Poliitikute ajaveebid

Intervjuu: Põlisvähemuskeeli Eestis peaaegu ei kuule, immigrantkeelt igal sammul

2009-09-25

Intervjuu riigikogu põhiseaduskomisjoni ja Euroopa Rassismi- ja Sallimatuse-vastase Komitee liikme Mart Nutiga

Aili Künstler: Euroopa parlamendi 24.03.2009 resolutsioonist mitmekeelsuse kui Euroopa rikkuse ja ühise kohustuse kohta loeme, et „ELi vähemuskeeled on Euroopa piirkondlikud ja vähem kasutatavad keeled" ning muu hulgas: „24. ergutab ja toetab vähemuskeelte, kohalike ja võõrkeelte lisamist mittekohustuslikus korras koolide õppekavasse ja/või kogukonnale avatud õppetööväliste tegevuste hulka", „29. soovitab eelkõige piirialadel toetada naaberriikide ja -piirkondade keelte õppimist", „42. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama meetmeid ebasoodsas olukorras olevate isikute, rahvusvähemuste hulka kuuluvate isikute ja ümberasujate keeleõppe hõlbustamiseks, et need isikud saaksid õppida vastuvõtva riigi ja/või piirkonna keelt (keeli), et saavutada sotsiaalne kaasatus ja võidelda sotsiaalse tõrjutuse vastu; rõhutab, et ümberasujate jaoks on oluline kasutada keeleoskuse arendamisel oma põhikeelt; kutsub seepärast liikmesriike üles ergutama põhikeele kasutamist samapalju kui riigikeele (-keelte) õppimist". Kuidas need suunised, eriti viimane lause, Eesti riigis peaksid rakenduma?

Mart Nutt: Nagu eespoolsest tekstist nähtub, ei ole tegemist suunistega, vaid soovitusega. Kuna riigid ja seal elavad vähemused on erinevas olukorras, siis universaalset mudelit, mis kõigile sobiks, ei saa rakendada. Samuti ei saa jätta tähelepanuta, et mõned Euroopa riikides kõneldavad keeled on väljasuremisohus, mõned mitte ja sisserännanute keelte kasutusala tihtipeale hoopiski laieneb. Meetmed keelte kaitseks peaksidki lähtuma viimastest asjaoludest. Eesti vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadus loetleb neli vähemusrahvust, kes, toetudes sõjaeelsele olukorrale, omavad automaatselt õigust kultuuriautonoomiale. Seeläbi on vene, saksa, rootsi ja jidiši kui nende rahvusrühmade põliselt kasutatud keelel seaduses antud tunnustus. Kuid praktikas on vene keel Eestis ainsana neist laiemalt kasutusel. Rootsi ja saksa keelt ning jidišit kõneleb väike arv põliselanikest emakeelena. Kuid Eestis on teisigi põliseid vähemuskeeli, näiteks soome, tatari, läti, mustlaskeel ... Ka need keeled on Eestis ohustatud keeled. Seega on minu arvamus, et Eesti peaks rakendama meetmeid eeskätt ohustatud põlisvähemuskeelte kaitseks. Jätkuvalt on probleemiks, et suur osa Eesti elanikest ei valda eesti keelt, mistõttu meetmed eesti keele õpetamise tõhustamiseks on endiselt aktuaalsed. Väärtuseks on ka eesti keele murded, mille säilimine vähemasti ajaloolistes kasutuspiirkondades peaks olema Eesti riigi üks prioriteete.

A. K.: Tsiteeritud dokumendis kasutatakse määratlust „piirkondlikud keeled", meie keelestrateegias ja -seaduses on juttu „eesti keele piirkondlikust erikujust". Võrukesed tahavad aga oma keelele regionaalkeele staatust, kusjuures regionaal- või vähemuskeelte Euroopa harta ei pea sisserännanute keeli või riigikeele murdeid regionaal- või vähemuskeelteks. Need asjad kipuvad tihtilugu sassi minema.

M. N.: Siin on vaidlusküsimus tõesti olemas ja riigiti vaadeldakse piirkondlikke keeli erinevast vaatenurgast. Mõnedel maadel on piirkondliku keelena tunnustatud varem murdena käsitletud keelevormi, näiteks alamsaksa keelt Saksamaal. Vastupidine näide on Suurbritanniast, kus, vaatamata ägedale debatile, šoti ja ulsteri-šoti keelt vaadeldakse inglise keele murretena ja mitte regionaalkeeltena (mitte segi ajada keldi keelte hulka kuuluvate šoti-gaeli ja iiri keelega, millel on vähemuskeele staatus!). Eestis ei ole selles küsimuses üksmeelele jõutud ja debatt - kas murre või piirkondlik keel? - jätkub. Määratlus „eesti keele piirkondlik erikuju" on katse leida kompromissi, mis aga paljusid ei rahulda.

A. K.: Eestis on olemas Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liiduna registreeritud asutus, kuid uus keeleseaduse eelnõu sõna „regionaalkeel" ei sisalda. Brošüüris „Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liit" (Tallinn-Keila 2009) on regionaalkeele mõiste seotud paikkonna elanike enesetunnetusega: ennast ei eristata eesti rahvustervikust eri rahvusena, vaid peetakse oma keelt eri keeleks. Setode hulgas olla ka selliseid, kes peavad end eri rahvusest inimesteks, mitte eesti rahvuse hulka kuuluvaks, ja liigituvad seega vähemusrahvuse ja vähemuskeele kandjate hulka. Praegu on päevakorral Eesti võimalik liitumine regionaal- või vähemuskeelte Euroopa hartaga, kus mõisted teise sisuga. Kas Eesti peaks oma seaduste ning avaliku keelepruugi sellega ühtlustama?

M. N.: Uus keeleseaduse versioon ei ole praegu isegi mitte eelnõu, kuna seda ei ole riigikogule üle antud. Seega ei saa praegu kuidagi ennustada, mida see sisaldab ajal, kui see läheb vastuvõtmisele. Hartaga liitumine ei ole senini teoks saanud ja ei julge ka selles arengut ette ennustada. Kuid debatt on tõesti hartast suuresti tingitud. Harta ei näe ette rahvusvahelist kaitset murretele, vaid üksnes vähemus- ja regionaalkeeltele, samuti riiklikku finantseerimiskohustust. See on mitmes riigis toonud kaasa surve, kus varasematele murretele on hakatud nõudma keele staatust. Seega ei ole küsimus mitte niivõrd lingvistiline kui poliitiline, kuna lähedaste keelevormide puhul on murde ja keele piir tavaliselt kokkuleppe küsimus. Eestis seda kokkulepet hetkel ei ole. Brošüür aga pole õigusakt, vaid keelekeskkonna tutvustus, seejuures väga hea tutvustus.

A. K.: Mainitud brošüüris tuleb keelte liigitusalusena mängu ka sõna „põline". Milline on selle sisu ja kuidas see mõjutab keelte õiguslikku regulatsiooni ELis? Või ei arvestata sellega üldse? Siit ka eurooplaste Eesti süüdistamine venekeelse vähemuse huvide arvestamata jätmises.

M. N.: Ega kusagil ei ole põlisust ühemõtteliselt defineeritud ja enamasti lähtutakse tavaarusaamast. Kusagil ei peeta põliselanikkonnaks võõrsil sündinuid ega enamasti ka mitte nende esimese ja teise põlvkonna järeltulijaid. Mõnedel maadel eeldatakse, et põlisvähemus on elanud piirkonnas ligikaudu sama kaua või kauemgi kui põhirahvastik, näiteks sorbid Saksamaal või retoromaani keele kõnelejad Itaalias. Üldiselt peetakse ka mitmeid inimpõlvi riigis elanud rahvusrühmi põlisteks, näiteks juute ja mustlasi. Eesti puhul kuuluksid selle kriteeriumi järgi põlisvähemuse hulka kindlasti ka vanausulised venelased, kuid mitte Teise maailmasõja järel siia asunud rahvastik. EL ei reguleeri põlisust, see kuulub iga liikmesriigi pädevusse. Eestit ei süüdistata aga mitte ELis, vaid Venemaa poolt, millel ei ole mitte õiguslikud, vaid poliitilised tagamaad.

A. K.: Uue keeleseaduse eelnõu versiooni kohaselt on vene keel Eesti riigis võõrkeel, ühtlasi on see ka vähemuskeel. Ent venekeelsed, erinevalt teistest rahvusvähemustest, neile seadusega võimaldatud kultuuriautonoomiast huvitatud pole. Vene vanausulised, meie põlisvähemus (hartaga kaitstakse ja tahetakse edendada nimelt keeli aladel, „kus neid on sajandite vältel kõneldud ja kus need on kohaliku identiteedi lahutamatu osa"), aga küll. Kas ei tekita venekeelsete „vene vähemuseks" nimetamine liigseid pingeid? Tõsi, kultuuriautonoomia alla käivad Eesti kodanikud, kuid kõik venekeelsed pole ju ei rahvuselt venelased ega ka mitte Eesti kodanikud.

M. N.: See on lahtirääkimist vääriv suhete kompleks. Minu hinnangul on vanausulised ikkagi regionaalne rahvusrühm ja seetõttu on vene keel ka regionaalkeel, mille staatus ei laiene piirkondadele, kus ei ole põlist vene asustust. „Vene vähemus" on mõistena ülimalt ebamäärane, kuna niisugust kompaktset rühma, mis sellele nimetusele vastaks, Eestis tegelikult ei ole. Vene keelt rääkivad inimesed on märgatavalt diferentseeritumad, paljud neist pole üldse vene päritolu.

A. K.: Eesti pole liitunud regionaal- või vähemuskeelte Euroopa hartaga. Miks? Kas peaks? Mai lõpus rõhutas selleteemalisel seminaril Euroopa Nõukogu regionaal- või vähemuskeelte Euroopa harta sekretariaadi esindaja Sonia Parayre korduvalt, et hartaga liitumine aitab osapoolte, nii riigi kui vähemus-regionaalkeelte kõnelejate konsensuse leidmisel kaasa. Meil justkui poleks harta mõistes, s.o „põliste keelte" puhul üksteisemõistmisega kultuuriautonoomia valguses erilisi probleeme. Pigem tundub, et Euroopas mõistetakse vastu harta enese määratlust kõiki Eesti venekeelseid vähemuskeele kandjatena, mida nad ju pole. Harta eesmärkide hulgas on 15. punktina kirjas, et „Harta ei käsitle uusi, sageli mitte-Euroopa päritolu keeli, mis on hakanud esinema hartale allakirjutanud riikides hiljutiste migratsioonivoogude tulemusena, millel on sageli majanduslikud põhjused. Neid keeli rääkivate elanikkonna rühmade osas tekivad integratsiooni eriprobleemid. Ad hoc komisjon (CAHLR) asus seisukohale, et need probleemid väärivad eraldi tegelemist ja võibolla sobiks neile eraldi juriidiline instrument". Tegelikult võiks ehk just see lõik käia otsapidi meie venekeelsete kohta, sest sisuliselt tuldi Baltikumi, Nõukogude Liidu „Läände", samuti majanduslikel põhjustel, pealegi suure riigi enamusnatsiooni ja riigikeele esindajatena. Käsitleda seda keelt 1,5miljonilise elanikkonnaga Eestis kaitset vajava vähemuskeelena (kusjuures selles keeles on Eestis vaadata 26 telekanalit - mitu on eestikeelsel inimesel?), on pehmelt öeldes naeruväärne.

M. N.: Hartaga ei ole ühinenud enamik Euroopa Nõukogu liikmesriike ja siin on erinevaid põhjusi. Eesti puhul on tõepoolest mureküsimuseks, et harta mõistes põlisvähemuskeeli Eestis peaaegu ei kõnelda, kuid immigrantkeele kõnelejate arv on suur. Seega võib harta põhjustada lahenduste asemel hoopis uusi pingeid ja jätta mulje, nagu ei austataks piisavalt hilisemate Eestisse saabujate keelt. Tihtipeale ei tunne inimesed, kes jagavad soovitusi, tegelikku Eesti olukorda ja üks levinud eksiarvamus on tõesti, nagu oleks kolmandik Eesti elanikest igavesest ajast olnud venekeelne. Tõik, et vene keel on Eestis samalaadse ajaloolise taustaga nagu türgi keel Saksamaal ja urdu keel Suurbritannias, tuleb paljudele üllatusena.

A. K.: Kas poleks Eestil kasu hartaga liitumisest hoopis eesti keele kui riigikeele kaitsmisel Ida-Virumaal, et tõrjuda Euroopa uurijaid, kes vene keelt Eestis teiseks riigikeeleks nõuavad, nagu kevadise Eesti Rakenduslingvistika Ühingu konverentsi „Keelepoliitika ja kultuurimuutused" tööpajas „Barcelona vs. Tallinn: keelekeskkonna ja -poliitika võrdlus" kuulda oli. Harta kolmandas artiklis „Praktiline korraldus" on kirjas: „51. 3. Artikli sõnastuses arvestatakse mõnede hartaga liitunud riikide olukorda, kus riigikeele staatuses olev riigis räägitav keel võib kas tervel või osal selle riigi territooriumist olla muudes aspektides võrreldav piirkondliku või vähemuskeelega ...". On ju harta eesmärk kaitsta keelt ja mitte selle kõneleja õigusi, kuigi jääb arusaamatuks, kuidas neid alati otsustavalt lahus hoida annab.

M. N.: Harta ülesandeks ei ole siiski kaitsta riigikeelt ja ametlikku keelt, kuigi mõnel juhul vajab see tõesti rohkem kaitset kui mõni immigrantkeel või isegi vähemus- või regionaalkeel. Seetõttu ei saa eesti keel kui Eesti riigikeel kuuluda Eestis harta reguleerimisalasse. Järelikult saavad eesti keele kaitsmise meetmed olla ikkagi üksnes siseriiklikud.

Eestlaseks võib saada igaüks

2009-03-25

Üleilmastumine on pannud paljusid mõtlema, et etniliste rahvaste aeg võib olla ümber. On ka väidetud, et suur osa kaasaegsetest Euroopa riigirahvastest on romantismiajastu tulemus.

Mitmete Kesk- ja Ida Euroopa rahvaste 19. sajandi ajalugu on tõepoolest täis üksikasjadeni kokkulangevaid paralleelseid sündmusi - eeposed, emakeelse kirjanduse, teatri jms sünd -, kuid sellegipoolest ei saa eestlasi ja teisi tugevaid rahvaid pidada vaid mingiks mõttevoolu tuletiseks, millel on aeg mõne -ismi levides kaduda.

Rahvaste juured on sügaval ajaloos, eneseteadvuses, kultuuris, uskumustes - eestlaste puhul eriti keeles ja meeles. Kuid mitte veres ja geenides. See on üks teine levinud eksimus, et rahvast käsitletakse bioloogiliselt määratletuna. Euroopalikus kultuuritraditsioonis ei ole veresidemetel enam ammu kuigi suurt tähtsust. Etnilisuse all mõistetakse ühist keelt ja kultuuri, mis on edukamate rahvaste puhul sageli kattunud majandusliku ja poliitilise ruumiga.

Euroopa Liidu tingimustes nõrgenevad rahvastevahelised majandusruumi- ja poliitilised piirid, kuid oma kultuuri ja keele viljelemine näib muutuvat aina tähtsamaks. Isegi niivõrd, et suurematesse sulandunud rahvad on hakanud end taas leidma ning meie maailmajao etniline kaart võib 21.sajandil taas rikkamaks muutuda.

Rahvaste ristuvad huvid, mis on Euroopa varasemas ajaloos olnud tülide ja konfliktide allikaks, on tänaseks loonud kompromisside ja teieneteise huvidega arvestamise keerulise kunsti. Sellel alusel on loodud Euroopa Liit ja laiem rahvusvaheline koostöö. Tänapäeval tähendab rahvusriiklusel põhinev multietnilisus tohutut arengureservi.

Kultuur õitseb oma päriskodus

Multikultuursust on lihtsustatult esitatud kui kõigi väljastpoolt tulnud rahvaste kommete ja keelte kriitikavaba tolereerimist. Selline nihilistlik suhtumine põliste rahvaste õigustesse viib lõpuks paratamatult tolerantsi kadumisele, konfliktide ja vägivallani, nagu me ka mitmetes Lääne-Euroopa maades näeme.

Tegelikult saab eri kultuure kõige paremini hoida ikka seal, kus on nende päriskodu. Mujal on ka kõige põlisema ja kultuursema rahva esindaja külaline, kellel on võimalik valida, kas sulanduda kokku kohalikega või harrastada oma kultuuri, kuid nii, et see ei löö segamini kohalikku elu. Või siis siirduda tagasi oma kodukeskkonda.

Ülimaks on inimõigused, mis kehtivad võrdselt kõigile inimestele, sealhulgas põliselanikele, kellel on õigus üles kasvada ja elada omas keelelises ja kultuurilises keskkonnas.

Teine lugu on nende inimestega, kelle kodumaad laastab mõni punane või must diktaator ning kelle kojunaasmine ja omakultuuri viljelemine on raskendatud. Euroopa on läbi mitme sajandi olnud pelgupaigaks poliitilistele põgenikele, keda on eriti ohtralt tulnud ida poolt ning kes on siin saanud oma identiteeti säilitada.

Sellepärast meie kontinendile ilmselt tullaksegi, et just siinsetes keele- ja kultuurikeskkondades on saanud võimalikuks kõrge elatustase ja turvaline elu. Ettevaatamatu oleks seda imelist euroopalikku kooslust lõhkuda lasta või matta mujalt tulnud multikultuursuse ja pseudotolerantsi alla.

Tõmmud kaunitarid laulukaare all

Maailm avatus on suur hüve. Inimesed on vabad liikuma ja ise oma elu korraldama, see on veelgi suurem hüve. Kuid iga inimene kuulub ka mingisse etnilisse kogukonda, kas oma keele, tavade, kultuuri või usu kaudu.

Eesti on üks sajakonnast riigist maailmas, kus elav väike rahvas on suutnud luua omakeelse hariduse, kultuuri ja halduse. See on üks Euroopa imesid, et oleme suutnud end suurte ja võimsate rahvusriikide vahel täies mahus kehtestada.

Meile tähendab omariiklus ainsat võimalust oma elu korraldada nii, nagu oleme põhiseadusesse kirja pannud: riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Veresidemetest ei räägita meie põhiseaduses muud, kui et Eesti kodanikuks sünnitakse ning et kodanikuks võib ka saada.

Kui me ei lähe sünnijärgsusel ja geenidel põhineva etnilisuse lõksu, võib eestlaste tulevik alanud aastatuhandel olla pikk ja kindel. Meie rahva keel ja kultuur sisaldavad ilmselt sellist ellujäämise oskusteavet, mis on meid välja aidanud igast olukorrast.

Edaspidi võib meie keele- ka kultuuriruumi siseneda inimesi eri ilmanurkadest. Meie maale on muulasi alati tulnud ning seetõttu on meie veri hästi segatud, mis on meid muutnud leidlikuks, ettevõtlikuks ja rassitüübiliselt mitmekesiseks. Muutume veelgi mitmekesisemaks, see on kindel!

Kui eestlased veel paarisaja aasta pärast oma keelt ja kultuuri edasi viljelevad, iseenda ja kogu ilmarahva rõõmuks laulupidusid korraldavad, näeme laulukaare all kindlasti palju tõmmumaid kaunitare ja mandlisilmsemaid poisse, kui seni harjunud oleme. Kuid nad on eestlased ja laulavad eesti laulu.

Ninanips Vene saadikule

2009-03-17

Kes jõuab vaielda Nikolai Uspenskiga? Temal on ikka oma seisukoht, ehk täpsemalt Kremli seisukoht. Tartu rahu enam ei kehti, olukord Vene koolides halveneb ja Keeleinspektsioon on repressiivorgan. Eesti poliitik ei viitsi isegi vaielda. Ja kas on mõtet - niigi on Venemaa tundlik teema, iga piiksatuse peale ei pea püsti hüppamaja kui avaldusi teha, siis tõsisemal tasandil kui Vene suursaadiku sellised süüdistused marginaalses ajalehes.

Uspenski hinnangud koolisüsteemile ja keeleinspektsioonile pole mitte üksnes valed, vaid need soodustavad segregatsiooni - kahe kogukonna keelelist ja hariduslikku eraldumist. Kui võtta eelduseks, et Vene koolide õpetajad ei pea eesti keelt oskama, siis on tagajärjed just sellised.

Sel taustal mõjub ootamatult ja värskendavalt Vene koole ühendava õpilasesinduste Assamblee seisukohavõtt: "Härra Uspenski, ilma teie abita oleks meil parem!" Nii pole siiani öelnud ükski vene poliitik Eestis. Vene saatkonna suunas on ikka vaadatud suu lahti ja vastandumist vältides - ükskõik, missuguseid Eesti- vastaseid seisukohti sealt poolt esitatakse. Keskerakond ja vene erakonnad on konkureerinud Venemaa toetusele, sest sellest sõltub nende arvates vene valijaskonna toetus Eestis ja ega me täpselt teagi, millist laadi abi veel.

Ja nüüd korraga tuleb selline seisukoht! Eriti jäi meelde Mustamäe õpilase Sergei Metlevi väide, et kui Vene saadiku seisukohad kandepinna saavad, siis kukub muukeelne haridus Eestis samamoodi läbi, nagu on läbi kukkunud Eesti-Vene suhted.

Vaatasin huviga, millist vastukaja tekitab Metlevi avaldus Eesti venekeelses ajakirjanduses. Esiteks, vastukaja pole väga elav. Teiseks, ajaleht Vesti nimetab Õpilasesinduste Assambleed "Kristafovitši lasteks" osundusega organisatsiooni "Avatud Vabariik" juhtivale Jevgeni Krištafovitšile. Kolmandaks, kommenteerivates portaalides käib Metlevi sõimamine.

Meil räägitakse küll palju integratsioonist, kuid sageli puudub selge ja ühine arusaam, mis see tegelikult on. Keskerakonna jaoks võib see olla kodakondsuse andmine kõigile, aga IRL küsib kvaliteeti. Ja eesti keele omandamine koolis, sealhulgas vene koolide õpetajate eesti keele oskus kuulub kahtlemata sinna juurde.

Ebapiisava integratsiooni näiteks peetakse seda, et Eesti poliitilises ja administratiivses eliidis on vähe muulasi. Olen selle väitega nõus. Kui aga muulased orienteeruvad Vene saadiku pahatahtlikele avaldustele, siis ei saagi sellised inimesed tekkida. Metlevi ja vene õpilasorganisatsiooni avaldus on eeskätt julgustav. Probleemi lahendus on just see, kui uus põlvkond astub ette uute väärtushinnangutega. Sõnavabaduse ja Metlevi kaitseks.

Kui täna varahommikul oma kodulehele Vene saadikut ja Sergei Metlevit puudutava kommentaari riputasin, et teadnud ma veel, et kool on Metlevit valjus toonis hukka mõistnud, ta õpilasomavalitsuse juhi kohalt tagasi kutsunud ja üldse tema pärast kahetsust avaldanud. Metleviga pragamine meenutas nõukogude aegaja kõlas nõukogulikus stiilis. Väljendid nagu "nördimus Metlevi avalduse peale", "vääritu käitumine" ja teised kõnelevad enda eest. Nõukogude ajal võidi muidugi õpilasi poliitilise suupruukimise eest pikemata koolist välja visata.

Ma ei tunne Metlevit ega tea temast midagi peale tolle avalduse. See oli värske ja selge vaade, võibolla mitte just diplomaadi kujutatud, kuid ma ei saa aru, mis oli seal sellist, mis kutsus esile kooli "nördimuse vääritu käitumise pärast". Ka ei tekkinud mul hetkekski mõtet, et Metlev on kõnelnud kooli nimel, ta kõneles täiesti selgelt oma organisatsiooni nimel. Ilmselt on ainus häda selles, et Metlev ütles tõtt ja kellegi jaoks väga valusat.

Eriti hämmastab mind aga mulle tänaseni tundmatu keskerakondlasest linnavolikogu liikme Nikolai Degtjarenko kommentaar. Tema on nimelt öelnud, et analüüs ja kriitika peaks tulema haritud ja pädevatelt spetsialistidelt, aga mitte mingil juhul kooliõpilaselt, kes õpib kolmedele-neljadele. Tule nüüd taevas appi, kus ma sellist jama viimati kuulsin? Eks ikka riikides, kus sõnavabadusega on probleeme, ajakirjanikud istuvad vangis ja võimuesindajad ütlevad, et midagi poliitilist selles küll pole, sest tegelikult neil lihtsalt puudub kvalifikatsioon ja pädevus midagi arvata - vääritud tüübid sellised!

Hei, vene kool Mustamäel! Ae! Eesti on vaba maa, igaühel on sõnavabadus ja meie võimukese ei asu ammu enam Kremlis.

Avaldatud lisaks:

18.03.2009 Tallinna Linnaleht

Kommenteeri!

www.herkel.net

Vähemusrahvused ja lõimumine – kas tegelik või näiline küsimuseasetus?

2009-03-13

Enamiku eurooplaste jaoks vähemusrahvuste ja lõimumise (ehk integratsiooni - kuidas kellelegi meeldib) teema ei haaku. Kuna vähemusrahvusena käsitletakse Euroopa riikides enamasti üksnes põlisvähemusi ja mitte välispäritolu ehk immigrantjuurtega rahvastikku, siis on need rühmad ühiskonda lõimunud niikuinii. Pigem on küsimuse all nende identiteedi kaitse, kuna vähemusrahvuste kultuurijoonte ja keele taandumine ning nende assimileerumine ähvardab ühiskonna sellest rikkusest ilma jätta.

Vähemusrahvuste kaitsmise huvides on vastu võetud ka kaks Euroopa Nõukogu akti: Euroopa vähemus- ja regionaalkeelte harta ning Euroopa vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioon. Vähemusrahvuste kaitsele on suunatud ka paljude riikide siseriiklikud meetmed. Nii on näiteks Saksamaal võimalus õppida koolides lisaks üldisele õppekeelele, milleks on saksa keel, ka sorbi, taani ja friisi keelt. Suurbritannia tunnistab vähemuskeeltena gaeli (keldi- oti), iiri ja kõmri (walesi) keelt, Põhjamaad saami keelt ja Itaalia saksa ja sloveeni keelt. Teistsugune on olukord välispäritolu rahvastikuga. Nende identiteet kaitset ei vaja, kuna sidemed päritolumaaga on tihedad, see rahvastiku osa kasvab ning omavahel suheldakse tavaliselt emakeeles. Probleem on välispäritolu rahvastikuga hoopis muus: nimelt ebapiisavas lõimituses. Seetõttu on meetmed suunatud ka välispäritolu rahvastiku tihedamale asukohamaaga lõimimisele, mis avaldub keeleõppes, olustiku ja kultuuri tutvustamises, avaliku elu küsimustega kurssiviimises ja kahtlemata ka lojaalsuse kujundamises, kuna viimane võib osutuda kriitilises olukorras riigi stabiilsuse proovikiviks. Välispäritolu rahvastiku suhtes ei rakendata ka samasuguseid kaitsemeetmeid nagu põlisvähemuste puhul, enamasti ei õpetata ühiskonna kulul nende emakeelt (näiteks Saksamaal ei ole türgi-, Prantsusmaal araabiavõi Suurbritannias hindi- ja urdukeelseid koole, kuigi neid keeli kõnelevate rühmade arvukus küünib lausa miljonitesse). Nagu teistes Euroopa riikides on ka Eestis nii põlisvähemusi kui välispäritolu rahvastikku. Maailmasõdade-vahelises Eestis oli vähemusrahvuste õiguste kaitse maailma üks eesrindlikumaid. Kultuuriomavalitsuste seadus andis ulatusliku kultuuriautonoomia vähemusrahvustele, kelle arv ületas 3000 inimese piiri. Selliseid vähemusrahvusi oli Eestis viis: venelased, sakslased, lätlased, juudid ja rootslased. Seadusega võimaldatud kultuuriautonoomiat rakendas neist kaks: sakslased ja juudid. Need vähemusrahvused sellepärast, et nende asuala oli hajutatud ja ühtse asustuse puudumist sai kompenseerida just kultuuriomavalitsuste kaudu.

Venelased, lätlased ja rootslased elasid aga kompaktselt ning ulatuslik kohalik omavalitsus võimaldas neil lahendada oma huvidega seonduvat sellel tasandil ning kultuuriautonoomia ei oleks märkimisväärselt palju juurde andnud. See on muuseas ka praegu põhjuseks, miks venelased ei ole kultuuriautonoomiast eriti huvitatud, kuna nende kompaktne asustus laseb edukalt kasutada kohaliku omavalitsuse hoobasid. Teatavasti sai Teine maailmasõda ning välisriikide okupatsioon Eesti vähemusrahvustele saatuslikumaks kui eestlastele, mistõttu 1945. aastaks oli mitte-eestlasi Eestisse (kärbitud piirides) jäänud vaid 2,5 protsenti. Enne maailmasõda oli see protsent olnud ligi 12. Ulatuslik sisseränne NSV Liidust, mis algas 1944. aasta lõpul ja vältas kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni, aga ka eestlaste arvukas emigreerumine Teise maailmasõja lõpuaastatel ja küüditamine NSV Liitu suurendasid aastaks 1989 välispäritolu rahvastiku rohkem kui 35 protsendini. Praegu võime Eestis rääkida umbes 70 protsendist eestlastest ja 30 protsendist mitte-eestlastest, kes omakorda jagunevad põlisuse, rahvusliku päritolu, kodakondsuse jm tunnuste alusel päris mitmesse eripalgelisse rühma. Viimasel põhjusel ei ole kindlasti õige rääkida abstraktsest vene või venekeelsest kogukonnast, vaid igat rühma tuleks vaadelda eraldi. Paraku ei ole tänapäeva Eestis seda tõika eriti arvesse võetud. Niisiis, lõimimise küsimuses on Eestis probleemid õigupoolest sama laadi kui teisteski Euroopa riikides. Vähemusrahvuste lõimimise küsimust ei eksisteeri, sest nemad kui põliselanikud on lõimunud niikuinii. Võib isegi väita, et Eestis ei ole rahvusküsimus probleem. Välispäritolu rahvastiku, keda Eestis on viimasel kümnendil hakatud eksitavalt nimetama rahvusvähemusteks, lõimimine on aga jätkuvalt aktuaalne ja, arvestades võimalikku sisserände kasvu lähiaastatel, üha aktuaalsem ülesanne.

Siinjuures tuleks põgusalt peatuda sellel, mida palju kasutatud „lõimumine" üleüldse tähendab ja milline peaks olema selle tulemus. Ega ühtset arusaama selle kohta pole ei Eestis ega ka mujal ja kuulda võib lausa vastandlikke arvamusi, alates väidetest, et lõimumine on sama mis assimilatsioon, kuni seisukohani, et lõimumine ei tähenda muud kui kodakondsuse saamist. Eesti valitsuse poolt vastu võetud lõimimiskavas aastateks 2008-2013 on määratletud lõimumisena protsessi, mille käigus kujuneb ühtne Eesti riigiidentiteet. See on ilmselt üsna hea määratlus, kuid ei ava lõpuni lõimumise olemust. Kindlasti tuleb nõustuda, et lõimumisel ei saa olla lõpp-punkti, vaid see on ühiskonna terviklikuks kujunemise protsess. Oluliseks lõimumise tunnuseks peaks olema kodumaatunnetus, mis võiks väljenduda näiteks Eesti puhul tõigas, et sidemed Eestiga on tihedamad ja tähtsamad kui sidemed mõne muu maaga ning suhtumises ülejäänud maailma samastatakse end Eestiga, mitte aga mõne muu maa või rahvaga. Seega ei ole kindlasti õige samastada lõimumist kodakondsuse saamisega ega isegi mitte eesti keele oskusega. Viimane on ikkagi üksnes vahend, mis annab võimaluse Eestis toimuvaga kursis olla, kuid mis ei too iseenesest kaasa kodumaatunnetust ega lojaalsust.

Võib kindlasti nõustuda, et nii mõnigi inimene, kes eesti keelt ei valda, võib olla Eesti riigile tunduvalt lojaalsem kui mõni eesti keelt vabalt kõnelev kuldsuu, kuid siiski ei kujuta ma ulatuslikumat lõimumist ilma eesti keele oskuseta ette. Kuid lõimumine tähendab eeskätt ikkagi tunnetusliku sideme tekkimist, mitte aga pelgalt tehniliste ja mõõdetavate tingimuste täitmist. Ei saa väita, et lõimumisraskused oleks Eestis kuidagi tõsisem probleem kui kuskil mujal. Hiljuti pidi Prantsusmaal peetama jalgpallimatš Prantsuse ja Tuneesia koondise vahel. Publiku hulgas oli arvukalt Prantsusmaal sündinud, prantsuse keelt vabalt valdavaid ja Prantsuse kodakondsusega, kuid araabia päritolu noorukeid. Tuneesia hümn kõlas väärikalt, kuid Prantsuse hümni varjutas vilekoor. Pole raske välja lugeda, et nende Prantsusmaa kodanike ilmne sümpaatia kuulus Tuneesiale ja mitte Prantsusmaale. See tõik põhjustas Prantsusmaal nii nõutust kui pahameelt: mida on tehtud valesti ja kas välispäritolu prantslaste lõimimine on üldse võimalik?

Üha teravam probleem on ka see, et islamiäärmuslus ja terrorism kogub kandepinda just välispäritolu Euroopa Liidu kodanike hulgas. Nii et polegi niivõrd põhjust karta islamimaade kodanikke, kes teavad, et ebalojaalse käitumise korral võib neile osaks saada väljasaatmine. Nendele küsimustele on raske vastata, kuid ilmselt ei anna seni rakendatud lõimimismeetodid Euroopas enam tulemust. Kuidas on lood Eestiga? Pole saladus, et Eesti-Vene jalgpallimatši ajal osa Eestis sündinud ja ka Eesti kodakondsusega mitteeestlasi Venemaa poolt skandeerib. Nii nagu pronksiööl oli kuulda skandeerimist „Rossija!" ja „SSSR!". Võib kindlasti väita, et äärmuslikke avaldusi teevad vaid vähesed, kuid seda, kuidas käitub enamus, me tegelikult ei tea. Sotsioloogilisi küsitlusi sel teemal ei saa võtta eriti tõsiselt, kuna need annavad vastuse mõõdetavate, mitte aga tunnetuslike faktorite kohta. Siit küsimus: kas Eestis üleüldse on mõtet vaeva näha lõimimisega, äkki see ei annagi tulemusi ja tegemist on raisatud raha ja energiaga? Ent sellele küsimusele vastates tuleb vastata ka teisele küsimusele: milline on alternatiiv? Alternatiiv on separeerumine, enklaavistumine, marginaliseerumine. Vaateviis, et las erinevad rühmad elavadki eraldatult ja tegelevad lihtsalt oma asjaga, on lühinägelik, sest lõhestatud ühiskonnas ei püsi status quo, vaid lõhestatus süveneb. Eestis on tänaseks sirgunud põlvkond mitte-eestlasi, kes on sündinud juba iseseisvas Eestis, kuid kelle vähene lõimumine on jätkuvalt probleem. Kui ellu astub veel üks põlvkond, mis on samamoodi suletud oma kehandisse või, õigemini, elab sisuliselt teise riigi meelsusväljas, riskime tõsiselt Põhja-Iirimaa variandiga. Ja veel: ülimalt ekslik oleks näha lõimimises üksnes Eestis pikemat aega elanud välispäritolu rahvastikku puudutavat protsessi. Aktuaalsemaks võib see perspektiivis kujuneda nende inimeste puhul, kes täna veel Eestisse pole jõudnud. Me ei ela isoleeritud maailmas ning tööjõu liikumine, pagulasprobleem jm laadi ränne puudutab Eestit tulevikuski tuntavalt. Eesti peab olema nende inimeste lõimimiseks valmis, kui me ei soovi tekitada uusi enklaave ja pingeid.

Seepärast ei ole lõimimisele õigupoolest jätkusuutlikku alternatiivi, ükspuha, kui keeruline ülesanne see ka ei oleks. Paljud võimalused on iseseisvuse taastamise järgse 18 aasta vältel jäänud kasutamata, populistlikud ja hetkelisel kasul põhinevad otsused on nõrgendanud motivatsiooni lõimuda ja teinud sellega Eestile tohutu karuteene. Mitte keegi ei oska öelda, kuivõrd edukas võiks olla lõimimine tulevikus. Kuid oodata, käed rüpes, et probleemid iseenesest lahenevad, on ilmselge enesepetmine, mis maksab tulevastele põlvedele kurjasti kätte.

Metsarahva vajakajäämised elu edendamisel

2008-10-29

Russofoobia ei ole midagi vaid Eestile iseomast. 2004. aastal International Gallupi poolt paljudes maailma riikides läbi viidud küsitluses selgitati eri riikide elanike suhtumist suurriikidesse.

Kõige halvemaks osutus suhtumine Venemaasse. Kõige negatiivsemalt oldi Venemaa suhtes meelestatud Soomes - 62% sealsetest asukatest suhtus Venemaasse negatiivselt, järgnesid Tšehhi ja Šveits 42 ning Saksamaa 37 protsendiga. Kusjuures Eesti elanikest suhtus Venemaasse negatiivselt vaid 23%.

Russofoob šovinisti vastu

Eesti meedias on arutelu russofoobiast püstitanud peamiselt need ettevõtjad, kelle ärid Venemaal kinni on jooksnud ning kes süüdistavad oma hädades Eesti valitsust. Ei olegi kahtlust, et välispoliitika on suhteid Venemaaga ja majandust olemuslikult mõjutanud. Siililegi on selge, et kui Eesti saaks Venemaaga hästi läbi, siis võiksime kaubavahetuse korraldajana ida ja lääne vahel mängida rolli, mis toodaks meile olulist rahvuslikku rikkust. Selle peale võib aga öelda, et oleks tädil rattad, oleks omnibuss. Kõik teavad, mis oleks see poliitiline hind, mida tuleks maksta Venemaaga äri ajamise eest. Veel enam. Ajalugu on meile õpetanud, et Venemaa šovinistlik välispoliitiline joon on iseseisvalt eksisteeriv nähtus. See, mida Eesti teeb või jätab tegemata, ei mõjuta Venemaa välispoliitikat Eesti suunas tõenäoliselt märkimisväärselt.

Samal ajal ei arva ma ka, et poliitilisel tasemel peaks ettevõtjate muresid seoses Vene suhetega naeruvääristama. Sellised ilmingud on märk Eesti poliitikute haprast lastetoast. Majandussuhted suure naabriga on olnud tähtsad igale väikeriigile.

Russofoobiat mõtestades avaneb minu jaoks välispoliitilise aspekti kõrval veel kaks tahku.

Esiteks eestlaste suhtumine Eestis elavatesse venelastesse.

Äraleierdatud integratsiooniteemal pole suurt midagi lisada. Kui arvata sisse igasugused sõjaretked, siis on Venemaa Eestile viimase 1000 aasta jooksul umbes 40 korda kallale tunginud. On päris selge, et ajalooline taak kahe rahvusrühma vahel on kaalukas. Samal ajal on ebaintelligentne eitada sotsiaalteaduslikku fakti, et kahe rahvusrühma suhtumine teineteisesse on interaktiivne.

Nii, nagu üks suhtub teisesse, suhtub viimane esimesse. Siin avaldub kindlasti ka põlvkondlik fenomen. Nooremas generatsioonis olen üliharva kohanud mõnda tuttavat, kes sõimab venelast tema rahvuskuuluvuse pärast. Vanemaealiste seas pole see teadupärast eriline erand. Ajalooline põhjusteahel, mis selle taga peitub, on mõistetav, kuid mitte vabandatav.

Aga võõrvaenust rääkides tasuks peatuda hoiakutel. Ehk siis, millisel määral me oleme valmis ja ennekõike suutlikud mõistma meist erinevaid kultuure ja arusaamasid? Kui palju me üleüldse oleme valmis teistest kultuuridest pärit inimestega suhtlema?

Möönan, et selles suhtes on Eestis küll probleemid olemas. Küsimus ei ole ideoloogilises võõrvihas, vaid omamoodi metsarahva sündroomis. Inimene, kes on eluaeg külas elanud, tunneb end linna jõudes paratamatult ebamugavalt. Analoogne sündroom vaevab kahjuks ka meid, eestlasi. Selle tunnistamine on probleemiga tegelemisel esimene samm.

Metsarahvas kardab avatust

Globaliseeruvas maailmas on see tegelikult eestlastele kui väikerahvale võtmeküsimus.

Seda nii majanduslikus kui ka poliitilises mõttes. Eesti oma tööstuse arendamisel on võtmeküsimus leida maailmamajanduses kitsaid, aga potentsiaaliga nišše. Selle eelduseks on aga ettevõtjaskonna rahvusvahelistumine. Niikaua, kui Paide ettevõtja tajub oma turu maksimaalse piirina Tartut, on arenguhüpet raske näha.

Iga rahvusvahelisel tipptasemel arvestatava kontaktvõrgustikuga poliitik või ametnik garanteerib Eesti julgeolekut kindlasti rohkem kui ükskõik kui suur arv tanke. Kõik teavad Soome ajalugu ja seda, kuidas tol riigil on õnnestunud Euroopa Liidus ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides reaalseid tegijaid toota.

Näiteks on selle aluseks olnud süsteemne tegevus 90ndate alguses selle nimel, et kindlustada tervele põlvkonnale arvestataval tasemel haridus Lääne tippülikoolides.

Kui tuua siia võrdluseks Eesti olukord, kus neli aastat pärast Euroopa Liiduga ühinemist õpib vähemalt ühe semestri Lääne ülikoolides ainult umbes 2% tudengitest, siis jääb meil üle vaid möönda, et meie globaliseerumistase ja avatus maailmale on endiselt kriitiliselt kasinad.

Intervjuu: Haridusministeeriumi asekantsler Katri Raik: ''Eesti riik ei ole kehtestanud reegleid, mille täitmist ta ei toeta''

2008-07-18

Venelaste eesti keele oskust on hinnatud - no päris viiel eri moel öelda ei saa, nagu ühes koeratoidu reklaamis kinnitatakse. Eesti Vabariigi valitsuse keeleoskustasemete määruse kohaselt on 1. juulist kasutusel taas kord uus süsteem.

Mille poolest need vitamiini nimetusega keeletasemed B1 ja B2, aga ka C1 ja C2 ning A1 ja A2 seni kehtinud alg-, kesk- ja kõrgtasemest ning enne 1999. aastat kasutusel olnud keelekategooriatest - A-, B-, C- kuni F-ini välja - paremad on?

Need keeleoskustasemed kehtestati Euroopa Nõukogu keeleõppe raamdokumendi alusel, et eksamid oleksid võimalikult kvaliteetsed ja võrreldavad teistes riikides sarnaselt toimuvate eksamitega.

Kuigi papri peal on kuus taset, on sisuliselt tegemist siiski vaid neljaga, kuna A1 on selline umbkeelne tase, mida pole võimalik ühegi parameetri alusel hinnata, ning seda ei tehtagi. Tasemel C2 ei valda oma emakeelt aga ilmselt mitte kõik eestlasedki, nii et seda ühelgi ametipostil ei nõuta.

Neid kahte tõesti ei hinnata, nii et sisuliselt on tõesti tegemist neljase süsteemiga.

Riigikeeleoskust reguleerivatest seadusaktidest on käesolevast aastast ära kadunud keelekategooria mõiste. Mis saab sellest inimesest, kes pole vahepeal sooritanud ei alg-, kesk- ega kõrgtaseme eksamit ning see õnnetu kategooriatunnistus on kõik, mis tal on?

Kui tema praegune tööandja on tema keeleoskusega rahul ja keeleinspektsioon samuti, siis pole mingisugust sundust minna eksamile. Probleem tekib aga siis, kui ta hakkab töökohta vahetama ning uuel tööandjal tekib küsimus, kuidas näiteks tema E-kategooria vastab uuele süsteemile.

Proua Raik, mida teie kui endine Narva kolledži direktor arvate nendest koolijuhtidest, kes pole kõikide nende aastate jooksul saanud algtasemest kõrgemale?

See on kurb ja kahetsusväärne. Kas need on tähed või numbrid või sõnad, millega keeleoskust tähistatakse - Eesti on olnud taasiseseisev 17 aastat ning juba ammu oleks aeg keel ära õppida. Kohalik omavalitsus kui kooli omanik peaks siinkohal mitte silmi sulgema, vaid tõsiselt kaaluma direktorite sobivust.

Direktorid pole ligi 20 aastaga keelt selgeks saanud, kuid töötavad edasi, samas kui uue seadusandluse kohaselt antakse korteriühistute üldjuhul pensionäridest esimeestele keele omandamiseks aega kaks aastat. On see teie arvates reaalne?

See kaks aastat on täiesti realistlik, kuna me ei räägi kõrgtaseme keeleoskusest. Neilt nõutakse taset B1, mis on mõeldav juba pärast 6-8kuulist keeleõpet. Võib küsida, miks korteriühistute esimehed, aga ka kõik teised, kes inimestega kokku puutuvad, peavad eesti keelt oskama. See on tarbija huvides, et teenindaja oskab eesti keelt. See on meie kõigi huvides, et saaksime Eestis eesti keeles teenindatud.

Loomulikult on see meie kõigi huvides. Kuid huvid on erisugused. Keeleseadus jõustus naljapäeval ja aasta oli siis 1995. Eestlasele, kellele siiani aeg-ajalt teenindussfääris käratatakse, et rääkige vene keeles, on see seadus naljanumbriks jäänudki, sest selle täitmist venitatakse häbematult kui kummipaela. Venelane leiab samas, et selle seaduse täitmise nõuetega astutakse talle häbematult kärsitult kandadele.

See on tõsi, et eesti keele õppimine on kulgenud visamalt, kui Eesti riik oleks oodanud ja tahtnud. Aga minu meelest on hästi oluline see, mida me teeme praegu haridussüsteemis, et praegused noored inimesed õpiksid keele ära lastena ja neil kaoks igasugune keelega seotud pinge.

Probleem on praegu selles, et see vanusepiir, kust alates ollakse eesti keelega hädas, on väga madal. Tegemist on 30aastastega, kes on tööjõuturul aktiivsed veel oma 35 aastat. Samas mina ei tahaks küll öelda, et Eesti integratsioonipoliitika on läbi kukkunud. Sellised protsessid võtavadki hästi kaua aega.

Eestlastele võib jääda mulje, et seda kummipaela on venitatud kartuses, et venelased võivad tulla tänavatele. Mullu aprillis see ei aidanud...

Selge on see, et üks osa venekeelsest elanikkonnast jääbki eriarvamusele ja peab seda erilise kiusamise ilminguks. Aga Eesti riigikeele poliitika ei ole karmim kui nii mõneski teises naaberriigis. Riik peab oma poliitikat ajama sirge seljaga, samas toetades neid inimesi, kes keelt õpivad.

2009. aastast käivitub taas ka tagasimaksesüsteem, mis siis tegelikult võimaldab kõikidel inimestel, kes edukalt keeleeksami sooritavad, oma raha tagasi saada.

Kui suures ulatuses?

Kuni 6000 krooni, see on ühe täispika keelekursuse hind. Väga paljudes Euroopa Liidu maades tehakse keelekursusi tasuta ning venekeelne elanikkond on seda ka Eestis soovinud. Meie oleme praegu siiski valinud edukusele suunatud tee, kus raha saab tagasi see, kes keeleeksami ära teeb. Tasuta keeleõppekursused korraldatakse kindlatele sihtrühmadele. Eesti riik ei ole kehtestanud reegleid, mille täitmist ta ei toeta.

Proua Raik, kui sageli te Narvas töötades eesti keelega hätta jäite?

Tere ja nägemist öeldakse ka seal ikka eesti keeles.

Ja see on kõik?

Kui kaua aega Narvas elada...

... hakkad märkamatult vene keeles rääkima.

Siis ei pane enam tõesti tähele, mis keeles räägid. See on meie, eestlaste häda. Tuleb endalgi peeglisse vaadata ja tunnistada, et väga tihti on mindud kergema vastupanu teed, et saada oma asjad kiiresti ja korrektselt aetud. Oma isiklikust kogemusest pean ütlema, et mul on väga raskeid mälestusi Narva haiglast, kus eesti keelega polnud tõesti mitte midagi teha. Kui sul on nii raske tervisehäda, et sa suudad oma emakeeleski vaevu rääkida, muutub olukord seal väga keeruliseks.

Eestlased jagunevad umbkeelset inimest ametipostil kohates oma käitumise poolest kahte leeri. Ühed jätkavad eesli jonnakusega eesti keeles, kuigi neist ei saada aru, teised lähevad sujuvalt üle vene keelele. Teie, nagu ma aru saan, kuulute seega teise leeri.

Mina ei ole tõesti olnud kõige järjekindlam eesti keele kasutaja oma tavaelus, küll aga arvan ma, et suutsin eesti keele õpimotivatsiooni loomiseks nii oma kolleegide kui üliõpilaste hulgas üht-teist ära teha.

Proua Raik, ja teiesuguste pärast venelased kurdavad, et neil pole eesti keele omandamiseks vajalikku keelekeskkonda!

Narvas pole seda tõesti, aga jah, räägime siis ennekõike meie ise eesti keeles. Muidugi on kurb, kui sulle selle peale mitte just kõige lahkema näoga otsa vaadatakse. Eks me kõik taha oma tavaelus näha rõõmsamaid nägusid, ja minu puhul ongi see esimene põhjus, miks ma vene keelt kasutan. Kuid ma pean ennast parandama.

Kas selle määrusega on keeleseaduse reformimine nüüd ja igaveseks lõppenud?

Mina ei ole poliitik ja ei saa seetõttu midagi lubada. Küll olen ma kindel, et kui me oleme ennast Euroopa Liidu nõuetega sidunud, siis meie keelepoliitika on igapidi kindlustatud ning suuri muudatusi selles teha pole mõistlik. Igal juhul on sel teemal väga vajalik kommunikeerumine, sest me kõik vajame stabiilsust ja teadmist, mis edasi tuleb - ükskõik mis asjus, olgu see siis soojahind või eesti keele oskamine.

Intervjuu: Kaitseminister Jaak Aaviksoo: Oleks aus tunnistada, et Eesti riik on olnud edukas

2008-06-20

Mõni aeg tagasi maakonda külastanud ja mitmes koolis riigikaitseliste loengutega esinenud kaitseminister Jaak Aaviksoo ütles hiljem Nädalisega kohtudes, et kuigi noorte huvi riigikaitse teemade vastu on täiesti tajutav, tuleks siiski veel palju teha, et Eesti üldist kaitsetahet kasvatada. Eriti oluliseks pidas ta kaitseväe ja ohvitserkonna jätkuvat tugevdamist.

Nädaline: Eks see ongi ehk loomulik, sest kuigi me tähistame riigi 90. sünnipäeva, saame oma riigist rääkida ikka vaid viimase 16-17 aasta kontekstis.

Jaak Aaviksoo: Nii ta on. Ja kaitsevaldkond on selline, mille ülesehitamine võtab nii sõjalis-tehnilises kui ka kultuurilises mõttes pikalt aega. Kui me ütleme, et oleme juba poolel teel, siis on see hästi öeldud.

N.: Õnneks või õnnetuseks hoiab Moskva meid värskena.

J.A.: Muutused Eesti ja Venemaa suhetes on aset leidnud pikema aja jooksul. On selge, et koos Putiniga naasis Kremlisse oluline osa sellest imperialistlikust mõtlemisest, mis Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega sealt kadus. Need mõttemallid, millele tuginetakse, pärinevad mitte tänapäevast, vaid imperialistlikust maailmasõdade ajast. Sellest on kahju, aga eks meil on vaja mõista ka seda, et see, mis Venemaal toimub, on palju keerulisem kui pealiskaudsel vaatlemisel näha. Nende identiteediotsingud ja julgeolekupoliitilised hoiakud on väga vastuolulised. Venemaa püüab oma rahvuslikku väärikust taastada ja teeb seda niisugusel moel, mis ei ärrita mitte ainult meid siin Baltikumis ja ümber endise N. Liidu, vaid ka kaugemal. Tuleb tunnistada, et Venemaal toimuvat jälgivad kasvava murelikkusega kõik Euroopa ja NATO riigid.

N.: Eesti valitsuse Vene-poliitikat on kodus teravalt kritiseeritud. Kritiseerijateks on olnud ka teadlased.

J.A.: Paraku olen ma olnud sunnitud tunnistama, et mõnedki uuringud või seisukohad, mida teadlased on teadlasena esitanud, on kantud maailmavaatelistest hoiakutest ja seetõttu on teadlaste usaldusväärsus kohati löögi alla sattunud. Aga ma arvan sellegi poolest, et kuhugi pole kadunud ka need sotsiaalteadlased, majandusteadlased, geograafid, kes oleksid võimelised erapooletult ja ainult teaduslikel meetoditel analüüsima erinevate variantide tugevusi ja nõrkusi.

N.: Kas te pidasite silmas neid sotsiaalteadlasi, kes on kritiseerinud Eesti riigi käitumist eelmise aasta aprillisündmuste järel?

J.A.: Minu arvates peaksid inimesed, kes kirjutavad oma kirjatükkidele alla, et nad on teadlased, suhtuma väga enesekriitiliselt kõigisse oma väidetesse. Minu jaoks on tõepoolest paljudel juhtudel teaduslikkusest lubamatul määral eemaldutud ja seetõttu on vastavate teadlaste usaldusväärsus ka kannatanud. See ei ole mitte ainult minu arvamus, vaid seda on palju laiemalt tajuda.

N.: Ekspluateeriksin aprilliteemat veel. Kas võib öelda, et ägenenud konflikt oli nagu lakmuspaber, mille järgi võib hinnata, milline on Eesti riik ja tema kodanikkond tegelikult.

J.A.: Jagan täiel määral arvamust, et see oli teatud mõttes selginemise koht. Paljud asjad, mis olid kuidagi varjatud või sõnavahuga kaetud, said selgemaks. Samuti olen ma nõus sellega, et Eesti valitsus pidi nende provokatsioonide taustal, mis siin aasta-aastalt kuhjusid, midagi otsustama, seda ei olnud võimalik enam edasi lükata. Selle suhtes, et otsus langetati, on oma tunnustust avaldanud nii meie liitlased kui ka meie vaenlased. See ei tähenda muidugi, et kõik otsused, mis langetati, olid kõige õigemad ja paremad.

Aga mulle teeb muret kaks asja. Ka kodumaine, ja kaugeltki mitte vaenulikult meelestatud ajakirjandus on kohati kujutanud sündmusi nii, nagu oleks kõigepealt viidud ära pronkssõdur ja alles seejärel puhkesid tänavarahutused. See on põhjuse ja tagajärje vastutustundetu segaminiajamine.

Teiseks ei nõustu ma nendega, kes väidavad, et nüüd on integratsioon läbi kukkunud. See ei ole adekvaatne olukorra kirjeldus. Ma arvan, et me lihtsalt saime aru, et Eesti Vabariigis on jõude ja huvisid, kellega me ei saagi integreeruda, sest meil on põhimõtteliselt erinevad seisukohad. Ja nendes põhimõtetes ei peaks Eesti Vabariik kompromisse tegema. Ei mingit integratsiooni põhimõtetega, mis eitavad Eesti Vabariigi okupatsiooni ja kuritegusid eesti rahva vastu - see ei ole mõeldav.

N.: Üldse oleks naiivne loota integratsioonis kiireid lahendusi - see on protsess, mis puudutab terveid põlvkondi.

J.A.: Meil pruugib vaadata rahvustevahelisi pingeid ja nende lahendamise edukust või edutust näiteks Prantsusmaal. Seal puhkenud etnilised rahutused ja nendest tingitud vägivald on kümneid kordi suurem kui Eestis. Seega ei tasuks meil kogu aeg korrata, et Eesti Vabariik on kohutavalt süüdi selles, et ei ole suutnud viieteistkümne aastaga lahendada kõiki etnilisi probleeme, mille pärandasid meile nõukogude võim ja meie keeruline ajalugu.

Integratsioonist rääkides arvan ma, et meil ei ole vaja püstitada endale ülemäära abstraktseid ja kõiki õnnelikuks tegevaid ülesandeid. Me näeme, kuidas kasvab noore, Eestis sündinud ja kasvanud põlvkonna eesti keele oskus, me näeme, kuidas järjest suurem arv nendest saab edukalt hakkama Eesti haridusasutustes ja ma olen veendunud, et meil kasvab järjest ka mitte eesti taustaga inimeste hulk avalikus ruumis, olgu see siis teadlaste, meediatöötajate või riigiametnike seas. See kõik võtab lihtsalt rohkem aega kui meile on antud kannatust.

N.: Kõigele vaatamata võime ju öelda, et meil on hästi läinud.

J.A.: Ma arvan, et ükskõik kui keerulised ka ei oleks probleemid, mis meie ette kerkivad ja mida me jõudumööda lahendada püüame, tuleks siiski väga kõrgelt hinnata oma riiki ja seda vabadust, mis selle riigiga kaasas on käinud. Seejuures tuleks näha ka neid, kes selle vabaduse eest seisavad, kas siis kaitseväelaste või kaitseliitlastena. Ja vahest oleme järgmiste valimiste aegu seevõrra targemad, et tõstame raha teema esikohalt ning paneme sinna asemele Eesti ühtse ning tasakaalustatud arengu ja suurema teineteise mõistmise. Võib olla edeneb selleläbi Eestis ka majanduslik elu paremini.

„Integratsioon ei ole läbi kukkunud,“ arvab kaitseminister

2008-05-29

Teisipäeval külastas Rapla maakonda kaitseminister Jaak Aaviksoo. Nädalise toimetuses rääkis ta avameelselt riigikaitsest, integratsioonist, haldusreformist ja majandusest. Kaks viimast teemat väärivad eraldi käsitlemist.

Kaitseminister andis Rapla maakonnas riigikaitselisi loenguid Kohila ja Järvakandi gümnaasiumis ning Rapla ühisgümnaasiumis. Rapla maakond on üks viimaseid, mida minister riigikaitseliste loengute ja vestluste sarjas külastas. See võimaldas tal esialgseid kokkuvõtteid teha: „Kui koolidest rääkida, siis tuleb tunnistada, et õhustikud on üsna erinevad. On väga avatud ja entusiastlikke koole, aga Ida-Virumaal kogesin ühes kohas ka tuntavat vaenulikust." Tema hinnangul on noorte huvi riigikaitse vastu tajutav, aga üldise kaitsetahte kasvatamiseks on Eestis veel üsna palju teha.

Analüüsides julgeolekuküsimusi kinnitas Aaviksoo taas, et otsus pronkssõdur teisaldada oli provokatsioone arvestades paratamatu ning seda ei olnud võimalik edasi lükata. „See ei tähenda muidugi, et kõik otsused, mis langetati, olid kõige õigemad ja paremad." Tema hinnangul on ka Eesti ajakirjanduses levinud käsitlus, nagu oleksid rahutused puhkenud pronkssõduri äraviimise tagajärjel, vastutustundetu ja muretsemapanev põhjuse ja tagajärje segiajamine.

Kaitseminister ei nõustunud arvamusega, nagu tähendaksid pronksiööd, et integratsioon Eestis on läbi kukkunud. „Me lihtsalt saime aru, et Eesti Vabariigis on jõude ja huvisid, kellega me ei saagi integreeruda, sest meil on põhimõtteliselt erinevad seisukohad. Ja nendes põhimõtetes ei peaks Eesti Vabariik kompromisse tegema. Ei mingit integratsiooni põhimõtetega, mis eitavad Eesti Vabariigi okupatsiooni ja kuritegusid eesti rahva vastu - see ei ole mõeldav."

"Integratsioon ei saagi aset leida ühe põlvkonna jooksul," oli minister realist. „Meil pruugib vaadata rahvustevahelisi pingeid ja nende lahendamise edukust või edutust näiteks Prantsusmaal. Seal puhkenud etnilised rahutused ja nendest tingitud vägivald on kümneid kordi suurem kui Eestis. Seega ei tasuks meil kogu aeg korrata, et Eesti Vabariik on kohutavalt süüdi selles, et ei ole suutnud viieteistkümne aastaga lahendada kõiki etnilisi probleeme, mille pärandas meile nõukogude võim ja meie keeruline ajalugu."

Arutledes Eesti-Vene suhete ja Venemaal aset leidva üle märkis Aaviksoo: "On selge, et koos Putiniga naasis Kremlisse oluline osa sellest imperiaalsest mõtlemisest, mis Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega sealt kadus.

Venemaa püüab oma rahvuslikku väärikust taastada ja teeb seda niisugusel moel, mis ei ärrita mitte ainult meid siin Baltikumis ja ümber endise N. Liidu, vaid ka kaugemal. Tuleb tunnistada, et Venemaal toimuvat jälgivad kasvava murelikkusega kõik Euroopa ja NATO riigid."

Lõpetuseks ütles kaitseminister: „Ükskõik kui keerulised või rasked ei oleks probleemid, mis meie ette kerkivad, tuleks siiski väga kõrgelt hinnata oma riiki ja seda vabadust, mis selle riigiga kaasas on käinud, ning näha ka neid, kes selle vabaduse eest seisavad, kas siis kaitseväelaste või kaitseliitlastena.

Ja vahest oleme järgmiste valimiste aegu selle võrra targemad, et tõstame raha teema esikohalt ning paneme sinna asemele Eesti ühtse ning tasakaalustatud arengu ja suurema teineteise mõistmise. Võib-olla edeneb selle kaudu Eestis ka majanduslik elu paremini."

Kas rahutused on läbikukkunud integratsioonipoliitika tagajärg?

2007-04-02

Viimaste päevade sündmused on tõstatanud palju küsimusi. Need on millegi põhjuseks ja millegi tagajärjeks. Siiski on kogu temaatika tunduvalt sügavam ja keerulisem kui paljud väljaütlemised, emotsionaalsed ja tunnetuslikud hinnangud ning sõnavõtud või mõttefraasid teemade kohta, mille kohta absoluutselt igaühel on oma arvamus.

Tekkinud küsimused on seotud ajalookäsitlusega, ajaloolise mälu, võimalike väärtõlgendustega, organiseeritusega, rahutuste võimendamisega, manipuleerimise ja propagandistliku tegevusega, kuid samuti rahvusluse, kodumaa, väärtushinnangute ja integratsiooniga, kui mainida vaid väheseid aspekte.

Mitte võimendada konflikti

Iga valdkonna jaoks on olemas oma eksperdid, kelle arvamused ei pruugi sajaprotsendiliselt kattuda, ent on siiski usaldusväärsemad kui meedia vahendusel antud hinnangud, asjaosaliste või kohapealsete arvamused intervjueerijale, arvamusartiklid või poliitiliste eesmärkide teenistuses olevad demagoogiavõtted.

Mina ei ole ekspert, ütlemaks, kas nendeks eesmärkideks on kättemaks valimisvõidu eest, iha juhtida ja suunata protsesse, poliitilise ja propagandistliku tellimuse täitmine, kellelegi vastuteene tegemine või midagi muud. Küll aga ei pea olema ekspert, et näha sellise tegevuse tagajärgi ja mõju.

Et vene telekanalid näitavad retoorikastrateegiasse sobituvaid kaadreid ja episoode, intervjueerivad vaenuõhutuseks neile sobiva arvamusega inimesi ning väänavad fakte ja annavad hinnanguid, esitledes saadud informatsiooni nii oma rahvusele kui ka läänemaailmale, on tavapärane taktika ja ette prognoositav käitumine. Eesti vabariigi eesmärk on aga pretendeerida tõele, kajastada sündmusi tõepäraselt ja põhjendada oma tegevuse eesmärke ning selgitada ajalugu.

Kahtlemata on tekkinud olukord taunimisväärne ja tagajärjed hukkamõistetavad, ent meie igaühe asi on mitte seda üle võimendada, mitte õhutada, vaid aidata kaasa olukorra vaibumisele ning kontrolli saavutamisele oma rahumeelsuse ja valitsuse tegevuse usaldamisega. Kõikvõimalikud uued tõlgendused tagajärgede põhjustest ei tee au Eesti vabariigile ei siseriiklikult ega ka rahvusvaheliselt, vaid kütavad kirgi rahvuste vahel ja annavad idanaabrile enam voli ja põhjuseid ründamiseks ning poliitiliste erimeelsuste kajastamiseks.

Selline tagantjärele tarkus või uute tõlgenduste esitamine on niigi kahetsusväärne, eriti aga kontekstis, kus telekaamerate ja ajakirjanduse vahendusel on näha, et märatsejateks on alaealised või just täiskasvanuealisteks saanud vene rahvusest noored.

Tegematajäetud kasvatustöö

Nendesamade noorte tegevus koos “CCCP grupeeringu” liikmetega on aga vaid väike osa venekeelsest kogukonnast, kelle mässumeelsuse ja käitumise pinnalt ei tohiks mitte mingil juhul järeldusi teha rahumeelsete ja kultuursete vene keelt kõnelevate inimeste kohta. Niinimetatud protesteerimise tähe all rüüstatud kauplused, lõhutud aknad ja tänavatähised, lärmamine ning ebakultuurse sõnavara domineerimine ei jätnud küll muljet, et noored oleksid teadlikud teemast, miks nad nii käitusid.

Tänavatel oli näha ehtsat vandalismi ja marodöörlust, varastamist, lõhkumist, igasuguse austuse puudumist elanikkonna, ettevõtjate, elukeskkonna ja iseenda vastu. Sellise käitumise tulemus ei ole mitte ühegi poliitika puudumine või domineerimine, vaid tegemata jäetud kasvatustöö. Rääkida integratsioonist on sama, mis võtta vanematelt kasvatuskohustus.

Mitte miski ei õigusta ega põhjenda seaduste rikkumist ja vägivallaakte. Enda kuuldavaks tegemiseks ja eesmärkide täitmiseks on palju efektiivsemaid mõjutusvahendeid, võimalusi dialoogiks, argumentatsiooniks ning oma õiguste eest seismiseks kui vägivald ja rüüstamine. Kuid kui teadmiste asemel on emotsioonid, arvutimaailma kakluse asemel võimalus reaalseks kähmluseks, ajalooteadmised puudulikud, kultuurset käitumist asendab karjainstinkt, sporditegemise huvi asemel igavus ja nii füüsilist kui ka vaimset väljaelamist enesearengu asendab iha lõhkuda ja hävitada, siis juhtubki see, mis juba 27. aprillil aset leidis. Viidata integratsioonile ja rääkida allasurutusest või kellegi õiguste piiramisest on poliitiline väiklus ja manipulatsioon. Me oleme näinud peaaegu üheselt kattuvat käitumismustrit ja analoogseid vandalismiakte ja märatsemist Prantsusmaal ja mujal maailmas.

Loomulikult ei vaja ükski riik sellist rahvusvahelist kajastamist, ent ehk olid purustused, materiaalne kahju ja kannatused hind, mida maksta oma õiguse eest ajalugu tõetruult mäletada. Just mäletamine ja ajalooline mälu on see, mille põhjal idanaabrid meid süüdistavad ning läänemaailmale negatiivses valguses näitavad. Vene noorte käitumine andis aga piisavalt selgitusi, et Eesti vabariigis ei ole probleeme ajaloo väärkäsitluse, kellegi õiguste rikkumise, poliitiliste lahkhelide ega integratsiooniga, vaid nende teadliku õhutamise ja propagandistliku taktika läbikukkumisega teatud poliitilise surve poolt. Mõnesaja vene noore läbimõtlematu ja rumala käitumise ülekandmine ülejäänud venekeelsele elanikkonnale oleks aga mitteadekvaatne ning ebaõiglane rahumeelse elanikkonna suhtes.

Provokatsioonidele allumatus, tolerants, kaalutletus ja rahumeelsus on tugevam relv kui propaganda.