Poliitikute ajaveebid

Kõrgkoolis ei jätku poolest rehkendusest

2012-02-07

Kõik võimekad õpilased peavad saama võimaluse kõrgkoolis tasuta õppida, kuid õppekava tuleb täita sada protsenti.
Kõrgharidusreform ja õppemaksuta kõrghariduse kättesaadavus on olnud pikalt arutelus. Sõna sekka on saanud öelda kõik osapooled ja kõigi ettepanekutest oleme saanud mingi osa seadusse kirjutada.
Eesti kõrgharidus vajab põhimõttelisi muudatusi, sest pikemas vaates see ei toimi. Seda peamiselt kolmel põhjusel: kõrgharidus pole tõhus, samas on ebaõiglane, sest pole kõigile võimekatele ja õpitahtega noortele kättesaadav ning kõrghariduse kvaliteet on ebaühtlane.

Tuleb maksta vajaduspõhiseid õppetoetusi

Praegu veedab üliõpilane ülikooli seinte vahel keskmiselt seitse aastat. Säärane pikalt veedetud aeg ülikoolis pole tõhus, samas on see riigile kulukas.
Tuleb luua olukord, et nii ülikoolide kui ka üliõpilaste huvi oleks lõpetada õpingud nominaalajaga, mis bakalaureuseõppe puhul on üldjuhul kolm aastat.
Teine oluline aspekt on kõrghariduse kvaliteet. Eesti kõrghariduse rahastus on 1996. aastast saati põhinenud riiklikul koolitustellimusel, mille kaudu on püütud suunata üliõpilasi õppima ka erialasid, mille vastu on huvi väike. Kahjuks pole niisugune regulatsioon loodetud tulemusteni viinud. Selline rahastussüsteem soosib suuri kõikumisi üliõpilaste tasemevahes. See tähendab, et ühes auditooriumis istuvad koos väga erinevate võimete ja huviga üliõpilased.
Kolmas probleem on kõrghariduse ebaõiglus. Osa tudengeid pääseb ülikoolis tasuta õppekohtadele, teistel tuleb õpingute eest maksta kogu ülikoolis oleku ajal, praktiliselt sõltumata oma õpingutulemustest.
Samuti on majanduskitsikuses noortel kas üldse võimatu õppima minna või siis kogu jõuga õpingutele pühenduda, seepärast on kavas hakata maksma vajaduspõhiseid õppetoetusi.
Tasuta kõrghariduse mõte seisneb eeskätt selles, et pere rahakoti suurus poleks määrav noore inimese haridusvalikutes ja kõigil andekatel noortel oleks võimalik ülikoolis õppida.
Reform on oma eesmärkides tunnustust leidnud, kuid siiani on mitmes punktis üleval teravad vaidlused.
Uue kava järgi saavad ülikoolis tasuta õppida kõik, kes sisseastumisel ületavad oma teadmiste poolest nõutud lävendi. Selge põhjenduse korral võib erandjuhul kehtestada ka õppekohtadele arvulise piirangu.
Tasuta õppimise eeldus on aga, et üliõpilane teeb ära kogu nõutud töö. Selle vastu on üliõpilased tugevalt protestinud ning nende ettepaneku kohaselt tuleks täita õppekava vaid 75 protsendi ulatuses. Selle ettepanekuga nõustuda ei saa. Kui maksumaksja maksab kinni õpingud, siis sellele peab vastama ka täismahus õppimine. Kui osa ainepunkte jääb tegemata, on kõrgkoolil õigus küsida järgneval semestril osalist õppemaksu, mis arvestab tegemata töö mahtu.
Küll on ette nähtud erandeid, näiteks alla seitsmeaastast last või puudega last kasvatavale vanemale, et lapsevanemal oleks võimalik lastekasvatamist ja õpinguid ühitada.
Teine erimeelsus on seotud akadeemilise puhkuse ajal õppetöös osalemisega. Praegu on tavapärane, et akadeemiline puhkus võetakse nn poole kohaga õppimiseks ning sellega venitatakse oma õpingute aeg pikaks.
On üldine huvi, et õppima asunud noor oma õpingud ka mõistliku ajaga lõpetab, seepärast on edaspidi kavas viia akadeemilise puhkuse mõte ja tegelikkus vastavusse.
Kui õppija ei saa õppida haiguse tõttu, välisriigis aset leidva programmi tõttu või muul põhjusel, siis samal ajal ei saa ta olla ka ülikooli laboris või õiendada eksameid.

Riik ei pea maksma kinni igavese üliõpilase seisust

Muidugi on ka ette nähtud erandeid, näiteks saab akadeemilisel puhkusel olles õppekava täita alla kolmeaastase lapse vanem, samuti ajateenija, kelle ajateenistus võib ju lõppeda semestri keskel.
Pingelised olid arutelud seaduse jõustumisaja üle. Nüüd oleme osapooltega läbi rääkides kokku leppinud, et seadus jõustub järgmise aasta algul ning õppemaksuta saab asuda õppima alates 2013. aasta septembrist. Nii on võimalik kõik ümberkorraldused ette valmistada. Neist olulisim on vajaduspõhiste õppetoetuste maksmine.
Seadus on praegu valitsuses kooskõlastusringil ja jõuab peagi riigikokku menetlusele. Seni on makstud stipendiumi vaid parimatele õpitulemuste eest. Nüüd on kavas hakata maksma õppetoetust nendele, kelle majandusseis muidu õpingutele pühenduda ei võimaldaks.
Loodetavasti saab seaduseelnõu vastu võtta veebruari teisel nädalal. Nende muudatuste abil loome võimaluse õppida kõigile võimekatele inimestele, kes on valmis pingutama.
Loodetavasti lepivad praegused protestijad sellega, et riik ei pea maksma kinni nn igavese üliõpilase seisust. Riik on valmis looma õppimisvõimalusi, aga nende kasutamine sõltub juba õppijatest.

Muutuste tuuled Eesti kõrghariduses

2011-12-23

Tasuta kõrghariduse nime all tuntuks saanud kõrgharidusreformi eelnõu on läbinud riigikogus esimese lugemise ning hetkel käib pinev töö esitatud muudatusettepanekute üle riigikogu kultuurikomisjonis.

On selge, et Eesti kõrgharidus vajab põhimõttelisi muudatusi - sellega on nõustunud nii üliõpilased, rektorid kui ka lõviosa poliitikutest. Samuti on selge, et pikas perspektiivis ei ole meie kõrgharidus konkurentsivõimeline. Seda peamiselt kolmel põhjusel: täna pakutav kõrgharidus on ebaefektiivne, ebaõiglane ning kõrghariduse kvaliteet on väga ebaühtlane.

Täna veedab üliõpilane ülikooli seinade vahel keskmiselt seitse aastat - 70 000 üliõpilasest on vaid 10 000 lõpetajat aastas. Säärane pikalt veedetud aeg ülikoolis on ebaefektiivne ning samas ka riigile kulukas. Efektiivsuse suurendamiseks tuleb luua olukord, et nii ülikoolide kui ka üliõpilaste huvi oleks õpingute lõpetamine nominaal-ajaga.

Teine oluline aspekt on kõrghariduse kvaliteet. Tänase Eesti kõrghariduse rahastamine on 1996. aastast saati põhinenud riiklikul koolitustellimusel, läbi mille on püütud suunata üliõpilasi õppima ka erialasid, mille vastu on huvi väike. Kahjuks ei ole niisugune regulatsioon loodetud tulemusteni viinud. Selline rahastamissüsteem soosib suuri kõikumisi üliõpilaste tasemevahes. See tähendab, et ühes auditooriumis istuvad koos väga erinevate võimetega üliõpilased ning paraku langetatakse latt tihti sellisele kõrgusele, et ka nõrgemad sellest üle saaksid.

Probleem praeguse rahastamissüsteemi juures seisneb asjaolus, et tasulisel kohal õppiva tudengi eksmatrikuleerimine vähendab õppeasutuse sissetulekuid. Seetõttu langeb edasijõudmatuse pärast ülikoolist välja vaid marginaalne protsent üliõpilastest, kuna ülikooli rahalised vahendid on sõltuvuses üliõpilaste arvust. Kõrgharidusreformi üks eesmärk on õppekvaliteeti tõsta, muutes ülikoolide riigipoolse rahastamise sõltuvaks õpitulemustest mis ühtlasi tagaks ka efektiivsema rahakasutuse.

Kolmas probleem on kõrghariduse ebaõiglus. Osa tudengeid saavad ülikoolis tasuta õppekohtadele, teistel aga tuleb õpingute eest maksta kogu ülikoolis oleku vältel, praktiliselt sõltumata oma õpingutulemustest ülikoolis. Samuti tuleb ebaõigluse vähendamiseks sisse viia vajaduspõhised üliõpilaste toetused. Tasuta kõrghariduse mõte seisneb eeskätt selles, et pere rahakoti suurus ei oleks määrav noore inimese haridusvalikutes ja kõigil andekatel noortel oleks võimalik ülikoolis õppida.

Samuti kaob tasuta kõrghariduse kehtestamisel õpilaste ja koolide liigne sõltuvus riigieksamite tulemustest. Keskendumine üksnes riigieksamitele on selgelt lühinägelik ja kitsas lähenemine, takistades õpilase mitmekülgset arengut ja pannes ebavõrdsesse olukorda sellist metoodikat vältivate gümnaasiumide õpilased.

Reformi tulemus suurendab riigipoolset rahastust ülikoolidele.

Kõrgharidusreformiga muutub Eestis pakutav kõrgharidus efektiivsemaks, kvaliteetsemaks ja õiglasemaks. Loomulikult tuleb selle saavutamiseks teha tänases süsteemis põhimõttelisi muudatusi.

Riigieelarve vaatab tulevikku ettevaatlikult

2011-12-01

Märgid näitavad, et olukord maailma majanduses võib karmistuda, seega tuleb kulude kavandamisel olla ettevaatlik.

7. detsembril jõuab riigi 2012. aasta eelarve kolmandale lugemisele. Eelarve on mõõdukalt konservatiivne, selle koostamisel on arvestatud kolmeprotsendise majanduskasvuga. Eelarve kulude kogumaht on 6,6 miljardit eurot.

Märgid näitavad, et olukord maailma majanduses võib karmistuda, seega tuleb kulude kavandamisel olla ettevaatlik. Praegu on jäänud 2012. a eelarvesse võimalus suurendada defitsiiti, et olude halvenedes ei peaks asuma kulusid kärpima.

Eesti saab rohkem, kui annab

Oleme Eestis suutnud hoida oma võlakoormuse Euroopa madalaima, 5,8% SKT-st. Eraisikutena teame, et väike võlakoormus annab meile vabaduse oma elu vajadusel kiiresti ümber korraldada ja võime toime tulla ootamatute saatuselöökidega.

See kehtib ka riikide ja omavalitsuste kohta. Sageli nõutakse, et riigi tegevuskulud tuleb taastada kriisieelsel tasemel. Mõeldakse 2007. aastat, kuid see oli juba üle jõu elamise aasta ja selliseid kulutamisvõimalusi ei tule Eestis niipea.

Eesti on kriisist tasapisi taastumas. Tänu ettevõtjate tarkusele on ekspordi toel olnud meie majanduskasv Euroopa keskmisest kiirem.

Väga vajalikud olid riigi toetusmeetmed ekspordi suurendamiseks. Siinkohal on oluline tähele panna, et ekspordi kasvu mõjutas tuntavalt meie põhilistel välisturgudel Põhjamaades ellu viidud majanduse elavdamise poliitika, peamiselt riigi tellimuse suurendamine.

See on avatud majanduse magus vili, mõru pill on üldine hinnatõus, millega kärbitud palgaga eestlastel on keeruline toime tulla. Praegu on oluline Euroopa ja maailmamajanduse enam-vähemgi stabiilne seis, et ei kaoks turud, kuhu oma toodangut müüa.

2012. aastal eraldab Eesti Euroopa Liidu üldeelarvesse 167 miljonit eurot, kuid ise saame järgmisel aastal välisraha kasutada 1,3 miljardit! 80 protsenti sellest on pärit Euroopa Liidu fondidest ja koostööprogrammidest ning 20 protsenti heitgaaside müügist. Nii suur summa avaliku sektori raha elavdab majandust ja annab inimestele tööd.

CO2 müügist saadav raha tuleb vastavalt lepingutele investeerida energia säästmisse, mis omakorda tähendab, et hoonete soojuskaod ja halduskulud vähenevad.
Järva maakonnast saavad remondiraha näiteks Väätsa ja Türi-Alliku lasteaed, Türi, Paide ja Koeru päästekomando, Koeru ja Järva-Jaani kool, Järvamaa kutsehariduskeskuse hooned, Järvamaa haigla.

Võrreldes eelmise aastaga suureneb ühistransporditoetus 4,84% ja kohalikele omavalitsustele antav teehoiutoetus 40%. Jätkub Tallinna-Tartu maantee ehitus. Põllumeestele on oluline, et kümnendiku suurenevad põllumajanduse otsetoetused.

Oluliselt suurenevad kulutused kaitseväelastele nüüdisaegse varustuse ja laskemoona hankimiseks, samuti Kaitseliidu tegevusse minev raha.

See, et meie kaitsetahte hoidmine ja kasvatamine peab olema erilise tähelepanu all, sai kinnitust 11. novembril Haapsalus kultuurifoorumil. Nimelt väitis seal üks teenekas värskelt sotsiaaldemokraadiks suundunud riigikogu liige, et Kaitseliit on vaba aja veetmise organisatsioon, ning imestas, miks seda üldse riigieelarvest rahastatakse.

Haridus- ja teadusministeeriumi eelarve suureneb seoses kõrghariduse ja teadustegevuse rahastuse kasvuga, tasuta kõrghariduse eelnõu on menetluses.

Põhjusega on tähelepanu pälvinud õpetajate palk. Õpetajate kõneisik Martin Saar ütles ETV saates «Terevisioon», et koolivõrgu reformile peaks eelnema haldusreform.

Tema seisukohaga saab nõustuda. Tugevas omavalitsuses on tugev kool, perearstikeskus, ühistranspordivõrk ja sotsiaalhoolekanne.

Tuleb tunnustada haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo samme, et korrastada koolivõrku ning leida valdkonnas lisaraha õppetöö, sh õpetajate palkade tarbeks.
Oluline on siinjuures tegutsemise läbimõeldus, et ei juhtuks nii nagu Türil, kus oli eesmärk hooneid ökonoomsemalt kasutada, kuid tulemus on vastupidine.

Pensionisaajate hulk suureneb

Rääkimata inimestele lubatud, kuid tegemata jäänud majandusanalüüsist jäi kokku lugemata isegi loodavates koolides vajaminevad ruumid.

Sotsiaalvaldkonna suurim kuluallikas on riiklik pension, millele kulub 1,3 miljardit eurot, kasv on 72 miljonit eurot. Pensionisaajate arv suureneb 8000 inimese jagu ning 1. aprillist suurenevad pensionid 4,4%.
Suurim kulukasv summas 90 miljonit eurot tekib seoses riigi kannete taastamisega kohustusliku kogumispensioni fondidesse, nn teise sambasse.

Kui seni on maapiirkondadesse tööle minevatele õpetajatele makstud lähtetoetust, siis nüüd on seda kavas pakkuda ka noortele arstidele. Eesmärk on, et noored arstid läheksid ka maale tööle.

Häid uudiseid on haigekassast, kus järgmisel aastal taastatakse raviteenuste hinnad, mis annavad haiglatele ja arstidele rohkem raha head teenust pakkuda, suureneb perearstide rahastus, paranevad diabeetikute ravivõimalused ja lisatakse uusi tervishoiuteenuseid.

Kokkuvõttes on Eesti 2012. aasta eelarve konservatiivne ja ette vaatavalt ettevaatlik. Ilmselt tunnevad suured elanikegrupid, pensionärid, sotsiaaltoetuste saajad, sisejulgeolekutöötajad, haridus- ja kultuuritöötajad, et olukord nende valdkondades on liiga pingeline.

Meie haldussüsteem vajab kohandamist muutunud oludega. Poliitikutelt oodatakse muutusi, kartmatust eksida ja julgust teha keerulisi otsuseid. Aeg näitab, kas selleks ollakse valmis juba järgmisel aastal, et 2013. aasta eelarve pakuks rohkem rahulolu.

Milleks meile kõrgharidusreform?

2011-11-11

Haridust tundvad inimesed on juba aastaid tajunud probleemide kuhjumist kõrgharidusmaastikul. Ekspertide poolt nähakse ühe olulisema probleemina õiglase ligipääsu tagamist kõrgharidusele. Parimad keskkoolilõpetajad, valdavalt kindlama sotsiaalmajandusliku taustaga, saavad tasuta õppekohtadele, teistel tuleb jätkata tasulises õppes, kus õppemaks peaks katma kõik õpetuskulud. Seega - ühed saavad kõik tasuta ja teised, samuti maksumaksjate lapsed, maksku kõik kinni. Enamgi veel, kõrvuti auditooriumis istudes ei sõltu õppemaksustamine ka õpingute edenemisest ja tasuta üliõpilased saavad oma privileege peaaegu määramatult pikendada.

Tasulisse õppesse pääsemiseks ei esitata kohati mingisuguseid akadeemilisi nõudmisi - riigieelarvelistele kohtadele pääsemise lävend on mõnel juhul üle 90 palli riigieksami tulemustest, ent tasulistele kohtadele saab ka alla 50-pallise tulemuse või üldse ilma riigieksameid sooritamata. Eestis saab endale ülikoolikoha osta!
Nii istuvadki auditooriumis kõrvuti väga erineva akadeemilise võimekusega isikud ja nõudmised seatakse pigem nõrgemate kui tugevamate järgi.

Jõuamegi teise valukohani - kõrghariduse kvaliteet. Liig paljudel juhtudel ei otsusta tulemust mitte akadeemiline sisu, vaid raha. Tasulise tudengi eksmatrikuleerimine kahandaks õppeasutuse sissetulekut. Nii näemegi, et edasijõudmatuse tõttu eksmatrikuleeritakse ülikoolist vaid mõni protsent üliõpilastest.

Lisaks rahastatakse kõrgkoole sõltumata õppetegevuse kvaliteedist ja tulemustest. Õpetust ühtse hinnakirjaga kinni makstes ei sõltu midagi sellest, kas õppejõud on tegelikult tippteadlased ja oma ala spetsialistid või mõnes teises ülikoolis konkurssidel läbi kukkunud keskpärased haritlased. Kavandatud süsteemis on ülikoolidel kõrgema kvaliteedi ja paremate tulemuste eest loota lisarahastamist läbi tulemuslepingute mehhanismi, suurendades samas kõrgkoolide iseotsustamise võimalusi oma akadeemilise nõudlikkuse kujundamisel, jäädes vabaks pearaha kadumise painest.

Vähetähtis ei ole ka ülikoolides toimuva õppetöö tulemuslikkus. Tänased 70 tuhat üliõpilast ja vaid 10 tuhat lõpetajat igal aastal annab 2-3-4 aastaste kraadiõpingute keskmiseks kestuseks 7 aastat! Riikliku koolitustellimuse täitmisel on valdkondi, kus „tegemata töö" ulatub 50 protsendini rahaeraldusest ja kokku on Eesti kõrgkoolid maksumaksjale võlgu üle saja miljoni euro. Ühes Eesti suuremas kõrgkoolis suudab vaid neljandik üliõpilastest täita õppekava täies mahus ja ligi 50% üliõpilastest omandab semestris alla poole ettenähtud õppeainetest. Ilmselt on vaja mingisuguseid muutusi selleks, et motiveerida nii ülikoole kui üliõpilasi tulemuslikumale tööle.

Tasuta kõrghariduse nime all tuntuks saanud reform lähtub eelkõige õiglase ligipääsu põhimõttest. Kõik noored on võrdsed. Kõik tublid ja püüdlikud, kes suudavad täita ühtlased nõuded, saavad õppida tasuta.

Eelneva toetuseks ja selleks, et segamatult õppetööle pühenduda, vajavad meie üliõpilased vajaduspõhiseid toetusskeeme. Tänane stipendiumilaadne õppetoetuste süsteem premeerib üksnes paremaid. Samal ajal on toetuseta üliõpilased, kelle perekondade sissetulek on tagasihoidlikum ja kulutused kõrghariduse omandamiseks kaugel kodust ülejõukäivad. Vajaduspõhise toetussüsteemi sisseviimine, mis eeldatavasti peaks kahekordistama tänast üliõpilastele minevat riigipoolset toetust, on üheks kõrgharidusreformi eelduseks. Vähetähtis ei ole ka uute, sihtotstarbeliste stipendiumide ettenägemine, mis võimaldaks kasvatada üliõpilaste motivatsiooni asuda õppima nendele erialadele, mille järele ühiskonnas on kõige suurem nõudlus.

Vajadus tagada õiglasem ligipääs, hariduse parem kvaliteet ja kõrgkoolide suurem efektiivsus on need põhjused, mis on sundinud kõrgharidusreformi ette võtma.
Reformiga on kaasnenud laialdane arutelu nii põhimõtete kui rahastamismehhanismide üle, mille põhipunktidel järgnevalt peatuksin.

Rahastamine. Õigustatult väidetakse, et Eestis on kulutused kõrgharidusele suhteliselt tagasihoidlikud. Sellest umbes 130 miljonit eurot aastas tuleb riigi ja 40 miljonit eurot erasektori taskust. Gümnaasiumilõpetajate arvu kiire kahanemine vähendab tänase mudeli jätkumisel erasektori rahastamist 40 miljonilt 10 miljonile eurole. Kavandatud muudatuste kohaselt võiks erarahastamise maht jääda 20 miljoni euro tasemele aastaks. Kahaneva erarahastuse ja reformi toetuseks on koalitsioonileppes tagatud lisavahendid, mis vastavalt reformi rakendumisele tõusevad üle 40 miljoni euroni aastas. Mul raske mõista neid kriitikuid, kes ütlevad, et ülikoolide rahaline olukord selle reformi tulemusena halveneb - reform on kavandatud sellisel moel, et kogu sektori rahastamine, mis edaspidi paratamatult demograafilistel põhjustel väheneks, hoopis suureneb.

Reformikavaga ettenähtud üliõpilaste motivatsiooni tõus vähendab ülikooli seinte vahel aega viitvate üliõpilaste osakaalu lühendades lõpetamiseni kuluvat õppeaega. Seeläbi kahaneb üliõpilaste üldarv ja rahastamine ühe tegeliku üliõpilase kohta võiks reformi teostumisel kasvada kuni kaks korda.

On ette heidetud, miks tasuta kõrgharidus ei tähenda kõigile vaba ja täielikult tasuta õpinguid ülikoolis. Enamgi veel, miks ei võta maksumaksja endale kohustust kõiki üliõpilasi ka üleval pidada, toita ja katta. See ei ole võimalik üheski riigis, ka Eestis. See ei oleks õiglane nende suhtes, kes maksumaksjatena panustavad kõrgharidusse, ent ise ega oma laste kaudu sellest hüvest osa ei saa. Õiglane isiklik osalus iga avaliku hüve tarbimisel on mõistlik ja põhjendatud. Eelkõige neid puudutavalt, kelle töine sissetulek võimaldab õpinguid osaliselt rahastada, samuti neid, kelle järeleaitamine nõuab kõrgkoolidelt täiendavaid kulutusi.

On ette heidetud soovimatust üle minna täielikult tasulisele kõrgharidusele. See mõte ei ole realistlik. Enamusel peredest puuduvad võimalused õppekulude kandmiseks rääkimata sellest, et meie traditsioonid, lähiriikide praktika ja rahva hoiakud ei toeta sellist lähenemist.

Kriitikud on ette heitnud seda, miks tasuta õppe õigus laieneb ainult eestikeelsetele programmidele. Olen veendunud, et meil lasub vastutus eelkõige eestikeelse kõrghariduse kestmise ja arenemise eest. Inglise keelne haridus võib aga eesti keelne haridus peab olema kättesaadav. Samas saab vajadusel ka võõrkeelset õpet tasuta läbi viia.

Kõrgharidusreformi arutluse käigus on ette heidetud kiirustamist. Muidugi, muutusi tuleb teha kaalutletult ja vajadusel muudatusi ka edasi lükata. Aga selleks peab igal juhul olema konkreetne põhjus. Kui tegelikku põhjust ei ole, siis ei ole mõtet venitada ainuüksi sel põhjusel, et mõni huviline kardab oma mugavuste kadumaminekut.
Arutluse käigus on saabunud hulgaliselt mõistlikke ja kaalumist väärivaid ettepanekuid. Konkreetsed ettepanekud on jätkuvalt oodatud. Riigikogu ongi see koht, kus erinevad arvamused tuleb seadusandja tahteks vormida, aga otsustamisega ei ole mõtet ka venitada - Jõulud tulemas.

Ainult ühte tahaks loota, muudatused ei tohiks väärata kavandatud kõrgharidusreformi kolme aluspõhimõtet: rahakotist lahutatud õiglane ligipääs kõrgharidusele, kvaliteeti soosiv rahastamine ja toetus kasvanud tulemuslikkusele.

Pärnumaa riigieelarves

2011-11-03

Üldjoontes on järgmise aasta eelarve mõõdukalt konservatiivne. Lisan sõna "mõõdukalt" just seetõttu, et eelarve tulude prognoosimisel on arvestatud kolmeprotsendise majanduskasvuga. Kahjuks ei näita Lõuna-Euroopa võlakriis leebumise märke ja selle Kreekast väljamurdmine võib kaasa tuua majanduslanguse kogu Euroopas, ohustades omakorda Eesti riigi tulude laekumist plaanitud mahus. Uus majanduslangus on pigem tõenäoline, nii tuleb kulude kavandamisel olla kasin.

Kulutamise kuldaeg ei naase

Mul on hea meel, et Eesti suudab hoida oma võlakoormuse Euroopa madalaimal tasemel, mis on 6,6 protsenti, sealjuures on Euroopa keskmine 80 protsenti ja üsna keskmise lähedal püsivad suurriigid Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa. Eraisikutena teame, et väike võlakoormus annab meile vabaduse oma elu vajadusel kiiresti ümber korraldada, lisab turvatunnet ja võimet toime tulla ootamatute saatuselöökidega. Kõik see kehtib riikide ja linnadegi kohta. Pärnu linna 80protsendine võlakoormus on olnud linnale raske taak.

Eesti on kriisist üsna hästi taastunud, majanduskasv on olnud Euroopa keskmisest kiirem ja see on toetunud ekspordi suuremahulisele kasvule. Kindlasti tänu konservatiivsele rahapoliitikale.

Siinkohal on oluline tähele panna, et Eesti ekspordi kasvu mõjutas tuntavalt meie põhilistel välisturgudel Põhjamaades ellu viidud majanduse elavdamise poliitika, peamiselt riigi tellimuse suurendamine. See on avatud majanduse magus vili, kibeda pillina käib kaasas üldine hinnatõus, millega kärbitud palgaga eestlastel on väga keeruline toime tulla.

Majandust elavdab raha ringlusse laskmine, seda saavad teha nii avalik sektor, investeerides taristutesse või suurendades toetusi, kui pangad, andes hoogsalt laenu. Mäletatavasti võtsid eraisikud Eestis 2007. aastal hoogsalt pankadest laenu, hinnad tõusid, sest liiga palju raha tuli ringlusesse. Raha pakkumise abil majanduse elavdamine on tööriist, mida tuleb kasutada mõõdukalt.

Tihti kuulen nõudmist, et eraldised tuleb taastada kriisieelsel tasemel. Mõeldakse 2007. aastat, aga see oli juba üle jõu elamise aasta ja sellist kulutamise kuldaega ei näe Eesti niipea.

Välisraha kavandatakse 2012. aasta eelarvesse summas 1,3 miljardit, sealjuures 80 protsenti sellest on pärit Euroopa Liidu fondidest ja koostööprogrammidest ning 20 protsenti kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguste müügist. Kahtlemata elavdab nii suure summa avaliku sektori raha riikitoomine majandust ja see on praeguses majanduslikus olukorras igati positiivne.

Kasvuhoonegaaside heitkoguste müügist saadav raha tuleb vastavalt lepingutele investeerida energia säästmiseks, mis omakorda tähendab, et hoonete soojuskaod ja halduskulud peavad ülejärgmisel aastal olema praegusest väiksemad. Pärnu maakonna 27 objekti saavad sellest rahast oma osa, nende hulgas on päästedepoosid, koole, lasteaedu ja hooldekodusid. Täpne loetelu läheks siinkohal pikaks, nimekirjaga saab tutvuda Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kodulehel.

Keskkonnaminister Keit Pentus rõhutas, et torustike soojustamisega on suudetud Eestis vähendada soojakadu määras, mis katab kogu Kunda linna aastase soojavajaduse. Samuti on seoses torustike soojustamisega Orissaares alandatud kaugkütte hinda elanikele kuus protsenti, see vähendab kodukulusid.

Taristu ja haridus

Pärnumaa strateegilise arengu seisukohalt kõige tähtsam objekt Rail Baltic on esialgu poliitiliste otsuste ootamise faasis. Juhul kui Eesti, Läti, Leedu ja Poola sõlmivad raudtee arendamiseks poliitilise kokkuleppe, hakatakse planeerima raha. Rail Balticu tähtsust Pärnumaale ei ole võimalik alahinnata.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eelarvest leiame 17,3 miljonit eurot Pärnu ümbersõidu ehitamiseks ja 8,6 miljonit eurot väikesaartele laevade soetamiseks, teiste hulgas on nimetatud Kihnu saart. Võrreldes eelmise aastaga, kasvab ühistransporditoetus 4,84 protsenti ja kohalike teede hoiu toetus 40 protsenti, summas 5,1 miljonit eurot kogu Eestile.

Haridus- ja teadusministeeriumi eelarve suureneb seoses kõrghariduse rahastamise kasvuga, tasuta kõrghariduse juurutamise eelnõu on menetluses. Sellel nädalal pälvis riigikogu ja avalikkuse tähelepanu õpetajate meeleavaldus. Tunnustan õpetajaid julguse eest tulla välja enda eest seisma, see ei ole väga eestlaslik. Samal ajal oli tegemist konstruktiivse kriitikaga riigijuhtide aadressil.

Professor Mati Heidmets ütles riigikogu kõnepuldist hariduse ees seisvaid probleeme avades, et õpetajate positsioon ühiskonnas peab paranema.

Eesti õpetajate töö tulemused on ühed maailma paremad, samal ajal pole pedagoogid rahul oma töö väärtustamisega.

Õpetajate kõneisik Martin Saar ütles ETV saates "Terevisioon", et koolivõrgu reformile peab eelnema haldusreform. Tema seisukohaga saab ainult nõustuda. Tugevas omavalitsuses on tugev kool, perearstikeskus, ühistranspordivõrk ja sotsiaalhoolekanne.

Ma ei usu, et gümnaasiumide viimine ministeeriumide alluvusse ehk riigigümnaasiumide loomine tõstab keskhariduse kvaliteeti. Jääb üle ainult loota, et ühel päeval saavutatakse riigikogus konsensus haldusreformi elluviimiseks. Seniks toetan haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksood ajast ees käimisel, et koolivõrku korrastada ning seeläbi õpetajate töötasu ja -tingimusi parandada.

Kultuur ja sotsiaalvaldkond

Kultuuriministeeriumi eelarves näeme välisraha Pärnu muuseumi uue maja ehituse lõpetamiseks, samuti tegevustoetusi Kihnu muuseumile ja Pärnu linnaorkestrile. 2012. aastal kavandab ministeerium sihtasutuse loomist, et korraldada Endla teatri tööd. Samuti kõneles kultuuriminister Rein Lang kavatsusest toetada Järvi muusikafestivali ja Pärnu filmifestivali.

Norra finantsmehhanism eraldab mõisakoolide renoveerimiseks 900 000 eurot, kuuldavasti meeldivad norrakatele koolideks rekonstrueeritud mõisad.

Rahandusministeeriumi eelarvest saame teada, et ELi üldeelarvesse eraldab Eesti 167 miljonit eurot. Eespool tõin välja, kui palju me ise tagasi saame, vahe on mitmekordne. Suurim kulukasv summas 90 miljonit eurot tekib seoses riigi kannete taastamisega kohustusliku kogumispensioni fondidesse.

Sotsiaalministeeriumi eelarve suurim kuluallikas on riiklik pension, milleks kulub 1,3 miljardit eurot, ja kulud kasvavad 71 miljonit eurot ehk 5,68 protsenti. Pensionisaajate arv suureneb 8000 inimese võrra. Samal ajal laste arv väheneb ja seoses sellega alaneb peretoetuste summa 3,6 miljoni euro võrra. Asjata ei rõhutanud Marju Lauristin riigikogus inimarengu aruannet tutvustades, et Eesti kõige suurem probleem on meie rahva kestma jäämine. Samuti rõhutas riigikontrolör eelmisel nädalal, et Eesti pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik, tuleb olla valmis kauem tööl käima.

Kokkuvõttes on Eesti 2012. aasta eelarve konservatiivne ja tasakaalus, lühiajalises vaates päris hea, muretsemiseks pole põhjust. Ilmselt tunnevad suured elanike grupid: haiged, pensionärid, sotsiaaltoetuste saajad, haridus- ja kultuuritöötajad, et olukord nende valdkondades on liiga pingeline.

Haldussüsteem vajab kohandamist muutunud oludega. Mitu valdkonda nõuaks senisest suuremal hulgal raha, see tähendab ühistes huvides ja parema tuleviku nimel paljustki loobumist. Poliitikutelt oodatakse muutusi, kartmatust eksida, mis on nii inimlik, ja julgust teha raskeid otsuseid. Kas selleks ollakse valmis juba järgmisel aastal, et 2013. aasta eelarve pakuks rohkem rahulolu? Aeg näitab.

Kõrgharidusreform tõstab hariduse kvaliteeti

2011-11-01

Eesti kõrghariduse rahastamine on 1996. aastast põhinenud riiklikul koolitustellimusel. Säärane süsteem ei ole ennast tõestanud, vastupidi - on selge, et vanaviisi enam jätkata ei saa ja ümberkorraldused kõrghariduses on hädavajalikud. Praeguse süsteemi nõrkustele on viidanud ka OECD 2007. aastal koostatud põhjalik analüüs.

Ka riigikontrolli peakontrolör kinnitas 30. septembril riigikogu kultuurikomisjonile saadetud kirjas, et kõrgharidus ja selle rahastamine vajab muutusi. Sama näitas ka riigikontrolli 2008. aastal läbi viidud audit „Kõrghariduse riiklik koolitustellimus". Peakontrolör tõdes, et mitmed olulised küsimused jäävad selle eelnõuga lahendamata, ent samas toonitas, et senine süsteem ei ole jätkusuutlik. Praegu panustab riik kõrgharidusse 100 miljonit eurot ning erasektorist lisandub 40 miljonit. Arvestades meie demograafilist seisu, kaob olukorra säilides kõrgharidusest suur hulk (ca 40 miljonit eurot) raha, kuna üliõpilaste arv demograafilistel põhjustel kahaneb.

IRL-i väljapakutud kõrgharidusreform on lähtunud kolmest põhilisest probleemist Eesti kõrghariduses.
Esiteks on senine süsteem ebaõiglane. Kõrgkooli pääsevad noored kas läbi eksamisõela riikliku koolitustellimuse kohtadele või oluliselt madalama lävendiga end ülikooli sisse ostes. Tasulistel kohtadel olevad üliõpilased peavad maksma kogu ülikooli vältel, praktiliselt sõltumata õpingutulemustest. Ülikooli saada on raske, kuid välja kukkuda on sealt veelgi raskem. Raha on määravam kui inimese akadeemilised võimed, mistõttu nii mõnigi andekas noor võib seetõttu jääda ülikoolist üldse välja.

Teiseks on ülikoolide efektiivsus liiga madal. Meil on 70 000 üliõpilast, kellest lõpetab igal aastal vaid 10 000. Keskeltläbi veedab üliõpilane ülikooli seinte vahel seitse aastat, see on kogu riigile äärmiselt ebaefektiivne ja kulukas. Suur hulk riigieelarvelistel kohtadel olevaid üliõpilasi õpib väiksema kui 50-protsendilise koormusega, kuid riik maksab sellise õpilase eest ülikoolile täishinda.

Riigikogu kultuurikomisjoniga kohtumisel avaldasid ka ülikoolide esindajad lootust, et eelnõuga võimaldatav tasuta hariduse omandamine võib kujuneda üliõpilastele distsiplineerivaks ning konkreetseks motivaatoriks oma õpingud nominaalse ajaga läbida.

On selge, et efektiivsus peab kasvama - tulemuslikud õpingud peavad olema nii ülikooli kui ka üliõpilaste eesmärk.
Seni oleme püüdnud riikliku koolitustellimuse kaudu suunata üliõpilasi õppima erialadel, mille vastu huvi on väike. Kahjuks ei ole niisugune regulatsioon loodetud tulemusteni viinud ja ülikoolidel on riikliku koolitustellimuste lepingu alusel täitmata kohustusi ligi 600 miljoni euro ulatuses. Selline raha ebaotstarbekas kulutamine tuleb lõpetada. Samuti on küsitav, kuivõrd peegeldab riiklikul koolitustellimusel põhinev ülikoolide rahastamine Eesti tööturu vajadusi. Määratud lõpetajate arv on ebapiisav tööturu nõudluse rahuldamiseks.

Kõrgharidusreformi eesmärk on muuta kõrgharidus õiglasemaks, kvaliteetsemaks ja kättesaadavamaks. Reform võimaldab järgnevatel aastatel ühe üliõpilase tarbeks kasutatavat raha kahekordistada. Suuremad kulutused üliõpilase kohta tagavad paremad palgad õppejõududele, suuremad toetused üliõpilastele ja aitavad senisest jõudsamini ehitada välja ülikooli infrastruktuuri. Kõrghariduse rahastamissüsteemi muutmiseks on planeeritud rahaliste lisavahenditena 2013. aastal 6,1 miljonit eurot, 2014. aastal 18,8 miljonit eurot ja 2015. aastal 33 miljonit eurot. Reformi tulemusena lisandub 3500 täiendavat tasuta õppekohta, mis tagab tasuta õppe täiskoormusel õppivatele tudengitele.

Reformi tulemusel saab kõrgkooli immatrikuleeritud üliõpilane õppida esimese semestri tasuta õppekohal eestikeelses õppes olenemata õppekavast. Hilisem on juba üliõpilase enda kätes: tema tasuta õppekoha säilimine sõltub tema isiklikust õppevõimest. Kuna õppevõime on seotud osalise õppekulude hüvitamisega, võib eeldada, et tänu soovile püsida tasuta õppes jõuavad noored kiiremini lõpetamiseni ning tööturule suundub suuremal arvul vajalikke spetsialiste.

On selge, et Eesti kõrgharidus vajab kiireid muudatusi. IRL on eesmärgiks võtnud viia kõrgharidusreform läbi sellel aastal, et muudatused jõustuksid juba järgmise kooliaasta alguseks.

Riigieelarvega panustatakse Eesti jätkusuutlikkusse

2011-10-24

Septembris kiitis vabariigi valitsus heaks järgmise aasta riigieelarve ja nüüd on jõudnud järg Riigikogu kätte. Tuleva aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit eurot, eeldavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Tegemist on läbi aegade suurima riigieelarvega.

Kindlasti ei ole alust Kajar Lemberi (SDE) väitel, et riigieelarvega ei panustata Eesti riigi elanike heaolu suurendamisse. Lember kirjutas, et sotsiaalsed lõhed suurenevad j a perede toimetulek väheneb veelgi. Tegelikult kasvab sotsiaalministeeriumi eelarve 80 miljoni euro võrra, 2,7 miljardi euroni.

Suurendatakse meditsiinisüsteemi rahastamist, et parandada arstiabi kättesaadavust ja kvaliteeti. Taastatakse teise pensionisamba maksed, mida lubati majanduskriisi ajal.

Endiselt peab riik oluliseks töötute toetamist läbi töötukassa mullusega samas mahus, kuigi töötute arv on tunduvalt vähenenud võrreldes kriisiaastatega. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensionikindlustus ja ravimikindlustus, millega soovitakse taastada ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele.

Ka riigikontrolör suunas meie tähelepanu kiiretele seadusega kinnitatud kulude kasvule. Nendeks on sotsiaal- ja ravikindlustuse kulud, mis kasvanud kaks korda kiiremini kui riigitulud. Praegu on fikseeritud kulutused kaetud avaliku sektori ülalpidamiskulude ja riigieelarveliste investeeringute külmutamise teel. Sellise olukorra kestma jäämine annab hiljem hoobi Eesti haldusvõimekusele ja jätkusuutlikule arengule. Seega ei ole Lemberil mõistlik väita, et tuleb kiirelt suurendada sotsiaalkulutusi, kui seda tehakse tuluallikate kokkukuivatamise teel.

Olulise punktina tooksin välja Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni.

Toetuste suurenemise põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mistõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud.

Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja saanud PRIA nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tagasiside põhjal soovib enamik neist investeeringud ellu viia. See omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb tõenäoliselt teha suuremaid väljamakseid. Eelarves on sellega juba arvestatud ja riigieelarve tuleb põllumajandusele 2012. aastal soodne. Seega pole alust ka väitel, nagu ei teeks riik midagi kohaliku maaelu arendamiseks.

IRL-i saadikuna on mul hea meel tõdeda, et haridusvaldkonna eelarve suureneb järgmisel aastal 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Saastekvootide müügist saadud rahaga plaanitakse renoveerida koolihooneid ja õpilaskodusid 72 miljoni euro ulatuses. Pooleteise miljoni euroga rahastatakse IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektori jaoks vajalik tööjõud. Tõstetakse ka kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse mahtu 6,2 miljoni euro võrra.

Siinkohal tooksin välja kõrgharidusreformi olulisuse. Selle eesmärk on tagada ligipääs kõrgharidusele sõltumata õppija rahalistest võimalustest. Reformi kohaselt tagab riik kõigile üliõpilastele, kes õpivad täiskoormusel, tasuta kõrghariduse. IRL seisab sellest eest, et riik tooks haridusse lisaraha. Plaanis on viia hariduse rahastamine 3 protsendini SKT-st, mis on ühtlasi ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide eesmärk. Alates 2012. aastast lisandub ligikaudu 3500 arvestuslikku tasuta õppekohta. ,,.

Seoses riigieelarvega on palju räägitud ka palkadest. Riigikogu liikmed, sõltumata sellest, kas nad on koalitsioonis või opositsioonis, on selle poolt, et tõsta päästjate, õpetajate ja meditsiinitöötajate palku. Reaalsus on aga see, et järgmise aasta riigieelarve on puudujäägis. Valitsuskoalitsioon pingutab kõvasti, et lähiaastatel jõuaksime riigieelarve tasakaaluni.

Tõenäoliselt jääb järgmisel aastal Eesti riigivõlg 5,8 protsenti SKT-st Euroopa Liidu madalaimaks. Kindlasti on ka sotsiaaldemokraadid teadlikud Euroopat vaevavast võlakriisist. Seega peame hoidma riigieelarvega konservatiivset joont ja hoiduma laenurahaga palkade tõstmisest.

Riigi korras rahandus on positiivne signaal ettevõtjatele ja annab kindlust stabiilse maksukeskkonna osas. See omakorda loob uut majanduskasvu ja töökohti ning siit edasi on ainult üks samm, et tõsta eelmainitud riigitöötajate palku.

Riigieelarvega panustatakse haridusvaldkonna arengusse

2011-10-13

Vabariigi valitsus kiitis 22. septembril heaks järgmise aasta riigieelarve ning nüüd arutab eelarvega seonduvat Riigikogu. 2012. aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit ning eeldatavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Seoses ebakindla olukorraga viimastel aastatel Euroopas on riigieelarve defitsiidis. Kuigi riigieelarve puudujääk ulatub 2,1 protsendini SKTst, siis Eesti riik ei kata lisakulutusi laenudega, vaid oma reservide kasutamisega. Millistesse valdkondasesse panustatakse tuleval aastal 6,57 miljardi euro suuruse riigieelarvega?

Olulise valdkonnana tooksin välja Eesti riigi panused haridusse järgmisel aastal. Euroopa Liidu liikmesriigid on seadnud endale eesmärgi saavutada kulutuste osakaal teadus- ja arendustegevusse 3% SKTst. Praegu moodustavad meie riigi kulutused teadus- ja arendustegevusele ühe protsendi SKTst, mis on ligikaudu 163 miljonit eurot. Sellepärast panustatakse tuleval aastal haridusse 12 protsenti rohkem kui eelneval aastal ehk kulutused suurenevad 65 miljoni euro võrra. Haridusvaldkonda suunatakse ka kvoodimüügi tulu 72 miljoni euro ulatuses, et rahastada üle poolesaja koolihoone ja õpilaskodu renoveerimist. Plaanis on Riigi Kinnisvara kaudu renoveerida ja suurendada näiteks Viljandi gümnaasiumi ning renoveerida Nõo reaalgümnaasiumi hooneid. Pooleteise miljoni euroga rahastatkse ka IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektorile vajalikku tööjõuressurssi. 6,2 miljoni euro võrra tõstetakse kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse rahalist mahtu. Kulutused haridusvaldkonda on igati õigustatud, sest kõrge harituse tase riigis on kindlasti edasiviiv jõud.

Hea uudis kõigile Eesti pensionäridele on pensionitõus järgmisel aastal. 4. aprillist suurenevad riiklikud pensionid 4,4 protsendi võrra. See tähendab keskmise vanaduspensioni tõusu 13 eurot kuus. Pensionide väljamaksete mahtu suurendati 72 miljoni euro võrra ehk 1,36 miljardi euroni. Eesti riik taastab ka riigipoolsed kohustuslike kogumispensionifondide maksed, mida sai lubatud kriisi ajal. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensioni- ja ravimikindlustus, soovitakse tõsta ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele. Kokku on sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarve 2,7 miljardit eurot, mis on 80 miljoni euro võrra suurem kui möödunud aastal.

Riik panustab järgmisel aastal ka Eesti teede korrashoidu. Kohalikud omavalitsused saavad 17,8 miljonit eurot teede olukorra parandamiseks, mis on viie miljoni euro võrra suurem summa kui eelmisel aastal. Jätkub ka kergliiklusteede toetusskeemi elluviimine. 2011. aastal riigi toetustega rajati 16 kergliiklusteed ning tuleval aastal on plaanis rajada kaheksa uut teed. Kokku saab valmis 71,5 kilomeetrit kergliiklusteid, millega soovitakse kaasa aidata liiklusohutuse suurenemisele turvaliste rattateede ehitamise kaudu.

Hea on tõdeda, et Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse tõusevad. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni. Suurenemise üheks põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mille tõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud. Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja on saanud PRIA-lt nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tõenäoliselt soovib enamik neist investeeringud ellu viia ning see omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb teha suuremaid väljamakseid. Riigieelarves on sellega juba arvestatud ning põllumajandusele tuleb 2012. aasta soodne.

Järgmise aasta riigieelarve jääb kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtub eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. IRL seisab hea selle eest, et riigieelarvesse ei jõuaks üle jõu käivad lubadused, millega võib kaasneda maksukoormuse või riigivõla suurenemine. Piiratud ressurssidega peame tegema õigeid otsuseid, milliste valdkondade arengusse panustada. Eesti jätkusuutlikkuse tagavad investeeringud haridusse, ettevõtlusesse ja inimeste elujärje parandamisse.

Üheskoos hea hariduse poole

2011-10-04

Pedagoogide rolli noorte inimeste vormimisel eluküpseteks kodanikeks ei ole võimalik üle hinnata. Nõnda on öeldud varem ja öeldakse ka edaspidi, sest see on tõsi. Vanemad saadavad oma lapsed kooli, oodates, et aastate pärast astuvad sealt välja teotahtelised ja haritud noored inimesed, kellel on kujunenud lisaks headele hinnetele lõputunnistusel ka avar hing ning süda on õige koha peal.

Teie, head õpetajad, olete need, kelle poole pöörduvad ka vanemad, kui lapse kasvatamine ei lähe päris nii, nagu soovitud ja loodetud. Teid usaldatakse, teilt oodatakse abi.

Pedagoogil on seega tublisti rohkem kohustusi, kui paberil kirjas, ja hea on teada, et elu ei käi ainult selle järgi, mis ametijuhendis seisab. Sestap olen igati päri arvamusega, et pedagoogide palk peaks tõusma, sest kohustuste (nii kirjutatud kui kirjutamata) hulk ei ole praegu makstava rahaga tasakaalus.

Eesti haridusmaastik on taas muutumas. See on paratamatu, sest haridus on osa elust ega saa seista ümbritsevast väljaspool. Ohus on palju pinget. Seda tekitab raha, õigemini selle nappus, ja riigil tuleb teha oma valikud.

Millised on meie valikud? Need on halvad ja veel halvemad. Üha enam seisame silmitsi olukorraga, kus lapsi ei jätku, et tugevat kooli käigus hoida. Ja kui ei ole piisavalt lapsi, siis pole ka pedagooge.

Nüüd, kus eelarved ei kasva enam väga kiiresti, tuleb alati küsida, mille või kelle arvelt riik kuhugi või kellelegi raha juurde annab. Raha meil jätkuvalt puu otsas ei kasva ja kui keegi peakski seda muinaslugu uskuma, siis Kreeka puhul on näha, milleni see uskumine viib.

Lihtne on vastanduda, näidata näpuga, otsida süüdlasi. Raskem on leida ühine tee eesmärgi poole, sest kõrvalteid on palju ja pealtnäha paistavad nad kõik kenad ja tugeva kattega. Aga ka kõige tugevam tee võib lõppeda soos, kuhu me oma hariduseluga kindlasti jõuda ei taha.

Meie ühine eesmärk on anda lastele võimalikult hea haridus, valmistada neile ette parim hüppelaud iseseisvaks eluks. Selle eesmärgi saavutamiseks peavad koos töötama riik, omavalitsused ja pedagoogid.

Poliitikutel, olgu kohalikul või riigi tasandil, samuti pedagoogidel ei saa haridusmaastiku korrastamisel olla kitsaid huvisid, vaid peame keskenduma hariduse kvaliteedi tagamisele ja tõstmisele. Peame suutma unustada vanad viltuütlemised, tõusma oma mätta otsast kõrgemale, et näha terviklikku pilti. Kui me seda suudame, on järeltulevad põlved meile tänulikud.

Hea õpetaja ei õpeta, temalt õpitakse

2011-10-04

Õpetajaamet on kindlasti kõige ilusam ja vaieldamatult kõige keerukam amet. Ilus on ta loomulikult seepärast, et see on töö noorte väga erinevate ja kujunevate isiksustega. See on tohutu väljakutse. Ja just samal põhjusel on see ka kõige keerulisem amet. Lapsed on väga erinevad ja seetõttu ka nende arusaamised heast ja halvast või kurjast ja lahkest. Hea õpetaja saab hakkama igaühega, sest suudab märgata igat indiviidi.

Ma ise ei ole küll kunagi õpetaja olnud, aga kõige meeldivamad mälestused on mul perioodist, kui ma olin lasteaias remonditööline. Tegemistest huvitunud lapsi oli pidevalt ümberringi toimetamisi jälgimas. Ja küsimusi oli neil alati rohkem kui minul vastuseid. Nüüd käivad juba minu enda lapsed Rosinal lasteaias.

Aeg-ajalt jääb mulle arusaamatuks, kuidas on võimalik olla õpetaja, kes räägib lauldes ning suudab laste tähelepanu köita kõige rahulikumal moel, pigem ingli kombel. Aga siis ma mõistsin, et just need inimesed ongi hingelt ja kutsumuselt Õpetajad. Inimest, kes naudib oma kutset ja tööd, on lihtne tunnustada nii lastel kui nende vanematel.

Üks kõige põhilisem puudus tänases haridussüsteemis on minu meelest just usaldamatus õpetaja suhtes. Liiga palju on haridus- ja teadusministri käskkirjaga ning seaduste ja õppekavadega õpetajale ette kirjutatud. Mina ja, ma arvan, paljud tahaksid näha, et õpetaja saaks olla vabam ning loovam.

Loomulikult eeldab see aga kooli ja kodu ning õpetaja ja vanemate vahelist head koostööd. Sest tuleb meeles pidada, et last kasvatavad ikka vanemad ja õpetaja saab vaid olla üks abilistest. Aga õpetaja peab teadma, milline on kodu ning millised ootused seal valitsevad. Nii et kõige olulisem on olla ise huvitatud oma lapsest ja tema käekäigust. Suhelda õpetajaga ja tunda huvi ka siis, kui «pole probleeme».

Kui mõelda ja meenutada kooliaega, siis meenuvad ennekõike õpetajad, kes olid eeskujuks, kellelt oli midagi õppida. Ei meenu peaaegu ühtegi fakti, mõne õpetaja õpetatust. Oluline ei ole ju mitte tund ja see, mida tunni raames konkreetselt anti. Oluline on õpetaja, tema isiksus ja hoiak. Olulisem sellest, mida õpetatakse, on see, kuidas seda teha.

Henry Laks on kirjutanud laulu «Õpetaja», mille esimene salm kõlab järg miselt:

«Õpetaja vana muld, ümber sai ta aeg

Lausus sõnu nii kui kuld

sügavaid kui kaev

Oli kõhn ja vaikne mees,

tasane ja karm

Tuli põles silmades, hinges

põles arm»

Nii nagu igal sügisel räägitakse ka tänavu Õpetajast ja tema muredest. Ja ma loodan, et mida enam sellest räägitakse, seda reaalsemaks muutuvad ka lahendused. Meile on oluline, et õpetajana töötaksid; meist parimad.

On ju selge, et kui asju, teevad õiged inimesed, ja teevad seda õigesti, siis on sellel ka tulemus. Ja meil igaühel on olnud võimalus selliseid õpetajaid kohata: Homme on õige päev, et võtta nendega ühendust ja öelda neile - aitäh. Aitäh sulle, hea õpetaja, et oled valinud maailma kõige ilusama ja keerulisema ameti..

Kaia Iva: õpetaja amet pole küll lihtsate killast, aga siiski üks paremaid!

2011-10-03

Riigikogu liige Kaia Iva (IRL), kelle töid ja tegemisi Delfi eile vahendas, jälgis põgusalt ka Keila kooli õpetaja Iirise päeva ning on arvamusel, et õpetaja amet pole küll lihtsate killast, aga siiski üks paremaid.

"Minu eelis on see, et "tean küll, mis tunne tal on"," selgitas Iva Delfile. "Iga hetk uus situatsioon, uus klass, uus teema. Ainealased oskused ja kiirreageerimine probleemidele peavad olema käsikäes."

Iva leiab, et Keila õpilastel oma õpetajaga vedanud.

Iva ise lõpetas Tallinna Pedagoogilise Instituudi 1986. aastal matemaatika ja füüsika õpetajana ning töötas pärast seda kolm aastat Türi keskkooli õpetajana ning aastatel 1989-1997 Türi 2. Keskkooli õpetaja ja õppealajuhatajana.

"Olen ka hiljem, ettevõtluses töötades, pool aastat käinud gümnaasiumis matemaatika õpetajat asendamas," meenutas ta. "Ja julgen kinnitada, et õpetaja amet pole küll lihtsate killast, aga siiski üks paremaid!"

Eriti toredaks peab Iva seda, kui kunagised õpilased saavad oma elu korraldamisega hästi hakkama ja söandavad ridamisi kinnitada, et matemaatika õppimisest on kasu olnud.

Riigikogu liikme töö nõuab head planeerimist

Oma tööpäevast rääkides märkis Iva, et tema eilne tööpäev oli esmaspäeva kohta üsna tavaline. "Nädala jooksul arutusele tulevad küsimused tuleb läbi arutada, tähtis on saada oma fraktsioonis erinevate komisjonide liikmetelt oluline info komisjonides arutatust ja otsustatust," selgitas ta.

Samuti toimuvad esmaspäeval kõikide komisjonide koosolekud. Lisanduvad töökorralduslikud arutelud, temal isiklikult fraktsiooni aseesimehe rollist lähtuvalt.

"Kord kuus osalen just esmaspäeval ka hasartmängumaksu nõukogu koosolekul," kirjeldas Iva. "Kui täissaali istung ja nõupidamised on lõppenud, siis järgneb e-kirjadele vastamine, dokumentide läbivaatamine, järgmise päeva materjalide ettevalmistamine."

Tööpäev lõppes 35 minutit enne südaööd

Eile tööpäeva lõpetas Iva kell 23.25, kui saatis viimase kokkuvõtte välja ning alles siis sai ta Toompeal kabineti ukse lukku keerata.

"Taustatöö, eelnõudega tutvumine, vajalike materjalide ja info nõutamine, samuti raportite või ajaleheartiklite kirjutamine on tavapärane rutiin paljudes ametites, nii ka riigikogu liikme töös," loetles endine Türi linnapea.

Kultuurikomisjoni töövaldkonnas, kuhu ka Iva kuulub, on näiteks õppemaksuta kõrgharidus, vajaduspõhine toetussüsteem üliõpilastele, koolivõrgu korrastamine ja õpetajatele jätkusuutlikuks palgatõusuks lahenduste leidmine ja õpilaste väljalangevuse vähendamine.

Päevad on erinevad

Iva tõdes, et kui ta jääb ööseks Tallinna, planeeribki ta
maksimaalselt pika tööõhtu, et saaks järgmisel päeval sõita peale koosolekuid kohe Järvamaale.

"Nii saan hoida vajaliku aja ka oma pere jaoks, see on mulle väga oluline," märkis ta.

Lisaks tuleb riigikogu liikmel teha valikud kutsete osas teemaaruteludele ja asutuste ning omavalitsuste üritustele ja kohtumistele.

Need kohtumised ja fraktsiooni maakondlikud visiidid planeerib Iva enamasti reedeks või nendeks nädalateks kui riigikogu istungeid ei toimu. Järvamaalt valitud saadikute töörutiini hulka kuulub ka esinemine Järvamaa eraraadio KUMA igareedeses riigikogutunnis.

Nädalakavas tuleb leida koht ka kohtumistele huvigruppidega konkreetsete probleemide aruteluks või üldistel teemadel näiteks õpilastega või eakatega, olgu siis see kohtumine maakondades või Toompea lossis.

Riigieelarve toob pensionitõusu ja paremad teed

2011-09-29

VALITSUS ON kinnitanud 2012. aasta riigieelarve ning riigikogu hakkab seda lähiajal arutama. Seega on sobiv aeg esile tõsta tähtsamad valdkonnad, millesse riik järgmisel aastal maksumaksja raha suunab. Riigikokku jõudev, ehkki kõigi aegade suurim, on sellegipoolest kriisist taastumise eelarve. Järgmise aasta kulude mahuks on selles ette nähtud 6,57 miljardit ning prognoositav tulude maht on 6,1 miljardit eurot. Eeldatav eelarve puudujääk moodustab sisemajanduse koguproduktist 2,1 protsenti. Nimetatud puudujääki ei kata riik laenuga, vaid oma reservidest. Puudujäägist ja Euroopas möllavast võlakriisist hoolimata on tulevase aasta eelarves mitu otsust, mis parandavad inimeste elujärge ja elukeskkonda.

ESITEKS KASVAVAD järgmise aasta 1. aprillil 4,4 protsenti pensionid. Niisiis suureneb keskmine vanaduspension 13 eurot. See on põhjendatud üldise elukalliduse kasvuga. Eakate inimeste toidukorvi ja esmatarbekaupade kulud on viimasel aastal tublisti kasvanud ning pensioni juurde pannes tagab riik nende parema toimetuleku.

Samuti lubas valitsus majanduskriisi ajal, et taastab 2012. aastal teise pensionisamba maksed. Me täidame selle lubaduse: järgmisel aastal taastab riik kohustusliku kogumispensionifondi maksed täielikult.

Ühtlasi suureneb meditsiinisüsteemi rahastamine ning see parandab kogu riigis arstiabi kvaliteeti ja kättesaadavust. Kokku suurenevad sotsiaalvaldkonna kulud järgmisel aastal 10 protsenti, 190 miljoni euroni.

Teise olulise valdkonnana nimetan riiklikke investeeringuid, mida tehakse Eesti teede seisukorra parandamisse.

Omavalitsused saavad majandusministeeriumi eelarvest järgmisel aastal teede korrashoiuks 17,8 miljonit eurot, niisiis üle viie miljoni euro rohkem kui tänavu. Riigimaanteede rekonstrueerimiseks on 2012. aastal ette nähtud 71 miljonit eurot. Arvestades, kui suur on meie elukorralduses auto- ja bussiveo osa, võib seda eelarveprioriteeti igati mõista.

KÕIGILE ON selge, et lisaraha vajab sisejulgeoleku ja turvalisuse tagamine. Päästevaldkonna rahapuuduse tõttu on järgmise aasta eelarves päästeameti personalikuludeks ettenähtud summat suurendatud 2,1 miljoni euro võrra. Tänu sellele tõuseb elupäästevõimekusega päästekomandode arv 34lt vähemalt 63le.

Juhin tähelepanu sellele, et päästjaid vajame siis, kui õnnetus on juba juhtunud ning tekkinud inim- ja varakahjud. Tagajärgedega tegeldes ei väldi me uusi õnnetusjuhtumeid, vaid vähendame üksnes kahju ulatust.

Siseministeerium on võtnud eesmärgi õnnetusi ära hoida. Õnnetusjuhtumite ning inimeste riskikäitumise vähendamise ennetustööks on eraldatud tänavusest 62 protsenti rohkem raha.

Inimeste riskikäitumine ja eluga hakkama saamine on otseselt seotud haridusega. Hea meel on tõdeda, et hariduse valdkonna kulud suurenevad 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Kõrghariduse riikliku koolitustellimuse maht suureneb 6,2 miljoni euro võrra. Ühtlasi eraldatakse saastekvootide müügist saadud rahast 72 miljonit eurot koolihoonete ja õpilaskodude renoveerimiseks.

Eestis ON veel palju valdkondi, mis vajaksid lisaraha. Poliitikutele on need enamjaolt teada ning riigikogus seisab eest tuline debatt. Järgmiselgi aastal on ametnike palgad külmutatud ning kindlasti vajaksid paljud riigiasutused oma funktsioonide täitmiseks lisaraha.

Rahanduskomisjoni esimehena loodan, et eelarvet arutades ei unustata majanduskeskkonna habrast seisundit ning peetakse meeles, et iga rahanõudmise puhul peaks olema viidatud tuluallikale.

Isamaa ja Res Publica Liit seisab riigikogus selle eest, et eelarvesse ei jõuaks riigile üle jõu käivad lubadused, mis tooksid endaga kaasa maksukoormuse või riigivõla suurenemise. Me peame jälgima, et Eesti tulud ja kulud jõuaksid võimalikult ruttu taas tasakaalu.

Riigieelarve tasakaalu ei ole praeguse üleeuroopalise võlakriisi ajal võimalik üle tähtsustada. Järgmise aasta oma arutades jääme kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtume eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. Riigieelarve järgi on Eesti võlakoormus 2012. aastal tõenäoliselt Euroopa Liidu madalaim.

Mida hakkab riigikogu sellel sügisel külvama?

2011-09-27

Pärast augustikuiseid presidendivalimisi on Eesti poliitikamaastikul olulisim sündmus kindlasti riigikogu 12. täiskogu teine istungijärk. Riigikogu esimees Ene Ergma soovitas oma avakõnes parlamendi liikmetel järgida talumehelikku lähenemist: kui midagi külvatakse, siis tuleb selle eest hoolitseda. Mida riigikogu sellel sügisel külvama hakkab?

Esimese teemana võib kindlasti välja tuua 2012. aasta riigieelarve. Eesmärk on riigieelarve samm-sammult tasakaalu viia. Selleks tuleb stimuleerida Eesti majanduskasvu ning üle vaadata riigi rahanduspoliitika põhimõtted. Esmane nägemus pakutakse välja, kuid praeguses ebakindlas majandusruumis tuleb kindlasti teha riigieelarves igakuiseid korrektiive vastavalt majandusprognoosidele. Kuumi debatte hakkavad ka pakkuma riigitöötajate palgatõusud. Eesti tublide majandustulemuste põhjal ootavad oma kriisieelse palga taastamist päästjad, politseinikud ning õpetajad.

Teise väga tõsise teemana tooksin välja euroala tulevikuga seonduva. Kaheksa kuu jooksul pärast euroalaga liitumist on Eesti suutnud hoida oma rahanduse heas korras. Kahjuks ei ole sellega hakkama saanud kõik ELi liikmesriigid. Riigikogu peab hakkama arutama Eesti osalemist euroala abimehhanismides. Väga oluline on jõuda selgusele, mis on abipakettides osalemise õiguslik ning majanduslik tagajärg eesti rahvale pikemas perspektiivis, ning vastavalt sellele langetada otsuseid.

Lisaks rahandusküsimustele seisavad riigikogul ees ka vaidlused valdkonnapoliitikates, mis on eelkõige seotud eesti rahva pikemaajaliste huvidega: kuidas meie rahvas oleks haritum ning kuidas tagada rahva pidev juurdekasv. Neid küsimusi puudutavad kaks pikemaajalise mõjuga eelnõu: kõrghariduse reform ja emapensioni eelnõu.
Kõrgharidusreformi eesmärk on muuta üliõpilaste jaoks õiglasemaks haridussüsteemi toimimine, tõsta õppekvaliteedi tagamisel kõrgkoolide vastutust, kasvatada kõrgharidustaseme õppe tulemuslikkust ja vähendada kõrgharidusmaastiku valdkondlikku killustatust.
Selleks muudetakse ülikoolide rahastamist ning ministril on ka valmis üliõpilaste tugisüsteemide muudatuste lähtealused ja ettepanekud. Nende järgi koosneb tugisüsteem õppelaenust, vajaduspõhisest õppetoetusest ja muudest eritoetustest ning riiklikest stipendiumitest, mis jagunevad erialastipendiumiteks riiklikult olulistes valdkondades ning tulemusstipendiumiteks väga heade õppetulemuste eest.

Kõikide kõrgkoolide üliõpilastel on õigus vajaduspõhist õppetoetust saada, kui õppuri leibkonnaliikme keskmine sissetulek on kuni 286 € kuus ja õppekava täidetud vähemalt 85% ulatuses. Õppetoetuse suurusjärk on pool alampalgast ehk u 135 eurot kuus.

Erialastipendiumid ja tulemusstipendiumid on parimatele mõeldud toetused, mida saavad taotleda esimese ja teise astme tudengid, kes õpivad riigilt tegevustoetust saavates kõrgkoolides.
Riik eraldab ülikoolidele tulemusstipendiumite fondi ning määrab, milliste erialade tudengitele võib ülikool stipendiume anda tulenevalt kõrgkooli õpilaste arvust ning riigi vajadustest. Haridusreform on pikaajalise mõjuga ning muudab kõrghariduse kättesaadavuse tudengitele lihtsamaks ja pere majanduslikust olukorrast sõltumatumaks.

Emapensioniga viiakse sisse pensionilisa seotult laste arvuga. Selle näol saaksid pensionilisa kõik pensionäridest emad või isad. Emapension lähtub laste arvuga seotud ning nii tänaste kui ka homsete eakate emade võrdse kohtlemise põhimõttest.

Eelkõige on tegemist tähtsa sammuga Eesti rahvastikupoliitikas - seaduse pikemaajalisem eesmärk on tagada eesti rahva säilimine ja stabiilne juurdekasv.

Inimareng sõltub õpetajast

2011-09-24

20 aastat kokku võttev Eesti inimarengu aruanne tõdeb korduvalt, et meil on paljud asjad hästi just tänu heale haridusele, mida suudavad anda vaatamata kasinale rahastusele oma tööd hästi tegevad õpetajad.

Õpetajast sõltub Eesti tulevik: "Haridus, mis on Balti riikide ajaloos olnud peamisi arengu ja jätkusuutlikkuse mootoreid, suudab oma eestvedavat rolli täita ka edaspidi [1]." Olen kindel, et õpetaja roll ja positsioon on tuleviku jaoks, olevikust rääkimata, palju olulisem kui värvitud koolisein.

Eriti olukorras, kus Eesti head õpetajad kipuvad olema pigem eakamad kui teistes riikides (loe: lähevad varsti pinsile). Seda, et hariduse rahastamine jääb meil allapoole OECD riikide keskmist ja et õpetajate nii miinimum- kui maksimumpalgad jäävad nominaalselt täpselt poole peale Soomega võrreldes, pole praegu toimuva tänuväärse avaliku arutelu faktide taustal tarvis ilmselt lisadagi. Toetan õpetajate palgatõusu, ent selle kõrval pean väga oluliseks ka õpetaja ühiskondliku staatuse tõstmist. Ons viimasega aga midagi lahti?

Usaldada, mitte kontrollida

Inimarengu aruanne jätab lisaks Eesti arengu kiitmisele ruumi ka ohtlikuks kujunenud suundumustele osutamisele. Õpetajahariduse professor Tero Autio kirjutis "Välisvaate" rubriigina [2] tõdeb: hariduse mõiste kitsendamine ja õpetajate intellektuaalse vabaduse vähendamine annab hariduses - teisisõnu meie riikluse peamises tulevikulootuses - tõenduspõhiselt halvemaid tulemusi. Lisaks siia juurde, et üldiselt kipub suurema ühiskondliku usaldusega kohe vägisi kaasnema ka suurem palk, eriala suurem populaarsus ja eriala esindajate suurem motivatsioon pidevalt ise paremaks muutuda. Laias laastus ongi võimalik haridust korraldada kahte moodi: kas võimalikult suure ettekirjutuste hulga ja võimalikult ühtlustatud õpetusega või siis võimalikult väheste ettekirjutuste ja võimalikult isikupärase õpetusega.

Esimesel juhul on õpetaja nagu saapavabriku masinist, kes peab tootma ühesuguseid saapaid, teisel juhul on õpetaja loominguline isiksus, kes otsustab ise ja lastega arvestavalt, milliseid tulemusi ta saavutada tahab. Esimesel juhul sõltub miinimumi ületava hariduse kättesaadavus ja õpetaja võimalus midagi erilist pakkuda lapsevanema rahakotist, teisel juhul on hea ja lapse võimeid igati arvestava, õppekavade osas vaba hariduse võrdne ning pere sissetulekust sõltumatu kättesaadavus eesmärk omaette.

Esimene valik iseloomustab rohkem angloameerika, kokkuvõttes kehvemate õpitulemustega, ent tugevalt standarditud ja elitaarset haridust, teise valiku parim näide on põhjanaaber Soome - hariduse pakkujana maailma parimaks tunnistatud, kõige egalitaarsema koolisüsteemiga riik. Nagu eelnevast loetelust näha, eeldab klassikaline ühtluskool loominguliselt vaba õpetajat.

Vabadus põhineb usaldusel. Usalduse puudumist iseloomustavad neoliberaalne range kontroll, mis peaks viima "võrdse väljundini", Eestis näiteks ühetaoliste riigieksamitulemusteni. Usalduse puudumist õpetaja vastu peab professor Autio lausa ohtlikuks alanud aastatuhandel, "mil järjest tähtsamaks saavad loovus ja uuenduslikkus, mida aga standardiseerimine ning ülalt alla suunatud ühekülgne ja (autori sõnul "vaimselt lame" ning "algelisel ainekaval põhinev") tõenditepõhine juhtimine oluliselt piirab".

Kuidas õpetajat rohkem usaldada?

Esmalt tuleks muidugi kokku leppida, et kooli ja õpetaja suurem usaldamine on Eesti jaoks üleüldse eesmärk. Samamoodi nagu see lepiti pikaajalise eesmärgina paar aastakümmet tagasi kokku Soomes. Seal on õpetaja palk küll vaid veidi kõrgem kui keskmine palk riigis, ent õpetaja kutse on väga populaarne, läbi tiheda konkursisõela jõuavad laste ette vaid parimad.

Palk on Soomes Eestiga võrreldes küll suurem ka suhteliselt võttes ehk riigi keskmise palgaga võrreldes, kuna Eesti munitsipaalkoolide õpetajate keskmine palk oli 2010. aastal 12 063 krooni, samal ajal kui riigi keskmine palk oli veidi kõrgem - 12 397 krooni. Erinevused torkavad rohkem silma õppetöö korralduses: Soomes pole ette määratud klassikomplekti suurust, tunni pikkust või ainekavas üheviisiliselt edasiliikumiseks tunnijaotuskava. Isegi õppekava valik on sisuliselt vaba. Õpetaja seab ise eesmärgid, valib vahendid, kontrollib tulemused ning ta on vaba tegema seda ühtluskooli põhimõtete kohaselt ehk teisisõnu iga lapse eripärasid arvestavalt.

Õpetajate valikute väga suur usaldamine teeb õpetajast otsustaja ja juhi, vaimse liidri, kes inimlikult positiivsel moel püüab teha midagi paremini oma kolleegidest. Muidugi saab osa paremini hakkama kui teised, on ju ka lapsed erinevad, aga mitmekesisus on taganud riigile tervikuna parema majandusedu. Seda kogemust tuleks Eestis põhjalikumalt arutada. Ilmselt on erinevused ja erinevalt õpetatud lapsed lausa vajalikud, et kokkuvõttes rahval hästi läheks. Seega on õpetaja suurem usaldamine kõikide parema käekäigu huvides.

Rohkem ja paremat kutseharidust igasse kooli ja õppekavasse

2011-06-10

Me oleme rahulolematud. Võttes sa-mas Eesti hariduse objektiivsed näitajad ja võrreldes neid teiste riikidega, võib öelda, et Eesti haridusega on hästi või isegi väga hästi. Olgu seejuures võrdlusaluseks saavutatud haridustase, õpilaste arv tasemehariduses, õpilaste näitajad rahvusvahelistes PISA testides, Eesti õpilaste ja üliõpilaste tulemused üleilmsetel olümpiaadidel, kutsemeistrivõistlustel ja konkurssidel või siis Eesti parimate noorte läbilöögivõime üsna tihedast akadeemilisest sõelast pääsemaks maailma tippülikoolidesse.

Pole põhjust ennast haletseda
Tõsiasi, et PISA testides on Eesti koolilapsed maailma absoluutses tipus, ei ole kuidagi vähetähtis või midagi, millesse tuleks suhtuda üleolekuga, mattes selle saavutuse meie hariduselu igapäevaprobleemide ja -murede alla. Teisalt ei tähenda see, et nüüd tuleks Eesti hariduse edendamine järele jätta ja jääda loorberitel puhkama. Pigem vajame lihtsalt rohkem mõistlikku ja adekvaatset suhtumist sellesse, mis meil juba on, mida oleme kujundanud ja ehitanud aastakümnete, isegi aastasadade jooksul. Seda on väga palju rohkem kui paljudes teistes riikides. Seega, ärgem käitugem enesehaletsejalikult, vaid ammutagem oma saavutustest usku ja enesekindlust, mida tuleviku ülesehitamiseks hädasti vaja läheb.
Teisalt osutab üldine rahulolematus hariduseluga, mis sisaldab kohati väga kriitilisi ja kahjuks lahmivaidki seisukohti, ilmselt ka mingitele objektiivsetele põhjustele - midagi on Eesti riigi hariduselus valesti korraldatud ning ma arvan, et poliitiliselgi tasandil. Püüan mõnel aspektil peatuda.

Pole raha ega õpetajaid - kas tõesti?
Meile kõigile tundub, et oleme alarahastatud - riik on alarahastatud, linn ja vald on alarahastatud, perekond on alarahastatud ja koolid on alarahastatud. Raha praktiliselt üldse ei ole ja õpetajatele ei saa korralikku palka maksta. Samas läheb 7% riigi rikkusest, üle 15 miljardi krooni ehk üle miljardi euro avaliku sektori kaudu haridusse. Pluss kuni üks protsent erasektori raha. See on päris hea näitaja ka maailma mastaabis ja annab silmad ette enamikule Euroopa riikidestki. See, et Rumeenias on 4,3% ja paljudes maailma riikides veelgi vähem, ei ole nii oluline. Aga see, et Soomes on 6,6% ja meil 7% ning et Soome on praegu hariduse sisu poolest maailma absoluutses tipus, peaks panema meid mõtlema, kuhu me oma raha kulutame. Miks on nii, et kuskile justkui midagi ei jätku?
On kahetsusväärne, et meil pole arusaamist, kuhu see raha läheb, ei ole piisaval tasemel haridusökonoomilist mõtlemist. Lihtsalt ei ole. Ja edasi minna niimoodi ei saa. On täiesti selge, et enne kui maksumaksja suurendab oma panust hariduse rahastamisse, tahab ta saada vastust, kuhu senine raha on läinud; miks seda puudu on ja kas saame ikka olla kindlad, et iga külvatud sent kasvatab lõpuks tarkusetera. Haridusministeerium on asunud sellega tegelema.
Õpetajatega on meil ühtepidi justkui hästi, palju kehvem on seis õpilastega - parimatel aastatel oli meil õppureid suisa 300 000, nüüd on napp 200 000 alles jäänud. Aga õpetajate arv on meil uhkesti umbes samal tasemel püsinud. Selles mõttes ei ole õpetajatega probleemi. Aga natuke lähemalt vaadates on meie hariduse kesksed probleemid seotud eelkõige just õpetajatega - nende staatuse, ettevalmistuse, edasikoolituse ja motivatsiooniga. Maailmapraktikast ja uuringutest on hästi teada - mida kõrgem on õpetaja staatus ühiskonnas, seda parem on selle riigi haridustase. Ja see pole üksnes ega eelkõige palga probleem, mille lahendamiseks tuleb vaadata rahandusministri või haridusministri otsa. Probleem on ühiskonna hoiakutes. Eesti näitel kahjuks ka kogu akadeemilise kogukonna hoiakutes, kui õpetajate ettevalmistuseks loodud õppeasutus häbeneb oma sünnilugu ja põhiülesannet või kui Emajõe-äärne alma mater ei saa jagu akadeemilisest kitsarinnalisusest ja käivitada haridusteaduskonda nii, et see annaks tulemuslikku väljundit noorte ja motiveeritud õpetajatena.

Meil on 30 head kutsekooli
Alustuseks, töö, mis on ära tehtud kutseõppeasutuste võrgu ja õppekavade korrastamisega ning tarvilise taristu väljaarendamisega, on igati silmapaistev. Uhkustundega ja ilma igasuguse valehäbita võib öelda, et ehkki kõik ei ole veel lõpuni valmis, on tehtu märkimisväärne. Ja seda peab avalikult tunnustama ja tunnistama nii haridussüsteemi sees kui ka väljaspool. Meil oli 90 kehvakest kooli, on 30 head kooli. On suudetud äratada huvi tööandjates. Masu ajal kasvas huvi täienduskoolituse vastu, mida kutseõppeasutused on suutelised rahuldama nii oma akadeemilise kompetentsuse kui ka infrastruktuuri poolt. Edusammud on selgelt paremad kui gümnaasiumides.

Hea keskhariduse kaks jalga
See, kus oleme praegu oma gümnaasiumidega, on suhteliselt piinlik - jätkuvalt üle 220 kooli, mõnes õpilasi vähem kui ühe korraliku klassi jagu. Ma ei imesta sugugi, et selliseks raiskamiseks meil raha ei jätku. Ja see, et riigikogus ei suudetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetlemisel vajalikes reformides kokku leppida, näitas meie tegelikku poliitilist ja haldussuutlikkust hariduselus.
Põhikoolidega on paremini, neid on omavalitsused suutnud tunduvalt vastutustundlikumalt arendada, kohati on isegi sealt kokku tõmmatud, kus kokku tõmbama ei peaks. Kohati ilmselt selleks, et hoida oma gümnaasiumi lippu püsti. Selle asemel, et anda gümnaasium ära, teha naabritega koostööd ja panustada oma põhikooli, sisuliselt doteeritakse põhikooli arvelt jätkusuutmatut gümnaasiumi. Siin on muutused möödapääsmatud.
Hea kodulähedane põhikool on haridushoone vundament. Sellele vundamendile tuleb püstitada terviklik keskharidussüsteem, mis seisaks kindlalt kahel ühesuguse tugevuse ja jämedusega jalal - gümnaasiumidel ja kutseõppeasutustel. Viimased on orienteeritud otseselt tööturuväljundile, esimesed eelkõige jätkuõppele, sealhulgas ka kutseõppeasutustes; ühes on oluliselt suurema osatähtsusega tööturu kompetentsused ja teises üldkompetentsused.
On kahetsusväärne, et kutseharidus (ja sealtkaudu ka kutseoskused) oli pikka aega justkui tagahoovis, mis mõeldud neile, kes „korralikus koolis" hakkama ei saa. Praeguseks on majanduslangus ja sellest tingitud tööandjate käitumine ilmsesti sundinud meid mõistma, et kutseoskusteta pole tööturul midagi peale hakata. Siit lihtne järeldus: vajame palju rohkem ja paremat kutseharidust. Ja mitte ainult kutsekooli, vaid igasse kooli, ka gümnaasiumi ja ülikooli, kui tahame üles ehitada tööturunõuetele vastava haridussüsteemi. Loomulikult tähendab see ka kutsehariduse tähenduse ja staatuse laiemat mõistmist.
Viimastel andmetel läheb lõpetamisega samal aastal kutsekooli 26% põhikoolilõpetanutest, ülejäänud valivad edasiõpinguteks gümnaasiumi või jäävadki põhiharidustasemele. Selline suhe ei ole mõistlik ja on põhjustanud meie tööjõuturu põhiprobleemi - ligi kolmandik tööjõust on kutse- või erialase ettevalmistuseta. Keskhariduse halduskorraldus (riiklik kutsehariduse ja omavalitsuslik gümnaasiumihariduse haldus) on teinud gümnaasiumidest tolmuimejad, kes imevad sisse kõik, mida sisse imeda annab - maksumaksja ju maksab selle eest, et tolmuimejad võimalikult hästi imeksid. Tarvilikeks muutusteks ja kutsehariduse väärtustamiseks vajame ilmselt palju ühtsemat ja tasakaalustatumat keskhariduse korraldust, mis looks ühtsed finantsilised, akadeemilised ja halduslikud raamid nii keskhariduse kutse- kui ka üldharidusharule ja tagaks seeläbi parema vastavuse ühiskonna sotsiaalmajanduslike vajadustega.

Kuidas aidata kutseharidust?
Kutsekeskhariduse jätkusuutlikkuse keskseks küsimuseks on tõusmas tegevuskulude rahastamine. Hoolimata heldest investeeringurahast, osalt ka just seetõttu, on tegevuskuludeks ette nähtud raha selgelt ebapiisav - oleme jõudnud olukorrani, kus üldhariduskulud õpilase kohta ületavad kulutusi kutseõppes. Mõistlik suhe on vastupidine ja kutseoskuste väljaarendamine on vähemasti 30-50% kulukam kui õpingud üldhariduskoolis. Tahaks loota, et selle ebakõla osaline kõrvaldamine on võimalik ka kehtiva rahastamisskeemi juures, kindlasti peaks tasakaalustatud lahend olema aga võimalik ühtse keskhariduskorralduse juures.
Kutsekool ei ole enam kodulähedane õppeasutus ja ka head gümnaasiumid on paljude noorte kodudest kümnete kilomeetrite kaugusel. See tähendab, et kutseõppeasutuses õppimine tähendab üldjuhul elamist kodust kaugel. See rõhutab vajadust ühiselamute järele. Oluliselt suuremal määral ja odavamalt, kui oleme seni suutnud pakkuda. See on eriti terav probleem väiksemates linnades, kus ka muud, kas või sugulaste-tuttavate juures, majutusvõimalused napid.
Tavamõtlemine eeldab, et maakonna arengu tagab eelkõige kõrgkooli või ülikooli kolledži olemasolu. Samas näitab olemasolevate õppeasutuste ja kohaliku piirkonna koostöö pealiskaudnegi analüüs, et kutseharidusel on selleks palju suuremad väljavaated. Hea näide on Võru kutsehariduskeskuse toimimine piirkonna innovatsiooni- ja arenduskeskusena.
On üsna tõenäoline, et üli- ja kõrgkoolide eesseisev konsolideerumine ja pühendumine oma põhitegevusele Tartus ja Tallinnas avab paljudele kutseõppekeskustele täiendavaid võimalusi siduda oma tegevus regionaalsete vajadustega, sealsete ettevõtete ja organisatsioonidega.

Hea ja asjakohane haridus
Lõpetuseks: majanduse ja ühiskonna viimaste aastate areng on üha enam näidanud, et hea ja asjakohane haridus on väärtus nii ühiskonnale kui ka igale inimesele. Hea ja asjakohane sisaldab aga kindlasti ka tarvilisi kutseoskusi.
Võime kindlad olla, et tulevikus on Eestis praegusest rohkem kutseharidust ning kutsehariduses omakorda proportsionaalselt rohkem nii raha kui ka õpilasi ja õpetajaid.

Artikkel tugineb haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ettekandele kohtumiselt kutseõppeasutuste direktoritega Väimelas 27. mail.

Õigus teada oma kooli!

2011-05-02

Nii palju murekirju lapsevanematelt pole ma varem saanud. Arvasite õigesti ära - teemaks Tallinna koolikatsete ralli! Inimesed otsivad abi. Nad ei tea, mida teha. Nad on oma lapse pärast mures ja ei tea, mida lapsele öelda.

Seltskondades juhtub piinlikke momente - piisab ühest õnnetust emast või isast, kui kõiki haarab südamevalu ja terve õhtu on rikutud. Eriti hullus olukorras on need lapsed ja vanemad, kes pole kuskile „kvalifitseerunud".

Arvate et koolikoha saaanud pered on õnnelikud? Nii ja naa. Avalikus inforuumis on sõimulaviini on kaela saanud needki, kelle lapsed koolikoha katsetega saanud: „Ah teie oletegi need tõusikud, kes on oma lapselt lapsepõlve röövinud ja neid kodus drillinud?" - Olgu kohe öeldud, et see on laim. On siis koolid rahul? Pedagoogid on rampväsinud, neil on tulnud teha viiekordselt tööd ilma mingi lisatasuta. Ja nendegi süda valutab jätkuvalt kestvate hullude päevade pärast. Äkki on koolidirektorid õnnelikud? Kaugel sellest. Neil puudub ju täna kindlus, kas üldse või kuidas täidetakse need koolikohad, mis järgmisest kuust alates vabanema hakkavad.

Kuna koolikatsega tekitati kunstlik ülebroneerimine, ehk üks laps on täna kirjas keskmiselt kolmes koolis, vabaneb oletuslikult 2/3 kohtadest. Kuidas vabaneb ja kus vabaneb, pole ju samuti teada. Kas me elame tõesti infoajastul, kus iga laps on väärtustatud ja kus kehtib egalitaarne haridussüsteem? Kui vaadata teisi Eesti omavalitsusi, siis jah. Ainult ühe omavalitsuse puhul on vastus „ei", ja jälle on see Tallinn. Kaua võib?

Kõigepealt ärritas inimesi see, et lastega tuli koolikatsete rallile siseneda ka siis, kui tegelikult katsete ega süvaõppe vastu mingit huvi polnudki. Siis tekkis ülelinnaline kodanikuliikumine „teata oma eelistusest kiiresti, nii säästad teiste laste närve". Nagu koolidega vestlustest selgub, aidati nii tegelikult päris paljusid peresid. Rahvasuus hakati seda kodanikuliikumist kutsuma võitluseks nõukogude võimu vastu. On ju vanematel lapsevanematel hästi meeles nõukogude aeg, kus kõik inimlik toimis süsteemi kiuste ja vastastikku üksteist aidates ning solidaarne olles.
Seejärel said osad lapse koolidesse sisse, osad mitte - ning seda olukorras, kus koolikohti tegelikult jagub küllaga!

Aga läheme ajaloos veel rohkem tagasi. Me oleme maailmas olnud väga hästi haritud rahvaste hulgas. Naine ei pääsenud laulatusele, kui ta lugemist ei mõistnud - eesmärgiga tagada laste kodus õpetamise võimekus. Me oleme planeedil Maa üks esimesi rahvaid, kes saavutas üldise lugemis- ja kirjaoskuse. Ka üldise ligipääsu tagamisega algharidusele on meil pikk ja väga hea kogemus. 1816 ja 1819 aasta Eesti- ja Liivimaa talurahvaseadustega tagati üleüldise koolis käimise kohustus ja võimalus katseteta ning ilma tasu maksmata saada algharidus kodulähedases koolis. Väikeste erinevustega Eestimaa ja Liivimaa vahel määrati kooliminemise vanuseks 8 aastat. Pered said lapse kooliküpsust ja koolis käimise võimausi ise hinnata, ent kümneaastane pidi kohustuslikus korras koolitee ette võtma, sellest kauem venitada ei lubatud. Iga 1000 elaniku kohta pidi iga vald ühe ilma õppemaksuta kohaliku (küla)kooli asutama. Rahvakoolide võrgu kõrval oli loomulikult ka maksulised koolid valikus, kuhu andekamaid vaesemate perede lapsi tasuta võeti, sama kehtis ka kihelkonnakoolide kohta. Selline üldina hariduskorraldus kehtis ka Harjumaal kuni aastani 2011. See, et igal lapsel on teada kodulähedane kool (mis pole kunagi küll tingimata otse aknast näha olnud), on püsinud kõik need põlvkonnad ja isegi sõdade ajal. Esimest korda Eesti ajaloos pole ühes Eesti omavalitsuses ehk Tallinna linnas enam esimest korda kooliteed alustavale lapsele seda ühte „kindlapeale" koolimaja teada.

Me tegime oma ettepanekuid koolimääruse ettevalmistamise käigus, neid ei võetud arvesse. Haridusministeerium pakkus linnale igakülgset abi enne selle kurikuulsa määruse koostamist, sedagi ei võetud vastu. Mul ei Tallinna linnas opositsioonis oleva poliitikuna lapsevanematele midagi lohutuseks öelda. Küsige linnalt nõu?! Lühike praktika on näidanud, et ka sealt vanematele antavad nõuanded pole alati osutunud adekvaatseteks. Minu hinnangul ei adu linna juhtkond olukorra tõsidust. Samuti kunstlikult tekitatud propagandalaviini kõrvalt vene õppekeele osas pole muuks ilmselt neil mahtigi.

Meie lapsed väärivad paremat linnavalitsust. Tegelikult ka. Igal lapsel on õigus olla oma kooli oodatud. See on varasemalt õnnestunud, see peab olema võimalik ka nüüd ja täna.

Kui see pole ülbus ega eksitamine, siis mis see on?

2011-04-29

Alisa Blintsova lugu võiks olla kaalumisel näitliku õppevahendina nii kriitilise mõtlemise harjutamiseks kui ka propagandavõtete tundmaõppimiseks. Näiteks ajalootunnis saaks sellega näitlikustada Teise maailmasõja puhkemist ning Tšehhoslovakkia ülevõtmisele eelnenud propagandasõda.

Propagandarelvana kasutati saksa vähemuse olukorra dramatiseerimist, mis õigustavat Saksa Reich'i „vajadust" resoluutsemalt sekkuda. Koos õpilastega võib vaadelda laiemat pilti, kuna frontaalrünnakuna kasutavad oponendid (nii mõnedki neist kaitsepolitsei aastaraamatutes juba äramärkimist leidnud) deklaratsioone vene rahvusvähemuse erakordselt halvast ning igati ülekohtusest olukorrast, põrkumata tagasi mis tahes valeandmete esitamisest. Artikkel sobib ka matemaatikaõpetajale selgitamaks statistika tõlgendamisvõimalusi - koos õpilastega saaks vaadelda töötute profiile ning analüüsida hariduse ja keeleoskuse tegelikke mõjusid. Kindlasti innustaks see gümnasiste hoolsamini suhtuma võõrkeele, sh vene keele õppimisse.

Kordame üle mõned üldteada tõsiasjad.
Milleks üldse lõimuda? Eesti keele oskus on üks olulisi eeldusi Eesti ühiskonnas edukaks toimetulemiseks. Eestikeelsele aineõppele ülemineku eesmärk on tõsta vene õppekeelega kooli lõpetanute konkurentsivõimet ühiskonnas, ja seda kõige laiemas mõttes. Selleks on oluline eesti keele hea oskus, üldpädevuste ja aineteadmiste olemasolu vastavalt riiklikule õppekavale ning Eesti ja Euroopa ühiskonna reeglite ja tavade tundmine ja aktsepteerimine. Lõimumine on eelkõige suhtlemine - et suhelda, on vaja ühist keelt. Eestis on selleks eesti keel, seega on selle valdamine ja lõimumine otseses seoses.

Mis on keelekümblus? Keelekümblusmetoodika loob õpi- ja mängukeskkonna teises keeles. Keskkonna loovad õpetaja, teised lapsed ja ka füüsiline keskkond (õppematerjalid, pildid, teises keeles materjalid seintel, audio- ja videolahendused teises keeles, külalised klassiruumis, ekskursioonid keelekeskkonnas jne). Kõige tõhusamalt õpitaksegi keelt keelekeskkonnas, kuid paljudes Eesti kohtades ei ole seda kahjuks lihtne leida. Nii ongi just keelekümblusmetoodika vahend, kuidas luua keelekeskkond vähemalt koolis ja lasteaias.

Aga president? President Ilvese emakeel on eesti keel ja tema näitel on väga selgelt näha, et teises keeles hariduse omandamine on taganud talle väga kõrged teadmised, aga ei ole kuidagi kahjustanud identiteeti ega emakeeleoskust.

Kas vene õppekeelega gümnaasium on Eesti riigile kohustuslik? Ei ole. Ka Saksamaa ei paku türgikeelset täisgümnaasiumiõpet ega Soome somaaliakeelset. Eestis on ainus kohustuslik haridustase põhiharidus ning Eesti tagab erinevalt enamikust maailma riikidest täismahus põhihariduse omandamise riigikeelest erinevas keeles (vene keeles).

Kas avalik sektor ja terved inimesed on jäetud keeleõppeta? Ei ole. Riik toetab eesti keele õppimist väga paljudele sihtrühmadele ja väga erineval moel. Näiteks elukestvas õppes pakutakse ca 6,5 miljoni euro eest täiendavat eesti keele õpet kutseõppuritele ja täiskasvanute gümnaasiumide õppuritele, kutseõppeasutuste pedagoogidele ja juhtidele, kõrgkoolide õppuritele (üld- ja erialakeeleõpe, keele- ja erialapraktika, õppematerjalid, hooajakoolid), haridustöötajatele (klassikaline ja individuaalne keeleõpe mentori abil), avaliku sektori ning kolmanda sektori organisatsioonide töötajatele. Lisaks pakutakse eesti keele kui teise keele õpetajate täienduskoolitust, vene emakeelega laste logopeedide ettevalmistust, noorte ühistegevuse toetust keeleõppe eesmärgil, keeleõppekulude hüvitamist kõikidele eksami sooritanutele. Enamik keeltekoole pakub eesti keele kursusi ning pärast tasemeeksami sooritamist saavad õppijad keeltekoolile makstud raha tagasi. Mõned nooredki kasutavad seda võimalust, et gümnaasiumi lõpus sooritada korralikult eesti keele eksam. Seega õpivad nad riigi rahastamisel eesti keelt koolis ja lisaks veel keeltekoolis.

Aga õppematerjalid? Materjalid eesti keele õppimiseks on koolides olemas. Keeleõpetajail ja -huvilistel on väga suur valik, mis on tekitanud isegi raskusi sobivaima valimisel. Kättesaadavad on nii paberkandjal kui ka elektroonilised õppematerjalid, millele lisanduvad e-õppekeskkonnad keeleõppeks eri tasemel keeleoskusega ja eri eas õppureile (vaadake näiteks http://www.meis.ee/oppematerjalid1 või http://www.meis.ee/raamatukogu?page=0).

Nii et pole meil mingit „olukorda tekkinud". Küll aga üritatakse seda vägisi tekitada. Ei meeldi mulle selline vaenuõhutamine, üldse kohe ei meeldi.

Liisa Pakosta kirjutas kommentaariks artiklile Kolhoos, koalitsioonileping, keelekümblus http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=5412

Painava numbriusu lummus

2011-04-28

Seisukoht, et hariduse ainuvõimalikuks mõõdupuuks on riigieksamite tulemused, pole kadunud. Kas need numbrid suudavad mõõta ka noorte tõelisi teadmisi?

Põnev ja närvesööv periood - eksamiaeg - on taas käes. Aga olen kohanud vähe inimesi, kes ei võtaks praeguse süsteemi suhtes suhu mõnda vägevamat sõna. Ja siiski läheme aastast aastasse edasi samamoodi. Nii ka tänavu.

Üks peamisi praeguse süsteemi kritiseerijate argumente on see, et nüüdisaegne ühiskond, sealhulgas koolid, omavalitsused ja lapsevanemad tähtsustavad eksamitulemusi liiga palju.

Pean sellega osalt nõustuma, sest ka mulle tundub, et koolide peamisteks tasemenäitajateks on kujunenud abstraktsed numbrid. Seda, kas gümnaasiumi lõpetanud õppurid oma kooliaastate jooksul omandatud korrektsete teadmistega ka hiljem midagi peale oskavad hakata, ei mõõdeta. Või kas seda saabki mõõta?

Me peame enamasti lugu inimestest, kes lisaks avaratele teadmistele oskavad ja suudavad käituda ausalt, omavad kindlaid seisukohti ja väärtushinnanguid, peavad lugu nii endast, oma perest kui ka riigist.

Mitu kooli korraga

Gümnaasiumilõpetajate puhul tähtsustame aga midagi muud ehk pigem saavutatud numbreid. Siit koorubki keeruline küsimus: kuidas saaks, võiks ja peaks mõõtma neid eespool nimetatud häid omadusi, et saada tegelik ülevaade selle kohta, missugune inimene meie praegustest gümnaasiumidest 12. klassi lõpus välja tuleb.

Mind paneb alati kulme kergitama see, kui mitmesse ülikooli ja kui mitmele erialale enamik lõpetajaid oma sisseastumispaberid esitab.

Kas edukalt riigieksamid sooritanud noor, kes esitab dokumendid kõikidesse avalik-õiguslikesse ülikoolidesse, kõikvõimalikele populaarsetele, kuid oma olemuselt täiesti erinevatele erialadele (näiteks ühtaegu nii suhtekorraldusse kui majandusse), on tulemus, mida me gümnaasiumihariduselt ootame?

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses loetleb gümnaasiumi ülesandeid paragrahv 5, millest lõige 1 meeldib mulle eriti:

"Gümnaasiumi ülesanne on noore ettevalmistamine toimima loova, mitmekülgse, sotsiaalselt küpse, usaldusväärse ning oma eesmärke teadvustava ja saavutada oskava isiksusena erinevates eluvaldkondades: partnerina isiklikus elus, kultuuri kandja ja edendajana, tööturul erinevates ametites ja rollides ning ühiskonna ja looduskeskkonna jätkusuutlikkuse eest vastutava kodanikuna."

Kas kõike seda ilusat mõõdab või aitab meil hinnata riigieksami tulemus?

Alustame iseendast

Eksamitulemuste tabelid tulevad ka sel aastal. Põnevus, pettumus, kurbus ja rõõm on tagatud. Mida teha, et me nii jäigalt neile numbritele ei keskenduks?

Pole mõtet osutada kurjalt haridus- ja teadusministeeriumi, eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse või ajakirjanduse poole. Alustama peaksime iseendast, ehk püüdma oma hoiakuid numbrite maagilisest jõust lahti rebida. Nii oleks kõigil parem.

Niikaua kui me ise usume numbritesse kui ainuvõimalikesse tasemenäitajatesse, võivad ministeerium ja eksamikeskus teha olemasoleva süsteemi parandamiseks ükskõik mida, aga numbrid jäävad hariduse mõõdupuuna meid ka järgnevateks aastateks painama.

Kolm soovi koolirahvale

2011-04-05

KUI loete uue valitsuse koalitsioonilepet, näete, et selles on haridusele antud vääriline roll. See lepe ei lõhu vana ega alusta nullist, vaid arendab edasi nelja aasta jooksul algatatud olulisi protsesse, millest mitu on alles rakendamisjärgus.

Nende tulemusi näeme aastate pärast: uued alushariduse, põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad, uus kooliseadus, õpetajahariduse arengukava, õpetajate lähtetoetused ja õpetajatudengite stipendiumid, põhjalikud koolivõrgu analüüsid, korras kutsekoolide võrk ja moodne taristu, täielik üleminek eestikeelsele gümnaasiumiharidusele ja nii edasi.

Koolihariduse - kõige suuremale hulgale inimestele kõige lähedasema hariduse - kvaliteedi heaks on koalitsioonileppes kavandatud palju ülesandeid. Tähtsad on kõik, kuid eriti tahan esile tõsta kolme. Need on teiste muutuste mootorid, milleta suuri ja selgeid murranguid ei sünni nii pea.

ESITEKS. Koolide, omavalitsuste ja riigi ühisel vastutusel ja ühiste jõupingutustega peame õigel ajal rakendama uued õppekavad ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse sätted. See on töö, mis kestab palju aastaid ning nõuab inimjõudu ja raha. Eelkõige tuleb jätkata uue õppevara loomist, füüsilise õppekeskkonna uuendamist, õppekava seiresüsteemi väljakujundamist ning koolituste ja huvirühmade läbirääkimiste korraldamist.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse puhul tuleb silmas pidada ennekõike seda, et õpilaste arengu toetamise ja õpetaja töö hõlbustamise tugisüsteemid ei jääks paberile ega ametkondade vahele paremaid aegu ootama.

TEISEKS. Koolivõrgu korrastamisega ei tohi viivitada, muudatusi tuleb kavandada aegsasti. Riigikogu fraktsioonide tahte järgi põhikoole ja gümnaasiume seaduse jõul ei lahutata. Seda tehakse omavalitsustega läbi rääkides. Demograafianumbrid on julmad ja näitavad, et nii palju gümnaasiumiastmega koole Eestis - ei linnas ega maal - varsti enam olla ei saa. Linnades hakkab gümnaasiumide arv kahanema isegi kiiremini kui maal.

Mõistlikke plaane saab teha, tuginedes maakondlikele analüüsidele. Need on olemas ning riik on valmis soovi korral looma igas maakonnas tugeva maakonnagümnaasiumi. Põhikool ja gümnaasium on juba õppekavade tasandil lahutatud ning lapsevanemad ja omavalitsusjuhid on hakanud paremini mõistma, et tugev põhikool on parem kui kiratsev gümnaasium, mis neelab põhikoolilaste paindlikuks õpetamiseks mõeldud raha.

Eesti ühtsuskooli traditsioon põhineb tugeval põhikoolil. Andmaks sellele tegelikku sisu, olen võtnud sõna tugevate keskmise suurusega põhikoolide kaitseks - viimati tegin seda Pühajärvel, mõni aeg tagasi Kuressaares.

Tegelik sisu tuleb anda ka õppekavades selgelt eristuvatele eesmärkidele: kui põhikoolis on rõhk eelkõige lapse mitmekülgsel arengul võrdsete võimaluste kaudu, siis gümnaasiumis peaks selle tagama valikuvõimaluste loomisega.

Kooli õppekeskkond ning õppeprotsess peaksid suutma toetada igaühe arengut ja arvestama erivajadusi; eesmärk on, et lapsed tunneksid oma võimeid ja huvisid, oleksid ettevõtlikud ja loovad. Seda, et põhihariduse kvaliteet, seega potentsiaalselt eraldi iga põhikool on Eestis ühtlaselt hea, kinnitavad nii meie endi tasemetööd kui PISA tulemused.

Ühtlaselt tugevad põhikoolid ja suure valikuga gümnaasiumid peaksid tulevikus tähendama ka seda, et vanemad ei mõtle lapsi kooli pannes automaatselt selle õppeasutuse riigieksamitulemustele, vaid peavad võtma põhikooli lõpul tõsisema mõtlemisaja.

Seejuures peaks neid toetama kõigis koolides hästi korraldatud karjääriõpe. Nii jõuavad nad märksa tõenäolisemalt kui suvalise kalli reklaamikampaania abil sinnamaale, et käsitlevad üld- ja kutseharidust edaspidi võrdväärsete valikuvõimalustena.

KOLMANDAKS. Kõige tähtsam on aidata kaasa õpetaja maine ja enesehinnangu jätkuvale tõusule ja asjatundlikule ettevalmistusele. Kui meie ülikoolid annaksid kõigile õpetajatele niisugused kutseoskused, nagu on kirjas pedagoogi kutsestandardis, jääksid paljud probleemid olemata.

See tähendab, et ka ülikoolid peaksid õpetajahariduse andmist austusväärseks ülesandeks, peegeldaksid seda oma struktuurides, võtaksid selgema vastutuse, kajastamaks õppekavades kõiki õpetaja kutsestandardis kirjeldatud pädevusi ja pakkumaks õpetajaks kasvajale piisavalt praktikavõimalusi.

Kolm aastat tagasi loodud spetsiaalne riiklik stipendiumide süsteem toetab paremate üliõpilaste õpetajaks suundumist.

RIIK peab hoolitsema, et õpetajal oleksid vajaduse korral abiks tugispetsialistid, käsiraamatud ja tehnoloogia võimalustest tulenevad õppevahendid - et tal oleks võimalik õppida ja omandada uusi meetodeid.

Talle tuleb tagada autoriteet ja sellest tulenev turvalisus ning vääriline töötasu, mis ei hindaks üksnes klassi ees antud tunde, vaid ka muud tänuväärset, mida õpetaja õpilaste ja kooli arendamiseks teeb. Rahul võime olla alles siis, kui saame õpetajaameti ühiskonnas kolme populaarsema hulka.

Rahvuslik identiteet kuulugu kõrgkoolide õppekavva

2011-04-01

Ühiskonnas tekkinud arusaamatused ja kahetsusväärsed väär-tõlgendused eesti rahva informatsioonilise enesemääramise õiguse osas on mind viinud veendumusele, et hariduspoliitika vajab põhimõttelisi muudatusi. Rahva kultuuri, keele ja tuumik-identiteedi säilimist ei ole võimalik tagada, kui selles valdkonnas valitseb ignorantsus.

Segadus teadlaste peades

Tartu Ülikooli endise rektorina pean eriti kahetsusväärseks Tallinna Ülikooli rektori Rein Raua ja talle sekundeerinute mõtteavaldusi, mis tõendavad, et haridusjuhtide ja intelligentsi hulgas levivad meeleolud mitte ei aita kaasa tänapäevaste infovastasseisude lahendamisele, vaid lammutavad Eesti julgeolekupoliitilist mõtet ning naeruvääristavad Eesti riiki kui eneseteadlikku subjekti, mõistmata, et psühholoogiline kaitse moodustab iga eneseteadliku riigi identiteedi vältimatu ja põhilise osa.

Haritlased ja intellektuaalid ei näi mõistvat, et infoühiskonna strateegilised vastasseisud ja võitlused toimuvad meie kõigi peades. Seetõttu on igaüks meist justkui sõdur lahinguväljal ja samas ise osake sellest lahinguväljast. Võitluse tulemuse määravad meie meelekindlus ja usk iseendasse. Väikerahvana ei saa me lubada endale peale suruda suurriikide poliitilist agendat ja lasta end mõjutada ennetavatest informatsioonilisest löökidest, mida antakse iga päev, ent veel vähem võime tolereerida valgustusajast siiamaani hullutatud professorite arusaama, nagu oleks võimalik rahva püsimajäämist tagada vaid tõtt rääkides.

Jumal või Darwin ei andnud meile eneseteadvust mitte selleks, et teenida mingit abstraktset tõde, mis näib eksisteerivat vaid liigse innukusega klassikalise filosoofia kaevikutesse varjunud haritlaste peades. Eneseteadvus on meil olemas selleks, et ellu jääda, ning see pole mõni teoreetiline ülesanne, mida teadusgrantide peal ärahellitatud teadlaskond võib lahendada mitmesajaleheküljeliste traktaatidega, vaid konkreetsete tegevuste jada, millest vähemalt osa peab olema mõistetav riigi igale kodanikule.

Vali kord ülikooli

Kui rahvusliku enesemääramise ja tuumikidentiteedi loomise vajaduses lähiajal põhimõttelist läbimurret ei toimu, pole võimatu, et peale küberrünnakutele vastuseismise tuleb meil end taas kaitsma hakata kineetilise relvaga. Küllap mõistavad aga isegi haritlased, et kui jutt on idanaabrist, siis ei saa me rääkida vaenlase füüsilisest elimineerimisest. Mastaabid ja kapatsiteedid on selleks liiga erinevad, mistõttu rahvusliku ja riikliku enesemääramise paradigma eeldab vältimatult ka Eesti geopoliitilise asendi kui paratamatuse aktsepteerimist koos kõigi sellest tulenevate järeldustega.

Eesti riik ei saa seada endale eesmärgiks hävitada suurt naabrit ei kineetiliselt ega informatsiooniliselt. Meie partnerid
NATOs eeldavad, et küpse riigi ja rahvana ei lase me end mässida destruktiivsetesse konfliktidesse, vaid oleme valmis leidma informatsiooniliste vastasseisude win-win-lahendusi, pikaajalises perspektiivis siiski oma väärtustest kinni pidades ning maksimeerides strateegiliselt kasulikku käitumist.

Viimane välistab abstraktsed ja viljatud arutelud tõe olemuse üle ning eeldab praeguse haridussüsteemi täiendamist informatsioonilise enesemääramise õpetusega. Selle kavatsen haridusministrina juurutada kõigis ülikoolides, muutes võimatuks kõrgharidust tõendava diplomi andmise neile, kes pole mõistnud rahvusriigi ees seisvaid tänapäevaseid väljakutseid.

Head 1. aprilli!

Kas koolivõrk kaotab elujõudu?

2011-03-18

Alustan artiklit lõiguga 23. veebruaril 2011 peetud Eesti Vabariigi aastapäeva kõnest: "Mulle teeb aga muret, et me ei ole tänaseni suutnud kokku leppida koolivõrgu tuleviku suhtes.

Vaadates õpilaste arvu, ei ole võimalik säilitada stoilist rahu ja rahulolevalt ümiseda, et kõik laheneb iseenesest. Aeg on näidanud, et iseeneslikult probleemid süvenevad. Ei tohi jääda ootama, et küll uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus olukorra paika paneb."

Julgen arvata, et järgmise kümnendi keskne ülesanne Pärnu maakonna ja Eesti hariduses on tagada õiglane ligipääs kvaliteetsele haridusele. Koolivõrk on üles ehitatud rahvastiku mõttes headel aastatel, kui sündimus oli märgatavalt tõusnud. Perestatistika järgi oli 1990 Pärnumaal viimane positiivse iibega aasta. Kui tollal sündis maakonnas 1553 last, siis 2000. aastal vaid 869 ja 2010. aastal 969.

Lapsi vähe, koole palju

Pärnumaal on maa- ja linnaelanike proportsioonid oluliselt muutunud, kuid koolivõrk on jäänud samaks. Oleme seisus, kus lapsi on vähe, kuid koole palju. Ajavahemikus 2000-2010 on Pärnumaal suletud või reorganiseeritud 12 kooli: seitse algkooli, neli põhikooli ja kaks gümnaasiumi (Pärnu Niidupargi gümnaasium, mis vaid viis aastat jõudis tegutseda gümnaasiumina, ja Raeküla gümnaasium, mis korraldati ümber põhikooliks).

Koolivõrgu korrastamisel on kohalikud omavalitsused läinud pigem seda teed, et on sulgenud või reorganiseerinud alg- ja põhikoole, gümnaasiumiosa on jäänud puutumata. Samal ajal soosib koolide rahastusmudel just alg- ja põhikoole, mitte ühe klassikomplektiga gümnaasiumiastet. Uue riikliku õppekava rakendamine toob väikegümnaasiumidega omavalitsustele kaasa olulised lisakulud. Mis on tehtud kulutuste hind, seda nii kvaliteedi kui efektiivsuse mõttes, sest gümnaasiumiosa toetatakse omavalitsuses enamasti põhikoolis õppivate laste arvelt? Selles kontekstis on 10. märtsil Audru vallavolikogu langetatud otsus reorganiseerida Audru keskkool põhikooliks igati põhjendatud.

Praegu õpib maakonnas gümnaasiumiastmes 2467 õpilast, kuid kahe aasta pärast on see arv prognoositavalt 1700, seega väheneb õpilaste arv kolmandiku võrra. Langustendents on viimases kooliastmes kestnud kümmekond aastat, stabiliseerudes seejärel madalal tasemel. On selge, et meie 14 gümnaasiumi tarbeks noori ei jätku.

Gümnaasiumiaste peab olema sellise õpilaste arvuga, mis tagab õpetamise kvaliteedi, kvalifitseeritud õpetajate olemasolu ja õpilaste valiku ainete süvendatud õppimiseks. Hariduse kvaliteet gümnaasiumiastmes pole ühtlaselt kõrge, seda tunnistavad riigieksamite tulemuste märgatavad vahed kooliti ja gümnaasiumilõpetajate erinevad võimalused kõrgkoolide riigieelarvelistel kohtadel jätkata.

Maavalitsuse roll

2010. aastal võeti vastu põhikooli- ja gümnaasiumiastme riiklikud õppekavad. Lisades uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, tõdeme, et dokumendid toovad selgesti välja põhikooli ja gümnaasiumi erisused. Ideaalis tuleks gümnaasiumide ja kutseharidusasutuste võrku vaadelda tervikuna, kus haridusasutuste vaheline suhtlemine ei põhineks konkurentsil, vaid koostööl. See aitaks tunduvalt säästa ressursse ja looks arvestatava lisaväärtuse. Mulle tundub üha enam, et üld- ja kutsekeskhariduse korraldus peaks olema juhitud ühest institutsioonist.

Millised on praegu maavalitsuse kui riigiasutuse võimalused koolivõrgu optimeerimisel? Maavalitsus saab tellida uuringuid ja välja pakkuda prognoose ning kavandada arengut, anda omavalitsustele soovitusi koolivõrgu ümberkorraldamise suhtes. Nii on toimitudki.

Koolivõrgu temaatika on olnud päevakorral kümmekond aastat. 1998. aastal vastu võetud Pärnu maakonna planeeringule tuginedes koostati 2003. aastal maakonna koolivõrgu arengukava, mis tõsi küll, oma radikaalsete ettepanekute tõttu ei leidnud omavalitsuste heakskiitu.

2008. aastal vastu võetud maakonna sotsiaalse taristu teemaplaneeringus on ära toodud haridusasutuste perspektiiv maapiirkondades. Nimetatud dokumendi kiitsid heaks kõik omavalitsused.

Samal aastal püstitas Pärnumaa omavalitsuste liit lähteülesande maakonna haridussüsteemi arengukava koostamiseks. Nimetatud dokumendi sünniks puudus aga omavalitsustel üksmeel. Ometi on muutuste eeldus just koostöö, mitte kitsas, kohalik huvi. Gümnaasiumi uue riikliku õppekava sisuliseks rakendamiseks tuleb koolivõrku kavandada ühtsele loogikale tuginedes, omavalitsusüleselt ja üleriigiliselt.

Õpetajaid ähvardab osakoormus

Haridus- ja teadusministeeriumil on 2010. aastal valminud põhjalik Pärnu maakonna koolivõrgu analüüs ja selle arendamise lähtekohad, mida tutvustati eelmisel sügisel Ares Pärnumaa III maakogul. Haridusministeerium on pakkunud välja soovitused ja indikaatorid koolivõrgu optimeerimiseks ühtse loogika alusel. Seega on meiegi otsustajad varustatud otsuste tegemiseks vajaliku teabega.

See on ülevaade, kus üksikasjalikult on näidatud õpilaste arvu muutused kooliastmete kaupa, õpiränne koolide ja tõmbekeskuste vahel ning selle alusel prognoositud arengumudelid, ja kättesaadav maavalitsuse kodulehel http://mv.parnu.ee/index.php?id=162 .

Õpilaste arvu langus toob kaasa nii keskmise klassitäitumuse kui klassikomplektide arvu vähenemise, millele omakorda järgneb õpetajate ametikohtade arvu langus, mis on kiirem kui õpetajate hulga kahanemine. Õpetajatel tuleb arvestada osakoormusega töötamisega, seda just maapiirkondades. Murelikuks teeb õpetajaskonna vanuseline proportsioon: 41 protsenti Pärnumaa õpetajatest on üle 50aastased, samal ajal alla 30 on vaid kuus protsenti pedagoogidest.

Lõpetuseks julgen isiklikule kogemusele tuginedes väita, et demokraatia ei salli kellegi vägisi õnnelikuks tegemist, olgu siis kooli- või haldusreformi silmas pidades. Sageli on mugavam soovida, et keegi kuskilt tuleks ja otsustaks meie eest. Julgen arvata, et Pärnumaa asju ei tea keegi paremini kui meie ise.

Samal teemal Pärnu Postimehes: "Õpilaste vähesus seab ohtu maagümnaasiumid", 9.03, "Audru keskkool muutub põhikooliks", 11.03, "Audru kooli saatus otsustati nukral meelel", 12.03, "Rahaliselt mõistetav, inimlikult raske", 15.03, "Valla arengukava niisama muuta ei saa", 16.03.

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: Iga laps toogu emale pensionilisa

2011-03-03

IRLi eestseisuse liige Helir-Valdor Seeder väidab, et emapension korvab nii ema töölt kõrvale jäämise aja kui ka mõjutab inimeste hoiakuid laste olulisuse suhtes.

Endine Isamaaliidu valija ootab IRLilt rahvuslikku meelestatust, samas tundub, et need seisukohad on mattunud majandusalaste eesmärkide alla.

Meie isamaaline meelsus on alles, kunagise Isamaaliidu liikmed kannavad seda kindlasti edasi. Küll on aastatega muutunud Eesti ühiskond ja inimeste hoiakud. Idealismi, aateid oli 1990. aastatel kindlasti rohkem. Järjest vähem oodatakse väärtustepõhist poliitikat ja järjest rohkem soovitakse kindlate pragmaatiliste huvide esindamist.

Tunnete selle üle muret?

Jah, aga loodan, et see areng pole lõputu ja tulevikus pöördutakse rohkem väärtustepõhise poliitika juurde tagasi.

Euroopa Liitu astumine tõi kaasa Eesti iseseisvuse lahustumise hirmu Euroopas. Mida ette võtta?

Meie keele-, kodakondsus- ja migratsioonipoliitika on järjepidevad ning mingit lahustumist pole karta, kuigi Keskerakonna poolt avaldatakse selle poliitika muutmiseks pidevat survet.

Eesti on selgelt rahvusriik ja peab selleks ka jääma. Eesti keelt ja kultuuri saame riiklikult arendada ainult Eestis, ei kusagil mujal.

Meie probleem on aga see, et iseolemise aeg enne ELi astumist jäi pisut napiks selleks, et olla väljakujunenud rahvusriik, kes suudaks kompleksivabalt kasutada ELi võimalusi oma keele, kultuuri ja identiteedi tugevdamiseks.

Teie valimisloosungitel on uudsena oranž. On see muutunud eelistuste tulemus või vastutulek valijate maitsele?

Meie värvid on endiselt sinine, must ja valge. Värvidest tähtsamad on väärtused ja poliitika, mida me ellu viime. Teisalt on ka uuendusi vaja. Uuenemisvõime, uute ideede ja inimeste kaasamine on kestvuse üks aluseid.

Pakute valijatele lepingut, mille esimene punkt käsitleb uut majanduskasvu. See kasv hoiaks kodumaal neid, kes muidu mujale teenima läheksid. Aga võibolla hoiaks inimesi kodumaal rohkem see, kui nad oleksid saanud isamaalise kasvatuse?

Isamaalisus ja rahvuslik majandus ei vastandu, vaid täiendavad teineteist. Ei ole isamaalisust ega rahvuslikkust ilma rahvusliku majanduseta. Rahvusriiki suudame tugevdada just kodumaal uute töökohtade loomise kaudu.

Arendate majandusteemat, kuigi on teada, et jäme ots on siin Reformierakonna käes.

Majanduskasvu ega ka ettevõtluse arengut ei dikteeri Reformierakond, seda teevad eelkõige ettevõtjad. Erakonnad loovad läbi valitsuse ja Riigikogu raamistiku - maksukeskkonna ja seadused.

Jutt, et Eesti majandus- ja eelarvepoliitika on kujundanud eelkõige Reformierakond, on legend. Maa-, omandi- ja põllumajandusreform olid seadustena vastu võetud ja rakendunud, rahareform läbi viidud ja maksupoliitika välja kujundatud, samuti enamik erastamisest ellu viidud enne, kui Reformierakond 1995. aastal ilmavalgust nägija esimest korda Riigikogu valimistel osales.

Ettevõtluskeskkonna lõid siiski teised poliitilised jõud. Toona valitud suund on olnud õige.

Millised on teie seisukohad eelarve ja maksude suhtes?

Väikese riigi ainuõige majanduspoliitika on pikas perspektiivis tasakaalus riigieelarve ja mitte ülejõu elamine. Võlgu elamine on tuleviku arvelt elamine ja praeguste probleemide jätmine järgmistele põlvedele.

Maksukoormust ei tohi suurendada, aga paindlikud maksumuudatused on tulevikus kindlasti vajalikud. Peame avalikku raha paremini kasutama.

Inimesed lähevad maalt linna ja Eestist välismaale peamiselt tööle ja õppima. Järelikult peame just nende küsimustega tegelema. Eestis peavad olema head töökohad ja head võimalused hariduse omandamiseks.

Mille poolest erinevad teie pakutav tasuta kõrgharidus ja senised riigieelarvelised kohad kõrgkoolides?

Soovime suurendada riiklikku tellimust ülikoolides. Kui me väheneva üliõpilaste arvu juures kõrghariduse rahastamist ei vähenda, vaid majanduse kasvades isegi suurendame, siis saavutame püstitatud eesmärgi.

Teie pakutava emapensioni suhtes on kostnud juba nurinat. Kas või etteheide, et ainuüksi sõna "ema" peaks isamaalastest valijad härdaks muutma.

Ega meil selle vastu ka midagi pole, kui inimesel IRLi valima tulles süda härdaks muutub. Ema-pensionil, mille suurus sõltub laste arvust, on kaks tähendust. Esiteks kujundab see inimeste hoiakuid ja suhtumist, et lapsed on olulised ja väärtus ka riigile.

Teine tähendus on väga praktiline. Lapsevanemad, enamasti emad, jäävad koduseks ikka siis, kui neil on väikesed lapsed. Aga kui peres on kolm kuni viis last, võib ema töölt kõrvale jäämine kujuneda pikemaks kui vanemahüvitise aeg. Seetõttu ei kogune neil tööaastaid, mis oleks pensioni arvestuse aluseks ja nii jääb pension väiksemaks.

Seega on emapensioni praktiline eesmärk korvata emale töölt kõrvale jäämise aeg. Nii luuakse kindlustunne praegustele väikelastega vanematele. Kui vanemad soovivad, võiks emapensioni saada ema asemel isa.

"Kuni su küla veel elab, elad sina ka," ütleb laulusalm Eesti kohta. Viimasel ajal tundub, et olete pigem pealtvaataja rollis, kui üks teine erakond kargab maa- ja külaelu ratsu selga.

Meie huvi maaelu vastu näitab see, et praeguses valitsuses on IRLi käes nii põllumajandus- kui ka regionaalministri portfell.

Enne valimisi kuuleme poliitiliste jõudude loosungeid, mis on mõeldud häälte püüdmiseks, mitte elluviimiseks. Kõiki neid ilusaid lubadusi pole võimalik täita.

Kas kuvand, et Mart Laar üksipäini Eesti maaelu põhja laskis, püsib veel?

On legende, mis elavad oma elu ning millega võitlemine on lootusetu. See põhjalaskmise legend elab üle Mart Laari ja ka 50 aasta pärast räägitakse, et Eestis elas mees, kes üksi hävitas kogu maaelu ja põllumajanduse.

Loomulikult pole see tõsiseltvõetav jutt. Laari peaministriks saamise ajaks olid tähtsad põllumajandust mõjutanud otsused ülemnõukogu poolt juba tehtud. Ülemnõukogu esimees oli siis Arnold Rüütel, valitsusjuhid Edgar Savisaar ja Tiit Vähi. Aga lihtne oli veeretada üleminekuaja tagasilöögid just Laari süüks.

Kuidas mõjutab maaelu Rahvaliidu praegune tagasikäik, võibolla isegi parlamendist eemale jäämine?

Rahvaliidu rolli maaelu arendamisel tähtsustatakse üle. Praegused rahvaliitlased ja nende eelkäijad seadustasid põllumaa müügi juriidilistele isikutele ning seeläbi ka väliskapitalile, lisaks riigi raha uputamine Maapanka ja selle pankrot.

Võimu tsentraliseerimine Eestis sai alguse metskondade reformist, mille viis läbi keskkonnaminister Villu Reiljan, maavalitsuste degradeerimise ehk maavanemate allutamise valitsuse asemel regionaalministrile teostas regionaalminister Jaan Õunapuu jne. Kõiges selles on raske leida maaelusõbralikkust.

Eestis pole tulevikku erakondadel, kes on suunatud ainult ühele sihtrühmale, tegutsevad nagu survegrupid. See on ka Rahvaliidu kadumise peamine põhjus.

Milline on teie enda lemmik-punkt IRLi lepingus valijaga?

Eesti ühiskond pole enam nii primitiivne, et saaksime otsida üht häda, millest tulenevad kõik teised, või üht lahendust, mis lahendaks kõik mured. Peame otsima tasakaalu, tegelema kõikide valdkondadega. Pole enam lihtsalt mõistetavaid eesmärke nagu iseseisvumine, NATO, EL.

Oleme jõudnud "igavasse" arengufaasi, mille märksõnadeks on stabiilsus ja tasakaal.

Kes parandaks keeletölplusliku vea?

2011-02-15

Ma ei tea, kas selline ametnik või ametkond on olemas, aga transpordivolinik Siim Kallase poole võib sellel teemal kindlasti pöörduda, sest ma arvan, et tema haldusalas need küsimused peaksid lahenduse leidma. Ma lahkaksin seda keeleküsimust võib-olla natuke ühe teise nurga alt. Teatavasti ladina keel ei ole Euroopa Liidu ametlik keel. Seega niisugused terminid nagu Via Baltica või mitmed teisedki, mis põhinevad ladina tüvedel, neid ei saa võtta kui ühe keele printsiibist lähtumist, vaid kui terminit, mis elavad sellist iseeneslikku elu. Inglise keelega on lugu teine. Inglise keel on tõepoolest üks Euroopa Liidu ametlikke keeli ja kui tekib siin kombinatsioon Rail Baltica, et kas see kombinatsioon on sellise mõistena aktsepteeritav. Siis ma võib-olla nõustun sinuga, et kõige korrektsem see lahendus ei ole. Mis soost on sõna rail, ma ei oska öelda, sest inglise keele sugude määratlus on teistsugune kui ladina keeles. Kui soovida kasutada täpselt sama mudelit, mis on Via Baltica puhul, raudtee puhul, siis ta peaks olema Ferrovia Baltica, ferrovia on raudtee, mis on ladinakeelne sõna ja mis on ka naissoost ja siis grammatilist vastuolu ei teki.

Toimetuselt: eile Riigikogus toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti vastus Euroopa väljakutsetele" arutelul tekkis Trivimi Vellistel (IRL) küsimus, et kui Via Baltica on keeleliselt õige, aga Rail Baltica mitte, siis "kas Euroopa Liidus on mõni ametnik või ametkond, kes võiks selle keeletölplusliku vea ära parandada?"

Tasuta kõrgharidus - vajalik, mõistlik ja teostatav

2011-02-07

IRL-i üks põhilubadus nendel valimistel on tasuta kõrgharidus. Olen ise ilmunud teleekraanil tuhandetesse kodudesse ja seda lubadust kinnitanud. Postimehe kolumnist Abdul Turay ja mitmed poliitilised oponendid on samas väitnud, et IRL justkui ei võtaks seda lubadust tõsiselt. Minu jaoks on lubadus lubadus. Ma ei saa lubada midagi, millesse ma ise ei usu või mille mõistlikkuses ma kahtlen. Enamgi veel, tõsiseltvõetav poliitiline lubadus peab pakkuma ka mingi mõistliku lahenduse ühiskonna tegelikule probleemile. Ja meie kõrghariduses on väga tõsiseid probleeme.

Kvaliteet. Erinevad osapooled - üliõpilased, tööandjad, õppejõud, aga ka vastutustundlikud ülikoolid, on kvaliteedi pärast mures, ehkki igaüks veidi isemoodi. Tõesti, kvaliteet on äärmiselt ebaühtlane - Tartu Ülikool on äsja jõudnud 3% maailma parimate ülikoolide hulka, samas kui kõrgharidust sai omandada ka lasteaia ruumides, kus „teaduslik" raamatukogu mahtus ühte mängutuppa. Raha eest saab kõike ja raha võttis meil küsimusi esitamata vastu 49 kõrgkooli.

Tänu haridusministri nõudlikkusele on see arv täna 32 ja väheneb veel ühe võrra, ent ka see pole veel normaalne. Tegelikult on hea, et ka tööandjad on kvaliteedi probleemile tähelepanu juhtinud ja oma nõudmisi tõstnud. Seni kuni tööle sai igaüks, kel mingi kõrgharidusdiplom esitada oli, ei saanudki kvaliteet kasvada. Kahjuks ei pea ka väljakujunenud riiklik rahastamissüsteem kvaliteeti miskiks.

Efektiivsus. Meil on 70 000 üliõpilast ja vaid napilt 10 000 lõpetajat igal aastal - enamus üliõpilasi ei õpi täispingega, olgu selle põhjuseks siis soovimatus, akadeemiline suutmatus või vajadus teenida õppekulude katteks raha. Kohati puudub üliõpilastel ka motivatsioon hästi õppida ja ülikoolidel õpetada.

Ebaõiglus. Tasuta kohtadele saavad eelkõige nn eliitkoolide lõpetajad. Mul on raske uskuda, et nii mõnegi väikese keskkooli lõpetajad on 10 korda rumalamad kui Lauri Leesi õpilased, aga just nii suur on erinevus tasuta kohtadele õppima pääsemise tõenäosuste vahel. Ei ole õiglane sulgeda kõrghariduse uks eelkõige maapiirkondadest pärit noortele, kelle perede majanduslikud võimalused on lisaks ka palju tagasihoidlikumad kui linnades.

Rahvusvaheline konkurents. Meie naaberriikides - Soomes, Rootsis, Taanis ja Norras, aga ka Saksamaal ja mujal - on ühtlaselt kvaliteetne kõrgharidus tasuta kättesaadav - miks peaksime oma noori õppemaksuga Eestist eemale peletama.

IRL ja minister Lukase lahendus on tasuta kõrgharidus. See ei tähenda kõigile üliõpilastele ja kõigile koolidele kõigi kulude kinnimaksmist maksumaksja rahaga. See oleks rumal ja võimatu. See tähendab võrdseid võimalusi kõigile keskkoolilõpetajaile, see tähendab täisajalise ja tulemusliku õpingu täielikku rahastamist riigi poolt, see tähendab ülikoolide rahastamist kvaliteedi alusel.

See tähendab piisava arvu õppekohtade rahastamist selleks, et igaüks, kel on keskharidus ning tahtmine ja suutlikkus kõrgkoolis õppida, saaks seda õppemaksuta teha. Enamgi veel, luua tuleb ka vajaduspõhine toetuste süsteem, mis võimaldaks tegelikult täisajaliselt õpingutele pühenduda. Osaajaline õpe, mis võimaldab õpingute kõrvalt töötada, teise sama taseme kõrghariduse omandamine ja õppimine
rahvusvahelistel võõrkeelsetel õppekavadel oleks osalise õppemaksuga. Töö kõrvalt õppimise soodustamiseks tuleks tööandjate poolt rahastatav tasemeõpe vabastada erisoodustusmaksust.

Kas see on teostatav? Keskkooli lõpetamiseni jõuab 12 000 noort aastas, igast kolmest kaks, ja kõrgkoolis asub edasi õppima samuti igast kolmest kaks. See on umbes 8000 noort aastas. Kui kõik õpiksid edukalt 3-5 aastat, teeb see kokku 32 000 üliõpilast, kelle kulud peaks täies mahus tasuma riigieelarvest. See on vähem kui täna on tasuta kohtadel üliõpilasi. Laskumata siinkohal täpsematesse arvutustesse, samas arvestades lisaks vajadust tõsta kvaliteedipõhiselt üliõpilaskoha maksumust ühelt poolt ning tulevaste aastakäikude väiksemat noorte arvu, tähendaks see vaid umbes 30 miljoni täiendava euro leidmist süsteemi täielikul käivitumisel. Arvestada tuleks veel 10 miljoni lisaeuroga toetuste tarbeks. 40 miljonit kasvu 4 aasta jooksul ei ole ulmeline summa - eelarvepoliitiliselt on see kava vettpidav.

Poliitilises spektris on toetus tasuta kõrgharidusele valdav. Ka Reformierakond ei vastandu oma valimisprogrammis tasuta kõrgharidusele ehkki nende üldisem hoiak tundub toetavat pigem üldise osalise õppemaksu kehtestamist. Olen kindel, et IRL suudab oma koalitsioonipartneritele tasuta kõrghariduse põhjendatust selgitada. Seega ka üldpoliitiliselt peaks kava vett pidama.

Meile on selge, et detailide üle tuleb pidada veel tuliseid vaidlusi ja arutelusid, aga mõistlikum on need jätta valimistejärgsesse rahulikkumasse perioodi. Samas vana moodi me oma kõrgharidusega kindlasti jätkata ei saa ja kui sügiseks vaidlused peetud, siis võiks alates 2012.aastast keskkooli lõpetavatele noortele öelda, et teile kõigile on tasuta kõrghariduse uks avatud. Ja kui teil jätkub tahtmist tulemuslikult õppida, siis võite 9 aasta pärast lõpetada ülikooli doktorikraadiga muretsemata õpingute ajal õppemaksu või elamiskulude pärast.

Intervjuu: Mart Laar: kõik erakonnad lubavad üsna palju

2011-02-03

Kaks korda valitsust juhtinud peaministrikandidaat Mart Laar (50) ütleb, et Isamaa ja Res Publica Liidu programm pole vasak- ega parempoolne, vaid seisab rahvuslikel põhimõtetel.

Mis on IRLi eesmärk valimistel?

Meie eesmärk on rääkida programmist ja väärtustest, mida esindame, ning saavutada selline tulemus, mis lubab neid põhimõtteid ellu viia.

Olgu, väärtustest veel räägime, aga mitu kohta riigikogus?

Pole sellist eesmärki. Kui hakata tegelema arvudega, siis unustad ära, et sul on ka programmilised eesmärgid.

Aga tahate ikka rohkem kohti?

Iga erakond tahab. Meie ka. IRL pole kunagi valimistele vastu läinud nii suure toetusprotsendiga kui praegu.

Tulite just pikalt puhkuselt...

Kümme päeva.

Siiski, kui tõsine on peaministrikandidaat, kes keset kampaaniat teisele poole maakera kala püüdma sõidab?

Ma arvan, et väga tõsine. Olin ära aastavahetusel, poliitilist kampaaniat Eestis ei peetud. Igale kandidaadile, kes laadib ennast energiat täis, on see kampaaniaks suurepärane alus.

Kellega tahaksite koalitsioonis olla, kelle välistate?

Meile praegune koalitsioon sobib. Edgar Savisaare Keskerakonnaga ei tee mingil tingimusel koalitsiooni.

IRL ja eriti teie isiklikult rääkisite kaks aastat järjest, kui oluline on eelarve kärpimine ja tasakaal.

Aga kui sügisel algas valimiskampaania, siis olid IRLi loosungid teises keeles: anname tasuta kõrghariduse, vanemapensioni, seda, teist ja kolmandat. Selge kontrast varasemaga...

Tegelikult oli see aus. Kui ausus tundub kontrastsena, siis see võib niimoodi ka olla. Tegime kahte asja: läksime ja kuulasime, mida inimesed asjadest arvavad. Sellest lähtus ka järgmine samm, lubaduste paikapanemine ja nende põhjalik läbiarvutamine.

Ka mina võin minna tänavale ja teha küsitluse: kas tahate tasuta elektrit ja 40 000 krooni palka, ja tulla tagasi programmiga, et inimesed tahavad asju tasuta.

Vaadake, inimesed ei taha saada 40 000 krooni palka.

Tahavad ikka...

Võib-olla tahavad, aga meile nad niimoodi ei kirjutanud. Meie küsitlusest tuli välja, et kõige suurem mure pole mitte tööpuudus, vaid haridus, mure, kuidas lastele haridus anda.

Ega haridus ka tasuta pole, keegi maksab selle eest?

Selle eest maksab riik.

Äkki ikka maksumaksjad?

Inimestel, kes tahavad oma lastele haridust, peab olema kindlus, et läheme eemale Eestist, kus paljud jätavad hariduse pooleli. Põhjused on materiaalsed. Meid ennast ka üllatas küsitluses, et haridus on probleem number üks.

Käsitlen haridust kui rahvuslikku projekti. See pole vasak- ega parempoolne. Kogu meie programm, mõned osad on väga parempoolsed, teised osad, võib öelda, on vasakpoolsemad.
See on sellepärast, et rahvuslus ei ole parem- ega vasakpoolne.

IRL ei olegi siis enam parempoolne erakond?

Oleme rahvuslik erakond. Räägime tasuta kõrgharidusest, mis, ütlen ausalt, on vasakpoolne loosung, ja räägime ka maksude alandamisest, mis on parempoolne.

IRL lubab vanemapensionit, praegu on ju vanemapension olemas, laste arvu ju arvestatakse pensionite maksmisel...

Ainult nende puhul, kes on sündinud enne Eesti iseseisvust. See on sügavalt ebaõiglane. Öelda, et süsteem on majanduslikult või eelarveliselt vastuvõetamatu, pole õige, sest see süsteem kehtib juba niikuinii. Lihtsalt nendele, kes sündinud pärast 1991. aastat, enam ei kehti.

Kustkohast lubadusteks raha tuleb, pensionikassa on juba praegu mitme miljardiga miinuses?

Kui võtaksime pensionikassast, siis tuleks see teiste pensionite arvel. Seda toetust käsitleme kui riigieelarvest tulevat.

Oleme välja öelnud kaks lubadust: tasuta haridus ja vanemapension. Üks neist maksab 40 ja teine 20 miljonit eurot.

Ka see on raha. Kust see tuleb?

Oleme ka selle programmi kirja pannud. Seda on võimalik täita ainult siis, kui Eesti majanduskasv saab olema kolm korda Euroopa keskmisest suurem. See on ainuke võimalus.

Majanduskasvu-lootusele lubadusi rajada on umbmäärane...

See on ainuke aus viis lubadusi anda.

Aga siis ma küsin taas: kui teie lubaduste eelduseks on majanduskasv, siis miks teie kampaania algab lubadustega raha jagada - ja need domineerivad -, aga mitte sellega, kuidas majandus kasvama panna?

Te pole võib-olla meie reklaamklippe jälginud, meie majandusklipid on kõik väljas...

Nüüd need klipid tulid, aga mitu kuud käis teistmoodi kampaania, loodi rahvale muljet, et nüüd tuleme, anname ja jagame...

Mitte tuleme ja anname, vaid vastame inimeste küsimustele. Mida nimetan seda ausaks suhtumiseks, seda võib muidugi ka pahaks panna. Oleme kõik viimased kampaaniad teinud eelarve tasakaalu peale.

Teil on seinal Margaret Thatcheri foto. Olete öelnud, et teiseks eeskujuks on Ronald Reagan. Vaatasin Youtube'ist Reagani valimisklippe ja need ütlevad: ameeriklased on töökad ja tublid, valitsus ei pea neid segama ja takistama. IRLi reklaamid, programm ja üldse asjadest rääkimise viis on muutunud üha rohkem riigikeskseks, et riik teeb ja annab.

Sellest on väga huvitav rääkida, millised tundmused tekivad. Kui leiate meie programmist koha, kus riik peab aitama, materiaalselt aitama, siis annan teile preemia.

Üks kolleeg ütles, et loosungite järgi ei saa ta enam aru, kas tegu on IRLi või sotsidega.

Saan aru, et inimeste kuulamine on Eestis uus, see tundus midagi šokeerivat, et see on populistlik ja vasakpoolne. Tuleb vaadata kogu programmi. Kõik erakonnad, ka Reformierakond, tegelikult lubavad üsna palju.

Meil on kaks olulist lubadust. Üks on haridus ja teine on iive. Kalleid sotsiaalpakette ei leia programmist mitte ühtegi.

Ühes teises IRLi reklaamis räägib Ken-Marti Vaher: «Kodukulud 50 protsenti alla.» Kuidas seda saavutada?

See on ülioluline probleem, väljakutse Eestile on ränk.

Ränk küll, aga kuidas saavutada?

Esiteks oluliselt vähendada küttekulusid, seda saab teha soojustamisprogrammiga. Ka CO2 kvootide müügist saadud raha tuleb sinna panna. Väga raske on energia hinda langetada. Meil on võimalik tõusu pidurdada.

IRL on neli aastat valitsuses, miks te neid asju teinud pole?

Lihtsalt öeldes - pole jõudnud poliitilisele kokkuleppele. Juhan Parts tuli ideedega välja. Soojustamisprogrammi oleme ära teinud. See seisab, sest ühistud teavad sellest veel vähe.

Mis IRLi ja Reformierakonda eristab?

Mulle tundub, et osa Reformierakonnast arvab, et Eesti on valmis, et mis meil on, on nii hea, et pole vaja midagi muuta. Meie oleme rahutumad. Arvame, et Eesti ei ole valmis. Meil on ka mitmed eristuvad punktid, nagu haldusreform või palgaarmee.

Isamaa tuli kunagi loosungiga «Plats puhtaks!» ning oli uus, idealistlik, vana süsteemi ja korruptsiooni vastane. Mööda on läinud ligi 20 aastat ja skandaale on ikka olnud. Viimane asi, mis on otse seotud erakonna tippudega, pean silmas kampaaniainimeste võtmist riigi palgale...

Aga kas te teate, kui palju neid inimesi on?

Ma olen lugenud üheksast...

Te teate valesti. Neid inimesi on kolm. Ega ka nemad pole võetud tööle kampaania tegemiseks. Ministrid suudavad oma nõunikke raamides hoida. Tegime erakonna piirkondliku juhtimise ümber. Meil oli 14 inimest tööl ning jah, lasime nad lahti. Neist 14st töötab poliitiliste nõunikena kolm ja üks töötab maavanema nõunikuna... Ütleme siis kolm pluss üks.

Üha enam on IRLis esiplaanil tehnokraadid Res Publicast ja vanu rahvuslasi jääb vähemaks.

Tehke väike analüüs, lugege esimesed ja teised arvud kokku. Erakond ei jagune niimoodi. Kindlasti on nii suures erakonnas vaidlusi ja omad fraktsioonid, aga need ei jookse mööda neid radasid, mida teoretiseeritakse.

Mis radu mööda siis jooksevad?

Esiteks mööda temperamenti. Teiseks, mis tähendab poliitiline taktika ehk kas oleme jõulisemad või rahulikumad. Ja kindlasti mööda seda, mis on erakonna jaoks kõige olulisem teema.
Ka tasuta kõrghariduse teemal oli tugev vaidlus ja need jooned ei jooksnud mööda parteilist minevikku, vaid ikka mööda inimeste arvamusi.

3 MÕTET

• IRL pole kunagi valimistele vastu läinud nii suure toetusprotsendiga kui praegu.

• Käsitlen haridust kui rahvuslikku projekti. See pole vasak- ega parempoolne.

• Kui leiate meie programmist koha, kus riik peab aitama, materiaalselt aitama, siis annan teile preemia.

Tasuta kõrgharidus – mis ja milleks?

2010-12-17

Olen ikka arvanud ja ka välja öelnud, et tasuta asju ei ole, kui ema- või isaarmastus välja arvata. Lõunasöök ei ole tasuta, isegi kui sa midagi maksma ei pea, sest siis teeb seda lihtsalt keegi teine. See kehtib ka hariduse ja iseäranis kõrghariduse kohta.

Sel põhjusel mulle loosung "Tasuta kõrgharidus!" väga ei meeldigi. Parem ja täpsem olnuks ikkagi "õppemaksuta kõrgharidus" või koguni "maksuta õpetus kõrgkoolis", aga ilmselt leiti, et "tasuta" on lühem ja kõlab efektsemalt. No olgu siis peale. Õpetus tuleks selle plaani järgi noorele tudengile tõesti tasuta kätte, sest see makstakse kinni ühisest rahakotist, kuhu on toonud oma veeringu iga maksumaksja.

Üldine hüve

isikliku, vaid (ühtlasi) üldise hüvena. Kõrgharitud kaaskodanikest on kasu kogu ühiskonnale. Tõsi, mitte igaühest, aga mõni vasikas läheb alati aia taha.

Samamoodi tuleb vaadelda kõrgharidust ka tänases Eestis -üldine hüve. Mis ei tähenda automaatselt, et mida rohkem, seda parem. Euroopa on lähiminevikus eksperimenteerinud nn massiülikooliga. Eksperiment on läbi kukkunud, kuid sellest pole viisakas kõnelda. Massiülikool tähendab kõrghariduse devalveerumist, aga selle tunnistamise asemel mõõdetakse ikka kõrgharidusega inimeste protsenti ühiskonnas, otsekui ütleks see midagi.

Võiks küsida, miks nii. Ennevanasti maksti hirmkalleid õppemakse, kannatad puudust, murti ennast kõigi raskuste kiuste stuudiumist läbi, et siis arsti, advokaadi, notari, inseneri, gümnaasiumiõpetaja või pastorina elada jõukat või vähemalt kindlustatud elu. Vaev sai kuhjaga tasutud.

Ent need ajad on läbi. Kõrgharidust ei mõisteta ammu enam

Mida sel juhul õieti tähendab tasuta kõrgharidus? Kindlasti mitte tasuta kõrgharidust igaühele, kes vähegi viitsib sõrme liigutada. See pole lihtsalt võimalik, sest tahtmise kõrval loevad ka võimed. Eesti eesmärk peab olema, et kõrghariduse saaksid kõik, kes on selleks võimelised ja kes sellega midagi peale suudavad hakata (mis on muuseas eriti oluline). Samavõrd oluline on, et me ei raiskaks professorite aega ega auditooriumide elektriarveid nende peale, kes kuskil mujal oleksid endale ja ühiskonnale kasulikumad.

Andekad ja kah-tudengid

Selleks tuleb taastada sisseastumiseksamid - seda juba tehaksegi - ja võib-olla seada sisse ka mingi järelsõel. Ülikoolid otsustagu ise. Eesti rahvas on väike rahvas, meie eesmärgiks olgu, et ükski anne ei läheks raisku. Peame olema ökonoomsed. Selleks on tarvis anded üles leida ja luua neile stimuleeriv keskkond, mis muuhulgas tähendab ülikoolide vabastamist õppimisvõime ja -huvita kah-tudengitest, olgu nende tengelpung siis kuitahes jäme. Seevastu vähesed sissetulekud ei tohi(ks) õpinguid välistada ega katkestada. Stipendiumid tuleb ette näha nii vaestele kui eriti andekatele. Kui vaene tudeng on ka andekas, saagu mõlemat.

Võib küsida, kas siin ei aimu lahterdamist, mingi "eliidi" aretamist, inimeste klassidesse jagamist. Ei. Vähemalt mitte tavatähenduses. Professor ei ole parem kui pottsepp. Hea pottsepp on parem kui vilets professor, hea professor on parem kui vilets pottsepp. Kui mõlemad on head, siis nende sissetulekud ei erine oluliselt, nad kumbki ei suuda ära teha teineteise tööd. Oluline on, et nad mõlemad ühiskonnal olemas oleksid ja et kummagi töö tegijaid ei tuleks hakata sisse vedama, vähemalt mitte massiliselt.

Eesti peab peatama nii gümnaasiumi- kui ülikoolihariduse devalveerumise. Vaid nõnda suudame täita oma olemasolu kategoorilist imperatiivi - olla väike, aga tubli.

Intervjuu: Tasulised õppekohad tuleb ülikoolis keelata

2010-12-17

•• Jüri Saar kirjutas, et seadusemuudatustega tahetakse kärpida Tartu ülikooli autonoomiat. Miks seda vaja on?

Nii nagu ülikooli nõukogu soovib, on ka praeguses kavas kirjas, et viis nõukogu liiget paneks välja ülikooli senat ja viis määraks valitsus, üks liige oleks teaduste akadeemiast. Seadus ei näe seega ette ülikooliväliste inimeste ühemõttelist ülekaalu. Ülikooliväliste isikute kaasamine tagab sideme ühiskonnaga laiemalt.

•• Kas praegu ei ole Tartu ülikool ühiskonnaga piisavalt seotud?

Ülikool on reageerinud ühiskonna vajadustele konservatiivselt või pikaldaselt. Kui ülikoolil on suur nõukogu, siis olulised eel-arvelised otsused lähevad teinekord läbi paari minutiga, aga mõnd detaili arutatakse väga kaua. Ülikool peab arvestama ümberringi toimuvat. Toon näite. Tartu ülikooli õigusteaduskond ei soovinud liita endaga Akadeemia Nordi õigusteaduslikku osa. Nii tekkis kolmandas ülikoolis (Tallinna ülikool - toim) pretensioon õigusteaduslikule kompetentsile. Riigi tasemel tähendab see ressursside killustamist. Ülikool peab arvestama tööjaotust teistega.

•• Nii et teie arvates on ülikooli autonoomia vähenemine hea?

Ülikooli akadeemiline autonoomia ju jääb! Välistan igasuguse poliitilise sekkumise ülikooli. Aga ühiskond, kes finantseerib avalik-õiguslikku ülikooli, tahab osaleda otsustamisel. Eriti rahvusülikooli puhul, kes peab garanteerima rahvusteaduste püsimise - mitte vaatama asju ainult ökonoomika seisukohalt.

•• Olete käinud välja mõtte anda kõigile tasuta kõrgharidus. Mida see tähendab?

Kõik võimekad noored, kelle ülikool välja valib, saavad võimaluse tasuta eestikeelseks kõrghariduseks.

•• Praegu saavad ju ka paljud tasuta kõrgharidust. Kas tahate tasulise vastuvõtu üldse ära keelata? Riigitellimust suurendada?

Jah, eestikeelsetel õppekavadel riigitellimus suureneks. Avalik-õiguslikel ülikoolidel ei oleks eestikeelsetele õppekavadele enam võimalik tasulist vastuvõttu teha. Riik kompenseerib avalik-õiguslikele ülikoolidele tulu, mis tasulise vastuvõtu arvelt saamata jääb, suurusjärgus 450 miljonit krooni aastas.

•• Aga kui noor riigieelarvelisele kohale sisse ei saa, miks keelata talle õppimist, kui ise maksab?

Teadusülikooli roll on pakkuda süvendatud õpet. Massiülikoolis kannatab hariduse kvaliteet, lõputööd jäävad praktiliselt juhendamata, seda ka võimekate tudengite puhul.

•• Kui palju see riigitellimus siis teie visiooni järgi suureneks?

Näiteks õigusteadustes rahastab riik praegu 40 kohta aastas. Edaspidi võiks see arv tõusta sajani. Aga praegu hakkab õigusteadust õppima ligi 200 tudengit aastas. Riigitellimus suureneb, aga vastuvõtt ei saa kindlasti olema enam nii suur kui praegu koos tasuliste tudengitega.

•• Mis saab avatud ülikoolist?

See jääb. Täienduskoolituseks, mitmendaks kõrghariduseks.

•• Mitu protsenti koolitustellimus siis suureneks?

Seda protsenti on raske öelda. Praegusest suurem protsent gümnaasiumilõpetajaid saaks kindlasti riigi makstud kohale. Aga tulevikus on ka gümnaasiumilõpetajate aastakäigud väiksemad. Ja need, kes on seni oma raha eest õppima hakanud, saavad ka kindlasti lõpetada.

••Kust te selle 450 miljonit krooni võtta kavatsete?

Kui 2012. aasta eelarve kasvab kahe miljardi võrra, siis see võtaks veerandi. Õppetoetused tuleb muuta vajaduspõhiseks. Kui ligikaudu igale viiendale tudengile - kes ei käi tööl ja kel pole pere toetust - maksta õppetoetust 2000 krooni kuus, võtab see veel 110 miljonit krooni.

•• Kui realistlikud need ideed on?

Väga. Taga on analüüsid, arvutused ja debatid ekspertide, rektoritega. See on teadvustatud vajadus, et süsteemi tuleb muuta. Aga rektorid tahavad garantiisid.

•• Kas siis, kui avalik-õiguslikud ülikoolid ei tohi enam tasulistele kohtadele õppijaid võtta, ei või tekkida tudengite ja õppejõudude vool erakõrgkoolidesse?

Ka erakõrgkoolid peavad eestikeelsetel õppekavadel pakkuma tasuta õpet. Ingliskeelsetel mitte. Aga riigitellimus laieneb ka erakõrgkoolide eestikeelsetele õppekavadele.

•• Ma ei saanud hästi aru - kas erakõrgkoolid ei tohiks enam tasulisi tudengeid eestikeelsetele aladele võtta?

Jah. Ka eraülikoolid peavad pakkuma tasuta õpet.

•• Kas see ei oleks liigne riigipoolne sekkumine?

Ei ütleks. Riik teeb hariduspoliitikat. Tasuline vastuvõtt jääb avatud ülikoolile ja ingliskeelsetele õppekavadele.

Eesti põhikoolid on väga head

2010-12-09

Mullu aprillis viis Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) Eesti koolides taas läbi õpilaste õpitulemuslikkuse võrdlusuuringu PISA (Program for International Student Assessment).

Kui 2006. aasta PISA uuringus oli rõhuasetus loodusteaduslikul kirjaoskusel, siis mullune keskendus funktsionaalse lugemisoskuse hindamisele, vähesemal määral hinnati ka matemaatilist ja loodusteaduslikku kirjaoskust. Uuringuga mõõdetakse põhihariduse omandamisega lõpusirgele jõudnud õpilaste teadmisi ja oskusi, mis esmatähtsad, et ühiskonnaelus täisväärtuslikult osaleda.

Eesti tulemused olid ka 2006. aasta uuringus väga head, aga nüüd saame juba teise samalaadse uuringu alusel välja tuua, et oleme jätkuvalt maailma parimate hulgas.

PISA 2009 uuringuga suurenes osalenud riikide arv võrreldes 2006. aastaga 57-lt riigilt 65 riigini. Aasiast lisandusid Singapur ja Hiina. Kokku osales 34 OECD riiki ja 31 partnerriiki, testiti 470 000 enamjaolt 15aastase õpilase teadmisi. Testimine toimus 45 keeles. Tulemused tehti üle maailma teatavaks 7. detsembril.

Eestist oli valimis 4727 õpilast - 2297 tüdrukut ja 2430 poissi -, mis annab esindusliku ülevaate enam kui 14 000 Eesti koolides õppivast 15aastasest õpilasest. Valimisse kuulunutest 18,7% õppis vene õppekeelega koolides.

Uuringusse oli kaasatud 175 kooli. Valgamaalt osales kokku 189 õpilast kuuest koolist. Eesti paistis teiste riikide hulgas silma testimispäeval kohal olnud õpilaste kõrge osakaaluga (95%). Eesti kooliõpilaste kohusetunne on seega jätkuvalt võrdlemisi väga kõrge, õpetajate oma ka.

Lugemise ja lugemisoskuse definitsioonid on teisenenud koos ühiskonna, majanduse ja kultuuri muutustega. PISA 2009 defineerib lugemisoskust kui kirjalike tekstide mõistmist, kasutamist ja kajastamist ning lugemismotivatsiooni olemasolu töötada tekstidega, mis võimaldavad saavutada eesmärke, arendada teadmisi ja võimeid ning osaleda ühiskonnaelus.

Ühelt poolt hinnati õpilaste lugemisoskust keskmiste tulemuste järgi punktides. Mida kõrgem punktisumma, seda enam saab väita, et tegemist on tulemusliku haridussüsteemiga.

Teisalt pöörati tähelepanu õpilaste saavutustasemele. Nõudlus kõrge kvalifikatsiooniga töötajate järele on maailmas suur, uudsete ja keerukate tehnoloogiate rakendamisel on vajalikud head baasoskused.

Seetõttu on kõrge ja madala oskustasemega õpilaste arv tähtis indikaator, mille põhjal majanduskasvu ja sotsiaalarengut ennustada. Neid tulemusi jälgitakse ka majandusinvesteeringute planeerimisel. Meil on eeldused valmistada inimesi ette teadmistepõhise majanduse tarvis.

Sarnaselt eelmiste PISA uuringutega jaotati ka sel korral õpilaste punktid nii funktsionaalses lugemises kui ka loodusteadustes ja matemaatikas kuue saavutustaseme vahel. Need näitavad ülesannete raskusastet, kusjuures viies ja kuues raskusaste on kõrgemad ning esimene madalaim.

Keskmiste tulemuste järgi olid funktsionaalses lugemises parimad Hiina, Korea Vabariigi, Soome, Hongkongi, Singapuri ja Kanada õpilased. Eesti õpilased olid funktsionaalses lugemises võrreldes 2006. aasta tulemustega üldskaalal samad, asetudes 13. kohale. Matemaatilises kirjaoskuses oldi 17. ja loodusteaduslikus kirjaoskuses 9. kohal.

Euroopa riikide hulgas on Eesti lugemises koguni 5. kohal, parandades eelmise uuringuga võrreldes oma asetust üldises järjestuses kolme koha võrra. Esimesed neli olid Euroopas Soome, Holland, Belgia ja Norra. Võttes arvesse jällegi arvestatavat baastaset - kui palju õpilasi suutis lahendada ülesandeid vähemalt teisel raskustasemel -, edestas meid ainult Soome.

Matemaatilises kirjaoskuses on Eesti Euroopas 7. ja loodusteaduslikus kirjaoskuses jätkuvalt 2. kohal.

Loodusteaduslikus kirjaoskuses olid maailmas parimad Hiina, Soome, Hongkong, Singapur ja Jaapan. Maailma arvestuses on Eesti tulemused nihkunud nelja koha võrra allapoole, Euroopas on meie õpilaste tulemused Soome järel jätkuvalt teisel kohal.

Matemaatilises kirjaoskuses olid viis parimat kõik Aasia riigid: Hiina, Singapur, Hongkong, Korea Vabariik ja Taivan. Euroopas oleme Soome, Lichtensteini, Šveitsi, Hollandi, Belgia ja Saksamaa järel seitsmendal kohal.

Õpilaste saavutustasemete protsentuaalse jaotuse järgi funktsionaalse lugemise üldskaalal paigutusid Eesti õpilased seitsmendale, loodusteaduslikus kirjaoskuses viiendale ja matemaatikas kümnendale kohale. Seega enamik meie õpilastest on saavutanud vajalikud baasteadmised ja oskused eri valdkondades.

Eesti, Soome, Norra, Jaapan ja Kanada kuuluvad riikide gruppi, kus õpilaste tulemuste sõltumine sotsiaal-majanduslikust taustast on väike - umbes 10%. Kõige väiksem on vastav protsent Islandil - 7%, kusjuures OECD riikide keskmine on 14%.

Uuringus osalemine ei näita pelgalt, kuidas paistavad meie õpilased oma tulemustelt välja rahvusvahelises võrdluses, vaid aitab mõista, kus on meie haridussüsteemi kitsaskohad ja kas need kitsaskohad langevad kokku meie seniste teadmistega oma süsteemi nõrkusest. Meil on võimalus testi tulemusi kasutada oma haridussüsteemi kohendamisel.

PISA 2009 tulemuste põhjal kuulub Eesti koos Soome, Kanada, Jaapani, Norra, Islandi ja Hongkongiga edukate koolisüsteemide hulka: tulemused on üle ja sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus alla keskmise.

Eriti hea meel on tõdeda, et rahvusvahelises võrdluses on enamike Eesti 15aastaste õpilaste üldmulje koolist ja õpetajatest hea: õpetajad on nende arvates hoolivad, õiglased ja on huvitatud õpilase käekäigust.

PISA 2009 tulemused näitasid, et meie koolid võtsid uuringus osalemist tõsiselt ja õpilased suhtusid testi tegemisse hoolikalt. Põhikooli lõpusirgel olevate noorte teadmised ja oskused peegeldavad üheksa aasta jooksul õpitut.

Meie õpetajad on teinud aastate jooksul tõhusat tööd. Meie maapõhikool on sama hea kui linnakool. Oma panuse on andnud headesse tulemustesse nii algklassi- kui kõik aineõpetajad. Meie õpetajatel on põhjust oma töö üle uhkust tunda. Aitäh teile!

Ohustatud keeltest

2010-11-15

Keelte arv maailmas on hinnanguline. Raske on tõmmata piiri eri keelte ning sama keelte murrete vahel. Selge on siiski üks: keeli jääb järjest vähemaks. Nüüd on taas välja käidud üks number, mida saab selle ebamäärasuse juures viidata. Nimelt ütleb Paul M. Lewis'e välja antud Ethnologue: Languages in the World, et keeli on 6909.

Ainuüksi Aafrikas arvatakse olevat enam kui kaks tuhat keelt. Paapua ja Uus-Ginea neli miljonit inimest jagunevad tervelt 830 keelekogukonna vahel. Samuti paistavad keelerohkusega silma: Indoneesia, India, Hiina, Mehhiko, Brasiilia jne. Selgub, et Euroopa on üks keelevaesemaid piirkondi, siin on järel 234 keelt. Samas pärineb hulk kõrgel arengutasemel keeli just Euroopast.

Ja veel üks huvitav andmeseos: 94 protsenti maailma keeltest on sellised, mida kõneleb kokku vaid 6 protsenti kõigist inimestest.

UNESCO hinnangul (Atlas of the World languages in Danger) on maailma viimase 50 aastaga kaotanud vähemalt 230 keelt. Euroopa maad on kaotanud paarkümmend keelt. Tõsi, peamiselt Vene Föderatsiooni Aasia osas. Muret valmistab aga tulevik. Lähema 50 kuni 100 aasta jooksul võib kaduma minna tuhatkond keelt, aga ohuvööndisse kuulub palju rohkem - kuni 3000 keelt.

Viimaste kadujatena nimetatakse bo keelt Indias ning ubõhhi keelt. Ubõhhid olid tšerkesside keelesugulased Kaukaasia loode-osas, nende keeles oli talletatud suur osa Põhja-Kaukaasiale iseloomulikke eepilisi Nardi saagasid. Väidetavalt suri viimane ubõhhi keele kandja hiljaaegu 84-aastasena Türgis. Kadumise piiril on karaiimid (50 kõnelejat Leedus ja 10 Lääne-Ukrainas) ning kahtlemata liivlased.

Selle kõige taustal on väga tore, et ENPA alaline komitee võttis reedel Antalyas vastu resolutsiooni teravalt ohustatud keelte kaitsmise ja ohustamise meetmetest. Iseküsimus on see, mida on võimalik korda saata keelte puhul, kelle rääkijate hulk on langenud allapoole igasugust kriitilist piiri.

Euroopa Nõukogu on keelekaitse instrumendina näinud peamiselt regionaal- ja vähemusrahvuste hartat. Paraku on harta tõlgenduspiir küsitav ja pole päris selge, millistele keeltele tema rakendamisel kaitsevari antakse. Eesti jaoks on probleemiks suurearvuline venekeelne vähemus, kes on sisse rännanud hiljuti. Rangelt võttes ei peaks harta selliseid juhtumeid katma, kuid alati on võimalus, et keegi nõuab valjuhäälselt teistsugust tõlgendust. Sellest tulenevalt on ka Eesti seni hartaga liitumise osas kõhelnud. Küll aga ei tohi me kõhelda setu, võru ja teiste murdekeelte toetamisel.

Tegelikult ei ole harta tingimata taganud ohustatud keelte kaitset. Ja vastupidi: mõned riigi on palju ära teinud ka hartaga liitumata. Karta on, et kvalitatiivset nihet ohustatud keelte päästmiseks on väga raske saavutada. Ka ENPA poolt esitatud soovitused ei avasta uusi maailmu. Ikka on jutt hariduspoliitikast ja õpetajate ettevalmistamisest, keelte sotsiaalse staatuse tõstmisest, kaasaskäimisest uue meedia ja tehnoloogiatega ning vajadusel piiriülesest koostööst. Pisut üldsõnaline küll, kuid tähelepanuosutus ohustatud keeltele on siiski kiiduväärt.

Riigieelarvest, vastutustundega

2010-11-11

Mind sundis kirjutama sotsiaaldemokraadi Heljo Pikhofi sulest ilmunud artikkel (TPM 02.11) järgmise aasta riigieelarve kohta.

Otse öeldes jäi mulle tema argumenteerimata kriitika arusaamatuks ning Tartust valitud saadiku ja riigikogu rahanduskomisjoni liikmena pean oma kohustuseks anda tema seisukohtadele vastus.

Järgmise aasta riigieelarvet võib piltlikult pidada vastutustundliku perekonna eelarveks ? pere, kes on läbi elanud karmi kriisi, kuid siiski jalgele jäänud ja tulevikku vaatab. Selles eelarves on mõned olulised põhimõtted, mis võiksid olla omased kõigi perede eelarvele.

Haridusele rohkem raha

Esiteks tuleb alati hoolitseda selle eest, et kulud ja tulud oleksid tasakaalus. Eesti inimene teab, et kulutada ei saa rohkem kui teenitakse. Vastupidist olukorda nimetatakse üle jõu elamiseks. Hoolimatu käitumisega ning jätkuva priiskamisega võime end mängida võlalõksu, mille tagajärje peavad kinni maksma meie lapsed.

2011. aasta riigieelarve liigub tasakaalu poole. Aastaks 2013 on riigieelarve tasakaalus ning me võime rasketeks aegadeks hakata koguma uusi reserve, mis meid eelmise kahe aasta jooksul elus hoidsid. Ka tark pereisa või -ema ? oleneb, kelle käes on rahakott ? paneb midagi rasketeks aegadeks kõrvale.

Samuti jätkatakse presidendi, riigikogu liikmete ja teiste kõrgemate riigiametnike palkade külmutamist, sest ei avalikus ega erasektoris ole palgatõusu niipea näha.

Teiseks põhimõtteks on läbi aegade olnud oma laste hariduse eest hoolitsemine. Seepärast on ka riik isegi kõige karmimate kärbete ajal suurendanud oluliselt haridusele kulutatava osakaalu ? 2007. aastal 4,8 protsenti SKPst, 2010. aastal 6,6 protsenti, millega kuulume Euroopa juhtivate riikide hulka.

Märkimisväärne on see, et ka järgmisel aastal kasvab haridusele eraldatav rahasumma tänavusega võrreldes 7,9 protsenti, mis näitab seda, et me hoolime oma laste tulevikust.

Lisaks üldisele hariduse rahastamise tõusule tehakse CO2-kvoodi müügist saadava rahaga korda kümneid koolimaju kogu Eestis.

Samuti on eraldatud 110 miljonit lisakrooni omavalitsustele uute õppekavade rakendamiseks ning õpetajatele palgalisa maksmiseks. 2011. aasta riigieelarve loob hea aluse tasuta kõrgharidusele üleminekuks. Lapsevanemad teavad, et nende laste hea haridus on vaja juba varakult kindlustada.

Maksame võlgu

Kolmandaks on igale perele väga oluline töö. Kui ei ole tööd, siis ei ole raha ega eneseteostust ning kahest eelmisest teemast ei saakski rääkida.

Riik investeerib järgmisel aastal majandusse 16 protsenti rohkem kui eelmisel aastal. See tähendab 16 miljardit krooni investeeringuid teede, koolide, sildade ja majade ehitusse, mis tähendab töökohti ja palka Eesti inimestele.

Sellise mahuga investeeringuid ei ole meie riik varem näinud. Ja kuigi suure osa sellest moodustab eurotoetustest tulev raha, ei ole sellel tööinimesele mingit vahet ? raha on raha, mis toob toidu lauale ja annab inimestele tööd.

Oluline on rõhutada, et kogu see raha ei lähe Tallinna või ainult suurematesse linnadesse. Regionaalsete investeeringute maht kasvab järgmisel aastal 77 protsenti, summa on kokku 2,2 miljardit krooni.

Neljandaks oluliseks põhimõtteks on vanemate ja vanavanemate usalduse taastamine. Kui riik kärpis oma kulutusi, ei võtnud me raha ära abivajajatelt. Pigem vastupidi. Viimase nelja aastaga on pensionid kahekordistunud, mis tähendab, et riik väärtustab vanemat põlvkonda.

Järgmisel aastal taastab riik omapoolsed sissemaksed pensioni teise sambasse, need olid vahepeal peatatud, kuna riigil ei olnud selleks raha. See nõuab 1,4 miljardit krooni lisaraha.

Samuti on juurde tulnud eakaid, kelle pensionide maksmiseks on vaja lisaks pea 500 miljonit krooni. Piltlikult öeldes oli meie kujuteldav pere sunnitud oma vanavanematelt võlgu võtma, lubades selle raha esimesel võimalusel tagasi maksta. Ja seda lubadust me järgmisel aastal ka täidame.

Midagi Tartule

Ka Tartu linn on saanud investeeringuid juurde. Riik näeb ette 700 miljonit krooni Eesti Rahva Muuseumi rajamiseks Raadile, samuti Ahhaa keskuse rahastamist 3,4 miljoni lisakrooniga ning loodetavasti saame hakkama ka Pauluse kiriku ehituse rahastamisega.

Hea uudis Tartu korterelamute elanikele on see, et CO2-kvootide rahast makstakse Kredexi kaudu kinni kuni 35 protsenti nende majade soojustamise kulust, pakkudes ka odavat kaasfinantseerimist. Selleks on riik ette näinud 400 miljonit krooni. See aga tähendab, et kütte- ja elektriarved on edaspidi tunduvalt väiksemad.

Eesti pere tuleva aasta eelarve on tehtud vastutustundeliselt ning vaatega tulevikku. Järgmisel aastal on valimised ja loomulikult oleks koalitsioonil olnud võimalik valada valijad vastutustundetult kullavihmaga üle. Seda on varem juhtunud, kuid meie nii ei tee. Kriis ei ole veel läbi ja töötuid on palju, kuid koos saame hakkama.

Uus tänapäevane Eesti ajaloo õpik venelastele

2010-10-26

TEA Kirjastus ja õpiku autor Lauri Vahtre tutvustasid ajaloohuvilistele ning -õpetajatele vastvalminud, haaravalt kirjutatud ning rohkelt illustreeritud "Eesti ajaloo õpikut vene õppekeelega gümnaasiumile".

Õpiku üheksa peatükki kirjeldavad noorele vene lugejale meie ajaloo pöördelisi sündmusi ning neis silma paistnud ajaloolisi isikuid muinasajast kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni. Õpiku teevad eriliseks ka vene koolide õppurite tarvis koostatud sõnaseletused ning tõlked, mis aitavad eestikeelset teksti peensusteni mõista.

Raamatu autor Lauri Vahtre ütles esitlusel, et käsikirja kallal töötades püüdiski ta kirjutada nii kaasakiskuvalt, nagu jutustaks ta meie aja lugu vene noortele nende tähelepanu jäägitult köites. Selleks on õpikus rohkesti materjali ning viiteid Eestis elanud venelaste saatusele ja nende osalusele kirjeldatud ajaloosündmustes.

Esitlusel tekkis elav keskustelu Eesti ajaloo õpetamisest venelastele. Veel hiljuti ise vene gümnaasiumis Eesti ajalugu õppinud Sergei Metlev kiitis uut õpikut väga ning väljendas kahetsust, et temal nii huvitavat, rohkelt illustreeritud ning tänapäevast õpikut polnud.

Arvukate ajalooraamatute autor Mart Laar tunnustas hea kolleegi tööd ning lisas arvukalt näiteid venelaste osalustest Eesti jaoks pöördelistes ajaloosündmustes, mille tutvustamine on hädavajalik nii vene kui ka eesti keelt kõnelevatele koolinoortele, aga ka nende vanematele.

TEA Kirjastuse juhi Silva Tominga eestvõttel arutati plaane õpiku lisamaterjalide viimisest Internetti ning seda, kui vajalik on riigi ning kodanikuühenduste aktiivne tugi Eesti riigile vääriliste õpikute viimisel õpilaste ning õpetajateni.

Meie riigikeel on ikka ja ainult eesti keel

2010-10-22

Ikka kehtib reegel: anna väike sõnum riigikeele või kodakondsuse teemal ja see paisub suureks mulliks.

Imestasin väsimatult, kuidas uudisnupp ÜRO rassilise diskrimineerimise komitee rutiinsest ülevaatest Eesti kohta ja seal sisalduvast kakskeelsuse ideest päeva jooksul uudispommiks paisus.

Pidin venekeelsetele kanalitele kommentaare andma ja kolleeg Mart Nutt kogus hiigelhulga kommentaare Delfis püstitatud küsimusega "Kas komitee võiks ka Prantsusmaale araabia keelt teiseks riigikeeleks soovitada?".

Mis on lahti, kas Eestit ähvardab kakskeelsus? Kindlasti mitte! Pigem on asi selles, et kõik sellelaadilised teemad kutsuvad esile teravaid emotsioone ning võivad tekitada eri käsitlusaktsente eesti- ja venekeelses meedias.

Ikka kehtib reegel: anna väike sõnum riigikeele või kodakondsuse teemal ja see paisub suureks mulliks. Rahvusvaheline organisatsioon annab sõnumile salapärase aura, aga üksikasjaliselt tausta ei tunta ega teata sedagi, millise kaaluga nood soovitused on.

Et emotsioone pisut maha võtta, tuleb meenutada, et selliseid ülevaateid riikide kohta koostavad regulaarselt nii ÜRO kui Euroopa Nõukogu vastavad komiteed. Nii antakse riikidele ka soovitusi: kaaluda, võtta kaustusele meetmeid.

Tavaliselt lähtutakse eeldusest, et ükski riik ei saa olla rassilisest diskrimineerimisest päris puhas. Mis sest, et riigiti on seis inimõiguste vallas väga erinev. Tüüpiline on näiteks soovituste jagamine mustlaste ehk roma'de olukorra parandamiseks.

Muuseas, kõnealuses dokumendis antakse Eestile ka soovitus parandada hariduse kättesaadavust roma'dest lastele. Ja veel hulk soovitusi, sealhulgas üleskutse uurida meie lähiajaloos, kaasa arvatud nõukogude perioodil toimepandud inimsusvastaseid kuritegusid.

Konkreetsel juhul olid Eestiga samal ajal vaatluse all sellised riigid nagu Iraan, Usbekistan, Maroko, aga ka näiteks Taani. Võib kolm korda arvata, milliste kivide all tõelised inirnõigusprobleemid peidus on.

Just sellest prismast lähtudes, et mingid probleemid ju peavad olema ja mingid juhised tuleb anda, tuleks minu meelest vaadata emotsioone tekitavat kakskeelsuse soovitust. Meie oleme kõik need küsimused ammuilma läbi kaalunud ja jõudnud järeldusele, et Eesti on rahvusriik, kus riigikeel on eesti ja ainult eesti keel.

Sealjuures on kõik põhiõigused ja näiteks kodakondsuse saamisega seotud protseduurid Eestis sellised, et me vastame Euroopa Liidu ja NATO kõrgetele standarditele. Ja need on paljudele ÜRO liikmesriikidele seni veel täiesti püüdmatus kauguses.

KOMMENTEERI Andres Herkeli KODULEHEL

Tartu Ülikool rahvusülikooliks

2010-10-07

Riigikogus aruteluks oleva Tartu Ülikooli seaduse muutmise üks eesmärke on tuua esile tema staatus rahvusülikoolina - täpsustame Tartu Ülikooli kui rahvusülikooli ülesandeid.

Need anti Tartu Ülikoolile küll juba 1995. aastal, kuid samas ei ole tema ülesanded seni eriti erinenud teiste avalik-õiguslike ülikoolide ülesannetest. Seega on rahvusülikooli mõiste tänini sisustamata.

Uue eelnõu kohaselt peab Tartu Ülikool oma seadusest tulenevalt pakkuma kõrghariduse omandamise võimalusi kõrgharidustaseme kolmel astmel (sh doktoriõppes) neljas laias valdkonnas: humanitaar-, sotsiaal-, arsti- ning loodusteaduste alal.

Riigi toel

Eelnõus täpsustatakse ülikoolile juba Eesti Vabariigi põhiseadusega antud autonoomia sisu, mis väljendub tema õiguses võtta iseseisvalt vastu otsuseid oma seaduses sätestatud eesmärkide elluviimiseks.

Rahvusülikoolina on Tartu Ülikoolil muu hulgas kohustus edendada eesti keele ja kultuuri säilimise ning arengu eesmärgil Eestit ja tema rahvast uurivaid teadusi ning eestikeelset haridust, säilitada ülikooli omandis olevat rahvuslikku kultuuripärandit ning pakkuda avalikkusele selle ülesandega seonduvaid teenuseid.

Eelnõuga sätestatakse ülikooli ülesanne säilitada ja arendada kultuuripärandi hulka kuuluvat Tartu Ülikooli hoonestust ning kunsti- ja ajalooväärtusi sisaldavaid kogusid.

Eelnõus määratletakse, et kultuuripärandi säilitamiseks ja muude avalike teenuste osutamiseks kuuluvad ülikoolile raamatukogu, muuseumid, botaanikaaed ja teaduskool. Riik on suuteline kõigi nende ülalpidamiseks ülikooli oluliselt toetama.

Otsime võimalusi muu hulgas raamatukogu kapitaalremondiks ning viimastel aastatel on oluliselt suurenenud ka teaduskooli riiklik rahastamine.

Eelnõu loob aluse avalike teenustega seonduvate kulude osaliseks katmiseks riigieelarvest. Kulude katmisel lähtutakse põhimõttest, et osaliselt kaetakse Tartu Ülikooli omandis oleva kultuuripärandi hulka kuuluva hoonestuse, arhiivide, kunstiväärtuste ja kogude säilitamise ning hoidmisega seotud kulud.

Kümme professuuri

Suure uuendusena sätestatakse seaduseelnõus Tartu Ülikooli kui rahvusülikooli kohustus luua oma ülesannete täitmiseks vähemalt kümme eesti keele, kultuuri ja ajalooga tegelevat professuuri järgmistes pädevusvaldkondades: eesti kultuur (eesti kirjandus ja kultuur, folkloristika, etnoloogia ja etnograafia), eesti keel (eesti keele ehitus, ajalugu ja murded, sugulaskeeled ja nende ajalugu, tänapäeva keelekorraldus) ja Eesti ajalugu (Eesti maa ja rahva ajalugu, arheoloogia).

Professuuride püsimiseks eraldatav rahasumma määratletakse ministeeriumi ja ülikooli vahel sõlmitavas tulemuslepingus. Sihtsuunitlusega professuure rahastatakse täiendavalt lisaks riikliku koolitustellimuse alusel eraldatavale rahale.

Peale ülikooli enda on tarvis mõelda ka seal töötavatele ja õppivatele inimestele. Rahvusülikooli rolli on mõtet tugevdada, kui kogu ülikooli kollektiiv tunneb ennast osalisena selle rolli täitmisel.

Üliõpilaste kõrval peavad ennast hästi tundma ka õppejõud - need, kes on kas aastakümneid juba nii teadus- kui õppetöö tegijatena küpsenud, kui ka noored, alustavad õppejõud, kes on alles oma esimeste teadustöödeni jõudnud.

Õppejõudude roll ülikoolis on suur ja ei ole õige, kui näiteks kiretu infosüsteemi kohalik administraator niigi pingelisel õppe- ja teadustöö ajal justkui õppejõude umbusaldades püstitab neile täiesti asjata bürokraatlikke lisanõudeid.

Teaduse infosüsteem on mõeldud teadlaste abistamiseks, mitte inimenergiat kulutavaks masinavärgiks.

Õppetoetuste roll

Tartu kui ülikoolilinna püsimise eelduseks on andekamate noorte ligipääs õpingutele. Õppetoetuste ja stipendiumide kättesaadavusel ei ole siin sugugi väike osa.

Erinevalt Tallinnast on Tartule tõepoolest iseloomulik, et üliõpilased ei ela enamasti kodus, vaid peavad oma eluolu ainelise külje lahendamiseks tihti kaunis suurt vaeva nägema - korteri või ühikatoa üürimine ja elukondlikud kulutused nõuavad küllaltki suuri väljaminekuid.

Tartusse tullakse, kui vajalikke kulusid on võimalik teha. Seetõttu on õppetoetuste roll Tartu kui ülikoolilinna edenemisel palju suurem kui pealinnas. Haridus- ja teadusministeerium on koos üliõpilaskondade liiduga välja töötanud uue vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi põhialused.

Nende põhjal on koostatud seaduseelnõu, mille rakendamiseks on käivitamisjärg-
sel aastal tarvis kohe lisaraha 100 miljonit krooni riigieelarvest.

Loodan, et nüüdsel majanduskasvu ajal kogunev uus riigikogu koosseis näeb kõrghariduse rahastamist ja selle ühe osana ka üliõpilastoetuste suurendamist oma prioriteedina juba 2012. aasta eelarvet koostades.

Pooltõed ja soovmõtlemised kõrghariduses

2010-09-28

Viimastel nädalatel on meedia üle ujutatud kõrgharidusarutelust, mida peamiselt kannavad kaks väidet: kõrgharidus vajab rohkem raha ja kõrghariduse kvaliteet pole konkurentsivõimeline. Vürtsi on lisanud ettepanekud «anda kõigile soovijatele haridust tasuta», «rahastada kõrgharidust kõrghariduskassast» või «viia sisse üldine osaline õppemaks».

Tundub, et just kõrgharidusaruteludes on peale tavapärase pealiskaudsuse ja stampmõtlemise enim möödarääkimisi, silmakirjalikkust ja soovmõtlemist. Sõnavõtjatel on sageli oma huvid mängus ja haritud inimestena oskavad nad neid paremini varjata. Ka akadeemiliste isikute puhul on hea mitte unustada, et jumal või Darwin on inimesele mõistuse andnud oma huvide, mitte tõe teenimiseks.

Keskseks eksiarvamuseks on ettekujutus, et tudengid valivad kõrgkooli kvaliteedi alusel. Hulk rahvusvahelisi uuringuid on jõudnud üsna ühesugusele järeldusele, et kõrgkoolivalik on seotud esmalt elukohaläheduse (ja sellega seotud väiksema maksumusega), seejärel sõprade eelistustega, siis kooli üldise mainega, siis ülikoolilinna seltsielu atraktiivsusega ja alles seejärel erialaõpetuse tasemega.

Samuti on palju tähtsamal kohal, kui me seda tunnistada soovime, soov saada diplomit lihtsalt. Muidugi, kui diplomiga koos saaks ka parema hariduse, poleks see paha, aga selle nimel iseseisvalt pingutama on valmis väga vähesed. Mõelgem kas või spikerdamise ulatuse peale meie kõrgkoolides.

Väide, et Eesti ülikoolid pole rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised, on pealiskaudne. Tartu Ülikool kuulub viie protsendi ja Tallinna Tehnikaülikool kümne protsendi maailma parimate ülikoolide hulka. Tõsi, meil on ka kõrgkoole, kus puudub raamatukogu, ja ülikool, kus dotsent ohjab 54 doktoranti, ent niisugused «kiisukoolid» pole maailmas haruldased.

Harvardi või Oxfordi tasemele pürgimine on aga 1,3-miljonilise tagamaaga ülikooli jaoks üsna võimatu ülesanne. Õigemini – see on võimalik, aga üksnes rahvusvahelise ülikoolina inglise keelele tuginedes ja mitu korda suurema rahastamise juures. Ning see võtab aega vähemalt 10–20 aastat. Hea näide on Singapuri Rahvusülikool. Ent kas me seda ka tegelikult soovime?

Ka asjaolu, et meilt läheb rohkem tudengeid, kui meile tuleb, pole mitte konkurentsivõime näitaja, vaid meeldetuletus, et ühemiljonilise rahva keeles õpetamine pole lihtsalt atraktiivne – vaid ingliskeelse õppega riigid on maailmas positiivse tudengibilansiga.

Ilmselt on nõukaajast pärit ettekujutus, et kõik välismaine on parem, viinud meid välisõppejõudude idealiseerimiseni. Muidugi on neid vaja, seda eelkõige horisondi avardamise eesmärgil, aga kui üksikud meeldivad erandid välja arvata, ei ületa nende senine sisuline akadeemiline tase kuigi suurel määral korralike ülikoolide keskmist.

Samuti julgen arvata, et enamik välismaale õppima asunud tudengitest ei õpi kaugeltki tugevamates ülikoolides kui parimad Eesti ülikoolid, ent see ei tähenda, et välismaine kogemus neile laiemas mõttes kasuks ei tuleks. Seepärast pole meil vaja halada, et üliõpilased välismaale õppima lähevad – veel rohkem peaksid minema.

Eksitav on arvamus, et meie ülikoolid on paindumatud. Vastupidi – nad reageerivad väga efektiivselt väliskeskkonna muutustele ja osalevad aktiivselt ka selle keskkonna kujundamisel, näiteks välja töötades euroraha jaotuse põhimõtteid. Aga nad reageerivad meie (loe: riigi ja ühiskonna) tegelikule käitumisele, mitte suurtele sõnadele. Ja kui rahastamine ei soosi kvaliteedi tõusu, siis kvaliteet ei tõuse, kui rahastamine soosib killustatust, siis killustutaksegi.

Suurim silmakirjalikkus valitseb tegeliku ja näiva (õppe)töö mahu vahel. Ühe akadeemilise punkti taga peaks olema 40 tundi üliõpilase tööd, kuid heal juhul on 23 tundi. Täistööajaga õppejõu lisateenistus mitmes kõrgkoolis ja enda kirjapanek mitmesuguste (euro)projektide täitjana viib ta formaalse koormuse kohati üle saja tunni nädalas. Kui palju ta tegelikult töötab? Mul oleks hea meel, kui keegi tõestaks, et ma eksin.

Kõrgharidus on ühiskonna orgaaniline osa ning tegeliku kvaliteedi määrab eelkõige nõudmise ja pakkumise tasakaal tööjõuturul, mitte ajaleheartiklid või isegi kvaliteedistandardid. Vaadake Eesti tööjõu struktuuri ja küsige endalt, mitu protsenti töökohtadest eeldab ka sisuliselt kõrgharidust. Aga meie ambitsioon on 60 protsenti. Muidugi, pikemas perspektiivis on see vahest ka sisuliselt vajalik, seni on aga kõrgharidusdiplom üldjuhul lihtsalt isiksuslik näitaja – loodetavasti on diplomeeritu ka võimekam töötaja.

Masu järel on praktilisi oskusi ja varasemat töökogemust puudutavad nõudmised töötajale kasvanud. Kutsekoolide uste taha on tekkinud järjekorrad. Aga mitte kõigi uste taha, vaid sinna, kus on tõesti midagi kasulikku pakkuda. Kõrghariduses on need ajad veel ees. Enne tuleb oodata, mil kõrgharidusega töötuid on rohkem kui kutseharidusega töötuid. Ja see aeg koidab.

Ma ei usu, et meil oleks juba tegelik (st maksujõuline) nõudlus «kvaliteetsete» kõrgharidusega (loodus)teadlaste ja inseneride järele, vaatamata osa ettevõtjate kaebustele. Kui king tegelikult pigistaks, siis toodaks (vastava palgaga) spetsialistid sisse – Euroopas on tööjõu liikumine vaba. Meie majanduse struktuuris on valdavad ettevõtted, kus inseneri või teadlase ametikoha loomine ei loo omakorda piisavalt lisaväärtust, et teda vajalikul tasemel ülal pidada (loe: talle vähemasti juristide ja finantsistidega võrreldes korralikku palka maksta).

Analüüsige Eesti ettevõtete esiviitsadat ja vastake küsimusele, millise ettevõtte strateegias võiks olla koht kas või kümneliikmelisele teadlasrühmale konkurentsivõimelise palgatasemega. Just siit tuleb otsida põhjust noorte erialavalikute mõistmiseks. Noorte valikud on asjakohasemad kui haridus- ja majandusjuhtide soovmõtlemine.

Heitlik rahulolematus kõrgharidustegelikkusega ja ülikoolide janu lisarahastamise järele on kõrghariduse rahastamist viimastel aastatel kasvatanud, ent usalduse puududes jõuab see raha kõrgkoolidesse kümnete meetmete ja meetmekeste kaudu, millest igaüks kannab endaga kaasas arvestatavat bürokraatiat. Nii ongi kõrgkoolid ja sajad, kui mitte tuhanded inimesed kogu aeg hõivatud nõuetele vastavate taotluste kirjutamisega. Kas anname endale aru, et detailsete nõuete kehtestamine kannab endaga kaasas ka vastutust tulemuse eest? Kardan, et meil on kujunenud olukord, kus ülepingutatud projekti- ja meetmepõhisus on muutnud kõrgkoolid, sageli aga nende eraldiseisvad allüksused, rahastaja soovide ja ettekirjutuste täitjaks ning seetõttu ei vastuta tulemuste eest mitte keegi.

Kahetsusväärne on ka praktika, kus toetusraha püütakse pingete vältimiseks võimalikult ühtlaselt laiali jagada põhimõttel «igaühele midagi», selle asemel et saavutada tarvilikke struktuurseid muutusi. Niisugune lähenemine ei loo uut kvaliteeti ja lükkab edasi ka muidu turujõudude mõjul juba toimuvaid muutusi.

Toimiva kõrghariduspoliitika kujundamiseks on oluline selgeks vaielda mõned põhiseisukohad. Tajun meie avalikus mõtlemises valdavat arusaama, et kõrghariduse eesmärk on valmistada ette spetsialiste meie rahvamajandusele. Millisele rahvamajandusele? Tänapäevasele? Eesti või Euroopa Liidu omale? Kas vabas ühiskonnas ei oleks mõistlik lähtuda hoopis noorte huvidest ja pürgimustest? Kas pole mitte nii, et riik on inimeste, mitte inimesed riigi jaoks? Siis laheneb ka vastutuse küsimus ja lihtsustub rahastamismehhanismide väljatöötamine.

Milleks vajame välistudengeid Eestisse? Kas selleks, et ajada kõrgharidusäri, või selleks, et nad hiljem rikastaksid ka meie tööturgu? Kas peaksime meie tudengite välisõpinguid soodustama või hoopis takistama, et andekamad noored jääksid Eestisse? Kas ootame välismaal õppinuilt eelkõige sügavaid erialateadmisi või laia silmaringi, kontakte ja avardunud kultuuritunnetust?

Mis asi on kõrghariduse kvaliteet? Kas pole mitte nii, et miski ei saa üliõpilast aidata, kui õppejõul pole tema jaoks aega? Ent piiratud õppejõu kuulamiseks kulutatud aeg on üliõpilasele mahavisatud. Kui nii, siis peaks meie rahastamismehhanismid soosima eelkõige heade õppejõudude tegelemist üliõpilastega, mitte aga üksnes artiklite kirjutamist.

Oleme loonud üsna keeruka ja kuluka kõrghariduse hindamise süsteemi, aga ei tea, mida sellelt ootame. Kas soovime, et see tagaks repressiivsete meetmetega kehtestatud kvaliteedistandardi sisulise järgimise ja jätaks seeläbi alles vaid üksikud, nõuetele vastavad ja väikesele rahvale jõukohased kõrgkoolid? Või annaks eelkõige sõltumatut informatsiooni üliõpilastele ja rahastamise otsustajatele, mille tulemusena turg teeb oma töö? Kõik mõistavad, et üle 20 kõrgkooli ülalpidamine käib 1,3-miljonilisele rahvale üle jõu.

Kuhugi ei ole põgeneda ka õppekeele küsimuse eest. Milline on inglise keele koht Eesti ülikoolis, ka rahvusülikoolis? Olen seda meelt, et selle vastamata küsimuse taga ongi hulk meie nn kvaliteediprobleeme.
Tõsi, me kõrghariduses on palju probleeme ning mõnigi asi mitte ainult võiks saada, vaid ka peaks saama palju paremaks. Samas, põhiosas pole probleemid veel sugugi nii suured, et otsuste langetamine oleks vältimatu, ega nii traagilised, nagu näidata püütakse – lõpetajad saavad jätkuvalt tööd ja õppejõud leiba. Aga kui nii jätkata, jääb nii leiba kui tööd muidugi vähemaks. Tegelikud muutused kõrghariduses tulevad vältimatult koos tööandjate, ka riigi nõudlikkuse kasvuga. Terasemad ülikoolid võiks sellele juba praegu mõelda, tark ministeerium võiks hakata oma nõudlikkust kohe kasvatama ja igal aastal veel vähemalt paar-kolm kõrgkooli koomale võtta.

Kindlasti tuleks kohe loobuda ühtsest, kvaliteedist sõltumatust õppekoha maksumusest – n-ö riiklik leivahind kõrghariduses on kvaliteedi tapja. Ka raha on juurde vaja, aga ikka ainult sinna, kust midagi ka vastu saab nii kvaliteedis kui kvantiteedis, ja rahastamise vahed ärgu olgu mitte protsentides, vaid kordades. Enne seda otsust pole küll mõtet raha juurde anda.

Nõudlikkuse kasvades kahaneks ka seni pärmina kerkinud (pseudo)üliõpilaste arv. Me ei vaja 70 000 üliõpilast. Kui 10 000st iga-aastasest keskkoolilõpetajast asuks pooled kõrgharidust omandama ja saaks selle keskmiselt nelja aastaga kätte, oleks meil vaid

20 000 üliõpilast. Olgu, 40 000, kui vanemad ja osaajaga tudengid juurde arvata, aga mitte 70 000. Ülejäänutele soovitaksin praktilist ja lühiajalisemat täiendusõpet ja üha parema mainega kutsekeskharidust. Sellest oleks pikemas perspektiivis kasu õppureile kindlama töökoha, tööandjaile praktilisemate oskustega tööjõu ja ühiskonnale väiksema aja- ja rahakulu näol.

Kõige selle kõrval võiksime edendada ka üldist vaidluskultuuri. Meie praegused kõrgharidusprobleemid on suuresti samad, mis lääneriikides 1970. ja 1980. aastatel, ning lahendusedki ei saa olla väga erinevad. Tasuks veidi lugeda ja rahulikult mõelda, selle asemel et esmaste, isiklikest või grupihuvidest ajendatud emotsioonide ajel oponente auklikuks lasta. Kui kõrgharitud sedagi ei suuda, siis on kvaliteediga tõesti midagi korrast ära.

Autor oli 1998–2006 Tartu Ülikooli rektor.

Tasuta kõrgharidus?

2010-09-20

Kõrghariduse kui tänapäeva ühiskondade ühe arengumootori konkurentsivõimeline rahastamine on massikõrghariduse ja vananeva rahvastiku tingimustes keeruline mitte ainult Eestis. Lahendusi on olnud erinevaid. Eesti on seni valinud tee, kus osa tudengeid õpib riigi kulul, suur osa maksab ise (kohati täiendades riigi panust, kohati kattes kõik kulud) ning samal ajal on loodud üsna tagasihoidlik sotsiaalsete garantiide süsteem.

Kõik see kokku on seadnud kahtluse alla võimekuse säilitada pikemaajaliselt Eesti kõrghariduse kvaliteet. Kuigi me liigume jõudsalt tasuta kõrghariduse suunas - aastakäikude vähenemise loogikas jõuame praegust riiklike õppekohtades taset (6400 uut tudengit aastas) säilitades juba 2013. aastaks kõigile huvitatud gümnaasiumilõpetajatele tasuta õppekohtade võimaldamiseni. Seega võiks ülesande lugeda täidetuks.

Olen tasuta kõrghariduse pooldaja. Samal ajal peab meie ülim eesmärk olema just õppe kindlustatud kvaliteet. Et parimad õpiksid Eestis ja ükski noor ei saaks petta. Lisaks kvaliteedile ja kättesaadavusele tuleb arvestada kõrghariduse väga avatud iseloomu. Viimastel aastatel on üliõpilasrände bilanss negatiivne, kuigi viimane OECD raport näitas, et mujale minejate hulk on vähenenud ja siinsete võõrtudengite arv suurenenud. Neli korda rohkem noori lahkub siit teistesse ülikoolidesse, kui meile õppima tuleb.

Viimastel aastatel tugevdatud kvaliteedikontrollile lisaks peab ühiskond täiendavalt panustama ka kõrghariduse rahastamisse. Praegu tähendab see riigieelarve kaudu ligikaudu kahe miljardi krooni eraldamist aastas, millele lisandub erasektori panus peamiselt noorte endi makstavate õppemaksudena eri liiki õppeasutustes suurusjärgus 650 miljonit krooni.

Kui säilitada praegune kõrghariduskorraldus ning pakkuda tasuta õpet, on eelarveline lisavajadus suurusjärgus 650 miljonit krooni. Samas on selge, et see 2,65 miljardit krooni aastas ei ole piisav, et tagada kõrge kvaliteet, õiglane ligipääs ning hoida Eestis ka kõige andekamad. Riigikogu on vastu võtnud kõrgharidusstrateegia, valitsus aga kinnitanud selle rakendusplaani koos rahastamiskavaga, kuid kahjuks oleme 2010. aastaks esialgu planeerituga võrreldes märkimisväärselt maha jäänud. Kuigi võrreldes SKTga on suudetud kõrgharidusraha osakaalu suurendada 1,4%-le (OECD maade keskmine).

Kõigile tasuta õppimisvõimaluse pakkumiseks oleks arengukavade täitmiseks vaja senisele kahele miljardile kokku teist sama palju lisaks, mis viiks meid ka kõrghariduskulude võrdluses SKTst ühe tudengi kohta arenenud riikide tasemele.

Riigieelarve panus peab suurenema ning näiteks järgmisel aastal suudame üliõpilaskoha baasmaksumust tõsta 10% võrra, kuid kas saab lootma jääda üksnes riigieelarvele? Eriti Eestis, kus ollakse pigem seisukohal, et maksud, mille abil vajadusi katta, ei tõuse.

Arutagem avatult, kuidas rahastamist stabiilselt suurendada. Võib muidugi loobuda mõne valdkonna õpetamisest ja seega ka neist huvitatud tudengitest (välisriigi kasuks). Kuid seegi peab olema kaalutletud otsus.

Praegu õpib pool tudengitest tasuta, pool katab kõik kulud ise. Eesmärk võiks aga olla õppimise ajal kindlustada kõigile võimekatele tasuta kõrgharidus. Nii tuleks vähemalt ülikoolidesse võtta ainult need, kel on vaimsed eeldused stuudiumi läbimiseks. Täiendava raha vajadust see aga ei vähenda. Kui õppemaksude kogumine ülikoolides lõpetada, saaks tekkiva puudujäägi katteks tarvitada 2014. aastast algava nn uue perioodi Euroopa tõukefondidelt saadud ja just elanikkonna konkurentsivõime parandamiseks mõeldud vahendeid. Arvestame ka, et selleks ajaks oleme kõrghariduse infrastruktuuri eurofondide toel suures osas korda teinud, mis annab võimaluse hakata täiendavalt õppekuludesse panustama.

Ülejäänud vajaliku lisarahastamise puhul peab riik kodanikega kokku leppima, kas leida raha otsestest eelarvevahenditest või korraldada asjad nii, et tasuta hariduse omandanud hakkaksid oma palgataseme järgi maksma tagasi selleks loodud kõrghariduskassasse, mille vahendid suunatakse tulevikus ülikoolide rahastamiseks ning õppivate tudengite õppetoetusteks ja stipendiumideks.

Mõistagi täituks selline kassa aegamööda, sest järsult see kõrghariduse rahastamist «uutele kõrgustele» ei vii. Selline kassa puudutaks üksnes uue süsteemi käivitamisest alates õppima asunuid, ja ka neid alles lõpetamisjärgselt.

Kindlasti ei saa niisugused tagasimaksed katta kogu riigipoolse rahastamise defitsiiti ning need peaksid jääma igakuistest sissetulekutest mõistliku protsendi piiresse.

Selline tagasimakse kohustus algaks palgatasemest, mis ületab oluliselt keskmist palka. Selle maksjate hulka kuuluksid kindlasti Eestis hariduse omandanud ja võõrsil leiba teenivad inimesed, kelle palgatase lubab enamasti eeldada, et nad annavad oma panuse kodumaise kõrgharidussüsteemi rahastamisse, kust nad ju hea ettevalmistuse said.

Üliõpilast huvitab ka igapäevane eluspüsimine õppimise ajal - ka siis, kui ta õpingute eest üldse tasuma ei pea. Juba 2001. aastal töötasime koos üliõpilaskondade liiduga välja vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi põhialused.

Kahjuks järjepidevus katkes ja nüüd kehtiv õppetoetuste mudel sarnaneb pigem stipendiumisüsteemiga. Seega õppetoetuste süsteemi, mis garanteeriks kõigile võimekatele võimaluse õpingutele pühenduda, praegu Eestis pole. See tuleks aga stipendiumidele lisaks luua, et töö kõrvalt õppimine ei jääks normiks ning noored ei läheks kohe pärast kooli mujale õppima.

Praegu välja töötatud, aga veel heaks kiitmata vajaduspõhine õppetoetuste süsteem lahendaks üsna minimaalsel tasemel ligikaudu 20% tudengite mured ning ka see süsteem nõuab lisavahendeid 100 miljoni krooni ringis, 2014. aastal kokku 250 miljonit krooni.

Kui on võimalik tagada tasuta õppimise võimalus hilisema tagasimaksega nn kõrghariduskassasse, on võimalik ka õppelaene kasutada elamiskuludeks (mitte õppemaksude tasumiseks), kuid vajaduspõhisele süsteemile lisaks on tarvis sisse seada ka stipendiumid prioriteetsetes valdkondades (nagu see praegu juba on õpetajaks õppijail). Erilist tähelepanu vajavad kõik eriti andekad.

See sügis tõi koolidele hulganisti muudatusi

2010-09-03

On heaks kiidetud uued õppekavad, nii nagu ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Nüüd jääb üle uued suunad ja võimalused sujuvalt ellu viia.

Kõige olulisemaks osaks on uudne käsitlus õppekavast. Nimelt on alates rakendumisest 2011. aasta sügisel põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad eraldatud.

Kui gümnaasiumi puhul pidasime oluliseks noortele senisest suurema valiku andmist, mis väljendub kohustuslike kursuste arvu vähenemises ning valikkursuste osakaalu tõusus, siis põhikooli puhul võeti üheks eesmärgiks õpilaste koormuse vähendamine, mis väljendub ainesiseste mahtude kokkutõmbamises ja maksimaalse nädalatundide arvu vähenemises 34-lt 32-le.

Kooli ülim eesmärk on õpilaste ettevalmistamine järgnevateks otsusteks ning mõnusa keskkonna loomine, selleni jõudmise nimel peavad koolid ka pingutama. Koolidele tehakse uue seadusega selleks ettekirjutusi.

Näiteks tuleb põhikoolilastele pöörata rohkem individuaalset tähelepanu, seega üle 24, erandjuhtudel üle 26 õpilasega klasse enam moodustada ei tohi.

Gümnasistidele luuakse aga tingimused, kus nad saavad oma huvide ja vajaduste järgi end edasiõppimiseks ette valmistada. Selleks tuleb alates 2013. aasta sügisest kõigis koolides pakkuda kolme erinevat valikulist õppesuunda.

On loomulik, et näiteks matemaatika süvaõppega koolis peaks olema võimalik lisaks võetud loodusainete kõrval õppida kohustuslikust määrast rohkem võõrkeeli, aga miks mitte emakeelt. Samuti võib võõrkeelekallakuga koolis õpetada ühes valiksuunas võõrkeeles sotsiaalaineid, teises loodusaineid.

Erinevad õppesuunad saadakse kombineerides omavahel viie ainevaldkonna valikkursusi. Need on keel ja kirjandus, võõrkeel, matemaatika, loodusained, sotsiaalained.

Kannapööret see ei tähenda. Õpetajad neile ainetele on iga kooli kohustuslikus "repertuaaris" niikuinii olemas.
On levitatud eksiarvamust, et selleks on tarvis kolme paralleelklassi. Seda on tahtmisel võimalik teha ka ühe klassi puhul, andes selle piires õpilastele valikuvõimalusi.

Sügisest jõustunud seaduse alusel võib kool teha otsuseid vabamalt. Ka huvikoolis või teises üldhariduskoolis õppimist võidakse arvestada õpetatava osana. Tingimuseks on, et see võimaldab õpilasel saavutada kooli või individuaalse õppekavaga määratletud õpitulemusi.

Nüüdsest võib õppetunde läbi viia erinevates vormides. Nendeks on näiteks loengu, individuaaltunni, konsultatsiooni, e-õppe ja õppekäigu vormid. Tundide eesmärgiks on aga õppematerjali läbimine ning see peab toimuma keskkonnas, milles osalevad nii õpilane kui ka pedagoog.

Samuti loobutakse eraldiseisvate eksamiperioodide ning vaheaegade kehtestamisest. Lõppklassis on õppeveerandites kokku vähemalt 185 õppepäeva ning lõpueksamipäeval ja kahel sellele eelneval päeval tunde ei toimu. Eksamipäev ning kaks sellele eelnenud päeva arvatakse õppepäevade hulka. Omavalitsus võib direktori ettepanekul ja hoolekogu nõusolekul kehtestada üldlevinust erinevad vaheajad.

Põhikooli I ja II kooliastmel võib kooli soovil õpilase hindamisel kasutada ka sõnalist hinnangut. Selliste hinnangute andmine määratletakse kooli õppekavas.

Õpilase koolist lahkumisel või hiljemalt II kooliastme lõpuks tuleb sõnalised hinnangud teisendada viiepallisüsteemi.
Kui koolis on hariduslike erivajadustega lapsi, võib neile luua eraldi õpperühmi.

Et õpilased võivad vajada ka näiteks logopeedi, sotsiaalpedagoogi või psühholoogi tähelepanu, tuleb selline võimalus kõikjal luua, mis ei tähenda, et igas konkreetses koolis peaksid olema loodud vastavad täisametikohad. Võimaluste loomist saab koordineerida nii ühe omavalitsuse koolide vahel kui laiemalt.

Uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus loob palju uusi võimalusi ja jagab ka vastutust ühiskonnas, et kogu koormus meie laste heaolu loomisel ei langeks ainult kooli õlule. Samas tuleb tähele panna, et uuendused ei ole tehtud lihtsalt niisama, vaid silmas pidades õpilaste ja õpetajate soove ja vajadusi. Selleks, et koolirõõm oleks võimalik.

Head uut õppeaastat kõigile!

Uus seadus usaldab õpetajat

2010-09-03

Eelmisel õppeaastal jõudsid vahefinišisse kaks suure tähendusega ja palju avalikku huvi pälvinud protsessi: valitsus kinnitas uued õppekavad ning riigikogu võttis vastu uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse.

Just vahefinišisse, sest paljude inimeste ühispingutusena oleme neis dokumentides päris edukalt vastanud küsimusele mida? Nüüd tuleb keskenduda eelkõige küsimusele kuidas? Need kaks päris vaevaliselt sündinud kokkulepet peaksid eelkõige tagama kolm asja: toetama parimal viisil iga lapse huvi- ja võimetekohast arengut; tegema haridussüsteemi paindlikumaks, usaldades nii kooli kui õpetajat; muutma õpikeskkonna turvalisemaks ja kõigile asjaosalistele meeldivamaks.

Õppekava tegema!
Sel õppeaastal peame koondama suure osa jõust sellele, et uued seadusesätted koolis ruttu ellu ärkaksid, ning hakkama tõsiselt oma kooli õppekava läbi mõtlema. Mõlema puhul on oma roll ministeeriumil, koolipidajal, koolil, õpetajatel, lastel ja vanematel. Haridusministeerium koos omavalitsustega peab leidma kooli toetamise teed. Koolid omakorda peavad leidma viisid, kuidas õppekava ja seadusesätteid oma kooli ja õpilaste seisukohalt lahti mõtestada ja täpsustada.

Kuigi õppekavad rakenduvad järk.järgult, tuleb kõige olulisemaid eesmärke ja väärtusi puudutavad küsimused aegsasti kokku leppida. Esimene küsimus kõigile, aga eelkõige neile koolidele, kus põhikool ja gümnaasiumiaste koos: mida hakkavad tegelikus koolielus tähendama põhikooli ja gümnaasiumi õppekavade selgelt eristuvad rõhuasetused?

Põhikooli rõhuasetus on eelkõige lapse mitmekülgsel arengul ja selleks sobiva keskkonna kujundamisel, gümnaasiumi rõhuasetus on edasise sobiva haridustee leidmisel ning valmisolekul elus ettetulevate rollide täitmiseks.

Gümnaasiumides on oluline koos õpetajate, õpilaste, vanemate ja koolipidajaga määratleda oma õppesuunad. Nende lõplikuks väljakujundamiseks on aega 2013. aasta sügiseni.

Õppekava annab gümnaasiumile senisest suurema vabaduse, kuid esitab ka suuremad nõuded. Need pole seotud õpilaste arvuga.

Suurem valik, suurem vastutus
Väike õpilaste arv ei pane gümnaasiume kinni, seda võib teha suutmatus täita õppekavanõudeid. Käibele on tulnud isegi uus sõna - õppekavavõimekus -, mis iseloomustab päris hästi gümnaasiumide suutlikkust tulla toime õppesuundade valikuga, valikainete pakkumisega, kvalifitseeritud õpetajate leidmisega.

Kohustuslike kursuste arvu vähenemine 72-lt 63-le toob õpilasele suurema valikuvõimaluse, kuid ka vastutuse mõistlikult valida. Et kõigil gümnaasiumiastujail oleksid nii valikuvõimalused kui ka kindlus, et nad võivad rahulikult kodupõhikoolis käia, olles edasise kooli valikul teistega võrdses olukorras, toetame mõtet, et igas maakonnas kujuneks välja vähemalt üks tugev mitme õppesuunaga puhas gümnaasium, välistamata samas koole klassidega esimesest kuni kaheteistkümnendani. See aitab edaspidi säilitada üle Eesti suhteliselt väikseid, aga tugevaid põhikoole. Hea meel on, et suutsime 2008. aastast käivitada senise puhta pearahasüsteemi asemel uue rahastamismudeli, mis ka rasketel aegadel on võimaldanud põhikoolidel püsida. Nüüd, mil esimese kooliastme õpilaste hulk on taas tõusma hakanud, võib öelda, et paljudes kohtades suutsid koolid sulgemisohu üle elada.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse olulised sätted on kindlasti need, mis puudutavad elukohajärgset kooli. See, et iga lapsevanem teab enne 2011/12. õppeaastat, millises koolis on tema lapsele loodud õppekoht ilma täiendavaid tingimusi esitamata, peaks olema elementaarne kodanikuõigus. Loodetavasti vähendab see veidigi last koormavat „drillimist" enne kooli.

Leidkem seaduse mõte
Seadust tuleks lugeda heatahtlikult ja mõtteis lahti harutada, mis on kohustus, mis võimalus. Eriti oluline on seda jälgida turvalisuse teema puhul, kus õpilaste, pedagoogide ja teiste koolitöötajate vaimsest ja füüsilisest turvalisusest ning tervise kaitsest rääkides on silmas peetud nii kooli sisemist kui ka välist turvalisust. Mõte on ju see, et iga kool saaks seista üksikute „terrori" vastu ja kaitsta selle eest teisi. Turvalisuse seisukohalt peaksid Kihnu ja Kiltsi kooli juhid lugema välja seda, mis neile tarvilik, suurlinna koolijuhid endale vajalikke võimalusi.

Pingeread ei näita kogu tõde
Viimaste nädalate kuum teema on olnud riigieksamite pingeread. Internetiportaalid pigistasid sealt välja isegi seda, mida neis polnudki, nii et hea tahtmise korral oleks ideaalne õppekoht olnud vanglakoolis. Väär oleks väita, et riigieksamite pingeread üldse midagi ei näita. Tähtis on aduda, et nad ei näita kogu tõde.

Iga-aastased koolide järjestused riigieksamite toorpunktide alusel võivad pealiskaudsel hindamisel tekitada mõnele koolile teenimatut õnne ja teisele teenimatut meelehärmi. Eriti kui vaadelda vaid üht aastat või võrrelda kaht järjestikust. Mitme aasta kõrvutamisel tulevad pealiskaudse hindamise nõrgad küljed kogu oma alastuses välja. Eri aastate tabelites on olnud koolid, kes tõusid 172 ja 136 kohta, samas ka need, kes langesid 103 ja 125 kohta Kas see näitab, et mõned koolid said aastaga väga palju kordi paremaks, teised samavõrra halvemaks? Võtame oma lapsed neist ruttu ära? Vaevalt.

Ministeeriumi analüütikud kasutavad koolide taseme ja õpilaste motiveerituse andmete kõrvutamiseks asjakohasemat mudelit. Ehk saab sellest kunagi rohkem rääkida. Hea, et õpilased ja üliõpilased on ka ise algatanud koolide hindamise projekti, koostamaks alates järgmisest aastast laiemapõhjalist koolide võrdlustabelit, kus oleksid erinevad kriteeriumid, mille alusel nii õpilased kui ka lapsevanemad saaksid hinnata kooli kui tervikut. See on palju raskem kui hinnata saapavabriku tulemuslikkust.

Õppige ettevõtlust – see tasub ära!

2010-09-03

Nüüdse Eesti majanduse ning elukorralduse alustalaks on ettevõtlus ja meie inimeste ettevõtlik vaim. Et oleksime võimelised arendama oma sotsiaalhoolekande- ja haridussüsteemi, saaksime teha kaitseinvesteeringuid ja toetada kultuuri, vajame tulusid. Ettevõtlus aitab luua lisaväärtust, mis on tarvilik nii era- kui avalike huvide edendamiseks.

Eesti ettevõtluse lähiajalugu on ilmselt värvikam kui meie Skandinaavia naabritel. Kuigi hüperinflatsioon hävitas suurema osa inimeste säästudest, tõusis eraettevõtlus taasiseseisvunud Eestis kiiresti valitsevaks tegevusvormiks.

Miks? Sest see põhineb vabal eneseteostusel, erinevalt nõukogude kollektiivmajanditest, kus töötamine paljusid ei motiveerinud. Peame hindama inimesi, kes pärast taasiseseisvumist olid nõus riskima, investeerides oma säästud esimeste eraettevõtete loomisesse, niisamuti kui neid, kes on valmis tegema seda nüüd.

Soov ja tahtmine

Statistika järgi on kõige suuremad uute töökohtade loojad uued ettevõtted, mitte aga juba olemasolevad. Mõni aasta tagasi Ameerika Ühendriikides tehtud uuring näitas, et kahe kolmandiku uute töökohtade loojaks olid alla viieaastased ettevõtted.

Eestile on praegu tähtis iga uus töökoht, mistõttu on tarvis mõelda sellele, kuidas innustada inimesi uusi ettevõtteid looma, sest avaliku sektori paisutamisega heaolu kasvatada ei saa.

Eelmisel aastal oli Eestis 43,6 ettevõtet tuhande elaniku kohta, mis on Euroopaga võrreldes keskmine tulemus. Ometigi on meil veel kõvasti kasvuruumi ja tarvis on mõelda põhjustele, miks eelistavad inimesed palgatööd ettevõtlusele.

Ehk ei ole Eesti ettevõtluskultuur veel piisavalt välja arenenud, et rolli mängiksid traditsioonid või et osataks ettevõtlusega tegelejaid vääriliselt hinnata. Riik on proovinud ettevõtlusega pihta hakkamist soodustada, pakkudes alustajatele starditoetust ja uutele ettevõtetele kasvutoetust, samuti mitmes vormis juurdepääsu oskusteabele.

Need meetmed on tarvilikud, kuid inimese enda idee ja soov ettevõtet käivitada on määratult tähtsam kui muu selle ümber. Kas saab kuidagi soodustada seda, et inimestel tekiks rohkem häid äriideid?

Uus kooliaasta on algamas. Eelmisel aastal analüüsis majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kõrgkoolide õppekavasid eesmärgiga selgitada välja ettevõtlusainete osakaal õppekavades.

Tulemused olid pehmelt öeldes tagasihoidlikud, sest mitteettevõtluserialade tudengitele pakuti äärmisel juhul võimalust võtta osa mikro- või makroökonoomika loengust.

Samas võiks ja tuleks tagada sõltumata erialast kõigi tudengite ligipääs ettevõtlusainetele, sest peale põhiala omandatud ettevõtlusteadmised võivad väga kasulikuks osutuda.

Miks ei võiks näiteks filoloogil olla teadmisi ka äriettevõtte toimimispõhimõtetest ja sügavamalt eksporditurgude müügistrateegiatest. Elu keerdkäike ette ei tea ja filoloogia lõpetanust võib saada suurepärane ekspordijuht.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, haridusministeeriumi, kaubanduskoja ja teiste partnerite eestvõttel on peatselt valmimas alg-, põhi-, kesk- ja kutseharidustasemele suunatud ettevõtlusõppe edendamise tegevuskava.

Kava koostamise käigus analüüsiti riiklikku õppekava ja kõrvutati seda ettevõtliku inimese ideaalpildiga ehk püüti leida õpiväljundeid, mis soodustaksid noore inimese ettevõtlikkuse kujundamist.

Üllatavalt leiti, et kõikidest õppeainetest panustab õpilaste ettevõtlusaktiivsuse tõstmisse kõige enam inimeseõpetus! Aga miks mitte matemaatika, miks mitte füüsika, keemia ja muud ained, mille puhul võiks esmapilgul eeldada suuremat seotust majanduse või ettevõtlusvaldkonnaga?

Praegune haridussüsteem vajab oluliselt tugevamat ettevõtlusõppe aspekti toomist õppekavasse. Pelgalt kuivad faktiteadmised ja õpetaja ainekesksus ei julgusta noori ettevõtlusega tegelema.

Noored, netiloengusse!

Ühiskond vajab aktiivseid ja ettevõtlikke noori, kellest võiksid saada meie homsed mööblivabrikandid ja muud ärimehed või riskikapitalistid. Noorte ettevõtluse edendamiseks on 1990. aastate algusest teinud tublit tööd Junior Achievement, kelle majandusõpetuse ja õpilasfirmade programm on andnud noortele praktilise ettevõtluskogemuse ja teoreetilised baasteadmised ettevõtlusest.

Noorte ettevõtlust aitavad arendada ka mitmed teised organisatsioonid ja sihtasutused - edukaks on osutunud Ida-Viru ettevõtluskeskuse programm «Ettevõtlik kool».

Ettevõtliku vaimuga koolinoortele, neile, kes juba praegu on valikainena oma õppekavasse ka ettevõtlusõppe valinud, pakutakse sellel aastal võimalust osa saada teemakohasest videoseminaride seeriast.

Et tuua vaheldust tavapärasesse koolitundi, hakkavad kord kuus interneti vahendusel loenguid pidama oma ala kõige tugevamad ja aktuaalsemad tegijad, et jagada kogemusi ja tutvustada ettevõtlusõpilastele oma vaatenurka valdkonnas tegutsemiseks.

Esimene netiloeng, milles käsitletakse ettevõtluse rolli Eestis, on «eetris» juba 7. septembril. Seminaride käigus ootame õpilastelt aktiivset kaasamõtlemist ja oma esimese ettevõtte kondikava koostama hakkamist, sest 2011. aastal auhinnatakse silmapaistvaimaid ideid.

Uue kooliaasta valguses ootan peale koolinoorte ka kõigilt lapsevanematelt julgust nõuda koolidelt ettevõtlusmaailma tõsisemat tutvustamist. Ettevõtlik vaimsus ei tähenda ju pelgalt inimese võimekust n-ö äri teha.

Ettevõtlik inimene on iseseisev, julge ja loominguline ning neid omadusi võiks arendada endas igaüks sõltumata sellest, kas ta tahab oma tulevikku siduda mõne firma juhtimisega või mitte.

Koolide ebavõrdne edetabel

2010-09-01

Eile sain Kanepi gümnaasiumi direktorilt teada, et tema kool, Juuru gümnaasium, Turba gümnaasium, Kolga keskkool ja Rakvere eragümnaasium kavandavad laiaulatuslikku koostööd õppekvaliteedi nimel, kus kooli õppekavasid tahetakse tulevikus laiendada muu hulgas ka kootöös valminud virtuaalkursustega. Igati kiiduväärt ja iseloomulik heale koolile.

Muudatused õppekavas, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, vajadus üle vaadata gümnaasiumivõrk, koolide eksamipingeridade tähenduse võimendamine tingivad ikka ja jälle küsimuse - kuidas hinnata koolide gümnaasiumiastmete tulemuslikkust sisulisemalt kui üksnes riigieksamitulemuste põhjal. Kas seda on võimalik teha?

Kui PISA uuring annab võimaluse võrrelda meie 15aastaste noorte oskusi teiste uuringus osalevate riikide noorte oskustega ning sedakaudu võrrelda meie põhikoole, siis gümnasistidele taolist uuringut ei korraldata. Avalikus tajus on Eesti põhikoolid ühtlaselt tugevad, gümnaasiumide kvaliteet aga üsna kõikuv.

Numbrid jäävad meelde

Vajadust hinnata gümnaasiumide headust õiglaselt on tunnetatud ja kahel viimasel aastal, kui mitu töörühma arutas uusi õppekavu, uut põhikooli ja gümnaasiumi seadust ning eriti põhikooli ja gümnaasiumi võimalikku institutsionaalset lahutamist, võimendus see temaatika veelgi.

Kuigi nii määrusega fikseeritud igapäevastes koolide sisehindamise kriteeriumides kui ka eksperdirühmade ettepanekutes rõhutatakse selliste tunnuste tähtsust nagu õpilaste ja õpetajate rahulolu, igaühe arengu toetamine, võidavad hindamise olelusvõitluses ikkagi numbrid. Ka nn puhaste gümnaasiumide elujõu üle arutamisel hakkas oma elu elama arv 120 - peaaegu kõik ajakirjanikud on küsinud, kas alla 120 õpilasega gümnaasium ei ole võimalik. On küll, õpilaste arv ei sule gümnaasiume, määravaks saab koolide võimekus täita õppekava.

Numbrid on selged ja ilmekad näitajad, mida on lihtne haarata ja ritta seada. Kui nad ka otse paika ei pea, on nende vastu võitlemine peaaegu võimatu. Peaksime meedia poolt pelgalt riigieksamitulemusi kajastavate edetabelite kõrvale leidma teisi head gümnaasiumi iseloomustavaid näitajaid, neis kokku leppima ja neid järjepidevalt avalikkuse tähelepanu all hoidma.

Mida koolides hinnata?

Oleme ministeeriumis asunud otsinguile, millised näitajad peale riigieksamitulemuste iseloomustaksid gümnaasiumi nägu ja keskkonda. Eesmärk pole teha pingerida, vaid panna laiem informatsioon seniste numbrite kõrvale. Nende tunnuste analüüs eri lõigetes seisab ees, kuid olulisemad oleksid järgmised.

Kui palju gümnaasiumi 10. klassis alustanutest peab lõpuni vastu, see näitab kooli vastuvõtupoliitikat ja õpilaste motiveerimist, hoolimist iga õpilase edasijõudmise eest.

Kui suure osa 10. klassi vastuvõetutest moodustavad teiste koolide põhikooliastme lõpetajad? Kuidas ja kus gümnaasiumilõpetanud edasi õpivad, kas riigieelarvelisel või tasulisel õppekohal, kas rakenduskõrgkoolis või ülikoolis?

Kolme kõige paremini sooritatud riigieksami keskmise tulemuse põhjal iga õpilase kohta saab arvutada kooli keskmise tulemuse. Mida kitsam on hinnete vahemik, seda ühtlasem on õpilaskonna tase; mida kõrgem on parimate riigieksamitulemuste keskmine, seda kõrgem on õpilaskonna tase.

Neile tunnustele tuleb konteksti paremaks mõistmiseks lisada veel mõningaid fakte. Näiteks kooli asukoht - on see Tallinn, Tartu, maakonna- või vallakeskus, statistikaameti arvutatud kohaliku omavalitsuse võimekuse indeks ja territoriaalarengu indeks.

Mid5a me saame?

Analüüsides ülaltoodud tunnuseid aastate kaupa, saame koolidele anda lisasoovitusi, et gümnaasiumiõppe taset ühtlustada ja tegusaid koole nõustada. Pole välistatud, et tunnuste põhjal saab moodustada ka koond-

indeksi, kuid töö praeguses järgus seda lubada ei saa. Ega see polegi ilmtingimata eesmärk.

Ministeerium toetab ka heal meelel Eesti Õpilasesinduste Liidu projekti luua laiemapõhjaline koolide võrdlustabel, mille alusel saaksid nii õpilased kui ka lapsevanemad hinnata kooli tervikuna, seda ka sealsete huvitegevuse võimaluste ja valitseva õhkkonna demokraatlikkuse ning turvalisuse aspektist. On olemas reaalne võimalus, et gümnaasiumide tulemuslikkuse hindamise parim lahendus võib sündida ministeeriumi ja Õpilasesinduse Liidu koostöös.

Loodan, et tuleval aastal on kindlasti pakkuda näitajaid, mis on sisulisemad ja kõnekamad kui riigieksamite edetabelid.

Tõnis Lukase tervitus

2010-08-27

Lugupeetud koolirahvas!

Loodan, et olete Eesti kaunist suve nautinud, end välja puhanud, valmis rõõmsa meelega oma tööd jätkama ning neile, kes koolis uued, heatahtlikku tuge pakkuma.

See kevad ja ka suvi on olnud haridusteemadest tulvil. Olen nii uutest õppekavadest kui ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest kõnelnud ja nende üle arutlenud rohkem kui kunagi varem ning kindel selles, et mõlemad toovad kooli vajalikke uuendusi. Need on head nii õpilastele kui ka õpetajatele, kuid ei lähe ellu üleöö.

Muutusi on hariduses ikka tehtud, olen ministri rollis tunnistanud kaht õppekavaarendust ja paljusid seadusemuudatusi, kuid sel korral on midagi oluliselt teisiti. Teisiti ja parem pole niivõrd dokumentide sisu (need on ka head), kuivõrd esmakordselt olen tunnetanud niisugust koostöökultuuri ja näinud koostöö häid tulemusi. Mis veel tähtsam, täiesti märgatavalt on suurenenud nii õpilaste endi, lapsevanemate kui ka paljude haridusväliste ametkondade siiras huvi selle vastu, millist last me oma riigis tahame kasvatada ja kuidas seda teha. Ning mis kõige tähtsam - paljudel on tahe ise selleks midagi korda saata. See näitab, et 19 aastaga on meie hariduselu ja ühiskond küpsenud, valmis kaugematele eesmärkidele mõtlema ja neis kokku leppima.

Toon vaid kaks näidet. Oleme ühiselt pidanud seni veel kehtiva õppekava üheks olulisemaks puuduseks seda, et üldosa filosoofia ja ainekavad pole korralikult sidustatud - üldosa head mõtted ei jõua ellu. Need üldpädevused (või kompetentsused või võtmepädevused, kuidas kellelegi armsam), mida nii meil kui ka Euroopas inimväärika elu olulisteks eeldusteks tunnistatakse, on jäänud paljuski sõnadeks. Ei saa näpuga näidata õpetajat ega õppeainet ega lapsevanemat ega ka ministeeriumi, kelle ainuvastutus peaks olema iga eraldi pädevuse kujundamine. See on ühisvastutus. Uute õppekavade arendamisel on seda arvesse võetud.

Aruteludes ilmnes selgesti, et inimese ja ühiskonna seisukohast tähtsatele omadustele mõeldakse palju laiemalt ja üsna ühtviisi. 2008. aasta lõpus kutsus kaubandus-tööstuskoda kokku ettevõtlusõppe mõttekoja, et ettevõtlikkust ja ettevõtlust haridussüsteemis rohkem tähtsustada. Seati eesmärgiks koostada ettevõtlusõppe edendamise kava ning ühe töö-
na võeti ette kirjeldada ettevõtliku inimese ideaali vanuseastmeti. Ja milleni jõuti - selleni, et vanuseastmeti sõnastatud ettevõtlikkuse näitajad kirjeldavad kõiki RÕK-i üldpädevusi ning toetavad nende kujunemist. Valmimas on ka tegevuskava, mis oluliselt toetab õppekava rakendamist, mida oma olemuselt võib pidada õppekava rakenduskava osaks. Nende kavade tellija on majandus- ja kommunikatsiooniministeerium.
Siseministeeriumi vedamisel on samal ajal valmimas kodanikuhariduse arengukava, kus on suur rõhk ka koolidemokraatia edendamisel, mis on üks eeldusi õpilaste sotsiaalse pädevuse kujunemisel. Neid näiteid on veel, kuid nad poleks sündinud hea koostöökultuuri ja eri institutsioonide ühise tahteta.

Hea meel on selle üle, et tahame ja oskame Eestis oma hariduse eesmärke seada ning tajume seda kodaniku, mitte vaid õpetaja ja haridusametniku murena. Teil kõigil on niisuguse kultuuri kujundamises suur osa - nii kodaniku kui ka õpetajana. Sellest sügisest rakenduv uus kooliseadus annab õpetajale koolis juhtrolli tagasi. Õpetajaametiga seotud võimalused ja selle maine on tõusuteel.

Soovin, et suudaksime ka edaspidi näha puude taga metsa ning seda metsa ühiselt hoida ja kujundada. Ilusat kooliaasta algust!

Parima lahenduse otsingul

2010-08-26

2010 aasta kooliaasta algus on mõneti tähendusliku iseloomuga. On üsna kindel, et mitme järgneva aasta jooksul ei ole kindlasti võimalik Jõgeval avada nelja esimest klassi. Sündide prognoos eeldab meilt korrektiive oma hariduselus. Kui varem on räägitud haridusmuudatuste vajadustest, siis täna oleme tegelikult situatsioonis, kus senise haridusmudeliga meil järgnevastel aastatel lihtsalt ei ole võimalik jätkata. Ehk muudatuste vajadus on muutunud hädavajaduseks, et säilitada kõike seda head, mida meie hariduselu on paljude aastate jooksul linnale ja linna kodanikele pakkunud. Seetõttu ei saa me rääkida täna pelgalt gümnaasiumiastme uuendamisest, vaid kogu haridusmaastiku korrastamisest. Mida see, aga tähendab?

Kasutan teadlikult sõna haridusuuendus reformi asemel, sest on ju teada, et reformi mõiste kui selline kätkeb endas teatavat revolutsioonimeelsust, vana unustamist ja uue loomist. Hariduses aga nii ei saa. Haridust ja hariduse andmist ning korraldamist on mõistlik kaasajastada, uuendada. Sest haridus oma iseloomult on konservatiivne valdkond. Seetõttu tegeleme aktiivselt täna meie linna hariduselu uuendamisega, mille üks osa on ka konkreetsem koolivõrgu korrastamine[1]. Kogu meie linna haridusmaastiku korrastamise ettepanekuga on Jõgeva linnavolikogu pöördunud ka haridus- ja teadusministeeriumi poole. Teisisõnu - oleme alustanud ministeeriumiga läbirääkimisi, eelkõige koostöö vormis, parima hariduslahenduse leidmiseks Jõgeva linnale, arvestades sealjuures kogu maakonna haridusmaastiku. On selge, et meie linna otsused haridusvaldkonnas mõjutavad suuresti kogu maakonna edasist hariduskorraldust. Võimaliku abikäe on nõus andma meile ka tartu Ülikool. Nüüd oleneb ainult meist kohalikest endist, kas oskame piisavalt abi ära kasutada.

Muudatuste iseloom

Linna haridusuuenduse läbi viimiseks, peame arvestama väga mitmete aspektidega. Ajalugu on näidanud, et nii mitmedki uutmiskavad erinevates omavalitsustes on takerdunud betoonipõhisesse lähenemisesse, ehk eelkõige püütakse leida lahendus olemasolevatele hoonetele ning seejärel vaadata, millega neis hoonetes tegeletakse. Et vältida sel korral hoonete vahelist rivaliteeti, on linnavalitsus võtnud plaani teha korrektuur eelkõige hariduse sisus. Seda nõuab meilt nii aeg, ühiskond ise, Vabariigi Valitsuse poolt kevadel vastu võetud põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad ning Riigikogu poolt kehtestatud uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Sisulise poole pealt on meil vaja leida lahendus kõikidele kooliastmetele. Uuendus aga üldhariduse valdkonnas ei saa olla jätkusuutlik, kui selle juures ei arvestata täiskasvanukoolitust, kutseõppe perspektiivi, koostööd kõrghariduse institutsioonidega, mitteformaalse hariduse rolli kohalikus hariduselus jne. Madal õppurite arv on kogu muudatuse üks paljudest põhjustest, aga mitte ainuke ja peamine. Ühe näitena võiks tuua siia fakti, et täna käib Jõgeva maakonna gümnaasiumiealistest noortest Gümnaasiumi astmes mujal Eestis ca 60% väljaspool Jõgevat[2]. Tuleks küsida iseendilt, miks see on nii? Kas see on teadmine, millega meil on midagi peale hakata ning mida peaksime tegema, et seda tendentsi muuta?

Täiuslikku mudelit ei ole

Olen selle aasta jooksul nii meie linna kui teiste piirkondade haridusinimestega palju arutanud mitmete erinevate haridusmudelite võimalikkusest Jõgeva linnas. Seda nii pedagoogilisest aspektist kui ka praktilise haridusinvesteeringute kontekstist lähtuvalt. Selge, et muudatused vajavad raha. Vaadates nii meie enda rahakotti kui ka riigi rahakotti, siis paari aasta perspektiivis midagi rõõmustavat ei ole. Läbi tuleb mõelda ka võimalikud uued lahendused haridusinvesteeringute kaasamiseks uuenduste läbiviimiseks. Traditsioonilised rahastamismudelid ei aita meid palju edasi - selliselt me suudame küll õnneks tagada olemasoleva, kuid kvalitatiivset hüpet õppekeskkonna kaasajastamisse me ei saavuta. Milliseid variante on siis erinevates mõttevahetustes välja käidud:

1. Institutsionaalselt kaks üldhariduskooli, kahes-kolmes erinevas hoones, kooliastmed lahutatud. Ühes põhikooliaste teises gümnaasiumi aste. Eraldi jätkab Täiskasvanute Keskkool, huvikoolid jätkavad omaette koolidena;

2. Jätkatakse kolme üldhariduskooliga. Üks kool nn suur algkool 1-6 klassi, teine kool 7-12 klassi (nn progümnaasium). Täiskasvanute kool jätkab eraldi. Huvialakoolid omaette koolidena.

3. Jätkatakse kahe üldhariduskooliga. Üks neist põhikool ehk 1-9 klass, teine puhas gümnaasium 10-12 klass, koos täiskasvanute osakonnaga ehk institutsionaalselt liigub täiskasvanu haridus loodava gümnaasiumi koosseisu. Huvikoolid jätkavad omaette asutustena;

4. Jääb kõik nii nagu on. Meil on kaks täistsükli üldhariduskooli, Täiskasvanute Keskkool, huvikoolid on iseseisvad õppeasutused;

5. Lisaks annab uus PGS[3] võimaluse liita institutsionaalselt huvikoole üldhariduskoolidega, mis võib olla meilgi mingis mudelis variant.

Need on mõned võimalikud mudelid tulevikuks ja kindlasti on neid veel. Igaühel neist on oma head ja vead. On selge, et ükskõik mis mudeli kasuks me otsustame, ei saa see olla koheselt ja praeguses ajahetkes täiuslik. Küll, aga peame olema piisavalt targad ning küllaldase perspektiivitundega, et me ei läheks mudeli peale, mis lõppkokkuvõttes tähendaks meie lastele haridusliku tupikut, mis linnale tähendaks piltlikult öeldes enesetappu. Seetõttu tuleb meil leida lahendus, mis tundub perspektiivne kogu Jõgeva piirkonna jätkusuutlikkuse tagamisel ning mida on võimalik arendada võimalikult täiuslikuks siinse piirkonna eripärasid arvestades. Seetõttu kutsun taaskord kõiki volikogu liikmeid ning kõiki elanikke kaasa mõtlema ning enne lõplike otsuste tegemist „läbi mängima" võimalike variante. Üks on selge, et hoolimata nn mudelitest tuleb meil asuda tõsiselt tegelema kutsehariduslike küsimustega ning leida koostöö punktid erinevate kõrgharidust andvate ülikoolide või rakenduskõrghariduslike koolidega, et juba olemasolevale hariduselule anda juurde lisandväärtust ning avada õpilaste jaoks uusi võimalusi, laiendada hariduse saamise võimalusi ning tagada parim võimalik haritus Jõgeval.

Kõikidele kooliminejatele nii noortele kui vanadele soovin ma eelkõige õpirõõmu - rõõmu õppimisest, kasvamisest, loovat ja tegusat õppeaastat. Kõikidele õpetajatele soovin ühtsust, vaimujõudu ning tarkust anda kõikidele õpilastele edasi armastust ning huvi õppimise vastu. Kõikidele lastevanematele aga soovin ühtehoidmist, teineteisemõistmist ning toetust üksteise tegemistele, sest muudatused linna hariduses on ees ning mida rohkem me kõik sellese protsessi püüame panustada, seda valutumalt meil õnnestub oma lastele pakkuda ka tulevikus kõike head, mida siiani on pakutud.

[1] Koolivõrgu korrastamise all pean silmas koolihoonete tulevikuperspektiivi - Mihkel Kübar

[2] Haridus- ja teadusministeeriumi andmed, 2009.

[3] Põhikooli- ja Gümnaasiumiseadus

Eestikeelne kõrgkool kui põhiseaduslik väärtus

2010-08-06

Küsimus on ju selles, kas eesti keel on teaduse ja kõrghariduse keel või tõstame käed püsti ja ütleme, et loobume sellest. Säärase allaandmise välistab muuseas põhiseadus, ehkki paljud arutlejad seda võib-olla lugenud pole.

Tartu ülikooli bakalaureusetöödest sai hiljaaegu kuulsaks kõige viletsam - see, kus faktiteadmised Jan Husi, Martin Lutheri ja Martin Luther Kingi kohta olid segamini justkui Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Hoopis vähem tähelepanu pälvis samal ajal Õpetajate Lehes ilmunud professor Ain Heinaru põhjapanev seisukoht, et Eesti kõrghariduse kvaliteedi tagab see, kui edaspidi on eestikeelne üksnes bakalaureuseõpe, aga magistri- ja doktoriõpe on ingliskeelsed.

Avatus ei võta kohustust hoida eestkeelse kõrghariduse taset

Kui toodud näide ja Heinaru väide kokku panna, siis on eestikeelse kõrghariduse kvaliteet tulevikus tumedam kui tume. Ühelt poolt bakalaureusetööde väga küsitav kvaliteet ja teisalt hapu perspektiiv, et see ongi eestikeelse kõrghariduse tipp! Kas ma liialdan? Tegelikult on küsimus rahvuse tulevikus.

Jah, muidugi on bakalaureuseõppe tase märksa kõrgem kui üks skandaalne näide. Loomulikult peavad Eesti ülikoolid olema välisõppejõududele avatud ning üliõpilased peavad mu meelest vähemalt kahe võõrkeelega hästi hakkama saama. See aga ei võta meilt kohustust eestikeelse kõrghariduse taset hoida, arendada emakeelset terminoloogiat ja tagada teaduses ka elementaarne eestikeelne kommunikatsioon. Samuti tuleb mõelda, mis saanuks, kui Eesti vabariigi algusaastail oleks samamoodi arutletud. Eestikeelse ülikooli asemel oleksime jätkanud saksa- või venekeelsega. Ikka ülla eesmärgiga, et maailm oleks meile rohkem lahti. Peame tõdema, et sellisel juhul ei kuuluks eesti keel praegu kõrgtasemel kultuurkeelte hulka.

Lugupeetud Ain Heinaru teeb ingliskeelset õpet nõudes olulisi vigu. Esimene viga on aksioloogiline, sest eesti keele konkurentsivõime teaduskeelena on esmane väärtus. Teadus on kultuuri osa ja kultuurkeel peab toimima võimalikult paljudes valdkondades. Üliõpilaste ja doktorite keeleline ettevalmistamine selleks, et nad saaksid jätkata mõnes inglisekeelses ülikoolis, ei ole sama suurusjärgu väärtus.

Ükskeelsed kultuurisüsteemid on elujõuetud

Pealegi, miks peaksime uskuma, et see, kes ei tule toime emakeelse teadusega, saab hakkama inglise keeles? Vaevalt! Kes oma kitsa eriala terminoloogiat valdab, see peaks seda valdama mitmes võõrkeeles ja kindlasti emakeeles. Eriti kitsas valdkonnas on teadlase missioon olla emakeelse terminoloogia looja.

Teine viga, mille Ain Heinaru teeb, on semiootiline. Siin kumab ühtse teaduskeele unistus. Ükskeelsed kultuurisüsteemid on elujõuetud ja küllap on nii ka teaduses. Väikerahvana on võõrkeeleoskus meile nii suure tähendusega, et seda ei tohigi taandada ühele keelele. Humanitaarteadustes on vältimatu meid ajaloos palju mõjutanud saksa keele positsioonide taastamine ning riigi- ja poliitikateaduste puhul tuleb aru saada, kui olulisel kohal on tänapäeva Euroopas prantsuse keel. Möönan, et loodusteadustes on ingliskeelne nivelleerimine palju kaugemale läinud, kuid see ei tohi viia rahvusülikooli missiooni lõhkumiseni.

Muuseas, ärgitan keeleinimesi, kel suvel natukenegi vaba aega leidub, süvenema meil kaitstavate bakalaureuse- ja magistritööde tasemesse just eesti keele seisukohalt. Kui õnnestuks vähegi pädev kokkuvõte teha, võiks see olla oluline orientiir nendele, kes meie rahvusliku kõrghariduse tulevikku kujundavad. Ma nimelt aiman, et seis on paiguti üpris nigel, ning mitte ainult üliõpilaste, vaid tihti ka õppejõudude tasandil.

Samal teemal: Ain Heinaru: „Bakalaureuseõpe peaks käima eesti, kuid magistri- ja doktoriõpe inglise keeles."

Õpetajal on õpetaja õigus

2010-06-30

Eesti õigussüsteem tunneb küll mõistet «FIE» ehk füüsilisest isikust ettevõtja, kuid ei tea midagi mõistest «käealune». Noormees, kes tegi meie peres tööd, oli tol õhtupoolikul just käealune. Peremeheks lihane isa. Papa näitas ära, mis on tarvis teha, kuidas ja millega. Kõik.
Isa ei näidanud midagi ette ega ajanud partituuris või projektis näpuga järge. Ta ei kasutanud reljeefset sõnavara ega tõstnud häältki. Lihtsalt ta tundis asja ning eeldas, et vähemalt samasugune peab kasvama ka tema vanemast pojast. Meistrimees.

Karmuse positiivne pool

Sattunud sel hetkel olema ühtviisi nii rätsepatöö tellija kui ka pealtvaataja ilma piletita, meenusid mulle kõik nood, kes on mind õpetanud.

Esiteks ei peljanud ainuski neist tõsta minu kõrvus häält või kas või meeldejäävalt hoiatada. Ilma nimedeta ei ütle eelnev lause vähimatki, seepärast järgnegu ka nimed. Kirjandusteaduse ja filoloogia erialal on nad Nigol Andresen (1899-1985), Paul Ariste (1905-1990), Harald-Heino Peep (1931-1998), Jaak Põldmäe (1942-1979). Üldisemalt jätkub nimesid veelgi, üle poolesaja.

Keegi neist ei kasvatanud mind nagu lehma karjas. Küsimus polnudki aga minus. Oluline oli, et lapsest või kutsikast kasvaks iseseisev inimene.

Olles ise õpetaja ja haridusjuht, ei saa ma paraku väita, et mina pole olnud karjakasvataja.

Siit probleem, mis on Eestis kahjuks lahendamata, koguni korralikult püstitamatagi. Igaüks meist vajab isiklikku lähenemist ehk õpetamist kahekesi. Individuaalõpet.

Pearaha loogika ei näe seda ette, sest ta eeldab, et odavam tuleb õpetada hunnikus kui ükshaaval. Paul Ariste loogika oli vastupidine. Ta õpetas mind olema mina ega keegi teine ja ei küsinud sellest, mida tema sellest ise saab.

Praktiline olles - me jääme nüüdisaegses Eesti Vabariigis individuaalõppes alla, sest ei suvatse läheneda igaühele tema jaoks kõige kasulikumal viisil. Me oleme endiselt halvad kommunistid. Või lasknud olla.

Prääniku kibedusest

Tõtt tunnistades ma ei tea, mida tohib õppejõud nüüdses loengus teha. Tean seda, et tudengil on õigus ilmuda kohale mälupulgaga, s.t salvestada loeng «kolleegi» kasuks.

Olen näinud üliõpilast, kes ilmus loengule koos koeraga (nagu olen näinud ka professorist õppejõudu, kes katkestas õppetöö selleks, et minna oma koera kusetama). Olen näinud tudengit, kes loengu ajal jõi, ja vaadanud niisugustki, kes loengu alates lükkas käetugedeta toolid otsapidi kokku ning keeras end nende peale magama.

Tean hoopiski, et - kõlab labaselt - õppejõud peab oma ainet valdama. See pole loomulikult enesestmõistetav, sest näiteks Eesti poliitikutest ei ole oma, tema käe alt kasvanud õppejõudu ühelgi, nagu pole ka riigiteaduse «õpetajatel» omi koolkondi. Me oleme asjaarmastajad. Hea, kui sedagi.

Leidub valdkondi, kus pilt pole nii sünge. Meil on alates aastast 1991 diplomaate, keda võib õigusega nimetada kutselisteks, sest nad on omandanud rahvusvahelise ja pikaajalise kogemuse.

Meil on uus põlvkond riigiametnikke (mõtlen töökohti, mitte kompetentsi). Meil on kaitseväelased, kes teavad seda, mida tähendab sõda Euroopast kaugemal, ja meil on juba nood julgeolekutöötajad (siinkohal mõeldud mitte ametkondlikus, vaid funktsionaalses mõttes), keda võiks nimetada veteranideks või kes seda ongi.

Kuid meil on hüljatudki, kelle hulka kuulub ka minusugune. Inimene, kellest oleks parem, kui ta ei õiendaks, vaid oleks vait.

Kes nad on? Üldsegi mitte vastalised või võimalikud äraandjad. Lihtsalt me pole kõigega nõus ehk ei taha iseseisvuse inertsi. Mitte voli praalida, vaid vabadust jääda iseendaks. Olla sina, mitte hunt huntide hulgas.

Küsimus poleks nii terav, kui me ei sõltuks kellestki. Sõltume siiski, mina näiteks nendest üliõpilastest, kelle hindest aines «Peavoolud uusimas eesti kirjanduses» omakorda oleneb nende õpperaha ja tollest tulenevalt

IRLi kui väidetavalt hariduslembese erakonna pooldajaskonna suurus.

Õnneks on Tõnis Lukas üsna karm. Vaja on lisada õigust õpetada igaüht eraldi. Paikapanekut väljaspool panipaika.

Tark ja nutikas Eesti

2010-06-21

Kui analüüsida meie tootmise struktuuri ning rääkida ettevõtjatega, saab kinnitust tõsiasi, et Eestis on liialt vähe inimesi, kes suudavad asuda tööle insener-tehnilistel aladel. Suurest tööpuudusest hoolimata on raske leida tehnolooge, insenere ja infotehnoloogia valdkonna spetsialiste. Sellises olukorras on keeruline luua niinimetatud nutikaid töökohti. Samuti on meie ettevõtetel raske olla maailmaturul konkurentsivõimeline.

Seepärast on mul hea meel, et uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning uute õppekavade aruteludel pöörati palju tähelepanu reaalhariduse tõhustamisele. Kõnealused haridusdokumendid keskenduvad senisest enam loovuse ja loogilise mõtlemise arendamisele, probleemide nägemise ja lahendamise oskusele, võimele näha ainete vahel elulisi seoseid ning arutlus- ja analüüsioskusele.

NII põhikooli kui gümnaasiumi lõpuklassi õpilased on sellekevadise matemaatikaeksami sooritanud. Eksamiülesannete raskusastet ja tee ma de valikut on ettevaatlikult juba kiidetud. Ehk on hirmud leevenenud ka neil, kes olid tuliselt vastu sellele, et matemaatika riigi eksam muudetakse kohustuslikuks alates 2014. aastast.

Pidades silmas inimesi, kes selle vajalikkuses ikka veel kahtlevad, sest ei taha saada matemaatikuks või inseneriks, kirjeldan kolme pilti elust enesest. Kõikide lugude juures on detaile muudetud, kuid matemaatiline probleem on algupärane.

ESIMENE pilt on alljärgnev. Pärast hoogsat vaidlust, kas kiirlaenude andja peaks saama määrata laenuprotsente piiranguteta, lugesin laenuandja suu ja majandusajakirjaniku vahendava sule läbi avaldatud arvamust, et riigikogu on olnud piire seades lihtsalt rumal.

Väidet põhjendati mõttekäiguga, et kui pankur laenab välja 100 krooni ja küsib tagasi 800, siis kogu 800-protsendiline kasum, mis ta saab, pole tegelik kasum. Tegevuskulud ja laenurisk ning kõik muu tuleb ju sealt maha arvestada.

Nojah, kui ärimees loodab seda «uut matemaatikat» kasutades 100 krooni välja andes ja 100 tagasi küsides ikka sada protsenti vahelt saada, siis on ta matemaatikatundidest ilmselt puudunud. Kuidas nii panka pidada saab, ma ei tea.

JÄRGMINE pilt tuleb teisest valdkonnast.
Riigikogus menetletavale liiklusseadusele tehti muudatusettepanek nõuda edaspidi ka 16-aastastelt ja vanematelt mopeedijuhtidelt juhtimistunnistust. Seni on see olnud kohustuslik vaid 14-15-aastastele ja sellest nooremad mopeedi juhtida ei tohigi. Põhjenduseks esitati fakt, et 16-aastased ja vanemad juhid põhjustavad 65 protsenti kõigist mopeedidega juhtunud liiklusõnnetustest.

See tekitas küsimuse, milline on liikluses osalevate mopeedijuhtide vanuseline jaotus. Kui paljud neist on vähemalt 16-aastased? Võib-olla ongi nende osa liikluses ja sellest tulenevalt ka õnnetustes väga suur. Selgus, et seda pole hinnatud ning seda ei peetudki vajalikuks teha, sest fakt, et suurem osa õnnetustes osalejaid on 16 või vanemad, olevat niigi kõnekas.

Samast «loogikast» lähtudes uurisime, kas asjaolu, et liiklusõnnetustest 70 protsenti põhjustavad kained juhid, peaks viima meid järeldusele, et enne rooli istumist oleks soovitav alkoholi tarbida. Ühtlasi võib tähelepanuta jätta fakti, et liiklejate koguhulgast vaid väga väike osa istub rooli joobeseisundis.

Ilma selle teadmiseta võiks ju arvata, et purjuspäi sõidukijuhtimine ongi väga ohutu, sest nii on põhjustatud ikkagi ainult 30 protsenti õnnetustest. See mõttekäik pani ettepaneku tegija asjasse süüvima ning arvulisi algandmeid otsima.

KOLMAS pilt käsitleb statistika tõlgendamist.
Statistikaamet teatas, et jaanuaris vähenes töökohtade arv 4500 võrra. Töötukassa andmeil kaotas jaanuaris töö 3800 tööealist isikut. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium andis teada, et jaanuaris loodi 2000 uut töökohta.

Riigikogus päriti, kes neist kolmest valetab ja mis põhjusel. Arupärijatel oli raske mõista, et 700 kadunud töökohta olid täitnud pensionärid ning neid töötukassa töötutena ei registreeri ega kajasta tööealiste arvestuses.

Samuti vajas pikka selgitust see, et 2000 uue töökohata oleks neid kadunud hoopis 6500. Seega olid kõik esitatud andmed tõesed. Vajaka oli jäänud arupärijate tahtest või oskusest statistilisi seoseid analüüsida.

LOODAN, et need näited kinnitavad, et matemaatika ja loogiline mõtlemine aitavad olla targem kodanik.

Suurel osal gümnaasiumilõpetajatel on kümne aasta möödudes meelest läinud siinusteoreem, kuid loodetavasti mitte protsentarvutus ja statistika põhitõed.

Suure tõenäosusega säilivad ka matemaatika kaudu arendatud analüüsivõime ning arutlusoskus määral, mis laseb teha igas valdkonnas kaalutud valikuid ning langetada otsuseid, mis põhinevad pigem faktidel ja analüüsil kui uskumustel. See pole oluline ainult nutikate töökohtade loomisel, vaid ka igapäevase elu korraldamisel.

Koolireformi tondid ja tondikesed

2010-06-21

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse arutelul tsiteeris kolleeg Peeter Tulviste vene kirjandusklassikut, kelle üks tegelaskuju on andnud soovituse: «Haridust edendage mõõdukalt, soovitatavalt ilma verevalamiseta.» Kuldaväärt nõuanne, millest haridusministeerium minu arusaamist mööda on ka lähtunud, võttes näiteks päevakorralt maha esialgse kava viia läbi põhikoolide üldine käsukorras lahutamine, kuna see tekitas märkimisväärset vastuseisu.

Väga paindlikult ja kompromissialtilt toimus eelnõu menetlemine ka riigikogu kultuurikomisjonis. Sellegipoolest püüab Keskerakond (viimati Mailis Repsi loo läbi - vt. 15. juuni Õhtuleht) jätta muljet, nagu oleks verevalamine siiski ukse ees, ja ainus, kes selles süüdi ei ole, on seesinane Keskerakond. Et oma positsiooni usutavamaks teha, hääletasid Keskerakonna esindajad seaduse lõpphääletusel minu ja kõigi teiste halvaks üllatuseks eelnõule vastu.

See samm oli muidugi lollikindel, sest enam-vähem iga reform, ka kõige arukam, tekitab esialgu rohkem nurinat kui rõõmu, ja just see «esialgu» on parasjagu käes, kui toimuvad järgmised riigikogu valimised. Niisiis kõlbab potentsiaalne rahulolematus haridussüsteemi ajakohastamisega väga hästi valimisvankri ette. Keskerakond saabub tiivulisel täkul, päästmaks maakoole.

Mis seal ikka. Võib-olla on see poliitika, aga sel juhul võrdlemisi niru poliitika, ning haridusministeeriumi tegevusele ja uuele seadusele osaks langev kriitika - et mitte öelda hirmu külvamine - vajab vastulauset. Väärarusaamadele ja müütidele (selle sõna halvas tähenduses) ei saa tulemuslikku tegevust rajada.

Minister suleb koole?

Mida Mailis Reps seaduseks saanud eelnõule õigupoolest ette heidab? Et ei nähta ette tasuta koolitoitu gümnaasiumiõpilastele. Et suurendatakse omavalitsuste kohustusi, ilma selleks raha eraldamata. See on lausa koomiline etteheitepaar: riigile võib kohustusi justkui lõputult kaela laduda, omavalitsusele tuleb aga kõik viimse sendini riigieelarvest kinni maksta. Tegelikult ei olegi tegemist omavalitsuse otseste rahaliste kulude suurendamisega (vähemalt mitte olulisel ja prognoositaval määral), kuid teatavat pingutust on vaja küll. Ent hea hariduse nimel on vist tarvis nii või teisiti pingutada?

Kurjemaks läheb asi selles punktis, kus ministrile pannakse süüks gümnaasiumide salakavat sulgemist kolme paralleelklassi nõude abil. Edasi järgneb ammust ajast tuttav jutt kooli kodulähedusest ja võitlusest maakoolide säilimise eest. Siin on kuhjaga demagoogiat. Lukas mitte ei sule gümnaasiume, vaid taotleb gümnaasiumihariduse parandamist. Et hea gümnaasiumiharidus ja kodulähedus ei ole alati ühitatavad, on kõigi nende süü, kes oleks võinud saada ja kasvatada lapsi, aga seda ei teinud. Ning isegi lasterohkuse juures ei saaks iga laps gümnaasiumi minna kodust jala, otse emaliku hoole alt, sest selleks peaksime elama sama tihedalt kui keskaegses linnas.

Keskerakonna kriitika vaikib sihilikult maha tõiga, et koolireform mitte ainult ei ürita gümnaasiumihariduse taset tõsta, vaid on suunatud ka põhikoolide, iseäranis maapõhikoolide säilitamisele. Jah, kodulähedus on oluline - aga seda eeskätt põhikoolilapsele ehk koolilapsele. Sealt edasi tuleb ametikool või gümnaasium, seal ei käi enam mitte lapsed, vaid noored inimesed, kes on selle eluetapi alguseks saanud 16aastaseks.

Huvid ristuvad

Miks peab 19aastane mehepoeg või püsisuhtes noor naine minema gümnaasiumitundi tingimata otse koduse kakaokruusi tagant, on mulle arusaamatu.

Reps püüab jätta muljet, nagu oleks uus seadus igasuguse koduläheduse vastu, kuid see ei ole nii. Seadus tunnistab koduläheduse vajalikkust ja kaitseb seda põhikooli osas, gümnaasiumide puhul aga seab kõrgemale hariduse kvaliteedi. Mida muidugi ei tule jällegi mõista pahatahtlikul viisil nõnda, nagu ei peetaks põhikoolide puhul taset oluliseks.

Alanud haridusreformi puhul ristuvad mitmed huvid, mis alati ei ole ühitatavad. Näiteks seesama kvaliteet ja kodulähedus gümnaasiumi puhul, linnade ja valdade huvid, eduka koolijuhi huvid ja piirkonna haridusvõrgu kui terviku huvid jm. Kuid on olemas ka mõtteinerts, mis näeb keskharidust põhihariduse ainuvõimaliku jätkuna, peab kooliks vaid asutust, mis sirutub I-XII klassini ja peab mis tahes vanuses õpilast vastutusvõimetuks lapsukeseks. Loomulikult hakkab selline mõtteinerts koolireformile vastu. Sellest tuleb üle saada.

Tagasi akadeemilises peres

2010-06-15

Usuteaduskonna taastamine 1991. aastal Tartu ülikooli koosseisus on dokumenteeritud tavatul viisil.

Formularidekohast ametlikku kirjavahetust polnud vist üldse. Koosolekute protokollimisega ei jännatud, sest luges aeg: teaduskond pidi olema avatud 1. septembril 1991. Teaduskonna avamise praktiline pool osutus siinkirjutaja kui Tartu ülikooli rektori nõuniku igapäevaseks tööks, mille ma võtsin endale ise, sest pidasin seda enesestmõistetavaks, kuna usuteadus ei tohi olla tagakiusatav. Küsimus «kes on Jumal?» on sama loomulik nagu küsimus «mis on sool?».

Peamiseks kirjalikuks allikaks teaduskonna taastamisel on jäänud Eesti Kirjandusmuuseumi direktori Peeter Oleski kui Tartu ülikooli rektori prof Jüri Kärneri poole kohaga nõuniku kirjad rektorile. Need on kirjutatud käsitsi, üksikeksemplaris erakirjadena, s.t ametlikult registreerimata. Kui prof Jüri Kärner 1993 uuesti rektoriks ei kandideerinud, võttis ta rektori kabinetist kaasa üksnes nood kirjad.

Arutlemiseks teemal, kas usuteaduskonna taastamist tohib juhtida ateist - vastu olid praostid Harald Tammur ja Valter Vaasa ning Ain Kaalep -, puudus irreparabile tempus. Ses suhtes toetasid teaduskonna taastamist Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli usuteaduskonna mõttes EELK Tartu Maarja koguduse pastor kui EELK Peetri kiriku Maarja pihtkonna õpetaja titulaarpraost Otto Tallinn (1914-1995) ja tema kogudus. Vaba raha oli kogudusel 5000 rubla ja Otto Tallinn küsis minult, kuidas seda teaduskonna huvides kõige paremini kasutada. Vastasin, et teaduskonna raamatukogu alusena. Nii kogudus ka otsustas.

Kui ülikooli nõukogu oma korralisel koosolekul leidis, et usuteaduskond peab jätkuma, läksime Otto Tallinnaga peahoone keldris Sophoklese kohvikusse ja lubasime endile kumbki pitsitäie Issanda viinamäelt. See töö oli tehtud.
Mitu üldisemat küsimust jäi lahtiseks ja paraku pole nende juurde tuldud ka hiljem. Keda TÜ usuteaduskond avalikkuse jaoks õieti kasvatab ja mis on nende tööks? Endisaegses mõttes on usuteaduskonna lõpetaja teoloog, kes on vähemalt ühe aine sooritanud ülemastmes ehk kaitsnud magistritöö. Olgu sellise aine teemaks näiteks «Johan Kõpu õpetus tolerantsist».

Töö kinnitatud, tuleks vikaarias täita oma kohust. Järgmine aste oleks doktorantuur, näiteks teemal «Elmar Salumaa eetika õpetusena ja praktikas». Ent edukalt, magna cum laude kaitstud väitekiri ei taga veel valitust professuurile ja tulemuseks võib olla uus vikareerimine.
Kas TÜ valmistab ette pelgalt usuteaduskonna uusi professoreid või teoloogiadoktoreid, kelle hulgast annab valida järgmisi professoreid - kui saab? See on küsimus rahvuslikus ülikoolipoliitikas tervikuna.

Paarkümmend aastat tagasi polnud meil mahti arutleda ka seeüle, milliseid eestikeelseid õpikuid on vaja usuteaduskonna üliõpilastele ja missugused peaksid olema õpikud kõrvalainetes, näiteks kirikuloos eesti filoloogidele. Olgu rõhutatud, et kõrvalaineid on märksa rohkem kui üks, sest näiteks vennastekoguduse ajaloost ainsana eraldi ei piisa.

Küsimus ei seisne selles, kas usuõpetus on kohustuslik, vaid selles, mida peab haritud inimene usuõpetusest teadma siis, kui tuleb ise täita usulisi kombeid, ja ka siis, kui neid tuleb täita teiseusuliste, näiteks muhameedlaste hulgas.

Pole patt tunnistada tõtt: 1991. a me tahtsime, et usuteaduskonda ei sugeneks tüli, vaenu ja vihkamist. Me tahtsime usu ja usklikkuse mõistmist valguses, mitte pimeduses. Siit ka igatsus erisuguste teoloogiaõpikute järele, andes endale aru, et teolooge on alati vähem kui nihiliste ja anarhiste.

Tundes mitmest õpikust peaainetes rõõmu, tahaksin väga, et niisuguseid jätkuks ka kõrvalaineis. Kuivõrd meil on vaja just manööverdamisvõimelisi gümnaasiumiõpetajaid, sedavõrd on see küsimus enam kui päevakajaline.

Kõne: Koostöö säilitab väikegümnaasiumi

2010-06-10

Haridusministeerium pole kunagi rääkinud põhikooli ja gümnaasiumi lauslahutamisest ning väiksemate gümnaasiumide jätkamise eeltingimus on koostöö, leidis minister Tõnis Lukas riigikogus hetk enne põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmist peetud kõnes.

Head riigikogu liikmed! Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on oma terviklikkuses pikk samm õppesisu ja hariduskorralduse ajakohastamise teel.

On rõõmustav, et Eesti ühiskond ja tema eelsalk riigikogu astuvad selle sammu minu teada küllaltki üksmeelselt - viimasel ajal on ka opositsioon kinnitanud oma selget rahulolu saavutatud tulemusega.

Tõepoolest on seaduse tekst arutelude käigus oluliselt muutunud, samas on suur osa valitsuse poolt algses eelnõus esitatud põhimõtetest jäänud jõusse.

Paljud ettepanekute tegijad aktiviseerusid ka alles viimasel aastal, aga see ei tähenda, et neilt poleks enne arvamusi küsitud. Lihtsalt väitluses sünnib tõde ja igaühel järjest uusi ideid, aga nagu varem öeldud, kõik head ideed tulevadki kas õigel ajal või natuke hiljem.

Seaduse kõige olulisemaks osaks on uudne käsitlus õppekavast.

Nimelt on 2011. aasta sügisest põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad teineteisest eraldatud.

See on olnud kõigile juba seaduse ettevalmistamise perioodist teada ja seetõttu on kummaline kuulda, et kellelegi tundub just selle sätte avastamisel, et seadusest väljajäänud kooliastmete ühetaoline eraldamine on nüüd õppekava kaudu sinna kuidagi tagasi hiilinud.

Opositsioon on väljendanud muret, et senisest suurem kohustus õpilastele valikuid pakkuda võib-olla koolidele koormav.

Samas on koolidele esitatavaid nõudeid laialt arutatud ja nii dramaatilist lähenemist kohtab harva.

Üldiselt peetakse loomulikuks, et näiteks matemaatika süvaõppega koolis peaks õpilasel olema võimalik loodusainete kõrval, mis on ju loomulik, õppida kohustuslikust määrast rohkem ka võõrkeeli, aga miks mitte ka emakeelt.

Samuti võib võõrkeele kallakuga koolis õpetada ühes valiksuunas võõrkeeles sotsiaalaineid, teises võõrkeeles loodusaineid jne.

Õpilaste valikuvõimaluste avardumine on loomulik. Erinevaid õppesuundi saadakse, kui kombineeritakse omavahel viie tavalise ainevaldkonna valikkursusi. Need on emakeel ja kirjandus, võõrkeel, matemaatika, loodusained ja sotsiaalained.

Kannapööret see ei tähenda. Õpetajad nende ainete õpetamiseks peaksid koolidel olema, sest samad valdkonnad on iga kooli kohustuslikus repertuaaris niikuinii olemas.

Õppekava loogika järgi peab üks pakutav õppesuund teisest erinema vaid 8 kursuse võrra. Et arvestus käib 10. kuni 12. klassini kokku ja kursus sisaldab üht nädalatundi ühel õppeaastal, tähendab see, et õpilaste valikud võivad erineda klassikaaslaste omadest vaid näiteks kolme ainetunni võrra nädalas. Ja ongi kahe suunaga klass olemas.

Sellist valikute rohkust on arenguhuvilised koolid suutelised oma õpilastele pakkuma ka praegu.

Tartust näiteks Raatuse Gümnaasium ühe ja Tamme Gümnaasium teevad seda kahe klassikomplektiga ka praegu.

Seetõttu jutt, mis on nüüd ilmunud päevavalgele täna, et kolm suunda tähendab kolme paralleelklassi, ei kannata mingit kriitikat.

Tõepoolest, haridusministeeriumi avalike suhete töötaja allus eile provokatsioonile ja hakkas kommenteerima Võhma näitel üles visatud palli, et äkki keegi lööb selle maha, ja hakkas kommenteerima 3 paralleelklassi juhtumit. See ei ole tõsiselt võetav!

See seadus ja kolme eraldi suuna nõudmine ei tähenda sugugi 3 paralleelklassi!

Gümnaasiumi eesmärk ei saa olla oma õppekava aastakümneid muutumatuna hoida. Tema ülesanne on õpilaste arengule kaasa aidata.

Ühe piirkondliku kooli jaoks on ju eluliselt vajalik, et sinna jääksid õppima kõik selle kandi lapsed ka siis, kui neil on huvi erinevate ainete vastu.

Kuna kõiki laste valikuid ei ole lihtne väikse kooli baasil kindlustada, näebki uus õppekava ette, et oma õppekavas võib gümnaasium kavandada ja läbi viia valikkursusi koostöös teiste koolide ja organisatsioonidega, sh kasutades Eesti ja rahvusvahelisi võrgustikke ning infotehnoloogilisi lahendusi.

Õpilastel on õigus kokkleppel kooliga viia läbi osaõpet teistes õppeasutustes, sh huvikoolides.

Sellega on ära öeldud, et väiksemate gümnaasiumide võimaluseks on koostöö, mis on ka nende jätkamise eeltingimuseks ja mida näiteks Värska gümnaasiumis võetakse tuleviku huvides loomulikuna ja väga tõsiselt.

Aega sellise koostöö planeerimiseks on, sest täielikult hakkavad uued valikkursuste nõuded koolidele kehtima 2013./14. õppeaastal.

Tuletan meelde, et esimesed uue süsteemi järgi korraldatavad riigieksamid toimuvad 2014. aasta kevadel, nii et ka nendeks ettevalmistusi on aega teha.

On aega ka valmistada eksamisüsteem ette nii, et sealt juurida välja seal vahepeal osaliselt levima hakanud formalism.

Seega, kui me räägime õppesuundadest ja vajadusest neid koolis õpilastele kindlustada, siis see ei tähenda ei põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist ega koolide sulgemist. Omavalitsused ise otsustavad, kui suurte koolidega nad jätkavad.

Muide, valitsus tuli riigikokku eelnõuga, kus nähti ette ka põhikooli- ja gümnaasiumi lahutamisel erandeid, nii regionaalseid erandeid kui õppekava erisustest lähtuvaid erandeid.

See lausalise lahutamise jutt kellegi konkreetse programmina on sisse toodud poliitilistel põhjustel ja ei ole tegelikult sugugi mitte kriitika valitsuse aadressil.

Õppekavadega tegelemine on niisiis laste huvides. Sellest ma rääkisin, aga selleks peab lapsi koolis olema.

Lapse kooliskäimine ei saa olla üksnes õpetaja mure. Alaealiste eest vastutab vanem ja vähemalt põhikoolis peab ta huvi tundma, kas laps koolis käib või puudub koolist põhjuseta nädalate kaupa.

Seaduses on loetletud põhjused, mis loetakse põhjusega puudumiseks. Põhjuseta puudumisi viiendiku võrra kogu veerandist saab vaadata küll juba koolist eemalejäämisena ja selle eest kannab vastutust tegelikult ka vanem.

Seda ei rakendata vanemale siis, kui ta teeb ise ettepaneku probleemi lahendada, on avatud lahendustele, ja trahvini, uskuge mind, läheb asi ilmselt ikka väga erandlikel juhtudel, sest seda saab vanema nõusolekul ka asendada üldkasuliku tööga, kasvatusalase koolitusega või lapsega koostegevusega.

Kindlasti aitab selline lähenemine koolist väljalangemist veelgi vähendada. See väljalangevus on praeguste juba võetud meetmete alusel ka juba oluliselt vähenenud. Kui 2005./2006. õppeaastal langes põhikooli kolmandas astmes välja üle 800 õpilase, siis möödunud õppeaastal 370.

Koolist väljalangevuse vähendamiseks on oluline ka vanemate vastutus. Õpetajastaatuse tõstmine on üks selle seaduse eesmärke, et õpetajal oleks hea koolis õpetada ja et lastel oleks seal turvaline ja arendav õppida.

Maheväetis koolidele

2010-06-03

Mahekaup kogub rahva seas üha enam poolehoidjaid - ka hariduspõllul võiks maheõpetus senisest rohkem au sisse tõusta. Eesti vanimad Waldorfi koolid Tartus ja Rosmal tähistavad tänavu 20. tegevusaastat - haridusminister Tõnis Lukas ristis Waldorfi hariduse hiljuti mahepedagoogikaks, millel on Eesti haridusmaastikul kindel koht.

Ometi tundub, et turgutame oma hariduspõldu kunstväetistega, taimede sirgudes tõrjume umbrohtu keemiliste vahenditega ning viljade valmides pritsime neid pestitsiididega.

Ka geneetiliselt muundatud organismide kasvatamine on hariduspõllul lubatud - pean silmas kitsale eliidile mõeldud koole.

Kooliteema on jätkuvalt kuum. Üks räägib haridusreformist ja koolide ümberkorraldamisest, teine võitleb sellele vastu. Kolmas kõneleb õpilaste arvu vähenemisest, neljas remondiraha lõppemisest. Räägitakse palju, aga mitte aiast, vaid aiaaugust.

Kahtlused kiusavad

Ehkki koolielu keskmes peaks olema õpilase areng, ei tehta lapsest, tema arengust ega muutuva ühiskonna vajadusest hariduselu korraldada eriti juttu.

Aeg-ajalt on kuulda ka mõne õpilase edust üleilmsel olümpiaadil, ent uudis rahvusvahelisest uuringust, mille järgi Eesti lastele ei meeldi koolis käia ning nad kuuluvad kõige õnnetumate õpilaste sekka maailmas, jääb meedias läbi analüüsimata.

Kas hariduse olukord on tõesti lootusetu? Õnneks mitte. Leidub üks suur erand - needsamad Waldorfi koolid. Näiteks on Hugo Treffneri gümnaasiumi õpetaja Toomas Jürgenstein öelnud, et Waldorfi koolidest nende kooli tulevad õpilased on teistsugused, käivad meeleldi tundides ja on avatud.

Jürgensteini sõnul paneb ta suurtele klassidele vaatamata Waldorfi koolist tulnud õpilaste nimed ja näod juba teisel koolinädalal kokku - eneselegi täpselt teadmata, miks see nõnda on. Aga kahtlused, kas Waldorfi koolist tulevad õpilased ikka suudavad tavakoolis hakkama saada, on visad kaduma.

Millest muust võiksid õpetajad, vanemad ja kogu ühiskond unistada kui õpihimulistest, avatud ja rõõmsameelsetest noortest? Aga Waldorfi koolidest sellised ju tulevadki ning nemad on riigile parimaks väetiseks.

Miks siis ikkagi viljeldakse lapse arengut ja loovust toetavaid pedagoogilisi metoodikaid meil nii vähe? Ning miks kutsutakse neidki väheseid õppevorme alternatiivseteks?

Ehkki ülejäänud maailmas on nad oma eluõigust tõestanud, peavad Eestis need metoodikad ikka veel vaeslapse osaga leppima ning pikaajalistest kogemustest ja headest tulemustest hoolimata oma olemasolu õigustama.

Eesti haridussüsteem, mis liigub justkui ainult ühest reformist teise, vaevleb üha uute haigustunnuste käes. Kui koolis peaks olema keskmes õpilase areng, siis sama peaks kehtima ka hariduselu puudutavate muudatuste kohta.

Ometi on teada, et paljudes koolides on põhirõhk endiselt ainete õpetamisel ja hinnete panemisel ning hariduselu ümberkorraldused lähtuvad hoonetest ja nendega seotud kuludest, mitte õpilastest.

Tõbine haridussüsteem

Millised üldse on õpilaste ja vanemate võimalused praegusel haridusmaastikul? Meie põhiseaduse paragrahvi 37 lõike 3 järgi on laste hariduse valikul otsustav sõna vanematel. Selle aluseks on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, kus seisab:

"Kedagi ei või jätta ilma õigusest haridusele. Endale võetud mis tahes haridus- ja õpetamisfunktsioone täites peab riik austama vanemate õigust tagada lastele nende endi usuliste ja filosoofiliste veendumustega kooskõlas olev haridus."

Meie õiguskantsler, kes on sama teemaga tegelnud, kirjutab, et tegu on lisatingimusteta õigusega. Konventsioon ei näe ette erandeid, mille puhul võiks kedagi haridusest ilma jätta.

Lisaks on õiguskantsler kirjutanud, et põhiseaduse paragrahvis 37 kasutatud sõna "otsustav" ei tähenda seda, et vanematel oleks laste hariduse üle otsustamisel ainuõigus.

Seadus näeb ette õppimise kohustuse, mistõttu ei saa vanemad otsustada, et lastele haridust üldse ei anta. Samas peab vanematel olema suurem õigus oma lastele antava hariduse osas arvamust avaldada.

Tegelikkuses on asi keerulisem ning õigus valida sarnaneb sattumisega ühesuunalisele kiirteele - tean seda oma kogemusest. Miskipärast on nii, et kõik tavakooli omast erineval pedagoogikal põhinevad koolid on erakoolid. Ja erakooliseadus annab kohalikule omavalitsusele võimaluse erakooli kaasrahastada.

Jutt käib siin kohamaksust, mitte õppemaksust, mis nagunii tuleb vanemal endal tasuda. Otsus erakoole rahastada sõltub ühepalju nii kohaliku omavalitsusjuhi suvast kui rahaliste vahendite olemasolust.

Me oleme häiritud, kui meie organism ei tunne end hästi, nahk sügeleb ja seedimine on korrast ära. Rahvatarkus ütleb - sa oled see, mida sööd. Sama kehtib ka haridusmaastiku kohta.

Kui eelistame arendada hariduslikku suurtootmist ja lähtume põhimõttest "toodame odavalt ja palju", siis ei saagi kvaliteedi ootamisest rääkida.

Aga kui hariduspõllul töötades arvestada mahepedagoogika põhimõtteid, võiks ühiskond peatselt rääkida suuremast sisemisest tasakaalust ja kvalitatiivsest arenguhüppest. Või äkki ma eksin ja on olemas mingi muu tee meie hariduse väetamiseks?

Tõnis Lukas: Eesti ülikoolid olgu rohkem ühiskonnaga seotud

2010-05-14

Haridusminister Tõnis Lukas leidis Tartus ülikoolide juhtimise rahvusvahelisel seminaril peetud kõnes, et Eesti ülikoolid ei ole piisavalt ühiskonnaga seotud, sageli elatakse illusioonides ja raisatakse ressursse üksteise dubleerimisele.

21. sajandi alguses on jõutud arusaamale, et teadmistel põhinevate ühiskondade arengumootoriks on ülikoolid. Kas eraldi või mitmekülgsete kompetentsikeskuste osalistena.

Seda tõsiasja on tunnistanud enamik Euroopa riikidest nii oma strateegilistes dokumentides kui ka igapäevastes otsustes. Ülikoolide rolli kaalukamaks muutumine on tekitanud ka küsimuse, kas Euroopa ülikoolid ei ole uute nõudmiste valguses rahvusvahelises konkurentsis püsimiseks veidi liiga enesekesksed ja suletud.

Sellise küsimuse võib esitada valehäbita, sest ülikoolid kui fenomen on kogu oma eksisteerimise aja muutunud ja riigiti ning piirkonniti on kujunenud ka ülikoolide juhtimine erineva loogikaga mudelite alusel.

Arvestades siin juba algset 12. sajandi eripära Bologna ja Pariisi vastavalt üliõpilaste või magistri (õpetaja) keskse ülikooliarengumudeli vahel. Vastuseid on otsitud ka kõrghariduse universaalseks haridustasemeks muutumise käigus 20. sajandi viimastel kümnenditel.

Nii mõnigi riik on juba uued lähenemised ülikoolide vabaduste suurendamise või tegevuspõhimõtete muutmisega ka teoks teinud. Olgu siis autonoomia suurendamise, kõrgkoolide ühendamise või juhtimisskeemide muutmisega. Reeglina on autonoomia suurendamise ja ülikoolide vastutuse määramise arutelud käinud käsikäes. Mõistagi on vastavate arutelude algatamisel olnud erinevate riikide ülikoolides seniseks kujunenud lähtepunktid erinevad.

Eesti on suhteliselt väike riik ja rahvas ning peale rahvusvahelises konkurentsis püsimise peaksime lisaks üldise võimekuse tagamisele suutma ülikoolidele jagada ka rollid, mida nad tingimata täitma peavad.

Näiteks Tartu Ülikooli rolli rõhutamine rahvusülikoolina ja selle ülesande täitmiseks vajalike vahendite ja kohustuste senisest täpsem kindlaksmääramine. Iseenesest on ka ülikoolide põhiülesannete täpsem määratlemine, strateegiliste valikute tegemine ning valitud teel püsimine kindlasti üks osa ülikoolide juhtimise laiemast taustast, milles saab ja oskab kaasa rääkida ka laiem osa ülikoolist.

Kohati peabki algatus ülikooli profiili kujunemiseks tulema väljastpoolt. See annab ka ülikooli eksisteerimiseks garantii, mida ülikool ootab. Muidugi peab ülikool võimalikud uuendused ise laialt läbi arutama ja omaks võtma. Muidu pole neid mõtet ega võimalik tehagi.

Eesti on nii mõneski aspektis käinud teistest Euroopa riikidest mitu sammu ees - kui vaadata kasvõi meie 1995. aasta seadustega ülikoolidele antud institutsionaalse autonoomia ulatust või Euroopa Ühtse Kõrgharidusruumi uuenduskokkulepete kiiret ja laiaulatuslikku rakendamist.

Samas peame aeg-ajalt analüüsima, kuhu on jõudnud oma arengus muu maailm ja mis on meie soovitud eesmärgid ümbritsevat keskkonda arvestades. Praegu on meie ülikoolide juhtimismudel segu kaugetest traditsioonidest ja uuendusmeelsusest. Selline kombineeritud masinavärk nõuab ka erilist hooldamist.

Me ei kahtle eriti selles, et laiaulatuslik autonoomia on andnud Eesti avalikele ülikoolidele võimaluse otsustada sobivaimail viisil oma igapäevaelu puudutavaid küsimusi.

Samas on kõik vajakajäämised enamasti väliskeskkonna süüks pandud, olgu siis vähene rahastamine või ebaõiglane ressursside jagamine. Nii võib küsida, kas saaks veel paremini (või kui kellelegi paremini sobib, siis efektiivsemalt) ja ühiskonna pikaajalisi huve silmas pidades ülikoolide tegevust korraldada.

Samuti võib küsida, kas on otstarbekas arendada kõiki praegusi avalik-õiguslikke ülikoole edasi täpselt ühesuguse mudeli alusel. Arvesse saab tulla siin ühiskonna rikkuse tase, üliõpilaste arv ja ka ühiskonna vajadus erinevate valdkondade teadus- ja õppetegevuse mahtude järele. Ka ülesanded saab seadusega erinevalt püstitada.

Aeg-ajalt on tõusnud küsimused, kas Eesti ülikoolid suudavad vastata ühiskonna ootustele ning miks peavad paljud andekad noored vajalikuks oma õpinguid pigem välismaal jätkata. Olgu - akadeemiline ränne kuulubki praegusesse aega, aga ehk tuleks ülikoolidel astuda samme ka välistudengitele atraktiivsemaks muutumisel. Muidugi Eesti oma andekamatele noortele esimeseks valikuks olemise kõrval.

On antud märku, et meie ülikoolid on liiga suletud ning tegelevad parema meelega ainult oma asja ajamisega, arvestamata kohati piiratud ressursse ja tegemata mõistikku tööjaotust. Ehk peaksime kaaluma ka juhtimismudeleid, kus ülikoolivälistel liikmetel oleks suurem sõnaõigus nii strateegiliste eesmärkide seadmise ja nende täitmise jälgimisel kui ka muudes tegevustes, kus pilk väljastpoolt eelkõige ülikoolidele enestele abiks oleks?

Ei ole ju mõtet elada illusioonides, et õnnestub kõik Eestis liikvel olevad üliõpilased just endale kindlustada. Mõtteliselt arvestavad kõik ülikoolid eraldi võttes üldsummana tunduvalt suurema hulga üliõpilastega, kui meil saada on. Kuidas on võimalik, et erinevates taotlusvoorudes esitatud projektide järgi arvestades ei lange üheski ülikoolis ühelgi erialal üliõpilaste ega õppejõudude arv, kuigi teame, et 2015. aastaks langeb kuni 30-aastaste üliõpilaste arv vähemalt 10 000 võrra?!

Kasulikum oleks pilt kogu ühiskonnas ikkagi kokku panna. Kui kõrgharidusstrateegia näeb ette õppekavade üldarvu vähendamist, et vältida niigi vähese inimjõu ja väheste rahaliste vahendite killunemist, ei ole sellist vähendamist toimunud, kuigi õppeasutusi on vähemaks jäänud. Oleme seisus, kus õppekavu dubleeritakse isegi ühe ülikooli piires. Vahel registreeritakse ühe ülikooli ressursside pinnal toimuv tegevus teise ülikooli arvele. Peaksime olema valmis võimalikke muudatusi arutama.

Paljud Euroopa riigid, sealhulgas meie lähinaabrid Soome ja Leedu, on hiljuti vastavaid muudatusi teinud. Peale ülikoolide autonoomia suurendamise on peetud vajalikuks ka sideme tugevdamist ühiskonnaga. Selleks on kasutatud juhtimismudelite kaasajastamist läbi ülikoolivälistele liikmetele suurema otsustusõiguse andmise ülikoolide kõrgeimates otsustuskogudes ning ka rektori rolli olulisemaks muutmist.

Mõnes riigis nagu Rootsi või Taani on selliseid mehhanisme rakendatud juba varem. Kindlasti ei saa automaatselt rakendada mujal väljapakutud mudeleid. Ja eraldi tuleb seejuures hoida kui silmatera üliõpilaste, õppejõudude-teadlaste ja kogu ülikooli keskkonna akadeemilist vabadust. Akadeemilist kogukonda nende väärtusloomes ebakindlaks muuta ei tohi!

Ka Eestis on ülikoolide juhtimismudelite alast debatti peetud pikemat aega, Tartu Ülikooli seaduse muutmiseks alustas vastav töörühm tegevust 2004 aastal. 2006. aastal esitati üks vastav eelnõu ülikooli poolt ka Haridus- ja Teaduministeeriumile, kuid selle menetlemine jäi erinevatel põhjustel seisma. Tartu Ülikooli seadusega kaasnevad diskussioonid said hoo taas sisse sel aastal.

HTM-il oli juba pikemat aega kavas ka rahvusvahelise ekspertiisi kaasamine sisemaistesse aruteludesse ning kindlasti annab võrdlus teiste riikidega mõtteainena sisulise panuse ka Eesti ülikoolide arendamisse.

Mõned mõtted riigigümnaasiumide teemal

2010-04-30

Viimasel ajal on paljude inimeste meeli erutanud riigigümnaasiumi temaatika. Paljud omavalitsusjuhid on Viljandisse loodava riigigümnaasiumi ideest tublisti tuld võtnud ning juba täna ühel või teisel viisil ka haridusministeeriumi „ukse taga koputamas". Ajalugu on näidanud, et haridusega seonduv või erinevad haridusideed on käinud Eestis erineva intensiivsusega teatava lainena. Paljud näevad riigigümnaasiumite puhul „päästerõngast" oma kohaliku koolielu korraldamises. Kas ta ka reaalsuses selleks osutub, näitab aeg. Mõningaid arutelusid sellel teemal on ka Jõgeval peetud ning ilmselt tõsisemad arutelud seisavad veel ees. Peamine küsimus täna linnas on see, et kuidas kahaneva õpilaste arvu tingimustes suuta säilitada siinset head haridustaset ning mil viisil on võimalik meie noorte teadmisi veelgi rohkemal määral avada. Muudatuste valguses ei tohi me hetkekski unustada ära siinse paikkonna väärtusi ning ajalooliskultuurilist tausta ning eelkõige seda, millisena me sooviksime näha Jõgeva linna noort, kes kohalikust haridussüsteemist edasi liigub. Missugused oskused, teadmised ja hoiakud ta koolist kaasa võtab? Või mida peaks kohalik kool talle kaasa andma?

See, et muutused meie kohalikul haridusmaastikul seisavad ees, ei ole täna vast kellelegi üllatuseks. See ei ole ka mitte mingisugune 2010 aasta üllatus, vaid vähegi hariduses tegutsevatele inimestele ja haridusest hoolivatele inimestele pidi olema see selge juba mõned head aastad tagasi. Kuid hetkel on meil kindlasti produktiivsem vaadata suunaga tulevikku, mitte mälestada möödunut ja lasta sellel ennast takistada. Veel ei ole liiga hilja teha teatavaid läbimõelduid ja kaalutletud otsuseid. Kui me seda aga lähiaastal ei tee, siis võib küll juba olla liiga hilja. Haridusrevolutsiooni me ei vaja, kuid johanneskäisilik kooliuuendus ja värskendus nii sisus kui vormis on hädavajalikud.

Ma ei kuulu nende heade mõtlejate hulka, kes näevad võimaliku riigigümnaasiumi loomisega Jõgeva linna, kõigi Jõgeva hariduselu murekohtade lahendust. See võib olla võimalus, kui kohalik kogukond sedasi arvab. Riigigümnaasiumi mitmete plusside kõrval, on ka palju miinuseid võrreldes omavalitsusele kuuluva gümnaasiumiga. Kõige olulisemaks miinuseks pean ma riigigümnaasiumide juhtimise erinevust munitsipaalgümnaasiumiga võrreldes. Riigikooli juurde kuulub nõuandva organina hoolekogude sarnased nõukogud, mis aga on moodustatud kooli pidaja ehk antud juhul riigi poolt. Kas ja kuivõrd kaasatakse kohalikke elanikke nõukogu töösse on tulevaste võimalike loodavate riigigümnaasiumide puhul täna ebaselge.

Munitsipaalkoolide juures tegutsevad teatavasti hoolekogud, mis tähendab seda, et läbi hoolekogu on kohalikul elanikul võimalik kohaliku kooli edendamisse anda tunduvalt suurem panus, kui seda riigi poolt loodud nõukogu kontekstis. Munitsipaalgümnaasiumi puhul on kohalikul omavalitsusel suurem vabadus, loomulikult ka konkreetsem kohustus, tagada kohalikele noortele kvaliteetne haridus. Riigigümnaasiumi puhul võib kohaliku omavalitsuse roll jääda rohkem kõrvaltvaataja omaga sarnaseks. Kas see aga on kõige parem? Kohaliku omavalitsuse rolli vähendamine kohaliku hariduselu kujundamisel jätab rohkemal või vähemal määral pealtvaataja rolli ka kohaliku elanikkonna. Lisaks on veel mitmeid väiksemaid ja suuremaid nüansse, mis ei pruugi kohaliku elaniku vaatenurgast riigigümnaasiumi puhul olla sugugi eelis munitsipaalgümnaasiumi ees.
Arusaadavalt kiikavad paljud selles loos riigi rahakoti poole. Oodatakse justkui imet, andmata endale aru, et majanduskriis ei ole tänaseks veel möödas ning ka riigi rahakott on piiratud. Pealegi ei ole täna ministeeriumil väga konkreetset kava, kuidas koolivõrku korrastada. Ehk olukord on veidi halenaljakas, omavalitsused ei tea tegelikult mida nad tahavad ja riik ei tea täpselt, mida omavalitsustele pakkuda. Lõppeks ei taha ma öelda, seda, et me ei peaks soovima oma linna kunagi riigigümnaasiumi, kuid iga sellise lainena käiva haridusmõtte juures tuleb selgelt kõrvuti panna mitmed variandid, arvestada kokku plussid ja miinused ning ühistest avalikest aruteludest johtuvalt teha lõplik otsus. Nii nagu kõik teised elualad, vajab ka haridus muudatusi, kuid kindlasti tuleb vältida arutut tormamist, sest vastasel juhul võime hääde kavatsuste asemel teha oma linnale suure karuteene. Iga muutust tuleb analüüsida lisaks vormile ka sisuliselt. Kutsun üles kõiki linnaelanike haridusteemadel aktiivselt kõnelema, arutama, mõtlema ja oma erinevaid ettepanekuid jagama nii linnavalitsuse kui volikoguga.

Lasteaiatüli toidab valimiste-eelne innaaeg

2010-04-28

Haridusminister Tõnis Lukas, riigikogus on esimese lugemise läbinud koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seadus, millega Tallinna linnavalitsus enne oma määruse väljakuulutamist polnud tutvunud. Kas see seadusemuudatus lahendaks Tallinna probleemi?

See seadus lahendaks praeguse juriidilise vaidluse, kuid ei lahenda pikas perspektiivis lasteaiakohtade vajadust. Küll aga lahendaks seadusemuudatus selle, kas mängu-ja puhkeajaks ette nähtud põrandapinda arvestataks registrisse kantud või rühmas reaalselt olevate laste arvu alusel. Muudatus seadustaks selle, et rühma võib võtta rohkem lapsi, kui seadus ette näeb, sest ruutmeetrite arvu ongi mõtet võrrelda selle hulga lastega, kes ka reaalselt kohal käivad.

Tallinn on lasteaiakohtade ja tervisekaitsenõuete probleemi suure käraga avalikkuse ette toonud. Kas lasteaedadega on siis muret ainult pealinnas?

Muudel omavalitsustel on jätkunud piisavalt vastutustunnet, et sellist sõud mitte teha.

Haridusministeeriumil on andmed, et seadusega ettenähtud laste arvu ületatakse Eestis 263 lasteaia 706 rühmas. Ületamisi on kõigis 15 maakonnas ja 71 omavalitsuses. Lapsi ongi vastu võetud arvestusega, et kohal käib vähem lapsi kui rühma registreeritud.

Probleem on massiline ja seadusega ettenähtud numbrites saab seaduslikult teha erandeid - hoolekogu nõusolekul on võimalik suurendada näiteks tavarühma täituvust 20 lapselt 24-le. Aga ka tervisekaitsenõuded peavad seda lubama.

Kas siis Tallinna otsus vastuvõtt lõpetada on ikkagi õigustatud?

Praegu on mulle jäänud mulje, et tegu on poliitilise kemplusega ja lapsi kasutatakse poliitilistes mängudes - või pigem, see pole enam isegi mäng vaid lahing, et lapsi ei võeta lasteaeda vastu. Sisuliselt Tallinnal ei ole õigust vastuvõttu lõpetada. Seadus annab ühemõtteliselt kohalikule omavalitsusele kohustuse tagada lasteaiakoht.

Vaielda võib, kuhu ja millised lapsed peaks kuuluma, aga ühe aastakäigu vastuvõtu peatamist ei tohi olla. See on välistatud, kuna kohtade puudus on erinevates lasteaedades erinev ja omavalitsusel ei ole õigust keelduda last vastu võtmast, kui mõnes lasteaias koht on olemas.

Lukas: kvaliteet langeb seal, kus inimesed ei jaksa või ei taha end täiendada

2010-03-29

Üks eliitkooli lõpetanud noormees kirjutas Postimehes oma koolikogemusest ja loo kommentaaridest tuli välja, et tava- ja eliitkooli paljuski vastandatakse üksteisele. Kas see on probleem või paratamatus?

Vastandumine on probleem ja see on paratamatu, kui erinevaid koole peetakse eraldiseisvateks nähtusteks. Mina näen ka valikuga koole üldise haridussüsteemi osana, see ei ole nii, et ühes pajanurgas keedetakse mingi grupi koolide jaoks oma haridussuppi. Ma nimetan nn eliitkoole teadlikult valikuga koolideks, mitte eliitkoolideks. Sest ainuüksi katsed ei tee eliitkooli. Eliitkooli maine tuleb kooli traditsioonidest ja kool tuntusest heade õpetajate ja hea õpikeskkonna pärast.

Valik on alati kellegi arvel. Kui üks direktor või vanem rõõmustab, et valiti välja parimad, siis see tähendab, et kusagil teises koolis neid lapsi ei ole ja seal jääb hariduskeskkond sellevõrra vaesemaks. Osa kooli keskkonnast moodustavad ju õpilaste omavahelised suhted - kas need laevad vastastikku positiivselt või mitte. Ja selleks on vaja majakaid - andekamaid ja edasipüüdlikumaid lapsi.

Kas seda vastandamist saaks kuidagi vältida?

Kõigepealt tuleb loobuda kunstlikult loodud mainest, nagu määraks esimesse klassi toimunud valik gümnaasiumi lõpu tulemuse. Elu näitab teisiti - riigieksamitulemuste järgi on tipp-koolide hulgas püsivalt Treffneri gümnaasium ja Nõu reaalgümnaasium. Neisse koolidesse valitakse alles 10. klassi ja ikkagi on tulemused on sama head kui koolides, kuhu on valitud juba1. klassi.

Kui inimesed mõistavad, et kõigist koolidest on võimalik edasi jõuda, siis kaob see nn eliitikoolide maagia ära. See juba leevendaks vastandamist.

Kas koolijuhid ise toodavad vastandumist?

See on üks reklaamivõte. Selleks et iga päev kooli mainega mitte tegeleda, võimendatakse sisseharjunud mõttemallide. Oma kooli üle uhkust tunda, oma õpilaste võimeid esile tuua pole patuasi, aga vastandumist on Eesti ühiskonnas liiga palju.

Tegite haridusreformiga edasiliikumiseks üsna olulise kompromissi ja loobusite kavast põhikoolid ja gümnaasiumid lahutada. Kuidas haridusreformiga läheb?

Meele teeb mõruks, et osa oponente, kes ilmselt on planeerinud oma valimiskulud kuni järgmise aasta kevadeni ära, on teinud seda arvestusega, et saavad veoautoga mööda maad sõita ja siis kõikjal kastist kõnesid pidada, kuidas haridusminister paneb koole kinni.

Nüüd, kui koolivõrgu tsentraalne kujundamine ja koolid suurus on seadusest välja võetud ja jäetud omavalitsuste otsustada, võiks selle jutu lõpetada. Paraku ei - kampaania on planeeritud ja ikka püütakse jätta inimestele muljet tsentraalsest survest koolivõrgule. See on petmine ja palun kõigil hariduses sõnavõtvatel inimestel selline populism lõpetada.

Omavalitsused on mõistnud, et keerulises olukorras ei hakka riik nende eest otsustama, ja nüüd on paljud ise pöördunud haridusministeeriumi poole ettepanekuga kujundada koolivõrku.

Kas see tähendab, et omavalitsused on ise hakanud tegema reformi seda osa, millest teie loobusite?

Võib ka nii öelda. Eks need probleemid on teada olnud juba pikalt. Vallavanemad ja linnapead pole pimedad ja kurdid, et nad ei teaks, et õpilasi jääb väheks, kvaliteedis tuleb teistega konkureerida jne.

Varem valitses vastuseis riigi justkui jõupoliitikale hariduses, mida opositsioon oma turmtulega parlamendis vürtsitas. Peeti heaks tooniks raputada haridusministeeriumi poole rusikat, öelda, et kaitseme oma identiteeti.

Nüüd, kui minu kompromisskäiguga see paine leevenes, on omavalitsused ise hakanud tegutsema.

Eks on ka ministrid enne teid haridussüsteemi reforminud, harva seejuures toetust nautides. Miks need reformid nii raskelt lähevad?

See on emotsionaalne küsimus. Kõigil on selle kohta oma arvamus, sest kõik on ju vähemalt kunagi koolis käinud. See, et haridust peetakse perekonna ja üksikisiku prestiiži osaks, on märk, et haridus on oluline. Ajal, mil kõikjal räägitakse majanduskriisist, on haridus Eestis kindlasti debatiteema number üks ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on selle laia arutelu esile toonud.

Võtame näiteks õppekavade temaatika. Praeguseks on esialgne vastuseis neile taandunud ja nüüd arutame õpetajaskonnaga juba tõsiselt nende rakendamise küsimusi. Uutes õppekavades nähakse hariduse korraldamise mootorit. Sisu on ju kõige tähtsam.

Meie õpilaste baasteadmised näikse olevat head, igatahes kinnitavad seda rahvusvahelised haridusuuringud. Samad uuringud aga näitavad, et vähemalt Euroopast on teist nii kehva koolikeskkonda raske leida. Miks nii?

PISA uuringust tuleb see kurioosne vahe otse välja. Meie lapsed on ühed parimad ülesannete lahendamisel, ent kui lapselt küsida, kas ülesanne oli raske või kerge, siis enamik Eesti lapsi, kes ülesanded ju tegelikult ära tegid, ütlevad, et ülesanne oli raske. Sest nad ise tajusid nii.

See on üks Eesti haridussüsteemi suuri küsimusi: mida me peame muutma, et õpilased tunneksid vähem sundi. Et oleks teadmine, et õpin endale, mitte õpetajatele või vanematele. Seda tunnetust on praegu vähe, koolitööd peetakse raskeks.

Selle paine vähendamine on ka üks haridusuuenduse eesmärke. Rohkem valikuid, vabadusi nii koolile kui õpilastele, et õpetamiskesksest koolist saaks õppimiskeskne kool, et teadmiskesksuse kõrvale tuleks rohkem väärtustest arusaamist. Selline lähenemine teeb laste vaimu vabamaks ning tekitab mõnu õppimisest ja edasijõudmisest.

Vaimsed murrangud ei toimu järsult, aga esimene murrang tuleb siis, kui õpetajad ja õpilased näevad, et neist sõltub koolis rohkem. Kui aga tekib suhtumine, et ma õpin endale, mitte õpetajale, siis on haridusuuendus võitnud.

Kas meie õpetajad on selliseks vabadusi ja paindlikkust hindavaks haridusuuenduseks valmis?

Keskmiselt olen ma Eesti õpetajaga rahul. Kui tahame koolis õhkkonda muuta, tahame, et kool areneks, et kõikjal oleks kvaliteetne õpe, siis esimene ülesanne on parandada õpetajaameti mainet. Õpetajaamet peab jõudma kolme kõige populaarsema ameti hulka. Soomes on õpetajaamet küllalt mainekas.

Järelkasvu küsimus on meil olnud pikalt päevakorras ja iga vaim väsib järelkasvuta. Ideaalis võiks ka õpetajal olla akadeemiline aasta, et ta saaks oma teadmisi täiendada, end laadida, aga selleks peab olema võtta asendajaid.

Mis puutub uuendustesse, siis kui mõnel aineõpetajal on mingi kujunenud hierarhia oma aines, mis olulisem, mis vähem oluline, siis neid rõhutab ta ilmselt aegade lõpuni. Samas, täienduskoolitus on palju vabastavam, kui tihti ette kujutatakse. Oma kolleegidega arutledes saab õpetaja leida uusi metoodikaid, neid kohe katsetada, ja mida kiiremini elu läheb, seda rohkem on vaja õpetajal õppida ja uut avastada.

Kvaliteet langeb seal, kus inimesed ei jaksa või ei taha end täiendada. Siin oleneb palju kooli suhtumisest. Kui koolis on selline keskkond, et kõiki saadetakse täienduskoolitustele ja valitakse häid koolitusi, siis on enesetäiendamine norm. Kui koolis suhtutakse sellesse kui kõrvalisse, on asjalood teised.

Meie õpetajate uuring näitab, et viimase 18 kuu jooksul on Eesti õpetajad osalenud täienduskoolitustel alla Euroopa keskmise, umbes pooled. Aga need, kes käivad, käivad üle keskmise Euroopas. Niisiis, kes käivad täienduskoolitusel, käivad palju, kes ei käi, ei käi üldse. Uued õppekavad annavad lisatõuke ja ka lisavahendeid täienduskoolitusteks ja õpetajad hakkavad seda kindlasti rohkem tähtsustama.

Veel üks poleemikat tekitav teema on koolivaheajad. Kas teie arvates peaks suvevaheaeg lühem olema?

Suvevaheaeg, 1. september kooliaasta algusena, on traditsioon ja seda ainult mõistusega muuta ei saa. See vajab tulist diskussiooni ja mina seda praeguse haridusuuenduse käigus üles ei tõsta. Miks te üldse arvate, et suvevaheaja lühendamine ja õppeperioodi pikendamine teeks õppepäevad lühemaks? Arvan, et tekiks surve, kuna see annaks võimaluse tunde juurde panna. Kokkuvõttes oleksid õppepäevad sama pikad, aga õppenädalaid oleks rohkem.

Pealegi, uues põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on koolile gümnaasiumi osas nähtud ette ka teatav vabadus vaheaegade suhtes. Kui direktor taotleb, siis võib omavalitsus anda koolile õiguse vaheaegadeks erinevalt sellest, mida mina oma käskkirjaga olen kehtestanud.

Läinud nädalal avaldatud inimarengu aruanne teeb haridusvallale hulga etteheiteid. Olete te nendega päri?

Päris uusi probleeme seal välja toodud pole. Aruanne on minoorsetes toonides, mõneti isegi liiga. Kas või kirjeldused suurest väljalangevusest koolis või elukestvas õppes osalemise madalatest näitajatest võrdluses Põhjamaadega. Neis osades oleme teinud suuri hüppeid edasi, kuid aruandes see ei kajastu.

Nõus, koolist väljalangemine on meil lubamatult suur. Ent 2007. aastal oli selliseid õpilasi põhikoolis 750, 2008. aastal 500. Seda positiivset trendi pole märgatud.

Me oleme läbi aastate teinud palju samme koolist väljalangemise vähendamiseks. Oleme näiteks otsinud kutsehariduses paindlikud võimalused nendele, kes on põhikooli katkestanud. Uues põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses toonitame väljalangemise teemat eriliselt: vastutus selle eest, et laps käiks koolis, määratakse palju täpsemalt. Puudumise märkamise aeg peaks aga lühenema seniselt nädalalt ühe päevani.

Esimest korda paneme seaduse tasemel vastutuse ka vanemale, kelle võib määrata kasuliku töö või trahvi, kui ta ei kindlusta oma lapse kooliskäimist. Ja muidugimõista peavad õpetajad saama koolitust, et nad suudaksid igasuguste muredega lastega hakkama saada. Ka oleme põhikooli klassitäituvuse piirnormi vähendanud. Need kõik on sammud märkamise poole.

Elukestvas õppes pole meie näitajad küll veel Taani ja Rootsi tasemel, aga me oleme Euroopas teinud kõige suurema hüppe viimastel aastatel. Elukestvas õppes osalemise protsent oli 2008. aastal 9,8, möödunud aastal juba 10, 6, möödunud aasta viimases kvartalis 12,2 protsendi.

Võimalik, et üks põhjus on ka mure oma töökoha pärast.

Aga mina näiteks ei ole rahul koostööga ametkondade vahel töötutele täienduskoolituse pakkumisel. Ma leian, et siin on haridussüsteemi baasid suuresti kasutamata.

Ametkondade vastutusalad on erinevad: haridusministeeriumi eurovahenditega saab koolitada töötavaid inimesi ja me teeme seda massiliselt. Neile, kes ise täienduskoolitusele ei tuleks, pakume tasuta kursuseid kutsekoolides ja rakenduskõrgkoolides. Me oleme nii koolitanud kümneid tuhandeid inimesi.

Neile kursustele mahuks veel inimesi, näiteks töötuid. Kuid kas pole töötukassal vahendeid või pole soovi tellida täienduskoolitust riigi kutsekoolidelt, igatahes eelistatakse tellida pigem erafirmadelt. Seda koostööd võiks kindlasti parandada.

Teadmised ei tee lapsest robotit

2010-03-22

Kellele tehakse liiga? Alati leidub inimesi, kes arvavad, et neile on tehtud ja aina tehaksegi liiga. Kui kuulete kedagi kriitiliselt sõna võtmas mõne nõude, kombe, institutsiooni vms vastu, siis tasub kõigepealt huvi tunda, kas tegemist pole konfliktse isikuga, kes piltlikult öeldes põhjab muusikat seepärast, et talle endale on karu kõrva peale astunud. Reegleid põlastavad kas need, kes on reeglitest üle, või need, kes nendeni ei küüni, ja viimaseid on alati rohkem.

Loomulikult vilksatas selline mõte ka Roone Roosti kirjutist lugedes, milles noor autor ei säästa värve, hoiatamaks tänaseid lastevanemaid nn eliitkoolide eest. Nagu kommentaaridest võis välja lugeda, pärinevad Roone Roosti kibedad kogemused inglise kolledžist, ehkki ta seda ei nimeta ja kõneleb eliitkoolidest üldiselt. Vastukajad andsid aimu sellestki, et võib-olla tõesti ei olnud viga üksnes koolis, vaid natuke ka noormehes endas. Või vähemalt minu silma veidi riivas tema käsitlus «haritud inimesest», kes ei esita küsimusi, vaid teeb etteantud (pseudo)valikuid. Ühesõnaga, robot.

Ütleksin Roone Roostile, et seda kooli, kus lastest tõesti roboteid tehakse, pole ta siiski näinud. Selliseid esines siin-seal Nõukogude ajal, selliseid võib ta külastada Põhja-Koreas, kui viisa saab. Nii et kaeblemine «robotiseerimise» üle praeguses vabameelses Eestis on kindlasti ülepingutamine. Päris kindlasti ei suru kõik nn eliitkoolid igal juhul ja igal pool iseseisva mõtlemise ning küsimuste esitamise võimeid alla. Ja teiselt poolt - päris ilma tuupimiseta ei saa läbi üheski koolis, ega peagi saama. Ka kõige isemõtlevama inimese pea on täis tuhandeid «valmis tõdesid» (nokkloom muneb ja imetab; kuristikku hüpates saad surma; aspiriin vedeldab verd), milleta pole võimalik toda kuulsat «oma peaga mõtlemist» üldse harjutama hakatagi.

Kuid...

Kuid hiljaaegu näitas Eesti Televisioon dokumentaalfilmi «Tähelepanu, start!», mis seab Roosti väljaastumise hoopis teise valgusse ja tõendab, et kui noormehel ongi mingid isiklikud vimmad, siis pole asi ainult neis. Iga televaataja võis oma silmaga näha, kuidas Lauri Leesi järjekordset partiid «tulevasi saadkuid, direktoreid, professoreid» aretama asus, ja seda vaadates hakkas minul küll hirm. Ka direktorihärra märkus, et 9. klassi lõpus praagitakse kehvemad välja ja nende asemele tulevad mujalt uued, kõlas kurjakuulutavalt. Kõige eemaletõukavam oli aga see määratu põlgus Selveri kassapidaja, turumüüja või taksojuhi suhtes, mida lastele maast madalast sisendama hakatakse. Isiklikult tean õige mitut taksojuhti, kes on terviklikumad, toredamad ja omal moel kultuursemadki kui mõni pseudoaristokraadist koolidirektor või sotsiaalteaduste professor.

Teistelgi peab olema võimalus

Tõesti, tõesti - mõnikord, kui kuulen liiga suures koguses liiga rumalat juttu, nagu meie kõigiga aeg-ajalt juhtub, tabab mind igatsus seisusliku ühiskonna järele. Ent vaadates Leesit tema tulevaste direktrisside ja professorite ees, läks mul see tahtmine jälle tükiks ajaks üle.

Kõige sellega ei taha ma sugugi öelda, et peaksime hangude ja tõrvikutega teatavate koolide kallale tormama. Kaugel sellest. Ma arvan koguni, et eliitkoolid peavad tingimata alles jääma - aga vaid sel viisil, et eliitkool on see, mis on parasjagu parim, mitte see, mis on eliitkooliks kuulutatud igavesest ajast igavesti ja aamen. Alati on mõni kool parem kui teised, nii nagu alati on mõni inimene targem kui teised. Kuid neil teistelgi - nii inimestel kui koolidel - peab olema võimalus.

Üks kindel abinõu raputada praegust kivinenud elitaarsust oleks põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamine. Sellega oleks ühe ropsuga maha võetud too näpuviibutus: ole usin, muidu saadame sind pärast üheksandat kutsekooli, sinust saab poemüüja või midagi veel koledamat! Eraldi gümnaasiumi puhul ei tehtaks koolikatseid enam ilmsüütute mudilastega, vaid juba täisinimese mõõtu kuueteistkümnestega, mis on hoopis teine asi.

Pesuvesi mingu, aga las titt jääb

Koolireform on muidugi omaette teema ja vajab eraldi käsitlemist. Nendin vaid, et reform peaks sellele ülearusele elitaarsusele, sellele tõesti liiale läinud edukultusele ja ülivarasele lahterdamisele mingid päitsed pähe tõmbama. Küsimus on, kuidas seda teha nii, et titte ühes pesuveega välja ei visataks.

Juba «edukultuse» sõnagi on ohtlik, sest paljud kriitikud näevad edukultust kõiges, mis vähegi võimaldab teadmisi ja oskusi mõõta, ja need inimesed keelaks lastel võidu jooksmisegi. Teatav võistlustung on aga loomulik ja inimlik, mistõttu katse seda välja juurida oleks sama jõhker kui selle ülekultiveerimine.

Niisamuti ei saa täiesti kõrvale heita mõningat õppimissundust, teatavat tuupimistki (nagu eespool märgitud) - sest kuidas õppida kas või inglise keelt ilma ebaregulaarsete verbide pööramist pähe õppimata? Või Tatjana kirja Oneginile - mida üks haritud inimene võiks ju veidi teada?

Jään kindlalt kaitsma haritud inimest, samuti kooli, mis seab eesmärgiks hariduse andmise, ega mõista, kuidas võib haritust samastada otsustusvõimetusega. Mõtlemisoskuse kiitus ei tohiks moonduda teadmiste ja eruditsiooni põhjamiseks. Teadmised ja eruditsioon üksinda, ilma mõtlemisvõimeta, on surnud vara, kuid mõtlemisvõimet ilma teadmisteta pole olemaski.

On väga hea, et nn eliitkoolide küsimus on päevakorrale tõusnud. Loodan südamest, et suudame säilitada külma pea. Eliitkoole ei ole vaja taevani kiita ega maapõhja manada. Tuleb uurida ja mõelda, mis seal on hea ja mis nii hea ei ole.

Laar: haridusreformi teeme kindla peale ära

2010-03-15

Ajakirjandus ja poliitikud räägivad järjekindlalt IRL-is käivatest intriigidest, mida teie sama järjekindlalt ümber lükkate. Ometi ei saa ju jutud tekkida tühjast kohast.

Eks need jutud tekivad sellepärast, et IRL-i puhul on tegemist suhteliselt hiljuti ühinenud erakonnaga ning erakondade ühinemine võtab aega. Sellest lähtuvalt on ju jutud objektiivsed. Teisalt on aga tegemist demokraatliku erakonnaga ja see pole Eestis tavapärane - meil tõesti ei otsustata asju tagatubades ja meil käib eri kohtadele tõepoolest kõva positiivne konkurents ning ka kampaania. Erinevalt muudest erakondadest, kus aeg-ajalt kostab sees üsna tugevaid avaldusi üksteise aadressil - kas või näiteks sotside puhul Jüri Pihli skandaalis -, siis vaatamata sellele, kus kõik teised, välja arvatud meie oma erakonna liikmed, teavad, et meil valitsevad tohutud vastuolud, seda materjali tegelikult pole. Ja ma arvan, et seda ei hakka ka tulema.

Kui kerge või raske see teie kokkukasvamine - pean silmas Isamaaliitu ja Res Publicat - on olnud?

Tugevam ja kiirem, kui oleksin arvanud. Mis ei tähenda seda, et me ei oleks isiksused. Samal ajal on sellises erakonnas hea olla, sest sellise mitmekesise erakonnaga on hea valimistele minna - meil on tugevad ministrid nii ekspertide kui ka rahva arvates. Meil ei ole tühikargajaid.

Ometi jääb IRL-i puhul kõlama ikka kaks poolust - vanad isamaalased ja juurdetulnud Res Publica.

Neid inimesi, kes on astunud erakonda pärast liitumist, on ainuüksi Tallinnas - meie suurimas, üle 3000 inimese koondavas osakonnas - üle 700. Nad on IRL-i liikmed. Kui me vaatame neid vaidlusi, mida me peame ja jääme kindlasti edaspidigi pidama, siis need ei jookse vanu ja võimalikke rindejooni pidi, vaid need jooksevad igasugu teisi radasid pidi.

Kas pole siis nii, et vana Isamaaliidu pool tõi kaasa aated, Res Publica aga kõva organisatsiooniline poole ja organiseerimisvõime, kus ei kardeta ka üle laipade minekut. Sellele on viidanud RP-sse kuulunud inimesed.

Eristada, et üks pool oleks kangesti aateline - mulle endale meeldiks seda juttu võib olla rääkida, et olen aateline, aga Juhan Parts ei ole aateline -, on täiesti jama! Kui vaadata möödunud kolme aastat, siis IRL-is pole olnud ühtegi konflikti põhimõtete pärast. Oleme ühtselt oma joont hoidnud, mis tugineb sellele, et oleme omavahel arutanud, vaielnud, eri seisukohtadel olnud, kuid läinud alati ühtse seisukohaga välja ja seda kas või eelarve tasakaalu surumisel, kõigi nende otsuste juures alati hoidnud. Erakonnad hakkavad manduma või kaotavad oma idee, kui omavahel ei vaielda. IRL-i tugevus selles ongi, et meil on energiat ja aega omavahel vaielda. Parem nii, kui kalmistuvaikuses vaikselt manduda.

Nii et pole nii, kus Mart Laari, Tõnis Lukase ja Mart Nuti jaoks on oluline see, mis on üldine kurss, Res Publicast tulnud liidrite jaoks aga see, kes seda kurssi ellu viib?

Ei-ei-ei!!! Vastasel juhul oleksime konfliktis erakonna esimehe koha peale Juhan Partsu või kellegi teisega. Seda pole toimunud. Kindlasti on erinevaid kogemusi, arusaamu - seda ei eita keegi. Kuid siit vastuolu otsida on kunstlik.

Res Publica minevik on teada - nad tulid tohutult edukad, kuid lõpetasid nii, nagu lõpetasid. Kas pole ohtu, et IRL-iga võib samamoodi minna? Peasekretäri koht läheb Keni-Marti Vaheri kätte, kes on olnud Res Publica ajal vaieldamatult nende tugev ideoloog.

Sellepärast ma Kenile selle ametikoha andsingi. Ei, ma ei tunneta, et Ken-Marti Vaheri saamisega erakonna peasekretäriks isamaaline vaim erakonnas nõrgenema või kaduma hakkaks.

Eks omaaegne Res Publica on oma n-ö probleemidest õppinud, kuid teisalt tehakse neile ka natukene liiga. Tuletagem meelde - probleemid tekkisid sellest, et neid ühel hetkel valitsusest välja tõsteti. Seda Eesti poliitika analüütikud millegipärast eriti ei meenuta. See poliitiline reetmine tundub neile vahva poliitilise sammuna. Neil oli liiga palju võimu, aga nad ei läinud kedagi reetma. Kuid siin võib pigem rääkida põhimõtete paljususest kui nende vähesusest.

Miks on vaja, et IRL-is on piltlikult öeldes kolm peasekretäri?

Ma nii ei ütleks. Meil on üks peasekretär ja see on Ken-Marti Vaher. Aga selge on see, et erakond läheb edasi meeskonnana, ja arvasime, et oleks hea mõningaid selle meeskonna liikmeid rohkem näidata. Oleme seda pilti kokku pannud ja seda meeskonda meisterdanud juba mõnda aega, ilma et selle meeskonnaliikmed üksteisega konkureerivad või kakelnud oleks. Vaheri asi on aga seda meeskonda vedada. Kindlasti läheme senisest struktuurilt üle valimisstruktuurile, mis tähendab erakonnas keskaparaadi olulist tugevdamist. Meil on selge eesmärk valmistuda korralikult valimisteks.

Valimised järgnevad euro kasutuselevõtule. Kui euro ikka tuleb. Kerge see aeg vist olema ei saa.

Ei saa jah. Vaadates paljusid riike, on selgelt näha, et euroga võib ka ebaõnnestuda, nii nagu see on toimunud Portugalis või Kreekas, kus euro tulekust pärinev hetkeline õndsus ja rahulolu võib jälle enda alla matta. Peame meeles pidama, kuidas me praegusesse olukorda sattusime. See pole meeldiv. Oma 100 000 ja enama töötuga oleme ikkagi keerulises olukorras ja kui me ei suuda midagi ette võtta, siis loome endale püsivad probleemid, mis mõjutavad Eesti käekäiku negatiivses mõttes mitte ainult lähema, aga ka kaugemas tulevikus.

Peamine prioriteet on tööpuuduse kasv seisma saada.

Jah. Seda on aga võimalik teha ainult riigi üldise konkurentsivõime tõstmise kaudu. Selle kaudu, et õpiksime eelmistest vigadest ja suudaksime eelarve viia sellisesse konditsiooni, et me ei annaks oma eelarvepoliitika kaudu järgmisele võimalikule majandusmullile hoogu juurde. Kahjuks me omal ajal seda tegime. Peame suutma käituda vastutustundlikult ega minema kaasa mingisuguse uue palgaralliga, mis on ju lihtne tulema. Peame iga oma otsuse juures mõtleme, kas see otsus on ka 20 aasta pärast jätkusuutlik. Edaspidiseks on üks õpetus see, et iga seadus, mille vastu võtame, on meie kohus vaadata pikaajalisi mõjusid ning küsida, kas suudame pikemas perspektiivis seda reaalselt kanda või mitte.

Lähim küsimus on see, et juhul kui see 1,7% defitsiit leiab tõesti kinnitust, siis tähendab see, et oleme ikkagi defitsiidis. Peame sellest välja tulema, kui tahame taas konkurentsivõimelist ja jätkusuutlikku majandust arendada.

Aga muud reformid?

Loomulikult ja eeskätt ikkagi haridus! Selle sama meelde jätmine, et parim majanduspoliitika on hariduspoliitika.

No aga teil ei lasta ju haridusreformi ellu viia!

Küll me teeme selle ära, Kärt!!! Me teeme ära! Pane see kohe suurelt pealkirja: haridusreformi teeb IRL ära. Punkt. Ja see on meie selle aasta peamine nõue, me surume selle kas või halli kivi.

See ei ole ju eriti populaarne.

Ei ole jah, aga see samm, aitaks tõsta meie haridussüsteemi konkurentsivõimet, anda kasvavale põlvkonnale haridus, mida ta väärt on, et nii nemad kui ka nende kaudu kogu Eesti oleks tugevalt konkurentsivõimeline. Aga see on alles esimene samm, eks me tuleme ka järgmiste asjadega välja. Haridusminister Tõnis Lukas on suutnud kaitsta oma põhimõtet ka kriisi ajal - haridus on võti tulevikku. Ja kui me vaatame strateegilist suunda - see on pikemas perspektiivis positiivne otsus, ka võitluseks tööpuuduse vastu.

Kui olen kuulutanud mingi asja IRL-i prioriteediks - olgu see eelarvekärbe või midagi muud, siis vaatamata üldisele umbusule oleme me need ära teinud. Selletõttu ütlen, et me teeme haridusreformi ka ära.

Minu sünni- ja koolilinn Viljandi on Lukase ideedega haakunud...

...absoluutselt! Nagu Tõnise ja IRLi poliitika on - kui ühel hetkel tuleb liiga tugev kindlustus ette, siis teostame tiibmanöövri ja seda oleme me edukalt teinud.

Mis saab 2011. a riigieelarvest - kuidas see teie meelest suudetakse tasakaalu viia? Kuuldavasti on seal 3-4 miljardit puudu.

Kui palju puudu on, on seni spekulatsioonid. Siin peab ootama rahandusministri ülevaadet ja see selgub kuu-pooleteise pärast. Siis saame ka pildi, millest lähtume. Kuid see on kindlasti tõsi, et eelarve kokkusaamine saab olema raskem, kui optimistlikud pildikesed lubavad. Seda enam, kui tahame astuda need sammud, mis Eesti konkurentsivõimeliseks majanduseks on olulised: näiteks maksukoormuse alandamine, sotsiaalmaksule ülempiiri panemine. Need võtavad ju eelarvest teatud hulga kulusid välja. Nii et tegelikult oleme olukorras, kus meil pole eelarves ruumi mingisuguste maksutõusudega raha tuua, samal ajal peame eelarve hoidma kontrolli all. Kas me suudame ta päris tasakaalu viia, näeme, kuid me ei tohi igal juhul lasta teda üle Maastrichti kriteeriumi kasvada.
Aga eelmise aasta lõpp näitas, et maksude laekumine osutus tunduvalt paremaks, kui esialgu prognoositi - see on selle 1,7% taga. Suutsime kulusid kärpida ja see näitab, et valitsusel on võimalik mõjutada paljusid asju.
Selle eelmise aasta tulemuste põhjal võiksime ehk ka lõpetada jutu, et valitsusel pole üldse mingisugust rolli. Kui valitsus suudab administratiivselt teatud asju teha ja kontrolli all hoida, on tema roll märgatav.

Aga millist eelarvet siis ikkagi tegema minnakse?

Kindlasti mitte tegema rehepapi eelarvet, et astuda muude Euroopa riikide hulka, kes eurotsooni pääsedes asusid kohe raha laiaks lööma. Kindlasti saab olema suur kiusatus hakata teoreetiliselt olemasoleva rahaga valimiskampaaniat tegema ja lubadusi välja andma, millel tegelikult katet pole. Neid summasid lihtsalt pole, mida lähematel aastatel kulutada.

Tunnete valimiskampaania eel hirmu?

Tunnen küll. Kui ikka hakkad lubama raha, siis viib see Eesti riigi samasse kohta, kust alustasime. Mingid valimislubadused tuleb ju ikka realiseerida ja samal ajal ei saa minna valimistele ka midagi lubamata. Nii et kui midagi üldse lubada, siis ma soovitaksin keskenduda maksukärbetele või programmidele. Tuleb tunnistada, et paljudel aladel on meil probleemid - kuidas raha kasutame, mis saab meie tervishoiust jne. Olukord Eestis ei saa olema lihtne ning nõuab üsna valusaid otsuseid.

Ei tohiks end lasta hullutada euro tulekust?

Just, ja ka sellest mitte, et nüüd saabub maa peale paradiis. Ta ei tule. Seda tuleb juba varakult teadvustada ning ka rahvale selgeks teha. Kui see inimestele selge pole ja nad lähevad lubaduste ralliga kaasa, siis lähevad sellega ühel hetkel kaasa ka kõik erakonnad.
Kõige olulisem on saada tööpuudus kontrolli alla. Ja tuletagem meelde - kui noortel pole siin perspektiivi, lähevad nad mujale. Selle taustal tervitan ma haridusministri otsust käivitada programm, mis võimaldab vahepeal pooleli jäänud õppetööd noortel, kes on läinud pikka krooni taga ajama, jätkata.

Ega te 2011. a eelarve taustal Reformierakonnaga enne valimisi tülli ei pööra? Juhul kui Reformierakond tahaks näiteks tulusid tõsta, IRL aga kulusid kärpida.

Praegusel ajal pole makse lihtsalt praktiline tõsta. Kui me tahame saada tööpuudust alla, siis vajame rohkem töökohti. Töökohti ei saa luua ükski partei, vaid ainult ettevõtjad. Kui me ettevõtluskeskkonda halvendame, siis see ettevõte neid töökohti ei loo ja nii jõuamegi lõhkise küna ette. Nii et kas me tahame või ei taha, aga meil ei ole maksude jätkuv tõus lihtsalt võimalik. Vähemalt praegu. Tõstsime juba niigi oma maksukoormust eelarve korda saamiseks ning läksime suhteliselt viimase piirini. Kui võrdleme Eesti praeguse aja makskoormust oma lähemate naabritega, siis see pilt ei ole mitte meeldiv.

Kas vastab tõele, et olete koalitsiooninõukogus välja öelnud, et tegelikult on sotsiaalministeeriumi eelarvest võimalik julmalt kärpida 10 protsenti, kui oleks vaid poliitiline tahe.

Olen igasuguseid asju öelnud ja jah, kui oleks poliitilist tahet, oleks võimalik tõesti kärpida ka sealt. Kõike on võimalik kärpida. Kuid samal ajal oleks need valusad kärped.

...sest see eeldaks ka pensionide kallale minekut.

...selles suhtes on mul hea meel, et me ei pidanud seda tegema. Aga ma ei salga, et kui majandus on tuksis ja riigil on vaja teha otsuseid, siis tehakse neid otsuseid, mis on vaja. Samal ajal teeb mulle tohutut rõõmu, et meil polnud vaja pensionite vähendamise teed minna. See annab Eestile juurde ühe stabiilsuse punkti - usalduse - ning seda tuleb hoida. Pensionide kärpimine olnuks kõige viimane vahend, hea, et me selleni ei jõudnud. Leidsime teised teed.

Olen Eesti eurotaotluste tõttu viimastel kuudel üsna palju maailmas ringi sõitnud ja igasuguste pankurite, poliitikute ja peaministritega nurga taga rääkinud. See, millega me eelmisel aastal hakkama saime, parandades 20% eelarvepositsiooni, paneb kõiki imestama. Uskumatu, on see sõna, mida kasutatakse.

Kes võidab valimised?

See, kes suudab nendeks paremini ette valmistada ja oma pooldajad välja tuua.

Ja IRL-i eesmärk?

IRL-i eesmärk on kindlasti teha oma parim valimistulemus.

Kas see kõigi aegade parim valimistulemus tähendab seda, et IRL võidab valimised?

Kindlasti võiksime võita. Aga kas võidame, sõltub sellest, kas teised erakonnad teevad ka kõigi aegade parima valimistulemuse. Räägime ikkagi sellest, mida me teeme ja mida me tahame teha ning mida tuleks Eestis ette võtta.

Milline on peamine lubadus, millega valimistele lähete?

Natukene vara veel. Aga eks mõningad suunad tulid eelnevast jutust välja.

Inimese heaks?

Just.

Kui raske või kerge saab olema valimisnimekirja kokkupanemine? Tahtjaid on ju palju?

On tunduvalt parem panna kokku erakonna nimekirja, kus on palju tahtjaid ja võimekaid inimesi. Meil on tõesti pikk pink ja ma ei eita, et nimekirja kokkupanek kujuneb ilmselt värvikaks ja hoogsaks protsessiks.

Kellega koos lähete koalitsiooni ja kelle välistate?

Meie selge eelistus on, et praegused koalitsioonierakonnad on suutelised kahe peale saavutama valimistel parlamendis enamuse.

Lukas: Viljandi otsus päästab põhikoolid

2010-03-13

Viljandi linnapea Kalle Jents ja haridusminister Tõnis Lukas kirjutasid teisipäeval alla ühiste kavatsuste kokkuleppele, mille tulemusena peaks Viljandis 2011. aasta 1. septembril tööd alustama riigigümnaasium.

Uue kooli sünd tähendaks, et Viljandisse tekib kool, kus antakse ainult keskharidust, ning kolmest praegusest gümnaasiumist saavad põhikoolid.

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, kui optimistlik te uue gümnaasiumi loomise osas praegu olete?

Need, kes soovivad ühtset gümnaasiumi ja piirkonna põhikoolide ellujäämist, võivad olla väga optimistlikud. Loomulikult on selleks vaja veel Viljandi volikogu ja vabariigi valitsuse otsust, kuid läbirääkimistega liigume selgelt selles suunas, et uus gümnaasium sünniks.

Praegu teevad tööd asjatundjad ning neil on juba välja pakkuda ettepanekud tunniplaani ja ruumilahenduse kohta. See gümnaasium tuleb eeskujuks paljudele teistele omavalitsustele ning edaspidi suudab Viljandi pakkuda gümnaasiumihariduse kvaliteedis kindlalt konkurentsi Tallinnale ja Tartule.

Kas uue gümnaasiumi tekkimise tõttu peavad hirmu tundma teised Viljandimaa omavalitsused, kus praegu on gümnaasium?

Hirmu oleksid need omavalitsused ja koolid pidanud tundma siis, kui Viljandi poleks sellist otsust teinud. Kolm linnas tegutsevat ja omavahel võistlevat gümnaasiumi töötaksid edaspidi veel suurema pumbana ning tõmbaksid maakonna põhikoolid õpilastest tühjaks.

Täistsükli gümnaasiumid (I-XII klass - M. S.) on juba praegu sisuliselt lõpetanud Valuoja kooli tegevuse. Edasi oleks areng viinud selleni, et paljud teised maakonna põhikoolid oleksid linnale õpilasi kaotanud, sest vanemad oleksid ikka soovinud oma lapse juba väga varakult viia sellesse kooli, kus saab õppida kuni gümnaasiumi lõpuni.

Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise mõte ongi selles, et maakonna keskus ei tõmbaks väikestest koolidest õpilasi ära. Viljandis tehtavad sammud annavad teistele maakonna koolidele elujõu.

Kuidas peaks Viljandis avatav kool mõjutama selliseid väikseid maakonna koole, kus on gümnaasiumiosas vaid kolm klassi ja igas õpib ehk 15 last?

Laste vähesus on probleem niikuinii ja seda ei muuda. Võin aga öelda, et kui Viljandisse ei tehtaks üht puhast gümnaasiumi, antaks tulevikus maakonnas keskharidust vaid Viljandis. Nüüd on ikkagi reaalne võimalus, et alles jääb üks gümnaasium Põhja-Viljandimaale ja üks Lõuna-Viljandimaale.

Kui Viljandisse rajatakse riigigümnaasium, siis kas teistel koolidel on põhjust karta, et neilt võetakse raha vähemaks, sest ministeeriumil on tarvis rahastada endale kuuluvat kooli?

Kindlasti mitte. Teised ei pea ennast ohustatuna tundma. Tegelikult pole ju tegemist millegi uudsega: riigil on praegugi Eestis neli gümnaasiumi ülal pidada. Viljandi gümnaasiumi jaoks ei võeta raha teiste arvelt.

Küsis Marko Suurmägi

Haiged lapsed puudugu ilma tõendita

2010-02-18

Kui pöörata põhjuste ravimise asemel kogu aur tagajärgedele, pole head loota. Lisaks arstiteadusele kõlbab sama põhimõte mujalegi. Kui usaldamatust lapsevanemate vastu hakatakse läbi arstitõendite reguleerima, on kahju suurem kui võimalik kasu.

Esmapilgul tundub väga lihtne: kui laps koolist puudub, olgu arstitõend ette näidata kõikide pikemate kui 5-päevaste puudumiste korral. Nii pakub välja Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu (412 SE II-1) kust tegelikult peaks kohustusliku arstitõendi osa tervenisti välja jätma. Tuliseid vaidlusi on puudustõendi teemal peetud nii Riigikogu kultuurikomisjonis kui ka Sotsiaalministeeriumi vastavasisulises ümarlauas, ent tulemusteni veel ei jõutudki. Kui probleemi lähemalt uurida, avaneb lihtsa asemel hoopis keerulisem pilt.

Õiglasem ja õigem oleks hoopis selline lahendus, et lapsevanem otsustab kui kaua haige laps peab kodus püsima, vajadusel annab arst selleks vanemale soovitusi. Ning lapsevanem, kes niikuinii vastutab nii oma lapse eest kui ka selle eest, et laps koolikohustust täidaks, teavitab omakorda kooli. Arstitõend peaks olema vajalik vaid juhul, kui lapsel on tervisest tulenevalt vajalik koolis millegagi arvestada või midagi jälgida, ning igati mõistlik on ka perearstipoolne kooliõe teavitamine tehtud vaktsineerimistest lapse koolitee alguses. Kõikidel muudel puhkudel piisab vanema tõendist.

Esimene mõte, mis siinkohal paljudele pähe hüppab, on ilmselt perede süüdistamine võimalikus vastutustundetuses ja sellest tulenev kartus, et äkitsi vanemad jätavad oma lapsi ilmaasjata koju, näiteks hoolimatuse, kanaemaduse või ka kodutöödele rakendamise tõttu. Vabandust, aga see pole meditsiiniline probleem, vaid sotsiaalne! Kahjuks on olemas üksikuid lapsevanemaid, kes arvavad, et raamatute uurimine on tühi töö, või keda üldse ei huvita, või kes on vastupidi - ülihoolitsevad ja jätavad lapse iga esimese ohke peale kohe koolist koju, või kes võtavad ette soojamaareise koolitundide ajast, või kes arvavad, et pere vanim laps on hea odav lapsehoidja või mõne muu kodutöö tegija ning eelistavad "tasuta" tööjõu kasutamist lapse peamisele huvile ja vajadusele - õppimisele. Kõiki neid juhtumeid on praktiliselt võimatu meditsiiniliselt "ravida", kuna arst ei saa niikuinii tagantjärele hinnata, kas tema juurde ettenäitamiseks toodud laps on just tervenenud mõnest viirushaigusest või ongi kogu aeg terve olnud.

Nimelt nõutakse tõendit alates "tervishoiuteenuse osutamise päevast", seega alates arsti külastamisest. Eelnõu § 26 lg 3 ütleb, et "Koolikohustusliku õpilase õppest puudumine haigestumise tõttu on ilma tervishoiuteenuse osutaja poole pöördumiseta lubatud kuni viie järjestikuse õppepäeva jooksul. Kui õpilane on haigestumise tõttu puudunud õppest üle viie järjestikuse õppepäeva ja sel perioodil on talle osutatud tervishoiuteenust, esitab vanem koolile tervishoiuteenuse osutaja väljastatud dokumendi, mis tõendab haiguse või vigastuse esinemist alates tervishoiuteenuse osutamise päevast". Seega tuleb ka igati kooliharidust ja koolikohustuse täitmist väärtustaval lapsevanemal eelnõu kohaselt käia igal juhul lapsega arsti juures, kui laps on puudunud näiteks esmaspäevast reedeni haiguse tõttu. Nii pikk puudumine tähendab enamasti midagi pisut tõsisemat kui lihtsalt nohu või kriipiv kurk - praegusel aastaajal on viiepäevane puudumine näiteks õigustatud grippi haigestunud lapse jaoks. Kas aga arstitõendi nõudmine muudaks midagi maailmas, hariduses või lapse ja perekonna jaoks paremaks? Kahtlen tõsiselt.

Arstliku puudumistõendi mõte on ilmselt selles, et vähendada looderlikkust ja edendada usinust ja seda kõike arsti kontrolliva pilgu all. Arst ei ole siiski sotsiaaltöötaja - arst hindab patsiendi seisundit ja teeb patsiendile ettepanekuid tervise parandamiseks patsiendi (antud juhul siis koolilapse) tervislikust seisundist tulenevalt. Enamikel juhtudel ei vaja koolilapse haigused arstlikku sekkumist ning on täiesti ravitavad kodusel teel. Iga lapsevanem teab, et täiesti tavalistest külmetushaigustest ja palavikust saab võitu rohke magamise, villaste sokkidega (vajadusel viinasokkidega), viinaga hõõrumise ja vajadusel paratsetamooli abiga. Lapsele tuleb anda ohtralt juua ning tagada tervislik toidulaud, küüslauk, õunad ja puhkus. Kõige selle taas teada saamiseks ei ole tarvilik arsti külastada, eriti olukorras, kus arst võib olla kaugel (näiteks maapiirkondades) või kus arsti ukse taga ootab palju tõsisemaid viiruskoldeid, igaüks tahtmatult valmis teie niigi nõrgestatud immuunsüsteemiga last veel täiendavalt nakatama. Palun mitte valesti aru saada - ma ei kutsu mingil juhul tõsisema olukorra puhul arstist loobuma, vastupidi! Ma lihtsalt tuletan meelde, et enamikel juhtudel on laste haigused õnneks täiesti ravitavad kodusel teel ilma arsti visiidita ja sedasama kinnitab ka Tervisekaitseameti väga asjalik teavituskampaania seagripi puhuks. Niisiis, kergemat haigust põdeva lapse koolist kojujäämine viieks päevaks võib olla igati õigustatud ka kõige õpihimulisemas perekonnas, kuid ometi ei vaja see arstitõendit.

Kujutlegem nüüd olukorda, kus koolilaps on ärganud esmaspäeva hommikul palavikuga ning jääb reedeni koju. Muuseas, seda kas laps puudub koolist päeva või viis päeva, ju ühe kraadimise põhjal öelda ei oskagi. Palavik läheb alla näiteks neljapäeval, seega oleks reedel kodust väljaronimine arsti juurde selgelt ebamõistlik - laps on ju tervenenud, arstlikku järelevalvet laps enam ei vaja, samas pole laps ka mitte veel nii terve, et saaks teda julgelt teiste arsti ukse taga ootavate tõbistega lähestikku istuma lasta või et üleüldse oleks mõistlik veel last kodust välja solgutada. Seega on õigustatud lapse viibimine kodusel ravil kuni lapse täieliku tervenemiseni veel kolm päeva, mis tähendaks seda, et laps võiks esmaspäeva hommikul rõõmsalt taas kooli minna. Kuid eelnõu kohaselt ta seda teha ei saaks: sest tuleb minna esmaspäeval arsti juurde tõendit nõutama! Nii laps kui lapsevanem kaotavad täiesti mõttetult veel ühe tööpäeva. Ning mida arst teeb? Kontrollib üle, et laps on terve, ning väljastab arstitõendi vanema ütluste alusel? Mille kohta arst siis õieti tõendi väljastab? Selle kohta, mida lapsevanem on arstile öelnud? Aga sedasama võib ju lapsevanem ka ise koolile öelda. Pealegi pole selline tõendi väljastamine tervishoiuteenuse osutamine - pigem oleks tegemist sotsiaalteenusega, mis tõlkes tähendaks: usaldame perekonda ainult siis, kui lapsevanema sõnu on eelnevalt pitsatiga kinnitanud arst. Lisaks lapse ja lapsevanema tööaja raiskamisele on tegelikult sellisel puhul asjatult kasutatud ka arsti tööaega. Äkki vajas visiidiaega arsti juurde samal ajal hoopis mõni tõsisemalt haige inimene? Meie meditsiinisüsteem on kaugel ülerahastatusest ja kui me lükime sinna ebamõistlikke ja mingist usalduskriisist tulenevaid kohustusi, kannatavad tõeliselt abi vajajad.

Lisaks, kui lugeda eelnõu nimetatud sätte viimast lauset, siis tõendab arst lapse puudumist alles alates tervishoiuteenuse osutamise päevast. Aga mis siis, kui perekond käitub Tervisekaitseameti juhiste järgi ja tervishoiuteenust ei kasuta? Tänapäeva meditsiini üks suuri probleeme on liiga sage arstide külastamine sellistel puhkudel, mis alluvad täiesti normaalsele kodusele ravile. See probleem pole ainult Eestis, see on mureks ja tervishoiusüsteemi asjatuks koormajaks kogu arenenud maailmas. Loomulikult on fataalsemate tagajärgedega probleem, kui arsti juurde pöördumisega liialt viivitatakse, kuid see pole antud eelnõu sättega kuidagi seotud ja sellel me praegu pikemalt ei peatu. Pealegi peab igas koolis olema ka kooliõde, kes regulaarselt lastel silma peal hoiab - nii peavad saama avastatud ka tõsisemad terviserikked, mida näiteks hoolimatu või teadmatu vanem ei märkagi. Panna sealjuurs kohustust igal juhul arsti poole pöörduma on kogu tervishoiusüsteemi suhtes, aga ka laste ja lapsevanemate suhtes vastutustundetu.
Või mida tähendab, et arst peab tõendama haigust? Arsti ei saa sundida kirjutama tõendile haiguse täpsemat määratlust ja vanemat ei saa sundida seda koolile esitama. Kujutlege näiteks perekonda, kus lapsel on tõsisemad probleemid tekkinud vaimse tervisega - kõik on korda saanud, kuid võiks olla arusaadav, miks vanem ei soovi koolile tõendada oma lapse konkreetset haigust.

Loomulikult võiks tekkida veel küsimus, et miks täiskasvanud peavad oma haigust arsti tõendiga tõendama, aga miks lapsel pole see alati vajalik. Meenutagem korraks lihtsat tõsiasja, et kui täiskasvanu puudub haiguse tõttu töölt, siis saab ta selle eest rahalist hüvitist meie kõigi ühisest taskust - Haigekassa eelarvest, lisaks esimestel päevadel veel ka tööandja taskust. Lapse haiguse puhul on ainsaks lisakoormuseks lapse enda vältimatu kohustus kõik järgi õppida. Lisaks tasub tähele panna, et alates 12. eluaastast ei jää vanem enam enamasti lapsega koju haiget last hooldama, vaid laps peab ise hakkama saama. Täiskasvanu eest ei vastuta keegi teine peale tema enda, aga alla 18-aastase eest vastutab koos kõigi naha ja karvadega tema vanem. Kui me oleme usaldanud sellise vastutuse, siis tuleb vastutajat ennast ka pisut usaldada.

Arstitõendist pole abi ka kanaemaduse ehk Polkovniku-lese tüüpi lapsevanemate puhul - kui too koos pealtnäha õitsva tervise juures oleva lapsega arsti juurde saabub puudumistõendit nõutama, siis tuleb arstil ikkagi uskuda lapsevanema juttu "äsja nõrkenud ja haigest" lapsest ning tõend väljastada. Vaatamata meditsiini tohutule arengule on ju terve rida haigusi analüüsidega endiselt tuvastamatud ja kraadiklaasiga mõõtmatud.

Järgi jääb probleem asotsiaalsetest peredest, kus lapse koolisaatmine justkui polegi vanemate mure. Aga seda küsimust ei saa perearstide abiga ja valdavat enamust moodustava tublide perekondade arvelt lahendada! Siin tuleb leida muud lahendused, näiteks kasutada sama eelnõu sama paragrahvi (26) lõiget 6, mis kohustab igati mõistlikult kohalikku omavalitsust tegelema tegelike põhjustega ja koolikohustuse täitmise tagamisega. Sisuliselt tähendab see, et iga individuaalse juhtumi puhul leitakse just sellele lapsele, just sellele perele sobivad lahendused, kasvõi kohaliku lastekaitsetöötaja abiga. Või mõnikord ka lausa lastekaitsetöötaja ja politsei abiga.
Eesti Perearstide Selts on andnud kooli puudumistõendite temaatikale väga ühemõttelise hinnangu: arsti töö pole tegeleda kooli puudumistõendiga, vaid patsiente ravida. Oma kirjas on nad samuti viidanud tõendi formaalsusele: tagantjärele pole võimalik midagi hinnata.

Kokkuvõttes võiks ikkagi tavapärased haigusjuhtumid ja sotsiaalsete probleemide lahendamise omavahel lahus hoida ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõust prg 26 lõike 3 täiel kujul välja jätta. Või mida arvad sina, kas arstitõend peaks olema koolist puudumise puhul nõutav?

Tekst on esmaavaldatud Liisa Pakosta blogis. Delfi avaldab selle autori loal.

Loobun kooliastmete tsentraliseeritud lahutamisest

2010-02-05

Kooliastmete lahutamises pole üksmeelt saavutatud. Loodetavasti kõrvaldab koolide tsentraliseeritud lahutamisest loobumine viimase takistuse uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse riigikogus vastuvõtmise teelt.

Gümnaasiumiosa lahutamine põhikoolist on seoses uue PGS-iga domineerinud, sest on tõotanud paljudele koolidele käegakatsutavaid muutusi.Samas ei ole see PGS-i kandev teema. Kandvad teemad on põhikooli ja gümnaasiumi õppekavade lahutamine tulenevalt nende erinevast eesmärgistusest, koolide iseotsustamisõiguse suurendamine nii õppekava koostamisel kui ka hindamissüsteemi ja metoodikate valikul, õpetaja staatuse tõstmine ja liikumine õpetamiskeskselt lähenemiselt õppimiskesksele.

Põhjalikult peatutakse seaduseelnõus õpilase koolikohustuse täitmise temaatikal. Juba esmasele põhjuseta puudumisele peavad reageerima kool, vanemad ja omavalitsus. Esmakordselt nähakse ette reaalne sanktsioon vanematele, kes ei kindlusta oma lapse koolikohustuse täitmist. Pikalt on kajastatud hariduslike erivajaduste teemat, kusjuures esimest korda on haridusliku erivajadusena nimetatud ära andekus. Senisest oluliselt rohkem käsitletakse kooliturvalisust.

Vägisi reformida ei saa

Aastatega eri osapoolte esindusorganisatsioonidelt ja üksikisikutelt kogutud ettepanekuid arutades on paljudel juhtudel saavutatud ühine vaatenurk. Ka opositsioonilised rahvasaadikud leiavad enamasti, et suurt osa seaduseelnõus ettepandust tuleb rakendada.

Sulnist üksmeelt segab vaid üks teema: gümnaasiumi lahutamine põhikoolist. Kuigi sellest on aastaid räägitud ka kohtadel, seda on taotlenud presidendi kantselei juures tegutsev Eesti koostöö kogu ja kinnitanud Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ning Isamaa ja Res Publica Liidu ministritest koosnenud valitsus. Kuni idee oli pigem teoreetiline, tundus see paljudele kiiduväärsena. Kui asi läks tegelikuks, tulid hirmud.

Põhikooli ja gümnaasiumi õppe eesmärgid erinevad oluliselt, ka õpetajate ettevalmistuse, koormuse jaotuse ja õppetöö rahastamise poolest. Õpilaste, eriti gümnaasiumiõpilaste arvu langus lähiaastatel toob kaasa väga väikeste gümnaasiumiosade sulgemise. Olukorras, kus maakonnalinnade ümbruskonnas on noorte vähesuse tõttu tulevikus peamiselt põhikoolid, pumpab nn täistsüklikool üha rohkem põhikooliõpilasi linna. Kartes kaotada oma laste šanssi gümnaasiumi pääseda, kiirustavad vanemad, seitsmeaastane laps käekõrval, suure kooli gümnaasiumijärjekorda.

Korralike maakoolide tühjenemiseni viib just see, kui linnad oma koolivõrgus muudatusi ei tee, lootes mujalt õpilasi juurde saada. Õpilasrände näitajad on halastamatud, koolivõrku isevoolu teed lastes on karta selle katkemist mõnes piirkonnas. See tähendaks ka väikestele lastele liiga pikka kooliteed või vahepealset õppekvaliteedi langust, kuni lõpuks hädaga otsuseid tegema hakatakse. Selliste ohtude puhul peab riik sekkuma. Ministrina pean pikemalt ette nägema ning vaatama kogu Eesti pilti ja huve.

Samas ei saa suuri asju teha vägisi. Koolis on asjad hästi siis, kui õpetajad usuvad oma eesmärkidesse ja on piisavalt motiveeritud. Kooliastmete lahutamises pole üksmeelt saavutatud. Kas selles on mingi roll ka valimiste-eelsel liigsel politiseerimisel, näitab aeg.

Sellises olukorras põhikooli ja gümnaasiumi tsentraliseeritult lahutada ei saa! Ei kavandatud kolme kuni kuue aasta pärast ega vististi ka hiljem, sest tingimused selleks on mitme protsessi (õppekavaarendus, õpilaste arvu langus, vene gümnaasiumi eesti õppekeelele üleminek - viimase suhtes on Keskerakond teinud küll seadusemuudatuse ettepaneku eesmärgiga see ära jätta) ajalise kokkulangemise tõttu just lähiajal olemas. Edaspidi enam mitte.

Minu asi on arvamusi arvesse võtta. Loobun seaduseelnõu ettepanekust kooliastmed tsentraliseeritult lahutada lootuses, et see kõrvaldab viimase takistuse kogu haridusuuendusele olulise põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse riigikogus vastuvõtmise teelt.

Kuidas minna edasi?

Uues olukorras tuleb mõelda, kuidas gümnaasiumi põhikoolist lahutamiseta tagada kõigis piirkondades elujõuliste põhikoolide areng. Mitmed viimase aasta kohalikud otsused on näidanud, et linnad sulgevad eelistatult väiksemaid ajaloolisi põhikoole, suunates õpilased sealt suurtesse täistsüklikoo-lidesse. Kuidas kaitsta siis maakoole?

Kindlasti ei saa rääkida enam ka gümnaasiumi suurusepiirangutest, sest nii tekitaksime maal linnadega võrreldes ebavõrdse seisundi. Muide, 120 õpilase ehk kuue klassikomplekti nõuet gümnaasiumiosale pole seaduses kunagi olnud, kuigi mõnigi fraktsioon võitles „ennastsalgavalt" selle olematu sätte väljavõtmise eest.Seaduseelnõus on olnud algusest peale põhimõte, et lõplik gümnaasiumivõrk kujuneb läbirääkimistes ja omavalitsuste koostöös. Loodan ka edaspidi piirkonna otsustajate koostööle. Õpilaste arvu vähenemine sunnib selleks.

Soovitan luua puhtaid gümnaasiume, et hoida elus põhikoolid, aga ka selleks, et gümnaasiumiealised õpilased ei voolaks maakondadest Tartusse ja Tallinna. Korralik kõiki suundi pakkuv puhas gümnaasium võib olla maakonnas samasugune majakas, nagu on kogu Eestis Hugo Treffneri gümnaasium, aga miks mitte ka Nõo reaalgümnaasium. Pakun ministeeriumi abi nii sisuliste kui ka juriidiliste küsimuste, võimalik, et ka finantsprobleemide lahendamisel. Kui mõni maakonnakeskus on huvitatud riigigümnaasiumi loomisest, astub HTM hea meelega läbirääkimistesse.

PGS-i esialgsed ettepanekud on algatanud koolivõrgu muutmise arutelud ja tinginud või tingivad lähiajal ka otsuseid Tallinnas, Tartus ning mitmes maakonnalinnas ja maakondade eri osades. Diskussioonid jätkuvad.

Lühendatult Tõnis Lukase ettekandest Haridusportaali konverentsil 29. jaanuaril Tartus.

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: omavalitsuste amokijooksus kannatab alati õpilane

2010-02-03

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder arvab, et haridus- ja haldusreform on omavahel seotud, kuid kahjuks pole kokkulepete ja otsusteni jõutud.

Helir-Valdor Seeder, olete öelnud, et haridus on teema, mis teeb teile muret nii kodaniku, lapsevanema kui poliitikuna. Kas pidasite silmas haridussüsteemi tervikuna või Viljandi hariduskorraldust?

Hariduse hädad on üldised. Ehkki igas omavalitsuses ja koolis on ka eripäraseid muresid, ei alga põhiprobleemid siiski õpilastest, õpetajatest, kooli- või haridusjuhtidest, vaid süsteemist tervikuna.

Võib ju küsida, miks just viimasel ajal on haridusest nii palju rääkima hakatud. Paarkümmend aastat on meie koolisüsteem sellisena toiminud. Mis on siis juhtunud?

On kaks väga lihtsat põhjust. Esiteks, kahekümne aastaga on madal sündimus ning noorte inimeste lahkumine Tallinna ja Tartusse viinud meid olukorda, kus õpilaste arv on tuntavalt vähenenud. Eriti torkab see silma väiksemates omavalitsustes.

Teine põhjus on see, et koolivõrgu korrastamist puudutavaid otsuseid on edasi lükatud. Otsustamatuse tagajärjel kannatab hariduse kvaliteet ja kulutused kasvavad. Väikese õpilaste arvuga gümnaasiumil või põhikoolil on keeruline tagada valikaineid, leida sobiva ettevalmistusega õpetajaid ning kindlustada neile vajalik koormus ja palk.

Ühe õpilaskoha maksumus on läinud järjest kallimaks, sest kooli ülalpidamise kulud alates õppevahenditest ja palkadest ning lõpetades küttekuludega jäävad üldjoontes samaks sõltumata sellest, kas igas klassis istub kümme või kakskümmend last. Kümne aasta eest maksis põhikooli õpilaskoht mitu korda vähem kui nüüd.

Praegustes kitsastes majandustingimustes on koolivõrku korrastada eriti raske, sest iga muudatus nõuab raha.

On äärmiselt kahetsusväärne, kui koolid lõpetavad tegevuse pankrottide, vinduva väljasuremise ja süsteemitute otsuste tõttu.

Millal oleks pidanud need valusad küsimused korraga ja süsteemselt lahendama, koera saba korraga raiuma?

Minu arvates oleks olnud parim viimane aeg rammusad majandusaastad 2005-2007, ehkki mõne otsuse oleks pidanud tegema veelgi varem.

Just neil aastail kinnistas omavalitsuste tegevus praeguse ebaratsionaalse koolivõrgu: tehti suuri investeeringuid, korrastati hooneid, rajati juurdeehitisi ja võeti endale järgmiseks 10-15 aastaks laenukohustusi. Viljandi linn oma lepingutega on üks näide.

Praegustes kitsastes majandustingimustes on koolivõrku korrastada eriti raske, sest iga muudatus nõuab raha. Ei ole nii, et kolime õpilased ja õpetajad lihtsalt teise katuse alla. On selge, et eespool räägitud investeeringud oleks tulnud teha uue, korrastatud üleriigilise koolivõrgu plaani järgi. Seetõttu olen haridus-maastiku muutmise suhtes skeptiline-takistuseks on raha. Tahe on muidugi veel iseküsimus.

Eestis on koole, kus gümnaasiumi ei lähe mõnel aastal ühtegi õpilast, aga gümnaasium jätkab tegevust.

Kes oleks pidanud ohjad haarama? Kas haridusministeeriumil oleks tulnud neli aastat tagasi jõupositsioonilt välja pakkuda uue koolivõrgu kava?

See on nüüd juba tunduvalt keerulisem küsimus. Meil on kogu aeg olnud nii, et kohaliku hariduselu korraldamine kuni gümnaasiumi lõpuni on omavalitsuse ülesanne. Tuleb tõdeda, et haridus- ja halduskorraldus on omavahel tihedalt seotud. Ma ei pea silmas hariduse sisu, õppekavasid ja muud sellist, vaid just hariduskorraldust, mis määrab, kes kooli peab ning kus ja millised haridusasutused asuvad.

Näiteks ühes maakonnas läheb järgmistel aastatel vanemasse kooliastmesse vaid sadakond õpilast, aga seal on kogunisti kuus gümnaasiumi. Iga omavalitsus on veendunud, et just tema kool jääb alles. Naaberkoolid võitlevad, on välja töötanud oma edustrateegia ning teevad selle elluviimiseks suuri pingutusi ja üle jõu käivaid kulutusi.

Võiduajamise tagajärg on ebamõistlikud investeeringud ja koolide veelgi kiirem sulgemine rahaliste raskuste tõttu. Suurim kaotaja selles amokijooksus on õpilane, sest kannatab hariduse sisu.

Eesti omavalitsused on hästi hoolitsenud koolide materiaalse arengu eest, hariduse sisuliseks arendamiseks ei jätku enam jõudu. Mõne kalli euroremonditud kooli kee-miakabinetis valitseb vaikus, huvihariduslikuks tegevuseks napib raha. Välisele küljele tehtud ebaotstarbekalt suured kulutused on üks põhjus, miks meie õpilaskoht on nii kallis.

Räägime pisut ka Viljandimaast.

Viljandimaa elanikuna teeb mulle muret veel asjaolu, et maakonna õpilased ei suundu alati edasi õppima Viljandisse, vaid lähevad mujale. Kui Mõisaküla keskkool muutus põhikooliks, asus hulk noori õppima Kilingi-Nõmme, Kõos ja Kolga-Jaanis vaadatakse aga Põltsamaa poole. Nii mõnigi Viljandi õpilane jätkab juba pärast põhikooli haridusteed Tallinnas või Tartus.

On Viljandi ja kogu maakonna arengu huvides, et noored eelistaksid siinseid koole. See eeldab maakondlikku koostööd ja kinnitab, et Eestis on maakond väikseim mõistlik üksus üldhariduse korraldamiseks.

Praegune olukord on ebaõiglane omavalitsuste suhtes, kel pole oma gümnaasiumi. Paistu, Pärsti, Viiratsi, Saarepeedi, Kõpu ja teiste omavalitsuste noored õpivad Viljandi gümnaasiumides, aga kõik tähtsad otsused nende koolide arengu kohta langetavad ainult Viljandi linnajuhid. Valdadel pole kaasarääkimise võimalust.

Minu hinnangul pole praegu võtmeküsimus põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine, vaid tervikpilt, milles omaette küsimused on põhihariduse tase ja põhikoolide võrgustik.

Eestis on põhikoole, mis paarkümmend aastat tagasi olid mõeldud 250 õpilasele ning kus praegu käib umbes 60 last. Filosoofiliselt lähenedes ja sajandi perspektiivis mõeldes on ehk tuleviku haridusmudelis taas koht väikestel külakoolidel nagu sada aastat tagasi. Ehk on selles osas ring täis? Praegused suured pooltühjad majakarbid pole enam otstarbekad. Ehk saab tulevikus laps algharidust kodu lähedal hubases väikekoolis, et pärast neljandat klassi suunduda edasi õppima mõnda suuremasse keskusesse?

See kõik on juba järele proovitud nii sada aastat tagasi kui lähiminevikus.

Tõsi, praegu pole selline muudatus võimalik ja praktiline, aga tulevikus ei saa seda välistada. Asustus ja inimeste liikumine muutuvad. Näiteks mõnikümmend aastat tagasi planeerisime ja ehitasime majandite keskusi, kuid praeguseks on paljudest niisugustest tõm-bekeskustest saanud tõukekeskused.

Need arengud puudutavad ju ka koolivõrku. Eestis on koole, kus gümnaasiumi ei lähe mõnel aastal ühtegi õpilast, aga gümnaasium jätkab tegevust.

Mis oleks lahendus?

Koolivõrgu korrastamiseks on kolm teed.

Esiteks võib see toimuda omavalitsuste koostöö ja kokkulepete kaudu. Et seda pole kahekümne aasta jooksul suudetud teha, pole niisugune lahendus kuigi tõenäoline.

Teine võimalus on anda hariduse korraldamine üle riigile, kas haridusministeeriumile või riiklikele maavalitsustele. See tähendaks sisuliselt omavalitsusreformi, sest hariduse korraldamine on üks peamisi omavalitsuste ülesandeid, moodustades umbes poole nende kulutustest. Kõnealused arengud on alanud ja mitu omavalitsust peab plaani riigigümnaasiumi asutamise üle.

Kolmas tee on see, et haridust korraldab maakondlik omavalitsus otsevalitud volikoguga.

Kõikide nende lahenduste elluviimiseks on vaja seadust, mis sätestaks täpse hariduskorralduse, mille alusel omakorda korrastuks koolivõrk. Aeg on küps, et neist valikutest otsesõnu rääkida. Ei ole õige peita pea liiva alla ja vältida tabuteemasid. Meie laste tulevikuga riskimine on selle eest liiga valus hind.

KOOLID

Viljandimaal kuulub koolivõrku:

• 5 algkooli

• 18 põhikooli

• 9 gümnaasiumi

• 2 kutsekooli

Allikas: Viljandimaa omavalitsuste liit

Tõnis Lukas – Eesti kooli päästja või hukutaja?

2010-01-30

Ajaloolasest haridusministri üks laps õpib ülikoolis, teine nn eliitkoolis ja kolmas käib lasteaias. Seega on tal isiklik ülevaade, mis Eesti hariduselus toimub. Aga ikkagi on tal palju vastaseid, kes oma vastuseisu kooliuuendusele vaka all ei hoia.

Mäletan hästi esimest kokkupuudet Tõnis Lukasega. Või mis kokkupuude see oli! Tartu Ülikooli ajakirjandus- ja ajalootudengite jalgpallimatšil ründas ta nurgalöögist tulevaid peapalle seesuguse kartmatuse ja agressiivsusega, et pidasin oma kolju säästmise nimel targemaks tema lennukaid õhusööste maiselt madaluselt seirata.

See, et üks intelligentsete prillidega ja kaunisoenguline ajaloolane võib olla nii kompromissitu võitleja mitte ainult kõrgkooli akadeemiliste sammaste taga, vaid ka füüsilises lahingus, kus passiivseks kõrvaltvaatajaks jäämine tähendab kaotust - jah, minu meeskond, ajakirjanikud, kaotas tolle kohtumise -, näis siis, 1980. aastate teisel poolel, lausa maailmaavastuslik.

Lukase (47) ontlik välimus ja väljapeetud kõnemaneer, kuhu on aastate jooksul lipsanud vaid üks libastumine, kui ta nimetas mullu mõningaid õpilasi põmmpeadeks (hiljem palus oma sõnakasutuse pärast vabandust), peidab enda all tänini võitlusvalmidust.

Tema veetav haridusuuendus on pannud kihama koolijuhid ja õpetajad, õpilased ja lapsevanemad. Uuendus paistab enamikule hirmus ulatuslik, paljudele tapvalt keeruline ja mõnele mõrvarlikult radikaalne, ja kõige selle tõttu on Lukas sattunud eri jõudude kriitikatule alla.

Aga ta ei ole käega löönud. Ta jätkab haridusuuenduse palli väravasse ajamist. Või äkki on ta valmis millestki ka loobuma?

Õppisite 1970. aastatel Tallinna 1. keskkoolis, nüüdses Gustav Adolfi gümnaasiumis. Mis oli siis koolis sellist, mis tänapäeval enam ei kõlba?

Valikuid ei olnud üldse. Kõik õppisid ühe õppekava järgi, seda ka gümnaasiumi osas, kuigi olime noored inimesed erinevate huvidega. Teine suur erinevus oli see, et kõik õpikud olid igal pool ühtemoodi ja palju oli tõlkeõpikuid.

Aga olid ka mõned tugevused, mis on vahepeal võib-olla kaotsi läinud. Näiteks põhikool oli meil põhiliselt piirkondlik, v.a üks prantsuse keele klass. Gümnaasiumi taset see absoluutselt alla ei viinud.

Keskkooli osas olid kõik kolm klassi spetsialiseerunud: kaks klassi olid matemaatika ja füüsika eriklass, kuhu olid üle linna koondatud õpilased ka teistest koolidest. Tase oli väga kõrge. Alati oli keegi Nõukogude Liidus loodus- või täppisainetes tipus. Minu koolist ei tulnud küll nii palju ühiskonnas, meedias ja poliitikas tuntud inimesi nagu
7. keskkoolist, aga tulevaste teadlaste potentsiaal oli tugev.

Õppisite samas koolis esimesest 11. klassini, nüüd tahate gümnaasiumi põhikoolist lahku viia. Teie õpetaja Lauri Leesi on pidanud seda suureks kaotuseks, kui eri vanuses lapsed enam koos ei ole. Mida kostate?

Väikestele juntsudele on kindlasti eeskujuks ka 9. klassi õpilased, kes võivad neid 1. septembril käe kõrvale võtta. Neile ei ole vahet. See on nende vanematele oluline. Enamik viib oma lapse sinna [nn eliitkooli] gümnaasiumi osa silmas pidades.

Teie veetav koolireform on tekitanud segadust ja on paljudele arusaamatu. Mis on ikkagi asja peamine eesmärk?

Haridusuuendus on palju laiem kui palju räägitud gümnaasiumi lahutamine põhikoolist. See tähendab teist hingamist ka näiteks lasteaias, kus on jälle kavva võetud arendavad rollimängud, samuti kutsekoolides, kus saab omandada rohkem üldaineid, et tahtmise korral minna edasi ülikooli. Kõrgkoolidele tähendab uus gümnaasiumi õppekava tudengipõlveks paremini ette valmistatud noori.

Keskseks ongi õppekava sisulised muudatused. Põhikooli ja gümnaasiumi õppekava on erineva eesmärgiga: põhikoolis saavad õpilased omal tasemel tervikliku maailmapildi, gümnasistid aga võimaluse end vastavalt huvidele ja annetele spetsialiseerudes edasisteks õpinguteks ette valmistada.

Õpetajad saavad rohkem õigusi nii õpetamismetoodikate valikul kui tunnis korra hoidmisel. Õpetaja staatuse tõus aitab kaasa rahuliku õpimeeleolu hoidmisele, sest ühelgi õpilasel ei teki enam karistamatuse tunnet.

Eesmärk on viia koolist varane väljalangemus minimaalseks - individuaalset abistamist peavad saama nii õpiraskustega lapsed kui ka andekad, et nende huvi koolitöö vastu igavusest ei raugeks.

Ometi ei pane me vastutust lapse arengu eest ainult koolile. Ka vanemad peavad lapse edasijõudmise eest vastutama. Edaspidi saab neid trahvidega korrale kutsuda, kui nad ei tunne huvi, kas laps koolis käib, või ei loo talle kodus õppimiseks turvalist keskkonda.

Kas suur tähelepanu õpetajate maine tõstmisele on tingitud ajakirjandusse jõudnud lugudest, kus õpetajaid saadetakse vulgaarselt teatud kohtadesse ja loobitakse tatikuulidega, ning kui õpetaja mõnda poissi sakutab, siis vanemad kaebavad ta kohtusse? Teisisõnu: õpetaja on muutunud koolis kõige kaitsetumaks ja õpilaste terror on väljunud igasuguse kontrolli alt.

See on intervjueerija liialdus. Igasuguse kontrolli alt ei ole see väljunud. Küll on sellel põhjus, miks õpetaja staatusele uues seaduses nii palju rõhku paneme: et ta teaks oma õigusi ja tal oleks võimalik seaduslikult reageerida.

Meil on ette tulnud kohtuasju, kus õpetajat, kes on oma tööd teinud südamega, on solgutatud mitmes kohtuastmes. Kui ühe kõigile tuntud probleemse lapse vanemad on ta kohtusse kaevanud ja tema üle nurga tagant irvitatakse, et tegime sulle ära ka veel, siis see on kõigile õpetajatele moraalselt valus löök, mida ei kompenseeri ka palgatõusudega.

Saan aru, et põhikoolis ja gümnaasiumis on eri eesmärgid ja et tahate seepärast neid lahutada, aga miks peab kõiki ühe vitsaga lööma? Miks ei võiks jääda alles mõnda kooli, kus on põhikool ja gümnaasium koos, nagu on Tallinnas prantsuse lütseum või Tartus Miina Härma gümnaasium, kus teie tütar õpib 3. klassis?

Kindlasti võib. Ka seaduse praegune versioon näeb ette erisusi ja gümnaasiumis lausa kohustab selleks. Ma ei võitle eriliste koolide vastu. Olen rõhutanud: gümnaasium peab olema, kui soovite, elitaarne. Mida omanäolisemad need on, mida rohkem annavad valikuid, seda parem.

Kuid küsimus ei ole siin kooli tasemes. Oma hea taseme saavutab traditsioonidega kool nagunii, sest tal on maine olemas. Kusjuures just gümnaasiumi osa on see, mis annab koolile maine.

Küsimus on: kas selleks, et saavutada kõrgem tase, peab korjama lapsed kokku juba 1. klassi.

Ja mida teie arvate, kas peab või mitte?

Siin on erinevad näited. Meie traditsioon toob näiteks [1. klassi katsete kohta] keeleõppe vajadused. Väidan, et kooli inglise keele kallak ei ole siin enam argument. Inglise keelt õpetatakse 1. klassist peale ka paljudes teistes koolides päris heal tasemel. Peab olema veel muud.

Ma ei välista, et näiteks [süvendatud] loodusained on üks põhjus, miks peaks küll mitte esimesse, vaid 7. klassi lapsi valima. Ma ei ole selles küsimuses sugugi jäik.

Küll aga räägime valikust ja selle tagajärgedest liiga üheülbaliselt. Nimelt, kui valime andekamad lapsed või need, kes on kooliks paremini ette valmistatud, üle linna või riigi välja ja paneme kokku 1. klassi, siis sel juhul huvitab meid ainult see, mis saab seal koolis, kus on tipud.

Aga asjal on ka teine pool. Kas meil on õigus vaesestada teisi koole sealt tippe ära noppides? Teame, et suure osa kooli positiivsest impulsist noore inimese arengusse annab suhtlemine teistega, orienteerumine tippude järgi.

Kui tipud on terves linnas mõnda klassi kokku korjatud, siis ei ole teistes koolides enam majakaid. Ma ei räägi ainult kujunevast suhtumisest, et nood koolid on kehvemad. Räägin sellest, et mingi osa lapsi jääb selle võrra kooli arendavast keskkonnast ilma.

Selle teema üle on varemgi piike murtud, aga miski pole muutunud. Miks peaks nüüd?

Jah, see on sensitiivne teema. Ma ei hakka tuuleveskitega võitlema. Seda enam, et ma ei talu, kui poliitilise malaka juurde võetakse veel üks vits ning nimetatakse väga primitiivselt seda, mida just rääkisin, eliitkoolide lõhkumiseks ja kasutatakse seda poliitilises võitluses enne parlamendivalimisi.

Ma ei arva, et põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine on põhiteema. Ma ei arva, et nn eliitklubidega võitlemine oleks pedagoogikas meie peamine ülesanne. Ja ma ei arva, et see silt, mis on haridusuuendusele külge pandud, nagu hävitaks see maakoolid, oleks aus.
Aga ütlen nii: kui inimesed arvavad, et hirmude külvajad on ülekaalus ja vähem on kuulda võetud rahulikke argumente, siis olen valmis tsentraalsest põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisest eesmärgina loobuma.

(Intervjuu on tehtud esmaspäeval. Reedel teatas Lukas laiemale avalikkusele, et loobub kooliastmete tsentraalsest lahutamisest - Postimees.ee)

Tohoh! See on küll väga kõva avaldus, võtab lausa sõnatuks.

Teen seda selleks, et kogu muu haridusuuendus ometi läbi läheks. Samas usun, et need maakonnakeskused, kes tahavad vähendada gümnaasiumiealiste väljavoolu maakonnast, peaksid vabatahtlikult organiseerima puhta gümnaasiumi, mis paistab majakana kõigile maakonna õpilastele. Siis nad tulevad edasi õppima sinna, mitte ei lähe Tallinna või Tartusse.

Ma arvan, et puhaste gümnaasiumide tegemine on õige, sest sisuliselt on põhikool ja gümnaasium eraldi kooliastmed. Metoodikad, mida neis kasutatakse, peavad olema erinevad.

Me ei saa arvata, et väiksed lapsed on kui vanainimesed, kellele peab ainult ainealaseid teadmisi jagama, tegema võimalikult palju tunnikontrolle, kontrolltöid ja eksameid ning kes peaksid ära unustama mängimise ja avastamise. Paraku on see nii läinud, sest vaatame kooli kui tervikut.

Täpsustan üle: kas mõned senised nn eliitkoolid võiks siis alles jääda, kuigi teile nõu andnud professor Marju Lauristin kuulutas eelmisel nädalal, et need kaovad ära? Isiklikult arvan, et need võiks siiski jääda, sest siis on meil Eestis tippkoolid, mille taseme poole kõik teised koolid võiksid püüelda, nagu teie jutu järgi peavad igas klassis olema majakad, kellest kõik eeskuju võiksid võtta.

Tippkoole mõõdetakse gümnaasiumi osa tulemuste järgi. Kui meil on puhaste gümnaasiumidena olemas Treffneri gümnaasium ja Nõo reaalgümnaasium, siis mis kategooriasse nemad paigutada?

Neil ei ole olnud valikut 1. klassist peale. Aga nad on siiski suutnud kindlustada endale väga hea valiku 10. klassi. Paljud tahavad sinna minna, kuna seal on head õpetajad.

Ma väidan, et valik 1. klassi determineerib kooli tugevuse küllalt juhuslikult. Väide, et ainuke võimalus saada tugevat gümnaasiumi on valida sinna lapsi 1. klassi, ei kannata kriitikat. Tugevat gümnaasiumi on võimalik luua ja edasi arendada ka ilma selleta.

Arvan, et nn eliitkoolid on paljus staatuse koolid. See ei ole nii, et ainult sealt tulevad teaduse tipud.

Vabandust, aga riigieksamite tulemused siiski näitavad, et nn eliitkoolid on tulemuste poolest teistest üle.

Jah, aga mitte Treffnerist ja Nõo gümnaasiumist. Need on täiesti võrreldavas kategoorias.
Loomulikult annab valik parema keskmise tulemuse. Ka teistes koolides võivad tipud olla põhikooli lõpuks sama heal tasemel kui koolides, kus on valitud juba 1. klassi.

Ainult et neis teistes koolides käivad ka piirkonnalapsed, kelle keskmine saavutusiha võib olla väiksem, ja see tõmbab ka keskmisi hindeid alla. Aga gümnaasiumi lõpuks ei ole vahet, kas on tegemist puhta gümnaasiumiga või juba 1. klassist kokku kantud kullatükkidega.

Asjal on veel teine pool. Kui räägime väikse rahva võrdsest arengust, peame pakkuma võrdseid võimalusi üle kogu Eesti. Eliitkoolidekeskne lähenemine jätab ülejäänud Eesti tähelepanuta.

Lauri Leesi või mõne teise Tallinna kesklinna kooli direktor ei pea vastutama selle eest, et Kolga-Jaani või Tori ümbruse lapsed saaksid korraliku põhihariduse, et neil oleks kindlustatud tunnetuslik, sotsiaalne ja kõlbeline areng.

Kui levib eelarvamuslik hoiak, et kui ma ei pane last linnakooli juba 1. klassi, siis ta võib-olla ei saa heasse gümnaasiumi, siis selline suhtumine pumpab maapõhikoolidest lapsi välja. See on maapiirkondadele hukatuslik. Just seda olen tahtnud peatada. Rändetendentsid Eesti-siseselt niigi intensiivistuvad.

Aga kui veel hagu tulle visata ja panna pump veel kõvemini tööle - selle asemel et luua igal pool põhikoolide võrk ja öelda, et käige kodu lähedal põhikoolis ära, siis on teil võrdsed võimalused minna gümnaasiumi, kui tublid olete -, siis see paneb mind maakoolide pärast väga muretsema. Olen ka olnud maakooli õpetaja, mu juured on maal. Paraku ei paista poliitiliste loosungite vahelt välja arusaamine, kui tõsine on tegelikult olukord.

Olite pärast ülikooli lõpetamist kaks aastat Tartumaal Rõngu koolis õpetaja. Mis vahet tajusite Tallinna 1. keskkooliga, kus ise õppisite?

Vahe oli selles, et kui Tallinnas võisid õpilased olla eri koolides näiteks linnaosadest lähtuvalt mõneti erinevad, siis Rõngus kui kihelkonnakoolis oli kogu mitmekesisus koos.

Loomulikult vanemad kolleegid naersid, et uus luud tuli ja hakkas kohe pühkima - jätsin seitse õpilast suvetööle.

Loomulikult oli seal osal ka 7. klassis probleeme kirjaoskusega. Aga osa õpilasi olid väga andekad, neist said teadlased ja näitlejad. Maakoolis tuleb õpetada kõiki, tegelda igasuguste annete või ettevalmistuse puudumisega. Linnakoolis on tase natuke ühtlustatum. Sellegipoolest on maakool vaimustav.

Kus koolis te oma lapsed käivad?

Vanem tütar käis põhikooli osa Mart Reiniku gümnaasiumis. Elasime siis Tartus teisel pool Riia maanteed ja see kool oli kodule kõige lähemal. Ta läks seal muusikaklassi. Gümnaasiumi osa lõpetas Treffneris, nüüd käib ülikoolis. Keskmine laps õpib Miina Härma gümnaasiumis. Elame nüüd kooli kõrvaltänavas. Kolmas laps on lasteaias, nii et mul on ülevaade kogu haridussüsteemist.

Ma ei tea, mis on Tartu kõige kehvemad koolid, aga oletame, et elaksite nonde piirkonnas. Kas võite kätt südamele pannes öelda, et paneksite noorima lapse kõigest hoolimata piirkondlikku kehva kooli?

Mul ei ole staatuse asi kunagi tähtis olnud. Nii et võin öelda seda küll, käsi südamel. Palun seda vastust mitte pöörata Miina Härma gümnaasiumi vastu, sest see on väga hea kool ja mul on väga hea meel, et mu teine laps seal käib. Aga mulle ei ole see, et lapsed seal käiks, elus esimene eesmärk.

Mille üle on teie lapsed meie koolikorralduses kurtnud?

Vanem laps kurtis põhikooli osas, et matemaatikaõpetaja seletab väga keeruliselt.

Ma ei mõelnud õpetajaid, mõtlesin haridussüsteemi kui sellist.

Vaadake, õppekavad ei õpeta lapsi. Lapsi õpetavad õpetajad. Õppekavas võivad olla kirjas üldised eesmärgid, millise arengutasemeni peab laps kooliastme lõpuks jõudma ja millised väärtushinnangud peavad olema kujundatud.

Esimene mulje lapsele sellest, mis koolis toimub, ei tulene õppekavast, mida ta iialgi ei loe, vaid õpetajast. Kui ta ei saa millestki aru, siis see sõltub õpetajast, mitte sellest, kas matemaatika oli lapsele kohe raske või mitte.

Mu keskmisel lapsel tekitas probleeme inglise keele metoodikaga harjumine. Mingil hetkel oli tal tunne, et ta ei taha inglise keele tundi minna, aga siis sai õpetajaga järje peale ja nüüd on saanud viisi.

Eesti kool, kui sellesse positiivselt suhtuda ja kui eelhäälestus kodust on hea, on väga hea kool.

Teie haridusuuendusele leidub palju vastaseid. Aga ükski uuendus ei saa edukalt kulgeda, kui vastastega ei õnnestu leida koosmeelt. Kuidas üritate seda saavutada?

Austan teisi arvamusi ja arvan, et Eesti vajab haridusuuendust, kuid üldsus ei ole praegu küps tsentraalseks kooliastmete lahutamiseks sajaprotsendilises mahus. Kuna ma teen inimestega koostööd ja me peame saavutama võimalikult hea tulemuse, siis loobun tsentraalse koolivõrgu kujundamise mõnest põhimõttest, mis on kõige rohkem kriitikat saanud.

Ma ei hoia jäigalt oma väljapakutud visioonidest kinni. Koolijuhtidel ja õpetajatel on õigus tõestada oma koolides, et koolivõrku ei pea tsentraalselt kujundama. Neil on õigus jätkata samal moel, kui kvaliteet on tagatud.

Sest kõike muud - õpetajate staatuse tõstmist, rohkem õpilastele mõtlemist, koolist väljalangemise vähendamist, andekatele suurema tähelepanu pööramist - on nad toetanud. Selleks, et need küsimused läbi läheks, et need enam ei viibiks, aktsepteerin koolikorralduslikes küsimustes ka teisi arvamusi.

Nii et mind ei ole kindlasti tulevikus hauakivil mõtet piitsaga kujutada.

Kui teie uuendus õnnestub, siis mis saab viie-kuue aasta pärast olema kõige silmanähtavamalt teisiti?

Enesekindel õpetaja õnneliku õpilase ees ja tagatipuks huvitab ka kõiki lapsevanemaid, mis koolis toimub.

Ja loodetavasti saame rahvusvahelises pingereas esikohta hoidvatest Soome koolidest mööda?

Teie kui parandamatu sportlane võite lõpetada selle intervjuu oma maitse kohaselt. Aga soomlastest mööda saamine ei ole eesmärk iseeneses. Eesmärk on Eesti ühiskonda koos hoida ja maakooli päästa. Kui me säilitame oma mõõdetava tulemuse maailma tipus, kusjuures kõik teised püüavad meist mööda minna ja arendavad oma haridust, siis oleks see väga hea. Aga selleks peame ka ise arenema.

CV Tõnis Lukas (47)

Sündinud 5. juunil 1962
Tallinnas
Haridus
1987 Tartu Ülikool, ajalugu; 1997 kaitses magistritööd
«Tartu toomhärrad 1224-1558»
1998-1999 doktoriõpe
(ootab lõpuleviimist)
1981 Tallinna 19. tehnikakool (autoremondi eriala)
1980 Tallinna 1. keskkool
(Gustav Adolfi gümnaasium)
Teenistuskäik
Aprillist 2007 haridus- ja
teadusminister
2006-2007 Isamaa ja
Res Publica Liidu kaasesimees
2005-2006 Isamaaliidu esimees
2003-2007 X riigikogu
1999-2002 haridusminister
1999, 2002-2003 IX riigikogu
1997-1998 Tartu Ülikooli projektijuht
1996-1997 Tartu linnapea
1995-1996 VIII riigikogu,
kultuurikomisjoni esimees
1993-2005 Tartu
Linnavolikogu
1992-1995 Eesti Rahva
Muuseumi direktor
1990-1992 Eesti Kongressi liige
1989-1992 Tartu Ülikooli
aspirant ja lektor
1987-1989 Rõngu 8-kl kooli õpetaja
Erakondlik kuuluvus: Isamaa ja Res Publica Liit
Abielus, kaks tütart ja poeg

Suuri asju ei saa vägisi teha

2010-01-29

Väljavõte haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase ettekandest Haridusportaali konverentsil, kus ta teatas, et loobub ülejäänud haridusuuenduse päästmise nimel kooliastmete lahutamisest.

Õppekavade uuendus on heaks kiidetud. See rakendub 2011.aastast. Mõnevõrra Riigikogu sellega veel tegeleb, kuid suurt huvi muudatusettepanekuid Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse õppekavaossa esitada pole eelmisel kahel aruteluringil suures saalis olnud - tõsi kolmandas ringis on tulnud senise vaikuse foonil üllatavalt palju ettepanekuid - kuni õpilastele koduste ülesannete andmise sisulise ärakeelamise ettepanekuni välja.

Õppekavaarendus on järjepidev protsess ja see jätkub. Jätkuvalt tuleb arutada ka riigieksamite süsteemi muutmise täiendavaid ettepanekuid.

Kui riigieksamite arutelu mingeid muudatusi toob, siis saab neid teha, sest õppekavade järgi toimuvad uued eksamid 2014. aastal ja eksamikord peab olema paigas 2011.a. sügiseks - seega selle arutamine ei takista sugugi uute õppekavade rakendumist. Ka vahepeal pisut üle räägitud matemaatika riigieksam on koos emakeele ja võõrkeelega seaduses kirjas - nii et kui see diferentseeritakse õpilaseti vastavalt kitsa ja laia õppekava järgi tehtuks, siis see on vaid korralduslik küsimus. Iga õpilane teeb ju ikka ühe matemaatika riigieksami ja nii see seisab õppekavas ka kirjas.

Gümnaasiumiosa lahutamine põhikoolist on olnud selgelt domineerivaim teema seoses uue PGS-iga. See on niiviisi kujunenud, sest see on tõotanud suurele osale koolidest selgelt käegakatsutavaid muutusi - samal ajal kui õppesisu puudutavad muudatused on vähemalt laiema avalikkuse jaoks abstraktsemat laadi. Ometi ei ole kooliastmete lahutamine omaette kandev teema selles seaduses. Kandvaks on õppekavade lahutamine eraldi põhikooli ja gümnaasiumi õppekavadeks tulenevalt nende erinevast eesmärgistusest. Kandev teema on koolide iseotsustamisõiguse suurendamine õppeprotsessi kujundamisel (nii õppekava koostamisel, hindamissüsteemi kasutamisel kui erinevate metoodikate valikul).

Kandev teema on õpetaja staatuse tõstmine kooli siseelus ja muidugi kooli muutmine õpetamiskesksemalt lähenemiselt õppimiskesksemale, mis tähendab, et õpilasi püütakse kaasata, et nad saaksid aru, et ei õpi õpetajale, vaid ikka iseendale. Põhjalikult peatutakse seaduseelnõus õpilase koolikohustuse täitmise temaatikal. Juba esmasele põhjuseta puudumisele peavad reageerima kool, vanemad ja omavalitsus. Esmakordselt nähakse ette reaalne sanktsioon (rahatrahv, ühiskondlik töö) vanematele, kes ei kindlusta oma lapse koolikohustuse täitmist.

Hariduslike erivajaduste teema on seaduses leidnud samuti pikalt kajastamist, kusjuures esimest korda on haridusliku erivajadusena nimetatud ära andekus. Nii et individuaalset lähenemist ei vaja üksnes nn. mahajääjad, vaid ka need, kes on keskmisest nutikamad ja kelle huvi tuleb pidevalt toita, et nad tegevusetusse ja igavusse ei manduks.

Senisest oluliselt rohkem käsitletakse kooliturvalisust, kuni käitumiseni võimaliku ründe korral.
Niisiis on seaduses palju sellist, mida ootate nii Teie, koolijuhid, kui ootab ka laiem haridusüldsus. Kuna soove ja lähenemisi on palju, nii erinevate osapoolte esindusorganisatsioonidel kui kõigil üksikult, on aastatega kokku kogutud ettepanekuid arutatud, kuni paljudel juhtudel on saavutatud ka ühine vaatenurk ja lepitud kokku tee edasiliikumiseks.

Ka opositsioonilised rahvasaadikud, kelle read on võrreldes aastatagusega kasvanud, leiavad enamasti siiski, et suur osa seaduseelnõus ette pandust on neile sümpaatne ja tuleks rakendada. On vaid üks teema, mis segab seda sulnist üksmeelt, see olevat gümnaasiumi lahutamine põhikoolist. Kuigi jah - ka sellest on aastaid räägitud nii kohtadel kui üleriigilistel Haridusfoorumeil, seda on taotlenud presidendi kantselei juures tegutsev Eesti Koostöö Kogu ja kinnitanud Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ning Isamaa ja Res Publica Liidu ministritest koosnenud Vabariigi Valitsus.

Kuni asi oli pigem teoreetiline, tundus idee paljudele kiiduväärsena. Kui asi läks tegelikuks, tulid hirmud. Ma mõistan seda.

Tuletan meelde, et gümnaasiumi lahutamist põhikooliosast on põhjendatud sellega, et eri kooliastmetes on õpe oluliselt erineva eesmärgiga ning nii õpetajate ettevalmistuse, koormuse jaotuse kui ka õppetöö rahastamise poolest tuleb neil koolidel vahet teha. Lisaks on olnud oluliseks vahe tegemise argumendiks ka õpilaste, eriti gümnaasiumiõpilaste arvu langus lähiaastatel, mis toob kaasa niikuinii mitmete väga väikseks jäänud gümnaasiumiosade sulgemise omavalitsuste poolt. Olukorras, kus maakonnalinnade ümbruskonnas on noorte vähesuse tõttu tulevikus peamiselt põhikoolid, pumpab nn. täistsüklikool tegelikult üha rohkem põhikooliõpilasi ümbritsevatest koolidest linna. Vanemad kardavad kaotada oma laste šanssi gümnaasiumi pääsemiseks, juhul kui ei kiirusta, seitsmeaastane laps käekõrval, suure kooli gümnaasiumijärjekorda.

Korralike maakoolide tühjenemiseni viib just see, kui linnad oma koolivõrgus muudatusi ei tee ning loodavad vajadusel õpilasi juurde saada mujalt. Õpilasrände näitajad on halastamatud ja selge on, et koolivõrku isevoolu teed lastes on karta selle võrgu katkemist mõnes piirkonnas. See tähendaks ka väikestele lastele liig pikka kooliteed või siis vahepealset õppekvaliteedi langust, kuni lõpuks otsuseid hädaga tegema hakatakse. Selliste ohtude puhul peab riik sekkuma.

Meil kõigil on oma roll - koolijuhil oma, vallavanemal ja linnapeal oma. Ministrina pean ma pikemalt ette nägema ja vaatama kogu Eesti pilti ja huvisid.

Samas ei saa suuri asju teha vägisi.

Ka Vabadussõjas ei õnnestunud sundmobilisatsioon, võit tuli alles siis, kui rahvas hakkas ettevõtmise väärtusesse ka ise uskuma. Olen alati öelnud, et koolis on asjad hästi siis, kui õpetajad usuvad oma eesmärkidesse ja on piisavalt motiveeritud. Seepärast olen seisnud õpetajate palga eest ja olen ka kõiksugu töökorralduslikke muudatusi hoolsalt õpetajatega arutanud. Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamises pole arvatud üksmeelt saavutatud. Kas selles on mingi roll ka tõsise asja liigses valimiste-eelses politiseerimises, näitab aeg.

Kuid tsentraliseeritud põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist igal pool ja ühtemoodi niisuguses olukorras läbi viia ei saa! Ei kavatsetud 3-6 aasta pärast ega vististi ka tulevikus, sest tingimused selle süsteemseks läbiviimiseks on mitme protsessi (õppekavaarendus, õpilaste arvu langus, venekeelse gümnaasiumi eesti õppekeelele üleminek - viimase suhtes on Keskerakond teinud küll seadusemuudatuse eesmärgiga see ära jätta) ajalisel kokkulangevusel just lähiajal olemas. Edaspidi neid tingimusi sellisel kujul enam pole.
Olen palju suhelnud ja asju arutanud nii maakondades, kui ka poliitilistes debattides. Minu asi on arvamusi arvesse võtta. Loobun seaduseelnõus esitatud ettepanekust tsentraliseeritud kooliastmete lahutamise läbiviimiseks. Seda lootuses, et see loobumine kõrvaldab viimase takistuse kogu haridusuuenduse jaoks olulise Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse Riigikogus vastuvõtmise teelt. Seda seadust on varsti vaja.

Uues olukorras tuleb mõelda, kuidas ilma gümnaasiumi põhikoolist lahutamiseta tagada kõigis piirkondades elujõuliste põhikoolide areng. Mitmed viimase aasta kohalikud otsused on näidanud, et linnad sulgevad eelistatult väiksemaid ajaloolisi põhikoole, suunates sealt õpilased suurtesse täistsüklikoolidesse ümber. Kuidas kaitsta siis maakoole?

Kindlasti ei saa me rääkida enam ka suurusepiirangutest gümnaasiumipidamisel, sest niiviisi tekitaksime maal ebavõrdse seisundi koolipidamisel linnadega võrreldes. Muide, 120 õpilase ehk 6 klassikomplekti nõuet tervele gümnaasiumiosale pole seaduses kunagi olnud, kuigi mõnigi fraktsioon võitles avalikkuse ees „ennastsalgavalt" selle olematu sätte justkui seadusest välja võtmise eest.

Kuidas minna edasi?

Edasi läheme koostöös. Nii nagu seaduseelnõus on olnud algusest peale põhimõte, et lõplik gümnaasiumivõrk kujuneb läbirääkimistes ja koostöös omavalitsuste vahel, loodan ma ka edaspidi piirkonna otsustajate koostööle. Õpilaste arvu vähenemine sunnib omavalitsusi koostööle, olenemata Teid häirinud seadusesätte ärajäämisest.

Soovitan ka edaspidi puhtaid gümnaasiume luua, nii selleks et hoida elus ümbritsevad põhikoolid, kui ka selleks, et õpilased ei voolaks maakonnast välja juba gümnaasiumiealistena ainult Tartusse ja Tallinnasse. Korralik kõiki suundi pakkuv puhas gümnaasium võib olla maakonnas samasugune majakas, kui kogu Eestis on Hugo Treffneri Gümnaasium, aga miks mitte ka näiteks Nõo Reaalgümnaasium. Pakun Haridus- ja Teadusministeeriumi abi nii sisuliste kui ka juriidiliste küsimuste, võimalik, et ka finantsiliste probleemide lahendamiseks. Kui mõnel maakonnakeskusel on näiteks huvi ja tunnetatud vajadus gümnaasiumi riigistamise kaudu puhta ühisgümnaasiumi loomiseks riigigümnaasiumina - Haridus- ja Teadusministeerium asub hea meelega läbirääkimistesse.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse esialgsed ettepanekud on algatanud koolivõrgu olulise muutmise arutelud ja tinginud või tingivad lähiajal ka juba otsuseid nii Tallinnas, Tartus, mitmetes maakonnalinnades ja ka maakondade eri osades. Need diskussioonid jätkuvad ja toovad kasu nii õpilastele kui kogu Eesti ühiskonnale.

Tõnis Lukas: «Korrutustabeli peast teadmise nõue säilib!»

2010-01-29

«Valemite õppimine jääb. Iseasi on see, et põhikoolis on mitmes aines ainesisest koormust vähendatud - andmaks võimalusi aruteludeks ja seoste loomiseks, et faktid ja valemid ka meelde jääksid,» dotseerib haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, rääkides uutest õppekavadest ning plaanitavatest muudatustest põhikooli ja gümnaasiumi seaduses.

Kas Eesti koolis veel kahtesid pannakse?
Loomulikult! Õppekava annab võimaluse - kui kool nii otsustab ja see kogukonnale sobib - hinnata esimestes kooliastmetes ka kirjeldavalt. Koolimudelid peavad olema paindlikud. Osa lapsi saab areneda ja hakkama eelkõige väikestes klassikollektiivides, kus ei panda kohe algusest peale numbreid. See tuleb ära tunnetada. On võimalik teha valikuid ja kujundada omanäoline kool. Viiepalline hindamissüsteem jääb aga kindlasti valdavaks Eesti kaunis konservatiivses koolisüsteemis, kus kool on nii õpetamise kui kasvatamise asutus. Uutes õppekavades ning ka põhikooli ja gümnaasiumi seaduses on senisest rohkem rõhutatud nii kasvatamist kui ka väärtuskasvatust. Erinevate ühiskondlike väärtuste - isikuvabaduste, sotsiaalsete ja isamaaliste väärtuste - esiletoomist. Aga ma ei tea, mis diskussiooni järel riigikogus sellest seadusest lõppkokkuvõttes välja tuleb. Näiteks on Keskerakonna fraktsioon esitanud ettepaneku, et õpilastele ei antaks enam koduseid ülesandeid; et ainsad kodused tööd oleksid kirjanduse lugemine, teatris-kinos käimine ja omavahelised kollektiivsed arutelud. Ma arvan, et see on liialdamine. Iseasi on see, et põhikoolis on mitmes aines ainesisest koormust vähendatud, andmaks võimalusi aruteludeks ja seoste loomiseks, et faktid ja valemid ka meelde jääksid.

Ainesisese koormuse vähendamine tähendab seda, et enam ei pea korrutustabelit pähe õppima?
Ei! See ei tähenda ka üleüldiselt valemitest loobumist. Siin on erinevad lähenemised füüsikas ja matemaatikas. Matemaatikas osa valemite ja korrutustabeli peast teadmise nõue kindlasti säilib. Füüsikas on võimalik valemeid ka tuletada, aga see eeldab korralikke baasteadmisi. Ja selle baasi peab selgeks õppima. Meeldejätmine ja mälutreeningud jäävad. Kindlasti tuleb omandada valemeid, õppida pähe võõrkeele sõnad ja teada fakte ajaloos: mis aastal oli Jüriöö ülestõus. Ei toimu revolutsiooni, et faktid ja valemid välja. Aga seoste loomist - et neid fakte paremini kasutada, et nad ka meelde jääksid - on õppekavas rohkem rõhutatud.

Tooge ajalooõpetajana näide, kuidas neid seoseid looma hakatakse.
Ajaloos saab luua kronoloogilisi seoseid: eelnevate ja järgnevate sündmustega. Eesti ajaloost rääkides tuleb anda taust maailma ja Euroopa ajaloost. On oluline, et seoseid luuakse ka teiste ainetega. Kui räägitakse tehnika uuendustest, tööstusrevolutsioonidest, vaadatakse ka teadusajalugu: kuidas samal ajal arenesid loodusteadused. Seoses teadusajalooga - hiljuti tuli soolise võrdõiguslikkuse raames jutuks, et näiteks matemaatikatunnis võiks rohkem rääkida kuulsatest naismatemaatikutest. Koolis õpetatav matemaatika on sadu ja tuhandeid aastaid vana.

Kust neid kuulsaid naismatemaatikud otsima hakatakse?
See oli naisteorganisatsioonide ümarlaua ja sotsiaalministeeriumi ettepanekutest tuletatud diskussioon ajalehes. Jah, midagi välja mõtlema ei hakata... No aga ajaloos on ju teada juhuseid, kus vajadusel mõeldi välja aurumasina leiutaja, et ta oleks ikka õpilase kaasmaalane.
Õpikutes ja õpetaja tekstis peab sisalduma tõde. Eesti kool ei stimuleeri asjade väljamõtlemist. Mis puudutab diskussiooni, et õppekavas peaks olema nimetatud rohkem naisi perioodidel, kui neid teadaolevalt lihtsalt ei olnud, või et mõnes valdkonnas peaks tasakaalustamiseks tooma välja ka meeste nimesid - kuigi mehi sel perioodil näiteks tuntud luuletajate hulgas polnud -, siis sellist ülepingutatud korrektsust me ei taotle. Naismatemaatikust rääkides - Sofia Kovalevskaja on õpikuis nimetatud. Ei ole midagi katki, kui kirjandusõpetaja toob seostest teatriga rääkides rohkem esile naisnäitlejaid kui meesnäitlejaid. Sugude sulatusahju koolist ei tehta. Tööõpetuses jäävad ka tulevikus põhiliselt poistest ja põhiliselt tüdrukutest koosnevad õpperühmad eraldi. Mulle on jäänud mulje, et praegu kulub õpetajate põhiaur pigem mahajääjate järeleaitamisele kui hästi õppijate edasiaitamisele. Mahajääjale tehakse eraldi õppekava, aga tihti pole see laps õppimisest ülemäära huvitatud, pedagoog ajab teda maja mööda taga ja nii edasi. Põhikoolis peame õpetama kõiki inimesi. Mõned avanevad hiljem, neist on kasu eri valdkondades. Õpetaja töö on mitmekesine, ja kahtlemata on selle üks osa järeleaitamine, individuaalne lähenemine. Aga ka edaspidi - üksikute eranditega - õpivad põhikoolis erinevate võimete ja huvidega inimesed koos. Uues õppekavas ja seaduses nõutakse individuaalset lähenemist mitte ainult neile, kel on õpiraskused. Hariduslikes erivajadustes on esimesena välja toodud andekus. Tuleb spetsiaalselt tegelda nendega, kes jõuavad aines paremini edasi ja vajavad teist lähenemist: soovitust võtta ühendust ülikooli teaduskooliga või ekstra arendamist, et nad saaksid osaleda näiteks peast arvutamise võistlustel või olümpiaadidel.

Ma olen kuulnud, et tunnistusele kahe kirjutamist koolides ei soosita. Lapsele pannakse kolm välja, viiakse üle järgmisse ja järgmisse klassi - ja ta avastab alles põhikooli lõpus, et tema teadmised on puudulikud.
See on kindlasti liialdus. Inimesele tuleb osundada, mis on tema probleemid ja teda aidata. Loomulikult on anded ja huvid erinevad ja mõni ei jõua nii hästi edasi kui teised, kuid me peame tegelema ka nendega, kes sobiksid oma taseme poolest küll 5., 6., 7. klassi, 9. aga juba raskemini. Me ei saa neid ka koolisüsteemist välja heita. Tegemist on ehk väga heade ja hästi kasvatatud lastega, me ei saa neid panna kuskile erirežiimi alla, saata kodunt ära. Uue õppekava puhul on võimalus koolist põhjuseta puudumisi ka hinnete panemisel rohkem arvestada. Nii et tegelikult muutub nii klassikursuse kordamajätmine kui ka ettepaneku tegemine teise kooli saatmiseks lihtsamaks. Ja ka kahtede panemine muutub lihtsamaks, kuigi see pole ka praegu takistatud.

Klassikursuse kordamajätmiseks on vaja lapsevanema nõusolekut. Kas õpetaja pole siis pädev otsustama, mis klassi tasemel laps parajasti oma teadmistega on?
Õpetaja on kindlasti pädev, aga pedagoogina peab ta suutma suhelda ka vanematega. Ja tihti vanemad ja õpetajad leiavad koos parema lahendusena just klassikursuse kordamise. Mõnikord teevad vanemad ise sellise ettepaneku.
Uues õppekavas ja seaduses täpsustatakse kooli, omavalitsuse ja lapsevanemate roll koolikohustuse täitmise nõude ees. Esimest korda saab lapsevanematele määrata trahvi, kui nad pigem takistavad lapsel kooliskäimist. Sest õpiraskused pole tihti tingitud sellest, et laps oleks kuidagi andetum, vaid on põhjustatud sotsiaalsetest probleemidest: purunenud perekonnast, sellest, et kodus pole toetavat keskkonda. Seda kõike tuleb arvestada enne, kui me hakkame õpilasi lahterdama. Aga uus seadus paneb vanematele suurema vastutuse ning ka kooli ja omavalitsuse reageerima juba esimesest põhjuseta puudutud päevast peale. Nii et kogu raskus probleemiga tegelemisel ei lange ainult õpetajale, vaid ka tugipersonalile, omavalitsusele ja lapsevanematele. Kool muutub nõudlikumaks ja rangemaks koolikohustuse täitmise suhtes.

Kui suureks võib kujuneda probleem, et lapsevanemad hakkavad protsessima lapse hinnete pärast? Või kaevatakse, et õpetaja pole last piisavalt hästi õpetanud: õppur on koolipäeva lõpus sama tark kui alguses!
Väga hea, kui lapsevanem tunneb huvi, mis koolis toimub, et ta küsib iga päev lapselt: mis sa koolis tegid, mida te õppisite? Ja püüab ka ise areneda. Kooli maine ja ka õpetaja ameti maine on hakanud Eesti ühiskonnas uuesti tõusma.
Uue seadusega tõuseb ka õpetaja staatus. Kuni selleni välja, et seal on toodud seaduse tasemel loetelu meetmetest, mida õpetaja võib kasutada, kui tal on vaja stimuleerida mõnd õpilast korralikumalt käituma või kaitsta teisi õpilasi.
Samu meetmeid (alates vest-lusest kuni erikooli saatmiseni - R.K.) rakendati ka juba minu kooliajal, aga seni olid nad sätestatud koolide kodukordade tasemel. Ja sellest tuli ka õpetajate ebakindlus, sest kohtus vaieldakse seaduse alusel.
Aga nüüd õpetaja positsioon tõuseb.

Põhikooli lõpetanu peab saama valida meelepärase gümnaasiumi
Gümnaasiume ja põhikoole lahutada plaaniv haridusminister Tõnis Lukas leiab, et eri kooliastmeid ei tohiks mõõta sama joonlauaga.
«Esimese klassi lastesse suhtutakse kui väikestesse vanainimestesse, gümnaasiumiõpilastesse aga kui lastesse, kes ei suuda valikuid teha,» illustreerib minister. Näitlikustades: kui algkoolis on avastusõppe ja rollimängude abil teadmiste omandamine efektiivsem, siis kõrgemas astmes poleks see õigustatud. Reformi sisu on luua tugev põhikoolide võrk, mis looks kõigile põhikooli lõpetanutele võrdsed tingimused gümnaasiumisse pääsemiseks. Praegune olukord on Lukase sõnul ainult põhikoolidele kahjulik: vanemad eelistavad panna lapse täistsüklikooli, mis harib õppureid esimesest kaheteistkümnenda klassini. «Gümnaasiumijärjekord võetakse sisse juba seitsmeaastaselt,» illustreerib Lukas. Tulevikus peaks saama iga põhikooli lõpetanu kandideerida võrdsel alusel ükskõik millisesse gümnaasiumisse, sest need töötavad põhikoolidest lahus.

Haridusreform Ameerika moodi

2010-01-22

Meil on võib-olla raske ette kujutadagi, mida tähendab üks haridusreform Ameerika moodi. Ameeriklased ei tea, kus ja mis tasemel midagi õpetatakse ning mille eest paber antakse. Barack Obama üritab selgust luua.

Ameeriklased on kõigepealt ameeriklased ja see avaldub ka Obama reformi edukultuslikus loosungis „Võidujooks tippu!", millest ameerikalikumad on ehk vaid Coca-Cola ja Miki-Hiir. See on öeldud nentivalt, mitte vanaeuroopaliku üleolekuga. Teiseks on enamik USA osariike nii rahvaarvult kui ka pindalalt tunduvalt suuremad kui Eesti, nad on haridusküsimustes alati vägagi iseseisvad olnud (nagu muuski) ja nad on palju erinevamad, kui me siin arvama oleme harjunud.

On arusaadav, et nii Bush-noorem kui ka Obama on oma hariduspoliitilised initsiatiivid sõnastanud võrdlemisi üldiselt, jättes üldeesmärkide saavutamise konkreetsed viisid iga osariigi enda otsustada ja kutsudes inimesi üles esitama ideid, kuidas hariduse kvaliteeti tõsta. Ühtlasi näeme, et siin peitub ka Ühendriikide hariduse üks peamisi probleeme - pole selget pilti, kus mis tasemel õpetatakse ja milliste teadmiste/oskuste eest mis paber antakse. Seepärast on loogiline, et on asutud välja töötama teadmiste hindamise üleriigilisi kriteeriume, mis on sisuldasa meie riigieksamite kauged sugulased.

Teadmisi on ka vaja

On omamoodi hingekosutav täheldada, et kõigi nende erinevuste juures jääb hariduse taseme tõstmise põhiprobleem samaks - kuidas koolitada häid õpetajaid, mil viisil neid halbadest eristada ja motiveerida. Selles võiksime ameeriklastega vabalt üksteisele oma muresid kurta ja neist vastastikku aru saada. Meie uute õppekavade puhul on juba kostnud suuresõnalist kriitikat, et õpilastesse tahetakse endisel viisil hulgaliselt teadmisi valada, selle asemel et neid mõtlema ja seoseid nägema õpetada. Samas ütleb iga hea õpetaja, et mõtlemist ja seoste loomist saab õpetada vaid sellele, kellel on teadmisi, ja et teatav osa teadmistest tuleb lihtsalt pähe õppida nagu ükskordüks või inglise keele ebareeglipärased tegusõnad - muud varianti pole. (Ühe hea õpetaja repliik: „Kuidas õpetada lapsi mõtlema? Kas nii, et lähen tahvli ette ja ütlen: „Vaadake, ma mõtlen praegu! Tehke järele!" Ei, nii see asi ei käi.")

Universaalne juhend puudub, teadmiste elustamise oskus jääb igavesti õpetaja „musikaalsuse" ehk õpetajaande küsimuseks nii meil kui ka teisel pool Atlandit. Olen ise juba aastaid propageerinud mõtet, et õpetajate erialast andekust (empaatiavõimet, seoste nägemise ja esitamise, aga ka tunnikonfliktide lahendamise oskust) tuleb hakata mõõtma - see on teatavate ülesannete abil täiesti võimalik -, ning kel siis ka pärast kõiki kursusi ja eksameid seda andekust ei ole, näiteks ei suuda ta keskmist klassitäit ennast kuulama panna, see õpetajaks lihtsalt ei sobi. Nii nagu igaüks ei sobi klaverimängijaks. Vahet tuleb muidugi teha ka põhikooli- ja gümnaasiumiõpetajail - kes ei sobi üheks, võib sobida teiseks ja vastupidi.

Jääb üle huviga jälgida, kuidas asuvad neid küsimusi lahendama ameeriklased, keda ei ole tarvis pimesi matkida, kuid kellelt on samas alati midagi õppida.

66 krooni ja 40 senti

2010-01-22

Mida teha olukorras, kus õpilased on formaalselt põhikooli lõpetanud, ent ei valda teadmisi, mis nad oleksid pidanud põhi koolis saama?

Ema saatis poja poodi, andes talle kaasa sajakroonise. Laps ostis kaks 4,8-kroonist saia ja 400 grammi juustu, mille kilogramm maksis 60 krooni. Kui palju raha sai ta kassas tagasi? 66 krooni ja 40 senti.

See on üks ülesannetest, mida peavad oskama lahendada ametikooli astunud noored, kelle põhikooli lõputunnistusel on matemaatika hindeks pandud vähemalt koolipoisi kolm. Ka tuleb osata arvutada protsenti ja teisendada liitreid kuupmeetriteks. Kahjuks käivad paljudele tulevastele oskustöölistele sellised tehted üle jõu - ühe ametikooli statistika ütleb, et neid ülesandeid lahendas 714 õpilast ja 46% neist saavutas alla 45% võimalikust punktidest, mis tähendab ebarahuldavat hinnet.

Põhi jääb ladumata
Kui põhikoolis õpetatakse juba arvutamist harilike- ja kümnendmurdude ning ratsionaalarvudega, siis võib ainult pead vangutades imestada, kuhu on mõne suvekuuga, mis lahutab üheksanda klassi lõpetajat järgmisest kooliastmest, kadunud hea ja kiire arvutamisoskus.
Soovimata olla ülekohtune, küsin, kui suur roll on selles asjaolul, et kahe kahega saab lõpetada põhikooli, kuid kolmega kahega antakse lõputunnistuse asemel hinneteleht.
Sportlased, eriti tipud, kasutavad tihti väljendit „põhja laduma", mis tähendab, et ettevalmistusperioodil laotakse alus, millele sportlane toetub võistlusperioodil. Mulle tundub, et kui vaataksime haridussüsteemi samasuguse pilguga, oleks esimene küsimus, milline peab olema alus, millele ehitada kogu edasine hariduspüramiid.
Saan aru, et inimeste võimed on erinevad, kuid eeldan, et põhikoolilõpetaja oskab lugeda, kirjutada, arvutada ja moodustada loogilisi lauseid. Kuna Õpetajate Lehe tänased eriküljed räägivad matemaatikast, jäängi just selle aine juurde. Olen veendunud, et paljude põhikoolilõpetajate tase on rahuldav või hea, kuid mulle teeb muret, et liigagi suur osa lõpetanutest teab matemaatikast vähe. Ma ei räägi kõrgemast matemaatikast, vaid elementaarsest arvutusoskusest.

Sorav jutt ei asenda teadmisi
Kuidas omandavad tänapäevast kutse õpet inimesed, kes valdavad matemaatikat viienda-kuuenda klassi tasemel ja jäävad lihtsate arvutustega jänni? Kutsekoolis edasijõudmine lihtsalt nõuab reaalvaldkonna alusteadmisi. Tehnoloogilised ja insenerierialad eeldavad teadmisi ja oskust neid rakendada.

Professor Mati Heinloo on kirjutanud, et keskkooliski on reaalainete tundide arvu vähendamine viinud olukorrani, kus reaalainete õpetajad on sunnitud jätma ära teoreemide tõestusi ja valemite tuletuskäike ning asuma nende kirjeldamise teele. Kirjelduste kuulamine viib väheste teadmisteni, nõrgad reaalainete teadmised tähendavad lööki inseneriõppele. Nõustun temaga, sest kui hoone ehitamisel on vundamendi juures tehtud viga, on see katuse juures kindlasti näha. Kui vundament on vildakas, ei saa ehitusest üldse asja.

Eriti tähtis on see loodusteadustes, kus pelgalt jutuga toime ei tule, vaja on teadmisi.

Reaalained on jäänud tagaplaanile
Tallinna Nõmme gümnaasiumi õppealajuhataja ja matemaatikaõpetaja Karin Klemmer püstitas õppekavade erisustest lähtuva küsimuse (EPL, 7.01), kas tuleks võimaldada kaht eri raskusega matemaatikaeksamit. See teeb mind murelikuks. Tekib küsimus, miks peavad reaalkallakuga klassid tegema siis humanitaaridega samasuguseid eksameid eesti ja inglise keeles?

Reaalainete tagaplaanile jätmine on viinud noori humanitaarainete juurde, selleni, et pea pool Eesti üliõpilastest õpib oma raha eest eriala, mida tööturg ei vaja. Eesti majandus vajab aga inimesi, kes on suutelised tootma nii intellektuaalselt kui ka käeliselt, ja oluliselt vähem neid, kes eelistavad millestki rääkida või midagi korraldada.

Tänapäeva maailm nõuab inimestelt palju rohkem kui mõnikümmend aastat tagasi. Matemaatikat ei tohi unarusse jätta, sest sellele tuginedes on insenerid kujundanud maailma selliseks, nagu see meie ümber praegu on.

Tõnis Lukas: Tugevad põhikoolid kõrvuti tugevate gümnaasiumidega

2010-01-21

Riik ei ole kuni tänase päevani koolivõrgu korrastamisse sekkunud, see on jäetud kohalike omavalitsuste teha. Elu on aga näidanud, et hariduskorraldusele tuleb läheneda kogu riigis süsteemselt - eriti nüüd, mil õpilaste arv langeb ja linnad eelistavad oma koolivõrku puudutavate raskete otsuste tegemise asemel maakoolidest õpilasi üle tõmmata.

Isevoolu teel aset leidnud juhuslikud muutused viivad senisest veel suurema ebaühtluseni ja keskhariduse kihistumiseni. Lisaks veel ülemäära suured kulutused palju suuremale hulgale õpilastele mõeldud koolivõrgu ülalpidamiseks.

Uuendused on sisulised
Kuigi on püütud jätta muljet, et juttu on peamiselt koolide arvust, teenivad kavandatavad uuendused ainult sisulisi, õppekava muutuvate vajaduste ja õpetajate ettevalmistusega arvestavaid eesmärke.

Kui noor on otsustanud pärast põhikooli lõpetamist omandada üldkeskhariduse, peab tal teistega sammupidamiseks ja oma huvidele vastavaks süvendatud õppeks olema võimalus valida praegusest rohkem erinevaid aineid, kuid väga väheste õpilastega gümnaasiumis on seda raske korraldada.

Gümnaasiumile sobiva ettevalmistuse ja kogemusega õpetajad vajavad normaalse palga teenimiseks vajalikku tunnikoormust, mida alla kuue klassikomplektiga (igal tasemel kaks klassi) gümnaasium üldjuhul tagada ei saa.

Põhikooli- ja gümnaasiumi seaduse ning uue õppekava jõusse astudes muutuvad erinevates kooliastmetes õpetajale esitatavad nõuded. On täiesti normaalne, et põhikooliõpetaja kvalifitseerub üha rohkem mitme aine õpetamisele - sel moel on väheneva õpilaskonna tingimustes võimalik säilitada tugev põhikoolide võrk.

Gümnaasiumiõpetaja keskendub tulevikus aga sellele, et anda edasi süvateadmisi valdavalt ühes aines, põhikoolipedagoogika oluline osa on ka kasvatus.
Mitme gümnaasiumi väikese õpilaste arvu põhjuseks on õpilasränne. Meil on hulk oma gümnaasiumiga omavalitsusi, kus ligi pooled sealsetest gümnaasiumiealistest käivad haridust omandamas mujal. Siiani on väiksemad omavalitsused lootnud õpilasrände enda kasuks pöörata, kuid juba kaugemale kooli läinud lapsi on koduvalda ääretult raske tagasi tuua.

Naabervaldade laste juurdekutsumisest on praeguses olukorras ka raske rääkida, sest koduvallast lahkuvad just edukamad õpilased ning seetõttu võib kohalik kool lisaks õpilastele kaotada ka hea maine.

Olen kutsunud vallajuhte koostööle, üksnes ühiselt jätkub jõudu säilitada piirkonnas korralik gümnaasium. Seni olen küll peamiselt pragada saanud, aga samas on praeguse arutelu tulemusena õnneks koostööidud siin-seal arenema hakanud.

Seisan maakoolide eest
Lääne-Virumaalt pärit, kuid mujale Eestisse gümnaasiumiõpinguid jätkama suundunud põhikoolilõpetajate keskmine hinne on olnud 4,5, niisuguseid õpilasi oli aastatel 2006-2008 124.

Kodumaakonnas gümnaasiumiõpinguid alustavate Lääne-Viru noorte keskmine hinne on 4,2, kusjuures keskmiselt tugevamad põhikoolilõpetajad koonduvad Rak vere munit si paalgümnaa siu midesse, Väike-Maarja ja Haljala gümnaasiumi, kindlasti on tulevikku Kadrina, Vinni-Pajusti ja Tapa gümnaasiumil.

Kui vaadata praegusi seitsmendaid, kuuen daid ja viiendaid klasse, saab selgeks, et nii mõnigi väike kodune gümnaasium ei ole mõne aasta pärast enam konkurentsivõimeline. Kavandatud uuendus arvestabki eelseisvat gümnaasiumiõpilaste arvu drastilist vähenemist.

Kui aga noored lõpetavad gümnaasiumi, siis ülikoolide riigi rahastatud kohtadele, st tasuta õppima, pääsevad maakondadest loetud koolide vilistlased - ülejäänutest suurem jagu kas ei lähe kõrgkooli või maksab oma õpingute eest ise. Paraku on viimati nimetatud pärit niigi kehvematest oludest. Enam-vähem sama kehtib ministeeriumis tehtud põhjalike maakondade koolivõrgu-uuringute järgi pea kõigi Eesti piirkondade kohta.

Siit kasvab välja vajadus luua kõigisse maakonnakeskustesse tugevad puhtad gümnaasiumid, jättes nende kõrval alles mõned valdadevahelised piirkonnagümnaasiumid - üksnes nii võib pidurdada üha hoogustuvat rännet mõnda veel suuremasse linna. Me peame peatama ajude äravoolu maalt - selleks tuleb tegutseda just praegu ja just perspektiivitundega. Mõne aasta pärast mõtlema hakata on hilja.

Nii õppekavauuendus kui eesti õppekeelele üleminek (viimane eeskätt suuremates linnades) mõjutavad seega gümnaasiumivõrgu muudatusi oluliselt. Seetõttu ongi nende mõju arvestatud ajaliselt ühte perioodi. Uute nõuete kehtima hakkamisele reageerib niisiis uus gümnaasiumide korraldus praegu arutletava seaduseelnõu kohaselt alates 2012/2013. õppeaastast.

Et vajadusel tühjenevad mitte jätkavad gümnaasiumiosad klass-klassilt, on ülemineku lõpptähtajaks planeeritud aasta 2015.

Seega on aega piisavalt ja riik on sel perioodil omavalitsustele koolide reorganiseerimisel abiks täiendava investeeringutoetusega, õpilaste sõidutoetusega ja õpilaskodu või kodumajutuse finantseerimisega ning täiendava õppevara soetamisel.

Üleminekuvormina saavad piirkonnagümnaasiumid jätkata ka liitunud koolide asukohtades edasi tegutsevate koolituskohtadena, kus kombineeritakse ühiselt õpetajate töökoormust, valikainete ja huvihariduse pakkumist.

Põhikoolide kaitseks
Mõned nn eliitkoolide juhid ja poliitikud püüavad jätta muljet, nagu ei oleks põhikooli eraldi eksisteerimine võimalik, justkui oleks selline kool arenguvõimetu. Kui gümnaasiumiosa kaob, siis põhikool jääb ju alles. Nii neile, kes tahtlikult põhikoolidest mööda vaatavad või kes gümnaasiumiosa sulgemisel kogu kooli kadu kardavad, tahan rõhutada, et Eestis on palju põhikoole, kus on väga head õpetajad, ja nii nende koormuse kui lastele huvihariduse võimaluste pakkumise on sealsed koolijuhid suutnud hästi korraldada.

Neist koolidest minnakse edasi õppima näiteks Nõo reaalgümnaasiumi, Hugo Treffneri gümnaasiumi või Gustav Adolfi gümnaasiumi. Hea mainega tugev põhikool suudab pakkuda piirkonna lastele väga korraliku õppekeskkonna - nii et vanematel ei ole tarvis neid juba maast madalast linna kooli viia.

Haridusuuendusest ilma paanikata

2010-01-08

Millest muust uut aastat alustada, kui uuest põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest kõneldes.

Ilma naljata - see on olulisim hariduspoliitiline seadus pärast 1993. aastat, mil riigikogu võttis vastu sama seaduse paljude üksikparandustega pikitud versiooni. Ajaga on kuhjunud hulk vajalikke uuendusi, mis ootavad rakendamist. Puudutagu need siis õpetaja staatuse tõstmist, koolist väljalanguse kaotamise vajadust, kooliturvalisust või hariduslike erivajaduste, sh andekuse käsitlemist. Koolivõrku puudutavad sätted moodustavad vaid väikese osa eelnõust, aga nende ümber käiva arutelu venitamine takistab ka kõigi teiste punktide heakskiitmist.
Seaduseelnõu aruteludel on ka asjadega hästi kursis olevatelt inimestelt jäänud kõlama ehmatav etteheide: miks te enne koolivõrgu kallale tahate minna, kui sisuasjad pole korda tehtud? Justkui ei tahetaks teha mõistlikult mõlemat korraga ja piisavalt pikalt ette planeerides.
Oleme endale aru andnud, et meil on praegu harva ettetulev võimalus ühendada sisu ja vorm harmoonilisemalt ja otstarbekamalt kui seni. Ja nii on ministeeriumi esitatud eelnõus ka tehtud. See on peaaegu sama, kui planeerida koos dieeti ja sobiva rätsepaülikonna valmistamist. Täiesti mõttetu oleks ülikond tellida enne, kui mõõdud teada. Sama koomiline oleks dieeti pidada, kui vanu riideid sellega kohandada ei suudeta. Sama lugu on õppekava ja koolivõrguga. Seepärast oleme isegi põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning riiklike õppekavade tekste ette valmistades nende vastastikust kooskõla arvestanud ja ühte muutes teise parandusi sisse viinud. Seda juba üle aasta käsikäes riigikogu kultuurikomisjoniga, mille liikmed oleksid pidanud pretsedenditult tihedat koostööd märkama.
On hea meel, et nii paljud inimesed ja institutsioonid on võtnud südameasjaks õppekava ja koolivõrgu asjus kaasa rääkida ning kirjutada. Ja nagu niisugusel puhul sageli juhtub, ei pruugi nad oma täpset sõnastust stiililiselt ja mõisteliselt ühtlustatud ning paragrahvidesse kirjutatud tekstist üles leida, kuigi ettepanekut on arvestatud. Samas pole põhjust eeldada, et professorid Marju Lauristin, Margit Sutrop, Viive Ruus, Edgar Krull oma panust õppekava tekstis ära ei tunneks.

Õppesisu määrab

Riik ei ole senini koolivõrgu korrastamisse sekkunud, see on jäetud kohalike omavalitsuste teha. Elu on aga näidanud, et hariduskorraldusele tuleb läheneda kogu riigis süsteemselt - eriti nüüd, mil õpilaste arv langeb ja linnad eelistavad oma koolivõrku puudutavate raskete otsuste tegemise asemel maakoolidest õpilasi üle tõmmata. On selge, et isevoolu teel aset leidvad juhuslikud muutused viivad senisest veel suurema ebaühtluse ja keskhariduse kihistumiseni. Rääkimata ülemäära suurtest kulutustest palju suuremale õpilaste arvule mõeldud koolivõrgu ülalpidamiseks. Suurtes linnades vabastaks liiga pisikeste koolide ühendamine nii õpetajate palgatõusuks kui ka õppekeskkonna parandamiseks täiendavat raha.
Kuigi on püütud jätta muljet, et juttu on peamiselt koolide arvust, teenivad kavandatavad uuendused ainult sisulisi, õppekava muutuvate vajaduste ja õpetajate ettevalmistusega arvestavaid eesmärke. Kui noor on otsustanud pärast põhikooli lõpetamist omandada üldkeskhariduse, peab tal teistega sammu pidamiseks ja oma huvidele vastavaks süvendatud õppeks olema võimalus valida praegusest rohkem eri aineid. Väga väheste õpilastega gümnaasiumis on seda raske korraldada.
Gümnaasium nõuab õpetajalt põhikoolist erinevat ettevalmistust ja kogemust. Sellise ettevalmistusega õpetajad soovivad normaalse palga teenimiseks vajalikku tunnikoormust, mida alla kuue klassikomplektiga (igal tasemel kaks klassi) tagada ei saa. Uue seaduse ning õppekava jõusse astudes muutuvad eri kooliastmetes õpetajale esitatavad nõuded. On täiesti normaalne, et põhikooliõpetaja kvalifitseerub üha rohkem mitme aine õpetamisele - sel moel on ka väiksema õpilaste arvuga võimalik säilitada tugev põhikoolivõrk. Põhikoolipedagoogika oluline osa on kasvatus. Gümnaasiumiõpetaja keskendub tulevikus aga sellele, et anda edasi süvateadmisi valdavalt ühes aines.
Eesti haridussüsteem on ühtne, tähtis on teada, mis olukorras on kõik selle koolid. Õppekvaliteediga on probleeme ka üha väiksemaks muutunud venekeelsetes gümnaasiumides. Nende taset aitab hoida üleminek eesti õppekeelele, aga seda on lihtsam teha, ühendades väikesi koole suuremateks, kolme kuni viie paralleeliga lütseumideks. Nii on võimalik sinna tuua hea koolitusega eesti keelt valdavaid oma ainet hästi tundvaid pedagooge. Kolme aastaga on vene gümnaasiumide 10. klassi astunute hulk vähenenud 49% võrra, koole on aga endiselt üle kuuekümne, kuigi linnades ei tohiks olla kauguse ega majutuse probleeme.

Maakoolidel on tulevikku

Paljude gümnaasiumide väikese õpilaste arvu põhjus on õpilasränne. Meil on hulk oma gümnaasiumiga omavalitsusi, kus ligi pooled gümnaasiumiealistest käivad haridust omandamas mujal. Seni on väiksemad omavalitsused lootnud õpilasrände enda kasuks pöörata, kuid juba kaugemale kooli läinud lapsi on koduvalda ääretult raske tagasi tuua. Naabervaldade laste juurdekutsumisest on praeguses olukorras raske rääkida, sest koduvallast lahkuvad just edukamad õpilased, mistõttu kohalik kool kaotab lisaks õpilastele ka hea maine.
Olen kutsunud vallajuhte koostööle, et piirkonnas korralikku gümnaasiumi säilitada, sest eraldi jätkates ei pruugi selleks jõudu jätkuda. Seni olen küll peamiselt populistlikult pragada saanud, aga samas on koostööidud siin ja seal õnneks arenema hakanud. Sellest hoolimata, et traagikuid parlamendivalimiste lähenedes jätkub: Rahvaliit püüab kasu lõigata maakoolide hirmutamisega, Keskerakond külvab paanikat venekeelsete valijate hulgas, nagu „ahistaks" haridusuuendus eriti nende tulevikku ja identiteeti.
Kui vaadata viimasel ajal väiksemaks muutunud gümnaasiumide praegusi seitsmendaid, kuuendaid ja viiendaid klasse, saab selgeks, et nii mõnigi väike kodune gümnaasium ei ole mõne aasta pärast enam konkurentsivõimeline. Kavandatud uuendus arvestabki eelseisvat gümnaasiumiõpilaste arvu drastilist vähenemist. Kogu koolivõrk on juba praeguseks kaotanud tippaastatega võrreldes üle 80 000 õpilase - oleks vale eeldada, et see muutusi kaasa ei tooks.
Sellest tõdemusest kasvab välja vajadus luua kõigisse maakonnakeskustesse tugevad puhtad gümnaasiumid, jättes nende kõrval alles siiski ka mõned valdadevahelised piirkonnagümnaasiumid. Kui käitume organiseeritult, võime pidurdada üha hoogustuvat rännet mõnda veel suuremasse linna. Kui omavalitsused aga piirkondliku gümnaasiumidevõrgu asjus koostööd ei tee, läheb ränne varsti ka maakonnalinnast mööda - näiteks Tallinnasse ja Tartusse. Selline liiga varajases eas ajude äravool maalt tuleb peatada! Kui me ei otsusta seda teha praegu, võib kuue aasta pärast sunnitud otsuseid tehes olla juba hilja! Nii käituvad poliitikud, kes otsuseid edasi lükates räägivad ennast seisvat maakoolide eest, tegelikult senisest veel suurema õpilaste linnakoolidesse ümberpumpamise eestvõitlejatena.

Enam austust põhikooli vastu!

Nii õppekavauuendus, eesti õppekeelele üleminek kui ka õpilaste arvu vähenemine mõjutavad gümnaasiumivõrku oluliselt. Seetõttu ongi nende mõju arvestatud ajaliselt ühte perioodi. Praegu arutletava seaduseelnõu kohaselt hakkab uus gümnaasiumide korraldus kehtima alates 2012/2013. õppeaastast. Et vajadusel tühjenevad mitte jätkavad gümnaasiumiosad klass-klassilt, on ülemineku lõpptähtajaks planeeritud aasta 2015.
Seega on aega piisavalt ja riik toetab üleminekuperioodil omavalitsusi koolide reorganiseerimisel täiendava investeeringutoetuse, õpilaste sõidutoetuse ja õpilaskodu või kodumajutuse rahastamisega, samuti täiendava õppevara soetamisel. Üleminekuvormina saavad piirkonnagümnaasiumid jätkata ka liitunud koolide asupaikades edasi tegutsevate koolituskohtadena, kus kombineeritakse ühiselt õpetajate töökoormust, valikainete ja huvihariduse pakkumist.
Linnade nn eliitkoolide juhtide ja osa poliitikute avaldustes püütakse jätta mulje, nagu ei olekski põhikooli eraldi eksisteerimine võimalik, nagu selline kool oleks arenguvõimetu. Kui gümnaasiumiosa ka kaob, siis kool põhikoolina jääb ju alles! Neile, kes tahtlikult põhikoolidest mööda vaatavad või siis gümnaasiumiosa lakkamisel ka kogu kooli kadu kardavad, tahan rõhutada, et Eestis on palju põhikoole, kus on väga head õpetajad ja kus koolijuhid on suutnud nii õpetajate koormuse kui ka lastele huvihariduse võimaluste pakkumise hästi korraldada! Nende lõpetajad lähevad võrdselt teistega ilma takistusteta edasi nii Nõo reaalgümnaasiumi kui ka Hugo Treffneri gümnaasiumi. Hea mainega tugev põhikool suudab pakkuda piirkonna lastele väga korralikku õppekeskkonda, nii et vanematel ei ole tarvis neid juba maast madalast linna kooli viia.