Poliitikute ajaveebid

Ettevõtlikkus on eelkõige mõttemall

2012-05-16

Kuigi suurettevõtete edulugudest ja hiiglaslikest investeeringutest räägitakse palju, on Eesti majanduse tegelikuks mootoriks just väikese ja keskmise suurusega ettevõtted.

Väikese ja keskmise suurusega ettevõtetes on hõivatud 79% erasektori töötajatest, mis on rohkem kui 300 000 eestimaalast. Just need ettevõtted loovad suure osa töökohtadest, nende ettevõtete osakaal ekspordis on üle 70% ning nende loodud lisandväärtus on 5,9 miljardit eurot, mis moodustab kõigi siin tegutsevate ettevõtete loodud lisandväärtusest 76%. Need on aukartust äratavad numbrid.

Eesti riigi rikkus ei põhine naftal, maagaasil, kullal või mõnel muul maavaral. See põhineb meie inimeste ettevõtlikkusel ja lisandväärtusel, mida meie ettevõtted tekitavad. Kui tahame, et Eestil läheks majanduslikult hästi, peab minema hästi ka Eesti ettevõtetel. Selleks on esmatähtis panustada ettevõtluskeskkonda - et see oleks stabiilne ja äritegevust soosiv.

Ettevõtluskeskkonna puhul on üheks keskseks küsimuseks riigi maksupoliitika. Poliitikauuringute keskuse Praxise tehtud väikese ja keskmise suurusega ettevõtete arengusuundumuste uuringu järgi valmistab enamikule ettevõtetele probleeme suur maksukoormus. Eestile on viimasel kahel kümnendil toonud edu ühetaoline ja madal tulumaks ja on selge, et igasugune maksutõus ühtegi ettevõtjat ei rõõmustaks. Vastupidi.

Murekohaks tööjõu maksukoormus

Nagu selgub eelpool mainitud Praxise uuringust, on ettevõtjate jaoks oluline, et leitakse võimalusi, kuidas makse veelgi langetada. Eestis on tööandjatele murekohaks küllaltki kõrge tööjõu maksukoormus. See loob olukorra, kus tööandja peab iga inimese palkamist enne kümme korda kaaluma - kas see on majanduslikult ikka otstarbekas. Tööjõu maksukoormuse langetamine on järgmine väljakutse, mis meil ees seisab.

Lisaks maksude alandamisele on väga oluline tagada turul võrdsed konkurentsitingimused. Eesti on väga väike riik ja tihti ei ole meie turu väiksuse tõttu meil teatud valdkondades piisavalt konkurentsi. See omakorda annab võimaluse suurtel ettevõtetel omandada kiiresti suur turuosa ehk peaaegu monopoolne seisund. Kui nüüd riik soosib läbi seadusandluse veel neid monopole, siis võime tugevast väikeettevõtlusest unistama jäädagi. Oluline on, et kõik mängiksid võrdsete reeglite järgi.

Riik saab seadustega küll parandada ettevõtluskeskkonda, kuid väga palju sõltub inimestest endist. Suhtumist, et kõigis minu hädades on süüdi riik, mitte mina ise, kohtab kahjuks järjest rohkem. Ettevõtlikkus on eelkõige mõttemall, mille tähtsustamine peab algama juba maast madalast.

Kui tahame paremini elada, siis tuleb juba lasteaiast saati ergutada ja suunata lapsi ettevõtlikkusele ja hinnata nende aktiivset ellusuhtumist. Koolides tuleks senisest enam rõhku panna praktikale ja tuua noortele teooria kõrvale ka näiteid elust enesest - et noored seostaksid omandatud reaalse eluga. Ainult nii kasvab peale uus tegus põlvkond, kes julgeb vastu võtta otsuseid ja seda palju räägitud lisandväärtust ise juurde luua.

Rohkem koolitusi!

Tänased noored on ju need, kes praegustele tööinimestele hiljem pensione maksma hakkavad ja kui nad piltlikult öeldes ettevõtteid ja töökohti ei loo, siis pole ka tulevikus normaalseid pensione oodata, rääkimata konkurentsivõimelistest avaliku sektori palkadest.

On selge, et ettevõtlikkus peab käima käsikäes kompetentsiga, mistõttu tuleb tähelepanu pöörata kvalifitseeritud tööjõu arendamisele. Võtmekohaks on koolitused, mida väike- ja keskmise suurusega ettevõtted teevad võrreldes suurettevõtetega tunduvalt vähem. Ometi teavad edukad ettevõtjad, et ettevõtte edulugu saab alguse ikkagi juhist ja seejärel kvalifitseeritud tööjõust.

On probleem, kui ettevõtte omanikud ja juhtivtöötajad ise ei leia vajadust täiendkoolituste jaoks. Juhtivtöötajad peaksid jooksvalt ettevõtlust puudutavate seirete ja uuringutega ennast kursis hoidma. Siin on riik juba väga palju ära teinud, lausa ettevõtjatele kandikul tulevikusuundumused ja arenguvõimalused kätte toonud - näiteks Arengufondi või EAS-i kaudu.

Eesti tugevuseks on meie edukad väike- ja keskmise suurusega ettevõtted, kes julgevad areneda ning kasvada ja ka välisturgusid vallutada. Nende ettevõtete olemasolu, eriti aga juurdekasv, on riigi head käekäiku silmas pidades elulise tähtsusega. Kui me tahame olla innovaatiline Põhjamaa riik, peame looma parimad tingimused ettevõtluse arenguks. Me ei sa jääda puhkama vanadele saavutustele, vaid peame leidma võimalusi pidevalt edasi liikumiseks. Vastasel juhul me jäämegi alatiseks teisi riike endale eeskujuks tooma.

Energia säästmine on selle kümnendi võtmeküsimus

2012-03-30

Tanklate reklaamtulpadelt kumavad rekordhinnad ja majahaldajalt saabuvad soojaarved teevad meele mõruks. Kas aitaks kütuse maksude alandamine või riigi dotatsioon? Ei, lahenduseks on energia säästlik kasutamine.

Nii auto, maja kui ka korteri puhul on oluline, et need poleks liiga suured ega liiga energiakulukad. Kõige olulisem võti küttearvete vähendamiseks on Eesti oludes ikkagi soojakadude vähendamine. Tsentraalkütte puhul on tähtis trassikadude vähendamine ja sobiva küttematerjali kasutamine. Riik on andnud ridamisi toetusi katlamajade üleviimiseks ökonoomsematele kütteliikidele, samuti trassikadude vähendamiseks. Siin on tähtis soojatootjate ja valla koostöö.

Samas tuleb hinnata, kas igas piirkonnas on keskkütte kasutamine ja pikkade trasside remontimine otstarbekas. Selle pilguga peaksid Türi vallas oma olukorda hindama väiksemate asumite soojatarbijad. Selliste analüüside tegemine nõuab majaomanikelt pealehakkamist ja vajadusel julgust loobuda harjumuspärasest ning ehitada välja sobivamad küttesüsteemid.

KREDEXi toetusskeemid kortermajade renoveerimiseks näevad ette toetust 15 kuni 35%, sõltuvalt plaanitud energiasäästu suurusest. Et nende toetuste kasutamine oleks taskukohasem, siis pakub KREDEX soodusintressiga pikaajalist renoveerimislaenu. Laenu periood on kuni 20 aastat. Ettevalmistamise lõppjärgus on toetusskeem, millega toetatakse eramajade energiasäästlikumaks muutmist.

Paljulapseliste perede kodude kordategemiseks on majandusministeerium alates 2008.aastast jaganud toetust, millest on abi saanud 1325 peret. Selleks, et pakutav abi jõuaks kõigi abivajavate suurte peredeni on vajalik, et kohalikke olusid tundev sotsiaaltöötaja või ka lihtsalt abivalmis naaber sellisele võimalusele tähelepanu juhiks ja aitaks vajadusel taotlust vormistada. Ka Järvamaal on näha, et omavalitsuste kaupa toetuste arv ei sõltu mitte niivõrd abivajajate arvust vaid pigem abi ja nõu pakkuvast vallaametnikust.

Mitmel puhul soovitakse lihtsat lahendust: riik võtku energiatoodetelt maksud maha. Selles lahenduses on mitu lõksu. Maksu kogumata jätmisel tekib uus auk näiteks õpetajate ja päästjate palgafondis või teede remondirahas. Samas jääb suurem summa kogumata just jõukatelt, kellel suuremad elamispinnad või võimsam auto. Erinevad maksusoodustused on asjakohased vaid siis, kui nad oleks suunatud energiasäästu soodustamiseks. Muul juhul oleks see ka ebavõrdne nende suhtes, kes leidnud individuaalseid säästlikke variante. Küll aga ei ole ma nõus mitme rohelise poliitikuga, kes ärgitavad veelgi energiamakse tõstma, et sellega „sundida" inimesi rutem energiakadusid vähendama.

Hätta sattunud pered peavad saama reaalset abi kohe. Vajadusel saab taotleda toimetulekutoetust. Seda makstakse arvestusega, et kodukulud (üür, elekter, kanalisatsioon, vesi, küte, prügivedu) saavad tasutud ja esimesele pereliikmele jääb kätte 76,7 eurot ja igale järgnevale pereliikmele 61,36 eurot. Oluline on valla poole pöörduda kohe samal kuul, kui abivajadus tekib, sest tagantjärele toetust ei saa. Keeruline küsimus tuleb lahendada neil, kelle eluruum on suure ülepinnaga. Ülepind toetuse alla ei käi. Sellisel juhul tuleb mõelda korterivahetusele.

Elamislubade juhtumi taustal poliitikud ja IRL

2011-12-09

Tegelikult oleks vaja lausa erilehte, sest teema on väga mahukas. Välismaalasel peab olema Eestis viibimiseks legaalne alus, olgu selleks viisa, tähtajaline elamisluba või pikaajalise elaniku elamisluba.

Pikaajalise elaniku elamisloaga on siin kõik aastakümneid elanud välismaalased. Tähtajaline elamisluba on välismaalasele kuni viieks aastaks antav luba Eestisse elama asumiseks: abikaasa juurde, lähedase sugulase juurde, õppimiseks, töötamiseks, ettevõtluseks, piisava legaalse sissetuleku olemasolu korral, välislepingu alusel või kaaluka avaliku huvi korral. Eestisse elama asuvate välismaalaste arv on piiratud aastase sisserände piirarvuga, mis ei tohi ületada aastas 0,1 protsenti Eesti alalisest elanikkonnast. Sisserände piirarvu raames võib siseminister määrusega kehtestada piirarvu jagunemise elamisloa taotlemise põhjuse ja elamisloa andmise aluse järgi, samuti ajalise jaotuse aasta piires. Samas on hulk selliseid isikuid, keda piirarvu täitumise arvutamisel ei arvestata. Nendeks on näiteks: eestlane, Eesti kodaniku ja Eestis elamisloa alusel elava välismaalase abikaasa, kellele antakse elamisluba elama asumiseks abikaasa juurde, välismaalane, kellele antakse elamisluba õppimiseks. Seaduses on rida asjaolusid, miks riik võib elamisloa andmisest keelduda ja samuti tühistada.

Tähtajalise elamisloa ettevõtluseks võib anda välismaalasele, kellel on osalus äriühingus või kes tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana, kui äriühing või füüsilisest isikust ettevõtja on registreeritud Eesti äriregistris, ettevõtlus on vajalik, lähtudes riiklikust huvist Eesti majanduse arendamisel, ning välismaalase elama asumine Eestisse on ettevõtlusele oluline.

Tähtajalise elamisloa ettevõtluseks võib anda välismaalasele, kellel on piisavad rahalised vahendid ettevõtluseks Eestis, sealhulgas vähemalt 63 900 eurot tema kontrolli all olevat kapitali, mis on investeeritud äritegevusse Eestis, ja äriplaani kirjeldus, millest nähtub äritegevuse iseloom, ulatus ning vajamineva personali suurus, kvalifikatsioon ja oskused.

Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemiseks nõutava Eestisse investeeritud kapitali suurus on vähemalt 15 950 eurot. Sellist liiki elamisluba pole Eesti eripära, näiteid leiab nii Euroopa Liidust kui mujalt maailmas. Ettevõtluseks antud tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane, esitatud äriplaan, äripartnerid või esitatud rahalised allikad ei ole usaldusväärsed, välismaalase senine tegevus ei ole vastavuses äriplaaniga või välismaalane ei ole täitnud eespool nimetatud või muust seadusest tulenevat välismaalase Eestis ajutise viibimise, elamise või töötamisega seonduvat kohustust.

Siseministeerium julgeolekuargumentide esindajana on majandusministeeriumiga, aga ka välis- ning hariduse- ja teadusministeeriumiga, kõrgkoolidega pidevas debatis liberaalsuse, ettevõtluse, hariduse, teaduse, rahvusvahelise konkurentsivõime ja rahvaste üksteisemõistmise asjus. Persoonid pole tähtsad.

Poliitikutest

Kõigepealt Ken-Marti Vaheri ja Juhan Partsi kui ministrite rollist praeguses elamisloa taotluste loos. Kuna sisserände piirarv ei ole viimastel aastatel täitunud, siis ei olnud 2011. aasta alguses põhjust kehtestada suuremat piirarvu kui 0,075% Eesti alalisest elanikkonnast. Nii kehtestas vabariigi valitsus 13. jaanuaril 2011, veel minu ametisoleku ajal, selle aasta piirarvuks 1008. Mais selgus, et sisserände piirarv täitub ebatavaliselt kiiresti, sest enneolematult palju elamisloa taotlusi on esitatud töötamiseks äriühingu juhtorgani liikmena - juuli alguseks oli sel alusel juba antud 580 elamisluba, mis moodustas üle poole kogu kehtestatud piirarvust. Sellest tulenevalt tekkis oht, et kiire piirarvu täitumise tõttu juhtorgani liikmetega ei oleks jäänud võimalust taotleda tähtajalist elamisluba mõnel muul alusel. Ja nüüd tuleb oluline koht! Juba 4. juulil kehtestas siseminister määrusega, et rohkem elamislube töötamiseks juhtorgani liikmena 2011. aastal ei anta. Ühtlasi alustas politsei- ja piirivalveamet kontrolli, et välja selgitada selle põhjused. Ilmnes, et paljud äriühingud olid tõenäoliselt asutatud üksnes selleks, et taotleda elamisluba juhtorgani liikmena. Seni on avastatud üksnes äriühingu juhtorgani liikmena töötamiseks antud elamislubade väärkasutusi ja 65 juhul on alustatud elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust, neist 15 on kehtetuks tunnistatud.

Äriühingu juhtorganite liikmetele antud elamislubade suure arvu tõttu täitus sisserände piirarv juba 31. augustil 2011.

Siseministeerium (SiM) pöördus majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) ning kaubandus-tööstuskoja (KTK) poole, et küsida nende seisukohta sisserände piirarvu suurendamise vajaduse kohta. Nii nagu KTK, toetas minister Parts sisserände piirarvu suurendamist Eesti majanduse arengu eesmärgil kuni 0,1% Eestis alalisest elanikkonnast. Seega esitas siseminister vabariigi valitsusele ettepaneku sisserände piirarvu suurendamiseks 336 võrra. Vabariigi valitsus kehtestaski 29. septembril 2011 sisserände piirarvuks 1344, mis on maksimaalne lubatud suurus.

Selleks, et lisandunud piirarvu arvelt saaksid elamislube eelkõige oskustöölised, keda Eesti tööandjad vajavad, algatas siseminister määruse eelnõu sisserände piirarvu jagamiseks elamisloa andmise aluste järgi, tehes prognoosi 2011. aasta lõpuni. Eelnõu kohaselt nähti ette 292 elamisluba töötamiseks, 25 ettevõtluseks, 8 piisava legaalse sissetuleku olemasolul ja 11 välislepingu alusel.

Eelnõu menetluse käigus tegi MKM ettepaneku suurendada ettevõtluseks antavate elamislubade arvu 60 võrra. Ministeerium põhjendas oma ettepanekut ettevõtlusinvesteeringute olulisusega Eesti majandusele ja piirarvu vähese täitumisega teistel alustel.MKM on seisukohal, et sisserände piirarvu alajaotus ei lahenda tegelikku probleemi, sellega võime takistada oluliste investeeringute Eestisse tulekut. Pigem tuleks SiM-il tegeleda kontrolli ja järelevalve tõhustamisega. Ülaltoodud põhjustel kehtestas siseminister 15. oktoobril 2011 sisserände piirarvu jagunemise vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ettepanekule - lisandus 232 elamisluba töötamiseks, 85 ettevõtluseks, 8 piisava legaalse sissetuleku olemasolul ja 11 välislepingu alusel.

Kui siseminister ei oleks kehtestanud sisserände piirarvu jagunemist elamisloa andmise aluste järgi, siis oleks sisserände piirarv täitunud lihtsalt elamisloa taotluste laekumise järjekorras. Arvestades, et ka elamisloa andmise tingimusi piisava legaalse sissetuleku alusel on kerge täita, siis oleks piirarvu jagamata jätmise korral ilmnenud tõenäoliselt suur hulk fiktiivseid taotlusi sellel alusel.

Minister Partsi arvates pole ettevõtjate mured ja selgus välistööjõu riiki toomisel jätkuvalt lahenenud, seetõttu on peetud erinevaid ümarlaudu. Üks selliseid toimus 14. novembril MKMis. Ümarlaua eesmärk oli töötada välja ettepanekud SiM-ile, kuidas mõistlikumalt lahendada arvatav sisserände piirarvu kuritarvitamise probleem ning parandada tippspetsialistide riiki toomise võimalusi. Sel koosolekul viibisid ka nii Indrek Raudne kui Nikolai Stelmach, aga protokolli lugenuna ma selles probleemi küll ei näe. Kuritarvitamiste vältimiseks tehti peamiselt kaks ettepanekut: kehtestada palgakriteeriumi nõue ka elamisloa töötamiseks juhtorgani liikmena korral sarnaselt teiste töötamise liikidega ja kehtestada seaduses MKMile kohustus korraldada elamisloa ettevõtluseks taotlemise korral äriplaanide hindamine Eesti majandusele olulisuse seisukohast.

Siseministeeriumis planeeritavate seadusemuudatustega on plaanis vähendada järgmistel aastatel elamislubade väärkasutuse ohtu terviklikult. Seega tuleb seadusemuudatusega tagada, et Eestisse saabuksid üksnes need välismaalased, kelle riiki tulek on avalikes huvides ehk aitab kaasa majanduse arengule. Ettevõtjatele ja Eestisse tööle tulijatele ei anna Eesti elamislube mitte sellepärast, et nad saaksid Eestis elada, vaid sellepärast, et nende siin elamine on ühiskonnale kasulik.

Pikk jutt, aga ministrite suhtes on kokkuvõte lihtne: alati võib olla kriitiline ühe või teise väljaütlemise või teo suhtes seoses selle looga, aga mõlemad ministrid on teinud oma tavapärast tööd ja nad võiks rahule jätta.

Riigikogu liige Siim Kabrits on ettevõtlik inimene, kelle ühele ettevõtetest kuulub kolmandik ettevõttest, mis omab kahte korterit vanalinnas Kooli tänaval. Teised korteri kaasomanikud läbi oma ettevõtete on Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach. Investeering tehti maja korda tegemiseks ja edasi müümiseks, see pole aga tänaseks realiseerunud. Sellega Kabritsa roll piirdub. Avalikkusele tundmatust mulgist on saanud suurele osale eestimaalastele tuttav nägu. Loodetavasti on Kabritsale see tulevikus abiks. Ka tema võiks rahule jätta.

Nüüd Indrek Raudsest ja Nikolai Stelmachist. Nendega on palju keerulisem. Siin on niipalju erinevaid infokilde ja neid lisandub ilmselt veelgi. Viimased päevad pole selge seisukoha võtmist lihtsamaks teinud, kuigi kindlasti on tänaseks hulk inimesi, kel on juba ammu mõõt täis. Mõõt on täis, lähtudes retoorikast ja fiktiivsusest, eetiliste piiride ületamisest. Kas siin on ka midagi kriminaalset, seda saame teada. See aeg tuleks ära oodata. Kui on midagi kriminaalset, siis selleks aruteluks on kohtusüsteem. Mis puudutab nii-öelda parteilist suhtumist, siis selles osas saavad otsuse vastu võtta vaid IRLi liikmed. Omapoolse sammu riigikogust ja Tallinna volikogust tagasiastumise teel on kõnealused juba ette võtnud. Kuidas konkreetne asi laheneb, näitab aeg.

IRList

Vastus küsimusele, kas kõik see on olnud IRLile kuidagi abiks, on ilmselge. Täielik jama enne suurkogu ja erakonna esimehe ja juhtorganite valimisi. Jama oleks ka ilma nende eelseisvate sündmusteta. Olukorras, kus paljudes arengumaades on probleemiks juurdepääs haridusele ja kirjaoskuse puudus, siis IRLi probleemiks on liigne kirjade kirjutamine ja allkirjade kogumine, seda juba pikemat aega.

Ühtegi probleemi ei ole need kirjad lahendanud, küll aga on rõõmuks konkurentidele. Näe, kus lollid ... See kõik ei tähenda seda, et probleeme ei peaks lahendama. Selleks erakonna juhid ju ongi. Fakt on see, et 28. jaanuaril valitakse IRLile uus esimees niikuinii. Minu arvates peaks see inimene seda tööd teha viitsima, hoolima inimestest, olema usutav peaministrikandidaat ja ka IRList väljaspool olevate inimeste jaoks arvamusliider, karismaatiline. Kas sellist inimest üldse leidub? Teeme Eestit nende inimestega, kes meil on. Mis puudutab Lääne-Viru IRLi, siis siin toimivad asjad jätkuvalt. Järgmisel neljapäeval korraldame oma inimestele korralise üldkogu. Arutame ka päevaprobleeme. Riietus kampsunist ülikonnani.

Kuidas Kundas ilma hinnatõusuta sooja saada?

2011-11-18

Virumaa Teataja on talve eel muutumas kaugkütte ERIks, aga mis sa ära teed, kui inimestel häda käes.

Kunda linnas koguti hiljuti sooja hinnatõusu vastu allkirju, nii et see genereeris muu hulgas ka riigikogu Lääne-Virumaalt pärit liikmetele järgmise sisuga elektronkirja:
"Usun, et olete kursis murega, mis sunnib mind teie poole pöörduma - see on Kunda soojahind ja lühikese etteteatamistähtajaga selle meeletu tõus, mis paneb löögi alla minu ja minu lähedaste senise võimekuse oma kohustuste täitmisel ning võimaluse elada oma elu väärikalt! Palun teid võtta arvesse, et soojahinna tõus sellises ulatuses on mulle vastuvõetamatu ning mind ei rahulda enam pelgalt selgitused a la, miks ma siiski peaksin maksma rohkem, kui mul on. Ma nõuan teilt KOHE tegusid, mis päädiksid hinnatõusu olulise leevenemisega, ning soovin, et teeksite oma tööd sisuliselt ja teid ülalpidavate kodanike huve arvestavalt!"

Kirjade saamise tulemusena on mul nüüd väga täiuslik Kunda inimeste meiliaadresside andmebaas. Loomulik on see, et rahvasaadik tegeleb kirjas püstitatud teemaga ka sisuliselt. Pöördusin konkurentsiameti poole, kes Kunda rahva arvates uut soojahinda kooskõlastades kurja juureks osutus. Järgnev pärinebki suures osas konkurentsiameti vastusest minule.

Selgitus, mida kuulata

Eelmise soojahinna kooskõlastas konkurentsiamet kaks ja pool aastat tagasi, siis oli maagaasi ostuhind (koosneb maagaas + aktsiis + võrgutasu) 54% võrra madalam kui tänases hinnas. Vahepealse kahe ja poole aastase perioodi jooksul on väga oluliselt tõusnud maagaasi hind ning tõusnud on ka aktsiis. Konkurentsiameti 21.10. 2011 otsusega Kunda võrgupiirkonnale kooskõlastatud soojuse piirhinnas on maagaasi osakaal 74,8%. Kunda võrgupiirkonna jaoks muutub maagaasi sisseostuhind iga kuu sõltuvalt USA dollari kursist ja kütteõlide 9 kuu keskmistest hindadest.

Vaatamata sellele, et maagaasi sisseostuhind langes 2010. aasta teisel poolel, on käesoleva aasta aprillikuust tõus olnud üle 35%, viimase kahe aastaga on maagaasi sisseostuhind kahekordistunud. Seega on soojuse hinna tõusu põhjuseks eelkõige kütuse hinna järsk tõus, mida põhjustavad globaalsed muutused maailmaturul.

Perioodil aprill 2009 - oktoober 2011 teenis Fortum Termest AS Kunda võrgupiirkonnas maagaasi ostuhindade erinevusest tingituna kahjumit ligi 130 000 eurot (ligi 2 miljonit Eesti krooni), mis tähendab seda, et Kunda linna tarbijad tarbisid nimetatud perioodi jooksul soojust soodsamalt võrreldes Eesti teiste linnade maagaasi baasil toodetud soojuse tarbijatega.

Tekkinud kahju ettevõttele ei kompenseerita ja see kantakse kahjumisse. Eesti teistes linnades on sellel perioodil olnud analoogne maagaasi ostuhindade tõus, eripäraks vaid see, et soojuse hinda on muudetud kaheaastase perioodi jooksul mitu korda vastavalt maagaasi ostuhinna muutusele.

Lisaks maagaasi ostuhinnale on Kunda võrgupiirkonnas muutunud elektrienergia ostuhinnad ning kütuse põletamisel välisõhku paisatavate saasteallikate tasumäärad. Samuti on lülitatud hinda aastatel 2008-2011 tehtud investeeringud summas

359 720 eurot (5,63 mln krooni). Samas on investeeringute tulemusel vähenenud soojuskadu 30,7 protsendilt 22,1 protsendini ning saadud kokkuhoid kompenseerib investeeringute maksumuse hinnas.

Kunda võrgupiirkonnale on soojuse piirhind kooskõlastatud hinnavalemi alusel, milles muutuvaks komponendiks on maagaasi ostuhind. Kui gaasi ostuhind langeb, siis kajastub see ka kohe soojuse hinnas.

Kunda võrgupiirkonna probleemiks on halvas seisukorras ning madala tarbimistihedusega soojustrassid, milles oli soojuse kadu 2009. aastal 30,7% ja 2010. aastal 26,6%. Alates 1. detsembrist 2011 on kadu 22,1%.

Monopolide hinnapiirangud

Selle IRLi algatatud seaduse kohaselt on majandus- ja kommunikatsiooniminister kehtestanud oma määrusega soojuse kadudele tehnilised nõuded. Kunda piirkonnas on ettevõte võtnud endale tegevusloas arenduskohustuse vähendada trassikadu 2016. aastaks 18%ni, mis absoluutmahus vähendaks trassikadusid 1,76 korda ning annaks võimaluse alandada soojuse hinda.

Lahendused soojuse hinna alandamiseks on eelkõige trassikao vähendamine, mis on juba töös. Investeeringud selleks finantseeritakse osaliselt välisabi raames. Siin kehtib printsiip, et välisabi raames finantseeritud investeeringuid ei lülitata soojuse hinda. Ka on Fortum Termest kaalunud hakkpuidul töötava katlamaja rajamist, mis annaks samuti kokkuhoidu.

Maagaasi hind on täna taandatuna kütteväärtusele umbes 40 eurot/MWh, hakkpuidul aga 18 eurot/MWh, mis võimaldaks tarbijatele soodsama hinna. Samas osutub see tasuvaks, kui investeeringud kaasfinantseeritakse ELi abi raames, sest kui hinda lülitatakse kogu katlamaja investeering, ei anna see fekti.

Analoogselt maagaasiga järgib hakkpuidu hind sama trendi, ka mõjutab hakkpuidu hinda tõusu suunas ELi CO2 poliitika, mis soosib taastuvate kütuste kasutamist. Tuleb tõdeda, et pikas perspektiivis on hinnatõus surve erinevatele kütustele ning parimaks lahenduseks on energiasääst tarbija juures: majade soojustamine, küttesüsteemide renoveerimine.

Olen nii, nagu e-kirjas palutud, süvenenud probleemi sisuliselt, aga tunnetan oma nõrkust ja ei oska Kunda kortermajade elanikele neile lähivaates vastuvõetavaid kaugküttehinna alternatiive pakkuda ega enda poolt artikli pealkirjas tõstatatud küsimusele vastata.

Mida siiski soovitada või soovida? Seda, et Kunda linna elanikel jätkuks tööd. Et ühistutel jätkuks jõudu ja vahendeid tegeleda soojakadude vähendamisega ja et gaasihind maailmaturul langeks.

Kes ikka väga suures kitsikuses, neid peab aitama toimetulekutoetus.

Põllumajandusminister Seeder: otsetoetused hakkavad võrdsustuma

2011-11-16

Kanepi ja Valgjärve valla põllumeeste lõikuspeol osalenud põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi väitel muutub Eesti põllumehe elu Euroopa Liidu järgmisel eelarveperioodil oluliselt paremaks, sest otsetoetused ühtlustuvad.

Mis muutub siinsete põllumeeste elus 2014. aastast?

Euroopa Komisjoni poolt välja pakutus on kaks külge. Nagu elus ikka, on nii positiivset kui negatiivset. Positiivne on kindlasti see, et komisjon püstitas ise eesmärgi, et üheski liikmesriigis ei tohiks otsetoetused jääda alla 90 protsendi Euroopa Liidu keskmisest. Seega kinnitas komisjon esimest korda ametlikes dokumentides, et põllumajandus- toetused Euroopa Liidus tuleb ühtlustada. Arvuliselt tähendab esitatud ettepanek meile 30- protsendilist tõusu, võrreldes praeguste otsetoetuste tasemega. Nii et igal juhul meie olukord paraneb. Asja negatiivne pool on see, et vanade Euroopa Liidu riikide toetused on jätkuvalt kõrgemad. Vahe küll väheneb, aga jääb ikkagi alles. Meie soov ja eesmärk on, et võrdsustamine toimuks võimalikult kiiresti, mistõttu komisjoni pakutud tempo meid ei rahulda. Eks nüüd, uue perioodi alguseni jäänud aastatel (2011-2013), tuleb väga tõsiselt vaielda, läbi rääkida, oma seisukohti selgitada, et saada võimalikult positiivne lõpptulemus.

Kas kusagil on kirjas ka mõni kindel tähtaeg?

Komisjoni esimene pakkumine oli, et ühtlustamine võiks toimuda aastaks 2028, mille peale tuli väga tõsine kriitika ja valjuhäälne protest. Komisjon võttis nimetatud aastanumbri seepeale oma ametlikest dokumentidest välja. Järelikult tuleb uuesti läbi rääkida ja komisjonile survet avaldada, et see aastaarv saaks uuesti tagasi ja senisest märksa varajasemaks.

Kas need argumendid ei tööta, et meie panustame muudes valdkondades teistega võrdselt, aga põllumajandusvaldkonnas saame kas või kreeklastega võrreldes kuni kümme korda vähem tagasi?

Oleme seda solidaarsust ka korduvalt rõhutanud, aga eks neid argumente jätkub kõigil. Kas või Kreeka võlakirjade paketis osaleme solidaarselt teiste riikidega, olles ise üks vaesemaid Euroopa Liidu liikmesriike. Teine pool tõest on see, et ka täna on Eesti Euroopa Liidus väga selgelt saaja, mitte andja. Kusjuures kõige suurem saaja on Eesti põllumees. Juba täna tuleb 75 protsenti põllumeestele makstavatest toetustest Euroopa Liidu eelarvest - see on teine pool solidaarsusest. Vanad liikmesriigid räägivad samuti, et jagame siin sakslaste, hollandlaste, rootslaste jt raha ümber. Nii et kus läheb tasakaal ja õiglus, on väga delikaatne küsimus. Kripeldama jääb üksnes see, et miks meil ei ole võrdseid tootmistingimusi Hollandi, Saksa ja Taani põllumehega. Me ei soovigi saada juurde toetusi, vaid võrdseid tingimusi.

Kellele on põllumajandustoetused peamiselt mõeldud?

Põllumajandustoetuste puhul on kindel eesmärk, et toetused läheksid peamiselt toidu tootjatele. nMõistagi on neidki, kes lähevad kerget raha püüdma, teeseldes abikõlbulikkust. On ka nn passiivseid põllumehi, kes ise ei tooda, aga saavad erinevatest meetmetest toetusi. Osa omanikke ei soovigi viimasel ajal enam oma maad ise harida või põllumeestele rendile anda, vaid võtavad ise toetusi. Pilt on väga kirju ja meie eesmärk on seda korrastada. Sama eesmärk on ka komisjonil, kes on pakkunud välja esialgse definitsiooni, eristamaks passiivseid põllumehi aktiivsetest. Lahendusi otsitakse üle Euroopa.

On sedagi väidetud, et põllumehed võiksid oma nõudmisi pisut tagasi tõmmata, et teistest allikatest hoopis rohkem saada?

Peame tõesti sedagi vaatama, kuidas end toetuste abil siseriiklikult kõige paremini arendada suudame. Saame ju Eestile raha erinevatest allikatest - kalandus-, põllumajandus-, maaelu- ja sotsiaalfondist ning mujalt. See on päris keeruline olukord, et mis meile tervikuna kõige kasulikumaks osutub. Aga kõik ministeeriumid selle analüüsiga tegelevad ja usun, et Eestil õnnestub läbirääkimiste tulemusena saavutada parem tulemus, kui praegu välja pakuti.

Miks PRIA nii kaua raha kinni hoiab? Rahva hulgas on hakanud levima arvamus, et neile on antud vastav suunis, et seda raha saaks vahepeal pööritada?

Selliseid suuniseid ei ole PRIA-le antud ja ma võin kinnitada, et seda raha keegi ei pöörita . ei börsidel ega mujal. See on tõesti juba habemega probleem, et raha piisavalt kiiresti ei liigu ja et PRIA menetlemise aeg on pikk. Ühelt poolt sõltub see PRIA haldussuutlikkusest, seal on täpselt nii palju inimesi, kui on ja ega me neid rohkem võtta saa. Eesti riigil ei ole lihtsalt raha. Vaja on õpetajatel, politseinikel, arstidel, päästetöötajatel palka tõsta. Peame töö ära tegema just nende ametnikega, kes on pärast kärpimisi alles jäänud. Kas või välikontrollid põldudel on puhtalt Brüsseli nõue, mis tuleb teha ja võtab aega.

Euroopa Liit tegi Eestile just etteheiteid rahandusministeeriumi vähese kontrolli pärast struktuuri-fondide kasutamisel ning peatas raha väljamaksmise. Kas nüüd suureneb bürokraatia veelgi?

Loodan, et põllumehi see nüüd küll ei puuduta. Põllumajandus- ja kalandusfondi rahad kasutamisega on kõik korras, mis on suuresti just PRIA teene. Põllumehele on tihti tüütu PRIA liigne kontroll ja nõudlikkus, aga selle tulemusena on ka olnud suhteliselt vähe pettusi. Keegi ei süüdista neid nõrgas kontrollis ja PRIA raha vähemalt liigub.

Jntervjuu Helir-Valdor Seedriga

Allikas: Ajaleht KOIT 08. november 2011

Mati Määrits

Majade tark soojustamine viib kulud alla

2011-11-11

Esmaspäeval alanud energiasäästunädal toob fookusesse säästvad tarbimislahendused ning majade soojustamisest tuleneva energia kokkuhoiu võimalused. Ajal, mil Euroopas tõusvad energiahinnad, on energiasäästule suunatud igapäevaelus rakendatavate lahenduste kasutuselevõtt muutnud üha aktuaalsemaks ka Eestis.
Raske, kui mitte et võimatu on meil võidelda tõusvate maagaasi, puidu või õli tooraine hindadega terves maailmas. Seega on peaaegu ainukeseks soojakulude vähendamise võimaluseks energiasääst. Kõige efektiivsem viis on majade soojuskindlaks renoveerimine, sest enamik Eesti kortermajadest (hinnanguliselt 13 000 hoonet) ei ole soojust lukustavad. Mistõttu läheb suur osa täna kasutatavast energiast atmosfääri lihtsalt kaduma. Majade tark soojustamine annaks kindla kokkuhoiu küttearvetelt. Halvast soojustusest või energiasäästule mõtlemata projekteeritud ehitised tuleks renoveerida nii, et soojakaod läbi piirete väheneksid ning seeläbi tekkiv kokkuhoid küttearvetelt ning keskkonnasääst oleks reaalne.

Euroopa Liit on võtnud endale eesmärgiks saavutada 2020. aastaks hoonepõhiseks energiatarbeks mitte rohkem kui 100 kWh/ m2 a. Paraku on Eestis täna hulga kortermaju, kus nimetatud näitaja on mitu korda kõrgem. Majandus- ja kommunikatsiooni-ministeerium on käivitanud juba mõnda aega tagasi kortermajade rekonstrueerimistoetusprogrammi, mille eesmärgiks on julgustada ja aidata inimesi investeerima kodukulude kokkuhoiuks. Praegu kaetakse riigi poolt finantsasutuse KredEx kaudu 35 protsenti rekonstrueerimiskuludest, kui sellega saavutatakse 50-protsendiline energiasääst. Alates eelmise aasta septembrist on esitatud kokku 245 toetuse taotlust, millest positiivse otsuse on saanud 229 korterelamut 6 225 323,58 euro ulatuses.

Korterelamute toetamiseks kasutatakse vahendeid, mis saadakse Eesti riigi kasutamata saastekvootide müügist Luksemburgile. Toetustaotlusi saab esitada alates 30. septembrist 2010 kuni vahendite ammendumiseni või 30. novembrini 2012. a.

Samuti on plaanis valitsusel käivitada ka toetusprogramm väikemajade rekonstrueerimiseks 2014. aastal. Muidugi, kui rahalised võimalused tekivad varem, käivitatakse toetusprogramm kiiremini - elame, näeme. Nimetatud programm puudutab otseselt neljandikku Eesti elanikest.

Ka avalikus sektoris on plaanis rakendada energiasäästu. Nimelt on kavas viia ellu ühiskondlike hoonete rekonstrueerimise programm. Sellise programmi abil on võimalik energiatõhusamaks muuta ligikaudu 480 hoonet. Programmi kogumaht on 146, 5 miljonit eurot.

Elades meie kliimavöötmes, kus kütteperiood kestab üle kolmandiku aastast, on energiasäästu raske ülehinnata. Täna tehtavad kulutused majade soojustamisse on kindel garantii väiksematele kommunaalarvetele.

Haldusreformi kolm põhiküsimust

2011-11-08

Viimased kuu aega on haldusreformi teemal sõna võtnud erinevad teadlased, poliitikud, ajakirjanikud ja muud asjatundjad. On olnud sisukaid analüüse ja ka puusalt tulistamist, palju on räägitud aiast ning palju püütud teemat juhtida ka aiaaugule. Neist aruteludest ja ka varem läbi viidud uuringutest ja analüüsidest on tänaseks välja koorunud kolm peamist küsimust, millele peaks püüdma vastata kõik, kes sel teemal sõna võtavad või seda plaanivad.

Esiteks - kuidas tagada inimestele õigus kaasa rääkida nende igapäevast elu puudutavates küsimustes? Täna elavad inimesed olukorras, kus nende igapäevaste toimetuste kolmnurk - elukoht, töökoht ja vaba aja veetmise võimalused, ei asu enamasti ühes omavalitsuses. Elatakse ühes, poes ja arsti juures käiakse järgmises ning tööl ja koolis sageli suisa ülejärgmises omavalitsuses. Teadlased nimetavad seda toimepiirkonnaks ja enamasti on see suurem tänasest omavalitsusest.

Iseenesest ei ole inimeste suuremas liikuvuses ju midagi halba. Kõigis valdades ei peagi olema kooli, juuksurit, kaubanduskeskust ja muud eluks tarvilikku. Saab sõitma panna koolibussi naabervalda, metsatuka tagant läheb otsetee töökohta maakonnakeskuses ning elul polekski justkui häda. Kõige selle juures on aga üks suur ja põhimõtteline AGA.

Maakond kui toimepiirkond

Aga kuidas on tagatud inimese õigus oma elu mõjutavate otsuste tegemises kaasa rääkida? See peaks olema kohaliku demokraatia nurgakivi. Kui sinu lapse hariduse kvaliteedi määravad kõrvalvalla valijad, siis ei ole see õigus tagatud. Kui selle, kui tihti ja kui hästi on talvel lahti aetud tee maakonnakeskusse, kus sa tööl käid, määrab ära keegi kolmas või neljas, ei ole see õigus tagatud.

Sellisel juhul ei saa rääkida ka toimivast kohalikust demokraatiast. Ja kuigi vahepeal püütakse minivaldu toetada argumendiga, et suuremate omavalitsuste puhul väheneks kohalik demokraatia, on tegelik olukord vastupidine. Inimesel peab olema võimalus kaasa rääkida oma elu puudutavate otsuste tegemisel, oma toimepiirkonna valikute kujundamisel.

Uuringud näitavad, et täna kattub inimese toimepiirkond pigem maakonna kui vallaga. Tänase halduskorralduse juures aga jooksevad minivallad verest tühjaks ja alles ei jää mitte kohalik demokraatia, vaid tühi kest, mida tuleb allesjäänud elanikel üleval pidada.

Teine põhiküsimus, millele tuleb haldusreformi puhul vastata, on omavalitsuste võimekus seal elavate inimeste jaoks midagi ära teha. Hiljuti avaldatud haldusvõimekuse uuringust, aga ka õiguskantsleri ja riigikontrolöri ülevaadetest selgub, et praegu ei suuda omavalitsused väga sageli täita neid ülesandeid, mis neile seadustega pandud on.

Nõrgad omavalitsused

Kardetakse, et kui omavalitsused on suuremad ja tugevamad, siis teenuse kättesaadavus halveneb. Aga ega teenus ei ole ju see, kui inimene kutsutakse vallavalitsusse mingid blanketti täitma. Teenuse all tuleb mõista ikka seda, et vanainimesel aitab keegi puud ahju ette tuua, et lumesahk lükkab talvel tee puhtaks ja käib buss, millega minna arsti juurde või poodi. Ja nende kvaliteet ei sõltu vallavanema töökabineti asukohast.

Ühe lahendusena pakuvad haldusreformi vastalised, et võtame siis omavalitsustelt ära kohustuse neid teenuseid osutada. Võtame ära kohustuse korraldada hariduselu, teehoolet, sotsiaalhoolekannet, ühistransporti. Teoorias on see muidugi tehtav, AGA...

Aga kes neid teenuseid siis inimestele osutab? Kes lükkab talvel tee lahti? Naabervald? Riik? Mõlemad on võimalikud, aga see tähendab, et ka lumekoristuse raha liigub sinna. See tähendab, et ka otsused, kuidas ja kui tihti teid koristada, tehakse mujal ja kohalikel inimestel kaob võimalus neid otsuseid kuidagi mõjutada. Paratamatult tekib küsimus, et millega siis üldse kohalik omavalitsus tegeleb? Mitte millegi tegemisest pole aga elanikel kasu, isegi kui seda teha hästi lähedal ja hästi kohalikult.

Riik peab sekkuma

On selge, et Eesti vajab tugevaid omavalitsusi. Kohalikud inimesed vajavad tugevat omavalitsust. Ja et suuremad on tugevamad, sellega nõustuvad isegi kõige tulihingelisemad haldusreformi vastased. Suuremal omavalitsusel on rohkem võimalusi teenuste osutamiseks, on võimalus palgata pädevamaid inimesi. Suuremal omavalitsusel on võimalik ka investeerida tööstusaladesse, teedesse, haridusse, et luua ettevõtetele sobivamaid tingimusi. See omakorda tähendab aga töökohti. Just neid aga inimesed vajavadki.

Siit koorubki välja kolmas haldusreformi võtmeküsimus. Missugune on omavalitsuste tugevdamise juures riigi roll? See on ka koht, kus koalitsioon pole praeguseks veel üksmeelt leidnud. IRLi seisukoht on, et riik ei saa olla lihtsalt kõrvaltvaataja, vaid peab vajadusel ka ise omavalitsusi ühendama. Riik ei saa vaadata, kuidas nõrgad omavalitsused jäävad järjest nõrgemaks, vaid riigi kohustus on sellistel puhkudel ka sekkuda.

Ma ei süüdista selles praeguseid valla- ja linnajuhte - nad on tublid inimesed ja tegutsevad väga sageli oma võimete ja võimaluste piiril. Selleks aga, et suurendada võimalusi ja võimekust midagi ka reaalselt ära teha, tuleb praegused omavalitsused muuta suuremateks ja tugevamateks.

Just need on küsimused, millele vastates saab lahti harutada ka haldusreformi sasipuntra. Just neis küsimustes tuleb leida ka poliitiline üksmeel. Sest ainult nii on võimalik liikuda edasi ühtsema ja tugevama omavalitsussüsteemi poole, mis tasakaalustab keskvõimu ja kus on tagatud ka kohalike inimeste peamised õigused. Kohaliku identiteedi ja kogukonnatunde kandjaks võib aga edukalt olla külaselts.

Helir-Valdor Seeder: Maaelu kahaneb paratamatult

2011-11-07

Eesti ajaloos pole kunagi maale ehitatud nii palju koolihooneid ja -võimlaid kui viimase 20 aasta jooksul. Sellist võrgustikku ei jõua aga ühiskond ülal pidada, sest maal ei teki uusi töökohti.

Pärast iseseisvuse taastamist on palju räägitud kahanevast maaelust ja inimeste lahkumisest linnadesse. Otsitakse põhjusi ja süüdlasi. Juuresolev tabel tõestab, et sõltumata maaelu-, regionaal- ja põllumajanduspoliitikast ning riigikorraldusest kahaneb maaelu kogu Euroopas. Eesti suhteliselt stabiilne statistiline maaelanike arv on seletatav asjaoluga, et elanike arvu vähenemise maakondades tasandab elanike arvu kasv suurlinnasid ümbritsevates valdades. Näiteks Viljandimaa elanike arvu vähenemise 65 000-lt 52 000-le tasandab Viimsi valla elanike kasv 5000-lt 16 000-le. Iseasi, kas Viimsi vald, kus 1991. aasta 6000 hektarist põllumaast on järele jäänud 50, on vald või linn ja kas Peetri küla on ikka Eesti suurim küla või hoopis Tallinna linnaosa. Tabelist on näha, et traditsiooniline hajaasustus Eestimaal likvideeriti aastatel 1950-1990. Inimesed koondati korterelamutega keskasulatesse ja nad lahutati looduslähedasest maa-elulaadist. Korterelamutes puudusid maaelu eelised, aga ka linnaelu võimalused. Nõukogudeaegne planeerimine Eestis lähtus sotsialistliku tootmise vajadustest, kus inimene oli pelgalt tööjõuressurss. Esmalt määrati tootmiskomplekside (laudad, sigalad, kanalad, kuivatid, töökojad) asukohad ja seejärel nende teenindamiseks vajaliku tööjõu (lüpsjad, karjakud, traktoristid) elamud-asulad. Väiksemate lautade-sigalate lähedusse ehitati korterelamu, suurfarmide teenindajad olid majandite keskasulad. Tööle ja koju liiguti majandi bussiringiga. Näiteks Viljandimaal kaardistasin ma 43 nõukogudeaegset laut-elamu kooslust, lisaks keskasulad.

Ühiskondliku korra muutusega (maa-, omandi- ja põllumajandusreform ning talude teke) ja nüüdisaegse tehnoloogia kasutuselevõtuga muutusid tootmiskohad ja inimeste liikumine ning elukohad. Paljud endised tootmiskompleksid suleti. Sunnismaised kortermajade elanikud maal jäid tööta, valikuvõimalused puudusid. Lähitulevikus võib prognoosida veel tuhandete inimeste lahkumist, enamasti linnadesse, vähem
hajaasustusse. Lisaks peame arvestama, et vaid üksikutes Euroopa riikides on maaelanike osakaal veel nii suur kui Eestis. Mis jõuga hoiame eestlased maal, kui meist võrreldamatult paremini väljaarendatud maaelu ja taristuga ning suuremate põllumajandustoetuste ja jõulisema regionaalpoliitikaga riikides (Soome, Rootsi, Holland jt) lahkutakse massiliselt linnadesse? Kui aastail 1950-1990 koliti Eestis hajaasustusest keskasulatesse ja linnadesse, siis alates taasiseseisvumisest lahkutakse valdavalt keskasulatest ja väikelinnadest (ka maakonnakeskustest) suurlinnadesse või nende lähedale maale.

Peamised ümberkolimise põhjused on sobivate töökohtade puudumine ja õppimaasumine kõrgkoolidesse. Põllumajanduse kiire arengu (mitte kiratsemise, nagu teadmatusest väidetakse) tulemusena kadusid maal tuhanded töökohad. Tänapäeval teevad kümme inimest koos
tehnikaga ära saja nõukogudeaegse inimese töö. Kadunud on ka parteisekretärid, ametühingukomiteede esimehed, spordimetoodikud ja kaadriinspektorid. Võimekad noored lähevad linna kõrgkoolidesse. Õppimise ajal asuvad nad seal tööle, soetavad korteri, loovad perekonna ja tekivad uued sõbrad. Kooli lõpuks on nad linnakeskkonnaga seotud ja tagasipöördumine kodukülla vähetõenäoline. Nii "kaovad" võimekad maanoored linnadesse. See on osa linna fenomenist.

Kas oluliselt heldem maaelu rahastamine tooks lahenduse? ELi praktika ei kinnita seda. Euroopa Liit on suurima osa oma ühisest rahast suunanud maaelu ja põllumajanduse arengusse (1970.-1980. aastatel kuni 70%, praegu 39%), kuid Euroopas toimus ikkagi kiire linnastumine. Sellega ei taha ma väita, et maaelu ei peaks arendama, vaid hoopis seda, et koolide, lasteaedade, haiglate, kultuurimajade, võimlate jt sotsiaalobjektide rahastamisega pole võimalik asendada töökohti. Sobivad ja tasuvad töökohad on eelduseks heaolule ja ükskõik millise piirkonna arengule. Tegelikku olukorda ja prognoositavat arengut ei tohiks eitada ning nendega tuleb pikaajaliste investeeringute puhul arvestada. Unistusi ja soovitut ei tohiks tegelikkuse pähe võtta. Töökohti luuakse suuremates linnades, aga sotsiaalobjekte ehitame enamasti maale. Eesti ajaloos pole maale ehitatud niipalju koolihooneid ja -võimlaid nagu viimase 20 aasta jooksul. Sellist avalike hoonete võrgustikku suudame tulevikus üleval pidada ainult sisulise tegevuse kokkutõmbamise ja avalike teenuste koondamisega keskustesse, mis Eestis kahetsusväärselt ongi toimunud.

Eesti ainus tegemata reform on omavalitsuste piiride muutmine. Omavalitsuste piirid jäid muutmata aastatel 1990-1992, kui külanõukogud ja linnade täitevkomiteed nimetati ümber vallaja linnavalitsusteks ning neile anti omavalitsuslik staatus. Varem ainult sündide-surmade
registreerimise ja formaalselt eluruumide eraldamisega tegelenud külanõukogud ja täitevkomiteed said iseseisva eelarve ja tulubaasi, võtsid üle elamu- ja kommunaalmajanduse, sotsiaalelu, linnatranspordi, hariduse jt valdkondade korraldamise. Nõukogudeaegsed piirid, mille
aluseks olid kolhooside ja sovhooside piirid, jäid aga muutmata. Ühendamata jäid isegi rõngasvallad, väike linnaline asula ja selle tagamaa. Tulemuseks oli killustatus, ebaõiglus ja ebamajanduslikkus. Näiteks hakkasid kogu piirkonda teenindavad koolid kuuluma ainult ühele omavalitsusele, kes üksi otsustas kooli arenguküsimuste üle. Hulgaliselt konflikte ja mõttetut bürokraatiat tekkis omavahelise arvlemise tõttu. Seega võib öelda, et aastatel 1990-1992 tegime valestardi, mida pole tänaseni parandada suutnud. Viimastel nädalatel on liikvele lastud jutt, justkui oleks Eesti valdade piirid pärit muinasajast või isegi varasemast perioodist. No tule taevas appi! Iga ajalootunnis käinud õpilane teab, et kihelkonnad ja maakonnad (välja arvatud mõned nõukogudeaegsed rajoonid) on tunduvalt vanemad kui külanõukogudest moodustatud tänased Eestimaa vallad. Räägitakse, et piirid pole omavalitsuste puhul olulised, hoopis tähtsamad on ülesanded ja rahastamine. Lora! Kogu maailmas, sealhulgas Euroopas ja Eestis, mõeldakse piire mööda. Euroopa Liidus mõeldakse eelkõige liikmesriikide piire mööda, eriti ilmekalt väljendub see eelarvearuteludel. Ma pole täheldanud ühtegi riiki, kes lähtuks maailmavaatest, ikka oma piiridega lõppevast kasust või kahjust. Sama seis on Eestis. Näiteks Viljandimaal tekkis ühinemiste kaudu kolm omavalitsust - Suure-Jaani, Karksi ja Abja vald. Samad seadused, sama tulubaas, isegi samad inimesed volikogudes, aga mõtlemine ja otsused enne ja pärast ühinemist täiesti erinevad. Eesti omavalitsuste ühinemise praktika kinnitab, et ühise mõtlemise ja perspektiivse otsustamise tagab ühinemine, mitte lõputu koostöö. Killustunud ja üle jõu käiva koolivõrgu põhjuseks on killustunud ja üle jõu käiv omavalitsussüsteem. Naiivne on loota - ja vastutustundetu süüdistada kohalikke poliitikuid -, et omavalitsused vabatahtlikult ühineksid. Üheski Euroopa riigis pole haldusreform toimunud vabatahtlikult, vaid ikka keskvalitsuse vastutusel. Endise justiitsministri ettepanek rahvahääletuse kohta haldusreformi küsimuses ei ole hea mõte. Emotsionaalne ja üldsõnaline rahva arvamus ei aita meid kuidagi edasi. See poleks ka õiglane, sest 70 protsenti otsustajatest on linnarahvas. Miks peaks Lasnamäe elaniku arvamus olema aluseks haldusreformile Kagu-Eestis? Suvaline omavalitsuste ühinemine ei vii meid edasi, vaid ainult läbimõeldud ja terviklik reform, mis saab toimuda vaid keskvalitsuse initsiatiivil ja vastutusel ning parlamendi enamuse toel. Seepärast pole alternatiivi poliitilisele kokkuleppele erakondade vahel. Parim, mida mittepoliitikutest arvamusliidrid teha saavad, on toetada haldusreformi ettepanekuid, reformimeelseid poliitikuid ja erakondi. Mina seda tuge IRLi liikmena piisavalt tundnud ei ole.

Haldusreform pole imerohi, mis lahendaks kõik meie maaelu kitsaskohad, aga eeldus paljude probleemide lahendamisele ja jõukohasele valitsemisele on see küll. Eesti pole veel heaoluriik, kus olulisi ümberkorraldusi võib määramatusse tulevikku lükata. Väikese ja arenevana peame kiiremini astuma, et jõukamatele järele jõuda.

Helir-Valdor Seeder

Allikas: Eesti Ekspress 03. november 2011

Maarahvastiku osakaal, % muutus

Riik            1960 1970 1980 1990 2000 2010 1960-2010
Küpros        64,4 59,2 41,4   33,2 31,4   29,7    -34,7
Leedu         60,5  50,4 38,8   32,4 33      32,8     -27,7
Soome        61,9   49,7 40,2   38,6 38,9 36,1    -25,8
Portugal      65     61,2 57,2   52,1 45,6   39,3    -25,7
Slovakkia    66,5   58,9 48,4   43,5 43,7   43,2    -23,3
Holland      40,2    38,3 35,3   31,3 23,2   17,1    -23,1
Hispaania    43,4   34     27,2   24,6 23,7   22,6    -20,8
Sloveenia   71,8    63     52      49,6 49,2   52      -19,8
Kreeka       57,1   47,5   42,3   41,2   40,3   38,6   -18,5
Iirimaa      54,2   48,3   44,7   43,1   40,9   38,1 - 16,1
Prantsusmaa38,1 28,9 26,7   25,9   24,2    22,2 -15,9
Läti          47,1   39,3    32,9   30,7   31,9   31,8   -15,3
Tšehhi      40,5   35,6   24,8    24,8   26     26,5    -14
Taani        26,3 20,3    16,3    15,2   14,9   12,8    -13,5
Poola        52,1 47,9    41,9    38,7    38,3 38,8    -13,3
Luksemburg30,4 25,6   20       19,1    16,2 17,8    -12,6
Ungari       44,1   39,9   35,8     34,2   35,4   31,7   -12,4
Rootsi       27,5   19     16,9     16,9    16      15,3   -12,2
Eesti        42,5    35,1   30,3    28,9    30,6    30,5   -12
Inglismaa 21,6    22,9   12,1    11,3    10,6    9,9     -11,7
Itaalia       40,6   35,7   33,4   33,3    32,8    31,6    -9
Belgia       7,5     6,2    4,6      3,6      2,9      2,6     -4,9
Malta        9,9    10,3   10,2    9,6      7,6      5,3     -4,6
Austria     35,3   34,7 34,6    34,2     34,2    32,4    -2,9
Saksamaa 28,6   27,7  27,2    26,9     26,9    26,2    -2,4

Allikas: World Development Indicators (WDI), data.worldbank.org

Inimarengust, võlakriisist ja läbisaamisest Lätiga

2011-11-03

Eesti inimarengu aruande koostajad on ühtaegu ka head poliitikud selles mõttes, et kui mõned eelmised aruanded kiskusid toonut minoorseks, siis seekordne tõstab pigem eneseuhkust. Nii on see tänu võrdlusfookusele, mis on tehtud Läti ja Leeduga. Meil läheb neist palju paremini.

Loodame siiski, et ka edaspidi kannustab meid tahe kõrgelt arenenud riikidele järele jõuda. Ühel pildil, mida aruande peatoimetaja Marju Lauristin riigikogu ees demonstreeris, rippus kõrge inimarenguga riikide esitosinas Kreeka. See pildistus oli küll pisut varasem: mull püsis, võlakriis veel ei räsinud. Tegelikult on päris huvitav vaadelda, kuidas hakkab võlakriis lähiaastatel Euroopa eri riikide inimarengut mõjutama. Meil võib olla eeldusi oma positsiooni parandada, kuid peamiselt selle arvel, et teisi tabavad tugevamad tagasilöögid.

Tegelikult on Eesti autoriteet ja positsioon nii eurotsooni kui ka laiemalt Euroopa Liidu riikide hulgas ootamatult kõrgele kerkinud. Seda lihtsalt sellepärast, et me saame hakkama. Meie rahandus on korras, võrreldes nende riikidega, kellest me inimarengus seni tunduvalt maha jääme. Ma pole kindlasti ainus eestlane, kes on viimastel nädalatel sel teemal väliskolleegidelt komplimente kuulnud. Olen ikka vastanud, et jah, kõik on hästi, ainult meie inimesed saavad palju vähem palka, kui saadakse nendes riikides, kellele meid eeskujuks seatakse. Ometi on olemas lootus, et range rahapoliitika hakkab ka dividende tooma.

Muide, nii on see ka varem olnud. Inimarengu aruandes avaldas mulle muljet leedulase Zenonas Nõrkuse artikkel, mis analüüsib neid lähtepõhjusi, miks on Eestü viimase kahekümne aasta jooksul Lätist ja Leedust paremini läinud. Meie kure erastamine ei jätnud palju võimalusi korruptsiooniks. Raskuste kiuste hoiti riigieelarve tasakaalus ja koguti erinevalt lõunanaabritest isegi reservid, mis eelmise kriisi ületamiseks marjaks ära kulusid. Meie panganduse konsolideerumine ja välisinvesteeringute sissevool oli tõhusam. Lõpuks on ka meie poliitilised otsused olnud paremini prognoositavad ja tõeliselt rasketel momentidel kõigi vastuolude kiuste ka üsna üksmeelsed.

Kunagist loosungit "Plats puhtaks!" meenutatakse meil tihti .irooniliselt. Seevastu Nõrkus kõrvaltvaatajana arvab, et selle järgi tegutsemine oligi suurel määral edu alus, sest nii suutsime me Nõukogude pärandist kiiremini vabaneda.

Kui Läti ja Leedu olukord on meist halvem, siis ei tohi see meid sugugi lohutada. Vastupidi, see on ohu märk. Kui Hando Runneli "ei saa me läbi Lätita" poeesia keelest poliitika keelde tõlkida, siis tähendab see lihtsalt seda, et iseseisev ja tugev Läti rahvusriik on Eesti iseseisvuse parim tagatis.

Madal sündimus ja väljaränne ohustavad kõiki kolme riiki. Kui probleem on Leedus ja Lätis teravam kui meil, siis peame endale meenutama, et meie tagamaa on veel kitsam, oleme kõige väiksem rahvas. Inimarengu aruanne pöörab esimest korda eraldi tähelepanu keeltele ja keelepoliitikale. Meie keelte staatus on kahekümne aasta jooksul küll tõusnud, kuid omakeelse kõrgkooli, teadusterminoloogia ja kultuurivara säilitamine pole muutuvas maailmas kerge ülesanne.

õpetuseks osutan ühele kainestavale hoiatusele poliitilist arengut puudu-! tavas peatükis 'Eesti näiline stabiilsus peidab ka nõrkusi, sealhulgas ohtu üle institutsionaliseeruda". Ma küll ei arva, et "üle institutsionaliseeru-mine" on hea mõiste - see on samavõrd liigkeerukas, nagu on sealsamas üle korratud kummi-templi kujund lihtsustav. Sisuldasa käib aga jutt sellest, et erakonnad on järjest suletumad, võim konsolideerub, meil on järjest vähem dialoogi ja ühiskonnasisest dünaamikat.

Pärnumaa riigieelarves

2011-11-03

Üldjoontes on järgmise aasta eelarve mõõdukalt konservatiivne. Lisan sõna "mõõdukalt" just seetõttu, et eelarve tulude prognoosimisel on arvestatud kolmeprotsendise majanduskasvuga. Kahjuks ei näita Lõuna-Euroopa võlakriis leebumise märke ja selle Kreekast väljamurdmine võib kaasa tuua majanduslanguse kogu Euroopas, ohustades omakorda Eesti riigi tulude laekumist plaanitud mahus. Uus majanduslangus on pigem tõenäoline, nii tuleb kulude kavandamisel olla kasin.

Kulutamise kuldaeg ei naase

Mul on hea meel, et Eesti suudab hoida oma võlakoormuse Euroopa madalaimal tasemel, mis on 6,6 protsenti, sealjuures on Euroopa keskmine 80 protsenti ja üsna keskmise lähedal püsivad suurriigid Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa. Eraisikutena teame, et väike võlakoormus annab meile vabaduse oma elu vajadusel kiiresti ümber korraldada, lisab turvatunnet ja võimet toime tulla ootamatute saatuselöökidega. Kõik see kehtib riikide ja linnadegi kohta. Pärnu linna 80protsendine võlakoormus on olnud linnale raske taak.

Eesti on kriisist üsna hästi taastunud, majanduskasv on olnud Euroopa keskmisest kiirem ja see on toetunud ekspordi suuremahulisele kasvule. Kindlasti tänu konservatiivsele rahapoliitikale.

Siinkohal on oluline tähele panna, et Eesti ekspordi kasvu mõjutas tuntavalt meie põhilistel välisturgudel Põhjamaades ellu viidud majanduse elavdamise poliitika, peamiselt riigi tellimuse suurendamine. See on avatud majanduse magus vili, kibeda pillina käib kaasas üldine hinnatõus, millega kärbitud palgaga eestlastel on väga keeruline toime tulla.

Majandust elavdab raha ringlusse laskmine, seda saavad teha nii avalik sektor, investeerides taristutesse või suurendades toetusi, kui pangad, andes hoogsalt laenu. Mäletatavasti võtsid eraisikud Eestis 2007. aastal hoogsalt pankadest laenu, hinnad tõusid, sest liiga palju raha tuli ringlusesse. Raha pakkumise abil majanduse elavdamine on tööriist, mida tuleb kasutada mõõdukalt.

Tihti kuulen nõudmist, et eraldised tuleb taastada kriisieelsel tasemel. Mõeldakse 2007. aastat, aga see oli juba üle jõu elamise aasta ja sellist kulutamise kuldaega ei näe Eesti niipea.

Välisraha kavandatakse 2012. aasta eelarvesse summas 1,3 miljardit, sealjuures 80 protsenti sellest on pärit Euroopa Liidu fondidest ja koostööprogrammidest ning 20 protsenti kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguste müügist. Kahtlemata elavdab nii suure summa avaliku sektori raha riikitoomine majandust ja see on praeguses majanduslikus olukorras igati positiivne.

Kasvuhoonegaaside heitkoguste müügist saadav raha tuleb vastavalt lepingutele investeerida energia säästmiseks, mis omakorda tähendab, et hoonete soojuskaod ja halduskulud peavad ülejärgmisel aastal olema praegusest väiksemad. Pärnu maakonna 27 objekti saavad sellest rahast oma osa, nende hulgas on päästedepoosid, koole, lasteaedu ja hooldekodusid. Täpne loetelu läheks siinkohal pikaks, nimekirjaga saab tutvuda Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kodulehel.

Keskkonnaminister Keit Pentus rõhutas, et torustike soojustamisega on suudetud Eestis vähendada soojakadu määras, mis katab kogu Kunda linna aastase soojavajaduse. Samuti on seoses torustike soojustamisega Orissaares alandatud kaugkütte hinda elanikele kuus protsenti, see vähendab kodukulusid.

Taristu ja haridus

Pärnumaa strateegilise arengu seisukohalt kõige tähtsam objekt Rail Baltic on esialgu poliitiliste otsuste ootamise faasis. Juhul kui Eesti, Läti, Leedu ja Poola sõlmivad raudtee arendamiseks poliitilise kokkuleppe, hakatakse planeerima raha. Rail Balticu tähtsust Pärnumaale ei ole võimalik alahinnata.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eelarvest leiame 17,3 miljonit eurot Pärnu ümbersõidu ehitamiseks ja 8,6 miljonit eurot väikesaartele laevade soetamiseks, teiste hulgas on nimetatud Kihnu saart. Võrreldes eelmise aastaga, kasvab ühistransporditoetus 4,84 protsenti ja kohalike teede hoiu toetus 40 protsenti, summas 5,1 miljonit eurot kogu Eestile.

Haridus- ja teadusministeeriumi eelarve suureneb seoses kõrghariduse rahastamise kasvuga, tasuta kõrghariduse juurutamise eelnõu on menetluses. Sellel nädalal pälvis riigikogu ja avalikkuse tähelepanu õpetajate meeleavaldus. Tunnustan õpetajaid julguse eest tulla välja enda eest seisma, see ei ole väga eestlaslik. Samal ajal oli tegemist konstruktiivse kriitikaga riigijuhtide aadressil.

Professor Mati Heidmets ütles riigikogu kõnepuldist hariduse ees seisvaid probleeme avades, et õpetajate positsioon ühiskonnas peab paranema.

Eesti õpetajate töö tulemused on ühed maailma paremad, samal ajal pole pedagoogid rahul oma töö väärtustamisega.

Õpetajate kõneisik Martin Saar ütles ETV saates "Terevisioon", et koolivõrgu reformile peab eelnema haldusreform. Tema seisukohaga saab ainult nõustuda. Tugevas omavalitsuses on tugev kool, perearstikeskus, ühistranspordivõrk ja sotsiaalhoolekanne.

Ma ei usu, et gümnaasiumide viimine ministeeriumide alluvusse ehk riigigümnaasiumide loomine tõstab keskhariduse kvaliteeti. Jääb üle ainult loota, et ühel päeval saavutatakse riigikogus konsensus haldusreformi elluviimiseks. Seniks toetan haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksood ajast ees käimisel, et koolivõrku korrastada ning seeläbi õpetajate töötasu ja -tingimusi parandada.

Kultuur ja sotsiaalvaldkond

Kultuuriministeeriumi eelarves näeme välisraha Pärnu muuseumi uue maja ehituse lõpetamiseks, samuti tegevustoetusi Kihnu muuseumile ja Pärnu linnaorkestrile. 2012. aastal kavandab ministeerium sihtasutuse loomist, et korraldada Endla teatri tööd. Samuti kõneles kultuuriminister Rein Lang kavatsusest toetada Järvi muusikafestivali ja Pärnu filmifestivali.

Norra finantsmehhanism eraldab mõisakoolide renoveerimiseks 900 000 eurot, kuuldavasti meeldivad norrakatele koolideks rekonstrueeritud mõisad.

Rahandusministeeriumi eelarvest saame teada, et ELi üldeelarvesse eraldab Eesti 167 miljonit eurot. Eespool tõin välja, kui palju me ise tagasi saame, vahe on mitmekordne. Suurim kulukasv summas 90 miljonit eurot tekib seoses riigi kannete taastamisega kohustusliku kogumispensioni fondidesse.

Sotsiaalministeeriumi eelarve suurim kuluallikas on riiklik pension, milleks kulub 1,3 miljardit eurot, ja kulud kasvavad 71 miljonit eurot ehk 5,68 protsenti. Pensionisaajate arv suureneb 8000 inimese võrra. Samal ajal laste arv väheneb ja seoses sellega alaneb peretoetuste summa 3,6 miljoni euro võrra. Asjata ei rõhutanud Marju Lauristin riigikogus inimarengu aruannet tutvustades, et Eesti kõige suurem probleem on meie rahva kestma jäämine. Samuti rõhutas riigikontrolör eelmisel nädalal, et Eesti pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik, tuleb olla valmis kauem tööl käima.

Kokkuvõttes on Eesti 2012. aasta eelarve konservatiivne ja tasakaalus, lühiajalises vaates päris hea, muretsemiseks pole põhjust. Ilmselt tunnevad suured elanike grupid: haiged, pensionärid, sotsiaaltoetuste saajad, haridus- ja kultuuritöötajad, et olukord nende valdkondades on liiga pingeline.

Haldussüsteem vajab kohandamist muutunud oludega. Mitu valdkonda nõuaks senisest suuremal hulgal raha, see tähendab ühistes huvides ja parema tuleviku nimel paljustki loobumist. Poliitikutelt oodatakse muutusi, kartmatust eksida, mis on nii inimlik, ja julgust teha raskeid otsuseid. Kas selleks ollakse valmis juba järgmisel aastal, et 2013. aasta eelarve pakuks rohkem rahulolu? Aeg näitab.

Miks Eesti põllumees saab vähem otsetoetusi kui "vanad" eurooplased

2011-11-01

MINISTER TEAB: Vanad liikmesriigid hoiavad kiivalt oma positsioone. Kord kätte võidetut on eriti raske käest anda, eriti kui see puudutab rahalisi vahendeid.

Seoses Euroopa Liidu uue rahastamisperioodiga ja ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) tulevikusuundade aruteluga on taas hakatud rääkima põllumajanduslike otsetoetuste erinevast tasemest liikmesriigiti ning Eesti positsioonist selle pingerea alumises otsas. Püüan selgitada, milles liitumiseelselt kokku lepiti ja millised on eri liikmesriikide positsioonid.´

ÜPP otsetoetused tekkisid alates 1992. aasta nn Mac-Sherry reformist. Lähtudes kaubanduspoliitika liberaliseerimisest, alandati Euroopa Ühenduse välispiiril rakendatavaid tollitariife, mis viis siseturul hinnad langusse, lähemale maailmaturu hindadele. Nii tekkis EL-i põllumeestele nn arvestuslik "saamata jäänud tulu".

Kompenseerimaks põllumajandustootjatele reformi tõttu langenud sissetulekuid, viidi sisse otsetoetused. Näiteks teraviljatoetuse suuruse määramiseks võeti arvesse reformi rakendamise aegsed liikmesriikide kasvupinnad hektarites, keskmised saagikused tonnides hektari kohta ja vastava põllumajandussaaduse tollimaksu languse ulatus - teravilja puhul oli see 63 € tonni kohta.

Nende kolme elemendi korrutis andiski liikmesriigi teraviljatoetuse summa ehk aasta eelarve. Sarnase valemi alusel arvutati ka teiste põllukultuuride ja -loomade kasvatamise otsetoetuse summad ja ühikumäärad hektari või looma kohta. Nii kultuuride kasvupinnad ja loomade arvud kui ka saagikus ja jõudlus olid liikmesriigiti erinevad, vastavalt neile elementidele ja põllumajandussektori suurusele tekkisid toetuste, mida esialgu oli loendis ligi kakskümmend, kogusummad.

Näide saamata jäänud tulu arvestuse kohta: Taani teravilja saagikus hektari kohta on 8 tonni, saamata jääv tulu 8x 63 = 504 €/ha. Eesti teravilja saagikus hektari kohta on 2,5 tonni, saamata jääv tulu 2,5x 63 = 157,5 €/ha.

Nagu arvutusest selgub (erinevus 3,2 korda), võimendab selline äraspidisele metoodikale tuginev toetuste poliitika paremates looduslikes tingimustes olevate tootjate eeliseid. Ainuüksi suurem saagikus annab tootjale majandusliku eelise, aga kui sellele lisada loogika, et mida suurem on saagikus, seda suurem ka kompensatsioon saamata jäänud tulu eest, siis on tulemuseks ebavõrdsus ruudus.

Aluseks liitumisleping

Eesti otsetoetuste tänase taseme aluseks on EL-iga sõlmitud liitumisleping ning selles sisalduvad toetusõiguslikud hektarid, loomad, piima puhul ka kilogrammid jms ühikud ning nendele vastavad, läbirääkimiste ajal kehtinud toetuste nõuded ja toetussummad, mis kujunesid eelkirjeldatud valemite alusel.

Liitumisläbirääkimiste esimesel etapil võeti aluseks põllumajandustootmise statistika aastatel 1997-1999 (kasvupinnad, tootmise mahud, keskmine saagikus) ning ükshaaval toetusaluseid objekte läbi arutades kehtestati toetuse summad liitujatele liikide lõikes.

Kõigi uute, 1. mail 2004 liitunud liikmesriikide jaoks oli selles kontekstis tegu sarnaste alustega. Samas, silmas pidades Vene turu kokkukukkumist hilissuvel 1998, olid halvemas olukorras need liikmesriigid, kelle tootmises oli olnud suurem osakaal Vene turule suunatavatel põllumajandussaadustel, kuna selle mõjul toimunud tootmise järsk langus jäi just referentsperioodi sisse.

Oma osa languses oli ka üldisel uue riigi ülesehitamisest tingitud rahapuudusel, mille tõttu toetati ka põllumajandust üleminekuriikides vähem. Üks selliseid oli Eesti. Meie jaoks oli selline referents äärmiselt ebasobiv.

Olles tõestanud ära Vene kriisi mõju meie piimakarjakasvatusele (piimatootmise langus ühe aastaga oli 15%), saime tootmiskvoodi esialgselt 562 000 tonnilt 624 000 tonnini. Teraviljatoetuse arvestamisel aluseks võetava keskmise statistilise saagikuse 1,77 t/ha osas sai läbirääkimiste lõpp-paketti näitajaks 2,4 t/ha.

Seega sai meie nn teraviljatoetuse arvestuse valemiks 362 827 hektarit korda 2,4 tonni hektarilt korda 63 € ehk kokku pisut üle poole toetuste eelarvest (ca 54,8 mln €). Samasugused arvestused tehti teiste taimekasvatussaaduste (lina, kanep, kaunviljad) ja loomakasvatussaaduste (veised, ammlehmad, lambad) osas. Nii kujunes Eesti kogutoetuse aastaeelarveks ca 100 mln €.

Vanad hoiavad positsioone

Sarnaste valemite kasutamisel erineva geograafilise asendi, klimaatiliste näitajate ja mullaviljakusega maade osas muutus oluliseks tootmise struktuur ja jõudlusnäitajad. Meie keskmist teraviljasaagikust näiteks Hollandiga (9-10 t/ha) võrreldes on selge, et meie toetussumma jäi väiksemaks. Kuid kuni need toetused kuulusid konkreetse toetusliigi juurde, võis sellele mingi loogika põhjal selgituse leida.

Siiski peab tõdema, et käsitletud lähenemine ei sisalda vähimatki paindlikkust. Valemite alusel paika pandud toetussummade põhielemendid on muutumatud aastateks, hoolimata turuolukorrast, tegelikust maakasutuse muutusest, kasvatatavast kultuurist jms. Sarnane valem on otsetoetuste aluseks alates 1992. aastast ja püsib 2013. aasta lõpuni.

Hoolimata arvestusliku valemi ja n-ö rahastamispõhimõtete muutmatusest on aga muutunud toetuse enda põhimõtted. 2003. aastal viidi põllumajanduspoliitikas läbi uus reform, mis kehtestas uuelaadsed, konkreetsest tootmise kohustusest lahti seotud toetused.

Eestiga üheaegselt liitunud uued riigid olid selles mõttes katsejänesteks, et meile kohanduv ühtse pindalatoetuse süsteem rakendus alates 2004. aastast, kuid EL-15 rakendati ühtset otsemaksesüsteemi vastavalt liikmesriigi valikule alates aastast 2005 või 2006.

Mõlema süsteemi üldine põhimõte oli, et liideti kokku kogu otsetoetuste summa (eelkirjeldatud valemite alusel saadud sektoripõhiste toetuste summade koond) ning jagati see toetusõiguslike põllumajandusmaa hektarite arvuga, saades nii uue toetuse ühikumäära hektari kohta.

Vanades liikmesriikides tehti seda individuaalse tootja tasemel (temale aastatel 2000-2002 makstud toetuste keskmine aastane summa jagati tema kasutuses olevate põllumajandusmaa hektarite arvu aasta keskmisega), kuid uute liikmesriikide jaoks tehti seda liikmesriigi tasandil.

Lisaks laiendati toetusõigusliku põllumajandusmaa definitsiooni - kui eelnevalt oli toetusõiguslik vaid konkreetse põllumajanduskultuuri kasvatamise või põllumajandusloomade karjatamisega seotud põllumajandusmaa, siis nüüd liideti maad, millel ajutiselt põllumajanduslikku tootmist ei toimunud, kuid maad hoiti heas põllumajanduslikus korras vastavalt liikmesriigi poolt sätestatud tingimustele.

Vanades liikmesriikides, kus põllumajanduslik maakasutus oli stabiilselt välja kujunenud aastakümnete jooksul, ei toonud selline lisandus palju probleeme. Kuid nn üleminekumajanduse riigid nagu ka Eesti, kes olid läbi elanud põllumajandussektori suure kokkutõmbumise, omasid olulist osa põllumajandusmaast, mis muutus uutes tingimustes samuti toetusõiguslikuks, ning sellega vähenes hektari kohta makstav toetusmäär veelgi.

Arvestades kogu otsetoetuste toetusmäära kujunemist poliitiliste läbirääkimiste käigus, on tuntav EL-15 soov säilitada oma eelispositsioon ja hilisematele liitujatele makstavat toetust lahjendada. 10 uue liikmesriigi juurdetulek tekitas nn kahekiiruselise Euroopa, mille tunnistuseks on veel tänagi, 7 aastat pärast liitumist, meie kohta kasutatav väljend "uued liikmesriigid", ülejäänute kohta kasutatakse õigusakti tasemel väljendit "liikmesriigid, kes pole uued liikmesriigid".

Tänastest seisukohtadest

EL-i ÜPP kulud on aastate jooksul moodustanud isegi üle 50% ühisest eelarvest, nüüd on see osakaal vähehaaval vähenemas, kuid moodustab siiski ca 40%. ÜPP meetmete kaudu on liikmesriigil kõige lihtsam oluline osa oma sissemaksest riigi majandusse tagasi suunata ning oma rahalist netopositsiooni parandada.

10 liikmesriigi liitumisega 2004. aastal tuli põllumajandusmaad ja põllumajandustootjaid oluliselt juurde, eelarve piirsummad olid aga perioodiks 2007-2013 põhimõtteliselt kokku lepitud. Tänases olukorras, kus poliitilistes tekstides sisaldub esmakordselt vajadus eemalduda ajaloolistest toetuse alustest ning liikuda võrdsema jaotuse poole, hoiavad vanad liikmesriigid kiivalt oma positsioone. Kord kätte võidetut on eriti raske käest anda, eriti kui see puudutab rahalisi vahendeid.

Nii olemegi seisus, kus otsetoetuse keskmine hektarimakse erineb liikmesriigiti kuni 5 korda ja lahendus, mis on välja pakutud, vähendaks seda 4-kordse vaheni. Selle pakkumise tegijad rõhutavad, et madalamate keskmiste hektari toetusmäärade kasv on kuni kolmandik (Lätil 84-lt 114 euroni, meil 117-lt 156 euroni). Meie ütleme, et see moodustab vaid 60% kogu EL-27 keskmisest. Ja see on väga erinev käsitlus.

Saarte Hääl

Kolmapäev, 26. oktoober 2011

Seeder: Eesti taotleb otsetoetuste kiiremat võrdsustamist

2011-10-27

Intervjuu põllumajandusminister Helir-Valdor Seedriga

Täna on vabariigi valitsuses arutusel Eesti seisukohad Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika osas. Eesti huvides on põllumajandustoetuste taseme võrdsustumine ja seda kiiremas tempos kui Euroopa Komisjon on välja pakkunud. Praegu on Eesti toetuste tasemelt üks Euroopa viimaseid, vaid Läti saab ühiskassast veel vähem kui meie.

Eelmisel nädalal osales põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder Luksemburgis Euroopa Liidu põllumajandus- ja kalandusministrite nõukogu istungil, kus peateemaks oli ühise põllumajanduspoliitika reformipakett.
Nädalisele intervjuu andnud minister ütles, et Euroopa Komisjoni eelnõus on Eesti jaoks kaks olulist punkti. Esiteks see, et komisjon tunnistab toetustasemete võrdsustamise vajalikkust ja on seadnud eesmärgiks, et üheski liikmesriigis ei oleks toetustetase alla 90% ELi keskmisest (Eestis praegu 45%). Teiseks kasvavad eelnõu järgi ühisest eelarvest makstavad toetused Eesti jaoks 30%. „Meie kriitika on, et see on liiga aeglane ja me tahaksime näha kiiremat võrdsustamistempot," selgitas minister.

Kui tõenäoline on, et Eesti saavutab soovitud taseme kiiremini?

Eks see arutelude lõpuks selgub. Oma huvide selgitamiseks on ruumi olemas ja mina arvan, et need eelnõud saavad meie jaoks muutuda ainult paremaks. Otsetoetuste kiiremast võrdsustamisest olulisemgi on, et see ei toimuks maaelu arengu toetuste arvelt. Praegu võib eelnõust välja lugeda, et arengutoetused peaksid järgmisel perioodil vähenema. Me ei saa sellega sugugi nõustuda ja kindlasti on siin edulootus suurem kui otsetoetuste kiirema kasvu puhul.

Millised on üldse liikmesriikide seisukohad eelnõu suhtes?

Liikmesriike on 27 ja nende hoiakud on ikka väga erinevad. Ma ütleksin, et üldiselt oli enamik riike küllaltki kriitilised esitatud eelnõu suhtes, aga kriitika oli erinev. Eesti, Läti, Leedu, samuti Poola ja teiste riikide, kus toetused on madalad, kriitika puudutas tänast ebavõrdset kohtlemist ja ebavõrdseid konkurentsitingimusi, aga teised liikmesriigid avaldasid arvamust, et uued määrused teevad ühise põllumajanduspoliitika veelgi bürokraatlikumaks ja keerulisemaks - seda kardame ka meie.
Paljudele ei meeldinud kohustuslik rohelikustamine, ehk otsetoetuste sidumine konkreetsete keskkonnanõuete täitmisega, mis on uus jõuline muudatus.

Eesti taotleb otsetoetuste võrdsustamist, kuid ka vanades liikmesriikides on toetusemäärad väga erinevad. Kas ka nemad nõuavad võrdsustamist?

Kuluaarides räägitakse sellest rohkem, kuid esimeses lauavoorus see teemaks ei olnud. Ma saan ka aru, miks see nii on. Keegi ei vaidle põhimõttele vastu, aga laua taga tuleb lõpuks ka hääletada ja see tähendab raha reaalset ümberjagamist. Seal ollakse kindlasti ettevaatlikumad.
Esimeses lauavoorus olid vanade liikmesriikide jaoks prioriteedid bürokraatia, rohelikustamine, suured ja väiksed põllumajandustootjad, noored põllumajanduses. Võrdne kohtlemine oli probleemiks ikkagi väikese toetustasemega riikidele.

Väikese toetustasemega riikidest on Poola meiega võrreldes suur põllumajandusmaa. Kas ta on selles küsimuses meiega ühes paadis või pigem konkurent?

Eks me kõik oleme üksteisele konkurendid, nii põllumeestena ELis kui ka subjektidena ühises põllumajanduspoliitikas, aga see ei tähenda, et kõik tirivad tekki ainult enda poole. Kõik annavad endale aru, et soodsa tulemuse saavutamiseks on vaja leida liitlasi.
Poola seisukohast ei saa veel aru. Sellel on mitu põhjust. Kõigepealt see, et Poola on praegu eesistuja riik ja hea tava näeb ette, et eesistuja riik püüab hoida suhteliselt neutraalset joont. Oma jõulised seisukohad, kui neid on, esitab ta kindlasti pärast seda, kui ta paari kuu pärast eesistuja enam ei ole.
Teiseks ongi Poola positsioon raskesti määratletav, eriti meie poolt vaadatuna. Poola toetused on märkimisväärselt kõrgemad kui meie omad, kuigi jäävad natuke alla ELi keskmist. Praeguse eelnõu variandi järgi saavad nad juurde 5 või 6 eurot hektari kohta, mis ei ole kuigi suur summa, võrreldes meiega (39 eurot hektari kohta). Poola riigi peale teeb see küll suhteliselt suure summa, aga konkreetse põllumehe võit on oluliselt väiksem kui Eesti põllumehel. Nii et kui jõuliselt hakkab Poola võitlema võrdsustamise eest, kui tal on võita oluliselt vähem kui meil, on täna raske prognoosida. Aga kindlasti on ta pigem meie toetaja ning ma loodan, et Poolast kujuneb meile tugev liitlane.

Ühise põllumajanduspoliitika toetused on erinevad, millised on Eesti tootjate seisukohad erinevate toetuste (otsetoetused tootmisele, maale, maaelu arengu toetused) suhtes?

Päris üksmeelt siin polegi. Domineeriv seisukoht on, et otsetoetuste kasv ei peaks tulema maaelutoetuste arvelt. Keerulisem on maaga seoses. Eestis haritakse täna söötis maid üles kiirusega 10 000 ha aastas. Suur osa sellest maast, kus toimub nüüd põllumajanduslik tegevus, ei ole aga abikõlbulik, kuna see ei olnud aastal 2003, enne kui astusime ELi, registreeritud. Mõned ei ole PRIA registris.
Tootjad saavad väga hästi aru, et kui laiendame tulevikus toetusõiguse kõigile maadele, läheb supp selle võrra lahjemaks, ehk toetus hektari kohta väheneb. Loomulikult ei ole need tootjad, kes praegu harivad abikõlbulikku maad, väga rõõmsad selle üle, et raha jagatakse ümber kogu põllumajanduslikule maale. Ja need, kes täna abikõlbulikud ei ole, aga harivad põllumajandusmaad, soovivad riigis võrdseid tingimusi ja võrdset konkurentsiolukorda. Tulevik on ikka selle päralt, et püüame kõiki põllumajandustootjaid võrdselt kohelda, sõltumata sellest, millal nad põllumajandusliku tegevusega alustasid.

Abikõlbulikuks saavad nad siis, kui algab uus periood?

Jah. Praegu käivad arutelud, milline aasta võetakse aluseks. Eesti positsioon on minu arvates hoopis mõistlikum, aga mis ilmselt ei leia lõpuks heakskiitu. See oleks paindlik lähenemine, ehk me ei peaks fikseerima ühte referentsperioodi, näiteks et 2009. või 2011. on see aasta, mille järgi fikseerime toetuskõlbulikud maad, vaid võiksime iga kord paindlikult aluseks võtta varasema aasta, mille kohta on kõik statistilised andmed olemas. Näiteks 2015. aastal võtame aluseks 2013. aasta jne. See võimaldaks arvestada tegelikku olukorda põllumajanduses, mitte nii, et aasta 2009 on aluseks kuni 2020. aastani ja vahepealsed muutused kuidagi ei kajastu.

Kas sellisel juhul tuleks igal aastal kogu raha ELis ringi jagada või ainult riigisiseselt?

Riikide vahel võiks tõesti aluseks võtta referentsperioodi, sest nii suurt süsteemi ja raha ei ole võimalik igal aastal paindlikult ümber mängida. Meie taotleme seda, et kui oleme alused ja riigi rahaümbrikud kokku leppinud ning fikseerinud nii või naa seitsmeks aastaks olukorra, võiks riigisiseselt olla võimalus paindlikult otsustada. Eesti riik on selleks võimeline.
Ma saan aru, et seda ei soovita sellepärast, et paljudel riikidel ei ole nii paindlikku registripidamist, nii kaugele arenenud e-lahendusi ja nad on enamasti meist palju suuremad riigid, mis ei saa endale sellist mobiilsust lubada.
Teiseks olen põllumajandustootjate silmist välja lugenud, et senine süsteem kaitseb teatud mõttes nende huvisid. Kui fikseerida praegune olukord, on neil järgmiseks seitsmeks aastaks suur eelis võrreldes uute tulijatega. Ma ei ütle, et Eestis sellised meeleolud on, aga väljastpoolt tunnen ma sellised meeleolud ära.

Kui toetused kunagi kehtestati, kompenseeriti nendega saamata jäänud tulu. Aja jooksul on alused muutunud. Millest peaks Eesti seisukohast praegu lähtuma toetuste maksmisel?

Jah, nende otsetoetuste eesmärk on muutumas järjest ähmasemaks. Algul oli ta saamata jäänud tulu pärast tollide alandamist ja selgelt väljaarvutatav, aga enam ei kanna ta ammu seda sisu ja eesmärki.
Eesti seisukoht on, et otsetoetuste osakaal peaks tulevikus oluliselt vähenema ja suurenema või vähemalt säilima peaks arengutoetuste osakaal. Arengutoetuste osa on meie meelest oluline. Need on investeeringutoetused tehnikasse, tehnoloogiasse, teadus- ja arendustegevusse, tõu- ja sordiaretusse, selleks, et arendada ja hoida innovatsiooni- ja konkurentsivõimet. Me peame olema konkurentsivõimelised ka kolmanda maailmaga ja seda turusituatsioonis.
Toetusi tuleks jagada sihtotstarbeliselt, aga mitte üldise otsetoetusena kõigile, kusjuures argumendiks on, et aastakümneid tagasi tekkis mingi saamata jäänud tulu.

Millised on Eesti seisukohad rohelikustamise suhtes? Osa tootjaid leiab ju meilgi, et see on liiga piirav.

Me ei saa oma seisukohta veel öelda, sest vaja on täpsustada, mida on komisjon mõelnud rohelikustamise sisu all. Ideena või põhimõttena ei ole me sellele sugugi vastu, sest kõik on aktsepteerinud, et põllumajandus peab olema tulevikus keskkonda säästev ja teatud regulatsioonid-piirangud on vajalikud. Aga milliseid konkreetseid kohustusi see põllumehele seab, selles osas ei ole me mõjudest veel täpselt aru saanud. Peame liitma, lahutama, korrutama ja jagama, et seda mõju teada saada ja alles siis saame oma lõpliku seisukoha välja öelda.

Mis saab keskkonnaalastest toetustest säilitamaks pärandkooslusi, maastikutüüpe, ohustatud põlistõuge jne?

See on juba täna ühise põllumajanduspoliitika väga oluline osa ja jääb selleks ka tulevikus.
Meil on eraldi meetmed mahetootjatele, meil on keskkonnasõbralik majandamine, eraldi toetused Natura aladele, poollooduslikele kooslustele. See on väga mitmekesine ja puudutab keskkonnasäästu ja -hoidu ka laiemas mõttes, ka kultuurmaastikke ja ohustatud tõugude säilitamist. See peab kindlasti jätkuma, aga kas sellises mahus ja sellisel kujul, tuleb läbi mõelda.
Tuleb aru anda, et siin ei saa teha järske muutusi üleöö. Seaduse järgi juba eeldab üleminek mahetootmisele väga pikka perioodi, ja kui me prioriteete muudame, siis ei saa öelda, et nüüd on senine tegevus lõppenud ja päevapealt kehtivad uued mängureeglid. Muudatused saavad olema sujuvad, aga keskkonda säästev, kultuurmaastikke ja traditsioone hoidev poliitika jääb kindlasti teatud osaks Eesti põllumajanduspoliitikast.

Inge Põlma

Nädaline

27.10.2011

Viis meedet alkoholi tarbimise vähendamiseks

2011-10-25

Alkoholi liigtarbimine on Eestis tõsiseks probleemiks, mistõttu vajab alkoholipoliitika tugevat riigipoolset sekkumist. Täna liigume õiges suunas - oleme alustanud koalitsioonileppes ülesandeks võetud alkoholipoliitika rohelise raamatu koostamist.

Isamaa ja Res Publica Liidu jaoks on oluline kujundada kogu elukeskkond selliseks, mis ei propageeri alkoholi tarbimist, kus müügipiirangud on tasakaalukad ja suhtumist kujundavad ning järelevalve on tõhus.

Esiteks tuleks alkoholi reklaami piirata. Reklaami tuleks edastada kaunistamata kujul, loetledes vaid toote andmed ning välistatud peaks olema igasugune meeleolu loov liikumine, muusika või taustapildid. Samuti tuleks keelustada alkoholi välireklaam. Samas tuleb tähele panna, et reklaami kohesel ja täielikul keelamisel on selge oht turundusvõtete massilisele levikule. Seetõttu on vajalik reklaami tugeva piiramise korral näiteks kehtestada ka alkoholile miinimumhind ja reguleerida alkoholi degusteerimine. Keegi meist ju ei soovi, et näiteks kaubanduskeskustes muutuks alkoholi degusteerimine igapäevaseks.

Teiseks tuleb määratleda alkoholi asukohaks kaupluses nn. lõpppunkt. Keelatud peab olema paigutada alkoholi muu kauba vahele.

Kolmandaks: järjepidevalt tuleb tõsta ka alkoholi aktsiisi. Oleme alkoholiaktsiisi viimastel aastatel tõstnud ning teame, et see on, eriti majanduslanguse tingimustes, nähtavat mõju avaldanud - 2008. aastal oli alkoholitarbimine 12,1 liitrit inimese kohta, 2010 aga 9,7 liitrit (kusjuures salaalkohol on neile numbritele lisatud ja turistide joodu ning kaasaviidu maha võetud).

Neljandaks tuleks piirata boonuskampaaniaid ja vägijookide avalikes kohtades degusteerimist.

Ning viiendaks peame veelgi enam tõhustama järelevalvet alkoholi müügi üle alaealistele ning karmistada kontrolli liikluses, et vähendada joobes juhtide osakaalu.

Eelpool nimetatud meetmeid tuleb rakendada käsikäes. Vägijookide liigtarbimise vastu saab kõige tõhusamalt võidelda üksnes kõikide abinõude koosmõjus. Alkoholi tarbimise vähendamisel on kõige olulisem muuta ühiskonna suhtumist ja inimeste väärtushinnanguid. Selleks peame rakendama ja ühtlasi tõhustama kõiki abinõusid korraga.

Me ei tohi loota vaid liberaalsele eneseotsustamise õigusele - tahan joon end surnuks, ei taha, siis ei joo. Me ka sportlikku elulaadi propageerides ei looda vaid sellele, et ketsid suudab igaüks osta ja linnatänav ning metsalune on jooksmiseks valmis. Me oleme ehitanud uusi spordihooneid, rajanud kergliiklusteid, korraldanud liikumisharrastust edendavaid üritusi, ning kehaline kasvatus on olnud kohustuslik õppeaine läbi aegade. Samamoodi süsteemselt peame tegutsema joomarluse piiramisega, pöörates erilist tähelepanu noorte alkoholitarbimise ja - sõltuvuse ennetamisele, mille oluliseks osaks on kasulike eneseteostusvõimaluste loomine.

Nüüdseks oleme juba alustanud koalitsioonileppes ülesandeks võetud alkoholipoliitika rohelise raamatu koostamist. Loodame selle valmis saada järgmise aasta lõpuks.

Alkoholi liigtarbimisega võitlemine on kui tünnile vitste panemine. Ühest vitsast ei piisa ja kõik vitsad peavad olema timmitud ühtlase pingega. Muidu võime parimat soovides kasu asemel kahju tekitada.

Riigieelarvega panustatakse Eesti jätkusuutlikkusse

2011-10-24

Septembris kiitis vabariigi valitsus heaks järgmise aasta riigieelarve ja nüüd on jõudnud järg Riigikogu kätte. Tuleva aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit eurot, eeldavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Tegemist on läbi aegade suurima riigieelarvega.

Kindlasti ei ole alust Kajar Lemberi (SDE) väitel, et riigieelarvega ei panustata Eesti riigi elanike heaolu suurendamisse. Lember kirjutas, et sotsiaalsed lõhed suurenevad j a perede toimetulek väheneb veelgi. Tegelikult kasvab sotsiaalministeeriumi eelarve 80 miljoni euro võrra, 2,7 miljardi euroni.

Suurendatakse meditsiinisüsteemi rahastamist, et parandada arstiabi kättesaadavust ja kvaliteeti. Taastatakse teise pensionisamba maksed, mida lubati majanduskriisi ajal.

Endiselt peab riik oluliseks töötute toetamist läbi töötukassa mullusega samas mahus, kuigi töötute arv on tunduvalt vähenenud võrreldes kriisiaastatega. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensionikindlustus ja ravimikindlustus, millega soovitakse taastada ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele.

Ka riigikontrolör suunas meie tähelepanu kiiretele seadusega kinnitatud kulude kasvule. Nendeks on sotsiaal- ja ravikindlustuse kulud, mis kasvanud kaks korda kiiremini kui riigitulud. Praegu on fikseeritud kulutused kaetud avaliku sektori ülalpidamiskulude ja riigieelarveliste investeeringute külmutamise teel. Sellise olukorra kestma jäämine annab hiljem hoobi Eesti haldusvõimekusele ja jätkusuutlikule arengule. Seega ei ole Lemberil mõistlik väita, et tuleb kiirelt suurendada sotsiaalkulutusi, kui seda tehakse tuluallikate kokkukuivatamise teel.

Olulise punktina tooksin välja Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni.

Toetuste suurenemise põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mistõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud.

Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja saanud PRIA nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tagasiside põhjal soovib enamik neist investeeringud ellu viia. See omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb tõenäoliselt teha suuremaid väljamakseid. Eelarves on sellega juba arvestatud ja riigieelarve tuleb põllumajandusele 2012. aastal soodne. Seega pole alust ka väitel, nagu ei teeks riik midagi kohaliku maaelu arendamiseks.

IRL-i saadikuna on mul hea meel tõdeda, et haridusvaldkonna eelarve suureneb järgmisel aastal 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Saastekvootide müügist saadud rahaga plaanitakse renoveerida koolihooneid ja õpilaskodusid 72 miljoni euro ulatuses. Pooleteise miljoni euroga rahastatakse IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektori jaoks vajalik tööjõud. Tõstetakse ka kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse mahtu 6,2 miljoni euro võrra.

Siinkohal tooksin välja kõrgharidusreformi olulisuse. Selle eesmärk on tagada ligipääs kõrgharidusele sõltumata õppija rahalistest võimalustest. Reformi kohaselt tagab riik kõigile üliõpilastele, kes õpivad täiskoormusel, tasuta kõrghariduse. IRL seisab sellest eest, et riik tooks haridusse lisaraha. Plaanis on viia hariduse rahastamine 3 protsendini SKT-st, mis on ühtlasi ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide eesmärk. Alates 2012. aastast lisandub ligikaudu 3500 arvestuslikku tasuta õppekohta. ,,.

Seoses riigieelarvega on palju räägitud ka palkadest. Riigikogu liikmed, sõltumata sellest, kas nad on koalitsioonis või opositsioonis, on selle poolt, et tõsta päästjate, õpetajate ja meditsiinitöötajate palku. Reaalsus on aga see, et järgmise aasta riigieelarve on puudujäägis. Valitsuskoalitsioon pingutab kõvasti, et lähiaastatel jõuaksime riigieelarve tasakaaluni.

Tõenäoliselt jääb järgmisel aastal Eesti riigivõlg 5,8 protsenti SKT-st Euroopa Liidu madalaimaks. Kindlasti on ka sotsiaaldemokraadid teadlikud Euroopat vaevavast võlakriisist. Seega peame hoidma riigieelarvega konservatiivset joont ja hoiduma laenurahaga palkade tõstmisest.

Riigi korras rahandus on positiivne signaal ettevõtjatele ja annab kindlust stabiilse maksukeskkonna osas. See omakorda loob uut majanduskasvu ja töökohti ning siit edasi on ainult üks samm, et tõsta eelmainitud riigitöötajate palku.

Majade soojustamisega saavutatakse väiksemad kommunaalarved

2011-10-22

Tänavune sügis on pakkunud meile mõnusalt sooja vananaiste suve. Paraku on soojad ilmad nüüdseks läbi ning alanud on taas 8-kuuline kütteperiood. Soojakulude osatähtsust perede eelarves ei saa alahinnata: keskmise eestlase jaoks moodustavad need rohkem kui pool leibkonna kodukuludest.

Maagaasi, puidu või õli toorainehindade tõusu vastu on meil väga raske seista, mistõttu on majade soojakulude vähendamisel peamiseks märksõnaks energiasääst. Ainus ja reaalne kulude kokkuhoid on võimalik saavutada kortermajade soojuskindlamaks renoveerimisega. Nagu tänavapildis näha võime, on paljud seda võimalust ka juba kasutanud või kasutamas.

Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks 2020. aastaks saavutada hoonepõhiseks energiakuluks mitte rohkem kui 100 kWh/m2a. Eestis on täna see näitaja paljude kortermajade puhul mitu korda kõrgem. Soojuskindlamate elamutega säästaksime küttekuludelt ning hoiaksime ümbritsevat keskkonda, mida me kesiselt soojustatud majade kaudu usinalt ja järjepidevalt kütame.

Kortermajade soojuskindlamaks muutmisel on oluline roll täita riigil. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi käivitatud kortermajade rekonstrueerimistoetuse programmi eesmärk on aidata ja julgustada inimesi investeerima kodukulude kokkuhoiuks. Hetkel kaetakse riigi poolt, läbi sihtasutuse KredEx, 35% korterelamu rekonstrueerimise maksumusest, kui sellega saavutatakse hoones 50 protsendi suurune energiasääst.

Aastaga on soojuskindla-maks muutmise toetust saanud 183 korterelamut ligi 4,9 miljoni euro eest. Toetust on eelkõige kasutatud nõutud omafinantseeringu osakaalu vähendamiseks. Programm jätkub ja loodetavasti tulevikus juba veelgi suurema riigipoolse toetusega. Siinkohal julgustaksin Raplamaa korteriühistuid programmis senisest rohkem kaasa lööma. Raplamaal on 2010. ja 2011. aastal toetust saanud kaheksa korterelamut. Maakonna potentsiaali silmas pidades võiks toetust saanute hulk olla mitu korda suurem. Olen veendunud, et korteriühistute aktiivse tegutsemise korral ning riigi ja omavalitsuste kaasabil on juba lähiaastatel võimalik meie kortermajades saavutada olulist energia ja seeläbi ka rahalist kokkuhoidu, muuta elukeskkond kaunimaks ning parandada kohalikku tööhõivet.

Kokku on lepitud, et valitsus jätkab järgmisel aastal kodutoetuste maksmist lasterikastele peredele, eesmärgiga parandada väikese sissetulekuga paljulapseliste perede elamistingimusi. Ka neid toetusi on kasutatud suures osas eluaseme renoveerimiseks ja ühtlasi energiasäästlikumaks muutmisel. Seni on toetust saanud 1500 peret, kus kasvab ligi 6000 last, summas 12 miljonit eurot. Keskmine toetuse suurus ühele perele on olnud 6140 eurot.

Lisaks korterelamutele on valitsusel plaanis käivitada toetusprogramm ka väikemajade rekonstrueerimiseks niipea, kui selleks tekib rahaline võimalus. Valitsuse tegevusprogrammis on tähtajaks määratud 2014. aasta, kuid võimalusel alustatakse sellega juba varem. Kõnealune kava puudutab ligikaudu neljandikku Eesti elanikest.

Energia säästmist on plaanis rakendada ka avalikus sektoris, kus viiakse läbi ühiskondlike hoonete rekonstrueerimise programm. Selle programmi kogumaht on 146,5 miljonit eurot, mis võimaldab energiatõhusamaks muuta ligi 480 hoonet.

Eesti kliimas, kus suviselt soojasid ilmasid jagub napilt kolmeks kuuks, on majade korralikku soojuspidavust raske ülehinnata. Hoonete energiasäästlikumaks muutmine on garantii kommunaalarvete vähenemiseks. Alustame soojustamisega kohe!

Seeder: Võitleme ise ja otsime liitlasi

2011-10-17

Euroopa Liiduga liitumine on kindlasti mõjutanud Eesti põllumajanduse arengut positiivselt. Meie põllumeestele avanesid ELi põllumajandustoetused ja maailma ostujõulisim siseturg ning kadusid ka topelttollid Venemaaga.

Praegu tuleb kolm neljandikku Eestis makstavatest põllumajandustoetustest ELi eelarvest. ELi ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) moodustab kõige suurema osa ehk 39% ELi ühiseelarvest, see on 401 miljardit eurot.

Suurem raha, suurem ebaõiglus

Kahjuks on nii et mida suurem on ÜPP rahastamine, seda suurem on ka ebaõiglus eri liikmesriikide põllumeeste vahel.

ELi aluspõhimõtted ja ühine turg peaksid tähendama võrdseid võimalusi ja konkurentsitingimusi, aga kahjuks on vanade liikmesriikide põllumajandustoetused mitu korda suuremad.

Seega on Eesti põllumehed olukorras, kus tuleb osta tootmissisendeid (seeme, väetised, tehnika, taimekaitsevahendid, kütus) ühisturult ligilähedaste hindadega ning müüa toodangut samuti sarnaste hindadega, aga makstavad toetused tekitavad kõlvatu konkurentsi.

Vanade liikmesriikide kõrgemaid toetusi põhjendatakse kõrgemate palkade, maksude ja maa(rendi)hindadega, mis on osaliselt põhjustatud just suurematest otsetoetustest põllumajandusmaale.

Rikkamatele eeliste säilitamine ei ole ÜPP eesmärk. Samuti ei tohiks ÜPP kujuneda netomaksjatest jõukamatele liikmesriikidele lihtsaks võimaluseks, kuidas ühiseelarvest raha tagasi saada.

ELi solidaarsus ei tohiks seisneda ainult selles, et madalama elatustasemega riigid osalevad üle jõu elavate jõukamate riikide, kus ühiskondlikku rikkust luuakse üldstreikidega, elatustaseme languse kinnimaksmises.

Liitumistingimusi ei saa me tagantjärele muuta, küll aga saame kaasa rääkida ELi järgmise eelarvepoliitika kujundamisel.

Raha jagatakse vaid ümber

Olukord on aga keeruline, sest eelmistel kordadel on ÜPP reformimiseks ja uute väljakutsete rahuldamiseks leitud lisaraha. Seekord tuleb ÜPPd reformida raha ümberjagamisega liikmesriikide vahel. See tähendab, et kelleltki tuleb raha ära võtta, et teistele juurde anda.

Euroopa Komisjon ja enamik liikmesriike on tunnistanud, et praegune olukord on ebaõiglane ning vajab muutmist.

Ajaloolistest toetustasemete alustest ollakse valmis loobuma, aga enam-vähem võrdsete toetustasemeteni ollakse valmis jõudma alles aastaks 2028. See on liikumiskiirus, millega me kuidagi nõustuda ei saa.

Eesti soov ei ole mingisuguste eritingimuste või eeliste saamine, meie soov on võrdsete võimaluste saavutamine. Meie jaoks pole vahet, kas Eesti põllumajandustootjatele toetuste suurendamise või siis teiste, kõrgema tasemega liikmesriikide toetuste alandamise kaudu.

Üksinda oma tõe välja ütlemisest jääb kindlasti väheseks. Euroopa Komisjonilt meile meelepärase ettepaneku saamiseks peame oma tões veenma ka kedagi Euroopa suurtest.

Eestis on põllumajandusmaad ühe elaniku kohta ELis kõige rohkem. See on suur potentsiaal ja võimalus mitte ainult põllumehele, vaid kogu Eesti majandusele.

Võrdsed võimalused tähendavad jätkusuutlikku põllumajandussektorit ja Eesti ekspordipotentsiaali olulist kasvu, sest juba praegu on põllumajanduse ja toidutööstuse ekspordi osakaal märkimisväärne.

Ajame õiget asja, kui nõuame Euroopa Komisjonilt teosammu asemel kiirendust.

Allikas: Maaleht

Seeder: ÜPP otsetoetuste tase peaks 90 protsendini jõudma 2014

2011-10-17

Kui Euroopa Komisjon on seadnud ühises põllumajanduspoliitikas (ÜPP) eesmärgiks Balti riikide jõudmise vähemalt 90 protsendini keskmistest makstavatest otsetoetustest 2028. aastaks, siis Eesti soovib seda juba 2014. aastast, ütles põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.

"Mis reaalseks osutub, on omaette küsimus ja eks need lahendused on nende kahe seisukoha vahel," ütles Seeder reedel BNS-ile. "Meie jaoks tähendab see väga suurt raha. Ma julgen öelda, et väike protsent - viis protsenti võitu tähendab olulist raha Eesti majanduse ja põllumajanduse arenguks."

Seeder rõhutas, et Eesti jaoks on kõige olulisem saada järgmisel perioodil võrdsemad konkurentsitingimused ehk eelkõige võrdsemad otsetoetused.

Teiseks on ministri sõnul oluline, et võrdsustamine ei toimuks maaelu arengutoetuste arvel, mida võib praegu välja lugeda komisjoni ettepanekutest. "Seda ei soovi me mingil juhul. See oleks lihtsalt ümbertõstmine ja teiseks on meie jaoks prioriteet maaelu arengutoetuste säilitamine, sest see on investeeringutoetused põllumajandusse, see on muu maaettevõtluse toetamine ja see on investeeringud infrastruktuuri. Me peame seda põhimõtteliselt prioriteetseks," rääkis Moskvas viibiv Seeder.

Tema sõnul on nüüd ees aasta-poolteist kestvad pingelised läbirääkimised. Euroopa Liidu (EL) tasandil lasub peamine läbirääkimiste raskus Euroopa Liidu nõukogu tasemel - küsimust arutatakse nii põllumajandusministrite nõukogus kui ka rahandusministrite nõukogus. "Kõige intensiivsemalt põllumajandusministrite nõukogus, sest seal on kõik määrused arutelul," lisas Seeder.

20. oktoobril toimub esimene põllumajandusministrite nõukogu Luxembourg'is. "Saame kokku ja kõik liikmesriigid ütlevad esimest korda välja oma ametlikud seisukohad. Seni on räägitud üldises plaanis ja kuluaarides," lausus Seeder. Tema sõnul plaanis Euroopa Komisjon, et määrused kiidetakse heaks järgmise aasta detsembris või detsembriks. "Võib karta, et arutelu läheb pikemaks."

Lõpliku seitsmeaastase EL-i eelarveraamistiku aastateks 2014-2020, milles ÜPP-l on kõige suurem osa, võtab vastu liikmesriikide valitsusjuhte koondav Euroopa Ülemkogu. Uue ÜPP kava määrused on mõeldud aastani 2020 ning ainult ühe eesmärgi on komisjon välja öeldud üle selle tärmini, et plaan on jõuda 90 protsendini otsetoetuste osas 2028 aastaks, selgitas Seeder. "See on ainus verstapost, mis on pandud väga selgelt kaugele, et anda kõigile selge signaal, et võrdsustamise suund on paika pandud ja vaidlus käib ainult tempode üle."

Ka Euroopa Parlamendil on oma sõna ühenduse eelarvete vastuvõtmisel öelda. "Nende roll on mõnevõrra kasvanud võrreldes varasemate perioodide aruteludega. Põhiline raskuskese laskub siiski nõukogu tasemele," lisas Seeder.

Tema sõnul peavad Eesti seisukohad olema selged ja arusaadavad, kõik ministrid peavad rääkima ühte keelt. "Ma usun, et see nii on." Seederi sõnul on valitsus ÜPP uut jaotust arutanud ja 27. oktoobril on see taas kavas.

"Tuleb otsida liitlasi, üksi oma väikese tõega jääme me üksi," lausus minister. Kümme uut EL-i liikmesriiki ei ole samuti päriselt kõik ühtedel seisukohtadel, kõigil on omad erisused. "Aga valdavalt küll - enamik uusi liikmesriike on esialgu ühtsetel seisukohtadel. Aga ühtne seisukoht võib mureneda, kui näiteks komisjoni poolt tehakse erinevatele riikidele erinevaid järeleandmisi ja erinevaid pakkumisi, et ühtset rindejoont killustada. Ka see võib olla üks taktika," rääkis Seeder.

"Selles mõttes on meil kindlasti oluline leida liitlasi nii uute liikmesriikide ehk nende kümne hulgas kui ka vanade liikmesriikide hulgas. Ei ole sugugi välistatud, et mõned vanad liikmesriigid põhimõtteliselt peavad õigeks kiiret võrdsustumist. Ma arvan, et näiteks Suurbritannia võiks olla üks selline riik, mis on valmis ütlema välja seisukoha, et toetab võrdse konkurentsi loomist," lisas põllumajandusminister.

Tema sõnul tuleb lisaks EL-i nõukogu tasandi tööle tegeleda ka kahepoolsete suhetega.

Euroopa Komisjon esitas kolmapäeval kava ühise põllumajanduspoliitika reformimiseks.

EL-i ÜPP kulud on aastate jooksul moodustanud isegi üle 50 protsendi ühenduse eelarvest, praegu on see osakaal vähehaaval vähenemas, kuid moodustab siiski ligi 40 protsenti.

Põllumajandusministeeriumi selgituste järgi valitseb olukord, kus otsetoetuse keskmine hektarimakse erineb liikmesriigiti kuni viis korda ja välja pakutud lahendus vähendaks vahe neljakordseks. Ministeeriumi sõnul rõhutavad pakkumise tegijad, et madalamate keskmiste hektari toetusmäärade kasv on kuni kolmandik - Eestil 117 eurolt 156 euroni, Lätil 84 eurolt 114 euroni.

Samas käsitleb ministeerium pakutut teistmoodi, öeldes, et pakutav tase moodustab vaid 60 protsenti kogu EL-i 27 liikmesriigi keskmisest.

Kolmapäeval kogunes Brüsselisse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni hoonete juurde üle saja Eesti, Läti ja Leedu põllumehe ning nende toetaja.Ühismeeleavaldusel nõuti võrdseid konkurentsitingimusi kõikidele Euroopa põllumeestele.

Allikas: Delfi Majandus

Riigieelarvega panustatakse haridusvaldkonna arengusse

2011-10-13

Vabariigi valitsus kiitis 22. septembril heaks järgmise aasta riigieelarve ning nüüd arutab eelarvega seonduvat Riigikogu. 2012. aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit ning eeldatavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Seoses ebakindla olukorraga viimastel aastatel Euroopas on riigieelarve defitsiidis. Kuigi riigieelarve puudujääk ulatub 2,1 protsendini SKTst, siis Eesti riik ei kata lisakulutusi laenudega, vaid oma reservide kasutamisega. Millistesse valdkondasesse panustatakse tuleval aastal 6,57 miljardi euro suuruse riigieelarvega?

Olulise valdkonnana tooksin välja Eesti riigi panused haridusse järgmisel aastal. Euroopa Liidu liikmesriigid on seadnud endale eesmärgi saavutada kulutuste osakaal teadus- ja arendustegevusse 3% SKTst. Praegu moodustavad meie riigi kulutused teadus- ja arendustegevusele ühe protsendi SKTst, mis on ligikaudu 163 miljonit eurot. Sellepärast panustatakse tuleval aastal haridusse 12 protsenti rohkem kui eelneval aastal ehk kulutused suurenevad 65 miljoni euro võrra. Haridusvaldkonda suunatakse ka kvoodimüügi tulu 72 miljoni euro ulatuses, et rahastada üle poolesaja koolihoone ja õpilaskodu renoveerimist. Plaanis on Riigi Kinnisvara kaudu renoveerida ja suurendada näiteks Viljandi gümnaasiumi ning renoveerida Nõo reaalgümnaasiumi hooneid. Pooleteise miljoni euroga rahastatkse ka IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektorile vajalikku tööjõuressurssi. 6,2 miljoni euro võrra tõstetakse kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse rahalist mahtu. Kulutused haridusvaldkonda on igati õigustatud, sest kõrge harituse tase riigis on kindlasti edasiviiv jõud.

Hea uudis kõigile Eesti pensionäridele on pensionitõus järgmisel aastal. 4. aprillist suurenevad riiklikud pensionid 4,4 protsendi võrra. See tähendab keskmise vanaduspensioni tõusu 13 eurot kuus. Pensionide väljamaksete mahtu suurendati 72 miljoni euro võrra ehk 1,36 miljardi euroni. Eesti riik taastab ka riigipoolsed kohustuslike kogumispensionifondide maksed, mida sai lubatud kriisi ajal. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensioni- ja ravimikindlustus, soovitakse tõsta ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele. Kokku on sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarve 2,7 miljardit eurot, mis on 80 miljoni euro võrra suurem kui möödunud aastal.

Riik panustab järgmisel aastal ka Eesti teede korrashoidu. Kohalikud omavalitsused saavad 17,8 miljonit eurot teede olukorra parandamiseks, mis on viie miljoni euro võrra suurem summa kui eelmisel aastal. Jätkub ka kergliiklusteede toetusskeemi elluviimine. 2011. aastal riigi toetustega rajati 16 kergliiklusteed ning tuleval aastal on plaanis rajada kaheksa uut teed. Kokku saab valmis 71,5 kilomeetrit kergliiklusteid, millega soovitakse kaasa aidata liiklusohutuse suurenemisele turvaliste rattateede ehitamise kaudu.

Hea on tõdeda, et Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse tõusevad. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni. Suurenemise üheks põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mille tõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud. Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja on saanud PRIA-lt nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tõenäoliselt soovib enamik neist investeeringud ellu viia ning see omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb teha suuremaid väljamakseid. Riigieelarves on sellega juba arvestatud ning põllumajandusele tuleb 2012. aasta soodne.

Järgmise aasta riigieelarve jääb kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtub eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. IRL seisab hea selle eest, et riigieelarvesse ei jõuaks üle jõu käivad lubadused, millega võib kaasneda maksukoormuse või riigivõla suurenemine. Piiratud ressurssidega peame tegema õigeid otsuseid, milliste valdkondade arengusse panustada. Eesti jätkusuutlikkuse tagavad investeeringud haridusse, ettevõtlusesse ja inimeste elujärje parandamisse.

Mille peale kulub järgmise aasta riigieelarve?

2011-10-07

2012. aasta riigieelarve on juba valitsuse poolt heakskiidu saanud ning nüüd on järg jõudnud riigikogu kätte. Tegemist saab olema Eesti suurima riigieelarvega, kuid tulenevalt murepilvedest Euroopas jääb järgmise aasta eelarve kindlaks konservatiivse eelarve poliitika põhimõtetele. Riigieelarve puudujääk ulatub tuleval aastal 2,1 protsendini SKT-st. Kulutusteks on plaanitud 6,57 miljardit eurot ning tuludeks 6,1 miljardit eurot. Negatiivset eelarvet ei korva riik mitte laenamisega, vaid oma reservide kasutamisega. Kuhu järgmisel aastal maksumaksja raha suunatakse, et Eesti riigi elanike heaolu suurendada?

Pensionäridel on põhjust rõõmustamiseks, sest tuleval aastal panustab riik eakate elujärje parandamisse. 4. aprillist 2012 on oodata 4,4 protsendilist pensionitõusu. See tähendab keskmise vanaduspensioni suurenemist kuus 13 euro võrra. Pensioni suurendamise peamine põhjus on elukalliduse kiire kasv viimastel aastatel. Tõusevad ka kulutused meditsiinivaldkonda, et tagada arstiabi kiire kättesaadavus ning kvaliteet üle Eesti. Riik taastab ka täielikult teise pensionisamba maksed, mida lubati majanduskriisi ajal. Eestis on tunduvalt vähenenud töötute arv võrreldes languse aastatega, kuid endiselt peab riik oluliseks töötute toetamist Töötukassa kaudu samas mahus. Seega saab Töötukassa aidata rohkem töötuid töölesaamiseks. Kokku tõusevad sotsiaalse kaitse valdkonna kulud 190 miljonit eurot ehk 10 protsenti.

Eesti riigi jaoks on väga oluline panustada põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade elavdamisse. Selle tõttu on 2012. aasta riigieelarve hea põllumajandussektori-le, sest arvestades Eesti olusid ja võimalusi kasvab eelarve märkimisväärselt. Toetused tõusevad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni seoses välisvahenditest tehtavate kulude suurenemisega. Tuleva aasta riigieelarve on ka soodne, sest täiendavate otsetoetuste maht kasvab 10 protsendi võrra ning on planeeritud eelarves täies mahus.

Oleme paljudele riikidele silma jäänud oma tublide saavutustega e-valdkonnas. Seega peab riik oluliseks, et kiire internet jõuaks ka maapiirkondadesse. Selleks toetatakse 11 miljoni euroga interneti baasvõrgu rajamist uue põlvkonna elektroonilise side võrgu kasutuselevõtu meetme raames. Tänu sellele saab kiireks internetiühenduseks võimaluse enam kui 40 000 Eesti maapiirkonna elanikku.

Olulise valdkonnana tooksin ka välja riiklikud investeeringud Eesti teede olukorra parandamisse. Majandusministeeriumilt saavad kohalikud omavalitsused viie miljoni võrra rohkem raha kui tänavu ehk 17,8 miljonit eurot teede korrashoiuks. Siiski riigieelarve arutelul püüame veel leida võimalusi, et suurendada omavalitsustele minevat teede-raha 2012. aasta eelarvest on ka ette nähtud 71 miljonit eurot riigimaanteede rekonstrueerimiseks. Seoses auto- ja bussitranspordi suure osakaaluga Eestis ringiliiklemiseks on investeeringud igati Õigustatud. Tõusevad ka panused ühistranspordi arengusse. Saarlastele ja hiidlastele kehtestatakse soodsamad laevapiletid ning suurenevad dotatsioonid rongiliiklusele, sest Lõuna-Eestis pikendati reisirongide teekonda.

Järgmise aasta riigieelarve seisukoht on väga tähtis ka elupäästevõimekuse kasv. Sellest lähtuvalt on päästeameti personalikulude katteks mõeldud summat suurendatud 2,1 miljoni euro võrra. Elupäästevõimekusega päästekomandode arv kasvab tänu lisarahale 34-lt vähemalt 63 komandoni. Kuid tuleb alati meeles pidada, et päästjaid on meil vaja siis kui õnnetus või kahju on juba tekkinud. Tagajärgedega tegelemine ei aita uusi õnnetusjuhtumeid ära hoida, vaid vähendab kahju ulatust. Sellepärast panustab siseministeerium tuleval aastal 62% rohkem raha ennetustöösse, et vähendada uute õnnetusjuhtumite arvu.

Riigieelarve arutelud riigikogus pakuvad kindlasti tuliseid debatte. On palju valdkondi, mis vajaksid raha juurde, kuid riigi rahakott ei ole lõputu ning pidevalt tuleb arvestada ka meid ümbritseva õrna majanduskeskkonnaga. Me peame järgima, et Eesti riigieelarve jõuaks võimalikult kiiresti tasakaalu ja iga kulu oleks põhjendatud võimaliku tuluallikaga. Kuigi tuleva aasta riigieelarve on defitsiidis jääb Eesti võlakoorem tõenäoliselt Euroopa Liidu madalaimaks. Eesmärk on jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal.

Riigieelarve toob pensionitõusu ja paremad teed

2011-09-29

VALITSUS ON kinnitanud 2012. aasta riigieelarve ning riigikogu hakkab seda lähiajal arutama. Seega on sobiv aeg esile tõsta tähtsamad valdkonnad, millesse riik järgmisel aastal maksumaksja raha suunab. Riigikokku jõudev, ehkki kõigi aegade suurim, on sellegipoolest kriisist taastumise eelarve. Järgmise aasta kulude mahuks on selles ette nähtud 6,57 miljardit ning prognoositav tulude maht on 6,1 miljardit eurot. Eeldatav eelarve puudujääk moodustab sisemajanduse koguproduktist 2,1 protsenti. Nimetatud puudujääki ei kata riik laenuga, vaid oma reservidest. Puudujäägist ja Euroopas möllavast võlakriisist hoolimata on tulevase aasta eelarves mitu otsust, mis parandavad inimeste elujärge ja elukeskkonda.

ESITEKS KASVAVAD järgmise aasta 1. aprillil 4,4 protsenti pensionid. Niisiis suureneb keskmine vanaduspension 13 eurot. See on põhjendatud üldise elukalliduse kasvuga. Eakate inimeste toidukorvi ja esmatarbekaupade kulud on viimasel aastal tublisti kasvanud ning pensioni juurde pannes tagab riik nende parema toimetuleku.

Samuti lubas valitsus majanduskriisi ajal, et taastab 2012. aastal teise pensionisamba maksed. Me täidame selle lubaduse: järgmisel aastal taastab riik kohustusliku kogumispensionifondi maksed täielikult.

Ühtlasi suureneb meditsiinisüsteemi rahastamine ning see parandab kogu riigis arstiabi kvaliteeti ja kättesaadavust. Kokku suurenevad sotsiaalvaldkonna kulud järgmisel aastal 10 protsenti, 190 miljoni euroni.

Teise olulise valdkonnana nimetan riiklikke investeeringuid, mida tehakse Eesti teede seisukorra parandamisse.

Omavalitsused saavad majandusministeeriumi eelarvest järgmisel aastal teede korrashoiuks 17,8 miljonit eurot, niisiis üle viie miljoni euro rohkem kui tänavu. Riigimaanteede rekonstrueerimiseks on 2012. aastal ette nähtud 71 miljonit eurot. Arvestades, kui suur on meie elukorralduses auto- ja bussiveo osa, võib seda eelarveprioriteeti igati mõista.

KÕIGILE ON selge, et lisaraha vajab sisejulgeoleku ja turvalisuse tagamine. Päästevaldkonna rahapuuduse tõttu on järgmise aasta eelarves päästeameti personalikuludeks ettenähtud summat suurendatud 2,1 miljoni euro võrra. Tänu sellele tõuseb elupäästevõimekusega päästekomandode arv 34lt vähemalt 63le.

Juhin tähelepanu sellele, et päästjaid vajame siis, kui õnnetus on juba juhtunud ning tekkinud inim- ja varakahjud. Tagajärgedega tegeldes ei väldi me uusi õnnetusjuhtumeid, vaid vähendame üksnes kahju ulatust.

Siseministeerium on võtnud eesmärgi õnnetusi ära hoida. Õnnetusjuhtumite ning inimeste riskikäitumise vähendamise ennetustööks on eraldatud tänavusest 62 protsenti rohkem raha.

Inimeste riskikäitumine ja eluga hakkama saamine on otseselt seotud haridusega. Hea meel on tõdeda, et hariduse valdkonna kulud suurenevad 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Kõrghariduse riikliku koolitustellimuse maht suureneb 6,2 miljoni euro võrra. Ühtlasi eraldatakse saastekvootide müügist saadud rahast 72 miljonit eurot koolihoonete ja õpilaskodude renoveerimiseks.

Eestis ON veel palju valdkondi, mis vajaksid lisaraha. Poliitikutele on need enamjaolt teada ning riigikogus seisab eest tuline debatt. Järgmiselgi aastal on ametnike palgad külmutatud ning kindlasti vajaksid paljud riigiasutused oma funktsioonide täitmiseks lisaraha.

Rahanduskomisjoni esimehena loodan, et eelarvet arutades ei unustata majanduskeskkonna habrast seisundit ning peetakse meeles, et iga rahanõudmise puhul peaks olema viidatud tuluallikale.

Isamaa ja Res Publica Liit seisab riigikogus selle eest, et eelarvesse ei jõuaks riigile üle jõu käivad lubadused, mis tooksid endaga kaasa maksukoormuse või riigivõla suurenemise. Me peame jälgima, et Eesti tulud ja kulud jõuaksid võimalikult ruttu taas tasakaalu.

Riigieelarve tasakaalu ei ole praeguse üleeuroopalise võlakriisi ajal võimalik üle tähtsustada. Järgmise aasta oma arutades jääme kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtume eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. Riigieelarve järgi on Eesti võlakoormus 2012. aastal tõenäoliselt Euroopa Liidu madalaim.

Mida hakkab riigikogu sellel sügisel külvama?

2011-09-27

Pärast augustikuiseid presidendivalimisi on Eesti poliitikamaastikul olulisim sündmus kindlasti riigikogu 12. täiskogu teine istungijärk. Riigikogu esimees Ene Ergma soovitas oma avakõnes parlamendi liikmetel järgida talumehelikku lähenemist: kui midagi külvatakse, siis tuleb selle eest hoolitseda. Mida riigikogu sellel sügisel külvama hakkab?

Esimese teemana võib kindlasti välja tuua 2012. aasta riigieelarve. Eesmärk on riigieelarve samm-sammult tasakaalu viia. Selleks tuleb stimuleerida Eesti majanduskasvu ning üle vaadata riigi rahanduspoliitika põhimõtted. Esmane nägemus pakutakse välja, kuid praeguses ebakindlas majandusruumis tuleb kindlasti teha riigieelarves igakuiseid korrektiive vastavalt majandusprognoosidele. Kuumi debatte hakkavad ka pakkuma riigitöötajate palgatõusud. Eesti tublide majandustulemuste põhjal ootavad oma kriisieelse palga taastamist päästjad, politseinikud ning õpetajad.

Teise väga tõsise teemana tooksin välja euroala tulevikuga seonduva. Kaheksa kuu jooksul pärast euroalaga liitumist on Eesti suutnud hoida oma rahanduse heas korras. Kahjuks ei ole sellega hakkama saanud kõik ELi liikmesriigid. Riigikogu peab hakkama arutama Eesti osalemist euroala abimehhanismides. Väga oluline on jõuda selgusele, mis on abipakettides osalemise õiguslik ning majanduslik tagajärg eesti rahvale pikemas perspektiivis, ning vastavalt sellele langetada otsuseid.

Lisaks rahandusküsimustele seisavad riigikogul ees ka vaidlused valdkonnapoliitikates, mis on eelkõige seotud eesti rahva pikemaajaliste huvidega: kuidas meie rahvas oleks haritum ning kuidas tagada rahva pidev juurdekasv. Neid küsimusi puudutavad kaks pikemaajalise mõjuga eelnõu: kõrghariduse reform ja emapensioni eelnõu.
Kõrgharidusreformi eesmärk on muuta üliõpilaste jaoks õiglasemaks haridussüsteemi toimimine, tõsta õppekvaliteedi tagamisel kõrgkoolide vastutust, kasvatada kõrgharidustaseme õppe tulemuslikkust ja vähendada kõrgharidusmaastiku valdkondlikku killustatust.
Selleks muudetakse ülikoolide rahastamist ning ministril on ka valmis üliõpilaste tugisüsteemide muudatuste lähtealused ja ettepanekud. Nende järgi koosneb tugisüsteem õppelaenust, vajaduspõhisest õppetoetusest ja muudest eritoetustest ning riiklikest stipendiumitest, mis jagunevad erialastipendiumiteks riiklikult olulistes valdkondades ning tulemusstipendiumiteks väga heade õppetulemuste eest.

Kõikide kõrgkoolide üliõpilastel on õigus vajaduspõhist õppetoetust saada, kui õppuri leibkonnaliikme keskmine sissetulek on kuni 286 € kuus ja õppekava täidetud vähemalt 85% ulatuses. Õppetoetuse suurusjärk on pool alampalgast ehk u 135 eurot kuus.

Erialastipendiumid ja tulemusstipendiumid on parimatele mõeldud toetused, mida saavad taotleda esimese ja teise astme tudengid, kes õpivad riigilt tegevustoetust saavates kõrgkoolides.
Riik eraldab ülikoolidele tulemusstipendiumite fondi ning määrab, milliste erialade tudengitele võib ülikool stipendiume anda tulenevalt kõrgkooli õpilaste arvust ning riigi vajadustest. Haridusreform on pikaajalise mõjuga ning muudab kõrghariduse kättesaadavuse tudengitele lihtsamaks ja pere majanduslikust olukorrast sõltumatumaks.

Emapensioniga viiakse sisse pensionilisa seotult laste arvuga. Selle näol saaksid pensionilisa kõik pensionäridest emad või isad. Emapension lähtub laste arvuga seotud ning nii tänaste kui ka homsete eakate emade võrdse kohtlemise põhimõttest.

Eelkõige on tegemist tähtsa sammuga Eesti rahvastikupoliitikas - seaduse pikemaajalisem eesmärk on tagada eesti rahva säilimine ja stabiilne juurdekasv.

Eesti püsib vabadel kodanikel

2011-09-07

Viimastel kuudel on ühiskonnas häirivast hakatud uuesti aktiivsemalt rääkima. Seda on tehtud nii presidendivaliku eel kui ka erakondade sees. Erakondades toimuv mõjutab kogu ühiskonna elu määravalt, seetõttu peavad erakondade sees kehtima samad avatud ja vaba arutelu põhimõtted, kui kogu ühiskonnast eeldatakse.

Vabas ühiskonnas ei sobi eri vaadete vahel ühisosa otsimiseks nn konsensuskonveier, mida erakondade enamused kalduvad juhtimise lihtsamaks muutmiseks kasutama.

Survekonsensus viib selleni, et diskussiooni algatajad tunnevad end mahasurutuna. Osa erakonna liikmeid harjub aga igasuguseid eriarvamusi provokatsiooniks pidama.
Sellisest kultuuride kokkupõrkest tekivad konfliktid, mis ruineerivad vabatahtlikku koostegevust. Erakonnas on aga peamiseks motiveerijaks just vabatahtlikkuse põhimõte.

Sellise vabatahtliku kaasalöömise eelduseks on vabade kodanike olemasolu. Masse pole Eestis võimalik hullutada, sest meil polegi neid masse. Igaühe saavutustest või tehtud vigadest sõltub meie ühiskonnas suhteliselt palju. Nii kogu rahva kui valitsuse huvides oleks, et otsustus- ja algatusvõimet jaguks kõigil inimestel.

Samas saab vabadust mõista ja kaitsta ainult tõeliselt vaba inimene - mitte see, kes on vaba põhiseaduse või erakonna põhikirja järgi, vaid kes ennast vabana tunneb.

Seetõttu pole kodanikuühiskond vaid sõnakõlks. Kuna meie ühiskond on tekkinud seltsiliikumisest alles paarkümmend aastat tagasi, ei saa ta tänaseks olla veel oma algetest võõrdunud.

Seni on poliitikud vabaühendusi ära kuulanud rohkem n-ö linnukese pärast. Riigi poliitiline juhtkond peab vahel osa oma partnerite ettepanekutest rumalaiks - avalik ironiseerimine ehmatab aga ettepaneku tegijaid ja pisendab kodanike ühistunnet ja ühistegevuse tähendust.

Riigis on kümneid ja isegi sadu kitsama või avarama ulatusega arengukavasid. Samas on neist kasu vaid siis, kui valitsus ja erakondade juhtkonnad ei suhtu neisse üleolevalt ja püüavad neid tõsimeeles rakendada.
Liiga suur väljavool toob liig suure immigratsiooni! Näiteks lõpeb eesti keele ja kultuuri säilitamise ja kaitsmise nõudele ülalt alla vaatamine selle ühiskonna kokkuvarisemisega. Jah, selle sätte deklaratiivsus võib tunduda üldise ja vähenõudlikuna, kuid samas nõuab see põhiseaduslik kokkulepe endaga arvestamist ka igapäevaste konkreetsete otsuste langetamisel. Nii hariduse, kultuuri, tööjõuturu, kaitse- ja migratsioonipoliitika kui muu sellise valdkonnas.

Massilist ühiskonna ümbervahetamist - siin sündinud inimesed nelja tuule poole välja ja uus tööjõud mujalt sisse - me endale lubada ei saa. See tühistaks senise kokkuleppe kultuuri säilimisest. Väike rahvas peab kahjuks käima noateral - olema nii avatud kui suletud, saama tööd nii oma inimestele kui meelitama ajusid mujalt.

Kui laseme omadel lahkuda, vajame vananevas ühiskonnas varsti uusi inimesi mujalt. Eelmise aasta üle 5000 lahkuja on selgelt liiga palju.

Kuna tegemist on suurelt osalt parimas eas inimestega, siis sellise trendi jätkumisel tundub olevat põhjendamatu väga lootusrikaste sünnitrendide planeerimine. Erinevad toetusmeetmed lapsi siin sündima ei pane, kui vanemad on juba välja rännanud. Räpakas sisserännupoliitika seda lünka rahva koosseisus täita ei suuda.

Sisserännanute teise ja kolmanda põlvkonna käitumine on kõigis suure sisserändega riikides suur sotsiaalne ja julgeolekuprobleem. Nn poliitilisest korrektsusest tingitult on suured rahvad selliste probleemide ees aastaid silmi sulgenud. Väike rahvas ei tohi nõnda pimedaks jääda.

Ühiskonnas valitsevaid ohtusid tuleb kirjeldada ausalt ja ilma võltsi korrektsuseta. Seetõttu ei saa üks ühiskond hakkama ilma eluterve konservatiivse poliitikata. Seda vajab ta rohkem kui ühepäevaliblikaid. Kaasaegne konservatiivsus on segu vastutustundest ja vabadusest. Nii hoiame ühiskonda tasakaalus.

Julge ja vaba arutelu peabki hoidma eeltoodud põhimõtteid Eesti poliitiliste otsuste ja arutelude keskmes.

Odavam elektri hind vähendaks võrgutasusid

2011-08-19

Hästi toimiva majanduse üks alustaladest on riigi energiajulgeoleku tagamine. Energeetikaettevõtted on saanud julgust kohaliku majanduskliima paranemisest ning on alustanud uute energiaprojektide väljatöötamise ja realiseerimisega. Riiklikult tähtis energiajulgeolekut oluliselt suurendav samm on olnud ka majandusministri poolt käesoleval aastal allkirjastatud leping uue põlevkivielektrijaama rajamiseks, kus esimene 300MW plokk valmib 2015.a. lõpuks. Eesti Energia ja CNIM Grupp on alustanud Iru elektrijaama juurde jäätmeenergiaploki ehitamist, mis alustab tööd 2013.aastal . Väljatöötamisel on tipukoormuse katmise projekt pump-hüdroakumulatsioonijaama abil.

Eeltoodust näeme, et Eesti majandusele strateegiliselt tähtsa energiajulgeoleku kindlustamiseks on pööratud suurt tähelepanu ja jõutud tegudeni. Täna võib elektritarbija varustuskindluse osas julgemalt tulevikku vaadata, sest Eesti energiajulgeolekut tagavad ka praegu ja tulevikus kodumaisest põlevkivielektrijaamast toodetav elekter ja põlevkiviõli.

Akadeemik Mihkel Veiderma sõnul on Eesti suuri saavutusi põlevkivienergeetika teaduslikul viljelemisel ja kauaaegseid põlevkivienergeetikaalaseid kogemusi tunnustanud ka Euroopa Parlamendi tööstuse, teadusuuringute ja energeetika komisjon. Komisjon on leidnud, et põlevkivil on suur tähtsus tuleviku energiaressursina ja on soovitanud põlevkivi omavatel riikidel uurida ja arvestada põlevkivienergeetika kasutuselevõttu Eesti kogemuse alusel. Oluline on seejuures teadmine, et põlevkivi ratsionaalsel põletamisel eraldub CO2 oluliselt vähem kui kivisöe puhul.

Elektrienergia tootmise ja tarbimise struktuur ja dünaamika on selgelt üks majanduse indikaator. Elektrienergia tarbimine majanduse kasvades paratamatult suureneb, seisaku ajal aga väheneb. Paraku on just elektrienergia hind ning kättesaadavus see, mis määrab ära ka majanduskasvu tempo, jätkusuutlikkuse ning riigi konkurentsivõime.

Aasta aastalt suurenenud võrguteenuste hinda on tõstnud kõige enam müügilanguse mõju komponent. Selle komponendi mõju olulisus seisneb eelkõige selles, et kasutades juba väljaehitatud elektrivõrku väiksema hulga elektrienergia transpordiks tuleb võrgu ülalpidamise kulud jagada müüdud väiksema arvu kWh vahel. Elektri tarbimise vähenemise puhul ei saa ka tähelepanuta jätta alakoormatud trafokadude suurenemist.

Võrguteenuse hind sisaldab elektri transpordikulusid elektrijaamast tarbimiskohani (nt koduni), sh alajaamade ja elektriliinide kasutamise ja korrashoiu kulusid, millele on lisatud mõõtesüsteemiga seotud kulud . Need on kulud, mida tuleb elektrivõrkudes teha ka siis, kui elektrit ei tarbi.

Kuidas siis tekivad kõrged võrgutasud, mis kergitavad elektri hinda? Kui elektri hind on tarbijale üle jõu, elektritarbimine väheneb ja võrguteenustasu seega tõuseb. Nokk kinni, saba lahti.
Paradoksaalne on seejuures, et Eesti Energia finantsdirektori Margus Kaasiku poolt energiat vähem kasutama suunatud üleskutse pime järgimine viiks seega hoopis õige pea uutele elektrienergia hinna tõusudele.

Tänane elektrivõrkude efektiivne koormamine võiks olla hoopis üks võti, mis aitaks kaasa võrguteenuse hinna vähenemisele ja ka läbi selle elektrienergia hinna vähenemisele. Laialt levitatav mõtlematu säästukampaania ei vähenda võrguteenuse hinda ega rahulda ka tarbijat.

Võrguteenuse hinna vähenemiseks peaks elektrimüüja otsima võimalust suuremaks elektrivõrgu koormamiseks ehk elektrienergia müügi suurendamiseks. Et seda saavutada, tuleb leida võimalus elektrihinda alandada, mis suurendab tarbimist. Kasu oleks mõlemapoolne nii tarbijale kui Eesti Energiale.

Marika Tuus-Laul eksitab inimesi

2011-08-16

Riigikogu Keskfraktsiooni liikme Marika Tuus-Lauli sulest ilmus eelmise kuu lõpus artikkel „Kodukulude "alandamine" IRL moodi", kus ta väidab, et IRL-i valimislubadus kodukulud kontrolli alla saada osutus üksnes populistlikuks valimispeibutuseks, millel reaalset tagapõhja pole.

Proua Tuus-Lauli artiklist jääb mulje, et kodukulude alandamine on äärmiselt oluline küsimus tema ja terve Keskerakonna jaoks. See on aga selgelt eksitav. Tuletan siinkohal meelde, et Keskerakonna fraktsioon ei toetanud Riigikogus ei monopolide ohjeldamise seadust ega ka kodude maamaksust kaotamise seadust. Vastupidi - Eesti Vabariigi õiguskantsleri hinnangul on keskerakondlik linnavõim võimaldanud Tallinna veel võtta välja põhjendamatult suuri kasumeid tarbija arvelt.

Eksitavaid fakte leidub kõnealuses Tuus-Lauli artiklis küllaga. Lugupeetud kolleeg kirjutab, et konkurentsiamet allub Majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumile ning siiani pole sellest olnud mittemingisugust tolku monopolide ohjeldamisel. Kumbki esitatud väidetest pole tõene. Konkurentsiamet on sõltumatu hinnaregulaator, mis juhindub Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi õigusaktidest, mitte ei lähtu Majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi suvast, nagu Tuus-Laul väita püüab. Samuti ei ole mingisugust alust öelda, nagu poleks konkurentsiamet monopolide ohjeldamisega efektiivselt tegelenud. Fakt on, et konkurentsiamet ei ole rahuldanud Tallinna Vee hinnatõusutaotlust, vaid on alustanud hoopis järelevalvemenetlust praeguste tariifide üle. Elektri hind on konkurentsiameti järelevalve all viimasel ajal mitte tõusnud, vaid langenud. Keskkonnatasude osa vähenemise tõttu odavnes elekter 2009. aastal lõpptarbijale üle 3%.

Eksitav on ka väide, nagu oleks valitsuse soov koduelektritarbijate arvelt teenida liigkasumeid, et võtta välja dividende. Tänaseks välja makstud dividendid ei ole tulnud mitte kodutarbijate arvelt, vaid eelkõige elektri energia ekspordist.

Marika Tuus-Laul rõhutas, nagu ootaks Eestit 2016. aastaks ees 2,8 kordne elektrihinna tõus. See väide on puhtalt spekulatiivne. 2013. aastal liitub Eesti euroliidu viimase liikmesriigina elektri vabaturuga, mis sai otsustatud juba liitumisläbirääkimistel Euroopa Liiduga. Elektri tulevase vabaturuhinna kohta esitatud hinnangud on pelgalt spekulatsioonid. Elektri tegelik hind kujuneb turul ja seda on raske täna ette ennustada. Küsimusele, kuidas mõjutab turu täieliku avamise korral elektri hind kodutarbijaid, tuleb vastata mitte üht päeva, kuud ega mitte isegi aastat silmas pidades. Küsimus on selles, milliseks kujuneb keskmine elektri hind pikema aja jooksul. Lõppkokkuvõttes on vabaturule ülemineku puhul tegemist otsusega, mis viie kuni kümne aasta jooksul tugevdab oluliselt Eesti majandust.

Äärmiselt kahetsusväärne on ka seik, et Tuus-Laul irvitab koduomanike üle, öeldes et koduomanikud on vaid uusrikkad hiigelkruntidega. IRL-i poole on pöördunud sajad inimesed, kes on avaldanud toetust kodualuse maamaksu kaotamise üle. Julgen väita, et mitte ükski neist ei ole olnud miljonär, küll aga on olnud nende seas eakaid, pereemasid, õpetajaid ja teisi eelkõige lihtsaid inimesi. Kodualuse maamaksu kaotamise üle on oma toetust avaldanud teiste seas korteriühistute liit, Maksumaksjate liit, Eesti Omanike Keskliit ja Eesti Lasterikaste Perede Liit. Keegi neist ei esinda rikkureid.

Fakt on, et kodualuse maamaksu kaotamine jätab koduomanikele kätte aastas ligikaudu 17 miljonit eurot. See on reaalne ja mõõdetav samm, et vähendada inimeste kodukulusid. Samuti ei maksa tõsiselt võtta õhutusi, nagu omavalitsuste tulubaas maamaksu arvelt väheneks. Maamaksust saamata jäänud tulu kompenseeritakse omavalitsustele riigieelarvest.

Maamaksust on räägitud palju, aga oleme teinud pingutusi ka teistes valdkondades kodukulude vähendamise nimel.

Üheks peamiseks märksõnaks on siinkohal energiasääst. Eesti elamusektoris kulutatakse üle 40% energiaressurssidest. Suur osa sellest läheb otse taevasse ehk väljub ventilatsioonisüsteemist sooja õhuna ning kaob atmosfääri. Mõistlik aga oleks see soojus ära kasutada. Sellega hoiaksime keskkonda ja säästaksime küttekulusid. Esimesed tõsisemad sammud on selle nimel juba ka tehtud: sihtasutus KredEx on alates eelmise aasta septembrist andnud korterelamute renoveerimisprogrammi raames toetusi 143 korterelamule ligi 3,7 miljoni euro eest. Lisaks kavatseb valitsus välja arendada toetusmeetme energiasäästu tegevuseks ka väikemajades, kus elab ligikaudu neljandik Eesti elanikest.

Samuti jätkame kodutoetuste maksmist lasterikastele peredele. Selle programmi raames on viimasel neljal aastal saanud kokku 12 miljoni euro eest toetusi lasterikkad pered, kus kasvab kokku ligi 6000 last. Programmi eesmärk on väikese sissetulekuga lasterikaste perede elamistingimuste parandamine ja kaasajastamine või uue kodu soetamisel aitamine. Vastavalt koalitsioonileppele jätkame lasterikaste perede elamistingimuste parandamist ka tulevikus.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil on ette valmistanud ka seadusemuudatused taastuvenergia toetuste vähendamiseks. Kõnealuse eelnõu eesmärgiks on alandada elektri hinda vähendades ebamõistlikult suuri ning turumoonutusi põhjustavaid toetusi taastuvenergia tootjatele. Tarbijatele toob uue toetusskeemi rakendamine kaasa elektrienergia hinna alanemise taastuvenergia toetuse alanemisega samas ulatuses.

Seda kõike silmas pidades on äärmiselt kohatu väita, et IRL pole mitte midagi võtnud ette kodukulude alandamiseks. Selle asemel, et pilduda lahmivaid kriitikanooli teiste suunas, tuleks alustada ehk hoopis iseendast ja küsida: mida olete teie, proua Tuus-Laul, koduomanike kaitseks ära teinud?

Kes ikkagi kaitseb koduomanikke?

2011-07-25

Lõhkuda on alati kergem kui luua ja kritiseerida raskem kui teha. Poliitikas ei ole asjad teisiti, kuid aeg-ajalt väljub kriitika konstruktiivsuse piiridest ja muutub lahmimiseks, faktidega manipuleerimiseks ja hullemal juhul väljamõeldiste esitamiseks tõe pähe.

Koduomanike heaolu eest võitlemine on IRLi üks keskseid poliitikaid. Ja see on olnud edukas poliitika, sest miks muidu on opositsioon lausa tagajalgadele tõusnud, et katsuda meie ettepanekud ja teod maatasa tallata. Edu sünnitab paraku kadedust, ka poliitikas.

Sotsiaaldemokraat Rannar Vassiljev on maakonnalehtedes avaldanud arvamust, et IRL on vastupidiselt oma valimislubadusele suurim kodukulude tõstja. Ta püüab oma hinnangut põhjendada väitega, et rajatav uus põlevkivikatel tõstab elektri toasooja hinda. Aga see pole nii. Ei ole mingit alust väita, nagu hakkaks riik doteerima põlevkivielektrit taastuvenergia tasudest laekuva raha abil. Teatavasti makstakse taastuvenergia toetusi üksnes juhul, kui toimub sooja ja elektri koostootmine. Isegi juhul, kui loodavas põlevkivikatlas hakatakse põletama lisaks põlevkivile ka biomassi, ei tähenda see veel, et tegemist oleks taastuvenergia tootmisega.

Kui katel toodab elektrit, siis ta taastuvenergia toetust ei saa - see on Eestis kehtivate seadustega nii paika pandud ning mõistlik oleks end sellega kurssi viia.

Uute põlevkivikatelde loomisega elektri hind tarbija jaoks ei tõuse. Tõsi on see, et üleminek elektri vabaturule seisab tarbijatel 2013. aastal ees elektri hinna tõus, kuid see ei puutu kõnealustesse kateldesse.

Samuti ei ole adekvaatne väide, nagu ei tasuks loodav põlevkatel end majanduslikult ära. Majanduses ja elus üldse tuleb ette ootamatusi, tehakse valearvestusi, kuid praegu ei ole alust kinnitada, et uued elektrijaamad ei tasu end ära. Ilma ei saa midagi ja on loomulik, et nii Eesti Energia kui majandus- ja kommunikatsiooniministeerium töötavad positiivse tulemuse nimel. Uute põlevkivijaamade investeeringu tasuvusaeg peaks olema samal tasemel, mis teevad erainvestorid vabaturu tingimustes. Selles suunas riik ka liigub.

Loomulikult sõltub põlevkivielektri konkurentsivõime elektrituru üldisest seisust ja Euroopa Liidu kliimapoliitikast, aga seda mitte ainult Eestis, vaid terves Euroopa Liidus. Tänast elektriturgu vaadates on täiesti absurdne väita, et põlevkivijaamadesse investeerimine ei ole pikemas perspektiivis tasuv.

Nüüd kodukuludest. Keerutamise asemel tooksin välja mõned faktid, millest igaüks tehku omad järeldused.Sotsiaaaldemokraadid hääletasid Riigikogus vastu seaduseelnõule, millega kaotatakse kodualune maamaks. Sotsiaaldemokraadid propageerivad Eestis ideed kehtestada kinnisvaramaks, mis oleks lisakoormis koduomanikele.

Aasta tagasi jätsid sotsiaaldemokraadid hääletamata monopolide ohjeldamise seaduse poolt, mis tagab, et monopoolsed ettevõtted ei saa kehtestada ebamõistlikult kõrgeid hindu.

Tänaseks on kodualuse maamaksu kaotamine otsustatud, monopolide vastane seadus jõustunud ja võime olla kindlad, et praeguse valitsuskoalitsiooni ajal kinnisvaramaksu Eestis ei kehtestata. Kuidas on võimalik selle valguses öelda, et IRL on hoopis suurim kodukulude kasvataja?

Iga majanduslikult mõelda suutev inimene saab aru, et teatud hinnatõusud on vajalikud ja katsed poliitilistel eesmärkidel turgu reguleerida lõppevad läbikukkumisega. Sestap tuleb vahet teha põhjendatud ja põhjendamatul hinnatõusul. IRL ei ole vastu sellele, kui monopolid hinda soovivad tõsta, aga sellisel juhul peavad hinnatõusutaotlused olema põhjendatud.

Poliitikute asi ei ole hindu reguleerida, vaid anda vastavale ametkonnale võimalus tarbijaid monopolide omavoli eest kaitsta. Monopoolsete ettevõtete puhul teostab järelevalvet konkurentsiamet, kes kontrollib, kas tehtavad kulud on põhjendatud ning kas tulu ei ületa lubatud kapitali tootluse määra.

On näha, et teostatav järelevalve toimib. Elektri hind on konkurentsiameti järelevalve all viimasel ajal mitte tõusnud, vaid langenud. Keskkonnatasude osa vähenemise tõttu odavnes elekter 2009. aastal lõpptarbijale üle 3 protsendi.

Kindlasti on aga palju peresid, kellel on sellegi poolest raske. Selleks jätkub kodutoetuse maksmine lasterikastele peredele. Programmi raames on viimasel neljal aastal saanud toetust lasterikkad pered, kus kasvab kokku ligi 6000 last. Programmi eesmärk on aidata väikese sissetulekuga lasterikkaid peresid oma elamistingimuste parandamisel.

Oleme teinud pingutusi elamute soojustamise programmi arendamisel ja avardamisel. Alates eelmise aasta septembrist on sihtasutus Kredex andnud renoveerimistoetusi 115 korterelamule. Praegu käib töö renoveerimistoetuste süsteemi atraktiivsemaks muutmiseks, et korteriühistud seda rohkem kasutaksid. Seda selleks, et läbi energiasäästu kodukulusid vähendada.

Eksport Hiina võib toiduhindu alandada

2011-05-01

Kui Eesti põllumajandussaaduste eksport Hiina kasvab, siis pikemas perspektiivis võib see avaldada survet siinsete toiduhindade alanemiseks, kuna tekib võimalus rakendada kasutamata tootmisvõimsusi ning suuremahulisem tootmine on efektiivsem, arvab põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.

Eelmisel nädalal külastas Eestit Hiina põllumajandusdelegatsioon eesotsas asepõllumajandusminister Chen Xiaohuaga. Eesti ja Hiina põllumajandusministeeriumid sõlmisid vastastikuse mõistmise memorandumi ning toimus ärifoorum, kus kahe riigi põllumajandusettevõtted ja toidutootjad arutasid koostöövõimalusi.

Kuidas Eesti põllumajandus tõmbas endale Hiina tähelepanu? Kas põllumajandusministeeriumite memorandum ja ärifoorum olid pigem Eesti või Hiina algatus?

See on mõlemapoolne algatus. Julgen öelda, et isegi Hiina poole initsiatiiv on olnud suurem. Hiina delegatsioone, nii ametlikke kui ettevõtjate delegatsioone, on käinud siin viimase 4-5 aasta jooksul mitmeid. Nende huvi on loomulikult ennekõike seotud majandusliku koostööga. Samuti on nad huvitatud meie põllumajanduse korralduslikust poolest, mis puudutab seda, kuidas läks Eesti riiklikult põllmajanduselt üle erakapitalil põhinevale. Ka on neid huvitanud meie integreerumine Euroopa Liitu ning meie tegevus seal ja meie hinnangud ELi põllumajanduspoliitikale. Mis puudutab otsekontakte, siis seda oskavad ettevõtjad ise paremini kommeteerida

Aga ilmselt on teil tekkinud mingi ettekujutlus, mis Eesti kaubad võiks hiinlasi huvitada.

Meie poolelt vaadatuna ongi nende kontaktide arendamisel kõige olulisem see, et leiaksime nii suurel turul nagu Hiina oma nišid ja väljundid. Salvestil on tõsised huvid ja saan aru, et liigutakse konkreetselt juba edasi. Liviko juba Jaapanis on ning soovib minna edasi Hiinasse, Terel ja meie teistel piimatoodete tootjatel on pikemas perspektiivis kindlasti potentsiaali Hiina turul, kuna piimasaaduste tootmine on ju üks Eesti lipulaevu.

Miks Eesti põllumajanduskaubad siiski Hiinat huvitavad?

Usun, et Hiina on huvitatud mitmete riikide, sealhulga Eesti kaupadest. Aga ega hiinlased pole siin ainult sellepärast ka, et meelitada Eesti tooteid Hiina turule. Nad vaatavad ka põllumajanduse korraldust, maasuhteid. Hiina on teinud 20 aastaga tohutult kiire arengu põllumajanduslikus tootmises. Teame ju, et Hiinas on riigi roll väga suur põllumajanduse korraldamises ning küllap on ka neil huvi minna üle eraomandil põhinevale põllumajanduslikule tootmisele ja sellepärast nad vaatavad erinevaid lahendusi erinevates riikides. Eesti on kindlasti nende jaoks hea näide, sest oleme alles lähiminevikus läinud üle riiklikult tootmiselt erakapitalil põhinevale tootmisele. Ametlikel delegatsioonidel on suur huvi selle kogemuse vastu.

Hiina ametlikke delegatsioone huvitavad siis pigem Eesti teadmised ja kogemused kui kaubad ja investeeringud?

Jah, pigem nad ei oota meie kaupu, vaid teadmisi ja tehnoloogilisi lahendusi. Neid huvitab, kuidas me oma tootearenguga tegeleme, kuidas toimib riigi ja erasktori koostöö. Ning selles mõttes on Eesti väiksus hea, et me oma kaubakogustega ei ohusta Hiina turgu. See kogus kaupa, mis Eesti võiks eksportida, on hiinlaste jaoks ülimalt väike, kuid meie jaoks suur võimalus. Seetõttu arvan, et huvid langevad kokku.

Kas Eesti on ka huvitatud Hiina põllumajandustoodete impordist või oleks pigem parem, kuid see ei tuleks kodumaiseid tootjaid ohustama?

Kui toidainetest rääkida, siis ega meil väga tihedat kaubavahetust Hiinaga pole. Ma Hiina puhul sellist ohtu küll väga ei näe, et see riik uputaks üle Eesti turu meile traditsiooniliste kaupadega, näiteks karruli, sealiha ja piimatoodetega. Need kaubad, mis Hiinast tuleks, oleks eksootilised ja täiendaks meie turgu.

Kas Hiina on huvitatud ka Eesti põllumajandussektorisse investeerimisest?

Raske öelda. Täna pole veel konkreetset huvi märganud, aga see võib areneda.

Palun prognoosige, kui palju kasvab Eesti ja Hiina kaubandus põllumajandustoodete alal järgneval 5 aastal.

Kindlasti on oodata kavu. Teame, et hiinlased on ka väljendanud huvi Eesti kui võimaliku transiidiriigi vastu ning kui transiit areneb, siis küllap läbi Tallinna Sadama ei hakka liikuma ainult energeetilised ressursid, vaid avaneb võimalus ka põllumajandustoodete transiidiks ja kaubavahetuseks. Nii et see sõltub ka transiidi arenemisest. Aga konkreetseid numbreid ei oska prognoosida.

Kas Eesti põllumajandustoodete ekspordi kasv Hiina tähendab siinsetele tarbijatele toidu kallinemist?

Sugugi ei pruugi tähendada. Praegu jah, kuna me ekspordime palju, siis see on surve siseturu hindade tõusuks. Aga see praegune eksport on tulnud väga lühikese aja jooksul ja kiiresti ning meie tootmisvõimsused ei ole tulnud sellele järgi, me ei suuda tooret piisavalt toota toidutööstuse jaoks jne. Aga kui see on alaline, pikema perspektiiviga võimalus, mille taga on koostöölepingud, siis suudame ka toorainetootmist piisavalt tõsta ning see annab võimaluse hindade alandamiseks. Teame, et meil on täna mitmes põllumajandussektori valdkonnas, just töötlevas tööstuses ja toidutööstuses, võimsusi rohkem, kui kasutame. Võiksime rohkem toota, see on nii piima- ja lihasektoris ning veel mitmes teises sektoris. Kui toodame suuremaid koguseid, siis see enamasti pigem tähendab efektiivsuse kavu ning selle kaudu ka tootmise omahinna alanemist. Nii et kui leiame eksprotturge, kuhu rohkem müüa, siis arvan, et see pikemas perspektiivis võiks avaldada survet toiduhindade langemiseks, mitte tõusuks.

Hiina ja Eesti põllumajandusministeeriumite vahel sõlmitud memorandumis on kirjas, et osapooled hakkavad korraldama regulaarseid kohtumisi. Kui sageli ja mis tasemel?

Reeglina kohtutakse kord aastas ministeeriumide juhtivspetsialistide tasemel ning ühel aastal ühes, teisel aastal teises riigis.

Kas regulaarselt hakkavad kohtuma ka äridelegatsioonid?

Ettevõtjate töörütm läheb selle lepingu raamest kindlasti välja, ettevõtjate koostöö hakkab juba otse toimuma. Aga kui ettevõtetel on vajadus ja huvi, siis neid kindlasti kaastakse delegatsioonidesse.

Kui Eesti põllumajandustootja on huvitatud koostööst Hiina ettevõtetega, siis mis peaks olema ta esimene samm selles suunas, kuhu pöörduda?

Võtta ühendust põllumajandusministeeriumi välisssuhete osakonnaga, millel on väga hea ülevaade kontaktidest nii Hiina kui teiste riikidega. Teine variant on Hiina saatkond, kus on ka info kontaktidest.

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: Iga laps toogu emale pensionilisa

2011-03-03

IRLi eestseisuse liige Helir-Valdor Seeder väidab, et emapension korvab nii ema töölt kõrvale jäämise aja kui ka mõjutab inimeste hoiakuid laste olulisuse suhtes.

Endine Isamaaliidu valija ootab IRLilt rahvuslikku meelestatust, samas tundub, et need seisukohad on mattunud majandusalaste eesmärkide alla.

Meie isamaaline meelsus on alles, kunagise Isamaaliidu liikmed kannavad seda kindlasti edasi. Küll on aastatega muutunud Eesti ühiskond ja inimeste hoiakud. Idealismi, aateid oli 1990. aastatel kindlasti rohkem. Järjest vähem oodatakse väärtustepõhist poliitikat ja järjest rohkem soovitakse kindlate pragmaatiliste huvide esindamist.

Tunnete selle üle muret?

Jah, aga loodan, et see areng pole lõputu ja tulevikus pöördutakse rohkem väärtustepõhise poliitika juurde tagasi.

Euroopa Liitu astumine tõi kaasa Eesti iseseisvuse lahustumise hirmu Euroopas. Mida ette võtta?

Meie keele-, kodakondsus- ja migratsioonipoliitika on järjepidevad ning mingit lahustumist pole karta, kuigi Keskerakonna poolt avaldatakse selle poliitika muutmiseks pidevat survet.

Eesti on selgelt rahvusriik ja peab selleks ka jääma. Eesti keelt ja kultuuri saame riiklikult arendada ainult Eestis, ei kusagil mujal.

Meie probleem on aga see, et iseolemise aeg enne ELi astumist jäi pisut napiks selleks, et olla väljakujunenud rahvusriik, kes suudaks kompleksivabalt kasutada ELi võimalusi oma keele, kultuuri ja identiteedi tugevdamiseks.

Teie valimisloosungitel on uudsena oranž. On see muutunud eelistuste tulemus või vastutulek valijate maitsele?

Meie värvid on endiselt sinine, must ja valge. Värvidest tähtsamad on väärtused ja poliitika, mida me ellu viime. Teisalt on ka uuendusi vaja. Uuenemisvõime, uute ideede ja inimeste kaasamine on kestvuse üks aluseid.

Pakute valijatele lepingut, mille esimene punkt käsitleb uut majanduskasvu. See kasv hoiaks kodumaal neid, kes muidu mujale teenima läheksid. Aga võibolla hoiaks inimesi kodumaal rohkem see, kui nad oleksid saanud isamaalise kasvatuse?

Isamaalisus ja rahvuslik majandus ei vastandu, vaid täiendavad teineteist. Ei ole isamaalisust ega rahvuslikkust ilma rahvusliku majanduseta. Rahvusriiki suudame tugevdada just kodumaal uute töökohtade loomise kaudu.

Arendate majandusteemat, kuigi on teada, et jäme ots on siin Reformierakonna käes.

Majanduskasvu ega ka ettevõtluse arengut ei dikteeri Reformierakond, seda teevad eelkõige ettevõtjad. Erakonnad loovad läbi valitsuse ja Riigikogu raamistiku - maksukeskkonna ja seadused.

Jutt, et Eesti majandus- ja eelarvepoliitika on kujundanud eelkõige Reformierakond, on legend. Maa-, omandi- ja põllumajandusreform olid seadustena vastu võetud ja rakendunud, rahareform läbi viidud ja maksupoliitika välja kujundatud, samuti enamik erastamisest ellu viidud enne, kui Reformierakond 1995. aastal ilmavalgust nägija esimest korda Riigikogu valimistel osales.

Ettevõtluskeskkonna lõid siiski teised poliitilised jõud. Toona valitud suund on olnud õige.

Millised on teie seisukohad eelarve ja maksude suhtes?

Väikese riigi ainuõige majanduspoliitika on pikas perspektiivis tasakaalus riigieelarve ja mitte ülejõu elamine. Võlgu elamine on tuleviku arvelt elamine ja praeguste probleemide jätmine järgmistele põlvedele.

Maksukoormust ei tohi suurendada, aga paindlikud maksumuudatused on tulevikus kindlasti vajalikud. Peame avalikku raha paremini kasutama.

Inimesed lähevad maalt linna ja Eestist välismaale peamiselt tööle ja õppima. Järelikult peame just nende küsimustega tegelema. Eestis peavad olema head töökohad ja head võimalused hariduse omandamiseks.

Mille poolest erinevad teie pakutav tasuta kõrgharidus ja senised riigieelarvelised kohad kõrgkoolides?

Soovime suurendada riiklikku tellimust ülikoolides. Kui me väheneva üliõpilaste arvu juures kõrghariduse rahastamist ei vähenda, vaid majanduse kasvades isegi suurendame, siis saavutame püstitatud eesmärgi.

Teie pakutava emapensioni suhtes on kostnud juba nurinat. Kas või etteheide, et ainuüksi sõna "ema" peaks isamaalastest valijad härdaks muutma.

Ega meil selle vastu ka midagi pole, kui inimesel IRLi valima tulles süda härdaks muutub. Ema-pensionil, mille suurus sõltub laste arvust, on kaks tähendust. Esiteks kujundab see inimeste hoiakuid ja suhtumist, et lapsed on olulised ja väärtus ka riigile.

Teine tähendus on väga praktiline. Lapsevanemad, enamasti emad, jäävad koduseks ikka siis, kui neil on väikesed lapsed. Aga kui peres on kolm kuni viis last, võib ema töölt kõrvale jäämine kujuneda pikemaks kui vanemahüvitise aeg. Seetõttu ei kogune neil tööaastaid, mis oleks pensioni arvestuse aluseks ja nii jääb pension väiksemaks.

Seega on emapensioni praktiline eesmärk korvata emale töölt kõrvale jäämise aeg. Nii luuakse kindlustunne praegustele väikelastega vanematele. Kui vanemad soovivad, võiks emapensioni saada ema asemel isa.

"Kuni su küla veel elab, elad sina ka," ütleb laulusalm Eesti kohta. Viimasel ajal tundub, et olete pigem pealtvaataja rollis, kui üks teine erakond kargab maa- ja külaelu ratsu selga.

Meie huvi maaelu vastu näitab see, et praeguses valitsuses on IRLi käes nii põllumajandus- kui ka regionaalministri portfell.

Enne valimisi kuuleme poliitiliste jõudude loosungeid, mis on mõeldud häälte püüdmiseks, mitte elluviimiseks. Kõiki neid ilusaid lubadusi pole võimalik täita.

Kas kuvand, et Mart Laar üksipäini Eesti maaelu põhja laskis, püsib veel?

On legende, mis elavad oma elu ning millega võitlemine on lootusetu. See põhjalaskmise legend elab üle Mart Laari ja ka 50 aasta pärast räägitakse, et Eestis elas mees, kes üksi hävitas kogu maaelu ja põllumajanduse.

Loomulikult pole see tõsiseltvõetav jutt. Laari peaministriks saamise ajaks olid tähtsad põllumajandust mõjutanud otsused ülemnõukogu poolt juba tehtud. Ülemnõukogu esimees oli siis Arnold Rüütel, valitsusjuhid Edgar Savisaar ja Tiit Vähi. Aga lihtne oli veeretada üleminekuaja tagasilöögid just Laari süüks.

Kuidas mõjutab maaelu Rahvaliidu praegune tagasikäik, võibolla isegi parlamendist eemale jäämine?

Rahvaliidu rolli maaelu arendamisel tähtsustatakse üle. Praegused rahvaliitlased ja nende eelkäijad seadustasid põllumaa müügi juriidilistele isikutele ning seeläbi ka väliskapitalile, lisaks riigi raha uputamine Maapanka ja selle pankrot.

Võimu tsentraliseerimine Eestis sai alguse metskondade reformist, mille viis läbi keskkonnaminister Villu Reiljan, maavalitsuste degradeerimise ehk maavanemate allutamise valitsuse asemel regionaalministrile teostas regionaalminister Jaan Õunapuu jne. Kõiges selles on raske leida maaelusõbralikkust.

Eestis pole tulevikku erakondadel, kes on suunatud ainult ühele sihtrühmale, tegutsevad nagu survegrupid. See on ka Rahvaliidu kadumise peamine põhjus.

Milline on teie enda lemmik-punkt IRLi lepingus valijaga?

Eesti ühiskond pole enam nii primitiivne, et saaksime otsida üht häda, millest tulenevad kõik teised, või üht lahendust, mis lahendaks kõik mured. Peame otsima tasakaalu, tegelema kõikide valdkondadega. Pole enam lihtsalt mõistetavaid eesmärke nagu iseseisvumine, NATO, EL.

Oleme jõudnud "igavasse" arengufaasi, mille märksõnadeks on stabiilsus ja tasakaal.

Eesti vajab julgust tulevikku vaadata

2011-03-02

Sel nädalal pöörduvad Äripäeva vahendusel ettevõtjate poole nelja erakonna esimehed, tänases lehes kirjutab IRLi peaministrikandidaat Mart Laar.

Eelseisvatel valimistel on Eestil võimalik valida põhimõtteliselt kolme suuna vahel. Peame otsustama, kas vajume tagasi ümberjaotamisühiskonda, püsime kindlameelselt midagi muutmata praegusel kursil või üritame selles tulevikku vaadates teatavaid täiendusi teha, mis omakorda võib olla ebapopulaarne ning ohtlik. Viimased aastad on meile andnud karmi õppetunni, et soov ratsa rikkaks saada võib meid hoopis järsult vaesemaks muuta. On hea, et suutsime viimasel hetkel mõistusele tulla ning kulutusi võimaluste järgi sättima, mitte enam vastupidi. Saavutatust ei tohi me aga eufooriasse sattuda. Selleks, et edasi minna, tuleb tehtud vigu karmilt ja õiglaselt analüüsida - ikka selleks, et samasse lõksu mitte enam langeda. Võtame roosad prillid eest ning tunnistagem, et iga hinna eest viie rikkaima hulka pürgimise loosung on meid sellest eesmärgist vaid kaugemale viinud, Põhjala tiigriks hüppamine kardetavasti samuti. Mida peaksime siis tulevikku vaadates silmas pidama?

Peamine lähimate aastate eesmärk on selge - võlg on võõra oma ning eelarve olgu tasakaalus või ülejäägis. Seda viimast mitte ainult aasta lõikes vaid pikemas perspektiivis. Kontratsüklilise eelarvepoliitika nõue tuleks - nii nagu seda eurotsoonis praegu ette pannakse - sisse kirjutada meie põhiseadusse, vähemalt eelarve baasseadusesse. Kui Eesti peaks uuesti võlgu elama hakkama, siis pole me möödunud kriisist tõesti midagi õppinud. Kindlasti peab Eesti hoiduma uuest palgarallist. Valitsemiskulud tuleb külmutada, palgatõusudest võib rääkida vaid riigieelarvelistes asutustes, kes hoolitsevad meie julgeoleku või targemaks saamise eest.

Selleks, et eelarvet tasakaalu viia ja uusi töökohti luua, tuleb Eestil oma kriisiaastatel liig kõrgeks kasvanud maksukoormus otsustavalt alla lüüa. Esmajärjekorras puudutab see tööjõumakse, mille alandamist tuleb alustada mitte „võimaluse korral" vaid otsekohe. Vastasel korral jääb majanduskasv loodetust väiksemaks ning „võimalust" ehk eelarve tasakaalu ei tulegi. Kolmandaks on oluline ettevõtluse arengut takistava bürokraatia selge vähendamine. Seda ühelt poolt üldist asjaajamist lihtsustades ning ettevõtlussõbralikuks muutes, peamiselt aga lõpuks haldus-territoriaalset reformi ellu viies. Vajadus tugevate ning tõhusalt tegutsevate omavalitsuste järele on kõigil teada - aeg oleks end kokku võtta ja see reform lõpuks ära teha.

Need ja mitmed teised sammud on meie praeguse suuna hoidmiseks vajalikud ning möödapääsmatud. Samas kipume aga unustama, et ainult oleviku peale mõeldes kipume tegelikult minevikus elama. Üritades lihtsalt saavutada kriisi-eelse Eesti taset avastame peagi, et oleme endale vale eesmärgi seadnud. Eesti peab astuma samme majanduse ümberseadistamiseks kõrgema lisandväärtusega toodangu suunas, on see siis IKT või mingi muu uue majanduse haru. See omakorda eeldab muutusi haridussüsteemis ning seda mitte ainult selle ülemises otsas, vaid alumistest astmetest alates. IKT-õpe tuleb muuta läbivaks, mitmekordistades samas IKT- spetsialistide hulka, muutes meie haridussüsteemi rohkem avatuks ning rahvusvaheliseks ning käivitades IT-Akadeemia.

Teiseks peaksime aru saama, et on viimane aeg üle saada oma alaväärtuskompleksist ja pidevast hirmust maailma ees. Oleme astunud õigeid ja vajalikke samme oma julgeoleku tagamiseks. See tähendab aga paratamatult, et oleme elanud kellegi mõju alt vabanemise ja teistega liitumise nimel, see tähendab aga ikkagi kellelegi teise jaoks. Nüüd on aeg omade jaoks elama hakata. See arusaam peaks meile andma julgust avatumalt maailmasse suhtuda - nii seda enda juure lastes kui ise maailma minnes. Hiljutisel „Tuulelohe lennul" võeti üles vajadus suurema toetuse andmiseks maailma pürgivale rahvuslikule kapitalile. Ekspordi toetamine ning välisinvesteeringute siiameelitamine on kahtlematult olulised tegevuses, kuid Allan Martinsoni sõnul üsnagi iganenud poliitika. Kui Eesti tahab tõesti jõukaks saada, peab ta panustama hoopis Eesti ettevõtete maailma minekusse, mis aga eeldab tõsiseid ümberkorraldusi haridussüsteemis ning senisest tunduvalt aktiivsemat välismajanduspoliitikat - ja seda mitte ainult traditsioonilistel vaid ka uutel turgudel. Eesti diplomaatide tööle pole siin midagi ette heita, küll vajavad aga olulist kaasajastamist neile antavad instruktsioonid ja juhendid.

Kokkuvõttes sõltub Eesti edu ju ikkagi sellest, millised me ise oleme. Peaksime aga tõsiselt mõtlema, kas muidu viks ning viisakas, autoriteete kummardav ja nende soove silmist lugev, samas vinguv ja virisev Kiir on ikka see eeskuju, kelle poole peaksime pürgima. Või on targem olla rohkem elurõõmsa ning hakkaja Tootsi või vähemalt tasakaaluka ja põhimõttelise Tõnissoni moodi. Sest maailmas löövad läbi mitte lakutud viiemehed vaid rõõmsad ja värvikad tegelased.

Riik toetab Lõuna-Mulgimaa arengut

2011-02-25

Maapiirkondades tehtavate investeeringute toetamine, parendamaks elutingimusi valdades ja väikelinnades ning tagamaks seeläbi tasakaalustatud areng kogu Eestimaal, on valitsusse kuuluva Isamaa ja Res Publica Liidu regionaalpoliitika nurgakiviks.

Suurimad riigipoolsed investeeringud Lõuna-Mulgimaale on viimastel aastatel tehtud koolimajadesse. Abja gümnaasiumile on riigi toel ehitatud uus õppekorpus, mis on võimaldanud tuua kõikide tundide läbiviimise ühte koolimajja. Uude õppekorpusesse on kavandatud tulevikus ka spordikompleksi rajamine. Mõisaküla koolis on riigi abiga renoveeritud riietehoiuruumid ja tööõpetuseklassid. Halliste põhikool on saanud riigi toel endale uue võimla.

Regionaalarengu seisukohalt on tähtis teede hooldamine ja remont. Ülemaailmse majanduskriisi tõttu pidi riik oluliselt kulusid kärpima. Siiski on suudetud viimase nelja aasta jooksul panustada Viljandimaa teede ehitusse rohkem vahendeid kui kunagi varem. Abja valda on riik toetanud teedeehitamisel: uue mustkatte on saanud Veelikse -Laatre tee ja kevadel jätkub Kamara- Räägu teelõigu ehitus. Hallistesse on riigi abiga rajatud uus tänavavalgustus.

Teede ja muu infrastruktuuri korrashoid ning arendamine on üheks kohaliku elu edendamise aluseks. Isamaa ja Res Publica Liit kavatseb jätkuvalt panustada nende meetmete arendamisse ja majanduse elavnedes suurendada omavalitsuste toetusi kohalike teede hooldamiseks ja remontimiseks.

Selleks et inimestel oleks võimalus leida endale erinevaid kasulikke vaba aja veetmise võimalusi, on oluline kohalike kultuuri- ja spordiobjektide renoveerimine ja arendamine. Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel on välja töötatud külaarengu toetamise meede, mis on võimaldanud Euroopa Liidu rahade eest korda teha ka suure osa Lõuna-Mulgimaa kultuuriobjekte ja spordirajatisi.

Abja vallas on külaarengu meetme toel ja kohalikke kodanikeühenduste algatusel renoveeritud Penuja külamaja ja Kamara seltsimaja. Halliste vallas on Halliste, Kaarli ja Uue-Kariste rahvamajade ning Vana-Kariste seltsimaja renoveerimist selle meetme kaudu toetatud.

Mõisakülas on renoveeritud luterliku kiriku välisfassaad ja kontsertsaal. Nelipühi kiriku juurde on rajatud mänguväljak koos rularaja ja kiikedega. Heaks on kiidetud Mõisaküla laululava ja Vana-Kariste seltsimaja rekonstrueerimise projektid. Töödega tehakse algust kevadel.

Külaarengu meetme toel on parendatud kohalikke sportimisvõimalusi. Nii on Abja Spordiklubi eestvedamisel rajatud Abja tervise- ja suusarajale valgustus ning suuradade tegemiseks on ostetud mootorsaan ja jäljefreesija. Halliste Spordiklubi eestvõttel on valminud jõusaal ja laste mänguväljakud. Riik on toetanud Abjas Baasi järve korrastamist ja selle juurde suplusranna rajamist.

Euroopa Liidu vahendeid saab investeerida sinna, kus kohalikud elanikud on ise aktiivsed ja moodustanud kodanikuühendusi, kes on võimelised toetustaotlusi koostama ning koostatud projekte ellu rakendama.

Kutsun kohalikke inimesi senisest veelgi aktiivsemalt mõtlema sellele, mida saaks kodukandis eurotoetuste toel edasi arendada ja julgustan vastavaid taotlusi esitama. Mulgimaa kodanikualgatused väärivad ka tulevikus igakülgset toetamist.

Pärnumaa huvid peavad riigi tasandil olema esindatud ja kaitstud

2011-02-18

Pärnu linnal ja maakonnal on olnud palju paremaid aegu kui praegu. Kaugest minevikust meenub esimesena, et 1906. aastal oli Pärnu niivõrd eesrindlik ja innovaatiline linn, et esimesena Tsaari-Venemaal rajati siin elektril töötav tänavavalgustus.

Lähiminevikust mäletame linnapea Jaak Saarniidu aegset väikeettevõtluse buumi ja hilisemat tuntust Eesti suvepealinnana. Vahepealsetel aastatel kutsusid Eesti poliitikud kõiki elama Tallinna ja riigi ülejäänud regioonide arendamist loeti mõne entusiasti eralõbuks.

Riigikogu praeguse koosseisu valitsemisperioodil on leitud, et Tartu on täiesti eriline linn ja 30 protsenti riiklikest investeeringutest tuleb suunata just sinna, mitme ministri kodulinna.

Õnneks pöördub riigirong tagasi rööbastele ja arengustrateegia "Eesti 2030+" rõhutab regioonide ühtlase arendamise vajalikkust.

Konkurentsivõime tuleb taastada

Kõik regioonid maailmas konkureerivad külaliste, elanike ja investeeringute pärast. Pärnumaa elanike arv on vähenenud juba hulk aastaid, palju ettevõtteid on lahkunud ja sellega oleme selles üleriigilises ja -ilmses konkurentsis alla jäänud. Pärnu konkurentsivõime tuleb taastada.

Tihti küsitakse minu käest, miks me kogu aeg räägime Pärnumaast kui turismipiirkonnast, kui puhkemajandus moodustab maakonna majandusest 10-20 protsenti.

Selleks on mitu head põhjust. Külalised toovad oma rahakottides raha väikeettevõtetesse: turismitaludesse, restoranidesse, taksondusse, kauplustesse ja käsitöölistele. Selliseid ettevõtteid saab kergesti rajada, eriti näiteks äsja valminud Fortum Termesti koostootmisjaamaga võrreldes.

Puhkemajandus on töömahukas ja võimaldab anda tööd madala kvalifikatsiooniga töötajatelegi, sealhulgas suvel õpilastele töökogemuse saamiseks. Eelkõige on turistide teenindamine ettevõtlus, mis annab töötajatele elatist ning riigile ja linnale maksutulu.

Statistiliselt on Pärnumaa tootmispiirkond, millel on suurepärased puhkealad, kus on hea külalisi võõrustada ja elada. Iga tööstuspiirkond kadestab Pärnut ajaloolise kuurordi ja parkide pärast.

Investeeringud tähendavad üldjoontes senisest paremaid töökohti, töötajatele palka ja riigile maksutulu. Ettevõtluses on seaduspärane, et teadmismahukad investeeringud loovad rohkem lisandväärtust. Suuremat lisandväärtust loovates tegevusvaldkondades peituvad suuremad tuluteenimise võimalused nii töötajatele kui riigile.

Nähtavus ja ligipääsetavus

Minu arvates on Pärnus väga hea elukeskkond. Enamikule inimestest on väga tähtis perekond. Pärnumaa on väga sobiv koht laste kasvatamiseks. Meil on suurepärane üldharidus- ja huvikoolide võrk. Muide, Pärnu linna päevase õppega kolmest gümnaasiumist üks on riigi esikümnes ja kaks teises kümnes, kindel kvaliteet on tagatud.

Usun, et Pärnumaa inimesed ei ole sünnilt riigi kõige targemad, vaid meil on head koolid. Tõenäoliselt ei ole me suutnud Pärnumaad kui elukohta potentsiaalsetele elanikele nähtavaks teha ja see on meie kasutamata ressurss.

Ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime seisukohalt on tähtsamad äriks ja tootmiseks sobiva maa ja tehnilise taristu (veevarustus, kanalisatsioon, elektrivõimsus, gaas, teed) olemasolu.

Niisama olulised on hea hariduse ja kvalifikatsiooniga töötajad. Paljude ettevõtete, näiteks piima- ja leivatööstuse lahkumise põhjuseks muudesse piirkondadesse saab siiski olla vaid see, et mujal omavalitsustes on ettevõtetele pakutud paremaid arenguväljavaateid.

Riigi ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime võtmeaspekt on kahtlemata madala tasemega ja lihtne maksusüsteem. Me peame suutma hoida Eesti õnnestunud maksupoliitikat ja püüdma muuta seda senisest ettevõtjasõbralikumaks.

Liiga kõrgeks on kujunenud tööjõuga seotud maksud, ettevõtluse arengut soovitud suunas soodustaks sotsiaalmaksu ülempiiri kehtestamine ja töötaja kohta 6000 euro suurune maksuvabastus haridus- ja tervisekulude erisoodustusmaksult.

Ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime väga tähtis aspekt on ligipääsetavus. Pärnu asukoht mere ääres annab Pärnumaale eelise meretranspordi arendamiseks, asukoht Via Baltica teljel ratsionaalse põhjuse taotleda Rail Baltica rajamist läbi Pärnu. Lennuühenduse kvaliteedi parandamiseks on vaja ainult raja rekonstrueerimist.

Ligipääsetavus on Pärnu konkurentsieelis ja see on vaja piirkonna heaks välja arendada, kuid see pole omavalitsuse teema, vaid riiklik taristuarendamise poliitika. Pärnumaa saadikud peavad seisma selle eest, et Pärnumaa huvid oleksid riigi tasandil esitatud ja kaitstud.

Vähem võlgu, rohkem töökohti

2011-02-11

Viimased aastad pole Eestile olnud kerged. Ühisel jõul oleme majanduskriisi raskustest ometi üle saamas ja nüüd tuleb panna alus uuele tõusule. Meil on tarvis jõuda niikaugele, et igaühel oleks kindel töö, palk, kodu ja et inimesed ei peaks enda toimetuleku, oma laste tuleviku ega hea hariduse pärast muretsema. Isamaa ja Res Publica Liit peab Eesti arengu tagamiseks vajalikuks lähiaastatel astuda järgmised sammud.

Kõrgharidus ja emapension

Võimaldades noortele tasuta kõrghariduse, anname peredele kindluse, et rahapuudusel ei jää Eestis kellelgi hea haridus saamata. IRLi ettepanek on kompenseerida ülikoolidele riigieelarvest kokku 400 miljonit krooni aastas, mida praegu maksavad tasulistel kohtadel õppivad tudengid. Tasulised õppekohad avalik-õiguslikes ülikoolides ja riigi rakenduskõrgkoolides kaoksid.

Üleminek tasuta kõrgharidusele algaks 2012. aastal ja toimuks järk-järgult. Oluline on tagada mõistliku õppeedukusega vähekindlustatud tudengitele õppetoetus. Kurb on, kui õpingute kõrvalt tööl käimine takistab tudengeid õpingutele pühendumast.

Tagame maailmatasemel õppekvaliteedi, mis muu hulgas hõlmab õppejõudude palgatõusu ja doktoriõppe lisarahastamist. Kõrgharidus on läbi aegade olnud IRLi prioriteet. Et meie andekad noored ei lahkuks välismaale, tuleb Eestil teha suur hüpe edasi lähiajal.

Emapension on riigieelarvest makstav toetus pensionile jäänud emale, kes on sünnitanud ja üles kasvatanud lapse. Pensionilisa ei saa mõlemad vanemad, vaid omavahelisel kokkuleppel üks vanematest või võõrasvanem või eestkostja või hooldaja. Vanemad saavad kokku leppida, et õigus pensionilisale läheb isa pensioniarvestusse.

Emapensioni makstakse võrdses suuruses pensionilisana iga lapse pealt. Arvestuse alus on pensioniarvestuse aastakoefitsiendi 1,0 korrutis 3ga ehk ühe lapse ema saab juurde 2446 krooni aastas. Seega saab kahe lapse ema aastas vähemalt 13. keskmise vanaduspensioni suuruse pensionilisa. Kolme lapse ema aga 7337 krooni aastas.

Ei ole õige, kui riik toetab lastega peresid põhiliselt ainult esimesed 1,5 aastat ja siis vaadaku igaüks ise, kuidas hakkama saab. Õiglane on võrdsustada eri põlvkondade panus laste kasvatamisel ning kompenseerida laste kasvatamisega seotud kulu. Laste kasvatamine on tõsine töö. Kui IRL saab valimistel küllaldase toetuse, jõustatakse emapensioni seadus 2012. aasta 1. jaanuarist.

Majanduskasv ja haldusreform

Kindel majanduskasv ei ole meile eesmärk iseenesest, vaid heaolu saavutamise vahend. Majanduskasv vähendab tööpuudust ja tagab kindlad töökohad, palgatõusu ja karjäärivõimalused kõigile.

Senisest paremini laekuvate eelarvetulude arvel saame pakkuda paremaid avalikke teenuseid ja maksta suuremaid pensione. Selleks hoiame riigieelarve tasakaalus, anname tööjõumakse vähendades ettevõtlusele uue hoo ja toetame eksporti. IRLi eesmärk on tagada Eestile järgmise nelja aasta jooksul, võrreldes Euroopa Liidu keskmisega, kolm korda suurem majanduskasv.

Me ei tohi lasta Eestil langeda võlalõksu. Lükkame tagasi riigi võlakoormuse suurendamise ettepanekud ja seisame selle eest, et neljal lähiaastal ei tehta ühtegi puudujäägiga riigieelarvet ning asutakse taastama reserve. IRL külmutab neljaks aastaks ministeeriumide valitsemiskulud riigieelarves.

Me ei taha leppida omavalitsuste hääbumisega. Seepärast on väga tähtis minna edasi haldusreformiga. Ainult nii saame parandada riigiteenuste kvaliteeti ja tuua riiki inimesele lähemale. Sellega tugevdame omavalitsusi, vähendame vallabürokraatiat ning muudame omavalitsused kohaliku ja regionaalse arengu reaalseks suunajaks. Oluline on seadustega tagada inimestele, et teenused ei vähene, vaid paranevad.

Eestis peab olema tugev väikelinnade võrgustik. Selleks tuleb suunata ELi regionaalpoliitika uued vahendid erasektori töökohtade loomise toetamiseks just väikelinnadesse kui regionaalsetesse keskustesse. Nii tagame töökohad nii keskuste kui ääremaade elanikele.

Riigiasutuste töökohad hajutame üle Eesti: järgime reeglit, et riigiasutuste ja nende tugiteenuste ümberkorraldamisel eelistatakse asukohana maakonnakeskusi ja väikelinnu, mitte Tallinna.

Eesti majandusedu ei tohi tulla meie ega meie laste elukeskkonna arvelt. Eesti ei tohi olla koht, kus looduse pöördumatu hävitamine on konkurentsieelis.

Intervjuu: Põllumajandusminister näitaks hansale rohelist tuld

2011-02-03

Eelmise nädala neljapäeval ja reedel tegi visiidi Võru- ja Setomaale põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Minister valimiste eel lubadusi ei andnud, kuid kuulas hoolega maainimeste muresid.

Kohtusite Obinitsas setodega, kes on jätkuvalt huvitatud oma hansa legaliseerimisest. Kas setod jäid kohtumisega rahule?

Ma arvan, et meie arutelu oh päris asjalik ja me saime üksteisest aru. Hansaga on nü, et ega põUumajandusministeerium kehtivaid nõudeid pehmendada või lõdvendada kuidagi ei taha ega saagi. Meie vastutame toiduohutuse eest - et tootmine vastaks kõigile ohutusnõuetele. Nagu selgus, siis kvaliteedi arvelt setod järele anda ei soovigi. Nende probleemiks on ikkagi aktsiisiladude nõue, mis teeb tootmise nii kulukaks ja kalliks.

Palun selgitage, miks aktsiisiladusid nõutakse.

Seda peaks ja oskaks muidugi paremini selgitada maksu- ja tolliamet, see ei ole põllumajandusministeeriumi valitsemisalas. Natuke siiski tausta tean. Aktsiisilaod on vajalikud kohe alkoholi tootmise juures, need ei ole seotud ainult turustamisega. Kes toodab, peab tegema seda kohe aktsiisilattu. See on seotud sellega, et ei oleks salaalkoholi võimalik toota, et kogu protsess oleks järelevalve all, sest see on ikkagi jook, mis võib kujutada endast tõsist ohtu, kui ta alaealiste kätte satub või ei ole kvaliteetselt tehtud. Maksta tuleb ka aktsiisimaksud.

Põllumajandusministeerium võiks anda hansale rohelise tule?

Jah, meie jälgime toiduohutusnõudeid ja kui kõik vastab nõuetele, siis meil täiendavaid nõudeid ja pretensioone ei ole.

Aga kas oma tarbeks tohib hansat toota?

Ka selleks peab olema luba. Lihtsalt alkoholi toota oma tarbeks ilma loata võimalik ei ole.

Aga koduveini?

Kui koduveini ja koduõlut valmistate ega turusta seda kusagile, siis jah, me teame, et seda tehakse. Need on niivõrd traditsioonilised joogid.

Kui kaua võib minna, kuni setod saavad oma hansa legaliseeritud?

Eks see sõltub ikka poliitilistest otsustest. Ma täpsustan, et legaalselt võib iga talumees hansat või mis tahes teist alkohoolset jooki toota, aga see ei ole praeguste nõuete juures lihtsalt jõukohane. Kui seadusandja ehk parlament leiab, et on võimalik midagi lihtsustada, ja muudab seadust, siis ongi see võimalik.

Kohtusite oma Võrumaa visiidil nii võru kui ka seto talunikega. Millest rääkisite?

Üheks suureks mureks on olnud ikkagi noorte lahkumine maalt ja kuidas motiveerida noori maal tegutsema jätkusuutlikult, kuidas põllumajanduslik tootmine oleks tasuvam. Seda arutasime ka neljapäeval Haanjamaal karjaköögi seminaril. Küsiti, milal saabuvad võrdsed toetustingimused Euroopa Liidu tasemel.

Talunikud avaldasid soovi kasutada sinist kütust ka väljaspool põldu-metsa, näiteks lund lükates, ja on nõus selle eest päevas viis eurot aktsiisi maksma nagu Soomes. Tuleks see kõne alla?

See on üks võimalik lühemaajaline lahendus, mida Soome näitel esile toodi - selline lahendus võiks olla Eestis rakendatav, et need, kes soovivad mit-tepõllumajanduslikke töid erimärgistatud kütusega teha, maksaksid ühekordse aktsiisimakse interneti teel või mobiiltelefoni kaudu. Analoogselt saaks riik oma tulu kätte ja põllumees saaks paindlikult ilma kütust vahetamata teha ka teisi töid. Viimasel ajal on räägitud ka eraldi dotatsiooni kehtestamisest riigieelarve kaudu.

Nii võrokestel kui setodel on mõlemal südamel mahepõllumajanduse teema. Kas Eesti riik peaks toetama mahepõllumajanduse laiendamist?

Jah, see on kindlasti üks prioriteetidest. Praegu toetame mahetootmist aastas 160 miljoni krooniga. Väga soovime, et see laieneks veelgi, ja praegused arengud näitavad, et mahetootmine laieneb. Kasvab mahelammaste, -veiste ja -sigade arv. Ka pindala mahekultuuride all kasvab.

Probleemiks on see, et kogu see toodang ei jõua kahjuks tarbijani mahedana, selles on mitu põhjust: toodangu kogused on killustatud ja väikesed ning töödev tööstus ei ole sellest väga huvitatud, sest varustuskindlus on tagasihoidlik. Ma arvan, et viie-kuue aasta pärast räägime teist juttu.

Viimatistel mõttetalgutel Võrumaal öeldi välja soov, et kogu Eesti võiks olla üks suur mahepiirkond. Kas see oleks võimalik?

Miks ka mitte. Ideena on see väga ilus ja ahvaüev, aga praktikas realiseerida loomulikult tunduvalt keerulisem. Me uurisime ka Euroopa Komisjoni poolt, kas on liikmesriigil endal võimalik kuulutada üks või teine piirkond mahepiirkonnaks, kus toimuks ainult mahetootmine. Andministratiivselt ei ole võimalik seda teha, ei valitsus, maavanem ega vallavanem saa seda teha, küll aga saavad tootjad ise seda otsustada ja seda piirkonna reklaamiargumendina kasutada.

Kas Euroopa Liidust oleks võimalik selleks suuremat toetust saada?

Juba praegu on mahetoetused arvestatavad. Ma arvan, et probleem ei ole toetustes, vaid üleminekuperiood tavatootmi-selt mahedaks võtab palju aega, nõudeid peab täitma. Teine takistus on, et töödev tööstus pole järele arenenud.

Näib, et kõrgemal tasandil on aru saadud, et mahe on inimese tervisele märksa kasulikum kui keemia abil kasvatatud toit.

Maheda kasuks räägib kindlasti see, et ta on puhas ja tervislik. Ka uuringud näitavad, et tarbija hoiak on positiivne. Kõige suurem probleem on see, et mahetoodang on kallim kui tavatoodang, sest seal on rohkem käsitööd jne. Ja tarbija ostujõud on praegu väike. Kui meie üldine majanduslik heaolu kasvab, siis kindlasti ka nõudlus maheda järele suureneb.

Räägime PRIAga seotud toetustest. Miks peavad maainimesed selleks, et oma kodukohas midagi arendada, võtma enne toetuste saamist pangast laenu ja võib-olla oma kodugi panti panema?

Jah, see on Euroopa Liidu põllumajandusfondi raha kasutamise üks põhinõudeid, et kulutused tasutakse tagantjärele. Otsus taotluse rahuldamiseks tehakse ette. Me oleme siin saanud nii palju vastu tulla, et maksame toetust osaliselt tasutud kuludokumentide alusel. Kui üks osa on valmis, esitatakse dokumendid, me maksame raha ära. Nii on võimalik kallimat projekti kuni neljaks osaks jagada.

Kas keegi on ka kokku arvutanud, kui palju pangad on selliste projektide pealt teeninud?

Ma ei oska öelda, aga küllap ikka on liidetud-lahutatud. See info on pankadel endil.

Ilmselt inimesi see kõige rohkem häiribki, et nad on sunnitud panka nuumama.

Jah, see on kõige häirivam selle meetme puhul, et kui ei ole oma raha, siis tuleb võtta laenu ja see teeb projekti kallimaks. Aga ega meil siin teisi võimalusi pole pakkuda, Eestile siin mingisugust erandit tehtud ei ole.

Projektitegijad on avaldanud arvamust, et neile oleks suureks abiks, kui lühendada kuludokumentide menetlusaega kolmelt kuult ühe kuu peale, ja siis oleks võib-olla ka rohkem ettevõtjaid nõus raha ootama ja pangalaenuvõtt jääks ära. Kas oleks võimalik bürokraatiat kiirendada?

Jah, on. Tänaseks oleme PRIA töö natukene ümber korraldanud. On eraldi Leader-büroo, kus tegeletakse ainult Leader-projektiga. See peaks tagama, et me ettenähtud aja sisse mahume. Eks tulevikus saab seda aega ka lühendada, kui vähegi võimalik on. Inimesele, kes esitab oma üksikprojekti, võib ju tunduda nii, et homme hakkab ametnik sellega kohe tegelema, aga see on suur konveier, PRIA tegeleb 80 meetmega.

Üks probleem on ka esitatavate projektide kvaliteet. Mida halvem ja puudulikum on kvaliteet, seda pikemaks venib PRIA menetlemise tähtaeg.

Kas kutsute praegu noori maale elama ja talu pidama?

Igal juhul. Ruumi on maal rohkem kui varem ja me võibolla seda vabadust, ruumi ja looduslähedust ei oska ise veel hinnata, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkame seda hindama. Mina küll kutsun maale ja ma näen perspektiivi maal nii põllumajanduses kui ka väljaspool seda.

Ka toidutootmine muutub pikemas perspektiivis järjest olulisemaks, toiduainete liinnad tõusevad. Ressurss, mis on maal, muutub kaugemas tulevikus ainult kallimaks ja väärtuslikumaks. Tehnoloogia, mis on juba praegu põllumehe käsutuses, on nii nüüdisaegne, et rasket füüsilist musta tööd jääb ka maal järjest vähemaks.

Loomulikult peab maaelu spetsiifikaks olema valmis, siin liigub ikkagi aeg rahulikumalt ja peab arvestama liikumisvõimaluste, teenuste kättesaadavuse ja kõige muuga. Kes selleks valmis on, olge head, kasutage seda võimalust. 40-50 aasta pärast on see võimalus palju raskemini kättesaadav.

Intervjuu: Kuidas kavatsevad parteid toetada ettevõtlikke inimesi?

2011-02-03

Kuidas kavatsete soodustada meie siseturu arengut ja väiketootjaid, eriti talunikke?

Arendame ühistegevust ja nõuandeteenistust ning tagame abikaasadele võrdsed sotsiaalsed tagatised, jätkame talude juriidiliste probleemide lahendamist. Vähene bürokraatia, lihtne asjaajamine ja vanade ELi liikmesriikidega võrdsed põllumajandustoetused. Peame jätkama talude erimeetmetega nagu noortaluniku ja asendustaluniku meetmed.

Mida peaks riik tegema, et soodustada ettevõtlike inimeste eneseteostust?

Suunama toetused eelkõige innovaatilistele kasvuettevõtetele ja
eksportööridele. Langetama kõrgeid tööjõumakse. Seadma sotsiaalmaksule ülempiiri, et oleks rohkem kõrgepalgalisi töökohti, alandama töötuskindlustuse makset. Tööandjad peavad saama erisoodustusmaksuta teha sissemakseid töötaja pensionikindlustusse, tasuda täiendava ravikindlustuse eest ja töötajaid koolitada.

Kuidas on elluviidav presidendi algatus "Talendid koju!"?

Eesti peab olema maa, kus on kindel elada - kus väärtustatakse nii laste sünnitamist kui ka kasvatamist, kus iga laps võib saada maailmatasemel hariduse, kus on suudetud säilitada ja edendada muust maailmast erinevat ja ainulaadset keskkonda, olgu selleks siis loodus või eesti keel ja kultuur. Avatuse ja rahvusluse ühendamisel saamegi Eesti, kus tahame vanaks saada.

Põhja-Euroopast saab uus kasvumootor

2011-02-01

Eestil on suurepärane võimalus oma heast eelarvedistsipliinist, madalast võlakoormusest ja toimivatest e-lahendustest lähtuvaid arengueeliseid kasutades kujundada koos partneritega globaalsele konkurentsile vastupidava ja eduka regiooni. Me ei pea tuimalt üle võtma Skandinaavia mudelit, mis elanikkonna vananedes vajab niigi uuendamist.
Viimasel paaril aastal peaasjalikult läänemaailma raputanud finantskriis avas Euroopas mitmed mädapaised ning näitas ilmekalt, et üldise heaolu tagatiseta upitamise inerts on paljud riigid surunud globaalse majanduse konkurentsirallis koormava võlahunniku alla.

Euroopa probleemid. Euroopa majanduse probleemid on seotud mitte niivõrd ühenduseülestest kitsaskohtadest, kuigi ka neid on märkimisväärsel hulgal (siseturu tõketest kuni teadus- ja arendustegevuse vähese rahastamiseni, võrreldes nt põllumajandusega), vaid eeskätt ühe või teise riigi sisepoliitilistest otsustest ning ühenduse enda mängureeglite eiramisest.

Samas on päris selge, et Euroopa riikide pikaajaline edu tänases rahvusvahelises konkurentsis (eriti Hiina, India, Brasiilia tõusu silmas pidades) on seotud ühenduse võimekusega kriisist tugevamana väljuda. Seepärast on täiesti loomulik, et ELis on kujunemas uued tõukekeskused, mil on kriisist kiiremaks väljumiseks paremad eelised, toimivad lahendused või soodne tervikkeskkond.Nii pole imestada, et äsja Londonis toimunud üheksa Põhjala riigi (lisaks võõrustajale Island, Norra, Soome, Rootsi, Taani, Eesti, Läti ja Leedu) peaministrite ja neid saatnud ekspertide kohtumisel kutsus David Cameron oma kolleege olema uue majanduskasvu avangardiks.

Briti peaminister läks veelgi kaugemale ning rääkis lausa Põhja-Euroopa alliansi moodustamisest. Analüütikud pöörasid kiiresti tähelepanu sellele, et üheksa riigi seas on vaid kaks euroala riiki (Soome ja Eesti), kaks riiki ei kuulu ELi (Island ja Norra), kahel on lähiajaloost mõningaid probleeme lahendada (Island ja Suurbritannia) ning mõned kohtumisel osalenud riigid on tuntud euroskeptikutena (Suurbritannia ja Norra). Seepeale tehti ajakirjanduses isegi järeldusi, et tegemist on justkui vastukaalu moodustamise katsega Euroopa traditsioonilistele tuumikriikidele.

Selle kohtumise taga ei maksa näha uute eraldusjoonte tekkimist Euroopas. Pigem vastupidi - ajalooliselt paljudes küsimustes sarnaselt mõtlevad riigid on koostööd teinud pikemat aega. Põhjala ja Balti riikide kokkusaamised nn NB8 formaadis on kujunenud viimase kümnendi sees heaks tavaks nii valitsuste, parlamentide kui teiste otsustustasandite koostöös. Ka Downing Street 10 on aeg-ajalt huvi tundnud koostöö edendamisest Põhjala liidritega eeskätt ELi raames.Pigem võiks Londoni kohtumist iseloomustada Cameroni peamise huvi kaudu - eeskätt rohelistele tehnoloogiatele ning vabaturupõhimõtetele rajaneva ning majanduskasvule suunatud omavahelise kaubanduse ning investeerimiskoostöö süvendamine.

Justkui selle kinnituseks sõlmisid Londoni kohtumise järel Briti ja Norra peaministrid lepingu ühe miljardi naelsterlingi väärtuses, mille alusel Norra osaleb Põhjamerre rajatava tuulepargi investeeringuis. Lisaks on Norra kavandamas veel 30 miljardi naela paigutamist teistesse tuuleparkidesse.

Kohtumise eriline miljöö Ida-Londoni kunstigaleriis rõhutas põhjamaist kargust ning tehnoloogilist edu. Kui sümbolistlik foon kõrvale jätta, siis tegelikult on Eestil sellisest koostöövõimalusest kõrvuti teistega vaid võita. Eriti arvestades, et juba pikka aega on meie juhtivad kaubanduspartnerid Rootsi ja Soome.

Põhjala riikide üldiselt jagatud finantsdistsipliin, kõrge tehnoloogiline areng, hästi haritud tööjõud ning tervikuna efektiivne riigivalitsemine on vaieldamatult head eeldused parema sünergia tekitamiseks olemasoleva potentsiaali kasutamisel. Selleks on erinevaid võimalusi ja vahendeid. Olgu Norra näitel otseinvesteeringud või siis ettevõtluskeskkonna ühtlane lihtsustamine. Meie vahetus naabruses on selleks kindlasti ka Läänemere strateegia, mille kaudu on võimalik konkreetsetele projektidele panustades oluliselt tasandada meievahelisi pisitõkkeid. Miks ei võiks sel kümnendil Põhjalast saada hea eeskuju kogu Euroopale ja miks mitte ka suunaja kunstlike tõketeta ning digitaalseid lahendusi kasutava ühise vabaturuni.

Tehkem majanduskriisist õiged järeldused

2011-01-24

Eesti edu peamisi tagatisi on olnud tasakaalus eelarvepoliitika. Nimetagem seda meie rahandus- ja majanduspoliitika alusväärtuseks. Paraku ei tohi me majanduse kosumise ja euro kasutuselevõtu eufooria juures unustada, et just see alusväärtus sai tugeva löögi.

Majanduskriisi haripunktis jäi 2008. aasta eelarve kärbetele vaatamata enam kui viie miljardi krooniga defitsiiti. Riigieelarve ei saavuta tasakaalu ka tänavu. Vähe sellest, kriisi ületamiseks ja eelarve tasakaalustamiseks läksid käiku varem kogutud reservid. Kui majandus peaks taas raskustesse sattuma, puudub meil vajalik puhver.

Euro pole imerohi. Ekspordi kasv ja teadusmahukas tootmine on suuresti unistuseks jäänud. Koostöö võiks parem olla nii ettevõtete kui ka ettevõtete ja riigi vahel. Ekspordi vähest kasvu varjutab see, et import jätkuvalt ületab eksporti. Ka see tähendab võlgu elamist. Oleme uhked riigi vähese võlakoormuse üle, kuid eraisikute ja ettevõtete võlad on vägagi suured. Euro ei ole imerohi, mis probleemid lahendab. Ees on mitu rasket kokkuhoiuaastat, et eelarve tasakaalustada ja reservid taastada. Riigisektori kasvust ei maksa unistada. Mis tahes maksukoormuse tõus ainult süvendaks probleeme. Üks suuremaid murekohti on noorte madal tööhõive ja kasvav ahvatlus kodumaalt lahkuda.

Eesti poliitika suurim saavutus eelmise valimistsükli jooksul oli poliitikute küllalt kiire ja otsustav reageering majanduskriisi märkidele. Pälvisime sellega nii eurokõlbulikkuse kui ka välisvaatlejate siira imetluse. Paistab, et ka valijad said tehtu vajalikkusest aru, andestades erakondadele valimiseelsete lubaduste mittetäitmise.

Eelmised riigikogu valimised möödusidki rahaliste lubaduste jagamise tähe all. Sama tendents on ka nüüd esile tõusmas. Seega pole me kriisist piisavaid järeldusi teinud ja oleme valmis uskuma, et lustliku kasvu periood on taastumas. Selline psühholoogiline illusioon on uinutav. Mõistkem, et ehituslaenudel põhinev kasv ei saa ega tohigi tagasi tulla.

Skandinaavia-mudel jääb unistuseks. Põhjamaade sarnane sotsiaalhüvede riik jääb majanduse praeguse struktuuri juures kättesaamatuks. Euroga kaasnev peamine kasu on usaldus ja investeeringute maaletoomine. Kui see toob ekspordi kasvu ja odava tööjõu asemel nähakse Eesti potentsiaali kvalifitseeritud tööjõu maana, on meil eeldusi edeneda.

Eesti tulevikuprobleemi on nähtud selles, et eurotsoon, kuhu astusime, võib tervikuna ohtu sattuda. Eurole on kadu kuulutatud alates ühisraha kasutuselevõtust. Eeskätt on hirm seotud Lõuna-Euroopa suurte riikidega. Hirm meid ei aita. Eesti ohte hinnates tuleb esmalt vaadata endasse, mitte võbiseda sellepärast, mis võib juhtuda kusagil mujal. Kodus toimuvat on meil võimalik poliitiliste vahenditega mõjutada. Tehkem siis kriisist õiged järeldused.

Uvitav euroelu ehk Kuidas vältida jäämäge

2011-01-22

Üks taat tulnud pühapäeva õhtul koju, ise purjus ja ilma püksata, ning teatanud eidele, et paneb hommepäev talu põlema. Seepeale öelnud eit pead vangutades: «Tead, vanamees, sa pakud mulle uvi surmani.»

Samasugune tunne tuli peale, kui lugesin lehest, et kuskil Euroopa Liidu avarustes, täpsemalt Walesis, on üks õpetaja lahti lastud selle eest, et ta viis oma varateismelised lapsed kelgutama - kiivriteta, kaitseülikonnata ja mis kõige hullem, ilma kirjalikult vormistatud riskianalüüsita!

Jah. Euroopa Liit, sa pakud mulle uvi surmani.

Ehkki mitte ainult Euroopa Liit. Asi on ikka terves läänes, lisades Euroopale ka Põhja-Ameerika. Tavaliselt me selle unustame. Meile jõuavad kõik need kelgutamise riskianalüüsid ja banaanikõveruse standardid ikka eeskätt Euroopa Liidu kaudu, sestap peame neid euroopapärasusteks ja õelateks Brüsseli sepitsusteks, aga nagu öeldud, seesinane kuutõbi vaevab inimkonda ka Atlandi vastaskaldal. Võttes puhuti eri vorme ja omades lokaalseid erikujusid, kuid vaevab siiski. Mõlemal juhul kannavad tõbe kaks võimast vaala: inimõigused ja poliitiline korrektsus.

Eurojabur maailm

Palun ärge saage minust valesti aru. Nii inimõigused kui ka poliitiline korrektsus on oma algkujul ja algse mõtte poolest head asjad. Inimõigused ehk siis idee, et igal inimesel on kindlad võõrandamatud inimese õigused, see andis meile jõudu juba ärkamisajal. On vähetuntud tõsiasi, et näiteks Jakobson mainis «inimese õigust» oma esimeses isamaakõnes 1868. aastal. Ning inimõigused olid need, mis toitsid meie eneseväärikust ja vastupanuvaimu Vene võimu lõpukümnendeil ning aitasid kaasa Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisele.

Poliitiline korrektsus on aga sisuliselt lihtsalt viisakus, taktitunne, mis peaks kaasas käima iga hingeharidust saanud inimesega - see on näiteks arusaam, et kogeleja seltskonnas ei ole viisakas kõnelda kokutaja-anekdoote. Ning kuulutada, et ainult surnud (...)lane on hea (...)lane, ei ole tegelikult põrmugi teravmeelne. Täpsemalt öeldes, on lausa nõme. Poliitiline korrektsus on käsipidur rahvuslikule või kollektivistlikule piiratusele ja eneseimetlusele, sest neis peitub alati vägivalla idu.

Kuid nagu me juba oleme märganud ja aina sagedamini märkame, on neis küsimustes mõnel pool ja mõnel juhul vinti mitu korda üle keeratud. Leidub näiteks tudeng, kes kirjutab «teadusliku» uurimuse selle kohta, kui paljud eesti ajalooõpikute piltidel kujutatud isikuist on naised, kui paljud mehed. Leidub õppejõud, kes seda juhendab. Leidub asutus, kes valminud töö avaldab. Töö tuvastab, et piltidel on mehed tuntavas ülekaalus ja langetatakse otsus, et see on väga halb, seksistlik. Mitte keegi ei julge öelda, et see ei ole teadus, vaid kõige selgem rämps, täiesti võrdväärne nõukogudeaegse uduga kommunismi peatsest ja vääramatust saabumisest.

Ainult et... Ainult et kommunismi saabumise hirmu tegelikult ju polnud - elu oli absurdne ilma selletagi -, aga eurojabura maailma saabumise hirm on täiesti reaalne. Või vähemalt puhuti tundub. Näiteks kui poliitikule, kes ütleb, et ta ei pea austama immigrante, kes tulevad vaid saama, saama ja protestima - kui sellisele poliitikule lüüakse ajakirjanduse vihakisa saatel otsaette rassisti tempel. Või kui Norra kooliõpetaja peaaegu minestab, nähes eestlannast sõbratari metsast «metsikuid» seeni korjamas ja neid praadimas. Milline primitiivsus! Ja kui ebahügieeniline!

Olles üle elanud nõukoguliku absurdiimpeeriumi, võiksime vaid õlgu kehitada - mis see ära ei ole, küll me hakkama saame, Rehepappide ja Kaval-Antsude järeltulijad, nagu me oleme. Aga ega see meie nahk nii paks enam olegi. Uus põlvkond on peale kasvanud ja minugi põlvkond pole enam endine. Oleme juba enam-vähem normaalseks vabaks rahvaks muutunud - ja selleks pealegi päris palju vaeva näinud - ning nüüd taas mingisse košmaarsesse peeglitagusesse maailma sattuda? Ei, tänan, ütleb sisehääl, mina olen oma jao juba saanud. Päris kindlasti ei sõdinud ma Vene võimu lollustega selleks, et aastat paar-kolmkümmend hiljem saada kaela mõnevõrra värvilisemad ja ilutulelisemad, aga sisuldasa sama nürid eurolollused.

Jah, need mõtted tulevad tahes-tahtmata pähe. Näiteks kuulates homoabielude kaitseks esitatud väidet, et homoabielu olla ju loomulik - see on orjuse kaotamise, üldise valimisõiguse ja muude selliste võrdsust ning vabadust loovate reformide loogiline tulemus ning järeltulija. Hirmuhigi tuleb otsaette: kui pärisorjuse kaotamise loogiliseks tulemuseks on homoabielu, siis mis tuleneb homoabielust? Õigus abielluda oma lihase õe, venna või lapsega? Ma ei liialda, sest pärast seda, kui on tõsimeeli tehtud esimesed katsed keelustada sõnu «isa» ja «ema» (sest need võivad solvata homoseksuaalseid peresid), ei ole ükski hirm enam liiast. Karta tuleb kõike, mida välja võiks mõelda, ja iseäranis seda, mida välja mõelda ei suudagi.

Eurotitanic

Ei tule sest head nahka. Lääs on kaotanud sihi ja põrutab inertsist vanal kursil, sest tüürimees ja kapten on kuidagi märkamatult ära surnud ning keegi ei mäleta, miks see kurss ükskord sisse võeti. Järelikult ei ole kellelgi aimu, kas kurss on õige või on teda tarvis muuta, ning kui jah, siis mis suunas. Ainus, mida osatakse teha, on auru juurde anda, sest aeg on raha. Eespool paistavad küll karid, aga... aga vaatame parem mujale, imetleme sinitaevast.

Karide all pean ma silmas tõsiasja, et lääs ei ole enam jätkusuutlik - kõiki lääne põlisrahvaid pitsitab väljasuremisprotsess. Euroopa tippametnikud ütlevad otse välja, et kui eurooplased tahavad säilitada oma pensionisüsteemi, siis tuleb immigrante sisse vedada, et need siis vanu rikkaid valgeid üleval peaksid. Mis saab põlvkonna või paari pärast, seda pole viisakas küsida. Palju põnevam on harrastada kärarikast võitlust mis tahes vähemuste õiguste eest ja lugeda kokku ajalooõpikute piltidel leiduvaid naisi, lapsi ja lilleõisi. Pluss tuhat ja üks sama tähtsat tööd.

Ma ei kirjuta seda mitte selleks, et parastada või seada kuidagi kahtluse alla meie lähimineviku suuri valikuid - vabanemist idanaabri ülemvõimust ning intensiivset integratsiooni euro-atlantiliste struktuuridega, mis on meist teinud Läänemere ümbruse kõige integreerituma rahva ja riigi. Me tegime parimad võimalikud valikud ja realiseerisime need peaaegu et parimal võimalikul viisil. Tasub näiteks meenutada, et NATO uks oli meile avatud vaid üürikest aega ja me suutsime viimasel hetkel sisse lipsata - otsekui mingis vaatemängulises põnevusfilmis. Kes jäi hiljaks (nagu Gruusia), selle šansid ja tulevikuväljavaated on ikkagi väga ähmased. Nendega võrreldes on meie taevas klaar, puhub mõõdukas tuuleke ning tsivilisatsioon, heaolu ning inimõigused edenevad mühinal, ajutistest raskustest hoolimata. Kes ei usu, käigu ära Valgevenes või Moldovas.

Eesti missioon

Eesti on käitunud nagu merehädaline kipakas paadis tormisel merel, nähes silmapiiril võimsat ookeaniaurikut. Oleme kõigest kõrist kisanud ja särgiga vehkinud, meid on märgatud ja pardale võetud.

Nüüd, olles käinud ära duši all, saanud selga puhta pesu ja söönud kõhu täis, seisame me reelingu ääres ja mõtleme pingsalt, mis on laeva nimi. Ega ometi Titanic? Või Eurotitanic? Ei saa aru, ei näe vaatama...

Ning nüüd, lõpetuseks, tuleb kõige olulisem. Nimelt: isegi kui selle laeva küljele ongi maalitud Eurotitanic - isegi siis ei ole veel kõik läbi. Ning seda põhjusel, et kui päris Titanicu pardal ei teadnud keegi päris täpselt, mis võib juhtuda (no müksabki mõnd jäämäge, mis siis, ikkagi uppumatu), siis meie - eestlased ja teised idaeuroopa rahvad, näiteks poolakad - oleme saanud nii unikaal-se ajaloolise kogemuse, et oskame laeva juhtkonda ja reisijaid hoiatada.

Kui me oma jõud ja hääled ühendame, ise oma sõnumis kindlad oleme ja seda küllalt jõuliselt esitame - ehk õnnestubki laeva kurssi muuta? Palju ei ole vaja, võib-olla mõni kraad, et jäämäest napilt mööda saada.

See tähendab, et meil on Euroliidus suur missioon täita. Me peame saavutama, et enam ei vallandataks õpetajaid kelgutamise eest; et multikulti-hüsteeria tõepoolest lõpeks; et tunnustatakse rahvaste õigust omal maal kehtestada ühiselu põhinorme; et lastel oleks lubatud metsa jalutama minna ilma päästesalga eskordi ja kümne vaktsiinisüstita; et naine tohiks olla naiselik, kui ta seda soovib, ja mees mehelik, kui soovib; et rahvatantsupeod võiksid ikka edasi kesta, ilma et neid iganenud soorollide rõhutamise eest ära keelataks.

Kuidas seda kõike kokku nimetada? Võib-olla positiivseks konservatiivsuseks. Või vanaks heaks terveks mõistuseks.

Ja see ei ole utoopia, sest meie vana hea terve mõistus on vähemasti riikliku rahanduse küsimustes juba üleeuroopalist ja isegi ülemaailmset tähelepanu pälvinud. Me võime õpetada teisi rahvaid.

Muidugi vaid seni, kuni meil endal too terve mõistus alles on.

Pääsesime tänu kärbetele

2010-12-09

Eesti pääses Ungari valusatest lahendustest tänu kiiretele kärbetele. Meenutuseks, Ungari valitsus esitas novembri lõpus rahvale ultimaatumi: anna oma pensionivarad riigi kätte või jääd tulevikus ilma riiklikust pensionist.

Ungari majanduslik, eriti rahanduslik olukord on väga raske. Selle aasta kevadel suure ülekaaluga esiteks parlamendivalimised ja seejärel kohalikud valimised võitnud Victor Orban võttis üle sisuliselt kokkukukkunud majandusega riigi, mille probleemid polnud palju väiksemad Kreeka omast. Asja tegi eriti hulluks asjaolu, et Ungari eelarve puudujääk ja võlakoorem oli tegelikult oluliselt suurem, kui seda avalikult kuulutati - nii nagu see on praeguseks selgunud ka Kreekas. Vältimaks Ungari kokkuvarisemist, läks Orban radikaalsete kärbete teed - järsult vähendati riigiteenistujate sissetulekuid, kergitati käibemaksu ning tõsteti pensioniiga. Ungari on seadnud oma eesmärgiks eelarvedefitsiidi vähendamise ja majanduse uuesti tõusule viimise, kasutades selleks radikaalseid ning valusaid lahendusi. Sellele eesmärgile on allutatud ka pensionidega toimuv. Olen Orbaniga rääkinud Ungari majandusseisust ning vajadusest eelarve tasakaalu viia. Konkreetseid samme, mida selleks ette võtta, pole minu asi talle soovitada. Võin ainult kinnitada, et kui Orban on endale mingi eesmärgi püstitanud, on ta valmis selle saavutamiseks täie otsustavusega tegutsema.

Ungari olukorda vaadates võin samas olla enam kui rõõmus, et Eesti selliste valikute ja otsuste ees ei pea seisma. See sai võimalikuks tänu suhteliselt kiiretele eelarvekärbetele. Mäletan hästi, et kui Isamaa ja Res Publica Liit neid pakkuma hakkas, asusid sotsiaaldemokraadid neid ägedalt ründama, süüdistades meid kõikvõimalikes surmapattudes. Ajalugu on näidanud, et oma jäärapäisusega oli meil õigus. Just kiire kärpimine aitas Eestil vältida Ungariga analoogseid äärmiselt ebameeldivaid lahendusi.

Pensione Eestis ei vähendatud, need isegi mõnevõrra tõusid ning ka vahepeal peatatud sissemaksed II pensionsambasse taastatakse 2011. aasta eelarves. Ungari probleemid algasid sellest, et võimul olnud sotsiaaldemokraadid lihtsalt ignoreerisid tekkinud olukorda ega söandanud vajalikke otsuseid langetada. Uue valitsuse olukorra ja mänguruumi on see muutnud seega väga piiratuks ja raskeks.

Kallis kauge aspiriin

2010-12-09

Enamlevinud käsimüügiravimeid võiks osta tavalistest poodidest - kontroll rohtude müügi üle sellega ei kaoks, aga nende kättesaadavus muutuks tublisti hõlpsamaks.

On hästi teada, et ravimid on Eestis kallid. Aga kas teate ka seda, et nii Soomes, Rootsis kui ka Taanis saab käsimüügiravimeid osta toidupoest? Ilmselt mitte, sest Eestis suudetakse see idee kui võimatu ja ohtlik alati kiiresti sõelapõhjaks lasta.

Ent lugedes Maalehes ilmunud absurdihuumorini küündivaid, kuid tegelikult nukraid lugusid poe ja autolavka olelusvõitlusest Varstu vallas, tuleks tõsiselt mõelda, kas pole aeg ravimiküsimused taas aktiivsema arutelu alla võtta.

Hiljuti Riigikogu sotsiaalkomisjonis toimunud avalikul koosolekul juhtis konkurentsiamet tähelepanu olukorrale, kus Eesti ravimiturgu valitsevad pea täielikult kaks firmat. Kahele suurele hulgimüüjale kuuluvad ka suuremad apteegiketid ja konkurents sisuliselt puudub, mis muidugi tähendab ravimiostjale kõrgemat hinda.

Tuttavad rohutoojad

Konkurentsi puudumisest tingitud kõrge hind aga ei ole ainuke asi, mis Eestit näiteks Põhjamaadest eristab. Ka ravimite kättesaadavus on meil halb ega ole eriti maapiirkondades sugugi paremaks läinud.

Ometi oleks just maa-apteekide käsi pidanud viimastel aastatel hakkama paremini käima. Nimelt muudeti 2005. aastal ravimiseadust lootusega maa-apteeke toetada, viie aastaga jäi neid aga veel veerandsaja võrra vähemaks.

Regionaalsele arengule tegi ja teeb see toonane otsus hoopis kahju. Uute apteekide avamist piirav keerukas süsteem hakkas piirama vaid ettevõtlusvabadust. Kui avalikkus konkurentsiameti selleteemalisi ettepanekuid toetab, on neil ehk lootust poliitikute paberipurustajatest pääseda ja ka seadustesse jõuda.

Regionaalpoliitiliselt on ravimite kättesaadavus hinnast vahel olulisemgi. Näiteks väikesaartel, kus elanikke vähe ja apteek ennast ära ei tasuks. Või maal suurtest keskustest kaugel, kus on ehk alles veel vaid külapood ja ka transpordiolukord pole kiita.

Kui näiteks Jõgevamaal Saare külast nelja kilomeetri kaugusele Kudina poodi jõuab ka jalgrattaga sõita, siis kaheksa kilomeetri kaugusel asuv Palamuse apteek on ilma autota vanemale inimesele ikka tõsine teekond.

Mõnes kohas aitab eakamaid kohalikku kauplusse pääsemisel valla poolt korraldatud bussiring ja sellega nende liikumine tegelikult piirdubki. Oleks igati loogiline ja inimlik, et sama käiguga oleks võimalik ka oma reumasalv ära osta.

Vastasel juhul jätkuvad praegugi toimivad lahendused - abivajaja võtab kõne rohkem ringi liikuvale sugulasele-tuttavale, kes rohu linnast kaasa toob. Maal tegutsev väikeettevõtja sellest tehingust kasu ei saa, inimesel endal valik puudub ja mingi personaalne nõustamine pole samuti võimalik.

Taoline süsteem on paratamatult ka aeglane, pealegi ostetakse levinumaid ravimeid ikka siis, kui parajasti vaja. Aga kui palavik kallal, ei ole aega oodata, millal lapselaps juhtub külla tulema.

Põhjamaade eeskuju

Eestis tohib ravimeid müüa ainult apteegis ja samad reeglid kehtivad nii peavalutabletile kui ka retseptiravimile. Suurtes keskustes ei tekita see väga suuri probleeme. Maal aga on kõik teenused inimesest paratamatult palju kaugemal.

Terve mõistus ütleb, et peaksime tegema kõik, et seda vahet pisutki vähendada. Apteekide sulgemine on osa tihti kõlavatest süüdistustest maaelu hääbumise kohta. Muidugi pole keegi midagi meelega kinni pannud. Aga kui kliente jääb väheks, ei tasu apteegipidamine end enam ära.

Oma iva selles väites küll on, aga oluline on silmad lahti teha ja puude taga metsa näha. Inimestele pole vaja mitte apteeki, vaid ravimeid. Kuni me keeldume jäärapäiselt neid kahte eraldi käsitlemast, ei olegi keskustest kaugel elavatel inimestel mingit lahendust loota - jõuga apteeke looma ja neid maksumaksja raha eest ülal pidama ei saa ju hakata.

Skandinaavia kogemus ütleb, et saab ka teistmoodi. Soomes, Rootsis, Norras ja Taanis on käsimüügiravimite soetamiseks Eestiga võrreldes tunduvalt rohkem võimalusi. Neid müüakse eraldi lettides toidupoodides, postkontorites, spetsiaalsetes ravimipoodides või ainult käsimüügiarstimeid müüvates apteekides.

Ka meie konkurentsiameti sõnul parandaks käsimüügiravimite turu avamine ravimite kättesaadavust maal. Linlaselgi oleks mugavam, kui nohurohu saaks korvi pista toidupoe riiulist, mitte ei peaks eraldi apteegi järjekorras seisma.

Arutelud rohtude poodi lubamisest kipuvad Eestis kohutavate õudusjuttude koorma all kummalisel kombel alati kiiresti vaibuma. Öeldakse, et ilma spetsialisti nõuandeta ei tohi rohtu müüa ega osta, sest inimesed ei tunne ravimeid ja sellel võivad olla rasked tagajärjed.

Loomulikult ei saa arstirohtudesse kergekäeliselt suhtuda ja retseptiravimite puhul ei ole mingist müügivõimaluste laiendamisest juttugi. Aga olgem ausad, aspiriini ostes ei küsi ka apteegis keegi mingit nõu.

Köha-, nohu- või palavikurohtu on alati ostetud mitte ainult endale, vaid ka perele ja sõpradele ilma igasuguse konsultatsioonita. Käsimüük ju seda tähendabki, et otsuse osta või mitte osta teeb inimene ise, mitte arst.

Linnapea raudteejaamaga nagu kana takus

2010-12-08

Eelmise aasta oktoobris küsis Tartu linnapea volikogult volitust, et alustada läbirääkimisi raudteejaama kinnistu linnale omandamiseks, ning võttis ka kohustuse informeerida volikogu 2009. aasta 1. detsembriks läbirääkimiste tulemustest.

Detsembri volikoguistungil esitaski linnavalitsus ülevaate, kuid mitte kinnistu omandamise asjus peetud läbirääkimiste tulemustest, vaid hoopiski ülevaate hinnangutest Vaksali 6 kinnistu maksumuse kohta.

Tartu linn oli siis saanud ka konkreetse pakkumise kinnistu linnale võõrandamiseks 16 miljoni krooniga. Lootsime volikogus tookord linnapealt saada konkreetset vastust ostmise või mitteostmise kohta, aga võta näpust.

Küsimised linnavõimult

Urmas Kruuse langes mõtisklusse võimaliku uue jaamahoone ehitamise või pindade rentimise üle ja lõpetas oma heietuse iseendale sama ülesannet uuesti kirjeldades: «Uue jaamahoone ehitamise, olemasoleva jaamahoone rentimise ja ostu vahel on vaja teha otsus, et pidada edaspidiseid läbirääkimisi hoone omanikuga ja täpsustada tegevusega seotud üksikasjad ja võimalikud maksumused.»

2010. aasta juunis peetud linnavolikogu istungil küsisin abilinnapealt Raimond Tammelt, kuidas linn kavatseb lahendada raudteejaama tagasiostu, ja sain vastuseks, et linnavalitsusel pole lõplikku selgust, mis raudteejaamast edasi saab, kuid selgus tekib septembriks, kui teisele lugemisele tuleb Tartu linna arengukava aastateks 2007-2013.

2010. aasta septembris küsisin Tartu linna 2007.-2013. aasta arengukava muutmise kinnitamise eel abilinnapea Raimond Tammelt, miks linnavalitsus on otsustanud mitte toetada arengukava muudatusettepanekut, mis käib raudteejaama tunneli remondi toetamise kohta.

Vastuseks oli, et kui linnavalitsus hakkaks selle kohta mingisuguseid rahalisi otsuseid langetama, siis oleks see lahtisest uksest sisse murdmine, kuna vajalikud summad on juba ette nähtud teiste ettevõtete ja asutuste eelarveridadel. Samuti ei pidanud abilinnapea absoluutselt otstarbekaks ega ratsionaalseks linna eelarve raha selleks kulutada.

Kokkuleppeid pole

Tartu linnavalitsuse tegutsemine, et leida lahendus Tartu raudteejaama avamiseks reisijatele tundus olema nõrk ja tekkis ka kahtlus, et äkki just linnavalitsus ise takistab tahtmatult või tahtlikult mingil moel raudteejaama remonti ja taasavamist.

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon esitas oktoobris selguse saamiseks linnapeale järjekordse arupärimise raudteejaama omanikuga peetavate läbirääkimiste kohta, linnapea vastas sellele novembri volikoguistungil.

Saime teada, et linnal ei ole käesolevaks ajaks mitte ühtegi kokkulepet piletimüügi, rongi ootesaali ja rongile pääsu lahendamiseks.

Küsimusele, kas läbirääkimised on lõplikult takerdunud, vastas linnapea, et pole takerdunud, vaid on seiskunud servituuti puudutava teema tõttu.

Küsimusele, milline kolmest võimalikust variandist Tartu vaksalihoone avamiseks reisijatele ja külastajatele on linnavalitsuse hinnangul praegu kõige realistlikum, vastas linnapea, et hetkel ei ole maha visatud ühtegi varianti.

Küsimusele, millal kõige realistlikum variant võiks teostuda, oli linnapea vastus nii segane, et sealt kas või ligilähedase vastuse väljalugemine osutus täiesti võimatuks.

Mitmed faktid, mida Urmas Kruuse küsimustele vastamisel linnavolinikele sarkastiliselt esitas, jäid siiski segaseks ja võivad olla ebatäpsed.

Küsisin 2011. aasta linnaeelarve esimesel lugemisel nii rahanduskomisjonis kui ka volikogu saalis abilinnapea Karin Jaansonilt, kui suur summa on planeeritud järgmise aasta eelarves raudteejaamaga seotud kulutusteks. Vastuseks saime, et see summa on olemas, kuid on konfidentsiaalne nii rahanduskomisjoni liikmete, volikoguliikmete kui ka linnarahva jaoks.

Tundub, et raudteejaama teema ei ole linnapea meelisteema ja seetõttu hämab sellel kohta kogu linnavalitsus.

Raudteejaama küsimuses kiiret lahendust soovivad linnakodanikud ja linnavolinikud on muutunud linnapeale tülikateks tegelasteks, kes sunnivad teda selle teemaga jälle ja jälle tegelema.

Äkki salatsetakse

Piinlik on lugeda linnavalitsuse informatsiooni põhjal produtseeritud iroonilisi kajastusi, kus püütakse linnarahvale luua muljet, et kõiges on süüdi raudteejaama kinnistu omanik. Kinnistu omanik on hoolimata kõikidest takistustest ja linnapoolsest otsustusvõimetusest jätkanud hoone restaureerimist teadmata, kas kunagi ka keegi vajab tema poolt väljaehitatavat ootesaali.

Näha on, et linnavalitsuse käitumine Tartu raudteejaama küsimuses ei ole avalik, salatsetakse või lihtsalt ei tehta mitte midagi.

Selleks, et linnapea saaks keskenduda talle jõukohasematele teemadele, tegime IRLi fraktsiooni poolt volikogu esimehele ettepaneku moodustada Tartu raudteejaama kasutuselevõtuga seotud probleemide lahendamiseks linnavolikogu ajutine komisjon.

Linnas kerkivaid probleeme ei saa lahendada Taani printsi Hamleti ajatu küsimuse «Olla või mitte olla?» vaimus.

Vana raudteejaam peab saama elule äratatud. Linnapea, kellele volikogu on andnud selleks veduri rolli, on kahjuks juba ammu muutunud krigisevaks piduriks.

Kas karjakust peab tegema autojuhi?

2010-12-07

Iga regulatsioon toob endaga kaasa uusi vajadusi midagi järgmist reguleerida - see on üks seaduste pahupool. Seda olulisem on poliitikute võime säilitada kaine mõistus ning mitte hakata reguleerimistuhinas näiteks lehmi üle tee ajavast karjakust seaduse mõistes autojuhti tegema. Just seda praeguste liiklusseaduse muudatustega aga teha üritatakse.

Karjakust autojuhi tegemine ei ole kahjuks liialdus, sest muudatuste jõustudes tekiks tõepoolest selline olukord. Samade seaduste järgi paneks väärteo toime teismeline, kes oma koduaias aiatraktoriga muru niidaks. Väärteoga oleks tegu seetõttu, et murutraktor suudab liikuda kiirusega kuus kilomeetrit tunnis - reipa kõnni kiirus - ja sellist masinat loetakse seadusemuudatusega mootorsõidukiks.

Tehnikahuvilise maapoisi jätavad liiklusseaduse muudatused aga ilma võimalusest kodupõllul kartuleid mullata, sest seadusepügalad trügivad vägisi ka põllule, metsa ja koduõuele, kuigi seni on need piirdunud avalike teedega. Samuti ei tohiks turismitalud - ühed Eesti maaettevõtluse ja maaelu usinamad eestvedajad - enam korraldada näiteks ATV-matku, sest needki allutataks liiklusseadusele ning seadus lubaks osaleda vaid neil, kellel juhiluba taskus.

Viimasesse kahte lõiku on mahtunud vaid osa tobedustest, mida seadusemuudatused endaga kaasa tooksid. Kummalisi piiranguid leiab neist veelgi ning kõiki neid võib nimetada ülereageerimiseks. Miks seda aga siis tehakse?

Rikutumad inimesed näeksid selles poliitikute soovi raskel ajal riigile lisatulu teenida, sest uusi trahvimisvõimalusi lisanduks muudatustega suurem hulk. Mina oma kolleegidest ja oma riigist siiski nii halvasti ei arva - liiklusseaduse peaeesmärk on tagada kõigile inimestele ohutu liiklus ning selleks ei ole vaja politseipatrulle põlluservadesse ja metsatukkadesse.

Kes sellistest muudatustest siis võidaksid? Mina ei oska näha muid kasusaajaid kui meie liiklusesse sobivate inimeste ettevalmistajad. Ainuüksi noori poisse, kes kodutalus isa põllutöödes aidata tahaksid, on Eestis tuhandeid. Teismelisi, kes koduaias muru niidavad, tõenäoliselt mitu korda enam. Kui kõik nad peaksid nüüd selle jaoks juhiluba taotlema ja vastavad koolitused läbima, siis tähendaks see koolitajatele kümnetesse miljonitesse küündivat lisatulu.

Sellise lisatulu nimel tasub pingutada. Need pingutused on juba osalt vilja kandunud. Muudatused on eelnõu tasemel seadusandjani jõudnud ning kahjuks ei ole seadusandjal jätkunud seni taipu püüdlusi läbi näha. Õnneks on asjaga seotud ametnikud ja poliitikud olnud tähelepanelikumad.

Omaette küsimus on aga liiklusseadus kui tervik. Eestis on tuhandeid seadusi, määrusi ja eeskirju, kuid nende seas ei ole palju neid, mis puudutavad otseselt pea kõiki Eesti elanikke. Liiklusseadus on kahtlemata üks neist vähestest, millega peaks ennast kurssi viima iga inimene. Ei liiklusseadus ega selle muudatuste eelnõu ole aga sellised, et lihtne inimene neist aru saaks. Aga nad peaksid siiski arusaadavad olema.

Liiga palju on seaduses kordamisi, topeltreguleerimisi ja mitmetimõistetavusi. Üks kalasadamasse laohoonet ehitav organisatsioon vaidleb praegu PRIAga näiteks selle üle, kas kahveltõstuk on laadimisseade või liiklusseaduse mõistes liiklusvahend ning kas seetõttu võib sellele soetamiseks toetust küsida. Mõlemad tuginevad oma seisukohta kaitstes liiklusseadusele ning õigus on justkui mõlemal. Ja tegelikult saavad mõlemad aru, et see vaidlus on sama tobe kui kahveltõstuki võrdsustamine autoga. Hirmus seaduse tõlgendamisel eksida ei taha kumbki neist aga järele anda, sest kohtu tõlgendused on tihti veelgi imelikumad.

Liiklusseaduse muudatused ei tee neist kummagi elu lihtsamaks, sest nagu juba öeldud - segadusi tuleks nendega ainult juurde. Mida peaks siis sellises olukorras tegema lihtne inimene, kellel ei ole võimalust endale advokaati palgata, kui politsei tema 14-aastasele tütrele muruniitmise eest protokolli tahab vormistada?

Seadusemuudatustel on tavaliselt siiski see omadus, et sugugi mitte kõiki neid ei raiuta seadusetäheks. Nii ei jää meil üle muud kui loota terve mõistuse võidule - praegused liiklusseaduse muudatused võiksid seaduse asemel prügihunti rännata.

Aeg uueneda

2010-12-03

Teoreetiliselt võiksid riigikogu valimised olla aeg, mil ühiskond sukeldub aruteludesse tulevikuvisioonide üle, ehkki seda tihti ei näe. Indrek Neivelti artikkel pakub sisukaks aruteluks siiski hea võimaluse. Neivelt ei sõida kellelegi sisse ega kuuluta ainuõigeid tõdesid. Maailmale ei läheneta viimasel ajal levinud hoiaku kohaselt, mille järgi kõik on Eestis kas väga hästi või lootusetult halvasti. Aruteluta siiski ei saa. Elu on keerulisem kui loosungid. Küsimus pole ainult selles, kas mingi poliitika on iseenesest õige või vale, vaid ka selles, milline hetk on õige selle rakendamiseks. Suveriided on suvel kenad kanda, talvel nendega välja minna ei maksa. Me oleme pidevalt uues olukorras, kuna liigume ise pidevalt edasi endale ise uusi väljakutseid esitades. Kuid ei maksa ka loota, et meil õnnestub kõik Eesti probleemid nõiaväel mingi ühe imelise „Eesti Nokia" abil lahendada. Eesti edendamiseks tuleb teha pidevat ning tihti tüütut tööd, ühte ja sama põhimõtet vahel lõputult korrata, kuni see ükskord tehtud saab. Palju räägitud haldusreform on tegemata asjade kurb näide.

Neivelt juhib õigustatult tähelepanu sellele, et oleme osa maailmas toimuvast ning saame oma jõukust suurendada vaid lisandväärtust tõstes. Et Eesti majandust edasi viia, peame olema valmis uuendusteks ja otsima vastust uutele küsimustele. Esmalt peaksime otsustama, et kui meie eesmärk on lisandväärtuse tootmine, siis millised on need alad, kus saame seda oma võimalusi realistlikult hinnates teha? Sellele pole õnneks raske vastata: lisandväärtust toodetakse kõige rohkem infoja kommunikatsioonitehnoloogia sektoris, kus see on 2,5 korda suurem kui Eestis keskmiselt. IKT-sektorisse panustamata me kiiret majanduskasvu ei taga. IKT-sektorit saaks paremini korraldada näiteks IT-agentuuri loomisega ja selle valdkonna eksporti toetades ning riigi e-lahendused ettevõtetele vabaks andes. Tõsine pudelikael on ka hariduses. Vajaksime veel tuhandet koolitatud kõrgharidusega IKTspetsialisti, mis tõstaks sektori lisandväärtust 30 miljoni euro võrra. E-lahendused tagaksid Eestis säästvama elu, tuletades ühtlasi meelde, et säästvus - eriti energia alal - on teine ala, kus suudaksime tõhusalt lisaväärtust toota.

Teiseks tuleks paika saada, milline siis ikka on valitsuse roll majanduses. Teame, et valitsus ei tohi hakata majandust „juhtima", küll peab ta looma majanduse arenguks soodsa keskkonna näiteks korras rahanduse ning arengut toetava maksupoliitikaga. Paraku moodsas maailmas sellest ei piisa. Tegelikult peaks valitsuse poliitika olema aktiivsem, seisnegu see siis Eesti ettevõtjate toetamises uute turgude leidmisel, välispoliitika pööramises välismajanduspoliitika poole või Eestisse uute investeeringute tõmbamises. See eeldab aga praeguste hoiakute põhimõttelist muutmist. Ma ei saa midagi parata, kuid mul on tekkinud tunne, et osa meie tublidest ametnikest on hakanud ettevõtjaid kartma - järsku süüdistab keegi teda korruptsioonis.

Oluline teema on eelarve tasakaal. Selleks peab eelarve tõepoolest olema kontratsükliline, ühtlasi tuleb hoiduda võlakoormuse kasvust. Eelarve tasakaalu hoidmiseks ning tuleviku seisukohalt vajalike kulutuste tegemiseks peaks Eesti majanduskasv aga olema Euroopa keskmisest stabiilselt vähemalt kolm korda kõrgem. Selleks tuleks järsult tõsta Eesti konkurentsivõimet, mis omakorda eeldab maksukoormise otsustavat alandamist. Vastupidist soovitanud Neivelt on siin langenud laialt levinud müüdi ohvriks - mille vastu ta muidu igati õigustatult võitleb -, nagu oleks Eestis väike maksukoormus. Äsjase uuringu põhjal oleme küll oma maksusüsteemi ettevõtjasõbralikkuselt tõusnud 30. kohale maailmas, ent unustanud, et meie edu tugineb ühetaolisele lihtsale tulumaksule ja e-maksuametile, maksukoormuse poolest oleme aga 183 uuritud maa seas 134 (!) kohal. Seetõttu ei tule maksureformi käigus maksukoormust mitte tõsta, vaid vähendada, alustades tööjõumaksudest, nt sotsiaalmaksu ülempiiri kehtestamisest. Mis puutub üksikisiku tulumaksu, siis selle vähendamise asemel tuleks tõesti pigem tõsta tulumaksuvaba miinimumi, miks mitte taastada maksuvabastus esimese lapse sündimisega perre. Neist sammudest tulenevate tulude katmiseks teeb Neivelt ettepaneku laiendada maksubaasi, kuid pensionide maksustamine pole siiski hea lahendus - need on Eestis niigi väikesed.

Küsimus on ka, kas meie riik pole toetamise ja julgustamise asemel kasvatanud umbusku ja kahtlustamist, seda eriti ettevõtjate suhtes? Iga kord, kui keegi teeb ettepaneku näiteks hariduse soodustamiseks maksusüsteemi ühel või teisel viisil muuta, saab ta vastuseks - ei saa, sest seda kasutatakse maksudest kõrvalehiilimiseks. Inimese arengusse tehtavaid investeeringuid maksustades saadame ühiskonda aga signaali: õppimine pole siin maal au sees. Vaja on hariduskulude erisoodustusmaksu alt vabastamist. See oleks õige signaal ega hävitaks meie ortodoksselt puhast maksusüsteemi. Ilmselt samal põhjusel on ebanormaalselt keeruliseks tehtud tihti just kultuuriinimeste hulka kuuluvate FIEde elu: riik umbusaldab neid sellise põhjalikkusega, et nad varsti ise ka enam endasse ei usu. FIEde maksustamine vajaks lihtsustamist. Ent kuidas siis saavutada eelarve tasakaalu, kui me maksukoormust alandame? Ikka tuginedes maksukoormuse vähendamisest tulenevale kiiremale majanduskasvule. Loomulikult tähendab see kokkuhoidu ja hoidumist tehtud vigadest. Valitsussektoris ei tohi alustada taas iseendale kulutamist ja palgarallit. Kui kuskile raha juurde anda, siis aladele, millele tugineb meie eksistents: haridusele ja kultuurile, aga samuti julgeolekule, mis on teatavasti üks säästvamaid asju maailmas, sest miski pole meile rohkem maksma läinud kui iseseisvuse häving 1939.-1940. aastal.

Maaelu alus on töökohad

2010-11-23

Maaelu pole enam ammu ainult põllumajandus.

Maaelu pole enam ammu ainult põllumajandus, nagu vahel ikka veel ekslikult arvatakse. 1989. aastal oli maa-asulates 236 000 hõivatud inimest. Kümnest inimesest kuus tegeles põllumajandusega.

20 aastat hiljem on need arvud hoopis teised. Maal on 168 000 töötajat, igast kümnest vaid üks tegeleb põllumajandusega, kaks on ehitajad, kaks kaubandustöötajad, kaks töötavad haridusvaldkonnas, üks inimene on vallaametnik, kultuuri või sotsiaaltöötaja, ülejäänud kaks tegelevad millegi muuga.

Põllumajandustoetused suurenevad

Maaelu kvaliteet sõltub kõigi eluvaldkondade toimimisest. Põllumajandussektor on olnud minister Helir-Valdor Seedri eestvedamisel praegusele valitsuskoalitsioonile oluline valdkond.
Selle kinnitus on fakt, et esimest korda maksti põllumajanduse otsetoetuste siseriiklik lisamakse (rahva keeles top-up) välja maksimaalses võimalikus ulatuses 2008. aastal.

Ja seda olukorras, mil riigieelarve oli kõige suuremas defitsiidis. Mitte ühelgi varasemal aastal pole top-up'i täies mahus välja makstud.

Eelmine valitsuskoalitsioon elas küll jõukal ajal, mil riigieelarve koostati märkimisväärse ülejäägiga, kuid põllumeestele toetust täies ulatuses ei makstud, vaid see raha paigutati hoopis riigi reservidesse!

Tänavu makstakse maaelu ja põllumajanduse toetuseks ligi neli miljardit krooni. Riigikogus arutusel oleva 2011. aasta eelarve põhjal mitte ükski põllumajandustoetus ei vähene, hulk toetusi suureneb. Ka top-up'i maht kasvab 20 miljoni krooni jagu.

Majanduskriisi ajal pakkus põllumajandusministeerium tootjatele välja abipakette: piimasektori eritoetused, külvitoetus, otsetoetuste varasem väljamakse.
Põllumeeste probleemidesse tõsist suhtumist näitab ka minister Seedri võidetud nn Tehumardi lahing 2007. aastal, kus probleemid ootasid lahendust juba kolmandat aastat.

See puudutas 370 põllumajandustootjat, kellelt nõuti tagasi eelnevatel aastatel väljamakstud poollooduslike koosluste toetuste raha.

Probleem oli keeruline ja süüd oli nii taotlejatel kui ka ametnikel. Minister analüüsis küsimust igakülgselt ning tegi valitsusele ettepaneku loobuda tagasinõudest ja võtta seega riigile risk Euroopa Komisjoni ees rohkem kui 20 miljoni krooni väärtuses. Tänini nõuet Eesti riigile esitanud ei ole.

Isamaa ja Res Publica Liidu arvates on maaelu toimimise oluline alus ühistuline tegevus. Seepärast muudeti maaelu arengukava, kus loodi uus meede - tootjarühmade loomine ja arendamine, kus eelarveaja lõpuni on kasutada 200 miljonit krooni.

Ühistegevuse edendamiseks on edukalt rakendunud kaks meedet: külade uuendamine ja arendamine ning Leader-meede.

On kõnekas fakt, et 2008. aastal toetas põllumajandusministeerium külakultuurimajade ja seltsimajade renoveerimist ja ehitamist rohkem kui 100 miljoni krooniga!

Käesoleva eelarveaja kestel, aastatel 2007-2013, jagatakse maale põllumajandusministeeriumi kaudu 30 miljardit krooni.

Kindlustunnet lisab maaelukomisjoni istungil audiitorfirma esitletud vahearuanne Maaelu Arengukava täitmise kohta. Sellega kinnitati, et toetusraha kasutus on oma eesmärke täitnud, sealhulgas on vähenenud regionaalsed lõhed.

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon peab oluliseks, et lisaks maale suunatud rahatoetuste prioriteedina hoidmisele on IRL-i algatusel vastu võetud hulk seadusandlikke algatusi.

*Seadustati Maaelu Edendamise Sihtasutuse laenude väljastamine hoiu- ja laenuühistute kaudu.
*FIEdele kehtestati metsamüügi tulumaksusoodustus.
*Sätestati õigus välja osta kasutusvaldusse antud maid.
*Riigi metsamaade enampakkumistega erastamisel sätestati piirinaabrite ostueesõigus.
*FIEdele kehtestati talu üleandmise ja pärandamise tulumaksuvabastus. See viimane on olnud üks tõsisemaid probleeme talude edasiandmisel nooremale põlvkonnale peaaegu kogu taasiseseisvuse aja, kuid sai lahenduse alles nüüd.

Maa vajab töökohti erinevates valdkondades

Praegu on maal suurim tööandja riik ja omavalitsused. Inimeste arv, kes maksumaksjalt palka saavad, on viimase kümne aasta jooksul olnud püsiv ja viimastel aastatel pigem pisut kasvanud.

Seega ei saa väita, et riik on maalt töökohti ära viinud. Kas kõik need inimesed on ka õigesti rakendatud, on iseasi.

Olen veendunud, et haldusreform aitaks vähendada dubleerivat vallabürokraatiat ja võimaldaks anda paremat teenust. Selle teostumisel saab suurendada nii nende inimeste arvu, kes tegelikult inimesi aitavad, kui ka nende hulka, kes tegelevad ettevõtlusküsimustega.
Fakt, et tootmise nüüdisajastamise tõttu töötab põllumajanduses vaid iga kümnes maainimene, ütleb selgelt, et praegu on võtmeküsimus, kuidas luua maale uusi tasuvaid töökohti muudes valdkondades.

Kui vaadata regionaalarengu tagamiseks kasutatud riiklikku raha, siis kindlasti on oluline jälgida kõiki eelarvelõike. See, et riik maksab toetust ühistranspordile, tagab õpetajatele palgad ja sellega koolivõrgu püsimise, on samuti regionaalpoliitika. See raha on kriisiaastate jooksul püsinud kärpimata.

Igaüks, kes maal ringi käib, näeb, kui palju on riiklike programmide toel viimaste aastatega korda tehtud koole, lasteaedu, kultuurimaju ehk kõike seda, mida on tarvis kvaliteetseks eluks. See on tegelik maaelupoliitika.
Järgmisel aastal on regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri haldusalas jaotatavate regionaaltoetuste maht üle aegade kõige suurem: 2,2 miljardit krooni.
Nende toetustega tehakse korda koole ja lasteaedu. Samuti aitavad investeeringud luua regioonidesse uusi töökohti, sest toetatakse tööstusalade, kompetentsikeskuste ja turismiobjektide arendamist.

(Lühendatult kõnest riigikogus maaeluteemalise olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul)

Koostöövõimekus määrab maaturismi edukuse

2010-11-23

Maaelu pole pelgalt vaid must põllutöö. Valdkond pakub väljakutseid ja võimalusi igale inimesele. Aktiivselt on hakatud arendama nii maaturismi kui ka muu teeninduse valdkondi ning üha enam pööratakse tähelepanu kohaliku toidu ja käsitöö väärtustamisele. Kuulumine Euroopa Liitu on loonud maal erinevate ettevõtlusvormidega tegelemiseks soodsamad tingimused ja paremad arenguvõimalused.

Põllumajandusministeerium on maaettevõtluse mitmekesistamist, sealhulgas maaturismi, toetanud erinevatel aegadel erinevatest fondidest. Tänavu võimaldas ministeerium juba neljandat korda vastu võtta taotlusi Maaelu arengukava meetme 3.1 (maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamine) investeeringutoetuse saamiseks. See toetus on andnud põllumeestele ja teistele mikroettevõtjatele hea võimaluse mitmekesistada oma ettevõtlust väljapoole põllumajandust, sh ka maaturismi vallas.

On tihti kurdetud, et Eesti kliima, keskkond ja vähene tuntus välismaal pärsivad maaturismi aastaringset viljelemist ja seetõttu on siinne maaturism hooajaline ja üheülbaline. Samas võib aga kindlalt väita, et Eesti maaturismil on jätkuvalt potentsiaali ning arenguvõimalusi.

Linnaturismi põhilised müügiargumendid on ajalugu ja arhitektuur. Eesti maaturismi konkurentsieelis on siiski siinne looduslik paljusus. Eesti taimestik ja loomastik on teiste samal laiuskraadil asuvate aladega võrreldes väga mitmekesine ja omanäoline. Metsade, rabade, põldude ja poollooduslike alade kõrval ilmestavad meie maastikku põllumajandusloomad, keda endiselt väljas karjatatakse ja see on osa siinsest kultuuripärandist.

Põllumajandusmaastikel asuvad mitmed maastikuelemendid ja pärandkultuuriobjektid, mis ilmestavad maastikku ja on elupaigaks mitmetele taimedele ja loomadele. Üha laiemalt levivad Eestis loodussõbralikud mõtte- ja tootmisviisid. Keskkonna ja paikkonna säilitamine ning ressursside säästev kasutamine on üks Eesti prioriteete.

Kuna tiheda asustusega läänemaailma inimesed väärtustavad üha enam loodust, vaikust, traditsioone ja ehedaid muljeid, suureneb nende huvi loodus- ja kultuuriturismi vastu. Otsitakse uusi, teistsuguseid kogemusi, kasvab huvi võõraste kultuuride ja inimeste vastu teistes maades. Maaturismi ettevõtjad ongi need, kes aitavad Eestit just selles valguses tutvustada rahvusvahelisel areenil, mis omakorda loob maaelanikele tuluteenimise võimalused.

Maaturismiga tegelevate ettevõtjate konkurentsis püsimise võtmeks on vaimustunud klient. Rikkalik kultuuripärand, käsitöö, pärimusmuusika, rahvatoit, mitmekesine ja hästi säilinud loodus, veekogud ja metsad annavad selleks hea võimaluse.

EL ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on soodustanud Eesti mitmekesise maaelu säilimist, aidates säilitada siinseid traditsioone, rahvakultuuri, maastikke ja loodust ning andes kohalikele inimestele võimaluse senisest paremat teenistust leida. Eestis on ligi miljard hektarit hästi hooldatud põllumajandusmaad ning väärtuslikke poollooduslikke alasid. See on riigile suur väärtus. Mitmekesisus ja maaelu on maaturismi ettevõtluse ressurss.

Samas kimbutab Eesti maaturismi, nagu mitmeid teisigi valdkondi, vähene koostöö teiste maamajandussektoritega ning ettevõtjate tagasihoidlikud turundusalased oskused. Maaturismi alal tegutsevatel ettevõtjatel aga tasub eriti arvestada asjaoluga, et üksiküritajana on raske toime tulla ning maaelu ja maaturism saavad areneda üksnes kohaliku koostöö kaudu. Seetõttu on vaja arenguks pikaajalisi eesmärke, kujundada tulevikunägemust ja läbi mõeldud tegevuskava.

Eesti maaturismi tulevik pakub suuri võimalusi ja väljakutseid. Haarakem neist kinni!

Laar: makse tuleb alandada igal juhul, mitte "võimalusel"

2010-11-19

"It's the economy, stupid?" on maailmas tuntud ütlus. Kuigi selle lause 1992. aasta USA valimiskampaanias kuulsaks teinud Bill Clinton ise oma põhimõtet alati parimal kombel ei järginud, on selle tähendus aja jooksul vaid kasvanud.

Ning kas see meile meeldib või mitte, on ka Eestis järgmisel neljal aastal majandus kõige tähtsam. Just sellest, kui kiiresti õnnestub Eestil majanduskriisist välja pääseda, sõltub see, kuidas suudame vähendada tööpuudust, leida raha paremat tulevikku tagavale haridusele, anda toetust neile, kel abi vaja ning lahendada teisi pakilisi probleeme.

Seda kõike tegemata on Eestil raske, kui mitte võimatu, endale paremat tulevikku tagada.

Kui Eesti soovib endale kasvu tagada, tuleb tal vastata mitmele enam kui tõsisele väljakutsele. Keskenduksin järgnevas artiklis neist kahele - vajadusele hoida eelarvet tasakaalus ning vähendada maksukoormust. Miks me peame eelarve tasakaalu järgima, sellest on viimasel ajal palju räägitud. Euroopat ähvardava võlakriisi taustal on võlalõksu vältimine selgelt möödapääsmatu.

Selleks, et eelarve tasakaal tagada, on Saksamaa näiteks kirjutanud vastava nõude põhiseadusesse. Kui Eestis selleks kokkuleppele ei jõuta, tuleks eelarve tasakaalu tagamise põhimõtetega vähemalt täiendada eelarve baasseadust. IRL loodab, et sellega saadakse hakkama veel enne järgmisi valimisi.

Samas pole mingi saladus, et eelarve tasakaalust on lihtne rääkida, seda on aga raske saavutada. Olen kaks korda asunud peaministri kohale olukorras, kus minu ülesanne on käest lastud eelarve tasakaalu viimine. Seetõttu tean, et kärped ja kokkuhoid on selleks küll äärmiselt olulised, veelgi olulisem on aga majanduse kordasaamine, konkreetsemalt selle viimine selgele kasvule.

Peamine vahend selleks oli mõlemal korral maksude alandamine. Oma esimese valitsuse ajal kaotasime esiteks tollal kehtinud progresseeruva tulumaksu kõrgeima, 50protsendilise määra, mis muuseas hakkas kehtima juba alates 2000kroonisest kuusissetulekust. 1993. aastal võtsime vastu seaduse üleminekuks ühetaolisele tulumaksule.

Teise valitsuse ajal aitas majanduskriisist väljuda aga tulumaksu kaotamine reinvesteeritud kasumilt.

Seetõttu ei pea ma ei päris ausaks ega ka mõttekaks lubadusi makse üksnes "võimaluse korral" alandada. Oleks me omal ajal seda põhimõtet järginud, poleks mingit maksureformi teostatud. Alati oleks leitud tuhat põhjust, miks seda sammu edasi lükata ning kergema vastupanu teed minna. Selline arusaam läinuks Eestile kalliks maksma.

Majandust käima lükkamata on nimelt eelarve tasakaalu üsnagi lootusetu saavutada, seda omakorda on aga raske teha praegust maksukoormust hoides.

Eesti maksukoormus on viimastel aastatel nimelt tõusnud ohtlikule tasemele, seda eriti tööjõumaksude puhul. Eriti kiirelt on tõusnud töötuskindlustusmaks, mis on negatiivselt mõjunud nii tööandjatele kui ka töövõtjatele. Oleme harjunud pidama end madala maksukoormusega maaks, kuid juba enne 2009. aasta tõuse polnud see päris nii.

Eurostati andmetel oli 2008. aastal Eestis tööjõu maksustamine (33,7%) kõige kõrgem Balti riikide seas ning kõrgemal suurest osast uutest liikmesriikidest, jäämata palju maha Soomest (41,3%) ja Rootsist (42,1%). Ohu märk on see, et näiteks Inglismaal on tööjõu maksustamine tunduvalt madalam - 26,1%. Selline maksustamise tase pole jätkusuutlik, olgu Eesti hea maine eesrindliku reformijana nii tugev kui tahes.

Siin võib loomulikult vastu vaielda ning ütelda, et aga muudel aladel on maksud Eestis väikesed. Päris nii see paraku pole.

Võttes näiteks tootmise maksustamise, siis ka siin on Eesti paraku üsnagi esirinnas. Mis aga veelgi hullem - kui peaaegu kõikides Euroopa maades on kriisi ajal tootmise maksustamist kärbitud, siis Eesti on väheste hulgas, kus maksukoormus on selgelt tõusnud. 2008. aastal oli see 12,1%, 2009. aastal aga juba 14,9%.

Nagu näha on Eesti oma kunagisi konkurentsieeliseid oluliselt kaotanud. Rahvusvahelised uurimisasutused on sellist olukorda hinnanud üheselt - kõrge maksutase toob kaasa majanduse aeglasema kasvu ning väiksema huvi uute töökohtade loomise vastu - kõrged tööjõumaksud muudavad selle lihtsalt väheatraktiivseks.

Nii on kõrged maksud ja tööpuuduse tase omavahel tihti peaaegu üksüheses korrelatsioonis.

Seetõttu tuleb IRLi arvates maksukoormust vähendada mitte võimaluse korral, vaid igal juhul. Siit lähtuvad ka IRLi lubadused maksupoliitika alal, mida pole küll palju, kuid mis see-eest on konkreetsed:

- töötuskindlustusmaks tuleb hiljemalt 2014. aastaks alandada kriisieelsele tasemele, alustades sellega 2012. aastal;
- 2012. aastal tuleb sotsiaalmaksule seada ülempiir;
- hariduskulud tuleb vabastada erisoodustusmaksu alt, andes ettevõtetele võimaluse investeerida oma töötajate paremasse haridusse.

Loomulikult ei piisa majanduse käimalükkamiseks ainult nendest sammudest. Maksukoormust alandamata pole majanduskasvu Eestis paraku loota. Muinasjutud progresseeruva tulumaksu imelisest mõjust võiks jätta nende rääkijate südametunnistusele. Ühetaoliselt tulumaksult progresseeruvale pole maailmas veel ükski riik läinud, selle sammu täpseid mõjusid on seetõttu raske hinnata.

Vaadates aga, mida on kaasa toonud progresseeruvalt tulumaksult ühetoalisele minek, võib eeldada, et vastupidine samm ei suurendaks, vaid vähendaks laekumisi riigikassasse, pidurdaks majanduskasvu ning suurendaks tööpuudust. Seetõttu vajab Eesti küll tõesti maksureformi, kuid mitte maksukoormuse tõstmise, vaid selle langetamise suunas.

Riigieelarvest, vastutustundega

2010-11-11

Mind sundis kirjutama sotsiaaldemokraadi Heljo Pikhofi sulest ilmunud artikkel (TPM 02.11) järgmise aasta riigieelarve kohta.

Otse öeldes jäi mulle tema argumenteerimata kriitika arusaamatuks ning Tartust valitud saadiku ja riigikogu rahanduskomisjoni liikmena pean oma kohustuseks anda tema seisukohtadele vastus.

Järgmise aasta riigieelarvet võib piltlikult pidada vastutustundliku perekonna eelarveks ? pere, kes on läbi elanud karmi kriisi, kuid siiski jalgele jäänud ja tulevikku vaatab. Selles eelarves on mõned olulised põhimõtted, mis võiksid olla omased kõigi perede eelarvele.

Haridusele rohkem raha

Esiteks tuleb alati hoolitseda selle eest, et kulud ja tulud oleksid tasakaalus. Eesti inimene teab, et kulutada ei saa rohkem kui teenitakse. Vastupidist olukorda nimetatakse üle jõu elamiseks. Hoolimatu käitumisega ning jätkuva priiskamisega võime end mängida võlalõksu, mille tagajärje peavad kinni maksma meie lapsed.

2011. aasta riigieelarve liigub tasakaalu poole. Aastaks 2013 on riigieelarve tasakaalus ning me võime rasketeks aegadeks hakata koguma uusi reserve, mis meid eelmise kahe aasta jooksul elus hoidsid. Ka tark pereisa või -ema ? oleneb, kelle käes on rahakott ? paneb midagi rasketeks aegadeks kõrvale.

Samuti jätkatakse presidendi, riigikogu liikmete ja teiste kõrgemate riigiametnike palkade külmutamist, sest ei avalikus ega erasektoris ole palgatõusu niipea näha.

Teiseks põhimõtteks on läbi aegade olnud oma laste hariduse eest hoolitsemine. Seepärast on ka riik isegi kõige karmimate kärbete ajal suurendanud oluliselt haridusele kulutatava osakaalu ? 2007. aastal 4,8 protsenti SKPst, 2010. aastal 6,6 protsenti, millega kuulume Euroopa juhtivate riikide hulka.

Märkimisväärne on see, et ka järgmisel aastal kasvab haridusele eraldatav rahasumma tänavusega võrreldes 7,9 protsenti, mis näitab seda, et me hoolime oma laste tulevikust.

Lisaks üldisele hariduse rahastamise tõusule tehakse CO2-kvoodi müügist saadava rahaga korda kümneid koolimaju kogu Eestis.

Samuti on eraldatud 110 miljonit lisakrooni omavalitsustele uute õppekavade rakendamiseks ning õpetajatele palgalisa maksmiseks. 2011. aasta riigieelarve loob hea aluse tasuta kõrgharidusele üleminekuks. Lapsevanemad teavad, et nende laste hea haridus on vaja juba varakult kindlustada.

Maksame võlgu

Kolmandaks on igale perele väga oluline töö. Kui ei ole tööd, siis ei ole raha ega eneseteostust ning kahest eelmisest teemast ei saakski rääkida.

Riik investeerib järgmisel aastal majandusse 16 protsenti rohkem kui eelmisel aastal. See tähendab 16 miljardit krooni investeeringuid teede, koolide, sildade ja majade ehitusse, mis tähendab töökohti ja palka Eesti inimestele.

Sellise mahuga investeeringuid ei ole meie riik varem näinud. Ja kuigi suure osa sellest moodustab eurotoetustest tulev raha, ei ole sellel tööinimesele mingit vahet ? raha on raha, mis toob toidu lauale ja annab inimestele tööd.

Oluline on rõhutada, et kogu see raha ei lähe Tallinna või ainult suurematesse linnadesse. Regionaalsete investeeringute maht kasvab järgmisel aastal 77 protsenti, summa on kokku 2,2 miljardit krooni.

Neljandaks oluliseks põhimõtteks on vanemate ja vanavanemate usalduse taastamine. Kui riik kärpis oma kulutusi, ei võtnud me raha ära abivajajatelt. Pigem vastupidi. Viimase nelja aastaga on pensionid kahekordistunud, mis tähendab, et riik väärtustab vanemat põlvkonda.

Järgmisel aastal taastab riik omapoolsed sissemaksed pensioni teise sambasse, need olid vahepeal peatatud, kuna riigil ei olnud selleks raha. See nõuab 1,4 miljardit krooni lisaraha.

Samuti on juurde tulnud eakaid, kelle pensionide maksmiseks on vaja lisaks pea 500 miljonit krooni. Piltlikult öeldes oli meie kujuteldav pere sunnitud oma vanavanematelt võlgu võtma, lubades selle raha esimesel võimalusel tagasi maksta. Ja seda lubadust me järgmisel aastal ka täidame.

Midagi Tartule

Ka Tartu linn on saanud investeeringuid juurde. Riik näeb ette 700 miljonit krooni Eesti Rahva Muuseumi rajamiseks Raadile, samuti Ahhaa keskuse rahastamist 3,4 miljoni lisakrooniga ning loodetavasti saame hakkama ka Pauluse kiriku ehituse rahastamisega.

Hea uudis Tartu korterelamute elanikele on see, et CO2-kvootide rahast makstakse Kredexi kaudu kinni kuni 35 protsenti nende majade soojustamise kulust, pakkudes ka odavat kaasfinantseerimist. Selleks on riik ette näinud 400 miljonit krooni. See aga tähendab, et kütte- ja elektriarved on edaspidi tunduvalt väiksemad.

Eesti pere tuleva aasta eelarve on tehtud vastutustundeliselt ning vaatega tulevikku. Järgmisel aastal on valimised ja loomulikult oleks koalitsioonil olnud võimalik valada valijad vastutustundetult kullavihmaga üle. Seda on varem juhtunud, kuid meie nii ei tee. Kriis ei ole veel läbi ja töötuid on palju, kuid koos saame hakkama.

Õiglase kaubanduse toetuseks

2010-11-08

Õiglase kaubandusel organisatsioonil on aktiivne tugivõrgustik ning nad on teavet oma eesmärkidest üsna tõhusalt levitanud. Kuulun Riigikogu maaelukomisjoni, ehk seepärast saan aeg ajalt otseinfot oma meilile ning olen püüdnud alati ka teemasse süüvida. Tänu aktiivsetele selgitajatele olen liitunud õiglase kaubanduse toetajatega.

Samas tunduvad kõige mõjusamad ajakirjanduses paberkandjal ilmunud lood, kus õiglase kaubanduse sisu on lahti seletatud ja neid põhimõtteid ilmestab mingi konkreetne lugu. Olgu selleks lugu inimeste olukorrast Filipiinidel ning seal organiseeritud õiglasest mangomüügist või Nikaraagua kohvikasvatajatest. Ehk on just eriti asjakohane lugeda sellist lugu pühapäevast hommikukohvi juues.

Ise olen ostnud õiglase kaubanduse toodetest kohvi, kakaod, kosmeetikatooteid. Küll aga ei kuulu need tooted meie pere igapäevaostude hulka. Pigem ostan neid meeleldi kingituseks, nii saab lisada kingitusele ka väikese lisaväärtuse.

Jõulude ajal, kus kingitusi on vaja rohkesti, ning tahaks kinkida midagi sümboolset, olen üritanud igal aastal leida mingi läbiva teema. Möödunud jõulude ajal leidsid koha kingikotis just õiglase kaubanduse sertifikaadiga kakao- ja kohvipakid. Muudel juhtudel ostan õiglase kaubanduse tooteid küll teadlikult kuid harva.

Kui mõelda, miks nad pole igapäevases ostukorvis, siis põhjuseks on ilmselt harjumus tarbida tavapäraseid tooteid. Samuti see, et FT märgistusega tooteid pole mitte alati mugav leida. Samuti ei jää tähelepanuta kõrgem hind.
Olen enda jaoks mõelnud nii, et esmaselt üritan osta Eesti tootjate kaupu, et tagada see, et Eesti tootja saaks oma kauba eest õiglast hinda. Ning järgmise sammuna toetan juba rahvusvahelist õiglast kaubandust, et toetada arengumaade väiketootjaid ja kogukondi.

Elektri hinda saab seaduse kaudu alandada

2010-11-03

VIIMASEL ajal on olnud palju juttu hindade tõusust. Kõige parem hinnatõusu piiraja on ettevõtjatevaheline tihe konkurents. Oluline riiklik abinõu on monopoolseid hindu ohjeldada.

Suvel võttis riigikogu vastu monopolide ohjeldamise seaduse, mille tulemusena allutatakse kõik kaugkütte- ja suured vee-ettevõtted konkurentsiameti kontrollile ning edaspidi kaob võimalus koguda rekordkasumeid.

Sama hoolikalt tuleb vaatluse alla võtta elektri hind. Majandusministeerium on välja töötanud seaduseelnõu, mille tulemusena iga elektrienergia tarbija saaks juba uuest aastast maksta kilovatt-tunni eest ligikaudu 11 senti vähem.

Arvestades, et kõige rohkem kodutarbijaid on valinud «Kodu1» paketi, milles kilovati hind on 1.61 krooni, saaksime elektri hinna langust umbes seitse protsenti! See on eriti tähtis, sest mõjutab ka teiste kaupade ja teenuste hindu.

2007. aastal võttis riigikogu vastu seaduse, mille järgi taastuvenergia tootjatele antakse toetust. Selle maksavad elektri hinna sees kinni tarbijad.

Mulluse majandusaasta tulemusi analüüsides jõudis konkurentsiamet järeldusele, et toetuse määrad on liiga kõrged ja toovad endaga kaasa ülikõrge tootluse. Näiteks puitu ja turvast kasutavatel koostootmisjaamadel jääb investeeringute tootlus vahemikku 22-28, hüdroelektrijaamadel 21-40 ja tuuleparkidel 16-25 protsenti.

On lubamatu, et inimesed peavad kinni maksma ülikasumlikele projektidele antava toetuse.

Olgu öeldud, et kehtiv seadus ei põlista toetust, vaid näeb ette maksta seda kuni 12 aastat. Kellelgi pole alust eeldada, et 2007. aastal kehtestatud toetuse määra ei tohi muuta. Tuleb arvestada, et seaduse vastuvõtmise ajal polnud Eestis sisuliselt toimivat elektri vabaturgu ja praegu saavad tootjad elektrit müüa märksa kõrgema hinnaga, kui eeldati.

Et kinni ei makstaks ebaefektiivset tootmist, seatakse toetusele lagi. Samuti kontrollib konkurentsiamet, kas ettevõtte kulukomponendid vastavad turuhinnale.

Samas tagab seaduse muudatus tootjale 10-protsendise tootluse. Eelmainitu tõttu on võimalik toetuse kärbet kasutada kõigi toetuse saajate puhul juba järgmisel aastal, kartmata rikkuda monopoolses seisus olevate ettevõtjate õigustatud huve.

ME ei tohi unustada, et peale elektri tootja on õigustatud ootused ka elektri tarbijal. Nagu öeldud: valminud eelnõuga on võimalik elektri hinda vähendada. Loodan, et menetlemisega muutub eelnõu paremaks, kuid ei lange huvirühmade meelevalda.

Ma ei saa olla nõus väitega, et inimesed peavad tagama senistele taastuvenergia tootjatele hiigelkasumi ning õiglane toetuste maksmine peaks kehtima vaid uutele turule tulijatele. Ma ei arva, et võiksime elektri hinna langetamist kergekäeliselt tulevikku lükata.

Eesti järgmine kümme

2010-10-20

Hiljuti Pärnus toimunud presidendi kärajatel arutati väljakutseid, millele Eesti peab tulevikus vastama, kuidas peame edasi liikuma. Samal teemal räägiti Pärnus ka kümme aastat tagasi. Siis olid peamisteks unistusteks maailma minek Euroopa Liitu ja NATO-sse astumise kaudu, Eestit reaalselt ähvardanud demograafilise katastroofi vältimine sündimuse tõstmise kaudu ning maailma vapustamine millegi uudse ja innovatiivsega, nagu näiteks e-Eesti programm e-valitsuse ning ID-kaardiga.

Selle kõigega oleme hakkama saanud. Paraku ei tähenda see seda, et oleksime õnnelikud. Oleme endiselt arenenud riikide kõrval vaesed, Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmine on roosa unistus. Meid on paraku ka endiselt vähem, kui tahame. 10 aastat tagasi suutsime aktiivselt tegutsedes mitte ainult majanduskriisist väljuda, vaid kiirelt edasi liikuda.

Antud hetkel on küsimus selles, kas suudame seda uuesti teha või vajume taas letargiasse, lootes, et keegi kuskil meie eest meie probleemid lahendab. Nii see paraku pole. Peame üle saama endas juba mõisaorjusest saadik sisse süstitud ja võõra võimu ajal treenitud õpitud abitusest ning ise oma tuleviku eest vastutama hakkama. Tunneksime otsekui hirmu tuleviku ja vastutuse eest, julgemata seetõttu maailmaga rahulikult ja enesekindlalt suhestuda. Siit tuleb ilmselt ka langemine äärmuslikust pessimismist eufoorialainetesse, mis süsteemset tegutsemist oluliselt takistab.

Millele peaks Eesti algaval kümnendil keskenduma? Kas peaksime otsime endale oma Nokiat või mõnd suurt ja kõikehõlmavat eesmärki? Ma ei uskunud Eesti Nokiasse kümme aastat tagasi ega usu ka nüüd. Vahest oleks meil hoopis mõttekam tegutseda selles suunas, et Eesti inimesed oleksid õnnelikumad, et Eestis oleks nii hea elada, et keegi ei sooviks siit päriselt ära minna. Just noorte sidumine Eestiga on algava kümne kahtlematult üheks oluliseks eesmärgiks, millest kärajatel palju juttu tehti. Sest kui Eesti neist ilma jääb, jääksime ilma ka oma tulevikust.

Selleks tuleb teha mõnda lihtsat asja. Selleks, et Eestis elada, peab inimestel siin olema tööd. See omakorda eeldab kiiret majanduse arengut ning ettevõtluse muutumist järjest "targemaks", mille eelduseks on omakorda aga Eesti muutumine tõmbekeskuseks "targale rahale". Mõnes mõttes seisab Eesti ettevõtlus samade valikute ees, kus Soome ettevõtjad 1990. aasta majanduskriisi järel - kas jääda kohalikku konnatiiki või murda end läbi rahvusvahelistele turgudele. Viimane oleks olnud võimatu ilma riigi toe ja aktiivse majanduspoliitikata.

Eesti riik peab asuma senisest oluliselt tõhusamalt oma ettevõtjate huve kaitsma. Kas see meile meeldib või mitte, kuid just nii maailmas asju aetakse. Kui tahame edasi jõuda, peame sama tegema. Oluline on ka leida kiiremas korras lahendused energiaprobleemidele. Kontrollimatult tõusev elektrihind on probleem nii ettevõtjatele kui tarbijatele. Lahendused elektrihinna alandamiseks on välja pakutud, need tuleb ühel või teisel kujul vastu võtta.

Teiseks on meid jätkuvalt liiga vähe. Kuigi osa esinejaid leidis, et see pole probleem, pole ma sellega nõus. On olemas piir, kus rahvuse suutlikkus oma keelt ja kultuuri säilitada ohtu satub ja kas tahame või mitte, kuid peame seda meeles pidama. Emapalk on aidanud Eestis sündimust tõsta, kuid sellega oleme tegelikult toetanud peamiselt laste sünnitamist ja arengut vaid esimeste eluaastate jooksul.

Lapse kasvatamine on paraku tunduvalt pikem protsess. Kui tahame, et sündimus Eestis kasvaks, peame algaval kümnendil just sellesse panustama. Kui vanemad teavad, et saavad oma lapsed turvaliselt üles kasvatada ja neile hea hariduse anda, on see täiendavaks tõukeks sellele, et neid sünnitada. Eesti poliitikaks peab saama tasuta hariduse tagamine mitte ainult paberil, vaid reaalsuses, see eeldab näiteks üleminekut tasuta kõrgharidusele. Eestis ei tohi keegi majanduslikel põhjustel jääda väärilise hariduseta. Hea hariduspoliitika on tegelikult parim majanduspoliitika, mis aitab ühtlasi töötust ohjes hoida.

Need on vaid kaks kärajatel arutamist leidnud teemat, rääkimata sellest, et algaval kümnendil tuleb Eestil paljude teistegi probleemidega rinda pista, olgu selleks regionaalne areng või looduskeskkonna säilitamine.

Kokkuvõttes sõltub aga nii neile kui teistele väljakutsetele vastamine vaid meie endi tahtest, suutlikkusest ning julgusest.

Elektri hinda saab alandada

2010-10-16

Viimasel ajal on olnud palju juttu hindade tõusust. Kõige parem hinnatõusu piiraja on tihe konkurents ettevõtjate vahel, oluliseks riiklikuks abinõuks on monopoolsete hindade ohjeldamine.

Suvel võtsime Riigikogus vastu monopolide ohjeldamise seaduse, mille tulemusel allutatakse kõik kaugkütte-ettevõtted ja suuremad vee-ettevõtted konkurentsiameti kontrollile ning edaspidi kaob võimalus koguda rekordilisi kasumeid.

Näiteks kogus Tallinnas Vesi keset majanduskriisi tarbijatelt nii suurt tasu, et sai 500 miljonit krooni puhaskasu, mis läheb aktsionäridele dividendideks. Konkurentsiameti hinnangul on nii suur tulukus monopoolses seisus oleva ettevõtte jaoks seadusevastane, kuna see ületab mitmekordselt mõistliku tulukuse määra.

Sama hoolikalt peab vaatluse all olema elektri hind, mille hinna tõusu taotlused lähiperioodil pole aktsepteeritavad. Lisaks sellele on täiendava sammuna majandusminister Juhan Partsil välja töötatud seaduseelnõu, mille tulemusena saaks iga elektrienergia tarbija juba uuest aastast maksta kWh eest ligikaudu 11 senti vähem. Kui arvestada, et kõige rohkem kodutarbijaid on valinud paketi KODU1, kus kWh hind on 1,61 krooni, siis saaksime me elektri hinna languse umbes 7%! Kui arvestada, et elektri hind mõjutab ka teiste kaupade ja teenuste hindu, siis on see hinna langetamine eriti tähtis.

Mille arvelt hinnalangus tuleks?

2007. aastal võttis Riigikogu vastu seaduse, millega makstakse taastuvenergia tootjatele toetust. Selle toetuse maksvad kinni tarbijad elektri hinna sees. 2009. majandusaasta tulemuste analüüsimisel jõudis Konkurentsiamet järeldusele, et toetuse määrad on liiga kõrged tagades tootjatele ülikõrge tootluse. Näiteks puitu ja turvast kasutavad koostootmisjaamade investeeringute tootlus on vahemikus 22 -28%, hüdroelektrijaamadel on tootlus 21 - 40% ja tuuleparkidel 16 - 25%.
On lubamatu, et inimesed peavad kinni maksma toetuse ülikasumlikele projektidele. Osad täna toetust saavad projektid ei vaja üldse toetust ning osade toetusi tuleks alandada.

On oluline märkida, et hetkel kehtiv seadus ei põlista toetuse maksmist. Kehtiva seaduse kohaselt makstakse seda kuni 12 aastat ning kellelgi pole alust eeldada, et 2007.a kehtestatud toetuse määrasid ei tohi muuta. Tuleb arvestada, et seaduse vastuvõtmise ajal puudus Eestis sisuliselt elektri toimiv vabaturg ja täna saavad tootjad elektrit müüa oluliselt kõrgema hinnaga kui eeldati.
Selleks, et mitte kinni maksta ebaefektiivset tootmist seatakse toetusele lagi, samuti kontrollib konkurentsiamet ettevõtte kõigi kulukomponentide turuhinnale vastavust. Samas tagatakse seadusemuudatusega tootjale 10% suurune tootlus. Tagatud tootluse tõttu on võimalik toetuse kärbet rakendada kõigile toetuse saajatele juba järgmisel aastal kartmata, et ettevõtjate (tuletan meelde, et monopoolses seisus olevate ettevõtjate) seadusega tagatud õigustatud huve rikutaks.

Kindlasti ei tohi me unustada, et kõrvuti elektritootja õigustatud ootusega on need ka elektri tarbijal. Kui seadusega pannakse tarbijatele kohustus maksta toetust tootjatele, tuleb tagada, et selle arvelt ei doteeritaks ülikasumlikke projekte. Valminud eelnõuga on võimalik elektri hinda vähendada ligikaud 7%. Loodan, et menetlemise käigus muutub eelnõu vaid paremaks kuid ei lange lobbitegijate meelevalda.

Ma ei saa olla nõus väitega, et senistele taastuvenergia tootjatele peavad inimesed tagama hiigelkasumi ning vaid uutele turule tulijatele peaks kehtima õiglane toetuste maksmine. Ning et elektri hinna langetamist võiksime kergekäeliselt tulevikku lükata. Pered vajavad reaalseid samme hinnalanguse pidurdamiseks kohe!

Mis teeb inimese edukaks?

2010-09-27

Edusoov on loomulik iga uue ettevõtmise alguses. Olgu see uus tööprojekt, maraton või koolilapse kodutee, ikka soovime jõuda eesmärgini.

Edu saadab edukat inimest/firmat nagu saba - seda võib hoida uhkelt püsti, kuid see võib sattuda ka enesele jalgu või konkurendile hambusse. "Edu" on suurus, mida mõõdetakse võrreldes ja alati minevikus. Edu annab napilt ja üsna lühiajalist avanssi, aga kahekordistab ootusi. Edust räägitakse palju, minu meelest on oluline meeles pidada - see kõik, mida edukad jutustavad, on tagantjärele tarkus, samas kohas seistes alustab igaüks, ka edukas, uuesti nullist. Lisaks, edu pole mingi truu sõber.

Üks võimalus on teha alati teisiti. Heal ajal on palju edukaid ettevõtteid ja inimesi, sest edukas olla on lihtsam. Tegelik turuosa jagatakse ümber just raskematel aegadel. Siis mängib uuesti professionaalsus põhirolli. Mina laienesin oma ettevõttega Balti turule 1990. aastate lõpus n-ö Vene kriisi ajal, kui Eestis konkurents lausa õlgadest pigistas. Seega oli seekordne kriis meile juba teine ja uus turuosa suurendamise plaan valmis nädalaga. Tuleb tunnistada, et mul oli seejuures üsna kõhe tunne, kuid kiire tegutsemine on parem kui ootamine. Seega läks täppi veelgi ambitsioonikam plaan võita turgu siis, kui teised kärpisid. Praegu töötab meil Inspired Universal McCannis rohkem inimesi kui enne kriisi, kolme riigi käive kokku on üle 300 miljoni krooni. Aga oleks võinud minna ka teisiti.

Võti on suhtumises. Turunduses tuleb kliendi valdkond endale teha sama selgeks, nagu see oleks su enda ettevõte. Ka marketingilahenduse väljatöötamise puhul ei pinguta me "iludusvõistlusel", vaid võtame riske kliendiga koos. Peamine on pikaajaline eesmärk, mitte ilus taustamuusika plaani presenteerides. Tuttav jutt. Reaalselt nii töötada polegi aga kerge. Tean omast käest.

Järjepidevus. Kui midagi teed, tee seda pikalt ja põhjalikult. Saa profesionaaliks. Abiks täpne eesmärgi seadmine ja tegevuste alustamine teadmisega: algab pikk ja raske maraton, kus tihti enda laiskus kandadel tallub.

Ettevõtlikel inimestel on sageli järjepidevus nõrgaks küljeks. Teha on palju ja kõike ei jõua. Ei saagi jõuda. Kui aga iseenda nõrkus on teada, on võimalik see enda tugevuseks muuta. Vaja on vastumürgiks mõnda kompensatsioonimehhanismi nõrkuse mõju vähendamiseks.

Tunne ennast. Kõigil on erinevaid isikuomadusi, mida vastavalt olukorrale ja eesmärgile n-ö sisse-välja lülitame. Meil on ka omadusi, mida häbiga tagaplaanile surume. Mingil hetkel võivad need siiski abiks olla (üldteada tõde - laisad inimesed on loomingulised leidurid). Näiteks minu üks omadusi on jonn - kui miski on raske või "seda ei saa", käivitub vajadus näidata, et see on võimalik. Jonn kompenseerib laiskust ja aitab olla järjepidev.

Tunne inimesi. Ma ei pea silmas mitte suurt tutvusringkonda, vaid pigem vajadust ja oskusi mõista inimest ja tema tegemiste põhjusi. Ideedest on õhk paks, inimesi, kes neid ellu suudaks äratada, pole nii palju. Näiteks oma meeskonda uute liikmete valimisel oleme põhiliseks kriteeriumiks seadnud suhtumise. Elu on näidanud, et professionaalse suhtumise ja tugeva meeskonna toetusega omandatakse ka vajalikud oskused kiiresti. Selline meeskonna koostamise põhimõte on meile minimaalse kaadrivoolavuse andnud.

Kokkuvõtteks, edu saadab edukat inimest ja ettevõtet nagu saba - seda võib hoida uhkelt püsti, kuid see võib jääda ka endale jalgu või konkurendile hambusse. Peamine, et maagilise "edu" teemal rohket kirjandust lugedes kogu aeg lugemisele ei kuluks. Kuigi jah, sel juhul saab sinust üks edukas lugeja.

Piima hinna tõusu põhjustest

2010-09-27

Viimastel päevadel suurt kõneainet pakkunud piima hüppelisse hinnatõusu on suhtutud küllaltki emotsionaalselt. Tähtsam on siiski vaadata arengut pikemas perioodis ning vaagida põhjusi, mis meid sellisesse olukorda on viinud. Praegusel hinnatõusul on kolm tahku.
Kõige olulisem hinnatõusu põhjus peitub maailmaturgudel toimunud hinnatõusus. Võrreldes eelmise aastaga on kasvanud piimatoodete ekspordikäive ning peamiste piimatoodete, või ja piimapulbri hinnad välisturgudel. Näiteks Eesti piimatööstuste eksport on aastaga kasvanud üle 150 protsendi.

Sestap on õigustatud rõõm selle üle, et Eesti on nende riikide hulgas, kelle kaup turul on hinnatud ja soovitud. Kuid sellel mündil on ka teine pool - nõudlus välisturgudel tekitab paratamatult hinnatõusu siseturul, sest muidu on tööstusel kindlasti soov müüa oma kaupa kõrgema hinnaga välisturul.

Oma panuse annab sellesse ka fakt, et Eesti põllumajandustootjad on leidnud oma toorpiimale kõrgema hinnaga ostja Leedus. Sinna viidud piim süvendab aga Eesti tööstuste toorpiimanappust, sest nende ekspordivõime ületab võimalused.

Eriti oluline on hinnatõus ka seetõttu, et viimased aastad on nii lehmapidaja kui ka piimatööstuse rahakoti väga õhukeseks kulutanud. Ja nüüd püütakse turult selle korvamiseks võimalikult palju raha kätte saada.
Kelle tõttu on hinnatõus nii järsk? Ministeerium on juba aastaid hoidnud pidevalt silma peal sellel, kuidas jaotub näiteks piima jaehind turuosaliste vahel. Ehk siis kui suure osa sellest saab põllumees, töötleja või kaupmees.

Arvud on iseenesest küllalt kõnekad. Stabiilsena on püsinud põllumeeste ja maksude osa. Mõne aastaga on märgatavalt muutunud aga kaupmehe ja töötleja osakaal.

2006. aastal oli kaupmehe osa piimapaki jaehinnast keskmiselt 2,7 protsenti, 2007. aastal aga 3,1 protsenti. Tänavu juulis oli sama näitaja aga juba 19,2 protsenti. Teades, et keskmiselt maksis piimapakk poes samal ajal 8 krooni ja 35 senti, näitab lihtne arvutus iga piimapaki eest kaupmehe osaks 1,6 krooni.

Viimastel päevadel on kaupmehed tunnistanud, et kui nad piima hinna kahe krooni võrra tõstmata jätsid või hinnatõusust loobusid, müüvad nad kaupa sisseostuhinnalähedase hinnaga. Ehk siis ilma erilise kasumita, aga mitte ka kahjumiga.

Samal ajal kui kaupmeeste tehtud juurdehindlus on märkimisväärselt kasvanud, on mitu korda kahanenud piimatööstuste osa poepiima lõpphinnas. Nelja aasta eest oli see peaaegu 33 protsenti, praegu aga 11,5 protsenti. Ehk tekkinud on paradoksaalne olukord, kus piima saamisesse rohkem panustanud ja toorpiimale lisaväärtust andnud tööstus teenib sellest vähem kui kaubandus.

Hinnatõusu kaudsemaid põhjusi võib olla ka jaekaubanduses tehtavad turunduskampaaniad, mis valdavalt toimuvad ju tootja ja töötleja kulul. Mäletatavasti nimetati veel mullu odavaks piimaks alla nelja krooni maksnud kilepiima. Kui aga järele mõtelda, siis ega töötlejal seda raha ka mujalt pole võtta kui piima tooja ehk taluniku taskust.

Viimasel pole aga kusagile pöörduda piimatootmise eripära tõttu. Tootja ei saa jätta lehma lüpsmata. Lüpsiga kaasneb alati piim, mis töötlemata kujul ei säili kuigi kaua, ning ühel või teisel moel peab tootja piima kusagile panema. Kui piima selline tootmine tekitab tootjale selget kulu, on tootja ainus lahendus vähendada karja. Kui aga karja vähendamine võtab mõne päeva, siis selle taastamine mitu aastat.

Mida eespool öeldust võiks järeldada? Piimaturg on suhteliselt õrn ning igasugused eksperimendid ja «mudamaadlused» mõjutavad seda vaid halvasti. Et piim on esmatarbekaup, peaksid turuosalised püüdma pisutki üksteise suhtes mõistlikkust üles näidata, et mõne päeva tagune järsk hinnatõus ei korduks.

Maksukoorem kammitseb edu

2010-09-13

Karmid kärped, erakorralised meetmed ning tasakaalus eelarvepoliitika on aidanud meid raskest ajast läbi tulla nii, et madalat võlakoormust konkurentsieelisena kasutades on võimalik majanduse kiire ja stabiilne kasv.

Ilmselt on õige aeg käivitada debatt, milliseks võiks kujuneda maksukeskkond järgmiste aastate jooksul, et Eesti muutuks investeeringutele atraktiivseks riigiks. See toob pikaajalise majanduskasvu, paremad töökohad ja palgad.

Olukorras, kus paljud riigid on tõsise võlakoorma all, oleks Eestis oluline samm kirjutada riigieelarve tasakaalu nõue põhiseadusesse, et vältida suurte laenukoormuste tekkimist ning tagada tulude-kulude tasakaalustatus vaatamata sellele, milline erakond riiki juhib.

See on riigimehelik ning tulevikku vaatav suhtumine, mis väldib ülelaenamist tulevaste põlvkondade arvelt, samuti loob see täiendavaid eeldusi majandus- ja maksukeskkonna stabiilsuseks.

Prioriteediks on meile edu toonud lihtsa ja ühetaolise tulumaksusüsteemi säilitamine. On selge, et Keskerakonna aastaid kedratud astmelise tulumaksu teemale pole enam palju kuulajaid jäänud. Ei maksa unustada, et tegelikke töökohti loovad ettevõtted, mis vajavad investeeringute kaitseks võimalikult prognoositavat keskkonda.

Eesti probleem on kõrge maksukoormus. Eriti väljendub see tööjõukulude, sh tulumaksu, sotsiaalmaksu ja töötuskindlustuse puhul. Neid makse tuleb võimalusel langetada, et paraneks ettevõtete konkurentsivõime ja tekiksid uued töökohad.

Töötuskindlustusmakse, mis praegu on 4,2%, peaks olema kooskõlas töötukassa vajadustega. Liigseid reserve pole mõtet kuhjata, kuna praeguse majandus- ja rahanduspoliitika jätkudes on loota töötuse alanemisele.

Töötuskindlustuse maksemäära hoidmine üle 4% nullib viimase nelja aasta tulumaksu vähenemise 23%-lt 21-le. Üksikisiku tööjõumaksude summa on isegi veidi kasvanud, tulumaksu vähendamine ei ole maksukoormust vähendanud, kuigi seda muljet üritatakse jätta.

Meie esmane eesmärk on töötuskindlustusmakse vähendamine samale tasemele, mis enne majanduskriisi algust. See on otseselt tööjõukulude vähendamisele suunatud otsus.

IRLi põhimõte on, et pigem tuleb maksustada raha kulutamist, mitte selle teenimist, säästmist ega investeerimist. Kuni raha liigub ettevõtluses, sealhulgas aktsiates ja hoiustes ning kui seda ei kasutata tarbimiseks, seni seda ei maksustata. Siit ka idee, et ostetud väärtpaberid ja miks mitte ka hoiustel säästetud raha peaks olema maksuvaba. Samal põhjusel peaks dividendide liigutamine ettevõtete vahel olema maksuvaba, väljavõtmine tarbimiseks aga kulukas.

Sotsiaalmaksu osas peab kiiremas korras rakendama sotsiaalmaksu ülempiiri, mis aitaks kaasa kõrgepalgaliste töökohtade tekkele ja kvaliteetse tööjõu sissevoolule. Samuti võiks kaaluda sotsiaalmaksu isikustatud osa tekitamist ravikindlustuse osas, et inimene saaks osa oma ravirahast ise kasutada. See motiveeriks meditsiinisüsteemi olema patsiendikesksem.

Aktsiisipoliitika muutmine ei loo stabiilsust, kuid kaaluda võiks tubakaaktsiisi tõstmist nii, et saadud raha suunata sihtotstarbeliselt vähivastaseks võitluseks moodustatud riikliku fondi.

Kaotada tuleb müügi- ja paadimaks, mille on naeruvääriseks muutnud Tallinn ning mis kohaliku maksuna ei teeni vajalikku eesmärki, vaid rikub siseriiklikku kauplemist ja teeninduskliimat. Ka kodualune maa tuleks maksust vabastada.

Seega: seni hästi töötanud maksusüsteeme ei ole vaja muuta. Tuleb soodustada teenimist ja maksustada tarbimist. Maksukoormust tuleb alandada eelkõige tööjõukulude osas ning kaaluda maksupoliitilisi meetmeid eesti rahva säilimiseks. Lastega pered mäletavad tulumaksuvaba miinimum alates pere esimesest lapsest.

Õppige ettevõtlust – see tasub ära!

2010-09-03

Nüüdse Eesti majanduse ning elukorralduse alustalaks on ettevõtlus ja meie inimeste ettevõtlik vaim. Et oleksime võimelised arendama oma sotsiaalhoolekande- ja haridussüsteemi, saaksime teha kaitseinvesteeringuid ja toetada kultuuri, vajame tulusid. Ettevõtlus aitab luua lisaväärtust, mis on tarvilik nii era- kui avalike huvide edendamiseks.

Eesti ettevõtluse lähiajalugu on ilmselt värvikam kui meie Skandinaavia naabritel. Kuigi hüperinflatsioon hävitas suurema osa inimeste säästudest, tõusis eraettevõtlus taasiseseisvunud Eestis kiiresti valitsevaks tegevusvormiks.

Miks? Sest see põhineb vabal eneseteostusel, erinevalt nõukogude kollektiivmajanditest, kus töötamine paljusid ei motiveerinud. Peame hindama inimesi, kes pärast taasiseseisvumist olid nõus riskima, investeerides oma säästud esimeste eraettevõtete loomisesse, niisamuti kui neid, kes on valmis tegema seda nüüd.

Soov ja tahtmine

Statistika järgi on kõige suuremad uute töökohtade loojad uued ettevõtted, mitte aga juba olemasolevad. Mõni aasta tagasi Ameerika Ühendriikides tehtud uuring näitas, et kahe kolmandiku uute töökohtade loojaks olid alla viieaastased ettevõtted.

Eestile on praegu tähtis iga uus töökoht, mistõttu on tarvis mõelda sellele, kuidas innustada inimesi uusi ettevõtteid looma, sest avaliku sektori paisutamisega heaolu kasvatada ei saa.

Eelmisel aastal oli Eestis 43,6 ettevõtet tuhande elaniku kohta, mis on Euroopaga võrreldes keskmine tulemus. Ometigi on meil veel kõvasti kasvuruumi ja tarvis on mõelda põhjustele, miks eelistavad inimesed palgatööd ettevõtlusele.

Ehk ei ole Eesti ettevõtluskultuur veel piisavalt välja arenenud, et rolli mängiksid traditsioonid või et osataks ettevõtlusega tegelejaid vääriliselt hinnata. Riik on proovinud ettevõtlusega pihta hakkamist soodustada, pakkudes alustajatele starditoetust ja uutele ettevõtetele kasvutoetust, samuti mitmes vormis juurdepääsu oskusteabele.

Need meetmed on tarvilikud, kuid inimese enda idee ja soov ettevõtet käivitada on määratult tähtsam kui muu selle ümber. Kas saab kuidagi soodustada seda, et inimestel tekiks rohkem häid äriideid?

Uus kooliaasta on algamas. Eelmisel aastal analüüsis majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kõrgkoolide õppekavasid eesmärgiga selgitada välja ettevõtlusainete osakaal õppekavades.

Tulemused olid pehmelt öeldes tagasihoidlikud, sest mitteettevõtluserialade tudengitele pakuti äärmisel juhul võimalust võtta osa mikro- või makroökonoomika loengust.

Samas võiks ja tuleks tagada sõltumata erialast kõigi tudengite ligipääs ettevõtlusainetele, sest peale põhiala omandatud ettevõtlusteadmised võivad väga kasulikuks osutuda.

Miks ei võiks näiteks filoloogil olla teadmisi ka äriettevõtte toimimispõhimõtetest ja sügavamalt eksporditurgude müügistrateegiatest. Elu keerdkäike ette ei tea ja filoloogia lõpetanust võib saada suurepärane ekspordijuht.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, haridusministeeriumi, kaubanduskoja ja teiste partnerite eestvõttel on peatselt valmimas alg-, põhi-, kesk- ja kutseharidustasemele suunatud ettevõtlusõppe edendamise tegevuskava.

Kava koostamise käigus analüüsiti riiklikku õppekava ja kõrvutati seda ettevõtliku inimese ideaalpildiga ehk püüti leida õpiväljundeid, mis soodustaksid noore inimese ettevõtlikkuse kujundamist.

Üllatavalt leiti, et kõikidest õppeainetest panustab õpilaste ettevõtlusaktiivsuse tõstmisse kõige enam inimeseõpetus! Aga miks mitte matemaatika, miks mitte füüsika, keemia ja muud ained, mille puhul võiks esmapilgul eeldada suuremat seotust majanduse või ettevõtlusvaldkonnaga?

Praegune haridussüsteem vajab oluliselt tugevamat ettevõtlusõppe aspekti toomist õppekavasse. Pelgalt kuivad faktiteadmised ja õpetaja ainekesksus ei julgusta noori ettevõtlusega tegelema.

Noored, netiloengusse!

Ühiskond vajab aktiivseid ja ettevõtlikke noori, kellest võiksid saada meie homsed mööblivabrikandid ja muud ärimehed või riskikapitalistid. Noorte ettevõtluse edendamiseks on 1990. aastate algusest teinud tublit tööd Junior Achievement, kelle majandusõpetuse ja õpilasfirmade programm on andnud noortele praktilise ettevõtluskogemuse ja teoreetilised baasteadmised ettevõtlusest.

Noorte ettevõtlust aitavad arendada ka mitmed teised organisatsioonid ja sihtasutused - edukaks on osutunud Ida-Viru ettevõtluskeskuse programm «Ettevõtlik kool».

Ettevõtliku vaimuga koolinoortele, neile, kes juba praegu on valikainena oma õppekavasse ka ettevõtlusõppe valinud, pakutakse sellel aastal võimalust osa saada teemakohasest videoseminaride seeriast.

Et tuua vaheldust tavapärasesse koolitundi, hakkavad kord kuus interneti vahendusel loenguid pidama oma ala kõige tugevamad ja aktuaalsemad tegijad, et jagada kogemusi ja tutvustada ettevõtlusõpilastele oma vaatenurka valdkonnas tegutsemiseks.

Esimene netiloeng, milles käsitletakse ettevõtluse rolli Eestis, on «eetris» juba 7. septembril. Seminaride käigus ootame õpilastelt aktiivset kaasamõtlemist ja oma esimese ettevõtte kondikava koostama hakkamist, sest 2011. aastal auhinnatakse silmapaistvaimaid ideid.

Uue kooliaasta valguses ootan peale koolinoorte ka kõigilt lapsevanematelt julgust nõuda koolidelt ettevõtlusmaailma tõsisemat tutvustamist. Ettevõtlik vaimsus ei tähenda ju pelgalt inimese võimekust n-ö äri teha.

Ettevõtlik inimene on iseseisev, julge ja loominguline ning neid omadusi võiks arendada endas igaüks sõltumata sellest, kas ta tahab oma tulevikku siduda mõne firma juhtimisega või mitte.

Kommunaalkuludele piir peale!

2010-06-17

Ehkki paaril viimasel kuul on tööpuudus Eestis jõudsalt vähenenud, pole majandussurutis kaugeltki läbi. Paljudel peredel on raske ots otsaga kokku tulla. Riik ei saa nende muredele selga keerata, vaid peab üritama neid aidata.

Üheks võimaluseks seda teha on panna piir kütte- ja veehindade kontrollimatule kasvule. On ju teada, et muude väljaminekute kõrval on just koduga seotud kulude suurenemine niigi raskustes peredele raske koorma selga ladunud.

Ühelt poolt pärsivad põhjendamatult kõrged kommunaalteenuste hinnad Eesti ettevõtete konkurentsivõimet ning halvendavad perspektiivis makromajandusliku keskkonna taastumist. Teisalt omab universaalteenuste põhjendamatu hinnakujundus tugevat negatiivset mõju kodutarbijatele.

Statistika kohaselt on tunduvalt kasvanud kodutarbijatest kommunaalteenuste võlgnike arv ja seoses kütteperioodi algusega tõuseb see aastavahetuseks kahjuks ilmselt veelgi. Iseäranis on riskigrupiks pensionärid, paljulapselised pered, eluasemelaenu tagasimaksetega hädas olevad koduomanikud ja teised vähekindlustatud elanikkonnagrupid.

Sellel taustal tuleb küsida, kas pidevalt kasvavad kütte- ja veearved on tõesti paratamatus? Tegelikult mitte. Praegused seadused ei taga piisavat kaitset tarbijatele monopoolsete ettevõtete hinnakujunduse eest. Sama arvab ka eelmine õiguskantsler Allar Jõks, kes leidis oma ülevaates parlamendile, et ühisveevärgi seadusest ei piisa, et tagada tarbijate õiguste kaitse.

Ka konkurentsiamet on tuvastanud sel aastal, et kommunaalmonopolide hinnakontrolli reguleerivad seaduse mehhanismid on ebapiisavad. Tallinna Vee ebaõiglase hinnakujunduse vastu on protesteerinud ka praegune õiguskantsler, vastupidisel arvamusel on antud küsimuses vaid keskerakondlik-sotsiaaldemokraatlik Tallinna linnavalitsus. Samas on Tallinna Vee kasumlikkus isegi Euroopa taustal pretsedenditu, ületades kolmekordselt tavapäraselt lubatud tulukuse. Kõrgete hindadega võetakse see kasum tarbijate taskust. Samas maksab ettevõte dividendideks 500 miljonit krooni.

Just monopolide ohjeldamiseks andsid Isamaa ja Res Publica Liit, Reformierakond ja Rohelised Riigikogu menetlusse seaduse, mis peaks aitama sundida monopoolseid ettevõtteid senisest rohkem arvestama tarbijate huvidega. Praeguses olukorras on koduomanikud sisuliselt kaitsetud ja monopoolsete ettevõtete hinnakujundus sõltub paljuski ettevõtte enda kasumitaotlustest.

See peab lõppema. Konkurentsiametile tuleb monopolide ohjeldamiseks anda oluliselt suuremad õigused. Kui konkurentsiamet või kohalik omavalitsus hakkavad kooskõlastama vee-ettevõtjate hindu ning soojahindu kontrolliks tootmismahtudest sõltumata konkurentsiamet, siis loob see võimaluse kontrollida, kuivõrd põhjendatud on ühe või teise ettevõtte kasumlikkuse määr ning seda vajadusel piirata.

Mida konkreetselt selle seaduse vastuvõtmine kaasa toob? Esiteks ilmselt seda, et Tallinnas ja tõenäoliselt mitmel pool mujalgi jääb ära 1. jaanuariks 2011 planeeritud hinnatõus. Paari aasta jooksul on oodata veehinna alanemist kümmekonna protsendi võrra.

Soojusenergia osas tähendab see seda, et ebaefektiivse süsteemi võrgu omanik (näiteks Rakvere, Jõgeva, Rapla, Põlva jt, kus köetakse katlamajas gaasi) ei saa enam istuda käed rüpes. Konkurentsiametil on õigus nõuda konkursi korraldamist, mis toob kaasa kohalike kütuste kasutuselevõtu ning aitab alandada soojuse hinda. Hinnanguliselt on sellega võimalik saavutada 15-20% soojushinna langus. Kohtla-Järvel tekib seaduse vastuvõtmise järel võimalus hoida ära eelseisev suur hinnatõus, kohalike kütuste osakaal suureneb ka Tallinnas, viies ka siin lähematel aastatel soojuse hinda alla. Kuigi vahepeal näis, et vaikne vastuseis monopolide seadusele viib selle hääbumisele või muutub monopolide vastane seadus nende toetamise seaduseks, on praeguseks kõik tõkked selle teelt kõrvaldatud. IRL on oma eesmärgi saavutanud: eelnõust on saanud seadus (võetakse Riigikogus vastu täna, 17. juunil). Eesti inimestele on see enne suurt suve hea uudis.

Monopolide vastu

2010-06-17

Vee- ja küttearved Eesti linnades tõusevad, sest riigi suutlikkus tarbijaid kaitsta on olnud nõrk. Vesivarustust ja kanalisatsiooni loetakse üldse kõige tugevamaks nn loomulikuks monopoliks, sest tarbijal pole mingit võimalust alternatiivseks vesivarustuseks - iga tarbija ei saa rajada oma puurkaevu.

Seega ollakse vee-ettevõtja valusas meelevallas. Soojavarustus on samuti loomulik monopol, kuid veevarustusest nõrgem, sest tarbijal on siiski võimalik valida tehniliselt eri võimaluste vahel. Kuid ka siin on monopoolne kuritarvitus kerge tekkima. Riigikohtu järelduse kohaselt peab «riik tagama tarbijate ja teiste ettevõtjate kaitse majandusliku võimu kuritarvitamise eest».

Mida muudab monopolide ohjeldamise seadus? Esiteks anname konkurentsiameti kontrolli alla ligi 60 suuremat vee-ettevõtjat üle Eestis. Seni on järelevalve vee-ettevõtjate üle olnud linnade-valdade pädevuses, kuid see ei ole toiminud ja on lisaks tähendanud ilmset huvide konflikti. Nimelt on enamik kohalikke vee-ettevõtteid kas osaliselt või täielikult munitsipaalomandis, mõningatel juhtudel makstakse igal aastal linnale-vallale ka ulatuslikult dividende.

Konkurentsiameti kontroll tähendab muu hulgas, et veemonopolidele kehtestatakse ranged tulukuse piirmäärad. Praegu teenib Tallinna Vesi igal aastal investeeritud varadelt kasumit ligi 20 protsenti, mis ületab mitu korda ELis aktsepteeritud seitsme-kaheksa protsendi piiri. Tänavu teenis Tallinna Vesi rekordilised pool miljardit krooni dividende.

Teiseks anname konkurentsiametile täieliku kontrolli kõikide Eesti soojatootjate üle. Seni piirdus kontroll vaid suuremate soojatootjatega. Lisaks loome senisest paremad võimalused konkurentsi tekkeks soojatootmises ning suurendame kodumaiste keskkonnasõbralike kütuste (sh taastuvenergia, prügipõletus, turvas jms) osakaalu võrreldes Vene gaasiga. Märgatavalt suureneb konkurentsiameti kontroll sõlmitavate soojuse tarnelepingute üle.

Kolmandaks seame monopolidele (eelkõige soojatootjatele) kohustuse algatada soojahindade langetamine, kui näiteks tooraine maailmaturuhinnad või muud tootmiskulud muutuvad. Eelkõige puudutab see näiteks gaasi kasutavaid soojaettevõtjaid, keda ei ole siiani miski sundinud hindasid alandama, kui need juba kord on kerkinud.

Neljandaks, kui ettevõtjad eelmainitud juhul ei alanda hindu tarbijatele, siis anname ajutiste hindade kehtestamise õiguse konkurentsiametile. See oluline lisapädevus sunnib monopole senisest palju enam arvestama tarbijate huvidega ja loobuma oma turupositsiooni kuritarvitamisest.

Ja viiendaks kehtestame rangemad karistused monopolidele seaduse nõuete rikkumiste eest. Seni on nii olulise süüteo nagu turgu valitseva seisundi kuritarvitamise eest ette nähtud karistus monopolide jaoks piirdunud vaid tühise rahatrahviga. Edaspidi on võimalik seadusrikkujaist monopolidele mõista karistuseks kuni 250 miljonit krooni trahvi.

Milline on seaduse mõju tarbijaile?

Tallinnas saab monopolide ohjeldamise mõju veehindadele olema märgatav - ekspertide sõnul on järgmise kahe-kolme aasta jooksul võimalik vee hinda langetada kuni 25 protsenti. Seda siis, kui konkurentsiamet suudab kasutada monopolide ohjeldamise seaduse võimalusi ja kehtestada täieliku kontrolli Tallinna Vee hinnakujunduse üle. Tõenäoliselt tuleb selleks aga konkurentsiametil kõigepealt pidada Tallinna Veega maha tuline vaidlus. Teistes omavalitsustes võib eeldada hindade väiksemat langust või säilimist üldiselt praegusel tasemel, sest mitmetes linnades-valdades ei ole hinnad kulupõhised.

Soojuse hind võib Tallinnas langeda lähema kahe-kolme aasta jooksul kuni 15 protsenti. Soojamajanduses eelise andmine kodumaistele kütustele Vene gaasi ees teeb tee lahti mitmetele uutele tootjale, kes tõstavad konkurentsi. Roheline tuli on antud ka mastaapse Iru prügipõletusjaama rajamisele. Konkurents tähendab aga tarbijale madalamat hinda.

Mitmetes teistes omavalitsustes (näiteks Rakvere, Jõgeva, Rapla, Põlva jt), kus siiani köetakse katlamaju mittetõhusalt gaasiga, toob see kaasa selliste lepingute ülesütlemise. Konkurentsiametil on nüüdsest õigus nõuda avaliku konkursi korraldamist soojatootmiseks, mis toob kaasa kohalike kütuste kasutuselevõtu ning aitab alandada soojuse hinda. Hinnanguliselt on võimalik saavutada kuni 20-protsendine hinnalangus.

Urmas Reinsalu, Ken-Marti Vaher (IRL)

Rahvas peaks vähem jooma

2010-06-14

Eestlaste alkoholilembus on küll vähenenud, kuid jätkuvalt küllalt suur. Inimeste tervise säästmiseks tuleb alkoholi kättesaadavust piirata ja muuta ühiskonna hoiakuid.

Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) viimane uuring eestlaste alkoholi tarbimise kohta annab põhjust rõõmustamiseks - aastaga on alkoholitarbimine vähenenud ligi viiendiku, aga ikka juuakse Eestis keskmiselt tunduvalt rohkem kui teistes põhjamaades.

Alkoholi tarvitamise piiramiseks on riikidel kasutada neli põhihooba - aktsiisipoliitika, alkoholi ostu ja tarvitamist puudutavad vanusepiirangud, alkoholi kättesaadavuse reguleerimine ja ühiskonna hoiakute muutmine. Ühe esimese meetmena tasub mõelda müügipiirangute karmistamisele, sest hoolimata müügiaja piirangust on alkohol Eestis väga kergesti kättesaadav. Eestis saab kanget alkoholi osta ligi 2400 poest, meist märksa suuremas Soomes seevastu 344 ja Rootsis 411 kauplusest.

Alkohol tanklast välja

Kindlasti on vara rääkida väikepoodides alkoholi müümise lõpetamisest, sest paraku tooks see endaga kaasa sadade väikeste maapoodide kadumise. Mulle on poepidajad tunnistanud, et neil üksikutel päevadel, kui alkoholi müük on keelatud, on nende kaupluse käive vähenenud 40 või enamgi protsenti.

Küll aga vääriks kaalumist mõte keelustada alkoholi müük tanklates. Eesti paistab negatiivselt silma nii joobes juhtide kui ka nende põhjustatud avariide arvu poolest. Selle taustal on kummaline, et alkohol on nii kättesaadav ka tanklates.

Samuti väärivad positiivset esiletõstmist suuremad kauplused, kes müüvad alkoholi muust kauplusest selgelt eristuvas osas. Kindlasti vääriks kaalumist ka alkoholi müügiks mõeldud pinna suuruse reguleerimine. See aitaks ära hoida alkoholiosakondade kujundamise ligitõmbavaks ning alkoholi soetamise emotsionaalseks.

Emotsionaalseks ostuks muudavad alkoholi tihti ka reklaamid. Nii nagu on keelatud kange alkoholi välireklaam, tuleks kaaluda ka lahjade jookide välireklaami keelamist. Lahjad alkoholjoogid on oma kujunduselt ja reklaamimise viisilt muutunud väga noortepäraseks. Lahjade jookide tarbimine noores eas sillutab aga teed kange alkoholi juurde.

Alkoholi aktsiisimaksud on Eestis samad või suuremad kui Lõuna- või Ida-Euroopas, kuid väiksemad Kesk- ja Põhja-Euroopa omadest. Kangete alkoholjookide puhul on Euroopa Liidu miinimumaktsiisimäär 6 eurot ehk 94 krooni sajaprotsendilise alkoholi liitri kohta. Eestis on aktsiis 222 krooni ning samasse suurusjärku jääb see ka näiteks Austrias ja Luksemburgis. Kõrgeim on aktsiisimäär Rootsis - 770 krooni -, Soomes on see 617 krooni.

Aktsiisi kasv ei saa siiski olla hüppeline, sest see suurendaks hüppeliselt ka salaalkoholiturgu ning ohustaks rahva tervist. Samas näitab EKI uuring selgelt, et aktsiisi mõningane kasv ei suurenda tingimata salaalkoholi osa, vaid mõjub pärssivalt just tarbimisele. Nii on aktsiisipoliitikas veel mõningane tegutsemisruum, mille abil eestlaste alkoholitarvitamist vähendada.

Ent kinnine uks on ees, kui räägime vanusepiirangutest. Eestis võib alkoholi osta alates 18. eluaastast, kuigi varem on olnud ka teisiti. Suures osas Euroopas on erinevad vanusepiirangud - tihti võib lahjemaid jooke osta alates 16. ja kangemaid 18. elusaastast. Arvestades Eesti noorte harjumusi, ei ole vanusepiiri muutmine kindlasti mõistlik, sest sellega me vaid suurendame probleeme.

Hoiakuid tuleb muuta

Kui kolm eeltoodud meedet on selgepiirilised, siis ühiskonna hoiakute muutmine on kõige keerulisem, kuid samas väga oluline. Ühiskonna suhtumise süsteemseks muutmiseks on vaja nimetada ametisse alkoholipoliitika koordinaator ja talle selleks ka vajalikud vahendid eraldada.

Praegu korraldavad eri ministeeriumid alkoholiga seotud valdkondi. Ühte katust, kes info kõigist tegevustest kokku koondaks ning oskaks hinnata ühe sammu mõju teisele, aga ei ole.

Ainult riigi tegevusest hoiakute muutmiseks ei piisa. Oluline roll on perekonnal, kolmandal sektoril, ettevõtjatel ja meedial. Kõigil meil võiks olla ühine missioon, kuidas vähendada alkoholi liigtarbimisest tekkivaid kahjusid ühiskonnale.

Euro tuleb – mis edasi?

2010-05-17

Valijate hullutamise asemel peaks rääkima, millisena tahame Eestit kahekümne aasta pärast näha ja mida peaksime selleni jõudmiseks tegema, kirjutab IRLi esimees Mart Laar.
Eurost võib meile tõsiselt kasu olla, samas võib see meile aga ka negatiivselt mõjuda. Eurotsooni laienemine pakub näiteid mõlemast variandist.

Mida peame tegema, et eurost meile kasu, aga mitte kadu tõuseks? Esiteks tuleks kindlasti vältida eurofooriasse langemist. Eestlase meeleolu on tihti väga kõikuv - täielikust masendusest ja pessimismist jõuame hämmastava kiirusega ülimasse optimismi ja vastupidi. Kaalutletud otsuseid on sel viisil raske teha. Ükskõik, kuidas oma tulevikku ka ette näeme, peame ühe tõsiasja endale pähe taguma - euro pole imevits. Kui tahame seda tõhusalt kasutada, tuleb endal tõsiselt tööd teha.

Just eurofooria lõksu langesid raskustesse sattunud eurotsooni riigid Kreekaga eesotsas. Euroga liitumisega hetkeks kaasas käinud rahavihm kattis kinni lahendamist vajavad probleemid ning tekitas lootuse, et tehtagu milliseid lollusi tahes, küll euro aitab. Aga võta näpust - tegelikult aitas see paljuski just kaasa praegusesse võlalõksu langemisele.

Seetõttu toob eurotsooniga liitumine Eestile võimaluste kõrval ka ohte kaasa. Esimeseks neist on Eesti majanduse jätkusuutlikkus. Eesti majanduse väljavaadetest koostatud raportites on rõhutatud kahte ohtu - esiteks inflatsioon, teiseks aga suurest tööpuudusest tulenevad sotsiaalsed probleemid, aga ka pinge eelarvele. Kui esimesega võitlemiseks tuleb riigil rahakotirauad lihtsalt koos hoida, siis tööpuuduse vähendamine on tõsine proovikivi. IRLi eelmisel aastal lubatud 50 000 töökohta saab küll kohe-kohe loodud ning tööpuuduse kasv on peatatud, kuid tööpuuduse märkimisväärseks vähendamiseks on tegelikult vaja järgnevat 50 000 töökohta. Reaalset, aga mitte ajutist töökohta. See on seda keerulisem, et mingit massiivset majanduskasvu meil sel aastal oodata pole.

Teiseks peame vastama küsimusele, kas oleme praegusest kriisist midagi õppinud? Halvim näib olevat möödas ning näen hirmuga, kuidas roosad või lausa tulipunased prillid jälle taskust välja võetakse ning enesega rahulolevasse imeriiki langetakse. Olukorda ei tee kergemaks lähenevad valimised, mis peavad selgeks tegema, milline erakond siis ikkagi õnne meie õuele toob ning taeva edukamalt maa peale lubab tuua. Iga kauni lubaduse küljes ripub paraku aga hinnasilt. Raha Eestil aga ka lähitulevikus pole. Teiseks võimaluseks on jätkusuutlik areng unustada, maad-taevad kokku lubada - et end siis taas lõhkise küna eest leida. Võib taevast tänada, et maailmas majanduskriis puhkes, sest kui kõik eelmistel valimistel antud lubadused oleks tõesti vahepeal täidetud, oleks me samasuguses olukorras nagu Kreeka või vaata et hullemaski.

Konkreetsemalt seisab meie ees neli ülesannet: Vältida võlalõksu sattumist. Seni hoidis selle ära soov pääseda eurotsooni, mis ei võimaldanud oma probleeme laenuvõtmisega lahendada. Nüüd on see uks ühelt poolt valla, teisalt tooks laenukoormuse suurendamine kaasa suutmatuse oma kohuseid täita.

Parandada otsustavalt ettevõtluskeskkonda ja toetada innovatsiooni, ajude sissevoolu Eestisse ning «tarku» investeeringuid. Tegemist on konkreetse programmiga, mis eeldab maksukoormuse alandamist, infrastruktuuri (eriti transport) arendamist, aga ka selliseid samme, nagu IT-akadeemia asutamine, hariduse kvaliteedi tõstmine, sotsiaalmaksule ülempiiri seadmine, maksusoodustused jms.

Hoida eelarve tasakaalus. Praegu oleme sellest veel kaugel, sest elame endiselt võlgu. See pole aga jätkusuutlik. Majanduskasvu taastudes peame lisanduvat raha kasutama vaid eelmise ülesande täitmiseks ja eelarve tasakaalu viimiseks. See kõlab paberil hästi, tegelikkuses tähendaks see aga valitsemiskulude külmutamist mitte aastaks, vaid aastateks. Meid tasakaalust välja paisanud palgaralli ei tohi enam korduda.

Teha ära poliitiliste plusspunktide kogunemise nimel kas päris tegemata või poolikult tehtud uuendused, eeskätt haldus- ja haridusreform. Vastasel korral näitame, et õigus on neil kriitikutel, kes väidavad, et Eesti on stagneerunud ja väsinud ega ole enam millekski uueks võimeline.

Unustada ei tohi ka eurotsooniga liitumisega kaasas käivaid kohustusi. Euroga liitudes osaleb ka Eesti IMFi meenutava asutuse loomises, kust laenatakse raha hätta sattunud riikidele. See ei tohiks aga toimuda automaatselt, vaid konkreetsete tingimuste täitmisel. Soome rahandusminister Jyrki Katainen on välja pakkunud, et Maastrichti kriteeriume rikkuvatel riikidel vähendatakse toetusi. See on hea idee. Ma ei näe mingit põhjust, miks peaksid vastutustundlikult käituvate riikide maksumaksjad maksma kinni kellegi mõttetut laristamist. Eesti peab võtma eurotsoonis aktiivse hoiaku ning oma positsioone selgelt esindama. Me ei ole neis küsimustes üksi.

Neist ja teistest Eesti ees seisvatest ülesannetest olen viimastel kuudel korduvalt rääkinud. Paraku näen aga juba nüüd tugevat survet vastupidises suunas liikuda. Valimiste lähenedes väheneb soov midagi reaalset ära teha ning uhked ja kaunid lubadused ripuvad juba õhus. Eesti on laenukoormust madalal hoidnud, kiusatus soodsat olukorda kasutada selle järsuks tõstmiseks kõnnib ringi nagu kunagi üks tont mööda Euroopat. Valijate hullutamise asemel peaks Eesti poliitika vaatama kaugemale, rääkima sellest, millisena tahame Eestit 20 aasta pärast näha ja mida peaksime selleni jõudmiseks tegema. Lähme siis tülli juba erinevate tulevikuvisioonide pärast, mitte aga selle pärast, kes meist Liivimaa parim lubaja on.

Võlg on alati võõra oma

2010-05-13

Miks tuleb Eesti energiamajandusse investeeringuid teha?
Lätil ja Leedul napib Ignalina tuumajaama sulgemise järel elektritootmisvõimsust. Eestil seda veel on, kuid kui me midagi ei tee, tuleb 2016. aastaks sulgeda vanad katlad Narva elektrijaamades ehk ligi 70% elektritootmisvõimsustest.

Vanu katlaid saab muuta küll keskkonnanõuetele vastavaks, kuid nende eluiga on siiski peagi ümber. Seetõttu on vaja uusi elektriplokke ning otsustamist ei saa energiajulgeolekuga riskimata enam edasi lükata.

Suutmatus energeetikasse investeerida tooks kaasa sõltuvuse teiste riikide elektrist. Seda eriti juhul, kui Venemaa tõepoolest rajab Kaliningradi tuumajaama. Õlitootmise tulevik Teine investeeringuid vajav valdkond on põlevkiviõli tootmine, mis on praeguste naftahindade juures kasumlik ja vääristab meie maavara rohkem kui elektri tootmine. Et põlevkivielekter tagab meie energiajulgeolekut, ei ole kavas üleöö vaid õli tootmisele keskenduda.

Õlitootmise potentsiaal on siiski nii suur, et ka seda tasub kasutada. Eesti Energia on juba alustanud kaasaegse õlitehase rajamist, see on esimene osa kompleksist, mis suudab tulevikus toota sünteetilist naftat sama palju kui Eestis tarvitatakse vedelkütust.

Uute investeeringutega tekib vähemalt 3000 töökohta ning uued jaamad ja tehased annavad tööd 800 inimesele, lisaks säilivad töökohad kaevandustes. Eesti riigile makstakse seoses nende kapitalimahutustega üle 3 miljardi krooni makse ning põlevkivi lisaväärtustamine kasvatab Eesti ekspordivõimalusi.

Kümne aasta jooksul ulatuvad Eesti Energia investeeringud 67 miljardi kroonini. Mõne aasta taguse riigieelarvega samas suurusjärgus iiivesLeeiinguiu ei saa i anastada vaid Eesti Energia jooksevtulude või ettevõtte laenu arvel.

Seega vajab Eesti Energia täiendavat aktsiakapitali, mistõttu tegi valitsus novembris põhimõttelise otsuse aktsiakapitali suurendamiseks. Lahtiseks jäi vaid see, kas selleks kaasatakse erakapitali või pannakse ettevõttesse maksumaksja raha.

Majandusminister sai ülesandeks valmistada ette aktsiate avalik pakkumine. Selle tulemusel saaks Eesti Energia vajaliku lisakapitali Eesti ning välismaistelt investoritelt. Enamusaktsionäriks, kellest sõltuvad kõik strateegilised otsused, jääks selgi puhul endiselt riik. Laenata pole mõistlik On ka võimalus, et raha lisab riik ise, aga mina ei poolda seda kahel põhjusel. Esiteks ei pea ma turumajanduse pooldajana riigi investeeringuid konkurentsile avatud valdkonnas põhjendatuks. Sellised valdkonnad on ka õli- ja elektritootmine, mistõttu enamik suuri Euroopa energiafirmasid põhineb täielikult või osaliselt erakapitalil.

Teiseks peaks riik ise raha lisamiseks laenama seitse miljardit krooni. Aga Eesti on olnud oma madala laenukoormuse üle uhke, miks peaksime siis äkki võtma suure laenu äriprojekti jaoks, mida on võimalik ja normaalne rahastada erakapitali abil?

Laenamine paneb ka riigieelarvele oma koormuse, mis viib seda veelgi tasakaalust välja. Samuti võib riik vajada oma laenuvõimet sellisteks asjadeks, mida erakapitali abil rahastada ei saa.

Seega peavad olema väga mõjuvad põhjused, miks eirata reaalset võimalust kaasata energeetikasse erakapitali ning eelistada sellele riigi poolt võlgu võetavat raha. Võlg tuleb ka tagasi maksta, aga praegu on meie riigieelarve teist aastat defitsiidis. Üle ei jää midagi, vaid tuleb hoopis puudu - selles olukorras laenamine ei pruugi olla mõistlik.

Suutmatus energeetikasse investeerida tooks kaasa sõltuvuse teiste riikide elektrist.

Savisaarega läinuks Eesti Läti teed

2010-04-24

Töökohtade loomise asemel on Edgar Savisaar otsustanud sadade tuhandete kroonide eest suure osa Eestist täis riputada plakateid, kust suurte tähtedega kuulutatakse, et Ansip ja Laar ei huvitu töökohtade loomisest, väikeste tähtedega kinnitatakse, et Keskerakond sellega ainult tegelebki.

Kibestunud Savisaar
Mõnigi ajakirjanik või niisama huviline on küsinud, kas ma sellise isiklikuks läinud kampaania pärast Savisaare peale vihane pole. Vastan - ei ole. Mul on temast hoopis kahju. Sest kurb on vaadata Savisaare endise võitluskaaslase Marju Lauristini iseloomustuse kohaselt kibestunud meest, kes ei elus ega poliitikas endale kohe kuidagi õiget kohta ei leia.

Savisaare lootused võimule pääseda on saanud tagasilöögi tagasilöögi järel. Üks valimisratsu teise järel on tema all kokku varisenud - Savisaar kuulutas, et kohe-kohe vähendab valitsus pensione - seda ei tehtud. Savisaar kinnitas, et euro jääb tulemata - valitsus suutis aga eurokriteeriumid täita. Savisaar on ennustanud, et alles nüüd need pankrotid tulevad ning töötute hulk kasvab - tegelikkuses on töötute hulk kolm viimast nädalat vähenenud. Savisaar on oma kampaaniaga lootusetult hiljaks jäänud - ning ilmselt saab ta sellest ka ise aru.
Loomulikult on tööpuudus tõsisest tõsiseim probleem. Tööpuudust otsustavalt vähendamata ei saa Eesti kriisist väljuda. Seda kurvem on aga, kui reaalsete lahenduste otsimise asemel kasutatakse seda poliitiliseks demagoogiaks ning poriloopimiseks. See näitab enam kui üleolevat suhtumist nendesse tõsiste probleemide ette sattunud inimestesse, keda nende probleemide lahendamise asemel oma valimisvankri ette üritatakse rakendada.

Nüüd on ka selge, miks oli Savisaarel vaja lasta inimestel tundide kaupa pikas järjekorras külmetada - nii sai neid ilusasti pildi peale võtta. Kui asi aga läheb tõsiseks ning inimestele üritatakse mitte fiktiivseid, vaid reaalseid töökohti luua, on Keskerakond sellele vastu. Vaatame faktidele silma. Just Keskerakond oli vastu programmile, mille alusel sai puiduhakke ettevalmistamiseks tööd üle 500 inimese. Just Keskerakond on vastu Eesti Energia börsile viimisele, mille tulemusel saaks tööd 5000 inimest. Just Keskerakond on vastu sammudele, mis aitaks Eestile tagada jätkusuutliku kasvu ning seega püsivad töökohad. Samas vaimus võiks veel pikalt jätkata.

Euromiljardid aitavad
Paljudele inimestele annab tööd Euroopa Liidu raha, mida kasutatakse kasvavas tempos. Seda haridusvaldkonnas, põllumajanduses, teedeehituses, ehituses jne. Näiteks ainuüksi miljardi krooni regionaaltoetuste toel saab aastas tööd üle 2000 inimese. 2010. aastal on riigieelarves planeeritud välisvahendeid kasutada 14,8 miljardit krooni, mida on 40% rohkem, kui kasutati eelmisel aastal. 2011. aastal suureneb välisvahendite kasutamine prognoosi kohaselt 17 miljardi kroonini. See kõik tähendab reaalseid töökohti. Aga missugune oli Keskerakonna seisukoht Euroopa Liiduga ühinemise osas?

Samas pole kahtlust, et demagoogia külvab jätkuvalt segadust ja tekitab inimestes hirmu. Seetõttu tahaks Keskerakonna kampaaniat kasutades mitmetele nende tõstatatud küsimustele vastata.

Esiteks - kui palju töötuks jäänud inimesi on endale eelmise aasta algusest alates tööd leidnud ehk kui palju töökohti selle ajaga Eestis on tekkinud? Andmed selle kohta leiame töötukassa kõigile kättesaadavast infobaasist, kus on kuude kaupa ära toodud andmed, kui paljud end töötuna registreerinud inimestest on suhte töötukassaga katkestanud tööle asumise tõttu. See number on 39 428.

Töölerakendunud inimeste arv on tegelikkuses tõenäoliselt suurem, sest põhineb sellel, kui isik ütleb, et ta tööle läks. Tõenäoliselt osa ka nendest töötutest, kes jätavad määratud ajal pöördumata või soovivad ise ennast töötuna arvelt maha võtta, on tegelikult leidnud töö. Töötukassa numbrite võrdlused maksu- ja tolliameti andmetega on näidanud, et tegelik hõivesse liikujate arv on umbes 10-15% suurem ehk tegelik töö leidnud inimeste number on pigem 45 000.

Arvestades viimastel nädalatel tööturul toimunud positiivset arengut, on see number praeguseks veelgi suurem. Nii et Keskerakond võib rahulik olla, 50 000 lubatud töökohta saab iga hetk täis. Seetõttu on ka kampaania, nagu poleks töökohti Eestis tekkinud, otsene ja avalik vale. Ma ei hakkagi siin arutlema küsimuse üle, kui suure hulga töökohtade kadumist on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poolt rakendatud garantiide süsteem ära hoidnud.

Eelmisest selgitusest kerkib loomulikult üles küsimus, miks on vaatamata 45 000 endale töökoha leidnud inimesele tööpuudus siis ikkagi sedavõrd kõrge? Vastus sellelegi küsimusele sisaldub töötukassa statistikas - uusi töökohti on loodud nimelt selgelt vähem, kui neid on kadunud. Siiski hakkavad asjad muutuma. Viimasel kolmel nädalal on registreeritud töötute arv hakanud vähenema. Selleks et töökohtade vähenemine peatuks, on vajalik, et olukord majanduses laiemalt paraneks, selle eelduseks on omakorda aga pääs eurotsooni, millele Keskerakond on teatavasti agarasti vastu seisnud.

Põhisüüdlane on Keskerakond
Siit tuleneb aga kolmas oluline küsimus: kuidas sai sellise töötute armee tekitanud majanduslangus ikkagi võimalikuks? Keskerakonna meelest on selles süüdi Ansipi valitsus, teised viitavad üleilmsele majanduskriisile. Samas ei saa siiski eitada, et oma osa sedavõrd sügava kriisi tekkes oli vastutustundetutes lubadustes ja ettevõtmistes, jätkusuutmatus majanduspoliitikas. Tollal valitsusvastutust kandnud Keskerakond etendas selles lausa kandvat rolli. Keskerakond tegi kõik endast sõltuva, et riigi kulutusi suurendada ning sellega mulli järjest suuremaks puhuda. Nüüd näidatakse praegusele valitsusele aga näpuga ning küsitakse: kust see kulutusralli küll alguse sai? Kui Savisaarel oleks õnnestunud oma tahtmine saada ning riigiametites järjekordset palgarallit alustada, oleks Eesti omadega päris põhja vajunud. Võib taevast tänada, et Keskerakond Eesti juhtimisest kõrvale tõsteti, muidu oleksime päris kindlasti Läti teele asunud.

Kokkuvõttes on tööpuudus sedavõrd tõsine probleem, et pidev kisklemine ei aita selle lahendamisele kohe kuidagi kaasa. Sama kehtib ka Tallinna soovi kohta keskvõimuga igas väiksemaski küsimuses tüli otsida. Otsigem vastasseisu asemel koostööd ning leidkem reaalseid lahendusi. Teisi kõikides maailma pattudes süüdistavate kampaaniatega siin edasi ei jõua. Savisaar on kahtlematult võimekas poliitik. Aeg oleks kibestumusest üle saada ning vastasseisu asemel koostööd otsida. Kaotajaid sellisel juhul poleks - võitjaid oleks aga üks - Eesti hea käekäik.

Tuhapilv tuletab rongiliiklust meelde

2010-04-20

Mäletate, äsja ei saanud Ruhnu saarelt käeluu murdnud naine 21 päeva mandrile tohtri manu, kuna lennuilma polnud. Nüüd on kõigile selge, et tegelikult oleme terve riigina nagu Ruhnu saar, meie pea ainuke liikumislootus on vaid lennuk. Ei kiirrongi, ei kiirteid. Peaminister sõidab Poolasse autoga.

Ei hullu, sai isegi mullu Via Balticat autoga katsetatud - nüüd näevad teisedki, et magistraali asemel tähendab meie "magistraalilaadne" ühendus lääne poole möödaloksumisi lehmakarjade teeületusest hoiatavatest siltidest, üha korduvat 70 km/h kiiruspiirangut, metsateede otstel kohmetuvaid prostituute ning olematut toetavat infrastruktuuri.

Filharmoonia Kammerkoor loksub Berliinist Tallinnasse rongiga - mõnda aega tagasi sõitis seda liini veel uhkete kupeedega rong...

Ilma ühendusteta ei jõua kuskile

Eesti tegelik ühendamine ülejäänud Euroopaga ja eriti Euroopa raudteevõrguga on meie riigi järgmine suur sotsiaalne, majanduslik ja keskkondlik eesmärk.

Loomulikult vajame ka ühendusi itta. See on ka kogu Euroopa eesmärk, sest Eesti on vaid väike vahepeatus Soomest ja Peterburist tulevatele inimestele ja kaupadele.

Korraliku raudteeühenduse planeerimine, projekti ettevalmistus ning finantsplaani tegemine koostöös Brüsseliga võtab aega vähemalt 10-15 aastat, seega on ülim aeg alustada täna. Aga mis meil toimub?

Kõigepealt ahastatakse, et liiga kallis olevat. Keegi muidugi ei tea, kui kallis, ja milline meie riigi ja Euroopa Liidu eelarve 20 aasta pärast, kui reaalse ehitamiseni oleks võimalik jõuda, üldsegi on, samuti pole projektigi. Mäletate, kui me iseseisvust taastasime, siis oli ka tüüpe kes arvasid, et see käib meile üle jõu. Jah, teede rajamine on väga kallis, aga veel kulukam on jäädagi ilma inimeste ja kaupade keskkonnasõbralikust liikumisvõimalusest.

Tegemist on eeskätt poliitilise tahte küsimusega: Soome ja Rootsi ehitavad juba praegu innukalt raudteid ka seal, kus inimeste tihedus jääb põhjapõtrade omale tugevasti alla. Lihtsalt seepärast, et nad tahavad oma maad ühendada ja turvaliselt ning keskkonnasõbralikult liikuda.

Meil on arvatud, et rongiliiklusel pole Eestis rahva vähesuse tõttu erilist perspektiivi. Lisaks hõredamate Põhjamaade kogemustele tuleb siinkohal meenutada, et rahvusvahelises raudteeliikluses oleme me vaid üks lõiguke.

Sama ebaloogiline oleks järeldada, et Kiltsist Vägevale polevat mõtet raudteed teha: mõlemas kohas elab vähe inimesi - ainult et juhtumisi on mõlemad jaamad Tallinn-Tartu liinil. Sama lugu on Eesti piire ületavate raudteega: Peterburg-Helsingi-Tallinn-Riia-Kaunas-Varssavi-Berliin, või kuhu iganes sealt edasi kulgeval liinivõrgul on hoopis teine mõõde, taga teine rahvaarv ja mitmetasandilisem kasumlikkus.

Eestil tuleb välja saada ajaloolisest lõksust, et olime raudteede rajamise aegu tsaari-Venemaa ikkes ja peale teist ilmasõda Nõukogude impeeriumi ikkes. Meil pole täna mingit põhjust masohhistlikuks halamiseks, et siinkandis polevat mõtet kesk-Euroopa suunaliste kiirrongiühendustega jamama hakata, sest hoopis optimistlikumal arvamusel on meist veel kaugemale põhja kui ka isegi kirdesse jäävad rahvad, kes sedasama ühendust vajalikuks peavad.

Inimesi on seal kokku päris palju ning meie asume neile olulise teeraja ääres. Juba arendatav Peterburg - Helsingi kiirraudtee hakkab viima inimesi ukselt uksele vähem kui tunniga. Kaubarongidele ehitatakse omaette kolmetunnine raudrada kõrvale ja lisaks liitub uus kiirtee neljarattalistele.

Leedu on omalt poolt ligi 10 kilomeetrit Euroopa 1435 mm laiusega kiirraudteed valmis ehitanud Poola piirilt Kaunase suunas ja vaevleb hetkel kogutrassi seisukohalt olulise vaidluste käes, kas anda järele Shiauliai poliitikute populistlikult lisapeatuse nõudele, mis aga kogu liikumiskiirust oluliselt aeglustaks.

Lätlased on valitsuste tasemel Leeduga kiirtaudtee piiriületuspunktis kokku leppinud ja näevad ühe võimalusena, et Riia võikski olla ülejäänud Euroopa raudteevõrgu lõppjaam. Võimalused Riiat meie suunal läbitulevaks raudteetrassiks on lätlastel, meist endist rääkimatagi, täiesti läbi planeerimata.

Niisiis, kui hea lugeja nüüd kaardile vaatab, siis näeb ta arendatavat kiirraudteed Berliinist Riiani ja Helsingist Piiterini ning kogu küsimuseks jääb, et mis on Helsingi ja Riia vahel. Kas tõesti mitte midagi? Probleem on laiem, kuna must auk keset trassi halvendab oluliselt kogu Läänemere idakallast läände ühendava raudteeliini majanduslikku tasuvust, sest on väga suur vahe, kas Peterburi piirkonnast kasutavatest kaubateedest pääseb vaid Helsingini, sealt edasi Rootsi kaudu Kesk-Euroopasse või hoopis maismaad mööda varsti pea piiritute edasiliikumisvõimalustega Berliinini.

Uimastena ei tarvitse me Ida ja Lääne vahele jääda

Juba 1. märtsil käis Ukraina president Viktor Janukovits Brüsselis meie transpordivolinik Siim Kallase jutul, teemaks transport ida ja lääne vahel ning selle toetamine Euroopa Liidu poolt.

Üldiselt saavad riigid meie pikkuskraadidel aru, et transport ja transiit on üks meie võimalusi. Loomulikult vajavad kõik häid ühendusi, loomulikult vajab ka Euroopa Liit häid idasuunalisi ühendusi. Ainult et kas lõpuks hakkab Ust-Luga sadama maismaaühendus läände liikuma läbi Kiievi või transiit läbi Koola poolsaare?

Kui Rail Baltica puuduseks loeb Siim Kallas mõned päevad hiljem Tallinnas antud pressikonverentsil vale ehk vene laiust (teadmiseks, et sama on küll iseloomulik ka Ukrainale), siis tahaks muidugi teada, et kus selline otsus Rail Baltica rööpmevahe asjus vastu võetud on - Kallase peas ja ainuisikuliselt?

Nii kitsas otsustajate ring pole mõistlik. Või ongi tema teistegi üsna üllatavate sõnavõttude taga Eesti rahvusvahelistest raudteeühendustest, sealhulgas ka kiidusõnad meie tohutust tehtud tööst lihtsalt vähene teema valdamine ja tähelepanematus?

Nimelt on Eestis on kaks samanimelist, kuid sisult ja eesmärgilt ning senini ka rööpmelaiuselt väga erinevat projekti. Mõlemad meile ülivajalikud. Ja kui nüüd meie mees Brüsselis meie riigi ühes kõige olulisemas küsimuses ei kavatsegi lillegi liigutada, vaid ühineb "midagi-pole-võimalik" hädakooriga, siis on tema volinikuksolemise aeg Eestile täiesti raisku läinud.

Eestis tehakse tõepoolest remonditöid Tallinn-Tartu-Valga liinil ja sedagi on nimetatud Rail Balticaks, sest nii arvatakse rehepaplikult olevat kergem Euroopa raha saada. Ka siis, kui see liin on Riiani kaasaegseks tehtud, on tegemist vene laiusega (1520 mm) rööpmestikuga ja pealegi on Tallinn-Riia reisijal vaja sõita asjatult ca 100 km pikema ringiga, kui otse sõites.

Nii Tallinn-Tartu kui Tartu-Riia ühendused on loomulikult vajalikud ja on "õige" Rail Baltica jaoks oluliseks täienduseks. Otsetee ehk "õige" trassi nimi on samuti Rail Baltica ja see tähistab Läänemere idakallast Kesk-Euroopaga ühendavat kiirraudteed, mille trass peaks minema võimalikult otse, seega Eesti alal läbi Pärnumaa.

Selle arengukoridori kui Eesti majanduse ja sotsiaalelu arengu võtmeküsimuse pani paika juba Mart Laari valitsus, kuhu ministrina kuulus ka Kallas ise, 2000. aastal vastu võetud üleriigiline strateegiline planeeringuga "Eesti 2010". Sama trassi arendus on teema ka uue planeeringu "Eesti 2030+" lähteülesandes, mis on tänase valitsuse poolt heaks kiidetud ja töös.

Kaalult on otsused väga erinevad: teeremont on enesestmõistetav, meie eesmärgiks peab aga olema aegruumiliste vahemaade vähendamine. Kilomeetrites püsime Berliinist ja Pariisist ikka sama kaugel, ajaliselt mõõdetavates vahemaades nihkume üha kaugemale, kuna teekondade läbimine muutub mujal üha kiiremaks.

Suhteliselt võttes kaugenevad Läti, Eesti ja Soome seega veelgi. Seda oskavad omal nahal kinnitada kõik tuhapilvetakistust omal nahal kogenud. Eesti on jäänud ka ainsaks Euroopa Liidu liikmesmaaks, kus raudtee infrastruktuuri edendamist rahastatakse sisuliselt vaid vedajate tuludest.

Üle poole kogu riigi infrarahadest raudteesse investeerivad soomlased on tragöödiat haistes ja Baltikumi järel ootamisest tüdinenutena hakanud rohkem tähelepanu pöörama teekonnale läbi Rootsi ning nende uus, 2008. aasta lõpus vastu võetud transpordi arengukava suunab riikliku huvi sellele teljele varasemast märksa jõulisemalt.

Eestit läbiv kiirraudtee tähendaks meile tõenäoliselt ühte peatust Tallinna kandis, millel oleks ometigi tohutu regionaalpoliitiline mõju. Rongiliiklus on lennuliiklusega võrreldes inim-, majandus-, energia-, kulu- ja keskkonnasõbralikum.

Kaubavedu on odavam ning kindlasti hakkaks taas paremini jalgu alla saama turismitööstus, uusi töökohti tekiks kultuuri valdkonnas jne.

Euroopa Liidu Läänemere strateegia räägib samuti üsna üheselt sellest, et regiooni majanduslikuks ja sotsiaalseks arenguks on ülitähtis lahendada nii kunagise raudse eesriide poolt jäetud transpordilõhed ida- ja läänekalda vahel kui ka tagada kogu regiooni parem ühenduvus, eriti kiire raudteeühenduse abil, nii läände, itta kui kagusse.

Läänemere piirkonna uus ruumilise arengu strateegia aastani 2030 kaasab ka Venemaa ning taas on sõlmküsimuseks nii kiirraudtee kui ka teised raudtee- ja mereühendused.

Täpsemat lahendust ootab ka liikumine üle Soome lahe: tunnelist räägivad visionäärid ja juba toimiva mereliikluse tiheduse kokkuarvutanud, rongipraamiühendusest rohkem pragmaatikud.

Kohapeal vaja koostööd

Lisaks aktiivsele tööle Brüsseli koridorides on vaja ka Eestis kohapeal vajalikud maa-alad reserveerituna hoida. Kõikide suurte eesmärkide kõrval on mõnedel Eesti vallavanematel pisikesed oma visioonid, mille kohaselt Eesti raudteed üldse ei vaja, peaasi et aga saaks põldudele (millest osad asuvad ka tulevase raudtee alal) maju ehitada

Õnneks on ka väga häid näiteid: Viimsi vallavanem Haldo Oravas on raudtee-ala hoidnud vaatamata isegi endise Harju maavanema Värner Lootsmanni üsna lühinägelikule soovitusele see täis ehitada.

Häädemeeste vallavanem Urmas Aava on üldplaneeringus kavandanud raudteeala tublisti sisse, samas kui planeeritud trass Iklast valla piirini ei leia jätku Saarde ja Surju valla üldplaneeringutes.

Raudteemaa kasutamise negatiivseimad näiteid pärinevad Rae vallast, kus on tehtud Tallinna ümbersõidu trassialale rahulikult uusi elamualade detailplaneeringuid.

Jääbki arusaamatuks, kas seal on planeeritud liiklus vaid õhu kaudu? Saue ja Saku valla piiril (Pärnu maantee kandis umbes Maksimarketi lähistel) ei jookse kavandatud rööpmestiku otsad kokku, kusjuures mõlemas vallas on planeeritud uued hoonestusalad nii, et need jääksid teisest vallast tulevale trassi jätkule ilmtingimata ette.

Seega võib Euroopa Liit meid kasvõi üle kullata (eraldised raudteetranspordi arendamisele suurenevad tervikuna hoogsalt), aga kui kohalikud vallavanemad rongiliikluseks plaanitu täis ehitavad ja riik ei suuda avalikke huve kaitsta, siis poleks mingit tolku isegi sellest, kui transpordivolinik Siim Kallas veenvuse huvides kõrvade peal kõnniks - millele küll ka kahjuks praegu miski ei viita.

Lastele mõeldes

Raudteele pole alternatiivi Eesti keskkonnasõbralikul, kiirel ja mugaval ühendamisel teiste riikidega. Täna ühendab meid laia maailmaga ainult lennuk. Lennuilma puudumisel ootame ilma paranemist nagu ruhnlasedki mandrile pääsemist.

Majandusliku ja sotsiaalse arengu osas on riigina meil kõik needsamad probleemid mis Ruhnu saarelgi: ühendused on puudulikud, aeglased, pole kuigi tervislikud või on ilmastikusõltlased, nii inimesed kui majandus elab üsna suletud elu.

2020-30ndateks ennustatakse täna juba väga kindlalt transpordivõrgustike veelgi suuremat olulisust ja ühenduste kiirenemist. Kõik sellised uued ühendused nõuavad väga pikaajalist ettevalmistust, tulevikuplaanid tuleb teha täna.

Üldiselt ongi Eesti elus ainult kaks probleemi: meid on liiga vähe ja me ei tea täpselt, millises Eestis tänased lapsed tulevikus elama saavad. Ühe uue suure rahvusvahelise raudteetrassi ettevalmistusperiood on tavapäraselt 20-30 aastat. Täna alustades võib tulemusteni jõuda siis, kui meie lapsed on oma parimais aastais.

Uus ja ühiselt kokku pandav üleriigiline planeering „Eesti2030+" loodetavasti selle teisele probleemile lahenduse pakub. Esimese ehk rahvaarvu probleemi lahendamisega on veidikene keerulisem.

Soovin igatahes kõigile, kellest mõlema mure lahendamine sõltub, palju jõudu ja pikka ning kannatlikku meelt!

Eesti Energia börsile minek loob 5000 uut töökohta

2010-04-14

Milleks Eesti Energia börsile viimine üldse vajalik on? Rahandusministeerium on analüüsinud ka alternatiivseid Eesti Energia rahastamise võimalusi. Mis on selle analüüsi tulemus?

Rahandusministeeriumi eest ei oska sõna võtta. Eesti Energiasse on vaja kapitali. Majanduspoliitiline valik on, kas omanik paneb ise või kaasab teisi. Meil majandusministeeriumis on seisukoht, et on mõistlik kaasata kapitali mujalt, jättes maksumaksja raha teisteks otstarveteks.

Ühelt poolt mõtleme rahvusvahelisest kapitalist, mis annab riigi majandusele lisavõimalusi. Teiselt poolt on Eesti Energia kui ettevõtte strateegiline huvi, et rahvas oleks aktsionär. Me ei saa öelda, et maksumaksja raha investeerimine Eesti Energiasse on täiesti välistatud ja rumalus, aga sellel on palju vähem plusse. Me räägime ju erakapitali kaasamisest maksimaalselt kolmandiku aktsiakapitali ulatuses, mitte kontrolli ära andmisest.

Milleks lisakapitali tarvis on?

Energeetika arengukava, mille riigikogu vastu võttis, on, võib öelda, konsensuslik dokument. Nüüd teemegi seda teoks.

Midagi pole võimalik teha, kui me ei investeeri ja ei anna selgeid vastuseid, milline on meie omanikupoliitika kõige olulisema energiaettevõtte jaoks. Kas Eesti Energia jääb kõige olulisemaks ka viie või kümne aasta pärast, sõltub väga palju sellest otsusest.

Eesti Energia omaniku poliitika on, et me peame investeerima energia tootmisse. Teine ja väga oluline on põlevkivi väärtustamine. See on õlitootmine. Ka sinna tuleb investeerida.
Kaks uut jaama Narvas on vajalikud selleks, et meil oleks lähema 20-30 aasta jaoks kindlus, et me kontrollime Eesti territooriumil elektritootmise võimsusi. Kusjuures selles pole vastuolu turu avamisega.

Praegune olukord kallutab veel rohkem börsile mineku kasuks. Millega suudab riik välisinvesteeringuid meelitada? Öelge mõni ettevõtlusvaldkond, kus suudaksime võita seitsme miljardi krooni kapitali usalduse. See tähendab, et riik on usaldusväärne ja äriplaan on vettpidav. Teist sellist valdkonda tõtt-öelda pole. Kui otsime majanduskasvu võimalusi, siis on lisaks tavapärasele tegevusele vaja selliseid ambitsioonikaid projekte.

Kui me teeme läbipaistva ja arusaadava rahastamisotsuse, siis see annab firmale selge kasvuvõimaluse. Me loome selle investeeringu programmiga hinnanguliselt kuni 5000 töökohta. Need on tegelikud töökohad.

Kas jutt on ehitamise ajast?

Jah. See kestab umbkaudu viis aastat. Elektrijaamade, õlitööstuste ja kaevanduste arendamine loob töökohti ka allhankijatele.

Me peame arvestama, et turg avaneb niikuinii. See tähendab, et peame investeerides kaitsma olemasolevaid Eesti töökohti. Selleks peab Eesti Energia olema konkurentsivõimeline. Uued valdkonnad loovad lisaks veel kuni 1000 täiesti uut ja alalist töökohta.

Ida-Virumaal on praegu umbes 16 000 töötut. Mida me teeme nende heaks? Me ei pane neile selga neoonveste, vaid teeme reaalsed investeeringud. Paneme ühe firma arenema ja eksportima. Need on ju ainult plussid.

Põhiliselt kahtleb börsile viimises Keskerakond, kes pürib esindama Ida-Virumaad ja ka ametiühinguid.

Ametühingud toetavad ju börsile minekut. Need on inimesed, kes on ettevõtte arengutes sees. Nad on vägagi informeeritud ja saavad aru, mis on tegelikud valikud. See peaks ka Keskerakonna poliitilise juhtkonna mõtlema panema.

Kui palju raha tahab Eesti Energia aktsiate börsile pakkumisest saada?

Suurusjärgus 450 miljonit eurot (7 miljardit krooni). Maksimaalselt võiks selle raha eest loovutada 1/3 Eesti Energia aktsiatest. Me loodame, et pakkumised tulevad paremad ning riigil säilib suurem osakaal kui 2/3. See asi on selge mais, kui oleme saanud nõustajalt Deutsche Bankilt hinnangud. Alghinna koridori määrab valitsus.

Mis juhtub siis, kui mõni suur konkurent, minu pärast Fortum või Vattenfall või Gazprom ostab kokku Eesti Energia kolmandiku, varem või hiljem?

Me otsime ju finantsinvestoreid, mitte strateegilist partnerit. Esimene vastus on, et kõik strateegilised otsused jäävad valitsuse kätte. See on väga oluline teadmine. Ma juhin tähelepanu, et ka Gazprom on 49 protsendiga Londoni ja Moskva börsil. Samuti ka Rosneft, kui vaatame Venemaa gigante, kus on tugev valitsuse mõju.

Kui ostab näiteks Fortum, siis oleks see ju parim kinnitus, et isegi suur konkurent usub Eesti Energia tugevusse. Tavaliselt aga sellised ettevõtted oma vabu vahendeid nii ei investeeri. Ärisaladuste lekkimist ei tasu ses asjas karta, sest aktsionäril ei tekki selleks ju mingeid lisaõigusi.

Mis juhtub, kui Eesti eraisikud pakuvad IPO täis?

Siis ostavadki ära, kui pakutud hind on teistest parem. Ühelt poolt Eesti inimestel sääste on. Kui vaadata Tšehhi ja Horvaatia energiafirmade aktsiapakkumiste näiteid, siis seal on olnud kohalike investorite huvi väga suur. Eesti Energial on üle 400 000 kliendi. Olles hoiakuid testinud, julgeme arvata, et inimestel huvi on.

Üks vastuväide on, et aeg pole õige?

Ma ei taha praegu tuua ühtegi konkreetset näidet, aga neid riigi käes olevaid ettevõtteid on küll, kus on elatud muretut elu ja turu kontekstis õiged otsustamishetked ja võimalused lihtsalt maha magatud.

Küsimus on, et 2016 kukuvad meie tootmisvõimsused Narvas ära. Meil on selleks ajaks vaja vähemalt 600 MW uut tootmisvõimsust. See ongi vastus.

Praegu käivad kahe elektrijaama hanked. Tulemused on laual maikuus. Läbirääkimised algavad juunis. Septembris peaks sõlmima esimese elektrijaama ehituslepingu. Kui ei sobi see rahastamise plaan, mis meil on, siis peab olema välja pakkuda midagi muud, kuidas lepingut rahastada. Mitte keegi ei tule elektrijaama ehitama, kui ei ole olemas terviklikku rahastamise lahendust.

Kui nüüd poliitiliseks ja isiklikuks minna, siis meil oleks tõesti kõige mugavam lihtsalt oodata ja istuda. Mõelda, kuidas valimised tulevad. Stenbocki maja juurde ju börsile mineku toetuseks pikettima keegi ei tule. Aga riigi seisukohast on otsus vaja ära teha.

Ühe jaama ehitus kestab kolm kuni neli aastat. Selle tõttu on vaja otsustada 2010. aastal, et meil oleks 2016 jaam olemas.

Oponendid, kellega ma olen palju rääkinud, ütlevad, et tehke need plokid kuidagi ära, vaadake mingi raha. Aga peame vaatama tervikut. Meil on vaja investeerida jaevõrkudesse. Peame andma vastuse, milline on taastuv energia portfell Eesti Energias. Savisaar ütleb, et teised tegelegu taastuvenergiaga, tuumaenergiaga, aga Eesti Energia põlevkiviga. See seisukoht on totaalne rumalus. Iga energiaettevõte peab mõtlema, kuidas ta tekitab endale turul tegutsemiseks mitmekesise tootmisportfelli. Kui ta seda ei tee, siis ta muutub «nurgataguseks laoks», kuhu tullakse otsima siis, kui kusagil on midagi natuke puudu.

Kui ma tulin 2007 siia majja, siis kehtis mingisugune üldkoosoleku suuline soovitus, et Eesti Energia ei tohi tegeleda taastuvenergiaga. Kui te panite tähele, siis Leedus käis omal ajal tuumajaama kokkuleppeid sõlmimas Ansip, mitte Savisaar.

Ütleme otse välja, et oponentidel on ettekujutus, et kui Eesti Energia on sada protsenti riigi omanduses, siis saab teda ikka kuidagi lüpsta. Olgu see mingisuguste põlevkividiilidega. Olgu sellega, et luua muudele investeerijatele mingeid konkurentsieeliseid.

Meie eesmärk on muuta see ettevõte selliseks tootjaks, millel on põhjust konkureerida Soome, Rootsi ja vähemalt Läti ning Leedu ettevõtetega.

Kui nüüd investeerida, siis kas see on võimalus võita Läti ja Leedu turg?

Jah, kindlasti. Kolme aasta pärast on Balti- ja Põhjamaade elektriturg reaalsus. Praegu oleme turgu tekitamas. Esiteks on siis olemas füüsilised ühendused, Estlink 2 saab valmis. Teiseks on Leedu ja Läti astunud märkimisväärseid samme.

Elektriturg kujuneb paratamatult suuremaks rahvuspiiridest. Järelikult peab firmal olema arusaam, kuidas ta konkurentsis hakkama saab. Siit jõuame jällegi investeeringuteni.

Börs tähendab, et motivaatoriks pole enam valitsuse käsk, vaid reaalsed majandustulemused. Oleme küllalt näinud, kuidas riigiettevõtetes on muretu elu, kuna enam-vähem saadakse hakkama, inimesed ei pahanda ja ajakirjandus hambaid turja ei löö. Hoopis teine asi on võtta vastu konkurentide väljakutse.

Paljud tunnevad, et tükk Eestist müüakse ära. Mis te meile kostate?

Omaaegsel NRG plaanil ja praegusel on ikkagi väga suur vahe. Siis oli jutt ju kontrolli ära andmisest. Praegu räägime lisakapitali kaasamisest ja enamuskontroll jääb riigi kätte.

NRG emotsionaalne vari muidugi on olemas ja oponendid kasutavad seda ära, öeldes, et näe, Ansip ja Parts müüvad Eesti riiki maha.

Me ei müü Eestit maha, vaid tahame tekitada Eesti Energiale väärtust juurde. Kui me seda ei tee, siis pole meil elektrijaamu ega plaani tegutsemiseks turgudel. On ju küllalt näiteid, kus strateegiliste otsuste hilinemine viib firma väärtuse nulli.

Meie argument on, et kaasame kapitali targalt.

Teine asi on, et ka Eesti Energia tahab, et tema klientidest saaksid aktsionärid. Tahame kasvavat ja dividende maksvat ettevõtet. Niimoodi püüame inimestele seda seletada ja hirmudele vastata. Õnneks on nii, et Eesti inimesed saavad aru ratsionaalsetest mõttekäikudest, ja börs pole ju meie inimestele uus asi.

Kas aktsiate esmaemissioon on kuidagi seotud Jordaania projektiga?

Rahaliselt mitte, aga kaudselt küll. Me räägime palju ekspordist, eriti teadmiste ja tehnoloogia ekspordist. Selleks on alati üks oluline eeltingimus: sa pead kodus midagi tegema. On täiesti selge, et kui ei juhtu mingit täielikku imet, siis põlevkivi tähtsus maailmas kasvab. Kuna energiatehnoloogiate täielikku revolutsiooni pole keegi maailmas kuulutanud, on põlevkivitehnoloogia ekspordi võimalus Eesti energial täiesti olemas. Meil on selles valdkonnas maailma parimad teadmised. Seda tuleks kasutada. See pole ainult koostöö Jordaaniaga, vaid erinevad huvid USAs, Marokos, Kasahstanis. Meie soov oleks saada kasu teadmiste ekspordist.

Minu jaoks on täiesti arusaamatu, kui isegi asjast midagi teadvad oponendid ilguvad selle üle. Näiteks Lembit Kaljuvee peaks iga nädal küsima parlamendis majandusministri käest, mida sa oled teinud, et põlevkivitehnoloogiat maailma müüa. Mitte et ma pean kaitsma, et miks tehnoloogiat müüakse.

Olles ise rääkinud Jordaania valitsuse inimestega, tean, kuidas nad meid hindavad. Nende juures käivad ju ka teised kosilased, aga nemad on oma tehnoloogiatega väga kaugel meist maas.

Kas te näete konsensuse kohta või jääbki Keskerakond vastu põtkima, vähemalt kuni valimisteni?

Kui ma heatahtlikult ütlen, siis minule on väga paljud Keskerakonna majandusmehed öelnud, et meie praegune kava on kõige targem stsenaarium. Teiseks ma usun, et energeetikute ametiühingu toetusavaldus paneb ka Keskerakonna poliitilise ladviku mõtlema. Kolmandaks, kui me otsime Ida-Virumaale võimalusi, siis see peaks andma ka Keskerakonnale aluse öelda, et vaatame, kuidas valitsus tehingu sooritab, ja ütleme tulemuste pealt. Nagu Keskerakond tegi Euroopa Liitu astumise ajal. Selles loos ei saa ju siiamaani aru, kas nad olid ELi astumise vastu või kõneles südametunnistuse hääl.

Pealegi pole Keskerakond valitsuses, vaid opositsioonis. Nad süüdistavad valitsust paljudes asjades. Võta sa nüüd siis kinni, mis asjas on see nende poliitiline veendumus, siiras riigimehelik käitumine ja mis asjas oponeerimine oponeerimise pärast. Küll peab märkima, et ega neil Eesti Energia IPO vastu tugevaid argumente ei ole. Mis argument on, et praegu pole õige aeg? Millal siis on? Kõik ju räägivad, et ilma investeeringuteta pole meil varsti elektrit. Lembit Kaljuvee (Keskerakond - toim) ütleb, et kateldesse investeerimine on hiljaks jäänud. Ma küsiksin Edgar Savisaare käest, kes oli majandusminister enne mind, et miks ta siis ei investeerinud.

Meie alustasime 2007. aasta esimesest tööpäevast sellega tegelemist, et suudaksime need investeeringud majanduslikult põhjendatud viisil ellu viia. Mingi sulepeast välja imetud lahmiv kriitika ei tohiks määrata riigi olulisi valikuid.

Peaminister on valitsuse pressikonverentsidel öelnud, et ta pole kindel, kas on õige aeg börsile minna.

Esiteks Reformierakond ju toetab EE börsile viimist. Me oleme seda koos peaministri ja rahandusministriga ka vedanud. Mul pole põhjust arvata, et keegi peaks seda valeks käiguks.
Ka mina ütlen ju seda, et meist keegi ei oska hinnata börsi ja finantsturgude olukorda näiteks juunis. See ei ole nui neljaks asi. Aga me peame kogu aeg liikuma edasi ning nägema turuseisu ära. Oleme ju poolteist aastat arutelusid pidanud seoses eelarvega, energeetika arenguga, Eesti Energia omanikustrateegiaga. Mingisuguseid põhimõttelisi vastuolusid ma ei näe. Kõik on poolt.

Mis on mis?
70 protsenti Eesti praegusest elektritootmisest tuleb sulgeda aastaks 2016, juhul kui ei ehitata uusi seadmeid ja ei renoveerita vanu.
Eesti Energia investeerimiskava olulisemad punktid:
• Kahe uue 300-MW võimsusega CFB põlevkiviploki ehitamine Narvas - ca 14 miljardit krooni.
• Neljale Narva põlevkivikatlale väävlipüüdmisseadmete paigaldamine (4 x 180 MW) - ca 1,9 miljardit krooni.
• Taastuvenergia tootmisse investeerimine - üks tuulik maksab 70 miljonit krooni. Aulepa tuulepark kokku 900 miljonit krooni.
• Jaotusvõrgu investeeringud ca 1 miljard krooni aastas.
• Sünteetilise nafta tehase ehitamine - ligi 3 miljardit krooni.
Allikas: Eesti Energia
Mis on IPO?
• Aktsiate esmase avaliku pakkumise kohta kasutatakse ka eestikeelsetes tekstides tihti inglise keelest tuletatud lühendit IPO (initial public stock offering). Eesti Energia aktsiad tahetakse noteerida börsil Tallinnas ja Londonis.

Plaanimajanduse jäänukid

2010-04-08

Võtame Eestis justkui iseenesestmõistetavana, et tegutseme turumajanduslikus keskkonnas, kuid erinevate teenusharude lähemal vaatlemisel avastame endiselt küllaldaselt absurdilaadseid olukordi, kus turumehhanismide loomist peljatakse samavõrd nagu vanapagan kardab välku.
Olen alati olnud seisukohal, et mida rohkem turumajandust, seda parem.

Seda rohkem on ettevõtetel mängumaad luua töökohti ning seda suurem on surve teenuse või kauba hinnale. ilmselgelt on valdkondi, kus loomulikud monopolid jäävadki eksisteerima. Olgu selleks kasvõi näide palju poleemikat tekitanud Tallinna Vee tegevusest. Sellistel juhtudel ei jää normaalse hinnapoliitika tagamisel tõesti midagi muud üle, kui rakendada jõuliselt riiklikku konkurentsijärelvalvet.

Üks valdkond, kus normaalne konkurentsikeskkond pole minu hinnangul ilmselgelt väljakujunenud, on bussitranspordi ettevõtlus.

Ühistranspordipoliitikast rääkides meenub paljudele kindlasti esmalt pidev poleemika ja jant maakonnaliinide konkursside ümber. Seda ilmselt seetõttu, et oleme näinud sellega seotud kohtuasju ja tänaseks ka juba süüdimõistmisi. Loomulikult on selles valdkonnas palju ära teha. Parandada saab ja tuleb riigihanke menetluskorda ja mitmeid muid nüansse maakonnaliinide veokorralduses, aga see on omaette temaatika.

Kuid mõneti on maakonnaliinide korraldusega seotud probleemid ka mõistetavad. See on nimelt bussiettevõtluse valdkond, kuhu riik peab oma dotatsioonipoliitikaga sekkuma, sest kui nõuda, et bussid liiguksid vajaliku tihedusega hajaasutustega aladel, siis seal paraku ei teki loomulikku turgu. Kus aga riik tuleb midagi reguleerima, siis olgem ausad, kipuvad sellega kaasnema ka rida probleeme.

Hoopis müstilisem on aga see, et ühistranspordi valdkonnas on eelarvemahukaid valdkondi, kus turul pole tekkida lastud. Kõige silmatorkavam plaanimajanduse jäänuk ühistranspordis on Tallinna linna viis bussimajandust reguleerida. Kuna tegemist on monopoliga, siis ei tea mitte keegi, mis oleks tegelik veo kilomeetri hind Tallinnas ja selle kõige juures on Tallinna Autobussikoondis ka pidevas kahjumis.

Niiviisi linna bussimajandust korraldada ei ole selgelt mõistlik.

Rootsis on 2-3 vedaja vahel Stockholmi linn ära jaotatud, Helsingis toimib samuti konkurents. Olen täiesti veendunud, et kui Tallinna liine opereeriks eraoperaatorid, siis vabaneks miljoneid kroone, mida saaks kasutada kas rahanappuses virelevate lasteaedade, koolide või huvialaringide rahastamiseks.

Vahest ilmekamaid näiteid plaanimajanduse jäänukitest on see, mis toimub kommertsliinivedudega. Kui antud teema mõni kuu tagasi Riigikogu majanduskomisjonis tõstatus, siis olin siiralt üllatunud, et ikka veel eksisteerib Eestis tegutsevatel kommertsliinidel sisuliselt konkurentsivaba olukord. Täna ütleb seadus nii, et liinilubade konkurssi korraldatakse iga viie aasta tagant, kuid kõigepealt küsitakse alati olemasoleva vedaja käest, kas ta soovib jätkata antud liinil opereerimist.

Mõelge vaid, kui kõik avalikud konkursid riigis sedamoodi toimiksid.

Põhimõtteliselt ei oleks Eestis turumajandust, kui kõik valdkonnad oleks reguleeritud nii nagu kommertsveo liinid bussiettevõtluses. Nagu olen Eesti ettevõtjate kogemustest kuulnud, siis on selline asjaajamine omane tõsi jah mitmetele kaukaasia riikidele, aga me ei peaks neid ilmselt endale eeskujuks seadma.

Pole kahtlust ega kõhklust, et selline turumajanduse põhimõtete vastane korraldus tuleb nii vaba ettevõtluse kui ka klientide huvides lõpetada. Muidugi, see kuidas kommertsliinivedude konkursse sisuliselt korraldada, on valikute küsimus. On riike nagu näiteks Suurbritannia või USA, kus liiniveod toimivad täielikult vaba konkursi alusel. Ole mees, osta buss, tule liinile ja paku aga head teenust.

Ideoloogiliselt ja põhimõtteliselt on mulle see lahendus sümpaatne. Tõsi, oht on selles, et äärmusliku konkurentsi tingimustes on eelis tänasel turuliidril ja lõpuks kujuneb siiski nn. suurte turg, kuhu väiksematel tegijatel pole asja. Osa Põhjamaid on omakorda harjunud tegema liinikonkursse kindla aja järel, olgu see siis aasta, viis aastat või kümme aastat. Ja sel juhul on tegemist tõesti konkursiga, mitte lepingu pikendamisega.

Mis iganes korraldusliku valiku me teeme, on selge, et bussiettevõtluses tuleb tekitada konkurents nagu ka teistes valdkondades. Mida rohkem konkurentsi, seda vähem korruptsiooni ning seda parem ja odavam on teenus.

Venemaa kulutab infosõjale rohkem kui tööpuuduse leevendamisele

2010-02-13

Majandusliku heaolu tagamise ja riigi jõukuse kasvatamise üheks oluliseks kaasteguriks on rahvusliku julgeoleku pidev tagamine ja kindlustamine. Meie seisukohalt on äärmiselt oluline eeskätt Euroopa Liidu ja NATO sisemise ühtsuse ja toimevõimekuse tugevdamine. Mitte keegi teine ei kaitse Euroopa demokraatlikku väärtusruumi paremini kui need kaks organisatsiooni.

Et siin tuleb meil veel koos partneritega väga tugevasti pingutada, näitavad kasvõi kõige värskemad arengud Prantsusmaa dessantlaeva Mistral võimalikul müügil NATOt oma suurimaks ohustajaks pidavale Venemaale.

NATO peasekretäri Anders Fogh Rasmusseni soovi suhete edendamiseks Moskvaga tuleb pidada kindlasti väga tähtsaks küsimuseks, kuid selles protsessis ei tohi allianss maksta lõivu iseenda ja oma liikmete julgeoleku arvelt. Seepärast on äärmiselt oluline NATO kollektiivkaitse põhimõtete ülerõhutamine alliansi uues strateegilises kontseptsioonis ning Balti riikide kaitseplaanide ajakohastamine.

Moodsas maailmas ei sõltu riikide julgeolek üksnes oskuses võimalikele usutava heidutusega sõjalistele ohtudele vastu seista, vaid ka võimes tagada globaalses inforuumis rahvuslikule julgeolekule tähtsate väärtuste ja põhimõtete kaitsmine.

Eesti huvides on konstruktiivne suhtlemine meie suurima naaberriigi Venemaaga. Samas oleme veendunud, et ähvardustele allumine ja ühepoolsete järeleandmiste tegemine pole see tee, mille kaudu kasvatada usaldust kahepoolsetes suhetes.

Meie olukorra teeb keeruliseks mitte üksnes ajaloo raske koorem, vaid ka oluline erinevus riikide tänases ideoloogilises taustsüsteemis. Üha ilmekamalt vastanduvad vaba ja demokraatlik läänemaailm ning autoritaarsust eelistav ja õigusriigi põhimõtteid eirav Venemaa.

Lääneriikidel pole mõtet tegelda enesepettusega - rahvusvahelises inforuumis käib juba pikemat aega Venemaa sihikindel propagandategevus. Selle eesmärgiks on Lääne avatud ühiskonna võimalusi kasutades desinformatsiooni ning propaganda kaudu mõjutada suhtumist Kremli aetavasse poliitikasse. Olgem ausad, kohati on see andnud Moskvale häid tulemusi ning tekitanud lõhesid lääneriikide endi vahel.

Ainuüksi sellel aastal kulutab Venemaa välispropagandale ligi poolteist miljardit dollarit. Seda on rohkem, kui kulutatakse tööpuuduse siseriiklikuks leevendamiseks vajalikele meetmetele.

Et see pole sugugi vaid tühipaljas sõnakõlks. Piisab, kui meenutada näiteks Venemaa aktiivset tegutsemist võitluses niinimetatud ajaloo ümberkirjutajate vastu või näiteks Georgia vastu suunatud massiivset propagandakampaaniat. Viimane on olnud nii edukas, et paljud läänemaailma, sealhulgas ka mõned Eesti ajakirjanikud on väga osavalt lõksu meelitatud. Kes vaidlevad vastu, vaadaku Andrei Nekrassovi viimast dokumentaalfilmi "Vene õppetunnid".

Eestis on pikema aja jooksul suhtutud infojulgeolekusse vähemalt näiliselt üleoleku ja ignorantsusega. See on teinud ka võimalikuks nende erisuste tekke meie inforuumis, millele on eriti pärast 2007. aasta aprilli korduvalt viidatud.

Kahjuks on siin aga riik seni veel väga vähe korda saatnud. Mõelgem kasvõi sellele, milline on Eestit puudutava igapäevase informatsiooni kättesaadavus rahvusvahelises avalikus meediaruumis. Mitte just muljetavaldav, mida võiks ühelt e-riigi mainega riigilt oodata. Alles hiljuti küsis üks Harvardi Ülikooli politoloog minult, miks näiteks Riigikogu ei taha oma igapäevauudiseid ka inglise keeles pakkuda.

Samuti võiks avalik-õiguslik ringhääling pakkuda oma veebikeskkonnas uudiseid lisaks vene keelele ka vähemalt inglise keeles. Eraväljaanded võiksid aga näiteks võtta eeskuju Helsingin Sanomatelt, kellel on olemas eraldi inglisekeelne rahvusvaheline netiväljaanne.

Mõistagi on need vaid üksikud vihjed seni vähe kasutatud võimalustele Eesti rahvusvahelise kuvandi tugevdamiseks. Mida rohkem teatakse rahvusvaheliselt meie tegemistest, seda lihtsam on ka tõrjuda vajadusel riigi julgeoleku õõnestamisele suunatud laimukampaaniat. Ükskõik, kust see siis ka ei lähtuks.

Tulevik on minevikust helgem!

2010-02-11

2009. aastale on raske võrdset leida - nii kiiret ja suurt kokkuostuhindade langust ei ole aastaid olnud. Põllumees, nii suur kui väike, on silmitsi seisnud sissetulekute langusega, mida ei suutnud pehmendada ka sisendite mõningane hinnalangus.

Kõikehõlmavat statistikat lõppenud aastast veel küll ei ole, kuid mingid indikatsioonid leiab Eurostati aasta lõpus avaldatud Euroopa Liidu ja sealhulgas ka Eesti põllumajandusstatistikast. Selle järgi kaotas Eesti põllumajandusettevõtete kogutoodang mullu oma väärtusest 15% ning sisenditele tehtavad kulutused vähenesid samal aja 10 protsenti.

Põllumajandust ei saa siiski vaadata muust maailmast eraldiseisvana. Vähemalt sama suure - kui mitte suuremagi - languse teevad läbi pea kõik majandusharud nii meil kui mujal. Põllumajandusele aga paneb nii ühiskond kui ka Euroopa Liit oma ühispoliitika kaudu märksa suuremad ootused ja karmimad nõuded kui teistele valdkondadele. Selge erinevus põllumajanduse ja muude eluvaldkondade vahel on aga see, et suurtootmist ei ole päevapealt võimalik lõpetada ja selle taastamine on väga kapitalimahukas ning aeganõudvam kui teistes majandusharudes.

Põllumeeste mured on seotud maailmamajanduse halva käekäiguga

Vaatamata raskustele ja sellele, et riik ei toimi veel ideaalselt, usun siiski, et meie möödunud aasta tegevustest leiab rohkem positiivset kui negatiivset. Seda eriti just riigi tänast olukorda ja rahakoti paksust arvestades. Põllumeeste mured on ju kinni eelkõige maailmamajanduse halvas käekäigus ja sellest tulenevates madalates kokkuostuhindades ning riik püüab seda oma võimaluste piires pehmendada. Paraku ei saa põllumajandust vaadata muust Eestist eraldiseisvana ning kui vastumeelne see meile ka ei tunduks, peame me enda kõrval nägema omade probleemidega ka õpetajaid, tuletõrjujaid, meditsiiniõdesid ning teisi ühiskonnale vajalikke huvigruppe.

Toetused tulid varem, kuid kimbutasid maksuvõlad

Positiivsena võib lõppenud aastast kindlasti välja tuua toetuste väljamaksetega seonduva. Olemasolevate toetuste väljamaksmisel on PRIA möödunud aastal olnud varasemast kindlasti operatiivsem.

2009. aastal maksti põllumajanduse ja maaelu toetamiseks kokku ligi 4 miljardit krooni, eurorahasid kasutataks kõige kiiremini just selles valdkonnas, ühine pindalatoetus maksti praktiliselt täies ulatuses välja juba detsembri alguses, mitmed top-upi toetused maksti mullu varasemate aastatega võrreldes kuni kuu aega varem.

Vaatamata ebameeldivale üllatusele Riigikogus - erimärgistatud kütuseaktsiisi tõusule - võib eelmise aasta kordaminekuks lugeda ka 2010. aasta riigieelarve põllumajandus- ja maaelutoetuste osa. Peale põllumajandustoetuste tõusevad sellel aastal väga vähesed toetused. Ja seda olukorras, kus riigieelarve puhul ei räägita üldisest kasvust, vaid vähenemisest. Esimest korda saame tõdeda, et põllumajandus on valitsuse eelarvepoliitika üks suuremaid prioriteete. Toetuste suurenemise kõrval ongi selline poliitilise suhtumise muutus põllumeeste suurimaks võiduks lõppenud aastal.

Halva maitse jätab eelmisest aastast siiski suhu sügisene maksuvõlgade ümber käinud trall, mis piiras mõneks ajaks oluliselt paljude põllumeeste võimalusi oma rahaga vabalt ümber käia. See on meile kindlasti õppetunniks selle kohta, kuidas tulevikus teiste riigiasutustega konkreetsemalt suhelda ning vähem kainele loogikale loota.

Tulevik on helgem

Möödanikust olulisem on siiski tulevik -tehtut ja olnut enam muuta ei saa, kuid oskuslik toimetamine tulevikus, on iga põllumehe edu võti.

Väga üldistatult võib öelda, et toidu tootmine on tulevikus perspektiivne majandusharu. Rahvusvahelisel tasemel on ennustatud, et 2050. aastaks suureneb maailmas toiduainete vajadus 70 protsenti. Põllumaa hulka nii palju kasvatada ei ole võimalik, seetõttu muutubki oluliseks põllumehe oskus maad harida ja sealt loodust säästvalt võimalikult suurt toodangut saada. Eestlastel on need oskused kahtlemata olemas.

Hinnad on visad tõusma

Pilk viimaste kuude kokkuostuhindadele lubab oletada, et ka majanduslikult peaks olukord minema kergemaks.

Alates suvest on piima keskmine kokkuostuhind Konjunktuuriinstituudi andmetel kasvanud juba üle poole krooni ning on ületanud kolme ja poole krooni taseme.

See ei ole kindlasti piisav ja ei kompenseeri veel loomakasvatajate tegelikke kulutusi, kuid oluline on just positiivne trend. On paramatus, et hindade langus toimub kiiremini kui nende tõus.

Mõningast kasvu ootavad eksperdid ka teraviljahindade osas, kuigi seal ei ole ennustused nii positiivsed. FAO ja OECD hinnangul jääb teravilja keskmine hinnatõus järgmistel aastatel küllalt kesiseks ning hindade paari aasta taguste tasemete taastumist niipea ei oodata.

Muudatused korralduslikul poolel

Hinnamuutused puudutavad eelkõige põllumajanduse majanduslikku poolt, alanud aastal on aga oodata mitmeid muutusi ka põllumajanduse korralduslikul poolel.

Olulisemateks on nendest kindlasti nõuandeteenistuse koordineerimise minek EPKK käest MESi haldusalasse ja Põl-lumajandusameti loomine, kuhu koondatakse taimetoodangu inspektsioon ja maaparandusbürood.

Mõlemad muudatused on kantud eelkõige soovist muuta asjaajamine meie klientidele lihtsamaks. Kui seni pidi inimene jooksma mööda erinevaid asutusi, siis uuest aastast saab kogu paberimajandusega ühele poole ühes kohas. Ühest küljest muutub asjaajamine inimesele lihtsamaks, teisalt saab efektiivsemalt toimida riik. Vähetähtis ei ole ka nii-öelda värske pilk, millega mõlemat valdkonda nüüd vaadatakse - mõlema muutuse kandev eesmärk on ju parema teenuse pakkumine põllumeestele.

Põllumajanduse ja maaelu mainet saab parandada koostööd tehes

Et lugejaid liigse jutuga mitte ära tüüdata, kirjutaksin lõpetuseks veel vaid ühest asjast, mis südamel - põllumajanduse ja maaelu mainest. Usun, et ma ei pea ühtegi põllumeest maaelu ja sellega kaasneva vajalikkuses veenma, küll aga tuleneb selle nimel tööd teha laiema avalikkusega. Eestlane on kiiresti linnastunud ja arusaam maaelu rollist meie ühiskonnas muutub iga päevaga ähmasemaks.

Selgitustöö nimel peavad ühtemoodi pingutama nii ministeerium kui sektor. Tänases olukorras aga, kus põllumehi esindab mitu organisatsiooni, on koostöö ja ühine sõnum üliolulised. Selle saavutamiseks tuleb vabaneda ajaloolistest vastuoludest ja erimeelsustest, mis eeldab kõikide osapoolte järeleandmist ja koostöötahet.

Vaid ühtsena ja ühtsete sõnumitega on võimalik ennast kuuldavaks ja arusaadavaks teha. Vastasel juhul koondub avalikkuse tähelepanu konfliktile, mitte tegelikele probleemidele.

Oluline on raskuste kõrval ka rohkem esile tuua õnnestumisi ja seda positiivset, mida maaelu ja põllumajandus endas sisaldavad. Arvestades, et Eesti Põllumeeste Keskliit on üks olulisematest põllumeeste esindusorganisatsioonidest, on teie rolli selles raske alahinnata. Selleks jõudu ja jaksu!

Töökohtade kaotamine on vale otsus

2010-02-09

Isamaa ja Res Publica Liidu Riigikogu saadikurühm oli üks neid saadikurühmi, kes suhtus Reformierakonna ministri poolt tehtud ettepanekusse laiendada Eesti Energiale dotatsiooniskeemi küllalt suure skepsisega. Just meie lisasime sellesse ettepanekusse ka ajapiirangu, et seda mitte väga pikalt rakendada.

Nüüd, pool aastat hiljem on samadele inimestele saabunud selgus. Saadakse aru, et võib-olla see otsus, mis tehti, oli tehtud kiirustades ning mitte kõige rohkem selle üle järele mõeldes. Tagajärjed - küttekulude kasv, turu moonutamine - kõik see, millest räägiti, on nüüd jõudnud kohale.

Ja sellest ka räägitakse üsna palju ja aktiivselt. Ma ei saa aru, kus see arusaamine siis varem oli? Kui nüüd kuuleme ja loeme neist probleemidest, mis Eesti ettevõtjatel on ja mis ilmselt meid kõiki ja kogu Eesti riiki lähemal ajal veel ees ootavad, siis näib mulle, et võttes Eesti Energialt ära seda turgu moonutavat dotatsiooni, karistame me tegelikult sellega hoopis teisi ettevõtjaid. Seoses sellega tekivad tõsised probleemid kogu Eesti riigil. Ehk oleme me jälle tegemas otsust, mis ei ole piisavalt läbi mõeldud ja mille tagajärgi me ei tea.

Mme võime ilusasti rääkida sellest, et töökohti nii palju ei kao, samal ajal on siiski selge, et meie tänase otsuse taustal kaob metsanduses töökohti. Sest kes see ikka tühja investeerib. Teiseks lükkuvad edasi või jäävad hoopis ära mitmed investeeringud, mis olid plaanis ja mis oleksid loonud töökohti, nagu näiteks Pärnu Koostootmisjaam. Ma siiski loodan, et see nii ei lähe.

Saadame investoritele Eestis sõnumi, et meil siin kehtib põhimõte, kus mees annab sõna ja mees ka võtab selle - ja kõik on kõige paremas korras. Sellest on kahju ja seetõttu on mul tõsine kahtlus, et nimetatud sätte juurde pöördume me veel tagasi ja et see säte vaidlustatakse Eesti ettevõtjate poolt, viidates ka Eesti enda poolt võetud rahvusvahelistele kohustustele. Sellel juhul võime me tõesti tagantjärele tõdeda, et näe, läks natuke viltu, ei mõelnud piisavalt.

Mulle tundub, et selline tarassbulbalik suhtumine, et mina olen su sigitanud ja mina su ka hävitan, pole tegelikult lihtsalt praktiline ja ma loodan, et see jääb Riigikogus tõesti viimaseks korraks. Juba praegu võib seega öelda klassikalise lause: "Tahtsime kõige paremat, aga välja tuli nagu alati".

Intervjuu: Mardi: Jaanuaris kolmandiku paisunud küttearved muserdavaid ühistuid

2010-02-07

-Kas korteriühistute jaoks on käesoleva talvel küttearved olnud probleem?

Ikka on. Korteriühistute liit statistikat ei koosta, kuid hea tavana küsime ühistu juhtide käest, et kuidas neil olukord on. Mure on selles osas olemas küll. Paljudel ei ole jaanuari arveid esitatud, kuid võrreldes detsembriga võib julgelt väita, et jaanuari arve on kuni kolmandiku võrra suurem.

-Kui palju on tõsiselt problemaatilisi ühistuid, kus on palju inimesi sel talvel arved maksmata jätnud?

On teada selliseid näiteid küll, kuid üldjuhul ei ole nad korteriühistute liidu liikmed. Siiski leidub neid ühistuid, kes paluvad meie käest võlgnikega käitumisel õigusabi. Korteriühistute liidu Tallinna liikmete seas päris selliseid ühistuid teada ei ole, kus kohustused teenusepakkujate ees täitmata jääksid.

-Mida Te täpselt silmas peate selle kohustuste täitmata jätmise all?

Kõige halvem on see kui jätad elutähtsate teenuste osutajatele arved maksmata. Praegusel ajal on kõige hullem probleem küte, kuid ka vesi ja elekter. Elektri puhul on olukord parem, sest suuremal osal korteriomanikest on personaalsed lepingud Eesti Energiaga, mis tähendab, et kui keegi võlgu jääb, siis see ei tekita ühistule probleeme. Samas sooja ja vee lepingud on kõik sõlmitud läbi ühistu, mille taga on korteri omanik.

-Kas saab rääkida mingist piirkonnast, kus on kõige rohkem probleemseid ühistuid?

Kuigi me ise Ida-Virumaal ei tegutse, võib siiski öelda, et seal on olukord kõige hullem. Tallinnas on pikalt tegutsenud ühistutes kord enam-vähem majas. Igas majas on võib-olla üks kaks võlgnikku. Kõige rohkem on probleeme nendes majades, millel on arendaja poolt näiteks pooled korterid müümata.

-Mis seal siis see probleem täpsemalt on?

Lepingul on alati kaks poolt. Soojatootja sõlmib lepingu korteriühistuga. Korteriühistu esitab näidu ja soojatootja arve. Korteriühistu asi on oma korteriomanike vahel see näit proportsionaalselt ära jagada, koguda raha kokku ning maksta arve ära.

Kui on aga tegemist sellise majaga, kus arendaja on pankroti äärel või juba pankrotis ning tal pole vahendeid korterite eest maksta, siis tekib selline olukord, kus elanikud peavad ka tühjade korterite eest soojatootjatele maksma, sest leping on sõlmitud korteriühistuga.

-Kui suurt rolli mängib kõrge töötusetase tasumata arvete juures?

Tegelikult see ongi põhiline argument. Kui sa kaotad töö, siis satudki kohe sellesse raskemasse kihti.

-Mis siis saab kui inimene otsutab lihtsalt kütte eest enam mitte maksta? Milliseid samme üldjuhul kõigepealt astuma hakatakse?

Korteriühistul peab majandustegevusest tekkima mingisugune kapital. On kaks olulist kapitali. Esimene kapital on seadusega ette nähtud osakapital. Miinimumnõude kohaselt ei tohi see olla väiksem kui iga korteri kohta ühe kuu maksed. Sisuliselt ühe kuu reserv peab korteriühistul alati olemas olemas.

Teine oluline komponent on remondifond, kuhu inimesed iga kuu maksavad ja siis päeva lõpuks otsustakse, mis tehakse, kuna maja on vaja remontida.

Need kaks kapitali on ühistutel need, mis nad ellu jätavad. Juhul kui inimesed ei maksa, siis hakkavad nad neid sääste sööma seni kuni võlgnikega tegeletakse.

Kui asju on võimalik kohtuväliselt lahendada, siis ühel hetkel need võlanõuded rahuldatakse. Kui see ei õnnestu, siis pole midagi muud teha kui pöörduda kohtu poole ning järgnevalt asub tegutsema kohtutäitur.

Koduomanike kaitseks

2010-02-04

Reformierakondlasest rahandusminister Jürgen Ligi on korduvalt tõstatanud plaani lõpetada koduomanike eluasemelaenude intressidelt tulumaksu tagastamine.

Ettepaneku põhjenduseks on, et just eluasemelaenude intresside tulumaksutagastus tekitas paari aasta taguse kinnisvarabuumi ja seda soodustust nautivat vaid kõige jõukamad inimesed.

Majandusanalüütikud on ühel meelel, et kinnisvarabuumi põhjustasid peaasjalikult Skandinaavia pangad, kes pakkusid üksteise võidu ülisoodsate tingimustega eluasemelaene. Asjaolul, et kodu ostmiseks võetud laenu intressidelt on hiljem iga aasta võimalik saada tulumaksutagastust, oli kinnisvara hindade buumiaegse tõusu puhul tühine tähtsus.

Praeguseks on olukord muutunud. Kinnisvara hinnad on järsult langenud. Jõudsalt on kasvanud töötus ja üldise majanduslanguse tagajärjena on vähenenud ka inimeste sissetulek. Paljud raskustesse sattunud kodu-omanikud ei suuda oma kohustusi pankade ees täita. Sagenenud on juhud, kus kodud lähevad sundmüüki ja nende endised omanikud jäävad ikkagi pankadele võlgu.

IRL on vastu

Nüüd, kõige raskemal ajal tagantjärele laenuintresside tulumaksutagastuse tühistamine lööks valusalt tuhandeid Eesti peresid. Riigil puudub selliseks käitumiseks nii moraalne, õiguslik kui ka majanduslik põhjendus. Lõppkokkuvõtteks oleks kaotajateks nii riik kui ka kodu-omanikud.

Tulumaksutagastuse tü-histamisega suurendataks koduomanike rahalisi kohustusi aastas sadade miljonite kroonide võrra, sellega tekitataks juurde hulgaliselt sotsiaalseid probleeme - kodutuse suurenemine, perede asumine ajutisele ja ebakindlale elamispinnale - ja loodaks riigile uusi rahalisi kohustusi.

IRL ei toeta eluasemelaenude intressidelt tulumaksu tagastamise tühistamist. Rahandusminister võiks selle plaani kalevi alla panna.

Pandipakend on monopol, mis tuleb lõhkuda

2010-01-21

Tutvustaksin asja, mis on meedias tulistatud auklikuks enne, kui seda on nähtudki. Kusjuures on tulistatud nimelt seadusemuudatuse ideed, mitte sisulisi üksikasju.

Juba on suudetud tekitada arvamus, et muudatuse vastu on lai üldsus, loodusesõbrad ja riigikogu suur enamus - ühesõnaga viimane kui üks.
Niisiis võib pooltolemise põhjus olla üksnes kas rumalus või omakasu. Parem muidugi viimane. Ja ole lahke, ilmubki lehenupp, milles teatatakse, et ettevõtja Toomas Tõnistele on määratud pakendikäitlemise seaduse rikkumise eest trahv. Mistõttu ta nüüd tulebki välja senise süsteemi vastu suunatud seadusemuudatusega. Kättemaksuks saadud trahvi vastu, mis oli 600 000 krooni... ei eksisin, 60 000 krooni... ei, ikka eksisin, mis ta siis õieti oligi?... Aa - kuussada krooni! Eks ole, lööb ikka jalust maha ja paneb tegutsema küll...

Niisiis ongi põhjus leitud, nüüd tuleb ette tuua veel need hullud tagajärjed, mida seadusemuudatus põhjustaks. Esiteks täituvad meie puhtaks saanud metsaalused ja teeveered päästmatult taas pakendiprahiga. Teiseks on kohustuslik pandipakendisüsteem meil nii juurdunud, et seda vabatahtlikuks muutes kukuks ta kokku. Kolmandaks, meil on nii nagu kogu Euroopas tavaks. Ja kirjatabki Tartu mees Tarmo Noop 12. kuupäeva Postimehes sõna-sõnalt: „Inimesed, kes istuvad riigikogu keskkonnakomisjonis, peaksid endale selgelt aru andma, millised süsteemid maailmas toimivad ja kuidas on võimalik Euroopa Liidu kehtestatud norme täita."

Euroopas pole sellist tava
Väga hea nõuanne, vaatame siis, kuidas Euroopas neid taaraasju aetakse. Kuidas see eesrindlik kohustuslik pandipakendi süsteem on üleeuroopaliselt juurdunud. Ja mis me näeme? Näeme seda, et miskipärast on see juurdunud kõigest kuues riigis - Taanis, Soomes, Rootsis, Saksamaal, Hollandis ja Eestis. Ehk viies väga kauase ja väga kõrge kodanikukultuuriga maal. Ja nende kõrval siis veel riigis, mille kodanikukultuuri võis alles eile väljendada kolme sõnaga: a nam vsjoravno!

Aga kõigis ülejäänud maades, mille pakendikultuuri Tarmo Noop soovitas tundma õppida, pole pandipakenditest lõhnagi.
Euroopa Pakendi- ja Keskkonnaorganisatsioon ütleb oma soovituses sõna-sõnalt, et ta on „ühekordse kasutusega joogipakendite pandisüsteemi vastu".

Ja ta toob neis kuues riigis toimiva süsteemi puudustena välja järgmised: pandipakendid moodustavad vaid väikese osa kõigist kogutud pakenditest; pandisüsteemiga suunatakse joogipakendid olemasolevatest kogumissüsteemidest kõrvale; 85-95% tekkivast prügist ei ole seotud jookidega; kahe eraldi kogumissüsteemi puhul tekib arvestatav majanduslik kahju; tarbijad maksavad toote eest kõrgemat hinda;
kõnealune poliitika tõkestab kaubandust ja seega Euroopa ühtse turu loomist; tootjad peavad toime tulema sellest tulenevate konkurentsimoonutustega.

Ning sama organ lisab ainsa mööndusena:
„Euroopa Liidu õigus lubab liikmesriikidel kasutada kohustuslikku pandisüsteemi vaid siis, kui on võimalik tõendada, et see on vajalik keskkonnakaitse põhjustel..."

Eks ole, ja kohe kõlabki praeguse süsteemi kaitsjate ühiskoorilt: no seda me ju räägimegi, see ongi see põhjus! Looduse reostamine!
Ma ise, nagu paljud teistki, osalesin kuulsal puhastusaktsioonil „Teeme ära!" Ja mis kraami me seal üle rinna tõstsime? Kas õlle- ja limonaadipudeleid? Ei, ikka autokumme, mööblit, ehitusprahti, kodumasinaid, jalanõusid, metalli, akusid, õlinõusid ja mida kõike veel. Kusjuures koguses ja mahus, mille kõrval joogipakendeid mainida oleks isegi naeruväärt.

Käitlemistasu pudeli hinnaga võrdne
Ning loemegi nüüd Euroopa Pakendiorganisatsiooni möönduslause ilusasti lõpuni: „...kui on võimalik tõendada, et see on vajalik keskkonnakaitse põhjustel, kuid isegi sel juhul ei või õigusaktid minna kaugemale taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalikust."
Sõna-sõnalt: ei või minna kaugemale! Aga meil? Meil tahetakse minna niikaugele, et väidetakse: pandipakendisüsteemist loobumine tooks kaasa k o g u looduse prahistamise.

Niipalju loodusest. Nüüd majanduslikust poolest, õigemini selle üle ironiseerimisest.
Ülestunnistus pandipakendisüsteemi enda suust. Saksamaal vastava süsteemi käitaja möönab, et kulu ühe kogutud pandipakendi kohta on kolm korda suurem kui ühe majapidamistest kogutud pakendi kohta. Põhjuseks on mõistagi suuremad käitlemiskulud.
Värska Vesi kinnitab, et pudeli käitlemistasu on pea sama suur kui tooriku enda hind. Kõlab absurdselt, kuid on paraku tõsi.
Saadagu aru, jutt käib monopoolsest seisundist, ei millestki muust. Kui nelja aastaga on mingi hind tõusnud 10 sendilt 47 sendini ehk 470%, kuulge, praegusel ajal oleks see iga ärimehe unistus. Ta mõistab, et selline äri on võimalik ainult monopolil. Aga just 470% on tõusnud 2005. aastal käivitunud süsteemi käitlustasu.

Kapitalistlik monopol ei erine sisuliselt komparteist. Mõlemal on oma ühiskonnas nii võim kui vägi. Vaba ühiskond võib sallida küll kompartei olemasolu, sest ta pole ohtlik, sest seal pole tal võimu, monopoli aga vaba ühiskond sallida ei saa, sest tema võim on tõeliselt ohtlik.
Meie muudatusettepaneku sisuks on monopoli lõhkumine. Paralleelse võimaluse pakkumine. Mis oleks odavam, kuid teeks ära sama töö.
Mäletate, missugune oli olukord Paunvere ülikonnaturul? Eks ole, papa Kiir koos poegadega tegi kõige lõhkisema sabaga pintsakuid. Tal oli oma nõelaametis monopoolne seisund. Ainult temalt ja ainult tema öeldud hinnaga. Võta või jäta! Kuid siis tulid alevisse kaks õde, kes hakkasid tegema täpselt sama tööd, kuid märksa odavama tasu eest. Tekkis konkurents, Kiirte monopol sattus löögi alla. Ja kogu Kiirte kamp kargas õdedele kallale, süüdistades neid kõigis pattudes. Just nii käitubki iga monopol.

Lõpuks, mida siis joogipakenditena kogutakse? Mis on taaskasutuspakend? Loogiliselt võttes peaks olema see, mille sisse villitakse uus jook.
Vale vastus. Tagatisraha süsteemi eesmärk peaks olema pakendi ringluses hoidmine, kuid tegelikult kogutakse põhiliselt ühekordse kasutusega pakendeid ehk teiste sõnadega kraami, millest toodetakse prügi. On siis mõtet koguda üht ja sama prügi kahe erineva kogumissüsteemi kaudu, ainult et ühe puhul läheb prügi kallimaks maksma.

Sest tagatisrahasüsteem ei võimalda koguda klaaspurke, toiduõlipudeleid, äädikapudeleid, ning lööb lahku eri alkoholisisaldusega jookide pudelid. Klaasist õlle- ja limonaadipudelid moodustavad pandipakendiringluses ainult mingi osa. Lõpuks, süsteemis, mis on üles ehitatud rahalisele kompenseerimisele, leidub alati võimalusi pettusteks. Võib tuua ka näiteid, kuid ei maksaks kahelda, nutikaid leidub alati.

Parts: olukord piiril on piinlik ja nõuab lahendamist

2010-01-07

Majandusminister Juhan Parts, kas oli mõtet kutsuda kampaaniaga Venemaalt inimesi Eestisse aastavahetust veetma, kui piiriületusel oodatud tunnid reisi ära rikuvad?

See olukord on piinlik ja nõuab lahendamist, aga kampaania meie turismi sihtturgudel ei ole mõttetu, hoolimata ebameeldivustest. Positiivne on see, et uusaastaks saabuvate turistide suur hulk muutub juba harjumuspäraseks.

Mis puudutab piiri läbilaskevõimet, siis seda küsimust on tõstatatud korduvalt. Minu seisukoht on sügavalt see, et peame Eesti poolel oma võimekust arendama, et niisuguseid probleeme vähemalt meist sõltuvalt ei oleks. Valitsuskabinetis on see teema korduvalt üleval olnud. Ühe asja me juba tegime: vähendasime suitsu ja viina lubatud koguseid, et süstikreise üle piiri oleks vähem mõtet teha.

Samuti on meil arenguruumi viisade andmise võimekuses, mitte üksnes Venemaal, vaid ka mujal. On piinlik kuulata, kuidas jooksutame Indias või Uus-Meremaal inimesi, kes Eestit tahavad külastada.

Kuid piiriületus on muidugi kahepoolne küsimus ning olukord Vene piiril on püsiv teema, mitte üksnes Eesti-Vene, vaid ka Euroopa Liidu - Venemaa suhetes. Mida siis teha?

Ega ka Venemaa juhtide väljaütlemistes seda normaalseks peeta. Võib-olla lugupeetav ELi transpordivolinik Siim Kallas saab aidata. Sõiduautode piiriületamisel ei saa pugeda selle taha, et meil pole uut Narva silda, ka olemasoleva silla puhul peab olema võimekus neid üle piiri lasta. Veokite puhul peavad tollid üksteist usaldama, ning see on ka ELi-Vene küsimus.

Parts selgitas Lotmanile silla keskkonnamõjusid

2010-01-05

Majandusminister Juhan Parts vastas riigikogu liikme Aleksei Lotmani Suure väina sillaga seotud kirjalikele küsimustele.

Kas minister on tõesti avalikult väitnud, et sillal puudub arvestatav mõju lindudele, hüljestele ja maismaaelupaikadele?
"Sõitjate ja veoste üle Suure väina veo perspektiivse korraldamise kava" (Kava) ja sellega kavandatavate tegevuste keskkonnamõju strateegilist hindamist (KSH) tutvustati asjatundjate komisjonile (Komisjon) 27.11.2009 Saaremaal.

Komisjonile esitletud järeldustest tuleneb, et silla võimalikul tehnilisel lahendusel ei ole selliseid keskkonnamõjusid, mis välistaks silla rajamise, ja et keskkonnariskid on projekti käigus maandatavad. Seda ma komisjoni järeldustele tuginedes ka väitsin.

Komisjon koguneb uuesti 2010. aasta jaanuari lõpus tutvumaks lõplike aruannetega. Kui aruanded on valmis, järgneb sellele Kava ja KSH aruannete avalik väljapanek vähemalt 30 päeva, millele järgnevad avalikud arutelud Saaremaa ja Läänemaa kohalikes omavalitsustes ning Tallinnas ja Kuressaares.

Sellel perioodil saavad kõik esitada küsimusi, millele tuleb töö teostajal vastata ning küsimustest tulenevalt täiendatakse vajadusel aruandeid. Pärast seda esitatakse Kava koos KSH-ga keskkonnaametile heakskiitmiseks.

Millistele aruannetele võiks selline väide tugineda? Kui nimetatud aruanded on valmis, siis miks pole neid majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi veebilehel?
Käimas on ülaltoodud Kava aruannete kommenteerimine ja täiendamine. Aruanded, millest selgub silla mõju lindudele, hüljestele ja maismaaelupaikadele, ei ole veel maanteeameti kui töö tellija poolt heaks kiidetud, seega ei saa neid ka veel avalikustada.

Kui massiteabevahendid on ministri sõnu kontekstist välja rebides moonutanud ministri tegelikku sõnumit, siis kas minister saab kahtluste hajutamiseks kinnitada, et Suure väina püsiühenduse projekti keskkonnamõjude hindamisel järgitakse sisuliselt kõiki Eesti Vabariigi seadusi ja EL-i direktiive ega üritata "Nord Streami teha"?
Kinnitan, et "Sõitjate ja veoste üle Suure väina veo perspektiivse korraldamise kava koostamine" (Kava) ja sellega kavandatavate tegevuste keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH) viiakse läbi kõiki Eestis kehtivaid seadusi järgides.

10 hoopi kriisi alustalade pihta

2009-11-18

Majandusfoorumid kipuvad lõppema ümarlauakokkuvõttega, kus valgekraed istuvad laval, jalg üle põlve ja sõnastavad juba ette teada seisukohti: „Eesti majandus tuleb ümber struktureerida", „Me peame saama alltöövõtjast lõpptoodangu müüjaks" ja nii edasi.

Saadagu, juhtugu, tehtagu! Aga kes peab mida konkreetselt tegema? Praegu pole loosungite aeg, tuleb teha otsuseid ja need ka ellu viia. Usun, et just nüüd, kriisi põhjas, on võimalik muuta sisutu loosung „Viie rikkama hulka" elujõuliseks ja võidukaks tegevusplaaniks.

Toon näitena 10 konkreetset ettepanekut, mille täitmisel saab asjad aastaga õiges suunas liikuma. Ja kui suudame õiget suunda hoida, oleme tippkonkurentsis ka järgmise ning ülejärgmise põlvkonna aegu. Et iga meetme mõju tuleb vaadelda ajas, on need 10 sammu omakorda jagatud kohese, paariaastase lähituleviku ning põlvkonnapikkuse mõju järgi.

Esimesed neli on meetmed, mis tekitavad töökohti ja kõrvaldavad ühtlasi turgu (nt ehitus-, raha- või energeetikaturgu) moonutavad ja aeglustavad tegurid.

1. Loome aktiivselt töökohti, kus see on reaalselt võimalik ja mõistlik. Näiteks saab kohe taas aktiveerida metsatööstuse, tõstes erametsa omanike huvitatust oma metsad kasutusele võtta. Selleks tuleb kaotada tulumaks erametsade müügist saadavalt tulult. Mets on ressurss, mille võib kriisiolukorras julgelt kasutusele võtta, sest see taastub. Parem lagedaks raiutud langid, millele elujõuline küla saab hakata uusi noorendikke rajama, kui lagedaks jäänud külad.

2. Lõpetame kriisi süvendamise maksumaksja raha toel. Näiteks Tallinna elamusehitusprogramm senisel kujul tuleb kohe lõpetada. Huvitatud ehitusfirmad sõlmiksid kindlasti uue kokkuleppe, millega samad vahendid Tallinna eelarvest suunatakse samadele ettevõtetele sama kasumlikuks tellimuseks, kuid mõistlike infrastruktuuri objektide rajamisel. Praegu toodab ju Tallinna linnavalitsus tallinlaste rahaga kinnisvarakriisi juurde.

Lisaks tuleb lõpetada Eesti suurima omavalitsuse maksumaksja raha kasutamine isiklike töökohtade säilitamiseks. See on liiga kallis meetod ühe sotsiaalse töökoha - Tallinna linnapea töökoha - hoidmiseks. Küsimus ei ole selles „tühises" sajas miljonis kroonis, vaid laastavas mõjus meie majanduspoliitilisele kultuurile.

3. Kasutame ära Soome lähedusest tulenevad võimalused. Inimestel tuleb aidata Soomes tööl käia. Võiks maksta kompensatsiooni pereisadele ja -emadele, kes esmaspäevast reedeni töötavad Soomes ja nädalalõpud veedavad pere juures Eestis. Sellega toetaksime eksporti. Tööturumeetmete vahenditest tuleb kohe suunata maksimaalne osa soome keele õpetamisele. Praegu on Lõuna-Soomes palk kolm korda kõrgem kui Tallinnas, töötus aga ligi kaks korda madalam. Soome lausa karjub Eesti tööjõu järele, et saada ka oma majandus veelgi efektiivsemaks. Kindlasti oleks kasu inimesi Soome tööle vahendavate firmade tugevast toetamisest EAS-i vahenditest.

Teiseks peame suutma meelitada Soome firmade emafirmad Eestisse. Tähelepanuväärne on, et kui Soome ettevõtte emafirma on Tallinnas, siis tänu soodsamale maksupoliitikale ja odavamale tööjõule on see efektiivsem kui samasugune valdusühing Helsingis. Peaksime pingutama, et meil tekiks reaalne finantskeskus, kus tegutseksid eri riikide pangad. Selleks on meil tänu soodsamale maksukeskkonnale suured eeldused. Kui Soomes registreeritud panga tütarpank annaks ka Soome firmadele laenu välja Tallinna kontori kaudu, siis ta ei peaks vastupidi Soomele maksma tulumaksu. See aitaks Tallinnast tekitada tõelise finantsteenuste keskuse.

Kolmandaks peame soodustama soomlaste Eesti-külastusi. Peame vähendama alkoholi aktsiisi, samuti andma suuri maksusoodustusi hotellidele ja toitlustusasutustele.

4. Sunnime riigi ja riigiettevõtted efektiivsemaks, vähendame juhtimiskulusid ja optimeerime tulemit nagu eraettevõtetegi puhul. Riigiettevõtete vähemusosalus tuleb börsile viia. See elavdaks ka Tallinna börsi, mis võiks olla lausa eraldi eesmärk. Näitena võiks ühendada Tallinna Sadama ja Eesti Raudtee infrastruktuuri osa üheks ettevõtteks. Kui peaminister astuks homme hommikul voodist välja parema jalaga, siis ta ehk lõpetaks haldusreformi pidurdamise.

Kriisist väljumisel tagavad hea kiirenduse sammud, mis elavdavad eksporti, toovad riiki investeeringuid ja loovad uusi töökohti.

5. Kõik praegused ja tulevased eurotoetuste projektid tuleb üle vaadata selle pilguga, kui efektiivsed nad on töökohtade tekitamise ja uue majanduskasvu toetamise seisukohalt. Eurotoetusi ei tohi kasutada suuremahulisteks imporditehinguteks, millega anname tööd teistes riikides. Eurotoetused peavad andma maksimaalselt tööd Eesti ettevõtjatele ja muutma meie infrastruktuuri efektiivsemaks. Ettevõtlusorganisatsioonid peavad looma sallimatuse õhkkonna nende ettevõtjate ümber, kes kunstlikult pidurdavad toetuste kasutusele võtmist ja suurendavad sellega tööpuudust. Näiteks Nordecon Grupi juhtide suhtes, kes oma mõttetute kohtuprotsessidega konkurentide suhtes on tekitanud teedeehituse sektoris kunstlikult rohkem kui 200 täiendavat töötut.

6. Parandame kiiresti majandussuhteid Venemaaga. EAS-i juurde tuleb moodustada spetsiaalne töörühm, koordineerimaks eri tasanditel lävimist Venemaaga eesmärgiga parandada majandussuhteid. Me ei tohi mõtlematult sülitada oma väljaütlemistega suure kultuurrahva hinge. Näiteks vastupidi peaministri väljendusele ei olnud Peeter I röövel ja pätt 18. sajandi alguse kontekstis! Venemaal on Eesti jätkuvalt hinnatud kaubamärk ning poliitilised piirangud ei tohi takistada Eesti kaupade liikumist Venemaale, transiiti Eesti kaudu ega Vene turistide saabumist Eestisse. Kohe tuleb luua olukord, kus Eesti konsulaatidest saab viisa kiiremini kui Soome omadest. Tuleb soodustada Venemaa finantsasutuste tekkimist Eestis - nende hüppelauaks Lääne-Euroopasse ja maailma.

7. Tugevdame senist investeerimist ja efektiivsust toetavat maksupoliitikat. Senise maksupoliitika alusel maksustatakse enam tarbimist (käibemaks) ja vähem efektiivsust ja ettevõtlusse investeerimist (tulumaks). Seda suunda tuleb jätkata veel jõulisemalt. Peab olema üheselt selge: maksustatakse ainult tarbimisse võetavat raha. Sellega kõrvaldatakse seadusest kaks põhimõttelist probleemi korraga. Tütarfirmast emafirmasse viidavaid dividende ei maksustata ja kõik eraisikute tulud, mis laekuvad pangakontole, ei ole tulumaksustatud seni, kuni eraisikud ei ole raha kasutusele võtnud. Pangakontol seisev raha on ju ka ettevõtluses olev raha. Üldist maksukoormust tuleb vähendada.

Pikas perspektiivis loovad, hoiavad ja tõstavad Eesti konkurentsivõimet meetmed, mis seovad meid tihedamalt Euroopaga, soodustavad uute töökohtade loomist ning aktiivsete andekate inimeste elamist-tegutsemist Eestis.

8. Kindlustame euro kasutuselevõtu. Maastrichti kriteeriumid nõuavad jätkusuutlikku eelarve kriteeriumi täitmist. Võib juhtuda, et tänavuse ühekordse ponnistusega mahutatakse eelarve puudujääk kriteeriumide raamesse, kuid järgmise aasta eelarve puhul piiresse jääda võib käia üle jõu. Aga oleks mage pingutada finišisirgeni ja siis meeter enne lõppu ära väsida.

Selleks, et mitte mängida Vene ruletti, tuleb riigieelarves vähendada positsioone, kus tegelikult on raha peidus. See on: kaitsekulusid ja sotsiaalkulusid. Vähendada tuleb nii vanemapalga ülempiiri kui ka pensione. Kui eelarve on saadud uuesti tasakaalu, siis suurendame pensione taas. Ja miks ka mitte maksta siis pensionäridele veelgi rohkem kui praegu! See võiks olla rahvuslik kokkulepe pensionäride, noorte lapsevanemate ja sõjameeste vahel. Mõistlik osa neist saab aru, aga rumalatega polegi mõtet kaubelda. Aeg on Balti keti eeskujul koguneda euroketti!

9. Meelitame välisinvesteeringuid Eestisse. Et jätkata kurssi, mida majandusministeerium on viimasel ajal üksikute arglike katsetega alustanud, tuleb moodustada eraldi ametikohad välisinvesteeringute siia toomiseks, andes neile valitsuse vastutusel väga suured volitused täiendavate ühekordsete soodustuste andmiseks - tasuta maast ja ajutistest maksusoodustustest kuni inimeste väljaõppe kinnimaksmiseni.

10. Toetame kultuuri ja loomemajandust. Eesti tuleb muuta atraktiivseks andekatele inimestele - talentidele. Tänapäeval ei ela talendid mitte seal, kus on sotsiaalmaksu lagi ja ilusad asfaltteed (tõsi, ka need on olulised) vaid eelkõige seal, kus on huvitav elamiskeskkond. Koondutakse sinna, kus on fun: kus on kultuurisündmusi nii klassikalises kui ka erinevates uudsetes vormides. Selleks tuleb järsult suurendada kultuuriministeeriumi eelarvet ja anda võimalus ka kolmanda sektori ning alternatiivkultuuri arenguks! Riik peab viima ellu ka Euroopa kultuuripealinna üritused Tallinnas. Pelgalt hariduskulutuste suurendamisel - harimaks oma talente Londonis kergemini läbi lööma (mis iseenesest pole paha) - pole mõtet.

Nagu näha, on enamik meetmeid seotud maksusoodustuste andmise või riigi raha jagamisega. Iidne valitsejatarkus ütleb, et rasketel aegadel just nii tulebki käituda: vähendada valitsemiskulusid ning jagada töö tegijatele tagasi osa parematel aegadel kogutud reservist. See annab firmadele, ettevõtjatele ja töötajatele võimaluse kriis üle elada ning minna uuele tõusule vastu tugeva ja elujõulisena. Surudes aga niigi raskustes maksumaksjatele kaela veel suuremaid koormisi, tekitab rumal valitseja ohu, et kriisi lõpuks on otsa lõppenud ka elujõulised maksumaksjad ning jäänud ainult hinge vaakuvad abivajajad, kellest pole kasu ei riigikassa täitmisel ega uue majanduskasvu eestvedamisel.

Kõigil on praegu raske, kuid, nagu tenniseski, võidab see, kes lisaks kõvale pingutamisele ka vähem eksib.

Juhan Parts - enesekindel mees

2009-11-12

Kel raha, sel soovitab majandusminister Juhan Parts rohkem tarbida. Kes kõrvuni võlgades, sel lubab Parts aidata võlgadest kolme aastaga vabaneda.

Juhan Partsist õhkub enesekindlust ja rahulolu. Ta istub, ei, pigem lausa lamaskleb laua taga, meenutades suurt kassi, kes on näinud näguripäevi, kuid säilitanud sellegipoolest kogu oma elujõu. žestid on jõulised ja järsud ning aeg-ajalt, lauseid rõhutades, tükeldab ta parem käsi väikeste karatelike löökidega lauaserva.

Kõik töötajad, tarbime rohkem!

Tarmo Vahter: Härra Parts. Te ütlesite hiljuti, et inimesed peaksid julgemalt tarbima.

Juhan Parts: Ütlesin. Teatud kontekstis!

TV: Kas inimesed on hakanud Eestis julgemalt tarbima?

JP: Raske öelda. Ma vaatasin, et siin nädalavahetusel oli vist K-Rautas soodusmüük - ma ei taha küll ühelegi firmale reklaami teha -, ja siis täna hommikul oli mingis lehes selle kohta, et müük suurenes 40 protsenti, võrreldes tavapärase nädalavahetusega.

TV: Põhjus oli selles, et K-Rautas müüdi kogu kaupa miinus 20 protsenti. Kas teie käisite ka seal? Mina käisin!

JP: (Elavnedes) Mis seal head oli?

TV: Nad müüsid kõike 20 protsenti odavamalt!

JP: (Tõrksalt) Aga me ei tea ju, 20 protsenti millest! Üldiselt on meie põhimure see, et meil on raske siseturgu hoogustada, ütleme ausalt, nagu siin suured riigid teevad. Mõte võiks olla pigem selles, et miks mitte, me võiks endale rohkem lubada, eriti töötavad inimesed.

Ministril ei jätku kulutamiseks aega

TV: Härra Parts, aga kas te ise olete suurendanud oma tarbimist viimasel ajal?

JP: No ma näiteks teen praegu remonti korteris, seda me olime edasi lükanud mitmel põhjusel.

Krister Kivi: Mida te siis remondite?

JP: (Pahuralt) Teate, ausalt öeldes mulle kõige vähem istuvad sellised NKVD-likud küsimused. Ma ütlen ausalt: mis tähtsust sellel on, mida ma täpselt remondin? Lihtsalt värskendan seda, mida ma ei teinud buumi ajal. Ütleme, selline lagede värvimine.

TV: Härra Parts, kui suured teie enda säästud on?

JP: Üldse kõik kokku?

TV: Jah. Kui palju ministri palk võimaldab säästa?

JP: No ikka võimaldab, raha jääb üle. Jooksvad tulud on suuremad kui kulud. Aga see on ministritöö omapära, et pole aega kulutada.

KK: Kas see kvalifitseeruks ka NKVD-liku küsimusena - kui suur on teie kuu büdžett?

JP: Ma jään täpse vastuse võlgu, ma ei taha anda ajakirjandusele ebatäpset infot.

TV: Aga härra Parts, teie abikaasa teenib mitu ministripalka.

JP: No ta on ettevõtja. Konkreetselt ma ei taha väga tema ettevõtlusse sekkuda.

TV: Te ei tunne end sellest mehena ahistatuna?

JP: Absoluutselt mitte! Meie abielu tugineb kahe inimese hoopis teistsugustele tunnetele kui see, millele teie nüüd vihjate.

Lastetusmaks üllatas noort Partsi

TV: Härra Parts, kui palju peaks ideaalis perel lapsi olema?

JP: Ideaalis? Mina ise olen nelja lapsega perest pärit. Ma arvan, et me kõik saame aru, et numbriliselt igasugune selline poliitika avaliku võimu poolt on tülgastav.

KK: Ja kolm on see number, mis teil endal järgmise aasta sees täitub?

JP: Minul saaks see olema jah kolmas laps. Ja kui jumal annab, siis võiks neid rohkem olla.

KK: Mida te ütleks nendele naistele, kes ei taha või ei saa lapsi?

JP: Teise puhul on ju loodetavasti piisavalt võimalusi aidata, aga esimese puhul - võiks ju järele mõelda. Kindlasti ei saa see olla mingi avalik hukkamõist. See võiks olla, et nii on kombeks, nii on mõistlik. Aga kes ei taha, ei taha,

KK: Kas teil lastetusmaksu küsimuses on seisukoht olemas?

JP: Ei toeta mina mingit lastetusmaksu, pean tunnistama. Mis see siis on, lastetusmaks? Maksame rohkem tulumaksu? Ma mäletan, et nõukogude ajal tegin Mõigu saeveskis kaubaaluseid ja siis sain palgalehe. Ja kujutage ette, siis oli seal mingi lastetusmaks peal. Ma ei saanud aru, mis asi see on.

TV: Kui vana te siis olite?

JP: No see oli 1980. aastal. (Juhan Parts oli siis 14aastane.)

Mis kuramuse Liibüa? Jätke jama!

KK: Eesti välisinvesteeringute ja ekspordi tegevuskava 2009-2011 loeb üles eri riike, kust välisinvesteeringud tulla võiks, sealhulgas Saudi Araabia ja Liibüa.

JP: No enne kui me räägime välisinvesteeringute tulemisest, oleks vaja hetkeks nuputada, et millised välisinvesteeringud oleks oodatud. Meie jätkuv vajadus Eesti majandusel on ikkagi tehnoloogiat toov ja reaalmajandusse toov, ükskõik mis sektoris.

TV: Ja Liibüast me võiksime saada missugust tehnoloogiat?

JP: (Pahuralt) Mis kuramuse Liibüa? Jätke jama! Tõmmake see maha sealt!

TV: See ei ole jama! See on teie ministeeriumis koostatud "Made in Estonia" tegevuskava.

JP: (Korraks peaaegu endast välja minnes) See ei ole võimalik! Mingi seletuskiri või!? Te tahate praegu...

TV: Ei taha. See on reaalne dokument.

JP: (Ärritunult) No kindlasti ei saa olla prioriteetide listis esikohal, see on mingisugune võimalik eksitus, te vaatasite mingisugust vale eksemplari. On selge, et prioriteedid on ikkagi Läänemere-äärsed riigid.

Vene investeeringutest juttu pole

TV: See tegevuskava, mille valitsus kinnitas oktoobri lõpul, ei maini võimalike investeerijatena Venemaad. Kas see on sõnum, et teie raha pole teretulnud ja hoidke eemale?

JP:

Ei ole! Vene küsimuses, kui me räägime majandusest ja investeeringutest, siis me peaks laskma higi natuke maha joosta. Palju meil neid naabreid on? Näppude peal võib üles lugeda! Et välistada üks naaber, selleks peavad olema eriti mõjuvad põhjused.
TV: Antud juhul vist on, sest Venemaad ei ole ju seal dokumendis...

JP: (Kirglikult) See ei ole võimalik, sest me nii palju panustame! Meil on Moskvas EASi esindaja, meil on Sankt-Peterburgis EASi esindaja! Ma ei tea, mis eksemplari te käes hoiate, teil on võib-olla mingi vahevariant!

TV: See on veebis üleval http://www.mkm.ee/pub lic/madeinestonia.doc.pdf.

JP: (Hapult) No võib-olla siis mingi kirjakurat läks sisse.

KK: Kümne palli skaalal, kui hästi raha hetkel sisse tuleb?

JP: Püüame tabada hetke, mis praegu on. Teatud šokist on toibunud võimalikud välisinvesteeringute sihtmaad, käib kompamine, kaardistamine ja teatud kiiremad otsustajad on juba kohal.

KK: Kes on kohal?

JP: Üsna märgilise tähendusega, mida on püütud küll tembeldada lihtsaks ülevõtmiseks, oli Ericssoni otsus. (Otsus oli jätkata tootmist endises Elcoteqi tehases Lasnamäel. Neil oli valida tootmiskohana Poola ja Eesti vahel. Nad valisid Eesti.)

Devalveerimise oht täna null

KK: Kui rääkida devalveerimisest, siis kas Eestis eksisteerib teoreetiliselt võimalus, kuidas seda võidaks teha üleöö?

JP: (Mööda vastates) Ma ei näe seda viisi, sest devalveerimine teadliku majanduspoliitilise sammuna on vale samm.

KK: Kuid teoreetiliselt?

JP: (Kurjalt) Nii! Nüüd! Las ma lõpetan! (Ja pärast üsna segaseks jäänud teemaarendust) Teadliku majanduspoliitilise otsusena oleks see rumal.

TV: Härra Parts, kas te ütleks, kui suur on protsentuaalselt devalveerimise võimalus?

JP: Täna? Null!

TV: Soomes poliitikud kinnitasid väga pikka aega, et marka ei devalveerita, ja siis mark devalveeriti.

TV: No seda juttu sai rääkida ehk eelmine november. Täna see ekraan on palju selgemaks läinud, kuigi ta on jätkuvalt udune.

Vaadake, see soomlaste devalveerimine - seda räägivad tänaselgi päeval paljud Soome inimesed - seal ju mingeid kompensatsioonimehhanisme ei leitud. Kui perekondadel on laenuvõlad ja see käib üle jõu, siis tuleb otsida teistsuguseid lahendusi, kui see, nii-öelda, kujuneb suureks probleemiks.

TV: Milliseid teistsuguseid lahendusi?

JP: Heh. No vat tuleb otsida!

TV: Aga on teil mõni soovitada?

JP: Jällegi siin ühe vitsaga lüüa ei saa. Inimestel ja perekondadel, kellel on laenuvõlad, võivad olla väga erinevad probleemid.

TV: (Mõttekäiku ära aimata püüdes) Inimesed peavad lahendusi ise otsima, mitte riik ei otsi?

JP: Tut-tut-tut. Jälle riik on süüdi või? Palju õnne! Olgem ausad, riik on hästi tähtis, aga täna peaaegu iga arvamusavaldus või artikkel lõppeb sellega, et riik peab tegema seda, teist ja kolmandat.

Aga mis on kaks tähtsamat probleemi: inimene ei tohi jääda ilma mõistliku eluasemeta ja ta ei tohi jääda eluks ajaks võlavangi. Esmatasandil peaks sellega tegelema omavalitsus.

Kinnisvaravõlglastele leebem kohtlemine

KK: Kas ma võin tuua näite, millest olen kuulnud: inimene oli ostnud Tallinna kesklinna miljoniga endale väikse korteri ja see miljon tundus ostmise hetkel tõenäoliselt väga adekvaatne hind, isegi odav; see polnud mingi priiskamine.

Nüüd müüdi korter panga poolt maha 300 000ga ja minu kalkulatsioonide kohaselt on sel isikul jätkuvalt maksta umbes 700 000. Te ütlete, et keegi ei tohiks jääda ilma eluasemeta või eluks ajaks võlavangi, aga mis see lahendus oleks inimesele olukorras, kus eluaset tal enam pole ja on 700 000 maksta. Andke nõu, palun.

JP: Mulle tundub see juhtumi kirjeldus isegi uskumatu.

KK: Päriselu. Sest ainult üks inimene tuli oksjonile.

JP: No võib-olla juhtub. Aga mida võiks kaaluda, oleks see, et maksejõuetuse protsess oleks lihtsam. Täna on see kümme aastat, mille järel kohus võib lõpetada võlgade sissenõudmise, aga see võiks olla lühem, näiteks kolm aastat oleks ehk selline õigusriigile kohane lahendus. Teiseks tuleks ehk suurendada makse jõuetuse protsessis olevale inimesele nii-öelda kättejääva raha suurust, kui tal on sissetulekud.

TV: Härra Parts, see oli väga huvitav! Te ütlete: kolm aastat ja selle järel võiks kõik võlad kirjutada korstnasse?

JP: Täna on see minu teada kas 5 kuni 10 aastat ja kohtu vabatahtlikul otsusel. Aga võiks olla konkreetne kokkulepe kinnisvarabuumi ohvriks langenuile. Alla kolme pole kindlasti mõtet viia, sest siis võidakse hakata juba kuritarvitama.

TV: Härra Parts, kas te lähete valitsusse ja teete ettepaneku, et kolm aastat ja pärast seda on inimesed võlast vabad?

JP: Vajadusel teeme jah. Ja muide, me oleme seda täiesti erakonnas erinevate inimestega arutanud.

KK: Aga mida härra Ansip ütleks seda ettepanekut kuuldes?

JP: Härra Ansip on muide väga lahtise peaga arutaja. Ma usun, et eks ta siis arutaks.

TV: Te ei ole sellest temaga rääkinud?

JP: Ei ole. Küll olen ma vist rääkinud härra Langiga.

TV: Ja mida härra Lang ütles?

JP: Ta pidas ka vajalikuks sellel teemal arutleda. Et kui palju ja milliste kulutuste katteks jääks raha üle neil inimestel.

KK: Mis teie sisetunne ütleks, kas raamat "Pankrot algajatele", kui keegi selle kirjutaks, lendaks praegu Rahva Raamatu müügiedetabelis tippu?

JP: Parandage mind, kui ma eksin, nädalavahetusel oli vist 4,8 protsenti füüsiliste isikute laenudest pikaajalises viivises, üle 60 päeva. Need on need ostjad. Aga siis peab see raamat ka väga odav olema!

Juhan Parts (43)

Majandus- ja kommunikatsiooniminister on põline riigiametnik. 1991 lõpetas koos toonase abikaasa Merle Partsiga Tartu ülikooli õigusteaduskonna cum laude. 1992 justiitsministeeriumi asekantsler. 1998 riigikontrolör, võrdles Eesti riigikorraldust Kesk-Aafrikaga. 2003-2005 Res Publica esimehena peaminister. Täna Isamaa ja Res Publica Liidu eestseisuse liige ja vandeadvokaat Daisy Taugi mees.

Ohjame monopole seadusega!

2009-10-10

*kaasautor Ken-Marti Vaher

Tallinna Vee hinnatõusuks on aastail 2004-2010 planeeritud 52 protsenti. Tallinna Soojuse hind on kerkinud kolme aastaga ligi kaks korda (451 kroonilt 795 kroonini MWh ilma käibemaksuta).

Hinnatõus pole paratamatus

Kas pidevalt kasvavad kütte- ja veearved on paratamatus? Vastame, et ei ole! Praegused seadused ei taga piisavat kaitset tarbijatele monopoolsete ettevõtete hinnakujunduse eest. Sama arvab ka eelmine õiguskantsler Allar Jõks, kes leidis oma ülevaates parlamendile, et ühisveevärgi seadusest ei piisa, et tagada tarbijate õiguste kaitset. Ka konkurentsiamet on tuvastanud sel aastal, et «kommunaalmonopolide hinnakontrolli reguleerivad seaduse mehhanismid on ebapiisavad».

Esitame parlamendiparteidele arutamiseks monopolide ohjamise seaduse eelnõu, mis meie hinnangul peaks kaasa tooma Tallinna Vee hinnalanguse kuni 30% ning soojusetootjate teenuste hinnalanguse.

Meie ettepaneku järgi tuleb seadusega suurendada nende monopoolsete ettevõtete ringi, kelle hinnad kooskõlastab konkurentsiamet. Praegu ei kooskõlasta konkurentsiamet vee-ettevõtjate hindu üldse. Paneme ette, et 52 Eesti suurema vee-ettevõtte hindu kooskõlastaks konkurentsiamet ning ülejäänute omi valla- ja linnavalitsused. Samuti paneme ette, et kõigi soojusetootjate hindu sõltumata nende tootmismahtudest hakkaks kooskõlastama konkurentsiamet.

Hindadele kuppel peale

Euroopa konkurentsiõiguses on selge mõiste: põhjendatud kasumi piirmäär. Näiteks vee-ettevõtetel on see hinnanguliselt 7-8% aastas. Kuid just suurte kasumite nimel tõstetakse meil igal aastal vee hinda. Pole kahtlust, et Tallinna Vee kasum ületab selle piirmäära mitu korda.

Paneme ette, et konkurentsiamet kehtestaks kõigile elektri-, gaasi-, vee- ja kaugkütteettevõtjatele igal aastal põhjendatud kasumi piirmäärad, millest suuremat kasumit ei tohi monopoolne ettevõtja saada.

Mis saab aga siis, kui tootmishinnad langevad? Meie ettepaneku järgi peab siis ettevõtja ise esitama taotluse konkurentsiametile hinna langetamiseks. Kui ettevõtja seda ei tee või keeldub konkurentsiameti kooskõlastust täitmast, näeme ette võimaluse, et konkurentsiamet ise kehtestab ettevõtjale ajutise teenuse hinna. See välistaks pentsiku olukorra sarnaselt eelmise talvega, kus samal ajal gaasi maailmaturu hinna langemisega esitas Eesti Gaas konkurentsiametile hoopis hinnatõusutaotluse. Lisaks soovitame kehtestada reeglid olulisi rikkumisi tegevate monopoolsete ettevõtjate trahvimiseks.

Jõustame seaduse venitamata

See eelnõu on kooskõlas Euroopa õigusega ning tagab riigi kui regulaatori rolli tarbija kui nõrgema poole huvide kaitsel. Eelnõul on laiem majanduslik tähendus.

Ühelt poolt põhjendamatult kõrged kommunaalteenuste hinnad pärsivad Eesti ettevõtete konkurentsivõimet ning halvendavad perspektiivis makromajandusliku keskkonna taastumist. Teisalt omab universaalteenuste põhjendamatu hinnakujundus tugevat negatiivset mõju kodutarbijatele.

Statistika kohaselt on tunduvalt kasvanud kodutarbijatest kommunaalteenuste võlgnike arv ja seoses kütteperioodi alguse ning makromajandusliku situatsiooniga tõuseb see ka tuleval aastal. Iseäranis on riskigrupiks pensionärid, paljulapselised pered, eluasemelaenu tagasimaksetega hädas olevad koduomanikud ja teised vähekindlustatud elanikkonnagrupid.

Ainuüksi Tallinna Vee hinnalangus tarbijale meie poolt eeldatud mahus vähendaks tarbijahinnaindeksit 0,2%. Teeme ettepaneku see seadus jõustada ilma venitamata 1. jaanuaril 2010.

Intervjuu: Mida teha paisuva tööpuudusega?

2009-08-18

Iga nädal jääb Eestis tööta pea Otepää linna jagu inimesi. Kas valitsus istub ainult, käed rüpes? Selle üle arutlevad majandusminister Juhan Parts ja Mainori kõrgkooli õppejõud, Tartu ülikooli doktorant Kadi Pärnits.

•• Hiljutised statistikaameti arvud näitavad, et viimases kvartalis tõusis töötute arv Eestis 92 000-ni. Kadi Pärnits, kas teie olete rahul sammudega, mida valitsus teeb tööpuudusega võitlemiseks ja töötute olukorra leevendamiseks?

Kadi Pärnits (SDE): Sellega kindlasti rahul olla ei saa. Ega valitsusel olegi töötuse vastu võitlemiseks ühtset tegevuskava, kus oleks kõik need meetmed korralikult kirjas. Kui vaadata, milliseid signaale valitsus annab, siis eelkõige peetakse silmas ettevõtluse toetamist ja see on ka oluline. Aga pea üldse ei vaadata seda, kuidas töötud hakkama saavad ja mida teha, et töökohti säilitada ning aidata töötu uuesti tööle, kui mõni töökoht tekib. Meil on 20 000 inimest, kes saavad töötu abiraha, ja aasta lõpus lisandub neile veel 30 000. See tähendab, et 50 000 inimest on põhimõtteliselt sissetulekuta. Nendes peredes on juba praegu 30 000 last. Laste eraldi meetmetest töötute perede jaoks pole valitsus isegi rääkinud, sellest, et tasutud saaks lasteaiamaks, laps saaks sõidu kooli ja koolitoitu ka gümnaasiumiosas. Valitsus võttis vastu hästi liberaalse tööseaduse ja ise imestab ka, et tööandjad ei hoia inimesi ja lasevad lahti. See, mis aga jäi tegemata Taani seaduse kopeerimisel, on see, mis inimesest edasi saab - mis meil on koolituse jaoks valmis, mis me avalike töödega teeme, et tööharjumus ei kaoks?

•• Majandusminister Juhan Parts, miks valitsusel siis sellist plaani pole?

Juhan Parts (IRL): Tõepoolest ei ole valitsuses kinnitatud mingisugust uut paberit. Kas see paber aga eraldi hakkab kedagi päästma, on iseküsimus. Ma ei keskenduks hästi lihvitud strateegiatele praeguses rahutus olukorras, vaid ikkagi reaalsetele sammudele. Ma jagaksin valitsuse üldisema strateegia kaheks - üheks on riigi tasandi kohanemisotsused, mis lähtuvad sellest, et riik peab suutma viia kulud ja tulud tasakaalu. Sellel on kindlasti nii pikaajaliselt, aga ka lühikeses perspektiivis oluline mõju - uutele ettevõtetele ja uutele investeeringutele. Teine liin on ettevõtluse innustamise programmid. Minu arvates on õige ravim keskenduda just uute jätkusuutlike töökohtade loomisele. Mis ei tähenda, et me peaksime alahindama sotsiaalset kaitset, kui perekonnad satuvad raskesse olukorda. Oleme pakkunud palju suuremaid vahendeid toimetulekutoetusele. Nõustuda tuleb sellega, et valitsus võinuks kiiremini reageerida. Aga me oleme ka teinud seda. Juba eelmisel aastal esitasime majandusministeeriumi poolt ettevõtluse tugipaketi, mis oli suunatud krediidiprobleemide lahendamisele.

•• Milline on olnud selle efektiivsus?

Parts: Kui me räägime tugipaketist, siis arvestuslikult mõjutab see kuni 6000 töökohta. Võtame veel kas või lairiba-strateegia. Ühelt poolt loob see kohe töökohti, teisalt loob ta meile laiemaid võimalusi edaspidiseks. Hõivatuse osas olen veendunud, et praegu on väga õige aeg suunata Eesti ühiskond õppima - ümberõpe, täiendusõpe, pakkuda noortele võimalust lõpetada oma haridustee, tasemekoolituse vabastamine erisoodustusmaksust. Tulime välja ka väikeettevõtja koolitusosakuga.

Pärnits: Eesti riik on kõige viimasel kohal Euroopas aktiivsetele tööturumeetmetele raha panustamise osas, sinna kulub vaid 0,1 protsenti kogutoodangust. Need on koolitused, inimeste nõustamine, töö vahendamine, avalike tööde organiseerimine. Kõik see, mis jääb väljapoole toetuse andmist.

•• Kas teie usute ümberõppesse? Ja mida siis ikkagi õppida? Üheski sektoris pole ju seis kuigi hea.

Pärnits: Osale inimestele on lihtsalt vaja teatud tänapäevaseid oskusi, olgu või näiteks infotehnoloogia valdkonnas. Teistele tuleb uus amet õpetada, sest selge on, et selle ametiga Eestis enam tööd ei saa. Kolmandaks, paljud ehitajad ja müügimehed läksid tööle nii, et isegi keskkool jäi pooleli. Mõnele tuleb anda ka sotsiaalse aktiveerimise koolitust. Meil on paljud tööturumeetmed vananenud ja kahjuks valitsus ei reageeri ka sellele.

Parts: Millega kindlasti ei panda mööda, on üldoskused - arvuti- ja keeleoskus. Euroopa Sotsiaalfondis on vahendeid ja ma ei kujuta ette, et me ei suudaks aasta-kaks rahastada mõ-testatud täiendus- ja ümberõpet.

•• Töötutele soovitatakse, et hakaku ettevõtjaks.

Parts: See ei saa olla ainukene soovitus. Aga üks tee on kindlasti ettevõtluse variant. Töötukassa üks meede on just alustava ettevõtja toetus töötule kuni 70 000 krooni. Teine on EAS-i starditoetused. Me võtsime sealt oluliselt bürokraatiat maha. EAS peab otsuse äriprojekti kohta tegema kümne päeva jooksul - varem oli tähtajaks 45 päeva. Siis laiendasime selle kasutatavust ka Harjumaale ja Tallinna ning tõstsime starditoetuse 50 000-lt 100 000-le. Aga kui me räägime struktuursetest probleemidest, siis ettevõtlusaktiivsus on Eestis väiksem kui nendes riikides, kellega me tahame sarnaneda.

•• Kas avalikud tööd on üldse tõhus vahend?

Pärnits: Meil on selline suhtumine, et avalikud tööd ja sotsiaalsed töökohad - kui omavalitsused tahavad, siis las nad teevad. Omavalitsuste tulubaasi teades nad suurt ei tee. Avalike tööde korraldamiseks on ka finantse vaja. Siin tuleb sotsiaalfondi poole vaadata, et vajaduse korral toetada avalike tööde korraldamist. Omavalitsused võiksid eeskätt kutsuda kokku riigi-struktuure, aga miks ka mitte MTÜ-sid ja ettevõtjaid. Küsida, kellel on vaja abitööjõudu, olgu see siis sotsiaalteeninduses või metsanduses, ning maksta alampalka või sellelähedast tasu.

Parts: Suures plaanis vaadates on siin vastutus omavalitsuste peal. Tallinna linna idee rahastada korruptsiooniga tegelemise asemel teatud osa ettevõtja loodud töökoha maksumusest on päris huvitav. Avalike töödega on nii, et kui ettevõtete jaoks on suur probleem tootlikkuse tase ja kui mina majandusministrina hakkan suruma, et näiteks riigile kuuluvad ettevõtted hakkaksid efektiivsuse tõstmise asemel looma töökohti, siis see poleks päris õige. Vastasel juhul oleme kahe aasta pärast seisus, kus majandus taastub loomulikus korras, aga meil on konkurentsivõimetu ja pankrotis ettevõte.

Pärnits: Praeguseks on avalikes töödes osalemine meeletult tõusnud, seal osaleb juba üle 8000 inimese. Töötute arvuga võrreldes on see siiski väike arv ja meil oleks neid kohti vaja mitu korda rohkem.

•• Varsti hakkab pärale jõudma must november, mil töötuskindlustushüvitis saab otsa ja maksmist ootavad sügisesed suured küttearved. Mida sellises seisus oleks riigil vaja esmajoones teha?

Parts: Meie esimene strateegiline pilk peab olema suunatud uute ettevõtete, uute investeeringute tulekule. See loob töökohti. Teine on hõivatuse küsimus. Ümber- ja täiendusõppe küsimused puutuvad siia. Ja kolmas on rahaline toimetulek. Poliitiline debatt peaks meil keskenduma toimetulekutoetuse piisavusele.

Pärnits: Kõige kiiremas korras tuleb toimetulekutoetuse määr üle vaadata, samuti need olukorrad, millal seda maksta. Põhiline on ikkagi see, et töö kaotanud perede lapsed ei satuks paari-kolme aasta jooksul süvavaesusesse. Töötute koolituse korraldus tuleb viia vastavusse praeguse olukorraga - inimesed ootavad praegu koolitusi kuude viisi.

Kolmas märksõna on kodu. Neile, kes on kaua maksnud oma kodu eest ja enam ei jaksa, tuleks seaduse järgi vormistada üürileping nii, et talt poleks võimalik kodu ära võtta.

•• Töökohtade loomise osas lubas Isamaa ja Res Publica Liit luua oma plaaniga „Tööd Eestile!" 20 000 töökohta. Millal need tulevad?

Parts: Neljapäeval toimus Ericssoni tehase avamine Tallinnas, mis on otseselt seotud teatud sammudega IRL-i kavas. Loomulikult ei saa IRL otsustada Ericssoni juhatuse eest, kuhu investeerida. Aga asjaolu, et me tulime jõuliselt välja lairiba-strateegiaga, asjaolu, et meil on tehnoloogiainvesteeringute programm, asjaolu, et me suutsime personaalselt suhelda otsustajatega - on tööplaanis sees.

•• Riigid on kriisis hakkama saanud erinevalt. On meil kelleltki midagi õppida?

Pärnits: Me peaksime palju võtma eeskuju Põhjamaadest, kes sellest olukorrast tulevad paremini välja, aga tuleb tunnistada, et meie maksubaas ja riigi paksus on hoopis teistsugused. Kui me tahame inimestesse investeerida, siis me ei tohiks lasta miljardeid tuulde. Peame oma maksubaasi üle vaatama, ja pole midagi teha: kes rohkem teenib, peab ka rohkem maksma.

Taluvaenulikkus ei ole lahendus

2009-08-13

Juba 18. sajandil ütles Saksa füüsik Georg Lichtenberg: "Sadas nii kõvasti, et kõik sead said puhtaks ja inimesed poriseks." See mõte kirjeldab suurepäraselt ka 21. sajandi valimiskampaaniaid Euroopas, sealhulgas kahjuks ka Eestis.

Just sellest vaimust on kantud 7. augustil ajalehes Meie Maa ilmunud keskerakondlase Toomas Pauri artikkel, kus ta süüdistab kõikides maaelu probleemides valitsust ja põllumajandusministeeriumi. Tõenäoliselt lähenevatest omavalitsuste valimistest tulenevalt on artiklis hulgaliselt liialdusi ja valesid, millega moonutatakse tegelikku olukorda. Samal ajal ei paku keskerakondlane Paur ühtegi lahendust ega tee ühtegi ettepanekut. Pealegi, mitmed valitsuste "möödalaskmised", millele artikli autor viitab, leidsid aset just Keskerakonna põllumajandusministrite ajal. Olukorra põhjalikuma mõistmise huvides pean vajalikuks anda mõned selgitused.

Kõigepealt, kindlasti ei kanna valitsuse erinevad põllumajanduspoliitilised meetmed tootjate vastandamise eesmärki.

Vastupidi, põllumajandusministeerium peab võrdselt oluliseks nii efektiivset ja konkurentsivõimelist suurtootmist kui ka traditsioonilist ja jätkusuutlikku Eesti talutootmist. Need kaks suunda oma erinevustega täiendavad teineteist, mitte ei vastandu. Eesti põllumajanduspoliitika aluseks oleva Eesti maaelu arengukava 2007-2013 (MAK) töötas välja eelmine valitsus, milles osales ka Keskerakond. Seega on kriitika viletsa MAKi aadressil keskerakondlaste puhul enesekriitika. Põllumajandusministeeriumi ettepanekul on praegune valitsus Euroopa Komisjonile esitanud mitu MAKi muudatust, mis püüavad lahendada ka Pauri poolt tõstatatud probleeme.

Tõsi on see, et Eesti piimatootjatel on praegu rasked ajad. Euroopa Komisjon lubab sellega seoses liikmesriikidel rakendada erimeetmeid, et säilitada tootmine neis karjades, kus see on kõige raskem. Samal ajal ei tohi toetust maksta valimatult kõikidele piimatootjatele. Arvestades, et kõige suuremates raskustes on väiksemad karjad ning asjaolu, et enamik tööstusi maksab väiketalunikele madalamat piimahinda kui suurtootjatele, otsustas põllumajandusministeerium alates järgmisest aastast täiendavalt toetada kuni 100-pealisi piimakarju. Kuni sajapealiste piimakarjade omanikeks on valdavalt pereettevõtted ning need moodustavad Eesti 1200-st piimatootmiskvoodi omanikust ligikaudu 75%. Seega hakkab toetust saama enamik piimakarjadest. Erinevalt ülalmainitud artikli autorist olen veendunud, et see on õige ja vajalik otsus.

Kuigi seadusandlikud võimalused väikestele piimatootjate õiglase piimahinna maksmise tagamiseks on piiratud, jätkab põllumajandusministeerium aktiivselt tootjate muredele lahenduste otsimist. Üheks võimaluseks on toetada piimatootjate koondumist ühistutesse. Väiketootjate toodetavate toorpiima koguste koondamine annab neile ühelt poolt tugevama positsiooni hinnaläbirääkimistel tööstustega, teisalt aga võimekuse ise toorpiima töödelda. Samuti on ühistulise tegevuse korral tootjatel endil võimalik võtta tõhusaid meetmeid kõigi ühistu liikmete võrdse kohtlemise tagamiseks. Näiteks Soomes on jõuline ühistuline tegevus piimandussektoris taganud Soome piimatootjatele ühed kõrgemad kokkuostuhinnad terves euroliidus. Põllumajandusministeerium on välja töötamas mitmeid tootjate ühistegevuse ergutamisele suunatud meetmeid.

Samuti peame oluliseks piimatootjate toetamist omatoodetud toorpiima töötlemisel ja turustamisel. See jätab olulise osa toodetud lisandväärtusest just põllumajandussektorisse. Sellest lähtuvalt esitasime juulis Euroopa Komisjonile ettepaneku, mille eesmärk on toetada tootjarühmi investeeringute tegemisel omatoodetud piima või mahetoodete töötlemisse.
Euroopa Liidu uute liikmesriikide põllumeeste toetuste ebavõrdsusest on ministeerium teadlik ning Eesti taotleb praegu ühise põllumajanduspoliitika läbirääkimistel koos teiste uute liikmesriikidega konkurentsitingimuste ühtlustamist ja otsetoetuste maksmist võrdsetel tingimustel.

Vale on artikli autori väide, et muudes Euroopa Liidu liikmesriikides makstakse investeeringutoetused täies mahus välja pärast taotluse heakskiitmist. Investeeringutoetuste andmist reguleerivates ELi õigusaktides on sätestatud, et toetuse saamiseks peab olema projekt teostatud ja kuludokumendid esitatud. (Erandina on võimalik 20%line ettemaks, kui see võimalus sisaldub liikmesriigi MAKis ja selle on heaks kiitnud Euroopa Komisjon. Praegune valitsus on vastava taotluse Euroopa Komisjonile esitanud.) Kui artikli autoril on kindlaid andmeid, et mõnedes ELi liikmesriikides kehtivaid reegleid ei järgita ja seatakse seeläbi oma tootjad õigusvastaselt soodsamatesse konkurentsitingimustesse, siis on põllumajandusministeerium tänulik, kui autor need välja toob.

Toomas Pauri süüdistust, et Eestis toetatakse praegu liiga palju väiketootjaid, võtan ma komplimendina valitsuse põllumajanduspoliitika aadressil. Tõepoolest on eesti peretalu toetamine põllumajandusministeeriumi üheks prioriteediks. Hea, et seda on märgatud.

Avaldatud lisaks:

11.08.2009 Järva Teataja

11.08.2009 Meie Maa

Lisaraha sajale lehmale

2009-07-16

Euroopa Komisjon lubab mõne protsendi otsetoetustest maksta riigi oma äranägemisel. Eestis on sellega otsustatud toetada väikekarjade säilimist.

Kõigil Eesti piimatootjatel on praegu kahtlemata rasked ajad - piimarahaga saab napilt oma kulud kaetud, kui sedagi. Ning interventsiooniladudes seisvad ligi 400 000 tonni piimapulbrit ja võid ei luba olukorra paranemist niipea oodata.

Euroopa Komisjon on lubanud sekkumisega jätkata, kuid ühel hetkel tuleb ka sellest kogusest vabaneda ja toorpiima hinnatõusule selle käigus ruumi ei jää.

Kesktee, ent mitte kuldne

Euroopa Komisjon lubab jagada Eesti riigil kolm ja pool protsenti meile makstavast otsetoetuste kogusummast väiksematele piimatootjatele eesmärgiga säilitada piimatootmist ka neis karjades, kus see on kõige raskem.

Samal ajal kehtib reegel, et toetust ei tohi maksta valimatult kõigile lehmaomanikele, sest siis muutuks see üheks täiendavaks toetuseks ning ei täidaks oma eesmärke.

Oleme koos ametnike ja piimatootjate esindajatega jõudnud otsusele toetada 1,75 protsendi ulatusest lehmapidajaid, kelle lüpsikari ei ületa sadat looma.

See on kindlasti kesktee, mis paratamatult ei vasta täielikult ei suurte ega väikeste tootjate huvidele, kuid on ometigi kompromiss kahe poole soovide vahel. Selle kinnituseks on ka tõik, et oma põhimõttelise heakskiidu lahendusele on andnud mõlemad pooled.

Tõsi, Euroopa Komisjon ei ole sellele toetusskeemile oma heakskiitu veel andnud. Seetõttu ei saa me praegu veel sajaprotsendise kindlusega väita, et toetusmehhanism tuleval aastal käivitub. Ent pole ka tõsist põhjust arvata, et komisjon meie ettepanekutega päri ei ole.

Nagu varem mainitud, võivad toetust saada kuni sajapealised lüpsikarjad ning toetust rakendatakse kaheastmeliselt.

Erandina võib toetada ka suuremaid karju, kui need asuvad kohtades, millel pole tasuta püsiühendust piirkonnaga, kus asub piimatööstus. Neis paigus toetatakse ka suuremaid karju. Meil puudutab see erand Hiiumaad.

Hüvitatakse madalam piimahind

Toetust saav piimatootja peab toetuse taotlemise aastal omama piimatootmiskvooti ning taotlemise aastal peab see olema vähemalt poole ulatuses täidetud.

Et toetuse eesmärk on piima tootmistaseme säilitamine, ei saa toetust suuremale hulgale lehmadele, kui omanikul tänavu 31. märtsil olemas oli. Kui lehmade arv peaks vähenema, kahaneb ka toetuse kogusumma.

Kõikide karjade esimesele 50 lehmale makstakse alates järgmisest aastast esialgsete arvutuste kohaselt täiendavalt 1016 krooni lehma kohta, ülejäänud poolesajale loomale 813 krooni. Kokku kulub selleks aastas 19,606 miljonit krooni ning see püsib muutumatuna ka järgmistel aastatel.

Arvestades väikeste ja suurte karjade erinevat tootlikkust ning tööstuste makstavat erinevat toorpiima hinda, on toetusest just väiksematele rohkem kasu.

Toetus aitab pehmendada olukorda, et tööstused maksavad väikeste karjade pidajatele piima eest suurtega võrreldes kuni krooni liitrist vähem, kuigi piima varumisele tehtavad kulutused nii palju ei erine. Samas põhjendatakse hinnavahet just varumisele tehtavate kulutustega.

Jõudluskontrolli andmetel on Eestis kuni sajapealistes karjades aastane piimatoodang lehma kohta pisut üle 6000 kilo, enam kui sajapealistes karjades aga ligi 8000 kilo.

Eesti paarikümnes suurkarjas, kus lüpsil käib tublisti üle 500 lehma, on keskmine toodang aga veelgi suurem. Viimase viie aasta jooksul on ainsaks suurusgrupiks, kus karjad kasvavad, just suured ja väga suured farmid.

Toorpiima praeguste hindadega tehtud lihtne arvestus näitab, et kui suures karjas tähendaks keskmiselt 900kroonine toetus ühe lehma kohta heal juhul paari-kolmeprotsendist piimahinna lisa, siis väikses karjas on hinnalisa kuus protsenti või enamgi.

Toetus perefarmide säilimisele

Nii suur- kui ka väikepõllumehed on tunnistanud, et rasketel aegadel on löögi alla sattunud just väiksemad karjad, mille tegevus kõige sagedamini lõpetatakse.

Samas on Eestis praegu kuni sajapealiste piimakarjade omanikeks valdavalt pereettevõtted, kus tööd tehakse ilma hulga palgatöölisteta. Nii saame sellega toetada ka perefarmide ja tugevate maaperede säilimist Eestis.

Kogu Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika mõte on siiski maal võimalikult mitmekesise ja elamisväärse elukeskkonna säilitamine ning seda eesmärki aitab otsetoetuste osaline jagamine perefarmidele kindlasti täita.

Väikeste karjade toetamine lubab meil hõlmata ka suurema hulga piimatootmisega seotud inimesi. Kvoodialuseid karju on Eestis pisut alla 1200. Praeguse toetusskeemi alla mahuks neist arvuliselt üle 950. Samas on tõsi, et Eesti enam kui 100 000 lehmast hõlmavad nad vaid napi viiendiku.

Viimase aasta arengud maaelus on näidanud, et kõige haavatavamad on just pereettevõtted ning nendele eritoetuse maksmine oli vastuvõetav väga paljudele tootjaorganisatsioonidele.

Öeldakse, et parim kompromiss on see, kus mõlemad pooled võidavad. Praegusel juhul, kuigi see kõlab pisut küüniliselt, tuleb tunnistada, et parim kompromiss on tegelikult selline, kus olukorraga keegi õieti rahul pole.

Jääge ühtseks, paremparteid

2009-07-13

See, et Eesti peab majanduskriisi põhja läbima vähemusvalitsusega, on halb. Hea on see, et olemasolev Reformierakonna ja IRLi valitsus on võimalikest vähemusvalitustest parim.

Kahetsust võib avaldada sotsiaaldemokraatide lahkumise üle koalitsioonist, kuid mis läinud, see läinud. Nüüd on tähtis säilitada seda, mis on alles, ehk tüürida riik minimaalsete kahjudega majandussurutise kärestikest läbi. See tähendab, et Reformierakonna ja IRLi juhid, nende ministrid ja teised juhtpoliitikud peavad säilitama närvi ning hoidma oma koalitsiooni koos.

Meil on kõiki ressursse väga vähe, sealhulgas ka aega. Kui omavahel peaksid minema purelema kaks parempoolset erakonda, siis vastutusest edasise suhtes ei vabasta neid keegi. Sealjuures pole tähtis, kes on rohkem süüdi. Kui me peaksime libisema majanduse tervenduskursilt ning riigi juhtimise võtab üle IMF, siis pole läbi mitte ainult vähemuskoalitsiooni elu, vaid ka kahe juhtiva paremerakonna maine. Seejärel moodustavad valitsuse heal juhul ilma erakondliku taustata Läti peaministri Valdis Dombrovskise tüüpi spetsialistid või halvemal juhul pahempoolsed populistid, kes jätavad riigi pikaks ajaks kiduma rahvusvahelise majanduse halli tsooni, Euroopa ja SRÜ ääremaadele.

Endine rahandusminister Ivari Padar on öelnud kuldse lause: "Sellist head kriisi ei tohi lasta raisku minna!" Üks esimesi kriisi õppetunde võikski olla mõttetu tülitsemise vältimine.

Tuleb end kokku võtta olulisemate eesmärkide täitmiseks vähemolulisemate arvel. Riigi bürokraatia vajab lihtsustamist, nii keskvõimu kui ka omavalitsuste ametnikud tuleb panna toimima koos tulundus- ja mittetulundussektoriga. Usaldus ja ühistöö peavad astuma kemplemise ja egoismi asemele. Kodanikuühiskond peab võtma sisse oma õige, esimese koha äri- ja avaliku sektori ees. Pahempoolsete hiilgeajad saabuvad koos majandusliku tõusuga, kui on taas midagi jagada.

Paremerakondadel on just nüüd hiilgav võimalus ennast näidata. Neil on suur šanss muuta poliitiline elu selgemaks, teha ära veel ees seisvad rasked valikud eelarve tasakaalu saavutamiseks. Ilmselt tuleb enne sügist vähemuskoalitsioonivalitsusel langetada veel mitu rasket otsust, seal hulgas kärpida sotsiaalkulusid.

Eesti vajab selgust, mida annab vaid selgete eesmärkidega ja ühtsena toimiv valitsus. Selline valitsus võib saada riigikogus tuge ka koalitsioonivälistelt saadikutelt. Koalitsiooni siseheitlus ja veel enam lagunemine oleks aga märk, et Eesti ei saa enam abita hakkama.

Käibemaks ei tohi tõusta

2009-06-18

Turumajandus, mida me Eestis jõudu-mööda püüame viljeleda, baseerub tarbimisel. Kui tarbimine kasvab, siis kasvab ka majandus, kui tarbimine langeb, siis nakatab see langus praktiliselt kogu majanduse.

Nii nagu vihmale järgneb alati päiksepaiste, nii järgneb majanduses tõusule langus ja langusele uus tõus, kirjutab ettevõtja Art Kuum Äripäevale saadetud kommentaaris. Selline tsüklilisus on möödapääsmatu, sest turumajandus on isereguleeruv - ülekuumenemisel aktiviseeruvad jahutusmehhanismid ja vastupidi. Seejuures kaasaegses turumajanduses ei ole riigi roll mitte tähtsusetu, sest riigi käes on tõhusad hoovad, millega seda tsüklilisust stabiliseerida ja juhtida, et ei oleks langus liiga sügav ja tõus liiga järsk, sest praktikas kehtib reegel, mida järsem on tõus, seda sügavam on kukkumine. Üheks lihtsaimaks, kuid samas üheks tõhusaimaks vahendiks on käibemaks, kuna ta mõjutab otseselt tarbimist ja tarbimine kui majanduse „vereringe" kannab selle mõju kiirelt edasi pea kõikidesse majandusvaldkondadesse. Igaühele on arusaadav, et tarbimise kasv aitab luua töökohti, tõsta palku, SKP-d, viia meid Euroopa rikkaimate riikide hulka jne. jne. Seepärast kutsutakse käibemaksu vahel majanduse käsipiduriks, mida tõusu korral kergelt peale tõmmates ja majanduslanguse korral veidi järgi andes saab riik stabiliseerida majandusarengut ja vältida tõsisemat kriisi ning selle tagajärgi nagu töötuse kasv, devalveerimine, eelarve augud jms. Et aidata majandust kiiremini kriisist välja, otsustas näiteks Inglismaa eelmise aasta lõpul langetada käibemaksu 17,5 protsendilt 15 protsendile kuni aastani 2010.

Käibemaksu langetamine + deflatsioon aitavad majanduse kriisist välja
Palju on räägitud deflatsiooni negatiivsetest mõjudest, kuid tähelepanuta on jäänud asjaolu, et deflatsioon (raha väärtuse tõus ehk sisuliselt hindade langus) on tänase majanduskriisi tingimustes täiesti normaalne nähtus, mis on tingitud nõudluse langusest. Kuna turumajandus baseerub nõudluse ja pakkumise tasakaalul, siis hakkab nõudluse langemisel majandus otsima uut nö. tasakaalupunkti, mis saavutatakse hindade langemisel. Riigil on siin võimalus ulatada majandusele st. eelkõige ettevõtetele oma abistav käsi ja kiirendada hindade langust veelgi, langetades käibemaksu, mis aitaks uue tasakaalupunkti leida veelgi madalamate hindade juures. Kuigi näiliselt võidaks sellest kõige rohkem tarbijad, kelle jaoks kaubad muutuksid odavamaks, siis tegelikult stimuleeriksid madalamad hinnad rohkem tarbima ja kulutama ning suure tõenäosusega tooksid tarbijad turule ka oma säästud, sest sama raha eest saab nüüd rohkem ja paremaid kaupu, kui seda varem oleks saanud. Kõik see viiks rohkem raha nii ettevõtjate taskusse, kui pikemas perspektiivis maksude näol ka riigi rahakotti. Nii õnnestuks turumajanduse isereguleeruvate mehhanismide ja riigimeeste õigete otsuste koosmõjul kergendada majanduskriisi halba mõju ja kiirendada majanduse väljumist surutisest.

Millega lappida eelarve augud?
Nüüd ütlevad poliitikud kindlasti: see ilus jutt ei maksa midagi, sest meil on vaja eelarve augud millegagi ära lappida. Jah, õige küll, kuid maksude ainus funktsioon ei ole riigieelarve täitmine, vaid ka majandusarengu suunamine. Seega on olemas ka makse, mille tõstmine võiks aidata majandusel mõõnaperiood kiiremini ja kergemalt üle elada. Näiteks on riigil võimalik suunata majandust ja ettevõtjat kokkuhoiu suunas, mis aitaks kindlasti muuta majandust konkurentsivõimelisemaks. Võtame näiteks sõiduautode kasutamisel makstava erisoodustusmaksu, mis on 4000 krooni kuus sõltumata sellest, kas tegemist on 100000-kroonise tarbeautoga või 1,5-miljonilise luksusautoga. Seega maksab 100000-se auto oma firma transpordivajaduste rahuldamiseks ostnud ettevõtja protsentuaalselt 15 korda kõrgemat maksu, kui 1,5-miljonilise luksusauto endale suvilaskäimiseks soetanud ettevõtja. Kas see on õiglane, kas see suunab ettevõtjat säästma? Vastupidi! See on vaid üks näide selle kohta, et meie maksusüsteem toetab pigem laristamist, kui kokkuhoidu. Samas on erisoodustusmaks veel ka kohmakas ja põhjustab vääritimõistmist nii maksjate kui arvestajate poolt. Teeksin siinkohal valitsusliidule lihtsa ettepaneku, mida võiks rakendada käibemaksu tõstmise asemel: mitte lubada ettevõtetel käibemaksu tagasi arvestada soetatud või renditud sõiduautode pealt. Arvestuslikult tooks selline samm riigieelarvesse aastas ca miljardi krooni võrra rohkem käibemaksu, kuid samas ei omaks negatiivset mõju ettevõtjatele, vaid pigem vastupidi - tõenäoliselt hakkavad ettevõtjad ostma natuke odavamaid autosid ja lõppeb mõtetu laristamine. Sõiduauto, eriti aga luksusauto, pole ju tootmisvahend ja seega pole mitte millegiga põhjendatud nende pealt käibemaksu tagasiarvestamine. Jah, siin võiks teha muidugi ka väikse möönduse, ütleme näiteks, et käibemaksu saaks tagasi arvestada kuni 100000 krooni pealt sõltumata auto tegelikust maksumusest vms.

Siit saakski vajaliku miljardi, mis riigieelarvest puudu ja mida Reformierakond täna käibemaksu näol ettevõtja taskust võtta tahab. Kui sellest jääb väheks, võiks põhimõtteliselt veel mõelda maamaksu tõstmisele, mis aitaks kasutuseta seisva kinnisvara ringlusse viia. Õiglane muidugi oleks, kui riik raskel ajal oma püksirihma sama palju pingutaks nagu tavakodanikud ja ettevõtjad seda tegema peavad ja maksude kallale ei läheks, kuid samas ei tohi ohtu sattuda riigi jätkusuutlikus.

Roosadest prillidest pole tolku

2009-06-10

VAADATES VIIMASTE nädalate poliitilisi heitlusi, ühe valitsuskoalitsiooni lagunemist ja teise moodustamise läbikukkumist, on loogiline küsida: mille üle need poliitikud seal Toompeal vaidlevad?

Tegelikult on lugu lihtne. Mõni hea aasta tagasi, kui majanduse kasv ületas kümne protsendi piiri, tõusid Eestil jalad maast lahti. Uskudes, et säärane hea aeg kestab igavesti, alandati ühe käega makse ning teisega laoti riigivankrile kõikvõimalike kohustuste näol peale koorem, mida see normaalsetes oludes kanda ei jõua.

Nõnda juhtuski, et niipea kui Eesti majandus maailma majanduses alanud kriisi
tagajärjel jahtuma hakkas, sõitis vanker mürinaga kraavi.

Vahest poleks seda juhtunud, kui poliitikuid poleks kriisi märkide ilmnedes vallanud usk, et küll see meist mööda läheb. Optimism on küll kena, kuid võib anda väga kurbi tagajärgi. Tean seda omast käest, sest ega ma ise ja mu erakondki sellest vaba olnud.

NII POLE MÕTET kellelegi näpuga näidata või süüdlasi otsida. Küll aga tuleks roosad prillid eest võtta ja reaalsusele otsa vaadata. Kui me seda teha ei julge, on lood hullud.

Kahjuks pole olukorra tõsidusest ikka veel aru saadud. Rahvas teab hästi, et ei ole võimalik kulutada seda, mida pole teenitud. Riik üritab oma kulusid aga vaid väga ettevaatlikult kokku tõmmata, andmata endale aru, et kui tulud kokku kuivavad, tuleb möödapääsmatult ka kulusid vähendada.

Ühed küsivad, miks me peame üldse kulusid kärpima ja töötutelt nende hüvitisi käest kiskuma - parem tõstame maksud taevasse. Unustatakse ära, et sel moel laseme majanduse päris põhja ja lööme tööpuuduse lakke.

Teistele on maksude tõstmine tabuteema. Nende arvates tuleb kokkuhoid saavutada kulude kärpimisega. Kui pärida, mis kulusid nad silmas peavad, selgub, et ühest kohast ikka ei saa ja teisest on päris võimatu.

Kolmandad tegelased nõuavad: laske meid ka riigitüüri juurde, kui me seal oleme, küll me siis ütleme, kust me teil kokku tõmmata lubame. Kui lausud, et kuulge, mehed, nii ikka ei lähe, teatatakse, et oled paha inimene ja intrigant.

SEEGA ON AINUS võimalus kriisist välja tulla otsida nende teede vahel tasakaalu, kärpides kulusid ning tõstes vähesel ja ühtlasel määral makse.

Tean, et niisugune soovitus on eriti ebapopulaarne - sõimata saab mõlemalt poolt. Populaarsuse peale pole aga praegu aega mõtelda. Selleks et Eestil aasta lõpuks näpud põhjas poleks, tuleb poole aasta jooksul kokku tõmmata üle kuue miljardi krooni.

Kergeid ja meeldivaid lahendusi pole enam jäänud. Teha tuleb raskeid ja vastikuid otsuseid. 1992. ja 1999. aastal saime sellega hakkama.

Köielkõndija pihtimus

2009-06-03

Nädala alguses võrdles Postimees vähemusvalitsuse tööd köiel kõndimisega. See on tabav võrdlus. Köiel on Eesti tegelikult aga kõndinud juba mõnda aega. Ilmselt on praeguseks kõigile selge, et hetkel on Eesti kõige olulisem ülesanne tasakaalustada eelarve tulud ja kulud. Paraku on seda eemärki võimatu saavutada, kui köielkõndija ei suuda leida tasakaalu ka teiste valikute vahel. Selliseid valikuid võib igaüks arvukalt üles lugeda. Peatuksin järgnevalt mõnel.

Esimene neist on tasakaal oleviku ja tuleviku vahel. Ühel pool asuvad siin olevikus riigi ja rahva toimimist tagavad lühiajalise iseloomuga otsused, teisel pool kaugema tuleviku huvid.
Eelarvet kärpides oleks oleviku huve silmas pidades näiteks kasulik võtta suur hulk vajaminevast kärpest kaitsekuludest. 1930. aastatel seda Eestis prooviti ja 1939. aastaks oli see üks tegur, mis Eesti alistumiseni viis.

Teine samasugune tulevikus oluline valdkond on haridus. Samas tuleb ka meeles pidada, et ainult tulevikku vaadates võime olevikus sellise supi kokku keeta, et tulevikus ei taha seda keegi enam helpida.

Tuleb hoida tasakaalu sotsiaalse heaolu ning majandusliku efektiivsuse vahel. Mitmed sotsiaalset heaolu tagavad meetmed on vastuolus majandusliku efektiivsusega.
Eelistades vaid sotsiaalpoolt, laseme põhja majanduse; lähtudes vaid majanduslikest huvidest, hävitame ühiskonna sidususe.

Minnes veelgi üksikasjalikumaks, näeme vastasseise ka tulude ja kulude tasakaalustamise vahel. Ühelt poolt tuleks eelarve tasakaalustamisel justkui kärpida kulusid, näiteks riiklikke investeeringuid või riigiteenistujate palku. Teisalt võivad need sammud viia aga tulude vähenemiseni näiteks ärajäänud investeeringutest tuleneva tööpuuduse kasvu tõttu.

Parem pole lugu ka tulude poolel. Eelarvet võib paberil makse tõstes tasakaalu viia, tegelikkuses võib sel viisil tulude tõstmine aga viia hoopis kulude kasvuni. Majanduse külmutamine maksutõusu kaudu suurendaks tööpuudust, mis omakorda leiaks koha eelarve kulupoole kasvavas puudujäägis.

Tasakaalu leida pole kerge ka poliitikas. Ühelt poolt seisavad seal vastamisi riiklikud huvid ning avalikkuse usaldus ja edu valimistel. Kui valitsemisel pühendutakse vaid suurtele riiklikele küsimustele ja ignoreeritakse avalikku arvamust, siis muutub valitsemine usalduse kadumise tõttu keeruliseks.

Tean seda omast käest. Teiselt poolt, kui aetakse taga vaid populaarsust, jäävad riiklikud huvid tagaplaanile ja ühel hetkel satutakse tõsistesse probleemidesse. Sedagi varianti on Eestis nähtud. Siit jõuamegi viimase vastanduse juurde, milleks on matemaatiliselt enamuses olev valitsus ning teiselt poolt otsustada suutev valitsus.

Enamusvalitsus on alati hea, kuid teisalt harjutab see poliitikud oponentidest lihtsalt üle sõitma. Väiksema ülekaaluga või vähemuses olev valitsus suudab ilmselt küll kiiremini otsustada, samas on tal raskem oma otsuseid ellu viia. Siingi pole tasakaalu leida sugugi lihtne.

Praeguseks on lugupeetud lugejal ilmselt juba tekkinud küsimus, mis sellel pikal jutul praeguse Eesti ees seisvate probleemidega pistmist on. Seetõttu lähen edasi lühidalt ja konkreetselt.

1. Hoolitsedes selle eest, et Eesti olevikus maksujõuetuks ei muutuks, tuleb kärpida keskmisest mõõdukamalt selliseid alasid nagu rahvuslik julgeolek või haridus. Siiani on Eesti seda ka suutnud, loodetavasti suudab ka tulevikus.

2. Eelistades töölepinguseaduse muutmises rahanduslikku efektiivsust sotsiaalsele õiglusele, tuleb valitsusel leida teid, kuidas seda aktiivse tööhõivepoliitika meetmete ja uute töökohtade loomise abil kompenseerida. Vastasel korral lükkame Eesti ühiskonna ühele poole kraavi.

3. Eelarve tulude ja kulude tasakaalustamiseks ei saa keskenduda vaid ühele neist. Kui soovime tasakaalu hoida, tuleb nii kärpida kulusid kui ka otsida võimalusi kasvatada tulusid. Olen pakkunud välja võimalikult tasakaaluka ja ühtlase lahenduse, millega vähendatakse ühelt poolt läbivalt kümme protsenti riigi kulutusi ning teiselt poolt suurendatakse ühe protsendi võrra nii käibemaksu, tulumaksu kui töötuskindlustusmakset, vähendades samas tulumaksuvaba miinimumi. On ka teisi, mõnevõrra erinevaid kavasid. Nende arutamise ees silmi sulgeda aga pole lihtsalt enam võimalik.

4. Valimised ja riigiasjad tuleb kindlalt lahus hoida. Enamusvalitsus on kindlasti parem, kuid kui seda saavutada on raske või nõuab peaeesmärkide saavutamist välistavaid kompromisse, tuleb tööd teha ka vähemusvalitsusega.

Nii pole Eestil muud võimalust kui otsustama asuda. Kõigile on teada, et eelarvet tasakaalustamata ning selleks vajalikke otsuseid, nagu töölepinguseaduse muudatused, riigikogust läbi saamata seisab Eesti aasta lõpuks tühja riigikassa ees.

Vähemusvalitsusele on see tõeliseks väljakutseks. Kui suudetakse eri mõjurite vahel köiel kõndides tasakaalu hoida, saadakse edaspidigi hakkama. Kui mitte, on lood halvad.

Kindlasti aitaks tasakaalu hoidmisele kaasa aktiivsem konsensusdemokraatia rakendamine riigikogus. Olen juba mõnda aega tagasi näiteks pakkunud, et opositsiooni esitatud eelnõusid ei hääletataks kohe esimesel lugemisel riigikogu menetlusest välja. Nüüd on õige aeg see ettepanek teostada.

Mulle tunduks arutamisväärsena ka idee mitte hakata poole aasta pealt ümber kujundama riigikogu komisjone, asendades neis valitsusse enam mitte kuuluvaid sotsiaaldemokraate vähemusvalitsuse või nende toetajate esindajatega - seda loomulikult eeldusel, et nimetatud isikud on oma komisjonides head tööd teinud. Riigikogus oleks igal juhul hea säilitada nii palju töörahu, kui vähegi võimalik. Pingeid on meie ümber isegi palju, püüame neid siis ise mitte juurde tekitada.

Mis aga kõige tähtsam: olgu meil julgust olukorra tõsidusele otsa vaadata. Meie ees on reaalne võimalus kriisist väljuda, aga ka selle põhja vajuda. Oleme varem suutnud rasketel aegadel teha õigeid otsuseid, miks ei peaks me seda praegu suutma.

50 plaan: hakata kohe tööle

2009-06-03

Eelarve tasakaalustamiseks vajalikud otsused pole kunagi meeldivad. Veel enam, need on tavaliselt ebaõiglased ja vahel ka rumalad. Mida pealesunnitumas olukorras neid tehakse, seda ebaõiglasemaks need muutuvad. Otsustamatus oleks aga kahtlematult halvim.

Nii ei saa imestada, et lähikuudest vastu vaatavad otsused igale enda ja oma erakonna heale käekäigule ning valimistulemustele mõtlevale poliitikule hirmujudinad peale ajavad.

Ilusat poliitjuttu oskame me kõik ajada. Lihtsaim on näpuga valitsuse peale näidata ning ulguda: laske, poisid, mind valitsema, küll mina kõik lahendan - kulusid ei kärbi, makse ka ei tõsta.

Ilusasti kõlab, aga tegelikkuses viib see meid kiiresti tagasi talongiaega, sest sel juhul on raha otsas enne, kui sellest arugi saame.

Teised arvajad on konkreetsemad: siit kärpida ei saa, sealt ei tohi, kolmanda peale mõtleminegi kuritegelik. Kui küsida, mida siis teha, ohatakse, et ega vist maksutõusuta saa. Mis maksu tõsta? Siis ohatakse ja pööratakse silmad taeva poole. Kui siis arvad, et nii ei saa, süüdistatakse sind rahurikkumises, sabotaažis ja teab milles. Kolmandad leiavad, et makse ikka tõsta ei tohi, tuleb kulusid kärpida...

Kui maja põleb, pole selliseks ilukõneks aega. Eesti poliitilistel erakondadel on viimane aeg tunnistada, et punaste joonte tõmbamine ning oma poliitiliste märkide kaitsmine teeb tulekahju kustutamise võimatuks.

Aasta algusest oleme seda üritanud kruusiga vett tassides teha, ikka lootes, et vast kustub tulekahi iseenesest. Ega ikka ei kustu ja päästvat vihma pole ka kuskilt näha. Mida siis tuleks neil 50 mehel ja naisel, kes on ühemõtteliselt deklareerinud, et Eesti eelarve tuleb tasakaalus hoida, riigikogus ette võtta?

Käärida käised üles ja asuda Eestile vajalikke otsuseid riigikogus ellu viima. Selleks senisest enam konsensusdemokraatiat rakendades ning valitsusliitu mittekuuluvate erakondadega koos töötades. 50 häält kontrollival koalitsioonil on selleks kõik võimalused olemas.

Viia enne 1. juulit riigikogust läbi eelmise koalitsiooni esitatud 3,4 miljardi kroonine kärpepakett, täiendades seda veel ulatuslikuma valitsussektori kokkutõmbamisega, seades eesmärgiks kokku 6,5miljardilise kärpe teostamise.

Võtta enne 1. juulit vastu Reformierakonna ja IRLi esitatud muudatused töölepinguseaduses, mis parandaksid eelarvepositsiooni 1,1 miljardi krooni võrra ja muudaksid mainitud kärpe tegemise teoreetiliselt võimalikuks.

Kui on vaja hankida ka lisatulusid eelarvesse, peab valitsus ära otsustama, millised maksud või aktsiisid tõstmisele lähevad.

IRL on valmis järgima äsjastel koalitsioonikõnelustel kokku lepitud plaani, rõhutades siiski, et ükski maks pole teisest võrdsem.

Kui muud teed eelarve tasakaalustamiseks ei leita kui riigi tulusid tõsta, siis oleks tark seda teha ühtlaselt: tõstes protsendi võrra käibemaksu, protsendi võrra tulumaksu ja protsendi võrra töötukindlustusmakset. Siin ei saa vaidlustele aega raisata - kui see pakkumine ei sobi, tuleb olemasoleva plaaniga edasi minna.

Asuda viivitamatult tööle 2010. aasta eelarve koostamise kallal, mille ettevalmistamine on praeguseks tugevalt ajagraafikust maas.

Seejuures tuleb loobuda liigsest optimismist ning teoreetiliselt laekuvate tulude arvestamisest eelarvesse ning eelistada nendele läbivat ning ühtlast kärbet.

Peamine on igal juhul see, et poliitika asemel keskendutaks kõige olulisemale - sellele, kuidas Eesti suudaks eelarve tulud ja kulud tasakaalu viia, hoida olemasolevaid töökohti ning luua juurde uusi.

Eelarvet tasakaalustamata edasi ei saa

2009-06-03

Olen viimastel nädalatel mööda Eestit ringi käies kohtunud paljude inimestega, kes kõik on küsinud, mis meil siis toimub; mida tuleks teha, et Eestiga ei läheks nii, nagu läheb Lätis?

Kõige suuremat muret teeb masendus ning kõigele käegalöömine, mis näib Lätit praegu vaevavat. Eestis on lood veel teisiti. Eesti inimesed on kaugel sellest, et käega lüüa. Otse vastupidi, nad on täis indu otsustamisel osaleda. Euroopa parlamendiga seotud teemad jäävad neile küll kaugeks, Eesti asjad see-eest mitte. Ettepanekuid eelarve kärpimise võimalustest tuleb nagu rahet.

Rahvaliidust polnud asja

Oli hea tõdeda, et paljud neist langesid kokku kärpekavas juba esinevate ettepanekutega. Läbivaks teemaks oli küsimus, miks on see nii, et kui vähendatakse ametnike, politseinike ja õpetajate palku, siis riigikogu liikmete palk endiselt suureneb. IRLi saadikurühma esimehena oli mul sellele etteheitele kerge vastata: IRLi saadikud maksavad isikliku avalduse alusel oma palgatõusu riigieelarvesse tagasi - loodetavasti järgivad seda otsust ka teised fraktsioonid.

Samas peab tunnistama, et eelarve kulude ja tulude kokkutõmbamise vajalikkusest saavad tavalised Eesti inimesed aru vahest pareminigi kui mõned poliitikud. Nad ei pea sulle ilukõnet - et jah kulusid on tõesti vaja kärpida, kuid teisalt ei saa seda siit teha ega sealt võtta - ja makse võiks ka tõsta, aga seda ei saa ja teist ka mitte. Inimesed ütlevad lihtsalt: kui raha ei ole, siis ei saa seda ka kulutada. Eesti pered on oma eelarved kokku tõmmanud, nüüd peab seda ka riik suutma.

Peaprobleemiks loeti lisaks eelarvele tööpuudust. Oli hea meel teada saada, et paljud olid kuulnud IRLi poolt välja pakutud tööplaanist ning pidasid selle kiiremas korras ellurakendamist vajalikuks - ettevõtlust tuleb toetada ning pakkuda inimestele ümber- ja täiendusõpet, pöörates erilist tähelepanu võitlusele noorte tööpuuduse vastu.

Loomulikult pidin palju vastama ka küsimustele koalitsiooniläbirääkimiste kohta Rahvaliiduga. Jätan siin natukene vahele, sest mõned rahva kõnekeele värvikad väljendid ei kannata trükimusta, ning lähen edasi sealt, kus öeldi, et kõik võiks olla võimalik, kui selline kokkulepe tagaks, et Eesti saaks tõesti eelarve tasakaalu. Just nii kõlas mitmete praktiliste maameeste arvamus. See oli kokkuvõttes ka IRLi volikogul kõlamajäänud seisukoht. Vaadates tulevikku, oli paraku selge, et ees seisavad ebameeldivad otsused, mis Rahvaliidu poolt tõmmatud punastest joontest üle astuvad. Tahtmata midagi ütelda Rahvaliidu põhimõtete vastu, ei võimalda selline punaste joonte tõmbamine eelarve tulusid ja kulusid tegelikkuses tasakaalu viia. Üritades seda teha, petaksime iseend, läheksime jälle lõhki ning tekitaksime järgmise poliitilise kriisi, mida Eestil praegu kohe päris kindlasti vaja ei lähe.

Kärpimata ei saa

Selles olukorras tekib loomulikult küsimus: kuidas edasi? Pole mingit kahtlust, et lähim kuu on vähemusvalitsusele aeg, mis peab andma vastuse, kas ta suudab edukalt tegutseda ning Eestile vajalikud, kuid paraku tihti ebapopulaarsed otsused langetada. 50 häält peaks selleks piisav olema, seda enam, kui suudetakse konsensusdemokraatiat arendades oma vaateid ka vähemusvalitsuse tegevust põhimõtteliselt toetavatele parlamendierakondadele selgitada.

Enne 1. juulit läbiviimist vajavad otsused on kõigile teada. Esiteks tuleb vastu võtta eelmise valitsuse poolt esitatud 3,4 miljardi kärbe, täiendades seda viisil, et kärpemaht ulatuks vähemalt 6,5 miljardi kroonini.

Suur osa sellest kärpest peab tulema töölepingu seaduse muudatustest, mis tuleb samuti enne 1. juulit vastu võtta, ja täiendavast kogu valitsust haaravast tegevuskulude kärpest. Need ja teised eelarve tasakaalustamiseks vajalikud otsused on kindlasti valusad ja ebameeldivad. Nendeta paraku ei saa.

Meil peab jätkuma julgust tegelikule olukorrale näkku vaadata, unustada poliitiline madistamine ning teha seda, mida peame tegema. 1992. ja 1999. aastal suutsime ka rasketel aegadel teha õigeid otsuseid, isegi siis, kui need rängalt ebapopulaarsed olid. Sama peame suutma nüüdki.

Maksutõus pikendab kriisi!

2009-05-30

Vaesust ei ole võimalik ümber jagada ja ainuke mõistlik käitumisviis kriisis on seada suu sekki mööda. Üle võimaluste elamine lõpeb pankrotiga. Kui üldine heaolu kukub 2010. aastaks 2005.-2006. aasta elatustaseme kanti, siis ei saa riik poole rohkem kulutada.

See pole võimalik ilma praegustelt töötajatelt nende töövilja enam ära korjates või võla kaudu kõrgema maksukoormuse panemises tulevastele põlvedele. Lõpuks tuleb meil või meie lastel maksta kinni lisaks isiklikele võetud kohustustele ka riigi võlad. Seega ei ole võimalik tulevikule mõeldes ignoreerida riigi olukorra suhtes ebaadekvaatset kulupoliitikat.

Riik tõmmaku kokku

Kuidas saab näiteks rääkida maksude tõstmisest olukorrast, kus reedel statistikaameti poolt avalikustatud töötleva tööstuse toodangu number näitas järjekordselt tugevat 36protsendilist langust võrreldes eelmise aasta aprilliga, viies meid tagasi 2003. aasta tasemele. Eksport vähenes võrreldes eelmise aasta aprilliga ligi 40% ja siseturul toimus umbes 30% kukkumine.

Eelarvepoliitika peab aitama kaasa majanduse kohandumisele. Eelarve peab aastail 2009-2011 mahtuma 3% eelarvepuudujäägi piiresse. Seda ei saa saavutada aga tulude suurendamisega. Eelarve tasakaalustamine maksude ja vara müügi abil lükkab majanduse taastumist veelgi edasi. Majanduse kohandumisele aitab kaasa mitte tulude suurendamine, vaid kulude vähendamine. Kui tööjõu ühikukulu kasvas aastatel 2000-2008 ca 80%, siis peavad tööjõukulud tulema ca 35% alla, et Eesti muutuks jälle kapitalile magusaks. Kui maksukoormust tõsta, peavad inimesed leppima aga veelgi suuremate palgakärbetega, et aidata ettevõtetel kohanduda uute majandusoludega ja kõrgema maksukoormusega. Lisaks loomulikult ostujõu vähenemine kõrgemate maksude tõttu. See pole aus. Riik peab ise suutma ennast tagasi suruda praeguselt umbes 45% tasemeliselt riigieelarve mahult 35% tasemele SKPst. See tähendab lähiaastatel kulude vähendamist ca 10% ulatuses SKPst.

Ühekordsete tuludega jooksvaid kulusid finantseerides, kus tulude ja kulude vahe ainult kasvab, ei ole samuti lahendus. Iga vara saab müüa ainult ühe korra. Tulud kaovad, kulud aga jäävad. Me ei saa Eesti riiki juhtida selliselt, et 31. detsembril 2010 lõpeb maailm. Peame ajama poliitikat, mis võimaldab ka aastal 2011 ja edaspidi koostada eelarveid, kus soovid ja võimalused on tasakaalus. Seega 1/3 madalama elatustaseme juures ei ole võimalik mingi muu nipiga jätkusuutlikku ja majandusarengut toetavat eelarvepositsiooni saavutada kui ainult kulude kärpimise abil.

Mitte tulu, vaid kärpeid

Jälgin kasvava murega arutelusid kärpeplaanide üle, sest lähemal vaatlusel ei ole need üldse kärpeplaanid, vaid hoopis eelarvetulude suurendamise plaanid. Uute maksude, maksete, omanditulu ja vara müük ei ole eelarvekulude kärpimine. Räägime asjadest õigete nimedega, pigem on tegemist koormiste eelarvega. Eelarve planeerimine käib tagurpidi loogikaga - kulud on paigas, seega otsitakse meeleheitlikult nende finantseerimiseks vajalikke tulusid. Ja mõistlikke otsuseid ei saagi enne teha, kui ei lõpetata jäika raiumist, et ühte või teist kulu ei saa kärpida. Eesti riigieelarvest peaaegu 50% on sotsiaalkaitse- ja tervishoiukulud, sealt kulutusi tagasi tõmbamata ja neid süsteeme põhimõtteliselt reformimata läheme tõesti riigina piltlikult öeldes pankrotti. On täiesti vastutustundetu blokeerida jäigalt lühiajalise võimaliku poliitilise kasu nimel sisulised arutelud suure osa riigieelarve kulude üle. Ainult siis, kui kärpida sotsiaalkaitse- ja tervishoiukulusid 10-15%, on võimalik saavutada vastutustundlik eelarvepositsioon.

Välistamine ei pruugi tuua õnne ka nende õuele, kes proovivad seista jäigalt ühe või teise valijarühma huvide eest, kaitstes teatud «märke». Eesti inimesed on piisavalt ratsionaalsed ja tulevikku vaatavad, tuginedes sajanditepikkusele kogemusele, teades, et parema tuleviku nimel ei saa seemnevilja salvest ära süüa. Ei ole sugugi kindel, et neid, kes tahavad parema tuleviku nimel praegu mõistlikke otsuseid, on vähem kui neid, kes tahavad ükskõik millise hinnaga kogutud kroone kohe peo peale saada. Kriisiolukorras ei pruugi Eesti poliitikas viimasel kümnendil viljeldud märgipõhise poliitika doktriin enam töötada. Pigem ootavad valijad tervet mõistust kui jäika kapseldumist.

Tänased positsioonid võivad tähendada ka loomulikult lihtsalt erinevat olukorra tunnetust. Nii sotsiaalselt kui ka majanduslikult. Näiteks kui oodata Eestis järgmisel kümnendil seitsmeprotsendist keskmist majanduskasvu kiirelt vananeva rahvastiku tingimustes, samal ajal kui kasvava tööealise elanikkonnaga USAs räägitakse jätkusuutlikust kasvust 2% ringis, siis ei saagi kvaliteetseid otsuseid langetada. Kriisist väljumine algab alati hetkeolukorra ja tulevikuperspektiivide adekvaatsest hindamisest.

Eesti ei tohi minna Läti teed

2009-05-21

Vaadates viimaseid praeguse valitsuskoalitsiooni otsuseid või õigemini otsustamatust, tundub, et Eesti on minemas Läti teed - see tähendab vähemalt kuue protsendini ulatuva eelarve puudujäägi ning aasta lõpuks otsa lõppeva raha teed.

Poliitmängude ja klassivõitlusega tegelemine olukorras, kus maja põleb, on pehmelt öeldes kohatu. Nii Eesti Panga kui rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide hinnangu kohaselt on valitsuse poolt parlamenti saadetav 3,4 miljardiline kärbe vähemalt kaks korda väiksem sellest, mida minimaalselt vaja.

Kui Eesti ei suuda eelarve tulusid ja kulusid tasakaalu viia, toob see kaasa aasta lõpuks massiivse tööpuuduse ning majanduskatastroofi.

Isamaa ja Res Publica Liidu eestseisus kogunes kolmapäeval erakorralisele koosolekule, et arutada ettepanekuid, kuidas viia eelarvekärbe vähemalt kuuele miljardile ning hoida ära Eesti sattumine Läti teele.

Firma loomine olgu tasuta!

2009-05-14

Riik peaks kaotama seadusandlikud piirangud ja riigilõivud, et ettevõtete asutamine oleks täiesti tasuta.

Juba lähiajal tuleb sisse viia vajalikud seadusandlikud muudatused, et Eestis saaks alustava ettevõtte luua kulutamata sentigi paberimajandusele. See võiks olla esimene riigipoolne toetus alustavale ettevõtjale ja läbi selle töökohtade loomisele.

Ettevõtte alustamine nõuab alati mingeid kulutusi, aga täna tuleb alustajal välja käia erinevate riigilõivude ning maksudena ligi 5000 krooni, mis, investeerituna oma ärisse, tuleks ju varem või hiljem riigile tagasi vähemalt maksude ja ettevõtja poolt loodud uute töökohtade näol. Muide, Suurbritannias ja Prantsusmaal, kus luuakse aastas sadu tuhandeid uusi ettevõtteid, läheb kogu registreerimisprotsess maksma ainult 1500 krooni.

Tasuta ettevõtte registreerimise idees ei ole midagi originaalset, sest see on juba kasutusel väga edukalt Taanis ja Sloveenias. Esimene neist on erinevates majandusvabadust hindavates edetabelites maailma esimeste seas, teine on jällegi olnud kõige enam arenenud EL-i uusliige, kes pidevalt erinevatel aladel Eestile „ära teinud".

Riigi poolt piisaks proportsionaalselt väikeste sammude astumisest, et saavutada tähelepanuväärseid tulemusi. Ettevõtte loomise vabadus on seotud majanduskasvuga. Kui soovite: Londoni Majanduspoliitika Instituudi teadur Michele Cincera väidab eri riikide põhjal tehtud uurimuses, et ettevõtlusreformi tulemusel 1% juurde loodud ettevõtteid tähendab umbes 2,2% majandustoodangu ning 2,7% tööhõive kasvu.

Intervjuu: Mart Laar: lõpetaks nüüd ikkagi need filosoofilised vaidlused!

2009-05-13

NB! Intervjuu on tehtud eelmisel nädalal.

- Mis kampaania see on, mida te praegu televisioonis teete, kus inimesed tänavalt ütlevad, et riik peab oma kulusid kärpima, ja teie teatate klipi lõpus: „Rahvas on rääkinud"? See ei ole europarlamendi kampaania.

Noh, jah. Me nägime ühel hetkel, et olukord on Eestis natuke teistsugune, ja selle asemel, et teha tavapärast poliitilist kampaaniat, otsustasime rääkida sellest, mis on Eestile praegu kõige olulisem. Kindlasti tuleb meil ka klassikaline europarlamendi kampaania, aga kui Eesti oma asjadega hakkama ei saa, ei oota meid Euroopas mitte keegi. Seepärast räägime ja ka jääme suuresti rääkima Eestist.

- Olen nii teie kui ka Reformierakonna või Keskerakonna kampaaniate suhtes natuke skeptiline. Europarlamendi valimised on tulemas, aga need kampaaniareklaamid ei ole Euroopa Parlamendi teemad. Riigikogu valimisi pole ka silmapiiril, mis sellisel viisil rahakulutamise mõte üldse on?

Jah, aga küsimus on selles, kas me suudame ühiskonnas praegu kohale viia põhisõnumi, mida teha tuleb. Üritame rääkida sellest, mis on hetkel Eestile kõige olulisem, ja see on eelarve tasakaal ja sinna otsa ka töökohad. Nagu öeldud, kui Eesti oma asjadega hakkama ei saa, ei oota meid Euroopas mitte keegi.

- Härra Laar, aga te ei ole ju inimene tänavalt, te olete üks selle valitsuskoalitsiooni juhtkujusid. Miks on teil vaja sellest rääkida ja seda reklaamida? Teil on vaja seda lihtsalt teha.

Selleks on meil vaja veenda oma partnereid ja selleks, et partnereid veenda, on vaja tugevat avalikku arvamust. Need otsused, eriti eelarve tasakaalu viimine, on ebamugavad ja valusad. Ja kui inimesed ei saa aru, miks neid tehakse, ja pole suhtumist, et neid on vaja teha, siis ma ei kujuta ette, kuidas neid oleks võimalik teha.

-Ajaleht The Economist kritiseeris hiljuti Euroopa Parlamenti ja ütles, et Euroopa Parlament nõrkuse peamine põhjus tuleb sellest, et riigid ja erakonnad saadavad sinna keskpäraseid poliitikuid - vanu tegijaid, kellel omas riigi enam sobivat positsiooni pole, noori kellel vaja esimest kampaaniategemise kogemust, igasuguseid suusatajaid ja kõrgushüppajaid, mõttetuid lobamokki aga mitte esimese kaliibriga mõjuvõimsaid poliitikuid?

Seda juttu räägivad tihtipeale inimesed, kes Euroopa parlamendis olnud ei ole. See kõlab väga jõhkralt, aga tegelikult on see ükstapuha keda saadetakse, olgu and suusatajad või hüppajad. Poliitikat tehakse fraktsioonides ja oluline on see, millisesse Europarlamendi fraktsiooni sa kuulud. Näiteks Ari Vatanen Soomest pole küll hüppaja, vaid hoopiski keeraja, täpsemalt autoralli eksmaailmameister, on erakordselt mõjukas ja väga hea poliitik.

Euroopa parlament on väga alahinnatud organ, tegelikult valmib seal 70% ka meil kehtivast seadusandlusest. Me oleme seda vähe kasutanud, meie ettevõtjad on parlamendi võimalusi vähe kasutanud. Vaatame kõrvalt kasvõi Soomet, üks selline väike näide, kui Europarlamendis arutati direktiivi milline peaks olema basseinivee temperatuur, siis soomlased väga agaralt võitlesid sellel teemal - on ju Põhjamaa poolt vaadates väga oluline kui soe see vesi olema peab. Otsene raha.

- Miks on kõik need ettevõtluse toetamise kavad nii kaua veninud? Juba aasta alguses oli sellest juttu, praegu on maikuu?

See on hea küsimus, aga seda tuleks küsida kellegi teise käest. Seal oli kaks suurt asja. Üks oli ettevõtluse toetuspakett (võeti vastu möödunud nädalal riigikogus - toim.).

Teine osa sellest paketist aga istub kahjuks endiselt valitsuses, see on ekspordigarantiide süsteem ja selle üle vaieldakse endiselt ennastunustavalt.

(Kuna intervjuu sai tehtud eelmisel nädalal, siis vahepeal on toimunud muutused ja Mart Laar lisab: "Jää on läinud liikuma. Esimene osa meetmetest võeti läinud nädalal Riigikogus vastu, sel nädalal võetakse vastu korterelamute energiatõhususele suunatud krediidigarantiide programm. Ministeerium on rakendusaktid ette valmistanud ja on valmis raha kohe liikvele panema. Ekspordigarantiid on sel nädalal valitsusel arutlusel.)

- Mis vastuolu on seal tekkinud? Ettevõtjad ootavad, milles probleem?

Teate, ma ei tahaks seda kommenteerida, sest siis ma muutun jälle vastikuks. Mulle tundub... Ma parem siiski ei ütle midagi.

- Oleks siiski väga tore teada?

Seda tuleb küsida mõnede teiste inimeste käest. Kui rahandusministeerium ütleb, et seda tuleb teha nii, et see ei mõjutaks eelarve tasakaalu, on üks tee. Kui aga justiitsministeerium ütleb selle peale rahandusministeeriumile, et seda ikkagi ei saa nende pakutud variandis ühel või teisel põhjusel teha, siis mina ütlen: kulla partnerid, jõudke lõpuks veendumusele, kuidas seda teha. Meil ei ole vahet, võib teha nii või teisiti, aga kui öeldakse iga asja peale „ei" ja mitte ühegi asja peale „jah" ilma ise ühtegi lahendust välja pakkumata, pole see praktiline poliitika. Mulle tundub, et meil on filosoofilised vaidlused, mida on heal ajal väga huvitav pidada, aga lõpetaks need nüüd ikkagi ära.

-Mulle on kogu see kevad tundunud, et riigil ei ole koherentset ja konkreetset plaani, mis on eelarve muutmise põhimõtted. Mida ja kuidas kärpida, kas ja kuidas tekitada lisatulusid. Kas kärpida solidaarselt või panna paika prioriteedid, mille kallale ei minda. Pole eesmärke ja pole tähtaegu. Peaminister loobib pressikonverentsil ideid...

Ma olen kaks korda eelarvet kärpinud. Ma tean, kuidas seda tehakse. Kogu see protsess, mis on käinud viimane aasta otsa, pole just kõige praktilisem. Et muutuda praktiliseks, tuleb olukorda endale ausalt tunnistada. Kuni me seda ei taha teha, tegeleme me enesepettusega.

- Aga kes need „meie" on?

Antud hetkel räägin ma kogu Eesti ühiskonnast. Ja me oleme ise ka oma erakonnaga selle enesepettusega tegelenud. Siin pole kedagi, kellele näitame näpuga, et keegi on halb ja meie oleme hea.

- Kui me aga räägime riigieelarvest, siis seda ei koosta ega kärbi „Eesti ühiskond". Need on konkreetsed persoonid.

Neid konkreetseid persoone ma ei kavatse ütelda, sest see tähendab jälle valitsuse tülli ajamist. Ei ole praktiline näidata kellelegi näpuga, kuigi mul oleks küll, kellele näidata...

- Mina kujutan seda ette nii, et peaminister võtab initsiatiivi ja lepib kogu mingid põhimõtted, kuidas kärpida. Kas või seesama solidaarsusprintsiip, mis praegu vist siis käiku läks.

See on meie ettepanek. See on absurdne olukord, et rahandusministeeriumist ei tule ühtegi ettepanekut, millesse nad ka ise usuks, et need võiksid valitsusest läbi minna. Võib-olla pole ka meie ettepanek kõige parem, aga vähemalt on see konkreetne ettepanek, mille alusel saab töötada.

- Teatud mõttes saan ma ka rahandusministrist aru: need on poliitilised valikud, mida tema teha ei saa.

Tegelikult käib see protsess väga lihtsalt. Eelarve koostamine pole mingi raketiteadus. Peaminister võtab asja ette, ta võtab rahandusministri ette ja pakub, koos rahandusministriga või ilma, valitsusele välja mingid valikud.

- Minagi saan sellest niimoodi aru. Peaminister võtab ette, tema juhib, tema käes on initsiatiiv ja kes ei veereta palli...

Nii lihtne see ka jälle pole. See, kes toob selle tuima rahandusliku pildi valitsusse, esitab kõik alternatiivid, ükspuha mis need on, nii head kui ka halvad. Rahandusministri osa on esitada kõik võimalused. Tema asi pole langetada poliitilist otsust, tema asi on panna kõik need asjad laua peale.

- Olgu, IRL avaldas kuu aega tagasi oma tööplaani, nii-öelda kriisiplaani. Vaatame mõnda konkreetset punkti sellest kavast. Teil on siin kirjas: „Jätta ära 2010. aastaks määratud maksureform." See on juba läinud?

Jah, see on tehtud ja läinud.

- Siis on kirjas: „Tõhustada pere- ja lastepoliitikat, muutes selle senisest oluliselt vajaduspõhisemaks." Kas lastetoetused tuleb ära jätta?

Ma kindlasti ei ütle, et lastetoetused tuleb ära jätta. Kindlasti tuleb need aga suunata nendele, kes seda tõeliselt vajavad. Praegust kolmesadat krooni ei ole väga paljude jaoks vaja. Samas tähendab see ka seda, et neil, kellel on seda raha vaja, oleks lastetoetus ka suurem.

- Mis summadest me sel juhul räägime?

Sajad miljonid. Samas tähendab see ka, et neil, kellel on seda raha vaja, oleks ka suurem lastetoetus.

See on jälle üks näide, kus me oleme üles ehitanud kohustuste süsteemi, kus me ise väga täpselt ei arvestanud, kuidas need kohustused sotsiaalset mõju avaldaksid.

- Teie plaanis on ka rida: „Kärpida ministeeriumide palga- ja majandamiskulutusi vähemalt 10%." Trükkisin riigieelarve välja ja näiteks sotsiaalministeeriumi rea taga on kirjas kuludena 40 miljardit, millest sotsiaalministeeriumi tegevuskulusid on umbes 150 miljonit, ja kui sellest 10% ära võtta...

Eks neid majandamiskulusid võib tõlgendada erinevalt. Praeguseks hetkeks on läbi läinud 8% kärbe ametkonnale, mis on osa 5,9% ulatuvast kärpest KÕIGILE ministeeriumite palga ja muudele kuludele

- See 5,9% käib kogu riigieelarve kulupoole kohta?

Jah, see on arvestatud kogu kulupoole peale, välja arvatud Euroopa Liidu raha.

- Tegelikult tahan ma viidata sellele, et inimesed tänavalt teie enda teleklipis, kes räägivad riigi kärpimisest, ei mõtle õpetajate või politseinike palkasid. Ja kui inimesed räägivad, et riik võiks kokku hoida, ja Meelis Atonen arvab, et miljardid tulevad sellest, kui Evelin Ilveselt auto ära võtta. Tegelikult tuleb ju minna selliste asjade kallale nagu pensionid, õpetajate palgad ja sotsiaaltoetused.

On võimalik, et oleme paljude programmidega üle pingutanud ja meil tuleb tagasi võtta. Tahan aga ütelda, et kui vaatame näiteks tagasi aastasse 2005, siis ei saa ju öelda, et Eesti riik oleks olnud siis teovõimetu.

- Ma ei vaidle vastu, et neid kulutusi ei pea kärpima. Ma arvan lihtsalt, et sellest ei piisa.

Ma ei räägi sellest, et Eesti riiki õnnestub kärpida kelleltki auto äravõtmisega. Tuleb minna ka programmide kallale ja see on nüüd iga ministri poliitiline otsus.

- Sellepärast ma tõingi sotsiaalministeeriumi näite: tegevuskulud 150 miljonit, kogukulud 40 miljardit. Isegi kui Hanno Pevkur koondaks iseenda ja kõik oma ametnikud, müüks veel ministeeriumimaja ka maha, saaks ta kokku ikkagi ainult murdosa...

Loomulikult tuleb tal üle vaadata kogu oma valdkond. Me oleme vahepealsel ajal üles ehitanud riigi, mida me ei suuda üleval pidada. See on õudselt ebameeldiv, vastik ja ebaõiglane.

-Rääkides pensionitest, siis ma ise arvan, et paremal juhul nad nüüd nii sellel kui järgmisel aastal enam ei tõuse. Halvemal juhul langevad?

Langust siiski ette ei näe. Mina ei ole ka sotsiaalminister ja ei hakka talle ette kirjutusi tegema.

-Riigiettevõtete müük. Eesti Post, Eesti Loto, Eesti Energia börsile müük?

Riigiettevõtete müük kahjuks ei anna otsest tulu. Pikemas perspektiivis võivad need olla õiged otsused, kuid 2009. aasta eelarve kontekstis ei anna need midagi.

-Nad ei anna küll kohe tulu, aga selleks et ma ei pea teie käest 2010 või 2011 aasta sügisel neid samu küsimusi küsima, siis tuleks sellega tegeleda juba praegu. Näiteks Eesti Energia vähemusosaluse viimine börsile, sellest on räägitud aastaid?

Ma olen nõus, see ei päästa meid 2009, aga 2010 võib juba anda tulu. See on kindlasti idee mida tasub kaaluda.

- Mida arvate otsusest teise pensionisamba külmutamise ja hilisema kompenseerimise kohta? Pakun, et kolme-nelja aasta pärast, kui olukord on rahunenud, tuleb lauale ka idee, et äkki lõpetaks selle teise samba üldse ära.

Kindlasti tuleb. Ja see lahendus, milleni lõpuks jõuti, võib pensionisamba likvideerimisele oluliselt kaasa aidata. Mina suhtun sellesse kompenseerimiskavasse suhteliselt ettevaatlikult.

- Minu arvates oli kompenseerimine väga vale otsus. Ma saan aru, et Eiki Nestoril on selle pensionisüsteemiga hästi isiklik side.

Ka minul on isiklik side. Ma olin ise sama ajal peaminister, kui seda süsteemi loodi, aga ma arvan, et Eiki Nestor saavutab nende ettepanekutega risti vastupidise tagajärje. Tulemused ei ole need, mida Eiki Nestor tahab, aga tema ettepanekud viivad hoopiski selle süsteemi lammutamiseni.

- Veel korraks pilk IRL-i tööplaani. Selline lause: „Tuua rohkem investeeringuid majandusse, leppides siin tegutsevate pankadega kokku pankade kohustusliku reservi määra vähendamises 12%-le, eeldusel, et vabanevat summat kasutatakse Eesti ettevõtetele laenamiseks." Kuidas oleks sellist kokkulepet võimalik saavutada?

Aga räägime nendega. Kui me ei üritagi, kui me kohe alguses ütleme, et seda, teist või kolmandat asja ei saa teha ega tasu proovida, siis ei jõua me kuhugi. Sellist asja ei saa seadusse sisse kirjutada, et kohustada panku laenama, aga me saame nendega rääkida ja suhelda.

Euroopa Liit ei vaja uut energiahartat

2009-05-08

Venemaa president Dmitri Medvedev teatas 20. aprillil Soomes, et teeb ettepaneku muuta globaalseid energiasuhteid, asendades energiaharta lepingu uue raamdokumendiga. See on Kremli kaval käik, kuidas varasemaid kohustusi eirata ning tõsiseid juriidilisi probleeme lahendada.

Medvedevi meelest ei ole Venemaa seotud 1994. aastal sõlmitud energiaharta leppega ning võib seepärast julgelt pakkuda uut lähenemist. Meeldetuletuseks: Venemaa kirjutas leppele alla, kuid hiljem ei ratifitseerinud seda.

Pole välistatud, et lähema paari kuu jooksul teeb Haagi rahvusvaheline kohus otsuse, mille tulemusena siiski kinnitatakse Venemaa seotust energiaharta ning sellest lähtuvate kohustustega. Kreml on mures, sest energiaharta kohustuste kinnitamine kohtus võiks anda näiteks naftakompanii Jukos endistele omanikele võimaluse esitada Venemaale vähemalt 28 miljardi euro suurune hiigelnõue. Seda püüab Moskva mõistagi vältida. Samas peaks olema Euroopa Liidu huvides, et mängureegleid ei muudetaks ühe poole survel. Energiaharta sätete üle võiks vaielda ja neid täiustada, kuid dokumenti ennast ei tohiks mingil juhul minevikku saata. Pealegi ei ole Euroopa Liit siin ainus tegur. Hartaga on liitunud 49 riiki, mistõttu on tegemist toimiva globaalse energiasuhteid seletava dokumendiga.

Kreml on mures, sest energiaharta kohustuste kinnitamine kohtus võiks anda Jukose endistele omanikele võimaluse esitada Venemaale 28 miljardi euro suurune hiigelnõue.

Hea uudis: väärt idee hakkab peagi teoks saama

2009-05-08

Selge, et Eesti jaoks on ekspordi suurendamine võtmeküsimus. Kuid millistele sihtturgudele peaksime oma jõupingutused suunama ning millistele toodetele ja teenustele panustama?

Ekspordi edendamisel tuleb arvestada sellega, milline on meie olukord praegu ning kuhu soovime välja jõuda.

Seni on Eesti püsinud eksportiva riigina võrdlemisi heal positsioonil: ekspordi osakaal meie sisemajanduse kogutoodangus on sel aastatuhandel olnud 70-80 protsendi vahemikus. Samas ei ole eksportivate ettevõtete arv kuigi suur - 2007. aastal tegeles Eestis ekspordiga ligi 18 protsenti ettevõtetest ehk umbes 6000-7000 firmat.

Kui vaatame ekspordi struktuuri, on rahuloluks põhjust veelgi vähem, sest suure osa meie ekspordikäibest on andnud madala lisandväärtusega allhange, mis on viimastel aastatel tööjõu kallinemise tõttu konkurentsivõimes kaotanud.

Me ei ole enam riik, kes paistaks silma odava tööjõuga ning odavale tootmissisendile tuginev eksport ei ole jätkusuutlik. Milles on väljapääs?

Peame väärtusahelas liikuma ülespoole ja võtma endale keerulisemaid, kuid ka suuremat tulu toovaid tasemeid jõukatel ja teadmusmahukatel turgudel.

Käes on niisiis aeg hakata panustama kõrgema lisandväärtusega ekspordile ning samuti laieneda olemasolevate oskuste ja toodete baasil nendel turgudel, kus suudame juba praegu konkurentsivõimelised olla.

Kuidas selleni jõuda? Kindlasti saame kasutada seniseid kogemusi ekspordi toetamisel. Meil on ettevõtjatele olemas nii ekspordiplaani koostamise tugi, eksporditurunduse toetus kui ka erinevad ekspordigarantiid.

Suurt abi sihtturgudele sisenemisel ja enda kohalike oludega kurssi viimisel pakuvad Eesti ettevõtjaile meie peamistel sihtturgudel tegutsevad Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EASi) välisesindajad ning Eesti saatkondade majandusametnikud. Samuti on kavas võtta tööle EASi ekspordinõunikud, kelle ülesandeks saab ettevõtjatele asjaajamisel praktilist abi osutada ning kontakte vahendada.

Hea uudis ettevõtjaile on ka selle aasta alguses jõustunud võimalus palgata arendustöötaja, kelle tasust poole maksab EASi vahendusel kinni riik.

Nende sammudega on riik loonud ettevõtjatele võimalused asuda eksportijana soodsale stardipositsioonile, kuid võimaluste kasutamise initsiatiiv peab tulema ettevõtjatelt.

Koostöö on praeguses majandusolukorras olulisem kui kunagi varem. Ettevõtjad, kellel on sarnased huvid sihtturgude ja sektorite lõikes, peaksid koonduma.

Mida saab riik veel Eesti eksportijate toetuseks teha? Lugesin 17. aprilli Äripäevast OÜ Krimelte juhatuse esimehe Jaan Puusaagi ettepanekut luua meile olulistesse sihtriikidesse riiklikud kaubandusesindused. Sel ideel on jumet. Enamgi veel - see idee hakkab peagi ka teostuma.

Nimelt oleme ekspordiinkubaatorite loomise ette näinud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis välja töötatud välisinvesteeringute ja ekspordi tegevuskavas. Tahame aastatel 2009-2011 ellu viia katseprojekti, kus loome koostöös oma partnerriikide kaubanduse edendamise organisatsioonidega olulisemaid Läänemere-äärseid turge katva ekspordiinkubaatorite võrgustiku.

Esimeses järjekorras võiksid sellised ekspordiinkubaatorid sündida Soomes ja Rootsis, meie kahes suurimas ekspordi sihtriigis.

Kui oleme inkubaatorid neis riikides toimima saanud ja idee ennast õigustab, saame laieneda ka mujale. Kui tõepoolest on näha ettevõtjate huvi Rumeenia, Bulgaaria ja endise Jugoslaavia riikide vastu, millele viitas Jaan Puusaag, võib rajada inkubaatori ka sinna.

Tõsi, vaadates meie kaubavahetuse numbreid Balkani riikidega, tundub pigem, et nõudlust oleks hoopis logistikaettevõtete inkubaatori järele Hiinas. Riigi tugi otse sihtturgudel ongi oluline eelkõige seal, kus Eesti ettevõtja ise veel hakkama ei saa. Teiselt poolt on oluline ka asjast huvitatud ettevõtete ring - see peab olema piisavalt suur.

Eelkõige tuleb analüüsida ja kokku leppida, millistes sihtriikides oleksid meie võiduvõimalused suurimad. See ei tähenda, et me ei võiks pilku pöörata väiksematele ning seni vallutamata turgudele. Kuid meie põhipingutus peab olema suunatud võtmeturgudele, kus on võimalik kõige rohkem võita.

Võrrelgem korraks numbreid: Horvaatia pakub meile 4 miljoni, Saksamaa seevastu üle 80 miljoni elanikuga sihtturgu, mille kõrval veel 38miljonilise elanikkonnaga Poola.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium reastas koos partneritega mitme parameetri alusel kõige perspektiivsemad ja ligipääsetavamad turud Eesti ettevõtjate jaoks.

Meile on ekspordi sihtriikidena olulisimad Rootsi, Soome, Saksamaa, Venemaa, Norra, Hiina, Suurbritannia, Leedu, Holland ja Tšehhi. Seniste kogemuste põhjal saame väita, et nendes riikides on edu saavutamine vähem keeruline ja võidud võivad olla suuremad.

Viimased kolm aastat on Eesti eksporditurgude esireas olnud naaberriigid Soome, Rootsi, Läti ja Venemaa. Kui Balti turg peakski olema Eesti ettevõtete koduturg, siis praegu on oma kaubamärgi all lihtsam siseneda ka teistele Ida-Euroopa ja SRÜ turgudele. Need turud on suure kasvupotentsiaaliga, kuid ebastabiilsed, seega on riigi tugi ekspordigarantiide näol väga oluline.

Skandinaavia ja teised "vanad" ELi riigid on jätkuvalt olulised teatud väärtusahelates ning tehnoloogiatööstuse allhankijatena, kuid oma kaubamärgiga saab küpsetele turgudele siseneda üksnes väga uute ja konkurentsivõimeliste toodetega või kitsastes niššides.

Suured ja kaugemad turud on Eesti ettevõtjaile jätkuvalt väljakutsuvad ning neis võib peituda tulevikuvõimalusi.

Kaugtöö kui esimene lahendus töökohtade taastekkeks

2009-05-07

Tööpuudus on olnud Võrumaa jaoks kogu aeg päevakajaline teema. Kahe aasta tagune majandusbuum lõi eksliku kujutelma, nagu oleks see probleem lahenenud või lahenemas. Tegemist oli lihtsalt kiire kasvu perioodiga, mis aitas tasa teha vahepealseid raskemaid aegu, kuid ei pannud arvestama võimalike tagasilöökidega tulevikus.

Esimest korda puutusime töötusega tõsisemalt kokku 1990ndate aastate esimesel poolel. Igapäevase teenistuseta jäänud inimeste arv oli siis mitu korda suurem kui praegu. Paljud maakonna majandikeskused ja metsakülad muutusid vaid tähiseks kaardil. Nende endist hiilgust peegeldavad siiani lagunenud tootmiskompleksid.

Kiirele majandusedule eelnenud aastatel lahkusid paljud võrumaalased parema töö ja elu otsingul kaugemale. Need, kes jäid, suutsid ümber õppida ja uue eriala omandada, leides töö ennekõike maakonna tõmbekeskustes, suuremates asulates. Majanduse struktuur jäi aga samaks mis Nõukogude võimu lõpuaastatel.

Tööpuuduse juured peituvad minevikus

Võrumaa jaoks on tööpuudus olnud probleemiks number üks iseseisvuse taastamisest peale. Aasta-paar tagasi olukord mõnevõrra leevenes. Näiteks ei leidunud siin kandis peret, kelle isa või poeg ei oleks töötanud ehitajana Tallinnas või Soomes. See lasi majandusedul siingi eredamalt särada.

Praegune seis on hoopis troostitum, sest paljud neist on kaotanud ka seal töö. Selle kõrvale võib panna igapäevased kurjakuulutavad teated olukorra kohta maakonna tööturul. Majandussurutis on löönud valusalt maakonna mitut edukat ettevõtet, sundides neid uksi sulgema või jätkama tööd osalise koormuse ja tööajaga. Tekkinud olukord paneb seniseid väärtusi ja tõekspidamisi ümber hindama.

Maakonna ettevõtlusprobleemid on suuresti peidus meie majanduselu struktuuris. Aastatel, kui tööpuudus asendus näilise tööjõupuudusega, kasvas töökohtade arv valdkondades, kus toodeti lisandväärtust just olemasolevale majanduskeskkonnale, nagu puidutööstus, ehitus, esmane teenindussektor. Teisisõnu panustati nendesse valdkondadesse, mis tõid kiiresti tulu, kuid mille jätkusuutlikkus sattus esmakordselt löögi alla 1990ndate aastate alguses.

Paljud majanduseksperdid on juhtinud tähelepanu, et kui majandussituatsioon muutub, muutub kõige kiiremini just selliste töökohtade arv, millel on madalam lisandväärtus ning kus ollakse orienteeritud ennekõike odavale allhankele.

Praegune ning järgmisteks aastateks prognoositud majanduslangus kahandab aga nendes valdkondades töökohti eelneva kasvuga võrreldavas mahus. Võib öelda, et poole aasta pärast on olukord suure tõenäosusega mitu korda halvem. Seda me aga lubada ei saa, sest kui pole tööd, pole ka inimesi ja vastupidi. Võrreldes Nõukogude aja lõpuaastatega, on maakonnast lahkunud peaaegu sama palju inimesi, kui on praegu Võru linnas elanikke. Sama suurt väljarännet maakond enam üle ei ela.

Selleks et mustemast mustemat stsenaariumi vältida, tuleb kohe asuda tööpuuduse leevendamiseks samme astuma. Suur roll on selles avalikul sektoril, sealhulgas maavalitsusel ja omavalitsustel. Väited, et kohalik omavalitsus ei suuda uute töökohtade loomise eest seista, ei kannata mingisugust kriitikat. Teerajaks on olnud Vastseliina vald koos tööstusalaga.

Uued töökohad maakonda!

Üheks meetmeks, mis aitab uute töökohtade tekkele kaasa, on innovaatiliste ja paindlike töövormide väljaarendamine. Kaugtöö on siin esimene märgusõna.

Tegemist ei ole jalgratta leiutamisega. Juba praegu on maakonnas elanikke, kelle töölaud asub Võrumaal, kuid kontor kas Tallinnas või isegi väljaspool Eestit. Neid pole palju, kuid nad on näidanud, et ka nii saab tööd teha. Seda ennekõike valdkondades, mis on suunatud suuremale lisandväärtusele, olgu selleks nõustamis- ja konsultatsiooniteenused, projekteerimine või tasuvusanalüüsid.

Lisaks pakub võimalusi nende teadmiste ja oskuste kasutuselevõtt, mis vahepeal on unustuse hõlma vajunud. Erkki Peetsalu välja pakutud nn konnahüpe ehk kogukonnahüpe, mis tähendab ka seda, et selle raames rakendatakse uusi tööhõive- ja hoolekandelahendusi, vajab edasiarendamist. Ajalooline elukorraldus Võrumaal on põhinenud paljuski kogukonnal, kus igaüks leiab omale rakenduse.

Kaugtöö on elu edendamise võimalus suurkeskustest kaugel olevatele piirkondadele mitmel pool Euroopas. Tegemist on ka paindliku töövormiga, mis sobib paljudele tööturu riskirühmadele nagu noored kõrgharidusega spetsialistid, puuetega inimesed, vanemad inimesed, väikelaste vanemad jne.

Selleks et kaugtöö reaalsuseks muuta, on maavalitsus viimastel kuudel aktiivselt samme astunud. Alustatud on lähteolukorra kaardistamisest, samuti on loodud töörühm. Selle ülesandeks on käivitada info- ja nõuandeteenuste keskus, mis annab alustuseks tööd vähemalt kuuele kohalikule elanikule, kes omakorda aitavad luua piirkonda kaugtöökeskuse, mis põhineb erinevate sektorite koostööl.

Töökohtade taasteke sõltub avalikust sektorist, olemasolevast oskusteabest ja toimivast regionaalpoliitikast. Eesti ei alga ega lõpe Tallinna lennujaama aia juures. Näiteks võiks Tallinnas paiknevate avalikke teenuseid osutavate riiklike institutsioonide (töötukassa, tööinspektsioon jne) halduskoormust kaugtöö vormis vähendada.

Küsimus on maakonna jätkusuutlikkuse tagamises ning kaugtöökeskuse loomine on esimene samm sel teel.

Nagu aasta 1944

2009-05-07

Kas meil jätkub alati sedavõrd teadmisi, et igast asjast võimalikult kohe aru saada? Ilmselt mitte.

Elus tuleb enamasti tegelda just irratsionaalsete probleemidega. Käisin täienduskoolitusel viimati aastal 2000, teemaks kriisi reguleerimine tuumakatastroofi korral. Kohapeal selgus, et õppuse korraldaja ei tundnudki ülesande sisu. Ta oli ehtne issanda idioot. Hüva, elutargad inimesed ütlevad, et küll elu ise õpetab. Aga mismoodi saab elu ise õpetada haldusreformi? Saab küll. Näiteks korterimüügiga. Või kolimisega vaestemajja. Lahkumisega Eestist. Võimalusi on rohkem kui üks.

Vigade tunnistamine teeb otsustamise raskemaks

Peame meeles pidama, et Eesti iseseisvuse taastamine 1988-1992 ja meie riigi väljavedamine majanduskriisist alates aastast 2008 on kaks eri ülesannet. Tookord otsustati küllalt kiiresti. Nüüd on otsustamine raskem, sest sa pead tunnistama ka oma vigu. Oskust tunnistada eksimust tuleb õpetada enne kohut, järelikult hiljemalt koolis. Aga niisugust ainet pole üheski õppekavas.

Näiteks mina pean praegu õppima viies suunas. Esimeseks on kohanemine vanaduse tulekuga. Teiseks saab tegelemine endast vanematega (vanim nendest on hetkel 67aastane tippjuht). Kolmas on noor põlvkond, praegused gümnasistid. Neljas on tehnoloogiline evolutsioon, arvutikasutus. Viies on poliitiline areng ka väljaspool Eestit, sest näiteks Lääne-Euroopa varustatus nafta ja gaasiga mõjutab meid, ehkki ei käi meie kaudu.

Neist viiest midagi kärpida vististi ei anna. Maha saaks võtta "õppekavadest". Kes on mõelnud inimestest, kes on juba välja õppinud, aga peaksid juba justkui mälestusi kirjutama?

Hangeldajad lõikavad muutustelt jätkuvalt kasu

Ellujäämine ei tähenda automaatselt kohanemist. Ei oska öelda, kui palju küüditati Siberisse rasedaid ja kui palju samataolisi 1944. aastal üle mere läks, ent ma tunnen meest, kes sõitis paadis 300 km kaheaastasena. Merega temasugune ühe-otsa-piletil kohaneda ei jõua. Peret, mis pidi minema nii pikale otsale, praktiliselt tundmatusse, oli 7 inimest. Võinuks olla ka 8, aga Juta Oleski ja minu ema Maja Olesk (1909-2000) keeldus.

Tegelikult oli paadis paarkümmend põgenikku ja tahtjaid oli rohkemgi. Palju paadikoht maksis, ei tea. Tean seda, et tädimees Siegfrid Viirman (1908-1984) ütles hüsteerilistele põgenikele: kes veel tuleb, sellel löön käed aerulabaga murtuks.

Oleme oma haldusreformiga mõnevõrra otsekui 1944. aastas. Nagu paadis koos ülearuste põgenikega. See on kurjast. Ühe jupi haldusreformist on omandireform juba ära teinud. Tehtud on teinegi jupp, nimelt haiglad. Käsil on kolmas, õppeasutused. Kõige rohkem on nondelt reformidelt lõiganud vaheltkasu ehk hangeldanud ehitusfirmad.

Haldusreformi läbiminek eeldab viit kriteeriumi. Esiteks põhiseaduse muutmist selles võtmes, et oleksid defineeritud nii "maakond" kui ka "osavald". Teiseks-kolmandaks e-Eesti töökõlblikkust ja haldusreformi seotust riigieelarvega. Neljandaks kompensatsiooni inimestele, kes reformi käigus kaotavad töökoha, ehkki pole pensioni vähenemist "ära teeninud". Viiendaks uue põlvkonna personalikoolitust.

Mina alustaksin punktidest 2-4. Neist kriitilisim on teine punkt, sest e-Eesti on lagunenum kui vana pastel. Asjapulgad ja -tundjad, tehke see asi korda!

Baltikumi jääsurm: kapitalita pole arengut!

2009-04-29

Tänaseks on Kesk- ja Ida-Euroopa riikide (edaspidi KIE riigid) majandusarengu ja kiire reaalse konvergentsi müüt vanade liikmesriikidega piiritletud. Kui tuuakse näiteid maailmas majanduse olukorrast, kus asjad on hullemast hullemad, käsutatakse selleks KIE riike. KIE riikide ühtse tervikuna käsitlemine näitab veel kord, kui vähe tänases globaalses majandusruumis vaadatakse alustegureid ja kui palju lähtutakse lihtsalt tunnetest ja müütidest.

Majandus on usk ja emotsioonid

Tuleb tunnistada, täna usku KIE riikidesse ei ole ja emotsioonid on negatiivsemast negatiivsemad. See on hoiak, mis loob reaalsuse nende riikide jaoks. Ja teatavasti on hoiakuid muuta kõige keerulisem. Millised sündmused võiksid panna globaalset kogukonda oma hoiakut meie suhtes muutma? Ainsad riigid, kes teistest KIE riikidest kuvandi mõttes eristuvad, on Sloveenia ja Slovakkia, seda Euroopa rahaliidu täisliikmelisuse kaudu.

Üks võimalus seega KIE riikide jaoks tekkinud müüti murda ja teha ennast kapitalile jälle magusaks on täita konvergentsikriteeriumid ja võtta käsutusele euro. See võiks panna turge seniseid seisukohti revideerima. Reegel KIE riikidele võiks kõlada: eristu või muidu ootab sinu majandust jääsurm!

Teine võimalus tuleneb otseselt samast allikast - Euroopa tihedamast integratsioonist. Ükskõik milline ka ei oleks retoorika, me elame piiride tõmbamise ja kasvava protektsionismi maailmas. Riigid ja poliitikud on majanduses muutunud keskseks. Poliitikute edu ja ebaedu mõõdetakse valimistel eelkõige koduriigi valija hetke heaolu ja emotsiooni põhjal. See sunnib poliitikuid valmistama eelkõige oma valijale rõõmu. Riigikapitalismi tõusu tagajärg on kasvav protektsionism.

Ja ei ole sugugi selge, kuhu piirid päeva lõpuks Euroopas tõmmatakse. Kas need kulgevad tänase Euroopa Liidu piiride, euroala või lausa rahvusriike järgi. KIE riikide võimalus järgmise etapi heaolu konvergentsiks tuleneb föderaalsest Euroopast. KIE riikide ühine huvi peab olema föderaalsem Euroopa ja Lissaboni lepingu kiire ratifitseerimine. KIE riigid oleksid pidanud selles protsessis olema veduriks, mitte piduriks!

Kuigi turud käsitlevad KIE riike ühtse loogika järgi, on iga riik siiski unikaalne. Isegi Baltikumi ei saa käsitleda ühtse tervikuna. Näiteks Eesti panustas koos teiste doonoritega IMF abipaketi raames Läti finantseerimisse. Aga tuleb nõustuda, et tänases päevas peale Balti riikide endi ei näe keegi Lätit, Leedut ning Eestit eraldi, vaid ikka ühtse Baltikumina. Meid nähakse oluliselt homogeensema tervikuna, kui me seda kahjuks oleme. Balti koostööd tuleks oluliselt tugevdada ja tõesti teha paljusid asju koos. Tean, see kõlab naiivsena, aga on tõsi: mida ühtsemalt me käitume, seda kiiremini pääseme. Teine tee Eesti jaoks on üritada Baltikumi kuvandist välja tulla, kuid see on kahjuks vist veel ebareaalsem.

Kapitalita ei toimu arengut

Balti riikide hoogne heaolu konvergents rikkamate Euroopa Liidu liikmesriikidega viimasel viiel aastal on olnud paljuski finantseeritud ekspansiivse kapitali impordiga, mitte tootlikkuse kasvuga. Majanduskasv on põhinenud ehituse ja sisetarbimise buumidel, mida on finantseeritud laenuga. Kõigil neil ühiskondadel on üüratu välisvõlg kurelt väheneva väärtusega varade vastu. Riikide kaupa leevendab olukorda madal valitsussektori võlakoormus, mis Eestis on näiteks 3,7%SKP-st.

Selline ekspansiivne arengumudel nõuab pidevat värske kapitali sissevoolu. Täna aga rahapakkumist sisuliselt ei ole. Kohalikud kommertspangad ja riigid, nagu Läti olukord näitab, ei suuda raha finantsturgudelt tõsta, välispangad on tõmmanud aga suurte laenukahjumite ja vahetuskursi muutuse hirmus laenamisele pidurit. Näiteks Eestis väheneb 2009. aastal laenujääk ennustatavalt ca 10%. Raha tõmmatakse majandusest rohkem välja, kui pannakse sisse, lahendus sellest Baltikumi jaoks on üks - majanduse arengut Baltikumis suures mahus kapitaliga varustada lähemal viiel aastal kommertspankade kaudu võimalik ei ole. Lisaks võimendab seda ka kasvav kapitali protektsionism, sest enamik pankasid Euroopas ja Ameerikas liigub maksumaksjate otsese või kaudse kontrolli alla. Kui maksumaksja kapitaliseerib enda rahaga panga, tahab ta õigustatult, et raha jõuaks tagasi tema enda riigi majandusse, mitte liiguks toetama teiste riikide majandust.

Eesti näite puhul tähendab see koos sisetarbimise kukkumisega (Statistikaameti kiirhinnangu alusel import jaanuaris -35%) ja olematu nõudluse tõttu eksportturgudel (sama hinnang jaanuar -30%) majandusliku aktiivsuse täielikku kadumist ja jääsurma. Seda ei tohi lasta juhtuda ja riik peab sellises olukorras vajadusel asuma ka nõudlust stimuleerima.

Vahetuskursist ei pääse mööda

Eesti olukord on parim, meil on valuutakomitee süsteem, kus baasraha on käetud välisvaluuta reservidega, lisaks muud allikad (nt pensionifondide varad välisvaluutas, kohustusega kroonides) ja värske leping Rootsiga, mis loovad olukorra, kus sisuliselt kõik krooni deposiidid on käetud välisvaluutaga, mis tagab ka kõige keerulisemal hetkel krooni täieliku konverteeritavuse.

Loomulikult on meeletult kiiresti eskaleeruv reaalmajanduse konkurentsivõime probleem, kus kõigi peamiste eksporditurgude valuutad on oluliselt odavnenud euro suhtes ja kroon on jäigalt euroga seotud. Eesti tööjõu ühiku kulu on 2000. aastaga võrreldes tööstuses kasvanud 39% ja majanduses tervikuna isegi 90%. Eesti tööjõukulude ja tootlikkude suhe näitab, et vahetuskurssi hoides on vaja ekspordi konkurentsivõime taastamiseks kulusid vähemalt 30% vähendada. Esimene positiivne märk valitsussektori poolelt oi) olemas.

Eesti parlament võttis juba veebruaris vastu riigieelarve kulusid 3% ulatuses SKP-st vähendava lisaeelarve. Põhjusi oli kolm: esiteks, aidata kaasa majanduse kohandumisele; teiseks, vältida olukorda, kus laenuga tuleb finantseerida riigieelarve kulusid; kolmandaks, hoida valitsussektori defitsiit 2009. aastal alla kolme protsendi (kusjuures Eestis on olnud alates 2003. aastast nominaalne valitsussektori eelarve ülejääk) ja täita kõik euroalaga liitumiseks vajalikud kriteeriumid. Kuna tegelik konvergents on seiskunud ja inflatsioon on muutumas deflatsiooniks, mis Balassa-Samuelsoni efektist lähtuvalt meid koos kiire reaalkonvergentsiga 'kimbutas, siis on meil 2009. aasta teises pooles reaalne kriteeriumid tõesti täita.

Kokkuvõtlikult on olukord Baltikumis valus. Aga iga kriis on võimalus muutusteks, mida headel aegadel pole võimalik teostada. Lahendus ei ole 30% madalam heaolu tase Baltikumis, vaid me vajame struktuurseid muutusi ühiskonnas, loomaks uusi eeldusi kasvule. Eesti ei vaja üksikuid reforme, vaid kolmanda põlvkonna reformide paketti, mis on suunatud nii suuremale kuluefektiivsusele kui ressursside paigutuse efektiivsusele. Rohkemat riiki, st kõrgemat maksukoormust või võlga tulevaste põlvede arvelt ei saa me - kiirelt vananeva rahvastiku juures ning vajaduse tõttu olla samal ajal ka kapitalile atraktiivne - endale lubada. Erilisse fookusesse tuleb võtta valdkonnad, kus on suurem osa riigieelarve raha. Tegevusalade kaupa on ca 50% riigieelarve kuludest kahes valdkonnas: sotsiaalne kaitse (sh pensionid ja sotsiaaltoetused), tervishoid. Ilma muutusteta nendes valdkondades ei ole võimalik riigi rahandust jätkusuutlikel rööbastel hoida.

Ettevõtete rahvusvahelistumine - mitte võimalus, vaid ainuke võimalus

2009-04-29

Rahvusvahelistumine on märksõna, mis võiks iseloomustada iga riigi püüdlusi, kelle majanduslikud ambitsioonid ulatuvad kuulemale koduka märal oma turbeks põllusaaduste kasvatamisest.

Samas on majanduskriis toonud kaasa globaalse kaubavalietuse vähenemise ja pidurdanud kapitali liikumist arenevatele turgudele. See on vallandanud ka skeptilised visioonid üleilmastumise peatumisest ja vabakaubandust kahjustava protektsionismi uuest esiletõusust. Meedia pajatab Ida-Euroopa riikidest välismaale tööle suundunud inimeste tagasipöördumisest oma kodumaale. Kas see on suur tagasipööre varasemate hallimate aegade juurde maailmamajanduse ja kaubanduse viimastel kümnenditel üha rahvusvahelisemaks ja kirjumaks muutunud tegelikkusest? Mitte tingimata. Praegusel ajal kogevad majanduslangust küll nii maailma suurriigid, nagu USA ja Saksamaa, kui ka vaiksemad ning arengus tagapool olevad riigid. Veel eelmisel sügisel üsna levinud ennustused, et arenevad turud elavad seekordse krüsi üle arenenud majandustest lihtsamini, on taas kord osutunud pigem paikapidamatuks ja peale on jäänud investorite soov viia raskuste ilmnemisel kapital tagasi kodumaale. Siiski on ilmselt liialdus arvata, et see muudab ebaoluliseks globaalsest tööjaotusest pikemas perspektiivis tuleneda võivad eelised. Varade hindade ning ka tootmise kulubaasi langus muudab maailmamajanduse konjunktuuri paranedes teistesse riikidesse investeerimise taas varem või hiljem atraktiivseks ning kapitalisiirded ja ka tehnoloogia levik saavad uuesti hoo sisse.

Eesti on koht maailmakaardil, mitte eraldi planeet. Ütlematagi on selge, et ka Eesti jaoks on rahvusvaheline koostöö edukana olemiseks ainuke mõeldav viis. Maailma mastaape silmas pidades ei ole ohtu orienteeruda liigselt miniatuursele siseturule enam tarvis ette kujutada - mõneski meie majandussektoris on need saanud reaalsuseks ja õppetunniks. Ent rahvusvahelise koostöö dimensioon ei ole tähtis üksnes majanduses, vaid samavõrd teistes eluvaldkondades, eelkõige teaduses ja hariduses.

Kuidas on kulgenud Eesti integreerumine vabasse maailma? Kuigi majandusraskuste ajal prevaleerib kriitiline suhtumine, tundub mulle, et ka praeguste tagasilöökide taustal on põhjust öelda - oleme maailmaga suhete loomisel ja arendamisel olnud üsna edukad, eriti arvestades positsiooni, kust tuli eelmise kümnendi alguses pihta hakata. Jälgime täna maailmas toimuvat ning suhtleme teiste riikidega, olgu siis ettevõtete, ülikoolide, riigiasutuste või isiklikul tasandil, kordi rohkem kui toona ja sellevõrra tuntakse ka meid paremini.

Edu jaoks on vajalik oma konkurentidest mingil moel eristuda, omada soodsat investeerimiskliimat ning mainet, mis julgustab meiega koostööd tegema. Ekspordimahtude kasvatamine ning uute välisinvesteeringute ligimeelitamine on Eesti majanduse peamised väljakutsed. Kumbki neist pole praeguses olukorras pingutamiseta saavutatav - nõudluse vähenemise käes vaevlevad kõik meie ekspordi sihtriigid, välisinvesteeringuid pidurdab muu hulgas see, et välismaal käsitletakse Balti riike sageli ühtse piirkonnana, mis praeguses kriisis enim kannatab. Tõsi on ka see, et mõned meie senised eelised, mis meile investeeringuid toid, enam varasemal kombel ei tööta. Just neil põhjustel on tarvis oma tegevus uuesti läbi kaaluda ja mõtestada. Kuidas aidata välisinvestoritel Eestit leida? Mida tuleks ette võtta, et Ameerika välisinvestor tahaks oma kapitali paigutada just Eestisse ja mitte meie konkurentide majandusse? Kuidas saab suurendada Eesti tootjate kauba eksporti näiteks meie jaoks tähtsuselt kolmandale eksporditurule Saksamaale - ja seda ajal, kui nõudlus on madalseisus? Nende küsimustega tegelemisel pean ma lisaks erainitsiatiividele tarvilikuks ka läbimõeldud riiklikku tegevust. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on oma kõdulehele tutvumiseks, arvustamiseks ja ettepanekute kogumiseks välja pannud Eesti rahvusvahelistumise tegevuskava a Made in Fstonia" tööversiooni. Lähiajal soovime tegevuskava esitada ka Vabariigi Valitsusele. Tegevuskava sisaldab lisaks juba käivitatud ettevõtmistele mitmeid uusi algatusi, mis tuleb kolme aastaga ellu viia. Fookus on niisiis kahel võtmeteemal: kuidas tuua rüki rohkem välisinvesteeringuid ning kuidas kasvatada Eesti toodete ja teenuste eksporti välisriikidesse.

Oleme olnud välisinvesteeringute jaoks seni atraktiivne - Eesti on üks inimese kohta kõige rohkem välisinvesteeringuid saanud riikidest Kesk- ja Ida-Eu roopas. Kui üheksakümnendatel aastatel tulid välisinvesteeringud rohkeni endiste riiklike ettevõtete erastamise tulemusena, siis sellel sajandil on argumendiks olnud Skandinaaviamaadest odavam kvalifitseeritud tööjõud ja kiire kasv Läänemere piirkonnas.

Meil kehtib üsna lihtne tulumaksusüsteem, mis on võimaldanud ettevõtete teenitud kasumi tulumaksuvabalt reinvesteerida. Selle atraktiivsuse suhtes on ettevõtjad kull viinnüstel aastatel hakanud esitama ka kriitilisi seisukohti, seades küsimuse alla, kas see toimib investeeringute ligimeelitajana või tuleks olulisemaks pidada ettevõttest väljavõetava tulu maksustamise reegleid.
Kuidas vallutada välisturge?

Eesti eksportijad näevad välisturgudele laienemisel peamise väljakutsena sealset tugevamat konkurentsi. Lisaks valitseb praeguse ülemaailmse majanduskriisi tingimustes nõudluse vähenemine ning omakorda on tekkinud ka probleemid ettevõtete rahastamisel.

Selleksj et aidata Eesti ettevõtetel välisturge vallutada, on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusel (EAS) ja Kred-Exil erinevaid meetmeid, kuid lisaks neile pakume välja ka rea teisi tegevusi. Väga oluline on näiteks info kättesaadavuse parandamine - ühe võimaluse pakub selleks peagi käivituv koostööpakkumiste vahendamise portaal www.tradewithestonia.com. Samuti ei ole ettevõtjatel praegu piisavalt teavet EAS välisesinduste ja saatkondade majandusametnike pakutavate teenuste kohta - selle lünga täitmiseks pakume välja teadlikkuse tõstmise programmi algatamise.

Maksukeskkond ja seadusandlus mängivad suurt rolli ka ettevõtete regionaalsete peakorterite ning investeerimisfondide asukohariigi valikul. Skype ei loonud oma peakorterit ju Luksemburgi odava tööjõu ega tasemel olevate arvukate programmeerijate tõttu. Ka Eesti saaks oma regulatsioone kohendada mõne peakorteri siia meelitamist soosivamaks. Näiteks võiks kehtestada maksuvabastuse tütarühingu osaluse võõrandamise tulule. Soodustus võib olla seotud osaluse omamise perioodi, suuruse ja tütarühingule kohalduva maksumäära ja tegevusega. Sellised soodustused kehtivad mitmetes meie naaberriikides ning kuna Eestis need puuduvad, ei ole me peakorterite asukohana atraktiivne olnud. Oluline on ka maksumeetmete kujundamine, et motiveerida Eesti residentsust. Näiteks analüüsitakse võimalusi, kuidas motiveerida Eestisse asuma välismaiseid väikeettevõtjaid ja jõukaid üksikisikuid. Näiteks saaks kehtestada Eesti residendist investorile väärtpaberite müümisel nullprotsendilise tulumaksumäära.

Maksusüsteemi kujundamisel tuleks unustada ideoloogiliste nüansside üle vaidlemine ning proovida kujundada maksusüsteem selliseks, et see soosiks neid tegevusalasid, mille arendamine on eesmärgiks võetud. Ma ei räägi siin üksikutele ettevõtetele tehtavatest eranditest - me peame säilitama oma maksusüsteemi ühetaolisuse. Küll aga tuleks maksusüsteem kujundada nii, et ta toetaks ettevõtetes innovaatilisust, annaks ettevõtetele lisapõhjuse tegeleda rohkem teadus- ja arendustegevusega ning aitaks juurde luua uusi lisandväärtusmahukaid töökohti ja teadmusmahukaid ettevõtteid.

Kuidas viiulimängust ära elada ehk hädaabitöödest

2009-04-29

Eesti Panga nõukogu liige Raul Eamets kirjutas tähelepanuväärse pealkirjaga «Rohutirtsu ja sipelga lugu» artiklis (PM, 8.09.2006): «...tarbimisele rajatud majandusõitseng ei kesta kaua.

Et pillerkaarile ei järgneks katastroof, tuleb muuta inimeste mõtteviisi ja valitsuse poliitikat. Praeguse majandusideoloogia raames on siiski raske lahendust näha!»

Näiliselt kriitilistele väljaütlemistele vaatamata oli artikli alltekst optimistlik. lõppude lõpuks on igas metsatukas sipelgapesa, kus ritsikal oma pillerkaarijärgset pohmelust välja magada.

Paraku on tänane olukord palju mustem kui teadmamehe aastatetagune ennustus. Talv (majanduskriis) algas käredate külmakraadidega (järsu majanduslangusega), sipelgas tõmbas ennast koomale ja tegi rohutirtsule ruumi (kodanikud vähendasid eratarbimist).

Selle asemel, et lasta kohusetundlikel putukatel kevadeks kosuda, jätkas rohutirts oma joobnud jorutamist (tahaks kogu aeg sellises kriisis elada!).

Halveneb ka Tartus

Kuigi jutt kriisist kui ütlemata mõnusast asjast on pisut vaibunud, asendab seda mantra kriisist kui võimalusest. Kodanikud ja ettevõtjad pidavat oma senise elukorralduse «üle vaatama». Riik ja omavalitsused, kelle loidus kriisi toitis, vaatavad tuimalt ja tummalt erasubjektide siplemist pealt.

Üks pooltõde, mida ajakirjandus kommunaalpoliitikute järel püüdlikult kordab, on see, et töötus ei ole Tartus probleem. Juba on, ja olukord halveneb kiiresti. Eestis, ka Tallinnas, on registreeritud töötute arv kasvanud aastaga kolm, Tartus neli korda.

Rusikareegli järgi on iga registreeritud tööotsija kohta 1-2 registreerimata isikut - Tartus siis tänavu esimeses kvartalis vähemalt 5500 meest-naist. 2008. aasta viimases kvartalis oli Tartus 50 600 töötajat, seega on täna 10 protsenti tööjõust rakendamata. Tallinnas on seis umbes samasugune, ääremaadel halvem.

Kümnest protsendist suuremat töötust peetakse üldjuhul ärevusttekitavaks, olukorraks, kus ühiskonna sisemine tasakaal võib kaduda.

Kuigi kriisireguleerimise võtmed on Washingtonis ja Frankfurdis (Euroopa Keskpanga kodulinn), mitte Tallinnas, ei saa meie keskseid majandus- ja rahandusorganeid siiski käsitleda täiesti kasutute ja võimetutena.

Riigikogu rahanduskomisjoni esimees kirjutas 16. aprilli Postimehes, et meie märksõnadeks peab olema innovatsioon ja tehnoloogia, mitte trammikoristus ja metsahooldus. Raske vastu vaielda.

Tõsi, värske sotsiaalminister püüdis oma hiljutise visiidiga anda kvaliteedimärki just sellele «metsahooldusele» ehk Tartu plaanile rakendada 50 inimest kevadkoristusel.

Sisult sotsiaalabi

Hädaabitööde korraldamisel on Tartul suur kogemus. Emajõe-äärsed puiesteed ja kaldakindlustused, nii mõnigi kivisillutise jupp, Petseri raudtee teetamm - nende ja paljude teiste 1930. aastate rajatiste ehitajate hulgas olid kõrvuti oskajad mehed ja hädaabitöölised.

Hädaabitööd on viisakas sotsiaalabi andmise vorm. Sel moel ei saa keegi piisavalt elatusvahendeid, ei leia alalist töökohta, ei edenda innovatsiooni ega arenda tehnoloogiat. Reha, labidas, kirves ja saag. Kogu lugu.

Aga avalik sektor tööandjana on ja jääb alles ka tulevikus. Niisama paratamatu, kui on erasektor heaolu loojana, on avalik sektor sotsiaalsete protsesside mõjutajana ja klassirahu loojana.

Üle-eelmisel reedel Tallinna lauluväljakul tutvustatud «Tallinna linna abipakett linnaelanikule ja ettevõtjale» kannab just sellist mõtet. Selles paketis on tubli annus propagandat ja ülepakutud optimismi - need asjaolud võiksid selgitada ajakirjanduse üksmeelset leigust teema vastu.

Kuid on ka palju ratsionaalset ja Tallinnast kaugemalgi ellu viidavaid asju. Näiteks ühissõidukitesse jõhkravõitu jänesepüüdjate asemel piletikontrolöride (piletimüüjate) palkamine võiks korda parandada ja ühistranspordi mainet natuke tõsta.

Abipaketi nime kandvasse dokumenti on koondatud ettevõtmised, mis mujal kannavad lokaalse tööhõiveleppe (lepingu) nimetust. See (lokaalne tööhõivelepe) on riigi, omavalitsuse, ettevõtjate ja kodanikuühenduste esindajate ühine arusaam tööturu hetkeseisust, ressurssidest ja arengusuundadest.

Tõsi, näiteks ettevõtjate roll jääb Tallinna algatuse puhul ebaselgeks ja lõpptulemusena ei pruugi nad soovitud mahus sotsiaalseid töökohti luua. Kuid Tallinna algatus väärib tähelepanu.

Vajame kokkuleppeid

Näiteks noorte majandusharidus ja selle tulevik on teema, mida sobiks arutada 1. mai mõttetalgutel. Praegune seis, kus uute ettevõtjate hulgas on noori vähem, kui neid on SMS-laenu sissenõudmisega tegelevate firmade võlgnikelehtedel, räägib pigem majandushariduse puudumisest.

Samasugune kurb pilt vaatab vastu tööturukoolituse strateegiatest. Keda koolitada, kas turismikorraldajaid, keevitajaid, meditsiiniõdesid? Ilmselt mitte ühtegi neist erialadest. Pigem on otstarbekas anda üldisi universaalseid teadmisi, mis on vajalikud erinevatel elualadel.

Milliseid nimelt ehk milline on Eesti riik näiteks viie aasta pärast, see vajaks jällegi teatavat ühiskonnasisest kokkulepet.

Vastupidiselt levinud arvamusele ei pruugi avaliku sektori kohandumine tööturu muutustega olla sugugi aeglane ja vaevaline. Näiteks Rootsis kaotas 1990. aastate majanduslanguse algusaegadel töö 500 000 avaliku ja 150 000 erasektori töötajat.

1992-94 riiki juhtinud Carl Bildti konservatiivne valitsus kärpis ülepaisutatud ametnikkonda ja samas toetas vabanenud spetsialistide rakendamist erasektoris.

Eelarvekärped ja erasektori tööhõive edendamine samal ajal on ühe medali kaks külge. Kaitsepoliitika kavandamisel oleme loobumas ebarealistlikust sajaprotsendilisest NATO-kaardist ja tunnistame osapoolte ühiste pingutuste paratamatust.

Samasugune arusaamine peaks jõudma ka majanduspoliitikasse. Et selle kujundamisel on oma osa nii ülemaailmsetel rahandus- ja poliitikakeskustel kui ka pealinnadel ja kohalikel algatustel.

Kelam: Läänemere strateegia aitab kriisist üle saada

2009-04-28

Euroopa parlamendi saadik Tunne Kelam rõhutas kohtumisel Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika volinikuga Läänemere strateegia kiire ellurakendamise olulisust majanduslanguse oludes.

"Strateegia üheks peaeesmärgiks on kogu Läänemere piirkonna arengu hoogustamine ning innovatsiooni edendamine," ütles Kelam pressiesindaja teatel. "Selle eesmärgi saavutamine on praegu tähtsam kui kunagi varem, et kriisist võimalikult kiiresti välja tulla".

Kelami arvates peab strateegia esmajoones looma kanalid väike-ettevõtjate toetamiseks. Ta tõstatas ka idee maailmastandarditele vastava Läänemere piirkonna ülikooli rajamisest, mis käidi välja 17. aprillil Tallinnas toimunud konverentsil. Komisjon toetas seda mõtet.

Koos Kelamiga kohtusid Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika voliniku Danuta Hübneriga ka Euroopa Parlamendi Balti-Euroopa intergrupi esimees Christopher Beazley ja juhatuse liige Henrik Laxi. Kohtumisest võttis osa ka regionaalpoliitika peadirektoraadi juht Dirk Ahner.

Volinik Hübneri sõnul poleks Läänemere strateegia ilma parlamendita teoks saanud. "Ma ei mäleta teist sellise positiivse sünergia juhtumit," tõdes ta.

Arutluse teemaks oli Balti-Euroopa intergrupi algatatud Läänemere strateegia ellurakendamise algus ning Komisjoni ja parlamendi uue koosseisu koostöö kavandamine.

Osavõtjad väljendasid rahuolu eduka ning vastastikku toetava koostöö üle Komisjoni ning europarlamendi vahel. Läänemere strateegia praktilist ettevalmistamist on 2007. aasta suvest juhtinud regionaalpoliitika peadirektoraat, kes koordineerib teiste valdkondade 14 peadirektoraadi tegevust.

Euroopa Komisjoni kahe-aastase ettevalmistustöö kulminatsiooniks kujuneb mais avaldatav Komisjoni ametlik teatis. Rootsi peab Läänemere strateegiat oma juulis algava eesistumise üheks prioriteediks. Strateegia ellurakendamist arutavad rahvusvahelised konverentsid: juunis Visby's ning septembris Stockholmis.

Balti-Euroopa intergrupi liikmed rõhutasid vajadust jätkata parlamendi uue koosseisu ning Komisjoni vahelist tihedat koostööd. Nad soovisid, et Komisjon regulaarselt tutvustaks parlamendile strateegia elluviimist, millele parlament võiks reageerida omapoolsete raportitega. Volinik Hübner nõustus ettepanekuga, et Komisjon määraks Läänemere strateegia viie temaatilise valdkonna jaoks konkreetsed "vedajad".

Christopher Beazley juhtis tähelepanu sellele, et parlamendi poolt Läänemere strateegia jaoks soovitud eraldi eelarverida on veel ebamäärases olukorras.

Reinsalu: veemonopoli üle puudub kontroll

2009-04-27

Tänane uudis Tallinna Vee möödunud aasta kasumi kohta, misl oli 295 miljonit krooni, millest 230 plaanitakse dividendidena välja maksta, näitab, et veemonopolide üle puudub Eestis igasugune kontroll, arvab riigikogu liige Urmas Reinsalu.

„Olukord on lausa karikatuurne: vee hinna regulaatorina tegutseb Tallinna linn ise, kes on kolmandiku Tallinna Vee aktsionär ja seega ilmses huvide konfliktis. Pole siis ime, et viimase kuue aastaga on Tallinna Vee hind kerkinud üle 50 protsendi ja kasum möödunud aastal oli üle 40 protsendi," kirjutab Reinslau oma blogis ning teeb ettepaneku, et riigikogu algataks järgmisel nädalal seaduseelnõu, millega antakse veemonopolide hinna eelnev kooskõlastamine riigi konkurentsiameti pädevusse.

Amet peab saama õiguse tutvuda kõigi majandustegevust puudutavate materjalidega ning kooskõlastab hinna mõistliku tulukuse tasemel. Kui Vee-ettevõtja venitab taotluse esitamisega või algab vaidlustamine kohtus, siis tuleb anda konkurentsiametile õigus kehtestada piirhind vastavalt tegelikele tegevuskuludele ja mõistlikule kasumile. Kui tegevuskulud kahanevad, peab ettevõtja esitama taotluse ka hinna alandamiseks.

Taolised monopoolsed ettevõtjad kontrollimatu hinnakujundusega on kaasvastutavad ka suure viimaste aastate inflatsiooni eest ning muudavad kõrgete hindade kaudu konkurenstivõimetumaks ka Eesti ettevõtjaid. Ka Rahvaliidu Tallinna linnaühenduse esimees Lauri Läänemets leiab, et Tallinna Vee otsus maksta valdav osa eelmise aasta kasumist omanikele dividendidena ja laenata samaaegselt raha investeeringuteks, näitab vee- ettevõtte vastutustundetust.

„Oleme seisukohal, et linna osalusega ettevõte peab arvestama majandusliku keskkonnaga ning käituma eelkõige linna kodanike huvides. Hetkel kui majanduslangusest tulenevalt on võimalik odavalt veetrasse korrastada on arusaamatu 230 miljoni krooni dividendideks maksmine. Sisuliselt on tegemist linnakodanike petmisega," ütles Läänemets.

Ene Ergma: ehitusbuumiga jäi arhitektuuri ja ehituse kvaliteet tahaplaanile

2009-04-27

Riigikogu esimees Ene Ergma ärgitas täna KUMUs rahvusvahelisest arhitektuurikonverentsist „ Riik kui kodu" osavõtjatele esinedes arhitekte ehitustegevusse rohkem sekkuma, et vältida killustatust arhitektuuripoliitikas.

Ergma rõhutas oma sõnavõtus, et planeeringu tegevuskava täitmist tuleb hinnata, vahendab Riigikogu pressitalitus. Ta tõi näiteks ehitusega seonduva. "Tänaseks on ehitusbuum raugenud ja meil on põhjust järele mõelda, kas selle sektoriga seoses oleks põhjust midagi muuta. Soov endile uut ruumikamat kodu saada kannustas tuhandeid peresid ja innustas arendajaid rajama kiireid põlluprojekte. Nõudlikkus jäi nii arhitektuuriliste lahenduste kui ka ehituskvaliteedi osas tahaplaanile," nentis Ergma.

Riigikogu esimees esitas retoorilise küsimuse: Kui riik on meie kodu, siis kelle ülesanne on selles korda hoida? „ Lihtne vastus oleks, et inimestel, kes on selleks seatud - planeerimisseadus annab omavalitsustele võimalused otsuste langetamiseks. Kuid see annab ka võimaluse muuta juba kehtestatud planeeringuid, missugune tegevus ei tarvitse alati vastata avalikule huvile," leidis Ergma.

Seaduste täitmist ja huvirühmade seisukohtade kaasamist kontrollib avalikkus, sealhulgas ka kõik need arhitektid, kes on valmis sellesse panustama - detailplaneeringute aruteludel ja igal muul võimalusel, kus seda pakutakse.

„Kas on vaja täiendavat ametkonda või isikut, kes aitaks selles valdkonnas korda pidada?" küsis Ergma. Kas me sellisena saame juurde tugeva institutsiooni või institutsiooni, milles hakatakse kohe tonti nägema ja mille otsuste vastu võitlema.
„Usun, et kui alustuseks kõik olemasolevad ametimehed töötaksid nagu avalikkus on nõudnud, siis realiseeruks arhitektuur demokraatlikumalt ning jätkusuutlikumalt. Vähem oleks vastasseise, omakasupüüdlikust, manipulatsioone inimeste ja avaliku ruumiga," rõhutas oma kõnes Riigikogu esimees.

Konverentsi korraldajad on arvamusel, et arhitektuuripoliitikat tuleks ajada paremini, selle rolli tuleb tähtsustada, sest praegu on arhitektuurikorralduse koordineerimine killustatud, kaootiline ja jagunenud mitmete ministeeriumide, ametkondade ja seaduste vahel.

Parts: Euroopa Liit peaks olema küberkaitse vallas ühtsem

2009-04-27

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts nentis Tallinnas toimuval Euroopa Liidu kõrgetasemelisel küberkaitsekonverentsil, et EL peaks olema küberkaitse vallas ühtsem.

Vaevalt on juhus, et ELi kõrgetasemeline küberkaitsekonverents toimub just Tallinnas ja Eesti vastaste küberrünnakute alguse aastapäeval. Paljuski on just Eesti toonane kogemus sundinud Euroopat küberkaitse probleemi tõsiselt võtma ja selles suhtes samme astuma. Praegu jätab ühisrinne soovida, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Et iga liikmesriik seaks sisse oma kiirreageerimismeeskonna ja need meeskonnad teeksid omavahel väga tihedat koostööd. Nii et kui ühes liikmesriigis midagi juhtub, siis kõik teised aitavad üheskoos sellel riigil reageerida," rääkis Euroopa Komisjoni infoühiskonna ja meedia volinik Viviane Reding.

Konverentsi juhtinud Eesti majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Partsi arvates on ELi ühtsus kübervallas seni soovida jätnud.

"Ka viimased kaks aastat näitavad, et globaalselt EL võiks olla ühtsem siin," rääkis Parts. "Kas see on nüüd nii tugev huvi kui energiapoliitikas või paljudes välispoliitilistes aspektides, aga paljudes diskussioonides rahvusvahelises telekommunikatsiooni liidus näeme, et EL nagu vajub ära."

Võõrustajana demonstreeris Eesti Demokeskuses külalistele siin väljatöötatud innovatiivseid lahendusi, kuidas internetti igapäevaelus rakendada. Nii mobiiliga parkimine kui ka sama tarbeesemega ajalehe eest maksmine oli enamikule uudne asi. Üks tänasel kohtumisel korduvalt rõhutatud teema oli tiheda koostöö vajadus valitsuste ja erasektori vahel.

"Väga tähtis on ka partnerlus riigi ja erasektori vahel," ütles Reding. "Ning üksikisikutest internetikasutajate harimine. Inimesed on tihti teadmatuses internetiga kaasnevatest probleemidest ja nad panevad nii ohtu kogu ühiskonna."

Homme ongi arutellu kaasatud ka erasektori esindajad, samuti külalised väljastpoolt ELi USA-st ja Jaapanist.

http://uudised.err.ee/index.php?06162781

Veskimägi: maksusüsteemi peab reformima kui stabiilsus käes

2009-04-24

Riigikogu liige Taavi Veskimägi märkis ametiühingute keskliidu juhi Harri Taliga tulumaksu tõstmise ideed kommenteerides, et maksusüsteem vajab reformi, kuid mitte veel.

«Ka mina olen arvamusel, et Eesti maksusüsteemi tuleb reformida, kuid seda saab teha siis kui stabiilsus käes ja tervikpaketina,» sõnas Veskimägi ning lisas, et üksikute ideede põhiselt maksusüsteemi muutma asuda oleks suur viga.

«Ilmselt nõuab Eesti maksusüsteem toetamaks uut majandustõusu oluliselt põhimõttelisemaid muutusi kui maksukoormuse suhteliselt üsna marginaalset ümber jagamist madalamatelt tulugruppidelt kõrgematele. See idee üldist heaolu langust ei vähenda.»

Harri Taliga pakkus täna välja, et tõstaks tulumaksuvaba miinimumi 5000 kroonile ning tulumaksumäära 26 protsendile.

Parts: Eesti Energia omanikutulu võidakse taas suurendada

2009-04-24

Majandusminister Juhan Partsi sõnul ei ole välistatud, et lisaeelarvete koostamisel võib riik suurendada prognoositava miljardikasumiga Eesti Energiast välja makstavaid dividende.

Majandusminister Juhan Parts ei välista, et lisaeelarvete tegemise korral võib riik Eesti Energia omanikutulu suurendada, nagu seda mõni kuu tagasi juba tehti.

Parts nendib Raadio 2 saates «Ülekuulamine», et valitsus suurendas veebruaris Eesti Energiast võetavat dividenditulu.

«Aga siin on mingisugune piir, sest millest me vastasel juhul teeme vajalikke investeeringuid,» ütleb minister. Partsi sõnul ei ole siiski päriselt võimalik välistada, et lisaeelarvete tegemise korral võidakse omanikutulu taas suurendada.

Küsimusele, kas kasumit tootev Eesti Energia võiks olla riigieelarve aukude katteks müügis, vastab minister vaid, et energiaettevõtte investeerimisvajaduste katmiseks tuleb kaalude erinevaid võimalusi.

Praeguste prognooside kohaselt on Eesti Energial kasumit oodata ka järgmisel aastal.

Ettevõtte finantsjuhi Margus Kaasiku hinnangul võib järgmise majandusaasta puhaskasum ulatuda kuni 1,2 miljardi kroonini.

Saates ütleb roheliste eestkõneleja Marek Strandberg, et Eesti energeetika põhiline häda on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi suutmatus teha oma tööd korralikult, samuti see, et ministeerium on Eesti Energia mõju all.

Eesti Energia endine nõukogu liige Heido Vitsur tuletab aga meelde, et tänu Euroopa Liidu avatud energiaturule ootab meid kindlasti ees elektrihinna tõus.

Majandusminister käis Baltecos

2009-04-22

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts alustas 14. aprillil Raplamaa külaskäiku Vigala vallast, kus ta tutvus SS Vigala Puu ja Vigala Piimatööstusega.
Märjamaal oli esimene kohtumine siinse ettevõtjate ühenduse esindajaga. Natalia Lüllmaa tõstatas teema, et väikeettevõtetel on hoolimata mitmesugustest pakettidest siiski raske toetusi saada. Märjamaa Tarbijate Ühistu direktor Rene Tobbi täiendas teemat oma näidetega. Kuna neil kohtumistel kiirustab alati aeg tagant, lepiti kokku edasi suhelda meilitsi. Minister väljendas riigi valmisolekut vajaduse korral toetuste tingimustesse muudatusi teha, et need rahuldaksid ettevõtjate vajadusi paremini.
Põgusalt puudutati ka haldusreformi teemat. IRLi liikmest Parts põhjendas suurte valdade ideed: võeti aluseks Põhjamaade mudel - toimetulevas vallas võiks olla 20-25 000 elanikku. Ta möönis, et vallad võivad olla ka väiksemad, kui see on inimestele vastuvõetavam.
Minister ei pooldanud Eero Plamuse väljapakutud ideed, et omavalitsuste ja riigikogu valimised võiks läbi viia korraga: on oht, et kampaania käigus hakkavad riiklikud teemad varjutama kohalikke.
Seejärel sõitis Parts ja teda saatnud nõunik Tiit Leier edasi Varbolasse. Balteco
Mööbli tootmisjuht Marek Meister andis ülevaate tehase viimaste kuude käekäigust. 2008. aasta oktoobris kukkus toodang poole võrra, tänavuse aasta algusest on olukord paranenud ja 2009. lõpuks tänavu loodetakse taas kasumisse jõuda. Soome on Balteco Mööbli põhiline turg ja müük sinna on taastumas.
Nüüd käib tsehhis taas iga päev tootmine, aga töötajate arv on 105-lt vähenenud 66-le. Euronõuetest lähtuvalt tuleb lähitulevikus üle minna vesialuseliste värvide kasutamisele, mis on keskkonnasõbralikumad kui praegu kasutatavad happekõvenduvad värvid.
Päeva lõpetas minister Raplas värvitootmisettevõttes Sadolin.

Partsi kava ajaks ärielu ülikooli toel õitsele

2009-04-22

Majandusminister Juhan Parts paljastas täna laiahaardelise esmavisandi kavast, mis peaks muutma ülikoolide toel Eesti ettevõtlikumaks ja innovaatilisemaks.

Kava tugineb kolmel sambal - esiteks tuleb süstida tavalistesse üliõpilastesse senisest rohkem ettevõtlikkust, teiseks koolitada reformialteid arendusjuhte ning kolmandaks käivitada programm «Akadeemiast ärisse».

«Meie majanduse praegune olukord ei anna alust kahtepidi mõtlemiseks selles, kas meil on vaja uusi ettevõtlike inimesi,» kõneles Parts tänasel kõrghariduskonverentsil Nordic Hotel Forumis.

Majandus massidesse

«Eestlased peavad muutuma märksa ettevõtlikumaks rahvaks,» ütles minister. Et selliseid ettevõtjaid leida, on tema sõnul oluline soodustada sellise arusaama levikut, et ettevõtlusega tegelemine ei ole üksnes majandust põhierialana õppinud inimeste pärusmaa.

«Majandusalased teadmised ei ole ühegi ettevõtja jaoks kindlasti üleliigsed, ent majandus on tihedalt seotud teiste eluvaldkondadega, ja ühte edu saavutamise valemit ei ole kas olemas või vähemalt ei ole see meile tuntud.»

Praegune suuremõõtmeline finants- ja majanduskriis annab tema sõnul tunnistust sellest, et majandus on keerukam fenomen kui meile meeldiks, ja teisalt, et nii õnnestumise kui ebaõnnestumise võimaluste üle maksab pidevalt juurelda.

Psühholoogid ettevõtjaks

«Seetõttu ei tohi ka ettevõtlusõpe olla ühedimensiooniline ja olla keskendatud üksnes majandust põhierialana omandavatele õppuritele. Majandus vajab edukaks toimimiseks ettevõtlikke inimesi erinevates rollides,» rääkis Parts.

Kõigis õppurites ettevõtlikkuse ärgitamiseks peaks tema sõnul insener- ja sotsiaal- ja loovteaduste valdkondades juurutama ettevõtlusõppe valikmooduli ja valikained. Suurem hulk tudengeid puutub nii kokku ja saab sellised teadmised, mis võimaldavad huvitatutel ettevõtluses tegutsema hakata.

Partsi sõnul on oluline, et ettevõtlusõpe oleks inspireeriv ja julgustaks ettevõtjana kätt proovima, seega peaks see andma esmajoones huvi ärgitava ülevaate erinevatest praktilistest teemadest nagu ettevõttega alustamine, turundus, rahvusvahelisele turule sisenemine, kapitali kaasamise võimalused ja elementaarne finantsarvestus.

Oskuslikud reformijad

Teiseks, et kasvatada ettevõtetele võimekaid arendusjuhte, kellel on teadmisi ja oskusi muutuste elluviimiseks, soovitatakse luua vastav tehnoloogia- ja ärijuhtimise magistrikava.

«See võiks anda teadmisi ühelt poolt ärijuhtimisest ja teisalt tehnoloogiajuhtimisest ning selle sihtgrupiks võiksid olla kas juba ettevõtluses tegutsevad või näiteks avalikus sektoris töötavad inimesed, kellel on soov tegevusvaldkonda muuta (interdistsiplinaarsus on siingi väga oluline),» rääkis Parts.

Tehnoloogia- ja ärijuhtimise magistriõppe kava eesmärk on tema sõnul anda tudengitele teadmisi ettevõtte muutmiseks innovaatilisemaks ja tehnoloogilisemaks - näiteks, et osataks muuta ettevõttes protsesse efektiivsemaks.

Teadus rahaks

Ministeeriumi algatuse kolmas osa - «Akadeemiast ärisse» - kopeerib natuke Rootsis käivitatud programmi, kus magistriõppe käigus võetakse üks reaalne teadusprojekt ja muudetakse päriselus toimivaks äriks.

«Sisult on selle all silmas peetud programmi, mis seob tervikuks magistriõppe, teaduse tulemuste kommertsialiseerimise, seemnekapitali ja tehnoloogiainkubatsiooni,» rääkis Parts.

Programmil on reaalselt katsetatud ja töötav eeskuju Göteborgi Chalmersi Ülikoolist.

Teadustöö saab äriplaani

Eestis võiks Partsi sõnul tegemist olla ülikoolidevahelise magistriõppe mooduliga, kus ava-aastal pühendutakse rahvusvahelistuva tehnoloogiaettevõtte juhtimise õppimisele teoorias.

Teisel aastal viiakse ellu reaalne projekt, kus otsitakse koostöös ülikooli tehnoloogiasiirde üksusega mõni teadustöö, mille alusel koostatakse äriplaan ja valmistatakse prototüüp - eesmärgiga jõuda ettevõttega faasi, kus saab reaalselt kaasata riskikapitali.

«Projektis osaleksid ka teadus- ja tehnoloogiapargid, mis pakuvad tiimidele tehnoloogiainkubatsiooniteenust ja seemnekapitali. Lisaks tuleb kaasata riskikapitali rahastajad Arengufondist ja erafondidest,» pakkus minister.

Partsi sõnul on järgnevalt kavas tutvustada eelmainitud kolmel sambal tuginevat programmi majandus- ja kommunikatsiooniministrile nõuandvas innovatsioonipoliitika komisjonis.

Reformipuudus viib poliitikud vahetusse

2009-04-22

Olukorras, kus poliitikud muutunud ümbrust ei taju, on uue eliidi esiletõus vältimatu. Kui sellist värskendust ei toimu, siis tabab ühiskonda juba ravimatu stagnatsioon, kirjutab riigikogu liige Andres Herkel (IRL).

Eesti poliitiline eliit võib järgmiste riigikogu valimistega kuuluda väljavahetamisele veel suuremas ulatuses kui 2003. aastal, mil Res Publica tulekuga vahetus üle 60 protsendi riigikogu koosseisust. Ma ei arva, et see juhtub ebapopulaarsete, kuid vajalike reformide pärast. Neid on vähe või nad tulevad hilinemisega. Poliitikud lähevad vahetusse ka sellepärast, kui valitsus jääb majanduskriisi abituks pealtvaatajaks. Juhtimise ja proaktiivsete meetmete puudus ning erakonnapoliitika eelistamine Eesti üldhuvidele on väga ohtlik ja nii jätkates kaotab kogu Eesti ühiskond.

Eesti ei ole enam paindlik ja innovaatiline väikeriik. Oleme etableerunud, laialdase bürokraatiaga, kuid jõuetu riik. Jätkame kohmaka haldussüsteemiga ja hoiame jõus ebarealistlikku koalitsioonilepet. Eurorahaga kaetud riigihanked takerduvad lõpututesse vaidlustesse ning tööhõivepoliitika rakendamine venib.

Võib-olla tegutsetakse isegi mingi äraspidise alalhoiumotiivi ajel, kui arvatakse, et negatiivset sõnumit ja radikaalset tegutsemist vältides suudetakse säilitada valijad. See on tekitanud olukorra, kus kiire ja tugeva eelarvekärpe asemel on mindud koera saba raiumisele jupphaaval. Tegematajätmised ja halvad uudised püütakse ajada teiste koalitsioonierakondade kaela ning Keskerakonna võimule tõusuga hirmutamine on tuntud abinõu, et toetajaid enda selja taga hoida.

Kuna eelmise riigikogu ajal sätestati etableerunud erakondadele kopsakas riigitoetus, siis pole ka väga karta, et uued tulijad kriisi ajal uksele koputaksid. Neil lihtsalt ei jätku ressurssi, et ukseni jõuda. Täieliku partokraatia kehtestamisest puuduvad veel suletud parteinimekirjad, nagu Keskerakond ja Reformierakond need Euroopa Parlamendi valimisteks juba kehtestas.

Põhimõtteliselt on olemas vähemalt kolm viisi uue eliidi esiletulekuks:

Esiteks - mäss ja populism. Kahtlemata näitab Keskerakond siin teed. Riigikogus on suurima opositsioonierakonna tegevus piirdunud peamiselt andetu obstruktsiooni ja ööistungite korraldamisega. Sisuliste lahenduste pakkumise asemel püütakse sotsiaalset rahuolematust enda huvides ära kasutada.

Tallinnas seevastu on Keskerakond võimul ja süvenevas eelarvehädas all-linn on asunud õhutama otsest vastasseisu riigiga. See on äärmiselt ohtlik tendents - topeltohtlik arvestades majandusliku surutise frustreerivat mõju inimestele. Lootes sel teel revolutsiooni teha, on Edgar Savisaar siiski lühinägelik. Asudes valimatult valitsust süüdistama ja lasteaedadesse lendlehti riputama, alahindab Savisaar selgelt Eesti poliitilise kultuuri ja üldise kodanikuhariduse taset. Samas saab selliste meetoditega kindlustada end venekeelsete valijate hulgas.

Teiseks - uute parteide moodustamine. See on Eestis korduvalt toimunud - viimati 2007. aasta valimistel roheliste ja 2003. aastal Res Publica näol. Seega võib Eesti valija olla nüüd juba liiga kogenud, et uues parteis võluvitsa näha. Praegu on selge lahkuja Rahvaliit, kuid pole kindel, kas nendest eriline vaakum järele jääb.

Rahvaliidu kadumine on valutu, sest ta pole kunagi esindanud selget ideoloogiat või maailmavaadet. Pigem võib vaakumi luua võimuerakondade ebaõnnestumine, sest kui töötuse määr kasvab ja lahendusi ei paista, siis ollakse valmis õlekõrrestki haarama. Samas peab uus tulija evima mingeidki tõsiseid lahendusi, sest teise populistliku Keskerakonna loomine vaakumit ei täida. Nagu osutasin, on uue erakonna esiletoomine muudetud Eestis põhjendamatult raskeks. Kui aga oma ideedele väljundit otsivad inimesed näevad, et erakonnad on tõmbunud ringkaitsesse ja kodanikuühiskonnaga keegi ei arvesta, siis on ohus demokraatiakultuur kui selline.

Kolmandaks - uus kvaliteet läbi vanade erakondade. Kui erakonna tipp ei toimi, siis peab rohujuuretasand selle uuele elule äratama. Näiteks Reformierakonna rohujuuretasand ei pea nõustuma tipu vastuseisuga haldusreformile. Praegustest võimuerakondadest on viimasel ajal kõige sünergeetilisema, kuid kaugeltki mitte lihtsa protsessi läbi teinud IRL seoses Isamaaliidu ja Res Publica liitumisega. Reformierakond on muutunud Kallase parteist Ansipi parteiks ja nautinud tugevat stabiilsust. Aga aeg seab oma tingimused.

Ilmselt ei kujuta keegi ette, et Kallas peaministrina oleks nii passiivne, nagu on Ansip. Jääb mulje, et siin on restart'i vajadus kõige suurem.

Sotsiaaldemokraatide strateegiat on viimased kümme aastat juhtinud mees, kes pole päevagi olnud erakonna esimees - Eiki Nestor.

Nii Tarandi, Ilvese kui Padari mõju sotsidele on olnud summa summarum palju väiksem kui Nestori oma, ja võib-olla läheb Jüri Pihliga samamoodi. Samas on Pihlil võimalus end näidata. Kartes olla Keskerakonna poolt välja tõrjutud, on sotsid liikunud järjest enam populismi suunas, kuid nii jätkata on riigi seisukohalt ohtlik. Koera saba jupitamise peastaap on rahandusministeerium, pluss sotsid.

Reformiväsimusest tuleb lahti saada ja kui vaja, tuleb selleks käivitada uued mootorid. Aga enne seda tuleb saada hakkama praeguse kokkuvariseva olukorraga. Me ei tohi loobuda eelarve tasakaalu põhimõttest ning peame täitma eurole ülemineku kriteeriumid.

Eesti erakondade suurim probleem on nende ajalugu. Usun, et puhtalt lehelt alustades jätkuks tervet mõistust riik kriisiohust välja tuua. Probleem on selles, et elatakse nostalgias, kusagil 2005.-2007. aastas. Just siis tehti ülepaisutatud riigieelarved ning sõnastati ebarealistlikud valimislubadused ja koalitsioonilepe. Laval on samad osatäitjad ja eelmisest rollist ei osata välja tulla. Veel varasemast ajast ehk 1990ndate algusest, kui tehti valusaid, kuid edasiviivaid otsuseid, on vähe poliitikuid järel - Mart Laar ja veel mõned üksikud. Aga pigemini kulub meile praegu ära toonane kogemus.

Jõuan tagasi oma algse teesi juurde. Olukorras, kus poliitikud muutunud ümbrust ei taju, on uue eliidi esiletõus vältimatu. Kui sellist värskendust ei toimu, siis tabab ühiskonda juba ravimatu stagnatsioon. Kui aga uus eliit tuuakse esile mingi sektantliku populismi näol, siis võime veel rohkem kaotada.

MEIE PÕLVKONNA VÕIMEKUS ON MEIE RAHVA VÕIMALUS

2009-04-20

Viimastel kuude märksõnad meedias on töötus, langus, depressioon ja koondamised. Vahel tundub, nagu soovitaks ennasthävitavalt negatiivsust võimendada, et katsetada, kui sügavale põhja saab peale majanduse viia lugeja-kuulaja- vaataja meeleolu ja enesetunde. On kosta vaid üksikuid hääli, mis räägivad kriisist kui võimalusest. Sooviksin olla üks neist, sest lõppkokkuvõttes on meie endi teha, kuidas sellega toime tuleme. Nagu ütles 2007. aasta sügisel Äripäevas tabavalt Indrek Neivelt: „Ses mõttes ongi praegu huvitav aeg, mis soodustab uute ideede tekkimist.

Kui 1990ndatel poleks Soomes lama't (majanduslangus soome keeles) olnud, võiks Nokia ikka veel kummikuid toota."

KÕIK ALGAB SUHTUMISEST
Kindlasti tuleb praegu võimalikult õigeid valikuid langetada, sest olukord on tõsine. Samas loodan, et kasvav tööpuudus, eriti noorte hulgas, paneb inimesed mõtlema, kuidas edasi hakkama saada. Ehk on just nüüd õige hetk istuda arvuti taha, uurida EASi kodulehte ja teha esimesed sammud oma ettevõtte loomisel? Aastaid on korrutatud, et Eesti potentsiaal ja tulevik peituvad kõrgelt haritud tööjõus - meie ajudes. Miks me seda ressurssi siis ei kasuta? Üks põhjus on kindlasti mugavus. Me oleme kinni vanades käitumisharjumustes. Puudu jääb ka optimismist ja eneseusust. Majanduses toimuv peaks olema kasvulava uute mikroettevõtete arenguks - kõik suur algab tavaliselt väikesest. Nii sai näiteks Sir Richard Bransoni Virgini impeerium alguse koolilehest ja Th e Body Shop loodi Dame Anita Roddicki hobist sõbrannadele kreeme segada.

Meil kõigi on unistusi ja ideid, mille kallal tööd teha, et oma rada luua. Jääb vaid küsimus, kuidas saada oma ettevõtte loomiseni inimesed, kellel on idee, aga jääb puudu julgusest, eneseusust ning vajalikest teadmistest. Euroopa Komisjon on aastaid uurinud ettevõtlikkust ning eelmisel aastal avaldatud andmetest nähtub, et ELi uusliikmete kodanikud on oluliselt enam valmis nägema end ettevõtjatena kui nn vana Euroopa. Küsimusele, kui hea meelega nähtaks ennast ettevõtjana järgmise viie aasta jooksul, vastas uutes liikmesriikides toetavalt 40 protsenti, samas kui lääne-eurooplastest näeks end iseendale töökohta loomas üksnes kolmandik ning seda langevas trendis. Ameerika Ühendriikides oli aga veel 2004. aastal see protsent 46! Tähelepanuväärne on uurimistulemustes tõik, et pea kolmveerand küsitletuist (kusjuures USAs oluliselt vähem) peab ettevõtluse alustamisel probleemiks keerulist paberimajandust. Tegelikult on Eestis võimalik luua ettevõte internetis ja põhimõtteliselt kahe päevaga.

TERE TULEMAST! TASUTA
Samas peaksime juba lähiajal kehtestama vajalikud seadusmuudatused, et Eestis saaks alustava ettevõtte püsti panna sentigi paberimajandusele kulutamata. See võiks olla esimene riigipoolne toetus alustavale ettevõtjale. Ettevõtte alustamine nõuab alati mingeid kulutusi, aga juba riigilõivude ja maksudena tuleb alustajal välja käia ligi viis tuhat krooni, mis, investeerituna oma ärisse, tuleks ju varem või hiljem riigile tagasi vähemalt maksude ja ettevõtja loodud uute töökohtade kaudu. Muide, Suurbritannias ja Prantsusmaal, kus luuakse aastas sadu tuhandeid uusi ettevõtteid, läheb kogu registreerimisprotsess maksma ainult tuhat viissada krooni ehk kolm korda vähem kui meil. Tasuta ettevõtte registreerimise idees ei ole midagi originaalset, see on juba väga edukalt kasutusel Taanis ja Sloveenias. Esimene neist on majandusvabadust hindavates edetabelites maailma esimeste seas, teine on jällegi olnud kõige enam arenenud ELi uusliige, kes erinevatel aladel pidevalt Eestile „ära teinud". Piisaks, kui riik astuks proportsionaalselt väikesi samme, et saavutada tähelepanuväärseid tulemusi. Teadustööd on tõestanud, et ettevõtte loomise vabadus on seotud majanduskasvuga. Kui soovite: Londoni majanduspoliitika instituudi teadur Michele Cincera väidab eri riikide põhjal tehtud uurimuses, et ettevõtlusreformi tulemusel 1 protsent uutest ettevõtetest tähendab majandustoodangu umbes 2,2-protsendilist ja tööhõive 2,7-protsendilist kasvu. Usun, et majanduse toimimise ning väikeettevõtte majandamise ja loomise alused peaksid olema igal gümnaasiumilõpetajal nii selged, et ta tahtmise korral oskaks omal käel ettevõtte luua. Sellised praktilised oskused ei ole vähem olulised kui teadmine, kes oli Shakespeare või Aristoteles.

Praegu tuleb rõhku panna konkreetsetele programmidele, millega riik õpetaks, kuidas saab luua ettevõtet, millised on alustava ettevõtte võimalused saada rahalist toetust või laenu jne. Liigagi tihti ei jõua ideed, tahe ja raha kokku. See on probleem, millega tuleb tegeleda. Meie põlvkonnal on ju kõik vajalik iseenesest olemas - keelteoskus, töökus ja haridus. Eestil on ka soodne geograafi line positsioon, samuti infotehnoloogiline potentsiaal. Siin loodi ju näiteks Skype. Natuke rohkem usku endasse ja asugem tegudele!

Majandusminister külastas Raplamaa ettevõtteid

2009-04-16

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts veetis teisipäevase päeva Raplamaa ettevõtetes. "Kõige tähtsam on täna majanduse stabiliseerimiseks see, et riik suudab oma rahaasjad hoida korras ja usaldusväärsed. Sellest sõltub rahva üldine heaolutase ehk ostujõud," ütles Juhan Parts.

Nädalisel õnnestus ministrit saata tema viimasel kohtumisel ES Sadolinis. Ministrile tutvustas Raplas asuvat ettevõtet peadirektor Piret Minn. Minister avaldas soovi näha ja kuulda, kuidas ettevõttel läheb muutunud majandusolukorras. Peadirektor Piret Minn ütles, et kõige hullem seis ei ole. Muutunud olukorda silmas pidades selgus, et sellel aastal on tootmisprotsessid olnud lühemad kui tavaliselt, põhjuseks see, et ettetootmise riske ei võetud. 10% ettevõttest kuulub Eesti kapitalile. Suuromanik on Hollandi firma Akzo Nobel.

Peadirektor ütles ministrile, et ettevõte on eriti uhke selle üle, et Raplas tehakse ka tootearendust. Rapla laborites kasutatakse tõelist tänapäevasel tasemel keemiatehnoloogiat. Siin sünteesitakse sideainet, millest hiljem saab värv. Siin pannakse eos paika värvi omadused ja kvaliteet.

Minister nägi Sadolini - tootmistsehhid, laborid ja laohoone.

Raplamaal nähtu kokkuvõtteks

Minister Juhan Parts külastas peale Sadolini Raplamaal veel kolme ettevõtet: Vigala vallas Vigala Piimatööstuse OÜd, kus tehakse mozzarella juustu, ja S.S. Vigala Puu Oüd ning Märjamaa vallas Varbolas Balteco Mööbel OÜd.

"Ettevõtted kohanevad, meeleolu on keskmisest parem. Pole paduoptimismi, ei ole käegalöömist, on töine otsingute meeleolu.

Ekraan on muidugi suhteliselt udune veel. Nagu oleks kompassi nõel sattunud kahe magnetvälja vahele. Mingitest märkidest, et märtsis läks nii ja see oli natuke parem kui veebruaris, ei saa teha mingeid põhimõttelisi järeldusi veel. Positiivne on, et neis ettevõtetes, kus ma käisin, suhtutakse töötajatesse väga teadlikult, neid niisama ei koondata ja kui vähegi võimalik, siis hoitakse.

Üksikhuntide mure on see, et müügivõimekus ja kontakt turuga on hästi nõrk. Nad on hädas. Mis võiks olla retsept? Tuleks otsida sõpru ja partnereid, kes tegelevad samas sektoris samalaadse tootmise või tegevusega. Püüda ses osas ikkagi koopereeruda."

Minister ei andnud väga suuri lootusi, et kriisi põhi on käes. "Selles osas ma pigem korrigeeriksin hästi positiivseid ootusi, milles me oleme harjunud elama," ütles majandusminister.

• ES Sadolin kuulub maailma suurima värvitootmiskontserni Akzo Nobel koosseisu ning selle Rapla tehases käib alates 2005. aastast kogu Akzo Nobeli puidukaitse- ja puiduimmutusvahendite arendustegevus.

• ASi ES Sadolin 2007. aasta müügitulu oli 888,4 mln kr, varade maht 353,6 mln kr, omakapital 285,8 mln kr ja puhaskasum 114,8 mln kr. Ettevõte on suure osa oma kasumist tavaliselt dividendina välja jaganud. Näiteks aastail 2006-2008 suunati selleks tarbeks 279 miljonit krooni. ES Sadolini suuromanik on 90 protsendiga Soomes registreeritud Akzo Nobel Coatings Oy.

***

Üks paljudest dialoogidest kohtumisel

Peadirektor Minn: "Me enda meelest väga tugevalt haldame oma tootmisprotsesse ja..."

Minister Parts: "Ise!?"

Piret Minn: "Ise!"

Juhan Parts: "Ei ole nii, et keegi Nilsson saabub kusagilt ja hakkab sehkendama?"

Piret Minn: "Ei. Nilssoni käest me saame küsida. Me ei tegele siin fundamentaalteadusega. Saame kontsernist mitmesuguseid ideid, sõltuvalt taas meie aktiivsusest. Rakenduslik tootearendus, et see toode oleks meie regioonidele vastav, on kõik meie otsustada ja teha."

Juhan Parts: "Mis teil probleemiks on?"

Piret Minn: "Käibevahendite aeglane liikumine. Siin laos on praegu pooleteise kuu varu aasta keskmisest. Tavaliselt me valmistume kevadeks rohkem. Meie müük on hooajaline."

Ettevõtlus - see on sinu võimalus

2009-04-14

Majanduskriis sunnib oma tegevust ümber mõtestama ja muutma. Kui kasvufaasis turvalisena tunduv majanduskeskkond järsult halveneb, hinnatakse ümber ka ettevõtluse ja investeerimisega kaasnevaid riske ja neid hakatakse suuremaks pidama. Tulevikule mõeldes on aga tarvis siiski küsida kas suurem risk on midagi ette võtta või peaks hoopis muretsema selle pärast, et mitte midagi ette võttes ei saa ka miski õnnestuda.

Ehk on praegu sobiv aeg eneselt küsida - kas tahan jätkata palgatöötajana või on minus soov hakata ise ettevõtjaks ning pakkuda tööd ka teistele. Kui palgatöö on koondamise tõttu kadunud, on küsimus seda põletavam.

Millised on kõhklused potentsiaalse ettevõtja hinges ning kuidas neist üle saada? Kõhklusi võib tekitada ettevõtluseks vajalike teadmiste ja oskuste vähesus. Sellest aitab üle saada teadmine, et ettevõtluskoolitusi korraldavad erinevad organisatsioonid, alustades Tööturuametist ning lõpetades Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) ja maakondlike arenduskeskustega. On näiteid, kus just ettevõtluskoolituselt on saadud viimane tõuge oma ettevõtte alustamiseks.

Kõhklust tekitab kindlasti ka see, kas äriidee on proovimiseks piisavalt hea. Head ideed sünnivad avara pilguga ringi vaadates: ehk on sinu kodukohas puudu mõni teenus või toode, mille järele ollakse ammu vajadust tundnud? Võib-olla pole vaja ideed kaugelt otsida ning näiteks töö kaotanu saab seni palgatööl rakendatud oskusi käsutada oma ettevõttes. Vahel kiputakse ka idee leidmist üle tähtsustama: ideid on maailmas tuhandeid, kuid vähesed neist viiakse ellu.

Kõhklema sunnib ka algkapitali puudus. Ka see pole ületamatu probleem, sest erinevaid ettevõtlusega alustamise toetusi saab taotleda nii Tööturuametist - ja muide, eeltingimuseks pole enda töötuna arvelevõtmine - kui ka EASist

Üsna levinud on ka kartus, et toetuste taotlemiseks peab läbima bürokraatliku kadalipu, millest on end keeruline läbi murda. Praeguses maj andusolukorras on tähtis, et head äriplaanid ei takerduks liigsesse bürokraatiasse. Asjaajamise hõlbustamiseks lihtsustas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tänavu peaaegu kõigi EASi ettevõtluse toetusmeetmete taotlemise korda. Osa neist on juba praeguseks jõustunud ning teised jõustuvad aprilli- ja maikuu jooksul.

Soovin käesoleva lehe lugejatele ettevõtlikku meelt ja julgust oma ideed teoks teha. Liialdamata võib öelda, et riigipoolne tugi ettevõtjaks hakkamisele on suurem kui eales varem. Valik on teie.

Kommentaar: Kriitilise massi loob Balti ühisbörs ja piiriülene liitumine

2009-04-13

Naabritena võrdlevad Eesti ja Läti tihti oma majandust ja teevad järeldusi, kellel läheb paremini - või kus on nüüd hullem majanduslangus. Parem oleks aga, kui me sellisest tegevusest liigselt ei vaimustuks. Öelda, et kellelgi on vähem probleeme kui teistel, ei ole hea müügiargument.

Müüb vaid edu. Seepärast peaksime hoopis taastama pildi endast kui stabiilse ja konkurentsivõimelise ettevõtluskliimaga ELi riikidest.

Kui mõnes ärivaldkonnas jääb koduturg liiga väikseks, tekib vajadus laieneda kõigepealt naaberriikidesse. Äriregistrite andmeil tegutseb Lätis ligi 1400 Eesti päritolu ettevõtet ja Eestis ligi 900 Läti firmat. Neid numbreid ja ka kaubavahetust vaadates teeme intensiivset koostööd.

Kuid ometi peame eriti just praegu küsima, kuidas tekitada kriitilist massi, mida on tarvis suurematele välisturgudele minekuks. See muudab vajalikuks piiriülesed liitumised ja ostmised.

Juurdepääs kapitalile on praegu palju teravam küsimus kui aasta tagasi. Vaatame olukorda Tallinna, Riia ja Vilniuse börsidel. Balti aktsiate hinnad on langenud 2008. aasta algusest keskmiselt 70 protsenti, kuna turud on sama hästi kui mittelikviidsed.

See tõstatab küsimuse, kuidas tekitada nendel turgudel kriitiline likviidsuse mass, et ettevõtted oleksid huvitatud börsile tulekust ja esmastest aktsiaemissioonidest uue kapitali kaasamisel. Võibolla peaksime lahendusena kaaluma nende kolme aktsiaturu ühendamist.

Kuidas Eesti tõuseb?

2009-04-13

Ekspeaminister ja IRLi esimees Mart Laar kirjeldab e-lahendust, mis teeks valitsemise avatumaks, võimaldaks kodanikele paremat teenust ja aitaks Eestil silma paista.

Läinud nädalal pidin Eesti majanduskriisi olemust ja sellest väljapääsemise teid arutaval konverentsil rääkima oma kogemustest 1991.-1992. ning 1999. aasta kriisist väljumisel.
Tagantjärele vaadates olid Eesti uuele tõusule pööramiseks vajalikud sammud sarnased.

Esiteks tuli roosad prillid eest võtta ja endale ausalt olukorra tõsidust tunnistada, teiseks viivitamatult tegutsema ja otsustama asuda ning kolmandaks mõtelda välja midagi sellist, millega Eesti maailmas positiivset tähelepanu võiks äratada.

Kahest esimesest sammust olen viimastel kuudel palju kirjutanud - vaadates valitsusele peale surutud munaderahule, ei saa just ütelda, et see kõigile mõjunud oleks. Kuid pole midagi, vast on ülestõusmispühade järel ka poliitikute otsustavus tõusnud. Sest otsustamiseta me edasi ei pääse.

Eesti olukord on väga tõsine. Rahandusministri hinnangul vajab Eesti veel sel aastal seitsme miljardi suurust kärbet, järgmisel aastal on kärbe veelgi suurem. Kui tahame selle ülesandega hakkama saada, ei tohi enam venitada. Iga kuu otsustamatust muudab ülesande veelgi raskemaks.

Näiteks kuna pensioni teise samba sissemaksete edasilükkamist ei suudetud otsustada 1. maiks, tähendab see paarisaja miljoni krooni kaotust, mis tuleb nüüd teistest allikatest leida. Loomulikult vajavad poliitikudki populaarsust, kuid praegusel hetkel oleks targem mõelda mitte oma erakonna, vaid Eesti huvidele.

Vähemalt sama oluline on kriisihetkedel ka julgus kõigile päevaprobleemidele vaatamata ikkagi tulevikku vaadata. Ma saan aru, et praegusel hetkel oodatakse poliitikutel lahendusi päevakajalistele katastroofidele, kuid ainult nendega tegeledes ei suuda me tegelikult Eestit aidata.

Sest isegi kui suudame eelarve tasakaalu ajada ja käivitada programmid võitluseks tööpuuduse vastu, pole me sellega veel kriisist väljunud. Kogemus näitab, et vaid millegi erilisega silma paistes on Eesti-sugusel riigil võimalik taastada objektiivsetel või subjektiivsetel põhjustel käest lastud usaldus. Usaldus on aga see, mille tagasivõitmiseta Eestit uuele tõusule viia ei õnnestu.

Seejuures ei saa tegemist olla millegi varem tehtu kopeerimisega. Kui tahta end tõesti maksma panna, tuleb taas hakkama saada millegi erakordsega, teha midagi, millega keegi teine pole hakkama saanud. 1990. aastate alguses kujunes Eesti kaubamärgiks ühetaolise tulumaksu kehtestamine.

See äratas oma uudsusega tähelepanu, leidis arvukalt järgijaid ning tegi Eestile üle maailma nime. 1999. aastal kujunes Eesti märgiks ettevõtlusse tehtavatelt investeeringutelt tulumaksu kaotamine ning e-valitsus. Kuigi viimase alal on uuenduste hoog mõnevõrra vaibunud, on Eesti kogemus maailmas endiselt hinnas.

Näib, et liiga hea elu ja kiired kasvunumbrid tekitasid meis kõigis mõttelaiskust ning pani Eesti loorberitele puhkama. See lõpeb aga alati halvasti. Nii ka seekord. Vähemalt siiani pole Eesti suutnud kriisi millegi uue ja põrutavaga hakkamasaamiseks ära kasutada.

Arutelu uute ideede üle on Eestil aga hädasti vaja. Osalt tegelevad sellega igati positiivselt 1. mail kokku tulevad mõttekojad, mitmed ideed liiguvad praegu aga ka juba mööda valitsusasutusi ringi.

Üheks hullumeelsemaks nende seast on ettepanek Eesti riigivalitsemise kulude radikaalseks vähendamiseks valitsusaparaadi kaasajastamise ning moodsa tehnoloogia kasutuselevõtu abil. Osaliselt tugineb ettepanek e-valitsuse kogemustele, viies tollal alustatu loogilise lõpuni.

Teatavasti peavad avaliku sektori funktsioonide täitmisel riigi ja kohalike omavalitsuste asutused teostama lisaks põhitegevusele ka nn üldisi tegevusi, nagu finantsarvestus, asjaajamine, personaliarvestus jne. Tänapäeva tehnoloogia on loonud samas võimaluse osta nimetatud tegevused eraettevõtteid kaasates asutusse sisse, vähendades oluliselt riigi valitsemise kulusid, riiki ennast samal ajal «õhemaks» muutmata.

Eesmärgiks on seejuures mitte ainult kulude vähendamine, vaid ka teenuse kvaliteedi oluline kasv. Teatud ülesandeid sisse ostes saab riik saavutada efektiivsuse kasvu ja tulude vähenemise ilma ise täiendavaid investeeringuid tegemata. Tagasihoidlikel hinnangutel annab nimetatud ettepaneku käivitamine teisest aastat alates viie aasta jooksul riigi tasandil kokkuhoidu üle miljardi krooni.

See tähendaks professionaalsete teeninduskeskuste loomist, millele riik ja kohalikud omavalitsused nimetatud funktsioonid üle annavad. Konkurentsi tagamiseks oleks seejuures mõttekas kasutada BOT (Build Operate Transfer) mudelit, mille kohaselt korraldatakse kindla perioodi tagant konkurss, et leida riigile või kohalikele omavalitsustele parimat hinna-kvaliteedi suhet pakkuvat partnerit.

Kulude kokkuhoid ja kvaliteedi kasv tagatakse dokumentide paberivaba menetlemise, täieliku loobumisega paberarvetest, tark- ja riistvara ning arhiivinduse ühendamise ja IT kulude optimeerimisega. Kõigepealt oleks mõttekas luua avaliku sektori finantspakkumise keskus, millele järgneksid paberivaba avalik sektor ning ühtne personaalne teenindamine.

See muudaks riigivalitsemist avatumaks, vähendaks bürokraatiat ja korruptsiooniohtu, aidates sellega kaasa ettevõtluse arengule. Professionaalsete teeninduskeskuste loomine ei muudaks mitte ainult Eesti valitsussektorit kaasaegsemaks ja efektiivseimaks maailmas, vaid looks uusi IT-lahendusi, mida on ettevõtetel hea välismaal turustada. Säästev areng on kujunemas maailmas käesoleval sajandil üheks olulisemaks eesmärgiks, lisaks ressurssidele ja loodusele käib see ka valitsemiskulude kohta.

Loomulikult on võimalik ka midagi muud ette võtta, selleks on iga ettepanek teretulnud. Eespool esitatud idee tugevaks küljeks on aga see, et sel pole poliitilist silti küljes. Seda ei paku välja ei IRL, ei sotsiaaldemokraadid ega rohelised. Ühelgi erakonnal üksinda ei õnnestu sedavõrd suure ettevõtmisega ka hakkama saada.

Juba esimestest sammudest alates eeldab see tihedaimat koostööd ja koordineerimist.

Tegemist pole ei vasak- ega parempoolse ideega, valitsemiskuludest vabaneva rahaga võib kas alandada makse, tõsta sotsiaaltoetusi või edendada haridust. Nii nagu e-valitsus, teenib seegi ettepanek ustavalt iga valitsuskoalitsiooni, kelle valijad on otsustanud Stenbocki majja saata.

Nii tundubki mulle mõistlikuna kõigi käimasolevate poliitiliste kempluste ja vaidluste kiuste heita pilk tulevikku ning anda ettepanekule roheline tuli. Et rahandusministeerium on juba asjaga tegelema asunud, pole võimatu süsteemi esimene osa tuleval aastal käivitada, mis kõigele lisaks annaks eelarves märkimisväärset kokkuhoidu. Seda raha oleks Eestil ots otsaga kokkutulekuks hädasti vaja.

Paralleelselt tuleks alustada ka teise kahe keskuse loomiseks vajalike muudatuste ettevalmistamist. Mis aga veelgi olulisem - suutlikkus ka kriisi ajal tulevikku vaadata tõendaks nii meile endile kui maailmale Eesti elujõudu ja tahet raskest olukorrast välja tulla.
Selleta oleks Eesti uus tõus võimatu.

Intervjuu: Peeter Tulviste: 'Karastus muutustes on meie eelis'

2009-04-09

Teist vahetust parlamendisaadik akadeemik Peeter Tulviste on oma mõtlemises säilitanud psühholoogi lähenemise, mis aitab ka argistes askeldustes puude taga metsa näha.

Te olete hariduselt psühholoogiadoktor...

Uurimistööd on saanud viimastel aastatel väga vähe teha. Aga reedeti pean Tartu ülikoolis praegugi loenguid.

Ja praegu töötate riigikogu 101päises kollektiivis. Kas see kooslus on huvitav uurimisaines?

Nagu arst, ei kipu ma diagnoose panema. Muidugi on riigikogus põnev vaadata, mis on selle töö eripära ja milline on mõtteviis, mis siin olemisega kaasneb. Aga arvan, et seda paneb tähele ka see, kes pole psühholoog, kes lihtsalt jälgib inimesi.

Hiljuti avaldas kolumnist Mihkel Mutt riigikogu-töö kohta huvitava mõtte. Ta ütles, et jooks end surnuks, kui peaks seal istuma. Kas te saate aru, mida ta silmas pidas?

See on töö, kus oled pidevalt rahva hulgas, kogu aeg pead rääkima või kuulama, rahuhetke tekib harva. Söögi alla ja söögi peale sind kirutakse. Kujutan ette, et mõni küsib, mille nimel seda kõike teha tasub.

Aga kui mõtlen tagasi oma riigikogu-aastatele, siis näiteks sellistel päevadel nagu see, mil me vanemahüvitise seaduse vastu võtsime, on tõesti tunne, et midagi väärtuslikku on ära tehtud. Ühe meie suurema probleemi lahendamiseks sai oluline samm astutud. Neid päevi on vähe, kui on rahulolu tehtust, aga neidki tuleb ette.

Teilt on ilmunud raamat "Ülikoolinaljad: tudengid, professorid ja teised". Äkki annate varsti välja riigikogu-tööd kajastava huumorikogumiku?

Vastavad naljad on tõesti olemas. Näiteks see, kus parlamendi liige on haiglas pärast rasket lõikust teadvusele tulnud. Ta näeb haigla öökapi peal lillekimpu ja kaarti. Kaardi peale on kirjutatud: "Kallis kolleeg! Soovime sulle peatset paranemist! Sinu fraktsioonikaaslased." Aga sulgudes seisab: "Poolt 12, vastu 2, erapooletuid 1."

On ka selliseid nalju, mida ei saa anekdoodiks nimetada, näiteks ütlused, mida mõni poliitik on hingetäiega välja pursanud. Üks poliitik ütles pärast seda, kui tema võistleja oli kõva toetuse saanud: "Kui vaadata, kui palju see mees hääli sai, ei imestagi eriti selle üle, et vanad egiptlased kummardasid sitasitikat."

Teie kitsam eriala on mõtlemispsühholoogia. Kuidas seda uurimisala lühidalt iseloomustada?

Inimene erineb teistest loomadest muu hulgas selle poolest, et ta kasutab keelt ja teisi märgisüsteeme mõistuse tööriistadena. Selle erinevuse võtab kõige paremini kokku lugu, kus üks mees küsib teiselt: "Kas võib olla suuremat imet kui see, et rändlinnud leiavad tee kompassi ja kaarti kasutamata?!" Teine vastab: "Muidugi võib! Veel suurem ime oleks, kui nad leiaksid tee kompassi ja kaardiga."

Kuna ülesanded, mida eri kultuurides tuleb lahendada, on erisugused, õpetatakse ka lapsi erisuguselt. Käisin möödunud sügisel Malis, Lääne-Aafrikas. Seal oli üks kaluriküla, kus lapsi on üle saja, aga ükski neist ei käi koolis. Mulle öeldi, et eluks, mida nad kaluritena elama hakkavad, pole mingit kooli tarvis. Vastupidi - kui nad läheksid kooli, ei jõuaks nad õppida seda, kuidas kalur olla.

Olete öelnud, et inimene ei saa tänapäeval olla ühe ameti mees. Kas see on meie ühiskonda programmeeritud?

Mõnikord ei saa ja mõnikord ei taha. Saamisega on nii, et arvutid kaotasid teatavasti ära väga suure hulga elukutseid, mis on püsinud aastasadu. Vahel on inimene sunnitud elukutset vahetama, aga - kuna maailma ilu on tema mitmekesisuses - ei pea tingimata ootama, millal amet ära kaob. Elu jooksul võib pidada mitut ametit ja see on üks võimalus elu mitmekesisemaks muutmisel.

Seoses ülestõusmispühadega... On vist väärarusaam, et teadus ja religioon on teineteisega vastuolus?

Olen mõtlemise uurimise töös pidanud kogema, et on kultuure, kus pole mingisugust teaduse moodi asja. Samas pole leitud ainsatki kultuuri, kust puuduks kunst ja usk.

Kunsti koha pealt hea seletus puudub, aga usu koha pealt on mulle kõige lähedasem pragmatismi ühe rajaja William Jamesi seisukoht, et usu põhiküsimus pole see, kas jumal on olemas, vaid see, kas inimesel on usust tuge ja abi. Tema funktsioon pole teatud viisil maailma seletada - see on teadvuse asi. Usu asi on inimest toetada ja aidata. Sellest seisukohast peabki teda vaatlema.

Oleme harjunud tooma näiteid selle kohta, kuidas usk tükib aladele, kus tal midagi teha pole. Näiteks usu asi pole öelda, kui vana on maakera. Samuti võib tuua näiteid selle kohta, kuidas teadus püüab inimesele öelda, kuidas peab elama. Näiteks psühhiaatrias ja psühholoogias on see rangelt keelatud. Ei usk ega teadus suuda teineteist asendada.

Tuleb tunnistada meie ühiskonna tõsist teadmatust religiooni alal. Ja siiani pole suudetud koolis õpetama hakata usundilugu...

Olen ka riigikogu kultuurikomisjonis avaldanud sama seisukohta, et üks ei asenda teist. Kardetakse seda, et üks konfessioon pääseb mõjule ja hakkab endale pooldajaid värbama. Selle vastu aitaks, kui õppeprogrammid ei rõhutaks ühe uskkonna seisukohti, vaid terve usu olemust.

Ei piisa sellest, kui õpetatakse ühte usku; ei piisa sellest, kui tutvustatakse kõiki olulisi religioone. Esmalt peaks lastele rääkima seda, miks üldse usk olemas on ja mis on kõikide usundite ühisjooned. Kärmelt jõutakse erinevuste juurde, aga olulisem on see, mis on ühisjooned.

Vanade hiinlaste needus kõlab: et sa elaksid huvitaval ajal. Kas meie aeg on liiga huvitav?

Ainuke, mis on jäänud kõigest sellest, mida kommunistlik juht Karl Vaino oma kõnedes kokku rääkis, on üks lause: "Seltsimehed, me elame huvitaval ajal." Aga ta ei osanud ette näha, et see aeg läheb peagi nii huvitavaks, kui ta läks.

Minule piisab selleks eluks täielikult sellest, et Eesti sai vabaks, et meie saime vabaks, et maailm on meile lahti, et oleme vabad mõtlema, käima, rääkima ja kirjutama seda, mis meile pähe tuleb. Meil polnud reaalset ootust, et kõik see võiks meie elu ajal sündida, ja ometi see sündis.

Aga kõige heaga, mis tuleneb ühiskonna muutumisest, käivad ka kehvad asjad kaasas. See on hind, mis tuleb maksta. Kui ma peaksin valima suhteliselt lähedaste aegade vahel, valiksin kindlasti oma praeguse aja. Masendav on mõelda, et oleks võinud surra, nägemata ära kolmveerandit maailma või olemata vaba.

Olete öelnud, et meie haridus on pidevas reformiseisundis seetõttu, et ta pole jõudnud järele meie huvitavas ühiskonnas toimuvatele huvitavatele protsessidele.

Jätaksin siinkohal kõrvale sõna "meie", sest hariduse kriis pole vaid Eestile omane. Meie oleme veel üsna tervelt sellest väljunud. Hariduskriis on tänapäeval omane tervele maailmale, kus kooliharidus olemas on.

Teades pedagoogide psüühikat, võib neile vaid kaasa tunda selle huvitava aja tõttu.

Eks iga amet jätab inimesele mingi pitseri. Kui inimese amet on kümnete aastate kaupa hoolitseda, et tema kasvandikest kasvaksid targad ja korralikud inimesed, hakkab ta paratamatult sama tegema ka nende inimeste peal, kelle eest ta ei pea vastutama.

Mäletan, et kunagise kolleegi Tartu ülikooli psühholoogiateaduskonnast Kalju Toimi uurimused näitasid koguni seda, et abikoolide õpetajate assotsiatsioonid mingi sõnaga olid pigem sarnased nende õpilaste vastustega kui tavakooli õpetajate omadega. Mõju on kahepoolne - mitte ainult õpetajalt õpilasele.

Tahtsin väita, et võib-olla ei pea õpetaja psüühika vastu pidevale reformimisele, mis mõjub ju stressorina.

Mõjub kindlasti stressorina, eriti kui enne seda on elatud suhteliselt lootusetus ja stabiilses ühiskonnas, kus kõik venis ja mingit muutust ega lootust ei olnud. Olen mõelnud, kuidas saaks seda meie kasuks pöörata.

Terve maailm muutub kiiresti ja üha kiiremini ta muutub, aga meil on ta ikka vapustavalt kiiresti muutunud. Meie häda oli selles, et me ei teadnud neid muutusi ette. Oleks me ette näinud, et N. Liit kokku variseb ja et me peame elama täiesti teistsuguses ühiskonnas, oleks pannud kõik torud hüüdma, et inimesi õpetada.

Näiteks õpetada raha koha pealt. Nüüd on tõlgitud Robert T. Kiyosaki "Rikas isa, vaene isa" raamatud ning meil on ilmunud Kenderi ja Lõhmuse raamat "Raha". Need inimesed on endale selle missiooni võtnud, aga vastavad teadmised ei jõua kaugeltki kõikide inimesteni. Kõik tuleneb sellest, et meie teadmised ühiskonnast ei võimalda prognoosida.

Praegust erakonnamaastikku vaadates tuleb tunnistada, et Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit võiksid vabalt omavahel nimed vahetada.

See vastab tõele. Mäletan, millal Reformierakonnaga see muutus toimus. Kolm aastat tagasi aset leidnud Postimehe arvamusliidrite lõunasöögil pidas Siim Kallas nii toreda ja rahvuskonservatiivse kõne, kus kogu meie (Isamaaliidu) ideoloogia oli üks ühele omaks võetud, et enam konservatiivsem olla ei ole võimalik.

Mõni aasta tagasi, kui kõne all olid iibeprobleemid, oli vähemalt osa Reformierakonna ideoloogia väga selgelt selline, et see, kas inimesel lapsi on ja kui palju tal neid on, on puhtalt tema ja ta pere asi. Et riik ei tohi sellesse sekkuda.

Kas te olete Eesti suhtes optimist?

Jah, absoluutselt. Ma pole terve maailma suhtes väga optimistlik, aga selle maailma sees Eesti suhtes küll. Näiteks eelmainitud tõsiasi, et oleme pidanud väga kiiresti kohanema igasuguste muutustega, on andnud meile lisaks tüdimusele ka teatud karastuse. Kuna tänapäeva maailm muutub väga kiiresti, on nendel, kel on nii tugev karastus kui meil, eelis. Me tuleme sellega vahest paremini toime kui mõni Lõuna-Itaalia või Lõuna-Prantsusmaa talupoeg, kes katsub elada nii, nagu sajandeid on elatud.

Otsustamata edasi ei pääse

2009-03-31

Algav nädal on Eestile mitmeski mõttes oluline. Nädala alguses jõuavad valitsuse ja avalikkuse ette eelmise majandusaasta täpsustatud tulemused ning andmed selle aasta esimesel kolmel kuul majanduses toimunu kohta.

Nende alusel saab selgeks, kas Eesti vajab sel aastal veel ühte lisaeelarvet ning kui suur see on. Kui praegu õhus rippuvad negatiivsed prognoosid teoks saavad, peab valitsus suutma kiirelt otsustada ning lisaeelarve kiirelt Riigikogu poole teele saatma - sest iga kaotatud hetk maksab.

Eelarve kontrolli all hoidmise jaoks on möödapääsmatult oluline ka teine algaval nädalal langetatav otsus - mida teha töötukassas vastu vaatava puudujäägiga. Loomulikult võib siingi otsustamist edasi lükata, sest tõeliselt laastavaks muutub puudujääk järgmisel aastal, kuid siis oleks käru juba kummuli ning selle teele tagasi upitamine pea võimatu.

Eelarve kärpimisest pole aga loodetud tulu, kui me ei suuda seista vastu tööpuuduse kasvule. Teatud piiri ületades asub see avaldama eelarvele sellist mõju, et ka täiendavast kärpest ei pea selle puudujäägi kontrolli all hoidmisest piisama. Otsused, mis astuksid vastu tööpuuduse kasvule, on paraku venima jäänud. Läinud nädalal saatis Isamaa ja Res Publica Liidu eestseisus partneritele kirja, kus avaldati muret selle üle, et mitmed küsimused ja eelnõud on jätkuvalt lahendamata. Esitasime omalt poolt partneritele loetelu eelnõudest, mis tuleks meie arvates hiljemalt 1.juuliks vastu võtta.

Keit Pentus Reformierakonnast vastas meie pöördumisele kiirelt ja meeldivalt, kinnitades, et enamiku pakutud eelnõudega neil probleeme pole. Pole tõesti oluline, kelle algatatud üks või teine eelnõu on, ning kui Reformierakond soovib neid kõiki enda ideedeks pidada, siis ei saa selle vastu mul midagi olla. Peaasi, et nad tõesti vastu võetakse. Ootame Reformierakonnalt ka ettepanekuid nende sammude osas, mille kiiret astumist nemad tööpuuduse vastu võitlemiseks oluliseks peavad. Loodetavasti kuuleb Eesti avalikkus neist juba tänaselt Reformierakonna volikogult.

Kiire oli ka sotsiaaldemokraatide vastus, kus leiti, et tegelikult tuleks veelgi kiiremini liikuda. Seda oli meeldiv kuulda - loodame ka nendelt konkreetseid ettepanekuid kuulda, mis on need kiirelt lahendamist vajavad sammud, millega tööpuuduse vastu võidelda. On ju just sellest kujunenud tänase Eesti probleem nr 1. Otsustamata Eesti igal juhul edasi ei pääse.

Tuleb hoida ja luua töökohti

2009-03-30

Eesti ekspordis ja tööstustoodangu mahus toimunud langus on olnud nii ulatuslik, et kaksipidimõistmiseks ruumi ei ole - tegemist on probleemiga mitte vaid üksikute ettevõtete, vaid ka makrotasandil.

See, et ka Soome ja Saksamaa eksport kiiresti kukub, näitab, et raskused tabavad valusalt ka meist parema arengutasemega riike. Meile pole see aga kindlasti mitte hea sõnum - see muudab konkurentsivõime küsimuse üksnes keerukamini hinnatavaks, mitte pisemaks.

Nii ettevõtjail kui ka riigil on vaja sellises olukorras edasi tegutseda nii, et kriisiaja otsused ei lõikaks pikaks ajaks ära tulevasi kasvuvõimalusi. Oluline on vältida inimeste pikaks ajaks tööturult väljalangemist.

Ekspordigarantiisid on tõesti vaja. Tööstustoodangu ja ekspordimahu vähenemine seab järjest löögi alla töökohti. Ettevõtete jaoks on koondamised mahtude vähenemisel sageli paratamatud ja riigil pole mõtet paljasõnaliselt anda sõnumit, et ärge koondage kedagi, sest ettevõtetel on vaja konkurentsis püsida. Siiski on praegu majanduses olukordi, millesse riik võiks sekkuda - pean silmas juhtumeid, kus riigi tugi aitab maksumaksjale liigsuuri riske võtmata säilitada olemasolevat või luua uut käivet.

Ettepanek anda ettevõtetele praegusest suuremas mahus riiklikke ekspordigarantiisid on just sellest ajendatud. On ilmne, et ka meie majanduse kontekstis suurte ettevõtete finantseerimistingimused on oluliselt raskemad kui aasta tagasi. Olukorras, kus riigid ülemaailmselt ettevõtete ajutisi finantseerimisprobleeme lahendada aitavad, on ka Eestil mõistlik oma eksportivate ettevõtete tegevust soodustada.

Loodan siiralt, et vaatamata viimastel nädalatel ilmnenud erimeelsustele õnnestub valitsuses ekspordigarantiide rakendamises lõpuks siiski kokkuleppele jõuda. Praegu on vaja otsuseid langetada tunduvalt kiiremini kui tavaolukorras.

Töötute kiire lisandumine on tööhõiveküsimuse põhjendatult tõstnud teemade esiritta. Mõnes majandussektoris on samas võimalik leida samme, mida saab astuda selleks, et vältida üha uute töökohtade kaotust. Kutsun üles esitama kiiresti realiseeritavaid ettepanekuid konkreetsete majandussektorite konkurentsivõime parandamiseks.

Majandusministeerium on ette valmistanud raudtee infrastruktuuritasude metoodika muudatused, et vältida veoste mahu langusest tingitud konkurentsivõime kadu. Praegu kehtiva metoodika järgi kaasneb veoste mahu vähenemisega automaatselt tasu tõus. Kuna aga tasud on juba ohtlikult lähedal tasemele, mille ületamise korral jääks massiliselt kaupu meie raudteele tulemata, tuleb Eesti transiidi- ning logistikasektori konkurentsivõime hoidmiseks seada ülemine piir, millest kõrgemaks tasu tõusta ei saa.

Turismisektorit ning ka kaubandust saab veidi toetada, vähendades tax-free piirmäära praeguselt 2500 kroonilt lähiriikidega võrreldes konkurentsivõimelisele tasemele 250 kroonile. Väljastpoolt Euroopa Liitu tulevaid turiste silmas pidades on atraktiivsetel tingimustel toimuv tax-free kaubandus täiendav müügiargument.

Töötute arvu kiire kasv tingib vajaduse koostada valitsuse tasandil lühiajaliste tööturgu mõjutavate meetmete plaan ja jälgida selle täitmist vajadusel iganädalaselt. Minu ettepanek on keskenduda selles uute töökohtade loomise soodustamisele. Kinnitan, et ka praegu, skepsisest tulvil ajal leidub Skandinaavia investoreid, kes tunnevad huvi Eestis tootmise käivitamise vastu.

Majandusministeeriumis valminud rahvusvahelistumise strateegia kohaselt peab riik olema võimeline välisinvestoritele pakkuma personaalset kohtlemist ja majanduskeskkonna üldiste eeliste tutvustamise kõrval pakkuma ka konkreetseid investeerimisstiimuleid. Üks selline stiimul võiks olla EASi, tööturuameti ja kutsehariduskeskuste ja teiste koolitusasutuste koostöös pakutav võimalus leida ja ümber õpetada uues ettevõttes vajatavaid töötajaid.

Raske aeg paneb võimalusi otsima

2009-03-24

Üldise majandusolukorra taustal on muutunud põllumeeste olukord väga keeruliseks. Murelikult vaatavad tulevikku nii piimatootjad kui teraviljakasvatajad. Nii mõnigi küsib: millised on põllumajanduse väljavaated? Millal paraneb turu olukord?

Laenud ja liisingud vajavad maksmist. Paljudel põllumajandustootjatel on muutunud suhted pankade ja teiste koostööpartneritega keeruliseks. Kokkuostuhinnad on langenud, laenutingimused aga karmistunud - üha keerulisem on pankadest laenu ja käibekrediiti saada.

Mõõnast ülesaamiseks tuleb teha jõupingutusi. Seetõttu on põllumajandusministeerium rakendanud ja rakendamas mitmeid abinõusid, mis aitavad parandada käibevahendite kättesaadavust ning suunavad täiendavat raha tulevikuinvesteeringuteks.

Toetuste väljamakse varasemaks

Põllumajanduslike otsetoetuste puhul on põllumajandusministeeriumi eesmärk tuua nende väljamakse senisest varasemale ajale. Konkreetne instrument, millega saab leevendada käibekapitali puudust kevadtööde ajal, on loomatoetuste taotlemine eelmistest aastatest varasemal ajal ja ka varasem väljamaksmine. PRIA alustas loomakasvatustoetuse taotluste vastuvõttu tänavu mõned nädalad varem kui eelmistel aastatel ning toetuste määramiseni kavatsetakse jõuda hiljemalt maikuu lõpuks.

Eelpooltoodud võimaluse kõrval uurib põllumajandusministeerium variante nihutada varasemaks ka sügisesi pindalatoetusi.

Investeeringutele ja alustavatele põllumeestele raha juurde

Kahel viimasel aastal (2007-2008) on MAKi meetmete 1.4.1 ja 1.4.2 (investeeringud põllumajandustootmise arendamiseks) raames makstud toetust välja

519,2 miljonit krooni. Aga põllumajandussektoris püsib jätkuvalt vajadus tootmist moderniseerida ning efektiivsemaks muuta.

2008. aastal taotluse esitanute majanduslik seis lubab neil äriplaanis kavandatud investeeringud loodetud mahus ellu viia. Järgnevatel aastatel ettevõtete investeeringuvõime tõenäoliselt väheneb. Seetõttu on ministeeriumil kavas suurendada põllumajandusliku tootmise ja muu maaettevõtluse elavdamiseks ning tegusate projektide finantseerimiseks 2008. aasta toetuste kasutamata jääki ja 2013. aastaks planeeritud eelarvet. Seega planeerime rahastada valdava osa nõuetele vastavatest ja majanduslikult elujõulistest äriplaanidest, seda nii väiksematele põllumajandusettevõtetele suunatud investeeringute kui ka loomakasvatusehitiste ehitamise ja rekonstrueerimise projektide puhul.

Oluliseks sammuks on ka noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamise toetuseks mõeldud vahendite kahekordistamine. Usume, et need, kes on praeguses raskes olukorras valmis alustama põllumajandustootmisega, on tõsised tegijad, kellest sõltub meie põllumajanduse tulevik.

Põllumajandusinvesteeringute kõrval on väga oluline leida lisavahendeid ka muu maaettevõtluse mitmekesistamiseks. Seega suuname täiendavaid vahendeid ka sellele programmile, kus praegu on PRIA menetlemas just suuremate projektide taotlusi.

Toetuste rahvuslik juurdemakse

Erinevate investeeringutoetuste kasutamine eeldab omafinantseerimise võimet. Seetõttu on väga oluline toetuste rahvusliku juurdemakse top-upi olemasolu.

Paraku süvenes mullu pead tõstnud majandussurutis aasta alguseks veelgi ning 2009. aasta riigieelarve tuli ümber vaadata. Kärbetest ei pääsenud ükski valdkond. Nii puudutas see ka põllumajandust ning top-upi kärbe moodustas 100 miljoni krooni.

Ei ole saladus, et kärpimise hakul oli laual taotlus kahandada top-up sootuks nullini ning seda hoolimata tõigast, et käesoleva aasta eelarvet koostades seda juba kärbiti.

Õnneks suutsime sellise olukorra välistada. Top-upi vähendamise viime ellu niimoodi, et see ei moodustaks olulist osa ühegi valdkonna toetusest, vaid jaotuks ühtlaselt tervele põllumajandussektorile. Nii on kärbe solidaarne ning selle mõju konkreetsele valdkonnale väiksem.

Abiks on Euroopa Liidu ja siseriiklikud toetused ning MES

Erinevalt teistest majandusharudest reguleerib põllumajandust Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika, millega kaasnevad ühenduse toetused, mis 2009. aastal ei vähene.

Kui enamikku riigieelarvest rahastatavaid eluvaldkondi kärbiti 5-10%, siis selle taustal ei tohiks põllumajandustoetuste kärpimine vähem kui 3% olla ülekohtune.

Positiivne on seegi, et eelmise aastaga samale tasemele jäävad ka kõik Eesti siseriiklikud toetused.

Nii krediidigarantiide kui ka käibelaenude kättesaadavuse parandamiseks teeb põllumajandusministeerium koostööd Maaelu Edendamise Sihtasutusega.

Nii oleme kootöös MESiga leidnud 100 miljonit krooni täiendavat laenuraha, mida saab kasutada just kevadtööde tegemiseks. Samuti on MES eraldanud lisavahendeid põllumeeste kohustuste tagamiseks.

Euroopa Komisjon tuli piimatootjatele appi

Olukorra stabiliseerimiseks piimandussektoris on astunud samme ka Euroopa Komisjon.

Taastatud on eksporditoetused piimatoodetele ja käivitatud sekkumiskokkuost. Need meetmed peaksid turgu stabiliseerima.

Vananenud tehnika ja üleinvesteerimine maksab kätte

Praegu leidub põllumehi, kes püüavad meeleheitlikult vananenud tehnika ja madalate produktiivsusnäitajatega või siis liiga optimistlikult investeerides ja suuri laenukoormusi enda kanda võttes ots-otsaga kokku tulla. Aga leidub ka neid, kes on kogunud varusid ning arvestanud uude tootmistehnikasse investeerides võimalike tagasilöökidega. Meie kõigi huvides on see, et majanduslikult rasked ajad üle elaksime. Nii säilitame oma tootmispotentsiaali ja ekspordivõime tulevaseks majanduslikuks tõusuks.

Põllumajanduses ei saa teha pikemaid järeldusi lühiajaliste turukõikumiste valguses. Oleme veendunud, et põllumajandussektor on Eestis jätkusuutlik.

Talveseisund 2009

2009-03-19

Käes on aeg, kulm kortsus, keldrisse varutud reserve näkitseda ja paraku ka aeg võlgu maksta.

Kuulun nende parteisse, kelle meelest öö on siis, kui on pime, ja talv on siis, kui on lumi. Mis tähendab, et pean väga veidraks neid pommuudiseid, mis tabavad eesti rahvast neli korda aastas ja teatavad, et täna algas kevad. Või suvi või sügis või talv.

Ei, tahan seepeale hüüda, kevad algab ikka siis, kui lumi ära sulab, ja sügis siis, kui puulehed kollaseks lähevad. Kalendritegija on alati kimpus ega või teada, millal algab kevad või mõni muu aastaaeg. Küll aga teab ta, millal on pööripäev, ning see on hoopis teine asi.

Öeldut arvestades on märtsi teisel poolel talveseisundist kirjutamine üks riskantne ettevõtmine, sest seisund võib muutuda lausa tundidega. Kuid üks on kindel - meil oli sel aastal talv. Algus pisut venis, aga üldiselt oli "nagu vanasti". Isegi Soome kelgud toodi lagedale.

Jälle on põhjust küsida: kuidas kliima soojenemisega ikkagi jääb? Rohelistel ja kliimauurijatel on muidugi vastus varnast võtta: egas kliima soojenemine veel tähenda, et ta kõikjal soojeneb. Mõnel pool viimati koguni jaheneb. Ning üldiselt sõltub kõik Golfi hoovusest ning sellest, mis sünnib ookeanide põhjas.

Mõistust on küll

Võtkem see teadmiseks ja lootkem, et Tartu maratone peetakse ka järgmisel sajandil. Kui keegi siis veel murdmaasuusatamisega tegeleb. Kuid see on kauge tuleviku mure, erinevalt majanduskriisist, mis on tänase ja homse mure. Sedamööda, kuidas taandub talv loodusest, murrab ta sisse majandusse.

Töötute arv on järsult tõusnud, tööhõive esialgu veel nii järsult vähenenud ei ole. Selline silmamoondus on võimalik seetõttu, et viimasel ajal on end töötuks registreerinud paljud mittetöötavad (kodused) inimesed. Kuid suveks võib oodata ka tegeliku tööhõive tuntavat vähenemist. Ning just siis jõuabki kriis alles päriselt pärale.

Läbi viia või unustada

12. märtsil arutas Riigikogu riiklikult tähtsa küsimusena, kuidas kriisi üle elada. Imevalemit ei leitud, kuid mõistlikke ettepanekuid siiski esitati. Läbisegi mittemõistlikega, nagu alati.

Lootust tuleviku suhtes sisendab tõik, et nähtavasti on arusaam teatavate mitte nii meeldivate sammude vajalikkusest levinud päris laialt ka mujal kui Toompeal. Ehk teisisõnu, eesti rahva terve mõistus ei ole kusagile kadunud.

Saame aru, et kulutada ei ole üldiselt võimalik rohkem kui teenitakse. Lühikest aega võib-olla küll, kui säästud ja laenud appi võtta, aga seda kitsamalt tuleb siis läbi ajada hiljem. Sellisesse olukorda me just jõudnud olemegi. On aeg keldrisse varutud reserve näkitseda - kergelt kortsus kulmul, ihne peremehe kombel - ja paraku ka aeg võlgu maksta.

Mõistan nende nördimust, kes ütlevad: mina pole laenanud, mina pole (tarbimis)hulluks läinud - miks pean mina nüüd võlgu maksma? Miks räägitakse mulle solidaarsusest nüüd, mitte siis, kui jahte osteti? Kummatigi maksan nüüd ka mina, näiteks seeläbi, et pean taluma olukorda, kus riik suurest vaesusest ei jõua maksta mu pensioni kojukande eest või paneb kinni postkontori, kus oli lähedal käia.

Mida muud see tähendab, kui et mina, kes ma pole sentigi laenanud, pean maksma kellegi teise võlgu? Kui mitte rahaliselt, siis ebamugavuse kaudu ikkagi.

Selline arutlus on ühest küljest õige, teisalt veidi silmapetteline. Viimase kümne ja eriti viimase viie aasta jooksul Eestisse valgunud kapitalist sai oma tilgakese tegelikult igaüks. Ka see, kes sentigi ei laenanud. Alevis rekonstrueeriti kõnniteed ja rahvamaja, mille uksel ei olnud silti "Sissepääs ainult laenuhaigetele ja tarbimishulludele". Sinna pääses (ja pääseb) igaüks. Seal on pehmed ja puhtad toolid ning kvaliteetne helivõimendus. Jällegi igaühe jaoks.

Kuid ma aiman, et see arutlus võib päris paljusid vihastada. Lohutada töö kaotanud inimest pehme tooliga rahvamajas... See vist pole tõesti kõige teravmeelsem.

Rahvamaja viib meid paraku teise ja mitte vähem hella teemani, milleks on haldusreform. Tunnen, et mul hakkab selle sõna vastu juba vaikne allergia tekkima, ja seda mitte põhjusel, et ma haldusreformi vastane oleks. Ma ei olnud vabanemisaastail ka juriidilise järjepidevuse kontseptsiooni vastane - pigem selle innukas toetaja -,
kuid ometi tundus ühel hetkel, et kui ma veel kuulen sõnapaari "juriidiline järjepidevus", siis hakkan ühe koha peal hüppama ja imelikke lõustu tegema.

Nüüd kipub selline tunne peale haldusreformist kuuldes, ja kahtlustan, et ma pole ainus. Mille vastu saab olla vaid üks rohi: see reform kas ära teha või ta igaveseks unustada.

Aitab otstarbekas töö

Hando Runnel kirjutas Postimehes reformikavast nii: "See on okupatsioon. Ja ma küsin: kui Simm pannakse kinni riigi reetmise eest, siis misjaoks reedetakse sellise reformikavaga tervet Eesti ajalugu ja eesti rahvast, mille huvides, kelle huvides, ja kuidas selle eest tasutakse?"

Rasked sõnad. Ka Päts reformis Eesti omavalitsusi 1930. aastate lõpus, ons see nüüd lisatõend, et ta oli Eesti riigi ja rahva reetur?

Minu arvates mitte. Omavalitsuste piirid ja ülesanded muutuvad, on alati muutunud ja muutuvad edaspidigi. Okupatsiooni tingimustes muidugi eriti järsult ja jõhkralt, kuid ka ilma igasuguse okupatsioonita.

Mu vanaisa oli viimane Kivijärve vallatalitaja, siis liideti Kivijärve vald Laiuse vallaga. Ning põhjuseks ei olnud põrmugi kellegi kurikaval iha reeta Eesti ajalugu või eesti rahvast, vaid otstarbekus. Otstarbekuse arvestamist ei pea tingimata rahavõimuks ega tööinimese ja kapitali "kohutavaks vastuoluks" tembeldama.

Jällegi koht kukalt kratsida. Kaldun nende leeri, kelle arvates on aateline vaid otstarbekas ja mitte igasugune töö. Näiteks kasvatavad tuhanded prantsuse põllumehed viinamarju ja valmistavad neist veini. Riik ostab selle kokku ja kõik on justkui õnnelikud. Ent see vein ei lähe poodi, sest poed on veini niigi täis. See vein aetakse piirituseks, et siis süütevedelikku ja aknooli toota.

Miks ei võiks viinamarjadest otse piiritust toota? Aga sellepärast, ütlevad põllumehed, et meie siin oleme veinitootjad, ja olid juba meie vanavanavanaisad, mitte aga piiritusetootjad. Pealegi saab piiritust naftast palju odavamalt.

Kas te neil asjaoludel suudate veel nendesinaste põllumeeste tööd pidada kauniks, aateliseks ja ülevaks? Või tundub teile, vastupidi, et tegemist on töö mõiste ja sõna vastutustundetu lörtsimisega?

Jõuame tagasi majanduskriisi juurde. On ilmne, et sellest ei aita meid välja mitte igasugune töö, vaid otstarbekas töö. Selline töö, mille saadust saaks nii tarvitada kui müüa.

Lihtne öelda, raske teha.

Tuumajaam Letipeale!

2009-03-17

Eestis on hoogu võtmas tuumadebatt. Täna on see jah-ei tasemel. Minu kirjatüki eesmärk on väike mõtlemisharjutus puhuks, kui asi konkreetseks läheb.

Mis aasta siis parasjagu on, ma ei tea. Improviseerime, et 2015.

Miks just Letipeale? Lihtsalt seetõttu, et Letipea on üks ajakirjanduses vilksatanud võimalikke asukohti ja läänevirulastele tuttav ja hoomatav.

Kindlasti ei ole see Tamsalu ega Laekvere, sest sealkandis lihtsalt pole vett reaktori jahutamiseks. Niisiis on see koht kusagil põhjarannikul.

Üks stsenaarium

On esmaspäeva hommik ja arendaja, näiteks Eesti Energia esindaja, astub Kunda vallamaja uksest sisse ning ütleb:

"Me tulime uurima teie valda tuumajaama rajamise võimalikkust ja teeme ettepaneku algatada valla üldplaneeringu muutmine, kuna tegemist on olulise ruumilise mõjuga objektiga."

Samasuguseid külaskäike on nad juba teinud mitmesse Harjumaa ja Ida-Virumaa omavalitsusse, selgitamaks, et maavanem koos kohaliku omavalitsusega olgu nüüd kena ja määraku planeeringuala suurus.

Vabariigi valitsus oma ettepanekus on näinud ühe võimaliku asukohana Kunda (võib-olla juba Lääne-Virumaa) valla Letipea küla (see situatsioon on ka arusaadavalt esialgu hüpoteetiline).

"See pole võimalik!" ütleb vallavanem iseenesestmõistetavalt. "Miks siis mitte?" küsib arendaja esindaja ja hakkab selgitama asja võimalikkust.

Millised on üldse aspektid, mida tuleb silmas pidada, püüdes arvestada kõikide võimalike mõjudega, mis kaasnevad tuumajaama rajamisega.

Kõigepealt tuumajaama ehitusega seotud mõjud: jaama enda ehitus, jaama jahutusvee konstruktsioonide ehitamine, teedeühendused, kõrgepingeliinide rajamine.

Kasutusaegsetest mõjudest on kindlasti teemaks jahutusveest tulenev merevee soojenemine mõnel ruutkilomeetril, aga psühholoogiliselt on ilmselt kõige meelierutavam võimalike eriolukordadega seonduv. Ja lõpuks muidugi jäätmehooldus, mis tähendab muu hulgas jaama töötamisjärgset demonteerimist.

Abimaterjaliks käesoleva artikli kirjutamisel on mul Fennovoima Oy koostatud keskkonnamõjude hindamise aruande kokkuvõte rahvusvaheliseks ärakuulamiseks seoses uue võimaliku tuumaelektrijaama rajamisega Soome.

Tuumajaam pole õlleankur

Kui palju üks tuumajaam siis ruumi võtab. Meil on senistes debattides vahel räägitud ka väikesest armsast tuumajaamast, mis on peaaegu nagu õlleankur toanurgas, vaikselt käib ja kedagi ei sega. Hea sealt elektrit lasta.

Jaamaaluseks territooriumiks läheb aga põhjanaabrite kogemuse põhjal vaja umbes 10 hektarit. Kui aga võtta aluseks kogu teenindusmaa, võib see maavajadus olla kümme korda suuremgi. Kindlasti vajab maad kõrgepingeliini koridor, mis ju samuti vajab kuni sajameetrist, võib-olla natuke kitsamat maariba.

Soome tingimustes eeldatakse, et tuumajaama kaitsevöönd on suurusjärgus 5 kilomeetrit. See ei välista näiteks suvekodude olemasolu paari kilomeetri kaugusel jaamast, küll aga seab piiranguid uutele ehitistele.

Olenevalt asukohast võib see kaasa tuua ka puhkealade kadumise. Probleemiks ei peeta Natura mereala asumist poolteise kilomeetri kaugusel rajatavast jaamast.

Kui rääkida mõjust inimestele ja ühiskonnale, on see kõige suurem ehitusfaasis, mõjutades piirkonna tööhõivet ja maksutulusid.

Tuumajaama ehitatakse suure tõenäosusega ka vähe ja keskmiselt ohtlike tuumajaama jäätmete käitlemiseks ja lõplikuks kasutamiseks vajalikud ruumid. Arusaadav on, et kui riik otsustab hakata rajama tuumajaama, siis peaks olema selge, kuhu rajatakse tuumajäätmete lõplik ladustuskoht, mis ei pea olema tingimata tuumajaama territooriumil, aga tuleb kusagile teha, sest päeva lõpus, kui reaktorit on vaja XXI sajandi lõpupoole demonteerima hakata, peab selleks paik leitud olema. Minu arvates peab asukoht selgeks saama üsna kohe, mitte nii, et pärast vaatame, teeme nüüd kõigepealt natuke elektrit.

Eesti lähiajalugu kubiseb keskkonnakasutusega seotud juhtumitest koondnimetusega: "Tänan, ei!". Lõuna-Eesti on näiteks seetõttu siiani (ja ilmselt jääbki) ilma regionaalsest prügilast. Värskelt on virulastel meeles kaitseministeeriumi merepolügoonide teema. Plaan muuta Hiiumaa hiiglaslikuks tuulepargiks on samast ooperist.

Radioaktiivsusega seotud objektidest on kirgi kütnud ASi Steri steriliseerimiskeskuse rajamine Saue valda Alliku külla.

Samas, mine sa tea. 11. märtsi Ärilehest võib lugeda, et naabermaakondades võib tuumaelektrijaama oma valda saamiseks veel võistlusekski minna. Tegemist on ju ikkagi piirkonna majanduselu elavdamisega ja palju neid sellise mastaabiga pakkumisi ikka on.

Ehitusperiood, 6-7 aastat, paneks teenindussektoris tegutsejate silmad särama.

2006. aasta sügisel viidi eurooplaste hulgas läbi uuring "Eurobaromeeter 271", et selgitada avalikku arvamust tuumaenergeetika ja selle ohutuse teemadel.

Eurooplased kalduvad tuumaenergiat positiivselt väärtustama, kui küsimuse all on energiasõltumatus (69%), stabiilsemad energiahinnad (50%) ning võitlus globaalse soojenemise vastu (46%).

Hirmud on seotud peamiselt terrorismiohuga, radioaktiivsete ainete võimaliku väärtarvitamisega ja lahendamata küsimusega, mida teha radioaktiivsete jäätmetega. Teisalt on eurooplased suhteliselt kindlad, et tuumajaamade tegevus on turvaline, riiklikud seadusaktid ja võimude tegevus tuumaenergia ohutuse tagamiseks on piisavad.

Uuringu tulemusest nähtus, et mehed ja kõrgema haridusega vastajad suhtusid tuumaenergiasse positiivsemalt ning olid teadlikumad ja tundsid end informeeritumana, võrreldes naisvastajate ja enne 20. eluaastat oma haridustee lõpetanud inimestega. Samas ei täheldatud vanuse mõju suhtumisel tuumaenergia küsimustesse.

Harigem end

Ma ei arva, et Letipea oleks tuumajaamale hea koht, see oleks ikka punnitamine ja ilmselt ükski tuumajaama arendaja sellest minu kirjeldatud vallamaja uksest sisse ei astu. Küll juhtub see meie naabermaakondades.
Kutsun teid end tuumaenergeetikas harima, mitte tuumafüüsikat tingimata õppima. Kuigi ka tuumafüüsikuid on riigil vaja. Seda nii valitsusasutustesse kui arendajate meeskonda.

Õppida on vaja, et oma suhtumist ja arvamust kujundada. Minu mainitud Eurobaromeetri uuringu järgi tunneb 83% eestimaalasi end tuumaohutuse osas väheinformeerituna.

Võtke hakatuseks ette kas või veebileht: www.tuumaenergia.ee. Saate igal juhul kompetentsemaks.

Seda ametlikku jah-sõna Eesti oma tuumajaama rajamiseks pole, aga kipun arvama, et küll see ära tuleb. Mis puutub otsuse tegemise protsessi, siis taas toetudes eespool nimetatud uuringule, 14% eestimaalasi tahaks ise otsustusprotsessis osaleda.

Miks on Eestit haaranud reformisuutmatuse sündroom?

2009-03-13

Kaheksa miljardini ulatuvate kärbete puhul ei räägita kahjuks riigivalitsemissüsteemi efektiivsemaks muutmisest. Selle raha eest ei nähta ette ühtegi reformi, mille tulemusena mõni sihtrühm või ka kogu ühiskond mingi aja kannatab, kuid mis teeks edaspidi riigi toimimise efektiivsemaks, adekvaatsemaks ja jätkusuutlikumaks. Kärpijaid tuleb muidugi mõista - katsu sa paari nädalaga see kaheksa miljardit üldse leida. Küsimus on aga laiem. Miks on Eestit haaranud reformisuutmatuse sündroom? Miks puudub avalikus sektoris riigivalitsemise hoobade toel initsiatiivikus algatada muudatusi, millel oleks sisuline ja pikaajaline mõju?

Kindlasti ei saa öelda, et sellekohaseid ideid, mida Eestis teha tuleks, ei ole. Võime lõpmatuseni debateerida, kui palju omavalitsusi peaks täpselt olema ning kes osutab mingit teenust, kuid muutusi on vaieldamatult vaja. Praxise analüüs on teinud puust ette ja punaseks, et kolme-nelja aasta pärast ähvardab meid praeguse ravikindlustuse rahastamismudeli pankrott. Kuna raha puu otsas ei kasva, siis viib see paratamatult patsiendi tasku kallale. Mida kiiremini teha poliitiline valik, seda valutum see on. Kolmandaks tööjõu maksukoormuse küsimus. Rühm finantsvahendusega seotud ettevõtjaid ehk nn uue majanduse töörühm on teinud väga atraktiivse ettepaneku kehtestada sotsiaalmaksu lagi. Ma ei kahtle, et see oleks jõuline sisuline ja ka märgiline samm kallite töökohtade Eestisse meelitamiseks. Eesti majanduskeskkonda ja riigivalitsemist positiivselt mõjutavate sammude loetelu võiks jätkata, aga kas on mõtet, kui nende elluviimise tõenäosus on nullilähedane. Parteid on keskendunud valijate äraostmisele nende enda raha eest. Sellise stiili pealesurumine valijaskonnale vahepealsetel hiigelkasvuga aastatel oli lihtne. Kui keskmine elatustase on veel üsna madal, luuakse illusioon ühiskonna kogurikkuse kasvust ning valija tähelepanu keskendubki poliitikale just „mis kommi onu mulle täna pakub" rakursi all. Valijad lähevad massiliselt selle maskeraadi õnge. Neile tundub, et asjad liiguvad ja et riik on põhimõtteliselt valmis ehitatud. Poliitikast saab show. On olemas poolused, kes võitlevad näiliselt pühade väärtuste eest, kuid suures plaanis on tegu vaikiva kokkuleppe alusel mängitud komöödiaga. Eriti grotesksel kujul oleme seda näinud Kesk- ja Reformierakonna vastandumistes, kuid sama stiiliga on kaasa läinud ka kõik ülejäänud. Mugavatel aegadel kipub poliitiline eliit riigivalitsemist majavalitsemisega segamini ajama. Poliitiline juhtimine per se ei ole mitte administreerimine, reageerimine ega kokkulepped. Kõige ülimuslikumas ja vajalikumas mõttes seisneb poliitiline juhtimine uute väärtuste ja hoiakute visionaarses kehtestamises. Rahvas, kes ütleb, et Toompeal istujatel kaob side reaalsusega, ei eksi tegelikult sugugi. See probleem ei laiene mitte ainult parlamendi liikmetele, vaid ka valitsuse liikmetele ja kõrgetele ametnikele. Selle tagajärjel talitab valitsemisega seotud inimene mingi oma konstrueeritud maailma seaduspära järgi, mitte ühiskonna ootustest tulenevalt. Võiks kaaluda võimalikku piirangut, kui pikalt võib inimene järjest parlamendis istuda. Paljudes USA osariikides on see piir kaks perioodi. Miks mitte ka meil? Kui tööturult on vahepeal piisavalt inspiratsiooni kogutud, siis on põhjust minna tagasi riigivalitsemise juurde. Meenutagem, et 1990ndate alguses raudse eesriide kukkumise järel tehtud poliitiliste otsuste eest on Eesti tituleeritud endise idabloki edukaimaks reformiriigiks. Kommuniste, kelle rajatud institutsionaalset raamistikku lõhkuda ja millele vastanduda, enam ei ole. On vaja mingit muud sunnimehhanismi. Lätit „aitas" IMF, aga meid ...?

Kõige suurem ebavõrdsus on Eestis

2009-03-10

Äsja lõppenud suusatamise maailmameistrivõistlused pakkusid eestlastele toredaid elamusi. Lisaks tiitlivõidule tõid rõõmsat elevust nii Jaak Mae kui Anti Saarepuu, uus kahevõistlejate põlvkond kui ka nooruke Kaija Udras. Nõnda tore on ju tekitada edetabeleid ja mõtiskleda, mitmes suusariik me maailma vägevate seas oleme.

Kergejõustiku EMil tegid uskumatu etteaste Mikk Pahapill ja Ksenja Balta ning Eesti oli oma kahe kullaga medaliriikide seas koguni kuues.

Selle nädala värsketes eurouudistes on Eesti saanud samuti tähelepanuväärse esikoha. Ei, Eesti ei ole saanud Euroopa kõige rikkamaks riigiks. Euroopa Liidu värsketel andmetel on Eestis meeste ja naiste palga vahe ühenduse 27 riigi seas suurim - naiste kahjuks.

Naised töötavad osalise tööajaga

Euroopa Liidu keskmisena teenivad naised meestest 17,4 protsenti vähem. Eestis on naiste palk umbes 30 protsenti meeste omast väiksem.

Üks sissetuleku ebavõrdsuse põhjus on Euroopa tööhõive analüütikud nimetanud naiste suuremat kasutamist osalise tööajaga. See on ebavõrdse sissetuleku põhjusena üldine ja objektiivne. Poole kohaga töötades ongi tasu poole väiksem.
Kuid ohumärk on see, et kui Euroopas on paindlikud töövõimalused suhteliselt hästi rakendunud, siis Eestis on osaajaga tööd leida keeruline.

Seades eeskujuks paljusid Euroopa riike, ootavad ka meie naised selle võimaluse suurenemist. Osalise tööaja laiemal rakendusel näeks Eesti sissetuleku statistika soo järgi võrreldes teiste riikidega veelgi nigelam välja.
Küll võib loota, et üha enam soovivad näiteks lastekasvatamise ajal ka Eesti mehed kasutada osalist tööaega.

Siin ilmneb nokk-kinni-saba-lahti-olukord. Et Eestis on üldjuhul meeste palk kõrgem, siis majanduslikel kaalutlustel jätkab mees täiskohaga ja naine «valib» osalise ajaga töö.

Naisjuhid moodustavad väikese osa

Jättes kõrvale põhjused, kus «naistesektorites» ongi töötasud väiksemad, või ka seadusevastased juhud, kus võrdse töö eest saab naine väiksema tasu, kuna ta ei söanda nõuda meeskolleegiga võrdset tasu, on ebavõrdsuse teise põhjusena nimetatud naiste väiksemat osa juhtide seas.

See on üleeuroopaline hinnang, kuid kehtib ka Eestis. Naiste väike osa juhtide seas nii avalikus sektoris kui ka ettevõtluses pole uudis.

Samas on analüütikud rõhutanud just nüüd, majandusraskuste ajal, naisettevõtjate olulist rolli.

Eksperdid juhivad tähelepanu sellele, et üldjuhul on naised ettevõtluse vallas kaalutlevamad.

See on pannud naisjuhte ettevaatlikult suhtuma suurde laenukoormasse, aidanud riske maandada mitmekesise toote- ja teenusevalikuga.

Kiire majanduskasvu ajal tundus ainuõige kitsas spetsialiseerumine ja odava laenuraha kasutus, kuid majanduse jahtumise ajal on selgeks saanud paindlikkuse ja teenuste mitmekesisuse plussid.

Mis tooks rohkem naisi ettevõtjate ridadesse? Lätis viidi naisettevõtjate seas läbi uuring. Esmase põhjusena ettevõtjaks hakkamisel nimetas ligi 60% naisi võimalust olla iseseisev, toetada perekonda majanduslikult ja teha meelepärast tööd. Kuid uuring tõi välja ka mõne argumendi, mis polnud seotud otseselt ametialase eneseteostuse või suurema sissetulekuga.

Nimelt nimetas 21% naisi ettevõtluses tegutsemise olulise põhjusena soovi võtta riske ja ületada raskusi ning 8% naisi soovi olla ettevõtjana lähemal ühiskonna eliidile.
Rääkides oskustest ja väärtustest, mis on aidanud neil olla ettevõtluses edukad, seavad naised esikohale sihikindluse ja hea suhtlemisoskuse. Üllatuslikult pidas teadmisi esmatähtsaks vaid 3% vastanutest.

Tarvis läheb suuremat eneseusku

Ehk tasuks just neid arvamusi rohkem tähele panna. Sageli hindavad naised liialt kriitiliselt oma erialaoskusi.
Tegelikult on meie naised võrreldes meestega haritumad, heade ametioskustega ja väga altid täiendõppeks.

Kuid ehk saavad meie naised julgustust praeguste ettevõtjate hinnangutest: ettevõtluseks on esmatähtis sihikindlus ja suhtlemisoskus, aga sellest Eesti naistel kindlasti puudu ei jää. Vaja on ehk üles leida veel annus riskijulgust.

Euroopa Komisjoni tööhõive, sotsiaalküsimuste ja võrdsete võimaluste volinik Vladimir Špidla peab Euroopa naiste 17,4%-list väiksemat palka lubamatuks ja on teatanud, et komisjon alustab olukorra muutmiseks kampaaniat. Eestile, kus see vahe on 30%, on tööpõld kaks korda suurem.

Avaldatud lisaks:

10.03.2009 Põhjarannik

10.03.2009 Vooremaa

12.02.2009 Meie Maa

20.03.2009 Sakala

Pank puudusttundjaile

2009-03-02

Vanaduspuhkust nautiv Arizona ärimees John van Hengel hakkas 1960. aastate lõpus vabatahtlikuks kohaliku supiköögi juures. Toiduainete hankimisega tegeldes jõudis ta kiiresti selliste kogusteni, mida kokad ei jõudnud enam supiks keeta.

Üks asutuse püsiklientidest kirjeldas talle kodulinna toidupoodide prügikonteinerite sisu ja mainis, et vaja oleks leida tühi laoruum, kuhu saaks prügilasse veetav toidukraam kokku koguda ja abivajajatele jagada. Sellelt «prügikollilt» sai John ka mõtte asutuse nime jaoks - toidupank.

Prügikastist panka

1967. aastaks oli laoruum olemas ja Püha Maria Toidupank alustas tööd (St. Marys' Food Bank). Tänaseks on van Hengeli algatusest saanud mitmekihiline organisatsioon(ide võrgustik).

Esimese kihi moodustavad muidugi supiköögid (kus muu hulgas koolitatakse koolist välja langenud, õpiraskustega jt noori koka, köögitöölise jms ametiteks) ja toidupangad.

Erinevad institutsioonid tegutsevad vastavalt kohalikele võimalustele: ühed on tihedamalt seotud toiduainete tootjate, teised kasvatajate-importijate, kolmandad kauplejatega.

Sellest tulenevalt on jagatavad pakid erineva sisuga, tervisliku menüü kokkupanekuks tuleb mõni toiduaine osta ja selle kulu korvamiseks võetakse saajalt väikest tasu.

Tüüpilises pakis on kolme päeva toiduainekogus, tihti on eraldi lastemenüü. Sageli töötavad pankades õpilased ja üliõpilased, samas pole nad ka klientidena sugugi haruldased.

Teise kihi moodustab 1976. aastal föderaalvalitsuse toetusega loodud Teise Lõikuse (Second Harvest) nimeline organisatsioon, mis tegeleb nõustamise ja konsultatsioonidega, ja kolmanda 1986 asutatud Foodbanking, Inc., mis tegeleb ameeriklaste kogemuse levitamisega väljaspool USAd.

Esimene Euroopa toidupank asutati 1983 Prantsusmaal, 1995. aastal jõuti mandri «põhjatippu», meie naabermaale Soome, kus tänaseks loetakse neid kokku juba 150. Lähematest naabritest võib nimetada veel Leedut, Ukrainat, Poolat jne, kuni Iirimaa ja Portugalini mandri servas.

Kui palju selliseid organisatsioone kogu maailmas tegutseb ja mitut inimest nad päeva jooksul toidavad, on võimatu öelda.

Trükkides Google'i otsingumootorisse sõnad Paris Hilton, saame 75 400 000, food bank'ile aga 63 800 000 vastet. Kaks väga vastandlikku, aga teabe tootjate poolt peaaegu ühesuguse sagedusega nimetatud nähtust!

Jääb nii, kuis on

Miks peaksime rääkima meile kaugetest ja võõrastest asjadest? Kuigi supiköögid on meilgi olemas, nälga vähemalt ametlike seisukohtade järgi meil ei ole. Ka vajadust võimsa abiorganisatsiooni järele ilmselt pole.

Ometi on Tartu MTÜ Iseseisev Elu toidupanga loomise mõtte üles korjanud ja Rimi ning Säästumarketiga realiseerimistähtaja piiril oleva toidukraami kokku kogumise asjus peaaegu käed löönud.

Eesti vanasõna ütleb küll, et ega kade keela, kui helde tahab anda, aga eks vanasõnadki vanane.

Mõjuvõimas riigi institutsioon, tervisekaitseamet, ütles 19. veebruari Õhtulehes, et neile meeldiks, kui kõik jääb nii, nagu praegu on (toit, millele pood ei leia ostjat, rändab prügimäele). Sest igasugune uus algatus, olgu see nii humaanne ja majanduslikult mõistlik kui tahes, toob ametnikele lisatööd ja tüli, ja kellele seda vaja on!

Armsad ametnikud, olge heade mõtete linna väärilised: mõelge enne oma lõpliku otsuse tegemist veel kord asjad läbi, kui vaja, vaielge idee autoritega, pakkuge muid võimalusi, kuidas hädalisi abistada.

Ja kui eelarve kärpijad pisutki lähetusraha on alles jätnud, sõitke Helsingisse. Ida-Helsingis Myllypuros on ilmselt üks Soome tuntuimaid toidupanku, kus teisipäeval ja reedel jagatakse puudust tundvale inimesele viieteistkümnest supermarketist kogutud toidukraami.

Parematel (sisuliselt muidugi halvematel) päevadel on abisaajaid 800. Ei mingeid nimekirju ega Eesti poliitikute stiilis ilukõnesid, et aidata tuleb ainult tõelisi abivajajaid jms.

Tuleb vaid teada õiget kohta, nädalapäeva ja kellaaega ning suruda maha häbi, et naaber või sugulane sind järjekorras näeb. Ametliku formuleeringu järgi on toit, mida jagatakse, «aegunud, kuid mitte riknenud».

Üks võiks meilgi olla

Sisuliselt on need vabatahtlike hallatavad toidupangad nii Ameerikas kui ka Soomes kapitalistliku toiduturu osad - nad realiseerivad ületootmise jääke.

Kogudes ettevõtetest kokku valesti markeeritud tooted, vabastatakse viimased pakendi ümbervahetamisest vms kulukast tegevusest. Korjates poodidest ära aeguvad toiduained, vähendatakse kaupluste toodetavat prügikogust ja viiakse see eraisikute konteinerisse.
Näiliselt on tegemist eraisikutele suunatud abiga, tegelikult saavad sellest heategevusest samavõrra kasu ka ettevõtjad.

Ja veel, kõrvuti kohapealt toiduainete kogumisega tegelevad Soome luteri kiriku diakoonia, Päästearmee, Punane Rist ja lastekaitsega tegelev Mannerheimi Liiga ka Euroopa Liidu toiduabi jagamisega. Meie Punane Rist tegeles sellega ülemöödunud aastal ja patt oleks öelda, et asjaga poleks hakkama saadud.

Tänu igapäevasele harjutamisele käib see soomlastel lihtsalt palju sujuvamalt.
On raske loota, et meil tekiks kasvõi 15 toiduabi organisatsiooni (s.t kümnendik Soomes olevaist). Ja kas neid vajamegi, sest jõuame kohe-kohe viie Euroopa rikkaima riigi hulka. Soome see-eest ei mahu isegi esikümnesse.

Kuid vähemalt ühe, selle, mida tahab luua Iseseisev Elu, võiksime ju endale lubada?! Ja kohalikud võimud, näiteks volikogu sotsiaalkomisjon, peaks tervisekaitseametit veenma, et tegemist on usaldusväärse ja vastutustundliku ühinguga.

Tuumaenergeetika – jah või ei?

2009-02-27

Tuumaenergeetika on jõudnud päevapoliitilisse retoorikasse. Juhtiv valitsuspartei lubab tosina aasta pärast Eestile oma tuumaelektrijaama.

Valitsus kiitis heaks elektrimajanduse arengukava, kus on muu hulgas stsenaariume, mis näevad ette tuumajaama rajamise Eestisse. AS Eesti Energia on juba välja valinud paigad, kuhu võiks tuumajaama ehitada (Holger Roonemaa „Eesti tuumaelektrijaam ehitatakse Suur-Pakrile või Keibu lahe äärde" EPL, 14.2).

Kuid vastamata on põhimõtteline küsimus: kas alustada Eestis elektri tootmist tuumaenergiast või mitte? Sest enne veel, kui hakata arutama rahvusvahelisi nõudeid ja vajalikke seadusi, reaktori tüüpi ja asukohta, radioaktiivsete jäätmete ja kasutatud tuumakütuse käitlemist, on vaja langetada põhimõtteline otsus: kas ei või jaa tuumaelektrile Eestis? Pea sama oluline on, kuidas see otsus tehakse.

Peagi hakkab riigikogu arutama energiamajanduse arengukava, kus on tuumaenergeetika arendamine ka otsesõnu kirjas. Nii on põhimõttelise otsuse langetamine jäetud riigikogu hooleks, nagu parlamentaarsele riigile kohane. Tuumaenergeetikuid ei tea riigikogu liikmete hulgas aga olevat. Liiati jääb risk, et arutelu käigus surutakse häälteenamusega maha arukad vastuväited.

Riigikogu võiks pöörduda nõu saamiseks eriala asjatundjate poole. Eestis on oma tuumaenergeetikaeksperdid olemas ning valdkonna eestlasist spetsialiste leiab ka Rootsist ja Kanadast. Neil on valitsuse ja riigikogu nõustamiseks piisavalt teadmisi ja kogemusi. Asjatundjate abi on vaja, sest riigikogus põhimõttelise otsuse langetamine eeldab vastust küsimusele: kas Eesti on üldse suuteline tuumaenergeetikat arendama?

Olulisim - kodanike arvamus

Põhimõttelise otsuse langetamisega seoses kerkib veel kaks probleemide ringi. Esiteks tuumajaama sobivus Eesti elektrienergia süsteemi ja teiseks kodanike arvamus.

Eesti Energia Põhivõrgu esindaja Mart Landsberg märkis mullu oktoobris Tallinnas peetud tuumaenergeetika konverentsil, et kombinatsioon tuuleparkidest ja tuumajaamast oleks halvim. See ei sobi olemasoleva elektrienergia süsteemiga, sest tuumajaama(de)st ei ole tuuleparkide ebaühtlase elektritoodangu tasakaalustajat. Ikkagi läheks vaja maagaasil töötavat kompensatsioonijaama või akumulatsiooni-hüdroelektrijaama, mis aitaksid energiakõikumisi siluda. Tuumaenergeetika on valdkond, kus otsuseid peavad langetama erialateadmistega spetsialistid. Kuid Eesti on demokraatlik ühiskond ja tuumaenergeetika on sedavõrd tähtis ja kõiki puudutav ettevõtmine, et kodanike arvamust ei saa ega tohigi põhimõttelistes küsimustes ignoreerida.

AS-i Steri ja mitme prügila kaasused näitavad, et need projektid, mille puhul on hirm keskkonnaohtude ees, põrkuvad kohalike omavalitsuste ja inimeste vastuseisule. Hirm tekib teadmatusest ja usaldamatusest. Soome telekanalil YLE1 23. veebruaril näidatud BBC dokumentaalfilmis „Hirmutav tuumaenergia" kinnitasid usutletud teadlased, et tuumaenergeetikaga seotud kartused on uute tuumajaamade rajamise suurim tõke. Neid kartusi ja hirme saab vähendada avalikkust teavitades.

Soome ja Rootsi kogemustele tuginedes võib väita, et kohalike elanike ja omavalitsuste arvamust peetakse oluliseks ja seda arvestatakse. Neis riikides ei koonerdata rahvaga suhtlemisel, iseäranis tuumaenergeetikaga seotud projektide puhul. Teavitust alustatakse varakult, et ehitamiseni jõudes poleks vaja pead murda, kuidas ületada kohalike elanike vastuseisu.

Vastupidiseidki näiteid pole vaja kaugelt otsida. Mullu südasuvel Moskvas toimunud tuumaenergeetika konverentsil „Atomcon 2008" oli kohaliku sotsioloogi ettekandest kuulda, et Venemaa kodanikud saavad enamiku tuumaenergeetikaalasest teabest igapäevase suhtlusringkonna ehk siis sõprade ja tuttavate vahendusel, sest ametlikke teabekanaleid ja eriti kohalikke võimuesindajaid ei usaldata. Tuumaenergeetikaga seotud ametkonnad ja ettevõtted avalikkuse teavitamisega ei tegele.

Eesti võiks eeskuju võtta Soome ja Rootsi senisest praktikast ning asuda inimesi tuumaenergeetikas valgustama. Iseäranis soomlaste kogemusi tasub põhjalikumalt uurida, sest neil on ette näidata arvestatav poolehoid tuumaenergeetikale.

Eesti meel ja mekk!

2009-02-26

Eestlasi on ikka ja jälle kokku toonud üks eesmärk - rahva püsima jäämiseks tuleb üheskoos tegutseda. Viimane ehedam näide on Eesti taasiseseisvumise periood, mille ühispingutusi tullakse näiteks ikka ja jälle meenutama tantsu- ja laulupidudele.

Ajaga on kaasas käinud eesti naine kui sümbol, kes sõdadevahelisel ajal on kasvatanud üles lapsed, harinud maad ning toidu laual hoidnud. Minu arust tähendab austus eesti pereema vastu ka austust põlise Eesti toidu vastu.

Majandussurutise tingimustes tõusevad taas päevakorda kõige tähtsamad väärtushinnangud. Me väljendame neid oma suhtumisega ümbritsevasse, eluhoiakute ning eeskujuga. Teadlik tarbimine ja säästlik eluviis on inimeste jaoks järjest olulisem. Sellepärast on aeg küsida: kas oleme teinud kõik selleks, et Eesti riik oleks jätkusuutlik ja edenev? Mida saaksime ise teha, et olukord muutuks paremaks?

Lihtne viis Eestile oma toetust avaldada on kodumaiste toodete tarbimine. Toiduainete tootmine on riigi üks olulisemaid tööstusharusid. Tarbides enam kohalikku toodangut, toetatakse meie põlluharijaid ja loomakasvatajaid, tänu kellele elu maal kestab ja edeneb. Kasu saavad ka kohalikud omavalitsused, sest inimestel on tööd ja maksud tulevad kohalikku eelarvesse. See on panus meie ühisesse elu- ja ettevõtluskeskkonda.

Kindlasti pole Eesti inimene unustanud, kuidas ise kasvatada kartulit, porgandit, peeti, tomatit ja kurki. Me ei pruugi imestada, kui paljud peagi juur- ja köögiviljade kasvatamise juurde tagasi pöörduvad. See on lausa tervitatav!

Kodumaise kauba eelis on värskus ja tervislikkus. Erinevad uuringud selgitavad, et meie elukohast kuni saja kilomeetri kaugusel kasvanud toiduaine tugevdab immuunsust. Samuti püsib kohalik kaup kauem värske. Tervislikkusele ja värskusele peame tähelepanu pöörama just lastele mõeldes.

Laste tervislike toitumisharjumuste kujundamine on oluline, sest terve ja tegus noor on meie tuleviku pant. Eesti riik rakendab koolipiima programmi, kus osalevate koolide arv on aasta-aastalt kasvanud ning jõudnud 80 protsendini maksimaalsest võimalikust sihtrühmast. Käesolevast sügisest tahame õpilaste jaoks käivitada ka puuviljaprogrammi, kus samuti eelistame just kodumaist toodangut.

Omapoolse panuse kodumaise toodangu tarbimise soodustamisse peab andma nii tootja kui ka töötleja. Aastatega on tarbija muutunud teadlikumaks ja nõudlikumaks. Tihti jäädakse hätta toiduohutuse ja kvaliteedi määramisel, sest tootepakendid ei anna soovitud teavet. Tarbija tahab, et tootekirjeldused oleksid esitatud suures ja selges kirjas ning loomulikult eesti keeles! Tahetakse teada, kust üks või teine tooraine pärineb. Ka saia- ja leivajahu puhul!

Omapoolse panuse saavad anda ka kaubandusketid ja teised müüjad, kes saaksid kodumaist kaupa paremini esile tõsta. Siin tuleb märkida, et hinnavõrdlused Eesti toodangu kahjuks on tihti tingitud sellest, et Eesti tootjate kaubamahud on väikesed ja sellest tulenevalt on heade lepingute saavutamine nende jaoks raskem. Aga ka nendele probleemidele on võimalik leevendust leida - tarbijapoolse teadlikuma valikuga, edasimüüja kannatlikkusega ja tootjate ühistegevuse arendamisega.

Lisaks eestimaise toidu eelistamisele on võimalik kodumaiseid ettevõtteid toetada teistelgi viisidel. Eesti on rikas kahe superhooaja poolest - päikesepaisteline suvi ja külm talv on fantastilised aastaajad, mil siinsamas Eestis puhata ning nautida loodust, mis kas või Euroopaski on haruldus. Ei pea alati kulutama suurt raha kaugelt elamuste otsimiseks. Neid leiab ka siin.

Kas teadsite, et meil toodetakse oma pesupulbrit ja pabersalvrätikuid? Ausalt, mina ei teadnud. Nüüd tean ja poeriiulite vahel liikumine on muutunud palju teadlikumaks. Minu lemmikuks on lambavillast tehtud soojad toasussid, mis mu enda kootud villasokid on mõneks ajaks teisejärguliseks tõrjunud.

Järgigem üheskoos nii eesti meelt kui mekki!

Avaldatud lisaks:

26.02.2009 Koit

26.02.2009 Valgamaalane

02.03.2009 Meie Maa

Intervjuu: Parts: Poola torumehega hirmutamist ei tohi olla

2009-02-23

Kunagine Poola torumehega hirmutamine oli naljaasi võrreldes praegu Euroopas pead tõstvate protektsionismiilmingutega, usub Postimehega maailma kriisijärgse palge üle arutlenud majandusminister Juhan Parts.

Jätame puhtalt päevakajalised teemad ning räägime homsest ja ülehomsest maailmast. Kui praegune suurem jama läbi saab, siis kas maailma majandus näeb millegi poolest välja teistsugune?

Kriisile mingisuguseid lahendusi ju veel ei ole. Lahenduse koht on globaalsed finantsturud - need olid olemas, aga praegu ei toimi. Lahendus saab tulla siis, kui rahad hakkavad liikuma. Aga globaalsesse tarbimisse tuleb kindlasti korrektuur.

Paraku räägivad aga poliitikute kõned enamate töökohtade loomisest omaenda rahva jaoks. Sellised jutud on Euroopas aeg-ajalt ikka käinud, meenutame kas või hirmutamist Poola torumehega.

Need on sõnavõtud konkreetselt Euroopa siseturu ülesehitamise vastu. Ning nüüd on reaalsem kui kunagi varem, et neis nähaksegi tõsiseltvõetavaid lahendusi.

Küsimus on, kas see on ajutine lohutus või kujuneb see uueks trendiks. Lahendus peitub globaalses finantsturus. Aga praegu on väga keeruline öelda, kas ja millisel kujul ta taastub.
Praegu toimuva üldised tunnusmärgid on päris sarnased 1930. aastate kriisiga, ka valitsuste sekkumine on üsna samasugune. See ei pruugi aga viia stabiilsele ja kestvale lahendusele. Positiivsete prognooside järgi võiks majandus käivituda 2010. aastal, aga see on natuke udu peale tehtud järeldus.

Üritate jõuda sinna, et ka kriisi kestus võib sarnaneda 1930. aastate alguse omaga?

Minu arvates küll, jah. Käisin vahepeal Londonis ja pankade jutust jäi seal mulje, et pankade natsionaliseerimise idee, lisaks ka rämpspankade idee on üksnes üks väike tulekustutamise meede, mitte pikaajaline lahendus.

Teine asi on pankade pankrottide vältimine. Seda toodab poliitiline loogika, aga kas see globaalsele majanduslikule loogikale vastu peab, selles on tõsised kahtlused. Aga mis on alternatiiv, lasta kõigel ise korrigeeruda? Raske hinnata, kas see paremini toimiks.

Kummale poole kaldute siis nüüd, keynesianistide või neoliberaalide?

Seda küsimust ma ootasingi, aga ma ei salli seesugust sildistamist. Niisugust olukorda, milles me praegu oleme - kus finantsturud on globaalsed -, pole varem olnud ja meil pole kogemust, kuidas taastada toimiv rahasüsteem.

Kas praegune kriis kiirendab rikkuse ümberjagamist Vana Maailma ja Aasia vahel meie kahjuks?

Ei ole välistatud, sest mitmes arenenud riigis majanduse kogutoodang juba väheneb. Samas toimuvad samad protsessid ka arenguriikides, ega Hiinalgi pole praegu oma eksporttoodangut kuhugi müüa. Maailma kaubandus on kolme kuuga vähenenud 25 protsenti.

Eks see finantskriis peab tekitama mingid uued arengud, aga me ei oska neid veel täpselt kirjeldada. Aga küsimus on, millised on pöördumatud arengud ja milliseid saaks ära hoida. Üks näide on 21. sajandi protektsionismi tekkimine, mis pole nagu 19. sajandi protektsionism.

Kirjeldage seda 21. sajandi protektsionismi.

Kuidas ma oskan seda nüüd kirjeldada, inimmõistus on piiramatu.
Euroopa Liit koosneb reaalsetest kokkulepetest näiteks tööjõu ja kapitali vaba liikumise osas, aga ikkagi - kui üks hakkab oma autotööstust toetama, peab ka teine seda tegema. Kui üks paneb maksumaksja raha panka ja tahab, et pangad hoiaks ettevõtetele krediidi kättesaadavana, seab ta ka tingimused, et raha kasutataks vaid meie töötajaile töökohtade loomiseks.

Kõik sellised asjad on ju räiges vastuolus vabakaubanduse kokkulepete ja muu taolisega.
Näiteks on riigist X keegi Eestisse investeerinud, loonud töökohti, aga oma rahastamist korraldanud emapankade kaudu. Et emapangad saaks finantseerimist jätkata, esitatakse neile aga tingimused, et pank ei rahastaks neid töökohti, mis jäävad riigist väljapoole.
Need on reaalsed juhtumid, mitmed ettevõtted on käinud siin selliseid probleeme kurtmas. See on ebanormaalne.

Aga eks me ole avatud turumajandusest ise ka natuke väsinud ja seetõttu tundub konkurentsivõitluses mõnikord inimlikult ahvatlev haarata lihtsamast lahendusest. [Tallinna linnapea] Edgar Savisaare retoorika on üles ehitatud Rahvarinde-perestroika toetuse ideoloogiale, et las kõik muu olla, nagu on, aga meie siin Maarjamaal suudame omaette kõik ära organiseerida.

Ehkki tegelikult peaks aru saama, et väikesel ja paindlikul on lihtsam hakkama saada, kui on kõigi jaoks on võrdselt kehtivad reeglid.

Sellest on meil ilmselt põhjust rääkida siis, kui eksporditurud on taastunud?

Ei, räägime kohe! Internetimajandus on kindlasti järgnevate aastakümnete trend. Teine temaatika on energeetika kõige laiemas mõttes.

Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Andris Piebalgs pakkus, et rohelise energeetika tehnoloogiatest võiks saada lausa Euroopa uus tööstusrevolutsioon.

See on uue majanduse trend ning Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit saavad siin seljad kokku panna. Ettevõtliku vaimuga inimestel on siin väga palju võimalusi olla õigel ajal õiges kohas, arendus- ja rakendusprogramme on tohutult.

Kui Euroopas tekibki lõpuks üksmeel, et protektsionismil pole tulevikku ja kõigile peavad kehtima võrdsed reeglid sõltumata päritoluriigist, siis tekib ju kohe probleeme näiteks Gazpromiga tegelemisel? Inglastele ikka üldse ei meeldinud, kui Gazprom üritas Briti kompaniid Centrica (British Gasi emafirma - toim) üle võtta. Jaguari ja Land Roveri (autotootjad - toim) hindudele kuulumine on samuti mõru pill.

Aga sellega tuleks harjuda. Sama asi, Oxfordi tulevikuinstituudi looja James Martin nimetas 21. sajandi suurimaks väljakutseks seda, kuidas tsivilisatsioonid kokku kasvavad.
Kui mõelda maailmale saja aasta pärast, siis arvestades ressursside, kas või vee nappust kasvava rahvastiku juures on paratamatus, et midagi peab juhtuma. Peame tolerantsust harjutama, selliste asjade juures on mingi kaubamärgi kuulumine hindule tühiasi.

Ning Gazpromi tegemised ei peaks Euroopat julgeoleku pärast muretsema panema?

Küsimus on ausas maailmakaubanduses, ausas konkurentsis. Otsast lõpuni monopoolsed tegijad ei vasta nendele reeglitele. See on ka Euroopa Liidu gaasituru reformimise, see tähendab tootjate, toruomanike ja vahendajate lahutamise sisu.

Intervjuu: Mart Laar: maine päästaks toatäis inimesi

2009-02-18

Välismaalt vaadatuna ja sealseid meediakajastusi lugedes on Eesti juba mõnda aega nagu pommiauk. Meie omad aga väidavad, et nende analüütikute hinnangud on asjatundmatud ja emotsionaalsed. Mida on Eesti riik teinud endast adekvaatse pildi loomiseks?

See on äärmiselt oluline küsimus. Meeldib või ei meeldi, aga riikide käekäik tänapäeva maailmas sõltub väga palju sellest, mida neist arvatakse. Kurtmine selle üle, et meist arvatakse valesti või meid ei mõisteta, ei vii meid kuskile. Selle asemel tuleb teha väga sihikindlat, süsteemset ja pidevat tööd selle nimel, et informatsioon selle kohta, mida me tegelikult teeme või tegemata jätame, ka maailma jõuaks.

Praegu tegeleb Eesti sellega kahtlemata liiga vähe. Aeg-ajalt käivad hoogtööpäevakud, kuid see ei asenda süsteemset tööd.

See ei ole selline töö, mida saab teha põlve otsas. See pole ka töö, millega peaks tegelema ainult välisministeerium, kellel on omad kohustused. See peaks olema struktuur, mis peaks loogiliselt võttes olema peaministri büroo juures.

Meil praegu sellist struktuuri pole?

Konkreetselt sellist ei ole. On olemas struktuurid, mis tegelevad valmisolekuga, kui meid rünnatakse. Meil on struktuurid, mis teevad plaane selleks, et selgitada teatud aspekte meie ajaloost.

Miks?

Ma olen korduvalt pakkunud sellise struktuuri loomist, mulle on öeldud, et see on kuskil olemas, aga see on hästi salajane ja tegelikult seda tööd tehakse. Aga olgem ausad - ega ikka ei tehta küll.

Üks küsimus, mida ma olen tõstatanud ja kavatsen jätkuvalt tõstatada, kuidas me oma 8miljardilise kärpekava, mille sõnum on kahtlematult positiivne, maha müüme? Kui me seda välisilmale tutvustada ja maha müüa ei suuda, on selle mõju tunduvalt väiksem, kui me tegelikult vajame.

See kärbe on muidugi alustuseks vaja Eestile endale maha müüa.

Olen täiesti nõus. Nagu "Welcome to Estonia" kampaania on hiilgav näide sellest, kus tehti ära suur ettevalmistustöö, aga kuna unustati seda Eestis endas turustada, ei võetud seda omaks. Ja kui midagi ise omaks ei võeta, ei suudeta seda ka kellelegi teisele müüa.

Venemaaga võrreldes on Eesti riigi mainekujundus alles lapsekingades.

Venemaa on endale tohutu raha eest palganud maailma kõige paremad PR-firmad, need eelised on neil olemas. Tulles tagasi Gruusia juurde, peab ütlema, et väiksuses on ka omad eelised ja suuri PR-firmasid on võimalik lüüa. Infosõjas ei loe, kas sa oled suur või väike, loeb kiirus ning väiksed struktuurid on tihtipeale kiiremad.

Nii et nende eelisena jääb järgi tegelikult vaid järjepidevus ja süsteemsus?

See on praegu nende eelis, aga meie ei pea kulutama isegi ligilähedalt selliseid rahasummasid nagu Venemaa.

Mida tuleb teha - koguda infot, seda kiiresti töödelda ja veel kiiremini see välja paisata õige nurga alt õigeid kanaleid pidi õigetesse väljaannetesse. Ja selleks vajaliku võrgustiku loomine on süsteemne töö.

Nii Venemaa kui ka näiteks Ameerika Ühendriikide mainekujundusel on küljes propaganda silt. Kust jookseb Teie jaoks riikide kontekstis propaganda ja mainekujunduse piir?

Minu jaoks on propaganda ja mainekujunduse piir seal, kui ma hakkaks rääkima sellest, mida tegelikult ei ole. Samas on see infosõjas pahatihti väga efektiivne.

Kui meil praegu sellist struktuuri ei ole, millised on meie võimalused seda teha?

See seisab juba pikka aega mitte raha taga, vaid selle taga, et arusaamine sellise struktuuri vajadusest lihtsalt puudub.

Meie julgeolek on praegu, nagu ka mujal maailmas, majandus. Paraku me oleme regioonis, mis näeb väga-väga halb välja.

Miks investeeringud ja raha Eestisse ei tule? Sa võid välismaistele ettevõtjatele selgitada nii palju, kui tahad, milline vahe on Eesti ja Läti vahel ning selgitada, miks Eestis ei ole devalveerimise ohtu. Räägid kõik ära, noogutavad, keegi vastu ei vaidle. Küsid, et kuidas me nüüd edasi lähme asjaga, ja siis küsitakse vastu: "Mutta millän te sittenkin devalvoite?" See on reaalsus.

Paljud, kes tuleks investeerima või raskustesse sattunud ettevõtteid üles ostma, ei tule, kuna on arusaamine, et ootame natukene, sest ühel hetkel läheb veel odavamaks.

Ja kuni investorid ootavad, lähevad meie asjad aina halvemaks...

Selle taga on paljude projektide pidurdumine, probleemid ettevõtetes. Et need arusaamad sellised on, on meie enda tegematajätmine, vähemalt osaliselt. Teisalt on see kõigi Balti riikide ühte katlasse surumine, aga mingit püüet seda selge infovooga murda kahjuks pole.

Näiteks kui Eesti Pank hakkas ümber lükkama võimaliku devalveerimise jutte, on see Eesti Panga seletus ja seda ei võeta vastu õigel tasemel. Sedasama infot peab laiali saatma teisel kombel.

Praegu loetakse Eestis iga senti. Kui palju sellise struktuuri loomine maksma läheks?

Ei läheks palju. Selleks ei ole vaja väga palju inimesi, sest suureks paisuvatel struktuuridel on see viga, et asjad hakkavad venima ja tekib infomüra. Pealegi on väiksemad üksused paindlikumad. Suurus võiks olla näiteks kuni kaheksa inimest, alustuseks piisab isegi kolmest kuni viiest.

Nii et Eesti maine võiks päästa piltlikult öeldes üks toatäis inimesi?

Jah.

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: Aastad pole vennad

2009-02-17

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi 14. põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder (IRL) alustas oma tööpäeva reedel Pärnus kohtumisest kalurite ja kalateadlastega, vestles maavanem Toomas Kivimägiga päevakajalistel majandusteemadel ja tutvus Leader-programmi Pärnu- ja Raplamaa projektijuhtidega.

Leader-programmi algatas Euroopa Komisjon maaelu arendamiseks, sest mitmekesise sotsiaal-majandusliku struktuuri säilitamine maal nõuab kohalike vajaduste arvestamist ja neist lähtumist ning kohalike elanike kogemuste ja võimete igakülgset rakendamist.

Helir-Valdor Seeder, rääkige, palun, sissejuhatuseks oma Pärnu visiidi eesmärgist.

Seekord ei ole minu väljasõidul spetsiifiliselt põllumajanduslik eesmärk, vaid ma tahan sellel aastal poole aasta jooksul kogu Eestis saada ülevaate Leader-programmidest ja Leader-tegevustest.

Eestis on 24 Leader-piirkonda, püüan käia kuues-seitsmes regioonis. Paar nädalat tagasi olin Peipsi ääres, kus kohtusin Tartu- ja Jõgevamaa Leader-piirkondade esindajate, Peipsi kalurite ning teadlastega.

Täna (reedel, 13.02, toim) on teine selline kohtumine, millel osalevad Pärnu ja Rapla piirkonna Leader-grupid. Hommikupoolikul soovisin teha väikese tiiru Pärnu lahel laevaga ja kohtuda kalateadlastega. Laevasõit jäi kahjuks ära, aga teadlastega kohtusin. Lahejää ei oleks plaani takistanud, aga laev, millega pidin sõitma, sõitis öösel välja abiks teisele laevale, mis sattus jäävangi. Nii et seetõttu seda laeva ei olnud ja ma pidin rannalt merd vaatama.

Nii et minu Pärnu visiidi peamine eesmärk oli Leader-programm ja kalurid, aga mitte ainult. Kasutasin võimalust, et rääkida maavanemaga, saada ülevaade probleemidest Pärnumaal ja sellest, millega maavalitsus tegeleb, mida maavanem arvab.

Kohtusin Raul Peetsoniga, kes on põllumajandustootja, osaühingu Halinga tegevjuht, temaga rääkisime olukorrast põllumajanduses. Sauga vallavanema Vello Tiidermanniga ajasin juttu, et kuulata, millised on ühe valla probleemid praegu ja milline on tulevikuvisioon. Tahtsin saada laiemat ülevaadet ega seadnud seepärast kitsalt põllumajanduslikku eesmärki.

Miks teid kui põllumajandusministrit just Leader-programm huvitab?

Olen ametisoleku jooksul põllumajanduse valdkondadega põhjalikult tutvunud ja nüüd soovin maaeluga laiemalt tutvuda. Leader-programm haarab ju tegevusi, mis käsitlevad maaelu kõiki valdkondi, nii kultuuri, haridust kui ettevõtlust.

Piirkonnad on moodustatud, strateegiad on enamasti kinnitatud, esimene voor projektide puhul on käimas ja mind huvitab väga, millised on ideed, arvamused, probleemid ja kes on need inimesed, kes kõikjal Eestis sellega tegelevad.

Milline on teie kui ministri sõnum neile, kes sellel kevadel põllule külvama lähevad, arvestades kujunevat majandusolukorda?

Enamik nendest, kes tänavu kevadel põllule lähevad, on kindlasti põllumehed, kes ei ela mitte aasta kaupa, vaid teavad, et põllumajandus on väga ebastabiilne tootmisharu ja et headele aastatele järgnevad halvad ja halbadele aastatele head. Nii et kindlasti ei lähe nad põllule nii-öelda ühekordsete põllumeestena või lühiajalise perspektiiviga, vaid võtavad seda kui ühte kevadet pikkade kevadete jadas.

Arvan, et need keerulised majanduslikud olud, mis praegu põllumajandust piinavad, ja eelmine raske aasta, mis paljudele põllumeestele on teinud tänavuse põllulemineku veel keerulisemaks, on ületatavad. Vanasõnagi ju ütleb, et aastad ei ole vennad. Järelikult võib loota, et see aasta tuleb oluliselt parem kui oli eelmine.

Kindlasti ei saa põllumajandussektorit üldistada, sest põllumajandustootjad on väga erinevas olukorras. Piimatootjatel on praegu üks keerulisemaid perioode üldse, ma arvan, et viimase 15 aasta võib-olla kõige keerulisemaid aegu. Sama on paljudel teraviljakasvatajatel, sest eelmine aasta oli raske, aga näiteks sealihatootjatel ja mõnel teiselgi on olnud palju keerulisemaid aegu kui praegu.

Aga millega saab riik abiks olla? Kõigepealt: kogu Euroopas on aluseks ühine põllumajanduspoliitika, mis otsustatakse Brüsselis ja mis on peamine Eesti põllumajanduse mõjutaja.

Nüüdseks on otsustatud, et piima ja piimatoodete eksporditoetused on taastatud, uuesti on avatud sekkumiskokkuost. Mõlemad meetmed lähitulevikus kindlasti stabiliseerivad Euroopa turgu ja annavad perspektiivis lootust piimatootjatele.

Peale selle oleme Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu heaks kiitnud põllumajanduslikku ettevõtlust toetavad meetmed, mis on suunatud ettevõtjatele, milles on eraldatud raha lisatagatisteks, aga on väike laenuressursski. Teame, et see on ebapiisav ja tegeleme sellega, kuidas leida lisaressurssi, eelkõige likviidsuslaenu. Eraldi meede on eriolukorras Hiiumaa piimatootjatele.

Ja loomulikult püüame maksta välja kõik põllumajandustoetused varem kui eelnevatel aastatel. Hakkasime novembris maksma toetusi, mida oleme tavapäraselt kuu aega hiljem maksnud. Sellel aastal on meil plaan mitu toetust varem välja maksta ja taotleme Brüsselist eraldi luba pindalatoetuste ja otsetoetuste varasemaks väljamaksmiseks. Kui me selle loa saame, võime paar kuud varem need iga aasta detsembris makstavad toetused välja maksta. Nii et sellised abimeetmed on meil planeeritud.

Eesti põllumajandus-kaubanduskoja piimatoimkonna pressiteade (5.02) väidab, et valitsus saaks ära hoida katastroofi Eesti piimandussektoris. Kuidas?

Jah, imedele on raske loota ja loomulikult, valitsus üksi ei suuda midagi, eks siin tule koostööd teha. Tootjate vahel ja valitsuse ja Euroopa Liidu ehk Brüsseli vahel, tuginedes ühisele põllumajanduspoliitikale.

Kõik peavad selle nimel pingutama, et meetmed, millest eespool rääkisin, ellu rakenduvad.

Mis puudutab piimatoimkonna soovi kõrvaldada kaubandustõkked, et piima saaks vedada teistesse Euroopa Liidu riikidesse või Venemaale, siis see on võimalik praegugi, siin mingeid seaduslikke takistusi ei ole. Eestist võib piima vedada Lätti, Leetu, Venemaale, aga küsimus on selles, et praegu on Lätis ja Leedus piima varumishind madalam kui Eestis.

Venemaa on omaette küsimus, mingil määral on piima sinna läinud. Kindlasti on Venemaa perspektiivne turg. Ida suunal on loomulikult palju majanduslikke ja poliitilisi riske, aga küllap olukord paraneb.

Maalehe vahendusel jõudis lugejateni järjekordne rõõmustav sõnum, rõõmustav muidugi jutumärkides, ehk kinnitus sellest, et 100 miljoni krooni võrra on põllumajanduslikke otsetoetusi kärbitud. Millist põllumajanduse ja maaelu valdkonda see kärbe teie arvates kõige rohkem mõjutab?

Kõigepealt tahaksin öelda, et see ongi rõõmustav sõnum nii jutumärkides kui ilma jutumärkideta. Sellepärast ilma jutumärkideta, et muid kärpeid, mis puudutaksid põllumajandustootjat, ei tehtudki. See tähendab seda, et põllumajandusministeeriumi valitsemisala oluliselt säästeti ja kärbiti vähem kui ülejäänud valdkondi. Ja see on tõepoolest positiivne sõnum.

Aga ikkagi, 100 miljonit krooni!

Kahtlemata, see 100 miljonit on ääretult oluline ja ääretult valus põllumajandussektorile ja puudutab väga laia ringi põllumajandustootjaid. Teistpidi, kuna tegemist on tuhandete maaomanike ja põllumajandustootjatega, see kärbe hajub, ei ole kontsentreerunud kindlale sihtrühmale ja on kõigile vähem tuntav. Nii et see on mõnevõrra leevendus.

Aga toetuste kaudu, olgu siis loomühikule või hektarile või piimatoodangule taandatuna, hakkab see kärbe mõjutama üht, teist või kolmandat sektorit. Valus on see selle tõttu, et põllumajandustootjal on praegu suhetes pankadega keeruline aeg. See teeb laenusaamise, liisingute ja lepingute sõlmimise väga keeruliseks ja see 100 miljonit kuluks hädasti ära põllumajandustootjatele, et lahendada oma likviidsusprobleeme või abistaks neid Euroopa Liidu investeerimistoetuste saamisel kaasrahastuse leidmisel.

Aga tervikuna võin öelda, et säästuolukorras on säilitatud kõik Euroopa Liidu toetused ja kohustuslik kaasfinantseerimine. Täies ulatuses kõik siseriiklikud toetused.

Nii et üldjoontes tänan kolleege valitsusest, et nad on põllumajandusse mõistvalt suhtunud.

Intervjuu: Minister Parts: maksud pole praegu enam tabuteema

2009-02-12

Maksud pole enam tabuteema ja praegu tuleb mõelda sellele, kas meie maksusüsteem meelitab juurde investeeringuid, leiab majandusminister Juhan Parts.

Kuidas hoida Eesti ettevõtlus elus? Mida saaks riik teha veel lisaks raha andmisele ettevõtjatele?

Riik peab aitama kujundada soosivat suhtumist ettevõtlusse. Selliseid laiemad hoiakud ühiskonnas on raske mõjutada, kuid need määravad väga palju.

Teine tegur on atraktiivne ettevõtluskeskkond, mõistlikud regulatsioonid.

Kolmas asi on hästi läbimõeldud ettevõtlusele suunatud programmid, mida on praegu üksjagu rohkem kui varem.

Millised majandusnäitajad Teid praegu kõige enam murelikuks teevad?

Murettekitav on peamiste majanduspartnerite majanduskasvu kängumine. See mõjutab lühikeses perspektiivis oluliselt meie eksporti ja seeläbi tööhõivet. Suur muutus, millega tuleb kohaneda, on kapitali kättesaadavuse halvenemine.

Sel aastal näeme ilmselt veel probleemide süvenemist ning pärast globaalset stabiliseerumist hakkame nägema samu trende ka Eestis.

Millega Te seletaksite asjaolu, et Taani, mille üldine maksukoormus on pea 50%, on majanduslikult konkurentsivõimelisem ja tunduvalt kõrgema tööhõivega riik kui Eesti, kus maksukoormus on vaid 30%. Kas see ei purusta müüti madalatest maksudest ja õhukesest riigist kui majandusedu alusest.

Investeeringute saamine sõltub lisaks maksundusele veel paljust muust, näiteks infrastruktuuri olukorrast.

Eesti maksukoormus kokku on meie riigi arengutaset silmas pidades optimaalne, küsimus on aga, milliste maksuliikide vahel ja kuidas see jaotub. Praegu on tõepoolest tarvis uuesti mõelda ka seda, kas ja kuidas meie maksusüsteem uusi investeeringuid ligi meelitab. Indrek Neivelt on ses osas hiljuti debati avanud ja tabuteemaks ei ole maksundust mõtet kuulutada. Investeeringuid tuleb juurde meelitada.

Kui Lätis lähevad olud ikka väga halvaks, kuidas see Eestit võib mõjutada?

Läti majanduse olukord mõjutab otseselt neid ettevõtjaid, kes ekspordivad Lätti või on sinna teinud investeeringuid. Umbusk arenevate turgude suhtes on praegu üldiselt suur.

Kas monopoolsed ettevõtted - Eesti Energia, Tallinna Vesi, Eesti Gaas jne - on praeguses majanduskliimas liiga mugavas seisus?

Monopolid peavad olema tugeva järelevalve all. Valitsusel on plaan tuua ka vee hinnad konkurentsiameti järelevalve alla ning sellekohase eelnõu valmistab ette keskkonnaministeerium.

Kuidas välistatakse toetuste jagamisel korruptsiooni võimalust? Mida selleks tehtud on?

Töö on korraldatud nii, et otsustamine ei ole kunagi ainult ühe inimese käes. Samuti teeb oma tööd siseaudit.

Millised on Eesti riigi väljavaated osta SASi osalus Estonian Airis?

Riigi kui aktsionäri esimene eelistus on, et firmal oleks selle arendamisest huvitatud eraomanik. Perspektiivis võib kõne alla tulla ka eraoperaatori kaasamine lennujaama opereerimisse, ministeeriumi ülesanne on välja selgitada, kas leidub sellest huvitatud, ambitsioonikate visioonidega investoreid.

Millal saabub majanduses põhi?

Üldine ootus analüütikute seas on, et põhi saabub lähema 1-2 aasta jooksul. Osaliselt sõltub see ka erinevate valitsuste abipakettide toimimisest.

Moody's prognoosib Eestile pikka ja sügavat majanduslangust. Kuidas kommenteerite?

Moody's viitas oluliselt likviidsusprobleemidele ja kapitaliturgude toimimisele. Peame sellistes oludes näitama nii riigi kui ka ettevõtete tasandil, et suudame reageerida, muutustega kohaneda ja jalule jääda. Siis taastuvad üldise konjunktuuri paranedes ka meie rahastamisvõimalused.

Kas olete oma palgaga rahul?

Ministrid oma palka ei otsusta ja ma ei usu, et ükski minister praegu oma palga üle juurdleks.

Missuguse ettevõtte soovitaksite Eestis asutada, et saavutada Teie praegune palgatase?

Usun, et igal ettevõtjal on ambitsioon teenida ettevõtlusega kokkuvõttes rohkem kui ministripalk, olgu siis palga või dividendituluna. Paljudel see ka õnnestub.

Mis on saanud Teie kõutsist, kas ta on nüüd ministeeriumikass või kodukass?

Tegemist on väga hea kodukassiga.

Valitsusest võib asja saada

2009-02-11

Valitsusliidu ettepanek kaheksa miljardi krooni kärpimise kohta riigieelarves sisendab lootust. Otsustusjulgus pole kadunud. Veel rohkem lootust sisendavad aga Eesti inimesed, kes suhtuvad eelarvekärpesse mõistvalt, ehkki see neid isiklikult ja väga valusalt puudutab.

Kohtusin kärpeuudisepäeval Vana-Vigala põhikooli õpetajatega. Ei, nad ei klammerdunud oma palga teema külge, vaid küsisid murelikult, kuidas ettevõtlusele hoogu anda ja kuidas pikaajalised töötud oma eluga toime tulevad. Sama pilt avaneb teistelgi kohtumistel.

Tagasi vaadates pean tunnistama, et Andrus Ansipi valitsuse mentaliteet on mind tihti häirinud. Meenutagem, et kõik algas meri-põlvini-optimismist ja uljast lubadusest pressida Eesti viie Euroopa tipprikkuri sekka. 2007. aasta valimiste eel jagasid kõik rahalisi lubadusi. Kui IRL korra hüüatas, et stopp! - "õnn ei ole rahas", võeti seda pigem kui pila. Kuid tunnistagem tõe teist pooltki. Kui keegi rääkinuks siis vajadusest laenubuumi jahutada ja eelarvesse laekuv raha reservi panna, oleks teda vaadatud kui tulnukat teiselt planeedilt. Hääli poleks selline jutt valimistel küll toonud.

Eelmise aasta esimestele ohusignaalidele reageeriti ebaadekvaatselt ja lisaeelarve tegemisega venitati lubamatult kaua.

Õieti mitme viimase valitsuse probleem on olnud see, et kollegiaalse vastutuse asemel näeme üksteisega konkureerivaid ministreid, kes pigem mõtlevad oma valdkonna rahastamisele, mitte tervikule. Samamoodi mõtlevad erakonnad valitsusliidu sees.

Eriti teravalt väljendus jabur konkurents eelmise aasta septembris, vahetult enne seda, kui valitsus oli eelarveseaduse eelnõu riigikogule üle andnud. See sündis viimasel hetkel. Samal ajal süüdistati üksteist eri maksude ja kärbete kavandamises. Ühiskonnale anti halbu, peaaegu kaklevaid signaale.

Nüüdki vaieldi tuliselt, kuid avalikkuse ette astuti ühtse sõnumiga. Loomulikult võib öelda, et kärpida tulnuks veel miljard või paar, kuid siiski astuti tubli samm. Veel tähtsamad sammud tuleb teha ettevõtluse ja eriti ekspordi toetuseks, samuti 2010. aasta eelarvet silmas pidades.

Lugesin ja kuulasin pisut opositsioonigi avaldusi kärpekava kohta. Kohati jääb mulje, et nende valijad on Lätis. Või äkki on hoopis opositsioon meil omadega Lätis, ma mõtlen „mentaalses Lätis". Valitsusest seevastu võib vanuigi veel asjagi saada.

10.02.2009 Valitsusest võib vanuigi veel asjagi saada, Hiiu Leht

Inervjuu: Mart Laar: enamik Eesti suuri otsuseid on öösel tehtud

2009-02-11

Poliitikutel oleks tore päevavalges kaamerate ees särada ja punkte koguda, aga kriisi ajal tuleb näida püüdmise asemel olla, kõiki otsustama julgustada ja istuda koos, olgu ööl või päeval, kuni vajalik töö on tehtud, rääkis Mart Laar. Isamaa ja Res Publica Liidu esimeest küsitles Marti Aavik.

Kas esmaspäeval (9.02) enne koosolekut teles esinedes olite väga pessimistlik?

Olin realist, mitte pessimist. Selliste kärbete tegemine on keeruline protsess, on alati olnud. Siiamaani püsime plaanitud graafikus, 18. veebruaril peaksid kärped valitsusest väljuma.

Kas te leppisite ööl vastu eelmist neljapäeva (4.-5.02) kokku midagi, mis haridusminister Lukast kurvastas?

Ei, ma ei ütleks nüüd niimoodi. Tehtud kokkulepped kurvastavad paljusid ministreid. Kõik erandite küsimised on tõsiseltvõetavad. Peame läbi rääkima, et kärbe ära teha. Pärast kõigi protestide lauale löömist on näha, kas tuleb 8-miljardilise kärpimise jaoks veel mingeid uusi võimalusi leida.

Kui valida on õpetajate palkade ja sülearvutite programmi vahel, kuidas otsustate?

Praegusel hetkel selliseid valikuid ei üht- ega teistpidi pole. Ma ei välista, et iga minister peab valima oma haldusalas, mis on tähtsam.

Aga ütelda, et me valime õpetajate palkade ja politseinike palkade vahel... See ei vasta tõele. Ei õpetajate palgad ja haridus ega politseinikud ole ühe erakonna asi. Lahendus huvitab ju kõiki koalitsiooni osapooli, et kärbe oleks selline, mis viiks Eestit edasi.

Miks me kärbet teeme? Selleks, et Eesti majandus kriisist välja tuleks. Ka selleks, et järgneksid uued kriisi leevendavad sammud. Kärpimine pole ju ainus asi, mis meil probleemidega aitaks hakkama saada. Täna (eile - toim) Postimehes avaldatud teadlaste ettepanekute mõtteviis on mulle väga sümpaatne ja neist kärpimisel paljuski ka lähtuti. Kõikides punktides ei õnnestunud koalitsioonil küll nende ettepanekute järgi kokku leppida.

Kui kärpepakett ei õnnestu, kas siis IRL lahkub valitsusest?

Me ei ole enda jaoks seda küsimust niimoodi püstitanud. Ma usun, et see õnnestub. IRLil on praegu ainult üks eesmärk: kärbe ära teha. Siis saab järgmiste sammudega edasi minna. Ma loodan, et suudame kokku leppida ettevõtete toetuspaketi. See pole ka kerge, sest kindlasti on erinevaid seisukohti. Loodan väga, et siis jõuame ka järgmiste reformideni. Kärbe on kõige alus. Kui me seda ei suuda, siis ma ei tea, mis saab, ja ma ei taha sellele ka mõelda.

Mõned räägivad vähemusvalitsuse võimalikkusest. On see tõenäoline?

Mis mõtet oleks vähemusvalitsusel, mis ei suuda ühtegi reaalset reformi teha? Eesti poliitilises kultuuris on vähemusvalitsuse võime otsuseid langetada ja ellu viia ülimalt piiratud. Ma ei pea seda soovitavaks ega ka eriti tõenäoliseks variandiks.

Laenates küsimust Anvar Samostilt: miks peab Eesti jaoks kõige olulisemaid koosolekuid öösel pidama?

Ma olen neid alati pidanud öösel. Enamik Eesti suuri poliitilisi otsuseid on öösiti tehtud. Kui me 1992 ja 1993 tegime kohutavalt kiiret reformikava, siis me öösiti ainult istusimegi, sest päeva jooksul ei jõudnud kõike ära arutada. Õhtused kabinetiistungid kestsid kuus-seitse tundi ühtejutti. Praegused koosolekud on selle kõrval lapsukesed. Ühtpidi ei ole see muidugi normaalne, aga kui peab, siis peab. Panna paika, et õhtul tehtud otsused on halvad ja päevased head... Eks see võib olla individuaalne, aga minu töövõime ei sõltu kellaajast. Ma ei saa aru, kus siin teema on.

Loomulikult on meeldiv teha kõike päevavalgel. Poliitikud säravad ja ajalehed kirjutavad sellest.

Selle asemel et muretseda, kuidas me näime, peaksime suutma rohkem olla. Kellegi teisena paista püüdmise asemel tuleb endale ja olukorrale realistlikult otsa vaadata. Mind pole poliitiline näimine kunagi eriti huvitanud, selline ma olen ja muutuda ei kavatse.

Kui te näida ei taha, kas siis võib kriipsu peale tõmmata mõttele Laari kolmandast valitsusest?

Mina olen oma poliitilised ambitsioonid lõplikult rahuldanud. Mul ei ole mitte midagi, mille poole ma peaksin ilmtingimata, kõiki kõrvale lükates püüdlema. Ma olen kõik saavutanud, mida ma tahan. Väga raske on öelda, mida ma peaksin sinna veel lisama.

See, mida ma tahan teha, on vaadata, et Eesti pääseks sellest kriisist välja. Seda, kuidas ühte või teist asja teha kriisist väljumiseks, olen ma õppinud läbi valusate kogemuste, aga ma olen seda õppinud. Ma olen kaks korda seda edukalt peaministrina teinud. Kriisides tuleb eeskätt otsustada, tuleb julgustada kõiki otsustamiseks. See on universaalne kogemus.

Kui ma midagi tahan praegu teha, siis seda, et kärped tehtaks ja järgnevad sammud astutaks. Ma kavatsen oma jõu just sellele ja mitte millelegi muule pühendada.

Pidevast depressiivsusest ei ole kasu. Samuti pole ka lausoptimismil mõtet. Hea elu on tõesti lõppenud ja ühiskonnad on šokis. Kui suudame olla rohkem hoolivad, kui suudame elada oma tavalist elu edasi, siis on ka majandusel suuremad võimalused oma tavalisse rütmi naasta.

Milline on majanduse elavdamise pakett?

Ja edasi?

Teine asi on, et ega ka sellest ei piisa. Eesti riik peab järgnevalt asuma põhimõtteliste ja suurte reformide juurde. Põhiline on haldusreform. See ei too küll eelarvesse suurt kokkuhoidu, aga selle taga toppavad mitmed teised reformid, mida meil on hädasti vaja. Ka haridusreform. Kui me tahame, et ka ELi raha kasutataks tõepoolest Eesti arenguks ja mitte lihtsalt ühtlase kihina leivale määrimiseks, siis on haldusreform möödapääsmatu.

Teil on lühikese aja jooksul juba teine regionaalminister, aga haldusreform on ikkagi sama seisus nagu kaks aastat tagasi.

See ei tulene ühest ega teisest regionaalministrist, vaid poliitilise otsuse puudumisest. Praegune minister tegi konkreetse ettepaneku, aga see ei leidnud partnerite heakskiitu. Pole mõtet lihtsalt ühiskonda järjekordse kavaga šokeerida, asi on vaja ära teha. Niipea kui kokkulepe on olemas, paneb regionaalminister paberid lauale.

Kas protektsionism maailmas suureneb?

Maailma erinevate riikide vastused majanduskriisile teevad mulle tõsist muret. Ma ei ütle, et kõik ajaloos toimunu peaks korduma ja tavaliselt ei kordu ükski asi täpselt. Samas on praegustes arengutes ohtlikke paralleele sellega, kuidas maailm 1930ndatel põhja läks. Suurt majanduskriisi ei tekitanud mitte Wall Streeti kokkuvarisemine 1929, vaid selle tekitasid tegelikult valitsuste järgnevad vead. Kõige suurem viga oli protektsionismi massiivne vohamine. Ma näen murega, kuidas samad tendentsid praegu kasvavad, riigid võivad oma tegevusega anda maailmamajandusele väga ränga paugu.

Kas teie arvates on protektsionistlikku meeleolu ka ELi sees?

Protektsionism on ju ka oma suhteliselt põhjakäinud tööstustesse lõputu rahapumpamine, et neid konkurentsivõimelisena hoida. See tegelikult ju annab täpselt sama efekti. Protektsionism on nagu kulutuli. Niipea kui see ühes kohas pihta hakkab, levib see kiiresti ka teistesse kohtadesse. Ei saa salata, et Euroopas need tendentsid selgelt tugevnevad. Samal ajal on protektsionismi rakendamine ELi piiride sees õnneks suhteliselt võimatu.

Maailmamajanduse õnn ongi suuremate ühenduste olemasolu. Vastasel korral lööks kriis meid kõiki tunduvalt hullemini. Euroopa ei koosne enam paljudest väikestest tollipiiridega eraldatud riikidest ja seetõttu ma loodangi, et me ei jõua täieliku kokkuvarisemiseni ja uue maailmasõjani.

Kas te peate pankade ja reaalmajanduse rahaga toetamise pakette valeks?

Pean neid suhteliselt ohtlikuks. Ma olen 1992. aastal olnud samasuguste valikute ees Eesti panganduskriisi ajal. IMFi arusaam olukorrast oli sootuks teistsugune kui meil. IMF pakkus siis kõikidele nendele pankadele välja väga luksusliku päästepaketi, mis oleks viinud Eesti võlakoormuse uskumatult kõrgele tasemele. IMFi suureks pahameeleks lükkasin ma selle paketi tagasi. Lasime pankadega juhtuda sellel, mis juhtuma pidi, ja jätsime päästmise ära. Ma arvan, et Eesti majanduslik areng oleks olnud tunduvalt negatiivsemas võtmes, kui me oleks paketi tollel ajal vastu võtnud.

Mitmel pool makstakse pankade vead väga suure rahaga kinni. Aga raha tuleb ju inimestelt, maksumaksjatelt ja mõnes mõttes maksab kogu Euroopa.

Vahetevahel võib ju olla kohti, kus säärased sekkumised on õigustatud, aga üldiselt arvan, et tasuks järgida liberaalset majanduspoliitikat, mida on küll üritatud kahtluse alla seada.

Miks mitte kahtluse alla seada?

Toon näiteks Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kus on praegu küll rasked ajad, aga mitte selline suur majanduskriis (kurbusega peab Baltikumi kõrvale jätma, mis on selgelt teises arengufaasis). Euroopa kõige kõrgemat majanduskasvu oodatakse Slovakkias, kus on reforme tehtud Eesti eeskujul. Vahe on selles, et nad suutsid õppida meie vigadest ja ühel hetkel mitte liiga õhku tõusta, hoida oma konservatiivset rahanduspoliitikat ja minna suhteliselt kiirelt üle eurole. See kombinatsioon radikaalsetest reformidest ja eurost toob Slovakkiale praeguste ennustuste järgi 4,9-protsendilise majanduskasvu, mis võrreldes ülejäänud Euroopaga on kõva tulemus. Ümbruskonnas on lugu sama. Erandiks vaid Ungari, mis on turumajanduse reformide tegemisel üks nõrgemaid maid. Seal on aetud vasakpoolset poliitikat, nad on raskustes ja IMF on juba praegu sees. Kus IMF sees on, seal enam niipea tagasiteed pole.

Kas abipaketid, mida rahastatakse sealt, kust raha võtta on, annavad suuremat mõjujõudu kommunistidele Hiinas ja araabia riikidele ning sulgevad läänemaailma suu näiteks inimõiguste küsimuses?

Seda esialgu ei paista. Rootsi on tegemas inimõigusi oma presidentuuri peateemaks. Mulle tundub, et pigem areneb asi vastupidises suunas. Suured totalitaarsed moodustised võivad natuke oma kriisi edasi lükata, aga see ei ole nende jaoks lahendus. Tegelikult on ju ka Hiina tõsiste majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste probleemide ees. Näiteks Venemaa on praeguseks majanduskriisist kõige enam klohmitud riik, kus langus on olnud ülijärsk.

Venemaast ju usuti, et see on maailma majanduskriisi taustal stabiilne. Põhimõtteliselt oleks Venemaa võinud neid ootusi täita, aga see on juba Venemaa oma juhtkonna probleem, miks seda toimunud pole.

Lugesin äsjast IMFi raportit Gruusia kohta. Ohver tuleb majanduslikus mõttes sõjast paremini välja kui agressor! Venemaa on puhtmajanduslikult sõja eest maksnud ülimalt ränk hinda, sest see tugevdas kõiki kriisinähtusid. IMF, mille parim külg on analüüsid, on andnud Gruusia käitumisele kriisi ajal kõrge hinnangu. Gruusia on vastupidiselt maailmas toimuvale makse alandanud ja jäänud väga selgelt avatud poliitika põhimõtete juurde.

Mida ennustate, kas kriis viib Venemaad demokraatia poole või sellest veelgi kaugemale? On sellele küsimusele üldse võimalik vastata?

Kui mõni Venemaa spetsialist ütleks, et ta teab vastust sellele küsimusele, siis võite tiitlist sõna «spetsialist» rahulikult maha tõmmata.

Mitmeski mõttes on nõrk ja kokkuvarisev Venemaa veelgi ohtlikum kui tugev Venemaa. Kui Venemaal läheb halvasti, on see ohtlik meile ja kogu Euroopale. Aidata on raske, sest Venemaa hädad ei tulene objektiivsetest teguritest, vaid praeguse juhtkonna soovimatusest tegelikke probleeme lahendada. Kui ei otsita lahendusi, otsitakse vaenlasi, et võim näiks autoriteetne. Iga kord, kui tundub, et Venemaal tekkivad majandusprobleemid, on oodata konflikte ja vastasseise. Kõige soovitavam oleks aidata Venemaal mõista, et lääs pole probleem ega oht. Seda on muidugi sajandeid üritatud. Liiga optimistlik ma poleks, aga see on siiski pikemas perspektiivis ainuke võimalus ka Venemaale endale.

Inervjuu: Kas meid asetatakse piiri sisse või väljaspoole piiri, selles on küsimus

2009-02-10

Nüüd on valitsus lõpuks tunnistanud majanduskriisi ja kärpinud kiirkorras just vastu võetud riigieelarvet 8,1 miljardi krooni ulatuses. Kas me võiksime rahulolu väljendada?

Ütleksin nii, et see, mis tehti, on parem kui mitte midagi, kuid kindlasti mitte piisav. Kriis, milles oleme, on pikaajaline, valitsuse pakutud lahendused aga lühiajalised. Paberi peal kavatsetakse hoida tõesti 8 miljardit justkui kokku, kuid lähemal vaatlusel selgub, et selles on ca poolteist miljardit õhku. Kärbetest, mille pikaajalisem mõju on vähene, meile ei piisa. Me vajame struktuursete reformide plaani, et saavutada sama kursiga euro aastal 2011 ja vältida olukorda, kus peame hakkama laenama eelarve jooksvate kulude katteks.

Milles siis asi? Koalitsioon demonstreeris meile ju küll parajas annuses dramatismi ja kangelaslikkust - kokkuleppele jõuti alles kell kaks öösel.

Miks ma olen selle kärpepaketi suhtes kriitiline? Ühel lihtsal põhjusel: see ei lahenda olukorda ja meil tuleb sügisel kärbete juurde tagasi tulla, aga kui me tuleme selle juurde näiteks septembris, siis on meie valikud veel piiratumad. Siis tuleb lõigata oluliselt sügavamalt, mis tähendab seda, et nende lõigete disproportsionaalsus saab olema veel oluliselt suurem. Ehk teisisõnu - mida hiljem valitsus tõde tunnistab, seda valusamaks see ühiskonnale läheb. Ja see ongi kogu probleem.

Raskusi varjates julgustas valitsus rahvast täiendavaid riske võtma ja nüüd ei julge meile keegi öelda, millega see kõik lõppeda võib.

Just, tagajärjed hakkavad meieni alles jõudma ettevõtete pankrottide, palkade vähenemise, tööpuuduse jm kaudu. Valitsus on teenäitaja, see, kes annab ühiskonnale teatud mentaalsuse. Minult on küsitud, kes vastutab tagajärgede eest. Ega keegi teine peale valitsuskoalitsiooni ei saagi vastutada. Ühiskonna valu jõuab poliitikasse erakondade reitingute kaudu. Poliitikud on emotsionaalne seltskond, kes kujundab paljuski oma seisukohti reitingute alusel. Kui reitingud püsivad, tähendab see poliitikutele, et kõik, mida nad täna teevad, on OK ja mingiteks kardinaalseteks muutusteks ei ole alust. Alles siis, kui reitingud hakkavad kukkuma, jõuab ühiskonna valu ka poliitilis-administratiivse otsustamise tasandile. See valu on signaaliks, et midagi tuleb teha teisiti. Seni kuni reitingud püsivad, elavad poliitiline juhtimine ja majandus erinevat elu. Tuiksoon nende kahe maailma vahel on muutunud ahtaks ja valu peab muutuma veel suuremaks, et jõuaks poliitilis-administratiivse juhtimise ajusse. Tänased valitsuse vastused reaalmajanduses toimuvale on ebapiisavad.

Tegelikult ootame ju meie valitsuselt usaldusväärset sõnumit sellest, kuidas asjad on ja mida me peaksime edasi tegema, mitte vastupidi. Juhiste asemel serveeritakse meile aga hoopis heroilist pilti sellest, kuidas koalitsioon "päästab riigi paari päevaga paaniliselt eelarvet kärpides pankrotist", kusjuures ei unustata võtta kangelaslikku poosi: me tegime seda öösel kell kaks. Häbi võiks neil olla - igaüks saab ju aru, et öösel tehtud otsus ei saa olla usaldusväärne.

Jah, otsus, mis tehakse öösel kell kaks, ei saagi olla adekvaatne. See ei saa olla süsteemne ja läbi analüüsitud. See kellaaeg kirjeldabki kõige paremini selle kokkuleppe kvaliteeti.

Samas olen seda meelt, et isegi niisugune otsus on rohkem kui mitte midagi. Kuigi ma ei saa selle juures unustada, et valitsus on pikka aega jooksnud sündmuste sabas - jättis 2007. aastal kasutamata võimaluse minna üle eurole ja pakub jätkuvalt pikaajalisele kriisile lühiajalisi lahendusi. Järelikult ei tajuta ikka veel olukorda, kus me tegelikult viibime. See on kogu selle loo juures kõige nukram. Mina ei usu täna neid, kes räägivad, et Eesti majandusel hakkab aastast 2010 jälle hästi minema. Maailmas ehk hakkavadki aastal 2011 mingid positiivsed nihked ilmnema, aga need ei ulatu veel Baltikumi. Kapitalita pole arengut, kuid selle kriisi lõpuks on enamik pankasid riikide ehk maksumaksjate poolt omandatud. Kui näiteks Rootsi maksumaksja rahaga on Rootsi pangandus välja ostetud, siis on loomulik, et seda raha ei tooda mitte Baltikumi, vaid suunatakse kodumaist majandust turgutama. Tekib kapitali protektsionism.

See kriis lõpeb sellega, et madalalt kapitaliseeritud regioonid, mis on seni arenenud eelkõige kapitali sissevoolu põhiselt, jäävad pikalt vinduma. Seega peame seadma ennast valmis üsna pikaks majandusseisakuks ja ma arvan, et me kukume oma heaoluga parimal juhul tagasi kuskile 2005.-2006. aasta vahele.

Samas peame hakkama looma uusi eeldusi uueks tõusuks ja laduma kivi kivi haaval ja hoopis teist moodi kui seni oma majandusele vundamenti. Just sellega pole seni hakkama saadud.

Ma ei saa sellest aru, kuidas võib ühes riigis niimoodi olla, et paljud asjatundjad on juba kaks aastat kriisist rääkinud ja ainult valitsus ning Riigikogu on kogu selle aja kurtidena istunud ega ole tänaseni veel mingisugustki plaani kavandama hakanud. Iga keskmine kodanikki mõistab, et kärbetest üksinda ei piisa, et on vaja muutusi, et neid muutusi oli vaja tegelikult juba eelmisel aastal.

Tegelikult ongi nii, et valitsuse põhjendamatu optimismi maksame me kõik oma heaolu langusega kinni. Ma arvan, et siin on kaks põhjust. Üks on see, et peaminister keeldus pikka aega tõde tunnistamast. Kui peaminister raiub vastu, et pole probleemi ja tema erakond (suurim parlamendierakond!) käitub sama loogika järgi, siis see kujundabki reaalsuse. Teine põhjus on selles, et Eesti riik on muutunud nii kohutavalt bürokraatlikuks ja süsteemi inerts on meeletult suur. Eesti bürokraatia on oma teatud tunnuste poolest mõneti hullem kui oli nõukogude bürokraatia.

Varem või hiljem tuleb muudatused ikkagi ära teha. Kes on see jõud, kes seda teeb?

(Pärast pikka pausi): Mul on tunne, et praeguses Riigikogus sellele küsimusele vastust ei ole. See ongi kõige kurvem selles mõttes, et me võime ju öelda, et kärbetepakett ei ole see, mida vajame, aga ma ei näe ka seda, et kuskil oleks mingi jõud, kes oleks valmis olemasolevast valitsusest tugevamini võtma härjal sarvist. Ei näe (kordab seda neli korda). Tänane Riigikogu valiti heade aegade totaalses lummuses. See ongi heade aegade Riigikogu. Olukord, kus me praegu asume, nõuab hoopis teistsuguse profiiliga parlamenti. See on paradoks, mis meie tegevusi pidurdab.

Aga Eestis on ju neid inimesi, kes otsivad praegu väljapääsu ja oleksid valmis valitsusele nõu andma.

Poliitikas on nii nagu majanduses. Kui on nõudlus, tekib ka pakkumine. Kui on kriitiline mass inimesi, mõtteid ja energiat, siis ei tasu arvata, et see ei vabane. Küsimus on ainult selles, milline peab olema ühiskonna keemistemperatuur, kus saavad kokku kolm olulist tegurit: nõudlus, nõudlusele vastavad ideed ja inimesed, kes suudavad need ühiskonna jaoks veenvalt sõnastada.

Järgmine küsimus on selles, kas praegune kriis on tänases erakondlikus struktuuris või tuleb poliitikasse uusi jõude. Ma arvan, et mida päev edasi, seda enam küpseb ühiskonnas nõudlus poliitikute asendamiseks asjatundjatega. See on järjest kasvav trend.

Selles olukorras ei ole välistatud ka see, et tekib mingi populistlik ühendus, kes koondab rahva. Nii võime jõuda väga süngete tagajärgedeni.

Minu arust on siin kolm alternatiivi: 1. Tekib nõudlus tehnokraatide järele ja püstitatakse loosung "Asjatundjad võimule!". 2. Kuna inimestel on raske, siis ollakse valmis ära ostma ka kõige ebarealistlikumad lubadused, peaasi, et need tõotaksid paremat tulevikku. 3. Rahvas lööb käega ning tekib totaalne pettumine kõigis ning kõiges.

Minu arusaam on, et meid päästab praegusest kriisist mitte protektsionism ja suletus, vaid just avatus ja veel kord avatus. Ma sõnastaksin selle nii, et kui me oleme seni vaadanud maailma läbi Eesti prisma, siis nüüd peaksime hakkama vaatama Eestit läbi maailma. Me ei suuda murda maailmas toimivaid trende, aga me peaksime püüdma maailmas toimuvat adekvaatselt interpreteerida, et muutustele kiiresti ja paindlikult reageerida. Me ei suuda süsteemi muuta, aga peaksime mõtlema, kuidas ennast sinna kõige paremini asetada.

Berliini müüri langemisest peale on toimunud forsseeritud globaliseerumine, piiride kadumine kõigele - kapitalile, tööjõule, kaupadele. Kui lennukid sõitsid kaksiktornidesse, hakati nõudma rohkem piiranguid, järelevalvet ja reegleid. Ma arvan, et praegusele kriisile on sama vastus, mida võib nimetada ka deglobaliseerumiseks: hakatakse tõmbama uuesti piire, sest keegi ei oska tegelikult globaliseeritud maailma juhtida.

Info 24 h online liikumine globaalselt ongi paljuski praeguse kriisi põhjuseks. Nüüd on küsimus selles, et kui hakatakse uusi piire tõmbama, siis kuhu need satuvad - kas meie oleme siis piiri sees või piiri taga?

Euroopa pealinnades ei räägita täna majanduse päästmisel mitte Euroopa Liidu majandusest, vaid sellest, kuidas päästa eurogrupi majandust. Siin ongi küsimus - kas piir tõmmatakse mööda ELi liikmesriike, mööda euroala. Meie huvi (kuna me pole täna eurogrupis, sest magasime selle võimaluse maha) on, et piir tõmmataks mööda ELi piiri, mis tähendab väga kiiret Lissaboni lepingu kehtestamist ja senisest oluliselt föderaalsemat Euroopat.

Ma arvan, et Euroopa föderaliseerumises ongi selliste ääremaade, nagu Baltikum, võimalus pääseda kriisist välja.

Kui realistlik on vahepeal välja käidud võimalus, et euro tuleb 2010 1. juulil?

Kui üldse, siis tuleb ta 1. jaanuaril 2011. Kindlasti mitte aga mingil varasemal ajal ja hilisemal ajal enam mitte sama kursiga. See on eesmärk, mille nimel tuleb pingutada.

Kui me laseme ka selle võimaluse käest, siis sellisel kujul ei ole meil mõtet eurot oodata. Ta võib siis tulla kas teise kursiga või teises loogikas - on see loogika siis see, et võtame euro ise ühepoolselt kasutusele või antakse ta meile Euroopa föderaliseerumise egiidi all, et OK, kui nad siin juba on.

Kas korruptsioon või hale saamatus?

2009-02-10

Aeg möödub, laulud jäävad - see lause peab täielikult paika, kui vaadata Tartu linna ja GoBusi vahel sõlmitud ühistranspordi teenuse osutamise lepingu täitmise kronoloogiat.

Tartu linnavolikogu revisjonikomisjon on juhtinud juba kolmel aastal järjest linnavalitsuse tähelepanu sellele, et muude puuduste kõrval rikub teenuse osutaja järjepidevalt lepingu sätet busside vanuse kohta.

Iga kord on komisjon palunud linnal tarvitusele võtta abinõud, mis sunniksid lepingupartnerit lepingut täitma, kuid tänaseni pole seda suudetud.

Veelgi enam, GoBusi Tartu piirkonna direktor peab Tartu Postimehele antud intervjuus vanuse kriteeriumi täitmist rumalaks. Ta nendib, et praeguses majandusolukorras oleks see ääretult rumal ja põhjendamatu panna kümneaastane buss aia äärde. Linnavalitsus laiutab samuti saamatult käsi: meie saame teha vaid 3000 krooni trahvi.

Kumbki lepingu pool ei anna aru, et sellise aastast aastasse korduva leige suhtumisega lepingu täitmisse tekib tahtmatult küsimus, kes sellest kasu saab, kui linn maksab bussiettevõttele lepingujärgselt veo eest uuemate bussidega, tegelikult aga tehakse seda vanemate, seega odavamate kulunud bussidega.

Kas siin silma kinni pigistamine võib tähendada korruptsiooni?

Kõik me tunneksime end petetuna, kui ostame näiteks suitsuanduri, paneme lakke ning juba paari päeva pärast hakkab see piiksuma. Tuleb välja, et sees on aegunud patarei, kuigi oleme maksnud uue patarei eest.

Linnavalitsuse suutmatusest GoBusiga vastuolu lahendada võib järeldada, et tegelikult ollaksegi lepingu mittetäitmisega päri. Äkki ollaksegi majanduslikult mõtlevad ja raskel ajal hoitakse lihtsalt säästlikku joont ning aetakse läbi vanemate ja pruugitud asjadega?

Kahjuks Tartu 2009. aasta eelarvet vaadates sellist muljet ei jää. Samuti ei paista silma, et kulud sõidukitele vähenek-sid tänu sellele, et mõni aasta vanad sõidukid vahetatakse 10-15 aastat vanade sõidukite vastu.

Samas, kui mõnes linnavalitsuse osakonnas on vajadus soetada sõidukit, ei otsita seda odavate vanade autode turult, vaid ostetakse uus.

Kui eelmise aasta lõpus esitles linnavalitsus opositsiooni nõudmisel ühistranspordi munitsipaalfirmale üleandmise kalkulatsiooni, siis tõdeti, et kulud linna eelarvest oleksid samas suurusjärgus teenuse sisseostmise kuludega praegu. Vahe olevat vaid selles, et teenust osutataks uute bussidega ning ka bussijuhtide palk oleks kõrgem.

Kahjuks peeti neid nüansse vähetähtsaks, et teha algust munitsipaalfirma loomisega.
Linnavalitsuse põhiliseks argumendiks sai dogma: omavalitsus on halb ning ebaefektiivne peremees.

Praegust linna juhtimist vaadates pean sellega minagi osaliselt nõustuma. Kuid ainult osaliselt.

Arvan, et valdkondades, kus pole piisavalt konkurentsi, on munitsipaalettevõtte loomine parim lahendus.

Juhtimise headus aga sõltub sarnaselt äriettevõttega heast tahtest ja küllaldasest pädevusest.

Kuidas kütta vähem, nii et oleks soe?

2009-02-09

Eesti tänaste energiakasutuse näitajate kohta võib piltlikult öelda, et need iseloomustavad meie majandust kui kehva ahjuga majapidamist, mida tuleb mitu korda päevas kütta. Selleks, et vähendada kütmise vaeva ning ka kütmiseks kuluvat materjali, peame muutma oma energia kasutamise tõhusamaks. Millisena paistab Eesti aga võrdluses Euroopaga? Kas meie majandust võib energiakasutuselt võrrelda täiesti lagunenud ahjuga majapidamisega või ajab küttekolle vaid veidi suitsu sisse?

Pannes Eesti teiste Euroopa riikidega pingeritta sisemajanduse koguprodukti (SKP) energiamahukuselt, näeme, et oleme SKP energiamahukuselt umbes 20ndal kohal. Edetabeli esimeste riikidega - Taani, Iirimaa, Suurbritannia - on vahe viiekordne.

Kuidas kütta vähem, nii et oleks soe?

Kuid pilt pole sugugi lootusetu - viimastel aastatel on Eesti SKP energiamahukus (see näitab energiakulu sisemajanduse kogutoodangu ühe krooni kohta) liikunud langustrendis, mis peegeldab head uudist - energiakasutuse efektiivsus on paranenud.

Käivitasime möödunud aastal Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis programmi elanike teavitamiseks elamute energiasäästlikkusest. Programmi rahastatakse Euroopa Liidu struktuurifondidest ning selle kogumahuks on planeeritud 9 miljonit krooni.

2009. aastast käivitus ka hoonete energiamärgise väljastamise süsteem. Energiamärgis annab ülevaate, kui palju hoone tarbib energiat võrreldes teiste samalaadsete hoonetega. Maja ostmist võiks ju võrrelda auto ostmisega.

Energiasääst elamumajanduses on äärmiselt oluline, sest energiahinnad tõusevad meist sõltumatult.

Kuigi praegune majandusolukord on kehv, tahan siiski julgustada energiasäästuga tegelema. Näiteks uuendasime koos KredExi ja Rahandusministeeriumiga korteriühistutele suunatud renoveerimislaenu programmi, millega korteriühistud saavad soodusintressiga renoveerimislaenu taotleda. Enam ei maksa KredEx maja renoveerimiseks 10% sularahas kätte, vaid laenu intressid tahetakse viia võimalikult madalale. Täiendavat abi peaks pakkuma ka korterelamute energiaauditite toetamise skeem.

Seega on teadmised ja ka rahalised võimatused energiasäästuks täiesti olemas. Selleks, et neid rakendada, läheb vaja avatust uuendustele ja aktiivsust.

Paksem riik, suurem manööverdamisruum

2009-02-09

Ameerika kinnisvaraturu mullistustest tuli signaale juba 2007. aastal, kaardimajakestena kokku kukkuvatest pankadest toona ei räägitud. 2008. aasta kriis hiilis kohale sama salaja nagu 1929. aasta oma.

Toonane kriis tähistas sotsiaalriigi sarikapidu - Ameerika hakkas Euroopa eeskujul looma solidaarset sotsiaalkindlustust (süsteemi käivitamiseks vajaliku 1 miljard dollarit sai Roosevelt valitsuskulusid 25% kärpides) ehk sotsialismisaart kapitalismi meres.

Pankade natsionaliseerimine 2008. aasta Ameerikas, Saksamaal, Suurbritannias ja Belgias tähendab sotsialismi ehitamist rikastele. Proletariaadi solidaarsuse ostmiseks mõeldud sotsiaalriik päästis kapitalismi.

Eesti riigi suutmatus

Paraku on majanduslangusest räsitud maad seni kahetised: need, kus kasvavas tempos käivitatakse kasvule viivaid reforme, ja need, kus Islandi, Läti ja mõneti ka Eesti sarnaselt ei ole suudetud juhtunule reageerida ja pusitakse alles eelarve nüsimise, valitsuse vahetuse vms kallal.

Ise tundsin kriisi lähedust oktoobris Berliini tööreisil. Saksa kolleegide hommikused teated ametivõimude järjekordsetest majanduspiirangutest olid üsna hirmutavad. Kodus tuhmistasid ohutunde küünilised loosungid, et sellises kriisis on tore elada.

Kuigi jah, tõenäoliselt alles nüüd, kui kvaliteetkinnisvarana reklaamitud Tigutorni äripinnad on renditud odavate riiete kauplusele, on majanduslanguse ulatus inimestele mõistetav.
Alanud eelarve eelkärpimine ei ole märgatavat paanikat või negatiivset hoiakut tekitanud.

Pigem küsitakse, kas seni uinunud rahandus- ja haldusinstitutsioonid on ikka võimelised Eesti uuesti jalgadele tõstma. Ehk kas meil nagu lõunanaabritelgi seguneb majanduslangus ühiskonna korralduse kriisiga?

Katse rakendada surutis euroga liitumiseks püstitatud inflatsioonikriteeriumide saavutamise teenistusse räägib riigi suutmatusest majanduselu mõjutada.

Ei erine ju Sloveenia ja Slovakkia viimaste aastate majandusareng põhimõtteliselt Eesti omast, küll on märgatavaid erinevusi ühiskonnakorralduses, sh avaliku sektori rollides. See aitas neil 2007 ja 2009 ühisraha kasutusele võtta.

Inimesel tänavalt, olgu ta siis majandus- või muidumees, on kärpe ettepanekuid keeruline objektiivselt hinnata. On seosed, mis alati välja ei paista, on tehnikad või reeglid, mida tuleb jälgida, ja paratamatult on (poliitiline) jõud, mida kriisiolukorras tihti eriti ilgelt tarvitatakse.

Ajalugu näitab, et kriisipakettidel on kaks poolt: kärbete ja kulutuste pool. Kulutused tähendavad enamasti suuri, pika ehitusajaga ja töömahukaid infrastruktuuriobjekte.

Kriisikärped

Eesti ja teiste uute liikmesriikide õnn on see, et sisuliselt on see kulutuste raha meile antud ELi 2007-2013 eelarvega. Arenguks antud raha muutub kriisi üleelamise rahaks.
Veel suurem õnn oleks, kui Eesti energeetika tulevikku puudutavad otsused oleksid tehtud ja neid saaks hakata ellu viima.

Paraku, ELi raha kasutamise plaanid peegeldavad vähemalt osaliselt jõuka aja arusaamu: mõnikord vähetõhusad, mõnikord pillavad või tänaseid probleeme arvestades mõttetud. Kas nende muutmiseks jõudu jätkub, on raske ennustada.

Riigi kulutuste kärpimisel satub rahuajal tihti löögi alla kaitse eelarve. Sotsiaalkulud võivad nii kahaneda kui ka kasvada - näiteks Soome järsk tööturupoliitika kulutuste kasv 1990. aastate esimese poole lama ajal.

Võib õnnelikuks juhuseks pidada seika, et kaitseministeeriumi juhib külma peaga minister Aaviksoo, kes suudab lõigete tegemisel valdkonnas mõistlikku tasakaalu hoida.

Ministri ja kantslerita jäänud sotsiaalvaldkonna «reformimise» tagajärjed on ettearvamatud.
Kui rääkida riigi haldamisest, siis raportid, et tuhatkond ametnikku on juba oma lauad puhtaks kraaminud, ei näita eriti midagi. 2007 kasvas avaliku sektori töötajate arv 4500 võrra, sh ametnike arv 1500 võrra. 2008. aasta numbrid on avaldamata, aga ilmselt oli seegi hea ametnikuaasta ja lõppes positiivse saldoga.

Vaatame Leedut

Seni teatavaks saanud halduskulude kärpimise kavas on tunda keskerakondlikku elegantsi - koolitus-, majandus-, lähetus- jm kulude kärpimisega antakse tegelikult hoop neid teenuseid müüvale erasektorile!

Kui jutt juba ametnikke puudutab, siis paratamatult tuleb rääkida ka halduskorraldusest. Kindlasti pole õiged väited, et haldusterritoriaalne reform ei too personalikulude kokkuhoidu.
Vähemalt 10 protsenti 5500 omavalitsusametnikust, dubleeritud töökoha täitjad, peaksid minema erasektorisse ja nii tekkiv iga-aastane palga kokkuhoid on suurusjärgus 150 miljonit krooni.

Jutt ääremaastumisest, juhul kui vallamaja asukohta kümmekonna kilomeetri võrra nihutada, kaotab sisu vaadates kasvõi Leedut - 1994. aasta haldusreformiga 10 maakonnaks, 60 omavalitsuseks ja ligi 500 külakogukonnaks jagatud Leedus on uus elukorraldus paika loksunud.

Kool, kuhu lapse viib kollane koolibuss, on tema elukohast kaugemal, sotsiaalabi osutaja aga vanurile lähemal kui see üldjuhul meil kombeks.

Tänast Eesti haldust iseloomustavad igasugused eripalgad (ametnike 13. ja 14. kuu palk), eripensionid, erisoodustused, millel on kombeks pärmivahuna kasvada.

Ühe mudeli lõpp

Mida näitab sotsiaalkulude kärpimise maailmakogemus? Pole vahet, kas võimul on kodanlikud või sotsialistlikud valitsused, kärpeid teevad kriisi korral mõlemad. Seetõttu ei saa karjeid «Meie ei kärbiks!» eriti tõsiselt võtta.

Kõige sagedasem kulude vähendamise koht on ravikindlustus. Valdkond, mis Eestis erilise jätkusuutlikkusega ei hiilga ja suuri kärpekohti ei paku.

Ka hoolekanne ei pääse tavaliselt reformimisest. Vähendatakse universaalset, kõigile mõeldud abi, suurendatakse vaestele antavaid toetusi. Et Eesti hoolekanne ongi olemuselt vaestehoolekanne, siis pole sealt palju võtta.

Jäävad üle pensionid, mida üldjuhul meile omasel teerullimeetodil kusagil ei vähendata, vaid ikka nii, et suurematelt tehakse suurem, väiksematelt (meie konteksti arvestades rahva-, töövõimetus- ja toitjakaotuspensionid) väiksem lõige.

Üle jäävad veel peretoetused, mis enamasti peavad osa oma nominaalväärtusest loovutama. Et selliseid ressursikasutuse mõttes konkureerivaid süsteeme nagu meil lapsetoetused ja vanemahüvitis on vähe, siis pole eeskuju võtta.

Agressiivne ja jätkusuutmatu rahvastikupoliitika jõuab lähiaastatel paratamatult muutuste faasi.

Suhteliselt kõrge vanemahüvitise määr, kuid raskused lastehoiu korraldamisel tingivad uute lahenduste otsimise. See tähendab madalamat, kuid pikemat vanemahüvitise (hooldajatoetuse) skeemi kombineerituna paindliku tööturu võimalustega (vanema töö osaaja vormis).

«Õhukesel» riigil on kriisi korral «paksukesest» väiksem manööverdamisruum ja nii sünnivad kauase negatiivse mõjuga õpetajate-politseinike palkade kärped.

Sisuliselt kuulutavad need sammud ühe arengumudeli lõppu Eesti ajaloos. Neli erinevat ühiskonnakorraldust ühe sajandi jooksul - erakordse kohanemisvõimega rahvus need eestlased.

Artikkel peegeldab allakirjutanu isiklikke vaateid.

Rahast ja haridusest

2009-02-06

Eelmises Türi Rahvalehes jätkas valla arendus- ja rahandusosakonna juhataja Aivo Prüssel arutelu hariduse rahastamisest. Kuna artiklis oli nii küsimusi kui ka faktivigu, siis selgitan veel kord.

Rahast

Kui võrrelda kahel aastal riigi poolt õpetajatele antavate palgavahendite suurust, siis võrrelda saabki ikka ainult kumbagi aasta kogu palgaraha summat, mitte üksikuid liidetavaid. See ei tulene minu eripärasest arvutusviisist vaid matemaatika reeglitest. See annab Türi valla palgavahendite kasvuks 1,3%. Kuid ilmselt pole põhiküsimus mitte ühes protsendipunktis vaid selles, et miks rahahulk ei suurene sama protsendi võrra kui tõuseb palga alammäär. Selgitasin seda juba oma eelmises artiklis: /õpilaste väiksem arv klassides tähendab vähemal määral klasside jaotamist rühma-tundideks ning siis ka nende proportsionaalselt vähemas hulgas rahastamist/. Proovin seda siis näitlikumalt lahti rääkida. Koolide rahastusmudel tugineb õppekavale, st kui 6. klassis on ette nähtud 30 ainetundi nädalas, siis nende tundide raha riik ka tagab. Kuid 6. klassis on kaks tundi kehalist kasvatus, kaks tundi tööõpetust, kolm tundi esimest võõrkeelt ja kolm tundi teist võõrkeelt. Kui klassis on 18 kuni 24 õpilast, siis rahastab riik nende ainete tundide jaotamise rühmadeks. Seega on tagatud raha 30 +10, seega kokku 40 tunni andmiseks. Kui õpilaste arv langeb alla 18, siis täiendavate rühmatundide raha ette nähtud pole. Praktikas tähendab see seda, et näiteks ühendatakse paralleelklasside poiste ja tüdrukute kehalise kasvatuse ja tööõpetuse tunnid, paralleelide puudumisel ühendatakse näiteks kahe järgneva klassi poiste ja tüdrukute tunnid. Keerukam on võõrkeele planeerimisega, seal on alati olnud oluline keelte valikutel jälgida rühmade suurust. Tuleme tagasi näite juurde. Kui eelmisel aastal oli 6. klassis 20 õpilast, siis eraldas riik 40 õppetunni raha. Kui aga sel aastal on õpilasi klassis 17, siis vaid 30 tunni raha. Seega väheneb tasustatavate ainetundide hulk 25%, seega ka raha väheneb 25%. Kui õpetaja palgamäär tõuseks 8%, siis 30 tunni andmiseks kuluks ometigi vaid 81% (0,75x1,08x100%) eelmise aasta palgarahast. Lisaks tundide arvust tulenevale rahale on riigilt saadava palgaraha juures teisigi komponente (näiteks metoodiku ametijärguga õpetajale suurema tasu maksmiseks, juhtimiskulud, liitklasside puhul täiendavate tundide rahastamiseks jmt), kuid see on juba väiksem osa. Oluline aga on see, et riik lisab tundide arvust tulenevale palgarahale veel juurde 8% nn palgalõtku. Sellest saab kool tasustada vajalikke lisatunde, maksta vanemõpetajatele kõrgemat palka, kooli valikul jagada täiendavalt mõni väiksem klass rühmadeks vmt.

Kokkuvõtlikult

Kui õpetajate palga alammäärad poleks sel aastal tõusnud, siis oleks Türi valla riigilt saadav palgaraha vähenenud ning peamine põhjus on selles, et õpilaste arvu vähenemise tõttu väheneb tasustatud rühmatundide arv. Tegelikkuses tagab palgaraha kasv 1,3% võimaluse suurendada õpetaja palgamäära 8%, kahtlemata eeldab see täpset planeerimist. Veel väärib märkimist see, et kuna raha määratakse kalendriaastaks, kuid õpilaste arvu peamised muutused (antud juhul vähenemine) toimuvad õppeaasta algusega, siis juba eelmise kalendriaasta teises pooles oleks täpse planeerimise puhul olnud teoreetiliselt võimalik hakkama saada vähema rahaga. Sama kehtib ka vastupidi: kui uuel õppeaastal lisandub klassikomplekte või rühmatun-de, siis lisaraha poole kalendriaasta pealt juurde ei anta. Kuna valla lõikes (ja terve riigis) õpilaste arv väheneb, siis ongi iseloomulik, et uue õppeaasta esimesel poolel tundub rahaga olema lahedam ning jaanuarist, kui arvestus on tehtud selle õppeaasta tegelike õpilaste ja klassikomplektide arvu järgi, tundub raha nappima. Selleks, et teadlikult oleks võimalik juba enne uue õppeaasta algust planeerida klasside ja rühmade suurusi ning raha kasutust, on rahandusministeeriumi kodulehel loodud võimalus erinevaid õpilaste arve sisestades mängida läbi mitmeid stsenaariume. Samuti prognoosida järgneva kalendriaasta rahaeraldisi. Tundes rahastusmudelit, on võimalik teha teadlikke otsuseid haridusraha planeerimisel, saab kontrollida andmete ja arvestuste õigsust, jäävad ära põhjendamatud süüdistused ning pikas perspektiivis on vajadusel võimalik ministeeriumile teha argumenteeritud ettepanekuid rahastusmudeli muutmiseks.

Hariduskorraldusest

Arendus- ja eelarveosakonna juhataja oli segaduses seoses põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) ettevalmistamisega. Selgitan. 1993. aastal vastu võetud PGS-i on aastate jooksul sisse viidud suur hulk üksik-muudatusi. Samas on mitme eelmise ministri juhtimisel valdkondade eksperdid ette valmistanud rea sisulisi muudatusi. Mäletan, kuidas ka minu linnapeaks oleku ajal esitati omavalitsustele tutvumiseks analüüsid ja kavad näiteks omavalitsuste omavahelise arvlemise kaotamiseks, gümnaasiumivõr-gu muutmiseks, koolikohustuse paremaks tagamiseks jmt. Paraku jäid need ettevalmistused ootele. PGS-i uue tervikteksti ettevalmistamist alustas ministeerium eelmise aasta augustis. Juba septembri lõpus kohtus ministeerium omavalitsusliitude, koolijuhtide ühenduse, õpilasomavalitsuste liidu, lastevanemate liidu ja õpetajate liidu esindajatega. Ikka selleks, et kõigi osapoo-letga uued põhimõtted läbi arutada.

Kahjuks on arendusosakonna juhile ilmselt teadmata, et ka Türi vallavalitsus osales aktiivselt selles protsessis. Selle eest peab Türi valda kiitma - mitte kõik omavalitsused ei suuda kaasa rääkida seaduste ettevalmistamises. Haridusspetsialisti juhtimisel viidi läbi arutelu valla koolijuhtidega, eelnõu projekti analüüsis vallasekretär. Oktoobris esitas vald ettepanekud seaduse tooriku kohta. Ministeeriumis jätkus töö eelnõuga ning toimusid uued arutelud ning kooskõlastused. Eeldatavalt esitatakse eelnõu riigikogule arutamiseks veebruaris. See, et PGS eelnõu asuti välja töötama ajal, kui meie valla haridusvõrgu ümberkorralduste kava pidi juba olema valmimas, ei tee asja mõistagi lihtsamakas - peame arvestama ka võimalike seadusemuudatustega. Kuid mulle on arusaamatu, kuidas uus PGS oleks saanud ära hoida valla hariduselu ümberkorralduse ettevalmistamisel ilmnenud vajakajäämisi. Neist on Türi Rahvalehes olnud juttu pikemalt ning need polnud kuidagi seotud seadustega.

Samuti usun, et Aivo Prüssel on minu isikut ülehinnanud ning mina riigikogu liikmena ei saa asendada toimivat vallajuhtimist. Ma arvan, et mitte minu osalemine Türi valla hariduse ümberkorralduse ettevalmistamise komisjonis pole määrav. Kõige olulisem on see, et komisjoni töösse on kaasatud esindajad nii koolidest kui ka hoolekogudest ning komisjoni tööd juhib valla tippjuhtkonna liige, kes on suure pedagoogilise ja juhtimiskogemusega.

Kommentaar: Valitsuse kärpekava – kas parim lahendus kõigist võimalikest?

2009-02-06

Majandusolukorra mõju igapäevaelule on praegu veel raske hinnata, aga näha on, et tipptunnil on poes vähem rahvast kui varem. Samas, endiselt ei ole teatripileteid kerge saada.

Surutise kõrgpunkt on ilmselt veel ees, lihtne inimene ei pruugigi seda tajuda. Pensioni ju ei kärbitud, isegi tuleb tõus 5%. Pensionäri ei saa koondada. Muidugi pensionid on väikesed, aga pensionärid on üks grupp, kellel on eelneval tasemel praktiliselt sissetulek garanteeritud. Mõelgem, kui hea, et see on olemas. Töötuks jääjatel selliseid garantiisid pole.

Majandusolukord puudutab ennekõike neid, kes tööta jäävad. Seetõttu tuleb ka teha kõik, et majandust taas elavdada.

See on õige, et kärpimistel säilitati proportsioon. Mure on ühine ja me tuleme ka koos sellest välja. Kõikidele valdkondadele ei saanud loomulikult päris sama protsendiga kallale minna. Valitsus tegi antud olukorras parima teo.

20 aastat tagasi lubasid paljud kartulikoori süüa - mina küll mitte. Nüüdki on kõige olulisem panustada, et riik kestaks ja ei libastuks demokraatia teelt. Oluline on, et parlamendil säiliks kaine pea. Inimestele ütlen, et kõige lollim on täna minna demonstratsiooniga tänavale, parlamendil aga keelata midagi, mis oli enne lubatud. Demokraatia on habras ja õrn asi.

Halbadel aegadel inimesed on hoolivamad, tegutseme siis koos ja hoolime. Ma ei tähtsustaks üle majanduslikku ebakindlust. Esiteks on majanduse seis kogu maailmas kehv. Ning teiseks annab see võimaluse olla loov.

Intervjuu: Annely Akkermann: Kihnu meretagune elu vajab õigustatult toetust

2009-02-06

Valitsuse määrusele ja regionaalministri käskkirjale tuginedes on allkirjastatud Kihnu regionaalprogramm ja tegevuskava aastateks 2007-2010, mille alusel saavad toetust Kihnu kultuuri väärtustavate ürituste korraldajad ja uuenevad tervisekeskus, muuseum, külmhoone.

Kihnu vallavanem Annely Akkermann, Kihnu regionaalprogramm hõlmab Manijatki ja selle tegevuskava joone all seisab läinud ja tänavuse aasta kohta ligi üheksa miljoni krooni suurune number. Nii et tugev õlg meretaguseks eluks on Pärnust linnulennult 40 kilomeetri kaugusel?

Tõepoolest, Kihnu regionaalprogrammi tähtsust on raske alahinnata. Kui Kihnu vallavalitsusele kui omavalitsusele määratud riigi toetused on peamiselt infrastruktuuri parandava iseloomuga, siis mainitud programmis kajastuvad tegevustoetused ka sihtasutustele Kihnu Kultuuri Instituut ja Kihnu Kultuuriruum.

Regionaalprogrammist on võimalik toetada eraettevõtjaid, näiteks tehnokeskus muretses töökojaseadmeid, osaühingu Steplon rehvide parandus- ja vahetustöökoda on ehitatud programmi toel.

Teedevõrgu uuendamiseks on kasutatud üle poole miljoni krooni, purustatud kruusa teedele vedu ootab tänavu ees.

Mis on teie kui põliskihnlase arvates olulisim programmipõhine ettevõtmine tänavu?

Minu enda arvates suurima positiivse järelmõjuga eraldis on muuseumi rekonstrueerimise kaasrahastamine. Euroopa Liidu piirkondade konkurentsivõime tugevdamise programmist on Kihnu muuseumile eraldatud 8,2 miljonit, ülejäänud miljon krooni tuleb Kihnu regionaalprogrammist, pool miljonit kultuuriministeeriumi eelarvest.

Nii et kokku on see kümne miljoni kroonine projekt. Väikestel valdadel nagu meie on keeruline kaasrahastada suuri projekte oma eelarvest ja siseriiklikud programmid on siin suur tugi.

Kihnu on UNESCO ala ja et selline kultuurikild keset Euroopat kestaks, tuleb pärimuskultuuri ainest koguda, süstematiseerida, uurida, taasluua ja esitada.

Aga majandus? Igapäevase leiva ja selle kõrvase jõudmine kihnlase lauale?

Jah, teisest küljest on Kihnu kultuur elamise kultuur ja elatud on ikkagi elatusallikatest, millest tähtsaim on kalandus või laiemalt merendus.

Külmhoone on saanud tegevuskava alusel ligi 1,5 miljonit krooni toetust ja seal töötavad uued seadmed. Ettevõtte arengut on näha vallaeelarvesse tulumaksu laekumisest.

Kas majandussurutis annab end saarel tunda või on see jäänud mere taha?

Esialgu on majandussurutis jäänud meist vee taha. Lõpetasime aasta kümneprotsendise ehk rahalises väljenduses kahe miljoni kroonise ülejäägiga ning laene ei ole rohkem kui muuseumi sildfinantseerimine, mille saame tagasi maksta Euroopa Liidu tõukefondi projektfinantseerimise laekumisest.

Oleme Kihnus alati teinud eelarvet oma võimalusi väga konservatiivselt hinnates. Kihnus ei ole suuri kinnisvaraarendusi toimunud ja julgen öelda, et 95 protsenti ei ole võtnud eluaseme- ega tarbimislaene.

Kui nüüd sissetulekud jäävad madalamaks, süüakse võib-olla lihtsamalt ja sõidetakse autoga vähem, aga loodan, et keegi ei pea oma kodust välja kolima.

Majanduskeskkonna nurgakivi on ettevõtlus ja katsume ettevõtluskeskkonda hoida-toetada nii palju, kui saame.

Foto: Pärnu Postimees / URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Kommentaar: Mis päästaks Eesti majanduse?

2009-01-27

Tax-free summa peaks alandama 2200 kroonilt 600 kroonile

Paljud eeltoodud asjad on juba praegu vaikselt toimetamisel. Ma pean silmas riigipoolset nelja miljardi krooni suurust abi, millega ettevõtlust toetada. Rääkides sellest, kui palju peaks riik erinevate infrastruktuuride ehitamisse investeerima, siis praegu on see summa eelarves tervelt kümne miljardit krooni. Selleks, et meie majandust kiiresti aidata, peame mõtlema probleemidele, mille realiseerimisel on lühike perspektiiv.

See riigipoolne nelja miljardi kroonine krediidiprojekt on just sellest vaatenurgast lähtuvalt kokku pandud.

Tallinna tax-free süsteemist rääkides oleme samuti teinud oma ettepanekud, mis on juba rahandusministeeriumis ja rahanduskomisjonis. Olemaks tax-free mõttes turistile atraktiivne, on vaja alandada maksuvabastuse piirsummat. Minu ettepanek on alandada see summa praeguselt 2200 kroonilt umbes 600 kroonile. Nii saaks välisturist ka odavamate ostude pealt piiril raha tagasi.

Mis puutub ideesse pakkuda välisinvestoritele siin mõneks ajaks nullhinnaga maad, siis me ei saa seda tulevikus välistada. Kuid pigem peame väga täpselt vaatama, kellele seda maad anname ja kuhu see investeering tuleb. Me oleme juba praegu võimalike oluliste välisinvestoritega väga personaalses kontaktis ja nende jaoks on vaja siiameelitamiseks tervet paketti soodustusi. Neile on tähtsad infrastruktuur, Eesti lennuühendus välismaaga, tööjõu kvalifikatsioon ja kõik muu taoline. Ma tahan öelda, et riik tahab alati ettevõtjale vastu tulla, ent kõige tähtsam on praegu säilitada Eesti riigi rahanduslik usaldusväärsus.

Sisemise kultuuri küsimus

2009-01-26

Innovatsiooniaasta üks eesmärke on teadvustada, et innovatsioon ei ole riikliku poliitika, vaid igaühe sisemise kultuuri küsimus.

Mõni aasta tagasi viidi Harvardi teadlaste Lawrence E. Harrisoni ja hiljuti meie seast lahkunud Samuel P. Huntingtoni eestvedamisel läbi projekt, kus uuriti, mis määrab ühiskonna majandusliku edukuse. Leiti, et majandusliku edu taga on inimeste veendumused, hoiakud ja väärtushinnangud ehk kultuur.

Innovatsiooni kutsuvad esile ja tõukavad sellega majanduse arengut peamiselt ettevõtjad, kes tahavad oma äris edukas olla.

Kultuuri küsimus on aga selles, kas need ettevõtjad tahavad edukad olla vaid niivõrd, et soetada maja palmisaarel ja kindlustada end piisava sissetulekuga, või on äri ning selle arendamine elustiil.

Eesti tahab kuuluda protestantlikku kultuuriruumi, kus töö on üks inimese põhivajadusi ja kus edukas ettevõtja ei jää loorberitele puhkama, vaid otsib aina uusi väljakutseid.

50 okupatsiooniaastat on aga meie kultuuri mõjutanud nii, et eeskätt püüeldakse mugava äraolemise poole. Selline suhtumine Eesti majanduse arengule kaasa ei aita.

Mainitud uuringu käigus paigutati riigid globaalsele kultuurikaardile. Eesti koos Läti, Leedu ja Tšehhiga paigutub jaotusse "ekskommunistlik kultuuriruum" ja meie lähimad naabrid on lisaks Lätile-Leedule Venemaa, Bulgaaria ja Ukraina.

Innovatsiooniaasta peamine eesmärk on seepärast teadvustada, et oleme alles teel sinna, kuhu me tegelikult kuuluma peaksime. Protestantlikku kultuuriruumi kuuluvate riikide eripära on teadus- ja arendustegevuste suur osakaal sisemajanduse kogutoodangus - üle 3 protsendi. Eestil on see praegu alla 1 protsendi.

On kultuuri küsimus, et Skandinaavias investeerivad lõviosa sellest rahast ettevõtjad, mitte abstraktne riik. Eestiski on võtmeküsimus, kas suudame erasektori osa innovatsioonis kasvatada.

Praegu panustab riik innovatsiooni rohkem kui kunagi varem. Olen teinud viis vältimatut sammu innovatsiooniks: kuni aastani 2013 kulub selleks üle 3,5 miljardi krooni Euroopa Liidu fondide ja Eesti riigi raha.

Teadus- ja arendusprojektide toetamiseks on ette nähtud 1,4 miljardit, ettevõtete ja teadus-arendusasutuste pikaajalise koostöö jaoks 1,1 miljardit krooni.

Arendustöötajate värbamise programmile, millega Eesti äriühingud saavad palgata arendustöötaja, on olemas 210 miljonit krooni. Konkurentsivõimet tõstvasse tehnoloogiasse investeerimise jaoks jagame ettevõtetele 700 miljonit ning ühiselt tegevust arendavatele ettevõtetele 100 miljonit krooni. Lisaks rakendub peagi innovatsiooniosakute programm: kinkekaartide süsteem ettevõtjatele teadus- ja arendusasutustest teenuste ostmiseks. Esialgu on see 15 miljoni kroonine pilootprojekt.

Riigi panus on kantud ühest läbivast ideest - see on kui nõelravi, mis ergutab mõjupunkte. Kuid raha jagamine pole kõige tähtsam.

Kolm hoiakut takistavad Eesti ühiskonna innovaatilisust ja vajavad muutmist rohujuure tasandil. Esiteks eestlaste individualism. Millegi uue rakendamiseks on vaja, et selle kallal töötaks kriitiline mass võimalikult erinevaid inimesi.

Teiseks pole meie kultuuris aega, tahtmist või viitsimist teist inimest kuulata. Toimib inimeste hierarhiline liigitamine, püramiidsed struktuurid. Kolmandaks on meil vähe julgust eksperimenteerida, sest kardetakse naerualuseks jäämist.

Innovatsiooniaastal pakun aruteluks välja küsimused: millised hoiakud ja väärtused meie kultuuri aluskihis on innovatsiooni toetavad ja millised mitte? Ja kuidas neis hoiakutes muutusi esile kutsuda?

Elektrita maakodud saavad voolu

2009-01-23

Elektrituruseaduse muudatus, mis jõustub 22. jaanuaril, võimaldab toetada maapiirkondades elavaid inimesi, kelle majapidamises puudub elekter. Samal päeval hakkab kehtima ka vastav määrus, mille alusel saavad inimesed valla- ja linnavalitsustele taotlusi esitada. Taotlustingimuste ja menetluskorra kohta saab täpsemat teavet siseministeeriumi kodulehelt ja kohalikelt omavalitsustelt.

Vajadus seni kehtinud seadust muuta tuleneb sellest, et meil on kaasaegse infoühiskonna ja tehnoloogia arengu juures peresid, kes peavad kodus toime tulema elektrita. Juhtmed on seinal, aga särtsu pole sees. Need on näiteks kodud, kus varem on elekter olnud, kuid segastel aegadel on see liinivarguste tõttu kadunud. Ehkki elekter võeti Eestis kasutusele juba 126 aastat tagasi, pole see tänasekski veel kõigile kättesaadav.

Ei ole normaalne, et põlises talukohas elav pere peab aastaid hakkama saama ilma elektrita. Selliste kõdude probleem oli aga siiani lahenduseta, sest asulatest kaugele jäävasse metsatallu liini vedamine on kallis ja käib enamikele peredele üle jõu. Õnneks on see lootusetu olukord muutunud. Kõige enam vajavad toetust ligikaudu sada hajaasustusega piirkondades elavat peret üle Eesti.

Abisaajate grupp on väga selgelt piiritletud peredega, kes oma kodus seni akude või generaatoritega on läbi pidanud ajama.

Toetuste süsteem on üles ehitatud nii, et taotleja ise maksab liitumistasust kümme protsenti kui summa jääb alla 200 000 kr ning 1% summadelt üle 200 000 kr. Minimaalne omafinantseeringu summa on 10 000 kr.

Asjaajamine võib küll võtta aega, kuid ohtu, et selle tõttu toetus saamata jääb, ei tohiks olla. Taotluste esimese vooru tähtaeg sel aastal on 1. aprill ning teine taotlusvoor lõpeb 15. oktoobril. 2010. aastal saab taotlusi esitada 1. aprillini.

Toetusprogrammi eesmärk on kaotada ajajooksul tekkinud ebaõiglus kaugetes küladesja taludes, kus elektrivõrguga liitumine käib elanikele ülejõu. Taotlemise tingimused on seatud nii, et abi jõuaks kõige suuremate abivajajateni. Kindlasti ei soovi riik asuda toetama kinnisvaraäri. Selle programmi raames ei anta raha ka suvilatesse elektri viimiseks.

Avaldatud:

23.01.2009 Elektrita maakodud saavad lõpuks voolu majja, Harju Ekspress

30.01.2009 Elektrita maakodud saavad lõpuks voolu majja, Pärnu Postimees

30.01.2009 Maainimesed saavad lõpuks voolu majja, Sakala

Kriis kriisis ehk vastasrinnal oli õigus

2009-01-21

Töövõimetuspensionide ja puudetoetuste väljamaksmise katkestamisega seotud skandaal alles kogus tuure, kui Savisaar tegi ettepaneku (toidu)talongide süsteemi loomiseks (ÄP, 08.01.). Õieti käivitamiseks, sest selline abi andmise võimalus on sotsiaalhoolekande seaduse paragrahv 28¹ järgi kogu aeg olemas.

Seadus ütleb, et elatusvahenditeta jäänud isikutele osutatakse vältimatut abi kuni abivajaduse kadumiseni ja abi andmist korraldavad omavalitsused. Ei ole pealinna meeri ettepanekule järgnenud reaktsioone jälginud, kuid puht juhuslikult jäi silma maksumaksja rahast endale läikivad kasukad soetanud noororavate sulepeast välja imetud kriitika.

Asjata pingutamine. Tubli annuse populismi kõrval on reformipartei mõttekaaslase Keskerakonna (ollakse ju ühises alliansis Liberaalid ja Demokraadid) ettepanekutes vahel ka ratsionaalne, järeleproovitud iva. Toidutalongide kasutamise näitel on selleks ivaks USA kogemus alates 1939. aastast.

Esimene abikäsi

Kindlasti mitte kõigi, heal juhul sadade, halvemal juhul tuhandete inimeste puhul tähendas pensioni maksmise katkestus möödunud aasta lõpus elatusvahenditeta jäämist. Keda aitas hädas sugulane, keda naaber, keda omavalitsus? Stopp! Seaduse järgi pidi omavalitsus olema selle kriisi leevendamisel esimene sekkuja, esimene abikäe ulataja.

Pole mingit tähtsust, et kriisi põhjustas riik. Et ühiskond tõhusalt toimiks, ongi meil subsidiaarne ühiskonnakorraldus, demokraatia, detsentralisatsioon, võimude lahusus jms ilusad mõisted, mida omavalitsustegelased, siis, kui neil seljatagune või jalgealune nõrgaks kipub minema, agaralt pruugivad.

Pealegi oli mullu septembri seisuga (sotsiaalministeeriumi andmetel) viimaste aastate jooksul riigieelarvest omavalitsustele toetuste maksmiseks ja sotsiaalteenusteks üle kantud rahast tervelt 150 miljonit krooni «läinud» muudesse valdkondadesse!

Mitu omavalitsust 227-st siis korraldas novembris-detsembris ootamatult hättasattunud kogukonnaliikmetele vältimatu abi andmist? Seni ei ole igale poole jõudvad ajakirjanikud ühegi mõjusa aktsiooni kohta näidet toonud!

Miks siis ameeriklased armastavad toidutalonge? Ega nad nii väga armasta - ei poliitikud ega tavakodanikudki edu, jõudu, ilu jm lihtsalt käsitatavaid asju propageerivas ühiskonnas.

Ometi on konservatiivist president Bushi valitsemise ajal süsteemi võimsalt laiendatud.
Lihtsalt, asi on küllalt efektiivne, paremat pole Ameerikamaa targad suutnud kolmveerand sajandi jooksul luua.

Kavalad talongid

2000. aastal sai USA põllumajandusministeeriumi vahendusel toiduabi igas kuus keskmiselt 17,2 miljonit ja 2008. aaasta prognoosi järgi 28 miljonit ameeriklast. Sellel riigi ulatataval vorstil on nagu ikka kaks otsa: ühes otsas on sel moel föderaaleelarvest subsideeritavad farmerid, toidutöösturid, kaupmehed, isegi pangad, teises vaesed ühiskonnakihid.

Või mis vaesed nad nii väga on. Sellesama ministeeriumi andmetel oli 2005. aastal teoreetiline õigus talonge taotleda 65 protsendil ameeriklastest. Tõsi, tegelike talongisaajate keskmine kuusissetulek oli ainult 650 dollarit leibkonna kohta, millele siis föderaaleelarvest tuli 213 dollarit talongirahana lisaks.

Õieti on need kunagi 1, 5 ja 10 dollari nimiväärtusega kupongid tänaseks päevaks 99 protsendil juhtudest asendatud spetsiaalsete krediitkaartidega (EBT Electronic Benefit Transfer). Ministeeriumi kodulehel saab igaüks oma õigusi kontrollida, ja kui ta mahub talongisaajate hulka, vajaliku avalduse täita.

Erinevalt meie sotsiaalministeeriumist USA põllumajandusministeeriumis e-riik toimib ja selle kodanikud on ka vaesed ameeriklased!

Mõni algaja poliitik on Eestiski välja pakkunud mõtte asendada segased ja raskesti hallatavad «tasuta bussisõit linnaliinidel pensionäridele» abi vajavate isikute krediitkaardile kantava rahasummaga hinnasoodustuste stiilis.

Sel juhul otsustaks inimene ise, kas ta loksub igal hommikul kahesaja grammi hakkliha ostmiseks 30 krooni eest GoBusiga turule või kulutab 100 krooni taksosõidule ja toob korraga nädala toidukoguse lähimast marketist.

Aga kogenumad poliitikud on kollanoka kiiresti korrale kutsunud. Erinevad hinnasoodustused seovad kodaniku käsist ja jalust ja võimaldavad temaga valimistel manipuleerida. Raha, isegi abiraha, kui see pole imepisike ja seda saab vabalt kasutada, suurendab inimese sõltumatust!

Täitmata paragrahv

Aga ikkagi, milleks ühe maailma rikkaima riigi kodanikele toidutalongid? Mõned sealsed asjatundjad liigitavad toidutalongide programmi kümne kõige edukama riikliku algatuse hulka.

Sotsiaaltöö korralduse aspektist on see erakordselt paindlik mehhanism. Abi võib anda kas ühe toidukorra, ühe päeva, nädala, kuu jne toidu eest tasumiseks. Teiseks iseloomustab seda otsustuse kiirus, mis kriisis inimesele on väga oluline. Kolmandaks on raha kaotamise oht väike, sest ühekordne otsustus käsitleb väikest summat.

Siis veel minimaalne abisaajate stigmatiseerimise (märgistamise) oht, väga hea sihitus (vastava auditi kohaselt oli 2007. aastal maksevigu 5,64 protsendil juhtudest, sh ülemakseid 4,58 ja alamakseid 1,06 protsendil juhtudest).

Ja lõpuks, et tegu on föderaalprogrammiga, siis kehtivad ühesugused õigused igaühele (kõigi osariikide elanikele). Suurim puudus, mida ameeriklased oma programmis näevad, on madal hüvitise tase.

Kas Edgar Savisaare talongiidee võtab ameerika plastrahast snitti, seda on kõrvalseisjal raske hinnata. Isegi kui ta on ookeanitaguse kogemusega tuttav, peab ta Eesti talongimajanduse loojaks ikka iseennast.

Aga juhul, kui toidutalongid oleksid Eestis käibel ja süsteem oleks sama paindlik kui Ameerikas, oleks hättasattunud töövõimetuspensionäridel olnud hoopis lihtsam kriisi üle elada. Sest vaja oli kiirust, paindlikkust, head sihitust. Neid omadusi, millega Eesti sotsiaalkaitse eriti ei hiilga.

Aga et üleriigilist süsteemi pole, siis pidanuksid omavalitsused täitma sotsiaalhoolekande seaduse paragrahvi 28¹. Ka Keskerakonna valitsetavas Tallinnas, Pärnus, Narvas, Kohtla-Järvel... ja Tartuski.

Näitame, et suudame – teeme Almuniale ära!

2009-01-20

Eesti vabariik A.D. 2009 meenutab mõne tunnuse poolest üsna täpselt Eesti vabariiki aastal 1992 ja 1999. Mõningad tollased meeleolud on hämmastavalt tuttavad. Kõigil kolmel aastal oli Eesti sügavas majanduskriisis - 1992. aastal oli see oma 1000%ise inflatsiooni ja majanduse 30%lise langusega vast kõige rängem. Töö kaotas ligi 30% tööealistest elanikest, Eesti riik ei suutnud end isegi elementaarsel kombel maksma panna.

Teisalt on 2009. aasta mõnes mõttes ohtlikum - 1992. aastal oli olukord lihtsalt nii hull, et kaotada polnud tegelikult midagi, 2009. aastal - õnneks - juba on. 1999. aasta kriis jääb oma ulatuselt nende kahe vahepeale. Sarnane on ka see, et kriis Eestis on kõigil kordadel olnud seotud kas lokaalse või ülemaailmse majanduskriisiga.

Eneseusk tõi edu

Sarnane on vähemalt teataval määral ka reageerimine kriisile või selle tõsidusele. Esiteks üritatakse eitada kriisi olemasolu, seejärel varjata selle ulatust ning lõpuks lüüakse üldse käega ning üteldakse, et ega me selle vastu midagi teha niikuinii ei saa. Maailma vaatamine läbi roosade prillide viib tihti teise äärmusse, pessimismi ning lootusetusse. Korraga ei usu me endasse enam ise, ega usu enam ka teised. Äärmuslikult pessimistlikud meeleolud kippusid valitsema Eestis nii 1992. kui ka 1999. aastal, samas suunas liigume ka praegu, 2009. aastal.

1992. aastal oli maailm Eesti võimalustest väga pessimistlikul arvamusel: tollaseid ajalehti lugedes ennustati meile küll majanduskatastroofi, küll kodusõda, küll Venemaa rüppe naasmist. Tihedam integreerumine Euroopaga kuulus pigem fantastika valda. Ja ega meid seal Euroopas keegi eriti ei oodanud. Ja ometi tegi Eesti pessimistidele ära: me julgesime vastu võtta valusad, aga vajalikud otsused, väljuda majanduskriisist, vältida kodusõda, vabaneda Vene sõltuvusest ning astuda otsustavad sammud Euroopa suunas, mis on meid praeguseks viinud Euroopa Liidu täisliikmeks. Naasmine Euroopasse oli Eesti selle aja suur eesmärk, mille alla painutati kõik teised prioriteedid. Ning see taktika tõi meile ka edu.

Paremini ei suhtutud meisse 1999. aastal. Eesti ime kuulutati maailmas «sulanuks», meile ennustati majanduspoliitilist kokkuvarisemist. Eestis endaski kinnitati, et meie majandusmudel olevat jätkusuutmatu ega suutvat majanduskasvu hoida. Pessimism ronis sisse uksest ja aknast. Sellel taustal oli NATOsse kutse saamiseks isegi unistada parajalt hull mõte. Keegi ei uskunud, et majanduskriisi ja eelarvepuudujääki sattunud Eesti suudab tõsta oma kaitsekulutused lubatud 2% tasemele. Mäletan hästi, et kui 2002. aasta suvel Brüsselis NATO peakorteris käisime, öeldi see arvamus meile otse välja: te olete toredad poisid küll, aga NATOsse saamist tuleb teil ikka veel mõnda aega oodata - kuni oma majanduse korda saate. Oleks me tollal seda juttu kuulama jäänud, poleks me ilmselt kunagi NATOsse pääsenud. Sest mis seal salata, ega keegi meid seal eriti ei oodanud. Ometi tegime pessimistidele ära - Eesti suutis radikaalsete otsuste ja negatiivse lisaeelarve toel kriisist väljuda. NATOga liitumine sai Eesti selle perioodi suur eesmärk, mille alla painutati kõik teised prioriteedid. Ning see taktika tõi meile edu.

Vaadates olukorda praeguses Eestis ja seda, mida me ise endast arvame või kuidas me teiste jaoks välja näeme, siis ega siin suuri erinevusi pole. Suur optimism on asendunud veel suurema pessimismiga, mis kuulutab, et niikuinii läheme täiega põhja. Kui me ise endasse ei usu, siis pole põhjust loota, et seda keegi teine teeks.

Euro olgu prioriteediks

Euroopa Komisjoni rahandusvolinik Joaquin Almunia teatas äsja, et Eestil pole lähiaastatel eurotsooni asja, enne tuleb vaadata, kuidas Eesti oma majanduse jälle korda saab. Mõne jaoks võib eurotsooni pääsemise võrdlemine NATOga ülepingutatuna tunduda, tegelikult on see Eestile ka julgeolekupoliitiliselt ülimalt oluline küsimus.

Riigid, kes suudavad praeguses olukorras sinna siseneda, saavad endale olulise konkurentsieelise, eurotsoonist väljajääjad jäävad aga vinduma. Pole suuremat kahtlust, et ega meid ka eurotsooni nüüd keegi eriti ei oota - nii nagu meid ei oodatud ei Euroopa Liitu ega NATOsse. Kui tahame aga endale paremat tulevikku ehitada, tuleb Eestil hetkel veel lahtiolevast uksest sisse üritada tungida. Sest nõuded eurotsooni pääsemiseks võivad tulevikus mitte leevenduda, vaid pigem karmistuda.

Mida selleks siis teha? Vastus sellele küsimusele polegi sedavõrd keeruline: sama, mis varasemate kriiside juures. Eurotsooniga liitumine tuleb Eestile seada samasuguseks erakondlikke vaidlusi ning kemplemisi ületavaks prioriteediks, nagu seda oli Euroopa Liitu ja NATOsse pürgimine. Selle eesmärgi alla tuleb painutada kõik teised prioriteedid. Selline taktika on meile kaks korda edu toonud ning ta toob meile edu ka nüüd - kui seda soovime.

Selleks oleks peaministril tark kokku kutsuda erakondade nõupidamine, kus pannakse paika, kas tegu on Eesti poliitilist maastikku ühendava eesmärgiga või peetakse vajalikuks praegust olukorda kasutada üksteisele ärategemiseks. Ma ei ole naiivne ega arva, et sellise üksmeele saavutamine saab kerge olema. Kindlasti mitte. Üritama aga peame. Sest vaid nii suudame paari aasta pärast uhkelt ringi vaadata ning ütelda «Ära tegime!».

Kuidas riigi rahaasjad korda saada?

2009-01-15

Eelmisel nädalal avaldas maksuamet 2008. aasta maksutulude laekumise numbrid.

See tõmbas vähemalt korraks kaameks ka nende näod, kes seni valitsuse pressikonverentsilt igale osundusele saabuvast depressioonist on vastu naeratanud. Kas see toob kaasa ka valmisoleku muutusteks, saab selgeks lähikuude jooksul. Seni on valitsus valinud sündmustele järele jooksmise taktika, mis on Eestis viinud probleemide kuhjumiseni. Langusega kohandumise strateegia riigi rahaasjades on pühkinud laualt lihtsad valikud.

Maksud lihtsalt ei laeku

2008. aasta tegelik maksude laekumine jäi 70,3 miljardi krooni tasemele 73,4 miljardi asemel. Kui sinna juurde liita mittemaksuliste tulude hinnanguline alalaekumine, siis potentsiaalne defitsiit langeb juba 2008. aastal alla Maastrichti 3% kriteeriumi. 2009. aasta eelarves on 77 miljardit krooni kinnitatud maksutulusid ilmselge utoopia. See oli selge juba eelarve kolmandal lugemisel detsembri algul riigikogus. Optimistlikult tahaks loota, et 2008. aasta maksutulud jäävad ainult veidi alla 2007. aasta tegelikku laekumist - 67,7 miljardit krooni, kuskile 65 miljardi krooni kanti. Oleme 2009. aastal hästi saanud hakkama, kui maksutulude alalaekumine jääb 10-12 miljardi juurde, võrreldes kinnitatud eelarvega.

Probleemi ei lahenda retoorikaga - vähendame riigiametnike palka ja üldvalitsemise kulusid. Riigivalitsemises tuleb loomulikult saavutada

suuremat efektiivsust ja ka riigiteenistujate arvu kokkutõmbamine 15% tuleb seada sihiks. Eesmärk võiks kõlada - vähema ressursiga vähemalt sama palju avalikke teenuseid! Kuid üldvalitsuskulud küünivad kokku kõigest 9 miljardini ja sealt vajalikku 8 miljardit maha ei tõmba. Seda tehes poleks muudel kuludel enam mõtet. Seega aeg oleks lõpetada inimesi eksitav retoorika, et kõik Eesti riigi probleemid on võimalik lahendada ametnike elu ahistades ja neid tööle sundides.

Valitsus peab riigi rahanduses astuma kolm sammu. Esiteks esitama veebruaris kulusid vähendava lisaeelarve vähemalt mahus 8 miljardit krooni. Siis finantseerime 2009. aastal küll osa kulud ikkagi defitsiidiga, kuid surume puudujäägi 3% raamesse, ja loome võimaluse 2010. aastal saada hakkama Maastrichti konvergentsikriteeriumide täitmisega.

Pensionid on probleem

2009.-2010. aasta suurim küsimus seondub pensionide väljamaksmisega. Põhimõtteliselt on pensionisüsteemiga pikaajaliselt asjad enam-vähem korras. Suurimad probleemid on tekkinud mitte süsteemist, vaid ühekordsetest pensionitõusudest. Eelarvelisest vaatepunktist on pensionikuludega probleem 2009. ja 2010. aastal. Ilmselt jääb 2009. aasta sotsiaalmaksu laekumine kuskile 2007. aasta nominaalsele tasemele - 27,3 miljardit. 2009. aastal peaksime pensione maksma 2008. aasta sotsiaalmaksu ja tarbijahinnaindeksi põhise indeksi pealt, kuid laekumised on 2007. aasta tasemel. 2010. aastal on aluseks 2009. aasta laekumine, kuid pensionid ei saa langeda, kui ka indeks peaks kukkuma alla nulli.

Teiseks tuleb esitada struktuursete reformide pakett. Eesti vajab mitte üksikuid reforme, vaid reformipaketti. 80% riigieelarve kuludest läheb viiele valdkonnale: sotsiaalkaitse (sh pensionid ja sotsiaaltoetused), tervishoid, majandus (sh teehoid, ühistranspordi dotatsioonid, põllumajandus), haridus ja üldvalitsemine. Kusjuures sotsiaalne kaitse ja tervishoid moodustavad peaaegu 50% kogu 98,5 miljardi kroonisest riigieelarve mahust. Ilma muutusteta nendes valdkonnas ei saa riigi rahandust jätkusuutlikele rööbastele asetada.

Tervishoius tuleks rakendada personifitseeritud tervisekontode süsteemi, millele laekub osa sotsiaalmaksu ravikindlustuse maksest.

Lõpetada sotsiaaltoetuste lausmaksmine, viia toetused vajadusepõhiseks ja testivale alusele.

Üldhariduses rakendada pearahasüsteemi ja eri omandivorme, koolitüüpe ja soodustada nendevahelist konkurentsi. Kutsehariduses siduda koolid nõudlusega, s.t ettevõtjatega ja erastada koolid ettevõtjatele. Kõrghariduse tasemel saata meie parimad ajud välismaale õppima ja meie enda ülikoolide arvu kärpida drastiliselt.

Kolmandaks tuleb esitada eurole üleminekuks vajalike otsuste kava. See protsess ei tohi olla suletud protsess. Laiema kokkuleppeta ühiskonnas me vajalikke ühekordseid samme ellu viia ei suuda.

Juhan Parts: vajame programmi uue majanduskasvu tekkeks

2009-01-14

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi sõnul tuleb valitsusprogramm ümber teha, et leppida kokku alused uue majanduskasvu tekkeks ning kärpida riigieelarvet koormavaid sotsiaal- ja palgakulusid.

Mis on praegu Eesti majanduse suurimad probleemid, millega majandusministeerium saab tegeleda?
Üks küsimärk on krediidi kättesaadavus ettevõtjatele, millega oleme proovinud jõudumööda tegeleda. Ideaal oleks selline, et Eestis tegutsevad pangad suudavad ümber orienteeruda sellistele majandussektoritele, mis aitavad kaasa uuele kasvule. Märksõnaks on eksportivad ettevõtted, olgu tööstus või teenindus. Teiseks need tööstusettevõtted, mis suudavad investeerida tehnoloogiasse.

Meie suuremad pangad peaksid kinnitama, et neil on raharessurssi ja nad on pädevad kohapeal otsustama. Juhul kui on mingeid probleeme, peaks riik Kredexi kaudu pakkuma kriisiaja lisasamme. Meil on nagunii terve menüü rahuaja tooteid, kuhu tuleb juurde tuua pikaajalise ekspordigarantiide süsteem, mis on olemas kõikides korralikes lääne majandustes. Ilma selliste ekspordigarantiideta poleks olnud Nokiat või Ericssoni. Mil määral peavad siin olema aktiivsed Kredexi-taolised organisatsioonid ja mil määral erasektor, see sõltub turuolukorrast.

Ei saa olla nõus sellega, et tegemist on normaalse turukorrektsiooniga. Kui kommertspangad olid kinnisvaramulli ühed aktiivsed osalejad, kes andsid hagu alla, siis nüüd on nad oma äärmise ettevaatlikkusega teises äärmuses. Raha on vereringeks. Siin ei aita muud, kui pangad teeksid suu lahti ja hakkaksid sel teemal rääkima. Siis on ka selgem, mida riik peaks tegema. Lihtsalt konstateeringust, et meie pangasüsteem on kenasti integreerunud Skandinaaviaga ja nii edasi, on vähe. Peame mõtlema selle peale, et meie elujõulised ettevõtted ei satuks olukorda, kus neil mingil põhjusel pole käibekrediiti või jäävad investeerimisprojektid pooleli.

Kui riigi abi järele on vajadus, siis majandusministeeriumis oleme valmis sellega valitsusse minema. Kui seda pole vaja, siis arendame neid tooteid, mida Eesti majandus vajab, nagu pikaajalised ekspordigarantiid.

Seega plaanite ära oodata, mida pangad on nõus ettevõtjate krediidiga tegema, ja siis otsustate, mida riik peaks tegema?
Oleme pakkunud välja aruteluks 4+1 paketi, millest neli sammu puudutavad ettevõtete krediteerimist ja üks koduomanike küsimust. Neli ettevõtete toetamise sammu on riigi garantii pankade laenudele, pankade rahastamine koos või ilma riigi garantiita, pangalaenude refinantseerimine ja omakapitali laen. Need sammud on praegu arutlemisel. Tahame kuulata, mida arvavad pangad ja mida arvavad teised ministeeriumid, rahandusministeerium.

Üks asi, mille [rahandusminister Ivari] Padar eile ära lörtsis (intervjuu toimus 7. jaanuaril - toim), oli lubada kõigile koduomanikele intressipuhkust. See sõnum oli moonutatud, me peame seda vaatama tervikpaketina. Meil pole mõtet astuda populistlikke samme. Meil on vaja, et ettevõtlus ei jääks seisma, et töökohad säiliksid ja tekiksid uued töökohad. Siis pole ka vaja tegeleda eluasemelaenude päästmise küsimustega. Ei saa aga välistada, et mingitel asjaoludel võib olla mõistlik toetada kodulaenuomanikke.
Siin on aga kaks vastuväidet. Kinnisvaraturg peab veel kõvasti paranema ja siin on laenuvõtja ja -andja vaheline suhe kõige olulisem. Majanduslikult ebareaalsete hindadele tugesid pakkuda ... Ma ei tea, kas see on mõistlik samm, ma kahtlen selles.

Nii et kinnisvarahinnad on veel liiga kõrgel?
Jaa, muidugi. Paljud laenud on võetud projektide peale, millel on kõrged marginaalid. Tegemist on pikaajaliste laenulepingutega. Tuleb arvestada, et seal taga on inimeste kodud. Padari eilne sõnum oli justkui nii, et kõigile ühtemoodi. Kui toetada, siis tuleb vaadata tervikuna, hästi fookustatult ja läheneda väga individuaalselt. Veel küsiksin, kas pangad oma huvidele mõeldes ei saa sellega ise hakkama?

Hulljulgeid, mustvalgeid lahendusi praegu ei ole. Praeguses kriisiolukorras tuleks lahendusi vaadata paketina, ettevõtlusele suunatud asjad, kinnisvaraportfell ja pankade vajadus. Väga kaootiliselt ühe asjaga tegeleda on rohkem poliitiline enesenäitamine.

Kas majandusministeerium plaanib rahandusministeeriumiga teha ühise roadshow pankade juures?
Oleme seda korra rahandusministeeriumiga arutanud ja pidimegi aasta alguses sellega edasi minema.

Ja fookuses oleks sel juhul abi ettevõtlusele?
Ma ei välistaks ka abi kodulaenuomanikele. Aga see peab olema suunatud lastega peredele ja peab olema väga individuaalne lähenemine. Ma eelistaksin olukorda, kus kaduvad töökohad asenduvad uutega, või seda, kus pangad leiavad oma laenuvõtjatega ise lahendused. Need on ikkagi väga pikaajalised koduprojektid. Enamik neist on tekkinud viimase viie kuni seitsme aasta jooksul ja need on 20-30 aasta laenuprojektid, seega peaksid kestma mitu tsüklit. Neid majanduslanguseid jõuab selle vältel näha küll ja küll.

Kas riigil on plaan, mida ette võtta siis, kui majanduslangus riigis läheb tänavuseks prognoositust kolmest-neljast protsendist märksa hullemaks ja sellega koos kasvab järsult ka tööpuudus?
Siin tuleks asjad panna loogilisse järjekorda. Aastased prognoosid enam ei aita. See pole etteheide ühelegi neid tegevale asutusele, kuid olukord lihtsalt on selline.
Kui teises-kolmandas kvartalis käivitub veel mingi negatiivne stsenaarium, siis riigi esimene eesmärk on hoida eelarvelised kulud kontrolli all. Siit me jõuame selle näotu kärbete poliitika juurde, mida me oleme harrastanud. Selles mõttes näotu, et mitte inetu, vaid me oleme teinud kärpeid siit ja sealt ning oleme kõik segamini ajanud. Oleme segamini ajanud pikaajalised koormused riigi kuludele, mis ajas kasvavad ja mis ei ole adekvaatsed kujunenud majandusolukorras. Me peame neid korrigeerima.

Sotskulutusi?
Noh, põhiliselt. Samas ka palgakulud. Ja suurusjärkudes tegeleme ... Matusetoetus ja isapuhkus, no milleks [neid oli vaja kärpida]? Ma räägin seda valitsuse liikmena, aga eks ta lõpuks oli kompromiss ja me ei saa poliitilistes otsustuskohtades olla ebareaalsed, see on selle koalitsiooni võimekus. Rääkides teedeinvesteeringutest, minu arvates on rumalus neid ära võtta olukorras, kus hinnad kukuvad ja me saaksime infrastruktuuri arendada. Tuleks pigem juurde anda.

Kõige tähtsam küsimus on eelarve kontrolli alla saamine negatiivse stsenaariumi korral. Võtan valitsuse liikmena kriitika omaks. Kui alustasime 2008. aastal negatiivse lisaeelarvega, polnud keegi nii ilmatark, et oleks ette näinud olukorda poole aasta pärast. See on aga tähtis, sest on selge, et valitsuse koalitsioonilepet ei ole. Ta on olemas, kuid sisu ei ole, sest olukord on muutunud. Minu jätkuv arusaam on, et on vaja uut krokodillide komisjoni, mis kirjutaks uue valitsusprogrammi. Võib-olla jaanuaris on seda raske teha, kuid see tuleks kokku kutsuda. Seda peaksid tegema erakonnad, see annaks koalitsioonile uue hingamise. Teistel poliitilistel parteidel ei ole praeguses olukorras üldse perspektiivi.

Kas praegusel koalitsioonil on üldse poliitilist võimekust sotskulutusi kärpida?
See on valitsusprogrammi küsimus. Programm tehti 2007. aastal, siis oli teine majanduslik olukord. Ka siis oli kahtlejaid, kuid ma ei ütle, et see eraldusjoon käis erakondi pidi, see käis isikuid pidi.

Oleks tark kavandada rõhuasetused uuesti. Kui mäletate, siis 2008. aasta aprillis tuli Mart Laar IRLi nimel välja plaaniga, kus oli säästueelarve, kuid see materdati maha. Vaja on uute rõhuasetustega valitsusprogrammi, mis toob uue ettevõtlusaktiivsuse, mis toob tagasi välisinvesteeringud. Vaja on mõningaid samme, mis pole muinasjutulised imed, kuid oleksid sõnumiks nii Eestis kui ka meie välispartneritele.

Meil on tänavu ees kahed valimised ja kui uut valitsusprogrammi ei tule, jätkuvadki sellised asjad, kus keegi [rahandusministri nõunik Rein] Järvelill saadab Padari nimel pressiteate ja tekitab sellega palju segadust. See tuleb kohe ära lõpetada, see on naeruväärne. Kahed valimised on reaalsus, millega tuleb arvestada. Me peame saama eurovalimistel normaalse tulemuse, kõik erakonnad peavad, eriti normaalsed erakonnad.

Kes on normaalsed erakonnad?
Ärme seda liigendust praegu tee. (Naerab.) Need on erakonnad, kes suudavad Eesti huve kaitsta.

Siit me jõuame uuesti haridus- ja haldusreformide juurde, kogu makromajandusliku perspektiivi juurde. Ka selle juurde, kuidas korrigeerida sotsiaalseid programme kujunenud majandusolukorra järgi.

Korrigeerida, see tähendab kokku tõmmata?
Kärbete tegemist alustades hüppasime ühelt sihtgrupilt teisele ja see kukkus halvasti välja. Kui kõik ühiskonna grupid võtavad mingi koormuse, siis koondab see samm ühiskonda.
Uuest valitsusprogrammist tuleksid lühema- ja pikemaajalised plaanid, mida me peaksime tegema. Ma ausalt öeldes lootsin, et krokodillide komisjon esitab vajalikud ettepanekud.
Tuleks uuesti hakata looma ülesehitavaid sõnumeid. Pole vaja ühte imeasja, tähtsad on rõhuasetused. See on eriti vajalik valitsuse poliitilise võimekuse kasvatamiseks, kui me mõtleme, et meil on vaja veel kaks aastat riiki valitseda.

Ütlete, et on vaja uut valitsusprogrammi, uusi suundi, millega kaasnevad ka uued kulud. On võimatu mööda vaadata sellest, et mujalt kui sotskulude arvelt on raske raha leida. Kas valitsusel on võimekust toetusi muuta, pensioneid kärpida?
Ma arvan, et miks mitte. Sotskulutused on erilaadsed. Võtame näitena kutsehaiguskindlustused, eripensionide kaotamise, tööandjate pensionisüsteemi sisseviimise - need ei säästa sel aastal eelarvekulusid, kuid kahe aasta pärast juba küll. Need vähendavad pikaajalisi kulusid.
Võtame paljuräägitud haigekassa. Kas me hakkame tegelema personaalse tervisekindlustusega või ei hakka? [Riigikogu sotsiaaldemokraadist liige Eiki] Nestor ütleb, et see on lollus. No ei ole. Haigekassa ei ole efektiivsusele suunatud süsteem, seda annab samm-sammult parandada. See on üks näide.

Sellised muudatused kahtede valimistega aasta jooksul?
Niisuguseid suuri otsuseid kolme kuuga ei tehta. Aga valitsusprogramm võib olla ka selline, et tahame jõuda uuele teadmisele, võib-olla aasta pärast.

Mida riik saab ette võtta majanduse elavdamiseks? Mõttesse tulevad infrastruktuuri investeeringud.
Ettevõtluse programmid on kõik olemas, ainult ühislaborite meedet ei ole ma veel turule lasknud. Eksporditoetuse ja ühisturunduse meetmete mahte oleme suurendanud.
Mis puudutab infrastruktuuri, siis majandusministeerium on valmis tooma rohkem projekte, aga piiri seab valitsuse rahastamisvõimekus. Infrastruktuuri projektide ettevalmistamise aeg on vähemalt aasta otsuse langetamisest.
Me ei ela Roosevelti või, jumala eest, Hitleri ajal. Isegi mitte Pätsi ajal, kui hakati ehitama kitsarööpmelist raudteed, kus inimesed said tööd. Praegune tee-ehitus ei ole tööjõunõudlik. Meil on vaja infrastruktuuri arendada, et vastata 21. sajandi nõudmistele. Et Tallinna-Tartu vahel oleks võimalik tunniga sõita, et Tallinnast Narva oleks neljarajaline tee, et Riiga oleks võimalik kiiresti sõita, et lennuühendused oleksid olemas. Infrastruktuur on konkurentsivõime küsimus, mitte kinnisvarabuumi üleelamise samm.
Kinnisvarabuumi üleelamiseks on mul järgmine programm, mis puudutab energeetikat: me kõik, kes me elame paneelmajades, kus on siiani enamik elamufondi, me raiskame elektrit ja soojust. Teisisõnu me raiskame raha. Tehes mõistlikke investeeringuid, võidavad kõik: ehitajad saavad tööd, inimesed investeerivad tulevikku, energiat kasutame vähem. See programm on Kredexi ja pankade koostöös kohe avamisel, me tahame soodustada odavamat krediidiressurssi korteriühistutele.

Kui suur on Kredexi korteriühistute projekt rahaliselt?
Selle üle on olnud Euroopa Komisjoniga üsna rasked läbirääkimised. Komisjoni jaoks on suhteliselt uudne, et me ei anna otsetoetusi, vaid tahame viia krediidi hinna võimalikult alla ja toome Kredexi abil sisse Euroopa Arengupanga raha ning pakume seda kommertspankadele. Esimeses järgus toome lisaressurssi 700-800 miljonit krooni. Inimene võidab sellest, et tema pikaajaline intress alaneb. Selle tulemusel on korteriomaniku võit suurem, selle asemel et anda talle viis protsenti sularaha.

Isiklikud asjad ja ühised asjad

2009-01-14

Kirjandusteadlane Peeter Olesk leiab, et Eesti on kaotamas oma nägu. Oma vigade asemel otsitakse teiste omi.

Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meri isiklik mobiiltelefon oli kõrgemat järku kui lihtsurelikel. Väikesel jaanitulel Paslepas läks see kord kaduma ja kulus vist veerand tundi, enne kui me selle leidsime. Oli sealsamas lõkkeaseme kõrval, kuid väljaspool välitaskut.

Lennart Meril polnud aga isiklikku kahvlit, kui ta presidendiks valitult Kadriorus tööle pidi hakkama. Ei isiklikku ega kahvleid külalistelegi.

Siis ta arvas, et Eesti Vabariigi Soome suursaatkonna residentsi köögiinventar - nuge ja kahvleid peab niisuguses kohas olema vähemalt veerandsada paari - tuleb kanda Kadriorgu bilansist bilanssi. Kuhu sa kannad, kui pole bilanssigi? Ainult näljased näod.

Mis on isiklik?

Minister ei pruugi olla ärastaja. Kuidas saaks praegune sotsiaalminister Maret Maripuu ärastada riigimehelikku tarkust? Selleks peaks ta olema uskumatult leidlik. Kohalik Newton, õunaga vastu pead. Ent ministrist võib ärastaja teha. Lavastamise asi.

Nii on läinud majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Partsiga (IRL), kes pealkirja järgi garanteerib eksporti miljardi krooniga («Parts toetab eksporti miljardigarantiiga», PM 12.01).

Egas ta oma taskust seda ei garanteeri! Tema juhib ministeeriumi, kus talle ja kantslerile alluvad ametnikud on töötanud välja plaani ergutada Eesti nimele vormistatud kaupade müümist mujale. Umbes nagu mugavuslipu laevu.

Ma ei ütle, et vale on plaan. Miljard, mis sellise plaani tagatiseks pannakse, pole lihtsalt Partsi oma. Kus see miljard oli siis, kui lõhuti ära raudteekolmnurk Tartu-Valga-Petseri, ja siis, kui minu koolivend arvas, et raudteel polegi mõtet, vaid eeskätt tuleb toetada Tartu lennuvälja Ülenurmel, kuid ka siis, kui ilmnes, et reisirongiühendus Tartust Valka ja sealt edasi Riiga ning juba kaugemale Varssavisse taastub alles alates aastast 2010?

Partsile omistatakse miljard, ent kus see on, kui kommunikatsioon ei toimi?! Kusjuures, veel kord, see miljardigarantii pole tema taskust. See on meie ühisosa.

Priipass-hobused

Isiklikud saavad olla oma sõnad. Need ei ole kellelegi keelatud. Olin ise juures, kui tollane regionaalminister Vallo Reimaa (IRL) rääkis 2007. aasta lõpus sellest, et kõik omavalitsused peaksid elama nagu inimesed Piirissaarel. Võtke eeskuju!

Kuu aega hiljem võeti maha mitte Piirissaare, vaid minister ise, ja ilma igasuguste oma sõnadeta. Kas keegi on lugenud uue regionaalministri Siim-Valmar Kiisleri omi tähti? Ma mõtlen sõnu, mitte kolme risti ja nimekirjutust...

«Isiklik» tähendab seda, et sa käitud õukonnas nagu suverään ehk kommetest kinnipidavalt, aga mitte ka nagu pugejalik töllmokk. Eesti on kaotamas oma nägu. Täiskasvanu iga tagasi, 20 aasta eest ehk kodanike komiteede loomise aegu taheti oma nägu. Tollal kehtisid Nõukogude Liidu ja pagulaste asukohariikide passid. Vähe oli neid, kes teadsid, kes oli «priipass-hobune».

Niisugune oli too, kes jooksis vankri kõrval, mitte ei vedanud. Kas ei ole praegu sedamoodi, et noid priipass-hobuseid on tulnud järjest juurde, aga uued näod ilmnevad peamiselt rubriigis «Õnnetused ja kuritööd»? Pole nägu ega ka selgust selles, mis meie riigis kuulub sulle. Me elame vabalt, ent justkui ilma riigita. Oma riik on ka oma nägu. Või vastupidi.

Kelle asi?

Väljastpoolt ei peaks taksotransport kuuluma kirjandusteaduse alla kohe mitte kuskilt otsast. Mida tunneb kirjandusteadlane aga siis, kui kuuleb, et taksojuht on oodanud klienti viis tundi? Ta võib küsida, miks kirjandus on vait (Tartus sõitis Nobeli nominent Friedebert Tuglas omnibussiga, Tallinnas tuttava autoomanikuga).

Ta, see kirjandusteadlane, võib küsida siiski ka teisiti. Mida teeb taksojuht viis tundi, kui tal pole tööd, kuigi ta on tööl? Kas keegi kujutab endale ette Eesti Vabariigi presidenti, kes vaatab tundide kaupa lakke? Millal õun kukub!

Me oleme tänavuse riigieelarve, ma kordan, m e i e r i i g i eelarve uue kärpimise lävel. Mitte väravas, vaid uksel. See puudutab meid kõiki, kuigi mitte igaüht samamoodi. Siit minu soov: võimukandjad ei tohi paanikat suurendada, aga peavad tunnistama oma vigu. Sellega jääb praegune võim kimpu. Oma vigade asemel otsitakse teiste omi.

Mina ei otsi Eesti Vabariigi asemele teist riiki - kus noid vigu poleks!

Keda eelistada, Vanemuist või Ülemiste vanakest?

2009-01-14

Möödunud aasta augustis valminud analüüs avalike teenustega rahulolu kohta pealinnas ei pälvinud üldsuse tähelepanu. Kogutud andmed läksid asja ette paari kuu pärast, uuringu «Tartu ja tartlased» tulemuste avalikustamise järel.

Kahes töös olid mõned kattuvad küsimused ja ajakirjanikel tekkis loomulik soov kahe linna olusid kõrvutada. Paraku oli Tallinnas ja Tartus probleemipüstitus erinev ja saadud tulemusi võrrelda on riskantne.

Pealinnas tehtu oli Taaralinna omast märgatavalt kompaktsem ja konkreetsema sihitusega. Analüüsiti elanike osavõttu kogukonna elust ja linna juhtimisest, erinevate rühmade teenuste vajadust ja kättesaadavust.

Tartu uuringu tulemused on üldisemad, läbi mitme küsitluse (1998, 2003, 2008) kogutakse elanike arvamusi kindlate valdkondade arengu (hetkeseisu) kohta.

Väärad ettekujutused

Iseenesest saab ka uuringu «Tartu ja tartlased 2008» tulemusi mitmeti kasutada. Esimesena hakkavad silma teemad, mis küsitluse ajal olid vastajatele aktuaalsed. Teiseks võib hinnata tasakaalu või tasakaalutust erinevate eluvaldkondade arengus. Kolmandaks saab aimu tartlaste üldisest rahulolust eluga.

Järelduste tegemine eluvaldkondade kohta nõuab lisatööd, sageli kajastuvad vastustes erinevad kõrvalmõjud. N-ö päevakajaliste mõjutuste kohta on kõige lihtsam näidet tuua tervishoiust.

Pärast eelmisi küsitlusi pakuti agaralt tõlgitsusi, miks tartlastel on pretensioone linna võtmeala, arstiabi korralduse suhtes.

Eriarsti juurde pääsemist kritiseeriti ka 2008. aastal, 28 protsenti intervjueeritutest polnud sellega üldse rahul, pigem rahulolematud kui rahul oli veel 31 protsenti.

Samal ajal refereeritava küsitlusega (2008. aasta septembris) uuriti kliinikumis klientide rahulolu ambulatoorsete tervishoiuteenustega. Ja teenust saanute hinnang ravi kättesaadavusele oli märgatavalt kõrgem kogukonnas levinud arusaamisest.

Üldse ei olnud ambulatoorse ravi korraldusega rahul 10 protsenti ja üldiselt polnud rahul 16 protsenti klientidest. Püsivalt ja teadlikult päevakorras hoitav tervishoiu alarahastamise probleem on tekitanud väära kujutluse halvast teenindusest.

Kõrge hinnang

Hoopis usaldusväärsem üksikute teemade lahkamisest on uuringusiseste võrdluste tegemine. Näiteks võrreldes jalgratturite või autojuhtide arvamusi liiklustingimuste kohta, lastehoiu või hariduse kvaliteeti, rahulolu sotsiaal- või tervishoiuteenustega...

Kui jätta kõrvale ravijärjekorrad, siis oli rahulolu tervishoiuteenustega nii varasemate kui ka viimase küsitluse ajal suur. Need teenused, mida osaliselt rahastatakse linna eelarvest, said vastavalt 4,3 (koduõendusteenus) ja 3,4 (hooldusravi) palli 5 võimalikust.

Rahulolu hoolekandega oli varem märkimisväärselt kesisem, tänaseks on pilt rõõmustavalt muutunud. Koduhooldus sai 2008. aastal hinde 4,6 ja üldhooldekodu teenus 3 palli.

Võtame arvesse, et eelmise aasta lõpul valmis hooldekodu juurdeehitis ja plaanide kohaselt remonditakse sellel aastal põhihoone. Pole võimatu, et järgmise uuringu ajaks on rahulolu hooldekodus tehtava tööga kasvanud 0,5-1 palli võrra.

Hoolekanne on Tartus muutumas linlastelt järjest paremaid hinnanguid pälvivaks
Tunnistasime eespool, et üksikute probleemide lahkamine on käsitletava uuringu kontekstis keeruline. Samas oleks viga jätta nimetamata Tartu suurimat nõrkust, piiratud valikutega tööturgu.

Rahulolev tartlane

Erialase töö saamise võimalus on hinnanguliselt küll paranenud (2003. aastal leidis suhteliselt lihtsalt tööd 23 protsenti, 2008 aga 41 protsenti küsitletutest), kuid pilt on ideaalsest kaugel.

Tõsi, see puudujääk mõjutab vähe vastajate üldist hoiakut: 93 protsenti tartlastest on oma eluga ja oma linnaga rahul. Laseme selle protsendi veel silmade eest läbi ja tunnistame: oma eluga saavad hästi või rahuldavalt hakkama nii nooremad, tööealised kui ka eakamad tartlased.

Pensionärid pole sugugi pahur elanikerühm, nagu seda vahel kirjeldatakse!
Mõneti on saadud tulemus siiski ülikoolilinna kohta tavatu, pigem omane kuurortlinnadele, kus kaalukas osa elanikest on jõukad, jõudeelu elavad inimesed. Seal pole täitmata soove ja unistusi, tahtmist ise midagi uut teha ja oma elukorraldust mõjutada!

Vastused kaudsetele küsimustele (näiteks «Kus te elaksite, kui saaksite elamise kohta vabalt valida?») annavad otsestest rahulolu hinnangutest pisut erinevad, kuid siiski samas suurusjärgus tulemuse.

Tartlastest jääks paigale 87 ja mujale koliks 13 protsenti. Tallinlastest eelistaks 10 protsenti pealinna asemel elukohaks mõnda teist linna, 8 protsenti maakohta ja 82 protsenti jääks paigale. Suurem linn, suurem erinevus elustiilides, vajadustes, soovides. Neid kõiki ei õnnestu kunagi täielikult arvestada!

Tartlaste õnn on, et Vanemuine on kandlel uinutavat viisi sõrmitsev toi, mitte Ülemiste vanakesega sarnane toimekas taat. Sest kui palju maad sellest 93 protsendi rahulolust sajani enam on! Pole ohtu, et kui linn valmis, siis päästetakse vetevood valla...

Raad nagu GoBus

Tuleb toonitada, et rahulolu linnaga ja rahulolu linnavalitsusega on kaks täiesti erinevat asja. Linnavalitsuse tööd hindab kõrgelt veerand küsitletutest, koolipoisi kolme paneb kolmandik ja umbes sama suur osa tunnistab, et ei oska hinnet panna.

Kui viimased kõrvale jätta, siis on keskmine hinne 3,4. Hinne ühistranspordile (viie küsimuse kaalutud keskmine: peatuse kaugus elukohast, liiklussagedus, ühendus kesklinnaga, info bussiliikluse kohta ja bussi sisenemise mugavus) on 3,8. Linnavalitsus nagu GoBus.

Gaasitüli võitjad ja kaotajad

2009-01-12

Kahe naabri avalikus tülis gaasitarnete ja transiiditasude pärast torkab silma mõlema riigi suutmatus suhteid klaarida. Korduvalt alustatud läbirääkimised jõuavad ikka samasse punkti.

Venemaa ähvardab lõpetada maagaasi müügi Ukrainale, kui too keeldub maksmast nõutud hinda. Ukraina omakorda lubab suurendada Euroopasse eksporditava maagaasi transiiditasusid. Tarnekatkestuste hirmus Euroopa riigid ootavad hingevärinal, kuni järjekordne ajutine kokkulepe sõlmitud saab. Tüli põhjusteks on maagaasi infrastruktuur, gaasitranspordiks vajaliku nn tehnoloogilise gaasi päritolu ja vahendusfirmade osalus gaasitarnetes.

Nõukogude Liidu lagunedes päris Ukraina olulisima osa maagaasi infrastrukuurist: torujuhtmete süsteemi pumplate ja looduslike maa-aluste gaasihoidlatega, mis mõeldud gaasi ekspordiks Kesk- ja Lääne-Euroopasse. Venemaale jäid maagaasi varud ja tootmine.

Lepete sünd ja asjaolud

Ukrainale kuuluvatest maagaasi leiukohtadest kaetakse napilt kolmandik kodumaisest nõudlusest, ekspordiks ei jää üle midagi. Venemaa käsutuses on küll maailma suurimad gaasivarud, kuid pelgalt siseturuga piirdumine tähendaks hädavajalikest valuutatuludest ilmajäämist, sestap vajatakse läände suunduvaid torujuhtmeid maagaasi eksportimiseks.

NSV Liidu ajast pärit lepete kohaselt peab Gazprom maagaasi Euroopa partneritele üle andma nende maade kunagisel piiril NSV Liiduga. See ei ole eurooplaste mure, kuidas Gazprom oma gaasi Ukraina kaudu edasi toimetab. Seepärast Venemaa on korduvalt üritanud Ukrainale kuuluvat gaasitranspordi süsteemi Gazpromi kontrolli alla saada. Ukrainale kuuluvate torujuhtmeteta ei saa Gazprom maagaasi Euroopasse müüa. Venemaa gaasita jääks Ukraina rasketööstus ja elektritootmine seisma.

Ukraina sai üheksakümnendatel aastatel võtta kahe riigi ühendatud gaasisüsteemist just niipalju gaasi, kui vaja. Niipea kui Gazprom üritas tarbitud gaasi eest võlga sisse nõuda ja gaasitarneid piiras, võttis Ukraina oma jao Euroopasse suunatud ekspordist ning Gazprom pidi Euroopa partnerite survel maagaasi müügi Ukrainale taastama.

Gaasi transpordiks kulub teatud hulk sedasama maagaasi, mida suured pumbajaamad kütusena kasutavad. Kuni selle aasta jaanuarini kattis selle osa Gazprom. Nüüd nõuab Venemaa, et maagaasi transpordiks kulutaks Ukraina oma gaasi, sest Gazpromil on kahtlus, et transpordi tarbeks kulub gaasi vähem, ülejäägi võtab Ukraina omale.

Üheksakümnendatel tekkinud võlgnevuste tagasimaksmise osas saavutati kokkulepe 2002. aastal, kui Ukraina peaministriks oli Viktor Juštšenko. Kaks aastat hiljem sõlmiti Ukraina riikliku gaasifirma Naftogazi ja Venemaa gaasimonpoli Gazpromi vahel gaasitarnete korraldamise leping järgmiseks viieks aastaks. 2005. aasta detsembris katkestas Gazprom leppe ning tegi jaanuaris 2006 ootamatu ettepaneku vahendajaid kasutada.

Selle aasta jaanuarini ei tasunud Ukraina tarbijad gaasi eest Gazpromile või Naftogazile. Maagaasi importis Ukrainasse RosUkrEnergo, millest pool kuulub Gazpromile (Šveitsis registreeritud tütarfirma Rosgas Holding AG kaudu) ja teine pool (samuti Šveitsis registreeritud) firmale Centragas Holding AG, mille omanikeks on ärimehed Dmitri Firtaš ja Ivan Fursin.

Segane vahendusskeem

RosUkrEnergo ostab maagaasi Gazpromilt ja Kesk-Aasiast, kuid ei müü seda mitte otse Ukraina riiklikule gaasiettevõttele, vaid RosUkrEnergo ja Naftogazi ühisfirmale UkrGazEnergo. RosUkrEnergo re-ekspordib läbi Ukraina ka Kesk-Aasiast ostetud gaasi.

Naftogaz haldab küll kogu Ukraina gaasitranspordisüsteemi, kuid teenib tulu vaid kodumaise maagaasi müügist elanikonnale ja soojatootjaile. Ukraina tööstusele ja elektritootjaile müüdava imporditud gaasi eest tasutakse UkrGazEnergole. Viimane on saanud omale ka osaluse Ukraina maa-alustes gaasihoidlates.

Pole teada, kelle huve RosUkrEnergo esindab. Meedias on vihjatud Venemaa ja Ukraina oligarhide ja kõrgete riigiametnike seotusele vahendusskeemiga. Nii olevat suurtarbijate ehk tööstusettevõtete omanikud ja võimukandjad isiklikult huvitatud, et gaasi eest ka õigel ajal tasutaks.

Kui kõik olulised isikud ja ettevõtted on skeemi kaasatud, siis miks on viimase nelja aastavahetuse eel ja ajal kordunud üks ja sama tüli? Kindlasti on tegemist tulusa äriga, et sellest osasaamiseks või olemasoleva osa suurendamiseks ja võistlejate tõrjumiseks takistatakse otselepingu sõlmimist Gazpromi ja Naftogazi vahel (kuigi 24. oktoobril 2008 otselepinguks vajalik esialgne kokkulepe saavutati jäi novembrikusse kavandatud tarneleping sõlmimata).

Segase vahendusskeemi võitjateks on need, kes jagavad omavahel kasumi. Kaotajateks on Ukraina majandus ja ühiskond, sest kahtlastest tehingutest võrsuv korruptsioon õõnestab omariiklust ning mõjutab poliitilisi otsuseid. Kaotajaks on ka Gazprom, sest osa gaasiekspordi tulust läheb ettevõttest mööda. Lisaks kahjustavad korduvad tülid Ukrainaga Venemaa gaasimonopoli mainet.

Intervjuu: Parts toetab eksporti miljardigarantiiga

2009-01-12

Majandusministeerium loodab ekspordiettevõtteile riiklikke garantiisid ehk lubadusi jagades teenida viie aastaga Eesti majandusele ligi ühe miljardi krooni jagu lisandväärtust. Kas mäng väärib küünlaid?

Majandusminister Juhan Parts, millist abi eksportijatel tulevikus oodata on?

Täna (reedel - toim) läks kooskõlastusringile pikaajalise ekspordigarantii võimaldamise seadus. See meede aitab ettevõtteid, kelle eksporditegevus ei piirdu lihtsalt kauba ostu ja müügiga, vaid rohkem tõsiseid teenustepakkujaid, ehitajaid või keerulisemate süsteemide eksportijaid.

Räägime sellest, et pangad ja ettevõtjad peavad ühiselt pingutama. Praegu tuleb pooltelt erinevaid signaale ja jutud ei lähe päris kokku. Pangad ütlevad, et neil on ressurssi, ettevõtjad aga, et neil on raske teha investeerimisotsuseid ja probleeme on krediidiga.

Kuidas süsteem siis töötab?

Lisame Kredexi töösse ühe tähtsa meetme: garantiid eksportijatele võivad kehtida rohkem kui aasta. Teeme Kredexi lisakapitalimakseid, et nii saavutada finantsvõimendus.

Küsimus on aga praegu, kas pankadel on piisavalt ressurssi. Euroopa investeerimispank pakub ettevõtetele raharessurssi, kuid Eestisse on seda jõudnud vähe. Siit tulebki riigi tugi. On seda aga vaja? Kui pankadel on ressurss olemas, miks siis ettevõtjad ütlevad, et jäävad pankadega suhtlemisel hätta?

Juttu on olnud kokku neljast miljardist kroonist, mida sellega tehakse?

Neli miljardit on raharessurss, millega tasub meie hinnangul üht või teist abimeedet rakendada, kui selleks on vajadus. Aga kas on vajadus, see nõuab läbirääkimisi ettevõtjate ja pankadega.

Lisagarantii puhul on ju võimalus, et riik jääb oma rahast ilma.

Et garantii saanud eksportijad ei maksa tagasi? See on alati reaalne oht, mistõttu annamegi raha Kredexi kaudu. Nii pole otsest ohtu riigile. Kredexi olukorda peame aga jälgima ning tema tegevus peab olema isetasuv.

Kas see on siis nii-öelda käsi-peseb-kätt-tehing? Mida eksportijatelt vastu tahate?

Mida peaksime tagasi nõudma? Meid huvitab, et oleksid töökohad ja konkurentsivõimelised ettevõtted, mis elavdaksid Eesti majandust.

Kas riik võib tahta lisagarantii saavas ettevõttes osalust?

Pole sellist eesmärki. Kapitaliosalus on pigem arengufondi tegevus. Riigil seda laadi osaluse saamise soovi pole.

Millistest kriteeriumidest firmadele garantiid andes lähtutakse?

Kõik, kes läbivad Kredexi sõela ja kelle äriprojektid on adekvaatsed, saavad garantii.

Probleemide õgvendamisest

2009-01-10

Küsimused, millele mõtlev kodanik peab vastama, on enamasti täiesti erinevad, ikka siit nurgast ja sealt nurgast - sageli ilma keskpõrandata. Olgu näide viimasest kolmekuningapäevast, mil ligikaudu tunni aja jooksul tuli anda oma vastus järgmistes küsimustes: 1) kuidas veaks praegune valitsuskoalitsioon korraga välja nii haldus- kui ka haridusreformi, mis on omavahel seotud ja 2) mis saab Eesti kaitseväest, kui konkurss kaitseväe ühendatud õppeasutustesse vajub nulli ehk sinna võib astuda iga issanda idioot?

Esimene probleem on väga puntras ka seepärast, et koalitsioon Toompeal ei kontrolli Eesti suurimat omavalitsusüksust ehk pealinna. Teise probleemi puntraid on kaugelt rohkem, sest akadeemilise lati kõrgus on sassis kõikides õppeasutustes ning samas - Švejkidega me Eestit ei kaitse.

Probleem kohe, lahendus hiljem

Rindejoone õgvendamine tähendab alati ainult üht: et kaotused oleksid väiksemad. Probleemi õgvendamine tähendaks seda, et asi tehakse maakeeles öeldes arusaadavamaks. Et mitte vigurdada: kuna küsimused esitati mulle, siis annan ka vastused.

1) Haldus- ja haridusreformi ühitamine käib praegusel valitsuskoalitsioonil üle jõu, sest peale muu toimuvad protsessid, mis on rahvusvahelised ja kus Eesti pole ainuke otsustaja. Koolivõrgu õgvendamine ei ole reform, vaid sundkäik. Oleks ta reform, oleks reform iga reformpõhjaga voodi, mida kasutatakse liiva sõelumisel. Haldusreform tähenduses „omavalitsusüksuste arvu kokkutõmbamine" on reform samavõrd kui see voodi. Keegi ei hakka ju kokku tõmbama Tallinna! Kui meil on valdu ja vallavõime liiga palju, siis kust võetakse see kohalik Napoleon, kes fikseerib seadusandlikult, et senine vald tohib olla ainult küla, veel parem, kui üks uulits.

2) Vanast peast võib kaitseväelane ollagi kroonu onu ehk ennast upitav veteran. Nüüdisaegne kaitsevägi vajab aga haritud noori inimesi, järelikult just neid, kes on vaimses mõttes treenitud. Praktiline olles: Eesti kaitseväes on juba üsna palju neid, kes tunnevad Balkanit, NATO peakorterit ning Lähis- ja Kesk-Ida. Nood inimesed on väga suur rahvuslik varandus. Meil on aga masendavalt vähe neid, kes tunnevad korralikult Venemaad ja Uurali-tagust Aasiat, ning mõtlemapanevalt napilt neidki, kes tunnevad korralikult Eestit. See töö, mida on vaja teha noortega enne kõrgemat sõjaväelist õppeasutust, on laokil.

Muidugi on küsimusi võrreldamatult rohkem kui kaks. Minusuguste jaoks on jabur, kui olukorras, kus Eesti elanikkond ei ole pööraselt kasvanud, tuleb Tartu postimajas oodata saadetise kättesaamist kauem kui kümme minutit. Nõukogude ajal niisugust jama ei olnud. Või et mulle pannakse postkasti vettinud Äripäev koos kuiva Postimehega. Missugune koalitsioon lubab ja garanteerib, et alates aastast 2010 värskeid, kuid läbimärgi ajalehti postkastidesse ei topita?

Praegune koalitsioon otsib plusspunkte nagu terveid kohti augu kõrvalt. Mille arvel võetakse terve koht näiteks sellele augule, kus reisirongiühendus Tartu-Valga ei taastu enne aastat 2010 ja reisirongiühendus Tallinn-Riia-Varssavi enne aastat 2012? Selle augu põhjas on aga ka Tartu ja Valga vaksalite kordategemine, kui me räägime üksnes hoonetest.

Manöövrid ja ohverdused

Sõna „prioriteet" tähendab pingerea järjestamist kõige tähtsama sabas. Arvatavasti ei ole ma ainuke, kellel on tekkinud küsimus: kui palju meil neid prioriteete õigupoolest on? Loetlegem kuus: tänavused valimised; hakkamasaamine hinnatõusudega; pensionide jm õigeaegne väljamaksmine; koalitsiooni püsimine; liitumine euro-tsooniga; energeetilise avarii ennetamine. Seadus ütleb midagi ainult esimeses punktis. Seadus ei ütle üheski paragrahvis, mismoodi karistada riiki, kes jääb toetuste maksmisel võlgu ja palub piirduda mõistva vabandamisega. Koalitsiooni püsimist ei saa sätestada ükski seadus. 20 aastat pärast Eesti Kodanike Komiteede loomist oleme jõudnud olukorda, kus võimu ei tohi ohverdada, aga kodanike ellujäämist võib.

Ma ei taha sellega väita, et asi on püsti pöörane. Arvan muud. Alanud aastal on ka poliitikute ohverdamine paratamatu, sest kui see välistatakse, tekib stagnatsioon. Laulev revolutsioon oli mäletamist mööda stagnatsiooni vastane.

Kriis ei too kaasa Savisaare talongi-Eestit

2009-01-08

Savisaare turumajanduse vastasus ja riigikapitalismi idealiseerimine on üldtuntud. Eesti heaolu kasv 90-ndate alguse tasemelt 15% SKP per capita Euroopa keskmisele tasemele 70% SKP per capita on toimunud tänu turumajandusele ja demokraatiale.

Kapital liikus Eestisse nähes võimalust püüda väärtust läbi Eesti konvergentsi Euroopa Liiduga, toetatuna 90-ndatel loodud kuvandile Eestist kui avatud majandusega liberaalsest ja edumeelsest ühiskonnast. Selle kuvandi teket toetasid nii radikaalne privatiseerimine, madalad proportsionaalsed maksud, tasakaalus eelarvepoliitika kui ka konservatiivne rahapoliitika.

Kõik see, mille vastu Savisaar on aastaid sõdinud. Aga isegi see kriis, mis kindlasti nõuab Eesti riigi seniste arengualuste ümbervaatamist, ei too endaga kaasa Savisaare idealiseeritavat talongi-Eestit. Tulusid ümberjaotav riigikeskne poliitika ei ole lahendus Eesti jaoks saavutamaks uut heaolu kasvu.

Vastupidi - lahendus tuleb hoopis läbi veelgi suurema avatuse kapitali, tööjõu ja teadmiste liikumisele nii Eestisse kui Eestist välja.

Eesti saab olla edukas vaid avatuna, me oleme liiga väikesed ja rahvastik liiga vana, et saaksime maksta tänase ebaefektiivsuse tulevaste põlvede arvelt kinni. Uus töölepinguseadus aitab ühiskonna suurema efektiivsuse saavutamisele kaasa, aidates hoida ja luua töökohti, ning on selle läbi nii tööandjate kui töötajate huvides.

Patuse tõed ja rõõmud

2009-01-08

Kihelkonna velskri Heinrich Kõrge pojal, väga teenekal sisehaiguste õppejõul professor Kuno Kõrgel (1913-1989) oli kombeks öelda: "Pea see patune ei libise."

Kuno Kõrgega samasse põlvkonda kuuluv August Sang (1914-1969) küsib luuletuses "Õhtu": "Paljukest on vaja/ õnneks minul, rõõmsal patusel?". Värss on kirjutatud ajal, mil Sang oli juba lootusetult haige (maovähk). Pärast pattulangemist on meist patune igaüks. Me kõik. Ent kes võiks tunnistada päeva lõpul, et ta on rõõmus patune?

Poliitiline mull ja head lootused

Kahtlemata me oleme edenenud, kui geoloog tähenduses "prükkar" räägib mobiiliga. Vaieldamatu on, et suuremates poodides võib leiduda papist kastike, kuhu saab ära panna vanad patareid. Lugesin kokku - meie peres on neid seitsmes erinevas mõõdus. Säästadki keskkonda! Piimapudelite ja koorepurkide fooliumist korgid jõudsid poodidesse 1960. aastate algupoolel. Toona polnud kuskil mingeid kastikesi, kuhu neid visata. Ma ei ironiseeri. Me areneme, kuid - me ei tohiks olla pimedad. Ja säärast makulatuuri, millele trükiti aastal 2007 erakondlikke lubadusi, nimetas Kreutzwald juba XIX sajandil pühkimisepaberiks.

Riigikogu praeguse koosseisu kujunedes ligemale paar aastat tagasi lubati meile tegelikult jama. Eesti ei kontrolli maailmamajandust. Oleks isegi suurepärane, kui me kontrolliksime iseennast. Kõigest kaks näidet vastupidisest. Neljandal jaanuaril tänavu ootas taksojuht Tartu kesklinnas klienti viis tundi. Ilm oli külm, mootor käis. Vanasti oleks öeldud, et ta tallas tuult, nüüd tuleks öelda, et ta küttis maailma. Näide täiesti mujalt. Eesti maaülikoolis võiks käesoleval aastal kaitsta filosoofiadoktori kraadi enam kui tosinkond noort õpetlast. Esiteks oleks see aga juhus ja teiseks - kus on nende töökohad koos korralike palkade ja sotsiaalsete tagatistega?

Minu arvates tuleks mullipuhumise eest karistada, kuid - mis sa nüüd! Saame uue ja hullema (nii öeldi mulle ühe ministri büroost). Siin me jõuamegi kahe punkti juurde, mida ei tohiks maha salata. Esimene on poliitilise pingi lühidus. Mõnel teisel juhul öeldaks jätkusuutlikkus. Kui loen ajalehti, vaatavad vastu ikka ühed ja samad näod. Eesti kaitseasjanduses on ju ka teisi asjatundjaid kui minister Jaak Aaviksoo ja kolonelleitnant Leo Kunnas. Tehkem pink pikemaks!

Teine on sõge hirm Keskerakonna ja Edgar Savisaare ees. Poliitika peab olema iseseisev, mitte passiv. Teised erakonnad jäävad juba ette kuivale, kui nad luuravad, kuhu Keskerakond põgeneb. Eksistentsiaalne küsimus on töökohtades ehk leiva jätkus.

Niisugusel juhul - kas mul ongi häid lootusi? On. Nüüdse iseseisvuse kestes on täiskasvanuks saamas sootuks uus põlvkond. Ma ei tahaks uskuda, et nad lubaksid ennast reeta. Neil on võrdlemise kogemus. Selle esimeseks järelduseks võiks olla, et lõpetame populismi ära.

Kohustused

Karja pastor Friedrich Wilhelm Willmann (1746-1819) avaldas 1782 proosakogu "Juttud ja Teggud", mida pärastpoole ilmus veelgi kolm trükki. Juttusid ilmub tänini ja muidugi ka edaspidi. Neid jätkub. Kitsaks läheb tegudega. Kuigi minu seisukoht võib ajada asja veel segasemaks, olen ikkagi seda meelt, et teatud punktides tuleb haldus- ja haridusreformi vaadelda koos ehk kui õppeasutusi hakatakse tõmbama koomale, siis haldusreform lohiseb haridusreformi sabas. Kool sureb kiiremini kui ametnik. Kuhu me jõuame, kui meil on inglise keelt vabalt (fluent) valdav ametnik, aga eesti keelt venekeelsetele saamatult õpetav koolmeister?

Suur ja eranditult meid kõiki puudutav probleem on energeetilise riski hajutamine. Inimkonna keskel pole praegu ainumatki lapsukest, kes võiks kinnitada, millal valmib esimene termotuumaelektrijaam ja sünnivad tema funktsiooniga võrdsustatavad allikad. Mitte ei pane Vilsandilt ära sõites Kihelkonnal oma seitse patareid pappkarpi, vaid kütad vesinikuga. Tahtes aga aastal 2023 oma tuumajaama, tuleb juba nüüd, täpsemalt kohe, otsustada, et meil siis on võtta kogu vastav personal.
Me oleme ajapuuduses.

Mulle tundub, et mitmed võimukandjad ei teagi, mis on veeuputus.

Nähtava käe aasta

2009-01-06

Euroopa üks huvitavamaid mõtlejaid Timothy Garton Ash alustas aastat esseega õnnest. See võib praeguseks maailmas kuhjunud probleemide taustal tunduda irooniana, kuid seda ta pole.

2007. aasta parlamendivalimistel tuli Isamaa ja Res Publica Liit välja loosungiga "Õnn ei ole rahas", mis mõjus šokeerivana. Ma pole kindel, kas see oli just parim viis soovitud sõnumi edasiandmiseks. See ei tähenda aga, et sõnumil midagi viga oleks.

Majanduskasvu taastamine ei vii kriisist välja

Majanduskasv võib probleemide lahendamisele küll kaasa aidata, kuid selle protsessi ja raha muutmine kõrgemaks väärtuseks viib katastroofini. 2008. aasta näitas seda maailmas ja ka Eestis piisavalt hästi. Kui omal ajal poleks majanduskasvu seatud kõrgemaks kõigist teistest eesmärkidest majanduses, kaasa arvatud eurole üleminekust, oleksime praeguseks sootuks teises olukorras.
Timothy Gorton Ash märkis oma essees tabavalt, et arusaam, nagu oleks kriisist väljatulekuks vaja taastada majanduskasv, viib vaid uute ja rängemate kriisideni. Ilmselt ei vii see meid ka praegusest kriisist välja.

Sama vähe teevad seda jutud kapitalismi lõpust ning mingid utopistlikud kommunistlikud sonimised. Küll on aga tõsi see, et kui tahame kriisist väljuda, peab 2009. aasta saama "nähtava käe aastaks". Sest üheks peamiseks maailma kriisi paisanud veaks oligi arusaam, et nähtamatu käsi lahendab automaatselt kõik probleemid.

Otsustusvõimeline nähtav käsi

Paljudes riikides reformides tehtav viga ongi see, et nähtava käe ehk valitsuse aktiivse tööta pole nähtamatul käel keskkonda, kus toimida. Tugeva hariduspoliitikata pole meil majandust, tõhusa tervishoiupoliitikata inimesi ning tulevikku vaatava keskkonnapoliitikata tulevikku.

Miks Eesti saatus vähemalt teataval määral mõne teise maa omast erineb, tulenebki sellest, et nii aastatel 1992-1993 kui 1999-2000 väljus Eestis tollastest kriisidest tugeva ja otsustusvõimelise nähtava käe abil.

Loomulikult ei saa nähtav käsi unustada, et nähtamatu käe ehk vabalt mõtlevate ja tegutsevate inimesteta hakkab ka tema ise kärbuma ning nõrgenema.

Saagu siis 2009. aasta Eestis nähtava käe aastaks. Olgu meil, eriti aga valitsusel, julgust otsustada, südikust vajadusel vastu võtta ka ebapopulaarseid otsuseid, oskust teha vahet olulise ja ebaolulise vahel. Kaks korda oleme sellisel kombel kriisist väljunud, miks ei peaks see meil kolmandat korda õnnestuma.

Kindlasti eeldab see ka julgust tunnistada, et mingil hetkel on tehtud vigu või jäetud tegemata midagi vajalikku. Sest muidu võime tõesti jõuda olukorda, kus enne haldusreformi läbiviimist on vaja paiskuda sellisesse kriisi, mis on praeguseks tabanud meie lõunanaabrit.

10.01.2009 Põhjarannik

Kommentaar: Parem kui horoskoop

2009-01-05

1.Mida toob 2009. aasta teie arvates Eestile ja maailmale?
2.Mis peaks selle aasta jooksul juhtuma või tehtud saama, et saaksime hiljem tagasi vaadates aastat kordaläinuks pidada?

1. Ennustamine on väheviljakas tegevus, küll aga tuleks tegelda visioonidega, oma tegevusala kavandamisega ja kavandatu teostamiseks vajalike vahendite leidmisega. Kirjanik kavandab uusi teoseid ja küllap ta oma plaane ka realiseerib, kui ta just tühiunistaja ei ole.

Arvan, et elu läheb normaalselt edasi nii Eestis kui ka maailmas. Kellele meeldib hädaldada, eks tehku seda, aga kindlasti vaevab see ennekõike teda ennast. Praegu räägitakse ülearu palju kriisidest, aga need tulevad ja lähevad, see on alati nii olnud. Et mitte hätta sattuda, tuleks valmis olla muutusteks, teisiti tegemisteks ja kui vaja, ka tegevusala vahetamiseks. Valdavalt oleneb ju inimesest endast, kuidas ta muutuvates oludes toime tuleb ja ise tegutseb - sellest on vähe abi, kui ootad, et keegi teine su probleemid ära lahendab.

2. Järgmiselt aastalt on paljugi soovida, osa neist asjust kuulub kindlasti soovunelmate valda, osa aga võiks vägagi hästi teostuda. Et aga piirduda oma tegevusalaga, nagu küsitud, siis soovin, et see ülisoodus olukord, mis on meie iseseisvusaastatel valitsenud Eesti kultuurielus, ei halveneks ei vaimses ega materiaalses mõttes. See tähendab muu hulgas ka seda, et meie loojad (teadlased ja insenerid sealhulgas, aga ka oskustöölised) ei jätaks maha oma sünnimaad paremate loometingimuste otsingutel (vähe, kes neid mujal leiab, keegi neid ju kuhugi ei oota) või kui käiaksegi kusagil maailma avastamas, siis tuldaks võimalikult pea tagasi uute teadmiste ja ideedega, et neid rakendada nimelt Eestimaa hüvanguks.

Hõimuliikumise-huvilisena soovin ma, et Eesti ja eestlased pööraksid senisest hoopis enam tähelepanu meie idapoolsetele sugulasrahvastele, kes elavad nii kultuurilises kui olmelises mõttes meist halvemini. See tähelepanu, andmine nii vaimses kui materiaalses mõttes on vajalik ennekõike meile endile, see teeb meid paremaks ja suuremaks nii isikutena kui rahvana.

Otsigem tänaseid vastuseid homsest

2008-12-30

Vaadates, mida tõi lõppev aasta, märkame, et oleme tõsisemad ja mõtlikumad kui varem, kuid ka realistlikumad ja kaalutlevamad. Riigi majanduskeskkond, kasvav tööpuudus on sundinud seniseid väärtusi ja tõekspidamisi ümber hindama.

Poolel teel hobuseid ei vahetata, kuid praegu on kätte jõudnud aeg, mil peame suutma olukorrast väljapääsu leida, säilitades positiivse ilmavaate. Konkreetseks lahenduseks on riigi, mittetulundus- ja erasektori koostöö. Peame suutma oma mõtteviisi korrastada ja vaadata Võrumaad kui tervikut, mitte 12 valla ja ühe linna kogumit. Oma kodukandi arengut suudame juhtida ikka üheskoos, mitte luige, haugi ja vähi kombel.

2008. aasta jääb maakonna jaoks aastaks, kui tõdesime: meid pole küll palju, kuid suudame seista ühise asja eest. „Uma pido" lõi head eeldused, kuidas tulla toime ka keerulistes oludes. Tänu omanäolisele kultuurile ja auväärsetele traditsioonidele suudame vastu pidada, olles samal ajal avatud kõigele uuele, mis toetab piirkonna elujõudu.

Oluline on, et oleme tegusad ja aktiivsed, pöörates tähelepanu ümbruskonnale, elukeskkonnale, tervislikele eluviisidele. Meid pole palju, mis tähendab, et peame suutma üksteist mõista ja toetada.

Töökohtade vähenemine ja kasvav tööpuudus on saanud nii riigi kui ka maakonna suurimaks valupunktiks. Midagi pole parata. Ka Võru maavalitsus on sunnitud üle vaatama paljud tegevused, karmi kokkuhoiupoliitika tulemusena on koondatud mitu ametikohta. Kuid see ei tähenda, et väheneb maakonna osatähtsus või halveneb elukvaliteet.

Ettevõtluse toetamine, olemasolevate töökohtade säilitamine ja uute loomine on esmased ülesanded nii maakonna kui ka omavalitsuste jaoks.

Aasta viimasel kuul toimunud arengupäev Navi seltsimajas, kus osalesid paljud ettevõtjad, kodanikeühenduste esindajad, andis teadmise, et maavalitsus ja omavalitsused peavad tegema rohkem koostööd, otsima ühisosa, mis loob eelduse tasakaalustatud ja jätkusuutlikuks arenguks.

Esimeseks sammuks, vähendamaks negatiivse majanduskasvu mõjusid, on mõni nädal tagasi sõlmitud koostööleping Eesti maaülikooliga. Selles on keskendutud praktikale ja töövahendusele, kogemuste ja teadmiste vahendusele. Jääb loota, et tegemist pole esimese ega viimase sammuga sel teel.

Lisaks ettevõtlusele vajavad senisest enam edendamist ka teised valdkonnad, sealhulgas hariduse ja sotsiaalvaldkond.

Haridus on ettevõtluse kõrval üks olulisemaid märgusõnu. Sel aastal taasloodi põhikoolijärgsed õpivõimalused Võrumaa kutsehariduskeskuses, uus eriala avati Vana-Antsla kutsekeskkoolis, igapäevase õppetöö ja õpilasürituste korraldamise kõrval pöörati rohkem tähelepanu andekale lapsele.

Need ja paljud teised tegevused on mõeldud selleks, et maakonnast ei lahkuks õpihimulised noored, et neil oleks koht, kus olla ja kuhu tulla. Nendest noortest olenevad otseselt meie käekäik ja toimetulek, kui mitte täna, siis kindlasti homme. Seda on õnneks mõistnud paljud maakonna asutused, omavalitsused, toetades ja soosides noorte ettevõtmisi.

Noortetööst veel: tänavu käivitus maakondlik noorteportaal, nüüdisajastati Rõuge ja Vastseliina noorteklubi. Rõuge noorteklubi pälvis rahvastikuministrilt tunnustuse kui parim kodanikeühendus. Hariduses ja noorsootöös saab mõõta tulemusi aga aastate, mitte kuude lõikes.

Lõppeva aasta märgusõnadena on paslik välja tuua ka elukestev õpe ja täienduskoolitus. Väga hea hinnangu sai täiskasvanud õppija nädala avaüritus kultuurimajas Kannel. See annab lootust, et suudame tuua tööturule tagasi need, kes on praeguseks töö kaotanud. Suur vastutus lasub koolituse valdkonnas Võrumaa kutsehariduskeskusel.

Hariduse ja õppimise kõrval on olulisel kohal ka tervis, tervislikud eluviisid ja positiivne ilmavaade. Sport, seltsi- ja kultuurielu aitavad üle saada keerulistest olukordadest, andes jõudu edaspidiseks. Tänavu toimus peale „Uma pido" hulk märkimisväärseid üritusi. Need said teoks maakonna elanike initsiatiivil.

Näiteks toimusid 2008. aastal esimest korda „Võrumaa mängud". Kaasati palju inimesi ja neile pakuti mitmesuguseid sportimisvõimalusi. Samuti tähistasime vääriliselt Eesti Vabariigi juubeliaastat. Üheks südamlikumaks sündmuseks selle raames oli maakondlik õpilastööde näitus „Minu kodu - Eestimaa".

Heites pilgu 2009. aastale, siis kultuuri valdkonnas tähendab see muuseumiaastat ning Võrumaa laulu- ja tantsupidu. Kahtlemata kujunevad tähtsündmuseks XXV üldlaulupidu ja XVIII üldtantsupidu Tallinnas. Võrumaalt soovib peole minna üle 2000 laulja-tantsija. Kultuuri ja hariduseta ei saa me rääkida jätkusuutlikust arengust, uutest töökohtadest ja tänapäevasest elukeskkonnast.

Järgmine, 2009. aasta toob meile kahed valimised. Head võrumaalased, oleme taas demokraatlikul teel otsustajad! See ei tähenda ainult lihtsat protseduuri, vaid valikut tuleviku arengusuundade vahel. Mõelgem tõsiselt, kui tuleb aeg oma kodanikukohust täita. Elu on näidanud, et paljud valimislubadused ei toida kedagi. Hääletada tuleb ikka tegijate ja tarkade inimeste poolt. Otsustagem vabalt ning kirevate plakatite mõjutuseta.

Järgmise aasta märgusõnadeks peavad saama mõistmine ja üksteise toetamine. Selles annab parima ka maavalitsus, aidates kaasa ettevõtmistega, mis toetavad terviklikku ja jätkusuutlikku arengut.

Liinid jäävad tänu maavanemale

2008-12-30

Virumaa Teataja 27. detsembri number kuulutab head uudist maakonnaliinide 1, 2, 3 ja 5 kohta, kuid kommenteeritavana pean tõdema, et tänamatult on jäänud kajastamata maavanema ja linnapea suur panus liinide jätkumisse.

Vahel on nii, et kommentaari andja ei ole küsimuse vahetu lahendaja. Nii juhtus paraku ka seekord. Minu antud hinnang toimunule ja sealjuures maavanema tegevusele selles artiklis ei olnud korrektne ning jättis maavanema suurima mure kandjana tänamatult halba valgusse.

Siinkohal märgin, et maakonna juhil oli piisavat riigimehelikkust ja linna poolt linnapea toetust, et üheskoos suudeti bussiliinide jätkuvas toimimises kokku leppida.

Veelgi enam. Maavanema ettepanekul ja koostöös Rakvere linnaga hakkavad toimuma juba uue, 2009. aasta jaanuarist koostöökohtumised, et nüüdsele liinihankele saaks jätk juba varakult kokku lepitud ning järgnevate aastate lõpp samas küsimuses enam nii pingeline ei oleks. Koostöörohket uut aastat kõigile!

Tõde ja paratamatus

2008-12-20

Järgmise aasta 29. märtsil möödub 80 aastat Eesti Vabariigi presidendi (1992-2001) Lennart Meri sünnist. Sel puhul ilmub üks koguteos, kuhu paluti minugi kaastööd. Kirjutasin, ja enda arvates tõtt. Raamatu koostaja polnud sellega rahul. Ta teatas ligikaudu järgmist. Tõde võib see ju olla, aga meil on vaja eesti- ja ingliskeelse lugeja jaoks head muinasjuttu. Kas teed ringi või jääb ära? Tegin.

Kas muinasjutt on tõest parem?

Ühel hilisõhtul sõitsid Tallinna sadamast Männikule kolm reisijat. Jätkasime juttu teemadel, mis olid jäänud Helsingist tulnud laeval lõpetamata. Taksojuht küsis, kes me niisugused oleme. Vastasin: endine kahekordne sotsiaalminister Toomas Vilosius, perearst Külvi Peterson ja nende vahel Eesti Maaülikooli rektori nõunik ehk allakirjutanu. Tekkis küsimus, kes on tema kui taksojuht. Ajalooõpetaja põhjarannikult.

Mis sunnib õpetajat tulema saja kilomeetri kauguselt Tallinna taksot sõitma? Vastus oli selge. Mehe kolmeaastane poeg on raske sünnijärgse puudega ning vajab kodust ema. Ravi maksab ja on kallis ning seepärast käibki isa tööl kahes kohas, teine neist pealinnas, taksomaffia keskel.

Teine näide. Varahommikune rong Tallinnast Tartu on aeglane, ehkki kiirem kui kunagine Tallinna-Pihkva rong. Jõgeval astus vagunisse neiu, kes töötab ühes Tartu söögimajas. Ta istus pingile mitte otseti, vaid põiki - selg vastu välisseina, jalad piki istet välja sirutatud. Selge see, et iga päev ta niimoodi sõita ei saa, sest kuna söögimaja lõpetab umbes kell 1 öösel, siis pärast seda võiks ta sõita Jõgevale ainult luua seljas.

Küsisin, kus ta ööbib. Venna juures. Kui palju on Eesti Vabariigis neid tööinimesi, kelle korter või peavari asub väljaspool kodu? Igaüks, kes mäletab küüditatute tagasitulekut, teab väga hästi, kuidas esimene mure oli saada oma kodu. Jäi siiski küllalt neid, kelle „laeks" kujunes vaid tuba ühisköögiga korteris.

Mis mind huvitab, on vastus küsimusele: kui palju on niisuguseid ühiskööke ja venna juures elamisi praegu? Kui me oleme sunnitud võtma koomale, siis see on tõde. Tõde on aga seegi, et Jõgeval niisugust söögimaja nagu Tartus pole ja samasse söögimajja käiakse tööle ka Võrust. Ühest küljest peame võtma kokkupoole, teisest hakkama rohkem rändama. Kumba kätt jääb siis kodu?

Kuni nii lihtsatele küsimustele korralikult ei vastata, seni on minu arvates patt eksitada meid muinaslugudega edust ja muust sellisest. Jah, ka mina kirjutasin Lennart Merist muinasjutu, sest tõde ei müünud. Tõde seisnes selles, et Lennart Meri võis inimesi ka ära anda - ja mul on korduv kogemus. Ma ei kujuta siiski ette, kuidas saab näiteks seda tõde, et postkontor pannakse kinni, asendada muinasjutuga sellest, et operaator bensiinijaamas on veel parem postiljon kui käruga postituvi. Pärast postkontorite sulgemist tuleb aga koolide sulgemine. Kui palju me seda Eesti Vabariiki siis sulgeme?

Iga algus on ots

Vaevalt mu järeldus enamikule meeldib, ent paistab küll sedamoodi, nagu elaksime jälle mai- ja oktoobriparaadi lööklausete järgi. Nende vahele ka „Kõik valima!". Enne europarlamendi ja kohalike omavalitsuste valimisi on ju korralik revisjon nii seniste saadikute kui ka üksikute valdkondade kohta üldse tegemata. Ning reaalne olukord majanduses ja rahanduses teeb haldusreformi „ära" märksa energilisemalt kui ministri loba. Koondamised on tõde. President Meri kohta oli tõde ebasoovitav. Kriitilist kodanikku ei pane miski uskuma, et kui riigipea kohta on muinasjutt kasulikum kui tõde, siis riigi endaga on olukord vastupidine.

Väljapääsu leidmiseks alustaksin altpoolt. Enne Eesti Vabariigi järgmist aastapäeva olgu erakondadel ja nende kandidaatidel esitatud oma 12 punkti (tosinakaupa tuleb alati odavam!) europarlamendi regionaalpoliitika kohta, näidates ühtlasi ära, kui suurte kohustustega väljaspool Euroopa Liitu on toosama liit seotud. Lihtsamalt öeldes: kui meie siin peame kõike kärpima, siis kui palju peab ennast pügama Euroopa Liit kui tervik. Ja kas ainult Euroopas või ka Aasias.

Alustame otsast. Meie olukorras seisneb ots selles, et vahemaa inimese ja riigi vahel venib aina pikemaks, kusjuures inimene jääb paigale, aga riik nihkub.

Kommentaar: Milline oli aasta 2008?

2008-12-18

Aasta oli sündmusterohke. Käisin novembris tööasjus esmakordselt Aafrikas Timbuktus. See on linn Mali vabariigis Lääne-Aafrikas. Minu põlvkonna inimestel on lapsepõlvest peale väga eriline kõla. Oli selline raamat nagu „Ma olin Timbuktus", mis ilmus sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt". Kurvastas Vaino Vahingu lahkumine ja rõõmustas see, et nägin maailmajagu, mis oli veel nägemata. Eesti riik tähistas oma 90. aastapäeva ja see andis võimaluse riigielu 90 aastale tagasi vaadata. Ajalukku jääb see aasta aga suure kriisi aastana. Eesti jaoks on see esimene kriis uuel iseseisvusajal. Üldine arvamus on see, et see on alles algus. Ma arvan, et Eesti võiks lähtuda Cardano sõnadest, et kui oled sattunud kehva olukorda, siis vaata, mis sellest kasu võiks saada. Minu enda elus oli kõige olulisem see, et jõud käis enam-vähem üle nendest paljudest kohustustest, mis mul on. Uuele aastale lähen vastu ennekõike huviga.

Kes on innovaatiline eestlane?

2008-12-18

Eestlastele meeldib endast mõelda, et oleme maailma silmis unikaalsed ja erilised. Ilmselt sellest kõik algabki ega ole põhjust arvata, miks me ühel päeval seda olema ei peaks.

Ka selles oleme justkui ühel meelel, et muutuvas maailmas ellu jäämiseks ehk konkurentsis püsimiseks peame ise muutuma. Ja rikkaks tahame kõik saada. Samal ajal näitavad arvamusküsitlused, et eestlased on üha rohkem hakanud hindama stabiilsust ja mugavust. Arengut pidurdab seegi, et ettevõtted ei ole just eriti varmad koostööd tegema ja "mingi kahtlase innovatsiooni" nimel uusi riske võtma.

Kardetakse, et midagi uut välja mõelda on väga kallis, aeganõudev ja teadmistemahukas ning selleks ei jätku ressursse. Pärnumaal pole viimase üheksa aasta jooksul registreeritud ühtegi patenti, Eestis on neid 33. Randlased on aga juba ajalooliselt olnud ettevõtlikumad ja visamad kui inimesed mujal Eestis.

Kas innovatsioon nõuab alati suuri ressursse ja "mingi uue vidina" leiutamist? See võib olla edukas uuenduste kasutuselevõtt ja kasutamine majanduses ning ühiskonnas. Õnneks on inimesi, kes on uutmoodi mõtlemisega ühiskonnale kasu toonud, aga neid pole piisavalt, et suunata laiemat strateegilist muutust väärtushinnangutes. Edukusele pürgival ühiskonnal on võtmeroll need inimesed üles leida ja aktiviseerida.

Need inimesed ei eristu tavapärast sotsiaal-demograafilist profiili arvesse võttes. Nad eristuvad sellega, kuidas nad tegutsevad, millised on nende sihid ja kuidas nad rakendavad oma eesmärkide saavutamiseks enese ja teiste inimeste teadmisi ning oskusi. Nende inimeste puhul on iseloomulik see, et nad seavad endale selgeid eesmärke. Eesmärgi seadmise olulisust nägime kõik üle-eestilise koristamiskampaania "Teeme ära 2008" puhul. Kogu Eestimaa päevaga prügist puhtaks - kas pole haarav ja selge eesmärk, mille kampaania juht Rainer Nõlvak püstitas?

Edukalt kasulikke muutusi tegevad inimesed toimetavad pidevalt analüüsides, kuidas jõuda eesmärgi saavutamiseni. Nad on enamasti omandanud oma erialal kõik parimad teadmised, nad oskavad märgata enda ümber puudusi ja tahavad võtta midagi ette nende kõrvaldamiseks.

Pärnumaa aasta tegija tiitli kandidaate oli haridus- ja kultuuripõllul koguni kaheksa ja kõik nad väärinuks þürii arvates tiitlit.

Innovatsiooni ei sünni, kui puudub ettevõtlik hoiak. Ettevõtliku hoiakuga inimene on see, kellele meeldib ise midagi uut ette võtta, aktiivselt tegutseda, ootamata, et teised teda suunaksid.

Pärnumaalased on näidanud, et ettevõtlikkus on elus. Tänavu pälvis ainsa eestlasena Euroopa ärinaiste ühingu ettevõtlusauhinna pärnakas, OÜ Helpir/Turundustugi omanik ja juhataja Piret Hallik-Sass.

Enamik protsesse, milles oma elus osaleme, näiteks kas või hariduse omandamine, on kunagi välja kujundatud protsesside kogum. Läbime need tihti mõtlemata, kuidas need on alguse saanud ja kas nad vastavad meie aja vajadustele ning võimalustele. Võib-olla saab sedasama väljakujunenud protsessi praeguste tehnoloogiliste võimaluste ja teadmiste juures hoopis paremaks kujundada? Uutmoodi lahendus võib aga viia hoopis parema tulemuseni, teha asja lihtsamaks või muuta teenuse kättesaadavamaks.

Ideed on uued lahendused, mis esialgu on meie peades. Innovaatiline on uus idee, mille rakendamine osutub tegelikkuses kasulikuks. Ettevõtlikkus ja uuendusmeelsus on meie kõigi asi, kes me tahame muuta elu Eestis paremaks, hoiame seda siis Pärnumaal au sees!

Intervjuu: Ene Ergma: Raskel ajal tuleb meil valimislubadused unustada

2008-12-18

Uus aasta tuleb keeruline, aga mitte traagiline, usub Riigikogu esimees Ene Ergma. Ta manitseb kolleege poliitikuid: need, kes tahavad raskel ajal riiki juhtida, peavad olema valmis oma valimislubadustest loobuma.

Jõulud tulevad Eestis tänavu tagasihoidlikumalt kui viimastel aastatel harjutud. Rahvas on lõppeval aastal üle elanud väikese vapustuse. Kas peaminister Andrus Ansipil lasub teatav süükoorem, et ta on rahvale majandusseisu asjus liigset optimismi sisendanud?

Kellegi peale ei saa panna otsest süüd, kuna kahjuks sattusid kokku kaks asja: lõppes odavate laenude võimalus ja sellel põhinev ehitusbuum, teiseks tõi ülemaailmne finantskriis endaga majanduslanguse meie ekspordimaades.

Jah, loomulikult oleks võinud rahandusministeerium ja kogu valitsus kevadel olla tunduvalt konservatiivsem. Praegu näeme hästi, kui palju oli õhku sees kinnisvara- ja ehitussektoris.

Kas usute, et praegune valitsus jätkab järgmiste valimisteni?

Kui me korraldaksime erakorralised valimised, mis oleks radikaalne viis uut valitsust moodustada, kas me saaksime teistsuguse parlamendi? Oleme ausad, vist ei saa.

Niisiis praegune valitsus jätkab?

Ma ei kujuta ette, et ükski erakond tahaks Eestile halba.

Küsimus on selles, millised on erakondade prioriteedid ning millised on arusaamad, mida ja kuidas tuleb teha.

Ei saa hoida jäigalt kinni oma valimislubadustest, kui puuduvad võimalused nende realiseerimiseks.

Kes tahab raskel ajal riiki juhtida, peab olema valmis oma lubadustest loobuma. See on väga raske.

Me peame ütlema inimestele ausalt, et jah, me tahtsime neid häid lubadusi täita ja me ei ole sellest loobunud, aga praegu lihtsalt ei ole võimalusi.

Riigipirukas on väga paljus fikseeritud ja jagatav osa on väga pisike. Kui majandus kasvab, muutub see osa suuremaks.

Kas tuleva aasta eelarve on tasakaalus?

Tuleva aasta eelarve ei ole tasakaalus võimalike kulude ja tulude arvestuse suhtes, sest prognoosid majanduses toimuva kohta on siiani veel väga ebakindlad.

Olles võtnud endale eesmärgi ühineda euroga, tuleb teha kõik, et hoida eelarve defitsiit Maastrichti kriteeriumide piirides. (Eelarve defitsiit ei tohi selle kriteeriumi järgi olla üle 3 protsendi sisemajanduse kogutoodangust. - Toim.)

Mis hinde te paneksite Riigikogu tänavuaastasele tööle?

Rahuldava.

Kas midagi oli ka head?

Loomulikult - kolm asja olid väga head.

Esiteks: parlament ratifitseeris Lissaboni leppe.

Teiseks: suutsime lõpuni menetleda kaitseväe korralduse seaduse.

Kolmandaks: võtsime vastu töölepingu seaduse (eile - toim).

Neid seadusi on riigile väga vaja ja parlamendis on nendega suur töö ära tehtud.

Paljude inimeste arvates on töölepingu seadus tugevasti tööandjate poole kaldu.

Töölepingu seadus ei saa olla seadus, mis meeldiks kõigile. Ta ei saagi seda olla, sest poolte soovid on diametraalselt üksteisele vastu.

See ongi kompromiss-seadus, mis täielikult ei rahulda ei tööandjate ega töövõtjate soove.

Seni me kasutasime sisuliselt Eesti NSV töölepinguseadust.

Aga siis ei olnud eraettevõtlust, olid suured tehased. Praegu soovime eraettevõtluse arengut Eestis ja arvan, et see seadus toetab eraettevõtjat paremini kui eelmine.

Inimesed peavad eeskätt seda silmas, et töötajate vabastamine muutub kergeks. Seda ajal, mil finantskriis on muutumas majanduskriisiks, seejärel aga ilmselt sotsiaalseks kriisiks.

Aga kui meil ei ole ühel hetkel tööandjaid, siis kust saavad töötajad tööd?

Kui nõudlus toodangu järele väheneb, siis tõepoolest võib tekkida olukord, et väikeettevõtja on sunnitud sulgema oma ettevõtte või vähendama töötajate arvu. Me tahame, et ettevõtjad liiga kergesti alla ei annaks ja ettevõtlusest ei loobuks.

Olen veendunud, et headest töötajatest ei ütle keegi kergesti lahti.

See ei ole muidugi perfektne seadus, kuid sellise kompromissini jõuti.

Kuidas Riigikogu liikme palgaga jääb?

Me otsustasime, et meie palk ei tõuse. Vabariigi president vaidlustas meie otsuse ja nüüd peab seda arutama Riigikohus.

Juristide arvamused on seinast seina. [Endised õiguskantslerid] Erik-Juhan Truuväli ja Allar Jõks ning [praegune õiguskantsler] IndrekTeder leiavad, et seda on võimalik teha.

Samal arvamusel on Tartu ülikooli õigusteaduskonna dekaan Kalle Merusk.

Ikka ja jälle mõtlen, kuivõrd perfektne on loodus ja kuivõrd ebatäiuslik on inimene - loodusseadusi ei saa tõlgendada. Nad on lihtsalt olemas.

Energia jäävuse seadus kehtis miljardeid aastaid tagasi, kehtib praegu ja jääb kehtima miljardite aastate pärast. Keegi ei saa seda tõlgendada. Mina ei saa gravitatsiooniseadust tõlgendada. Inimühiskonna seadused on ebatäiuslikud.

Ometi, Riigikogu esimehena te juhite sedavõrd ebatäiuslike seaduste vastuvõtmist.

Jah, juhin, aga annan endale aru, et seadused, mida loovad inimesed, ei saa olla täiuslikud. Kuid parem on mittetäiuslik seadus kui seadusetus.

Teate üldse, kui palju te praegu palka saate?

Jah, kuuekordset Eesti keskmist.

Kas Riigikogu liikmed peaksid endale abilise palkama?

Selline otsus on seadusena vastu võetud. Me oleme üldiselt väga kokkuhoidlik parlament.

Paljud mu kolleegid, teiste riikide parlamentide esimehed, on üllatunud, kuuldes, et Riigikogu esimehe büroos töötab ainult kolm inimest.

Palju peaks olema?

Meie saama hakkama. Suurte riikide spiikritel on hulga suuremad bürood.

Kui vajalikud on abid Riigikogu liikmetele tegelikult?

Selle üle võib diskuteerida. Ma arvan, et Eesti saadikud vajaksid abilisi, kes tegeleks saadiku valimisringkonnaga - näiteks valmistaksid ette kohtumisi kohalike inimestega.

Riigikogu esimehena, sisuliselt asepresidendina peate liikuma nii kodu- kui välismaal. Kui paljudes riikides olete sel aastal käinud?

Seitsmeteistkümnes. Soomes, Rootsis, Tšehhis, Portugalis, Austraalias, Lõuna-Aafrika Vabariigis jne.

Aga n-ö provintsis?

Rohkem kui kümme korda. Lugesin oma kalendris kokku, 29 korda tuli.

Kas ääremaadel on läinud elu paremaks?

Ma ei oska öelda, kas paremaks või hullemaks. Inimesed, kes seal elavad, võivad öelda. Aga paljudes kohtades on toimunud päris suur areng.

Kas Otepää on ääremaa?

Nii ja naa.

Väga palju sõltub sellest, kuidas kohalikud inimesed tegutsevad. 2007. aastal olin ma Kodukandi liikumise algatatud konkursi "Eesti küla 2007" komisjoni liige, kusjuures komisjon käis kõikides maakondade esitatud parimates külades, et leida laureaat.

Ida-Virumaal käisime Laagna külas, mis kujutab endast väikest eestikeelset saarekest venekeelse kogukonna seas. Kohalikud entusiastid, kasutades Euroopa Liidu raha, olid endale üles ehitanud väga ilusa külaseltsi maja. Mina hindan sellist tegevust.

Loomulikult olen näinud ka teistsugust suhtumist. Las riik tuleb ja teeb.

Mis oli lõppeval aastal teie suurim elamus?

Minu jaoks oli kõige suurem elamus öölaulupidu. Kakskümmend aastat tagasi esimese öölaulupeo ajal olin ma veel Moskvas.

Ma pelgasin veidi, et sellest tuleb mingi nostalgiline meenutus nende jaoks, kes kakskümmend aastat tagasi osalesid.

Aga ei tulnud niisugune pidu?

Ei tulnud, ta oli hoopis teistsugune. Seal oli nii palju noori inimesi, see rõõmustas mind.

Kuigi see oli riigi korraldatud ja kinni makstud, mitte mingi spontaanne üritus?

Loomulikult, ega keegi ei käskinud kellelgi kohale tulla. Need noored inimesed, kes kohale tulid, olid kakskümmend aastat tagasi kas väga väikesed või polnud isegi veel sündinud. Aga et nad tulid, tähendas, et ka nendele oli kahekümne aasta tagune sündmus väga tähtis.

See oli midagi, mis jääb inimestele hinge.

Mis teid tänases Eesti elus enim häirib?

Jutt sellest, et kõik on halb. Kindlasti on meil keerulised ajad. Aga võrreldes üheksakümnendate aastate algusega, on need ajad palju kergemad.

Milline tuleb järgmine aasta?

Kindlasti keeruline, kuid olen veendunud, et seda ei tule võtta traagiliselt. Jah, igaühel on vaja oma perekonna eelarve rahulikult läbi vaadata ja võib-olla loobuda mõningatest asjadest.

Eks me ole heal ajal elanud natuke üle võimete. Nüüd tuleb elada kokkuhoidlikumalt ja laenude võtmise suhtes olla ettevaatlikum. Piiks-piiks-ja-raha-tuleb küll kergesti, aga tagasimaksmine on raske.

Tähtis mõelda, kas ikka tasub kõik soodusmüügid läbi joosta. Natuke on hinda alla lastud ja ostetakse, pärast kodus küsitakse endalt - aga mida ma sellega teen?

Mis on tuleva aasta tähtsamad asjad?

Järgmisel aastal tuleb vaadata, milline on reaalne stsenaarium eurotsooni jõudmiseks. Tugeva valuuta tsoonis olemine on tunduvalt turvalisem kui praegune olukord. Euro kasutuselevõtt lisab meie rahandusele stabiilsust.

Selleks et seda saavutada, tuleb kõigil koalitsioonierakondadel vaadata läbi oma valimislubadused, aga seejuures ei tohi kaotada silmist kõige tähtsamat - riigi jätkusuutlikkust.

Ja nimelt?

Kuidas me suudame tagada majanduse elavnemise ja ettevõtluse arenemise.

Teiseks ei tohi unustada, et kuigi on raske olukord, vajame haritud inimesi. Siin ei tohi kokku hoida, nagu ka inimeste ja riigi turvalisuse arvelt.

Loodan, et justiitsministeerium jõuab ühele poole veel teisegi tähtsa, kuid tundliku seadusega - see on avaliku teenistuse seadus, mida on aastaid veeretatud nagu kuuma kartulit.

Kõik saavad selle vajalikkusest aru, kuid ikka ja jälle ei jõuta üksmeelele.

Miks?

Kõigepealt tuleb otsustada, kes on ametnik. On tähtis, et avaliku sektori palgasüsteem oleks läbipaistev. Ja natuke suureks on ametnike arv kasvanud.

Kas ka koole on liiga palju? Käib jutt saja gümnaasiumi sulgemisest.

Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine on mõistlik idee. See ei ole uus mõte, see on juba ennegi olnud. Näiteks minu vanas koolis olid nad kord koos ja kord lahus. Aga kas jõuame pidada ülal klasse, kus on väga vähe õpilasi?

Reaalsus on see, et laste hulk väheneb lähemal ajal ligi 30 protsenti. Ja see on kurb reaalsus.

Individuaalne lähenemine peaks andma eriti hea tulemuse.

Kas me oleme nii rikkad, et saame seda endale lubada? Et igale lapsele panna oma matemaatika- ja inglise keele õpetaja. Kas meil on see raha olemas?

Ma ei muretse nii palju gümnaasiumide pärast. Minu jaoks on tähtsam küsimus, kuidas teha põhikool tugevaks. Käisin paar aastat tagasi Tartu kutseõppekeskuses. Mulle räägiti, et osa õpilasi, kes on põhikooli lõpetanud, ei jaga matemaatikat isegi kuuenda klassi tasemel.

Eestis ei leidu naljalt nii lihtsat tööd, nagu oli kolmkümmend aastat tagasi.

Ei ole enam nii lihtne, et keera ainult mutter kinni.

Ma nägin, millise õppeklassi üks Jaapani firma kinkis kutsehariduskeskusele. See oli elektroonikat täis - inimene, kes seal õpib, peab seda mõistma. Aga kui ta ei jaga isegi seda, palju on kolm pluss kaks?

Ma ei taha öelda ka seda, et kõigil peaks olema akadeemiline kõrgharidus. Ma olen näinud teadlasi, kes on jõudnud arusaamiseni, et nad ei saa iialgi paremiku sekka. Ja see on tõeline õnnetus. Aga ta oleks võinud olla väga hea mõnel teisel alal.

Akadeemik Ergma on tuumajaama idee tuline pooldaja. Millal jaam tuleb?

Kui tuumajaam on meil aastal 2030 olemas, on väga hästi läinud. Ma ei näe sellele alternatiivi.

Praegu uuritakse võimalust võtta kasutusele uus tooraine - toorium, mis põleb peaaegu lõpuni ära.

Lisaks on tema radioaktiivsed jäätmed lühema poolestusperioodiga.

Uraan ja plutoonium pakuvad toorainena huvi suurtele riikidele, sest rikastades saab neist teha tuumapommi. Meil ei ole tuumapommi vaja.

Miks on tuumajaama rajamise ideel ikkagi nii palju vastalisi?

See on pigem emotsionaalsus ja Tšernobõli järelkaja. Loomulikult tuleb endale aru anda, et tuumajaamas ei tohi töötada erihariduseta inimesed.

Sealsed tipptegijad peavad olema vähemalt doktorikraadiga füüsikud ja insenerid.

Mida tähendavad teile jõulud?

See on minu jaoks väga isiklik perepüha. Ma püüan sel ajal igasugustest ametlikest asjadest eemale hoida.

Jõulukingid on juba ära ostetud?

Ei ole. Ma küsin enne, mida keegi tahab. Nad on juba päris suured inimesed, kellele ma tahan kingitust teha.

Kui kiired me peame olema?

2008-12-13

Ühel õhtul istus mu vastu Tallinna-Tartu kiirrongis noor prokurör. Kuni Jänedani töötas ta kaasaskantava arvutiga, siis aga tunnistas, et see kurnab nägemist ja tahtis lugeda ajalehti. Need olid juba mööda vagunit laiali. Pakkusin talle reisikotist enda omi. Läks jutuks ja lehtede lugemiseni ta ei jõudnudki.

Kas kiirus või põhjalikkus?

Me rääkisime tõendamisest. Andsin noorele mehele võrrelda kaks kviitungit. Üks Tallinki Taksost, teine samast rongist. Viimane oli õieti eelmüügist ostetud pilet. Prokurör võrdles neid ja leidis, et kummalgi puudus ainult reisija nimi. Kõik muu oli tema arvates paigas. Ei olnud. Rongipiletil oli üks viga koos ühe vaieldavusega. Vaieldav oli ja on rida «Sihtjaam: Tartu, saabumine». Muidugi võib sihtjaamas ka ümber istuda, siinkohal siis Tartu-Orava rongile, aga kui ma saabun Tartu vaksali perroonile, siis väljun ma rongist ainult koju. Keegi ei kirjuta rida «Sihtjaam: Tamsalu, saabumine». Lihtsalt arvutiprogramm on liiga jäik, olemata vajalikult täpne. Veaks samal kviitungil pean ma rida «Reis: A) Tallinn-Tartu-Valga». Raudteed Tartu ja Valga vahel parandatakse veel kuni järgmise sügiseni, reisirongid on rajalt maha võetud. Kas on vaja muuta seda rida «kõigest» aastaks? Ent katsuge minna läbi interneti endisesse Hansapanka eksitava reaga. Te ei saa sealt tuhkagi ja kui jätkate jonnakalt, siis teie juurdepääs mõneks ajaks suletakse. Mitte miski ei keela kirjutamast täpselt: «Reis: Tallinn-Tartu». Toda piletit hommikul Balti jaamast ostes küsis kassiir minu käest muiates eelregistreerimise lipakat.

Ilma ei teenindata, teatab silt. Olin selle tõesti võtnud, kuid kägardasin ära, sest minu ees ostis kaks piletit riigikohtu liige, kel polnud mingit lipakat. Juhtisin sellele oma vana tuttava tähelepanu. Ta saatis oma sekretäri (!) lipakat hankima ehk oleks pidanud seisma minu järel.

See ei ole norimine ehk tüli tühjast. Kontor venekeelse nimega Öine Vahtkond on hakanud küsitlema inimeste meelsust venekeelsete autonoomia suhtes Eestis. Need küsitluslehedki on omal viisil kviitungid, mida pärastpoole esitatakse kui tõendeid. Venekeelsus ei ole rahvus. Eesti kodanikele tahetakse uuesti määrida kaela ja pähe Eesti Vabariigi lõhestamist keeleoskuse järgi. Ei arva, et see katk läheb meist mööda nagu kiirrong. Kui ükski tainapea otsustab, et Eestis tuleb maakonnad muuta valdadeks ehk näiteks terve Ida-Viru ongi tõeliselt suur vald, siis vallal on küllalt laialdased õigused ajada iseseisvat poliitikat. Oleksin ses suhtes vähem pealtvaataja. Meie siin ei vaja uut Osseetiat.

Äkki - ja Jumal tänatud!

Vene keeles on olemas sõnad «avoss'» ja «avoss'ka». Esimene on tõlgitav väljendina «kurat seda teab, äkki läheb vaja». Teine on suurte aukudega nöörkott, mugav tasku pista ja näiteks sibulaid osta. Kas meil on eesti poliitikas oma avoss'ka? Vastaksin, et ei. Mart Siimanni valitsuse ajal oli riik triivis.

Andrus Ansipi praeguse valitsuse aegu on riik passimas ja kes küsib tõendeid, leiab neid järgmise aasta eelarve kohalt: riik on eelarvega hilinenud - ega isegi vabanda enam. Järsku läheb jama üle ja olgu Issand vms kiidetud. Ei lähe! Kõige küünilisem on rääkida sel puhul nõnda, et suurpuhastust oligi vaja. Tuletagem meelde: 1992 kõneldi luuameestest väga põlastavalt. Kuidas siis nii, et tookord puhas plats ei sobinud, kuid nüüd on ta enam kui tarvilik? Me vajame pikka perspektiivi, aga niisugust ei kujunda järsku. Lähemate aastate mureks on iseseisvuse depressioon. Näiteks Ameerika ongi depressiivne ehk me polegi üksi.

Intervjuu: Mart Laar: Roosad prillid peab eest võtma

2008-12-05

Hiljutise kodanikupäeva puhul kõneles Pärnu koolides Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar.

Milliseid arengustsenaariume eelistate, kas optimistlikumaid või pessimistlikumaid, kui rääkida Eesti lähiaastate majandusest?

Selleks, et jõuda optimistlikumate plaanide tegemiseni, on vaja vaadata praegusele pessimistlikule olukorrale näkku. Midagi tuleb ette võtta. Siis saab näha, kas läheb paremaks. Eesti olukord sõltub paratamatult sellest, mis mujal maailmas toimub, ja kui hulluks maailma majanduse olukord läheb, on veel lahtine.

Üks on kindel: kui me midagi ette ei võta, siis sõltumata sellest, kuidas läheb maailmas, kujuneb meie olukord igal juhul hulluks. Roosad prillid tuleb eest võtta ja tegelikkusele ausalt silma vaadata.

Toomas Luman on Ärilehes öelnud, et puudujääkide katmiseks tuleb minna sotsiaalsfääri kallale. Ärimees võib sellist avaldust endale lubada, aga poliitikud?

Paraku peavad poliitikud samasuguste avaldusteni jõudma, meeldigu see neile või mitte.

Räägime vajalikest kärbetest ja peabki vaatama riigi valitsemist ning muid koomale tõmbamisi, ent need ulatuvad vaid sadadesse miljonitesse. Eestile vajalikud mahud ulatuvad miljarditesse.

Vahepeal toimunud sotsiaalprogrammide hüppeid kärpimata ei jõuta kaugele, sest kuskilt mujalt pole võtta. Ometi pole tegemist mingi erakorralise asjaga.

Eestil on tegelikult üliliberaalse koalitsiooni ajal langetatud otsused ehk kui võimul on liberaalne Keskerakond ja liberaalne Reformierakond, suhtutakse paljudesse asjadesse liberaalselt. Positiivne osa on, et mõlemad üritavad täita oma programmi.

Kui on parempoolne valitsus, langetab see makse, soodustab ettevõtlust, et majandust kiiremini kasvatada. Vasakpoolne valitsus suurendab sotsiaalkulutusi. Mõlemad on omas laadis mõistetavad, aga Eesti on jõudnud selleni, et samaaegselt langetati maksukoormust ja tõsteti rängalt sotsiaalkulutusi. See on ohtlik kokteil, mis on tekitanud praeguse pohmelli, millest kuidagi jagu ei saada.

Praegu tuleb seada null-lahendus mõlemale poolele: ei langeta enam mõnda aega makse ega tõsta ka, muidu laseme ettevõtluse õhku. Sotsiaaltoetuste juures tuleb vaadata, kus on üle pingutatud. Kui raha ei ole, siis ei ole. Kaks korda olen peaministrina näinud, et tuleb teha valusaid kärpeid.

2010. aasta riigieelarve on Eestile kõige raskem. Selle esimesed numbrid selguvad vahetult enne Euroopa Parlamendi valimisi ja eelarveprojekt antakse riigikogule üle kaks nädalat enne kohalikke valimisi.

Olete Pärnus sage külaline. Mis mulje meie linn on jätnud?

Pärnu on ilus, kuid mõni aasta tagasi muutus ta Eestile väga naljakaks linnaks.

Siin toimus palju naljakaid asju, aga juba siis ütlesin, et see nali lõpeb ühel hetkel väga kurvalt. Ma ei kadesta seda linnavalitsust, kes pärast järgmisi valimisi Pärnus võimu üle võtab. Pärnus on kokku keedetud hullem supp kui Eesti tasandil.

Otsuste tegemisel tuleks lähtuda reaalsusest ja IRL läheb valimistele edu saavutama.

Soovitate oma erakonnal hakata Pärnu suppi helpima?

IRLi liikmed teavad, kuhu kuuluvad. Oleme valmis Augeiase talle rookima, mida olen isegi pidanud palju tegema. See pole tänuväärne töö, kuid otsuseid tuleb hakata langetama ja Pärnu puhul kujunevad need väga valusaks.

Mida kauem roosasid prille ees hoitakse, seda hullemaks läheb. Iga jubedus saab kunagi otsa, kuid Pärnu väärib paremat. See õudus võiks kiiremini lõppeda.

Eurole üleminek on hädavajalik

2008-12-05

Enne kui tuleva aasta riigieelarve lõplikult vastu võetakse, tehakse viimane hädakärbe, et tulud ja kulud paremini kokku läheksid. Rõõmustada pole suurt millegi üle.

Ülisuure tõenäosusega tekib juba selle aasta eelarves puudujääk, mida tuleb katta reservidega. Tuleva aasta prognoosid on järjest halvenenud ja vaatamata mitmele kärpele ei saa välistada, et sellest on ikkagi vähe. 2010. aasta eelarve ei saa kokku tulla ilma seadustega fikseeritud kulusid läbi vaatamata. Tulumaksulangus, mis kehtiva seaduse järgi peaks 2010. aastal jätkuma, on kohatu utoopia.

Kaugemas vaates vajab Eesti majandus ja rahandus tugevat ankrut, mis saab olla ainult üleminek eurole. Me peame arvestama, et lähiajal kaotab Eesti mitu olulist edumärki, mis on olnud meie konkurentsivõime tagatised alates üheksakümnendate aastate algusest. Eeskätt kaotame oma positiivse imago kui tasakaalus eelarvepoliitikaga riik. Heade aegade ülekulutamine tõi kaasa suutmatuse kitsal ajal noid ülepaisunud kulusid kokku tõmmata. Kahjuks tähendab see ka teiste atraktiivsuseelduste tuhmumist - pean silmas eeskätt proportsionaalset tulumaksu ning ettevõtte reinvesteeritud kasumi maksuvabastust. Need põhimõtted peavad jääma, kuid edasiminekuks vajab Eesti lisahoogu.

Üleminek eurole tähendab kuulumist tugeva majanduse klubisse. Esiteks on see oluline atraktiivsuseeldus võimalike investorite jaoks. Midagi pole teha, aga eriti praegusel keerulisel ajal on umbusk väikese riigi oma rahaühiku suhtes kerge tekkima. Teiseks teeb see paljud protseduurid nii tavakodaniku kui ettevõtja jaoks soodsamaks ja mugavamaks, sest vähenevad tehingukulud ja hinnavõrdlus teiste euroala riikidega on ülilihtne. Kolmandaks tekib Eestil võimalus vahetult osaleda Euroopa rahapoliitika otsuste tegemisel. Senine kogemus näitab, et euroalasse mittekuuluvate Euroopa Liidu liikmete mõju ühenduse majanduspoliitikale on oluliselt väiksem.

Siinkohal võib lisada veel hulga argumente nagu stabiilne majanduskeskkond, soodsamad laenuintressid ja vahetuskursiriski vähenemine. Valik euro ja Eesti krooni vahel ei saa olla kõhkluskoht ega kaunidusvoor, vaid see on väga pragmaatiline ja kõigile vajalik otsus euro kasuks, mis eeldab sihikindlat tööd. Pikas vaates määrab euroalast väljajäämine meid Euroopa Liidu madalamasse liigasse. Euro seevastu veab ka suurte raskuste puhul välja.

Kõiki neid argumente kaaludes tekib õigustatud küsimus, miks Eesti ei pingutanud piisavalt, et juba 2007. aastal täita eurole üleminekuks vajalikud kriteeriumid. Toona ei suutnud me täita nn. inflatsioonikriteeriumi.
Tagantjärele tark olles tuleb tunnistada, et ega toonane Keskerakonna ja Reformierakonna valitsus selle nimel eriti ka ei pingutanud. Siis oli peaministri seisukoht, et inflatsiooni allasurumine pidurdab majanduskasvu ja niisuguse meetme rakendamine eurole üleminekuks oleks liialdus. Sarnased väited kõlasid korduvalt, kui Riigikogu liikmed eurole ülemineku kohta aru pärisid. Täna peame tunnistama, et palga- ja laenuralli õigeaegne ohjeldamine aidanuks kaasa nii euro saavutamisele kui ka praeguse kriisi pehmendamisele.

Uus võimalus eurole üle minna tekib paari aasta pärast. Tõenäoliselt ei ole meil siis probleeme inflatsioonikriteeriumi täitmisega. Probleemiks muutub vajadus hoida valitsussektori puudujääk madalamal tasemel kui kolm protsenti SKP-st. Majanduslanguse süvenedes on seda võimatu saavutada, kui valitsus kohe uue aasta algul ei kavanda otsustavaid samme. Esmalt tuleb määratleda, milliste seadusmuudatustega eelarve struktuuri muuta. 2010. ja 2011. aasta eelarved tulevad pingelised, kuid puudujäägiga ei tohi riskida. See saab olema väga raske ülesanne, ent sellest sõltub meie majanduse jätkusuutlikkus pikemas vaates.

Eesti poliitikal on siiani olnud kaks edukalt täidetud liitumiseesmärki - Euroopa Liit ja NATO. Hinnates praeguseks kujunenud välispoliitilisi riske, on selgelt näha, kui õigeaegne oli 2004. aastal liitumine mõlema organisatsiooniga. Mõelgem näiteks sellele, kui raskeks on Venemaa teinud NATO-ga liitumise Gruusia ja Ukraina jaoks. Õnneks tõi meile varem edu see, et ükski valitsus ei võtnud suuri liitumiseesmärke kergelt - nii Euroopa Liidu kui NATO nimel pingutasid kõik valitsused ja kõik Riigikogu koosseisud.

Vahepealne lõtvus eurole ülemineku küsimuses oli suur möödalask. Selleks, et viga parandada, tuleb seda enam pingutada.

5.12.2008 Kuulutaja

6.12.2008 Elva Postipoiss

9.12.2008 Vooremaa

11.12.2008 Võrumaa Teataja

11.12.2008 Nädaline

12.12.2008 Sakala

8.01.2009 Järva Teataja

Me pole tupikus, vaid remondiootel

2008-12-04

Laevades Tallinna ja Helsingi vahel on igal tekil väike tahvel, mis näitab, kus sa asud. Sääraste tahvlitega analoogiline kaart Tartu linna kohta asub Sirje ja Peeter Oleski kodus Tähtveres. Kaardi tegija, elektroonik Urmas Küüt konstrueeris sinna punase lambikese, mille järgi on näha, kus me elame.

Istusin ühel õhtupoolikul Tartu kesklinnas Wilde pubis. Pika ruumi otsas vastu Vallikraavi sädistasid kaks neidu. Kõva häälega nagu ööbikud. Nad vatrasid kõigest - usuteaduskonnast, rasedusest, magamisest, magatamisest, kallimatest ja sõbrannade ülekavaldamisest. Üks neidudest jõi Cocat otse pudelist. Tuli meelde akadeemik Paul Ariste, kes istus meelsasti kohvikutes ja jõi ka mahlu. Oleks aga mõistusevastane kujutleda, et Ariste oleks rüübanud näiteks Kellukest otse pudelist. Kui seda oleks teinud keegi teine, saanuks ta väga karmil toonil pragada.

Jutud väärtustest on kõigest ilus romantika

Kahe neiu patramises puudus igasugune vaimsus. Muidugi, nad polekski pidanud olema õpetatud voblad. Ometi on nii Tartu Ülikooli kui ka Eesti Maaülikooli üheks probleemiks see, kui palju meid, akadeemilisi eestlasi alles jääb.

Alates Lennart Merist on seatud päevakorda Eesti Nokia. Kui suurt hulka leidureid niisugune asi nõuab ja kui pikka aega see valmimiseks vajab? Oleme kahjuks unustanud, et doktoritöö eduka kaitsmiseni kulub alates algkooli esimesest klassist umbes veerand sajandit. Kusjuures neisse aastatesse kuulub ka loomulik kadu. Kaks plikat, kelle plära tuli mul kuulata, võib kahtlemata maha kanda. Ent kui me tõmbame ülikoolide kotisuu sootumaks kinni, kas me siis ei lähe ühtlasi ka omaenese kõri kallale?

Haridusest rääkijatel peab seisma meeles, et igasuguse õppimise puhul on jutud nn väärtustest ilus romantika, samas kui faktiliselt on määrav see, kus ja mis tingimustes õpetatakse. Eesti Maaülikoolis õpetatakse ka aulas. Aula ei ole auditoorium. See on püha koht. Meil on vaja nii auditooriume kui ka pühasid kohti. Kui sirvida miskisuguseid strateegiaid, siis pole neis pühadest kohtadest tähtegi. Jutustatakse maast ja ilmast ega otsustata õpetamise suhtes kõige vähematki.

Vaja on remonti, mitte sellega venitamist

Iga päev seab Eesti inimese ette küsimusi, millele me kohe vastata ei oska. Olgu sellise küsimuse näiteks järgmine: kas Riigikogul on mõtet vaielda Eesti Vabariigi presidendiga ses suhtes, kuivõrd tohib Riigikogu omaenese palku külmutada? See palk soojeneb niikuinii. Ent kui toosama Riigikogu või -logu (parafraas August Alle luuletusest "Riigikogu") peab algaval aastal otsustama eelarve uue kärpe, Euroopa Parlamendi valimiste ja erakondade tasemel ka kohalike valimiste suhtes, siis kust ta võtab jõu arutada oma rahade teemat veel üks kord ning samal ajal mõelda ka haridusreformi üle? Me oleme riiki siruli tõmbamas. Kelle ees ja mille heaks?

Arvutis käib asi lihtsalt. Rämps visatakse minema. Riigieelarve uus kärpimine ei ole rämps. Pole seda ka haridusreform. Kuna see on seotud haldusreformiga, siis jääb rämpsu veelgi vähemaks. Aga vaadakem kalendrit. Haldusreform kui juhtiv protseduur ülevalt alla on mõeldav alles aastal 2012. Haridusreform enne seda nõuab mitte niivõrd vangerdusi kui ohverdusi. Esimene Eesti Vabariik kestis ligemale 22 aastat. Tema arenedes kasvasid ka nood inimesed, kes ütlesid oma riigile "ei!". Kui palju on aastal 2014 niisuguseid inimesi, kellel on tahtmist öelda "ei" praegusele vabariigile?

Mõtlen neid, kes on ohverdanud, kuid ka neid, keda on ohverdatud. Ühed viskavad, teised on visatavad.

Me ei ole tupikus. Me oleme olukorras, kus remont on praktilisem kui sellega venitamine. Ainult et see puudutab kõiki, mitte üksnes töövõtjaid.

Intervjuu: Juhan Parts: valitsus võiks võtta enesekriitilise hoiaku

2008-12-03

Ministri sõnul on tarbetu lasta ennast petta Maris Lauri või teiste analüütikute hinnangust, et võib-olla järgmise aasta lõpus läheb paremaks.

•• Kas riigi eelarvekärped ja majanduse hetkeseisu turgutamise meetmed on läinud nüüd omavahel täielikult vastuollu?

Meie riskid on riigi rahanduslik seis ja ettevõtete krediidiprobleem. Aga alustada tuleks olukorra hinnangust. Praegu sõidame statistiliste näitajatega paar-kolm kuud rongist maas. Minu arvates võiks valitsus võtta enesekriitilise hoiaku, sest ühtegi optimismi tekitavat indikaatorit ma ei näe, tõesti ei näe. Küsimus on ka: kui jätkusuutlikud on Euroopa ja Ameerika nn bail-out (pääste- - toim) plaanid? Olukord, kus Gordon Brown ja Inglise ametnikud peavad korraga juhtima kolme suurt panka... Eksperdid on selle jätkusuutlikkuse osas kriitilised.

•• Kuid Rootsi pangad veel ju ei kõrbe...

See, mis toimub USA autotööstuses, avaldab Rootsi majandusele Volvo kaudu täiendavat mõju ja nende hanketööstus omakorda ka meie ettevõtetele. Lisaks tulevad segased sõnumid Lätist. Mida sa elavdad, kui kriis kestab?

Kui sa ravid kopsupõletikku tervisespordiga, siis ei tea, mis juhtub. Paar nädalat tagasi kinnitasid Eesti pankade kohalikud juhid mulle, et käibekrediidi osas neil raha on.

•• Ettevõtjad kinnitavad, et seda välja ei anta.

Just. Seetõttu oleks tarvis selgeks saada, milline see seis tegelikult on, võib-olla läheb seetõttu pankrotti mõni oluline ettevõte. Seetõttu on küsimus: milline on valitsuse võimalus pankasid mõjutada? Teiseks, kas Eesti pangad vahendavad praegu väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele tooteid, mis on Euroopas võimalikud - pean silmas Euroopa investeerimispanga laenuprogrammi. Kolmandaks on riigil Kred-Exi sihtasutus, mille tooteid saame rikastada. Need ei ole päästeplaanid, kuid on asjad, mida riik saab olukorra leevendamiseks teha. Tarbetu on lasta ennast petta Maris Lauri või teiste analüütikute hinnangust, et võib-olla järgmise aasta lõpus läheb paremaks.

•• Reformierakond on oma seitse teesi esitanud.

Umbes samal ajal käisid oma seisukohad välja ka ettevõtjad ja minu arvates ei lähe nende rõhuasetused kokku, kui lugeda lisaks Lumani kommentaari euro kasutuselevõtust. Ei saa tänases olukorras loitsida, kui tahame saada 2010. aastaks Euroopa Komisjoni positiivset hinnan-gut. Inflatsiooni ja eelarvedefitsiidi tasandamiseks tuleb teha kindlaid otsuseid. Võib-olla suudame eelarvet 1,5 miljardi osas nädalaga korrigeerida, mis tuleneb põhiliselt SKT korrigeerimisest. Ühtegi poliitilist otsust need otseselt ei nõua. Kui nüüd otsust ei sünni, tuleks kokku leppida, et teatud defitsiidiläve juures on valitsus kohustatud tulema välja seadusemuudatuste paketiga, mille puhul saaksime rääkida euro kasutuselevõtust kahe aasta perspektiivis.

•• Kui palju peab siis tegelikult kärpima?

Koalitsioonil ei ole enam mõtet tegeleda matusetoetustega, s.t et suurusjärk peaks olema alates poolest miljardist kärpe kohta. Kui võtame praegu aluseks keskpanga prognoosi, oleme 10 miljardit defitsiidis - see on juba SKT suhtes palju. Jutud eelarve paindlikumaks muutmisest on praeguses seisus asendustegevus. Kui räägime tõsiselt 2011. aastal eurole üleminekust, peaks valitsus praegu minema üle sellisele käsitsijuhtimisele, kus hakkavad lugema iga kuu tehtavad kulutused.

•• Räägime sellest, millel peaks põhinema järgmiste aastate majanduskasv.

See ei saa tugineda tulumaksu alandamisele protsendipunkti võrra. Olen erakonna seisukoha taga. Ma ei oska ühele Kesk-Euroopa ettevõtjale vastata isegi seda, milline on tulumaksusüs-teem järgmise aasta 1. jaanuarist. Oleme seda muutnud viimase aasta jooksul kaks korda. Ükski ettevõtja, kellega olen rääkinud, ei pea oluliseks, kas tulumaks on 20 või 19 - teda huvitavad absoluutselt teised küsimused. Meil on piisavalt hea maksusüsteem ja kui me ei tea, mida tahame saavutada, ei ole mõtet seda muuta. Majanduskasvu tingimustes võime teha toredaid otsuseid, kuid praegu on riik olukorras, kus maksukoormus ja riigile võetud kulutused ei ole korrelatsioonis - me peame selle taastama. Me ei ole naftariik.

•• Kas midagi konkreetset on ka välja pakutud?

Praegu on olemas rida nn rahu ajal käivitatud programme, millel on väga erinev toimeaeg. Näiteks tuumajaama ehitamise mõju avaldub majandusele heal juhul 15 aasta pärast. Energeetikas on aga tunduvalt teistsuguseid võimalusi - näiteks käivitame kord ometi hoonete soojustamise programmi, mis annab tööd siseturule ja on ka pikaajaline investeering. Võtame selle kiiresti vastu, et saaksime hakata energeetika arengukavas investeeringuid tegema - see puudutab nii Eesti Energia kui ka eraettevõtete võimalusi.

•• Ettevõtjad on sõna võtnud.

Kui oluline on ettevõtjate roll suuna andmisel? Ettevõtjaskonna sisuline vastutus Eesti majanduse suuna korrigeerimisel ja hoiakute muutmisel on vältimatu. Seda ei saa teha Svensson ega Uhlsson, vaid Mänd, Kask ja Tammepuu. Need peavad olema n-ö tegutsevad kapitalistid, kes on seljaga kodu, näoga maailma poole. Me ei saa kujundada majanduspoliitikat, ilma et ei räägiks kapitalisti hääl, kes tunneb kohalikke olusid.

•• Kuid kas järjekordsel nn hea tahte protokollil oleks üldse mingit efekti?

Ma ei usu enam paberitesse, vaid inimestesse, kes seisavad tribüünil, kes veenavad ühiskonda ja esitavad nägemusi, millesse saab armuda.

•• Kes need Eesti ettevõtjad võiksid olla? Kas Kilk ja Luman?

Miks ainult nemad? Kilk ja Luman kindlasti nende hulgas. Mõned on ka väiksemad, nooremad. Mitte ettevõtjad, kes elavad ainult riigihangete peal ja erakondade poputamisest.

•• Viimasel ajal on räägitud hoiu-laenuühistute rollist, mis meil Lääne-Euroopaga võrreldes puudub. Erinevalt pankadest on seal hoiustajate raha seaduse järgi maksustatud ja teie koalitsioonipartner ei ole väidetavalt selle sätte muutmisega nõus.

Ma ei ole küll kursis nende takistustega, aga suhtun ühistulisse tegevusse tervitavalt. Võib-olla oleme vasikavaimustuses alahinnanud, kui tähtis on lokaalsel tasandil ka ühistegevus. Kui selle vormiks on ühistu, siis tuleb luua selleks võimalus. Miks sellele takistusi teha, mina põhjust ei näe. Ühistu vorm on ehk natuke arhailine, aga vormina võib ta olla asjakohane mõneski majandussektoris. Ka EAS pakub klastrite toetamise programmi, mis on n-ö paindlik ühistu vorm.

Tõelised liidrid sünnivad raskustes

2008-12-02

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Marko Mihkelson usub, et majanduskriis mõjutab oluliselt rahvusvahelisi suhteid, kuid ei näe erilist lootust Eesti ja Venemaa suhete paranemiseks.

Eelmisel nädalal lõpetati pidulikult Eesti juubeliaasta. Millisena riigi juubeli tähistamine Toompealt vaadates tundus?

Eesti riik ei saa valida aastat, millal ta oma aastapäeva tähistab. Kogu see aasta on olnud ürituste kontekstis väga muljet avaldav. Ei saa ette heita, et me oleks pööranud vähe tähelepanu minevikule või sellele, mis praegu toimub. Ma arvan, et juubeliaastat tähistati igati vääriliselt.

Maailma mõjutused ei pane meid esmajoones mõtlema mitte sellele, mis on toimunud, vaid pigem sellele, mis ees võib seista. Ja retooriliselt küsima, kus me oleme siis või mis on meist saanud siis, kui tähistame saja aasta möödumist Eesti riigi sünnist.

Väga on vaja positiivsust ja positiivset meelt. Ennekõike arvestades, et ka ees ootamas pole mitte just kõige kergemad ajad.

Palju on juttu olnud sellest, et majanduskriis on toonud kaasa ka usalduskriisi.

See on täiesti õigustatud ja normaalne arusaam. Paljud arengud, mis riigis toimuvad, on mõjutatud parlamendi ja valitsuse otsustest.

Loomulikult on palju mõjureid, mis ei ole meie teha. Kui räägime üleilmsest finantskriisist ja majandussurutisest, peame arvestama, et Eesti riik ei ole muust maailmast eraldatud ja need mõjud on meile vahetud.

Küsimus on selles, kui hästi suudab praegune valitsus ja laiemalt erakonnad võimalikke ohte ette näha ja kriisi elanikele võimalikult leebemaks muuta.

Majanduskriis ei ole erakordne nähtus, seda on meil varemgi juhtunud. Võib-olla tõepoolest mitte nii ulatuslikult kui nüüd, aga samas on palju kogemusi võtta naaberriikidest, juhuks kui situatsioon peaks praegusest oluliselt halvenema.

See, kuidas suudetakse kriisisituatsioonis käituda, on proovikivi igale valitsusele. Palju on neid, kes oskavad raha kulutada siis, kui on head ajad. Tõelised liidrid tekivad alles siis, kui on suudetud läbi raskuste minna.

Ükski majandusteooria ei eita ju, et majandus liigub sinusoidi mööda ja kriisid on seega paratamatud.

Eestis oli viimati tõsisem nullpunkt või miinuspunkt kümmekond aastat tagasi, ja eks see umbes selliste kümneaastaste tsüklitena kordubki.

Ma arvan, et praegu on siiski globaalses kontekstis tegemist märksa tõsisema kriisiga kui üheksakümnendate aastate lõpus. Samas on meil vaja tajuda, et Eestil ei ole kunagi olnud nii palju partnereid, kellele loota ja kellega koos keerulisest olukorrast välja tulla.

Kõik eeldab aga liidrite tarkust ja ettenägelikkust ning tegevuspaindlikkust, mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopa Liidus ja laiemalt kogu maailmas.

Kriisides pole tõesti midagi üllatavat, väga tähtis on hoopis see, kuidas osatakse nendest välja tulla. Kriiside puhul on hea see, et toimub teatud raputus, olemasoleva läbimõtlemine või ümbermõtlemine.

Ka Eesti riigil tuleb väga selgelt juba kõige lähemal ajal mõelda sellele, kas need kulutused, mida me oleme siiani teinud, kas meie poliitilised otsused on vastavuses sellega, mida suudab toota meie ettevõtlus. Kindlasti annab kriis head pinnast uute ideede tekkimiseks ja nende ellurakendamiseks.

Kas kriis võib mingil määral aidata kaasa ka meie välispoliitiliste suhete muutumisele, näiteks Venemaa suunal?

Kindlasti mõjutab finantskriis väga palju rahvusvahelisi suhteid. Riikidevahelistes suhetes võib toimuda olulisi muutusi. Ka Venemaa on täna vastamisi väga tõsiste väljakutsetega, mis puudutavad riigi majandust, sest nende sõltuvus naftahinnast on väga suur.

Ma siiski ei oleks nii optimistlik, et arvaks, et mingid kiired muutused suhetes Venemaaga oleks võimalikud.

Majanduse kõrval mängib olulist rolli see, mil moel on üles ehitatud riikide poliitiline süsteem. See, kuidas Moskvast nähakse praegu maailma ja oma suhteid naabritega, ei ole päris sarnane sellega, nagu meie siin asjast aru saame. Need erimeelsused on pigem raskendanud suhete normaliseerimist.

Eestis ei leidu ühtegi erakonda, kes ei sooviks arendada normaalseid suhteid kõigi meie naabritega, sealhulgas Venemaaga. Üksinda tangot ei tantsita ja suhteid ühepoolsete sammudega ei parandata.

Eesti on teinud korduvalt väga selgeid ja olulisi samme usalduse suurendamiseks. Võtame kas või otsuse loobuda Tartu rahu järgsest piirist väga selges lootuses, et selline väga selge ja kõigile arusaadav loobumine oma territooriumist toob kaasa suhete paranemise. Paraku pole siiani midagi järgnenud.

See ei tähenda, et me ei peaks püüdlema suhete normaliseerumise suunas. Kultuurisuhted Eesti ja Venemaa vahel on väga intensiivsed ja põnevad, mis tähendab, et võimatuid asju ei ole. Küll aga peame varuma pisut rohkem kannatust kõrgemal poliitilisel tasandil ja mitte pidevalt otsima olukorra kiireks muutmiseks mingit võlukepikest, mida tegelikult olemas pole.

Kui Lääne-Virumaa esindajad käisid kohtumas riigikogu majanduskomisjoniga, heitis Rakvere lihakombinaadi juhatuse esimees Anne Mere poliitikutele ette väljaütlemisi, mis oluliselt raskendavad ettevõtete äri Venemaal. Kui palju neid sõnu Venemaa aadressil tuulde loobitud on?

Arvan, et pilti tuleb vaadata veidi laiemalt. Üks asi on näha, kuidas Eesti käitub ühe või teise Eestis toimunud sündmuse korral.

Eestile on mõningate ettevõtete poolt heidetud ette seda, et meie poliitikud seisid väga selgelt Venemaa agressiooni vastu Gruusias. Arvati, et kui me seda teinud poleks, oleks see loonud parema keskkonna suhete normaliseerimiseks Venemaaga. Ma ei saa sellega nõustuda. Igal riigil on peale majandushuvide ka julgeolekupoliitilised huvid ja need tuleb hoida tasakaalus.

Kindlasti ei tohiks teadlikult astuda ühtegi sammu, mis kahjustab ettevõtete tegevust. See puudutab töökohtasid ja sedakaudu kõiki Eesti elanikke.

Tuleb vaadata sedagi, mis on toimunud viimastel aastatel Venemaal, milline on Venemaa hoiak ja kuidas on Venemaa suhestunud Eestiga. Ei saa näidata ühelegi poliitikule ja öelda, et tema teod või sõnad on üheselt avaldanud mõju suhete tardumisele.

Riigikogu väliskomisjonis on viimastel kuudel olnud kuulamised, kuidas meie välispoliitika võiks aidata kaasa välismajandussuhete edendamisele, mitte ainult Venemaaga, vaid kõigi potentsiaalsete välisturgudega.

Eksportturgude arendamine on kaheldamatult üks tee kriisist väljatulemiseks või kriisi leevendamiseks.

Ei peaks jääma sellist vale ettekujutus, et meie poolt ei ole tahet suhteid normaliseerida või mingit tegevust sellel suunal. On ka vale arvata, justkui oleksime kõik teinud ja enam ühtegi sammu astuda ei taha.

Viimasel ajal on tihtipeale küsitud, kes siis peaks esimese sammu astuma. Kui tahta ja eesmärk on suhete parandamine kas või selles kontekstis, et parandada meie ettevõtete tegevusruumi Venemaal, peab see olema mõlemapoolne. Ei saa loota, et kui Eesti väga soovib ja tahab, aga teisel poolel tahe puudub, midagi oluliselt muutuma hakkaks.

Kas presidendivõimu vahetumine Venemaal on välispoliitiliselt midagigi muutnud?

Kõik tegevused ja avaldused, mida on teinud kevadest alates presidendiametis olev Dmitri Medvedev, ei erine neist, mida tegi tema eelkäija. Vahetult pärast Medvedevi tõusu presidendiks arvati, et ta võib olla liberaalsemate vaadetega kui tema eelkäija.

Mõni kuu pärast tema saamist presidendiks alustas Venemaa aga sõda suveräänse riigi vastu. Sellist sammu ei astunud oma valitsemisajal isegi Putin. Aga kui kaugel Putin praegu tegelikust valitsemisest ikka on.

Küll tuleb meil väga selgelt arvestada tõigaga, et Venemaa mõjukus maailma küsimuste lahendamisel lähikümnenditel kasvab. Ambitsioon Venemaa positsiooni maailmas tugevamalt välja mängida on nii tänase presidendi kui ilmselt ka tema järeltulijate üks peamisi välispoliitilisi eesmärke.

Intervjuu: IRL-i esindus külastas Hiiumaad

2008-12-02

Reedel külastas Hiiumaad riigikogu Isamaa ja Res Publika liidu fraktsiooni viieliikmeline esindus. Pärast mitmeid kohtumisi istuti erakonnakaaslastega ühise laua ümber Kärdla kohvikus Gahwa, kus ka Hiiu Lehel avanes võimalus mõnele küsimusele vastuseid nõutada.

Hiiumaal käisid riigikogu IRLi fraktsiooni kuuluvad põhiseaduskomisjoni liige Mart Nutt, riigikaitsekomisjoni liige Tarmo Kõuts, majanduskomisjoni liige Toomas Tõniste, maaelukomisjoni liige Kaia Iva ning fraktsiooni aseesimees ja rahanduskomisjoni liige Andres Herkel.

Kuidas majanduslik seis mõjutab inimeste isamaalisuse tunnet?

Tarmo Kõuts: Mina ütleksin selle peale Jaapani vanasõnaga: kui on sõda ja näljahäda, süs inimesed paluvad jumalatja sõjaväge, kui sõda ja näljahäda on üle, siis mõlemad unustatakse... Kuna praegu on rasked ajad, siis tarbimisbuum hakkab üle minema. Inimesed muutuvad tõsisemaks ja mõtlevad ka vaimsetele asjadele rohkem. Muide, raamatukaupluste müüjad väidavad, et vaatamata sellele, et on majanduslangus, on raamatuid hakatud rohkem ostma. Kui räägime isamaalisusest, siis see on ju vaimsusega seotud.

Andres Herkel: Ütleme nii, et kindlasti see teatud väärtushinnanguid võib mõjutada. Ma arvan, et see pigem tõstab inimeste tõsidust oma (vaba)rüki. Aga majanduslanguse viljad, need alles tulevad. Siis on vaja rohkem üksteise toetamist ja kokkuhoidmist. Ma kujutan ette, et näiteks ühel hetkel peab ETV hakkama näitama mitte ainult ümberõppe, vaid ka enesega toimetuleku programme.

Kas IRL-il on olemas plaan, kuidas aidata raskustesse sattunud peresid?

Toomas Tõniste: Üks on kodutoetuse teema: laenu mingi protsendi kinnimaksmine. See eelnõu peaks olema juba sisse antud. Täpselt ei tea, kui kaugel see on. Reformierakond on sellele küll väga vastu. Eesmärk on, et alates kolme lapsega peredel aidatakse mingi osa laenust kinni maksta. See on reaalne soov aidata just suurema laste hulgaga peresid.

Kaia Iva: Praegusel hetkel on see rakendunud otsese toetusena.

AH: Laiemas plaanis peame selle olukorraga siiski toime tulema. Teisalt peame vältima riigieelarve defitsiiti ja tagama selle, et 2011. a Eesti
läheb eurole üle. Praegu tunnetame, et oleme endale tekitanud väga palju ebakindlust sellega, et eelmised valitsused ei teinud samme inflatsiooni ohjeldamiseks. Ja kui me ei lähe eurole üle nüüd järgmise ringiga, siis muudab see Eesti olukorra makroökonoomilises mõistes kindlasti tunduvalt raskemaks.

Milline on erakonna rahakoti seis? Kas teil tuleb ka kuskil ja millegi arvelt kokku hoida?

TK: Meie erakonnal on majandUssurutist eelarves vähem tunda, kuna me ei ole saanud nü suuri toetusi ettevõtjatelt kui näiteks Reformi- või Keskerakond. Kui ettevõtluskeskkond niivõrd halveneb, nagu me kardame, siis nemad kaotavad rohkem. Kui meie saame vähem toetust oma era toetajatelt, tähendab see lihtsalt, et oleme sunnitud oma teatud tegevusi vähendama. Aga see ei tähenda, et me läheme pankrotti. Riigipoolne toetus on küllaldane, et oma tegevust suhteliselt normaalselt korraldada.

AH: Kuigi me mõistame, et kritiseeritakse erakondade rahastamist riigieelarvest, on see meede, mis tagab vähima korruptsiooni. Erakondade rahastamine ainult ettevõtete-äriühingute poolt võib kergesti tekitada olukorra, kus erakonnalt ostetakse meelepäraseid poliitilisi otsuseid.

Mart Nutt: Parim näide on Norra, kus 80% erakondade kulutustest kaetakse riigieelarvest. Halvim näide on Itaalia, kus 80% kaetakse kõikvõimalike erakondade muudest tuludest. Kui me võrdleme Norra ja Itaalia ühiskonna erinevaid probleeme, siis näeme väga selgelt, et Itaalia on korrumpeerunud ühiskond ja Norra ei ole seda.

Järgmisel aastal on kahed valimised, kuidas erakonnad nendega hakkama saavad?

AH: Riigikogu menetluses on muu hulgas ka küsimus, kas suuri välireklaame lubada või mitte. See on laiem küsimus erakondade rahastamisest. Ja me oleme seisnud selle eest, et erakondade niisuguseid ebamõistlikke kampaaniakulusid kokku hoida, piirata või kontrollida. Näib, et seda tingib mingil moel ka praegune olukord.

TT: On ülimalt hea meel, et see rahastamine ei tõusnud. Olukorras, kus erakonnad kulutavad valimistel suurema summa kui 9 miljonit krooni reklaami peale, näitab, et rahaga ei osata normaalselt ringi käia.

AH: Meie oleme erakondade kampaaniakulude mõistliku piiramise poolt.

Kuidas ja kas majanduslik olukord võib mõjutada inimeste valimisaktiivsust ja valikuid?

AH: Ühelt poolt võib see muuta valijad valivamaks või kriitilisemaks erakondade programmide suhtes. Selles mõttes, et 2007. a
parlamendivalimised olid tegelikult üksteise võidu raha pakkumine. Praegu me näeme, et sellel rahal ei ole katet.

Ühelt poolt korrigeerivad selle tagajärjel oma käitumist poliitikud, aga teiselt poolt ka valijad. Mis puutub valijate aktiivsusesse, juhul kui
Euroopa Parlamendi valimistel jäävad suletud nimekirjad, nagu see praeguses variandis on, siis need ei kutsu inimesi valima. Meie oleme kahtlemata avatud nimekirjade poolt.

MN: Väga erinevate maade praktika näitab, et kui inimestel on ettekujutus, et nendel on võimalik olukorda mõjutada ja muuta, siis on valimisaktiivsus tavaliselt kõrgem. Kui neil on kujunenud arvamus, et nagunü midagi ei muutu, süs valimisaktiivsus langeb. Ja seda, kas praegune majandusolukord n-ö tingib ühe või teise, on päris raske öelda. Ma ütleksin nii, et n-ö majandusseisak omab valimisaktiivsusele kaudset, aga ilmselt mitte otsest mõju.

Kas valimiste valguses võib ette näha veel erakondade liitmisi?

AH: Eesti valimissüsteem on sarnane Skandinaaviamaade omale, kus umbes analoogilise asetuse juures on parlamendis viis-kuus erakonda.

Ma ei julge ennustada küll olulisi muudatusi tuleva aasta valimiste eel, aga pikemas vaates on teoreetiliselt võimalik, et mingeid ühinemisi tuleb. Võib tekkida ka uusi tulijaid, seegi ei ole välistatud.

MN: Parlamendierakondadest ennustaksin mina niši kadumist Rahvaliidule, mis on paljuski nõukogude kolhoosi pärand Eesti ühiskonnas. Ajapikku on kaks võimalust: see kas moondub ehk kaasajastub või lihtsalt kaotab oma niši. Ma arvan, et pigem kaotab oma niši ja Rahvaliidu aktiivsed poliitikud lähevad traditsioonilistesse poliitilistesse vooludesse.

Veel üks küsimärk on muidugi Rohelised. Selles mõttes, et paljudes Euroopa riikides Rohelised on survegrupp, mitte partei. Roheliste parteistumine tähendab tihtipeale seda, et survegrupp kaob ära ning Rohelised tegelevad kõige muuga peale keskkonnakaitse. Eestis võib väga edukalt sama juhtuda.

TK: Mina oleksin pigem ettevaatlik selle 40% osas, kes praegu ei suuda enda jaoks identifitseerida poliitilist erakonda, millist eelistada.

Ennustan, et kui majandussurutis suureneb ja küllalt järsult, süs võib tekkida sarnane olukord Res Publika tõusuga omal ajal, mis oli suures osas üles ehitatud protestilainele. Tekib moment, mil küllalt suur protsent ühiskonnast on valmis uue erakonna tulekuks. See on väga teoreetiline võimalus, aga tegelikult on see olemas.

Kiili õppetund

2008-12-01

Olin üks sadadest lapsevanematest, kes sõitis pühapäeval tormihoiatuse kiuste Kiili tantsuvõistlusele. Kuidas saab jätta minemata, kui laps on selleks valmistunud, tantsupartner ootab niisamuti ja lõpuks - minu kodust pole Kiili kuigi pikk maa. Tõsi jah, kohale oli tuldud ka palju kaugemalt, kohtunikud lausa Lätist.

Nähtavus oli Kiili teed üle lagendiku sõites üsna halb juba minnes, aga ettevaatlikult liikudes sai sõita küll. Pean tunnistama, et osavõtjate ja pikalt teeservadesse pargitud autode rohkus oli üllatav, kuid ehk üksnes minu jaoks, sest varem pole ma säärasel üritusel kunagi käinud.

Just tagasisõidule sättides helistas mu poja tantsupartneri isa, kes oli varem teele asunud. Jäägu me parem paigale, sest Tallinna suunas on autosid murdu kraavides, tee on blokeeritud ja kõik seisavad! Küllap olnukski õige paigale jääda, aga kui sul on autos laps ja lisaks veel ta tantsu vaatama tulnud eakas vanatädi, siis asub aju otsima muid lahendusi. Pean ütlema, et meil vedas hullupööra, et ei pidanud ööd veetma Kiili taga põldudel, vaid saime pärast mõnetunnist seiklust ja teele kinnijäämist ühe kohaliku traktorimehe abiga Nabala ja Patika kaudu Tartu maanteele. Seda teed läksid otsima mõned autod, aga kätt südamele pannes tulnuks alustada kindlalt teed tundva sahamehe otsimisega Kiilis ja see, et ta meile õigel ajal appi tuli, oli juhuslik ja südamlik heategu. Kiili suurüritusest polnud mees kuulnudki.

Otseteele asunutel läks halvemini, aga autodes olid tantsulaste väiksemad õed-vennad, imikud sealhulgas. Ma ei taha siin sarjata tantsuvõistluse korraldajaid ega Kiili valda, see pole minu emotsioon toimunust. Pigem jäi sellest ekstreemõhtust meelde, kuidas võõrad inimesed appi tulid, kümned käed proovisid teele seada hätta sattunud autosid. See oli ühine abiandmis- ja üleelamiskursus. Möönan, et abitult ummikus või kraavis oodata olnuks emotsionaalselt palju raskem.

Aga räägime ka üldisemast asjast. Hiljem jagasid Aktuaalses Kaameras selgitusi nii Kiili vallavanem kui tantsuvõistluse peakorraldaja - mõlemad väga kenad inimesed. Kahjuks ei paistnud neist kummagi jutust tahet olukorda üldistada ja karmist õppetunnist järeldusi teha. Ilmselt tõsisem koostöö valla ja ürituse korraldajate vahel lihtsalt puudus. Aga Kiili asula kohta mastaapne lasteüritus toimus ja tormihoiatus oli varem antud.

Siin on midagi väga lihtsat, millele meil kõigil kodanikupäeva eel tuleks mõelda. Ilmselt ei ole väga keeruline tagada see, et tormihoiatuse ajal toimuvatest avalikest üritustest teavitatakse näiteks Päästeametit. Kui muud mehhanismid ei tööta, siis võiks sellekohane üleskutse sisalduda kasvõi tormihoiatuse levitamisega. Pole ka kuigi keeruline tagada, et Päästeamet, omavalitsus ja korraldaja peavad aru, millised riskid ürituse läbiviimisega kaasnevad. Kui leitakse, et üritust ei saa ära jätta, siis tuleb mõelda, kuidas riske kõige paremini maandada.

Muuseas, Nabala mees, kelle traktori järel viis-kuus autot lõpuks Patikal suurele maanteele välja jõudsid, võinuks hea organiseerimise korral välja aidata palju pikema kolonni. Paari õigel ajal teele saadetud traktori ja sahaga saanuks pühapäeval Kiili kandis palju korda ajada. Paraku ei teadnud Nabala mees Kiili tantsuvõistlusest midagi. Ta lihtsalt tuli ja aitas, nähes, et teelised on hätta jäämas.

Ei lähe ametnik palga juurde, tuleb palk ise

2008-11-20

Ladus ühistransport, siledad teed-tänavad, mõnusat keskkonda kujundavad planeeringud võiksid olla mõõdupuud, millega hinnata ametnike tööd. Kuid mingitel varjatud põhjustel pakub publikule hoopiski suuremat huvi naabri või üleaedse rahakott.

Pole siis ime, et kui mõni poliitik räägib ametnike palgast või arvust, on talle tagatud meedia ja avalikkuse tähelepanu. Seda tuntud võtet kasutab edukalt ka Tartu linnapea, tilgutades järjepanu infot linnavalitsuse palgareformist.

28. oktoobri Tartu Postimehes oli teade, et «kõrgemate linnaametnike palgad külmutatakse», 30., et «eelarvemahud pigem kahanevad kui kasvavad, seega peab ka palgapoliitikas olema paindlik», ja 12. novembril, et «praegune lahendus, kus arvestatud on keskmist palka, kuid jäetud arvestamata linnaeelarve mahu kasv, ei ole õige».

Erilised ametnikud

Ega keskmine lehelugeja neist teadetest eriti sotti saa. Ka siis, kui ta loeb läbi volikogus täna päevakorras oleva määruse «Tartu linna ametiasutuste palgajuhend» õiendi.

Ametnike uut palgakorraldust kirjeldatakse seal sõnadega: on õiglane, konkurentsivõimeline, paindlik, ühtsetel alustel toimiv, häid tulemusi ja erilisi saavutusi väärtustav.

Lihtsustatult kehtestatakse linnavalitsuse liikmetele senise «libiseva» tasu asemel kindel palganumber, volinike kompensatsioonid külmutatakse, ametnikel arvatakse senised personaalsed lisandid staaži, kraadi ja keeleoskuse eest põhipalga sisse. Nii et selle lükke tulemusena enamiku ametnike põhipalk suureneb.

Kogu selle reformi aluseks on autoriteetse personaliotsingufirma uuring, mis peaks näitama, millised töökohad on üle- ja millised alakoormatud või -makstud.

Paraku, näiteks rahanduskomisjonis ei leidunud ühtegi komisjoniliiget, kes seda tööd oleks näinud, ja senini on segane, kellele selle lugemise õigus antakse, kellele mitte. Iseenesest on väga veider ka see, et ettepanek volinike tasude korrastamise kohta ei tule mitte volinikelt, vaid linnavalitsuse ametnikult.

Refereeritud lõigud, mis erinevas vormis räägivad õiglusest, sunnivad küsima, keda siis seni ebaõiglaselt koheldi. Kas tõesti on meil omavalitsustes hulgi asjamehi, kelle töötasu on haridus-, kultuuri-, sotsiaal- vm töötajatega võrreldes ebaõiglaselt madal?

Või miks paljude erialade töötajate hindamisel kasutatavad staaži ja kvalifikatsiooni näitajad (kõige käepärasem näide on pedagoogidele ametijärkude nooremõpetaja, vanemõpetaja, õpetaja-metoodik omistamine) kuulutatakse palga diferentseerimise seisukohast sobimatuks?

Ohutu häma reformist

Kui jätame kõrvale ilusad sõnad õiglusest ja ebaõiglusest, siis peaks ametnike palgakorraldus sõltuma viidatud dokumendi kohaselt kõige rohkem kahest asjast: kohaliku tööturu olukorrast (keskmine palk Tartumaal, mis sisuliselt kattub Eesti keskmise palgaga) ja palgatasemest võrreldavatel ametikohtadel erasektoris.

Seda võrreldava palga põhimõtet kasutatakse paljude riikide avalikus teenistuses. Nii et järeleproovitud lähenemisviis. Kuid on üks aga. Enamasti on neis riikides avalik teenistus meie omaga võrreldes sõltumatum, spetsialisti kompetents ja vastutus paremini piiritletud. Spetsialist on spetsialist nii era- kui ka avalikus sektoris.

Kui ResPublica püüdis mõni aasta tagasi anda riigikontrollile omavalitsuste kontrolli õigust, siis käivitati võimas vastukampaania. Omavalitsuse tegevuse otstarbekust ei pidavat saama hinnata. On ju omavalitsus demokraatlik organ, demokraatia on aga ebaratsionaalne ja ebaefektiivne!

Kui omavalitsuse tegevust ei saa hinnata lähtudes otstarbekusest, siis ei saaks seda kriteeriumi rakendada ka ametnike tegevuse mõõdupuuna!

Tegelikkus on muidugi hoopis pragmaatilisem kui eelnevalt refereeritud ilusad sõnad. Ükspuha, millist juttu räägivad ametnike palgakorralduse või koosseisu kallale minevad asjamehed, nende tegutsemise tulemus on ikka üks ja sama: palgad tõusevad ja koosseisud suurenevad!

Nii ka heade mõtete linnas. Majanduskasvu aastatel on avalikkusele palgatõusu lihtne seletada, stagneeruvas majandussituatsioonis on hoopis ohutum hämada mingist reformist.

Seni kehtiva 2006. aasta juhendi järgi oli madalaima kvalifikatsiooniga spetsialisti palga alammäär 5000 krooni, uue juhendi järgi 7800 krooni, kõrgema kvalifikatsiooniga spetsialisti miinimum vastavalt 6500 ja 9600 ning juhi jaoks oli miinimum enne 8000, nüüd 17 000.

Kokku tähendab see kontrollimata hinnangute kohaselt järgmisel aastal täiendavat palgakulu 600 000 krooni! Kui matemaatikaõpetaja on teoreemi tõestamisel sellesse punkti jõudnud, ütleb ta MOTT!

Tõelised reformid

Kui rääkida palga- ja personalikorraldusest sisuliselt, siis reformida oleks vaja oi kui palju asju. Tallinna linnavolikogu opositsioon võtab siis, kui muid teemasid napib, päevakorda Tallinna poliitilise juhtimise kulukuse. Pole mõtet vaielda, kindlasti on tallinlastel õigus.

Aga kui võrrelda Tallinna ja Tartut, siis iseloomustab viimast hoopis teistsugune disproportsioon. Võrreldes linnapeade, abilinnapeade, linnaosavanemate kui poliitiliste persoonide ja osakondade, ametite, direktoraatide juhtide kui kõrgemate ametnike palgakulusid, siis Tallinnas on proportsioon 2:3, Tartus 2:2. Tartus on võrreldes Tallinnaga kõrgemad ametnikud alamakstud!

Kui analüüsida meie linnavalitsuse osakondade struktuuri, nende otseseid ülesandeid ja kaudset vastutusala, siis siin on võimalik asju märgatavalt ratsionaliseerida.

Kolm osakonda oleks võimalik liita olemasolevatega ilma mingi pikema ettevalmistuseta. Mõningase eeltöö järel saaks tööjaotuse ratsionaalsemaks muutmise abil struktuuri veelgi lihtsustada.

Meie sõpruslinn Frederiksberg Taanis suudab oma 100 000 elaniku teenitavad maksutulud (u 370 000 Eesti krooni elaniku kohta aastas, Tartus u 9000 krooni) otstarbekalt ära paigutada nelja osakonna tööga (üldised teenused, sotsiaal-, kultuuri- ja tehnilised teenused).

Ja kolmandaks: kindlasti ei saa ametnikkond, silmas pidades tõsiasja, et nii era- kui avalikus sektoris toimub tervete tegevusvaldkondade kadu või kahanemine, jääda muutumatuks.

Tuumajaam tagab iseolemise

2008-11-20

Millised on Eesti võimalused üha suurenevas energiakonkurentsis ellu jääda?

"Söör, on täiesti võimalik, et saate selle peagi maksustada," selgitas füüsik Michael Faraday XIX sajandil Briti peaministrile William Gladstone'ile elektri kasulikkust.

See oli algus uuele ajastule - tänu elektrile säravad meie kodudes elektripirnid, töötavad pesumasinad, külmikud, televiisorid, arvutid, paljusid kodusid ja kontoreid köetakse ning jahutatakse elektriga.

Elekter meie elus on nii mugav ja enesestmõistetav, et keegi ei soovi isegi mõelda, kust see energia saadakse. Samas on koolifüüsikast teada termodünaamika esimene seadus: energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele. Elektritootmise algusaegadel toodeti maailmas elektrit peamiselt kivisöest. XX sajandi alguses sai autode kasutuseletuleku tõttu naftaproduktidest peamine fossiilkütus, mis leidis tee ka elektritootmisse. Pärast 1973. aasta naftakriisi suurenes aga omakorda maagaasi kasutamine nii elektri- kui soojatootmises.

Põlevkivi alternatiivid

Praeguse seisuga toodetakse maailmas kogu energia peamiselt gaasist (umbes 21 protsenti), naftast (34), kivisöest (25), tuumaenergiast (6,5) ja taastuvenergiast (13). Kõigi nende energeetiline väärtus kokku on võrreldav 11 miljardi tonni nafta muundamisega tarbeenergiaks. Kui kogu maailmas vajalik energia toodetaks ühes jaamas, oleks selle tootmismaht 15 teravatti aastas. 2050. aastaks see arv võib tõusta 30-35 teravatini. Gaasi, nafta ja kivisöe varud pole aga lõpmatud.

Rahvusvaheline teadusüldsus peab XXI sajandil kõige põletavamaks mureks energiaprobleemi, mille lahendamiseks murrab pead palju väljapaistvaid teadlasi. Kuna energeetiline vajadus on tohutu, siis lootus rahuldada maailma energiavajadus "rohelisest" energiast on liiga väike, vähemalt praegu pole suurt läbimurret toimunud.

Oma riigi energeetika tuleviku pärast muretsevad selle maailma vägevad riigid, kelle sekka kuuluvad ka Hiina ja India. Võiks öelda, et need riigid, kelle käes on energiaallikad, seisavad tulevikus maailma poliitikas võtmepositsioonidel. Kes oma kohta ei hoia, see selle ka kaotab.

Tooraine hinnakasv, keskkonnaprobleemid ja üha suurenev energiatarbijate hulk paneb ka Eesti ette tõsise küsimuse, millised on Eesti võimalused selles suurenevas energiakonkurentsis ellu jääda. Jah, meil on põlevkivi ja seda tuleb kindlasti efektiivselt kasutada, vähendades paralleelselt keskkonnareostust. Kuid kas põlevkivi on elektrienergia tootmises meie ainus võimalus? Kas leidub arvestatavaid alternatiive?

Toetan akadeemik Anto Raukase ja teiste teadlaste seisukohti, et Eesti vajab oma tuumajaama, et olla maksimaalselt sõltumatu teistest riikidest. Jah, see jaam ei saa tulla homme ega ülehomme, selle ehitus ja mehitamine kvalifitseeritud spetsialistidega nõuab 20-25 aasta pikkust tööd. Aga aastatel 2025-2030 võiks Eestis töötada 600megavatine tuumajaam. Sinnani kuluv aeg on küllaldane, et valmistada ette spetsialiste, samuti on lootus, et selleks ajaks kasutatakse juba uusi tehnoloogiaid ja energiakandjaid.

Näiteks võiks uue tuumakütusena kasutada tooriumi, mis on uraanist märksa ohutum. Tooriumi kasutamisega kaasnevad radioaktiivsete ainete jäätmeprobleemid on väiksemad ja neid kõrvalprodukte ei saa rikastada tuumarelva loomise eesmärgil. Kiusatus luua oma tuumaarsenal ongi teinud uraani ja plutooniumi tuumakütusena kasutamise paljudele riikidele ahvatlevaks (näiteks Iraan).

Mälestus Tšernobõlist

Paljulubav, kuid tehniliselt äärmiselt raskesti lahendatav oleks niinimetatud plasmareaktori või aatomituuma sünteesil põhineva reaktori rajamine. Looduses töötab selline reaktor perfektselt tähtede, sealhulgas ka meie oma Päikese energiaallikana, kus neljast vesiniku tuumast sünteesitakse heelium.

Kui analoogne protsess realiseeritaks maapealsetes tingimustes, siis oleks nii energeetiline kui ka keskkonnakaitseline kasu väga suur. Selle protsessi käigus tekkivate radioaktiivsete jäätmete hulk on sadades kordades väiksem, võrreldes raske uraanituuma lagunemisprotsessis tekkivatega ning moodustunud radioaktiivsed elemendid on lühikese elueaga.

Teisalt oleksid piiramatud meie tuumakütuse varud - vett on piisavalt. Põhiline lahendamata probleem selle projekti realiseerimisel on seotud küsimusega, kuidas hoida ülikuuma (sada miljonit kraadi) ja tihedat deuteerium/triitiumplasmat nii, et ei toimuks selle kokkupuudet reaktori seintega.

Ootame kui rehepapp

Aastaid tagasi töötati tollases Nõukogude Liidus välja seade (Tokamak), kus kuuma plasmat on püütud koos hoida tugevate magnetväljade abil (magnetpudelites). Kahjuks pole tänaseni ükski sarnane projekt maailmas "kommertslahenduseni" veel jõudnud ja kõige optimistlikumad prognoosid pakuvad, et selle sajandi viiekümnendatel aastatel võiks saada valmis esimene tuumasünteesil põhinev jaam.

Niipea kui tõstatub küsimus tuumajaama ehitamisest Eestisse, kerkib kohe esile võimaliku tuumakatastroofi oht, sest meenub rohkem kui kakskümmend aastat tagasi Tšernobõlis juhtunu. Seetõttu ongi äärmiselt tähtis inimeste kvalifikatsioon, kes töötavad sellistel objektidel nagu tuumajaam. Vastutustundetutel ja nõrga ettevalmistusega inimestel ei ole seal kohta.

Energeetika strateegilise arenguplaani tegemisel tammume me Eestis praegu paigal. Ühest küljest kritiseerime energeetilisi valikuid, mida pakutakse, teisalt kõhkleme valikute tegemisel, oodates rehepapina, et ehk õnnestub energiat kuidagi "veel odavamalt" saada. Pean kahjuks vähetõenäoliseks, et keegi tuleb meile elektrit pakkuma, sest iga riik meie lähiümbruses on omaenda kasvavate vajadustega tootmisressursi juba koormanud.

On selge, et Eesti ei tohi saada elektrit suures mahus importivaks riigiks, arvestades ennekõike meie geopoliitilist paiknemist. Samuti on selge, et perspektiivis ei saa lõviosa meil toodetavast elektrist tulla põlevkivi põletamisest, sest see maavara saab kunagi otsa. Kui täna öelda arvestatavate alternatiivide otsingutele "jah", siis kunagi võivad need realiseeruda. Kui öelda "ei", siis ei realiseeru need kunagi.

Suurriigid kulutavad oma energia ja elektritootmise tuleviku kavandamisele ja kirjeldamisele märkimisväärselt palju vaeva ning aega. Ka uute tootmisvõimaluste arendamine vajab aega, kuid paradoksaalsel kombel on tulevik lähemal, kui ta tundub olevat. Seetõttu tuleb tegutseda täna, mitte oodata homset päeva.

Seal, kus algab asfalt...

2008-11-19

Tartus ringi liikudes tuleb kahjuks tõdeda, et pole põhjust kõnni- ja jalgrattateede olukorraga rahul olla. Tihti juhtub nii, et alustades liikumist asfalt- või muult kõvakattega kõnniteelt, peame juba mõnesaja meetri pärast liikuma edasi lagunenud jalgradadel või poristel teepervedel. Eriti ebamugav on see lapsevankriga või ratastoolis.

Miks kõnni- ja jalgrattateede olukord on selline? Linnavalitsuse vastused on olnud lihtsad ja lakoonilised: kui raha oleks küllalt, siis ka ehitaks ja hoiaks korras.

Vastus kõlab alati paratamatuse ohkena, justkui Tartu tulubaas oleks nii väike, et sellega polegi võimalik linna normaalselt majandada.
Tõsi, majandamine on kulukas, tegemist vajavaid töid on palju ning Tartus, kus suur osa tulust tuleb väikeettevõtlusest ja vaimutööst, ehk polegi võimalik selliseid «pisiasju» nagu kõnniteed korda teha.

Arvan, et tegelikult on Tartu kõnniteede olukorra aeglases edenemises süüdi lihtsalt koalitsiooni tahtmatus seda valdkonda süsteemselt arendada.

Kui linnas tehakse mingit «arendusprojekti», siis viimasel ajal sageli vaid selleks, et sümboolne tähis maha jätta. Tihtipeale jäävad aga sellistest hurraaga tegemistest järele ilusad rajatised, mida keegi tegelikult ei kasuta.

Hoolimata paljude kõnniteede väga halvast olukorrast on linn rajanud valgustatud asfaltteid, jalgrattateid, kõnniteid ja bussitaskuid kohtadesse, kus harva näeb inimest või sõidukit.

Pean silmas suurt osa Ravila ja Ropka tööstuspargis asuvast Klaasi ja Tehnika tänavast, mis on korralikult välja ehitatud ning valgustitega varustatud.

Ümberkaudsetes valdades seevastu paaril viimasel aastal rajatud tööstusparkides naljalt kasutult seisvaid tänavaid ei leia.

Linn võis loota, et pärast tänavate ja kommunikatsioonide väljaehitamist tulevad kohe ka ettevõtjad ja ehitavad uhkete uute tänavate äärde kõikvõimalikud tootmis- ja laohooned, vallad aga oma napimates oludes lepivad ilmselt tööstuspargi asustamise suhtes kokku juba varakult, enne nende väljaehitamist.

Kokku on Ravila ja Ropka tööstusparkidesse linn investeerinud kolmel viimasel aastal mitukümmend miljonit krooni. Tõesti, mõni krunt on selle aja jooksul ka hoonestatud.

Kuid kas selline raha maha matmine tasub ennast ära enne, kui teede ja tänavate ehituse garantiiaeg on lõppenud ning uhkelt ja tühjalt seisvad kõnni- ja jalgrattateed tasapisi lagunema hakkavad?

Linnavalitsus peaks kõigepealt vaatama olevikku ja korrastama olemasolevad tänavarajatised kogu linnas.

Enne uute puude istutamist ei tohi unustada, et ka vanad kandvad puud vajavad kastmist.

Ei saa me läbi Lätita!

2008-11-17

Balti kett on nii tugev kui tema kõige nõrgim lüli. Väljaspool Baltikumi ei käsitleta Eestit, Lätit, Leedut kuigivõrd eraldi, vaid räägitakse Baltikumist. Seega on ühe riigi majanduse kukkumisel ühise nimetaja Baltikum kaudu tugev kõrvalmõju teiste riikide majanduskeskkonnale.

Eestis on viimastel kuudel hakatud päev-päevalt üha enam kõnelema meie riigi ees seisvatest probleemidest ja väljakutsetest. Kuni eelmise pühapäevani, kui Läti valitsus otsustas üle võtta varade mahult riigi suuruselt teise panga, Parex Banka enamusaktsiad, ei pööranud me Balti Achilleuse kannale piisavat tähelepanu.

Mõju suurem, kui arvame

Seega mõjutab Lätis toimuv meie heaolu järgmistel aastatel rohkem, kui me arvata oskame. Just Läti suutlikkus toime tulla määrab ära Baltikumi majanduslanguse sügavuse ja pikkuse. Kui Läti lootusetult kokku kukub, võib Baltikum kui kapitali importiv perifeerne piirkond aastateks jääda arenguta, s.t. kapitalita virelema.

Läti on majandustsüklis meist orienteerivalt pool aastat maas. Kui vaadata, kus on lätlased praegu, võrreldes meiega kuus kuud tagasi, siis on neil potentsiaalse põrandale kukkumiseni veel hirmutavalt palju minna.

Eesti ei saa enne korralikult kasvama hakata, kui Lätis pole kohandumist ära olnud. See sõltub sellest, kas Baltikumis nähakse võimalusi või probleeme. Praegu ei ole Euroopas kedagi, kes ei näeks Balti makrot kui potentsiaalset probleemi vähemalt järgmisel 12-16 kuul. Keegi ei süüvi eraldi Eesti majanduse fundamentaalteguritesse, vaid otsustatakse selle läbinisti negatiivse emotsiooni pealt, mida Baltikumi olukorra ja perspektiivide kohta globaalsed finantsinstitutsioonid ja Euroopa meedia pakuvad.

Müüdid, mis meid varem kandsid ja Eesti kapitalile magusaks tegid, on Baltikumis toimuva tagajärjel purunenud. 12 kuu pärast on vaja uusi tugevaid positiivseid märke, mis lööks õhu värisema, paistaks Baltikumist kaugemale ja paneks inimesi näiteks Londonis oma väljakujunenud seisukohti korrigeerima. Üks märk võiks olla euro. Paradigmat muutvatele sammudele on võimalik ehitada uus müüt ja seda Euroopas kolme riigi senisest tihedamas ühistegevuses turustada. Kui teised käsitlevad meid ühise Baltikumina, siis peame ka ühise Baltikumina toimima. Seda, mida ei suuda ühe miljoni inimesega, võib suuta seitsme miljoniga.

Läti mured

Lätis on kuhjunud palju probleeme. Ma ei käsitle siin väga korporatiivset ja korrumpeerunud poliitilist ja majanduslikku keskkonda, kust lähtuvad probleemid ajendasid eelmise valitsuse tagasiastumise. Käsitlen ülevaatlikult Läti pangandust.

Lätis on kohalikul kapitalil põhinevate pankade käes ca 30% pangandusturust. See pangandusturu konsolideerumine, mis Eestis 1990ndate lõpuks Maapanga, EVEA panga ja Forekspanga pankrottide kaudu aset leidis, on Lätis lõplikult toimumata.

Tõenäoliselt viib see kriis Läti kas valitsuse sekkumisel või pankrottide tagajärjel samasse olukorda, et sealgi hakkavad olema suurte rahvusvaheliste pankade tütred või filiaalid. Valitsusel on lähimatel kuudel valida, kas lasta ülejäänud pangad pankrotti või minna ka neisse pankadesse riigi rahaga sisse. Liiga väike turg, mis ei taga piisavat kapitaliseeritust tulemaks toime üha turbulentsema ja asümmeetrilisema globaalse finantskeskkonnaga.

Läti kohalikud pangad ei saa praegu rahvusvahelistelt rahaturgudelt raha tõstmisega hakkama. Likviidsuse puudus on kogu Läti pangandussektori peaprobleem. Peale Parexi enamusosaluse omandamist pani Läti valitsus sinna esimese hooga kohe 200 miljonit latti. Parexi uus juht Inesis Feifaris on öelnud, et vähemalt teist 200 miljonit latti on veel vaja. Samuti on valitsus aktseptinud ca miljardi lati suurust garantiiskeemi aitamaks kommertspankatel refinantseerida nende sündikaatlaenusid, ja ka sellest mahust umbes pool hõlmab Parexit.

Suurtel suured võimalused

Hinnanguliselt on valitsused finantssüsteemi stabiilsust globaalselt toetanud kolme triljoni dollariga. Suured valitsused saavad seda endale lubada, neil on endal reservid või neile laenatakse. Lätil pole aga küllaldaselt reserve ja ka valitsus pole suuteline rahaturgudelt piisavalt raha saama. Ja Lätil on vaja raha peale kommertspanga

likviidsuse finantseerimise ka lati vahetuskursi toetamiseks ja eelarve probleemide lahendamiseks.

Läti keskpanga viimane majandusprognoos 2009. aastaks oli 3,9% SKP kahanemist. Eelarve ümber käib samasugune hookuspookus nagu Eestiski - mõni nädal tagasi rääkis seal valitsus 2% valitsussektori ülejäägist, nüüd juba 1% defitsiidist. Aga ka see ei ole tõsiseltvõetav arv. Üldine arvamus on, et 2008. aasta oodatav defitsiit Lätis on 4-5% SKPst, 2009. aastal üle 6% SKPst, mis viib valitsussektori võlakoormuse 2009. aastaks 20% tasemele.

Lätis toimuv tekitab ka üha kasvavaid spekulatsioone lati vahetuskursi ümber. Sarnaselt Eestiga on Läti fikseerinud lati euro suhtes, kuid jätnud latile +/ -1% kõikumisvahemiku euro fikseeritud vahetuskursiga. Turud juba ootavad lati fikseeritud kursi vabaks laskmist euro suhtes. Loodetavasti jätkub lätlastel kainet meelt sellele mitte alluda. Meile oleks suur probleem, kui formaalselt sarnastes suure jooksevkonto defitsiidiga kapitali importivates riikides tekib devalvatsioonilaine.

Kommertspanganduse likviidsuse tagamiseks, surve vähendamiseks lati vahetuskursile ja valitsussektori röögatu defitsiidi finantseerimiseks järgmisel aastal peab Läti ilmselt juba lähinädalatel jõudma laenulepinguni IMFiga. Naaberriigi ellujäämine on meie huvides - ei saa me läbi Lätita!

Küsimus: Miks väliskapital tungib Eesti põllumajandusse?

2008-11-13

Me ei saa väliskapitalile kätt ette panna ja tegelikult ei tahagi.

Majandus ja turumajandus arenevad siiski oma reeglite järgi.

Investeeringud Eestisse ükskõik mis sektorisse, ka põllumajandusse on oodatud ja teretulnud.

Aga kindlasti tahaksime tulevikus näha sedagi, et Eesti põllumehe enda investeerimisvõime kasvaks, ilma et peaksime toetuma ainult väliskapitalile.

Me suudame ise teha üha rohkem investeeringuid toidutööstuses, töötlevas tööstuses, mida näitab juba see, et mitmed müüdud tööstused ostetakse Eesti kapitali poolt tagasi.

Ma väga loodan, et ka meie põllumajandustootmises ja piimandussektoris seisavad need ajad veel ees, kus Eesti tootjad ostavad nii mõnegi tootmise tagasi.

Nii et ei maksa praegu selle tõttu küll musta muresse langeda, et Eestis põllumajanduses väliskapital tegutseb.

Kui hakata üldse mõõtma eri majandussektoreid, siis julgen öelda, et põllumajandustootmine on üks rahvuslikumaid tootmisalasid.

Kinnisvarasektoris, panganduses ja ajakirjanduses on väliskapitali tunduvalt rohkem kui põllumajandustootmises.

Reformime üht asja korraga

2008-11-11

Riigikogu liikme Taavi Veskimägi (IRL) artikkel "Aeg jookseb! Eesti vajab kiiresti terviklikku reformipaketti" (ÄP 31.10) ilmus mõni päev enne valimisi USAs. Kui Ameerika oli valmis demokraatliku partei võiduks, siis kas meie oleme siin valmis reformipaketiks, mille esitab neokonservatiiv?

Terviklik reformipakett sarnaneb assortiikarbile, kust kommi saad valida alles siis, kui oled juba maksnud. Edu saavutamiseks võib säärane pakett olla liiga jäik.

Juhin tähelepanu sellele, et reformipaketti on kergem purustada, kui algoritmilised elemendid tema sees on isekeskis jäänud õigesti sidumata.

Tuumajaama inseneri ei kutsuta tänavalt. Kuna meil seni oma tuumajaama ei ole, tuleb nood, kes seal tööle hakkavad, saata õppima mujale. Kuhu, kui palju ja kes avansseerib?

Energeetilise assortiikarbi sisuks on erisugused energiaallikad. Kuni nende allikate kasutamiseks puuduvad uued algoritmid, toimib vana inerts. "Hariduse võtmesõnaks on kvaliteet," kirjutab Veskimägi. Tuumajaama inseneri kvaliteedi mõõdupuuks on see, et miski ei lenda vastu taevast. Kui suurt konversiooni on vaja, et Eesti hariduskorraldus vastaks säärasele kõrguslatile?

Kõrgemas hariduses puudutab see esmajoones kutsemeistri ja doktorikraadi omaniku vahekorda. Meil on hakanud alla käima mitte niivõrd kvaliteet, kuivõrd kvalifikatsioon.

Olen siin tööandjate poolel: ärgem mingem kraadihulluks. Ainult et: kui meil pole doktoreid, siis pole ka teemajuhte ega juhendajaid. Veskimägi ettepanek saata kõrghariduse tasemel "hulk meie paremaid ajusid välismaale õppima ja kärpida oma ülikoolide arvu neile esitatavate kõrgemate nõuete kaudu drastiliselt" kõlab draakoni naiivsusena. Nii talitati tsaariajal.

Soovitan seada prioriteedid järjekorda ajaliselt. Üleminek eurole esmalt, energeetiline konversioon teiseks, rahvusvaheline teedevõrk ja siinne ühistransport kolmandaks jne. Praegu arvan, et me ei pane Veskimägi pakettigi kiiresti kokku. Veel hullem, kui me teeme temast kamaka.

Peaminister, tule ja avita!

2008-11-06

Septembri lõpus kinnitas peaminister Andrus Ansip Riigikogu kõnepuldist, et 2009. aasta riigieelarvet iseloomustab kõige ilmekamalt sõna «tasakaal». Seda mitmes tähenduses.

«Esiteks on see tasakaal fiskaalpoliitilises mõttes, tasakaal riigi planeeritavate tulude ja kulude vahel. Raskete vaidluste saatel on sündinud tulemus, mis asetab valitsusliidu ambitsioonid, lubadused ja unistused reaalsetesse rahalistesse raamidesse. Me ei kuluta üle oma võimaluste, me ei ela oma tuleviku arvel,» kinnitas peaminister.

Paraku oli juba siis teada, et maailmamajandus ei muutu paremaks. Äärmuslike prognooside kohaselt on lähiajal ees ootamas ajaloo valusaim finantskriis. Seda peaminister tunnistada ei tahtnud ega suuda teatud määral tunnistada ka täna.

Juba on selge, et käesoleva aasta eelarvesse jäävad augud ning nende lappimiseks tuleb käiku lasta reservid, see tähendab möödalaskmiste katmist tuleviku arvelt.

Veelgi hullem on lugu 2009. aasta eelarvega. Peaminister lubas, et tema juhitud valitsus ei koosta mingil juhul puudujäägiga eelarvet. Tasakaalus eelarve olevat Reformierakonna kaubamärk ning sellest ei kavatsetavat taanduda mingil juhul. Nüüd on asi kahjuks teistmoodi.

Eesti Panga majandusprognoos 2009. aastaks lõi eelarve eelnõu täiega uppi. Kolmeprotsendilise kasvu asemel ootab Eesti majandust kaheprotsendiline langus. Eelarvele tähendab see seitsme kuni kümne miljardiga puudujääki kukkumist.

Sellist finantskuristikku pole taasiseseisvunud Eesti varem näinud. Ning taas reservide kallale minek tähendaks täiendavat tagasilööki riigi jätkusuutlikkusele.

Peaminister pole majanduspoliitiliste seisukohtadega välja tulnud. Ootaks selgeid sõnumeid, mis on need tegevused, millega valitsus olukorra lahendab.

Euroopa Liidu ja NATOga liitumine oli Eestile selge suunavõtt. Täna peaks see olema eurole üleminek, mis tähendab rahandussüsteemi stabiliseerimist, konkurentsivõime tõstmist võrreldes vanade ELi liikmesriikidega ning riigi usaldusväärsuse taastamist tervikuna. Ka sellise sõnumiga pole peaminister välja tulnud.

On ka siseriiklikke küsimusi, mille kohta ootaks selgeid sõnumeid nii peaministrilt kui tema juhitavalt erakonnalt. Nimelt peab riik üle vaatama oma efektiivsuse nivoo. See tähendab arulageda dubleerimise vältimist.

Üks ressursineelaja on näiteks omavalitsuste tohutu hulk. Paraku on just Reformierakond korduvalt haldusreformile pidurit tõmmanud. Lisaks tuleb üle vaadata seadusandlus, mis lõpetaks asjatu priiskamise. Kahtlemata ei tohi araks lüüa ka ebapopulaarsete, kuid vajalike otsuste ees.

Soodsa majanduskeskkonna loomiseks vajame toimivat infrastruktuuri nii maismaal kui õhus. Kindlasti tuleks tähelepanelikult üle vaadata, kas Eestist viib otsesild Berliini, Pariisi ja teistesse Euroopa keskustesse või on needki lähiajal kadumas.

Selge on see, et unistus raudteeühendusest Euroopaga jääbki vähemalt lähema kümne aasta jooksul unelmaks, kuid olemasolevad ressursid tuleb käigus hoida maksimaalselt.

Selge on see, et maksudega mängimine on ohtlik. Ma pole kindel, kas Reformierakond on sellest tänaseks aru saanud, kuid eelarvega näeme selgelt - tulumaksu alandamine maksab valusalt kätte. Kaudsete maksude tõstmine ei täida eesmärki, sest nendest on lihtsam kõrvale hoida tarbimise vähendamise kaudu.

Unustada ei tohi ka Eesti omi ettevõtjaid, kelle esindaja rahvasuus nagu olekski just Reformierakond. Kadunud on avatud poliitiline debatt, mis annaks ettevõtjatele kindluse, et nende olemasolu ning arvamused on olulised.

Meie tänapäeva suurim julgeolekurisk on energeetika. Meile ei meeldi Nord Stream, samuti tuleb minimaliseerida poliitilist sõltuvust Venemaast. Aga eeskätt tuleb otsida lahendusi Eestile endale. Peaminister on täna vaikinud. Ju otsib lahendusi ...

Samas on ka opositsiooniparteid hambutus olukorras. Keskerakond ei suuda esitada eelarvele muudatusettepanekuid. Kuidas peakski ta seda suutma, kui vaja on valusaid, isegi ebapopulaarseid kärpeid.

Oleme kuulnud küll unistusest taaskehtestada sotsialism, mis eksisteeris Eestis sunniviisiliselt 50 aastat. Need 50 aastat aga röövisid lisaks riiklikule suveräänsusele iseseisva majanduse. Sellel korduda lasta ei tohi, sest vastasel juhul kaob taas kord iseseisev Eesti riik.

Kokkuvõtteks - olukord on äärmiselt tõsine. Viimane aeg on reaalseteks tegudeks. Tänase koalitsiooni käes on võtmepositsioon ja temalt oodatakse tegusid.

6.11.2008 Peaminister, avita! Sakala

7.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Hiiu Leht

10.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Meie Maa

10.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Harju Ekspress

Ränk tee rehepaplusest talupojamõistuseni

2008-11-05

MISKI EI MÕJUTA inimeste käitumist tugevamini kui isikliku rahakoti kaudu kohale jõudev paratamatuse sund. Vabaduse puudumine Venemaal või Aserbaidžaanis ei pane masse liikvele, kui elujärg muutub paremaks ja töö eest teenitakse raha. Rahulolematus tekib alles siis, kui naftat enam vaja ei ole ja rahakäive langeb.

Ei maksa arvata, et inimesed Eestis tunduvalt teistmoodi mõtlevad. Kui laenuraha oli odav ja kõikjal valitses kasvu illusioon, elati selles vaimus, küsimata, kas see on loogiline või kui kaua see kestab. Hoolimata sellest et riik püüdis eri meetmetega ergutada sündimust, eelistas eestlane staatuse märgina pigem maju, autosid ja välist sära.

IGAS HALVAS olukorras tuleb mõelda, kas meil on sellest midagi õppida. Majanduslangus ei pruugi tähendada otsest ja kiiret väärtushinnangute muutumist, küll aga võib see kaasa tuua nii poliitiliste kui isiklike otsuste rea, mis pikas perspektiivis tagab Eestile kindlama ja stabiilsema arengu.

Ehk jõuab lõpuks pärale teadmine, et turustajate ja avalike suhete korraldajate asemel on vaja rohkem insenere. Ja näiteks seegi, et omavalitsus, kus vallamaja ise ongi suurim tööandja, ei saa olla jätkusuutlik.

KUIGI ILLUSIOONIDE kokkuvarisemine võib poliitikutele kalliks minna, maksab jätkuv riiklik soovmõtlemine kokkuvõttes veel teravamalt kätte. Päris rehepaplusest rääkimata.

Kui küsida, kas meil on viimastel aastatel riiklikul tasandil rehepaplust harrastatud, on minu vastus jah. Näidete rida on pikk, aga peatun siinkohal kolmel, millega me praegu tegeleme või peaksime kohe-kohe tegelema hakkama.

KÕIGE LIHTSAM ja nähtavam rehepaplus on see, et suurendasime märkimisväärselt oma eelarvelisi kulusid ja nüüd nüüd, kitsal ajal, on neid väga raske vähendada. Kui me aga ei taha tuleviku arvel elada, peame need kärped tegema.

Viimastel riigikogu valimistel jagati peaaegu eranditult rahalisi lubadusi ning üksteise ületrumpamisest ei suudetud hoiduda. Isamaa ja Res Publica Liidu hoiatav loosung «Õnn ei ole rahas!» polnud selles kontekstis just eriti mõistetav. Ka praegu pole kõik veel päris kaineks saanud.

TEINE REHEPAPLUSE element õõnestab ühiskonna moraali. Pean silmas erakondade rahastamist ja kontrolli selle üle.

Ehkki juba pool aastat tagasi sõnastati hulk konkreetseid muudatusettepanekuid, pole seniajani jätkunud poliitilist tahet nendega tegelda. Samas tuleks vajalikud sammud astuda enne järgmisi valimisi.

Kolmas näide on positiivne. Nimelt menetleb riigikogu praegu omavalitsuse finantsjuhtimise seadust. Sellega lõpetatakse senine praktika, mis võimaldab omavalitsuse tütarettevõtete või Riigi Kinnisvara kaudu võetud kohustused avaliku sektori võlabilansist välja jätta.

Jääb üle tänulik olla, et enamikul Eesti omavalitsustest jätkus talupojatarkust sel ahvatluste teel mitte liiga kaugele minna.

KÕIKI NEID näiteid saab üldistada põhimõttega, et raha ei pea olema läbipaistev ega piisavalt hoolikalt loetud. On aeg aru saada, et säärase mõtlemise ajastu on otsas.

Samas võib ette näha suurt hulka raskeid otsuseid, millega inimesed peavad silmitsi seisma. Keegi kaotab töökoha ja kellelegi osutub laenukoormus liiga suureks. Need on inimesed meie kõrval, keda peame toetama.

Valmis lahendusi pole olemas, aga rehepaplusega me neid olukordi ei lahenda. Edasiminekuks vajame hoopis tervet ja vastutustundlikku talupojamõistust.

05.11.2008 Ränk tee rehepaplusest talupojamõistuseni, Meie Maa

05.11.2008 Ränk tee rehepaplusest talupojamõistuseni, Sõnumitooja

07.11.2008 Ränk tee rehepaplusest talupojamõistuseni, Harju Ekspress

08.11.2008 Ränk tee rehepaplusest talupojamõistuseni, Elva Postipoiss

20.11.2008 Ränk tee rehepaplusest talupojamõistuseni, Lõuna Leht

Peaministri väljavahetamine ei too riigikassasse raha

2008-11-04

Viimastel päevadel on ajakirjandus olnud täidetud üsna isiklikuks läinud rünnakutega peaminister Andrus Ansipi vastu. Ettevõtjad, näiteks Tiit Vähi ja Oliver Kruuda, on otsesõnu nõudnud tema tagasiastumist, Edgar Savisaar teatab talle omase tagasihoidlikkusega, et on valmis kasvõi homme riigitüüri enda kätte haarama.

Paraku ei too peaministri väljavahetamine Eesti riigikassasse juurde ühtegi senti. Vaevalt, et Eestit aitaks edasi ka valitsuskriis ning sisepoliitiline ebastabiilsus.

Peaministril pole loomulikult hetkel lihtne. Ansip on olnud peaministriks headel aegadel, majanduskriisi ajal tegutsemiseks puudub tal kogemus. Kui siis kõigele lisaks veel toetus peaministrile ja tema erakonnale langema hakkab, on olukord murettekitav.

Isiklikust kogemusest tean siiski, et madal populaarsus ei takista peaministril otsuseid langetamast. Otsuseid ja reforme on Eestil aga vaja kohe ja praegu. Reformide tagasi- või edasilükkamine pole lahendus, haldusreformi järjekordne läbikukutamine oli äärmiselt negatiivne näide.

Eesti vajab taas julgust otsustada. Valitsuskoalitsioon on olukorrale läbi roosade prillide vaadanud. See tuleb lõpetada ning mitte lasta uinutada end jutuga, et eelarve puudujääk ulatub järgmisel aastal "ainult" kolme miljardini. Kahjuks on see suurem, ähvardades ulatuda üle Maastrichti kriteeriumide piiri. Valitsus peab tekkinud olukorrale reageerima, esmaspäeval tõstab IRL selle küsimuse ka koalitsiooni eestseisuse päevakorda.

Oleme ühiselt vastu võtnud ebarealistlikule alusele tugineva koalitsioonileppe, nüüd peame ühiselt ka oma vigu tunnistama ning leidma lahenduse, mis võimaldab Eestil jõuda hetkel oma peamise eesmärgini: liituda eurotsooniga 2011. aastal.

Intervjuu: Mart Laar: on aeg tõele näkku vaadata

2008-11-04

Oktoobrikuu viimasel päeval kohtus MART LAAR IRL-i Põlvamaa noortega. Edastame lugejaile Mart Laari mõtteid Eesti elust.

Mis tõi teid Põlvasse?

Tahtsime teada, millised on kohalike inimeste, omavalitsusjuhtide ja seltside mured, nende plaanid, nende vajadused. Ainult oma tarkust levitada pole alati kõige praktilisem. Alati tuleb ka teisi kuulata.

Mis on mureks?

Peamine teema on see, kuidas Eesti areneks ühtlaselt, et kuidas hoida inimesi oma kodukoha juures ja samal ajal neid siin mitte hoida vägisi. Luua tuleb elukeskkond, mis lubaks inimesel end tunda maakohtades niisama olulisena kui suurtes keskustes. Kui Eesti vajub ainult suure keskuse poole kaldu, on halvasti. Oluline on olukorrale silma vaadata. Kahtlustan, et osa seal üleval, valitsuses, ei saa jätkuvalt aru, mis loob tugevad omavalitsused. Laiema liitumiseta ei saa korda haridust ega kultuuri.

Mis haridusega lahti?

Haridus pole nii kvaliteetne, kui ta peaks olema. Praegu antav diplom on midagi kirjutatut, kuid see, mis laps koolist on saanud, on tihtipeale teistsugune. Tuleb toetada haridusministri plaani minna Eestis üle klassikalisele gümnaasiumile, see aitaks kohalikku identiteeti ja kogu taset paremini hoida.

Nõustute Tiit Vähiga, et Ansip astugu tagasi?

Mina pigem kaitseksin peaministrit. Arvata, et üks inimene on süüdi kõikides hädades, on liialdus. Peaministri tagasiastumine ei too eelarvesse mitte ühtegi senti raha ega lahenda ühtegi probleemi. Valitsuskriis on küll viimane asi, mida Eestile vaja läheks. Pigem tuleks Ansipit toetada, teda julgustada «roosasid prille» eest võtma.

Ehk on «roosad prillid» rahva lohutamiseks?

Peaminister peabki rahvast rahustama, kuid ta peaks ka nägema tõelist olukorda. Probleem on, et ei julgeta otsustada ega reforme teha. Haldusreformi järjekordne läbikukutami-ne Reformierakonna poolt on kurvastav näide.

Mida öelda maamehele?

Tunnustada tuleb põllumajandusministrit, kes võitles põllumeeste eest. Erinevalt eelmistest ministritest pole Seeder pealinna poliitik - tema tunneb maaelu.

Eestlase tervis?

Meditsiinisüsteemiga on kõik üsna hästi, aga meeste eluiga on probleem. Põhjuseks, et meie mees suitsetab, joob, sõidab, hüppab, kukub, põleb või upub enne 65. eluaastat. Kusjuures järjest nooremas eas. Kui see veel ei aita, siis ta muretseb ennast surnuks.

Eluteele laenudega -kaua veel?

Inimene peab laenuvõtmist kainelt arutama ja ka riik peab rohkem reageerima, eriti SMS-laenude puhul. Inimestel, kel on ko-dulaen, on täna probleemid väiksemad, mitte et neid poleks. Aga need on siiamaani olnud lahendatavad. Nõiaring tekib SMS-laenu-dega, sest ei teatud, millisesse lõksu langetakse.

Meie paljukritiseeritud loosungi, et õnn ei ole rahas, sõnum oligi, et palju muid asju elus on rahast tähtsamad.

Jätkake kultuuriteemal.

Seegi on kahjuks seotud rahaga ja ma ei julge väita, et siinkohalgi midagi väga rõõmustavat vastu vaatab.

«Laulud tähtedega» neljanda saate muljed?

Oli vahva kogemus oma silmaga näha, kuidas see masinavärk töötab ja minule kui vanale rahvuslasele mõjus saate teema väga. Ma ei häbene ütlemast, et oli väga hea kontsert. Kuigi meil rahvuslust miskipärast häbenetakse, laulsid kõik meeleolukalt. Nagu mälestamispäeva kont-serdilgi. Kuigi oli neid, kes väitsid, et polnud seda ja teist tunnet. No on ikka jama jutt! Kõige enam räägivadki need, keda ennast kohal polnud.

Kas meil kritiseeritakse rohkem kui vaja?

Inimestel on demokraatlikus ühiskonnas õigus kritiseerida, aga kui sa ainult sellega tegeledki, teeb see sind ennast kurjaks ning tigedaks ega lase asjadest rõõmu tunda.

Kui kritiseerijad saaksid maailmas reisida, veenduksid nad, et meil pole kõige hullem. Siis näeks tõelisi probleeme. Siis osataks ka rõõmu tunda sellest, mis Eestimaal on. Ma näen, et meil läheb järjest ilusamaks, mitte ainult maal ja väikelinnades - kõikjal. Võib-olla et kogu aeg siin elades ei märkagi, aga piisab vaid pooleaastasest ärakäimisest, et silmad avaneksid.

Muusika ei tohi vaikida – riigieelarve peabki minema defitsiiti

2008-11-04

Majandustsükli vahetuse ja kasvufaasi lõppemise tõttu on Eesti üle minemas loomulikku majanduse kokkutõmbumise faasi. Seda protsessi kontrolli all hoides pole selles meie riigile midagi ohtlikku. Küll on aga ohtlik viimasel ajal mitmete avalikkuse ees jutukate Eesti ettevõtjate seas levima hakanud tendents, kus propageeritakse tasakaalustatud eelarvepoliitika säilitamist.

Tasakaalustatud eelarve pole kunagi olnud ega saagi olla jätkusuutliku riigi poliitiline eesmärk. Riigieelarve on üks instrumentidest, vahend millega reguleerida riigi pidevat arengut ja selle hulgas ka üleminekut ühest majandustsüklist teise. See pole poliitikute ega rahva süü, et on ettevõtjaid, kes sellest «läbi ei hammusta». Senine tasakaalustatud eelarvepoliitika oli majandustsükli kasvu faasis vägagi asjakohane, nõnda talitades suutsime endale koguda reserve. Oleks võinud säästa rohkemgi. Lätlased näiteks sellega nii hästi hakkama ei saanud.

Loomulikult oli maksude tõstmine ka sellisel määral, nagu seda praegu tehti, suur viga. Samas on tore nentida, et mitmed mõistlikud ministrid nagu näiteks Juhan Parts, julgesid valitsuskabinetis ja ka osa «krokodillidega» piike ragistada, et maksud ei tõuseks veelgi. Nüüd on aga mitmed seni edukad ja avalikkuse eest tuntud ettevõtjad hakanud rahvast üles kütma mõtteavaldustega, et riik käitub eelarvet defitsiiti lastes ebaadekvaatselt. Selle mõtteavaldusega on hakanud kaasa minema lisaks ettevõtjatele ka mitmed Eesti poliitikud. Probleem on siin selles, et sellised «jutukad» ettevõtjad survestavad tegelikult lähenevate valimiste valguses omakorda ka teatud pehmemaid poliitikuid.

Mis siin muud soovitada, kui et on aeg Milton Friedmani raamatud öökapi pealt mõneks ajaks voodi alla tõsta ja vana hea John Maynard Keynesi majandusteooria tõed endale meelde tuletada. Ajal, mil majandus kokku tõmbub ja ettevõtjad hakkavad säästma ehk töökohti kaotama, tuleb riigil «veenda» ettevõtjaid, et nemad seda ei teeks. See tähendab, et lisaks eurorahade süstimisele majandusse tuleb riigil paisutada oma kulutused laekumistest suuremaks ja lasta eelarve defitsiiti. Loomulikult tuleb seda teha vaid seni, kuni selle positsiooni võtavad üle jälle ettevõtted, alustades ise rohkem kulutamist ja investeerimist ehk töökohtade loomist. Siis peab riik jälle eelarvepoliitika kujundama säästvaks.

Hoides kinni tasakaalustatud eelarvest, riskime järgnevatel aastatel tööpuuduse kiire kasvuga ja see oleks praeguste riigi võimaluste juures rumalus. Riigil (loe rahval) on küllalt reserve ja võimalusi ennast raskel ajal tööga varustada seni, kuni toimub väljasurevates majandussektorites töötavate inimeste ümberõpe. Kodus istuv töötu on riigi jaoks mitu korda kulukam, kui talle palga maksmine riigi poolt ükskõik millise sotsiaalse hüve loomisel. Ilmselt ei lõppe see tants riigieelarve ümber seni, kuni Eesti riik lõpetab riigi eelarvepoliitika tegemise ühe aasta kaupa ja läheb üle majandustsüklitele põhinevale eelarvepoliitikale. Mis puudutab inflatsiooni, siis selle probleemi lahendab teatud määral meie eest pöördeid koguv ja nafta hinnast õhku välja laskev finantskriis. Teadupärast koosnes ju meile muret tekitanud inflatsioon ühe kolmandiku osas nafta hinna tõusust ja ehk paneb õla alla ka keskmisest soojem talv ning sellest tulenev madalam küttekulu.

Pension tuuakse ka tuleval aastal koju tasuta

2008-11-01

Et iga kuu on toonud analüütikutelt uue ja kehvema majandusprognoosi, on selge, et augustis riigikogule antud eelarve tulubaas juba käriseb ja ilmselt tuleb kasutusele võtta ka osa riigi reservidest, arutleb Kaia Iva.

Üht eelmise nädala Järva Teatajat lugedes ei uskunud ma oma silmi. Sotsiaalminister kaitseb ministeeriumi esitatud eelnõud, millega oleks pensionide kojutoomine muutunud kõikidele ühtviisi tasuliseks.

Ta teeb seda eeldusega, et riigikogu sellise lähenemisega nõustub.

Valed asusid poliitilise vahu teenistusse

Ometigi ütles IRL kohe, et ei anna heakskiitu, kui jääb arvestamata, et enamikus maakohtades puudub võimalus kasutada soovitatud pangateenust. Maal lihtsalt pole pangaautomaate ja ka paljudes maapoodides ei saa pangakaardiga maksta.

Hoopis arusaamatu oli näha ajalehes kolleeg Lengi musta tulevikku kuulutavat lugu. Ta on oma eksitava artikli kirjutanud pärast arutelu riigikogus, kus sotsiaalkomisjon oli juba vastu võtnud IRLi esitatud paranduse viia pensionid ka edaspidi kodudesse tasuta.

Miks Lenk selle maha vaikib, ma ei tea. Jääb mulje, et põhimõtet «mida halvem, seda parem» tahab osa poliitikuid viljeleda ka siis, kui tegelik elu selleks põhjust ei anna. Siis kõlbab ka vassida.

Samamoodi oleme olnud tunnistajad väidetel, et järgmisel aastal vähendab riik oluliselt busside dotatsiooni ja ega enam bussiga kodust välja saagi.

Ja et teid enam ei remondita, polekski bussidel mingit mõtet. Kõige lõpuks lajatab osav kõnemees «viimase tõe»: varsti võib koolid kinni panna, sest riik vähendab õpetajate palka.

Kõik need väited on valed, kuid kahjuks kõlbavad poliitiliseks vahuks hästi. Isegi nii hästi, et riigikogus annab opositsioon sisse arupärimisi laadis «kas olete oma hommikuse konjakijoomise lõpetanud».

Nii uhke on ju kuulata pool päeva kõikide meediakanalite uudistest, et minister X vastab riigikogu ees arupärimisele, kus ta peab selgitama, miks ja kui sageli ta joob konjakit, mis marki see on ja kas tal on kavas see komme maha jätta.

Kui arupärimisel vastates saab selgeks, et minister joob hoopis kummeliteed, siis kehitatakse õlgu ja kirjutatakse lehes, kuidas minister varjab oma joogiharjumusi.

Kuidas siis tegelikult on lood riigieelarvega ja kuhu on riik raha pannud, kui äkki on kõik otsas? Tegelikult ju riigi 2009. aasta eelarve suureneb, kuid suur osa kasvust on Euroopa Liidu sihtotstarbeline toetus.

Keeruliseks teeb olukorra mõistagi kõigepealt maailma majanduse jahtumine, mis eriti kõvasti annab tunda neis riikides, kus viimaste aastate majanduskasv oli tavatult kiire. Nagu see on olnud ka Eestis.

Teiseks on Eestis eelarve kiire kasv viimastel aastatel võimaldanud riigi püsikulusid samas tempos kasvatada.

Euroraha vajab lisaks Eesti omaosalust

Lisandunud on toetusi, on tõstetud pensione, kriitiliselt pole suhtutud valitsemiskuludesse.

Kolmandaks on meil võimalus järgmistel aastatel kasutada eurotoetusi, mida on 2009. aastaks plaanitud üle 10 miljardi. Aga need vajavad Eesti riigi omaosalust. Kui maksulaekumised ei suurene, tuleb riigi osa leida senistest jooksvatest kuludest, mis mõistagi pingestab olukorda veelgi.

Et iga järgnev kuu on toonud analüütikutelt uue ja kehvema majandusprognoosi, on selge, et augustis riigikogule antud eelarve tulubaas juba käriseb. Ilmselt tuleb kasutusele võtta ka osa riigi reservidest.

Opositsiooni pakutud pooltõed, millest eespool kirjutasin, riigieelarves kinnitust ei saa. Teede remondile läheb endiselt seaduses ettenähtud 75% kütuse aktsiisist. Õpetajatele kavandatakse 8% palgatõusu. Ühistranspordi dotatsioonid kasvavad järgmisel aastal 38%.

Ja mis selles artiklis on peamine: riik toob pensioni tasuta koju neile, kes liikuma ei pääse või kelle kodupaigas puudub pangateenus.

Jaanalinnu-efekt

2008-10-31

Ma olen kogu oma elu käitunud keeruliste probleemide puhul nagu jaanalind, peidan pea liiva alla ja loodan, et raskused kaovad iseenesest. Seda nimetatakse arstiteaduses eitamiseks, mahasalgamiseks, aga sageli on see taktikaline käik probleemide lahendamiseks. Aeg annab kõige paremini arutust ja isegi siis, kui oled pea liiva alla peitnud, annab see võimaluse haavu parandada. Aja kulgedes võib jõuda ka päästva heureka-hüüdeni, nagu Aristoteles oma avastuse puhul tegi.

Meie puritaanlik moraal julgustab meid oma probleemidega ise hakkama saama, kannatama tagajärgede tõttu ja maksma kallilt iga rõõmuhetke eest elus. Pärast seda, kui oleme kõike eeskujulikult teinud, säästnud ja investeerinud usaldusväärsesse, kuid vähetootlikku aktsiapakki, siis öeldakse sulle, et sa oleksid pidanud targem või ahnem olema. Kodu peetakse ikka kindluseks, mille müüride vahele saab peituda, kui mured vaevavad, kuid täna võidakse sind ka sealt üles leida, kui kinnisvaramull kokku kukub ja sul ei jää muud üle, kui pea liiva alla peita.

Börsid kukuvad kogu maailmas ja iga päev paisatakse meediasse üha uusi nimesid, kes peaksid panganduses juhtunu eest vastutavad olema. USA presidendikandidaadid Obama ja McCain kinnitavad, et neil on olemas vastused majanduses toimuva lahendamiseks, G7 riigid kohtuvad küsimustele vastuste leidmiseks, aga pole võimalik lahendada praegust olukorda turumajanduses ainult sellega, et sinna paisatakse üha rohkem raha. Pangad muidugi tahavad, et neile seda üha rohkem antakse ja hirmutavad inimesi sellega, et kui nad oma triljoneid ei saa, siis lähevad nad pankrotti.

Islandil asutasid mõned jõukad perekonnad panku, kuhu Briti investorid paigutasid tohutuid summasid. Nüüd on kogu Island pankrotti minemas. Kas siis nüüd peaks neid rikkaid perekondi maksumaksja rahaga päästma? Ilmselt on just niisugune praegu globaalne majanduslik filosoofia.

Ma mäletan, kuidas 1970-ndatel aastatel olid kõik vihased ahnete rikaste peale, aga ka valitsuse liikmete peale ning et masse rahustada, pandi rikkad maksma luksusmaksu. Kes aga tegelikult kannatas, kui rikkad ei ostnud endale enam maju ja uhkeid jahte? Lihtne on unustada püramiidi alustalaks olevaid oskustöölisi, kes jäid äkki ilma tööta. Ma tundsin üht laevapuuseppa, väikefirma omanikku, kes ehitas jahte. Tavaliselt ehitas ta aastas 1-2 alust. Ta oli uhke oma firmale ja tema töölisedki said head palka, aga kui turg kokku kukkus, pidi ta meeskond otsima tööd mujalt. Eks see olukord oli võrreldav sellega, et kui mõni president alustab sõda, siis ei kannata ta isiklikult, kannatab rahvas.

Üks tark vanasõna ütleb, et kui õpilane on valmis, siis tuleb ka õpetaja. Olen pannud tähele, et alati, kui ma muutun rahulolematuks sellega, mida ma teen, siis saabubki mingi muutus. Siis olen ma valmis tegema midagi teisiti kui seni, olen valmis arenema. Ehk saab sellised inimlikud arengud kanda üle maailmas toimuvale? Vana süsteem pole enam rakendatav ja selle asemele tuleb leida midagi uut. Loodetavasti midagi paremat.

Abraham Lincolnilt küsiti, millist ütlust saaks kasutada kõikide olukordade kohta. „Ka see möödub kunagi," vastas ta.

See lause hõlmab nii häid kui halbu aegu ja paneb elu üle kainemalt mõtlema.

Aeg jookseb! Eesti vajab kiiresti terviklikku reformipaketti

2008-10-31

Eesti riik ei määra mängureegleid majanduses, ometi saame ka meie üht-teist teha, suurendamaks inimeste võimalusi heaolule. Meie võimalus tekkib meie hädade põhjusest - viimaseil aastail vohanud stagnatsioonist. Valdkonnad, mis on vajanud reforme kui põuane maa vett, on uputatud rahaga üle, nõudmata sisulisi muutusi.

Efektiivne riik võimaldab majandusel kiiremini kohaneda muutunud oludega. Minu usk ei ole kadunud, et turg on pikas vaates riigist efektiivsem. Vaatame praegu lihtsalt liiga lühikest ajahorisonti. Finantsturgudel toimuv näitas vaid, et riigi närv on turu närvist jõulise negatiivse korrektsiooni hetkedel palju lühem. Kas aga ka ratsionaalsem? Kahtlen. Valitsuste arusaam varade väärtustest põhineb enam valijate ootustel kui fundamentaaltegureil või nende tulevikuvõimalustel raha teenida ja varade väärtust kasvatada.

Ebaefektiivsust saab ravima hakata vigu ja olukorda tunnistades. Peame jõudma arusaamiseni, et arengu võti pole üksikuis kontekstivälistes ideedes, vaid riigi arendamise süsteemses käsitluses. Seni tegeldakse loosungite (ka õigete) süsteemitu väljakarjumisega: langetame tulumaksumäära, kehtestame sotsiaalmaksu. Ja võib isegi kahtlustada, et poliitiliselt kõlavad n-ö majanduspoliitilised loosungid on üks peamisi ühiskonna ressursside ebaefektiivse paigutuse põhjusi. Riigieelarve peegeldab seda ilmekalt.

Eesti riik selge plaanita edasi siit ei saa. Koalitsioonileping see plaan enam ei ole. Ja see ei saa olla ametnike-poliitikute monopol - nende usalduslimiit on madal. Meie võimaluste sõnastamisesse tuleb kaasata kogu akumuleerunud teadmine akadeemilisest sfäärist.

Veel ei ole ühiskonnal piisavalt valus, reformid on populaarsed abstraktsel tasandil. Reformide saatanlikud detailid kohutavad inimesi. Koos surutisega kasvab ka nõudlus muutuste järele.

Esiteks, majandusarenguks vajalike baaseelduste muutmine eesmärgiga riigi efektiivsust oluliselt suurendada. Sama raha eest rohkem ja õigemaid asju. Võtmevaldkonnad oleksid siin.

1. Haridus. Võtmesõna on kvaliteet. Üldhariduses pearahasüsteemi rakendamine, erinevate omandivormide, koolitüüpide ja nende konkurentsi soodustamine. Kutsehariduses siduda koolid nõudlusega, st ettevõtjatega koos koolide privatiseerimisega neile ja nende organisatsioonidele. Kõrghariduse tasemel saata hulk meie paremaid ajusid välismaale õppima ja kärpida oma ülikoolide arvu neile esitatavate kõrgemate nõuete kaudu drastiliselt. Kvaliteetse hariduse tagamiseks igal tasandil on Eestil ressurssi oluliselt väiksemas arvus õppeasutustes. Meie konkurentsieelis saab olla ideedes, mitte musklites.

2. Tervishoid. Isikustatud tervisekontode süsteemi rakendamine, millele laekub osa inimese ravikindlustuse maksest. Kolmesambaline raviteenuste rahastamise süsteem: solidaarselt makstavad suuremahulised teenused, tervisekontode kaudu kaetavad üldteenused ja oma taskust rahastatavad teenused (nt hambaravi).

3. Sotsiaaltoetused. Lõpetada laustoetamine, viia toetused vajadusele põhinevaks ja testivale alusele.

4. Administratiivpoliitika. Avaliku sektori tegevus tuleks paljuski kujundada ümber enam Eesti inimeste huvide põhiseks. See võimaldaks käsitleda teisiti kogu halduskorraldust, sh territoriaalset, ja saavutada suur ühiskondliku kogukulu kokkuhoid efektiisuse kaudu.

Teiseks, atraktiivsuseeldused kapitali hoidmiseks/sidumiseks. Need on eeldused, millest räägitakse kõige enam, kui jututeemaks on majanduskeskkonna paremaks muutmine.

1. Maksukeskkond. Märksõnad on stabiilsus ja ennustatavus. Siin on asjad tõesti halvad. Mis ennustatavusest me saame rääkida, kui kaks kuud enne eelarveaasta algust pole ettevõtjatel selgust, milline ettevõtte tulumaks hakkab 1. jaanuarist 2009 kehtima. Tunnistan ausalt: olen selles poliitikas ise teatud ideoloogilises kimbatuses, kuidas minna edasi. Kas muuta maksusüsteem tõeliselt proportsionaalseks: madalate määradega, erandite ja mahaarvamisteta. Või muuta kurssi: teha Eesti kapitalile magusaks erandite kaudu, olla paindlik, pakkuda personaalset lähenemist. See oleks atraktiivne, kuid kahtlen, kas saame sellise lähenemise administreerimisega hakkama.

2. Tööjõud. Jumal tänatud - siin midagi toimub töölevõtmise ja vallandamise paindlikkuse suurendamise ning kulude vähendamise osas. Vast saab uus seadus vastu võetud. Aga ma ei saa küll aru, miks enamik praegusi avalikke teenistujaid ei võiks tulevikus käia tööl töölepingu alusel. See lisaks haldusorganisatsioonile paindlikkust ja efektiivsust.

3. Energeetika. Valikud on laual. Siin on kõige olulisem hakata lõpuks otsustama, et oleks kindlus - energia oleks kättesaadav konkurentsivõimelise hinnaga. Tuumajõule pole alternatiivi. Investeerimine ühenduste võimsuse kasvu ja vabaturu lubamine on võimalus, kui me ise ei suuda otsuseid langetada.

Peame olema eestkõneleja Euroopa energeetikapoliitika kujundamisel - Euroopa peab lõpetama jätkusuutmatu poliitika, kus energeetika võrdub kliimamuutustega võitlemisega. Tuleb asuda tegelema Euroopa energiavarustatuse tagamisega, seada majanduse konkurentsivõime esikohale. See muutus lahendab paljud meie probleemid.

4. Konkurents. Väikeriigi puhul ei ole avatud konkurents mingi olemuslik objektiivne nähtus. Kui kõikjalt tuleb tõmmata maha, siis konkurentsijärelevalvesse tuleb panna raha juurde. Siinse riigi ebaefektiivsuse maksame kõik omast taskust kinni.

Kolmandaks: kvaliteedimärgiga müüdid loovad eeldusi. Kui kunagi põhines Eesti avatud majanduse müüt radikaalsel privatiseerimisel, proportsionaalsel tulumaksul või ettevõtete reinvesteeritud tulumaksu nullmääral, siis enam see ei kõla. Vaja on uusi märke, mis veaksid arengut. Selleks saab olla vaid euro kasutuselevõtt. Euro saavutamiseks tuleb finantspoliitikas palju teha, kuid ka tema viljad on magusad - kõigi meie heaolu kasv!

Oleme õppinud ehitama. Aga õieti mida?

2008-10-28

Inimene on kord kahjuks isekas. Mõtetele, mis meist endast kaugemale või kõrgemale ulatuksid, tuleb end vahel lausa sundida. Kergem on elada käesolevas hetkes ja mugavas tsoonis. Kes meist ei kogeks vahel süütunnet, kui juttu tuleb lastest, noortest, mida me nende heaks teeme või ei tee.

Väga suure osa oma õrnadest väljakujunemisaastatest veedab noor inimene koolis. Sellest, missugune see kool välja näeb ja kui kaugel kodust asub, sõltub väga palju. Huvitav, kui paljud vanemad on tahes-tahtmata sunnitud maakohtadest suurematesse linnadesse kolima just sel lihtsal põhjusel, et kooli pole. Või on, kuid vilets ja kole.

Ma ei ole kuidagi nõus mõttega, et tulevikus ongi enamik lapsi koos suuremates koolides, kus liigselt stressi ja kerge kurjaks muutuda. Me võiksime kaua rääkida, mis on kasulik ja tulus, kuid vahel on tarvis mõelda selles suunas, mida tegelikult vaja oleks. Milles on tulevikku? Mis on meie tegelik rikkus? Väidan, et lapsed.

Kas ei ole ilus kas või lihtsalt unistada lasterohketest väiksematest asulatest, mis on puhtad ja sõbralikud ning mida ilmestab maitsekalt ehitatud ja heas mõttes nüüdisaegne koolimaja. Või lasteaed-algkool. Palju asju siis elus algab unistusest. Mitte keegi meie eest seda maad üles ei ehita. Kui läheme kergema vastupanu teed, siis külvame kõik kohad kortermaju täis - kes neis ühel päeval elama hakkavad?

Lootus paneb tegutsema. Praegu räägitakse palju põlvkonnast, kes sündis meie hiljutisel ärkamisajal, kui kauaoodatud vabadus hakkas tunduma reaalne. See oli väga dramaatiline aeg ja siis oli kergem suurelt mõelda. Nüüd on rohkem argipäev.

Ega keegi meist ju unista, et maa taas vallutataks. Et siis taas vabaks pürgida ja uuesti sellega kaasnevat eufooriat tunda.

Tegelikult peaks elu kulgema rahulikult ja vaikselt, aastakümneid. Sajandeid. Ja ilma et meid ajendaks mingi eriolukord, peaksime tarkuses ja mõistlikkuses oma elu plaanima.

See tähendab, et kõige muu tähtsa kõrval ei tohi unustada koolide ja lasteaedade ehitamist - kuigi need pole just kasumlikud ja väikeste inimeste energiapuhangute tõttu vajavad vaat et igal suvel remonti.

Ma saan aru, et teen nalja - aga ehitamistahe tundub eestlastel olevat suur. Kogu seda tänu elamuehituse vähenemisele vabanevat energiat tuleks nüüd õigesti suunata. Kui inimesi on liiga palju hunnikus koos, mõjub see enamikule halvasti. Kui lapsi ja noori ümbritsev keskkond on kole ja hoolitsemata, näib see soodustavat vägivaldsust ja minnalaskmise meeleolu.

Meil on kohalikud omavalitsused, et oma asju kohapeal hästi valitseda. Ja meil on kohalikke ettevõtjaid, et kohapeal midagi head ette võtta. Mõni ütleb selle peale, et inimesi pole ja lapsi ei tule. Ma arvan, et see ei ole kogu tõde.

Esiteks - paljudele on sünnikoht kindlasti kallis. Sellega on seotud ilusad mälestused, nii mõnigi külavahetee, vana maja või puu räägib terveid lugusid. Tahaks sinna jääda, panna ise alus mitmele põlvkonnale. Samuti on kindlasti väga palju inimesi, kes tõesti linnast ära kipuvad, aga ei saa, sest seal pole kusagil lapsi koolitada.

Olete kindlasti nõus, et viimaste aastatega on Eesti õppinud ehitama.

Teatakse, kuidas teha seda kiiresti, hästi ja ka ilma raiskamata. Õpitud on teistelt ja ka omaenda vigadest. Samuti usun ma, et keegi meist ei ole südames õnnelik, kui kimbutama hakkavad mõtted väljasuremisest, hääbumisest, olukorrast, kus me enam ise omal maal hakkama ei saa ja keegi teine tühja koha täidab.

Vaevalt on meile see väike mereäärne maalapp antud, et uhkeks minna, isekas olla ja rumalalt, lühinägelikult elada. Seepärast lubage mulle see väike manitsus ja parasjagu emotsionaalne sõnavõtt lastest, maaelust ja koolidest.

Faktid ja karm reaalsus räägivad teist keelt? Võib-olla. Aga ajalugu näitab, et kõik siin ilmas ei allu loogikale. Lootus on tähtis. Unistamine ka. Ja siis need esimesed rasked sammud selles suunas.

Kuidas välisomanikud välja osta?

2008-10-28

Riigikogu liige Taavi Veskimägi (IRL) kirjutab, et majanduskriisis tekkival varade ümberjagamisel tuleks riigil toetada kohalikku kapitali, ületades lõhe poliitikute ja ärimeeste vahel.

Maailma finantskriisi mõjud reaalmajandusse suurenevad päev-päevalt. Raha hind on tõusnud drastiliselt, krediidivõimalused ja varade väärtus on vähenenud. Lähema aasta-paari jooksul saame näha varade ümberjaotamist praegusele poliitilisele ja majanduslikule eliidile lähemal olevate isikute kasuks kõigi teiste arvel, passiivsematelt kapitali omanikelt aktiivsemate kasuks.

Tehakse seda siis pankrottide, ülevõtmiste, ühinemiste või vara alla tegeliku väärtuse müümise kaudu.

Ka Baltikumis hinnatakse lähema aasta jooksul paljud varad alla oma pikaajalist väärtust. Uued võimalused tekivad eelkõige neil, kellel endal on likviidsust, parem juurdepääs krediidile või rohkem teavet-sidemeid.

Mujal maailmas etendavad valitsused varade ümberjaotamisel võtmerolli, mis tähendab poliitika/poliitikute olulisuse märkimisväärset kasvu. Viimaste nädalate ja kuude sündmustes pole rahanduses midagi juhtunud ilma valitsuste otsese või kaudse osaluseta.

Kui varem on turumajanduslikes riikides valitsused sekkunud eelkõige selleks, et tagada vaba turu toimimine, siis nüüd näeme hoopis uut üleilmset paradigmat.

Ilmselt on Venemaa siin kõige kujukam näide, kus kriisi lõppedes ilmselt suur osa atraktiivseid varasid on «omadele» ümber mängitud. Kuna enneolematu aeg on parim advokaat enneolematute meetme kasutamiseks, näeme järjest valitsuste suvaotsuseid avaliku raha kasutamisel. Kõik on võimalik maha müüa jutuga rahandussektori ja seeläbi hoiustajate raha, töökohtade ja sissetulekute kaitsmisest.

Praktika on tõestanud, et majanduslanguses pole valitsused poliitiliselt suutlikud kannatama välja laissez faire printsiipide rakendumist turgudel. Ehk valitsused ei ole valmis poliitilistel põhjustel laskma turgudel liikuda lõputult alla. Valitsuste närv on palju lühem kui turgude oma.

Varade ümberjaotamisel Eestis võtavad nüüd n-ö valitsuse positsiooni siin asuvate Põhjamaade pankade tütred ja filiaalid.

Ilmselt korraldatakse Eesti majandust ümber eelkõige väike- ja keskmise suurusega ettevõtete pankrottide kaudu.

Kas see tähendab Põhjamaade kapitali veelgi tugevamaid positsioone Eestis? Aga just sealsel kapitalil on parim võimalus panganduse abil olematu hinnaga siinsed varad üles osta. See läheb nii juhul, kui sealsed investorid siiski ka edaspidi usuvad Baltikumi GDP per capita ühtsust Euroopa Liiduga ja Venemaa mitteagressiivset käitumist Eesti suhtes.

Raha pole ju maailmast kadunud, otsitakse teraselt võimalusi, kus ja kuidas see võiks kõige enam väärtust luua.

Samas ollakse Baltikumi suhtes ka kaugemas tulevikus võrrelduna teiste Kesk-, Lõuna ja Ida-Euroopa ülemineku majandustega väga negatiivselt meelestatud.
Koostoimes koduturu keerulisemaks muutumisega paistab, et pigem tõmmatakse Eestis tegevust kokku, kui seda laiendatakse.

Investorid mõistavad sama, mida suurem osa Eesti ühiskonnast - mudel, mis viis meid tasemelt 15 protsenti SKTd inimese kohta 70-le protsendile Euroopa Liidu keskmisest, ei vii meid tasemele 125 protsenti SKTd inimese kohta Euroopa Liidu keskmisest. Seni, kuni me ei suuda veenvalt demonstreerida Eesti uusi sellesuunalist liikumist vedavaid mootoreid, on soov siin kapitali hoida/paigutada märgatavalt pärsitud.

Lisaks tegur, mida ilmestab välisinvestorite suhteline närvilisus selle piirkonna julgeoleku suhtes pärast Venemaa agressiooni Gruusia vastu. Nende tegurite koosmõjul võime end leida hoopis teises olukorras, kus välisinvestorid hakkavad Eestist end välja müüma ja keskenduvad põhiärile kodus.

Eesti majanduse kapitalisatsioon on senini põhinenud peaasjalikult välimaistel otseinvesteeringutel. See on olnud loomulik. 15 aastat tagasi polnud meil endal kapitali, mida majanduse ülesehitamiseks kasutada. Seetõttu oli meie ainus võimalik majanduspoliitika avatud majandus, mis tõi meile laenukapitali ja otseinvesteeringute voo.

Nüüd on tekkinud rahvuslik kapital. Kriis võiks anda suurepärase võimaluse Eesti majanduse kapitaliseeritust ja varade omanike struktuuri tuntavalt muuta.

Eesti kapitalil võiks tekkida hea võimalus hoopis madala hinnaga välisomanikud siinsetest ettevõtetest välja osta ja võtta senisest hulga tugevam positsioon Eesti majanduses. Me lihtsalt oskame kohalikena siinses keskkonnas enam väärtust luua ja riske paremini hinnata ja juhtida.

Mis välisinvestorile ei pruugi tootlik vara olla, võib seda olla kodumaisele kapitalile. Kindlasti ei peata ka see kriis üleilmset konsolideerumist, kuid järgmise 5-6 aasta perspektiivis võib olla rahvuslikul kapitalil võimalus saavutada Eestis arvestatav varade väärtuse kasv.

Kahjuks on reaalsus teine. Kapital hääletab jalgadega, kapitali omanikud on Eestis riigis pettunud ja paljud ei soovi isegi võimaluste tekkimisel siia investeerida. See on riigile katastroofiline, eriti tingimustes, kus värsket raha pankade kaudu enam peale ei tule. Ilma kapitalita pole heaolu kasvu. Tuleb leida dialoog riigi ja kapitali vahel.
Selle eelduseks on sarnane arusaam olukorrast, mis toimub maailmas, mis on Eestis läinud viimastel aastatel nihu ja mis hästi.

Ja siin ongi tekkinud erimeelsuste allikas. Ettevõtjad käsitlevad olukorda kosmopoliitselt, poliitikud suletud rahvusriiklikult.

Maailmakäsitluste polariseerumine on kiirelt globaliseerunud maailmas olnud objektiivne. Ükski arvestatav ettevõtja ei saa mõtestada oma tegevust ainult Eestist lähtudes, oma tegevus tuleb asetada laiemasse ruumi.

Ametnikud ja poliitikud tegelevad mõistetavalt riigiga. Poliitikutele on nende turg siin.
Laiemas kontekstis paistab aga Eestis toimuv hoopis teisiti. Selle lõhe ületamine ja Eesti kapitalile maa taas atraktiivseks muutmine on esimene eeldus, mida saame ise luua, uueks kasvuks.

Riigi strateegiline huvi peab olema luua tugev omanike ühiskond, mis on märksa jätkusuutlikum ja pikaajaliselt vastutustundlikum kui töövõtjate ja filiaalide ühiskond.

Varade ümberjagamisel toetagem omasid!

Eelarvedefitsiit ohustab eurot

2008-10-27

Kahjuks on 2009. aasta eelarve kavandi tasakaal fiktsioon, vaatamata valitsuse korduvatele lubadustele esitada tasakaalus eelarve. Eelarve pole tasakaalus, kui teda nimetatakse tasakaalus olevaks, vaid siis, kui tulud katavad kulusid. Tuleva aasta lõpuks võib sellest n-ö tasakaalus eelarve(eelnõu)st lähtuv valitsussektori defitsiit küündida üsna Maastrichti defitsiidi kriteeriumi, 3 protsendi lähedale.

Eelarve-eelnõu "õhk" tuleb eelkõige kolmest allikast. Neist esimene on rahandusministeeriumi suvine tulude prognoos, mis on liiga optimistlik isegi 2,6protsendilise majanduskasvu juures. Sellist majanduskasvu me järgmisel aastal lihtsalt ei näe.

Majanduse kasvufaasis kasvasid laekumised kasvuga võrreldes suhteliselt enam, niisamuti vähenevad majanduse languse faasis laekumised kasvu peatumisest kiiremini. 91,6 miljardit krooni polnud seetõttu eelarve koostamiseks õige tulude platvorm.

Olen sageli toonitanud Eesti euroalaga liitumise tähtsust. Kuna majanduskasvu peatumine/langus, selle kaudu konvergentsi seiskumine rikkama osaga EList nullivad enamiku nõudluspoole inflatsioonitegureid, muutub selle tagajärjel Maastrichti inflatsioonikriteeriumi täitmine ise midagi tegemata varasemaga võrreldes realistlikumaks. Võime täita inflatsioonikriteeriumi, kuid ei suuda täita eelarve defitsiidi kriteeriumi. See oleks katastroof.

Kui me kohe ei hakka struktuurseid reforme ette valmistama, siis see valitsus 2010. aasta eelarvet alla 3 protsendi jääva defitsiidiga kokku ei pane.

Kas Reformierakond tahab kaotada Ida-Virumaal 4000 töökohta?

2008-10-23

Just nii hirmutav näeb välja tulevik, kui Reformierakond keskkonnaminister Jaanus Tamkivi kaudu oma plaanid teoks teeb. Riigieelarve lappimiseks vahendite leidmisel ei ehmuta tagasi isegi selliste asjade ees nagu kohalikud sotsiaalsed hävingud.

Vahendeid valimata üritatakse kätte saada iga viimnegi sent. Normaalse mõistusega inimesed tõrguvad seda uskumast. Oli ju Reformierakond see, kes enne valimisi korrutas, et maksud peavad olema madalad, sest siis on Eesti majandus konkurentsivõimeline.

Kaevandamistasude tõusu maksavad kinni tarbijad

Otseseid makse nad tõepoolest alandavad, kuid kaudsete maksude näol üritavad koorida meilt kõigilt kümme ja enamgi nahka. Ilmselt elavad senised Reformierakonna toetajad selle üle, aga mida teevad need, kelle palk on tunduvalt allpool Eesti keskmist - pigem sinna miinimumpalga poole?

Nimelt on keskkonnaministeeriumi plaan tõsta makse kaevandamisega tegelevatele ettevõtetele - ressursitasu praeguselt 11 kroonilt 20-le ja jäätmete ladestamise hinda seitse kuni kümme korda. Mida see tähendab põlevkivi kaevandavatele ettevõtetele?

Eraldi summasid pole ilmselt mõtet välja tuua, aga mis siis juhtub? Eesti Põlevkivi elab ilmselt edasi, kuna selle hinnatõusu maksame kinni meie - tarbijad. Kui palju selline maksude tõstmine elektrihinda muudab, seda näitab tulevik, aga kindel on see, et see ei piirdu 5- või 10protsendilise tõusuga.

Tagajärgedele ei mõelda

Mis saab aga teistest põlevkivi kaevandavatest ettevõtetest ja põlevkivitööstusest üleüldse? Ilmselgelt tähendab see seda, et ettevõtted ei suuda enam arengusse investeerida ning järgmise sammuna hakatakse töötajaid koondama. Kõige mustem stsenaarium on aga see, et ettevõtted panevad oma uksed kinni ja töötajad jäävad nende taha.

Kas sellise stsenaariumi käivitumisel on oma osa ka langeva reitinguga Reformierakonna ponnistusel uue töölepinguseaduse vastuvõtmisel, et koondamistasu on võimalikult väike, see on iseküsimus. Ehk proovitakse selle uue lepingu vastuvõtmisega ettevõtjatele mett moka peale määrida? Et ärge pabistage, meie aitame teil töötajad lahti lasta.

Tean siiski, et Ida-Virumaa ettevõtjad mõistavad, et korralik ja kindel töökoht on tagatis ettevõtete normaalseks eksisteerimiseks ning kindlus perede tulevikule. Seni õnneks on valitsuse mõningatel ministritel kaine arusaam sellest, mida selline tasude tõstmine Ida-Virumaa tööstusettevõtetele tähendab, ning nad on järjekindlalt seda plaani eiranud.

Loodame, et senine valitsust juhtiv erakond ärkab unest ja suudab olla üle ka mainelangusest. On oluline, et peaministripartei saab aru majanduse toimimise põhimõtetest ning lõpetab retoorika, et makse ja tasusid ettevõtetele on vaja tõsta, kuna nende omanikud teenivad kasumit. Kasumi teenimine ettevõtluses on normaalne ning mida paremini läheb majandusel ja ettevõtjatel, seda paremini läheb meil kõigil, sest ettevõtjatelt tuleb lisaks töökohtadele ka suurem osa annetustest ja sponsorrahast, mis lähevad eri valdkondadesse ja üritustesse, millest saame osa me kõik.

No Reforms?

2008-10-23

Maailmast ja Eestist viimasel ajal kostvad majandusuudised tekitavad muret ka selliste inimeste seas, kes nende vastu tavaolukorras huvi ei tunne.

Praegust olukorda on korduvalt võrreldud 1929. aasta Wall Streeti kokkuvarisemisest alanud suure depressiooniga.

Tollase meenutamine peaks maailma praeguse kapitalismi surma ning riikliku sekkumise ülimust kuulutava hoiaku taustal sedalaadi sammude eest tegelikult hoopis hoiatama. Sest nagu viimasel aastakümnel avaldatud uuringutulemused osutavad, ei tekkinud 1930. aastatel kogu maailma haaranud majanduskriis mitte börsikrahhist, vaid sellele järgnenud valitsuste sekkumisest majandusse. Just need sammud, millest eriti laastava mõju omandas protektsionism, viisid maailma majanduse pikaajalisse depressiooni.

Nii võib see ka praegu minna. Osalt on selles süüdi olnud needsamad valitsused, unustades, et turumajandus ei saa toimida iseenesest, vaid kindlate reeglite järgi, mida kehtestab ja mille järgimist tagab valitsus. Kuigi seda on kinnitanud kõik juhtivad turumajanduse teoreetikud alates Adam Smithist ja lõpetades Hernando de Sotoga, leiti mõnel pool, et valitsuse roll turumajanduses on vaid toimuvat kõrvalt vaadata. Sellest ekslikust hoiakust on aga veel rumalam vajuda teise äärmusse ning tõsta riigi roll majanduses määravaks.

Ohtlik kokteil

Eeltoodut kinnitab ka areng taasiseseisvunud Eestis. Eesti poleks suutnud sedavõrd edukalt turumajandusele üle minna, kui selle taga poleks seisnud valitsuse üsna karmikäeline poliitika reeglite kehtestamisel ning nende järgimise tagamisel. Tuletagem meelde kas või 1992. ja 1993. aasta panganduskriisi lahendusi. Erastamine ning paljud teised reformid tehti tugevat riiklikku sundi kasutades. Kõik see aitas Eesti majandusel kasvada kiiremini, kui seda suutis teha ükski teine üleminekumajandus.

Edu põhjustas Eestis paraku ülemäärast optimismi. Tekkis arvamus, et reformide aeg on möödas, valitsusel polegi enam midagi teha. Valdavaks muutus see arusaam parem- ja vasakliberaalseid erakondi ühendava KeRe koalitsiooni tekke järel. Tagantjärele vaadates tegi Eesti nimetatud aastatel mitu põhimõttelist viga, mille eest praegu kallilt maksame.

Esimene neist oli loobumine otsustavast tegutsemisest, et 2007. aastal eurole üle minna. 2007. aastal jäi see meist vaid 0,3% inflatsioonipunkti kaugusele! Selle saavutamine oleks olnud võimalik, kui tollane valitsus oleks söandanud otsustavalt tegutseda. Peaminister Ansipi tollane seisukoht „Mina pole nõus ohverdama kiiret majanduskasvu inflatsiooni alandamiseks" on osutunud rängaks veaks.

Teiseks põimusid „topeltliberaalses" valitsuses õnnetul kombel ettepanekud, mis normaalses olukorras üksteist välistavad. Parempoolsed valitsused tavaliselt langetavad makse ning vasakpoolsed tõstavad sotsiaalkulutusi. Nüüd asuti mõlemat korraga tegema. See segas kokku ülimalt ohtliku kokteili, mille tekitatud peavalust pole Eesti siiani suutnud üle saada.

Kolmandaks probleemiks oli loobumine igasugustest reformidest, lastes Eestil areneda isevoolu teed. Kurb on vaadata sellest tulenevat Eesti langust mitmetes rahvusvahelistes indeksites. Maailmapanga ärikliimaindeksis kukkus Eesti viis kohta, langedes selgelt tahapoole näiteks Gruusiast. Põhjust ei tasu kaugelt otsida - kui Gruusia juures seisis samas indeksis pikk loetelu reformidest, siis Eesti puhul tõdeti lakooniliselt: „No reforms!"

Ma ei soovi tegeleda süüdlaste otsimise ega poliitilise arveteklaarimisega. See oleks seda tobedam seepärast, et vähemalt praegust valitsuskoalitsiooni vaadates on kõik selle osapooled tekkinud olukorras ühtviisi süüdlased. Kõigi meie allkirjad on ebarealistlikule alusele tugineva koalitsioonilepingu all, koos oleme asunud seda ka ellu viima. Järelikult peame ka kõik praeguse olukorra eest vastutama. Vastutus eeldab aga vigade ausat ning avalikku tunnistamist.

Moratoorium maksudele

Mida siis teha? Üksikute väiksemate sammude kõrval tuleks leida jõudu keskenduda kõige olulisematele küsimustele. Tooksin neist välja viis punkti.

Peamiseks eesmärgiks tuleb Eestil seada eurole üleminek hiljemalt 2011. aastal. Sellele tuleb allutada kõik muu. Selleks tuleb seista eelarve tasakaalu eest, võttes endale selge kohustuse mitte tõsta selle saavutamiseks makse. Kui Eesti seda eesmärki ei saavuta, võivad tagajärjed olla hullemad, kui seda oma kõige halvemates prognoosides ennustada suudame.

Teiseks tuleb riik efektiivselt toimima saada. Haldusreformi kaudu suudaks Eesti vähendada bürokraatiat ning teha ruumi ettevõtluse arengule. Avaliku teenistuse reformi kaudu tuleb kaotada kulukad privileegid, muutes riigivalitsemise selgeks ning läbinähtavaks. Riigieelarve tuleb muuta paindlikuks, sidudes selle kaudu makstavad toetused lahti kõikvõimalikest tingimustest, olgu selleks siis keskmise palga kasv või inflatsioon.

Kolmandaks tuleb panustada ettevõtluskeskkonna parandamisele. Selle eelduseks on maksusüsteemi stabiilsus. Ettevõtte tulumaksusüsteemi ei tohi iga aasta muuta, see tuleb kindlalt paika saada. Uute maksude kehtestamisele või olemasolevate tõstmisele tuleb panna vähemalt mõneks ajaks moratoorium. Sama kehtib ka nende langetamise kohta. Vastu tuleb võtta majandusministri ettepanekud toetada eksporti ekspordigarantiide süsteemi kaudu, käivitada tegevuskava „targa raha" toomiseks Eestisse. Selle aasta jooksul tuleb vastu võtta uus töölepinguseadus.

Neljandaks peab Eesti meeles pidama, et parim majanduspoliitika on tõhus hariduspoliitika. Eesti kõrgharidussüsteem peab orienteeruma kvaliteedile, mitte kvantiteedile.

Viiendaks peab Eesti veel sel aastal langetama otsuse, kust ja kuidas tulevikus energiat saame, mis sisaldab ka otsust tuumaenergeetika kohta. Veelgi kiirem on konkreetsete sammude astumine energiasäästu alal: ehitusnormatiive tuleb muuta selliselt, et järsult saaks vähendada energiakulu.

Tegelikult pole üheski eeltoodud punktis midagi revolutsioonilist. Kuid muret teeb, et riik üritab endiselt pead liiva alla peita ning tõsistest reformidest hoiduda. Peamine on kokkuvõttes siiski see, kas suudame letargiast ärgata ja reaalselt tegutsema asuda.

Energia eest tuleb maksta. Ja palju!

2008-10-22

Eesti energeetika vajab lähikümnendil arenemiseks enam kui saja miljardi krooni jagu investeeringuid ning majandusminister Juhan Parts (IRL) selgitab, mida on tarvis teha.

Maailmas toimuvat vaadates tundub, et muutuste tempo üha kiireneb. Muutused energeetikas ei toimu nii kiiresti, kui muutuvad aktsiahinnad arvutiekraanil, ent nad toimuvad siiski ja neil on suur mõju. Muutuste esilekutsumine energeetikas võtab aega ja mõistlik on neid enne algatamist põhjalikult kaaluda. Mul on hea meel, et oleme jõudnud sinnamaale, et saame arutada konkreetseid samme Eesti energeetikas, mitte niisama filosofeerida.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium avaldas juulis energiamajanduse ja elektrimajanduse arengukavade tööversioonid ning arutas sõlmküsimusi suve jooksul paljude huvigruppidega. Paralleelselt koostati ka strateegiliste keskkonnamõjude hindamise eelnõud mõlemale arengukavale, nende läbivaatamine veel käib. Tahan väga loota, et jõuame veel selle aasta jooksul nende arengukavadega seadusandja ette, et oleks võimalik need lähikuudel heaks kiita ja siis edasi minna.

Kes on arengukavadesse süüvinud, näeb, et meie energiamajandust ootavad ees suured muutused. On selge, et Eesti peab muutma oma energeetika senisest tõhusamaks ja ka keskkonnasäästlikumaks. Selleks tuleb meil aga investeerida ainuüksi elektri tootmisesse lähema 15 aasta jooksul ligi 50 miljardit krooni.

Võttes arvesse ka põhjendatud investeeringute vajadused energiatõhususe tõstmiseks, soojasektori eeldatavad investeeringud, elektri- ja gaasivõrkude arendused, võib hinnata, et energiamajandus Eestis vajab 10-15 aasta jooksul enam kui sada miljardit krooni.

Sellise investeeringute mahu juures on selge, et ka erakapital peab energeetikas märksa jõulisemalt esile tõusma ja kaasa lööma hakkama. Investeerida soovitakse aga vaid toimivatesse ning atraktiivsetesse turgudesse. Peame kriitiliselt üle vaatama oma regulatsioonid, tagamaks nii Eesti erakapitali kui ka välisinvesteeringute huvi Eesti energeetika vastu.

Seoses sellega on tähtis luua tegevusväli, mis soosib riigi energiapoliitiliste huvidega arvestavaid investeeringuid ja ei suurenda energiamajanduse haavatavust.
Energiajulgeoleku tagamiseks peab riik andma tugevalt ja ühemõtteliselt mõista, milline energiasüsteem on Eesti jaoks tarvilik ja eelistatud. Need võimalikud stsenaariumid leiate arengukavade projektidest. Seda on võimalik teha heitmekaubanduse oksjoni tulude abil alates aastast 2013, kuid tuletan meelde, et selles osas käivad arutelud Euroopa Liidu tasemel ja need on jutuks novembris, kui koguneb ELi energiaministrite nõukogu. Meie praegune nägemus heitmekaubanduse tulude jaotamisest on alljärgnev.

Vähemalt 30 protsendi ulatuses energiasäästu investeeringuteks, süsinikupüüdmise tehnoloogia arendamiseks ja kui tarvis, siis ka energia hinnatõusuga kaasneda võivate sotsiaalküsimuste lahendamiseks. Vähemalt 20 protsendi ulatuses energeetikaga seotud keskkonnainvesteeringuteks ja uute ühenduste kaasfinantseerimiseks ja kuni 50 protsendi ulatuses vajadusel energiajulgeolekuga ja varustuskindlusega seotud riigiabi andmiseks ettevõtjatele ning tuumaenergeetikaalaste eeltööde toetamiseks.

Tuumaenergeetika üle otsustamisel tuleb suur töö ära teha riigil. Esmalt tuleb riigil luua tuumaenergeetikat reguleeriv seadustik. Alles siis saab tõeliselt hakata arutama, kas, kus ja millal peaks Eestisse ehitama tuumajaama. Selles kontekstis tuleb ära märkida ka Eesti ühinemine globaalse tuumaenergia partnerlusega GNEP. Tegemist on organisatsiooniga, kus eri riikide teadlased, ettevõtjad ja riigiasutused vahetavad infot tuumaenergia heade tavade ja tehnoloogiate arengu kohta.

On selge, et riigi roll energiainvesteeringute tegemisel ja valdkonna suunamisel on endiselt suur. Samas olgem enesekriitilised: praegune riigiaparaat ei ole suuteline kõiki energeetika arengukavades toodud ülesandeid täitma. Seetõttu paneme ette kutsuda nagu teisedki ELi liikmesriigid ellu energiaagentuur, mille ülesanne on teoks teha riigi planeeritud arengud ning anda täpsemat infot edasiste otsuste tegemiseks.

Energiaagentuurist peab saama nii Eesti energeetika riiklik ajutrust kui ka energiainvesteeringute toetaja ja rakendaja.

Energiaagentuur peab ka tublisti kaasa aitama Eesti muutmisel energeetikasäästlikumaks. Tunduvalt suurema haarde peavad saama hoonete energiasäästu investeeringud, toetada tuleb ka kohalike omavalitsuste energiasäästlikkusele suunatud investeeringuid, näiteks väikeste koostootmisjaamade rajamist.

Põlevkivi jääb ka edaspidi üheks Eesti energeetika aluseks, kuigi tema osakaal väheneb. Eesti elektrivarustuse tagamiseks rajatakse Narvas veel kaks keevkihtplokki. Arvestades kogu Balti regiooni elektrivarustuse väljakutseid, on nende plokkide rajamine kindlasti õigustatud.

Kindlasti peab edasi arendama põlevkiviõli tootmise tehnoloogiat ja hoopis värskema pilguga tuleb vaadata põlevkiviõlitööstuse jõulist, kuid väga vastutustundlikku arendamist. Nende arengute tulemusel on võimalik, et kümne aasta pärast kasutame transpordis ka kodumaiseid vedelkütuseid ning elektritootmises suurendame põlevkiviõli abil tuuleenergia kasutamise võimalusi.

Eestil on unikaalne põlevkiviõlitootmise tehnoloogiate oskusteave, mille vastu tuntakse maailmas üha kasvavat huvi. Oleks rumal hoida seda teadmist vaid endale, seda oskusteavet tuleb maailmas mõistliku tasu eest ja tarkade ärimudelite alusel eksportida.

Maagaasi puhul ei taha me näha selle osakaalu suurenemist enne, kui ei ole lahendatud strateegilised küsimused. Üheks neist on eelkõige koostöö partnerriikidega, arendamaks alternatiivseid tarnevõimalusi nii uute ühenduste näol kui ka vedelgaasi ja veeldatud maagaasi terminalide rajamisega Balti regiooni. Siin on ka välisinvestorite laialdane huvi selle arendamise ja Eesti laiemale turule kaasamise vastu. Ka põlevkivigaasi osas on kindlasti veel kasutamata võimalusi.

Et laiendada tuuleenergia kasutust, tuleb arendada meretuuleparke. Need on väga suured ja pikaajalised investeeringud, selleks loodame juba lähinädalatel valitsusse viia avamere tuuleparkide seaduse eelnõu, mis annab sellisteks investeeringuteks turvalise seadusbaasi. Samuti tuleb arendada tasakaalustavaid tootmisvõimalusi.

Samuti peab riik läbi vaatama energeetikat puudutava maksusüsteemi.
Heitmekaubanduse rakendumine mõjutab märkimisväärselt riigi laekumisi energiamajandusest, ka praegused põlevkiviõli tootmise maksustamise põhimõtted tuleb üle vaadata. Riik peab hakkama käituma rohkem ressursi omanikuna, maksimeerides sealt saadavat tulu.

Selles kontekstis tuleb uuesti läbi töötada ka riigi ressursipoliitika alused. Energeetika jaoks on oluline leida otstarbekad lahendused põlevkivi-, metsa-, energiavõsa- ja turba-, aga miks mitte ka uraanivarude põhjendatud ning säästlikuks kasutuseks. Meie praegune poliitika ei arvesta piisavalt riigi majandushuve.

Energiaturgude käivitamise juures tuleb tagada nende efektiivne toimimine. Selleks tuleb luua ettevõtjatele võrdsed tingimused, tugevdada konkurentsijärelevalvet ning rajada uusi ühendusi Baltimaadest nii Soome, Rootsi kui ka Poola. Energiaturu efektiivse toimimise eesmärgil tuleb tagada ka põhivõrkude sõltumatus nii elektri- kui ka gaasisektoris.

Need on peamised eesmärgid, mida on silmas peetud arengukavasid koostades. Loodan, et meil jätkub ühiselt jõudu ja tarkust Eesti energiamajanduse muutmisel.

Kas Lääs on kaotamas energiasõda?

2008-10-21

Riigikogu liige Marko Mihkelson kirjutab oma ajaveebis, et gaasikartelli sõlmimine Venemaa, Katari ja Iraani vahel on läänemaailmale halvaks uudiseks.

Varjatult on energiasõda käinud juba mõnda aega. Võib-olla oleks isegi täpsem öelda, et rahvusvaheliste suhete suurmõjutajana on kaasaegsed energiasõjad käinud vähemalt 50 aastat kui mitte rohkem. Suurema osa ajast on Läänel õnnestunud oma tarbimise kasvu ning tootmise vähenemist tasakaalustada eduka välispoliitikaga. Nüüd on aga kujunemas olukord, kus eeskätt Venemaa ja Hiina survel on Lääne huvid oluliselt piiratud või kohati isegi tõrjutud.Ka tänane uudis sellest, et Iraan, Katar ja Venemaa on teinud veel ühe sammu rahvusvahelise gaasikartelli sõlmimiseks, ei sisenda kuigi suurt optimismi eriti Euroopa gaasisõltlastele. Nimetatud kolmikule, kes kokku kontrollivad absoluutset enamust maailma gaasivarudest, on eelkõnelustel juurde tulemas veel Venetsueela, Nigeeria ja Alžeeria.

Provotseerivalt võiks ju küsida: kas Lääs on kaotamas esimest korda energiasõda? Märke sellest on mitmeid ning gaasikartelli teke oleks väga tõsiseks löögiks Lääne huvidele. Samas puudub eriti Euroopa Liidus piisav üksmeel energiajulgeoleku alaseks ühistegevuseks, mitte siis üksnes sõnade tegemiseks. Nabucco torujuhtme saaga on siin heaks sümboliks. Ka ebamääraselt suure «kliimakoorma» võtmine ei suurenda konkurentsivõimet.

Ometi oleks ilmselt veel liiga vara hauakivi tellida. Väline surve on lääneriike juba tänaseks piisavalt piitsutanud ning enesehoid peaks siiski mingil hetkel ka reaalseid tegevusi kannustama.

Poliitikute võim kasvab

2008-10-13

Riigid ei julge lasta konkurentsimajandusel finantssüsteemis toimida ja vastavad langusele piirangute ning kontrolliga, see toob lähiajal kaasa poliitikute võimu kasvu, leiab riigikogu liige Taavi Veskimägi.

Viimastel nädalatel ja kuudel ei ole finantssektoris ilma valitsuste otsese või kaudse osaluseta midagi toimunud.

Praktika on tänaseks tõestanud, et valitsustel puudub poliitiline suutlikkus kannatada välja konkurentsimajanduse põhimõtete rakendumist - valitsused ei julge ega saa lasta turgudel liikuda lõputult alla.

Valitsuste närv on oluliselt lühem kui turgude oma. Riigid päästavad pankade kaudu enda reaalmajandust.

Finantsturgudel toimuv on juba oluliselt mõjutamas reaalmajandust läbi varade väärtuse ja krediidivõimaluste vähenemise.

Tänane sõnum on olnud: viljad jagunevad eraisikute vahel, kahju kanname solidaarselt.

Turg ei ole valitsuste tegudest lihtsalt välja teinud. Turu emotsioon on masohhistlik.

Majandus on eelkõige usk ja emotsioonid. Ja seda emotsiooni pole suutnud veel miski murda.

Piirangud, piirangud...

Valitsuse ekspansiivsel sekkumisel on väga tugev ja pikaajaline mõju kogu globaalsele finantssüsteemile, mõneti on turud ennast täielikult diskrediteerinud laiema publiku silmis.

Me ei näe enam ilmselt üldse sellist finantsturgu nagu varem. See on mõneti sarnane 2001. aasta 11. septembri terrorirünnaku järgsele ajale, kui vastus oli regulatsioonid, piirangud, kontroll. Sama juhtub nüüd.

Kuna globaalset turgu ei osata käsitelda, tingimustes, kus info liigub kogu ööpäeva jooksul globaalselt ja inimesed on ääretult negatiivsed, mis tähendab pidevat negatiivset ülevõimendust, siis vastus on piirangud ja veel kord piirangud.

Kui suur saab olema nende karmimate piirangute, järelevalve ja mõneti turgude tükeldamise negatiivne mõju globaalse majanduskasvu kiirusele, saame näha.

Poliitikute mõju kasvab

Tänase sekkumisega on võtnud valitsused/keskpangad maailmamajanduses senisest hoopis kaalukama rolli.

Kas neil on ka suutlikkust seda välja kanda, on kaheldav.

Kas valitsused suudavad olla turgudest targemad? Kahtlen.

Igal juhul on see kriis globaalne varade ümber jagamine, kus valitsustel on etendada keskne osa, mis tähendab poliitika/poliitikute olulisuse märkimisväärset kasvu lähiaegadel.

Riigieelarve kaitselahingutest

2008-10-10

Valitsus suutis pärast tõsist tööd tuleva aasta eelarve Riigikogule üle anda. Kindlasti põhjustab tuleva aasta eelarve ka eelseisva Riigikogu menetluse käigus palju emotsioone, küsitavusi ja näpuga näitamist.

Kuigi eelarve tegemine valitsuses paistis pikka aega üsna sihitu püksipaikamisena, kus teadlikud prioriteedid on ammu ununenud, ei saa seda lõpptulemuse kohta öelda. Positiivne on see, et viimasel hetkel heideti kõrvale kõik hädaolukorra maksud, mille mõju ühiskonnale ja tarbijate käitumisele olnuks ettearvamatu.

Haridusele panustava eelarvega peetakse kindlasti silmas meie kaugemaid huve. See, kuidas õpetajate palga ennaktõus riigi konkurentsivõimeks transformeerub, on siiski pikaajaline ja ka muude meetmete rakendamist nõudev protsess. Ühe valimistsükliga poliitikud seda küll mõõta ei saa.

Head tööd tegi riigieelarve menetlemisel majandusminister Juhan Parts, kes lõpptulemusena suutis ära hoida:

1. Maagaasi aktsiisimäära tõstmise
2. Vedelkütuste aktsiisimäära tõstmise
3. Majutusteenuste käibemaksu kasvatamise 18 protsendile
4. Alkoholiaktsiisi tõstmise kolmandat korda samal aastal
5. Ühistranspordi dotatsioonide vähendamise
6. Posti kojukandetoetuse kaotamise

Turismiettevõtete maksustamine 18% käibemaksuga oleks hävitanud suure hulga viimasel ajal tekkinud majutusettevõtteid, mis maapiirkondades pakuvad paljudele tööd ja leiba. Üsna raskelt oleks mõjunud ka gaasiaktsiisi neljakordistamine. Põllumeestel on erimärgistuseta kütuse hinda tõstmatagi raske.

Need tõusud ei lööksid mitte ainult inimeste rahakoti pihta, vaid vähendaksid oluliselt Eesti majanduse konkurentsivõimet (õiglane maks on selline, mida maksab ühtse määra alusel võimalikult suur osa maksumaksjaid - inimesi ja ettevõtteid).

Kui pole ettevõtteid, kes inimestele tööd annavad - turismiettevõtteid, kütusehinnast sõltuvaid põllumehi, transpordiettevõtteid, gaasihinnast sõltuvaid tehaseid ja palju teisi - või kui inimestel pole võimalik suurte transpordikulude tõttu tööl käia, siis muutub see kõik mõttetuks (me peame otsima lahendusi, mis mõtlevad Eesti pikaajalisele arengule).

Ühistranspordi toetamise lõpetamine annaks Eesti ühtlasele arengule aga raske hoobi. Sama kehtib ka posti kojukande toetamise kohta maapiirkondades, mis samuti säilib. Palju küsimusi on tekitanud ettepanek kaotada pensionite kojukandele antud toetus.

Rasked ajad pole ees ainult Eestis. Majandusprobleemid teevad peavalu palju suurematele riikidele. Pikka meelt ja jõudu kõigile meile, et selles olukorras vastu pidada ja oma riiki hoida!

Intervjuu: Laar: haldusreform tugevdab kohalikke omavalitsusi

2008-10-09

Kuigi koalitsioonipartnerid lasid Isamaa ja Res Publica Liidu (IRLi) haldusreformi plaani põhja, usub erakonna juht Mart Laar reformi vajalikkusse, sest niiviisi tugevneksid tema hinnangul kohalikud omavalitsused.

Miks Teie koalitsioonikaaslased haldusreformist midagi kuulda ei taha?

Motiividest ma täpselt aru ei saa. Kui rääkida reformierakondlastega omavahel, siis nad ütlevad, et tegelikult on haldusreform õige asi ja tuleb ära teha. Niipea, kui tulevad poliitilised avaldused, öeldakse, et ei saa. Taolisest politikaanlusest pole ma kunagi aru saanud.

2001. aastal oli Tarmo Loodusel Eesti haldusterritoriaalse jaotuse kaart välja pakkuda. Praegu pole keegi mingit kaarti näinud. On see üldse olemas? Miks seda ei avalikustatud?

Looduse kavast oleme õppinud üht - pole vaja alustada kaardist. Kõigepealt tuleb kindlaks määrata, mis on selle reformi eesmärk. Kui see saab paika, tuleb edasi minna.

Mis on haldusreformi eesmärk?

Kohalike omavalitsuste ja kohaliku identiteedi tugevdamine. Reformi ei taheta teha sellepärast, et siis ei saaks enam kõike võimalikult palju tsentraliseerida. Silmakirjalikkus ajab mind mõnikord lausa marru, eriti kui räägitakse, et me peame omavalitsuste õigusi austama. Selle varjus toimub omavalitsuste nõrgendamine, võimu tsentraliseerimine. 227 omavalitsusest sõidetakse Eestis praegu lihtsalt üle, neil pole võimalust oma ega ka regiooni huvide eest seista. Kui meil oleksid olnud tugevad omavalitsused, kas siis oleks riigieelarve läbirääkimiste ajal tuldud ka nii hullule ideele, et kogu ühistransport ära kaotada? See idee oli ju laual. Tugevad omavalitsused suudaksid oma huvisid kaitsta või oleks neil nii suur tulubaas, et nad saaksid need küsimused ise lahendada.

Praegu võib tsentraliseerimine täie tambiga edasi minna. Mina seda ei salli ja väidan, et Eesti peab olema regionaalselt ühtlaselt arenenud, see on ka meie rahvusliku julgeoleku küsimus.

Kohalikku identiteeti peab hoidma, kohapealt võimu esindajat ära kaotada ei tohi. Nendes kohtades, kus ajalooliselt on olnud, peavad ka edaspidi võimuesindajad olema. Neid ei pea aga nii palju olema kui praegu.

Tarmo Looduse välja pakutud haldusreformi tegematajätmine 2001. aastal on Eestile ikka väga palju maksma läinud. Võtame kõik mõttetud ehitised, tühjaks jäävad koolimajad ja muu ning lööme kulud kokku. Oleksime saanud märksa rohkem teha, kui oleksime raha kontsentreerinud mõistlikesse kohtadesse ja mõistlikesse projektidesse.

Kahju, mida oleme saanud ainuüksi sellepärast, et üks erakond hakkas lähenevaid presidendivalimisi kartes vaatama, kui palju ta kaotab või võidab valijamehi, on hiigelsuur.

Teist korda me enam kaarti ei joonista. Kõigepealt küsime, kas teeme haldusreformi või ei tee. On selge, et täiesti vabatahtlikult seda reformi ei tehta. Või kui tehakse, kulub selleks rohkem kui sada aastat. See on täpselt sama hea idee kui teha rahareform vabatahtlikuks.

Meil ei väsita haldusreformi puhul rääkimast, et niiviisi hoitakse kulusid kokku. Saksamaa haldusterritoriaalne reform näitas, et kulutused suurtes omavalitsustes ei vähene, vaid suurenevad.

Ma ei arva, et haldusreformi eesmärk peaks olema ainult kulude kokkuhoid. Reformi eesmärk on omavalitsuste ja kohaliku identiteedi tugevdamine. Samal ajal hoitakse teatavas mõttes ka kulusid kokku ja kindlasti ei lähe suurte omavalitsuste ülalpidamine kallimaks. Kui hakkaksime lähtuma ainult kulude kokkuhoiust, hakkaksime valest otsast pihta.

Me suudame ressursse koondada ja ei tee enam mõttetuid kulutusi. Tulemuseks on parem haridus, parem infrastruktuur ja kõik muu, mida on Eestile ühtlaseks arenguks vaja.

Aeg veel ühe suure ja põhimõttelise reformi tegemiseks pole just kõige parem. RMK reform jättis maal tööta sadu inimesi. Keskkonnaminister teeb järgmist reformi, liites keskkonnateenistused, looduskaitsekeskuse ja keskkonnainspektsiooni. Jälle jääb maal hulga inimesi tööta. Rääkimata sellest, et kaovad postkontorid, koolid pannakse kinni. Ka võimaliku haldusreformiga jääks hulk inimesi tööta. Kusagil on taluvuse piir?

Probleem oli selles, kas jõuame haldusreformi selle valitsuse ajal ära teha või mitte. Ainuke võimalus oli aasta enne kohalike omavalitsuste valimisi.

Olen nõus, et aeg ei ole praegu kõige parem. Kuigi haldusreformist pole maainimesel midagi karta. Probleemid tulenevad sellest, et haldusreformi omal ajal ära ei tehtud.

Ega omavalitsused olnud RMK reformi ega ole ka praegu looduskaitsereformi juures partnerid, kelle käest midagi küsida.

Oleme tegutsenud selle nimel, et vallad tühjaks jäänud RMK metskonnahooned endale saavad. See oleks pidanud olema algusest peale reformi osa, külaelu keskused peavad alles jääma.

Miks Eesti riiki juhitakse kui kiire kasumi väljavõtmiseks loodud aktsiaseltsi, kus kõik, mis kohe kasumit ei anna, kuulub likvideerimisele?

Tasakaalustavat jõudu ongi vaja. Igal normaalsel riigil on see tasakaalustav jõud tugevate omavalitsuste näol olemas.

Miks iga koalitsioonierakond käib välja oma loosungeid ja omavahel ei suudeta enam milleski kokku leppida?

Ma ei tea. Meie küll muutunud ei ole, haldusreformi asja oleme pidevalt ajanud. Reformierakonna poliitika on ka järjepidev, nad on üks kord haldusreformi põhja lasknud ja lasid teist korda ka. Miks nii käitutakse, ei tea. Meie poliitikud vaatavad järjest rohkem, mida toovad neile järgmised valimised. Teadsime, et läheme riski peale välja. Mina teistmoodi ei oska. Miks ma peaksin istuma nagu hiir urus ja mõtlema ainult häälte peale, mis järgmiste valimiste ajal tulevad. Ega see haldusreformi jutt IRLile hästi mõju.

Kuivõrd tõsisteks sisuliseks vaidlusteks läheb Riigikogus tuleva aasta riigieelarve vastuvõtmisel? Kas tuleb lahing ainult opositsiooni ja koalitsiooni vahel või veel ka koalitsiooni sees? Opositsioon on lubanud, et kergelt nad eelarvet läbi ei lase.

Tahaksin väga loota, et koalitsioonierakondade kokkulepped peavad. Eelarve sai viimasel hetkel valmis, olukord oli väga pingeline. Toon ühe näite: päev enne tuleva aasta riigieelarve eelnõu üleandmist Riigikogule loen ma järsku valitsuse teadet, et on esitatud seaduseelnõu, millega võetakse represseeritutelt toetus. Õnneks saime selle tagasi.

Miks poleks tuleva aasta riigieelarve puhul võinud ausalt tunnistada, et see on defitsiidis? Miks valitsuskoalitsioon valis hämamise tee?

Ametlikult defitsiidis eelarve jaoks oleks võetud reservid täies ulatuses kasutusele. Siis oleks saabunud rahasadu üheks aastaks ja ega keegi mõtlema oleks hakanud, et midagi tuleb muuta. Et eelarvet tehes sunniti ministeeriumid oma kulusid üle vaatama, oli ainuõige samm. Julgen kinnitada, et kui reservid oleks käiku lastud, poleks seda sammu õnnestunud teha. Kõik tuli ikka läbi väga suure häda. Paraku oli see samm möödapääsmatu. Eesti riik on vahepealsetel aastatel otsustanud väga hästi elama hakata. Ma väga siiralt loodan, et Riigikogu liikme palk külmutatakse. See on ebanormaalne, et kui kogu riigis kõike kärbitakse ja külmutatakse, siis üks asutus virutab oma palgad lakke. Loodan, et Riigikogu suudab osade fraktsioonide selgele vastumeelsusele vaatamata otsuse langetada. Ja pole mõtet tulla rääkima, et tegemist on Põhiseaduse vastase sammuga. Põhiseaduse mõte on väga selge: Riigikogu ei saa tõsta oma palka. Et palgad külmutada, see õigus on meil olemas.

Kui augusti algul puhkes Gruusia-Venemaa konflikt, avaldas enamik Euroopa liidreid Gruusiale häälekalt toetust. Praegu on Gruusia suhtes väga ettevaatlikuks muututud. Miks?

Mingit suhtumise muutumist riikide tasemel toimunud ei ole. Suhtumine Gruusiasse ja Gruusia toetamine on jäänud samaks, nagu see oli augustis. Euroopa Liidu programmid käivituvad ja Gruusia integreerumine Euroopaga kiireneb märkimisväärselt. Ka viisalepingud ja kaubandust puudutavad kokkulepped on töös.

Küll on aga tunda teatavaid märke muutustest suhtumises Venemaasse. Mõned riigid on võtnud suuna n-ö pehmemale joonele. Euroopa peab väga täpselt jälgima, et Venemaa täidaks rahulepingut. See tähendab lisaks vägede väljaviimisele n-ö puhvertsoonist väga palju muid kokku lepitud asju. Kaasa arvatud ka rahvusvaheliste vaatlejate tegutsemisõigus Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Et Gruusia külade hävitamises ja kõiges muus selgust saada. Kuni seda pole tehtud, pole Venemaal mingit mõtet rääkida, et hakkame temaga samadel alustel suhtlema. See seisukoht tekitab Euroopas poleemikat ja nõustun, need märgid on teatavas mõttes õhus.

Euroopal on väga praktiline toimunut mitte unustada, kuigi Venemaa seda väga sooviks. Vastasel juhul võib toimunu korduda.

Kas on loota Gruusia võimalikult kiiret integreerimist NATO ja Euroopa Liiduga?

Näen positiivset tegutsemist Euroopa Liidu suunal. Gruusia ja NATO koostöö on tõstetud uuele tasemele. Mida see tähendab nende liikmelisuse tegevuskava suhtes aasta lõpul, seda on väga raske ennustada. Praegu pole see ka Gruusia jaoks elu ja surma küsimus. Viga tehti NATO tippkohtumisel Bukarestis, kus Gruusiale liikmelisuse tegevuskava ei antud. Paljud ütlesid siis otse välja, et see tähendab sõda. Mul on väga kahju, aga see ennustus läks täide. Enam hullemaks olukord minna ei saa.

Millal Te ise viimati Gruusias käisite?

Kolm nädalat tagasi, septembris. Oktoobris lähen uuesti. Ma üritan meeleheitlikult oma muljeid tsenseerida. Need olid liiga positiivsed, Gruusia olukord ei saa nii hea olla. Tbilisi nägi välja nii, nagu seal poleks sõda olnud. Mitte ainult väliselt, vaid ka inimeste käitumisest, hoiakust. Kui kaugemale sõita, siis oli sõja jälgi muidugi näha. Suhtumine oli hämmastavalt positiivne, ülesehitav, tulevikku vaatav. Ilmselt ma kohtusin valede inimestega, kuigi üritasin kohtuda tavaliste inimestega, ka ettevõtjatega.

Gruusia on kandnud tohutuid kaotusi, rahva meeleolu ja selgroog on alles, eks see nad ka sõja ajal päästis. See talv saab neil väga raske olema. Eelkõige põgenikeprobleemi tõttu, sest puhvertsoonid küll tehti, kuid neid pole ikkagi veel puhastatud ja inimestel pole võimalik koju tagasi minna. Milline on gruusia külade saatus Lõuna-Osseetias, seda ei tea keegi. Enamik põgenikke on just sealt pärit. See on riigile väga suur koorem, ja mitte ainult majanduslik, vaid ka poliitiline ning sotsiaalne. Venemaa teeb talvel kõik, et Gruusiat võimalikult palju nõrgestada. Venemaa eesmärk oli Gruusia valitsuse kukutamine ja seda eesmärki üritatakse meeleheitlikult, maksku mis maksab, saavutada.

Käisite ka Mustvee koolis ajaloo tundi andmas. Mille vastu õpilased huvi tundsid?

Küsisid lausa oma sugulaste kohta, kellest mõnda ma isegi teadsin. Veel tundsid õpilased huvi, millal metsavendadest uus raamat tuleb.

Millal see raamat siis tuleb?

Eks ta ole mul meeles mõlkunud juba ammu. On mõnevõrra kummaline, et keegi pole teemat üles korjanud. Ma kirjutasin esimese raamatu rohkem kui 15 aastat tagasi ja tollel ajal olid arhiivid kinni, raamat tugines kaudsetele allikatele ja mälestustele. Praegu on materjali võrreldamatult rohkem, saab täpsustada. Teema väärib kindlasti uut läbikirjutamist. Ja kui keegi seda ei tee, siis mul ei jäägi muud üle kui ise kirjutada. Nagunii tuleks teha uus inglisekeelne raamat, vana on maailmas hästi kaubaks läinud ja läbi müüdud.

Üks raamat on mul valmis, kirjutatud kahasse asjaarmastajast ajaloolase Toivo Kallasega. Tema on uurinud kuritegu, mis pandi toime Soome lahe kohal 1940. aasta 14. juunil. Nimelt tulistas nõukogude lennuvägi siis alla Eesti kaitsetu lennuki Kaleva. Teine raamat on 1944. aasta sarja viimane osa. Olles kirjutanud soomepoistest, Eesti Leegioni meestest, tuleb kirjutada ka Eesti Laskurkorpuse meestest. Ühelt poolt tuleb raamat Saaremaa lahingutest, teisalt on see katse kirjutada Eesti Laskurkorpusest teise nurga alt. Senini on enamik laskurkorpusest kirjutatust nõukogudeaegne õudus, nagu olnuks tegemist paadunud kommunistidega. See ei ole nii, sest olude ja juhuste tõttu laskurkorpusse sattunud meeste saatus oli ränk. Kõige suuremad kaotused olid just laskurkorpusel, neisse suhtuti kui kurjategijatesse. Lugu on sünge ja õigluse mõttes tuleb see ära kirjutada. Olen saanud kasutada palju seni avaldamata päevikuid ja muud materjali, mis annavad hoopis teise pildi.

Eesti energeetika vajab investeeringuteks 100 miljardit krooni

2008-10-09

Kes arengukavadesse süüvinud on, näeb, et meie energiasektorit ootavad ees suured muutused. On selge, et Eesti peab muutma oma energiasektori praegusest tõhusamaks ja ka keskkonnasäästlikumaks.

Selleks tuleb meil aga investeerida ainuüksi elektri tootmisesse lähema 15 aasta jooksul ligi 50 miljardit krooni. Võttes arvesse ka põhjendatud investeeringute vajadused energiatõhususe tõstmiseks, soojasektori eeldatavad investeeringud, elektri- ja gaasivõrkude arendused, võib hinnata, et energiasektori investeeringute koguvajadus Eestis ületab 10-15 aasta perspektiivis 100 miljardit krooni.

Erakapitali osakaal peab suurenema

Sellise investeeringute mahu juures on selge, et ka erakapital peab energiasektoris märksa jõulisemalt esile tõusma ja kaasa lööma hakkama. Investeerida soovitakse aga vaid toimivatele ning atraktiivsetele turgudele. Me peame kriitiliselt üle vaatama oma regulatsioonid, tagamaks ka nii Eesti erakapitali kui ka välisinvesteeringute huvi Eesti energiasektori vastu.

Seoses sellega on tähtis, et loome tegevusvälja, mis soosib riigi energiapoliitiliste huvidega arvestavaid investeeringuid ega suurenda energiasektori haavatavust. Energiajulgeoleku tagamiseks peab riik andma tugevaid ja ühemõttelisi signaale, milline energiasüsteem on Eesti jaoks tarvilik ja eelistatud.

Tuumaenergeetika üle otsustamisel tuleb esmalt suur töö ära teha riigil. Esmalt tuleb riigil luua tuumaenergeetikat reguleeriv seadusandlus. Alles siis saab realistlikult hakata arutama, kas, kus ja millal peaks Eestisse ehitama tuumajaama.

On selge, et riigi roll energiainvesteeringute tegemisel ja valdkonna suunamisel on jätkuvalt suur. Samas olgem enesekriitilised: praegune riigiaparaat ei ole suuteline kõiki energeetika arengukavades toodud ülesandeid täitma. Seetõttu paneme ette sarnaselt teiste ELi liikmesriikidega ellu kutsuda energiaagentuur, mille ülesandeks on ellu viia riigi planeeritud arengud ning anda täpsemat infot edasiste otsuste tegemiseks energiasektoris. Energiaagentuurist peab saama nii Eesti energeetika riiklik ajutrust kui ka energiasektori investeeringute toetaja ja rakendaja.

Energiaagentuur peab ka oluliselt kaasa aitama Eesti energeetika säästlikumaks muutmisel. Tunduvalt suurema haarde peavad saama hoonete energiasäästu investeeringud, toetada tuleb ka kohalike omavalitsuste energiasäästlikkusele suunatud investeeringuid, näiteks väikeste koostootmisjaamade rajamist.

Põlevkivi ei kao kuhugi

Põlevkivi jääb ka edaspidi oluliseks Eesti energeetika aluseks, kuigi selle osakaal väheneb. Eesti elektrivarustuse tagamiseks rajatakse Narvas veel kaks keevkihtplokki. Arvestades kogu Balti regiooni elektrivarustuse väljakutseid, on nende plokkide rajamine kindlasti õigustatud.

Kindlasti tuleb edasi arendada põlevkiviõli tootmise tehnoloogiaid ja hoopis värskema pilguga tuleb vaadata põlevkiviõlitööstuse jõulist, aga väga vastutustundlikku edasiarendamist. Nende arengute tulemusel on võimalik, et 10 aasta pärast kasutame me transpordis ka kodumaiseid vedelkütuseid ning elektritootmises suurendame põlevkiviõli kasutuse abil tuuleenergia kasutamise võimalusi.

Eestil on unikaalne põlevkiviõli tootmise tehnoloogiate oskusteave, mille vastu on huvi maailmas järjest kasvav. Oleks rumal hoida seda teadmist vaid endale - seda oskusteavet tuleb maailmas mõistliku tasu eest ja tarkade ärimudelite alusel eksportida.

Maagaasi puhul ei taha me näha selle osakaalu suurenemist enne, kui ei ole lahendatud strateegilised küsimused. Ja selleks on eelkõige koostöö partnerriikidega, arendamaks alternatiivseid tarnevõimalusi nii uute ühenduste näol kui ka vedelgaasi ja veeldatud maagaasi terminalide rajamisega Balti regiooni. Siin on laialdane huvi ka välisinvestorite poolt seda arendamaks ja kaasamaks Eestit suuremasse turgu. Ka põlevkivigaasi osas on kindlasti veel kasutamata võimalusi.

Tuuleenergia kasutuse laiendamiseks tuleb leida lahendused meretuuleparkide arendamiseks. Need on väga suured ja pikaajalised investeeringud, selleks loodame juba lähinädalatel valitsusse viia avamere tuuleparkide seaduse eelnõu, mis annab sellisteks investeeringuteks turvalise seadusandliku baasi. Samuti tuleb arendada tasakaalustavaid tootmisvõimalusi.

Riigi poolt tuleb läbi vaadata ka energeetikat puudutav maksusüsteem. Heitmekaubanduse rakendumine mõjutab oluliselt riigi laekumisi energiasektorist, ka praegused põlevkiviõli tootmise maksustamise põhimõtted tuleb üle vaadata. Riik peab hakkama käituma rohkem ressursi omanikuna, maksimeerides tulu sellest sektorist. Kui me nii teeme, siis ka Eesti inimesed mõistavad rohkem meie kasutuses oleva ressursi targa kasutamise vajadust.

Selles kontekstis tuleb uuesti läbi töötada ka riigi ressursipoliitika alused. Energeetika jaoks on oluline leida otstarbekad lahendused põlevkivi, metsa, energiavõsa ja turba, aga miks mitte ka uraani ressursside põhjendatud ning säästliku kasutuse osas. Meie praegune ressursipoliitika ei arvesta piisavalt riigi majanduslikke huvisid.

Vastukaja: veskikivi Tartu linnapea kaelas

2008-10-09

Viimastel aastatel on linnavalitsus korduvalt üles näidanud oskamatust läbi viia hankeid nii, et töö saaks tehtud ning tulemus oleks ka maksumaksjale taskukohane.

Kõigil on veel värskelt meeles Kesklinnakooli remont milleks planeeriti esialgselt 44 miljoni krooni ja kus hanke tulemusena suudeti 82 miljoni krooni eest ehitada vaid võimla. Tänaseni kestab veel saaga Vabadusesilla ehitamise ümber, kus üle 160 miljoni kroonine hange tõstis silla ühe kalleimaks Eestis omataolise seas, kuid ei suutnud tagada silla õigeaegset valmimist.

Hämmastama paneb seik, et linnapead ei suuda eelnenud vigadest õppida. Ikka ja jälle tormatakse hanget läbi viima rapsides ning selget mõistust hoidmata. Nii tundub, et läheb ka seekord nn. äkitselt kerkinud ühistranspordi korraldamise probleemi lahendamisega. Juba on tunda, kuidas linnavalitsus on hakanud jälle hoidma kinni kramplikult müütidest „omavalitsus on halb peremees“ ja „konkurents paneb õige hinna paika“. Juba eos hakatakse välistama munitsipaalettevõtte võimalikku loomist kui ühte võimalust tagada linnakodanikele kindel ning tõrgeteta transport.

Kui see võimalus välistatakse, tekib ainult üks küsimus, miks on volikogu kinnitanud ametipostidele halbadeks peremeesteks olevad juhid?

See, et konkurents paneb õiglase hinna paika on muidugi õige. Kuid kas praegune olukord näitab üldse seda, et ühistranspordi korraldamise osas üldse toimib mingisugune konkurents. Arvan, et kahetsusväärselt sellel turul konkurents on nõrk või puudub üldse. Täna pole ühtegi firmat, kes hoiab jõude garaažides tagavaraks 60 linnaliinibussi koos bussijuhtidega ja tuleb sellelt baasilt osalema hankel. Tänane seis on pigem selline, et hankel osaleja omab küll mingit bussitransporditeenuse osutamise kogemust kuid bussid, bussijuhid ning muu personali palkab selleks otstarbeks eraldi peale hanke võitmist.

Tekib küsimus – miks ei võiks linn ise luua oma ühistranspordiettevõtte ja läbi selle korraldada ühistransporti linnas? Arvan, et tänases olukorras linn mitte ei võiks, vaid lausa peaks kiirelt liikuma oma ühistranspordiettevõtte kiire loomise suunas. Vastasel juhul seab linn ohtu üleüldse bussiliikluse toimimise Tartu linnas järgmise aasta alguses.

Aega kahe variandi kaalumiseks on vähe. Pole võimalik variant, et linn kõigepealt kuulutab välja riigihanke ning kui see peaks ebaõnnestuma, siis hakkab planeerima munitsipaalettevõtte loomist. Kui ühistranspordi hanke tulemusena küsitakse linnalt ebamõistlikult kõrget hinda seatakse linn sellisel juhul sundseisu, kus selleks, et ühistransport järgmisel aastal toimiks, peaks linn nõustuma ükskõik millise hinnaga.

Kui otsustada munitsipaalse ühistranspordiettevõtte kasuks, peab küll linn esialgu vaeva nägema busside ning tööjõu otsimisega kuid selle tulemusena välditaks tulevikus sundpositsiooni tekkimist. Munitsipaalettevõtte kasuks räägib ka ettevõtte kulude suurem läbipaistvus ning võimaluse puudumine kahtlaste lisadotatsioonide juurde küsimiseks.

Tänane teenuseosutaja jõuline surve suurte lisadotatsioonide saamiseks on märk sellest, et nõrka konkurentsi omavates valdkondades riigihangete korraldamine pole parim lahendus.

15 aastaga teedeta riigiks?

2008-10-09

Esmaspäeval teavitas riigikogulane Jürgen Ligi Eesti rahvast "Aktuaalses kaameras" järgnevast: "See, et kütuseaktsiis läheb otse asfaldi alla, ei ole raskel aastal enam mõistlik." Tema sõnul ei ole normaalne, et riik jätkab teedeehitust kahe-kolmekordses mahus ja samas kärbib hoopis väiksemaid summasid sotsiaaltoetustelt. Siin on Ligi suutnud ühte lühikesse juttu kokku panna mitu valet korraga.

Esiteks on täielik vale, et kütuseaktsiis läheb kõik otse asfaldisse. Järgmisel aastal on planeeritud kogu kütuseaktsiisi laekumiseks 5,305 miljardit krooni (2008. aastal 5,380 miljardit). Sellest 75% on teeseaduse alusel, kokku 3,784 miljardit krooni (2008. aastal 3,833), planeeritud teedesse. Seega jagatakse juba sellest kütuseaktsiisi rahast 1,521 miljardit krooni teisteks tegevusteks. Teeseadusega planeeritud raha läheb teede ja sildade ehitamiseks, remondiks, projekteerimiseks, pindamiseks, maade ostuks, kohalikele omavalitsustele kohalike teede hoolduseks jne.

Eelarve läbirääkimiste käigus oli just Ligi see, kes tuli välja ka seisukohaga, et kütuseaktsiisi tuleks veel tõsta. Kui eesmärk oli seeläbi ainult riigikassat täita, siis oli esmaspäevaõhtune avaldus eriti küüniline.

Tegelikult rahandusministeeriumi ettepanekul paigutatakse aastatel 2009-2012 Euroopa Liidu poolt eraldatav raha selle 75% teederaha hulka summas 2,032 miljardit krooni. Piltlikult öeldes ei kasutata abi mitte täiendava vahendina teede infrastruktuuri parandamiseks ja teeaukude lappimiseks, vaid eelarveaukude lappimiseks.

On hea ütlus, et arvud ei valeta. Kui nüüd neid arve võrrelda, siis kahe-kolmekordses mahus kasvu ei paista kusagilt! Kui võtta maha ka Euroopa raha, siis ei ole ka kasvust enam juttu, vaid kasv on negatiivne ehk miinusmärgiga!

Eesti aastane teede ehitusvajadus on suurem kui tegelikkus ja nii on see olnud viimased 15 aastat. Mitmed viimased aastad on teedele minevad rahasummad küll kasvanud. Asi on liikunud tõusujoones pea kõikides valdkondades, kuid niinimetatud normtasemeni, see tähendab taset, kus tee seisundit suudetakse parandada, jõuti vaid pindamise osas. See tähendab, et kogu ülejäänud valdkonnad - teehooldus, ehitus ja remont - olid ja jäid alarahastatuks.

Teed on riigi üks olulisemaid infrastruktuure, mida peavad kasutama sajad tuhanded inimesed iga päev, et jõuda tööle. Investeerimine infrastruktuuri on tulevikku investeerimine, see tagab tööhõivet juba ehituse käigus ning hilisem kiirem ja parem liikumine on tööstustele ning tööjõule ülioluline.
Isegi Maailmapank annab oma viimases raportis Eesti valitsusele kõrge hinnangu, tõdedes, et ainuke valdkond, kus üleminek on puudulik, on infrastruktuur, eriti teed! Seega - olukorras, kus ei ole saavutatud veel isegi vajalikku taset, oleks investeeringute vähendamine väga vale otsus.

Kuidas toimivad naabrid? Lätis ja Leedus on teedeehituse finantseerimine kütuseaktsiisist analoogne Eestiga, kus suurusjärgus 70% aktsiisirahast läheb teede ehitusse ja hooldusele. Plussmärgiga lisanduvad sinna Euroopa Liidu toetused. Näitena võib vaadata ka rahastamist ühe kilomeetri riigiteede kohta.

Kui meil on valida, kas ehitada korralike teid, anda teedeehitajatele tööd, siis meie valime selle. Ei ole mõtet maksta sedasama raha teedeehitajatele töötukassa kaudu koondamishüvitisteks ja sotsiaaltoetusteks ning kodanikel autoremontideks. Investeerimine infrastruktuuri ja haridusse on see, mis tulevikus kulutused tagasi toodab, raskel hetkel raha nahkapanek seevastu on halb mõte.

09.10.2008 15 aastaga teedeta riigiks?, Vooremaa

10.10.2008 15 aastaga teedeta riigiks?, Harju Ekspress

11.10.2008 Kuidas teedeta riigiks muutume, Järva Teataja

Kes iganes tahab makse tõsta ...

2008-10-09

Samal teemal Virumaa Teatajas 23. septembril ilmunud Kristiina Ojulandi artikkel "Kes ikkagi tahab makse tõsta?"

Kes iganes tahab makse tõsta, sel on mõtlemist küllaga. Kõigepealt sellest, milleks tulusid vaja on. Ka kehval ajal on riigil täita kohustusi ja ülesandeid, mille katmiseks on vaja raha.

Põhjus võib olla ka see, et on vaja muuta harjumusi. Selliseks näiteks on alkoholiaktsiis. Kindlasti tuleb mõelda sellele, kellele see koormus langeb. Igatahes kogum keerukaid küsimusi, mille suhtes konsensuse leidmine raske. Lõpuks tuleb suure tõenäosusega tõstmisplaanist loobuda ja vaadata, kust annaks kulusid kokku hoida.

Eelarve menetlemine on muutnud osapooled närviliseks ja käib süüdistamine ning oma seisukohtade kuulutamine teemal, mis on rahvale hea ja millest taganeda ei saa. Ma teen siinkohal eksperimendi ja lasen lugejal oma peaga mõelda, mis sellest siis ikka juhtub. Otstarbeka kulutamise debatinäitena võtan ette perepoliitika.

Meie peaminister ütleb, et me raiskame peretoetuste raha, et tema lapsel pole seda 300 krooni vaja ja pole 4/5 Eestimaa peredeski. Mulle meeldiks, kui see nii oleks, aga Eestimaa perede sissetulekuga on pigem vastupidi. Objektiivselt ja natuke subjektiivselt võttes võiks ja peaks kolmandik peresid seda raha igal juhul saama.

Lapsetoetuse saajaid oli eelmise aasta lõpul 264 577, neist 67% said toetust esimesele lapsele. Mullu kulutati lapsetoetustele miljard krooni, mis moodustab peretoetuste kogukulust 38%.

Olen nõus, et siin on vaja midagi ette võtta. Eestis moodustavad peredele suunatud sotsiaalkaitse kulutustest üle 90% rahatoetused.

Jõuame selleni, et pere peab küsima, keegi peab taotluse läbi vaatama, nii nagu toimetulekutoetuse korral. See tähendab igakuist bürokraatiat taotluste menetlemisel, sest lihtsalt pere eelmise aasta sissetulekute arvesse võtmine ei ole piisavalt õiglane. Jooksva aasta lõpus kitsikusse sattunud perekond võis olla eelmisel aastal tubli keskmik ja vastupidi.

Mina ministrina ei leidnud universaalsete lastetoetuste reformimisele muud rohtu, kui keskenduda lasterikaste perede toetamisele ja hoida kõiki puudutav baas madalal.

Erinevatele, rohkem abi vajavatele vanemarühmadele keskendusid ka erakondade valimislubadused, alates üksikvanema paremast toetamisest kuni IRLi 2000kroonise lapsetoetuseni alates pere kolmandast lapsest. Seda plaani pärsib nüüd majanduskitsikus.

Pühast lehmast

Vanemahüvitisest nimelt. Selle meetme juurutajana arvan, et tegu oli mõistliku sammuga pere- ja iibepoliitikas laiemalt, mis ei tähenda, et seda ei tohi vajaduse korral parandada. Mõistagi saaksid muudatused olla tulevikku suunatud ega peaks puudutama peresid, kus juba lasteootel ollakse. Mullu kulutati riiklikele peretoetustele kokku pea 2,8 miljardit krooni.

Kulutused on kasvanud peamiselt vanemahüvitise kasvu arvel. Mullu kulutati vanemahüvitistele 1,1 miljardit krooni, mis moodustab peretoetuste kogukulust 40%. Räägime siinkohal lapse esimesest poolteisest eluaastast.

Järgmisele lapsepõlve osale (16 aastat) kulutame seega 60% rahast. Minu diagnoos, pange igaüks oma, on see, et Eesti peretoetused on liialt fokuseeritud sünnile, selles osas oleme Euroopas esikohal. 45% meie rahalistest peretoetustest on sünniga seotud, Euroopa Liidus on see keskmiselt 12%. Kriitiliseks küsimuseks on see, kas mõju sündimusele kaalub üles võimaluse vähendada ebavõrdsust.

Toetused jõukamatele

Trendiks on paraku, et kasvavad ülemistele sissetulekurühmadele suunatud toetused - viimastel aastatel lisandunud vanemahüvitis ja tulumaksuvabastus juba esimeselt lapselt on leibkonna sissetulekutasemest aga pigem samasuunaliselt sõltuvad toetused.

Nii et deklaratsioon "Vanemahüvitist me ei puutu" on küll poliitiline, kuid ei räägi tahtest sotsiaalselt mõelda. Ma ei ole kindel, et 30 000 krooni vanemahüvitist kõrgepalgalistele on riigipoolne vältimatu iibepoliitiline vajadus, mis ei tähenda, et vanemahüvitise printsiip - kompenseerida saamata jäävat palgatulu - on halb. Küsimus on, kuhu maani minna.

Kui näiteks 2000. aastal said kõige rikkamas viiendikus peredes ja kõige vaesemas viiendikus peredes elavad lapsed riigilt võrdselt raha, siis käesolevaks aastaks tehtud prognoosid näitavad, et kõige rikkamas sissetulekurühmas on toetus ühe lapse kohta ligi 1,8 korda suurem kui kõige vaesemas sissetulekurühmas elava lapse toetus. See on tingitud just vanemahüvitisest ja täiendavast tulumaksuvabast miinimumist laste arvu pealt.

Poliitikauuringute keskuse PRAXIS uuring on näidanud, et vaesuse vähendamisel on kõige efektiivsemad paljulapselistele peredele suunatud toetused. PRAXISe analüüs näitab, et kuluefektiivsemad meetmed laste vaesuse vähendamisel oleksid kas lapsetoetuse tõstmine alates kolmandast lapsest või lapsehooldustasu tõstmine kuni kolmeaastaste eest, kus peaaegu iga viies kroon jõuab suhtelises vaesuses elavate lasteni.

Natuke ka maksudest

Ärevust tekitab nii poliitikute kui igapäevaste teenustetarbijate-ostjate hulgas käibemaksuerandite temaatika. Käibemaks ise maksuna jaotub küllalt ühtlaselt erinevate tulugruppide vahel, olles oma olemuselt küll regressiivne, ehk rikkamate inimeste kuludest moodustab see veidi väiksema osa kui vaestel. Samalaadne on lugu tubaka ja alkoholiaktsiisiga.

Kõige väiksem mõju on neil rikastele, lajatavad aga kõige vaesematele. Selle kulu vältimine on aga küll igaühe enda kätes, kusjuures mitte mõeldes salasigarettidele.

Kui nüüd tulumaksuvaba tulu käsitleda, siis sellest saavad võitu pea kõik, vähem ühiskonna rikkaim kümnendik, kõige rohkem keskmikud.

Tulumaksumäära alandamine on aga ennekõike tulukamate huvides. Selge on see, et suu tuleb seada sekki mööda ja mingit kulude tuludest suuremaks paisutamise soovidest IRL poolt ei maksa püüda Virumaa Teatajas inimesi eksida. See on lihtsalt valetamine.

Rikkust pole mõtet kadetseda, ega rikaste peal ennast välja elada, küll aga lähtub hea poliitika ka teistest inimgruppide vajadusest.

GoBus soovib saada vaid õiglast tasu

2008-10-09

Teist korda sel aastal peavad tartlased jälgima vaidlusi ühistranspordi maksumuse teemal ning kuulma, et GoBus ei jaksa enam peale maksta sellele linlasele hädavajalikule teenusele.

Alates 2006. aasta algusest on Tartu linnaliinid toonud GoBusile 27 miljonit krooni kahjumit. Kirjutan veel kord: oleme maksnud au eest tartlasi teenindada oma taskust 27 miljonit krooni. See on väga suur summa, ükskõik kelle seisukohalt vaadata.

Olukord, kus erafirma maksab osaliselt ühistranspordi toimimise eest, mille peab elanikele tagama omavalitsus, ei ole kindlasti normaalne. Lisaks keelab seda ka seadus.

Suured kulutused

GoBus ei ole enam valmis Tartu linnaliinide käigushoidmisele miljoneid peale maksma - see tähendaks ettevõttele pankrotti. Kui linn raha ei lisa, siis pole võimalik ühistransporti käigus hoida.

Tartu juhid võiksid vaadata, kui palju maksab see teenus teistes Eesti linnades. GoBusi - ja usun, et ka tartlaste - soov oleks leida koostöös linnaga lahendus ühistranspordi kulude katmiseks, et bussiliiklus võiks tõrgeteta toimida.

Muidugi võib linn iga hetk otsustada, et tal on oma rahaga tähtsamatki teha (näiteks sildu ja tunnelid ehitada) kui ühistransporti toetada.

Tegelikult on ju küsimus tartlastele liikumisvõimaluse tagamises. Linna toetust selleks vajavad absoluutselt kõik bussiettevõtjad, ükskõik, mis nimega firma siis Tartu tänavatel sõidaks.

Lisakulutusi toob linnale kaasa nii GoBusi lepingumuudatuse ettepanekuga nõustumine kui ka uue hanke korraldamine, rääkimata munitsipaalfirma loomisest.

Loomulikult, linn peabki tegema otsuse, mis talle majanduslikult kõige kasulikum on, ent naiivne on loota, et erafirma osaliselt oma kulul linnaliine käigus hoiab. Miskipärast ei suuda Tartu linn mõista, et bussiettevõte ei saa ega pea tegutsema oma majanduslikku olukorda halvendades.

Kallinenud elu

Aasta alguses nõustus GoBus bussiliiklust linnas jätkama, aga seejuures oli ka selge, et reisijate oodatud kvaliteeditõusu sellise linnapoolse tellimuse juures kusagilt ei tule.

Uskusime siiski linna lubadusi, et püütakse tekitada olukord, kus vedaja ei pea oma töö eest peale maksma. Praeguseks on selge, et samadel tingimustel jätkamine on täiesti võimatu.

Ei AS GoBus ega Tartu linn saanud lepingut sõlmides ette näha nende kulude nii suurt kasvu, mida vedaja mõjutada ei saa. Jutt kunagi tehtud alapakkumisest on lapsik tagantjärele tarkus.

Kas «alapakkumisi» tegid siis ka kõik Eesti ühistranspordifirmad, kes on kütuse ja tööjõu kulude kasvu tõttu täna ilmselgetes raskustes? Ka omaaegse Connexi pakkumisega poleks linnal täna mitte midagi peale hakata. Kas «alapakkumisi» on teinud enamik maailma lennufirmadest, kes ei osanud kütusehinna selliseid tõuse prognoosida?

GoBus tegi linnavalitsusele ettepaneku arvestada toetust liinikilomeetri järgi, mitte ühe dotatsiooni summana. See tähendaks liinikilomeetrite hulka säilitades bussitranspordi toetamist täiendavalt 20 miljoni krooniga.

Ajakirjanduse vahendusel on linnamajanduse osakonna juhataja Rein Haak tunnistanud, et uue vedaja leidmiseks hanke korraldamisel peaks arvestama samuti umbes 20 miljoni krooni suuruse dotatsiooni kasvuga.

Seda arvutust toetavad viimasel ajal Eestis läbi viidud riigihangete hinnad. Elu lihtsalt on nii palju kallimaks läinud ja selles pole süüdi ei linnavalitsus ega GoBus. Küll aga peavad mõlemad sellega arvestama.

Mängus ka poliitika

Töö- või koolipäeva hommikul bussi ootavale tartlasele pole ju tegelikult oluline, kas peatusesse sõidab GoBusi või mõne muu firma buss. Peaasi, et korralik buss õigel ajal ette sõidaks.

Ja linnajuhidki ei peaks oma otsuseid tegema selle järgi, kas neile meeldib Go või Connex, või selle lootuse põhjal, et munitsipaalfirma palgale on mugav mõned parteisõdurid tööle sokutada. Ainus argument saab olla see, kui palju linn on valmis raha maksma ja millist teenust selle rahaga turult osta saab.

Tartus munitsipaalettevõtte käivitamise ja käigushoidmisega seotud kulude kohta pole kahjuks nähtud ühtegi vähegi adekvaatset arvutust. Kui keegi peaks neid kunagi tegema hakkama, siis võiks esmalt vaadata, kui palju maksab Tallinn otse ja kaude oma bussiliiklusele.

Ainuke asi, mis täna on selge - kohalikud valimised hakkavad lähenema.

Aga olgu siinkohal öeldud, et neile Tartu bussinduse pärast «muretsejatele», kelle arvates praegu on hea hetk näidata Reformierakonda kui ühistranspordi hävitajat, või neile, kes tahavad näidata sotsiaaldemokraate kui laristavaid munitsipaalfirma pooldajaid - nende muredega pole mõtet GoBusi poole pöörduda.

Me ei kavatse osaleda Tartu poliitikute omavahelistes pusklemistes, ehkki meid juba püütakse sellesse mängu kiskuda.

Me soovime pigem ühiselt mõelda, kuidas linn ei sammuks ühest bussikriisist teise, kuidas linnakodanikud saaksid tööle-kooli ka jaanuaris 2009. Ja kuidas selle kõige eest ei tuleks maksta mõttetult suuri summasid, vaid lihtsalt õiglast tasu.

Mõis tahab Eestile võimatut

2008-10-06

Kunagi ise poliitikuna kätt proovinud Jüri Mõis arvab täna, et Eesti peaks muutma oma välispoliitikat Venemaa suunal Soomega sarnasemaks ning püüdma idanaabriga hästi läbi saada. Õigupoolest pole ta ainus Venemaaga äri ajav ettevõtja, kes sellise mõttega on hiljuti lagedale tulnud.

Sellise hoiaku tõuketeguritest võib täiesti aru saada. Kes ei tahaks, et naabritega oleks suhted korras ning äri õitseks. Eestis pole minu teada ühtegi tõsist erakonda, kelle eesmärgiks poleks heanaaberlikkuse taotlemist kõigi lähiriikidega, sealhulgas Venemaaga.

Küsimus on pigem selles, mida heanaaberlikkuse või normaalsete suhete all silmas peetakse. Kas selleks on eeskätt erahuvi, mis tunnistab vaid kitsaste eesmärkide saavutamist? Või tähendab see eeskätt rahvuslikku huvi, mille sisuks on kõige muu hulgas ka riigi ja tema kodanike julgeoleku tagamine?

Riikidevaheliste heanaaberlike suhete aluseks on eeskätt mõlemapoolne tahe neid suhteid vastastikku kasutoovalt edendada. Loomulikult võib ka lähtuda vasallriigi staatusest, kus üks pool dikteerib teisele kõik suhete reeglid. Ma ei usu, et seda viimast Mõis ja Vähi sooviksid.

Soome ja teiste Põhjamaade eeskätt ajalooline taustsüsteem on sedavõrd erinev, et ehitada lootus pelgale finlandiseerumismudelile täna ei tööta. Selleks peaks Eesti astuma välja NATOst ning loobuma täielikult iseseisvast välispoliitikast. Ja see ei tähenda mingil viisil paralleeli Soomega.

Mõis ning temaga sarnaselt ohtlikke illusioone rajavad ettevõtjad võiksid kasvõi korrakski meenutada, et Venemaa tänase peaministri Vladimir Putini jaoks on Nõukogude Liidu lagunemine 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Ka Eesti taasiseseisvumine on seeläbi katastroof, mitte vastupidi.

See on kahjuks see pinnas, millele on tänane Venemaa eliit rajanud oma suhted naabritega. Eriti siis nendega, kes vähem kui paarkümmend aastat tagasi kuulusid Nõukogude Liidu koosseisu. See on esmane ja peamine põhjus, miks Eesti-Vene suhted on viimastel aastatel jahenenud.

Veelkord, riikidevahelisi suhteid ei muudeta valimisprogrammidega ega ka üksikute poliitikute tegevusega. Liiati siis veel suhteid Venemaaga. Mida on andnud Eestile Savisaare leping Putiniga?

Millal ükskord saadakse aru, et pole olemas mingit võlukepikest läbimurrete saavutamiseks Eesti-Vene suhetes. Me peame olema lihtsalt kannatlikud üle elama suhete madalseisu ilma enda riigi ja rahva julgeolekut ohtu seadmata. Ja ikkagi, see võib tunduda unistusena, kuid ma olen veendunud, et ka Venemaa pääseb ükskord autoritaarsuse ning naabriviha nõiaringist.

Muutuste ajal on võtmesõna koostöö

2008-10-03

Viimased kuud ei oie toonud Eesti majandusele häid uudiseid ning seetõttu on ka tänavusel ettevõtlusnädalal paslik teema muutused. Muutuste perioodil tuleb aga ka individualistlikul eestlasel mõelda koostööle.

Praegu on majandus tähtsam kui headel aegadel. Loomulikult tähendab iseseisev riik väga paljusid erinevaid asju, kuid just nüüd tunnetame, et tugev majanduslik alus on see, millel seisab kõik muu. See seab suuremad nõuded valitsusele, kuid eeldab senisest enamat ka ettevõtjatelt. Just ettevõtjad on need, kes majandust käigus hoiavad ning muutuste ajal on nende tegevus eriti oluline - seejuures !oob praegune periood head võimalused äritegevusse sisenemiseks ka uutele inimestele, samuti tagasipöördumiseks neile, kes kunagi iirist mingil põhjusel loobunud.

Võib öelda, et Eesti majandus on kombinatsioon välisinvesteeringutest ja Eesti ettevõtjate pingutustest Kui seni oleme rohkem vaadanud välisinvestorite poole, siis praeguses olukorras on eesliinil Eesti ettevõtjad - kui nemad ei investeeri, siis küsivad välismaalased, miks peaksid nemad seda tegema. Eesti ärimeestel on praegu oluliselt suurem roll, neist sõltub palju rohkem. Usun, et nad tunnetavad seda ka ise.

Meie riigil on iühikese taasiseseisvuse jooksul olnud erinevaid perioode - näiteks kolhooside lagunemise aeg. kooperatiivide aeg, välisraha meeletu sissevoolu aeg... Nüüd on aga uus ajastu, millega tuleb taas kohaneda. Ning minu hinnangul on selle ajastu üks peamisi võtmesõnasid koostöö. Ettevõtjad ei tohi jääda üksi, majanduse elavdamisel on suur roll ka valitsusel, kohalikel omavalitsustel ja ka ülikoolidel. Oluline on jälgida, et nende kõigi koostöövõimalusi ei rikuks bürokraatlikud ja mõttetud takistused. Teiseks tuleb senisest enam rõhuda innovatsioonile ja arendustegevusele, mitte jääda loorberitele puhkama.

Kuigi praegu räägitakse Eesti majandusest pigem nukrates toonides, ei ole me tegelikult enam neljandas liigas - julgen arvata, et oleme kuskil esimese ja kõrgliiga vahel. See ongi kõige raskem hetk. Kui küsisin Erki Noolelt, kuidas oli jõuda 8000 punktini, siis ta ütles, et see oii lapsemäng.

Aga vaat 8815 punkti saada - see on täiesti teine asi ja nõuab korralikku pingutust. Usun, et ka Eesti majandus on võimeline 8800 punktini jõudma ning kaugemategi.

See kõik sõltub aga peamiselt teist, ettevõtjatest.

Õpetajad väärivad tähelepanu

2008-10-03

Õpetaja on läbi aastasadade olnud üks auväärsemaid elukutseid, et inimkond õppimata ellu ei jää, kestab õpetaja lugupeetud amet igavesti. Ükskõik, kas ta seisab klassi ees nagu enamasti veel praegu või korraldab videokonverentsõpet, nagu teeb Mart Reiniku gümnaasiumi füüsikaõpetaja Enn Ööpik näiteks Kihnu kooli lastele. Selle järjepidevuse tõttu on igati loomulik, et kord aastas tähistame traditsioonilist õpetajate päeva, kui saame tänada kõiki õpetajaid ja veel kord meelde tuletada, kui tähtis see amet ikkagi on.

Õpetajaid on alati vaja

Just õpetajate päeval täname neid, kes on oma tööd teinud südamega ning sellega pälvinud oma õpilaste, kolleegide ja laiema kogukonna tähelepanu.

Õpetajate tööd on väga raske hinnata, sest erinevalt paljudest ametitest ei saa õpetaja tehtud tööd joonlauaga mõõta - iga õpilane on eriline.

Õpetajale võib teinekord mõne krutskivenna "kolm" teha rohkemgi rõõmu kui priimuse järjekordne "viis", sest panna noored teadmiste nimel pingutama on igal juhul kordaminek. Pealegi on kool ka kasvatusasutus ja meie eesmärk seal võiks olla lapse tasakaalus ja üldine areng, mitte ainult hinne tunnistusel.

Praegusel ajal, kui nii maailmast kui Eestist kostab ärevaid sõnumeid, olgu Eesti õpetajatele öeldud, et ükskõik kui suured raskused ka poleks, ei kavatse riik hariduskulude katmisel koonerdada ja tulevalgi aastal jätkub palgatõus.

Õpetajate päeva puhul kutsume kolmkümmend aasta õpetajat Tartusse tänuüritusele. See ei tähenda, et õpetajat märgatakse vaid kord aastas. Meie õpetajad teevad väga head tööd, seda on näidanud rahvusvaheliste õpitulemuste võrdlevad analüüsid, kus Eesti õpilased on parimate seas. Koolikuul tunnustasime ka noori, kes rahvusvahelistel võistlustel ja olümpiaadidel hästi esinenud ja meie riigile kuulsust toonud. Need saavutused ei oleks olnud võimalikud õpetajate abita.

Tahan väga, et just niisugustest tublidest ja hakkajatest noortest saaksid õpetajad, see oleks võit kogu riigile. Tartu ülikooli ning haridus- ja teadusministeeriumi koostöös taastasime Eesti esimese haridusministri Peeter Põllu nimelise stipendiumi neile tudengitele, kes valmistuvad õpetajaks saama.

Esimene Peeter Põllu stipendium anti välja kuu aja eest, aga sellest aastast rakendub terve stipendiumiprogramm 2000kroonise õpirahaga kuus ligi sajale õpetajakoolituse üliõpilasele. Kui tulevane õpetaja saab juba õpingute ajal eelkõige enese teadmiste ja silmaringi laiendamisse süveneda, jõuab lõpuks meie laste ette ka asjalikum õpetaja.

Noortele õpetajatele mõeldud lähtetoetuse ülesanne on motiveerida praegusi üliõpilasi olulise stardirahaga asuma õpetajatööle väljapoole Tallinna ja Tartu linna, sinna, kus järelkasvust kõige enam puudus. Kokku 200 000kroonise lähtetoetuse saavad kvalifitseeritud õpetajakoolituse läbinud õpetajad kätte kolme aasta jooksul: esimesel aastal 100 000 krooni, teisel aastal 50 000 ja kolmandal taas 50 000 krooni. Kui õpetaja püsib ametis vähemalt viis aastat, oli see raha talle tagastamatu toetus.

Inimesed peavad kogu aeg õppima ja ennast täiendama, õpetajad pole selles suhtes erandid. Peatselt on valmimas õpetajahariduse strateegia, mis peale õpetajate kohustuse ennast harida seab olulisele kohale enesetäiendamise toetamise. Seda saavad teha eeskätt kolleegid, kuid väheoluline pole ülikoolide tugi õpetajatele, kes tahavad oma ametis paremaks saada.

Maailm areneb järjest kiiremini ja keegi meist ei saa enam läbi moodsate infotehnoloogiavahenditeta. Ka õpetajale annab tänapäevane tehnika suuremad võimalused, peale selle on tehnoloogia kasutamine koolijütsidele huvitav ja õpetatav jääb paremini meelde.

Õpetajate sülearvutitega varustamise programm on nüüdseks firmadevahelisest vaidlusest pääsenud ja sügisese koolivaheaja alguseks peaksid esimesed arvutid jõudma kasutajate kätte. Et tellimus on suur, ikkagi neli tuhat arvutit, on loodetavasti aasta lõpuks esimene ring Eestile peale saanud. Programm jätkub neile, kelleni sülearvutite eraldamise järjekord sel aastal ei ulatunud, ligilähedaselt samas mahus järgmisel aastal.

Kool olgu turvaline koht

Koolikiusamine ja ärevus sellega seotud ilmingutest on muutunud ebameeldivalt päevakajaliseks. Kõik koolis toimuv puudutab ka õpetajaid. Mingit üht salarelva kooli turvaliseks tegemiseks pole olemas, kõik sõltub inimestest meie ümber.

Kas märkame tõrjutud, kiusatud ja kiusavaid lapsi, kas oskame neid aidata? Mõni sooviks selle probleemi lükata üksnes õpetaja õlgadele. Aga just siin vajab õpetaja kogu ühiskonna tuge. Pealegi suudab ta õpilastele turvatunnet pakkuda vaid siis, kui tunneb ennast ise igati turvaliselt - nii sotsiaalse seisundi kui ühiskondliku positsiooni poolest.

Just meie kõigi, kogu ühiskonna tugi ja tunnustus annab õpetajale teadmise, et tema amet on väärikas ja vajalik.

03.10.2008 Õpetajad väärivad tähelepanu, Oma Saar

03.10.2008 Õpetajad väärivad tähelepanu, Hiiu Leht

04.10.2008 Õpetajad väärivad tähelepanu, Virumaa Teataja

04.10.2008 Õpetajad väärivad tähelepanu, Koit

04.10.2008 Õpetajad väärivad tähelepanu, Põhjarannik

04.10.2008 Õpetajad väärivad tähelepanu, Vooremaa

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: olen lisatasu riigile tagasi maksnud

2008-10-02

Viljandlasest põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder kinnitab «Sakala» lugejate küsimustele vastates muu hulgas, et on kevadel endale määratud ligi 100 000-kroonise lisatasu riigile tagasi maksnud.

Millise diagnoosi annate praeguse valitsuskabineti tervisele? Kui kaua see koalitsioon koos püsib ja mis võiks lagunemise esile kutsuda?
Üldine majanduslangus on kindlasti teinud valitsuse töö keerulisemaks, aga valitsuskabineti tervis on rahuldav ja ministrite omavahelised suhteid töised. Arvan, et see koalitsioon jätkab järgmiste korraliste riigikogu valimisteni. Poliitiline stabiilsus on Eesti arengule praegu kasulik.

Mis saab haldusreformist?
Võrreldes teiste juba toimunud reformidega (näiteks omandireform, maareform, põllumajandusreform, rahareform) on haldusreform Eestis kõige rohkem uuritud, analüüsitud ja läbiräägitud reform. Kahjuks ei ole seni selle osas saavutatud poliitilist kokkulepet ning peale üksikute vabatahtlike omavalitsuste ühinemiste ei ole midagi toimunud. Poliitilist kokkulepet ei ole ka praegu ja seetõttu arvan ma, et riiki tervikuna puudutav haldusreform on võimalik parimal juhul alles 2013. aastal. See on reaalsus.
Kõikides Euroopa Liidu riikides on aegade jooksul läbi viidud haldusreformid ja üheski riigis ei ole see õnnestunud vabatahtlikkuse alusel. Vabatahtlik haldusreform oleks tõeline Eesti «Nokia» ja sama absurdne kui vabatahtlik rahareform. Tegelikult ollakse praegu vabatahtlikkuse sildi all muudatustele lihtsalt vastu ja inimeste jaoks olulised ümberkorraldused jäävad ära.
Isamaa ja Res Publica Liit peab terviklikku ja ühtsetel alustel ning kodanikust lähtuvat haldusreformi vajalikuks aga kui poliitilist valmisolekut pole, siis ei ole mõtet ka lootusetu ettevõtmisega tegeleda ning inimesi asjatult ärritada.

Kas teie meelest aitab järgmise aasta eelarve praegu kavandatud kujul kaasa Eesti regionaalpoliitika paranemisele? Kas linnast väljas elamine muutub veelgi enam rikaste inimeste privileegiks?
Eesti regionaalpoliitikas järgmisel aastal murrangulisi muutusi ei tule. Kuna suurem osa regionaalpoliitika elluviimiseks vajalikke rahasid (põllumajanduse ja maaelu toetused, erinevad Eurpppa Liidu tõukefondid, regionaalrahad, infrastruktuuri rahastamine) tulevad Euroopa Liidust ja need järgmisel aastal suurenevad, siis olukord riigi regionaalpoliitika kontekstis halvemaks ei muutu. Regionaalministri jõupingutuste tulemusena jätkuvad ka kõik siseriiklikud regionaalprogrammid.
Oma mõju avaldab hoopis üldine majanduse raske olukord, mis ei tulene otseselt regionaalpoliitikast.

Kas maapiirkonnas elav pensionär võib olla kindel, et uuel aastal suudab riik teda sama palju abistada kui sel aastal? Pean silmas bussiühendust maakonnakeskustega, meditsiini ja muid toetusi.
Maapiirkonnas elavate pensionäride elu ei tohiks oluliselt muutuda, sest ühistranspordis ja tervishoiukorralduses olulisi muudatusi ei tule. Kehtima jääb ka pensioniseadus, millega kaasneb järgmise aasta 1. aprillist pensionide tõus.

Kuidas võiksid teie meelest uue aasta riigieelarvega rahule jääda suured pered (nelja ja enama lapsega), kus vanemad teenivad eesti keskmist palka?
Paljulastelistel peredel ei ole kerge, aga lastetoetused säilivad senisel tasemel, välja arvatud ühekordne rantisatoetus ja vanemahüvitist saava lapsevanema lapsehooldustasu. Loodetud täiendavaid toetusi on võimalik rakendada tulevikus, majandusliku olukorra paranedes. Majanduskriisi ajal kasvab kindlasti kohalike omavalitsuste roll perepoliitika korraldamisel ja erinevate sotsiaalsete probleemide lahendamisel.
Meie erakonnale on olulisteks prioriteetideks perepoliitika ja haridus ning seepärast jälgime väga tähelepanelikult nende valdkondade rahastamist riigieelarvest. Peame ka säästueelarve tingimustes vajalikuks senise peretoetuste süsteemi säilitamist ning pedagoogide palgatõusu jätkumist.

Ajakirjanduse vahendusel saab viimasel ajal palju lugeda pankrotti või raskesse seisu jõudnud ettevõtetest, kes on sunnitud töö lõpetama või töötajaid koondama. Mis te arvate, kas tööpuudus muutub järgmisel aasta Eestis suurimas mureks? Kui jah, siis kuidas riik tekkivate sotsiaalsete probleemidega hakkama saab?
Kindlasti suureneb tööpuudus ja see teeb elu raskemaks nii inimestele kui riigile. Mõistlik on sotsiaalseid probleeme maksimaalselt vältida. Selleks peab riik, majanduskriisi olukorras, senisest enam tähelepanu pöörama tööhõive küsimustele ja ettevõtluse toetamisele. Uus töölepinguseadus on riigikogus arutusel ning põllumajandusministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kaudu antavad toetused on mõeldud ettevõtluse elavdamiseks. Loodan, et saame tekkivate sotsiaalsete probleemidega hakkama.

Mis saab juhul kui järgmise aasta suveks on selge, et 2009. aasta eelarve ei täitu loodetud mahus. Kas sellisel juhul võtab keegi poliitilise vastutuse? Kas valitsusel on selge kava, kuidas siis tegutsema peaks?
Järgmise aasta eelarve on säästueelarve ja selle koostamist pingestas asjaolu, et oleme viimased 3-4 aastat elanud üle jõu ehk võtnud vastu seadusi ja kohustusi, mida on võimalik täita ainult kiiresti kasvava majanduse tingimustes. Juhul, kui eelarve kavandatud mahus ei täitu võib tekkida vajadus reservide kasutuselevõtuks.
Samas peame endale aru andma, et rahanduskriisi sügavamad põhjused on ülemaailmsed ning nende lahendused ei sõltu ainult Eesti riigi eelarve ja rahanduspoliitikast. Aga säästmine ja struktuursed muudatused ka Eesti eelarvepoliitikas on vajalikud.

Milliseid järeldusi olete teinud pärast endale ligi 100 000-kroonise preemia maksmist? Paljud valijad olid rängalt pettunud, kui te esialgse reaktsioonina hakkasite seda lisatasu õigustama. Kas olete lõpuks täitnud ka lubaduse see summa riigile tagasi maksta?
Ma ei ole preemia maksmist õigustanud, vaid selgitanud, et seda tehti põllumajandusministeeriumis kõigile ühtsetel alustel nii nagu varasematel aastatel, ka eelmiste ministrite ja valitsuste ajal. Tänaseks on väljamakstud rahad riigile tagastatud.

Miks ei ole Isamaa ja Res Publica Liit võtnud selget seisukohta kõrgete riigiametnike palkade külmutamise idee osas?
Oleme selle idee algatajad ja meie seisukoht on väga selge. Lisaks kõrgemate riigiametnike palkade külmutamisele peame vajalikuks ka riigikogu liikmete palkade külmutamist ning lahtisidumist Eesti keskmisest palgast.

Mida arvate Isamaa ja Res Publica Liidu liikmena ja endise Viljandi maavanemana oma parteikaaslase ja praeguse volikogu esimehe poolt 30.septembri «Sakalas» avaldatud iroonilisest ründavast kirjas Monika Kuzmina ja Rahvaliidu vastu? Kas teie arvates on volikogu esimehele selline käitumine sobiv?
Mulle jääb arusaamatuks, miks lugupeetud volikogu liikmed omavahel ajalehe vahendusel suhtlevad! Monika Kuzmina oleks võinud oma ettepanekud ettenähtud töökorras esitada. Nagu Tarmo Looduse vastusest selgub, ei ole ta seda teinud. Arvan, et igale avalikule ettepanekule ei pea alati avalikult vastama. Ilmselt olnudks Looduse poolt õigem ettepanek lihtsalt teadmiseks võtta.
Arvan, et Tarmo Loodus on linnavolikogu töö korraldamisega väga hästi hakkama saanud. Viljandi linnavolikogu töökorraldust tuuakse tihti eeskujuks, sest linnakodanikel on võimalik saada piisavalt informatsiooni ning soovi korral volikogu koosolekutel osaleda. Oleks ainult aktiivseid kodanikke rohkem!

Mida teha nende väikevaldade juhtidega, kes seisavad haldusreformile vastu hirmus, et enam pole neile uut töökohta uues omavalitsuses. On ju praegugi nende vallajuhtide palgad kohati nii madalad, et miks sellest töökohast üldse nii kiivalt kinni hoitakse? Või on mõni muu varjatum põhjus, mis seistakse sellise visadusega liitumistele vastu?
Inimesed (ka poliitikud ja ametnikud) on haldusreformile vastu erinevatel põhjustel, mitte ainult isiklikest majanduslikest huvidest lähtuvalt. Siin on nii maailmavaatelisi, psühholoogilisi ja palju muidki põhjusi.
Teiste riikide kogemused näitavad, et poliitikute ja ametnike vastuseis ümberkorraldustele murtakse sotsiaalsete garantiidega. See tähendab, et neile säilitatakse seaduse alusel töökoht ka peale reformi või võimalus ennetähtaegselt soodustingimustel pensionile jääda. Nii on lõppkokkuvõttes kõigile odavam ja vastuseis reformidele väiksem.

Milline võiks olla Eestis õiglane põllumajandusmaa hind? Ütleme siis Viljandi maakonnas põllumaa, mis on haritud. Euroopa Liidus võivad hinnad Suurbritanniast Rootsini erineda tervete suurusjärkude võrra. Ma räägi siin puhtalt põllumajandusmaast, mitte linnalähedasest või «arenduspotentsiaaliga» maast. Põllumaa on ju lihtsalt üks tootmissisend. Kui kaua see saab olla meil nii odav, arvestades, et teiste sisendite hinnad (näiteks tehnika, kütus, väetised), samuti tulu poole pealt kokkuostuhinnad on üsna samasugused näiteks Saksamaa omadega. Kui kaua saab selline müstika jätkuda?
Maa, sealhulgas põllumajandusmaa hind kujuneb turul. Eesti maaturg on veel väljakujunemata ja seetõttu ei ole ka põllumajandusmaa hind õiglane. Seni on põllumajandusmaad odavalt omandanud tihti ka need, kes seda põllumajanduslikuks tootmiseks ise ei kasuta. Paljud maaomanikud käsitlevad põllumajandusmaad ainult kinnisvarana, millega tulu teenida - rentida, sellega kaasnevaid toetusi saada või tulevikus kasumlikult müüa.
Kindlasti muutub põllumajandusmaa Eestis tulevikus kallimaks. Mida enam põllumajandus areneb, seda enam ka põllumajandusmaa väärtus kasvab aga sellega kaasneb ka maa rendihindade kasv.

Millist mõju avaldab üldine majanduslangus põllumajandusele? Kas on oht, et ka Euroopa Liidu põllumajandustoetusi hakatakse kärpima?
Kindlasti puudutab majanduskriis ka põllumajandussektorit. Põllumajandustootja peab olema ettevaatlik uute investeeringute tegemisel, laenude ja liisingukohustuste võtmisel.
Erinevalt teistest majandusharudes on põllumajanduses stabiliseeriv Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika ja toetused. Euroliidu põllumajandustoetused Eesti põllumajandusele järgmisel aastal suurenevad ja need jõuavad tootjani sõltumata majanduse olukorrast. Järgmise aasta eelarvega tagame toetuste kohustusliku kaasfinantseerimise täies ulatuses ning säilivad ka kõik siseriiklikud toetused. Täiendav riigieelarveline toetus on 545 miljonit krooni.

Mida olete teie kasulikku teinud praeguses ametis peale enda kauka täitmise? Millega näitate eeskuju praeguse kokkuhoiupoliitika tingimustes? Millisest hüvest oleksite nõus loobuma, et olla ühte eesti rahvaga? Palun otsest vastust, mitte ümber nurga hämamist!
Raskel ajal oleme kõik sunnitud säästma, nii kodanikuna kui ka oma tööpostil. Põllumajandusministeeriumi valitsemisala tegevuskulude vähendamine järgmisel aastal on 58 miljonit krooni ja see puudutab kõiki töötajaid, sealhulgas ministrit. Isiklikult toetan ka ministrite palkade külmutamist ja lahtisidumist Eesti keskmisest palgast.
Ka kodanikuna puudutab üldine majanduskriis, oodatud peretoetuste kasvu edasilükkumine ja laenuintresside tõus mind isiklikult ning nõuab ka isiklikku kokkuhoidu.

Milles seisneb Isamaa ja Res Publica Liidu eelis teiste erakondades ees peale hariduse ja pere ning laste tähtsustamise?
Eestis on palju erakondi , kellest kuus on parlamendierakonnad. Enamasti esindatakse mingi kindla sihtrühma huve ja arvatakse, et mida suurem või rahakam sihtrühm, seda suurem on toetus ja parem valimistulemus. Nii on Eestis mitteeestlasi, pankureid ja suurettevõtjaid, maarahvast, töövõtjaid ja ametühingulist liikumist ning rohelist maailmavaadet esindavad erakonnad. Isamaa ja Res Publica Liidu erinevus eelloetletud erakondadest on see, et me käsitleme ühiskonda tervikuna ega rõhuta programmis ja tegevuses ainult ühe või teise sihtrühma huve. Me otsime tasakaalu.
Nii on meil tugev ja väljakujunenud välis-, kaitse- ja julgeolekupoliitika, samuti haridus-, kultuuri-, pere- ja sotsiaalpoliitika ning majandus- ja põllumajanduspoliitika. Oluline on meile ka Eestimaa keskkond, rahvus- ja regionaalpoliitika ning õigusriigi ja demokraatia aadete kaitsmine. Arvan, et oleme maailmavaateliselt ja programmiliselt kõige laiem erakond ja meie liikmete hulgas on palju erinevate eluvaldkondade autoriteete, mis on tihtipeale ka erakonnasiseste tuliste arutelude põhjuseks. Meie liikmete mõttemaailma mitmekesisus ja terviklik ühiskonnakäsitlus on meie erekonn tugevus.

«Istuvad» üürnikud ja «magavad» ametnikud

2008-09-29

Erialakeeles on kasutusel selline termin nagu «istuv üürnik» (sitting tenant), see tähistab üürnikku, kes seadusemuudatuste või reformide tõttu on sattunud lõksu - näiteks tingib vana üürilepingu lõpetamine hoopis halvemad üüritingimused. Nii käib sunnitud «istumine» ja ootamine, ilma et keegi näeks probleemi lahendust.

Selline soliidne organisatsioon nagu Rahvusvaheline Üürnike Assotsiatsioon peakontoriga Stockholmis ning harudega Brüsselis ja Ljubljanas tegi 2007. aastal Kesk- ja Ida-Euroopa riikide üürnike uuringu.

Eestis tagastatud eluruumides elavate üürnike leibkondade hulk tundub teiste kõrval üsna tagasihoidlik (Horvaatias 300, Eestis 3600, Sloveenias 13 000, Slovakkias 30 000, Lätis 78 000, Tšehhis 350 000, Poolas 600 000 jne), hoopis üllatavam on uuringu järeldus, et mitmes riigis sattusid ühiskondliku sektori eluruumide üürnikud samamoodi lõksu, nende garantiid eluruumi kasutamisel on nõrgemad kui erapinda rentivatel peredel.

Õiguskantsleri analüüs munitsipaaleluruumide üürimise kohta Tartus andis sama tulemuse mis Rahvusvahelise Üürnike Assotsiatsiooni oma.

Eraomaniku majast linna eluruumi kolinud üürniku tingimused võivad esialgu paraneda (väiksem eluasemekulu või parem eluruum), kuid iga-aastane sotsiaaleluruumi üürilepingute tingimuste ülevaatamine võib tähendada ootamatut ja järsku lepingu lõppu.

Tänavu märtsis loendati sel moel vihma käest räästa alla sattunuid 88 (TPM, 13.03.2008), nüüd, septembris, on juba käibel hinnang «sadakond».

Selget arusaama pole

Kuidas sellisesse ebamõistlikku ja ebaõiglasse olukorda jõuti?

Kui minna 1990. aastate keskpaiga erastamislainest veel paar aastat tagasi, siis - kümnendi alguses eelnes erastamisele sama mastaapse sündmusena munitsipaliseerimine. Riik andis sotsialistliku ühisvara, tehased ja taarapunktid, poed ja pesumajad ning suurema osa elumajadest üle omavalitsustele.

Erandiks olid sõjaväelinnakud, kus kuni 1994. aasta augustini kehtis okupatsioonivõim. Elumajad anti üle erastamiskohustusega, s.t kohustusega müüa need EVPde eest kas üürnikele või huvilistele oksjonil.

Koos erastamiskohustusega anti omavalitsustele soovitus jätta sobiv hulk eluruume sotsiaalsete vajaduste katmiseks müümata.

Ühel pool oli erastamiskäsk ja kommunaalpoliitikute huvi ebamugavast elamufondist lahti saada, teisel pool pehmes vormis soovitus müügiga mitte ülearu hoogu minna ja väga ähmane ettekujutus tuleviku sotsiaalsetest vajadustest.

Täna on Eestis vaid umbes 20 000 munitsipaaleluruumi, neist suur hulk pooltühjad endised lüpsjate-karjatalitajate, kaevurite või vene sõjaväeülemuste eluasemed mäe või metsa taga.

20 000-st omakorda 3000 on nn sotsiaaleluruumid.

Mis on sotsiaaleluruum, see on Eestis üsna segane. Sotsiaalhoolekande seadus ütleb, et omavalitsus peab leidma eluruumid neile, kes ise ei ole suutelised ega võimelised seda muretsema. Ning et hädasolijale antav eluruum võib olla ka sotsiaaleluruum. Seega: kui pole selget arusaama, mis see sotsiaaleluruum on, siis pole tema järele ka vajadust.

2004 tegi sotsiaalministeerium vastava uurimuse ja järeldas, et eluruumi vajajaid on Eestis 2% rahvastikust, peaaegu 30 000 inimest. Rakendades Tartule sama mõõdupuud, võib väita, et eluruumi leidmisel vajab abi umbes 2000 kodanikku. 2007. aastal oli linnas 640 munitsipaaleluruumi, neist 506 sotsiaaleluruumid.

Vähe on sotsiaaleluruume, mis on kohandatud ratastooliga liikumiseks vms - kogu riigis olevast 3000-st on kohandatud eluruume ainult 142.

Linn teenib kasumit

Kuigi Tartu linnavalitsusel pole sotsiaaleluruumist kui seesugusest selget ettekujutust, on ometi nende üürnikele sätestatud mitmeid piiranguid (iga aasta tagant tuleb sõlmida uus üürileping, teiste perekonnaliikmete kolimine sotsiaalpinnale on reglementeeritud jne).

Sundüürnike kaebus õiguskantslerile käivitas linnavalitsuse tegevust käsitleva analüüsi ja päädis kantsleri ettepanekutega linnapeale: 1. paluda vabandust nendelt, kelle õigusi rikuti, 2. leida väljatõstetutele uued korterid, 3. vormistada olemasolevad sotsiaaleluruumide üürilepingud ümber tavalisteks rendilepinguteks.

IRL ja sotsiaaldemokraadid pole ilmselt need parteid, keda üürnikud palavalt armastaksid ja kellelt nad abi ootaksid. Seetõttu on need erakonnad olnud sobivate lahenduste pakkumisel kõike muud kui esirinnas.

Kuid linnavalitsuse probleemikäsitlus 11. septembri volikogu istungil sundis opositsiooni aktiivsusele.

Pool aastat on läinud, ametnikud oleksid selle aja justkui maganud. Kolmest ettepanekust sai vastuse või lahendi ainult üks, viimane, sedagi viisil, mida õiguskantsler ilmselt poleks oodanud.

Et linnavalitsus soostus sõlmima sotsiaalkorteris elavate sundüürnikega tavalised üürilepingud, oli paratamatu samm.

Ajakirjanikud (TPM 15.09 ja 19.09) on aga kahe silma vahele jätnud fakti, et samas langetas volikogu otsuse hakata neilt võtma lisaks seni makstud hooldustasule üüri. Samasugust üüri, mida võtavad eraomanikud, s.t omanikutulu.

Sisuliselt tegi Tartu esimese omavalitsusena otsuse hakata oma eluruumidelt kasumit teenima, konkureerima üüriturul eraomanikega.

Seda kasumit hakkavad esimesena maksma linna pinnale kolinud endised sundüürnikud.

Poliitteater

Mis seal ikka, kuna linna üürifond on väike, siis sisulist mõju sellel sammul eluasemeturule pole.

Kui poleks seda õnnetut kokkulangevust, et kasumit hakatakse teenima just nende korterite pealt, kus elavad sundüürnikud. Need, kes käisid õiguskantsleri juures kaebamas ja kellele tehtud ebaõigluse käskis õiguskantsler hüvitada. Lõhnab väga halvasti, lõhnab kättemaksu järele.

Juttu, et otsust üüri suuruse ja selle kehtestamise aja kohta veel pole, võivad ametnikud rääkida Tõrukese vm lasteaia mudilastele. Poliitteater on enamasti üsna diletantlik, aga seal kehtivad samad reeglid mis päris teatris. Kui esimeses vaatuses ripub seinal püss, siis viimases vaatuses saab keegi sellest kuuli!

Tartu linnavalitsus peab oma vigade parandusi tegema sammhaaval, täitma esmalt õiguskantsleri ettekirjutused ja teise sammuna klaarima oma tava- ja sotsiaaleluruumide alase segaduse. Ja alles viimases järjekorras toppima on näpud senisest sügavamale üürnike rahakotti.

Võlaõigusseaduse paragrahvi 299 lõige 2 sätestab, et üüri tõstmiseks peab olema ette näidatud põhjendus ja arvestus.

Üürniku kaebus omaniku peale tundub üüri tõstmise (õieti üüri kehtestamise) põhjendusena nõrk argument.

Kitsa aja eelarve

2008-09-27

Valitsus suutis tuleva aasta eelarve Riigikogule üle anda. Suured probleemid on üldjoontes teada, aga rida-realt läbi vaadates võib leida hulgaliselt ka väiksemaid, mille lahendamiseks mänguruum puudub.

Leppides sellega, et ees on kitsad ajad, pean siiski tegema etteheite, mis puudutab senise eelarveprotsessi kvaliteeti. Kõigepealt oli probleeme olukorra tõsiduse teadvustamisega. Lootus, et sünnib ime, pole raskes olukorras parim abimees, aga just seepärast jäid kevadel tegemata need toimingud, mida nüüd viimasel minutil rabistades tehti. Teiseks ei ole sääraste otsuste puhul õige selline jookse-viska-mäng, nagu käis paaril viimasel nädalal, kui räägiti üksteise võidu ja üksteist süüdistavalt läbisegi erinevatest uutest maksudest ja kärbetest. Nii olulisi küsimusi tuleb lahendada ratsionaalselt, vältides omavahelist meediavõitlust.

Positiivne on see, et viimasel hetkel heideti kõrvale kõik hädaolukorra maksud, mille mõju ühiskonnale ja tarbijate käitumisele olnuks ettearvamatu. Gaasi- või kütuseaktsiisi tõus tekitanuks ühiskonnas kindlasti meelepaha. Täita eelarvet alkoholiaktsiisiga olnuks ehk ahvatlevam, aga kui see maks tõuseb järjepanu mitu korda aastas, on salaalkoholi tagasitulek juba tõenäoline. Majandusminister tuli olukorrast välja, tõrjudes lisaks aktsiisidele ka ühistranspordi dotatsioonide vähendamise ja posti kojukandetoetuse kaotamise plaani. Osa probleeme lahendati hoopis riigiettevõtete tulude toomisega eelarvesse.

Kuigi eelarve tegemine valitsuses paistis pikka aega üsna sihitu püksipaikamisena, kus teadlikud prioriteedid on ammu ununenud, ei saa seda lõpptulemuse kohta öelda. Haridusele panustava eelarvega peetakse kindlasti silmas meie kaugemaid huve. See, kuidas õpetajate palga ennaktõus riigi konkurentsivõimeks transformeerub, on siiski pikaajaline ja ka muude meetmete rakendamist nõudev protsess. Ühe valimistsükliga poliitikud seda küll mõõta ei saa.

Kindlasti põhjustab tuleva aasta eelarve ka eelseisva Riigikogu menetluse käigus palju emotsioone, küsitavusi ja näpuganäitamist. Eelarve on tasakaalus paberil ja ilmselt ka koostajate parimates kavatsustes, kuid tegelikkus võib osutuda veel karmimaks. Minu arust on mõistlik mõelda aegsasti 2010. aasta peale, sest suurimad probleemid võivad ees oodata just siis. On üpris tõenäoline, et me ei pääse enam kärisevate pükste lappimisega, vaid vaja on struktuurimuutusi.

Üks tihti esitatud väide on, et riik on seadustega fikseeritud kulutustega end kätest ja jalgadest sidunud, mistõttu valitsusel ei olegi palju mänguruumi, et kokku hoida. Ma ei arva, et siin saaksid edu tuua sihitud üksikrünnakud, nagu teederemondiks mineva raha vähendamine ja lahtisidumine kütuseaktsiisist, kaitsekulutuste või kultuurkapitali vähendamine. Pigem on probleem selles, et oleme paljud asjad Eesti riigis sidunud keskmise palgaga ja siis selle keskmise üsna kontrollimatult jalutama saatnud.

Kõrgete riigiametnike ja poliitikute palga lahtisidumine Eesti keskmisest on sümboolselt tähtis, kuid eelarve kogumahtu arvestades mitte väga suurt säästu andev samm. Pigem on see hilinenud eeskuju palgasurve tagasihoidmiseks muudeski sektorites. Küll tuleb mõelda sellele, et keskmise või miinimumpalgaga on seotud ka paljud suuremahulised sotsiaalsfääri kulud. Võimalik, et lähiajal tuleb küsida, kui jõukohased need Eesti riigile tegelikult on, ning samas seista silmitsi sellega, kuidas kriis ka paljude inimeste rahakotti ja hinge jõuab.

Rasked ajad pole ees ainult Eestis. Majandusprobleemid teevad peavalu palju suurematele riikidele. Hulk aega kestnud demokraatia ja turumajanduse võidukäigu asemel näeme jõumeetodeid rakendavate riikide mõju kasvu. Pikka meelt ja jõudu kõigile meile, et selles olukorras vastu pidada ja oma riiki hoida!

26.09.2008 Kitsa aja eelarve - kas seekord pääseme püksilappimisega?, Harju Ekspress
27.09.2008 Kas seekord pääseme püksilappimisega?, Vooremaa
27.09.2008 Kitsa aja eelarve ehk kas seekord pääseme püksilappimisega?, Koit
29.09.2008 Kas seekord pääseme püksilappimisega?, Meie Maa
02.10.2008 Kas seekord pääseme püksilappimisega? 2010. aasta eelarve tuleb veel raskem, Nädaline
03.10.2008 Kas seekord pääseme püksilappimisega?, Türi Rahvaleht

Energia küsimusest

2008-09-26

Eestlased armastavad vabadust. Nad on loomult teistsugused kui nende idanaabrid, kes vajavad tugevat juhti - tsaari. Vabadus on hindamatu ja seda ei saa kunagi võtta kui kingitust.

Vahel võib elus juhtuda nii, et kõige süütum asi muudab kogu su elu, samal ajal kui kaua ette plaanitu, millele sa oled rajanud oma usu, lootuse ja unelmad, lõpeb samas, kus see algas. Aga tagantjärele tarkusega pole ka midagi peale hakata. Olgu selle väite tõestuseks investeerimispanga Lehman Brothers pankrot. Märke kokkukukkumisest oli muidugi, aga kui igaüks teeb tonnide viisi raha, siis kes tahaks olla see, kes julma teate edastab? Kuni meil on vabadus, kas me peaksime siis muretsema tuleviku pärast?

Ühel kaunil õhtul istusin oma Lõuna-Eestis asuva talu akna all ja silmitsesin põhjamaa taevast. Kuskil kaugel sähvisid välgud. Ma kujutasin selgelt ette, mis tunne oleks olnud sõja ajal eemalt vaadata, kuidas vene piloodid pommitavad Narvat ja Tallinna. Kui palju esmapilgul omavahel mitte seoses olevaid sündmusi peetakse juhuslikuks või tähtsusetuks toimumise ajal, aga kui oleks teatud tagajärgi, kas neid oleks siis lastud juhtuda?

Kui venelased ja sakslased teevad midagi koos, siis tekitab see maailmale ainult peavalu. Vähemasti siis, kui mängus on Schroeder ja Putin. Olukord maailmas on pingeline. Venemaa jookseb maha oma sarvi Gruusias, lollitades lääneriike ja hoides neid samal ajal lõksus oma naftaga. Paistab, et sakslased ja prantslased ei soovi vastu hakata, tuues ettekäändeks Vene ähvardused energeetika alal. Siin peaks asuma tegutsema Euroopa Liit (EL) ja ühendama Eesti, Läti ning Leedu Euroopa ühtsesse energiavõrku. Kui neil riikidel on tarvis paigaldada kaableid ja torujuhtmeid, siis las nad teevad seda. EL peaks panustama energiasse ilma Venemaaga koostööd tegemata ja mitte lubama venelastel teha eraldi leppeid oma liikmetega, et mitte lõhkuda regionaalset solidaarsust. Venemaa tahab saada tagasi kõike, mis ta kaotas Nõukogude Liidu kokkukukkumisega.

Eesti Keskerakond soovib viia Eesti Energia börsile. See oleks meie jaoks enesetapp, arvestades seda, kuidas meie idanaaber supleb praegu nafta- ja gaasituludes. Alles mõni päev tagasi rääkis Keskerakonna liige Evelyn Sepp Eesti Televisiooni uudistesaates, et Eesti peaks Venemaaga proovima koos töötada, selle asemel et suhtuda temasse kui oma vaenlasesse. Meenutagem, et Keskerakond on sõlminud sõprussidemed Putini parteiga. Isegi pärast sündmusi Gruusias pole nad sellest sidemest lahti öelnud. Ma olin väga üllatunud, kui mõned Keskerakonna liikmed, keda ma isiklikult tunnen, ütlesid mulle, et nad ei usu, et nende erakond on tõepoolest Putini parteiga lähedalt seotud! Nad arvavad, et see on ainult opositsiooni propagandatrikk! Keskerakond loodab sellele, et koalitsioon laguneb, kuna olukord majanduses on äärmiselt keeruline. Pärast seda tulevad nemad võimule ja sidemed Venemaaga loomulikult tugevnevad.

Energiaküsimus on täna sama tähtis, kui oli tuumarelvade küsimus 1960-ndatel aastatel.
1930-ndate aastate lõpul kutsus Adolf Hitler sakslasi koju, et nendega siis asustada vallutatud maid. Täna teevad seda Putin ja Medvedev, kutsudes koju venelasi. Igale vene perekonnale pakutakse ümberasumistasu - perekonnapeale 60.000 rubla, igale pereliikmele 20.000 rubla jms. Ainult 16 peret Eestist on avaldanud soovi sellele kutsele järgneda, ja neistki kõigile ei andnud Venemaa tagasipöördumiseks luba.

Siinkohal võiks meenutada setude ütlust, et siga ei lähe oma toitvast künast kaugele.

Teist sellist eelarvet me üle ei ela

2008-09-25

2009. aasta eelarve eelnõu on riigikogule üle antud. Ei saa küll ütelda, et lõpp hea, kõik hea, kuid oma uba selles ütluses on. See ei tähenda, et Eesti teist korda samasugust eelarveprotsessi üle elada suudab.

On siiski sügavalt ebanormaalne, et eelarve võetakse sisuliselt vastu kolme päeva jooksul enne üleandmist ning lüüakse valitsuses kinni tund enne üleandmist. On hea, et valitsuskoalitsioon suutis rahulikuks jääda ning konstruktiivselt tööd teha, muidu oleks tagajärjed võinud olla väga rasked.

Samade meetoditega 2010. aasta eelarve kokkusaamine viiks kindlasti ummikusse. On selge, et vahepealne eksperiment, et üritati korraga langetada makse ning suurendada järsult sotsiaalkulutusi, on läbi kukkunud.

Oleme loonud riigi, mida üleval pidada ei suuda. Kui tahame 2010. aasta eelarvet koostada, peab olema julgust otsuseid teha - ning asuda neid juba kohe arutama.

2009. aasta eelarve koostamise viisi ning selle nõrku kohti kritiseerides ei saa mööda minna selles positiivsetest külgedest.

Esiteks ei andnud valitsus järele kiusatusele ega asunud eelarve kulusid ei seda defitsiiti lastes ega maksukoormust tõstes märkimisväärselt suurendama. Sellisel juhul poleks olnud lootust mingit suuremat kärbet üldse läbi viia.

Teiseks suudeti hoida kinni Eestile kindlamat tulevikku rajavatest prioriteetidest, nagu rahvuslik julgeolek. Lihtne oleks võtta raha kaitsekulutuste arvelt ning pole mingi saladus, et sellised ettepanekuid ka tehti.

On hea märk, et valitsuskoalitsioon sellele ei läinud ning otsustas kaitsekulutusi tõsta NATO-ga kokkulepitud tempos. Oleme rõõmsad, et eelarveläbirääkimiste lõpus suudeti leida lisaraha ka sisejulgeolekule.

Ühel hetkel tundus lihtsa lahendusena eelarveprobleemidele kõikvõimalike aktsiiside suurendamine. Õnneks suutsid erakonnad kõik sedalaadi ettepanekud kokkuvõttes blokeerida, vahel tõsi-küll kasvõi üksteise ettepanekuid blokeerides.

Ülimalt oluline on ka see, et eelarvel säilis selge prioriteet - haridus. Raha leidmist õpetajate palgatõusuks on hinnanud ka opositsioonipoliitikud. Küsimus pole seejuures mitte rahas, vaid Eesti riigi sõnumis, et ka kõige raskematel aegadel on haridus see alus, millelt edasi minnakse.

2009. aasta eelarvet arutades peame aga vaatama tulevikku ning mõtlema juba nüüd nendele otsustele, mida 2010.aasta eelarve koostamiseks vajame. Esimeseks nende seast on kahtlemata haldusreform.

Eelmine reform jäi mäletatavasti pidama küsimuse taha, kas seda teostatakse vabatahtlikult või on teatud juhtudel võimalik ka omavalitsuste administratiivne liitmine. See küsimus vajab vastamist ka täna.

Vaid siis, kui vastus on ühemõtteliselt jaatav, on võimalik reformi ettevalmistustega edasi minna ning see 2009. aasta kohalike valimiste ajaks teostada. Kui jaatavat vastust ei tule, jääb reform selle valitsuse ajal toimumata ning Eesti elab edasi jaanalinnu kombel meeleheitlikult pead liiva alla peites.

Intervjuu: Lukas lubab õpetajaile palgatõusu

2008-09-24

Pärast pingelist eelarvearutelu näib esmapilgul uskumatu, et keegi julgeb rääkida palgatõusust. Haridusminister Tõnis Lukas lubab tõsta kõigi õpetajate palka kaheksa protsendi võrra.

Haridus oli üks eelarve koostamise valulapsi. Kuidas lõpptulemusega rahule jäite?

Saavutatud kokkulepe on hea, tulud-kulud on tasakaalus ja viimane kulude jaotus parim, mis Eestis võimalik saavutada. Võin lahendusega rahul olla.

Mida «rahul olemine» ministri jaoks säästuajal tähendab?

See tähendab, et põhilised funktsioonid saab täidetud. Jah, mitmed riiklikud programmid lähevad löögi alla ja kahanevad ka paljude asutuste tegevuskulud.
Investeeringuraha jääb vähemaks. On palju üksikuid asju, mille rahastamine järgmisel aastal võrreldes tänavusega väheneb. Aga teaduse arendamise osa suureneb ja teine edasiminek selle eelarvega on õpetajate palgatõus.

Tõesti?

Jah, teen valitsuses ettepaneku tõsta õpetajate palga alammäärasid kaheksa protsendi võrra, mis ületaks keskmise palga juurdekasvu prognoosi, mille rahandusministeerium on teinud. Lisaks tõukefondide kasvavale rahastamisele Euroopa maksumaksja taskust on õpetajate palgatõus ainus kasvav artikkel haridusministeeriumis.

See on küll hea uudis ilmselt juba lootuse kaotanud õpetajatele, aga...

Praegu, kui kõik tahavad õppekavasid, koolikorraldust ja õppesisu muuta, ei saa seda teha õpetajaid stimuleerimata või tingimustes, kus õpetajad lahkuvad koolist või noored ei taha kooli tulla. Tuleb püüda, et õpetajate palk läheneks keskmisele palgale. Kaheksa protsenti seda küll ei taga, aga ei lase ka vahel taas suurenema hakata.

...kuidas teised valitsusliikmed sellesse suhtuvad, teades, et nemad palgatõusu lubada ei saa?

Kool on ikka Eesti arengu keskus ja loodan, et see on kõigile arusaadav. Palgasüsteemid erinevad valitsemisalade kaupa väga palju. Kui mõnel valitsemisalal palgafondid ei kasva, ei tähenda see, et osa töötajate palka ei saa tõsta.

Me ei saa riigi poolt teha otsust, et osal õpetajatel tõstame, osal mitte. Sellepärast on meie ministeeriumil palkadesse teine suhe kui riigipalgalistele ametnikele palka maksvatel ministeeriumidel.

Kuidas lugeda riigieelarvet

2008-09-19

Vaidlus Savisaarega oli pühendatud õhukesele või paksule riigile. Üheks lahkarvamuseks oli 2007. aasta riigieelarve seletuskiri, mille olemasolu Savisaar kuidagi tunnustada ei tahtnud. Õnneks oli see mul kaasas.

Savisaarele tundus, et tegemist on mingi isamaaliitliku trikiga, mille käigus on tema tehtud eelarve salakavalalt millegi muu vastu välja vahetatud. Räägiksin selle asja siin veel kord lahti. Iga huviline saab minu juttu rahandusministeeriumi koduleheküljelt uurida, seal tuleb avada 2007. aasta riigieelarve, selle alt riigieelarve seletuskiri ning sellest omakorda lehekülg 25 pealkirjaga "Kulude liigendus tegevusalade COFOG kaudu".

Loodan, et järgmine selgitus aitab igal huvilisel üldse paremini riigieelarve seletuskirjast ehk Riigikogu kõnepruugis "kollaseks koletiseks" kutsutud koguteosest aru saada. Nimelt pole ühe või teise valitsuse prioriteetidest võimalik aru saada vaid ministeeriumide kasvunumbreid jälgides. Eelarve kasvab normaalsel aastal nimelt niikuinii - ning koos sellega kasvavad ka rahaeraldised. 2007. aastal kasvasid eelarvekulud näiteks 21,40 protsenti.

Selleks, et aru saada, millised alad või küsimused on antud hetkel võimul olevale koalitsioonile olulised, tuleb jälgida, millistele aladele antakse eelarve üldisest kasvutempost aeglasem ja millistele kiirem kasv. Veelgi lihtsam on toimuvast aru saada, analüüsides, millise osakaalu ühed või teised kulutused riigieelarvest moodustavad, ning võrrelda seda sellega, millise osa nad moodustasid eelmisel aastal.

Tulemus on lihtne: alad, mille osakaal eelarves kasvab, on valitsusele olulised, ja alad, mille osakaal eelarves väheneb, pole seda mitte. Rääkida, et "me andsime haridusele mitusada miljonit lisaraha" on tegelikult demagoogia, mis tegelikke prioriteete ei näita ja võrdub omaaegse ENSV-s räägitud teooriaga, mille kohaselt kõike võrreldi 1913. aastaga.

Mis siis 2007. aasta eelarves toimub võrreldes 2006. aastaga? Peatuksin aladel, millest vaidluses juttu oli.

Kulutused tervishoiule jäid praktiliselt samale tasemele. Tabelist nähtub üheselt, et 2007. aasta eelarves polnud selle suurele kasvule vaatamata mitte olulised haridus või sotsiaalne kaitse, vaid valitsemiskulutuste ehk paksu riigi kasv. Valitsemiskulude hulka ei kuulu samas toodud seletuse kohaselt seejuures ei politseinike ega õpetajate palgad. On kurb, et majandusminister pole enda poolt esitatud arvutustest huvitatud, veelgi kurvem, et ta neid maha salata üritab. Nii pole Eestit võimalik juhtida.

Intervjuu: Küsimuste-vastuste voor oli elav

2008-09-18

Kokkutulnud, ministri jutu ära kuulanud, olid agarad küsimusi esitama. Enamasti olid need murest toetuste kärpimise pärast, aga oli ka maade-teemalisi ja muid, mille problemaatika ja lahendused on hoopiski keskkonnaministeeriumi pädevuses. Allolevalt põllumeeste küsimused ja ministri vastused neile.

• Toetuste kärpimise korral ei jõutagi ELi tasemele järele.
Kui 2009. aasta eelarvest kärbitakse toetusi 200-300 miljonit, kujuneb toetuste tase ELi maksimumtasemest 80%, kui ei kärbita, jõuaks tase 90%-ni.

• Kuhu on jäänud kiviaedade toetused?
Tõenäoliselt hakatakse kiviaedade toetuste taotlusi uuesti vastu võtma novembri alguses. On ainult üks muudatus: taotleja ei pea ise muinsuskaitseametist luba taotlema, selle teeb PRIA tema eest ära. (Toomas Kevvai).

• Kas kiviaedade toetust hakatakse diferentseerima kõrguse järgi, sest ehitatakse nii 60, 90 kui 120 cm kõrgusi aedu?
Toetus on eri kõrgusega aedade puhul erinev. (Toomas Kevvai)

• Selgitust sooviti mahetootmisel loomühikute nõude, eriti hobuste 0,2 lü arvestamise osas.
Loomühikute teema on olnud väga ägedate vaidluste teema. See, mis praeguseks on saavutatud, on kompromiss soovitud taseme ja võimaluste vahel.

Mahehobused Eestis jäävad. Üks mahetoetuse mõte on see, et toetuse abil tuleb juurde mahetoodangut, kuid see ei ole ainus eesmärk. Teine eesmärk on mahekasvatus kui elulaad. Kuid see ei saa olla omaette eesmärk, ka mahetoodang peab suurenema. Nii et mõlemaid eesmärke tuleb silmas pidada.

Eelmisel nädalal saadi kokku mahetootjate esindajatega ning sündis kokkulepe, et toetus jääb kaheosaliseks, arvestatakse nii loomi kui hektareid.

• Miks maade kasutusvaldus käib maavalitsuse kaudu? Riigimaa müük, kas turuhinnaga nii rannikul kui sisemaal?

Kasutusvalduse seadus on olnud juba 1996. aastast ja selles seaduses on sees, et kasutusvalduse saajal on võimalik see maa välja osta, kuid seaduses ei ole ikka veel määratud, millistel tingimustel võib selle maa omanikuks saada. Keskkonnaminister Tammkivi on lubanud, et septembris saab eelnõu valmis ja esitatakse riigikogule. Loodetavasti võetakse seadusemuudatuse eelnõu sel aastal vastu. Kõige teravam küsimus on tõesti see, millise hinnaga see maa välja ostetakse. Eelnõus on sätestatud, et hariliku turuväärtusega ehk hinnatud turuväärtusega. Kuid kõige keerulisem ja vaieldavam koht ongi see, kuidas eksperthinnangut anda ehk selgitada, mis on maa tegelik väärtus.

• Kui talumehed peavad rannakarjamaad välja ostma turuväärtusega, mis on palju suurem kui nende maade põllumajanduslik väärtus, siis suure tõenäosusega langevad need maad põllumajanduslikust kasutusest välja.
See ongi maade küsimuse üks kõige keerulisemaid kohti. Õige oleks põllumajandustootjate kasutusvaldusega maad hinnata nende maade põllumajandusliku väärtuse järgi ja mitte arvestada, palju see maa võiks maksta mingi teise sihtkasutuse järgi. Sest riik on huvitatud, et nendel maadel säiliks põllumajanduslik kasutus.

• Mida on riik ette võtnud, et Eestimaal talude arv ei väheneks?
Me tahame ellu viia tasakaalustatud põllumajanduspoliitikat, et oleks võimalik elada nii väiksematel traditsioonilistel taludel, kus on oluline elulaad ja peremeheks olemine ning traditsioonide jätkamine, samal ajal on vajalik, et oleks ka intensiivne põllumajanduslik tootmine ehk kaubatootmine, mis on efektiivne. Mõlemat suunda on vaja. Oleme püüdnud ajada tasakaalus poliitikat ega ole tahtnud tootjaid vastandada. Meetmeid toetamiseks on väiksematele ettevõtjatele ja ühistegevusele, on suurematele ja on ühiseid. Maaelu tasakaalus arengukava ja erinevad meetmed on see, mille kaudu oleme püüdnud luua võimalused kõikidele. See ei ole veel küll ideaalne, teame, et noortaluniku toetust taotleti kordades enam kui oli raha, aga me püüame neid kordamööda parandada. Kuid suund on võetud ja seda me tahame jätkata.

• Kuna kokkuostusuund on äripõhine, on väikestel tootjatel raske oma toodangut turustada, eriti piimatoodangut.
Otseselt kokkuostu me toetada ei saa ega ka riiklikke kokkuostuhindu kehtestada. Piimatootjate mure ei ole ainult hinnas, ka väikseid koguseid ei osteta kokku. 6. oktoobril on kõik asjaga seotud osapoolte esindajad koos, et läbi rääkida, mis saab. Ilmselt on ministeeriumil vaja administratiivselt sekkuda, et Eestis tekiks olukord, kus võrdse kvaliteediga piim ostetakse kokku võrdse hinnaga. Paistab, et tuleb tagasi pöörduda hinnamudelite juurde, kui kokku leppida ei suudeta. Aga pikemas perspektiivis on ühistegevus tõhusam. Piimatootjad peavad oma kogused kokku panema ja läbi rääkima ühise strateegia, siis ollakse ka tugevamad läbirääkimiste laua taga.

• Lambakasvatajate probleem on lammaste turustamine tööstusele.
Suurem osa Eesti lammastest viiakse välja, küll Lätti, küll mujale. Loodame, et Eestis on lihatööstusi, kes lammaste töötlemise peale mõtlevad. Tegelikult nõudlus lambaliha järele on olemas. Probleem on meil teada, oleme selle teadvustanud ja me peame lahendusteni jõudma. Teoreetilised võimalused - arendada ja lahendada see küsimus - on lihatööstustel olemas.

• Saaremaa Talupidajate Liit ei ole rahul toetusega, mida makstakse heintaimede purustamisega tegelevatele isikutele korralikel heinapõldudel, purustada võiks ainult neid, mida ei ole võimalik niita.
Selle mõttelaadiga nõus.

• Saaremaal on väga suured metssigade ja teiste metsloomade põhjustatud rüüsted, kuidas pehmendada rüüstete tagajärgi, kas sõlmida kindlustus?
Ka see on keskkonnaministeeriumi korraldada, nii metsloomade arvukuse reguleerimine, küttimine kui kahjude hüvitamine. Kuid kahjukannataja on põllumajandustöötaja, seepärast on see ka meie mure. Ma arvan, et kindlustus seda tegema ei hakka. Saagikindlustust, ka metssigade oma, on Eestis väga raske sisse viia. Kindlustussummad on väikesed, kahjud ja risk väga suur. Ilmselt jääb nagu praegu, et on olemas mingisugused väikesed hüvitised nii metsloomade kui -lindude puhul, aga see asjaajamine on tülikas ja bürokraatlik.

• Taluseadus kehtib aastast 1989, kas on näha, et uus taluseadus on tulekul?
Talul on terve hulk erisusi võrreldes äriühingute ja teiste tootmisvormidega: täisvastutuse küsimus, maksustuse erisused, ka sotsiaalsete garantiide temaatika. Oleme talupidajate liidult saanud ka hulga küsimusi ning peaaegu terve aasta otsinud Eestis juriste, õigusteadlasi ja õppejõude, kes selle probleemi ära sõnastaksid, leiaksid lahendused ja pakuksid välja seadusandlikud lahendused. Seni ei ole leidnud selliseid ei maaülikooli ega Tartu ülikooli juristide ja professorite seast. Kas ei ole nad huvitatud või ei ole võimelised. See ei tähenda, et me asjaga edasi ei liigu, oleme justiitsministeeriumiga läbi rääkinud valmisoleku koha pealt. Seal ollakse nõus olemasoleva seaduse juures probleemidele lahendusi otsima, kaasa arvatud vastutuse küsimused. Sest praegu vastutab talu mitte üksnes tootmisvaraga, vaid kogu isikliku varaga samuti.

Teisest küljest - talu ongi üks tervik, kus pere ja tootmine on ühendatud. Kui see kaotada, siis mis vahe on talul ja muul äriühingul? Nii et see on keeruline küsimus. Arvan, et uut taluseadust ei tule, küll aga tuleb täpsustada talu mõiste ja valusad punktid lahendada olemasolevaid seadusi parandades-täiendades.

Ka majandusteadlased tulevad 20. sajandist

2008-09-18

Kas praegune haridussüsteem toetab majandusarengut? Jah, kahtlemata! Igasugune majandustegevus tugineb omandatud oskustele ja teadmistele. Kas ta uueneb piisavalt? Vastus oleneb sellest, mida me taotleme. Selleks et olla selle maa tuleviku kujundamisel peremeheseisuses, on vaja muidugi palju rohkem pingutada praeguse majandusstruktuuri muutmisel.

Andres Arrak kordas (PM, 16.09) tuntud ütlust, et praegu õpetatakse noori hakkama saama 21. sajandil, seda õpetavad 20. sajandi õpetajad ja teevad nad seda tihti 19. sajandi meetoditega. Võrdlus peab olema reljeefne, muidu see ei paistaks silma. Kui ütluse retoorilisus maha arvata, on öeldul tõetera sees. Muidugi on enamik meist 20. sajandi inimesed - see käib ka majandusteadlaste kohta.

Määravaks saab ikkagi õppimisvõime ja meetodid ning see, kui nüüdisaegsed ja ajanõuetele vastavad need on. Haridussüsteemi see ots, mis kooli ulatub, kujuneb vastavalt neile, kes seal töötavad.

Eesti kooliõppe sisulise nüüdisajastamise eelduseks on loomulik pidev pedagoogiline «vereringe». Eesti kooli häda pole selles, et siin oleks liiga palju vanemaealisi õpetajaid, vaid selles, et on liiga vähe noori. Eriti majandusarengut edasiviivate valdkondade aineõpetajate hulgas.

Eesti Hariduse Infosüsteemi 2007. aasta andmetel oli ligi 1400 üldhariduskoolide loodus- ja täppisainete õpetajatest ilma vastava kvalifikatsioonita. Üle viiesaja neist olid pensioniealised. Mida nooremad õpetajad, seda rohkem on ka ilma vastava aine või siis pedagoogilise hariduseta õpetajaid, kellest suur osa õpetabki oma koolis vastavat ainet häda pärast, teise aine kõrvalt.

Sel nädalal peab oma 90. aastapäeva pidustusi Tallinna Tehnikaülikool, mille erialadesse on riik tellimust esitades tähelepanelikult suhtunud, kuid kus on suureks probleemiks kujunenud väljalangemus juba esimesel-teisel õppeaastal. Sellel on mõistagi mitmeid põhjusi, kuid üks olulisemaid on noorte ettevalmistuse ja huvi puudus keerulise eriala suhtes. Nii huvi puudumist kui ka seda, et matemaatikat ja füüsikat raskeks peetakse, näitab üldiselt langev trend neis aineis riigieksamitele registreerunute arvus.

Mida teha teisiti? Ega võimalusi ülearu palju ole. Kõigepealt õppekavades valikute tegemine - millises raskusastmes neid aineid nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis õpetatakse. Põhikooliski, sest just seal kaob paljudel huvi liig kuiva ja tiheda kavaga ainete vastu. Eriti kui ainet ei õpeta oma ala asjatundja, vaid keegi, kes seda ainult kohatäiteks teeb. Sel juhul lihtsalt ei jõua õpilasteni ainete tegelikult huvitav kude. Siis tõesti õpetabki õpetaja ainult õpiku alusel ja üksnes see ei ärata õpilases huvi.

Asi pole niisiis selles, nagu ei väärtustataks sõnades vastavaid valdkondi piisavalt. Kindlasti lugesid paljud lapsevanemad huviga TTÜ prorektori professor Jakob Kübarsepa hiljutist artiklit Postimehes (PM, 5.09), kus ta näitas, kui palju võimalusi on noortel, kes teevad oma panuse tehnilistele või muudele täppis- ja loodusteaduslikke teadmisi nõudvatele erialadele. Asi on aluspõhja murenemises ja selles, et me ei näe tihti õpilase edenemise teist ja vältimatut poolt - õpetajat.

Needsamad õpetajad, kes suudavad sütitada õpilasi, on tööjõuturul oma erialaste teadmistega ka väga otsitud. Just seetõttu on neid raske koolis hoida, kui õpetaja palga vahe keskmise palgaga võrreldes peaks veelgi kärisema.

Millegipärast ollakse harjunud sellega, et IT-meestele, energeetikutele, aga ka kinnisvaramaakleritele tuleb juba nende «töömehetee» algul korralikku palka maksta, kuid kui õpetajad palka küsivad, ehmatab see paljusid. Aga ka õpetajate rahulolus ja püsimises oma töökohtadel tuleb näha majanduse konkurentsivõime eeldust. See on lahutamatu osa tervikust.

Majanduse toimimise mõistmine on ühiskonnast aru saamise eelduseks. Loomulikult on selleks vastav osa ka ühiskonnaõpetuse õppekavas, kuid süvendatult saab asjaga kurssi majandusõppe tundides. Vaevalt saab Eesti niigi koormatud riiklikku õppekavasse viia majandusõpet kohustuslikus korras.

Küll aga tuleks selle aine pakkumist koolides tervitada ja ka stimuleerida. Selleks loodud Eesti oma originaalõpikud ja muu õppematerjal annab hea aluse. Majandusõpetajate juhendamisel on saanud tuule tiibadesse ka õpilasfirmade loomine. Haridusministeerium on selliste ettevõtlike rühmade hulgast parimate selgitamist ja nende osalemist rahvusvahelistel võistlustel ka igati toetanud.

Väljatöötamisel olevas õppekavas on ettevõtlikkus üheks läbivaks teemaks.
Ettevõtlikkuses ei saa näha üksnes sisemist koodi raha n-ö tegemiseks. Ettevõtlikkus on ka see, kui suudad õigele inimesele õigel ajal abieluettepaneku teha - nii et möödalastud hetk ei jää kummitama kogu eluks.

Kas Eesti haridussüsteem on piisavalt orienteeritud tulevikule? Meie majandus ei saa olla vaid üks pikk rong, millele sadamas kivisöe peale laadime või mille naftast tühjaks laseme, ega ka mitte üks pikk liin telefonide varuosade tootmiseks, mille ääres kogu rahvas õlg õla kõrval seisaks. Needsamad õpilasfirmad näitavad tegelikult majanduse tulevikutee täpselt kätte. Nende läbilöögi ainsaks eelduseks on uue idee olemasolu.

Ideede generaatorite ja ettevõtlike teostajate kõrval on kindlasti ka jätkuvalt vaja nii tootjaid kui teenindajaid, kes ideid ellu viivad ja meid teenindavad. Kutseõppe edendamise retoorikast oleme viimastel aastatel siiski ka tegudeni jõudnud ja Euroopa tõukefondide toel kerkivad meil uued nüüdisaegsed hariduskeskused.

Muutuva majandusstruktuuri põhijärelduseks on vajadus luua täiskasvanutes soov edasi või ka ümber õppida ning võimalused selleks. Pean valitsuse hakkama saamise üheks näitajaks seda, kas suudetakse luua täiskasvanutele õppimise tingimusi nii, et pidevõppe osakaal otsustavalt tõuseks.

Eesti statistikaameti andmetel oleme just eelmisest sügisest alates tegemas suurt hüpet küpse ühiskonna poole. Täiskasvanute hulgas on õppijate osakaal tõusnud seniselt 6,5 protsendilt korraga üle kümne.

Ei ole üht nõiavitsa, mis aitaks meil märkamatult astuda mitu sajandit või aastakümmet korraga edasi. Arengu eeldused luuakse mitmekülgse pingutusega ja ajapikku. Maha mängida saab neid muidugi sekunditega, aga loodan, et me seda ei tee.

Andrus, ära aja naljajuttu!

2008-09-18

2009. aasta eelarve koostamisel on rohkem püütud asju näiliselt korda saada kui tegelikke lahendusi leida. Paratamatult tekivad paralleelid 2008. aasta lisaeelarve koostamisega.

Nüüd teame juba, millega selline lähenemine lõpeb - 2008. aastal kulutab Eesti riik rohkem, kui eelarvesse tulusid laekub. Välja on kujunenud Ansipi valitsuste käekiri. Kui võrrelda Ansipi eelmise valitsuse ja praeguse valitsuse poliitikakujundamise stiili, on seal rohkem sarnaseid kui eristavaid tunnusjooni. Lühiajaline poliitiline kasu domineerib tegelike sisuliste lahenduste üle. Nimetan sellist poliitikakujundamise stiili surfarluseks.

Valitsuse jätkuv suutmatus näha puude taga metsa sundis mind panema kirja seitse reeglit, mida ei tohiks eelarve koostamisel teha. Ja ma pole neid eitusi mõelnud välja kujuteldavate olukordade kirjeldamiseks. Need punktid võiksid vabalt olla opositsioonile juhendmaterjaliks 2009. aasta riigieelarve menetlemisel riigikogus. Kõik ainult selleks, et bluff eelarvest välja saada ja eelarve rasketele aegadele kohaselt vastutustundlik tuleks. Mõni nädal enne riigikogule esitamist eelarve hetkekavandit vaadates näeb seal numbreid, mida ei saa tõsiselt võtta. Alates eesmärgist alandada omavalitsuste defitsiiti järgmisel aastal kukkuva tulumaksu juures miljardilt 200 miljonini kuni trahvitulude laekumise olulise kasvu planeerimiseni.

1. Tulusid ei tohi planeerida kuludest lähtuvalt

Eelarvet ei tohi teha tagasiarvestuse põhiselt. Põhimõttevaba on arvestada, kui palju on vaja ühte või teist maksu-aktsiisi tõsta, et tulud kataksid kulusid. Niisugune lähenemine viib välja näiteks gaasiaktsiisi neljakordistamise ettepanekuteni.

2. Avalikkusega ei tohi manipuleerida

Eelarve koostamise kirjutamata reegel on, et ministrid tõestaksid avalikkusele kulutuste möödapääsmatust. Kui kiirabile on raha tarvis, tuleb näidata, kuidas inimesed ilma vajaliku abita surevad. Kui tuletõrjele on raha tarvis, tuleb näidata tules hukkuvaid inimesi. Sellisele strateegiale ei tohi valitsuskabinet alluda. Minister, kes ei suuda riigi võimaluste piires seadusega sätestatud ülesandeid oma valitsemisalas täita, peab kõrvale astuma.

3. Praegused otsused ei tohi rikkuda tulevasi võimalusi

Eelarve ei tohi lähtuda vaid lühiajalistest eesmärkidest. Tuleva aasta eelarve soovid ja võimalused tuleb saada tasakaalu, kuid 2009. aasta ei ole loodetavasti maailma lõpp. 2010. aasta tuleb veel keerulisem, kui tehakse otsuseid, mis uut majanduskasvu mitte ei soosi, vaid pidurdavad. 2009. aasta eelarve koostamisel on valitsusel korraga vaja täita kaks ülesannet. Esiteks: vähendada kulusid; ja teiseks: kulud selliselt ümber struktureerida, et see looks eeldusi uuele kasvule. Kui eelarve tagant paistaksid välja tugevad struktuursed reformid, võiksime reformide ülemineku kulusid vaadata väljaspool tavapärast eelarvetasakaalu.

4. Arvestuslike kulude vähendamine

Arvestuslike kulude teadliku alaplaneerimisega ei tohi trikitada. Riigieelarves on kulud, mille taha kirjutatakse A-täht. See näitab arvestuslikke kulusid, mille puhul kulu tegemise valem tuleneb seadustest, ja raha peab riigikassast välja maksma just parasjagu nii palju, kui palju selleks kulub. Pole tähtis, mis number eelarves kirjas on. Vanemahüvitis on näiteks selline kulu. Ja valitsusel võib olla kange kiusatus tasakaalus eelarve kokkusaamiseks näidata neid arvestuslikke kulusid tegelikult prognoositavatest väiksemana.

5. Kulud blufitud tulude arvelt

Tulusid ei tohi üles bluffida. Seda kiputakse ikka tegema, et näidatakse näiteks riigivara müüki tegelikust oluliselt suuremana, jne. Näiliselt on tulud eelarves olemas, tulud ja kulud pole omavahel seotud, kulud tehakse ära, tulud jäävad laekumata. Kui riigikassa ei jälgi hoolsalt, siis ministeeriumid kipuvad kiiremini kulutama, müüa aga ei taheta või ei suudeta. Iseasi on veel küsimus jooksvate kulude finantseerimisest ühekordsete tuludega. See pole jätkusuutlik. 2009. aasta puhul lisandub veel probleem seoses majandusprognoosiga. Tuleva aasta eelarve aluseks olev suvine majandusprognoos ja sellest lähtuvalt ka riigieelarve tulude laekumise prognoosid on endiselt mõistetamatult optimistlikud. Selliselt tulud tõenäoliselt ei laeku. Mis tähendab, et isegi kui me saame selle prognoosi alusel tulud ja kulud tasakaalu, siis tegelikult lõpetame ilmselt 2009. aasta ikka defitsiidiga.

6. Eelarve koostamisel ei tohi olla tabusid

Väikesed lapsed tõmbavad end teinekord jonnitujus päris pulgaks. Sama ei tohi juhtuda ministritega eelarve koostamisel. Ükski kulu või tegevus ei tohi olla väljaspool konstruktiivset kriitikat. Ei tohi olla tabuteemasid, mille üle ei julgeta kõnelda. Kui inimesed muutuvad meie väga jäiga eelarvestruktuuri juures jäigaks, on heade lahenduste asemel tulemuseks halvad.

7. Valitsus ei tohi initsiatiivi kaotada

Valitsus ei tohi eelarve tegemisel initsiatiivi kaotada ja lasta eelarvepoliitilisi otsuseid teha nirkidel, krokodillidel või ninasarvikutel. Siis ei ole lõpuks selge, kes kõige selle eest vastutab. Eelarve on ja jääb valitsuse dokumendiks, valitsus peab eelarve eelnõu kokku panema ja kannab täit vastutust kõige eest, mis selles sisaldub.

Oht jääda märkamatuks

2008-09-09

Mitte väga kauges minevikus räägiti Eestist kui Põhjala majanduslikust "tiigrist". Imetleti meie reformide edukust, e-lahenduste efektiivsust ning majanduse avatust. Ka meie poliitikud hakkasid rääkima Eestist kui igavast Põhjamaast, justkui oleks ajalugu otsa saanud.

Seda uskus mõni veel sellegi aasta algul, kui hurraaga suruti Eestit Euroopa viie rikkama riigi sekka. Tänaseks on silmaklapipopulism asendunud palju mõruma pildiga. Eestis on Euroopa Liidu suurim majanduslangus, investeerimiskliima pole kiita ning rahvusvaheline ajakirjandus räägib Venemaa võimalikust rünnakust.

Pole kahtlust, et Eestil ja ka teistel Balti riikidel seisavad ees mitte kõige lihtsamad aastad. Venemaa kasvavad ambitsioonid ning sisuliselt juba käiv uus külm sõda teevad Baltikumist automaatselt pingepiirkonna.

See piirab meie majanduse valikuvõimalusi. Negatiivsete uudiste mõjul võivad strateegilised investorid oma ideede rakendamise edasi lükata või sellest loobuda. Meie õnneks on praegune maailm globaalsem ning interaktiivsem. Pealegi on Eesti Euroopa Liidu ja NATO liikmena siiski hoopis teises situatsioonis kui oma sõltumatuse eest võitlevad Gruusia või Ukraina. Kunagi varem pole Eestil olnud nii palju sõpru ja liitlasi kui täna.

Kuid see ei tähenda, et me võiks loota vaid majanduse tsüklilisusele või rahvusvaheliste pingete hajumisele. Mõistagi järgneb vabal turul langusele tõus. Varem või hiljem tuleb see ka Eestis. Kuid petlik oleks arvata, et Eesti kuvand eduriigina taastub lihtsalt niisama.

Viimase kuuga on maailm meie jaoks paljuski muutunud. Ei maksa varjata, et rahvuslik julgeolek on meile täna vaieldamatu prioriteet.

Samas ei tähenda julgeoleku tagamine üksnes NATO kaitseplaane või Venemaa rahvusvahelist ohjeldamist. Eesti käekäik sõltub ka sellest, kui targalt suudab riik väljuda majanduskriisist ning millise kuvandi saab Eesti maailmas.

Seepärast on oluline suurendada kõigiti Eesti majanduse rahvusvahelist integreeritust. Puudutagu see siis konkreetseid meetmeid ettevõtete eksporditoetuste või turismi edendamise vallas, riigi infrastruktuuri ning investeerimisatraktiivsuse kasvatamist või Eesti kuvandi tutvustamist maailmas.

Eks varasem ja paljuski iseendale sisendatud edulugu on meid hellitanud teadmisega, et Eesti on tuntud ja popp koht. Tegelikult tuhmuvad head lood kiiresti.

Vaid üks väike näide. Kevadel Türgis visiidil olles sealse ettevõtluse lobiorganisatsiooni esindajaga kohtudes selgus, et kolmest Balti riigist on Eesti olnud türklaste seas kõige vähem tuntud. Ja seda mitte väiksuse, vaid riigi ja ettevõtlusorganisatsioonide leiguse pärast.

See aga teeb meie niigi väikestel ettevõtetel keerulisemaks uute turgude leidmise ja seal läbilöömise. Ma ei poolda riigi ülemäärast sekkumist, kuid Eesti tervikuna on suures ja halastamatus globaalses konkurentsis. Ja siin üksi headest ideedest või ettevõtjate julgusest ei piisa.

Praegu on käes aeg, kus riik peaks näitama initsiatiivi ning vaatamata pingelisele eelarvele panustama majandust elavdavatesse tegevustesse. Meie ettevõtluse maailmastumisele kaasaaitamine on vaieldamatu pikaajaline tagatis.

Loomulikult oleks üleüldises kärpetuhinas kõige mugavam vaikselt tagahoovis askeldada ning nina mitte välja toppida. Kuid siis peame arvestama, et võimaliku Jalta sündroomi taastekkel võib muserdatud mainega Eesti (selle eest hoolitseb teadagi kes) jääda suurte otsuste hetkel märkamatuks.

Eelarvemuinasjutt: onu tõi kommi ja sõi selle siis ise ära

2008-09-06

Peaminister teatas neljapäeval, et 2009. aasta riigieelarveprojekt hakkab valmima ja antakse riigikogule õige pea üle. Seda, mida see eelarve täpselt sisaldab, saame veel näha, kuid on selge, et enamikule riigieelarvest sõltuvatele sihtrühmadele, alates õpetajatest ja lõpetades politseinikega, ei too see rõõmusõnumeid.

Nendega solidaarselt kannatabkahtlemata ka suur osa erasektori töövõtjaid, kelle olukord pole suure inflatsiooni, pidurduva palgakasvu ja suureneva tööpuuduse tõttu grammigi kergem. Erasektorist kostabki juba üleskutseid palkade vähendamiseks. Seepeale on jõudnud ametiühingud juba teatada, et nemad ei nõustu ei kärbete ega külmutamisega. See on tegelikult sama hea, kui tõdeda suve lõpus, et talve tulekuga ei olda nõus.

Kommid söödi ära

Ma ei hakka enam pikalt jutustama teemal - kes on süüdi. Õigupoolest siin polegi suurt heietusruumi, sest on selge, et peale maailmamajanduse jahtumise ja Eesti majandustsükli langusfaasi on kindlasti süüdi need Eesti valitsused, kes headel aegadel piisavalt konservatiivset joont ei hoidnud, lubasid heausksetele valijatele head ja paremat ning kuumendasid sellega veelgi ebamõistlikku tarbimist. Kokkuvõttes juhtus see, mis oli ette teada - onu tõi kommi ja sõi selle ise ära. Ehk nende nn heade aegade valitsuste, kes pakkusid igast kraanist roosamannat, "heateo" peab tänane valitsus inimeste väheneva heaolu ja turvatunde ajel korvama.

Täna on viimane aeg algatada sisuline arutelu meie tegelike võimalike lahenduste üle. Selles on võtmeroll loomulikult valitsusel. Teatud lahendused hetkevajaduste rahuldamiseks, nagu lisalaenude võtmine, peaks olema välistatud. Selle kohta kehtib ütlus, et see on nagu püksitegemine - alguses on soe, aga pärast on veel külmem. Ilmselt ei aita meid ka rohkem töötamine. Eurostati andmetel töötab eestlane nädalas keskmiselt 2 tundi rohkem kui vanade Euroopa Liidu riikide töötaja. Probleem on meie kaks korda väiksemas tööviljakuses. Tööviljakuses konkureerimegi Euroopas punase laterna rollis Lätiga.

Inimese tasemel võib olla teatud laadi lahendus oma tulude suurendamiseks näiteks osa- või täisajaga töötamine väljaspool Eestit. Riigi jaoks makrotasemel tähendab see aga veelgi suuremat kvaliteettööjõunappust. Iga tervemõistuslik inimene saab aru, et ka kulukärbetel on mingid piirid. Kiirabist ja politseist me vist tsiviliseeritud ühiskonnana ei ole siiski valmis loobuma.

Me nimelt oleme väheefektiivsed ehk saavutame ühe energia- ja ajaühiku kohta vähem kui oleks vaja selleks, et jätkuvalt majanduskasvu nautida.

Riigiametnikud rotatsiooniringile

On päris selge, et väga suur osa madalat tööviljakust põhjustavaist tegureist on objektiivselt põhjendatavad. Kõrge tööviljakus eeldab tootmise baseerumist nüüdistehnoloogial, kvaliteetset infrastruktuuri ja kvalifitseeritud tööjõudu. Ennekõike allhankemajandusena toimivas Eestis ei ole seda saanud kuigi palju olla.

Kui me räägime aga tööviljakusest ühes innovatiivsusega, siis vaatab meile vastu karmim statistika, millele moraalset õigustust leida on tunduvalt keerulisem. Nimelt on oluliselt raskem seletada, et väikeses ja ettevõtlusvabaduse erinevates edetabelites kuldmedaleid noppinud Eestis on valmis ettevõtlusega tegelema kaks korda vähem inimesi kui sessamas vanas Euroopas, mida meile endile meeldib sageli tituleerida vanameelseks ja paindumatuks. Suur avalikus sektoris hõivatute arv on omakorda ka madalama tootlikkuse indeksi põhjus, sest avalik sektor tervikuna on vähem tootlik.

Siinkohal aga ei liitu ma mitme kolleegiga, kes on ise tegelikult selle supi kokku keetnud ja asunud seepeale kõikides hädades riigiametnikke süüdistama. On päris selge, et Eesti riigiametniku keskmine tase on küllaltki terane ja ollakse piisavalt hea haridusega ning meil pole põhjust neid kamaluga välja vahetada.

Selle asemel tasub mõelda meetoditele, millega meist arenenumad riigid oma riigiaparaati efektiivsena hoiavad. Näiteks tuleks lõpetada olukord, kus üks ametnik sammaldub ühel ametikohal aastaid, vaid mõelda ametnike rotatsioonisüsteemile, mis muu hulgas vähendab ka korruptsiooniriske. Või tasuks mõelda näiteks mitmes riigis levinud riigiasutuste atesteerimissüsteemile, mille sisuks on aeg-ajalt toimiv riigiasutuste institutsionaalne akrediteerimine, mis peab välja selgitama, kas nende olemasolu on veel vajalik või võiks käputäie funktsioonide üleandmisega mõnele muule organile kulusid oluliselt kokku hoida. On tegelikult üllatav, et valitsusest pole olnud kuulda praktiliselt mitte ühtegi initsiatiivi, kuidas avaliku halduse toimimist innovatiivsemaks teha.

Kodutoetuse kaitseks

2008-09-04

Mahajäänuim osa Eesti avalikust poliitikast on kindlasti eluasemega seotu. Euroopa Liidu riikide keskmisena kasutatakse sellele valdkonnale sotsiaalpoliitika vahenditest 2,3, Eestis 0,2 protsenti - vahe protsentides on kümnekordne.

Kui arvutada kulusid inimese kohta eurodes, on tulemuseks 112 ja 0,1 (2005. aasta andmed) - vahe on juba sajakordne.

Eesti oludes tähendavad avalikud eluasemepoliitika kulud eelkõige kolme asja: omavalitsuste kaudu makstavad toimetulekutoetused, millega hüvitatakse ka puudustkannatavate perede eluasemekulusid (2006. aastal 19 229 peret), SA Kredexi kaudu antavad laenugarantiid noortele peredele, noortele spetsialistidele ja tagastatud majade üürnikele (2000.-2006. aastal 11 248 noorele perele, 5255 noorele spetsialistile ja 53 üürnikule) ning riigieelarvest tulevad otsetoetused eluaseme kättesaadavust, kvaliteeti ja elukeskkonna kvaliteeti parandavatele projektidele.

Viimasel juhul on kasu saajate arvu raske välja tuua, kuid 2006. aasta eelarves oli selleks ette nähtud 50 miljonit, 2007. aastal 100 ja tänavu. 186 miljonit krooni.

48 miljonit krooni

Kuigi märkimisväärsel osal Eesti elanikest on eluasemega probleeme (2 protsendil pole üldse eluaset, nad elavad ajutiselt tuttava või sugulase juures jms), ei oota enamik riigi abi. Seetõttu ei ole varasematel aastatel ka nimetatud eluasemeprojektidele kuluv raha erilist tähelepanu pälvinud. Kas seda on vähe või palju, kas seda

kasutatakse säästlikult või pillavalt, see polnud arutlusteema.

Üllatuslikult süütas külmal suvel mõneski ajakirjanikus ja lugejas huvi teema vastu majandusministeeriumi teade 48 miljoni krooni eraldamisest lasterikaste (4 ja enam last) perede eluasemetingimuste parandamiseks.

Toetuse sihitiseks on eluaseme ehitus, remont ja ost, ning selle saamise tingimused on lihtsad: taotluse esitaja kasvatab vähemalt nelja kuni 19-aastast last; on selle eluaseme omanik, mille ehitamiseks, remondiks või soetamiseks (k.a laenu maksmiseks) vahendeid kasutatakse, ning sissetulek leibkonnaliikme kohta on viimase kahe aasta jooksul olnud allapoole 6000 krooni piiri.

Detailsemaks minnes leiab hulga tingimusi ja ettekirjutusi, mida võib nimetada bürokraatlikuks, kuid milleta avalikku raha ei kulutata.

Et üks osa ligi 300 Tartu lasterohkest perest on Tartu Eluasemefondi kliendid, siis on neil õigus taotleda toetust fondi antud laenu vähendamiseks. Seetõttu arutaski fondi nõukogu juulikuisel istungil kodutoetuste temaatikat: kas toetus on otstarbekas, kas maksmise reeglid on piisavalt paindlikud jms.

Hinnang oli üksmeelselt pooldav: tegu on mõistliku sammu ja piisavalt läbipaistva jaotusskeemiga. Puudusena märgiti vaid raha vähesust

(ainult 48 miljonit krooni potentsiaalsele 4000 taotlejale) ja ühele perele antava summa väiksust (kuni 160 000 krooni). Parimal juhul saab abi iga 10.-15. sihtrühma kuuluv perekond.

Jätkuks vaid raha

Sotsiaalministeeriumi tehtud lastega perekondade toimetuleku ja vajaduste uuring (2006. a) näitas, et iga teine pere vajaks suuremat pinda, pooled eluruumid vajavad kapitaalremonti. Kuid seda viga, et toetusevajajaid on märkimisväärselt rohkem kui jätkuks raha, saab järgmistel aastatel parandada, jätkates ja arendades 2008. aastal alanud projekti.

Erinevalt näiteks Tartu Eluasemefondi nõukogu liikmete soosivast hoiakust on ajakirjandus võtnud suurperede kodutoetuse suhtes pigem kriitilise hoiaku.

Argumendid, et «toetus ei jõua kõige suuremate abivajajateni» jms on küll kõlavad (sama pretensioon esitatakse ju ka mitmetele teistele sotsiaaltoetustele), kuid on sisuliselt eksitavad.

Ainus rühm, kes sellest jaotusskeemist a priori kõrvale jääb, on eraomanikule kuuluvas üürikorteris elavad pered. Neid on lasterikaste hulgas kõigest 5 protsenti, kuid kindlasti väärivad nendegi huvid tulevikus eraldi arvestamist.

Kui kodutoetus pole kriitikute hinnangul parim moodus suureperede kehvavõitu elamistingimuste parandamiseks, siis mis on veel tõhusamad teed?

Tihti nimetatakse meie hoolekandekorralduse alternatiivina abstraktset lahendit «toetada tõelisi abivajajaid, makstes neile tänasega võrreldes märkimisväärselt suuremaid summasid». Paraku ei ole maailm suutnud välja mõelda kuigi palju tõhusalt toimivaid selektiivseid abisüsteeme.

Kui tegu pole universaalse teenuse või toetusega, siis juhtub ikka nii, et Suur Peeter oskab ajada oma näpud Väikese Peetri leivakotti. Ja parimal juhul jääb viimasele alles pool muna, tihti ainult tühi koor.

Eluterved emotsioonid

Selle tingivad nii objektiivsed (vaesed ei valda infot, ei suuda üle ronida bürokraatiatõketest jms), kui ka subjektiivsed asjaolud.

Viidatud sotsiaalministeeriumi uuringus osalenutest 29 protsenti väitis, et nad pole neile mõeldud teenuseid või toetusi (eelkõige kohalikke) saanud. Sellise olukorra põhjuseks võivad muuhulgas olla subjektiivsed asjaolud.

Suurperede arusaamad perekonnaelust ja laste soetamisest on nii eluterved, et neid tasuks poliitikategemisel senisest hoopis rohkem arvestada. Nad seavad elus esikohale emotsionaalsed tegurid - armastuse, hoolivuse, usaldusväärsuse, solidaarsuse. Ja ootavad, et ühiskond oma korraldusega toetaks nende väärtuste kinnistamist.

Teisele kohale asetatakse arstiabi kättesaadavus ja kvaliteet ja perekonnaliikmete tervis ning kolmandale stabiilsusega seotud tegurid: keskkonna turvalisus, elamispinna olemasolu, püsiv sissetulek. Ja alles neljandal kohal on muu toetuste ja teenuste värk, mida riik oma armastuse märgina meilt võetud maksudest meile tagastab!

Et eluase on suurperede väärtuste hierarhias kõrgel kohal, võiks kodutoetuse määramine ja maksmine toimuda heatahtlikus ja toetavas vaimus.

Eelarve on valitsuse proovikivi

2008-09-03

Praegu on enneolematult ettearvamatu aeg. Maailma majanduses valitsevat negativismi tuleviku suhtes võimendab kasvanud üleilmne julgeolekupoliitiline ebakindlus. Varasem kogemus on muutumas tulevikku vaatamisel kasutuks. Senised prognoosimismeetodid on põhinenud eelkõige lähenemisel, kuidas varem inimesed analoogsetes olukordades on käitunud. Kuid analoogset üleilmset olukorda pole varem kunagi olnud. Eelkõige kahe teguri koosmõjuna.

Esiteks, info liigub 24 tundi globaalselt ning teabe maht on muutunud suuremaks inimeste suutlikkusest seda adekvaatselt analüüsida. Elatakse lead'ide ja story'ide ajastul. Kuna inimesed kalduvad pigem müstikasse ja pessimismi, mida võime näha rahvusvahelistel toormeturgudel toimuva järgi, siis on tulemuseks pidev negatiivne ülevõimendus majanduses.

Teiseks, valitsev usk maailma toormevarude ammendumisse, mis muu hulgas muudab maailma majanduse ja poliitika viimase kahekümne aasta jõujooni. Selliseid tegureid võib loetleda veel mitmeid. Pole ime, et ka meie rahandusministeeriumi analüütikud panevad «puusse», nii on juhtunud see enamiku konventsionaalseid meetodeid kasutavate analüütikutega üle maailma.

Meie hälvet võimendab kaks tegurit: tahe analüüsida eset - Eesti majandust, mida pole olemas - ning perifeersete üleminekuühiskondade majandusele omane turbulentsus, mis tähendab kasvufaasis positiivset ülevõimendust ja langusfaasis negatiivset ülevõimendust. Ühesõnaga, varasemaid aegridu, suhtarve, nähtuste sagedust jne analüüsides ei saa midagi paikapidavat öelda tuleviku kohta.

Selle tulemusena puudub valitsev arusaam, mida teha ulatusliku üleilmse majandussurutise tekke vältimiseks. Küll aga valitseb rahvusvahelises kogukonnas üksmeel, et elame majandustsükli langusfaasis ja domineerivaid meeleolusid arvestades on üsna tõenäoline kestva majandusseisaku tekkimine. Aastatel 2009-2010 ei ole meil midagi positiivset oodata. Asjad peavad minema veel hulga halvemaks, enne kui hakkavad paranema. Küsimus on mõneti, kuidas ennast ise juukseid pidi mülkast välja tõmmata? Meie puhul lisanduvad vähemalt 50 protsendi ulatuses struktuursed probleemid. Kasvamaks 70 protsendist ELi 27 riigi keskmisest heaolutasemest 100 protsendini, tuleb muuta siin viljelevate tegevuste struktuuri.

Eesti peab hoidma erakordselt suuri väljakutseid esitavas majanduskeskkonnas pea erakordselt külmana ja käituma rõhutatult konservatiivsena. Meie ei defineeri uusi mängureegleid maailmale, vaid need defineeritakse meie jaoks. Seetõttu on eriti oluline elada täna, praeguste võimaluste piires, mitte võtta laenu tuleviku arvel.
Ühiskonna soovide ja riigi võimaluste tasakaalu saavutamine tasakaalus eelarve kaudu on siin ametnike/poliitikute keskne ülesanne.

Halenaljakas on jälgida arutelu, kas me peaksime kurja hundi kohta ütlema susi, võsavillem, hallivatimees või veel midagi neljandat. Nimetagem asju kuidas iganes, ei muuda see nende olemust. Kriis jääb kriisiks, ükskõik kuidas me seda kutsume. Kui meil sellel ja lähiaastatel majanduse reaalkasv puudub või on negatiivne, siis mina ei oska seda küll teisiti nimetada kui kriisiks kõrvutatuna seda näiteks meie 5-6-protsendilise potentsiaalipõhise majanduskasvu perspektiiviga.

Lisagem juurde reaalmajanduses tunnetatavad trendid - Eesti kapital ja tööjõud liigub välja, värsket raha pankade kaudu juurde ei tule, inflatsioon ja intressimäärad jäävad kõrgeks, eelarve läheb 2008. aastal defitsiiti, tarbijate kindlus tuleviku suhtes on kahanenud. Pilt on halb. Jooksevkonto defitsiidi vähenemine on tagajärg majanduskasvu pidurdumisele, seda eraldi positiivse sündmusena käsitleda on keeruline.

Kindel on üks, asjad ei hakka enne muutuma, kui julgeme probleeme endale tunnistada. Mäletame peaministri pimedat, mitte millelgi põhinevat optimismi, mille tulemuseks on 2008. aasta valitsussektori defitsiit ja kaks aastat eelarvepoliitilist lühinägelikkust, mis tuleb nüüd ühiselt kinni maksta. Just Reformierakonna juhi enda eelarvepoliitilise lühinägelikkuse tagajärg on tulumaksumäära alandamise külmutamine.

Rumalus on kriisi karta. Kriis on võimalus muutusteks. Muutused osutuvad võimalikus, kui keegi võtab initsiatiivi nende teostamiseks. Praegu saab initsiatiivi võtta aga ainult valitsus eesotsas peaministriga. Minu kõige suurem etteheide peaminister Ansipile on absoluutne initsiatiivitus.

Selleks korraks peaks koos majanduse tõusufaasi lõppemisega hakkama läbi saama «surfar-poliitikute» aeg, kes konjunktuurselt ja põhimõttevabalt olid valmis võtma igat tõusvat lainet, mis tõotas lühiajalist poliitilist kasu. Elu on näidanud, et riigieelarve koostamisel on surfarite tegevusel traagilised tagajärjed. Seda tõestas meile ilmekalt 2008. aasta lisaeelarve koostamine peaministri osavõtuta.

Riigieelarve on riigi juhtimise keskne dokument. Hiljemalt iga aasta oktoobriks tuleb valitsusel anda eelarve eelnõu üle riigikogule. Varasemale kogemusele tuginedes võib arvestada, et riigieelarve tehniliseks kokkupanemiseks läheb rahandusministeeriumil ligi viis päeva. Seega kolm nädalat enne eelarve esitamist ei ole valitsusel sisuliselt eelarve eelnõu projekti.

Viimastel päevadel on koalitsioonierakondade esimehed välja öelnud, et eelarve tasakaalust ei loobuta. Peaministrist Reformierakonna esimees lisanud lausa mõtte, et kui see koalitsioon ei suuda saavutada eelarve tasakaalu, siis pole sellel koalitsioonil enam mõtet.

On oluline teha lõpuni selgeks, millest räägitakse. Me ei loobu VALITSUSSEKTORI NOMINAALSEST TASAKAALUST, mitte ei püüa saavutada riigieelarve tsüklilist tasakaalu.

Esimene tähendab, et kogu Eesti avaliku sektori planeeritavad kulud on 2009. aastal tuludega kaetud. Teine aga ainult riigi eelarve kulude tuludega kaetud, ilma kohalike omavalitsuste, avalik-õiguslike isikute, nende asutatud sihtasutuste eelarvete tulude-kulude tasakaalu arvesse võtmata.

Esimene on see, mida Eestis on siiani hoitud ja millega tuleb edasi minna. Arvestades suvel valitsuses juba saavutatud kokkuleppeid, miinus kaitsekulud ja rahandusministeeriumi uut suvist jällegi kord optimistlikku prognoosi, on valitsussektori tasakaalust minu hinnangul puudu üheksa miljardi krooni ringis, riigieelarve tasakaalust umbes viis miljardit, pluss mõlema puhul on tasakaalu saavutamiseks veel veidi finantskeemiat juurde.

Kuidas suudetakse kärpida ligikaudu 9 miljardit kolme nädalaga, kui kevadel suutis sama valitsus kahe kuuga sisuliselt tõmmata maha ainult ligi 1,5 miljardit krooni kulusid? Tingimustes, kus eelarve oli 2006. aastast kasvanud ligikaudu 30 miljardit krooni, ligi 94 miljardi kroonini.

Eelnevale tuginedes pakuksin tõenäosuse järjekorras välja kolm võimalikku stsenaariumi järgnevateks nädalateks.

1. Valitsus üritab terminitega susserdades jõuda tasakaalus eelarveni, kuid ei jõua. Mängitakse definitsioonidega, lootes avalikkust lollitada. Räägitakse tasakaalust, kuid mitte valitsussektori nominaalsest 9 miljardi ringis nõudvast tasakaalust, vaid riigieelarve ligi 5 miljardit maksvast tasakaalust. See tähendab tulumaksu külmutamist, automaksu kehtestamist, proovitakse ka käibemaksu vähendatud määradega, kuid sellele ei hakka hammas peale. Ministeeriumid - välja arvatud kaitseministeerium - surutakse rahandusministeeriumi esialgsete piirsummade piiridesse. Riigi eelarve tasakaaluni siiski ei jõuta, selle silumiseks võetakse käiku riigi muutunud julgeolekusituatsioonist lähtuv retoorika.

2. Valitsuse eelarvelise tegevuse pankrot. Valitsus eelarvet kokku ei saa. Peaminister mängib eelarve esitamisest lähtuvale ajasurvele, formaalse riigieelarve sätte täitmiseks antakse mingi dokument riigikogule üle. Tegelik riigieelarve koostamine tuuakse riigikokku, peaminister distantseerib ennast riigieelarvest retoorikaga, «see on parlamendi pädevus, meie teeme nagu parlament ütleb». Oleme seda meetodit korduvalt näinud: 2008. aasta lisaeelarve, piirileppe preambul või kõrgemate ametnike hüvede teema. Lõpuks tuleb 2009. aasta eelarve osas kokku mingi käkerdis, keegi ei vastuta, üldine pahameel keskendub riigikogule, et jälle keerasid nad seal mingi jama kokku. Valitsus läheb rõõmsalt edasi. See stsenaarium peaks olema riigikogu enamusele riigi huvidest vaadates vastuvõetamatu ja sellisel juhul peab tõdema selle valitsuse tegevuse ammendatust.

3. Valitsus suudab 2009. aastal laekuvad tulud ja planeeritavad kulud viia vastavusse. See tähendab rahandusministeeriumi prognoosil põhinevalt ligi 9-miljardilist lisakärbet. Ilmselt järgmise aasta lõpuks see ikkagi tasakaalu ei tähenda, kuid tuleb nõustuda, et sellest suurema kärpe tegemine pole enam realistlik. Esialgsega võrreldes ligi 15 miljardit ei saa aga kärpida ministeeriumidele protsendilisi vähendusi ette andes. See on võimalik ainult tegevuspõhiselt, vaadates riigi täidetavad ülesanded terviklikult üle. See oleks parim lahendus, sest meie ülesanne ei ole praegu ainult kulusid vähendada, vaid ka ümber struktureerida, et luua eeldusi majanduskasvule.

Selline lähenemine tähendaks poliitiliste lubaduste korrigeerimist koos võimsa survega kulude tõhustamiseks ning ebaefektiivsete maksuerisuste tühistamist. See olnuks aga võimalik ainult peaministri terviklikule visioonile tuginedes ja tema otsesel juhtimisel. Kolme nädalaga seda ei tee, seega on peaminister täiesti passiivse olekuga eelarve senises koostamise protsessis selle võimaluse juba käest andnud. Nüüd peab rahandusminister lihtsalt mehaaniliste rahaliste piirangutega kompenseerima sisulise lahenduste puudumise.

Kokkuvõtteks. Kuna on enneolematult ettearvamatud ajad, tuleb maksku mis maksab valitsussektori eelarve tasakaalu saada. Sellistel aegadel hoiavad targad inimesed konservatiivset joont. Sest kui me ei suuda seda järgmisel, ei suuda me seda enam ammugi 2010. aastal. Ehk kõik muud poliitikad tuleb lähiaastatel allutada eelarvepoliitikale ja kulutada just nii palju või veidi vähem, kui meil tulusid laekub.

Sellel kooliaastal teisiti!

2008-09-01

Kooliaasta alguses suunavad kõik oma nõudlikud pilgud koolilastele - on aeg! Hakake nüüd "viisi" koju kandma, tarkust taga ajama. Nõudlikult saadetakse lapsed-noored kooliteele: vaadake, et te tühjade peadega tagasi ei tule, olgu ikka midagi ette näidata! Aga kui mitmele inimesele saab laps sellel tähtsal teel toetuda?

Igaühel on võimalus

Jõupositsioonil täiskasvanud vaatavad teinekord õigustatultki noortele otsa - aga meie samas vanuses pidime juba... Mõelgem parem tagasi nendele helgetele hetkedele oma lapsepõlves, kui võõras inimene ütles tunnustava sõna või keegi järjekorrast annetas jäätisehinnast puudujääva kopika. Võib-olla neid hetki oleks võinud enamgi olla - täna on võimalus ise rohkem teha. Mõelda, kui igaüks annaks kooli alguses justkui uusaastalubaduse - selle kohta, mida mina saan teha algaval õppeaastal koolilaste heaks ja toetuseks.

Jätame praegu kõrvale lapsevanemad, las nad toibuvad veidike koolialguse väljaminekutest. Vaatame hoopis, mida saaksid kõik inimesed ära teha, ka need, kellel ei ole enam või veel ühtegi kooliaastat alustavat last.

Vahel piisab sellestki, kui täiskasvanu lapsi lihtsalt talub. On ju autojuhte, kes ei taha näha lapsi teepervelgi, sest mine tea, millal jälle mõni ülekäigurajal ootamatult ette jookseb. On õpetajaid, kes ootavad, et lapsed liiga palju ei küsiks, sest mine tea, äkki ei oska vastata. On kohvikupidajaid, kes arvavad, et noored võiksid kuskil mujal söömas käia, mine tea, krõbistavad siin niisama ja hoiavad lauda kinni. On bussisõitjaid, kes arvavad, et koolilapsed võiksid oma suurte pampudega mitte sebida teistel reisijatel jalus. On laste mänguväljakute ääres või koolide kõrval elavaid inimesi, kes arvavad, et need atraktsioonid peaksid olema kusagil mujal, sest mine tea, millal nad jälle rõõmust valjusti kilkama hakkavad ja rahu häirivad...

Kellel talumine juba hästi välja kukub, võib proovida ka toetusaktsioone. Näiteks võib ju ka bussis ruumi teha väsinud koolijütsile, kes on oma ranitsa vedimisega silmanähtavalt hädas. Või aidata lapsel läbi tiheda inimmassi väljumiseks teed leida. Või kui naabrid märkavad, et laps ei taha mitu päeva järjest koju minna - siis ehk püüda ettevaatliku sõbralikkusega pärida, ega abi ole tarvis.

Kui on näha, et lapsed on stressis ja väsinud, siis püüdke nendega kas või niisama sõbralikult rääkida. Kui te sõidate autoga ja näete paduvihmas kodu poole kõmpivat last, siis võtke ta auto peale ja viige koju, autoiste kuivab ju pärast ruttu ära, lapse koolikott aga kaua. Või aidake bussist maha jäänud laps igasuguse ilmaga koju.

Kui töökaaslase laps tuleb pärast tunde oma vanema (aga ka teie) töökohale, suhtuge sellesse mõistvalt. Kui te küpsetate kooki, viige naabriperele ka üks taldrikutäis - nii oli ju heaks kombeks ennevanastigi. Ja nii edasi.

Aleksandrikoolist sihtasutusteni

Laste koolitamisele aitab kaasa iga maksumaksja, kuid see raha jääb alati piskuks. Ka siin saab igaüks midagi ära teha. Koolihariduse toetamisel on eesti rahval kahtpidi häid traditsioone. Juba Rootsi ajast saati oleme olnud väga usin õppijarahvas ja hiljem ka aktiivsed koolielu edendamisele kaasaaitajad.

146 aastat tagasi tegid Holstre ja Tarvastu valla mehed koosoleku ja hakkasid asutama suuremat eestikeelset kooli. Rahva seas koguti Eesti Aleksandrikooli jaoks raha pikki aastaid iga võimalust ära kasutades: korraldati tuluõhtuid, näitusmüüke, korjandusi. Summa saadi lõpuks kokku, kool avati 1888. aastal, pärast 26 aastat kestnud ettevalmistusi. Esiotsa nullis venestamispoliitika eestikeelsuse. Praegu töötatakse Põltsamaa ametikoolina edasi. Aga koolide loomine ja hariduse toetamine oli üldrahvalikult käima lükatud.

Sealt edasi suutis eesti rahva koolitoetamise tahet murda vaid nõukogude okupatsioon, ja sedagi ainult rahalises mõttes. Nüüdseks on olukord jälle normaliseerumas - riikliku süsteemi täienduseks on loodud kiiduväärseid erakoole, omavalitsuste koole toetavad selleks loodud sihtasutused, jälle korraldatakse tuluõhtuid.

Kooli toetamine on lisaks riigile ka iga hariduse pärast muretseva inimese asi. See on midagi sama toredat nagu Lastehaigla Toetusfond. Pole harvad juhtumid, kui mõni mees toob koolile vajalikud kartulikotid või toetab sporditarvete ostmisel. See kõik ei näita meie rahva vaesust. See näitab meie rikkust. Paljudel on tahtmist koole toetada ja see on suur asi.

Kui teeks nüüd nõnda, et sätiks kogu rahvaga, igaüks meist, vähemasti oma mõtteid lapsesõbralikumateks. Sageli piisab sellestki. Lapsed annavad vabariigi sünnipäevale hoopis sügavama mõtte. 20 aastat tagasi polnud paljusid tänaseid öölaulupidulisi olemaski. Ent selle aja jooksul on sündinud lauluväljakutäis lapsi, kes nüüd lippe lehvitavad. Oma riigi juubeliaastal väärivad just lapsed - sest kelle teise jaoks ikka me seda riiki ehitame - rohkem õlalepatsutamist. Mitte ainult koolikuul septembris, vaid kogu aeg.

Intervjuu: Haridusminister Tõnis Lukas ei luba õpetajate palkasid vähendada

2008-08-30

Eile oli Saare maakonnas visiidil haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, kes andis intervjuu ka Oma Saarele. Minister kohtus muuhulgas ka haridustöötajate ja vallajuhtidega ning andis oma sõnul informatsiooni selle kohta, mis uuel õppeaastal on uut ja kuidas arenevad koolide rahastamine ja õppekavad.

Tõnis Lukas, raha on asi, mis mõjutab haridust. Kuidas praeguses eelarve raskes olukorras Eesti haridus edasi läheb?
Praeguseks käivad arutelud, kuidas eelarve kärbumine mõjutab hariduse rahastamist. Ma loodan oma kolleegidele asju selgitada. See on ka minule kui endisele õpetajale üsnagi omane - selgitada, selgitada ja kui ei saada aru, siis selgitada veelkord, millised hariduse valdkonnad peavad kindlasti raha saama ja kust kärpida ei ole võimalik.

Ma usun, et haridus ja teadus on Eestis jätkuvalt prioriteedid. Nutulaulu ma praegu ei laulaks, sest debatid ja arutelud käivad, muidugi on nad raskemad kui varem.

Eelmisel aastal õnnestus teha just selline eelarve, kus hariduse osakaal oluliselt tõusis. Palganumbrite tõus oli päris suur. Eks see praegune olukord natuke rusutust tekitab, aga katsume oma riigiga ikka edasi minna.

Millised on need peamised punktid, kust teie ei luba raha ära võtta?
Kindlasti ei ole ma nõus vähendama õpetajate palkasid ja eestikeelsete õppekohtade riiklikku tellimust ülikoolidest ja kutsekoolidest.
Neid asju on veel, sest tegelikult on meil rahandusministriga miljardikroonine eriarvamus praegu.

Kindlasti on järgmise aasta eelarves ka rõõmustavat - päris paljud kutse- ja ülikoolid saavad alustada uute investeeringutega ja seda Euroopa Liidu tõukefondide toel, tõuseb täiskasvanud õppija osakaal. Ma ei viska püssi põõsasse enne, kui eelarve on tehtud valitsuse tasemel.

Kas on nii, et riik suunab üsna palju kohustusi ka hariduskulude osas üsna palju kohalike omavalitsuste peale?
Muidugi on osa neist kuludest, mis on koordineeritult nii omavalitsuste kui ka riigi ülesanded: koolitoit, koolide investeeringud, lasteaedade programm.
Kui riigi võimalused on vähenenud, siis omavalitsuste võimalused seda rahalises mõttes veel nii ei ole ja sellises olukorras tuleb loomulikult omavalitsustega uuesti läbi rääkida - millised kulud oleksid nemad nõus enda kanda võtma. Minu kui haridusministri eesmärk ei ole kindlasti suurendada valdade kohustusi.

Ka koolitoidu olen ma praegu arvestanud hariduse eelarve sisse järgmisel aastal samas mahus kui sellel aastal.

Viimasel ajal on üsna palju räägitud omavalitsuste ühinemisest. Mis te arvate, kas see, kui Saaremaal oleks üks omavalitsus, kas see kergendaks ka näiteks koolivõrgu probleemide lahendamist?
Ma ei oska üks-ühele vastata, poolhiidlasena olen ma mõelnud, et Hiiumaal võiks küll üks omavalitsus olla, kuid Saaremaa on ju sellise kuju ja keskustega, et vaevalt siin saadaks kaubale ühe omavalitsuse loomisel.

Samas arvan ma, et väga palju ei muutuks. Siin ei ole nii palju omavalitsusi, kes peaks üleval, hambad ristis, mitut kooli. Need küsimused on ju ikka samad - kas sellesse piirkonda kool jätta või mitte. Muidugi neid küsimusi saaks lahendada siis rohkem koostöös, aga väga suurt vahet ma siin ei näe.

Kas üleminek uuele koolide rahastamissüsteemile jätkub?
See rakendus eelmisest aastast ja see klassidepõhine rahaarvestus, mis ei sõltu ainult õpilaste arvust, jääb kehtima.

Mis on kümne aasta pärast saanud meie maakoolidest?
Koolipidamise vältimatuks eeliseks on õpilaste olemasolu ja see sõltub laste arvust antud piirkonnas. Iga konkreetse kooli puhul on raske vastust anda, aga näiteks Saaremaa puhul on koolivõrk optimeeritud päris piisavalt.

Mina koolide sulgemist õigeks ei pea, sest põhihariduse saamine peab olema võimalik üle Eesti ja seda igal pool võrdsel alusel. Gümnaasiumide arv muidugi väheneb, sest gümnaasiumide puhul ei ole kodu lähedus esmane, oluline on kvaliteet, kas inimesel on saadud lõputunnistusega hiljem midagi ka peale hakata.

Kuidas on vastu võetud idee, et gümnaasium ei pruugi tulevikus olla iseenesestmõistetav pärast põhikooli ning et gümnaasiumi saaks edaspidi katsetega?
See idee on väga hästi vastu võetud, toetava avalduse on teinud näiteks õpilasesinduste liit. Ühelt poolt pakuks selline lahendus õpilastele pärast põhikooli lõppu natuke mõtlemisaega, saada vajadusel abi ja nõustamist, et kas minna edasi kutsekooli või gümnaasiumi. See oleks selline peatumis- ja mõtlemishetk. Praegu on ka gümnaasiumist väljalangevus päris suur - inimesed kahetsevad tehtud valikuid õige pea.

Teine pool on see, et paljudel juhtudel on Eestis tekkinud olukord, kus tung nn eliitkoolide esimestesse klassidesse saamiseks on muutunud väga suureks, kusjuures, kui sa küsid, miks te seda teete, miks te kodukohast lahkute, võiksite edasi maal elada. Siis olen vastuseks saanud: "Selleks, et panna laps esimesse klassi, sest muidu ta ei saa gümnaasiumisse!"
Lapsed tuuakse juba 7-aastaselt gümnaasiumi järjekorda ja see on ebanormaalne. Õige oleks, kui laps saaks põhikooli stressivabalt läbida ja siis on kõigil edasi võimalik minna võrdsetel alustel gümnaasiumi.

Eelarve osas tuleb tunnistada ja parandada vigu

2008-08-29

Eelarveprobleemiga seoses on vastumeetmetena käsitletud peamiselt kolme võimalust: kulude kärpimine, kavandatud maksualanduste edasilükkamine ja defitsiiti minek. Kuni viimase prognoosini oli juttu siiski peamiselt vaid kulude vähendamisest. Uus hinnang näitab, et nii kergelt me ei pääse. Halvemal juhul võivad käiku minna kõik kolm abinõu, paremal juhul on mõistlik defitsiiti vältida.

Mulle tundub, et olukorra lahendamiseks tuleb paljugi ümber hinnata. Poliitikutel ja erakondadel tuleb tunnistada oma vigu ja seniseid valehinnanguid.

Poliitiku eksimatuse kuvand on ilmselt pärit totalitaarsest süsteemist, kus ükski juht kunagi ei eksinud. Ja kui mõni lõpuks eksis, siis polnud tal enam kohta päikese all. Usun, et jonnakas mitte kunagi eksimise kompleks kuulub pigem postsovjeedi poliittehnoloogiasse kui arenenud kodanikuühiskonnaga demokraatiasse. Tagantjärele tuleb tunnistada, et 2007. aasta Riigikogu valimistel jagasid pea kõik osalised reaalsuse asemel optimistlikke illusioone. Kainestav katsetus loosungiga „Õnn ei ole rahas” ei osutunud ülemäära mõistetavaks.

Koalitsioonierakondade maksupakett paistiski ehk alustuseks liiga optimistlik, kuid sel ajal mitte päris pöörane. Mis aga peatähtis – seda määras poliitiline loogika. Tasakaalu eeldus oli see, et kolme erakonna peamised maksulubadused realiseeriti ühe otsusega. Nii saime ühekorraga tulumaksualanduse, täiendava maksuvabastuse esimese lapse pealt ning maksuvaba miinimumi tõusu. Tänase teadmise taustal asetub toonane otsus hoopis teise konteksti. Veel kurvem lugu on see, et probleemi tõsiduse teadvustamine käib ränga viivitusega ja see omakorda võib mõjutada vastumeetmete adekvaatsust.

Kui eelarvega on probleeme, siis on kahtlemata esimene asi üle vaadata kulud. Tõesti, seda on valitsus tuleva aasta eelarvet kavandades ka korduvalt ja korduvalt teinud, andes kohati drastilisena kostvaid sõnumeid. Kuidagi ehk annab kusagilt veel midagi pigistada, aga üldiselt oleme lähedal piirile, kus täiendavad kärped hakkavad halvama meie riigina toimimise võimet. Georgias toimunu taustal on kaitsevõime ja sisejulgeoleku tagamine ju möödapääsmatu. Järelikult tuleb täiendavast nelja miljardi kroonilisest kärpest rääkides pöörduda maksupaketi poole – kui valus ei ole ka tagasi võtta varem öeldud sõnu ja antud lubadusi. Leevendagu seda siis arusaam, et paremate aegade saabudes võivad maksulubadused taas realiseeritavad olla. Aga praegu nad seda ei ole ja isegi maksupaketi peatamisel jääb defitsiidivõimalus üles.

Georgia sündmuste taustal oleme me korduvalt osutanud Lääne vigadele Venemaa arengute hindamisel. Ilmselt on meil paljuski õigus. Paraku pole see õigus sugugi veenev, kui me ei suuda iseenda valeotsustest selgeid ja edasiviivaid järeldusi teha. Demokraatlik otsustusmehhanism sisaldab endas ka võimalust vigu õigel ajal parandada. Seda mitte suutes annaksime trumbid nendele, kes ootavad, et Eesti igas mõttes kõrbeks – rahvusriigina, poliitilise süsteemina ning eduka reformimudelina. Aga seda me mingil juhul lubada ei tohi!

Peame olukorrale ausalt ja illusioonideta otsa vaatama

2008-08-29

Järgmise aasta eelarve esitamiseks riigikogule on aega veidi rohkem kui kuu. See on tegelikult väga lühike aeg. Eelarvega koos tuleb riigikogule esitada ka sellega seotud seadused, oma aja võtab eelnõu puhttehniline ettevalmistamine ning seletuskiri. Eelarve koostamise lõppfaas on alati närviline. Olen peaministrina pidanud vastutama ligi kümne eelarve koostamise eest ning tean seda hästi. Uus pole ka see, et eelarves napib raha - seegi on nii pea alati. Olen juhtinud valitsust nii negatiivse lisaeelarve kui mitmete kriisieelarvete koostamise ajal. Kõigile raskustele vaatamata seadsime endale eesmärgiks tasakaalus eelarve ning saime sellega ka hakkama.

Sellel taustal pole 2009. aasta eelarve probleemid uudsed. Majandus areneb tsüklitena ning Eesti on langusfaasis. Olukord pole kerge, eriti kui valitsuse tegevuse alus on lootuste kõrgfaasis koostatud koalitsioonilepe, mille arvutused nägid ette Eesti jõudmise Euroopa viie rikkama riigi hulka. Praegune olukord tekitab kiusatuse otsida süüdlasi. Usun, et see meid edasi ei vii. Tänased probleemid pärinevad aastatetagusest muretusest, et kiire majanduskasv kestab igavesti. Oma osa on siin ka suutmatusel kasutada ära soodsaimat hetke eurole üleminekuks ning üldine üle jõu elamine.

Teisalt pole õige ka must masendus - ülemäärane pessimism pigem halvendab, kui parandab majanduse olukorda. Peame end illusioonidest lahti rebima ning olukorrale ausalt otsa vaatama. Kohe päris kindlasti ei aita kriisist väljumisele kaasa poliitiline arveteklaarimine, valitsuse vahetus.

Et kõike seda ära hoida, vajab Eesti aga 2009. aasta eelarvet. Eelarvet, mis püsiks tasakaalus ja vastaks samal ajal väljakutsetele, mida viimastel nädalatel seoses Venemaa agressiooniga Gruusia vastu järsult ohtlikum maailm meile esitab. See eeldab erilise tähelepanu osutamist rahvuslikule julgeolekule (sh sisejulgeolekule) ning Eesti ühtlase arengu ja hariduse prioriteediks seadmist. Kindlasti vajab toetust ka sotsiaalministeeriumi eelarve.

Praegu neid prioriteete eelarves veel pole. Suvel ministeeriumidele antud piirsummade sisse mahtumine eeldab mitte ainult loobumist koalitsioonilepingus kirjapandust, vaid ka mitmete juba varem tehtud otsuste muutmist. Kuni viimase ajani loodeti, et vahest läheb olukord paremaks ning nii suruti eelarvet raamidesse sealt asju maha tõmmates, mida ei saa tegelikult tõmmata - eurotoetuste kaasfinantseerimine - või kirjutades toetussummad arvestuslikena õhku. Paraku nullis rahandusministeeriumi prognoos lootused. Eelarve mahtu ei kasvatatud, see vähenes veelgi. Nii oleme jõudnud olukorda, kus kuu aega enne eelarve esitamist ei tea ministeeriumid isegi seda, milline on täpselt nende piirnumber järgmisel aastal.

Tekkinud olukorras on vaid üks lahendus - vaadata realistlikult üle antud lubadused, mõned neist edasi lükata, teised tühistada ning viia eelarve tasakaalu. Sellele arusaamale tuginesid ka IRLi ettepanekud eelarve tasakaalustamiseks. On hea, et Reformierakond neile positiivselt vastas ning tulumaksureformi edasilükkamisega nõustus. See on hea algus, kuid alles algus, sest tasakaalus eelarveni jõudmiseks tuleb langetada veel ridamisi teisi otsuseid. Tegemist on poliitiliste otsustega, milleks puudub rahandusministril mandaat. Need peab tegema valitsuskoalitsioon ja see omakorda eeldab peaministri aktiivset sekkumist.

Tean isiklikust kogemusest, et see pole kerge. Tavalistel aegadel pole peaministril vajadust eelarveprotsessi aktiivselt sekkuda. Praegu pole aga tavalised ajad. Seetõttu on raske ette kujutada, kuidas ilma peaministrita eelarve koostamine edukalt lõpuni viia. Peaminister on valitsuses kokkuvõttes ainus, kes suudab vahendada kompromissi sellesse kuuluvate erakondade vahel ning luua ühiseks edasiminekuks vajalikku tasakaalu. Nii on see rasketel aegadel varem olnud, nii on see ka praegu. Peaministri ülesannete hulka kuulub ka koalitsioonilepingu täitmise jälgimine. Ning kui selgub, et seda täita ei õnnestu, pakkuda lepingu parandatud variant koalitsioonipartneritele. Kuigi liig paljude uute teemade avamine selles pole vahest kõige parem taktika, on mõnede uute asjade lisamine siiski võimalik.

Näiteks on tekkinud üheselt selge vajadus radikaalse haldusreformi järele. Aeg oleks pimesikumäng lõpetada ning see reform ära teha. Niipea, kui koalitsioonipartnerid annavad jah-sõna arusaamale, et seda reformi on võimalik teha vaid riiklikult sekkudes, st vajadusel omavalitsusi ka valitsuse otsusega liites, on võimalik reformikava kiiremas korras esitada ning reform 2009. aasta kohalikeks valimisteks ära teha. Ja seda viisil, mis maksumaksja raha säästab. Kui seda kokkulepet aga pole, puudub edasisel tööl mõte ning jätkame samal kombel üks samm edasi, teine tagasi ja kolmas kõrvale.

Uute ideede kõrval peab peaminister välja pakkuma koalitsioonilepingu punktid, mis ellu viiakse ning mis tuleb paraku lähemasse või kaugemasse tulevikku lükata. Sest kui praegu tegeleme 2009. aasta eelarvega, peavad langetatud otsused võimaldama ka järgnevate aastate eelarvetega edukalt hakkama saada.

Vastasel juhul satub valitsus kummalisse olukorda, kus ühelt poolt peaks minister täitma koalitsioonileppes kirja pandut, võimalust tal selleks aga pole. Nii võib kergesti tulla üksteise peale näpuga näitamine ja rivaalitsemine. Oleme koos selle koalitsioonilepingu koostanud, koos selle täitmise eest ka vastutame - ning kui midagi selles tuleb muuta, siis saame sedagi ainult koos teha. Vastasel korral tekib kaos. Ainsaks koalitsioonilepingu täidetud punktiks jääks see, et koalitsiooni moodustasid Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit ja sotsiaaldemokraadid.

Kommentaar: Veskimägi: sellistel aegadel hoiavad targad inimesed konservatiivset joont

2008-08-26

Ma ei taha üle korrata, aga olen sunnitud. Ma rääkisin seda kõike 2007. aasta täiendava lisaeelarve tegemise juures, 2008. aasta eelarve vastuvõtmise juures ja mis kõige olulisem 2008. aasta negatiivse lisaeelarve tegemise juures, et plaanitav kärbe pole piisav. Valitsus on olnud ülioptimistlik ja alati käinud kaks sammu tegelikust arengust järel. Selle tulemuseks on 2008. aasta valitsussektori defitsiit. Ja kahjuks jätkatakse sama rada, lõigata koera saba tüki kaupa ja mitte teha vajalikku korrektsiooni ühekorraga ja järsult. Sellise poliitika vili on kõik suured valitsussektori võlad vanades liikmesriikides.

Olen alati imestanud seda poliitilist retoorikad, kui asjad on halvasti, öelda, et tegelikult on see kõik hoopis hea ja meile kasulik. Ja see jätkub vaadates rahandusminister Ivari Padari seekordseid väljaütlemisi. Mina ei näe hetkel midagi positiivset peale majanduse seiskumisest lähtuva jooksevkonto tasakaalustumise. Aga see on tagajärg. Vaadates reaalmajanduses toimuvat, siis Eesti kapital ja tööjõud liiguvad välja, värsket raha läbi pankade peale ei tule, inflatsioon jääb kõrgeks, intressimäärad lähevad ülesse, eelarve kukub ilmselt defitsiiti. Ja minu hinnangul vaadates maailmamajandusele otsa ei ole see probleem, mis lähiajal üle läheb, nagu kevadine nohu. Maailmamajanduse mõjud hakkavad alles sügis-talvel meile jõudma ning 2009 ei ole seal näha midagi helget.

Kuna sellist mõistet nagu Eesti majandus, ei ole olemas ja meie tegeleme suuresti tagajärgedega, siis ka rahandusministeeriumi seekordne prognoos 2009. aasta suhtes on jätkuvalt optimistlik. Kuigi 3% majanduskasvu võib käsitleda ka hälbena nullist meie täpselt prognoosimise võimaluste juures.

Ekstrapolatsioonidele põhinevad lineaarsed prognoosimise meetodid ei tööta tänapäeval enam. Need põhinevad metoodikal, kuidas on inimesed varasemalt analoogsetes olukordades käitunud. Aga analoogsed olukorrad ei ole kunagi varasemalt globaalsed olnud. Maailmas on mõned asjad täiesti teisiti, nagu nad ei ole kunagi varasemalt olnud. Ja see ei võimaldagi täpselt prognoosida, see pole rahandusministeeriumi süü, et nad eksivad.

Kuna on enneolematult ettearvamatud ajad, tuleb maksku mis maksab valitsussektori eelarve tasakaalustada. Sellistel aegadel hoiavad targad inimesed konservatiivset joont. Sest kui me ei suuda seda 2009, ei suuda me seda enam ammugi 2010. Ehk kõik muud poliitikad tuleb allutada eelarvepoliitikale ja kulutada just nii palju või veidi vähem kui meil tulusid laekub.

* 27.08.2008 Targad inimesed hoiavad konservatiivset joont, Äripäev

Energiaharta – Eesti liitlane

2008-08-22

Tänapäeval on energiasektor muutunud osaks rahvusvahelisest poliitikast. Viimastel aastatel on arvukalt näiteid «energiarelva» kasutamise kohta. Lähimad neist on Venemaa aktsioonid Ukraina ja Gruusia vastu, viimase puhul jõuti kahjuks ka päris relvadeni.

Selle taustal on loomulik, et maailmas püüeldakse rahvusvahelisi energiasuhteid reguleerivate kokkulepete poole. Olulisem energiasuhteid korraldav dokument on energiaharta leping, mille toel on osapooltel võimalik seista oma õiguste eest, lahendada tüliküsimusi ning põhjendada oma otsuseid ja valikuid juriidiliste seisukohtadega.

Harta sünd

1991. aasta juunis tegi Hollandi peaminister Ruud Lubbers Euroopa Ülemkogu koosolekul ettepaneku luua Euroopa energiaühendus. Üleskutse leidis positiivset vastukaja ning sama aasta 17. detsembril kuulutati Haagis välja energiaharta kui energiaalast koostööd edendav poliitilise tahtluse deklaratsioon.

Nimetatud dokument sai aluseks 1994. aasta detsembris Lissabonis alla kirjutatud energiaharta lepingule, mis kujutas endast õiguslikult siduvat instrumenti. Täiel määral jõustus energiaharta leping 1998. aasta aprillis, kui selle olid ratifitseerinud esimesed kolmkümmend liiget.

Nüüdseks on energiaharta lepingule alla kirjutanud viiskümmend kaks riiki, nende hulgas ka Eesti. Allakirjutanud riikidest pole lepingut veel ratifitseerinud Venemaa, Valgevene, Norra, Island ja Austraalia.

Energiaharta lepingu peamine eesmärk on tugevdada õigusriigi põhimõtteid energeetikaküsimustes, tagades selles osalevatele maadele kohustuslike reeglite abil võrdsed võimalused ja tingimused ning leevendades energeetikaalaste investeeringute ja kaubandustega seotud riske.

Tagamaks ligipääsu tihti geograafiliselt või klimaatiliselt rasketes piirkondades asuvatele energiaressurssidele, tuleb teha koostööd. Seda püüab energiaharta igati toetada. Investorite ligipääsu osas energiaressurssidele on leping tasakaalustatud. Ühelt poolt tunnustatakse selles rahvuslikku suveräänsust ressursside küsimuses.

Teisest küljest aga nõuab leping, et ressursside uurimist, arendamist ja omandamist puudutavad reeglid oleksid avalikkusele kättesaadavad ning läbipaistvad.

Energiaharta leping kaitseb investoreid selliste mitteäriliste riskide eest nagu diskrimineerimine, otsene või kaudne sundvõõrandamine või investeerimislepingute rikkumine. Energiasektoris on investeerijate ja valitsuste suhted tundlikud, sest projektid on üldjuhul pikaajalised ja väga kapitalimahukad.

Energiaharta lepingu õiguslikult siduvad ettekirjutused võivad mängida olulist rolli sedalaadi riskide leevendamisel. Nad annavad investoritele võimaluse kaitsta oma huve, kutsudes lepingut rikkunud valitsusi rahvusvahelise arbitraažikohtu ette. See on ilmselt ka üks põhjus, miks Venemaa seni energiahartat ratifitseerinud pole.

Rahvusvaheline kogemus on näidanud, et kõige vähem probleeme energiasektoris tekib juhul, kui suudetakse hoiduda ühe või teise tarnija või energiakandja monopoolsest seisundist turul. See kehtib ka Eesti, laiemalt kogu Euroopa kohta, kus sõltuvus Vene gaasist on tõusnud tõsiseks julgeolekuriskiks.

Eesti ei tohi jätta energiajulgeolekut juhuse hooleks. Selle tagamiseks tuleb astuda üsna kulukaid samme, samas on mitmed lahendused seotud pigem tahte kui suurte väljaminekutega. Esiteks puudutavad need senisest tunduvalt suurema tähelepanu pööramist energiasäästule.

Pole mingi saladus, et Eesti kulutab energiat tunduvalt üle Euroopa keskmise. Iga samm väiksema kulutuse suunas tugevdab aga energiajulgeolekut. Kiiret efekti võivad siin anda mitmed otsused, eriti aga täiendavale energiasäästule suunatud kõrgendatud normatiivide sisseviimine ehituses.

Teine «odav» samm ongi energiaharta toetamise tõstmine oluliseks osaks Eesti välispoliitikast. Kui me põlevkivienergia tootmist piirama peame, kasvab surve Vene gaasi osatähtsust suurendada. Praeguses olukorras kujutaks see Eesti julgeolekule tõsist riski, sest gaasitarned Venemaalt pole rahvusvahelise õiguse normidega kaitstud ja ohjatud.

Naabrivalve

Kuna Venemaa käitumine on ettearvamatu ning koduturul tekkinud gaasinappuse puhul võidakse välislepingutest lihtsalt üle sõita, on oluline Venemaale pidevalt meelde tuletada tema kui energiaharta lepingule alla kirjutanud riigi kohustusi ning nõuda selle ratifitseerimist.

Selleks tuleb Eestil alanud läbirääkimistel uue koostööleppe sõlmimiseks Euroopa Liidu ja Venemaa vahel teha algusest peale ühemõtteliselt selgeks, et Eesti jaoks kokkuleppe saavutamise tingimuseks teiste küsimuste seas on ka energiaharta ratifitseerimine Venemaa poolt.

Selle nõude on Euroopa Liit Venemaale ka esitanud. Paraku oleme tihti pidanud nägema, kuidas läbirääkimiste käigus sedalaadi nõudmised pehmenevad või sootuks kaovad.

Naabrivalve põhimõttest lähtudes on Eesti kohus seega selgitada, et energiaharta ratifitseerimine on üks selge tingimus, mis tagab sõlmitud koostööleppe läbimineku Eesti parlamendis. Selleks pole Eestil vaja kulutada suuri summasid, vaja on vaid tahet.

Intervjuu: Juhan Parts: Eesti majandusele panen hindeks neli pluss

2008-08-21

Minister Juhan Parts soovitab inimestel pidada leidlikumaid ameteid ning kui sissetulek ei rahulda, hakata ettevõtjaks.

Muretult ja optimistlikult jälgib majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts tormides vaevleva Eesti majanduse käekäiku. Suurt eesmärki, mille poole praegu püüelda, ta välja käia ei oska.

Mis pilguga jälgite suurärimeeste nuttu, et Eesti majandust ootab põhjaskäik või suurem verevalamine?

Ootaksin, et eesti kapitalistid koonduksid vastutustundlikuks mõttekojaks, kellega valitsusel oleks võimalik pidada nõudlikku dialoogi. Selline üksikute ärimeeste poosetamine on sama südanttorkiv ja murettekitav kui poliitiline populism.

Teises kvartalis langes Eesti majandus 1,4 protsenti. Mis järeldused sellest teeksite?

Väga halb, täitsa lõpp - see oleks justkui esimene reaktsioon. Aga kui hakata järele mõtlema, millele on kasv 15 aasta jooksul tuginenud ja miks nüüd on mured, paneksin Eesti majandusele hindeks neli pluss.

Jah, meil on lühiajalised probleemid, kuid neist välja tulles saavutame tunduvalt tervema majanduse.

Eestis on töötus olnud 18 protsenti. Praegu on see praktiliselt olematu, ehkki meedia räägib järjekorrast töötukassa ukse taga. Majanduse struktuuri muutmiseks, jutumärkides, tahaks näha suuremat töötust, mis tooks küll inimestele probleeme, kuid aitaks kaasa tervemate ettevõtete tekkele.

Inflatsioon kappab tempokalt. Mida teha?

See tekitab rahulolematust kõigis. Aga tundub, et inimesed loevad lehti: töötuks pole keegi jäänud, aga sisetarbimine väheneb. Seega hinnad kukuvad. Rääkides Tallinna restoraniomanikega, kurdavad nad külastajate vähesuse üle. Olles suhteliselt palju maailmas ringi reisinud, võin kinnitada: siin on hinnad liiga kõrged ja ruumi kukkuda on küllaga.

Valitsus on teinud esimesed sammud riigiametnike palkade külmutamiseks. Samuti on tehtud algatus siduda kõrgete ametnike palgad lahti keskmisest palgast. See on hea signaal ka erasektorile.

Inflatsiooni puhul on põhiküsimus, mis juhtub maailmas kütuse- ja energiahindadega. Valitsus ei saa siin midagi teha. Võiksime vaid öelda, et suudaksime koos teiste riikidega suure pingutuse tulemusena 10-15 aastaga vähendada nafta osakaalu. Aga kütuseaktsiisi vähendamine ei tuleks kõne alla. Selle raha võtaksid sellisel juhul endale kütusetootjad või spekulandid.

Mida peate lähiaastatel Eesti majanduses kõige kriitilisemaks?

Kõige kriitilisem on see, kas terve ühiskond suudab korrigeerida oma ootusi meie võimaluste ja võimete suhtes maailmakonkurentsis. Praegu rõõmustame mõne Eesti sportlase 10. või 40. koha pärast olümpiamängudel - nende puhul on tase ja ootused paigas.

See võib kõlada loosunglikult, kuid kui kogu ühiskond keskenduks leidlikumale tööle ega tegeleks majanduslikus mõttes rumala, väheefektiivse ja jätkusuutmatuga, saavutaksime edu. Ettevõtjatelt ootaksin rohkem ambitsiooni!

Mida see tähendab, et inimesed peaksid keskenduma leidlikumale tööle?

Kui inimene pole oma perekonna sissetulekuga rahul või on tal ebakindlus, kas tuleb tulevikus rahaliselt toime, siis mõelgu välja mingi idee ja tehku oma ettevõte, olgu või väike. Räägitakse, et ettevõtlus on tohutu riskide võtmine, kuid millise riski võtab inimene, kes ei tee midagi ega realiseeri oma ideid? Ettevõtlus oli 1990. aastatel populaarne, kuid täna on see jäänud tagasihoidlikuks.

Sest palgatöö on lihtsam.

Jah, ent ometi voolab meis ettevõtlik veri. Eesti talumees oli ka lõppude lõpuks ju ettevõtja! Ma ei räägi siin popsidest ega saunalistest.

Kui Eesti tehnoloogiast rääkida, on jutuks e-riik ning Skype ja see ongi enam-vähem kõik.

Teadmistepõhisele majandusele ei minda üle kuupäevaliselt. Riigi ülesanne on toetada teadus- ja arendustegevust läbi programmide - leida lumepallikesi, visata präänikud turule. Peame pikas perspektiivis jõudma tasemeni, kus kulutame teadusele ja arendusele kolm kuni viis protsenti sisemajanduse kogutoodangust.

Geograafilise asendiga seondub kokku kuivanud transiidiäri, mille suhtes valitsuse tegevust on kritiseerinud mitmed ärimehed Tiit Vähiga eesotsas.

Vähi rahulolematusest saan ma suurepäraselt aru. Aga ta on kaks korda peaminister olnud ja peaks teadma, kuhu tuleb tõmmata punane joon riigi julgeoleku ja riigi majandushuvide vahel. Siin pole võimalik teha mingeid kompromisse.

Me peame endalt päris ausalt küsima, kas oleme piiririik või sillapea. Viimane eeldab poliitilist partnerlust Venemaaga, mida ärimehed ootaksid.

Mina ootaksin ärimeestelt eelkõige realismi ehk asjaolude väga täpset mõistmist. Reaalsus on see, et 15 aasta jooksul on Eesti-Vene majandussuhted kogu aeg pilvised olnud. Meile jääb vähemalt lootus, et Venemaa majandus muutub naftapeo lõppemisel sama demokraatlikuks, turumajanduslikuks nagu Soome oma.

Mida öelda lohutuseks transiidiärimeestele, kes loevad oma saamata jäänud tulusid?

Tagasilöök tuleb lihtsalt sisse võtta. Raha peale ei tohi olla vihane, aga raha eest ei tohi ka kõike saada. Transiit kui Venemaa energiakandjate müük läände on olnud suhteliselt ühekülgne, väikese lisandväärtusega ja kõrge keskkonnariskiga. Mulle meenutab see olukorda Kreenholmis: Euroopa Liidus ei ole võimalik kõige odavamast materjalist voodilinu ja käterätte toota!

Milline võiks olla Eesti majanduse järgmine suur eesmärk?

Kui rääkida Eesti Nokiast kui mingist tohutust vedurist, mis omab suurt kaalu ja tõmbab ettevõtjad kaasa, siis see saab sündida ainult "põllu peal", mitte "plaanikomitees". Arengufond teeb praegu põhjalikke uuringuid Eesti tööstuse "vedurite", teenussektori võimaluste, IT-potentsiaali jm osas.

Meil on ohtlik võtta endale eeskujusid, et peaksime saama näiteks selliseks nagu Silicon Valley. See oleks sama, mis küsida Martti Aljandilt, et miks ta pole Michael Phelps!

Tähtis on, et me ei otsiks vastastikku süüdlasi ega sõimaks üksteist.
Valitsusliit peab majandusküsimused kompromissitult esikohale tõstma ning jätma erinevad "oksjonipakkumised" uutele sotsiaalsetele hüvedele paremaid aegu ootama.

Töötame edasi, hullu pole midagi. Kõige tähtsam on see, et õnn pole rahas!

Vastus Eesti Postimuuseumi Sõprade Seltsi pöördumisele

2008-08-21

Samal teemal "Eesti Postimuuseumi Sõprade Seltsi pöördumine muuseumi tuleviku suhtes" Virumaa Teataja 24.07.2008

Austatud härra Kuuskvere

Oma 90. juubelit tähistav Eesti Post on viimasel ajal vaadanud üle oma tegevused, et tagada ettevõtte konkurentsivõimelisus ka peale 1. jaanuari 2009, mil Eestis avaneb postiturg.

/---/ Postimuuseum vajab lähiajal investeeringuid suurusjärgus viis kuni seitse miljonit krooni. /---/ Ollakse seisukohal, et muuseumi varad peavad jääma riigile, kui oluline osa Eesti kultuuriloost, samuti peab säilima muuseumi teadustegevus.

/---/ Esimesed kohtumised Postimuuseumi teemadel toimusid Eesti Posti ja Kultuuriministeeriumi vahel 2007. aasta novembris. Käesoleva aasta 22. aprillil toimunud kohtumisel soovitas Kultuuriministeerium jätta Postimuuseum ettevõttele. Kohtumine toimus ajal, kui ministeerium arutas eelarvekärpeid ja riik valmistas ette lisaeelarvet.

Postimuuseumiga seoses on vastastikuse huvi tõttu kohtutud SA Virumaa Muuseumid juhi Ants Leemetsaga eesmärgiga arutada võimalust Postimuuseumi hallata võtmiseks SA Virumaa Muuseumid poolt. Arutatud on võimalust, et pärast Postimuuseumi SA-le Virumaa Muuseumid hallata andmist koliks muuseumi pool Rakvere linna ning kogud ja teadustöö jääksid Tartusse. Ka selle lahenduse puhul jääksid muuseumi varad Eesti Postile.

Käesoleva aasta 21. juulil toimus kolmepoolne kohtumine Tartu linna, Eesti Rahva Muuseumi (ERM) ja Eesti Posti vahel Tartu linnavalitsuses. Nendepoolne pakkumine seoses Postimuuseumiga jõudis Eesti Posti augusti alguses. /---/ Eesti Posti nõukogu esimees härra Atonen pidas saabunud pakkumise osas nõukogu liikmetega 7. augustil erakorralise nõukogu istungi, kus otsustati alustada edasisi läbirääkimisi Postimuuseumi hallata võtmiseks ERMiga. Läbirääkimised Postimuuseumi teemal SAga Virumaa Muuseumid lõpetati.

Eesti Postil ei ole plaanis Postimuuseumit sulgeda ega likvideerida. Eesti Posti juhtkond on mulle kinnitanud, et ettevõte ei soovi muuseumi varadest kuidagi vabaneda, vaid eesmärgiks on Postimuuseumi atraktiivsemaks muutmine, tehes selleks minimaalselt väljaminekuid. Seetõttu on arutatud võimalust, et Postimuuseum võiks asuda mõne suurema muuseumi juures või olla selle osa.

Kõikide arutluse all olevate lahenduste puhul on tingimuseks, et Postimuuseumi varad jäävad riigile ning tagatud oleks muuseumi kogude säilimine ja terviklikkus.

Iga hea asi võiks olla veel parem

2008-08-18

Mõiste «leiutamine» ümber on läbi aegade olnud teatavat omapärasuse hõngu. Ometi on tegevus ise vägagi argine. Inimkond on tegelenud ja tegeleb ka tänapäeval lugematu hulga tehniliste, samuti kõikvõimalike muude probleemidega.

Igapäevaelus, sealhulgas kodumajapidamises, kasutame tohutut hulka aegade jooksul leiutatut. Samal ajal pole tavakasutuses olev sugugi täiuslik. Miski pole mi hea, et seda ei saaks paremaks teha. Pealegi muutuvad aegade jooksul ka meie nõudmised.

Siit leiutamine algabki. Suuremalt jaolt ei ole see midagi eriskummalist ega ülesaamatut, vaid olemasoleva täiustamine. Niinimetatud algupäraseid leiutisi, millel eelkäija puudub, tuleb ette võrdlemisi vahe. Seega tahan teid üles kutsuda leiutama, sest peaaegu tgat asja on võimalik täiustada. Leiutamine on innovatsiooni alus, innovatsioon on aga kutsutud edendama majandust. Võtkem siis leiundust tõsiselt!

Iga endast lugupidav riik pakub leiutistele õiguskaitset. Suuremalt jaolt on see patentimise läbi saadav patendikaitse, mis annab selle omanikule ainuõiguse leiutisele. Siiski pole kõik, mis on leiutatud või arvatakse olevat leiutis, patenditav. Aegade jooksul on selleks välja kujunenud lihtsad, kuid ranged kriteeriumid. Et leiutis oleks patenditav, peab ta olema uudne sõna kõige tõsisemas mõttes, omama selgelt tuvastatavat leiunduslikku sammu ning olema tööstuslikult kasutatav. Ei midagi muud. Kuid kolme kriteeriumi üheaegne saavutamine pole sugugi lihtne.

Leiutamiseks kulub alati aega, mõnikord palju, ja raha, mõnikord palju. Üldjuhul tuleb kulutatud raha kuidagi tagasi teenida. See ongi põhimõtteliselt võimalik patentimisega. Patent annab omanikule võimaluse tegutseda teatud ajajooksul turul monopolistina. Eeldatakse, et selle ajajooksul suudetakse leiutamiseks kulutatu tasa teha ning teenida ka tulu.

Patentimine ise on aeganõudev. Taotlus allutatakse põhjalikule ekspertiisile, mis võib võtta aastaid. Kuid ekspertiisi pikkusest hoolimata algavad patendiomaniku patendist tulenevad õigused taotluse Patendiametisse saabumise päevast.

Leiutise kaitsrniseks on ka lihtsam võimalus, kasulik mudel. Praegu kasuliku mudeli taotlusele ekspertiisi ei tehta, vastavus patentsuse kriteeriumitele jääb täielikult taotleja südametunnistusele.

Leiutise kaitse kasuliku mudelina on patendiga võrreldes jõus lühemat aega. Siit pole raske järeldada, et kasuliku mudelina üldjuhul kaitstakse pisut lihtsamat laadi leiutisi, kuid pole mingit takistust kaitsta ka kuitahes keerulist leiutist.

Eseme väliskuju kaitset vajavad aga tööstusdisaini lahendused, see on suure ulatusega tööstusomandi õiguskaitse valdkond. Kas ja kui palju see üldse leiutamisse puutub? Esemetele originaalse väliskuju andmase näol on tegemist kõrgetasemelise loova tööga ja see vajab kaitset.

Kaubamärgid on tööstusomandi õiguskaitse vallas nähtus omaette, mis on kutsutud ning seatud eristama teineteisest eri tootjate ja teenusepakkujate samaliigilisi kaupu ning teenuseid. Kaubamärgimaailm on väga lai, mitmekesine, huvitav ja ka ilus, ühtlasi kõige vilkam ning suurema käibega tööstusomandi õiguskaitse valdkond Eestis praegu - meie majandusüldsus on aru saanud kaubamärkide tähtsusest.

Kaubamärgi registreerimistaotlusele tehakse põhjalik ekspertiis. Kus selgub, et kõik on korras, siis kaubamärk registreeritakse ning antakse välja tunnistus. Kaubamärgi kehtivus ei ole ajaliselt piiratud. Kui vaja, saab seda lõputult pikendada. Kuidagi ei saa sel puhul aga rääkida patentimisest. Patentimine puudutab ainult leiutist!

Kõigega, millest siin juttu, tegeleb Patendiamet. Ta menetleb kõiki tööstusomandi õiguskaitse valdkonda kuuluvaid taotlusi ning annab riigi nimel välja kaitsedokumente. Mõistagi tuleb menetluse eest tasuda lõivu. Seni on lõivutulusid olnud märgatavalt rohkem, kui riigieelarvest saadavaid tegevuskulusid. Ning tänavune esimene poolaasta Patendiametis majanduse jahtumist ei näita.

Vihmast ja festivalidest

2008-08-15

Võrus avati hiljuti uus kaubanduskeskus, mille nimi on Kagu Keskus. Võib-olla pole mul õigus, aga ma ei näe, et Võrus oleks küllalt ostujõulisi inimesi õigustamaks selliste kaubamajade ehitamist. Aga kuidas ma saan ka sellele vastu olla, kui vaba turumajandus dikteerib, mida teha ja mida mitte.

Sageli plaanitakse tohutusuured kaubamajade ketid selliselt, et nad hakkavad kasumit tootma alles pikas perspektiivis. Nad võivad mitu aastat taluda suuri kahjumeid; toogem näiteks kas või Coca-Cola, aga aeglase toimega eestlased harjuvad lõpuks siiski coke'i ostma, seda isegi väikestes maapoodides. Enamasti on igas Eesti poes Coca-Cola firma logoga külmkapid. Kuulsin soomlastelt, et neil on odavam rentida müügipinda Eesti kaubanduskeskustes kui laopinda kodus. Mõnel juhul võivad nad saada maksusoodustust, kui näitavad, et nad on kaotanud osa oma tuludest, mida nad oleksid teeninud Soomes.

Kohalikega rääkides olen ma saanud teada, et enamuse turule tulevast kinnisvarast ostavad ära venelased, ja mõnel juhul otsivad sakslased kohta, kuhu paigutada oma vara, et see ei torkaks silma. Miks ei tee eestlased sedasama välismaal?

Umbes 10 aastat tagasi oli Eestis mitu väga kaunist suve. Need järgnesid eriti külmadele ja vastikult märgadele suvedele. Pärnus kerkisid kinnisvarahinnad siis äkki lausa lakke; igaüks, kes tahtis olla tähtis, pidi Pärnus omama suvekodu.

Ühel nädalavahetusel käisin ma Võrus muusikafestivalil, mida peeti Tamula järve ääres. Sadas vihma ja rannas polnud peaaegu mitte kedagi. Selline festival on seal toimunud juba mitu aastat järjest, kus on dirigeerinud Eri Klas. Ta on juhatanud orkestrit, kes oli pandud mängima parvel, palju oli tuntud külalisesinejaid. Pärast seda, kui kümme aastat järjest olid just festivali toimumise ajal paduvihmad, kontserdid tühistati. Minu meelest oli see viga, sest inimesed olid juba harjunud külastama ja nautima neid traditsioonilisi kontserte vihmase ilmaga ja vastavalt selleks ka valmistunud.

Jaanipäevadki on Eestis suure tõenäosusega vihmased. Juhuslikud kaunid ilmad aga teevad elu elamisväärseks. Siin põhjamaal on tõesti nii, et millal iganes suvi õitsele lööb, tervitatakse seda kui rõõmsat ja suurepärast sündmust.

Mina kasvasin üles Lakewoodis, mis on talvekuurort keskklassi ortodokssetele juutidele. Naljakas on see, et seal pole mägesid suusatamiseks. Mäletan, kui kord astus üks turist bussist välja, vaatas ringi ja küsis: „Nii, kus siin siis need mäed on?" Lakewood pole kaugel Atlantic City'st, teisest kuurordist. Midagi erilist on nendes kuurordisarnastes piirkondades - see, kuidas sissesõitnud neis kohtades tohutuid summasid kulutavad. Nende piirkondade areng on nagu õnnemäng. Kui ilm on ilus, toimuvad seal suurepärased etendused, festivalid, kontserdid jne. Kui aga seljataga on paar kehva ilmaga suve (või talve) muutuvad inimesed oma puhkuseplaane tehes ettevaatlikuks ja hoiduvad neist kohtadest eemale.

Eestis ei tohiks loobuda toredatest suvefestivalidest, ükskõik siis, mida ilmataat lubab või ei luba.

Krabi sai postkontori

2008-08-14

Alates esmaspäevast saab Võrumaal Krabil postiasjad ära ajada kooli raamatukogus, sest majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, Eesti Posti juhatuse esimees Ahti Kallaste ja Varstu vallavanem Rein Ansip avasid seal Eesti Posti uudse frantsiisikontori.

Uus kontor asub Krabi koolimaja raamatukogus, kus Eesti Posti ja Varstu vallavalitsuse vahel sõlmitud frantsiisilepingu alusel hakkab Evi Taal raamatukogu töötajana osutama ka postiteenuseid.

Majandus- ja kommunikatsiooni minister Juhan Parts oma avakõnes juhtis tähelepanu kohaliku kogukonna aktiivsusele ja ettevõtlikkusele: "Ma ei nimetaks Krabi postkontorit lihtsalt frantsiisikontoriks, see kõlab kuidagi halvasti, pigem tahaks rõhutada siinsete elanike initsiatiivi ja head tahet see asi ära teha ja toimima panna."

Võru maakond on Eesti Postile hea partner olnud. Mullu novembris alustas Võrumaal pilootprojektina tööd postibuss tagamaks kliendile parema ja mugavama postiteenuse kättesaadavuse. Käesoleva aasta veebruaris tuli Eesti Post välja plaaniga pakkuda maapiirkonadades alternatiivseid võimalusi postiteenuse osutamiseks: frantsiisikontor või motokanne. Võru maakond osutus ka siin agaraks koostööpartneriks.

Peale postkontori avamist kohtus Juhan Parts Varstu ja Mõniste inimestega Varstu rahvamajas, kus vastas esitatud küsimustele. Põhilisteks teemadeks olid: Maanteameti kohalolu vajalikkus regioonis ja ühistranspordi korraldus. Ühisele arusaamale jõuti selles, et pole otstarbekas vedada kümmet inimest 40-le inimesele mõeldud bussiga. Minister ootab Võrumaalt tervilikku ettepanekut ostarbeka inimesteveo korraldamise kohta. „Kodus me ju ei priiska ja Eesti Vabariik on meie ühine kodu ning riigi raha on meie ühine raha ja me ei tohi seda mõttetult kulutada. Meil on 260 miljonit ühistranspordi raha, pakkuge välja milline oleks sellele rahale parim kasutus!" oli Juhani Partsi sõnum kohalikele Võrumaa elanikele.

Vartsu rahvamaja eest kiirustas minister edasi Tallinna riigieelarve küsimusi arutama.

Intervjuu: Põllumeeste toetused on ohus

2008-08-14

Kuigi minister Helir-Valdor Seeder suutis tänavuses säästueelarves põllumeeste toetused säilitada, peab ta tuleval aastal põllumajandustoetusi siiski vähendama.

Põllumajandusminister peab oma valitsemisalas kokku kulutusi kärpima 430 mln krooni võrra. Ehk teisisõnu: rahandusministri põllumajandusministeeriumile antud kontrollnumber 2009. aasta riigieelarve jaoks on 5,4 miljardit krooni. Summa, mida ministeerium mõistlikuks peab, on aga 5,8 miljardit.

"Kui rahandusministeerium jääb 5,4 miljardi krooni juurde, siis tuleb meil loobuda ka osa Euroopa Liidu raha kasutamisest," väitis Seeder. "See aga oleks juba rumalus."

Põllumajandus kui julgeolek

Eesti põllumajanduse toetamiseks kuluvad miljonid pärinevad kahest allikast: 80% EList ja 20% riigieelarvest. Eesti riigi 20% jaotub omakorda kaheks: 500 miljonit krooni on nn kohustuslik kaasfinantseering ehk see, ilma milleta ELi raha Eestisse ei tule. Sellest rahastatakse nii maaelu arengukavaga ette nähtud kui ka muid tegevusi.

Teine summa (nn top-up), mille suuruseks on aastaks 2009 plaanitud 780 miljonit krooni, võib aga tõsises ohus olla. Tegemist on rahaga, mille Eesti riik maksab oma põllumeestele nende konkurentsivõime ühtlustamiseks teiste riikide põllumeestega. "Soome riigi abi oma põllumehele on niigi kordades suurem," nentis Seeder.

Kuigi nimetatud summa tuleks Eesti riigieelarvest, on siingi otsene seos ELiga: nimelt lepiti toetuste mahud kokku ELiga liitumisel. "Nüüd poleks ju mõistlik öelda, et kuulge, me tegime summasid kokku leppides ainult nalja, et meil polegi tegelikku huvi Eesti põllumehe konkurentsivõime ühtlustamiseks," lausus põlluminister. "Ning ka olukord Gruusias tõestab veel kord kohaliku põllumajanduse vajalikkust. Põllumajandus on kindlasti üks julgeoleku valdkondi."

Millises mahus toetuste kallale minnakse, on veel lahtine. Pole veel ka konkreetset eelarveprojekti, on vaid arutelud, mille aluseks on ette antud piirarvud ja rahandusministeeriumi prognoosid.

Põhimõtteliselt puudutab toetuse vähendamine aga kõiki, kes üldse põllumajandustoetust saavad - ja toetuste tarvis on minister allkirjastanud rohkem kui 50 määrust. Vähendamine tuleb solidaarne, et igaüks kannataks võimalikult vähe. Samas tabab vähenemine põllumeest vägagi ebasoodsal ajal - ka piima hind teeb tagasikäiku.

"Siinkohal tuleb taas tõdeda, et põllumajandustoetuste näol pole tegu sotsiaaltoetustega, need on mõeldud maaettevõtluse ja põllumajanduse toetamiseks ning elavdamiseks, mis omakorda tähendab ka täiendavate tulude laekumist eelarvesse.

Kindlalt eitas Seeder võimalust, et ministrid üksteisele ära tegema hakkavad. "Igaüks näeb oma vajaduste taga riiki tervikuna," hindas ta. "Paljudel juhtudel ka ministeeriumide huvialad kattuvad."

Näieks tõi Seeder LEADER-programmi, mille maht aastani 2013 on 1,5 miljardit krooni. Tänavu läheb sealt 200 miljonit maakultuurile, sellest 100 miljoni kandis otseselt maakultuurimajade rekonstrueerimiseks.

Seeder on ka üks neist nn krokodillidest, kes tulevast eelarvet kärpima peavad. Ta on veendunud, et sellega saadakse hakkama, aga jätkusuutlik niisugune tegevus pole. "Minu väitel elas avalik sektor viimasel kolmel-neljal aastal üle jõu. Võeti nii vajalikke kui meeldivaid kohustusi, mida oli võimalik täita kasvava eelarve tingimustes, mitte aga praegusel, nn stabiliseeruva majanduse ajal," rääkis ta. "Seetõttu vajame struktuurseid muudatusi."

Seadusi tuleb muuta

Küsimusele, kas valitsus kavatseb seadustest tulenevatest kohustustest mööda hiilida või need täitmata jätta, vastas Seeder eitavalt. "Pigem tuleb nüüd seadusi muutma hakata," tõdes ta. "Selle näiteks olgu või keskmise palgaga seotud sissetulekud. Palgad ei saa lihtsalt iseenesest kasvada." Teine küsimus on sotsiaaltoetuste solidaarsuse põhimõte. "Kas see on ikka kõige õigem lahendus?" küsis minister. "Minu arvates tuleks toetusi anda neile, kes seda tõepoolest vajavad, kuigi see on keeruline."

Seedril on aga veel põhimõttelisi ettepanekuid. Nimelt kahtleb ta, kas praegune eelarve koostamise põhimõte, kus headel aegadel rohkem kulutatakse ja mitte nii headel pigem kärbitakse, on üldse õige. "Minu arvates võimendab selline eelarvepoliitika majanduse tsüklilist arengut veelgi," leiab ta. "Pigem võiks olla nii, et headel aegadel hoiame kokku ja halvematel anname hapnikku lisaks."

Ministrilt tuli suurperedele rahustavaid sõnumeid

2008-08-12

Teel Võrumaale tegi majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts pooleteisetunnise visiidi Taheva valda. Minister kinnitas, et eelarvekärped ei halva elu Eestis.

Ministri eelmise Valgamaa-visiidi ajal oli vallavanem Monika Rogenbaum talle esitanud kutse valda külastada ja nüüd - ministri esimesel tööpäeval pärast puhkust -, oli tal võimalus sellele vastata. Reedel helistati Rogenbaumile ministeeriumist, et valmistagu ette, mida ta soovib näidata, ja mõelgu, mida soovib küsida.

Ministril oli juba varem plaanis Võrumaad külastada, et osaleda Varstu vallas Krabil esimese frantsiisipostkontori avamisel, ja nii asus ta Tallinnast lihtsalt varem teele.

Minister kutsuti vaatama Hargla postkontorit. Seal vestles ta motokannet tegeva Eduard Õunapuu ja postkontori juhataja Elle Jaskaga. Negatiivset tooni nende vestluses polnud. Oldi ühel meelel, et postkontor on vajalik. Vallas pole pangaautomaate, paljud elanikud ei saagi mujalt raha kätte kui postkontorist.

Vallavanem oli kavandanud ministriga minna Ain ja Kaili Pettai poole, kuid lugenud siis laupäevasest Eesti Päevalehest, et suurperede eluasemetoetus jääb ära, ja kõhklema löönud. «Mõtlesin, et mida küll suurpere teeb ja kuidas ministri vastu võtab, kui sellise jutuga läheme,» muretses Rogenbaum. Siiski sai külaskäik teoks.

Rõõmustav sõnum

«See on absoluutselt vale jutt, et toetust ei makstagi,» kommenteeris vallavanema kõhklusi minister Juhan Parts. «Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium töötas paljulapseliste peredele eluasemetingimuste parandamiseks mõeldud toetuse välja, lähtudes koalitsioonilepingust, mille järgi eraldatakse aastas 50 miljonit krooni.»

Sellel aastal mainitud summa ministri kinnitusel igal juhul ka eraldatakse. 2009. aasta riigieelarve osas läbirääkimised aga alles käivad. «Ministrina toetan, et suurperedel aidatakse edaspidigi elamismuresid lahendada,» rõhutas Parts.

Paljulapselistele peredele mõeldud kodutoetuse taotluste vastuvõtt algas 1. juulist ja kestab septembri lõpuni. Toetust maksab riik sihtasutuse Kredex vahendusel.

Riiklik tagastamatu toetus eluasemetingimuste parandamiseks on mõeldud paljulapselistele peredele, kus vähemalt neli kuni 19aastast (kaasa arvatud) last ning kus sissetulek ühe leibkonna liikme kohta kahe viimase aasta tuludeklaratsioonide alusel oli kuni 6000 krooni kuus.

Eestis on vastava taotluse esitanud juba 251 peret. Rogenbaum ütles, et Taheva vallast on sellele toetusele pretendeerijaid kolm.

Pettai pere on võimeline ise taotluse vormistama ja vald annab neile kaasa toetuskirja. Ain ja Kaili Pettai on ise suutnud majale korraliku katuse panna ja toad remontida, kuid talvel kipub toanurka lumi tekkima. Toetust taotlebki pere selleks, et maja väljast soojustada. Pereisa on nõus ise materjalid muretsema ja ehitustöö tegema, et efektiivselt raha kasutada - kui seda ikka saab.

Rahaga on nii, et suurpere peaks ise enne raha välja käima ja siis maksab Kredex summa tagasi. Suurpere võib Kredexile esitada ehitusfirmalt saadud arve ning sihtasutus maksab selle toetussumma ulatuses kinni. Vallavanema sõnul suurperedel paraku enamasti raha pole, kuid nad on suutelised ise odavalt oma elamist remontima, kui vaid raha saaks.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister oli küll pärast puhkust esimest päeva tööl, kuid loomulikult juba kursis, et tema ministeeriumil tuleb kaheksa protsenti tegevuskuludes kokku hoida.

Kärped tulevad kindlasti

«Eks ikka investeeringud, mis ei ole nii olulised,» ütles minister, vastates küsimusele, mis siis esialgu tegemata jätta tuleb. «Riik ei ole sellises seisus, et paneme rongid ja bussid seisma ning laseme vangid lahti.»

Parts kinnitas, et vaja on hästi järele mõelda, kuidas kokku hoida ja eluga edasi minna. «Hädaldamine ja inimeste hirmutamine hakkab ära tüütama - elu pole nii hull, kui iga päev elanikele serveeritakse. Tõsi, kütuse hind mõjutab meid, kuid vaja on teha otsuseid, mis ei halvendaks inimeste elukvaliteeti,» oli minister optimistlik.

Ta tõi näite, et pole vaja hoida ringi sõitmas 44kohalist bussi, kui reisijaid peal vaid kaks. Tuleb kõik liinid hästi läbi mõelda ja uurida, palju on sõitjaid ja kui suuri busse vaja.

Kui minister küsis vallavanemalt peamist muret, siis Rogenbaum seda kohe välja käia ei osanudki.

«Aastaid on kehvas korras ja tolmused olnud Koikküla-Karula ja Hargla-Lüllemäe teed. Kui tahamegi Karula vallaga liituda, pole see võimalik halbade teede tõttu. Valga linna läheb aga hea asfalttee,» rääkis vallavanem väikese mõttepausi järel.

Taheva vallas on ministreid käinud sageli, vallavanem ei rutta aga kõigilt abi küsima - pigem peab taktikaliselt oluliseks, et valla elu jääb meelde ja sellest võib mõne otsuse tegemisel abi olla.

«Üks hea näide on mul küll,» rääkis naine. «Sain presidendiga ühel kohtumisel umbes kolm minutit rääkida, see oli enne Schengeniga liitumist. Mainisin, et piir saab küll lahti, kuid ühendus Tsirgumäe ja Gaujena vahel on kehva tee pärast halb. Minu üllatuseks tuli presidendi kantseleist peagi kõne ja seda teelugu täpsustati. Varsti olid masinad kohal, tee sai korda.»

Rogenbaum meenutas, et president oli lubanud ka Läti kolleegiga rääkida - tee vajas korrastamist ka teisel pool piiri. «Niisugune asjaajamine jääb meelde ja on ühe väikese valla rahvale väga tähtis,» kinnitas Taheva vallavanem.

Omavalitsused ootavad kadakasi aegu

2008-08-07

Omavalitsusi ootavad põnevad ja ka ärevad ajad, sest Toompea koalitsioonis on oodata kokkuleppeid haldusterritoriaalse reformi või haldusterritoriaalse korralduse muutmise osas.

Kui reformist või ümberkorraldustest ka seekord midagi välja ei tule, suudavad omavalitsusüksuste elu vürtsikaks teha nii kavandatav uus kohaliku omavalitsusüksuse finantsjuhtimise seadus (KOFS) kui ka avaliku ja erasektori koostööd pärssiv, et mitte öelda välistav raamatupidamistoimkonna juhend nr 17 (RTJ-17).

Lisaks uutele seadustele on oodata aasta teises pooles üllatusi kindlasti neil valdadel ja linnadel, mis ei olnud 2008. a eelarve koostamisel konservatiivsed. Seda seetõttu, et üksikisiku tulumaksu laekumine, mis esimesel poolaastal oli üldiselt ja üle Eesti väga hea, võib koondamiste tõttu aasta lõpupoole kokku kuivada. Ma usun, et nii üleriigilised kui maakondlikud omavalitsusüksuste liidud hakkavad pidama riigiga tuliseid läbirääkimisi kohalike omavalitsusüksuste tulubaasi säilitamise ja tasandusfondi kärpimiskavade üle. Ja kui juba läbirääkimisteks läheb, siis võiks eesmärgiks olla kogu üksikisiku tulumaksu andmine omavalitsusüksustele. Samuti on endiselt päevakorras koalitsioonilepingust tulenev omavalitsusüksuste tugevdamise ja maavalitsuselt teatud funktsioonide üleandmise/ülevõtmise temaatika.

Haldusterritoriaalsed muudatused on hädavajalikud ja seda on kavandatud pikki aastaid. Seni pole kokkuleppele jõutud ja mitmed riiulil tolmuvad (reformi)kavad kannavad nende koostamise ajal ametit pidanud ministrite nime. See näitab, et pidevalt käib mingi protsess ja terve hulk inimesi teeb tööd, mille tulemustega pole suurt midagi peale hakata olnud.

Terve mõistus ütleb, et esimese sammuna tuleb saavutada poliitiline konsensus ja alles siis hakata tegelema maakaardi värvimise ja õigusaktide eelnõude koostamisega. Ka tasuks juurelda, kas haldusterritoriaalse korralduse muutmise eesmärk saab olla konkreetne fikseeritud arv omavalitsusüksusi. Vahest peaks ümberkorralduste eesmärgiks olema see, et need omavalitsusüksused, mis suudavad oma elanikele vajalikul tasemel (siinkohal: kus on riiklikult kehtestatud standardid?) avalikku teenust pakkuda, saavad seda ka edaspidi teha. Eraldi tegeletaks siis nendega kes ei suuda. Reformi või haldusterritoriaalse korralduse muutmise menetlemise hetkesituatsiooni hinnates tuleb kahetseda, et Loodus ei saanud omanimelist kava lõpule viia, kuid lootus sureb viimasena...

Seadus või reform olgu ka viljakas

Kehtiva valla- ja linnaeelarve seaduse (VLES) kohaselt võib vald võtta laenu ja muid võlakohustusi tingimustel, et kõigi tagasimaksmata laenude ning muude võlakohustuste kogusumma koos võetava laenu ja muude rahaliste kohustustega ei või ületada 60% selleks eelarveaastaks kavandatud eelarvetuludest. Samas tagasimakstavate laenusummade ja laenuintresside ning muude võlakohustuste kogusumma ei tohi ületada ühelgi eelseisval eelarveaastal 20% kavandatud eelarvetuludest.

Eestis pole ilmselt ühtegi omavalitsusüksust, kes selle nõude vastu oleks kunagi eksinud. Eelnimetatud VLES-i sõnastus „selleks eelarveaastaks" tähendab muuhulgas, et pikaajalised kohustused võetakse ühe aasta eelarve mõttes üles murdosana. Polegi võimalik, et vald või linn võtaks näiteks oma 2009. a eelarves üles kõik eelseisva 20 aasta kohustused ja tagasimaksed koos intressidega. Selliselt aga rahandusministeerium täna kehtivat seadust tõlgendab ja valdade/linnade finantskohustusi käsitleb.

Vähe sellest - valdade ja linnade kohustuste hulka nõutakse ka tütaräriühingute kohustuste konsolideerimist. Samas puudub konsolideerimisnõudel omavalitsusüksuste suhtes täna seaduslik alus. Nii ei reguleeri VLES ega ka ükski muu seadus valla või linna kohustust konsolideerida konsolideerimisgrupi kohustusi valla või linna majandusaasta aruandes või bilansis, saati siis eelarves.

See kohustus on alles kavandamisel KOFS-i eelnõus, mille eelnõu ringleb ministeeriumite jt asutuste kooskõlastusringil. Pole siis ime, et mitmed seni edukad vallad või linnad, kes kiire kasvu tõttu on olnud sunnitud investeerima infrastruktuuri (sh koolid ja lasteaiad), on Rahandusministeeriumi hinnangul (teoreetiliselt) finantsraskustes.

Edukad vallad pankrotistuvad seaduse silmis

Seaduse mõttes ei ole üldse tähtis, kas vald või linn suudab oma kohustusi täita või mitte. Oluline on vaid see, et on rikutud mingit põhjendamatut (miks 60 või 20% - nt pole selgitatud) piirnormi ja ongi „pankrot" (sic!). Loodetavasti saavad riigikogu liikmed, kelle hulgas on ka endisi omavalitsustegelasi, sellest aru ja vajalik seadus (KOFS) saab lõpuks selline, mis lahendab omavalitsusüksuste probleeme, mitte ei tekita neid juurde.

Kui raamatupidamistoimkonna juhendi senine redaktsioon aitab leida võimalusi, kuidas PPP-projektidega seotud riske jagada ja varasid raamatupidamises nii kajastada, et PPP-projektid oleks teostatavad, siis kõnealuse õigusakti uus redaktsioon võtab omavalitsusüksustelt selle instrumendi sootuks. PPP-d kasutatakse muu hulgas ju seetõttu, et vallal või linnal pole investeerimiseks omi vahendeid, küll aga on vahendeid, et erasektorilt pikaajaliselt teenust osta. Uue RTJ-i kohaselt tuleb erasektori poolt rajatav objekt igal juhul kajastada valla või linna bilansis, mistõttu tulevad needsamad piirangud (täna 60/20) jälle ette, mille tõttu vald või linn ise laenu võtta ei saa ja ongi lool lõpp. Lisaks on õiguslikult üsna küsitav uue RTJ-17 tagasiulatuv jõud juba töösolevate PPP-projektide suhtes. Selles protsessis on vaja sissejuhatuseks küsida ka õiguskantsleri seisukohta.

Omavalitsustel seisab ees tõsine töö sõltumata sellest, milliseid otsuseid riik lähemal ajal vastu võtab. Nii rahalaekumine aasta teises pooles, haldusterritoriaalne reform, kavandatav uus kohaliku omavalitsusüksuse finantsjuhtimise seadus kui ka raamatupidamistoimkonna juhend nr 17 annavad kõikidele omavlitsusüksustele võimaluse tõestada oma elujõulisust.

Ettevõtjad surugu disainiga gaas põhja

2008-08-05

Riigi seisukohast on disainil kanda kolm olulist rolli. Esiteks, olla ettevõtluse arengumootoriks ning teiseks kujundada avalik ruum inimeste kultuurilisi väärtushinnanguid ning funktsionaalseid erivajadusi silmas pidades. Kolmandaks disaini rakendamise valdkonnaks on parema sotsiaalse keskkonna loomine.

Siinkohal võiks ju mõelda disaini abil suurte kombinaathaiglate depressiivse mõju vähendamisele patsientide jaoks või näiteks rakendada disaini kuritegevuse piiramiseks. Viimast teemat on päris edukalt rakendanud britid (design against crime), luues uuringukeskuse, mille töö tulemusena on disainitud näiteks vargakindel jalgratas.

Eesti majanduse arenguks on oluline eelkõige seisukoht, mille järgi disain lisab innovatsiooni kõrval ettevõtluse arengumootorile nii mõnedki väärtuslikud hobujõud.

Arengufondi tellitud uuring 2008. aastal «Eesti majanduse konkurentsivõime hetkeseis ja tulevikuväljavaated» näitas selgesti, et püsimaks konkurentsis, peavad ettevõtted suutma liikuda väärtusahelas ülesse, kliendile lähemale ning tõstma loodavat lisandväärtust ning tootlikkust. Sellisel ohtlikul rallil kulub võimsam mootor vägagi marjaks ära. Siinkohal on disain tõesti abiks, sest disain on väga hea vahend suurendamaks toote või teenuse väärtust kliendi jaoks.

Kui veel mõned disaini väärt omadused esile tõsta, siis tooks ära järgmise loetelu:

disain on ettevõtja tööriist oma konkurentsieeliste suurendamiseks;
disain viib ettevõtja toote või teenuse lähemale kliendi vajadustele.
disain on ekspordi mootor;
disain loob meile selgema, funktsionaalsema ja kaunima tehiskeskkonna;
disain tõstab elukvaliteeti aidates muuta elukeskkonda ja avalike teenuseid kättesaadavamaks erivajadustega inimestele.

Riigi huvides on läbi disaini tõsta Eesti tööstuse ja kultuuri konkurentsivõimet ning seda läbi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toetuste täna tehaksegi. Eesti riigil on selge huvi aidata kaasa ettevõtete tootlikkuse ja lisandväärtuse kasvule, tagamaks meie ettevõtete konkurentsivõime kasvu maailmaturul, kuid disaini puhul on takistuseks saanud ettevõtjate vähene huvi. Toetudes Eesti ekspordi uuringule, peavad kõigest 8 protsenti meie eksportijatest disaini ning diferentseerumist oma peamiseks konkurentsieeliseks ning kaugelt liiga suur hulk Eesti ettevõtted keskenduvad siiani allhangetele.

Olen nõus, et kindlasti vajavad ettevõtted toetust, arendamaks ning tutvustamaks oma kaubamärki ning tooteid. Disaini toetamine on riikliku poliitikana oluline pea kõigis Euroopa Liidu riikides. Soomlased näiteks on selleks juba aastaid rakendanud kontseptsiooni Designstart. Seda peetakse heaks vahendiks, et kujundada kohalike toodete mainet, arendada kaubamärke ning saavutada seeläbi suuremat lisandväärtust ja müüginumbrite kasvu. Eesti peab aga Soomele järele võttes pingutama topelt, sest meil tuleb läbida kaks faasi korraga. Tegema näo, et me juba oskame disaini äris hästi rakendada ning samas alles tõstma ettevõtjate teadlikkust disaini juhtimisest. Õppimisega on aga paraku nii, et kõigepealt tuleb teadvustada, mida me ei tea, alles seejärel saab asuda selle tundmatu kohta teadmisi koguma ning tarkusteks vormima.

Nii on ka disaini puhul riigi jaoks hetkel kõige mõttekam tõsta eelkõige ettevõtjate teadlikkust disainist, selle juhtimisest ning kasutamise võimalustest ja alles seejärel keskenduda rohkem disaini toetamise parema raamistiku väljaarendamisele.

Müügipiirang kujundab hoiakuid

2008-08-05

Mõni aasta tagasi rääkis mulle üks eakam proua oma kimbatusest Türi väiksema toidukaupluse müügileti ees. Nimelt võtnud müüja silmanähtavalt lapseeas poistelt lahke naeratuse saatel vastu raha ostukorvi tõstetud õllepudelite eest.

Juhtumist hämmingus proua jäänud õnneks siiski nõudlikult leti kõrvale seisma ja küsimusele, kas tõesti nii tohibki, tõstnud müüja kiire liigutusega õlled leti alla ning ulatas poistele makstu vääringus nätsu ja kommi.

Tegemist oli lugupeetud kauplusega, kes tavapärast kõige küünilisemat õigustust «eeskätt alkoholist sõltub meie käive ja seega ka olemasolu» kuidagi õigustuseks tuua ei saaks.

Kõik sõltub hoiakutest

Selle inetu vahejuhtumi meenutamisega tahan rõhutada, et rääkides alkoholi liigtarbimisest ning noorte alkoholi tarbimisest, jõuame ikka hoiakute ja suhtumiseni.

Laste ja noorte väärtushinnangute kujundamisel on võtmeosa ometigi ju täiskasvanutel. Miks siis ikkagi näeme, et müüja unustab ostja vanust kontrollida või «hea onu» on lahkelt valmis lastele küsitud õlle ostma.

Või semulik lapsevanem toob noortele koduseks sünnipäevaks või klassiõhtuks sõbra suvilas portsu siidrit sõbraliku patsutusega, et see ju nii lahja, te tublid inimesed, pidage siis ikka piiri ka.

Või võistluses, kumb on «parem» lapsevanem, ostab isa lapsele arvutimängude kõrvale tavapärase alkopopi, sest ema oli just kinnitanud, et see ei sobi mitte.

Loetletud näited on vägagi elulised: 2006. aastal tehtud uuringu käigus tunnistas 80 protsenti 15-16aastastest noortest, et lahjad alkohoolsed joogid on kergesti kättesaadavad!

Vaid pisut väiksem osa noori arvab sama kangete jookide kohta. Samas ütleb rahvusvaheliste meditsiiniuuringute tulemus, et noortel, kes alustavad alkoholi tarbimist enne 15. eluaastat, on viis korda suurem risk jääda alkoholist sõltuvusse kui neil, kes hakkavad vägijooke pruukima pärast 21. eluaastat.

Ilmselt mitte keegi peale alkohooliku ei arva, et alkoholi sõltuvusest vabaneb ta siis, kui tahab, ja tegelikult ta ju polegi alkohoolik. Seepärast ongi oluline, et kogu ühiskond tunnetaks vastutust.

Siin ei aita sellest, kui kord nädalas lastele nn sõnad peale lugeda ja loota, et noored toimivad nende sõnade, mitte meie tegude järgi.

Nõnda ei aita sellest, et alkoholi liigtarbimise vähendamisel saame loota vaid sellele, et kasvatades uue ja rikkumata põlvkonna, on mured murtud.

Selles lootuses on kaks nõrka kohta. Meie praegused noored juba tarbivadki arutus koguses alkoholi ning lisaks pole suur osa täiskasvanuid võtnud endale kohustust oma väärtushinnangute ja tegudega toetada vähemat alkoholi tarbimist.

Just ühiskonnas suhtumise kujundajana pean tähtsaks alkoholi kättesaadavuse ja reklaamiga seotud piirangute kehtestamist. Juulis kehtima hakanud üle-eestiline alkoholi öine müügikeeld on üks neist. Mõneti pole selles midagi uut, sest piirangu oli kehtestanud enamik omavalitsusi.

Väide, et see ongi linnade-valdade siseasi, kas ja kunas viina müüakse, ei pea paika. Kui rõhutatakse, et põhiseaduse järgi on omavalitsused oma tegevuses iseseisvad, siis «unustatakse» ära lause teine pool, kus on öeldud, et omavalitsused on otsustustes vabad seaduste piires.

Olen veendunud, et just alkoholipoliitika on üks neist, kus riik peab määratlema kindlamad reeglid.

Pikalt kestnud vaidlus, kas ajaline müügipiirang peaks olema riiklikult reguleeritud, ning ka riigikogu kehtestatud piirang ise, omab minu hinnangul tähtsaima sõnumina seda, et olukord, kus Eesti elanik tarbib üle 11 liitri puhast alkoholi elaniku kohta aastas (kusjuures turistide ostetu ja joodu on juba maha arvatud), on riikliku tähtsusega küsimus.

On riiklik küsimus, kas püüame rahva surnuks joomist takistada või loodame iga isiku vastutustundele samas seda üldriiklike meetmetega mitte toetades.

Alkohol pole tavaline tarbekaup

On küsitud, kas kell 22 algav müügikeeld on ikka piisav, ning avaldatud lootust, et kiired ülikarmid piirangud võiksid anda ka kiirema ja tõhusama tulemuse.

Ei julge seda seisukohta õigeks pidada, sest äkiline karm piirang tõrjub probleemi pealispinnalt, kuid omab riske.

Esiteks koduste varude soetamine, mis ju ka siis kiiresti ära tarvitada tuleb, samuti salaalkoholi tarbimise kasv ja narkootikumide suurem levik.

Piirangu leebemast vormist alustades ei teki ahvatlust haarata veel hullemate sõltuvusainete järele, samas on sõnum ühene: alkohol pole tavaline tarbekaup. Liiati on ühtse müügipiiranguga viidud miinimumini nn viinarallist tulenevad õnnetused.

Mõõdukas piirang aitab kaasa ka kriitilise suhtumise kujunemisele alkoholi liigtarbimisse ning tuletab meelde meie osa selles.

Heameel on näha ka mõistvat suhtumist neis omavalitsustes, kus alkoholi senised müügiajad olid varem teistsugused. Mõistetakse, et alkoholismil pole piire, see ei asu ühe või teise omavalitsuse territooriumil. Alkoholism pole «nende» probleem, see on «meie» probleem.

Loodan, et järgmiseks suveks on eluõiguse saanud uued piirangud. Et alkohol ei asu poes enam kõige käidavamal kohal limonaadi ja kommidega kõrvuti.

Et alkoholi degusteerimised kauplustes ja teistes avalikes kohtades pole osa meie igapäevaelust. Et noorte hittsaadete reklaamipausid ei kubise siidri ülistamisest ja meile ei antaks teada, et saja õllekorgi eest võid saada soojamaareisi või teleka.

Ja meie, täiskasvanud, ärgem ostkem lastelt odavat populaarsust neist võimalikke alkoholisõltlasi kasvatades.

* 08.08.2008 Müügipiirang kujundab hoiakuid, Meie Maa

* 08.08.2008 Müügipiirang kujundab hoiakuid, Harju Elu

* 09.08.2008 Müügipiirangud aitavad peatada surnuksjoomist, Põhjarannik

* 09.08.2008 Müügipiirang kujundab hoiakuid, Elva Postipoiss

* 09.08.2008 Müügipiirang kujundab hoiakuid, Koit

* 12.08.2008 Viinaviga pole «nende», vaid «meie» probleem, Sakala

* 14.08.2008 Müügipiirang kujundab hoiakuid, Vooremaa

* 19.08.2008 Müügipiirang kujundab hoiakuid, Võrumaa Teataja

* 22.08.2008 Müügipiirang kujundab hoiakuid, Kuulutaja

Hundid ja Punamütsikesed

2008-08-04

Kunagi sumbunud seitsmekümnendatel aastatel kirjutas literaat Rudolf Rimmel essee hundist ja Punamütsikesest. Mitte klassikalise muinasjutu moodsa variandi või mõistujutu mõne sotsialismi väärnähtuse teemal, vaid igipõlistest meeste-naiste-laste suhetest, abielust ja lahutusest.

Analüüsides lahutuse tagajärjel tekkinud üksikvanemate perede käekäiku, laste haridusteed, kuritegelikule teele sattumist jms, tegi ta paradoksaalse järelduse: üksikisad on üksikemadest tublimad lapsekasvatajad. Konkreetseid juhtumeid silmas pidades oli järeldus õige, kuid üldistusena sobimatu.

Nagu tänagi, jäid tollal lapsed isa juurde vähem kui 10 protsendil lahutuse juhtudest. Kohus otsustas lapse/laste isa juurde jätmise mitte ainult siis, kui ilmsiks tulid ema puudused või nõrkused. Lisaks pidi isa oma tublidust puust tehtud ja punaseks värvitud argumentidega tõestama.

Tuhanded kõrvalehiilijad

ENSVs aitas üksikvanemal last kasvatada teenuste korraldus (odav lastehoid, tasuta lasteaia- ja koolitoit, huviharidus jms), ometi oli lahutatud perede majanduslik olukord tihti keeruline. Kuigi tollal oli 90 protsendi ulatuses tegemist riikliku majandusega, ei suutnud süsteem tagada alimentide maksmist.

Märkimisväärne oli ka solidaarsus, mille toel varjati tulusid ja peteti lapsi ning endisi abikaasasid.

1984. aastal käivitati riiklike toetuste maksmine, sest teisiti ei suudetud laste elatusraha probleemi lahendada. (Toetuse suurus oli 20 rubla lapse kohta, tööliste ja teenistujate keskmine palk oli samal ajal pisut üle 200 rubla.)

Tänapäeval on üksikvanemaid märkimisväärselt rohkem ja nende toimetulekuprobleemid keerukamad. Alati pole tegemist majanduslike, vaid ka sotsiaalsete raskustega.

2000. aastal loendati 133 000 perekonnatuuma, kus olid mees, naine ja alla 18-aastased lapsed. Neist oli uuesti loodud lastega perekondi (kordusabielu, vabaabielu partneriga, kellel juba on lapsed vms) 21 000.

Ühe vanemaga perekondi oli 56 000 (lapsed emaga 51 000 ja isaga 5000 juhul). Selle 56 000 hulgas oli 22 000 vallasema perekonda.

Kui kõrvutame võõrasvanemaga ja ühe vanemaga perekondade arvu (21+34=55 tuhat) elatusraha maksmisest kõrvalehoidjate arvuga (26 000 isikut, Eesti Päevaleht 9.04.07 viitega justiitsministeeriumile), siis näeme, et tegemist on märkimisväärse probleemiga.

55 000 peret, kus elavad lapsed võiksid toetust saada, ja 26 000 isa/ema, kes oma kohustest kõrvale hiilivad.

Kui asju formaalselt vaadata, võib ju nõustuda mõne elatusraha teemal seisukoha võtnuga - nimelt sellega, et tegu on eraõigusliku probleemiga.

Kui aga lähtuda probleemi ulatusest, siis tuleb tunnistada selle ühiskondlikku kaalu.

Ons eesti mees eriline suli, kes kunagi pettis edukalt nii Vene riiki kui ka oma (endist) perekonda? Ja nüüd, kui riik on hästi õhukeseks kulunud, petab perekonda vaat et veel rohkem?

Kaks võimalust

Seda mitte. Olles aasta alguses kaasatud uue perekonnaseaduse eelnõu analüüsi, pidin ma tutvuma mitme riigi abielulahutuse praktikaga. Neil juhtudel, kui lastele elatusraha maksmises ei lepi kokku mitte abielupooled, vaid summad määrab kohus, tekib probleeme kõikjal.

Seega vastupidiselt meil levinud arvamusele, pole kohus parim laste huvide kaitsja!

Kes siis seda kaitsja rolli võiks täita? Selleks on moodne sotsiaalpoliitika. Tänapäeva sotsiaalpoliitikas on perekonnaelu ebaõnnestumisest tulenevate riskide maandamine järjest kasvava tähtsusega. Enamlevinud lahendusi, kuidas pärast lahutust laste eluks paremaid majanduslikke tingimusi saada, on kaks.

Esiteks kohustuslik lahutuseelne lepitusmenetlus. Kui perenõustajad jm asjamehed lagunevat perekonda ei suuda päästa, siis tihti õnnestub paaridel nendega koos sõlmida kokkuleppeid tulevastes laste kasvatamise ja ülalpidamise küsimustes.

Et perekond ja perekonnaelu on Eesti poliitika hallide kardinalide jaoks erasfäär, siis on sellise teenuse kasutuselevõtu tõenäosus vast 10 protsenti, ei enam.

Pealegi sünnib meil peaaegu pool lastest vabaabieludest, mida ei lahutata, ja lepitusmenetlus on teenus, mis mõistagi on ju kallis! Jääb üle teine lahendus, elatusraha fond.

Küüniline maksupoliitika

Elatusraha fonde kirjeldades on meil näiteid toodud lihtsamate lahenduste najal (Rootsi, Läti).

Ja on järeldatud, et kuna isikult raha fondi nõutamine käiks ikkagi kohtutäituri abiga, siis poleks süsteem tänasega võrreldes eriti tõhusam, see-eest aga riigile kallis.

Võib ju kasutada ka keerukamaid mudeleid: fondi ees kohustusi omavale isikule rakendatakse tavapärasest veerandi võrra kõrgemat sotsiaalmaksu. See teeb rongaisa või -ema tööandja silmis suhteliselt vähem konkurentsivõimeliseks ja sunnib teda otsima lahendust, kuidas ennast fondi võlglaste nimekirjast maha tõmmata.

Kindlasti vallandub sellise lahendi pakkumisel vastaste protestikoor, kes räägivad ebavõrdsest kohtlemisest, demokraatia kitsendamisest jms.

Aga sel juhul tuleb küsida, mis demokraatia see meil ikkagi kehtib, mis inimesed nende kohustuste täitmisest vabaks teeb!

Kui kuulata/lugeda valitsusliidu poliitikute põhjendusi, miks ei saa elatusraha fondi luua, siis hakkab kõhe.

Tegelikult ei saa fondi luua, sest eelarveraha haihtub tulumaksualandustesse. Tulumaksualandustega tehakse aga soodustust alimentide maksmisest kõrvalehoidjale. Sest statistiline keskmine eesti mees, ülalpidamiskohustuse täitmisest kõrvalehiilija, saab naisest veerandi võrra suuremat sissetulekut. Küüniline maksupoliitika.

Intervjuu: Seeder: püüame kärbetega põllumeestele mitte liiga teha

2008-07-24

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder leidis laupäeval Navil peetud Võrumaa põllumeeste päeval aega vastata ka mõnele Võrumaa Teataja küsimusele.

Raskustes majandus sunnib kõikjal kokku hoidma. Kuivõrd puudutab säästueelarve põllumeestele jagatavaid toetusi?

Kui rääkida 2008. aasta finantskärbetest, siis kärpisime oma kulutusi kogu ministeeriumi valitsemisalas. Vähendasime ministeeriumi tegevuskulusid, edendame meie allasutuste tegevuses kokkuhoidu, ühesõnaga püüame põllumeestele mitte liiga teha.

Järgmise aasta kohta ei oska ma praegu veel midagi lõplikku öelda, sest eelarve koostamine käib. Rahandusministeeriumi ette antud piirsumma eeldab järgmisel aastal põllumajandustoetuste kärpimist, aga läbirääkimised on veel ees. Võin öelda niipalju, et kärpimise koht saab olla ainult üks: riigisisesed juurdemaksed ehk nn top-up (loomakasvatuse ja taimekasvatuse lisatoetused - toim). Kuhugi ei kao Euroopa Liidu raha, samuti riigisisesed toetused, näiteks tõuaretustoetus jne. Nii et kärpimine järgmisel aastal, juhul kui see ikka toimub, saab tehtud top-upi arvel.

Võin öelda, et põllumajandusministeerium seisab põllumehe eest niipalju kui võimalik ja teeme kõik endast oleneva, et finantskärped oleksid võimalikult väikesed.

Kütuse hinna tõus on tabanud valusasti kõiki tootjaid, kuid eriti raskes olukorras on need, kes asuvad keskustest kaugel. Kuidas võiks ministeerium kütusega seotud probleeme leevendada?

Põhiküsimus on põllumehe jaoks kütuse hind ja selle ohjeldamatu tõus.

Kütuseaktsiisi teema on üleval olnud juba mõnda aega. Probleem on, kas jätkata värvitud kütusega nagu praegu või jätta see ära ja seada sisse põllumeestele makstav kompensatsioon. Ma olen seisukohal, et võiks olla kompenseerimissüsteem. See tähendab, et loobume kütuse värvimisest ja läheme uuele kompenseerimissüsteemile. Rahandusministeerium pole siiani meie seisukohtadega nõustunud, sest värvitud kütust ei kasuta ainult põllumehed, vaid ka kalurid, individuaalkatlamajade omanikud jne.

Meie põllumajandusministeeriumis arvame siiski, et uus süsteem oleks lihtsam nii talumehele kui ka riigile. Jääks ära tülikas kütuse värvimine. Arvestades tänapäeva võimalusi, kui kasutusel on magnetkaardid, millele võib limiidi peale kanda, oleks kütust osta ja kompenseerida päris lihtne. Talumees saaks limiitkaardiga osta tavalist kütust endale sobivast kohast ja see kompenseeritaks ettenähtud limiidi ulatuses. Kui meie idee tulevikus heakskiitu leiab, siis arvan, et talunike jaoks peaks kütuseprobleem mõnevõrra lihtsamaks muutuma.

Kütuse hinda kujundab aga ikkagi maailmaturg. Meie saame kütusekulu ainult teatud piires kompenseerida.

Juba mitu aastat tunnevad Lõuna-Eesti lambakasvatajad muret, et siin kandis pole tapamajasid ja lambad tuleb viia Saaremaale. Loomulikult pole see rentaabel. Missugust lahendust näeb probleemile põllumajandusministeerium?

Riik ei hakka kindlasti mingeid tapamaju ehitama. Aga teame sellest murest. Teame, et see on teravalt päevakorras olnud ka varasematel aastatel, sest lammaste arv on kiiresti kasvanud. Eriti teravalt kerkib probleem päevakorda kütuse hindade tõusu taustal. Loodame, et leidub ettevõtlikke talumehi, kes mõtlevad tapamaja ehitamisele. Tean, et Eesti eri kohtades on talumehed tapamaja ehitust plaaninud, näiteks Läänemaal. Loodan, et ka mujal Eestis see asi lahendatakse.

11. juulil lõppes meil ministeeriumis töötleva tööstuse toetuste vastuvõtt. Eraldasime selleks 180 miljonit krooni. Mul ei ole praegu taotlustest ülevaadet, ja ma ei tea ka, missuguste ideede toetamiseks see raha läks. Loodan, et taotlejate hulgas on keegi, kes soovib sellist investeeringut [tapamaja] teha. Kui leidub mõni ettevõtja, kes tahab tapamaja ehitada, siis meie toetame päris kindlasti.

Alati tasub oma plaanidega julgelt välja tulla, sest ministeeriumi kaudu on võimalik neile rahalist tuge saada. Kui talumehel on initsiatiiv, siis meil on rahalised vahendid selle toetamiseks olemas.

Mis hinde panete tänasele majandusseisule ja miks?

2008-07-24

Hinne neli pluss.

Meie üldine majanduskeskkond on hea, meil on tugev õigusriik ja majanduse avatus, õrn ettevõtluskultuur, mille peale võib loota. Me oleme Euroopa turu osa. Viisteist aastat tagasi polnud meil aimugi, mis on heas mõttes äri. Halb on see, et meil leidub suhteliselt vähe neid inimesi, kellel on kapitali.

Lühemas ja keskmises perspektiivis sõltub väga palju sellest, kuidas läheb Ameerika ja Euroopa suurte riikide majandustel.

See aasta nõuab kannatlikkust. Teisel poolaastal positiivseid arenguid veel ei teki. Kahjuks kasvab töötus. Suurt pauku Eestis ei sünni. Meie paindlikkus leevendab olukorda.

See, et meie majanduskasv on null, on lühiajaline. See on nagu heinateo ajal tulev vihm, hommikuks kuivab ära.

Intervjuu: Mart Laar: presidendi soovitud piirilepingu preambuli arutelu ei tule

2008-07-21

Mart Laar näeb, et tal on kõik teed lahti: kommunismi kuritegude uurimisest reketipalliturniirini. Ainult et asi, mida parteijuht ei taha teha, on ennustamine.

•• Siia tulles kuulasin Hannaliisa Uusma "Depressiivsete Eesti väikelinnade" lugu. Kas selle laulu sõnum ei näita, kui väga on haldusreformi vaja, sest elu maal on jäänud ikka väga kängu?

Ega haldusreform üksi probleeme ei lahenda, sest võluvitsasid pole olemas, on ikka väga palju meetmeid. Kuid asi pole ka nii troostitu. Ka see laul ei ole nii ühetähenduslik, kui esimese hooga tundub. Neis depressiivsetes Eesti väikelinnades on olemas oma tabamatult kaunis võlu, mis ka sellest laulust siiski välja tuleb.

Selleks, et Eestis tekiksid tugevad omavalitsused, on haldusreformi väga vaja. Me oleme kaotanud väga palju raha ning kui me ei suuda lähiajal edasi minna, kaotame veel rohkem raha. See on lihtne tõdemus.

•• Mis on haldusreformi perspektiiv?

Ei ole mõtet alustada nagu eelmine kord ehk kaardi joonistamisest. Kuna kokkulepet kaardi joonistamises ei saavutatud, jäeti kogu asi ära.

Nüüd oleks põhimõtteliselt võimalik see reform kohalike valimiste ajaks ära teha. See aga eeldab koalitsioonierakondade vahel sügisel kokkulepet, kuidas reformi tehakse. Siis on see võimalik väga kiirelt ette valmistada ja ära teha. Vastasel juhul lükkub ta järgmiste riigikogu valimiste järgsesse aega.

•• Reformierakond on traditsiooniliselt selle otsuse vastu seisnud, kas nende seisukoht on siis muutunud?

Pilt on umbes selline, et kui jääda inimestega rohkem omavahele, siis enamik ütleb, et seda on kindlasti vaja teha. Aga kui on jutt erakonna seisukohast, siis kindlust niipalju pole. Niipalju kui ma opositsiooni tean, siis enamik kas ametlikult või mitteametlikult saab aru, et seda reformi on ilmselgelt vaja.

Ma arvan, et regionaalminister Siim-Valmar Kiisler alustas siiski õigest otsast ega asunud kaarti joonistama. Ta püüab kõigi erakondadega jõuda arusaamisele, kuidas seda teha.

Selle reformi puhul on ka räägitud, et tulemuseks oleksid küll elujõulisemad omavalitsused, kuid kokkuhoidu see eriti ei annaks. Ma pole selles sugugi kindel. Teatud variantide puhul on kokkuhoid nähtav, tuntav ja väga kiire. Teiste variantidega oleks kokkuhoid pikemaaegne.

•• Miks läks nii, et hoolimata paljudest hoiatustest ees ootavate halvemate aegade kohta tehti eelmisel suvel ikkagi suur eelarve, mida nüüd on tulnud kärpida?

Ma arvan, et ka varem on niimoodi juhtunud. Pole midagi parata, inimene on inimene. Halvad sõnumid, eriti veel majanduses, jõuavad kohale alati teatud nihkega. Kui sa seda nihet ei näe, siis on inimestel ikka kalduvus uskuda paremat ning loota, et järsku läheb mööda.

Aga loomulikult, kui vaadata, mis maailmamajanduses tervikuna juhtus, siis panid ikka kõik pika puuga mööda. Keegi ei suutnud ette näha, kui kiireks ja suureks üldine majandusjahenemine kujuneb, ega ennustada kriisi ulatust. Ja eks see on Eestile tugevalt oma mõju avaldanud.

•• Kas majanduses on hullem möödas või suuremad mõjud alles jõuavad tavalise inimeseni?

Õige vastus on ennekõike, et ei ma tea. Mina saan tugineda ainult oma isiklikule kogemusele. Olen ühte kriisi peaministrina 1999. aastal näinud ja siis, peab küll tunnistama, jõudis see inimesteni kohale alles sügiseks.

Samas on üks selle kriisi omapära see, et halvad sõnumid on kukkunud koonduma. Võib-olla polekski kriis ilma selleta nii sügav. Eesti toodab inimesele praegu selliseid halbu, hoiatavaid ja raskeid sõnumeid. Need aga tekitavad ise usaldamatust, mis on üks kriisi osa. Aga kuhu kohta see areng täpselt läheb, on raske öelda. Igal juhul võib olla kindel, et Eesti elatustaseme põhialuseid see muutma ei hakka.

Ma olen ka korduvalt öelnud, et sellises kriisis tuleb näha võimalust. Eesti edu on siiamaani tuginenud otsustel, mis on tehtud kriisi ajal. Selles suhtes võib veel rahul olla, et nende otsuste hulgas on palju neid, mida IRL oma majanduse tervendamise plaanis välja pakkus.

•• Selle plaani kohta on räägitud, et vajalikku säästu see riigile ei tekitaks või et need on teiste ideed.

Minu pärast võiks seda kava ka keegi teine välja käia, aga kuna seda keegi teine ei teinud, siis tegime seda meie.

Tegelikult on läinud väga hästi. Näiteks see, mis puudutab üldist kokkuhoiureÏiimi, riigi kulutuste külmutamist ja ametkonna vähendamist, pole veel tehtud, aga on poliitilisel tasandil kokku lepitud.

Teine pool puudutas kulude keskmisest palgast lahtisidumist. Ka selle kohta on eelnõu esitatud. Kuigi Reformierakond sellele eelnõule oma allkirja ei andnud, polnud nad ka selle eelnõu esitamise vastu. Tahaks loota, et eelnõu ka vastu võetakse.

Samuti on valitsus asunud tegelema eripensionidega ja ma arvan, et see tuleb ka sügisel välja. Palgasüsteemiga täpselt samal kombel. Selle kärpimisega on mindud täiesti kenasti töösse.

•• Keskmise palga puhul on räägitud ka riigi muudest suurtest kuludest, näiteks vanemapalgast. Kas tuleks ka see üle vaadata?

Ma arvan, et see oleks mõistlik. Meie esitasime selle. Kuid – ma ei hakka salgama – praegu selles asjas koalitsioonis kokkulepet ei ole. Sisuliselt on selge ka see, et koalitsioon peab oma antud lubadused üle vaatama, et panna paika mõistlikud ajad ehk millal mida tehakse ja mida ei tehta.

•• Reformierakondlane Jürgen Ligi hoiatas ametnikest rääkides, et päris õudsed ajad seisavad neil ees. Mis on koondatavate ametnike suurusjärk?

Küsimust ei saa niimoodi võtta, et meil on palju ametnikke. Esiteks on meil täitmata kohti väga palju. Ka on kogu palgasüsteem paigast ära. Me ei tea, milline on see raha hulk, mis siis välja makstakse kõigi nende lisanditega, mis tegelikult ei võimalda riigil vaadata tema rahakotiga toimuvat. Seal tuleb kord majja saada.

See ei tähenda, et heade ametnike palk ei tõuse, see tõuseb ka edaspidi. Ja meil on üsna palju häid ametnikke.

Kuid kogu see kaadervärk on läinud nii suureks, et me ei suuda seda enam üleval pidada. Seal tuleb kärpeid teha. Ma arvan, et see on nii riigile kui ka ametkonnale kasulik. Eesti riik on ministeeriumide üldiste kulude peal elanud üsna head elu.

Võrreldes mõnede varasemate kärbetega, mida ma peaministrina olen läbi viinud, on see kaheksa protsenti veel võrdlemisi tagasihoidlik.

•• Peale IRL-i majanduse parandamise plaani on oma plaaniga välja tulnud Keskerakonna esimees Edgar Savisaar. On tal hea plaan?

Ma arvan, et Savisaar tõmbas juba selle munitsipaalpoodide ettepanekuga kogu oma kavale kriipsu peale. Keskerakond on opositsioonis ja teeb seda tööd, mida ta teeb.

•• Viimastel kabinetiistungitel on kokku lepitud Padari nõutud 9,9-miljardilisest kärpest 6,5 miljardit. Nüüd on aga kõik otsused lükatud sellesse aega, kui avalikustatakse rahandusministeeriumi suvine majandusprognoos. Kas oodatakse tõesti, et sealt saab raha juurde?

Elame, näeme. Kui sealt tuleb mingisugune natukene parem sõnum, siis on see ainult natuke parem. Koalitsioonil tuleb veel õige mitmeid põhimõttelisi poliitilisi otsuseid langetada.

•• Kas rahandusministeeriumi plaan külmutada kaitsekulud kolmeks järgmiseks aastaks on näide põhimõttelisest otsusest?

See ei ole lõplik asi. Valitsus peab selle probleemi pärast väga tõsiselt maha istuma. Selge on see, et Eesti riigile kaitsekulutuste eelmise aasta tasemele külmutamine ei sobi. Tegemist ei ole ühe või teise erakonna lubadusega, tegemist on riikliku lubadusega. See, et me asume kaitsekulutusi vähendama, pole meie partneritele vastuvõetav ega tekitaks usaldust.

Kui hakkaksime vähendama, peaksime mõtlema, kas oleme usaldusväärsed partnerid või mitte ning mis see meile maksma läheb. Seda eriti olukorras, kus me mitmel moel oleme ja kus meil NATO toetust ja abi on üsna palju vaja.

•• Olukord idanaabriga on alati ärev. President tõstatas piirilepingu preambuli teema ning pani ette, et riigikogu võiks seda sügisel arutada. Teil erilist entusiasmi pole?

Ega see nüüd eriline ettepanek polnud. Ma usun, et seda arutust ei tule. Ma ei usu nimelt, et president kavatseb pöörduda riigikogu poole sellise kirjaliku avaldusega, et ta tahab seda arutada. Realistlikult öeldes, ma ei näe mitte mingit vajadust seda teemat arutada.

•• Kas Venemaa ei pruugi Ilvese käigust ise tuld võtta?

Mulle tundub, et Venemaal pole selget Balti-poliitikat. Käiakse kord ühe, kord teise kallal.

Tundub koguni, et Venemaal pole üldse enam lähinaabrite-poliitikat, sest praegu hakatakse kõige rohkem kolkima hoopis Soomet. See on ju suhteliselt rahumeelne riik, kuid puidutollide asi on ikka karm. Sellega võrreldes on kõik, mis nad siin on teinud, ikka suhteliselt tagasihoidlikud sammud.

Üks huvitav asi, millega Venemaa siiski praegu tegeleb, on ajalugu. Praegu on näha, kui-võrd teravalt nad seda teemat oma kohtumistel läänega tõstatavad ja seda siis oma pressile tutvustavad, ning ka summade eraldamist ja ka raamatute ilmumist Venemaal – see, tundub mulle, jääb pikemaks ajaks.

Eesti peaks seda väga tähelepanelikult jälgima ja ükskord ometi võtma ette põhjalikuma reageerimise. Välisministeerium saab sellest aru, kuid tegemist pole asjaga, millega peaks ainult üks ministeerium tegelema. Infosõja pidamine on ministeeriumideülene asi.

•• Järgmisel aastal toimuvate euro- ning kohalike volikogude valimiste kampaaniad on juba varakult peale hakanud. Mitu kohta tahab IRL eurovalimistel saada?

Ma ei kavatse ennustamisega tegeleda. Aga vähemalt sama palju kui meil praegu on.

Aga on üks asi, mille pärast erakonnad peaksid varasügisel maha istuma. Tuleb ära otsustada, mis süsteemi järgi need valimised ikkagi toimuvad. Kas jäädakse praeguste suletud nimekirjade juurde, millest vist kõik saavad praegu aru, et see polnud kõige praktilisem lahendus. IRL tõstatab selle küsimuse valitsuskoalitsioonis.

•• Kas võib öelda, et kinnine süsteem on kasuks suurematele parteidele?

Seda ei oska öelda, kellele ta kasuks on. See on täielik abrakadabra. Seda võib ennustada nii üht- kui ka teistpidi.

•• Reformierakonna esimees Andrus Ansip teatas, et Tallinnale kui kohalike valimiste kroonijuveelile tuleb püha sõda. Kas Tallinnas on võimalik Keskerakonda kukutada?

Eelmine kord lõppes Reformierakonna äge kampaania sellega, et tehti koos Keskerakonnaga linnavalitsus.

Ma arvan, et pühad sõjad pole praktilised ega tööta. Tallinna inimest ei huvita sõda, vaid lahendused, mida linnal on pakkuda. Kuid vaadates Tallinna arenguid, siis ega järgmisel linnavalitsusel ei pruugi olla väga kerge neid lahendusi pakkuda.

•• Kaua Toompea valitsus kestab ja Ansip veel peaminister on?

Ma küll praegu ei näe, et see Toompea valitsus kuskile lagunema hakkaks. Läbisaamine vaatamata kärpimisele on uskumatult hea. Kui läheb jamaks, kipuvad koalitsioonid rohkem koonduma kui lahku minema.

•• Ühesõnaga, kas IRL ei pea salaläbirääkimisi Keskerakonnaga?

Ei, meie küll ei pea (muheleb).

•• Kas on üldse võimalik, et IRL teeb Keskerakonnaga koalitsiooni?

Ma ütleks, et kunagi ei saa “kunagi” öelda. Kuid ma ei kipuks praeguses olukorras seda nägema. Koalitsioon, mis praegu võimul on, on suhteliselt optimaalne ja vastab valijate soovile, ning meil pole küll soovi seda lammutada.

•• Kas see kohutav pingutus teha kiiresti-kiiresti Vabadussõja võidusammas saja miljoni krooni eest valmis oli tark püüe, eriti nüüd, kus kaitseminister Jaak Aaviksoo avamistähtaja edasi lükkas?

Ma arvan, et see oli õige püüe. Oleks olnud väga kena, kui see oleks õigeks ajaks valmis saanud. Samal ajal näitab [avamistähtaja edasilükkamine] kaitseministri head vastutustunnet. Aga mingi tähtaeg on alati hea, sest see paneb inimesed ennast kiiremini liigutama. Kui aru saadi, et see pole võimalik, ei hakatud seda vägisi tegema, vaid võeti uus realistlik tähtaeg. Ega vabariigi juubel 28. novembriga otsa lõpe. Peaasi et see sammas üles saab, ja ma olen veendunud, et saab. Kui hakata lihtsalt raha loopima selleks, et kiirustada, siis poleks see õige.

•• Sügisel tulevad riigikogusse olulised energiamajanduse arengukavad. Mis usku te olete, kas taastuvenergia- või tuumausku? Kas Eestil on valikut tuumajaam ehitamata jätta?

Eestil pole kumbagi valikut, see tähendab, et ei saa loobuda ei tuumajaamast ega taastuvenergiast. See on üks väga võimalik lahendus tegelikult, sest ei ole tark tegu panna lahendus ühte korvi. Eesti peab leidma tasakaalu. Aga ka siin peaks Eesti julgema vaadata tulevikku ja vaatama maailmas natuke avarama pilguga ringi.

•• Kas maailmas läheb tuuma-energia jälle moodi?

Jah, aga ka tuumaenergial on mitmeid võimalusi ja arenguid. Eesti on mitmel hetkel, kui meil on olnud vaja teha raskeid otsuseid, väga innovaatiline olnud.

•• Kas teeme termotuumajaama?

Seda kahjuks veel mitte. Aga kui tõsiselt rääkida, siis perspektiivis me tuumaenergiata ilmselt läbi ei saa. Siin peame vaatama, mis variante üldse olemas on, millised neist on meile sobivaimad, ning loomulikult peame valima ka partnereid, et projektil võimalikult vähe poliitilisi ja muid riske oleks.

Ka tuleb vaadata, kui palju me üldse energiat vajame, sest energiasäästuga ei ole me siiani eriti intensiivselt tegelenud, ja seda saame teha juba täna.

•• Kuidas on IRL-i ühendamine läinud, kas ja-sõna võib nimest varsti kaotada?

Ta on üks partei ja praegu üsna kindlalt. Loomulikult on nii suures parteis oma rühmitused, kes vaidlevad. Kuid õnneks on neid vaidlusi järjest vähem endise Isamaa ja endise Res Publica vahel, need kulgevad mööda muid liine. Muidugi, eelmine kord, kui ma nägin ERSP ja Isamaa ühendamist, võttis see neli aastat aega. Sellega võrreldes väga hea tempo.

•• Millal saab Mart Laarist taas kord peaminister?

Oh. See puudutab jälle ennustamist. Ma olen praegu tulnud erakonna palvel seda juhtima ja teen seda tööd niipalju, kui erakond seda vajab. Mul ei ole selliseid kohutavaid tunglusi. Mul on niivõrd palju muud tegevust ja võimalusi, mida siit-sealt pakutakse, ja mõned neist on üsna ahvatlevad.

Selles suhtes on mul teed endiselt lahti.

Ma tahan ka jälle raamatut kirjutada. Samuti võtab kommunismi kuritegude uurimise fond järjest rohkem jõudu.

•• Just selle fondi peale on reformierakondlased pahased, et on mindud Pagari tänava keldrit majast lahutama.

Ma olen siin natuke hämmingus, kui nii leebelt öelda. Kui Pagari tänava maja müümisest juttu oli, sai kohe öeldud, et keldrisse tuleks jätta muuseumi tegemise võimalus. Siis selgus, et riigil selleks säästueelarvega võimalusi pole. Aga meie poole pöördusid represseeritud. Neil on mure, et ei juhtuks nii, nagu tihti nende asjadega juhtub. Räägitakse ja räägitakse, kuid siis on korraga tapakambris kasiino sees.

Siis me vaidlesime omavahel, sest ainuüksi sellise projekti tegemine on tohutu suur ettevõtmine. Ma kardan, et sellele muuseumile raha otsimine tähendab fondile mõne aja ainult sellega tegelemist, projektide kirjutamist. Mingisugust tulu pole sealt küll kellelgi võtta.

Nüüd tundub, et kui Reformierakond ehk peaministri partei tahab sinna tapakambrisse kasiinot teha, siis meie teda takistada ei saa. Ausalt öelda on mul sellest jamast suhteliselt kõrini. See fond pole loodud sellise kakluse jaoks. Kui seda abi ei vajata, siis meie ei lähe seda ka kellelegi vägisi kaela määrima.

•• Suvi on käes, kuidas läheb spordiga? Kas te suvel squash’i mängite?

Squash’i pole küll suvel mõtet mängida. Suvel tuleb ümber lülituda tennisele. Aga eks ma proovin ennast sügiseks jälle viksi vormi saada.

Kui mul kõige muu kõrvalt aega jääb, sooviksin sügisel väikse reketipalliturniiri organiseerida. Seal on siis neli ala: tennis, squash, lauatennis ja sulgpall. See on niisugune huvitav kombinatsioon, kus tuleb kõigis neljas võistelda.

Veel suviseid mõtteid

2008-07-18

Ikka veel imestan selle üle, et võin maal olles õhtul kell 11 väljas tööd teha, isegi lugeda on võimalik, sest Eestis on suveõhtud nii valged. Öösel kell 3 on sama valge kui oli Lakewoodis hommikul kell 8.Kuni eilseni on kogu aeg vihma sadanud. Seegi on olnud tore, sest selle taha sai pugeda muru niitmata jätmise pärast. Murust tuleb aga igal nädalal üle käia, et see ilus välja näeks. Pikk päevavalgus paneb kõik kiiresti kasvama.

Kirsid aias on juba punased, nagu ma ka eelmisel nädalal kirjutasin. Meie naaber ütleb, et tänavu on hea ploomiaasta. Heli raius minu äraolekul ploomipuud maha, sest need olid olnud kas haiged või liiga vanad. Nüüd on kändude ümbert üsna tülikas muru niita.

Mulle meenub, kuidas ma olin sõjaväes ja meid viidi manöövritele Saksamaale Bad Tolzi. Demineerijal oli kaasas mitu plokki C-4 plastilist lõhkeainet treeningu eesmärgil. Üks talunik pidi lõikama maha vana puu oma maja juures, millest jäi järele suur känd. Ta arvas, et äkki me saaksime teda aidata kännust lahti saada. Arutasin asja oma A-team'iga, A-17-ga, ja me otsustasime, et aitame teda, kui tema aitab meid. Me olime treeningõppusel, mille järgi sõjavägi ja Saksa politsei tegutsesid koos, et meid üles leida. Ilm oli olnud juba pikemat aega külm ja lörtsine, meil oli vaja oma riided kuivatada ja varustus korrastada, kui me tahtsime jätkata. Palusime talunikku, et ta meid paariks päevaks oma lauta ära peidaks. Talunik oli nõus seda tegema ja nii meie vastastikune kokkulepe sündiski.

Minuga kaasas olnud demineerija valmistas plastikust mitu laengut ja asetas need kännu ümber. Siis ühendasime laengu detonaarnööriga. Kõige keerulisem ülesanne oli see, et mitte lasta õhku kogu maja, mis oli laengust mõne meetri kaugusel. Känd oli meetrikõrgune, laius võis tal olla poolteist meetrit. Talunik ja kogu ta pere vaatas ohutust kaugusest kõike pealt. Pikemalt mõtlemata lõhkasime laengu vastu taevast vähemasti 100 jala kõrgusele. Järgnev toimus nagu aegluubis - ootasime, kuni see, mis kännust järele jäi, tagasi maapinnale langeb. Ainus tõeline mure oli elumaja katus - kas see jääb alles või läheb kõige kaduva teed. Aga õnn naeratas meile ja kõik see, mille me õhku lasksime, kukkus tagasi täpselt sellesse auku, mis oli kännust järele jäänud.

Talunik ja ta naine olid asjade käiguga väga rahul. Tulemuseks oli see, et meid toideti, joodeti ja anti ulualust mitme päeva jooksul. Pean tunnistama, et mul on kogu aeg olnud õnne nende inimestega, kellega koos ma olen töötanud.

Ma arvan, et on loomulik arutleda majandusküsimuste üle, eriti praegu, kui keegi ei tea, mis tegelikult toimuma hakkab ja kuhu asjad edasi arenevad. Raske on praegu ka Eesti Majal, aga nagu me teame - kõik see, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Head ja halvad ajad käivad ikka lainetena. 1970ndatel aastatel naftakriisi ajal lasksid inimesed isegi püssid käiku bensiinijärjekorras seistes, et oma autot tankida. Ka siis läksid hinnad tohutu kiirusega üles, aga mõne aja pärast majandus rahunes. Paljud olid küll kaotanud oma töökohad, kuid samas avanesid inimestele uued võimalused - avati uusi ärisid ja raskuste tulemusena hakkasid inimesed aktiivsemalt tegutsema.

Ühel päeval külavaheteel jalutades märkasin kaht kurge oma pesades uhkelt seismas. Nägin, kui sarnaselt inimesele suhtusid nad oma kodudesse. Mõlemal olid kasutada samad materjalid kodu ehitamiseks. Kui kõik tingimused on sarnased, vajab üks ikka rohkem kui teised. Väga rikaste jaoks tähendab raha lihtsalt tasemel olemist. Meie teiste jaoks tähendab see aga vaid mängu jäämist.

Krooni vahetuskursi ohud

2008-07-10

Eesti eesmärk on saada Euroopa Majandus- ja Rahaliidu täisliikmeks. Püstitatud sihti pole keegi seni kahtluse alla seadnud. Selle saavutamiseks peab meie riik suutma täita kõik asutamislepingu kriteeriumid, et komisjon esitaks Eesti Nõukogule Euroopa Majandus- ja Rahaliidu täisliikme staatuse saamiseks. Eesmärgile jõudmiseks peame silmas pidama poliitilisi, administratiivseid ja rahandus-majanduslikke riske. Nende riskidega arvestamiseks ja nende adekvaatseks hindamiseks peame need kõigepealt endale teadvustama. Ainult teadvustatud ohtusid saab õigesti käitudes teadlikult vähendada. Pea liiva alla peitmine on alati lõppenud katastroofiga. Elame-näeme-poliitika koos soovmõtlemisega, et küllap asjad lähevad hästi, ei ole vastutustundlik. Kodanikud peavad olema võimalikest riskidest asjakohaselt informeeritud.

Riskid krooni kursil

Eelnev jutt käib Eesti krooni ja euro vahetuskursi kohta juhul, kui Eesti täidab konvergentsikriteeriumid ja on kohustatud euro käsutusele võtma. Olen korduvalt öelnud, et Eestis ei ole praegu majanduslikke põhjusi krooni kursi muutmiseks euro suhtes. Kui räägime devalveerimisest, siis tavaliselt on riikidel selleks kaks peamist põhjust - pikaajaline ekspordisuutmatus või ülikõrged intressimäärad. Eestis on ekspordiga probleeme, ent devalveerimine neid ei lahendaks. Meie eksport põhineb impordil ja seetõttu pole devalveerimisel ekspordi toetusmeetmena tähendust. Sellepärast ei ole Eesti krooni ja euro kursile enne euroalaga liitumist arvestatavat majanduspoliitilistel teguritel põhinevat riski. Kõik võivad olla üsna rahulikud.

Minu arvamust mööda ohustab krooni vahetuskurssi ainult administratiivpoliitiline risk, mis vajab inimestele laiemat selgitamist. Nähtavalt kerkis see käesoleval nädalal üles Slovakkiale euroalaga liitumise vahetuskursi määramisel Euroopa Liidu rahandusministrite nõukogu poolt. Kordan, meil ei ole tegemist majanduspoliitilise, vaid administratiivpoliitUise riskiga. Peame teadma, et Euroopa Liidus nii nagu Eestiski ei langetata tihti otsuseid mitte kaalutletud ratsionaalse analüüsi alusel, vaid otsustamine põhineb müütidel, hoiakutel, poliitilistel ja administratiivsetele huvidel, hetkeemotsioonidel jm sellistel teguritel.

Otsustusprotsessist lähtuvaid riske alahinnatakse, rääkides krooni ja euro vahetuskursist Eesti liitumisel euroalaga. Mõistan meie majandusanalüütikuid, kes vaatavad vahetuskursile majanduslikust loogikast lähtuvalt ja neid administratüvpoliitilise riske ei näe. Poliitikutel ja ametnikel peaks olema aga juba piisavalt kogemust hindamaks reaalselt Eesti suutlikkust kaitsta ja selgitada oma positsioone Brüsselis. Oleme ausad: meie edu selles tegevuses on olnud väga tagasihoidlik. Ja seal pole midagi imelikku. Meie erisuste arvestamine tähendaks nende mõistmist, see aga nõuaks teistelt meie olukorrasse süvenemist. Eestis on umbes 1,3 miljonit elanikku, Euroopa Liidus kokku 490 miljonit. See suhtarv ütleb kõik. Tahe ja valmisolek meie probleemidesse süüvida on objektiivselt vähene. Kroonile uus vahetuskurss? Toon ära enda asjakohase kogemuse Eesti krooni ja euro kursi kahepoolsest fikseerimisest. Mida kaugemal meist paiknevad liikmesriigid, seda formaalsemalt ja teooriaõpikutest lähtuvate mudelite põhisemalt nad meie olukorda käsitlevad. See ei tähenda aga, et neil poleks positsiooni ja nad seda ei kaitseks ega esitaks. Ja kui proovida vaadata meie konvergentsiraportite numbreid ilma sisusse süüvimata, siis teooriaõpikute järgi tekibki piisavalt küsimusi meie vahetuskursi õigsuses.

Mida aasta edasi, seda suuremaks kasvavad numbrite aegridadest lähtuvad riskid. Kui te võtate kas või 2004. aasta juuni nullpunktiks vahetuskursi 15,6466 ja vaatate majanduse põhinäitajate arenguid 2014. aastal, leidub küsitavusi küllaga.

Ja kui me täidamegi ühel heal päeval konvergentsikriteeriumid ja komisjon teeb teistsuguse ettepaneku vahetuskursi suhtes kui kehtiv kas keegi siis usub, et meile jääb manööverdamisruumi ei ütlemiseks? Ütlemaks, et meie ettepandud kursiga ei liitu? Teoreetiliselt võib ju selle üle arutada, praktiliselt on see aga võimatu. Suuresti nii juriidilistel, poliitilistel kui ka majanduslikel põhjustel.

Kirjeldarud administratiivse riski maandamiseks tuleb euroalaga liituda nii kiiresti kui võimalik. Majanduskasvu pidurdumine on selles kontekstis võimalus ühekordsete meetmete toel vajalikud referentsväärtused normaalse konvergentsi tingimustest kiiremini seljatada. Selle saavutamiseks on vaja ühiskonnas kokku lepitud plaani. Alternatiivne plaan selle riski maandamiseks on euro Eestis käsutusele võtta paralleelvaluutana.

Piiks, piiks – ja raha tuleb

2008-07-09

Uurides mõni aasta tagasi munitsipaalüürnike majandusseisu ja käitumist rahaasjades, üllatas mind nende varjatud kohustuste suurus ja hulk. Tuhandetesse kroonidesse ulatuvad üüri- ja kommunaalteenuste võlad oli jäämäe veepealne osa.

Järelmaksud ja kohustused kataloogikaubandusest, laenud tuttavatelt ja võlgnevused võõraste ees ületasid mõnel juhul palju kordi avalikke kohustusi. Kuid see oli aeg, millal pangad ei toppinud veel igale arveomanikule poolvägisi krediitkaarti pihku ja SMS-laenu reklaami asemel laiutas meedias sotsiaalabi vajajaid vähe ligitõmbav BIGi päikeselaen.

Siiski võis osav kvalitatiivse analüüsi meetodite valdaja minu intervjuudest välja lugeda sotsiaaltöötajate tulevast tööpõldu.

Küsimusele «Mida te kõige rohkem vajaksite, et paremini toime tulla?» andis mitme vastaja vastus «Krediitkaarti!» märku uutest toimetulekustrateegiatest.

Uskumatud trikid

Juba 2007. aasta suvel oli piisavalt andmeid, et uute laenutoodetega on probleemidesse sattunud isikud, kes neile niisama lihtsalt ligi ei tohiks pääseda (eeskostetavad ja muu nn sotsiaalne kontingent).

Ometi väitsid ametimehed finantsinspektsioonist, et SMS-laenudega olulisi probleeme pole. 60 000 ülikallist laenu võtnud klienti (nii palju neid väidetavalt 2007. aastal oli) - ja ei ühtegi muret!

Aasta on möödunud, kuid riikliku bürokraatia arusaam asjadest püsib muutumatu. Teemat kommenteerinud sotsiaalminister Maret Maripuu juhtis avalikkuse tähelepanu sellele, et sotsiaalhoolekanne on omavalitsuste rida, distantseerides sellega ennast ja riiki vastutusest ning võimalikust sekkumisest.

Tõsi see on, sotsiaaltöötajad teevad uskumatuid trikke, et kuidagi oma klientide kulusid kontrolli all hoida. Balansseerides lubatu ja lubamatu piirimail, korjatakse oma seifidesse üüriraha (et siis, kui kviitung pärale jõuab, oma kliendi esmased kohustused täita), jagatakse pensioni või toetuse raha neljaks nädalasummaks, et see aeglasemalt kuluks jne.

Mõnikord on neist trikkidest kasu, mõnikord mitte. Kuid SMS-laenu võtjatega võitlemiseks neil ilmselgelt jõudu napib.

Paljud võlgnikud (Eesti Ekspressis intervjueeritud narkomaanid näiteks) pole sotsiaaltöötajate kliendid, enne kui nood jaole jõuavad, on mõõdukas laenusumma kogunud endale külge hiigelintressi. Ja ega isegi väljaõppinud võlanõustaja, hella hingega lastekaitse- või noorsootöötajast rääkimata, narkomaanist-elupõletajast üle käi.

Kuigi Toompealt ja mõnest ministeeriumist on kostnud dramaatilisi hüüatusi 400 protsendini ulatuvate kasumimarginaalidega SMS-laenude amoraalsusest, ei näi probleemi sotsiaalsete aspektide vastu keegi huvi tundvat.

Nõuda reegleid

Aga kas eraettevõtjate käitumine ongi nii amoraalne? Viiekroonise parkimisvõla eest kirjutatakse ju omavalitsuse volitusel välja 480-kroonine viivistasu nõue. Formaalselt pole tegu intressiga, kuid summa on pea sada korda suurem kohustusest!

Samasse, avaliku sektori ahnuse rubriiki kuulub hiljuti avastatud politsei rakendatavate liiklusrikkumiste miinimumtrahvide nimekiri. Piiks, piiks - ja raha tuleb! Avalikule sektorile.

Võib mõista liberaalsete majandusteadlaste ponnistusi seletada kallist laenurahast elavate kodanike arvu kasvu majandushariduse puudulikkusega. Reguleerimata turg (aga seda SMS-laenu turg ju on) on nende usk ja armastus. Pealegi, puupäid, kes intressiarvutust kunagi selgeks ei saa, jagub. Nende õpetamisega võib endale elu lõpuni koolitusturu kindlustada!

Paraku on kallis võlgu elamine ammu tuntud ühiskondlik probleem koos väljakujunenud rutiinsete lahendustega.

Raskustesse sattunud tavalaenajale on meedias mõningaid käitumisjuhiseid juba jagatud ja neid pole sobilik praegu korrata. Tavalaenajast erinevalt võiks siiski suhtuda sotsiaaltöö klientidesse. Hoolekande alal tegutsejad peaksid unustama oma tagasihoidlikkuse ja nõudma teatud reeglite kehtestamist ja nende täitmist.

Kolm tingimust

Esiteks ei tohiks kõne allagi tulla intresside, viiviste jm laenu külge poogitava tasumine eestkoste all olevate inimeste poolt ilma eestkostja nõusolekuta antud laenudelt. Sotsiaaltöötaja ei pea oma aega raiskama ebaseaduslikke tehinguid teinud ärimeeste veenmiseks selles, et nende tehing oli ebaseaduslik.

Teiseks peaks potentsiaalse laenuvõtja suhtes hooldajakohustusega inimesel olema võimalik üheainsa telefonikõnega blokeerida laenu võtmine kõigist laenukontoritest.

Riik ja omavalitsused on varmad hooldamiskohustusega inimestelt kasseerima raha nende lähedaste hoolduse, ravi vm teenuste eest, kui aga on vaja sedasama inimest kaitsta võimaliku rahakaotuse eest, siis riigi aktiivsus (tahe sekkuda) raugeb.

Kolmandaks tuleks siiski veel kord kaaluda paljudes riikides edukalt kasutatavat lahendit - refinantseerida kõrge intressiga kohustusi soodsamate, madala intressiga laenude abil.

See ei saa olla üldine, vaid erandlik lahendus (kui ohus on laste heaolu vms).

Kuna Eestis ei saa omavalitsus panka või laenukontorit mängida, peaks lahendus olema riiklik. Võib ennustada, et selline samm ei leiaks paljude kaaskodanike heakskiitu, aga oleks oluline Eesti ühiskonna hoolivamaks muutmise okkalisel teel.

Reegel energeetikale: muutu või sure

2008-07-07

Laialdaselt aktsepteeritud stsenaariumi kohaselt kasvab maailma rahvastik 2050. aastaks poole võrra, globaalne SKT on neli korda suurem ning kõik see neelab võrreldes praegusega vähemalt kaks korda enam energiat. Kuidas jääda energianäljases maailmas ellu?

«Muutu või sure» oleks lühike reegel Eesti energeetikale. Meie võimalus ja oht ühelajal on praegu tulevikku raamistavate otsuste puudumine energeetikas. Jätkuvalt on lahtine, kust tuleb vähem kui kümne aasta pärast 75% vajatavast elektrienergiast.

Euroopa energiapoliitika on kliimamuutustega võitlemise poliitika. ELi energeetikat juhivad eesmärgid tõsta 20% energia kasutamise efektiivsust, vähendada 20% kasvuhoonegaaside emissiooni ja suurendada 20%-le taastuvate energiaallikate osa üldises ELi energia tarbimises 2020. aastaks.

Tahtes saavutada ühelajal kasvuhoonegaaside emissiooni vähenemist ja vähendada Euroopa sõltuvust imporditavatest kütustest, saab teha panuse taastuvatele energiakandjatele või tuumaenergiale.

Gaas, mis on madalaima CO² emissiooniga kütus teiste enamlevinud fossiilsete kütuste - nafta ja süsi - kõrval, on Euroopas ammendumas. Gaasile panustamine tähendab sõltuvuse kasvu kolmandatest riikidest. Kahjuks paljud riigid Euroopas liiguvad kergema vastupanu teed, rajades oma energeetika poliitiliselt «korrektsetele» gaasijaamadele.

Saksamaa võttis 2000. aastal Schröderi valitsuskabineti ajal vastu otsuse Saksamaa tuumajaamad enne nende eluea lõppu sulgeda, Itaalia on samuti ennast tuumaenergiavabaks riigiks kuulutanud. Ja mis pilti me näeme? Just need kaks riiki mehkeldavad Gazpromiga Euroopa suurtest majandustest kõige tihedamalt. Üks North Streami, teine South Streami projektiga, sest kusagilt peab energia tulema, kui seda endal ei ole.

Vene Föderatsiooni valduses on riigina maailma suurimad tõestatud gaasireservid ja ta on maailma suurim gaasitootja. Kui Venemaal on pakkumine ja Euroopas rahuldamata nõudlus, siis saavad nad ühel või teisel kujul kokku.

Olgu siis torude kaudu või vedelgaasina. Eestis on palju räägitud North Streami gaasijuhtmega seonduvatest riskidest, aga mitte plaanitavast Venemaa vedelgaasi nn Balti eksportterminalist, mis peaks hakkama teenindama Põhjamere Stockmanni gaasivälja. Millised riskid meile sellega kaasuvad, kui kitsas Soome lahes hakkavad sõitma hiiglaslikud vedelgaasitankerid?

Taastuvenergia osakaal on praegu EL-27s ca 8-9% kogu primaarenergia bilansist. Ja isegi juhul kui 2020. aastaks peaks saavutatama eesmärk, et 20% energiast tuleb taastuvatest energiakandjatest, on see ikkagi pigem lisa võimalus kui keskne lahendus.

Baaslahendusena jääb tuumaenergia. See on vastus nüüdsetele ja eelkõige tulevastele fossiilsete kütuste hindadele, vastates nii kasvuhoonegaaside emissiooni kui energiasõltuvuse vähendamise ambitsioonile. See tagab Euroopa majandusele energia globaalses konkurentsis vastuvõetavate hindadega.

Kokkuvõttes, kui me Euroopas ei hakka tuumaenergia arendamisse investeerima, siis kasvava energianõudluse rahuldamiseks on ainuke CO² vähendamise eesmärgiga kooskõlas olev kiire lahendus gaasijaamad. Enam kui pooled 2030. aastaks vajalikest energiatootmise võimsustest on Euroopas veel ehitamata.

Eesti energiapoliitika piirdub lähtuvalt meie põlevkivilisest eripärast, mis on väga heitmeterikas, erandite taotlemisega ELi üldisest lähenemisest. Seni pole me nende erandite saavutamisel edukad olnud.

Meie lähituleviku energiapoliitika on seega ELi energiapoliitika ehk kliimamuutustega võitlemise poliitika.
Eesti elektritootmine põhineb ca 92% ulatuses põlevkivil, millega pole võimalik ELi energiapoliitika raames vanaviisi edasi minna. Aastaks 2016 tuleb kokkuleppe järgi ELiga sulgeda Narva Elektrijaamades kõik tolmpõletuskatlad.

Aga probleem on juba varem, EL-iga liitumise leppega võtsime veel kaks kohustust: 2012 vähendada vääveldioksiidi hulka maksimaalselt25 000 tonnini (2005. a ca 74 000) ja suuta saada hakkama põlevkivituha ladestamise koguste vähendamisega, kus hetkel lahendus puudub.

Lisaks avaneb hiljemalt 2013. aastast elektriturg täielikult ja Eesti Energia peab hakkama CO² heitekvoote ostma täielikult oksjonitelt. Ilmselt Prantsusmaa eesistumise ajal heakskiitu saavat kolmandat energeetika siseturu paketti lugedes ja eespool loetletud küsimusi arvestades tundub üha küsitavam energiamajanduse tuleviku rajamine põlevkivile.

Üks on selge - energianäljases maailmas ei tohi Eesti oma tulevikuenergeetikat rajada Venemaa gaasile. Ja seda mitte ainuüksi võimalike tarneraskuste pärast, vaid ka poliitilise sõltuvuse vältimiseks Venemaast. Kuid gaas jääb paratamatult meie energiaallikate hulka.

Gaasi impordivõimaluste mitmekesistamiseks tuleks Läänemerre rajada lisaks Venemaa poolt Peterburi juurde plaanitavale vedelgaasi eksportterminalile ka üks importterminal. Miks mitte näiteks Muugale või Paldiskisse.

Integreeritud ja piisavalt võimsatel ühendustel põhineva Põhja-Balti elektri vabaturu puhul muutuks majanduslikult atraktiivseks tuua vedelgaas meie regiooni ka Mehhiko lahest või Põhja-Aafrikast ning toota sellest elektrit ja sooja.

Kindlasti aitaks sellise alternatiivse gaasivarustuse süsteemi tekkele kaasa gaasi vabaturg Eestis ja Baltikumis, kus turule oleks võimalik pääseda ka teistel toote pakkujatel lisaks Gazpromi mõju all olevale Eesti Gaasile. Selles valguses jäävad mulle täiesti arusaamatuks valitsuse positsioonid taotleda erandeid gaasituru direktiivis, säilitamaks Gazpromi valitsevat mõju Eesti gaasiturul.

Kokkuvõttes. Eesti huvi on piisavalt võimsatel ühendustel põhineva Põhja-Balti ühtse vaba elektrituru võimalikult kiire väljaarendamine. See võimaldab meil pikemas vaates ebamajanduslikke investeeringuid vältida, luua uusi võimalusi energiatootmiseks Eestis ja tuua juba praegu tuumaenergia fossiilsete kütuste kõrval tugevalt turule.

Põlevkivi jääb, taastuvate energiaallikate arengusse tuleb panustada, vedelgaas võib anda avatud turu tingimustes uusi võimalusi, kuid tuumata ei saa. Kõige selle saavutamise esimene eeldus on meie enda elektrituru (ja gaasituru) täielik avamine ELi piires ja vertikaalselt integreeritud energiamonopolide tükeldamine.

Laste saamist takistavad halvad elamistingimused

2008-07-02

2007. aastal korraldatud lasterikaste perede toimetuleku uuringust selgub, et kõige enam takistavad laste saamist muuhulgas ruumipuudus ja halvad elamistingimused.

Pered vajavad abi eluruumi remonditööde tegemisel, pesemisvõimaluste parandamisel, kommunikatsioonide arendamisel ja eluruumi laiendamisel.

On paradoksaalne, et tegeleme õhinaga ühiskondlike hoonete korrastamisega, kus kõik lapsed viibivad, samas oleme jätnud tähelepanuta suurte perede kodudes valitsevad elamistingimused ja nende perede abistamise võimalused, kes mitme lapse kasvatamise kõrvalt ei jaksa kokku hoida remondiks või kodus soetamiseks vajalikke vahendeid. Selle tegematajätmise korvamiseks ongi loodud lasterikaste perede kodutoetuse meede. Selle meetme vajaduse üle langetas Riigikogu eelmisel aastal otsuse ning sarnaselt teiste Kredexi vahenditega rakendab minister seaduses ettenähtud meetme oma juhendiga.

Selle meetme puhul saab toetust kulutada lisaks olemasoleva eluaseme remondile või kommunikatsiooni rajamisele ka uue kodu soetamisele või juba soetatud kodu laenu põhiosa tagasimaksmisele.

Rumalad on need süüdistused, mis viitavad sellele, otsekui toetaks see meede „rikkaid" - taotleja sissetulekutele oleme seadnud konkreetse piiri. Seda vastupidiselt enamikule meie riigi juhtumipõhistele toetustele, mida makstakse sõltumata sellest, kas oled miljonär või töömees. Küsitud on, miks seda meedet ei saa kasutada üürnikud - muidugi saavad nad seda kasutada oma kodu soetamiseks. Üürileandja pinna korrastamiseks toetust kasutada ei saa, sest see suurendaks kolmanda isiku vara. Oluline kaal on meetme rakendamise puhul sellel, et arusaadavalt kajastataks vajalikke tingimusi toetuse saamiseks.

Kutsume ka omavalitsusi kaasa mõtlema: teatud juhtudel on nõutud omafinantseering kuni 20%, mida saab tasuda ka omavalitsus. Valdade ja linnade sotsiaalnõunikud peaksid kindlasti soovitama suurtel peredel kaaluda seda toetust taotleda ning andma peredele ka nõu.

Rõhutan, et see meede ei ole mitte sotsiaaltoetus, vaid toetus selleks, et perel oleks elamisväärne kodu.

Mis puudutab Kodutoetuse eelnõud, mille majandusministeerium saatis kooskõlastusele eelmisel sügisel, siis nimetatuid eelnõu ei ole kuhugi kadunud, vaid on menetluses ning juhul, kui sellele on võimalik saavutada koalitsioonipartnerite toetus, saame selle esitada ka Riigikokku arutamiseks. Täna jõustunud meedet tuleks mõista esimese sammuna ning see ei välista kodutoetuse eelnõud, mis oli ennekõike suunatud kolmelapseliste perede toetamiseks. Vastavalt koalitsioonileppele on paljulapseliste perede eluasemetingimuste parandamiseks ette nähtud 50 miljonit iga aastas.

Elektriturg peab avanema tegelikkuses, mitte vaid paberil

2008-06-20

Teatavasti peame elektrituru avama 2013. aastal. Kas seda võiks teha varem, küsitakse aina sagedamini. Eelmisel kuul pühendas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium sellele teemale terve foorumi, kus kõik osapooled said oma arvamuse välja öelda.
Avatud elektrituru mõjudest rääkida on keeruline. Me keegi ei kujuta ette, millised täpselt saavad olema raskused ja probleemid, olgu need siis paljuräägitud julgeoleku, majanduse konkurentsivõime või tarbijakaitse aspektist.
Turust rääkides usaldame ennast teadmata jõudude meelevalda. Meie ülesanne on samasuguste riikide kogemustest õppida ja näha ette neid olulisemaid eeldusi, mis tagavad ka turu tegeliku toimima hakkamise.
Riigi seisukoht on kindel, me peame turu avama. Eesti on ainus Euroopa Liidu liikmesriik, kellele anti elektrituru avamiseks üleminekuperiood. Kui 2007. aasta keskpaigaks avati elektriturud kõikides teistes liikmesriikides, siis Euroopa Liidu liitumislepingu järgi võib Eesti veel viivitada.
Selle üleminekuperioodi tingis suuresti Eesti elektrituru spetsiifiline olukord, mis on väga avatud rahvusvahelisele konkurentsile, ning soov investeerida uutesse põlevkivist elektritootmise tehnoloogiatesse, mis oleks olnud avatud elektrituru juures mõeldamatu.
Praegu on Eesti elektriturg avatud umbes 15 protsendi, järgmisest aastast 35 protsendi ulatuses ning 2013. aastast avaneb Eesti elektriturg täielikult.
See saab juhtuma, vähemalt de iure. Täna peame arutama, mis juhtub de facto. Samal 2013. aastal planeeritakse käivitada ka Euroopa Liidus uued heitmekaubanduse reeglid, mis võivad mitmekordistada põlevkivielektri hinna. Need kaks protsessi mõjutavad väga oluliselt ka Eesti elektritootmise portfelli tuleviku.
Üleminekuperiood annab Eestile võimaluse vältida neid vigu, mida on teinud teised liikmesriigid elektriturgude avamisel. Võib tuua mitmeid näiteid liikmesriikidest, kus elektriturg on avatud vaid paberil ja praktikas ei toimi.
Peamine põhjus on piiratud tootjate konkurents sellistel turgudel. Meile on näiteid toodud Põhjamaade vaata, et maailma kõige efektiivsemast elektriturust, kuid läheb meelest, et neil kehtib reegel, et ühe turuosalise turuosa ei tohi olla üle kolmandiku.
Eesti Energia praegune turuosa on üle 95 protsendi ning sellisel puhul on nende elektrihinna dikteerimise võimalus väga suur. Mõistame muidugi Eesti Energia huvi avada elektriturg varem, aga see on ka samas põhjus, miks me nende soovist väga vaimustatud pole.
Peavad olema konkreetsed tururegulaatorid, mis võimaldavad monopoli taltsutada. Küsimus pole selles, kas olla maailmavaatelt turuusku, vaid tuleb tagada, et turg ka tõesti toimiks.
Reaalsed Eesti Energiaga konkureerivad hinnapakkumised saavad tulla kas Venemaalt või Põhjamaadest, kuna Lätis ja Leedus tekib alates 2010. aastast elektri defitsiit. Kui Eesti elektriturg oleks avatud vaid Põhjamaade suunas, siis Estlinki kaudu oleks Eestisse võimalik tuua ligi 40 protsenti meie elektritarbest, ehk sisuliselt saaks efektiivne konkurents tekkidagi vaid järgmisel aastal avatava 35 protsendi elektrituru ulatuses. Loodame, et lisandub Estlink-2, mis parandaks ühendust, sest me peame astuma samme, et rääkida paremast ühendusest Põhjamaadega, mis on turu jaoks väga oluline.
Üks oluline küsimus, millele ma kutsun kõiki mõtlema, on seotud sellega, kuidas saavutada, et ka avatud turul tekiks mitmekesine elektritootmine.
Küsigem sedapidi: kas elektrituru avanedes hakkaksid ettevõtjad investeerima nii, et Eestisse tekiks mitmekesine elektritootmine? Teiste riikide praktika näitab, et avatud elektriturgudel töötavad ettevõtjad edasi vanade elektrijaamadega - seni, kuni saab -, uutesse jaamadesse investeeritakse aga vaid siis, kui riik loob selleks soodustingimused.
Seega: elektrituru avanemine ei lahenda elektrisüsteemi investeeringute algatamise probleeme. Küsimus on, kas ja milliste elektriportfellide osas peaks riik pakkuma soodustingimusi. Kui me tahame investeerida põlevkivienergeetikasse, et seda liiga kergelt kõrvale ei jäetaks, siis kuidas seda motiveerida?
Ka need investeeringud peavad olema tehtud majanduslikel alustel ja küsimus on, milliseid lahendusi peaks meie arengukava ette nägema.
Loomulikult on elektrituru avamise juures oluline tagada ka ettevõtetevaheline võrdne konkurents, võrguettevõtete sõltumatus ja elektrihindade usaldusväärsus. Juba käimasolevate protsesside valguses võib väita, et tehniliselt võib Eesti elektriturg käivituda päris edukalt. Meie võrguettevõtted on end üsna hästi ette valmistanud, käimas on ka Põhjamaade elektribörsi käivitamine Baltimaades ning regulatsioon toimib üsna hästi.
Samas on pidevalt üleval ka põhivõrgu sõltumatus. Teame, et Euroopa Liidu kolmanda energiapaketi kohaselt on põhivõrgu eraldamine komisjoni ettepanek ja selles küsimuses on tekkinud Euroopa Liidus blokeeriv vähemus.
Eesti valitsus on kujundanud seisukoha, et direktiivi jõustumisel pooldame põhivõrgu eraldamist tootjast. On kuulda, et komisjon tahab välja tulla kompromissettepanekuga, kuid meie jaoks jääb siiski üles, kas eraldada põhivõrk kohe või liikuda pakutava kompromissi poole.
See ei ole etteheide Eesti Energiale, me lihtsalt peame tegema tulevikuperspektiiviga otsuse, et turg toimiks ja me võtaksime juba eos maha võimalikud moonutused.
Need on minu markeeritud küsimused, mis ei ole ammendavad. Sügiseks tahame majandusministeeriumis valmis saada energiamajanduse ja elektrimajanduse arengukavad, kus pakume välja vastused.

Kolmanda põlvkonna reformid

2008-06-19

Majanduses seisavad keerulisemad ajad kahtlemata veel ees. Välisnõudlus nõrgeneb, rahapakkumine karmistub, kodumaine kapital koos inimestega liigub välja, toorme hinnad kasvavad, arvestatav inflatsioon jääb, riigieelarvega jõutakse defitsiiti... Kõigi nende trendide ulatuse üle võib vaielda, kuid suur osa inimesi eelkõige reaalmajanduses tajub olukorda just selliselt.

Keskendus vaid kärbetel

Tulevikku vaatavalt on seetõttu oluline majandusarengu pidurdumisest lähtuvale surutisele anda laiem käsitlus. Praegu on see olnud liigselt riigieelarve kärbete keskne, rõhudes sellele, mis nüüd jääb majanduse konjunktuuri muutuste tõttu riigis tegemata. Majandussurutise riigieelarvekeskne käsitlemine pole aga õige, probleemid ja lahendused peituvad hoopis mujal. Eelarve alalaekumine on pigem signaallambi väärtusega tagajärg, mis püstitab ühiskonnale küsimuse: miks on asjad nii? Kas see on mingi ajutine jama, mis ei sõltu meist, ja peame selle kuidagi üle elama ning siis saame samamoodi jätkata. Või on meil siiski kodus midagi põhimõtteliselt viltu ning tekkivat surutist tuleb käsitleda kui kohustust ja võimalust viia läbi muutusi uute arengueelduste loomiseks? Minu arvates pole maailmamajanduse võimalikud negatiivsed mõjud olulisel määral veel Eestisse jõudnud ja praegused probleemid lähtuvad meie enda nõrkustest. Võimalik negatiivne sünergia, meie struktuursed probleemid ja maailmamajanduses toimuv sunnivadki asjadele vaatama üsna negatiivselt. Kõige tähtsam on hoiaku muutmine. Saabuv surutis on võimalus headel aegadel maad võtnud ühiskondlikku mõtte stagnatsioonist välja murda. Mõistus, avatus ja valmisolek muutusteks tuleb ikka taguotsa kaudu pähe. Kuigi esimestel suvistel päevadel inimeste silmavaadet jälgides tundub siiski veel, et sel aastal tuleb Eestis sarnaselt ameeriklaste driving season'iga esimestest soojadest viimaste halladeni kestev grillihooaeg. Kõige halvem stsenaarium on meile aeglane majanduse pidurdumine, kus inimesed kohanevad ega taju teravalt vajadust muudatuste järeleOluline on mõista, et pikaajaliselt potentsiaalipõhisest majanduskasvust väiksema majanduskasvu juures riigieelarvesse laekuvate tuludega ei suuda Eesti riik praegusi ja lisanduvaid ülesandeid jätkusuutlikult täita. Oleme seni saanud Euroopa Liidus riigina hakkama ainult tänu olukorrale, kus majanduse nominaalkasv aastas on olnud alla ja eelarvekasv üle 20%. See on võimaldanud meil täita ELi liikmelisusega kaasuvaid, ühiskonna keelamise-käskimise ihaldusest ja suurema sotsiaalse kaitstuse nõudlusest tulenevaid kohustusi minimaalsel rahuldaval tasemel. Tulusid ületavad kulud tagasihoidliku majanduskasvu juures ei ole ühekordne probleem, mida saab lahendada riigi peaaegu olematute reservide kasutuselevõtmise või varade müügiga. See probleem on olemuslik. Meil puuduvad sellise majandusarengu tempo juures lihtsalt vajalikud tulud, enamasti vajalike kulutuste finantseerimiseks.

Oluline on mõista, et pikaajaliselt potentsiaalipõhisest majanduskasvust väiksema majanduskasvu juures riigieelarvesse laekuvate tuludega ei suuda Eesti riik praegusi ja lisanduvaid ülesandeid jätkusuutlikult täita. Oleme seni saanud Euroopa Liidus riigina hakkama ainult tänu olukorrale, kus majanduse nominaalkasv aastas on olnud alla ja eelarvekasv üle 20%. See on võimaldanud meil täita ELi liikmelisusega kaasuvaid, ühiskonna keelamise-käskimise ihaldusest ja suurema sotsiaalse kaitstuse nõudlusest tulenevaid kohustusi minimaalsel rahuldaval tasemel. Tulusid ületavad kulud tagasihoidliku majanduskasvu juures ei ole ühekordne probleem, mida saab lahendada riigi peaaegu olematute reservide kasutuselevõtmise või varade müügiga. See probleem on olemuslik. Meil puuduvad sellise majandusarengu tempo juures lihtsalt vajalikud tulud, enamasti vajalike kulutuste finantseerimiseks.

Tulusid peab suurendama!

Riigina ei saa me endale pikka surutist lubada ilma, et peaksime seisma väga vastikute valikute ees. Loomulikult tuleb ka kulude vähendamisega töötada.

Esiteks: suuta sama rahaga rohkem ehk tegutseda efektiivsemalt ja tegevuste prioriteete selgemalt määratledes.

Teiseks: kaaluda ülesannete osalist delegeerimist Brüsselisse ja koostööd teiste regiooni riikidega teatud funktsioonide ühiseks täitmiseks. Eesti inimeste pikaajalistes huvides on tsentraliseeritum Euroopa Liit, kus teatud võimekusi ei pea iga riik välja arendama eraldiseisvalt, vaid seda tehakse ühiselt. Iirimaa "ei" Lissaboni leppele ja määramatus liidus on üheselt meie huvide vastu.

Heaolu ei peitu väikestes kuludes, vaid suurtes tuludes. Ühiskonna tulude suurendamiseks peame Eestis läbi viima n-ö kolmanda põlvkonna reformid: põhimõttelised struktuursed muutused hariduses, halduskorralduses, energeetikas, tööjõuturul, väliskaubanduses, rahanduses (eurostumine) jne. Kolmanda põlvkonna reformid peaksid käsitletavates valdkondades tähendama kvalitatiivset paradigma muutumist.

Suutlikkusega on lood keerulisemad. Paljuski ei suuna asju riigis praegu mitte poliitiline või administratiivne juhtimine, vaid haldusrutiinid. Ehk: suuresti kujundab riigi tegevuse suunad ja seisukohad anonüümne aparaat, mis ei tegutse kellegi huvides ega kellegi poolt suunatuna, vaid korporatiivse identiteedi, väärtuste ja hoiakute alusel. Näiteks paljude jõustruktuuride tegevuste taga on proovitud näha kellegi karvast kätt, mida seal enamasti ei ole. Ühe või teise konkreetse tegevuse põhjuseks on aparaadi üldine hoiak ja lähenemine. Loomulikult loovad meedia, poliitilised ja ametkondlikud arvamusliidrid oma eeskujuga suhtumise ja käitumise fooni, mis suuna ametkond ühes või teises küsimuses võtab.

Kokkuvõttes: majanduses toimuva hakkav ei ole kevadine nohu, mis ise mööda läheb.

Hea ettevõtja ja veel mitte ettevõtja!

2008-06-18

Hoiad käes lehte, mida ei tasu pärast lugemist ära visata, vaid võiks alles hoida ja aeg-ajalt üle sirvida. Loodan vaga, et paljud ettevõtjad ei piirdu vaid selle väljaande lugemisega, vaid leiavad siit inspiratsiooni, et mõtiskleda oma äri arengu üle.

Lugejad, kes veel ei ole ettevõtjad, võisid aga mõelda, miks see nii on. Tihti tuuakse põhjenduseks, et äris on liiga palju riske. Ma küsin vastu: kui suure riski võtate sellega, et ei tee oma ideed teoks?

Ettevõtjale üks peamisi küsimusi on: mis saab Eesti majandusest järgmise viie aasta jooksul? Vastan: imet ilmselt ei ole, ka mulli ei tule, seega peame panustama tehnoloogia arengust tulenevale innovaatilisele majandusele. Praegu Eesti majandus selline pole, ent me peame sinnapoole liikuma. See tee ei saa aga olema lühike ega ka lihtne.

Täna kulutatakse Eestis innovatsioonile vaid veidi üle ühe protsendi sisemajanduse kogutoodangust See ei vasta enam aja nõudele. Eesmärk on ehitada sild nendesse majandustesse, kus investeeringud innovatsiooni on 3-4 protsenti. Me räägime siin rahast, millest hea tava kohaselt tuleb kaks kolmandikku ettevõtjatelt ja külmandik riigilt, seejuures panustab riik enamasti inimeste koolitamisse ja arendamisse. Lisaks loob riik ettevõtjatele eri meetmete kaudu võimalusi oma ettevõtet innovaatilisemaks muuta. Need meetmed on piltlikult öeldes kui nõelravi - mõjutatakse vaid väheseid punkte, kuid kasu on sellest kogu organismile.

Esimene ja väga oluline valdkond, millele meetmed on suunatud, on tootlikkuse kasvatamine. Eestis on palga kasvu ja tootlikkuse kasvu vahel lausa radikaalne lõhe palga kasuks, see trend tuleb muuta vastupidiseks. Tootlikkuse kasvuks ongi vaja tootearendust, innovatsiooni, lisaks kogu ettevõtte ümberkujundamist alates töötajate ümberõppest ja arenduskonsultantide palkamisest kogu juhtimisprotsessi kaasajastamiseni.

Teine oluline valdkond on sisulise koostöö tekitamine. On need siis klastrid, koostöö teadusasutuste ja ettevõtjate vahel, koostöö ülikoolide vahel või kolmanda sektori kaasamine. Läbimõeldud koostöö abil saame panna seljad kokku ja võtta vastu väljakutse maailmamajanduse karmis konkurentsis.

Kokku on innovatsiooni jaoks raha justkui palju. Kuid tegelikult, arvestades Eesti majanduse suurust, on seda imevahe, ühe suure panga kasumi jagu. Seetõttu on äärmiselt oluline leida üles just need punktid, millele surudes võidaks kogu ühiskond. Riik ei kavatse ega saagi ettevõtjaid toetustega üle kallata, võib ainult luua eeldused, et head ideed saaksid tuule tiibadesse, just seetõttu lasub eriline vastutus ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusel, keile ülesanne on üJes leida ja välja selekteerida kõige elujõulisemad ja innovaatilisemad plaanid. Soovin kõigile lennukaid, ent samas reaalseid ideid.

Intervjuu: Laar: Eesti peab riiki meelitama tarka raha

2008-06-18

Et Eesti oleks edukas ka 20 aasta pärast, tuleb riik muuta magnetiks tarkadele inimestele ja targale rahale, leiab Mart Laar.

Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar vastas eile aripaev.ee lugejate küsimustele.

Milline on Eesti arenguperspektiiv järgmiseks 20 aastaks?

Usun, et Eestil on kõik võimalused 20 aasta pärast edukas olla. See eeldab eelarve hoidmist tasakaalus ja konservatiivse eelarvepoliitika jätkamist, mis võimaldaks aastal 2011 üle minna eurole. Selleta 20 aasta pärast edu pole loota. See eeldab omakorda valitsemiskulude kärpimist ning külmutamist.

Eesti tuleb muuta magnetiks tarkadele inimestele ja targale rahale.

Kas nõustute, et riik oli tänavuse eelarve tulupoole koostamisel liiga optimistlik ja tulude üleplaneerimine oli tegelikult välditav?

Jah. Suurem konservatiivsus oleks Eestile igal juhul kasuks tulnud. Eesti on tegelikult juba aastaid üle võimaluste elanud. Nüüd pole muud võimalust kui kulutamispillerkaarile lõpp teha ja reaalsusse naasta.

Milliseid muudatuslikke samme teeksite kohe peaministrina?

Usun, et esimesed sammud on peaminister negatiivse lisaeelarve näol juba teinud. Kindlasti on oluline haldus-territoriaalse reformi käivitamine.

Kas Eesti võiks kunagi särada näiteks maksusoodustustega finantskeskusena nagu Luksemburg?

Eesti ei peaks kedagi kopeerima, seda enam, et Luksemburgi mudel on viimasel ajal tõsise surve alla langenud.

Mida vabam on majandus, seda suuremad on tagasilöögid majanduslanguse korral. Kas Eesti praegune seis ei kinnita, et Eesti majandus on olnud pisut liiga vabal kursil?

Näib, et enamik teadlasi ja olemasolev praktika kaldub siiski selle poole, et kuigi tõusud-langused on majanduses möödapääsmatud, tulevad just vabama majandusega ehk konkurentsivõimelised riigid neist kiiremini välja. Majandusvabaduse edetabel langeb üsna täpselt kokku jõukamate või kiiremat majanduskasvu näitavate riikidega.

Kuidas kommenteerite Savisaare 12 ideed Eesti päästmiseks?

Kuigi talongiajast on juba üle 15 aasta möödunud, näib Edgar Savisaare ainsaks lahenduseks majandusprobleemidele olema riikliku sekkumise ja kontrolli suurendamine. Sinna on suur hulk tema ideid ju suunatud. Eesti viiksid nad aga samamoodi põhja nagu omal ajal.

Kuidas suhtute eraisikute ja juriidiliste isikute tulude erinevasse maksustamisse?

See peaks lõppema viivitamatult.

Toit on strateegiline tooraine ja põllumajanduspoliitikat on vaja

2008-06-13

Vaatamata sellele, et mullu saadi Eestis taasiseseisvusaja suurim teraviljasaak, mis ületas omatarbe enam kui veerandi võrra, tõusid teraviljahinnad rekordtasemele. Meie väikest siseturgu mõjutab maailmaturg, kus hinnatõus oli veelgi suurem. Teravili ei ole ainult leivavili, vaid ka loomasööt, mille osatähtsus loomakasvatussaaduste tootmiskuludes on enam kui pool. Teravilja hinnatõus põhjustab loomakasvatuse tootmiskulude kasvu ja seega hinnatõusu kogu toiduketis põllult toidulauani. Tarbijat aga huvitab, mis toimub maailma põllumajanduses, mis sõltub Eesti põllumajanduspoliitikast ja mis eesti põllumehest?

Maailma toiduvarud on vähenenud 1980. aastate kõrgseisust 4-5 korda, kuna 1990. aastate lõpul aeglustus põllumajandustoodangu juurdekasv, nõudlus aga on suurenenud kasvavas tempos. Viimasel on neli peamist põhjust: 1) maailma elanikkond kasvab; 2) piiritletud loodusressursid; 3) teraviljast kütuste tootmine ning 4) kiiresti kasvava ostujõuga majandused (eelkõige Aasia), millega kaasneb toitumusharjumuste muutus ja suurem loomse toidu tarbimine (liha, piim).

Järjest rohkem läheb taimset toodangut biokütuste ja loomse toidu ehk liha tootmiseks, mis on aga kordades ressursimahukam. Nii näiteks kulub ühe kilo teravilja tootmiseks üks tonn vett, ühe kilo liha tootmiseks aga 10 t vett ja 8 kg teravilja.

Toiduainete tootmise suurendamist ei piira niivõrd tehnoloogia, masinad ja isegi kütused ning väetised kui looduslikud võimalused. 50 a tagasi oli viljakat põllumaad maailmas ühe elaniku kohta 0,5 ha, prognooside kohaselt väheneb see 2025. aastaks 0,2 hektarini. Huvitav näide on Hiina valitsuse kava toetada oma ettevõtjaid maailma eri piirkondades põllumajandusmaa kokkuostmisel, et nad hakkaksid Hiinale toitu tootma.

Toidu tootmiseks kulutatakse 2/3 maailma veetarbest, niisutatavatel aladel toodetakse 40% maailma toidust. Seejuures on veevaru ühe inimese kohta vähenenud poole sajandi jooksul Aasias kolm korda, Euroopas ja Ameerikas kaks korda!

Maailmas on kaks miljardit alatoidetud inimest, kes saavad toidule kulutada alla kahe dollari päevas. Aeg toob ridamisi uudiseid toidurahutustest maailma eri piirkondades - Mehhikos, Indoneesias, Marokos, Senegalis, Jeemenis. Samal ajal on mitmetes piirkondades kasutamata põllumajandusliku tootmise võimalused, sh Ida-Euroopas ja Eestis.

Mitmetes riikides toimub toiduainete "ületootmine". Peamine probleem on madalad kokkuostuhinnad ja tootmise tasuvus/efektiivsus põllumajandustootja jaoks kui ka kõrge toiduhind/vaesus tarbija jaoks, mis välistab nälgivate inimeste juurdepääsu olemasolevale toidule. Hind, mis vähemkindlustatutele oleks taskukohane, ei ole põllumehele tasuv.

Pikas perspektiivis toiduainete hinnad tõusevad ning käärid nõudluse ja pakkumise vahel suurenevad. Osaliselt on hinnatõusu põhjus ka sisendite - väetiste, kütuse, taimekaitsevahendite - hinnatõus ning ainult lühiajalistest eesmärkidest lähtunud poliitika. Toidunisu hind 1980. a alguses Euroopa turgudel oli 3500-4000 kr/t, 1990. a lõpus aga 1600-1800 kr/t.

See polnud jätkusuutlik ning odavat toitu tarbija rõõmuks toodeti ligikaudu 25 aastat looduse arvel, mullahuumuse ja veevarude vähenemise, väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise järsu suurendamise arvel. Tootmise intensiivistamise tulemusena on ELi põllumajanduse tootlikkus kaks korda suurem, võrreldes ülejäänud maailma keskmisega. Samas on kasvanud surve keskkonnale ning suurenenud probleemid toiduohutusega.

ELi ühist põllumajanduspoliitikat on 1992. aastast mitu korda reformitud ning enamik toetusi on saanud hüvitise tähenduse. Nüüd pöördutakse esialgse eesmärgi, toidupuuduse leevendamise juurde tagasi, aga juba uuel tootmis- ja keskkonnanõuete tasemel. Oleme sunnitud kehtestama täiendavaid keskkonna- ja toiduohutuse nõudeid põllumajandustootjatele, mis tõstavad toidu hinda veelgi ning vähendavad tootmise intensiivistamise võimalusi tulevikus. Täiendavad kulutused hüvitatakse tootjatele (vähemalt osaliselt) erinevate toetustega. Loobutakse mitmetest tootmispiirangutest ja turukorraldusmeetmetest nagu piima tootmiskvoodid, maa põllumajanduslikust tootmisest väljajätmise kohustus, imporditollid teraviljale.

Põllumajandustoetused on aga vähendanud ELi ühise põllumajanduspoliitika populaarsust ja kahjustanud põllumehe kui ülalpeetava mainet avalikkuse silmis. Seda on soodustanud mõnede riikide põllumeeste põhjendamatult agressiivsed ja ultimatiivsed aktsioonid ning "väljapressimispoliitika".

Ometi on toit strateegiline tooraine ja toiduainetega varustamine jääb iga normaalse riigi poliitika üheks oluliseks osaks. Peame rohkem investeerima nn rohelisse revolutsiooni ehk põllumajanduse teadus-arendustegevusse. Perspektiivsed suunad on vee ja väetiste efektiivsem kasutamine, uued taimekahjurite ja umbrohuga võitlemise meetodid, sordiaretus, sh GMO.

Kas ELi riikide SKPst 0,4% põllumajanduse ja maaelu arenguks on palju või vähe ning kas selle vähenemine pärast 2013. aastat 0,3 protsendini võimaldab püstitatud eesmärke saavutada? Meenutagem, et 2006. a kulutasid OECD riigid põllumajandustoetustele 372 miljardit dollarit, samal ajal ületas rahvusvaheline relvakaubandus 1,2 triljoni dollari piiri. Märkimisväärne osa relvakaubandusest käib just kolmandas maailmas, nälgivates piirkondades.

Nendele küsimustele peab oma vastused leidma ELi ühine põllumajanduspoliitika, arvestades ka maailma globaalseid toidumuresid. Viimase aasta kiire toiduhindade tõus aitab ka Eesti tarbijal paremini mõista seda muret ning teadvustab põllumajanduspoliitika olulisust, vaatamata selles hõivatute väikesele osakaalule.

Liberaalne majandus eeldab ettevõtjate panust

2008-06-10

Eestis on valitud liberaalne tee, kus ettevõtteid koormatakse maksudega võimalikult vähe. See eeldab, et lisaks riigi panusele haaraksid ka ettevõtjad ja kodanikud ühiskonna sotsiaalse heaolu ja elukvaliteedi tõstmiseks härjal sarvist.

Juba on näha tervet rida valdkondi, kus ettevõtjad on läinud otseselt kasumit taotlevast tegevusareaalist välja. Näiteks on mitmed Eesti suuremad ettevõtted kujundanud valdavalt sotsiaalse hoiakuga sponsorluspoliitikat ning toetused ei piirdu enam ammu pelgalt embleemi ostmisega suusadressile või ralliautole. Esimesena meenub Hansapanga aktiivne osalus aidsivastastes kampaaniates ja programmis "Noored kooli".

PALK POLE AINUS MOTIVAATOR

Sotsiaalse alatooniga tegevustes osalemine mõjub ettevõtte imagole kahtlemata positiivselt. Kuid vastutustundlikkus ei piirdu kaugeltki mitte metseenlusega. Vastutustundlikkus ja sotsiaalsus on mitmes mõttes muutunud ettevõtete jaoks otsesteks vajadusteks. Olgu siinkohal näiteks paljude ettevõtete, aga ka avaliku sektori asutuste initsiatiiv rajada töökoha juurde laste päevahoiu võimalus.

Viimaste aastate sündivuse kasv on toonud kaasa selle, et töövõtja vaatab üha rohkem tööandja pakutavat laiemal skaalal kui vaid pakutav palgamäär. Üldises lasteaiakohtade puuduses ja lapsehoidjate kalli hinnakirja tingimuses on lastehoid koht, kus tööandja saab ise sotsiaalsust üles näidata. Riigil on kindlasti võimalik omakorda ettevõtjaid selleks ergutada. Kas või erisoodustusmaksu kaotamisega tööandja investeeringult lastehoidu.

PAINDLIKUD TÖÖTINGIMUSED

Lähtuvalt majanduse konjunktuurist on ettevõtjad lähiaastatel töötajate täiendõppe korraldamisel lausa sunnitud vastutustundlikkust üles näitama. Madalad tööjõukulud kasumi allikana hakkavad järkjärgult rivist välja langema, Tegevuse lõpetamise ja tootmise ümberkolimise alternatiiv on paratamatult investeeringud töötajaskonna oskustesse ja seeläbi tööviljakuse kasvu. Siinjuures on tänuväärt idee sotsiaalpartnerite ettepanek vabastada tööandja investeering tasemekoolitusse erisoodustusmaksust.

Kolmas suur tööandjate vastutustundlikkusega seonduv valdkond on töö- ja pereelu ühildamine. Tööandjate Keskliidu korraldatud uurimusest selgus, et ligi kaks kolmandikku tööandjatest leiab, et töötaja töö ja pereelu ühildamine ei pea olema ainult töötaja probleem.

Mida saab aga riik teha, et tööandjal oleks võimalik paremini ühildada oma töötajate töö- ja pereelu? Ilmselt on üks oluline suund hõlbustada osalise koormuse või paindlike töötundidega töötamist ning tööd kõdust ja kaugtöökeskustest.

Siiski ei saa sotsiaalse ettevõtlikkuse arendamise roll lasuda vaid riigil. Riik saab teha teatud soodustusi ja riigijuhid saavad oma hoiakute ja sõnumitega olla mõneti majaka rollis. Kuid ettevõtjana ja kodanikuna saame mõelda, kuidas kaaslasi kollektiivis, perekonnas või mis tahes muus kogukonnas aidata või nõustada.

Andmise rõõm on suurem kui saamise rõõm, väidab vanasõna ning see pole sugugi klišee. Psühholoogid on ammu tõestanud, et inimesed, kes osalevad vabaühendustes ja on sotsiaalselt aktiivsed, on õnnelikumad ja püsivad kauem elujõulised. Ühiskonna arenguga käib kaasas ka see, et üha rohkem ettevõtjaid mõtestab oma eksistentsi lisaks kasumile ka selle kaudu, kuivõrd ta ühiskonnale kasulik saab olla.

Töötud tööturule tagasi

2008-06-06

Riigikontrolli hiljutine audit "Riigi tegevus tööjõuturult tõrjutute tagasitoomisel tööjõuturule" näitas kätte terve hulga kitsaskohti selle probleemi lahendamisel. Esimene probleem, mis silma torkab, on riigi tööturumeetmetega tegelevate asutuste ning kohalike omavalitsuste nõrk koostöö.

Ene Pajula rõhutab vaga õigesti just kohaliku omavalitsuse tähtsat rolli töötuse probleemi lahendamisel. Kui inimestega piisavalt ei tegele, ei jõuagi paljud neist riiklike tööturuteenuste juurde. Omavalitsustel peab olema oma riskirühmadest hea ülevaade ning valmidus neid esmatasandil nõustada. Laiemalt võttes on küsimus omavalitsuste üldises suutlikkuses oma rahvale avalikke teenuseid osutada.

Kes arvel pole, jääb kõrvale

Riigi poolelt on tööturu riskirühmadest ülevaate saamiseks õnneks siiski üht-teist teoksil. Nimelt viiakse sotsiaalministeeriumi tellimusel praegu läbi uuringut, mis peab näitama kätte selle valdkonna kitsaskohad ehk selle, millised lõksud on abivajaja ja tööturu teenuse vahel. Kus on info kättesaamise raskused, kus on tugi väiksem, kui oleks tarvilik jne. Lisaks uuringule on ettevalmistamisel riigi tööturu ühtne infosüsteem, mis liidab kõik tööturuga tegelevate instantside andmestikud tervikuks ja peaks esmakordselt andma põhjaliku ülevaate tööturumeetmete tarbijatest ning nende käitumisest.

Pajula on oma artiklis juhtinud tähelepanu aga veel ühele väga olulisele küsimusele, mille on välja toonud ka Riigikontrolli audit. Nimelt käsitlevad riik ja omavalitsused töötuse puhul riskirühmana ainult neid, kes on end töötuna arvele võtnud, jättes kõrvale riskirühma servas asuva kontingendi, kellel on teatud ajutised raskused ja kelle puhul oleks tulemusliku abi tõenäosus märgatavalt suurem. Siia liigituvad ennekõike sõltuvus probleemidega inimesed, aga ka noored ja tööturult kaua eemal olnud emad. Väikse riigina ei saa me lubada endale sellist luksust, et nii suure potentsiaaliga sihtrühmad nii kergelt tööjõuturult eemale jäävad. Kui vaadata võimalikke lahendusi, siis ilmselt on siin üks koht, kus tuleks rakendada oluliselt enam paindlikke töövorme, nagu näiteks osaajaga töö, mida tööturult mõnda aega eemal olnute tööellu tagasi toomisel oleks paslik rakendada.

On vaja nii raha kui ka odavamaid lahendusi

Kolmas oluline aspekt on nõustamine. Pole saladus, et näiteks sõltuvusprobleemidega töötute seas on palju selliseid, keda tööandjad ei soovi tööle võtta. See kontingent vajab abi. Sama probleem kimbutab noori emasid. Need sihtgrupid vajavad ennekõike sotsiaalse rehnbilitatsiooni või psühholoogilise nõustamise teenust, kus saaks appi tulla just omavalitsus. Paraku on omavalitsuse sotsiaaltöötajate jõudlus vaga piiratud ning haare kitsas, kusjuures see probleem on teravam suuremates omavalitsustes nagu Tallinn.

Sotsiaaltöötajate tulemusteni jõudmine võtab aega, samas on ka kiireloomulisemaid ja vähem kulukaid lahendusi. Näiteks tuleb asuda ravikindlustuse rahast kompenseerima ka sõltuvusravi. Seega, vajakajäämisi tööturunõustanvise täiustamisel on küllaga, seda nii omavalitsuste kui ka riigi tasandil. Küla ja tänava tasandil

Ene Pajula artiklis kirjeldaiud rööturunõustamise pilootprojekt BSF-i raha eest on hea näide sellest, kui oluline on probleemidele vastu astuda rohujuure tasandil. Arvan, et tõenäoliselt liituvad tööturuamet ja löötukassa peaksid uue püsimeetmena pakkuma töötuninõustamise teenust koostöös omavalitsusega. Me ei saa suhtuda töötuse probleemi passiivselt ja oodata, kuni inimene jõuab ahastuses ja depressiivsena toonikassa ukse taha abiraha järele. Vaja on sekkuda varakult ning seda saab kõige edukamalt teha küla ja tänava tasandil. Kui vaatame meie majanduskonjunktuuri ja tõsiasja, et liigume kiiresti tööjõupuuduse faasist tööpuuduse faasi, on vajadus sellise, teenuse järele lausa karjuv.

Palga külmutamine on vastutustundlik

2008-06-05

Tervitan õiguskantsleri seisukohta parlamendiliikmete palga külmutamise asjus. IRLi ettepanek jõudis saadikute palga külmutamisest järgmisesse faasi, kus õiguslikud takistused on kõrvaldatud ja edasine sõltub poliitilisest tahtest.

IRLi soov palgad külmutada on kujunenud olukorras vastutustundlik ning terve mõistuse ja avaliku õiglustunde kohane. Palkade külmutamise eelnõu tuleb anda menetlusse veel enne istungijärgu lõppu ja see tuleks vastu võtta varasügisel.

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon esitas Riigikogu esimehe Ene Ergma ettepanekul 12. mail koalitsioonipartneritele ettepaneku külmutada praeguse Riigikogu koosseisu palgad. Ergma ettepaneku kohaselt peab praeguses olukorras ka Riigikogu ise olema ühiskonnale eeskujuks ega saa jääda riigi kokkuhoiupoliitikast kõrvale. Riigikogu esimehe ettepanek oli külmutada saadikute palk kuni järgmiste Riigikogu valimisteni 2011. aastal.

Intervjuu: Tõnis Lukas: oleme suhteliselt surnud seisus

2008-06-04

Remondi järele karjuvas Kaagvere erikoolis ja Kammeri koolis lubatud suurt remonti ei paista. Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasel tuleb riigikoolides kõige hullemad puudused lappida väikese B-plaaniga.

Mida ütlete eluohtlikes tingimustes õppivatele Kaagvere ja Kammeri kooli õpilastele koolimajade põhjaliku remondi kohta nüüd, mil riigieelarve on kärbitud ja riigi eelarvestrateegiagi aastateks 2009–2012 valmis?

Kaagvere ning Kammeri kool on Riigi Kinnisvara ASi (RKAS) rahastatavate objektide nimekirjas ja rahandusministeerium on seisanud RKASi kõik kooliinvesteeringud.

Loomulikult tegeleme iga päev sellega, et põhjendada: suur osa RKASi aktsiakapitalist ja suur osa selle ettevõtte moraalsetest kohustustest on olnud seotud haridusobjektidega. RKASil on juba valmis Viru vangla ja muud objektid ka, aga riigikoole ei ole üldse ehitatud…

Kui rahandusministeerium sulgeks praegu silmad selle ees, et riigikoolid on olnud vaeslapse osas, ja siit õgvendusi teeb, aga muud objektid ikka kerkivad, siis on tegemist RKASi moraalse pankrotiga.

Kas haridusministeeriumi eelarve kannatab selle välja, kui RKAS hakkab riigikoole remontima?

Raha tagasimaksmine ei oleks nii suur probleem, sest rendimaksete jaoks oli meil raha planeeritud ja nende tagasimaksete jaotus aastate peale isegi rasketel aegadel on mõeldav ära kanda.

Küll aga on riigi rahandusspetsialistid raamatupidamistoimkonna ettepanekul praegu seisukohal, et kõik valmivad objektid tuleb täismahus kanda tasakaaluarvestusse. See tähendab kõigi nende investeeringute lisamist eelarve koormusse ja võib öelda, et niisugusele raamatupidamislikule tarkusele haridusministeeriumi eelarve vastu ei pea.

Seetõttu pole ka avalikkusel mõtet väga tõsiselt võtta mõne rahandusspetsialisti juttu, et nojah, läheb tasakaaluarvestusse küll, aga see on haridusministeeriumi otsustada, mis on prioriteet – kas maksta õpetajatele palka või ehitada riigikoole.

Mis on haridusministeeriumi prioriteet?

Järgmise aasta eelarve piirsummades on meile tehtud ettepanek, et peame tuleval aastal selle aasta püsikuludega võrreldes 841 miljonit krooni väiksema rahaga hakkama saama. Meile on esitatud võimatu ülesanne, sest tingimustes, kus meil tuleb nii tohutus summas vähendada püsikulusid, ei ole võimalik hakata midagi uut ehitama.

Oleme suhteliselt surnud seisus juhul, kui valitsus ei otsusta naasta kokkulepitud printsiipide juurde, et haridus on prioriteet.

Olukorras, kus plaane tuleb kärpida, oleks vaja kokku leppida, et tulevikku suunatud valdkonnad ei läheks automaatsete kärbete alla. Vastasel juhul on haridusministeeriumil üksi võimatu kokkulepitud ülesandeid täita. Haridusvaldkonna proportsioon eelarves peaks kasvama, nii nagu on koalitsioonilepingus kokku lepitud.

Kas kasvab?

Mul ei ole ametlikku kinnitust, et rahandusministeerium on sellega arvestanud. Pigem on haridusministeeriumi eelarvet vaadatud suhteliselt tehnokraatlikult ja antud meile ülesanne Euroopa tõukefondide raha vastu võtta.

Aga kui meile antakse ülesanne see raha kindlasti ära kasutada, kuid riigipoolseks omafinantseeringuks raha juurde ei anta, siis tuleks see võtta püsifunktsioonide arvelt, mis ei ole moraalne.

Nüüd tuleb suured investeeringud otsustada ajal, kui hea peremees ei paneks kogu raha ehitamisse, vaid heade spetsialistide kinnihoidmisse, et õpe ei kannataks. Ma ei pea palgakulude arvelt investeerimist mõeldavaks. Aga sellise puhtmatemaatilise ülesande on rahandusministeerium meile esitanud.

Mis saab nüüd Kaagvere ja Kammeri kooli eluohtlikust elektrisüsteemist ja olematust tuletõrjesignalisatsioonist? Kas haridusministeeriumil on remonti vajavate riigikoolide asjas B-plaan?

Meil on plaan B, aga see puudutab Euroopa tõukefonde. Haridusministeeriumil ei ole enam aastaid planeeritud ühtegi investeeringukrooni tõukefondide kõrvalt. Katsume muuta tõukefondide raha planeeritud jaotust ja siis selle raha laiali pudistada. See tähendab aga muret päris mitmele objektile, mis pidid korda saama.

Aga vähemalt osa sellest rahast läheb neile, kes on RKASi hammasrataste vahele jäänud, ning nii saab neis koolides mingid tööd ära teha. Kaasa arvatud näiteks Kammeri kool, kus vähemalt ühiselamus saab midagi korda.

Kas valitsus leiab raha teaduskeskuse Ahhaa hoone ehitamise toetamiseks?

Ütlen selle peale kindlasti ahhaa … või isegi ohhoo.

Ütlesite seda kurva häälega.

Jah. Nüüd, kui haridusministeeriumil pole mingeid väljavaateid uute objektide rahastamiseks ja tuleb kokku võtta püsikulusid, on väljapoole Euroopa tõukefonde jäävate uute objektide rahastamine kindlasti kogu valitsuse ühine otsus.

Praegu tundub mulle, et ka kogu valitsus suhtub sellesse asja kui liiga kaelamurdvasse trikki.

Sest mäletate veel eelmise nädala debatti, kas kunstiakadeemia uus hoone saab raha või ei. Kunstiakadeemia vajas lisavahendeid tõukefondidele, aga kuna lisavahendite võimalust ei ole, siis jääb arhitektuurikonkursil välja valitud projekt tõenäoliselt teostamata.

Praeguses olukorras uute objektide alustamine on väga erakordne ja selle erakordsuse peab otsustama valitsus. Haridusministeerium sisemiste reservide varal seda kindlasti teha ei saa.

Mida võiks muudes valdkondades tegemata jätta, et haridusministeerium hädavajalikeks investeeringuteks raha saaks?

Kõik ministeeriumid on raskes olukorras, sest plaanid tehti ju õitsval ajal, nüüd tuleb neid aga vähendada.

Valitsus peab otsustama, kus ta saab rohkem lihasse sisse lõigata. Väidan, et hariduses ja teaduses, arvestades valitsuskoalitsiooni senist retoorikat ja ka avalikkuse ootusi, ei ole võimalik nii sügavale lihasse lõigata kui mõnes muus valdkonnas midagi tegemata jättes.

Otsused, mis on ühiskonnale lähiaastatel olulised ja mis vähem olulised, peab tegema valitsuskoalitsioon.

Kas Isamaa ja Res Publica ministrina olete valitsuses võrdväärne või dikteerib otsuseid Reformierakond?

Seda kindlasti öelda ei saa. Eriti veel asepeaministrina pean ütlema, et valitsuses on mul võimalik väga aktiivselt kaasa rääkida ja valitsuspartnerite koostöö on väga hea.

Valitsuse laua taga ei ole üldse teemaks, mis erakonda keegi kuulub. Perspektiivide seadmine lähtub sellest, kas kogu valitsus möönab, et mõnd valdkonda on praegu tarvis rohkem eelisarendada ja mõni võib oodata.

Siin erakondlikku jaotust üldse välja ei tule, valitsus töötab erakondlikus mõttes väga erapooletult.

IKT ettevõtete koduturuks saagu Euroopa Liit!

2008-06-01

Nagu kolm venda Pikkjalg, Osavkäpp ja Teravsilm Eesti Ennemuistsetest juttudest, kes läksid laia maailma õnne püüdma ning said oma oskustega hästi tasutud, tuleks ka Eesti IKT-ettevõtetel senisest märksa enam liikuda välisturgudele. Välisturge tuleb otsida ühelt poolt oma toodete turustamiseks, teiselt poolt odavate programmeerijate töö sisseostmiseks.

Eestis on 30-miljardilise kogu käibe juures kokku ligi 2000 infotehnoloogiaga tegelevat ettevõtet, kellest viiesajal on rohkem kui üks töötaja ning IKT sektor annab ligi viis protsenti sisemajanduse koguproduktist. Enam kui miljonikroonise aastakäibega IKT-firmasid on samuti poole tuhande ringis, kellest 150-l ulatub aastakäive üle 10 miljoni krooni. Telekommunikatsioon ja selle lisateenused moodustavad kogu IKT turust ligikaudu poole. Riistvara müük annab kolmandiku ja ülejäänud 17 protsenti on reaalne IKT ehk tarkvaraarendus ja infosüsteemide integreerimine.

Eestis on orienteeruvalt 10 000 spetsialisti - programmeerijat, tarkvaraanalüütikut või projektijuhti, kellest 7000 töötab reaalse IKT alal. Maailma mastaabis on meie IKT spetsialistid arvuliselt küllalti väike inimresurss. Näiteks Eestist elanike arvult umbes neli korda suuremas Singapuris töötab IKT alal 120 000 inimest.

Nüüd, kui pärast ehitusbuumi ning Lääne-Euroopast odavamate tootmiskulude ja kiirelt arenevate majandustele iseloomulike nähtuste poolt tekkinud järsk tõus on muutunud mõõdukamaks majanduskasvuks, panevad kitsenenud olud paratamatult ettevõtjaid ja majandusinimesi mõtlema uutele toodetele ja turgudele, sest IKT on kahtlemata üks suurima lisandväärtusega majandusharusid ja konkurents on tihe. Siit ka küsimus: kas IKT-d mõjutava kasvu aeglustumise tingimustes võiks kujuneda sektorist Eesti majanduse mootor? Sest selleks, et luua suuremat väärtust, on meie jaoks eriti oluline keskenduda ainult kõige suuremat lisandväärtust andvatele tegevustele ja maksimaliseerida selle läbi kogu majanduse efektiivselt.

Majandusveduriks koduturu laiendamisel
IKT sektorit saab pidada üheks majanduse veduriks, kui ta moodustab vähemalt 7 protsenti sisemajanduse koguproduktist. Reaalne on, et viie aasta jooksul peaksime selle sihi võtma eesmärgiks. Samas on selge, et üksnes Eesti turule tootvate ettevõtetega IKT-st majanduse juhtivharu ei saa, kuna siinne turg on selleks väike. Oluline muutus mis tuleb teha on, et peaksime seetõttu koduturuna käsitlema mitte Eestit vaid Euroopa Liitu. Koduturg on turg, kus tuntakse igat pisiasja ja Euroopa vana majanduse ettevõtete jaoks tehnoloogia abil efektiivsuse tõstmine on kriitiline küsimus. Samuti Euroopa oma riiklike hangetega on turg, kuhu toodete nimel peaksid Eesti ettevõtted end fokusseerima. Juhul muidugi, kui me tahame, et IKT saaks majanduse veduriks

Kõige paremad ekspordivõimalused on tarkvaraarendusega tegelevatel ettevõtetel. Telekomiettevõtete ekspordipotentsiaal on väike, kuna Eesti telekomituru hiiud on kõik mõne rahvusvahelise kompanii osaks, mille omanikel on tütarfirmad seal, mida peame oma ekspordituruks. Iseendaga konkureerimisel ei ole ju jaoks mõtet.

Riistvaraga kauplemine on samuti siseturule suunatud haru, kus konkurents on tihe ja kasumimarginaal on väike. Äri teeb keeurliseks ka see, et kaup on „kiiresti riknev". Masinatega kauplemine näeb välja enamalt jaolt kas detailide või tervikseadmete importimise ja siin juurdehindlusega edasi müümisena. Seevastu tarkvaraarendus on valdkond, kus Eesti IKT-ettevõtted saavad leida omale suuremaid välisturge ning olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised. Tänase seisuga on veel aga ka koduturu vajadused täielikult rahuldamata ning ekspordimahud on jäänud kasinaks.

Uute võimaluste otsimiseks alustab Arengufond sügisel seireprogrammi, mille ülesandeks on leida maailmast üles need kohad, kus meie IKT tööstus on konkurentsivõimeline. Suurima programmi poolt loodava väärtusena näen ennekõike argumenteeritud eesmärkide ja konsensuse tekitamist ettevõtete vahel, kuhu ikkagi suunata meie IKT sektori fookus.

Programmi koostamisel ja fookuse kujundamisel Arengufondile tuleb olulisimate partneritena kaasata Infotehnoloogia- ja Telekommunikatsiooni ettevõtete Liitu (ITL) ja ülikoole. Vaid nii saame tekitada väärtusahela, mis algab ülikoolist ja lõppeb ekspordivõimeliste ettevõtetega.

e-Eesti kasutamata konkurentsieelis
Eesti tarkvaraarenduse omapära on, et suure osa IKT-ettevõtete käibest moodustavad riigisisesed avaliku sektori tellimused. Mahukad riigihanked sealhulgas e-Eesti arendamine on kujundanud ka tarkvaraarendusettevõtete tooteportfelle ja samas mõjunud ka pärssivalt ettevõtete ekspordivõimele.

Avaliku sektori hangete puhul on tellimuses küllaltki täpselt ette öeldud tellimuse sisu, ettevõtte osaks jääb vaid müüa tunnitööd ning juba varem planeeritud süsteem valmis ehitada. Riigihanked eeldavad kõrget tehnoloogia tundmise taset, kuid mitte niivõrd mahukat turundust ja müügitööd, seetõttu enamik ettevõtteid on valdavalt orienteeritud rätsepatööna valmistatavate lahenduste tegemisele siseturul. Välisturgudele sisenemisele keskendutakse vähe, sellega seotud riskide võtmises ollakse äärmiselt tagasihoidlikud. Provotseerivalt võiks küsida, mitmes IKT ettevõttes on palgal tootearendusjuht või ekspordijuht?

Täna ei ole ühtegi Eesti kapitalil põhinevat tarkvaraarendusettevõtet, kelle kaubamärki võiks pidada arvestataval määral rahvusvaheliselt tuntuks. Ainuke laiemalt tuntud märke on e-Estonia, mida endiselt käiakse vaatamas ja uurimas. E-Estonia taga on avaliku sektori e-teenused ja selles vallas on meie IKT ettevõtete kompetents maailmatasemel. Olen seisukohal, seda teadmust tuleks senisest märksa rohkem ära kasutada toodete ja teenuste välisturgudele müümiseks.

Meie ettevõtted peavad saama piisavalt tugevaks, et hakata osalema peatöövõtjatena suurtes rahvusvahelistes hangetes, näiteks Euroopa Liidu hangetel. Et see saaks sündida, peame oluliselt suurendama sektori võimekust, leidma võimalusi, kuidas suurendada tööjõu baasi.

Tööjõud - arengu seisukohalt kõige kriitilisem
Eesti IKT sektorit iseloomustab tugev tööjõu nappus. Hõivatute osakaal kogu tööhõivest on ligikaudu 1,5 protsenti. Näiteks Rootsis on vastav näitaja 4 protsenti - suhtarvult on seal peaaegu kolm korda rohkem spetsialiste kui Eestis.

Sektori tööjõuressursid on piiratud ja lähitulevikus spetsialistide olulist kasvu ette näha ei ole. Praegu on meie tarkvaraarendusettevõtetes tööl umbes 7000 spetsialisti ja 2008 aasta lõpuks prognoositakse, et lisandub kuni 1000 vaba töökohta. Tööjõukulud aga ei vähene, kuna levinuim moodus vabade kohtade täitmiseks on üleostmine konkureerivatest ettevõtetest.

Väljapääsmatu samm oleks IKT erialade senisest veelgi intensiivsem populariseerimine kutse- ja kõrgkoolides, kuna tööjõupuudus on tekitanud olukorra, kus ettevõtjad on sunnitud palkama juba bakalaureuse teise ja kolmanda aasta tudengeid. Ühelt poolt tuleb õpingute ajal reaalse töökogemuse saamine ja raha kasuks, samas suunatakse väheste oskustega tudengid ettevõtetes tegema kõige lihtsamaid töid, mis võtavad ära palju õppetööks vajalikku aega, samas arendavad töötajat väga vähe ja tekib tööjõuturul nõiaring. Tulemuseks on, et ülikoolilõpetajate oskuste tase on kehvem näiteks Soome tudengitega võrreldes ja suur hulk õpingute ajal tööle läinud üliõpilasi langeb koolist välja. Õpingute ajal lihttööle suundunud tudengite kvalifikatsioon, kas siis ülikoolidiplomiga või ilma, ei vasta paratamatult pikas perspektiivis ettevõtete nõudmistele.

IKT erialade tudengite arv on pidevalt suurenenud. 2001. aasta seisuga õppis Tallinna Tehnikaülikoolis, IT Kolledžis, Tallinna Ülikoolis ja Tartu Ülikoolis kokku ca 3600 erineva infotehnoloogiaga seotud eriala üliõpilast. 2006. aastal olid vastav number ligi 4100. 2007. aastaks oli õppurite koguarv küll langenud 3800 tasemele, muutuse põhjustas vanadelt õppekavadelt uutele üleminek ja sellega seoses hulga sisuliselt õppetöö katkestanud, kuid veel kooli nimekirjas olevate tudengite eksmatrikuleerimine

Riigi koolitusttellimuse suurendamisele seab omad piirid õppejõudude puudus ja olemasolevate ülekoormatus. Koolitustellimuse suurendamine annab esmaseid tulemusi alles minimaalselt 3-4 aasta pärast. Ehkki ettevõtjatega koostöö vallas on märgata ka esimesi edukaid samme, on lisaks koostööle ettevõtjatega vajalik välismaalt õppejõudude sisse toomine. Positiivse koostöönäitena tooksin Tallinna Tehnikaülikooli ja AS-i Webmedia veebiteenuste aine õpetamise, mis on nii tudengite kui ka õppejõude poolt leidnud väga positiivset vastukaja. See ei ole aga kaugeltki ainus näide, sarnaseid koostööprojekte võib leida pea-kõigist ülikoolidest, kus IKT erialasid õpetatakse.

Liigume väärtusahelas edasi
Et tulemused tuleksid kiirelt on võimalus rahvusvahelistel hangetel osalemiseks ettevõtete konsolideerimine, konsortsiumite loomine. Seda teed on läinud näiteks Microlink, kes on moodustanud liidu Eesti Telekomiga.

Teise võimalusena on räägitud spetsialistide võõrtööjõuna riiki toomisest. Siinkohal tahaksin rõhutada IKT tööstuse omapära, tootmisprotsesside keskkonnaks on arvutivõrk. Tarkvaraarenduses ei pea importima tööjõudu, saab importida ka tööd.

Tootmisahelas madalamal asuvaid lihttööd, näiteks programmeerimise saab osta sisse sealt, kus koodikirjutajad on odavamad ja töökäsi on rohkem outsourcimise teel. Suurimad odava tööjõuga IKT-outsourcimise riigid on India, Pakistan, Rumeenia, aga ka Ukraina ja teised meile küllaltki lähedal asuvad endised Nõukogude Liidu maad. Erinevalt vanale majandusele, kus allhanke tellimisele lisanduvad ka suured logistikakulud ei ole see infotehnoloogia puhul nii, sest transpordikeskkond on Internet ja transporditav väärtus on virtuaalne.

Üleüldine outsourcimise mudelite peale üleminemine eeldab sektori küllaltki ulatuslikku ümberstruktureerimist.

Outsourcimise jaoks peame spetsialiste tootmisahelas astme võrra ülespoole liigutama, nad peavad hakkama tegelema protsesside planeerimise ja juhtimisega. Ümberstruktureerimine ei puuduta mitte ainult ettevõtteid, foookust tuleb muuta ka IKT hariduses, mis rõhub praegu programmeerimispõhisusele. Kui ettevõtluse nõudlus muutub, tuleks riigil korrigeerida oma tellimust.

Olen veendunud, et meie IKT sektori ekspordisuutlikkuse ja konkurentsivõime võti peitub odava tööjõuga riikide programmeerijate enda jaoks kasulik rakendamine. Täna on valdav enamus meie spetsialistidest programmeerijad ja analüütikud, seega infotehnoloogia mõistes lihttöölised. Meie spetsialistide hooleks jääks tootmisahelas kõrgemal asuvamad ja ühe töötaja kohta märksa rohkem lisaväärtust loovad protsessid.

Andmed Eesti IKT turu kohta pärinevad Vaho Klaamanni ettekandest Informaatikanõukogus 17.12.2007.

Meresõidu võimalikkusest Haapsalus

2008-05-31

Hea lehelugeja, olen positiivselt üllatatud Viktor Siilatsi võimest kirjeldada ja ette kujutada lihtsaid igapäevaseid asju justkui ülisalajasi ja keerukaid vandenõuteooriaid. Need teooriad sobiksid kull pigem ulmekirjanduse või ulmefilmide valdkonda kui Lääne Elu arvamusküljele, kuid ega ühele lehele tee žanrivaheldusrikkus kevadisel ajal sugugi halba.

Kui asjast veidi tõsisemalt rääkida, pean oma kohuseks mõned suuremad ja markantsemad pooltõed siiski ära seletada või ka ära parandada.

Alustagem siis vandenõuteooriatest. Viktor Siilats kirjeldab värvikalt küll salajasi kirju, salanõupidamisi ja isegi salajast volikogu istungit jõuluajal. Teab ju iga lapski, et linnavalitsuse kirjavahetus on avalik. Ka volikogu istungite päevakorrast teavitatakse volinikke ja avalikkust vähemalt kaks nädalat ette. Volikogu istungite kava on aga vist teada peaaegu aasta ette.

Huvitav on ka Siilatsi teooria nii minu kui ka linnapea sugulus- ja parteisidemete toimimisest, mida isegi ajakirjandus üritab varjata. Tuleb justkui välja, et majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ei juhi mitte minister Juhan Parts, vaid nähtamatuid niite tõmbavad hoopis Kallasvee ja Danilov Haapsalust.

Olen valmis võtma kangemapoolset mürki selle peale, et iga ajakirjandusväljaanne oleks valmis kõigest korruptiivsest Haapsalu linnavalitsuses ja ministeeriumides kirjutama, mitte seda lugejate ja uurimisorgam'nite eest varjama.

Aga ehk aitab siin selleks korraks ulmekirjanduse retsenseerimisest ja räägiks ka tõesti sellest ütlemata lollist olukorrast, kuhu Haapsalu merelinnana sattunud. Tuleb tunnistada pattu, et olin mina omal ajal tõesti üks neist, kes Grand Holm Marina (GHM ) tekkimist Haapsallu kahel käel tervitas ja sellele ka võimalusi mööda kaasa aitas.

Alles selle aasta märtsis lootsin, et mingisugune kompromiss ja kokkulepe sadamate vahel võib sündida, ja saatsin ka kõigile asjaosalistele (sh Viktor Siilatsile ll. märtsil) laiali meili infoga väikesadamate toetamise programmi avamise kohta, mille eelarve oli 30 miljoni krooni.

Programmist olid toetust taotlema oodatud projektid, millega investeeritakse väikesadamaisse ja nende tegevust toetavasse infrastruktuuri, et mitmekesistada piirkondade külastusvõimalusi. Kas oleks olnud paremat võimalust teha koostööd linnal ja sadamail omavahel ning abiraha toel teha esialgsed hädavajalikud tööd sadamate kooseksisteerimiseks ja opereerimiseks?

Müts maha tehtud töö ja nähtud vaeva eest, kuid sellest peaks hr Siilats ometi aru saama, et see töö ja vaev ei anna talle ega ka kellelegi teisele õigust ebaausate võtetega "kottida" oma partnereid, naabreid, konkurente ning isegi linnavalitsust ja volikogu. Seda on aga kahjuks GHMi sündimisest saadikjuhtunud. Olgu see siis akvatooriumi süvendamine koos naabritega, neilt kai rentimine, linnaga asjaajamine või mõni muu tegevus, ikka ja alati oskab Siilats teha ühel hetkel mõne mereröövelliku ,,metssigaduse", mis teiselt osapoolelt igasuguse soovi koostööd teha

ära võtab. Ja ongi püha sõda valla päästetud.

Soovin jõudu ja meelekindlust kõikidele sadamaomanikele ja sadamaoperaatoritele Haapsalus oma asja järjepideval ja mõistlikulajatnisel. Ükskord võidabõigus ja õiglus ju niikuinii ja Haapsalu taastab taas oma tõsiselt määritud sada malinna nime. Teavad ju kõik need, kes vähegi merega seotud, kui lihtne on kaotada sadamalinnal oma mainet ühe hooaja segaduste tõttu ja kui mitu hästi korraldatud suve selleks on vaja, et kord kaotatud mainejälle taastada. Võtmesõnaks saab siin olla koostöö ja need, kes koostööd teha ei taha või ei oska, määravael ennast ise väljasuremisele.

Intervjuu: Kaitseminister Jaak Aaviksoo vabadussamba kohta: "Kollektiivne õnnelikuks tegemine pole ülim eesmärk."

2008-05-31

Kaitseminister Jaak Aaviksoo jõudis pronkssõdurisaaga just unustada, kui juba langes sülle uus monument – vabadussammas. Kirglikud vaidlused ja eelarvekriis raskendavad ühemõttelise sümboli kerkimist.

Jaak Aaviksoo, kas saate kindlalt öelda, et vabadussammas tuleb?

100% ei saa keegi garanteerida, aga kaitseministeerium ja mina tegutseme, et riigikogus otsustatud sammas ka püsti saaks.

Tegutsete selle nimel ministrina. Kas Jaak Aaviksoo kodanikuna on sama meelt, mis minister Aaviksoo?

See on spekulatiivne arutelu. Pean isiklikud ja ministriasjad ühitama sel määral, et ei tekiks konflikte, mida ma välja ei kannata. Siiani pole põhjust kurta. Olen veendunud, et Vabadussõja võit ja tähendus väärib mälestamist viisil, nagu riigikogu on kavandanud.

Kumb surve on kõvem: iga hinna eest ehituse algusega venitada või novembriks ikka valmis?

Huvirühmasid on erinevaid, aga mõlemad nui-neljaks-huvirühmad ei ole väga suured. Küsitluste põhjal ütleb enamik inimesi, et sammas võiks tulla. Et mälestus on seda väärt. Äärmuslikke lähenemisi leidub, aga need on selgelt marginaalsed.

Kõik kärbivad kulutusi, aga teie vabadussammast ei puudu keegi. Teil häbi pole?

Asju, mis kavandatud kujul ellu viiakse, on riigieelarves enamus. Räägime 100miljardilise eelarve juures 3miljardilisest kärpest. 97 miljardit läheb ju ettenähtud plaanide kohaselt.

Palju ikkagi maksab vabadussamba projekteerimine, ehitamine, haljastus ja kõik muu kokku?

Kui projekt algas, siis teadsime enam-vähem kulutuste suurusjärku. Klaassammas tuleb 50 miljoni krooni taha. Toona võtsin valitsuse ees poliitilise vastutuse, et kogukulutus peab mahtuma 100 miljoni krooni sisse. Eks üllatusi on mäe seest juba tulnud ja eri ametkonnad on oma nõudmistega eelarve juba üpris pingeliseks teinud. Aga praegu liigume arusaamises, et meil õnnestub sammas 100 miljoniga ikka ära teha.

Aga käibemaks?

See peab ka seal sees olema. Kuigi tšehhid esitasid esialgu käibemaksuta arve. Muidugi on ka tahtmine platsi alt soojaks kütta, aga see ületab mõistlikkuse piiri. Praegu on vaidluse all, kas paneme valguse postide otsa või peame süvistama konstruktsioonidesse. Hinnavahe on viis korda. Vaidluskohti on veel. Ma pole seni nõustunud mitte ühegi lisataotlusega.

Milliseid üllatusi on tulnud?

Eskarpmüüri seisundit oli varem väga raske hinnata – kas selle taastamine maksab 1,3 või 5 miljonit. See on üks potentsiaalse kallinemise koht. Geoloogilised uuringud on näidanud, et osa mäeküljest on turbakihi peal, mida peab täiendavalt kindlustama. Ka selle maksumus on veel lahtine. Ka trepi konstruktsioon võib minna oluliselt kallimaks. Nüüd peab kooskõlastajatega kauplema. Arvestades avalikku huvi, teeb iga ametkond oma tööd nii hästi kui oskab. Aga hea töö on kallim kui kehv töö.

Kas tšehhidega lepingus on punkt, et kui Eesti seiskab ehituse, saavad nemad kogu raha või teatud osa sellest kätte?

Ütlen natuke umbes, aga kui me ühepoolselt lepingu üles ütleks, peame pool raha ikka maksma. Kõige töömahukam osa on projekteerimine, tehnoloogia väljatöötamine, vormide valmistamine jne. Aga argumente, mis paneks projekti seisma, ei ole veel ilmnenud. On siiski väga palju inimesi, kes usuvad vabadussambasse. Meil pole õigust neid petta. Nende suhtes on õige projekt ikkagi lõppjaama viia.

Täna on 28. mai. Kui suur on ajaline surve? Millal saab öelda, et enam ei jõua sammast novembriks valmis?

See võib tekkida igal ajahetkel. Eks teatud puhveraeg on sisse planeeritud. Päris nii ikka ei ole, et töömehed võtavad 28. novembri varahommikul alles tellinguid maha. Üllatused on võimalikud. Ma ei välista, et nii tehniline kui ka poliitiline pool peavad maha istuma ja otsustama, mida teha.

Kui tihti olete mõelnud, et ajaline, rahaline ja avalikkuse surve on nii suured, et targem oleks vabadussamba projekt külmutada?

Ma ei mõtle sellele tihti. Mõtlesin riskid kohe algul läbi. Eks alati tuleb kaaluda ka, et kui 28. novembriks valmimine on ebamõistlikult kallis, siis on targem see valmis ehitada 24. veebruariks. Või mõneks teiseks tähtajaks. Siis on vaja maha istuda ja arutada. Esialgu selleks põhjust pole. Praegu ei teeks aja mahavõtmine midagi paremaks.

Arheoloogid pidasid mitu korda aru, oli nii- ja naa-arvamusi. Aga see polnud seotud väga suurte kuludega.

Arheoloogidest ülesõitmine oli pretsedenditu. Kunagi Mart Laar puhastas pintslikesega Tallinna varemeid. Seegi kiriku säilmed on klaasi all. Kuidas nüüd vabadussamba alune nii kiiresti ebahuvitavaks kuulutati?

Ma ei ole arheoloog. Ma ei oska kaalutlusi hinnata. Need olid ka omal ajal peidetud, mitte avatud konstruktsioonid. Need olid sisemised tugimüürid, mille väärtus tõenäoliselt pole siis nii suur, et neid säilitada. Kuskil on ju mõistlikkuse piir.

Kas eesmärk on püha?

Ma ei tea, mis on argumendid. Iga kord, kui maast midagi leiame, uurime seda. See oli spetsialistide otsus, mina ei oska seda kommenteerida. On idee markeerida graniidil müüride asupaik. See tundub mõistlik. Eks see kõik ole kompromiss. Tuleb kaaluda, kas jätta müür 50 cm kõrgemaks või madalamaks või jätta sammas püstitamata. Ka seda tuleb kaaluda. See on kultuuriväärtuste ameti ja muinsuskaitsjate rida. Ka nende arvamused on lahku läinud.

Ja peale on jäänud peaminister Andrus Ansipi - Aaviksoo telg?

Me ei kuulu sinna nõukogusse. Eks ma tean ka inimeste seisukohti, kuid neid on inimeste endi käest palju mõistlikum kuulata.

Kui palju tunnete, et kaitseministeeriumis või valitsuses keegi töötab samba vastu?

Ma ei usu seda.

Aga kui teie oleks rahandusminister, kas siis oleks lihtne võtta vabadussamba 100 miljonit eelarvekärpeks?

Selliseid võimalusi on 100 miljardi krooni suuruses eelarves palju. Sammas on poliitiliselt väga nähtaval kohal. Ilmselt pole saladus, et riigikogu erakonnad suhtuvad sambasse eri entusiasmiga. Mõnele ei meeldi vabadus, mõnele sammas ja mõnele võit. Tasakaalupunkt on täna samas kohas, kus 2005, kui riigikogu otsustas vabadussamba ehitada. Ka täna on 2/3 samba poolt. Kas see on piisav, ma ei tea. Aktiivseid vastutöötajaid kaitseministeeriumis pole. Kuigi kindlasti on inimesi, kes tahtnuks näha teistsugust sammast.

Kuidas te eksrektorina hindate, et Eesti Kunstiakadeemia ehitus lükkub rahapuudusel edasi, vabadussamba oma mitte?

See on kunstlik vastandamine. Tuleb langetada poliitilised valikud.

Haridus pole piisavalt tähtis?

Need pole ausad vastandused. Võime ju ka küsida, miks osteti radar, aga aidsihaigetele anti kaks korda vähem raha? Nii võib küsida, aga sellele ei pea vastama, sest küsimused pole korrektsed.

Kunstiakadeemia vajab tänapäevaseid ruume. Enamik ülikoole on oma ruume parandanud. Aga nii pompoosse ehitusega pole teised ülikoolid veel välja tulnud. Sestap peame seda käsitlema natuke teises võtmes.

Kui saaksite aega tagasi kerida, kas teeksite vabadussamba konkursi tingimuste kirjutajates ja sisus muudatusi?

Tingimused loodi enne mind. Tagantjärele tarkusena tundub, et võib-olla oleks pidanud arhitektide liidu kaasamise selgemalt kirja panema. Ametnikud mõistsid kohe, kui tundlik on see teema, ja tingimused telliti arhitektide liidust. Tulemuseks on ikkagi konflikt arhitektide liiduga. Häid ideid selle vältimiseks pole.

Palju kriitikat sai komisjoni koosseis. Oli variant, et sinna kuuluks vaid erapooletu kunstirahvas. Aga on ka teada argumentatsioon, miks kaasati poliitikud – iga otsus oleks siis poliitiliselt konsensuslikum. Võib-olla väliseksperdid oleks võinud moodustada komisjoni, kuid ka siis on teada oponentide argumentatsioon. See on meie võidusammas ja mida väliseksperdid oskavad selle kohta öelda.

Kas valitsuses on keegi soovitanud vabadussamba projekti külmutada?

Eiii ole... (ütleb mõtlikult – U. S.)

See polnud väga veenev...

Kabinetis on inimesi, kes pole sel teemal sõna võtnud.

Olete läbi mõelnud olukorra, kui sammas on valmis ja tõesti tundub Vabaduse väljakul liiga pirakana?

See on subjektiivne arvamus. Mul pole vastavat kompetentsi. Usaldama peab arhitekte.

Milliseid? Ühtede arvates ongi see liiga suur!

No ikka neid, kes on kutsutud ja seatud. Saame tugineda detailplaneeringule. 1939. aasta konkursil plaaniti ka 69meetrist sammast. Praegune kõrgus on määratud paviljoni ja Moskva kohviku karniisi joonega.

Kui pika garantii tšehhid annavad?

No 100 aastat kindlasti. Lisaks saame veel terve hulga varuosi ja plaate, mida välja vahetada.

Hakkab keegi sammast ööpäev läbi valvama?

Sambavahti ei tule, aga korrastada ja koristada on seda vaja küll.

Häirib teid, et sammas pole rahva ühendaja, pigem tülliajaja?

Me ei ela ühiskonnas, kus kollektiivne õnnelikuks tegemine on ülim eesmärk. Sambad ja sümbolid peavad ühendama ning küllap ka ühendavad. Oleme haritud ühiskond ja pärast otsuseid enam rusikatega ei vehita.

Millal läheb ehituseks?

Formaalselt tahaks juuni alguses saada ehitusluba. Liiga palju pole aega atra seada.

Tšehhid on ootevalmis?

Nad valmistavad samba ja võtavad töö üle platsi tasapinnast 2,8 m allpool, kuhu tuleb vundament. Eelnev töö on Eesti vastutada.

Olete kindel, et sammas jääb Eesti rahvast rõõmustama?

Selleks on see tehtud ja selleks ta saab olema. Ma ei näe põhjust, miks temast ei peaks kujunema sammas, mis jäädvustab meie ajaloolist võitu, millest ka tänane riik alguse sai.

Kommentaar: Eestil tuleks normaliseerida suhted Venemaaga

2008-05-28

Uuring maalis Eesti transiidi ja logistika olukorrast üsna lootusetu pildi. Selge on, et kaupade transiit Venemaa ja Eesti vahel oleks vähenenud tunduvalt ka ilma Pronksmeheta, kuid nüüd toimus kõik väga lühikesel perioodil.

Kui me tahame antud olukorras midagi positiivsel näha, siis see on just valusa õppetunni kaudu uute võimaluste otsimine.

Olukorra parandamiseks tuleb leida võimalusi lisaväärtuse lisamiseks transiidis (liikumine transiidilt logistikale), eriti tuleks tähelepanu pöörata võimalikule koostööle suurte rahvusvaheliste logistikafirmadega. See tagaks ka parema juurdepääsu Venemaale.

Kindlasti tuleb ka valitsuste tasemel leida võimalusi dialoogiks, eesmärgiga normaliseerida suhted Venemaaga. Need, kes praegu ootavad ainult suhete paranemist Venemaaga ja ei otsi alternatiive, on mineviku ärimehed.

Kindlasti annab siin positiivse tõuke Eesti Schengeni viisaruumiga ühinemine, tänu millele Venemaa logistikafirmad juba ise on huvitatud sellesse ruumi sisenemisest võimalikult vara.

Praegu on Eesti suur võimalus just transiit Moskva suunal (Luhamaa piiripunkti kaudu), sest vajaduse Peterburi suunal katavad Venemaa oma sadamad varsti.

Positiivne on, et rahvusvahelisel tasandil on kaubaveod piiramatu turg, samas kui reisijateveo maht on piiratud. Ülemaailmne tendents on, et konteinervedude osakaal tõuseb. Kui Eesti tahab selles sektoris edukas olla, ei saa ta seda eirata.

Positiivse näitena toon Tallinna Sadama jõulist katset ja mitu aastat kestnud tööd uute turgude leidmisel. Paljude kriitikale vaatamata on jõutud esimeste sammudeni teha koostööd Hiinaga (Ningbo Sadamaga) ja on kinnitatud investeeringud Muugale konteinerterminali rajamiseks.

Kahjuks jäi transiidi ja logistika uuringust mulje, nagu oleks Tallinna Sadama esimeses etapis ehitatav 750 000 TEU suurune terminal juba Eestile mõttetult suur - teed ja raudtee läbilaskevõime on selleks liiga piiratud?! Kuid samas ei vaieldud ümarlauas arutelu käigus vastu, et perspektiivis on reaalne vedada mööda maad 1 miljon TEUd ja mööda vett laiali 2 miljon TEUd (tuuakse suurte laevadega Eestisse ja siit väiksematega edasi), seega kokku 3 miljonit TEUd.

Nälja asemel dieet

2008-05-27

Valitsus kiitis heaks riigi säästuplaani mahus 6,1 miljardit krooni. Kuid pole kahtlust, et raskemad säästupäevad terendavad meil veel ees, sest esimese kvartali 0,4%line SKT kasv ei lubagi muud loota.

Milline on lisasäästuvajadus, seda ei oska keegi öelda. Valitsuse "suutlikkuse" prognoose teha pani paika ettevõtja Jüri Käo, kelle sõnul saaks valitsus oma eelnenud ekslikest majandusprognoosidest teha ühe suure jaanitule.

Kokkuhoid alles algab

Samavõrd erinevad nagu on arusaamad sellest, mis majandusega juhtub, on ka käsitlused võimalikest lahendustest. Hästi lihtsustatult öeldes jagunevad need kolmeks. Esimesena torkab silma "tuimade partei". Nemad ütlevad, et pole vaja paanitseda, küll hakkab iseenesest paremini minema.

Endiselt on lõpliku lahenduseta riigikogu liikmete palgad, kuid praegu näib olevat saavutatud vähemasti konsensus, et see, nagu ka teiste riigiametnike palk, tuleb lahti siduda keskmisest palgast.

Samas mööngem, et oleme kokkuhoiu tegeliku plaani osas alles pika tee alguses. Hetkel on riik alles alustanud selle kaardistamist, kui palju maksumaksjate raha ta oma toimingute teostamiseks ära õgib. Laiemalt aga on asi siiski riigi toimimise efektiivsuses ehk selles, millist lisaväärtust loob riik avaliku raha eest kulutusi tehes.

Selles osas kuuluvad kuldsed sõnad Ronald Reaganile, kelle sõnul on riik nagu beebi - ühest otsast lõputu isuga, kuid selles osas, mis ja kuidas tagant hiljem väljub, täiesti vastutustundetu. Paraku on ministreid, kes toimuvat adekvaatselt ei taju. Nii oleme kuulnud mitme ministri suust nuttu ja hala, kuidas mõni riigi funktsioon täielikult täitmata jääb, kui tema valdkonna eelarvet kärbitakse. Ometi on juhi ülesanne miski muu. Mõelda ei tule sellele, mida teha vähem raha kahanemise tõttu, vaid kuidas teha vähemalt sama palju, hoolimata sellest, et raha on vähem. Ehk siis meie ees on ei midagi muud kui efektiivsusülesanne.

Efektiivsus elunormiks

Ühest küljest on päris selge, et praeguse omavalitsuste arvu juures ei ole võimalik tagada kõikidele kodanikele Eesti eri paigus samaväärseid avalikke teenuseid. Teisalt pole kahtlust, et ka sel tasemel saab teenuseid pakkuda paljudel juhtudel ka odavamalt.

Teine suur valdkond, mille kaudu riik oma tegevuse efektiivsust oluliselt tõhustada saaks, oleks kõige ülemäärase delegeerimine erasektorile. Ennustan, et omavalitsused, kelle laenukoormusele päitsed pähe pannakse, on sunnitud sellele nagunii lähiajal mõtlema.

Kolmas ja mitte vähemtähtis element avaliku sektori efektiivsuse tõstmisel peitub vajaduses tuua riigiasutuste etteotsa erasektori taustaga tippjuhid. Muuseas, see pole koht, kus palgaga kokku hoida, sest süsteemis tervikuna toob see palgakulust mitu korda enam kokkuhoidu. Samas tuleb muidugi teadvustada, et ahvivaimustusse kõikide erasektori juhtimisprintsiipide toomisest avalikku haldusesse ei maksa sattuda. Tõepoolest on valdkondi, mille eest vastutada saab ainult mandaadiga poliitik, ükskõik kui ebaefektiivne see ka ei tunduks.

Kokkuvõttes on kokkuhoidmisel ja kokkuhoidmisel vahe. Edukas kõhnumine ei tule tavaliselt labase nälgimise, vaid hoopis mõtestatud dieedi kaudu.

Intervjuu: Sel nädalal pannakse uue eelarve klotsid kokku

2008-05-26

Isamaa ja Res Publica Liidu esimehe Mart Laari sõnul on valitsus raskete põhimõtteliste valikute ees, millest ka parimate puhul ei tasu oodata, et Eesti elu kohe homme paremaks läheb.

Sel nädalal esitab valitsuserakondade moodustatud riigieelarve kärpimise töörühm ehk nn kuuepäine krokodill oma ettepanekud, ütles Laar.

Peaminister Andrus Ansip on korduvalt rõhutanud, et majanduskriisi ei ole. Samas on mitmed analüütikud öelnud, et juba paari järgmise kuu jooksul võib majanduskasvu ette miinusmärk tulla. Kas meil on kriis või ei ole?

Ma praegu ei arutaks majanduskriisi teema üle. Probleem on pikemaajalises perspektiivis ja see tuleneb suurematest möödalaskmistest, mis tehti kiire majanduskasvu olukorras, kus riik hakkas oma püsikulusid väga kiiresti kasvatama mõtlemata sellele, et 18protsendiline majanduskasv ei saa olla igavene.

Kui vaadata kohustusi, on probleemid tekkinud just kõige parematel aegadel, mil tegutseti liiga optimistlikest tulevikuväljavaadetest lähtudes. See on väga inimlik ja toimub kõikides maailma riikides nii. Riikide võime paremat tulevikku tagada sõltub sellest, kuidas nende kriiside ajal käitutakse - kas kriisile suudetakse reageerida või püütakse teha nägu, et pole midagi hullu juhtunud ja üritatakse kuidagi edasi vegeteerida.

Kas Eesti jäi majanduse jahtumisele reageerimisega hiljaks?

Nii ja naa, sest lugu ise on pikem ja põhimõttelisem. Peamised probleemid, mida me peame lahendama, ei ole ju 2008. aasta negatiivne eelarve, kus oldi liiga optimistlikud. See oli koht, kus tõesti ei reageeritud piisava kiirusega sellele, mis tulema hakkab. Kas see lisaeelarve on ideaalne või mitte, selle üle võib muidugi vaielda.

On selge, et valitsusel midagi muud üle ei jää, kui põhimõtteliste kärbetega välja tulla. Padaril oli julgust tulla nende probleemidega täiesti üheselt lagedale ja ta on pannud numbrid tuima näoga laua peale, mis on olnud ainuvõimalik taktika. Arvudega saab teatavasti igasuguseid asju teha ja tal oli võimalus käituda täiesti teistmoodi. Padar on toonud kõik avalikuks, mis on äärmiselt kiiduväärt. Peale seda ei olnud enam kellelgi võimalik öelda, et ärme midagi tee.

Kuhu nn kuuepäine krokodill oma tööga praeguseks jõudnud on?

Järgmisel nädalal (sel nädalal - toim) peab töörühm oma klotsid ehk põhimõttelised lahendused kokku lükkama ja see on äärmiselt ebameeldiv üritus. Meeldivaid valikuid ei ole. Eriti probleemne on see, et paljudele tehtud kulutustele saab küll piduri peale tõmmata, aga see ei vii kokkuhoiule sellise kiirusega, nagu tegelikult vaja oleks. Muudatuste elluviimine võtab aega ja otsest kokkuhoidu esimestel aastatel ei tule, mis muudab selle töö eriti raskeks, sest inimestel tekib õigustatud ootus, et kohe läheb paremaks.

Enne kui neid klotse liigutama hakatakse, peab kokkuleppele jõudma, milliseid klotse ja mis suunas liigutatakse.

Mina arvan, et kindlasti ei ole töörühm see poliitiline kogu, kes suudab kõikides klotsides kokkuleppele jõuda, need otsused lähevad koalitsiooni ette. Sisuliselt on see on uue koalitsioonilepingu tegemine. Ma ei usu, et me suudame töörühmas kõikide klotside osas kokkuleppele jõuda. See protsess on väga valuline ja samal ajal möödapääsmatu ning nõuab väga suurt poliitilist vaprust, et nendega välja tulla.

Kuidas Te suhtute stabiliseerimisreservi kasutusele võtmisesse?

Sügava ettevaatusega, nii ahvatlev ja kerge, kui see ka tundub. Ma ei pea kindlasti õigeks minna stabiliseerimisreservi kallale, kui see olukord on tingitud meie enda vigadest ehk üle jõu elamisest. Siis me ei tulekski kriisist välja. Me mätsiksime üle jõu elamise lihtsalt kinni. See lahendus viiks Eesti pikemaajalisse stagnatsiooni.

Kas 10 miljardi kroonine kärbe toob riigi vee peale?

Rahandusminister on arvutused aastateks 2009-2011 teinud negatiivsematest stsenaariumidest lähtudes ja 10 miljardi krooni suurune kärbe peaks olema piisav. Eks elame, näeme.

***

MIS ON MIS

Kuuepäine krokodill Valitsusliidu töörühm, kelle ülesandeks on 2009. aasta riigieelarve koostamise eel leida tasakaal riigi kõhnuva rahakoti ja koalitsioonileppesse pandud lubaduste vahel.

Töörühma kuuluvad justiitsminister Rein Lang, Reformierakonna aseesimees Jürgen Ligi, IRLi esimees Mart Laar, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, rahandusminister Ivari Padar, SDE fraktsiooni esimees Eiki Nestor ja fraktsiooni aseesimees Indrek Saar.

Intervjuu: poliitikul peaks olema julgust öelda, et ta eksis

2008-05-24

Riigikogu liige Erki Nool vaagib Võrumaa Teatajale antud intervjuus piirkonna turismimajanduse arengut, leiab, et riigi kulutused on viimastel aastatel ebanormaalselt palju kasvanud, soovib, et valitsus ebaõnnestunud eelarve eest vastutuse võtaks, kuid ei nõua rahandusministri tagasiastumist.

Aastaid tagasi kritiseerisite Võru linnavalitsust sportimisvõimaluste puudumise pärast Võrus? Millise hinnangu annate neile võimalustele praegu?

Siis oli asi paisu taga, nagu Eesti elus ikka: meil võivad head ideed olla, aga poliitikutel on hirm, et kui keegi teine ära teeb, siis on asi kurjasti. Pigem ärgu olgu, kui et keegi teine hakkab eestvedajaks. Spordihalli lugu on klassikaline: kõik on poolt, aga kui tegemiseks läheb, on vastaseid jõle palju.

Praegu on väga hea seis. On tehtud rattarada Väimelani. See annab inimestele vaba aja veetmise võimalusi juurde.

Kui rääkida Võru lähipiirkonnast, siis Haanjasse peaks investeeringuid tegema hästi läbimõeldult, nii et ka Võrru hakkaks rohkem sisemaist turisti tulema. Kütiorul on väga suur potentsiaal. Soome suusakeskustes näeb talvisel koolivaheajal palju Eesti numbriga autosid. Kui väike osagi sellest rahast jääks kodumaisse tarbimisse, oleks see ühele piirkonnale võimas majanduslik tõus.

Inimesed ei sõida aga selleks kolm tundi autoga, et metsas jalutada. Tallinn on teinud päris head terviserajad. See on rumal lootus, et põhjaeestlane tuleb Lõuna-Eestisse loodust nautima. See kuulub unistuste valdkonda.

Aga metsik loodus on olnud Võrumaa turismiäri üks võtmeid. Linlased näevad siin konna hüppamas ja kitse kõndimas.

Aga mitu inimest sellest võtmest kinni on haaranud? Meile meeldib see jutt. Saksamaal Stuttgardi juurest algab Black Forest (Schwarzwald ehk must mets - toim), kus männid on analoogsed või suuremad kui Taevaskojas, ja seda maad on sada kilomeetrit järjest. Kui konnadel on kudemisaeg, pannakse metsad ja teed kinni.

Me oleme väga kaugel sellest puutumatust loodusest. Kas see ongi puutumatu loodus, kui lähed metsa ja näed kümneid ja kümneid mahavisatud Pamperseid? Ühtepidi läheme looduskaitses üle piiri, teistpidi, kui keegi viib õlitünni metsa alla, mis juhtub... Tegelikult on meil võimalusi inimesi karistada, ja mitte vähe. Me peaksimegi seda rakendama, et meil oleks puutumatu loodus.

Millega siis Võrumaad müüa?

Soomlastel on ka väga ilus loodus. Mis eelis on Haanjal Soome või Põhja-Eesti ees? Seal on ka ilusad metsad, looduspargid. Arvan, et peaksime investeerima. Võtame näiteks Haanja - me üritame palju matkida, matkime natuke Tehvandit, Albu suusakeskust. Kõik me teeme ühte ja sama asja. Kui palju meil on tegelikult neid inimesi, kes suusad alla panevad? Kas kümnetes miljonites tehtud investeeringud toovad ka raha tagasi? Peame tegema omanäolisi investeeringuid, et inimesed siia tuleksid.

Näiteks?

Rohkem peaks mõtlema lastele, peredele. Vaatan oma poisse, teatud vanuses on väga keeruline välja mõelda, mida nädalalõpus teha, kuhu lastega minna. Lastevanemad ootavad, et saaks lastega aktiivselt vaba aega veeta.

Investeerida tuleb, kuid seda on raske teha, kui riik oma lubadusi ei täida. On see teie meelest õige, et säästueelarvega vähendati omavalitsustele lubatud investeeringuraha? Ongi loll situatsioon. Aastatel 2005-2007, kui läks hästi ja pidime orava kombel pähkli põske pistma, varusid koguma, me seda ei teinud. Ajal, kui läks hästi, oleksime pidanud tegema karme otsuseid, aga poliitikutel on headel aegadel väga raske mõistlikke otsuseid teha.

Millised otsused tegemata jäid?

Haldusreformist räägime juba aastaid, sellest, kuidas me raha raiskame. Loodetavasti ei räägi me sellest veel kakskümmend aastat. Kui vaatame riigiaparaadi kulude kasvu, siis efektiivsus ja kulude kasv ei ole tasakaalus.

Hea küll, eelmine aasta oli meil majanduslikult fenomenaalne - 11 protsenti tõus -, aga ministeeriumide palgatase tõusis üle 20 protsendi. Mis kuradi loogika siin on? Samas on kõik komandeeringud, autoliisingud väga lõdvaks läinud; telefonid on tegelikult kontrollimatud. See ei ole üks või kaks krooni, see on kokkuvõttes väga suur summa.

Miks siis Riigikogu võttis vastu sellise eelarve, mis laseb ametkondadel vohada nagu vähkkasvajal?

Ma isiklikult väitsin detsembris, et meil tuleb majanduskriis. Paljud Euroopa suurpangad said Ameerika kinnisvaraturul rängalt vastu pükse, mis tähendab, et vaba raha, mida mullu oli Tallinna tänavatel päris palju - tahtsid laenu, palun võta -, pole täna enam olemas. Siis väideti: võimatu, et midagi muutub, Ameerika dollar ei mõjuta meie majandust absoluutselt. Jaanuaris oli sama jutt. Aga jaanuaris tuli signaal, et SEB vähendab sponsorlepinguid üle 50 miljoni krooni. Pangainimesed ütlesid, et nad pole kümme aastat näinud pangas sellist säästuprogrammi. See oli veel jaanuaris, kui meil olid roosad prillid ees. Minu arust on poliitikute kohta väga hästi öeldud. Poliitikutel on üks viga: nad elavad alati head ajad lõpuni ja siis hakkavad vaatama. Me olemegi nii käitunud.

Eesti Panga president käis Riigikogus ütlemas, et meil ei ole mingit probleemi. Meil on finantsistid, igasugused targad inimesed, kes teavad, kuidas asju aetakse. Aga kus me nüüd oleme? Millega tegelevad 300 Eesti Panga inimest?

Kas rahandusminister peaks tagasi astuma?

Ma ei oska seda öelda, kas rahandusminister peaks tagasi astuma. Rahandusministeeriumil on päris palju analüütikuid, kes on juba pikemat aega hoiatanud, ja poliitikud oleksid pidanud hoiatusi tõsiselt võtma ning konservatiivsema eelarve tegema. Kui veebruaris oli meri põlvini, siis mais on asi täitsa p.....s.

Meil on palju intriige tekitanud Riigikogu liikme palk. Paljudel vanadel, mugandunud olijatel on väga lihtne põhjendus, et sellest [palga kasvu peatamisest] ei muutu midagi, ei pane tähelegi. Nullefekt! Aga sellel on märgiline tähendus. Kui meie, Riigikogu liikmed, kokku ei hoia, siis on meil jube raske öelda viieliikmelisele perele: ärge sõitke nii palju autoga, hoidke kokku! Riigikogu liikmed peaksid andma inimesele impulsi. Me peame säästma enese, mitte kellegi teise arvel.

Valitsus on eelarve vastu võtnud, Riigikogu on selle kinnitanud ja puusse pannud. Kas keegi peaks võtma poliitilise vastutuse? Riik käitub süüdimatult: juhtus, mis siis ikka...

See on nii ja naa. Kuu aega tagasi ütles valitsus, et me ei pea tegema negatiivset lisaeelarvet, parem vaatame, mis sügis toob. Nüüd tuleb välja, et kui 3,1 miljardit võtame kokku, jääb ikka väheks.

Jah, keegi peaks võtma vastutuse, aga ma pole kindel, et selle pärast peaks tagasi astuma. Valitsuse liikmetel võiks olla julgust öelda, et nad eksisid. Eksimine on inimlik. Valitsetaksegi eksimuste kaudu. Täiuslikku valitsust pole üheski riigis. Peame tegema tuleviku jaoks analüüsi, kus me tegime vigu, mida eirasime. Me avastasime, et maailmapoliitika jubedalt mõjutab meid, aga pool aastat tagasi ütlesime, et meid ei mõjuta mitte ükski asi.

Kui nafta hind kerkib üle saja dollari ja rohkemgi veel

2008-05-23

Kasvavad küttearved, elektrihinnad, transpordikulud on osa meie igapäevasest reaalsusest. Miks need hinnad kasvavad nii pööraselt?Vähemalt korra kvartalis kuuleme Eesti viimase aja kahekohalist inflatsiooninumbrit analüüsides maailmaturul hoogsalt kasvavatest nafta ja toidukaupade hindadest. Seda on esile toodud ka põhjusena meie suutmatusele liituda euroalaga. Toiduainete tõusvate hindade taga on samuti nähtud kiirelt kasvavaid toornafta hindasid.

Enamik globaalsest energiavajadusest kaetakse jätkuvalt fossiilsete kütustega. Nafta on kõige olulisem energiaallikas üleilmses energiavarustuses, järgnevad gaas ja süsi. Nafta hind juhib rahvusvaheliste energiaturgude hinnadünaamikat ja määrab teiste energiaallikate hinna ja võimalused turul. Nafta praegune reaalhind on kõigi aegade kõrgeim.

Seega, nafta hind mõjutab meie elu energianäljases maailmas oluliselt ja väärib vähemalt põgusat analüüsi, mida Eesti meedias pole seni esitatud. Eriti olukorras, kus meil lähiajal seisvad ees põhimõttelised energiapoliitilised otsused aastakümneteks. Millistele energiaallikatele, tootmise viisidele ja ühendustele Eesti energeetika hakkab tuginema.

Mikroökonoomika algkursuse põhitõde on, et hind on nõudluse ja pakkumise vahekord. See on ka nafta puhul tõsi, aga mitte täielikult. Nafta on keerulisem kaup ja selle hinda mõjutavad paljud lisategurid. Tooksin alljärgnevalt lühidalt minu hinnangul viis peamist nafta hinda kujundavat tegurit maailmas:

1. Tugev nõudluse kasv

Alates 1986. aastast on toornafta nõudlus maailmas kasvanud keskmiselt 1,6% aastas. 2008. aastal oodatav majanduskasvu pidurdumine võib viia küll nõudluse kasvu pidurdumisele 0,7% või isegi madalamale tasemele. See on aga ajutine.
Hinnangute järgi on aastaks 2050 globaalne energianõudlus vähemalt kahekordistunud, sest maailma rahvastik kasvab selleks ajaks prognoositavalt ca 50% ja üleilmne SKT on praegusest neli korda suurem. Kusjuures euroopaliku/ameerikaliku elustandardi poole püüdlevate arenevate maade energiavajadus muutub maailmamajanduse kiire arengu stsenaariumi põhiselt kuuekordseks võrreldes nüüdsega. Kasv nõuab energiat.

2. Kõrged tootmiskulud

Nafta ökonoomika rusikareegel ütleb, et praeguseid nafta hindu juhivad naftafirmade järgmise aasta kapitalikulud. Need on hüppeliselt kasvanud. Metallide, tehnika, tööjõu jm sisendhinnad on tõusnud drastiliselt. IMFi hinnangul on aastatel 2000-2006 naftatööstuse investeeringud nominaalselt kahekordistunud sisuliselt ilma reaalefektita.
Naftatootmisega minnakse süvamerre ja väga rasketesse klimaatilistesse tingimustesse, tootmise tingimused muutuvad kõikjal, sh arengumaades, sotsiaalselt ja keskkonnapoliitiliselt enam tundlikuks. Võetakse kasutusele mittekonventsionaalseid allikaid, nt Kanada õliliiva varud. Samas ei ole tegelikud tootmise kulud siiski mitte ligilähedasedki hinnale sada ja enam dollarit barrelist.

3. Geopoliitilised põhjused

Naftatagavarad on tugevalt kontsentreerunud mõnesse maailma regiooni. Võime põgusal analüüsil näha kõrget korrelatsiooni maailma poliitiliselt tundlike piirkondade ja põhiliste tõestatud varude asukohtade vahel. Iraak, Iraan, Venezuela, Nigeeria, Venemaa, Angola on mõned näited riikidest, mille kohta võime tihti televiisorist näha kui mitte kõige stabiilsematest ja demokraatlikumatest riikidest. Kui võtta üleilmselt tunnustatud Freedom House'i viimane raport inimõiguste ja demokraatia kohta, siis maailma 12st suurimate naftavarudega riigist vastavad demokraatliku riigi määratlusele kaks - USA ja Kanada.

Kasvava nafta-natsionalismi valguses, kus maailma toornafta tõestatud varudest 80 protsenti kontrollivad otseselt peamised naftatootjariigid, näeme, kui tundlik on see küsimus maailmapoliitikas. Jätkuvalt tahavad nende riikide valitsused, kus peamine riigi eelarvetulu laekub naftast ja gaasist, suuremat kontrolli ressursside üle. Heaks näiteks on kas või Venemaal ühe hoogustuva JOKK-stiilis nafta-/gaasitööstuse natsionaliseerimine Venezuela presidendi Cháveze kombel.

Samas on peamised tarbijariigid USA, Jaapan ja Euroopa riigid üha enam mures suureneva sõltuvuse pärast energiaimpordist ja otsivad energiaallikate mitmekesistamise võimalusi just varustuskindluse suurendamise eesmärgil. Viimane suur naftašokk 1980ndate alguses oli otseselt põhjustatud poliitilistest teguritest - Iraani revolutsioon, Iraani/Iraagi sõda, kus hind tõusis praegusega võrreldavale reaaltasemele. Jätkuv ebastabiilsus ja kõrged riskid suruvad suurte naftavarudega riikides hinda ülesse.

4. OPECi hinnaambitsioonid

OPEC on 11 naftat tootva riigi kartell, kellel on konventsionaalsetest toornafta varudest maailmas ca 84 protsenti. Nemad kujundavad suuresti nafta maailmaturu hinna. Või õigemini seda teeb Saudi Araabia, kellel on ca 25 protsenti kõigist maailma toornafta varudest. OPEC on vaatamata tugevale survele, et USA ja Euroopa tootmismahtusid hindade allapoole korrigeerimiseks suurendaksid, jätnud selle viimastel kvartalitel siiski tegemata. Nende hinnangul on naftaturg tasakaalus ja tootmine katab rahuldavalt nõudlust.

Samas on OPECi riikide täiendavad tootmisvõimsused piiratud ega suuda katta kasvavat nõudlust. Kogu naftatööstuse pudelikaelaks on rafineerimisvõimsuste tohutu defitsiit ja selle tagajärjeks varude väga madal tase. Mitte-OPECi riikide tootmisvõimsuste kasv on olnud oodatust tagasihoidlikum.

Saudi Araabia hinnaeesmärk ei põhine aga mitte nafta tootmise kuludel, vaid kuningriigi eelarve vajadustel. Hinnanguliselt on praeguse dollarikursi juures kuskil 65 dollarit barrelist nafta hinna tase, mis rahuldab kuningriiki, et katta tuludega võla intresse, vähendada võlga, katta eelarve jooksvad kulud ja printside vajadused ning käivitada mõned uued riiklikud projektid.

5. Spekulatsioonid

Spekuleeritakse tulevaste hindade suhtes. Turul on jätkuvalt usku hinnatõusu ja see viib hindasid üles. Viimaste nädalate spekulatsioonid nafta tulevikuhinnast 200 dollarit barrelist juba ise loovad emotsionaalset valmisolekut maksta rohkem.
Lisada sinna juurde kartused naftavarude ammendumisest ja tootmismahtude langusest kasvava nõudluse kontekstis ning saamegi hea pinnase spekulatsioonidele tulevaste hinnatasemete suhtes. Turu sõnum on maailmale selge: kui me ei taha rohkem maksta, peame kasutama energiat tõhusamalt või otsima naftale reaalseid alternatiive.

Kokkuvõttes. Nafta hinna tõusu juhivad fundamentaalsed muutused nõudluses-pakkumises ja tootmises, mitte niivõrd turuspekulatsioonid. Seega odavat nafta hinda me enam ei näe, absoluutne hinnapõhi peaks olema kuskil 65 dollarit barrelist, kust oligopolistliku turu tingimustes hind ei tohiks läbi kukkuda.

Pigem rühib aga turg jõudsalt hinnataseme poole 150 dollarit barrelist. Me elame maailmas, kus energia muutub üha kallimaks. See arusaam peab olema fundamentaalne alus kõigi poliitiliste otsuste langetamisel.

Intervjuu: majanduse jahtumisel on kolm plussi

2008-05-22

Reedel Võrumaal viibinud riigikogu õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher ütles intervjuus LõunaLehele, et rasketel aegadel tehakse julgemini ühiskonnale vajalikke muudatusi, nimetades haldusterritoriaalset reformi, riigi bürokraatia kokkutõmbamist ja reformi riigikogus.

Eestis on praegu kuum teema majanduse langus. Mis on selle miinused ja plussid?

Tekkinud olukorda on õigem nimetada majanduse jahtumiseks. Juba 2005.-2006. aastal oli ühtedele selge, et areneva majandusega Eestis ei saa tempokas majanduskasv kaua jätkuda.

Kuid paljudel riigiametnikel, ettevõtjatel ja tavainimestel tekkis illusioon, et hea aeg kestab igavesti. Siiani oli Eesti ettevõtjatele atraktiivne paljuski odava tööjõu tõttu, kuid praegu on meie tööjõud üsna kallis.

Majanduse jahtumise ühte negatiivset mõju, tööpuuduse kasvu, on praegu juba tunda ja see ootab meid aasta teisel poolel. Riigiasutusi tabavad maksutulude vähenemisest tekkivad probleemid.

Kuid igal halval on ka head küljed.

Esiteks. Rasketel aegadel julgevad otsustajad teha ühiskonnale väga vajalikke muudatusi. Täna on meil õige aeg revideerida viimastel aastatel langetatud otsuseid, mis ei ole ennast õigustanud.

Teiseks. Saame riigi bürokraatia kokku tõmmata, riigi veelgi läbipaistvamaks ja lihtsamaks muuta.

Võrreldes erasektoriga, mida kannustab pankrotihirm ja peibutab kasum, ei lähe riik kunagi pankrotti. Kuid rasked ajad sunnivad nii rüki kui ka omavalitsusi vaatama üle kõik kulutused, et raha läbimõeldumalt käsutada. Erasektor muutub nagunii säästlikuks, seda sunnib juba kahanev turg.

Kolmandaks. Rasketel aegadel tiheneb konkurents mitmes valdkonnas ja inimestele võivad muutuda taskukohasemaks need eluks tarvilikumad asjad, mis siiani olid osale kättesaamatud.

Kinnisvaraturg muutub Eesti oludele rohkem vastavaks, sest kahel viimasel aastal toimunu oli pöörane, Tallinnas ja teistes suuremates linnades hakkasid kinnisvaia hinnad lähenema Skandinaavia hindadele. Paljudele tundus, et hinnatõus ei lõpegi.

Konkurents tiheneb ka teistes valdkondades, nagu tarbekaupade turul.

Millele tuleb kujunenud olukorras enam tähelepanu pöörata?

Kiiresti ja otsustavalt reageerida ning hoida eelarve tasakaalus. Eelarve tasakaalu põhimõte sunnib praegu üle vaatama riigi tehtavad kulutused. Ametnike palgad tuleb külmutada ja vaadata üle, kas kõik ametikohad on ikka vajalikud.

Suur hulk investeeringuid kinnisvarasse tuleb edasi lükata, eelistada tuleb inimestele vajalikke teenuseid. Riigile rasketel aegadel ei ole paslik kulutada kümneid miljoneid kroone saatkondade renoveerimisele.

Loodan, et koondatavatele pakutakse ümberõppe võimalusi. Parempoolse sotsiaalpoliitika osa on see, et maksimaalselt aidata inimest individuaalselt, lähtuvalt tema vajadustest.

Haldusterritoriaalne reform on habemega teema. Kas majanduslanguse ajal õnnestub see lõpuks ara teha?

Üha suuremale hulgale inimestest on selge, et väikeses Eestis on 227 omavalitsuse jätkamine mõeldamatu. 2000. aastal sooviti haldusterritoriaalset reformi teha, kuid Reformierakonna vastuseisu tõttu see luhtus. Reformi viivitamisega oleme kaotanud miljardeid kroone.

Loodan, et nüüd ei hakka poliitilised jõud enam vaidlema, kas reformi on vaja või ei, küll võivad mõned erakonnad seda venitama hakata, kas või protsessi uputamisega tehnilistesse nüanssidesse.

Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) esitas reformiks kaks varianti. Ühe kohaselt jääks Eestisse üle 60 omavalitsuse, maakondliku põhimõtte järgi aga 15 omavalitsust, lisaks viis suuremat linna.

Mõnede ekspertide arvates on maakondlikul tasemel haldusterritoriaalse reformi läbiviimine lihtsam ja kureni, sest selle mudeli elluviimisel on maakonna tasandil kõik omavalitsused võrdsed.

Arutelude teravik peaks koonduma sügiseks, loodan, et otsused tulevad talvel. Ei riski ennustada, kui palju omavalitsusi on meil tuleva aasta kohalike omavalitsuste valimiste ajal.

Leedus suudeti reform ellu viia 1990. aastate keskel ja Leedu on selles osas oluliselt efektiivsem riik. Lätis toimub praegu haldusterritoriaalne reform. Küsin: kui kaugele maha Eesti tahab jääda?

Millised reformid ootavad meie parlamenti?

Praegune riigikogu vajab tugevaid muudatusi kolmel põhjusel: ligi 80% seadustest tuleb Euroopa Liidust, meil on lõppenud 15 aastat kestnud seaduste väljatöötamise aeg, sellepärast on riigikogu töökoormus väiksem kui kümme aastat tagasi. Parlament peab üle vaatama ajale jalgu jäänud sisemised protseduurid ja defineerima oma rolli.

IRLi fraktsioon pakkus välja kümme sammu muudatuste läbiviimiseks, millest olulisemad on komisjonide arvu vähendamine, parlamendi järelevalve tugevdamine valitsuse üle, eelkõige riigieelarve käsutamises. Paljudes Euroopa riikide parlamentides on riigieelarve kontrolli komisjon oluliselt tugevam kui Eestis.

Näeme parlamenti eestvedajana nii riigi elu sisuliste kui ka valupunktide aruteludes. Soovime, et parlamendi side avalikkuse ja valitsusega oleks tihedam, selleks peab komisjonide töö olema avalik ning rahvas peab rahvusringhäälingu vahendusel saama arutelusid parlamendis jälgida. Riigikogu peab ka oma sisemised ressursid üle vaadata ja säästma hakkama, meie palgad tuleb riigi keskmisest palgast lahti sõlmida.

Loodan, et sügiseks on parlamendi erakonnad reformipaketis kokku leppinud, sest aeg kiirustab tagant.

IRLi esitatud ettepanekutes parlamendi liikmete arvu vähendamist ei ole, kuid see on arutluste teema.

Teid teatakse kui ühte aktiivsemat korruptsiooni vastu võitlejat ajal, kui olite justiitsminister. Kuidas on korruptsiooniga lood praegu?

Asudes 2003. aastal justiitsministriks, ei osanud ma oodata, et korruptsioon kohalikes omavalitsustes on nii hull. Praegu on seda Õnneks vähem kui neli aastat tagasi. Läbi aastate on korruptsiooni olnud rohkem Harju- ja Ida- Virumaa omavalitsustes, nagu kinnisvaratehingute ja hangetega seotud tehingud Viimsi, Rae ja Keila vallas.

Valitsuse uue korruptsioonivastase võitluse strateegia kohaselt kasvab sellega tegelevate uurijate arv eesmärgiga uurida ja tõkestada neid kuritegusid omavalitsustes.

Selles valdkonnas on väikese ühiskonna kitsaskohaks, et kõik on kõigiga seotud.

Kui vabaneme nõukogudeaegsest n-ö kaup kauba vastu mentaliteedist, hakkab ka ühiskonnas hoiak muutuma.

Riik peab olema piisavalt võimekas, et panna piiri ametnikele, kes arvavad, et neile on alati mingid asjad rohkem lubatud ja nemad on õigustatud käsutama ametit oma huvides. Riik peab tagama selliste juhtumite menetlemise ja avalikustamise, siis jõuame ka üldsuse hukkamõistuni.

Vastavaid kuritegusid Võru-, Valga- ja Põlvamaal uurib Lõuna politseiprefektuur. Paraku uuritakse siiani mõnedes prefektuurides korruptsioonikuritegusid koos majanduskuritegudega. See tähendab, et korruptsioonikuritegudele ei pöörata vajalikku tähelepanu, sest need on palju keerulisemad, eeldavad täit keskendumist ja kompetentsust.

Olete viie parlamendirühma ja viie saadikute ühendusrühma - nt Eesti-Afganistani, Eesti- Jaapani, Tiibeti toetusrühm jt - liige. Millisel eesmärgil need rühmad tegutsevad?

Nad on rohkem sõpruse ja koostöö väljenduseks, eesmärgiks on kahepoolsete suhete edendamine, osa riikide toetamine ja teistelt õppimine.

Tiibeti toetusrühma tegevus on igati mõistetav, sest Eesti sai omal ajal toetust just väikestelt ja vabadelt riikidelt, nagu Island.

Eesti tugevuseks on see, et me ütleme oma arvamuse ja üritame maailmale teadvustada, milliseid inimõiguste rikkumisi on Tiibetis. Tiibetlased puutuvad kokku ju sama ideoloogiaga, millega eestlased puutusid kokku 50 okupatsiooniaasta jooksul.

Eesti-Tiibeti toetusrühm oli üks Tallinnas Hiina saatkonna ees toimunud meeleavalduse organisaatoritest. Olen kohtunud siinse Hiina suursaadikuga, oleme ise ja kutsunud ka teisi eurooplasi tiibetlaste küsimuses Hiina poole pöörduma.

Kas põlise pealinlasena olete ka Kagu-Eestiga seotud?

Osaliselt Põlvamaaga, sest Valgemetsas on minu vanavanaema suvila. Kagu-Eesti olulisim kitsaskoht on halb teedevõrk, mille kordategemine on samm edasi elu elavdamisel piirkonnas.

Kahju, et Tallinna-Tartu maantee laiendamise kava ei leidnud Reformierakonna heakskiitu. IRL pakkus majanduse päästmise plaanis erakapitali kaasamist, et Eestile oluline infrastruktuur ja teed korda teha.

Kommentaar: maksupoliitika kütab kirgi

2008-05-19

Ajakirjanduses tundub olevat kõlama jäänud arvamus, et tuleks säästa peamiselt eelarvekulutuste kokkuhoidmise teel - mida viletsam on prognoos, seda rohkem tuleks säästa. Päris nii lihtne see ka ei ole, see on natuke lihtsustatud nägemus.

Riigieelarve kulusid ei saa niisama lihtsalt riigieelarve seaduse muutmisega muuta, sest paljud kulud tulenevad teistest nendega seotud seadustest.

Viimase kolme-nelja aasta jooksul on Eestis vastu võetud hulgaliselt seadusi, mis toimivad väga hästi ja kõik nad on olnud ka vajalikud. Kuid nad toimivad vaid väga kiiresti kasvava majanduse olukorras. Nad ei ole senises mahus enam realiseeritavad.

Ainult eelarveseaduse kärpimisega ei ole võimalik nendele väljakutsetele reageerida, on vaja muuta ka muid seadusi, mis riigile kulutusi tekitavad.

Intervjuu: Tunne Kelam: Euroopale ei lähe korda, kui väikesed või suured on meie vallad

2008-05-17

Eile oli Saaremaa-visiidil europarlamendi saadik Tunne Kelam (fotol), hindas siinsetes oludes tehtut ning ütles, et tähelepanu saavutamiseks tuleb huvi tunda ka teiste vastu.

Tunne Kelam, kohtusite Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilastega ja puuetega inimeste esindajatega, kuidas esimesed muljed neilt kohtumistelt on?
Ühisgümnaasiumis olid õpilased väga tähelepanelikud ja asjatundlikud ka oma väärtushinnangutes. Õpilased teadsid vaat et täpselt, kui palju on europarlamendis liikmeid ja kui paljud neist on Eestist.

Gümnasistide küsimused olid sellised sügavamad, nad arutasid rohkem ühiskonna väärtuste üle, näiteks miks Eesti inimesed on mühaklikumad ja ebaviisakamad kui teised eurooplased. Minu sõnum neile oli see, et iga inimene on sisemiselt potentsiaalselt rikas. Kui sa oled oma individuaalsed väärtused avastanud, siis pead oskama neid ka jagada.

Puuetega inimeste kojas oli väga liigutav ja tõsine kohtumine. Seal räägiti, kuidas tänu eurorahale olid inimesed saanud tööd ning organiseeriti Randvere õppekeskus. Edaspidine on praegu lahtine, sest protsess on käima lükatud, aga pole teada, kas tegevust rahastatakse ka tulevikus.

Minu meelest tehakse siin Saaremaa tingimustes väga head tööd. On olemas kindel arusaamine, et puuetega inimesed ei ole mingi erikategooria, kes peaks olema ühiskonnast kõrvale jäetud. Võib ju küsida, et kes on siis puueteta? Näidake, kes on täiuslik - selliseid inimesi pole olemas.

Eestist vaadates on Euroopa Liit ikka natuke üks segane asi. Ühelt poolt meile tundub, et seal on hea olla, aga samas kirtsutame me nina nõudmiste peale, mis sealt tulevad.
Meie olek seal on pool sellest, mis me siin ise oleme. Ega seal ja siin pole suurt vahet - seal tehakse EL-i tervikuna puudutavaid otsuseid nii, nagu me selleks oleme ise nõusoleku andnud.

Meie asi ongi saada EL-is täiskasvanuks, et me ei vaataks nagu koolilapsed õpetajate toa poole, kust direktorilt tulevad korraldused, aga me ise ei saa midagi teha. Me võime nende peale itsitada või neid ignoreerida, aga meie oleme objektid ja nemad otsustavad.

Meie asi on jälgida, et otsused oleksid mõistlikud ja lähimuspõhimõtet arvestavad, mida on ka uues reformilepingus rõhutatud. See tähendab, et asju tuleb otsustada kõigepealt kõige madalamal tasandil. Kui madalam tasand ei tule sellega toime, siis tuleb riigi tasand ja alles siis EL-i tasand.

Kui me vaatame, et enne Euroopa Liiduga liitumist tulid uued nõuded koolisööklatele ja väikepoodidele, mis oli tulemus - väikepoode pandi hulgaliselt kinni. Võitsid suured konkurendid. Me püüdsime asju lahendada saksa täpsusega ning saime kasu asemel kahju.

Mida annab Brüsselis nii olulisena tunduv dokument - Lissaboni leping - Eestile?
Lissaboni leping on Euroopa põhiseaduse leppe uuendatud ja lühendatud variant, milles on väikeriikide huvides see, et otsuste tegemine oleks kiire ja paindlikum - mitte jäik ühehäälsus, vaid otsuseid võib teha kvalifitseeritud häälteenamusega. Siiani on palju takerdunud selle taha, et kui üks riik on vastu, kas või mingi tüli tõttu teise või kolmandaga, ei saa edasi minna.

Teiseks on seesama lähimuspõhimõte, mis on Lissaboni lepingus selgelt väljendatud, Euroopa parlamendi suurem roll, seega ka Euroopa kodanike suurem otsustusõigus. Euroopa parlament saab olema edasiste otsustamiste kaasautor. Siis on Euroopa põhiõiguste harta, mis on reformilepingu üks osa. Selles on muide ka väljaastumise õigus Euroopa Liidust, mida siiani kirjas ei olnud. Viimane on meile tagatiseks, et Euroopa Liit ei muutu Nõukogude Liiduks, kus on mingi tsentraliseeritud võim.

Meil on tihti juttu olnud, et Eesti ei jõua ära kasutada neid miljoneid, mis meil on võimalik Euroopast saada. Kas me oleme siis nii viletsad?
Me ei ole sugugi nii viletsad. Meil ei ole mõtet ennast küll haletseda. Kolm nädalat tagasi ma tõin Eestisse Euroopa parlamendi regionaalarengu komisjoni, mille liige ma olen. Selgus, et Eesti on üks paremaid euroraha kasutajaid.

Väga harva on Euroopa Liidus selliseid juhtumeid, kus nii hästi on raha kasutatud. Meile öeldi, et oleme üllatavalt enesekriitilised, väga realistlikud ning seda, et oma puudusi esile tuuakse, pole kuskil mujal kuuldud.

Kuidas on selle regionaalse arenguga - ühelt poolt oleme tublid ja saame hakkama, teiselt poolt - väikesed vallad liituda ei taha ning samas ei jätku neil ei majanduslikku ega vaimset potentsiaali. Kas Euroopas 350-pealist haldusüksust üldse arvestatakse?
Arvestab oma riik, Euroopal ei ole sellega midagi tegemist. Euroopal on ükskõik, kui suured või väikesed on meie omavalitsused. Küsimus on meie oma riigi haldussuutlikkuses. See on meie oma asi.

Kas europarlamendi teistest maadest saadikutele läheb üldse korda, mis siin pisikeses Eestis toimub?
Kui Eestil on vaja kordaminekut ja tuge, siis seda ka saab, aga selleks on vaja tööd teha. See on meie kõige tähtsam missioon, valmistada ette Eesti jaoks soodsat pinnast, kujundada Eestile head mainet ning näidata Eestit usaldusväärse partnerina. Siis tuleb ka toetus või huvi palju lihtsamini. Mina olen saavutanud oma tulemused sellega, et hakkasin kõigepealt huvi tundma teiste vastu.

Eile oli Saaremaa-visiidil europarlamendi saadik Tunne Kelam (fotol), hindas siinsetes oludes tehtut ning ütles, et tähelepanu saavutamiseks tuleb huvi tunda ka teiste vastu.

Tunne Kelam, kohtusite Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilastega ja puuetega inimeste esindajatega, kuidas esimesed muljed neilt kohtumistelt on?
Ühisgümnaasiumis olid õpilased väga tähelepanelikud ja asjatundlikud ka oma väärtushinnangutes. Õpilased teadsid vaat et täpselt, kui palju on europarlamendis liikmeid ja kui paljud neist on Eestist.

Gümnasistide küsimused olid sellised sügavamad, nad arutasid rohkem ühiskonna väärtuste üle, näiteks miks Eesti inimesed on mühaklikumad ja ebaviisakamad kui teised eurooplased. Minu sõnum neile oli see, et iga inimene on sisemiselt potentsiaalselt rikas. Kui sa oled oma individuaalsed väärtused avastanud, siis pead oskama neid ka jagada.

Puuetega inimeste kojas oli väga liigutav ja tõsine kohtumine. Seal räägiti, kuidas tänu eurorahale olid inimesed saanud tööd ning organiseeriti Randvere õppekeskus. Edaspidine on praegu lahtine, sest protsess on käima lükatud, aga pole teada, kas tegevust rahastatakse ka tulevikus.

Minu meelest tehakse siin Saaremaa tingimustes väga head tööd. On olemas kindel arusaamine, et puuetega inimesed ei ole mingi erikategooria, kes peaks olema ühiskonnast kõrvale jäetud. Võib ju küsida, et kes on siis puueteta? Näidake, kes on täiuslik - selliseid inimesi pole olemas.

Eestist vaadates on Euroopa Liit ikka natuke üks segane asi. Ühelt poolt meile tundub, et seal on hea olla, aga samas kirtsutame me nina nõudmiste peale, mis sealt tulevad.
Meie olek seal on pool sellest, mis me siin ise oleme. Ega seal ja siin pole suurt vahet - seal tehakse EL-i tervikuna puudutavaid otsuseid nii, nagu me selleks oleme ise nõusoleku andnud.

Meie asi ongi saada EL-is täiskasvanuks, et me ei vaataks nagu koolilapsed õpetajate toa poole, kust direktorilt tulevad korraldused, aga me ise ei saa midagi teha. Me võime nende peale itsitada või neid ignoreerida, aga meie oleme objektid ja nemad otsustavad.

Meie asi on jälgida, et otsused oleksid mõistlikud ja lähimuspõhimõtet arvestavad, mida on ka uues reformilepingus rõhutatud. See tähendab, et asju tuleb otsustada kõigepealt kõige madalamal tasandil. Kui madalam tasand ei tule sellega toime, siis tuleb riigi tasand ja alles siis EL-i tasand.

Kui me vaatame, et enne Euroopa Liiduga liitumist tulid uued nõuded koolisööklatele ja väikepoodidele, mis oli tulemus - väikepoode pandi hulgaliselt kinni. Võitsid suured konkurendid. Me püüdsime asju lahendada saksa täpsusega ning saime kasu asemel kahju.

Mida annab Brüsselis nii olulisena tunduv dokument - Lissaboni leping - Eestile?
Lissaboni leping on Euroopa põhiseaduse leppe uuendatud ja lühendatud variant, milles on väikeriikide huvides see, et otsuste tegemine oleks kiire ja paindlikum - mitte jäik ühehäälsus, vaid otsuseid võib teha kvalifitseeritud häälteenamusega. Siiani on palju takerdunud selle taha, et kui üks riik on vastu, kas või mingi tüli tõttu teise või kolmandaga, ei saa edasi minna.

Teiseks on seesama lähimuspõhimõte, mis on Lissaboni lepingus selgelt väljendatud, Euroopa parlamendi suurem roll, seega ka Euroopa kodanike suurem otsustusõigus. Euroopa parlament saab olema edasiste otsustamiste kaasautor. Siis on Euroopa põhiõiguste harta, mis on reformilepingu üks osa. Selles on muide ka väljaastumise õigus Euroopa Liidust, mida siiani kirjas ei olnud. Viimane on meile tagatiseks, et Euroopa Liit ei muutu Nõukogude Liiduks, kus on mingi tsentraliseeritud võim.

Meil on tihti juttu olnud, et Eesti ei jõua ära kasutada neid miljoneid, mis meil on võimalik Euroopast saada. Kas me oleme siis nii viletsad?
Me ei ole sugugi nii viletsad. Meil ei ole mõtet ennast küll haletseda. Kolm nädalat tagasi ma tõin Eestisse Euroopa parlamendi regionaalarengu komisjoni, mille liige ma olen. Selgus, et Eesti on üks paremaid euroraha kasutajaid.

Väga harva on Euroopa Liidus selliseid juhtumeid, kus nii hästi on raha kasutatud. Meile öeldi, et oleme üllatavalt enesekriitilised, väga realistlikud ning seda, et oma puudusi esile tuuakse, pole kuskil mujal kuuldud.

Kuidas on selle regionaalse arenguga - ühelt poolt oleme tublid ja saame hakkama, teiselt poolt - väikesed vallad liituda ei taha ning samas ei jätku neil ei majanduslikku ega vaimset potentsiaali. Kas Euroopas 350-pealist haldusüksust üldse arvestatakse?
Arvestab oma riik, Euroopal ei ole sellega midagi tegemist. Euroopal on ükskõik, kui suured või väikesed on meie omavalitsused. Küsimus on meie oma riigi haldussuutlikkuses. See on meie oma asi.

Kas europarlamendi teistest maadest saadikutele läheb üldse korda, mis siin pisikeses Eestis toimub?
Kui Eestil on vaja kordaminekut ja tuge, siis seda ka saab, aga selleks on vaja tööd teha. See on meie kõige tähtsam missioon, valmistada ette Eesti jaoks soodsat pinnast, kujundada Eestile head mainet ning näidata Eestit usaldusväärse partnerina. Siis tuleb ka toetus või huvi palju lihtsamini. Mina olen saavutanud oma tulemused sellega, et hakkasin kõigepealt huvi tundma teiste vastu.

Intervjuu: Mart Laar: “On saabunud valusate reformide aeg”

2008-05-17

Valitsuskoalitsiooni kuuluva Isamaa ja Res Publica Liidu esimees, riigikogu liige Mart Laar tunnistab, et kuna headel aegadel on valitsus jätnud olulisi otsuseid langetamata, tuleb neid ebapopulaarseid otsustusi teha nüüd, mil majanduse kasv on järsult pidurdunud. Ent Ida-Virumaale pakub üleriigiline majandussurutis tema arvates uusi arenguvõimalusi.

Teie esinemisest Ida-Viru arengufoorumil jäi mulje, et eelistate majanduses kummitavat valusat kukkumist pehmele maandumisele. Kas Mart Laar on veel vähe peksa saanud näiteks kolhooside hävitamise eest, et riskite jälle oma populaarsusega?

Mart Laar on juba pikka aega harjunud ütlema tõtt välja ka siis, kui see valus on. Ma kindlasti ei poolda seda valusat kukkumist, aga kui majanduses on probleemid, siis on sellist äratust selgelt vaja. Eesti peab julgema olukorrale näkku vaadata, nii ebameeldiv kui see ka poleks.

Heitsite ka valitsusele ette, et see on jätnud headel aegadel vajalikud otsused tegemata, nagu näiteks suurem panustamine haridusse ja teadusesse. Aga te ise olete ju praeguse valitsuskoalitsiooni ühe liikmespartei juht. Kellele te siis etteheiteid teete?

Minu erakonnal on alati õnn olnud olla valitsuses mitte headel, vaid halbadel aegadel, et teha neid ebapopulaarseid otsuseid, mis siis ajad jälle natuke paremaks muudavad. Nii et seda kogemust olla valitsuses headel aegadel vist ei olegi mulle antud, vaadates praegust hetke. Ja kindlasti on ka praeguse valitsuskoalitsiooni ühine probleem olnud see, et meil ei jätkunud poliitilist tahet aasta lõpul väga realistlikult olukorda hinnata. Kuigi arutelu selle üle toimus. Aga siin ei ole mõtet nüüd enam praeguses valitsuses süüdlasi otsida. Ma arvan, et see on positiivne, et on suudetud olukorrale reageerida ja säästueelarvega välja tulla. Aga selle koalitsiooni tugevust saab näha lähiajal sellest, kuidas me suudame ka tegelikult olukorrast välja tulla.

Kas vihjate sellele, et praegune majandusolukord võib koalitsioonile saatuslikuks saada?

Ei, sellele ma küll ei vihja. Tavaliselt on nii, et kui läheb mingiks suuremaks jamaks lahti, siis valitsused mitte ei lagune, vaid hoiavad rohkem kokku. Valitsused lagunevad pigem headel aegadel. Seda lubab mul väita asjaolu, et tunnen valitsuskoalitsiooni sisekliimat. Seal, jah, vaieldakse ja ollakse eriarvamuselgi, aga tehakse ühiselt tööd ja ei hoita rusikat taskus.

Sel aastal räägitakse eelarvekärpest enam kui kolm miljardit krooni. Mainisite, et järgmisel aastal tuleb see veelgi suurem...

Järgmise aasta eelarve tuleb väiksem, võrreldes selle prognoosiga, mis tehti eelmisel aastal seoses eelarvestrateegiaga. Eelarve ise kasvab, kuid väga paljudest kavadest tuleb loobuda.

Kellelt tuleks raha ära võtta?

Ma arvan, et valitsuskoalitsioon istub kokku ning arutab, missugused on need lubadused, mille täitmine tuleb edasi lükata, ja missugused on ka need varem tehtud otsused, mis tuleb ringi vaadata. Riigikogu keskendub nüüd kindlasti säästueelarvele, mis sel neljapäeval riigikogu poole teele saadeti. Aga lisaks nendele asjadele, mida tuleks edasi lükata, tuleb koalitsioonilepingusse sisse kirjutada ka neid reforme, mis on siiani ühel või teisel põhjusel tegemata jäänud. Headel aegadel nende reformide läbiviimine tavaliselt ei õnnestu, sest kõik tundub olevat hästi ja keegi ei taha millegagi riskida.

Neljapäevases Põhjarannikus ilmunud artiklis kirjutasite, et Ida-Virumaa ei ole siiani suutnud oma arengupotentsiaali vajalikul määral välja mängida. Kas praeguse üldise majandussurutise tingimustes on üldse mingeid võimalusi seda potentsiaali veel välja mängida?

Kindlasti on. Arvan, et kui on selline laiem kriis, mis tegelikult tabab eelkõige ikkagi keskust, siis regioonidele avanevad uued võimalused. Sest nii mõnigi investeering läheb eelkõige regioonidesse, kui neid suudetakse siia tõmmata. Sest tööjõu hind on siin ikkagi madalam, oskuslikke töökäsi aga siin jätkub rohkemgi kui keskuses... Kuid need investeeringud ei tule, kuni mõned probleemid siin pole lahendatud.

Vihjate vist teie poolt osundatud korruptsiooniprobleemile Ida-Viru omavalitsustes. Mida te selle korruptsiooni all mõtlete?

No vaadake neid uudiseid, mida üle Eesti siinsetest tegemistest kohaliku omavalitsuse tasandil kirjutatakse! Olen kohtunud väga paljude kohalike ettevõtjatega, kellel on kogu aeg üks ja sama jutt. Ja kui Eesti riik ei ole aidanud siin kandis enda korda maksma panna, siis ausalt öeldes pole kahjuks mul ka mingit lootust, et midagi muutub. Loomulikult on mul lootus, et mõned kohalikud omavalitsused hakkaksid teisiti käituma, aga vaadates seda pikaajalist traditsiooni neis, siis ega seda lootust kuigi palju kah ole.

Aga miks riik siis siiani midagi korruptsiooni väljajuurimiseks teinud pole ja mida ta üldse teha saab?

See on ka minu jaoks suur küsimus, miks midagi tehtud pole. Riik saab korra majja seada, sest riik selleks ju ongi, et kutsuda korrale neid, kes tegelevad kuritarvitustega.

Intervjuu: Ene Ergma tahab asjade sisust rääkida

2008-05-16

Rahvast on nörritanud küll riigikogulaste sissetulekud, küll mõne saadiku skandaalsed väljendused jne. Nii kujundabki meie parlamendi mainet kollane press. Aga millised tõsised ülesanded seisavad ühe Euroopa Liidu väikeriigi seadusandliku kogu ees täna?

Riigikogu esimees Ene Ergma, kas Riigikogul on täna võrreldes ajaga enne Euroopa Liitu astumist vähem tööd? Kas Riigikogu on valitsuse kummitempel?
Jah, ma olen seda kummitempli väljendit kuulnud. Ma vaatasin valitsusest Riigikokku tulevaid seaduseelnõusid ja tõdesin, et enamus neist on paljuski ümber tehtud, mitmed on lausa ümber kirjutatud. Riigikogu pole võtnud ülbet hoiakut, et näete, see pole valitsuse eelnõu, me kirjutasime selle ümber. Ja ettekujutus, et keegi on tempel või keegi on tegija, on absurdne - me teeme ühist tööd.
Kui alustati Eesti riigi üleehitamist 1990-ndatel, siis oli normaalse demokraatliku riigi jaoks vaja täiesti uut õigussüsteemi. Muidugi, osaliselt kasutati ka NSVL-i aegseid seadusi. Võtame või töölepingu seaduse, mis oli suuresti sellest ajast pärit. Sellega oli väga suur töö komisjonides. Aga sellest seaduseelnõust tehti juba enne populismi supernäide. Vastandati kahte poolt, meie tööks oli otsida hoopis optimaalset lahendust, mis annaks Eesti majandusele maksimaalse hingamise! Töölepingu seaduse muutmise sisust ei tahtnud nagu keegi sõna võtta, miks seda muuta oli vaja. Kui ikka väike-ettevõtja ütleb mulle, et tal pole enam tahtmist jätkata, sest seesama seaduski piirab tema ettevõtte muutumist, samas kui maailma majandus muutub järjest kiiremini, siis ju peab midagi ette võtma. See väike-ettevõtja läheb lõpuks hoopis riigi leivale ametnikuks, kas me seda tahame? Kui need ettevõtjad lahkuvad, kust me siis uusi leiame? Õige raskuskeskme leidmine töölepingu seaduses on suur ülesanne, siin on vaja riiklikku mõtlemist, mitte populismi! Mart Laar ütles ilusasti: kui töölepingu seadusega pole mõlemad pooled rahul, siis on tegu õige seadusega!
Kui me hakkasime lähenema Euroopa Liidule, siis tekkis vajadus harmoniseerida oma seadusandlus Euroopa Liidu seadusandlusega. Kui me poleks seda tööd tollal teinud, siis poleks näiteks täna võimalus meil kasutada EL-i struktuurfondide toetusi. See oli X Riigikogu (2003-2007) koosseisu jaoks väga-väga suur töö, just see koosseis viis meid ühinemiseni Euroopa Liiduga. Nüüdseks on see maksimaalne töökoormus vähenenud, kuid Riigikogul on ju pärast EL-iga liitumist palju teisi ülesandeid, millega peab tegelema. Muidugi järelvalve täitevvõimu üle.
Teiseks, Riigikogus peab üles tõusma põhjalikke ja samas ka pikalt läbi mitmete istungite kestvaid arutelusid Eesti riigi tuleviku üle. Üheks väga tõsiseks küsimuseks ongi praegu energeetika.

See on küsimus: kas tuuleveskid või aatomielektrijaamad?
Ma käisin alles Estonia kaevanduses, kus me rääkisime palju põlevkivi energeetikast, põlevkivikaevandamise tulevikust. Need probleemid pole nii triviaalsed, et neid saaks käigupealt lahendada. Siin kehtib põhimõte - üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Põlevkivi kaevandmine on seotud näiteks keskkonnaga ohtlikkusega. Aga anname aru, et tegelikult on ju palju tehtud taolise kaevandamise keskkonnasäästlikumaks muutmiseks. Meil on vaja mõista, et põlevkivi energeetika on meie energeetika kõige suurem tükk, me ei saa päeva pealt teha pöördeid.
Mina ei armasta populistlikku alternatiivenergeetika üle vaidlemist. Need eelpoolviidatud tuulikud jm pole tõsiseltvõetavad. Samas peame me eneselt küsima: kas me tahame olla nö narkomaanid ja istuda Vene gaasitoru otsas? Meil on ju selge näide Saksamaaga - nad loobusid energeetikas oma tuumaprogrammidest, tuumajaamadest ning nüüd on nad siis "väga näljased"! Selle nimel on nad paljuga nõus...
Me peame täna võtma julguse teha väga tõsiseid otsuseid, mille mõju hakkab Eestis tundma andma võib-olla alles kahe- kolmekümne aasta pärast!

Kuidas aga teie ise tuumajaamadesse suhtute?
Mina olen tegelenud tuumaenergeetikaga, mis toimib tähtede sees. Jumal või loodus on seal pannud toimima nii perfektse tuumajaama, et me võib-olla tahaks Maa peal ka midagi taolist käima panna, aga see on tehniliselt kolossaalne probleem. Kui me millekski taoliseks võimelised oleks, laheneks meie energeetikaprobleemid kauaks ajaks. Aga teadus areneb, näiteks vesinikkütuse peale on praegu suur rõhk. Kui ikka superriigid (USA) hakkavad tunnetama, et neil on tõsine häda naftaga käes, siis kindla peale suunatakse väga suuri ressursse - nii inim- kui ka finantsressursse - lahendamaks taolisi energeetika tuleviku küsimused.
Ma olen näinud superriikide edukust ja võimet - kahjuks see on olnud seotud sõjaga, aga ka energeetika on militaarse aspektiga -, nad suudavad kiiresti lahendusi leida.
Mis meisse puutub, siis Eestis pole pääsu tuumajaamadest. Teatud osa inimesi, kes sellele vastu, on lihtsalt ära hirmutatud Tshernoboli katastroofi ajast. Ma olen mitmes kohas inimestele esinedes rääkinud, et kui Tshernoboli töötajad poleks võtnud tuumajaama kui lihtsat Tuula samovari, siis poleks seda katastroofi ka olnud. Ja tuumajaamade areng pole ju pidama jäänud, vaadake Soomet, ega nemad ei ehitaks endale tuumajaamasid, kui see poleks turvaline!
Aga meil on siin samas kõrval on ju Venemaa Sosnovõi Bori tuumajaam. Naiivne ettekujutus, et kui meie hoiame oma riigi tuumajaamadest puhtana, siis me oleme õnnelikud ja kaitstud. Kui Sosnvõi Boris midagi juhtub ja tuul on meie poole... Meil Tshernoboli õnnetuse ajal ju vedas, tuul viis saaste Rootsi peale, aga Rootsi võttis kohe asja üles ja nii saime meiegi teada, et seal on mingi õnnetus juhtunud! Oleks see tuul toonud saaste vaid siia, jäänud oma riigi piiridesse, siis meil poleks õrna aimu kah olnud, mis seal toimus!

Kindlasti on energeetika arutelud riiklikult tähtsad, aga meie arvamusliidrid muretsevad külade riikliku väljasuretamise üle. Kui palju parlamendis Eestimaa tühjaks jäämisest juttu on?
Kui ma siin Lääne-Virumaal äsja ringi sõitsin ja nägin, millised võimsad ja kallid masinad on põldudel, siis... No ma ei tea, nende masinatega ju toimetavad kohalikud inimesed. Kuidas siis külaelu saab välja surra? Külaelu hakkab muutuma, õigemini on muutunud, aga me mõtleme ikka, et külaelu on ainult põllumajandus. Kindlasti on vaja maale väike-ettevõtlust. Ma tooks näiteks Prantsusmaa, seal on see kulus "Veini tee", kuhu kuulub umbes 600 majapidamist. Näiteks üks majapidamine annab aastas 50 000 pudelit veini, see aga pole muidugi äri äraelamiseks. Nad tegelesid kõrvaltöödega. Aga traditsiooniline maaelu, veini tegemine oli nende jaoks elustiil, mis tõi natuke lisa sissetulekut.
Ma ei ole professionaal maaelus, kuid üksinda ei saa maal enam ellu jääda, ühistegevus on väljapääs. Või siis tekkivadki nö mõisad.
Ikkagi ma ei saa aru, mis see külaelu väljasuretamine on? Võib-olla mõningates kohtades on nii, kuid mina näen hoopis arengut. Mulle räägiti, et kui kevadel käis siin põllumajandusminister ja kutsus põllumehi kokku rääkima oma probleemidest, siis keegi ei kurtnud, et oleks suured mured. Oli olnud hea viljasaak, üldse hea aasta, eurotoetused ka tulevad. Kõik on lihtsalt muutumises.

Intervjuu: tegemata haldusreformiga on kaotatud miljardeid

2008-05-13

Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar esitas laupäeval Pärnus erakonna volikogule Eesti majanduse päästmise programmi, mis alampalga ja riigiametnike palkade külmutamise kõrval sisaldab haldusreformi, mille radikaalsem variant jätaks Eestisse alles 15-17 omavalitsust.

Mart Laar, ütlesite oma ettekandes, et kriis majanduses on käes ja Eestis olukord niivõrd hull, et sunnib tegema radikaalseid muudatusi.

Rahvas ootab, et poliitikud ütleksid keerutamata ja ilustamata, rahulikult ja selgelt välja selle, mis meie majanduses toimub, milline on praegune olukord. Muidugi tuleb öelda, et Eesti on olnud oma arengus kõige edukam üleminekuriik mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas.

Peab aga tunnistama, et õiged otsused, mis on toonud riigile edu, on tehtud kriisiaastatel. Vajalikud otsused on peaaegu alati ebapopulaarsed ja normaalsetel aegadel vajalikke otsuseid ellu viia on ebanormaalselt raske, tihtipeale lausa võimatu.

Seetõttu tehakse need tavaliselt raskel ajal. Nii ongi tagantjärele vaadates Eestile edu toonud otsused vastu võetud 1991. ja 1992. aasta kriisist lähtudes, samuti olukorras, mis tekkis 1999. aastal Vene turgudel toimunu tagajärjel. Just sel ajal tehtud raskete otsuste järel on saabunud majanduse tõusuperiood.

Neil tõusuperioodidel ehk headel aegadel puudub raskete otsuste järele vajadus.

Meil on kogemus, mida toob kaasa raskete otsuste järel saabunud majanduse tõusuperiood. Nagu ka teiste riikide kogemus näitab, on kiire kasvu aeg, kus majandus kasvab üle kümne protsendi, kõige ohtlikum. Sest valitsused saavad oma kätte palju raha ega oska seda tihtipeale kuigi mõistlikult kasutada.

Eestis läks nii aastatel 1997-98, kui arvati, et majanduse kiiire kasv on igavene, ja koostati ülioptimistlikke eelarveid. Samuti läks viimasel kolmel-neljal aastal.

Nüüd peame tunnistama, et maailm on radikaalselt muutnud. Iga katse seda ignoreerida viib raskete ja negatiivsete tagajärgedeni.

Tegite ettepaneku omal ajal tegemata jäänud haldusterritoriaalne reform uuesti käsile võtta.

Meie ettepanek on pöörduda tagasi nende arutelude juurde, mis 2001. aastal koalitsiooni eriarvamuste tõttu lõppesid. Eesti on kaotanud miljardeid kroone reformi omaaegse tegamata jätmise tõttu.

Kindlasti tuleb reform teha kogu Eestis ühtlaselt, teha keskselt ja arutleda kahe tee üle. Üks on kihelkondlikust printsiibist lähtuvalt, mille kohta oli omal ajal minister Tarmo Looduse esitatud plaan. See vähendaks praegu 220ni ulatuvat omavalitsuste hulka 58-60ni. Teine, radikaalsem plaan lähtub maakondlikust baasist, mis tähendab, et Eestisse jääks 15-17 omavalitsust.

Arvan, et koalitsioon võiks kõigepealt otsustada, et teeme selle reformi, ja siis selgub debattides, kumb variant on sobivam.

Oluline on astuda otsustav samm ja panna alus tugevate omavalitsuste tekkele, mis suudaksid olla riigile korralikuks partneriks.

Maavalitsuste kaotamisest te seekord ei rääkinud, aga kui Isamaaliit varem võimul oli, siis oli teil selline kava.

Kui vaadata haldusterritoriaalse reformi ühte varianti, siis maavalitsusi ei likvideerita, see küsimus laheneb iseenesest.

Märkisite sedagi, et ministreid on Eestis liiga palju.

Kogu meie riigiaparaadi efektiivsuse ja suuruse läbivaatamine oleks asjakohane. Vaadates riigi püsikulutusi, tuleb tunnistada, et oleme võtnud endale suuremaid kulutusi, kui Eesti riik suudab kanda. Kui tahame investeerida nendele aladele, mida tulevikku vaadates oluliseks peame, näiteks haridusse, tuleb meie riigiaparaadi suurus ja kulutused kriitiliselt üle vaadata.

Olen seda korduvalt öelnud ja pakkusin jätkuvalt välja, et pärast järgmisi valimisi peaks valitsuses olema kaks ministrit vähem, kuid kindlasti on teisigi võimalusi töö efektiivsemaks korraldamiseks.

Aeg "nõidusunest" ärgata

2008-05-13

On öeldud, et edukad on riigid, kes näevad kriisides või tagasilöökides mitte üksnes ohte, vaid ka uusi väljakutseid. Eestil on see seni õnnestunud. Just suutlikkus langetada 1991.-1992. ning 1999. aasta kriiside ajal ebapopulaarseid, kuid vajalikke otsuseid, on olnud aluseks Eesti edule. Julgus on pannud Eesti kasvama kiiremini, kui see on õnnestunud ühelgi teisel üleminekuriigil. Edul on aga ka uinutav toime. Nii tundus Eestilegi korraga, et 12% majanduskasv võib kesta igavesti.

Riigile laoti arvukalt kohustusi, mida on võimalik kanda lühiajaliselt kiire majanduskasvu tingimustes, kuid majanduse jahtudes võivad osutuda raskeks koormaks. Nii ongi Eesti endalegi ootamatult sattunud probleemide ette, mis nõuavad kiiret ja otsustavat reageerimist. Eesti majandusele uue hingamise andmiseks peaksime ka meie neis võimalust nägema. Võimalust omada taas julgust langetada tulevikku vaatavaid otsuseid, mis Eestit kiiremini edasi viiksid.

Esimesed otsused on juba tehtud. Valitsus kavatseb lõpetada 15. maiks töö 2008. aasta negatiivse lisaeelarvega ning see riigikogu poole teele saata. Veelgi suurem väljakutse on aga 2009.-2012. aasta eelarvestrateegia kokkutõmbamine.

Erinevate arvutuste kohaselt 7-10 miljardi kroonini ulatuv kärbe on sedavõrd suur, et eelarve tegelike võimalustega vastavusse viimiseks ei piisa administratiivkulude kärpimisest, vaja on rohkem kokku tõmmata, see omakorda eeldab koalitsioonilepingu avamist. Kuigi koalitsioonilepingu lubaduste kriitiline läbivaatamine võib viia mitme seal kirja pandud programmi ja investeeringu edasilükkamiseni, toob selle avamine kaasa ka võimaluse vaielda läbi ning positiivse otsuse korral sisse kirjutada Eestile olulised reformid, milles 2007. aastal kokkuleppele ei jõutud, kuid vajadus nende järele on järjest möödapääsmatuks muutunud.

Reformide teostamisest on pikka aega räägitud, viimaste aastate majanduskasv on uuendamistahet tunduvalt vähendanud. Aeg on «nõidusunest» ärgata ning taas tegutsema asuda.

Eesti esimeseks ülesandeks on vähendada inflatsiooni ning minna 2011. aastaks üle eurole. Selleks tuleb järgida konservatiivset eelarvepoliitikat ning hoida eelarve tasakaalus. Nende eesmärkide saavutamiseks teeb IRL ettepaneku külmutada kolmeks aastaks riigiasutuste ning nende allasutuste tööjõu- ning majandamiskulud 2008. aasta tasemel.

Riigiasutuste palgasüsteem tuleb muuta läbipaistvaks, kaotades kõikvõimalikud lisatasud. Palgad - ka riigikogu ja valitsuse liikmete palk - tuleb lahti siduda keskmise palga tõusu kaudu toimuvast automaatsest kasvust ning läbi vaadata eripensionide süsteem. Mitte kehtestada enam uusi eripensione. Kõik need sammud annavad võimaluse riigiaparaadi, kaasa arvatud valitsuse suuruse vähendamiseks.

Pidurdamaks kulude kasvu, tuleb lähiaastateks külmutada koalitsioonileppest välja jäävate rahaliste kohustuste võtmine valitsuse poolt. Paraku tuleb kriitiliselt läbi vaadata ka koalitsioonileppes antud lubadused ning edasi lükata nendest mitme täitmine. Kriitiliselt tuleb üle vaadata ka paljud varasematel aastatel käivitatud programmid, uurides, kas need ikka aitavad neid, kelle toetamiseks need ametlikult on määratud.

Lahendus tuleb leida mõne suurema omavalitsuse ekstensiivsest laenupoliitikast tulenevatele probleemidele. Vastutustundetu kohustuste võtmine võib saada ohtlikuks neile omavalitsustele endile, ohustades ühtlasi riigieelarve tasakaalu. Kokkuvõttes peab valitsus seadma eurole 2011. aastal ülemineku endale prioriteediks, koostades selleks konkreetse tegevuskava. 2007. aasta ebaõnnestumine on Eestile juba kalliks maksma läinud, arvestades mitme Kesk- ja Ida-Euroopa riigi pääsu eurotsooni, tähendaks uus ebaõnnestumine 2011. aastal Eestile tõsist tagasilööki.

Eelarvekulutuste kärpimisest üksi ei piisa. Tulevikku suunatud kokkuhoiu saavutamiseks on vaja muuta kogu riigihaldus tõhusamaks. Kesksel kohal seisab siin haldusterritoriaalne reform. 2001. aastaks kavandatud reformi sumbumine erakondade vastuoludesse on üks suuremaid läbikukkumisi selle aastatuhande Eestis, mis on meile maksma läinud miljardeid kroone. Eesti ei vaja kahtsadat nõrka omavalitsusüksust, vaid tugevaid omavalitsusi, mis omaksid nii rahalist kui vaimset potentsiaali riigile tõeliseks partneriks tõusta.

Teostamata haldusterritoriaalne reform pärsib teisi olulisi uuendusi, nagu koolivõrgu või tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi nüüdisajastamine. Suuremad ja tugevamad omavalitsused suudaksid tõhusamalt tegutseda tõukefondide vahendite kasutamisel, neid mitte laiali pihustades, vaid prioriteetidele kontsentreerides.

Valida võib seejuures kahe variandi, kas kihelkondlikust printsiibist tulenevalt 58-60 või maakondlikust alusest lähtudes 15-17 omavalitsuse vahel. Igal juhul tuleb kavandatud reform ellu viia ühtse plaani alusel ning korraga kogu Eestis.

Valitsemise efektiivsemaks muutmise ning liigsete kulude kärpimise kõrval on oluline astuda samme Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmiseks ning investeeringute suurendamiseks. Riigi sekkumise suurendamine või majanduse kunstlik turgutamine eelarve vahenditega pole seejuures lahendus. Pearõhk tuleb panna soodsa keskkonna tagamisele ettevõtlusele ning ekspordi toetamisele. Selleks tuleb loobuda kiusatusest lappida eelarvet uute maksude kehtestamise või vanade tõstmise teel.

Eesti maksukoormus tuleb hoida madalal, vähemalt 2008. aasta tasemel. Majanduse elavdamiseks on riigi käsutuses siiski mitmeid vahendeid. Võtkem kas või jätkuvalt riigi omanduses olevad suured ettevõtted.

Muutmaks ettevõtteid efektiivsemaks ja läbipaistvamaks, teeb IRL ettepaneku suuremate riigi osalusega äriühingute aktsiate börsil noteerimiseks, mis võiks toimuda järgmistel tingimustel: börsile viiakse eeskätt äriühingud, mis vajavad oma tegevuse laiendamiseks lisakapitali; riik müüb vähemusosaluse, säilitades börsile minekul enamusaktsiad; noteerimiseks vajaliku aktsionäride ringi tekitamiseks viiakse läbi avalik pakkumine kõigile võrdsetel tingimustel.
Kindlasti ei tohi riik loobuda investeeringutest ettevõtluse arenguks vajalikku infrastruktuuri.
Suurte infrastruktuuriobjektide ehitamisse tuleb kaasata senisest julgemalt erakapitali. Riigi käsutuses on vahendeid, et parandada info ja kommunikatsioonitehnoloogia sektori ekspordivõimet, aidates näiteks kaasa E-riigi lahendustele ekspordi toetamiseks.

Ettevõtetele tuleb anda vabaks e-valitsuse lahenduste intellektuaalse omand. Eesti vajab laiemalt tõhusa tööstuspoliitika loomist. Me ei saa oma majandusest välistada ühtegi sektorit - ei turismi ega transiiti, nende arendamiseks tuleb riigil ettevõtjatega ühiselt lahendusi otsida.

Tegutsedes Eesti majanduse hetkeprobleemide lahendamisel, peab meil jätkuma julgust vaadata tulevikku, et tagada Eestile jätkusuutlik areng. See eeldab tähelepanu keskendamist haridusele. Parim majanduspoliitika on tõhus hariduspoliitika. Haridus ja innovatsioon peavad saama Eesti prioriteediks mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Vaid see võimaldab astuda samme üleminekuks teadmismahukale tootmisele ning reageerida operatiivselt muutustele maailma majanduses. Selleks tuleb hoida haridust ning teadus- ja arendustegevust prioriteedina.

Kokkuhoiumeetmed eelarves ei tohi puudutada teadus- ja arendustegevuseks ette nähtud summasid. Samas tuleb kvaliteedinõudeid haridussüsteemis, eriti selle kesk- ja kõrgtasemel oluliselt suurendada. Rohkem tähelepanu tuleb pöörata rakendusharidusele ning reaalaladele, murrangu saavutamiseks kutseharidussüsteemis tuleb selle arengusse senisest rohkem haarata ettevõtjaid.

Laias laastus on kõige tähtsam investeerida inimesse, toetada tema huvi end täiendada ning õppida. IRL on pikka aega rääkinud vajadusest vabastada erisoodustusmaksust tasemeharidus. Nüüd on aeg see samm lõpuks astuda.

Pakutud muudatused koalitsioonileppesse pole iseenesest ei revolutsioonilised ega uudsed. Kõigist neist on juba aastaid räägitud. Probleem on vaid see, et asi ongi seni rääkimisega piirdunud.

2009.-2012. aastate eelarveprognoos ei võimalda õnneks Eestil enam endist viisi jätkata. Aeg on muudatusteks küps, vaja on vaid julgust. Loomulikult võib üritada pead jaanalinnu kombel liiva alla peita ning vaikselt edasi elada. Esialgu ei juhtukski ilmselt midagi erilist, kuidagi tiksuks meie majandus endiselt edasi.

Peagi siseneks Eesti aga pikemasse stagnatsiooni, mis iseloomustab mõnda teist Euroopa Liidu uut liikmesriiki ning mis Portugali kogemuse kohaselt võib üsna pikka aega kesta. Vajalike sammude astumine eeldab laia arutelu Eesti tuleviku üle. Loodan, et Isamaa ja Res Publica Liidu esitatud ettepanekud aitavad selle tekkele kaasa.

Töösuhete paindlikkus kui pettekujutlus

2008-05-09

Töölepinguseaduse eelnõu pidas tuleristsed tööandjate ja töövõtjate esindajate sõelumise käigus hästi vastu. Treenitud naeratuste saatel kaamerate ja mikrofonide ees öeldud repliigid stiilis «Eelnõust võidavad kõik», «Kõik tööandjate jaoks oluline on alles» või «Eelnõu on varasemaga võrreldes töötajasõbralikum» peaksid rääkima iseenda eest.

Kui võrrelda neid väljaütlemisi sotsiaaldemokraat Eiki Nestori hinnanguga, et uus seadus ei pea vastu üle kümne aasta, siis võib muidugi kiuslikult küsida, kas sotsidega tugevat hingesugulust tundvate ametiühingute esindajate väljaütlemised olid ikka siirad. Aga algav parlamendiarutelu lisab uut infot ja annab osapooltele võimaluse uuteks seisukohavõttudeks.

Suhetes vähe muutust

Töölepinguseaduse eelnõu 51 lehekülge teksti ja 106 lehekülge seletuskirja on paberihulk, mida meie 600 000 palgatöölise enamik läbi ei loe.

Erinevalt perekonnaseaduse eelnõust, mida hoolega analüüsisid nais-, mees- ja pereorganisatsioonid, pole ka samavõrra suurt organisatsioonide ringi, keda tööturg paeluks. Seetõttu kujuneb inimeste enamiku arusaamine ajakirjanduses öeldud seisukohtade pinnal.

Eelnõu iseloomustamiseks on kõige sagedamini kasutatud väljendit «töösuhete paindlikkus». Veidral moel pühendab seletuskiri paindlikkusele ainult lehekülje teksti. Konstateeritakse, et «tööõiguse paindlikkust on keeruline mõõta ja päris ühtset moodust selle hindamiseks ei ole». Vaat siis paindlikkust!

Kõige lihtsam on seda nähtust kirjeldada ajalise paindlikkuse kaudu. Kindlasti õnnestuks meil tuua ettevõtetesse ja äridesse lisaks inimesi, kui tööandjaga oleks lihtsam leida osalise tööajaga töötamise lepet. Tööjõupuuduse tingimustes on asjade selline areng mitte ainult inimese, vaid ka ühiskonna huvi.

Paraku on olemasolevat seaduseteksti lugedes («Avalikes huvides ei ole määrata ega piirata töö tegemise aega ega muid lepinguosaliste eraõiguslikke kokkuleppeid») raske eeldada, et tänasega võrreldes midagi muutuks. 2007. aastal oli meil osaajaga töötajaid 8,2, Euroopa Liidus keskmiselt 18,2 protsenti.

Eelnõu seletuskirjas on näited naaberriikide töösuhete jäikuse/paindlikkuse kohta. Paraku ei ole need sugugi innustavad. Bulgaarias, Ungaris ja Tšehhis on näiteks tööhõive jäikuse indeks umbes kaks korda madalam kui Eestis - seega on tööturg seal formaalselt paindlikum. Samas pole hõive neis riikides meie omast suurem jms.

Ilmne kaotus

Palgatöötajate põhiosa huvitab kõige rohkem ikkagi vallandamisega kaasnev hüvitis. Selle koostajate poolt oleks aus peamise muudatuse sisu selgelt välja öelda: tööandja maksab senise 2-4 kuu vallandamishüvitise asemel tulevikus ainult ühe kuu hüvitise. Töötaja seisukohast ei saa seda mingi trikiga nimetada positiivseks muutuseks.

Seejärel on võimalik taotleda töötuskindlustuse hüvitist ja viimase tõus on loomulikult hea uudis (esimese 6 kuu jooksul senise 50% asemel 70% varasemast palgast, järgneva 6 kuu jooksul senise 40% asemel 50%).

Kuid arvuta, kuidas sa arvutad, töötuskindlustuse hüvitise tõus ei korva koondamishüvitise kärpimisest tulenevat kaotust.

Samas ega ühiskonnas ole mingeid märke, et töölepinguseaduse isa ja ema (ministrid Lang ja Maripuu) muutuksid Eestimaal niisama ebapopulaarseks nagu Peter Harz Saksamaal (Volkswageni kontserni personalidirektori Harzi juhitud komisjoni ettepanekute järgi karmistati aastail 2003-2005 märkimisväärselt saksa tööturupoliitikat).

Eelnõus olevate positiivsete muutuste loend pole sugugi lühike (tõuseb töötuskindlustuse hüvitise määr, samuti töötutoetuse tase, hüvitist 40% palgast hakkavad saama omal soovil lahkunud jms). Muudatustest võidavad ka omavalitsused, sest vähenevad toimetulekutoetuste maksmise kulud (suurim toimetulekutoetuse saajate rühm on töötuga leibkonnad).

Prognoositav töötuskindlustuse hüvitise väljamaksete kasv nõuab töötukassa ressursside suurendamist ja töötuskindlustuse määra tõstmist 2010. aastaks tänaselt 0,9% protsendilt erinevate stsenaariumide järgi 1,1- 2,1 protsendini. Tõus on ette nähtud valdavalt töötajate maksuosa suurendamise varal.

Töövõtja maksukoormuse tõusu põhjendatakse demagoogiliste väidetega, et «töötaja suurem maksukoormus on töötuskindlustuse puhul n-ö normaalne» või «tegelikult tuleb kogu maks niikuinii ettevõtte kassast».

Tühjad lubadused

Normaalne on siiski tööandja suurem maksukoormus. Sellest reeglist eristuvad Kesk- ja Ida-Euroopas ainult Eesti ja Sloveenia. Teiseks väidavad kõik hinnatumad töö ökonoomika käsiraamatud, et sotsiaalmaksu kulude jaotus tööandja ja töövõtja vahel on tinglik, tehniline küsimus.

Tüüpiline väljend, mis selgitab sotsiaalmaksu allikaid: «Tööjõu täiesti elastsusetu pakkumise korral kannavad sotsiaalmaksu täies osas töötajad vähenenud netopalga vormis.» Nii et sotsiaalmaksu jaotus on tehniline küsimus, sisuline tähendus on maksu suurusel, mille kasv kärbib igal juhul töötaja sissetulekut.

Tõsi, õpikust keerukamates teostes tuuakse näiteid juhtudest, millal tööandjad on sunnitud kandma mingi osa neile määratud maksust. Aga need on erandid, mida praegu pole põhjust käsitleda.

Teine töölepinguseaduse eelnõu kiituseks öeldav stampargument on, et «töötud leiavad kiiremini uue töö». Ega ikka leia küll! Me saame veel enne kõnesoleva eelnõu seaduseks saamist teada, kuidas läheb 900 koondataval Kreenholmi töötajal.

Erinevalt paljudest varasematest kollektiivsetest koondamistest on nendega eelnevalt tegeldud, hinnatud nende oskusi ja motivatsiooni, pakutud töökohti Ida-Virumaal, Loksal, Tallinnas jm. Praegune ligikaudne asjade seis on ikkagi selline, et pooltel neist on lootust uuele töökohale, pooled aga kasvatavad tehaseväravate sulgumise järel lühemaks või pikemaks ajaks Narva töötute ridu.

Kõigis Eestimaa paikades lihtsalt pole piisavalt tööd ja töölepinguseadus ei too seda sinna juurde.

Tarbijad ja riik hinnatõusu vastu!

2008-04-29

Hinnad on üle mõistuse kõrged! See emotsioon on viimasel ajal ilmselt tabanud meist enamikku.

Mind ka. Eriti teravalt tunnetad hinnatõusu, kui lähed juuksurisse, poodi või kohvikusse mõnekuuse vaheaja järel. Hinnad on aasta algusest kolme kuuga drastiliselt muutunud. Tunnetatavalt rohkem, kui osutavad ametlikud inflatsiooniarvud.

Hindade tõus on paljudele olnud pöörasem, kui niigi pöörased keskmise leibkonna tarbijakorvi kallinemise numbrid seda näitavad. Erisuguste tarbimisharjumustega inimeste isikliku tarbimiskorvi kaupade/teenuste osakaalud ei ole eelmise aasta infole tuginedes konstrueeritud tarbimiskorvi kaaludega tihti võrreldavad.

Hinnad on üle piiri

Inimeste väheneva majandusliku kindlustunde valguses hakkab tajutav hinnatõus jõudma üle ühiskonna taluvuse piiri. Kas me peame selliseid hindu aktsepteerima? Ei pea, kuid aktsepteerimata saame jätta ainult reaalse konkurentsi ja valikuvõimaluste tingimustes. Eestis on aga toimiva konkurentsiga lood kehvasti, ja selle puudumise maksame meie tarbijatena kinni.

Valikuvõimalustega pole parem lugu. Isegi kui inimesed oleksid valmis tõusvate hindade juures oma tarbimisharjumusi muutma ja asendama seni ostetu sama liiki odavama kaubaga, takistab seda valiku puudumine. Seega ei saa väiksema sissetulekuga inimesed tarbijahindade kerkimisel vahetada kallimaid kaupu odavamate vastu, sest neid turul lihtsalt pole.

On võimalus, et majanduskasvu pidurdumine korrigeerib hindu allapoole. Tööturult lähtuv surve palgakasv hinnatõusu kaudu tarbijatele üle kanda leevendub, laenuraha toel kiirelt kasvanud nõudlus väheneb. Aga seda jällegi juhul, kui toimib konkurents turuosaliste vahel. Eestis aga ei tundu see nii olevat. Teenuste ja kaupade arusaamatud hinnad viivad mõtted paratamatult turuosaliste vaikivatest hinnakokkulepetest rääkivate "linnalegendide" tõepärasusele.

Kiirelt kasvavate palkade juures on ühiskond olnud seni ilma suurema nurinata valmis üha kerkivaid hindu aktsepteerima. Riigis ei ole hinnatõusule ja sealt lähtuvatele probleemidele seni piisavat tähelepanu pööratud. Olukorras, kus nii riik kui ka kodanikud peavad oma eelarveid koomale tõmbama ja tulevikuplaanide lennukust vähendama, tuleb muuta suhtumist ka hindadesse. Hinnad peavad muutuma läbipaistvamateks. Müüjad peavad suutma iga hinnatõusu põhjendada.

Riik ülikasumite kallale

Väikese arvu turuosaliste ja piiratud valikuvõimalustega turul peab riik võitluses hinnakokkulepete, kartellide ja röögatute hinnamarginaalide vastu olema eriti efektiivne. Süvenev korporatiivsus ja ringkäendus ei ole mitte üksnes poliitika ja riigiametkonna probleem, samavõrra vohab see laialt ka erasektoris. Sellistes tingimustes, kus kõik tunnevad kõiki, on tarbijate huve kahjustavad kokkulepped kerged sündima. Väikeriigi puhul ei ole avatud konkurents mingi olemuslik objektiivne nähtus, vaid otse vastupidi. Võitlus selle nimel peab olema igapäevane.

Riigil on sel eesmärgil loodud kaks ametit. Tarbijakaitseamet ja vastasutatud konglomeraatne konkurentsiamet, kes peaks tagama konkurentsituru toimimise ja meie kui tarbijate huvide kaitstuse. Aga nende tegevusest on olnud üsna vähe kuulda ja sedagi väga spetsiifilistes küsimustes. Samas on nende ametite efektiivsem töölepanek vajaduse korral koos lisapädevuste andmisega kõige otsesemalt enamiku kodanike huvides ja edasise majandusarengu eeldus. Need valdkonnad, mis on seni olnud mõneti Eesti riigi tagaõu ja pole kedagi eriti huvitanud, tuleks nüüd tõsta riigi tegevuse prioriteetide hulka. Turu toimimise tagamine peaks olema hariduse, energeetika ja tööjõuturu restruktureerimise kõrval riigi tegevuse põhiline fookus.

Aga ka tarbijad ise peaksid senisest aktiivsemalt oma huvide eest seisma. Liikumine "Tarbijad hinnatõusu vastu" oleks praegu täiesti asjakohane ja üldse mitte ironiseeritav "knopkandus". Kõik võiks alata tsentraalse, kergelt kasutatava ja reaalajas muutuva hinnainfosüsteemiga, kuhu kaupade/teenuste pakkujad ise hindu sisestavad. Läbipaistvad hinnad ja võrreldava informatsiooni olemasolu turul pakutavast on eeldus valikvõimaluste tekkimiseks.

Kiirelt kasvavad hinnad ei ole ainult üksikute inimeste ja leibkondade probleem. See on ühiskonna probleem tervikuna. Järelikult ka poliitiline küsimus. Konkurentsi tõhustamisest kuni tarbija huvide kaitsmiseni leiduks teemasid nii parem- kui ka vasakpoolsetele erakondadele.

Elektritootmise valikute üle on viimane aeg hakata otsuseid tegema

2008-04-10

Energia arengukava puhul on see kõige pakilisem ja kõige sagedamini minu käest küsitav küsimus: millest elektrit toota?

Eestis on lähiaegadel vaja teha konkreetseid otsuseid, milliseid elektrijaamasid rajama hakata. Osa otsuseid on juba tehtud, osa ettevalmistamisel, kuid on vaja veenduda, et kompass on õige, kuna need otsused on pikaajalise mõjuga. Küsimus pole vaid selles, kas kodus lamp põleb, vaid kas majandus on konkurentsivõimeline.

Valikuid mõjutavad globaalsed protsessid

Aastal 2013 avaneb Eesti elektriturg ja rakenduvad uued heitmekaubanduse reeglid. Aastaks 2016 tuleb kokkuleppe järgi Euroopa Liiduga uuendada Narva elektrijaamasid. Iga jaama rajamise protsess võtab sõltuvalt jaamast aega 5-15 aastat, seega on viimane aeg hakata tegema otsuseid. Konsensuse leidmiseks meil väga palju aega pole. Ja seda olukorras, kus me kõike ikka ei tea - maailm muutub väga kiiresti.

Esimesel foorumil [energiafoorumil] kõlama jäänud seisukohaks oli, et Eesti peab ka tulevikus olema võimeline ise katma oma elektrinõudluse, sellega olid nõus kõik esinejad. See tähendab seda, et Eestis peaks ka pärast 2016. aastat olema ca 2000 MW elektri tootmise võimsusi. Millised need võimsused oleksid? Selle üle peamegi arutama.

Neid valikuid mõjutavad oluliselt mitmed globaalsed protsessid. Kui palju me suudame neid mõjutada, on iseküsimus, kuid ka nendes on meil võimalik kaasa rääkida nii Euroopa Liidu, Põhjamaade kui Baltimaade tasemel.

Esiteks, elektriturud avanevad ning sellest tulenevalt on muutunud investeeringute tegemise loogika ja turgude toimimine. Oluline muutus on see, et avatud elektriturul peab riik meelitama investoreid investeerima nendesse lahendustesse, mida riik soovib. Esmalt peab aga riik ise paika panema, milliseid jaamasid ta rajada soovib. Tänane foorum ongi osa sellest otsustusprotsessist. Kutsun üles konstruktiivsele ja julgele arutelule.

Teiseks oluliseks trendiks on energiaallikate hinna tõus, mis oluliselt mõjutab elektritootmise valikuid. Elektritootmise valikute tegemisel muutub järjest olulisemaks hindade prognoositavus ning konkurents teiste energiatootjatega. Ilma eri tootjate ja müüjate olemasoluta ei saa me tegelikult elektriturust ja selle toimimisest rääkida. Alati armastatakse tuua positiivne näide, et mis toimus telekommunikatsioonituru avamisel, me kõik mäletame hindasid enne ja nüüd. Kas see on võimalus ka energeetika jaoks, on küsimus teile, foorumil osalejad.

Kolmas, kõige suurema mõjuga trend Eesti valikute puhul on seotud uute kavandatavate heitmekaubanduse reeglite rakendamisega Euroopa Liidus. CO2 heitmekaubanduse põhimõtted, mida Euroopa Komisjon paar kuud tagasi tutvustas, tõstavad väga oluliselt fossiilkütustest toodetava elektri hinda Euroopa Liidus. Euroopa Liidus käib küll alles arutelu, kuidas neid reegleid rakendada, kuid juba praegu võib hinnata, et selle paketi mõju põlevkivienergeetikale on kindlasti olemas.

Milles oleme ühel meelel

Elektritootmises on Eestis valikuid, mille puhul on kõik ühel meelel: näiteks koostootmisjaamade juurde ehitamine tundub kõigile olevat õige suund ning sellega juba ka tegeldakse. Samas on nende jaamade potentsiaalne toodang sõltuv pidevast soojuskoormusest ning seetõttu piiratud.

Samuti on kõik enam-vähem ühel meelel selles, mis puudutab erisugustel kütustel paindlike gaasturbiinide rajamist, mis tagaksid nii reservi kui tasakaalustaksid tuulikute toodangu kõikumist. Vähene paindlikkus on Eesti elektrisüsteemi praegune selge kitsaskoht ning selle parandamiseks tuleb teha märkimisväärseid investeeringuid.

Eriarvamusi on palju

Ülejäänud valikute puhul on inimestel aga erisugused arvamused. Tuuleenergia suuremahulise kasutamise puhul on paljudel kahtlusi, kuidas nende ebaühtlast toodangut saaks efektiivselt tasakaalustada. Küsimus: milliseid võimalusi pakub siin Euroopa Liidu uus taastuvenergia direktiiv?

Tuumaenergia puhul on alati küsimuseks tema sotsiaalne aktsepteeritavus, suured ühikvõimsused ja jäätmete probleemid. Hea meel on aga selle üle, et Eestis oleme lühikese ajaga jõudnud sinna, et tuumajaam kui sõna pole enam põlatud. Tuumaenergiast võib juba rääkida. Põlevkivist otse elektri tootmine on keskkonnamahukas ja tulevikus ka väga kallis, põlevkiviõlist ja -gaasist elektri tootmine on praegu veel läbi proovimata.

Kõikide nende valikute analüüsimisel tuleb arvestada energiajulgeoleku, keskkonnakaitse ja majanduslike kriteeriumidega, aga ka sotsiaalse aktsepteeritavusega. Demokraatlikus ühiskonnas peab kõiki valikuid valdav enamus aktsepteerima. Samuti peame me vältima vigu, mida on teinud teised riigid, ning õppima ka nende positiivsetest kogemustest.

Üks on selge: Eesti ei tohiks tulevikus enam olla ühe elektrijaama riik. Meie elektrivarustuse aluseks peab saama mitmekesisus ehk tegelikult võivad kõik räägitud valikud olla Eesti jaoks reaalsed.

Rohkem väravaid maailma

2008-04-08

Eesti on mereriik, selles ei kahtle vist keegi: meie piirist 2/3 on merepiir, meil on Saaremaa, Hiiumaa, Kihnu ja Ruhnu ning terve hulk väiksemaid saari.

Meil on ka kaks igati arvestatavat siseveekogu: Peipsi ja Võrtsjärv. Meri ja järved on meile omased, mistõttu unustame sageli, et tegu on meie rahvusliku rikkusega, mis ei paku meile üksnes silmailu, vaid tal on täita oluline roll ka meie majanduses.

Eesti koha rahvusvahelise konkurentsivõime edetabelis määrab paljuski ära meie infrastruktuuri arengutase.

Eesti vajab korralikke väikesadamaid

Ühe osa Eesti infrastruktuurist moodustavad meie sadamad ja mitte üksnes meist enamikule teada-tuntud Tallinn, Muuga, Paldiski ja Pärnu, vaid ka väikesadamad, mis pakuvad peatumispaika nii naaberriikidest kui ka kaugemalt meid külastavaile jahtidele ja paatidele.

Kaikohti vajab ka meie aastast aastasse üha lisanduv kodumaine väikelaevastik.

Kahjuks vastab vaid mõni meie sadam rahvusvahelistele nõuetele, mis eeldavad tähistatud ja piisava süvisega faarvaatrit, korralikke käisid, võimalust pesemiseks, tankimiseks, elektriühenduseks, toiduainete ostuks, jäätmete ja pilsivee nõuetekohaseks ladestamiseks.

Aeg-ajalt on väikelaeval vaja teha ka pisiremonti või ostapaadivarustust. Mõistagi soovib meile külla saabunud mereturist tunda end sadamas turvaliselt, nautida kohalikku toituja koloriiti.

Vajadus kaikohtade järele kasvab

Mida suuremaks kasvab meie sisemajanduse kogutoodang ja mida kõrgemale tõuseb keskmine palk, seda enam on tulevikus ka neid, kellele ei jää meresõit üksnes helesiniseks unistuseks.

Tekib juurde harrastajaid ja aluseid ning kõik nad vajavad suveks sadamakohta.

Nii kodumaised paadikaupmehed kui ka välismaiste väikelaevade riikitoojad räägivad kasvavast müügist.

Liialdamata võib öelda, et meie väikesadamais pakutavate kaikohtade arv ei kata juba praegu meie sisemaistki vajadust, rääkimata sellest, et oleksime valmis pakkuma nõuetekohast teenust meile merdpidi väikelaevadel saabuvaile külalistele.

60 miljoni krooni eest võimalusi

Sellest nädalast on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses (EAS) avatud väikesadamate toetusprogramm, mille kogu-maht on 30 miljonit krooni ja mille kaudu on kõigil asjahuvilistel võimalus saada ühe sadama kohta kuni 3 miljonit krooni toetusraha eeldusel, et omalt poolt leitakse sadama rajamiseks või arendamiseks samaväärne rahasumma.

Koos riigi toetusrahaga investeeritav 60 miljonit krooni või-

maldab korda teha mitmeid praegusi, aga rajada ka täiesti uusi väikesadamaid. Kui see toetusprogramm leiab aktiivset rakendust, saab sellele planeerida ka jätku.

Usun, et Eesti rannavetes, ka meie kahe suurjärve kallastel on küllalt ettevõtliku vaimuga ja ettenägelikke ettevõtteid ja omavalitsusi, kes üksinda või ühiste jõududega haaravad pakutud toetusprogrammist. Täpsemaid seletusi ja tegevusjuhiseid saab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest.

Väikesadamad elustavad ranniku

Seal, kus on sadam, seal on aegu olnud ka elu, sinna tekivad uued töökohad, seal avanevad uued ärivõimalused, kasvab piirkonna konkurentsivõime ja areneb turism.

Loodan väga, et väikesadamate toetusprogramm leiab aktiivset käsutust ning sadamaisse investeeritud raha aitab meil parandada ja tugevdada Eesti kui külalislahke ja arenenud mereriigi mainet.

Eesti rannik peab olema tihedalt kaetud kaunite ja nüüdisaegsete väikesadamatega.

Arengut on mõtet rahastada

2008-04-07

Praegu, mil riik asub kulusid kärpima, tuleb seista selle eest, et koos kuludega ei kärbiks me ka selliseid investeeringuid, millel võiks rajaneda Eesti edasine majanduskasv. Innovatsiooniprogrammidega anname ettevõtjatele selge signaali, et riik toetab ettevõtete muutumisvõimet, et arengusse on mõtet investeerida.

Innovatsioon võib eurobürokraatlikus kõnepruugis figureerimise sageduse tõttu tunduda millegi sarnasena ratsionaliseerimisettepanekute esitamisele N. Liidus. Ometi on asi teisiti, ettevõtte tasandil võib innovaatilisuse ja edukuse vahele sageli panna võrdusmärgi. Ettevõte, mis tahab saavutada edu, peab enamasti olema mingis osas uuenduslik, tegema midagi teisiti, kui on tema konkurendid siiani teinud.

Euroopa Komisjon koostab igal aastal Euroopa innovatsioonitabelit, kus Eesti on olnud enam-vähem stabiilselt teise kümne teises pooles. Innovaatilisuse hindamisel võetakse arvesse kümneid tegureid. Eesti võib rahul olla nende ettevõtete arvuga, kes on teinud koostööd teiste firmadega, uuendanud tooteid ja protsesse, arendanud töökorraldust. Samuti on Eesti tulemused ootuspäraselt kõrged IKT kulutuste osas. Ka innovatsiooniks vajalik alusraamistik, nagu kõrgharidus, noorte haridus ja interneti levik, on võrreldav ELi keskmise tasemega. Kuid Eesti tulemused on jätkuvalt tagasihoidlikud näitajate osas, mis iseloomustavad võimekust investeerida innovatsiooni, sh ettevõtete investeeringud T&Asse. Ka intellektuaalomandiga seotud näitajatega kuulub Eesti sabassörkijate hulka.

Raportist selgub, et ehkki Eestis on uuenduslikuks arenguks alus loodud, on Eesti positsioon nõrk eelkõige innovatsiooni praktikasse viimisel. Eestit iseloomustab tagasihoidlik kõrgtehnoloogilise tootmise ja ekspordi osakaal, samuti madal tööhõive kesk- ja kõrgtehnoloogilistes sektorites ning madal müügitulu uutelt toodetelt. Majanduse konkurentsvõime tõstmiseks peavad need näitajad paranema. Ses pingereas ettepoole kerkimata ei õnnestu tõenäoliselt jõuda majanduslikult samale järjele meist praegu innovaatilisemate riikidega.

Et sellega toime tulla, on vaja nii riigi, ettevõtete kui ka teadusasutuste panust. Eelkõige peab olema kahe viimase osapoole tahe, riik saab vaid suunata trende ning anda tõukeid, et lumepallist kasvaks laviin. Esimesed väiksemad lükked on tehtud, kuid laviini peaks vallandama innovatsioonikomisjonis hiljuti heaks kiidetud viis vältimatut sammu. Nendega suunatakse aastani 2013 majanduse uuendamiseks ja tootlikkuse suurendamiseks 3,6 miljardit krooni avaliku sektori ja ELi raha. Nende programmidega näitame, mida me tahame majanduses muuta - kokkuvõtvalt on rõhk uutel tehnoloogiatel ning teadlaste ja ettevõtjate koostööl.

Mahult suurim on teadus- ja arenduskeskuste projektide toetamise programm - 1,4 miljardit krooni. See pakub Eestis registreeritud väike- ja keskmistele ettevõtetele ning teadusasutustele eeluuringuks kuni 300 000 krooni, rakendusuuringuteks ja tootearenduseks aga kuni 30 miljonit krooni. Programmiga hakkame toetama uute toodete, teenuste ja tehnoloogiate väljatöötamist. Tehnoloogia arenduskeskuste toetusprogrammiga (kogumaht 1,1 miljardit) tahame toetada ettevõtete ning teadus- ja arendusasutuste pikaajalist koostööd.

Isiklikult ootan palju ka tehnoloogiainvesteeringute toetusprogrammist. 700 miljonit krooni on mõeldud ettevõtjaile, kes tahavad osta moodsaid tehnoloogiaid, mis aitaksid neil teha tootearenduses hüppe uuele tasemele. Tuleb väga põhjalikult valida, millised on need perspektiivikad majandusharud, kuhu tasub seda raha panna. Me ei taha investeerida tavalisse arendusse, vaid aidata muretseda eesliini tehnoloogiat, mis tooks kaasa sajaprotsendilise ekspordi.

Ükski neist sammudest ei garanteeri edu ei sel ega ka tuleval aastal, innovatsiooniprogrammide vilju lõikame suuremas mahus ehk kümne aasta pärast.

Ministri tähelepanekuid Valgamaa visiidist

2008-04-03

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts jagas Valgamaa visiidi järel oma muljeid. Minister rõhutas kruusateede korrastamise ja Valga-Riia rongiliini kiire käikupaneku tähtsust. Esmatähtis on aga tema meelest Tartu-Valga raudteelõigu remont.

Hea uudis Valgamaalt

«Hea uudis on kahtlemata see, et kolm omavalitsust - Tõrva linn ning Helme ja Põdrala vallad - peavad ühinemiskõnelusi. Ja et ühinemismõte on tekkinud kohapeal. Paljud asjad jäävad selle taha, et omavalitsusi on liiga suur hulk ja igaüks neist peab suhtlema riigiga.»

Olulisim

«Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi jaoks on Valgamaal hetkel tähtsaim Tartu-Valga raudteelõigu remont, mis peab lõplikult valmima 2009. aastal. Raha asendusbussidele käimapanekuks tuleb.»

Rongiga Riiast ja Riiga

«Minu teada on läbirääkimised reisirongiliikluse käivitamiseks Riia ja Valga vahel lõppjärgus. Juhul kui need on takerdunud lätlaste reisijateveo eeskirja tõlkimise taha, tuleb dokumendid kärmelt tõlkida. Rong Riia ja Valga vahel peab liiklemist alustama nii ruttu kui võimalik.»

Ühistransport

«2008. aasta seis on teada - Valgamaal on puudu 1,24 miljonit krooni. Ka mõnel teisel maakonnal jäi dotatsiooni puudu ja «sabasid» üles. Loodame need koondada aprillis-mais ja siis otsustada, milline lahendus tuleb. Keerulisem on see, mis järgmisel aastal saab, sest liinide riigihanked on käimas ja hinnad tõusnud.

Hankeotsuseid tehes tuleb maavalitsusel jälgida, et liiga palju liine ei jääks ühe vedaja opereerida. Hetkel on üle 90% Valgamaa liinidest GoBusi käes. Vajalik on omavalitsuste ja maavalitsuse sisuline koostöö - näiteks õpilasliinide osas. Tuleb välja selgitada, mida reisijad liinivõrgust arvavad.»

Kaugliinid

«Rahvusvahelistel bussiliinidel ei ole riigisisest reisijateveo õigust, kui kahe tunni raadiuses väljub samast peatusest doteeritud riigisisene bussiliin. See tähendab, et Riia-Tartu buss ei saa reisijaid Valga ja Tartu vahel vedada, kui lähedane väljumisaeg on bussiliinil, mis riiklikult doteeritud ja samuti kahe linna vahel sõidab.

Luba sõitjate vedamiseks Tartu ja Valga vahel on juba eraldatud ning huvi korral saavad selle need reisid, millele vahetult ei eelne ega järgne riigisisest doteeritud bussiliini.»

Eesti-Läti koostööprogramm

«Tegu on laiaulatusliku programmiga piiriäärsete alade ühiseks arenguks. Toetatakse koostööd, mis arendab piiriregioonide sidusust ja konkurentsivõimet ning kogukondade aktiivsust ja jätkusuutlikkust. Sinna saab ja tuleb esitada nii palju projekte, kui on võimalik.»

Teed ja teehoiukava

«See, et Kagu-Eestis tervikuna on kruusateid keskmisest enam ja et siin ollakse nendega hädas, on teada. Lahendust ei tule sellele enne, kui valitsus kinnitab uue teehoolduskava, mis oli juba oktoobris enam-vähem valmis ja laua peal.

Uus teehoiukava on põhjustanud väga tuliseid vaidlusi valitsuse tasandil, selle otsuse ajakadu on juba kuus kuud. Ma leian, et teedeehitusse peaksime märksa rohkem panustama.

Kiusatus on teha nn Euroopa suuri teeprojekte. Rumal oleks neid Euroopa rahasid kasutamata jätta, kuid kui neli miljardit kütuseaktsiisi arvestatakse suurte teedeprojektide sisse, siis sisuliselt võiksime ülejäänud teede osas igale autole panna peale kohustuse omada turvavöö kõrval ka labidat.

Hetkel ei ole veel midagi hullu, 2008. aasta osas peavad teedevalitsused lähtuma kehtivast teehoiukavast pluss Euroopa suurtest projektidest.»

Kruusateede programm

«On olemas idee teha eraldi kruusateede programm, kus kasutataks kohalikke ja märksa odavamaid materjale. Ma ei taha sellest veel rääkida ega lootusi anda. Valimiste eel lubasid paljud kruusateedega midagi otsustavat ette võtta, kuid nüüd pole majandusministrit toetamas kedagi.

Olen põhimõtteliselt nõus, et kõik kruusateed tuleks mingi realistliku aja jooksul ära asfalteerida. Fakt on see, et inimesele on korralik tee esimeseks kinnituseks, et riik on huvitatud elu jätkumisest maapiirkondades.»

Post

«Eesti Posti juhid on andnud lubadusi, et võtavad vallavalitsustega ühendust. Nad annaksid oma ülesanded frantsiisilepinguga üle raamatukogudele, talupidajatele ja teistele.

Omavalitsused teavad neid inimesi, kellel on valmisolek pakkuda minimaalselt postiteenust kohapeal. Minule on andnud Eesti Post suhteliselt tugevaid lubadusi, et töötab selles küsimuses kõikide valdadega eraldi.»

Teede hooldus

«Kui seis on selline, kus vallaeelarve raha pannakse teise ja kolmanda kategooria riigiteede hooldusesse, et koolibussid kooli ja inimesed suure lumega tööle jõuaksid, tuleb omavalitsustel need seisud fikseerida ning olla riigiteid hooldava firma suhtes nõudlik. Ministeerium saab siinkohal aidata vaid juhul, kui on selge, millistel juhtudel ja kuidas on erinevad osapooled käitunud.»

Puidutööstus

«Puidutööstus on väga perspektiivikas tööstusharu, samas on meil olemas oma tooraine ja pikaajalised kogemused ning oskused, mis saavad ainult paremaks minna.

Mulle on keskkonnaminister seletanud, et me ei kasuta oma puidutooret ära. See tähendab, et juurdekasv on suurem, kui suudame raiuda. Samas on tõstatatud küsimus, nagu oleks puidutööstusesse üle investeeritud, ja nüüd otsitakse lahendusi. Kas nii võib olla, seda ma ei oska öelda. Minu hinnangul on suur probleem erametsad - kohalik ressurss, mis väga suures osas kasutuseta ja hoolduseta.»

Riigieelarve

«Me peame teadvustama, et 10-11protsendiline majanduskasv ei saanud lõputult kesta. Need ressursid, mille arvelt viimasel kolmel-neljal aastal selline tõus oli võimalik, on ammendunud.»

2008. aasta riigieelarve vähendamine

«Ütlesin 2007. aasta oktoobrikuus ja täna ütlen veel suurema kindlusega, et 2008. aasta on meie riigile kannatuste aasta.»

Vajame majandusanalüüsi, mitte poliitilisi seisukohavõtte

2008-02-19

On selge, et ilma analüüsimata nii suuri projekte [Tallinna Sadama ja Hiina Ningbo koostöölepe - toim] ette ei võeta. Äriline atraktiivsus seisneb selles, et nii eksperdid kui ka transiidiettevõtted prognoosivad konteinervedude mahu tuntavat kasvu. Ka näiteks Venemaa Raudteed on ennustanud, et konteinervedude maht kasvab aastaks 2020 neli korda. Konteinertranspordi arendamine on üks perspektiivseid suundi ka meie transiidis ja seda ei tasu kaalumata kõrvale heita.

Muuga sadam võimaldab vastu võtta suuri ookeanilaevu, millega on kontinentidevahelised kaubaveod kõige efektiivsemad. Muugalt võivad konteinerid edasi liikuda mitmel eri moel. Esiteks saab neid mujale edasi vedada väiksemate laevadega, sihtkohaks võivad seejuures olla nii Skandinaavia, Baltimaad, Soome ja ka Venemaa. Osa kaupu ladustatakse Muugal ja need liiguvad pärast müügieelset töötlemist ja komplekteerimist ilma konteinerita veokitega edasi Venemaale ja Baltimaadesse, mingi osa kaupu liigub konteinerites Venemaale ja mujale rongiga.

Piiriületuse probleemid on kahtlemata üks lahendamist vajav kitsaskoht. Võimalusi seda sujuvamaks muuta siiski on ja koos Euroopa Liiduga nende küsimustega praegu ka tegeletakse. Soome viib koos Venemaaga juba järgmisel aastal sisse veoste elektroonse eeldeklareerimise, mis kiirendab kaupade tollivormistust mitu korda. Sama teed tahab minna ka Eesti.

Seega ei ole otstarbekas juba algusfaasis uue konteinerterminali projektile kriipsu peale tõmmata. Loomulikult tuleb riskid ja võimalused üksikasjalikult läbi uurida ja enne investeerimisotsuste tegemist kaalukausile panna. Esmajärjekorras on see praegu aga majanduslikku analüüsi, mitte poliitilisi seisukohavõtte nõudev teema. Avatud majandusega riikides peaks poliitikute roll olema investeeringuid soosiva olustiku loomine. Kui näiteks 1992. aastal ei oleks valitsus näidanud rohelist tuld välisinvesteeringutele, siis vaevalt eriti keegi julgenuks siia investeerida.

Transiit on üks osa Eesti majandusest ja riik peab hirmutamise asemel andma signaale, et ta toetab majanduslikult põhjendatud investeeringuid ka selles valdkonnas.

E-maailmas saab Eesti olla tõeliselt suur

2008-01-26

kõne e-Eesti konverentsil "E-riik - uued horisondid?"

Mul on hea meel tänasel e-Eesti konverentsil tervitada härra Hamadoun Touréd, rahvusvahelise Telekommunikatsiooniliidu peasekretäri.

Kübermaailmal on võrreldes pärismaailmaga üks väga oluline erinevus - riikide füüsiline suurus seal ei loe. Ja just e-maailm on üks koht, kus Eesti saab võimaluse olla tõeliselt suur.

Juba teist korda toimuvast e-Eesti konverentsist kasvab loodetavasti välja pikk ja tulemusrikas traditsioon. Rõhutan sõna "tulemusrikas", sest piltlikult öeldes seisab Eesti praegu teelahkmel - kuhu edasi? Kas meie IKT sektor jääb selliseks, nagu ta on, või vastupidi - kujuneb Eesti majanduse järgmise kümnendi üheks veduriks.

IKT osakaal peab suurenema

Majandusministrina on mul infoühiskonna osas neli rõhuasetust.

Esiteks: infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni osakaal meie rahvuslikus koguproduktis peab suurenema.

Praegu on see laias laastus 5 protsenti. Sellest poole moodustab telekommunikatsioon, kolmandiku riistvara ning alla 20 protsendi IT-teenused. Ekspordis on IKT sektori osakaal vaid 3 protsenti, kui jätame arvestusest välja mobiiltelefonid ja nende osad.

Infotehnoloogia sektor peab olema eksportiv ja konkurentsivõimeline tööstusharu. Meil on hea näide - Skype. Kuid miks, lubage küsida, ei kuulu Skype Eesti kapitalile? Pole paha, et seal on rootslane ja taanlane, sellised ettevõtted peavadki rahvusvahelised olema, aga miks Eesti kapital sealt päris välja osteti?

Väga konkreetsed on ju meie avaliku sektori jaoks välja töötatud e-teenused. Kinnitan, et nende vastu on maailmas suur huvi, olen seda kogenud oma visiitidel. Kuid küsimus on, kas me müüme toodet ja teenime raha või võtame eesmärgiks teisi järjele aidates tõsta Eesti mainet?

Vägagi laialdasi võimalusi pakub meile Galileo projekt - Euroopa Liidu loodav satelliitide süsteem. Internet pluss Galileo võimaldatav asukoha määramise süsteem avab ka Eesti ettevõtjatele võimalusi uute teenuste turule toomiseks. Kindlasti oskab seda võimalust ära kasutada Tartus tegutsev Regio, kuid sooviksin väga kuulda ka teiste ettevõtjate värskeid mõtteid, kuidas Eesti võiks sellest miljardiprojektist kasu saada. Eesti on Euroopa Nõukogus alati toetanud Galileo võimalikult kiiret rakendamist.

Tootlikkuse revolutsioon

Eelmisel nädalal tutvustas Arengufond Tartu Ülikoolist tellitud uuringut, kus käidi välja neli võimalikku Eesti arengustsenaariumi. Mina näen Eestit Põhjatähena - riigina, kus ettevõtted ja üksikisikud on arenemis- ja kohanemisvõimelised ja kus hariduses pannakse rõhku tehnoloogia valdkondadele. Mis on atraktiivne välisõppejõududele ja -üliõpilastele ja kus ettevõtted suudavad pakkuda maailma jaoks olulisi ja innovaatilisi keerukaid teenuseid. Eesti saab muutuda teadmispõhiseks ühiskonnaks aga vaid siis, kui infotehnoloogia sektor suudab haarata rahvuslikust koguproduktist 20 protsenti, millest 15 oleks eksport!

Teise variandina on just IKT-sektor see, kes viib vanas majanduses läbi tootlikkuse revolutsiooni. Siit jõuamegi teise prioriteedini: meie tööstus ja teenindus peavad olema lausa üle ujutatud moodsast tehnoloogiast tulenevatest võimalustest.

Quo vadis, e-valitsus?

Kolmandaks: Kuhu läheb e-valitsus?

Sellest teemast ei saa kuidagi mööda minna. Õigupoolest soovin jõudu ja eeldan head koostööd täna õhtul presidendi juures kinnitatavalt uuelt regionaalministrilt Siim-Valmar Kiislerilt, kuid olles 14 aastat selle teemaga kokku puutunud, on ka minul oma visioon olemas.

Eesti valitsusel on täna käigus ümmarguselt 270 eri IT-projekti. Kõiki ei hakka siin üles lugema, tuntumad on e-tervis, e-äriregister, e-maksuamet, e-statistika, e-toimik jne. See on kõik väga hea! Võime siit teha positiivse järelduse, et tegeleme täna väga erinevate ja komplitseeritud eluvaldkondadega ja möödas on see aeg, kus e-valitsus tähendas ministritele arvuti lauale paigutamist.

Kuid mul on kõhklus, kas kõigest sellest võidab midagi ka tavaline inimene? Kas selle kõige tulemusena korraldatakse haiglates-koolides-äriregistrites-patendiametites ka töö ümber, kas senine töö läheb efektiivsemaks, kas vabaneb tööjõudu? Kui ei, siis järelikult on valitsusasutused veel tellijana nõrgad. Ja tehtud toode tegelikult poolfabrikaat. Kuni noor ema peab äsjasündinud lapse registreerimiseks mööda ametiasutusi jooksma ja ei saa asju korda aetud interneti vahendusel, on vara rääkida e-riigist. Ning siin on suur osa IT-firmadel, kes e-teenuseid tegelikult välja töötavad. Mõelge ka sellele, kas ja kuidas see tegelikult töötab ja valitsuse tööd efektiivsemaks muudab. Kui teie siin täna ütlete, et teeme asju rohkem inimesekeskseks ja korraldame asutuste töö ümber, siis mina olen teie liitlane. Kuid üksi seda teha ei suuda.

IT-koolituse kvaliteet

Neljandaks: Kus on meie võimekus?
Ettevõtted ja koolid kurdavad, et IT-spetsialistide arv langeb. Vastavate erialade tudengid ei lõpeta bakalaureuse astetki, rääkimata magistrist, sest kasulikum on kohe tükitöölisena ametisse asuda. Loogilise jätkuna toob see kaasa õppejõudude puuduse. Tulevik IT-hariduse vallas on tume.

Kuid ma tahaksin küsida, kas meil on meie rahvaarvu kohta, 1,3 miljoni inimese kohta, IT-spetsialiste palju või vähe? Meil on IT-Kolledž, mis kolis just uude hoonesse, meil on Tehnikaülikool, IT-alasid õpetavad ka mitmed rakenduskõrgkoolid. IT on loomuliku osana integreeritud aina rohkematesse õppekavadesse. Kas pole siin pigem küsimus selles, KUS ja MIDA meie spetsialistid teevad, mitte selles, kui palju neid on.

Mul on raske praegu öelda, kas IT-alade inimesi tuleks rohkem koolitada, igal juhul tuleb seda analüüsida ning ka koolituse kvaliteet üle vaadata. See ei päästa meid aga küsimusest, kus meie IT-ala võimekus siis hetkel ennast peidab? Kus on need inimesed, kes on teinud Skype, e-valitsuse, e-pangad? Nad on Hansapangas, SEB pangas, EMT-s, Skypes ja Playtechis, lisaks veel mõnes riigiasutuses. Ning ettevõtetesse, kes looksid täiesti uut teenust, mida saaks ka eksportida, neid lihtsalt ei jätku. Mida teha? Ma ei näe muud võimalust kui tööd sisse osta - las meie targad spetsialistid teevad midagi väärtuslikumat kui tavalist tunnitööd. Suunakem oma vähesed IT-spetsialistid tootmisahelas kõrgemal tegutsema, kus nad toodavad märksa enam lisandväärtust.

Riigil on infoühiskonna edendamiseks oma hoovad. Meil on infoühiskonna arengukava, mille täitmist kajastavad iga-aastased rakendusplaanid. Euroopa Liidu struktuuritoetuste uuel perioodil on infoühiskonna edendamiseks kavandatud ligi miljard krooni, mis on suunatud inimestele infoühiskonnas osalusvõimaluste loomisele ning avaliku sektori tõhusale ja läbipaistvale toimimisele.

Ka majandusarengule suunatud toetusmeetmed annavad võimalusi infotehnoloogia potentsiaali paremaks kasutamiseks. Mõni uus Euroopa Liidust rahastatav meede on juba ka reaalselt käivitunud, näiteks "Infoühiskonna teadlikkuse programm", mõni on aga peatselt algamas.

Taas on majandusministeeriumi eestvedamisel käivitunud informaatikanõukogu - eri osapoolte kooskäimise ja mõtete koondamise koht. Viimasel nõukogul võeti vastu otsus koostada IKT programmi lähteülesanne.

Vassimise palgaks on kahjum

2007-11-01

Eelmisel nädalal avalikuks saanud kahtlustus, et Valga maavanem on ühe bussifirma juhtidelt altkäemaksu võtnud, on ilmsiks toonud hulga küsimusi ühistranspordi toetamise teemal. Hinnangut vajab nii praegune olukord kui ka see, mida ühistranspordi toetamises muuta.

Minu jaoks ei ole kahtlust selles, et Eesti vajab ühistransporti. Hajaasustust ning inimeste paiknemises toimuvaid muutusi arvestades peab see olema hästi planeeritud ja paindlik süsteem, mis peab põhinema inimeste tegelikel liikumisvajadustel ja arvestama ka kulusid.

Ühistranspordi korraldamise aluseks ei tohi olla populism merel, taevas, maanteedel ja raudteedel, kus poliitikud löövad lärmi iga piletihinna muutuse üle, ent selle varjus toimub ka mittevajalike liinide ülalpidamine, riigi raha raiskamine ja sahkerdamine.

Jutt ohvritest on häma

Mind on viimaste päevade jooksul esitatud väidetest kõige rohkem üllatanud need, mille kohaselt on bussiveo toetamisel ilmnenud korruptsioon justkui paratamatult tingitud sellest, kuidas on avaliku liiniveo toetamine korraldatud. Sellistes väidetes on raske näha muud sisu peale vahelejäänud isikute õigustamise.

Nii väitmiseks võiks alust olla juhul, kui bussiveo toetamine oleks reguleerimata või reguleeritud nii, et ülesanded ja vastutus oleksid ebaselged. Ühistranspordiseadusega paika pandud avaliku liiniveo toetamise korralduses võib näha mitmeid puudusi, ent altkäemaksu võtma ei kohusta küll miski.

Ma ei ole nõus sellega, et praegune ühistranspordi toetamise korraldus sunnib mõnda maavalitsust suunatud riigihankeid tegema või halbu lepinguid sõlmima. Seaduse poolelt on ka nüüd kõik täiesti selge - maavalitsuse ülesanne on sõlmida vedajatega riigihanke korras lepingud ning rahastada liinivedu riigieelarvest eraldatud vahendite piires.

Ses mõttes ei erine liiniveo toetamine mis tahes muu teenuse tellimisest või asja ostmisest riigihankega. Iga asja on võimalik vussi keerata, prokuratuuri ja kaitsepolitseiameti töö näitab, et mõnel juhul on seda ilmselt tehtud tahtlikult.

Kui vaadata asja kitsalt korruptsiooniriskide vaatepunktist, siis seisneb liiniveo toetamise põhiline keerukus selles, kuidas tagada, et vedaja valitaks välja ning makstava toetuse summa kujuneks ausas konkurentsis. Siin on esinenud peamiselt kahte laadi probleeme.

Probleemi tuum

Esimesed on seotud riigihanke tingimustega. Piltlikult öeldes on asi nii, et mida suurem tellimus korraga ning mida piiravamatel tingimustel pakkumisele panna, seda väiksem on võimalike pakkujate hulk.

Mõned näited viimaste aastate praktikast - kui hankes nõuda ISO9001 sertifikaadi või kindlas asukohas busside pesula olemasolu, mis oli vaid ühel potentsiaalsel pakkujal, siis paratamatult keegi teine pakkumist esitada ei saa.

Teine probleem on seotud riigihanke alusel sõlmitud avaliku teenindamise lepingutega ning seisneb lühidalt selles, et parima pakkuja väljavalimisel arvestatakse küll hinda, ent lepingus fikseeritakse see vaid aastaks ning jäetakse edasise hinna muutmise mehhanism täpselt kokku leppimata.

See muudab kogu hanke sisuliselt farsiks, sest võitjaks tulnud vedaja loodab õige pea vargsi toetust juurde nõuda, ent nüüd juba ilma igasuguse konkurentsita. Mõlemad kirjeldatud probleemid on välditavad ega ole süsteemi poolt peale sunnitud.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on alustanud ühistranspordisüsteemi ümberkorraldamist. Ajendiks ei ole siin vaid viimase aja korruptsiooniskandaalid, tegu on transpordi arengukavas kokku lepitud ettevõtmisega.

Kuidas korraldada?

Tahame järgmisest aastast ühtlustada riigihanged, et neid ei oleks lihtne suunata ühele pakkujale ning et lõpeks olukord, kus bussifirmadel on võimalus konkurentsivabalt igal aastal dotatsioone juurde nõuda.

Selleks pakub ministeerium maavalitsustele välja ühtse käsitlusega riigihankedokumendid ja lepinguvormid. See on ka vedajatele selge signaal - võetud kohustusi tuleb täita, ebaausate võtete kasutamise ja valetamise palgaks peab olema kahjum, mitte toetussumma suurendamine.

Teine töösuund on ühistranspordisüsteemi laiem ümberkorraldamine. Põhiprobleemiks on siin: mil määral ühistransport inimeste tegelikke liikumisvajadusi rahuldab. Praegu korraldab maakonnasisest bussiliiklust maavalitsus, kuid inimeste tegelikud vajadused on tihti laiemad, näiteks käiakse mõnes kohas massiliselt kõrvalmaakonda tööle.

Järelikult on oluliseks võtmesõnaks koostöö - suuremate linnade ja neid ümbritsevate valdade juhid, istuge maha ja arutage, kuidas teie inimestel oleks parem liigelda. Inimesi ei huvita omavalitsuste piirid, nemad tahavad sõita tööle, teatrisse ja vanaemale külla.

Vastutustundlikkust!

Meil on väljatöötamisel ühtne register, mis võimaldaks ministeeriumil tõhusamat kontrolli bussifirmade ja nende pakutava teenuse üle.

Praegu analüüsime versiooni, kus info kõigi ostetud piletite kohta jookseks automaatselt ja reaalajas kokku, nii et oleks võimalik näha, kui palju ja millal tegelikult mingitel bussiliinidel sõidetakse; kuhu tegelikult on dotatsiooni vaja ja kus riigi toetus vaid firmaomanike kukrut paisutab.

Selliseid liine on. Nii näiteks kirjutas mulle tihti Pärnu ja Tartu vahet sõitev Tiia Kärner, kuidas pileti hind aina tõuseb, aga bussides on tihti vaid 4-5 inimest. On see siis mõistlik asjade käik?

Kõik muudatused ei saa kõigile osapooltele täiesti valutud olla, seda enam, et näiteks bussijuhtide palgaprobleem on terav juba praegu ja toimunud on ka üks hoiatusstreik.

Kutsun nii bussijuhte kui ka bussiettevõtteid üles väga vastutustundlikule käitumisele - kui omavahel läbi räägitud ei saa, tehke seda riikliku lepitaja asjatundlikul vahendusel.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on samuti valmis vajaduse korral läbirääkimistele appi tulema.

Ent kui bussifirma oma töötajatele palga maksmisega toime ei tule, tasub tal ikkagi eelkõige ise peeglisse vaadata, mitte riiki süüdistama tõtata: kas pole liinikonkursil osalemiseks hindu liiga palju alla löödud? Nii et, lugupeetud bussiettevõtja: kui võetud kohustust täita ei suuda, tunnista üles, teeme uue ja õiglase konkursi.

Juhan Parts: kolmanda lapse seadus

2007-10-18

Eestlasele on oma kodu tähtis, ta ei kõhkle seda parandamast, kui selleks võimalusi tekib.

Kinnisvarapalavikujärgses Eestis ringi vaadates tuleb aga tõdeda, et otsa lõppema ei hakka meil mitte maa, vaid inimesed - ehe näide on kas või ettevõtjaid vaevav tööjõupuudus, mis seab paljude firmade ja sellega ka kogu Eesti majanduskeskkonna arengule piirid.

Kuidas lahendada demograafilist olukorda, kus lapsi sünnib peredesse üha vähem ja ühiskonnaliikmete keskmine vanus aina kasvab, selle üle murrab pead kogu Lääne-Euroopa.

See ei ole mingi saladus, et Eesti riik ja rahvas saab kaugemas perspektiivis kuni paarkümmend aastat püsima jääda vaid siis, kui meil tekib praegusest mitu korda rohkem peresid, kus kasvab vähemalt kolm last.

Mina leian, et üks võimalus selliste perede tekkimist soodustada on parandada paljulapseliste leibkondade eluasemetingimusi. Kuidas seda teha?

Korterite, majade ja maa hind on üsna kiiresti tõusnud tasemele, kus Eesti keskmise palgaga suurt midagi teha ei ole. Hindade mastaapne kerkimine tähendab muu hulgas, et näiteks ühetoalisest korterist kolmetoalisse või oma majja kolimine nõuab absoluutsummas varasemast rohkem lisaraha.

Suurema kodu vajadus

Pere suurenemisega tekib aga vajadus ka suurema kodu järele. Just sellest lävepakust üleaitamist vajavad pered, kes otsustavad muretseda kolmanda lapse. Minu meelest kaalub selle sihtrühma puhul ühiskonna huvi üles selleks vajalikud kulud.

Vaesusel on Eesti riigis kolmanda lapse nägu, sest statistika järgi langeb pere elatustase järsult just kolmanda lapse sündides. Lapsega seotud kulutused võivad olla tundmata maa esimest last ootavale perele, ent leibkonnas, kus on üks või kaks last juba kasvamas, on üsna realistlik ettekujutus, millised kulud lapse üleskasvatamisega kaasnevad.

Kui jooksvate kuludega saavad kolmanda või enama lapse muretsenud pered enamasti hakkama, vajadusel kohaliku omavalitsuse ja riigi toega, siis eluasemetingimuste parandamine käib paljudel üle jõu.

Uuringud on ka näidanud, et suur hulk lastega peredest kuuluvad n-ö eluasemevaeste hulka - nendel on tubade arv väiksem kui leibkonnaliikmete arv. Nii ei ole lastel võimalik vabalt oma huvialadega tegelda, õppida ja end vajadusel ka privaatselt tunda.

Vastutustundlikud vanemad, kes kaaluvad kolmanda lapse sündi, arvestavad ka lapsele kasvamiseks hea keskkonna võimaldamise suutlikkusega, ning kui seda pole, jääbki perekond kahe või ühe lapsega.

Paraku on praktika aga selline, et kolmelapseliste perede elamistingimused on keskmisest viletsamad. Novembri alguses avalikustatavas sotsiaalministeeriumi korraldatud uuringust selgub, et poolte lasterikaste perede kodu vajab kapitaalremonti, kolmandiku sõnul tuleb teha osaline remont. Ligi kümnendikul puudub soe vesi ja kanalisatsioon. See tähendab, et tuhanded lapsed elavad praegu viletsates tingimustes.

Mõni ime siis, et 2006. aasta leibkonnauuringu andmetel kahaneb kolme lapsega perede arv järsult - selliseid on Eestis vaid

13 000. Võrdluseks: ühe või kahe lapsega peresid on üle kümne korra enam, 190 000.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium saadab lähipäevil teistesse ministeeriumidesse ja avalikuks arutamiseks kodutoetuse seaduse eelnõu, mida me ministeeriumimajas kutsume ka kolmanda lapse seaduseks.

Selle eelnõuga soovime muuta avaramaks perede võimalusi osta või korrastada kodu, mõjutada perede käitumist laste saamisel ning vähendada riski elamistingimuste parandamisel vaesusesse sattuda.

Sisuliselt tähendab see, et teeme ettepaneku maksta kolmanda (või neljanda, viienda jne) lapse sündimisel kinni väike, ent oluline osa pere eluasemelaenu põhiosast - alates 1500 kroonist kuus kümne aasta jooksul.

Tegemist ei ole sotsiaalhoolekandega ega toetusega selle klassikalises mõttes, vaid majandusliku meetmega, millega soovime aidata paljulapselistel peredel elamistingimusi parandada ja seeläbi saada riigile tulevikus väärt kodanikke. Töötute ja vähekindlustatute probleemide leevendamiseks on Eesti riigis teised võimalused.

Laste elu parandamiseks

Võiks ju küsida, miks mitte hoopis lastetoetusi suurendada. Meie eesmärk on tagada, et seda konkreetset raha kasutataks ainult ja ainult laste eluasemetingimuste parandamiseks.

Et see raha läheks ühemõtteliselt selleks, et lapsel oleks oma tuba või vähemalt õppimislaud, või et ta saaks ennast sooja veega pesta. Panga antud eluasemelaenu abil on seda kõige kergem tagada.

Kodutoetus võiks olla abiks neile peredele, kel kolmanda lapse sünniga jääks veidi laenuvõimest puudu.

Kümne aasta pärast, kui toetus lõpeb, on laenu põhiosa riigi toel tublisti vähenenud ning selleks ajaks on eeldatavasti ka laenumakse osakaal pere sissetulekus oluliselt väiksem. Trend on selline, et keskmine sissetulek kasvab kümne aasta perspektiivis kiiremini kui laenuintress.

Ja kümne aasta pärast oleks meil seega eeldatavalt rohkem peresid, kus on vähemalt kolm last. Ning vaesus ei oleks enam kolmanda lapse nägu.

E-riigis kehtib turumajandus

2007-09-25

Eesti kasutab IT-lahendusi, mis on maailmas vähelevinud. Meie igapäevaelu osaks on saanud internetipangandus, e-tuludeklareerimine, mobiilne parkimine ja eksamitulemustest mobiiltelefonile teavitamine.
Tänu avalike teenuste e-lahendustele on hinnang maailmas meile kui e-riigile kõrge. Lähtudes avaliku sektori e-teenuste kättesaadavust ja levikut vaatlevast Capgemini uuringust, oleme ELis Austria järel teisel kohal (2006. aasta andmed). Meie kui e-riigi tugevus on suuresti tingitud sellest, et arendame oma e-riiki turumajanduse printsiibist: igal riigiasutusel või üksusel on oma süsteemi arendamiseks vabad käed.
Teisisõnu, oleme kasutanud teenusepõhist arhitektuuri. Ainus kriteerium, mis peab täidetud olema, on lahenduste koosvõimekus ülejäänud süsteemiga. Skeem, kus igaüks saab vabalt talitada ja luua rakendusi oma parima äranägemise järgi, on meie edu peamine mootor.
Teiseks on Eestil tugev IT-infrastruktuur, mille aluseks on kaks maailmas ainulaadset lahendust: universaalne ja turvaline andmesidekiht X-tee ning avaliku võtme süsteem ID-kaart. X-tee võimaldab nii kodanikul, ametnikul kui ka ettevõtjal interneti teel kasutada riiklikke andmebaase. ID-kaart ei ole kaugeltki mitte väiksemõõtmeline passi asendaja, nagu tema kasutus seni valdavalt on olnud, vaid tema abil on võimalik isikutuvastus ja digitaalallkirja andmine.
Ettevõtetelt nõuab IT-lahenduste juurutamine ettenägelikkust ja julgust. Uus tehnoloogia eeldab ka muutusi, millega on toime tulnud meie pangandus- ja telekommunikatsiooniettevõtted.
IT abiga protsesside efektiivsuse kasvatamisel ja kasuteguri suurendamisel on tegeldud selgelt liiga vähe. See võib olla üks kasutamata võimalus kasvatada Eesti tootlikkus suuremaks 60 protsendiselt ELi keskmisest (2006. a andmed).
Infoühiskonna arendamise strateegiliste küsimuste analüüsimiseks koguneb majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi juures informaatikanõukogu. Esmakordselt üle kolme aasta toimuval koosolekul vaadatakse läbi "Infoühiskonna arengukava" rakendusplaan.
See hõlmab riigi ettevõtmisi infoühiskonna arendamiseks. Käsitleme ka infotehnoloogiat ettevõtluses: nii IT-sektori ekspordisuutlikkust kui ka "vanas" majanduses tootlikkuse tõstmist ja võimalikku riigi rolli selles.

Põllumajandustoetus jääb

2007-07-16

Riigikontrolli audit Eesti põllumajandussektori konkurentsivõime kohta väljendab hinnangut, et 70 protsenti põllumajandustootjatest satub lähiaastatel tõsistesse majandusraskustesse. Meil on justkui madal saagikus, investeeringuvaegus, ebaefektiivne väiketootmine ja nõrk alternatiivtootmise potentsiaal.

Riigikontroll jõuab tõdemuseni, et põllumajanduslik tootmine Eestis püsib vaid tänu toetustele ja et põllumajandusministeerium ei ole ennast kehtestanud kogu maaelupoliitika kujundaja ja elluviijana.

Meie probleemid tulenevad minevikust, ebaefektiivsest pärandist. Eesti NSV põllumajanduse säilitamine maksnuks iseseisvunud riigile tänases vääringus ligi 12 miljardit krooni.

Tootmismahud vähenesid kuni 2,5 korda. Lisaks Vene topelttollidele kaotasime 1998. aastal Vene kriisis veel 11 protsenti tootmismahust. Nii on tootjad tagasiulatuvalt hinnanud sektori 15 aasta tulupuudujäägiks ja teostamata investeeringuteks 20 miljardit krooni. See ongi praeguse investeeringuvaeguse peapõhjus. Eesti riigi strateegilised valikud - ühinemine WTO ja ELiga - on olnud õiged. Tänu sellele kaupleb Eesti põllumees maailma kõige suurema ostujõuga siseturul ja saab maailma rikkamate riikidega võrreldavaid toetusi. Aga siingi on probleemid.

Õnnetuseks määrati ELi tootmiskvoodid meile just aastate 1995-1999 keskmise tootmise alusel ja keskmise saagikuse alusel toetuste tase turult saamata jäänud tulu tähenduses.

Nii maksab EL 2007. aastal Sachen-Anhalti Liidumaal pindalatoetust 300 eurot, Eestis aga 50 eurot hektari kohta. Eesti ja Soome riigiabi erineb 60 korda, samas on Soome põllumajanduse kogutoodang Eesti omast vaid kümme korda suurem! USAs on põllumajandustoetused 40-41 protsenti sektori kogutoodangust, ELi vanades riikides 37-38 protsenti ja uutes 21-22 protsenti.

Kuid lõppsaaduste turg on meil sama. Praegu ilma toetuseta põllumajanduses midagi toota tähendab toota kaks korda odavamalt kui on tootjahinnad.

Kolmas maailm teeb seda madalate kvaliteedi-, keskkonna- ja toiduohutusnõuete abil, kuid vaevalt, et me selliseid lahendusi Eestis sooviksime.

Seega on olukord hoopis selline, et kui liikmesriikides lõppeks toetuste maksmine, oleks Eesti põllumajandus ELi konkurentsitabeli tipus.

WTO Doha voorus püstitati 2001. aastal eesmärk vähendada riiklikku sekkumist põllumajandusse OECD tööstusriikides vaid kolmandiku võrra. Kuid needki läbirääkimised on praeguseks ummikusse jooksnud. Seega jääme veel pikaks ajaks rääkima põllumajandustoetustest kui sektori konkurentsivõime tagajatest.

Eelmisel nädalal oli valitsuses arutelu all Eesti ELi poliitika, kus me taotleme konkurentsi tingimuste võrdsustamist. Kuna kõikide liikmesriikide erisuste arvestamine toetuste jagamisel on küsitav, saab konkurentsi tingimuste võrdsustamine toimuda toetustasemete ühtlustamise ja turukorralduse liberaliseerimise teel.

Seega räägime riikliku sekkumise vähendamisest, tootmispiirangute (kvootide, erisuste) kaotamisest ning toetuste ja tootmise lahtisidumisest. Me ütleme "jah" vabakaubandusele, kuid keskkonna-, toiduhügieeni- ja kvaliteedinõuded peavad olema eespool vabakaubandust.

Tõenäoliselt jätkub põllumajandussektoris senine areng - väiketootjad muutuvad suuremaks, orienteeruvad ümber või lõpetavad, suured ostab aga väliskapital ära. Samas on maaelu arengukava raames välja töötatud meetmed ka väiketootjate toetamiseks.

Lääs nõudlik, Vene metsik

2007-06-14

Majandustegevus Venemaal ning sealsele turule laienemine on olnud Lääne ettevõtetes päevakorral Nõukogude Liidu lagunemisest saadik. On neid, kes ei ole julgenud sinna investeerida. On neid, kes on investeerinud ja seda kahetsenud, ent leidub ka edukamaid näiteid. Sama kehtib Vene turule sisenenud Eesti ettevõtete kohta. Kuidas ja kas üldse saab seda kogemust üldistada ning tõlkida soovituseks Venemaa turule minna või minekut vältida?
Möödunud nädalal hoiatas Ühendkuningriigi välisministeerium ettevõtjaid Venemaale investeerimisega kaasnevate riskide eest. Ka minu käest on viimase kuu jooksul sageli küsitud, kas Eesti riik annab ettevõtjatele mingi soovituse - kas tasub Venemaaga seotud äri jätkata või on otstarbekam sealsest tegevusest sanktsioonide kartuses sootuks loobuda.
Kuna Venemaa on Eesti naaberriik, ei ole mõne ministeeriumi soovitustel või hoiatustel siin ilmselt suurt rolli - igal Eesti inimesel on Venemaast oma ettekujutus. Usun ka, et vähemasti Eestis on üsna levinud arusaam, et Venemaa on ettearvamatu käitumisega riik. Majanduskeelde tõlgituna tähendab see, et investeerimisel tuleb arvestada erakordselt kõrge maariskiga.
Ka uudis Ühendkuningriigi välisministeeriumi hoiatusest ei seisnenud muus kui teates, et on üha enam tõendeid välisinvestorite suhtes vaenulike võtete rakendamisest. Seega tuleb silme ees terendavate kasumite kõrval arvestada riskide kasvuga.
Kõige valusamad kogemused viimasest ajast pärinevad ilmselt Venemaa tooraine- ja energiasektorisse sisenenud rahvusvahelistelt kontsernidelt nagu Royal Dutch Shell ja British Petroleum, kes seisavad silmitsi tegevuslubade kaotamisega.
Eesti asjus ei jõua ma endiselt ära imestada, miks taasriigistas eelmine valitsus Eesti Raudtee. Taasriigistamise eestkõnelejatest pole kahjuks mingit abi ettevõtte käigus hoidmisel nüüd, mil veomahud on vähenenud.
Peterburi majandusfoorumi kokkuvõtteks võib esile tuua Venemaa välisinvestoritele saadetavate sõnumite vastuolulisuse.
Venemaad soovitakse näidata investorisõbraliku, avatud majandusega õigusriigina. Seda toetavad teated uutest välisinvesteeringutest, nt nelja autotehase rajamine Peterburi lähedale ja Boeingu lennukite tootmise algus Venemaal.
Positiivne on ka Venemaa soov vabaneda naftariigi mainest ning mitmekesistada oma majandust. Vajadus vähendada sõltuvust nafta ja gaasi ekspordist on ilmne - isegi äärmiselt isoleeritud majandusega Nõukogude Liidule olid nafta ja gaasi maailmaturuhinnad lõpuks määrava tähtsusega. Suuremahuliste välisinvesteeringuteta ei suuda Venemaa aga majandust ümber struktureerida.
Positiivse sõnumi nullivad teated välisinvestoritele osaks saava tegeliku kohtlemise kohta, samuti välispoliitilised sõnumid, näiteks ähvardus sihtida raketid potentsiaalsete investorite kodumaade pealinnadele. Korruptsiooni taset Venemaal iseloomustab 121.-130. koht Transparency Internationali koostatud pingereas.
Loodusvarade ammutamise ja energiasektori on Vene riik võtnud üsna tugeva kontrolli alla. Naftakompanii Jukose saatus ei vaja meeldetuletamist. Optimistid loodavad, et muudes sektorites käitub riik teisiti kui otsesõnu strateegilisteks kuulutatud valdkondades.
See lootus põhineb pigem soovil ning arvestusel, et riigivõim ei jõua kõigega tegelda. Nõukogude Liidus oli sõjatööstuse kõrval ka selliseid strateegilisi valdkondi nagu elanike leivaga varustami-
ne - midagi ei usaldatud turu, ammugi mitte välisinvestorite ettevõtete korraldada. Nii mängiti maha enam kui pool sajandit, mille jooksul inimeste heaolu võinuks oluliselt paraneda. Kas sellest on midagi õpitud, näitavad lähemad aastad.
Eesti majanduse käekäigu otsustab siiski meie ettevõtete toimetulek arenenud, väga nõudlikel Lääne turgudel. Vene turg küll kasvab, kuid on ka üsna metsik.