Poliitikute ajaveebid

Munitsipaalpolitsei töö tuleb täiega ümber korraldada

2011-01-11

Ligemale kümme aastat tagasi oli ansamblil Velikije Luki hitt "Tallinn põleb", mille järgi anti nimi ka albumile. Oli selline jõhkra sõnumiga punklugu.

See kujund meenus, kui kuulsin mupo juhi kinnipidamisest ja pistisekahtlusest. Tõepoolest, Tallinna juhtimine kärssab: linnapea skandaal Vene rahaga, koalitsiooni lagunemine ja üldse mitte esimene kord, kui mõnd kõrget linnaametnikku süüdistatakse korruptsioonis. Kuid hoolin oma linnast liiga palju, et kauem tulekahjukujundiga mängida.

Tõtt-öelda võinuks oodata, et nüüd taastab Keskerakond "tõekomisjoni" volitused või vähemalt ütleb, et eriteenistus on poliitikasse kistud ning keskerakondlikku linnaaparaati püütakse taas diskrediteerida.

Esimese hooga midagi sarnast ei juhtunud. Vastupidi, Koit Pikaro ütles hoopis, et on Järvikut ammu ebaausaks inimeseks pidanud ja välja tuleks vahetada 70% Järviku palgatud töötajaist. Karm avaldus.

Mina ei tunne Järvikut ega oska temast isiklikult vähimatki arvata. Küll aga olen ammu tähele pannud, et mupo näol on loodud kaasaegses linnajuhtimises mittevajalik organisatsioon. Sellega, milles mupo on või võiks olla vajalik, saaksid hakkama ka muud linnaasutused.

Küll on mupo näol loodud ebaterve karistusasutus, mis kahandab kodanike usaldust võimu vastu, muudab normiks pigem inimeste karistamise kui linnaelu parema korraldamise. Mupo ei tee sisulist tööd, vaid imiteerib seda, ta ei loo ühiskonnale vajalikke harjumusi, väärtusi, vaid lõhub neid. Keegi ei kiida heaks piletita sõitu, kuid mida peavad arvama väikesed trammijänesed, saades teada, et neid jahtiv mupo ise on seotud korruptsiooniga?

Lisaks meenuvad jaburad lood sellest, kuidas öösel kirjutati parkimistrahve inimestele, kes olid kodumaja ees jätnud auto kaks ratast kõnniteele - ikka selleks, et teised autoomanikud liigelda saaksid. Või siis lugu, kuidas kaotatud lemmiklooma kohta laternapostile jäetud kuulutus tõi koeraomanikule trahvi.

Kas ja millega on Järvik seaduse vastu eksinud, peavad ütlema kohus ja uurimisorganid. Linnavalitsus seevastu peab lõpuks ometi ütlema, kuidas täiesti eksitava nimega asutuse ehk munitsipaalpolitsei (mis tegelikult ei ole politsei) töö ja tegevus ümber korraldada.

Armastuse turg

2010-12-01

Kui tahad ajalehele/võrgulehele natuke klikke lisada, siis telli või kirjuta nupuke võrdõiguslikkusest. Noorepoolse ajakirjaniku Heleriin Adelberti mitte eriti pretensioonikale Postimehe võrguväljaande artiklile (18.10) reageeris raevukas meeskolleeg, edasi tuli juba tellitud artikkel (PM 17.11) ja nii see pallikene vaikselt veereb. Loiult, aga lollikindlalt.

Aga teema tõstataja kirjutises oli iva täiesti olemas. Sõnad, mida võrdõiguslikkusest ja võrdsetest võimalustest rääkivates dokumentides enamasti ei ole. Armastus ja enesearmastus. Armastus, mis toob mehe ja naise kokku ja jaotab nende vahel rollid lühemaks või pikemaks ajaks. Enamasti jaotab ebavõrdselt. Mulle kodu ja töö. Sulle töö ja kodu.

Kitsast koridorisopist

Armastus on haruharva võrdne. Mida vähem see tunne (või selle pinnal tekkinud koos- või abielu) kestab, seda ebavõrdsem on ka rollijaotus? Pikema abielu jooksul loksuvad võrdsemalt paika kodutööd, mehe eneseteostuse kõrval muutub varem või hiljem aktuaalseks ka naise eneseteostus.

Ja sõnaga enesearmastus tähistatav tunne on see, mis alkoholi kõrval kõige sagedamini paarid lahku viib ning võrdsuse/ebavõrdsuse probleemi teravdab. Ebavõrdsus ei ilmne ju ainult statistilise mehe võrdlemisel statistilise naisega. Ebavõrdsed on ka abielunaine ja üksikema, üksikema ja lastetu naine jne.

Nii et räige halvakspanu, mille esimesena nimetatud kirjutaja pälvis oma meeskolleegilt («Naised naiste vastu», TPM 27.10), polnud õiglane. Täiesti põhjendatud oli tähelepanu juhtimine sellele, et võrdsust propageerides otsime seda mõnikord väga kitsast koridorisopist või pimedast nurgatagusest.

Mõned häirivad näited asjade lihtsustamisest ja faktidest möödavaatamisest.

Esiteks see, kui suur lootus on võrdsuse (võib öelda ka õigluse) saavutamisel pandud kaebamisele ja protsessimi-sele. Kodaniku individuaalne kaebus ebavõrdse kohtlemise pärast tundub olevat see võluvits, mis ametniku(d) liikuma paneb ja võrdsust juurde toob.

Kas ikka toob? Kas meil on mõni näide, kus selline kaebus tingis seaduse, strateegia, poliitika vms muutmise?

Ma pole jõudnud kõiki pakse ametlikke aruandeid lugeda, kuid eelmise võrdõiguslikkuse voliniku lahkumiseelsed intervjuud ei viidanud küll üksiku kaebuse lahen-damise kaudu saavutatud läbimurdele vms.
Alahindamata ühtegi konkreetset muret, küsiksin: millise tempoga me jõuame üksikisiku asjade juurest tervet rühma või rühmi puudutavate lahendusteni?

Kujundatud ebavõrdsus

Teiseks turufundamentalismi valitsemine, seda talitsemata ei ole lootustki pilti muuta. Turg teab ja turg teeb kõige otstarbekamad otsused. Sealhulgas «määrab» palgad. Sellist turu jumaldamist varjutatakse jutuga eestlaste konservatiivsusest küll üldiselt, küll soolistes suhetes.

Tõsi, konservatiivsust on meie seas omajagu ja mõnedki suhtumised muutuvad aeglaselt. Aga suhtumised on ikkagi üldisemate asjade peegeldus.

Eestis on ebavõrdsus liialt soositud, ühiskond ei püüagi nõrgemat tugevama omavoli eest kaitsta. Väikepoodnikku suure poeketi eest, FIEst ehitusmeest peatöövõtjast suurkontserni eest, väikevalda suurlinna eest, opositsiooniparteid koalitsioonipartei eest. Sellises olukorras on ka soopuhused palga ja muud moonutused paratamatud.

Kolmandaks: struktuursed probleemid ei teki üksiku tööandja pahatahtlikkusest või piiratusest ja neid tuleb klaarida kohaste abinõudega.

Riigiametnikust võrdõiguslikkuse volinik saab enda kätte tõenäoliselt kogu sotsiaalministeeriumisse saabuva ja/või seal koostatava statistika, analüüsid, uuringud jne. Neist paberitest vaatab muude toredate asjade hulgas vastu näiteks sotsiaalhoolekande töötajate-naiste madal palgatase. Mitte lihtsalt võrdsuse puudumine, vaid riiklikult kujundatud alasti ebavõrdsus. Selle ebavõrdsuse lätted on samas ministeeriumis, sest enamikku hoolekandeteenuseid rahastab ju avalik sektor.

Ei piisa, kui öelda, et rahvas on valinud parempoolsed poliitikud, poliitikud on valinud madalad maksud, madalad maksud tingivad nigelad palgad. Avalikus sektoris on kõrgeid palku küllaga. Ka seal, kus võimul ennast poliitskaalal vasakule paigutavad poliitikud. Tallinnas, Tartus ja mujal.

Kui ministri või linnapea ja koduhooldaja palga erinevus poleks nii suur, oleks ka sooline palgalõhe väiksem. See on lihtne aritmeetika.

Kohalikud eelarved

Avaliku ja erasektori rahakotid on lahus, tööturg on aga mingis osas kokkupuutuv. Kattuvus tekib kas või siis, kui ema otsib tööleminekuks lastehoiu võimalust. Ja selle valdkonna korralduse eest vastutab avalik, mitte kuri ja diskrimineerimisele kalduv erasektor.

Omavalitsuste nutt ja hala ootamatu «beebibuumi» ümber ja Toompea poole käe sirutamine probleeme lähematel aastatel ilmselt ei lahenda. Kui riigimaksudest kõigile ja kõikjale ei jagu, siis peavad omavalitsused oma maksubaasi laiendama. Nii kohalike maksude abil kui ka riigimaksudest suuremat eraldist nõudes.

1. jaanuarist taeva õnnistusena saabuv euro toob ju välisinvesteeringud ja suured riigitulud!? Aga inflatsioon, mille «majandusteoreetikud» välistasid, teeb oma tööd ja süvendab omavalitsuste lahendada jäävaid sotsiaalprobleeme.

Nii et vältimatult on vaja suurendada kohalike eelarvete tulusid. Teisiti pole lootustki saavutada suuremat võrdsust ja paremat tasakaalu ühiskonnas. Enesearmastuse najal armastust juurde ei tule. Ei ühiskondlikes ega erasuhetes.

Sõimu abil võimule

2010-09-21

Pandi meiegi maja postkasti seitse voldikut pealkirjaga «Sinu hääl loeb! Meie kuulame sind! IRL». Enamik neist on prügikastist juba ära veetud, minu oma jääb asitõendina esiotsa alles.

Kaitseminister Jaak Aaviksoo küsis, kas ma olen selle voldiku küsimustele juba vastanud ja erakonnale tagasi saatnud. Ei ole, sest need küsimused on mõeldud marslastele ning ma ei vaja moodsat salli.

Milleks mulle sall vastuse eest küsimusele «Kas toetad kaitsepolitseile õiguse andmist uurida korruptsiooni kõikides omavalitsustes?» Kust võtab kaitsepolitsei endale lisajõu, et uurida korruptsiooni praktiliselt kõikjal ja kust leitakse asendajad kõikidele ametnikele, kelle tööleping peaks korruptsiooni uurimise ajaks olema peatatud ning saadakse see raha, millega maksta välja hüvitus juhul, kui korruptsioonikahtlustus osutub alusetuks?

Kes eksib?

Eksis kahtlemata see avalike suhete vms. firma, kes niisuguse voldiku kokku pani, andmata endale aru järgmisest. Absoluutselt igal potentsiaalsel valijal on õigus küsida kestahes IRLi liikmelt, mida meiesugused säärasest voldikust arvavad. Ega nad hakka siis meid viimase põhjal üle kuulama.

Tartu taksojuhid näiteks tahavad teada, millal saab korda Küüni tänav ja seesama soov on ka tänavaäärsetel äriinimestel. See ei ole pelgalt kohaliku võimu probleem, sest selle lahendamine sõltub Tartu linna tulubaasist, mis on otsapidi puhas riigieelarve ja teistpidi üks osa haldusreformist.

Voldikus pole silpigi ka sellest, mida teatas eraviisiliselt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts: lisaks elektrirongidele hakkavad madala lävega sõitma ka kaugrongid ehk kõik perroonid tehakse madalaks. Kui nii, siis tahaksin teada, kuidas see töö käib Tartu jaama esimesel teel?

15 küsimusest oli mõistuselähedane kõigest üks: kas toetad kodude vabastamist maamaksust? Jah, kui tehakse selgeks, mismoodi vabastatakse sellest meie teisel korrusel olev kodu, kui selle all on korter nr. 1 ja kodualune maa asub hoopiski tema all.

Eksib ka Kalle Muuli, kui ta soovitas Mart Laaril omaenese erakonna küsimustikule vastamisel näidata ära, et tema soovib keskkonnasõbralikku kotti ja kui see käes, tõmmaku too endale pähe. Nii teevad Kaukaasia mõrtsukad. See on odav sõim, mitte poliitiline analüüs. Poliitiline analüüs seisneks selles, kui Kalle Muuli selgitaks, miks on küllalt paljud Eesti Keskerakonna võimulepääsemise vastu Toompeal ja kus on siin eksinud Edgar Savisaar ise.

Eksis ka Margus Tsahkna, kui ta vastuseks Muulile arvas, et toda kannustab ainult sõge viha IRLi vastu. See arvamine ei võta ju Muulilt ei sõnavabadust ega -õigust, eriti kuna Muuli ei ole IRLi vastaste liider ja poliitilises mõttes pole tal lubada kõige vähematki. Kuidas saaks tema parandada näiteks Eestimaa Rahvaliidu olukorda olgu või Eesti õunaturul, kus valitseb Poola õun, mille sorti teavad väga vähesed, sest hinnasildid seda ei näita. Või kartuliturul?

Lubatud arvamus

Kas rahvas müüb oma arvamust või ostab seda? Sõim on poliitikas üldiselt kõige odavam kaup; piisab täiesti, kui seda on tagavaraks kõigest mõni ropp sõna. Oma arvamus on sõimust alati kallim, aga ei saa kunagi olla kindel, kas keegi seda ostab ja nii võib juhtuda, et teda letti ei pandagi. Mul on oma arvamus ühistranspordist Tallinnas, ent ühe või paari artikliga asja ei paranda ja umbkeelsetele taksojuhtidele me oma pealinna ära ei õpeta ning Tallinna volikogul puudub võim vähendada tööpuudust Ida-Virus kohapeal.

Oletagem aga lihtsameelselt, et arvamus siiski jõuab letile. Päevapealt vallandati Pühajärve põhikooli direktor Miia Pallase. Kahel korral kirjutas sellest ajalehes Valgamaalane ja ümbertrükk avaldati ka Viljandi Sakalas. Kommentaare laekus 87, sh. ka minu oma. Esmalt koristati kommenteerimise võimalus, siis senised kommentaarid, siis viide kommentaarivõimalusele sootuks teiseteemalise artikli all. Mis siis juhtus, tahaksin teada väga paljude nimel, kui päevapealne vallandamine eeldab usalduse kaotust, mida ühe päevaga lihtsalt ei tee kindlaks? (Ei teegi - vt.: Nils Niitra «Otepää vallavanem jagab käskkirju», Postimees 20. sept.). Mis mõte on paluda lugejatelt arvamusi, kui need tohivad olla üksnes pärikarvalised?

Kui viimast, siis on tegu vaimse korruptsiooniga.

Muutus Tallinnas eeldab muutust selle juhtimisstiilis

2009-09-11

IRLi linnapeakandidaat Mart Laar nimetab seniseid linnavalitsejaid korruptantideks ja soovitab inimestel, kes vahetust tahavad, kindlasti valima tulla.

Mõned kuud tagasi oli suur osa Eestist täis kleebitud plakateid, mis nõudsid vahetust. Nüüd on plakatid taas «õide puhkenud», kinnitades, et kes siis veel. Asjaomased ise ei tee saladust, et ei räägita sellest, kuidas inimeste elu kohapeal paremaks muuta, vaid sellest, kuidas Toompeal võimutüüri juurde pääseda. Tegemist pidavat olema referendumiga, mis avavat tee muutusteks Toompeal. Minu meelest on valimised kohalikesse võimuorganitesse ikkagi selleks, et mitte ronida võimule Toompeal, vaid väidelda selle üle, kuidas elu kohapeal paremaks muuta. Näib, et Tallinna linnaisasid tegelik olukord oma kodulinnas ei huvitagi, nende mõtted keerlevad rohkem Toompea ümber.

Olen koolipoisist saadik Kodulinna ridades Tallinna heaks töötanud, üliõpilasena selle ajaloost oma kursuse- ja diplomitöö kirjutanud, ekskursioone vanalinnas juhin ma siiani. Seetõttu on mul viimasel ajal kõike positiivset katvat ajupesu, korruptsiooni ja poliitbroilerluse vohamist eriti raske vaadata.

Sel põhjusel ei kavatse IRL ka osaleda inimesi alahindavas «plakatisõjas», küll tahame inimestega võimalikult tihedalt suhelda, kuulamaks ära nende arvamusi ja ettepanekuid, kuidas elu paremaks muuta.

Üks on igal juhul kindel - Tallinn vajab tõesti vahetust. Ma ei taha näha, kuidas Tallinnast on saamas tõsine kandidaat korruptsioonipealinna tiitlile. Imestan, miks ei vaata mulle kandidaatide plakatitelt vastu Ivo Parbuse ja Elmar Sepa näod, sest nende kõrvale sobiks tõesti tekst «Kes siis veel?». Korruptandid tuleks saata mitte puhkusele või pressiesindajaks, vaid vanglasse. Tallinnas toimiv bütsantslik valitsemine on viinud linna tõsisesse kriisi.

Seda süvendab linnaisade tava linnarahvale häbematult valetada ning probleeme nende eest varjata. Kui samal bütsantslikul viisil juhitud Pärnu linn on juba pankrotis, siis Tallinna linn on kiireneval sammul sinna aasta lõpuks jõudmas. Võib väita, et riigieelarvel läheb veel halvemini ja et riigiisad on kandnud roosasid prille, Tallinna linnaisadel on need prillid olnud aga lausa purpurpunased.

Kuidas muidu seletada linnaisade otsust veel 2008. aasta lõpus Tallinna eelarvet 400 miljoni krooni võrra suurendada (sic!) ning tagasi lükata kõik IRLi ettepanekud selle asemel hoopis püsikulusid kärpida. Tulemuseks oli eelarve kokkutõmbamine aasta keskel ja seda mitte uhke propagandaparaadi, vaid nõrgemate ja väetimate ehk laste arvelt. Kärpida praeguses olukorras raha lasteaedadelt, puuetega laste transpordilt, spordi- ja huviringidelt on sigadus.

See raha tuleb eelarves taastada. Nüüdseks on ühtlasi selge, et Tallinna eelarvet ootab ees kukkumine 2006., halvemal juhul 2005. aasta tasemele. Kuna vahepealsetel aastatel on linnaisad hoogsalt suurendanud kulutusi omaenda ülalpidamisele ja teenindamisele, ei jätku muuks paraku raha.

Tallinna linnavolikogu kantselei, Tallinna linnakantselei ja linnaosavalitsuste avalike suhete palgakulu on 2005. aasta tasemelt tõusnud vaid veidi vähem kui kolmekordseks ehk kuuelt miljonilt enam kui 16 miljonile kroonile. Samade asutuste nõunike, abide ja referentide palgakulu on selle aja jooksul kasvanud aga 14 miljonilt 23 miljonile kroonile. Sellist laiutamist vaadates pole ime, et nõrgemate rahakoti kallale minnakse.

Selleks et Tallinn 2010. aastal vee peal hoida, tuleb selle eelarvet kärpida vähemalt miljardi krooni võrra. Kuidas seda teha? Isamaa ja Res Publica Liidul on selleks plaan olemas. See sisaldab linnaisade propagandamasina kaotamist ning olulist kokkutõmbamist viimastel aastatel plahvatuslikult kasvanud administratiivaparaadis ja poliitprogrammides, nagu mõttetud koolitused, Inno-Irja teadusteosed jms.

Kulutusi hätta sattunud inimeste, perede, laste, vanurite toetamiseks praegusel raskel ajal kärpida ei tohi.

Aru tuleb saada ka sellest, et linnaisad ei peaks hoolitsema ainult oma erakonnakaaslaste tööhõive eest ega käivitama siingi plakatlikke kampaaniaid, vaid tööpuudusega tõsiselt tegelema. Annab ju iga töötuks jääv inimene olulise hoobi linna eelarvele. Tallinn peab taastama suhtluse ettevõtjatega, praeguste korrumpeerunud tegelastega ei soovi tõsiseltvõetavad ettevõtjad koostööd teha. Inimestele töö andmiseks vajab Tallinn investeeringuid, nende leidmiseks tuleb paremini ära kasutada euroraha, mida linnaisad seni sisuliselt ignoreerinud on. Toompeaga vastasseisu otsimise asemel tuleks otsida võimalusi koostööks ja linnakodanike probleemide lahendamiseks. See omakorda eeldab tõsist muutust senises valitsemisstiilis.

Vahetusest rääkides tuleb aga meeles hoida ka eespool tsiteeritud Obama hüüdlause teist poolt ehk usku muudatuste võimalusse: jah, me suudame! Pole mingi saladus, et Tallinnas toimuva on teinud võimalikuks inimeste passiivsus ning arvamus, et nende valimistel osalemisest pole mingit kasu, kuna kokkuvõttes läheb kõik ikka samamoodi edasi. Paljuski on selle passiivsuse tekitanud erakonnad ise, kes inimeste mõistmisvõimet alahinnates pole üritanud nendega rääkida, ja mis eriti hull - ühise eesmärgi nimel koondumise asemel pigem üksteisega kakelnud ning seetõttu Tallinnas korruptandid ikka uuesti ja uuesti võimu juurde lasknud.

Loodetavasti oleme kõik neist kogemustest õppinud. See muudab reaalseks ka tõelise vahetuse. Selleks on tallinlastel vaja tegelikult vaid üht: tulla kohalikel valimistel välja ning anda oma hääl vahetuse poolt. Vaid sel kombel võime oma eesmärgid saavutada ja Tallinna linna tema elanikele tagastada.

Toompeal toimuv läheb üle piiri

2009-05-23

Teisipäeval oleks 90 saanud eesti ajakirjanduse südametunnistuse kehastus Juhan Peegel. Tema õpetussõna noortele oli : kui võid, ära kirjuta. Ehk siis: kujuta, kui sul tõesti midagi öelda on ja sa kujutamata ei ' Mina tundsin, et nüüd on käes hetk, mil peab sekkuma. Vähemalt oma arvamuse välja ütlema, kui muud teha ei saa. Sest lõppeval nädalal Toompeal toimunu ületab taluvuse piirid. On piinlik ja paha.

Mul on palju ette heita oma erakonna juhtidele ja otsustajatele, ent vastutus kogu jama eest, mis meie silme ees rullub, on siiski selgelt Reformierakonnal.

Mul on valus, kui minu erakonda IRLi nimetatakse kommentaaridesReformierakonna puudliks. Sest Reformierakond ei ole enam ammu erakond, kellega oleks tore partner olla. See ei ole juba aastaid Valve Kirsipuu, Siim Kallase, Paul-Eerik Rummo, Toomas Vilosiuse, Heldur Õiguse ega Rein Halliku erakond. Ideaalid on kadunud, jäänud on saamahimu ja ülbus.

Praegune Reformierakond, see on:

Tigedus Ärihuvid Isekus Edevus Lapsikus Ignorantsus Küündimatus Pentsikus Ahnus

Süüdimatus Küünilisus

Suure Juhi ehk Ansipi teleintervjuust jäi kõrvu lause Reformierakonna, IRLi ja Rahvaliidu ühisosast. Tahan lugejaile kinnitada, et minul ei ole IRLi liikmena mitte millimeetritki ühisosa Villu Reiljani, Tarmo Männi ega Endel-Haljand Susi Rahvaliiduga. Juba ainuüksi jutt ühisosast on eemaletõukav ja jälk.

Kogenud poliitikakommentaatorid imestavad: miks oli vaja laibale suult suhu hingamist teha ehk miks oli vaja Rahvaliit soost välja tõmmata? Tõesti ei mõista. Hoopis olulisem aga on minu meelest, et kui meie - n-ö valged jõud Eesti poliitikas - kõneleme välispoliitikas väärtustepõhisest poliitikast, siis miks me sisepoliitikas nüüd väärtused unustame?

Väärtused ja ,,Realpolitik"

Tõsi, kui võrrelda erakondade programme, võib endise Isamaaliidu ja Rahvaliidu seisukohtades päris palju sarnaseid mõtteid leida. Tegelikkus aga on ju midagi täiesti muud. Ühel poolel on ideaalid, aatelisus, ka naiivsus, kui soovite. Teisel pool on kasuahnus ja kolhoosimentaliteet. Vastamisi on väärtused ja ,,Realpolitik", nagu väliskommentaatorid ütlevad.

Küllap on õigus neil poliitikavaatlejail, kes ütlevad, et mäng ei käi lihtsalt Rahvaliidu valitsusse kutsumise ümber. Poliitmäng käib Rahvaliidu väidetavalt 10000 liikme pärast. Olgu, jätame sealt kõrvale pooled, kes vist ise ka enam ei mäleta, et on kusagile allkirja andnud.

Alles jääb palju tublisid inimesi, kes tulid poliitikasse loodetavasti maailma parandamise sooviga. Nüüd, juhtide ebaaususest ja varastamisest lööduna, on nad muserdatud ja nõutud. Varem või hiljem on need tuhanded inimesed poliitturul müügiks - see teadmine ajab Rahvaliidu tegelastel rinna ikka väga kummi. Loomulikult on Reformierakond oma tengelpungaga varakult platsis: tulge meiega, meie oleme pragmaatikud, alati võimu juures, praktilised inimesed, hoolitseme omade eest hästi, ja mis kõige tähtsam - pole vahele jäänud (kui Otsalt välja arvata) egajäägi.

Nõnda pole Reformi soovis liita sujuvalt ja elegantselt enesega Rahvaliidu riismed ju midagi imelikku. Mõtteviisis on need kaks erakonda ülisarnased. Miks aga minu erakond seda nõnda rahulikult sündida laseb -aru ma ei saa.

Pealekauba püsib praegu veel võimalus, et Rahvaliit teeb nii Reformi kui ka IRLi lihtsalt lolliks. Kasutab maksimaalselt talle antud meediaruumi, eputab ja esineb, ning ütleb lõpuks ikka ,,ei". Või nõuab teadlikult asju, mida majanduskriisi ajal ei saa isegi Ansip neile lubada.

Rahvas ei ole loll

Vaatasin videot Ansipi ja Padari erimeelsustest valitsuse neljapäevasel pressikonverentsil. Olen kindel, et vaatajad usuvad pigem räsitud Padarit kui kalapilguga Ansip it ehk nagu teatris tavatsetakse kehva mängu nähes öelda: no ei usu, ei usu! Reformi lakutud ja geelitatud noorsandid võivad Padarit küll mõnitada tema pesemata pea või ebasportliku oleku tõttu, ent sellised solvangud töötavad ütlejate endi vastu.

Loll pidi surmani lootma, teab vanarahvas. Ehk ei ole siiski kõik veel lootusetult kadunud. Tõde tõuseb, vale vaob. Ausus võidab, Ansip kaob.

Pealekauba püsib praegu veel võimalus, et Rahvaliit teeb nii Reformi kui ka IRLi lihtsalt lolliks.

Kas korruptsioon või hale saamatus?

2009-02-10

Aeg möödub, laulud jäävad - see lause peab täielikult paika, kui vaadata Tartu linna ja GoBusi vahel sõlmitud ühistranspordi teenuse osutamise lepingu täitmise kronoloogiat.

Tartu linnavolikogu revisjonikomisjon on juhtinud juba kolmel aastal järjest linnavalitsuse tähelepanu sellele, et muude puuduste kõrval rikub teenuse osutaja järjepidevalt lepingu sätet busside vanuse kohta.

Iga kord on komisjon palunud linnal tarvitusele võtta abinõud, mis sunniksid lepingupartnerit lepingut täitma, kuid tänaseni pole seda suudetud.

Veelgi enam, GoBusi Tartu piirkonna direktor peab Tartu Postimehele antud intervjuus vanuse kriteeriumi täitmist rumalaks. Ta nendib, et praeguses majandusolukorras oleks see ääretult rumal ja põhjendamatu panna kümneaastane buss aia äärde. Linnavalitsus laiutab samuti saamatult käsi: meie saame teha vaid 3000 krooni trahvi.

Kumbki lepingu pool ei anna aru, et sellise aastast aastasse korduva leige suhtumisega lepingu täitmisse tekib tahtmatult küsimus, kes sellest kasu saab, kui linn maksab bussiettevõttele lepingujärgselt veo eest uuemate bussidega, tegelikult aga tehakse seda vanemate, seega odavamate kulunud bussidega.

Kas siin silma kinni pigistamine võib tähendada korruptsiooni?

Kõik me tunneksime end petetuna, kui ostame näiteks suitsuanduri, paneme lakke ning juba paari päeva pärast hakkab see piiksuma. Tuleb välja, et sees on aegunud patarei, kuigi oleme maksnud uue patarei eest.

Linnavalitsuse suutmatusest GoBusiga vastuolu lahendada võib järeldada, et tegelikult ollaksegi lepingu mittetäitmisega päri. Äkki ollaksegi majanduslikult mõtlevad ja raskel ajal hoitakse lihtsalt säästlikku joont ning aetakse läbi vanemate ja pruugitud asjadega?

Kahjuks Tartu 2009. aasta eelarvet vaadates sellist muljet ei jää. Samuti ei paista silma, et kulud sõidukitele vähenek-sid tänu sellele, et mõni aasta vanad sõidukid vahetatakse 10-15 aastat vanade sõidukite vastu.

Samas, kui mõnes linnavalitsuse osakonnas on vajadus soetada sõidukit, ei otsita seda odavate vanade autode turult, vaid ostetakse uus.

Kui eelmise aasta lõpus esitles linnavalitsus opositsiooni nõudmisel ühistranspordi munitsipaalfirmale üleandmise kalkulatsiooni, siis tõdeti, et kulud linna eelarvest oleksid samas suurusjärgus teenuse sisseostmise kuludega praegu. Vahe olevat vaid selles, et teenust osutataks uute bussidega ning ka bussijuhtide palk oleks kõrgem.

Kahjuks peeti neid nüansse vähetähtsaks, et teha algust munitsipaalfirma loomisega.
Linnavalitsuse põhiliseks argumendiks sai dogma: omavalitsus on halb ning ebaefektiivne peremees.

Praegust linna juhtimist vaadates pean sellega minagi osaliselt nõustuma. Kuid ainult osaliselt.

Arvan, et valdkondades, kus pole piisavalt konkurentsi, on munitsipaalettevõtte loomine parim lahendus.

Juhtimise headus aga sõltub sarnaselt äriettevõttega heast tahtest ja küllaldasest pädevusest.

Pronksiöövastane seadus

2009-01-22

Nii nn pronksöö kui nn Simmide juhtumid andsid selgelt märku, et ründed Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse vastu on tegelikud. Koos Urmas Reinsaluga olen seisukohal, et peame oma riiki tugevamalt kaitsma ja seadusi tuleb parandada.

Juhindudes teiste Euroopa riikide kogemusest (näiteks Saksamaa ja Soome) algatame riigivastaste kuritegude seaduse, mille eesmärgiks on suurendada rahvuslikku julgeolekut. Näeme vajadust muuta rangemaks karistusi mitmete süütegude eest, muuta karistusseadustikku vahedamaks riigivastaste kuritegude määratlemisel ja näha ette rangeid tagajärgi lojaalsusvande murdmisel.

Arvestades riigireetmise ohtlikkust ja sellega seotud kahju peame oluliseks tõsta riigireetmise eest karistuse ülemmäära kuni eluaegse vangistuseni.

IRL-i ettepanekul karmistati 2004 alguses sanktsioone raskete narkokuritegude eest kuni eluaegse vangistuseni ja see on toonud häid tulemusi. On aeg astuda see samm ka riigireetmisega seotud karistustes.

Peame ebamõistlikuks, et anonüümselt massilises korrastuses osalemise eest nähakse ette kuni kaheksa-aastane vangistus, kuid massilise korratuse organiseerijaid (näiteks pronksiöö korraldajaid) saab karistada vaid kuni viieaastase vangistusega.

Karistusmäära organiseerimise eest tuleb tõsta vähemalt kuni kaheksa aastani, samuti tuleb täpsustada massikorratuste organiseerimise mõistet.

Võrreldes teiste riikide seadustega ei kata Eesti karistusseadustik mitmeid riigivastaseid tegusid. Näiteks tuleks Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud vägivaldse tegevuse hulka tuleks arvestada ka vägivallaga ähvardamine.

Kuriteoks tuleks pidada ka politseinike või kaitseväelaste üleskutsumist teenistuskohustuse mittetäitmisele põhiseadusliku korra kahjustamise eesmärgil. Samuti peaks kuriteoks muutuma üleskutse Eesti Vabariigi iseseisvuse lõpetamisele, mida täna käsitletakse lihtsa arvamusavaldusena.

Kuriteona tuleks selgelt määratleda ka see, kui keegi alustab omal algatusel suhteid teiste riikide esindajatega eesmärgil lõpetada või kahjustada Eesti Vabariigi iseseisvust ja sõltumatust.

Ja viimaks, riigil peaks olema võimalus võtta kodakondsus naturaliseeritud isikult või elamisluba välismaalaselt, kes on mõistetud süüdi Eesti Vabariigi või riigivõimu vastaste süütegude eest.

Samuti esitame kaalumiseks ettepaneku võtta mainitud süütegusid toime pannud isikult teatud ajaks valimisõiguse ja ka õiguse pidada avalikku ametit, kui teda on karistatud reaalse vangistusega.

Intervjuu: Politsei võib tungida ka peaministri arvutisse

2009-01-22

Viimaste aastate märksõnaks on kujunenud korruptsioon. Teateid sellest, kuidas üks või teine ametnik pistist on võtnud, tuleb nagu Vändrast saelaudu. Korruptandi märgi on seni otsa ette saanud nii Pärnu linnapea, Tallinna ja Narva linnaametnikud, Valga maavanem, aga ka endised ministrid Villu Reiljan ja Ester Tuiksoo.

Riigikogu õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheri sõnul pole kaitsepolitseinike sissetungi eest kaitstud isegi peaminister.

Ken-Marti Vaher, džinni päästsite pudelist valla just teie oma korruptsioonivastase strateegiaga "Aus riik". Kuidas te rahul olete?

Res Publica juhitud valitsuse olulisemaks prioriteediks oli korruptsioonivastane võitlus, eelkõige keskendumine rasketele ja varjatumatele korruptsiooniskeemidele, millest sinnamaani oli peamiselt ainult räägitud. Olen rahul, et nüüdseks suudab riik astuda vastu ka nn suurkorruptsioonile.

Mida see prioriteetsus tähendas?

Eelkõige ressursside eraldamist selleks, et suurendada kriminaalasutuste võimekust. Esiteks prokuratuuri tugevdamist, noorte ja haritud juristide motiveerimist, et nad valiksid prokuröri või uurija ameti. Samuti vaid korruptsioonikuritegudele keskendunud prokuröride ja uurijate ametisse määramist.

Kuni 2003. aastani tegelesid tavapolitseis need uurijad, kes pidid uurima ka korruptsioonisüütegusid, sellega teiste teemade kõrvalt. Kuna majanduskuriteod on hulga lihtsamad ja kergemini tõendatavad, kulutasid politseinikud oma aja peamiselt laekunud majanduskuritegude avalduste kontrollile. Korruptsioonile pöörati väga vähe tähelepanu.

Minu, s.t. 1996. a. Tartu Ülikooli lõpetanud juurakursuselt läks enamik tööle erasektorisse. Ka 2003. aastal justiitsministriks saades tõdesin, et endiselt eelistas enamus noori juriste advokaaditööd. Riik ei suutnud maksta piisavat palka, et nad oleksid eelistanud prokuröri või uurija ametit.

Nüüd on teisiti?

Jah. Värske veri on tulnud peale, ma väga loodan, et nad viivad kvaliteedi lati kõrgele.

Ajal, kui endine keskkonnaminister jõuab kohtusse juba teise korruptsioonilooga, hakkab selguma, kui kvaliteetne on noorte prokuröride ja uurijate töö olnud?

Maadevahetusskandaal on esimene tõsiselt ette võetud näide suurkorruptsioonist. Uurijate kogutud tõendite alusel on prokuratuur hinnanud seda kohtukõlbulikuks. Meil jääb ära oodata kohtu seisukoht. Eestis on seni sarnast kohtupraktikat vähe. Selle tõttu on raske öelda, milline saab olema kohtu hinnang tõendite terviklikkusele ja vettpidavusele.

Maadevahetuse algatas paraku mitte Villu Reiljan, vaid hoopis tänase peaministripartei lugupeetud tegelased?

Maadevahetustehingud lähevad aastatesse 2001-2002. Toona ei olnud riigil sellist võimekust, et nimetatud skeemi võtta tõsiselt luubi alla. Tagantjärgi on selliste organiseeritud skeemide tõestamine äärmiselt raske, kui mitte võimatu. Raskeid korruptsioonijuhtumeid on võimalik avastada ja tõestada siiski reaalajas.

Ka teise loo puhul, mis puudutas peaministriparteid, jooksid otsad vette. Eesti Raudtee tagasiostmise aegu 2007. a. jaanuaris oli tegemist ju ilmselge korruptiivse ettepanekuga?

Eesti Raudtee üks juhte Burkhardt väitis, et Reformierakond tegi Eesti Raudtee omanikele korruptiivse ettepaneku. Tema sõnutsi oli see ettepanek tehtud aga kellelegi teisele, mitte otse talle ja sinna võis see uurimine takerdudagi.

Seni ei ole aga keegi kandnud poliitilist vastutust Eesti Raudtee natsionaliseerimisega tekitatud kahju eest, mida võib mõõta rohkem kui miljardi krooniga. Milleks maksumaksjatele seda tehingut 2,5 miljardi krooni eest üldse vaja oli, seda pole tegelikult selgitatud.

Kas see tähendab, et korruptsiooniga tegeldakse selektiivselt?

Mida "suuremad kalad" jäävad uurijatel konksu otsa, seda rohkem hakatakse levitama ka selliseid libajutte ja ka otseseid valesid. Suurte kalade PR-kampaaniad lähtuvad põhimõttest "parim kaitse on rünnak" ja kasutatakse kõiki vahendeid, et külvata segadust ja näidata end süütu kannatanuna.

Riigil ei ole kunagi niipalju ressursse, et lahendada kõiki varjatud kuritegusid. Palju sõltub sellest, milliseid ja millise kvaliteediga tõendeid suudetakse ühes või teises asjas hankida. Kriminaalasutused peavad sellest lähtuvalt tegema ka oma valikuid. Õigusriigis on kõige paremad hindajad just nemad, kas tõendeid on piisavalt, et minna konkreetse kriminalasjaga edasi või mitte.

Seega kõik varasemad korruptsiooniasjad jäävad avastamata, korruptandid aga ausateks meesteks?

Seda peab küsima teiste käest, miks raskete kuritegude uurimiseks varem nii vähe tähelepanu ja vahendeid eraldati. Kaitsepolitsei on muidugi korruptsioonisüütegusid uurinud ka varem. Aga need tõestatud juhtumid on olnud üsna lihtsad, näiteks mõni ametnik tellis riigi esindajana teenuseid sugulase firmast, keegi andis kusagil kellelegi ümbriku. See on kõige lihtsamat tüüpi korruptsioon. Tänapäeval esineb lihtsat korruptsiooni üha vähem, riigi jaoks on probleemiks eelkõige kõige keerulisemad skeemid ja ilming, mida ma nimetaksin korruptiivseteks võrgustikeks.

Mis need on?

Neis võrgustikes on mitmed isikud omavahel seotud teenete läbi, mille eesmärgiks on kõigi võrgustikus osalejate kasu. Need on kavalalt läbimõeldud seosed, kus üks persoon annab ühel ajahetkel üle rahalise hüve, teine osutab hoopis teisel hetkel vastu mingi teene jne. Need teened ja hüved on laiali laotatud aastate peale. Sellele mõistele on juhtinud tähelepanu Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor Jüri Saar, kes lahkab korruptiivseid võrgustikke just maadevahetuse skandaali näitel. Kas tõesti on normaalne, kui tavainimesed ei saa seaduse alusel looduskaitseliste piirangutega maid vahetada, aga on teatud ring inimesi, kellel oli see võimalik. Sellele pealtnäha lihtsale küsimusele on kriminaalasutused üritanud leida vastuseid. Täna on nad saatmas süüdistust kohtusse.

Kas seesugused korruptiivsed võrgustikud on tänases Eestis pigem erandiks või on tegemist hoopis normiga?

2007. aasta suvel laiendati IRLi ettepanekul kaitsepolitsei uurimispädevust ka Eesti kuuele suuremale linnale. See on juba andnud esimesi tulemusi. Siit tuleb minna edasi. Ka suuremad vallad, näiteks Tallinna ja teiste linnade lähedased suurvallad, peaksid olema kaitsepolitsei uurida, kuna just KAPO on kõige professionaalsem ja kogenum korruptsiooniasjade menetlemiseks. Näiteks Viimsis ja Keila vallas ning Ida-Virumaal on läbi aastate olnud tegemist just korruptiivsete võrgustikega. See tegevus, eelkõige maade ärastamised, detailplaneeringutega seonduv ja riigihanked omavalitsustes, on toonud riigile ehk maksumaksjatele sadu miljoneid kroone kahju.

Narvas on palju räägitud linnavõimu hallist kardinalist nimega Moissejev, kelle kaudu hüved liiguvad. Aga kriminaalasutused ei suutnud tema tegevust tõestada. Eelmisel sügisel lõpuks see isik siiski tabati ja mitte keerulise skeemi teostamiselt, vaid lihtsalt rahaümbriku andmiselt kriminaaluurijale! Too tegelinski oli vist juba nii kindel, et tema peale ei hakka ükski hammas.

Korruptiivsed võrgustikud Eesti suguses pisiriigis on ohtlikud. Tuletame meelde, kuhu jõudsime välja 30ndate aastate keskel ja lõpus.

Kuhu siis?

Vaikivasse ajastusse ja käsi-peseb-kätt käendusse, kus sisuliselt üks seltskond otsustas asju nii rahandus- ja majandus- kui poliitilises maailmas. Ajaloolased räägivad näiteks Tallinnas asunud võimuklubist Centum, kus käis koos nii äri- kui poliitiline eliit ja tegi olulise mõjuga otsuseid. Ma ei tahaks mitte sellist, vaid võimalikult avatud ühiskonda, kus nomenklatuursel mõtteviisil ei ole pidamist.

Kas sellised suundumused on tänases Eestis aimatavad?

Leidub hulk isikuid, kes sooviksid muuta Eestit selliseks. Okupatsiooniaja nomenklatuurne klikk ei ole ju kuhugi kadunud, mitmed neist hoiavad senini sooje kohti riigivõimul või selle juures.

On need, kes üritavad Eestis luua kaheparteisüsteemi, mis on oma bütsantslikke võimukombeid juba kahel korral näidanud KERE-valitsusena. See ei ole aga mitte suund põhjamaade, vaid pigem kuhugi lõuna-slaavi suunas, mis tähendab ka arvamuste paljususe ja kodanikuühiskonna vähenemist.

Mida see korruptsiooni koha pealt tähendaks?

Mida vähem on otsustajaid, mida vähem on arvajaid, mida vähem kaasatakse ühiskonda oluliste otsuste langetamisse, seda suurem on võimalus, et hüved jaotatakse laiali väheste vahel ja võim hoitakse kontrolli all.

Korruptiivsete võrgustike teke on väikestele riikidele omane, kus inimesed tunnevad üksteist, kus tekivad seetõttu lihtsamini ka omakasulised rühmitused nii äri- kui võimumaailmas. Sellistele nähtustele vastu astumine on väikeriigile üks olusimaid küsimusi. Aus riigivalitsemine on tähtis enamikule ühiskonnast ning sellest sõltub suurel määral riigi usaldusväärsus. Siin on tähtis ka ennetav mõju.

Ja nimelt?

Valgekraelise kuritegevuse puhul on ennetav moment kaalukas, kuna need inimesed alluvad olulisel määral sotsiaalsele kontrollile. Kui nad teavad, et vahelejäämise ja avalikustamise oht on suur, võivad nad valida teise tee.

Kuidas seda tagada ?

Riik peab olema tugev ja tagama ühiskonnas korra. Ja mitte ainult tänaval, vaid ka kuritegevuse varjatumas maailmas. Skeemitajatele, kes tahavad seadust "painutada" endale kasulikul viisil, peab jätma võimalikult vähe ruumi painutamiseks. Oluline on selge sõnum, et õigusvastastele tegudele järgneb vältimatu tagajärg. Kriminaalasutustele tuleb korruptsiooni tõkestamiseks eraldada piisavalt vahendeid ja nende töö peab olema professionaalne. Igal hetkel tuleb pingutada, et suurendada ühiskonna läbipaistvust, sest alati on surve pigem vähendamise suunas. Ka meedial on siin oma tähtis roll, eelkõige uuriva ajakirjanduse tugevdamisel.

Kui kaugele saab korruptsiooni uurimisel üldse minna ?

Sama kaugele kui ühele euroopalikule õigusriigile kohane. Näiteks alles 2007. aasta alguses otsis Briti politsei läbi toonase peaministri Tony Blairi kontori ja küsitles teda mitu korda. Et lahata rasket korruptsioonijuhtumit, mis puudutas peeritiitlite müümist annetuste vastu. Kujutage ette, politsei otsis läbi riigi tippjuhi lähimad võitluskaaslased ja isegi peaministri enda arvuti.

Kas ka meil võivad kaitsepolitseinikud ühel päeval peaministri büroosse tungida?

Ühelgi riigiametnikul ega poliitikul ei saa olla puutumatust.

Kas Eesti-suguses ühiskonnas ei või korruptsiooni otsimisega liiale minna?

Mis saab olla Eesti trumbiks teiste riikide ees? Miks peaksid näiteks välisinvestorid Eestit usaldama? Arvan, et sellise pisiriigi jaoks võiks olla üheks eeliseks, et siin aetakse asju ausalt, konkurents toimib, poliitbroilerid ei jaga omadele hüvesid või kui jagavad, siis võetakse ka üheselt vahele. Põhjamaadest oleme niikuinii veel kaugel maas, kuid nendele järelejõudmine läbipaistvuses on palju reaalsem, kui kuulutada leninlikult "jõudmist viie jõukama hulka".

Väidetavalt on maadevahetused tehtud kenasti seaduse järgi ?

See on omaette vaidlus, kas tegemist oli seaduslike tehingutega või mitte. See selgub kohtus. Prokuratuur on avaldanud seisukohta, et peale altkäemaksu andmiste olid ka need tehingud ebaseaduslikud. Kui riigivara parseldatakse sisuliselt olematu raha eest isikutele, kes hiljem teenivad sellest sadu miljoneid kroone kasumit, siis on kahju riigile äärmiselt suur. Rääkimata kaudsest kahjust, mis tuleneb ühiskonda läinud signaalist, et mingi hulk võimureid eelistavad kedagi kõigi teiste arvelt.

Paraku igal sammul eelistatakse kedagi?

Ükskõik milline meelevaldne eelistus tapab konkurentsi, tapab arusaama, et kõigil on võrdsed võimalused. Selline hoiak levib ülikiirelt, tekitades ühiskonna moraalile korvamatut kahju. Seda nägime kõik okupatsiooni ajal toonaste punaste tegutsemisest ja kahjuks on kandunud see tugevalt ka vabanenud Eestisse.

Kui reaalne on, et keegi manipuleerib prokuratuuri ja uurimisorganitega?

Arvan, et need ajad jäid eelmisse sajandisse. Siis räägiti palju kurikuulsast telefoniõigusest. Tänases õigusriigis peaks see olema võimatu.

Miks?

Noortel tegijatel nii politseis kui prokuratuuris ei ole selliseid sidemeid. Neil ei ole ka vanu teeneid või tänuvõlgu, mille suhtes telefoniõigust kasutada. See uus põlvkond on saanud teistsuguse kasvatuse kui okupatsiooniajast pärit ametnikud.

Äkki on küsimus hoopis kogemuste vähesuses?

Kellel on kogemust astuda vastu rasketele organiseeritud korruptsiooni- või narkojuhtumitele? Ühelgi nõukogude-aegsel miilitsal ega prokuröril ei ole sellist kogemust. See saab tekkida vaid ajas ja läbi kohtupraktika.

Kas tänased seadused võimaldavad raskele korruptsioonile üldse vastu astuda?

Üldiselt küll. Oluline on nüüd aga neid seadusi jõudsalt rakendada ja kohtuotsustega sisustada.

Väitsite, et korruptantidele on üldjuhul võimalik saba peale astuda vaid reaalajas. Samal ajal levib nn tegijate ringkondades arvamus, et Suur Vend kuulab pealt?

Selleks meil kriminaalasutused ongi pealt, et vajadusel kasutada ka jälitustoiminguid nende „tegijate" ehk skeemitajate tabamiseks. Kui uurijatel on selleks liiga vähe ressurssi, siis tuleb seda juurde anda. Jutt, et Eestis kuulatakse paljusid inimesi põhjendamatult pealt, on häbematu vale. Jälitustoimingute maht kriminaalmentlustes on kaduvväike, vaid mõni protsent. 60 protsenti kohtu loal läbiviidavatest pealtkuulamistest viiakse läbi hoopis narkoasjades.

Ma muretsen hoopis teistsuguse Suure Venna pärast. Selleks on mõnede poliitjõudude soov kuritarvitada võimu ja jagada hüvesid oma lähikondlastele. Või kuidas nimetada seda, kui praegune Tallinna võimuerakond kasutab kümneid miljoneid maksumaksja raha oma erakonna otseseks propagandaks? Kas see ei ole suundmus sinna, et ebaausate võtetega lämmatada poliitiline debatt, sõita üle valijatest nii, et neil ei tekiks teist mõtetki.

Tänaseks on viis aastat korruptante taga aetud. Kumba on rohkem olnud, vahtu või villa?

Tegelikud tulemused loeme kokku alles pärast järgmisi parlamendivalimisi.

Miks alles siis?

Raskete mädapaisete avamine võtab aega. Alles siis näeme nende seemnete vilju, mis alates 2003. aastast on külvatud. Siis näeme, kui tugevaks on kahe parlamendikoosseisu ajal muutnud riik korruptsiooni tõkestamisel ja kui läbipaistvaks saanud ühiskond.

Mis te arvate kas Eesti on korruptsiooni täis või on asi äkki selles, et kui on välja õpetatud ja motiveeritud kaadrid - uurijad ja prokutrörid, küllap leitakse ka korruptandid?

Kõlab nagu mõnede poliitikute väited aastast 2005, et Eestis võib-olla ei olegi korruptsiooni ja sellepärast seda ka ei avastata! Sel teemal üritatakse lõpmatult ajada inimestele prügi silma. Kui lihtvarguse puhul pöördub inimene ohvrina politsei poole, siis korruptsiooni puhul otsest ohvrit ei ole. Ei ole registeeritud kuriteo fakti. Siit jõuame lihtsale järeldusele: korruptsiooni avastamine sõltub üheselt sellest kui palju riik pöörab selle uurimiseks tähelepanu ja eraldab vahendeid.

Juba aastaid ootame justiitministeeriumist uut korruptsioonivastast seadust ja ametnike majandushuvide avalikustamise korrastamist. Seda pole siiamaani tulnud. Kui justiitminister sellega lõpuks hakkama saab, on tegemist jälle ühe läbipaistvusele suunatud meetmega. See muudaks majandushuvide deklareerimise ka tegelikult toimivaks.

Praegu on see formaalne?

Jah, tegelikke majandushuve täna ju välja ei tule. Näiteks ametnike huve äritegevuses.

Kuidas peaks majanduslike huvide deklaratsioon välja nägema?

Näiteks peab täna deklareerima vaid seda, kui palju on otseselt kellegi nimel aktsiaid või osakuid. Samas ei avalikustata abikaasade majanduslikke huve. Kõrgete riigiametnike puhul peaks olema teada leibkonna majanduslikud huvid tervikuna. Üle on vaja vaadata nende isikute ring, kes on kohustatud majanduslike huvide deklaratsioone esitama.

Peaks see olema laiem?

See peaks olema korrastatum. Täna on see inimeste ring läbimõtlematu. Samuti oleme juba korruptsioonivastase strateegia „Aus Riik" vastuvõtmisest rääkinud, et majanduslike huvide deklareemine peaks muutuma elektrooniliseks.

Täna saab neid lugeda vaid Riigi Teatajas või vallalehtedes?

Jah. Aga andmeid peaks olema võimalik ka töödelda, mida täna ei tehta.

Puutumatute aeg Eestis hakkab läbi saama

2008-12-30

Kaitsepolitsei ja prokuratuur suudavad juba astuda vastu ka suurkorruptsioonile. Nii Narvas, Pärnus kui ka Tallinnas on päevavalgel tippametnike korruptsioonijuhtumid, ühes kohtuasjas on süüdistatavaks parlamendiliige.

Suurkorruptsioon on Eestis üsna uus mõiste, kuna selle avastamine sõltub riigi korralikust panusest ja sellega puutuvad kokku vähesed. Meenub kultusfilm „Lõuad", kus inimesed ei tahtnud pikalt uskuda juttu kiskjahaist, kuid kui see kord hetkeks veepinnale tõusis, oli ehmatus suur ja arvamustes segadust palju. Korruptsioon mõjub rahakoti kaudu peaaegu igale inimesele, kuigi enamik meist ei ole kunagi maksnud ega saanud altkäemaksu. Iga maksumaksja maksab aga osaga oma maksudest kinni ka korruptsiooni. Sest riigivargus ei toimu millegi muu kui riigi vara ja riigieelarve arvel. Seega, mida rohkem korruptsiooni, seda rohkem läheb kogutavatest maksudest tühja ja riigi alustalad saavad kahjustatud.

Suurkorruptsioon on organiseeritud ja varjatud olemusega. Skeemid mõeldakse välja ekspertide (juristid, maksunõustajad, lobistid) abiga, seoste varjamiseks hõlmatakse pikemaid ajavahemikke ja suurt raha liigutatakse osavalt. Skeemide ulatust teavad vaid üksikud organisaatorid, sest iga teadja suurendab vahelejäämise ohtu. Korruptant erineb tavakriminaalist, sest suudab paremini hinnata oma tegudega kaasnevaid riske. Seega on talle oluline, kas ta saab tegutseda karistamatult või on vahelejäämise võimalus suur ja tagajärjed karmid. Viimati öeldu puhul ta pigem loobub oma üritusest, mistõttu on riigi suutlikkusel korruptsioonikuritegusid avastada suur vältiv mõju.

Korruptsioonikuriteod on varjatud, sest sellest ei jää maha ohvrit, kes pöörduks oma õiguste kaitseks politsei poole. Mõlemad osapooled on huvitatud tegude peitmisest. Enamgi veel, suurkorruptantidel on vahendeid, et avaldada survet nii meediale, avalikkusele kui ka õiguskaitseorganitele.

Varastatakse suuri summasid, et siis kulutada osa saagist süütuse tõestamiseks ja toimepandu seadustamiseks. Selline „privileeg" on vaid vähestel kriminaalidel. Varjatud iseloomu ja raske rahaga ostetud skeemitamise tõttu näib suurkorruptsiooni kohta tõendite kogumine lootusetu kunsttükina. Kuid keegi ei ootagi mustkunsti, vaid riigilt piisavat tähelepanu ja raha korruptsioonivastasesse võitlusse. Ning eel-kõige ajusid, kes ületavad skeemimeistrite nutikuse ja takistavad õigusrikkujatel puhta jalaga pääsemast. Need ajud peavad teadma, milliste tehniliste vahenditega tõendeid koguda ja kuidas hankida väärtuslikku infot vargusskeemi siseringist. Korruptsiooniküti ametikoht prokuratuuris ja politseis peab olema üks hinnatumaid ning täidetud säravamate peadega. Endiselt tuleb suurendada nii uurimis- kui ka süüdistusressurssi, et skeemitajaid ohjeldada.

Kurikuulsad maadevahetustehingud on ilmekaim näide, mille kaitsepolitsei ja prokuratuur on tõsiselt ette võtnud. Suurkorruptsiooni saab üldjuhul tõestada reaalajas ja näib, et maadevahetusskandaaliga suutsid kriminaalasutused ühte jalga käia. Erinevalt Keila-Joa suvilaskandaalist, kus kohtukõlblikke tõendeid oli tagantjärele võimatu hankida. Või endise Kalevi maja enampakkumiseta üürimisest siseministeeriumile. Viimsi või Keila endiste vallajuhtide sahkerdamine ülimagusate kruntidega on siiani JOKK, sest aastaid ei uurinud korruptsiooni omavalitsustes mitte keegi.

Suuremad linnad luubi all

Kriminaalasjad Narvas, Pärnus ja nüüd Tallinnas näitavad, et nii Eesti kui ka välismaa ekspertide jutud omavalitsuste korruptiivsusest on tõesed. Narva linnavolinik Aleksandr Moissejevi „niiditõmbamisest" on räägitud aastaid. Vahele jäi too aga lihtlabase ümbriku pakkumisega, sest oli harjunud oma puutumatu staatusega. Näib, et ka Pärnus ja Tallinnas on mõned tippametnikud arvanud sama ja leidnud endale kergelt „mängupartnerid" erasektorist.

Suurlinnade kõige korruptsioonialtimad valdkonnad on ehitus, teed ja planeerimistegevus, sest seal peituvad suured rahad ning otsuste ja kulutuste tegemist on raske kontrollida. Tallinna praegust võimu häirib läbipaistvus aga sedavõrd, et riigikohtusse otsustati kaevata 2005. aastal raskelt saavutatud seadusemuudatus riigikontrolli õiguse kohta kontrollida omavalitsusi. Kuid olenemata nimetatud juhtumite lõppemisest annab riik tugevat signaali, et puutumatute aeg hakkab Eestis läbi saama.

Korruptsioonist puru silma ajamiseni

2008-12-30

Jõulueelsel nädalal nägime, mida kõike tehakse avalikkusega manipuleerimiseks. Edgar Savisaar puistas puru silma seoses korruptsiooniga linnavalitsuses, maadevahetajate PR-kampaania sogas aga vett lekitamistega.

Korruptsioonijuhtumite paljastamine Tallinnas võttis hämmastava pöörde, kui ajakirjanikud leidsid end Savisaare-Seppiku pressikonverentsilt. Seal aga ei vastatud küsimustele Parbuse ja teiste ametnike korruptsioonijuhtumite või linnavõimu vastutuse kohta. Räägiti hoopis mingist maffiast, välisluurest, videolintidest ja valvurist. Ka maadevahetajate kaitsetaktika nägi ette vastukäigud - juhuks, kui tuli ilmsiks, et Villu Reiljani ja Ester Tuiksoo saadikupuutumatust hakkab vaagima õiguskantsler. Meediasse paisatud järjekordne "stenogramm" tekitas arutelu lekitamiste üle.

See avalik teater muutub mõistetavaks, kui vaatame pisut laiemat pilti. 2003. aastal alanud reformid on viinud prokuratuuri ja kapo nüüdseks tasemele, mis võimaldab neil astuda vastu ka suurkorruptsioonile, ja taganud, et nendega ei saa poliitiliselt manipuleerida. See aga pole kaugeltki kõigile meeltmööda. Haritud ja pühendunud uue põlvkonna uurijad-prokurörid on suur oht neile, kelle elu- ja tööstiili juurde kuulub "määrimine", olgu siis detailplaneeringute, riigihangete, maadevahetuse või tegevuslubade saamisel.

Show ja valed

Õigus oli neil, kes ennustasid, et kui kriminaalasutused hakkavad kannale astuma suurtele kaladele, siis alles hakkame nägema tõelist tulevärki. Ehk teisisõnu meediamüra, jälgede segamist ja avalikkuse eksitamist. Lastakse käiku mitmesugust puru-silma-tehnikat, nagu "see on poliitiline rünnak", "teised pole paremad kui mina", "kes lekitas?" jne. Daniel Vaarik on nimetatud meetoditest tabavalt kirjutanud oma blogiartiklis.

Üks kandev joon nii Savisaare-Seppiku kui ka maadevahetajate jutus on pidev hirmutamine, et pealtkuulamine on massiline. See on goebbelslik vale, sest see vale on suur, seda levitatakse regulaarselt ja selle küünilisusest ei taganeta. Need poliitikud teavad suurepäraselt, et pealtkuulamiseks on vaja kohtu luba, seda erandlikku jälitustoimingut kasutatakse kaduvväheste ehk vähem kui protsendi kriminaalasjade puhul, millest enamik puudutab raskeid narkosüütegusid. Edaspidi võiks säärased valesüüdistused juba eos varustada lisamärkega "Hoiatus! Propaganda!".

Nimetatud infosõjas on prokuratuur ja kapo selgelt halvemas positsioonis, sest nad saavad anda vaid piiratud kommentaare ja peavad säilitama ametliku suhtlemisjoone. Ja mida saabki vastata absurdsetele väidetele või menetlusmaterjalide lekitamistele kaitsjate poolt, mille eesmärk on riiki ja süüdistust naeruvääristada ja külvata üldist segadust. Lekitamistele tuleb panna piir, sest selle tekitatav kahju nii tunnistajatele kui ka kõrvalistele isikutele on korvamatu. Prokuratuuri ettepanek lõpetada kriminaaltoimikute koopiate jagamine kaitsjatele on üks võimalus.

Palja käega ei püüa

On selge, et ei riigi- ega linnakorruptandid ole papist poisid ja neid juba palja käega ei püüa. Korruptsiooni uurimise edukus sõltub üheselt sellest, kui palju riik sellesse panustab. Üheainsa aasta jooksul on kapo suutnud tuua pinnale korruptsiooni Eesti suurlinnades, mis näitab, et probleemid omavalitsustes on arvatust suuremad. Olen endiselt veendunud, et peale suurlinnade tuleb ka teiste omavalitsuste korruptsiooni uurimine viia kapo pädevusse, kes Eesti võimekaima uurimisorganina suudab astuda vastu ka rasketele korruptsioonikuritegudele. Oluliselt tuleb suurendada riigivarguse tõkestamiseks mõeldud vahendeid nii kapos kui prokuratuuris, sest selles töös tagavad edu vaid parimad ajud ja tehnilised vahendid.

Tallinna linnavõimu soovimatus teha korruptsiooni vähendamiseks koostööd kapo, prokuratuuri ja riigikontrolliga viib mõttele, et selleks soovimatuseks on sügavamad põhjused kui Parbus. Lisaks värskele poliit-rünnakule kriminaalasutuste vastu on keskerakondlik linnavalitsus andnud riigikohtusse ka kaebuse, millega vaidlustatakse riigikontrollile 2005. aastal antud õigust kontrollida kohalikke omavalitsusi. Praeguste linnaisade soov keerata kella tagasi viiks meid aga aega, mil teatud võimurid tundsid end linnavara ärastamisel täiesti karistamatutena.

Intervjuu: Raul Sarandi: Uuelt aastalt ootan, et linnavõim laiali ei jookseks ja julgeks kanda vastutust

2008-12-12

Isamaa ja Res Publica Liidu juhtivaid poliitikuid Pärnumaal ja opositsionäär Pärnu linnavolikogus Raul Sarandi on pea kaks aastat olnud praeguse võimuga vastasleeris ning lubab, et IRLil on tuleva aasta kohalikeks valimisteks väga tõsised plaanid.

2008. aastale tagasi mõeldes meenus Sarandile mais toimunud konkurss, millega otsiti Pärnut esindavat meenet. Komisjon tunnistas parimaks ehk Pärnut sümboliseerivaks meeneks jala külge seotavad liivakotid. Liivarand ja tervisekeskused on justkui õiged märksõnad. Praegu kokkupandult saame aga liivakoti, mis jala küljes raskendab liikumist ja on piduriks. Selle valisid Pärnu arengu- ja turismiametnikud eesotsas vastava ala abilinnapeaga.

Kuhu me nii jõuame, kui sõpradele kingime liivakoti, et ta selle jala külge seoks ja oleks nagu meie? See konkurss ja meene iseloomustavad Pärnu linnavõimu ja linnavalitsemise stiili. Mida suurem liivakott, seda uhkem – see on Pärnu märk.

Pärnu linnavolikogu novembrikuiselt istungilt jäi lootusetuse tunne. Volikogu enamusel eesotsas esimehe Ahti Kõoga on silma- ja kõrvaklapid nii tugevasti ees ja peas, et meie kodulinna reaalsusest ei taheta kuidagi aru saada.

Linnavolikogu esimees Ahti Kõo rääkis 2005. aastal kandideerides ja linlastega kohtudes vajadusest tõsta volikogu tähtsust, kuid tegelik areng on olnud vastupidine. Muidugi on kurb.

Klikk on asunud tõsisesse ringkaitsesse, seljad on kokku pandud ja tuld antakse kõigele, mis läheneb. Selline militaarvõrdlus on praegu päris kohane.

Tagasi tõrjutakse nii inimesed kui ideed – kõigi suhtes ollakse tõrjuvad.

Teisipäevases Pärnu Postimehes esitas IRL viis ettepanekut, kuidas Pärnu linna majanduslikku olukorda päästa. Ometi pole ju mingit väljavaadet, et koalitsioon teiega arvestaks, need ettepanekud lastakse esimesel võimalusel põhja.

Esitatud ettepanekud on IRLis läbi kaalutud ja otsustasime, et räägime põhimõttelistest asjadest, mitte ei lähe kaasa eelarveraha tuhande krooni kaupa jagamisega. Kui eelarve tugisambad on nõrgad ja kõiguvad, pööraks iga normaalne võim neile tähelepanu. Linnavalitsusest on vastus meil käes ja see ütleb, et kõik ettepanekud on tagasi lükatud.

Teades, et volikogu võimuliit on linnavalitsusega ühes kaitseühenduses, ei näegi varianti muude ettepanekute läbiminekuks.

Saan ma nüüd õigesti aru, et kuni kohalike valimisteni järgmisel sügisel jätkub Pärnu valitsemine põhimõttel “pärast meid tulgu või veeuputus”?

Tundub nii. Pärnus võimul olev klikk on seadnud eesmärgid väga lähedased ja isiklikud: kes tahab saada uuesti võimule, kes tahab n-ö ilusat nägu hoida, kes tahab ühe või teise objekti linti lõigata ja selle paistel tagasi valitud saada – tundub, et need on eesmärgid.

Linna huvid ja terviklik areng ei lähe väga korda. Unustatakse seegi, et Pärnu on maakonnakeskus. Võib juhtuda nii, et pärast oktoobrikuiseid valimisi on uus valitsus ja linnapea (loodan väga, et nad on uued!) olukorras, kus eelarve on enne aasta lõppu punane, lühiajalisteks kulutusteks võetud käibekrediit kulutatud, aasta lõpuni veel paar kuud ja tulud ei laeku, kõiki ohumärke on teadlikult eiratud. Et laenupiir on käes, pole võimatu, et makseraskused saabuvad Pärnusse varem kui aastal 2011, mida on siiani ennustatud.

Omavahelistes vestlustes on väljendatud muret, et senisel kursil jätkates võib tekkida olukord, kus mõtlevad inimesed löövad käega, ei lähegi valima ja senine seltskond jääbki madala osalusprotsendi tõttu võimule.

Selles mõttekäigus on omajagu tõtt. Pettumus ja nördimus võivad ühtpidi viia käegalöömiseni, aga järgmisel aastal on siiski üks väike erinevus. Tõenäoliselt jätkub majanduslangus ja inimeste raskem majandusolukord võib põhjustada vastupidise efekti, et tullakse valimistele korda looma.

Siin on oluline meedia abi, meenutada inimestele kohust riigi ja rahva ees minna valima. Olgu valimisaktiivsus missugune tahes, võim tekib ikkagi.

Linnapea Mart Viisitamm ja tema kamarilja on tõstnud kilbile väite, et linn ei saa minna pankrotti. Neile jätkuks ilus elu igal juhul, linnaametnikele palka maksta ju ikka jõuab ja linnakodanik ning linnas toimuv polegi nii oluline.

Äriseadustiku mõttes ei saa omavalitsus tõesti pankrotti minna, sest mingisugune tulu ikka laekub. Osa kodanikke jääb, kellelgi on tööd. Omavalitsuse puhul võib kujuneda pankrotiga sarnane olukord, kui lihtsalt ei jätku raha tavapäraste teenuste eest tasumiseks (tänavate remont, hooldus, valgustamine, kultuuriüritused, lasteaia- ja kooliõpetajate palgad jne). Kui raha pole, teenust osta ei saa. See on selge maksejõuetus.

Uue aasta esimestel kuudel saab IRLil kaks aastat opositsioonis olemist.

Jah, 2006 lõpus n-ö sõbrapäeval moodustatud koalitsioon ju tekkis ja 2007 läksid teed lahku.

On olnud piisavalt pikk aeg eneseanalüüsiks. Mis on see õppetund, mille IRL on endale ammutanud linnavõimult opositsiooni sattumisest?

Pagana hea küsimus. Isiklik õppetund ütleb, et IRLi jäänud inimeste maailmavaade ja mõtted on olnud õiged. Tihti ei ole need vaated olnud populaarsed (vastandina populismile), kuid asju tuleb otse välja öelda ja teha mõni otsus, mis pole rahvale meelepärane, kuid vajalik. Olgu siis riigi või kohalikul tasandil, sest lust ja lillepidu ei saa olla igavene.

Mul on sügav veendumus, et mis tehtud, on tehtud õigesti ja suund on õige. Kui on ettekujutus maailma toimimisest, on minu visioonis IRL see erakond, kellel see on.

Ühtlasi saite oma read puhtaks kaasajooksikutest, kes kohe lõikama panid.

Eks neid ole Eestis olnud ennegi. Suuremad jooksmised algasid riigikogu eelmises koosseisus, alguse panijad olid Jaanus Rahumägi ja Tarmo Leinatamm. Inimesed on inimesed ja jooksikutele annab hinnangu ikkagi valija.

Pärnu Postimehe kommentaariumis tuletatakse aeg-ajalt meelde, et mis te, IRLi mehed, kritiseerite, ise olite ju selle protsessi käivitamise juures, mis on viinud linna sinna, kuhu on jõutud.

Silmas peetakse peamiselt linnavalitsuse suurt kolimisplaani. Nii nagu kirjutas Mart Alliku oma kirjatükis, olen ka mina sada protsenti seda meelt, et see käik 2006. aastal otsusesse valada oli ainuõige. Kes tahab kaasa mõelda, küsigu, mis seisus praegu oleksime, kui kolimisotsust poleks tehtud.

Tõenäoliselt käiks siiani vaidlus asukoha üle, kus võiks tulevikus olla linnavalitsuse uus hoone – kesklinnas selleks kohta ei ole. Linnakodanikud moodustaksid tugigruppe, kas teatri taha Jakobsoni parki mahuks või jõekaldale garaaþide asemele. Ühe variandina arutataks tõenäoliselt, kas teatud ärigruppide ära ostetud polikliiniku hoonele sobiks sõlmida rendileping (stiilis Kalevi kommivabrikusse istutatud politsei) jne. Kui linnavalitsus poleks polikliinikus, haigutaks seal puruks löödud akendega kolemaja, mille hoovis joodaks odekolonni. Vaevalt me seda pilti soovinud oleksime.

See, et ehitushind läks kallimaks – lõpptulemusena oli see 65-66 miljonit, siis kallinemine esialgse hinnaga võrreldes oli 10-15 miljonit krooni. Edasi tulevad laenuintressid ja kui praegune linnavalitsus on maksmise lükanud määramatusse tulevikku, ei saa seda küll meie patuks lugeda. See on praeguse linnavalitsuse saamatus.

Varem, kui linnavalitsus oli mitmes majas, ei hoomanud linnakodanik, kui suur on see ametnikeaparaat, kellega valitsetakse veidi üle 43 000 elanikuga linna.

Muide, meie oponendid väitsid omal ajal, et see hoonekompleks on linnavalitsusele liiga väike. Kui vaatame linnavalitsuse majajuhti ja kui pikad ametnikeread on mõnes osakonnas, tekib mul küll küsimus, kas mõni osakond peab nii metsikult suur olema.

Kohalikke valimisi silmas pidades pean tõdema, et IRLil ei ole erilist valikut liitlaste osas. Üldse on Pärnu parteipoliitiline maastik nii lame, et siin palju võimalusi koalitsioonideks ei ole.

Kuidas ei ole?

Tegijaid erakondi napib.

Küsimus on plaan, millega välja tullakse. IRLi plaan Pärnule muutub järjest täpsemaks, meil on rida huvitavaid ettepanekuid ja usun, et see kutsub kaasa mõtlema tulevasi volinikke teistest erakondadest. Olgu nad sotsid, Reformierakonnast või Keskerakonnast, seda näitab aeg. Meile on probleem praegu valitsevas klikis, kes istub, seljad vastamisi, ringkaitses. Loodan valijaskonna tervele mõistusele selle probleemi lahendamisel.

Tulevastel koalitsioonikõnelustel terenduvad samuti probleemid, mis ei ole niivõrd erakondlikud kui konjunkturistlik-kommunaalpoliitilised, mis sõnavärd siia küll sobiks.

Konjunkturistlik kommunaalpoliitika saab alguse koalitsiooninõukogust, mis ei kao kuhugi. Tegelik linnapea on praegu uurimisalusest koalitsiooninõukogu esimees Vello Järvesalu, sest koalitsiooninõukogu heakskiiduta ei jõustu volikogus ükski olulisem otsus. Siit ka Pärnu linnavalitsemise läbipaistmatus ja sage hämamine. Mida peaks ette võtma, et edaspidi oleks otsuste sünd linnakodanikule läbipaistvam ja arusaadavam?

Põhimõttelisi ja keerulisi otsuseid ongi väga raske põhjendada. Olgu selleks haridus- või haldusreform, millest Pärnu ja lähivallad ei saa kõrvale jääda. Oponeerida populistlikele poliitikutele, kelle argumendid on emotsionaalsed ja esindavad väikseid huvigruppe, on väga keeruline. IRL üritab rääkida sisulist juttu ja leida teid-võimalusi, mis viiksid lahenduseni.

Selle aasta viimane suur intervjuu on väga pessimistlikus noodis. Mida uuelt aastalt ootate?

Intervjuu sai pessimistlik, tulin siia positiivsemate mõtetega, aga võtsite kohe karmilt ette. Loodan, et praegune linnavõim ei jookse laiali ja julgeb kevadel hinnata tegelikku majandusolukorda vastavalt eelarvenäitajatele. Uuelt aastalt ootan inimeste julgust kanda vastutust.

Intervjuu: Mart Laar: Roosad prillid peab eest võtma

2008-12-05

Hiljutise kodanikupäeva puhul kõneles Pärnu koolides Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar.

Milliseid arengustsenaariume eelistate, kas optimistlikumaid või pessimistlikumaid, kui rääkida Eesti lähiaastate majandusest?

Selleks, et jõuda optimistlikumate plaanide tegemiseni, on vaja vaadata praegusele pessimistlikule olukorrale näkku. Midagi tuleb ette võtta. Siis saab näha, kas läheb paremaks. Eesti olukord sõltub paratamatult sellest, mis mujal maailmas toimub, ja kui hulluks maailma majanduse olukord läheb, on veel lahtine.

Üks on kindel: kui me midagi ette ei võta, siis sõltumata sellest, kuidas läheb maailmas, kujuneb meie olukord igal juhul hulluks. Roosad prillid tuleb eest võtta ja tegelikkusele ausalt silma vaadata.

Toomas Luman on Ärilehes öelnud, et puudujääkide katmiseks tuleb minna sotsiaalsfääri kallale. Ärimees võib sellist avaldust endale lubada, aga poliitikud?

Paraku peavad poliitikud samasuguste avaldusteni jõudma, meeldigu see neile või mitte.

Räägime vajalikest kärbetest ja peabki vaatama riigi valitsemist ning muid koomale tõmbamisi, ent need ulatuvad vaid sadadesse miljonitesse. Eestile vajalikud mahud ulatuvad miljarditesse.

Vahepeal toimunud sotsiaalprogrammide hüppeid kärpimata ei jõuta kaugele, sest kuskilt mujalt pole võtta. Ometi pole tegemist mingi erakorralise asjaga.

Eestil on tegelikult üliliberaalse koalitsiooni ajal langetatud otsused ehk kui võimul on liberaalne Keskerakond ja liberaalne Reformierakond, suhtutakse paljudesse asjadesse liberaalselt. Positiivne osa on, et mõlemad üritavad täita oma programmi.

Kui on parempoolne valitsus, langetab see makse, soodustab ettevõtlust, et majandust kiiremini kasvatada. Vasakpoolne valitsus suurendab sotsiaalkulutusi. Mõlemad on omas laadis mõistetavad, aga Eesti on jõudnud selleni, et samaaegselt langetati maksukoormust ja tõsteti rängalt sotsiaalkulutusi. See on ohtlik kokteil, mis on tekitanud praeguse pohmelli, millest kuidagi jagu ei saada.

Praegu tuleb seada null-lahendus mõlemale poolele: ei langeta enam mõnda aega makse ega tõsta ka, muidu laseme ettevõtluse õhku. Sotsiaaltoetuste juures tuleb vaadata, kus on üle pingutatud. Kui raha ei ole, siis ei ole. Kaks korda olen peaministrina näinud, et tuleb teha valusaid kärpeid.

2010. aasta riigieelarve on Eestile kõige raskem. Selle esimesed numbrid selguvad vahetult enne Euroopa Parlamendi valimisi ja eelarveprojekt antakse riigikogule üle kaks nädalat enne kohalikke valimisi.

Olete Pärnus sage külaline. Mis mulje meie linn on jätnud?

Pärnu on ilus, kuid mõni aasta tagasi muutus ta Eestile väga naljakaks linnaks.

Siin toimus palju naljakaid asju, aga juba siis ütlesin, et see nali lõpeb ühel hetkel väga kurvalt. Ma ei kadesta seda linnavalitsust, kes pärast järgmisi valimisi Pärnus võimu üle võtab. Pärnus on kokku keedetud hullem supp kui Eesti tasandil.

Otsuste tegemisel tuleks lähtuda reaalsusest ja IRL läheb valimistele edu saavutama.

Soovitate oma erakonnal hakata Pärnu suppi helpima?

IRLi liikmed teavad, kuhu kuuluvad. Oleme valmis Augeiase talle rookima, mida olen isegi pidanud palju tegema. See pole tänuväärne töö, kuid otsuseid tuleb hakata langetama ja Pärnu puhul kujunevad need väga valusaks.

Mida kauem roosasid prille ees hoitakse, seda hullemaks läheb. Iga jubedus saab kunagi otsa, kuid Pärnu väärib paremat. See õudus võiks kiiremini lõppeda.

Reetmine ja saladus

2008-10-02

KUJUTLEGEM END tagasi esmaspäeva, 22. septembrisse. Ärkad ning kui sa pole lehti koju tellinud, ostad need teel tööle lähimast kohast, mis on avatud ja kus need müügil on.

Mina saan maaülikooli rektori Mait Klaasseniga kokku veerand üheksa. Lähim sel ajal avatud lehemüügipunkt asub meist kolme kilomeetri kaugusel, aga nii pikka haaki me ei tee. Lihtsam on tellida lehed koju, mis siiski ei tähenda, et need on juba kell 6 postkastis (jutt käib linna-, mitte maaelust).

Kui ühel hetkel ikkagi lehe kätte saad ja avad, loed sealt sellest, et endine kõrge riigiametnik on vahistatud, süüdistatuna riigi reetmises.

Shakespeare'i tragöödia «Julius Caesar» (1599) on ilmunud eesti keeles mitu korda. 44 aastat enne Kristust tapsid vandenõulased Rooma diktaatori Gaius Julius Caesari, kes muide oli enne seda viinud ellu ulatusliku haldusreformi.

Näidendi kolmanda vaatuse esimese stseeni keskel näeb Caesar vandenõulaste seas ka Marcus Julius Brutust, kelle ta eelmisel aastal oli nimetanud järgmiseks preetoriks ehk tsiviilasjades ülimaks võimukandjaks. Teda märgates ütlebki ta: «Ka sina, Brutus?», mis tähendab, et reeta võib ka sõber.

RIIGI ÄRAANDMINE on brutuslik tegu. Aga sina pead võtma seisukoha ka siis, kui sa reetmises süüdistatavat ei tunne. Ainult et see seisukoht peab olema asjatundlik. Kes meist praegu asjatundlik on?

Herman Simm pole vahistatud mitte selleks, et vormistada süüdistuskokkuvõte, vaid selleks, et jätkata pärast jälitustoimingut eeluurimist. Tema enda rääkimisvabadus on piiratud elu lõpuni, tema internetis enam midagi selgitada ei saa.

Asja ei tohi kommenteerida ka need, kes on olnud seotud tema jälitamise ja eeluurimisega, ning ka õigusemõistmise kaasosalistel on pool suud kinni. Peamiselt räägivad kõrvaltvaatajad või juhtumisi pealtnägijad. Sulgeda nende suu tähendaks tsensuuri.

Ometi on igal kodanikul õigus teada, mis toimub, sest vastasel korral demokraatia kaob.

ON TOIMUNUD Eesti järkjärguline integratsioon NATO-sse kuni täisliikmelisuseni ehk lisaks rahvuslikule julgeolekule lasub meie õlul ka pisut rahvusvahelist julgeolekut. Mõlema koorma kandmiseks on vaja pädevaid inimesi, kellele nende igapäevast leiba ei anna mitte palvetamine, vaid suhtlemine nendegi inimestega, kes esindavad riike väljaspool NATO-t.

Venemaa ei kuulu NATO-sse, kuid oleks jabur, kui Eesti suhtleks oma naabriga teispool Vasknarvat jäigalt näiteks üle Hispaania.

KÕIK SELLISED probleemid ei jõudnud aastail 2000-2006 kaitseministeeriumi osakonnajuhataja Herman Simmi töölauale juhuslikult, vaid korraliste ülesannete täitmise käigus. Rumal oleks arvata, nagu läinuks ta sinna tööle selleks, et anda riik ära, saades vastutasuks kaatri ostmise raha. Targem on eeldada, et ta ei mõistnud, kus ta eksis, sest kuus aastat riigisaladuse kaitset on siiski pikk aeg ja pole nii, et riigisaladus tekib kord aastas.

«Riigisaladused on nagu surmav mürk: niikaua kui see mürk on oma karbis ja karp suletud, on ta kahjutu. Aga kui ta karbist välja tungib, siis ta tapab». Nõnda ütles d'Artagnan Dumas' romaanis «Kümme aastat hiljem».

Ma ei tea, kuivõrd on Herman Simm seda raamatut lugenud, ent karbi ta lahti tegi. Miks? Kõige usutavam on riigikogu endise liikme Koit Pikaro seletus: Herman Simm ei saanud aru, kus on karp ja mis seal sees leida on.

Minu järeldus on spekulatiivne ega maksa kohtumõistmises midagi. Maksavad tõendid, mis kõnealusel juhul jäävad salastatuks. Me saame teada vaid kohtuotsuse ning edasikaebuste tulemuse. Õppida võime sellegipoolest.

EESTI ISESEISVUMINE teist korda ning hilisem integratsioon Euroopa Liitu ja NATO-sse tähendavad põhimõtteliselt uut vastutust - Nõukogude Liidus ei vastutanud Eesti NSV näiteks Valgevene NSV eest küll mitte millegagi. Alates 1992. aastast, praeguse põhiseaduse järgi on meie vastutus Euroopa ja muu maailma julgeoleku eest möödapääsmatu.

Säärase vastutuse funktsioonid tabas kiiresti ära Lennart Meri. Ainult et seda vastutust ja neid funktsioone tuleb õpetada ka allapoole ning mitte üksnes käsu korras.

Lennart Meri seda tööd teha ei tahtnud, Arnold Rüütel ei osanud. Veel enne Toomas Hendrik Ilvese presidendiks valimist oli Herman Simm oma töö juba teinud, saamata õieti mingit koolitust.

ME EI OLE NATO-s kinnikeeratud mutter. Me oleme üks tema funktsioonide kandjaid nii organisatsiooni sees kui väljaspool ning Venemaa on ühtaegu nii NATO-väline kui kõigi NATO liikmesriikide otsene partner. Kas need jõud on tasakaalus? Vahetu sõja mõttes jah. Praegu tõesti, sest Venemaa sõda Gruusias Osseetia pärast polnud sõda

NATO liikmesriigiga. Kuid mis edasi?
Asja teine pool seisneb selles, et luureoperatsioon võib olla unikaalne, ent alati on parem, kui see on topeldatud. Pole usutav, et Herman Simmi vahistamine oleks pannud NATO luuretöö seisma. Temalt eeluurimise ajaks vabaduse võtmine tähendab eelkõige segadust paljude tavakodanike peas ja südames, kus, mulle tundub, valitses juba pikemat aega tundmus, et iseseisvus on raske ainult siis, kui majandus on käest ära.

Iseseisvus on raske ka sel juhul, kui sinu vastutus on suurem kui sinu riik.

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: olen lisatasu riigile tagasi maksnud

2008-10-02

Viljandlasest põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder kinnitab «Sakala» lugejate küsimustele vastates muu hulgas, et on kevadel endale määratud ligi 100 000-kroonise lisatasu riigile tagasi maksnud.

Millise diagnoosi annate praeguse valitsuskabineti tervisele? Kui kaua see koalitsioon koos püsib ja mis võiks lagunemise esile kutsuda?
Üldine majanduslangus on kindlasti teinud valitsuse töö keerulisemaks, aga valitsuskabineti tervis on rahuldav ja ministrite omavahelised suhteid töised. Arvan, et see koalitsioon jätkab järgmiste korraliste riigikogu valimisteni. Poliitiline stabiilsus on Eesti arengule praegu kasulik.

Mis saab haldusreformist?
Võrreldes teiste juba toimunud reformidega (näiteks omandireform, maareform, põllumajandusreform, rahareform) on haldusreform Eestis kõige rohkem uuritud, analüüsitud ja läbiräägitud reform. Kahjuks ei ole seni selle osas saavutatud poliitilist kokkulepet ning peale üksikute vabatahtlike omavalitsuste ühinemiste ei ole midagi toimunud. Poliitilist kokkulepet ei ole ka praegu ja seetõttu arvan ma, et riiki tervikuna puudutav haldusreform on võimalik parimal juhul alles 2013. aastal. See on reaalsus.
Kõikides Euroopa Liidu riikides on aegade jooksul läbi viidud haldusreformid ja üheski riigis ei ole see õnnestunud vabatahtlikkuse alusel. Vabatahtlik haldusreform oleks tõeline Eesti «Nokia» ja sama absurdne kui vabatahtlik rahareform. Tegelikult ollakse praegu vabatahtlikkuse sildi all muudatustele lihtsalt vastu ja inimeste jaoks olulised ümberkorraldused jäävad ära.
Isamaa ja Res Publica Liit peab terviklikku ja ühtsetel alustel ning kodanikust lähtuvat haldusreformi vajalikuks aga kui poliitilist valmisolekut pole, siis ei ole mõtet ka lootusetu ettevõtmisega tegeleda ning inimesi asjatult ärritada.

Kas teie meelest aitab järgmise aasta eelarve praegu kavandatud kujul kaasa Eesti regionaalpoliitika paranemisele? Kas linnast väljas elamine muutub veelgi enam rikaste inimeste privileegiks?
Eesti regionaalpoliitikas järgmisel aastal murrangulisi muutusi ei tule. Kuna suurem osa regionaalpoliitika elluviimiseks vajalikke rahasid (põllumajanduse ja maaelu toetused, erinevad Eurpppa Liidu tõukefondid, regionaalrahad, infrastruktuuri rahastamine) tulevad Euroopa Liidust ja need järgmisel aastal suurenevad, siis olukord riigi regionaalpoliitika kontekstis halvemaks ei muutu. Regionaalministri jõupingutuste tulemusena jätkuvad ka kõik siseriiklikud regionaalprogrammid.
Oma mõju avaldab hoopis üldine majanduse raske olukord, mis ei tulene otseselt regionaalpoliitikast.

Kas maapiirkonnas elav pensionär võib olla kindel, et uuel aastal suudab riik teda sama palju abistada kui sel aastal? Pean silmas bussiühendust maakonnakeskustega, meditsiini ja muid toetusi.
Maapiirkonnas elavate pensionäride elu ei tohiks oluliselt muutuda, sest ühistranspordis ja tervishoiukorralduses olulisi muudatusi ei tule. Kehtima jääb ka pensioniseadus, millega kaasneb järgmise aasta 1. aprillist pensionide tõus.

Kuidas võiksid teie meelest uue aasta riigieelarvega rahule jääda suured pered (nelja ja enama lapsega), kus vanemad teenivad eesti keskmist palka?
Paljulastelistel peredel ei ole kerge, aga lastetoetused säilivad senisel tasemel, välja arvatud ühekordne rantisatoetus ja vanemahüvitist saava lapsevanema lapsehooldustasu. Loodetud täiendavaid toetusi on võimalik rakendada tulevikus, majandusliku olukorra paranedes. Majanduskriisi ajal kasvab kindlasti kohalike omavalitsuste roll perepoliitika korraldamisel ja erinevate sotsiaalsete probleemide lahendamisel.
Meie erakonnale on olulisteks prioriteetideks perepoliitika ja haridus ning seepärast jälgime väga tähelepanelikult nende valdkondade rahastamist riigieelarvest. Peame ka säästueelarve tingimustes vajalikuks senise peretoetuste süsteemi säilitamist ning pedagoogide palgatõusu jätkumist.

Ajakirjanduse vahendusel saab viimasel ajal palju lugeda pankrotti või raskesse seisu jõudnud ettevõtetest, kes on sunnitud töö lõpetama või töötajaid koondama. Mis te arvate, kas tööpuudus muutub järgmisel aasta Eestis suurimas mureks? Kui jah, siis kuidas riik tekkivate sotsiaalsete probleemidega hakkama saab?
Kindlasti suureneb tööpuudus ja see teeb elu raskemaks nii inimestele kui riigile. Mõistlik on sotsiaalseid probleeme maksimaalselt vältida. Selleks peab riik, majanduskriisi olukorras, senisest enam tähelepanu pöörama tööhõive küsimustele ja ettevõtluse toetamisele. Uus töölepinguseadus on riigikogus arutusel ning põllumajandusministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kaudu antavad toetused on mõeldud ettevõtluse elavdamiseks. Loodan, et saame tekkivate sotsiaalsete probleemidega hakkama.

Mis saab juhul kui järgmise aasta suveks on selge, et 2009. aasta eelarve ei täitu loodetud mahus. Kas sellisel juhul võtab keegi poliitilise vastutuse? Kas valitsusel on selge kava, kuidas siis tegutsema peaks?
Järgmise aasta eelarve on säästueelarve ja selle koostamist pingestas asjaolu, et oleme viimased 3-4 aastat elanud üle jõu ehk võtnud vastu seadusi ja kohustusi, mida on võimalik täita ainult kiiresti kasvava majanduse tingimustes. Juhul, kui eelarve kavandatud mahus ei täitu võib tekkida vajadus reservide kasutuselevõtuks.
Samas peame endale aru andma, et rahanduskriisi sügavamad põhjused on ülemaailmsed ning nende lahendused ei sõltu ainult Eesti riigi eelarve ja rahanduspoliitikast. Aga säästmine ja struktuursed muudatused ka Eesti eelarvepoliitikas on vajalikud.

Milliseid järeldusi olete teinud pärast endale ligi 100 000-kroonise preemia maksmist? Paljud valijad olid rängalt pettunud, kui te esialgse reaktsioonina hakkasite seda lisatasu õigustama. Kas olete lõpuks täitnud ka lubaduse see summa riigile tagasi maksta?
Ma ei ole preemia maksmist õigustanud, vaid selgitanud, et seda tehti põllumajandusministeeriumis kõigile ühtsetel alustel nii nagu varasematel aastatel, ka eelmiste ministrite ja valitsuste ajal. Tänaseks on väljamakstud rahad riigile tagastatud.

Miks ei ole Isamaa ja Res Publica Liit võtnud selget seisukohta kõrgete riigiametnike palkade külmutamise idee osas?
Oleme selle idee algatajad ja meie seisukoht on väga selge. Lisaks kõrgemate riigiametnike palkade külmutamisele peame vajalikuks ka riigikogu liikmete palkade külmutamist ning lahtisidumist Eesti keskmisest palgast.

Mida arvate Isamaa ja Res Publica Liidu liikmena ja endise Viljandi maavanemana oma parteikaaslase ja praeguse volikogu esimehe poolt 30.septembri «Sakalas» avaldatud iroonilisest ründavast kirjas Monika Kuzmina ja Rahvaliidu vastu? Kas teie arvates on volikogu esimehele selline käitumine sobiv?
Mulle jääb arusaamatuks, miks lugupeetud volikogu liikmed omavahel ajalehe vahendusel suhtlevad! Monika Kuzmina oleks võinud oma ettepanekud ettenähtud töökorras esitada. Nagu Tarmo Looduse vastusest selgub, ei ole ta seda teinud. Arvan, et igale avalikule ettepanekule ei pea alati avalikult vastama. Ilmselt olnudks Looduse poolt õigem ettepanek lihtsalt teadmiseks võtta.
Arvan, et Tarmo Loodus on linnavolikogu töö korraldamisega väga hästi hakkama saanud. Viljandi linnavolikogu töökorraldust tuuakse tihti eeskujuks, sest linnakodanikel on võimalik saada piisavalt informatsiooni ning soovi korral volikogu koosolekutel osaleda. Oleks ainult aktiivseid kodanikke rohkem!

Mida teha nende väikevaldade juhtidega, kes seisavad haldusreformile vastu hirmus, et enam pole neile uut töökohta uues omavalitsuses. On ju praegugi nende vallajuhtide palgad kohati nii madalad, et miks sellest töökohast üldse nii kiivalt kinni hoitakse? Või on mõni muu varjatum põhjus, mis seistakse sellise visadusega liitumistele vastu?
Inimesed (ka poliitikud ja ametnikud) on haldusreformile vastu erinevatel põhjustel, mitte ainult isiklikest majanduslikest huvidest lähtuvalt. Siin on nii maailmavaatelisi, psühholoogilisi ja palju muidki põhjusi.
Teiste riikide kogemused näitavad, et poliitikute ja ametnike vastuseis ümberkorraldustele murtakse sotsiaalsete garantiidega. See tähendab, et neile säilitatakse seaduse alusel töökoht ka peale reformi või võimalus ennetähtaegselt soodustingimustel pensionile jääda. Nii on lõppkokkuvõttes kõigile odavam ja vastuseis reformidele väiksem.

Milline võiks olla Eestis õiglane põllumajandusmaa hind? Ütleme siis Viljandi maakonnas põllumaa, mis on haritud. Euroopa Liidus võivad hinnad Suurbritanniast Rootsini erineda tervete suurusjärkude võrra. Ma räägi siin puhtalt põllumajandusmaast, mitte linnalähedasest või «arenduspotentsiaaliga» maast. Põllumaa on ju lihtsalt üks tootmissisend. Kui kaua see saab olla meil nii odav, arvestades, et teiste sisendite hinnad (näiteks tehnika, kütus, väetised), samuti tulu poole pealt kokkuostuhinnad on üsna samasugused näiteks Saksamaa omadega. Kui kaua saab selline müstika jätkuda?
Maa, sealhulgas põllumajandusmaa hind kujuneb turul. Eesti maaturg on veel väljakujunemata ja seetõttu ei ole ka põllumajandusmaa hind õiglane. Seni on põllumajandusmaad odavalt omandanud tihti ka need, kes seda põllumajanduslikuks tootmiseks ise ei kasuta. Paljud maaomanikud käsitlevad põllumajandusmaad ainult kinnisvarana, millega tulu teenida - rentida, sellega kaasnevaid toetusi saada või tulevikus kasumlikult müüa.
Kindlasti muutub põllumajandusmaa Eestis tulevikus kallimaks. Mida enam põllumajandus areneb, seda enam ka põllumajandusmaa väärtus kasvab aga sellega kaasneb ka maa rendihindade kasv.

Millist mõju avaldab üldine majanduslangus põllumajandusele? Kas on oht, et ka Euroopa Liidu põllumajandustoetusi hakatakse kärpima?
Kindlasti puudutab majanduskriis ka põllumajandussektorit. Põllumajandustootja peab olema ettevaatlik uute investeeringute tegemisel, laenude ja liisingukohustuste võtmisel.
Erinevalt teistest majandusharudes on põllumajanduses stabiliseeriv Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika ja toetused. Euroliidu põllumajandustoetused Eesti põllumajandusele järgmisel aastal suurenevad ja need jõuavad tootjani sõltumata majanduse olukorrast. Järgmise aasta eelarvega tagame toetuste kohustusliku kaasfinantseerimise täies ulatuses ning säilivad ka kõik siseriiklikud toetused. Täiendav riigieelarveline toetus on 545 miljonit krooni.

Mida olete teie kasulikku teinud praeguses ametis peale enda kauka täitmise? Millega näitate eeskuju praeguse kokkuhoiupoliitika tingimustes? Millisest hüvest oleksite nõus loobuma, et olla ühte eesti rahvaga? Palun otsest vastust, mitte ümber nurga hämamist!
Raskel ajal oleme kõik sunnitud säästma, nii kodanikuna kui ka oma tööpostil. Põllumajandusministeeriumi valitsemisala tegevuskulude vähendamine järgmisel aastal on 58 miljonit krooni ja see puudutab kõiki töötajaid, sealhulgas ministrit. Isiklikult toetan ka ministrite palkade külmutamist ja lahtisidumist Eesti keskmisest palgast.
Ka kodanikuna puudutab üldine majanduskriis, oodatud peretoetuste kasvu edasilükkumine ja laenuintresside tõus mind isiklikult ning nõuab ka isiklikku kokkuhoidu.

Milles seisneb Isamaa ja Res Publica Liidu eelis teiste erakondades ees peale hariduse ja pere ning laste tähtsustamise?
Eestis on palju erakondi , kellest kuus on parlamendierakonnad. Enamasti esindatakse mingi kindla sihtrühma huve ja arvatakse, et mida suurem või rahakam sihtrühm, seda suurem on toetus ja parem valimistulemus. Nii on Eestis mitteeestlasi, pankureid ja suurettevõtjaid, maarahvast, töövõtjaid ja ametühingulist liikumist ning rohelist maailmavaadet esindavad erakonnad. Isamaa ja Res Publica Liidu erinevus eelloetletud erakondadest on see, et me käsitleme ühiskonda tervikuna ega rõhuta programmis ja tegevuses ainult ühe või teise sihtrühma huve. Me otsime tasakaalu.
Nii on meil tugev ja väljakujunenud välis-, kaitse- ja julgeolekupoliitika, samuti haridus-, kultuuri-, pere- ja sotsiaalpoliitika ning majandus- ja põllumajanduspoliitika. Oluline on meile ka Eestimaa keskkond, rahvus- ja regionaalpoliitika ning õigusriigi ja demokraatia aadete kaitsmine. Arvan, et oleme maailmavaateliselt ja programmiliselt kõige laiem erakond ja meie liikmete hulgas on palju erinevate eluvaldkondade autoriteete, mis on tihtipeale ka erakonnasiseste tuliste arutelude põhjuseks. Meie liikmete mõttemaailma mitmekesisus ja terviklik ühiskonnakäsitlus on meie erekonn tugevus.

Tee ausamate erakondadeni

2008-07-07

Allar Jõks kirjutas hiljaaegu artikli "Tee ausamate valimisteni" (EPL 17.06). Mina parandaksin esmalt pealkirja. See võiks olla "Tee ausamate erakondadeni".

Jõks keskendub küll peamiselt erakondade valimiskampaaniate aegse rahastamise probleemidele, kuid tegelikult tuleks asjale läheneda laiemalt. Valimiste nimel kogutakse raha iga päev, seega peab erakondade igapäevaste finantsasjade korraldus olema läbipaistev ning ühetaoline kõigile Eestis tegutsevatele erakondadele.

Käesoleva aasta aprillis avalikustas Euroopa Nõukogu juures tegutsev korruptsioonivastane riikide ühendus GRECO aruande Eesti erakondade rahastamise läbipaistvusest ning altkäemaksu ja mõjuvõimuga kauplemisest. Hindamisakt polnud just kiitev. Eestile esitati kogunisti 17 soovitust, mida teha läbipaistvama erakondade rahastamise süsteemi saavutamiseks.

Välireklaami keelustamine ei muuda minu hinnangul küll erakondade rahastamisskeeme. See vähendab võib-olla valimiskulusid, kuid kampaania tehakse ikka ära. Elame ju ikkagi Colgate'i ja Pampersi ajastul. Kaaluda tuleks välireklaamile piirangute seadmist. Näiteks võiks kehtestada plakatite maksimaalsuuruse. Või plakatite mahukoguse (tüki või kogusumma alusel) piirangud. Nii peaks erakondadel tekkima kaalutlev mõtlemine - igaühele pole ju siiski võimalik raha kulutada. Mahupiirangud annaksid tänavatele jõudmise võimaluse ka vaesematele parteidele, sest neilegi jääks mõni vaba pind.

On välja käidud idee, et valimisreklaam võiks tulla tagasi rahvusringhäälingu teleekraanile. Seda küll mõttega, et nii saaks too oma kesist rahakotti täita. Mina sellele libedale teele ei läheks, vaid pingutaksin väitlussaadete korraldamise nimel. Professionaalne ja mitmekülgne korraldus toob iga vaataja igavaid poliitikuid vaatama.

Kuhu tõmmata ülempiir?

Kiidan ideed seada valimiskulutustele ülempiir. Endine õiguskantsler täpsustab meetodit pangakontode kontrollimise kaudu. Paraku pole keegi pakkunud, mis võiks olla ülempiir. Oleks see üks, viis, kümme või kolmkümmend miljonit krooni?

Kõige enam kardan seda, et suurparteid, kes on harjunud kulutama enam kui viisteist miljonit krooni, pole võimelised kampaaniaid väiksema rahasummaga korraldama ning teevad kõik, et puuduolev raha leida ja kulutada. Kui ülempiir olekski viisteist miljonit, oleksid väikeparteid ikkagi ebavõrdsetes konkurentsitingimustes.

Minu hinnangul on kõige olulisem hoopis see, kuidas kas või praegune rahastamissüsteem toimima panna. Oleme demokraatlik riik, kus kehtivad seadused. Seadusi tuleb järgida ning nende täitmist kontrollitakse. Näiteks liiklusseaduste täitmist kontrollib politsei, maksude maksmist maksuamet. Näib, et erakondade rahastamist ei kontrolli keegi. On olemas riigikontroll, kellel puudub karistustegevus. Vajame toimivat kontrollimehhanismi. Seda rõhutab ka GRECO oma aruandes.

Praegune vabariigi valimiskomisjon, kellele on ideede tasemel püütud kontrollikohustust üle anda, pole minu hinnangul instants, kes suudaks kontrolli teha. Temal võib olla õigus koguda kaebusi ja kulumaterjale. Näiteks soovitab GRECO, et kulumaterjalid ning allikad oleksid ka internetis kättesaadavad. Pealegi ei toimi neis asjus järelevaataja rolli pandud riigikogu korruptsioonivastane komisjon. Nemad peaksid nagu üksteise pesu pesema, kuid ise tahaksid olla edasi oma musta särgiga. Meedias üles võetud käsitlusi ei võeta tõsiselt, sest meedia täidab klähviva õuekoera funktsiooni.

Uus amet

Üks lahendus oleks luua uus bürokraatlik ja raha neelav amet. Seal oleksid ametnikud, kes teeksid igapäevast tööd, kontrollides erakondade rahastamist pidevalt. Ameti ülesandeks jääks näiteks ka reklaamplakatite mahupiirangute kontrollimine. See saab olla võimalik sel moel, et kõik plakatid oleksid varustatud vastava pitseriga. Lisaks esitataks meediapindade broneeringute kavad ning hilisemad arved. Nii oleks parteide reklaamikampaania ausust kergem kontrollida.

Paraku neelaks uus amet tohutult raha juba seetõttu, et ametnike palgad peaksid olema tasemel, mis hoiaks neid endid teenimast lisaraha, mida võidakse laua alt ümbrikuga anda. Lisaks võib ametil vaja minna ajutisi lisatöökäsi, kelle abiga rakendada aktiivse kampaania ajal kontrolli näiteks plakatite üle.

Ameti töö ei saa piirduda vaid kontrollimise ning soovituste kirjutamisega. Tal peavad olema võimalused reaalselt tegutseda. Muidugi selleks loodud seaduse piires. Ametil oleks õigus pöörduda mittepiisavate selgituste saamise puhul kahtluste tõendamiseks kohtu poole.

Võimalikud karistused

Millised oleksid karistused? Kui tuvastatakse kandidaadi räige finantsrikkumine, siis kõrvaldatakse kandidaat nimekirjast. Paraku on kohtutee pikk ja aeganõudev, karta tuleks ka sanktsioonide kergekäelist rakendamist. Lahendus oleks see, et valitud saadik kaotab saadikupuutumatuse ning tagandatakse kohalt, kuhu ta on valitud (k.a vallavanemad). Ühtlasi ei võtaks karistus inimeselt võimalust järgmisel korral uuesti kandideerida. Veel võib kaaluda rahatrahvi, mis oleks oluline just arvestades neid kandidaate, keda ei valita.

Erakonda saaks karistada rahatrahviga, mis mõnel puhul võiks lõppeda riigieelarvest saadava summa kärpimisega vastavalt karistuse määrale.

Muuta tuleks annetuste süsteemi. Igaühele, ka juriidilisele isikule antav võimalus annetust teha loob ausa ja läbipaistva käitumise eelduse. Praegune keeld juriidilistele isikutele soodustab pigem kõrvalteedel kombineerimist, kuidas keelust mööda minna.

GRECO näeb ette, et Eesti võiks soovitused rakendada 2009. aasta oktoobriks. Paraku on see võimatu, sest siis toimuvad kohalike omavalitsuste valimised. Tõsi ta on: neid valimisi on veelgi keerulisem kontrollida kui parlamendivalimisi. Omavalitsusi on liiga palju, kontrollitavaid veelgi enam.

Oluline on, et me julgeksime probleemi rohkem teadvustada. Kui suudame seda teha, siis suudame leida ka lahendusi.

Ärihuvi dikteerib poliitika

2008-06-07

Sel nädalal tegi riigikogu Kesk- ja Reformierakonna häältega otsuse anda Kiviõli Keemiatööstusele eksklusiivne põlevkivi kaeveõigus mahus, mis läheb vastuollu varem kokku lepitud kavaga kaevemahte piirata. Samas on Reformierakond varem peatanud eelnõu, mis kehtestaks Eestis ühtse öise alkoholimüügipiirangu. Nüüd on esil oletus, et need kaks eelnõu on teineteisega seotud.

Põlevkivi ja alkoholi seos kõlab pisut jaburalt, aga tõsi ta on - mõlemad on põhjustanud ja põhjustavad tüli koalitsioonis. Sisuline seos on pigem äraspidine: kaeveloaga tehti kunstlik konkurentsieelis, aga ühtse müügikeeluga õnnestuks üks kunstlik konkurentsieelis kaotada.

Küsimus pole ju selles, kas müügipiirang algab tund aega varem või hiljem ja mida õllesõbrad sellest soojal suveõhtul arvavad. Alkoholi kättesaadavust tuleb mõistlikul moel piirata, aga mitte nii, et igal omavalitsusel on oma seadus ja turul valitseb segadus. Nimelt Tallinnas, kus turgu valitseb Saku õlletehas, on piirang oluliselt varasem kui Lõuna-Eestis, kus turgu valitseb Tartu õlletehas. Nii lihtne see on: Saku kaotab ja Tartu võidab! Võib-olla homme tehakse panused ümber ja olukord on vastupidi? Kui oleme otsustanud alkoholipoliitikat karmistada, siis tehkem seda selgete ja ühetaoliste reeglitega. Praegu paistab, et jutt liberalismist ja omavalitsuse õigustest on suitsukate.

Mis on Eestiga lahti? Me oleme oluliselt langenud Transparency Internationali korruptsiooniindeksis. Me teame, et Euroopa Nõukogu juures tegutseval korruptsioonivastasel riikide ühendusel (GRECO) on etteheiteid meie erakondade rahastamise kontrollimehhanismide kohta, aga me ei oska või, täpsemini, ei taha midagi ette võtta. Vähemalt Kesk- ja Reformierakond ei ole tahtnud.

Oleme unistanud, et meie ühiskonnamudel võiks olla Põhjamaade sarnane. Poliitiliste otsustega turul kunstlikke konkurentsieeliseid tehes loivame tegelikult pikkade sammudega SRÜ suunas. Hiljuti koondus meil seltsimees Velmani ümber Lukašenka sõprade klubi ehk Eesti-Valgevene parlamendirühm. Ma ei saa nendest inimestest aru ja nende samm - sõprusrühma loomine diktatuuririigi parlamendiga - määrib meie mainet, aga nad on vähemalt ses mõttes ausad, et deklareerivad oma vaimset kuuluvust SRÜsse täiesti avalikult.

Hoopis raskem on mõista neid, kes avalikult räägivad vabast konkurentsist ja euroopalikest väärtustest, aga riigikogu saalis toimetavad sootuks teisiti.

Intervjuu: majanduse jahtumisel on kolm plussi

2008-05-22

Reedel Võrumaal viibinud riigikogu õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher ütles intervjuus LõunaLehele, et rasketel aegadel tehakse julgemini ühiskonnale vajalikke muudatusi, nimetades haldusterritoriaalset reformi, riigi bürokraatia kokkutõmbamist ja reformi riigikogus.

Eestis on praegu kuum teema majanduse langus. Mis on selle miinused ja plussid?

Tekkinud olukorda on õigem nimetada majanduse jahtumiseks. Juba 2005.-2006. aastal oli ühtedele selge, et areneva majandusega Eestis ei saa tempokas majanduskasv kaua jätkuda.

Kuid paljudel riigiametnikel, ettevõtjatel ja tavainimestel tekkis illusioon, et hea aeg kestab igavesti. Siiani oli Eesti ettevõtjatele atraktiivne paljuski odava tööjõu tõttu, kuid praegu on meie tööjõud üsna kallis.

Majanduse jahtumise ühte negatiivset mõju, tööpuuduse kasvu, on praegu juba tunda ja see ootab meid aasta teisel poolel. Riigiasutusi tabavad maksutulude vähenemisest tekkivad probleemid.

Kuid igal halval on ka head küljed.

Esiteks. Rasketel aegadel julgevad otsustajad teha ühiskonnale väga vajalikke muudatusi. Täna on meil õige aeg revideerida viimastel aastatel langetatud otsuseid, mis ei ole ennast õigustanud.

Teiseks. Saame riigi bürokraatia kokku tõmmata, riigi veelgi läbipaistvamaks ja lihtsamaks muuta.

Võrreldes erasektoriga, mida kannustab pankrotihirm ja peibutab kasum, ei lähe riik kunagi pankrotti. Kuid rasked ajad sunnivad nii rüki kui ka omavalitsusi vaatama üle kõik kulutused, et raha läbimõeldumalt käsutada. Erasektor muutub nagunii säästlikuks, seda sunnib juba kahanev turg.

Kolmandaks. Rasketel aegadel tiheneb konkurents mitmes valdkonnas ja inimestele võivad muutuda taskukohasemaks need eluks tarvilikumad asjad, mis siiani olid osale kättesaamatud.

Kinnisvaraturg muutub Eesti oludele rohkem vastavaks, sest kahel viimasel aastal toimunu oli pöörane, Tallinnas ja teistes suuremates linnades hakkasid kinnisvaia hinnad lähenema Skandinaavia hindadele. Paljudele tundus, et hinnatõus ei lõpegi.

Konkurents tiheneb ka teistes valdkondades, nagu tarbekaupade turul.

Millele tuleb kujunenud olukorras enam tähelepanu pöörata?

Kiiresti ja otsustavalt reageerida ning hoida eelarve tasakaalus. Eelarve tasakaalu põhimõte sunnib praegu üle vaatama riigi tehtavad kulutused. Ametnike palgad tuleb külmutada ja vaadata üle, kas kõik ametikohad on ikka vajalikud.

Suur hulk investeeringuid kinnisvarasse tuleb edasi lükata, eelistada tuleb inimestele vajalikke teenuseid. Riigile rasketel aegadel ei ole paslik kulutada kümneid miljoneid kroone saatkondade renoveerimisele.

Loodan, et koondatavatele pakutakse ümberõppe võimalusi. Parempoolse sotsiaalpoliitika osa on see, et maksimaalselt aidata inimest individuaalselt, lähtuvalt tema vajadustest.

Haldusterritoriaalne reform on habemega teema. Kas majanduslanguse ajal õnnestub see lõpuks ara teha?

Üha suuremale hulgale inimestest on selge, et väikeses Eestis on 227 omavalitsuse jätkamine mõeldamatu. 2000. aastal sooviti haldusterritoriaalset reformi teha, kuid Reformierakonna vastuseisu tõttu see luhtus. Reformi viivitamisega oleme kaotanud miljardeid kroone.

Loodan, et nüüd ei hakka poliitilised jõud enam vaidlema, kas reformi on vaja või ei, küll võivad mõned erakonnad seda venitama hakata, kas või protsessi uputamisega tehnilistesse nüanssidesse.

Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) esitas reformiks kaks varianti. Ühe kohaselt jääks Eestisse üle 60 omavalitsuse, maakondliku põhimõtte järgi aga 15 omavalitsust, lisaks viis suuremat linna.

Mõnede ekspertide arvates on maakondlikul tasemel haldusterritoriaalse reformi läbiviimine lihtsam ja kureni, sest selle mudeli elluviimisel on maakonna tasandil kõik omavalitsused võrdsed.

Arutelude teravik peaks koonduma sügiseks, loodan, et otsused tulevad talvel. Ei riski ennustada, kui palju omavalitsusi on meil tuleva aasta kohalike omavalitsuste valimiste ajal.

Leedus suudeti reform ellu viia 1990. aastate keskel ja Leedu on selles osas oluliselt efektiivsem riik. Lätis toimub praegu haldusterritoriaalne reform. Küsin: kui kaugele maha Eesti tahab jääda?

Millised reformid ootavad meie parlamenti?

Praegune riigikogu vajab tugevaid muudatusi kolmel põhjusel: ligi 80% seadustest tuleb Euroopa Liidust, meil on lõppenud 15 aastat kestnud seaduste väljatöötamise aeg, sellepärast on riigikogu töökoormus väiksem kui kümme aastat tagasi. Parlament peab üle vaatama ajale jalgu jäänud sisemised protseduurid ja defineerima oma rolli.

IRLi fraktsioon pakkus välja kümme sammu muudatuste läbiviimiseks, millest olulisemad on komisjonide arvu vähendamine, parlamendi järelevalve tugevdamine valitsuse üle, eelkõige riigieelarve käsutamises. Paljudes Euroopa riikide parlamentides on riigieelarve kontrolli komisjon oluliselt tugevam kui Eestis.

Näeme parlamenti eestvedajana nii riigi elu sisuliste kui ka valupunktide aruteludes. Soovime, et parlamendi side avalikkuse ja valitsusega oleks tihedam, selleks peab komisjonide töö olema avalik ning rahvas peab rahvusringhäälingu vahendusel saama arutelusid parlamendis jälgida. Riigikogu peab ka oma sisemised ressursid üle vaadata ja säästma hakkama, meie palgad tuleb riigi keskmisest palgast lahti sõlmida.

Loodan, et sügiseks on parlamendi erakonnad reformipaketis kokku leppinud, sest aeg kiirustab tagant.

IRLi esitatud ettepanekutes parlamendi liikmete arvu vähendamist ei ole, kuid see on arutluste teema.

Teid teatakse kui ühte aktiivsemat korruptsiooni vastu võitlejat ajal, kui olite justiitsminister. Kuidas on korruptsiooniga lood praegu?

Asudes 2003. aastal justiitsministriks, ei osanud ma oodata, et korruptsioon kohalikes omavalitsustes on nii hull. Praegu on seda Õnneks vähem kui neli aastat tagasi. Läbi aastate on korruptsiooni olnud rohkem Harju- ja Ida- Virumaa omavalitsustes, nagu kinnisvaratehingute ja hangetega seotud tehingud Viimsi, Rae ja Keila vallas.

Valitsuse uue korruptsioonivastase võitluse strateegia kohaselt kasvab sellega tegelevate uurijate arv eesmärgiga uurida ja tõkestada neid kuritegusid omavalitsustes.

Selles valdkonnas on väikese ühiskonna kitsaskohaks, et kõik on kõigiga seotud.

Kui vabaneme nõukogudeaegsest n-ö kaup kauba vastu mentaliteedist, hakkab ka ühiskonnas hoiak muutuma.

Riik peab olema piisavalt võimekas, et panna piiri ametnikele, kes arvavad, et neile on alati mingid asjad rohkem lubatud ja nemad on õigustatud käsutama ametit oma huvides. Riik peab tagama selliste juhtumite menetlemise ja avalikustamise, siis jõuame ka üldsuse hukkamõistuni.

Vastavaid kuritegusid Võru-, Valga- ja Põlvamaal uurib Lõuna politseiprefektuur. Paraku uuritakse siiani mõnedes prefektuurides korruptsioonikuritegusid koos majanduskuritegudega. See tähendab, et korruptsioonikuritegudele ei pöörata vajalikku tähelepanu, sest need on palju keerulisemad, eeldavad täit keskendumist ja kompetentsust.

Olete viie parlamendirühma ja viie saadikute ühendusrühma - nt Eesti-Afganistani, Eesti- Jaapani, Tiibeti toetusrühm jt - liige. Millisel eesmärgil need rühmad tegutsevad?

Nad on rohkem sõpruse ja koostöö väljenduseks, eesmärgiks on kahepoolsete suhete edendamine, osa riikide toetamine ja teistelt õppimine.

Tiibeti toetusrühma tegevus on igati mõistetav, sest Eesti sai omal ajal toetust just väikestelt ja vabadelt riikidelt, nagu Island.

Eesti tugevuseks on see, et me ütleme oma arvamuse ja üritame maailmale teadvustada, milliseid inimõiguste rikkumisi on Tiibetis. Tiibetlased puutuvad kokku ju sama ideoloogiaga, millega eestlased puutusid kokku 50 okupatsiooniaasta jooksul.

Eesti-Tiibeti toetusrühm oli üks Tallinnas Hiina saatkonna ees toimunud meeleavalduse organisaatoritest. Olen kohtunud siinse Hiina suursaadikuga, oleme ise ja kutsunud ka teisi eurooplasi tiibetlaste küsimuses Hiina poole pöörduma.

Kas põlise pealinlasena olete ka Kagu-Eestiga seotud?

Osaliselt Põlvamaaga, sest Valgemetsas on minu vanavanaema suvila. Kagu-Eesti olulisim kitsaskoht on halb teedevõrk, mille kordategemine on samm edasi elu elavdamisel piirkonnas.

Kahju, et Tallinna-Tartu maantee laiendamise kava ei leidnud Reformierakonna heakskiitu. IRL pakkus majanduse päästmise plaanis erakapitali kaasamist, et Eestile oluline infrastruktuur ja teed korda teha.

Kes kaitseb riiki pügamise eest?

2008-02-14

Ei juhtu just tihti, et Riigikogu liikme postkasti kukub nõue advokaadibüroolt, millega oma erakliendi nimel nõutakse väljaöeldu eest avalikku vabandamist ja ähvardatakse kohtuga.

AS Merko otsustas seda teha, kuna solvus Urmas Reinsalu peale, kelle hinnangul sai riik pügada riigile kuuluva AS Eesti Posti tehtud otsuste.

Selle juhtumi puhul hämmastab kolm asja. Esiteks, kui valulikult suhtub üks äriettevõte väidetesse, mis puudutavad hinnanguid temaga tehingu sõlminud riigiettevõtte kohta.

Teiseks, sõnavabadust riivav ähvardus kohtuga omandas lisavärvingu advokaadi väitega, et riigikohtu pretsedendile tuginedes saaks lisaks esitada nõude ka rahvusringhäälingu ehk jutusaate vahendaja vastu.Sarnased vaidlused tegime läbi juba kurikuulsa Delfi-eelnõuga ja tundub, et arusaamad sõnavabaduse sisust ning olemusest on ikkagi muretekitavalt seinast-seina.

Ja kolmandaks, millal on oodata sarnaste nõuete kukkumist näiteks riigikontrolöri postkasti, kes igal aastal annab avalikkuses karme hinnanguid kümnete analoogsete juhtumite kohta. Või näiteks nõudeid Eesti Ekspressi vastu, kelle arvates sai riik maadevahetusskandaaliga pügada rohkem kui poole miljardi krooni eest.

Korruptsioonihõnguliste tehingutega on juba nii, et nende olemus on sügavalt varjatud. Kumbgi osapool on huvitatud asja saladuses hoidmisest, seega kuidas üldse neid avastada või avalikkuses käsitleda?

Demokraatias on siin kindel roll nii ajakirjandusel, valitsusel kui parlamendil. Kvaliteetmeedia peaks seisma hea selle eest, et tuua faktidele tuginedes ja neid omavahel seostades hämarad tehingud päevavalgele. Päris mitmed uurimised või kriminaalasjad on saanud alguse just ajakirjandusest. Paljud on jäänud ajalehtede veergudele, sest õiguslikus mõttes ei ole riik neid tõestada suutnud.

Valitsuse ülesandeks on astuda praktilisi samme, et muuta ühiskonda läbipaistvamaks ja luua kriminaalasutustele korruptsiooni avastamiseks vajalikud tingimused, eelkõige eraldades raha. Parlamendil on aga peale seadusandluse veelgi tähtsam roll - järelevalve valitsuse tegevuse ja maksumaksja raha kasutamise üle. Kes veel kui mitte parlamendi liikmed peaksid küsima, kas riik on ühe-või-teise tehinguga saanud pügada või mitte?

Kes veel peaks juhtima tähelepanu võimalikele kuritarvitustele seoses riigi varaga? Hõõruda siin poliitikule nina peale, et ta meenutab avalikkusele riigi varaga tehtud tehinguid (ja viitab seejuures ka ajakirjanduses avaldatule), on rohkem kui pentsik. Kes vähegi on aga nimetatud tehinguga kursis teab, et küsitavusi jäi õhku oluliselt rohkem kui vastuseid.

KEN-MARTI VAHER: kapo ja prokuratuur ei leki

2008-02-14

Riigikogu õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheri hinnangul ei ole kaitsepolitsei ja prokuratuur kriminaalasjade kohta meediasse infot lekitanud.

Eeluurimise lõpetamisega saavad lõpu ka mitmed spekulatsioonid, mida teatud huvides on avalikkusse üritatud paisata. On ju väidetud, et sarnaselt Keila-Joa suvilaskandaaliga ei jõua maadevahetustehingute uurimine kaugele, kohtusse seda ei esitata ja noored uurijad ning prokurörid ei suuda sellest suurskeemist läbi närida.

Kapo ja prokuratuur on aga näidanud vastupidist. Riigi võimekus astumaks vastu ka organiseeritud korruptsioonile on alates 2003. aastast oluliselt tõusnud ja antud juhul on tegemist esimese suure juhtumiga, millele on vastu astutud. Ja seda on tehtud tegelikult lühikese ajaga, võrreldes mitmete arenenud riikidega, kus sarnaste asjade kohtussejõudmine võtab tihti hulga rohkem aega.

Muidugi on kogu kohtueelset uurimist saatnud kõrgepalgaliste kaitsemeeskondade taktika, mille kohaselt tahetakse näidata, et riik justkui lekib ja tahab "kohut mõista" avalikkuse ees juba enne kohtuprotsessi algust. Märgid aga näitavad, et kui infot on kuskilt meediasse jõudnud, siis on see saanud alguse just kahtlustavate ridadest.

Kommentaar on kirjutatud artiklile "Maadevahetustehingute eeluurimine on lõpetatud".

Vassimise palgaks on kahjum

2007-11-01

Eelmisel nädalal avalikuks saanud kahtlustus, et Valga maavanem on ühe bussifirma juhtidelt altkäemaksu võtnud, on ilmsiks toonud hulga küsimusi ühistranspordi toetamise teemal. Hinnangut vajab nii praegune olukord kui ka see, mida ühistranspordi toetamises muuta.

Minu jaoks ei ole kahtlust selles, et Eesti vajab ühistransporti. Hajaasustust ning inimeste paiknemises toimuvaid muutusi arvestades peab see olema hästi planeeritud ja paindlik süsteem, mis peab põhinema inimeste tegelikel liikumisvajadustel ja arvestama ka kulusid.

Ühistranspordi korraldamise aluseks ei tohi olla populism merel, taevas, maanteedel ja raudteedel, kus poliitikud löövad lärmi iga piletihinna muutuse üle, ent selle varjus toimub ka mittevajalike liinide ülalpidamine, riigi raha raiskamine ja sahkerdamine.

Jutt ohvritest on häma

Mind on viimaste päevade jooksul esitatud väidetest kõige rohkem üllatanud need, mille kohaselt on bussiveo toetamisel ilmnenud korruptsioon justkui paratamatult tingitud sellest, kuidas on avaliku liiniveo toetamine korraldatud. Sellistes väidetes on raske näha muud sisu peale vahelejäänud isikute õigustamise.

Nii väitmiseks võiks alust olla juhul, kui bussiveo toetamine oleks reguleerimata või reguleeritud nii, et ülesanded ja vastutus oleksid ebaselged. Ühistranspordiseadusega paika pandud avaliku liiniveo toetamise korralduses võib näha mitmeid puudusi, ent altkäemaksu võtma ei kohusta küll miski.

Ma ei ole nõus sellega, et praegune ühistranspordi toetamise korraldus sunnib mõnda maavalitsust suunatud riigihankeid tegema või halbu lepinguid sõlmima. Seaduse poolelt on ka nüüd kõik täiesti selge - maavalitsuse ülesanne on sõlmida vedajatega riigihanke korras lepingud ning rahastada liinivedu riigieelarvest eraldatud vahendite piires.

Ses mõttes ei erine liiniveo toetamine mis tahes muu teenuse tellimisest või asja ostmisest riigihankega. Iga asja on võimalik vussi keerata, prokuratuuri ja kaitsepolitseiameti töö näitab, et mõnel juhul on seda ilmselt tehtud tahtlikult.

Kui vaadata asja kitsalt korruptsiooniriskide vaatepunktist, siis seisneb liiniveo toetamise põhiline keerukus selles, kuidas tagada, et vedaja valitaks välja ning makstava toetuse summa kujuneks ausas konkurentsis. Siin on esinenud peamiselt kahte laadi probleeme.

Probleemi tuum

Esimesed on seotud riigihanke tingimustega. Piltlikult öeldes on asi nii, et mida suurem tellimus korraga ning mida piiravamatel tingimustel pakkumisele panna, seda väiksem on võimalike pakkujate hulk.

Mõned näited viimaste aastate praktikast - kui hankes nõuda ISO9001 sertifikaadi või kindlas asukohas busside pesula olemasolu, mis oli vaid ühel potentsiaalsel pakkujal, siis paratamatult keegi teine pakkumist esitada ei saa.

Teine probleem on seotud riigihanke alusel sõlmitud avaliku teenindamise lepingutega ning seisneb lühidalt selles, et parima pakkuja väljavalimisel arvestatakse küll hinda, ent lepingus fikseeritakse see vaid aastaks ning jäetakse edasise hinna muutmise mehhanism täpselt kokku leppimata.

See muudab kogu hanke sisuliselt farsiks, sest võitjaks tulnud vedaja loodab õige pea vargsi toetust juurde nõuda, ent nüüd juba ilma igasuguse konkurentsita. Mõlemad kirjeldatud probleemid on välditavad ega ole süsteemi poolt peale sunnitud.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on alustanud ühistranspordisüsteemi ümberkorraldamist. Ajendiks ei ole siin vaid viimase aja korruptsiooniskandaalid, tegu on transpordi arengukavas kokku lepitud ettevõtmisega.

Kuidas korraldada?

Tahame järgmisest aastast ühtlustada riigihanged, et neid ei oleks lihtne suunata ühele pakkujale ning et lõpeks olukord, kus bussifirmadel on võimalus konkurentsivabalt igal aastal dotatsioone juurde nõuda.

Selleks pakub ministeerium maavalitsustele välja ühtse käsitlusega riigihankedokumendid ja lepinguvormid. See on ka vedajatele selge signaal - võetud kohustusi tuleb täita, ebaausate võtete kasutamise ja valetamise palgaks peab olema kahjum, mitte toetussumma suurendamine.

Teine töösuund on ühistranspordisüsteemi laiem ümberkorraldamine. Põhiprobleemiks on siin: mil määral ühistransport inimeste tegelikke liikumisvajadusi rahuldab. Praegu korraldab maakonnasisest bussiliiklust maavalitsus, kuid inimeste tegelikud vajadused on tihti laiemad, näiteks käiakse mõnes kohas massiliselt kõrvalmaakonda tööle.

Järelikult on oluliseks võtmesõnaks koostöö - suuremate linnade ja neid ümbritsevate valdade juhid, istuge maha ja arutage, kuidas teie inimestel oleks parem liigelda. Inimesi ei huvita omavalitsuste piirid, nemad tahavad sõita tööle, teatrisse ja vanaemale külla.

Vastutustundlikkust!

Meil on väljatöötamisel ühtne register, mis võimaldaks ministeeriumil tõhusamat kontrolli bussifirmade ja nende pakutava teenuse üle.

Praegu analüüsime versiooni, kus info kõigi ostetud piletite kohta jookseks automaatselt ja reaalajas kokku, nii et oleks võimalik näha, kui palju ja millal tegelikult mingitel bussiliinidel sõidetakse; kuhu tegelikult on dotatsiooni vaja ja kus riigi toetus vaid firmaomanike kukrut paisutab.

Selliseid liine on. Nii näiteks kirjutas mulle tihti Pärnu ja Tartu vahet sõitev Tiia Kärner, kuidas pileti hind aina tõuseb, aga bussides on tihti vaid 4-5 inimest. On see siis mõistlik asjade käik?

Kõik muudatused ei saa kõigile osapooltele täiesti valutud olla, seda enam, et näiteks bussijuhtide palgaprobleem on terav juba praegu ja toimunud on ka üks hoiatusstreik.

Kutsun nii bussijuhte kui ka bussiettevõtteid üles väga vastutustundlikule käitumisele - kui omavahel läbi räägitud ei saa, tehke seda riikliku lepitaja asjatundlikul vahendusel.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on samuti valmis vajaduse korral läbirääkimistele appi tulema.

Ent kui bussifirma oma töötajatele palga maksmisega toime ei tule, tasub tal ikkagi eelkõige ise peeglisse vaadata, mitte riiki süüdistama tõtata: kas pole liinikonkursil osalemiseks hindu liiga palju alla löödud? Nii et, lugupeetud bussiettevõtja: kui võetud kohustust täita ei suuda, tunnista üles, teeme uue ja õiglase konkursi.

Noored Konservatiivid: Reformierakonna vargustel pole piire?

2007-01-25

Noored Konservatiivid on murelikud Reformierakonna käitumise pärast. Alguses jäi arusaamatuks nende vastuseis korruptsiooniga võitlemise eest, kui nende häältega võeti valitsusest maha justiitsminister Ken-Marti Vaher. Nüüd kuuleme iga nädal mõnest kahtlase maiguga ettevõtmisest, alustades Eesti Raudteest ning lõpetades pr Eenmaa eneseimetlusega Võru linnas, kus ta kasutab tasuta linna vara enda ja erakonna promomiseks.

Viimane uudis jõudis meieni Valgast, kus linnapea ei pidanud vajalikuks ametist vabastada linnasekretäri, kes omastas linna raha. Erinevalt teistest juhtumitest on linnasekretär ise oma ebaseaduslikku tegevust tunnistanud.

„Kuidas saab Valga linnapea Margus Lepik sellist asja oma linnavalitsuses lubada ja heaks kiita. Me ei mõista, kas ja kus on Reformierakonna jaoks piir. Millises ulatuses peab olema toime pandud kuritegu, et nad reageeriksid," küsib Noorte Konservatiivide esimees Alo Lõoke.

„Mul on piinlik Valgas juhtunu pärast. Loodan, et linnapea vaatab üle linnasekretärile määratud karistuse ning vabastab ta viivitamatult ametist. Kui mõni linnaametnik kasutab maksumaksja raha, siis see inimene ei sobi linna asju ajama. Teeme kõik endast oleneva, et linnapea reageeriks või annaks vastuse, kellel ja millises ulatuses on võimalik linnavahenditega valimatult ümber käia," nõuab Noorte Konservatiivide eestseisuse ja Valga linnavolikogu liige Priit Sibul.

„Oleme oma meeleavaldustega Võru linnajuhi tegevusele varasemalt tähelepanu pööranud. Näib, et ei ole aru saadud ja peame tagasi tulema ning laiendama oma tegevust ka Valgasse. Meie ei saa käed rüppes vaadata kui Reformierakond väikelinnu laastab," ütles Priit Sibul.

Meie jaoks on vastuvõetamatu, et mingile kitsale ringile inimestest on kõik justkui lubatud. Tahan kasutan linna raha, tahan pommin teistelt raha. Varastamise ja pättustega ei jõua Eesti kunagi Euroopa jõukamate riikide hulka.

Varastamine on ühiskonda lõhestav ja nõuab ühest hukkamõistu. Omavolitsemine peab lõppema. Püüame avalikkuse ette tuua ja häbiposti naelutada kõik taolised juhtumised, et edaspidi selliseid asju ei juhtuks.