Poliitikute ajaveebid

Elamislubade juhtumi taustal poliitikud ja IRL

2011-12-09

Tegelikult oleks vaja lausa erilehte, sest teema on väga mahukas. Välismaalasel peab olema Eestis viibimiseks legaalne alus, olgu selleks viisa, tähtajaline elamisluba või pikaajalise elaniku elamisluba.

Pikaajalise elaniku elamisloaga on siin kõik aastakümneid elanud välismaalased. Tähtajaline elamisluba on välismaalasele kuni viieks aastaks antav luba Eestisse elama asumiseks: abikaasa juurde, lähedase sugulase juurde, õppimiseks, töötamiseks, ettevõtluseks, piisava legaalse sissetuleku olemasolu korral, välislepingu alusel või kaaluka avaliku huvi korral. Eestisse elama asuvate välismaalaste arv on piiratud aastase sisserände piirarvuga, mis ei tohi ületada aastas 0,1 protsenti Eesti alalisest elanikkonnast. Sisserände piirarvu raames võib siseminister määrusega kehtestada piirarvu jagunemise elamisloa taotlemise põhjuse ja elamisloa andmise aluse järgi, samuti ajalise jaotuse aasta piires. Samas on hulk selliseid isikuid, keda piirarvu täitumise arvutamisel ei arvestata. Nendeks on näiteks: eestlane, Eesti kodaniku ja Eestis elamisloa alusel elava välismaalase abikaasa, kellele antakse elamisluba elama asumiseks abikaasa juurde, välismaalane, kellele antakse elamisluba õppimiseks. Seaduses on rida asjaolusid, miks riik võib elamisloa andmisest keelduda ja samuti tühistada.

Tähtajalise elamisloa ettevõtluseks võib anda välismaalasele, kellel on osalus äriühingus või kes tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana, kui äriühing või füüsilisest isikust ettevõtja on registreeritud Eesti äriregistris, ettevõtlus on vajalik, lähtudes riiklikust huvist Eesti majanduse arendamisel, ning välismaalase elama asumine Eestisse on ettevõtlusele oluline.

Tähtajalise elamisloa ettevõtluseks võib anda välismaalasele, kellel on piisavad rahalised vahendid ettevõtluseks Eestis, sealhulgas vähemalt 63 900 eurot tema kontrolli all olevat kapitali, mis on investeeritud äritegevusse Eestis, ja äriplaani kirjeldus, millest nähtub äritegevuse iseloom, ulatus ning vajamineva personali suurus, kvalifikatsioon ja oskused.

Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemiseks nõutava Eestisse investeeritud kapitali suurus on vähemalt 15 950 eurot. Sellist liiki elamisluba pole Eesti eripära, näiteid leiab nii Euroopa Liidust kui mujalt maailmas. Ettevõtluseks antud tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane, esitatud äriplaan, äripartnerid või esitatud rahalised allikad ei ole usaldusväärsed, välismaalase senine tegevus ei ole vastavuses äriplaaniga või välismaalane ei ole täitnud eespool nimetatud või muust seadusest tulenevat välismaalase Eestis ajutise viibimise, elamise või töötamisega seonduvat kohustust.

Siseministeerium julgeolekuargumentide esindajana on majandusministeeriumiga, aga ka välis- ning hariduse- ja teadusministeeriumiga, kõrgkoolidega pidevas debatis liberaalsuse, ettevõtluse, hariduse, teaduse, rahvusvahelise konkurentsivõime ja rahvaste üksteisemõistmise asjus. Persoonid pole tähtsad.

Poliitikutest

Kõigepealt Ken-Marti Vaheri ja Juhan Partsi kui ministrite rollist praeguses elamisloa taotluste loos. Kuna sisserände piirarv ei ole viimastel aastatel täitunud, siis ei olnud 2011. aasta alguses põhjust kehtestada suuremat piirarvu kui 0,075% Eesti alalisest elanikkonnast. Nii kehtestas vabariigi valitsus 13. jaanuaril 2011, veel minu ametisoleku ajal, selle aasta piirarvuks 1008. Mais selgus, et sisserände piirarv täitub ebatavaliselt kiiresti, sest enneolematult palju elamisloa taotlusi on esitatud töötamiseks äriühingu juhtorgani liikmena - juuli alguseks oli sel alusel juba antud 580 elamisluba, mis moodustas üle poole kogu kehtestatud piirarvust. Sellest tulenevalt tekkis oht, et kiire piirarvu täitumise tõttu juhtorgani liikmetega ei oleks jäänud võimalust taotleda tähtajalist elamisluba mõnel muul alusel. Ja nüüd tuleb oluline koht! Juba 4. juulil kehtestas siseminister määrusega, et rohkem elamislube töötamiseks juhtorgani liikmena 2011. aastal ei anta. Ühtlasi alustas politsei- ja piirivalveamet kontrolli, et välja selgitada selle põhjused. Ilmnes, et paljud äriühingud olid tõenäoliselt asutatud üksnes selleks, et taotleda elamisluba juhtorgani liikmena. Seni on avastatud üksnes äriühingu juhtorgani liikmena töötamiseks antud elamislubade väärkasutusi ja 65 juhul on alustatud elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust, neist 15 on kehtetuks tunnistatud.

Äriühingu juhtorganite liikmetele antud elamislubade suure arvu tõttu täitus sisserände piirarv juba 31. augustil 2011.

Siseministeerium (SiM) pöördus majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) ning kaubandus-tööstuskoja (KTK) poole, et küsida nende seisukohta sisserände piirarvu suurendamise vajaduse kohta. Nii nagu KTK, toetas minister Parts sisserände piirarvu suurendamist Eesti majanduse arengu eesmärgil kuni 0,1% Eestis alalisest elanikkonnast. Seega esitas siseminister vabariigi valitsusele ettepaneku sisserände piirarvu suurendamiseks 336 võrra. Vabariigi valitsus kehtestaski 29. septembril 2011 sisserände piirarvuks 1344, mis on maksimaalne lubatud suurus.

Selleks, et lisandunud piirarvu arvelt saaksid elamislube eelkõige oskustöölised, keda Eesti tööandjad vajavad, algatas siseminister määruse eelnõu sisserände piirarvu jagamiseks elamisloa andmise aluste järgi, tehes prognoosi 2011. aasta lõpuni. Eelnõu kohaselt nähti ette 292 elamisluba töötamiseks, 25 ettevõtluseks, 8 piisava legaalse sissetuleku olemasolul ja 11 välislepingu alusel.

Eelnõu menetluse käigus tegi MKM ettepaneku suurendada ettevõtluseks antavate elamislubade arvu 60 võrra. Ministeerium põhjendas oma ettepanekut ettevõtlusinvesteeringute olulisusega Eesti majandusele ja piirarvu vähese täitumisega teistel alustel.MKM on seisukohal, et sisserände piirarvu alajaotus ei lahenda tegelikku probleemi, sellega võime takistada oluliste investeeringute Eestisse tulekut. Pigem tuleks SiM-il tegeleda kontrolli ja järelevalve tõhustamisega. Ülaltoodud põhjustel kehtestas siseminister 15. oktoobril 2011 sisserände piirarvu jagunemise vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ettepanekule - lisandus 232 elamisluba töötamiseks, 85 ettevõtluseks, 8 piisava legaalse sissetuleku olemasolul ja 11 välislepingu alusel.

Kui siseminister ei oleks kehtestanud sisserände piirarvu jagunemist elamisloa andmise aluste järgi, siis oleks sisserände piirarv täitunud lihtsalt elamisloa taotluste laekumise järjekorras. Arvestades, et ka elamisloa andmise tingimusi piisava legaalse sissetuleku alusel on kerge täita, siis oleks piirarvu jagamata jätmise korral ilmnenud tõenäoliselt suur hulk fiktiivseid taotlusi sellel alusel.

Minister Partsi arvates pole ettevõtjate mured ja selgus välistööjõu riiki toomisel jätkuvalt lahenenud, seetõttu on peetud erinevaid ümarlaudu. Üks selliseid toimus 14. novembril MKMis. Ümarlaua eesmärk oli töötada välja ettepanekud SiM-ile, kuidas mõistlikumalt lahendada arvatav sisserände piirarvu kuritarvitamise probleem ning parandada tippspetsialistide riiki toomise võimalusi. Sel koosolekul viibisid ka nii Indrek Raudne kui Nikolai Stelmach, aga protokolli lugenuna ma selles probleemi küll ei näe. Kuritarvitamiste vältimiseks tehti peamiselt kaks ettepanekut: kehtestada palgakriteeriumi nõue ka elamisloa töötamiseks juhtorgani liikmena korral sarnaselt teiste töötamise liikidega ja kehtestada seaduses MKMile kohustus korraldada elamisloa ettevõtluseks taotlemise korral äriplaanide hindamine Eesti majandusele olulisuse seisukohast.

Siseministeeriumis planeeritavate seadusemuudatustega on plaanis vähendada järgmistel aastatel elamislubade väärkasutuse ohtu terviklikult. Seega tuleb seadusemuudatusega tagada, et Eestisse saabuksid üksnes need välismaalased, kelle riiki tulek on avalikes huvides ehk aitab kaasa majanduse arengule. Ettevõtjatele ja Eestisse tööle tulijatele ei anna Eesti elamislube mitte sellepärast, et nad saaksid Eestis elada, vaid sellepärast, et nende siin elamine on ühiskonnale kasulik.

Pikk jutt, aga ministrite suhtes on kokkuvõte lihtne: alati võib olla kriitiline ühe või teise väljaütlemise või teo suhtes seoses selle looga, aga mõlemad ministrid on teinud oma tavapärast tööd ja nad võiks rahule jätta.

Riigikogu liige Siim Kabrits on ettevõtlik inimene, kelle ühele ettevõtetest kuulub kolmandik ettevõttest, mis omab kahte korterit vanalinnas Kooli tänaval. Teised korteri kaasomanikud läbi oma ettevõtete on Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach. Investeering tehti maja korda tegemiseks ja edasi müümiseks, see pole aga tänaseks realiseerunud. Sellega Kabritsa roll piirdub. Avalikkusele tundmatust mulgist on saanud suurele osale eestimaalastele tuttav nägu. Loodetavasti on Kabritsale see tulevikus abiks. Ka tema võiks rahule jätta.

Nüüd Indrek Raudsest ja Nikolai Stelmachist. Nendega on palju keerulisem. Siin on niipalju erinevaid infokilde ja neid lisandub ilmselt veelgi. Viimased päevad pole selge seisukoha võtmist lihtsamaks teinud, kuigi kindlasti on tänaseks hulk inimesi, kel on juba ammu mõõt täis. Mõõt on täis, lähtudes retoorikast ja fiktiivsusest, eetiliste piiride ületamisest. Kas siin on ka midagi kriminaalset, seda saame teada. See aeg tuleks ära oodata. Kui on midagi kriminaalset, siis selleks aruteluks on kohtusüsteem. Mis puudutab nii-öelda parteilist suhtumist, siis selles osas saavad otsuse vastu võtta vaid IRLi liikmed. Omapoolse sammu riigikogust ja Tallinna volikogust tagasiastumise teel on kõnealused juba ette võtnud. Kuidas konkreetne asi laheneb, näitab aeg.

IRList

Vastus küsimusele, kas kõik see on olnud IRLile kuidagi abiks, on ilmselge. Täielik jama enne suurkogu ja erakonna esimehe ja juhtorganite valimisi. Jama oleks ka ilma nende eelseisvate sündmusteta. Olukorras, kus paljudes arengumaades on probleemiks juurdepääs haridusele ja kirjaoskuse puudus, siis IRLi probleemiks on liigne kirjade kirjutamine ja allkirjade kogumine, seda juba pikemat aega.

Ühtegi probleemi ei ole need kirjad lahendanud, küll aga on rõõmuks konkurentidele. Näe, kus lollid ... See kõik ei tähenda seda, et probleeme ei peaks lahendama. Selleks erakonna juhid ju ongi. Fakt on see, et 28. jaanuaril valitakse IRLile uus esimees niikuinii. Minu arvates peaks see inimene seda tööd teha viitsima, hoolima inimestest, olema usutav peaministrikandidaat ja ka IRList väljaspool olevate inimeste jaoks arvamusliider, karismaatiline. Kas sellist inimest üldse leidub? Teeme Eestit nende inimestega, kes meil on. Mis puudutab Lääne-Viru IRLi, siis siin toimivad asjad jätkuvalt. Järgmisel neljapäeval korraldame oma inimestele korralise üldkogu. Arutame ka päevaprobleeme. Riietus kampsunist ülikonnani.

Kallis vabadus

2009-07-08

Enam-vähem samal ajal, kui asjaosalised kogunesid äsjasele üldlaulu- ja tantsupeole ning kohtuotsuste tulemusena mõisteti AS Sylvesterile tekitatud kahju "tasandamiseks" riigi, st meie poolt välja rohkem kui pool miljardit krooni, tegi Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves 1. juulil otsuse (nr. 513), et jätab "Karistusseadustiku, avaliku teenistuse seaduse, kodakondsuse seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse" välja kuulutamata. Riigikogu võib selle muutmatult teistki korda vastu võtta, aga saab teda ka ümber teha.

Presidendi põhjendused temapoolse otsuse kohta leiab lugeja EV presidendi koduleheküljelt Internetis märksõna "Riigikogu" alt. Küsimus on seega ka parlamentaarse vabariigi ja esimese kodaniku vahekorras.

Mis otsustab enne kohut?

Juhtus nii, et presidendi otsusega samal ajal tuli siinkirjutajal anda hinnang diplomitööle, mille autorit süüdistati riigi äraandmises ja kohe pärast presidendi otsust leidis Riigikogu liige Urmas Reinsalu meievahelises telefonikõnes, et president on läinud liiale. Lahtiseletatult tähendab see, nagu peaks president kiitma kõik parlamendi esitised heaks. Teisisõnu tuleb ta poliitilisele lavale pärast Riigikogu ja mitte kui esimene kodanik, vaid üks paljude hulgas. Jah, aga kui meil esimest kodanikku ei ole, milleks siis esimene leedi? Ja kuidas käituda siis, kui riigipeaks ongi naine? Kas sel juhul tekib "esimene mister"?

Toomas Hendrik Ilves viitab oma selgitustes igivanale põhimõttele, mille järgi seadusi tehakse õiguse nimel, mitte viha ajel. Sõnastas selle Cicero (106 - 43 eKr), kes oma poja kasvatuse huvides kirjutas käsitluse "De officiis" ehk "Kohustustest". Eesti keeles on see kättesaadav tänu Ilmar Vene tõlkele aastast 2007, vene keeles aastast 1993. Tegemist on kodanikuõpikuga, milles ei puudu ka seletus sõdade vajalikkuse kohta - kui muud võimalused riigi hoidmiseks on ära langenud.

Kuivõrd me peame Eesti Vabariigis kartma rünnakuid põhiseadusliku demokraatia vastu? Põhiseaduslik demokraatia sätestab Eesti Vabariigi kui parlamentaarse korra. Rahva nimel ja tema huvides valitsevad rahva-asemikud. Seesama sätestus ei fikseeri aga rangelt, mida teha juhul, kui isegi demokraatia eksib. Kas kolm eelarvekärbet - kaks on juba toimunud, kolmas on päevakorral - on eksimus? Minu arvates on, sest kui palkade ja pensionite kallale tohib minna, aga riigi võlgasid äriettevõtete ees puudutada ei tohi, siis teeb riik nendele, kes isiklikult AS Sylvesterile mingit kahjut teinud ei ole, liiga. Kas me tohime seesugust jama arvustada?

Arvan, et koguni peame, pidades ühtlasi meeles, et demokraatia ei piirdu üksnes valimisõigusega. Järjekindel demokraat kuulab ära kõik osapooled, kujundades oma otsuse kasvõi häälteenamusega. Jättes see tegemata, on ta juba autokraat, kes sarnaneb väga diktaatoriga. Kas pole nii, et hakates demokraatiast väsima, me igatsemegi karmimat kätt? Ja kui ministrid või valitsusjuht või president sellega hakkama ei saa loodame õiguskantslerile?

Kui pole, mis siis on?

Üheski Eesti Vabariigi seaduses pole defineeritud, mis on populism ning mispoolest ta kahjulik on. Populism on demokraatia kuritarvitamine ehk poliitikas määrava inimese poolt isikliku kasu lõikamine mistahes kokkupuutest suvalise inimesega. Ametniku määrimist nimetatakse korruptsiooniks. Populismi demokraatia määrimiseks ei nimetata, aga ometi on ta vale, sest ta välistab tõe väljaütlemise. Eesti Vabariigis toimuva arvustamine pole patt seni kuni pole mindud konkreetsete inimeste elude kallale, kuni pole põhiseaduslikku korda hakatud kukutama (riiki pöörama) või on jõutud laimuni. Kõik sellised juhud tuleb ennetada samas mõttes nagu kehtestatakse liikluspiiranguid.

Seetõttu on mul kahju, et president Toomas Hendrik Ilves jättis kasutamata võimaluse seletada asjad lahti ja Riigikogu saatis talle muutmisseaduse edasi nagu otsepostitusega reklaamlehe.

Sügisel läheb kurnavaks, sest koos 2010. aasta eelarvega tuleb tegeleda ka käesoleva aasta 3. eelarvekärpega, valides samal ajal kohalikku võimu, mille valijad ei mõista, kuidas on võimalik, et võimule sinu enda käes tuleb esmalt kaasa tunda. Umbes nii, nagu oleks võim sant.

Lisaks avaldatud:

11.07.2009 Nädaline

Aus avalik võim loob töökohti

2009-05-25

Kas Eestis jätkab vähemuskoalitsioon või mõni muu valitsusliit, sõltub sellest, kes on suuteline langetama õigeid otsuseid rasketel aegadel. Otsuseid on vaja, et viia riigi tulud ja kulud tasakaalu ning teha kõik, et hoida ja luua töökohti ning elavdada majandust. Ilma usaldusväärsuseta seda teha ei saa, mis on aga otseselt seotud sellega, kui ausaks peavad investorid Eesti ühiskonda ning kui läbipaistev on meie avalik võim. Mida ausam on ühiskond ja lihtsamini saab ajada asju riigiga, seda rohkem tekib töökohti just Eestisse, mitte Lätti ega Poola.

Viimasel kahel aastal on üldjoontes jätkatud Partsi valitsuse võetud liini korruptsiooni vähendamiseks. 2007. aasta suvel tegi valitsus IRLi ettepanekul põhimõttelise otsuse anda omavalitsuste korruptsiooni uurimine üle kaitsepolitseile, alustades kuuest suuremast linnast. See on ennast selgelt õigustanud, sest mitmete kohalike Parbuste tegevus on võetud tugevalt luubi alla. Rääkimata ennetavast mõjust, mida on loonud teravdatud tähelepanu omavalitsuste toimimisele. Siit aga tuleb minna jõudsalt edasi, olgu koalitsioon milline tahes.

Oluline on laiendada kaitsepolitsei uurimispädevust ka teistele suurematele linnadele ja valdadele. Oleks ju igati õigustatud, et lisaks näiteks Tallinnale ja Kohtla-Järvele saaks kapo korruptsiooni tõkestada ka neid linnu ümbritsevates suurvaldades.

Uuendamist vajab seadusandlik raamistik. Sel kuul sai justiitsministeerium lõpuks maha uue korruptsioonivastase seaduse eelnõuga. Sellega korrastatakse ka majanduslike huvide deklareerimine ja muudetakse see elektroonselt jälgitavaks. Pean erinevalt esitatud eelnõust oluliseks säilitada majandushuvidest aruandmine ka omavalitsuste kesk- ja juhtivametnikele. Eraldi vajab analüüsi, kas kõige varjatumale riigivargusele ehk korruptiivsetele võrgustikele saab praeguste kriminaalseadustega piisava rangusega vastu astuda. Probleemile osutavad eksperdid, kelle meelest võivad tavamõisted altkäemaksu ja pistise võtmisest-andmisest jääda liiga kitsaks. Näiteks korruptiivsest vandenõust maksumaksja vastu võib tuua kurikuulsad maadevahetustehingud. Kriminoloogiaprofessor Jüri Saar peab oluliseks pöörata enam tähelepanu ka «riigi pantvangistamise» nähtusele ehk süstemaatilisele poliitilisele korruptsioonile, mis avaldub võrgustike omakasuliku tegutsemisena riiklike institutsioonide varjus.

Oluline on suunata üha enam kriminaalasutuste sisemisi ressursse korruptsiooni uurimiseks ja panna sellele keskenduma täiendavalt prokuröre ja politseiuurijaid. Spetsialiseerumine suurendab eduvõimalusi just organiseeritud korruptsiooni vastu, sest näiteks majanduskuritegude uurimise kõrvalt keeruliste korruptsiooniskeemidee avastamine ja tõendamine on juba ette määratud luhtumisele. Pealegi on majandussurutise ajal karta riigivarguse katsete suurenemist, sest riigihanked on nüüd ju eriti magusad maasikad.

Neljandaks, kontrolli puudulikkusest erakondade rahastamise üle on palju räägitud, eriti vajadusest sõltumatu rahastamise kontrolliorgani järele. Õiguskantsler on pidanud oluliseks, et see organ oleks poliitilistest huvidest sõltumatu ja varustatud asjakohase õigusliku ja faktilise pädevusega. Rahastamise järelevalve peab olema sisuline, järjepidev ja intensiivne, mis viibki mõtte just riigikontrollile. Sõltumatu põhiseadusliku institutsioonina on õige anda erakondade rahastamine just nende järelevalve alla, sest peale muu on riigikontroll end õigustanud ka 2005. aastal neile antud omavalitsuste üle kontrolli teostajana.

Ja viiendaks peab IRL tähtsaks eetilise valiku põhimõtet. Me ei pea õigeks, et ükskõik millise koalitsiooni eestkõnelejateks saaksid olla korruptsioonisüütegude eest kohtupingis olijad. See tähendab ka nende mittenimetamist ametikohtadele. Eelkõige on see usalduse küsimus, mis peegeldub nii ühiskonda kui annab meist pildi väljapoole. Eesmärk jõuda riigi läbipaistvuses lähikümnendil Põhjamaade kannule on selgem kui jutt viiest rikkamast riigist. Tegemist ei ole õõnsa valimislubaduse, vaid hädavajaliku pingutusega, milleta on võimatu püsida riikide konkurentsis töökohtade ja investeeringute nimel.

KEN-MARTI VAHER: elektrišokirelva mõju inimesele pole täpselt teada

2008-04-21

Elektrišokirelv on võrdlemisi uus relv ja selle mõju inimeste tervisele ei ole veel piisavalt uuritud.

Kindlasti peab nimetatud relva seadustamiseks olema põhjalikult läbikaalutud kõik riskid ja arvestama teiste riikide kogemusi. See tähendab, et relva ei kasutataks ebaproportsionaaselt nendes olukordades ja inimeste vastu, keda saaks suunata seaduskuulekale käitumisele muude vahenditega.

Võimalus on kaaluda elektrišokirelva paigutamist tulirelvaga sarnasesse kategooriasse, mis vähendab võimalusi nimetatud relva ebamõistlikuks rakendamiseks.

Kuna tasereid on päris mitut liiki, siis saab olema valitsusel pädevus panna täpselt paika, millistel tingimustele vastavad tasereid võiksid olla rakendatavad Eestis.

Elektrišokirelva probleemidele on tähelepanu juhtinud ka kodanikuorganisatsioonid ja Amnesty International ning nende üle arutas Riigikogu õiguskomisjon ka juba nn aprillipaketi esimesel lugemisel.

KEN-MARTI VAHER: riigikogulane ei peaks uurimisasutuste tööd arvustama

2008-03-20

Parlamendiliige Ken-Marti Vaher kinnitas täna riigikogus, et õiguskantsler ega ka rahvasaadikud ei peaks arvustama Reiljani kohtuasja uurimisdetaile, kuna see saadaks vale signaali nendele kriminaalasutustele, mis tegutsevad raskete korruptsioonijuhtumitega.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma peatuksin mõnedel teemadel seoses nimetatud õiguskantsleri ettepanekuga saadikupuutumatuse äravõtmiseks.

Esiteks hinnangust kriminaalasutuste tööle. Kui me üritame mõtestada lahti saadikupuutumatuse instituuti, siis sisuliselt on õiguskantslerilt saabunud tänane ettepanek hinnang kriminaalasutuste tööle antud kriminaalasja kohtueelsel menetlemisel ja see hinnang on ühelt poolt meie jaoks n-ö filter või kui soovite, auditiraport parlamendile, mille alusel oma otsus vastu võtta.

Õiguskantsler on antud juhul riigikogu abimeheks, kes on öelnud, et kõik seni vastavas kriminaalmenetluses toimunu - nii tõendite kogumise kui ka muude toimingute osas - oli seaduslik. Selle sama kinnitust me ka õiguskomisjonis teisipäeval ja me seda ka saime.

Oluline on rõhutada, et just selle ettepanekuga annab õiguskantsler riigikogule kindluse, et saadikupuutumatuse võtmine on põhjendatud, et sellel on ametlik alus ja kõik menetlused, mida riik on konkreetse isiku vastu kriminaalasjas kohtueelsel menetlusel läbi viinud, on olnud korrektsed.

Näiteks kinnitas õiguskantsler seda, et kõik kahtlustatavad on kuulatud üle kaitse juuresolekul, on tagatud nii-öelda kaitseõigus. Kahtlustatavale on tutvustatud nende õigusi, jälitustegevus on läbi viidud korrektselt.

Ehk kokkuvõttes on kohtueelses menetluses järgitud kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid. Seega meie jaoks on see tähtis kinnitus, mille alusel me saame oma otsuse täna langetada.

Samuti on oluline välja tuua asjaolu, mida avalikkuses paljuski tahetakse mingitel ajahetkedel näidata teistmoodi, et kaebusi antud kriminaalasjas politsei ega prokuratuuri vastu ei ole olnud.

Teiseks puudutaksin seda teemat, millest riigikogu liikmed minu hinnangul ei peaks rääkima või puudutama. Samas oleme hämmastusega kuulnud - kuulsime täna siit kõnepuldist ka - mõne riigikogu liikme hinnanguid konkreetsele kriminaalasjale, konkreetsetele tõenditele selles kriminaalasjas, samuti kuulsime hukkamõistvaid hinnanguid uurimisorganite, prokuratuuri tööle.

Hea Igor - keda praegu küll saalis ei ole! - sa tead juristina suurepäraselt, millist otsust me täna siin teeme ja milline on olnud ka ja on õiguskantsleri ettepaneku ulatus. Sa tead ka suurepäraselt seda, et tõendeid õiguskantsler ega meie, riigikogu, täna siin ei hinda. Meil ei ole ka mingit alust seda teha.

Ma arvan, et kui sa oleksid ise raskete korruptsioonikuritegude uurija või prokurör - ja neid naisi ja mehi Eesti riigis on kahjuks väga vähe, kes suudavad seda tööd teha - ja su tööülesanne peaks olema arutada lahti professionaalide abil väljamõeldud kavalaid skeeme, siis ei meeldiks sulle kuulda ühegi Riigikogu liikme käest meelevaldseid hinnanguid nende töö kohta olukorras, kus see hinnang põhineb ainult kohtueelse uurimise kokkuvõttel.

Ma arvan, et see annab vale signaali nendele kriminaalasutustele, kellele me oleme andnud ülesandeks valitsuskoalitsiooni poolt prioriteetsena menetleda just nimelt raskeid korruptsioonijuhtumeid. Ma arvan, et peaksime aga andma hoopis teistsuguseid signaale.

Neid signaale, et me oleme kokku leppinud vähemalt kolme erakonnaga, et korruptsiooni tõkestamine on valitsuse selge prioriteet ja me hindame igal juhul neid pingutusi, mida suudavad ellu viia ainult vähesed uurijad ja prokurörid. Ja suudavad ka selgrooga välja kanda selle rolli ja vastutuse, mida nad on endale võtnud.

Ja kolmandaks, lõpetuseks, saadikupuutumatuse instituudist mõne sõnaga. Me arutlesime õiguskomisjoni istungil õiguskantsleriga selle teema üle ja see kindlasti on teema, mis on oluline ja mille osas on ka erinevate õigusteadlaste arvamusi.

Kas selline põhiseaduses sisalduv klausel on üldse põhjendatud? Nii õiguskantsler kui ka enamus õiguskomisjoni liikmeid leidsid, et see kindlasti on põhjendatud. Me arutasime ka selle üle, et sisuliselt konkreetne saadikupuutumatuse klausel ehk siis immuniteedi põhimõte laieneb vaid kriminaalmenetlusele.

Ja ma edastaksin 2006. aastal õiguskantsleri analüütilisema lõigu, mis puudutab immuniteedi eesmärgi lahtiselgitamist. Õiguskantsler on sedastanud: "Immuniteedi eesmärk on seada üksnes edasilükkav menetluslik takistus kaitsmaks parlamendiliikmeid, eeskätt opositsiooniesindajaid parlamendis, koalitsioonile tugineva valitsuse ehk täidesaatva võimu võimalike püüete eest neid ebaausate võtetega kõrvaldada poliitilisest debatist".

Tuleb silmas pidada, et immuniteet ei ole absoluutne keeld, see tähendab Riigikogu liikme karistamatus, viimane oleks kindlasti vastuolus õigusriiklike põhimõtetega, mille kohaselt ei ole võimalik olukord, kus mingid isikud saadavad korda või võivad saata korda mida iganes soovivad. Ja selgelt on ka õigusteadlased põhjendanud kriminaalmenetluse ja väärteomenetluse eristamist, ehk siis seda, et tõesti oleks tagatud nii-öelda traditsiooniline parlamentaarne põhimõte, et mitte kedagi ei saaks represseerida tema poliitiliste veendumuste alusel. Immuniteet on vaba mandaadi üheks tagatiseks, mis peab võimaldama Riigikogu liikmel täita oma südametunnistuse järgi oma ülesanded ja seda mandaati, mida ta rahvalt on saanud. Tänan!

KEN-MARTI VAHER: kuidas politsei tööd mõõta?

2008-02-21

Riik ei saa loota, et järgmistel aastatel halbu asju ei juhtu - nii tuleb arvestada, et ka tulevikus pannakse toime kuritegusid ja õigusrikkumisi, süttib maju ning inimesed jäävad haigeks.

Emotsionaalselt võõristavaid näiteid võib tuua paljudest avaliku sektori valdkondadest. Näiteks kavandatakse liiklusohutust hukkunute ja vigastatute arvu järgi, AIDSi-vastast võitlust nakatanute arvu järgi, päästeameti tegevust tulekahjude järgi, kiirabi tegevust haigusjuhtumite järgi jne.

Kas keegi mõtleb selle juures, et vastutav asutus neid õnnetusi soovib ja plaani mittetäitmise ohus neid ise juurde hakkab tekitama?!? Hollandis, Soomes või Inglismaal ei saadaks isegi aru selliselt püstitatud küsimusest.

Arenenud demokraatiates kasutab riik maksumaksja raha säästlikult, eesmärgipäraselt ja tulemuslikult. Seega on mõõdetavate eesmärkide seadmine ja ressurside võimalikult täpne kavandamine euroopalikus õigusriigis ainumõeldav hoiak. Just selleks et oleks võimalik hinnata, kuidas valitsus või ametiasutused oma ülesannetega hakkama saavad. Seega tuleb ka kavandada vahendeid politsei, prokuratuuri ja teiste kriminaalasutuste jaoks.

Loomulikult on eesmärkide seadmise eelduseks asjatundlikkus ja terve mõistus. Näiteks võib narkopolitsei tegevust mõõta äravõetud narkokoguste, pokripistetud tänavakaubitsejate või hoopis tõendatud raskete narkokaubitsemise juhtumite järgi. On selge, et viimasena mainitu näitab kõige rohkem politsei võimekusest ja selle järgi saame ka hinnata, kui palju on politsei aidanud kaasa narkokuritegevuse vähendamisele.

Ka liikluspolitseile eesmärkide seadmisel ei saa need eesmärgid muutuda asjaks iseeneses. Nende nutikas seadmine aitaks kasutada alati nappivat ressurssi selliselt, et maksimaalsel määral vähendatakse inimkahjusid ja suurendataks liiklusohutust.

Kes kaitseb riiki pügamise eest?

2008-02-14

Ei juhtu just tihti, et Riigikogu liikme postkasti kukub nõue advokaadibüroolt, millega oma erakliendi nimel nõutakse väljaöeldu eest avalikku vabandamist ja ähvardatakse kohtuga.

AS Merko otsustas seda teha, kuna solvus Urmas Reinsalu peale, kelle hinnangul sai riik pügada riigile kuuluva AS Eesti Posti tehtud otsuste.

Selle juhtumi puhul hämmastab kolm asja. Esiteks, kui valulikult suhtub üks äriettevõte väidetesse, mis puudutavad hinnanguid temaga tehingu sõlminud riigiettevõtte kohta.

Teiseks, sõnavabadust riivav ähvardus kohtuga omandas lisavärvingu advokaadi väitega, et riigikohtu pretsedendile tuginedes saaks lisaks esitada nõude ka rahvusringhäälingu ehk jutusaate vahendaja vastu.Sarnased vaidlused tegime läbi juba kurikuulsa Delfi-eelnõuga ja tundub, et arusaamad sõnavabaduse sisust ning olemusest on ikkagi muretekitavalt seinast-seina.

Ja kolmandaks, millal on oodata sarnaste nõuete kukkumist näiteks riigikontrolöri postkasti, kes igal aastal annab avalikkuses karme hinnanguid kümnete analoogsete juhtumite kohta. Või näiteks nõudeid Eesti Ekspressi vastu, kelle arvates sai riik maadevahetusskandaaliga pügada rohkem kui poole miljardi krooni eest.

Korruptsioonihõnguliste tehingutega on juba nii, et nende olemus on sügavalt varjatud. Kumbgi osapool on huvitatud asja saladuses hoidmisest, seega kuidas üldse neid avastada või avalikkuses käsitleda?

Demokraatias on siin kindel roll nii ajakirjandusel, valitsusel kui parlamendil. Kvaliteetmeedia peaks seisma hea selle eest, et tuua faktidele tuginedes ja neid omavahel seostades hämarad tehingud päevavalgele. Päris mitmed uurimised või kriminaalasjad on saanud alguse just ajakirjandusest. Paljud on jäänud ajalehtede veergudele, sest õiguslikus mõttes ei ole riik neid tõestada suutnud.

Valitsuse ülesandeks on astuda praktilisi samme, et muuta ühiskonda läbipaistvamaks ja luua kriminaalasutustele korruptsiooni avastamiseks vajalikud tingimused, eelkõige eraldades raha. Parlamendil on aga peale seadusandluse veelgi tähtsam roll - järelevalve valitsuse tegevuse ja maksumaksja raha kasutamise üle. Kes veel kui mitte parlamendi liikmed peaksid küsima, kas riik on ühe-või-teise tehinguga saanud pügada või mitte?

Kes veel peaks juhtima tähelepanu võimalikele kuritarvitustele seoses riigi varaga? Hõõruda siin poliitikule nina peale, et ta meenutab avalikkusele riigi varaga tehtud tehinguid (ja viitab seejuures ka ajakirjanduses avaldatule), on rohkem kui pentsik. Kes vähegi on aga nimetatud tehinguga kursis teab, et küsitavusi jäi õhku oluliselt rohkem kui vastuseid.

KEN-MARTI VAHER: kapo ja prokuratuur ei leki

2008-02-14

Riigikogu õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheri hinnangul ei ole kaitsepolitsei ja prokuratuur kriminaalasjade kohta meediasse infot lekitanud.

Eeluurimise lõpetamisega saavad lõpu ka mitmed spekulatsioonid, mida teatud huvides on avalikkusse üritatud paisata. On ju väidetud, et sarnaselt Keila-Joa suvilaskandaaliga ei jõua maadevahetustehingute uurimine kaugele, kohtusse seda ei esitata ja noored uurijad ning prokurörid ei suuda sellest suurskeemist läbi närida.

Kapo ja prokuratuur on aga näidanud vastupidist. Riigi võimekus astumaks vastu ka organiseeritud korruptsioonile on alates 2003. aastast oluliselt tõusnud ja antud juhul on tegemist esimese suure juhtumiga, millele on vastu astutud. Ja seda on tehtud tegelikult lühikese ajaga, võrreldes mitmete arenenud riikidega, kus sarnaste asjade kohtussejõudmine võtab tihti hulga rohkem aega.

Muidugi on kogu kohtueelset uurimist saatnud kõrgepalgaliste kaitsemeeskondade taktika, mille kohaselt tahetakse näidata, et riik justkui lekib ja tahab "kohut mõista" avalikkuse ees juba enne kohtuprotsessi algust. Märgid aga näitavad, et kui infot on kuskilt meediasse jõudnud, siis on see saanud alguse just kahtlustavate ridadest.

Kommentaar on kirjutatud artiklile "Maadevahetustehingute eeluurimine on lõpetatud".