Poliitikute ajaveebid

Rail Baltic tuleb läbi Pärnumaa

2012-02-04

Peaminister Andrus Ansip on öelnud, et nüüd, kui oleme viimase 20 aasta jooksul liitunud rahvusvaheliste organisatsioonidega, millest oleme unistanud, on aeg pöörata tähelepanu füüsiliste sildade ehitamisele Eesti ja Euroopa vahele.

Alustatud on energiaühenduste loomisega, valminud on elektrikaablid Soome ja Eesti vahel. Väga palju aega ja raha on kasutatud automaantee Via Baltica rekonstrueerimiseks. Eesti ühendamine Rail Balticu abil Lääne-Euroopaga kõige tänapäevasemal viisil on ülimalt oluline poliitiline eesmärk.

Läbimurre

Pärnumaale siseriiklikult olulisim läbimurre rahvusvahelise trassi asukohavaliku osas toimus kahtlemata 2011. aasta juunikuus, kui esitleti Briti konsultatsioonifirma AECOM koostatud detailse tasuvusuuringu lõppraportit. Uuringus analüüsiti 20 trassivarianti, juhtkomiteele esitatud neljast variandist valiti välja läbi Pärnu kulgev trass, millele koostati detailne tulu-kulu analüüs.

Rail Balticu uuringu lähteülesandeks oli uurida 1435 mm standardile põhineva kahe rööpapaariga, elektrifitseeritud, võimalikult optimaalse marsruudiga raudtee rajamise võimalust, mida kasutatakse üheaegselt nii sõitjate kui kaubavedudeks. Maksimaalne kiirus oleks 240 kilomeetrit tunnis ja rongi pikkus 750 meetrit.

Uuring lähtus printsiibist, et luuakse eraldiseisev raudteeinfrastruktuur Tallinnast Leedu-Poola piirini, mille majanduslik mõjuala hõlmab peale Baltimaade Soome, Rootsi, Venemaa loodeosa, Poola ja Saksamaa.

Konsultatsioonifirma analüüsis kogu regiooni majandussituatsiooni ja sellest tulenevat teenuse nõudlust ning arenguperspektiivi (SKP, rahvastiku kasv jne), samuti võeti arvesse praegusel ajaperioodil regiooni läbivad kaubavahetuse mahud, selleks kasutatavate transpordiliikide osakaalud ja liikumise suunad, sõitjate liikumise vood.

Analüüsi tulemusel koostati arengustsenaariumid ja liiklusmahtude prognoosid aastani 2040.

Uuringu koostamisel võeti arvesse marsruutide pikkused ja sellest sõltuvad investeeringukulud, kõik uued või ümberehitatavad terminalid, eritasandilised ristumised, uued sillad ja muud rajatised. Samuti arvestati liiklemiseks kuluva ajaga, teisisõnu ajavõiduga eri trassilahenduste puhul.

Loomulikult ei jäänud tähelepanuta keskkonnaküsimused, asulatest ja Natura 2000 aladest läbi minek ning kasvuhoonegaaside emissiooni vähenemisest tulenev kasu keskkonnale ja riigi rahakotile.

Rail Balticu töörühm

Senised investeeringud Eestit ja Lätit ühendava raudteevõrgu arendamiseks, nõndanimetatud Rail Balticu esimene etapp, on tehtud lõikudel Tartu-Valga ja Tallinn -Tapa. Kokku rekonstrueeriti 191,28 km raudteed, projekti maksumuseks kujunes 81,4 miljonit eurot ja selle tulemusena saavad reisirongid sõita kiirusega 120 kilomeetrit tunnis.

Kahjuks pole Läti oma raudteesse (Valka-Riia vahel) samaväärselt investeerinud ja kahtlemata vähendab see oluliselt rongiliikluse atraktiivsust Tallinnast Riiga sõitjate jaoks. Samas markeerib eeltoodud õpetlik kogemus, kui olulised on Rail Balticu arendamisel riikidevaheline koostöö, ühisettevõtte loomine ja ajaliselt ehituse kulgemine lõunast põhja suunas.

Kui Eesti ehitaks Euroopa Liidus tuntud tublidusega Rail Balticu oma territooriumil asuva lõigu välja, aga Läti otsustaks seada oma prioriteediks Venemaa suuna, läheks projekt sõna otseses mõttes metsa või rappa. Rail Balticuga saaks sõita Urissaare metsa seenele ja Nigula rappa linde vaatlema.

Kolme Balti riigi valitsused on jõudnud otsusele, et senine Rail Balticu riikidevaheline projektijuhtimise skeem ei ole toiminud küllalt efektiivselt ning uude etappi astumiseks on vaja luua Eesti, Läti ja Leedu arendusettevõte, mille moodustamiseks on loodud eri riikide kuuest esindajast koosnev töörühm.

Arendusettevõte oleks edaspidi koostööpartner planeeringute valdkonnas, detailsete tehniliste lahenduste väljatöötamisel ja sotsiaalmajanduslike mõjude uurimisel. Arendusettevõte peab välja töötama Rail Balticu projekti tegevuste kavad, investeeringuprogrammi elluviimise struktuuri ja õiguslikud alused, lahendama strateegilised ja organisatoorsed küsimused.

Samuti tegeleks arendusettevõte turu-uuringute ja eelturundusega, finantsplaneerimise ja -juhtimise, projekteerimise ja ehituse ning kõigi eelnimetatud tööde hankimisega. Hiljem kasvaks loodavast ettevõttest välja Rail Balticu raudtee taristu omanik.

Optimistlik ajakava

Projekti järgmiseks sammuks on Rail Balticu teemaplaneeringu algatamine, mille raames reserveeritakse konkreetne raudtee trassikoridor ja määratletakse täpselt selle kulgemine nii suuremates linnades kui maapiirkondades. Töö sisaldab mahukaid geoloogilisi ja geodeetilisi mõõtmisi, paljude keerulisemate liiklussõlmede puhul tuleb minna eelprojekti täpsusastmele.

Planeeringud tuleb algatada valitsustel riiklikul tasandil ja samaaegselt kõigi Balti riikide territooriumil. Paralleelselt tuleb koostada strateegilise keskkonnamõju uuring ja tehniline eskiislahendus.

Planeerimiseks on kavandatud aega vägagi optimistlikult, kolm-neli aastat. Pärnumaal on kogemus, et pea niisama palju võttis aega Via Baltica uue trassikoridori teemaplaneering, mis on väikesemahulisem ja tehniliselt ilmselt mitte nii mitmetahuline. Tõeliselt murelikuks teeb omavalitsuste planeerimisvõimetus, mõnes vallas planeeritakse tagasihoidlikku elu- või ärihoonet mitu aastat.

Pärnu kesklinna silla planeerimiseks kulunud ajast ning saavutamata tulemusest on lausa piinlik rääkida.

Teisalt pole rohkem aega võtta, raha ehituseks on kavandatud Euroopa Liidu järgmisest eelarveperioodist 2014-2020. Tõsi, raha saab kasutada veel kaks aastat pärast eelarveperioodi lõppu. Nii suurte projektide puhul on võimalikud erandid.

Ajakava võiks olla selline, et 2012 luuakse arendusettevõte, 2012-2015 tegeldakse teemaplaneeringute, detailplaneeringute, tehnilise eskiisi ja keskkonnamõju hinnangutega. 2015-2018 toimuksid trassi tehniline planeerimine (eelprojekt ja ehitusprojekt) ning 2017-2019 hankemenetlused. Ehitus leiaks aset 2019-2024.

Kõigi plaanide täitumisel oleks võimalik sõita rongiga Pärnust Tallinna, Riiga ja Euroopa südamesse vahest 2025. aastal.

Paljud skeptikud on mulle öelnud, et Pärnumaa ei saa Rail Balticust enamat kui möödakihutavaid ronge vaadata. Tõenäoliselt ei peatu Tallinna-Riia rong Pärnus, kuid kindlasti saame sõita "lähiliinirongiga" Riiga, et seal kiirrongile ümber istuda. Samuti saaks Tallinna, sest uuring lähtub sõitjate vooge arvestades ka Tallinna ja Pärnu vahel igapäevaselt liiklevatest sõitjatestki.

Praegu liigub Tallinn ja Pärnu vahel eri transpordiliike kasutades 2070 inimest päevas, 2020. aastal arvatakse liikuvat 4029 inimest ja 2040. aastal 5445 inimest. Infrastruktuuri planeerimisel on omapärane, aga väga selge spetsiifika: tarbijad tulevad siis, kui ehitus on valmis.

Teisisõnu, silla planeerimisel ei saa võtta aluseks kohta, kust inimesed tavatsevad üle jõe ujuda. Sõitjad tulevad, kui raudtee on valmis ja rongid liiguvad. Soomes on viimase kümne aasta kestel raudteel sõitjate arv kasvanud kümme korda, 7 miljonilt 70 miljonile.

Eesti Raudtee juhatuse esimehe Kaido Simmermanni sõnade järgi on võimalik ette näha, et Soomest Saksamaale soovib sõita viis-kuus rongitäit kaugsõiduautosid päevas, sellevõrra ohutumaks ja mugavamaks muutuks autoliiklus Via Baltical.

Pärnumaale on Rail Baltic võimalus paremaks ja kiiremaks ühenduseks Euroopaga, nii meie tööstuste kaubavahetuse edenemiseks kui uute turismiturgude avanemiseks.

Järgmistel aastatel ei piisa ainult huviga Rail Balticu arengute jälgimisest ja tugitoolis "pöidla hoidmisest". Pärnumaal tuleb anda oma väga töine panus planeerimisprotsessi konstruktiivseks ja sujuvaks menetlemiseks. Loodetavasti suudab Pärnumaa näidata tahet ja suurepärast tulemuslikkust.

Kuidas Kundas ilma hinnatõusuta sooja saada?

2011-11-18

Virumaa Teataja on talve eel muutumas kaugkütte ERIks, aga mis sa ära teed, kui inimestel häda käes.

Kunda linnas koguti hiljuti sooja hinnatõusu vastu allkirju, nii et see genereeris muu hulgas ka riigikogu Lääne-Virumaalt pärit liikmetele järgmise sisuga elektronkirja:
"Usun, et olete kursis murega, mis sunnib mind teie poole pöörduma - see on Kunda soojahind ja lühikese etteteatamistähtajaga selle meeletu tõus, mis paneb löögi alla minu ja minu lähedaste senise võimekuse oma kohustuste täitmisel ning võimaluse elada oma elu väärikalt! Palun teid võtta arvesse, et soojahinna tõus sellises ulatuses on mulle vastuvõetamatu ning mind ei rahulda enam pelgalt selgitused a la, miks ma siiski peaksin maksma rohkem, kui mul on. Ma nõuan teilt KOHE tegusid, mis päädiksid hinnatõusu olulise leevenemisega, ning soovin, et teeksite oma tööd sisuliselt ja teid ülalpidavate kodanike huve arvestavalt!"

Kirjade saamise tulemusena on mul nüüd väga täiuslik Kunda inimeste meiliaadresside andmebaas. Loomulik on see, et rahvasaadik tegeleb kirjas püstitatud teemaga ka sisuliselt. Pöördusin konkurentsiameti poole, kes Kunda rahva arvates uut soojahinda kooskõlastades kurja juureks osutus. Järgnev pärinebki suures osas konkurentsiameti vastusest minule.

Selgitus, mida kuulata

Eelmise soojahinna kooskõlastas konkurentsiamet kaks ja pool aastat tagasi, siis oli maagaasi ostuhind (koosneb maagaas + aktsiis + võrgutasu) 54% võrra madalam kui tänases hinnas. Vahepealse kahe ja poole aastase perioodi jooksul on väga oluliselt tõusnud maagaasi hind ning tõusnud on ka aktsiis. Konkurentsiameti 21.10. 2011 otsusega Kunda võrgupiirkonnale kooskõlastatud soojuse piirhinnas on maagaasi osakaal 74,8%. Kunda võrgupiirkonna jaoks muutub maagaasi sisseostuhind iga kuu sõltuvalt USA dollari kursist ja kütteõlide 9 kuu keskmistest hindadest.

Vaatamata sellele, et maagaasi sisseostuhind langes 2010. aasta teisel poolel, on käesoleva aasta aprillikuust tõus olnud üle 35%, viimase kahe aastaga on maagaasi sisseostuhind kahekordistunud. Seega on soojuse hinna tõusu põhjuseks eelkõige kütuse hinna järsk tõus, mida põhjustavad globaalsed muutused maailmaturul.

Perioodil aprill 2009 - oktoober 2011 teenis Fortum Termest AS Kunda võrgupiirkonnas maagaasi ostuhindade erinevusest tingituna kahjumit ligi 130 000 eurot (ligi 2 miljonit Eesti krooni), mis tähendab seda, et Kunda linna tarbijad tarbisid nimetatud perioodi jooksul soojust soodsamalt võrreldes Eesti teiste linnade maagaasi baasil toodetud soojuse tarbijatega.

Tekkinud kahju ettevõttele ei kompenseerita ja see kantakse kahjumisse. Eesti teistes linnades on sellel perioodil olnud analoogne maagaasi ostuhindade tõus, eripäraks vaid see, et soojuse hinda on muudetud kaheaastase perioodi jooksul mitu korda vastavalt maagaasi ostuhinna muutusele.

Lisaks maagaasi ostuhinnale on Kunda võrgupiirkonnas muutunud elektrienergia ostuhinnad ning kütuse põletamisel välisõhku paisatavate saasteallikate tasumäärad. Samuti on lülitatud hinda aastatel 2008-2011 tehtud investeeringud summas

359 720 eurot (5,63 mln krooni). Samas on investeeringute tulemusel vähenenud soojuskadu 30,7 protsendilt 22,1 protsendini ning saadud kokkuhoid kompenseerib investeeringute maksumuse hinnas.

Kunda võrgupiirkonnale on soojuse piirhind kooskõlastatud hinnavalemi alusel, milles muutuvaks komponendiks on maagaasi ostuhind. Kui gaasi ostuhind langeb, siis kajastub see ka kohe soojuse hinnas.

Kunda võrgupiirkonna probleemiks on halvas seisukorras ning madala tarbimistihedusega soojustrassid, milles oli soojuse kadu 2009. aastal 30,7% ja 2010. aastal 26,6%. Alates 1. detsembrist 2011 on kadu 22,1%.

Monopolide hinnapiirangud

Selle IRLi algatatud seaduse kohaselt on majandus- ja kommunikatsiooniminister kehtestanud oma määrusega soojuse kadudele tehnilised nõuded. Kunda piirkonnas on ettevõte võtnud endale tegevusloas arenduskohustuse vähendada trassikadu 2016. aastaks 18%ni, mis absoluutmahus vähendaks trassikadusid 1,76 korda ning annaks võimaluse alandada soojuse hinda.

Lahendused soojuse hinna alandamiseks on eelkõige trassikao vähendamine, mis on juba töös. Investeeringud selleks finantseeritakse osaliselt välisabi raames. Siin kehtib printsiip, et välisabi raames finantseeritud investeeringuid ei lülitata soojuse hinda. Ka on Fortum Termest kaalunud hakkpuidul töötava katlamaja rajamist, mis annaks samuti kokkuhoidu.

Maagaasi hind on täna taandatuna kütteväärtusele umbes 40 eurot/MWh, hakkpuidul aga 18 eurot/MWh, mis võimaldaks tarbijatele soodsama hinna. Samas osutub see tasuvaks, kui investeeringud kaasfinantseeritakse ELi abi raames, sest kui hinda lülitatakse kogu katlamaja investeering, ei anna see fekti.

Analoogselt maagaasiga järgib hakkpuidu hind sama trendi, ka mõjutab hakkpuidu hinda tõusu suunas ELi CO2 poliitika, mis soosib taastuvate kütuste kasutamist. Tuleb tõdeda, et pikas perspektiivis on hinnatõus surve erinevatele kütustele ning parimaks lahenduseks on energiasääst tarbija juures: majade soojustamine, küttesüsteemide renoveerimine.

Olen nii, nagu e-kirjas palutud, süvenenud probleemi sisuliselt, aga tunnetan oma nõrkust ja ei oska Kunda kortermajade elanikele neile lähivaates vastuvõetavaid kaugküttehinna alternatiive pakkuda ega enda poolt artikli pealkirjas tõstatatud küsimusele vastata.

Mida siiski soovitada või soovida? Seda, et Kunda linna elanikel jätkuks tööd. Et ühistutel jätkuks jõudu ja vahendeid tegeleda soojakadude vähendamisega ja et gaasihind maailmaturul langeks.

Kes ikka väga suures kitsikuses, neid peab aitama toimetulekutoetus.

Majade tark soojustamine viib kulud alla

2011-11-11

Esmaspäeval alanud energiasäästunädal toob fookusesse säästvad tarbimislahendused ning majade soojustamisest tuleneva energia kokkuhoiu võimalused. Ajal, mil Euroopas tõusvad energiahinnad, on energiasäästule suunatud igapäevaelus rakendatavate lahenduste kasutuselevõtt muutnud üha aktuaalsemaks ka Eestis.
Raske, kui mitte et võimatu on meil võidelda tõusvate maagaasi, puidu või õli tooraine hindadega terves maailmas. Seega on peaaegu ainukeseks soojakulude vähendamise võimaluseks energiasääst. Kõige efektiivsem viis on majade soojuskindlaks renoveerimine, sest enamik Eesti kortermajadest (hinnanguliselt 13 000 hoonet) ei ole soojust lukustavad. Mistõttu läheb suur osa täna kasutatavast energiast atmosfääri lihtsalt kaduma. Majade tark soojustamine annaks kindla kokkuhoiu küttearvetelt. Halvast soojustusest või energiasäästule mõtlemata projekteeritud ehitised tuleks renoveerida nii, et soojakaod läbi piirete väheneksid ning seeläbi tekkiv kokkuhoid küttearvetelt ning keskkonnasääst oleks reaalne.

Euroopa Liit on võtnud endale eesmärgiks saavutada 2020. aastaks hoonepõhiseks energiatarbeks mitte rohkem kui 100 kWh/ m2 a. Paraku on Eestis täna hulga kortermaju, kus nimetatud näitaja on mitu korda kõrgem. Majandus- ja kommunikatsiooni-ministeerium on käivitanud juba mõnda aega tagasi kortermajade rekonstrueerimistoetusprogrammi, mille eesmärgiks on julgustada ja aidata inimesi investeerima kodukulude kokkuhoiuks. Praegu kaetakse riigi poolt finantsasutuse KredEx kaudu 35 protsenti rekonstrueerimiskuludest, kui sellega saavutatakse 50-protsendiline energiasääst. Alates eelmise aasta septembrist on esitatud kokku 245 toetuse taotlust, millest positiivse otsuse on saanud 229 korterelamut 6 225 323,58 euro ulatuses.

Korterelamute toetamiseks kasutatakse vahendeid, mis saadakse Eesti riigi kasutamata saastekvootide müügist Luksemburgile. Toetustaotlusi saab esitada alates 30. septembrist 2010 kuni vahendite ammendumiseni või 30. novembrini 2012. a.

Samuti on plaanis valitsusel käivitada ka toetusprogramm väikemajade rekonstrueerimiseks 2014. aastal. Muidugi, kui rahalised võimalused tekivad varem, käivitatakse toetusprogramm kiiremini - elame, näeme. Nimetatud programm puudutab otseselt neljandikku Eesti elanikest.

Ka avalikus sektoris on plaanis rakendada energiasäästu. Nimelt on kavas viia ellu ühiskondlike hoonete rekonstrueerimise programm. Sellise programmi abil on võimalik energiatõhusamaks muuta ligikaudu 480 hoonet. Programmi kogumaht on 146, 5 miljonit eurot.

Elades meie kliimavöötmes, kus kütteperiood kestab üle kolmandiku aastast, on energiasäästu raske ülehinnata. Täna tehtavad kulutused majade soojustamisse on kindel garantii väiksematele kommunaalarvetele.

Helir-Valdor Seeder: Maaelu kahaneb paratamatult

2011-11-07

Eesti ajaloos pole kunagi maale ehitatud nii palju koolihooneid ja -võimlaid kui viimase 20 aasta jooksul. Sellist võrgustikku ei jõua aga ühiskond ülal pidada, sest maal ei teki uusi töökohti.

Pärast iseseisvuse taastamist on palju räägitud kahanevast maaelust ja inimeste lahkumisest linnadesse. Otsitakse põhjusi ja süüdlasi. Juuresolev tabel tõestab, et sõltumata maaelu-, regionaal- ja põllumajanduspoliitikast ning riigikorraldusest kahaneb maaelu kogu Euroopas. Eesti suhteliselt stabiilne statistiline maaelanike arv on seletatav asjaoluga, et elanike arvu vähenemise maakondades tasandab elanike arvu kasv suurlinnasid ümbritsevates valdades. Näiteks Viljandimaa elanike arvu vähenemise 65 000-lt 52 000-le tasandab Viimsi valla elanike kasv 5000-lt 16 000-le. Iseasi, kas Viimsi vald, kus 1991. aasta 6000 hektarist põllumaast on järele jäänud 50, on vald või linn ja kas Peetri küla on ikka Eesti suurim küla või hoopis Tallinna linnaosa. Tabelist on näha, et traditsiooniline hajaasustus Eestimaal likvideeriti aastatel 1950-1990. Inimesed koondati korterelamutega keskasulatesse ja nad lahutati looduslähedasest maa-elulaadist. Korterelamutes puudusid maaelu eelised, aga ka linnaelu võimalused. Nõukogudeaegne planeerimine Eestis lähtus sotsialistliku tootmise vajadustest, kus inimene oli pelgalt tööjõuressurss. Esmalt määrati tootmiskomplekside (laudad, sigalad, kanalad, kuivatid, töökojad) asukohad ja seejärel nende teenindamiseks vajaliku tööjõu (lüpsjad, karjakud, traktoristid) elamud-asulad. Väiksemate lautade-sigalate lähedusse ehitati korterelamu, suurfarmide teenindajad olid majandite keskasulad. Tööle ja koju liiguti majandi bussiringiga. Näiteks Viljandimaal kaardistasin ma 43 nõukogudeaegset laut-elamu kooslust, lisaks keskasulad.

Ühiskondliku korra muutusega (maa-, omandi- ja põllumajandusreform ning talude teke) ja nüüdisaegse tehnoloogia kasutuselevõtuga muutusid tootmiskohad ja inimeste liikumine ning elukohad. Paljud endised tootmiskompleksid suleti. Sunnismaised kortermajade elanikud maal jäid tööta, valikuvõimalused puudusid. Lähitulevikus võib prognoosida veel tuhandete inimeste lahkumist, enamasti linnadesse, vähem
hajaasustusse. Lisaks peame arvestama, et vaid üksikutes Euroopa riikides on maaelanike osakaal veel nii suur kui Eestis. Mis jõuga hoiame eestlased maal, kui meist võrreldamatult paremini väljaarendatud maaelu ja taristuga ning suuremate põllumajandustoetuste ja jõulisema regionaalpoliitikaga riikides (Soome, Rootsi, Holland jt) lahkutakse massiliselt linnadesse? Kui aastail 1950-1990 koliti Eestis hajaasustusest keskasulatesse ja linnadesse, siis alates taasiseseisvumisest lahkutakse valdavalt keskasulatest ja väikelinnadest (ka maakonnakeskustest) suurlinnadesse või nende lähedale maale.

Peamised ümberkolimise põhjused on sobivate töökohtade puudumine ja õppimaasumine kõrgkoolidesse. Põllumajanduse kiire arengu (mitte kiratsemise, nagu teadmatusest väidetakse) tulemusena kadusid maal tuhanded töökohad. Tänapäeval teevad kümme inimest koos
tehnikaga ära saja nõukogudeaegse inimese töö. Kadunud on ka parteisekretärid, ametühingukomiteede esimehed, spordimetoodikud ja kaadriinspektorid. Võimekad noored lähevad linna kõrgkoolidesse. Õppimise ajal asuvad nad seal tööle, soetavad korteri, loovad perekonna ja tekivad uued sõbrad. Kooli lõpuks on nad linnakeskkonnaga seotud ja tagasipöördumine kodukülla vähetõenäoline. Nii "kaovad" võimekad maanoored linnadesse. See on osa linna fenomenist.

Kas oluliselt heldem maaelu rahastamine tooks lahenduse? ELi praktika ei kinnita seda. Euroopa Liit on suurima osa oma ühisest rahast suunanud maaelu ja põllumajanduse arengusse (1970.-1980. aastatel kuni 70%, praegu 39%), kuid Euroopas toimus ikkagi kiire linnastumine. Sellega ei taha ma väita, et maaelu ei peaks arendama, vaid hoopis seda, et koolide, lasteaedade, haiglate, kultuurimajade, võimlate jt sotsiaalobjektide rahastamisega pole võimalik asendada töökohti. Sobivad ja tasuvad töökohad on eelduseks heaolule ja ükskõik millise piirkonna arengule. Tegelikku olukorda ja prognoositavat arengut ei tohiks eitada ning nendega tuleb pikaajaliste investeeringute puhul arvestada. Unistusi ja soovitut ei tohiks tegelikkuse pähe võtta. Töökohti luuakse suuremates linnades, aga sotsiaalobjekte ehitame enamasti maale. Eesti ajaloos pole maale ehitatud niipalju koolihooneid ja -võimlaid nagu viimase 20 aasta jooksul. Sellist avalike hoonete võrgustikku suudame tulevikus üleval pidada ainult sisulise tegevuse kokkutõmbamise ja avalike teenuste koondamisega keskustesse, mis Eestis kahetsusväärselt ongi toimunud.

Eesti ainus tegemata reform on omavalitsuste piiride muutmine. Omavalitsuste piirid jäid muutmata aastatel 1990-1992, kui külanõukogud ja linnade täitevkomiteed nimetati ümber vallaja linnavalitsusteks ning neile anti omavalitsuslik staatus. Varem ainult sündide-surmade
registreerimise ja formaalselt eluruumide eraldamisega tegelenud külanõukogud ja täitevkomiteed said iseseisva eelarve ja tulubaasi, võtsid üle elamu- ja kommunaalmajanduse, sotsiaalelu, linnatranspordi, hariduse jt valdkondade korraldamise. Nõukogudeaegsed piirid, mille
aluseks olid kolhooside ja sovhooside piirid, jäid aga muutmata. Ühendamata jäid isegi rõngasvallad, väike linnaline asula ja selle tagamaa. Tulemuseks oli killustatus, ebaõiglus ja ebamajanduslikkus. Näiteks hakkasid kogu piirkonda teenindavad koolid kuuluma ainult ühele omavalitsusele, kes üksi otsustas kooli arenguküsimuste üle. Hulgaliselt konflikte ja mõttetut bürokraatiat tekkis omavahelise arvlemise tõttu. Seega võib öelda, et aastatel 1990-1992 tegime valestardi, mida pole tänaseni parandada suutnud. Viimastel nädalatel on liikvele lastud jutt, justkui oleks Eesti valdade piirid pärit muinasajast või isegi varasemast perioodist. No tule taevas appi! Iga ajalootunnis käinud õpilane teab, et kihelkonnad ja maakonnad (välja arvatud mõned nõukogudeaegsed rajoonid) on tunduvalt vanemad kui külanõukogudest moodustatud tänased Eestimaa vallad. Räägitakse, et piirid pole omavalitsuste puhul olulised, hoopis tähtsamad on ülesanded ja rahastamine. Lora! Kogu maailmas, sealhulgas Euroopas ja Eestis, mõeldakse piire mööda. Euroopa Liidus mõeldakse eelkõige liikmesriikide piire mööda, eriti ilmekalt väljendub see eelarvearuteludel. Ma pole täheldanud ühtegi riiki, kes lähtuks maailmavaatest, ikka oma piiridega lõppevast kasust või kahjust. Sama seis on Eestis. Näiteks Viljandimaal tekkis ühinemiste kaudu kolm omavalitsust - Suure-Jaani, Karksi ja Abja vald. Samad seadused, sama tulubaas, isegi samad inimesed volikogudes, aga mõtlemine ja otsused enne ja pärast ühinemist täiesti erinevad. Eesti omavalitsuste ühinemise praktika kinnitab, et ühise mõtlemise ja perspektiivse otsustamise tagab ühinemine, mitte lõputu koostöö. Killustunud ja üle jõu käiva koolivõrgu põhjuseks on killustunud ja üle jõu käiv omavalitsussüsteem. Naiivne on loota - ja vastutustundetu süüdistada kohalikke poliitikuid -, et omavalitsused vabatahtlikult ühineksid. Üheski Euroopa riigis pole haldusreform toimunud vabatahtlikult, vaid ikka keskvalitsuse vastutusel. Endise justiitsministri ettepanek rahvahääletuse kohta haldusreformi küsimuses ei ole hea mõte. Emotsionaalne ja üldsõnaline rahva arvamus ei aita meid kuidagi edasi. See poleks ka õiglane, sest 70 protsenti otsustajatest on linnarahvas. Miks peaks Lasnamäe elaniku arvamus olema aluseks haldusreformile Kagu-Eestis? Suvaline omavalitsuste ühinemine ei vii meid edasi, vaid ainult läbimõeldud ja terviklik reform, mis saab toimuda vaid keskvalitsuse initsiatiivil ja vastutusel ning parlamendi enamuse toel. Seepärast pole alternatiivi poliitilisele kokkuleppele erakondade vahel. Parim, mida mittepoliitikutest arvamusliidrid teha saavad, on toetada haldusreformi ettepanekuid, reformimeelseid poliitikuid ja erakondi. Mina seda tuge IRLi liikmena piisavalt tundnud ei ole.

Haldusreform pole imerohi, mis lahendaks kõik meie maaelu kitsaskohad, aga eeldus paljude probleemide lahendamisele ja jõukohasele valitsemisele on see küll. Eesti pole veel heaoluriik, kus olulisi ümberkorraldusi võib määramatusse tulevikku lükata. Väikese ja arenevana peame kiiremini astuma, et jõukamatele järele jõuda.

Helir-Valdor Seeder

Allikas: Eesti Ekspress 03. november 2011

Maarahvastiku osakaal, % muutus

Riik            1960 1970 1980 1990 2000 2010 1960-2010
Küpros        64,4 59,2 41,4   33,2 31,4   29,7    -34,7
Leedu         60,5  50,4 38,8   32,4 33      32,8     -27,7
Soome        61,9   49,7 40,2   38,6 38,9 36,1    -25,8
Portugal      65     61,2 57,2   52,1 45,6   39,3    -25,7
Slovakkia    66,5   58,9 48,4   43,5 43,7   43,2    -23,3
Holland      40,2    38,3 35,3   31,3 23,2   17,1    -23,1
Hispaania    43,4   34     27,2   24,6 23,7   22,6    -20,8
Sloveenia   71,8    63     52      49,6 49,2   52      -19,8
Kreeka       57,1   47,5   42,3   41,2   40,3   38,6   -18,5
Iirimaa      54,2   48,3   44,7   43,1   40,9   38,1 - 16,1
Prantsusmaa38,1 28,9 26,7   25,9   24,2    22,2 -15,9
Läti          47,1   39,3    32,9   30,7   31,9   31,8   -15,3
Tšehhi      40,5   35,6   24,8    24,8   26     26,5    -14
Taani        26,3 20,3    16,3    15,2   14,9   12,8    -13,5
Poola        52,1 47,9    41,9    38,7    38,3 38,8    -13,3
Luksemburg30,4 25,6   20       19,1    16,2 17,8    -12,6
Ungari       44,1   39,9   35,8     34,2   35,4   31,7   -12,4
Rootsi       27,5   19     16,9     16,9    16      15,3   -12,2
Eesti        42,5    35,1   30,3    28,9    30,6    30,5   -12
Inglismaa 21,6    22,9   12,1    11,3    10,6    9,9     -11,7
Itaalia       40,6   35,7   33,4   33,3    32,8    31,6    -9
Belgia       7,5     6,2    4,6      3,6      2,9      2,6     -4,9
Malta        9,9    10,3   10,2    9,6      7,6      5,3     -4,6
Austria     35,3   34,7 34,6    34,2     34,2    32,4    -2,9
Saksamaa 28,6   27,7  27,2    26,9     26,9    26,2    -2,4

Allikas: World Development Indicators (WDI), data.worldbank.org

Uus kalanduspoliitika tulekul

2011-09-10

Euroopa Liidu ühise kalanduspoliitika kõige üldisem eesmärk on elanike toidulauale kalatoomine nüüd ja alati, kauges tulevikus. Uus kalanduspoliitika hakkab kehtima 1. jaanuarist 2013. Juba 2015. aastaks tahetakse saavutada, et püütavate liikide populatsioonid taastatakse ja hoitakse maksimaalse saagi saamiseks vajalikul tasemel.

Suurim saak

Maksimaalne jätkusuutlik saagikus ongi vastse poliitika keskne termin ja tähendab suurimat saaki, mida võib merest välja püüda. Reformi kese on säästvus. Säästev kalapüük tähendab kalapüüki sellisel tasemel, mis ei ohusta kalavaru taastootmist ja võimaldab kaugemas tulevikus suuremaid saake.

Kalavaru jätkuv vähenemine viis järeldusteni, et alates 2002. aastast kehtiv ühtne kalanduspoliitika ei ole saavutanud oma eesmärke ja tuleb asendada uuega. Leiti, et senine poliitika ei keskendu küllaldaselt keskkonna-, majandusliku ja sotsiaalse kestlikkuse eesmärkidele, vastuvõtmatult kõrge on juba püütud kala vette tagasilaskmise tase (vette tagasi lastud kalad väga suures osas tegelikult hukkuvad).

Laevastiku liigse püügivõimsuse, ülepüügi, liiga suure väljapüügi ja püügikoguste halva järgimise tõttu on enamik kalavarust ülepüütud. Kalandussektoris on töö füüsiliselt raske ja madalalt tasustatud, rannikuäärsete kalapüügikogukondade olukord ebakindel.

Oluline erinevus lubatud kogupüügi ja säästva püügi taseme vahel kinnitab seda, et lühiajaliste probleemide lahendamisele pööratakse rohkem tähelepanu kui pikaajalisele kalandusele. Praktikas täiesti arusaadav: kalurid nõuavad kvoote, et majandada, ja kalandusametnikud tulevad neile vastu. Samal ajal kalavaru väheneb ja järjest kiiremini liigub kalandus lõpliku varisemise suunas, see tähendab meri püütakse kalast tühjaks ja varu ei taastu üldse või taastub väga aeglaselt.

Uue kalanduspoliitika eesmärgi täitmine - 2015. aastaks populatsiooni taastamine ja püük jätkusuutlikul tasemel - toob kaasa püügimahtude järsu vähendamise eelseisvatel aastatel vähemalt mõne kalaliigi puhul.

Kahtlen, kas näiteks angerja populatsiooni taastamine 2015. aastaks on üldse bioloogiliselt võimalik. Eestis püütava kalavaru kohta konkreetsed andmed minul praegu puuduvad, kuid neljapäeval kalandusametnike ja Ilona Jepsena (Euroopa Komisjoni Lääne- ja Põhjamere kalanduse üksuse juht) kohtumisel tundusid Eesti ametnikud olevat väga murelikud eesmärgi täitmise reaalsuse ja keerukuse pärast.

Loogiline dilemma. Ühest küljest, kui soovida täita kiiresti kalavaru taastamise eesmärki ja keelata püük täielikult näiteks kaheks aastaks, lõpetab pankrot kalandussektori tegevuse ja varu taastumisel pole kedagi enam merele ega külmhoonesse saata, rääkimata sotsiaalsetest krahhidest rannikupiirkondades.

Teisest küljest viib see, kui kala püütakse pikkade aastate jooksul rohkem, kui seda meres juurde kasvab, täiesti üheselt mere tühjaks püüdmiseni ja kõik sotsiaalmajanduslikud probleemid järgnevad niikuinii. Poliitikuid ja ametnikke ootavad väga keerulised tasakaalu otsingud keskkondlike, majanduslike ja sotsiaalsete aspektide vahel.

Reformi eesmärk

Idee poolest on uus ühine kalanduspoliitika kahtlemata õige ja eesmärgid üllad. Poliitika üldeesmärk on tagada püügi- ja vesiviljeluse kaudu pikaajalised soodsad keskkonnatingimused ning toetada toiduvaru kättesaadavust.

Samuti on poliitika siht kasutada mere bioloogilisi ja elusressursse viisil, mis taastaks ja hoiaks kalavaru maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel. Ühise kalanduspoliitika puhul rakendatakse kalavaru majandamisel ettevaatusprintsiipi ja ökosüsteemipõhist lähenemisviisi.

Reformi eesmärk on luua tingimused, mis võimaldavad parandada nii kalavaru kui kalanduse olukorda, samuti neid mõlemat toetava merekeskkonna seisundit. Ühisel kalanduspoliitikal on tohutu võime luua tingimused säästvale ja ökosüsteemiga arvestavale kalandusele, samuti varustada Euroopa elanikke kõrgekvaliteediliste tervislike kalatoodetega, luua hästi toimivaid rannikukogukondi, tulusaid kala tootvaid ja töötlevaid ettevõtteid, samuti huvipakkuvaid ja turvalisi töökohti.

Dokumentides antud kõige optimistlikumate hinnangute järgi suurendaks kalavaru kasutamine maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel seda umbes 70 protsenti. Saagid suureneksid üldiselt 17 protsenti, kasumimarginaali võiks korrutada kolmega, investeeringute tasuvus kasvaks kuus korda ja kalapüügisektori kogulisandväärtus 90 protsenti.

Praktilise poole pealt tuleks meelt jahutada: ootamine tuleb pikk, kuna kalavaru kosumiseks kulub hulk kalapõlvkondi. Tahaks ju loota, et aastaks 2020 ühise kalanduspoliitika elluviimise toel need inimlikud ja majanduslikud eesmärgid täituvad.

Poliitika elluviimist toetama luuakse 2011. aaasta lõpuks finantsmehhanism, mida saavad kasutada üksnes poliitikat ellu viivad piirkonnad, riigid ja ettevõtted. Koos ühise kalanduspoliitikaga on vastu võetud määrus kalandus- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta.

Komisjon on esitatud kolm teatist: esiteks ühise kalanduspoliitika reform, teiseks ühise kalanduspoliitika välise mõõtme kohta ja kolmandaks nõukogu 2002. aasta määrusest tulenevate aruandekohustuste kohta. Dokumendid annavad põhjaliku ülevaate vastse ühise kalanduspoliitika loomise eesmärkidest, põhimõtetest, problemaatikast ja tagamaadest, kokku umbes 160 leheküljel.

See artikkel ei suuda eelmainitud dokumentide sisu kuigivõrd avada, seetõttu võin need huvilistele saata elektronposti teel. Minu meiliaadress on annely.akkermann@riigikogu.ee. Samuti toimetan ühe prinditud koopia Pärnu keskraamatukogu lugemissaali.

Kes ikkagi kaitseb koduomanikke?

2011-07-25

Lõhkuda on alati kergem kui luua ja kritiseerida raskem kui teha. Poliitikas ei ole asjad teisiti, kuid aeg-ajalt väljub kriitika konstruktiivsuse piiridest ja muutub lahmimiseks, faktidega manipuleerimiseks ja hullemal juhul väljamõeldiste esitamiseks tõe pähe.

Koduomanike heaolu eest võitlemine on IRLi üks keskseid poliitikaid. Ja see on olnud edukas poliitika, sest miks muidu on opositsioon lausa tagajalgadele tõusnud, et katsuda meie ettepanekud ja teod maatasa tallata. Edu sünnitab paraku kadedust, ka poliitikas.

Sotsiaaldemokraat Rannar Vassiljev on maakonnalehtedes avaldanud arvamust, et IRL on vastupidiselt oma valimislubadusele suurim kodukulude tõstja. Ta püüab oma hinnangut põhjendada väitega, et rajatav uus põlevkivikatel tõstab elektri toasooja hinda. Aga see pole nii. Ei ole mingit alust väita, nagu hakkaks riik doteerima põlevkivielektrit taastuvenergia tasudest laekuva raha abil. Teatavasti makstakse taastuvenergia toetusi üksnes juhul, kui toimub sooja ja elektri koostootmine. Isegi juhul, kui loodavas põlevkivikatlas hakatakse põletama lisaks põlevkivile ka biomassi, ei tähenda see veel, et tegemist oleks taastuvenergia tootmisega.

Kui katel toodab elektrit, siis ta taastuvenergia toetust ei saa - see on Eestis kehtivate seadustega nii paika pandud ning mõistlik oleks end sellega kurssi viia.

Uute põlevkivikatelde loomisega elektri hind tarbija jaoks ei tõuse. Tõsi on see, et üleminek elektri vabaturule seisab tarbijatel 2013. aastal ees elektri hinna tõus, kuid see ei puutu kõnealustesse kateldesse.

Samuti ei ole adekvaatne väide, nagu ei tasuks loodav põlevkatel end majanduslikult ära. Majanduses ja elus üldse tuleb ette ootamatusi, tehakse valearvestusi, kuid praegu ei ole alust kinnitada, et uued elektrijaamad ei tasu end ära. Ilma ei saa midagi ja on loomulik, et nii Eesti Energia kui majandus- ja kommunikatsiooniministeerium töötavad positiivse tulemuse nimel. Uute põlevkivijaamade investeeringu tasuvusaeg peaks olema samal tasemel, mis teevad erainvestorid vabaturu tingimustes. Selles suunas riik ka liigub.

Loomulikult sõltub põlevkivielektri konkurentsivõime elektrituru üldisest seisust ja Euroopa Liidu kliimapoliitikast, aga seda mitte ainult Eestis, vaid terves Euroopa Liidus. Tänast elektriturgu vaadates on täiesti absurdne väita, et põlevkivijaamadesse investeerimine ei ole pikemas perspektiivis tasuv.

Nüüd kodukuludest. Keerutamise asemel tooksin välja mõned faktid, millest igaüks tehku omad järeldused.Sotsiaaaldemokraadid hääletasid Riigikogus vastu seaduseelnõule, millega kaotatakse kodualune maamaks. Sotsiaaldemokraadid propageerivad Eestis ideed kehtestada kinnisvaramaks, mis oleks lisakoormis koduomanikele.

Aasta tagasi jätsid sotsiaaldemokraadid hääletamata monopolide ohjeldamise seaduse poolt, mis tagab, et monopoolsed ettevõtted ei saa kehtestada ebamõistlikult kõrgeid hindu.

Tänaseks on kodualuse maamaksu kaotamine otsustatud, monopolide vastane seadus jõustunud ja võime olla kindlad, et praeguse valitsuskoalitsiooni ajal kinnisvaramaksu Eestis ei kehtestata. Kuidas on võimalik selle valguses öelda, et IRL on hoopis suurim kodukulude kasvataja?

Iga majanduslikult mõelda suutev inimene saab aru, et teatud hinnatõusud on vajalikud ja katsed poliitilistel eesmärkidel turgu reguleerida lõppevad läbikukkumisega. Sestap tuleb vahet teha põhjendatud ja põhjendamatul hinnatõusul. IRL ei ole vastu sellele, kui monopolid hinda soovivad tõsta, aga sellisel juhul peavad hinnatõusutaotlused olema põhjendatud.

Poliitikute asi ei ole hindu reguleerida, vaid anda vastavale ametkonnale võimalus tarbijaid monopolide omavoli eest kaitsta. Monopoolsete ettevõtete puhul teostab järelevalvet konkurentsiamet, kes kontrollib, kas tehtavad kulud on põhjendatud ning kas tulu ei ületa lubatud kapitali tootluse määra.

On näha, et teostatav järelevalve toimib. Elektri hind on konkurentsiameti järelevalve all viimasel ajal mitte tõusnud, vaid langenud. Keskkonnatasude osa vähenemise tõttu odavnes elekter 2009. aastal lõpptarbijale üle 3 protsendi.

Kindlasti on aga palju peresid, kellel on sellegi poolest raske. Selleks jätkub kodutoetuse maksmine lasterikastele peredele. Programmi raames on viimasel neljal aastal saanud toetust lasterikkad pered, kus kasvab kokku ligi 6000 last. Programmi eesmärk on aidata väikese sissetulekuga lasterikkaid peresid oma elamistingimuste parandamisel.

Oleme teinud pingutusi elamute soojustamise programmi arendamisel ja avardamisel. Alates eelmise aasta septembrist on sihtasutus Kredex andnud renoveerimistoetusi 115 korterelamule. Praegu käib töö renoveerimistoetuste süsteemi atraktiivsemaks muutmiseks, et korteriühistud seda rohkem kasutaksid. Seda selleks, et läbi energiasäästu kodukulusid vähendada.

Intervjuu: muret teeb inimeste suhtumine keskkonda

2011-03-04

IRL: muret teeb inimeste suhtumine keskkonda

•• Helir-Valdor Seeder, IRL-i valimisprogramm lubab täies mahus neljarajaliseks ehitada Tallinna-Tartu, Tallinna-Narva ja Tallinna-Pärnu maantee. Mis ajaks te selle kõik valmis saate?

Teeme seda jupikaupa. Kindlasti tuleb neljarajaline tee valmis ehitada Koseni. Aga aastaarvu, mis ajaks kõik valmis on, te minu käest ei saa. Öelda, et kõik need teed peavad neljarajalised olema teatud ajaks, näiteks aastaks 2040, ei ole tõsiselt võetav. Mõistlik on arendada neid lõikude kaupa, arvestades liiklustihedust.

•• Mis on Eesti olulisim keskkonnaprobleem?

Pole ühte suurt kindlat probleemi, mis oleks kõigi hädade alus. Enim muret teeb inimeste suhtumine. Me ei hinda puhast keskkonda piisavalt - see seisneb nii hoolimatus suhtumises jäätmete sorteerimisse kui ka selles, et lõputult palju sõidetakse mõttetuid sõite individuaal-autodega.

•• Kritiseerite mõttetuid auto-sõite, aga tahate ometi investeerida üüratult raha maanteedesse?

Mitte ainult. Peame oluliseks ka raudteeliikluse arendamist. Ka Rail Baltica projekti.

•• Kas Rail Baltica võiks kulgeda läbi Tartu või Pärnu?

Reaalseks peame Tartut, aga otsus tuleb langetada koostöös lõunanaabriga.

Postimees kirjutas äsja ideest taastada Haapsalu raudtee. Kas see ei ole kilplaslik: mõne aasta eest lasti raudtee üles võtta ja vanarauaks müüa, nüüd räägitakse taastamisest?

Selle kohta peaks küsima Reformierakonnalt. IRL ei ole otsustanud raudteed erastada ja seejärel tagasi osta. Aga jah, infrastruktuuripoliitika peab olema järjepidev. Vastandlikud otsused ei ole eriti kasulikud.

•• Kas Haapsalu raudtee oleks mõttekas taastada? Teie erakonnakaaslane Tõnis Palts räägib sellest.

Paljud inimesed erakonnas mõtlevad iseseisvalt. Aga otsus peab tuginema põhjalikul ana-lüüsil ja olema kooskõlas rahaliste võimalustega.

•• Kas raudtee ülesvõtmiseks võimaluse loomine tugines põhjalikule analüüsile?

Miks te seda minult küsite? Ju tol ajal ei olnud raudtee haldamine ja hooldamine omanikule jõukohane. Selliseid lõike on veel, Pärnu-Mõisaküla on ju samamoodi üles võetud.

•• Sotsid tahaksid minna täielikult üle taastuvenergiale. Mida teie sellest arvate?

Meie nii resoluutsed ei ole. Peame edasi arendama põlevkivi-energeetikat. Ma ei usu, et taastuvenergiaga on mõistlik tagada sada protsenti vajadusest.

•• Lääne-Euroopas pannakse seisma uute kivisöejaamade ehitusi. Kas 2050. aastal tehakse Eestis veel elektrit põlevkivist?

Ma ei arva, et nii suures mahus. Aga lähikümnenditel on põlevkivielekter siiski konkurentsi- ja eluvõimeline.

•• Kas teie usute inimese põhjustatud kliimasoojenemisse?

(Naerab.) Minus valitseb selles küsimuses meeltesegadus. Olen lugenud eri ekspertide, teadlaste arvamusi ja polegi aru saanud, kas kliima soojeneb, jaheneb või toimub tsükliline areng.

•• Valijakompassis ütleb IRL, et toetab Eesti tuumajaama. Miks?

Nii see päris ei ole. Selle teemaga peaks tegelema, uurima võimalusi rahvusvahelises koostöös.

•• Kas teid põllumajandusministrina rõõmustab toidukaupade hinna tõus?

Ei. Viimastel aastatel on toidu hinnad tugevalt kõikunud. Aastal 2007 tõusid, 2008 ja 2009 langesid, nüüd on taas tõusnud. Põllumees selle üle ei rõõmusta, sest ta teab, et järsule tõusule järgneb järsk langus. Põllumees vajab stabiilsust ja pikaajalisi lepinguid. Kui teravilja hinnad on laes, on raskes seisus sea- ja linnuliha tootjad. Hetkeline hinnatõus põllumeest rõõmsaks ei tee.

•• Kaua see hinnatõus veel jätkub?

Eelmine põllumajandusaasta oli halb. Kui nüüd tuleb soodne aasta, siis langevad teravilja ja seeläbi ka teised toidu hinnad. Aga pikas perspektiivis hinnad tõusevad. Rahvaarv Maal kasvab. Aasias tõuseb elatustase - taimse toidu asemel süüakse rohkem piima, võid, liha, mune. Ka põllumajandustootmiseks sobiv maa väheneb maailmas kõrbestumise tagajärjel. Eestis on põllumajandusmaa kogus küll kasvanud. Aastal 2004 oli seda natuke üle 800 000 hektari, tänaseks juba 870 000 hektarit.

Sügisesed pargimõtted

2010-11-16

Sügis muudab Tartu pargid, parkmetsad ja aiad värvikirevaks ja ligitõmbavaks. Kerge härmatise all uhkeldab hiline roos, lumemarjapõõsa maani ripnevad oksad valendavad kaugele. Värvilise vaiba sahin jalge all kutsub lapsi ennast lehehunnikusse viskama.

Kortermajade piirkonna vähestest kastanipuudest käib iga päev üle mitu jõmpsikaparve, kes koolitöö tarbeks või oma lõbuks meremiini meenutavaid kastanivilju urgitsevad. Ja kui mõni vili neist juhuslikult maha jääb, ei häbene ka soliidne möödakäija mõnusat mügerikku tasku pista.

Unistused ja tõelus

Tartu haljasalade värvikirevus on kahjuks lühiajaline ja valdav on ühetaoline, tõsi, rahustav roheline värv. Varakevadine rohelus on porisest sügisest ja heitlikust talvest tüdinenud linlasele iseenesest värskendav. Aga siis, kui ümbruskonna aasadel ja niitudel õilmitseb suvelillede ergas vaip, otsib silm linnaski suuremat värvikirevust. Paraku jagub seda mitmekesisust, mida isegi meie laiuskraadi linnahaljastus mujal pakub, tartlastele vähe.

Tartu haljasalad pole aastakümnete jooksul huvi pakkunud ainult «tarbijatele», s.o linlastele, spetsialistidele, dendroloogidele, haljastusarhitektidele ning aednikele. Nende üle on arutlenud paljud avaliku elu tegelased: meenuvad minu õpetaja professor Viktor Masing, kirjamees Jaan Kaplinski, kunstiteadlane Enriko Talvistu jt.

Nende mõte ja soov on olnud otsida teid Tartu haljastuse atraktiivsemaks, mitmekesisemaks, haldamise mõttes odavamaks muutmiseks.

Valimiste eel on lubatud igasuguseid asju, võimalikke ja võimatuid, näiteks Euroopa parimat linnakeskkonda.

Muidugi võivad meie linnaisad unistada millestki sellisest, mida on teinud näiteks Pariisi linnavõimud. Pikkinud pargid ja aiad täis kannasid ja teisi lõunamaiseid taimi, toonud varem kasvuhoonetes peidus olnud potipalmid õhu kätte Luksemburgi aeda või improviseeritud plaažile Seine'i kaldapealsel jms. Loonud parasvöötme laiuskraadidel Vahemere meeleolu.

Põlgamata suuri ideid ja eesmärke, tundub esiotsa meile jõukohane siiski pigem selle liigirikkuse taastamine, mis kunagi oli nüüdseks linnaparkideks muutunud endistes mõisaparkides. Ja siis, kui oleme loonud sellise mitmekesise elukeskkonna, võime püüelda juba Euroopa parima poole.

Kolm korda asukoht

Kinnisvaraäriga tegelevad asjatundjad lubavad vahel väikese lihtsustuse ja ütlevad, et kinnisvara hinna määravad ainult kolm tegurit. Esiteks asukoht, teiseks asukoht ja kolmandaks asukoht.

Need kolm asukohta panevad tõesti palju asju paika - asukoht keskuse suhtes, asukoht infrastruktuuri ja teiste elukohtade suhtes ning asukoht looduslikus mõttes. Vastupandamatu kihk sunnib jõukat omanikku kas või seadust rikkudes trügima veekogu ligidusse. Vesi ongi see esimene asukoha väärtuse ja hinna määraja.

Tartus on vesi eelkõige Emajõgi. Emajõe orust hoidsid elamuehitajad kuni viimase ajani ettevaatlikult eemale (Supilinn välja arvatud). Tänapäeval kerkib sinna järjest uusi elamurühmi.

Kevadine üleujutus võis huvi jõelähedase elukoha vastu vähendada, kuid veebilehtedele järjest ilmuvad müügipakkumised uutes jõeäärsetes asumites tõendavad, et arendajad pole usku Emajõe lammi kui mõnusa elukoha ja kalli kinnisvara suhtes kaotanud.

Teine oluline elamu või krundi hinna kujundaja on roheala - mets, park või haljasala. Park on klassikaliste linnasotsioloogia uuringute järgi teine eelistatud naabruskond eluasemele.

Internetiavarustest võib leida info, et avalike haljasalade läheduses elab 88 protsenti tartlastest (TPM 09.04). See fakt on mõneti üllatav, võib öelda, et uskumatu. Kuidas saavad pargid ja haljasalad (394,8 ha, 10 protsenti linna territooriumist) olla meil nii osavalt paigutatud, et lausa 88 protsenti linlastest nende naabrusesse elama mahub?

Olgu selle statistikaga kuidas on. Haritud lehelugeja teab, et statistika on üks kolmest kõige enam levinud vale liigist. Keskendume pigem pargile kui taimede kodule.

Viimased kakskümmend aastat on järsult muutnud haljastusturgu. Vanad «tegijad» (Luua ja Tartu puukool, Kurista aiand), kus keskenduti kohalikele oludele sobivate puude, põõsaste ja taimede istikute kasvatamisele, on uutele ruumi teinud. Hollandis, Saksamaal ja mujal kasvatatud taimede maaletoojatele.

Nende nomenklatuuris on hulk meie omast pehmemasse kliimasse sobivaid isendeid. Nii vahetavadki põllupealsete uusarenduste omanikud järjekindlalt igal kevadel välja talvekülma või kevadpäikese kahjustatud istikuid. Ja maaletoojatele jätkub niimoodi rõõmu kauemaks. Avalike haljasalade omanikud, omavalitsused, on sellest lõbusast mängust õnneks suurel määral kõrvale jäänud.

Rohkem ilu

Haljasaladel on uuenenud üheaastaste lillede valik, kuid püsilillede, põõsaste ja puude loetelu laieneb visalt. Kindlasti on Tartus palju neid inimesi, kelle arvates on linna haljastusega kõik korras. Aga siis peame küsima, miks on Emajõe kaldapealse parkides nii vähe jalutajaid?

Miks on majadevaheliste haljasalade mängunurkades nii vähe pisipõnne?

Miks Annemõisa pargi alleed, ühed Tartu kauneimad, pakuvad suurt rõõmu Annelinna kalameestele (puudealusest pinnasest kõdunevate lehtede alt võib peaaegu aasta läbi kaevata ussikesi), aga ei huvita jalutajaid, emasid, sportlasi ja teisi?

Linnahaljastus nõuab raha. Aga rahast võib-olla isegi rohkem aega. Et taimed kasvaksid, kohaneksid, moodustaksid ansambleid. Ja kui praegu raekojas istuv linnapea tõsimeeli tahab, et Tartu elukeskkond muutuks tema eluajal linlikult tänapäevaseks, tuleb muude tähtsate asjade kõrval pisut tähelepanu pöörata ka haljastusele.

Et pargid poleks talvel kurvalt raagus, vaid igihaljad puud ja põõsad lisaksid rõõmsat rohelust. Et kunagi kümnendite eest joodikute peletamiseks maha raiutud põõsad leiaksid tagasitee haljasaladele. Et mitu korda suve jooksul asendatavate üheaastaste lillede kõrval oleks ka aastaid õilmitsevaid püsililli.

Sest kõik need, igihaljad taimed, põõsad ja püsililled muudavad haljastuse ilmelt mitmekesisemaks ja samas rajamiskuludelt suhteliselt odavamaks. Tõsi, hooldamise küll pisut keerulisemaks ja kallimaks.
Aga ega Euroopa parimat elukeskkonda päris ilma kulutusteta saa.

Põldur kui kaitsja

2010-09-03

Põllumajandust on süüdistatud keskkonna reostamises. Väetiste ja mürkide kasutamine, muldade kurnamine, floora ja fauna hävitamine, leviv hais ja müra on põllumajanduse mainet aastast aastasse kahjustanud.

Seevastu on põllumeeste leerist kostnud nurinat "absurdsete" ja "tootmist pärssivate" keskkonnanõuete üle. Vahel arvatakse isegi, et eluslooduse häving Eestit ei puuduta, sest siin on metsi ja niitusid palju. Nii ongi ühed suhtunud põllumeestesse kui keskkonna kahjustajatesse, teised aga looduskaitsjatesse kui põllumajandustootmise takistajatesse.

Hävitada või kaitsta

Tegelikkus ei ole kaugeltki nii mustvalge. Maaharijad ja loomakasvatajad ei saa kuidagi läbi ökosüsteemi toimimise põhimõtteid eirates, nii nagu ei saa looduslikku mitmekesisust tagada üksnes range looduskaitse kaudu. Aärmusliku suhtumise vilju võib näha kõikjal maailmas: kõrbeks muutunud alad ühelt poolt, teisalt võssa kasvanud ja soostunud teeperved ning kaldapealsed. Mõlemad nähtused on hukatuslikud nii looduslikule mitmekesisusele kui maaviljelusele.

Põllumajandus võib keskkonda hävitada, aga ka kaitsta. Seepärast on keskkonna säilitamine nii Eesti kui EL-i põllumajanduspoliitika prioriteet. Põllumajandusliku keskkonnatoetuse rahastamine hõlmab suurima osa (50%) Eesti maaelu arengukava eelarvest.

Põllumajanduses kasutatavad loodusvarad - muld, õhk ja vesi - peavad säilima ka tulevastele põlvedele. Võib muidugi väita, et Eesti taimestik ja loomastik on võrreldes suurema osa Euroopaga väga mitmekesine ning Brüsselist tulevad keskkonnanõuded on siinsetes oludes kohatud. Aga ometi on Eesti põllumehed varmad kasutama võimalust taotleda keskkonnasõbraliku majandamise toetust, mis aga eeldab, et kasutatakse keskkonnasõbralikke majandamisviise ning kaitstakse bioloogilist mitmekesisust.

Põlluservadesse mitmeliigiliste püsitaimeribade jätmise nõue keskkonnasõbraliku majandamise toetuse taotlemisel on jäänud paljudele arusaamatuks. Paljude Euroopa teadlaste arvates soodustatakse ribadega ökosüsteemi edukat toimimist. Putukatele ja parasitoididule luuakse soodne elukeskkond ning selle tulemusena väheneb taimekaitsevahendite kasutamise vajadus ning tolmeldamise kaudu suureneb saak.

Põlluservade nõue kehtib vaid suurte põllumassiivide puhul avalikult kasutatava tee ääres, kui puudub mõni muu seda asendav maastikuelement nagu kraav, hekk või kiviaed. Nõude täitmisega kaasneb ka taimekaitsevahendite kasutamise piiramine. Aga oluline on siin rõhutada, et seda nõuet peavad täitma üksnes need põllumehed, kes taotlevad keskkonnasõbraliku majandamise toetust.

Enam kui toidu tootja

Aga miks just selline nõue? Kui väidame, et meie looduslik keskkond ei vaja täiendavaid võtteid mitmekesisuse säilitamisel, siis väidab Euroopa Komisjon, et Eesti ei vaja ka sellist toetust. Seetõttu on täiendavate nõuete rakendamine toetuse saamiseks vältimatu.

Püsitaimestikuga ribade jätmine põlluservadesse on Eesti oludes üks sobivamaid võtteid, mida on põllumeestel kergem rakendada kui näiteks ribade või lappide rajamist põllu keskele või kraavide kaevamist ja hekkide istutamist.

Keskkonnahoiuga seotud toetusmeetmed on sisuliselt sotsiaalne leping, millega ostab ühiskond põllumeestelt jätkusuutliku arengu tagamiseks vajalikku teenust. Seetõttu on põllumajanduspoliitika ja toetuste oluline eesmärk edendada keskkonnasõbralike põllumajanduspraktikate kasutamist ning hüvitada põllumeestele keskkonnanõuete järgmise tõttu saamata jäänud tulu ja lisakulu.

Suurem huvi ökosüsteemi ja elurikkuse teemade vastu soodustab kindlasti keskkonnasõbralike majandamisviiside viljelemist. Samuti aitab see parandada põllumajanduse mainet ühiskonnas ning näidata põldureid avalikkusele enamana kui üksnes toidutoorme tootjatena - keskkonnakaitsjate, kultuurmaastike kujundajate ning traditsioonide säilitajatena.

Katastroofikuu

2010-05-06

Aprill oli pea täiemõõduline katastroofikuu. Hakatuseks metrooplahvatused Moskvas, siis võimuvahetus Kõrgõztanis koos sinna juurde kuulunud veresaunaga. Aga see oli alles algus. Poola riigi juhtkond hukkus Smolenski lennuõnnetuses ja Islandi vulkaanitolmu pärast ei jõudnud paljud riigipead nädal hiljem president Kaczynski matustele. Poola leinašokk Katõni mälestuskuul oli uskumatu. Sealt edasi sai Euroopa umbes nädala jooksul katsetada harjumatut ilmakorda, kui lennukid ei lenda.

Geopoliitiliste üllatuste ahelat jätkas Ukraina uue presidendi Janukovitši oodatust kiirem langemine Venemaa haardesse. Energialepped ja Vene laevastiku pikaajaline jätkamine Sevastoopolis tõi Ukraina lõhestatuse väga tugevalt esile. Ka Kõrgõztani võimuvahetus tähendas Venemaa mõju suurenemist - ükskõik, mida me ka arvame kukutatud ebademokraatlikust president Bakijevist. Kreeka finantskriis omakorda püüdis kõigutada eurotsooni rahanduse aluseid.

Kuid kõige hullem ja aeglast hukutavat mõju eviv katastroof on Mehhiko lahe naftareostus. See paneb mõtlema, kui ulatuslikult võib meie elukeskkonda kahjustada kas inimtekkeline või tehnoloogiline õnnetus. Kõrvalt vaadates paistab planeet Maad kattev elukooslus ja selle juhtiv osa ehk inimkond silma üsna suure enesehävitusvõimega.

See katastroofirida kangastus mulle eriti selgelt lugedes Lauri Vahtre uut romaani „Torm". Ei hakkagi siin süžeed rohkem ümber jutustama, kui et siingi läheb jama lahti Ameerika Ühendriikide lõunarannikul ja Mehhiko lahe kandis. Seda piirkonda tabab mitu viienda kategooria orkaani ja nii jubeda vahendiga surutakse maadligi Kuuba diktatuur.

Vahtre väga head raamatut ilmestavad peategelase pöörased seiklused katastroofijärgses maailmas. Veel enam väärib aga tähelepanu see, kuidas autor näitab kaasaegse maailma inimlikku ja tehnoloogilist haprust. Lakkavad toimimast arvuti- ja mobiilside ning sajad igapäevased mugavused, millega inimesed on harjunud. Ühed hukkuvad rusude all, aga teised lähevad muutunud ja harjumatus maailmas hulluks. Koos elukeskkonna ja tehnoloogiate kokkuvarisemisega murdub kergesti ka see inimlikkuse piir, mida me oma „kõrgelt arenenud tsivilisatsioonis" nii loomulikuks peame.

Küsimus on selles, kuivõrd me oskame meid seiravatest suurematest ja väiksematest õnnetustest ja ohumärkidest õigeid järeldusi teha.

Kommenteeri siin

Pandipakend on monopol, mis tuleb lõhkuda

2010-01-21

Tutvustaksin asja, mis on meedias tulistatud auklikuks enne, kui seda on nähtudki. Kusjuures on tulistatud nimelt seadusemuudatuse ideed, mitte sisulisi üksikasju.

Juba on suudetud tekitada arvamus, et muudatuse vastu on lai üldsus, loodusesõbrad ja riigikogu suur enamus - ühesõnaga viimane kui üks.
Niisiis võib pooltolemise põhjus olla üksnes kas rumalus või omakasu. Parem muidugi viimane. Ja ole lahke, ilmubki lehenupp, milles teatatakse, et ettevõtja Toomas Tõnistele on määratud pakendikäitlemise seaduse rikkumise eest trahv. Mistõttu ta nüüd tulebki välja senise süsteemi vastu suunatud seadusemuudatusega. Kättemaksuks saadud trahvi vastu, mis oli 600 000 krooni... ei eksisin, 60 000 krooni... ei, ikka eksisin, mis ta siis õieti oligi?... Aa - kuussada krooni! Eks ole, lööb ikka jalust maha ja paneb tegutsema küll...

Niisiis ongi põhjus leitud, nüüd tuleb ette tuua veel need hullud tagajärjed, mida seadusemuudatus põhjustaks. Esiteks täituvad meie puhtaks saanud metsaalused ja teeveered päästmatult taas pakendiprahiga. Teiseks on kohustuslik pandipakendisüsteem meil nii juurdunud, et seda vabatahtlikuks muutes kukuks ta kokku. Kolmandaks, meil on nii nagu kogu Euroopas tavaks. Ja kirjatabki Tartu mees Tarmo Noop 12. kuupäeva Postimehes sõna-sõnalt: „Inimesed, kes istuvad riigikogu keskkonnakomisjonis, peaksid endale selgelt aru andma, millised süsteemid maailmas toimivad ja kuidas on võimalik Euroopa Liidu kehtestatud norme täita."

Euroopas pole sellist tava
Väga hea nõuanne, vaatame siis, kuidas Euroopas neid taaraasju aetakse. Kuidas see eesrindlik kohustuslik pandipakendi süsteem on üleeuroopaliselt juurdunud. Ja mis me näeme? Näeme seda, et miskipärast on see juurdunud kõigest kuues riigis - Taanis, Soomes, Rootsis, Saksamaal, Hollandis ja Eestis. Ehk viies väga kauase ja väga kõrge kodanikukultuuriga maal. Ja nende kõrval siis veel riigis, mille kodanikukultuuri võis alles eile väljendada kolme sõnaga: a nam vsjoravno!

Aga kõigis ülejäänud maades, mille pakendikultuuri Tarmo Noop soovitas tundma õppida, pole pandipakenditest lõhnagi.
Euroopa Pakendi- ja Keskkonnaorganisatsioon ütleb oma soovituses sõna-sõnalt, et ta on „ühekordse kasutusega joogipakendite pandisüsteemi vastu".

Ja ta toob neis kuues riigis toimiva süsteemi puudustena välja järgmised: pandipakendid moodustavad vaid väikese osa kõigist kogutud pakenditest; pandisüsteemiga suunatakse joogipakendid olemasolevatest kogumissüsteemidest kõrvale; 85-95% tekkivast prügist ei ole seotud jookidega; kahe eraldi kogumissüsteemi puhul tekib arvestatav majanduslik kahju; tarbijad maksavad toote eest kõrgemat hinda;
kõnealune poliitika tõkestab kaubandust ja seega Euroopa ühtse turu loomist; tootjad peavad toime tulema sellest tulenevate konkurentsimoonutustega.

Ning sama organ lisab ainsa mööndusena:
„Euroopa Liidu õigus lubab liikmesriikidel kasutada kohustuslikku pandisüsteemi vaid siis, kui on võimalik tõendada, et see on vajalik keskkonnakaitse põhjustel..."

Eks ole, ja kohe kõlabki praeguse süsteemi kaitsjate ühiskoorilt: no seda me ju räägimegi, see ongi see põhjus! Looduse reostamine!
Ma ise, nagu paljud teistki, osalesin kuulsal puhastusaktsioonil „Teeme ära!" Ja mis kraami me seal üle rinna tõstsime? Kas õlle- ja limonaadipudeleid? Ei, ikka autokumme, mööblit, ehitusprahti, kodumasinaid, jalanõusid, metalli, akusid, õlinõusid ja mida kõike veel. Kusjuures koguses ja mahus, mille kõrval joogipakendeid mainida oleks isegi naeruväärt.

Käitlemistasu pudeli hinnaga võrdne
Ning loemegi nüüd Euroopa Pakendiorganisatsiooni möönduslause ilusasti lõpuni: „...kui on võimalik tõendada, et see on vajalik keskkonnakaitse põhjustel, kuid isegi sel juhul ei või õigusaktid minna kaugemale taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalikust."
Sõna-sõnalt: ei või minna kaugemale! Aga meil? Meil tahetakse minna niikaugele, et väidetakse: pandipakendisüsteemist loobumine tooks kaasa k o g u looduse prahistamise.

Niipalju loodusest. Nüüd majanduslikust poolest, õigemini selle üle ironiseerimisest.
Ülestunnistus pandipakendisüsteemi enda suust. Saksamaal vastava süsteemi käitaja möönab, et kulu ühe kogutud pandipakendi kohta on kolm korda suurem kui ühe majapidamistest kogutud pakendi kohta. Põhjuseks on mõistagi suuremad käitlemiskulud.
Värska Vesi kinnitab, et pudeli käitlemistasu on pea sama suur kui tooriku enda hind. Kõlab absurdselt, kuid on paraku tõsi.
Saadagu aru, jutt käib monopoolsest seisundist, ei millestki muust. Kui nelja aastaga on mingi hind tõusnud 10 sendilt 47 sendini ehk 470%, kuulge, praegusel ajal oleks see iga ärimehe unistus. Ta mõistab, et selline äri on võimalik ainult monopolil. Aga just 470% on tõusnud 2005. aastal käivitunud süsteemi käitlustasu.

Kapitalistlik monopol ei erine sisuliselt komparteist. Mõlemal on oma ühiskonnas nii võim kui vägi. Vaba ühiskond võib sallida küll kompartei olemasolu, sest ta pole ohtlik, sest seal pole tal võimu, monopoli aga vaba ühiskond sallida ei saa, sest tema võim on tõeliselt ohtlik.
Meie muudatusettepaneku sisuks on monopoli lõhkumine. Paralleelse võimaluse pakkumine. Mis oleks odavam, kuid teeks ära sama töö.
Mäletate, missugune oli olukord Paunvere ülikonnaturul? Eks ole, papa Kiir koos poegadega tegi kõige lõhkisema sabaga pintsakuid. Tal oli oma nõelaametis monopoolne seisund. Ainult temalt ja ainult tema öeldud hinnaga. Võta või jäta! Kuid siis tulid alevisse kaks õde, kes hakkasid tegema täpselt sama tööd, kuid märksa odavama tasu eest. Tekkis konkurents, Kiirte monopol sattus löögi alla. Ja kogu Kiirte kamp kargas õdedele kallale, süüdistades neid kõigis pattudes. Just nii käitubki iga monopol.

Lõpuks, mida siis joogipakenditena kogutakse? Mis on taaskasutuspakend? Loogiliselt võttes peaks olema see, mille sisse villitakse uus jook.
Vale vastus. Tagatisraha süsteemi eesmärk peaks olema pakendi ringluses hoidmine, kuid tegelikult kogutakse põhiliselt ühekordse kasutusega pakendeid ehk teiste sõnadega kraami, millest toodetakse prügi. On siis mõtet koguda üht ja sama prügi kahe erineva kogumissüsteemi kaudu, ainult et ühe puhul läheb prügi kallimaks maksma.

Sest tagatisrahasüsteem ei võimalda koguda klaaspurke, toiduõlipudeleid, äädikapudeleid, ning lööb lahku eri alkoholisisaldusega jookide pudelid. Klaasist õlle- ja limonaadipudelid moodustavad pandipakendiringluses ainult mingi osa. Lõpuks, süsteemis, mis on üles ehitatud rahalisele kompenseerimisele, leidub alati võimalusi pettusteks. Võib tuua ka näiteid, kuid ei maksaks kahelda, nutikaid leidub alati.

Viljandi rand vajab hoolivat suhtumist

2009-09-18

Kujundame Viljandi järve ümbruse atraktiivseks sportimis- ja vaba aja veetmise paigaks! Toome inimesed Viljandi randa!

Umbes säärases sõnastuses lubadusi on andnud juba peaaegu 15 aasta jooksul kõik valimistel kandideerijad. Järeldus on lihtne: laulusalmides kuulsaks saanud Viljandi järv on kõigile tähtis.

Ülevalt lossimägedest või Tartu mäelt vaadates tundubki, et kõik liigub õiges suunas: rajatud on uus sõudeelling, spordiväljakud rohetavad, Kosti silla juurest on võsa koristatud. Kahjuks on positiivne mulje petlik. Kohapeal selgub, et randa on viimase viie majanduslikult rammusa aasta jooksul kõigest mõni kiik ja pink juurde ilmunud ning vanad karussellid on liikuma saadud.

Käin suviti alatasa Viljandi järve ääres: kultuuri- ja spordiüritustel, aga ka perega ujumas. Kui eelmisel aastal tundsin koos teiste vanamuusika festivali avamisele tulnutega häbi, et muusika- ja tulemängu pidi jälgima järvest välja tiritud veekasvuhunnikute vahel, siis tänavu oli «tipphetk» suve kõige kuumematel päevadel perega lastebasseinis sulistamine - ujuda oli seal keeruline, sest kasvud põimusid ümber jalgade.

Septembri esimestel päevadel võtsin kaasa fotoaparaadi ja jalutasin veel korra rannas ringi. Olukord oli õige pisut muutunud: kuivanud taimede hunnik, mis suvitushooaja kõige kaunimatel päevadel lastebasseini (!) ees liival vedeles, oli ära koristatud (mujal rannas olid need ikka alles) ning lastebasseini paremast nurgast olid veekasvud niidetud ja tänu sellele ei olnud liival enam nii palju partide väljaheiteid.

Mida ma oma fotodega öelda tahan?

Mudane ja kinni kasvama hakanud järv, lagunev endine Kalevi spordibaas, tühermaa kunagise Vikerkaare restorani asemel ja poolenisti remonditud staadion (puuduvad valgustus ja abiruumid ning katus varjab vihma eest vaid kahte viimast rida) vajavad tõepoolest miljonilisi investeeringuid. Selleks aga, et saaksime olemasolevatki nautida, on tarvis kõigest tähelepanelikku silma ja hoolivat suhtumist. Mõned lauad ja naelad, koorem mulda ja liiva, värske värv ja natuke tööd ei tohiks linnale ületamatu olla.

Piltidelt nähtav allakäik on olnud pikaajaline, seda peatada saaks aga nädalaga.

Mida arvata riigimetsamaa müümisest?

2009-06-17

Valitsuse plaan riigi omandis olevat metsamaad müüa on tekitanud Eestimaal emotsioonide tormi. Millest jutt käib, sellest küll enamasti selget ülevaade! pole, aga igaks juhuks tuleb vastu olla. Ka ts urne siis asjasse selgust luua niipalju, kui seda hetkel võimalik teha. Kõigepealt tuleb aru saada sellest, et riik ei kavalse müüma hakata ühtegi hektarit RMK majandada olevatest nn. põlistest riigimetsadest. Nüüd vaatame metsaregistrist, kelle käes ja millises kasutuses metsamaa Eestis täna on. RMK majandab ligikaudu 815 000 hektarit metsa. Erametsamaad on Eestimaal 935 000 hektarit.

Metsamaaga kinnistuid on Eestis iile 68 000. 394 000 hektarit on aga sellist metsamaad, mis on metsamajandamisest ,,väljas". See maa on küll jätkuvalt riigi omandis, aga ei pea seal olema tingimata. Sellest maast tulebki müügikõlbulikkc tükke otsida.

Pigem võiks küsida, miks seda siiani pole tehtud. Üks müügieelne argument on olnud vajadus sellel maal kõigepealt läbi viia looduskaitseline ja pärandkultuuriobjekte puudutav inventuur. Ideaalis võiks see nii olla, aga paraku pole seda kunagi müügiga või erastamisega seoses eelnevalt tehtud. Inventuurid on käinud omi radu pidi, näiteks Natura 2000 alade otsimine ja määratlemine ning maade võõrandamine oma rada.

Riigi kasutuses on nüüdisajal hulk infotehnoloogilisi andmebaase, mis annavad ülevaate aegade jooksul sinna talletatud loodusväärtustesl. Selge on see, et teadaolevate looduskaitseliste väärtustega maatükke müüki ei panda. Pärandkultuiiriobjeklide olemasolu aga maa riigi omandisse jätmist niikuinii ei eelda. Saades kaubaga kaasa pärandkultuuriobjekti, tuleb ikka olla heaperemehelik.

Kindlasti saab müügiprotsess läbimõeldum, kui seda planeerida koos Eesti erametsa liiduga. Tänane riigivara seadus annab piirinaabrile eelisõiguse oksjonihinnaga metsamaatükk omandada, seda metsamaa parema majandamise nimel.

Peamine emotsionaalne küsimus jääb riigile endale, kas selleks ettevõtmiseks - rahakoti täitmiseks -just praegu parim aeg on. Seda on aga ennegi juhtunud, et piirsituatsioon veislase veevõtusüvendisse suunab. Maaga pidi olema ka selline asi, et seda ei müüda, ainult ostetakse.

Euroopa Liit ei vaja uut energiahartat

2009-05-08

Venemaa president Dmitri Medvedev teatas 20. aprillil Soomes, et teeb ettepaneku muuta globaalseid energiasuhteid, asendades energiaharta lepingu uue raamdokumendiga. See on Kremli kaval käik, kuidas varasemaid kohustusi eirata ning tõsiseid juriidilisi probleeme lahendada.

Medvedevi meelest ei ole Venemaa seotud 1994. aastal sõlmitud energiaharta leppega ning võib seepärast julgelt pakkuda uut lähenemist. Meeldetuletuseks: Venemaa kirjutas leppele alla, kuid hiljem ei ratifitseerinud seda.

Pole välistatud, et lähema paari kuu jooksul teeb Haagi rahvusvaheline kohus otsuse, mille tulemusena siiski kinnitatakse Venemaa seotust energiaharta ning sellest lähtuvate kohustustega. Kreml on mures, sest energiaharta kohustuste kinnitamine kohtus võiks anda näiteks naftakompanii Jukos endistele omanikele võimaluse esitada Venemaale vähemalt 28 miljardi euro suurune hiigelnõue. Seda püüab Moskva mõistagi vältida. Samas peaks olema Euroopa Liidu huvides, et mängureegleid ei muudetaks ühe poole survel. Energiaharta sätete üle võiks vaielda ja neid täiustada, kuid dokumenti ennast ei tohiks mingil juhul minevikku saata. Pealegi ei ole Euroopa Liit siin ainus tegur. Hartaga on liitunud 49 riiki, mistõttu on tegemist toimiva globaalse energiasuhteid seletava dokumendiga.

Kreml on mures, sest energiaharta kohustuste kinnitamine kohtus võiks anda Jukose endistele omanikele võimaluse esitada Venemaale 28 miljardi euro suurune hiigelnõue.

Ene Ergma: ehitusbuumiga jäi arhitektuuri ja ehituse kvaliteet tahaplaanile

2009-04-27

Riigikogu esimees Ene Ergma ärgitas täna KUMUs rahvusvahelisest arhitektuurikonverentsist „ Riik kui kodu" osavõtjatele esinedes arhitekte ehitustegevusse rohkem sekkuma, et vältida killustatust arhitektuuripoliitikas.

Ergma rõhutas oma sõnavõtus, et planeeringu tegevuskava täitmist tuleb hinnata, vahendab Riigikogu pressitalitus. Ta tõi näiteks ehitusega seonduva. "Tänaseks on ehitusbuum raugenud ja meil on põhjust järele mõelda, kas selle sektoriga seoses oleks põhjust midagi muuta. Soov endile uut ruumikamat kodu saada kannustas tuhandeid peresid ja innustas arendajaid rajama kiireid põlluprojekte. Nõudlikkus jäi nii arhitektuuriliste lahenduste kui ka ehituskvaliteedi osas tahaplaanile," nentis Ergma.

Riigikogu esimees esitas retoorilise küsimuse: Kui riik on meie kodu, siis kelle ülesanne on selles korda hoida? „ Lihtne vastus oleks, et inimestel, kes on selleks seatud - planeerimisseadus annab omavalitsustele võimalused otsuste langetamiseks. Kuid see annab ka võimaluse muuta juba kehtestatud planeeringuid, missugune tegevus ei tarvitse alati vastata avalikule huvile," leidis Ergma.

Seaduste täitmist ja huvirühmade seisukohtade kaasamist kontrollib avalikkus, sealhulgas ka kõik need arhitektid, kes on valmis sellesse panustama - detailplaneeringute aruteludel ja igal muul võimalusel, kus seda pakutakse.

„Kas on vaja täiendavat ametkonda või isikut, kes aitaks selles valdkonnas korda pidada?" küsis Ergma. Kas me sellisena saame juurde tugeva institutsiooni või institutsiooni, milles hakatakse kohe tonti nägema ja mille otsuste vastu võitlema.
„Usun, et kui alustuseks kõik olemasolevad ametimehed töötaksid nagu avalikkus on nõudnud, siis realiseeruks arhitektuur demokraatlikumalt ning jätkusuutlikumalt. Vähem oleks vastasseise, omakasupüüdlikust, manipulatsioone inimeste ja avaliku ruumiga," rõhutas oma kõnes Riigikogu esimees.

Konverentsi korraldajad on arvamusel, et arhitektuuripoliitikat tuleks ajada paremini, selle rolli tuleb tähtsustada, sest praegu on arhitektuurikorralduse koordineerimine killustatud, kaootiline ja jagunenud mitmete ministeeriumide, ametkondade ja seaduste vahel.

Parts: Eesti Energia omanikutulu võidakse taas suurendada

2009-04-24

Majandusminister Juhan Partsi sõnul ei ole välistatud, et lisaeelarvete koostamisel võib riik suurendada prognoositava miljardikasumiga Eesti Energiast välja makstavaid dividende.

Majandusminister Juhan Parts ei välista, et lisaeelarvete tegemise korral võib riik Eesti Energia omanikutulu suurendada, nagu seda mõni kuu tagasi juba tehti.

Parts nendib Raadio 2 saates «Ülekuulamine», et valitsus suurendas veebruaris Eesti Energiast võetavat dividenditulu.

«Aga siin on mingisugune piir, sest millest me vastasel juhul teeme vajalikke investeeringuid,» ütleb minister. Partsi sõnul ei ole siiski päriselt võimalik välistada, et lisaeelarvete tegemise korral võidakse omanikutulu taas suurendada.

Küsimusele, kas kasumit tootev Eesti Energia võiks olla riigieelarve aukude katteks müügis, vastab minister vaid, et energiaettevõtte investeerimisvajaduste katmiseks tuleb kaalude erinevaid võimalusi.

Praeguste prognooside kohaselt on Eesti Energial kasumit oodata ka järgmisel aastal.

Ettevõtte finantsjuhi Margus Kaasiku hinnangul võib järgmise majandusaasta puhaskasum ulatuda kuni 1,2 miljardi kroonini.

Saates ütleb roheliste eestkõneleja Marek Strandberg, et Eesti energeetika põhiline häda on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi suutmatus teha oma tööd korralikult, samuti see, et ministeerium on Eesti Energia mõju all.

Eesti Energia endine nõukogu liige Heido Vitsur tuletab aga meelde, et tänu Euroopa Liidu avatud energiaturule ootab meid kindlasti ees elektrihinna tõus.

Tuumajaam Letipeale!

2009-03-17

Eestis on hoogu võtmas tuumadebatt. Täna on see jah-ei tasemel. Minu kirjatüki eesmärk on väike mõtlemisharjutus puhuks, kui asi konkreetseks läheb.

Mis aasta siis parasjagu on, ma ei tea. Improviseerime, et 2015.

Miks just Letipeale? Lihtsalt seetõttu, et Letipea on üks ajakirjanduses vilksatanud võimalikke asukohti ja läänevirulastele tuttav ja hoomatav.

Kindlasti ei ole see Tamsalu ega Laekvere, sest sealkandis lihtsalt pole vett reaktori jahutamiseks. Niisiis on see koht kusagil põhjarannikul.

Üks stsenaarium

On esmaspäeva hommik ja arendaja, näiteks Eesti Energia esindaja, astub Kunda vallamaja uksest sisse ning ütleb:

"Me tulime uurima teie valda tuumajaama rajamise võimalikkust ja teeme ettepaneku algatada valla üldplaneeringu muutmine, kuna tegemist on olulise ruumilise mõjuga objektiga."

Samasuguseid külaskäike on nad juba teinud mitmesse Harjumaa ja Ida-Virumaa omavalitsusse, selgitamaks, et maavanem koos kohaliku omavalitsusega olgu nüüd kena ja määraku planeeringuala suurus.

Vabariigi valitsus oma ettepanekus on näinud ühe võimaliku asukohana Kunda (võib-olla juba Lääne-Virumaa) valla Letipea küla (see situatsioon on ka arusaadavalt esialgu hüpoteetiline).

"See pole võimalik!" ütleb vallavanem iseenesestmõistetavalt. "Miks siis mitte?" küsib arendaja esindaja ja hakkab selgitama asja võimalikkust.

Millised on üldse aspektid, mida tuleb silmas pidada, püüdes arvestada kõikide võimalike mõjudega, mis kaasnevad tuumajaama rajamisega.

Kõigepealt tuumajaama ehitusega seotud mõjud: jaama enda ehitus, jaama jahutusvee konstruktsioonide ehitamine, teedeühendused, kõrgepingeliinide rajamine.

Kasutusaegsetest mõjudest on kindlasti teemaks jahutusveest tulenev merevee soojenemine mõnel ruutkilomeetril, aga psühholoogiliselt on ilmselt kõige meelierutavam võimalike eriolukordadega seonduv. Ja lõpuks muidugi jäätmehooldus, mis tähendab muu hulgas jaama töötamisjärgset demonteerimist.

Abimaterjaliks käesoleva artikli kirjutamisel on mul Fennovoima Oy koostatud keskkonnamõjude hindamise aruande kokkuvõte rahvusvaheliseks ärakuulamiseks seoses uue võimaliku tuumaelektrijaama rajamisega Soome.

Tuumajaam pole õlleankur

Kui palju üks tuumajaam siis ruumi võtab. Meil on senistes debattides vahel räägitud ka väikesest armsast tuumajaamast, mis on peaaegu nagu õlleankur toanurgas, vaikselt käib ja kedagi ei sega. Hea sealt elektrit lasta.

Jaamaaluseks territooriumiks läheb aga põhjanaabrite kogemuse põhjal vaja umbes 10 hektarit. Kui aga võtta aluseks kogu teenindusmaa, võib see maavajadus olla kümme korda suuremgi. Kindlasti vajab maad kõrgepingeliini koridor, mis ju samuti vajab kuni sajameetrist, võib-olla natuke kitsamat maariba.

Soome tingimustes eeldatakse, et tuumajaama kaitsevöönd on suurusjärgus 5 kilomeetrit. See ei välista näiteks suvekodude olemasolu paari kilomeetri kaugusel jaamast, küll aga seab piiranguid uutele ehitistele.

Olenevalt asukohast võib see kaasa tuua ka puhkealade kadumise. Probleemiks ei peeta Natura mereala asumist poolteise kilomeetri kaugusel rajatavast jaamast.

Kui rääkida mõjust inimestele ja ühiskonnale, on see kõige suurem ehitusfaasis, mõjutades piirkonna tööhõivet ja maksutulusid.

Tuumajaama ehitatakse suure tõenäosusega ka vähe ja keskmiselt ohtlike tuumajaama jäätmete käitlemiseks ja lõplikuks kasutamiseks vajalikud ruumid. Arusaadav on, et kui riik otsustab hakata rajama tuumajaama, siis peaks olema selge, kuhu rajatakse tuumajäätmete lõplik ladustuskoht, mis ei pea olema tingimata tuumajaama territooriumil, aga tuleb kusagile teha, sest päeva lõpus, kui reaktorit on vaja XXI sajandi lõpupoole demonteerima hakata, peab selleks paik leitud olema. Minu arvates peab asukoht selgeks saama üsna kohe, mitte nii, et pärast vaatame, teeme nüüd kõigepealt natuke elektrit.

Eesti lähiajalugu kubiseb keskkonnakasutusega seotud juhtumitest koondnimetusega: "Tänan, ei!". Lõuna-Eesti on näiteks seetõttu siiani (ja ilmselt jääbki) ilma regionaalsest prügilast. Värskelt on virulastel meeles kaitseministeeriumi merepolügoonide teema. Plaan muuta Hiiumaa hiiglaslikuks tuulepargiks on samast ooperist.

Radioaktiivsusega seotud objektidest on kirgi kütnud ASi Steri steriliseerimiskeskuse rajamine Saue valda Alliku külla.

Samas, mine sa tea. 11. märtsi Ärilehest võib lugeda, et naabermaakondades võib tuumaelektrijaama oma valda saamiseks veel võistlusekski minna. Tegemist on ju ikkagi piirkonna majanduselu elavdamisega ja palju neid sellise mastaabiga pakkumisi ikka on.

Ehitusperiood, 6-7 aastat, paneks teenindussektoris tegutsejate silmad särama.

2006. aasta sügisel viidi eurooplaste hulgas läbi uuring "Eurobaromeeter 271", et selgitada avalikku arvamust tuumaenergeetika ja selle ohutuse teemadel.

Eurooplased kalduvad tuumaenergiat positiivselt väärtustama, kui küsimuse all on energiasõltumatus (69%), stabiilsemad energiahinnad (50%) ning võitlus globaalse soojenemise vastu (46%).

Hirmud on seotud peamiselt terrorismiohuga, radioaktiivsete ainete võimaliku väärtarvitamisega ja lahendamata küsimusega, mida teha radioaktiivsete jäätmetega. Teisalt on eurooplased suhteliselt kindlad, et tuumajaamade tegevus on turvaline, riiklikud seadusaktid ja võimude tegevus tuumaenergia ohutuse tagamiseks on piisavad.

Uuringu tulemusest nähtus, et mehed ja kõrgema haridusega vastajad suhtusid tuumaenergiasse positiivsemalt ning olid teadlikumad ja tundsid end informeeritumana, võrreldes naisvastajate ja enne 20. eluaastat oma haridustee lõpetanud inimestega. Samas ei täheldatud vanuse mõju suhtumisel tuumaenergia küsimustesse.

Harigem end

Ma ei arva, et Letipea oleks tuumajaamale hea koht, see oleks ikka punnitamine ja ilmselt ükski tuumajaama arendaja sellest minu kirjeldatud vallamaja uksest sisse ei astu. Küll juhtub see meie naabermaakondades.
Kutsun teid end tuumaenergeetikas harima, mitte tuumafüüsikat tingimata õppima. Kuigi ka tuumafüüsikuid on riigil vaja. Seda nii valitsusasutustesse kui arendajate meeskonda.

Õppida on vaja, et oma suhtumist ja arvamust kujundada. Minu mainitud Eurobaromeetri uuringu järgi tunneb 83% eestimaalasi end tuumaohutuse osas väheinformeerituna.

Võtke hakatuseks ette kas või veebileht: www.tuumaenergia.ee. Saate igal juhul kompetentsemaks.

Seda ametlikku jah-sõna Eesti oma tuumajaama rajamiseks pole, aga kipun arvama, et küll see ära tuleb. Mis puutub otsuse tegemise protsessi, siis taas toetudes eespool nimetatud uuringule, 14% eestimaalasi tahaks ise otsustusprotsessis osaleda.

Tuumaenergeetika – jah või ei?

2009-02-27

Tuumaenergeetika on jõudnud päevapoliitilisse retoorikasse. Juhtiv valitsuspartei lubab tosina aasta pärast Eestile oma tuumaelektrijaama.

Valitsus kiitis heaks elektrimajanduse arengukava, kus on muu hulgas stsenaariume, mis näevad ette tuumajaama rajamise Eestisse. AS Eesti Energia on juba välja valinud paigad, kuhu võiks tuumajaama ehitada (Holger Roonemaa „Eesti tuumaelektrijaam ehitatakse Suur-Pakrile või Keibu lahe äärde" EPL, 14.2).

Kuid vastamata on põhimõtteline küsimus: kas alustada Eestis elektri tootmist tuumaenergiast või mitte? Sest enne veel, kui hakata arutama rahvusvahelisi nõudeid ja vajalikke seadusi, reaktori tüüpi ja asukohta, radioaktiivsete jäätmete ja kasutatud tuumakütuse käitlemist, on vaja langetada põhimõtteline otsus: kas ei või jaa tuumaelektrile Eestis? Pea sama oluline on, kuidas see otsus tehakse.

Peagi hakkab riigikogu arutama energiamajanduse arengukava, kus on tuumaenergeetika arendamine ka otsesõnu kirjas. Nii on põhimõttelise otsuse langetamine jäetud riigikogu hooleks, nagu parlamentaarsele riigile kohane. Tuumaenergeetikuid ei tea riigikogu liikmete hulgas aga olevat. Liiati jääb risk, et arutelu käigus surutakse häälteenamusega maha arukad vastuväited.

Riigikogu võiks pöörduda nõu saamiseks eriala asjatundjate poole. Eestis on oma tuumaenergeetikaeksperdid olemas ning valdkonna eestlasist spetsialiste leiab ka Rootsist ja Kanadast. Neil on valitsuse ja riigikogu nõustamiseks piisavalt teadmisi ja kogemusi. Asjatundjate abi on vaja, sest riigikogus põhimõttelise otsuse langetamine eeldab vastust küsimusele: kas Eesti on üldse suuteline tuumaenergeetikat arendama?

Olulisim - kodanike arvamus

Põhimõttelise otsuse langetamisega seoses kerkib veel kaks probleemide ringi. Esiteks tuumajaama sobivus Eesti elektrienergia süsteemi ja teiseks kodanike arvamus.

Eesti Energia Põhivõrgu esindaja Mart Landsberg märkis mullu oktoobris Tallinnas peetud tuumaenergeetika konverentsil, et kombinatsioon tuuleparkidest ja tuumajaamast oleks halvim. See ei sobi olemasoleva elektrienergia süsteemiga, sest tuumajaama(de)st ei ole tuuleparkide ebaühtlase elektritoodangu tasakaalustajat. Ikkagi läheks vaja maagaasil töötavat kompensatsioonijaama või akumulatsiooni-hüdroelektrijaama, mis aitaksid energiakõikumisi siluda. Tuumaenergeetika on valdkond, kus otsuseid peavad langetama erialateadmistega spetsialistid. Kuid Eesti on demokraatlik ühiskond ja tuumaenergeetika on sedavõrd tähtis ja kõiki puudutav ettevõtmine, et kodanike arvamust ei saa ega tohigi põhimõttelistes küsimustes ignoreerida.

AS-i Steri ja mitme prügila kaasused näitavad, et need projektid, mille puhul on hirm keskkonnaohtude ees, põrkuvad kohalike omavalitsuste ja inimeste vastuseisule. Hirm tekib teadmatusest ja usaldamatusest. Soome telekanalil YLE1 23. veebruaril näidatud BBC dokumentaalfilmis „Hirmutav tuumaenergia" kinnitasid usutletud teadlased, et tuumaenergeetikaga seotud kartused on uute tuumajaamade rajamise suurim tõke. Neid kartusi ja hirme saab vähendada avalikkust teavitades.

Soome ja Rootsi kogemustele tuginedes võib väita, et kohalike elanike ja omavalitsuste arvamust peetakse oluliseks ja seda arvestatakse. Neis riikides ei koonerdata rahvaga suhtlemisel, iseäranis tuumaenergeetikaga seotud projektide puhul. Teavitust alustatakse varakult, et ehitamiseni jõudes poleks vaja pead murda, kuidas ületada kohalike elanike vastuseisu.

Vastupidiseidki näiteid pole vaja kaugelt otsida. Mullu südasuvel Moskvas toimunud tuumaenergeetika konverentsil „Atomcon 2008" oli kohaliku sotsioloogi ettekandest kuulda, et Venemaa kodanikud saavad enamiku tuumaenergeetikaalasest teabest igapäevase suhtlusringkonna ehk siis sõprade ja tuttavate vahendusel, sest ametlikke teabekanaleid ja eriti kohalikke võimuesindajaid ei usaldata. Tuumaenergeetikaga seotud ametkonnad ja ettevõtted avalikkuse teavitamisega ei tegele.

Eesti võiks eeskuju võtta Soome ja Rootsi senisest praktikast ning asuda inimesi tuumaenergeetikas valgustama. Iseäranis soomlaste kogemusi tasub põhjalikumalt uurida, sest neil on ette näidata arvestatav poolehoid tuumaenergeetikale.

Intervjuu: Küsimustele vastas Toomas Takkis

2009-01-22

Oma Saare online intervjuude sarjas vastas neljapäeval küsimustele Kuressaare volikogu esimees ja Kuressaare gümnaasiumi direktor Toomas Takkis. Kahjuks ei jõudnud hr. Takkis ajapuudusel kõikidele küsimustele vastata ja loodetavasti teeb seda edaspidi. Siis lisatakse uued vastused ka allpoololevale intervjuule.

Vastamata jääb 8 küsimust, võin neile vastata edaspidi, nüüd pean minema volikogu istungile.
Tänan kõiki küsijaid ja Oma Saart pakutud esinemisvõimaluse eest.
Seansi lõpp.
Toomas Takkis.

20 aastat tagasi kritiseeriti nõukogude haridussüsteemi muuseas ka suurte mammutkoolide pärast, kus õpetajad ei jõudnud iga õpilaseni ja mis ei olnud lastelegi kuigi turvalised. Siis leiti, et paremad on väiksemad koolid, kus on võimalik individuaalne lähenemine igale õpilasele. Aga nüüd? Kas siiski ei võiks Kuressaarde jääda alles ka üks väike turvaline põhikool, kus saaksid õppida need lapsed, kes hiigelsuurde ja hirmuäratavasse suurkooli ei sobi? Ja miks on
juba justkui otsustatud just Kuressaare põhikooli, aga mitte Vanalinna kooli sulgemine? Kas see on mingi erakondlik mäng?
Kuressaade võib jääda ja jääb nii palju koole, kui Kuressaare linn tahab ja jaksab üleval pidada.

Otsida ja leida igas asjas erakondlikkust? Perearsti teema, tõenäoliselt (pobises vastaja heatahtlikult viimast vastust teele saates).

Golfi lepingute ümber oli tohutu segadus ja vassimine, suur osa oli selles ka Teil. Millal avalikustate oma osa selles loos või arvate Te endiselt, et asi vaibub ja saate pea liiva all edasi poliitikas osaleda? Uskuge, selle AUSA KOOLIPAPA demagoogia enam ei aita.
Golfist kirjutasin enne pikemalt. Minu osa selles loos- olen olnud vägagi asjade otsustamise juures ja hoolitsen selle eest, et linna investeering hapuks ei läheks. Golfi nõukogu tervikuna samuti. Ja erinevalt mitmest teisest nõukogust- meie selle töö eest palka ei saa. Pole miskit häbeneda, sõber küsija. Toomas Takkis ongi aus koolipapa. Kui küsijal on teistsuguseid andmeid, siis saab avaldausega jalutada asjaomastesse organitesse.

Mis eelmisel aastal head oli?
Aastas oli 365 head päeva. Meie pere sai kahe lapselapse võrra rikkamaks. Koolil läks hästi Ja linnal läks hästi. Mida sa hing ikka ihkad?

Mitut ametit te peate? Kool, SA, volikogu? Kuidas jõuate? Kas ka väärilist palka igast ametist saate?
Koolijuhatajana tegutsemine on üks amet. Et see on jagatud koolijuhatajaks ja sihtasutuse juhatuse esimeheks, see ei loe. Palk on ikka üks. Palgamäärad nii koolijuhile kui volikogu esimehele kinnitatakse linnavolikogu poolt. On see vääriline või mitte. Kuivõrd seni olen muud pakkumised tagasi lükanud, siis ju ta on. Küsija saab huvi korral võrrelda eri linnade avalikke palgaandmeid. Kuressaare omad selles kontekstis oma kopsakusega silma ei torka.

Hr. Takkis, seletage lahti, mis jama selle Kuressaare Sõnumitega ikka toimus?
Kuressaare Sõnumitest jäänud 20 minutiga pikalt kirjutada ei jõua. Leht sisu poolest mind, ja saan aru, et paljusid teisi ei rahulda. Olen linnapeale edastanud oma ettepanekud, et kuidas asju paremini teha. Kui asjaosalised tõsiselt suhtuvad, siis peaks kuu- paari jooksul tulemus näha olema.
Kui küsija mõtleb jama all riigihanke teemat, siis minu arusaamise kohaselt hanget kui sellist ei toimunud, järelikult ei saadud seda ka üles panna. Ju siis ei teatud, et selline asi hanget vajab. Täna tuleb sellest volikogus vast ka juttu. Mõtlen nii, kui miskit on rikutud, saab seda parandada. Ja siis ka parandatakse. Olulisem on lehe sisukus ja siin ma ootan küll tõsisemat liikumist. Mitte e- vormis, vaid reaalselt.

Kas te siiani ei kommenteeri golfikeskuse ümber toimunud segadust? Olete selles suhtes paksu nahaga?
Golfikompaniist on palju kirjutatud. Ajakirjanikel vaja lasta ka uurivat ajakirjandust harrastada, kus siis nemadki kogemusi omandavad, et meistriteks kasvada.
Lühidalt. Golfiväljaku projekteerisid, ehitasid ja järelvalvet teostasid oma ala vaieldamatud professionaalid. Juhataja Aivar Aru tegutses suurepärase organiseerijana. Kogu aeg oli tagatud suuromaniku, Kuressaare linna toetus ja järelevalvamine. Mingil ajal, mõnel asjaosalisel, hakkas tunduma, kas meie juhataja ikka esindab meie, st. meie linna huve piisavalt agaralt, või mitte. Nimetagem toimunut pisikeseks armsaks lojaalsuskonfliktiks. Järgnes juhataja vabastamine. Siis asjaosalised vestlesivad, poolte nägemine asjast lähenes, saavutati sobilikud kompromissid erinevates küsimustes ja täna on kõik õnnelikud. Golfoväljak on valmis, kvaliteetne, sai linna parima ehitise konkursil parima terviklahenduse tiitli jne.
Golfikompaniil on piisavalt varasid ja korralik nõukogu koosseis. Probleem on likviidsusega. Iga asja käimajooksmine võtab aega. Majanduslanguse ajal eriti.
Me peame täna selgelt endale teadvustama järgmist. Kui golfikompanii jõuab 4-5 aastaga plussi, on tehtud tublit tööd. Siin saab meie juhataja ennast ka võimeka majandajana realiseerida. Seni aga peab Kuressaare linn olema vägagi ettevõtte selja taga, sest 80 miljonilist investeeringuprojekti ei lasta käest ära.
Kaudne kasu tuleb linnale tagasi juba täna nende mängijate kaudu, kes meie linna teenuseid tarbivad ja meie ettevõtetele käivet teevad.
Otsene kasu saab olema siis, kui linn oma osaluse, kas siis suuremal või väiksemal määral realiseerib.
Ja müts maha nende meeste ees, kes selle väljaku rajamise omal ajal algatasid. Müts maha ka nende kohalike ettevõtjate ees, kes on ostnud aktsiaid või krunte. Tõnu Toompuu, Lembit Soe, Raul Maripuu jpt. Respekt, mehed. Iga patriootiline Kuressaare ettevõtja võiks täna aktsia osta. Teao maksavad.

Kas 2008. aasta hanked on juba kontrollitud (vihjan nn suunatud hangetele)?
Riigihangetega seonduvaga tegeleb linnavolikogu ka sellel aastal. Viimane otsus eelmise aasta lõpul oli selline, et iga riigihankekomisjoni koosseisus hakkab olama ka üks volikogu liige. Kavas on riigihangetealane koolitus linnavolikogu liikmetele. Revisjonikomisjoni plaani paneb volikogu esimees sellel aastal nii mõnegi hanke kontrollimise.

Miks linnas prügikastid üle ajavad?
Raske oleks ette kujutada, et nad altpoolt ja allapoole sodi välja ajaksid. Selliseid üldistusi raske kommentaarida. Igal prügikastil on omanik. Linnakodanik, asutus, ettevõte, linn. Kuna pole selge, millistest prügikastidest jutt, siis raske täpsemalt vastata. Minu prügikast ei aja üle. Kooli omad vahel ajavad, kui tublid linnakodanikud salaja öösel sinna sodi tassivad. Kui üle ajavad regulaarselt, eks siis tule tihedamini tühjendadamist tellida, tervest talupojamõistusest lähtudes. Kui saate teha täpsemalt, millised prügikastid konkreetselt, saab ka konkreetselt asjaga tegeleda.

Kas gümnasistidele on Kuressaare suuruses linnas vaja ikka oma parklat autode jaoks? Minu arust ei ole kuigi säästlik mõtlemine, kui suur asfaltplats on autoromusid täis, selle asemel, et bussiliiklust kasutada ja jala käia.
Parklat pole vaja gümnasistidele. Parklad tuleb välja ehitada kogu linnas, sealhulgas Tervisepargi-KG piirkonnas. Jala käimine on OK.
Olen kunagi villast visanud, et haridusminister on vastu võtnud määruse, et koolide ustest ei tohi sisse astuda õpilased, kes on hommikuti käinud vähem kui kolm kilomeetrit jalgsi. Selleks eraldati ka riigieelarvest raha- kõik koolid said kõikidele õpilastele sammumöötjad osta, et seda määrust koolide ustel kontrollida.
Mõnele meie õpetajale olen soovitanud panna oma hindamisjuhendisse punktid, mis lisavad mõne viie jalgsi kooli tulemise eest. Niipalju siis parklatest, autoromudest ja jalgsikäimisest.

Mis seisukohal on Kuressare linna volikogu esimees omavalitsuste liitmise teemal?
Ma pean õigeks, mõistlikuks, efektiivseks ja elanikele kasulikuks, et Saaremaa oleks üks omavalitsus.

Mis arvate linna e-suhtekorraldamisest, kus Tallinna kaudu käib suhete loomine?
Olen seda öelnud kunagi Kadi raadio eetris, saan öelda ka praegu. Isiklikult mina sellist varianti ei poolda.
Olen seda ka linnapeale väljendanud. Asutuse juhina ma ei tule selle pealegi, et meie kooli suhteid korraldaks keegi näiteks Pärnust.
Samas- me peame aru saama, et juhtimisstiilid on erinevad. Kuressaares on hea tava, et volikogu ei sekku eriti tegevjuhtimisse. Volikogu tegeleb laiemate küsimustega ja sekkub siis kui ämbrikolin liiga valjuks läheb. Linnapeal peab olema õigus kujundada oma meeskond ja valida tegevusviisid. Ja kui linnapea on nii otsustanud, siis on tal selleks ka õigus. Küllap volikogu seda asja siis ka silmas peab, et me kulutatud raha eest midagi möödetavat ka vastu saame.

Mida arvate sellest, et linnavalitsus volikogu heakskiidul pankrotti läinud ooperipäevade võlad korstnasse kirjutas? Mida linn hakkab peale ooperipäevade logoga, mis maksis sadu tuhandeid?
Linnavalitsus ei saa reeglina ise midagi suuremat korstnasse kirjutada. Enamus rahaküsimusi otsustab linnavolikogu.
Minu mäletamist mööda, saame kontrollida, kohustas volikogu linnavalitsust tegema jõupingutusi selleks, et raha linnakassasse tagasi tuua. Minu mäletamist mööda otsustas linnavalitsus ooperipäevade kaubamärgi ära osta. Eks siis oli vist kaval plaan see kasudega maha müüa. Kui aga, arvestades raskeid aegu, see ei peaks õnnestuma, ehk siis oli linnavalitsuse liikmetel plaan see kaubamärk kambapeale endale osta, klapivad igaüks 50000-krooni. Kui see plaanis polnud, siis saab volikogu asja arutada ja ehk jääb asi nii, nagu see tänaseks on kujunenud.
Oleme saanud endale suurepärased ooperipäevad ja raha, mis selleks on kulunud, on läinud asja ette. See väide ei tähenda muidugi seda, et paremini poleks saanud. Aga tagantjärel tarkade partei on ju ikka olemas ja jääb olema.

Mida arvate meie linna kultuuri rahastamisest, kas proportsioonid on paigas? Miks linnavalitsuse eelarves kultuurisummad on aastatega nii vähe kasvanud, mida siin annaks teha?
Mul puudub siin arvuti taga praegu ülevaade selles valdkonna rahastamisest. Kultuurivaldkonna eelarve, nagu teistegi valdkondade eelarve, kujuneb läbirääkimiste käigus ja saab kinnitatud volikogus.
Ma ei mäleta viimasest kolmest aastast suuremaid erimeelsusi selles valdkonnas.

Kas olete rahul oma kooli pedagoogilise kaadriga? Laste sõnul on seal nõrku kohti, mis Teie arvate?
Meil on suurepärased õpetajad. Parimad võimalikest. Kuivõrd mu ootused on aga alati veidi suuremad, siis arenguruumi on meie pedagoogidel ja mul endal loomulikult päris lahedalt.
Koolijuhataja kabinetis on neli kindlat instrumenti. Kastekannu kõrval on oma koha leidnud ka oksakäärid. Ja teinekord on tulnud lõigata. Vesivõsud, kuivanud oksad jms. on ju aedniku jaoks probleem. Et puu oleks terve ja saaki saaks, selleks tuleb vahel lõigata. Küllap ka tulevikus. Ehkki see ei meeldi ja on valus ka aedniku jaoks.

Kuidas kommenteerite paavst Leo X(1513-1521) lauset:see kristuse-müüt on meid hästi teeninud ja miks eelistas KG tööle võtmisel ristiusu esindajat psühholoogile?
Me ei eelistanud kaplanit psühholoogile. Psühholoog töötas meie majas palju aastaid enne kaplanit. Ehk siis kaplan tuli juurde.
Valdkond millega kaplan tegeleb ulatub hingehioust asendustundide ja klassijuhatamiseni. On vajadusel kaitstud pihisaladusega. Usundilugu, religiooniõpetuse tunnid soovijatele, teeme head juurde nädal, advendihommikud, ajalootundides teatavate teemade käsitlemine õpetajate palve, osalemine õpiabi ümarlaua töös- loetelu võiks jätkata.
Kaplan on meie koolis oma koha leidnud ja selles on suur osa Kartin Keso- Varese isiksusel.

Mis Te arvate,miks enamus noori,kes on "korraks"saarelt lahkunud ei taha siia tagasi tulla? Kas ei võiks teha küsitlust, mis neid saaremaal häirib või mis neil siin jääb saamata ja selle põhjal teha Saaremaa ja Kuressaare jaoks arengukava.
Noored soovivad ikka maailma avastada. Ja see on tore, see on normaalne. Laias maailmas pakutavaga ei suuda me siin saarel ega Kuressaares kunagi konkureerida.
Elul saare peal ja elul Kuressaares on omad võlud. Lehtedest olen lugenud saarele tagasitulnud noortest, lugenud põhjendusi, mis neid tagasi tõi. Lihtsad asjad. Vaikus. Rahu. Puhas loodus. Võimalus kenas keskkonnas oma lapsi kasvatada. Heatasemelise hariduse võimalus, laialdased huvitegevuse võimalused, võimalus kaugtööd teha jne.
Las inimesed leiavad omad kohad elus ja ruumis. Ärgem püüdkem kõiki arenguid arengukavadesse toppida.
Loodusteaduslikku tausta omava inimesena meeldib mulle teatav loomulik kulgemine ja üleminekud ja pooltoonid, mitte planeeritud ettemääratus.

Millise karistuse said need noored, kes teise poisi küll tema oma palvel kinni teipisid ja Rae poodi viisid?
Poisid said mitterahuldava käitumishinde. Pärast seda, kui olime nendega asja arutanud ja mulle tundus, et nad said aru, mille eest. Kooli poolt määratud raamidest üleastujaid oli teisigi. Mulle toodi nimekirjad, et kes ja mida. Klassivanemad tõid. Leppisime kokku, et lend/klassid määravad ise omale karistused.
Minu elu üks suurimaid aplause õpilastelt, kui selle otsuse kooli aulas välja kuulutasin. Valdavalt valiti töö ja heategevusilk toimetamine. See kõik on tänaseks tehtud. Meie lend on ühtne ja tubli. Kuressaare Gümnaasium ei ole kurjuse kool- nagu Õhtulehe juhtkiri viitas.
Esialgse loo avaldajad, Meie Maas, kenad ja tublid inimesed, nagu neid põgusalt tunnen, saaksid aga tegeleda sisekaemusega. Teemal ajakirjaniku eetika.

Kas Kuressaare linn peaks toetama samanimelist spordiklubi lisaks pearahaga ettenähtud summadele noorte toetuseks? Kas linna nimelisel klubil peaks olema eeliseid teiste klubidega võrreldes?
Ei oska arvata, millist spordiklubi küsija silmas peab. Sport pole teema, mis mind pöördesse viiks. Endise TSIK-i õpilase kohta kurb tõdemus. Eks ta ole.

Mis oleks lühidalt Teie elu mõte?
Elu mõte on elu ise. Katsun elada nii, et võiksin oma lastele ausalt silma vaadata. Kunagi tahtsin saada vanaisaks. Nüüd, kus puutun kokku kahe bioloogilise ja kolme vähembioloogilise lapselapsega, see enam nii väga mõte pole. Nüüd arvan, et kena oleks saada pensionäriks. Paras väljakutse, arvestades Eesti rahvastikustatistikat, tehtavat tööd ja eluviisi.

Kui kaua olete KG-s töötanud?
Töötan Kuressaare Gümnaasiumis koolijuhatajana 1987. aasta sügisest.

Kas KG õpilased osalevad vabatahtlikult golfitreeningutel?
Meil on golfiõpetus 10. klassi õppekavas. Minuni pole jõudnud ühtegi nurinat golfiõpetuse kohta. Küll olen kuulnud positiivseid kommentaare nii golfiõpetajalt, meie kehalise kasvatuse õpetajatelt kui õpilastelt. Tegeleme sisegolfi võimalust loomisega kooli võimlasse, et ka talvisel ajal, mil väljak suletud, saaksid soovijad lööke harjutamas käia.

Mis arvate põhikoolide ja gümnaasiumite lahkulöömisest?
Põhikoolide ja gümnaasiumide ühesugune, sunduslik, administratiivne füüsiline lahkulöömine oleks riiklik kuritegu. Õnneks mu meelest seda ka ei kavandata.
Pooldan, et oleksid määratud kriteeriumid, millistele gümnaasiumid peaksid vastama. Välistada ei tohiks eri paigus eri koolikorralduse mudeleid. Arvestama peab juba ehitatud koolihooneid, omavalitsuse kui koolipidaja seisukohti, kohalike inimeste arvamisi ja soove, palju muudki. Kui hariduse kvaliteedile tuleb lahutamine kasuks ja analüüs seda kinnitab, siis jah. Kui mitte, siis pole arukas parandama hakata korralikult töötavat masinat.

Meie asutuses on noortest üks KPK - ja teine KG lõpetanud. Mõlemi teadmised on samased, aktiivsus, kreatiivsus ning enesehinnang on KPK lõpetanul suurem. Neid juhendab aasta vanem SÜGi lõpetanu. Kas põhjus on nõrgas KGs või tugevas KPKs?
Tänan suurepärase küsimuse eest, seni parim. Vastuse saab küsija tõenäoliselt Lapi Targalt.
Küsin ka- Taevas olid kõrgkihtpilved, taustamuusikaks lasti Anne Vabarna leelotusi. Küsimus- kui suur on metsavahi tütre rinnaümbermööt?

Kuidas kavatsete rakendada Portugali pesuvabrikus, portselanitehases,veinitööstuses ja jalgpalliklubis omandatud teadmisi? Millise kategooria alla sobiks enim Kuressaare Gümnaasium?
Kogemusi, mis saadud ettevõtetesse tehtud koolitusreisidel, rakendan koolis vahetult. Võrdlev analüüs teistes sektorites tegutsevate ettevõtetega on juhtide hulgas levinud koolitusmeetod, mida kogenud juhid tihti kasutavad.
Suurima sarnasuse ja kõige enam rakendatavat senikülastatud ettevõtetest leidsin Hollandi torutehasest ja Šveitsi ülikooli innovatsioonilaborist. Portugali edukate firmade puhul saab rääkida edukast turundusest ja kahaneva õpilaste arvu tingimustes peab ju ikka hoolitsema, et kooli uste taga järjekord oleks.

KG on õpilaste ja klasside arvult Eesti suurim gümnaasium. Arvan, etklasside paisutamisega on tehtud karuteene ametiharidusele ja samas devalveerunud gümnaasiumiharidust kui ülikooli eelõpet (latt on madalal). Mis põhjusel kool nii suureks on kasvanud? Kas kool on sellega eiranud maakonna haridussuundasid, et KG-d paisutades on teistel koolidel õpilasi vähem kui võiks olla?
Ei oska kinnitada, kas meie kool on Eesti suurim gümnaasium. Gümnaasiumihariduse devalveerimise väitega pole üldse nõus. Eelpool vastasin, et meilt saab hea hariduse. Meie lõpetajad astuvad väga suurel arvul kõrgkoolidesse, valdavalt Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna ülikooli, ka mujale. Kahes nimetatus oleme tudengite andjana päris eesotsas juba aastaid. Ka muud kvaliteedinäitajad on head.
Tuttav loomaarst Kalju ütles kunagi, et pole oluline, kas on suur või väike, peaasi, et väledasti liigub. Meie kool on paindlik ja heas vormis, me suudame ajaga kaasa minna ja arvestada noorte huvisid. Valdavalt. Ega siis muidu oleks meile nii arvukalt õppima soovijaid.
Gümnaasiumiharidus minu arvamise kohaselt pole mitte ainult ülikooli eelõpe, gümnaasiumiharidus on osa inimõigustest. Õigus õppida. Ma pean riiklikult kuritegelikuks nenda tegelaste mõtteviisi, kes soovivad adminisrtatiivselt piirata gümnaasiumidesse vastuvõttu, et siis noored peale üheksanda klassi lõppu suunata poolvägisi ametikoolidesse. Kusjuures ametikool on OK.

Kuressaares on lähtuvalt valimistulemustest koalitsioone olnud nii Ref+IL, Ref+IRL ja Ref+KE. Igakord on muidugi kedagi väiksemat veel lisaks olnud volikogus enamushäälte tagamiseks. Kas Teie arvates oleks võimalik ka koalitsioon IRL+KE, st ilma Ref-ta? Kuidas Kuressaares need suhted on?
Kindlasti on linnas võimalikud igasugused valitsuskoalitsioonid. Mõned nendest on siiski vähetõenäolised. Välistada eri variante täielikult pole aga samuti põhjust.
Isikute tasandil on meil linnavaolikgus suhted normaalsed, minu esimeheks olemise kolme aasta kooksul meeldejäävaid erimeelsusi, teravusi, ebaviisakusi, kismat ja muud sellist kõmupõnevust pakkuvat pole olnud. Ja kena on. Oleme saanud tööd teha.

Miks teie arvates Kuressaare linnavolikogu koalitsiooni koosseis nii pikka aega muutumatu on olnud (st ühed ja samad võimul kogu aeg)?
Koalitsioonis olemine on nagu kooselu. Ju siis osatakse koos linna edenemise nimel üksikuid erekondlikke ja isiklikke huve tagasi hoida, vastastikku üksteist vajadusel korrale kutsuda.
On olnud mõned muljetavaldavad erakondlikud suurpuhastused, kui asjaosalised pole end õigustada suutnud. Respekt nendele juhtidele, kes seda tegid selle asemel, et mätsimisega tegeleda. See on siis praktilise tegevuse poole pealt. Me ei tohi aga unustada, et volikogu laua taha saavad isikud siiski läbi valimiste ja saavad need, kellele antakse enam hääli, ehk siis need, keda inimesed enam usaldavad. Ju siis on seda seltskonda usaldatud.

Kui Te ei oleks Kuressaare Gümnaasiumi direktor, millises ametis sooviksite end siis näha?
Kui ma ei oleks Kuressaare Gümnaasiumi direktor, siis ma sooviksin olla Kuressaare Gümnaasiumi direktor.

Milline on parim mälestus ajast, kui käisite ise koolis?
Mul on olnud mitmeid väga häid õpetajaid kõigis koolides, kus ma käinud olen. Samuti mitmeid väga koloriitseid õpingukaaslasi. Nendega seonduv ongi parim, mis kooliajast meenub.

Linn on võtnud väga suure laenukoormuse. Kuidas kommenteerite? Järgmised valitsused on käsist-jalust seotud?
Kuressaare linna laenukoormus ei ole "väga suur". Omavalitsuste laenukoormuse piir on täna seadusega 60% puhastatud eelarvest. Selle piirini on meil täna veel ruumi küll. 2009 aasta alguses oli linna laenukoormus puhastatud eelarvest 48%.
Vajalik on nö hoida ruumi võimalike edukate projektide kaasfinantseerimiseks ja olla ettevaatlik, eriti praegust majandussituatsiooni silmas pidades. Laenuotsused on tehtud linnavolikogu poolt ja täna saame nentida, et linna rahade juhtimine ja kasutus on kontrolli all.

Mis on Teie arvamus uue linnastaadioni rajamisele Kuressaare gümnaasiumi juurde?
Koolijuhina ei ole ma eriti vaimustatud maakonna esindusstaadionist kooli juures. Me kaotaksime poole oma territooriumist ja saaksime vastu piirangutega staadioni kasutusõiguse.
Meid huvitab palju enam see, et Kuressaare linn ehitaks välja meie kooli staadioni koos siia kavandatava Saaremaa jõustruktuuride ühise harjutusrajaga. Staadionist enam huvitab meid ka võimalik Jäähalli ehitamine Tervisepargi äärde koos vajaliku parkla väljaehitamisega. Sellised arengud oleksid meie õpilaste võimalusi silmas pidades märksa mõistlikumad.

Mida arvate ühe suure gümnaasiumi tekkest tuleviku Kuressaaares, kui mõttekas see oleks? Kas toetate SÜG-i direktorit Viljar Aro, kes on öelnud, et kahe gümnaasiumi konkurents viib linna hariduselu rohkem edasi kui üks suur "mammutgümnaasium"?
Kuressaare kahe gümnaasiumi eluterve konkurents pikema aja jooksul on viinud selleni, et täna saab Kuressaares gümnaasiumilõpetaja Eesti oludes väga hea hariduse. Seda ei arva mitte ainult meie siin kohapeal, seda on märgatud ka kaugemal. Oleme kolleeg Viljar Aroga selles küsimuses ühte meelt.

Tõstsid oma uusaastakõnes selgelt esile maakonnas ühe omavalitsuse moodustamise vajaduse. Ka Sul on kavas lähiajal selle protsessi algatamiseks midagi konkreetset ette võtta?
Isamaa ja Res Publica liidu Kuressaare osakonna juhatuses on meil sellel teemal kujunenud arvamus, et selline ühinemine on mõistlik. Eriti peame silmas laiemat koostööd ja ühinemisarutelusid Kaarma vallaga.
Enne sügisel toimuvaid kohalikke valimisi enam ühineda kellegiga, kui ka soovi oleks, ei jõua. Usun, et eelolevate kohalike valimiste ettevalmistamise käigus paneme oma eesmärkidesse need asjad kirja ja peale valimisi juba uue volikogu koosseisuga püüame jõuda ühiskokkulepeteni, et mis ja kuidas ja millal ja kellega. Avaliku arvamise teadasaamine võtab samuti teatava aja.

Miks te endale nii pikad juuksed ja habeme kasvatasite? Kas teie meelest ei peaks mitte olema noortele eeskujuks ja juukseid ning habet korrektselt hoidma, mitte nagu mingi ''metsjeesus''.
Oma väljanägemist puudutavatele küsimustele ei hakka ma pikemalt vastama. Kuna ma pole õpilastele oma väljanägemise tõttu ohtlik ja kuivõrd meie seadused karvkatte pikkust ei reguleeri, siis, miks mitte.
Türgi koole külastades rääkisid sealsed pedagoogid, et neil on meestel koolis ja riigiteenistuses sellised asjad reguleeritud. Äkki ongi, maailm on kummaline.

Kas teist võib saada Kuressaare järgmine linnapea?
Igasugu asju võib inimesega juhtuda. Linnapeaks saamine on suhteliselt vähetõenäoline olukorras, kui inimene ise nii väga linnapeaks saada ei soovi. Kuressaares peaks midagi väga totaalselt nässu hakkama minema, kui ma näeksin vajadust sellele ametile tõsisemalt mõelda. Kuressaarel on täna hea linnapea, kellega minul kui volikogu esimehel koostöö enamasti sujub.

Gaasitüli võitjad ja kaotajad

2009-01-12

Kahe naabri avalikus tülis gaasitarnete ja transiiditasude pärast torkab silma mõlema riigi suutmatus suhteid klaarida. Korduvalt alustatud läbirääkimised jõuavad ikka samasse punkti.

Venemaa ähvardab lõpetada maagaasi müügi Ukrainale, kui too keeldub maksmast nõutud hinda. Ukraina omakorda lubab suurendada Euroopasse eksporditava maagaasi transiiditasusid. Tarnekatkestuste hirmus Euroopa riigid ootavad hingevärinal, kuni järjekordne ajutine kokkulepe sõlmitud saab. Tüli põhjusteks on maagaasi infrastruktuur, gaasitranspordiks vajaliku nn tehnoloogilise gaasi päritolu ja vahendusfirmade osalus gaasitarnetes.

Nõukogude Liidu lagunedes päris Ukraina olulisima osa maagaasi infrastrukuurist: torujuhtmete süsteemi pumplate ja looduslike maa-aluste gaasihoidlatega, mis mõeldud gaasi ekspordiks Kesk- ja Lääne-Euroopasse. Venemaale jäid maagaasi varud ja tootmine.

Lepete sünd ja asjaolud

Ukrainale kuuluvatest maagaasi leiukohtadest kaetakse napilt kolmandik kodumaisest nõudlusest, ekspordiks ei jää üle midagi. Venemaa käsutuses on küll maailma suurimad gaasivarud, kuid pelgalt siseturuga piirdumine tähendaks hädavajalikest valuutatuludest ilmajäämist, sestap vajatakse läände suunduvaid torujuhtmeid maagaasi eksportimiseks.

NSV Liidu ajast pärit lepete kohaselt peab Gazprom maagaasi Euroopa partneritele üle andma nende maade kunagisel piiril NSV Liiduga. See ei ole eurooplaste mure, kuidas Gazprom oma gaasi Ukraina kaudu edasi toimetab. Seepärast Venemaa on korduvalt üritanud Ukrainale kuuluvat gaasitranspordi süsteemi Gazpromi kontrolli alla saada. Ukrainale kuuluvate torujuhtmeteta ei saa Gazprom maagaasi Euroopasse müüa. Venemaa gaasita jääks Ukraina rasketööstus ja elektritootmine seisma.

Ukraina sai üheksakümnendatel aastatel võtta kahe riigi ühendatud gaasisüsteemist just niipalju gaasi, kui vaja. Niipea kui Gazprom üritas tarbitud gaasi eest võlga sisse nõuda ja gaasitarneid piiras, võttis Ukraina oma jao Euroopasse suunatud ekspordist ning Gazprom pidi Euroopa partnerite survel maagaasi müügi Ukrainale taastama.

Gaasi transpordiks kulub teatud hulk sedasama maagaasi, mida suured pumbajaamad kütusena kasutavad. Kuni selle aasta jaanuarini kattis selle osa Gazprom. Nüüd nõuab Venemaa, et maagaasi transpordiks kulutaks Ukraina oma gaasi, sest Gazpromil on kahtlus, et transpordi tarbeks kulub gaasi vähem, ülejäägi võtab Ukraina omale.

Üheksakümnendatel tekkinud võlgnevuste tagasimaksmise osas saavutati kokkulepe 2002. aastal, kui Ukraina peaministriks oli Viktor Juštšenko. Kaks aastat hiljem sõlmiti Ukraina riikliku gaasifirma Naftogazi ja Venemaa gaasimonpoli Gazpromi vahel gaasitarnete korraldamise leping järgmiseks viieks aastaks. 2005. aasta detsembris katkestas Gazprom leppe ning tegi jaanuaris 2006 ootamatu ettepaneku vahendajaid kasutada.

Selle aasta jaanuarini ei tasunud Ukraina tarbijad gaasi eest Gazpromile või Naftogazile. Maagaasi importis Ukrainasse RosUkrEnergo, millest pool kuulub Gazpromile (Šveitsis registreeritud tütarfirma Rosgas Holding AG kaudu) ja teine pool (samuti Šveitsis registreeritud) firmale Centragas Holding AG, mille omanikeks on ärimehed Dmitri Firtaš ja Ivan Fursin.

Segane vahendusskeem

RosUkrEnergo ostab maagaasi Gazpromilt ja Kesk-Aasiast, kuid ei müü seda mitte otse Ukraina riiklikule gaasiettevõttele, vaid RosUkrEnergo ja Naftogazi ühisfirmale UkrGazEnergo. RosUkrEnergo re-ekspordib läbi Ukraina ka Kesk-Aasiast ostetud gaasi.

Naftogaz haldab küll kogu Ukraina gaasitranspordisüsteemi, kuid teenib tulu vaid kodumaise maagaasi müügist elanikonnale ja soojatootjaile. Ukraina tööstusele ja elektritootjaile müüdava imporditud gaasi eest tasutakse UkrGazEnergole. Viimane on saanud omale ka osaluse Ukraina maa-alustes gaasihoidlates.

Pole teada, kelle huve RosUkrEnergo esindab. Meedias on vihjatud Venemaa ja Ukraina oligarhide ja kõrgete riigiametnike seotusele vahendusskeemiga. Nii olevat suurtarbijate ehk tööstusettevõtete omanikud ja võimukandjad isiklikult huvitatud, et gaasi eest ka õigel ajal tasutaks.

Kui kõik olulised isikud ja ettevõtted on skeemi kaasatud, siis miks on viimase nelja aastavahetuse eel ja ajal kordunud üks ja sama tüli? Kindlasti on tegemist tulusa äriga, et sellest osasaamiseks või olemasoleva osa suurendamiseks ja võistlejate tõrjumiseks takistatakse otselepingu sõlmimist Gazpromi ja Naftogazi vahel (kuigi 24. oktoobril 2008 otselepinguks vajalik esialgne kokkulepe saavutati jäi novembrikusse kavandatud tarneleping sõlmimata).

Segase vahendusskeemi võitjateks on need, kes jagavad omavahel kasumi. Kaotajateks on Ukraina majandus ja ühiskond, sest kahtlastest tehingutest võrsuv korruptsioon õõnestab omariiklust ning mõjutab poliitilisi otsuseid. Kaotajaks on ka Gazprom, sest osa gaasiekspordi tulust läheb ettevõttest mööda. Lisaks kahjustavad korduvad tülid Ukrainaga Venemaa gaasimonopoli mainet.

Antarktikas kaadrimuudatusteta

2008-12-04

Eesti Antarktika-ekspeditsiooni mehed võiksid enne külmale mandrile reisimist meie lumistes metsades ühed mõttetalgud korraldada.

Just sellise allkirjaga - Antarktikas kaadrimuudatusteta - pilt ilmus Ameerika presidendivalimiste järgses Eesti Ekspressis. Pildil pingviinid, kes tabatud Kuningas George'i saarel ligikaudu samal ajal, kui Barack Obamast USA president sai.

Riigikogulastele kingitud Antarktika-raamatust tuvastan, et tegu on eeselpingviinidega. Mina tahtsin lapsepõlves tohutult Antarktikasse minna, aga nüüd, kus see on lihtne ja sõltub ainult raha olemasolust, enam nii väga ei tahagi.

Täna vaatab mulle arvutiekraanilt otsa projekti "Eesti Antarktika ekspeditsioonid" juhi Mart Saarso avalik kiri, mille sisu on väga lihtne - leida vähemalt 3 miljonit krooni, et saaks Eesti võimaliku polaar-
jaama asukohaga tutvuma minna. Seda küll 2010. aasta eelarvest.

Maine- või teadusprojekt?

Kindlasti ei too ettevõtmiseks vajalikke vahendeid avalikud kirjad. Mida närvilisemad need on, seda vähem neist kasu on. Toon ühe stiilinäite: "Ja veel. Lõpetagem diskuteerimine, kas Eesti Antarktika-ekspeditsioon on teadus- või riigi maineprojekt. Kui riik läheb Antarktikasse teadust tegema, tõuseb tema rahvusvaheline maine paratamatult, isegi kui seda ei taotletud. See juhtub märksa tõsisemalt võetaval moel kui näiteks kõrgetasemeline osavõtt suusamaratonist mõnes selleks võrdlemisi eksootilises riigis."

Avalike kirjade saajad tavaliselt nõrganärvilised ei ole ega tee kirjadest harilikult väljagi. Arvan, et üheks probleemiks on Antarktika-ekspeditsiooni olemuse määratlemise küsimus.

Kui panna ritta kolm võimalikku käsitlust: riigi maineprojekt; meeste isiklik tahe teha midagi huvitavat ja ajaloolist, olla polaaruurija ja maadeavastaja; või teadusprojekt, siis tundub domineerivat keskmine variant. Ilmselt aitab sellele kaasa ka Mart Saarso tuntus Lennuki ümberilmareisi juhina.

Üks suuremaid probleeme, mis on Antarktika-asja juures jäänud avalikkuse eest tagaplaanile, on selle ekspeditsiooni teaduslik külg. Ettevõtmise kodulehelt saab küll plaanitavast mõningast aimu, aga ma ei ole näiteks täheldanud Teaduste Akadeemia polaar-
uuringute komitee ega ka laiema teadlaskonna sihipärast tegevust selle projekti vajalikkuse selgitamisel. Ehkki esialgselt kaasatav teadlaskond küsitavusi ei tekita.

Geenivaramu õppetund

Ehk on küsimus konkurentsis vahendite pärast. Miks on seda teadusprogrammi vaja ning mida annavad saadud teadmised riigile? Julgen siinkohal tuua paralleeli geenivaramuga, mis sai algselt asutatud peaaegu ilma riigi toetuseta. Hiljem see siiski toetust sai ja seisab nüüd jälle teatud finantseerimisprobleemide ees. Kehvad ajad on tulemas.

Minu üks soovitus olekski, et Antarktika-mehed võiksid võtta ette käigu Tartusse ja professor Andres Metspalu juures geenivaramu saamisloost midagi õppida.

Üheks probleemiks võib olla ka loodud organisatsiooni vorm ehk mittetulundusühing. Kodanikud tulid kokku, tegid MTÜ, ja mis siis? Hea küll, Eesti Vabariik on teinud ponnistusi ja ühinenud Antarktika lepinguga.

Siseriiklikud eri valitsusasutuste signaalid on olnud positiivsed ka kõnealuse MTÜ loomise osas, aga sellest pole ju piisanud. Rahastamisotsuseni pole jõutud.

Kui hakata mõtlema võimalikele partneritele riigisektorist, siis eks nad ikka sinna haridus- ja teadusministeeriumi ning keskkonnaministeeriumi haldusalasse jäävad. Välisministeerium on lihtsalt välislepingute alase suhtlemise koordinaator.

Samas on selge, et kõigil eelnimetatud asutustel on ilma Antarktikatagi probleeme küllalt. Küsimus pole ju esimeses kolmes või viies miljonis kroonis, vaid aastakümneid vältavas tegevuses ja selleks tuleb valmis olla.

Muidu läheb nii nagu tavaliselt, et alguses õnnestub jalg ukse vahele suruda ning toasviibijad lasevad ninal natuke soojaks saada. Seepeale aga öeldakse: "Palun pange uks kinni, väljastpoolt!"

Ehk oleks eri osalistega laiendatud Antarktika seltskonnal algatuseks hoopis mõistlik minna kuskile Eestimaa metsa, ja kui võimalik, siis stiili mõttes lumisesse. Metsas võiks korraldada mõttetalgud, kas eestimaalaste Antarktika-ekspeditsioon saaks tegelikkuseks, ning kui jah, siis kuidas.

Kas Reformierakond tahab kaotada Ida-Virumaal 4000 töökohta?

2008-10-23

Just nii hirmutav näeb välja tulevik, kui Reformierakond keskkonnaminister Jaanus Tamkivi kaudu oma plaanid teoks teeb. Riigieelarve lappimiseks vahendite leidmisel ei ehmuta tagasi isegi selliste asjade ees nagu kohalikud sotsiaalsed hävingud.

Vahendeid valimata üritatakse kätte saada iga viimnegi sent. Normaalse mõistusega inimesed tõrguvad seda uskumast. Oli ju Reformierakond see, kes enne valimisi korrutas, et maksud peavad olema madalad, sest siis on Eesti majandus konkurentsivõimeline.

Kaevandamistasude tõusu maksavad kinni tarbijad

Otseseid makse nad tõepoolest alandavad, kuid kaudsete maksude näol üritavad koorida meilt kõigilt kümme ja enamgi nahka. Ilmselt elavad senised Reformierakonna toetajad selle üle, aga mida teevad need, kelle palk on tunduvalt allpool Eesti keskmist - pigem sinna miinimumpalga poole?

Nimelt on keskkonnaministeeriumi plaan tõsta makse kaevandamisega tegelevatele ettevõtetele - ressursitasu praeguselt 11 kroonilt 20-le ja jäätmete ladestamise hinda seitse kuni kümme korda. Mida see tähendab põlevkivi kaevandavatele ettevõtetele?

Eraldi summasid pole ilmselt mõtet välja tuua, aga mis siis juhtub? Eesti Põlevkivi elab ilmselt edasi, kuna selle hinnatõusu maksame kinni meie - tarbijad. Kui palju selline maksude tõstmine elektrihinda muudab, seda näitab tulevik, aga kindel on see, et see ei piirdu 5- või 10protsendilise tõusuga.

Tagajärgedele ei mõelda

Mis saab aga teistest põlevkivi kaevandavatest ettevõtetest ja põlevkivitööstusest üleüldse? Ilmselgelt tähendab see seda, et ettevõtted ei suuda enam arengusse investeerida ning järgmise sammuna hakatakse töötajaid koondama. Kõige mustem stsenaarium on aga see, et ettevõtted panevad oma uksed kinni ja töötajad jäävad nende taha.

Kas sellise stsenaariumi käivitumisel on oma osa ka langeva reitinguga Reformierakonna ponnistusel uue töölepinguseaduse vastuvõtmisel, et koondamistasu on võimalikult väike, see on iseküsimus. Ehk proovitakse selle uue lepingu vastuvõtmisega ettevõtjatele mett moka peale määrida? Et ärge pabistage, meie aitame teil töötajad lahti lasta.

Tean siiski, et Ida-Virumaa ettevõtjad mõistavad, et korralik ja kindel töökoht on tagatis ettevõtete normaalseks eksisteerimiseks ning kindlus perede tulevikule. Seni õnneks on valitsuse mõningatel ministritel kaine arusaam sellest, mida selline tasude tõstmine Ida-Virumaa tööstusettevõtetele tähendab, ning nad on järjekindlalt seda plaani eiranud.

Loodame, et senine valitsust juhtiv erakond ärkab unest ja suudab olla üle ka mainelangusest. On oluline, et peaministripartei saab aru majanduse toimimise põhimõtetest ning lõpetab retoorika, et makse ja tasusid ettevõtetele on vaja tõsta, kuna nende omanikud teenivad kasumit. Kasumi teenimine ettevõtluses on normaalne ning mida paremini läheb majandusel ja ettevõtjatel, seda paremini läheb meil kõigil, sest ettevõtjatelt tuleb lisaks töökohtadele ka suurem osa annetustest ja sponsorrahast, mis lähevad eri valdkondadesse ja üritustesse, millest saame osa me kõik.

Energia küsimusest

2008-09-26

Eestlased armastavad vabadust. Nad on loomult teistsugused kui nende idanaabrid, kes vajavad tugevat juhti - tsaari. Vabadus on hindamatu ja seda ei saa kunagi võtta kui kingitust.

Vahel võib elus juhtuda nii, et kõige süütum asi muudab kogu su elu, samal ajal kui kaua ette plaanitu, millele sa oled rajanud oma usu, lootuse ja unelmad, lõpeb samas, kus see algas. Aga tagantjärele tarkusega pole ka midagi peale hakata. Olgu selle väite tõestuseks investeerimispanga Lehman Brothers pankrot. Märke kokkukukkumisest oli muidugi, aga kui igaüks teeb tonnide viisi raha, siis kes tahaks olla see, kes julma teate edastab? Kuni meil on vabadus, kas me peaksime siis muretsema tuleviku pärast?

Ühel kaunil õhtul istusin oma Lõuna-Eestis asuva talu akna all ja silmitsesin põhjamaa taevast. Kuskil kaugel sähvisid välgud. Ma kujutasin selgelt ette, mis tunne oleks olnud sõja ajal eemalt vaadata, kuidas vene piloodid pommitavad Narvat ja Tallinna. Kui palju esmapilgul omavahel mitte seoses olevaid sündmusi peetakse juhuslikuks või tähtsusetuks toimumise ajal, aga kui oleks teatud tagajärgi, kas neid oleks siis lastud juhtuda?

Kui venelased ja sakslased teevad midagi koos, siis tekitab see maailmale ainult peavalu. Vähemasti siis, kui mängus on Schroeder ja Putin. Olukord maailmas on pingeline. Venemaa jookseb maha oma sarvi Gruusias, lollitades lääneriike ja hoides neid samal ajal lõksus oma naftaga. Paistab, et sakslased ja prantslased ei soovi vastu hakata, tuues ettekäändeks Vene ähvardused energeetika alal. Siin peaks asuma tegutsema Euroopa Liit (EL) ja ühendama Eesti, Läti ning Leedu Euroopa ühtsesse energiavõrku. Kui neil riikidel on tarvis paigaldada kaableid ja torujuhtmeid, siis las nad teevad seda. EL peaks panustama energiasse ilma Venemaaga koostööd tegemata ja mitte lubama venelastel teha eraldi leppeid oma liikmetega, et mitte lõhkuda regionaalset solidaarsust. Venemaa tahab saada tagasi kõike, mis ta kaotas Nõukogude Liidu kokkukukkumisega.

Eesti Keskerakond soovib viia Eesti Energia börsile. See oleks meie jaoks enesetapp, arvestades seda, kuidas meie idanaaber supleb praegu nafta- ja gaasituludes. Alles mõni päev tagasi rääkis Keskerakonna liige Evelyn Sepp Eesti Televisiooni uudistesaates, et Eesti peaks Venemaaga proovima koos töötada, selle asemel et suhtuda temasse kui oma vaenlasesse. Meenutagem, et Keskerakond on sõlminud sõprussidemed Putini parteiga. Isegi pärast sündmusi Gruusias pole nad sellest sidemest lahti öelnud. Ma olin väga üllatunud, kui mõned Keskerakonna liikmed, keda ma isiklikult tunnen, ütlesid mulle, et nad ei usu, et nende erakond on tõepoolest Putini parteiga lähedalt seotud! Nad arvavad, et see on ainult opositsiooni propagandatrikk! Keskerakond loodab sellele, et koalitsioon laguneb, kuna olukord majanduses on äärmiselt keeruline. Pärast seda tulevad nemad võimule ja sidemed Venemaaga loomulikult tugevnevad.

Energiaküsimus on täna sama tähtis, kui oli tuumarelvade küsimus 1960-ndatel aastatel.
1930-ndate aastate lõpul kutsus Adolf Hitler sakslasi koju, et nendega siis asustada vallutatud maid. Täna teevad seda Putin ja Medvedev, kutsudes koju venelasi. Igale vene perekonnale pakutakse ümberasumistasu - perekonnapeale 60.000 rubla, igale pereliikmele 20.000 rubla jms. Ainult 16 peret Eestist on avaldanud soovi sellele kutsele järgneda, ja neistki kõigile ei andnud Venemaa tagasipöördumiseks luba.

Siinkohal võiks meenutada setude ütlust, et siga ei lähe oma toitvast künast kaugele.

“Tänud” linnarahvale, kes nädalavahetusel näituse korraldasid

2008-09-24

Rakvere linna Moonaküla naaberküla on nüüd saanud "väikese" külapoe, kuhu juba esimestel päevadel palju rahvast tõttas. Eks uus asi ikka meelita kohale ja pane rahakotti tühjendama. Küll tõtati sinna jalgsi, küll ratta ja autoga. See jalakäimine on neist vast kõige tervislikum, tervitatav ja kena ilmgi soosis seda.

Ja linnarahvas ei jätnud ka Moonaküla elanikke tähelepanuta.

Juba aastaid kannab siin üks tänavajupp Näituse tänava nime ja nüüd lõpuks korraldati siin ka korralik "näitus", kuhu eksponaate aina juurde tuli.

Väikese jalutuskäigu järel võis poodi minemata kindlaks teha linnarahva lemmiksöögid ja -joogid, šokolaadivaliku, jäätise maitseskaala jne.

Pimedas säras teeperv, nagu tavatseb kevadel olla meie maanteedel. Kõik, mille kaupmehed pakendisse pannud, oli lennutatud tänavale ja kõrvalkruntidele. Mõni tarkpea ütleks nüüd kohe, et see va linnavalitsus pole kasti pannud, järelikult tuleks nagu kraam kohe loodusesse saata.

Aga nii asi ei käi küll. Prügikasti olemasolu või puudumine ei anna siin mingit õigustust. Pakendeid ja pabereid ei loobita maha!

Jäägem ikka normaalseteks inimesteks ja viigem pakendid sinna, kus on nende koht.

Moonaküla rahvas korjab meelsamini oma aias ploome ja porgandeid, kui on koristaja kaaslinlaste järel.

Kaunist sügist!

Võimatu võimalikuks saamine

2008-07-26

Tervitussõnad kuuluvad Eesti Looduskaitse Seltsi 41. suvekokkutulekust osavõtjaile. Selle sama seltsi liikmetele, kelle põhiteene keerulises iseorganiseerimisliikumises selles seisnebki, et ta ühendas 40 aastat tagasi erinevate valdkondade inimesed, keda ühendasid kaks suurt ideed: loodus- ja kultuurikaitse.

Tervitussõnad kõlavad tõeliselt rahvusliku organisatsiooni esindajatele! Eesti Looduskaitse Selts oli ju tegelikult võimatu võimalikuks saamine. Tekkis tõeliselt rahvuslik organisatsioon stagneeruvas Nõukogude Eestis. Et see tekkida sai, see on omamoodi ime. Tekkis aga ta seetõttu, et oli vajadus ja et olid inimesed, kes sellest vajadusest aru said ja suutsid panna kogu oma talendi käiku ja tegid asja ära!

Sõpruse pargi 35. sünnipäev

Tegid ära asja, mis on elav ja säilinud tänapäevani. Seekord peatutakse Põltsamaal, Sõpruse pargis. Selle kokkusaamisega tähistatakse pargi 35. sünnipäeva. Äratundmine, et suurte teede ristmikku kavandatava keskasula umber on vaja parki, oli nii jõuline, et seni pole pargi arendamine veel kahandanud jõudu. Selle tänuks näitavad ennast nii puud kui ka skulptuurid, imelise sõnumi kandjatena aegade taha nii meie püüdlustest, unistustest, täitumustest kui ka pettumustest.

Kaks aastat tagasi, kui pargis avati monumentaalskulptuur "Kalevipoeg kündmas", tähistas selts oma asutamise 40. aastapäeva. Nii et Sõpruse park ja selts on pea üheealised. Ja sellepärast on ka park kandnud samu püüdlusi, mis seltsilgi läbi aegade on olnud.

Laupäeval kell seitse õhtul avavad folklooriseltsi Jõgevahe Pere tantsijad ja lauljad katte Jaan Eilarti mälestusmärgilt. See oli seltsi suurkogu otsus seltsi ülesehitaja ja keerulistel aegadel ideoloogi mälestus põlistada just nimelt Eesti Vabariigi noorimas looduskaitsealases pargis. Tartu skulptor Endel Taniloo, Jaan Eilarti hea sõber, on leidnud päris huvitava lahenduse mälestusmärgile ja selle aitasid teoks teha Põltsamaa kiviraidurid Madis Roio ja Vladimir Savotškin, kes juba 2004. aastal rahvusvahelisel graniidiskulptuuri festivalil teenisid patroon Eri Klassilt skulptoripõlled.

Ühendas ühendamatu

Selle skulptuuri ees on otstarbekas peatuda ja mõelda neile aegadele ja põhjustele tagasi, miks oli vaja seltsi ellu kutsuda ja mis on hoidnud seda elujõulisena tänini.

Öeldes Jaan Kaplinski sõnadega kahe aasta tagusel ELKSi juubelikonverentsil, siis looduskaitse selts on huvitav organisatsioon, kuna tema hingeks oli inimene, kes ühendas ühendamatu. Jaan Eilarti käes olid niidid, ta kuulus mitmetesse sõpruskondadesse, tutvuskondadesse. Tal olid väga lähedased suhted kirjandusinimestega, kunstiinimestega, muusikutega, teatriinimestega, kes olid seltsi asutajaliikmed. Jaan Eilart oli loodusteadlane ja koduloolane, kes teadis enam-vähem iga asula, iga küla kohta rohkem, kui seal elavad inimesed ise teadsidki.

Samal päeval avatakse ka tähismärgid mälestuspuude juures, mis on istutatud Debora Vaarandi, Voldemar Panso, Jaan Krossi, Juhan Viidingu, Ernst Jaaksoni mälestuseks. Avatakse tähismärk ka Lennart Meri istutatud puu juures. Selle hetke tunnistajaks on pargis Lennart Meri poeg Mart Meri oma abikaasaga.

Samuti avatakse tähismärgid Põltsamaa tuntud inimeste - Herbert Kuurme, Julius Tillo, Endel Pajumäe ja Arvo Soomi istutatud puude juures.

Lihtne graniidist tähismärk annab teada puuliigi ja istutaja nime ning aja. Park ei ole surnuaed, see on park.

"Puud pühad on. Ja iga päev. Puid pühadeks ei heisata," on kirjutanud Juhan Viiding. "Park on sümbol ja tähendust omavate lugude süsteem. Ma arvan, et rahvas, kes ei tea oma minevikku ega talleta seda, elab tulevikuta.

Nii oma pere lugu kui ka rahva ajalugu ja sealhulgas kangelaste lugu - see kõik on väga tähtis. Selleks, et järgmine põlvkond saaks kasvada ja normaalseteks inimesteks areneda.

Iga eluhetk on väärtus ainult sel juhul, kui inimene oskab seda märgata ja tähele panna ning ära tunda selle, mis on elus tähtis." Need Ülo Vooglaiu sõnad annavad hulgaliselt mõtteainet. Samal päeval esineb Ülo pargis ettekandega pargi mitmesusest.

Ühendas kultuuri- ja loodusloolise

Kümne aasta tagune kohtumine pargis Islandi Vabariigi presidendi Glafur Ragnar Grimssoniga jääb mulle meelde mu elupäevade lõpuni. See oli presidendi esimene visiit Eestisse. Teatavasti 1991. aastal Islandi Vabariik tunnustas esimesena Eesti, Läti ja Leedu Vabariigi iseseisvust.

1991. aastal olid Reykjavikis kolme riigi välisministrid ja peale tunnustusallkirjade andmist istutati ka neli puud.

Lubasin presidendile, et tema istutatud tamme lähedale istutavad tammed ka Eesti, Läti ja Leedu presidendid. Peale selle saame uuesti kokku ja rajame vaimse silla Reykjaviki ja Põhjamaa vahele. Selle mõtte peale lõime käed. Usun, et see kohtumine pole mägede taga.

Eelpool nimetatud Islandi presidendi visiidi ajal arendas Lennart Meri jõudsalt edasi Põhjala dimensiooni mõtet ja tähendust ja tähtsust meile. Meile jäi Lennartilt kohustus areneda ja arendada meie potentsiaali nii ajas kui ruumis. Meie vaimujõu vägi võimaldab seda. Siis oleme häälestunud hoopis suurematele eesmärkidele ja meie ei kiusa iseennast ega lähedalseisvaid, astume edasi. Mõtestades käidud tee ja pidades kalliks olnute mälestusi.

Jaan Eilart suutis seltsi arengus ühendada kultuuriloolise ja loodusloolise vaatenurga üheks harmooniliseks tervikuks - see just ongi seltsi elulisuse eeldus. Oleme ju jälginud Jõgeva maakonnaski erinevates omavalitsustes (Jõgeva, Tabivere, Palamuse, Saare vallas), kuidas toimib omavalitsusjuhtide ja erksate ettevõtlike inimeste püüd just oma paigas need kaks voogu ühendada - ja tulemused on imelised.

Selts peab oma kokkutulekut pargis, kus on lähiaastatel enamus töid tehtud talgute korras. Need tööd on ühendanud paljusid inimesi erinevatest paikadest ja põnev, et jätnud nende hinge ka sügava jälje. Alles mõni päev tagasi kõnetas mind pargis inimene - minu jaoks täiesti võõras - ta olevat ise siia parki puid istutanud 1975. aastal. Mul jooksis mõnus surin kehast läbi.

Kokkutulekul kõneldakse pargist ja parkidest, on ju Sõpruse park esitletud kaks aastat tagasi avaldatud monograafias "Eesti pargid I" koos arvukate mõisate- ja kirikute parkidega. Kõneldakse ka globaalprobleemidest ( Euroopa Parlamendi liige Andres Tarand). Põltsamaa Roosiaia rahvas esitles pargis oma kunsti ning kujundas sünnipäevaks parki imelise lillekaunistuse.

Eesti Metsaseltsi ning Jõgeva maavanema kingitud puud on juba parki istutatud ja nendegagi antakse ühiselt edasi soov viia sõnum meie püüdlustest aegade taha.

Hiljaaegu valmis Vali Pressi trükikojas pargi 35aastast arengulugu tutvustav voldik. Selle esitlus toimub ka kokkutuleku raames. Külakosti toob ka metsameeste meeskoor Forestalia.

Selline ettevõtmine on võimalik ainult heade sõprade, mõistvate inimeste toetusel. Oma osa on ka Põltsamaa linna- ja vallavalitsusel.

Nädalavahetus on pargis ja Põltsamaal rahvarohke ja usun, et jääb kogu pakutavaga osavõtjatele kauaks meelde.

Halupuud ja perspektiiv

2008-07-24

Akadeemik Paul Ariste (1905-1990) lapsepõlvekodus Rääbisel Torma vallas pidi tuld jätkuma, sest tema isa oli sepp. Rohkem kui 40 aastat elas Paul Ariste Tähtveres kahekorruselises poolmajas, kus pliiti ja ahjusid köeti puudega.

3. juunil 1980 on ta oma päevikusse kirjutanud, et "...lõhkusin puid ja kandsin neid keldrisse. Puid kandes tuleb vahel kallale kurbmeelsus, et kas ma siis enam millekski pole suuteline paitsi see majahoidja töö. Kehalist tööd teen meelsasti, aga vaim sureb keldritrepist alla ja üles tampides.".

Toasoe ja innovatsioon

Gustav Adolfi gümnaasiumis ehk mitte, ent alama astme koolides käies pidi Paul Ariste teadma, mida tähendasid kliistripühad viinakuu lõpul. Koolitared ja klassiruumid seati talvekorda ehk aknavahed kleebiti kinni.

Tema eluikka mahtusid raadio, televisioon, elektronarvuti, aatomipomm, vesinikupomm, aatomielektrijaam ja Tšernobõli katastroof. Oleks võinud mahtuda ka mobiiltelefon, kuid siis pidanuks ta käima Soomes. Tema energeetiliseks laeks jäid halupuud ja pinnud. Need pidid olema varutud suve hakul.

Enne kunagisi kliistripühi 2008 peab meie peredes olema varutud lisaraha küttegaasi hinnatõusu katteks. Sukasäärde muidugi mitte, aga koduse eelarve planeerimiseks siiski. Moesõna "energiajulgeolek" on küll globaalne ehk maakeraline, ent oma üksikasjades tuleb ta üle tarekünnise igaühe söögilaua taha ja elutuppa. Pole sooja, on toit külm.

Energeetiline turvalisus on ülemat kui erakondlik märk, sest ei ole nii, et rohelised püüavad tuult ja keskerakondlased kütavad naftaga. Ei ole ka nii, et kui õnnis on see mees, kellel on oma mets, sest kõik linnasaksad ei saa olla samal ajal ka metsahärrad. Eesti kaitseväe juhatajal kindralleitnant Ants Laaneotsal on vanematetalus, kust ta sülelapsena küüditati, 40 hektarit metsa, aga tema lapselapsed peavad elama õige vanaks, enne kui annab lõigata uusi puid nonde asemel, mille mahavõtmisest saadud rahaga sai vanaisa mitu vajalikku asja korda ajada. Energeetiline julgeolek tekib ajas, mille mõõduks on tehnoloogiliste uuenduste kiirus.

Prantsuse tuumauuringud said kiirenduse ligikaudu 60 aastat tagasi, 1948. Tollal juhtis neid aatomienergia ülemkomissar Frédéric Joliot-Curie (1900-1958), Nobeli preemia laureaat ja kommunist. Aastal 1959 andis president Charles de Gaulle (1890-1970) järgmise impulsi.

Aastaks 2018 võiks kohas nimega Cadarache Prantsusmaa lõunarannikul valmida termotuumajaama prototüüp, kust ehk paarkümmend aastat hiljem hakkab tulema stabiilset sagedusvoolu. Jämedalt võttes kulub termotuumaelektri saamiseks umbes sajand, tõenäoliselt rohkem. Ökonoomse kütuse-
elemendi loomiseks alates ideest on kulunud juba 170 aastat, kusjuures keemikud ja füüsikud ei ole maganud.

Maapealsemalt rääkides - kuni akadeemilised insenerid jõuavad töökindla lahenduseni, tuleb meil saada oma toasoe kätte käepärasemate vahenditega kui Mendelejevi tabel paberkandja kujul. Rääkides üksnes elektrist.

Särts ja haridus

Oletagem, et kui mitte tänavu, siis vahest 140 aastat pärast esimest Eesti üldlaulupidu ehk suveks 2009 otsustab Riigikogu, et ükskord tuleb oma aatomielektrijaam Eestisse niikuinii. Niisuguse rajamiseks on vaja personali, kes ehituselt tsementi kõrvale ei kühvelda. On vaja ka personali, kes valdab jaama hooldamist. Kust need inimesed võetakse ja kes neid koolitab?

Tahtmata kedagi hirmutada - sisuliselt on meie tulevikuks energeetiline konversioon ja lihtsurelikul on õigus teada, kaua see kestab ning kuidas lahendatakse energiaalased mured enne, kui sõltuvus põlevkivi-energeetikast on selgesti vähenenud. Rääkides peamiselt energeetikajuhtide isiklikest palkadest oleme põrutanud suisa sohu, jättes kõrvale, mida ja kui palju nõuab energiajulgeolek meie hariduselt. Pirne ei asenda voldikutega.

Tehnoloogiliselt mõtlema pidav Eesti on paratamatus. Ilusad sõnad paraku ei ole tehnoloogia. Tehnoloogia on käsk. Mitte küll loll.

Lilled, heinamaa ja päikesepaiste

2008-07-17

Keskkonnakaitse läheb korda 96 protsendile eurooplastest. Eestlased ei erine Euroopa keskmisest. Samas on loogiline, et Euroopa riikide inimestel on peamistest keskkonnaprobleemidest erinevad arusaamad. Kuidas eurooplased keskkonda tunnetavad, sellest saame selgust hiljutisest Eurobaromeetri uuringust "Euroopa kodanike suhtumine keskkonda".
Inimestelt küsiti näiteks seda, mis neile esimesena meelde tuleb, kui mõelda sõnale "keskkond". Mõtlemise hõlbustamiseks oli valida kümnekonna variandi vahel.

"Kevade" Arnol oleks olnud ilmselt vastuseks: "lilled... Heinamaa... Päikesepaiste..."

Temale tähendas see kõik küll kõdu. Vaevalt et sõna "keskkond" sada aastat tagasi nii väga eestlaste kõnepruugis oligi. 21 . sajandi alguse eurooplasele on keskkond ennekõike reostus linnades, kliimamuutus, roheline ja kena maastik, just sellises järjekorras. Kaks esimest tänased keskkonnaprobleemid, kolmas aga on positiivne emotsioon.

Meie põhjanaabritele on näiteks kõige tähtsam kliimamuutuste temaatika. Kliimamuutus on 62 protsendile soomlastest- esimene viie peamise keskkonnaprobleemi hulgas, kui juba ainult probleemidest rääkida. Ilmselt see on ka põhjus, et Risto Isomäki kliimamuutusest kõnelev ökoloogiline põnevusromaan "Sarasvati liiv" valiti 2006. aastal Soome raamatukaupmeeste, raamatukogutöötajate ja Helsingi Science Fictioni ühingu poolt aasta parimaks raamatuks. Teema on Soomes moes. Meil ruulib Kivirähk metsaelu ja ussisõnadega, endiselt ka "Naksitrallid", mida võib lugeda Eestimaa esimeseks ökopõnevikuks.

Kõige suuremad kliimamuutuse pärast muretsejad on Küprosel. Ilmselt on ilm, mis turiste peibutab, kohalikele juba liig palav. Kolm Baltimaad on aga kliimaküsimuse tähtsustamisel Euroopa riikidest kolme viimase hulgas.

Seoses sõnaga "keskkond" on eestlastel aga midagi arnolikku säilinud. Nimelt meenub eestlastele kõigepealt looduskaitse. See OÜ minupoolne positiivne tõlgendus - tore, et kaitstakse. Võta sa nüüd kinni! Samas võib siin olla mõtteid maadevahetusest, maaomanike rahulolematust Natura aladega jne.

Veidi enam kui veerand lätlastest ja leedulastest aga mõtlevad sõna "keskkond" kuuldes kõige enam reostusele linnades. ligi viiendik rahvast mõtleb siiski positiivselt kenadele maastikele.

Nii et hoopis seal on need Arnod.

Keskkonnaprobleemidele mõeldes on baltlased sarnased. Mereäärse riigina muretseme meie ennekõike veekogude reostuse pärast. Eesti ajakirjanduseski on olnud piisavalt jutu prügiuputusest Napolis. Et see oleks Itaalia suur keskkonnaprobleem, seda väita ei saa - kasvavad jäätmehulgad on itaallastele kümnenda suurusjärgu keskkonnaküsimus.

Kusagilt peavad me arusaamad pärit olema. Eurooplastele on peamine keskkonnaalase info allikas televisioon, ajalehed on teisel köhal. Seega tasub ajalehtede toimetustel keskkonnaküsimuste kajastamisele endiselt tähelepanu pöörata. Võrreldes teiste riikidega hangivad eestlased enim keskkonnateadmisi internetist.

Kui küsida, mille kohta eestlased rohkem infot vajaksid, siis ligi pooled vastajatest peavad selleks kõdukeemia mõju tervisele. Ei ole lihtsalt nii, et on tavaline ja pesev pesupulber. Sama huvitatud on kodukeemia küsimustest veel slovakid ja rootslased, end vaid veerand hispaanlastest peab seda teadmist oluliseks. Peaasi, et kodukeemia puhastab ja peseb.

Eestlased soovivad rohkem teadmisi veel veereostuse ja GMOde kasutamise kohta.

Alati on tore nõuda, et tehtagu. Kui küsida, mida te ise olete keskkonnale mõeldes viimase kuu jooksul teinud, siis eestlase jaoks on selleks ligi poolte vastanute puhul kohaliku toodangu eelistamine ja oma jäätmete sorteerimine. 41 protsenti vastanutest on aga piiranud oma kõdust energiatarvet. Vastuseks küsimusele, mida peaksid inimesed kogu maal tegema keskkonna heaks, järgneb nimetatutele vajadus käsutada energiasõbralikumat liikumisviisi.

Tavaelus on seda keskkonnapõhjustel viimase kuu jooksul teinud viiendik meie kaasmaalasi, samas kui hollandlastest, rootslastest ja soomlastest on teinud seda ligi pooled.

Tegelikult käitub igapäevastes tegevustes keskkonda säästvalt vaid kolm protsenti eurooplasi. Nemad on pruukinud viimase kuu jooksul seitset kuni üheksat eri abinõu. ligi kümnendik inimestest aga pole teinud midagi. Nii et pigem tehtagu. Keskkond on väga tähtis küll, aga meil endil on selle säästmisel palju arenemisruumi. Kui Eestimaal toetab roheliste erakonda läbi aegade keskmiselt kümmekond protsenti valijaid, siis nad kõik ise küll keskkonna pärast rapsima ei hakka. Eeldatavasti on nad keskkonnaasjades tublid keskmikud.

Euroopa keskmine keskkonnateadlik kodanik on kõige sagedamini haritud naine, kel aastaid üle 25 ja maailmavaade tsentrist vasakul. Euroopa noorsugu, eriti kui koolitee on olnud lünklik ja tööga on kitsas, moodustab nende enamiku, kes keskkonnaasjades armastavad jänest sõita.

Planeedi päästmiseks on ikka hullumeelseid asju välja mõeldud. Isomäki põnevikus on selleks tuhanded tuulegeneraatorid, mis siis Gröönimaa jääle paigutatuna liustiku alt vett pumbates lumekahuritena liustiku pinnal jääkihti kasvataksid. Viie- ja kuuekümnendatel aastatel pakuti selliseid plaane: luua kunstlikud mered Sahara kõrbesse või Lääne- Siberi lauskmaale; sulgeda Beringi väin tammiga ja pumbata Põhja-Jäämere vesi Vaiksesse ookeani, et Golfi hoovuse mõju suureneks ja sulataks(!) arktiliste vete jääkatte; tuumaenergia abil suurendada Aafrika edelarannikut uhtvate vete aurustumist, suurendamaks sademete hulka Saharas.

Las grandioossed mõttelennud jääda, aga oluline oleks oma igapäevane rehkendus kenasti ara teha. Nii, et osavõtlikkus keskkonnaasjades oleks ikka osavõtt pidev, mitte vaid siis kui Rainer Nõlvak kutsub "Teeme ära!" koristuskampaaniale.

Tuli ilma tuhata

2008-06-21

Mees, kes pihtis järgnevat, on minust vanem. Ta on sündinud paguluses ja tuli Eestisse veendumuses, et iseseisvuse jätkuvuse vastu ei tohi olla ükskõikne. Ta on reibas romantik, kes peidab oma kibeduse sarkasmi alla.

Mõni aasta tagasi vaevas ka teda isiklik tähetund, hetk, mil ta oli tipus. Ta vajas selle kordumist või midagi täiesti uut. Betti Alveri "Tähetund" (1965) talle vastata ei saanud, sest suveöö jäägitus Alveril puudub. Nii ta tunnistaski, et oli saanud oma tähetunni suvel 1994, kümme aastat enne meie juttu. Ning juba täiesti ootamatult tänas selle eest mind, kes ma olin talle tolle tähetunni kinkinud.

Jaaniööl on säde ilmselt tähtsam kui täht. Väga veider oli kuulda ühe endise ministri suust, et meil on vaja sädeinimesi. Nood on need, kelle silmis põleb soov midagi ära teha ja sütitada seeläbi ka teisi. Eesti luule tundjat paneb see kujund muigama. Hilisem kollaboratsionist Johannes Semper kirjutaski aastal 1918 luuletuse "Tahad?", mille viimane värss hoiatab: "Ettevaatust! Silmis juba põleb vist ..." Me ei vaja sädet seal, kus see võib viia tulekahjuni. Me vajame dünaamilist tasakaalu tulehoidja ja tuletõrjuja vahel. Kumbki ei tohi jääda magama.

Tuhk, suits, tulekandja

Olgu meie sotsiaalteadlaste armee kui tahes suur, ikkagi pole see väike sõdalaste salk suuteline praegu lahti kirjutama, mida see tähendab, kui okupatsioonitingimustes arenenud rahvas hakkab kujunema omanikutundega rahvaks omal maal. Ma mõtlen seda, et sa teaksid, kus on sinu kodu ja kui suur see on, kus asub sinu hingemaa, mil määral on sinu elukese järgmine hetk kindlustatud, kellega me peame arvestama ja mis see maksab, kui suur on sinu võim ning mida sa teed siis, kui sa pead elama kaotusseisus jne. Kogenud inimene teab seda ka ilma paberiteta, ent ükski ei ütle meile, kui pikk on iseseisva eestlase kogemus.

Jaaniööl saab seda kogemust mõõta väga lihtsalt: kas teed tuld oma aias või lähed küla peale. Tule jagamine mõõdab inimese suurust täpsemalt kui tema pikkus.

Kolm tule parameetrit määravad meie lähemat tulevikku minu arvates rohkem kui päevauudised. Kõigepealt tuhk tähenduses "sodi, mis enam ei põle" ehk Eesti jäätmepoliitika üldisemal kujul. Olin juures, kui president Lennart Meri küsis helikopteri aknast välja vaadates, mis mäed on seal Männiku karjääride ja Mustamäe nõlvade vahel. Ta enese kodu oli kaua aega asunud Kreegi metsa serval, õigemini sealsamas. Need mäed olid Pääsküla prügimägi. Sodi juurde enam ei tule, aga auku ajada ka ei anna, sest nagu kirjutas Mart Raud: "Maad maha matta ei saa." Kui ma projektipõhise prügimajandusega võin rahule jääda, siis süsteemipärane sodiasjandus on endiselt puudega, sest tahaks näiteks teada, kuidas sorteeritakse see sodi, mis võetakse välja pisikestest kastikestest bussipeatustes.

Ei, ma ei nori. Ma lihtsalt olen sunnitud nägema tagajärgi. Näiteks seda, kuidas ukse taga suitsetajate arv on ilmselt kasvanud. Ega tuhk nende konidelt ole minu oma. Maa seevastu küll. Ma ei peaks ennast koomale tõmbama seepärast, et keegi teine lihtsalt peab ühe suitsu tegema. Seda on ette tulnud. Vuosaarel Helsingis tõsteti kord mu ülikond toast rõdule tuulduma, sest perenaisele tundus, nagu see haiseks nikotiini järele. Ma polnud suitsetanud, kuid haisuga ei vaidle!

Teine parameeter on suits ise tähenduses "koht, kus ahju alla tehakse tuld". On tuld, on ka elu, pole suitsu, on koht maha jäetud. Etnoloogiliselt on arusaadav, kui niisuguse suitsuna mõeldakse taret ja talukohta. Sotsiaalantropoloogiliselt vaatekohalt võib suits kaduda ka alevikust (näiteks Küttejõust), aga isegi korterelamust. Suitsu puudumine ei pea ju tähendama ainult seda, et elamisel on hundipass. Omanikul võib olla, kuid elul puudub. Ja siin me põrkume protsessiga, mis ei ole enam episoodiline. Nimelt võibki juhtuda, et inimesel on kasulikum jääda võssa. Olla olemas, aga mitte nähtaval. Kogesin seda päris hiljuti ühes arvamuste e-ringis, kust kadus kõige täiega konkreetne seisukoht, mille üle ma tahtsin vaielda. Paar päeva oli seisukoht üleval, seejärel kustutati. Küsisin seisukoha valdajalt, miks. Ilmnes, et ta hakkas kartma: järsku panevad ta seisukohta talle pahaks ülemused ja äkki ta visatakse tänavale. Kas ongi siis nii, et parem istekoht toas kui seisukoht uulitsal? Kui nõnda, siis on muidugi ka kindlam omada töökohta Moskvas ja kinnisvara Tartus, ainult et ma ei usu, et aastal 1988 oleksid väga paljud meist olnud nõnda targad, et näinuksid ette: just säärane hakkabki meie argipäev välja nägema. Me kujutlesime, et iseseisvus on avali. Tegelikkuses on ta poolkinnine. Anu Saagimgi pole nii paljas, kui ta turul paistab olevat.

Kolmandaks parameetriks on tulekandja, täpsemalt järgmine põlvkond. Valiksin nende näiteks mitte lihtsalt noored, vaid riigikogu praeguse koosseisu, kelle hulgas veteranidki pole veel surmakutsarid. Millalgi arvas mingi tarkpea, et suurem osa riigi toimimiseks vajalikke seadusi on juba valmis ja nüüd piisab viilimisest ja viimistlemisest. Kui see oleks nõnda, siis poleks ka halduskorraldusega muud muret kui teda veidi siluda - tarvis on üksnes paraja jämedusega liivapaberit.

Hädavajalik reform

Reaalselt ei ole maa-ilmas säärast majoneesi, mida määrida nendele probleemidele, mis tuleb lahendada juba tänavu. Ütleksin koguni, et haldusreform on nende hulgas üks viimaseid, sest esikohal on riigieelarve tasakaalustamine nüüd kohe ja 2009. aasta riigieelarve menetlemine. On aga veel midagi, mida parlamendi päevakorras olla ei saa, ent mis on siiski üleval - nimelt iga erakonna oma nägu. Isamaa ja Res Publica Liit on võtnud oma näo üheks palgejooneks haldusreformi. Reform on vajalik, sest Eesti on seesmiselt muutunud väga palju, kuid tal ei saa olla erakondlikku nägu või bolševism tuleb tagasi. Olen endiselt seda meelt, et haldusreformi saab teha ainult erakonnaüleselt, kuid seda ei saa võtta käsile lahus valimistest aastal 2009. Kusjuures need lähenevad kiiremini kui haldusreformi plaanitav lõpp.

Korduvalt on soovitud, et inimesed läheksid riigikogule appi. Minu arvates on see soov jabur, paras Võisikul arutada. Ma saaksin minna appi kooli- ja seltsivennale ning sõbrale Tõnis Lukasele, keda ma valin riigikokku, ent ei tee seda, sest siis läheks löömaks. Saaksin minna appi sõbrale ja seltsivennale Rein Aidmale (Reformierakond), kuid peaks olema välistatud, et võiksin seda teha Tõnis Lukase ehk omaenese erakonna arvelt - või ma oleksin kaheperekoer. Igasugustel arvajatel tuleb arvestada, et ka valija võib olla patiseisus.

Kuidas võib patt välja näha, selle kohta järgmine näide. Päris hiljuti kohtusid Tallinnas kaks daami kohas, mille lühendnimeks on WC. Üks tuli, teine läks. Tulija oli, see pole mingi saladus, dr Ingrid Rüütel, aastatel 2001-2006 Eesti Vabariigi presidendi abikaasa. Väljuja oli Eesti Vabariigi ühe rajaja lapselaps. Nad ei tunne teineteist ning nii jäigi lapselast vaevama küsimus: äkki oleks pidanud siiski tervitama? Kui küsimus jõudis minuni, siis ma ei öelnud, et tervitamise asemel oleks tulnud soovida hoopiski "Jõudu!". Kas me ei hakka üksteisele võõraks jääma mitte seepärast, et oleme ruumiliselt lahus, vaid seetõttu, et oleme omanikuks saanud kiiremini kui suveräänideks?

Mulle meeldib tuld vaadata mitte selle tõttu, et leek põleb, vaid et ta annab valgust. Mitte kohe, vaid kord-korralt olen ma hakanud sedamööda mõistma ka lauset Johannese evangeeliumist (12, 36), mille kirjutas professor Johan Kõpp pühendusteosesse oma 75. sünnipäevaks (Stockholm, 1949): "Uskuge valgusesse, nii kaua kui teil valgus on." Jaaniöö on valguse öö. Ta ei tohi viia aga eneseunustusse. Olukorda, kus tuhka on rohkem kui leeki.

10. juunil 2008 Tähtveres

Uued tuuled riigimetsas

2008-06-19

1. JUULIST läheb riigimetsa majandamise keskus (RMK) üle uuele töökorraldusele. Palju poleemikat tekitanud juhtimisstruktuuri muudatused lähtuvad soovist, et Eesti mets oma rikkuses ja ainulaadsuses pakuks puhkevõimalusi, töökohti ning majanduslikku tulu nii nüüd kui tulevikus. Kuuldused põlise riigimetsa erastamisest või lausmüügist ei vasta kaugeltki tõele.

RMK on Eestile oluline tööandja. Ettevõtte ligi 1100 töötajast puudutavad ümberkorraldused 509 inimest. Suurem osa praegustest metsamajanduse valdkonna töötajatest võttis vastu väljakutse jätkata tööd uuenevas organisatsioonis.

Nii et kindlasti ei kaasne ümberkorraldustega metsamajandusliku oskusteabe kadu. Tööd pakuti ka teistele, aga lõpliku valiku selles küsimuses tegid ikkagi inimesed ise.

MIS OOTAB ees neid, kes jätkavad? Uus töökorraldus asendab senise universaalse töömudeli, mille puhul kõik tegid kõike. Nüüd saab iga töötaja kindlapiirilise ülesande ja nõnda muutub tegevuse korraldamine efektiivsemaks.

Välistatud on igasugune subjektiivsus või omakasupüüdlikkus meie kõigi ühise vara riigimetsa majandamisel. Samuti paraneb uuenevas RMK-s märgatavalt ülevaate saamine Eesti riigimetsa hetkeseisust: kui palju meil metsa on ning kui palju seda raiuda või istutada võib.

Seni kulutasid RMK metsamajanduse valdkonna töötajad suurema osa oma tööajast raiete korraldamisele ja metsamaterjali veole. Tänu ümberkorraldustele väheneb nendele töödele kuluv aeg, suureneb aga metsatööde kavandamise ning metsa uuendamise ja hooldamisega tegelevate inimeste osa.

Metsa on vaja töökäsi, inimesi, kes istutaksid puid, hooldaksid noorendikke, teeksid harvendusraiet ja muudki vajalikku.

TÄNU JUHTIDE vähendamisele on võimalik töötegijatele maksta suuremat palka ja see toob töökäsi metsa juurde. Juba selle aasta algul kerkisid metsas tööd tegevate inimeste palgad RMK-s 15 protsenti ning sama suur palgatõus ootab metsnikke ja tööjuhte ees.

Samal ajal palga konkurentsivõimelisemaks muutumisega kasvavad töömahud ja vastutus, sest jaheneva majanduskliimaga Eestis kujutab metsandus endast tähtsat tööstusharu.

Vabanevatele metskonnakontoritele üritatakse esmajärjekorras rakendust leida RMK süsteemis, näiteks loodusmajade või loodushariduskeskustena, ent kui see ei osutu vajalikuks, siis keskkonnaministeeriumi valitsemisalas.

Kui omavalitsusel on põhjendatud huvi mõne RMK kasutusest välja mineva hoone vastu, tasub tal sellest RMK-le teada anda. Lõpliku otsuse riigi vara tasuta võõrandamise kohta teeb riigikogu majanduskomisjon, aga juhul kui riik sellele rakendust ei leia, võõrandatakse hoone riigivara seaduses ette nähtud korras.

Paljud head ja olulised asjad RMK-s ei muutu. Riigimets jääb Eesti riigile ja eestlastele alles ning väidetel, justkui kavatseks RMK raiete mahtu drastiliselt kasvatada, pole mingit alust.

Praegu on esmatähtsad metsas tegemata jäetud hooldustööd ning mis puudutab raiemahte, siis need on kindlaks määratud metsanduse arengukavaga. RMK lähtub vaid seadusega lubatud määradest ning tõsiasi on, et juba mitmendat aastat ei raiuta Eestis metsa nii palju, kui riiklik kava optimaalseks peab.

Jah, RMK tunneb endal vastutust selles, et kodumaine puidutööstus toormepuuduses kokku ei kuivaks ning varustaks tööstust ka edaspidi vähemalt kahe miljoni tihumeetri puiduga aastas, aga seda tehes ei lähe ta kindlasti vastuollu säästliku metsamajanduse põhimõtete ega keskkonnakaitseliste huvidega.

TAVAKODANIKULE seisneb riigimetsa suurim väärtus puhkekeskkonnas, mida see pakub. Riigimetsas saab endiselt seeni ja marju korjata, vaikust ja rahu nautida ning matkata, sportida ja telkida. Selleks on RMK riigimetsa rajanud liikumisradasid, telkimisalasid ja lõkkekohti. Peatuda võib metsamajades või -onnides ning infot puhkevõimaluste kohta jagatakse 13 teabepunktis üle Eesti.

Nautige puhkust riigimetsas ning olge kindlad, et muudatused RMK töökorralduses arvestavad ka tavalise, loodusest hooliva inimese huve. Mets toob leiva lauale ja kosutab meeli - nii on ikka olnud ja nii ka jääb.

* 19.06.2008 Uued tuuled riigimetsas, Vooremaa

* 21.06.2007 Uued tuuled riigimetsas, Sõnumitooja

* 26.06.2008 Uued tuuled riigimetsas, Koit

* 27.06.2008 Uued tuuled riigimetsas, Nädaline

* 28.06.2008 Uued tuuled riigimetsas, Lääne Elu

* 28.06.2008 Uued tuuled riigimetsas, Nädaline

* 2.07.2008 Uued tuuled riigimetsas, Meie Maa

Hea uni ilma tablettideta (uuendatud metsaseaduse abiga)

2008-05-30

Uus metsaseaduse eelnõu kütab kirgi. See on tekitanud uusi kodanikuliikumisi, miitingutest ja järjekordsest allkirjade kogumise kampaaniast rääkimata.

Võideldakse emotsionaalsete asjade pärast. Olgu selleks riigimetsa pindala või metsanduse arengukava puudutava väljajätmine metsaseadusest, sest säästva arengu seaduses juba on sellest juttu.

Keskkonnaministeeriumi argumendid on seotud teksti lühiduse ja selgusega. Milleks kordused? Seadus pole teatavasti arvamusartikkel, kus tähemärkide arv ette antud, näiteks 5000 märki koos tühikutega. Seadust ei pea ei minister ega õbluke abiminister selga võtma. Selliste lakooniliste keskkonnaseaduste aeg on Eestis küll olnud.

1993. aasta lõpus vastu võetud loodusvara kasutusõiguse seaduses oli vaid seitse paragrahvi, saastekahju hüvitise seaduses 11. Kehtivas keskkonnatasude seaduses on paragrahve 69 ja pole häda midagi.

Seaduseelnõu, mis ministeeriumist väljub, on alati juura-keskne. Eelnõu menetlemine toob sisse ka emotsioonid ja teinekord vaieldakse ühe sõna pärast tunde.

Võtame kas või meie põhiseaduse preambula: «Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade», mis on ju ennekõike emotsioon.

Arutelu selle üle, mille säilimise lisaks rahvusele, keelele ja kultuurile peab põhiseadus tagama, ei ole kindlasti lõppenud, kuigi näiteks keele tegelikuks säilimiseks on ju omakorda seadusi ja meetmeid.

Aga nüüd metsaseaduse eelnõu nende paragrahvide juurde, mis inimesi miitingutele ajab.

Kõigepealt pindala küsimus. Praeguse seaduse § 5 koosneb kahest lõikest:
«Keskkonna stabiilse seisundi ja metsa mitmekülgse kasutamise tagamiseks peab riigimetsamaa pindala moodustama vähemalt 20 protsenti Eesti Vabariigi maismaa pindalast.» Selle kohta öeldakse, et pole kunagi täidetud, et on 19, ... Samas on meil reformimata riigimaad ja 20 protsenti saab täis muuseas.

Järgmise lõike kohta öeldakse, et seda pole kunagi rakendatud: «(2) Riigimetsamaa minimaalse pindala maakonnas määrab keskkonnaministri ettepanekul Vabariigi Valitsus määrusega». Jaanus Tamkivi võiks olla vabalt esimene keskkonnaminister, kes selle ära teeb.

Seaduse ettevalmistajad on kinnitatud, et mingit riigimetsa erastamise plaani pole. Usun, aga las need 304 tähemärki olla sellegipoolest rahulikult seaduses edasi. Küll serverid vastu panevad ja need, kes ei usu (paistab teisi mitmeid olevat), saavad rahulikult magada. Elus pingeid selletagi küll, pole meil täiendavaid antidepressantide tarvitajaid juurde vaja.

Järgmine inimeste unerikkuja on ülejärgmises paragrahvis. See puudutab metsanduse arengukava koostamist. Selle väljajätmise põhjuseks on see, et säästva arengu seaduses asi olemas. Tõepoolest, kuigi veidi teisel kujul.

Ma pigem täiendaks seda lõiget, milles öeldakse, et vabariigi valitsus esitab arengukava riigikogule arutamiseks, lisades sinna «ja kinnitamiseks». Saab kenasti säästva arengu seadusega kooskõlla.

Metsamajanduskavade nõude kaotamine paneb tulihingelisele Eesti metsa kaitsjale järgmise lataka. Õiged on need argumendid, mis ütlevad, et kava koostamisest kinnitamiseni on üks suur bürokraatiarägastik, kus metsaspetsid üksteist kontrollivad, kuni minister kava ära kinnitab. Nõus, vähendame bürokraatiat, jätame kava alles soovitusliku dokumendina, aga seda soovituslikuna kõigile. Seda enam, et riik plaanib endiselt toetada kõiki metsaomanikke nende kavade koostamisel.

Paar asja veel. Ma ei muretseks selle pärast, et metsakategooriatest tulenevad kitsendused leiavad juba kajastamist looduskaitseseaduses. Kui ükskord jõutakse keskkonnaseaduste kodifitseerimisega lõpuni, küll siis asjad paika saavad.

Raieparameetrite seadusest väljaviimise plaanist on keskkonnaministeerium minu arusaamist mööda loobunud. Seetõttu poleks ju vaja ennast selle eest peksta lasta. Mis mõnu sellest ikka on?

Rahvaliikumistele niipalju, et igas suunas korraga pole mõtet tulistada. Praegu saab sihikul olla ikka vaid keskkonnaministeerium, siis valitsus ja sügisest ilmselt riigikogu. Mida ma selle sihiku all silmas pean? Mõtlen asjalikku dialoogi.

Toonitan, et seadus pole vaid juura. Me eeldame, et igale tobule on selge: vett peab kasutama otstarbekalt ja säästlikult, ikkagi oleme selle veeseadusesse kirja pannud. Metsaseadusega on sama lugu, muudame vajalikku ja elust enesest tulenevat. Ärme niisama jahmerda.

Intervjuu: poliitikul peaks olema julgust öelda, et ta eksis

2008-05-24

Riigikogu liige Erki Nool vaagib Võrumaa Teatajale antud intervjuus piirkonna turismimajanduse arengut, leiab, et riigi kulutused on viimastel aastatel ebanormaalselt palju kasvanud, soovib, et valitsus ebaõnnestunud eelarve eest vastutuse võtaks, kuid ei nõua rahandusministri tagasiastumist.

Aastaid tagasi kritiseerisite Võru linnavalitsust sportimisvõimaluste puudumise pärast Võrus? Millise hinnangu annate neile võimalustele praegu?

Siis oli asi paisu taga, nagu Eesti elus ikka: meil võivad head ideed olla, aga poliitikutel on hirm, et kui keegi teine ära teeb, siis on asi kurjasti. Pigem ärgu olgu, kui et keegi teine hakkab eestvedajaks. Spordihalli lugu on klassikaline: kõik on poolt, aga kui tegemiseks läheb, on vastaseid jõle palju.

Praegu on väga hea seis. On tehtud rattarada Väimelani. See annab inimestele vaba aja veetmise võimalusi juurde.

Kui rääkida Võru lähipiirkonnast, siis Haanjasse peaks investeeringuid tegema hästi läbimõeldult, nii et ka Võrru hakkaks rohkem sisemaist turisti tulema. Kütiorul on väga suur potentsiaal. Soome suusakeskustes näeb talvisel koolivaheajal palju Eesti numbriga autosid. Kui väike osagi sellest rahast jääks kodumaisse tarbimisse, oleks see ühele piirkonnale võimas majanduslik tõus.

Inimesed ei sõida aga selleks kolm tundi autoga, et metsas jalutada. Tallinn on teinud päris head terviserajad. See on rumal lootus, et põhjaeestlane tuleb Lõuna-Eestisse loodust nautima. See kuulub unistuste valdkonda.

Aga metsik loodus on olnud Võrumaa turismiäri üks võtmeid. Linlased näevad siin konna hüppamas ja kitse kõndimas.

Aga mitu inimest sellest võtmest kinni on haaranud? Meile meeldib see jutt. Saksamaal Stuttgardi juurest algab Black Forest (Schwarzwald ehk must mets - toim), kus männid on analoogsed või suuremad kui Taevaskojas, ja seda maad on sada kilomeetrit järjest. Kui konnadel on kudemisaeg, pannakse metsad ja teed kinni.

Me oleme väga kaugel sellest puutumatust loodusest. Kas see ongi puutumatu loodus, kui lähed metsa ja näed kümneid ja kümneid mahavisatud Pamperseid? Ühtepidi läheme looduskaitses üle piiri, teistpidi, kui keegi viib õlitünni metsa alla, mis juhtub... Tegelikult on meil võimalusi inimesi karistada, ja mitte vähe. Me peaksimegi seda rakendama, et meil oleks puutumatu loodus.

Millega siis Võrumaad müüa?

Soomlastel on ka väga ilus loodus. Mis eelis on Haanjal Soome või Põhja-Eesti ees? Seal on ka ilusad metsad, looduspargid. Arvan, et peaksime investeerima. Võtame näiteks Haanja - me üritame palju matkida, matkime natuke Tehvandit, Albu suusakeskust. Kõik me teeme ühte ja sama asja. Kui palju meil on tegelikult neid inimesi, kes suusad alla panevad? Kas kümnetes miljonites tehtud investeeringud toovad ka raha tagasi? Peame tegema omanäolisi investeeringuid, et inimesed siia tuleksid.

Näiteks?

Rohkem peaks mõtlema lastele, peredele. Vaatan oma poisse, teatud vanuses on väga keeruline välja mõelda, mida nädalalõpus teha, kuhu lastega minna. Lastevanemad ootavad, et saaks lastega aktiivselt vaba aega veeta.

Investeerida tuleb, kuid seda on raske teha, kui riik oma lubadusi ei täida. On see teie meelest õige, et säästueelarvega vähendati omavalitsustele lubatud investeeringuraha? Ongi loll situatsioon. Aastatel 2005-2007, kui läks hästi ja pidime orava kombel pähkli põske pistma, varusid koguma, me seda ei teinud. Ajal, kui läks hästi, oleksime pidanud tegema karme otsuseid, aga poliitikutel on headel aegadel väga raske mõistlikke otsuseid teha.

Millised otsused tegemata jäid?

Haldusreformist räägime juba aastaid, sellest, kuidas me raha raiskame. Loodetavasti ei räägi me sellest veel kakskümmend aastat. Kui vaatame riigiaparaadi kulude kasvu, siis efektiivsus ja kulude kasv ei ole tasakaalus.

Hea küll, eelmine aasta oli meil majanduslikult fenomenaalne - 11 protsenti tõus -, aga ministeeriumide palgatase tõusis üle 20 protsendi. Mis kuradi loogika siin on? Samas on kõik komandeeringud, autoliisingud väga lõdvaks läinud; telefonid on tegelikult kontrollimatud. See ei ole üks või kaks krooni, see on kokkuvõttes väga suur summa.

Miks siis Riigikogu võttis vastu sellise eelarve, mis laseb ametkondadel vohada nagu vähkkasvajal?

Ma isiklikult väitsin detsembris, et meil tuleb majanduskriis. Paljud Euroopa suurpangad said Ameerika kinnisvaraturul rängalt vastu pükse, mis tähendab, et vaba raha, mida mullu oli Tallinna tänavatel päris palju - tahtsid laenu, palun võta -, pole täna enam olemas. Siis väideti: võimatu, et midagi muutub, Ameerika dollar ei mõjuta meie majandust absoluutselt. Jaanuaris oli sama jutt. Aga jaanuaris tuli signaal, et SEB vähendab sponsorlepinguid üle 50 miljoni krooni. Pangainimesed ütlesid, et nad pole kümme aastat näinud pangas sellist säästuprogrammi. See oli veel jaanuaris, kui meil olid roosad prillid ees. Minu arust on poliitikute kohta väga hästi öeldud. Poliitikutel on üks viga: nad elavad alati head ajad lõpuni ja siis hakkavad vaatama. Me olemegi nii käitunud.

Eesti Panga president käis Riigikogus ütlemas, et meil ei ole mingit probleemi. Meil on finantsistid, igasugused targad inimesed, kes teavad, kuidas asju aetakse. Aga kus me nüüd oleme? Millega tegelevad 300 Eesti Panga inimest?

Kas rahandusminister peaks tagasi astuma?

Ma ei oska seda öelda, kas rahandusminister peaks tagasi astuma. Rahandusministeeriumil on päris palju analüütikuid, kes on juba pikemat aega hoiatanud, ja poliitikud oleksid pidanud hoiatusi tõsiselt võtma ning konservatiivsema eelarve tegema. Kui veebruaris oli meri põlvini, siis mais on asi täitsa p.....s.

Meil on palju intriige tekitanud Riigikogu liikme palk. Paljudel vanadel, mugandunud olijatel on väga lihtne põhjendus, et sellest [palga kasvu peatamisest] ei muutu midagi, ei pane tähelegi. Nullefekt! Aga sellel on märgiline tähendus. Kui meie, Riigikogu liikmed, kokku ei hoia, siis on meil jube raske öelda viieliikmelisele perele: ärge sõitke nii palju autoga, hoidke kokku! Riigikogu liikmed peaksid andma inimesele impulsi. Me peame säästma enese, mitte kellegi teise arvel.

Valitsus on eelarve vastu võtnud, Riigikogu on selle kinnitanud ja puusse pannud. Kas keegi peaks võtma poliitilise vastutuse? Riik käitub süüdimatult: juhtus, mis siis ikka...

See on nii ja naa. Kuu aega tagasi ütles valitsus, et me ei pea tegema negatiivset lisaeelarvet, parem vaatame, mis sügis toob. Nüüd tuleb välja, et kui 3,1 miljardit võtame kokku, jääb ikka väheks.

Jah, keegi peaks võtma vastutuse, aga ma pole kindel, et selle pärast peaks tagasi astuma. Valitsuse liikmetel võiks olla julgust öelda, et nad eksisid. Eksimine on inimlik. Valitsetaksegi eksimuste kaudu. Täiuslikku valitsust pole üheski riigis. Peame tegema tuleviku jaoks analüüsi, kus me tegime vigu, mida eirasime. Me avastasime, et maailmapoliitika jubedalt mõjutab meid, aga pool aastat tagasi ütlesime, et meid ei mõjuta mitte ükski asi.

Täpsemad reeglid on kasuks kõigile

2008-05-22

Pakenditeema on selle aasta algusest inimeste elu mõjutanud: need tuleb ju muust olmeprügist välja sortida, õigemini ei peaks need olmeprügisse sattumagi.

Mis siis hiljuti, 24. aprillil riigikogu vastuvõetud pakendiseaduse ja pakendiaktsiisiseaduse muudatuse valguses muutub inimesele, kes on näiteks parasjagu kodujuustu topsist ära söönud, Värskat peale joonud ja kel on nüüd kaks pakendit?

Sõltuvalt inimese elukohast, omavalitsuse, kaupmeeste, jäätmevedajate ning taaskasutusorganisatsioonide poolt seni korraldatust ja muidugi isiklikust käitumisest tulenevalt võib-olla ei juhtugi mitte midagi. Neid kohti on aga küll ja küll, kus vastne seadusemuudatus peaks kodanikepoolsele keskkonnast paremale hoolimisele kaasa aitama.

Pandipakendist

Seaduse vastuvõtmisest möödunud aastatel on jõudnud juba klassikaks muutuda kaupmehe võimalus oma kaupluse asemel pandipakendi (loe: taara) vastuvõtt korraldada oma kaupluse asemel müügikoha vahetus läheduses.

Kui mitu kilomeetrit kauplusest see vahetu lähedus hõlmas, sõltus juba igast konkreetsest juhtumist. Uue seadusemuudatuse kohaselt peab pakendatud kauba müüja üle 200 ruutmeetri suuruses müügikohas korraldama tagatisrahaga koormatud pakendi vastuvõtmise müügikohas või selle teenindusmaal, ning seda müügikoha kauplemisajal.

Kaupmees, kelle müügikoht on väiksem, võib pandipakendi vastuvõttu korraldada väljaspool oma kaupluse teeninduskoha piire, kuid seda samuti kauplemisajal ja ainult omavalitsuse nõusolekul.

Eelnõu menetlemise käigus tekkis arutelu nn maavalla näitel, kus hiljutine taarapunktide sulgemise aktsioon inimesed murelikuks tegi.

Nii saigi seadusesse täiendus, et alal, mille asustustihedus on alla 500 elaniku ühel ruutkilomeetril, oleks vähemalt üks tagasivõtmise koht omavalitsuse territooriumil paiknevates asulates - muidugi eeldusel, et seal on olemas müügikoht või -kohad. Nii ei pea, pudelid kaenlas, naabervalda minema.

Meeldetuletuseks veel nii palju, et ka seni kehtinud seaduse kohaselt ei pea pandipakendit vastu võtma alla 20-ruutmeetrine müügikoht juhul, kui see paikneb tiheasustusalal.

Seadus näeb ette võimaluse, et tagatisraha märk muutub, see võib olla ka teistsugune kui seni tuntud pudelikujutis tagatisraha summaga. Räägitud on näiteks tähtede A, B, C jne kasutamisest, aga kehtestatud seda veel pole, vajadusel teeb seda keskkonnaminister.
Vajalik võib see olla eurole üleminekul või mõne pakendi tagatisraha suuruse muutmisel. Seda näiteks juhul, kui mingit liiki pakendi tagastamine väheneb.

Pandita pakendid

Seni kehtinud seadus jättis pakendikonteinerite paiknemise, arvu ja mahu suhtes otsad üsna lahtiseks. Räägiti üleriigilisest võrgust à la konteiner igasse valda. Nii ei olegi eriti imeks panna, et käesoleva aasta 1. jaanuarist pärast sortimisnõude kehtestamist läks lahti suureks tõmblemiseks.

Seadus peab kindlasti olema konkreetsem ja nii saigi sätestatud piisava konteineripargi põhimõtted, lähtudes inimeste arvust territooriumil. Ja muidugi on mõistlik vaadata ka ühe omavalitsuse piires eraldi tihe- ja hajaasustusega piirkondi.

Nii on meil taaskasutusorganisatsioonidele kehtestatud kolmene jaotus.

Tiheasustusega aladel (asustustihedus rohkem kui 1000 elanikku ruutkilomeetril) peab olema vähemalt üks kogumiskoht jäätmevaldajast 500 meetri raadiuses. Kui tiheasustusega alal on elanikke ruutkilomeetril 500-1000, siis vähemalt üks kogumiskoht jäätmevaldajast 1000 meetri raadiuses.

Asustustihedusega alla 500 elaniku ühel ruutkilomeetril, seega siis omavalitsuse territooriumil paiknevates asulates, üks kogumiskoht 500 elaniku kohta.

Need nõuded jõustuvad 2009. aasta 1. jaanuarist. Loomulik on see, et igas kogumiskohas peab olema tagatud kõigi pakendimaterjali liikide kogumine.

Kogumiskohtade asukoha, kogumiskonteinerite miinimumarvu ja -mahu igas kogumiskohas ning nende tühjendamissageduse lepivad kokku taaskasutusorganisatsioon ja omavalitsus.

Tundub võib olla naljakas, aga seaduses on kirjas ka see, et omavalitsuse organ peab võimaldama taaskasutusorganisatsioonidel neid tingimusi täita.

Nimelt on viimastele ka öeldud, seda küll pakendiseaduse esmase jõustumise järgsest ajast, et ega meile neid konteinereid küll vaja pole. Eeldatavasti on see minevik.

Äraveo sagedus arutusse

Omavalitsusega kokkuleppel võib pakendijäätmete kogumist korraldada ka nende tekkekohal ehk pakendid teie ukse tagant ära viies. Sel juhul võib omavalitsuse nõusolekul vähendada pakendijäätmete kogumiskohtade tihedust ning kogumiseks ettenähtud konteinerite arvu ja mahtu.

Loodame, et süsteem saab senisest inimsõbralikum. Võiks ju tahta ka enamat, aga igal asjal on hind, mille me iga päev kaupa ostes vaikselt kinni maksame. Nii et katsume plaanitu ellu viia ja siis saab vaadata, kuidas edasi.

Loodetavasti saate pakendiasjanduses muutuvast või ka lihtsalt meeldetuletamiseks taaskasutusorganisatsioonidelt kenasti teavet, sest seaduse kohaselt peavad teavitusele tehtavad kulutused olema vähemalt üks protsent taaskasutusorganisatsiooni kalendriaasta käibest.

Lõpetuseks veel ühest pakendite taaskasutusse võtmisega seonduvast asjast. Praegune jäätmeseadus kehtestab olmejäätmete regulaarse äraveo kohustuse tiheasustusalalt vähemalt üks kord kuu jooksul. Kui aga pakendite väljasortimise tõttu olmejäätmete maht oluliselt väheneb, peame veel sel aastal võtma arutusse veosageduse vähendamise.

Kehtiva seaduse kohaselt on see erandina ka praegu võimalik, aga erandi menetlemine on tavaliselt ikka problemaatiline.

Intervjuu: Ene Ergma tahab asjade sisust rääkida

2008-05-16

Rahvast on nörritanud küll riigikogulaste sissetulekud, küll mõne saadiku skandaalsed väljendused jne. Nii kujundabki meie parlamendi mainet kollane press. Aga millised tõsised ülesanded seisavad ühe Euroopa Liidu väikeriigi seadusandliku kogu ees täna?

Riigikogu esimees Ene Ergma, kas Riigikogul on täna võrreldes ajaga enne Euroopa Liitu astumist vähem tööd? Kas Riigikogu on valitsuse kummitempel?
Jah, ma olen seda kummitempli väljendit kuulnud. Ma vaatasin valitsusest Riigikokku tulevaid seaduseelnõusid ja tõdesin, et enamus neist on paljuski ümber tehtud, mitmed on lausa ümber kirjutatud. Riigikogu pole võtnud ülbet hoiakut, et näete, see pole valitsuse eelnõu, me kirjutasime selle ümber. Ja ettekujutus, et keegi on tempel või keegi on tegija, on absurdne - me teeme ühist tööd.
Kui alustati Eesti riigi üleehitamist 1990-ndatel, siis oli normaalse demokraatliku riigi jaoks vaja täiesti uut õigussüsteemi. Muidugi, osaliselt kasutati ka NSVL-i aegseid seadusi. Võtame või töölepingu seaduse, mis oli suuresti sellest ajast pärit. Sellega oli väga suur töö komisjonides. Aga sellest seaduseelnõust tehti juba enne populismi supernäide. Vastandati kahte poolt, meie tööks oli otsida hoopis optimaalset lahendust, mis annaks Eesti majandusele maksimaalse hingamise! Töölepingu seaduse muutmise sisust ei tahtnud nagu keegi sõna võtta, miks seda muuta oli vaja. Kui ikka väike-ettevõtja ütleb mulle, et tal pole enam tahtmist jätkata, sest seesama seaduski piirab tema ettevõtte muutumist, samas kui maailma majandus muutub järjest kiiremini, siis ju peab midagi ette võtma. See väike-ettevõtja läheb lõpuks hoopis riigi leivale ametnikuks, kas me seda tahame? Kui need ettevõtjad lahkuvad, kust me siis uusi leiame? Õige raskuskeskme leidmine töölepingu seaduses on suur ülesanne, siin on vaja riiklikku mõtlemist, mitte populismi! Mart Laar ütles ilusasti: kui töölepingu seadusega pole mõlemad pooled rahul, siis on tegu õige seadusega!
Kui me hakkasime lähenema Euroopa Liidule, siis tekkis vajadus harmoniseerida oma seadusandlus Euroopa Liidu seadusandlusega. Kui me poleks seda tööd tollal teinud, siis poleks näiteks täna võimalus meil kasutada EL-i struktuurfondide toetusi. See oli X Riigikogu (2003-2007) koosseisu jaoks väga-väga suur töö, just see koosseis viis meid ühinemiseni Euroopa Liiduga. Nüüdseks on see maksimaalne töökoormus vähenenud, kuid Riigikogul on ju pärast EL-iga liitumist palju teisi ülesandeid, millega peab tegelema. Muidugi järelvalve täitevvõimu üle.
Teiseks, Riigikogus peab üles tõusma põhjalikke ja samas ka pikalt läbi mitmete istungite kestvaid arutelusid Eesti riigi tuleviku üle. Üheks väga tõsiseks küsimuseks ongi praegu energeetika.

See on küsimus: kas tuuleveskid või aatomielektrijaamad?
Ma käisin alles Estonia kaevanduses, kus me rääkisime palju põlevkivi energeetikast, põlevkivikaevandamise tulevikust. Need probleemid pole nii triviaalsed, et neid saaks käigupealt lahendada. Siin kehtib põhimõte - üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Põlevkivi kaevandmine on seotud näiteks keskkonnaga ohtlikkusega. Aga anname aru, et tegelikult on ju palju tehtud taolise kaevandamise keskkonnasäästlikumaks muutmiseks. Meil on vaja mõista, et põlevkivi energeetika on meie energeetika kõige suurem tükk, me ei saa päeva pealt teha pöördeid.
Mina ei armasta populistlikku alternatiivenergeetika üle vaidlemist. Need eelpoolviidatud tuulikud jm pole tõsiseltvõetavad. Samas peame me eneselt küsima: kas me tahame olla nö narkomaanid ja istuda Vene gaasitoru otsas? Meil on ju selge näide Saksamaaga - nad loobusid energeetikas oma tuumaprogrammidest, tuumajaamadest ning nüüd on nad siis "väga näljased"! Selle nimel on nad paljuga nõus...
Me peame täna võtma julguse teha väga tõsiseid otsuseid, mille mõju hakkab Eestis tundma andma võib-olla alles kahe- kolmekümne aasta pärast!

Kuidas aga teie ise tuumajaamadesse suhtute?
Mina olen tegelenud tuumaenergeetikaga, mis toimib tähtede sees. Jumal või loodus on seal pannud toimima nii perfektse tuumajaama, et me võib-olla tahaks Maa peal ka midagi taolist käima panna, aga see on tehniliselt kolossaalne probleem. Kui me millekski taoliseks võimelised oleks, laheneks meie energeetikaprobleemid kauaks ajaks. Aga teadus areneb, näiteks vesinikkütuse peale on praegu suur rõhk. Kui ikka superriigid (USA) hakkavad tunnetama, et neil on tõsine häda naftaga käes, siis kindla peale suunatakse väga suuri ressursse - nii inim- kui ka finantsressursse - lahendamaks taolisi energeetika tuleviku küsimused.
Ma olen näinud superriikide edukust ja võimet - kahjuks see on olnud seotud sõjaga, aga ka energeetika on militaarse aspektiga -, nad suudavad kiiresti lahendusi leida.
Mis meisse puutub, siis Eestis pole pääsu tuumajaamadest. Teatud osa inimesi, kes sellele vastu, on lihtsalt ära hirmutatud Tshernoboli katastroofi ajast. Ma olen mitmes kohas inimestele esinedes rääkinud, et kui Tshernoboli töötajad poleks võtnud tuumajaama kui lihtsat Tuula samovari, siis poleks seda katastroofi ka olnud. Ja tuumajaamade areng pole ju pidama jäänud, vaadake Soomet, ega nemad ei ehitaks endale tuumajaamasid, kui see poleks turvaline!
Aga meil on siin samas kõrval on ju Venemaa Sosnovõi Bori tuumajaam. Naiivne ettekujutus, et kui meie hoiame oma riigi tuumajaamadest puhtana, siis me oleme õnnelikud ja kaitstud. Kui Sosnvõi Boris midagi juhtub ja tuul on meie poole... Meil Tshernoboli õnnetuse ajal ju vedas, tuul viis saaste Rootsi peale, aga Rootsi võttis kohe asja üles ja nii saime meiegi teada, et seal on mingi õnnetus juhtunud! Oleks see tuul toonud saaste vaid siia, jäänud oma riigi piiridesse, siis meil poleks õrna aimu kah olnud, mis seal toimus!

Kindlasti on energeetika arutelud riiklikult tähtsad, aga meie arvamusliidrid muretsevad külade riikliku väljasuretamise üle. Kui palju parlamendis Eestimaa tühjaks jäämisest juttu on?
Kui ma siin Lääne-Virumaal äsja ringi sõitsin ja nägin, millised võimsad ja kallid masinad on põldudel, siis... No ma ei tea, nende masinatega ju toimetavad kohalikud inimesed. Kuidas siis külaelu saab välja surra? Külaelu hakkab muutuma, õigemini on muutunud, aga me mõtleme ikka, et külaelu on ainult põllumajandus. Kindlasti on vaja maale väike-ettevõtlust. Ma tooks näiteks Prantsusmaa, seal on see kulus "Veini tee", kuhu kuulub umbes 600 majapidamist. Näiteks üks majapidamine annab aastas 50 000 pudelit veini, see aga pole muidugi äri äraelamiseks. Nad tegelesid kõrvaltöödega. Aga traditsiooniline maaelu, veini tegemine oli nende jaoks elustiil, mis tõi natuke lisa sissetulekut.
Ma ei ole professionaal maaelus, kuid üksinda ei saa maal enam ellu jääda, ühistegevus on väljapääs. Või siis tekkivadki nö mõisad.
Ikkagi ma ei saa aru, mis see külaelu väljasuretamine on? Võib-olla mõningates kohtades on nii, kuid mina näen hoopis arengut. Mulle räägiti, et kui kevadel käis siin põllumajandusminister ja kutsus põllumehi kokku rääkima oma probleemidest, siis keegi ei kurtnud, et oleks suured mured. Oli olnud hea viljasaak, üldse hea aasta, eurotoetused ka tulevad. Kõik on lihtsalt muutumises.

Pakendiseadus muudetud!

2008-05-09

Inimlikumaks ja keskkonnasõbralikumaks ka maarahvale.

Riigikogus läbis menetluse pakendiseaduse ja pakendiaktsiisi seaduse muutmise seadus. Kuigi suures saalis läks arutelu rahulikult, mindi keskkonnakomisjoni siseselt teemaga süvitsi.

Keskkonnakomisjon tutvus kõigepealt nn välitingimustes, kuidas süsteemi teatud osad toimivad, samuti toimus muudatusettepanekuid teinud, pakendikäitlusega seotud esindusorganisatsioonide esindajate kuulamine koos aruteluga. Päädis see kõik komisjonisisese debatiga.

Teavitamine tõhusamaks

Pakend käib oma eluea jooksul läbi mitmetest kätest.

Kes toob turule pakendatud kauba, peab pakendid koguma taaskasutamiseks. Tavapärane on kasutada selleks taaskasutusorganisatsiooni (TKO). Seaduse muudatusega võib seda teha ka ise, juhul kui lastakse turule pakendatud kaupa pakendimassiga rohkem kui viis tonni aastas. See aga tähendab samu kohustusi mis TKO-l.

Nendeks on kauba pakendijäätmete kogumine igas oma kauba müümise kohas, tarbijate informeerimine võimalusest tagastada pakendijäätmed müügikohta, arvestuse pidamine oma kauba pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise osas iga müügikoha kohta eraldi ning kohustus esitada järelevalve õigusega isiku nõudmisel nende tegevustega seotud andmeid.

Ikka tuleb ette pakendiettevõtjate nurinat teemal, ei tea, mis TKO nende rahaga teeb. Selle teadmise parandamiseks saigi seadusesse punkt, mille kohaselt peab TKO esitama iga aasta 31. märtsiks kirjaliku ülevaate oma eelmise kalendriaasta tegevusest. Ülevaade ja majandusaasta aruanne peavad olema kättesaadavad TKO veebilehel.

Kindlasti on inimesi, kelle jaoks pakendite sortimine on lapsemäng. Kahjuks on palju neid, kes räägitut iga kord meelde ei jäta. Nii leitigi, et pakendijäätmetega seotud teavituskohustused peavad olema mahus vähemalt üks protsent TKO kalendriaasta käibest, kusjuures käibe suuruse arvutamisel ei arvestata tagatisraha.

Kehtiva seaduse kohaselt kehtestatakse tagatisraha õlle, vähese etanoolisisaldusega alkohoolse joogi, siidri, pirniveini ja karastusjoogi ühekorrapakendile.

Esialgses eelnõus oli võimalus, et tagatisraha võib kehtestada ka teistele müügipakenditele. See aga heakskiitu ei leidnud. Arvati, et kui muudatusi edaspidi ette võtta, siis ikka seadusega kehtestatult kogu kaubagrupile, näiteks viin või vein, mitte nii, et üks tootja/maaletooja kasutab pandi-, teine konteinerkogumissüsteemi.

Seadus näeb võimaluse, et tagatisraha suuruse märk võib tulevikus muutuda. Sellisel juhul ei ole tuntud nooltega pudeli märki koos ühe krooni summaga, vaid hoopis näiteks tähed: A, B, C. Selle märgi kehtestab keskkonnaminister TKO ettepanekul.

Suurimad muudatused on seotud konkreetsema lähenemisega pakendijäätmete kogumise kohtadele.

Klaasijäätmed enamikus taaskasutusse

Asustustihedusega alla 500 elaniku ühel ruutkilomeetril, milleks on tavaline maavald, peab olema kohaliku omavalitsuse territooriumil paiknevates asulates üks kogumiskoht 500 elaniku kohta. Kui Eesti väikeses maavallas on näiteks 2000 inimest, siis eeldatavasti on seal 3-4 eri külas, kus elab mõnisada inimest, ka pakendijäätmete konteinerid.

Kogumiskohtade asukoht, kogumiskonteinerite miinimumarv ja miinimummaht iga kogumiskoha kohta ning nende tühjendamise sagedus lepitakse kokku TKO ja kohaliku omavalitsuse organi vahel. Kokkuleppel võib pakendijäätmete kogumist korraldada ka nende tekkekohal ehk n-ö teie ukse tagant kogumisena.

Sel juhul võib kohaliku omavalitsuse organi nõusolekul vähendada pakendijäätmete kogumise kohtade tihedust ning kogumiseks ette nähtud konteinerite arvu ja mahtu. Muudatus jõustub 1. jaanuarist 2009.

Kogu selles pakendijäätmete kogumise heas korralduses on kohalikul omavalitsusel senisest suurem roll ka tagatisrahaga pakendite korral.

Järgnev ei rõõmusta väiksemate kaupluste omanikke, küll nende kliente. Kaupmeeste soov oli nimelt tagatisrahaga koormatud pakendi vastuvõtmine teha kohustuslikuks alates 100 ruutmeetrist. Seaduses on aga alampiir 20 ruutmeetrit.

Pakendatud kauba müüja, kelle müügikoha suurus on alla 200 ruutmeetri, võib sellise pakendi tagasivõtmise, millele on kehtestatud tagatisraha, korraldada väljaspool oma müügikoha teenindusmaa piire, kuid müügikoha kauplemisajal ja ainult kohaliku omavalitsuse nõusolekul.

Et maarahvas taaraga valdade vahel seiklema ei peaks, sai seadusesse klausel, et alal, mille asustustihedus on alla 500 elaniku ühel ruutkilomeetril, oleks vähemalt üks tagasivõtmise koht kohaliku omavalitsuse territooriumil paiknevates asulates.

Tähtsama muudatusena tuleb 2009. aasta 1. jaanuarist 70 protsenti klaasijäätmete kogumassist ringlusse võtta.

Plastjäätmete puhul aga taaskasutada kogumassist 55 protsenti, kusjuures 45 protsenti plastjäätmete kogumassist ringlusse võetuna ja 22,5 protsenti plastjäätmete kogumassist uuesti plastiks töödelduna.

Mure Stroomi metsa pärast

2008-05-08

Stromkal on kevad ja roheline oaas keset linna meelitab ligi. Mul on aga Stroomi metsa pärast mure juba aastaid. Parkmets on kohati võsastunud, linn aga ei taha Stroomi heakorrastamiseks suurt midagi teha. Räämas mets justkui õigustab pealetungivate kinnisvaraprojektide haaret.

Veel tõsisem küsimus on autotee rajamine läbi Stroomi metsa. Linna üldplaneeringus on see endiselt sees ja kava seega jõus. Minu hinnangul on Sõle tänav Paldiski maanteega niigi päris hästi ühendatud ja väike lõige, mis metsast läbi minnes tehakse, ei lahenda olulisi liiklusprobleeme.

2002. aastal hakkasid Pelgulinna inimesed metsa kaitseks allkirju koguma. Kohalike valimiste eel haakus sellega tollane Põhja-Tallinna vanem Vilja Savisaar, kes rakendas ka talle alluva aparaadi allkirjade kogumise vankri ette. Hiljem jõudsid pelgulinlaste umbes kolm tuhat allkirja linnavalitsusse, kus need sisulise tähelepanuta jäeti. Nüüd kogub Pelgulinna Selts juba teist ringi allkirju – ettepanekule teha Stroomi metsast maastikukaitseala.

Linnapea Edgar Savisaar võiks Põhja-Tallinna valitsuses väikse sisejuurdluse teha ja uurida, milleks tema abikaasa Vilja Savisaar viis ja pool aastat tagasi õieti allkirju kogus ja kuhu need peideti. Kui selgub, et põhjuseks on hiiliv salaplaan katta kogu mets uushoonestuse ja teedevõrguga, siis tuleb see kuritahtlik kava viivitamatult peatada.

Pakendite tagastamine paremini paika!

2008-04-29

Kõigepealt pandipakendist

Seaduse vastuvõtmisest möödunud aastatel on jõudnud juba klassikaks muutuda kaupleja võimalus oma kaupluse asemel pandipakendi (loe: taara) vastuvõtt korraldada müügikoha vahetus läheduses. Mitu kilomeetrit kauplusest see hõlmas, sõltus juba konkreetsest juhtumist.

Uue seadusemuudatuse kohaselt peab pakendatud kauba müüja, kelle müügikoha suurus on üle 200 m2, korraldama tagatisrahaga koormatud pakendi vastuvõtmise müügikohas või selle teenindusmaa territooriumil ja seda müügikoha kauplemise ajal. Kaupleja, kelle müügikoht on alla 200 m2, võib pandipakendi vastuvõttu korraldada väljaspool oma müügikoha teeninduskoha piire, kuid müügikoha kauplemise ajal ja ainult omavalitsuse nõusolekul.

Eelnõu menetlemise käigus tekkis arutelu nn maavalla näitel, kus hiljutine taarapunktide sulgemisaktsioon inimesed murelikuks tegi. Nii saigi seadusesse täiendus, et alal, mille asustustihedus on alla 500 elaniku ühel km2, oleks vähemalt üks tagastamise kohtkohaliku omavalitsuse territooriumil paiknevates asulates. Eelduseks muidugi, et seal on olemas müügikoht või köhad. Nii ei pea pudelid kaenlas naabervalda minema hakkama.

Meeldetuletuseks veel nii palju, et pandipakendit ei pea vastu võtma alla 20 m2 müügikoht ka seni kehtinud seaduse kohaselt juhul, kui see paikneb tiheasustusalal. Seadus näeb ette võimaluse, et tagatisraha tunnusmärk muutub. See võib olla ka teistsugune, kui tuntud pudelikujutis tagatisraha summaga. Räägitud on näiteks tähtede käsutamisest- A, B, C jne. Seaduses seda selliselt kehtestatud pole. Kehtestajaks on vajadusel keskkonnaminister. Vajalik võib see olla eurole üleminekul või mõne pakendi tagatisraha suuruse muutmisel. Seda näiteks juhul, kui mingit liiki pakendi tagastamine väheneb.

Pandiga koormamata pakendite saatusest

Seni kehtinud seadus jättis pakendi konteineri te paiknemise, arvu ja mahu suhtes otsad üsna lahtiseks. Räägiti üleriigilisestvÕrgusta Ja konteiner igasse valda. Nii ei olegi eriti imekspandav, et peale käesoleva aasta 1. jaanuari ja sortimisnõude kehtestamistläks suureks tõmblemiseks. Seadus peab kindlasti olema konkreetsem ja nii saigi sätestatud piisava konteinerpargi põhimõtted lähtudes territooriumi elanike arvust Mõistlik on vaadata ka ühe omavalitsuse piires eraldi tihe- ja hajaasustusega piirkondi.

Nii on meil TKOdele kehtestatud kolmene jaotus. Esiteks tiheasustusega alad, kus on asustustihedus rohkem kui 1000 elanikku ühel km2 - seal peab olema vähemalt üks kogumiskoht jäätmevaldajast 500 m raadiuses. Kui tiheasustusega alal on asustustihedus 500 ja 1000 vahel elanikku ühel km2, siis vähemalt üks kogumiskoht jäätmevaldajast 1000 m raadiuses. Kui asustustihedus on alla 500 elaniku ühel km2, siis kohaliku omavalitsuse territooriumil paiknevates asulates üks kogumiskoht 500 elaniku kohta.

Need nõuded jõustuvad 2009. a 1. jaanuarist. Loomulik, et igas kogumiskohas peab olema tagatud kõigi pakendimaterjali liikide kogumine.

Kogumiskohtade paiknemine, konteinerite miinimumarv ja -maht seal ning nende tühjendamissagedus lepitakse seaduse kohaselt kokku TKO ja kohaliku omavalitsuse vahel. Tundub ehk naljakas, aga seaduses on kirjas ka see, et kohalik omavalitsus peab võimaldama TKOdel neid tingimusi täita. Nimelt on TKOdel ka kogemusi, seda küll pakendiseaduse esmase jõustumise järgsest ajast, kui öeldi, et meile neid konteinereid küll vaja pole. Eeldatavasti on see minevik.

Kokkuleppel kohaliku omavalitsusega võib pakendijäätmete kogumist korraldada ka nende tekkekohal, ehk pakendid n-ö Teie ukse tagant ära viies. Sel juhul võib kohaliku omavalitsuse nõusolekul vähendada pakendijäätmete kogumiskohtade tihedust ning kogumiseks ettenähtud konteinerite arvu ja mahtu. Loodame, et süsteem saab senisest inimsõbralikum. Võiks ju tahta ka enamat, aga igal asjal on hind, mille me iga päev kaupa ostes vaikselt kinni maksame. Nii et katsume plaanitu ellu viia ja siis saab vaadata, kuidas edasi.

Loodetavasti saate pakendias janduses Teie jaoks muutu vast või lihtsalt olemasoleva meeldetuletamiseks TKOdelt kenasti informatsiooni, sest seaduse kohaselt peavad teavitusele tehtavad kulutused olema vähemalt üks protsent TKO kalendriaasta käibest

Lõpetuseks üks pakendite taaskasutusse võtmisega seonduv asi. Praegune jäätmeseadus kehtestab olmejäätmete regulaarse äraveo kohustuse tiheasustusalalt vähemalt korra kuus. Olukorras, kus pakendite väljasortimise tõttu olmejäätmete maht oluliselt väheneb, peame veel sel aastal võtma arutuse alla veosageduse vähendamise küsimuse. Kehtiva seaduse kohaselt on see erandina ka praegu võimalik, aga erandi menetlemine on tavaliselt ikka problemaatiline.

Elektritootmise valikute üle on viimane aeg hakata otsuseid tegema

2008-04-10

Energia arengukava puhul on see kõige pakilisem ja kõige sagedamini minu käest küsitav küsimus: millest elektrit toota?

Eestis on lähiaegadel vaja teha konkreetseid otsuseid, milliseid elektrijaamasid rajama hakata. Osa otsuseid on juba tehtud, osa ettevalmistamisel, kuid on vaja veenduda, et kompass on õige, kuna need otsused on pikaajalise mõjuga. Küsimus pole vaid selles, kas kodus lamp põleb, vaid kas majandus on konkurentsivõimeline.

Valikuid mõjutavad globaalsed protsessid

Aastal 2013 avaneb Eesti elektriturg ja rakenduvad uued heitmekaubanduse reeglid. Aastaks 2016 tuleb kokkuleppe järgi Euroopa Liiduga uuendada Narva elektrijaamasid. Iga jaama rajamise protsess võtab sõltuvalt jaamast aega 5-15 aastat, seega on viimane aeg hakata tegema otsuseid. Konsensuse leidmiseks meil väga palju aega pole. Ja seda olukorras, kus me kõike ikka ei tea - maailm muutub väga kiiresti.

Esimesel foorumil [energiafoorumil] kõlama jäänud seisukohaks oli, et Eesti peab ka tulevikus olema võimeline ise katma oma elektrinõudluse, sellega olid nõus kõik esinejad. See tähendab seda, et Eestis peaks ka pärast 2016. aastat olema ca 2000 MW elektri tootmise võimsusi. Millised need võimsused oleksid? Selle üle peamegi arutama.

Neid valikuid mõjutavad oluliselt mitmed globaalsed protsessid. Kui palju me suudame neid mõjutada, on iseküsimus, kuid ka nendes on meil võimalik kaasa rääkida nii Euroopa Liidu, Põhjamaade kui Baltimaade tasemel.

Esiteks, elektriturud avanevad ning sellest tulenevalt on muutunud investeeringute tegemise loogika ja turgude toimimine. Oluline muutus on see, et avatud elektriturul peab riik meelitama investoreid investeerima nendesse lahendustesse, mida riik soovib. Esmalt peab aga riik ise paika panema, milliseid jaamasid ta rajada soovib. Tänane foorum ongi osa sellest otsustusprotsessist. Kutsun üles konstruktiivsele ja julgele arutelule.

Teiseks oluliseks trendiks on energiaallikate hinna tõus, mis oluliselt mõjutab elektritootmise valikuid. Elektritootmise valikute tegemisel muutub järjest olulisemaks hindade prognoositavus ning konkurents teiste energiatootjatega. Ilma eri tootjate ja müüjate olemasoluta ei saa me tegelikult elektriturust ja selle toimimisest rääkida. Alati armastatakse tuua positiivne näide, et mis toimus telekommunikatsioonituru avamisel, me kõik mäletame hindasid enne ja nüüd. Kas see on võimalus ka energeetika jaoks, on küsimus teile, foorumil osalejad.

Kolmas, kõige suurema mõjuga trend Eesti valikute puhul on seotud uute kavandatavate heitmekaubanduse reeglite rakendamisega Euroopa Liidus. CO2 heitmekaubanduse põhimõtted, mida Euroopa Komisjon paar kuud tagasi tutvustas, tõstavad väga oluliselt fossiilkütustest toodetava elektri hinda Euroopa Liidus. Euroopa Liidus käib küll alles arutelu, kuidas neid reegleid rakendada, kuid juba praegu võib hinnata, et selle paketi mõju põlevkivienergeetikale on kindlasti olemas.

Milles oleme ühel meelel

Elektritootmises on Eestis valikuid, mille puhul on kõik ühel meelel: näiteks koostootmisjaamade juurde ehitamine tundub kõigile olevat õige suund ning sellega juba ka tegeldakse. Samas on nende jaamade potentsiaalne toodang sõltuv pidevast soojuskoormusest ning seetõttu piiratud.

Samuti on kõik enam-vähem ühel meelel selles, mis puudutab erisugustel kütustel paindlike gaasturbiinide rajamist, mis tagaksid nii reservi kui tasakaalustaksid tuulikute toodangu kõikumist. Vähene paindlikkus on Eesti elektrisüsteemi praegune selge kitsaskoht ning selle parandamiseks tuleb teha märkimisväärseid investeeringuid.

Eriarvamusi on palju

Ülejäänud valikute puhul on inimestel aga erisugused arvamused. Tuuleenergia suuremahulise kasutamise puhul on paljudel kahtlusi, kuidas nende ebaühtlast toodangut saaks efektiivselt tasakaalustada. Küsimus: milliseid võimalusi pakub siin Euroopa Liidu uus taastuvenergia direktiiv?

Tuumaenergia puhul on alati küsimuseks tema sotsiaalne aktsepteeritavus, suured ühikvõimsused ja jäätmete probleemid. Hea meel on aga selle üle, et Eestis oleme lühikese ajaga jõudnud sinna, et tuumajaam kui sõna pole enam põlatud. Tuumaenergiast võib juba rääkida. Põlevkivist otse elektri tootmine on keskkonnamahukas ja tulevikus ka väga kallis, põlevkiviõlist ja -gaasist elektri tootmine on praegu veel läbi proovimata.

Kõikide nende valikute analüüsimisel tuleb arvestada energiajulgeoleku, keskkonnakaitse ja majanduslike kriteeriumidega, aga ka sotsiaalse aktsepteeritavusega. Demokraatlikus ühiskonnas peab kõiki valikuid valdav enamus aktsepteerima. Samuti peame me vältima vigu, mida on teinud teised riigid, ning õppima ka nende positiivsetest kogemustest.

Üks on selge: Eesti ei tohiks tulevikus enam olla ühe elektrijaama riik. Meie elektrivarustuse aluseks peab saama mitmekesisus ehk tegelikult võivad kõik räägitud valikud olla Eesti jaoks reaalsed.