sest maailmas löövad läbi mitte lakutud viiemehed vaid rõõmsad ja värvikad tegelased.

Riik toetab Lõuna-Mulgimaa arengut

2011-02-25

Maapiirkondades tehtavate investeeringute toetamine, parendamaks elutingimusi valdades ja väikelinnades ning tagamaks seeläbi tasakaalustatud areng kogu Eestimaal, on valitsusse kuuluva Isamaa ja Res Publica Liidu regionaalpoliitika nurgakiviks.

Suurimad riigipoolsed investeeringud Lõuna-Mulgimaale on viimastel aastatel tehtud koolimajadesse. Abja gümnaasiumile on riigi toel ehitatud uus õppekorpus, mis on võimaldanud tuua kõikide tundide läbiviimise ühte koolimajja. Uude õppekorpusesse on kavandatud tulevikus ka spordikompleksi rajamine. Mõisaküla koolis on riigi abiga renoveeritud riietehoiuruumid ja tööõpetuseklassid. Halliste põhikool on saanud riigi toel endale uue võimla.

Regionaalarengu seisukohalt on tähtis teede hooldamine ja remont. Ülemaailmse majanduskriisi tõttu pidi riik oluliselt kulusid kärpima. Siiski on suudetud viimase nelja aasta jooksul panustada Viljandimaa teede ehitusse rohkem vahendeid kui kunagi varem. Abja valda on riik toetanud teedeehitamisel: uue mustkatte on saanud Veelikse -Laatre tee ja kevadel jätkub Kamara- Räägu teelõigu ehitus. Hallistesse on riigi abiga rajatud uus tänavavalgustus.

Teede ja muu infrastruktuuri korrashoid ning arendamine on üheks kohaliku elu edendamise aluseks. Isamaa ja Res Publica Liit kavatseb jätkuvalt panustada nende meetmete arendamisse ja majanduse elavnedes suurendada omavalitsuste toetusi kohalike teede hooldamiseks ja remontimiseks.

Selleks et inimestel oleks võimalus leida endale erinevaid kasulikke vaba aja veetmise võimalusi, on oluline kohalike kultuuri- ja spordiobjektide renoveerimine ja arendamine. Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel on välja töötatud külaarengu toetamise meede, mis on võimaldanud Euroopa Liidu rahade eest korda teha ka suure osa Lõuna-Mulgimaa kultuuriobjekte ja spordirajatisi.

Abja vallas on külaarengu meetme toel ja kohalikke kodanikeühenduste algatusel renoveeritud Penuja külamaja ja Kamara seltsimaja. Halliste vallas on Halliste, Kaarli ja Uue-Kariste rahvamajade ning Vana-Kariste seltsimaja renoveerimist selle meetme kaudu toetatud.

Mõisakülas on renoveeritud luterliku kiriku välisfassaad ja kontsertsaal. Nelipühi kiriku juurde on rajatud mänguväljak koos rularaja ja kiikedega. Heaks on kiidetud Mõisaküla laululava ja Vana-Kariste seltsimaja rekonstrueerimise projektid. Töödega tehakse algust kevadel.

Külaarengu meetme toel on parendatud kohalikke sportimisvõimalusi. Nii on Abja Spordiklubi eestvedamisel rajatud Abja tervise- ja suusarajale valgustus ning suuradade tegemiseks on ostetud mootorsaan ja jäljefreesija. Halliste Spordiklubi eestvõttel on valminud jõusaal ja laste mänguväljakud. Riik on toetanud Abjas Baasi järve korrastamist ja selle juurde suplusranna rajamist.

Euroopa Liidu vahendeid saab investeerida sinna, kus kohalikud elanikud on ise aktiivsed ja moodustanud kodanikuühendusi, kes on võimelised toetustaotlusi koostama ning koostatud projekte ellu rakendama.

Kutsun kohalikke inimesi senisest veelgi aktiivsemalt mõtlema sellele, mida saaks kodukandis eurotoetuste toel edasi arendada ja julgustan vastavaid taotlusi esitama. Mulgimaa kodanikualgatused väärivad ka tulevikus igakülgset toetamist.

Pärnumaa huvid peavad riigi tasandil olema esindatud ja kaitstud

2011-02-18

Pärnu linnal ja maakonnal on olnud palju paremaid aegu kui praegu. Kaugest minevikust meenub esimesena, et 1906. aastal oli Pärnu niivõrd eesrindlik ja innovaatiline linn, et esimesena Tsaari-Venemaal rajati siin elektril töötav tänavavalgustus.

Lähiminevikust mäletame linnapea Jaak Saarniidu aegset väikeettevõtluse buumi ja hilisemat tuntust Eesti suvepealinnana. Vahepealsetel aastatel kutsusid Eesti poliitikud kõiki elama Tallinna ja riigi ülejäänud regioonide arendamist loeti mõne entusiasti eralõbuks.

Riigikogu praeguse koosseisu valitsemisperioodil on leitud, et Tartu on täiesti eriline linn ja 30 protsenti riiklikest investeeringutest tuleb suunata just sinna, mitme ministri kodulinna.

Õnneks pöördub riigirong tagasi rööbastele ja arengustrateegia "Eesti 2030+" rõhutab regioonide ühtlase arendamise vajalikkust.

Konkurentsivõime tuleb taastada

Kõik regioonid maailmas konkureerivad külaliste, elanike ja investeeringute pärast. Pärnumaa elanike arv on vähenenud juba hulk aastaid, palju ettevõtteid on lahkunud ja sellega oleme selles üleriigilises ja -ilmses konkurentsis alla jäänud. Pärnu konkurentsivõime tuleb taastada.

Tihti küsitakse minu käest, miks me kogu aeg räägime Pärnumaast kui turismipiirkonnast, kui puhkemajandus moodustab maakonna majandusest 10-20 protsenti.

Selleks on mitu head põhjust. Külalised toovad oma rahakottides raha väikeettevõtetesse: turismitaludesse, restoranidesse, taksondusse, kauplustesse ja käsitöölistele. Selliseid ettevõtteid saab kergesti rajada, eriti näiteks äsja valminud Fortum Termesti koostootmisjaamaga võrreldes.

Puhkemajandus on töömahukas ja võimaldab anda tööd madala kvalifikatsiooniga töötajatelegi, sealhulgas suvel õpilastele töökogemuse saamiseks. Eelkõige on turistide teenindamine ettevõtlus, mis annab töötajatele elatist ning riigile ja linnale maksutulu.

Statistiliselt on Pärnumaa tootmispiirkond, millel on suurepärased puhkealad, kus on hea külalisi võõrustada ja elada. Iga tööstuspiirkond kadestab Pärnut ajaloolise kuurordi ja parkide pärast.

Investeeringud tähendavad üldjoontes senisest paremaid töökohti, töötajatele palka ja riigile maksutulu. Ettevõtluses on seaduspärane, et teadmismahukad investeeringud loovad rohkem lisandväärtust. Suuremat lisandväärtust loovates tegevusvaldkondades peituvad suuremad tuluteenimise võimalused nii töötajatele kui riigile.

Nähtavus ja ligipääsetavus

Minu arvates on Pärnus väga hea elukeskkond. Enamikule inimestest on väga tähtis perekond. Pärnumaa on väga sobiv koht laste kasvatamiseks. Meil on suurepärane üldharidus- ja huvikoolide võrk. Muide, Pärnu linna päevase õppega kolmest gümnaasiumist üks on riigi esikümnes ja kaks teises kümnes, kindel kvaliteet on tagatud.

Usun, et Pärnumaa inimesed ei ole sünnilt riigi kõige targemad, vaid meil on head koolid. Tõenäoliselt ei ole me suutnud Pärnumaad kui elukohta potentsiaalsetele elanikele nähtavaks teha ja see on meie kasutamata ressurss.

Ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime seisukohalt on tähtsamad äriks ja tootmiseks sobiva maa ja tehnilise taristu (veevarustus, kanalisatsioon, elektrivõimsus, gaas, teed) olemasolu.

Niisama olulised on hea hariduse ja kvalifikatsiooniga töötajad. Paljude ettevõtete, näiteks piima- ja leivatööstuse lahkumise põhjuseks muudesse piirkondadesse saab siiski olla vaid see, et mujal omavalitsustes on ettevõtetele pakutud paremaid arenguväljavaateid.

Riigi ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime võtmeaspekt on kahtlemata madala tasemega ja lihtne maksusüsteem. Me peame suutma hoida Eesti õnnestunud maksupoliitikat ja püüdma muuta seda senisest ettevõtjasõbralikumaks.

Liiga kõrgeks on kujunenud tööjõuga seotud maksud, ettevõtluse arengut soovitud suunas soodustaks sotsiaalmaksu ülempiiri kehtestamine ja töötaja kohta 6000 euro suurune maksuvabastus haridus- ja tervisekulude erisoodustusmaksult.

Ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime väga tähtis aspekt on ligipääsetavus. Pärnu asukoht mere ääres annab Pärnumaale eelise meretranspordi arendamiseks, asukoht Via Baltica teljel ratsionaalse põhjuse taotleda Rail Baltica rajamist läbi Pärnu. Lennuühenduse kvaliteedi parandamiseks on vaja ainult raja rekonstrueerimist.

Ligipääsetavus on Pärnu konkurentsieelis ja see on vaja piirkonna heaks välja arendada, kuid see pole omavalitsuse teema, vaid riiklik taristuarendamise poliitika. Pärnumaa saadikud peavad seisma selle eest, et Pärnumaa huvid oleksid riigi tasandil esitatud ja kaitstud.

Vähem võlgu, rohkem töökohti

2011-02-11

Viimased aastad pole Eestile olnud kerged. Ühisel jõul oleme majanduskriisi raskustest ometi üle saamas ja nüüd tuleb panna alus uuele tõusule. Meil on tarvis jõuda niikaugele, et igaühel oleks kindel töö, palk, kodu ja et inimesed ei peaks enda toimetuleku, oma laste tuleviku ega hea hariduse pärast muretsema. Isamaa ja Res Publica Liit peab Eesti arengu tagamiseks vajalikuks lähiaastatel astuda järgmised sammud.

Kõrgharidus ja emapension

Võimaldades noortele tasuta kõrghariduse, anname peredele kindluse, et rahapuudusel ei jää Eestis kellelgi hea haridus saamata. IRLi ettepanek on kompenseerida ülikoolidele riigieelarvest kokku 400 miljonit krooni aastas, mida praegu maksavad tasulistel kohtadel õppivad tudengid. Tasulised õppekohad avalik-õiguslikes ülikoolides ja riigi rakenduskõrgkoolides kaoksid.

Üleminek tasuta kõrgharidusele algaks 2012. aastal ja toimuks järk-järgult. Oluline on tagada mõistliku õppeedukusega vähekindlustatud tudengitele õppetoetus. Kurb on, kui õpingute kõrvalt tööl käimine takistab tudengeid õpingutele pühendumast.

Tagame maailmatasemel õppekvaliteedi, mis muu hulgas hõlmab õppejõudude palgatõusu ja doktoriõppe lisarahastamist. Kõrgharidus on läbi aegade olnud IRLi prioriteet. Et meie andekad noored ei lahkuks välismaale, tuleb Eestil teha suur hüpe edasi lähiajal.

Emapension on riigieelarvest makstav toetus pensionile jäänud emale, kes on sünnitanud ja üles kasvatanud lapse. Pensionilisa ei saa mõlemad vanemad, vaid omavahelisel kokkuleppel üks vanematest või võõrasvanem või eestkostja või hooldaja. Vanemad saavad kokku leppida, et õigus pensionilisale läheb isa pensioniarvestusse.

Emapensioni makstakse võrdses suuruses pensionilisana iga lapse pealt. Arvestuse alus on pensioniarvestuse aastakoefitsiendi 1,0 korrutis 3ga ehk ühe lapse ema saab juurde 2446 krooni aastas. Seega saab kahe lapse ema aastas vähemalt 13. keskmise vanaduspensioni suuruse pensionilisa. Kolme lapse ema aga 7337 krooni aastas.

Ei ole õige, kui riik toetab lastega peresid põhiliselt ainult esimesed 1,5 aastat ja siis vaadaku igaüks ise, kuidas hakkama saab. Õiglane on võrdsustada eri põlvkondade panus laste kasvatamisel ning kompenseerida laste kasvatamisega seotud kulu. Laste kasvatamine on tõsine töö. Kui IRL saab valimistel küllaldase toetuse, jõustatakse emapensioni seadus 2012. aasta 1. jaanuarist.

Majanduskasv ja haldusreform

Kindel majanduskasv ei ole meile eesmärk iseenesest, vaid heaolu saavutamise vahend. Majanduskasv vähendab tööpuudust ja tagab kindlad töökohad, palgatõusu ja karjäärivõimalused kõigile.

Senisest paremini laekuvate eelarvetulude arvel saame pakkuda paremaid avalikke teenuseid ja maksta suuremaid pensione. Selleks hoiame riigieelarve tasakaalus, anname tööjõumakse vähendades ettevõtlusele uue hoo ja toetame eksporti. IRLi eesmärk on tagada Eestile järgmise nelja aasta jooksul, võrreldes Euroopa Liidu keskmisega, kolm korda suurem majanduskasv.

Me ei tohi lasta Eestil langeda võlalõksu. Lükkame tagasi riigi võlakoormuse suurendamise ettepanekud ja seisame selle eest, et neljal lähiaastal ei tehta ühtegi puudujäägiga riigieelarvet ning asutakse taastama reserve. IRL külmutab neljaks aastaks ministeeriumide valitsemiskulud riigieelarves.

Me ei taha leppida omavalitsuste hääbumisega. Seepärast on väga tähtis minna edasi haldusreformiga. Ainult nii saame parandada riigiteenuste kvaliteeti ja tuua riiki inimesele lähemale. Sellega tugevdame omavalitsusi, vähendame vallabürokraatiat ning muudame omavalitsused kohaliku ja regionaalse arengu reaalseks suunajaks. Oluline on seadustega tagada inimestele, et teenused ei vähene, vaid paranevad.

Eestis peab olema tugev väikelinnade võrgustik. Selleks tuleb suunata ELi regionaalpoliitika uued vahendid erasektori töökohtade loomise toetamiseks just väikelinnadesse kui regionaalsetesse keskustesse. Nii tagame töökohad nii keskuste kui ääremaade elanikele.

Riigiasutuste töökohad hajutame üle Eesti: järgime reeglit, et riigiasutuste ja nende tugiteenuste ümberkorraldamisel eelistatakse asukohana maakonnakeskusi ja väikelinnu, mitte Tallinna.

Eesti majandusedu ei tohi tulla meie ega meie laste elukeskkonna arvelt. Eesti ei tohi olla koht, kus looduse pöördumatu hävitamine on konkurentsieelis.

Intervjuu: Põllumajandusminister näitaks hansale rohelist tuld

2011-02-03

Eelmise nädala neljapäeval ja reedel tegi visiidi Võru- ja Setomaale põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Minister valimiste eel lubadusi ei andnud, kuid kuulas hoolega maainimeste muresid.

Kohtusite Obinitsas setodega, kes on jätkuvalt huvitatud oma hansa legaliseerimisest. Kas setod jäid kohtumisega rahule?

Ma arvan, et meie arutelu oh päris asjalik ja me saime üksteisest aru. Hansaga on nü, et ega põUumajandusministeerium kehtivaid nõudeid pehmendada või lõdvendada kuidagi ei taha ega saagi. Meie vastutame toiduohutuse eest - et tootmine vastaks kõigile ohutusnõuetele. Nagu selgus, siis kvaliteedi arvelt setod järele anda ei soovigi. Nende probleemiks on ikkagi aktsiisiladude nõue, mis teeb tootmise nii kulukaks ja kalliks.

Palun selgitage, miks aktsiisiladusid nõutakse.

Seda peaks ja oskaks muidugi paremini selgitada maksu- ja tolliamet, see ei ole põllumajandusministeeriumi valitsemisalas. Natuke siiski tausta tean. Aktsiisilaod on vajalikud kohe alkoholi tootmise juures, need ei ole seotud ainult turustamisega. Kes toodab, peab tegema seda kohe aktsiisilattu. See on seotud sellega, et ei oleks salaalkoholi võimalik toota, et kogu protsess oleks järelevalve all, sest see on ikkagi jook, mis võib kujutada endast tõsist ohtu, kui ta alaealiste kätte satub või ei ole kvaliteetselt tehtud. Maksta tuleb ka aktsiisimaksud.

Põllumajandusministeerium võiks anda hansale rohelise tule?

Jah, meie jälgime toiduohutusnõudeid ja kui kõik vastab nõuetele, siis meil täiendavaid nõudeid ja pretensioone ei ole.

Aga kas oma tarbeks tohib hansat toota?

Ka selleks peab olema luba. Lihtsalt alkoholi toota oma tarbeks ilma loata võimalik ei ole.

Aga koduveini?

Kui koduveini ja koduõlut valmistate ega turusta seda kusagile, siis jah, me teame, et seda tehakse. Need on niivõrd traditsioonilised joogid.

Kui kaua võib minna, kuni setod saavad oma hansa legaliseeritud?

Eks see sõltub ikka poliitilistest otsustest. Ma täpsustan, et legaalselt võib iga talumees hansat või mis tahes teist alkohoolset jooki toota, aga see ei ole praeguste nõuete juures lihtsalt jõukohane. Kui seadusandja ehk parlament leiab, et on võimalik midagi lihtsustada, ja muudab seadust, siis ongi see võimalik.

Kohtusite oma Võrumaa visiidil nii võru kui ka seto talunikega. Millest rääkisite?

Üheks suureks mureks on olnud ikkagi noorte lahkumine maalt ja kuidas motiveerida noori maal tegutsema jätkusuutlikult, kuidas põllumajanduslik tootmine oleks tasuvam. Seda arutasime ka neljapäeval Haanjamaal karjaköögi seminaril. Küsiti, milal saabuvad võrdsed toetustingimused Euroopa Liidu tasemel.

Talunikud avaldasid soovi kasutada sinist kütust ka väljaspool põldu-metsa, näiteks lund lükates, ja on nõus selle eest päevas viis eurot aktsiisi maksma nagu Soomes. Tuleks see kõne alla?

See on üks võimalik lühemaajaline lahendus, mida Soome näitel esile toodi - selline lahendus võiks olla Eestis rakendatav, et need, kes soovivad mit-tepõllumajanduslikke töid erimärgistatud kütusega teha, maksaksid ühekordse aktsiisimakse interneti teel või mobiiltelefoni kaudu. Analoogselt saaks riik oma tulu kätte ja põllumees saaks paindlikult ilma kütust vahetamata teha ka teisi töid. Viimasel ajal on räägitud ka eraldi dotatsiooni kehtestamisest riigieelarve kaudu.

Nii võrokestel kui setodel on mõlemal südamel mahepõllumajanduse teema. Kas Eesti riik peaks toetama mahepõllumajanduse laiendamist?

Jah, see on kindlasti üks prioriteetidest. Praegu toetame mahetootmist aastas 160 miljoni krooniga. Väga soovime, et see laieneks veelgi, ja praegused arengud näitavad, et mahetootmine laieneb. Kasvab mahelammaste, -veiste ja -sigade arv. Ka pindala mahekultuuride all kasvab.

Probleemiks on see, et kogu see toodang ei jõua kahjuks tarbijani mahedana, selles on mitu põhjust: toodangu kogused on killustatud ja väikesed ning töödev tööstus ei ole sellest väga huvitatud, sest varustuskindlus on tagasihoidlik. Ma arvan, et viie-kuue aasta pärast räägime teist juttu.

Viimatistel mõttetalgutel Võrumaal öeldi välja soov, et kogu Eesti võiks olla üks suur mahepiirkond. Kas see oleks võimalik?

Miks ka mitte. Ideena on see väga ilus ja ahvaüev, aga praktikas realiseerida loomulikult tunduvalt keerulisem. Me uurisime ka Euroopa Komisjoni poolt, kas on liikmesriigil endal võimalik kuulutada üks või teine piirkond mahepiirkonnaks, kus toimuks ainult mahetootmine. Andministratiivselt ei ole võimalik seda teha, ei valitsus, maavanem ega vallavanem saa seda teha, küll aga saavad tootjad ise seda otsustada ja seda piirkonna reklaamiargumendina kasutada.

Kas Euroopa Liidust oleks võimalik selleks suuremat toetust saada?

Juba praegu on mahetoetused arvestatavad. Ma arvan, et probleem ei ole toetustes, vaid üleminekuperiood tavatootmi-selt mahedaks võtab palju aega, nõudeid peab täitma. Teine takistus on, et töödev tööstus pole järele arenenud.

Näib, et kõrgemal tasandil on aru saadud, et mahe on inimese tervisele märksa kasulikum kui keemia abil kasvatatud toit.

Maheda kasuks räägib kindlasti see, et ta on puhas ja tervislik. Ka uuringud näitavad, et tarbija hoiak on positiivne. Kõige suurem probleem on see, et mahetoodang on kallim kui tavatoodang, sest seal on rohkem käsitööd jne. Ja tarbija ostujõud on praegu väike. Kui meie üldine majanduslik heaolu kasvab, siis kindlasti ka nõudlus maheda järele suureneb.

Räägime PRIAga seotud toetustest. Miks peavad maainimesed selleks, et oma kodukohas midagi arendada, võtma enne toetuste saamist pangast laenu ja võib-olla oma kodugi panti panema?

Jah, see on Euroopa Liidu põllumajandusfondi raha kasutamise üks põhinõudeid, et kulutused tasutakse tagantjärele. Otsus taotluse rahuldamiseks tehakse ette. Me oleme siin saanud nii palju vastu tulla, et maksame toetust osaliselt tasutud kuludokumentide alusel. Kui üks osa on valmis, esitatakse dokumendid, me maksame raha ära. Nii on võimalik kallimat projekti kuni neljaks osaks jagada.

Kas keegi on ka kokku arvutanud, kui palju pangad on selliste projektide pealt teeninud?

Ma ei oska öelda, aga küllap ikka on liidetud-lahutatud. See info on pankadel endil.

Ilmselt inimesi see kõige rohkem häiribki, et nad on sunnitud panka nuumama.

Jah, see on kõige häirivam selle meetme puhul, et kui ei ole oma raha, siis tuleb võtta laenu ja see teeb projekti kallimaks. Aga ega meil siin teisi võimalusi pole pakkuda, Eestile siin mingisugust erandit tehtud ei ole.

Projektitegijad on avaldanud arvamust, et neile oleks suureks abiks, kui lühendada kuludokumentide menetlusaega kolmelt kuult ühe kuu peale, ja siis oleks võib-olla ka rohkem ettevõtjaid nõus raha ootama ja pangalaenuvõtt jääks ära. Kas oleks võimalik bürokraatiat kiirendada?

Jah, on. Tänaseks oleme PRIA töö natukene ümber korraldanud. On eraldi Leader-büroo, kus tegeletakse ainult Leader-projektiga. See peaks tagama, et me ettenähtud aja sisse mahume. Eks tulevikus saab seda aega ka lühendada, kui vähegi võimalik on. Inimesele, kes esitab oma üksikprojekti, võib ju tunduda nii, et homme hakkab ametnik sellega kohe tegelema, aga see on suur konveier, PRIA tegeleb 80 meetmega.

Üks probleem on ka esitatavate projektide kvaliteet. Mida halvem ja puudulikum on kvaliteet, seda pikemaks venib PRIA menetlemise tähtaeg.

Kas kutsute praegu noori maale elama ja talu pidama?

Igal juhul. Ruumi on maal rohkem kui varem ja me võibolla seda vabadust, ruumi ja looduslähedust ei oska ise veel hinnata, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkame seda hindama. Mina küll kutsun maale ja ma näen perspektiivi maal nii põllumajanduses kui ka väljaspool seda.

Ka toidutootmine muutub pikemas perspektiivis järjest olulisemaks, toiduainete liinnad tõusevad. Ressurss, mis on maal, muutub kaugemas tulevikus ainult kallimaks ja väärtuslikumaks. Tehnoloogia, mis on juba praegu põllumehe käsutuses, on nii nüüdisaegne, et rasket füüsilist musta tööd jääb ka maal järjest vähemaks.

Loomulikult peab maaelu spetsiifikaks olema valmis, siin liigub ikkagi aeg rahulikumalt ja peab arvestama liikumisvõimaluste, teenuste kättesaadavuse ja kõige muuga. Kes selleks valmis on, olge head, kasutage seda võimalust. 40-50 aasta pärast on see võimalus palju raskemini kättesaadav.

Intervjuu: Kuidas kavatsevad parteid toetada ettevõtlikke inimesi?

2011-02-03

Kuidas kavatsete soodustada meie siseturu arengut ja väiketootjaid, eriti talunikke?

Arendame ühistegevust ja nõuandeteenistust ning tagame abikaasadele võrdsed sotsiaalsed tagatised, jätkame talude juriidiliste probleemide lahendamist. Vähene bürokraatia, lihtne asjaajamine ja vanade ELi liikmesriikidega võrdsed põllumajandustoetused. Peame jätkama talude erimeetmetega nagu noortaluniku ja asendustaluniku meetmed.

Mida peaks riik tegema, et soodustada ettevõtlike inimeste eneseteostust?

Suunama toetused eelkõige innovaatilistele kasvuettevõtetele ja
eksportööridele. Langetama kõrgeid tööjõumakse. Seadma sotsiaalmaksule ülempiiri, et oleks rohkem kõrgepalgalisi töökohti, alandama töötuskindlustuse makset. Tööandjad peavad saama erisoodustusmaksuta teha sissemakseid töötaja pensionikindlustusse, tasuda täiendava ravikindlustuse eest ja töötajaid koolitada.

Kuidas on elluviidav presidendi algatus "Talendid koju!"?

Eesti peab olema maa, kus on kindel elada - kus väärtustatakse nii laste sünnitamist kui ka kasvatamist, kus iga laps võib saada maailmatasemel hariduse, kus on suudetud säilitada ja edendada muust maailmast erinevat ja ainulaadset keskkonda, olgu selleks siis loodus või eesti keel ja kultuur. Avatuse ja rahvusluse ühendamisel saamegi Eesti, kus tahame vanaks saada.

Põhja-Euroopast saab uus kasvumootor

2011-02-01

Eestil on suurepärane võimalus oma heast eelarvedistsipliinist, madalast võlakoormusest ja toimivatest e-lahendustest lähtuvaid arengueeliseid kasutades kujundada koos partneritega globaalsele konkurentsile vastupidava ja eduka regiooni. Me ei pea tuimalt üle võtma Skandinaavia mudelit, mis elanikkonna vananedes vajab niigi uuendamist.
Viimasel paaril aastal peaasjalikult läänemaailma raputanud finantskriis avas Euroopas mitmed mädapaised ning näitas ilmekalt, et üldise heaolu tagatiseta upitamise inerts on paljud riigid surunud globaalse majanduse konkurentsirallis koormava võlahunniku alla.

Euroopa probleemid. Euroopa majanduse probleemid on seotud mitte niivõrd ühenduseülestest kitsaskohtadest, kuigi ka neid on märkimisväärsel hulgal (siseturu tõketest kuni teadus- ja arendustegevuse vähese rahastamiseni, võrreldes nt põllumajandusega), vaid eeskätt ühe või teise riigi sisepoliitilistest otsustest ning ühenduse enda mängureeglite eiramisest.

Samas on päris selge, et Euroopa riikide pikaajaline edu tänases rahvusvahelises konkurentsis (eriti Hiina, India, Brasiilia tõusu silmas pidades) on seotud ühenduse võimekusega kriisist tugevamana väljuda. Seepärast on täiesti loomulik, et ELis on kujunemas uued tõukekeskused, mil on kriisist kiiremaks väljumiseks paremad eelised, toimivad lahendused või soodne tervikkeskkond.Nii pole imestada, et äsja Londonis toimunud üheksa Põhjala riigi (lisaks võõrustajale Island, Norra, Soome, Rootsi, Taani, Eesti, Läti ja Leedu) peaministrite ja neid saatnud ekspertide kohtumisel kutsus David Cameron oma kolleege olema uue majanduskasvu avangardiks.

Briti peaminister läks veelgi kaugemale ning rääkis lausa Põhja-Euroopa alliansi moodustamisest. Analüütikud pöörasid kiiresti tähelepanu sellele, et üheksa riigi seas on vaid kaks euroala riiki (Soome ja Eesti), kaks riiki ei kuulu ELi (Island ja Norra), kahel on lähiajaloost mõningaid probleeme lahendada (Island ja Suurbritannia) ning mõned kohtumisel osalenud riigid on tuntud euroskeptikutena (Suurbritannia ja Norra). Seepeale tehti ajakirjanduses isegi järeldusi, et tegemist on justkui vastukaalu moodustamise katsega Euroopa traditsioonilistele tuumikriikidele.

Selle kohtumise taga ei maksa näha uute eraldusjoonte tekkimist Euroopas. Pigem vastupidi - ajalooliselt paljudes küsimustes sarnaselt mõtlevad riigid on koostööd teinud pikemat aega. Põhjala ja Balti riikide kokkusaamised nn NB8 formaadis on kujunenud viimase kümnendi sees heaks tavaks nii valitsuste, parlamentide kui teiste otsustustasandite koostöös. Ka Downing Street 10 on aeg-ajalt huvi tundnud koostöö edendamisest Põhjala liidritega eeskätt ELi raames.Pigem võiks Londoni kohtumist iseloomustada Cameroni peamise huvi kaudu - eeskätt rohelistele tehnoloogiatele ning vabaturupõhimõtetele rajaneva ning majanduskasvule suunatud omavahelise kaubanduse ning investeerimiskoostöö süvendamine.

Justkui selle kinnituseks sõlmisid Londoni kohtumise järel Briti ja Norra peaministrid lepingu ühe miljardi naelsterlingi väärtuses, mille alusel Norra osaleb Põhjamerre rajatava tuulepargi investeeringuis. Lisaks on Norra kavandamas veel 30 miljardi naela paigutamist teistesse tuuleparkidesse.

Kohtumise eriline miljöö Ida-Londoni kunstigaleriis rõhutas põhjamaist kargust ning tehnoloogilist edu. Kui sümbolistlik foon kõrvale jätta, siis tegelikult on Eestil sellisest koostöövõimalusest kõrvuti teistega vaid võita. Eriti arvestades, et juba pikka aega on meie juhtivad kaubanduspartnerid Rootsi ja Soome.

Põhjala riikide üldiselt jagatud finantsdistsipliin, kõrge tehnoloogiline areng, hästi haritud tööjõud ning tervikuna efektiivne riigivalitsemine on vaieldamatult head eeldused parema sünergia tekitamiseks olemasoleva potentsiaali kasutamisel. Selleks on erinevaid võimalusi ja vahendeid. Olgu Norra näitel otseinvesteeringud või siis ettevõtluskeskkonna ühtlane lihtsustamine. Meie vahetus naabruses on selleks kindlasti ka Läänemere strateegia, mille kaudu on võimalik konkreetsetele projektidele panustades oluliselt tasandada meievahelisi pisitõkkeid. Miks ei võiks sel kümnendil Põhjalast saada hea eeskuju kogu Euroopale ja miks mitte ka suunaja kunstlike tõketeta ning digitaalseid lahendusi kasutava ühise vabaturuni.

Tehkem majanduskriisist õiged järeldused

2011-01-24

Eesti edu peamisi tagatisi on olnud tasakaalus eelarvepoliitika. Nimetagem seda meie rahandus- ja majanduspoliitika alusväärtuseks. Paraku ei tohi me majanduse kosumise ja euro kasutuselevõtu eufooria juures unustada, et just see alusväärtus sai tugeva löögi.

Majanduskriisi haripunktis jäi 2008. aasta eelarve kärbetele vaatamata enam kui viie miljardi krooniga defitsiiti. Riigieelarve ei saavuta tasakaalu ka tänavu. Vähe sellest, kriisi ületamiseks ja eelarve tasakaalustamiseks läksid käiku varem kogutud reservid. Kui majandus peaks taas raskustesse sattuma, puudub meil vajalik puhver.

Euro pole imerohi. Ekspordi kasv ja teadusmahukas tootmine on suuresti unistuseks jäänud. Koostöö võiks parem olla nii ettevõtete kui ka ettevõtete ja riigi vahel. Ekspordi vähest kasvu varjutab see, et import jätkuvalt ületab eksporti. Ka see tähendab võlgu elamist. Oleme uhked riigi vähese võlakoormuse üle, kuid eraisikute ja ettevõtete võlad on vägagi suured. Euro ei ole imerohi, mis probleemid lahendab. Ees on mitu rasket kokkuhoiuaastat, et eelarve tasakaalustada ja reservid taastada. Riigisektori kasvust ei maksa unistada. Mis tahes maksukoormuse tõus ainult süvendaks probleeme. Üks suuremaid murekohti on noorte madal tööhõive ja kasvav ahvatlus kodumaalt lahkuda.

Eesti poliitika suurim saavutus eelmise valimistsükli jooksul oli poliitikute küllalt kiire ja otsustav reageering majanduskriisi märkidele. Pälvisime sellega nii eurokõlbulikkuse kui ka välisvaatlejate siira imetluse. Paistab, et ka valijad said tehtu vajalikkusest aru, andestades erakondadele valimiseelsete lubaduste mittetäitmise.

Eelmised riigikogu valimised möödusidki rahaliste lubaduste jagamise tähe all. Sama tendents on ka nüüd esile tõusmas. Seega pole me kriisist piisavaid järeldusi teinud ja oleme valmis uskuma, et lustliku kasvu periood on taastumas. Selline psühholoogiline illusioon on uinutav. Mõistkem, et ehituslaenudel põhinev kasv ei saa ega tohigi tagasi tulla.

Skandinaavia-mudel jääb unistuseks. Põhjamaade sarnane sotsiaalhüvede riik jääb majanduse praeguse struktuuri juures kättesaamatuks. Euroga kaasnev peamine kasu on usaldus ja investeeringute maaletoomine. Kui see toob ekspordi kasvu ja odava tööjõu asemel nähakse Eesti potentsiaali kvalifitseeritud tööjõu maana, on meil eeldusi edeneda.

Eesti tulevikuprobleemi on nähtud selles, et eurotsoon, kuhu astusime, võib tervikuna ohtu sattuda. Eurole on kadu kuulutatud alates ühisraha kasutuselevõtust. Eeskätt on hirm seotud Lõuna-Euroopa suurte riikidega. Hirm meid ei aita. Eesti ohte hinnates tuleb esmalt vaadata endasse, mitte võbiseda sellepärast, mis võib juhtuda kusagil mujal. Kodus toimuvat on meil võimalik poliitiliste vahenditega mõjutada. Tehkem siis kriisist õiged järeldused.

Uvitav euroelu ehk Kuidas vältida jäämäge

2011-01-22

Üks taat tulnud pühapäeva õhtul koju, ise purjus ja ilma püksata, ning teatanud eidele, et paneb hommepäev talu põlema. Seepeale öelnud eit pead vangutades: «Tead, vanamees, sa pakud mulle uvi surmani.»

Samasugune tunne tuli peale, kui lugesin lehest, et kuskil Euroopa Liidu avarustes, täpsemalt Walesis, on üks õpetaja lahti lastud selle eest, et ta viis oma varateismelised lapsed kelgutama - kiivriteta, kaitseülikonnata ja mis kõige hullem, ilma kirjalikult vormistatud riskianalüüsita!

Jah. Euroopa Liit, sa pakud mulle uvi surmani.

Ehkki mitte ainult Euroopa Liit. Asi on ikka terves läänes, lisades Euroopale ka Põhja-Ameerika. Tavaliselt me selle unustame. Meile jõuavad kõik need kelgutamise riskianalüüsid ja banaanikõveruse standardid ikka eeskätt Euroopa Liidu kaudu, sestap peame neid euroopapärasusteks ja õelateks Brüsseli sepitsusteks, aga nagu öeldud, seesinane kuutõbi vaevab inimkonda ka Atlandi vastaskaldal. Võttes puhuti eri vorme ja omades lokaalseid erikujusid, kuid vaevab siiski. Mõlemal juhul kannavad tõbe kaks võimast vaala: inimõigused ja poliitiline korrektsus.

Eurojabur maailm

Palun ärge saage minust valesti aru. Nii inimõigused kui ka poliitiline korrektsus on oma algkujul ja algse mõtte poolest head asjad. Inimõigused ehk siis idee, et igal inimesel on kindlad võõrandamatud inimese õigused, see andis meile jõudu juba ärkamisajal. On vähetuntud tõsiasi, et näiteks Jakobson mainis «inimese õigust» oma esimeses isamaakõnes 1868. aastal. Ning inimõigused olid need, mis toitsid meie eneseväärikust ja vastupanuvaimu Vene võimu lõpukümnendeil ning aitasid kaasa Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisele.

Poliitiline korrektsus on aga sisuliselt lihtsalt viisakus, taktitunne, mis peaks kaasas käima iga hingeharidust saanud inimesega - see on näiteks arusaam, et kogeleja seltskonnas ei ole viisakas kõnelda kokutaja-anekdoote. Ning kuulutada, et ainult surnud (...)lane on hea (...)lane, ei ole tegelikult põrmugi teravmeelne. Täpsemalt öeldes, on lausa nõme. Poliitiline korrektsus on käsipidur rahvuslikule või kollektivistlikule piiratusele ja eneseimetlusele, sest neis peitub alati vägivalla idu.

Kuid nagu me juba oleme märganud ja aina sagedamini märkame, on neis küsimustes mõnel pool ja mõnel juhul vinti mitu korda üle keeratud. Leidub näiteks tudeng, kes kirjutab «teadusliku» uurimuse selle kohta, kui paljud eesti ajalooõpikute piltidel kujutatud isikuist on naised, kui paljud mehed. Leidub õppejõud, kes seda juhendab. Leidub asutus, kes valminud töö avaldab. Töö tuvastab, et piltidel on mehed tuntavas ülekaalus ja langetatakse otsus, et see on väga halb, seksistlik. Mitte keegi ei julge öelda, et see ei ole teadus, vaid kõige selgem rämps, täiesti võrdväärne nõukogudeaegse uduga kommunismi peatsest ja vääramatust saabumisest.

Ainult et... Ainult et kommunismi saabumise hirmu tegelikult ju polnud - elu oli absurdne ilma selletagi -, aga eurojabura maailma saabumise hirm on täiesti reaalne. Või vähemalt puhuti tundub. Näiteks kui poliitikule, kes ütleb, et ta ei pea austama immigrante, kes tulevad vaid saama, saama ja protestima - kui sellisele poliitikule lüüakse ajakirjanduse vihakisa saatel otsaette rassisti tempel. Või kui Norra kooliõpetaja peaaegu minestab, nähes eestlannast sõbratari metsast «metsikuid» seeni korjamas ja neid praadimas. Milline primitiivsus! Ja kui ebahügieeniline!

Olles üle elanud nõukoguliku absurdiimpeeriumi, võiksime vaid õlgu kehitada - mis see ära ei ole, küll me hakkama saame, Rehepappide ja Kaval-Antsude järeltulijad, nagu me oleme. Aga ega see meie nahk nii paks enam olegi. Uus põlvkond on peale kasvanud ja minugi põlvkond pole enam endine. Oleme juba enam-vähem normaalseks vabaks rahvaks muutunud - ja selleks pealegi päris palju vaeva näinud - ning nüüd taas mingisse košmaarsesse peeglitagusesse maailma sattuda? Ei, tänan, ütleb sisehääl, mina olen oma jao juba saanud. Päris kindlasti ei sõdinud ma Vene võimu lollustega selleks, et aastat paar-kolmkümmend hiljem saada kaela mõnevõrra värvilisemad ja ilutulelisemad, aga sisuldasa sama nürid eurolollused.

Jah, need mõtted tulevad tahes-tahtmata pähe. Näiteks kuulates homoabielude kaitseks esitatud väidet, et homoabielu olla ju loomulik - see on orjuse kaotamise, üldise valimisõiguse ja muude selliste võrdsust ning vabadust loovate reformide loogiline tulemus ning järeltulija. Hirmuhigi tuleb otsaette: kui pärisorjuse kaotamise loogiliseks tulemuseks on homoabielu, siis mis tuleneb homoabielust? Õigus abielluda oma lihase õe, venna või lapsega? Ma ei liialda, sest pärast seda, kui on tõsimeeli tehtud esimesed katsed keelustada sõnu «isa» ja «ema» (sest need võivad solvata homoseksuaalseid peresid), ei ole ükski hirm enam liiast. Karta tuleb kõike, mida välja võiks mõelda, ja iseäranis seda, mida välja mõelda ei suudagi.

Eurotitanic

Ei tule sest head nahka. Lääs on kaotanud sihi ja põrutab inertsist vanal kursil, sest tüürimees ja kapten on kuidagi märkamatult ära surnud ning keegi ei mäleta, miks see kurss ükskord sisse võeti. Järelikult ei ole kellelgi aimu, kas kurss on õige või on teda tarvis muuta, ning kui jah, siis mis suunas. Ainus, mida osatakse teha, on auru juurde anda, sest aeg on raha. Eespool paistavad küll karid, aga... aga vaatame parem mujale, imetleme sinitaevast.

Karide all pean ma silmas tõsiasja, et lääs ei ole enam jätkusuutlik - kõiki lääne põlisrahvaid pitsitab väljasuremisprotsess. Euroopa tippametnikud ütlevad otse välja, et kui eurooplased tahavad säilitada oma pensionisüsteemi, siis tuleb immigrante sisse vedada, et need siis vanu rikkaid valgeid üleval peaksid. Mis saab põlvkonna või paari pärast, seda pole viisakas küsida. Palju põnevam on harrastada kärarikast võitlust mis tahes vähemuste õiguste eest ja lugeda kokku ajalooõpikute piltidel leiduvaid naisi, lapsi ja lilleõisi. Pluss tuhat ja üks sama tähtsat tööd.

Ma ei kirjuta seda mitte selleks, et parastada või seada kuidagi kahtluse alla meie lähimineviku suuri valikuid - vabanemist idanaabri ülemvõimust ning intensiivset integratsiooni euro-atlantiliste struktuuridega, mis on meist teinud Läänemere ümbruse kõige integreerituma rahva ja riigi. Me tegime parimad võimalikud valikud ja realiseerisime need peaaegu et parimal võimalikul viisil. Tasub näiteks meenutada, et NATO uks oli meile avatud vaid üürikest aega ja me suutsime viimasel hetkel sisse lipsata - otsekui mingis vaatemängulises põnevusfilmis. Kes jäi hiljaks (nagu Gruusia), selle šansid ja tulevikuväljavaated on ikkagi väga ähmased. Nendega võrreldes on meie taevas klaar, puhub mõõdukas tuuleke ning tsivilisatsioon, heaolu ning inimõigused edenevad mühinal, ajutistest raskustest hoolimata. Kes ei usu, käigu ära Valgevenes või Moldovas.

Eesti missioon

Eesti on käitunud nagu merehädaline kipakas paadis tormisel merel, nähes silmapiiril võimsat ookeaniaurikut. Oleme kõigest kõrist kisanud ja särgiga vehkinud, meid on märgatud ja pardale võetud.

Nüüd, olles käinud ära duši all, saanud selga puhta pesu ja söönud kõhu täis, seisame me reelingu ääres ja mõtleme pingsalt, mis on laeva nimi. Ega ometi Titanic? Või Eurotitanic? Ei saa aru, ei näe vaatama...

Ning nüüd, lõpetuseks, tuleb kõige olulisem. Nimelt: isegi kui selle laeva küljele ongi maalitud Eurotitanic - isegi siis ei ole veel kõik läbi. Ning seda põhjusel, et kui päris Titanicu pardal ei teadnud keegi päris täpselt, mis võib juhtuda (no müksabki mõnd jäämäge, mis siis, ikkagi uppumatu), siis meie - eestlased ja teised idaeuroopa rahvad, näiteks poolakad - oleme saanud nii unikaal-se ajaloolise kogemuse, et oskame laeva juhtkonda ja reisijaid hoiatada.

Kui me oma jõud ja hääled ühendame, ise oma sõnumis kindlad oleme ja seda küllalt jõuliselt esitame - ehk õnnestubki laeva kurssi muuta? Palju ei ole vaja, võib-olla mõni kraad, et jäämäest napilt mööda saada.

See tähendab, et meil on Euroliidus suur missioon täita. Me peame saavutama, et enam ei vallandataks õpetajaid kelgutamise eest; et multikulti-hüsteeria tõepoolest lõpeks; et tunnustatakse rahvaste õigust omal maal kehtestada ühiselu põhinorme; et lastel oleks lubatud metsa jalutama minna ilma päästesalga eskordi ja kümne vaktsiinisüstita; et naine tohiks olla naiselik, kui ta seda soovib, ja mees mehelik, kui soovib; et rahvatantsupeod võiksid ikka edasi kesta, ilma et neid iganenud soorollide rõhutamise eest ära keelataks.

Kuidas seda kõike kokku nimetada? Võib-olla positiivseks konservatiivsuseks. Või vanaks heaks terveks mõistuseks.

Ja see ei ole utoopia, sest meie vana hea terve mõistus on vähemasti riikliku rahanduse küsimustes juba üleeuroopalist ja isegi ülemaailmset tähelepanu pälvinud. Me võime õpetada teisi rahvaid.

Muidugi vaid seni, kuni meil endal too terve mõistus alles on.

Pääsesime tänu kärbetele

2010-12-09

Eesti pääses Ungari valusatest lahendustest tänu kiiretele kärbetele. Meenutuseks, Ungari valitsus esitas novembri lõpus rahvale ultimaatumi: anna oma pensionivarad riigi kätte või jääd tulevikus ilma riiklikust pensionist.

Ungari majanduslik, eriti rahanduslik olukord on väga raske. Selle aasta kevadel suure ülekaaluga esiteks parlamendivalimised ja seejärel kohalikud valimised võitnud Victor Orban võttis üle sisuliselt kokkukukkunud majandusega riigi, mille probleemid polnud palju väiksemad Kreeka omast. Asja tegi eriti hulluks asjaolu, et Ungari eelarve puudujääk ja võlakoorem oli tegelikult oluliselt suurem, kui seda avalikult kuulutati - nii nagu see on praeguseks selgunud ka Kreekas. Vältimaks Ungari kokkuvarisemist, läks Orban radikaalsete kärbete teed - järsult vähendati riigiteenistujate sissetulekuid, kergitati käibemaksu ning tõsteti pensioniiga. Ungari on seadnud oma eesmärgiks eelarvedefitsiidi vähendamise ja majanduse uuesti tõusule viimise, kasutades selleks radikaalseid ning valusaid lahendusi. Sellele eesmärgile on allutatud ka pensionidega toimuv. Olen Orbaniga rääkinud Ungari majandusseisust ning vajadusest eelarve tasakaalu viia. Konkreetseid samme, mida selleks ette võtta, pole minu asi talle soovitada. Võin ainult kinnitada, et kui Orban on endale mingi eesmärgi püstitanud, on ta valmis selle saavutamiseks täie otsustavusega tegutsema.

Ungari olukorda vaadates võin samas olla enam kui rõõmus, et Eesti selliste valikute ja otsuste ees ei pea seisma. See sai võimalikuks tänu suhteliselt kiiretele eelarvekärbetele. Mäletan hästi, et kui Isamaa ja Res Publica Liit neid pakkuma hakkas, asusid sotsiaaldemokraadid neid ägedalt ründama, süüdistades meid kõikvõimalikes surmapattudes. Ajalugu on näidanud, et oma jäärapäisusega oli meil õigus. Just kiire kärpimine aitas Eestil vältida Ungariga analoogseid äärmiselt ebameeldivaid lahendusi.

Pensione Eestis ei vähendatud, need isegi mõnevõrra tõusid ning ka vahepeal peatatud sissemaksed II pensionsambasse taastatakse 2011. aasta eelarves. Ungari probleemid algasid sellest, et võimul olnud sotsiaaldemokraadid lihtsalt ignoreerisid tekkinud olukorda ega söandanud vajalikke otsuseid langetada. Uue valitsuse olukorra ja mänguruumi on see muutnud seega väga piiratuks ja raskeks.

Kallis kauge aspiriin

2010-12-09

Enamlevinud käsimüügiravimeid võiks osta tavalistest poodidest - kontroll rohtude müügi üle sellega ei kaoks, aga nende kättesaadavus muutuks tublisti hõlpsamaks.

On hästi teada, et ravimid on Eestis kallid. Aga kas teate ka seda, et nii Soomes, Rootsis kui ka Taanis saab käsimüügiravimeid osta toidupoest? Ilmselt mitte, sest Eestis suudetakse see idee kui võimatu ja ohtlik alati kiiresti sõelapõhjaks lasta.

Ent lugedes Maalehes ilmunud absurdihuumorini küündivaid, kuid tegelikult nukraid lugusid poe ja autolavka olelusvõitlusest Varstu vallas, tuleks tõsiselt mõelda, kas pole aeg ravimiküsimused taas aktiivsema arutelu alla võtta.

Hiljuti Riigikogu sotsiaalkomisjonis toimunud avalikul koosolekul juhtis konkurentsiamet tähelepanu olukorrale, kus Eesti ravimiturgu valitsevad pea täielikult kaks firmat. Kahele suurele hulgimüüjale kuuluvad ka suuremad apteegiketid ja konkurents sisuliselt puudub, mis muidugi tähendab ravimiostjale kõrgemat hinda.

Tuttavad rohutoojad

Konkurentsi puudumisest tingitud kõrge hind aga ei ole ainuke asi, mis Eestit näiteks Põhjamaadest eristab. Ka ravimite kättesaadavus on meil halb ega ole eriti maapiirkondades sugugi paremaks läinud.

Ometi oleks just maa-apteekide käsi pidanud viimastel aastatel hakkama paremini käima. Nimelt muudeti 2005. aastal ravimiseadust lootusega maa-apteeke toetada, viie aastaga jäi neid aga veel veerandsaja võrra vähemaks.

Regionaalsele arengule tegi ja teeb see toonane otsus hoopis kahju. Uute apteekide avamist piirav keerukas süsteem hakkas piirama vaid ettevõtlusvabadust. Kui avalikkus konkurentsiameti selleteemalisi ettepanekuid toetab, on neil ehk lootust poliitikute paberipurustajatest pääseda ja ka seadustesse jõuda.

Regionaalpoliitiliselt on ravimite kättesaadavus hinnast vahel olulisemgi. Näiteks väikesaartel, kus elanikke vähe ja apteek ennast ära ei tasuks. Või maal suurtest keskustest kaugel, kus on ehk alles veel vaid külapood ja ka transpordiolukord pole kiita.

Kui näiteks Jõgevamaal Saare külast nelja kilomeetri kaugusele Kudina poodi jõuab ka jalgrattaga sõita, siis kaheksa kilomeetri kaugusel asuv Palamuse apteek on ilma autota vanemale inimesele ikka tõsine teekond.

Mõnes kohas aitab eakamaid kohalikku kauplusse pääsemisel valla poolt korraldatud bussiring ja sellega nende liikumine tegelikult piirdubki. Oleks igati loogiline ja inimlik, et sama käiguga oleks võimalik ka oma reumasalv ära osta.

Vastasel juhul jätkuvad praegugi toimivad lahendused - abivajaja võtab kõne rohkem ringi liikuvale sugulasele-tuttavale, kes rohu linnast kaasa toob. Maal tegutsev väikeettevõtja sellest tehingust kasu ei saa, inimesel endal valik puudub ja mingi personaalne nõustamine pole samuti võimalik.

Taoline süsteem on paratamatult ka aeglane, pealegi ostetakse levinumaid ravimeid ikka siis, kui parajasti vaja. Aga kui palavik kallal, ei ole aega oodata, millal lapselaps juhtub külla tulema.

Põhjamaade eeskuju

Eestis tohib ravimeid müüa ainult apteegis ja samad reeglid kehtivad nii peavalutabletile kui ka retseptiravimile. Suurtes keskustes ei tekita see väga suuri probleeme. Maal aga on kõik teenused inimesest paratamatult palju kaugemal.

Terve mõistus ütleb, et peaksime tegema kõik, et seda vahet pisutki vähendada. Apteekide sulgemine on osa tihti kõlavatest süüdistustest maaelu hääbumise kohta. Muidugi pole keegi midagi meelega kinni pannud. Aga kui kliente jääb väheks, ei tasu apteegipidamine end enam ära.

Oma iva selles väites küll on, aga oluline on silmad lahti teha ja puude taga metsa näha. Inimestele pole vaja mitte apteeki, vaid ravimeid. Kuni me keeldume jäärapäiselt neid kahte eraldi käsitlemast, ei olegi keskustest kaugel elavatel inimestel mingit lahendust loota - jõuga apteeke looma ja neid maksumaksja raha eest ülal pidama ei saa ju hakata.

Skandinaavia kogemus ütleb, et saab ka teistmoodi. Soomes, Rootsis, Norras ja Taanis on käsimüügiravimite soetamiseks Eestiga võrreldes tunduvalt rohkem võimalusi. Neid müüakse eraldi lettides toidupoodides, postkontorites, spetsiaalsetes ravimipoodides või ainult käsimüügiarstimeid müüvates apteekides.

Ka meie konkurentsiameti sõnul parandaks käsimüügiravimite turu avamine ravimite kättesaadavust maal. Linlaselgi oleks mugavam, kui nohurohu saaks korvi pista toidupoe riiulist, mitte ei peaks eraldi apteegi järjekorras seisma.

Arutelud rohtude poodi lubamisest kipuvad Eestis kohutavate õudusjuttude koorma all kummalisel kombel alati kiiresti vaibuma. Öeldakse, et ilma spetsialisti nõuandeta ei tohi rohtu müüa ega osta, sest inimesed ei tunne ravimeid ja sellel võivad olla rasked tagajärjed.

Loomulikult ei saa arstirohtudesse kergekäeliselt suhtuda ja retseptiravimite puhul ei ole mingist müügivõimaluste laiendamisest juttugi. Aga olgem ausad, aspiriini ostes ei küsi ka apteegis keegi mingit nõu.

Köha-, nohu- või palavikurohtu on alati ostetud mitte ainult endale, vaid ka perele ja sõpradele ilma igasuguse konsultatsioonita. Käsimüük ju seda tähendabki, et otsuse osta või mitte osta teeb inimene ise, mitte arst.

Linnapea raudteejaamaga nagu kana takus

2010-12-08

Eelmise aasta oktoobris küsis Tartu linnapea volikogult volitust, et alustada läbirääkimisi raudteejaama kinnistu linnale omandamiseks, ning võttis ka kohustuse informeerida volikogu 2009. aasta 1. detsembriks läbirääkimiste tulemustest.

Detsembri volikoguistungil esitaski linnavalitsus ülevaate, kuid mitte kinnistu omandamise asjus peetud läbirääkimiste tulemustest, vaid hoopiski ülevaate hinnangutest Vaksali 6 kinnistu maksumuse kohta.

Tartu linn oli siis saanud ka konkreetse pakkumise kinnistu linnale võõrandamiseks 16 miljoni krooniga. Lootsime volikogus tookord linnapealt saada konkreetset vastust ostmise või mitteostmise kohta, aga võta näpust.

Küsimised linnavõimult

Urmas Kruuse langes mõtisklusse võimaliku uue jaamahoone ehitamise või pindade rentimise üle ja lõpetas oma heietuse iseendale sama ülesannet uuesti kirjeldades: «Uue jaamahoone ehitamise, olemasoleva jaamahoone rentimise ja ostu vahel on vaja teha otsus, et pidada edaspidiseid läbirääkimisi hoone omanikuga ja täpsustada tegevusega seotud üksikasjad ja võimalikud maksumused.»

2010. aasta juunis peetud linnavolikogu istungil küsisin abilinnapealt Raimond Tammelt, kuidas linn kavatseb lahendada raudteejaama tagasiostu, ja sain vastuseks, et linnavalitsusel pole lõplikku selgust, mis raudteejaamast edasi saab, kuid selgus tekib septembriks, kui teisele lugemisele tuleb Tartu linna arengukava aastateks 2007-2013.

2010. aasta septembris küsisin Tartu linna 2007.-2013. aasta arengukava muutmise kinnitamise eel abilinnapea Raimond Tammelt, miks linnavalitsus on otsustanud mitte toetada arengukava muudatusettepanekut, mis käib raudteejaama tunneli remondi toetamise kohta.

Vastuseks oli, et kui linnavalitsus hakkaks selle kohta mingisuguseid rahalisi otsuseid langetama, siis oleks see lahtisest uksest sisse murdmine, kuna vajalikud summad on juba ette nähtud teiste ettevõtete ja asutuste eelarveridadel. Samuti ei pidanud abilinnapea absoluutselt otstarbekaks ega ratsionaalseks linna eelarve raha selleks kulutada.

Kokkuleppeid pole

Tartu linnavalitsuse tegutsemine, et leida lahendus Tartu raudteejaama avamiseks reisijatele tundus olema nõrk ja tekkis ka kahtlus, et äkki just linnavalitsus ise takistab tahtmatult või tahtlikult mingil moel raudteejaama remonti ja taasavamist.

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon esitas oktoobris selguse saamiseks linnapeale järjekordse arupärimise raudteejaama omanikuga peetavate läbirääkimiste kohta, linnapea vastas sellele novembri volikoguistungil.

Saime teada, et linnal ei ole käesolevaks ajaks mitte ühtegi kokkulepet piletimüügi, rongi ootesaali ja rongile pääsu lahendamiseks.

Küsimusele, kas läbirääkimised on lõplikult takerdunud, vastas linnapea, et pole takerdunud, vaid on seiskunud servituuti puudutava teema tõttu.

Küsimusele, milline kolmest võimalikust variandist Tartu vaksalihoone avamiseks reisijatele ja külastajatele on linnavalitsuse hinnangul praegu kõige realistlikum, vastas linnapea, et hetkel ei ole maha visatud ühtegi varianti.

Küsimusele, millal kõige realistlikum variant võiks teostuda, oli linnapea vastus nii segane, et sealt kas või ligilähedase vastuse väljalugemine osutus täiesti võimatuks.

Mitmed faktid, mida Urmas Kruuse küsimustele vastamisel linnavolinikele sarkastiliselt esitas, jäid siiski segaseks ja võivad olla ebatäpsed.

Küsisin 2011. aasta linnaeelarve esimesel lugemisel nii rahanduskomisjonis kui ka volikogu saalis abilinnapea Karin Jaansonilt, kui suur summa on planeeritud järgmise aasta eelarves raudteejaamaga seotud kulutusteks. Vastuseks saime, et see summa on olemas, kuid on konfidentsiaalne nii rahanduskomisjoni liikmete, volikoguliikmete kui ka linnarahva jaoks.

Tundub, et raudteejaama teema ei ole linnapea meelisteema ja seetõttu hämab sellel kohta kogu linnavalitsus.

Raudteejaama küsimuses kiiret lahendust soovivad linnakodanikud ja linnavolinikud on muutunud linnapeale tülikateks tegelasteks, kes sunnivad teda selle teemaga jälle ja jälle tegelema.

Äkki salatsetakse

Piinlik on lugeda linnavalitsuse informatsiooni põhjal produtseeritud iroonilisi kajastusi, kus püütakse linnarahvale luua muljet, et kõiges on süüdi raudteejaama kinnistu omanik. Kinnistu omanik on hoolimata kõikidest takistustest ja linnapoolsest otsustusvõimetusest jätkanud hoone restaureerimist teadmata, kas kunagi ka keegi vajab tema poolt väljaehitatavat ootesaali.

Näha on, et linnavalitsuse käitumine Tartu raudteejaama küsimuses ei ole avalik, salatsetakse või lihtsalt ei tehta mitte midagi.

Selleks, et linnapea saaks keskenduda talle jõukohasematele teemadele, tegime IRLi fraktsiooni poolt volikogu esimehele ettepaneku moodustada Tartu raudteejaama kasutuselevõtuga seotud probleemide lahendamiseks linnavolikogu ajutine komisjon.

Linnas kerkivaid probleeme ei saa lahendada Taani printsi Hamleti ajatu küsimuse «Olla või mitte olla?» vaimus.

Vana raudteejaam peab saama elule äratatud. Linnapea, kellele volikogu on andnud selleks veduri rolli, on kahjuks juba ammu muutunud krigisevaks piduriks.

Kas karjakust peab tegema autojuhi?

2010-12-07

Iga regulatsioon toob endaga kaasa uusi vajadusi midagi järgmist reguleerida - see on üks seaduste pahupool. Seda olulisem on poliitikute võime säilitada kaine mõistus ning mitte hakata reguleerimistuhinas näiteks lehmi üle tee ajavast karjakust seaduse mõistes autojuhti tegema. Just seda praeguste liiklusseaduse muudatustega aga teha üritatakse.

Karjakust autojuhi tegemine ei ole kahjuks liialdus, sest muudatuste jõustudes tekiks tõepoolest selline olukord. Samade seaduste järgi paneks väärteo toime teismeline, kes oma koduaias aiatraktoriga muru niidaks. Väärteoga oleks tegu seetõttu, et murutraktor suudab liikuda kiirusega kuus kilomeetrit tunnis - reipa kõnni kiirus - ja sellist masinat loetakse seadusemuudatusega mootorsõidukiks.

Tehnikahuvilise maapoisi jätavad liiklusseaduse muudatused aga ilma võimalusest kodupõllul kartuleid mullata, sest seadusepügalad trügivad vägisi ka põllule, metsa ja koduõuele, kuigi seni on need piirdunud avalike teedega. Samuti ei tohiks turismitalud - ühed Eesti maaettevõtluse ja maaelu usinamad eestvedajad - enam korraldada näiteks ATV-matku, sest needki allutataks liiklusseadusele ning seadus lubaks osaleda vaid neil, kellel juhiluba taskus.

Viimasesse kahte lõiku on mahtunud vaid osa tobedustest, mida seadusemuudatused endaga kaasa tooksid. Kummalisi piiranguid leiab neist veelgi ning kõiki neid võib nimetada ülereageerimiseks. Miks seda aga siis tehakse?

Rikutumad inimesed näeksid selles poliitikute soovi raskel ajal riigile lisatulu teenida, sest uusi trahvimisvõimalusi lisanduks muudatustega suurem hulk. Mina oma kolleegidest ja oma riigist siiski nii halvasti ei arva - liiklusseaduse peaeesmärk on tagada kõigile inimestele ohutu liiklus ning selleks ei ole vaja politseipatrulle põlluservadesse ja metsatukkadesse.

Kes sellistest muudatustest siis võidaksid? Mina ei oska näha muid kasusaajaid kui meie liiklusesse sobivate inimeste ettevalmistajad. Ainuüksi noori poisse, kes kodutalus isa põllutöödes aidata tahaksid, on Eestis tuhandeid. Teismelisi, kes koduaias muru niidavad, tõenäoliselt mitu korda enam. Kui kõik nad peaksid nüüd selle jaoks juhiluba taotlema ja vastavad koolitused läbima, siis tähendaks see koolitajatele kümnetesse miljonitesse küündivat lisatulu.

Sellise lisatulu nimel tasub pingutada. Need pingutused on juba osalt vilja kandunud. Muudatused on eelnõu tasemel seadusandjani jõudnud ning kahjuks ei ole seadusandjal jätkunud seni taipu püüdlusi läbi näha. Õnneks on asjaga seotud ametnikud ja poliitikud olnud tähelepanelikumad.

Omaette küsimus on aga liiklusseadus kui tervik. Eestis on tuhandeid seadusi, määrusi ja eeskirju, kuid nende seas ei ole palju neid, mis puudutavad otseselt pea kõiki Eesti elanikke. Liiklusseadus on kahtlemata üks neist vähestest, millega peaks ennast kurssi viima iga inimene. Ei liiklusseadus ega selle muudatuste eelnõu ole aga sellised, et lihtne inimene neist aru saaks. Aga nad peaksid siiski arusaadavad olema.

Liiga palju on seaduses kordamisi, topeltreguleerimisi ja mitmetimõistetavusi. Üks kalasadamasse laohoonet ehitav organisatsioon vaidleb praegu PRIAga näiteks selle üle, kas kahveltõstuk on laadimisseade või liiklusseaduse mõistes liiklusvahend ning kas seetõttu võib sellele soetamiseks toetust küsida. Mõlemad tuginevad oma seisukohta kaitstes liiklusseadusele ning õigus on justkui mõlemal. Ja tegelikult saavad mõlemad aru, et see vaidlus on sama tobe kui kahveltõstuki võrdsustamine autoga. Hirmus seaduse tõlgendamisel eksida ei taha kumbki neist aga järele anda, sest kohtu tõlgendused on tihti veelgi imelikumad.

Liiklusseaduse muudatused ei tee neist kummagi elu lihtsamaks, sest nagu juba öeldud - segadusi tuleks nendega ainult juurde. Mida peaks siis sellises olukorras tegema lihtne inimene, kellel ei ole võimalust endale advokaati palgata, kui politsei tema 14-aastasele tütrele muruniitmise eest protokolli tahab vormistada?

Seadusemuudatustel on tavaliselt siiski see omadus, et sugugi mitte kõiki neid ei raiuta seadusetäheks. Nii ei jää meil üle muud kui loota terve mõistuse võidule - praegused liiklusseaduse muudatused võiksid seaduse asemel prügihunti rännata.

Aeg uueneda

2010-12-03

Teoreetiliselt võiksid riigikogu valimised olla aeg, mil ühiskond sukeldub aruteludesse tulevikuvisioonide üle, ehkki seda tihti ei näe. Indrek Neivelti artikkel pakub sisukaks aruteluks siiski hea võimaluse. Neivelt ei sõida kellelegi sisse ega kuuluta ainuõigeid tõdesid. Maailmale ei läheneta viimasel ajal levinud hoiaku kohaselt, mille järgi kõik on Eestis kas väga hästi või lootusetult halvasti. Aruteluta siiski ei saa. Elu on keerulisem kui loosungid. Küsimus pole ainult selles, kas mingi poliitika on iseenesest õige või vale, vaid ka selles, milline hetk on õige selle rakendamiseks. Suveriided on suvel kenad kanda, talvel nendega välja minna ei maksa. Me oleme pidevalt uues olukorras, kuna liigume ise pidevalt edasi endale ise uusi väljakutseid esitades. Kuid ei maksa ka loota, et meil õnnestub kõik Eesti probleemid nõiaväel mingi ühe imelise „Eesti Nokia" abil lahendada. Eesti edendamiseks tuleb teha pidevat ning tihti tüütut tööd, ühte ja sama põhimõtet vahel lõputult korrata, kuni see ükskord tehtud saab. Palju räägitud haldusreform on tegemata asjade kurb näide.

Neivelt juhib õigustatult tähelepanu sellele, et oleme osa maailmas toimuvast ning saame oma jõukust suurendada vaid lisandväärtust tõstes. Et Eesti majandust edasi viia, peame olema valmis uuendusteks ja otsima vastust uutele küsimustele. Esmalt peaksime otsustama, et kui meie eesmärk on lisandväärtuse tootmine, siis millised on need alad, kus saame seda oma võimalusi realistlikult hinnates teha? Sellele pole õnneks raske vastata: lisandväärtust toodetakse kõige rohkem infoja kommunikatsioonitehnoloogia sektoris, kus see on 2,5 korda suurem kui Eestis keskmiselt. IKT-sektorisse panustamata me kiiret majanduskasvu ei taga. IKT-sektorit saaks paremini korraldada näiteks IT-agentuuri loomisega ja selle valdkonna eksporti toetades ning riigi e-lahendused ettevõtetele vabaks andes. Tõsine pudelikael on ka hariduses. Vajaksime veel tuhandet koolitatud kõrgharidusega IKTspetsialisti, mis tõstaks sektori lisandväärtust 30 miljoni euro võrra. E-lahendused tagaksid Eestis säästvama elu, tuletades ühtlasi meelde, et säästvus - eriti energia alal - on teine ala, kus suudaksime tõhusalt lisaväärtust toota.

Teiseks tuleks paika saada, milline siis ikka on valitsuse roll majanduses. Teame, et valitsus ei tohi hakata majandust „juhtima", küll peab ta looma majanduse arenguks soodsa keskkonna näiteks korras rahanduse ning arengut toetava maksupoliitikaga. Paraku moodsas maailmas sellest ei piisa. Tegelikult peaks valitsuse poliitika olema aktiivsem, seisnegu see siis Eesti ettevõtjate toetamises uute turgude leidmisel, välispoliitika pööramises välismajanduspoliitika poole või Eestisse uute investeeringute tõmbamises. See eeldab aga praeguste hoiakute põhimõttelist muutmist. Ma ei saa midagi parata, kuid mul on tekkinud tunne, et osa meie tublidest ametnikest on hakanud ettevõtjaid kartma - järsku süüdistab keegi teda korruptsioonis.

Oluline teema on eelarve tasakaal. Selleks peab eelarve tõepoolest olema kontratsükliline, ühtlasi tuleb hoiduda võlakoormuse kasvust. Eelarve tasakaalu hoidmiseks ning tuleviku seisukohalt vajalike kulutuste tegemiseks peaks Eesti majanduskasv aga olema Euroopa keskmisest stabiilselt vähemalt kolm korda kõrgem. Selleks tuleks järsult tõsta Eesti konkurentsivõimet, mis omakorda eeldab maksukoormise otsustavat alandamist. Vastupidist soovitanud Neivelt on siin langenud laialt levinud müüdi ohvriks - mille vastu ta muidu igati õigustatult võitleb -, nagu oleks Eestis väike maksukoormus. Äsjase uuringu põhjal oleme küll oma maksusüsteemi ettevõtjasõbralikkuselt tõusnud 30. kohale maailmas, ent unustanud, et meie edu tugineb ühetaolisele lihtsale tulumaksule ja e-maksuametile, maksukoormuse poolest oleme aga 183 uuritud maa seas 134 (!) kohal. Seetõttu ei tule maksureformi käigus maksukoormust mitte tõsta, vaid vähendada, alustades tööjõumaksudest, nt sotsiaalmaksu ülempiiri kehtestamisest. Mis puutub üksikisiku tulumaksu, siis selle vähendamise asemel tuleks tõesti pigem tõsta tulumaksuvaba miinimumi, miks mitte taastada maksuvabastus esimese lapse sündimisega perre. Neist sammudest tulenevate tulude katmiseks teeb Neivelt ettepaneku laiendada maksubaasi, kuid pensionide maksustamine pole siiski hea lahendus - need on Eestis niigi väikesed.

Küsimus on ka, kas meie riik pole toetamise ja julgustamise asemel kasvatanud umbusku ja kahtlustamist, seda eriti ettevõtjate suhtes? Iga kord, kui keegi teeb ettepaneku näiteks hariduse soodustamiseks maksusüsteemi ühel või teisel viisil muuta, saab ta vastuseks - ei saa, sest seda kasutatakse maksudest kõrvalehiilimiseks. Inimese arengusse tehtavaid investeeringuid maksustades saadame ühiskonda aga signaali: õppimine pole siin maal au sees. Vaja on hariduskulude erisoodustusmaksu alt vabastamist. See oleks õige signaal ega hävitaks meie ortodoksselt puhast maksusüsteemi. Ilmselt samal põhjusel on ebanormaalselt keeruliseks tehtud tihti just kultuuriinimeste hulka kuuluvate FIEde elu: riik umbusaldab neid sellise põhjalikkusega, et nad varsti ise ka enam endasse ei usu. FIEde maksustamine vajaks lihtsustamist. Ent kuidas siis saavutada eelarve tasakaalu, kui me maksukoormust alandame? Ikka tuginedes maksukoormuse vähendamisest tulenevale kiiremale majanduskasvule. Loomulikult tähendab see kokkuhoidu ja hoidumist tehtud vigadest. Valitsussektoris ei tohi alustada taas iseendale kulutamist ja palgarallit. Kui kuskile raha juurde anda, siis aladele, millele tugineb meie eksistents: haridusele ja kultuurile, aga samuti julgeolekule, mis on teatavasti üks säästvamaid asju maailmas, sest miski pole meile rohkem maksma läinud kui iseseisvuse häving 1939.-1940. aastal.

Maaelu alus on töökohad

2010-11-23

Maaelu pole enam ammu ainult põllumajandus.

Maaelu pole enam ammu ainult põllumajandus, nagu vahel ikka veel ekslikult arvatakse. 1989. aastal oli maa-asulates 236 000 hõivatud inimest. Kümnest inimesest kuus tegeles põllumajandusega.

20 aastat hiljem on need arvud hoopis teised. Maal on 168 000 töötajat, igast kümnest vaid üks tegeleb põllumajandusega, kaks on ehitajad, kaks kaubandustöötajad, kaks töötavad haridusvaldkonnas, üks inimene on vallaametnik, kultuuri või sotsiaaltöötaja, ülejäänud kaks tegelevad millegi muuga.

Põllumajandustoetused suurenevad

Maaelu kvaliteet sõltub kõigi eluvaldkondade toimimisest. Põllumajandussektor on olnud minister Helir-Valdor Seedri eestvedamisel praegusele valitsuskoalitsioonile oluline valdkond.
Selle kinnitus on fakt, et esimest korda maksti põllumajanduse otsetoetuste siseriiklik lisamakse (rahva keeles top-up) välja maksimaalses võimalikus ulatuses 2008. aastal.

Ja seda olukorras, mil riigieelarve oli kõige suuremas defitsiidis. Mitte ühelgi varasemal aastal pole top-up'i täies mahus välja makstud.

Eelmine valitsuskoalitsioon elas küll jõukal ajal, mil riigieelarve koostati märkimisväärse ülejäägiga, kuid põllumeestele toetust täies ulatuses ei makstud, vaid see raha paigutati hoopis riigi reservidesse!

Tänavu makstakse maaelu ja põllumajanduse toetuseks ligi neli miljardit krooni. Riigikogus arutusel oleva 2011. aasta eelarve põhjal mitte ükski põllumajandustoetus ei vähene, hulk toetusi suureneb. Ka top-up'i maht kasvab 20 miljoni krooni jagu.

Majanduskriisi ajal pakkus põllumajandusministeerium tootjatele välja abipakette: piimasektori eritoetused, külvitoetus, otsetoetuste varasem väljamakse.
Põllumeeste probleemidesse tõsist suhtumist näitab ka minister Seedri võidetud nn Tehumardi lahing 2007. aastal, kus probleemid ootasid lahendust juba kolmandat aastat.

See puudutas 370 põllumajandustootjat, kellelt nõuti tagasi eelnevatel aastatel väljamakstud poollooduslike koosluste toetuste raha.

Probleem oli keeruline ja süüd oli nii taotlejatel kui ka ametnikel. Minister analüüsis küsimust igakülgselt ning tegi valitsusele ettepaneku loobuda tagasinõudest ja võtta seega riigile risk Euroopa Komisjoni ees rohkem kui 20 miljoni krooni väärtuses. Tänini nõuet Eesti riigile esitanud ei ole.

Isamaa ja Res Publica Liidu arvates on maaelu toimimise oluline alus ühistuline tegevus. Seepärast muudeti maaelu arengukava, kus loodi uus meede - tootjarühmade loomine ja arendamine, kus eelarveaja lõpuni on kasutada 200 miljonit krooni.

Ühistegevuse edendamiseks on edukalt rakendunud kaks meedet: külade uuendamine ja arendamine ning Leader-meede.

On kõnekas fakt, et 2008. aastal toetas põllumajandusministeerium külakultuurimajade ja seltsimajade renoveerimist ja ehitamist rohkem kui 100 miljoni krooniga!

Käesoleva eelarveaja kestel, aastatel 2007-2013, jagatakse maale põllumajandusministeeriumi kaudu 30 miljardit krooni.

Kindlustunnet lisab maaelukomisjoni istungil audiitorfirma esitletud vahearuanne Maaelu Arengukava täitmise kohta. Sellega kinnitati, et toetusraha kasutus on oma eesmärke täitnud, sealhulgas on vähenenud regionaalsed lõhed.

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon peab oluliseks, et lisaks maale suunatud rahatoetuste prioriteedina hoidmisele on IRL-i algatusel vastu võetud hulk seadusandlikke algatusi.

*Seadustati Maaelu Edendamise Sihtasutuse laenude väljastamine hoiu- ja laenuühistute kaudu.
*FIEdele kehtestati metsamüügi tulumaksusoodustus.
*Sätestati õigus välja osta kasutusvaldusse antud maid.
*Riigi metsamaade enampakkumistega erastamisel sätestati piirinaabrite ostueesõigus.
*FIEdele kehtestati talu üleandmise ja pärandamise tulumaksuvabastus. See viimane on olnud üks tõsisemaid probleeme talude edasiandmisel nooremale põlvkonnale peaaegu kogu taasiseseisvuse aja, kuid sai lahenduse alles nüüd.

Maa vajab töökohti erinevates valdkondades

Praegu on maal suurim tööandja riik ja omavalitsused. Inimeste arv, kes maksumaksjalt palka saavad, on viimase kümne aasta jooksul olnud püsiv ja viimastel aastatel pigem pisut kasvanud.

Seega ei saa väita, et riik on maalt töökohti ära viinud. Kas kõik need inimesed on ka õigesti rakendatud, on iseasi.

Olen veendunud, et haldusreform aitaks vähendada dubleerivat vallabürokraatiat ja võimaldaks anda paremat teenust. Selle teostumisel saab suurendada nii nende inimeste arvu, kes tegelikult inimesi aitavad, kui ka nende hulka, kes tegelevad ettevõtlusküsimustega.
Fakt, et tootmise nüüdisajastamise tõttu töötab põllumajanduses vaid iga kümnes maainimene, ütleb selgelt, et praegu on võtmeküsimus, kuidas luua maale uusi tasuvaid töökohti muudes valdkondades.

Kui vaadata regionaalarengu tagamiseks kasutatud riiklikku raha, siis kindlasti on oluline jälgida kõiki eelarvelõike. See, et riik maksab toetust ühistranspordile, tagab õpetajatele palgad ja sellega koolivõrgu püsimise, on samuti regionaalpoliitika. See raha on kriisiaastate jooksul püsinud kärpimata.

Igaüks, kes maal ringi käib, näeb, kui palju on riiklike programmide toel viimaste aastatega korda tehtud koole, lasteaedu, kultuurimaju ehk kõike seda, mida on tarvis kvaliteetseks eluks. See on tegelik maaelupoliitika.
Järgmisel aastal on regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri haldusalas jaotatavate regionaaltoetuste maht üle aegade kõige suurem: 2,2 miljardit krooni.
Nende toetustega tehakse korda koole ja lasteaedu. Samuti aitavad investeeringud luua regioonidesse uusi töökohti, sest toetatakse tööstusalade, kompetentsikeskuste ja turismiobjektide arendamist.

(Lühendatult kõnest riigikogus maaeluteemalise olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul)

Koostöövõimekus määrab maaturismi edukuse

2010-11-23

Maaelu pole pelgalt vaid must põllutöö. Valdkond pakub väljakutseid ja võimalusi igale inimesele. Aktiivselt on hakatud arendama nii maaturismi kui ka muu teeninduse valdkondi ning üha enam pööratakse tähelepanu kohaliku toidu ja käsitöö väärtustamisele. Kuulumine Euroopa Liitu on loonud maal erinevate ettevõtlusvormidega tegelemiseks soodsamad tingimused ja paremad arenguvõimalused.

Põllumajandusministeerium on maaettevõtluse mitmekesistamist, sealhulgas maaturismi, toetanud erinevatel aegadel erinevatest fondidest. Tänavu võimaldas ministeerium juba neljandat korda vastu võtta taotlusi Maaelu arengukava meetme 3.1 (maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamine) investeeringutoetuse saamiseks. See toetus on andnud põllumeestele ja teistele mikroettevõtjatele hea võimaluse mitmekesistada oma ettevõtlust väljapoole põllumajandust, sh ka maaturismi vallas.

On tihti kurdetud, et Eesti kliima, keskkond ja vähene tuntus välismaal pärsivad maaturismi aastaringset viljelemist ja seetõttu on siinne maaturism hooajaline ja üheülbaline. Samas võib aga kindlalt väita, et Eesti maaturismil on jätkuvalt potentsiaali ning arenguvõimalusi.

Linnaturismi põhilised müügiargumendid on ajalugu ja arhitektuur. Eesti maaturismi konkurentsieelis on siiski siinne looduslik paljusus. Eesti taimestik ja loomastik on teiste samal laiuskraadil asuvate aladega võrreldes väga mitmekesine ja omanäoline. Metsade, rabade, põldude ja poollooduslike alade kõrval ilmestavad meie maastikku põllumajandusloomad, keda endiselt väljas karjatatakse ja see on osa siinsest kultuuripärandist.

Põllumajandusmaastikel asuvad mitmed maastikuelemendid ja pärandkultuuriobjektid, mis ilmestavad maastikku ja on elupaigaks mitmetele taimedele ja loomadele. Üha laiemalt levivad Eestis loodussõbralikud mõtte- ja tootmisviisid. Keskkonna ja paikkonna säilitamine ning ressursside säästev kasutamine on üks Eesti prioriteete.

Kuna tiheda asustusega läänemaailma inimesed väärtustavad üha enam loodust, vaikust, traditsioone ja ehedaid muljeid, suureneb nende huvi loodus- ja kultuuriturismi vastu. Otsitakse uusi, teistsuguseid kogemusi, kasvab huvi võõraste kultuuride ja inimeste vastu teistes maades. Maaturismi ettevõtjad ongi need, kes aitavad Eestit just selles valguses tutvustada rahvusvahelisel areenil, mis omakorda loob maaelanikele tuluteenimise võimalused.

Maaturismiga tegelevate ettevõtjate konkurentsis püsimise võtmeks on vaimustunud klient. Rikkalik kultuuripärand, käsitöö, pärimusmuusika, rahvatoit, mitmekesine ja hästi säilinud loodus, veekogud ja metsad annavad selleks hea võimaluse.

EL ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on soodustanud Eesti mitmekesise maaelu säilimist, aidates säilitada siinseid traditsioone, rahvakultuuri, maastikke ja loodust ning andes kohalikele inimestele võimaluse senisest paremat teenistust leida. Eestis on ligi miljard hektarit hästi hooldatud põllumajandusmaad ning väärtuslikke poollooduslikke alasid. See on riigile suur väärtus. Mitmekesisus ja maaelu on maaturismi ettevõtluse ressurss.

Samas kimbutab Eesti maaturismi, nagu mitmeid teisigi valdkondi, vähene koostöö teiste maamajandussektoritega ning ettevõtjate tagasihoidlikud turundusalased oskused. Maaturismi alal tegutsevatel ettevõtjatel aga tasub eriti arvestada asjaoluga, et üksiküritajana on raske toime tulla ning maaelu ja maaturism saavad areneda üksnes kohaliku koostöö kaudu. Seetõttu on vaja arenguks pikaajalisi eesmärke, kujundada tulevikunägemust ja läbi mõeldud tegevuskava.

Eesti maaturismi tulevik pakub suuri võimalusi ja väljakutseid. Haarakem neist kinni!

Laar: makse tuleb alandada igal juhul, mitte "võimalusel"

2010-11-19

"It's the economy, stupid?" on maailmas tuntud ütlus. Kuigi selle lause 1992. aasta USA valimiskampaanias kuulsaks teinud Bill Clinton ise oma põhimõtet alati parimal kombel ei järginud, on selle tähendus aja jooksul vaid kasvanud.

Ning kas see meile meeldib või mitte, on ka Eestis järgmisel neljal aastal majandus kõige tähtsam. Just sellest, kui kiiresti õnnestub Eestil majanduskriisist välja pääseda, sõltub see, kuidas suudame vähendada tööpuudust, leida raha paremat tulevikku tagavale haridusele, anda toetust neile, kel abi vaja ning lahendada teisi pakilisi probleeme.

Seda kõike tegemata on Eestil raske, kui mitte võimatu, endale paremat tulevikku tagada.

Kui Eesti soovib endale kasvu tagada, tuleb tal vastata mitmele enam kui tõsisele väljakutsele. Keskenduksin järgnevas artiklis neist kahele - vajadusele hoida eelarvet tasakaalus ning vähendada maksukoormust. Miks me peame eelarve tasakaalu järgima, sellest on viimasel ajal palju räägitud. Euroopat ähvardava võlakriisi taustal on võlalõksu vältimine selgelt möödapääsmatu.

Selleks, et eelarve tasakaal tagada, on Saksamaa näiteks kirjutanud vastava nõude põhiseadusesse. Kui Eestis selleks kokkuleppele ei jõuta, tuleks eelarve tasakaalu tagamise põhimõtetega vähemalt täiendada eelarve baasseadust. IRL loodab, et sellega saadakse hakkama veel enne järgmisi valimisi.

Samas pole mingi saladus, et eelarve tasakaalust on lihtne rääkida, seda on aga raske saavutada. Olen kaks korda asunud peaministri kohale olukorras, kus minu ülesanne on käest lastud eelarve tasakaalu viimine. Seetõttu tean, et kärped ja kokkuhoid on selleks küll äärmiselt olulised, veelgi olulisem on aga majanduse kordasaamine, konkreetsemalt selle viimine selgele kasvule.

Peamine vahend selleks oli mõlemal korral maksude alandamine. Oma esimese valitsuse ajal kaotasime esiteks tollal kehtinud progresseeruva tulumaksu kõrgeima, 50protsendilise määra, mis muuseas hakkas kehtima juba alates 2000kroonisest kuusissetulekust. 1993. aastal võtsime vastu seaduse üleminekuks ühetaolisele tulumaksule.

Teise valitsuse ajal aitas majanduskriisist väljuda aga tulumaksu kaotamine reinvesteeritud kasumilt.

Seetõttu ei pea ma ei päris ausaks ega ka mõttekaks lubadusi makse üksnes "võimaluse korral" alandada. Oleks me omal ajal seda põhimõtet järginud, poleks mingit maksureformi teostatud. Alati oleks leitud tuhat põhjust, miks seda sammu edasi lükata ning kergema vastupanu teed minna. Selline arusaam läinuks Eestile kalliks maksma.

Majandust käima lükkamata on nimelt eelarve tasakaalu üsnagi lootusetu saavutada, seda omakorda on aga raske teha praegust maksukoormust hoides.

Eesti maksukoormus on viimastel aastatel nimelt tõusnud ohtlikule tasemele, seda eriti tööjõumaksude puhul. Eriti kiirelt on tõusnud töötuskindlustusmaks, mis on negatiivselt mõjunud nii tööandjatele kui ka töövõtjatele. Oleme harjunud pidama end madala maksukoormusega maaks, kuid juba enne 2009. aasta tõuse polnud see päris nii.

Eurostati andmetel oli 2008. aastal Eestis tööjõu maksustamine (33,7%) kõige kõrgem Balti riikide seas ning kõrgemal suurest osast uutest liikmesriikidest, jäämata palju maha Soomest (41,3%) ja Rootsist (42,1%). Ohu märk on see, et näiteks Inglismaal on tööjõu maksustamine tunduvalt madalam - 26,1%. Selline maksustamise tase pole jätkusuutlik, olgu Eesti hea maine eesrindliku reformijana nii tugev kui tahes.

Siin võib loomulikult vastu vaielda ning ütelda, et aga muudel aladel on maksud Eestis väikesed. Päris nii see paraku pole.

Võttes näiteks tootmise maksustamise, siis ka siin on Eesti paraku üsnagi esirinnas. Mis aga veelgi hullem - kui peaaegu kõikides Euroopa maades on kriisi ajal tootmise maksustamist kärbitud, siis Eesti on väheste hulgas, kus maksukoormus on selgelt tõusnud. 2008. aastal oli see 12,1%, 2009. aastal aga juba 14,9%.

Nagu näha on Eesti oma kunagisi konkurentsieeliseid oluliselt kaotanud. Rahvusvahelised uurimisasutused on sellist olukorda hinnanud üheselt - kõrge maksutase toob kaasa majanduse aeglasema kasvu ning väiksema huvi uute töökohtade loomise vastu - kõrged tööjõumaksud muudavad selle lihtsalt väheatraktiivseks.

Nii on kõrged maksud ja tööpuuduse tase omavahel tihti peaaegu üksüheses korrelatsioonis.

Seetõttu tuleb IRLi arvates maksukoormust vähendada mitte võimaluse korral, vaid igal juhul. Siit lähtuvad ka IRLi lubadused maksupoliitika alal, mida pole küll palju, kuid mis see-eest on konkreetsed:

- töötuskindlustusmaks tuleb hiljemalt 2014. aastaks alandada kriisieelsele tasemele, alustades sellega 2012. aastal;
- 2012. aastal tuleb sotsiaalmaksule seada ülempiir;
- hariduskulud tuleb vabastada erisoodustusmaksu alt, andes ettevõtetele võimaluse investeerida oma töötajate paremasse haridusse.

Loomulikult ei piisa majanduse käimalükkamiseks ainult nendest sammudest. Maksukoormust alandamata pole majanduskasvu Eestis paraku loota. Muinasjutud progresseeruva tulumaksu imelisest mõjust võiks jätta nende rääkijate südametunnistusele. Ühetaoliselt tulumaksult progresseeruvale pole maailmas veel ükski riik läinud, selle sammu täpseid mõjusid on seetõttu raske hinnata.

Vaadates aga, mida on kaasa toonud progresseeruvalt tulumaksult ühetoalisele minek, võib eeldada, et vastupidine samm ei suurendaks, vaid vähendaks laekumisi riigikassasse, pidurdaks majanduskasvu ning suurendaks tööpuudust. Seetõttu vajab Eesti küll tõesti maksureformi, kuid mitte maksukoormuse tõstmise, vaid selle langetamise suunas.

Riigieelarvest, vastutustundega

2010-11-11

Mind sundis kirjutama sotsiaaldemokraadi Heljo Pikhofi sulest ilmunud artikkel (TPM 02.11) järgmise aasta riigieelarve kohta.

Otse öeldes jäi mulle tema argumenteerimata kriitika arusaamatuks ning Tartust valitud saadiku ja riigikogu rahanduskomisjoni liikmena pean oma kohustuseks anda tema seisukohtadele vastus.

Järgmise aasta riigieelarvet võib piltlikult pidada vastutustundliku perekonna eelarveks ? pere, kes on läbi elanud karmi kriisi, kuid siiski jalgele jäänud ja tulevikku vaatab. Selles eelarves on mõned olulised põhimõtted, mis võiksid olla omased kõigi perede eelarvele.

Haridusele rohkem raha

Esiteks tuleb alati hoolitseda selle eest, et kulud ja tulud oleksid tasakaalus. Eesti inimene teab, et kulutada ei saa rohkem kui teenitakse. Vastupidist olukorda nimetatakse üle jõu elamiseks. Hoolimatu käitumisega ning jätkuva priiskamisega võime end mängida võlalõksu, mille tagajärje peavad kinni maksma meie lapsed.

2011. aasta riigieelarve liigub tasakaalu poole. Aastaks 2013 on riigieelarve tasakaalus ning me võime rasketeks aegadeks hakata koguma uusi reserve, mis meid eelmise kahe aasta jooksul elus hoidsid. Ka tark pereisa või -ema ? oleneb, kelle käes on rahakott ? paneb midagi rasketeks aegadeks kõrvale.

Samuti jätkatakse presidendi, riigikogu liikmete ja teiste kõrgemate riigiametnike palkade külmutamist, sest ei avalikus ega erasektoris ole palgatõusu niipea näha.

Teiseks põhimõtteks on läbi aegade olnud oma laste hariduse eest hoolitsemine. Seepärast on ka riik isegi kõige karmimate kärbete ajal suurendanud oluliselt haridusele kulutatava osakaalu ? 2007. aastal 4,8 protsenti SKPst, 2010. aastal 6,6 protsenti, millega kuulume Euroopa juhtivate riikide hulka.

Märkimisväärne on see, et ka järgmisel aastal kasvab haridusele eraldatav rahasumma tänavusega võrreldes 7,9 protsenti, mis näitab seda, et me hoolime oma laste tulevikust.

Lisaks üldisele hariduse rahastamise tõusule tehakse CO2-kvoodi müügist saadava rahaga korda kümneid koolimaju kogu Eestis.

Samuti on eraldatud 110 miljonit lisakrooni omavalitsustele uute õppekavade rakendamiseks ning õpetajatele palgalisa maksmiseks. 2011. aasta riigieelarve loob hea aluse tasuta kõrgharidusele üleminekuks. Lapsevanemad teavad, et nende laste hea haridus on vaja juba varakult kindlustada.

Maksame võlgu

Kolmandaks on igale perele väga oluline töö. Kui ei ole tööd, siis ei ole raha ega eneseteostust ning kahest eelmisest teemast ei saakski rääkida.

Riik investeerib järgmisel aastal majandusse 16 protsenti rohkem kui eelmisel aastal. See tähendab 16 miljardit krooni investeeringuid teede, koolide, sildade ja majade ehitusse, mis tähendab töökohti ja palka Eesti inimestele.

Sellise mahuga investeeringuid ei ole meie riik varem näinud. Ja kuigi suure osa sellest moodustab eurotoetustest tulev raha, ei ole sellel tööinimesele mingit vahet ? raha on raha, mis toob toidu lauale ja annab inimestele tööd.

Oluline on rõhutada, et kogu see raha ei lähe Tallinna või ainult suurematesse linnadesse. Regionaalsete investeeringute maht kasvab järgmisel aastal 77 protsenti, summa on kokku 2,2 miljardit krooni.

Neljandaks oluliseks põhimõtteks on vanemate ja vanavanemate usalduse taastamine. Kui riik kärpis oma kulutusi, ei võtnud me raha ära abivajajatelt. Pigem vastupidi. Viimase nelja aastaga on pensionid kahekordistunud, mis tähendab, et riik väärtustab vanemat põlvkonda.

Järgmisel aastal taastab riik omapoolsed sissemaksed pensioni teise sambasse, need olid vahepeal peatatud, kuna riigil ei olnud selleks raha. See nõuab 1,4 miljardit krooni lisaraha.

Samuti on juurde tulnud eakaid, kelle pensionide maksmiseks on vaja lisaks pea 500 miljonit krooni. Piltlikult öeldes oli meie kujuteldav pere sunnitud oma vanavanematelt võlgu võtma, lubades selle raha esimesel võimalusel tagasi maksta. Ja seda lubadust me järgmisel aastal ka täidame.

Midagi Tartule

Ka Tartu linn on saanud investeeringuid juurde. Riik näeb ette 700 miljonit krooni Eesti Rahva Muuseumi rajamiseks Raadile, samuti Ahhaa keskuse rahastamist 3,4 miljoni lisakrooniga ning loodetavasti saame hakkama ka Pauluse kiriku ehituse rahastamisega.

Hea uudis Tartu korterelamute elanikele on see, et CO2-kvootide rahast makstakse Kredexi kaudu kinni kuni 35 protsenti nende majade soojustamise kulust, pakkudes ka odavat kaasfinantseerimist. Selleks on riik ette näinud 400 miljonit krooni. See aga tähendab, et kütte- ja elektriarved on edaspidi tunduvalt väiksemad.

Eesti pere tuleva aasta eelarve on tehtud vastutustundeliselt ning vaatega tulevikku. Järgmisel aastal on valimised ja loomulikult oleks koalitsioonil olnud võimalik valada valijad vastutustundetult kullavihmaga üle. Seda on varem juhtunud, kuid meie nii ei tee. Kriis ei ole veel läbi ja töötuid on palju, kuid koos saame hakkama.

Õiglase kaubanduse toetuseks

2010-11-08

Õiglase kaubandusel organisatsioonil on aktiivne tugivõrgustik ning nad on teavet oma eesmärkidest üsna tõhusalt levitanud. Kuulun Riigikogu maaelukomisjoni, ehk seepärast saan aeg ajalt otseinfot oma meilile ning olen püüdnud alati ka teemasse süüvida. Tänu aktiivsetele selgitajatele olen liitunud õiglase kaubanduse toetajatega.

Samas tunduvad kõige mõjusamad ajakirjanduses paberkandjal ilmunud lood, kus õiglase kaubanduse sisu on lahti seletatud ja neid põhimõtteid ilmestab mingi konkreetne lugu. Olgu selleks lugu inimeste olukorrast Filipiinidel ning seal organiseeritud õiglasest mangomüügist või Nikaraagua kohvikasvatajatest. Ehk on just eriti asjakohane lugeda sellist lugu pühapäevast hommikukohvi juues.

Ise olen ostnud õiglase kaubanduse toodetest kohvi, kakaod, kosmeetikatooteid. Küll aga ei kuulu need tooted meie pere igapäevaostude hulka. Pigem ostan neid meeleldi kingituseks, nii saab lisada kingitusele ka väikese lisaväärtuse.

Jõulude ajal, kus kingitusi on vaja rohkesti, ning tahaks kinkida midagi sümboolset, olen üritanud igal aastal leida mingi läbiva teema. Möödunud jõulude ajal leidsid koha kingikotis just õiglase kaubanduse sertifikaadiga kakao- ja kohvipakid. Muudel juhtudel ostan õiglase kaubanduse tooteid küll teadlikult kuid harva.

Kui mõelda, miks nad pole igapäevases ostukorvis, siis põhjuseks on ilmselt harjumus tarbida tavapäraseid tooteid. Samuti see, et FT märgistusega tooteid pole mitte alati mugav leida. Samuti ei jää tähelepanuta kõrgem hind.
Olen enda jaoks mõelnud nii, et esmaselt üritan osta Eesti tootjate kaupu, et tagada see, et Eesti tootja saaks oma kauba eest õiglast hinda. Ning järgmise sammuna toetan juba rahvusvahelist õiglast kaubandust, et toetada arengumaade väiketootjaid ja kogukondi.

Elektri hinda saab seaduse kaudu alandada

2010-11-03

VIIMASEL ajal on olnud palju juttu hindade tõusust. Kõige parem hinnatõusu piiraja on ettevõtjatevaheline tihe konkurents. Oluline riiklik abinõu on monopoolseid hindu ohjeldada.

Suvel võttis riigikogu vastu monopolide ohjeldamise seaduse, mille tulemusena allutatakse kõik kaugkütte- ja suured vee-ettevõtted konkurentsiameti kontrollile ning edaspidi kaob võimalus koguda rekordkasumeid.

Sama hoolikalt tuleb vaatluse alla võtta elektri hind. Majandusministeerium on välja töötanud seaduseelnõu, mille tulemusena iga elektrienergia tarbija saaks juba uuest aastast maksta kilovatt-tunni eest ligikaudu 11 senti vähem.

Arvestades, et kõige rohkem kodutarbijaid on valinud «Kodu1» paketi, milles kilovati hind on 1.61 krooni, saaksime elektri hinna langust umbes seitse protsenti! See on eriti tähtis, sest mõjutab ka teiste kaupade ja teenuste hindu.

2007. aastal võttis riigikogu vastu seaduse, mille järgi taastuvenergia tootjatele antakse toetust. Selle maksavad elektri hinna sees kinni tarbijad.

Mulluse majandusaasta tulemusi analüüsides jõudis konkurentsiamet järeldusele, et toetuse määrad on liiga kõrged ja toovad endaga kaasa ülikõrge tootluse. Näiteks puitu ja turvast kasutavatel koostootmisjaamadel jääb investeeringute tootlus vahemikku 22-28, hüdroelektrijaamadel 21-40 ja tuuleparkidel 16-25 protsenti.

On lubamatu, et inimesed peavad kinni maksma ülikasumlikele projektidele antava toetuse.

Olgu öeldud, et kehtiv seadus ei põlista toetust, vaid näeb ette maksta seda kuni 12 aastat. Kellelgi pole alust eeldada, et 2007. aastal kehtestatud toetuse määra ei tohi muuta. Tuleb arvestada, et seaduse vastuvõtmise ajal polnud Eestis sisuliselt toimivat elektri vabaturgu ja praegu saavad tootjad elektrit müüa märksa kõrgema hinnaga, kui eeldati.

Et kinni ei makstaks ebaefektiivset tootmist, seatakse toetusele lagi. Samuti kontrollib konkurentsiamet, kas ettevõtte kulukomponendid vastavad turuhinnale.

Samas tagab seaduse muudatus tootjale 10-protsendise tootluse. Eelmainitu tõttu on võimalik toetuse kärbet kasutada kõigi toetuse saajate puhul juba järgmisel aastal, kartmata rikkuda monopoolses seisus olevate ettevõtjate õigustatud huve.

ME ei tohi unustada, et peale elektri tootja on õigustatud ootused ka elektri tarbijal. Nagu öeldud: valminud eelnõuga on võimalik elektri hinda vähendada. Loodan, et menetlemisega muutub eelnõu paremaks, kuid ei lange huvirühmade meelevalda.

Ma ei saa olla nõus väitega, et inimesed peavad tagama senistele taastuvenergia tootjatele hiigelkasumi ning õiglane toetuste maksmine peaks kehtima vaid uutele turule tulijatele. Ma ei arva, et võiksime elektri hinna langetamist kergekäeliselt tulevikku lükata.

Eesti järgmine kümme

2010-10-20

Hiljuti Pärnus toimunud presidendi kärajatel arutati väljakutseid, millele Eesti peab tulevikus vastama, kuidas peame edasi liikuma. Samal teemal räägiti Pärnus ka kümme aastat tagasi. Siis olid peamisteks unistusteks maailma minek Euroopa Liitu ja NATO-sse astumise kaudu, Eestit reaalselt ähvardanud demograafilise katastroofi vältimine sündimuse tõstmise kaudu ning maailma vapustamine millegi uudse ja innovatiivsega, nagu näiteks e-Eesti programm e-valitsuse ning ID-kaardiga.

Selle kõigega oleme hakkama saanud. Paraku ei tähenda see seda, et oleksime õnnelikud. Oleme endiselt arenenud riikide kõrval vaesed, Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmine on roosa unistus. Meid on paraku ka endiselt vähem, kui tahame. 10 aastat tagasi suutsime aktiivselt tegutsedes mitte ainult majanduskriisist väljuda, vaid kiirelt edasi liikuda.

Antud hetkel on küsimus selles, kas suudame seda uuesti teha või vajume taas letargiasse, lootes, et keegi kuskil meie eest meie probleemid lahendab. Nii see paraku pole. Peame üle saama endas juba mõisaorjusest saadik sisse süstitud ja võõra võimu ajal treenitud õpitud abitusest ning ise oma tuleviku eest vastutama hakkama. Tunneksime otsekui hirmu tuleviku ja vastutuse eest, julgemata seetõttu maailmaga rahulikult ja enesekindlalt suhestuda. Siit tuleb ilmselt ka langemine äärmuslikust pessimismist eufoorialainetesse, mis süsteemset tegutsemist oluliselt takistab.

Millele peaks Eesti algaval kümnendil keskenduma? Kas peaksime otsime endale oma Nokiat või mõnd suurt ja kõikehõlmavat eesmärki? Ma ei uskunud Eesti Nokiasse kümme aastat tagasi ega usu ka nüüd. Vahest oleks meil hoopis mõttekam tegutseda selles suunas, et Eesti inimesed oleksid õnnelikumad, et Eestis oleks nii hea elada, et keegi ei sooviks siit päriselt ära minna. Just noorte sidumine Eestiga on algava kümne kahtlematult üheks oluliseks eesmärgiks, millest kärajatel palju juttu tehti. Sest kui Eesti neist ilma jääb, jääksime ilma ka oma tulevikust.

Selleks tuleb teha mõnda lihtsat asja. Selleks, et Eestis elada, peab inimestel siin olema tööd. See omakorda eeldab kiiret majanduse arengut ning ettevõtluse muutumist järjest "targemaks", mille eelduseks on omakorda aga Eesti muutumine tõmbekeskuseks "targale rahale". Mõnes mõttes seisab Eesti ettevõtlus samade valikute ees, kus Soome ettevõtjad 1990. aasta majanduskriisi järel - kas jääda kohalikku konnatiiki või murda end läbi rahvusvahelistele turgudele. Viimane oleks olnud võimatu ilma riigi toe ja aktiivse majanduspoliitikata.

Eesti riik peab asuma senisest oluliselt tõhusamalt oma ettevõtjate huve kaitsma. Kas see meile meeldib või mitte, kuid just nii maailmas asju aetakse. Kui tahame edasi jõuda, peame sama tegema. Oluline on ka leida kiiremas korras lahendused energiaprobleemidele. Kontrollimatult tõusev elektrihind on probleem nii ettevõtjatele kui tarbijatele. Lahendused elektrihinna alandamiseks on välja pakutud, need tuleb ühel või teisel kujul vastu võtta.

Teiseks on meid jätkuvalt liiga vähe. Kuigi osa esinejaid leidis, et see pole probleem, pole ma sellega nõus. On olemas piir, kus rahvuse suutlikkus oma keelt ja kultuuri säilitada ohtu satub ja kas tahame või mitte, kuid peame seda meeles pidama. Emapalk on aidanud Eestis sündimust tõsta, kuid sellega oleme tegelikult toetanud peamiselt laste sünnitamist ja arengut vaid esimeste eluaastate jooksul.

Lapse kasvatamine on paraku tunduvalt pikem protsess. Kui tahame, et sündimus Eestis kasvaks, peame algaval kümnendil just sellesse panustama. Kui vanemad teavad, et saavad oma lapsed turvaliselt üles kasvatada ja neile hea hariduse anda, on see täiendavaks tõukeks sellele, et neid sünnitada. Eesti poliitikaks peab saama tasuta hariduse tagamine mitte ainult paberil, vaid reaalsuses, see eeldab näiteks üleminekut tasuta kõrgharidusele. Eestis ei tohi keegi majanduslikel põhjustel jääda väärilise hariduseta. Hea hariduspoliitika on tegelikult parim majanduspoliitika, mis aitab ühtlasi töötust ohjes hoida.

Need on vaid kaks kärajatel arutamist leidnud teemat, rääkimata sellest, et algaval kümnendil tuleb Eestil paljude teistegi probleemidega rinda pista, olgu selleks regionaalne areng või looduskeskkonna säilitamine.

Kokkuvõttes sõltub aga nii neile kui teistele väljakutsetele vastamine vaid meie endi tahtest, suutlikkusest ning julgusest.

Elektri hinda saab alandada

2010-10-16

Viimasel ajal on olnud palju juttu hindade tõusust. Kõige parem hinnatõusu piiraja on tihe konkurents ettevõtjate vahel, oluliseks riiklikuks abinõuks on monopoolsete hindade ohjeldamine.

Suvel võtsime Riigikogus vastu monopolide ohjeldamise seaduse, mille tulemusel allutatakse kõik kaugkütte-ettevõtted ja suuremad vee-ettevõtted konkurentsiameti kontrollile ning edaspidi kaob võimalus koguda rekordilisi kasumeid.

Näiteks kogus Tallinnas Vesi keset majanduskriisi tarbijatelt nii suurt tasu, et sai 500 miljonit krooni puhaskasu, mis läheb aktsionäridele dividendideks. Konkurentsiameti hinnangul on nii suur tulukus monopoolses seisus oleva ettevõtte jaoks seadusevastane, kuna see ületab mitmekordselt mõistliku tulukuse määra.

Sama hoolikalt peab vaatluse all olema elektri hind, mille hinna tõusu taotlused lähiperioodil pole aktsepteeritavad. Lisaks sellele on täiendava sammuna majandusminister Juhan Partsil välja töötatud seaduseelnõu, mille tulemusena saaks iga elektrienergia tarbija juba uuest aastast maksta kWh eest ligikaudu 11 senti vähem. Kui arvestada, et kõige rohkem kodutarbijaid on valinud paketi KODU1, kus kWh hind on 1,61 krooni, siis saaksime me elektri hinna languse umbes 7%! Kui arvestada, et elektri hind mõjutab ka teiste kaupade ja teenuste hindu, siis on see hinna langetamine eriti tähtis.

Mille arvelt hinnalangus tuleks?

2007. aastal võttis Riigikogu vastu seaduse, millega makstakse taastuvenergia tootjatele toetust. Selle toetuse maksvad kinni tarbijad elektri hinna sees. 2009. majandusaasta tulemuste analüüsimisel jõudis Konkurentsiamet järeldusele, et toetuse määrad on liiga kõrged tagades tootjatele ülikõrge tootluse. Näiteks puitu ja turvast kasutavad koostootmisjaamade investeeringute tootlus on vahemikus 22 -28%, hüdroelektrijaamadel on tootlus 21 - 40% ja tuuleparkidel 16 - 25%.
On lubamatu, et inimesed peavad kinni maksma toetuse ülikasumlikele projektidele. Osad täna toetust saavad projektid ei vaja üldse toetust ning osade toetusi tuleks alandada.

On oluline märkida, et hetkel kehtiv seadus ei põlista toetuse maksmist. Kehtiva seaduse kohaselt makstakse seda kuni 12 aastat ning kellelgi pole alust eeldada, et 2007.a kehtestatud toetuse määrasid ei tohi muuta. Tuleb arvestada, et seaduse vastuvõtmise ajal puudus Eestis sisuliselt elektri toimiv vabaturg ja täna saavad tootjad elektrit müüa oluliselt kõrgema hinnaga kui eeldati.
Selleks, et mitte kinni maksta ebaefektiivset tootmist seatakse toetusele lagi, samuti kontrollib konkurentsiamet ettevõtte kõigi kulukomponentide turuhinnale vastavust. Samas tagatakse seadusemuudatusega tootjale 10% suurune tootlus. Tagatud tootluse tõttu on võimalik toetuse kärbet rakendada kõigile toetuse saajatele juba järgmisel aastal kartmata, et ettevõtjate (tuletan meelde, et monopoolses seisus olevate ettevõtjate) seadusega tagatud õigustatud huve rikutaks.

Kindlasti ei tohi me unustada, et kõrvuti elektritootja õigustatud ootusega on need ka elektri tarbijal. Kui seadusega pannakse tarbijatele kohustus maksta toetust tootjatele, tuleb tagada, et selle arvelt ei doteeritaks ülikasumlikke projekte. Valminud eelnõuga on võimalik elektri hinda vähendada ligikaud 7%. Loodan, et menetlemise käigus muutub eelnõu vaid paremaks kuid ei lange lobbitegijate meelevalda.

Ma ei saa olla nõus väitega, et senistele taastuvenergia tootjatele peavad inimesed tagama hiigelkasumi ning vaid uutele turule tulijatele peaks kehtima õiglane toetuste maksmine. Ning et elektri hinna langetamist võiksime kergekäeliselt tulevikku lükata. Pered vajavad reaalseid samme hinnalanguse pidurdamiseks kohe!

Mis teeb inimese edukaks?

2010-09-27

Edusoov on loomulik iga uue ettevõtmise alguses. Olgu see uus tööprojekt, maraton või koolilapse kodutee, ikka soovime jõuda eesmärgini.

Edu saadab edukat inimest/firmat nagu saba - seda võib hoida uhkelt püsti, kuid see võib sattuda ka enesele jalgu või konkurendile hambusse. "Edu" on suurus, mida mõõdetakse võrreldes ja alati minevikus. Edu annab napilt ja üsna lühiajalist avanssi, aga kahekordistab ootusi. Edust räägitakse palju, minu meelest on oluline meeles pidada - see kõik, mida edukad jutustavad, on tagantjärele tarkus, samas kohas seistes alustab igaüks, ka edukas, uuesti nullist. Lisaks, edu pole mingi truu sõber.

Üks võimalus on teha alati teisiti. Heal ajal on palju edukaid ettevõtteid ja inimesi, sest edukas olla on lihtsam. Tegelik turuosa jagatakse ümber just raskematel aegadel. Siis mängib uuesti professionaalsus põhirolli. Mina laienesin oma ettevõttega Balti turule 1990. aastate lõpus n-ö Vene kriisi ajal, kui Eestis konkurents lausa õlgadest pigistas. Seega oli seekordne kriis meile juba teine ja uus turuosa suurendamise plaan valmis nädalaga. Tuleb tunnistada, et mul oli seejuures üsna kõhe tunne, kuid kiire tegutsemine on parem kui ootamine. Seega läks täppi veelgi ambitsioonikam plaan võita turgu siis, kui teised kärpisid. Praegu töötab meil Inspired Universal McCannis rohkem inimesi kui enne kriisi, kolme riigi käive kokku on üle 300 miljoni krooni. Aga oleks võinud minna ka teisiti.

Võti on suhtumises. Turunduses tuleb kliendi valdkond endale teha sama selgeks, nagu see oleks su enda ettevõte. Ka marketingilahenduse väljatöötamise puhul ei pinguta me "iludusvõistlusel", vaid võtame riske kliendiga koos. Peamine on pikaajaline eesmärk, mitte ilus taustamuusika plaani presenteerides. Tuttav jutt. Reaalselt nii töötada polegi aga kerge. Tean omast käest.

Järjepidevus. Kui midagi teed, tee seda pikalt ja põhjalikult. Saa profesionaaliks. Abiks täpne eesmärgi seadmine ja tegevuste alustamine teadmisega: algab pikk ja raske maraton, kus tihti enda laiskus kandadel tallub.

Ettevõtlikel inimestel on sageli järjepidevus nõrgaks küljeks. Teha on palju ja kõike ei jõua. Ei saagi jõuda. Kui aga iseenda nõrkus on teada, on võimalik see enda tugevuseks muuta. Vaja on vastumürgiks mõnda kompensatsioonimehhanismi nõrkuse mõju vähendamiseks.

Tunne ennast. Kõigil on erinevaid isikuomadusi, mida vastavalt olukorrale ja eesmärgile n-ö sisse-välja lülitame. Meil on ka omadusi, mida häbiga tagaplaanile surume. Mingil hetkel võivad need siiski abiks olla (üldteada tõde - laisad inimesed on loomingulised leidurid). Näiteks minu üks omadusi on jonn - kui miski on raske või "seda ei saa", käivitub vajadus näidata, et see on võimalik. Jonn kompenseerib laiskust ja aitab olla järjepidev.

Tunne inimesi. Ma ei pea silmas mitte suurt tutvusringkonda, vaid pigem vajadust ja oskusi mõista inimest ja tema tegemiste põhjusi. Ideedest on õhk paks, inimesi, kes neid ellu suudaks äratada, pole nii palju. Näiteks oma meeskonda uute liikmete valimisel oleme põhiliseks kriteeriumiks seadnud suhtumise. Elu on näidanud, et professionaalse suhtumise ja tugeva meeskonna toetusega omandatakse ka vajalikud oskused kiiresti. Selline meeskonna koostamise põhimõte on meile minimaalse kaadrivoolavuse andnud.

Kokkuvõtteks, edu saadab edukat inimest ja ettevõtet nagu saba - seda võib hoida uhkelt püsti, kuid see võib jääda ka endale jalgu või konkurendile hambusse. Peamine, et maagilise "edu" teemal rohket kirjandust lugedes kogu aeg lugemisele ei kuluks. Kuigi jah, sel juhul saab sinust üks edukas lugeja.

Piima hinna tõusu põhjustest

2010-09-27

Viimastel päevadel suurt kõneainet pakkunud piima hüppelisse hinnatõusu on suhtutud küllaltki emotsionaalselt. Tähtsam on siiski vaadata arengut pikemas perioodis ning vaagida põhjusi, mis meid sellisesse olukorda on viinud. Praegusel hinnatõusul on kolm tahku.
Kõige olulisem hinnatõusu põhjus peitub maailmaturgudel toimunud hinnatõusus. Võrreldes eelmise aastaga on kasvanud piimatoodete ekspordikäive ning peamiste piimatoodete, või ja piimapulbri hinnad välisturgudel. Näiteks Eesti piimatööstuste eksport on aastaga kasvanud üle 150 protsendi.

Sestap on õigustatud rõõm selle üle, et Eesti on nende riikide hulgas, kelle kaup turul on hinnatud ja soovitud. Kuid sellel mündil on ka teine pool - nõudlus välisturgudel tekitab paratamatult hinnatõusu siseturul, sest muidu on tööstusel kindlasti soov müüa oma kaupa kõrgema hinnaga välisturul.

Oma panuse annab sellesse ka fakt, et Eesti põllumajandustootjad on leidnud oma toorpiimale kõrgema hinnaga ostja Leedus. Sinna viidud piim süvendab aga Eesti tööstuste toorpiimanappust, sest nende ekspordivõime ületab võimalused.

Eriti oluline on hinnatõus ka seetõttu, et viimased aastad on nii lehmapidaja kui ka piimatööstuse rahakoti väga õhukeseks kulutanud. Ja nüüd püütakse turult selle korvamiseks võimalikult palju raha kätte saada.
Kelle tõttu on hinnatõus nii järsk? Ministeerium on juba aastaid hoidnud pidevalt silma peal sellel, kuidas jaotub näiteks piima jaehind turuosaliste vahel. Ehk siis kui suure osa sellest saab põllumees, töötleja või kaupmees.

Arvud on iseenesest küllalt kõnekad. Stabiilsena on püsinud põllumeeste ja maksude osa. Mõne aastaga on märgatavalt muutunud aga kaupmehe ja töötleja osakaal.

2006. aastal oli kaupmehe osa piimapaki jaehinnast keskmiselt 2,7 protsenti, 2007. aastal aga 3,1 protsenti. Tänavu juulis oli sama näitaja aga juba 19,2 protsenti. Teades, et keskmiselt maksis piimapakk poes samal ajal 8 krooni ja 35 senti, näitab lihtne arvutus iga piimapaki eest kaupmehe osaks 1,6 krooni.

Viimastel päevadel on kaupmehed tunnistanud, et kui nad piima hinna kahe krooni võrra tõstmata jätsid või hinnatõusust loobusid, müüvad nad kaupa sisseostuhinnalähedase hinnaga. Ehk siis ilma erilise kasumita, aga mitte ka kahjumiga.

Samal ajal kui kaupmeeste tehtud juurdehindlus on märkimisväärselt kasvanud, on mitu korda kahanenud piimatööstuste osa poepiima lõpphinnas. Nelja aasta eest oli see peaaegu 33 protsenti, praegu aga 11,5 protsenti. Ehk tekkinud on paradoksaalne olukord, kus piima saamisesse rohkem panustanud ja toorpiimale lisaväärtust andnud tööstus teenib sellest vähem kui kaubandus.

Hinnatõusu kaudsemaid põhjusi võib olla ka jaekaubanduses tehtavad turunduskampaaniad, mis valdavalt toimuvad ju tootja ja töötleja kulul. Mäletatavasti nimetati veel mullu odavaks piimaks alla nelja krooni maksnud kilepiima. Kui aga järele mõtelda, siis ega töötlejal seda raha ka mujalt pole võtta kui piima tooja ehk taluniku taskust.

Viimasel pole aga kusagile pöörduda piimatootmise eripära tõttu. Tootja ei saa jätta lehma lüpsmata. Lüpsiga kaasneb alati piim, mis töötlemata kujul ei säili kuigi kaua, ning ühel või teisel moel peab tootja piima kusagile panema. Kui piima selline tootmine tekitab tootjale selget kulu, on tootja ainus lahendus vähendada karja. Kui aga karja vähendamine võtab mõne päeva, siis selle taastamine mitu aastat.

Mida eespool öeldust võiks järeldada? Piimaturg on suhteliselt õrn ning igasugused eksperimendid ja «mudamaadlused» mõjutavad seda vaid halvasti. Et piim on esmatarbekaup, peaksid turuosalised püüdma pisutki üksteise suhtes mõistlikkust üles näidata, et mõne päeva tagune järsk hinnatõus ei korduks.

Maksukoorem kammitseb edu

2010-09-13

Karmid kärped, erakorralised meetmed ning tasakaalus eelarvepoliitika on aidanud meid raskest ajast läbi tulla nii, et madalat võlakoormust konkurentsieelisena kasutades on võimalik majanduse kiire ja stabiilne kasv.

Ilmselt on õige aeg käivitada debatt, milliseks võiks kujuneda maksukeskkond järgmiste aastate jooksul, et Eesti muutuks investeeringutele atraktiivseks riigiks. See toob pikaajalise majanduskasvu, paremad töökohad ja palgad.

Olukorras, kus paljud riigid on tõsise võlakoorma all, oleks Eestis oluline samm kirjutada riigieelarve tasakaalu nõue põhiseadusesse, et vältida suurte laenukoormuste tekkimist ning tagada tulude-kulude tasakaalustatus vaatamata sellele, milline erakond riiki juhib.

See on riigimehelik ning tulevikku vaatav suhtumine, mis väldib ülelaenamist tulevaste põlvkondade arvelt, samuti loob see täiendavaid eeldusi majandus- ja maksukeskkonna stabiilsuseks.

Prioriteediks on meile edu toonud lihtsa ja ühetaolise tulumaksusüsteemi säilitamine. On selge, et Keskerakonna aastaid kedratud astmelise tulumaksu teemale pole enam palju kuulajaid jäänud. Ei maksa unustada, et tegelikke töökohti loovad ettevõtted, mis vajavad investeeringute kaitseks võimalikult prognoositavat keskkonda.

Eesti probleem on kõrge maksukoormus. Eriti väljendub see tööjõukulude, sh tulumaksu, sotsiaalmaksu ja töötuskindlustuse puhul. Neid makse tuleb võimalusel langetada, et paraneks ettevõtete konkurentsivõime ja tekiksid uued töökohad.

Töötuskindlustusmakse, mis praegu on 4,2%, peaks olema kooskõlas töötukassa vajadustega. Liigseid reserve pole mõtet kuhjata, kuna praeguse majandus- ja rahanduspoliitika jätkudes on loota töötuse alanemisele.

Töötuskindlustuse maksemäära hoidmine üle 4% nullib viimase nelja aasta tulumaksu vähenemise 23%-lt 21-le. Üksikisiku tööjõumaksude summa on isegi veidi kasvanud, tulumaksu vähendamine ei ole maksukoormust vähendanud, kuigi seda muljet üritatakse jätta.

Meie esmane eesmärk on töötuskindlustusmakse vähendamine samale tasemele, mis enne majanduskriisi algust. See on otseselt tööjõukulude vähendamisele suunatud otsus.

IRLi põhimõte on, et pigem tuleb maksustada raha kulutamist, mitte selle teenimist, säästmist ega investeerimist. Kuni raha liigub ettevõtluses, sealhulgas aktsiates ja hoiustes ning kui seda ei kasutata tarbimiseks, seni seda ei maksustata. Siit ka idee, et ostetud väärtpaberid ja miks mitte ka hoiustel säästetud raha peaks olema maksuvaba. Samal põhjusel peaks dividendide liigutamine ettevõtete vahel olema maksuvaba, väljavõtmine tarbimiseks aga kulukas.

Sotsiaalmaksu osas peab kiiremas korras rakendama sotsiaalmaksu ülempiiri, mis aitaks kaasa kõrgepalgaliste töökohtade tekkele ja kvaliteetse tööjõu sissevoolule. Samuti võiks kaaluda sotsiaalmaksu isikustatud osa tekitamist ravikindlustuse osas, et inimene saaks osa oma ravirahast ise kasutada. See motiveeriks meditsiinisüsteemi olema patsiendikesksem.

Aktsiisipoliitika muutmine ei loo stabiilsust, kuid kaaluda võiks tubakaaktsiisi tõstmist nii, et saadud raha suunata sihtotstarbeliselt vähivastaseks võitluseks moodustatud riikliku fondi.

Kaotada tuleb müügi- ja paadimaks, mille on naeruvääriseks muutnud Tallinn ning mis kohaliku maksuna ei teeni vajalikku eesmärki, vaid rikub siseriiklikku kauplemist ja teeninduskliimat. Ka kodualune maa tuleks maksust vabastada.

Seega: seni hästi töötanud maksusüsteeme ei ole vaja muuta. Tuleb soodustada teenimist ja maksustada tarbimist. Maksukoormust tuleb alandada eelkõige tööjõukulude osas ning kaaluda maksupoliitilisi meetmeid eesti rahva säilimiseks. Lastega pered mäletavad tulumaksuvaba miinimum alates pere esimesest lapsest.

Õppige ettevõtlust – see tasub ära!

2010-09-03

Nüüdse Eesti majanduse ning elukorralduse alustalaks on ettevõtlus ja meie inimeste ettevõtlik vaim. Et oleksime võimelised arendama oma sotsiaalhoolekande- ja haridussüsteemi, saaksime teha kaitseinvesteeringuid ja toetada kultuuri, vajame tulusid. Ettevõtlus aitab luua lisaväärtust, mis on tarvilik nii era- kui avalike huvide edendamiseks.

Eesti ettevõtluse lähiajalugu on ilmselt värvikam kui meie Skandinaavia naabritel. Kuigi hüperinflatsioon hävitas suurema osa inimeste säästudest, tõusis eraettevõtlus taasiseseisvunud Eestis kiiresti valitsevaks tegevusvormiks.

Miks? Sest see põhineb vabal eneseteostusel, erinevalt nõukogude kollektiivmajanditest, kus töötamine paljusid ei motiveerinud. Peame hindama inimesi, kes pärast taasiseseisvumist olid nõus riskima, investeerides oma säästud esimeste eraettevõtete loomisesse, niisamuti kui neid, kes on valmis tegema seda nüüd.

Soov ja tahtmine

Statistika järgi on kõige suuremad uute töökohtade loojad uued ettevõtted, mitte aga juba olemasolevad. Mõni aasta tagasi Ameerika Ühendriikides tehtud uuring näitas, et kahe kolmandiku uute töökohtade loojaks olid alla viieaastased ettevõtted.

Eestile on praegu tähtis iga uus töökoht, mistõttu on tarvis mõelda sellele, kuidas innustada inimesi uusi ettevõtteid looma, sest avaliku sektori paisutamisega heaolu kasvatada ei saa.

Eelmisel aastal oli Eestis 43,6 ettevõtet tuhande elaniku kohta, mis on Euroopaga võrreldes keskmine tulemus. Ometigi on meil veel kõvasti kasvuruumi ja tarvis on mõelda põhjustele, miks eelistavad inimesed palgatööd ettevõtlusele.

Ehk ei ole Eesti ettevõtluskultuur veel piisavalt välja arenenud, et rolli mängiksid traditsioonid või et osataks ettevõtlusega tegelejaid vääriliselt hinnata. Riik on proovinud ettevõtlusega pihta hakkamist soodustada, pakkudes alustajatele starditoetust ja uutele ettevõtetele kasvutoetust, samuti mitmes vormis juurdepääsu oskusteabele.

Need meetmed on tarvilikud, kuid inimese enda idee ja soov ettevõtet käivitada on määratult tähtsam kui muu selle ümber. Kas saab kuidagi soodustada seda, et inimestel tekiks rohkem häid äriideid?

Uus kooliaasta on algamas. Eelmisel aastal analüüsis majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kõrgkoolide õppekavasid eesmärgiga selgitada välja ettevõtlusainete osakaal õppekavades.

Tulemused olid pehmelt öeldes tagasihoidlikud, sest mitteettevõtluserialade tudengitele pakuti äärmisel juhul võimalust võtta osa mikro- või makroökonoomika loengust.

Samas võiks ja tuleks tagada sõltumata erialast kõigi tudengite ligipääs ettevõtlusainetele, sest peale põhiala omandatud ettevõtlusteadmised võivad väga kasulikuks osutuda.

Miks ei võiks näiteks filoloogil olla teadmisi ka äriettevõtte toimimispõhimõtetest ja sügavamalt eksporditurgude müügistrateegiatest. Elu keerdkäike ette ei tea ja filoloogia lõpetanust võib saada suurepärane ekspordijuht.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, haridusministeeriumi, kaubanduskoja ja teiste partnerite eestvõttel on peatselt valmimas alg-, põhi-, kesk- ja kutseharidustasemele suunatud ettevõtlusõppe edendamise tegevuskava.

Kava koostamise käigus analüüsiti riiklikku õppekava ja kõrvutati seda ettevõtliku inimese ideaalpildiga ehk püüti leida õpiväljundeid, mis soodustaksid noore inimese ettevõtlikkuse kujundamist.

Üllatavalt leiti, et kõikidest õppeainetest panustab õpilaste ettevõtlusaktiivsuse tõstmisse kõige enam inimeseõpetus! Aga miks mitte matemaatika, miks mitte füüsika, keemia ja muud ained, mille puhul võiks esmapilgul eeldada suuremat seotust majanduse või ettevõtlusvaldkonnaga?

Praegune haridussüsteem vajab oluliselt tugevamat ettevõtlusõppe aspekti toomist õppekavasse. Pelgalt kuivad faktiteadmised ja õpetaja ainekesksus ei julgusta noori ettevõtlusega tegelema.

Noored, netiloengusse!

Ühiskond vajab aktiivseid ja ettevõtlikke noori, kellest võiksid saada meie homsed mööblivabrikandid ja muud ärimehed või riskikapitalistid. Noorte ettevõtluse edendamiseks on 1990. aastate algusest teinud tublit tööd Junior Achievement, kelle majandusõpetuse ja õpilasfirmade programm on andnud noortele praktilise ettevõtluskogemuse ja teoreetilised baasteadmised ettevõtlusest.

Noorte ettevõtlust aitavad arendada ka mitmed teised organisatsioonid ja sihtasutused - edukaks on osutunud Ida-Viru ettevõtluskeskuse programm «Ettevõtlik kool».

Ettevõtliku vaimuga koolinoortele, neile, kes juba praegu on valikainena oma õppekavasse ka ettevõtlusõppe valinud, pakutakse sellel aastal võimalust osa saada teemakohasest videoseminaride seeriast.

Et tuua vaheldust tavapärasesse koolitundi, hakkavad kord kuus interneti vahendusel loenguid pidama oma ala kõige tugevamad ja aktuaalsemad tegijad, et jagada kogemusi ja tutvustada ettevõtlusõpilastele oma vaatenurka valdkonnas tegutsemiseks.

Esimene netiloeng, milles käsitletakse ettevõtluse rolli Eestis, on «eetris» juba 7. septembril. Seminaride käigus ootame õpilastelt aktiivset kaasamõtlemist ja oma esimese ettevõtte kondikava koostama hakkamist, sest 2011. aastal auhinnatakse silmapaistvaimaid ideid.

Uue kooliaasta valguses ootan peale koolinoorte ka kõigilt lapsevanematelt julgust nõuda koolidelt ettevõtlusmaailma tõsisemat tutvustamist. Ettevõtlik vaimsus ei tähenda ju pelgalt inimese võimekust n-ö äri teha.

Ettevõtlik inimene on iseseisev, julge ja loominguline ning neid omadusi võiks arendada endas igaüks sõltumata sellest, kas ta tahab oma tulevikku siduda mõne firma juhtimisega või mitte.

Kommunaalkuludele piir peale!

2010-06-17

Ehkki paaril viimasel kuul on tööpuudus Eestis jõudsalt vähenenud, pole majandussurutis kaugeltki läbi. Paljudel peredel on raske ots otsaga kokku tulla. Riik ei saa nende muredele selga keerata, vaid peab üritama neid aidata.

Üheks võimaluseks seda teha on panna piir kütte- ja veehindade kontrollimatule kasvule. On ju teada, et muude väljaminekute kõrval on just koduga seotud kulude suurenemine niigi raskustes peredele raske koorma selga ladunud.

Ühelt poolt pärsivad põhjendamatult kõrged kommunaalteenuste hinnad Eesti ettevõtete konkurentsivõimet ning halvendavad perspektiivis makromajandusliku keskkonna taastumist. Teisalt omab universaalteenuste põhjendamatu hinnakujundus tugevat negatiivset mõju kodutarbijatele.

Statistika kohaselt on tunduvalt kasvanud kodutarbijatest kommunaalteenuste võlgnike arv ja seoses kütteperioodi algusega tõuseb see aastavahetuseks kahjuks ilmselt veelgi. Iseäranis on riskigrupiks pensionärid, paljulapselised pered, eluasemelaenu tagasimaksetega hädas olevad koduomanikud ja teised vähekindlustatud elanikkonnagrupid.

Sellel taustal tuleb küsida, kas pidevalt kasvavad kütte- ja veearved on tõesti paratamatus? Tegelikult mitte. Praegused seadused ei taga piisavat kaitset tarbijatele monopoolsete ettevõtete hinnakujunduse eest. Sama arvab ka eelmine õiguskantsler Allar Jõks, kes leidis oma ülevaates parlamendile, et ühisveevärgi seadusest ei piisa, et tagada tarbijate õiguste kaitse.

Ka konkurentsiamet on tuvastanud sel aastal, et kommunaalmonopolide hinnakontrolli reguleerivad seaduse mehhanismid on ebapiisavad. Tallinna Vee ebaõiglase hinnakujunduse vastu on protesteerinud ka praegune õiguskantsler, vastupidisel arvamusel on antud küsimuses vaid keskerakondlik-sotsiaaldemokraatlik Tallinna linnavalitsus. Samas on Tallinna Vee kasumlikkus isegi Euroopa taustal pretsedenditu, ületades kolmekordselt tavapäraselt lubatud tulukuse. Kõrgete hindadega võetakse see kasum tarbijate taskust. Samas maksab ettevõte dividendideks 500 miljonit krooni.

Just monopolide ohjeldamiseks andsid Isamaa ja Res Publica Liit, Reformierakond ja Rohelised Riigikogu menetlusse seaduse, mis peaks aitama sundida monopoolseid ettevõtteid senisest rohkem arvestama tarbijate huvidega. Praeguses olukorras on koduomanikud sisuliselt kaitsetud ja monopoolsete ettevõtete hinnakujundus sõltub paljuski ettevõtte enda kasumitaotlustest.

See peab lõppema. Konkurentsiametile tuleb monopolide ohjeldamiseks anda oluliselt suuremad õigused. Kui konkurentsiamet või kohalik omavalitsus hakkavad kooskõlastama vee-ettevõtjate hindu ning soojahindu kontrolliks tootmismahtudest sõltumata konkurentsiamet, siis loob see võimaluse kontrollida, kuivõrd põhjendatud on ühe või teise ettevõtte kasumlikkuse määr ning seda vajadusel piirata.

Mida konkreetselt selle seaduse vastuvõtmine kaasa toob? Esiteks ilmselt seda, et Tallinnas ja tõenäoliselt mitmel pool mujalgi jääb ära 1. jaanuariks 2011 planeeritud hinnatõus. Paari aasta jooksul on oodata veehinna alanemist kümmekonna protsendi võrra.

Soojusenergia osas tähendab see seda, et ebaefektiivse süsteemi võrgu omanik (näiteks Rakvere, Jõgeva, Rapla, Põlva jt, kus köetakse katlamajas gaasi) ei saa enam istuda käed rüpes. Konkurentsiametil on õigus nõuda konkursi korraldamist, mis toob kaasa kohalike kütuste kasutuselevõtu ning aitab alandada soojuse hinda. Hinnanguliselt on sellega võimalik saavutada 15-20% soojushinna langus. Kohtla-Järvel tekib seaduse vastuvõtmise järel võimalus hoida ära eelseisev suur hinnatõus, kohalike kütuste osakaal suureneb ka Tallinnas, viies ka siin lähematel aastatel soojuse hinda alla. Kuigi vahepeal näis, et vaikne vastuseis monopolide seadusele viib selle hääbumisele või muutub monopolide vastane seadus nende toetamise seaduseks, on praeguseks kõik tõkked selle teelt kõrvaldatud. IRL on oma eesmärgi saavutanud: eelnõust on saanud seadus (võetakse Riigikogus vastu täna, 17. juunil). Eesti inimestele on see enne suurt suve hea uudis.

Monopolide vastu

2010-06-17

Vee- ja küttearved Eesti linnades tõusevad, sest riigi suutlikkus tarbijaid kaitsta on olnud nõrk. Vesivarustust ja kanalisatsiooni loetakse üldse kõige tugevamaks nn loomulikuks monopoliks, sest tarbijal pole mingit võimalust alternatiivseks vesivarustuseks - iga tarbija ei saa rajada oma puurkaevu.

Seega ollakse vee-ettevõtja valusas meelevallas. Soojavarustus on samuti loomulik monopol, kuid veevarustusest nõrgem, sest tarbijal on siiski võimalik valida tehniliselt eri võimaluste vahel. Kuid ka siin on monopoolne kuritarvitus kerge tekkima. Riigikohtu järelduse kohaselt peab «riik tagama tarbijate ja teiste ettevõtjate kaitse majandusliku võimu kuritarvitamise eest».

Mida muudab monopolide ohjeldamise seadus? Esiteks anname konkurentsiameti kontrolli alla ligi 60 suuremat vee-ettevõtjat üle Eestis. Seni on järelevalve vee-ettevõtjate üle olnud linnade-valdade pädevuses, kuid see ei ole toiminud ja on lisaks tähendanud ilmset huvide konflikti. Nimelt on enamik kohalikke vee-ettevõtteid kas osaliselt või täielikult munitsipaalomandis, mõningatel juhtudel makstakse igal aastal linnale-vallale ka ulatuslikult dividende.

Konkurentsiameti kontroll tähendab muu hulgas, et veemonopolidele kehtestatakse ranged tulukuse piirmäärad. Praegu teenib Tallinna Vesi igal aastal investeeritud varadelt kasumit ligi 20 protsenti, mis ületab mitu korda ELis aktsepteeritud seitsme-kaheksa protsendi piiri. Tänavu teenis Tallinna Vesi rekordilised pool miljardit krooni dividende.

Teiseks anname konkurentsiametile täieliku kontrolli kõikide Eesti soojatootjate üle. Seni piirdus kontroll vaid suuremate soojatootjatega. Lisaks loome senisest paremad võimalused konkurentsi tekkeks soojatootmises ning suurendame kodumaiste keskkonnasõbralike kütuste (sh taastuvenergia, prügipõletus, turvas jms) osakaalu võrreldes Vene gaasiga. Märgatavalt suureneb konkurentsiameti kontroll sõlmitavate soojuse tarnelepingute üle.

Kolmandaks seame monopolidele (eelkõige soojatootjatele) kohustuse algatada soojahindade langetamine, kui näiteks tooraine maailmaturuhinnad või muud tootmiskulud muutuvad. Eelkõige puudutab see näiteks gaasi kasutavaid soojaettevõtjaid, keda ei ole siiani miski sundinud hindasid alandama, kui need juba kord on kerkinud.

Neljandaks, kui ettevõtjad eelmainitud juhul ei alanda hindu tarbijatele, siis anname ajutiste hindade kehtestamise õiguse konkurentsiametile. See oluline lisapädevus sunnib monopole senisest palju enam arvestama tarbijate huvidega ja loobuma oma turupositsiooni kuritarvitamisest.

Ja viiendaks kehtestame rangemad karistused monopolidele seaduse nõuete rikkumiste eest. Seni on nii olulise süüteo nagu turgu valitseva seisundi kuritarvitamise eest ette nähtud karistus monopolide jaoks piirdunud vaid tühise rahatrahviga. Edaspidi on võimalik seadusrikkujaist monopolidele mõista karistuseks kuni 250 miljonit krooni trahvi.

Milline on seaduse mõju tarbijaile?

Tallinnas saab monopolide ohjeldamise mõju veehindadele olema märgatav - ekspertide sõnul on järgmise kahe-kolme aasta jooksul võimalik vee hinda langetada kuni 25 protsenti. Seda siis, kui konkurentsiamet suudab kasutada monopolide ohjeldamise seaduse võimalusi ja kehtestada täieliku kontrolli Tallinna Vee hinnakujunduse üle. Tõenäoliselt tuleb selleks aga konkurentsiametil kõigepealt pidada Tallinna Veega maha tuline vaidlus. Teistes omavalitsustes võib eeldada hindade väiksemat langust või säilimist üldiselt praegusel tasemel, sest mitmetes linnades-valdades ei ole hinnad kulupõhised.

Soojuse hind võib Tallinnas langeda lähema kahe-kolme aasta jooksul kuni 15 protsenti. Soojamajanduses eelise andmine kodumaistele kütustele Vene gaasi ees teeb tee lahti mitmetele uutele tootjale, kes tõstavad konkurentsi. Roheline tuli on antud ka mastaapse Iru prügipõletusjaama rajamisele. Konkurents tähendab aga tarbijale madalamat hinda.

Mitmetes teistes omavalitsustes (näiteks Rakvere, Jõgeva, Rapla, Põlva jt), kus siiani köetakse katlamaju mittetõhusalt gaasiga, toob see kaasa selliste lepingute ülesütlemise. Konkurentsiametil on nüüdsest õigus nõuda avaliku konkursi korraldamist soojatootmiseks, mis toob kaasa kohalike kütuste kasutuselevõtu ning aitab alandada soojuse hinda. Hinnanguliselt on võimalik saavutada kuni 20-protsendine hinnalangus.

Urmas Reinsalu, Ken-Marti Vaher (IRL)

Rahvas peaks vähem jooma

2010-06-14

Eestlaste alkoholilembus on küll vähenenud, kuid jätkuvalt küllalt suur. Inimeste tervise säästmiseks tuleb alkoholi kättesaadavust piirata ja muuta ühiskonna hoiakuid.

Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) viimane uuring eestlaste alkoholi tarbimise kohta annab põhjust rõõmustamiseks - aastaga on alkoholitarbimine vähenenud ligi viiendiku, aga ikka juuakse Eestis keskmiselt tunduvalt rohkem kui teistes põhjamaades.

Alkoholi tarvitamise piiramiseks on riikidel kasutada neli põhihooba - aktsiisipoliitika, alkoholi ostu ja tarvitamist puudutavad vanusepiirangud, alkoholi kättesaadavuse reguleerimine ja ühiskonna hoiakute muutmine. Ühe esimese meetmena tasub mõelda müügipiirangute karmistamisele, sest hoolimata müügiaja piirangust on alkohol Eestis väga kergesti kättesaadav. Eestis saab kanget alkoholi osta ligi 2400 poest, meist märksa suuremas Soomes seevastu 344 ja Rootsis 411 kauplusest.

Alkohol tanklast välja

Kindlasti on vara rääkida väikepoodides alkoholi müümise lõpetamisest, sest paraku tooks see endaga kaasa sadade väikeste maapoodide kadumise. Mulle on poepidajad tunnistanud, et neil üksikutel päevadel, kui alkoholi müük on keelatud, on nende kaupluse käive vähenenud 40 või enamgi protsenti.

Küll aga vääriks kaalumist mõte keelustada alkoholi müük tanklates. Eesti paistab negatiivselt silma nii joobes juhtide kui ka nende põhjustatud avariide arvu poolest. Selle taustal on kummaline, et alkohol on nii kättesaadav ka tanklates.

Samuti väärivad positiivset esiletõstmist suuremad kauplused, kes müüvad alkoholi muust kauplusest selgelt eristuvas osas. Kindlasti vääriks kaalumist ka alkoholi müügiks mõeldud pinna suuruse reguleerimine. See aitaks ära hoida alkoholiosakondade kujundamise ligitõmbavaks ning alkoholi soetamise emotsionaalseks.

Emotsionaalseks ostuks muudavad alkoholi tihti ka reklaamid. Nii nagu on keelatud kange alkoholi välireklaam, tuleks kaaluda ka lahjade jookide välireklaami keelamist. Lahjad alkoholjoogid on oma kujunduselt ja reklaamimise viisilt muutunud väga noortepäraseks. Lahjade jookide tarbimine noores eas sillutab aga teed kange alkoholi juurde.

Alkoholi aktsiisimaksud on Eestis samad või suuremad kui Lõuna- või Ida-Euroopas, kuid väiksemad Kesk- ja Põhja-Euroopa omadest. Kangete alkoholjookide puhul on Euroopa Liidu miinimumaktsiisimäär 6 eurot ehk 94 krooni sajaprotsendilise alkoholi liitri kohta. Eestis on aktsiis 222 krooni ning samasse suurusjärku jääb see ka näiteks Austrias ja Luksemburgis. Kõrgeim on aktsiisimäär Rootsis - 770 krooni -, Soomes on see 617 krooni.

Aktsiisi kasv ei saa siiski olla hüppeline, sest see suurendaks hüppeliselt ka salaalkoholiturgu ning ohustaks rahva tervist. Samas näitab EKI uuring selgelt, et aktsiisi mõningane kasv ei suurenda tingimata salaalkoholi osa, vaid mõjub pärssivalt just tarbimisele. Nii on aktsiisipoliitikas veel mõningane tegutsemisruum, mille abil eestlaste alkoholitarvitamist vähendada.

Ent kinnine uks on ees, kui räägime vanusepiirangutest. Eestis võib alkoholi osta alates 18. eluaastast, kuigi varem on olnud ka teisiti. Suures osas Euroopas on erinevad vanusepiirangud - tihti võib lahjemaid jooke osta alates 16. ja kangemaid 18. elusaastast. Arvestades Eesti noorte harjumusi, ei ole vanusepiiri muutmine kindlasti mõistlik, sest sellega me vaid suurendame probleeme.

Hoiakuid tuleb muuta

Kui kolm eeltoodud meedet on selgepiirilised, siis ühiskonna hoiakute muutmine on kõige keerulisem, kuid samas väga oluline. Ühiskonna suhtumise süsteemseks muutmiseks on vaja nimetada ametisse alkoholipoliitika koordinaator ja talle selleks ka vajalikud vahendid eraldada.

Praegu korraldavad eri ministeeriumid alkoholiga seotud valdkondi. Ühte katust, kes info kõigist tegevustest kokku koondaks ning oskaks hinnata ühe sammu mõju teisele, aga ei ole.

Ainult riigi tegevusest hoiakute muutmiseks ei piisa. Oluline roll on perekonnal, kolmandal sektoril, ettevõtjatel ja meedial. Kõigil meil võiks olla ühine missioon, kuidas vähendada alkoholi liigtarbimisest tekkivaid kahjusid ühiskonnale.

Euro tuleb – mis edasi?

2010-05-17

Valijate hullutamise asemel peaks rääkima, millisena tahame Eestit kahekümne aasta pärast näha ja mida peaksime selleni jõudmiseks tegema, kirjutab IRLi esimees Mart Laar.
Eurost võib meile tõsiselt kasu olla, samas võib see meile aga ka negatiivselt mõjuda. Eurotsooni laienemine pakub näiteid mõlemast variandist.

Mida peame tegema, et eurost meile kasu, aga mitte kadu tõuseks? Esiteks tuleks kindlasti vältida eurofooriasse langemist. Eestlase meeleolu on tihti väga kõikuv - täielikust masendusest ja pessimismist jõuame hämmastava kiirusega ülimasse optimismi ja vastupidi. Kaalutletud otsuseid on sel viisil raske teha. Ükskõik, kuidas oma tulevikku ka ette näeme, peame ühe tõsiasja endale pähe taguma - euro pole imevits. Kui tahame seda tõhusalt kasutada, tuleb endal tõsiselt tööd teha.

Just eurofooria lõksu langesid raskustesse sattunud eurotsooni riigid Kreekaga eesotsas. Euroga liitumisega hetkeks kaasas käinud rahavihm kattis kinni lahendamist vajavad probleemid ning tekitas lootuse, et tehtagu milliseid lollusi tahes, küll euro aitab. Aga võta näpust - tegelikult aitas see paljuski just kaasa praegusesse võlalõksu langemisele.

Seetõttu toob eurotsooniga liitumine Eestile võimaluste kõrval ka ohte kaasa. Esimeseks neist on Eesti majanduse jätkusuutlikkus. Eesti majanduse väljavaadetest koostatud raportites on rõhutatud kahte ohtu - esiteks inflatsioon, teiseks aga suurest tööpuudusest tulenevad sotsiaalsed probleemid, aga ka pinge eelarvele. Kui esimesega võitlemiseks tuleb riigil rahakotirauad lihtsalt koos hoida, siis tööpuuduse vähendamine on tõsine proovikivi. IRLi eelmisel aastal lubatud 50 000 töökohta saab küll kohe-kohe loodud ning tööpuuduse kasv on peatatud, kuid tööpuuduse märkimisväärseks vähendamiseks on tegelikult vaja järgnevat 50 000 töökohta. Reaalset, aga mitte ajutist töökohta. See on seda keerulisem, et mingit massiivset majanduskasvu meil sel aastal oodata pole.

Teiseks peame vastama küsimusele, kas oleme praegusest kriisist midagi õppinud? Halvim näib olevat möödas ning näen hirmuga, kuidas roosad või lausa tulipunased prillid jälle taskust välja võetakse ning enesega rahulolevasse imeriiki langetakse. Olukorda ei tee kergemaks lähenevad valimised, mis peavad selgeks tegema, milline erakond siis ikkagi õnne meie õuele toob ning taeva edukamalt maa peale lubab tuua. Iga kauni lubaduse küljes ripub paraku aga hinnasilt. Raha Eestil aga ka lähitulevikus pole. Teiseks võimaluseks on jätkusuutlik areng unustada, maad-taevad kokku lubada - et end siis taas lõhkise küna eest leida. Võib taevast tänada, et maailmas majanduskriis puhkes, sest kui kõik eelmistel valimistel antud lubadused oleks tõesti vahepeal täidetud, oleks me samasuguses olukorras nagu Kreeka või vaata et hullemaski.

Konkreetsemalt seisab meie ees neli ülesannet: Vältida võlalõksu sattumist. Seni hoidis selle ära soov pääseda eurotsooni, mis ei võimaldanud oma probleeme laenuvõtmisega lahendada. Nüüd on see uks ühelt poolt valla, teisalt tooks laenukoormuse suurendamine kaasa suutmatuse oma kohuseid täita.

Parandada otsustavalt ettevõtluskeskkonda ja toetada innovatsiooni, ajude sissevoolu Eestisse ning «tarku» investeeringuid. Tegemist on konkreetse programmiga, mis eeldab maksukoormuse alandamist, infrastruktuuri (eriti transport) arendamist, aga ka selliseid samme, nagu IT-akadeemia asutamine, hariduse kvaliteedi tõstmine, sotsiaalmaksule ülempiiri seadmine, maksusoodustused jms.

Hoida eelarve tasakaalus. Praegu oleme sellest veel kaugel, sest elame endiselt võlgu. See pole aga jätkusuutlik. Majanduskasvu taastudes peame lisanduvat raha kasutama vaid eelmise ülesande täitmiseks ja eelarve tasakaalu viimiseks. See kõlab paberil hästi, tegelikkuses tähendaks see aga valitsemiskulude külmutamist mitte aastaks, vaid aastateks. Meid tasakaalust välja paisanud palgaralli ei tohi enam korduda.

Teha ära poliitiliste plusspunktide kogunemise nimel kas päris tegemata või poolikult tehtud uuendused, eeskätt haldus- ja haridusreform. Vastasel korral näitame, et õigus on neil kriitikutel, kes väidavad, et Eesti on stagneerunud ja väsinud ega ole enam millekski uueks võimeline.

Unustada ei tohi ka eurotsooniga liitumisega kaasas käivaid kohustusi. Euroga liitudes osaleb ka Eesti IMFi meenutava asutuse loomises, kust laenatakse raha hätta sattunud riikidele. See ei tohiks aga toimuda automaatselt, vaid konkreetsete tingimuste täitmisel. Soome rahandusminister Jyrki Katainen on välja pakkunud, et Maastrichti kriteeriume rikkuvatel riikidel vähendatakse toetusi. See on hea idee. Ma ei näe mingit põhjust, miks peaksid vastutustundlikult käituvate riikide maksumaksjad maksma kinni kellegi mõttetut laristamist. Eesti peab võtma eurotsoonis aktiivse hoiaku ning oma positsioone selgelt esindama. Me ei ole neis küsimustes üksi.

Neist ja teistest Eesti ees seisvatest ülesannetest olen viimastel kuudel korduvalt rääkinud. Paraku näen aga juba nüüd tugevat survet vastupidises suunas liikuda. Valimiste lähenedes väheneb soov midagi reaalset ära teha ning uhked ja kaunid lubadused ripuvad juba õhus. Eesti on laenukoormust madalal hoidnud, kiusatus soodsat olukorda kasutada selle järsuks tõstmiseks kõnnib ringi nagu kunagi üks tont mööda Euroopat. Valijate hullutamise asemel peaks Eesti poliitika vaatama kaugemale, rääkima sellest, millisena tahame Eestit 20 aasta pärast näha ja mida peaksime selleni jõudmiseks tegema. Lähme siis tülli juba erinevate tulevikuvisioonide pärast, mitte aga selle pärast, kes meist Liivimaa parim lubaja on.

Võlg on alati võõra oma

2010-05-13

Miks tuleb Eesti energiamajandusse investeeringuid teha?
Lätil ja Leedul napib Ignalina tuumajaama sulgemise järel elektritootmisvõimsust. Eestil seda veel on, kuid kui me midagi ei tee, tuleb 2016. aastaks sulgeda vanad katlad Narva elektrijaamades ehk ligi 70% elektritootmisvõimsustest.

Vanu katlaid saab muuta küll keskkonnanõuetele vastavaks, kuid nende eluiga on siiski peagi ümber. Seetõttu on vaja uusi elektriplokke ning otsustamist ei saa energiajulgeolekuga riskimata enam edasi lükata.

Suutmatus energeetikasse investeerida tooks kaasa sõltuvuse teiste riikide elektrist. Seda eriti juhul, kui Venemaa tõepoolest rajab Kaliningradi tuumajaama. Õlitootmise tulevik Teine investeeringuid vajav valdkond on põlevkiviõli tootmine, mis on praeguste naftahindade juures kasumlik ja vääristab meie maavara rohkem kui elektri tootmine. Et põlevkivielekter tagab meie energiajulgeolekut, ei ole kavas üleöö vaid õli tootmisele keskenduda.

Õlitootmise potentsiaal on siiski nii suur, et ka seda tasub kasutada. Eesti Energia on juba alustanud kaasaegse õlitehase rajamist, see on esimene osa kompleksist, mis suudab tulevikus toota sünteetilist naftat sama palju kui Eestis tarvitatakse vedelkütust.

Uute investeeringutega tekib vähemalt 3000 töökohta ning uued jaamad ja tehased annavad tööd 800 inimesele, lisaks säilivad töökohad kaevandustes. Eesti riigile makstakse seoses nende kapitalimahutustega üle 3 miljardi krooni makse ning põlevkivi lisaväärtustamine kasvatab Eesti ekspordivõimalusi.

Kümne aasta jooksul ulatuvad Eesti Energia investeeringud 67 miljardi kroonini. Mõne aasta taguse riigieelarvega samas suurusjärgus iiivesLeeiinguiu ei saa i anastada vaid Eesti Energia jooksevtulude või ettevõtte laenu arvel.

Seega vajab Eesti Energia täiendavat aktsiakapitali, mistõttu tegi valitsus novembris põhimõttelise otsuse aktsiakapitali suurendamiseks. Lahtiseks jäi vaid see, kas selleks kaasatakse erakapitali või pannakse ettevõttesse maksumaksja raha.

Majandusminister sai ülesandeks valmistada ette aktsiate avalik pakkumine. Selle tulemusel saaks Eesti Energia vajaliku lisakapitali Eesti ning välismaistelt investoritelt. Enamusaktsionäriks, kellest sõltuvad kõik strateegilised otsused, jääks selgi puhul endiselt riik. Laenata pole mõistlik On ka võimalus, et raha lisab riik ise, aga mina ei poolda seda kahel põhjusel. Esiteks ei pea ma turumajanduse pooldajana riigi investeeringuid konkurentsile avatud valdkonnas põhjendatuks. Sellised valdkonnad on ka õli- ja elektritootmine, mistõttu enamik suuri Euroopa energiafirmasid põhineb täielikult või osaliselt erakapitalil.

Teiseks peaks riik ise raha lisamiseks laenama seitse miljardit krooni. Aga Eesti on olnud oma madala laenukoormuse üle uhke, miks peaksime siis äkki võtma suure laenu äriprojekti jaoks, mida on võimalik ja normaalne rahastada erakapitali abil?

Laenamine paneb ka riigieelarvele oma koormuse, mis viib seda veelgi tasakaalust välja. Samuti võib riik vajada oma laenuvõimet sellisteks asjadeks, mida erakapitali abil rahastada ei saa.

Seega peavad olema väga mõjuvad põhjused, miks eirata reaalset võimalust kaasata energeetikasse erakapitali ning eelistada sellele riigi poolt võlgu võetavat raha. Võlg tuleb ka tagasi maksta, aga praegu on meie riigieelarve teist aastat defitsiidis. Üle ei jää midagi, vaid tuleb hoopis puudu - selles olukorras laenamine ei pruugi olla mõistlik.

Suutmatus energeetikasse investeerida tooks kaasa sõltuvuse teiste riikide elektrist.

Savisaarega läinuks Eesti Läti teed

2010-04-24

Töökohtade loomise asemel on Edgar Savisaar otsustanud sadade tuhandete kroonide eest suure osa Eestist täis riputada plakateid, kust suurte tähtedega kuulutatakse, et Ansip ja Laar ei huvitu töökohtade loomisest, väikeste tähtedega kinnitatakse, et Keskerakond sellega ainult tegelebki.

Kibestunud Savisaar
Mõnigi ajakirjanik või niisama huviline on küsinud, kas ma sellise isiklikuks läinud kampaania pärast Savisaare peale vihane pole. Vastan - ei ole. Mul on temast hoopis kahju. Sest kurb on vaadata Savisaare endise võitluskaaslase Marju Lauristini iseloomustuse kohaselt kibestunud meest, kes ei elus ega poliitikas endale kohe kuidagi õiget kohta ei leia.

Savisaare lootused võimule pääseda on saanud tagasilöögi tagasilöögi järel. Üks valimisratsu teise järel on tema all kokku varisenud - Savisaar kuulutas, et kohe-kohe vähendab valitsus pensione - seda ei tehtud. Savisaar kinnitas, et euro jääb tulemata - valitsus suutis aga eurokriteeriumid täita. Savisaar on ennustanud, et alles nüüd need pankrotid tulevad ning töötute hulk kasvab - tegelikkuses on töötute hulk kolm viimast nädalat vähenenud. Savisaar on oma kampaaniaga lootusetult hiljaks jäänud - ning ilmselt saab ta sellest ka ise aru.
Loomulikult on tööpuudus tõsisest tõsiseim probleem. Tööpuudust otsustavalt vähendamata ei saa Eesti kriisist väljuda. Seda kurvem on aga, kui reaalsete lahenduste otsimise asemel kasutatakse seda poliitiliseks demagoogiaks ning poriloopimiseks. See näitab enam kui üleolevat suhtumist nendesse tõsiste probleemide ette sattunud inimestesse, keda nende probleemide lahendamise asemel oma valimisvankri ette üritatakse rakendada.

Nüüd on ka selge, miks oli Savisaarel vaja lasta inimestel tundide kaupa pikas järjekorras külmetada - nii sai neid ilusasti pildi peale võtta. Kui asi aga läheb tõsiseks ning inimestele üritatakse mitte fiktiivseid, vaid reaalseid töökohti luua, on Keskerakond sellele vastu. Vaatame faktidele silma. Just Keskerakond oli vastu programmile, mille alusel sai puiduhakke ettevalmistamiseks tööd üle 500 inimese. Just Keskerakond on vastu Eesti Energia börsile viimisele, mille tulemusel saaks tööd 5000 inimest. Just Keskerakond on vastu sammudele, mis aitaks Eestile tagada jätkusuutliku kasvu ning seega püsivad töökohad. Samas vaimus võiks veel pikalt jätkata.

Euromiljardid aitavad
Paljudele inimestele annab tööd Euroopa Liidu raha, mida kasutatakse kasvavas tempos. Seda haridusvaldkonnas, põllumajanduses, teedeehituses, ehituses jne. Näiteks ainuüksi miljardi krooni regionaaltoetuste toel saab aastas tööd üle 2000 inimese. 2010. aastal on riigieelarves planeeritud välisvahendeid kasutada 14,8 miljardit krooni, mida on 40% rohkem, kui kasutati eelmisel aastal. 2011. aastal suureneb välisvahendite kasutamine prognoosi kohaselt 17 miljardi kroonini. See kõik tähendab reaalseid töökohti. Aga missugune oli Keskerakonna seisukoht Euroopa Liiduga ühinemise osas?

Samas pole kahtlust, et demagoogia külvab jätkuvalt segadust ja tekitab inimestes hirmu. Seetõttu tahaks Keskerakonna kampaaniat kasutades mitmetele nende tõstatatud küsimustele vastata.

Esiteks - kui palju töötuks jäänud inimesi on endale eelmise aasta algusest alates tööd leidnud ehk kui palju töökohti selle ajaga Eestis on tekkinud? Andmed selle kohta leiame töötukassa kõigile kättesaadavast infobaasist, kus on kuude kaupa ära toodud andmed, kui paljud end töötuna registreerinud inimestest on suhte töötukassaga katkestanud tööle asumise tõttu. See number on 39 428.

Töölerakendunud inimeste arv on tegelikkuses tõenäoliselt suurem, sest põhineb sellel, kui isik ütleb, et ta tööle läks. Tõenäoliselt osa ka nendest töötutest, kes jätavad määratud ajal pöördumata või soovivad ise ennast töötuna arvelt maha võtta, on tegelikult leidnud töö. Töötukassa numbrite võrdlused maksu- ja tolliameti andmetega on näidanud, et tegelik hõivesse liikujate arv on umbes 10-15% suurem ehk tegelik töö leidnud inimeste number on pigem 45 000.

Arvestades viimastel nädalatel tööturul toimunud positiivset arengut, on see number praeguseks veelgi suurem. Nii et Keskerakond võib rahulik olla, 50 000 lubatud töökohta saab iga hetk täis. Seetõttu on ka kampaania, nagu poleks töökohti Eestis tekkinud, otsene ja avalik vale. Ma ei hakkagi siin arutlema küsimuse üle, kui suure hulga töökohtade kadumist on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poolt rakendatud garantiide süsteem ära hoidnud.

Eelmisest selgitusest kerkib loomulikult üles küsimus, miks on vaatamata 45 000 endale töökoha leidnud inimesele tööpuudus siis ikkagi sedavõrd kõrge? Vastus sellelegi küsimusele sisaldub töötukassa statistikas - uusi töökohti on loodud nimelt selgelt vähem, kui neid on kadunud. Siiski hakkavad asjad muutuma. Viimasel kolmel nädalal on registreeritud töötute arv hakanud vähenema. Selleks et töökohtade vähenemine peatuks, on vajalik, et olukord majanduses laiemalt paraneks, selle eelduseks on omakorda aga pääs eurotsooni, millele Keskerakond on teatavasti agarasti vastu seisnud.

Põhisüüdlane on Keskerakond
Siit tuleneb aga kolmas oluline küsimus: kuidas sai sellise töötute armee tekitanud majanduslangus ikkagi võimalikuks? Keskerakonna meelest on selles süüdi Ansipi valitsus, teised viitavad üleilmsele majanduskriisile. Samas ei saa siiski eitada, et oma osa sedavõrd sügava kriisi tekkes oli vastutustundetutes lubadustes ja ettevõtmistes, jätkusuutmatus majanduspoliitikas. Tollal valitsusvastutust kandnud Keskerakond etendas selles lausa kandvat rolli. Keskerakond tegi kõik endast sõltuva, et riigi kulutusi suurendada ning sellega mulli järjest suuremaks puhuda. Nüüd näidatakse praegusele valitsusele aga näpuga ning küsitakse: kust see kulutusralli küll alguse sai? Kui Savisaarel oleks õnnestunud oma tahtmine saada ning riigiametites järjekordset palgarallit alustada, oleks Eesti omadega päris põhja vajunud. Võib taevast tänada, et Keskerakond Eesti juhtimisest kõrvale tõsteti, muidu oleksime päris kindlasti Läti teele asunud.

Kokkuvõttes on tööpuudus sedavõrd tõsine probleem, et pidev kisklemine ei aita selle lahendamisele kohe kuidagi kaasa. Sama kehtib ka Tallinna soovi kohta keskvõimuga igas väiksemaski küsimuses tüli otsida. Otsigem vastasseisu asemel koostööd ning leidkem reaalseid lahendusi. Teisi kõikides maailma pattudes süüdistavate kampaaniatega siin edasi ei jõua. Savisaar on kahtlematult võimekas poliitik. Aeg oleks kibestumusest üle saada ning vastasseisu asemel koostööd otsida. Kaotajaid sellisel juhul poleks - võitjaid oleks aga üks - Eesti hea käekäik.

Tuhapilv tuletab rongiliiklust meelde

2010-04-20

Mäletate, äsja ei saanud Ruhnu saarelt käeluu murdnud naine 21 päeva mandrile tohtri manu, kuna lennuilma polnud. Nüüd on kõigile selge, et tegelikult oleme terve riigina nagu Ruhnu saar, meie pea ainuke liikumislootus on vaid lennuk. Ei kiirrongi, ei kiirteid. Peaminister sõidab Poolasse autoga.

Ei hullu, sai isegi mullu Via Balticat autoga katsetatud - nüüd näevad teisedki, et magistraali asemel tähendab meie "magistraalilaadne" ühendus lääne poole möödaloksumisi lehmakarjade teeületusest hoiatavatest siltidest, üha korduvat 70 km/h kiiruspiirangut, metsateede otstel kohmetuvaid prostituute ning olematut toetavat infrastruktuuri.

Filharmoonia Kammerkoor loksub Berliinist Tallinnasse rongiga - mõnda aega tagasi sõitis seda liini veel uhkete kupeedega rong...

Ilma ühendusteta ei jõua kuskile

Eesti tegelik ühendamine ülejäänud Euroopaga ja eriti Euroopa raudteevõrguga on meie riigi järgmine suur sotsiaalne, majanduslik ja keskkondlik eesmärk.

Loomulikult vajame ka ühendusi itta. See on ka kogu Euroopa eesmärk, sest Eesti on vaid väike vahepeatus Soomest ja Peterburist tulevatele inimestele ja kaupadele.

Korraliku raudteeühenduse planeerimine, projekti ettevalmistus ning finantsplaani tegemine koostöös Brüsseliga võtab aega vähemalt 10-15 aastat, seega on ülim aeg alustada täna. Aga mis meil toimub?

Kõigepealt ahastatakse, et liiga kallis olevat. Keegi muidugi ei tea, kui kallis, ja milline meie riigi ja Euroopa Liidu eelarve 20 aasta pärast, kui reaalse ehitamiseni oleks võimalik jõuda, üldsegi on, samuti pole projektigi. Mäletate, kui me iseseisvust taastasime, siis oli ka tüüpe kes arvasid, et see käib meile üle jõu. Jah, teede rajamine on väga kallis, aga veel kulukam on jäädagi ilma inimeste ja kaupade keskkonnasõbralikust liikumisvõimalusest.

Tegemist on eeskätt poliitilise tahte küsimusega: Soome ja Rootsi ehitavad juba praegu innukalt raudteid ka seal, kus inimeste tihedus jääb põhjapõtrade omale tugevasti alla. Lihtsalt seepärast, et nad tahavad oma maad ühendada ja turvaliselt ning keskkonnasõbralikult liikuda.

Meil on arvatud, et rongiliiklusel pole Eestis rahva vähesuse tõttu erilist perspektiivi. Lisaks hõredamate Põhjamaade kogemustele tuleb siinkohal meenutada, et rahvusvahelises raudteeliikluses oleme me vaid üks lõiguke.

Sama ebaloogiline oleks järeldada, et Kiltsist Vägevale polevat mõtet raudteed teha: mõlemas kohas elab vähe inimesi - ainult et juhtumisi on mõlemad jaamad Tallinn-Tartu liinil. Sama lugu on Eesti piire ületavate raudteega: Peterburg-Helsingi-Tallinn-Riia-Kaunas-Varssavi-Berliin, või kuhu iganes sealt edasi kulgeval liinivõrgul on hoopis teine mõõde, taga teine rahvaarv ja mitmetasandilisem kasumlikkus.

Eestil tuleb välja saada ajaloolisest lõksust, et olime raudteede rajamise aegu tsaari-Venemaa ikkes ja peale teist ilmasõda Nõukogude impeeriumi ikkes. Meil pole täna mingit põhjust masohhistlikuks halamiseks, et siinkandis polevat mõtet kesk-Euroopa suunaliste kiirrongiühendustega jamama hakata, sest hoopis optimistlikumal arvamusel on meist veel kaugemale põhja kui ka isegi kirdesse jäävad rahvad, kes sedasama ühendust vajalikuks peavad.

Inimesi on seal kokku päris palju ning meie asume neile olulise teeraja ääres. Juba arendatav Peterburg - Helsingi kiirraudtee hakkab viima inimesi ukselt uksele vähem kui tunniga. Kaubarongidele ehitatakse omaette kolmetunnine raudrada kõrvale ja lisaks liitub uus kiirtee neljarattalistele.

Leedu on omalt poolt ligi 10 kilomeetrit Euroopa 1435 mm laiusega kiirraudteed valmis ehitanud Poola piirilt Kaunase suunas ja vaevleb hetkel kogutrassi seisukohalt olulise vaidluste käes, kas anda järele Shiauliai poliitikute populistlikult lisapeatuse nõudele, mis aga kogu liikumiskiirust oluliselt aeglustaks.

Lätlased on valitsuste tasemel Leeduga kiirtaudtee piiriületuspunktis kokku leppinud ja näevad ühe võimalusena, et Riia võikski olla ülejäänud Euroopa raudteevõrgu lõppjaam. Võimalused Riiat meie suunal läbitulevaks raudteetrassiks on lätlastel, meist endist rääkimatagi, täiesti läbi planeerimata.

Niisiis, kui hea lugeja nüüd kaardile vaatab, siis näeb ta arendatavat kiirraudteed Berliinist Riiani ja Helsingist Piiterini ning kogu küsimuseks jääb, et mis on Helsingi ja Riia vahel. Kas tõesti mitte midagi? Probleem on laiem, kuna must auk keset trassi halvendab oluliselt kogu Läänemere idakallast läände ühendava raudteeliini majanduslikku tasuvust, sest on väga suur vahe, kas Peterburi piirkonnast kasutavatest kaubateedest pääseb vaid Helsingini, sealt edasi Rootsi kaudu Kesk-Euroopasse või hoopis maismaad mööda varsti pea piiritute edasiliikumisvõimalustega Berliinini.

Uimastena ei tarvitse me Ida ja Lääne vahele jääda

Juba 1. märtsil käis Ukraina president Viktor Janukovits Brüsselis meie transpordivolinik Siim Kallase jutul, teemaks transport ida ja lääne vahel ning selle toetamine Euroopa Liidu poolt.

Üldiselt saavad riigid meie pikkuskraadidel aru, et transport ja transiit on üks meie võimalusi. Loomulikult vajavad kõik häid ühendusi, loomulikult vajab ka Euroopa Liit häid idasuunalisi ühendusi. Ainult et kas lõpuks hakkab Ust-Luga sadama maismaaühendus läände liikuma läbi Kiievi või transiit läbi Koola poolsaare?

Kui Rail Baltica puuduseks loeb Siim Kallas mõned päevad hiljem Tallinnas antud pressikonverentsil vale ehk vene laiust (teadmiseks, et sama on küll iseloomulik ka Ukrainale), siis tahaks muidugi teada, et kus selline otsus Rail Baltica rööpmevahe asjus vastu võetud on - Kallase peas ja ainuisikuliselt?

Nii kitsas otsustajate ring pole mõistlik. Või ongi tema teistegi üsna üllatavate sõnavõttude taga Eesti rahvusvahelistest raudteeühendustest, sealhulgas ka kiidusõnad meie tohutust tehtud tööst lihtsalt vähene teema valdamine ja tähelepanematus?

Nimelt on Eestis on kaks samanimelist, kuid sisult ja eesmärgilt ning senini ka rööpmelaiuselt väga erinevat projekti. Mõlemad meile ülivajalikud. Ja kui nüüd meie mees Brüsselis meie riigi ühes kõige olulisemas küsimuses ei kavatsegi lillegi liigutada, vaid ühineb "midagi-pole-võimalik" hädakooriga, siis on tema volinikuksolemise aeg Eestile täiesti raisku läinud.

Eestis tehakse tõepoolest remonditöid Tallinn-Tartu-Valga liinil ja sedagi on nimetatud Rail Balticaks, sest nii arvatakse rehepaplikult olevat kergem Euroopa raha saada. Ka siis, kui see liin on Riiani kaasaegseks tehtud, on tegemist vene laiusega (1520 mm) rööpmestikuga ja pealegi on Tallinn-Riia reisijal vaja sõita asjatult ca 100 km pikema ringiga, kui otse sõites.

Nii Tallinn-Tartu kui Tartu-Riia ühendused on loomulikult vajalikud ja on "õige" Rail Baltica jaoks oluliseks täienduseks. Otsetee ehk "õige" trassi nimi on samuti Rail Baltica ja see tähistab Läänemere idakallast Kesk-Euroopaga ühendavat kiirraudteed, mille trass peaks minema võimalikult otse, seega Eesti alal läbi Pärnumaa.

Selle arengukoridori kui Eesti majanduse ja sotsiaalelu arengu võtmeküsimuse pani paika juba Mart Laari valitsus, kuhu ministrina kuulus ka Kallas ise, 2000. aastal vastu võetud üleriigiline strateegiline planeeringuga "Eesti 2010". Sama trassi arendus on teema ka uue planeeringu "Eesti 2030+" lähteülesandes, mis on tänase valitsuse poolt heaks kiidetud ja töös.

Kaalult on otsused väga erinevad: teeremont on enesestmõistetav, meie eesmärgiks peab aga olema aegruumiliste vahemaade vähendamine. Kilomeetrites püsime Berliinist ja Pariisist ikka sama kaugel, ajaliselt mõõdetavates vahemaades nihkume üha kaugemale, kuna teekondade läbimine muutub mujal üha kiiremaks.

Suhteliselt võttes kaugenevad Läti, Eesti ja Soome seega veelgi. Seda oskavad omal nahal kinnitada kõik tuhapilvetakistust omal nahal kogenud. Eesti on jäänud ka ainsaks Euroopa Liidu liikmesmaaks, kus raudtee infrastruktuuri edendamist rahastatakse sisuliselt vaid vedajate tuludest.

Üle poole kogu riigi infrarahadest raudteesse investeerivad soomlased on tragöödiat haistes ja Baltikumi järel ootamisest tüdinenutena hakanud rohkem tähelepanu pöörama teekonnale läbi Rootsi ning nende uus, 2008. aasta lõpus vastu võetud transpordi arengukava suunab riikliku huvi sellele teljele varasemast märksa jõulisemalt.

Eestit läbiv kiirraudtee tähendaks meile tõenäoliselt ühte peatust Tallinna kandis, millel oleks ometigi tohutu regionaalpoliitiline mõju. Rongiliiklus on lennuliiklusega võrreldes inim-, majandus-, energia-, kulu- ja keskkonnasõbralikum.

Kaubavedu on odavam ning kindlasti hakkaks taas paremini jalgu alla saama turismitööstus, uusi töökohti tekiks kultuuri valdkonnas jne.

Euroopa Liidu Läänemere strateegia räägib samuti üsna üheselt sellest, et regiooni majanduslikuks ja sotsiaalseks arenguks on ülitähtis lahendada nii kunagise raudse eesriide poolt jäetud transpordilõhed ida- ja läänekalda vahel kui ka tagada kogu regiooni parem ühenduvus, eriti kiire raudteeühenduse abil, nii läände, itta kui kagusse.

Läänemere piirkonna uus ruumilise arengu strateegia aastani 2030 kaasab ka Venemaa ning taas on sõlmküsimuseks nii kiirraudtee kui ka teised raudtee- ja mereühendused.

Täpsemat lahendust ootab ka liikumine üle Soome lahe: tunnelist räägivad visionäärid ja juba toimiva mereliikluse tiheduse kokkuarvutanud, rongipraamiühendusest rohkem pragmaatikud.

Kohapeal vaja koostööd

Lisaks aktiivsele tööle Brüsseli koridorides on vaja ka Eestis kohapeal vajalikud maa-alad reserveerituna hoida. Kõikide suurte eesmärkide kõrval on mõnedel Eesti vallavanematel pisikesed oma visioonid, mille kohaselt Eesti raudteed üldse ei vaja, peaasi et aga saaks põldudele (millest osad asuvad ka tulevase raudtee alal) maju ehitada

Õnneks on ka väga häid näiteid: Viimsi vallavanem Haldo Oravas on raudtee-ala hoidnud vaatamata isegi endise Harju maavanema Värner Lootsmanni üsna lühinägelikule soovitusele see täis ehitada.

Häädemeeste vallavanem Urmas Aava on üldplaneeringus kavandanud raudteeala tublisti sisse, samas kui planeeritud trass Iklast valla piirini ei leia jätku Saarde ja Surju valla üldplaneeringutes.

Raudteemaa kasutamise negatiivseimad näiteid pärinevad Rae vallast, kus on tehtud Tallinna ümbersõidu trassialale rahulikult uusi elamualade detailplaneeringuid.

Jääbki arusaamatuks, kas seal on planeeritud liiklus vaid õhu kaudu? Saue ja Saku valla piiril (Pärnu maantee kandis umbes Maksimarketi lähistel) ei jookse kavandatud rööpmestiku otsad kokku, kusjuures mõlemas vallas on planeeritud uued hoonestusalad nii, et need jääksid teisest vallast tulevale trassi jätkule ilmtingimata ette.

Seega võib Euroopa Liit meid kasvõi üle kullata (eraldised raudteetranspordi arendamisele suurenevad tervikuna hoogsalt), aga kui kohalikud vallavanemad rongiliikluseks plaanitu täis ehitavad ja riik ei suuda avalikke huve kaitsta, siis poleks mingit tolku isegi sellest, kui transpordivolinik Siim Kallas veenvuse huvides kõrvade peal kõnniks - millele küll ka kahjuks praegu miski ei viita.

Lastele mõeldes

Raudteele pole alternatiivi Eesti keskkonnasõbralikul, kiirel ja mugaval ühendamisel teiste riikidega. Täna ühendab meid laia maailmaga ainult lennuk. Lennuilma puudumisel ootame ilma paranemist nagu ruhnlasedki mandrile pääsemist.

Majandusliku ja sotsiaalse arengu osas on riigina meil kõik needsamad probleemid mis Ruhnu saarelgi: ühendused on puudulikud, aeglased, pole kuigi tervislikud või on ilmastikusõltlased, nii inimesed kui majandus elab üsna suletud elu.

2020-30ndateks ennustatakse täna juba väga kindlalt transpordivõrgustike veelgi suuremat olulisust ja ühenduste kiirenemist. Kõik sellised uued ühendused nõuavad väga pikaajalist ettevalmistust, tulevikuplaanid tuleb teha täna.

Üldiselt ongi Eesti elus ainult kaks probleemi: meid on liiga vähe ja me ei tea täpselt, millises Eestis tänased lapsed tulevikus elama saavad. Ühe uue suure rahvusvahelise raudteetrassi ettevalmistusperiood on tavapäraselt 20-30 aastat. Täna alustades võib tulemusteni jõuda siis, kui meie lapsed on oma parimais aastais.

Uus ja ühiselt kokku pandav üleriigiline planeering „Eesti2030+" loodetavasti selle teisele probleemile lahenduse pakub. Esimese ehk rahvaarvu probleemi lahendamisega on veidikene keerulisem.

Soovin igatahes kõigile, kellest mõlema mure lahendamine sõltub, palju jõudu ja pikka ning kannatlikku meelt!

Eesti Energia börsile minek loob 5000 uut töökohta

2010-04-14

Milleks Eesti Energia börsile viimine üldse vajalik on? Rahandusministeerium on analüüsinud ka alternatiivseid Eesti Energia rahastamise võimalusi. Mis on selle analüüsi tulemus?

Rahandusministeeriumi eest ei oska sõna võtta. Eesti Energiasse on vaja kapitali. Majanduspoliitiline valik on, kas omanik paneb ise või kaasab teisi. Meil majandusministeeriumis on seisukoht, et on mõistlik kaasata kapitali mujalt, jättes maksumaksja raha teisteks otstarveteks.

Ühelt poolt mõtleme rahvusvahelisest kapitalist, mis annab riigi majandusele lisavõimalusi. Teiselt poolt on Eesti Energia kui ettevõtte strateegiline huvi, et rahvas oleks aktsionär. Me ei saa öelda, et maksumaksja raha investeerimine Eesti Energiasse on täiesti välistatud ja rumalus, aga sellel on palju vähem plusse. Me räägime ju erakapitali kaasamisest maksimaalselt kolmandiku aktsiakapitali ulatuses, mitte kontrolli ära andmisest.

Milleks lisakapitali tarvis on?

Energeetika arengukava, mille riigikogu vastu võttis, on, võib öelda, konsensuslik dokument. Nüüd teemegi seda teoks.

Midagi pole võimalik teha, kui me ei investeeri ja ei anna selgeid vastuseid, milline on meie omanikupoliitika kõige olulisema energiaettevõtte jaoks. Kas Eesti Energia jääb kõige olulisemaks ka viie või kümne aasta pärast, sõltub väga palju sellest otsusest.

Eesti Energia omaniku poliitika on, et me peame investeerima energia tootmisse. Teine ja väga oluline on põlevkivi väärtustamine. See on õlitootmine. Ka sinna tuleb investeerida.
Kaks uut jaama Narvas on vajalikud selleks, et meil oleks lähema 20-30 aasta jaoks kindlus, et me kontrollime Eesti territooriumil elektritootmise võimsusi. Kusjuures selles pole vastuolu turu avamisega.

Praegune olukord kallutab veel rohkem börsile mineku kasuks. Millega suudab riik välisinvesteeringuid meelitada? Öelge mõni ettevõtlusvaldkond, kus suudaksime võita seitsme miljardi krooni kapitali usalduse. See tähendab, et riik on usaldusväärne ja äriplaan on vettpidav. Teist sellist valdkonda tõtt-öelda pole. Kui otsime majanduskasvu võimalusi, siis on lisaks tavapärasele tegevusele vaja selliseid ambitsioonikaid projekte.

Kui me teeme läbipaistva ja arusaadava rahastamisotsuse, siis see annab firmale selge kasvuvõimaluse. Me loome selle investeeringu programmiga hinnanguliselt kuni 5000 töökohta. Need on tegelikud töökohad.

Kas jutt on ehitamise ajast?

Jah. See kestab umbkaudu viis aastat. Elektrijaamade, õlitööstuste ja kaevanduste arendamine loob töökohti ka allhankijatele.

Me peame arvestama, et turg avaneb niikuinii. See tähendab, et peame investeerides kaitsma olemasolevaid Eesti töökohti. Selleks peab Eesti Energia olema konkurentsivõimeline. Uued valdkonnad loovad lisaks veel kuni 1000 täiesti uut ja alalist töökohta.

Ida-Virumaal on praegu umbes 16 000 töötut. Mida me teeme nende heaks? Me ei pane neile selga neoonveste, vaid teeme reaalsed investeeringud. Paneme ühe firma arenema ja eksportima. Need on ju ainult plussid.

Põhiliselt kahtleb börsile viimises Keskerakond, kes pürib esindama Ida-Virumaad ja ka ametiühinguid.

Ametühingud toetavad ju börsile minekut. Need on inimesed, kes on ettevõtte arengutes sees. Nad on vägagi informeeritud ja saavad aru, mis on tegelikud valikud. See peaks ka Keskerakonna poliitilise juhtkonna mõtlema panema.

Kui palju raha tahab Eesti Energia aktsiate börsile pakkumisest saada?

Suurusjärgus 450 miljonit eurot (7 miljardit krooni). Maksimaalselt võiks selle raha eest loovutada 1/3 Eesti Energia aktsiatest. Me loodame, et pakkumised tulevad paremad ning riigil säilib suurem osakaal kui 2/3. See asi on selge mais, kui oleme saanud nõustajalt Deutsche Bankilt hinnangud. Alghinna koridori määrab valitsus.

Mis juhtub siis, kui mõni suur konkurent, minu pärast Fortum või Vattenfall või Gazprom ostab kokku Eesti Energia kolmandiku, varem või hiljem?

Me otsime ju finantsinvestoreid, mitte strateegilist partnerit. Esimene vastus on, et kõik strateegilised otsused jäävad valitsuse kätte. See on väga oluline teadmine. Ma juhin tähelepanu, et ka Gazprom on 49 protsendiga Londoni ja Moskva börsil. Samuti ka Rosneft, kui vaatame Venemaa gigante, kus on tugev valitsuse mõju.

Kui ostab näiteks Fortum, siis oleks see ju parim kinnitus, et isegi suur konkurent usub Eesti Energia tugevusse. Tavaliselt aga sellised ettevõtted oma vabu vahendeid nii ei investeeri. Ärisaladuste lekkimist ei tasu ses asjas karta, sest aktsionäril ei tekki selleks ju mingeid lisaõigusi.

Mis juhtub, kui Eesti eraisikud pakuvad IPO täis?

Siis ostavadki ära, kui pakutud hind on teistest parem. Ühelt poolt Eesti inimestel sääste on. Kui vaadata Tšehhi ja Horvaatia energiafirmade aktsiapakkumiste näiteid, siis seal on olnud kohalike investorite huvi väga suur. Eesti Energial on üle 400 000 kliendi. Olles hoiakuid testinud, julgeme arvata, et inimestel huvi on.

Üks vastuväide on, et aeg pole õige?

Ma ei taha praegu tuua ühtegi konkreetset näidet, aga neid riigi käes olevaid ettevõtteid on küll, kus on elatud muretut elu ja turu kontekstis õiged otsustamishetked ja võimalused lihtsalt maha magatud.

Küsimus on, et 2016 kukuvad meie tootmisvõimsused Narvas ära. Meil on selleks ajaks vaja vähemalt 600 MW uut tootmisvõimsust. See ongi vastus.

Praegu käivad kahe elektrijaama hanked. Tulemused on laual maikuus. Läbirääkimised algavad juunis. Septembris peaks sõlmima esimese elektrijaama ehituslepingu. Kui ei sobi see rahastamise plaan, mis meil on, siis peab olema välja pakkuda midagi muud, kuidas lepingut rahastada. Mitte keegi ei tule elektrijaama ehitama, kui ei ole olemas terviklikku rahastamise lahendust.

Kui nüüd poliitiliseks ja isiklikuks minna, siis meil oleks tõesti kõige mugavam lihtsalt oodata ja istuda. Mõelda, kuidas valimised tulevad. Stenbocki maja juurde ju börsile mineku toetuseks pikettima keegi ei tule. Aga riigi seisukohast on otsus vaja ära teha.

Ühe jaama ehitus kestab kolm kuni neli aastat. Selle tõttu on vaja otsustada 2010. aastal, et meil oleks 2016 jaam olemas.

Oponendid, kellega ma olen palju rääkinud, ütlevad, et tehke need plokid kuidagi ära, vaadake mingi raha. Aga peame vaatama tervikut. Meil on vaja investeerida jaevõrkudesse. Peame andma vastuse, milline on taastuv energia portfell Eesti Energias. Savisaar ütleb, et teised tegelegu taastuvenergiaga, tuumaenergiaga, aga Eesti Energia põlevkiviga. See seisukoht on totaalne rumalus. Iga energiaettevõte peab mõtlema, kuidas ta tekitab endale turul tegutsemiseks mitmekesise tootmisportfelli. Kui ta seda ei tee, siis ta muutub «nurgataguseks laoks», kuhu tullakse otsima siis, kui kusagil on midagi natuke puudu.

Kui ma tulin 2007 siia majja, siis kehtis mingisugune üldkoosoleku suuline soovitus, et Eesti Energia ei tohi tegeleda taastuvenergiaga. Kui te panite tähele, siis Leedus käis omal ajal tuumajaama kokkuleppeid sõlmimas Ansip, mitte Savisaar.

Ütleme otse välja, et oponentidel on ettekujutus, et kui Eesti Energia on sada protsenti riigi omanduses, siis saab teda ikka kuidagi lüpsta. Olgu see mingisuguste põlevkividiilidega. Olgu sellega, et luua muudele investeerijatele mingeid konkurentsieeliseid.

Meie eesmärk on muuta see ettevõte selliseks tootjaks, millel on põhjust konkureerida Soome, Rootsi ja vähemalt Läti ning Leedu ettevõtetega.

Kui nüüd investeerida, siis kas see on võimalus võita Läti ja Leedu turg?

Jah, kindlasti. Kolme aasta pärast on Balti- ja Põhjamaade elektriturg reaalsus. Praegu oleme turgu tekitamas. Esiteks on siis olemas füüsilised ühendused, Estlink 2 saab valmis. Teiseks on Leedu ja Läti astunud märkimisväärseid samme.

Elektriturg kujuneb paratamatult suuremaks rahvuspiiridest. Järelikult peab firmal olema arusaam, kuidas ta konkurentsis hakkama saab. Siit jõuame jällegi investeeringuteni.

Börs tähendab, et motivaatoriks pole enam valitsuse käsk, vaid reaalsed majandustulemused. Oleme küllalt näinud, kuidas riigiettevõtetes on muretu elu, kuna enam-vähem saadakse hakkama, inimesed ei pahanda ja ajakirjandus hambaid turja ei löö. Hoopis teine asi on võtta vastu konkurentide väljakutse.

Paljud tunnevad, et tükk Eestist müüakse ära. Mis te meile kostate?

Omaaegsel NRG plaanil ja praegusel on ikkagi väga suur vahe. Siis oli jutt ju kontrolli ära andmisest. Praegu räägime lisakapitali kaasamisest ja enamuskontroll jääb riigi kätte.

NRG emotsionaalne vari muidugi on olemas ja oponendid kasutavad seda ära, öeldes, et näe, Ansip ja Parts müüvad Eesti riiki maha.

Me ei müü Eestit maha, vaid tahame tekitada Eesti Energiale väärtust juurde. Kui me seda ei tee, siis pole meil elektrijaamu ega plaani tegutsemiseks turgudel. On ju küllalt näiteid, kus strateegiliste otsuste hilinemine viib firma väärtuse nulli.

Meie argument on, et kaasame kapitali targalt.

Teine asi on, et ka Eesti Energia tahab, et tema klientidest saaksid aktsionärid. Tahame kasvavat ja dividende maksvat ettevõtet. Niimoodi püüame inimestele seda seletada ja hirmudele vastata. Õnneks on nii, et Eesti inimesed saavad aru ratsionaalsetest mõttekäikudest, ja börs pole ju meie inimestele uus asi.

Kas aktsiate esmaemissioon on kuidagi seotud Jordaania projektiga?

Rahaliselt mitte, aga kaudselt küll. Me räägime palju ekspordist, eriti teadmiste ja tehnoloogia ekspordist. Selleks on alati üks oluline eeltingimus: sa pead kodus midagi tegema. On täiesti selge, et kui ei juhtu mingit täielikku imet, siis põlevkivi tähtsus maailmas kasvab. Kuna energiatehnoloogiate täielikku revolutsiooni pole keegi maailmas kuulutanud, on põlevkivitehnoloogia ekspordi võimalus Eesti energial täiesti olemas. Meil on selles valdkonnas maailma parimad teadmised. Seda tuleks kasutada. See pole ainult koostöö Jordaaniaga, vaid erinevad huvid USAs, Marokos, Kasahstanis. Meie soov oleks saada kasu teadmiste ekspordist.

Minu jaoks on täiesti arusaamatu, kui isegi asjast midagi teadvad oponendid ilguvad selle üle. Näiteks Lembit Kaljuvee peaks iga nädal küsima parlamendis majandusministri käest, mida sa oled teinud, et põlevkivitehnoloogiat maailma müüa. Mitte et ma pean kaitsma, et miks tehnoloogiat müüakse.

Olles ise rääkinud Jordaania valitsuse inimestega, tean, kuidas nad meid hindavad. Nende juures käivad ju ka teised kosilased, aga nemad on oma tehnoloogiatega väga kaugel meist maas.

Kas te näete konsensuse kohta või jääbki Keskerakond vastu põtkima, vähemalt kuni valimisteni?

Kui ma heatahtlikult ütlen, siis minule on väga paljud Keskerakonna majandusmehed öelnud, et meie praegune kava on kõige targem stsenaarium. Teiseks ma usun, et energeetikute ametiühingu toetusavaldus paneb ka Keskerakonna poliitilise ladviku mõtlema. Kolmandaks, kui me otsime Ida-Virumaale võimalusi, siis see peaks andma ka Keskerakonnale aluse öelda, et vaatame, kuidas valitsus tehingu sooritab, ja ütleme tulemuste pealt. Nagu Keskerakond tegi Euroopa Liitu astumise ajal. Selles loos ei saa ju siiamaani aru, kas nad olid ELi astumise vastu või kõneles südametunnistuse hääl.

Pealegi pole Keskerakond valitsuses, vaid opositsioonis. Nad süüdistavad valitsust paljudes asjades. Võta sa nüüd siis kinni, mis asjas on see nende poliitiline veendumus, siiras riigimehelik käitumine ja mis asjas oponeerimine oponeerimise pärast. Küll peab märkima, et ega neil Eesti Energia IPO vastu tugevaid argumente ei ole. Mis argument on, et praegu pole õige aeg? Millal siis on? Kõik ju räägivad, et ilma investeeringuteta pole meil varsti elektrit. Lembit Kaljuvee (Keskerakond - toim) ütleb, et kateldesse investeerimine on hiljaks jäänud. Ma küsiksin Edgar Savisaare käest, kes oli majandusminister enne mind, et miks ta siis ei investeerinud.

Meie alustasime 2007. aasta esimesest tööpäevast sellega tegelemist, et suudaksime need investeeringud majanduslikult põhjendatud viisil ellu viia. Mingi sulepeast välja imetud lahmiv kriitika ei tohiks määrata riigi olulisi valikuid.

Peaminister on valitsuse pressikonverentsidel öelnud, et ta pole kindel, kas on õige aeg börsile minna.

Esiteks Reformierakond ju toetab EE börsile viimist. Me oleme seda koos peaministri ja rahandusministriga ka vedanud. Mul pole põhjust arvata, et keegi peaks seda valeks käiguks.
Ka mina ütlen ju seda, et meist keegi ei oska hinnata börsi ja finantsturgude olukorda näiteks juunis. See ei ole nui neljaks asi. Aga me peame kogu aeg liikuma edasi ning nägema turuseisu ära. Oleme ju poolteist aastat arutelusid pidanud seoses eelarvega, energeetika arenguga, Eesti Energia omanikustrateegiaga. Mingisuguseid põhimõttelisi vastuolusid ma ei näe. Kõik on poolt.

Mis on mis?
70 protsenti Eesti praegusest elektritootmisest tuleb sulgeda aastaks 2016, juhul kui ei ehitata uusi seadmeid ja ei renoveerita vanu.
Eesti Energia investeerimiskava olulisemad punktid:
• Kahe uue 300-MW võimsusega CFB põlevkiviploki ehitamine Narvas - ca 14 miljardit krooni.
• Neljale Narva põlevkivikatlale väävlipüüdmisseadmete paigaldamine (4 x 180 MW) - ca 1,9 miljardit krooni.
• Taastuvenergia tootmisse investeerimine - üks tuulik maksab 70 miljonit krooni. Aulepa tuulepark kokku 900 miljonit krooni.
• Jaotusvõrgu investeeringud ca 1 miljard krooni aastas.
• Sünteetilise nafta tehase ehitamine - ligi 3 miljardit krooni.
Allikas: Eesti Energia
Mis on IPO?
• Aktsiate esmase avaliku pakkumise kohta kasutatakse ka eestikeelsetes tekstides tihti inglise keelest tuletatud lühendit IPO (initial public stock offering). Eesti Energia aktsiad tahetakse noteerida börsil Tallinnas ja Londonis.

Plaanimajanduse jäänukid

2010-04-08

Võtame Eestis justkui iseenesestmõistetavana, et tegutseme turumajanduslikus keskkonnas, kuid erinevate teenusharude lähemal vaatlemisel avastame endiselt küllaldaselt absurdilaadseid olukordi, kus turumehhanismide loomist peljatakse samavõrd nagu vanapagan kardab välku.
Olen alati olnud seisukohal, et mida rohkem turumajandust, seda parem.

Seda rohkem on ettevõtetel mängumaad luua töökohti ning seda suurem on surve teenuse või kauba hinnale. ilmselgelt on valdkondi, kus loomulikud monopolid jäävadki eksisteerima. Olgu selleks kasvõi näide palju poleemikat tekitanud Tallinna Vee tegevusest. Sellistel juhtudel ei jää normaalse hinnapoliitika tagamisel tõesti midagi muud üle, kui rakendada jõuliselt riiklikku konkurentsijärelvalvet.

Üks valdkond, kus normaalne konkurentsikeskkond pole minu hinnangul ilmselgelt väljakujunenud, on bussitranspordi ettevõtlus.

Ühistranspordipoliitikast rääkides meenub paljudele kindlasti esmalt pidev poleemika ja jant maakonnaliinide konkursside ümber. Seda ilmselt seetõttu, et oleme näinud sellega seotud kohtuasju ja tänaseks ka juba süüdimõistmisi. Loomulikult on selles valdkonnas palju ära teha. Parandada saab ja tuleb riigihanke menetluskorda ja mitmeid muid nüansse maakonnaliinide veokorralduses, aga see on omaette temaatika.

Kuid mõneti on maakonnaliinide korraldusega seotud probleemid ka mõistetavad. See on nimelt bussiettevõtluse valdkond, kuhu riik peab oma dotatsioonipoliitikaga sekkuma, sest kui nõuda, et bussid liiguksid vajaliku tihedusega hajaasutustega aladel, siis seal paraku ei teki loomulikku turgu. Kus aga riik tuleb midagi reguleerima, siis olgem ausad, kipuvad sellega kaasnema ka rida probleeme.

Hoopis müstilisem on aga see, et ühistranspordi valdkonnas on eelarvemahukaid valdkondi, kus turul pole tekkida lastud. Kõige silmatorkavam plaanimajanduse jäänuk ühistranspordis on Tallinna linna viis bussimajandust reguleerida. Kuna tegemist on monopoliga, siis ei tea mitte keegi, mis oleks tegelik veo kilomeetri hind Tallinnas ja selle kõige juures on Tallinna Autobussikoondis ka pidevas kahjumis.

Niiviisi linna bussimajandust korraldada ei ole selgelt mõistlik.

Rootsis on 2-3 vedaja vahel Stockholmi linn ära jaotatud, Helsingis toimib samuti konkurents. Olen täiesti veendunud, et kui Tallinna liine opereeriks eraoperaatorid, siis vabaneks miljoneid kroone, mida saaks kasutada kas rahanappuses virelevate lasteaedade, koolide või huvialaringide rahastamiseks.

Vahest ilmekamaid näiteid plaanimajanduse jäänukitest on see, mis toimub kommertsliinivedudega. Kui antud teema mõni kuu tagasi Riigikogu majanduskomisjonis tõstatus, siis olin siiralt üllatunud, et ikka veel eksisteerib Eestis tegutsevatel kommertsliinidel sisuliselt konkurentsivaba olukord. Täna ütleb seadus nii, et liinilubade konkurssi korraldatakse iga viie aasta tagant, kuid kõigepealt küsitakse alati olemasoleva vedaja käest, kas ta soovib jätkata antud liinil opereerimist.

Mõelge vaid, kui kõik avalikud konkursid riigis sedamoodi toimiksid.

Põhimõtteliselt ei oleks Eestis turumajandust, kui kõik valdkonnad oleks reguleeritud nii nagu kommertsveo liinid bussiettevõtluses. Nagu olen Eesti ettevõtjate kogemustest kuulnud, siis on selline asjaajamine omane tõsi jah mitmetele kaukaasia riikidele, aga me ei peaks neid ilmselt endale eeskujuks seadma.

Pole kahtlust ega kõhklust, et selline turumajanduse põhimõtete vastane korraldus tuleb nii vaba ettevõtluse kui ka klientide huvides lõpetada. Muidugi, see kuidas kommertsliinivedude konkursse sisuliselt korraldada, on valikute küsimus. On riike nagu näiteks Suurbritannia või USA, kus liiniveod toimivad täielikult vaba konkursi alusel. Ole mees, osta buss, tule liinile ja paku aga head teenust.

Ideoloogiliselt ja põhimõtteliselt on mulle see lahendus sümpaatne. Tõsi, oht on selles, et äärmusliku konkurentsi tingimustes on eelis tänasel turuliidril ja lõpuks kujuneb siiski nn. suurte turg, kuhu väiksematel tegijatel pole asja. Osa Põhjamaid on omakorda harjunud tegema liinikonkursse kindla aja järel, olgu see siis aasta, viis aastat või kümme aastat. Ja sel juhul on tegemist tõesti konkursiga, mitte lepingu pikendamisega.

Mis iganes korraldusliku valiku me teeme, on selge, et bussiettevõtluses tuleb tekitada konkurents nagu ka teistes valdkondades. Mida rohkem konkurentsi, seda vähem korruptsiooni ning seda parem ja odavam on teenus.

Venemaa kulutab infosõjale rohkem kui tööpuuduse leevendamisele

2010-02-13

Majandusliku heaolu tagamise ja riigi jõukuse kasvatamise üheks oluliseks kaasteguriks on rahvusliku julgeoleku pidev tagamine ja kindlustamine. Meie seisukohalt on äärmiselt oluline eeskätt Euroopa Liidu ja NATO sisemise ühtsuse ja toimevõimekuse tugevdamine. Mitte keegi teine ei kaitse Euroopa demokraatlikku väärtusruumi paremini kui need kaks organisatsiooni.

Et siin tuleb meil veel koos partneritega väga tugevasti pingutada, näitavad kasvõi kõige värskemad arengud Prantsusmaa dessantlaeva Mistral võimalikul müügil NATOt oma suurimaks ohustajaks pidavale Venemaale.

NATO peasekretäri Anders Fogh Rasmusseni soovi suhete edendamiseks Moskvaga tuleb pidada kindlasti väga tähtsaks küsimuseks, kuid selles protsessis ei tohi allianss maksta lõivu iseenda ja oma liikmete julgeoleku arvelt. Seepärast on äärmiselt oluline NATO kollektiivkaitse põhimõtete ülerõhutamine alliansi uues strateegilises kontseptsioonis ning Balti riikide kaitseplaanide ajakohastamine.

Moodsas maailmas ei sõltu riikide julgeolek üksnes oskuses võimalikele usutava heidutusega sõjalistele ohtudele vastu seista, vaid ka võimes tagada globaalses inforuumis rahvuslikule julgeolekule tähtsate väärtuste ja põhimõtete kaitsmine.

Eesti huvides on konstruktiivne suhtlemine meie suurima naaberriigi Venemaaga. Samas oleme veendunud, et ähvardustele allumine ja ühepoolsete järeleandmiste tegemine pole see tee, mille kaudu kasvatada usaldust kahepoolsetes suhetes.

Meie olukorra teeb keeruliseks mitte üksnes ajaloo raske koorem, vaid ka oluline erinevus riikide tänases ideoloogilises taustsüsteemis. Üha ilmekamalt vastanduvad vaba ja demokraatlik läänemaailm ning autoritaarsust eelistav ja õigusriigi põhimõtteid eirav Venemaa.

Lääneriikidel pole mõtet tegelda enesepettusega - rahvusvahelises inforuumis käib juba pikemat aega Venemaa sihikindel propagandategevus. Selle eesmärgiks on Lääne avatud ühiskonna võimalusi kasutades desinformatsiooni ning propaganda kaudu mõjutada suhtumist Kremli aetavasse poliitikasse. Olgem ausad, kohati on see andnud Moskvale häid tulemusi ning tekitanud lõhesid lääneriikide endi vahel.

Ainuüksi sellel aastal kulutab Venemaa välispropagandale ligi poolteist miljardit dollarit. Seda on rohkem, kui kulutatakse tööpuuduse siseriiklikuks leevendamiseks vajalikele meetmetele.

Et see pole sugugi vaid tühipaljas sõnakõlks. Piisab, kui meenutada näiteks Venemaa aktiivset tegutsemist võitluses niinimetatud ajaloo ümberkirjutajate vastu või näiteks Georgia vastu suunatud massiivset propagandakampaaniat. Viimane on olnud nii edukas, et paljud läänemaailma, sealhulgas ka mõned Eesti ajakirjanikud on väga osavalt lõksu meelitatud. Kes vaidlevad vastu, vaadaku Andrei Nekrassovi viimast dokumentaalfilmi "Vene õppetunnid".

Eestis on pikema aja jooksul suhtutud infojulgeolekusse vähemalt näiliselt üleoleku ja ignorantsusega. See on teinud ka võimalikuks nende erisuste tekke meie inforuumis, millele on eriti pärast 2007. aasta aprilli korduvalt viidatud.

Kahjuks on siin aga riik seni veel väga vähe korda saatnud. Mõelgem kasvõi sellele, milline on Eestit puudutava igapäevase informatsiooni kättesaadavus rahvusvahelises avalikus meediaruumis. Mitte just muljetavaldav, mida võiks ühelt e-riigi mainega riigilt oodata. Alles hiljuti küsis üks Harvardi Ülikooli politoloog minult, miks näiteks Riigikogu ei taha oma igapäevauudiseid ka inglise keeles pakkuda.

Samuti võiks avalik-õiguslik ringhääling pakkuda oma veebikeskkonnas uudiseid lisaks vene keelele ka vähemalt inglise keeles. Eraväljaanded võiksid aga näiteks võtta eeskuju Helsingin Sanomatelt, kellel on olemas eraldi inglisekeelne rahvusvaheline netiväljaanne.

Mõistagi on need vaid üksikud vihjed seni vähe kasutatud võimalustele Eesti rahvusvahelise kuvandi tugevdamiseks. Mida rohkem teatakse rahvusvaheliselt meie tegemistest, seda lihtsam on ka tõrjuda vajadusel riigi julgeoleku õõnestamisele suunatud laimukampaaniat. Ükskõik, kust see siis ka ei lähtuks.

Tulevik on minevikust helgem!

2010-02-11

2009. aastale on raske võrdset leida - nii kiiret ja suurt kokkuostuhindade langust ei ole aastaid olnud. Põllumees, nii suur kui väike, on silmitsi seisnud sissetulekute langusega, mida ei suutnud pehmendada ka sisendite mõningane hinnalangus.

Kõikehõlmavat statistikat lõppenud aastast veel küll ei ole, kuid mingid indikatsioonid leiab Eurostati aasta lõpus avaldatud Euroopa Liidu ja sealhulgas ka Eesti põllumajandusstatistikast. Selle järgi kaotas Eesti põllumajandusettevõtete kogutoodang mullu oma väärtusest 15% ning sisenditele tehtavad kulutused vähenesid samal aja 10 protsenti.

Põllumajandust ei saa siiski vaadata muust maailmast eraldiseisvana. Vähemalt sama suure - kui mitte suuremagi - languse teevad läbi pea kõik majandusharud nii meil kui mujal. Põllumajandusele aga paneb nii ühiskond kui ka Euroopa Liit oma ühispoliitika kaudu märksa suuremad ootused ja karmimad nõuded kui teistele valdkondadele. Selge erinevus põllumajanduse ja muude eluvaldkondade vahel on aga see, et suurtootmist ei ole päevapealt võimalik lõpetada ja selle taastamine on väga kapitalimahukas ning aeganõudvam kui teistes majandusharudes.

Põllumeeste mured on seotud maailmamajanduse halva käekäiguga

Vaatamata raskustele ja sellele, et riik ei toimi veel ideaalselt, usun siiski, et meie möödunud aasta tegevustest leiab rohkem positiivset kui negatiivset. Seda eriti just riigi tänast olukorda ja rahakoti paksust arvestades. Põllumeeste mured on ju kinni eelkõige maailmamajanduse halvas käekäigus ja sellest tulenevates madalates kokkuostuhindades ning riik püüab seda oma võimaluste piires pehmendada. Paraku ei saa põllumajandust vaadata muust Eestist eraldiseisvana ning kui vastumeelne see meile ka ei tunduks, peame me enda kõrval nägema omade probleemidega ka õpetajaid, tuletõrjujaid, meditsiiniõdesid ning teisi ühiskonnale vajalikke huvigruppe.

Toetused tulid varem, kuid kimbutasid maksuvõlad

Positiivsena võib lõppenud aastast kindlasti välja tuua toetuste väljamaksetega seonduva. Olemasolevate toetuste väljamaksmisel on PRIA möödunud aastal olnud varasemast kindlasti operatiivsem.

2009. aastal maksti põllumajanduse ja maaelu toetamiseks kokku ligi 4 miljardit krooni, eurorahasid kasutataks kõige kiiremini just selles valdkonnas, ühine pindalatoetus maksti praktiliselt täies ulatuses välja juba detsembri alguses, mitmed top-upi toetused maksti mullu varasemate aastatega võrreldes kuni kuu aega varem.

Vaatamata ebameeldivale üllatusele Riigikogus - erimärgistatud kütuseaktsiisi tõusule - võib eelmise aasta kordaminekuks lugeda ka 2010. aasta riigieelarve põllumajandus- ja maaelutoetuste osa. Peale põllumajandustoetuste tõusevad sellel aastal väga vähesed toetused. Ja seda olukorras, kus riigieelarve puhul ei räägita üldisest kasvust, vaid vähenemisest. Esimest korda saame tõdeda, et põllumajandus on valitsuse eelarvepoliitika üks suuremaid prioriteete. Toetuste suurenemise kõrval ongi selline poliitilise suhtumise muutus põllumeeste suurimaks võiduks lõppenud aastal.

Halva maitse jätab eelmisest aastast siiski suhu sügisene maksuvõlgade ümber käinud trall, mis piiras mõneks ajaks oluliselt paljude põllumeeste võimalusi oma rahaga vabalt ümber käia. See on meile kindlasti õppetunniks selle kohta, kuidas tulevikus teiste riigiasutustega konkreetsemalt suhelda ning vähem kainele loogikale loota.

Tulevik on helgem

Möödanikust olulisem on siiski tulevik -tehtut ja olnut enam muuta ei saa, kuid oskuslik toimetamine tulevikus, on iga põllumehe edu võti.

Väga üldistatult võib öelda, et toidu tootmine on tulevikus perspektiivne majandusharu. Rahvusvahelisel tasemel on ennustatud, et 2050. aastaks suureneb maailmas toiduainete vajadus 70 protsenti. Põllumaa hulka nii palju kasvatada ei ole võimalik, seetõttu muutubki oluliseks põllumehe oskus maad harida ja sealt loodust säästvalt võimalikult suurt toodangut saada. Eestlastel on need oskused kahtlemata olemas.

Hinnad on visad tõusma

Pilk viimaste kuude kokkuostuhindadele lubab oletada, et ka majanduslikult peaks olukord minema kergemaks.

Alates suvest on piima keskmine kokkuostuhind Konjunktuuriinstituudi andmetel kasvanud juba üle poole krooni ning on ületanud kolme ja poole krooni taseme.

See ei ole kindlasti piisav ja ei kompenseeri veel loomakasvatajate tegelikke kulutusi, kuid oluline on just positiivne trend. On paramatus, et hindade langus toimub kiiremini kui nende tõus.

Mõningast kasvu ootavad eksperdid ka teraviljahindade osas, kuigi seal ei ole ennustused nii positiivsed. FAO ja OECD hinnangul jääb teravilja keskmine hinnatõus järgmistel aastatel küllalt kesiseks ning hindade paari aasta taguste tasemete taastumist niipea ei oodata.

Muudatused korralduslikul poolel

Hinnamuutused puudutavad eelkõige põllumajanduse majanduslikku poolt, alanud aastal on aga oodata mitmeid muutusi ka põllumajanduse korralduslikul poolel.

Olulisemateks on nendest kindlasti nõuandeteenistuse koordineerimise minek EPKK käest MESi haldusalasse ja Põl-lumajandusameti loomine, kuhu koondatakse taimetoodangu inspektsioon ja maaparandusbürood.

Mõlemad muudatused on kantud eelkõige soovist muuta asjaajamine meie klientidele lihtsamaks. Kui seni pidi inimene jooksma mööda erinevaid asutusi, siis uuest aastast saab kogu paberimajandusega ühele poole ühes kohas. Ühest küljest muutub asjaajamine inimesele lihtsamaks, teisalt saab efektiivsemalt toimida riik. Vähetähtis ei ole ka nii-öelda värske pilk, millega mõlemat valdkonda nüüd vaadatakse - mõlema muutuse kandev eesmärk on ju parema teenuse pakkumine põllumeestele.

Põllumajanduse ja maaelu mainet saab parandada koostööd tehes

Et lugejaid liigse jutuga mitte ära tüüdata, kirjutaksin lõpetuseks veel vaid ühest asjast, mis südamel - põllumajanduse ja maaelu mainest. Usun, et ma ei pea ühtegi põllumeest maaelu ja sellega kaasneva vajalikkuses veenma, küll aga tuleneb selle nimel tööd teha laiema avalikkusega. Eestlane on kiiresti linnastunud ja arusaam maaelu rollist meie ühiskonnas muutub iga päevaga ähmasemaks.

Selgitustöö nimel peavad ühtemoodi pingutama nii ministeerium kui sektor. Tänases olukorras aga, kus põllumehi esindab mitu organisatsiooni, on koostöö ja ühine sõnum üliolulised. Selle saavutamiseks tuleb vabaneda ajaloolistest vastuoludest ja erimeelsustest, mis eeldab kõikide osapoolte järeleandmist ja koostöötahet.

Vaid ühtsena ja ühtsete sõnumitega on võimalik ennast kuuldavaks ja arusaadavaks teha. Vastasel juhul koondub avalikkuse tähelepanu konfliktile, mitte tegelikele probleemidele.

Oluline on raskuste kõrval ka rohkem esile tuua õnnestumisi ja seda positiivset, mida maaelu ja põllumajandus endas sisaldavad. Arvestades, et Eesti Põllumeeste Keskliit on üks olulisematest põllumeeste esindusorganisatsioonidest, on teie rolli selles raske alahinnata. Selleks jõudu ja jaksu!

Töökohtade kaotamine on vale otsus

2010-02-09

Isamaa ja Res Publica Liidu Riigikogu saadikurühm oli üks neid saadikurühmi, kes suhtus Reformierakonna ministri poolt tehtud ettepanekusse laiendada Eesti Energiale dotatsiooniskeemi küllalt suure skepsisega. Just meie lisasime sellesse ettepanekusse ka ajapiirangu, et seda mitte väga pikalt rakendada.

Nüüd, pool aastat hiljem on samadele inimestele saabunud selgus. Saadakse aru, et võib-olla see otsus, mis tehti, oli tehtud kiirustades ning mitte kõige rohkem selle üle järele mõeldes. Tagajärjed - küttekulude kasv, turu moonutamine - kõik see, millest räägiti, on nüüd jõudnud kohale.

Ja sellest ka räägitakse üsna palju ja aktiivselt. Ma ei saa aru, kus see arusaamine siis varem oli? Kui nüüd kuuleme ja loeme neist probleemidest, mis Eesti ettevõtjatel on ja mis ilmselt meid kõiki ja kogu Eesti riiki lähemal ajal veel ees ootavad, siis näib mulle, et võttes Eesti Energialt ära seda turgu moonutavat dotatsiooni, karistame me tegelikult sellega hoopis teisi ettevõtjaid. Seoses sellega tekivad tõsised probleemid kogu Eesti riigil. Ehk oleme me jälle tegemas otsust, mis ei ole piisavalt läbi mõeldud ja mille tagajärgi me ei tea.

Mme võime ilusasti rääkida sellest, et töökohti nii palju ei kao, samal ajal on siiski selge, et meie tänase otsuse taustal kaob metsanduses töökohti. Sest kes see ikka tühja investeerib. Teiseks lükkuvad edasi või jäävad hoopis ära mitmed investeeringud, mis olid plaanis ja mis oleksid loonud töökohti, nagu näiteks Pärnu Koostootmisjaam. Ma siiski loodan, et see nii ei lähe.

Saadame investoritele Eestis sõnumi, et meil siin kehtib põhimõte, kus mees annab sõna ja mees ka võtab selle - ja kõik on kõige paremas korras. Sellest on kahju ja seetõttu on mul tõsine kahtlus, et nimetatud sätte juurde pöördume me veel tagasi ja et see säte vaidlustatakse Eesti ettevõtjate poolt, viidates ka Eesti enda poolt võetud rahvusvahelistele kohustustele. Sellel juhul võime me tõesti tagantjärele tõdeda, et näe, läks natuke viltu, ei mõelnud piisavalt.

Mulle tundub, et selline tarassbulbalik suhtumine, et mina olen su sigitanud ja mina su ka hävitan, pole tegelikult lihtsalt praktiline ja ma loodan, et see jääb Riigikogus tõesti viimaseks korraks. Juba praegu võib seega öelda klassikalise lause: "Tahtsime kõige paremat, aga välja tuli nagu alati".

Intervjuu: Mardi: Jaanuaris kolmandiku paisunud küttearved muserdavaid ühistuid

2010-02-07

-Kas korteriühistute jaoks on käesoleva talvel küttearved olnud probleem?

Ikka on. Korteriühistute liit statistikat ei koosta, kuid hea tavana küsime ühistu juhtide käest, et kuidas neil olukord on. Mure on selles osas olemas küll. Paljudel ei ole jaanuari arveid esitatud, kuid võrreldes detsembriga võib julgelt väita, et jaanuari arve on kuni kolmandiku võrra suurem.

-Kui palju on tõsiselt problemaatilisi ühistuid, kus on palju inimesi sel talvel arved maksmata jätnud?

On teada selliseid näiteid küll, kuid üldjuhul ei ole nad korteriühistute liidu liikmed. Siiski leidub neid ühistuid, kes paluvad meie käest võlgnikega käitumisel õigusabi. Korteriühistute liidu Tallinna liikmete seas päris selliseid ühistuid teada ei ole, kus kohustused teenusepakkujate ees täitmata jääksid.

-Mida Te täpselt silmas peate selle kohustuste täitmata jätmise all?

Kõige halvem on see kui jätad elutähtsate teenuste osutajatele arved maksmata. Praegusel ajal on kõige hullem probleem küte, kuid ka vesi ja elekter. Elektri puhul on olukord parem, sest suuremal osal korteriomanikest on personaalsed lepingud Eesti Energiaga, mis tähendab, et kui keegi võlgu jääb, siis see ei tekita ühistule probleeme. Samas sooja ja vee lepingud on kõik sõlmitud läbi ühistu, mille taga on korteri omanik.

-Kas saab rääkida mingist piirkonnast, kus on kõige rohkem probleemseid ühistuid?

Kuigi me ise Ida-Virumaal ei tegutse, võib siiski öelda, et seal on olukord kõige hullem. Tallinnas on pikalt tegutsenud ühistutes kord enam-vähem majas. Igas majas on võib-olla üks kaks võlgnikku. Kõige rohkem on probleeme nendes majades, millel on arendaja poolt näiteks pooled korterid müümata.

-Mis seal siis see probleem täpsemalt on?

Lepingul on alati kaks poolt. Soojatootja sõlmib lepingu korteriühistuga. Korteriühistu esitab näidu ja soojatootja arve. Korteriühistu asi on oma korteriomanike vahel see näit proportsionaalselt ära jagada, koguda raha kokku ning maksta arve ära.

Kui on aga tegemist sellise majaga, kus arendaja on pankroti äärel või juba pankrotis ning tal pole vahendeid korterite eest maksta, siis tekib selline olukord, kus elanikud peavad ka tühjade korterite eest soojatootjatele maksma, sest leping on sõlmitud korteriühistuga.

-Kui suurt rolli mängib kõrge töötusetase tasumata arvete juures?

Tegelikult see ongi põhiline argument. Kui sa kaotad töö, siis satudki kohe sellesse raskemasse kihti.

-Mis siis saab kui inimene otsutab lihtsalt kütte eest enam mitte maksta? Milliseid samme üldjuhul kõigepealt astuma hakatakse?

Korteriühistul peab majandustegevusest tekkima mingisugune kapital. On kaks olulist kapitali. Esimene kapital on seadusega ette nähtud osakapital. Miinimumnõude kohaselt ei tohi see olla väiksem kui iga korteri kohta ühe kuu maksed. Sisuliselt ühe kuu reserv peab korteriühistul alati olemas olemas.

Teine oluline komponent on remondifond, kuhu inimesed iga kuu maksavad ja siis päeva lõpuks otsustakse, mis tehakse, kuna maja on vaja remontida.

Need kaks kapitali on ühistutel need, mis nad ellu jätavad. Juhul kui inimesed ei maksa, siis hakkavad nad neid sääste sööma seni kuni võlgnikega tegeletakse.

Kui asju on võimalik kohtuväliselt lahendada, siis ühel hetkel need võlanõuded rahuldatakse. Kui see ei õnnestu, siis pole midagi muud teha kui pöörduda kohtu poole ning järgnevalt asub tegutsema kohtutäitur.

Koduomanike kaitseks

2010-02-04

Reformierakondlasest rahandusminister Jürgen Ligi on korduvalt tõstatanud plaani lõpetada koduomanike eluasemelaenude intressidelt tulumaksu tagastamine.

Ettepaneku põhjenduseks on, et just eluasemelaenude intresside tulumaksutagastus tekitas paari aasta taguse kinnisvarabuumi ja seda soodustust nautivat vaid kõige jõukamad inimesed.

Majandusanalüütikud on ühel meelel, et kinnisvarabuumi põhjustasid peaasjalikult Skandinaavia pangad, kes pakkusid üksteise võidu ülisoodsate tingimustega eluasemelaene. Asjaolul, et kodu ostmiseks võetud laenu intressidelt on hiljem iga aasta võimalik saada tulumaksutagastust, oli kinnisvara hindade buumiaegse tõusu puhul tühine tähtsus.

Praeguseks on olukord muutunud. Kinnisvara hinnad on järsult langenud. Jõudsalt on kasvanud töötus ja üldise majanduslanguse tagajärjena on vähenenud ka inimeste sissetulek. Paljud raskustesse sattunud kodu-omanikud ei suuda oma kohustusi pankade ees täita. Sagenenud on juhud, kus kodud lähevad sundmüüki ja nende endised omanikud jäävad ikkagi pankadele võlgu.

IRL on vastu

Nüüd, kõige raskemal ajal tagantjärele laenuintresside tulumaksutagastuse tühistamine lööks valusalt tuhandeid Eesti peresid. Riigil puudub selliseks käitumiseks nii moraalne, õiguslik kui ka majanduslik põhjendus. Lõppkokkuvõtteks oleks kaotajateks nii riik kui ka kodu-omanikud.

Tulumaksutagastuse tü-histamisega suurendataks koduomanike rahalisi kohustusi aastas sadade miljonite kroonide võrra, sellega tekitataks juurde hulgaliselt sotsiaalseid probleeme - kodutuse suurenemine, perede asumine ajutisele ja ebakindlale elamispinnale - ja loodaks riigile uusi rahalisi kohustusi.

IRL ei toeta eluasemelaenude intressidelt tulumaksu tagastamise tühistamist. Rahandusminister võiks selle plaani kalevi alla panna.

Pandipakend on monopol, mis tuleb lõhkuda

2010-01-21

Tutvustaksin asja, mis on meedias tulistatud auklikuks enne, kui seda on nähtudki. Kusjuures on tulistatud nimelt seadusemuudatuse ideed, mitte sisulisi üksikasju.

Juba on suudetud tekitada arvamus, et muudatuse vastu on lai üldsus, loodusesõbrad ja riigikogu suur enamus - ühesõnaga viimane kui üks.
Niisiis võib pooltolemise põhjus olla üksnes kas rumalus või omakasu. Parem muidugi viimane. Ja ole lahke, ilmubki lehenupp, milles teatatakse, et ettevõtja Toomas Tõnistele on määratud pakendikäitlemise seaduse rikkumise eest trahv. Mistõttu ta nüüd tulebki välja senise süsteemi vastu suunatud seadusemuudatusega. Kättemaksuks saadud trahvi vastu, mis oli 600 000 krooni... ei eksisin, 60 000 krooni... ei, ikka eksisin, mis ta siis õieti oligi?... Aa - kuussada krooni! Eks ole, lööb ikka jalust maha ja paneb tegutsema küll...

Niisiis ongi põhjus leitud, nüüd tuleb ette tuua veel need hullud tagajärjed, mida seadusemuudatus põhjustaks. Esiteks täituvad meie puhtaks saanud metsaalused ja teeveered päästmatult taas pakendiprahiga. Teiseks on kohustuslik pandipakendisüsteem meil nii juurdunud, et seda vabatahtlikuks muutes kukuks ta kokku. Kolmandaks, meil on nii nagu kogu Euroopas tavaks. Ja kirjatabki Tartu mees Tarmo Noop 12. kuupäeva Postimehes sõna-sõnalt: „Inimesed, kes istuvad riigikogu keskkonnakomisjonis, peaksid endale selgelt aru andma, millised süsteemid maailmas toimivad ja kuidas on võimalik Euroopa Liidu kehtestatud norme täita."

Euroopas pole sellist tava
Väga hea nõuanne, vaatame siis, kuidas Euroopas neid taaraasju aetakse. Kuidas see eesrindlik kohustuslik pandipakendi süsteem on üleeuroopaliselt juurdunud. Ja mis me näeme? Näeme seda, et miskipärast on see juurdunud kõigest kuues riigis - Taanis, Soomes, Rootsis, Saksamaal, Hollandis ja Eestis. Ehk viies väga kauase ja väga kõrge kodanikukultuuriga maal. Ja nende kõrval siis veel riigis, mille kodanikukultuuri võis alles eile väljendada kolme sõnaga: a nam vsjoravno!

Aga kõigis ülejäänud maades, mille pakendikultuuri Tarmo Noop soovitas tundma õppida, pole pandipakenditest lõhnagi.
Euroopa Pakendi- ja Keskkonnaorganisatsioon ütleb oma soovituses sõna-sõnalt, et ta on „ühekordse kasutusega joogipakendite pandisüsteemi vastu".

Ja ta toob neis kuues riigis toimiva süsteemi puudustena välja järgmised: pandipakendid moodustavad vaid väikese osa kõigist kogutud pakenditest; pandisüsteemiga suunatakse joogipakendid olemasolevatest kogumissüsteemidest kõrvale; 85-95% tekkivast prügist ei ole seotud jookidega; kahe eraldi kogumissüsteemi puhul tekib arvestatav majanduslik kahju; tarbijad maksavad toote eest kõrgemat hinda;
kõnealune poliitika tõkestab kaubandust ja seega Euroopa ühtse turu loomist; tootjad peavad toime tulema sellest tulenevate konkurentsimoonutustega.

Ning sama organ lisab ainsa mööndusena:
„Euroopa Liidu õigus lubab liikmesriikidel kasutada kohustuslikku pandisüsteemi vaid siis, kui on võimalik tõendada, et see on vajalik keskkonnakaitse põhjustel..."

Eks ole, ja kohe kõlabki praeguse süsteemi kaitsjate ühiskoorilt: no seda me ju räägimegi, see ongi see põhjus! Looduse reostamine!
Ma ise, nagu paljud teistki, osalesin kuulsal puhastusaktsioonil „Teeme ära!" Ja mis kraami me seal üle rinna tõstsime? Kas õlle- ja limonaadipudeleid? Ei, ikka autokumme, mööblit, ehitusprahti, kodumasinaid, jalanõusid, metalli, akusid, õlinõusid ja mida kõike veel. Kusjuures koguses ja mahus, mille kõrval joogipakendeid mainida oleks isegi naeruväärt.

Käitlemistasu pudeli hinnaga võrdne
Ning loemegi nüüd Euroopa Pakendiorganisatsiooni möönduslause ilusasti lõpuni: „...kui on võimalik tõendada, et see on vajalik keskkonnakaitse põhjustel, kuid isegi sel juhul ei või õigusaktid minna kaugemale taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalikust."
Sõna-sõnalt: ei või minna kaugemale! Aga meil? Meil tahetakse minna niikaugele, et väidetakse: pandipakendisüsteemist loobumine tooks kaasa k o g u looduse prahistamise.

Niipalju loodusest. Nüüd majanduslikust poolest, õigemini selle üle ironiseerimisest.
Ülestunnistus pandipakendisüsteemi enda suust. Saksamaal vastava süsteemi käitaja möönab, et kulu ühe kogutud pandipakendi kohta on kolm korda suurem kui ühe majapidamistest kogutud pakendi kohta. Põhjuseks on mõistagi suuremad käitlemiskulud.
Värska Vesi kinnitab, et pudeli käitlemistasu on pea sama suur kui tooriku enda hind. Kõlab absurdselt, kuid on paraku tõsi.
Saadagu aru, jutt käib monopoolsest seisundist, ei millestki muust. Kui nelja aastaga on mingi hind tõusnud 10 sendilt 47 sendini ehk 470%, kuulge, praegusel ajal oleks see iga ärimehe unistus. Ta mõistab, et selline äri on võimalik ainult monopolil. Aga just 470% on tõusnud 2005. aastal käivitunud süsteemi käitlustasu.

Kapitalistlik monopol ei erine sisuliselt komparteist. Mõlemal on oma ühiskonnas nii võim kui vägi. Vaba ühiskond võib sallida küll kompartei olemasolu, sest ta pole ohtlik, sest seal pole tal võimu, monopoli aga vaba ühiskond sallida ei saa, sest tema võim on tõeliselt ohtlik.
Meie muudatusettepaneku sisuks on monopoli lõhkumine. Paralleelse võimaluse pakkumine. Mis oleks odavam, kuid teeks ära sama töö.
Mäletate, missugune oli olukord Paunvere ülikonnaturul? Eks ole, papa Kiir koos poegadega tegi kõige lõhkisema sabaga pintsakuid. Tal oli oma nõelaametis monopoolne seisund. Ainult temalt ja ainult tema öeldud hinnaga. Võta või jäta! Kuid siis tulid alevisse kaks õde, kes hakkasid tegema täpselt sama tööd, kuid märksa odavama tasu eest. Tekkis konkurents, Kiirte monopol sattus löögi alla. Ja kogu Kiirte kamp kargas õdedele kallale, süüdistades neid kõigis pattudes. Just nii käitubki iga monopol.

Lõpuks, mida siis joogipakenditena kogutakse? Mis on taaskasutuspakend? Loogiliselt võttes peaks olema see, mille sisse villitakse uus jook.
Vale vastus. Tagatisraha süsteemi eesmärk peaks olema pakendi ringluses hoidmine, kuid tegelikult kogutakse põhiliselt ühekordse kasutusega pakendeid ehk teiste sõnadega kraami, millest toodetakse prügi. On siis mõtet koguda üht ja sama prügi kahe erineva kogumissüsteemi kaudu, ainult et ühe puhul läheb prügi kallimaks maksma.

Sest tagatisrahasüsteem ei võimalda koguda klaaspurke, toiduõlipudeleid, äädikapudeleid, ning lööb lahku eri alkoholisisaldusega jookide pudelid. Klaasist õlle- ja limonaadipudelid moodustavad pandipakendiringluses ainult mingi osa. Lõpuks, süsteemis, mis on üles ehitatud rahalisele kompenseerimisele, leidub alati võimalusi pettusteks. Võib tuua ka näiteid, kuid ei maksaks kahelda, nutikaid leidub alati.

Parts: olukord piiril on piinlik ja nõuab lahendamist

2010-01-07

Majandusminister Juhan Parts, kas oli mõtet kutsuda kampaaniaga Venemaalt inimesi Eestisse aastavahetust veetma, kui piiriületusel oodatud tunnid reisi ära rikuvad?

See olukord on piinlik ja nõuab lahendamist, aga kampaania meie turismi sihtturgudel ei ole mõttetu, hoolimata ebameeldivustest. Positiivne on see, et uusaastaks saabuvate turistide suur hulk muutub juba harjumuspäraseks.

Mis puudutab piiri läbilaskevõimet, siis seda küsimust on tõstatatud korduvalt. Minu seisukoht on sügavalt see, et peame Eesti poolel oma võimekust arendama, et niisuguseid probleeme vähemalt meist sõltuvalt ei oleks. Valitsuskabinetis on see teema korduvalt üleval olnud. Ühe asja me juba tegime: vähendasime suitsu ja viina lubatud koguseid, et süstikreise üle piiri oleks vähem mõtet teha.

Samuti on meil arenguruumi viisade andmise võimekuses, mitte üksnes Venemaal, vaid ka mujal. On piinlik kuulata, kuidas jooksutame Indias või Uus-Meremaal inimesi, kes Eestit tahavad külastada.

Kuid piiriületus on muidugi kahepoolne küsimus ning olukord Vene piiril on püsiv teema, mitte üksnes Eesti-Vene, vaid ka Euroopa Liidu - Venemaa suhetes. Mida siis teha?

Ega ka Venemaa juhtide väljaütlemistes seda normaalseks peeta. Võib-olla lugupeetav ELi transpordivolinik Siim Kallas saab aidata. Sõiduautode piiriületamisel ei saa pugeda selle taha, et meil pole uut Narva silda, ka olemasoleva silla puhul peab olema võimekus neid üle piiri lasta. Veokite puhul peavad tollid üksteist usaldama, ning see on ka ELi-Vene küsimus.

Parts selgitas Lotmanile silla keskkonnamõjusid

2010-01-05

Majandusminister Juhan Parts vastas riigikogu liikme Aleksei Lotmani Suure väina sillaga seotud kirjalikele küsimustele.

Kas minister on tõesti avalikult väitnud, et sillal puudub arvestatav mõju lindudele, hüljestele ja maismaaelupaikadele?
"Sõitjate ja veoste üle Suure väina veo perspektiivse korraldamise kava" (Kava) ja sellega kavandatavate tegevuste keskkonnamõju strateegilist hindamist (KSH) tutvustati asjatundjate komisjonile (Komisjon) 27.11.2009 Saaremaal.

Komisjonile esitletud järeldustest tuleneb, et silla võimalikul tehnilisel lahendusel ei ole selliseid keskkonnamõjusid, mis välistaks silla rajamise, ja et keskkonnariskid on projekti käigus maandatavad. Seda ma komisjoni järeldustele tuginedes ka väitsin.

Komisjon koguneb uuesti 2010. aasta jaanuari lõpus tutvumaks lõplike aruannetega. Kui aruanded on valmis, järgneb sellele Kava ja KSH aruannete avalik väljapanek vähemalt 30 päeva, millele järgnevad avalikud arutelud Saaremaa ja Läänemaa kohalikes omavalitsustes ning Tallinnas ja Kuressaares.

Sellel perioodil saavad kõik esitada küsimusi, millele tuleb töö teostajal vastata ning küsimustest tulenevalt täiendatakse vajadusel aruandeid. Pärast seda esitatakse Kava koos KSH-ga keskkonnaametile heakskiitmiseks.

Millistele aruannetele võiks selline väide tugineda? Kui nimetatud aruanded on valmis, siis miks pole neid majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi veebilehel?
Käimas on ülaltoodud Kava aruannete kommenteerimine ja täiendamine. Aruanded, millest selgub silla mõju lindudele, hüljestele ja maismaaelupaikadele, ei ole veel maanteeameti kui töö tellija poolt heaks kiidetud, seega ei saa neid ka veel avalikustada.

Kui massiteabevahendid on ministri sõnu kontekstist välja rebides moonutanud ministri tegelikku sõnumit, siis kas minister saab kahtluste hajutamiseks kinnitada, et Suure väina püsiühenduse projekti keskkonnamõjude hindamisel järgitakse sisuliselt kõiki Eesti Vabariigi seadusi ja EL-i direktiive ega üritata "Nord Streami teha"?
Kinnitan, et "Sõitjate ja veoste üle Suure väina veo perspektiivse korraldamise kava koostamine" (Kava) ja sellega kavandatavate tegevuste keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH) viiakse läbi kõiki Eestis kehtivaid seadusi järgides.

10 hoopi kriisi alustalade pihta

2009-11-18

Majandusfoorumid kipuvad lõppema ümarlauakokkuvõttega, kus valgekraed istuvad laval, jalg üle põlve ja sõnastavad juba ette teada seisukohti: „Eesti majandus tuleb ümber struktureerida", „Me peame saama alltöövõtjast lõpptoodangu müüjaks" ja nii edasi.

Saadagu, juhtugu, tehtagu! Aga kes peab mida konkreetselt tegema? Praegu pole loosungite aeg, tuleb teha otsuseid ja need ka ellu viia. Usun, et just nüüd, kriisi põhjas, on võimalik muuta sisutu loosung „Viie rikkama hulka" elujõuliseks ja võidukaks tegevusplaaniks.

Toon näitena 10 konkreetset ettepanekut, mille täitmisel saab asjad aastaga õiges suunas liikuma. Ja kui suudame õiget suunda hoida, oleme tippkonkurentsis ka järgmise ning ülejärgmise põlvkonna aegu. Et iga meetme mõju tuleb vaadelda ajas, on need 10 sammu omakorda jagatud kohese, paariaastase lähituleviku ning põlvkonnapikkuse mõju järgi.

Esimesed neli on meetmed, mis tekitavad töökohti ja kõrvaldavad ühtlasi turgu (nt ehitus-, raha- või energeetikaturgu) moonutavad ja aeglustavad tegurid.

1. Loome aktiivselt töökohti, kus see on reaalselt võimalik ja mõistlik. Näiteks saab kohe taas aktiveerida metsatööstuse, tõstes erametsa omanike huvitatust oma metsad kasutusele võtta. Selleks tuleb kaotada tulumaks erametsade müügist saadavalt tulult. Mets on ressurss, mille võib kriisiolukorras julgelt kasutusele võtta, sest see taastub. Parem lagedaks raiutud langid, millele elujõuline küla saab hakata uusi noorendikke rajama, kui lagedaks jäänud külad.

2. Lõpetame kriisi süvendamise maksumaksja raha toel. Näiteks Tallinna elamusehitusprogramm senisel kujul tuleb kohe lõpetada. Huvitatud ehitusfirmad sõlmiksid kindlasti uue kokkuleppe, millega samad vahendid Tallinna eelarvest suunatakse samadele ettevõtetele sama kasumlikuks tellimuseks, kuid mõistlike infrastruktuuri objektide rajamisel. Praegu toodab ju Tallinna linnavalitsus tallinlaste rahaga kinnisvarakriisi juurde.

Lisaks tuleb lõpetada Eesti suurima omavalitsuse maksumaksja raha kasutamine isiklike töökohtade säilitamiseks. See on liiga kallis meetod ühe sotsiaalse töökoha - Tallinna linnapea töökoha - hoidmiseks. Küsimus ei ole selles „tühises" sajas miljonis kroonis, vaid laastavas mõjus meie majanduspoliitilisele kultuurile.

3. Kasutame ära Soome lähedusest tulenevad võimalused. Inimestel tuleb aidata Soomes tööl käia. Võiks maksta kompensatsiooni pereisadele ja -emadele, kes esmaspäevast reedeni töötavad Soomes ja nädalalõpud veedavad pere juures Eestis. Sellega toetaksime eksporti. Tööturumeetmete vahenditest tuleb kohe suunata maksimaalne osa soome keele õpetamisele. Praegu on Lõuna-Soomes palk kolm korda kõrgem kui Tallinnas, töötus aga ligi kaks korda madalam. Soome lausa karjub Eesti tööjõu järele, et saada ka oma majandus veelgi efektiivsemaks. Kindlasti oleks kasu inimesi Soome tööle vahendavate firmade tugevast toetamisest EAS-i vahenditest.

Teiseks peame suutma meelitada Soome firmade emafirmad Eestisse. Tähelepanuväärne on, et kui Soome ettevõtte emafirma on Tallinnas, siis tänu soodsamale maksupoliitikale ja odavamale tööjõule on see efektiivsem kui samasugune valdusühing Helsingis. Peaksime pingutama, et meil tekiks reaalne finantskeskus, kus tegutseksid eri riikide pangad. Selleks on meil tänu soodsamale maksukeskkonnale suured eeldused. Kui Soomes registreeritud panga tütarpank annaks ka Soome firmadele laenu välja Tallinna kontori kaudu, siis ta ei peaks vastupidi Soomele maksma tulumaksu. See aitaks Tallinnast tekitada tõelise finantsteenuste keskuse.

Kolmandaks peame soodustama soomlaste Eesti-külastusi. Peame vähendama alkoholi aktsiisi, samuti andma suuri maksusoodustusi hotellidele ja toitlustusasutustele.

4. Sunnime riigi ja riigiettevõtted efektiivsemaks, vähendame juhtimiskulusid ja optimeerime tulemit nagu eraettevõtetegi puhul. Riigiettevõtete vähemusosalus tuleb börsile viia. See elavdaks ka Tallinna börsi, mis võiks olla lausa eraldi eesmärk. Näitena võiks ühendada Tallinna Sadama ja Eesti Raudtee infrastruktuuri osa üheks ettevõtteks. Kui peaminister astuks homme hommikul voodist välja parema jalaga, siis ta ehk lõpetaks haldusreformi pidurdamise.

Kriisist väljumisel tagavad hea kiirenduse sammud, mis elavdavad eksporti, toovad riiki investeeringuid ja loovad uusi töökohti.

5. Kõik praegused ja tulevased eurotoetuste projektid tuleb üle vaadata selle pilguga, kui efektiivsed nad on töökohtade tekitamise ja uue majanduskasvu toetamise seisukohalt. Eurotoetusi ei tohi kasutada suuremahulisteks imporditehinguteks, millega anname tööd teistes riikides. Eurotoetused peavad andma maksimaalselt tööd Eesti ettevõtjatele ja muutma meie infrastruktuuri efektiivsemaks. Ettevõtlusorganisatsioonid peavad looma sallimatuse õhkkonna nende ettevõtjate ümber, kes kunstlikult pidurdavad toetuste kasutusele võtmist ja suurendavad sellega tööpuudust. Näiteks Nordecon Grupi juhtide suhtes, kes oma mõttetute kohtuprotsessidega konkurentide suhtes on tekitanud teedeehituse sektoris kunstlikult rohkem kui 200 täiendavat töötut.

6. Parandame kiiresti majandussuhteid Venemaaga. EAS-i juurde tuleb moodustada spetsiaalne töörühm, koordineerimaks eri tasanditel lävimist Venemaaga eesmärgiga parandada majandussuhteid. Me ei tohi mõtlematult sülitada oma väljaütlemistega suure kultuurrahva hinge. Näiteks vastupidi peaministri väljendusele ei olnud Peeter I röövel ja pätt 18. sajandi alguse kontekstis! Venemaal on Eesti jätkuvalt hinnatud kaubamärk ning poliitilised piirangud ei tohi takistada Eesti kaupade liikumist Venemaale, transiiti Eesti kaudu ega Vene turistide saabumist Eestisse. Kohe tuleb luua olukord, kus Eesti konsulaatidest saab viisa kiiremini kui Soome omadest. Tuleb soodustada Venemaa finantsasutuste tekkimist Eestis - nende hüppelauaks Lääne-Euroopasse ja maailma.

7. Tugevdame senist investeerimist ja efektiivsust toetavat maksupoliitikat. Senise maksupoliitika alusel maksustatakse enam tarbimist (käibemaks) ja vähem efektiivsust ja ettevõtlusse investeerimist (tulumaks). Seda suunda tuleb jätkata veel jõulisemalt. Peab olema üheselt selge: maksustatakse ainult tarbimisse võetavat raha. Sellega kõrvaldatakse seadusest kaks põhimõttelist probleemi korraga. Tütarfirmast emafirmasse viidavaid dividende ei maksustata ja kõik eraisikute tulud, mis laekuvad pangakontole, ei ole tulumaksustatud seni, kuni eraisikud ei ole raha kasutusele võtnud. Pangakontol seisev raha on ju ka ettevõtluses olev raha. Üldist maksukoormust tuleb vähendada.

Pikas perspektiivis loovad, hoiavad ja tõstavad Eesti konkurentsivõimet meetmed, mis seovad meid tihedamalt Euroopaga, soodustavad uute töökohtade loomist ning aktiivsete andekate inimeste elamist-tegutsemist Eestis.

8. Kindlustame euro kasutuselevõtu. Maastrichti kriteeriumid nõuavad jätkusuutlikku eelarve kriteeriumi täitmist. Võib juhtuda, et tänavuse ühekordse ponnistusega mahutatakse eelarve puudujääk kriteeriumide raamesse, kuid järgmise aasta eelarve puhul piiresse jääda võib käia üle jõu. Aga oleks mage pingutada finišisirgeni ja siis meeter enne lõppu ära väsida.

Selleks, et mitte mängida Vene ruletti, tuleb riigieelarves vähendada positsioone, kus tegelikult on raha peidus. See on: kaitsekulusid ja sotsiaalkulusid. Vähendada tuleb nii vanemapalga ülempiiri kui ka pensione. Kui eelarve on saadud uuesti tasakaalu, siis suurendame pensione taas. Ja miks ka mitte maksta siis pensionäridele veelgi rohkem kui praegu! See võiks olla rahvuslik kokkulepe pensionäride, noorte lapsevanemate ja sõjameeste vahel. Mõistlik osa neist saab aru, aga rumalatega polegi mõtet kaubelda. Aeg on Balti keti eeskujul koguneda euroketti!

9. Meelitame välisinvesteeringuid Eestisse. Et jätkata kurssi, mida majandusministeerium on viimasel ajal üksikute arglike katsetega alustanud, tuleb moodustada eraldi ametikohad välisinvesteeringute siia toomiseks, andes neile valitsuse vastutusel väga suured volitused täiendavate ühekordsete soodustuste andmiseks - tasuta maast ja ajutistest maksusoodustustest kuni inimeste väljaõppe kinnimaksmiseni.

10. Toetame kultuuri ja loomemajandust. Eesti tuleb muuta atraktiivseks andekatele inimestele - talentidele. Tänapäeval ei ela talendid mitte seal, kus on sotsiaalmaksu lagi ja ilusad asfaltteed (tõsi, ka need on olulised) vaid eelkõige seal, kus on huvitav elamiskeskkond. Koondutakse sinna, kus on fun: kus on kultuurisündmusi nii klassikalises kui ka erinevates uudsetes vormides. Selleks tuleb järsult suurendada kultuuriministeeriumi eelarvet ja anda võimalus ka kolmanda sektori ning alternatiivkultuuri arenguks! Riik peab viima ellu ka Euroopa kultuuripealinna üritused Tallinnas. Pelgalt hariduskulutuste suurendamisel - harimaks oma talente Londonis kergemini läbi lööma (mis iseenesest pole paha) - pole mõtet.

Nagu näha, on enamik meetmeid seotud maksusoodustuste andmise või riigi raha jagamisega. Iidne valitsejatarkus ütleb, et rasketel aegadel just nii tulebki käituda: vähendada valitsemiskulusid ning jagada töö tegijatele tagasi osa parematel aegadel kogutud reservist. See annab firmadele, ettevõtjatele ja töötajatele võimaluse kriis üle elada ning minna uuele tõusule vastu tugeva ja elujõulisena. Surudes aga niigi raskustes maksumaksjatele kaela veel suuremaid koormisi, tekitab rumal valitseja ohu, et kriisi lõpuks on otsa lõppenud ka elujõulised maksumaksjad ning jäänud ainult hinge vaakuvad abivajajad, kellest pole kasu ei riigikassa täitmisel ega uue majanduskasvu eestvedamisel.

Kõigil on praegu raske, kuid, nagu tenniseski, võidab see, kes lisaks kõvale pingutamisele ka vähem eksib.

Juhan Parts - enesekindel mees

2009-11-12

Kel raha, sel soovitab majandusminister Juhan Parts rohkem tarbida. Kes kõrvuni võlgades, sel lubab Parts aidata võlgadest kolme aastaga vabaneda.

Juhan Partsist õhkub enesekindlust ja rahulolu. Ta istub, ei, pigem lausa lamaskleb laua taga, meenutades suurt kassi, kes on näinud näguripäevi, kuid säilitanud sellegipoolest kogu oma elujõu. žestid on jõulised ja järsud ning aeg-ajalt, lauseid rõhutades, tükeldab ta parem käsi väikeste karatelike löökidega lauaserva.

Kõik töötajad, tarbime rohkem!

Tarmo Vahter: Härra Parts. Te ütlesite hiljuti, et inimesed peaksid julgemalt tarbima.

Juhan Parts: Ütlesin. Teatud kontekstis!

TV: Kas inimesed on hakanud Eestis julgemalt tarbima?

JP: Raske öelda. Ma vaatasin, et siin nädalavahetusel oli vist K-Rautas soodusmüük - ma ei taha küll ühelegi firmale reklaami teha -, ja siis täna hommikul oli mingis lehes selle kohta, et müük suurenes 40 protsenti, võrreldes tavapärase nädalavahetusega.

TV: Põhjus oli selles, et K-Rautas müüdi kogu kaupa miinus 20 protsenti. Kas teie käisite ka seal? Mina käisin!

JP: (Elavnedes) Mis seal head oli?

TV: Nad müüsid kõike 20 protsenti odavamalt!

JP: (Tõrksalt) Aga me ei tea ju, 20 protsenti millest! Üldiselt on meie põhimure see, et meil on raske siseturgu hoogustada, ütleme ausalt, nagu siin suured riigid teevad. Mõte võiks olla pigem selles, et miks mitte, me võiks endale rohkem lubada, eriti töötavad inimesed.

Ministril ei jätku kulutamiseks aega

TV: Härra Parts, aga kas te ise olete suurendanud oma tarbimist viimasel ajal?

JP: No ma näiteks teen praegu remonti korteris, seda me olime edasi lükanud mitmel põhjusel.

Krister Kivi: Mida te siis remondite?

JP: (Pahuralt) Teate, ausalt öeldes mulle kõige vähem istuvad sellised NKVD-likud küsimused. Ma ütlen ausalt: mis tähtsust sellel on, mida ma täpselt remondin? Lihtsalt värskendan seda, mida ma ei teinud buumi ajal. Ütleme, selline lagede värvimine.

TV: Härra Parts, kui suured teie enda säästud on?

JP: Üldse kõik kokku?

TV: Jah. Kui palju ministri palk võimaldab säästa?

JP: No ikka võimaldab, raha jääb üle. Jooksvad tulud on suuremad kui kulud. Aga see on ministritöö omapära, et pole aega kulutada.

KK: Kas see kvalifitseeruks ka NKVD-liku küsimusena - kui suur on teie kuu büdžett?

JP: Ma jään täpse vastuse võlgu, ma ei taha anda ajakirjandusele ebatäpset infot.

TV: Aga härra Parts, teie abikaasa teenib mitu ministripalka.

JP: No ta on ettevõtja. Konkreetselt ma ei taha väga tema ettevõtlusse sekkuda.

TV: Te ei tunne end sellest mehena ahistatuna?

JP: Absoluutselt mitte! Meie abielu tugineb kahe inimese hoopis teistsugustele tunnetele kui see, millele teie nüüd vihjate.

Lastetusmaks üllatas noort Partsi

TV: Härra Parts, kui palju peaks ideaalis perel lapsi olema?

JP: Ideaalis? Mina ise olen nelja lapsega perest pärit. Ma arvan, et me kõik saame aru, et numbriliselt igasugune selline poliitika avaliku võimu poolt on tülgastav.

KK: Ja kolm on see number, mis teil endal järgmise aasta sees täitub?

JP: Minul saaks see olema jah kolmas laps. Ja kui jumal annab, siis võiks neid rohkem olla.

KK: Mida te ütleks nendele naistele, kes ei taha või ei saa lapsi?

JP: Teise puhul on ju loodetavasti piisavalt võimalusi aidata, aga esimese puhul - võiks ju järele mõelda. Kindlasti ei saa see olla mingi avalik hukkamõist. See võiks olla, et nii on kombeks, nii on mõistlik. Aga kes ei taha, ei taha,

KK: Kas teil lastetusmaksu küsimuses on seisukoht olemas?

JP: Ei toeta mina mingit lastetusmaksu, pean tunnistama. Mis see siis on, lastetusmaks? Maksame rohkem tulumaksu? Ma mäletan, et nõukogude ajal tegin Mõigu saeveskis kaubaaluseid ja siis sain palgalehe. Ja kujutage ette, siis oli seal mingi lastetusmaks peal. Ma ei saanud aru, mis asi see on.

TV: Kui vana te siis olite?

JP: No see oli 1980. aastal. (Juhan Parts oli siis 14aastane.)

Mis kuramuse Liibüa? Jätke jama!

KK: Eesti välisinvesteeringute ja ekspordi tegevuskava 2009-2011 loeb üles eri riike, kust välisinvesteeringud tulla võiks, sealhulgas Saudi Araabia ja Liibüa.

JP: No enne kui me räägime välisinvesteeringute tulemisest, oleks vaja hetkeks nuputada, et millised välisinvesteeringud oleks oodatud. Meie jätkuv vajadus Eesti majandusel on ikkagi tehnoloogiat toov ja reaalmajandusse toov, ükskõik mis sektoris.

TV: Ja Liibüast me võiksime saada missugust tehnoloogiat?

JP: (Pahuralt) Mis kuramuse Liibüa? Jätke jama! Tõmmake see maha sealt!

TV: See ei ole jama! See on teie ministeeriumis koostatud "Made in Estonia" tegevuskava.

JP: (Korraks peaaegu endast välja minnes) See ei ole võimalik! Mingi seletuskiri või!? Te tahate praegu...

TV: Ei taha. See on reaalne dokument.

JP: (Ärritunult) No kindlasti ei saa olla prioriteetide listis esikohal, see on mingisugune võimalik eksitus, te vaatasite mingisugust vale eksemplari. On selge, et prioriteedid on ikkagi Läänemere-äärsed riigid.

Vene investeeringutest juttu pole

TV: See tegevuskava, mille valitsus kinnitas oktoobri lõpul, ei maini võimalike investeerijatena Venemaad. Kas see on sõnum, et teie raha pole teretulnud ja hoidke eemale?

JP:

Ei ole! Vene küsimuses, kui me räägime majandusest ja investeeringutest, siis me peaks laskma higi natuke maha joosta. Palju meil neid naabreid on? Näppude peal võib üles lugeda! Et välistada üks naaber, selleks peavad olema eriti mõjuvad põhjused.
TV: Antud juhul vist on, sest Venemaad ei ole ju seal dokumendis...

JP: (Kirglikult) See ei ole võimalik, sest me nii palju panustame! Meil on Moskvas EASi esindaja, meil on Sankt-Peterburgis EASi esindaja! Ma ei tea, mis eksemplari te käes hoiate, teil on võib-olla mingi vahevariant!

TV: See on veebis üleval http://www.mkm.ee/pub lic/madeinestonia.doc.pdf.

JP: (Hapult) No võib-olla siis mingi kirjakurat läks sisse.

KK: Kümne palli skaalal, kui hästi raha hetkel sisse tuleb?

JP: Püüame tabada hetke, mis praegu on. Teatud šokist on toibunud võimalikud välisinvesteeringute sihtmaad, käib kompamine, kaardistamine ja teatud kiiremad otsustajad on juba kohal.

KK: Kes on kohal?

JP: Üsna märgilise tähendusega, mida on püütud küll tembeldada lihtsaks ülevõtmiseks, oli Ericssoni otsus. (Otsus oli jätkata tootmist endises Elcoteqi tehases Lasnamäel. Neil oli valida tootmiskohana Poola ja Eesti vahel. Nad valisid Eesti.)

Devalveerimise oht täna null

KK: Kui rääkida devalveerimisest, siis kas Eestis eksisteerib teoreetiliselt võimalus, kuidas seda võidaks teha üleöö?

JP: (Mööda vastates) Ma ei näe seda viisi, sest devalveerimine teadliku majanduspoliitilise sammuna on vale samm.

KK: Kuid teoreetiliselt?

JP: (Kurjalt) Nii! Nüüd! Las ma lõpetan! (Ja pärast üsna segaseks jäänud teemaarendust) Teadliku majanduspoliitilise otsusena oleks see rumal.

TV: Härra Parts, kas te ütleks, kui suur on protsentuaalselt devalveerimise võimalus?

JP: Täna? Null!

TV: Soomes poliitikud kinnitasid väga pikka aega, et marka ei devalveerita, ja siis mark devalveeriti.

TV: No seda juttu sai rääkida ehk eelmine november. Täna see ekraan on palju selgemaks läinud, kuigi ta on jätkuvalt udune.

Vaadake, see soomlaste devalveerimine - seda räägivad tänaselgi päeval paljud Soome inimesed - seal ju mingeid kompensatsioonimehhanisme ei leitud. Kui perekondadel on laenuvõlad ja see käib üle jõu, siis tuleb otsida teistsuguseid lahendusi, kui see, nii-öelda, kujuneb suureks probleemiks.

TV: Milliseid teistsuguseid lahendusi?

JP: Heh. No vat tuleb otsida!

TV: Aga on teil mõni soovitada?

JP: Jällegi siin ühe vitsaga lüüa ei saa. Inimestel ja perekondadel, kellel on laenuvõlad, võivad olla väga erinevad probleemid.

TV: (Mõttekäiku ära aimata püüdes) Inimesed peavad lahendusi ise otsima, mitte riik ei otsi?

JP: Tut-tut-tut. Jälle riik on süüdi või? Palju õnne! Olgem ausad, riik on hästi tähtis, aga täna peaaegu iga arvamusavaldus või artikkel lõppeb sellega, et riik peab tegema seda, teist ja kolmandat.

Aga mis on kaks tähtsamat probleemi: inimene ei tohi jääda ilma mõistliku eluasemeta ja ta ei tohi jääda eluks ajaks võlavangi. Esmatasandil peaks sellega tegelema omavalitsus.

Kinnisvaravõlglastele leebem kohtlemine

KK: Kas ma võin tuua näite, millest olen kuulnud: inimene oli ostnud Tallinna kesklinna miljoniga endale väikse korteri ja see miljon tundus ostmise hetkel tõenäoliselt väga adekvaatne hind, isegi odav; see polnud mingi priiskamine.

Nüüd müüdi korter panga poolt maha 300 000ga ja minu kalkulatsioonide kohaselt on sel isikul jätkuvalt maksta umbes 700 000. Te ütlete, et keegi ei tohiks jääda ilma eluasemeta või eluks ajaks võlavangi, aga mis see lahendus oleks inimesele olukorras, kus eluaset tal enam pole ja on 700 000 maksta. Andke nõu, palun.

JP: Mulle tundub see juhtumi kirjeldus isegi uskumatu.

KK: Päriselu. Sest ainult üks inimene tuli oksjonile.

JP: No võib-olla juhtub. Aga mida võiks kaaluda, oleks see, et maksejõuetuse protsess oleks lihtsam. Täna on see kümme aastat, mille järel kohus võib lõpetada võlgade sissenõudmise, aga see võiks olla lühem, näiteks kolm aastat oleks ehk selline õigusriigile kohane lahendus. Teiseks tuleks ehk suurendada makse jõuetuse protsessis olevale inimesele nii-öelda kättejääva raha suurust, kui tal on sissetulekud.

TV: Härra Parts, see oli väga huvitav! Te ütlete: kolm aastat ja selle järel võiks kõik võlad kirjutada korstnasse?

JP: Täna on see minu teada kas 5 kuni 10 aastat ja kohtu vabatahtlikul otsusel. Aga võiks olla konkreetne kokkulepe kinnisvarabuumi ohvriks langenuile. Alla kolme pole kindlasti mõtet viia, sest siis võidakse hakata juba kuritarvitama.

TV: Härra Parts, kas te lähete valitsusse ja teete ettepaneku, et kolm aastat ja pärast seda on inimesed võlast vabad?

JP: Vajadusel teeme jah. Ja muide, me oleme seda täiesti erakonnas erinevate inimestega arutanud.

KK: Aga mida härra Ansip ütleks seda ettepanekut kuuldes?

JP: Härra Ansip on muide väga lahtise peaga arutaja. Ma usun, et eks ta siis arutaks.

TV: Te ei ole sellest temaga rääkinud?

JP: Ei ole. Küll olen ma vist rääkinud härra Langiga.

TV: Ja mida härra Lang ütles?

JP: Ta pidas ka vajalikuks sellel teemal arutleda. Et kui palju ja milliste kulutuste katteks jääks raha üle neil inimestel.

KK: Mis teie sisetunne ütleks, kas raamat "Pankrot algajatele", kui keegi selle kirjutaks, lendaks praegu Rahva Raamatu müügiedetabelis tippu?

JP: Parandage mind, kui ma eksin, nädalavahetusel oli vist 4,8 protsenti füüsiliste isikute laenudest pikaajalises viivises, üle 60 päeva. Need on need ostjad. Aga siis peab see raamat ka väga odav olema!

Juhan Parts (43)

Majandus- ja kommunikatsiooniminister on põline riigiametnik. 1991 lõpetas koos toonase abikaasa Merle Partsiga Tartu ülikooli õigusteaduskonna cum laude. 1992 justiitsministeeriumi asekantsler. 1998 riigikontrolör, võrdles Eesti riigikorraldust Kesk-Aafrikaga. 2003-2005 Res Publica esimehena peaminister. Täna Isamaa ja Res Publica Liidu eestseisuse liige ja vandeadvokaat Daisy Taugi mees.

Ohjame monopole seadusega!

2009-10-10

*kaasautor Ken-Marti Vaher

Tallinna Vee hinnatõusuks on aastail 2004-2010 planeeritud 52 protsenti. Tallinna Soojuse hind on kerkinud kolme aastaga ligi kaks korda (451 kroonilt 795 kroonini MWh ilma käibemaksuta).

Hinnatõus pole paratamatus

Kas pidevalt kasvavad kütte- ja veearved on paratamatus? Vastame, et ei ole! Praegused seadused ei taga piisavat kaitset tarbijatele monopoolsete ettevõtete hinnakujunduse eest. Sama arvab ka eelmine õiguskantsler Allar Jõks, kes leidis oma ülevaates parlamendile, et ühisveevärgi seadusest ei piisa, et tagada tarbijate õiguste kaitset. Ka konkurentsiamet on tuvastanud sel aastal, et «kommunaalmonopolide hinnakontrolli reguleerivad seaduse mehhanismid on ebapiisavad».

Esitame parlamendiparteidele arutamiseks monopolide ohjamise seaduse eelnõu, mis meie hinnangul peaks kaasa tooma Tallinna Vee hinnalanguse kuni 30% ning soojusetootjate teenuste hinnalanguse.

Meie ettepaneku järgi tuleb seadusega suurendada nende monopoolsete ettevõtete ringi, kelle hinnad kooskõlastab konkurentsiamet. Praegu ei kooskõlasta konkurentsiamet vee-ettevõtjate hindu üldse. Paneme ette, et 52 Eesti suurema vee-ettevõtte hindu kooskõlastaks konkurentsiamet ning ülejäänute omi valla- ja linnavalitsused. Samuti paneme ette, et kõigi soojusetootjate hindu sõltumata nende tootmismahtudest hakkaks kooskõlastama konkurentsiamet.

Hindadele kuppel peale

Euroopa konkurentsiõiguses on selge mõiste: põhjendatud kasumi piirmäär. Näiteks vee-ettevõtetel on see hinnanguliselt 7-8% aastas. Kuid just suurte kasumite nimel tõstetakse meil igal aastal vee hinda. Pole kahtlust, et Tallinna Vee kasum ületab selle piirmäära mitu korda.

Paneme ette, et konkurentsiamet kehtestaks kõigile elektri-, gaasi-, vee- ja kaugkütteettevõtjatele igal aastal põhjendatud kasumi piirmäärad, millest suuremat kasumit ei tohi monopoolne ettevõtja saada.

Mis saab aga siis, kui tootmishinnad langevad? Meie ettepaneku järgi peab siis ettevõtja ise esitama taotluse konkurentsiametile hinna langetamiseks. Kui ettevõtja seda ei tee või keeldub konkurentsiameti kooskõlastust täitmast, näeme ette võimaluse, et konkurentsiamet ise kehtestab ettevõtjale ajutise teenuse hinna. See välistaks pentsiku olukorra sarnaselt eelmise talvega, kus samal ajal gaasi maailmaturu hinna langemisega esitas Eesti Gaas konkurentsiametile hoopis hinnatõusutaotluse. Lisaks soovitame kehtestada reeglid olulisi rikkumisi tegevate monopoolsete ettevõtjate trahvimiseks.

Jõustame seaduse venitamata

See eelnõu on kooskõlas Euroopa õigusega ning tagab riigi kui regulaatori rolli tarbija kui nõrgema poole huvide kaitsel. Eelnõul on laiem majanduslik tähendus.

Ühelt poolt põhjendamatult kõrged kommunaalteenuste hinnad pärsivad Eesti ettevõtete konkurentsivõimet ning halvendavad perspektiivis makromajandusliku keskkonna taastumist. Teisalt omab universaalteenuste põhjendamatu hinnakujundus tugevat negatiivset mõju kodutarbijatele.

Statistika kohaselt on tunduvalt kasvanud kodutarbijatest kommunaalteenuste võlgnike arv ja seoses kütteperioodi alguse ning makromajandusliku situatsiooniga tõuseb see ka tuleval aastal. Iseäranis on riskigrupiks pensionärid, paljulapselised pered, eluasemelaenu tagasimaksetega hädas olevad koduomanikud ja teised vähekindlustatud elanikkonnagrupid.

Ainuüksi Tallinna Vee hinnalangus tarbijale meie poolt eeldatud mahus vähendaks tarbijahinnaindeksit 0,2%. Teeme ettepaneku see seadus jõustada ilma venitamata 1. jaanuaril 2010.