Poliitikute ajaveebid

Hariduse kättesaadavus on Eesti arengu võtmeküsimuseks

2012-05-16

Hariduse kättesaadavus on Eesti arengu võtmeküsimuseks

Edukas on riik, kes suudab pakkuda kättesaadavat ja kvaliteetset haridust algkoolist kõrgkoolini ning kus heast haridusest ei jää ilma ükski andekas noor, olgu ta pärit Tallinnast, Tartust või meie kõige väiksemast linnast Mõisakülast. Tänane Eesti haridussüsteem annab paraku selge eelise linnakoolide õpilastele, kus tugevate linnakoolide lõpetajad hõivavad ülikoolide tasuta õppes märkimisväärse osa.

Selle tulemusena võib andekas maagümnaasiumi lõpetaja jääda õige napilt kõrgkooli tasuta kohalt välja, ent tasulisel kohal õppimiseks tal rahalisi vahendeid napib. Selline süsteem on selgelt ebaõiglane.

Väikese rahvana ei saa me lubada ühegi andeka inimese jäämist ülikooli ukse taha. Eesti riigi ja rahva arengut silmas pidades peame eelkõige kõrghariduse kättesaadavust oluliselt parandama (ja loomulikult ei tohi see toimuda kvaliteedi arvelt), kuna on selge, et just kõrgharitud inimesed loovad ühiskonnas kõige enam lisandväärtust. Need on inimesed, kes edendavad meie riigi vaimset ja ainelist heaolu.

Täiendavad 3500 tasuta õppekohta

Tagamaks kõikidele andekate inimeste jõudmise ülikooli, on 2013. aasta sügisest tagatud täiskoormusel õppivale üliõpilasele tasuta õpe kõikides Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides. Selle võimaldamiseks luuakse täiendavalt ligi 3500 tasuta õppekohta ning kõrghariduse riigipoolne rahastamine suureneb üle 25%. Kui seni on olnud tasuta kõrgharidus vaid peamiselt Tallinna ja Tartu eliitkoolide lõpetanud tudengite pärusmaa, siis kõrgharidusreformiga paraneb kõrghariduse kättesaadavus eelkõige just maakoolides õppijatele. Kui siiani pääsesid ülikooli tasuta õppesse üksnes hiilgavate eksamitulemustega keskkoolilõpetajad, siis alates tuleva aasta sügisest on tasuta kohale pääsemine märksa kergem: kõik piisavalt andekad inimesed võetakse ülikooli tasuta õppesse vastu. Täita tuleb vaid ülikooli vastuvõtutingimused.

Tasuta õppimine pole aga päris tingimusteta tasuta. Tasuta õppimise eelduseks on, et üliõpilane õpib kõrgkoolis täiskoormusel. Kui tudeng aga näiteks töölkäimise kõrvalt seda teha ei jõua, maksab ta ülikoolile üksnes oma tegematajäänud ainepunktide eest. Mõne ainepunkti kinnimaksmine ei tohiks käia kellelegi üle jõu, kuna paari ainepunkti rahaline väärtus on kordades odavam, kui terve semestri tasu ning kümnetes kordades madalam, kui kogu kraadi omandamise eest makstav summa. Seetõttu on äärmiselt ebatõenäoline, et tudengil katkeksid õpingud, kui tal mõni aine sooritamata jääb ja ta nende eest ülikoolile maksma peab.

Ainepunktide nõudearvestus saab olema semestrite lõikes kumulatiivne. See tagab õpingute piisava paindlikkuse, kuna juhul kui üliõpilane täidab semestris õppekava enam kui 30 ainepunkti, siis on tal võimalik järgmisel semestril selle võrra vähem ainepunkte teha ja endiselt tasuta edasi õppida. See tagab üliõpilasele paindlikkuse. Samuti on tudengitel õigus nõuda, et kõrgkooli poolt oleks tagatud täiskoormuseks vajalikul hulgal ainepunktide sooritamise võimalusi. Ehk ülikool peab tagama täiskoormusel õppe võimalused kõikidele tudengitele.

Et tasuta kõrgharidus oleks kompleksne, kiitis Vabariigi Valitsus heaks vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemi, mis jõuab peagi riigikokku menetlemiseks. Tudengi vajaduspõhise õppetoetuse suuruseks saab olema 135 eurot ehk pool Eesti alampalka. Eesmärgiks on, et vajaduspõhised õppetoetused oleksid just neile, kes seda kõige enam vajavad, ning et need jõustuksid samal ajal kõrgharidusreformiga.

President vaidlustas juriidilised nüansid

Eesti Vabariigi President jättis esimesel katsel kõrgharidusreformi välja kuulutamata. Oluline on toonitada, et President ei vaidlustanud kõrgharidusreformi eesmärki ega sisu, vaid tõi eelkõige välja juriidiliste nüansid, mida riigikogu kultuurikomisjon arutas ja vastavad parandused ka sisse viis. Eelnõu sisuline pool, mille eesmärk on tagada kõrghariduse parem kättesaadavus, pole muutunud.

Tehtud parandused annavad üliõpilastele täiendava kindluse ja aluse, mille eest ja millal tohib ülikool õpingute eest tasu küsida. Nii tuuakse õppekulude hüvitamise osas eelnõus konkreetselt välja juhud, millal tekib õppeasutusel õigus üliõpilaselt õppekulusid nõuda.

Samuti lükkus edasi akadeemilist puhkust puudutavate tingimuste rakendumine. Muudatuste kohaselt rakendub õppekava täitmise piirang akadeemilisel puhkusel viibimisel alates 2013/2014. õppeaastast õppeasutusse immatrikuleeritud üliõpilastele ja varasemalt immatrikuleeritud üliõpilastele alates 2016/2017. õppeaastast.

Ei ole kahtlustki, et kõrgharidusreformi puhul on tegemist taasiseseisvunud Eesti olulisema muudatusega kõrghariduskorralduses. Reformiga paraneb kõrghariduse kvaliteet, tõuseb efektiivsus ning mis kõige tähtsam: luuakse senisest märksa enam kättesaadavamad õppimisvõimalused kõigile andekatele inimestele.

Tasuta kõrghariduse maskid on langenud

2012-05-14

Tasuta kõrgharidus Eestis on saanud seaduseks - kõigil on alates järgmisest aastast võimalik õppida ülikoolis eestikeelsetel õppekavadel tasuta.

Eesti tegi sellega põhimõttelise valiku astuda Põhjamaadega samasse ritta. Eriti tähelepanuväärseks teeb meie valiku tasuta kõrgharidusele see, et mitmel pool on kõrghariduse õppemakse viimastel aegadel hoopis tõstetud. Väikesele rahvale nagu eesti rahvas on eriti oluline, et mitte ükski anne kaotsi ei läheks - eeskätt sellest vajadusest tulenevalt ongi meie valik tasuta haridus koos vajaduspõhiste õppetoetustega. Majanduslikel põhjustel ei tohi kellelgi jääda kõrgharidus omandamata.

Seda üllatavam on Delfi juhtkirja (10.05) eksitav tõdemus, et „jutt tasuta kõrgharidusest on samasugune mask, nagu see, mida suurema osa ajast võiks kanda perevägivalda harrastav ja muidu igati ontlik naabrimees". Vabandust - riigi rahastamist kõrgharidusse suurendatakse üle 25%, kättesaadavust parandatakse (2015. aastal on tasuta õppekohti esmakursuslastele rohkem kui on gümnaasiumilõpetajaid kokku) ja kõikidele pakutakse võimalust tasuta normaalaja jooksul õppida.

Siinkohal küsiks Delfi toimetuselt, et milliste faktide või väidete alusel on tasuta kõrgharidus teie arvates vaid mask? Lisaks pani kõnealune juhtikiri tasuta kõrgharidusele ette efektiivsuse tagaajamise (ehkki vastupidine eesmärk olnuks vast imelik, või kuidas?). Kui Eesti parlament tundub väheusutav, siis vaatleme, kuidas pakutakse tasuta kõrgharidust Soomes ja Rootsis, meile lähimates arenenud riikides, kellest ka palju eeskuju võetud sai.

Rootsi ülikooliseadus ütleb paragrahvis 4, et õpingud Rootsi riiklikes ülikoolides on õppemaksuvabad Euroopa Liidu ja Šveitsi kodanikele. Teistelt on õppemaksu võtmine ülikoolidele sisuliselt kohustus. Eesti erineb siinkohal, kuna meil kodakondsuse järgi vahet ei tehta ja ka kohalikel hallipassimeestel või India kodanikel on õigus tasuta õppida. Rootsi reguleerib õppetööst eemaldamist erinevalt Eestist ka käitumise järgi. Õpingutelt peavad ülikoolid eemaldama mitte ainult õppemaksuvõlgnikud, vaid ka näiteks napsutavad, laamendavad või vägivaldsed üliõpilased (paragrahv 6 jt). Näiteks peatükist 10 ilmneb, et distsiplinaarkaristuse korras saab üliõpilase kuni 6 kuuks õppetööst kõrvaldada, kui ta on häirinud rahu raamatukogus või kedagi seksuaalselt ahistanud.

Peaaegu ühesugune on Eesti ja Rootsi lähenemine "efektiivsusele" - koolis käies tuleb õppida ja kool ära lõpetada. Rootsi ülikooliseaduse kuues peatükk paragrahv kaks ütleb lisaks, et tasuta õppimine tähendab õppimist täie tõsidusega: seaduse kohaselt on õppeaasta pikkus 40 nädalat, mis vastab 60 ainepunktile. Erinevus Eestiga on selles, et Rootsis käib arvestus ainepunktide järgi õppeaasta lõikes, Eestis semestri lõikes - ent samal ajal on semestri pikkus Eestis uue seaduse järgi ülikooli enda otsustada. Semestri pikkust võib ülikool sättida ka õppekavati erinevaks, seega on kokkuvõttes olukord praktiliselt sama.

Soome ülikooliseaduses on samuti paragrahvis 8 selgelt kirjas, et riigikeeles ülikooliõpingud on tasuta (alates 2013 rakendub Rootsiga sarnane piirang, kus väljastpoolt Euroopa Liitu tulijad peavad õpingud kinni maksma). Samas on väga täpselt paigas õppeaeg - paragrahv 40 loetleb üksikasjalikult, et bakalaureuseõpe peab olema tehtud 3 aastaga, magistrantuuri pikkus endiselt 2 aastat. Seaduse tasemel tuuakse välja erisused, näiteks kunstierialadel võib see aeg olla 3,5 aastat. Paragrahvis 41 tuuakse väikesed leevendused - kogu õppeaega võib pikendada erinevatel põhjustel kuni 2 aasta võrra. Sinna hulka ei mahu sõjaväeteenistus või laste kasvatamine, mida käsitletakse eraldi juhtudena.

Aga mida teha siis, kui ettenähtud ajaga kõrgema kooliga ühele poole ei saa? Põhimõtteliselt jääbki kaks valikut - kas üldse mitte õppida, see tähendab et saada ülikoolist „välja visatud" või siiski õppida, aga osaajaga, töö kõrvalt ja seda osadel juhtudel tasu eest. Eesti valis teise tee - enne eksmatrikuleerimist on tudengitel võimalus õppida omas tempos, ja sellise personaalse vastutuleku eest on ülikoolil õigus - mitte kohustus, aga õigus! - küsida ka rangelt reglementeeritud ülemmääraga proportsionaalset õppemaksu tegematajäänud ainepunktide eest.

Delfi toob oma juhtkirjas veel mõned eksitavad postulaadid, nagu näiteks: „seadus ei tõsta kõrghariduse kvaliteeti, vaid asendab lihtsalt eraraha riigi rahaga". Kvaliteedist kirjutamine vajab pikemalt selgitust, ent piirdugem siinkohal rõõmustamisega, et tõepoolest asendub erarahastus suures osas täiendava riigipoolse rahastusega - ja jääb alles ka võimalus kaasata erarahastust.

Kokkuvõttes - tasuta kõrgharidus pole mask, millega oleks tarvis midagi varjata. Tasuta kõrgharidus on reaalne riigi täiendava rahalise toega haridusvalik, mis võimaldab õppida ülikoolis ilma õppemaksuta ja mis võimaldab edasijõudmatuse korral valida eksmatrikuleerimise asemel osaajaga õppe. Jagugu meil ainult noori inimesi, et kõiki neid võimalusi tarmukalt ära kasutada!

Head gümnaasiumid peavad säilima kõikjal Eestis

2012-03-26

Head gümnaasiumid peavad säilima kõikjal Eestis

IRL Naiskogu toetab haridus- ja teadusministeeriumi eesmärki parema gümnaasiumihariduse pakkumiseks. Oluline on kvalitseetse gümnaasiumihariduse säilimine igas Eesti maakonnas.

Tugevad ja elujõulised gümnaasiumid vajavad rohkem riigi tuge. Peame oluliseks, et igal õpilasel oleks võimalus leida oma edasise haridusteega seotud huvi- ja võimetekohane õppevaldkond ning et ta saaks valida mitme õppesuuna ja valikaine vahel.

Täna ei ole gümnaasiumid enam piirkonnakoolid, sest õpilased liiguvad oma õppe-eelistustele vastavalt nii Eesti-siseselt kui suunduvad õppima teistesse riikidesse. Kvalitseetse gümnaasiumihariduse andmiseks peavad koolid senisest rohkem pingutama, pakkudes erinevaid õppimisvariante, samas kvaliteeti alla laskmata. Oluline on pakkuda head gümnaasiumiharidust nii kõrge akadeemilise huviga noorele kui ka sellele noorele, kes soovib õppimist jätkata kutsekoolis või rakenduskõrgkoolis.

Maakondade seisukohalt on eluliselt tähtis, et sealsed gümnaasiumid suudaksid konkureerida Eesti tugevamate koolidega, mis täna asuvad peamiselt suuremates linnades. Kui lähiaastatel koolivõrku mõistlikumaks ei muudeta ning õpetajate palkadesse ja õpikeskkonda piisavalt ei investeerita, suunduvad paljud õpilased gümnaasiumiharidust omandama mõnda suurde linna ja on oht, et ainult suuremates linnades kvaliteetset ja konkurentsivõimelist keskharidust saabki. See ei oleks tõsine löök mitte ainult haridusvaldkonnale, vaid Eesti elule tervikuna.

Me peame tagama heal tasemel hariduse kättesaadavuse igale Eesti noorele. Seetõttu tuleb lisaks muule läbi mõelda ka õpilaste transpordiküsimused ja õpilaskodude süsteem. Perede rahaline koormus ei tohi tõusta.

IRL Naiskogu on veendunud, et kvaliteetse gümnaasiumihariduse pakkumine ei saa muutuda suurlinnade pärusmaaks. Hea gümnaasiumiharidus peab säilima kõikjal Eestis.

Kuidas tõsta õpetajate palka?

2012-03-14

HARIDUS- JA teadusministri Jaak Aaviksoo sõnul on võimalik tõsta õpetajate alampalk tuleval aastal 700 eurole. See teeb pedagoogide alampalga kasvuks 15 protsenti. Kindlasti on õpetajate palka vaja ja võimalik tõsta ka edapidi, ent see eeldab tähtsaid ümberkorraldusi.

Kust võtta selleks lisaraha? Mina ei näe Eestis ühtegi valdkonda, mis oleks ülerahastatud. Mida peaksime siis tegema, kui raha on vähe, kuid ühiskond ootab, et õpetajate palka tõstetaks?

Õpetajate palgatõusuks on peamiselt kolm allikat: koolikorralduse efektiivsust tuleb parandada, haridusraha on vaja suunata ennekõike õpetajate palkadeks ning eraldada riigieelarvest lisaraha.

Eesti koolivõrk on loodud seitsmekümnendatel aastatel, arvestades lapsi, keda meil demograafilistel põhjustel enam ei ole. Statistika räägib enda eest: 1997. aastal oli Eestis 224 000 õpilast ning 11 984 õpetaja ametikohta, mis tegi õpilasi ühe õpetaja kohta 18,7.

Nüüd on õpilaste arv vähenenud 145 000-le, aga õpetajate ametikohti on endiselt samas suurusjärgus kui toona, mistõttu praegu tuleb ühe õpetaja kohta keskmiselt 12,2 õpilast.

KUI KOHANDADA koolivõrk õpilaste arvule vastavaks ja õpilasi oleks õpetajate kohta sama palju kui 15 aastat tagasi, võiks riigieelarvest lisaraha eraldamata tõsta õpetajate palka ligi 30 protsenti. On üsna selge, et praegust koolivõrku me üleval pidada ei suuda. Meil oleks arukas leppida kokku, mida me koolidelt ootame, ning seejärel on võimalik mõista, kus need peavad asuma.

Hariduskuludeks on Eestis ette nähtud seitse protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Selle poolest oleme muu maailmaga võrreldes märkimisväärselt üle keskmise. Ometi läheb riigi hariduskuludest õpetajate palkadeks alla 50 protsendi.

Võrreldes edukamate riikidega, kus personalikulud moodustavad hariduskuludest üle 60 protsendi, on meil arenemisruumi küllaga. Nii riigil kui omavalitsustel tuleb lõpetada üleinvesteerimine, mis on tihti ebapraktiline, ja suurendada kokkuhoiu arvel hariduskuludes palkade osa.

HARIDUS- JA teadusministeeriumi arvutused on näidanud, et osa riigilt omavalitsustele õpetajate palgaks eraldatud raha ei kulutata sihtotstarbeliselt, vaid läheb koondamiskulude maksmiseks, tugispetsialistide palkamiseks ja muuks.

Arvutuste järgi ei jõua Eestis ligi viis protsenti, Tallinnas koguni 11 protsenti riigi eraldatud palgarahast õpetajate taskusse. Rahastamise aluseks olevaid õigusakte tuleb täpsustada ja vajaduse korral muuta, et õpetajad neile ettenähtud palgaraha kätte saaksid.

Kolmas võimalus õpetajate palka tõsta on eraldada lisaraha riigieelarvest. Riigieelarvest lisaraha leida on kindlasti vaja, kuid see ei saa jääda ainsaks palgatõusu katte allikaks.

Jah, me peame eraldama õpetajatele riigieelarvest lisaraha, kuid samal ajal peame korrastama koolivõrgu, suurendama hariduskuludes õpetajate palga osa ja tagama, et nad saaksid kätte kogu palgaks ettenähtud raha. Kui suudame seda teha, on tõenäoline, et 2015. aastal viib õpetaja koju 20 protsenti kõrgema palga, kui on Eesti keskmine.

Reet Roos: Mille nimel võiks streikida?

2012-03-09

Millist kooliharidust meie lapsed vajavad, et edukamalt toime tulla ülehomses maailmas?

Olen täiesti veendunud, et koos õpetajate palgatõusustreigi ja gümnaasiumivõrgu korrastamise aruteludega on viimane aeg avada laiem avalik arutelu hariduse üle tervikuna.

Eestis on OECD rahvusvahelise haridusuuringu PISA arvestuse järgi õpilaste teadmiste tase üsna kõrge: paigutume uuringu järgi Euroopas kindlalt esikümnesse. Ometi aga tuleb mõelda pikemalt ette: me ei saa täna kindlad olla, milliseid teadmisi tulevikus vaja läheb ning millistest on tolku vähem. Kuhu suunas peaks haridus tervikuna liikuma, et me saaksime edukalt ja hästi nii tööturul kui elus hakkama? Esitan kolm endapoolset murekohta tööandjate seisukohast.

Esiteks.
Eesti õppesüsteem on üles ehitatud konkureerimisele. Koolid konkureerivad, aga mis veel hullem - õpilased omavahel konkureerivad samuti. Teatud piirini on konkurents hea, sest eeldame, et positiivne võrdlus motiveerib. Mulle aga tundub, et meie koolisüsteem soosib liigset individualismi. Tublil edukal õppuril on pahatihti kooli lõpus „küünarnukid trügimisest viledad". Tööturule välja rühkinuna leiavad need noored end olukorrast, kus arenenud individualismi kõrval on nende koostööoskus pea olematu. Kuid just meeskonnatöö ja ühisvastutus on suunad, kuhu liigub terve maailm.

Toon näite. Projektigrupis, kus meeskonnas on ligi kümme ühe eesmärgi ja tulemuse eest väljas olevat kolleegi, on tulemuse saavutamine võimalik ainult siis, kui ka nõrgemad lülid üles leitakse ja järele aidatakse. Ükski juht ei taha kuulata üksiku soleerija loogikat - mina olin ammu valmis aga näe tema ei jõudnud. Selline suhtumine toob küll edu meie koolisüsteemis, esimene saab viie ja viimane kahe, kuid reaalses elus on kogu meeskond läbi kukkunud, kui üks liige tööga valmis ei jõudnud. Kogu meeskond saab piltlikult "kahe" ja klient on kaotatud. Lahendus on aga justkui lihtne: juba põhikooli lõpus peaks rõhku panema seminaridele, grupitöödele ning soosida tuleks ühiseid ettevõtmisi. Sest uskuge mind, üksikud soleerijad ei ole ei head juhid, ei head teadlased ja vaevalt neil endalgi hea elada on. Milleks meie lapsi siis sellisteks treenida?

Teiseks.
Mäletate aega, mil matemaatika kõrval olid eraldi ained ka algebra ja geomeetria? Täna on need õnneks omavahel seoses ja saanud üheks õppeaineks. Aga keemia, bioloogia, füüsika? Need ained on omavahel seoses, kuid see seos jääb õpilastele ikka väga kaugeks. Tulemuseks on, et häid hindeid saab faktide teadmise eest igas aines eraldi, kui tegelikult võiks päheõppimise asemel leida ühisosa ja õppida nii, et tekiks asjade toimimisest ühtne maailmapilt ja arusaam. Ja ega parem pole olukord terves riigis. Riigiasutuste koostöö omavahel ning omavalitsustega on nõrk, tervikpilti on raske näha välisinvesteeringute ja teadus- haridus- ja arendustegevuses. Sünergiapuudus on krooniline. Aga eks me oleme kõik samast koolisüsteemist, kus keemia, füüsika ja bioloogia ühistund kas või eksperimendina oli mõeldamatu.

Kolmandaks.
Nii nagu seoste leidmine eri valdkondade vahel on väga oluline koolis (ja hiljem riigis, muidu sa ei saa aru koosmõjudest ega kokkuvõttes mitte millestki), on sama oluline paindlikkus ja loomingulisus. Väidan, et ka seda napib ja mitte nappide vahendite tõttu, vaid sageli mugavusest „teha nii nagu alati". Aga just see maksab meile kätte konkurentsis teiste riikidega.

Kokkuvõttes on minu ettepanek lasta õppeprogrammis rihma veidi lõdvemaks ja usaldada koolis eksperimentaalsust, ettevõtlikust, loomingulisust - ainult nii kasvab peale uus põlvkond, kes ainult ei räägi vabadusest, vaid julgeb ja oskab vabadust oma ja meie tuleviku kujundamisel ka kasutada.

Õpetajate palgatõus ja gümnaasiumivõrgu korrastamine on olulised teemad. Aga lisaks on vaja debatti teemal - millist haridust me ikkagi noortele anda tahame? Kõike, mis on hea ja töötab, tuleb hoida ja ebavajalikust lahti lasta. Faktiteadmised võivad ju olla head, aga olulised sotsiaalsed ja analüütilised oskused peavad olema väga head.

Pakun välja, et aeg on liikuda uue põlvkonna kooli poole, kus on määratult rohkem õppimise ja õpetamise vabadust ja palju vähem bürokraatiat õpetajatele. Pakun välja selle mõtte seetõttu, et tööandjana olen paraku näinud, et mõned noored (üli)koolilõpetajad tuleks saata sinna tagasi, kust nad tulid.

Jaak Aaviksoo: õpetajate palgatõus vajab koostööd

2012-03-05

Selleks et õpetajad saaksid palgatõusu, peab meie haridussüsteem olema efektiivsem, mis saab sündida ainult kogu ühiskonna pingutuste viljana, kirjutab õpetajate streigi eel haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo.

Kui palk tundub ebaõiglaselt väike, on rahulolematus õigustatud. Pole teadmata, et Eesti õpetajaid nende töötingimused - eelkõige palk, aga ka üle pea kasvanud töökoormus - ei rahulda. Õpetajate nõudmisi on toetamas suurem osa ühiskonnast ja aastaid on ka kõigi erakondade poliitikud väljendanud õpetajate palganõudmistele toetust.

Tegelikult on lubadused olnud uhkemad kui võimaluste piires langetatud otsused - õpetaja keskmine palk on küll püsinud enam-vähem samal tasemel riigi kasvava keskmise palgaga, aga jäänud maha nii õpetajate soovidest kui ka poliitikute (valimiseelsetest) lubadustest.

Eelseisvaks kolmapäevaks on välja kuulutatud streik - tõenäoliselt suurim omasuguste reas -, kus õpetajad nõuavad kohe 20-protsendist ja järgmise aasta algusest 30-protsendist palgatõusu. Haridussektori toetusstreikijad on lisanud eelnevale oma nõudmised, kõigeks kokku kuluks 123 miljonit eurot. Õpetajad moodustavad umbes ühe seitsmendiku avaliku sektori töötajatest.

Streik on võimalus avalikult esitada mitte ainult oma nõudmisi, vaid ka oma soove, suhtumisi ja arusaamu selgelt näidata. Seetõttu mõistan õpetajate streigisoovi, eriti kui õpetajad ise tunnevad, et seda on tingimata vaja. Streik aitab mõista ja mõtestada õpetajate endi, kõigi partnerite ja kogu ühiskonna arusaamu teravatest haridusprobleemidest ning otsida lahendusi nendest ülesaamiseks.

Eelkõige on see aga märgiks haridus- ja teadusministeeriumile, valitsusele ja riigikogule olukorra tõsidusest. Ka siis, kui teame, et ministeerium tegeleb palgatõusu võimalustega pidevalt ja siiralt; ka siis, kui teame, et hariduskulud Eestis on kõrgemad kui meie Euroopa naabritel; kas siis, kui teame, et madalad palgad on mureks paljudel, kui mitte kõigil avaliku sektori töövõtjatel.

Kui suur peaks olema palk, et õpetajad tunneksid, et nad on kõrgelt hinnatud ning õiglaselt tasustatud - eelkõige teiste kaasmaalaste, olgu arstide või ehitajate, kultuuritöötajate või päästjatega, sotsiaaltöötajate või energeetikutega võrreldes?

Teame, et enam kui pooled igal hommikul tööle minevad inimesed teenivad vähem kui õpetajad. Muidugi, ka Soome kolleegidega võrreldes, ent unustada ei tohi ka meie riigi üldise rikkuse ikka veel tagasihoidlikku taset ja sedagi, et Eestis on iga euro ostujõud palju suurem kui üle lahe.

Suuremad palgad tulevad suurema tööviljakusega, ja see kehtib ka hariduses. Kuidas teha nii, et lisaraha haridusse suunates saame olla kindlad, et sellest kasvab hariduse kvaliteet ja tulemuslikkus, et lisaraha ei lähe lihtsalt ebamõistliku taristu ja koolikorralduse ülalpidamiseks?

Praegune koolivõrk on loodud lastele, keda meil praegu ei ole. Võrreldes 1995. aastaga on kohalike omavalitsuste koolides ja gümnaasiumides 214 562 lapse asemel 136 104 last ehk 78 458 last või 36,6 protsenti vähem kui 1995. aastal. Vähem kui 25 000 lapse jaoks on 220 gümnaasiumi ja lapsi on peatselt alla 20 000. Õpetajate arv aga on püsinud muutumatuna. Pooltühjade klassiruumide ja koolimajade arv kasvab.

Kui haridussüsteemi efektiivsus oleks samal tasemel kui tosin aastat tagasi, võiksid palgad olla praegustest vähemalt 30 protsenti kõrgemad. Oleme selle probleemiga tegelema asunud, tulemus võtab aastaid aega ning palju sõltub partnerite - erakondade ja kohalike omavalitsuste, lastevanemate ja õpilaste, õpetajatest rääkimata - valmisolekust neid tihti vägagi valulisi muutusi kaasa teha.

Väidame, et õpetajate palk peaks olema prioriteet. Siis ka hariduse sees! Kuidas on sellega kooskõlas meie hariduskulude struktuur? Miks ei jõua palgaraha alati õpetajateni? Kas miljonitesse ulatuvad kulutused uhkete projektide alusel püstitatud koolihoonetesse on õigustatud, kui rikkamadki riigid ehitavad moodulkoolimaju, mida õpilaste arvu vähenedes oleks lihtsam ümber paigutada? Oleme ministeeriumis prioriteetide ülevaatamisega alustanud ja võin juba täna väita, et võimaliku kokkuhoiu arvel on üle kümneprotsendine palgatõus võimalik. Tõsi, see ei sünni ühe aastaga, pigem kahe-kolme aasta jooksul.

Õpetaja väärikust aitab tagada ka kindel tööleping koos ametipalgaga, mis väärtustaks õpetaja tööd kogu selle mitmekesisuses. Seni lähtume atestatsiooni alusel omistatud ametijärkudele kehtestatud miinimumpalgamäärast, mis tugineb tunnikoormusele (klassi ees veedetud tundide arvule), ja mitmesugustest lisatasudest klassijuhatamisest ringijuhtimiseni välja. Niisugune nn tarifikatsioonitabelitel põhinev palgakorraldus on ajalooline, selle juured viivad meid tagasi 1985. aastasse. See praktika peab lõppema.

Kui suur peaks siis olema õpetaja ametipalk? Eelmisel aastal oli Eesti miinimumpalk 278 eurot, õpetajate miinimumpalgamäär oli 608 eurot. Eesti keskmine palk ulatus 831 euroni ning üldharidus- ja kutsekoolide 13 500 õpetaja keskmine palk 818 euroni (munitsipaalkoolides 785 euroni). Kui suur võiks olla õpetaja keskmine palk ideaalis? Riigi keskmine? Kümme protsenti kõrgem? 20 protsenti kõrgem? Või on olulisem, et miinimumpalk oleks riigi keskmise tasemel, nagu nõuab haridustöötajate liit? Ja kui see on kokku lepitud, siis kas sama palka peaksid saama ka kõik lasteaiakasvatajad ning kõrgharidusega kultuuri- ja meditsiinitöötajad?

Igal juhul Eesti keskmine palk tõuseb ja õigustatud ootused on kõigil riigieelarvest palka saavatel töötajatel. Kas õpetajate ootused on esmatähtsad? Minu arvates on. Usun, et sama meelt on enamik ühiskonnast ja valitsuskoalitsioonist, opositsioonist rääkimata - laialdane toetus õpetajate streigile on selle kinnitus. Kas saavutame kokkuleppe, et õpetajate palgakasv võiks olla kaks korda (kolm korda, neli korda) suurem kui teistel elualadel?

Olen kinnitanud, et 1. jaanuarist peab õpetajate palk tõusma. Teisiti ei ole mõeldav! Kui palju, ei ole praegu võimalik öelda. Aga kindel on see, et oodatud oluline palgatõus ei saa sündida lihtsalt raha juurde andmise teel - lisades streikijate nõutud haridustöötajate lisarahale teiste eluvaldkondade õigustatud nõudmised, on lisaraha vajadus kaugelt üle eelarve võimaluste piiri.

Jah, vajame palgatõusuks lisaraha vastavalt majanduse edenemisele ning senine, kaugelt üle riikide keskmise ulatuv seitse protsenti rahvuslikust rikkusest haridusele võiks ka edaspidi olla meie siht. Aga sellest ei piisa. Lisaks peavad kõik osalised vaatama üle nende käsutuses oleva haridusraha ja suunama kokkuhoitava raha eelistatult õpetajate palkadeks. Ja kuidagi ei pääse me ka koolireformist - kulutused sündimata laste koolikohtadele tuleb tegemata jätta ja suunata vabanev raha samuti palgatõusuks.

Kui me seda kõike tõesti tahame ja suudame ka otsusteni viia, siis on kolme aasta pärast võimalik, et keskmine õpetaja viib koju riigi keskmisest 20 protsendi võrra kõrgema palga.

Haridus- ja teadusministeerium selle nimel igal juhul töötab ja ootab kõiki pooli endaga kaasa töötama.

Õpetaja streigiõpik. Kümme soovitust ja nõuannet

2012-02-23

Õpetajate Lehe toimetus palus mul kommenteerida Aune Pasti suhtekorraldusbüroo nõuandeid pedagoogide streigiks. Mu meelest on õpetajate streigiplaan, nagu ka nõudmiste pakett, igati lugupidamist väärt. Seetõttu ei hakka ma sellesse loosse mahutama kurbade ja veel kurvemate heietuste poolt- või vastulauseid, vaid püüan kaasa aidata nõuannetega, kuidas korraldada võimalikult edukas õpetajate streik.Nõuanne nr 1. Vali streigiks sobivaim, mitte esimene ettejuhtuv aeg.Streigi aja valik on selle õnnestumise võtmeküsimus. Mõelge, millisel ajahetkel puudutaks streik kõige valusamalt otsustajaid ja millal tõuseks selle eesmärke silmas pidades streikijatele kõige suuremat kasu. Streik märtsis kolm päeva - see ajastus paneb õlgu kehitama. Rondik lõpetab streigi ära. Mingit kokkulepet ei sünni. Elu läheb edasi. Valitsus eelarve protsessi käigus vaatab... Aga kui õpetajate streik oleks olnud esimesel septembril, oleks tulemused hoopis teised. Ekstreemne! Meediakajastus mitu korda suurem! Ja vabariigi valitsus arutab just sel perioodil kabinetis järgmise aasta eelarvet!Nõuanne nr 2. Vali sihtrühm, keda streik peab mõjutama.Kas Jaak Aaviksood? Rahandusministeeriumi? Riigikogu? Või ikkagi kohalikke omavalitsusi (vt ka nõuanne nr 4)? Kohalike omavalitsuste volikogusid? Või hoopis lapsevanemaid kui kõige arvukamat valijate-mõjutajate hulka? Tegelikult on kõik olulised, aga sihtmärkide tabamiseks tuleb teha veidi eeltööd. Näiteks erinevad õpetajate keskmised palgad omavalitsuseti sama kvalifikatsiooniga sama töö tegijatel sadades eurodes. Regionaalset ega omavalitsuste majanduslikku suutlikkust palgaerinevuste taga pole, on ainult kohaliku võimu tahe. Vaadates 2010. a tegelikku keskmist palka, näeme näiteks, et Vastse-Kuustes oli keskmine 10 962, sealsamas Verioras aga 13 474 Eesti krooni, viimane on muide rohkemgi kui Tallinnas või Viimsis, aga vähem kui Tartus. Kohila vallas oli keskmine palk üle 14 000 krooni, sest igal aastal on õpetajatel olnud vähemalt 10% palgatõus! Lihtsalt osa omavalitsusi maksab riigi palgapotile kopsakamalt peale ja mõni ei tee seda teps mitte. Kui kohalik volikogu on senimaani valinud oma telekanali loomise asemel pedagoogide palgatõusu, siis võiks neile inimestele aitäh öelda. See on valikukoht: kas olla solidaarne kohaliku volikoguga, kes on pedagooge hinnanud, või teiste ametivendadega, kelle volinikud nii selgete silmadega pole. Kui püüda mõjutada lapsevanemaid, siis tuleb kohalikke olusid arvestades tegevus eriti hästi läbi mõelda. Kui vanemad saavad info ainult meediast, siis ei tarvitse see usutav olla. Ja mida teha neis kohtades, kus õpetaja palk on üks omavalitsuse paremaid, seega kõrgem kui enamikul lapsevanematest?Nõuanne nr 3. Tutvu koalitsioonierakondade valimislubadustega.Kõige olulisem on kõikide erakondade valdkondlike lubadustega tutvust teha enne valimisi. Kuna õpetaja palk sõltub suures osas omavalitsusest, alushariduse pedagoogil lausa 100%, siis tasub seda nõuannet silmas pidada eeskätt enne järgmisi kohalikke valimisi. Need toimuvad juba järgmise aasta sügisel. Vaatame eelmisse aastasse. Riigikogu valimiste eel tutvustasime IRL-i hoolikalt läbiarvutatud ja riigieelarve tasakaalu järgivat valimislubadust: tõstame noorempedagoogide palga 2014. aastaks riigi keskmise palga tasemele (vt lähemalt: http://www.irl.ee/et/IRL-i-programm-2011-2015/Hariduspoliitika). Kõigile meeldis, keegi ei protestinud. Ja möödub vaid mõni kuu, kui selgub, et nõnda ikka üldse ei sobi. Öelnud siis seda enne valimisi! Palgatõusu üleöö aasta aega varasemaks toomine on hulga keerulisem, võrreldes nende võimalustega, mis olid kasutada valimiste eel. Nõuanne nr 4. Loe mõttega läbi kollektiivse töötüli lahendamise seadus.Seaduslikku külge mitte tundes võib kergesti libastuda ja siis hakatakse rääkima juba libastumistest, mis muidugi ähmastab ebaõiglaselt palju streigi tegelikke eesmärke. Seaduse kohaselt on streik töökatkestus, mis toimub töötajate, töötajate ühingu või liidu algatusel, saavutamaks tööandjalt, tööandjate ühingult või liidult järeleandmisi seaduslikes tööalastes nõudmistes. Kellelt ootab õpetajate streigi puhul järeleandmisi valdav enamik pedagooge?Nõuanne nr 5. Vali sobivaim streigi liik.Nüüd räägitakse juba kolmepäevasest õpetajate hoiatusstreigist. Igaks juhuks lisan, et hoiatusstreik kestab kuni tund aega. Küsige nõu ja abi kas või oma kooli ühiskonnaõpetuse õpetajalt, kes on kindlasti pädevam kui teemakauged suhtekorraldusbürood, võib-olla pakub teenust ka odavamalt. Igatahes, kui streigini on jäänud kaks nädalat, siis peavad olema täpsed ajad ja sõnumid juba kokku lepitud. Kui lapsevanemad, kellega koostööd teha soovitakse, on alguses saanud ühe info ja pärast on kõik teisiti, võib elukorralduslik muudatus varjutada streigi õilsa eesmärgi. Jälle seadusest: kavandatavast streigist või töösulust on streigi või töösulu korraldaja kohustatud teatama teisele poolele, lepitajale ja kohalikule omavalitsusele kirjalikult vähemalt kaks nädalat ette. Teates näidatakse streigi või töösulu põhjused, täpne algus ja võimalik ulatus. Streigist või töösulust on tööandja kohustatud informeerima lepingupartnereid ning teisi huvitatud ettevõtteid ja asutusi, massiteabevahendite kaudu ka üldsust.Nõuanne nr. 6. Iga inimene loeb, sest iga inimene on vaba.Õpetajate streik puudutab kõige vahetumalt lapsi ja nende vanemaid ja kuna streik sisuliselt ebaõnnestub, kui vanemate toetust saavutada ei õnnestu, siis mõelge hoolikalt läbi, milline töökorraldus streigi ajal streigi eesmärki kõige paremini täidab. Tähele tuleb panna sedagi, et streigist osavõtt on vabatahtlik. Streigiga mitteühinenud töötajate tööleasumist ei ole lubatud takistada.Nõuanne nr 7. Rehkenda vajadusega teha tunnid tagantjärele.Õpetajate streigi muudab mis tahes riigis keeruliseks asjaolu, et õppetunnid tuleb järele teha mitte ainult õpetajatel, vaid ka õpilastel. Loeme jälle seadust: kollektiivse töötüli poolte kokkuleppel võivad streigist osavõtnud streigi tõttu kaotatud aja tasa töötada väljaspool tööaega. Streigi tõttu kaotatud aja tasatöötamist ei loeta ületunnitööks ega tööks puhkepäevadel või riiklikel pühadel. Hm, kas see tundub nõnda ka õpilastele? Nõuanne nr 8. Meediakajastus.Inimesed üldiselt toetavad õpetajate streigimõtet. Ma ei ole sellegipoolest kindel, kas õpetajate meeleheide pääseb mõjule, eriti meediakajastuse kaudu. Streigiaegsest meediakajastusest sõltub väga palju. Olev Kenk näitab rahvusringhäälingu uudistes koolis streikivaid järvamaalasi, Ragnar Kond näitab streiki Pühajärve koolis. Telekas tuli külla, naeratage! Ja kui kaamera jõuab õpilasteni, siis nood ju säravad uudse olukorra elevusest nagu ladvaõunad! Oluline on ka, kui tõsiselt võetavana tundub selles protsessis Sven Rondik. Kui paljudele samastub ta pedagoogiga, kes klassi ees rügab?Nõuanne nr 9. Nõudmiste realistlikkus.20% aastal 2012 pole mitte mingil juhul enam võimalik, 2013 juba saab olla natuke tõusu - midagi läheb kinni, eelarvetest tuleb raha juurde. Sestap oleks ka streikijate poolelt mõistlik vaadata tervikut. Eestis on õpetaja keskmine palk koos lasteaedade-algkoolide lasteaiaõpetajate palkadega riigi keskmisest 3% väiksem (97% 2010, 102% 2009). Samal ajal on vaid Harju maakonnas keskmine palk oluliselt kõrgem kui õpetaja keskmine palk, ülejäänud 14 maakonnas on õpetaja keskmine palk maakonna keskmisest kõrgem, Valgamaal on suhe lausa 132%. Olen seda meelt, et probleem on Valgamaa lapsevanemate väikestes, mitte õpetajate liiga kõrgetes palkades, ja et Valga õpetajal kulubki rohkem ressursse, et õpilastega loomaaias ja rahvusraamatukogus käia. Sõnumite koostamisel on statistika aga ehk abiks.Ja loomulikult viib palgatõus mis tahes avaliku sektori valdkonnas nimekirjas olevate palgasaajate hulga väiksemaks. Lapsi jääb üha vähemaks ning Euroopa Liidus on riike, kus õpetajate palkasid on viimasel ajal langetatud, rohkem kui üks. Kindlasti tuleb vältida olukordi, kus vastanduma hakkavad pedagoogid ja sotsiaalpedagoogid, õpetajad ja abiõpetajad. Selliseid „söötasid" on juba välja visatud, aga õnneks on õpetajatel jätkunud väärikust sellega mitte kaasa minna. Ma ei pea realistlikuks väljavaadet, et õpetaja palka saab tõsta teiste pedagoogide arvelt.Nõuanne nr 10. Suurem pilt.Lõpuks, aga mitte vähem tähtsana, pigem vastupidi: streigiga võiks avalikkusesse murda suurem pilt haridusest, haridusvalikutest, hariduse sisulistest teemadest. Siis oleks palgajutul ka rohkem üldhuvitavat fooni, ehk nendelegi, kes seni sellesse tõrksalt suhtunud. Vaatame korraks, mida me tegelikult tahame. Soome õpetajate palk on vaid õige veidi kõrgem riigi keskmisest palgast (seega kõrgem ka Eesti suhtarvuga võrreldes, aga mitte oluliselt), ent õpetajad ei nurise. Vastupidi, tegemist on ühe ihaldusväärseima ametiga kogu riigis! On's õpetajatel vähem koormust? Ei, Eurostati andmetel on ühe gümnaasiumiõpetaja kohta Eestis 16,8 õpilast ja Soomes 16,6 (2009. aasta andmed). Rahulolematud on hoopis Rootsi õpetajad (13,2 gümnasisti õpetaja kohta) ja Kreeka omad on ju suisa tänavail, ehkki see pole meie loo kontekstis (7,3 gümnasisti ühe õpetaja kohta ja ikka pole arvutamist selgeks saadud). Mida on Soome õpetajatel aga oluliselt rohkem, et amet nii magus tundub? Oluliselt rohkem on õpetamisvabadust ja valikuvõimalusi ning ka õppekavasid on vabalt mitu tükki. Haridusseadused on lühemad, keegi ei reguleeri tunni pikkust, klassi suurust või õpetamise järjekorda. Vaba ja usaldav keskkond on toonud kaasa selle, mida tulevik haridussüsteemilt kõige enam vajab: õpetamise ja ka õpetatava mitmekesisuse. Iga õpetaja on isiksus, ülemus ja looja - ta saab väga palju ise otsustada, ise valida. Isiksuste, ülemuste ja loojate palganõudmisi võetakse aga teadagi tõsiselt - kas selle nõksu ärakasutamises ei peitu mitte vastus suurematele haridusküsimustele? Vabadus on loonud Soomes tugeva aluse märksa vähem polariseerunud haridusele, ehkki sama probleem kummitab ka üle lahe. Eesti hariduse polariseerumine on muutumas meie üheks kõige valusamaks probleemiks - samal ajal kipub aga üha juurde tulema administratiivseid meetmeid justkui polariseerumise vältimiseks, millest igaüks lükkab sahad aga veel võimsamalt tööle. Ma ei soovi juhtida teemat kõrvale palgaküsimustest, vaid soovin, et õpetajaametist räägitaks pärast streiki kui loovate isiksuste ja vastutusrikaste tippjuhtide ametist - kellel otse loomulikult peab tõusma ka palk.

Tasuta kõrgharidus 2013. aastast

2012-02-22

Pealkiri on vastuseks Riigikogu liikme Mailis Repsi artiklile 16. veebruari Nädalises, mis seab kahtluse alla tasuta kõrghariduse tuleviku.

Mul ei olnud plaanis kõrgharidusreformi teemal veel kord Nädalises kirjutada, sest minu arvates on seda teemat meedias juba piisavalt kajastatud. Paraku sundis hea kolleegi kirjutis sulge haarama, kuna mitmed väited ja demagoogia vajavad õiglast ümberlükkamist.
Kõrgharidusreformi põhjus ei tulene mitte IRL-i valimislubadusest, vaid IRL-i valimislubadus põhineb möödapääsmatul olukorral, mis hetkel kõrghariduses valitseb.

Esiteks ei kulu kõrghariduse diplomi saamiseni keskmiselt mitte ettenähtud 3-4 aastat, vaid 7 aastat. Senine rahastus on põhinenud riiklikul koolitustellimusel, mis on meid viinud olukorda, kus lisaks pikale õpiajale soosib süsteem ka suuri kõikumisi üliõpilaste taseme vahes. Teiseks on seoses rahvastiku vähenemisega vähenenud viimastel aastatel drastiliselt üliõpilaste arv. Aastaks 2015 väheneb kõrgkoolidesse astujate arv praeguse tasemega võrreldes ligikaudu 40%.

Kolmandaks ebavõrdsus alates sisseastumisest, kus näiteks mõnel juhul nõutakse riigieelarvelisel kohal 90 või enama punkti saavutamist ja tasulisele kohale õppima asumisel piisab teinekord 50 punktist.

Lisaks materiaalne ebavõrdsus, sest hetkel tasub 47% üliõpilastest ise oma õpingute eest. Selline on väga lühike ülevaade sellest, milliste probleemide ja lahendust vajavate ülesannete ees me hetkel seisame.

Eriti kummastav oli lugeda Mailis Repsi kyui kultuurikomisjoni liikme tõdemust, et komisjonis, kuhu ta ise kuulub, ei arvestatud üldse üliõpilaste seisukohtadega. Jah, mitte 100% tudengite ettepanekutest ei jõudnud seadusesse, kuid mitme asjaliku ettepanekuga Riigikogu arvestas. Näiteks viidi tänu tudengite ettepanekule seadusesse sisse täiendus, mis lubab kuulata loenguid ja osaleda praktikumidel ka akadeemilisel puhkusel olevatel tudengitel. Samuti lisati erandid, millisel juhul lubatakse puhkusel olles sooritada eksameid.

Arvestati ettepanekuga, et ülikooli sisseastumisel kasutatakse nn lävendipõhist arvestust. Lisaks saab ülikool ise määrata õppesemestri pikkuse, seda just silmas pidades raskeid esimesi aastaid inseneri erialadel. Paindlikumaks muudeti ka ainepunktide ehk EAP-de arvestus. Seadust täiendati võimalusega, et punkte saab arvestada kumulatiivselt ehk kui esimene semester täitub rohkem kui 30 EAP-ga, siis saab punkte kanda üle järgmisesse semestrisse.

Oluline on ka märkida, et juhul kui üliõpilasel jääb mõni punkt täiskoormusega sätestatud mahust saavutamata, siis õppekulude hüvitamine peab olema kulupõhine ehk üliõpilaselt saab nõuda vaid puudu olevate punktide hüvitamist. Lisaks annab seadus ülikoolile hüvituse nõudmise osas lahtised käed, sest ülikool võib,, mitte ei pea nõudma kulude hüvitamist.

Ühtekokku viidi kultuurikomisjoni ettepanekul sisse 35 seaduse täiendust, mis näitab, et mingisugust tee-rullipoliitikat ei kasutatud, vaid otsiti kõigile osapooltele sobivat kompromissi.

Ilmselt on hea kolleeg nii mõneltki komisjoni koosolekult puudunud, sest vastasel juhul oleks ta teadlik, et ülikoolide rahastus suureneb lähiaastatel 25%, mis rahaliselt on suurusjärgus 100 miljonit eurot. See on ainus valdkond, mis suureneb lähemal kolmel aastal nii suures mahus. Tänu lisarahastuse ja reformi koostoimele lisandub seaduse jõustumisel 3500 tasuta õppivat üliõpilast.

Lisaks rahastusele on ülikoolid seotud lõpptulemusega ehk lõpetajate arvuga. Sellest tulenevalt ei ole ülikoolide ainus huvi nõuda puuduvate punktide rahalist hüvitamist, millest ülikoolidel olulist rahalist tuge ei teki, vaid ülikooli huvi on nüüd suunatud nominaalajaga õppivate tudengite kvaliteetsetele õpingutele ja haritud inimese ülikooli lõpetamisele. Valitsuses on kooskõlastusringil vajaduspõhiseid õppetoetusi käsitlev seaduse eelnõu. Seaduse eesmärk on võimaldada üliõpilastel enam pühenduda õpingutele. Toetuste maht kasvab senisega võrreldes ligikaudu kaks korda. On selge, et lahedat äraelamist üliõpilastele ei tagaks ka kolm-neli korda suuremad toetused. Plaanitav (135 eurot) toetus saab olla siiski üks osa üliõpilase eelarvest, lisaks peretoetusele ja õppelaenule. Ministri nägemusel jaotuvad õppetoetused tulevikus kolme gruppi. Esiteks silmapaistvate õpitulemuste eest.

Teiseks stipendiumid, mis peaks stimuleerima noori õppima ühiskonna huvides arendatavaid erialasid, ja kolmandaks vajaduspõhised õppetoetused. IRL-i eesmärk on ühel ajal jõustada kaks kõrgharidust reformivat seadust - õppetoetused ja tasuta haridus. Selles osas ootaks tuge ja mõistmist ka teistelt Riigikogu fraktsioonidelt.
Haridus võiks olla valdkond, kus peaks unustama poliitilise demagoogitsemise ja jätma alles sisulise kriitika ja ausad debatid. See oleks kogu Eesti, sh erinevate poliitiliste erakondade huvides. Isamaa ja Res Publica Liit ei ole kunagi lubanud, et nn igavesti õppivatele üliõpilastele hakatakse lisaks tasuta õppekohale ka palka maksma. Ehk nii nagu ütles haridusminister Riigikogu saalis: "See ei ole kommunistlikus mõttes tasuta ehk kõigile tasuta, ükskõik mis mahus tasuta ja ükskõik kui kaua tasuta."

Tasuta saamiseks nõutakse üliõpilaselt ainult üht - tulemuslikult õppida. Meie kõigi, maksumaksjate raha eest ei ole seda vist ülemäära nõutud. Suheldes paljude tänaste noorte üliõpilastega, on mul kohati piinlik, et teatud poliitilised jõud on teinud meie noortest justkui äpud, kes ei suuda oma elu ja õpingutega hakkama saada. Aga meie noored tudengid ei ole nii saamatud, nagu osa opositsioonis olevaid poliitikuid neist pildi on maalinud. Elluviidav kõrgharidusreform on võrdsete võimaluste loomisega õppida soovivatele tudengitele ainult toeks. Õnneks ei pea praktikas seda tõestust enam kaua ootama.

Rein Raua pahatahtlikud süüdistused

2012-02-22

Kuid olukorras, kus üliõpilaste makstava õpiraha hulk kõrghariduses väheneb lähiaastatel tunduvalt ja riik kavatseb omapoolset rahastamist oluliselt suurendada nii tegevustoetuste kui ka õppetoetuste näol, on pahatahtlik väita, et nüüd kõik sotsiaalsed hädad alles algavad. Siinkohal on paslik tsiteerida Kaarel Tarandit, kes rahvastiku vähenemise valguses ühiskonna ees seisvate väljakutsete kohta ütles tabavalt, et lõhutud kruusi nutuga terveks ei tee („Väiksema Eesti võlud" EPL, 24.1.12).

Statistika on karm. Aastaks 2015 väheneb kõrgkoolidesse astujate arv umbes 40%. Praegu maksavad pooled tudengid oma õpingute eest ise, olenemata sellest, kuidas õppetöös edasi jõutakse. Ülejäänud pool aga saab õppida riigieelarvelisel kohal ja akadeemilise puhkuse vormistamisega õpinguid pea piiramatult pikendada, ise samal ajal oma mahajäämust õiendades. Just selline ebaõiglus ühelt ja printsiibitu akadeemiline vabadus teiselt poolt on viinud olukorrani, kus diplomi saamiseks kulub keskmiselt ligi seitse aastat ja mõneski koolis ei suuda ligi pooled tudengid täita isegi 50% semestris ettenähtud mahtu.

Mõni päev hiljem väljendas Rein Raud muret kvaliteedi pärast, mida uus regulatsioon õõnestama hakkavat („E-riigi poole?", EPL 9.2). Ükski maine pärast muretsev ülikool nõudlikkuse langetamise libedale teele kindlasti ei lähe. Pigem langetab kvaliteeti praegune süsteem, kus riigieelarvevälisel kohal õppivat tudengit läbi kukutades peab õppejõud ja teaduskond kalkuleerima riske, et tudeng ei maksa enam järgmise semestri õppemaksu, kui teda eksamilt läbi ei lohistata. See surve edaspidi kaob.

Ülikooli astujate vähenemisega väheneb paratamatult ka nende teaduskondade rahastamine, mis on saanud lõviosa sissetulekut just riigieelarvevälistelt tudengitelt. Praegu eraldame riigi tuludest kõrgharidusele vanas rahas ligi kaks miljardit krooni aastas. Eestis on vähe sektoreid, kus lähiaastatel on ette nähtud rahastamise märkimisväärne kasv. Kõrgharidus on üks erand, sest reformiga planeeritav kasv oleks järgmisel aastal 10 ja 2015. aastal juba 50 miljonit eurot võrreldes praeguse tasemega. Need summad ületavad seni avalikele ülikoolidele laekunud õppemaksude kahanemise kuni 10 miljoni euro võrra. Loomulikult tuleb lisavahendeid jagades silmas pidada kvaliteedinõudeid, samuti peab kompenseerima tulude vähenemise erialadel, mis sõltusid tasulisest õppest rohkem, ent see on olnudki reformi eesmärk: parem kvaliteet ja õiglasem ligipääs eelkõige imepisikese riigitellimusega erialadele.

Reformiga ei saa veeretada kogu vastutust maksumaksja õlgadele. Tasuta kõrgharidusega üliõpilaste võimalused ja õigused suurenevad, kuid suurenema peab ka vastutus. Kui ühelt poolt garanteerib maksumaksja kõikidele noortele, kes on sisseastumisel täitnud seatud tingimused, tasuta õppimise võimaluse, siis kas teiselt poolt on palju nõuda õppetööle pühendumist? Kui seda ei suudeta või ei soovita, siis on ülikoolil õigus nõuda kulude hüvitamist vastavalt õppekava läbimata jäänud mahule. Osalise koormusega õppimist ja seejuures töötamist pole keegi kunagi keelanud. Üks viimaseid uuringuid näitab vastupidi muudatuste kritiseerijatele aga seda, et seos akadeemilise edukuse ja töötamise vahel on nõrk ning vilets sotsiaal-majanduslik olukord ei seleta kindlasti Eesti üliõpilaste täistööajaga töötamist (Beerkens 2011).

Üliõpilaste nõudmine, et vajaduspõhised õppetoetused tuleks rakendada samaaegselt tasuta kõrgharidusega, on kindlasti põhjendatud. Kui praegu kulub riigieelarvest õppetoetusteks veidi üle kaheksa miljoni euro, siis vajaduspõhiste õppetoetuste kehtestamisega kasvavad toetused üle kahe korra. Kavatseme õppetoetuste eelnõu seadusesõnasse raiuda juba enne riigikogu suvepuhkust.

Kõrgharidusreform on terviklik pakett, mis peab andma vastuse olulistele Eesti kõrghariduse ees seisvatele küsimustele. Kuivõrd reformil on kolm võrdväärset partnerit - üliõpilane, ülikool ja maksumaksja -, siis on ka kompromissi tähistav lipp löödud maasse kohas, kus kõigi poolte õigused ja kohustused näivad olevat mõistlikus tasakaalus.

Tasuta kõrgharidus vähendab hariduslikku ebavõrdsust

2012-02-18

Sotsialismi põletava päikese all elades kuulus kohustuslikku igapäevaellu teadmine, et kohe-kohe oleme jõudmas kommunistlikku paradiisi, kus kõik on tasuta. Sinna paradiisi me teatavasti kunagi ei jõudnud. Tasuta kõrghariduse eesmärk ei ole sellise paradiisi pakkumine, vaid sisuliste probleemide lahendamine Eesti kõrghariduskorralduses.

Praegu on meil 70 000 tudengit, kellest kõigest 10 000 saab aastas kõrgharidust tõendava diplomi. Diplomini jõudmiseks võiks tudengil kuluda keskmiselt kolm aastat, nagu on ette nähtud, aga kulub seitse. See ei väljenda muud, kui meie kõrghariduse ebaefektiivsust.

Tasulisel kohal õppiva tudengi eksmatrikuleerimine kõrgkoolist on senise rahastamissüsteemi puhul olnud enam kui ebatõenäoline. See on viinud olukorrani, kus paljudel juhtudel on raha akadeemilisest sisust olulisem, kuna tasulise tudengi eksmatrikuleerimine kahandaks kooli sissetulekut. Seetõttu langeb edasijõudmatuse pärast ülikoolist välja vaid marginaalne protsent üliõpilastest, kuna ülikooli rahalised vahendid on liialt sõltuvuses üliõpilaste arvust.

Tuleval aastal rakenduva reformi üks eesmärke on tõsta kõrghariduse efektiivsust, kvaliteeti ja kättesaadavust. Kvaliteetsem ja kättesaadavam haridus tähendab noortele paremaid töötingimusi ja tulevikus ligipääsu tasuvamatele töökohtadele. Noorte tööpuudus küündib meie ühiskonnas erinevatel hinnangutel 30 protsendini. Selle põhjuseks loetakse tõsiasja, et mida katkendlikum on haridustee, seda raskem on siseneda ka tööturule. Rakenduv tasuta kõrgharidusreform nõuab üliõpilaselt õpingutele pühendumist.

Tasuta kõrghariduse kehtestamisega kaob praegune ebaõiglus, kus osad saavad õppida tasuta õppekohtadel, osad aga mitte. Reformiga selline ebaõiglus kaob, kuna tasuta saavad õppima asuda kõik ülikooli sisseastumiseks piisavalt võimekad üliõpilased. Täna kehtestatud õppemaksud käivad paljudele tudengitele üle jõu. Tean oma tutvusringkonnas mitmeid üliõpilasi, kes on sunnitud õpingute rahastamiseks käima hooajati välismaal tööl. Omavahelistes vestlustes on mööndud, et kergem on ülikoolile käega lüüa, sest algselt seatud eesmärk kipub argitoimetustes ähmastuma.

Kõrgharidusreformi puhul on oluline märkida, et tasuta saavad õppida need, kes õpivad täiskoormusel. Kui mingil põhjusel täidab üliõpilane õppekava vähem, kui täiskoormusega sätestatud, maksab ta õiglaselt üksnes tegemata jäänud ainepunktide eest. Piltlikult öeldes on riik andnud õnge ja näidanud kätte veekogu, kus leidub kalu. Kui rikkalik on päeva lõpuks kalasaak, sõltub eelkõige ikkagi kalamehest.

Et tagada õpingute suurem paindlikkus, muudeti ainepunktide nõudearvestus semestrite lõikes kumulatiivseks. See tähendab, et kui üliõpilane täidab semestris õppekava enam kui 30 ainepunkti, siis on tal võimalik järgmisel semestril selle võrra vähem ainepunkte teha ja endiselt tasuta edasi õppida. Sellisena väljapakutud õppekava täitmise nõudele avaldas toetust ka Eesti Rektorite Nõukogu, kuhu kuulub ka Võrumaa mees Mait Klaassen.

Seadusesse lisati muu hulgas õigus tudengitele, et nad võivad akadeemilise puhkuse ajal õppida, kuid eksameid ja arvestusi sellel ajal sooritada ei tohi. Sellega vähendatakse üliõpilaste võimalust eksamivõlgnevusi akadeemilise puhkuse vältel ära õiendada. Nimetatud keeldu ei kohaldata keskmise, raske või sügava puudega isikule, alla kolmeaastase või puudega lapse vanemale või eestkostjale ega ka üliõpilasele, kes on akadeemilisel puhkusel seoses kaitseväeteenistuse läbimisega.

On küsitud, miks ei ole tasuta kõrgharidus kõigile ja alati tasuta? Eelnõu lähtub põhimõttest, et üliõpilaste õigused peavad olema tasakaalus kohustustega. Väär oleks kogu õppimise vastutuse veeretada riigile ja maksumaksjale: maksumaksja ei pea kinni maksma ülikoolis tavatult pikka aega oleva üliõpilase „õpingud". Tasuta kõrgharidus on eelkõige vaba kodaniku eneseteostust toetav lähenemine, kus iga võimekas ja motiveeritud noor saab õiguse tasuta õppeks, kandes ühtlasi kohustust õpingutele pühenduda ja haridus õigel ajal omandada.

Tasuta kõrghariduse seadus võeti Riigikogus vastu 9. veebruaril ja see jõustub 2013. aastal.

Tasuta kõrgharidus pole tasuta lõuna

2012-02-17

Tasuta kõrghariduse seadustamine on riigikogu selle koosseisu kahtlemata üks tähtsam, kaugemasse tulevikku vaatav otsus. Muutustega loome noortele parema juurdepääsu ülikooli, ajakohastame kõrgharidust ja tugevdame sellega Eesti arengu vundamenti, milleks on tark rahvas.

Ükski põhimõtteline muutus ei tule kergelt. Nõnda eelnes ka kõrgharidusreformi seadustamisele pikk ja sisutihe arutelu nii huvigruppide kui ka poliitilisel tasandil. Et selle käigus hüütakse maha mõned mõtlematud loosungid, käib ilmselt asja juurde.

Tasuta kõrghariduse taotlemine tõi IRLile kaasa rea süüdistusi. Juba valimiskampaania ajal, mil tasuta kõrgharidus oli üks meie erakonna lipukirju, süüdistati IRLi populismis, toimiva kõrgharidussüsteemi lammutamises jne. Ükski neist ei vasta tõele.

Tasuta kõrgharidus ei ole sotsiaalabi, nagu üks leht mõne aja eest väitis. Toimetulekuabi antakse inimestele, kes mingil põhjusel ei suuda enda majandamisega toime tulla, eeldamata, et abi saaja selleks midagi teeb.
Seevastu tasuta ülikooliharidusega käivad kaasas väga selged kohustused, mis tudeng selle hüve eest peab riigile, maksumaksjale vastu andma. Sestap tuleks tasuta kõrgharidust käsitleda pigem riigi investeeringuna oma inimestesse, noortesse, kes diplomi saamise järel on tööturul konkurentsivõimelised ja loovad seeläbi kõrgemat lisandväärtust.

Tasuta kõrgharidus ei ole tasuta antav supp, vaid eeldab tudengilt tõsist pingutust, et see välja teenida. Seadus lähtub põhimõttest, et üliõpilaste õigus omandada raha maksmata kõrgharidus peab olema tasakaalus tema kohustustega.

Kohustuseks on õppida, koguda nõutud arv ainepunkte, mitte käia ülikoolis aega veetmas. Pole mõeldav, et riik hakkaks kinni maksma ülikoolis molutamist, olemist nn igavene üliõpilane.

Mõistagi tekitas sellise nõude sisseviimine vastuseisu. Õigemini hirmu, sest paljudele üliõpilastele on praegu töötamine hädatarvilik. Milleks? Et maksta õppemaksu. Ent kui õpingud on tasuta, väheneb ka vajadus töötada, vähemasti täiskohaga.

Töötamine pole üliõpilastele loomulikult ka edaspidi kuidagi keelatud, kuid sellisel juhul tuleb tudengil hästi järele mõelda, mis on tema prioriteet - töö või õpingud. Kahtlen, kas täiskohaga töö kõrval täiskohaga õppimine on inimesele pikaajaliselt jõukohane ettevõtmine, eriti, kui tahta mõlemat hästi teha.

Eeskätt tuleks tudengipõlves keskenduda õppimisele ja vaadata, et nõutavad minimaalsed 30 ainepunkti semestris täis saaks - siis on tasuta õpe garanteeritud. Siinjuures juhin tähelepanu asjaolule, et kui semestris jääb mõni ainepunkt 30st puudu, ei tähenda see automaatselt kogu semestri õppekulu omast taskust kinnimaksmist. Maksta tuleb sellisel juhul üksnes võlga jäänud ainepunktide eest ja seegi pole automaatselt tekkiv kohustus, vaid ülikoolile avanev õigus esitada maha jäänud tudengile nõue.

Kriitikud on väitnud, et tegelikult ei muu tugi ju suurt midagi, sest kõrgharidus on riigi tellimusega kohtadel praegugi tudengi jaoks tasuta ja reformi tulemusel ei kao ka tasulised õppekohad kuhugi.

Päris nii see siiski pole. Praegu tuleb neil, kes riigi tellitud kohtadele ei mahu, maksta õpingud ise kinni, sõltumata sellest, millised on tudengi õpitulemused. Seevastu riigitellimuse kohale saanud tudengil on võimalus õpinguaega venitada.

Taoline olukord ei ole päris õiglane ega ka efektiivne. Eestis on umbes 70 000 tudengit, kes aastas saavad 10 000 diplomit, mis teeb keskmiseks ülikoolis veedetud ajaks seitse aastat. Diplomi võiks kätte saada kolme või viie aastaga, kuid meil kulub selleks seitse. Probleemi juured on ülikoolide rahastamises, mis soodustab osa tudengite hoidmist ka juhul, kui terve mõistus nõuaks nende ülikoolist väljaarvamist.

Reformi tulemusel lisandub kõrgkoolidesse 3500 täiendavat tasuta õppekohta, mis tagab tasuta õppe kõigile täiskoormusel õppivatele tudengitele. Kõigile, kes võtavad õppimist tõsiselt. Sealjuures suureneb kõrghariduse riigipoolne rahastamine enam kui veerandi võrra ning tudengitele mõeldud sotsiaaltoetused kahekordistuvad.
Tasuta kõrgharidus ei ole Eestis välja mõeldud asi, vaid seda viljelevad edukalt meie naabrid Soome ja Rootsi. Soome praktika väärib järgimist ja seda mitte ainult kõrghariduse osas.

Reformi tulemusel paraneb Eestis kõrghariduse kättesaadavus, hariduse andmine muutub efektiivsemaks. Määravaks saavad tudengi õppimisind ja edasijõudmine. Keegi ei tohi Eestis jääda ilma heast kõrgharidusest vaid põhjusel, et selle omandamiseks puudus perel raha. Tasuta kõrgharidus muutub kättesaadavaks järgmisest aastast.

Tasuta õpe hoolsatele

2012-02-17

Filosoofilises plaanis toetan tasuta kõrgharidust, kuna pere, kogukond ja riik koos peavad saatma noore inimese ellu hea kasvatuse ja võimetekohase haridusega, aga võlgadest vabana.

Majanduse madalseisu ja tööpuuduse perioodil on kõige haavatavamad äsja kooli lõpetanud noored, sest neil puuduvad töökogemused, kuid nad peavad konkureerima majanduslanguse tõttu mujalt koondatud tugevate spetsialistidega. Kui tööpuudusele lisandub hariduse omandamiseks võetud laenude tagasimaksmise kohustus, on elluastujad pandud väga keerulisse, et mitte öelda emotsionaalselt lootusetusse olukorda.

Millal saavad need noored hakata mõtlema oma kodu rajamisele ja lasterohke pere loomisele? Eesti puhul võetakse jalge alla tee välismaale tööle ja enamasti mitte õpitud erialale, välja arvatud vahest meditsiinitöötajad ja ehitajad.

Nii väljarändest kui alaharitusest kaotab kogu Eesti ühiskond. Eesti rahva on viinud maailma kultuurrahvaste hulka just emakeelne kõrgharidus, teadus, kirjandus, muusika ja kunst. Eesti on väikerahvas sõna otseses mõtes. Me ei tohi jätta rakendamata ühegi inimese võimeid, meid on niigi väga vähe.

Õiglus, kvaliteet, efektiivsus

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ütles eelnõu teisel lugemisel riigikogu kõnetoolist, et seadusemuudatused on loodud suurendama õiglust, kasvatades kõrgharidusele tasuta ligipääsu, parandama hariduse kvaliteeti ja tõstma kõrgharidussüsteemi toimimise efektiivsust tulemustele orienteeritud rahastamise abil.

See ehk tasuta kõrgharidus on vaba kodaniku eneseteostust toetav lähenemine, kus iga võimekas ja motiveeritud noor saab õiguse tasuta õppeks, kandes ühtlasi kohustust õpingutele pühenduda ja haridus õigel ajal omandada. Täistööajaga osalised õppurid maksaksid aga jõukohast õppemaksu ning kursusekordajad korvaksid ülikoolile tekkivad lisakulud.

Kõrgharidusreformi puhul on kahtlemata tegemist viimase aja olulisema muudatusega Eesti kõrghariduse korralduses. Reformierakonna poolt riigikogu konverentsisaalis korraldatud hariduskonverentsil jäi kõlama sügavalt liberaalne põhimõte, et kogu kõrgharidus peaks olema tasuline. Kultuurikomisjon arutas seadusemuudatusi nelja kuu jooksul 18 koosolekul ja kaalus läbi 35 muudatusettepanekut. Suur osa eri poolte tehtud ettepanekuid leidis arvestamist kas täielikult või osaliselt.

Üliõpilaste sissetulekud on siiani tulnud pere ja sugulaste toetustest, suurema või väikesema koormusega töölkäimisest ja kõige tublimatel stipendiumidest. Praegu valitsuses kooskõlastusel seadusega lisanduvad vajaduspõhised toetused, mille eesmärk on võimaldada üliõpilastel pühenduda õpingutele, selle asemel et täiskohaga elatist teenida ja õppemaksu maksta.

Kaht asja samal ajal ühtviisi hästi teha ei ole võimalik. Üliõpilase põhitöö olgu õppimine. Kahtlemata on kavandatav toetus (135 eurot) elamiseks napp, aga meie riigi kontekstis, kus pension on 300-400 eurot ja õpetaja palk pisut üle 600 euro, pole enamaks võimalusi. Eestis on küllalt inimesi, kes töötavad 270eurose miinimumpalga eest ja peavad üleval oma peret.

Aaviksoo ettekujutuse järgi jagunevad õppetoetused tulevikus kolme gruppi. Akadeemiliselt olulisim ja rahaliselt kõrgeim oleks stipendium tõepoolest silmapaistvate õpitulemuste eest. Teiseks stipendiumid, mis peaksid stimuleerima noori valima avalikes huvides arendatavaid õppekavu, näiteks õpetaja- või insenerikoolitus. Alles tähtsuselt kolmandal kohal on vajaduspõhised toetused.

Tasuta haridust ja õppetoetusi käsitletakse samas kontekstis ja jõustatakse paralleelselt. Kõrgharidusreform suurendab kõrghariduse rahastamist 25 protsenti ja kahekordistab tudengitele mõeldud sotsiaaltoetused.

Täielikult arvestati Eesti üliõpilaskondade liidu (EÜLi) ettepanekut täiendada eelnõu teksti mõttega, et õppeasutuse tegevustoetuse eesmärk on luua võrdväärsed õppimisvõimalused kõigile võimekatele ja motiveeritud üliõpilastele ja tagada ülikoolidele missiooni täitmiseks raha.

Samal ajal ei arvestatud EÜLi nõuet tagada õppekoht kõigile, kes ületavad õppekavale vastuvõtuks määratud lävendi. Põhjendatud juhul võib kõrgkool sisse seada vastuvõetavate arvu ülempiiri, täites õppekohad paremusjärjestuse alusel.

Kompromissid

Mitu EÜLi nõudmist jäi küll arvestamata, kuid kultuurikomisjon leidis pooltega läbi rääkides olulisi kompromisse algses eelnõus liialt jäikade nõudmiste leevendamiseks.

Juhul, kui inimesed jätkavad haridusteed põhitöö kõrvalt, võivad õppeasutus ja ministeerium omavahel kokku leppida, et õppekava alusel on võimalik õppida ainult osakoormusega. Selline lähenemine on levinud õpetajakoolituses ja sisekaitseakadeemiaski.

Ülikool saab vastu võtta eraraha, kuid ülikooli end sisse osta ei saa. Kui mõni eraettevõte või üksikisik soovib finantseerida õppekava ülikoolis, toimub kandideerimine ja vastuvõtt üldistel alustel ja sellest antakse teada vastuvõtutingimustega.

Akadeemilisel puhkusel olles on lubatud kõigil üliõpilastel kuulata loenguid ja osaleda praktikumides. Eksameid ja arvestusi lubatakse teha raske, keskmise ja sügava puudega inimesel, samuti alla kolmeaastast või puudega last kasvataval vanemal või eestkostjal. Samuti ei kehti eksamite ja arvestuste andmise piirangud seoses kaitseväeteenistusega akadeemilisel puhkusel olijatele.

EÜLi üks tähtsamaid nõudmisi oli, et õppides täisajaga riigi kulul ei oleks üliõpilastel kohustuslik õppida täiskoormusega. Nõuti 75 protsendi töö eest 100 protsenti tasuta õpet ja toetusi. Kultuurikomisjoni ei rahuldanud selline jooseptootsilik lähenemine, et kui täit rehkendust ei jõua, on poolest ju küll.

Üliõpilane peab selleks, et saada järgmisel semestril õppida õppekulusid hüvitamata, täitma õppekava esimesel semestril vähemalt 30 ainepunkti mahus. Komisjon kehtestas paindliku regulatsiooni, et arvestus käib semestrite jooksul kumulatiivselt.

Lahtiseletatult võib nüüd, vastupidi varasemale jäigale süsteemile, ühel semestril koguda rohkem ainepunkte, näiteks 35 või 40, ja teisel semestril selle võrra vähem. Oluline on, et õppekulude hüvitamine peab olema kulupõhine: üliõpilaselt ei saa näiteks kahe täitmata ainepunkti eest nõuda kogu semestri õpingute hüvitamist.

Rakendub järgmisest aastast

Seadus jõustub 2013. aasta 1. jaanuarist ja reguleerib elu neil üliõpilastel, kes immatrikuleeritakse 1. septembril 2013, kes astuvad ülikooli 2013/2014. õppeaastal. See on kultuurikomisjoni hinnangul ülikoolidele ja üliõpilastele küllaldane aeg, et ennast ette valmistada. Varem riigieelarvelistele (tasuta) õppekohtadele immatrikuleeritute suhtes hakkaks uus õppekulude hüvitamise kord kehtima alates 2016/2017. õppeaastast.

Üleminekuaeg on seega kolm õppeaastat. Kui õpilane astub ülikooli riigieelarvelisele kohale 1. septembril 2012, on tal kogu nominaalaeg ülikooli lõpetamiseks. Kui ta seda ära ei kasuta, hakkab ta õppima nende reeglite järgi, mille uus seadus kehtestab.

Tasuta kõrgharidus oli valimistel Isamaa ja Res Publica liidu üks kolmest põhilubadusest, minu arvates Eesti tuleviku vaatevinklist kõige tähtsam, ja mul on hea meel, et selles suunas on edasi astutud pikk samm ning koalitsioonipartner on meie pürgimusi toetanud.

Tasuta kõrgharidus pälvis riigikogu heakskiidu

2012-02-14

Jakob Hurt on öelnud: „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!“. See lausung on ajatu ja seda 1870 aastal püstitatud sihti tuleb meil silme ees hoida ka täna, sest kui me hääbume vaimult, ei ole meid enam olemas.

Vaimult oleme suured, kui oleme haritud. Eesti riigi põhiseadusest tulenevalt on riigi ülesanne tagada hariduse kättesaadavus. Ma leian, et edukas on riik, kes suudab pakkuda kättesaadavat haridust algkoolist kõrgkoolini. Just kõrgharidusel on mängida meie vaimu kasvatamisel väga oluline roll, sest kõrgharitud inimesed on need, kes loovad kõige enam lisandväärtust.

Maksta tuleb üksnes tegematajäänud ainepunktide eest

Tuleval aastal kehtima hakkava seadusmuudatusega saavad kõik võimekad õpilased võimaluse kõrgkoolis täiskoormusel tasuta õppida. Uue kava järgi saavad ülikoolis tasuta õppida kõik, kes sisseastumisel ületavad oma teadmiste poolest ülikooli nõutud lävendi. Selle tagamiseks lisandub ligikaudu 3500 täiendavat tasuta õppekohta ning kõrghariduse riigipoolne rahastamine suureneb üle 25%.

Seadus lähtub põhimõttest, et üliõpilaste õigused peavad olema tasakaalus kohustustega. Kui mingitel põhjustel jääb üliõpilasel mõni ainepunkt täiskoormusega sätestatud mahust (30 EAP) tegemata, on ülikoolil õigus raha küsida üksnes tegematajäänud ainepunktide eest ja vaid järgneval semestril. See on kõrgkoolile õigus, kuid mitte kohustus. Lisaks sellele arvestatakse ainepunkte kumulatiivselt, st kui ühel semestril on täidetud rohkem kui 30 ainepunkti, siis mõnel järgmisel semestril võib teha selle võrra vähem. Õppurid, kes asuvadki õppima osaajalisele kohale maksavad õppemaksu, kursusekordajad korvavad ülikoolile tekkivad lisakulud.

Tuleb maksta vajaduspõhiseid õppetoetusi

Teine oluline aspekt on kõrghariduse kvaliteet. Eesti kõrghariduse rahastus on 1996. aastast saati põhinenud riiklikul koolitustellimusel, mille kaudu on püütud suunata üliõpilasi õppima ka erialasid, mille vastu on huvi väike. Kahjuks pole niisugune regulatsioon loodetud tulemusteni viinud. Selline rahastamise süsteem soosib suuri kõikumisi üliõpilaste tasemevahes. See tähendab, et ühes auditooriumis istuvad koos väga erinevate võimete ja huviga üliõpilased.

Kolmas probleem on ebaõiglus. Osa tudengeid pääseb ülikoolis tasuta õppekohtadele, teistel tuleb õpingute eest maksta kogu ülikoolis oleku ajal, praktiliselt sõltumata oma õpingutulemustest.

Majanduslikult vähem kindlustatud noortel on täna kas ülikoolis õppimine või kogu jõuga õpingutele pühendumine raskendatud. Seepärast on oluline maksta tudengitele vajaduspõhiseid õppetoetusi. Tasuta kõrghariduse mõte seisneb ju eeskätt selles, et pere rahakoti suurus poleks määrav noore inimese haridusvalikutes ja kõigil andekatel noortel oleks võimalik ülikoolis õppida.

Õppetoetusi puudutav eelnõu on praegu valitsuses kooskõlastusringil ja jõuab peagi riigikokku menetlusele. Kui seni on makstud stipendiumi vaid parimatele heade õpitulemuste eest, siis nüüd on kavas hakata maksma õppetoetust nendele, kelle majandusseis muidu õpingutele pühenduda ei võimaldaks.

Seadus jõustub 2013. aastal

Üliõpilased on tugevalt protestinud õppekava täismahus täitmise vastu. Nende ettepaneku kohaselt tuleks täita õppekava vaid 75 protsendi ulatuses. Selle ettepanekuga nõustuda ei saa. Kui maksumaksja maksab kinni õpingud, siis sellele peab vastama ka täismahus õppimine. Küll on aga ette nähtud ka erandeid: näiteks alla seitsmeaastast last või puudega last kasvatavale vanemale, et lapsevanemal oleks võimalik laste kasvatamist ja õpinguid ühitada.

Teine peamine erimeelsus on seotud akadeemilise puhkuse ajal õppetöös osalemisega. Praegu on tavapärane, et akadeemiline puhkus võetakse nn poole kohaga õppimiseks ning sellega venitatakse oma õpingute aeg pikaks. On üldine huvi, et õppima asunud noor oma õpingud ka mõistliku ajaga lõpetab, mistõttu on edaspidi kavas viia akadeemilise puhkuse mõte ja tegelikkus vastavusse. Kui õppija ei saa õppida haiguse tõttu, välisriigis aset leidva programmi tõttu või mõnel muul põhjusel, siis samal ajal ei saa ta olla ka ülikooli laboris või õiendada eksameid. Muidugi on siinkohal ette nähtud erandeid, näiteks saab akadeemilisel puhkusel olles õppekava täita alla kolmeaastase lapse vanem, samuti ajateenija, kelle ajateenistus võib ju lõppeda semestri keskel.

Pingelised olid arutelud seaduse jõustumisaja üle. Peale pikkasid arutelusid leppisime osapooltega kokku, et seadus jõustub järgmise aasta algul ning õppemaksuta saab asuda õppima alates 2013. aasta septembrist. Nii on võimalik kõik ümberkorraldused ette valmistada.

Kõrgharidusreformi menetlemisel on tehtud ära põhjalik töö. Sõna sekka on saanud öelda kõik osapooled ja paljud ettepanekud oleme saanud seadusesse ka sisse kirjutada. Tasuta kõrgharidusega loob riik kättesaadavad õppimisvõimalused kõigile, nende võimaluste kasutamine aga sõltub juba õppijatest endast.

Astume reformiga samasse klubisse Soome ja Rootsiga

2012-02-13

Kõrgharidusreformi puhul on kahtlemata tegemist viimaste aegade olulisema muudatusega Eesti kõrghariduskorralduses.

Eelnõu vastuvõtmisel astume me kõrghariduse valdkonnas samasse klubisse riikidega, nagu Soome ja Rootsi, kes pakuvad tasuta õpet kõrgkoolis kõigile võimekatele inimestele.

Kõrgharidusreformiga tagatakse esiteks kõrghariduse parem kättesaadavus. Reformiga lisandub 3500 täiendavat tasuta õppekohta ning kõrghariduse riigipoolne rahastamine suureneb üle 25%.

Teiseks muutub reformiga kõrgharidus õiglasemaks. Praegu saavad osad tudengid ülikoolis tasuta õppekohtadele, teistel aga tuleb õpingute eest maksta kogu ülikoolis oleku vältel, praktiliselt sõltumata oma õpingutulemustest ülikoolis. Tasuta kõrghariduse kehtestamisega säärane ebaõiglus kaoks, kuna tasuta saavad õppima asuda kõik ülikooli sisseastumiseks piisavalt võimekad üliõpilased.

Väärtustab edasipüüdlikkust

Kas ja kui palju tulevikus üliõpilane oma õpingute eest maksma peab, sõltub tema edasijõudmisest õppeasutuses. Kui aga mingitel põhjustel jääb üliõpilasel mõni ainepunkt tegemata, on ülikoolil õigus raha küsida üksnes tegematajäänud ainepunktide eest. Juhul kui üliõpilane täidab semestris õppekava enam kui 30 ainepunkti, siis on tal võimalik järgmisel semestril selle võrra vähem ainepunkte teha ja endiselt tasuta edasi õppida. Ma leian, et selline süsteem on piisavalt paindlik ja õiglane.

Kolmandaks väärtustab kõrgharidusreformiga üliõpilase edasipüüdlikkust. Osad on kritiseerinud, et tasuta kõrgharidus ei olegi kõigile tingimusteta tasuta. Leian, et ei peagi olema: ma ei arva, et riik peaks maksumaksja raha eest maksma ilma ühegi tingimuseta kinni kõigi üliõpilaste õpingud. Eelnõu lähtub põhimõttest, et üliõpilaste õigused peavad olema tasakaalus kohustustega. Riik ei pea sponsoreerima „igaveste üliõpilaste" teinekord aastateks venima jäänud õpinguid, vaid pigem motiveerima neid inimesi end kokku võtma ja õpingud nominaalajaga lõpetama. Sellest võidab nii maksumaksja kui tööandja, eelkõige aga üliõpilane ise, sest lisaks tänasele on üliõpilasel ka homne päev.

Meil on praegu 70 000 tudengit, kes aastas saavad 10 000 kõrghariduse diplomit. Selleni jõudmiseks võiks kuluda keskmiselt kolm aastat, aga täna kulub seitse aastat.

Efektiivsus ja kvaliteet ennekõike

Probleem praeguse ülikoolide rahastamissüsteemi juures seisneb asjaolus, et tasulisel kohal õppiva tudengi eksmatrikuleerimine vähendab õppeasutuse sissetulekuid, mistõttu paljudel juhtudel on raha akadeemilisest sisust olulisem, kuna tasulise tudengi eksmatrikuleerimine kahandaks õppeasutuse sissetulekut. Seetõttu langeb edasijõudmatuse pärast ülikoolist välja vaid marginaalne protsent üliõpilastest, kuna ülikooli rahalised vahendid on liialt sõltuvuses üliõpilaste arvust.

Kõrgharidusreformi üheks lähteülesandeks ongi kõrghariduse efektiivsust ja kvaliteeti tõsta. Sellele probleemile on aastate jooksul osundanud mitmed rahvusvahelised raportid.

Tasuta kõrghariduse eelnõud menetleti Riigikogus põhjalikult: septembri keskpaigast. Eelnõu läbis kokku 18 komisjoni istungit, ära kuulati kõikide osapoolte esindajad ning saavutati rida kompromisse. Näiteks hakkab kõrgkooli üliõpilaste tungival soovil toimuma lävendipõhine vastuvõtt, nagu ka ainepunktide nõudearvestus muudeti semestrite lõikes kumulatiivseks.

Üliõpilased saavad reformi tulemusena tasuta kõrgkoolis õppima asuda 2013. aastal.

Kõrgkoolis ei jätku poolest rehkendusest

2012-02-07

Kõik võimekad õpilased peavad saama võimaluse kõrgkoolis tasuta õppida, kuid õppekava tuleb täita sada protsenti.
Kõrgharidusreform ja õppemaksuta kõrghariduse kättesaadavus on olnud pikalt arutelus. Sõna sekka on saanud öelda kõik osapooled ja kõigi ettepanekutest oleme saanud mingi osa seadusse kirjutada.
Eesti kõrgharidus vajab põhimõttelisi muudatusi, sest pikemas vaates see ei toimi. Seda peamiselt kolmel põhjusel: kõrgharidus pole tõhus, samas on ebaõiglane, sest pole kõigile võimekatele ja õpitahtega noortele kättesaadav ning kõrghariduse kvaliteet on ebaühtlane.

Tuleb maksta vajaduspõhiseid õppetoetusi

Praegu veedab üliõpilane ülikooli seinte vahel keskmiselt seitse aastat. Säärane pikalt veedetud aeg ülikoolis pole tõhus, samas on see riigile kulukas.
Tuleb luua olukord, et nii ülikoolide kui ka üliõpilaste huvi oleks lõpetada õpingud nominaalajaga, mis bakalaureuseõppe puhul on üldjuhul kolm aastat.
Teine oluline aspekt on kõrghariduse kvaliteet. Eesti kõrghariduse rahastus on 1996. aastast saati põhinenud riiklikul koolitustellimusel, mille kaudu on püütud suunata üliõpilasi õppima ka erialasid, mille vastu on huvi väike. Kahjuks pole niisugune regulatsioon loodetud tulemusteni viinud. Selline rahastussüsteem soosib suuri kõikumisi üliõpilaste tasemevahes. See tähendab, et ühes auditooriumis istuvad koos väga erinevate võimete ja huviga üliõpilased.
Kolmas probleem on kõrghariduse ebaõiglus. Osa tudengeid pääseb ülikoolis tasuta õppekohtadele, teistel tuleb õpingute eest maksta kogu ülikoolis oleku ajal, praktiliselt sõltumata oma õpingutulemustest.
Samuti on majanduskitsikuses noortel kas üldse võimatu õppima minna või siis kogu jõuga õpingutele pühenduda, seepärast on kavas hakata maksma vajaduspõhiseid õppetoetusi.
Tasuta kõrghariduse mõte seisneb eeskätt selles, et pere rahakoti suurus poleks määrav noore inimese haridusvalikutes ja kõigil andekatel noortel oleks võimalik ülikoolis õppida.
Reform on oma eesmärkides tunnustust leidnud, kuid siiani on mitmes punktis üleval teravad vaidlused.
Uue kava järgi saavad ülikoolis tasuta õppida kõik, kes sisseastumisel ületavad oma teadmiste poolest nõutud lävendi. Selge põhjenduse korral võib erandjuhul kehtestada ka õppekohtadele arvulise piirangu.
Tasuta õppimise eeldus on aga, et üliõpilane teeb ära kogu nõutud töö. Selle vastu on üliõpilased tugevalt protestinud ning nende ettepaneku kohaselt tuleks täita õppekava vaid 75 protsendi ulatuses. Selle ettepanekuga nõustuda ei saa. Kui maksumaksja maksab kinni õpingud, siis sellele peab vastama ka täismahus õppimine. Kui osa ainepunkte jääb tegemata, on kõrgkoolil õigus küsida järgneval semestril osalist õppemaksu, mis arvestab tegemata töö mahtu.
Küll on ette nähtud erandeid, näiteks alla seitsmeaastast last või puudega last kasvatavale vanemale, et lapsevanemal oleks võimalik lastekasvatamist ja õpinguid ühitada.
Teine erimeelsus on seotud akadeemilise puhkuse ajal õppetöös osalemisega. Praegu on tavapärane, et akadeemiline puhkus võetakse nn poole kohaga õppimiseks ning sellega venitatakse oma õpingute aeg pikaks.
On üldine huvi, et õppima asunud noor oma õpingud ka mõistliku ajaga lõpetab, seepärast on edaspidi kavas viia akadeemilise puhkuse mõte ja tegelikkus vastavusse.
Kui õppija ei saa õppida haiguse tõttu, välisriigis aset leidva programmi tõttu või muul põhjusel, siis samal ajal ei saa ta olla ka ülikooli laboris või õiendada eksameid.

Riik ei pea maksma kinni igavese üliõpilase seisust

Muidugi on ka ette nähtud erandeid, näiteks saab akadeemilisel puhkusel olles õppekava täita alla kolmeaastase lapse vanem, samuti ajateenija, kelle ajateenistus võib ju lõppeda semestri keskel.
Pingelised olid arutelud seaduse jõustumisaja üle. Nüüd oleme osapooltega läbi rääkides kokku leppinud, et seadus jõustub järgmise aasta algul ning õppemaksuta saab asuda õppima alates 2013. aasta septembrist. Nii on võimalik kõik ümberkorraldused ette valmistada. Neist olulisim on vajaduspõhiste õppetoetuste maksmine.
Seadus on praegu valitsuses kooskõlastusringil ja jõuab peagi riigikokku menetlusele. Seni on makstud stipendiumi vaid parimatele õpitulemuste eest. Nüüd on kavas hakata maksma õppetoetust nendele, kelle majandusseis muidu õpingutele pühenduda ei võimaldaks.
Loodetavasti saab seaduseelnõu vastu võtta veebruari teisel nädalal. Nende muudatuste abil loome võimaluse õppida kõigile võimekatele inimestele, kes on valmis pingutama.
Loodetavasti lepivad praegused protestijad sellega, et riik ei pea maksma kinni nn igavese üliõpilase seisust. Riik on valmis looma õppimisvõimalusi, aga nende kasutamine sõltub juba õppijatest.

Muutuste tuuled Eesti kõrghariduses

2011-12-23

Tasuta kõrghariduse nime all tuntuks saanud kõrgharidusreformi eelnõu on läbinud riigikogus esimese lugemise ning hetkel käib pinev töö esitatud muudatusettepanekute üle riigikogu kultuurikomisjonis.

On selge, et Eesti kõrgharidus vajab põhimõttelisi muudatusi - sellega on nõustunud nii üliõpilased, rektorid kui ka lõviosa poliitikutest. Samuti on selge, et pikas perspektiivis ei ole meie kõrgharidus konkurentsivõimeline. Seda peamiselt kolmel põhjusel: täna pakutav kõrgharidus on ebaefektiivne, ebaõiglane ning kõrghariduse kvaliteet on väga ebaühtlane.

Täna veedab üliõpilane ülikooli seinade vahel keskmiselt seitse aastat - 70 000 üliõpilasest on vaid 10 000 lõpetajat aastas. Säärane pikalt veedetud aeg ülikoolis on ebaefektiivne ning samas ka riigile kulukas. Efektiivsuse suurendamiseks tuleb luua olukord, et nii ülikoolide kui ka üliõpilaste huvi oleks õpingute lõpetamine nominaal-ajaga.

Teine oluline aspekt on kõrghariduse kvaliteet. Tänase Eesti kõrghariduse rahastamine on 1996. aastast saati põhinenud riiklikul koolitustellimusel, läbi mille on püütud suunata üliõpilasi õppima ka erialasid, mille vastu on huvi väike. Kahjuks ei ole niisugune regulatsioon loodetud tulemusteni viinud. Selline rahastamissüsteem soosib suuri kõikumisi üliõpilaste tasemevahes. See tähendab, et ühes auditooriumis istuvad koos väga erinevate võimetega üliõpilased ning paraku langetatakse latt tihti sellisele kõrgusele, et ka nõrgemad sellest üle saaksid.

Probleem praeguse rahastamissüsteemi juures seisneb asjaolus, et tasulisel kohal õppiva tudengi eksmatrikuleerimine vähendab õppeasutuse sissetulekuid. Seetõttu langeb edasijõudmatuse pärast ülikoolist välja vaid marginaalne protsent üliõpilastest, kuna ülikooli rahalised vahendid on sõltuvuses üliõpilaste arvust. Kõrgharidusreformi üks eesmärk on õppekvaliteeti tõsta, muutes ülikoolide riigipoolse rahastamise sõltuvaks õpitulemustest mis ühtlasi tagaks ka efektiivsema rahakasutuse.

Kolmas probleem on kõrghariduse ebaõiglus. Osa tudengeid saavad ülikoolis tasuta õppekohtadele, teistel aga tuleb õpingute eest maksta kogu ülikoolis oleku vältel, praktiliselt sõltumata oma õpingutulemustest ülikoolis. Samuti tuleb ebaõigluse vähendamiseks sisse viia vajaduspõhised üliõpilaste toetused. Tasuta kõrghariduse mõte seisneb eeskätt selles, et pere rahakoti suurus ei oleks määrav noore inimese haridusvalikutes ja kõigil andekatel noortel oleks võimalik ülikoolis õppida.

Samuti kaob tasuta kõrghariduse kehtestamisel õpilaste ja koolide liigne sõltuvus riigieksamite tulemustest. Keskendumine üksnes riigieksamitele on selgelt lühinägelik ja kitsas lähenemine, takistades õpilase mitmekülgset arengut ja pannes ebavõrdsesse olukorda sellist metoodikat vältivate gümnaasiumide õpilased.

Reformi tulemus suurendab riigipoolset rahastust ülikoolidele.

Kõrgharidusreformiga muutub Eestis pakutav kõrgharidus efektiivsemaks, kvaliteetsemaks ja õiglasemaks. Loomulikult tuleb selle saavutamiseks teha tänases süsteemis põhimõttelisi muudatusi.

Riigieelarve vaatab tulevikku ettevaatlikult

2011-12-01

Märgid näitavad, et olukord maailma majanduses võib karmistuda, seega tuleb kulude kavandamisel olla ettevaatlik.

7. detsembril jõuab riigi 2012. aasta eelarve kolmandale lugemisele. Eelarve on mõõdukalt konservatiivne, selle koostamisel on arvestatud kolmeprotsendise majanduskasvuga. Eelarve kulude kogumaht on 6,6 miljardit eurot.

Märgid näitavad, et olukord maailma majanduses võib karmistuda, seega tuleb kulude kavandamisel olla ettevaatlik. Praegu on jäänud 2012. a eelarvesse võimalus suurendada defitsiiti, et olude halvenedes ei peaks asuma kulusid kärpima.

Eesti saab rohkem, kui annab

Oleme Eestis suutnud hoida oma võlakoormuse Euroopa madalaima, 5,8% SKT-st. Eraisikutena teame, et väike võlakoormus annab meile vabaduse oma elu vajadusel kiiresti ümber korraldada ja võime toime tulla ootamatute saatuselöökidega.

See kehtib ka riikide ja omavalitsuste kohta. Sageli nõutakse, et riigi tegevuskulud tuleb taastada kriisieelsel tasemel. Mõeldakse 2007. aastat, kuid see oli juba üle jõu elamise aasta ja selliseid kulutamisvõimalusi ei tule Eestis niipea.

Eesti on kriisist tasapisi taastumas. Tänu ettevõtjate tarkusele on ekspordi toel olnud meie majanduskasv Euroopa keskmisest kiirem.

Väga vajalikud olid riigi toetusmeetmed ekspordi suurendamiseks. Siinkohal on oluline tähele panna, et ekspordi kasvu mõjutas tuntavalt meie põhilistel välisturgudel Põhjamaades ellu viidud majanduse elavdamise poliitika, peamiselt riigi tellimuse suurendamine.

See on avatud majanduse magus vili, mõru pill on üldine hinnatõus, millega kärbitud palgaga eestlastel on keeruline toime tulla. Praegu on oluline Euroopa ja maailmamajanduse enam-vähemgi stabiilne seis, et ei kaoks turud, kuhu oma toodangut müüa.

2012. aastal eraldab Eesti Euroopa Liidu üldeelarvesse 167 miljonit eurot, kuid ise saame järgmisel aastal välisraha kasutada 1,3 miljardit! 80 protsenti sellest on pärit Euroopa Liidu fondidest ja koostööprogrammidest ning 20 protsenti heitgaaside müügist. Nii suur summa avaliku sektori raha elavdab majandust ja annab inimestele tööd.

CO2 müügist saadav raha tuleb vastavalt lepingutele investeerida energia säästmisse, mis omakorda tähendab, et hoonete soojuskaod ja halduskulud vähenevad.
Järva maakonnast saavad remondiraha näiteks Väätsa ja Türi-Alliku lasteaed, Türi, Paide ja Koeru päästekomando, Koeru ja Järva-Jaani kool, Järvamaa kutsehariduskeskuse hooned, Järvamaa haigla.

Võrreldes eelmise aastaga suureneb ühistransporditoetus 4,84% ja kohalikele omavalitsustele antav teehoiutoetus 40%. Jätkub Tallinna-Tartu maantee ehitus. Põllumeestele on oluline, et kümnendiku suurenevad põllumajanduse otsetoetused.

Oluliselt suurenevad kulutused kaitseväelastele nüüdisaegse varustuse ja laskemoona hankimiseks, samuti Kaitseliidu tegevusse minev raha.

See, et meie kaitsetahte hoidmine ja kasvatamine peab olema erilise tähelepanu all, sai kinnitust 11. novembril Haapsalus kultuurifoorumil. Nimelt väitis seal üks teenekas värskelt sotsiaaldemokraadiks suundunud riigikogu liige, et Kaitseliit on vaba aja veetmise organisatsioon, ning imestas, miks seda üldse riigieelarvest rahastatakse.

Haridus- ja teadusministeeriumi eelarve suureneb seoses kõrghariduse ja teadustegevuse rahastuse kasvuga, tasuta kõrghariduse eelnõu on menetluses.

Põhjusega on tähelepanu pälvinud õpetajate palk. Õpetajate kõneisik Martin Saar ütles ETV saates «Terevisioon», et koolivõrgu reformile peaks eelnema haldusreform.

Tema seisukohaga saab nõustuda. Tugevas omavalitsuses on tugev kool, perearstikeskus, ühistranspordivõrk ja sotsiaalhoolekanne.

Tuleb tunnustada haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo samme, et korrastada koolivõrku ning leida valdkonnas lisaraha õppetöö, sh õpetajate palkade tarbeks.
Oluline on siinjuures tegutsemise läbimõeldus, et ei juhtuks nii nagu Türil, kus oli eesmärk hooneid ökonoomsemalt kasutada, kuid tulemus on vastupidine.

Pensionisaajate hulk suureneb

Rääkimata inimestele lubatud, kuid tegemata jäänud majandusanalüüsist jäi kokku lugemata isegi loodavates koolides vajaminevad ruumid.

Sotsiaalvaldkonna suurim kuluallikas on riiklik pension, millele kulub 1,3 miljardit eurot, kasv on 72 miljonit eurot. Pensionisaajate arv suureneb 8000 inimese jagu ning 1. aprillist suurenevad pensionid 4,4%.
Suurim kulukasv summas 90 miljonit eurot tekib seoses riigi kannete taastamisega kohustusliku kogumispensioni fondidesse, nn teise sambasse.

Kui seni on maapiirkondadesse tööle minevatele õpetajatele makstud lähtetoetust, siis nüüd on seda kavas pakkuda ka noortele arstidele. Eesmärk on, et noored arstid läheksid ka maale tööle.

Häid uudiseid on haigekassast, kus järgmisel aastal taastatakse raviteenuste hinnad, mis annavad haiglatele ja arstidele rohkem raha head teenust pakkuda, suureneb perearstide rahastus, paranevad diabeetikute ravivõimalused ja lisatakse uusi tervishoiuteenuseid.

Kokkuvõttes on Eesti 2012. aasta eelarve konservatiivne ja ette vaatavalt ettevaatlik. Ilmselt tunnevad suured elanikegrupid, pensionärid, sotsiaaltoetuste saajad, sisejulgeolekutöötajad, haridus- ja kultuuritöötajad, et olukord nende valdkondades on liiga pingeline.

Meie haldussüsteem vajab kohandamist muutunud oludega. Poliitikutelt oodatakse muutusi, kartmatust eksida ja julgust teha keerulisi otsuseid. Aeg näitab, kas selleks ollakse valmis juba järgmisel aastal, et 2013. aasta eelarve pakuks rohkem rahulolu.

Milleks meile kõrgharidusreform?

2011-11-11

Haridust tundvad inimesed on juba aastaid tajunud probleemide kuhjumist kõrgharidusmaastikul. Ekspertide poolt nähakse ühe olulisema probleemina õiglase ligipääsu tagamist kõrgharidusele. Parimad keskkoolilõpetajad, valdavalt kindlama sotsiaalmajandusliku taustaga, saavad tasuta õppekohtadele, teistel tuleb jätkata tasulises õppes, kus õppemaks peaks katma kõik õpetuskulud. Seega - ühed saavad kõik tasuta ja teised, samuti maksumaksjate lapsed, maksku kõik kinni. Enamgi veel, kõrvuti auditooriumis istudes ei sõltu õppemaksustamine ka õpingute edenemisest ja tasuta üliõpilased saavad oma privileege peaaegu määramatult pikendada.

Tasulisse õppesse pääsemiseks ei esitata kohati mingisuguseid akadeemilisi nõudmisi - riigieelarvelistele kohtadele pääsemise lävend on mõnel juhul üle 90 palli riigieksami tulemustest, ent tasulistele kohtadele saab ka alla 50-pallise tulemuse või üldse ilma riigieksameid sooritamata. Eestis saab endale ülikoolikoha osta!
Nii istuvadki auditooriumis kõrvuti väga erineva akadeemilise võimekusega isikud ja nõudmised seatakse pigem nõrgemate kui tugevamate järgi.

Jõuamegi teise valukohani - kõrghariduse kvaliteet. Liig paljudel juhtudel ei otsusta tulemust mitte akadeemiline sisu, vaid raha. Tasulise tudengi eksmatrikuleerimine kahandaks õppeasutuse sissetulekut. Nii näemegi, et edasijõudmatuse tõttu eksmatrikuleeritakse ülikoolist vaid mõni protsent üliõpilastest.

Lisaks rahastatakse kõrgkoole sõltumata õppetegevuse kvaliteedist ja tulemustest. Õpetust ühtse hinnakirjaga kinni makstes ei sõltu midagi sellest, kas õppejõud on tegelikult tippteadlased ja oma ala spetsialistid või mõnes teises ülikoolis konkurssidel läbi kukkunud keskpärased haritlased. Kavandatud süsteemis on ülikoolidel kõrgema kvaliteedi ja paremate tulemuste eest loota lisarahastamist läbi tulemuslepingute mehhanismi, suurendades samas kõrgkoolide iseotsustamise võimalusi oma akadeemilise nõudlikkuse kujundamisel, jäädes vabaks pearaha kadumise painest.

Vähetähtis ei ole ka ülikoolides toimuva õppetöö tulemuslikkus. Tänased 70 tuhat üliõpilast ja vaid 10 tuhat lõpetajat igal aastal annab 2-3-4 aastaste kraadiõpingute keskmiseks kestuseks 7 aastat! Riikliku koolitustellimuse täitmisel on valdkondi, kus „tegemata töö" ulatub 50 protsendini rahaeraldusest ja kokku on Eesti kõrgkoolid maksumaksjale võlgu üle saja miljoni euro. Ühes Eesti suuremas kõrgkoolis suudab vaid neljandik üliõpilastest täita õppekava täies mahus ja ligi 50% üliõpilastest omandab semestris alla poole ettenähtud õppeainetest. Ilmselt on vaja mingisuguseid muutusi selleks, et motiveerida nii ülikoole kui üliõpilasi tulemuslikumale tööle.

Tasuta kõrghariduse nime all tuntuks saanud reform lähtub eelkõige õiglase ligipääsu põhimõttest. Kõik noored on võrdsed. Kõik tublid ja püüdlikud, kes suudavad täita ühtlased nõuded, saavad õppida tasuta.

Eelneva toetuseks ja selleks, et segamatult õppetööle pühenduda, vajavad meie üliõpilased vajaduspõhiseid toetusskeeme. Tänane stipendiumilaadne õppetoetuste süsteem premeerib üksnes paremaid. Samal ajal on toetuseta üliõpilased, kelle perekondade sissetulek on tagasihoidlikum ja kulutused kõrghariduse omandamiseks kaugel kodust ülejõukäivad. Vajaduspõhise toetussüsteemi sisseviimine, mis eeldatavasti peaks kahekordistama tänast üliõpilastele minevat riigipoolset toetust, on üheks kõrgharidusreformi eelduseks. Vähetähtis ei ole ka uute, sihtotstarbeliste stipendiumide ettenägemine, mis võimaldaks kasvatada üliõpilaste motivatsiooni asuda õppima nendele erialadele, mille järele ühiskonnas on kõige suurem nõudlus.

Vajadus tagada õiglasem ligipääs, hariduse parem kvaliteet ja kõrgkoolide suurem efektiivsus on need põhjused, mis on sundinud kõrgharidusreformi ette võtma.
Reformiga on kaasnenud laialdane arutelu nii põhimõtete kui rahastamismehhanismide üle, mille põhipunktidel järgnevalt peatuksin.

Rahastamine. Õigustatult väidetakse, et Eestis on kulutused kõrgharidusele suhteliselt tagasihoidlikud. Sellest umbes 130 miljonit eurot aastas tuleb riigi ja 40 miljonit eurot erasektori taskust. Gümnaasiumilõpetajate arvu kiire kahanemine vähendab tänase mudeli jätkumisel erasektori rahastamist 40 miljonilt 10 miljonile eurole. Kavandatud muudatuste kohaselt võiks erarahastamise maht jääda 20 miljoni euro tasemele aastaks. Kahaneva erarahastuse ja reformi toetuseks on koalitsioonileppes tagatud lisavahendid, mis vastavalt reformi rakendumisele tõusevad üle 40 miljoni euroni aastas. Mul raske mõista neid kriitikuid, kes ütlevad, et ülikoolide rahaline olukord selle reformi tulemusena halveneb - reform on kavandatud sellisel moel, et kogu sektori rahastamine, mis edaspidi paratamatult demograafilistel põhjustel väheneks, hoopis suureneb.

Reformikavaga ettenähtud üliõpilaste motivatsiooni tõus vähendab ülikooli seinte vahel aega viitvate üliõpilaste osakaalu lühendades lõpetamiseni kuluvat õppeaega. Seeläbi kahaneb üliõpilaste üldarv ja rahastamine ühe tegeliku üliõpilase kohta võiks reformi teostumisel kasvada kuni kaks korda.

On ette heidetud, miks tasuta kõrgharidus ei tähenda kõigile vaba ja täielikult tasuta õpinguid ülikoolis. Enamgi veel, miks ei võta maksumaksja endale kohustust kõiki üliõpilasi ka üleval pidada, toita ja katta. See ei ole võimalik üheski riigis, ka Eestis. See ei oleks õiglane nende suhtes, kes maksumaksjatena panustavad kõrgharidusse, ent ise ega oma laste kaudu sellest hüvest osa ei saa. Õiglane isiklik osalus iga avaliku hüve tarbimisel on mõistlik ja põhjendatud. Eelkõige neid puudutavalt, kelle töine sissetulek võimaldab õpinguid osaliselt rahastada, samuti neid, kelle järeleaitamine nõuab kõrgkoolidelt täiendavaid kulutusi.

On ette heidetud soovimatust üle minna täielikult tasulisele kõrgharidusele. See mõte ei ole realistlik. Enamusel peredest puuduvad võimalused õppekulude kandmiseks rääkimata sellest, et meie traditsioonid, lähiriikide praktika ja rahva hoiakud ei toeta sellist lähenemist.

Kriitikud on ette heitnud seda, miks tasuta õppe õigus laieneb ainult eestikeelsetele programmidele. Olen veendunud, et meil lasub vastutus eelkõige eestikeelse kõrghariduse kestmise ja arenemise eest. Inglise keelne haridus võib aga eesti keelne haridus peab olema kättesaadav. Samas saab vajadusel ka võõrkeelset õpet tasuta läbi viia.

Kõrgharidusreformi arutluse käigus on ette heidetud kiirustamist. Muidugi, muutusi tuleb teha kaalutletult ja vajadusel muudatusi ka edasi lükata. Aga selleks peab igal juhul olema konkreetne põhjus. Kui tegelikku põhjust ei ole, siis ei ole mõtet venitada ainuüksi sel põhjusel, et mõni huviline kardab oma mugavuste kadumaminekut.
Arutluse käigus on saabunud hulgaliselt mõistlikke ja kaalumist väärivaid ettepanekuid. Konkreetsed ettepanekud on jätkuvalt oodatud. Riigikogu ongi see koht, kus erinevad arvamused tuleb seadusandja tahteks vormida, aga otsustamisega ei ole mõtet ka venitada - Jõulud tulemas.

Ainult ühte tahaks loota, muudatused ei tohiks väärata kavandatud kõrgharidusreformi kolme aluspõhimõtet: rahakotist lahutatud õiglane ligipääs kõrgharidusele, kvaliteeti soosiv rahastamine ja toetus kasvanud tulemuslikkusele.

Pärnumaa riigieelarves

2011-11-03

Üldjoontes on järgmise aasta eelarve mõõdukalt konservatiivne. Lisan sõna "mõõdukalt" just seetõttu, et eelarve tulude prognoosimisel on arvestatud kolmeprotsendise majanduskasvuga. Kahjuks ei näita Lõuna-Euroopa võlakriis leebumise märke ja selle Kreekast väljamurdmine võib kaasa tuua majanduslanguse kogu Euroopas, ohustades omakorda Eesti riigi tulude laekumist plaanitud mahus. Uus majanduslangus on pigem tõenäoline, nii tuleb kulude kavandamisel olla kasin.

Kulutamise kuldaeg ei naase

Mul on hea meel, et Eesti suudab hoida oma võlakoormuse Euroopa madalaimal tasemel, mis on 6,6 protsenti, sealjuures on Euroopa keskmine 80 protsenti ja üsna keskmise lähedal püsivad suurriigid Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa. Eraisikutena teame, et väike võlakoormus annab meile vabaduse oma elu vajadusel kiiresti ümber korraldada, lisab turvatunnet ja võimet toime tulla ootamatute saatuselöökidega. Kõik see kehtib riikide ja linnadegi kohta. Pärnu linna 80protsendine võlakoormus on olnud linnale raske taak.

Eesti on kriisist üsna hästi taastunud, majanduskasv on olnud Euroopa keskmisest kiirem ja see on toetunud ekspordi suuremahulisele kasvule. Kindlasti tänu konservatiivsele rahapoliitikale.

Siinkohal on oluline tähele panna, et Eesti ekspordi kasvu mõjutas tuntavalt meie põhilistel välisturgudel Põhjamaades ellu viidud majanduse elavdamise poliitika, peamiselt riigi tellimuse suurendamine. See on avatud majanduse magus vili, kibeda pillina käib kaasas üldine hinnatõus, millega kärbitud palgaga eestlastel on väga keeruline toime tulla.

Majandust elavdab raha ringlusse laskmine, seda saavad teha nii avalik sektor, investeerides taristutesse või suurendades toetusi, kui pangad, andes hoogsalt laenu. Mäletatavasti võtsid eraisikud Eestis 2007. aastal hoogsalt pankadest laenu, hinnad tõusid, sest liiga palju raha tuli ringlusesse. Raha pakkumise abil majanduse elavdamine on tööriist, mida tuleb kasutada mõõdukalt.

Tihti kuulen nõudmist, et eraldised tuleb taastada kriisieelsel tasemel. Mõeldakse 2007. aastat, aga see oli juba üle jõu elamise aasta ja sellist kulutamise kuldaega ei näe Eesti niipea.

Välisraha kavandatakse 2012. aasta eelarvesse summas 1,3 miljardit, sealjuures 80 protsenti sellest on pärit Euroopa Liidu fondidest ja koostööprogrammidest ning 20 protsenti kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguste müügist. Kahtlemata elavdab nii suure summa avaliku sektori raha riikitoomine majandust ja see on praeguses majanduslikus olukorras igati positiivne.

Kasvuhoonegaaside heitkoguste müügist saadav raha tuleb vastavalt lepingutele investeerida energia säästmiseks, mis omakorda tähendab, et hoonete soojuskaod ja halduskulud peavad ülejärgmisel aastal olema praegusest väiksemad. Pärnu maakonna 27 objekti saavad sellest rahast oma osa, nende hulgas on päästedepoosid, koole, lasteaedu ja hooldekodusid. Täpne loetelu läheks siinkohal pikaks, nimekirjaga saab tutvuda Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kodulehel.

Keskkonnaminister Keit Pentus rõhutas, et torustike soojustamisega on suudetud Eestis vähendada soojakadu määras, mis katab kogu Kunda linna aastase soojavajaduse. Samuti on seoses torustike soojustamisega Orissaares alandatud kaugkütte hinda elanikele kuus protsenti, see vähendab kodukulusid.

Taristu ja haridus

Pärnumaa strateegilise arengu seisukohalt kõige tähtsam objekt Rail Baltic on esialgu poliitiliste otsuste ootamise faasis. Juhul kui Eesti, Läti, Leedu ja Poola sõlmivad raudtee arendamiseks poliitilise kokkuleppe, hakatakse planeerima raha. Rail Balticu tähtsust Pärnumaale ei ole võimalik alahinnata.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eelarvest leiame 17,3 miljonit eurot Pärnu ümbersõidu ehitamiseks ja 8,6 miljonit eurot väikesaartele laevade soetamiseks, teiste hulgas on nimetatud Kihnu saart. Võrreldes eelmise aastaga, kasvab ühistransporditoetus 4,84 protsenti ja kohalike teede hoiu toetus 40 protsenti, summas 5,1 miljonit eurot kogu Eestile.

Haridus- ja teadusministeeriumi eelarve suureneb seoses kõrghariduse rahastamise kasvuga, tasuta kõrghariduse juurutamise eelnõu on menetluses. Sellel nädalal pälvis riigikogu ja avalikkuse tähelepanu õpetajate meeleavaldus. Tunnustan õpetajaid julguse eest tulla välja enda eest seisma, see ei ole väga eestlaslik. Samal ajal oli tegemist konstruktiivse kriitikaga riigijuhtide aadressil.

Professor Mati Heidmets ütles riigikogu kõnepuldist hariduse ees seisvaid probleeme avades, et õpetajate positsioon ühiskonnas peab paranema.

Eesti õpetajate töö tulemused on ühed maailma paremad, samal ajal pole pedagoogid rahul oma töö väärtustamisega.

Õpetajate kõneisik Martin Saar ütles ETV saates "Terevisioon", et koolivõrgu reformile peab eelnema haldusreform. Tema seisukohaga saab ainult nõustuda. Tugevas omavalitsuses on tugev kool, perearstikeskus, ühistranspordivõrk ja sotsiaalhoolekanne.

Ma ei usu, et gümnaasiumide viimine ministeeriumide alluvusse ehk riigigümnaasiumide loomine tõstab keskhariduse kvaliteeti. Jääb üle ainult loota, et ühel päeval saavutatakse riigikogus konsensus haldusreformi elluviimiseks. Seniks toetan haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksood ajast ees käimisel, et koolivõrku korrastada ning seeläbi õpetajate töötasu ja -tingimusi parandada.

Kultuur ja sotsiaalvaldkond

Kultuuriministeeriumi eelarves näeme välisraha Pärnu muuseumi uue maja ehituse lõpetamiseks, samuti tegevustoetusi Kihnu muuseumile ja Pärnu linnaorkestrile. 2012. aastal kavandab ministeerium sihtasutuse loomist, et korraldada Endla teatri tööd. Samuti kõneles kultuuriminister Rein Lang kavatsusest toetada Järvi muusikafestivali ja Pärnu filmifestivali.

Norra finantsmehhanism eraldab mõisakoolide renoveerimiseks 900 000 eurot, kuuldavasti meeldivad norrakatele koolideks rekonstrueeritud mõisad.

Rahandusministeeriumi eelarvest saame teada, et ELi üldeelarvesse eraldab Eesti 167 miljonit eurot. Eespool tõin välja, kui palju me ise tagasi saame, vahe on mitmekordne. Suurim kulukasv summas 90 miljonit eurot tekib seoses riigi kannete taastamisega kohustusliku kogumispensioni fondidesse.

Sotsiaalministeeriumi eelarve suurim kuluallikas on riiklik pension, milleks kulub 1,3 miljardit eurot, ja kulud kasvavad 71 miljonit eurot ehk 5,68 protsenti. Pensionisaajate arv suureneb 8000 inimese võrra. Samal ajal laste arv väheneb ja seoses sellega alaneb peretoetuste summa 3,6 miljoni euro võrra. Asjata ei rõhutanud Marju Lauristin riigikogus inimarengu aruannet tutvustades, et Eesti kõige suurem probleem on meie rahva kestma jäämine. Samuti rõhutas riigikontrolör eelmisel nädalal, et Eesti pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik, tuleb olla valmis kauem tööl käima.

Kokkuvõttes on Eesti 2012. aasta eelarve konservatiivne ja tasakaalus, lühiajalises vaates päris hea, muretsemiseks pole põhjust. Ilmselt tunnevad suured elanike grupid: haiged, pensionärid, sotsiaaltoetuste saajad, haridus- ja kultuuritöötajad, et olukord nende valdkondades on liiga pingeline.

Haldussüsteem vajab kohandamist muutunud oludega. Mitu valdkonda nõuaks senisest suuremal hulgal raha, see tähendab ühistes huvides ja parema tuleviku nimel paljustki loobumist. Poliitikutelt oodatakse muutusi, kartmatust eksida, mis on nii inimlik, ja julgust teha raskeid otsuseid. Kas selleks ollakse valmis juba järgmisel aastal, et 2013. aasta eelarve pakuks rohkem rahulolu? Aeg näitab.

Kõrgharidusreform tõstab hariduse kvaliteeti

2011-11-01

Eesti kõrghariduse rahastamine on 1996. aastast põhinenud riiklikul koolitustellimusel. Säärane süsteem ei ole ennast tõestanud, vastupidi - on selge, et vanaviisi enam jätkata ei saa ja ümberkorraldused kõrghariduses on hädavajalikud. Praeguse süsteemi nõrkustele on viidanud ka OECD 2007. aastal koostatud põhjalik analüüs.

Ka riigikontrolli peakontrolör kinnitas 30. septembril riigikogu kultuurikomisjonile saadetud kirjas, et kõrgharidus ja selle rahastamine vajab muutusi. Sama näitas ka riigikontrolli 2008. aastal läbi viidud audit „Kõrghariduse riiklik koolitustellimus". Peakontrolör tõdes, et mitmed olulised küsimused jäävad selle eelnõuga lahendamata, ent samas toonitas, et senine süsteem ei ole jätkusuutlik. Praegu panustab riik kõrgharidusse 100 miljonit eurot ning erasektorist lisandub 40 miljonit. Arvestades meie demograafilist seisu, kaob olukorra säilides kõrgharidusest suur hulk (ca 40 miljonit eurot) raha, kuna üliõpilaste arv demograafilistel põhjustel kahaneb.

IRL-i väljapakutud kõrgharidusreform on lähtunud kolmest põhilisest probleemist Eesti kõrghariduses.
Esiteks on senine süsteem ebaõiglane. Kõrgkooli pääsevad noored kas läbi eksamisõela riikliku koolitustellimuse kohtadele või oluliselt madalama lävendiga end ülikooli sisse ostes. Tasulistel kohtadel olevad üliõpilased peavad maksma kogu ülikooli vältel, praktiliselt sõltumata õpingutulemustest. Ülikooli saada on raske, kuid välja kukkuda on sealt veelgi raskem. Raha on määravam kui inimese akadeemilised võimed, mistõttu nii mõnigi andekas noor võib seetõttu jääda ülikoolist üldse välja.

Teiseks on ülikoolide efektiivsus liiga madal. Meil on 70 000 üliõpilast, kellest lõpetab igal aastal vaid 10 000. Keskeltläbi veedab üliõpilane ülikooli seinte vahel seitse aastat, see on kogu riigile äärmiselt ebaefektiivne ja kulukas. Suur hulk riigieelarvelistel kohtadel olevaid üliõpilasi õpib väiksema kui 50-protsendilise koormusega, kuid riik maksab sellise õpilase eest ülikoolile täishinda.

Riigikogu kultuurikomisjoniga kohtumisel avaldasid ka ülikoolide esindajad lootust, et eelnõuga võimaldatav tasuta hariduse omandamine võib kujuneda üliõpilastele distsiplineerivaks ning konkreetseks motivaatoriks oma õpingud nominaalse ajaga läbida.

On selge, et efektiivsus peab kasvama - tulemuslikud õpingud peavad olema nii ülikooli kui ka üliõpilaste eesmärk.
Seni oleme püüdnud riikliku koolitustellimuse kaudu suunata üliõpilasi õppima erialadel, mille vastu huvi on väike. Kahjuks ei ole niisugune regulatsioon loodetud tulemusteni viinud ja ülikoolidel on riikliku koolitustellimuste lepingu alusel täitmata kohustusi ligi 600 miljoni euro ulatuses. Selline raha ebaotstarbekas kulutamine tuleb lõpetada. Samuti on küsitav, kuivõrd peegeldab riiklikul koolitustellimusel põhinev ülikoolide rahastamine Eesti tööturu vajadusi. Määratud lõpetajate arv on ebapiisav tööturu nõudluse rahuldamiseks.

Kõrgharidusreformi eesmärk on muuta kõrgharidus õiglasemaks, kvaliteetsemaks ja kättesaadavamaks. Reform võimaldab järgnevatel aastatel ühe üliõpilase tarbeks kasutatavat raha kahekordistada. Suuremad kulutused üliõpilase kohta tagavad paremad palgad õppejõududele, suuremad toetused üliõpilastele ja aitavad senisest jõudsamini ehitada välja ülikooli infrastruktuuri. Kõrghariduse rahastamissüsteemi muutmiseks on planeeritud rahaliste lisavahenditena 2013. aastal 6,1 miljonit eurot, 2014. aastal 18,8 miljonit eurot ja 2015. aastal 33 miljonit eurot. Reformi tulemusena lisandub 3500 täiendavat tasuta õppekohta, mis tagab tasuta õppe täiskoormusel õppivatele tudengitele.

Reformi tulemusel saab kõrgkooli immatrikuleeritud üliõpilane õppida esimese semestri tasuta õppekohal eestikeelses õppes olenemata õppekavast. Hilisem on juba üliõpilase enda kätes: tema tasuta õppekoha säilimine sõltub tema isiklikust õppevõimest. Kuna õppevõime on seotud osalise õppekulude hüvitamisega, võib eeldada, et tänu soovile püsida tasuta õppes jõuavad noored kiiremini lõpetamiseni ning tööturule suundub suuremal arvul vajalikke spetsialiste.

On selge, et Eesti kõrgharidus vajab kiireid muudatusi. IRL on eesmärgiks võtnud viia kõrgharidusreform läbi sellel aastal, et muudatused jõustuksid juba järgmise kooliaasta alguseks.

Riigieelarvega panustatakse Eesti jätkusuutlikkusse

2011-10-24

Septembris kiitis vabariigi valitsus heaks järgmise aasta riigieelarve ja nüüd on jõudnud järg Riigikogu kätte. Tuleva aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit eurot, eeldavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Tegemist on läbi aegade suurima riigieelarvega.

Kindlasti ei ole alust Kajar Lemberi (SDE) väitel, et riigieelarvega ei panustata Eesti riigi elanike heaolu suurendamisse. Lember kirjutas, et sotsiaalsed lõhed suurenevad j a perede toimetulek väheneb veelgi. Tegelikult kasvab sotsiaalministeeriumi eelarve 80 miljoni euro võrra, 2,7 miljardi euroni.

Suurendatakse meditsiinisüsteemi rahastamist, et parandada arstiabi kättesaadavust ja kvaliteeti. Taastatakse teise pensionisamba maksed, mida lubati majanduskriisi ajal.

Endiselt peab riik oluliseks töötute toetamist läbi töötukassa mullusega samas mahus, kuigi töötute arv on tunduvalt vähenenud võrreldes kriisiaastatega. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensionikindlustus ja ravimikindlustus, millega soovitakse taastada ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele.

Ka riigikontrolör suunas meie tähelepanu kiiretele seadusega kinnitatud kulude kasvule. Nendeks on sotsiaal- ja ravikindlustuse kulud, mis kasvanud kaks korda kiiremini kui riigitulud. Praegu on fikseeritud kulutused kaetud avaliku sektori ülalpidamiskulude ja riigieelarveliste investeeringute külmutamise teel. Sellise olukorra kestma jäämine annab hiljem hoobi Eesti haldusvõimekusele ja jätkusuutlikule arengule. Seega ei ole Lemberil mõistlik väita, et tuleb kiirelt suurendada sotsiaalkulutusi, kui seda tehakse tuluallikate kokkukuivatamise teel.

Olulise punktina tooksin välja Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni.

Toetuste suurenemise põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mistõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud.

Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja saanud PRIA nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tagasiside põhjal soovib enamik neist investeeringud ellu viia. See omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb tõenäoliselt teha suuremaid väljamakseid. Eelarves on sellega juba arvestatud ja riigieelarve tuleb põllumajandusele 2012. aastal soodne. Seega pole alust ka väitel, nagu ei teeks riik midagi kohaliku maaelu arendamiseks.

IRL-i saadikuna on mul hea meel tõdeda, et haridusvaldkonna eelarve suureneb järgmisel aastal 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Saastekvootide müügist saadud rahaga plaanitakse renoveerida koolihooneid ja õpilaskodusid 72 miljoni euro ulatuses. Pooleteise miljoni euroga rahastatakse IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektori jaoks vajalik tööjõud. Tõstetakse ka kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse mahtu 6,2 miljoni euro võrra.

Siinkohal tooksin välja kõrgharidusreformi olulisuse. Selle eesmärk on tagada ligipääs kõrgharidusele sõltumata õppija rahalistest võimalustest. Reformi kohaselt tagab riik kõigile üliõpilastele, kes õpivad täiskoormusel, tasuta kõrghariduse. IRL seisab sellest eest, et riik tooks haridusse lisaraha. Plaanis on viia hariduse rahastamine 3 protsendini SKT-st, mis on ühtlasi ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide eesmärk. Alates 2012. aastast lisandub ligikaudu 3500 arvestuslikku tasuta õppekohta. ,,.

Seoses riigieelarvega on palju räägitud ka palkadest. Riigikogu liikmed, sõltumata sellest, kas nad on koalitsioonis või opositsioonis, on selle poolt, et tõsta päästjate, õpetajate ja meditsiinitöötajate palku. Reaalsus on aga see, et järgmise aasta riigieelarve on puudujäägis. Valitsuskoalitsioon pingutab kõvasti, et lähiaastatel jõuaksime riigieelarve tasakaaluni.

Tõenäoliselt jääb järgmisel aastal Eesti riigivõlg 5,8 protsenti SKT-st Euroopa Liidu madalaimaks. Kindlasti on ka sotsiaaldemokraadid teadlikud Euroopat vaevavast võlakriisist. Seega peame hoidma riigieelarvega konservatiivset joont ja hoiduma laenurahaga palkade tõstmisest.

Riigi korras rahandus on positiivne signaal ettevõtjatele ja annab kindlust stabiilse maksukeskkonna osas. See omakorda loob uut majanduskasvu ja töökohti ning siit edasi on ainult üks samm, et tõsta eelmainitud riigitöötajate palku.

Riigieelarvega panustatakse haridusvaldkonna arengusse

2011-10-13

Vabariigi valitsus kiitis 22. septembril heaks järgmise aasta riigieelarve ning nüüd arutab eelarvega seonduvat Riigikogu. 2012. aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit ning eeldatavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Seoses ebakindla olukorraga viimastel aastatel Euroopas on riigieelarve defitsiidis. Kuigi riigieelarve puudujääk ulatub 2,1 protsendini SKTst, siis Eesti riik ei kata lisakulutusi laenudega, vaid oma reservide kasutamisega. Millistesse valdkondasesse panustatakse tuleval aastal 6,57 miljardi euro suuruse riigieelarvega?

Olulise valdkonnana tooksin välja Eesti riigi panused haridusse järgmisel aastal. Euroopa Liidu liikmesriigid on seadnud endale eesmärgi saavutada kulutuste osakaal teadus- ja arendustegevusse 3% SKTst. Praegu moodustavad meie riigi kulutused teadus- ja arendustegevusele ühe protsendi SKTst, mis on ligikaudu 163 miljonit eurot. Sellepärast panustatakse tuleval aastal haridusse 12 protsenti rohkem kui eelneval aastal ehk kulutused suurenevad 65 miljoni euro võrra. Haridusvaldkonda suunatakse ka kvoodimüügi tulu 72 miljoni euro ulatuses, et rahastada üle poolesaja koolihoone ja õpilaskodu renoveerimist. Plaanis on Riigi Kinnisvara kaudu renoveerida ja suurendada näiteks Viljandi gümnaasiumi ning renoveerida Nõo reaalgümnaasiumi hooneid. Pooleteise miljoni euroga rahastatkse ka IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektorile vajalikku tööjõuressurssi. 6,2 miljoni euro võrra tõstetakse kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse rahalist mahtu. Kulutused haridusvaldkonda on igati õigustatud, sest kõrge harituse tase riigis on kindlasti edasiviiv jõud.

Hea uudis kõigile Eesti pensionäridele on pensionitõus järgmisel aastal. 4. aprillist suurenevad riiklikud pensionid 4,4 protsendi võrra. See tähendab keskmise vanaduspensioni tõusu 13 eurot kuus. Pensionide väljamaksete mahtu suurendati 72 miljoni euro võrra ehk 1,36 miljardi euroni. Eesti riik taastab ka riigipoolsed kohustuslike kogumispensionifondide maksed, mida sai lubatud kriisi ajal. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensioni- ja ravimikindlustus, soovitakse tõsta ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele. Kokku on sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarve 2,7 miljardit eurot, mis on 80 miljoni euro võrra suurem kui möödunud aastal.

Riik panustab järgmisel aastal ka Eesti teede korrashoidu. Kohalikud omavalitsused saavad 17,8 miljonit eurot teede olukorra parandamiseks, mis on viie miljoni euro võrra suurem summa kui eelmisel aastal. Jätkub ka kergliiklusteede toetusskeemi elluviimine. 2011. aastal riigi toetustega rajati 16 kergliiklusteed ning tuleval aastal on plaanis rajada kaheksa uut teed. Kokku saab valmis 71,5 kilomeetrit kergliiklusteid, millega soovitakse kaasa aidata liiklusohutuse suurenemisele turvaliste rattateede ehitamise kaudu.

Hea on tõdeda, et Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse tõusevad. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni. Suurenemise üheks põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mille tõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud. Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja on saanud PRIA-lt nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tõenäoliselt soovib enamik neist investeeringud ellu viia ning see omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb teha suuremaid väljamakseid. Riigieelarves on sellega juba arvestatud ning põllumajandusele tuleb 2012. aasta soodne.

Järgmise aasta riigieelarve jääb kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtub eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. IRL seisab hea selle eest, et riigieelarvesse ei jõuaks üle jõu käivad lubadused, millega võib kaasneda maksukoormuse või riigivõla suurenemine. Piiratud ressurssidega peame tegema õigeid otsuseid, milliste valdkondade arengusse panustada. Eesti jätkusuutlikkuse tagavad investeeringud haridusse, ettevõtlusesse ja inimeste elujärje parandamisse.

Üheskoos hea hariduse poole

2011-10-04

Pedagoogide rolli noorte inimeste vormimisel eluküpseteks kodanikeks ei ole võimalik üle hinnata. Nõnda on öeldud varem ja öeldakse ka edaspidi, sest see on tõsi. Vanemad saadavad oma lapsed kooli, oodates, et aastate pärast astuvad sealt välja teotahtelised ja haritud noored inimesed, kellel on kujunenud lisaks headele hinnetele lõputunnistusel ka avar hing ning süda on õige koha peal.

Teie, head õpetajad, olete need, kelle poole pöörduvad ka vanemad, kui lapse kasvatamine ei lähe päris nii, nagu soovitud ja loodetud. Teid usaldatakse, teilt oodatakse abi.

Pedagoogil on seega tublisti rohkem kohustusi, kui paberil kirjas, ja hea on teada, et elu ei käi ainult selle järgi, mis ametijuhendis seisab. Sestap olen igati päri arvamusega, et pedagoogide palk peaks tõusma, sest kohustuste (nii kirjutatud kui kirjutamata) hulk ei ole praegu makstava rahaga tasakaalus.

Eesti haridusmaastik on taas muutumas. See on paratamatu, sest haridus on osa elust ega saa seista ümbritsevast väljaspool. Ohus on palju pinget. Seda tekitab raha, õigemini selle nappus, ja riigil tuleb teha oma valikud.

Millised on meie valikud? Need on halvad ja veel halvemad. Üha enam seisame silmitsi olukorraga, kus lapsi ei jätku, et tugevat kooli käigus hoida. Ja kui ei ole piisavalt lapsi, siis pole ka pedagooge.

Nüüd, kus eelarved ei kasva enam väga kiiresti, tuleb alati küsida, mille või kelle arvelt riik kuhugi või kellelegi raha juurde annab. Raha meil jätkuvalt puu otsas ei kasva ja kui keegi peakski seda muinaslugu uskuma, siis Kreeka puhul on näha, milleni see uskumine viib.

Lihtne on vastanduda, näidata näpuga, otsida süüdlasi. Raskem on leida ühine tee eesmärgi poole, sest kõrvalteid on palju ja pealtnäha paistavad nad kõik kenad ja tugeva kattega. Aga ka kõige tugevam tee võib lõppeda soos, kuhu me oma hariduseluga kindlasti jõuda ei taha.

Meie ühine eesmärk on anda lastele võimalikult hea haridus, valmistada neile ette parim hüppelaud iseseisvaks eluks. Selle eesmärgi saavutamiseks peavad koos töötama riik, omavalitsused ja pedagoogid.

Poliitikutel, olgu kohalikul või riigi tasandil, samuti pedagoogidel ei saa haridusmaastiku korrastamisel olla kitsaid huvisid, vaid peame keskenduma hariduse kvaliteedi tagamisele ja tõstmisele. Peame suutma unustada vanad viltuütlemised, tõusma oma mätta otsast kõrgemale, et näha terviklikku pilti. Kui me seda suudame, on järeltulevad põlved meile tänulikud.

Hea õpetaja ei õpeta, temalt õpitakse

2011-10-04

Õpetajaamet on kindlasti kõige ilusam ja vaieldamatult kõige keerukam amet. Ilus on ta loomulikult seepärast, et see on töö noorte väga erinevate ja kujunevate isiksustega. See on tohutu väljakutse. Ja just samal põhjusel on see ka kõige keerulisem amet. Lapsed on väga erinevad ja seetõttu ka nende arusaamised heast ja halvast või kurjast ja lahkest. Hea õpetaja saab hakkama igaühega, sest suudab märgata igat indiviidi.

Ma ise ei ole küll kunagi õpetaja olnud, aga kõige meeldivamad mälestused on mul perioodist, kui ma olin lasteaias remonditööline. Tegemistest huvitunud lapsi oli pidevalt ümberringi toimetamisi jälgimas. Ja küsimusi oli neil alati rohkem kui minul vastuseid. Nüüd käivad juba minu enda lapsed Rosinal lasteaias.

Aeg-ajalt jääb mulle arusaamatuks, kuidas on võimalik olla õpetaja, kes räägib lauldes ning suudab laste tähelepanu köita kõige rahulikumal moel, pigem ingli kombel. Aga siis ma mõistsin, et just need inimesed ongi hingelt ja kutsumuselt Õpetajad. Inimest, kes naudib oma kutset ja tööd, on lihtne tunnustada nii lastel kui nende vanematel.

Üks kõige põhilisem puudus tänases haridussüsteemis on minu meelest just usaldamatus õpetaja suhtes. Liiga palju on haridus- ja teadusministri käskkirjaga ning seaduste ja õppekavadega õpetajale ette kirjutatud. Mina ja, ma arvan, paljud tahaksid näha, et õpetaja saaks olla vabam ning loovam.

Loomulikult eeldab see aga kooli ja kodu ning õpetaja ja vanemate vahelist head koostööd. Sest tuleb meeles pidada, et last kasvatavad ikka vanemad ja õpetaja saab vaid olla üks abilistest. Aga õpetaja peab teadma, milline on kodu ning millised ootused seal valitsevad. Nii et kõige olulisem on olla ise huvitatud oma lapsest ja tema käekäigust. Suhelda õpetajaga ja tunda huvi ka siis, kui «pole probleeme».

Kui mõelda ja meenutada kooliaega, siis meenuvad ennekõike õpetajad, kes olid eeskujuks, kellelt oli midagi õppida. Ei meenu peaaegu ühtegi fakti, mõne õpetaja õpetatust. Oluline ei ole ju mitte tund ja see, mida tunni raames konkreetselt anti. Oluline on õpetaja, tema isiksus ja hoiak. Olulisem sellest, mida õpetatakse, on see, kuidas seda teha.

Henry Laks on kirjutanud laulu «Õpetaja», mille esimene salm kõlab järg miselt:

«Õpetaja vana muld, ümber sai ta aeg

Lausus sõnu nii kui kuld

sügavaid kui kaev

Oli kõhn ja vaikne mees,

tasane ja karm

Tuli põles silmades, hinges

põles arm»

Nii nagu igal sügisel räägitakse ka tänavu Õpetajast ja tema muredest. Ja ma loodan, et mida enam sellest räägitakse, seda reaalsemaks muutuvad ka lahendused. Meile on oluline, et õpetajana töötaksid; meist parimad.

On ju selge, et kui asju, teevad õiged inimesed, ja teevad seda õigesti, siis on sellel ka tulemus. Ja meil igaühel on olnud võimalus selliseid õpetajaid kohata: Homme on õige päev, et võtta nendega ühendust ja öelda neile - aitäh. Aitäh sulle, hea õpetaja, et oled valinud maailma kõige ilusama ja keerulisema ameti..

Kaia Iva: õpetaja amet pole küll lihtsate killast, aga siiski üks paremaid!

2011-10-03

Riigikogu liige Kaia Iva (IRL), kelle töid ja tegemisi Delfi eile vahendas, jälgis põgusalt ka Keila kooli õpetaja Iirise päeva ning on arvamusel, et õpetaja amet pole küll lihtsate killast, aga siiski üks paremaid.

"Minu eelis on see, et "tean küll, mis tunne tal on"," selgitas Iva Delfile. "Iga hetk uus situatsioon, uus klass, uus teema. Ainealased oskused ja kiirreageerimine probleemidele peavad olema käsikäes."

Iva leiab, et Keila õpilastel oma õpetajaga vedanud.

Iva ise lõpetas Tallinna Pedagoogilise Instituudi 1986. aastal matemaatika ja füüsika õpetajana ning töötas pärast seda kolm aastat Türi keskkooli õpetajana ning aastatel 1989-1997 Türi 2. Keskkooli õpetaja ja õppealajuhatajana.

"Olen ka hiljem, ettevõtluses töötades, pool aastat käinud gümnaasiumis matemaatika õpetajat asendamas," meenutas ta. "Ja julgen kinnitada, et õpetaja amet pole küll lihtsate killast, aga siiski üks paremaid!"

Eriti toredaks peab Iva seda, kui kunagised õpilased saavad oma elu korraldamisega hästi hakkama ja söandavad ridamisi kinnitada, et matemaatika õppimisest on kasu olnud.

Riigikogu liikme töö nõuab head planeerimist

Oma tööpäevast rääkides märkis Iva, et tema eilne tööpäev oli esmaspäeva kohta üsna tavaline. "Nädala jooksul arutusele tulevad küsimused tuleb läbi arutada, tähtis on saada oma fraktsioonis erinevate komisjonide liikmetelt oluline info komisjonides arutatust ja otsustatust," selgitas ta.

Samuti toimuvad esmaspäeval kõikide komisjonide koosolekud. Lisanduvad töökorralduslikud arutelud, temal isiklikult fraktsiooni aseesimehe rollist lähtuvalt.

"Kord kuus osalen just esmaspäeval ka hasartmängumaksu nõukogu koosolekul," kirjeldas Iva. "Kui täissaali istung ja nõupidamised on lõppenud, siis järgneb e-kirjadele vastamine, dokumentide läbivaatamine, järgmise päeva materjalide ettevalmistamine."

Tööpäev lõppes 35 minutit enne südaööd

Eile tööpäeva lõpetas Iva kell 23.25, kui saatis viimase kokkuvõtte välja ning alles siis sai ta Toompeal kabineti ukse lukku keerata.

"Taustatöö, eelnõudega tutvumine, vajalike materjalide ja info nõutamine, samuti raportite või ajaleheartiklite kirjutamine on tavapärane rutiin paljudes ametites, nii ka riigikogu liikme töös," loetles endine Türi linnapea.

Kultuurikomisjoni töövaldkonnas, kuhu ka Iva kuulub, on näiteks õppemaksuta kõrgharidus, vajaduspõhine toetussüsteem üliõpilastele, koolivõrgu korrastamine ja õpetajatele jätkusuutlikuks palgatõusuks lahenduste leidmine ja õpilaste väljalangevuse vähendamine.

Päevad on erinevad

Iva tõdes, et kui ta jääb ööseks Tallinna, planeeribki ta
maksimaalselt pika tööõhtu, et saaks järgmisel päeval sõita peale koosolekuid kohe Järvamaale.

"Nii saan hoida vajaliku aja ka oma pere jaoks, see on mulle väga oluline," märkis ta.

Lisaks tuleb riigikogu liikmel teha valikud kutsete osas teemaaruteludele ja asutuste ning omavalitsuste üritustele ja kohtumistele.

Need kohtumised ja fraktsiooni maakondlikud visiidid planeerib Iva enamasti reedeks või nendeks nädalateks kui riigikogu istungeid ei toimu. Järvamaalt valitud saadikute töörutiini hulka kuulub ka esinemine Järvamaa eraraadio KUMA igareedeses riigikogutunnis.

Nädalakavas tuleb leida koht ka kohtumistele huvigruppidega konkreetsete probleemide aruteluks või üldistel teemadel näiteks õpilastega või eakatega, olgu siis see kohtumine maakondades või Toompea lossis.

Riigieelarve toob pensionitõusu ja paremad teed

2011-09-29

VALITSUS ON kinnitanud 2012. aasta riigieelarve ning riigikogu hakkab seda lähiajal arutama. Seega on sobiv aeg esile tõsta tähtsamad valdkonnad, millesse riik järgmisel aastal maksumaksja raha suunab. Riigikokku jõudev, ehkki kõigi aegade suurim, on sellegipoolest kriisist taastumise eelarve. Järgmise aasta kulude mahuks on selles ette nähtud 6,57 miljardit ning prognoositav tulude maht on 6,1 miljardit eurot. Eeldatav eelarve puudujääk moodustab sisemajanduse koguproduktist 2,1 protsenti. Nimetatud puudujääki ei kata riik laenuga, vaid oma reservidest. Puudujäägist ja Euroopas möllavast võlakriisist hoolimata on tulevase aasta eelarves mitu otsust, mis parandavad inimeste elujärge ja elukeskkonda.

ESITEKS KASVAVAD järgmise aasta 1. aprillil 4,4 protsenti pensionid. Niisiis suureneb keskmine vanaduspension 13 eurot. See on põhjendatud üldise elukalliduse kasvuga. Eakate inimeste toidukorvi ja esmatarbekaupade kulud on viimasel aastal tublisti kasvanud ning pensioni juurde pannes tagab riik nende parema toimetuleku.

Samuti lubas valitsus majanduskriisi ajal, et taastab 2012. aastal teise pensionisamba maksed. Me täidame selle lubaduse: järgmisel aastal taastab riik kohustusliku kogumispensionifondi maksed täielikult.

Ühtlasi suureneb meditsiinisüsteemi rahastamine ning see parandab kogu riigis arstiabi kvaliteeti ja kättesaadavust. Kokku suurenevad sotsiaalvaldkonna kulud järgmisel aastal 10 protsenti, 190 miljoni euroni.

Teise olulise valdkonnana nimetan riiklikke investeeringuid, mida tehakse Eesti teede seisukorra parandamisse.

Omavalitsused saavad majandusministeeriumi eelarvest järgmisel aastal teede korrashoiuks 17,8 miljonit eurot, niisiis üle viie miljoni euro rohkem kui tänavu. Riigimaanteede rekonstrueerimiseks on 2012. aastal ette nähtud 71 miljonit eurot. Arvestades, kui suur on meie elukorralduses auto- ja bussiveo osa, võib seda eelarveprioriteeti igati mõista.

KÕIGILE ON selge, et lisaraha vajab sisejulgeoleku ja turvalisuse tagamine. Päästevaldkonna rahapuuduse tõttu on järgmise aasta eelarves päästeameti personalikuludeks ettenähtud summat suurendatud 2,1 miljoni euro võrra. Tänu sellele tõuseb elupäästevõimekusega päästekomandode arv 34lt vähemalt 63le.

Juhin tähelepanu sellele, et päästjaid vajame siis, kui õnnetus on juba juhtunud ning tekkinud inim- ja varakahjud. Tagajärgedega tegeldes ei väldi me uusi õnnetusjuhtumeid, vaid vähendame üksnes kahju ulatust.

Siseministeerium on võtnud eesmärgi õnnetusi ära hoida. Õnnetusjuhtumite ning inimeste riskikäitumise vähendamise ennetustööks on eraldatud tänavusest 62 protsenti rohkem raha.

Inimeste riskikäitumine ja eluga hakkama saamine on otseselt seotud haridusega. Hea meel on tõdeda, et hariduse valdkonna kulud suurenevad 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Kõrghariduse riikliku koolitustellimuse maht suureneb 6,2 miljoni euro võrra. Ühtlasi eraldatakse saastekvootide müügist saadud rahast 72 miljonit eurot koolihoonete ja õpilaskodude renoveerimiseks.

Eestis ON veel palju valdkondi, mis vajaksid lisaraha. Poliitikutele on need enamjaolt teada ning riigikogus seisab eest tuline debatt. Järgmiselgi aastal on ametnike palgad külmutatud ning kindlasti vajaksid paljud riigiasutused oma funktsioonide täitmiseks lisaraha.

Rahanduskomisjoni esimehena loodan, et eelarvet arutades ei unustata majanduskeskkonna habrast seisundit ning peetakse meeles, et iga rahanõudmise puhul peaks olema viidatud tuluallikale.

Isamaa ja Res Publica Liit seisab riigikogus selle eest, et eelarvesse ei jõuaks riigile üle jõu käivad lubadused, mis tooksid endaga kaasa maksukoormuse või riigivõla suurenemise. Me peame jälgima, et Eesti tulud ja kulud jõuaksid võimalikult ruttu taas tasakaalu.

Riigieelarve tasakaalu ei ole praeguse üleeuroopalise võlakriisi ajal võimalik üle tähtsustada. Järgmise aasta oma arutades jääme kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtume eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. Riigieelarve järgi on Eesti võlakoormus 2012. aastal tõenäoliselt Euroopa Liidu madalaim.

Mida hakkab riigikogu sellel sügisel külvama?

2011-09-27

Pärast augustikuiseid presidendivalimisi on Eesti poliitikamaastikul olulisim sündmus kindlasti riigikogu 12. täiskogu teine istungijärk. Riigikogu esimees Ene Ergma soovitas oma avakõnes parlamendi liikmetel järgida talumehelikku lähenemist: kui midagi külvatakse, siis tuleb selle eest hoolitseda. Mida riigikogu sellel sügisel külvama hakkab?

Esimese teemana võib kindlasti välja tuua 2012. aasta riigieelarve. Eesmärk on riigieelarve samm-sammult tasakaalu viia. Selleks tuleb stimuleerida Eesti majanduskasvu ning üle vaadata riigi rahanduspoliitika põhimõtted. Esmane nägemus pakutakse välja, kuid praeguses ebakindlas majandusruumis tuleb kindlasti teha riigieelarves igakuiseid korrektiive vastavalt majandusprognoosidele. Kuumi debatte hakkavad ka pakkuma riigitöötajate palgatõusud. Eesti tublide majandustulemuste põhjal ootavad oma kriisieelse palga taastamist päästjad, politseinikud ning õpetajad.

Teise väga tõsise teemana tooksin välja euroala tulevikuga seonduva. Kaheksa kuu jooksul pärast euroalaga liitumist on Eesti suutnud hoida oma rahanduse heas korras. Kahjuks ei ole sellega hakkama saanud kõik ELi liikmesriigid. Riigikogu peab hakkama arutama Eesti osalemist euroala abimehhanismides. Väga oluline on jõuda selgusele, mis on abipakettides osalemise õiguslik ning majanduslik tagajärg eesti rahvale pikemas perspektiivis, ning vastavalt sellele langetada otsuseid.

Lisaks rahandusküsimustele seisavad riigikogul ees ka vaidlused valdkonnapoliitikates, mis on eelkõige seotud eesti rahva pikemaajaliste huvidega: kuidas meie rahvas oleks haritum ning kuidas tagada rahva pidev juurdekasv. Neid küsimusi puudutavad kaks pikemaajalise mõjuga eelnõu: kõrghariduse reform ja emapensioni eelnõu.
Kõrgharidusreformi eesmärk on muuta üliõpilaste jaoks õiglasemaks haridussüsteemi toimimine, tõsta õppekvaliteedi tagamisel kõrgkoolide vastutust, kasvatada kõrgharidustaseme õppe tulemuslikkust ja vähendada kõrgharidusmaastiku valdkondlikku killustatust.
Selleks muudetakse ülikoolide rahastamist ning ministril on ka valmis üliõpilaste tugisüsteemide muudatuste lähtealused ja ettepanekud. Nende järgi koosneb tugisüsteem õppelaenust, vajaduspõhisest õppetoetusest ja muudest eritoetustest ning riiklikest stipendiumitest, mis jagunevad erialastipendiumiteks riiklikult olulistes valdkondades ning tulemusstipendiumiteks väga heade õppetulemuste eest.

Kõikide kõrgkoolide üliõpilastel on õigus vajaduspõhist õppetoetust saada, kui õppuri leibkonnaliikme keskmine sissetulek on kuni 286 € kuus ja õppekava täidetud vähemalt 85% ulatuses. Õppetoetuse suurusjärk on pool alampalgast ehk u 135 eurot kuus.

Erialastipendiumid ja tulemusstipendiumid on parimatele mõeldud toetused, mida saavad taotleda esimese ja teise astme tudengid, kes õpivad riigilt tegevustoetust saavates kõrgkoolides.
Riik eraldab ülikoolidele tulemusstipendiumite fondi ning määrab, milliste erialade tudengitele võib ülikool stipendiume anda tulenevalt kõrgkooli õpilaste arvust ning riigi vajadustest. Haridusreform on pikaajalise mõjuga ning muudab kõrghariduse kättesaadavuse tudengitele lihtsamaks ja pere majanduslikust olukorrast sõltumatumaks.

Emapensioniga viiakse sisse pensionilisa seotult laste arvuga. Selle näol saaksid pensionilisa kõik pensionäridest emad või isad. Emapension lähtub laste arvuga seotud ning nii tänaste kui ka homsete eakate emade võrdse kohtlemise põhimõttest.

Eelkõige on tegemist tähtsa sammuga Eesti rahvastikupoliitikas - seaduse pikemaajalisem eesmärk on tagada eesti rahva säilimine ja stabiilne juurdekasv.

Inimareng sõltub õpetajast

2011-09-24

20 aastat kokku võttev Eesti inimarengu aruanne tõdeb korduvalt, et meil on paljud asjad hästi just tänu heale haridusele, mida suudavad anda vaatamata kasinale rahastusele oma tööd hästi tegevad õpetajad.

Õpetajast sõltub Eesti tulevik: "Haridus, mis on Balti riikide ajaloos olnud peamisi arengu ja jätkusuutlikkuse mootoreid, suudab oma eestvedavat rolli täita ka edaspidi [1]." Olen kindel, et õpetaja roll ja positsioon on tuleviku jaoks, olevikust rääkimata, palju olulisem kui värvitud koolisein.

Eriti olukorras, kus Eesti head õpetajad kipuvad olema pigem eakamad kui teistes riikides (loe: lähevad varsti pinsile). Seda, et hariduse rahastamine jääb meil allapoole OECD riikide keskmist ja et õpetajate nii miinimum- kui maksimumpalgad jäävad nominaalselt täpselt poole peale Soomega võrreldes, pole praegu toimuva tänuväärse avaliku arutelu faktide taustal tarvis ilmselt lisadagi. Toetan õpetajate palgatõusu, ent selle kõrval pean väga oluliseks ka õpetaja ühiskondliku staatuse tõstmist. Ons viimasega aga midagi lahti?

Usaldada, mitte kontrollida

Inimarengu aruanne jätab lisaks Eesti arengu kiitmisele ruumi ka ohtlikuks kujunenud suundumustele osutamisele. Õpetajahariduse professor Tero Autio kirjutis "Välisvaate" rubriigina [2] tõdeb: hariduse mõiste kitsendamine ja õpetajate intellektuaalse vabaduse vähendamine annab hariduses - teisisõnu meie riikluse peamises tulevikulootuses - tõenduspõhiselt halvemaid tulemusi. Lisaks siia juurde, et üldiselt kipub suurema ühiskondliku usaldusega kohe vägisi kaasnema ka suurem palk, eriala suurem populaarsus ja eriala esindajate suurem motivatsioon pidevalt ise paremaks muutuda. Laias laastus ongi võimalik haridust korraldada kahte moodi: kas võimalikult suure ettekirjutuste hulga ja võimalikult ühtlustatud õpetusega või siis võimalikult väheste ettekirjutuste ja võimalikult isikupärase õpetusega.

Esimesel juhul on õpetaja nagu saapavabriku masinist, kes peab tootma ühesuguseid saapaid, teisel juhul on õpetaja loominguline isiksus, kes otsustab ise ja lastega arvestavalt, milliseid tulemusi ta saavutada tahab. Esimesel juhul sõltub miinimumi ületava hariduse kättesaadavus ja õpetaja võimalus midagi erilist pakkuda lapsevanema rahakotist, teisel juhul on hea ja lapse võimeid igati arvestava, õppekavade osas vaba hariduse võrdne ning pere sissetulekust sõltumatu kättesaadavus eesmärk omaette.

Esimene valik iseloomustab rohkem angloameerika, kokkuvõttes kehvemate õpitulemustega, ent tugevalt standarditud ja elitaarset haridust, teise valiku parim näide on põhjanaaber Soome - hariduse pakkujana maailma parimaks tunnistatud, kõige egalitaarsema koolisüsteemiga riik. Nagu eelnevast loetelust näha, eeldab klassikaline ühtluskool loominguliselt vaba õpetajat.

Vabadus põhineb usaldusel. Usalduse puudumist iseloomustavad neoliberaalne range kontroll, mis peaks viima "võrdse väljundini", Eestis näiteks ühetaoliste riigieksamitulemusteni. Usalduse puudumist õpetaja vastu peab professor Autio lausa ohtlikuks alanud aastatuhandel, "mil järjest tähtsamaks saavad loovus ja uuenduslikkus, mida aga standardiseerimine ning ülalt alla suunatud ühekülgne ja (autori sõnul "vaimselt lame" ning "algelisel ainekaval põhinev") tõenditepõhine juhtimine oluliselt piirab".

Kuidas õpetajat rohkem usaldada?

Esmalt tuleks muidugi kokku leppida, et kooli ja õpetaja suurem usaldamine on Eesti jaoks üleüldse eesmärk. Samamoodi nagu see lepiti pikaajalise eesmärgina paar aastakümmet tagasi kokku Soomes. Seal on õpetaja palk küll vaid veidi kõrgem kui keskmine palk riigis, ent õpetaja kutse on väga populaarne, läbi tiheda konkursisõela jõuavad laste ette vaid parimad.

Palk on Soomes Eestiga võrreldes küll suurem ka suhteliselt võttes ehk riigi keskmise palgaga võrreldes, kuna Eesti munitsipaalkoolide õpetajate keskmine palk oli 2010. aastal 12 063 krooni, samal ajal kui riigi keskmine palk oli veidi kõrgem - 12 397 krooni. Erinevused torkavad rohkem silma õppetöö korralduses: Soomes pole ette määratud klassikomplekti suurust, tunni pikkust või ainekavas üheviisiliselt edasiliikumiseks tunnijaotuskava. Isegi õppekava valik on sisuliselt vaba. Õpetaja seab ise eesmärgid, valib vahendid, kontrollib tulemused ning ta on vaba tegema seda ühtluskooli põhimõtete kohaselt ehk teisisõnu iga lapse eripärasid arvestavalt.

Õpetajate valikute väga suur usaldamine teeb õpetajast otsustaja ja juhi, vaimse liidri, kes inimlikult positiivsel moel püüab teha midagi paremini oma kolleegidest. Muidugi saab osa paremini hakkama kui teised, on ju ka lapsed erinevad, aga mitmekesisus on taganud riigile tervikuna parema majandusedu. Seda kogemust tuleks Eestis põhjalikumalt arutada. Ilmselt on erinevused ja erinevalt õpetatud lapsed lausa vajalikud, et kokkuvõttes rahval hästi läheks. Seega on õpetaja suurem usaldamine kõikide parema käekäigu huvides.

Rohkem ja paremat kutseharidust igasse kooli ja õppekavasse

2011-06-10

Me oleme rahulolematud. Võttes sa-mas Eesti hariduse objektiivsed näitajad ja võrreldes neid teiste riikidega, võib öelda, et Eesti haridusega on hästi või isegi väga hästi. Olgu seejuures võrdlusaluseks saavutatud haridustase, õpilaste arv tasemehariduses, õpilaste näitajad rahvusvahelistes PISA testides, Eesti õpilaste ja üliõpilaste tulemused üleilmsetel olümpiaadidel, kutsemeistrivõistlustel ja konkurssidel või siis Eesti parimate noorte läbilöögivõime üsna tihedast akadeemilisest sõelast pääsemaks maailma tippülikoolidesse.

Pole põhjust ennast haletseda
Tõsiasi, et PISA testides on Eesti koolilapsed maailma absoluutses tipus, ei ole kuidagi vähetähtis või midagi, millesse tuleks suhtuda üleolekuga, mattes selle saavutuse meie hariduselu igapäevaprobleemide ja -murede alla. Teisalt ei tähenda see, et nüüd tuleks Eesti hariduse edendamine järele jätta ja jääda loorberitel puhkama. Pigem vajame lihtsalt rohkem mõistlikku ja adekvaatset suhtumist sellesse, mis meil juba on, mida oleme kujundanud ja ehitanud aastakümnete, isegi aastasadade jooksul. Seda on väga palju rohkem kui paljudes teistes riikides. Seega, ärgem käitugem enesehaletsejalikult, vaid ammutagem oma saavutustest usku ja enesekindlust, mida tuleviku ülesehitamiseks hädasti vaja läheb.
Teisalt osutab üldine rahulolematus hariduseluga, mis sisaldab kohati väga kriitilisi ja kahjuks lahmivaidki seisukohti, ilmselt ka mingitele objektiivsetele põhjustele - midagi on Eesti riigi hariduselus valesti korraldatud ning ma arvan, et poliitiliselgi tasandil. Püüan mõnel aspektil peatuda.

Pole raha ega õpetajaid - kas tõesti?
Meile kõigile tundub, et oleme alarahastatud - riik on alarahastatud, linn ja vald on alarahastatud, perekond on alarahastatud ja koolid on alarahastatud. Raha praktiliselt üldse ei ole ja õpetajatele ei saa korralikku palka maksta. Samas läheb 7% riigi rikkusest, üle 15 miljardi krooni ehk üle miljardi euro avaliku sektori kaudu haridusse. Pluss kuni üks protsent erasektori raha. See on päris hea näitaja ka maailma mastaabis ja annab silmad ette enamikule Euroopa riikidestki. See, et Rumeenias on 4,3% ja paljudes maailma riikides veelgi vähem, ei ole nii oluline. Aga see, et Soomes on 6,6% ja meil 7% ning et Soome on praegu hariduse sisu poolest maailma absoluutses tipus, peaks panema meid mõtlema, kuhu me oma raha kulutame. Miks on nii, et kuskile justkui midagi ei jätku?
On kahetsusväärne, et meil pole arusaamist, kuhu see raha läheb, ei ole piisaval tasemel haridusökonoomilist mõtlemist. Lihtsalt ei ole. Ja edasi minna niimoodi ei saa. On täiesti selge, et enne kui maksumaksja suurendab oma panust hariduse rahastamisse, tahab ta saada vastust, kuhu senine raha on läinud; miks seda puudu on ja kas saame ikka olla kindlad, et iga külvatud sent kasvatab lõpuks tarkusetera. Haridusministeerium on asunud sellega tegelema.
Õpetajatega on meil ühtepidi justkui hästi, palju kehvem on seis õpilastega - parimatel aastatel oli meil õppureid suisa 300 000, nüüd on napp 200 000 alles jäänud. Aga õpetajate arv on meil uhkesti umbes samal tasemel püsinud. Selles mõttes ei ole õpetajatega probleemi. Aga natuke lähemalt vaadates on meie hariduse kesksed probleemid seotud eelkõige just õpetajatega - nende staatuse, ettevalmistuse, edasikoolituse ja motivatsiooniga. Maailmapraktikast ja uuringutest on hästi teada - mida kõrgem on õpetaja staatus ühiskonnas, seda parem on selle riigi haridustase. Ja see pole üksnes ega eelkõige palga probleem, mille lahendamiseks tuleb vaadata rahandusministri või haridusministri otsa. Probleem on ühiskonna hoiakutes. Eesti näitel kahjuks ka kogu akadeemilise kogukonna hoiakutes, kui õpetajate ettevalmistuseks loodud õppeasutus häbeneb oma sünnilugu ja põhiülesannet või kui Emajõe-äärne alma mater ei saa jagu akadeemilisest kitsarinnalisusest ja käivitada haridusteaduskonda nii, et see annaks tulemuslikku väljundit noorte ja motiveeritud õpetajatena.

Meil on 30 head kutsekooli
Alustuseks, töö, mis on ära tehtud kutseõppeasutuste võrgu ja õppekavade korrastamisega ning tarvilise taristu väljaarendamisega, on igati silmapaistev. Uhkustundega ja ilma igasuguse valehäbita võib öelda, et ehkki kõik ei ole veel lõpuni valmis, on tehtu märkimisväärne. Ja seda peab avalikult tunnustama ja tunnistama nii haridussüsteemi sees kui ka väljaspool. Meil oli 90 kehvakest kooli, on 30 head kooli. On suudetud äratada huvi tööandjates. Masu ajal kasvas huvi täienduskoolituse vastu, mida kutseõppeasutused on suutelised rahuldama nii oma akadeemilise kompetentsuse kui ka infrastruktuuri poolt. Edusammud on selgelt paremad kui gümnaasiumides.

Hea keskhariduse kaks jalga
See, kus oleme praegu oma gümnaasiumidega, on suhteliselt piinlik - jätkuvalt üle 220 kooli, mõnes õpilasi vähem kui ühe korraliku klassi jagu. Ma ei imesta sugugi, et selliseks raiskamiseks meil raha ei jätku. Ja see, et riigikogus ei suudetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetlemisel vajalikes reformides kokku leppida, näitas meie tegelikku poliitilist ja haldussuutlikkust hariduselus.
Põhikoolidega on paremini, neid on omavalitsused suutnud tunduvalt vastutustundlikumalt arendada, kohati on isegi sealt kokku tõmmatud, kus kokku tõmbama ei peaks. Kohati ilmselt selleks, et hoida oma gümnaasiumi lippu püsti. Selle asemel, et anda gümnaasium ära, teha naabritega koostööd ja panustada oma põhikooli, sisuliselt doteeritakse põhikooli arvelt jätkusuutmatut gümnaasiumi. Siin on muutused möödapääsmatud.
Hea kodulähedane põhikool on haridushoone vundament. Sellele vundamendile tuleb püstitada terviklik keskharidussüsteem, mis seisaks kindlalt kahel ühesuguse tugevuse ja jämedusega jalal - gümnaasiumidel ja kutseõppeasutustel. Viimased on orienteeritud otseselt tööturuväljundile, esimesed eelkõige jätkuõppele, sealhulgas ka kutseõppeasutustes; ühes on oluliselt suurema osatähtsusega tööturu kompetentsused ja teises üldkompetentsused.
On kahetsusväärne, et kutseharidus (ja sealtkaudu ka kutseoskused) oli pikka aega justkui tagahoovis, mis mõeldud neile, kes „korralikus koolis" hakkama ei saa. Praeguseks on majanduslangus ja sellest tingitud tööandjate käitumine ilmsesti sundinud meid mõistma, et kutseoskusteta pole tööturul midagi peale hakata. Siit lihtne järeldus: vajame palju rohkem ja paremat kutseharidust. Ja mitte ainult kutsekooli, vaid igasse kooli, ka gümnaasiumi ja ülikooli, kui tahame üles ehitada tööturunõuetele vastava haridussüsteemi. Loomulikult tähendab see ka kutsehariduse tähenduse ja staatuse laiemat mõistmist.
Viimastel andmetel läheb lõpetamisega samal aastal kutsekooli 26% põhikoolilõpetanutest, ülejäänud valivad edasiõpinguteks gümnaasiumi või jäävadki põhiharidustasemele. Selline suhe ei ole mõistlik ja on põhjustanud meie tööjõuturu põhiprobleemi - ligi kolmandik tööjõust on kutse- või erialase ettevalmistuseta. Keskhariduse halduskorraldus (riiklik kutsehariduse ja omavalitsuslik gümnaasiumihariduse haldus) on teinud gümnaasiumidest tolmuimejad, kes imevad sisse kõik, mida sisse imeda annab - maksumaksja ju maksab selle eest, et tolmuimejad võimalikult hästi imeksid. Tarvilikeks muutusteks ja kutsehariduse väärtustamiseks vajame ilmselt palju ühtsemat ja tasakaalustatumat keskhariduse korraldust, mis looks ühtsed finantsilised, akadeemilised ja halduslikud raamid nii keskhariduse kutse- kui ka üldharidusharule ja tagaks seeläbi parema vastavuse ühiskonna sotsiaalmajanduslike vajadustega.

Kuidas aidata kutseharidust?
Kutsekeskhariduse jätkusuutlikkuse keskseks küsimuseks on tõusmas tegevuskulude rahastamine. Hoolimata heldest investeeringurahast, osalt ka just seetõttu, on tegevuskuludeks ette nähtud raha selgelt ebapiisav - oleme jõudnud olukorrani, kus üldhariduskulud õpilase kohta ületavad kulutusi kutseõppes. Mõistlik suhe on vastupidine ja kutseoskuste väljaarendamine on vähemasti 30-50% kulukam kui õpingud üldhariduskoolis. Tahaks loota, et selle ebakõla osaline kõrvaldamine on võimalik ka kehtiva rahastamisskeemi juures, kindlasti peaks tasakaalustatud lahend olema aga võimalik ühtse keskhariduskorralduse juures.
Kutsekool ei ole enam kodulähedane õppeasutus ja ka head gümnaasiumid on paljude noorte kodudest kümnete kilomeetrite kaugusel. See tähendab, et kutseõppeasutuses õppimine tähendab üldjuhul elamist kodust kaugel. See rõhutab vajadust ühiselamute järele. Oluliselt suuremal määral ja odavamalt, kui oleme seni suutnud pakkuda. See on eriti terav probleem väiksemates linnades, kus ka muud, kas või sugulaste-tuttavate juures, majutusvõimalused napid.
Tavamõtlemine eeldab, et maakonna arengu tagab eelkõige kõrgkooli või ülikooli kolledži olemasolu. Samas näitab olemasolevate õppeasutuste ja kohaliku piirkonna koostöö pealiskaudnegi analüüs, et kutseharidusel on selleks palju suuremad väljavaated. Hea näide on Võru kutsehariduskeskuse toimimine piirkonna innovatsiooni- ja arenduskeskusena.
On üsna tõenäoline, et üli- ja kõrgkoolide eesseisev konsolideerumine ja pühendumine oma põhitegevusele Tartus ja Tallinnas avab paljudele kutseõppekeskustele täiendavaid võimalusi siduda oma tegevus regionaalsete vajadustega, sealsete ettevõtete ja organisatsioonidega.

Hea ja asjakohane haridus
Lõpetuseks: majanduse ja ühiskonna viimaste aastate areng on üha enam näidanud, et hea ja asjakohane haridus on väärtus nii ühiskonnale kui ka igale inimesele. Hea ja asjakohane sisaldab aga kindlasti ka tarvilisi kutseoskusi.
Võime kindlad olla, et tulevikus on Eestis praegusest rohkem kutseharidust ning kutsehariduses omakorda proportsionaalselt rohkem nii raha kui ka õpilasi ja õpetajaid.

Artikkel tugineb haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ettekandele kohtumiselt kutseõppeasutuste direktoritega Väimelas 27. mail.

Õigus teada oma kooli!

2011-05-02

Nii palju murekirju lapsevanematelt pole ma varem saanud. Arvasite õigesti ära - teemaks Tallinna koolikatsete ralli! Inimesed otsivad abi. Nad ei tea, mida teha. Nad on oma lapse pärast mures ja ei tea, mida lapsele öelda.

Seltskondades juhtub piinlikke momente - piisab ühest õnnetust emast või isast, kui kõiki haarab südamevalu ja terve õhtu on rikutud. Eriti hullus olukorras on need lapsed ja vanemad, kes pole kuskile „kvalifitseerunud".

Arvate et koolikoha saaanud pered on õnnelikud? Nii ja naa. Avalikus inforuumis on sõimulaviini on kaela saanud needki, kelle lapsed koolikoha katsetega saanud: „Ah teie oletegi need tõusikud, kes on oma lapselt lapsepõlve röövinud ja neid kodus drillinud?" - Olgu kohe öeldud, et see on laim. On siis koolid rahul? Pedagoogid on rampväsinud, neil on tulnud teha viiekordselt tööd ilma mingi lisatasuta. Ja nendegi süda valutab jätkuvalt kestvate hullude päevade pärast. Äkki on koolidirektorid õnnelikud? Kaugel sellest. Neil puudub ju täna kindlus, kas üldse või kuidas täidetakse need koolikohad, mis järgmisest kuust alates vabanema hakkavad.

Kuna koolikatsega tekitati kunstlik ülebroneerimine, ehk üks laps on täna kirjas keskmiselt kolmes koolis, vabaneb oletuslikult 2/3 kohtadest. Kuidas vabaneb ja kus vabaneb, pole ju samuti teada. Kas me elame tõesti infoajastul, kus iga laps on väärtustatud ja kus kehtib egalitaarne haridussüsteem? Kui vaadata teisi Eesti omavalitsusi, siis jah. Ainult ühe omavalitsuse puhul on vastus „ei", ja jälle on see Tallinn. Kaua võib?

Kõigepealt ärritas inimesi see, et lastega tuli koolikatsete rallile siseneda ka siis, kui tegelikult katsete ega süvaõppe vastu mingit huvi polnudki. Siis tekkis ülelinnaline kodanikuliikumine „teata oma eelistusest kiiresti, nii säästad teiste laste närve". Nagu koolidega vestlustest selgub, aidati nii tegelikult päris paljusid peresid. Rahvasuus hakati seda kodanikuliikumist kutsuma võitluseks nõukogude võimu vastu. On ju vanematel lapsevanematel hästi meeles nõukogude aeg, kus kõik inimlik toimis süsteemi kiuste ja vastastikku üksteist aidates ning solidaarne olles.
Seejärel said osad lapse koolidesse sisse, osad mitte - ning seda olukorras, kus koolikohti tegelikult jagub küllaga!

Aga läheme ajaloos veel rohkem tagasi. Me oleme maailmas olnud väga hästi haritud rahvaste hulgas. Naine ei pääsenud laulatusele, kui ta lugemist ei mõistnud - eesmärgiga tagada laste kodus õpetamise võimekus. Me oleme planeedil Maa üks esimesi rahvaid, kes saavutas üldise lugemis- ja kirjaoskuse. Ka üldise ligipääsu tagamisega algharidusele on meil pikk ja väga hea kogemus. 1816 ja 1819 aasta Eesti- ja Liivimaa talurahvaseadustega tagati üleüldise koolis käimise kohustus ja võimalus katseteta ning ilma tasu maksmata saada algharidus kodulähedases koolis. Väikeste erinevustega Eestimaa ja Liivimaa vahel määrati kooliminemise vanuseks 8 aastat. Pered said lapse kooliküpsust ja koolis käimise võimausi ise hinnata, ent kümneaastane pidi kohustuslikus korras koolitee ette võtma, sellest kauem venitada ei lubatud. Iga 1000 elaniku kohta pidi iga vald ühe ilma õppemaksuta kohaliku (küla)kooli asutama. Rahvakoolide võrgu kõrval oli loomulikult ka maksulised koolid valikus, kuhu andekamaid vaesemate perede lapsi tasuta võeti, sama kehtis ka kihelkonnakoolide kohta. Selline üldina hariduskorraldus kehtis ka Harjumaal kuni aastani 2011. See, et igal lapsel on teada kodulähedane kool (mis pole kunagi küll tingimata otse aknast näha olnud), on püsinud kõik need põlvkonnad ja isegi sõdade ajal. Esimest korda Eesti ajaloos pole ühes Eesti omavalitsuses ehk Tallinna linnas enam esimest korda kooliteed alustavale lapsele seda ühte „kindlapeale" koolimaja teada.

Me tegime oma ettepanekuid koolimääruse ettevalmistamise käigus, neid ei võetud arvesse. Haridusministeerium pakkus linnale igakülgset abi enne selle kurikuulsa määruse koostamist, sedagi ei võetud vastu. Mul ei Tallinna linnas opositsioonis oleva poliitikuna lapsevanematele midagi lohutuseks öelda. Küsige linnalt nõu?! Lühike praktika on näidanud, et ka sealt vanematele antavad nõuanded pole alati osutunud adekvaatseteks. Minu hinnangul ei adu linna juhtkond olukorra tõsidust. Samuti kunstlikult tekitatud propagandalaviini kõrvalt vene õppekeele osas pole muuks ilmselt neil mahtigi.

Meie lapsed väärivad paremat linnavalitsust. Tegelikult ka. Igal lapsel on õigus olla oma kooli oodatud. See on varasemalt õnnestunud, see peab olema võimalik ka nüüd ja täna.

Kui see pole ülbus ega eksitamine, siis mis see on?

2011-04-29

Alisa Blintsova lugu võiks olla kaalumisel näitliku õppevahendina nii kriitilise mõtlemise harjutamiseks kui ka propagandavõtete tundmaõppimiseks. Näiteks ajalootunnis saaks sellega näitlikustada Teise maailmasõja puhkemist ning Tšehhoslovakkia ülevõtmisele eelnenud propagandasõda.

Propagandarelvana kasutati saksa vähemuse olukorra dramatiseerimist, mis õigustavat Saksa Reich'i „vajadust" resoluutsemalt sekkuda. Koos õpilastega võib vaadelda laiemat pilti, kuna frontaalrünnakuna kasutavad oponendid (nii mõnedki neist kaitsepolitsei aastaraamatutes juba äramärkimist leidnud) deklaratsioone vene rahvusvähemuse erakordselt halvast ning igati ülekohtusest olukorrast, põrkumata tagasi mis tahes valeandmete esitamisest. Artikkel sobib ka matemaatikaõpetajale selgitamaks statistika tõlgendamisvõimalusi - koos õpilastega saaks vaadelda töötute profiile ning analüüsida hariduse ja keeleoskuse tegelikke mõjusid. Kindlasti innustaks see gümnasiste hoolsamini suhtuma võõrkeele, sh vene keele õppimisse.

Kordame üle mõned üldteada tõsiasjad.
Milleks üldse lõimuda? Eesti keele oskus on üks olulisi eeldusi Eesti ühiskonnas edukaks toimetulemiseks. Eestikeelsele aineõppele ülemineku eesmärk on tõsta vene õppekeelega kooli lõpetanute konkurentsivõimet ühiskonnas, ja seda kõige laiemas mõttes. Selleks on oluline eesti keele hea oskus, üldpädevuste ja aineteadmiste olemasolu vastavalt riiklikule õppekavale ning Eesti ja Euroopa ühiskonna reeglite ja tavade tundmine ja aktsepteerimine. Lõimumine on eelkõige suhtlemine - et suhelda, on vaja ühist keelt. Eestis on selleks eesti keel, seega on selle valdamine ja lõimumine otseses seoses.

Mis on keelekümblus? Keelekümblusmetoodika loob õpi- ja mängukeskkonna teises keeles. Keskkonna loovad õpetaja, teised lapsed ja ka füüsiline keskkond (õppematerjalid, pildid, teises keeles materjalid seintel, audio- ja videolahendused teises keeles, külalised klassiruumis, ekskursioonid keelekeskkonnas jne). Kõige tõhusamalt õpitaksegi keelt keelekeskkonnas, kuid paljudes Eesti kohtades ei ole seda kahjuks lihtne leida. Nii ongi just keelekümblusmetoodika vahend, kuidas luua keelekeskkond vähemalt koolis ja lasteaias.

Aga president? President Ilvese emakeel on eesti keel ja tema näitel on väga selgelt näha, et teises keeles hariduse omandamine on taganud talle väga kõrged teadmised, aga ei ole kuidagi kahjustanud identiteeti ega emakeeleoskust.

Kas vene õppekeelega gümnaasium on Eesti riigile kohustuslik? Ei ole. Ka Saksamaa ei paku türgikeelset täisgümnaasiumiõpet ega Soome somaaliakeelset. Eestis on ainus kohustuslik haridustase põhiharidus ning Eesti tagab erinevalt enamikust maailma riikidest täismahus põhihariduse omandamise riigikeelest erinevas keeles (vene keeles).

Kas avalik sektor ja terved inimesed on jäetud keeleõppeta? Ei ole. Riik toetab eesti keele õppimist väga paljudele sihtrühmadele ja väga erineval moel. Näiteks elukestvas õppes pakutakse ca 6,5 miljoni euro eest täiendavat eesti keele õpet kutseõppuritele ja täiskasvanute gümnaasiumide õppuritele, kutseõppeasutuste pedagoogidele ja juhtidele, kõrgkoolide õppuritele (üld- ja erialakeeleõpe, keele- ja erialapraktika, õppematerjalid, hooajakoolid), haridustöötajatele (klassikaline ja individuaalne keeleõpe mentori abil), avaliku sektori ning kolmanda sektori organisatsioonide töötajatele. Lisaks pakutakse eesti keele kui teise keele õpetajate täienduskoolitust, vene emakeelega laste logopeedide ettevalmistust, noorte ühistegevuse toetust keeleõppe eesmärgil, keeleõppekulude hüvitamist kõikidele eksami sooritanutele. Enamik keeltekoole pakub eesti keele kursusi ning pärast tasemeeksami sooritamist saavad õppijad keeltekoolile makstud raha tagasi. Mõned nooredki kasutavad seda võimalust, et gümnaasiumi lõpus sooritada korralikult eesti keele eksam. Seega õpivad nad riigi rahastamisel eesti keelt koolis ja lisaks veel keeltekoolis.

Aga õppematerjalid? Materjalid eesti keele õppimiseks on koolides olemas. Keeleõpetajail ja -huvilistel on väga suur valik, mis on tekitanud isegi raskusi sobivaima valimisel. Kättesaadavad on nii paberkandjal kui ka elektroonilised õppematerjalid, millele lisanduvad e-õppekeskkonnad keeleõppeks eri tasemel keeleoskusega ja eri eas õppureile (vaadake näiteks http://www.meis.ee/oppematerjalid1 või http://www.meis.ee/raamatukogu?page=0).

Nii et pole meil mingit „olukorda tekkinud". Küll aga üritatakse seda vägisi tekitada. Ei meeldi mulle selline vaenuõhutamine, üldse kohe ei meeldi.

Liisa Pakosta kirjutas kommentaariks artiklile Kolhoos, koalitsioonileping, keelekümblus http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=5412

Painava numbriusu lummus

2011-04-28

Seisukoht, et hariduse ainuvõimalikuks mõõdupuuks on riigieksamite tulemused, pole kadunud. Kas need numbrid suudavad mõõta ka noorte tõelisi teadmisi?

Põnev ja närvesööv periood - eksamiaeg - on taas käes. Aga olen kohanud vähe inimesi, kes ei võtaks praeguse süsteemi suhtes suhu mõnda vägevamat sõna. Ja siiski läheme aastast aastasse edasi samamoodi. Nii ka tänavu.

Üks peamisi praeguse süsteemi kritiseerijate argumente on see, et nüüdisaegne ühiskond, sealhulgas koolid, omavalitsused ja lapsevanemad tähtsustavad eksamitulemusi liiga palju.

Pean sellega osalt nõustuma, sest ka mulle tundub, et koolide peamisteks tasemenäitajateks on kujunenud abstraktsed numbrid. Seda, kas gümnaasiumi lõpetanud õppurid oma kooliaastate jooksul omandatud korrektsete teadmistega ka hiljem midagi peale oskavad hakata, ei mõõdeta. Või kas seda saabki mõõta?

Me peame enamasti lugu inimestest, kes lisaks avaratele teadmistele oskavad ja suudavad käituda ausalt, omavad kindlaid seisukohti ja väärtushinnanguid, peavad lugu nii endast, oma perest kui ka riigist.

Mitu kooli korraga

Gümnaasiumilõpetajate puhul tähtsustame aga midagi muud ehk pigem saavutatud numbreid. Siit koorubki keeruline küsimus: kuidas saaks, võiks ja peaks mõõtma neid eespool nimetatud häid omadusi, et saada tegelik ülevaade selle kohta, missugune inimene meie praegustest gümnaasiumidest 12. klassi lõpus välja tuleb.

Mind paneb alati kulme kergitama see, kui mitmesse ülikooli ja kui mitmele erialale enamik lõpetajaid oma sisseastumispaberid esitab.

Kas edukalt riigieksamid sooritanud noor, kes esitab dokumendid kõikidesse avalik-õiguslikesse ülikoolidesse, kõikvõimalikele populaarsetele, kuid oma olemuselt täiesti erinevatele erialadele (näiteks ühtaegu nii suhtekorraldusse kui majandusse), on tulemus, mida me gümnaasiumihariduselt ootame?

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses loetleb gümnaasiumi ülesandeid paragrahv 5, millest lõige 1 meeldib mulle eriti:

"Gümnaasiumi ülesanne on noore ettevalmistamine toimima loova, mitmekülgse, sotsiaalselt küpse, usaldusväärse ning oma eesmärke teadvustava ja saavutada oskava isiksusena erinevates eluvaldkondades: partnerina isiklikus elus, kultuuri kandja ja edendajana, tööturul erinevates ametites ja rollides ning ühiskonna ja looduskeskkonna jätkusuutlikkuse eest vastutava kodanikuna."

Kas kõike seda ilusat mõõdab või aitab meil hinnata riigieksami tulemus?

Alustame iseendast

Eksamitulemuste tabelid tulevad ka sel aastal. Põnevus, pettumus, kurbus ja rõõm on tagatud. Mida teha, et me nii jäigalt neile numbritele ei keskenduks?

Pole mõtet osutada kurjalt haridus- ja teadusministeeriumi, eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse või ajakirjanduse poole. Alustama peaksime iseendast, ehk püüdma oma hoiakuid numbrite maagilisest jõust lahti rebida. Nii oleks kõigil parem.

Niikaua kui me ise usume numbritesse kui ainuvõimalikesse tasemenäitajatesse, võivad ministeerium ja eksamikeskus teha olemasoleva süsteemi parandamiseks ükskõik mida, aga numbrid jäävad hariduse mõõdupuuna meid ka järgnevateks aastateks painama.

Kolm soovi koolirahvale

2011-04-05

KUI loete uue valitsuse koalitsioonilepet, näete, et selles on haridusele antud vääriline roll. See lepe ei lõhu vana ega alusta nullist, vaid arendab edasi nelja aasta jooksul algatatud olulisi protsesse, millest mitu on alles rakendamisjärgus.

Nende tulemusi näeme aastate pärast: uued alushariduse, põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad, uus kooliseadus, õpetajahariduse arengukava, õpetajate lähtetoetused ja õpetajatudengite stipendiumid, põhjalikud koolivõrgu analüüsid, korras kutsekoolide võrk ja moodne taristu, täielik üleminek eestikeelsele gümnaasiumiharidusele ja nii edasi.

Koolihariduse - kõige suuremale hulgale inimestele kõige lähedasema hariduse - kvaliteedi heaks on koalitsioonileppes kavandatud palju ülesandeid. Tähtsad on kõik, kuid eriti tahan esile tõsta kolme. Need on teiste muutuste mootorid, milleta suuri ja selgeid murranguid ei sünni nii pea.

ESITEKS. Koolide, omavalitsuste ja riigi ühisel vastutusel ja ühiste jõupingutustega peame õigel ajal rakendama uued õppekavad ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse sätted. See on töö, mis kestab palju aastaid ning nõuab inimjõudu ja raha. Eelkõige tuleb jätkata uue õppevara loomist, füüsilise õppekeskkonna uuendamist, õppekava seiresüsteemi väljakujundamist ning koolituste ja huvirühmade läbirääkimiste korraldamist.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse puhul tuleb silmas pidada ennekõike seda, et õpilaste arengu toetamise ja õpetaja töö hõlbustamise tugisüsteemid ei jääks paberile ega ametkondade vahele paremaid aegu ootama.

TEISEKS. Koolivõrgu korrastamisega ei tohi viivitada, muudatusi tuleb kavandada aegsasti. Riigikogu fraktsioonide tahte järgi põhikoole ja gümnaasiume seaduse jõul ei lahutata. Seda tehakse omavalitsustega läbi rääkides. Demograafianumbrid on julmad ja näitavad, et nii palju gümnaasiumiastmega koole Eestis - ei linnas ega maal - varsti enam olla ei saa. Linnades hakkab gümnaasiumide arv kahanema isegi kiiremini kui maal.

Mõistlikke plaane saab teha, tuginedes maakondlikele analüüsidele. Need on olemas ning riik on valmis soovi korral looma igas maakonnas tugeva maakonnagümnaasiumi. Põhikool ja gümnaasium on juba õppekavade tasandil lahutatud ning lapsevanemad ja omavalitsusjuhid on hakanud paremini mõistma, et tugev põhikool on parem kui kiratsev gümnaasium, mis neelab põhikoolilaste paindlikuks õpetamiseks mõeldud raha.

Eesti ühtsuskooli traditsioon põhineb tugeval põhikoolil. Andmaks sellele tegelikku sisu, olen võtnud sõna tugevate keskmise suurusega põhikoolide kaitseks - viimati tegin seda Pühajärvel, mõni aeg tagasi Kuressaares.

Tegelik sisu tuleb anda ka õppekavades selgelt eristuvatele eesmärkidele: kui põhikoolis on rõhk eelkõige lapse mitmekülgsel arengul võrdsete võimaluste kaudu, siis gümnaasiumis peaks selle tagama valikuvõimaluste loomisega.

Kooli õppekeskkond ning õppeprotsess peaksid suutma toetada igaühe arengut ja arvestama erivajadusi; eesmärk on, et lapsed tunneksid oma võimeid ja huvisid, oleksid ettevõtlikud ja loovad. Seda, et põhihariduse kvaliteet, seega potentsiaalselt eraldi iga põhikool on Eestis ühtlaselt hea, kinnitavad nii meie endi tasemetööd kui PISA tulemused.

Ühtlaselt tugevad põhikoolid ja suure valikuga gümnaasiumid peaksid tulevikus tähendama ka seda, et vanemad ei mõtle lapsi kooli pannes automaatselt selle õppeasutuse riigieksamitulemustele, vaid peavad võtma põhikooli lõpul tõsisema mõtlemisaja.

Seejuures peaks neid toetama kõigis koolides hästi korraldatud karjääriõpe. Nii jõuavad nad märksa tõenäolisemalt kui suvalise kalli reklaamikampaania abil sinnamaale, et käsitlevad üld- ja kutseharidust edaspidi võrdväärsete valikuvõimalustena.

KOLMANDAKS. Kõige tähtsam on aidata kaasa õpetaja maine ja enesehinnangu jätkuvale tõusule ja asjatundlikule ettevalmistusele. Kui meie ülikoolid annaksid kõigile õpetajatele niisugused kutseoskused, nagu on kirjas pedagoogi kutsestandardis, jääksid paljud probleemid olemata.

See tähendab, et ka ülikoolid peaksid õpetajahariduse andmist austusväärseks ülesandeks, peegeldaksid seda oma struktuurides, võtaksid selgema vastutuse, kajastamaks õppekavades kõiki õpetaja kutsestandardis kirjeldatud pädevusi ja pakkumaks õpetajaks kasvajale piisavalt praktikavõimalusi.

Kolm aastat tagasi loodud spetsiaalne riiklik stipendiumide süsteem toetab paremate üliõpilaste õpetajaks suundumist.

RIIK peab hoolitsema, et õpetajal oleksid vajaduse korral abiks tugispetsialistid, käsiraamatud ja tehnoloogia võimalustest tulenevad õppevahendid - et tal oleks võimalik õppida ja omandada uusi meetodeid.

Talle tuleb tagada autoriteet ja sellest tulenev turvalisus ning vääriline töötasu, mis ei hindaks üksnes klassi ees antud tunde, vaid ka muud tänuväärset, mida õpetaja õpilaste ja kooli arendamiseks teeb. Rahul võime olla alles siis, kui saame õpetajaameti ühiskonnas kolme populaarsema hulka.

Rahvuslik identiteet kuulugu kõrgkoolide õppekavva

2011-04-01

Ühiskonnas tekkinud arusaamatused ja kahetsusväärsed väär-tõlgendused eesti rahva informatsioonilise enesemääramise õiguse osas on mind viinud veendumusele, et hariduspoliitika vajab põhimõttelisi muudatusi. Rahva kultuuri, keele ja tuumik-identiteedi säilimist ei ole võimalik tagada, kui selles valdkonnas valitseb ignorantsus.

Segadus teadlaste peades

Tartu Ülikooli endise rektorina pean eriti kahetsusväärseks Tallinna Ülikooli rektori Rein Raua ja talle sekundeerinute mõtteavaldusi, mis tõendavad, et haridusjuhtide ja intelligentsi hulgas levivad meeleolud mitte ei aita kaasa tänapäevaste infovastasseisude lahendamisele, vaid lammutavad Eesti julgeolekupoliitilist mõtet ning naeruvääristavad Eesti riiki kui eneseteadlikku subjekti, mõistmata, et psühholoogiline kaitse moodustab iga eneseteadliku riigi identiteedi vältimatu ja põhilise osa.

Haritlased ja intellektuaalid ei näi mõistvat, et infoühiskonna strateegilised vastasseisud ja võitlused toimuvad meie kõigi peades. Seetõttu on igaüks meist justkui sõdur lahinguväljal ja samas ise osake sellest lahinguväljast. Võitluse tulemuse määravad meie meelekindlus ja usk iseendasse. Väikerahvana ei saa me lubada endale peale suruda suurriikide poliitilist agendat ja lasta end mõjutada ennetavatest informatsioonilisest löökidest, mida antakse iga päev, ent veel vähem võime tolereerida valgustusajast siiamaani hullutatud professorite arusaama, nagu oleks võimalik rahva püsimajäämist tagada vaid tõtt rääkides.

Jumal või Darwin ei andnud meile eneseteadvust mitte selleks, et teenida mingit abstraktset tõde, mis näib eksisteerivat vaid liigse innukusega klassikalise filosoofia kaevikutesse varjunud haritlaste peades. Eneseteadvus on meil olemas selleks, et ellu jääda, ning see pole mõni teoreetiline ülesanne, mida teadusgrantide peal ärahellitatud teadlaskond võib lahendada mitmesajaleheküljeliste traktaatidega, vaid konkreetsete tegevuste jada, millest vähemalt osa peab olema mõistetav riigi igale kodanikule.

Vali kord ülikooli

Kui rahvusliku enesemääramise ja tuumikidentiteedi loomise vajaduses lähiajal põhimõttelist läbimurret ei toimu, pole võimatu, et peale küberrünnakutele vastuseismise tuleb meil end taas kaitsma hakata kineetilise relvaga. Küllap mõistavad aga isegi haritlased, et kui jutt on idanaabrist, siis ei saa me rääkida vaenlase füüsilisest elimineerimisest. Mastaabid ja kapatsiteedid on selleks liiga erinevad, mistõttu rahvusliku ja riikliku enesemääramise paradigma eeldab vältimatult ka Eesti geopoliitilise asendi kui paratamatuse aktsepteerimist koos kõigi sellest tulenevate järeldustega.

Eesti riik ei saa seada endale eesmärgiks hävitada suurt naabrit ei kineetiliselt ega informatsiooniliselt. Meie partnerid
NATOs eeldavad, et küpse riigi ja rahvana ei lase me end mässida destruktiivsetesse konfliktidesse, vaid oleme valmis leidma informatsiooniliste vastasseisude win-win-lahendusi, pikaajalises perspektiivis siiski oma väärtustest kinni pidades ning maksimeerides strateegiliselt kasulikku käitumist.

Viimane välistab abstraktsed ja viljatud arutelud tõe olemuse üle ning eeldab praeguse haridussüsteemi täiendamist informatsioonilise enesemääramise õpetusega. Selle kavatsen haridusministrina juurutada kõigis ülikoolides, muutes võimatuks kõrgharidust tõendava diplomi andmise neile, kes pole mõistnud rahvusriigi ees seisvaid tänapäevaseid väljakutseid.

Head 1. aprilli!

Kas koolivõrk kaotab elujõudu?

2011-03-18

Alustan artiklit lõiguga 23. veebruaril 2011 peetud Eesti Vabariigi aastapäeva kõnest: "Mulle teeb aga muret, et me ei ole tänaseni suutnud kokku leppida koolivõrgu tuleviku suhtes.

Vaadates õpilaste arvu, ei ole võimalik säilitada stoilist rahu ja rahulolevalt ümiseda, et kõik laheneb iseenesest. Aeg on näidanud, et iseeneslikult probleemid süvenevad. Ei tohi jääda ootama, et küll uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus olukorra paika paneb."

Julgen arvata, et järgmise kümnendi keskne ülesanne Pärnu maakonna ja Eesti hariduses on tagada õiglane ligipääs kvaliteetsele haridusele. Koolivõrk on üles ehitatud rahvastiku mõttes headel aastatel, kui sündimus oli märgatavalt tõusnud. Perestatistika järgi oli 1990 Pärnumaal viimane positiivse iibega aasta. Kui tollal sündis maakonnas 1553 last, siis 2000. aastal vaid 869 ja 2010. aastal 969.

Lapsi vähe, koole palju

Pärnumaal on maa- ja linnaelanike proportsioonid oluliselt muutunud, kuid koolivõrk on jäänud samaks. Oleme seisus, kus lapsi on vähe, kuid koole palju. Ajavahemikus 2000-2010 on Pärnumaal suletud või reorganiseeritud 12 kooli: seitse algkooli, neli põhikooli ja kaks gümnaasiumi (Pärnu Niidupargi gümnaasium, mis vaid viis aastat jõudis tegutseda gümnaasiumina, ja Raeküla gümnaasium, mis korraldati ümber põhikooliks).

Koolivõrgu korrastamisel on kohalikud omavalitsused läinud pigem seda teed, et on sulgenud või reorganiseerinud alg- ja põhikoole, gümnaasiumiosa on jäänud puutumata. Samal ajal soosib koolide rahastusmudel just alg- ja põhikoole, mitte ühe klassikomplektiga gümnaasiumiastet. Uue riikliku õppekava rakendamine toob väikegümnaasiumidega omavalitsustele kaasa olulised lisakulud. Mis on tehtud kulutuste hind, seda nii kvaliteedi kui efektiivsuse mõttes, sest gümnaasiumiosa toetatakse omavalitsuses enamasti põhikoolis õppivate laste arvelt? Selles kontekstis on 10. märtsil Audru vallavolikogu langetatud otsus reorganiseerida Audru keskkool põhikooliks igati põhjendatud.

Praegu õpib maakonnas gümnaasiumiastmes 2467 õpilast, kuid kahe aasta pärast on see arv prognoositavalt 1700, seega väheneb õpilaste arv kolmandiku võrra. Langustendents on viimases kooliastmes kestnud kümmekond aastat, stabiliseerudes seejärel madalal tasemel. On selge, et meie 14 gümnaasiumi tarbeks noori ei jätku.

Gümnaasiumiaste peab olema sellise õpilaste arvuga, mis tagab õpetamise kvaliteedi, kvalifitseeritud õpetajate olemasolu ja õpilaste valiku ainete süvendatud õppimiseks. Hariduse kvaliteet gümnaasiumiastmes pole ühtlaselt kõrge, seda tunnistavad riigieksamite tulemuste märgatavad vahed kooliti ja gümnaasiumilõpetajate erinevad võimalused kõrgkoolide riigieelarvelistel kohtadel jätkata.

Maavalitsuse roll

2010. aastal võeti vastu põhikooli- ja gümnaasiumiastme riiklikud õppekavad. Lisades uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, tõdeme, et dokumendid toovad selgesti välja põhikooli ja gümnaasiumi erisused. Ideaalis tuleks gümnaasiumide ja kutseharidusasutuste võrku vaadelda tervikuna, kus haridusasutuste vaheline suhtlemine ei põhineks konkurentsil, vaid koostööl. See aitaks tunduvalt säästa ressursse ja looks arvestatava lisaväärtuse. Mulle tundub üha enam, et üld- ja kutsekeskhariduse korraldus peaks olema juhitud ühest institutsioonist.

Millised on praegu maavalitsuse kui riigiasutuse võimalused koolivõrgu optimeerimisel? Maavalitsus saab tellida uuringuid ja välja pakkuda prognoose ning kavandada arengut, anda omavalitsustele soovitusi koolivõrgu ümberkorraldamise suhtes. Nii on toimitudki.

Koolivõrgu temaatika on olnud päevakorral kümmekond aastat. 1998. aastal vastu võetud Pärnu maakonna planeeringule tuginedes koostati 2003. aastal maakonna koolivõrgu arengukava, mis tõsi küll, oma radikaalsete ettepanekute tõttu ei leidnud omavalitsuste heakskiitu.

2008. aastal vastu võetud maakonna sotsiaalse taristu teemaplaneeringus on ära toodud haridusasutuste perspektiiv maapiirkondades. Nimetatud dokumendi kiitsid heaks kõik omavalitsused.

Samal aastal püstitas Pärnumaa omavalitsuste liit lähteülesande maakonna haridussüsteemi arengukava koostamiseks. Nimetatud dokumendi sünniks puudus aga omavalitsustel üksmeel. Ometi on muutuste eeldus just koostöö, mitte kitsas, kohalik huvi. Gümnaasiumi uue riikliku õppekava sisuliseks rakendamiseks tuleb koolivõrku kavandada ühtsele loogikale tuginedes, omavalitsusüleselt ja üleriigiliselt.

Õpetajaid ähvardab osakoormus

Haridus- ja teadusministeeriumil on 2010. aastal valminud põhjalik Pärnu maakonna koolivõrgu analüüs ja selle arendamise lähtekohad, mida tutvustati eelmisel sügisel Ares Pärnumaa III maakogul. Haridusministeerium on pakkunud välja soovitused ja indikaatorid koolivõrgu optimeerimiseks ühtse loogika alusel. Seega on meiegi otsustajad varustatud otsuste tegemiseks vajaliku teabega.

See on ülevaade, kus üksikasjalikult on näidatud õpilaste arvu muutused kooliastmete kaupa, õpiränne koolide ja tõmbekeskuste vahel ning selle alusel prognoositud arengumudelid, ja kättesaadav maavalitsuse kodulehel http://mv.parnu.ee/index.php?id=162 .

Õpilaste arvu langus toob kaasa nii keskmise klassitäitumuse kui klassikomplektide arvu vähenemise, millele omakorda järgneb õpetajate ametikohtade arvu langus, mis on kiirem kui õpetajate hulga kahanemine. Õpetajatel tuleb arvestada osakoormusega töötamisega, seda just maapiirkondades. Murelikuks teeb õpetajaskonna vanuseline proportsioon: 41 protsenti Pärnumaa õpetajatest on üle 50aastased, samal ajal alla 30 on vaid kuus protsenti pedagoogidest.

Lõpetuseks julgen isiklikule kogemusele tuginedes väita, et demokraatia ei salli kellegi vägisi õnnelikuks tegemist, olgu siis kooli- või haldusreformi silmas pidades. Sageli on mugavam soovida, et keegi kuskilt tuleks ja otsustaks meie eest. Julgen arvata, et Pärnumaa asju ei tea keegi paremini kui meie ise.

Samal teemal Pärnu Postimehes: "Õpilaste vähesus seab ohtu maagümnaasiumid", 9.03, "Audru keskkool muutub põhikooliks", 11.03, "Audru kooli saatus otsustati nukral meelel", 12.03, "Rahaliselt mõistetav, inimlikult raske", 15.03, "Valla arengukava niisama muuta ei saa", 16.03.

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: Iga laps toogu emale pensionilisa

2011-03-03

IRLi eestseisuse liige Helir-Valdor Seeder väidab, et emapension korvab nii ema töölt kõrvale jäämise aja kui ka mõjutab inimeste hoiakuid laste olulisuse suhtes.

Endine Isamaaliidu valija ootab IRLilt rahvuslikku meelestatust, samas tundub, et need seisukohad on mattunud majandusalaste eesmärkide alla.

Meie isamaaline meelsus on alles, kunagise Isamaaliidu liikmed kannavad seda kindlasti edasi. Küll on aastatega muutunud Eesti ühiskond ja inimeste hoiakud. Idealismi, aateid oli 1990. aastatel kindlasti rohkem. Järjest vähem oodatakse väärtustepõhist poliitikat ja järjest rohkem soovitakse kindlate pragmaatiliste huvide esindamist.

Tunnete selle üle muret?

Jah, aga loodan, et see areng pole lõputu ja tulevikus pöördutakse rohkem väärtustepõhise poliitika juurde tagasi.

Euroopa Liitu astumine tõi kaasa Eesti iseseisvuse lahustumise hirmu Euroopas. Mida ette võtta?

Meie keele-, kodakondsus- ja migratsioonipoliitika on järjepidevad ning mingit lahustumist pole karta, kuigi Keskerakonna poolt avaldatakse selle poliitika muutmiseks pidevat survet.

Eesti on selgelt rahvusriik ja peab selleks ka jääma. Eesti keelt ja kultuuri saame riiklikult arendada ainult Eestis, ei kusagil mujal.

Meie probleem on aga see, et iseolemise aeg enne ELi astumist jäi pisut napiks selleks, et olla väljakujunenud rahvusriik, kes suudaks kompleksivabalt kasutada ELi võimalusi oma keele, kultuuri ja identiteedi tugevdamiseks.

Teie valimisloosungitel on uudsena oranž. On see muutunud eelistuste tulemus või vastutulek valijate maitsele?

Meie värvid on endiselt sinine, must ja valge. Värvidest tähtsamad on väärtused ja poliitika, mida me ellu viime. Teisalt on ka uuendusi vaja. Uuenemisvõime, uute ideede ja inimeste kaasamine on kestvuse üks aluseid.

Pakute valijatele lepingut, mille esimene punkt käsitleb uut majanduskasvu. See kasv hoiaks kodumaal neid, kes muidu mujale teenima läheksid. Aga võibolla hoiaks inimesi kodumaal rohkem see, kui nad oleksid saanud isamaalise kasvatuse?

Isamaalisus ja rahvuslik majandus ei vastandu, vaid täiendavad teineteist. Ei ole isamaalisust ega rahvuslikkust ilma rahvusliku majanduseta. Rahvusriiki suudame tugevdada just kodumaal uute töökohtade loomise kaudu.

Arendate majandusteemat, kuigi on teada, et jäme ots on siin Reformierakonna käes.

Majanduskasvu ega ka ettevõtluse arengut ei dikteeri Reformierakond, seda teevad eelkõige ettevõtjad. Erakonnad loovad läbi valitsuse ja Riigikogu raamistiku - maksukeskkonna ja seadused.

Jutt, et Eesti majandus- ja eelarvepoliitika on kujundanud eelkõige Reformierakond, on legend. Maa-, omandi- ja põllumajandusreform olid seadustena vastu võetud ja rakendunud, rahareform läbi viidud ja maksupoliitika välja kujundatud, samuti enamik erastamisest ellu viidud enne, kui Reformierakond 1995. aastal ilmavalgust nägija esimest korda Riigikogu valimistel osales.

Ettevõtluskeskkonna lõid siiski teised poliitilised jõud. Toona valitud suund on olnud õige.

Millised on teie seisukohad eelarve ja maksude suhtes?

Väikese riigi ainuõige majanduspoliitika on pikas perspektiivis tasakaalus riigieelarve ja mitte ülejõu elamine. Võlgu elamine on tuleviku arvelt elamine ja praeguste probleemide jätmine järgmistele põlvedele.

Maksukoormust ei tohi suurendada, aga paindlikud maksumuudatused on tulevikus kindlasti vajalikud. Peame avalikku raha paremini kasutama.

Inimesed lähevad maalt linna ja Eestist välismaale peamiselt tööle ja õppima. Järelikult peame just nende küsimustega tegelema. Eestis peavad olema head töökohad ja head võimalused hariduse omandamiseks.

Mille poolest erinevad teie pakutav tasuta kõrgharidus ja senised riigieelarvelised kohad kõrgkoolides?

Soovime suurendada riiklikku tellimust ülikoolides. Kui me väheneva üliõpilaste arvu juures kõrghariduse rahastamist ei vähenda, vaid majanduse kasvades isegi suurendame, siis saavutame püstitatud eesmärgi.

Teie pakutava emapensioni suhtes on kostnud juba nurinat. Kas või etteheide, et ainuüksi sõna "ema" peaks isamaalastest valijad härdaks muutma.

Ega meil selle vastu ka midagi pole, kui inimesel IRLi valima tulles süda härdaks muutub. Ema-pensionil, mille suurus sõltub laste arvust, on kaks tähendust. Esiteks kujundab see inimeste hoiakuid ja suhtumist, et lapsed on olulised ja väärtus ka riigile.

Teine tähendus on väga praktiline. Lapsevanemad, enamasti emad, jäävad koduseks ikka siis, kui neil on väikesed lapsed. Aga kui peres on kolm kuni viis last, võib ema töölt kõrvale jäämine kujuneda pikemaks kui vanemahüvitise aeg. Seetõttu ei kogune neil tööaastaid, mis oleks pensioni arvestuse aluseks ja nii jääb pension väiksemaks.

Seega on emapensioni praktiline eesmärk korvata emale töölt kõrvale jäämise aeg. Nii luuakse kindlustunne praegustele väikelastega vanematele. Kui vanemad soovivad, võiks emapensioni saada ema asemel isa.

"Kuni su küla veel elab, elad sina ka," ütleb laulusalm Eesti kohta. Viimasel ajal tundub, et olete pigem pealtvaataja rollis, kui üks teine erakond kargab maa- ja külaelu ratsu selga.

Meie huvi maaelu vastu näitab see, et praeguses valitsuses on IRLi käes nii põllumajandus- kui ka regionaalministri portfell.

Enne valimisi kuuleme poliitiliste jõudude loosungeid, mis on mõeldud häälte püüdmiseks, mitte elluviimiseks. Kõiki neid ilusaid lubadusi pole võimalik täita.

Kas kuvand, et Mart Laar üksipäini Eesti maaelu põhja laskis, püsib veel?

On legende, mis elavad oma elu ning millega võitlemine on lootusetu. See põhjalaskmise legend elab üle Mart Laari ja ka 50 aasta pärast räägitakse, et Eestis elas mees, kes üksi hävitas kogu maaelu ja põllumajanduse.

Loomulikult pole see tõsiseltvõetav jutt. Laari peaministriks saamise ajaks olid tähtsad põllumajandust mõjutanud otsused ülemnõukogu poolt juba tehtud. Ülemnõukogu esimees oli siis Arnold Rüütel, valitsusjuhid Edgar Savisaar ja Tiit Vähi. Aga lihtne oli veeretada üleminekuaja tagasilöögid just Laari süüks.

Kuidas mõjutab maaelu Rahvaliidu praegune tagasikäik, võibolla isegi parlamendist eemale jäämine?

Rahvaliidu rolli maaelu arendamisel tähtsustatakse üle. Praegused rahvaliitlased ja nende eelkäijad seadustasid põllumaa müügi juriidilistele isikutele ning seeläbi ka väliskapitalile, lisaks riigi raha uputamine Maapanka ja selle pankrot.

Võimu tsentraliseerimine Eestis sai alguse metskondade reformist, mille viis läbi keskkonnaminister Villu Reiljan, maavalitsuste degradeerimise ehk maavanemate allutamise valitsuse asemel regionaalministrile teostas regionaalminister Jaan Õunapuu jne. Kõiges selles on raske leida maaelusõbralikkust.

Eestis pole tulevikku erakondadel, kes on suunatud ainult ühele sihtrühmale, tegutsevad nagu survegrupid. See on ka Rahvaliidu kadumise peamine põhjus.

Milline on teie enda lemmik-punkt IRLi lepingus valijaga?

Eesti ühiskond pole enam nii primitiivne, et saaksime otsida üht häda, millest tulenevad kõik teised, või üht lahendust, mis lahendaks kõik mured. Peame otsima tasakaalu, tegelema kõikide valdkondadega. Pole enam lihtsalt mõistetavaid eesmärke nagu iseseisvumine, NATO, EL.

Oleme jõudnud "igavasse" arengufaasi, mille märksõnadeks on stabiilsus ja tasakaal.

Kes parandaks keeletölplusliku vea?

2011-02-15

Ma ei tea, kas selline ametnik või ametkond on olemas, aga transpordivolinik Siim Kallase poole võib sellel teemal kindlasti pöörduda, sest ma arvan, et tema haldusalas need küsimused peaksid lahenduse leidma. Ma lahkaksin seda keeleküsimust võib-olla natuke ühe teise nurga alt. Teatavasti ladina keel ei ole Euroopa Liidu ametlik keel. Seega niisugused terminid nagu Via Baltica või mitmed teisedki, mis põhinevad ladina tüvedel, neid ei saa võtta kui ühe keele printsiibist lähtumist, vaid kui terminit, mis elavad sellist iseeneslikku elu. Inglise keelega on lugu teine. Inglise keel on tõepoolest üks Euroopa Liidu ametlikke keeli ja kui tekib siin kombinatsioon Rail Baltica, et kas see kombinatsioon on sellise mõistena aktsepteeritav. Siis ma võib-olla nõustun sinuga, et kõige korrektsem see lahendus ei ole. Mis soost on sõna rail, ma ei oska öelda, sest inglise keele sugude määratlus on teistsugune kui ladina keeles. Kui soovida kasutada täpselt sama mudelit, mis on Via Baltica puhul, raudtee puhul, siis ta peaks olema Ferrovia Baltica, ferrovia on raudtee, mis on ladinakeelne sõna ja mis on ka naissoost ja siis grammatilist vastuolu ei teki.

Toimetuselt: eile Riigikogus toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti vastus Euroopa väljakutsetele" arutelul tekkis Trivimi Vellistel (IRL) küsimus, et kui Via Baltica on keeleliselt õige, aga Rail Baltica mitte, siis "kas Euroopa Liidus on mõni ametnik või ametkond, kes võiks selle keeletölplusliku vea ära parandada?"

Tasuta kõrgharidus - vajalik, mõistlik ja teostatav

2011-02-07

IRL-i üks põhilubadus nendel valimistel on tasuta kõrgharidus. Olen ise ilmunud teleekraanil tuhandetesse kodudesse ja seda lubadust kinnitanud. Postimehe kolumnist Abdul Turay ja mitmed poliitilised oponendid on samas väitnud, et IRL justkui ei võtaks seda lubadust tõsiselt. Minu jaoks on lubadus lubadus. Ma ei saa lubada midagi, millesse ma ise ei usu või mille mõistlikkuses ma kahtlen. Enamgi veel, tõsiseltvõetav poliitiline lubadus peab pakkuma ka mingi mõistliku lahenduse ühiskonna tegelikule probleemile. Ja meie kõrghariduses on väga tõsiseid probleeme.

Kvaliteet. Erinevad osapooled - üliõpilased, tööandjad, õppejõud, aga ka vastutustundlikud ülikoolid, on kvaliteedi pärast mures, ehkki igaüks veidi isemoodi. Tõesti, kvaliteet on äärmiselt ebaühtlane - Tartu Ülikool on äsja jõudnud 3% maailma parimate ülikoolide hulka, samas kui kõrgharidust sai omandada ka lasteaia ruumides, kus „teaduslik" raamatukogu mahtus ühte mängutuppa. Raha eest saab kõike ja raha võttis meil küsimusi esitamata vastu 49 kõrgkooli.

Tänu haridusministri nõudlikkusele on see arv täna 32 ja väheneb veel ühe võrra, ent ka see pole veel normaalne. Tegelikult on hea, et ka tööandjad on kvaliteedi probleemile tähelepanu juhtinud ja oma nõudmisi tõstnud. Seni kuni tööle sai igaüks, kel mingi kõrgharidusdiplom esitada oli, ei saanudki kvaliteet kasvada. Kahjuks ei pea ka väljakujunenud riiklik rahastamissüsteem kvaliteeti miskiks.

Efektiivsus. Meil on 70 000 üliõpilast ja vaid napilt 10 000 lõpetajat igal aastal - enamus üliõpilasi ei õpi täispingega, olgu selle põhjuseks siis soovimatus, akadeemiline suutmatus või vajadus teenida õppekulude katteks raha. Kohati puudub üliõpilastel ka motivatsioon hästi õppida ja ülikoolidel õpetada.

Ebaõiglus. Tasuta kohtadele saavad eelkõige nn eliitkoolide lõpetajad. Mul on raske uskuda, et nii mõnegi väikese keskkooli lõpetajad on 10 korda rumalamad kui Lauri Leesi õpilased, aga just nii suur on erinevus tasuta kohtadele õppima pääsemise tõenäosuste vahel. Ei ole õiglane sulgeda kõrghariduse uks eelkõige maapiirkondadest pärit noortele, kelle perede majanduslikud võimalused on lisaks ka palju tagasihoidlikumad kui linnades.

Rahvusvaheline konkurents. Meie naaberriikides - Soomes, Rootsis, Taanis ja Norras, aga ka Saksamaal ja mujal - on ühtlaselt kvaliteetne kõrgharidus tasuta kättesaadav - miks peaksime oma noori õppemaksuga Eestist eemale peletama.

IRL ja minister Lukase lahendus on tasuta kõrgharidus. See ei tähenda kõigile üliõpilastele ja kõigile koolidele kõigi kulude kinnimaksmist maksumaksja rahaga. See oleks rumal ja võimatu. See tähendab võrdseid võimalusi kõigile keskkoolilõpetajaile, see tähendab täisajalise ja tulemusliku õpingu täielikku rahastamist riigi poolt, see tähendab ülikoolide rahastamist kvaliteedi alusel.

See tähendab piisava arvu õppekohtade rahastamist selleks, et igaüks, kel on keskharidus ning tahtmine ja suutlikkus kõrgkoolis õppida, saaks seda õppemaksuta teha. Enamgi veel, luua tuleb ka vajaduspõhine toetuste süsteem, mis võimaldaks tegelikult täisajaliselt õpingutele pühenduda. Osaajaline õpe, mis võimaldab õpingute kõrvalt töötada, teise sama taseme kõrghariduse omandamine ja õppimine
rahvusvahelistel võõrkeelsetel õppekavadel oleks osalise õppemaksuga. Töö kõrvalt õppimise soodustamiseks tuleks tööandjate poolt rahastatav tasemeõpe vabastada erisoodustusmaksust.

Kas see on teostatav? Keskkooli lõpetamiseni jõuab 12 000 noort aastas, igast kolmest kaks, ja kõrgkoolis asub edasi õppima samuti igast kolmest kaks. See on umbes 8000 noort aastas. Kui kõik õpiksid edukalt 3-5 aastat, teeb see kokku 32 000 üliõpilast, kelle kulud peaks täies mahus tasuma riigieelarvest. See on vähem kui täna on tasuta kohtadel üliõpilasi. Laskumata siinkohal täpsematesse arvutustesse, samas arvestades lisaks vajadust tõsta kvaliteedipõhiselt üliõpilaskoha maksumust ühelt poolt ning tulevaste aastakäikude väiksemat noorte arvu, tähendaks see vaid umbes 30 miljoni täiendava euro leidmist süsteemi täielikul käivitumisel. Arvestada tuleks veel 10 miljoni lisaeuroga toetuste tarbeks. 40 miljonit kasvu 4 aasta jooksul ei ole ulmeline summa - eelarvepoliitiliselt on see kava vettpidav.

Poliitilises spektris on toetus tasuta kõrgharidusele valdav. Ka Reformierakond ei vastandu oma valimisprogrammis tasuta kõrgharidusele ehkki nende üldisem hoiak tundub toetavat pigem üldise osalise õppemaksu kehtestamist. Olen kindel, et IRL suudab oma koalitsioonipartneritele tasuta kõrghariduse põhjendatust selgitada. Seega ka üldpoliitiliselt peaks kava vett pidama.

Meile on selge, et detailide üle tuleb pidada veel tuliseid vaidlusi ja arutelusid, aga mõistlikum on need jätta valimistejärgsesse rahulikkumasse perioodi. Samas vana moodi me oma kõrgharidusega kindlasti jätkata ei saa ja kui sügiseks vaidlused peetud, siis võiks alates 2012.aastast keskkooli lõpetavatele noortele öelda, et teile kõigile on tasuta kõrghariduse uks avatud. Ja kui teil jätkub tahtmist tulemuslikult õppida, siis võite 9 aasta pärast lõpetada ülikooli doktorikraadiga muretsemata õpingute ajal õppemaksu või elamiskulude pärast.

Intervjuu: Mart Laar: kõik erakonnad lubavad üsna palju

2011-02-03

Kaks korda valitsust juhtinud peaministrikandidaat Mart Laar (50) ütleb, et Isamaa ja Res Publica Liidu programm pole vasak- ega parempoolne, vaid seisab rahvuslikel põhimõtetel.

Mis on IRLi eesmärk valimistel?

Meie eesmärk on rääkida programmist ja väärtustest, mida esindame, ning saavutada selline tulemus, mis lubab neid põhimõtteid ellu viia.

Olgu, väärtustest veel räägime, aga mitu kohta riigikogus?

Pole sellist eesmärki. Kui hakata tegelema arvudega, siis unustad ära, et sul on ka programmilised eesmärgid.

Aga tahate ikka rohkem kohti?

Iga erakond tahab. Meie ka. IRL pole kunagi valimistele vastu läinud nii suure toetusprotsendiga kui praegu.

Tulite just pikalt puhkuselt...

Kümme päeva.

Siiski, kui tõsine on peaministrikandidaat, kes keset kampaaniat teisele poole maakera kala püüdma sõidab?

Ma arvan, et väga tõsine. Olin ära aastavahetusel, poliitilist kampaaniat Eestis ei peetud. Igale kandidaadile, kes laadib ennast energiat täis, on see kampaaniaks suurepärane alus.

Kellega tahaksite koalitsioonis olla, kelle välistate?

Meile praegune koalitsioon sobib. Edgar Savisaare Keskerakonnaga ei tee mingil tingimusel koalitsiooni.

IRL ja eriti teie isiklikult rääkisite kaks aastat järjest, kui oluline on eelarve kärpimine ja tasakaal.

Aga kui sügisel algas valimiskampaania, siis olid IRLi loosungid teises keeles: anname tasuta kõrghariduse, vanemapensioni, seda, teist ja kolmandat. Selge kontrast varasemaga...

Tegelikult oli see aus. Kui ausus tundub kontrastsena, siis see võib niimoodi ka olla. Tegime kahte asja: läksime ja kuulasime, mida inimesed asjadest arvavad. Sellest lähtus ka järgmine samm, lubaduste paikapanemine ja nende põhjalik läbiarvutamine.

Ka mina võin minna tänavale ja teha küsitluse: kas tahate tasuta elektrit ja 40 000 krooni palka, ja tulla tagasi programmiga, et inimesed tahavad asju tasuta.

Vaadake, inimesed ei taha saada 40 000 krooni palka.

Tahavad ikka...

Võib-olla tahavad, aga meile nad niimoodi ei kirjutanud. Meie küsitlusest tuli välja, et kõige suurem mure pole mitte tööpuudus, vaid haridus, mure, kuidas lastele haridus anda.

Ega haridus ka tasuta pole, keegi maksab selle eest?

Selle eest maksab riik.

Äkki ikka maksumaksjad?

Inimestel, kes tahavad oma lastele haridust, peab olema kindlus, et läheme eemale Eestist, kus paljud jätavad hariduse pooleli. Põhjused on materiaalsed. Meid ennast ka üllatas küsitluses, et haridus on probleem number üks.

Käsitlen haridust kui rahvuslikku projekti. See pole vasak- ega parempoolne. Kogu meie programm, mõned osad on väga parempoolsed, teised osad, võib öelda, on vasakpoolsemad.
See on sellepärast, et rahvuslus ei ole parem- ega vasakpoolne.

IRL ei olegi siis enam parempoolne erakond?

Oleme rahvuslik erakond. Räägime tasuta kõrgharidusest, mis, ütlen ausalt, on vasakpoolne loosung, ja räägime ka maksude alandamisest, mis on parempoolne.

IRL lubab vanemapensionit, praegu on ju vanemapension olemas, laste arvu ju arvestatakse pensionite maksmisel...

Ainult nende puhul, kes on sündinud enne Eesti iseseisvust. See on sügavalt ebaõiglane. Öelda, et süsteem on majanduslikult või eelarveliselt vastuvõetamatu, pole õige, sest see süsteem kehtib juba niikuinii. Lihtsalt nendele, kes sündinud pärast 1991. aastat, enam ei kehti.

Kustkohast lubadusteks raha tuleb, pensionikassa on juba praegu mitme miljardiga miinuses?

Kui võtaksime pensionikassast, siis tuleks see teiste pensionite arvel. Seda toetust käsitleme kui riigieelarvest tulevat.

Oleme välja öelnud kaks lubadust: tasuta haridus ja vanemapension. Üks neist maksab 40 ja teine 20 miljonit eurot.

Ka see on raha. Kust see tuleb?

Oleme ka selle programmi kirja pannud. Seda on võimalik täita ainult siis, kui Eesti majanduskasv saab olema kolm korda Euroopa keskmisest suurem. See on ainuke võimalus.

Majanduskasvu-lootusele lubadusi rajada on umbmäärane...

See on ainuke aus viis lubadusi anda.

Aga siis ma küsin taas: kui teie lubaduste eelduseks on majanduskasv, siis miks teie kampaania algab lubadustega raha jagada - ja need domineerivad -, aga mitte sellega, kuidas majandus kasvama panna?

Te pole võib-olla meie reklaamklippe jälginud, meie majandusklipid on kõik väljas...

Nüüd need klipid tulid, aga mitu kuud käis teistmoodi kampaania, loodi rahvale muljet, et nüüd tuleme, anname ja jagame...

Mitte tuleme ja anname, vaid vastame inimeste küsimustele. Mida nimetan seda ausaks suhtumiseks, seda võib muidugi ka pahaks panna. Oleme kõik viimased kampaaniad teinud eelarve tasakaalu peale.

Teil on seinal Margaret Thatcheri foto. Olete öelnud, et teiseks eeskujuks on Ronald Reagan. Vaatasin Youtube'ist Reagani valimisklippe ja need ütlevad: ameeriklased on töökad ja tublid, valitsus ei pea neid segama ja takistama. IRLi reklaamid, programm ja üldse asjadest rääkimise viis on muutunud üha rohkem riigikeskseks, et riik teeb ja annab.

Sellest on väga huvitav rääkida, millised tundmused tekivad. Kui leiate meie programmist koha, kus riik peab aitama, materiaalselt aitama, siis annan teile preemia.

Üks kolleeg ütles, et loosungite järgi ei saa ta enam aru, kas tegu on IRLi või sotsidega.

Saan aru, et inimeste kuulamine on Eestis uus, see tundus midagi šokeerivat, et see on populistlik ja vasakpoolne. Tuleb vaadata kogu programmi. Kõik erakonnad, ka Reformierakond, tegelikult lubavad üsna palju.

Meil on kaks olulist lubadust. Üks on haridus ja teine on iive. Kalleid sotsiaalpakette ei leia programmist mitte ühtegi.

Ühes teises IRLi reklaamis räägib Ken-Marti Vaher: «Kodukulud 50 protsenti alla.» Kuidas seda saavutada?

See on ülioluline probleem, väljakutse Eestile on ränk.

Ränk küll, aga kuidas saavutada?

Esiteks oluliselt vähendada küttekulusid, seda saab teha soojustamisprogrammiga. Ka CO2 kvootide müügist saadud raha tuleb sinna panna. Väga raske on energia hinda langetada. Meil on võimalik tõusu pidurdada.

IRL on neli aastat valitsuses, miks te neid asju teinud pole?

Lihtsalt öeldes - pole jõudnud poliitilisele kokkuleppele. Juhan Parts tuli ideedega välja. Soojustamisprogrammi oleme ära teinud. See seisab, sest ühistud teavad sellest veel vähe.

Mis IRLi ja Reformierakonda eristab?

Mulle tundub, et osa Reformierakonnast arvab, et Eesti on valmis, et mis meil on, on nii hea, et pole vaja midagi muuta. Meie oleme rahutumad. Arvame, et Eesti ei ole valmis. Meil on ka mitmed eristuvad punktid, nagu haldusreform või palgaarmee.

Isamaa tuli kunagi loosungiga «Plats puhtaks!» ning oli uus, idealistlik, vana süsteemi ja korruptsiooni vastane. Mööda on läinud ligi 20 aastat ja skandaale on ikka olnud. Viimane asi, mis on otse seotud erakonna tippudega, pean silmas kampaaniainimeste võtmist riigi palgale...

Aga kas te teate, kui palju neid inimesi on?

Ma olen lugenud üheksast...

Te teate valesti. Neid inimesi on kolm. Ega ka nemad pole võetud tööle kampaania tegemiseks. Ministrid suudavad oma nõunikke raamides hoida. Tegime erakonna piirkondliku juhtimise ümber. Meil oli 14 inimest tööl ning jah, lasime nad lahti. Neist 14st töötab poliitiliste nõunikena kolm ja üks töötab maavanema nõunikuna... Ütleme siis kolm pluss üks.

Üha enam on IRLis esiplaanil tehnokraadid Res Publicast ja vanu rahvuslasi jääb vähemaks.

Tehke väike analüüs, lugege esimesed ja teised arvud kokku. Erakond ei jagune niimoodi. Kindlasti on nii suures erakonnas vaidlusi ja omad fraktsioonid, aga need ei jookse mööda neid radasid, mida teoretiseeritakse.

Mis radu mööda siis jooksevad?

Esiteks mööda temperamenti. Teiseks, mis tähendab poliitiline taktika ehk kas oleme jõulisemad või rahulikumad. Ja kindlasti mööda seda, mis on erakonna jaoks kõige olulisem teema.
Ka tasuta kõrghariduse teemal oli tugev vaidlus ja need jooned ei jooksnud mööda parteilist minevikku, vaid ikka mööda inimeste arvamusi.

3 MÕTET

• IRL pole kunagi valimistele vastu läinud nii suure toetusprotsendiga kui praegu.

• Käsitlen haridust kui rahvuslikku projekti. See pole vasak- ega parempoolne.

• Kui leiate meie programmist koha, kus riik peab aitama, materiaalselt aitama, siis annan teile preemia.

Tasuta kõrgharidus – mis ja milleks?

2010-12-17

Olen ikka arvanud ja ka välja öelnud, et tasuta asju ei ole, kui ema- või isaarmastus välja arvata. Lõunasöök ei ole tasuta, isegi kui sa midagi maksma ei pea, sest siis teeb seda lihtsalt keegi teine. See kehtib ka hariduse ja iseäranis kõrghariduse kohta.

Sel põhjusel mulle loosung "Tasuta kõrgharidus!" väga ei meeldigi. Parem ja täpsem olnuks ikkagi "õppemaksuta kõrgharidus" või koguni "maksuta õpetus kõrgkoolis", aga ilmselt leiti, et "tasuta" on lühem ja kõlab efektsemalt. No olgu siis peale. Õpetus tuleks selle plaani järgi noorele tudengile tõesti tasuta kätte, sest see makstakse kinni ühisest rahakotist, kuhu on toonud oma veeringu iga maksumaksja.

Üldine hüve

isikliku, vaid (ühtlasi) üldise hüvena. Kõrgharitud kaaskodanikest on kasu kogu ühiskonnale. Tõsi, mitte igaühest, aga mõni vasikas läheb alati aia taha.

Samamoodi tuleb vaadelda kõrgharidust ka tänases Eestis -üldine hüve. Mis ei tähenda automaatselt, et mida rohkem, seda parem. Euroopa on lähiminevikus eksperimenteerinud nn massiülikooliga. Eksperiment on läbi kukkunud, kuid sellest pole viisakas kõnelda. Massiülikool tähendab kõrghariduse devalveerumist, aga selle tunnistamise asemel mõõdetakse ikka kõrgharidusega inimeste protsenti ühiskonnas, otsekui ütleks see midagi.

Võiks küsida, miks nii. Ennevanasti maksti hirmkalleid õppemakse, kannatad puudust, murti ennast kõigi raskuste kiuste stuudiumist läbi, et siis arsti, advokaadi, notari, inseneri, gümnaasiumiõpetaja või pastorina elada jõukat või vähemalt kindlustatud elu. Vaev sai kuhjaga tasutud.

Ent need ajad on läbi. Kõrgharidust ei mõisteta ammu enam

Mida sel juhul õieti tähendab tasuta kõrgharidus? Kindlasti mitte tasuta kõrgharidust igaühele, kes vähegi viitsib sõrme liigutada. See pole lihtsalt võimalik, sest tahtmise kõrval loevad ka võimed. Eesti eesmärk peab olema, et kõrghariduse saaksid kõik, kes on selleks võimelised ja kes sellega midagi peale suudavad hakata (mis on muuseas eriti oluline). Samavõrd oluline on, et me ei raiskaks professorite aega ega auditooriumide elektriarveid nende peale, kes kuskil mujal oleksid endale ja ühiskonnale kasulikumad.

Andekad ja kah-tudengid

Selleks tuleb taastada sisseastumiseksamid - seda juba tehaksegi - ja võib-olla seada sisse ka mingi järelsõel. Ülikoolid otsustagu ise. Eesti rahvas on väike rahvas, meie eesmärgiks olgu, et ükski anne ei läheks raisku. Peame olema ökonoomsed. Selleks on tarvis anded üles leida ja luua neile stimuleeriv keskkond, mis muuhulgas tähendab ülikoolide vabastamist õppimisvõime ja -huvita kah-tudengitest, olgu nende tengelpung siis kuitahes jäme. Seevastu vähesed sissetulekud ei tohi(ks) õpinguid välistada ega katkestada. Stipendiumid tuleb ette näha nii vaestele kui eriti andekatele. Kui vaene tudeng on ka andekas, saagu mõlemat.

Võib küsida, kas siin ei aimu lahterdamist, mingi "eliidi" aretamist, inimeste klassidesse jagamist. Ei. Vähemalt mitte tavatähenduses. Professor ei ole parem kui pottsepp. Hea pottsepp on parem kui vilets professor, hea professor on parem kui vilets pottsepp. Kui mõlemad on head, siis nende sissetulekud ei erine oluliselt, nad kumbki ei suuda ära teha teineteise tööd. Oluline on, et nad mõlemad ühiskonnal olemas oleksid ja et kummagi töö tegijaid ei tuleks hakata sisse vedama, vähemalt mitte massiliselt.

Eesti peab peatama nii gümnaasiumi- kui ülikoolihariduse devalveerumise. Vaid nõnda suudame täita oma olemasolu kategoorilist imperatiivi - olla väike, aga tubli.

Intervjuu: Tasulised õppekohad tuleb ülikoolis keelata

2010-12-17

•• Jüri Saar kirjutas, et seadusemuudatustega tahetakse kärpida Tartu ülikooli autonoomiat. Miks seda vaja on?

Nii nagu ülikooli nõukogu soovib, on ka praeguses kavas kirjas, et viis nõukogu liiget paneks välja ülikooli senat ja viis määraks valitsus, üks liige oleks teaduste akadeemiast. Seadus ei näe seega ette ülikooliväliste inimeste ühemõttelist ülekaalu. Ülikooliväliste isikute kaasamine tagab sideme ühiskonnaga laiemalt.

•• Kas praegu ei ole Tartu ülikool ühiskonnaga piisavalt seotud?

Ülikool on reageerinud ühiskonna vajadustele konservatiivselt või pikaldaselt. Kui ülikoolil on suur nõukogu, siis olulised eel-arvelised otsused lähevad teinekord läbi paari minutiga, aga mõnd detaili arutatakse väga kaua. Ülikool peab arvestama ümberringi toimuvat. Toon näite. Tartu ülikooli õigusteaduskond ei soovinud liita endaga Akadeemia Nordi õigusteaduslikku osa. Nii tekkis kolmandas ülikoolis (Tallinna ülikool - toim) pretensioon õigusteaduslikule kompetentsile. Riigi tasemel tähendab see ressursside killustamist. Ülikool peab arvestama tööjaotust teistega.

•• Nii et teie arvates on ülikooli autonoomia vähenemine hea?

Ülikooli akadeemiline autonoomia ju jääb! Välistan igasuguse poliitilise sekkumise ülikooli. Aga ühiskond, kes finantseerib avalik-õiguslikku ülikooli, tahab osaleda otsustamisel. Eriti rahvusülikooli puhul, kes peab garanteerima rahvusteaduste püsimise - mitte vaatama asju ainult ökonoomika seisukohalt.

•• Olete käinud välja mõtte anda kõigile tasuta kõrgharidus. Mida see tähendab?

Kõik võimekad noored, kelle ülikool välja valib, saavad võimaluse tasuta eestikeelseks kõrghariduseks.

•• Praegu saavad ju ka paljud tasuta kõrgharidust. Kas tahate tasulise vastuvõtu üldse ära keelata? Riigitellimust suurendada?

Jah, eestikeelsetel õppekavadel riigitellimus suureneks. Avalik-õiguslikel ülikoolidel ei oleks eestikeelsetele õppekavadele enam võimalik tasulist vastuvõttu teha. Riik kompenseerib avalik-õiguslikele ülikoolidele tulu, mis tasulise vastuvõtu arvelt saamata jääb, suurusjärgus 450 miljonit krooni aastas.

•• Aga kui noor riigieelarvelisele kohale sisse ei saa, miks keelata talle õppimist, kui ise maksab?

Teadusülikooli roll on pakkuda süvendatud õpet. Massiülikoolis kannatab hariduse kvaliteet, lõputööd jäävad praktiliselt juhendamata, seda ka võimekate tudengite puhul.

•• Kui palju see riigitellimus siis teie visiooni järgi suureneks?

Näiteks õigusteadustes rahastab riik praegu 40 kohta aastas. Edaspidi võiks see arv tõusta sajani. Aga praegu hakkab õigusteadust õppima ligi 200 tudengit aastas. Riigitellimus suureneb, aga vastuvõtt ei saa kindlasti olema enam nii suur kui praegu koos tasuliste tudengitega.

•• Mis saab avatud ülikoolist?

See jääb. Täienduskoolituseks, mitmendaks kõrghariduseks.

•• Mitu protsenti koolitustellimus siis suureneks?

Seda protsenti on raske öelda. Praegusest suurem protsent gümnaasiumilõpetajaid saaks kindlasti riigi makstud kohale. Aga tulevikus on ka gümnaasiumilõpetajate aastakäigud väiksemad. Ja need, kes on seni oma raha eest õppima hakanud, saavad ka kindlasti lõpetada.

••Kust te selle 450 miljonit krooni võtta kavatsete?

Kui 2012. aasta eelarve kasvab kahe miljardi võrra, siis see võtaks veerandi. Õppetoetused tuleb muuta vajaduspõhiseks. Kui ligikaudu igale viiendale tudengile - kes ei käi tööl ja kel pole pere toetust - maksta õppetoetust 2000 krooni kuus, võtab see veel 110 miljonit krooni.

•• Kui realistlikud need ideed on?

Väga. Taga on analüüsid, arvutused ja debatid ekspertide, rektoritega. See on teadvustatud vajadus, et süsteemi tuleb muuta. Aga rektorid tahavad garantiisid.

•• Kas siis, kui avalik-õiguslikud ülikoolid ei tohi enam tasulistele kohtadele õppijaid võtta, ei või tekkida tudengite ja õppejõudude vool erakõrgkoolidesse?

Ka erakõrgkoolid peavad eestikeelsetel õppekavadel pakkuma tasuta õpet. Ingliskeelsetel mitte. Aga riigitellimus laieneb ka erakõrgkoolide eestikeelsetele õppekavadele.

•• Ma ei saanud hästi aru - kas erakõrgkoolid ei tohiks enam tasulisi tudengeid eestikeelsetele aladele võtta?

Jah. Ka eraülikoolid peavad pakkuma tasuta õpet.

•• Kas see ei oleks liigne riigipoolne sekkumine?

Ei ütleks. Riik teeb hariduspoliitikat. Tasuline vastuvõtt jääb avatud ülikoolile ja ingliskeelsetele õppekavadele.

Eesti põhikoolid on väga head

2010-12-09

Mullu aprillis viis Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) Eesti koolides taas läbi õpilaste õpitulemuslikkuse võrdlusuuringu PISA (Program for International Student Assessment).

Kui 2006. aasta PISA uuringus oli rõhuasetus loodusteaduslikul kirjaoskusel, siis mullune keskendus funktsionaalse lugemisoskuse hindamisele, vähesemal määral hinnati ka matemaatilist ja loodusteaduslikku kirjaoskust. Uuringuga mõõdetakse põhihariduse omandamisega lõpusirgele jõudnud õpilaste teadmisi ja oskusi, mis esmatähtsad, et ühiskonnaelus täisväärtuslikult osaleda.

Eesti tulemused olid ka 2006. aasta uuringus väga head, aga nüüd saame juba teise samalaadse uuringu alusel välja tuua, et oleme jätkuvalt maailma parimate hulgas.

PISA 2009 uuringuga suurenes osalenud riikide arv võrreldes 2006. aastaga 57-lt riigilt 65 riigini. Aasiast lisandusid Singapur ja Hiina. Kokku osales 34 OECD riiki ja 31 partnerriiki, testiti 470 000 enamjaolt 15aastase õpilase teadmisi. Testimine toimus 45 keeles. Tulemused tehti üle maailma teatavaks 7. detsembril.

Eestist oli valimis 4727 õpilast - 2297 tüdrukut ja 2430 poissi -, mis annab esindusliku ülevaate enam kui 14 000 Eesti koolides õppivast 15aastasest õpilasest. Valimisse kuulunutest 18,7% õppis vene õppekeelega koolides.

Uuringusse oli kaasatud 175 kooli. Valgamaalt osales kokku 189 õpilast kuuest koolist. Eesti paistis teiste riikide hulgas silma testimispäeval kohal olnud õpilaste kõrge osakaaluga (95%). Eesti kooliõpilaste kohusetunne on seega jätkuvalt võrdlemisi väga kõrge, õpetajate oma ka.

Lugemise ja lugemisoskuse definitsioonid on teisenenud koos ühiskonna, majanduse ja kultuuri muutustega. PISA 2009 defineerib lugemisoskust kui kirjalike tekstide mõistmist, kasutamist ja kajastamist ning lugemismotivatsiooni olemasolu töötada tekstidega, mis võimaldavad saavutada eesmärke, arendada teadmisi ja võimeid ning osaleda ühiskonnaelus.

Ühelt poolt hinnati õpilaste lugemisoskust keskmiste tulemuste järgi punktides. Mida kõrgem punktisumma, seda enam saab väita, et tegemist on tulemusliku haridussüsteemiga.

Teisalt pöörati tähelepanu õpilaste saavutustasemele. Nõudlus kõrge kvalifikatsiooniga töötajate järele on maailmas suur, uudsete ja keerukate tehnoloogiate rakendamisel on vajalikud head baasoskused.

Seetõttu on kõrge ja madala oskustasemega õpilaste arv tähtis indikaator, mille põhjal majanduskasvu ja sotsiaalarengut ennustada. Neid tulemusi jälgitakse ka majandusinvesteeringute planeerimisel. Meil on eeldused valmistada inimesi ette teadmistepõhise majanduse tarvis.

Sarnaselt eelmiste PISA uuringutega jaotati ka sel korral õpilaste punktid nii funktsionaalses lugemises kui ka loodusteadustes ja matemaatikas kuue saavutustaseme vahel. Need näitavad ülesannete raskusastet, kusjuures viies ja kuues raskusaste on kõrgemad ning esimene madalaim.

Keskmiste tulemuste järgi olid funktsionaalses lugemises parimad Hiina, Korea Vabariigi, Soome, Hongkongi, Singapuri ja Kanada õpilased. Eesti õpilased olid funktsionaalses lugemises võrreldes 2006. aasta tulemustega üldskaalal samad, asetudes 13. kohale. Matemaatilises kirjaoskuses oldi 17. ja loodusteaduslikus kirjaoskuses 9. kohal.

Euroopa riikide hulgas on Eesti lugemises koguni 5. kohal, parandades eelmise uuringuga võrreldes oma asetust üldises järjestuses kolme koha võrra. Esimesed neli olid Euroopas Soome, Holland, Belgia ja Norra. Võttes arvesse jällegi arvestatavat baastaset - kui palju õpilasi suutis lahendada ülesandeid vähemalt teisel raskustasemel -, edestas meid ainult Soome.

Matemaatilises kirjaoskuses on Eesti Euroopas 7. ja loodusteaduslikus kirjaoskuses jätkuvalt 2. kohal.

Loodusteaduslikus kirjaoskuses olid maailmas parimad Hiina, Soome, Hongkong, Singapur ja Jaapan. Maailma arvestuses on Eesti tulemused nihkunud nelja koha võrra allapoole, Euroopas on meie õpilaste tulemused Soome järel jätkuvalt teisel kohal.

Matemaatilises kirjaoskuses olid viis parimat kõik Aasia riigid: Hiina, Singapur, Hongkong, Korea Vabariik ja Taivan. Euroopas oleme Soome, Lichtensteini, Šveitsi, Hollandi, Belgia ja Saksamaa järel seitsmendal kohal.

Õpilaste saavutustasemete protsentuaalse jaotuse järgi funktsionaalse lugemise üldskaalal paigutusid Eesti õpilased seitsmendale, loodusteaduslikus kirjaoskuses viiendale ja matemaatikas kümnendale kohale. Seega enamik meie õpilastest on saavutanud vajalikud baasteadmised ja oskused eri valdkondades.

Eesti, Soome, Norra, Jaapan ja Kanada kuuluvad riikide gruppi, kus õpilaste tulemuste sõltumine sotsiaal-majanduslikust taustast on väike - umbes 10%. Kõige väiksem on vastav protsent Islandil - 7%, kusjuures OECD riikide keskmine on 14%.

Uuringus osalemine ei näita pelgalt, kuidas paistavad meie õpilased oma tulemustelt välja rahvusvahelises võrdluses, vaid aitab mõista, kus on meie haridussüsteemi kitsaskohad ja kas need kitsaskohad langevad kokku meie seniste teadmistega oma süsteemi nõrkusest. Meil on võimalus testi tulemusi kasutada oma haridussüsteemi kohendamisel.

PISA 2009 tulemuste põhjal kuulub Eesti koos Soome, Kanada, Jaapani, Norra, Islandi ja Hongkongiga edukate koolisüsteemide hulka: tulemused on üle ja sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus alla keskmise.

Eriti hea meel on tõdeda, et rahvusvahelises võrdluses on enamike Eesti 15aastaste õpilaste üldmulje koolist ja õpetajatest hea: õpetajad on nende arvates hoolivad, õiglased ja on huvitatud õpilase käekäigust.

PISA 2009 tulemused näitasid, et meie koolid võtsid uuringus osalemist tõsiselt ja õpilased suhtusid testi tegemisse hoolikalt. Põhikooli lõpusirgel olevate noorte teadmised ja oskused peegeldavad üheksa aasta jooksul õpitut.

Meie õpetajad on teinud aastate jooksul tõhusat tööd. Meie maapõhikool on sama hea kui linnakool. Oma panuse on andnud headesse tulemustesse nii algklassi- kui kõik aineõpetajad. Meie õpetajatel on põhjust oma töö üle uhkust tunda. Aitäh teile!

Ohustatud keeltest

2010-11-15

Keelte arv maailmas on hinnanguline. Raske on tõmmata piiri eri keelte ning sama keelte murrete vahel. Selge on siiski üks: keeli jääb järjest vähemaks. Nüüd on taas välja käidud üks number, mida saab selle ebamäärasuse juures viidata. Nimelt ütleb Paul M. Lewis'e välja antud Ethnologue: Languages in the World, et keeli on 6909.

Ainuüksi Aafrikas arvatakse olevat enam kui kaks tuhat keelt. Paapua ja Uus-Ginea neli miljonit inimest jagunevad tervelt 830 keelekogukonna vahel. Samuti paistavad keelerohkusega silma: Indoneesia, India, Hiina, Mehhiko, Brasiilia jne. Selgub, et Euroopa on üks keelevaesemaid piirkondi, siin on järel 234 keelt. Samas pärineb hulk kõrgel arengutasemel keeli just Euroopast.

Ja veel üks huvitav andmeseos: 94 protsenti maailma keeltest on sellised, mida kõneleb kokku vaid 6 protsenti kõigist inimestest.

UNESCO hinnangul (Atlas of the World languages in Danger) on maailma viimase 50 aastaga kaotanud vähemalt 230 keelt. Euroopa maad on kaotanud paarkümmend keelt. Tõsi, peamiselt Vene Föderatsiooni Aasia osas. Muret valmistab aga tulevik. Lähema 50 kuni 100 aasta jooksul võib kaduma minna tuhatkond keelt, aga ohuvööndisse kuulub palju rohkem - kuni 3000 keelt.

Viimaste kadujatena nimetatakse bo keelt Indias ning ubõhhi keelt. Ubõhhid olid tšerkesside keelesugulased Kaukaasia loode-osas, nende keeles oli talletatud suur osa Põhja-Kaukaasiale iseloomulikke eepilisi Nardi saagasid. Väidetavalt suri viimane ubõhhi keele kandja hiljaaegu 84-aastasena Türgis. Kadumise piiril on karaiimid (50 kõnelejat Leedus ja 10 Lääne-Ukrainas) ning kahtlemata liivlased.

Selle kõige taustal on väga tore, et ENPA alaline komitee võttis reedel Antalyas vastu resolutsiooni teravalt ohustatud keelte kaitsmise ja ohustamise meetmetest. Iseküsimus on see, mida on võimalik korda saata keelte puhul, kelle rääkijate hulk on langenud allapoole igasugust kriitilist piiri.

Euroopa Nõukogu on keelekaitse instrumendina näinud peamiselt regionaal- ja vähemusrahvuste hartat. Paraku on harta tõlgenduspiir küsitav ja pole päris selge, millistele keeltele tema rakendamisel kaitsevari antakse. Eesti jaoks on probleemiks suurearvuline venekeelne vähemus, kes on sisse rännanud hiljuti. Rangelt võttes ei peaks harta selliseid juhtumeid katma, kuid alati on võimalus, et keegi nõuab valjuhäälselt teistsugust tõlgendust. Sellest tulenevalt on ka Eesti seni hartaga liitumise osas kõhelnud. Küll aga ei tohi me kõhelda setu, võru ja teiste murdekeelte toetamisel.

Tegelikult ei ole harta tingimata taganud ohustatud keelte kaitset. Ja vastupidi: mõned riigi on palju ära teinud ka hartaga liitumata. Karta on, et kvalitatiivset nihet ohustatud keelte päästmiseks on väga raske saavutada. Ka ENPA poolt esitatud soovitused ei avasta uusi maailmu. Ikka on jutt hariduspoliitikast ja õpetajate ettevalmistamisest, keelte sotsiaalse staatuse tõstmisest, kaasaskäimisest uue meedia ja tehnoloogiatega ning vajadusel piiriülesest koostööst. Pisut üldsõnaline küll, kuid tähelepanuosutus ohustatud keeltele on siiski kiiduväärt.

Riigieelarvest, vastutustundega

2010-11-11

Mind sundis kirjutama sotsiaaldemokraadi Heljo Pikhofi sulest ilmunud artikkel (TPM 02.11) järgmise aasta riigieelarve kohta.

Otse öeldes jäi mulle tema argumenteerimata kriitika arusaamatuks ning Tartust valitud saadiku ja riigikogu rahanduskomisjoni liikmena pean oma kohustuseks anda tema seisukohtadele vastus.

Järgmise aasta riigieelarvet võib piltlikult pidada vastutustundliku perekonna eelarveks ? pere, kes on läbi elanud karmi kriisi, kuid siiski jalgele jäänud ja tulevikku vaatab. Selles eelarves on mõned olulised põhimõtted, mis võiksid olla omased kõigi perede eelarvele.

Haridusele rohkem raha

Esiteks tuleb alati hoolitseda selle eest, et kulud ja tulud oleksid tasakaalus. Eesti inimene teab, et kulutada ei saa rohkem kui teenitakse. Vastupidist olukorda nimetatakse üle jõu elamiseks. Hoolimatu käitumisega ning jätkuva priiskamisega võime end mängida võlalõksu, mille tagajärje peavad kinni maksma meie lapsed.

2011. aasta riigieelarve liigub tasakaalu poole. Aastaks 2013 on riigieelarve tasakaalus ning me võime rasketeks aegadeks hakata koguma uusi reserve, mis meid eelmise kahe aasta jooksul elus hoidsid. Ka tark pereisa või -ema ? oleneb, kelle käes on rahakott ? paneb midagi rasketeks aegadeks kõrvale.

Samuti jätkatakse presidendi, riigikogu liikmete ja teiste kõrgemate riigiametnike palkade külmutamist, sest ei avalikus ega erasektoris ole palgatõusu niipea näha.

Teiseks põhimõtteks on läbi aegade olnud oma laste hariduse eest hoolitsemine. Seepärast on ka riik isegi kõige karmimate kärbete ajal suurendanud oluliselt haridusele kulutatava osakaalu ? 2007. aastal 4,8 protsenti SKPst, 2010. aastal 6,6 protsenti, millega kuulume Euroopa juhtivate riikide hulka.

Märkimisväärne on see, et ka järgmisel aastal kasvab haridusele eraldatav rahasumma tänavusega võrreldes 7,9 protsenti, mis näitab seda, et me hoolime oma laste tulevikust.

Lisaks üldisele hariduse rahastamise tõusule tehakse CO2-kvoodi müügist saadava rahaga korda kümneid koolimaju kogu Eestis.

Samuti on eraldatud 110 miljonit lisakrooni omavalitsustele uute õppekavade rakendamiseks ning õpetajatele palgalisa maksmiseks. 2011. aasta riigieelarve loob hea aluse tasuta kõrgharidusele üleminekuks. Lapsevanemad teavad, et nende laste hea haridus on vaja juba varakult kindlustada.

Maksame võlgu

Kolmandaks on igale perele väga oluline töö. Kui ei ole tööd, siis ei ole raha ega eneseteostust ning kahest eelmisest teemast ei saakski rääkida.

Riik investeerib järgmisel aastal majandusse 16 protsenti rohkem kui eelmisel aastal. See tähendab 16 miljardit krooni investeeringuid teede, koolide, sildade ja majade ehitusse, mis tähendab töökohti ja palka Eesti inimestele.

Sellise mahuga investeeringuid ei ole meie riik varem näinud. Ja kuigi suure osa sellest moodustab eurotoetustest tulev raha, ei ole sellel tööinimesele mingit vahet ? raha on raha, mis toob toidu lauale ja annab inimestele tööd.

Oluline on rõhutada, et kogu see raha ei lähe Tallinna või ainult suurematesse linnadesse. Regionaalsete investeeringute maht kasvab järgmisel aastal 77 protsenti, summa on kokku 2,2 miljardit krooni.

Neljandaks oluliseks põhimõtteks on vanemate ja vanavanemate usalduse taastamine. Kui riik kärpis oma kulutusi, ei võtnud me raha ära abivajajatelt. Pigem vastupidi. Viimase nelja aastaga on pensionid kahekordistunud, mis tähendab, et riik väärtustab vanemat põlvkonda.

Järgmisel aastal taastab riik omapoolsed sissemaksed pensioni teise sambasse, need olid vahepeal peatatud, kuna riigil ei olnud selleks raha. See nõuab 1,4 miljardit krooni lisaraha.

Samuti on juurde tulnud eakaid, kelle pensionide maksmiseks on vaja lisaks pea 500 miljonit krooni. Piltlikult öeldes oli meie kujuteldav pere sunnitud oma vanavanematelt võlgu võtma, lubades selle raha esimesel võimalusel tagasi maksta. Ja seda lubadust me järgmisel aastal ka täidame.

Midagi Tartule

Ka Tartu linn on saanud investeeringuid juurde. Riik näeb ette 700 miljonit krooni Eesti Rahva Muuseumi rajamiseks Raadile, samuti Ahhaa keskuse rahastamist 3,4 miljoni lisakrooniga ning loodetavasti saame hakkama ka Pauluse kiriku ehituse rahastamisega.

Hea uudis Tartu korterelamute elanikele on see, et CO2-kvootide rahast makstakse Kredexi kaudu kinni kuni 35 protsenti nende majade soojustamise kulust, pakkudes ka odavat kaasfinantseerimist. Selleks on riik ette näinud 400 miljonit krooni. See aga tähendab, et kütte- ja elektriarved on edaspidi tunduvalt väiksemad.

Eesti pere tuleva aasta eelarve on tehtud vastutustundeliselt ning vaatega tulevikku. Järgmisel aastal on valimised ja loomulikult oleks koalitsioonil olnud võimalik valada valijad vastutustundetult kullavihmaga üle. Seda on varem juhtunud, kuid meie nii ei tee. Kriis ei ole veel läbi ja töötuid on palju, kuid koos saame hakkama.

Uus tänapäevane Eesti ajaloo õpik venelastele

2010-10-26

TEA Kirjastus ja õpiku autor Lauri Vahtre tutvustasid ajaloohuvilistele ning -õpetajatele vastvalminud, haaravalt kirjutatud ning rohkelt illustreeritud "Eesti ajaloo õpikut vene õppekeelega gümnaasiumile".

Õpiku üheksa peatükki kirjeldavad noorele vene lugejale meie ajaloo pöördelisi sündmusi ning neis silma paistnud ajaloolisi isikuid muinasajast kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni. Õpiku teevad eriliseks ka vene koolide õppurite tarvis koostatud sõnaseletused ning tõlked, mis aitavad eestikeelset teksti peensusteni mõista.

Raamatu autor Lauri Vahtre ütles esitlusel, et käsikirja kallal töötades püüdiski ta kirjutada nii kaasakiskuvalt, nagu jutustaks ta meie aja lugu vene noortele nende tähelepanu jäägitult köites. Selleks on õpikus rohkesti materjali ning viiteid Eestis elanud venelaste saatusele ja nende osalusele kirjeldatud ajaloosündmustes.

Esitlusel tekkis elav keskustelu Eesti ajaloo õpetamisest venelastele. Veel hiljuti ise vene gümnaasiumis Eesti ajalugu õppinud Sergei Metlev kiitis uut õpikut väga ning väljendas kahetsust, et temal nii huvitavat, rohkelt illustreeritud ning tänapäevast õpikut polnud.

Arvukate ajalooraamatute autor Mart Laar tunnustas hea kolleegi tööd ning lisas arvukalt näiteid venelaste osalustest Eesti jaoks pöördelistes ajaloosündmustes, mille tutvustamine on hädavajalik nii vene kui ka eesti keelt kõnelevatele koolinoortele, aga ka nende vanematele.

TEA Kirjastuse juhi Silva Tominga eestvõttel arutati plaane õpiku lisamaterjalide viimisest Internetti ning seda, kui vajalik on riigi ning kodanikuühenduste aktiivne tugi Eesti riigile vääriliste õpikute viimisel õpilaste ning õpetajateni.

Meie riigikeel on ikka ja ainult eesti keel

2010-10-22

Ikka kehtib reegel: anna väike sõnum riigikeele või kodakondsuse teemal ja see paisub suureks mulliks.

Imestasin väsimatult, kuidas uudisnupp ÜRO rassilise diskrimineerimise komitee rutiinsest ülevaatest Eesti kohta ja seal sisalduvast kakskeelsuse ideest päeva jooksul uudispommiks paisus.

Pidin venekeelsetele kanalitele kommentaare andma ja kolleeg Mart Nutt kogus hiigelhulga kommentaare Delfis püstitatud küsimusega "Kas komitee võiks ka Prantsusmaale araabia keelt teiseks riigikeeleks soovitada?".

Mis on lahti, kas Eestit ähvardab kakskeelsus? Kindlasti mitte! Pigem on asi selles, et kõik sellelaadilised teemad kutsuvad esile teravaid emotsioone ning võivad tekitada eri käsitlusaktsente eesti- ja venekeelses meedias.

Ikka kehtib reegel: anna väike sõnum riigikeele või kodakondsuse teemal ja see paisub suureks mulliks. Rahvusvaheline organisatsioon annab sõnumile salapärase aura, aga üksikasjaliselt tausta ei tunta ega teata sedagi, millise kaaluga nood soovitused on.

Et emotsioone pisut maha võtta, tuleb meenutada, et selliseid ülevaateid riikide kohta koostavad regulaarselt nii ÜRO kui Euroopa Nõukogu vastavad komiteed. Nii antakse riikidele ka soovitusi: kaaluda, võtta kaustusele meetmeid.

Tavaliselt lähtutakse eeldusest, et ükski riik ei saa olla rassilisest diskrimineerimisest päris puhas. Mis sest, et riigiti on seis inimõiguste vallas väga erinev. Tüüpiline on näiteks soovituste jagamine mustlaste ehk roma'de olukorra parandamiseks.

Muuseas, kõnealuses dokumendis antakse Eestile ka soovitus parandada hariduse kättesaadavust roma'dest lastele. Ja veel hulk soovitusi, sealhulgas üleskutse uurida meie lähiajaloos, kaasa arvatud nõukogude perioodil toimepandud inimsusvastaseid kuritegusid.

Konkreetsel juhul olid Eestiga samal ajal vaatluse all sellised riigid nagu Iraan, Usbekistan, Maroko, aga ka näiteks Taani. Võib kolm korda arvata, milliste kivide all tõelised inirnõigusprobleemid peidus on.

Just sellest prismast lähtudes, et mingid probleemid ju peavad olema ja mingid juhised tuleb anda, tuleks minu meelest vaadata emotsioone tekitavat kakskeelsuse soovitust. Meie oleme kõik need küsimused ammuilma läbi kaalunud ja jõudnud järeldusele, et Eesti on rahvusriik, kus riigikeel on eesti ja ainult eesti keel.

Sealjuures on kõik põhiõigused ja näiteks kodakondsuse saamisega seotud protseduurid Eestis sellised, et me vastame Euroopa Liidu ja NATO kõrgetele standarditele. Ja need on paljudele ÜRO liikmesriikidele seni veel täiesti püüdmatus kauguses.

KOMMENTEERI Andres Herkeli KODULEHEL

Tartu Ülikool rahvusülikooliks

2010-10-07

Riigikogus aruteluks oleva Tartu Ülikooli seaduse muutmise üks eesmärke on tuua esile tema staatus rahvusülikoolina - täpsustame Tartu Ülikooli kui rahvusülikooli ülesandeid.

Need anti Tartu Ülikoolile küll juba 1995. aastal, kuid samas ei ole tema ülesanded seni eriti erinenud teiste avalik-õiguslike ülikoolide ülesannetest. Seega on rahvusülikooli mõiste tänini sisustamata.

Uue eelnõu kohaselt peab Tartu Ülikool oma seadusest tulenevalt pakkuma kõrghariduse omandamise võimalusi kõrgharidustaseme kolmel astmel (sh doktoriõppes) neljas laias valdkonnas: humanitaar-, sotsiaal-, arsti- ning loodusteaduste alal.

Riigi toel

Eelnõus täpsustatakse ülikoolile juba Eesti Vabariigi põhiseadusega antud autonoomia sisu, mis väljendub tema õiguses võtta iseseisvalt vastu otsuseid oma seaduses sätestatud eesmärkide elluviimiseks.

Rahvusülikoolina on Tartu Ülikoolil muu hulgas kohustus edendada eesti keele ja kultuuri säilimise ning arengu eesmärgil Eestit ja tema rahvast uurivaid teadusi ning eestikeelset haridust, säilitada ülikooli omandis olevat rahvuslikku kultuuripärandit ning pakkuda avalikkusele selle ülesandega seonduvaid teenuseid.

Eelnõuga sätestatakse ülikooli ülesanne säilitada ja arendada kultuuripärandi hulka kuuluvat Tartu Ülikooli hoonestust ning kunsti- ja ajalooväärtusi sisaldavaid kogusid.

Eelnõus määratletakse, et kultuuripärandi säilitamiseks ja muude avalike teenuste osutamiseks kuuluvad ülikoolile raamatukogu, muuseumid, botaanikaaed ja teaduskool. Riik on suuteline kõigi nende ülalpidamiseks ülikooli oluliselt toetama.

Otsime võimalusi muu hulgas raamatukogu kapitaalremondiks ning viimastel aastatel on oluliselt suurenenud ka teaduskooli riiklik rahastamine.

Eelnõu loob aluse avalike teenustega seonduvate kulude osaliseks katmiseks riigieelarvest. Kulude katmisel lähtutakse põhimõttest, et osaliselt kaetakse Tartu Ülikooli omandis oleva kultuuripärandi hulka kuuluva hoonestuse, arhiivide, kunstiväärtuste ja kogude säilitamise ning hoidmisega seotud kulud.

Kümme professuuri

Suure uuendusena sätestatakse seaduseelnõus Tartu Ülikooli kui rahvusülikooli kohustus luua oma ülesannete täitmiseks vähemalt kümme eesti keele, kultuuri ja ajalooga tegelevat professuuri järgmistes pädevusvaldkondades: eesti kultuur (eesti kirjandus ja kultuur, folkloristika, etnoloogia ja etnograafia), eesti keel (eesti keele ehitus, ajalugu ja murded, sugulaskeeled ja nende ajalugu, tänapäeva keelekorraldus) ja Eesti ajalugu (Eesti maa ja rahva ajalugu, arheoloogia).

Professuuride püsimiseks eraldatav rahasumma määratletakse ministeeriumi ja ülikooli vahel sõlmitavas tulemuslepingus. Sihtsuunitlusega professuure rahastatakse täiendavalt lisaks riikliku koolitustellimuse alusel eraldatavale rahale.

Peale ülikooli enda on tarvis mõelda ka seal töötavatele ja õppivatele inimestele. Rahvusülikooli rolli on mõtet tugevdada, kui kogu ülikooli kollektiiv tunneb ennast osalisena selle rolli täitmisel.

Üliõpilaste kõrval peavad ennast hästi tundma ka õppejõud - need, kes on kas aastakümneid juba nii teadus- kui õppetöö tegijatena küpsenud, kui ka noored, alustavad õppejõud, kes on alles oma esimeste teadustöödeni jõudnud.

Õppejõudude roll ülikoolis on suur ja ei ole õige, kui näiteks kiretu infosüsteemi kohalik administraator niigi pingelisel õppe- ja teadustöö ajal justkui õppejõude umbusaldades püstitab neile täiesti asjata bürokraatlikke lisanõudeid.

Teaduse infosüsteem on mõeldud teadlaste abistamiseks, mitte inimenergiat kulutavaks masinavärgiks.

Õppetoetuste roll

Tartu kui ülikoolilinna püsimise eelduseks on andekamate noorte ligipääs õpingutele. Õppetoetuste ja stipendiumide kättesaadavusel ei ole siin sugugi väike osa.

Erinevalt Tallinnast on Tartule tõepoolest iseloomulik, et üliõpilased ei ela enamasti kodus, vaid peavad oma eluolu ainelise külje lahendamiseks tihti kaunis suurt vaeva nägema - korteri või ühikatoa üürimine ja elukondlikud kulutused nõuavad küllaltki suuri väljaminekuid.

Tartusse tullakse, kui vajalikke kulusid on võimalik teha. Seetõttu on õppetoetuste roll Tartu kui ülikoolilinna edenemisel palju suurem kui pealinnas. Haridus- ja teadusministeerium on koos üliõpilaskondade liiduga välja töötanud uue vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi põhialused.

Nende põhjal on koostatud seaduseelnõu, mille rakendamiseks on käivitamisjärg-
sel aastal tarvis kohe lisaraha 100 miljonit krooni riigieelarvest.

Loodan, et nüüdsel majanduskasvu ajal kogunev uus riigikogu koosseis näeb kõrghariduse rahastamist ja selle ühe osana ka üliõpilastoetuste suurendamist oma prioriteedina juba 2012. aasta eelarvet koostades.

Pooltõed ja soovmõtlemised kõrghariduses

2010-09-28

Viimastel nädalatel on meedia üle ujutatud kõrgharidusarutelust, mida peamiselt kannavad kaks väidet: kõrgharidus vajab rohkem raha ja kõrghariduse kvaliteet pole konkurentsivõimeline. Vürtsi on lisanud ettepanekud «anda kõigile soovijatele haridust tasuta», «rahastada kõrgharidust kõrghariduskassast» või «viia sisse üldine osaline õppemaks».

Tundub, et just kõrgharidusaruteludes on peale tavapärase pealiskaudsuse ja stampmõtlemise enim möödarääkimisi, silmakirjalikkust ja soovmõtlemist. Sõnavõtjatel on sageli oma huvid mängus ja haritud inimestena oskavad nad neid paremini varjata. Ka akadeemiliste isikute puhul on hea mitte unustada, et jumal või Darwin on inimesele mõistuse andnud oma huvide, mitte tõe teenimiseks.

Keskseks eksiarvamuseks on ettekujutus, et tudengid valivad kõrgkooli kvaliteedi alusel. Hulk rahvusvahelisi uuringuid on jõudnud üsna ühesugusele järeldusele, et kõrgkoolivalik on seotud esmalt elukohaläheduse (ja sellega seotud väiksema maksumusega), seejärel sõprade eelistustega, siis kooli üldise mainega, siis ülikoolilinna seltsielu atraktiivsusega ja alles seejärel erialaõpetuse tasemega.

Samuti on palju tähtsamal kohal, kui me seda tunnistada soovime, soov saada diplomit lihtsalt. Muidugi, kui diplomiga koos saaks ka parema hariduse, poleks see paha, aga selle nimel iseseisvalt pingutama on valmis väga vähesed. Mõelgem kas või spikerdamise ulatuse peale meie kõrgkoolides.

Väide, et Eesti ülikoolid pole rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised, on pealiskaudne. Tartu Ülikool kuulub viie protsendi ja Tallinna Tehnikaülikool kümne protsendi maailma parimate ülikoolide hulka. Tõsi, meil on ka kõrgkoole, kus puudub raamatukogu, ja ülikool, kus dotsent ohjab 54 doktoranti, ent niisugused «kiisukoolid» pole maailmas haruldased.

Harvardi või Oxfordi tasemele pürgimine on aga 1,3-miljonilise tagamaaga ülikooli jaoks üsna võimatu ülesanne. Õigemini – see on võimalik, aga üksnes rahvusvahelise ülikoolina inglise keelele tuginedes ja mitu korda suurema rahastamise juures. Ning see võtab aega vähemalt 10–20 aastat. Hea näide on Singapuri Rahvusülikool. Ent kas me seda ka tegelikult soovime?

Ka asjaolu, et meilt läheb rohkem tudengeid, kui meile tuleb, pole mitte konkurentsivõime näitaja, vaid meeldetuletus, et ühemiljonilise rahva keeles õpetamine pole lihtsalt atraktiivne – vaid ingliskeelse õppega riigid on maailmas positiivse tudengibilansiga.

Ilmselt on nõukaajast pärit ettekujutus, et kõik välismaine on parem, viinud meid välisõppejõudude idealiseerimiseni. Muidugi on neid vaja, seda eelkõige horisondi avardamise eesmärgil, aga kui üksikud meeldivad erandid välja arvata, ei ületa nende senine sisuline akadeemiline tase kuigi suurel määral korralike ülikoolide keskmist.

Samuti julgen arvata, et enamik välismaale õppima asunud tudengitest ei õpi kaugeltki tugevamates ülikoolides kui parimad Eesti ülikoolid, ent see ei tähenda, et välismaine kogemus neile laiemas mõttes kasuks ei tuleks. Seepärast pole meil vaja halada, et üliõpilased välismaale õppima lähevad – veel rohkem peaksid minema.

Eksitav on arvamus, et meie ülikoolid on paindumatud. Vastupidi – nad reageerivad väga efektiivselt väliskeskkonna muutustele ja osalevad aktiivselt ka selle keskkonna kujundamisel, näiteks välja töötades euroraha jaotuse põhimõtteid. Aga nad reageerivad meie (loe: riigi ja ühiskonna) tegelikule käitumisele, mitte suurtele sõnadele. Ja kui rahastamine ei soosi kvaliteedi tõusu, siis kvaliteet ei tõuse, kui rahastamine soosib killustatust, siis killustutaksegi.

Suurim silmakirjalikkus valitseb tegeliku ja näiva (õppe)töö mahu vahel. Ühe akadeemilise punkti taga peaks olema 40 tundi üliõpilase tööd, kuid heal juhul on 23 tundi. Täistööajaga õppejõu lisateenistus mitmes kõrgkoolis ja enda kirjapanek mitmesuguste (euro)projektide täitjana viib ta formaalse koormuse kohati üle saja tunni nädalas. Kui palju ta tegelikult töötab? Mul oleks hea meel, kui keegi tõestaks, et ma eksin.

Kõrgharidus on ühiskonna orgaaniline osa ning tegeliku kvaliteedi määrab eelkõige nõudmise ja pakkumise tasakaal tööjõuturul, mitte ajaleheartiklid või isegi kvaliteedistandardid. Vaadake Eesti tööjõu struktuuri ja küsige endalt, mitu protsenti töökohtadest eeldab ka sisuliselt kõrgharidust. Aga meie ambitsioon on 60 protsenti. Muidugi, pikemas perspektiivis on see vahest ka sisuliselt vajalik, seni on aga kõrgharidusdiplom üldjuhul lihtsalt isiksuslik näitaja – loodetavasti on diplomeeritu ka võimekam töötaja.

Masu järel on praktilisi oskusi ja varasemat töökogemust puudutavad nõudmised töötajale kasvanud. Kutsekoolide uste taha on tekkinud järjekorrad. Aga mitte kõigi uste taha, vaid sinna, kus on tõesti midagi kasulikku pakkuda. Kõrghariduses on need ajad veel ees. Enne tuleb oodata, mil kõrgharidusega töötuid on rohkem kui kutseharidusega töötuid. Ja see aeg koidab.

Ma ei usu, et meil oleks juba tegelik (st maksujõuline) nõudlus «kvaliteetsete» kõrgharidusega (loodus)teadlaste ja inseneride järele, vaatamata osa ettevõtjate kaebustele. Kui king tegelikult pigistaks, siis toodaks (vastava palgaga) spetsialistid sisse – Euroopas on tööjõu liikumine vaba. Meie majanduse struktuuris on valdavad ettevõtted, kus inseneri või teadlase ametikoha loomine ei loo omakorda piisavalt lisaväärtust, et teda vajalikul tasemel ülal pidada (loe: talle vähemasti juristide ja finantsistidega võrreldes korralikku palka maksta).

Analüüsige Eesti ettevõtete esiviitsadat ja vastake küsimusele, millise ettevõtte strateegias võiks olla koht kas või kümneliikmelisele teadlasrühmale konkurentsivõimelise palgatasemega. Just siit tuleb otsida põhjust noorte erialavalikute mõistmiseks. Noorte valikud on asjakohasemad kui haridus- ja majandusjuhtide soovmõtlemine.

Heitlik rahulolematus kõrgharidustegelikkusega ja ülikoolide janu lisarahastamise järele on kõrghariduse rahastamist viimastel aastatel kasvatanud, ent usalduse puududes jõuab see raha kõrgkoolidesse kümnete meetmete ja meetmekeste kaudu, millest igaüks kannab endaga kaasas arvestatavat bürokraatiat. Nii ongi kõrgkoolid ja sajad, kui mitte tuhanded inimesed kogu aeg hõivatud nõuetele vastavate taotluste kirjutamisega. Kas anname endale aru, et detailsete nõuete kehtestamine kannab endaga kaasas ka vastutust tulemuse eest? Kardan, et meil on kujunenud olukord, kus ülepingutatud projekti- ja meetmepõhisus on muutnud kõrgkoolid, sageli aga nende eraldiseisvad allüksused, rahastaja soovide ja ettekirjutuste täitjaks ning seetõttu ei vastuta tulemuste eest mitte keegi.

Kahetsusväärne on ka praktika, kus toetusraha püütakse pingete vältimiseks võimalikult ühtlaselt laiali jagada põhimõttel «igaühele midagi», selle asemel et saavutada tarvilikke struktuurseid muutusi. Niisugune lähenemine ei loo uut kvaliteeti ja lükkab edasi ka muidu turujõudude mõjul juba toimuvaid muutusi.

Toimiva kõrghariduspoliitika kujundamiseks on oluline selgeks vaielda mõned põhiseisukohad. Tajun meie avalikus mõtlemises valdavat arusaama, et kõrghariduse eesmärk on valmistada ette spetsialiste meie rahvamajandusele. Millisele rahvamajandusele? Tänapäevasele? Eesti või Euroopa Liidu omale? Kas vabas ühiskonnas ei oleks mõistlik lähtuda hoopis noorte huvidest ja pürgimustest? Kas pole mitte nii, et riik on inimeste, mitte inimesed riigi jaoks? Siis laheneb ka vastutuse küsimus ja lihtsustub rahastamismehhanismide väljatöötamine.

Milleks vajame välistudengeid Eestisse? Kas selleks, et ajada kõrgharidusäri, või selleks, et nad hiljem rikastaksid ka meie tööturgu? Kas peaksime meie tudengite välisõpinguid soodustama või hoopis takistama, et andekamad noored jääksid Eestisse? Kas ootame välismaal õppinuilt eelkõige sügavaid erialateadmisi või laia silmaringi, kontakte ja avardunud kultuuritunnetust?

Mis asi on kõrghariduse kvaliteet? Kas pole mitte nii, et miski ei saa üliõpilast aidata, kui õppejõul pole tema jaoks aega? Ent piiratud õppejõu kuulamiseks kulutatud aeg on üliõpilasele mahavisatud. Kui nii, siis peaks meie rahastamismehhanismid soosima eelkõige heade õppejõudude tegelemist üliõpilastega, mitte aga üksnes artiklite kirjutamist.

Oleme loonud üsna keeruka ja kuluka kõrghariduse hindamise süsteemi, aga ei tea, mida sellelt ootame. Kas soovime, et see tagaks repressiivsete meetmetega kehtestatud kvaliteedistandardi sisulise järgimise ja jätaks seeläbi alles vaid üksikud, nõuetele vastavad ja väikesele rahvale jõukohased kõrgkoolid? Või annaks eelkõige sõltumatut informatsiooni üliõpilastele ja rahastamise otsustajatele, mille tulemusena turg teeb oma töö? Kõik mõistavad, et üle 20 kõrgkooli ülalpidamine käib 1,3-miljonilisele rahvale üle jõu.

Kuhugi ei ole põgeneda ka õppekeele küsimuse eest. Milline on inglise keele koht Eesti ülikoolis, ka rahvusülikoolis? Olen seda meelt, et selle vastamata küsimuse taga ongi hulk meie nn kvaliteediprobleeme.
Tõsi, me kõrghariduses on palju probleeme ning mõnigi asi mitte ainult võiks saada, vaid ka peaks saama palju paremaks. Samas, põhiosas pole probleemid veel sugugi nii suured, et otsuste langetamine oleks vältimatu, ega nii traagilised, nagu näidata püütakse – lõpetajad saavad jätkuvalt tööd ja õppejõud leiba. Aga kui nii jätkata, jääb nii leiba kui tööd muidugi vähemaks. Tegelikud muutused kõrghariduses tulevad vältimatult koos tööandjate, ka riigi nõudlikkuse kasvuga. Terasemad ülikoolid võiks sellele juba praegu mõelda, tark ministeerium võiks hakata oma nõudlikkust kohe kasvatama ja igal aastal veel vähemalt paar-kolm kõrgkooli koomale võtta.

Kindlasti tuleks kohe loobuda ühtsest, kvaliteedist sõltumatust õppekoha maksumusest – n-ö riiklik leivahind kõrghariduses on kvaliteedi tapja. Ka raha on juurde vaja, aga ikka ainult sinna, kust midagi ka vastu saab nii kvaliteedis kui kvantiteedis, ja rahastamise vahed ärgu olgu mitte protsentides, vaid kordades. Enne seda otsust pole küll mõtet raha juurde anda.

Nõudlikkuse kasvades kahaneks ka seni pärmina kerkinud (pseudo)üliõpilaste arv. Me ei vaja 70 000 üliõpilast. Kui 10 000st iga-aastasest keskkoolilõpetajast asuks pooled kõrgharidust omandama ja saaks selle keskmiselt nelja aastaga kätte, oleks meil vaid

20 000 üliõpilast. Olgu, 40 000, kui vanemad ja osaajaga tudengid juurde arvata, aga mitte 70 000. Ülejäänutele soovitaksin praktilist ja lühiajalisemat täiendusõpet ja üha parema mainega kutsekeskharidust. Sellest oleks pikemas perspektiivis kasu õppureile kindlama töökoha, tööandjaile praktilisemate oskustega tööjõu ja ühiskonnale väiksema aja- ja rahakulu näol.

Kõige selle kõrval võiksime edendada ka üldist vaidluskultuuri. Meie praegused kõrgharidusprobleemid on suuresti samad, mis lääneriikides 1970. ja 1980. aastatel, ning lahendusedki ei saa olla väga erinevad. Tasuks veidi lugeda ja rahulikult mõelda, selle asemel et esmaste, isiklikest või grupihuvidest ajendatud emotsioonide ajel oponente auklikuks lasta. Kui kõrgharitud sedagi ei suuda, siis on kvaliteediga tõesti midagi korrast ära.

Autor oli 1998–2006 Tartu Ülikooli rektor.

Tasuta kõrgharidus?

2010-09-20

Kõrghariduse kui tänapäeva ühiskondade ühe arengumootori konkurentsivõimeline rahastamine on massikõrghariduse ja vananeva rahvastiku tingimustes keeruline mitte ainult Eestis. Lahendusi on olnud erinevaid. Eesti on seni valinud tee, kus osa tudengeid õpib riigi kulul, suur osa maksab ise (kohati täiendades riigi panust, kohati kattes kõik kulud) ning samal ajal on loodud üsna tagasihoidlik sotsiaalsete garantiide süsteem.

Kõik see kokku on seadnud kahtluse alla võimekuse säilitada pikemaajaliselt Eesti kõrghariduse kvaliteet. Kuigi me liigume jõudsalt tasuta kõrghariduse suunas - aastakäikude vähenemise loogikas jõuame praegust riiklike õppekohtades taset (6400 uut tudengit aastas) säilitades juba 2013. aastaks kõigile huvitatud gümnaasiumilõpetajatele tasuta õppekohtade võimaldamiseni. Seega võiks ülesande lugeda täidetuks.

Olen tasuta kõrghariduse pooldaja. Samal ajal peab meie ülim eesmärk olema just õppe kindlustatud kvaliteet. Et parimad õpiksid Eestis ja ükski noor ei saaks petta. Lisaks kvaliteedile ja kättesaadavusele tuleb arvestada kõrghariduse väga avatud iseloomu. Viimastel aastatel on üliõpilasrände bilanss negatiivne, kuigi viimane OECD raport näitas, et mujale minejate hulk on vähenenud ja siinsete võõrtudengite arv suurenenud. Neli korda rohkem noori lahkub siit teistesse ülikoolidesse, kui meile õppima tuleb.

Viimastel aastatel tugevdatud kvaliteedikontrollile lisaks peab ühiskond täiendavalt panustama ka kõrghariduse rahastamisse. Praegu tähendab see riigieelarve kaudu ligikaudu kahe miljardi krooni eraldamist aastas, millele lisandub erasektori panus peamiselt noorte endi makstavate õppemaksudena eri liiki õppeasutustes suurusjärgus 650 miljonit krooni.

Kui säilitada praegune kõrghariduskorraldus ning pakkuda tasuta õpet, on eelarveline lisavajadus suurusjärgus 650 miljonit krooni. Samas on selge, et see 2,65 miljardit krooni aastas ei ole piisav, et tagada kõrge kvaliteet, õiglane ligipääs ning hoida Eestis ka kõige andekamad. Riigikogu on vastu võtnud kõrgharidusstrateegia, valitsus aga kinnitanud selle rakendusplaani koos rahastamiskavaga, kuid kahjuks oleme 2010. aastaks esialgu planeerituga võrreldes märkimisväärselt maha jäänud. Kuigi võrreldes SKTga on suudetud kõrgharidusraha osakaalu suurendada 1,4%-le (OECD maade keskmine).

Kõigile tasuta õppimisvõimaluse pakkumiseks oleks arengukavade täitmiseks vaja senisele kahele miljardile kokku teist sama palju lisaks, mis viiks meid ka kõrghariduskulude võrdluses SKTst ühe tudengi kohta arenenud riikide tasemele.

Riigieelarve panus peab suurenema ning näiteks järgmisel aastal suudame üliõpilaskoha baasmaksumust tõsta 10% võrra, kuid kas saab lootma jääda üksnes riigieelarvele? Eriti Eestis, kus ollakse pigem seisukohal, et maksud, mille abil vajadusi katta, ei tõuse.

Arutagem avatult, kuidas rahastamist stabiilselt suurendada. Võib muidugi loobuda mõne valdkonna õpetamisest ja seega ka neist huvitatud tudengitest (välisriigi kasuks). Kuid seegi peab olema kaalutletud otsus.

Praegu õpib pool tudengitest tasuta, pool katab kõik kulud ise. Eesmärk võiks aga olla õppimise ajal kindlustada kõigile võimekatele tasuta kõrgharidus. Nii tuleks vähemalt ülikoolidesse võtta ainult need, kel on vaimsed eeldused stuudiumi läbimiseks. Täiendava raha vajadust see aga ei vähenda. Kui õppemaksude kogumine ülikoolides lõpetada, saaks tekkiva puudujäägi katteks tarvitada 2014. aastast algava nn uue perioodi Euroopa tõukefondidelt saadud ja just elanikkonna konkurentsivõime parandamiseks mõeldud vahendeid. Arvestame ka, et selleks ajaks oleme kõrghariduse infrastruktuuri eurofondide toel suures osas korda teinud, mis annab võimaluse hakata täiendavalt õppekuludesse panustama.

Ülejäänud vajaliku lisarahastamise puhul peab riik kodanikega kokku leppima, kas leida raha otsestest eelarvevahenditest või korraldada asjad nii, et tasuta hariduse omandanud hakkaksid oma palgataseme järgi maksma tagasi selleks loodud kõrghariduskassasse, mille vahendid suunatakse tulevikus ülikoolide rahastamiseks ning õppivate tudengite õppetoetusteks ja stipendiumideks.

Mõistagi täituks selline kassa aegamööda, sest järsult see kõrghariduse rahastamist «uutele kõrgustele» ei vii. Selline kassa puudutaks üksnes uue süsteemi käivitamisest alates õppima asunuid, ja ka neid alles lõpetamisjärgselt.

Kindlasti ei saa niisugused tagasimaksed katta kogu riigipoolse rahastamise defitsiiti ning need peaksid jääma igakuistest sissetulekutest mõistliku protsendi piiresse.

Selline tagasimakse kohustus algaks palgatasemest, mis ületab oluliselt keskmist palka. Selle maksjate hulka kuuluksid kindlasti Eestis hariduse omandanud ja võõrsil leiba teenivad inimesed, kelle palgatase lubab enamasti eeldada, et nad annavad oma panuse kodumaise kõrgharidussüsteemi rahastamisse, kust nad ju hea ettevalmistuse said.

Üliõpilast huvitab ka igapäevane eluspüsimine õppimise ajal - ka siis, kui ta õpingute eest üldse tasuma ei pea. Juba 2001. aastal töötasime koos üliõpilaskondade liiduga välja vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi põhialused.

Kahjuks järjepidevus katkes ja nüüd kehtiv õppetoetuste mudel sarnaneb pigem stipendiumisüsteemiga. Seega õppetoetuste süsteemi, mis garanteeriks kõigile võimekatele võimaluse õpingutele pühenduda, praegu Eestis pole. See tuleks aga stipendiumidele lisaks luua, et töö kõrvalt õppimine ei jääks normiks ning noored ei läheks kohe pärast kooli mujale õppima.

Praegu välja töötatud, aga veel heaks kiitmata vajaduspõhine õppetoetuste süsteem lahendaks üsna minimaalsel tasemel ligikaudu 20% tudengite mured ning ka see süsteem nõuab lisavahendeid 100 miljoni krooni ringis, 2014. aastal kokku 250 miljonit krooni.

Kui on võimalik tagada tasuta õppimise võimalus hilisema tagasimaksega nn kõrghariduskassasse, on võimalik ka õppelaene kasutada elamiskuludeks (mitte õppemaksude tasumiseks), kuid vajaduspõhisele süsteemile lisaks on tarvis sisse seada ka stipendiumid prioriteetsetes valdkondades (nagu see praegu juba on õpetajaks õppijail). Erilist tähelepanu vajavad kõik eriti andekad.

See sügis tõi koolidele hulganisti muudatusi

2010-09-03

On heaks kiidetud uued õppekavad, nii nagu ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Nüüd jääb üle uued suunad ja võimalused sujuvalt ellu viia.

Kõige olulisemaks osaks on uudne käsitlus õppekavast. Nimelt on alates rakendumisest 2011. aasta sügisel põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad eraldatud.

Kui gümnaasiumi puhul pidasime oluliseks noortele senisest suurema valiku andmist, mis väljendub kohustuslike kursuste arvu vähenemises ning valikkursuste osakaalu tõusus, siis põhikooli puhul võeti üheks eesmärgiks õpilaste koormuse vähendamine, mis väljendub ainesiseste mahtude kokkutõmbamises ja maksimaalse nädalatundide arvu vähenemises 34-lt 32-le.

Kooli ülim eesmärk on õpilaste ettevalmistamine järgnevateks otsusteks ning mõnusa keskkonna loomine, selleni jõudmise nimel peavad koolid ka pingutama. Koolidele tehakse uue seadusega selleks ettekirjutusi.

Näiteks tuleb põhikoolilastele pöörata rohkem individuaalset tähelepanu, seega üle 24, erandjuhtudel üle 26 õpilasega klasse enam moodustada ei tohi.

Gümnasistidele luuakse aga tingimused, kus nad saavad oma huvide ja vajaduste järgi end edasiõppimiseks ette valmistada. Selleks tuleb alates 2013. aasta sügisest kõigis koolides pakkuda kolme erinevat valikulist õppesuunda.

On loomulik, et näiteks matemaatika süvaõppega koolis peaks olema võimalik lisaks võetud loodusainete kõrval õppida kohustuslikust määrast rohkem võõrkeeli, aga miks mitte emakeelt. Samuti võib võõrkeelekallakuga koolis õpetada ühes valiksuunas võõrkeeles sotsiaalaineid, teises loodusaineid.

Erinevad õppesuunad saadakse kombineerides omavahel viie ainevaldkonna valikkursusi. Need on keel ja kirjandus, võõrkeel, matemaatika, loodusained, sotsiaalained.

Kannapööret see ei tähenda. Õpetajad neile ainetele on iga kooli kohustuslikus "repertuaaris" niikuinii olemas.
On levitatud eksiarvamust, et selleks on tarvis kolme paralleelklassi. Seda on tahtmisel võimalik teha ka ühe klassi puhul, andes selle piires õpilastele valikuvõimalusi.

Sügisest jõustunud seaduse alusel võib kool teha otsuseid vabamalt. Ka huvikoolis või teises üldhariduskoolis õppimist võidakse arvestada õpetatava osana. Tingimuseks on, et see võimaldab õpilasel saavutada kooli või individuaalse õppekavaga määratletud õpitulemusi.

Nüüdsest võib õppetunde läbi viia erinevates vormides. Nendeks on näiteks loengu, individuaaltunni, konsultatsiooni, e-õppe ja õppekäigu vormid. Tundide eesmärgiks on aga õppematerjali läbimine ning see peab toimuma keskkonnas, milles osalevad nii õpilane kui ka pedagoog.

Samuti loobutakse eraldiseisvate eksamiperioodide ning vaheaegade kehtestamisest. Lõppklassis on õppeveerandites kokku vähemalt 185 õppepäeva ning lõpueksamipäeval ja kahel sellele eelneval päeval tunde ei toimu. Eksamipäev ning kaks sellele eelnenud päeva arvatakse õppepäevade hulka. Omavalitsus võib direktori ettepanekul ja hoolekogu nõusolekul kehtestada üldlevinust erinevad vaheajad.

Põhikooli I ja II kooliastmel võib kooli soovil õpilase hindamisel kasutada ka sõnalist hinnangut. Selliste hinnangute andmine määratletakse kooli õppekavas.

Õpilase koolist lahkumisel või hiljemalt II kooliastme lõpuks tuleb sõnalised hinnangud teisendada viiepallisüsteemi.
Kui koolis on hariduslike erivajadustega lapsi, võib neile luua eraldi õpperühmi.

Et õpilased võivad vajada ka näiteks logopeedi, sotsiaalpedagoogi või psühholoogi tähelepanu, tuleb selline võimalus kõikjal luua, mis ei tähenda, et igas konkreetses koolis peaksid olema loodud vastavad täisametikohad. Võimaluste loomist saab koordineerida nii ühe omavalitsuse koolide vahel kui laiemalt.

Uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus loob palju uusi võimalusi ja jagab ka vastutust ühiskonnas, et kogu koormus meie laste heaolu loomisel ei langeks ainult kooli õlule. Samas tuleb tähele panna, et uuendused ei ole tehtud lihtsalt niisama, vaid silmas pidades õpilaste ja õpetajate soove ja vajadusi. Selleks, et koolirõõm oleks võimalik.

Head uut õppeaastat kõigile!

Uus seadus usaldab õpetajat

2010-09-03

Eelmisel õppeaastal jõudsid vahefinišisse kaks suure tähendusega ja palju avalikku huvi pälvinud protsessi: valitsus kinnitas uued õppekavad ning riigikogu võttis vastu uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse.

Just vahefinišisse, sest paljude inimeste ühispingutusena oleme neis dokumentides päris edukalt vastanud küsimusele mida? Nüüd tuleb keskenduda eelkõige küsimusele kuidas? Need kaks päris vaevaliselt sündinud kokkulepet peaksid eelkõige tagama kolm asja: toetama parimal viisil iga lapse huvi- ja võimetekohast arengut; tegema haridussüsteemi paindlikumaks, usaldades nii kooli kui õpetajat; muutma õpikeskkonna turvalisemaks ja kõigile asjaosalistele meeldivamaks.

Õppekava tegema!
Sel õppeaastal peame koondama suure osa jõust sellele, et uued seadusesätted koolis ruttu ellu ärkaksid, ning hakkama tõsiselt oma kooli õppekava läbi mõtlema. Mõlema puhul on oma roll ministeeriumil, koolipidajal, koolil, õpetajatel, lastel ja vanematel. Haridusministeerium koos omavalitsustega peab leidma kooli toetamise teed. Koolid omakorda peavad leidma viisid, kuidas õppekava ja seadusesätteid oma kooli ja õpilaste seisukohalt lahti mõtestada ja täpsustada.

Kuigi õppekavad rakenduvad järk.järgult, tuleb kõige olulisemaid eesmärke ja väärtusi puudutavad küsimused aegsasti kokku leppida. Esimene küsimus kõigile, aga eelkõige neile koolidele, kus põhikool ja gümnaasiumiaste koos: mida hakkavad tegelikus koolielus tähendama põhikooli ja gümnaasiumi õppekavade selgelt eristuvad rõhuasetused?

Põhikooli rõhuasetus on eelkõige lapse mitmekülgsel arengul ja selleks sobiva keskkonna kujundamisel, gümnaasiumi rõhuasetus on edasise sobiva haridustee leidmisel ning valmisolekul elus ettetulevate rollide täitmiseks.

Gümnaasiumides on oluline koos õpetajate, õpilaste, vanemate ja koolipidajaga määratleda oma õppesuunad. Nende lõplikuks väljakujundamiseks on aega 2013. aasta sügiseni.

Õppekava annab gümnaasiumile senisest suurema vabaduse, kuid esitab ka suuremad nõuded. Need pole seotud õpilaste arvuga.

Suurem valik, suurem vastutus
Väike õpilaste arv ei pane gümnaasiume kinni, seda võib teha suutmatus täita õppekavanõudeid. Käibele on tulnud isegi uus sõna - õppekavavõimekus -, mis iseloomustab päris hästi gümnaasiumide suutlikkust tulla toime õppesuundade valikuga, valikainete pakkumisega, kvalifitseeritud õpetajate leidmisega.

Kohustuslike kursuste arvu vähenemine 72-lt 63-le toob õpilasele suurema valikuvõimaluse, kuid ka vastutuse mõistlikult valida. Et kõigil gümnaasiumiastujail oleksid nii valikuvõimalused kui ka kindlus, et nad võivad rahulikult kodupõhikoolis käia, olles edasise kooli valikul teistega võrdses olukorras, toetame mõtet, et igas maakonnas kujuneks välja vähemalt üks tugev mitme õppesuunaga puhas gümnaasium, välistamata samas koole klassidega esimesest kuni kaheteistkümnendani. See aitab edaspidi säilitada üle Eesti suhteliselt väikseid, aga tugevaid põhikoole. Hea meel on, et suutsime 2008. aastast käivitada senise puhta pearahasüsteemi asemel uue rahastamismudeli, mis ka rasketel aegadel on võimaldanud põhikoolidel püsida. Nüüd, mil esimese kooliastme õpilaste hulk on taas tõusma hakanud, võib öelda, et paljudes kohtades suutsid koolid sulgemisohu üle elada.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse olulised sätted on kindlasti need, mis puudutavad elukohajärgset kooli. See, et iga lapsevanem teab enne 2011/12. õppeaastat, millises koolis on tema lapsele loodud õppekoht ilma täiendavaid tingimusi esitamata, peaks olema elementaarne kodanikuõigus. Loodetavasti vähendab see veidigi last koormavat „drillimist" enne kooli.

Leidkem seaduse mõte
Seadust tuleks lugeda heatahtlikult ja mõtteis lahti harutada, mis on kohustus, mis võimalus. Eriti oluline on seda jälgida turvalisuse teema puhul, kus õpilaste, pedagoogide ja teiste koolitöötajate vaimsest ja füüsilisest turvalisusest ning tervise kaitsest rääkides on silmas peetud nii kooli sisemist kui ka välist turvalisust. Mõte on ju see, et iga kool saaks seista üksikute „terrori" vastu ja kaitsta selle eest teisi. Turvalisuse seisukohalt peaksid Kihnu ja Kiltsi kooli juhid lugema välja seda, mis neile tarvilik, suurlinna koolijuhid endale vajalikke võimalusi.

Pingeread ei näita kogu tõde
Viimaste nädalate kuum teema on olnud riigieksamite pingeread. Internetiportaalid pigistasid sealt välja isegi seda, mida neis polnudki, nii et hea tahtmise korral oleks ideaalne õppekoht olnud vanglakoolis. Väär oleks väita, et riigieksamite pingeread üldse midagi ei näita. Tähtis on aduda, et nad ei näita kogu tõde.

Iga-aastased koolide järjestused riigieksamite toorpunktide alusel võivad pealiskaudsel hindamisel tekitada mõnele koolile teenimatut õnne ja teisele teenimatut meelehärmi. Eriti kui vaadelda vaid üht aastat või võrrelda kaht järjestikust. Mitme aasta kõrvutamisel tulevad pealiskaudse hindamise nõrgad küljed kogu oma alastuses välja. Eri aastate tabelites on olnud koolid, kes tõusid 172 ja 136 kohta, samas ka need, kes langesid 103 ja 125 kohta Kas see näitab, et mõned koolid said aastaga väga palju kordi paremaks, teised samavõrra halvemaks? Võtame oma lapsed neist ruttu ära? Vaevalt.

Ministeeriumi analüütikud kasutavad koolide taseme ja õpilaste motiveerituse andmete kõrvutamiseks asjakohasemat mudelit. Ehk saab sellest kunagi rohkem rääkida. Hea, et õpilased ja üliõpilased on ka ise algatanud koolide hindamise projekti, koostamaks alates järgmisest aastast laiemapõhjalist koolide võrdlustabelit, kus oleksid erinevad kriteeriumid, mille alusel nii õpilased kui ka lapsevanemad saaksid hinnata kooli kui tervikut. See on palju raskem kui hinnata saapavabriku tulemuslikkust.

Õppige ettevõtlust – see tasub ära!

2010-09-03

Nüüdse Eesti majanduse ning elukorralduse alustalaks on ettevõtlus ja meie inimeste ettevõtlik vaim. Et oleksime võimelised arendama oma sotsiaalhoolekande- ja haridussüsteemi, saaksime teha kaitseinvesteeringuid ja toetada kultuuri, vajame tulusid. Ettevõtlus aitab luua lisaväärtust, mis on tarvilik nii era- kui avalike huvide edendamiseks.

Eesti ettevõtluse lähiajalugu on ilmselt värvikam kui meie Skandinaavia naabritel. Kuigi hüperinflatsioon hävitas suurema osa inimeste säästudest, tõusis eraettevõtlus taasiseseisvunud Eestis kiiresti valitsevaks tegevusvormiks.

Miks? Sest see põhineb vabal eneseteostusel, erinevalt nõukogude kollektiivmajanditest, kus töötamine paljusid ei motiveerinud. Peame hindama inimesi, kes pärast taasiseseisvumist olid nõus riskima, investeerides oma säästud esimeste eraettevõtete loomisesse, niisamuti kui neid, kes on valmis tegema seda nüüd.

Soov ja tahtmine

Statistika järgi on kõige suuremad uute töökohtade loojad uued ettevõtted, mitte aga juba olemasolevad. Mõni aasta tagasi Ameerika Ühendriikides tehtud uuring näitas, et kahe kolmandiku uute töökohtade loojaks olid alla viieaastased ettevõtted.

Eestile on praegu tähtis iga uus töökoht, mistõttu on tarvis mõelda sellele, kuidas innustada inimesi uusi ettevõtteid looma, sest avaliku sektori paisutamisega heaolu kasvatada ei saa.

Eelmisel aastal oli Eestis 43,6 ettevõtet tuhande elaniku kohta, mis on Euroopaga võrreldes keskmine tulemus. Ometigi on meil veel kõvasti kasvuruumi ja tarvis on mõelda põhjustele, miks eelistavad inimesed palgatööd ettevõtlusele.

Ehk ei ole Eesti ettevõtluskultuur veel piisavalt välja arenenud, et rolli mängiksid traditsioonid või et osataks ettevõtlusega tegelejaid vääriliselt hinnata. Riik on proovinud ettevõtlusega pihta hakkamist soodustada, pakkudes alustajatele starditoetust ja uutele ettevõtetele kasvutoetust, samuti mitmes vormis juurdepääsu oskusteabele.

Need meetmed on tarvilikud, kuid inimese enda idee ja soov ettevõtet käivitada on määratult tähtsam kui muu selle ümber. Kas saab kuidagi soodustada seda, et inimestel tekiks rohkem häid äriideid?

Uus kooliaasta on algamas. Eelmisel aastal analüüsis majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kõrgkoolide õppekavasid eesmärgiga selgitada välja ettevõtlusainete osakaal õppekavades.

Tulemused olid pehmelt öeldes tagasihoidlikud, sest mitteettevõtluserialade tudengitele pakuti äärmisel juhul võimalust võtta osa mikro- või makroökonoomika loengust.

Samas võiks ja tuleks tagada sõltumata erialast kõigi tudengite ligipääs ettevõtlusainetele, sest peale põhiala omandatud ettevõtlusteadmised võivad väga kasulikuks osutuda.

Miks ei võiks näiteks filoloogil olla teadmisi ka äriettevõtte toimimispõhimõtetest ja sügavamalt eksporditurgude müügistrateegiatest. Elu keerdkäike ette ei tea ja filoloogia lõpetanust võib saada suurepärane ekspordijuht.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, haridusministeeriumi, kaubanduskoja ja teiste partnerite eestvõttel on peatselt valmimas alg-, põhi-, kesk- ja kutseharidustasemele suunatud ettevõtlusõppe edendamise tegevuskava.

Kava koostamise käigus analüüsiti riiklikku õppekava ja kõrvutati seda ettevõtliku inimese ideaalpildiga ehk püüti leida õpiväljundeid, mis soodustaksid noore inimese ettevõtlikkuse kujundamist.

Üllatavalt leiti, et kõikidest õppeainetest panustab õpilaste ettevõtlusaktiivsuse tõstmisse kõige enam inimeseõpetus! Aga miks mitte matemaatika, miks mitte füüsika, keemia ja muud ained, mille puhul võiks esmapilgul eeldada suuremat seotust majanduse või ettevõtlusvaldkonnaga?

Praegune haridussüsteem vajab oluliselt tugevamat ettevõtlusõppe aspekti toomist õppekavasse. Pelgalt kuivad faktiteadmised ja õpetaja ainekesksus ei julgusta noori ettevõtlusega tegelema.

Noored, netiloengusse!

Ühiskond vajab aktiivseid ja ettevõtlikke noori, kellest võiksid saada meie homsed mööblivabrikandid ja muud ärimehed või riskikapitalistid. Noorte ettevõtluse edendamiseks on 1990. aastate algusest teinud tublit tööd Junior Achievement, kelle majandusõpetuse ja õpilasfirmade programm on andnud noortele praktilise ettevõtluskogemuse ja teoreetilised baasteadmised ettevõtlusest.

Noorte ettevõtlust aitavad arendada ka mitmed teised organisatsioonid ja sihtasutused - edukaks on osutunud Ida-Viru ettevõtluskeskuse programm «Ettevõtlik kool».

Ettevõtliku vaimuga koolinoortele, neile, kes juba praegu on valikainena oma õppekavasse ka ettevõtlusõppe valinud, pakutakse sellel aastal võimalust osa saada teemakohasest videoseminaride seeriast.

Et tuua vaheldust tavapärasesse koolitundi, hakkavad kord kuus interneti vahendusel loenguid pidama oma ala kõige tugevamad ja aktuaalsemad tegijad, et jagada kogemusi ja tutvustada ettevõtlusõpilastele oma vaatenurka valdkonnas tegutsemiseks.

Esimene netiloeng, milles käsitletakse ettevõtluse rolli Eestis, on «eetris» juba 7. septembril. Seminaride käigus ootame õpilastelt aktiivset kaasamõtlemist ja oma esimese ettevõtte kondikava koostama hakkamist, sest 2011. aastal auhinnatakse silmapaistvaimaid ideid.

Uue kooliaasta valguses ootan peale koolinoorte ka kõigilt lapsevanematelt julgust nõuda koolidelt ettevõtlusmaailma tõsisemat tutvustamist. Ettevõtlik vaimsus ei tähenda ju pelgalt inimese võimekust n-ö äri teha.

Ettevõtlik inimene on iseseisev, julge ja loominguline ning neid omadusi võiks arendada endas igaüks sõltumata sellest, kas ta tahab oma tulevikku siduda mõne firma juhtimisega või mitte.

Koolide ebavõrdne edetabel

2010-09-01

Eile sain Kanepi gümnaasiumi direktorilt teada, et tema kool, Juuru gümnaasium, Turba gümnaasium, Kolga keskkool ja Rakvere eragümnaasium kavandavad laiaulatuslikku koostööd õppekvaliteedi nimel, kus kooli õppekavasid tahetakse tulevikus laiendada muu hulgas ka kootöös valminud virtuaalkursustega. Igati kiiduväärt ja iseloomulik heale koolile.

Muudatused õppekavas, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, vajadus üle vaadata gümnaasiumivõrk, koolide eksamipingeridade tähenduse võimendamine tingivad ikka ja jälle küsimuse - kuidas hinnata koolide gümnaasiumiastmete tulemuslikkust sisulisemalt kui üksnes riigieksamitulemuste põhjal. Kas seda on võimalik teha?

Kui PISA uuring annab võimaluse võrrelda meie 15aastaste noorte oskusi teiste uuringus osalevate riikide noorte oskustega ning sedakaudu võrrelda meie põhikoole, siis gümnasistidele taolist uuringut ei korraldata. Avalikus tajus on Eesti põhikoolid ühtlaselt tugevad, gümnaasiumide kvaliteet aga üsna kõikuv.

Numbrid jäävad meelde

Vajadust hinnata gümnaasiumide headust õiglaselt on tunnetatud ja kahel viimasel aastal, kui mitu töörühma arutas uusi õppekavu, uut põhikooli ja gümnaasiumi seadust ning eriti põhikooli ja gümnaasiumi võimalikku institutsionaalset lahutamist, võimendus see temaatika veelgi.

Kuigi nii määrusega fikseeritud igapäevastes koolide sisehindamise kriteeriumides kui ka eksperdirühmade ettepanekutes rõhutatakse selliste tunnuste tähtsust nagu õpilaste ja õpetajate rahulolu, igaühe arengu toetamine, võidavad hindamise olelusvõitluses ikkagi numbrid. Ka nn puhaste gümnaasiumide elujõu üle arutamisel hakkas oma elu elama arv 120 - peaaegu kõik ajakirjanikud on küsinud, kas alla 120 õpilasega gümnaasium ei ole võimalik. On küll, õpilaste arv ei sule gümnaasiume, määravaks saab koolide võimekus täita õppekava.

Numbrid on selged ja ilmekad näitajad, mida on lihtne haarata ja ritta seada. Kui nad ka otse paika ei pea, on nende vastu võitlemine peaaegu võimatu. Peaksime meedia poolt pelgalt riigieksamitulemusi kajastavate edetabelite kõrvale leidma teisi head gümnaasiumi iseloomustavaid näitajaid, neis kokku leppima ja neid järjepidevalt avalikkuse tähelepanu all hoidma.

Mida koolides hinnata?

Oleme ministeeriumis asunud otsinguile, millised näitajad peale riigieksamitulemuste iseloomustaksid gümnaasiumi nägu ja keskkonda. Eesmärk pole teha pingerida, vaid panna laiem informatsioon seniste numbrite kõrvale. Nende tunnuste analüüs eri lõigetes seisab ees, kuid olulisemad oleksid järgmised.

Kui palju gümnaasiumi 10. klassis alustanutest peab lõpuni vastu, see näitab kooli vastuvõtupoliitikat ja õpilaste motiveerimist, hoolimist iga õpilase edasijõudmise eest.

Kui suure osa 10. klassi vastuvõetutest moodustavad teiste koolide põhikooliastme lõpetajad? Kuidas ja kus gümnaasiumilõpetanud edasi õpivad, kas riigieelarvelisel või tasulisel õppekohal, kas rakenduskõrgkoolis või ülikoolis?

Kolme kõige paremini sooritatud riigieksami keskmise tulemuse põhjal iga õpilase kohta saab arvutada kooli keskmise tulemuse. Mida kitsam on hinnete vahemik, seda ühtlasem on õpilaskonna tase; mida kõrgem on parimate riigieksamitulemuste keskmine, seda kõrgem on õpilaskonna tase.

Neile tunnustele tuleb konteksti paremaks mõistmiseks lisada veel mõningaid fakte. Näiteks kooli asukoht - on see Tallinn, Tartu, maakonna- või vallakeskus, statistikaameti arvutatud kohaliku omavalitsuse võimekuse indeks ja territoriaalarengu indeks.

Mid5a me saame?

Analüüsides ülaltoodud tunnuseid aastate kaupa, saame koolidele anda lisasoovitusi, et gümnaasiumiõppe taset ühtlustada ja tegusaid koole nõustada. Pole välistatud, et tunnuste põhjal saab moodustada ka koond-

indeksi, kuid töö praeguses järgus seda lubada ei saa. Ega see polegi ilmtingimata eesmärk.

Ministeerium toetab ka heal meelel Eesti Õpilasesinduste Liidu projekti luua laiemapõhjaline koolide võrdlustabel, mille alusel saaksid nii õpilased kui ka lapsevanemad hinnata kooli tervikuna, seda ka sealsete huvitegevuse võimaluste ja valitseva õhkkonna demokraatlikkuse ning turvalisuse aspektist. On olemas reaalne võimalus, et gümnaasiumide tulemuslikkuse hindamise parim lahendus võib sündida ministeeriumi ja Õpilasesinduse Liidu koostöös.

Loodan, et tuleval aastal on kindlasti pakkuda näitajaid, mis on sisulisemad ja kõnekamad kui riigieksamite edetabelid.

Tõnis Lukase tervitus

2010-08-27

Lugupeetud koolirahvas!

Loodan, et olete Eesti kaunist suve nautinud, end välja puhanud, valmis rõõmsa meelega oma tööd jätkama ning neile, kes koolis uued, heatahtlikku tuge pakkuma.

See kevad ja ka suvi on olnud haridusteemadest tulvil. Olen nii uutest õppekavadest kui ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest kõnelnud ja nende üle arutlenud rohkem kui kunagi varem ning kindel selles, et mõlemad toovad kooli vajalikke uuendusi. Need on head nii õpilastele kui ka õpetajatele, kuid ei lähe ellu üleöö.

Muutusi on hariduses ikka tehtud, olen ministri rollis tunnistanud kaht õppekavaarendust ja paljusid seadusemuudatusi, kuid sel korral on midagi oluliselt teisiti. Teisiti ja parem pole niivõrd dokumentide sisu (need on ka head), kuivõrd esmakordselt olen tunnetanud niisugust koostöökultuuri ja näinud koostöö häid tulemusi. Mis veel tähtsam, täiesti märgatavalt on suurenenud nii õpilaste endi, lapsevanemate kui ka paljude haridusväliste ametkondade siiras huvi selle vastu, millist last me oma riigis tahame kasvatada ja kuidas seda teha. Ning mis kõige tähtsam - paljudel on tahe ise selleks midagi korda saata. See näitab, et 19 aastaga on meie hariduselu ja ühiskond küpsenud, valmis kaugematele eesmärkidele mõtlema ja neis kokku leppima.

Toon vaid kaks näidet. Oleme ühiselt pidanud seni veel kehtiva õppekava üheks olulisemaks puuduseks seda, et üldosa filosoofia ja ainekavad pole korralikult sidustatud - üldosa head mõtted ei jõua ellu. Need üldpädevused (või kompetentsused või võtmepädevused, kuidas kellelegi armsam), mida nii meil kui ka Euroopas inimväärika elu olulisteks eeldusteks tunnistatakse, on jäänud paljuski sõnadeks. Ei saa näpuga näidata õpetajat ega õppeainet ega lapsevanemat ega ka ministeeriumi, kelle ainuvastutus peaks olema iga eraldi pädevuse kujundamine. See on ühisvastutus. Uute õppekavade arendamisel on seda arvesse võetud.

Aruteludes ilmnes selgesti, et inimese ja ühiskonna seisukohast tähtsatele omadustele mõeldakse palju laiemalt ja üsna ühtviisi. 2008. aasta lõpus kutsus kaubandus-tööstuskoda kokku ettevõtlusõppe mõttekoja, et ettevõtlikkust ja ettevõtlust haridussüsteemis rohkem tähtsustada. Seati eesmärgiks koostada ettevõtlusõppe edendamise kava ning ühe töö-
na võeti ette kirjeldada ettevõtliku inimese ideaali vanuseastmeti. Ja milleni jõuti - selleni, et vanuseastmeti sõnastatud ettevõtlikkuse näitajad kirjeldavad kõiki RÕK-i üldpädevusi ning toetavad nende kujunemist. Valmimas on ka tegevuskava, mis oluliselt toetab õppekava rakendamist, mida oma olemuselt võib pidada õppekava rakenduskava osaks. Nende kavade tellija on majandus- ja kommunikatsiooniministeerium.
Siseministeeriumi vedamisel on samal ajal valmimas kodanikuhariduse arengukava, kus on suur rõhk ka koolidemokraatia edendamisel, mis on üks eeldusi õpilaste sotsiaalse pädevuse kujunemisel. Neid näiteid on veel, kuid nad poleks sündinud hea koostöökultuuri ja eri institutsioonide ühise tahteta.

Hea meel on selle üle, et tahame ja oskame Eestis oma hariduse eesmärke seada ning tajume seda kodaniku, mitte vaid õpetaja ja haridusametniku murena. Teil kõigil on niisuguse kultuuri kujundamises suur osa - nii kodaniku kui ka õpetajana. Sellest sügisest rakenduv uus kooliseadus annab õpetajale koolis juhtrolli tagasi. Õpetajaametiga seotud võimalused ja selle maine on tõusuteel.

Soovin, et suudaksime ka edaspidi näha puude taga metsa ning seda metsa ühiselt hoida ja kujundada. Ilusat kooliaasta algust!

Parima lahenduse otsingul

2010-08-26

2010 aasta kooliaasta algus on mõneti tähendusliku iseloomuga. On üsna kindel, et mitme järgneva aasta jooksul ei ole kindlasti võimalik Jõgeval avada nelja esimest klassi. Sündide prognoos eeldab meilt korrektiive oma hariduselus. Kui varem on räägitud haridusmuudatuste vajadustest, siis täna oleme tegelikult situatsioonis, kus senise haridusmudeliga meil järgnevastel aastatel lihtsalt ei ole võimalik jätkata. Ehk muudatuste vajadus on muutunud hädavajaduseks, et säilitada kõike seda head, mida meie hariduselu on paljude aastate jooksul linnale ja linna kodanikele pakkunud. Seetõttu ei saa me rääkida täna pelgalt gümnaasiumiastme uuendamisest, vaid kogu haridusmaastiku korrastamisest. Mida see, aga tähendab?

Kasutan teadlikult sõna haridusuuendus reformi asemel, sest on ju teada, et reformi mõiste kui selline kätkeb endas teatavat revolutsioonimeelsust, vana unustamist ja uue loomist. Hariduses aga nii ei saa. Haridust ja hariduse andmist ning korraldamist on mõistlik kaasajastada, uuendada. Sest haridus oma iseloomult on konservatiivne valdkond. Seetõttu tegeleme aktiivselt täna meie linna hariduselu uuendamisega, mille üks osa on ka konkreetsem koolivõrgu korrastamine[1]. Kogu meie linna haridusmaastiku korrastamise ettepanekuga on Jõgeva linnavolikogu pöördunud ka haridus- ja teadusministeeriumi poole. Teisisõnu - oleme alustanud ministeeriumiga läbirääkimisi, eelkõige koostöö vormis, parima hariduslahenduse leidmiseks Jõgeva linnale, arvestades sealjuures kogu maakonna haridusmaastiku. On selge, et meie linna otsused haridusvaldkonnas mõjutavad suuresti kogu maakonna edasist hariduskorraldust. Võimaliku abikäe on nõus andma meile ka tartu Ülikool. Nüüd oleneb ainult meist kohalikest endist, kas oskame piisavalt abi ära kasutada.

Muudatuste iseloom

Linna haridusuuenduse läbi viimiseks, peame arvestama väga mitmete aspektidega. Ajalugu on näidanud, et nii mitmedki uutmiskavad erinevates omavalitsustes on takerdunud betoonipõhisesse lähenemisesse, ehk eelkõige püütakse leida lahendus olemasolevatele hoonetele ning seejärel vaadata, millega neis hoonetes tegeletakse. Et vältida sel korral hoonete vahelist rivaliteeti, on linnavalitsus võtnud plaani teha korrektuur eelkõige hariduse sisus. Seda nõuab meilt nii aeg, ühiskond ise, Vabariigi Valitsuse poolt kevadel vastu võetud põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad ning Riigikogu poolt kehtestatud uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Sisulise poole pealt on meil vaja leida lahendus kõikidele kooliastmetele. Uuendus aga üldhariduse valdkonnas ei saa olla jätkusuutlik, kui selle juures ei arvestata täiskasvanukoolitust, kutseõppe perspektiivi, koostööd kõrghariduse institutsioonidega, mitteformaalse hariduse rolli kohalikus hariduselus jne. Madal õppurite arv on kogu muudatuse üks paljudest põhjustest, aga mitte ainuke ja peamine. Ühe näitena võiks tuua siia fakti, et täna käib Jõgeva maakonna gümnaasiumiealistest noortest Gümnaasiumi astmes mujal Eestis ca 60% väljaspool Jõgevat[2]. Tuleks küsida iseendilt, miks see on nii? Kas see on teadmine, millega meil on midagi peale hakata ning mida peaksime tegema, et seda tendentsi muuta?

Täiuslikku mudelit ei ole

Olen selle aasta jooksul nii meie linna kui teiste piirkondade haridusinimestega palju arutanud mitmete erinevate haridusmudelite võimalikkusest Jõgeva linnas. Seda nii pedagoogilisest aspektist kui ka praktilise haridusinvesteeringute kontekstist lähtuvalt. Selge, et muudatused vajavad raha. Vaadates nii meie enda rahakotti kui ka riigi rahakotti, siis paari aasta perspektiivis midagi rõõmustavat ei ole. Läbi tuleb mõelda ka võimalikud uued lahendused haridusinvesteeringute kaasamiseks uuenduste läbiviimiseks. Traditsioonilised rahastamismudelid ei aita meid palju edasi - selliselt me suudame küll õnneks tagada olemasoleva, kuid kvalitatiivset hüpet õppekeskkonna kaasajastamisse me ei saavuta. Milliseid variante on siis erinevates mõttevahetustes välja käidud:

1. Institutsionaalselt kaks üldhariduskooli, kahes-kolmes erinevas hoones, kooliastmed lahutatud. Ühes põhikooliaste teises gümnaasiumi aste. Eraldi jätkab Täiskasvanute Keskkool, huvikoolid jätkavad omaette koolidena;

2. Jätkatakse kolme üldhariduskooliga. Üks kool nn suur algkool 1-6 klassi, teine kool 7-12 klassi (nn progümnaasium). Täiskasvanute kool jätkab eraldi. Huvialakoolid omaette koolidena.

3. Jätkatakse kahe üldhariduskooliga. Üks neist põhikool ehk 1-9 klass, teine puhas gümnaasium 10-12 klass, koos täiskasvanute osakonnaga ehk institutsionaalselt liigub täiskasvanu haridus loodava gümnaasiumi koosseisu. Huvikoolid jätkavad omaette asutustena;

4. Jääb kõik nii nagu on. Meil on kaks täistsükli üldhariduskooli, Täiskasvanute Keskkool, huvikoolid on iseseisvad õppeasutused;

5. Lisaks annab uus PGS[3] võimaluse liita institutsionaalselt huvikoole üldhariduskoolidega, mis võib olla meilgi mingis mudelis variant.

Need on mõned võimalikud mudelid tulevikuks ja kindlasti on neid veel. Igaühel neist on oma head ja vead. On selge, et ükskõik mis mudeli kasuks me otsustame, ei saa see olla koheselt ja praeguses ajahetkes täiuslik. Küll, aga peame olema piisavalt targad ning küllaldase perspektiivitundega, et me ei läheks mudeli peale, mis lõppkokkuvõttes tähendaks meie lastele haridusliku tupikut, mis linnale tähendaks piltlikult öeldes enesetappu. Seetõttu tuleb meil leida lahendus, mis tundub perspektiivne kogu Jõgeva piirkonna jätkusuutlikkuse tagamisel ning mida on võimalik arendada võimalikult täiuslikuks siinse piirkonna eripärasid arvestades. Seetõttu kutsun taaskord kõiki volikogu liikmeid ning kõiki elanikke kaasa mõtlema ning enne lõplike otsuste tegemist „läbi mängima" võimalike variante. Üks on selge, et hoolimata nn mudelitest tuleb meil asuda tõsiselt tegelema kutsehariduslike küsimustega ning leida koostöö punktid erinevate kõrgharidust andvate ülikoolide või rakenduskõrghariduslike koolidega, et juba olemasolevale hariduselule anda juurde lisandväärtust ning avada õpilaste jaoks uusi võimalusi, laiendada hariduse saamise võimalusi ning tagada parim võimalik haritus Jõgeval.

Kõikidele kooliminejatele nii noortele kui vanadele soovin ma eelkõige õpirõõmu - rõõmu õppimisest, kasvamisest, loovat ja tegusat õppeaastat. Kõikidele õpetajatele soovin ühtsust, vaimujõudu ning tarkust anda kõikidele õpilastele edasi armastust ning huvi õppimise vastu. Kõikidele lastevanematele aga soovin ühtehoidmist, teineteisemõistmist ning toetust üksteise tegemistele, sest muudatused linna hariduses on ees ning mida rohkem me kõik sellese protsessi püüame panustada, seda valutumalt meil õnnestub oma lastele pakkuda ka tulevikus kõike head, mida siiani on pakutud.

[1] Koolivõrgu korrastamise all pean silmas koolihoonete tulevikuperspektiivi - Mihkel Kübar

[2] Haridus- ja teadusministeeriumi andmed, 2009.

[3] Põhikooli- ja Gümnaasiumiseadus

Eestikeelne kõrgkool kui põhiseaduslik väärtus

2010-08-06

Küsimus on ju selles, kas eesti keel on teaduse ja kõrghariduse keel või tõstame käed püsti ja ütleme, et loobume sellest. Säärase allaandmise välistab muuseas põhiseadus, ehkki paljud arutlejad seda võib-olla lugenud pole.

Tartu ülikooli bakalaureusetöödest sai hiljaaegu kuulsaks kõige viletsam - see, kus faktiteadmised Jan Husi, Martin Lutheri ja Martin Luther Kingi kohta olid segamini justkui Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Hoopis vähem tähelepanu pälvis samal ajal Õpetajate Lehes ilmunud professor Ain Heinaru põhjapanev seisukoht, et Eesti kõrghariduse kvaliteedi tagab see, kui edaspidi on eestikeelne üksnes bakalaureuseõpe, aga magistri- ja doktoriõpe on ingliskeelsed.

Avatus ei võta kohustust hoida eestkeelse kõrghariduse taset

Kui toodud näide ja Heinaru väide kokku panna, siis on eestikeelse kõrghariduse kvaliteet tulevikus tumedam kui tume. Ühelt poolt bakalaureusetööde väga küsitav kvaliteet ja teisalt hapu perspektiiv, et see ongi eestikeelse kõrghariduse tipp! Kas ma liialdan? Tegelikult on küsimus rahvuse tulevikus.

Jah, muidugi on bakalaureuseõppe tase märksa kõrgem kui üks skandaalne näide. Loomulikult peavad Eesti ülikoolid olema välisõppejõududele avatud ning üliõpilased peavad mu meelest vähemalt kahe võõrkeelega hästi hakkama saama. See aga ei võta meilt kohustust eestikeelse kõrghariduse taset hoida, arendada emakeelset terminoloogiat ja tagada teaduses ka elementaarne eestikeelne kommunikatsioon. Samuti tuleb mõelda, mis saanuks, kui Eesti vabariigi algusaastail oleks samamoodi arutletud. Eestikeelse ülikooli asemel oleksime jätkanud saksa- või venekeelsega. Ikka ülla eesmärgiga, et maailm oleks meile rohkem lahti. Peame tõdema, et sellisel juhul ei kuuluks eesti keel praegu kõrgtasemel kultuurkeelte hulka.

Lugupeetud Ain Heinaru teeb ingliskeelset õpet nõudes olulisi vigu. Esimene viga on aksioloogiline, sest eesti keele konkurentsivõime teaduskeelena on esmane väärtus. Teadus on kultuuri osa ja kultuurkeel peab toimima võimalikult paljudes valdkondades. Üliõpilaste ja doktorite keeleline ettevalmistamine selleks, et nad saaksid jätkata mõnes inglisekeelses ülikoolis, ei ole sama suurusjärgu väärtus.

Ükskeelsed kultuurisüsteemid on elujõuetud

Pealegi, miks peaksime uskuma, et see, kes ei tule toime emakeelse teadusega, saab hakkama inglise keeles? Vaevalt! Kes oma kitsa eriala terminoloogiat valdab, see peaks seda valdama mitmes võõrkeeles ja kindlasti emakeeles. Eriti kitsas valdkonnas on teadlase missioon olla emakeelse terminoloogia looja.

Teine viga, mille Ain Heinaru teeb, on semiootiline. Siin kumab ühtse teaduskeele unistus. Ükskeelsed kultuurisüsteemid on elujõuetud ja küllap on nii ka teaduses. Väikerahvana on võõrkeeleoskus meile nii suure tähendusega, et seda ei tohigi taandada ühele keelele. Humanitaarteadustes on vältimatu meid ajaloos palju mõjutanud saksa keele positsioonide taastamine ning riigi- ja poliitikateaduste puhul tuleb aru saada, kui olulisel kohal on tänapäeva Euroopas prantsuse keel. Möönan, et loodusteadustes on ingliskeelne nivelleerimine palju kaugemale läinud, kuid see ei tohi viia rahvusülikooli missiooni lõhkumiseni.

Muuseas, ärgitan keeleinimesi, kel suvel natukenegi vaba aega leidub, süvenema meil kaitstavate bakalaureuse- ja magistritööde tasemesse just eesti keele seisukohalt. Kui õnnestuks vähegi pädev kokkuvõte teha, võiks see olla oluline orientiir nendele, kes meie rahvusliku kõrghariduse tulevikku kujundavad. Ma nimelt aiman, et seis on paiguti üpris nigel, ning mitte ainult üliõpilaste, vaid tihti ka õppejõudude tasandil.

Samal teemal: Ain Heinaru: „Bakalaureuseõpe peaks käima eesti, kuid magistri- ja doktoriõpe inglise keeles."

Õpetajal on õpetaja õigus

2010-06-30

Eesti õigussüsteem tunneb küll mõistet «FIE» ehk füüsilisest isikust ettevõtja, kuid ei tea midagi mõistest «käealune». Noormees, kes tegi meie peres tööd, oli tol õhtupoolikul just käealune. Peremeheks lihane isa. Papa näitas ära, mis on tarvis teha, kuidas ja millega. Kõik.
Isa ei näidanud midagi ette ega ajanud partituuris või projektis näpuga järge. Ta ei kasutanud reljeefset sõnavara ega tõstnud häältki. Lihtsalt ta tundis asja ning eeldas, et vähemalt samasugune peab kasvama ka tema vanemast pojast. Meistrimees.

Karmuse positiivne pool

Sattunud sel hetkel olema ühtviisi nii rätsepatöö tellija kui ka pealtvaataja ilma piletita, meenusid mulle kõik nood, kes on mind õpetanud.

Esiteks ei peljanud ainuski neist tõsta minu kõrvus häält või kas või meeldejäävalt hoiatada. Ilma nimedeta ei ütle eelnev lause vähimatki, seepärast järgnegu ka nimed. Kirjandusteaduse ja filoloogia erialal on nad Nigol Andresen (1899-1985), Paul Ariste (1905-1990), Harald-Heino Peep (1931-1998), Jaak Põldmäe (1942-1979). Üldisemalt jätkub nimesid veelgi, üle poolesaja.

Keegi neist ei kasvatanud mind nagu lehma karjas. Küsimus polnudki aga minus. Oluline oli, et lapsest või kutsikast kasvaks iseseisev inimene.

Olles ise õpetaja ja haridusjuht, ei saa ma paraku väita, et mina pole olnud karjakasvataja.

Siit probleem, mis on Eestis kahjuks lahendamata, koguni korralikult püstitamatagi. Igaüks meist vajab isiklikku lähenemist ehk õpetamist kahekesi. Individuaalõpet.

Pearaha loogika ei näe seda ette, sest ta eeldab, et odavam tuleb õpetada hunnikus kui ükshaaval. Paul Ariste loogika oli vastupidine. Ta õpetas mind olema mina ega keegi teine ja ei küsinud sellest, mida tema sellest ise saab.

Praktiline olles - me jääme nüüdisaegses Eesti Vabariigis individuaalõppes alla, sest ei suvatse läheneda igaühele tema jaoks kõige kasulikumal viisil. Me oleme endiselt halvad kommunistid. Või lasknud olla.

Prääniku kibedusest

Tõtt tunnistades ma ei tea, mida tohib õppejõud nüüdses loengus teha. Tean seda, et tudengil on õigus ilmuda kohale mälupulgaga, s.t salvestada loeng «kolleegi» kasuks.

Olen näinud üliõpilast, kes ilmus loengule koos koeraga (nagu olen näinud ka professorist õppejõudu, kes katkestas õppetöö selleks, et minna oma koera kusetama). Olen näinud tudengit, kes loengu ajal jõi, ja vaadanud niisugustki, kes loengu alates lükkas käetugedeta toolid otsapidi kokku ning keeras end nende peale magama.

Tean hoopiski, et - kõlab labaselt - õppejõud peab oma ainet valdama. See pole loomulikult enesestmõistetav, sest näiteks Eesti poliitikutest ei ole oma, tema käe alt kasvanud õppejõudu ühelgi, nagu pole ka riigiteaduse «õpetajatel» omi koolkondi. Me oleme asjaarmastajad. Hea, kui sedagi.

Leidub valdkondi, kus pilt pole nii sünge. Meil on alates aastast 1991 diplomaate, keda võib õigusega nimetada kutselisteks, sest nad on omandanud rahvusvahelise ja pikaajalise kogemuse.

Meil on uus põlvkond riigiametnikke (mõtlen töökohti, mitte kompetentsi). Meil on kaitseväelased, kes teavad seda, mida tähendab sõda Euroopast kaugemal, ja meil on juba nood julgeolekutöötajad (siinkohal mõeldud mitte ametkondlikus, vaid funktsionaalses mõttes), keda võiks nimetada veteranideks või kes seda ongi.

Kuid meil on hüljatudki, kelle hulka kuulub ka minusugune. Inimene, kellest oleks parem, kui ta ei õiendaks, vaid oleks vait.

Kes nad on? Üldsegi mitte vastalised või võimalikud äraandjad. Lihtsalt me pole kõigega nõus ehk ei taha iseseisvuse inertsi. Mitte voli praalida, vaid vabadust jääda iseendaks. Olla sina, mitte hunt huntide hulgas.

Küsimus poleks nii terav, kui me ei sõltuks kellestki. Sõltume siiski, mina näiteks nendest üliõpilastest, kelle hindest aines «Peavoolud uusimas eesti kirjanduses» omakorda oleneb nende õpperaha ja tollest tulenevalt

IRLi kui väidetavalt hariduslembese erakonna pooldajaskonna suurus.

Õnneks on Tõnis Lukas üsna karm. Vaja on lisada õigust õpetada igaüht eraldi. Paikapanekut väljaspool panipaika.

Tark ja nutikas Eesti

2010-06-21

Kui analüüsida meie tootmise struktuuri ning rääkida ettevõtjatega, saab kinnitust tõsiasi, et Eestis on liialt vähe inimesi, kes suudavad asuda tööle insener-tehnilistel aladel. Suurest tööpuudusest hoolimata on raske leida tehnolooge, insenere ja infotehnoloogia valdkonna spetsialiste. Sellises olukorras on keeruline luua niinimetatud nutikaid töökohti. Samuti on meie ettevõtetel raske olla maailmaturul konkurentsivõimeline.

Seepärast on mul hea meel, et uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning uute õppekavade aruteludel pöörati palju tähelepanu reaalhariduse tõhustamisele. Kõnealused haridusdokumendid keskenduvad senisest enam loovuse ja loogilise mõtlemise arendamisele, probleemide nägemise ja lahendamise oskusele, võimele näha ainete vahel elulisi seoseid ning arutlus- ja analüüsioskusele.

NII põhikooli kui gümnaasiumi lõpuklassi õpilased on sellekevadise matemaatikaeksami sooritanud. Eksamiülesannete raskusastet ja tee ma de valikut on ettevaatlikult juba kiidetud. Ehk on hirmud leevenenud ka neil, kes olid tuliselt vastu sellele, et matemaatika riigi eksam muudetakse kohustuslikuks alates 2014. aastast.

Pidades silmas inimesi, kes selle vajalikkuses ikka veel kahtlevad, sest ei taha saada matemaatikuks või inseneriks, kirjeldan kolme pilti elust enesest. Kõikide lugude juures on detaile muudetud, kuid matemaatiline probleem on algupärane.

ESIMENE pilt on alljärgnev. Pärast hoogsat vaidlust, kas kiirlaenude andja peaks saama määrata laenuprotsente piiranguteta, lugesin laenuandja suu ja majandusajakirjaniku vahendava sule läbi avaldatud arvamust, et riigikogu on olnud piire seades lihtsalt rumal.

Väidet põhjendati mõttekäiguga, et kui pankur laenab välja 100 krooni ja küsib tagasi 800, siis kogu 800-protsendiline kasum, mis ta saab, pole tegelik kasum. Tegevuskulud ja laenurisk ning kõik muu tuleb ju sealt maha arvestada.

Nojah, kui ärimees loodab seda «uut matemaatikat» kasutades 100 krooni välja andes ja 100 tagasi küsides ikka sada protsenti vahelt saada, siis on ta matemaatikatundidest ilmselt puudunud. Kuidas nii panka pidada saab, ma ei tea.

JÄRGMINE pilt tuleb teisest valdkonnast.
Riigikogus menetletavale liiklusseadusele tehti muudatusettepanek nõuda edaspidi ka 16-aastastelt ja vanematelt mopeedijuhtidelt juhtimistunnistust. Seni on see olnud kohustuslik vaid 14-15-aastastele ja sellest nooremad mopeedi juhtida ei tohigi. Põhjenduseks esitati fakt, et 16-aastased ja vanemad juhid põhjustavad 65 protsenti kõigist mopeedidega juhtunud liiklusõnnetustest.

See tekitas küsimuse, milline on liikluses osalevate mopeedijuhtide vanuseline jaotus. Kui paljud neist on vähemalt 16-aastased? Võib-olla ongi nende osa liikluses ja sellest tulenevalt ka õnnetustes väga suur. Selgus, et seda pole hinnatud ning seda ei peetudki vajalikuks teha, sest fakt, et suurem osa õnnetustes osalejaid on 16 või vanemad, olevat niigi kõnekas.

Samast «loogikast» lähtudes uurisime, kas asjaolu, et liiklusõnnetustest 70 protsenti põhjustavad kained juhid, peaks viima meid järeldusele, et enne rooli istumist oleks soovitav alkoholi tarbida. Ühtlasi võib tähelepanuta jätta fakti, et liiklejate koguhulgast vaid väga väike osa istub rooli joobeseisundis.

Ilma selle teadmiseta võiks ju arvata, et purjuspäi sõidukijuhtimine ongi väga ohutu, sest nii on põhjustatud ikkagi ainult 30 protsenti õnnetustest. See mõttekäik pani ettepaneku tegija asjasse süüvima ning arvulisi algandmeid otsima.

KOLMAS pilt käsitleb statistika tõlgendamist.
Statistikaamet teatas, et jaanuaris vähenes töökohtade arv 4500 võrra. Töötukassa andmeil kaotas jaanuaris töö 3800 tööealist isikut. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium andis teada, et jaanuaris loodi 2000 uut töökohta.

Riigikogus päriti, kes neist kolmest valetab ja mis põhjusel. Arupärijatel oli raske mõista, et 700 kadunud töökohta olid täitnud pensionärid ning neid töötukassa töötutena ei registreeri ega kajasta tööealiste arvestuses.

Samuti vajas pikka selgitust see, et 2000 uue töökohata oleks neid kadunud hoopis 6500. Seega olid kõik esitatud andmed tõesed. Vajaka oli jäänud arupärijate tahtest või oskusest statistilisi seoseid analüüsida.

LOODAN, et need näited kinnitavad, et matemaatika ja loogiline mõtlemine aitavad olla targem kodanik.

Suurel osal gümnaasiumilõpetajatel on kümne aasta möödudes meelest läinud siinusteoreem, kuid loodetavasti mitte protsentarvutus ja statistika põhitõed.

Suure tõenäosusega säilivad ka matemaatika kaudu arendatud analüüsivõime ning arutlusoskus määral, mis laseb teha igas valdkonnas kaalutud valikuid ning langetada otsuseid, mis põhinevad pigem faktidel ja analüüsil kui uskumustel. See pole oluline ainult nutikate töökohtade loomisel, vaid ka igapäevase elu korraldamisel.

Koolireformi tondid ja tondikesed

2010-06-21

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse arutelul tsiteeris kolleeg Peeter Tulviste vene kirjandusklassikut, kelle üks tegelaskuju on andnud soovituse: «Haridust edendage mõõdukalt, soovitatavalt ilma verevalamiseta.» Kuldaväärt nõuanne, millest haridusministeerium minu arusaamist mööda on ka lähtunud, võttes näiteks päevakorralt maha esialgse kava viia läbi põhikoolide üldine käsukorras lahutamine, kuna see tekitas märkimisväärset vastuseisu.

Väga paindlikult ja kompromissialtilt toimus eelnõu menetlemine ka riigikogu kultuurikomisjonis. Sellegipoolest püüab Keskerakond (viimati Mailis Repsi loo läbi - vt. 15. juuni Õhtuleht) jätta muljet, nagu oleks verevalamine siiski ukse ees, ja ainus, kes selles süüdi ei ole, on seesinane Keskerakond. Et oma positsiooni usutavamaks teha, hääletasid Keskerakonna esindajad seaduse lõpphääletusel minu ja kõigi teiste halvaks üllatuseks eelnõule vastu.

See samm oli muidugi lollikindel, sest enam-vähem iga reform, ka kõige arukam, tekitab esialgu rohkem nurinat kui rõõmu, ja just see «esialgu» on parasjagu käes, kui toimuvad järgmised riigikogu valimised. Niisiis kõlbab potentsiaalne rahulolematus haridussüsteemi ajakohastamisega väga hästi valimisvankri ette. Keskerakond saabub tiivulisel täkul, päästmaks maakoole.

Mis seal ikka. Võib-olla on see poliitika, aga sel juhul võrdlemisi niru poliitika, ning haridusministeeriumi tegevusele ja uuele seadusele osaks langev kriitika - et mitte öelda hirmu külvamine - vajab vastulauset. Väärarusaamadele ja müütidele (selle sõna halvas tähenduses) ei saa tulemuslikku tegevust rajada.

Minister suleb koole?

Mida Mailis Reps seaduseks saanud eelnõule õigupoolest ette heidab? Et ei nähta ette tasuta koolitoitu gümnaasiumiõpilastele. Et suurendatakse omavalitsuste kohustusi, ilma selleks raha eraldamata. See on lausa koomiline etteheitepaar: riigile võib kohustusi justkui lõputult kaela laduda, omavalitsusele tuleb aga kõik viimse sendini riigieelarvest kinni maksta. Tegelikult ei olegi tegemist omavalitsuse otseste rahaliste kulude suurendamisega (vähemalt mitte olulisel ja prognoositaval määral), kuid teatavat pingutust on vaja küll. Ent hea hariduse nimel on vist tarvis nii või teisiti pingutada?

Kurjemaks läheb asi selles punktis, kus ministrile pannakse süüks gümnaasiumide salakavat sulgemist kolme paralleelklassi nõude abil. Edasi järgneb ammust ajast tuttav jutt kooli kodulähedusest ja võitlusest maakoolide säilimise eest. Siin on kuhjaga demagoogiat. Lukas mitte ei sule gümnaasiume, vaid taotleb gümnaasiumihariduse parandamist. Et hea gümnaasiumiharidus ja kodulähedus ei ole alati ühitatavad, on kõigi nende süü, kes oleks võinud saada ja kasvatada lapsi, aga seda ei teinud. Ning isegi lasterohkuse juures ei saaks iga laps gümnaasiumi minna kodust jala, otse emaliku hoole alt, sest selleks peaksime elama sama tihedalt kui keskaegses linnas.

Keskerakonna kriitika vaikib sihilikult maha tõiga, et koolireform mitte ainult ei ürita gümnaasiumihariduse taset tõsta, vaid on suunatud ka põhikoolide, iseäranis maapõhikoolide säilitamisele. Jah, kodulähedus on oluline - aga seda eeskätt põhikoolilapsele ehk koolilapsele. Sealt edasi tuleb ametikool või gümnaasium, seal ei käi enam mitte lapsed, vaid noored inimesed, kes on selle eluetapi alguseks saanud 16aastaseks.

Huvid ristuvad

Miks peab 19aastane mehepoeg või püsisuhtes noor naine minema gümnaasiumitundi tingimata otse koduse kakaokruusi tagant, on mulle arusaamatu.

Reps püüab jätta muljet, nagu oleks uus seadus igasuguse koduläheduse vastu, kuid see ei ole nii. Seadus tunnistab koduläheduse vajalikkust ja kaitseb seda põhikooli osas, gümnaasiumide puhul aga seab kõrgemale hariduse kvaliteedi. Mida muidugi ei tule jällegi mõista pahatahtlikul viisil nõnda, nagu ei peetaks põhikoolide puhul taset oluliseks.

Alanud haridusreformi puhul ristuvad mitmed huvid, mis alati ei ole ühitatavad. Näiteks seesama kvaliteet ja kodulähedus gümnaasiumi puhul, linnade ja valdade huvid, eduka koolijuhi huvid ja piirkonna haridusvõrgu kui terviku huvid jm. Kuid on olemas ka mõtteinerts, mis näeb keskharidust põhihariduse ainuvõimaliku jätkuna, peab kooliks vaid asutust, mis sirutub I-XII klassini ja peab mis tahes vanuses õpilast vastutusvõimetuks lapsukeseks. Loomulikult hakkab selline mõtteinerts koolireformile vastu. Sellest tuleb üle saada.

Tagasi akadeemilises peres

2010-06-15

Usuteaduskonna taastamine 1991. aastal Tartu ülikooli koosseisus on dokumenteeritud tavatul viisil.

Formularidekohast ametlikku kirjavahetust polnud vist üldse. Koosolekute protokollimisega ei jännatud, sest luges aeg: teaduskond pidi olema avatud 1. septembril 1991. Teaduskonna avamise praktiline pool osutus siinkirjutaja kui Tartu ülikooli rektori nõuniku igapäevaseks tööks, mille ma võtsin endale ise, sest pidasin seda enesestmõistetavaks, kuna usuteadus ei tohi olla tagakiusatav. Küsimus «kes on Jumal?» on sama loomulik nagu küsimus «mis on sool?».

Peamiseks kirjalikuks allikaks teaduskonna taastamisel on jäänud Eesti Kirjandusmuuseumi direktori Peeter Oleski kui Tartu ülikooli rektori prof Jüri Kärneri poole kohaga nõuniku kirjad rektorile. Need on kirjutatud käsitsi, üksikeksemplaris erakirjadena, s.t ametlikult registreerimata. Kui prof Jüri Kärner 1993 uuesti rektoriks ei kandideerinud, võttis ta rektori kabinetist kaasa üksnes nood kirjad.

Arutlemiseks teemal, kas usuteaduskonna taastamist tohib juhtida ateist - vastu olid praostid Harald Tammur ja Valter Vaasa ning Ain Kaalep -, puudus irreparabile tempus. Ses suhtes toetasid teaduskonna taastamist Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli usuteaduskonna mõttes EELK Tartu Maarja koguduse pastor kui EELK Peetri kiriku Maarja pihtkonna õpetaja titulaarpraost Otto Tallinn (1914-1995) ja tema kogudus. Vaba raha oli kogudusel 5000 rubla ja Otto Tallinn küsis minult, kuidas seda teaduskonna huvides kõige paremini kasutada. Vastasin, et teaduskonna raamatukogu alusena. Nii kogudus ka otsustas.

Kui ülikooli nõukogu oma korralisel koosolekul leidis, et usuteaduskond peab jätkuma, läksime Otto Tallinnaga peahoone keldris Sophoklese kohvikusse ja lubasime endile kumbki pitsitäie Issanda viinamäelt. See töö oli tehtud.
Mitu üldisemat küsimust jäi lahtiseks ja paraku pole nende juurde tuldud ka hiljem. Keda TÜ usuteaduskond avalikkuse jaoks õieti kasvatab ja mis on nende tööks? Endisaegses mõttes on usuteaduskonna lõpetaja teoloog, kes on vähemalt ühe aine sooritanud ülemastmes ehk kaitsnud magistritöö. Olgu sellise aine teemaks näiteks «Johan Kõpu õpetus tolerantsist».

Töö kinnitatud, tuleks vikaarias täita oma kohust. Järgmine aste oleks doktorantuur, näiteks teemal «Elmar Salumaa eetika õpetusena ja praktikas». Ent edukalt, magna cum laude kaitstud väitekiri ei taga veel valitust professuurile ja tulemuseks võib olla uus vikareerimine.
Kas TÜ valmistab ette pelgalt usuteaduskonna uusi professoreid või teoloogiadoktoreid, kelle hulgast annab valida järgmisi professoreid - kui saab? See on küsimus rahvuslikus ülikoolipoliitikas tervikuna.

Paarkümmend aastat tagasi polnud meil mahti arutleda ka seeüle, milliseid eestikeelseid õpikuid on vaja usuteaduskonna üliõpilastele ja missugused peaksid olema õpikud kõrvalainetes, näiteks kirikuloos eesti filoloogidele. Olgu rõhutatud, et kõrvalaineid on märksa rohkem kui üks, sest näiteks vennastekoguduse ajaloost ainsana eraldi ei piisa.

Küsimus ei seisne selles, kas usuõpetus on kohustuslik, vaid selles, mida peab haritud inimene usuõpetusest teadma siis, kui tuleb ise täita usulisi kombeid, ja ka siis, kui neid tuleb täita teiseusuliste, näiteks muhameedlaste hulgas.

Pole patt tunnistada tõtt: 1991. a me tahtsime, et usuteaduskonda ei sugeneks tüli, vaenu ja vihkamist. Me tahtsime usu ja usklikkuse mõistmist valguses, mitte pimeduses. Siit ka igatsus erisuguste teoloogiaõpikute järele, andes endale aru, et teolooge on alati vähem kui nihiliste ja anarhiste.

Tundes mitmest õpikust peaainetes rõõmu, tahaksin väga, et niisuguseid jätkuks ka kõrvalaineis. Kuivõrd meil on vaja just manööverdamisvõimelisi gümnaasiumiõpetajaid, sedavõrd on see küsimus enam kui päevakajaline.

Kõne: Koostöö säilitab väikegümnaasiumi

2010-06-10

Haridusministeerium pole kunagi rääkinud põhikooli ja gümnaasiumi lauslahutamisest ning väiksemate gümnaasiumide jätkamise eeltingimus on koostöö, leidis minister Tõnis Lukas riigikogus hetk enne põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmist peetud kõnes.

Head riigikogu liikmed! Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on oma terviklikkuses pikk samm õppesisu ja hariduskorralduse ajakohastamise teel.

On rõõmustav, et Eesti ühiskond ja tema eelsalk riigikogu astuvad selle sammu minu teada küllaltki üksmeelselt - viimasel ajal on ka opositsioon kinnitanud oma selget rahulolu saavutatud tulemusega.

Tõepoolest on seaduse tekst arutelude käigus oluliselt muutunud, samas on suur osa valitsuse poolt algses eelnõus esitatud põhimõtetest jäänud jõusse.

Paljud ettepanekute tegijad aktiviseerusid ka alles viimasel aastal, aga see ei tähenda, et neilt poleks enne arvamusi küsitud. Lihtsalt väitluses sünnib tõde ja igaühel järjest uusi ideid, aga nagu varem öeldud, kõik head ideed tulevadki kas õigel ajal või natuke hiljem.

Seaduse kõige olulisemaks osaks on uudne käsitlus õppekavast.

Nimelt on 2011. aasta sügisest põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad teineteisest eraldatud.

See on olnud kõigile juba seaduse ettevalmistamise perioodist teada ja seetõttu on kummaline kuulda, et kellelegi tundub just selle sätte avastamisel, et seadusest väljajäänud kooliastmete ühetaoline eraldamine on nüüd õppekava kaudu sinna kuidagi tagasi hiilinud.

Opositsioon on väljendanud muret, et senisest suurem kohustus õpilastele valikuid pakkuda võib-olla koolidele koormav.

Samas on koolidele esitatavaid nõudeid laialt arutatud ja nii dramaatilist lähenemist kohtab harva.

Üldiselt peetakse loomulikuks, et näiteks matemaatika süvaõppega koolis peaks õpilasel olema võimalik loodusainete kõrval, mis on ju loomulik, õppida kohustuslikust määrast rohkem ka võõrkeeli, aga miks mitte ka emakeelt.

Samuti võib võõrkeele kallakuga koolis õpetada ühes valiksuunas võõrkeeles sotsiaalaineid, teises võõrkeeles loodusaineid jne.

Õpilaste valikuvõimaluste avardumine on loomulik. Erinevaid õppesuundi saadakse, kui kombineeritakse omavahel viie tavalise ainevaldkonna valikkursusi. Need on emakeel ja kirjandus, võõrkeel, matemaatika, loodusained ja sotsiaalained.

Kannapööret see ei tähenda. Õpetajad nende ainete õpetamiseks peaksid koolidel olema, sest samad valdkonnad on iga kooli kohustuslikus repertuaaris niikuinii olemas.

Õppekava loogika järgi peab üks pakutav õppesuund teisest erinema vaid 8 kursuse võrra. Et arvestus käib 10. kuni 12. klassini kokku ja kursus sisaldab üht nädalatundi ühel õppeaastal, tähendab see, et õpilaste valikud võivad erineda klassikaaslaste omadest vaid näiteks kolme ainetunni võrra nädalas. Ja ongi kahe suunaga klass olemas.

Sellist valikute rohkust on arenguhuvilised koolid suutelised oma õpilastele pakkuma ka praegu.

Tartust näiteks Raatuse Gümnaasium ühe ja Tamme Gümnaasium teevad seda kahe klassikomplektiga ka praegu.

Seetõttu jutt, mis on nüüd ilmunud päevavalgele täna, et kolm suunda tähendab kolme paralleelklassi, ei kannata mingit kriitikat.

Tõepoolest, haridusministeeriumi avalike suhete töötaja allus eile provokatsioonile ja hakkas kommenteerima Võhma näitel üles visatud palli, et äkki keegi lööb selle maha, ja hakkas kommenteerima 3 paralleelklassi juhtumit. See ei ole tõsiselt võetav!

See seadus ja kolme eraldi suuna nõudmine ei tähenda sugugi 3 paralleelklassi!

Gümnaasiumi eesmärk ei saa olla oma õppekava aastakümneid muutumatuna hoida. Tema ülesanne on õpilaste arengule kaasa aidata.

Ühe piirkondliku kooli jaoks on ju eluliselt vajalik, et sinna jääksid õppima kõik selle kandi lapsed ka siis, kui neil on huvi erinevate ainete vastu.

Kuna kõiki laste valikuid ei ole lihtne väikse kooli baasil kindlustada, näebki uus õppekava ette, et oma õppekavas võib gümnaasium kavandada ja läbi viia valikkursusi koostöös teiste koolide ja organisatsioonidega, sh kasutades Eesti ja rahvusvahelisi võrgustikke ning infotehnoloogilisi lahendusi.

Õpilastel on õigus kokkleppel kooliga viia läbi osaõpet teistes õppeasutustes, sh huvikoolides.

Sellega on ära öeldud, et väiksemate gümnaasiumide võimaluseks on koostöö, mis on ka nende jätkamise eeltingimuseks ja mida näiteks Värska gümnaasiumis võetakse tuleviku huvides loomulikuna ja väga tõsiselt.

Aega sellise koostöö planeerimiseks on, sest täielikult hakkavad uued valikkursuste nõuded koolidele kehtima 2013./14. õppeaastal.

Tuletan meelde, et esimesed uue süsteemi järgi korraldatavad riigieksamid toimuvad 2014. aasta kevadel, nii et ka nendeks ettevalmistusi on aega teha.

On aega ka valmistada eksamisüsteem ette nii, et sealt juurida välja seal vahepeal osaliselt levima hakanud formalism.

Seega, kui me räägime õppesuundadest ja vajadusest neid koolis õpilastele kindlustada, siis see ei tähenda ei põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist ega koolide sulgemist. Omavalitsused ise otsustavad, kui suurte koolidega nad jätkavad.

Muide, valitsus tuli riigikokku eelnõuga, kus nähti ette ka põhikooli- ja gümnaasiumi lahutamisel erandeid, nii regionaalseid erandeid kui õppekava erisustest lähtuvaid erandeid.

See lausalise lahutamise jutt kellegi konkreetse programmina on sisse toodud poliitilistel põhjustel ja ei ole tegelikult sugugi mitte kriitika valitsuse aadressil.

Õppekavadega tegelemine on niisiis laste huvides. Sellest ma rääkisin, aga selleks peab lapsi koolis olema.

Lapse kooliskäimine ei saa olla üksnes õpetaja mure. Alaealiste eest vastutab vanem ja vähemalt põhikoolis peab ta huvi tundma, kas laps koolis käib või puudub koolist põhjuseta nädalate kaupa.

Seaduses on loetletud põhjused, mis loetakse põhjusega puudumiseks. Põhjuseta puudumisi viiendiku võrra kogu veerandist saab vaadata küll juba koolist eemalejäämisena ja selle eest kannab vastutust tegelikult ka vanem.

Seda ei rakendata vanemale siis, kui ta teeb ise ettepaneku probleemi lahendada, on avatud lahendustele, ja trahvini, uskuge mind, läheb asi ilmselt ikka väga erandlikel juhtudel, sest seda saab vanema nõusolekul ka asendada üldkasuliku tööga, kasvatusalase koolitusega või lapsega koostegevusega.

Kindlasti aitab selline lähenemine koolist väljalangemist veelgi vähendada. See väljalangevus on praeguste juba võetud meetmete alusel ka juba oluliselt vähenenud. Kui 2005./2006. õppeaastal langes põhikooli kolmandas astmes välja üle 800 õpilase, siis möödunud õppeaastal 370.

Koolist väljalangevuse vähendamiseks on oluline ka vanemate vastutus. Õpetajastaatuse tõstmine on üks selle seaduse eesmärke, et õpetajal oleks hea koolis õpetada ja et lastel oleks seal turvaline ja arendav õppida.

Maheväetis koolidele

2010-06-03

Mahekaup kogub rahva seas üha enam poolehoidjaid - ka hariduspõllul võiks maheõpetus senisest rohkem au sisse tõusta. Eesti vanimad Waldorfi koolid Tartus ja Rosmal tähistavad tänavu 20. tegevusaastat - haridusminister Tõnis Lukas ristis Waldorfi hariduse hiljuti mahepedagoogikaks, millel on Eesti haridusmaastikul kindel koht.

Ometi tundub, et turgutame oma hariduspõldu kunstväetistega, taimede sirgudes tõrjume umbrohtu keemiliste vahenditega ning viljade valmides pritsime neid pestitsiididega.

Ka geneetiliselt muundatud organismide kasvatamine on hariduspõllul lubatud - pean silmas kitsale eliidile mõeldud koole.

Kooliteema on jätkuvalt kuum. Üks räägib haridusreformist ja koolide ümberkorraldamisest, teine võitleb sellele vastu. Kolmas kõneleb õpilaste arvu vähenemisest, neljas remondiraha lõppemisest. Räägitakse palju, aga mitte aiast, vaid aiaaugust.

Kahtlused kiusavad

Ehkki koolielu keskmes peaks olema õpilase areng, ei tehta lapsest, tema arengust ega muutuva ühiskonna vajadusest hariduselu korraldada eriti juttu.

Aeg-ajalt on kuulda ka mõne õpilase edust üleilmsel olümpiaadil, ent uudis rahvusvahelisest uuringust, mille järgi Eesti lastele ei meeldi koolis käia ning nad kuuluvad kõige õnnetumate õpilaste sekka maailmas, jääb meedias läbi analüüsimata.

Kas hariduse olukord on tõesti lootusetu? Õnneks mitte. Leidub üks suur erand - needsamad Waldorfi koolid. Näiteks on Hugo Treffneri gümnaasiumi õpetaja Toomas Jürgenstein öelnud, et Waldorfi koolidest nende kooli tulevad õpilased on teistsugused, käivad meeleldi tundides ja on avatud.

Jürgensteini sõnul paneb ta suurtele klassidele vaatamata Waldorfi koolist tulnud õpilaste nimed ja näod juba teisel koolinädalal kokku - eneselegi täpselt teadmata, miks see nõnda on. Aga kahtlused, kas Waldorfi koolist tulevad õpilased ikka suudavad tavakoolis hakkama saada, on visad kaduma.

Millest muust võiksid õpetajad, vanemad ja kogu ühiskond unistada kui õpihimulistest, avatud ja rõõmsameelsetest noortest? Aga Waldorfi koolidest sellised ju tulevadki ning nemad on riigile parimaks väetiseks.

Miks siis ikkagi viljeldakse lapse arengut ja loovust toetavaid pedagoogilisi metoodikaid meil nii vähe? Ning miks kutsutakse neidki väheseid õppevorme alternatiivseteks?

Ehkki ülejäänud maailmas on nad oma eluõigust tõestanud, peavad Eestis need metoodikad ikka veel vaeslapse osaga leppima ning pikaajalistest kogemustest ja headest tulemustest hoolimata oma olemasolu õigustama.

Eesti haridussüsteem, mis liigub justkui ainult ühest reformist teise, vaevleb üha uute haigustunnuste käes. Kui koolis peaks olema keskmes õpilase areng, siis sama peaks kehtima ka hariduselu puudutavate muudatuste kohta.

Ometi on teada, et paljudes koolides on põhirõhk endiselt ainete õpetamisel ja hinnete panemisel ning hariduselu ümberkorraldused lähtuvad hoonetest ja nendega seotud kuludest, mitte õpilastest.

Tõbine haridussüsteem

Millised üldse on õpilaste ja vanemate võimalused praegusel haridusmaastikul? Meie põhiseaduse paragrahvi 37 lõike 3 järgi on laste hariduse valikul otsustav sõna vanematel. Selle aluseks on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, kus seisab:

"Kedagi ei või jätta ilma õigusest haridusele. Endale võetud mis tahes haridus- ja õpetamisfunktsioone täites peab riik austama vanemate õigust tagada lastele nende endi usuliste ja filosoofiliste veendumustega kooskõlas olev haridus."

Meie õiguskantsler, kes on sama teemaga tegelnud, kirjutab, et tegu on lisatingimusteta õigusega. Konventsioon ei näe ette erandeid, mille puhul võiks kedagi haridusest ilma jätta.

Lisaks on õiguskantsler kirjutanud, et põhiseaduse paragrahvis 37 kasutatud sõna "otsustav" ei tähenda seda, et vanematel oleks laste hariduse üle otsustamisel ainuõigus.

Seadus näeb ette õppimise kohustuse, mistõttu ei saa vanemad otsustada, et lastele haridust üldse ei anta. Samas peab vanematel olema suurem õigus oma lastele antava hariduse osas arvamust avaldada.

Tegelikkuses on asi keerulisem ning õigus valida sarnaneb sattumisega ühesuunalisele kiirteele - tean seda oma kogemusest. Miskipärast on nii, et kõik tavakooli omast erineval pedagoogikal põhinevad koolid on erakoolid. Ja erakooliseadus annab kohalikule omavalitsusele võimaluse erakooli kaasrahastada.

Jutt käib siin kohamaksust, mitte õppemaksust, mis nagunii tuleb vanemal endal tasuda. Otsus erakoole rahastada sõltub ühepalju nii kohaliku omavalitsusjuhi suvast kui rahaliste vahendite olemasolust.

Me oleme häiritud, kui meie organism ei tunne end hästi, nahk sügeleb ja seedimine on korrast ära. Rahvatarkus ütleb - sa oled see, mida sööd. Sama kehtib ka haridusmaastiku kohta.

Kui eelistame arendada hariduslikku suurtootmist ja lähtume põhimõttest "toodame odavalt ja palju", siis ei saagi kvaliteedi ootamisest rääkida.

Aga kui hariduspõllul töötades arvestada mahepedagoogika põhimõtteid, võiks ühiskond peatselt rääkida suuremast sisemisest tasakaalust ja kvalitatiivsest arenguhüppest. Või äkki ma eksin ja on olemas mingi muu tee meie hariduse väetamiseks?

Tõnis Lukas: Eesti ülikoolid olgu rohkem ühiskonnaga seotud

2010-05-14

Haridusminister Tõnis Lukas leidis Tartus ülikoolide juhtimise rahvusvahelisel seminaril peetud kõnes, et Eesti ülikoolid ei ole piisavalt ühiskonnaga seotud, sageli elatakse illusioonides ja raisatakse ressursse üksteise dubleerimisele.

21. sajandi alguses on jõutud arusaamale, et teadmistel põhinevate ühiskondade arengumootoriks on ülikoolid. Kas eraldi või mitmekülgsete kompetentsikeskuste osalistena.

Seda tõsiasja on tunnistanud enamik Euroopa riikidest nii oma strateegilistes dokumentides kui ka igapäevastes otsustes. Ülikoolide rolli kaalukamaks muutumine on tekitanud ka küsimuse, kas Euroopa ülikoolid ei ole uute nõudmiste valguses rahvusvahelises konkurentsis püsimiseks veidi liiga enesekesksed ja suletud.

Sellise küsimuse võib esitada valehäbita, sest ülikoolid kui fenomen on kogu oma eksisteerimise aja muutunud ja riigiti ning piirkonniti on kujunenud ka ülikoolide juhtimine erineva loogikaga mudelite alusel.

Arvestades siin juba algset 12. sajandi eripära Bologna ja Pariisi vastavalt üliõpilaste või magistri (õpetaja) keskse ülikooliarengumudeli vahel. Vastuseid on otsitud ka kõrghariduse universaalseks haridustasemeks muutumise käigus 20. sajandi viimastel kümnenditel.

Nii mõnigi riik on juba uued lähenemised ülikoolide vabaduste suurendamise või tegevuspõhimõtete muutmisega ka teoks teinud. Olgu siis autonoomia suurendamise, kõrgkoolide ühendamise või juhtimisskeemide muutmisega. Reeglina on autonoomia suurendamise ja ülikoolide vastutuse määramise arutelud käinud käsikäes. Mõistagi on vastavate arutelude algatamisel olnud erinevate riikide ülikoolides seniseks kujunenud lähtepunktid erinevad.

Eesti on suhteliselt väike riik ja rahvas ning peale rahvusvahelises konkurentsis püsimise peaksime lisaks üldise võimekuse tagamisele suutma ülikoolidele jagada ka rollid, mida nad tingimata täitma peavad.

Näiteks Tartu Ülikooli rolli rõhutamine rahvusülikoolina ja selle ülesande täitmiseks vajalike vahendite ja kohustuste senisest täpsem kindlaksmääramine. Iseenesest on ka ülikoolide põhiülesannete täpsem määratlemine, strateegiliste valikute tegemine ning valitud teel püsimine kindlasti üks osa ülikoolide juhtimise laiemast taustast, milles saab ja oskab kaasa rääkida ka laiem osa ülikoolist.

Kohati peabki algatus ülikooli profiili kujunemiseks tulema väljastpoolt. See annab ka ülikooli eksisteerimiseks garantii, mida ülikool ootab. Muidugi peab ülikool võimalikud uuendused ise laialt läbi arutama ja omaks võtma. Muidu pole neid mõtet ega võimalik tehagi.

Eesti on nii mõneski aspektis käinud teistest Euroopa riikidest mitu sammu ees - kui vaadata kasvõi meie 1995. aasta seadustega ülikoolidele antud institutsionaalse autonoomia ulatust või Euroopa Ühtse Kõrgharidusruumi uuenduskokkulepete kiiret ja laiaulatuslikku rakendamist.

Samas peame aeg-ajalt analüüsima, kuhu on jõudnud oma arengus muu maailm ja mis on meie soovitud eesmärgid ümbritsevat keskkonda arvestades. Praegu on meie ülikoolide juhtimismudel segu kaugetest traditsioonidest ja uuendusmeelsusest. Selline kombineeritud masinavärk nõuab ka erilist hooldamist.

Me ei kahtle eriti selles, et laiaulatuslik autonoomia on andnud Eesti avalikele ülikoolidele võimaluse otsustada sobivaimail viisil oma igapäevaelu puudutavaid küsimusi.

Samas on kõik vajakajäämised enamasti väliskeskkonna süüks pandud, olgu siis vähene rahastamine või ebaõiglane ressursside jagamine. Nii võib küsida, kas saaks veel paremini (või kui kellelegi paremini sobib, siis efektiivsemalt) ja ühiskonna pikaajalisi huve silmas pidades ülikoolide tegevust korraldada.

Samuti võib küsida, kas on otstarbekas arendada kõiki praegusi avalik-õiguslikke ülikoole edasi täpselt ühesuguse mudeli alusel. Arvesse saab tulla siin ühiskonna rikkuse tase, üliõpilaste arv ja ka ühiskonna vajadus erinevate valdkondade teadus- ja õppetegevuse mahtude järele. Ka ülesanded saab seadusega erinevalt püstitada.

Aeg-ajalt on tõusnud küsimused, kas Eesti ülikoolid suudavad vastata ühiskonna ootustele ning miks peavad paljud andekad noored vajalikuks oma õpinguid pigem välismaal jätkata. Olgu - akadeemiline ränne kuulubki praegusesse aega, aga ehk tuleks ülikoolidel astuda samme ka välistudengitele atraktiivsemaks muutumisel. Muidugi Eesti oma andekamatele noortele esimeseks valikuks olemise kõrval.

On antud märku, et meie ülikoolid on liiga suletud ning tegelevad parema meelega ainult oma asja ajamisega, arvestamata kohati piiratud ressursse ja tegemata mõistikku tööjaotust. Ehk peaksime kaaluma ka juhtimismudeleid, kus ülikoolivälistel liikmetel oleks suurem sõnaõigus nii strateegiliste eesmärkide seadmise ja nende täitmise jälgimisel kui ka muudes tegevustes, kus pilk väljastpoolt eelkõige ülikoolidele enestele abiks oleks?

Ei ole ju mõtet elada illusioonides, et õnnestub kõik Eestis liikvel olevad üliõpilased just endale kindlustada. Mõtteliselt arvestavad kõik ülikoolid eraldi võttes üldsummana tunduvalt suurema hulga üliõpilastega, kui meil saada on. Kuidas on võimalik, et erinevates taotlusvoorudes esitatud projektide järgi arvestades ei lange üheski ülikoolis ühelgi erialal üliõpilaste ega õppejõudude arv, kuigi teame, et 2015. aastaks langeb kuni 30-aastaste üliõpilaste arv vähemalt 10 000 võrra?!

Kasulikum oleks pilt kogu ühiskonnas ikkagi kokku panna. Kui kõrgharidusstrateegia näeb ette õppekavade üldarvu vähendamist, et vältida niigi vähese inimjõu ja väheste rahaliste vahendite killunemist, ei ole sellist vähendamist toimunud, kuigi õppeasutusi on vähemaks jäänud. Oleme seisus, kus õppekavu dubleeritakse isegi ühe ülikooli piires. Vahel registreeritakse ühe ülikooli ressursside pinnal toimuv tegevus teise ülikooli arvele. Peaksime olema valmis võimalikke muudatusi arutama.

Paljud Euroopa riigid, sealhulgas meie lähinaabrid Soome ja Leedu, on hiljuti vastavaid muudatusi teinud. Peale ülikoolide autonoomia suurendamise on peetud vajalikuks ka sideme tugevdamist ühiskonnaga. Selleks on kasutatud juhtimismudelite kaasajastamist läbi ülikoolivälistele liikmetele suurema otsustusõiguse andmise ülikoolide kõrgeimates otsustuskogudes ning ka rektori rolli olulisemaks muutmist.

Mõnes riigis nagu Rootsi või Taani on selliseid mehhanisme rakendatud juba varem. Kindlasti ei saa automaatselt rakendada mujal väljapakutud mudeleid. Ja eraldi tuleb seejuures hoida kui silmatera üliõpilaste, õppejõudude-teadlaste ja kogu ülikooli keskkonna akadeemilist vabadust. Akadeemilist kogukonda nende väärtusloomes ebakindlaks muuta ei tohi!

Ka Eestis on ülikoolide juhtimismudelite alast debatti peetud pikemat aega, Tartu Ülikooli seaduse muutmiseks alustas vastav töörühm tegevust 2004 aastal. 2006. aastal esitati üks vastav eelnõu ülikooli poolt ka Haridus- ja Teaduministeeriumile, kuid selle menetlemine jäi erinevatel põhjustel seisma. Tartu Ülikooli seadusega kaasnevad diskussioonid said hoo taas sisse sel aastal.

HTM-il oli juba pikemat aega kavas ka rahvusvahelise ekspertiisi kaasamine sisemaistesse aruteludesse ning kindlasti annab võrdlus teiste riikidega mõtteainena sisulise panuse ka Eesti ülikoolide arendamisse.

Mõned mõtted riigigümnaasiumide teemal

2010-04-30

Viimasel ajal on paljude inimeste meeli erutanud riigigümnaasiumi temaatika. Paljud omavalitsusjuhid on Viljandisse loodava riigigümnaasiumi ideest tublisti tuld võtnud ning juba täna ühel või teisel viisil ka haridusministeeriumi „ukse taga koputamas". Ajalugu on näidanud, et haridusega seonduv või erinevad haridusideed on käinud Eestis erineva intensiivsusega teatava lainena. Paljud näevad riigigümnaasiumite puhul „päästerõngast" oma kohaliku koolielu korraldamises. Kas ta ka reaalsuses selleks osutub, näitab aeg. Mõningaid arutelusid sellel teemal on ka Jõgeval peetud ning ilmselt tõsisemad arutelud seisavad veel ees. Peamine küsimus täna linnas on see, et kuidas kahaneva õpilaste arvu tingimustes suuta säilitada siinset head haridustaset ning mil viisil on võimalik meie noorte teadmisi veelgi rohkemal määral avada. Muudatuste valguses ei tohi me hetkekski unustada ära siinse paikkonna väärtusi ning ajalooliskultuurilist tausta ning eelkõige seda, millisena me sooviksime näha Jõgeva linna noort, kes kohalikust haridussüsteemist edasi liigub. Missugused oskused, teadmised ja hoiakud ta koolist kaasa võtab? Või mida peaks kohalik kool talle kaasa andma?

See, et muutused meie kohalikul haridusmaastikul seisavad ees, ei ole täna vast kellelegi üllatuseks. See ei ole ka mitte mingisugune 2010 aasta üllatus, vaid vähegi hariduses tegutsevatele inimestele ja haridusest hoolivatele inimestele pidi olema see selge juba mõned head aastad tagasi. Kuid hetkel on meil kindlasti produktiivsem vaadata suunaga tulevikku, mitte mälestada möödunut ja lasta sellel ennast takistada. Veel ei ole liiga hilja teha teatavaid läbimõelduid ja kaalutletud otsuseid. Kui me seda aga lähiaastal ei tee, siis võib küll juba olla liiga hilja. Haridusrevolutsiooni me ei vaja, kuid johanneskäisilik kooliuuendus ja värskendus nii sisus kui vormis on hädavajalikud.

Ma ei kuulu nende heade mõtlejate hulka, kes näevad võimaliku riigigümnaasiumi loomisega Jõgeva linna, kõigi Jõgeva hariduselu murekohtade lahendust. See võib olla võimalus, kui kohalik kogukond sedasi arvab. Riigigümnaasiumi mitmete plusside kõrval, on ka palju miinuseid võrreldes omavalitsusele kuuluva gümnaasiumiga. Kõige olulisemaks miinuseks pean ma riigigümnaasiumide juhtimise erinevust munitsipaalgümnaasiumiga võrreldes. Riigikooli juurde kuulub nõuandva organina hoolekogude sarnased nõukogud, mis aga on moodustatud kooli pidaja ehk antud juhul riigi poolt. Kas ja kuivõrd kaasatakse kohalikke elanikke nõukogu töösse on tulevaste võimalike loodavate riigigümnaasiumide puhul täna ebaselge.

Munitsipaalkoolide juures tegutsevad teatavasti hoolekogud, mis tähendab seda, et läbi hoolekogu on kohalikul elanikul võimalik kohaliku kooli edendamisse anda tunduvalt suurem panus, kui seda riigi poolt loodud nõukogu kontekstis. Munitsipaalgümnaasiumi puhul on kohalikul omavalitsusel suurem vabadus, loomulikult ka konkreetsem kohustus, tagada kohalikele noortele kvaliteetne haridus. Riigigümnaasiumi puhul võib kohaliku omavalitsuse roll jääda rohkem kõrvaltvaataja omaga sarnaseks. Kas see aga on kõige parem? Kohaliku omavalitsuse rolli vähendamine kohaliku hariduselu kujundamisel jätab rohkemal või vähemal määral pealtvaataja rolli ka kohaliku elanikkonna. Lisaks on veel mitmeid väiksemaid ja suuremaid nüansse, mis ei pruugi kohaliku elaniku vaatenurgast riigigümnaasiumi puhul olla sugugi eelis munitsipaalgümnaasiumi ees.
Arusaadavalt kiikavad paljud selles loos riigi rahakoti poole. Oodatakse justkui imet, andmata endale aru, et majanduskriis ei ole tänaseks veel möödas ning ka riigi rahakott on piiratud. Pealegi ei ole täna ministeeriumil väga konkreetset kava, kuidas koolivõrku korrastada. Ehk olukord on veidi halenaljakas, omavalitsused ei tea tegelikult mida nad tahavad ja riik ei tea täpselt, mida omavalitsustele pakkuda. Lõppeks ei taha ma öelda, seda, et me ei peaks soovima oma linna kunagi riigigümnaasiumi, kuid iga sellise lainena käiva haridusmõtte juures tuleb selgelt kõrvuti panna mitmed variandid, arvestada kokku plussid ja miinused ning ühistest avalikest aruteludest johtuvalt teha lõplik otsus. Nii nagu kõik teised elualad, vajab ka haridus muudatusi, kuid kindlasti tuleb vältida arutut tormamist, sest vastasel juhul võime hääde kavatsuste asemel teha oma linnale suure karuteene. Iga muutust tuleb analüüsida lisaks vormile ka sisuliselt. Kutsun üles kõiki linnaelanike haridusteemadel aktiivselt kõnelema, arutama, mõtlema ja oma erinevaid ettepanekuid jagama nii linnavalitsuse kui volikoguga.

Lasteaiatüli toidab valimiste-eelne innaaeg

2010-04-28

Haridusminister Tõnis Lukas, riigikogus on esimese lugemise läbinud koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seadus, millega Tallinna linnavalitsus enne oma määruse väljakuulutamist polnud tutvunud. Kas see seadusemuudatus lahendaks Tallinna probleemi?

See seadus lahendaks praeguse juriidilise vaidluse, kuid ei lahenda pikas perspektiivis lasteaiakohtade vajadust. Küll aga lahendaks seadusemuudatus selle, kas mängu-ja puhkeajaks ette nähtud põrandapinda arvestataks registrisse kantud või rühmas reaalselt olevate laste arvu alusel. Muudatus seadustaks selle, et rühma võib võtta rohkem lapsi, kui seadus ette näeb, sest ruutmeetrite arvu ongi mõtet võrrelda selle hulga lastega, kes ka reaalselt kohal käivad.

Tallinn on lasteaiakohtade ja tervisekaitsenõuete probleemi suure käraga avalikkuse ette toonud. Kas lasteaedadega on siis muret ainult pealinnas?

Muudel omavalitsustel on jätkunud piisavalt vastutustunnet, et sellist sõud mitte teha.

Haridusministeeriumil on andmed, et seadusega ettenähtud laste arvu ületatakse Eestis 263 lasteaia 706 rühmas. Ületamisi on kõigis 15 maakonnas ja 71 omavalitsuses. Lapsi ongi vastu võetud arvestusega, et kohal käib vähem lapsi kui rühma registreeritud.

Probleem on massiline ja seadusega ettenähtud numbrites saab seaduslikult teha erandeid - hoolekogu nõusolekul on võimalik suurendada näiteks tavarühma täituvust 20 lapselt 24-le. Aga ka tervisekaitsenõuded peavad seda lubama.

Kas siis Tallinna otsus vastuvõtt lõpetada on ikkagi õigustatud?

Praegu on mulle jäänud mulje, et tegu on poliitilise kemplusega ja lapsi kasutatakse poliitilistes mängudes - või pigem, see pole enam isegi mäng vaid lahing, et lapsi ei võeta lasteaeda vastu. Sisuliselt Tallinnal ei ole õigust vastuvõttu lõpetada. Seadus annab ühemõtteliselt kohalikule omavalitsusele kohustuse tagada lasteaiakoht.

Vaielda võib, kuhu ja millised lapsed peaks kuuluma, aga ühe aastakäigu vastuvõtu peatamist ei tohi olla. See on välistatud, kuna kohtade puudus on erinevates lasteaedades erinev ja omavalitsusel ei ole õigust keelduda last vastu võtmast, kui mõnes lasteaias koht on olemas.

Lukas: kvaliteet langeb seal, kus inimesed ei jaksa või ei taha end täiendada

2010-03-29

Üks eliitkooli lõpetanud noormees kirjutas Postimehes oma koolikogemusest ja loo kommentaaridest tuli välja, et tava- ja eliitkooli paljuski vastandatakse üksteisele. Kas see on probleem või paratamatus?

Vastandumine on probleem ja see on paratamatu, kui erinevaid koole peetakse eraldiseisvateks nähtusteks. Mina näen ka valikuga koole üldise haridussüsteemi osana, see ei ole nii, et ühes pajanurgas keedetakse mingi grupi koolide jaoks oma haridussuppi. Ma nimetan nn eliitkoole teadlikult valikuga koolideks, mitte eliitkoolideks. Sest ainuüksi katsed ei tee eliitkooli. Eliitkooli maine tuleb kooli traditsioonidest ja kool tuntusest heade õpetajate ja hea õpikeskkonna pärast.

Valik on alati kellegi arvel. Kui üks direktor või vanem rõõmustab, et valiti välja parimad, siis see tähendab, et kusagil teises koolis neid lapsi ei ole ja seal jääb hariduskeskkond sellevõrra vaesemaks. Osa kooli keskkonnast moodustavad ju õpilaste omavahelised suhted - kas need laevad vastastikku positiivselt või mitte. Ja selleks on vaja majakaid - andekamaid ja edasipüüdlikumaid lapsi.

Kas seda vastandamist saaks kuidagi vältida?

Kõigepealt tuleb loobuda kunstlikult loodud mainest, nagu määraks esimesse klassi toimunud valik gümnaasiumi lõpu tulemuse. Elu näitab teisiti - riigieksamitulemuste järgi on tipp-koolide hulgas püsivalt Treffneri gümnaasium ja Nõu reaalgümnaasium. Neisse koolidesse valitakse alles 10. klassi ja ikkagi on tulemused on sama head kui koolides, kuhu on valitud juba1. klassi.

Kui inimesed mõistavad, et kõigist koolidest on võimalik edasi jõuda, siis kaob see nn eliitikoolide maagia ära. See juba leevendaks vastandamist.

Kas koolijuhid ise toodavad vastandumist?

See on üks reklaamivõte. Selleks et iga päev kooli mainega mitte tegeleda, võimendatakse sisseharjunud mõttemallide. Oma kooli üle uhkust tunda, oma õpilaste võimeid esile tuua pole patuasi, aga vastandumist on Eesti ühiskonnas liiga palju.

Tegite haridusreformiga edasiliikumiseks üsna olulise kompromissi ja loobusite kavast põhikoolid ja gümnaasiumid lahutada. Kuidas haridusreformiga läheb?

Meele teeb mõruks, et osa oponente, kes ilmselt on planeerinud oma valimiskulud kuni järgmise aasta kevadeni ära, on teinud seda arvestusega, et saavad veoautoga mööda maad sõita ja siis kõikjal kastist kõnesid pidada, kuidas haridusminister paneb koole kinni.

Nüüd, kui koolivõrgu tsentraalne kujundamine ja koolid suurus on seadusest välja võetud ja jäetud omavalitsuste otsustada, võiks selle jutu lõpetada. Paraku ei - kampaania on planeeritud ja ikka püütakse jätta inimestele muljet tsentraalsest survest koolivõrgule. See on petmine ja palun kõigil hariduses sõnavõtvatel inimestel selline populism lõpetada.

Omavalitsused on mõistnud, et keerulises olukorras ei hakka riik nende eest otsustama, ja nüüd on paljud ise pöördunud haridusministeeriumi poole ettepanekuga kujundada koolivõrku.

Kas see tähendab, et omavalitsused on ise hakanud tegema reformi seda osa, millest teie loobusite?

Võib ka nii öelda. Eks need probleemid on teada olnud juba pikalt. Vallavanemad ja linnapead pole pimedad ja kurdid, et nad ei teaks, et õpilasi jääb väheks, kvaliteedis tuleb teistega konkureerida jne.

Varem valitses vastuseis riigi justkui jõupoliitikale hariduses, mida opositsioon oma turmtulega parlamendis vürtsitas. Peeti heaks tooniks raputada haridusministeeriumi poole rusikat, öelda, et kaitseme oma identiteeti.

Nüüd, kui minu kompromisskäiguga see paine leevenes, on omavalitsused ise hakanud tegutsema.

Eks on ka ministrid enne teid haridussüsteemi reforminud, harva seejuures toetust nautides. Miks need reformid nii raskelt lähevad?

See on emotsionaalne küsimus. Kõigil on selle kohta oma arvamus, sest kõik on ju vähemalt kunagi koolis käinud. See, et haridust peetakse perekonna ja üksikisiku prestiiži osaks, on märk, et haridus on oluline. Ajal, mil kõikjal räägitakse majanduskriisist, on haridus Eestis kindlasti debatiteema number üks ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on selle laia arutelu esile toonud.

Võtame näiteks õppekavade temaatika. Praeguseks on esialgne vastuseis neile taandunud ja nüüd arutame õpetajaskonnaga juba tõsiselt nende rakendamise küsimusi. Uutes õppekavades nähakse hariduse korraldamise mootorit. Sisu on ju kõige tähtsam.

Meie õpilaste baasteadmised näikse olevat head, igatahes kinnitavad seda rahvusvahelised haridusuuringud. Samad uuringud aga näitavad, et vähemalt Euroopast on teist nii kehva koolikeskkonda raske leida. Miks nii?

PISA uuringust tuleb see kurioosne vahe otse välja. Meie lapsed on ühed parimad ülesannete lahendamisel, ent kui lapselt küsida, kas ülesanne oli raske või kerge, siis enamik Eesti lapsi, kes ülesanded ju tegelikult ära tegid, ütlevad, et ülesanne oli raske. Sest nad ise tajusid nii.

See on üks Eesti haridussüsteemi suuri küsimusi: mida me peame muutma, et õpilased tunneksid vähem sundi. Et oleks teadmine, et õpin endale, mitte õpetajatele või vanematele. Seda tunnetust on praegu vähe, koolitööd peetakse raskeks.

Selle paine vähendamine on ka üks haridusuuenduse eesmärke. Rohkem valikuid, vabadusi nii koolile kui õpilastele, et õpetamiskesksest koolist saaks õppimiskeskne kool, et teadmiskesksuse kõrvale tuleks rohkem väärtustest arusaamist. Selline lähenemine teeb laste vaimu vabamaks ning tekitab mõnu õppimisest ja edasijõudmisest.

Vaimsed murrangud ei toimu järsult, aga esimene murrang tuleb siis, kui õpetajad ja õpilased näevad, et neist sõltub koolis rohkem. Kui aga tekib suhtumine, et ma õpin endale, mitte õpetajale, siis on haridusuuendus võitnud.

Kas meie õpetajad on selliseks vabadusi ja paindlikkust hindavaks haridusuuenduseks valmis?

Keskmiselt olen ma Eesti õpetajaga rahul. Kui tahame koolis õhkkonda muuta, tahame, et kool areneks, et kõikjal oleks kvaliteetne õpe, siis esimene ülesanne on parandada õpetajaameti mainet. Õpetajaamet peab jõudma kolme kõige populaarsema ameti hulka. Soomes on õpetajaamet küllalt mainekas.

Järelkasvu küsimus on meil olnud pikalt päevakorras ja iga vaim väsib järelkasvuta. Ideaalis võiks ka õpetajal olla akadeemiline aasta, et ta saaks oma teadmisi täiendada, end laadida, aga selleks peab olema võtta asendajaid.

Mis puutub uuendustesse, siis kui mõnel aineõpetajal on mingi kujunenud hierarhia oma aines, mis olulisem, mis vähem oluline, siis neid rõhutab ta ilmselt aegade lõpuni. Samas, täienduskoolitus on palju vabastavam, kui tihti ette kujutatakse. Oma kolleegidega arutledes saab õpetaja leida uusi metoodikaid, neid kohe katsetada, ja mida kiiremini elu läheb, seda rohkem on vaja õpetajal õppida ja uut avastada.

Kvaliteet langeb seal, kus inimesed ei jaksa või ei taha end täiendada. Siin oleneb palju kooli suhtumisest. Kui koolis on selline keskkond, et kõiki saadetakse täienduskoolitustele ja valitakse häid koolitusi, siis on enesetäiendamine norm. Kui koolis suhtutakse sellesse kui kõrvalisse, on asjalood teised.

Meie õpetajate uuring näitab, et viimase 18 kuu jooksul on Eesti õpetajad osalenud täienduskoolitustel alla Euroopa keskmise, umbes pooled. Aga need, kes käivad, käivad üle keskmise Euroopas. Niisiis, kes käivad täienduskoolitusel, käivad palju, kes ei käi, ei käi üldse. Uued õppekavad annavad lisatõuke ja ka lisavahendeid täienduskoolitusteks ja õpetajad hakkavad seda kindlasti rohkem tähtsustama.

Veel üks poleemikat tekitav teema on koolivaheajad. Kas teie arvates peaks suvevaheaeg lühem olema?

Suvevaheaeg, 1. september kooliaasta algusena, on traditsioon ja seda ainult mõistusega muuta ei saa. See vajab tulist diskussiooni ja mina seda praeguse haridusuuenduse käigus üles ei tõsta. Miks te üldse arvate, et suvevaheaja lühendamine ja õppeperioodi pikendamine teeks õppepäevad lühemaks? Arvan, et tekiks surve, kuna see annaks võimaluse tunde juurde panna. Kokkuvõttes oleksid õppepäevad sama pikad, aga õppenädalaid oleks rohkem.

Pealegi, uues põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on koolile gümnaasiumi osas nähtud ette ka teatav vabadus vaheaegade suhtes. Kui direktor taotleb, siis võib omavalitsus anda koolile õiguse vaheaegadeks erinevalt sellest, mida mina oma käskkirjaga olen kehtestanud.

Läinud nädalal avaldatud inimarengu aruanne teeb haridusvallale hulga etteheiteid. Olete te nendega päri?

Päris uusi probleeme seal välja toodud pole. Aruanne on minoorsetes toonides, mõneti isegi liiga. Kas või kirjeldused suurest väljalangevusest koolis või elukestvas õppes osalemise madalatest näitajatest võrdluses Põhjamaadega. Neis osades oleme teinud suuri hüppeid edasi, kuid aruandes see ei kajastu.

Nõus, koolist väljalangemine on meil lubamatult suur. Ent 2007. aastal oli selliseid õpilasi põhikoolis 750, 2008. aastal 500. Seda positiivset trendi pole märgatud.

Me oleme läbi aastate teinud palju samme koolist väljalangemise vähendamiseks. Oleme näiteks otsinud kutsehariduses paindlikud võimalused nendele, kes on põhikooli katkestanud. Uues põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses toonitame väljalangemise teemat eriliselt: vastutus selle eest, et laps käiks koolis, määratakse palju täpsemalt. Puudumise märkamise aeg peaks aga lühenema seniselt nädalalt ühe päevani.

Esimest korda paneme seaduse tasemel vastutuse ka vanemale, kelle võib määrata kasuliku töö või trahvi, kui ta ei kindlusta oma lapse kooliskäimist. Ja muidugimõista peavad õpetajad saama koolitust, et nad suudaksid igasuguste muredega lastega hakkama saada. Ka oleme põhikooli klassitäituvuse piirnormi vähendanud. Need kõik on sammud märkamise poole.

Elukestvas õppes pole meie näitajad küll veel Taani ja Rootsi tasemel, aga me oleme Euroopas teinud kõige suurema hüppe viimastel aastatel. Elukestvas õppes osalemise protsent oli 2008. aastal 9,8, möödunud aastal juba 10, 6, möödunud aasta viimases kvartalis 12,2 protsendi.

Võimalik, et üks põhjus on ka mure oma töökoha pärast.

Aga mina näiteks ei ole rahul koostööga ametkondade vahel töötutele täienduskoolituse pakkumisel. Ma leian, et siin on haridussüsteemi baasid suuresti kasutamata.

Ametkondade vastutusalad on erinevad: haridusministeeriumi eurovahenditega saab koolitada töötavaid inimesi ja me teeme seda massiliselt. Neile, kes ise täienduskoolitusele ei tuleks, pakume tasuta kursuseid kutsekoolides ja rakenduskõrgkoolides. Me oleme nii koolitanud kümneid tuhandeid inimesi.

Neile kursustele mahuks veel inimesi, näiteks töötuid. Kuid kas pole töötukassal vahendeid või pole soovi tellida täienduskoolitust riigi kutsekoolidelt, igatahes eelistatakse tellida pigem erafirmadelt. Seda koostööd võiks kindlasti parandada.

Teadmised ei tee lapsest robotit

2010-03-22

Kellele tehakse liiga? Alati leidub inimesi, kes arvavad, et neile on tehtud ja aina tehaksegi liiga. Kui kuulete kedagi kriitiliselt sõna võtmas mõne nõude, kombe, institutsiooni vms vastu, siis tasub kõigepealt huvi tunda, kas tegemist pole konfliktse isikuga, kes piltlikult öeldes põhjab muusikat seepärast, et talle endale on karu kõrva peale astunud. Reegleid põlastavad kas need, kes on reeglitest üle, või need, kes nendeni ei küüni, ja viimaseid on alati rohkem.

Loomulikult vilksatas selline mõte ka Roone Roosti kirjutist lugedes, milles noor autor ei säästa värve, hoiatamaks tänaseid lastevanemaid nn eliitkoolide eest. Nagu kommentaaridest võis välja lugeda, pärinevad Roone Roosti kibedad kogemused inglise kolledžist, ehkki ta seda ei nimeta ja kõneleb eliitkoolidest üldiselt. Vastukajad andsid aimu sellestki, et võib-olla tõesti ei olnud viga üksnes koolis, vaid natuke ka noormehes endas. Või vähemalt minu silma veidi riivas tema käsitlus «haritud inimesest», kes ei esita küsimusi, vaid teeb etteantud (pseudo)valikuid. Ühesõnaga, robot.

Ütleksin Roone Roostile, et seda kooli, kus lastest tõesti roboteid tehakse, pole ta siiski näinud. Selliseid esines siin-seal Nõukogude ajal, selliseid võib ta külastada Põhja-Koreas, kui viisa saab. Nii et kaeblemine «robotiseerimise» üle praeguses vabameelses Eestis on kindlasti ülepingutamine. Päris kindlasti ei suru kõik nn eliitkoolid igal juhul ja igal pool iseseisva mõtlemise ning küsimuste esitamise võimeid alla. Ja teiselt poolt - päris ilma tuupimiseta ei saa läbi üheski koolis, ega peagi saama. Ka kõige isemõtlevama inimese pea on täis tuhandeid «valmis tõdesid» (nokkloom muneb ja imetab; kuristikku hüpates saad surma; aspiriin vedeldab verd), milleta pole võimalik toda kuulsat «oma peaga mõtlemist» üldse harjutama hakatagi.

Kuid...

Kuid hiljaaegu näitas Eesti Televisioon dokumentaalfilmi «Tähelepanu, start!», mis seab Roosti väljaastumise hoopis teise valgusse ja tõendab, et kui noormehel ongi mingid isiklikud vimmad, siis pole asi ainult neis. Iga televaataja võis oma silmaga näha, kuidas Lauri Leesi järjekordset partiid «tulevasi saadkuid, direktoreid, professoreid» aretama asus, ja seda vaadates hakkas minul küll hirm. Ka direktorihärra märkus, et 9. klassi lõpus praagitakse kehvemad välja ja nende asemele tulevad mujalt uued, kõlas kurjakuulutavalt. Kõige eemaletõukavam oli aga see määratu põlgus Selveri kassapidaja, turumüüja või taksojuhi suhtes, mida lastele maast madalast sisendama hakatakse. Isiklikult tean õige mitut taksojuhti, kes on terviklikumad, toredamad ja omal moel kultuursemadki kui mõni pseudoaristokraadist koolidirektor või sotsiaalteaduste professor.

Teistelgi peab olema võimalus

Tõesti, tõesti - mõnikord, kui kuulen liiga suures koguses liiga rumalat juttu, nagu meie kõigiga aeg-ajalt juhtub, tabab mind igatsus seisusliku ühiskonna järele. Ent vaadates Leesit tema tulevaste direktrisside ja professorite ees, läks mul see tahtmine jälle tükiks ajaks üle.

Kõige sellega ei taha ma sugugi öelda, et peaksime hangude ja tõrvikutega teatavate koolide kallale tormama. Kaugel sellest. Ma arvan koguni, et eliitkoolid peavad tingimata alles jääma - aga vaid sel viisil, et eliitkool on see, mis on parasjagu parim, mitte see, mis on eliitkooliks kuulutatud igavesest ajast igavesti ja aamen. Alati on mõni kool parem kui teised, nii nagu alati on mõni inimene targem kui teised. Kuid neil teistelgi - nii inimestel kui koolidel - peab olema võimalus.

Üks kindel abinõu raputada praegust kivinenud elitaarsust oleks põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamine. Sellega oleks ühe ropsuga maha võetud too näpuviibutus: ole usin, muidu saadame sind pärast üheksandat kutsekooli, sinust saab poemüüja või midagi veel koledamat! Eraldi gümnaasiumi puhul ei tehtaks koolikatseid enam ilmsüütute mudilastega, vaid juba täisinimese mõõtu kuueteistkümnestega, mis on hoopis teine asi.

Pesuvesi mingu, aga las titt jääb

Koolireform on muidugi omaette teema ja vajab eraldi käsitlemist. Nendin vaid, et reform peaks sellele ülearusele elitaarsusele, sellele tõesti liiale läinud edukultusele ja ülivarasele lahterdamisele mingid päitsed pähe tõmbama. Küsimus on, kuidas seda teha nii, et titte ühes pesuveega välja ei visataks.

Juba «edukultuse» sõnagi on ohtlik, sest paljud kriitikud näevad edukultust kõiges, mis vähegi võimaldab teadmisi ja oskusi mõõta, ja need inimesed keelaks lastel võidu jooksmisegi. Teatav võistlustung on aga loomulik ja inimlik, mistõttu katse seda välja juurida oleks sama jõhker kui selle ülekultiveerimine.

Niisamuti ei saa täiesti kõrvale heita mõningat õppimissundust, teatavat tuupimistki (nagu eespool märgitud) - sest kuidas õppida kas või inglise keelt ilma ebaregulaarsete verbide pööramist pähe õppimata? Või Tatjana kirja Oneginile - mida üks haritud inimene võiks ju veidi teada?

Jään kindlalt kaitsma haritud inimest, samuti kooli, mis seab eesmärgiks hariduse andmise, ega mõista, kuidas võib haritust samastada otsustusvõimetusega. Mõtlemisoskuse kiitus ei tohiks moonduda teadmiste ja eruditsiooni põhjamiseks. Teadmised ja eruditsioon üksinda, ilma mõtlemisvõimeta, on surnud vara, kuid mõtlemisvõimet ilma teadmisteta pole olemaski.

On väga hea, et nn eliitkoolide küsimus on päevakorrale tõusnud. Loodan südamest, et suudame säilitada külma pea. Eliitkoole ei ole vaja taevani kiita ega maapõhja manada. Tuleb uurida ja mõelda, mis seal on hea ja mis nii hea ei ole.

Laar: haridusreformi teeme kindla peale ära

2010-03-15

Ajakirjandus ja poliitikud räägivad järjekindlalt IRL-is käivatest intriigidest, mida teie sama järjekindlalt ümber lükkate. Ometi ei saa ju jutud tekkida tühjast kohast.

Eks need jutud tekivad sellepärast, et IRL-i puhul on tegemist suhteliselt hiljuti ühinenud erakonnaga ning erakondade ühinemine võtab aega. Sellest lähtuvalt on ju jutud objektiivsed. Teisalt on aga tegemist demokraatliku erakonnaga ja see pole Eestis tavapärane - meil tõesti ei otsustata asju tagatubades ja meil käib eri kohtadele tõepoolest kõva positiivne konkurents ning ka kampaania. Erinevalt muudest erakondadest, kus aeg-ajalt kostab sees üsna tugevaid avaldusi üksteise aadressil - kas või näiteks sotside puhul Jüri Pihli skandaalis -, siis vaatamata sellele, kus kõik teised, välja arvatud meie oma erakonna liikmed, teavad, et meil valitsevad tohutud vastuolud, seda materjali tegelikult pole. Ja ma arvan, et seda ei hakka ka tulema.

Kui kerge või raske see teie kokkukasvamine - pean silmas Isamaaliitu ja Res Publicat - on olnud?

Tugevam ja kiirem, kui oleksin arvanud. Mis ei tähenda seda, et me ei oleks isiksused. Samal ajal on sellises erakonnas hea olla, sest sellise mitmekesise erakonnaga on hea valimistele minna - meil on tugevad ministrid nii ekspertide kui ka rahva arvates. Meil ei ole tühikargajaid.

Ometi jääb IRL-i puhul kõlama ikka kaks poolust - vanad isamaalased ja juurdetulnud Res Publica.

Neid inimesi, kes on astunud erakonda pärast liitumist, on ainuüksi Tallinnas - meie suurimas, üle 3000 inimese koondavas osakonnas - üle 700. Nad on IRL-i liikmed. Kui me vaatame neid vaidlusi, mida me peame ja jääme kindlasti edaspidigi pidama, siis need ei jookse vanu ja võimalikke rindejooni pidi, vaid need jooksevad igasugu teisi radasid pidi.

Kas pole siis nii, et vana Isamaaliidu pool tõi kaasa aated, Res Publica aga kõva organisatsiooniline poole ja organiseerimisvõime, kus ei kardeta ka üle laipade minekut. Sellele on viidanud RP-sse kuulunud inimesed.

Eristada, et üks pool oleks kangesti aateline - mulle endale meeldiks seda juttu võib olla rääkida, et olen aateline, aga Juhan Parts ei ole aateline -, on täiesti jama! Kui vaadata möödunud kolme aastat, siis IRL-is pole olnud ühtegi konflikti põhimõtete pärast. Oleme ühtselt oma joont hoidnud, mis tugineb sellele, et oleme omavahel arutanud, vaielnud, eri seisukohtadel olnud, kuid läinud alati ühtse seisukohaga välja ja seda kas või eelarve tasakaalu surumisel, kõigi nende otsuste juures alati hoidnud. Erakonnad hakkavad manduma või kaotavad oma idee, kui omavahel ei vaielda. IRL-i tugevus selles ongi, et meil on energiat ja aega omavahel vaielda. Parem nii, kui kalmistuvaikuses vaikselt manduda.

Nii et pole nii, kus Mart Laari, Tõnis Lukase ja Mart Nuti jaoks on oluline see, mis on üldine kurss, Res Publicast tulnud liidrite jaoks aga see, kes seda kurssi ellu viib?

Ei-ei-ei!!! Vastasel juhul oleksime konfliktis erakonna esimehe koha peale Juhan Partsu või kellegi teisega. Seda pole toimunud. Kindlasti on erinevaid kogemusi, arusaamu - seda ei eita keegi. Kuid siit vastuolu otsida on kunstlik.

Res Publica minevik on teada - nad tulid tohutult edukad, kuid lõpetasid nii, nagu lõpetasid. Kas pole ohtu, et IRL-iga võib samamoodi minna? Peasekretäri koht läheb Keni-Marti Vaheri kätte, kes on olnud Res Publica ajal vaieldamatult nende tugev ideoloog.

Sellepärast ma Kenile selle ametikoha andsingi. Ei, ma ei tunneta, et Ken-Marti Vaheri saamisega erakonna peasekretäriks isamaaline vaim erakonnas nõrgenema või kaduma hakkaks.

Eks omaaegne Res Publica on oma n-ö probleemidest õppinud, kuid teisalt tehakse neile ka natukene liiga. Tuletagem meelde - probleemid tekkisid sellest, et neid ühel hetkel valitsusest välja tõsteti. Seda Eesti poliitika analüütikud millegipärast eriti ei meenuta. See poliitiline reetmine tundub neile vahva poliitilise sammuna. Neil oli liiga palju võimu, aga nad ei läinud kedagi reetma. Kuid siin võib pigem rääkida põhimõtete paljususest kui nende vähesusest.

Miks on vaja, et IRL-is on piltlikult öeldes kolm peasekretäri?

Ma nii ei ütleks. Meil on üks peasekretär ja see on Ken-Marti Vaher. Aga selge on see, et erakond läheb edasi meeskonnana, ja arvasime, et oleks hea mõningaid selle meeskonna liikmeid rohkem näidata. Oleme seda pilti kokku pannud ja seda meeskonda meisterdanud juba mõnda aega, ilma et selle meeskonnaliikmed üksteisega konkureerivad või kakelnud oleks. Vaheri asi on aga seda meeskonda vedada. Kindlasti läheme senisest struktuurilt üle valimisstruktuurile, mis tähendab erakonnas keskaparaadi olulist tugevdamist. Meil on selge eesmärk valmistuda korralikult valimisteks.

Valimised järgnevad euro kasutuselevõtule. Kui euro ikka tuleb. Kerge see aeg vist olema ei saa.

Ei saa jah. Vaadates paljusid riike, on selgelt näha, et euroga võib ka ebaõnnestuda, nii nagu see on toimunud Portugalis või Kreekas, kus euro tulekust pärinev hetkeline õndsus ja rahulolu võib jälle enda alla matta. Peame meeles pidama, kuidas me praegusesse olukorda sattusime. See pole meeldiv. Oma 100 000 ja enama töötuga oleme ikkagi keerulises olukorras ja kui me ei suuda midagi ette võtta, siis loome endale püsivad probleemid, mis mõjutavad Eesti käekäiku negatiivses mõttes mitte ainult lähema, aga ka kaugemas tulevikus.

Peamine prioriteet on tööpuuduse kasv seisma saada.

Jah. Seda on aga võimalik teha ainult riigi üldise konkurentsivõime tõstmise kaudu. Selle kaudu, et õpiksime eelmistest vigadest ja suudaksime eelarve viia sellisesse konditsiooni, et me ei annaks oma eelarvepoliitika kaudu järgmisele võimalikule majandusmullile hoogu juurde. Kahjuks me omal ajal seda tegime. Peame suutma käituda vastutustundlikult ega minema kaasa mingisuguse uue palgaralliga, mis on ju lihtne tulema. Peame iga oma otsuse juures mõtleme, kas see otsus on ka 20 aasta pärast jätkusuutlik. Edaspidiseks on üks õpetus see, et iga seadus, mille vastu võtame, on meie kohus vaadata pikaajalisi mõjusid ning küsida, kas suudame pikemas perspektiivis seda reaalselt kanda või mitte.

Lähim küsimus on see, et juhul kui see 1,7% defitsiit leiab tõesti kinnitust, siis tähendab see, et oleme ikkagi defitsiidis. Peame sellest välja tulema, kui tahame taas konkurentsivõimelist ja jätkusuutlikku majandust arendada.

Aga muud reformid?

Loomulikult ja eeskätt ikkagi haridus! Selle sama meelde jätmine, et parim majanduspoliitika on hariduspoliitika.

No aga teil ei lasta ju haridusreformi ellu viia!

Küll me teeme selle ära, Kärt!!! Me teeme ära! Pane see kohe suurelt pealkirja: haridusreformi teeb IRL ära. Punkt. Ja see on meie selle aasta peamine nõue, me surume selle kas või halli kivi.

See ei ole ju eriti populaarne.

Ei ole jah, aga see samm, aitaks tõsta meie haridussüsteemi konkurentsivõimet, anda kasvavale põlvkonnale haridus, mida ta väärt on, et nii nemad kui ka nende kaudu kogu Eesti oleks tugevalt konkurentsivõimeline. Aga see on alles esimene samm, eks me tuleme ka järgmiste asjadega välja. Haridusminister Tõnis Lukas on suutnud kaitsta oma põhimõtet ka kriisi ajal - haridus on võti tulevikku. Ja kui me vaatame strateegilist suunda - see on pikemas perspektiivis positiivne otsus, ka võitluseks tööpuuduse vastu.

Kui olen kuulutanud mingi asja IRL-i prioriteediks - olgu see eelarvekärbe või midagi muud, siis vaatamata üldisele umbusule oleme me need ära teinud. Selletõttu ütlen, et me teeme haridusreformi ka ära.

Minu sünni- ja koolilinn Viljandi on Lukase ideedega haakunud...

...absoluutselt! Nagu Tõnise ja IRLi poliitika on - kui ühel hetkel tuleb liiga tugev kindlustus ette, siis teostame tiibmanöövri ja seda oleme me edukalt teinud.

Mis saab 2011. a riigieelarvest - kuidas see teie meelest suudetakse tasakaalu viia? Kuuldavasti on seal 3-4 miljardit puudu.

Kui palju puudu on, on seni spekulatsioonid. Siin peab ootama rahandusministri ülevaadet ja see selgub kuu-pooleteise pärast. Siis saame ka pildi, millest lähtume. Kuid see on kindlasti tõsi, et eelarve kokkusaamine saab olema raskem, kui optimistlikud pildikesed lubavad. Seda enam, kui tahame astuda need sammud, mis Eesti konkurentsivõimeliseks majanduseks on olulised: näiteks maksukoormuse alandamine, sotsiaalmaksule ülempiiri panemine. Need võtavad ju eelarvest teatud hulga kulusid välja. Nii et tegelikult oleme olukorras, kus meil pole eelarves ruumi mingisuguste maksutõusudega raha tuua, samal ajal peame eelarve hoidma kontrolli all. Kas me suudame ta päris tasakaalu viia, näeme, kuid me ei tohi igal juhul lasta teda üle Maastrichti kriteeriumi kasvada.
Aga eelmise aasta lõpp näitas, et maksude laekumine osutus tunduvalt paremaks, kui esialgu prognoositi - see on selle 1,7% taga. Suutsime kulusid kärpida ja see näitab, et valitsusel on võimalik mõjutada paljusid asju.
Selle eelmise aasta tulemuste põhjal võiksime ehk ka lõpetada jutu, et valitsusel pole üldse mingisugust rolli. Kui valitsus suudab administratiivselt teatud asju teha ja kontrolli all hoida, on tema roll märgatav.

Aga millist eelarvet siis ikkagi tegema minnakse?

Kindlasti mitte tegema rehepapi eelarvet, et astuda muude Euroopa riikide hulka, kes eurotsooni pääsedes asusid kohe raha laiaks lööma. Kindlasti saab olema suur kiusatus hakata teoreetiliselt olemasoleva rahaga valimiskampaaniat tegema ja lubadusi välja andma, millel tegelikult katet pole. Neid summasid lihtsalt pole, mida lähematel aastatel kulutada.

Tunnete valimiskampaania eel hirmu?

Tunnen küll. Kui ikka hakkad lubama raha, siis viib see Eesti riigi samasse kohta, kust alustasime. Mingid valimislubadused tuleb ju ikka realiseerida ja samal ajal ei saa minna valimistele ka midagi lubamata. Nii et kui midagi üldse lubada, siis ma soovitaksin keskenduda maksukärbetele või programmidele. Tuleb tunnistada, et paljudel aladel on meil probleemid - kuidas raha kasutame, mis saab meie tervishoiust jne. Olukord Eestis ei saa olema lihtne ning nõuab üsna valusaid otsuseid.

Ei tohiks end lasta hullutada euro tulekust?

Just, ja ka sellest mitte, et nüüd saabub maa peale paradiis. Ta ei tule. Seda tuleb juba varakult teadvustada ning ka rahvale selgeks teha. Kui see inimestele selge pole ja nad lähevad lubaduste ralliga kaasa, siis lähevad sellega ühel hetkel kaasa ka kõik erakonnad.
Kõige olulisem on saada tööpuudus kontrolli alla. Ja tuletagem meelde - kui noortel pole siin perspektiivi, lähevad nad mujale. Selle taustal tervitan ma haridusministri otsust käivitada programm, mis võimaldab vahepeal pooleli jäänud õppetööd noortel, kes on läinud pikka krooni taga ajama, jätkata.

Ega te 2011. a eelarve taustal Reformierakonnaga enne valimisi tülli ei pööra? Juhul kui Reformierakond tahaks näiteks tulusid tõsta, IRL aga kulusid kärpida.

Praegusel ajal pole makse lihtsalt praktiline tõsta. Kui me tahame saada tööpuudust alla, siis vajame rohkem töökohti. Töökohti ei saa luua ükski partei, vaid ainult ettevõtjad. Kui me ettevõtluskeskkonda halvendame, siis see ettevõte neid töökohti ei loo ja nii jõuamegi lõhkise küna ette. Nii et kas me tahame või ei taha, aga meil ei ole maksude jätkuv tõus lihtsalt võimalik. Vähemalt praegu. Tõstsime juba niigi oma maksukoormust eelarve korda saamiseks ning läksime suhteliselt viimase piirini. Kui võrdleme Eesti praeguse aja makskoormust oma lähemate naabritega, siis see pilt ei ole mitte meeldiv.

Kas vastab tõele, et olete koalitsiooninõukogus välja öelnud, et tegelikult on sotsiaalministeeriumi eelarvest võimalik julmalt kärpida 10 protsenti, kui oleks vaid poliitiline tahe.

Olen igasuguseid asju öelnud ja jah, kui oleks poliitilist tahet, oleks võimalik tõesti kärpida ka sealt. Kõike on võimalik kärpida. Kuid samal ajal oleks need valusad kärped.

...sest see eeldaks ka pensionide kallale minekut.

...selles suhtes on mul hea meel, et me ei pidanud seda tegema. Aga ma ei salga, et kui majandus on tuksis ja riigil on vaja teha otsuseid, siis tehakse neid otsuseid, mis on vaja. Samal ajal teeb mulle tohutut rõõmu, et meil polnud vaja pensionite vähendamise teed minna. See annab Eestile juurde ühe stabiilsuse punkti - usalduse - ning seda tuleb hoida. Pensionide kärpimine olnuks kõige viimane vahend, hea, et me selleni ei jõudnud. Leidsime teised teed.

Olen Eesti eurotaotluste tõttu viimastel kuudel üsna palju maailmas ringi sõitnud ja igasuguste pankurite, poliitikute ja peaministritega nurga taga rääkinud. See, millega me eelmisel aastal hakkama saime, parandades 20% eelarvepositsiooni, paneb kõiki imestama. Uskumatu, on see sõna, mida kasutatakse.

Kes võidab valimised?

See, kes suudab nendeks paremini ette valmistada ja oma pooldajad välja tuua.

Ja IRL-i eesmärk?

IRL-i eesmärk on kindlasti teha oma parim valimistulemus.

Kas see kõigi aegade parim valimistulemus tähendab seda, et IRL võidab valimised?

Kindlasti võiksime võita. Aga kas võidame, sõltub sellest, kas teised erakonnad teevad ka kõigi aegade parima valimistulemuse. Räägime ikkagi sellest, mida me teeme ja mida me tahame teha ning mida tuleks Eestis ette võtta.

Milline on peamine lubadus, millega valimistele lähete?

Natukene vara veel. Aga eks mõningad suunad tulid eelnevast jutust välja.

Inimese heaks?

Just.

Kui raske või kerge saab olema valimisnimekirja kokkupanemine? Tahtjaid on ju palju?

On tunduvalt parem panna kokku erakonna nimekirja, kus on palju tahtjaid ja võimekaid inimesi. Meil on tõesti pikk pink ja ma ei eita, et nimekirja kokkupanek kujuneb ilmselt värvikaks ja hoogsaks protsessiks.

Kellega koos lähete koalitsiooni ja kelle välistate?

Meie selge eelistus on, et praegused koalitsioonierakonnad on suutelised kahe peale saavutama valimistel parlamendis enamuse.

Lukas: Viljandi otsus päästab põhikoolid

2010-03-13

Viljandi linnapea Kalle Jents ja haridusminister Tõnis Lukas kirjutasid teisipäeval alla ühiste kavatsuste kokkuleppele, mille tulemusena peaks Viljandis 2011. aasta 1. septembril tööd alustama riigigümnaasium.

Uue kooli sünd tähendaks, et Viljandisse tekib kool, kus antakse ainult keskharidust, ning kolmest praegusest gümnaasiumist saavad põhikoolid.

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, kui optimistlik te uue gümnaasiumi loomise osas praegu olete?

Need, kes soovivad ühtset gümnaasiumi ja piirkonna põhikoolide ellujäämist, võivad olla väga optimistlikud. Loomulikult on selleks vaja veel Viljandi volikogu ja vabariigi valitsuse otsust, kuid läbirääkimistega liigume selgelt selles suunas, et uus gümnaasium sünniks.

Praegu teevad tööd asjatundjad ning neil on juba välja pakkuda ettepanekud tunniplaani ja ruumilahenduse kohta. See gümnaasium tuleb eeskujuks paljudele teistele omavalitsustele ning edaspidi suudab Viljandi pakkuda gümnaasiumihariduse kvaliteedis kindlalt konkurentsi Tallinnale ja Tartule.

Kas uue gümnaasiumi tekkimise tõttu peavad hirmu tundma teised Viljandimaa omavalitsused, kus praegu on gümnaasium?

Hirmu oleksid need omavalitsused ja koolid pidanud tundma siis, kui Viljandi poleks sellist otsust teinud. Kolm linnas tegutsevat ja omavahel võistlevat gümnaasiumi töötaksid edaspidi veel suurema pumbana ning tõmbaksid maakonna põhikoolid õpilastest tühjaks.

Täistsükli gümnaasiumid (I-XII klass - M. S.) on juba praegu sisuliselt lõpetanud Valuoja kooli tegevuse. Edasi oleks areng viinud selleni, et paljud teised maakonna põhikoolid oleksid linnale õpilasi kaotanud, sest vanemad oleksid ikka soovinud oma lapse juba väga varakult viia sellesse kooli, kus saab õppida kuni gümnaasiumi lõpuni.

Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise mõte ongi selles, et maakonna keskus ei tõmbaks väikestest koolidest õpilasi ära. Viljandis tehtavad sammud annavad teistele maakonna koolidele elujõu.

Kuidas peaks Viljandis avatav kool mõjutama selliseid väikseid maakonna koole, kus on gümnaasiumiosas vaid kolm klassi ja igas õpib ehk 15 last?

Laste vähesus on probleem niikuinii ja seda ei muuda. Võin aga öelda, et kui Viljandisse ei tehtaks üht puhast gümnaasiumi, antaks tulevikus maakonnas keskharidust vaid Viljandis. Nüüd on ikkagi reaalne võimalus, et alles jääb üks gümnaasium Põhja-Viljandimaale ja üks Lõuna-Viljandimaale.

Kui Viljandisse rajatakse riigigümnaasium, siis kas teistel koolidel on põhjust karta, et neilt võetakse raha vähemaks, sest ministeeriumil on tarvis rahastada endale kuuluvat kooli?

Kindlasti mitte. Teised ei pea ennast ohustatuna tundma. Tegelikult pole ju tegemist millegi uudsega: riigil on praegugi Eestis neli gümnaasiumi ülal pidada. Viljandi gümnaasiumi jaoks ei võeta raha teiste arvelt.

Küsis Marko Suurmägi

Haiged lapsed puudugu ilma tõendita

2010-02-18

Kui pöörata põhjuste ravimise asemel kogu aur tagajärgedele, pole head loota. Lisaks arstiteadusele kõlbab sama põhimõte mujalegi. Kui usaldamatust lapsevanemate vastu hakatakse läbi arstitõendite reguleerima, on kahju suurem kui võimalik kasu.

Esmapilgul tundub väga lihtne: kui laps koolist puudub, olgu arstitõend ette näidata kõikide pikemate kui 5-päevaste puudumiste korral. Nii pakub välja Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu (412 SE II-1) kust tegelikult peaks kohustusliku arstitõendi osa tervenisti välja jätma. Tuliseid vaidlusi on puudustõendi teemal peetud nii Riigikogu kultuurikomisjonis kui ka Sotsiaalministeeriumi vastavasisulises ümarlauas, ent tulemusteni veel ei jõutudki. Kui probleemi lähemalt uurida, avaneb lihtsa asemel hoopis keerulisem pilt.

Õiglasem ja õigem oleks hoopis selline lahendus, et lapsevanem otsustab kui kaua haige laps peab kodus püsima, vajadusel annab arst selleks vanemale soovitusi. Ning lapsevanem, kes niikuinii vastutab nii oma lapse eest kui ka selle eest, et laps koolikohustust täidaks, teavitab omakorda kooli. Arstitõend peaks olema vajalik vaid juhul, kui lapsel on tervisest tulenevalt vajalik koolis millegagi arvestada või midagi jälgida, ning igati mõistlik on ka perearstipoolne kooliõe teavitamine tehtud vaktsineerimistest lapse koolitee alguses. Kõikidel muudel puhkudel piisab vanema tõendist.

Esimene mõte, mis siinkohal paljudele pähe hüppab, on ilmselt perede süüdistamine võimalikus vastutustundetuses ja sellest tulenev kartus, et äkitsi vanemad jätavad oma lapsi ilmaasjata koju, näiteks hoolimatuse, kanaemaduse või ka kodutöödele rakendamise tõttu. Vabandust, aga see pole meditsiiniline probleem, vaid sotsiaalne! Kahjuks on olemas üksikuid lapsevanemaid, kes arvavad, et raamatute uurimine on tühi töö, või keda üldse ei huvita, või kes on vastupidi - ülihoolitsevad ja jätavad lapse iga esimese ohke peale kohe koolist koju, või kes võtavad ette soojamaareise koolitundide ajast, või kes arvavad, et pere vanim laps on hea odav lapsehoidja või mõne muu kodutöö tegija ning eelistavad "tasuta" tööjõu kasutamist lapse peamisele huvile ja vajadusele - õppimisele. Kõiki neid juhtumeid on praktiliselt võimatu meditsiiniliselt "ravida", kuna arst ei saa niikuinii tagantjärele hinnata, kas tema juurde ettenäitamiseks toodud laps on just tervenenud mõnest viirushaigusest või ongi kogu aeg terve olnud.

Nimelt nõutakse tõendit alates "tervishoiuteenuse osutamise päevast", seega alates arsti külastamisest. Eelnõu § 26 lg 3 ütleb, et "Koolikohustusliku õpilase õppest puudumine haigestumise tõttu on ilma tervishoiuteenuse osutaja poole pöördumiseta lubatud kuni viie järjestikuse õppepäeva jooksul. Kui õpilane on haigestumise tõttu puudunud õppest üle viie järjestikuse õppepäeva ja sel perioodil on talle osutatud tervishoiuteenust, esitab vanem koolile tervishoiuteenuse osutaja väljastatud dokumendi, mis tõendab haiguse või vigastuse esinemist alates tervishoiuteenuse osutamise päevast". Seega tuleb ka igati kooliharidust ja koolikohustuse täitmist väärtustaval lapsevanemal eelnõu kohaselt käia igal juhul lapsega arsti juures, kui laps on puudunud näiteks esmaspäevast reedeni haiguse tõttu. Nii pikk puudumine tähendab enamasti midagi pisut tõsisemat kui lihtsalt nohu või kriipiv kurk - praegusel aastaajal on viiepäevane puudumine näiteks õigustatud grippi haigestunud lapse jaoks. Kas aga arstitõendi nõudmine muudaks midagi maailmas, hariduses või lapse ja perekonna jaoks paremaks? Kahtlen tõsiselt.

Arstliku puudumistõendi mõte on ilmselt selles, et vähendada looderlikkust ja edendada usinust ja seda kõike arsti kontrolliva pilgu all. Arst ei ole siiski sotsiaaltöötaja - arst hindab patsiendi seisundit ja teeb patsiendile ettepanekuid tervise parandamiseks patsiendi (antud juhul siis koolilapse) tervislikust seisundist tulenevalt. Enamikel juhtudel ei vaja koolilapse haigused arstlikku sekkumist ning on täiesti ravitavad kodusel teel. Iga lapsevanem teab, et täiesti tavalistest külmetushaigustest ja palavikust saab võitu rohke magamise, villaste sokkidega (vajadusel viinasokkidega), viinaga hõõrumise ja vajadusel paratsetamooli abiga. Lapsele tuleb anda ohtralt juua ning tagada tervislik toidulaud, küüslauk, õunad ja puhkus. Kõige selle taas teada saamiseks ei ole tarvilik arsti külastada, eriti olukorras, kus arst võib olla kaugel (näiteks maapiirkondades) või kus arsti ukse taga ootab palju tõsisemaid viiruskoldeid, igaüks tahtmatult valmis teie niigi nõrgestatud immuunsüsteemiga last veel täiendavalt nakatama. Palun mitte valesti aru saada - ma ei kutsu mingil juhul tõsisema olukorra puhul arstist loobuma, vastupidi! Ma lihtsalt tuletan meelde, et enamikel juhtudel on laste haigused õnneks täiesti ravitavad kodusel teel ilma arsti visiidita ja sedasama kinnitab ka Tervisekaitseameti väga asjalik teavituskampaania seagripi puhuks. Niisiis, kergemat haigust põdeva lapse koolist kojujäämine viieks päevaks võib olla igati õigustatud ka kõige õpihimulisemas perekonnas, kuid ometi ei vaja see arstitõendit.

Kujutlegem nüüd olukorda, kus koolilaps on ärganud esmaspäeva hommikul palavikuga ning jääb reedeni koju. Muuseas, seda kas laps puudub koolist päeva või viis päeva, ju ühe kraadimise põhjal öelda ei oskagi. Palavik läheb alla näiteks neljapäeval, seega oleks reedel kodust väljaronimine arsti juurde selgelt ebamõistlik - laps on ju tervenenud, arstlikku järelevalvet laps enam ei vaja, samas pole laps ka mitte veel nii terve, et saaks teda julgelt teiste arsti ukse taga ootavate tõbistega lähestikku istuma lasta või et üleüldse oleks mõistlik veel last kodust välja solgutada. Seega on õigustatud lapse viibimine kodusel ravil kuni lapse täieliku tervenemiseni veel kolm päeva, mis tähendaks seda, et laps võiks esmaspäeva hommikul rõõmsalt taas kooli minna. Kuid eelnõu kohaselt ta seda teha ei saaks: sest tuleb minna esmaspäeval arsti juurde tõendit nõutama! Nii laps kui lapsevanem kaotavad täiesti mõttetult veel ühe tööpäeva. Ning mida arst teeb? Kontrollib üle, et laps on terve, ning väljastab arstitõendi vanema ütluste alusel? Mille kohta arst siis õieti tõendi väljastab? Selle kohta, mida lapsevanem on arstile öelnud? Aga sedasama võib ju lapsevanem ka ise koolile öelda. Pealegi pole selline tõendi väljastamine tervishoiuteenuse osutamine - pigem oleks tegemist sotsiaalteenusega, mis tõlkes tähendaks: usaldame perekonda ainult siis, kui lapsevanema sõnu on eelnevalt pitsatiga kinnitanud arst. Lisaks lapse ja lapsevanema tööaja raiskamisele on tegelikult sellisel puhul asjatult kasutatud ka arsti tööaega. Äkki vajas visiidiaega arsti juurde samal ajal hoopis mõni tõsisemalt haige inimene? Meie meditsiinisüsteem on kaugel ülerahastatusest ja kui me lükime sinna ebamõistlikke ja mingist usalduskriisist tulenevaid kohustusi, kannatavad tõeliselt abi vajajad.

Lisaks, kui lugeda eelnõu nimetatud sätte viimast lauset, siis tõendab arst lapse puudumist alles alates tervishoiuteenuse osutamise päevast. Aga mis siis, kui perekond käitub Tervisekaitseameti juhiste järgi ja tervishoiuteenust ei kasuta? Tänapäeva meditsiini üks suuri probleeme on liiga sage arstide külastamine sellistel puhkudel, mis alluvad täiesti normaalsele kodusele ravile. See probleem pole ainult Eestis, see on mureks ja tervishoiusüsteemi asjatuks koormajaks kogu arenenud maailmas. Loomulikult on fataalsemate tagajärgedega probleem, kui arsti juurde pöördumisega liialt viivitatakse, kuid see pole antud eelnõu sättega kuidagi seotud ja sellel me praegu pikemalt ei peatu. Pealegi peab igas koolis olema ka kooliõde, kes regulaarselt lastel silma peal hoiab - nii peavad saama avastatud ka tõsisemad terviserikked, mida näiteks hoolimatu või teadmatu vanem ei märkagi. Panna sealjuurs kohustust igal juhul arsti poole pöörduma on kogu tervishoiusüsteemi suhtes, aga ka laste ja lapsevanemate suhtes vastutustundetu.
Või mida tähendab, et arst peab tõendama haigust? Arsti ei saa sundida kirjutama tõendile haiguse täpsemat määratlust ja vanemat ei saa sundida seda koolile esitama. Kujutlege näiteks perekonda, kus lapsel on tõsisemad probleemid tekkinud vaimse tervisega - kõik on korda saanud, kuid võiks olla arusaadav, miks vanem ei soovi koolile tõendada oma lapse konkreetset haigust.

Loomulikult võiks tekkida veel küsimus, et miks täiskasvanud peavad oma haigust arsti tõendiga tõendama, aga miks lapsel pole see alati vajalik. Meenutagem korraks lihtsat tõsiasja, et kui täiskasvanu puudub haiguse tõttu töölt, siis saab ta selle eest rahalist hüvitist meie kõigi ühisest taskust - Haigekassa eelarvest, lisaks esimestel päevadel veel ka tööandja taskust. Lapse haiguse puhul on ainsaks lisakoormuseks lapse enda vältimatu kohustus kõik järgi õppida. Lisaks tasub tähele panna, et alates 12. eluaastast ei jää vanem enam enamasti lapsega koju haiget last hooldama, vaid laps peab ise hakkama saama. Täiskasvanu eest ei vastuta keegi teine peale tema enda, aga alla 18-aastase eest vastutab koos kõigi naha ja karvadega tema vanem. Kui me oleme usaldanud sellise vastutuse, siis tuleb vastutajat ennast ka pisut usaldada.

Arstitõendist pole abi ka kanaemaduse ehk Polkovniku-lese tüüpi lapsevanemate puhul - kui too koos pealtnäha õitsva tervise juures oleva lapsega arsti juurde saabub puudumistõendit nõutama, siis tuleb arstil ikkagi uskuda lapsevanema juttu "äsja nõrkenud ja haigest" lapsest ning tõend väljastada. Vaatamata meditsiini tohutule arengule on ju terve rida haigusi analüüsidega endiselt tuvastamatud ja kraadiklaasiga mõõtmatud.

Järgi jääb probleem asotsiaalsetest peredest, kus lapse koolisaatmine justkui polegi vanemate mure. Aga seda küsimust ei saa perearstide abiga ja valdavat enamust moodustava tublide perekondade arvelt lahendada! Siin tuleb leida muud lahendused, näiteks kasutada sama eelnõu sama paragrahvi (26) lõiget 6, mis kohustab igati mõistlikult kohalikku omavalitsust tegelema tegelike põhjustega ja koolikohustuse täitmise tagamisega. Sisuliselt tähendab see, et iga individuaalse juhtumi puhul leitakse just sellele lapsele, just sellele perele sobivad lahendused, kasvõi kohaliku lastekaitsetöötaja abiga. Või mõnikord ka lausa lastekaitsetöötaja ja politsei abiga.
Eesti Perearstide Selts on andnud kooli puudumistõendite temaatikale väga ühemõttelise hinnangu: arsti töö pole tegeleda kooli puudumistõendiga, vaid patsiente ravida. Oma kirjas on nad samuti viidanud tõendi formaalsusele: tagantjärele pole võimalik midagi hinnata.

Kokkuvõttes võiks ikkagi tavapärased haigusjuhtumid ja sotsiaalsete probleemide lahendamise omavahel lahus hoida ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõust prg 26 lõike 3 täiel kujul välja jätta. Või mida arvad sina, kas arstitõend peaks olema koolist puudumise puhul nõutav?

Tekst on esmaavaldatud Liisa Pakosta blogis. Delfi avaldab selle autori loal.

Loobun kooliastmete tsentraliseeritud lahutamisest

2010-02-05

Kooliastmete lahutamises pole üksmeelt saavutatud. Loodetavasti kõrvaldab koolide tsentraliseeritud lahutamisest loobumine viimase takistuse uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse riigikogus vastuvõtmise teelt.

Gümnaasiumiosa lahutamine põhikoolist on seoses uue PGS-iga domineerinud, sest on tõotanud paljudele koolidele käegakatsutavaid muutusi.Samas ei ole see PGS-i kandev teema. Kandvad teemad on põhikooli ja gümnaasiumi õppekavade lahutamine tulenevalt nende erinevast eesmärgistusest, koolide iseotsustamisõiguse suurendamine nii õppekava koostamisel kui ka hindamissüsteemi ja metoodikate valikul, õpetaja staatuse tõstmine ja liikumine õpetamiskeskselt lähenemiselt õppimiskesksele.

Põhjalikult peatutakse seaduseelnõus õpilase koolikohustuse täitmise temaatikal. Juba esmasele põhjuseta puudumisele peavad reageerima kool, vanemad ja omavalitsus. Esmakordselt nähakse ette reaalne sanktsioon vanematele, kes ei kindlusta oma lapse koolikohustuse täitmist. Pikalt on kajastatud hariduslike erivajaduste teemat, kusjuures esimest korda on haridusliku erivajadusena nimetatud ära andekus. Senisest oluliselt rohkem käsitletakse kooliturvalisust.

Vägisi reformida ei saa

Aastatega eri osapoolte esindusorganisatsioonidelt ja üksikisikutelt kogutud ettepanekuid arutades on paljudel juhtudel saavutatud ühine vaatenurk. Ka opositsioonilised rahvasaadikud leiavad enamasti, et suurt osa seaduseelnõus ettepandust tuleb rakendada.

Sulnist üksmeelt segab vaid üks teema: gümnaasiumi lahutamine põhikoolist. Kuigi sellest on aastaid räägitud ka kohtadel, seda on taotlenud presidendi kantselei juures tegutsev Eesti koostöö kogu ja kinnitanud Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ning Isamaa ja Res Publica Liidu ministritest koosnenud valitsus. Kuni idee oli pigem teoreetiline, tundus see paljudele kiiduväärsena. Kui asi läks tegelikuks, tulid hirmud.

Põhikooli ja gümnaasiumi õppe eesmärgid erinevad oluliselt, ka õpetajate ettevalmistuse, koormuse jaotuse ja õppetöö rahastamise poolest. Õpilaste, eriti gümnaasiumiõpilaste arvu langus lähiaastatel toob kaasa väga väikeste gümnaasiumiosade sulgemise. Olukorras, kus maakonnalinnade ümbruskonnas on noorte vähesuse tõttu tulevikus peamiselt põhikoolid, pumpab nn täistsüklikool üha rohkem põhikooliõpilasi linna. Kartes kaotada oma laste šanssi gümnaasiumi pääseda, kiirustavad vanemad, seitsmeaastane laps käekõrval, suure kooli gümnaasiumijärjekorda.

Korralike maakoolide tühjenemiseni viib just see, kui linnad oma koolivõrgus muudatusi ei tee, lootes mujalt õpilasi juurde saada. Õpilasrände näitajad on halastamatud, koolivõrku isevoolu teed lastes on karta selle katkemist mõnes piirkonnas. See tähendaks ka väikestele lastele liiga pikka kooliteed või vahepealset õppekvaliteedi langust, kuni lõpuks hädaga otsuseid tegema hakatakse. Selliste ohtude puhul peab riik sekkuma. Ministrina pean pikemalt ette nägema ning vaatama kogu Eesti pilti ja huve.

Samas ei saa suuri asju teha vägisi. Koolis on asjad hästi siis, kui õpetajad usuvad oma eesmärkidesse ja on piisavalt motiveeritud. Kooliastmete lahutamises pole üksmeelt saavutatud. Kas selles on mingi roll ka valimiste-eelsel liigsel politiseerimisel, näitab aeg.

Sellises olukorras põhikooli ja gümnaasiumi tsentraliseeritult lahutada ei saa! Ei kavandatud kolme kuni kuue aasta pärast ega vististi ka hiljem, sest tingimused selleks on mitme protsessi (õppekavaarendus, õpilaste arvu langus, vene gümnaasiumi eesti õppekeelele üleminek - viimase suhtes on Keskerakond teinud küll seadusemuudatuse ettepaneku eesmärgiga see ära jätta) ajalise kokkulangemise tõttu just lähiajal olemas. Edaspidi enam mitte.

Minu asi on arvamusi arvesse võtta. Loobun seaduseelnõu ettepanekust kooliastmed tsentraliseeritult lahutada lootuses, et see kõrvaldab viimase takistuse kogu haridusuuendusele olulise põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse riigikogus vastuvõtmise teelt.

Kuidas minna edasi?

Uues olukorras tuleb mõelda, kuidas gümnaasiumi põhikoolist lahutamiseta tagada kõigis piirkondades elujõuliste põhikoolide areng. Mitmed viimase aasta kohalikud otsused on näidanud, et linnad sulgevad eelistatult väiksemaid ajaloolisi põhikoole, suunates õpilased sealt suurtesse täistsüklikoo-lidesse. Kuidas kaitsta siis maakoole?

Kindlasti ei saa rääkida enam ka gümnaasiumi suurusepiirangutest, sest nii tekitaksime maal linnadega võrreldes ebavõrdse seisundi. Muide, 120 õpilase ehk kuue klassikomplekti nõuet gümnaasiumiosale pole seaduses kunagi olnud, kuigi mõnigi fraktsioon võitles „ennastsalgavalt" selle olematu sätte väljavõtmise eest.Seaduseelnõus on olnud algusest peale põhimõte, et lõplik gümnaasiumivõrk kujuneb läbirääkimistes ja omavalitsuste koostöös. Loodan ka edaspidi piirkonna otsustajate koostööle. Õpilaste arvu vähenemine sunnib selleks.

Soovitan luua puhtaid gümnaasiume, et hoida elus põhikoolid, aga ka selleks, et gümnaasiumiealised õpilased ei voolaks maakondadest Tartusse ja Tallinna. Korralik kõiki suundi pakkuv puhas gümnaasium võib olla maakonnas samasugune majakas, nagu on kogu Eestis Hugo Treffneri gümnaasium, aga miks mitte ka Nõo reaalgümnaasium. Pakun ministeeriumi abi nii sisuliste kui ka juriidiliste küsimuste, võimalik, et ka finantsprobleemide lahendamisel. Kui mõni maakonnakeskus on huvitatud riigigümnaasiumi loomisest, astub HTM hea meelega läbirääkimistesse.

PGS-i esialgsed ettepanekud on algatanud koolivõrgu muutmise arutelud ja tinginud või tingivad lähiajal ka otsuseid Tallinnas, Tartus ning mitmes maakonnalinnas ja maakondade eri osades. Diskussioonid jätkuvad.

Lühendatult Tõnis Lukase ettekandest Haridusportaali konverentsil 29. jaanuaril Tartus.

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: omavalitsuste amokijooksus kannatab alati õpilane

2010-02-03

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder arvab, et haridus- ja haldusreform on omavahel seotud, kuid kahjuks pole kokkulepete ja otsusteni jõutud.

Helir-Valdor Seeder, olete öelnud, et haridus on teema, mis teeb teile muret nii kodaniku, lapsevanema kui poliitikuna. Kas pidasite silmas haridussüsteemi tervikuna või Viljandi hariduskorraldust?

Hariduse hädad on üldised. Ehkki igas omavalitsuses ja koolis on ka eripäraseid muresid, ei alga põhiprobleemid siiski õpilastest, õpetajatest, kooli- või haridusjuhtidest, vaid süsteemist tervikuna.

Võib ju küsida, miks just viimasel ajal on haridusest nii palju rääkima hakatud. Paarkümmend aastat on meie koolisüsteem sellisena toiminud. Mis on siis juhtunud?

On kaks väga lihtsat põhjust. Esiteks, kahekümne aastaga on madal sündimus ning noorte inimeste lahkumine Tallinna ja Tartusse viinud meid olukorda, kus õpilaste arv on tuntavalt vähenenud. Eriti torkab see silma väiksemates omavalitsustes.

Teine põhjus on see, et koolivõrgu korrastamist puudutavaid otsuseid on edasi lükatud. Otsustamatuse tagajärjel kannatab hariduse kvaliteet ja kulutused kasvavad. Väikese õpilaste arvuga gümnaasiumil või põhikoolil on keeruline tagada valikaineid, leida sobiva ettevalmistusega õpetajaid ning kindlustada neile vajalik koormus ja palk.

Ühe õpilaskoha maksumus on läinud järjest kallimaks, sest kooli ülalpidamise kulud alates õppevahenditest ja palkadest ning lõpetades küttekuludega jäävad üldjoontes samaks sõltumata sellest, kas igas klassis istub kümme või kakskümmend last. Kümne aasta eest maksis põhikooli õpilaskoht mitu korda vähem kui nüüd.

Praegustes kitsastes majandustingimustes on koolivõrku korrastada eriti raske, sest iga muudatus nõuab raha.

On äärmiselt kahetsusväärne, kui koolid lõpetavad tegevuse pankrottide, vinduva väljasuremise ja süsteemitute otsuste tõttu.

Millal oleks pidanud need valusad küsimused korraga ja süsteemselt lahendama, koera saba korraga raiuma?

Minu arvates oleks olnud parim viimane aeg rammusad majandusaastad 2005-2007, ehkki mõne otsuse oleks pidanud tegema veelgi varem.

Just neil aastail kinnistas omavalitsuste tegevus praeguse ebaratsionaalse koolivõrgu: tehti suuri investeeringuid, korrastati hooneid, rajati juurdeehitisi ja võeti endale järgmiseks 10-15 aastaks laenukohustusi. Viljandi linn oma lepingutega on üks näide.

Praegustes kitsastes majandustingimustes on koolivõrku korrastada eriti raske, sest iga muudatus nõuab raha. Ei ole nii, et kolime õpilased ja õpetajad lihtsalt teise katuse alla. On selge, et eespool räägitud investeeringud oleks tulnud teha uue, korrastatud üleriigilise koolivõrgu plaani järgi. Seetõttu olen haridus-maastiku muutmise suhtes skeptiline-takistuseks on raha. Tahe on muidugi veel iseküsimus.

Eestis on koole, kus gümnaasiumi ei lähe mõnel aastal ühtegi õpilast, aga gümnaasium jätkab tegevust.

Kes oleks pidanud ohjad haarama? Kas haridusministeeriumil oleks tulnud neli aastat tagasi jõupositsioonilt välja pakkuda uue koolivõrgu kava?

See on nüüd juba tunduvalt keerulisem küsimus. Meil on kogu aeg olnud nii, et kohaliku hariduselu korraldamine kuni gümnaasiumi lõpuni on omavalitsuse ülesanne. Tuleb tõdeda, et haridus- ja halduskorraldus on omavahel tihedalt seotud. Ma ei pea silmas hariduse sisu, õppekavasid ja muud sellist, vaid just hariduskorraldust, mis määrab, kes kooli peab ning kus ja millised haridusasutused asuvad.

Näiteks ühes maakonnas läheb järgmistel aastatel vanemasse kooliastmesse vaid sadakond õpilast, aga seal on kogunisti kuus gümnaasiumi. Iga omavalitsus on veendunud, et just tema kool jääb alles. Naaberkoolid võitlevad, on välja töötanud oma edustrateegia ning teevad selle elluviimiseks suuri pingutusi ja üle jõu käivaid kulutusi.

Võiduajamise tagajärg on ebamõistlikud investeeringud ja koolide veelgi kiirem sulgemine rahaliste raskuste tõttu. Suurim kaotaja selles amokijooksus on õpilane, sest kannatab hariduse sisu.

Eesti omavalitsused on hästi hoolitsenud koolide materiaalse arengu eest, hariduse sisuliseks arendamiseks ei jätku enam jõudu. Mõne kalli euroremonditud kooli kee-miakabinetis valitseb vaikus, huvihariduslikuks tegevuseks napib raha. Välisele küljele tehtud ebaotstarbekalt suured kulutused on üks põhjus, miks meie õpilaskoht on nii kallis.

Räägime pisut ka Viljandimaast.

Viljandimaa elanikuna teeb mulle muret veel asjaolu, et maakonna õpilased ei suundu alati edasi õppima Viljandisse, vaid lähevad mujale. Kui Mõisaküla keskkool muutus põhikooliks, asus hulk noori õppima Kilingi-Nõmme, Kõos ja Kolga-Jaanis vaadatakse aga Põltsamaa poole. Nii mõnigi Viljandi õpilane jätkab juba pärast põhikooli haridusteed Tallinnas või Tartus.

On Viljandi ja kogu maakonna arengu huvides, et noored eelistaksid siinseid koole. See eeldab maakondlikku koostööd ja kinnitab, et Eestis on maakond väikseim mõistlik üksus üldhariduse korraldamiseks.

Praegune olukord on ebaõiglane omavalitsuste suhtes, kel pole oma gümnaasiumi. Paistu, Pärsti, Viiratsi, Saarepeedi, Kõpu ja teiste omavalitsuste noored õpivad Viljandi gümnaasiumides, aga kõik tähtsad otsused nende koolide arengu kohta langetavad ainult Viljandi linnajuhid. Valdadel pole kaasarääkimise võimalust.

Minu hinnangul pole praegu võtmeküsimus põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine, vaid tervikpilt, milles omaette küsimused on põhihariduse tase ja põhikoolide võrgustik.

Eestis on põhikoole, mis paarkümmend aastat tagasi olid mõeldud 250 õpilasele ning kus praegu käib umbes 60 last. Filosoofiliselt lähenedes ja sajandi perspektiivis mõeldes on ehk tuleviku haridusmudelis taas koht väikestel külakoolidel nagu sada aastat tagasi. Ehk on selles osas ring täis? Praegused suured pooltühjad majakarbid pole enam otstarbekad. Ehk saab tulevikus laps algharidust kodu lähedal hubases väikekoolis, et pärast neljandat klassi suunduda edasi õppima mõnda suuremasse keskusesse?

See kõik on juba järele proovitud nii sada aastat tagasi kui lähiminevikus.

Tõsi, praegu pole selline muudatus võimalik ja praktiline, aga tulevikus ei saa seda välistada. Asustus ja inimeste liikumine muutuvad. Näiteks mõnikümmend aastat tagasi planeerisime ja ehitasime majandite keskusi, kuid praeguseks on paljudest niisugustest tõm-bekeskustest saanud tõukekeskused.

Need arengud puudutavad ju ka koolivõrku. Eestis on koole, kus gümnaasiumi ei lähe mõnel aastal ühtegi õpilast, aga gümnaasium jätkab tegevust.

Mis oleks lahendus?

Koolivõrgu korrastamiseks on kolm teed.

Esiteks võib see toimuda omavalitsuste koostöö ja kokkulepete kaudu. Et seda pole kahekümne aasta jooksul suudetud teha, pole niisugune lahendus kuigi tõenäoline.

Teine võimalus on anda hariduse korraldamine üle riigile, kas haridusministeeriumile või riiklikele maavalitsustele. See tähendaks sisuliselt omavalitsusreformi, sest hariduse korraldamine on üks peamisi omavalitsuste ülesandeid, moodustades umbes poole nende kulutustest. Kõnealused arengud on alanud ja mitu omavalitsust peab plaani riigigümnaasiumi asutamise üle.

Kolmas tee on see, et haridust korraldab maakondlik omavalitsus otsevalitud volikoguga.

Kõikide nende lahenduste elluviimiseks on vaja seadust, mis sätestaks täpse hariduskorralduse, mille alusel omakorda korrastuks koolivõrk. Aeg on küps, et neist valikutest otsesõnu rääkida. Ei ole õige peita pea liiva alla ja vältida tabuteemasid. Meie laste tulevikuga riskimine on selle eest liiga valus hind.

KOOLID

Viljandimaal kuulub koolivõrku:

• 5 algkooli

• 18 põhikooli

• 9 gümnaasiumi

• 2 kutsekooli

Allikas: Viljandimaa omavalitsuste liit

Tõnis Lukas – Eesti kooli päästja või hukutaja?

2010-01-30

Ajaloolasest haridusministri üks laps õpib ülikoolis, teine nn eliitkoolis ja kolmas käib lasteaias. Seega on tal isiklik ülevaade, mis Eesti hariduselus toimub. Aga ikkagi on tal palju vastaseid, kes oma vastuseisu kooliuuendusele vaka all ei hoia.

Mäletan hästi esimest kokkupuudet Tõnis Lukasega. Või mis kokkupuude see oli! Tartu Ülikooli ajakirjandus- ja ajalootudengite jalgpallimatšil ründas ta nurgalöögist tulevaid peapalle seesuguse kartmatuse ja agressiivsusega, et pidasin oma kolju säästmise nimel targemaks tema lennukaid õhusööste maiselt madaluselt seirata.

See, et üks intelligentsete prillidega ja kaunisoenguline ajaloolane võib olla nii kompromissitu võitleja mitte ainult kõrgkooli akadeemiliste sammaste taga, vaid ka füüsilises lahingus, kus passiivseks kõrvaltvaatajaks jäämine tähendab kaotust - jah, minu meeskond, ajakirjanikud, kaotas tolle kohtumise -, näis siis, 1980. aastate teisel poolel, lausa maailmaavastuslik.

Lukase (47) ontlik välimus ja väljapeetud kõnemaneer, kuhu on aastate jooksul lipsanud vaid üks libastumine, kui ta nimetas mullu mõningaid õpilasi põmmpeadeks (hiljem palus oma sõnakasutuse pärast vabandust), peidab enda all tänini võitlusvalmidust.

Tema veetav haridusuuendus on pannud kihama koolijuhid ja õpetajad, õpilased ja lapsevanemad. Uuendus paistab enamikule hirmus ulatuslik, paljudele tapvalt keeruline ja mõnele mõrvarlikult radikaalne, ja kõige selle tõttu on Lukas sattunud eri jõudude kriitikatule alla.

Aga ta ei ole käega löönud. Ta jätkab haridusuuenduse palli väravasse ajamist. Või äkki on ta valmis millestki ka loobuma?

Õppisite 1970. aastatel Tallinna 1. keskkoolis, nüüdses Gustav Adolfi gümnaasiumis. Mis oli siis koolis sellist, mis tänapäeval enam ei kõlba?

Valikuid ei olnud üldse. Kõik õppisid ühe õppekava järgi, seda ka gümnaasiumi osas, kuigi olime noored inimesed erinevate huvidega. Teine suur erinevus oli see, et kõik õpikud olid igal pool ühtemoodi ja palju oli tõlkeõpikuid.

Aga olid ka mõned tugevused, mis on vahepeal võib-olla kaotsi läinud. Näiteks põhikool oli meil põhiliselt piirkondlik, v.a üks prantsuse keele klass. Gümnaasiumi taset see absoluutselt alla ei viinud.

Keskkooli osas olid kõik kolm klassi spetsialiseerunud: kaks klassi olid matemaatika ja füüsika eriklass, kuhu olid üle linna koondatud õpilased ka teistest koolidest. Tase oli väga kõrge. Alati oli keegi Nõukogude Liidus loodus- või täppisainetes tipus. Minu koolist ei tulnud küll nii palju ühiskonnas, meedias ja poliitikas tuntud inimesi nagu
7. keskkoolist, aga tulevaste teadlaste potentsiaal oli tugev.

Õppisite samas koolis esimesest 11. klassini, nüüd tahate gümnaasiumi põhikoolist lahku viia. Teie õpetaja Lauri Leesi on pidanud seda suureks kaotuseks, kui eri vanuses lapsed enam koos ei ole. Mida kostate?

Väikestele juntsudele on kindlasti eeskujuks ka 9. klassi õpilased, kes võivad neid 1. septembril käe kõrvale võtta. Neile ei ole vahet. See on nende vanematele oluline. Enamik viib oma lapse sinna [nn eliitkooli] gümnaasiumi osa silmas pidades.

Teie veetav koolireform on tekitanud segadust ja on paljudele arusaamatu. Mis on ikkagi asja peamine eesmärk?

Haridusuuendus on palju laiem kui palju räägitud gümnaasiumi lahutamine põhikoolist. See tähendab teist hingamist ka näiteks lasteaias, kus on jälle kavva võetud arendavad rollimängud, samuti kutsekoolides, kus saab omandada rohkem üldaineid, et tahtmise korral minna edasi ülikooli. Kõrgkoolidele tähendab uus gümnaasiumi õppekava tudengipõlveks paremini ette valmistatud noori.

Keskseks ongi õppekava sisulised muudatused. Põhikooli ja gümnaasiumi õppekava on erineva eesmärgiga: põhikoolis saavad õpilased omal tasemel tervikliku maailmapildi, gümnasistid aga võimaluse end vastavalt huvidele ja annetele spetsialiseerudes edasisteks õpinguteks ette valmistada.

Õpetajad saavad rohkem õigusi nii õpetamismetoodikate valikul kui tunnis korra hoidmisel. Õpetaja staatuse tõus aitab kaasa rahuliku õpimeeleolu hoidmisele, sest ühelgi õpilasel ei teki enam karistamatuse tunnet.

Eesmärk on viia koolist varane väljalangemus minimaalseks - individuaalset abistamist peavad saama nii õpiraskustega lapsed kui ka andekad, et nende huvi koolitöö vastu igavusest ei raugeks.

Ometi ei pane me vastutust lapse arengu eest ainult koolile. Ka vanemad peavad lapse edasijõudmise eest vastutama. Edaspidi saab neid trahvidega korrale kutsuda, kui nad ei tunne huvi, kas laps koolis käib, või ei loo talle kodus õppimiseks turvalist keskkonda.

Kas suur tähelepanu õpetajate maine tõstmisele on tingitud ajakirjandusse jõudnud lugudest, kus õpetajaid saadetakse vulgaarselt teatud kohtadesse ja loobitakse tatikuulidega, ning kui õpetaja mõnda poissi sakutab, siis vanemad kaebavad ta kohtusse? Teisisõnu: õpetaja on muutunud koolis kõige kaitsetumaks ja õpilaste terror on väljunud igasuguse kontrolli alt.

See on intervjueerija liialdus. Igasuguse kontrolli alt ei ole see väljunud. Küll on sellel põhjus, miks õpetaja staatusele uues seaduses nii palju rõhku paneme: et ta teaks oma õigusi ja tal oleks võimalik seaduslikult reageerida.

Meil on ette tulnud kohtuasju, kus õpetajat, kes on oma tööd teinud südamega, on solgutatud mitmes kohtuastmes. Kui ühe kõigile tuntud probleemse lapse vanemad on ta kohtusse kaevanud ja tema üle nurga tagant irvitatakse, et tegime sulle ära ka veel, siis see on kõigile õpetajatele moraalselt valus löök, mida ei kompenseeri ka palgatõusudega.

Saan aru, et põhikoolis ja gümnaasiumis on eri eesmärgid ja et tahate seepärast neid lahutada, aga miks peab kõiki ühe vitsaga lööma? Miks ei võiks jääda alles mõnda kooli, kus on põhikool ja gümnaasium koos, nagu on Tallinnas prantsuse lütseum või Tartus Miina Härma gümnaasium, kus teie tütar õpib 3. klassis?

Kindlasti võib. Ka seaduse praegune versioon näeb ette erisusi ja gümnaasiumis lausa kohustab selleks. Ma ei võitle eriliste koolide vastu. Olen rõhutanud: gümnaasium peab olema, kui soovite, elitaarne. Mida omanäolisemad need on, mida rohkem annavad valikuid, seda parem.

Kuid küsimus ei ole siin kooli tasemes. Oma hea taseme saavutab traditsioonidega kool nagunii, sest tal on maine olemas. Kusjuures just gümnaasiumi osa on see, mis annab koolile maine.

Küsimus on: kas selleks, et saavutada kõrgem tase, peab korjama lapsed kokku juba 1. klassi.

Ja mida teie arvate, kas peab või mitte?

Siin on erinevad näited. Meie traditsioon toob näiteks [1. klassi katsete kohta] keeleõppe vajadused. Väidan, et kooli inglise keele kallak ei ole siin enam argument. Inglise keelt õpetatakse 1. klassist peale ka paljudes teistes koolides päris heal tasemel. Peab olema veel muud.

Ma ei välista, et näiteks [süvendatud] loodusained on üks põhjus, miks peaks küll mitte esimesse, vaid 7. klassi lapsi valima. Ma ei ole selles küsimuses sugugi jäik.

Küll aga räägime valikust ja selle tagajärgedest liiga üheülbaliselt. Nimelt, kui valime andekamad lapsed või need, kes on kooliks paremini ette valmistatud, üle linna või riigi välja ja paneme kokku 1. klassi, siis sel juhul huvitab meid ainult see, mis saab seal koolis, kus on tipud.

Aga asjal on ka teine pool. Kas meil on õigus vaesestada teisi koole sealt tippe ära noppides? Teame, et suure osa kooli positiivsest impulsist noore inimese arengusse annab suhtlemine teistega, orienteerumine tippude järgi.

Kui tipud on terves linnas mõnda klassi kokku korjatud, siis ei ole teistes koolides enam majakaid. Ma ei räägi ainult kujunevast suhtumisest, et nood koolid on kehvemad. Räägin sellest, et mingi osa lapsi jääb selle võrra kooli arendavast keskkonnast ilma.

Selle teema üle on varemgi piike murtud, aga miski pole muutunud. Miks peaks nüüd?

Jah, see on sensitiivne teema. Ma ei hakka tuuleveskitega võitlema. Seda enam, et ma ei talu, kui poliitilise malaka juurde võetakse veel üks vits ning nimetatakse väga primitiivselt seda, mida just rääkisin, eliitkoolide lõhkumiseks ja kasutatakse seda poliitilises võitluses enne parlamendivalimisi.

Ma ei arva, et põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine on põhiteema. Ma ei arva, et nn eliitklubidega võitlemine oleks pedagoogikas meie peamine ülesanne. Ja ma ei arva, et see silt, mis on haridusuuendusele külge pandud, nagu hävitaks see maakoolid, oleks aus.
Aga ütlen nii: kui inimesed arvavad, et hirmude külvajad on ülekaalus ja vähem on kuulda võetud rahulikke argumente, siis olen valmis tsentraalsest põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisest eesmärgina loobuma.

(Intervjuu on tehtud esmaspäeval. Reedel teatas Lukas laiemale avalikkusele, et loobub kooliastmete tsentraalsest lahutamisest - Postimees.ee)

Tohoh! See on küll väga kõva avaldus, võtab lausa sõnatuks.

Teen seda selleks, et kogu muu haridusuuendus ometi läbi läheks. Samas usun, et need maakonnakeskused, kes tahavad vähendada gümnaasiumiealiste väljavoolu maakonnast, peaksid vabatahtlikult organiseerima puhta gümnaasiumi, mis paistab majakana kõigile maakonna õpilastele. Siis nad tulevad edasi õppima sinna, mitte ei lähe Tallinna või Tartusse.

Ma arvan, et puhaste gümnaasiumide tegemine on õige, sest sisuliselt on põhikool ja gümnaasium eraldi kooliastmed. Metoodikad, mida neis kasutatakse, peavad olema erinevad.

Me ei saa arvata, et väiksed lapsed on kui vanainimesed, kellele peab ainult ainealaseid teadmisi jagama, tegema võimalikult palju tunnikontrolle, kontrolltöid ja eksameid ning kes peaksid ära unustama mängimise ja avastamise. Paraku on see nii läinud, sest vaatame kooli kui tervikut.

Täpsustan üle: kas mõned senised nn eliitkoolid võiks siis alles jääda, kuigi teile nõu andnud professor Marju Lauristin kuulutas eelmisel nädalal, et need kaovad ära? Isiklikult arvan, et need võiks siiski jääda, sest siis on meil Eestis tippkoolid, mille taseme poole kõik teised koolid võiksid püüelda, nagu teie jutu järgi peavad igas klassis olema majakad, kellest kõik eeskuju võiksid võtta.

Tippkoole mõõdetakse gümnaasiumi osa tulemuste järgi. Kui meil on puhaste gümnaasiumidena olemas Treffneri gümnaasium ja Nõo reaalgümnaasium, siis mis kategooriasse nemad paigutada?

Neil ei ole olnud valikut 1. klassist peale. Aga nad on siiski suutnud kindlustada endale väga hea valiku 10. klassi. Paljud tahavad sinna minna, kuna seal on head õpetajad.

Ma väidan, et valik 1. klassi determineerib kooli tugevuse küllalt juhuslikult. Väide, et ainuke võimalus saada tugevat gümnaasiumi on valida sinna lapsi 1. klassi, ei kannata kriitikat. Tugevat gümnaasiumi on võimalik luua ja edasi arendada ka ilma selleta.

Arvan, et nn eliitkoolid on paljus staatuse koolid. See ei ole nii, et ainult sealt tulevad teaduse tipud.

Vabandust, aga riigieksamite tulemused siiski näitavad, et nn eliitkoolid on tulemuste poolest teistest üle.

Jah, aga mitte Treffnerist ja Nõo gümnaasiumist. Need on täiesti võrreldavas kategoorias.
Loomulikult annab valik parema keskmise tulemuse. Ka teistes koolides võivad tipud olla põhikooli lõpuks sama heal tasemel kui koolides, kus on valitud juba 1. klassi.

Ainult et neis teistes koolides käivad ka piirkonnalapsed, kelle keskmine saavutusiha võib olla väiksem, ja see tõmbab ka keskmisi hindeid alla. Aga gümnaasiumi lõpuks ei ole vahet, kas on tegemist puhta gümnaasiumiga või juba 1. klassist kokku kantud kullatükkidega.

Asjal on veel teine pool. Kui räägime väikse rahva võrdsest arengust, peame pakkuma võrdseid võimalusi üle kogu Eesti. Eliitkoolidekeskne lähenemine jätab ülejäänud Eesti tähelepanuta.

Lauri Leesi või mõne teise Tallinna kesklinna kooli direktor ei pea vastutama selle eest, et Kolga-Jaani või Tori ümbruse lapsed saaksid korraliku põhihariduse, et neil oleks kindlustatud tunnetuslik, sotsiaalne ja kõlbeline areng.

Kui levib eelarvamuslik hoiak, et kui ma ei pane last linnakooli juba 1. klassi, siis ta võib-olla ei saa heasse gümnaasiumi, siis selline suhtumine pumpab maapõhikoolidest lapsi välja. See on maapiirkondadele hukatuslik. Just seda olen tahtnud peatada. Rändetendentsid Eesti-siseselt niigi intensiivistuvad.

Aga kui veel hagu tulle visata ja panna pump veel kõvemini tööle - selle asemel et luua igal pool põhikoolide võrk ja öelda, et käige kodu lähedal põhikoolis ära, siis on teil võrdsed võimalused minna gümnaasiumi, kui tublid olete -, siis see paneb mind maakoolide pärast väga muretsema. Olen ka olnud maakooli õpetaja, mu juured on maal. Paraku ei paista poliitiliste loosungite vahelt välja arusaamine, kui tõsine on tegelikult olukord.

Olite pärast ülikooli lõpetamist kaks aastat Tartumaal Rõngu koolis õpetaja. Mis vahet tajusite Tallinna 1. keskkooliga, kus ise õppisite?

Vahe oli selles, et kui Tallinnas võisid õpilased olla eri koolides näiteks linnaosadest lähtuvalt mõneti erinevad, siis Rõngus kui kihelkonnakoolis oli kogu mitmekesisus koos.

Loomulikult vanemad kolleegid naersid, et uus luud tuli ja hakkas kohe pühkima - jätsin seitse õpilast suvetööle.

Loomulikult oli seal osal ka 7. klassis probleeme kirjaoskusega. Aga osa õpilasi olid väga andekad, neist said teadlased ja näitlejad. Maakoolis tuleb õpetada kõiki, tegelda igasuguste annete või ettevalmistuse puudumisega. Linnakoolis on tase natuke ühtlustatum. Sellegipoolest on maakool vaimustav.

Kus koolis te oma lapsed käivad?

Vanem tütar käis põhikooli osa Mart Reiniku gümnaasiumis. Elasime siis Tartus teisel pool Riia maanteed ja see kool oli kodule kõige lähemal. Ta läks seal muusikaklassi. Gümnaasiumi osa lõpetas Treffneris, nüüd käib ülikoolis. Keskmine laps õpib Miina Härma gümnaasiumis. Elame nüüd kooli kõrvaltänavas. Kolmas laps on lasteaias, nii et mul on ülevaade kogu haridussüsteemist.

Ma ei tea, mis on Tartu kõige kehvemad koolid, aga oletame, et elaksite nonde piirkonnas. Kas võite kätt südamele pannes öelda, et paneksite noorima lapse kõigest hoolimata piirkondlikku kehva kooli?

Mul ei ole staatuse asi kunagi tähtis olnud. Nii et võin öelda seda küll, käsi südamel. Palun seda vastust mitte pöörata Miina Härma gümnaasiumi vastu, sest see on väga hea kool ja mul on väga hea meel, et mu teine laps seal käib. Aga mulle ei ole see, et lapsed seal käiks, elus esimene eesmärk.

Mille üle on teie lapsed meie koolikorralduses kurtnud?

Vanem laps kurtis põhikooli osas, et matemaatikaõpetaja seletab väga keeruliselt.

Ma ei mõelnud õpetajaid, mõtlesin haridussüsteemi kui sellist.

Vaadake, õppekavad ei õpeta lapsi. Lapsi õpetavad õpetajad. Õppekavas võivad olla kirjas üldised eesmärgid, millise arengutasemeni peab laps kooliastme lõpuks jõudma ja millised väärtushinnangud peavad olema kujundatud.

Esimene mulje lapsele sellest, mis koolis toimub, ei tulene õppekavast, mida ta iialgi ei loe, vaid õpetajast. Kui ta ei saa millestki aru, siis see sõltub õpetajast, mitte sellest, kas matemaatika oli lapsele kohe raske või mitte.

Mu keskmisel lapsel tekitas probleeme inglise keele metoodikaga harjumine. Mingil hetkel oli tal tunne, et ta ei taha inglise keele tundi minna, aga siis sai õpetajaga järje peale ja nüüd on saanud viisi.

Eesti kool, kui sellesse positiivselt suhtuda ja kui eelhäälestus kodust on hea, on väga hea kool.

Teie haridusuuendusele leidub palju vastaseid. Aga ükski uuendus ei saa edukalt kulgeda, kui vastastega ei õnnestu leida koosmeelt. Kuidas üritate seda saavutada?

Austan teisi arvamusi ja arvan, et Eesti vajab haridusuuendust, kuid üldsus ei ole praegu küps tsentraalseks kooliastmete lahutamiseks sajaprotsendilises mahus. Kuna ma teen inimestega koostööd ja me peame saavutama võimalikult hea tulemuse, siis loobun tsentraalse koolivõrgu kujundamise mõnest põhimõttest, mis on kõige rohkem kriitikat saanud.

Ma ei hoia jäigalt oma väljapakutud visioonidest kinni. Koolijuhtidel ja õpetajatel on õigus tõestada oma koolides, et koolivõrku ei pea tsentraalselt kujundama. Neil on õigus jätkata samal moel, kui kvaliteet on tagatud.

Sest kõike muud - õpetajate staatuse tõstmist, rohkem õpilastele mõtlemist, koolist väljalangemise vähendamist, andekatele suurema tähelepanu pööramist - on nad toetanud. Selleks, et need küsimused läbi läheks, et need enam ei viibiks, aktsepteerin koolikorralduslikes küsimustes ka teisi arvamusi.

Nii et mind ei ole kindlasti tulevikus hauakivil mõtet piitsaga kujutada.

Kui teie uuendus õnnestub, siis mis saab viie-kuue aasta pärast olema kõige silmanähtavamalt teisiti?

Enesekindel õpetaja õnneliku õpilase ees ja tagatipuks huvitab ka kõiki lapsevanemaid, mis koolis toimub.

Ja loodetavasti saame rahvusvahelises pingereas esikohta hoidvatest Soome koolidest mööda?

Teie kui parandamatu sportlane võite lõpetada selle intervjuu oma maitse kohaselt. Aga soomlastest mööda saamine ei ole eesmärk iseeneses. Eesmärk on Eesti ühiskonda koos hoida ja maakooli päästa. Kui me säilitame oma mõõdetava tulemuse maailma tipus, kusjuures kõik teised püüavad meist mööda minna ja arendavad oma haridust, siis oleks see väga hea. Aga selleks peame ka ise arenema.

CV Tõnis Lukas (47)

Sündinud 5. juunil 1962
Tallinnas
Haridus
1987 Tartu Ülikool, ajalugu; 1997 kaitses magistritööd
«Tartu toomhärrad 1224-1558»
1998-1999 doktoriõpe
(ootab lõpuleviimist)
1981 Tallinna 19. tehnikakool (autoremondi eriala)
1980 Tallinna 1. keskkool
(Gustav Adolfi gümnaasium)
Teenistuskäik
Aprillist 2007 haridus- ja
teadusminister
2006-2007 Isamaa ja
Res Publica Liidu kaasesimees
2005-2006 Isamaaliidu esimees
2003-2007 X riigikogu
1999-2002 haridusminister
1999, 2002-2003 IX riigikogu
1997-1998 Tartu Ülikooli projektijuht
1996-1997 Tartu linnapea
1995-1996 VIII riigikogu,
kultuurikomisjoni esimees
1993-2005 Tartu
Linnavolikogu
1992-1995 Eesti Rahva
Muuseumi direktor
1990-1992 Eesti Kongressi liige
1989-1992 Tartu Ülikooli
aspirant ja lektor
1987-1989 Rõngu 8-kl kooli õpetaja
Erakondlik kuuluvus: Isamaa ja Res Publica Liit
Abielus, kaks tütart ja poeg

Suuri asju ei saa vägisi teha

2010-01-29

Väljavõte haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase ettekandest Haridusportaali konverentsil, kus ta teatas, et loobub ülejäänud haridusuuenduse päästmise nimel kooliastmete lahutamisest.

Õppekavade uuendus on heaks kiidetud. See rakendub 2011.aastast. Mõnevõrra Riigikogu sellega veel tegeleb, kuid suurt huvi muudatusettepanekuid Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse õppekavaossa esitada pole eelmisel kahel aruteluringil suures saalis olnud - tõsi kolmandas ringis on tulnud senise vaikuse foonil üllatavalt palju ettepanekuid - kuni õpilastele koduste ülesannete andmise sisulise ärakeelamise ettepanekuni välja.

Õppekavaarendus on järjepidev protsess ja see jätkub. Jätkuvalt tuleb arutada ka riigieksamite süsteemi muutmise täiendavaid ettepanekuid.

Kui riigieksamite arutelu mingeid muudatusi toob, siis saab neid teha, sest õppekavade järgi toimuvad uued eksamid 2014. aastal ja eksamikord peab olema paigas 2011.a. sügiseks - seega selle arutamine ei takista sugugi uute õppekavade rakendumist. Ka vahepeal pisut üle räägitud matemaatika riigieksam on koos emakeele ja võõrkeelega seaduses kirjas - nii et kui see diferentseeritakse õpilaseti vastavalt kitsa ja laia õppekava järgi tehtuks, siis see on vaid korralduslik küsimus. Iga õpilane teeb ju ikka ühe matemaatika riigieksami ja nii see seisab õppekavas ka kirjas.

Gümnaasiumiosa lahutamine põhikoolist on olnud selgelt domineerivaim teema seoses uue PGS-iga. See on niiviisi kujunenud, sest see on tõotanud suurele osale koolidest selgelt käegakatsutavaid muutusi - samal ajal kui õppesisu puudutavad muudatused on vähemalt laiema avalikkuse jaoks abstraktsemat laadi. Ometi ei ole kooliastmete lahutamine omaette kandev teema selles seaduses. Kandvaks on õppekavade lahutamine eraldi põhikooli ja gümnaasiumi õppekavadeks tulenevalt nende erinevast eesmärgistusest. Kandev teema on koolide iseotsustamisõiguse suurendamine õppeprotsessi kujundamisel (nii õppekava koostamisel, hindamissüsteemi kasutamisel kui erinevate metoodikate valikul).

Kandev teema on õpetaja staatuse tõstmine kooli siseelus ja muidugi kooli muutmine õpetamiskesksemalt lähenemiselt õppimiskesksemale, mis tähendab, et õpilasi püütakse kaasata, et nad saaksid aru, et ei õpi õpetajale, vaid ikka iseendale. Põhjalikult peatutakse seaduseelnõus õpilase koolikohustuse täitmise temaatikal. Juba esmasele põhjuseta puudumisele peavad reageerima kool, vanemad ja omavalitsus. Esmakordselt nähakse ette reaalne sanktsioon (rahatrahv, ühiskondlik töö) vanematele, kes ei kindlusta oma lapse koolikohustuse täitmist.

Hariduslike erivajaduste teema on seaduses leidnud samuti pikalt kajastamist, kusjuures esimest korda on haridusliku erivajadusena nimetatud ära andekus. Nii et individuaalset lähenemist ei vaja üksnes nn. mahajääjad, vaid ka need, kes on keskmisest nutikamad ja kelle huvi tuleb pidevalt toita, et nad tegevusetusse ja igavusse ei manduks.

Senisest oluliselt rohkem käsitletakse kooliturvalisust, kuni käitumiseni võimaliku ründe korral.
Niisiis on seaduses palju sellist, mida ootate nii Teie, koolijuhid, kui ootab ka laiem haridusüldsus. Kuna soove ja lähenemisi on palju, nii erinevate osapoolte esindusorganisatsioonidel kui kõigil üksikult, on aastatega kokku kogutud ettepanekuid arutatud, kuni paljudel juhtudel on saavutatud ka ühine vaatenurk ja lepitud kokku tee edasiliikumiseks.

Ka opositsioonilised rahvasaadikud, kelle read on võrreldes aastatagusega kasvanud, leiavad enamasti siiski, et suur osa seaduseelnõus ette pandust on neile sümpaatne ja tuleks rakendada. On vaid üks teema, mis segab seda sulnist üksmeelt, see olevat gümnaasiumi lahutamine põhikoolist. Kuigi jah - ka sellest on aastaid räägitud nii kohtadel kui üleriigilistel Haridusfoorumeil, seda on taotlenud presidendi kantselei juures tegutsev Eesti Koostöö Kogu ja kinnitanud Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ning Isamaa ja Res Publica Liidu ministritest koosnenud Vabariigi Valitsus.

Kuni asi oli pigem teoreetiline, tundus idee paljudele kiiduväärsena. Kui asi läks tegelikuks, tulid hirmud. Ma mõistan seda.

Tuletan meelde, et gümnaasiumi lahutamist põhikooliosast on põhjendatud sellega, et eri kooliastmetes on õpe oluliselt erineva eesmärgiga ning nii õpetajate ettevalmistuse, koormuse jaotuse kui ka õppetöö rahastamise poolest tuleb neil koolidel vahet teha. Lisaks on olnud oluliseks vahe tegemise argumendiks ka õpilaste, eriti gümnaasiumiõpilaste arvu langus lähiaastatel, mis toob kaasa niikuinii mitmete väga väikseks jäänud gümnaasiumiosade sulgemise omavalitsuste poolt. Olukorras, kus maakonnalinnade ümbruskonnas on noorte vähesuse tõttu tulevikus peamiselt põhikoolid, pumpab nn. täistsüklikool tegelikult üha rohkem põhikooliõpilasi ümbritsevatest koolidest linna. Vanemad kardavad kaotada oma laste šanssi gümnaasiumi pääsemiseks, juhul kui ei kiirusta, seitsmeaastane laps käekõrval, suure kooli gümnaasiumijärjekorda.

Korralike maakoolide tühjenemiseni viib just see, kui linnad oma koolivõrgus muudatusi ei tee ning loodavad vajadusel õpilasi juurde saada mujalt. Õpilasrände näitajad on halastamatud ja selge on, et koolivõrku isevoolu teed lastes on karta selle võrgu katkemist mõnes piirkonnas. See tähendaks ka väikestele lastele liig pikka kooliteed või siis vahepealset õppekvaliteedi langust, kuni lõpuks otsuseid hädaga tegema hakatakse. Selliste ohtude puhul peab riik sekkuma.

Meil kõigil on oma roll - koolijuhil oma, vallavanemal ja linnapeal oma. Ministrina pean ma pikemalt ette nägema ja vaatama kogu Eesti pilti ja huvisid.

Samas ei saa suuri asju teha vägisi.

Ka Vabadussõjas ei õnnestunud sundmobilisatsioon, võit tuli alles siis, kui rahvas hakkas ettevõtmise väärtusesse ka ise uskuma. Olen alati öelnud, et koolis on asjad hästi siis, kui õpetajad usuvad oma eesmärkidesse ja on piisavalt motiveeritud. Seepärast olen seisnud õpetajate palga eest ja olen ka kõiksugu töökorralduslikke muudatusi hoolsalt õpetajatega arutanud. Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamises pole arvatud üksmeelt saavutatud. Kas selles on mingi roll ka tõsise asja liigses valimiste-eelses politiseerimises, näitab aeg.

Kuid tsentraliseeritud põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist igal pool ja ühtemoodi niisuguses olukorras läbi viia ei saa! Ei kavatsetud 3-6 aasta pärast ega vististi ka tulevikus, sest tingimused selle süsteemseks läbiviimiseks on mitme protsessi (õppekavaarendus, õpilaste arvu langus, venekeelse gümnaasiumi eesti õppekeelele üleminek - viimase suhtes on Keskerakond teinud küll seadusemuudatuse eesmärgiga see ära jätta) ajalisel kokkulangevusel just lähiajal olemas. Edaspidi neid tingimusi sellisel kujul enam pole.
Olen palju suhelnud ja asju arutanud nii maakondades, kui ka poliitilistes debattides. Minu asi on arvamusi arvesse võtta. Loobun seaduseelnõus esitatud ettepanekust tsentraliseeritud kooliastmete lahutamise läbiviimiseks. Seda lootuses, et see loobumine kõrvaldab viimase takistuse kogu haridusuuenduse jaoks olulise Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse Riigikogus vastuvõtmise teelt. Seda seadust on varsti vaja.

Uues olukorras tuleb mõelda, kuidas ilma gümnaasiumi põhikoolist lahutamiseta tagada kõigis piirkondades elujõuliste põhikoolide areng. Mitmed viimase aasta kohalikud otsused on näidanud, et linnad sulgevad eelistatult väiksemaid ajaloolisi põhikoole, suunates sealt õpilased suurtesse täistsüklikoolidesse ümber. Kuidas kaitsta siis maakoole?

Kindlasti ei saa me rääkida enam ka suurusepiirangutest gümnaasiumipidamisel, sest niiviisi tekitaksime maal ebavõrdse seisundi koolipidamisel linnadega võrreldes. Muide, 120 õpilase ehk 6 klassikomplekti nõuet tervele gümnaasiumiosale pole seaduses kunagi olnud, kuigi mõnigi fraktsioon võitles avalikkuse ees „ennastsalgavalt" selle olematu sätte justkui seadusest välja võtmise eest.

Kuidas minna edasi?

Edasi läheme koostöös. Nii nagu seaduseelnõus on olnud algusest peale põhimõte, et lõplik gümnaasiumivõrk kujuneb läbirääkimistes ja koostöös omavalitsuste vahel, loodan ma ka edaspidi piirkonna otsustajate koostööle. Õpilaste arvu vähenemine sunnib omavalitsusi koostööle, olenemata Teid häirinud seadusesätte ärajäämisest.

Soovitan ka edaspidi puhtaid gümnaasiume luua, nii selleks et hoida elus ümbritsevad põhikoolid, kui ka selleks, et õpilased ei voolaks maakonnast välja juba gümnaasiumiealistena ainult Tartusse ja Tallinnasse. Korralik kõiki suundi pakkuv puhas gümnaasium võib olla maakonnas samasugune majakas, kui kogu Eestis on Hugo Treffneri Gümnaasium, aga miks mitte ka näiteks Nõo Reaalgümnaasium. Pakun Haridus- ja Teadusministeeriumi abi nii sisuliste kui ka juriidiliste küsimuste, võimalik, et ka finantsiliste probleemide lahendamiseks. Kui mõnel maakonnakeskusel on näiteks huvi ja tunnetatud vajadus gümnaasiumi riigistamise kaudu puhta ühisgümnaasiumi loomiseks riigigümnaasiumina - Haridus- ja Teadusministeerium asub hea meelega läbirääkimistesse.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse esialgsed ettepanekud on algatanud koolivõrgu olulise muutmise arutelud ja tinginud või tingivad lähiajal ka juba otsuseid nii Tallinnas, Tartus, mitmetes maakonnalinnades ja ka maakondade eri osades. Need diskussioonid jätkuvad ja toovad kasu nii õpilastele kui kogu Eesti ühiskonnale.

Tõnis Lukas: «Korrutustabeli peast teadmise nõue säilib!»

2010-01-29

«Valemite õppimine jääb. Iseasi on see, et põhikoolis on mitmes aines ainesisest koormust vähendatud - andmaks võimalusi aruteludeks ja seoste loomiseks, et faktid ja valemid ka meelde jääksid,» dotseerib haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, rääkides uutest õppekavadest ning plaanitavatest muudatustest põhikooli ja gümnaasiumi seaduses.

Kas Eesti koolis veel kahtesid pannakse?
Loomulikult! Õppekava annab võimaluse - kui kool nii otsustab ja see kogukonnale sobib - hinnata esimestes kooliastmetes ka kirjeldavalt. Koolimudelid peavad olema paindlikud. Osa lapsi saab areneda ja hakkama eelkõige väikestes klassikollektiivides, kus ei panda kohe algusest peale numbreid. See tuleb ära tunnetada. On võimalik teha valikuid ja kujundada omanäoline kool. Viiepalline hindamissüsteem jääb aga kindlasti valdavaks Eesti kaunis konservatiivses koolisüsteemis, kus kool on nii õpetamise kui kasvatamise asutus. Uutes õppekavades ning ka põhikooli ja gümnaasiumi seaduses on senisest rohkem rõhutatud nii kasvatamist kui ka väärtuskasvatust. Erinevate ühiskondlike väärtuste - isikuvabaduste, sotsiaalsete ja isamaaliste väärtuste - esiletoomist. Aga ma ei tea, mis diskussiooni järel riigikogus sellest seadusest lõppkokkuvõttes välja tuleb. Näiteks on Keskerakonna fraktsioon esitanud ettepaneku, et õpilastele ei antaks enam koduseid ülesandeid; et ainsad kodused tööd oleksid kirjanduse lugemine, teatris-kinos käimine ja omavahelised kollektiivsed arutelud. Ma arvan, et see on liialdamine. Iseasi on see, et põhikoolis on mitmes aines ainesisest koormust vähendatud, andmaks võimalusi aruteludeks ja seoste loomiseks, et faktid ja valemid ka meelde jääksid.

Ainesisese koormuse vähendamine tähendab seda, et enam ei pea korrutustabelit pähe õppima?
Ei! See ei tähenda ka üleüldiselt valemitest loobumist. Siin on erinevad lähenemised füüsikas ja matemaatikas. Matemaatikas osa valemite ja korrutustabeli peast teadmise nõue kindlasti säilib. Füüsikas on võimalik valemeid ka tuletada, aga see eeldab korralikke baasteadmisi. Ja selle baasi peab selgeks õppima. Meeldejätmine ja mälutreeningud jäävad. Kindlasti tuleb omandada valemeid, õppida pähe võõrkeele sõnad ja teada fakte ajaloos: mis aastal oli Jüriöö ülestõus. Ei toimu revolutsiooni, et faktid ja valemid välja. Aga seoste loomist - et neid fakte paremini kasutada, et nad ka meelde jääksid - on õppekavas rohkem rõhutatud.

Tooge ajalooõpetajana näide, kuidas neid seoseid looma hakatakse.
Ajaloos saab luua kronoloogilisi seoseid: eelnevate ja järgnevate sündmustega. Eesti ajaloost rääkides tuleb anda taust maailma ja Euroopa ajaloost. On oluline, et seoseid luuakse ka teiste ainetega. Kui räägitakse tehnika uuendustest, tööstusrevolutsioonidest, vaadatakse ka teadusajalugu: kuidas samal ajal arenesid loodusteadused. Seoses teadusajalooga - hiljuti tuli soolise võrdõiguslikkuse raames jutuks, et näiteks matemaatikatunnis võiks rohkem rääkida kuulsatest naismatemaatikutest. Koolis õpetatav matemaatika on sadu ja tuhandeid aastaid vana.

Kust neid kuulsaid naismatemaatikud otsima hakatakse?
See oli naisteorganisatsioonide ümarlaua ja sotsiaalministeeriumi ettepanekutest tuletatud diskussioon ajalehes. Jah, midagi välja mõtlema ei hakata... No aga ajaloos on ju teada juhuseid, kus vajadusel mõeldi välja aurumasina leiutaja, et ta oleks ikka õpilase kaasmaalane.
Õpikutes ja õpetaja tekstis peab sisalduma tõde. Eesti kool ei stimuleeri asjade väljamõtlemist. Mis puudutab diskussiooni, et õppekavas peaks olema nimetatud rohkem naisi perioodidel, kui neid teadaolevalt lihtsalt ei olnud, või et mõnes valdkonnas peaks tasakaalustamiseks tooma välja ka meeste nimesid - kuigi mehi sel perioodil näiteks tuntud luuletajate hulgas polnud -, siis sellist ülepingutatud korrektsust me ei taotle. Naismatemaatikust rääkides - Sofia Kovalevskaja on õpikuis nimetatud. Ei ole midagi katki, kui kirjandusõpetaja toob seostest teatriga rääkides rohkem esile naisnäitlejaid kui meesnäitlejaid. Sugude sulatusahju koolist ei tehta. Tööõpetuses jäävad ka tulevikus põhiliselt poistest ja põhiliselt tüdrukutest koosnevad õpperühmad eraldi. Mulle on jäänud mulje, et praegu kulub õpetajate põhiaur pigem mahajääjate järeleaitamisele kui hästi õppijate edasiaitamisele. Mahajääjale tehakse eraldi õppekava, aga tihti pole see laps õppimisest ülemäära huvitatud, pedagoog ajab teda maja mööda taga ja nii edasi. Põhikoolis peame õpetama kõiki inimesi. Mõned avanevad hiljem, neist on kasu eri valdkondades. Õpetaja töö on mitmekesine, ja kahtlemata on selle üks osa järeleaitamine, individuaalne lähenemine. Aga ka edaspidi - üksikute eranditega - õpivad põhikoolis erinevate võimete ja huvidega inimesed koos. Uues õppekavas ja seaduses nõutakse individuaalset lähenemist mitte ainult neile, kel on õpiraskused. Hariduslikes erivajadustes on esimesena välja toodud andekus. Tuleb spetsiaalselt tegelda nendega, kes jõuavad aines paremini edasi ja vajavad teist lähenemist: soovitust võtta ühendust ülikooli teaduskooliga või ekstra arendamist, et nad saaksid osaleda näiteks peast arvutamise võistlustel või olümpiaadidel.

Ma olen kuulnud, et tunnistusele kahe kirjutamist koolides ei soosita. Lapsele pannakse kolm välja, viiakse üle järgmisse ja järgmisse klassi - ja ta avastab alles põhikooli lõpus, et tema teadmised on puudulikud.
See on kindlasti liialdus. Inimesele tuleb osundada, mis on tema probleemid ja teda aidata. Loomulikult on anded ja huvid erinevad ja mõni ei jõua nii hästi edasi kui teised, kuid me peame tegelema ka nendega, kes sobiksid oma taseme poolest küll 5., 6., 7. klassi, 9. aga juba raskemini. Me ei saa neid ka koolisüsteemist välja heita. Tegemist on ehk väga heade ja hästi kasvatatud lastega, me ei saa neid panna kuskile erirežiimi alla, saata kodunt ära. Uue õppekava puhul on võimalus koolist põhjuseta puudumisi ka hinnete panemisel rohkem arvestada. Nii et tegelikult muutub nii klassikursuse kordamajätmine kui ka ettepaneku tegemine teise kooli saatmiseks lihtsamaks. Ja ka kahtede panemine muutub lihtsamaks, kuigi see pole ka praegu takistatud.

Klassikursuse kordamajätmiseks on vaja lapsevanema nõusolekut. Kas õpetaja pole siis pädev otsustama, mis klassi tasemel laps parajasti oma teadmistega on?
Õpetaja on kindlasti pädev, aga pedagoogina peab ta suutma suhelda ka vanematega. Ja tihti vanemad ja õpetajad leiavad koos parema lahendusena just klassikursuse kordamise. Mõnikord teevad vanemad ise sellise ettepaneku.
Uues õppekavas ja seaduses täpsustatakse kooli, omavalitsuse ja lapsevanemate roll koolikohustuse täitmise nõude ees. Esimest korda saab lapsevanematele määrata trahvi, kui nad pigem takistavad lapsel kooliskäimist. Sest õpiraskused pole tihti tingitud sellest, et laps oleks kuidagi andetum, vaid on põhjustatud sotsiaalsetest probleemidest: purunenud perekonnast, sellest, et kodus pole toetavat keskkonda. Seda kõike tuleb arvestada enne, kui me hakkame õpilasi lahterdama. Aga uus seadus paneb vanematele suurema vastutuse ning ka kooli ja omavalitsuse reageerima juba esimesest põhjuseta puudutud päevast peale. Nii et kogu raskus probleemiga tegelemisel ei lange ainult õpetajale, vaid ka tugipersonalile, omavalitsusele ja lapsevanematele. Kool muutub nõudlikumaks ja rangemaks koolikohustuse täitmise suhtes.

Kui suureks võib kujuneda probleem, et lapsevanemad hakkavad protsessima lapse hinnete pärast? Või kaevatakse, et õpetaja pole last piisavalt hästi õpetanud: õppur on koolipäeva lõpus sama tark kui alguses!
Väga hea, kui lapsevanem tunneb huvi, mis koolis toimub, et ta küsib iga päev lapselt: mis sa koolis tegid, mida te õppisite? Ja püüab ka ise areneda. Kooli maine ja ka õpetaja ameti maine on hakanud Eesti ühiskonnas uuesti tõusma.
Uue seadusega tõuseb ka õpetaja staatus. Kuni selleni välja, et seal on toodud seaduse tasemel loetelu meetmetest, mida õpetaja võib kasutada, kui tal on vaja stimuleerida mõnd õpilast korralikumalt käituma või kaitsta teisi õpilasi.
Samu meetmeid (alates vest-lusest kuni erikooli saatmiseni - R.K.) rakendati ka juba minu kooliajal, aga seni olid nad sätestatud koolide kodukordade tasemel. Ja sellest tuli ka õpetajate ebakindlus, sest kohtus vaieldakse seaduse alusel.
Aga nüüd õpetaja positsioon tõuseb.

Põhikooli lõpetanu peab saama valida meelepärase gümnaasiumi
Gümnaasiume ja põhikoole lahutada plaaniv haridusminister Tõnis Lukas leiab, et eri kooliastmeid ei tohiks mõõta sama joonlauaga.
«Esimese klassi lastesse suhtutakse kui väikestesse vanainimestesse, gümnaasiumiõpilastesse aga kui lastesse, kes ei suuda valikuid teha,» illustreerib minister. Näitlikustades: kui algkoolis on avastusõppe ja rollimängude abil teadmiste omandamine efektiivsem, siis kõrgemas astmes poleks see õigustatud. Reformi sisu on luua tugev põhikoolide võrk, mis looks kõigile põhikooli lõpetanutele võrdsed tingimused gümnaasiumisse pääsemiseks. Praegune olukord on Lukase sõnul ainult põhikoolidele kahjulik: vanemad eelistavad panna lapse täistsüklikooli, mis harib õppureid esimesest kaheteistkümnenda klassini. «Gümnaasiumijärjekord võetakse sisse juba seitsmeaastaselt,» illustreerib Lukas. Tulevikus peaks saama iga põhikooli lõpetanu kandideerida võrdsel alusel ükskõik millisesse gümnaasiumisse, sest need töötavad põhikoolidest lahus.

Haridusreform Ameerika moodi

2010-01-22

Meil on võib-olla raske ette kujutadagi, mida tähendab üks haridusreform Ameerika moodi. Ameeriklased ei tea, kus ja mis tasemel midagi õpetatakse ning mille eest paber antakse. Barack Obama üritab selgust luua.

Ameeriklased on kõigepealt ameeriklased ja see avaldub ka Obama reformi edukultuslikus loosungis „Võidujooks tippu!", millest ameerikalikumad on ehk vaid Coca-Cola ja Miki-Hiir. See on öeldud nentivalt, mitte vanaeuroopaliku üleolekuga. Teiseks on enamik USA osariike nii rahvaarvult kui ka pindalalt tunduvalt suuremad kui Eesti, nad on haridusküsimustes alati vägagi iseseisvad olnud (nagu muuski) ja nad on palju erinevamad, kui me siin arvama oleme harjunud.

On arusaadav, et nii Bush-noorem kui ka Obama on oma hariduspoliitilised initsiatiivid sõnastanud võrdlemisi üldiselt, jättes üldeesmärkide saavutamise konkreetsed viisid iga osariigi enda otsustada ja kutsudes inimesi üles esitama ideid, kuidas hariduse kvaliteeti tõsta. Ühtlasi näeme, et siin peitub ka Ühendriikide hariduse üks peamisi probleeme - pole selget pilti, kus mis tasemel õpetatakse ja milliste teadmiste/oskuste eest mis paber antakse. Seepärast on loogiline, et on asutud välja töötama teadmiste hindamise üleriigilisi kriteeriume, mis on sisuldasa meie riigieksamite kauged sugulased.

Teadmisi on ka vaja

On omamoodi hingekosutav täheldada, et kõigi nende erinevuste juures jääb hariduse taseme tõstmise põhiprobleem samaks - kuidas koolitada häid õpetajaid, mil viisil neid halbadest eristada ja motiveerida. Selles võiksime ameeriklastega vabalt üksteisele oma muresid kurta ja neist vastastikku aru saada. Meie uute õppekavade puhul on juba kostnud suuresõnalist kriitikat, et õpilastesse tahetakse endisel viisil hulgaliselt teadmisi valada, selle asemel et neid mõtlema ja seoseid nägema õpetada. Samas ütleb iga hea õpetaja, et mõtlemist ja seoste loomist saab õpetada vaid sellele, kellel on teadmisi, ja et teatav osa teadmistest tuleb lihtsalt pähe õppida nagu ükskordüks või inglise keele ebareeglipärased tegusõnad - muud varianti pole. (Ühe hea õpetaja repliik: „Kuidas õpetada lapsi mõtlema? Kas nii, et lähen tahvli ette ja ütlen: „Vaadake, ma mõtlen praegu! Tehke järele!" Ei, nii see asi ei käi.")

Universaalne juhend puudub, teadmiste elustamise oskus jääb igavesti õpetaja „musikaalsuse" ehk õpetajaande küsimuseks nii meil kui ka teisel pool Atlandit. Olen ise juba aastaid propageerinud mõtet, et õpetajate erialast andekust (empaatiavõimet, seoste nägemise ja esitamise, aga ka tunnikonfliktide lahendamise oskust) tuleb hakata mõõtma - see on teatavate ülesannete abil täiesti võimalik -, ning kel siis ka pärast kõiki kursusi ja eksameid seda andekust ei ole, näiteks ei suuda ta keskmist klassitäit ennast kuulama panna, see õpetajaks lihtsalt ei sobi. Nii nagu igaüks ei sobi klaverimängijaks. Vahet tuleb muidugi teha ka põhikooli- ja gümnaasiumiõpetajail - kes ei sobi üheks, võib sobida teiseks ja vastupidi.

Jääb üle huviga jälgida, kuidas asuvad neid küsimusi lahendama ameeriklased, keda ei ole tarvis pimesi matkida, kuid kellelt on samas alati midagi õppida.

66 krooni ja 40 senti

2010-01-22

Mida teha olukorras, kus õpilased on formaalselt põhikooli lõpetanud, ent ei valda teadmisi, mis nad oleksid pidanud põhi koolis saama?

Ema saatis poja poodi, andes talle kaasa sajakroonise. Laps ostis kaks 4,8-kroonist saia ja 400 grammi juustu, mille kilogramm maksis 60 krooni. Kui palju raha sai ta kassas tagasi? 66 krooni ja 40 senti.

See on üks ülesannetest, mida peavad oskama lahendada ametikooli astunud noored, kelle põhikooli lõputunnistusel on matemaatika hindeks pandud vähemalt koolipoisi kolm. Ka tuleb osata arvutada protsenti ja teisendada liitreid kuupmeetriteks. Kahjuks käivad paljudele tulevastele oskustöölistele sellised tehted üle jõu - ühe ametikooli statistika ütleb, et neid ülesandeid lahendas 714 õpilast ja 46% neist saavutas alla 45% võimalikust punktidest, mis tähendab ebarahuldavat hinnet.

Põhi jääb ladumata
Kui põhikoolis õpetatakse juba arvutamist harilike- ja kümnendmurdude ning ratsionaalarvudega, siis võib ainult pead vangutades imestada, kuhu on mõne suvekuuga, mis lahutab üheksanda klassi lõpetajat järgmisest kooliastmest, kadunud hea ja kiire arvutamisoskus.
Soovimata olla ülekohtune, küsin, kui suur roll on selles asjaolul, et kahe kahega saab lõpetada põhikooli, kuid kolmega kahega antakse lõputunnistuse asemel hinneteleht.
Sportlased, eriti tipud, kasutavad tihti väljendit „põhja laduma", mis tähendab, et ettevalmistusperioodil laotakse alus, millele sportlane toetub võistlusperioodil. Mulle tundub, et kui vaataksime haridussüsteemi samasuguse pilguga, oleks esimene küsimus, milline peab olema alus, millele ehitada kogu edasine hariduspüramiid.
Saan aru, et inimeste võimed on erinevad, kuid eeldan, et põhikoolilõpetaja oskab lugeda, kirjutada, arvutada ja moodustada loogilisi lauseid. Kuna Õpetajate Lehe tänased eriküljed räägivad matemaatikast, jäängi just selle aine juurde. Olen veendunud, et paljude põhikoolilõpetajate tase on rahuldav või hea, kuid mulle teeb muret, et liigagi suur osa lõpetanutest teab matemaatikast vähe. Ma ei räägi kõrgemast matemaatikast, vaid elementaarsest arvutusoskusest.

Sorav jutt ei asenda teadmisi
Kuidas omandavad tänapäevast kutse õpet inimesed, kes valdavad matemaatikat viienda-kuuenda klassi tasemel ja jäävad lihtsate arvutustega jänni? Kutsekoolis edasijõudmine lihtsalt nõuab reaalvaldkonna alusteadmisi. Tehnoloogilised ja insenerierialad eeldavad teadmisi ja oskust neid rakendada.

Professor Mati Heinloo on kirjutanud, et keskkooliski on reaalainete tundide arvu vähendamine viinud olukorrani, kus reaalainete õpetajad on sunnitud jätma ära teoreemide tõestusi ja valemite tuletuskäike ning asuma nende kirjeldamise teele. Kirjelduste kuulamine viib väheste teadmisteni, nõrgad reaalainete teadmised tähendavad lööki inseneriõppele. Nõustun temaga, sest kui hoone ehitamisel on vundamendi juures tehtud viga, on see katuse juures kindlasti näha. Kui vundament on vildakas, ei saa ehitusest üldse asja.

Eriti tähtis on see loodusteadustes, kus pelgalt jutuga toime ei tule, vaja on teadmisi.

Reaalained on jäänud tagaplaanile
Tallinna Nõmme gümnaasiumi õppealajuhataja ja matemaatikaõpetaja Karin Klemmer püstitas õppekavade erisustest lähtuva küsimuse (EPL, 7.01), kas tuleks võimaldada kaht eri raskusega matemaatikaeksamit. See teeb mind murelikuks. Tekib küsimus, miks peavad reaalkallakuga klassid tegema siis humanitaaridega samasuguseid eksameid eesti ja inglise keeles?

Reaalainete tagaplaanile jätmine on viinud noori humanitaarainete juurde, selleni, et pea pool Eesti üliõpilastest õpib oma raha eest eriala, mida tööturg ei vaja. Eesti majandus vajab aga inimesi, kes on suutelised tootma nii intellektuaalselt kui ka käeliselt, ja oluliselt vähem neid, kes eelistavad millestki rääkida või midagi korraldada.

Tänapäeva maailm nõuab inimestelt palju rohkem kui mõnikümmend aastat tagasi. Matemaatikat ei tohi unarusse jätta, sest sellele tuginedes on insenerid kujundanud maailma selliseks, nagu see meie ümber praegu on.

Tõnis Lukas: Tugevad põhikoolid kõrvuti tugevate gümnaasiumidega

2010-01-21

Riik ei ole kuni tänase päevani koolivõrgu korrastamisse sekkunud, see on jäetud kohalike omavalitsuste teha. Elu on aga näidanud, et hariduskorraldusele tuleb läheneda kogu riigis süsteemselt - eriti nüüd, mil õpilaste arv langeb ja linnad eelistavad oma koolivõrku puudutavate raskete otsuste tegemise asemel maakoolidest õpilasi üle tõmmata.

Isevoolu teel aset leidnud juhuslikud muutused viivad senisest veel suurema ebaühtluseni ja keskhariduse kihistumiseni. Lisaks veel ülemäära suured kulutused palju suuremale hulgale õpilastele mõeldud koolivõrgu ülalpidamiseks.

Uuendused on sisulised
Kuigi on püütud jätta muljet, et juttu on peamiselt koolide arvust, teenivad kavandatavad uuendused ainult sisulisi, õppekava muutuvate vajaduste ja õpetajate ettevalmistusega arvestavaid eesmärke.

Kui noor on otsustanud pärast põhikooli lõpetamist omandada üldkeskhariduse, peab tal teistega sammupidamiseks ja oma huvidele vastavaks süvendatud õppeks olema võimalus valida praegusest rohkem erinevaid aineid, kuid väga väheste õpilastega gümnaasiumis on seda raske korraldada.

Gümnaasiumile sobiva ettevalmistuse ja kogemusega õpetajad vajavad normaalse palga teenimiseks vajalikku tunnikoormust, mida alla kuue klassikomplektiga (igal tasemel kaks klassi) gümnaasium üldjuhul tagada ei saa.

Põhikooli- ja gümnaasiumi seaduse ning uue õppekava jõusse astudes muutuvad erinevates kooliastmetes õpetajale esitatavad nõuded. On täiesti normaalne, et põhikooliõpetaja kvalifitseerub üha rohkem mitme aine õpetamisele - sel moel on väheneva õpilaskonna tingimustes võimalik säilitada tugev põhikoolide võrk.

Gümnaasiumiõpetaja keskendub tulevikus aga sellele, et anda edasi süvateadmisi valdavalt ühes aines, põhikoolipedagoogika oluline osa on ka kasvatus.
Mitme gümnaasiumi väikese õpilaste arvu põhjuseks on õpilasränne. Meil on hulk oma gümnaasiumiga omavalitsusi, kus ligi pooled sealsetest gümnaasiumiealistest käivad haridust omandamas mujal. Siiani on väiksemad omavalitsused lootnud õpilasrände enda kasuks pöörata, kuid juba kaugemale kooli läinud lapsi on koduvalda ääretult raske tagasi tuua.

Naabervaldade laste juurdekutsumisest on praeguses olukorras ka raske rääkida, sest koduvallast lahkuvad just edukamad õpilased ning seetõttu võib kohalik kool lisaks õpilastele kaotada ka hea maine.

Olen kutsunud vallajuhte koostööle, üksnes ühiselt jätkub jõudu säilitada piirkonnas korralik gümnaasium. Seni olen küll peamiselt pragada saanud, aga samas on praeguse arutelu tulemusena õnneks koostööidud siin-seal arenema hakanud.

Seisan maakoolide eest
Lääne-Virumaalt pärit, kuid mujale Eestisse gümnaasiumiõpinguid jätkama suundunud põhikoolilõpetajate keskmine hinne on olnud 4,5, niisuguseid õpilasi oli aastatel 2006-2008 124.

Kodumaakonnas gümnaasiumiõpinguid alustavate Lääne-Viru noorte keskmine hinne on 4,2, kusjuures keskmiselt tugevamad põhikoolilõpetajad koonduvad Rak vere munit si paalgümnaa siu midesse, Väike-Maarja ja Haljala gümnaasiumi, kindlasti on tulevikku Kadrina, Vinni-Pajusti ja Tapa gümnaasiumil.

Kui aga noored lõpetavad gümnaasiumi, siis ülikoolide riigi rahastatud kohtadele, st tasuta õppima, pääsevad maakondadest loetud koolide vilistlased - ülejäänutest suurem jagu kas ei lähe kõrgkooli või maksab oma õpingute eest ise. Paraku on viimati nimetatud pärit niigi kehvematest oludest. Enam-vähem sama kehtib ministeeriumis tehtud põhjalike maakondade koolivõrgu-uuringute järgi pea kõigi Eesti piirkondade kohta.

Siit kasvab välja vajadus luua kõigisse maakonnakeskustesse tugevad puhtad gümnaasiumid, jättes nende kõrval alles mõned valdadevahelised piirkonnagümnaasiumid - üksnes nii võib pidurdada üha hoogustuvat rännet mõnda veel suuremasse linna. Me peame peatama ajude äravoolu maalt - selleks tuleb tegutseda just praegu ja just perspektiivitundega. Mõne aasta pärast mõtlema hakata on hilja.

Nii õppekavauuendus kui eesti õppekeelele üleminek (viimane eeskätt suuremates linnades) mõjutavad seega gümnaasiumivõrgu muudatusi oluliselt. Seetõttu ongi nende mõju arvestatud ajaliselt ühte perioodi. Uute nõuete kehtima hakkamisele reageerib niisiis uus gümnaasiumide korraldus praegu arutletava seaduseelnõu kohaselt alates 2012/2013. õppeaastast.

Et vajadusel tühjenevad mitte jätkavad gümnaasiumiosad klass-klassilt, on ülemineku lõpptähtajaks planeeritud aasta 2015.

Seega on aega piisavalt ja riik on sel perioodil omavalitsustele koolide reorganiseerimisel abiks täiendava investeeringutoetusega, õpilaste sõidutoetusega ja õpilaskodu või kodumajutuse finantseerimisega ning täiendava õppevara soetamisel.

Üleminekuvormina saavad piirkonnagümnaasiumid jätkata ka liitunud koolide asukohtades edasi tegutsevate koolituskohtadena, kus kombineeritakse ühiselt õpetajate töökoormust, valikainete ja huvihariduse pakkumist.

Põhikoolide kaitseks
Mõned nn eliitkoolide juhid ja poliitikud püüavad jätta muljet, nagu ei oleks põhikooli eraldi eksisteerimine võimalik, justkui oleks selline kool arenguvõimetu. Kui gümnaasiumiosa kaob, siis põhikool jääb ju alles. Nii neile, kes tahtlikult põhikoolidest mööda vaatavad või kes gümnaasiumiosa sulgemisel kogu kooli kadu kardavad, tahan rõhutada, et Eestis on palju põhikoole, kus on väga head õpetajad, ja nii nende koormuse kui lastele huvihariduse võimaluste pakkumise on sealsed koolijuhid suutnud hästi korraldada.

Neist koolidest minnakse edasi õppima näiteks Nõo reaalgümnaasiumi, Hugo Treffneri gümnaasiumi või Gustav Adolfi gümnaasiumi. Hea mainega tugev põhikool suudab pakkuda piirkonna lastele väga korraliku õppekeskkonna - nii et vanematel ei ole tarvis neid juba maast madalast linna kooli viia.

Haridusuuendusest ilma paanikata

2010-01-08

Millest muust uut aastat alustada, kui uuest põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest kõneldes.

Ilma naljata - see on olulisim hariduspoliitiline seadus pärast 1993. aastat, mil riigikogu võttis vastu sama seaduse paljude üksikparandustega pikitud versiooni. Ajaga on kuhjunud hulk vajalikke uuendusi, mis ootavad rakendamist. Puudutagu need siis õpetaja staatuse tõstmist, koolist väljalanguse kaotamise vajadust, kooliturvalisust või hariduslike erivajaduste, sh andekuse käsitlemist. Koolivõrku puudutavad sätted moodustavad vaid väikese osa eelnõust, aga nende ümber käiva arutelu venitamine takistab ka kõigi teiste punktide heakskiitmist.
Seaduseelnõu aruteludel on ka asjadega hästi kursis olevatelt inimestelt jäänud kõlama ehmatav etteheide: miks te enne koolivõrgu kallale tahate minna, kui sisuasjad pole korda tehtud? Justkui ei tahetaks teha mõistlikult mõlemat korraga ja piisavalt pikalt ette planeerides.
Oleme endale aru andnud, et meil on praegu harva ettetulev võimalus ühendada sisu ja vorm harmoonilisemalt ja otstarbekamalt kui seni. Ja nii on ministeeriumi esitatud eelnõus ka tehtud. See on peaaegu sama, kui planeerida koos dieeti ja sobiva rätsepaülikonna valmistamist. Täiesti mõttetu oleks ülikond tellida enne, kui mõõdud teada. Sama koomiline oleks dieeti pidada, kui vanu riideid sellega kohandada ei suudeta. Sama lugu on õppekava ja koolivõrguga. Seepärast oleme isegi põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning riiklike õppekavade tekste ette valmistades nende vastastikust kooskõla arvestanud ja ühte muutes teise parandusi sisse viinud. Seda juba üle aasta käsikäes riigikogu kultuurikomisjoniga, mille liikmed oleksid pidanud pretsedenditult tihedat koostööd märkama.
On hea meel, et nii paljud inimesed ja institutsioonid on võtnud südameasjaks õppekava ja koolivõrgu asjus kaasa rääkida ning kirjutada. Ja nagu niisugusel puhul sageli juhtub, ei pruugi nad oma täpset sõnastust stiililiselt ja mõisteliselt ühtlustatud ning paragrahvidesse kirjutatud tekstist üles leida, kuigi ettepanekut on arvestatud. Samas pole põhjust eeldada, et professorid Marju Lauristin, Margit Sutrop, Viive Ruus, Edgar Krull oma panust õppekava tekstis ära ei tunneks.

Õppesisu määrab

Riik ei ole senini koolivõrgu korrastamisse sekkunud, see on jäetud kohalike omavalitsuste teha. Elu on aga näidanud, et hariduskorraldusele tuleb läheneda kogu riigis süsteemselt - eriti nüüd, mil õpilaste arv langeb ja linnad eelistavad oma koolivõrku puudutavate raskete otsuste tegemise asemel maakoolidest õpilasi üle tõmmata. On selge, et isevoolu teel aset leidvad juhuslikud muutused viivad senisest veel suurema ebaühtluse ja keskhariduse kihistumiseni. Rääkimata ülemäära suurtest kulutustest palju suuremale õpilaste arvule mõeldud koolivõrgu ülalpidamiseks. Suurtes linnades vabastaks liiga pisikeste koolide ühendamine nii õpetajate palgatõusuks kui ka õppekeskkonna parandamiseks täiendavat raha.
Kuigi on püütud jätta muljet, et juttu on peamiselt koolide arvust, teenivad kavandatavad uuendused ainult sisulisi, õppekava muutuvate vajaduste ja õpetajate ettevalmistusega arvestavaid eesmärke. Kui noor on otsustanud pärast põhikooli lõpetamist omandada üldkeskhariduse, peab tal teistega sammu pidamiseks ja oma huvidele vastavaks süvendatud õppeks olema võimalus valida praegusest rohkem eri aineid. Väga väheste õpilastega gümnaasiumis on seda raske korraldada.
Gümnaasium nõuab õpetajalt põhikoolist erinevat ettevalmistust ja kogemust. Sellise ettevalmistusega õpetajad soovivad normaalse palga teenimiseks vajalikku tunnikoormust, mida alla kuue klassikomplektiga (igal tasemel kaks klassi) tagada ei saa. Uue seaduse ning õppekava jõusse astudes muutuvad eri kooliastmetes õpetajale esitatavad nõuded. On täiesti normaalne, et põhikooliõpetaja kvalifitseerub üha rohkem mitme aine õpetamisele - sel moel on ka väiksema õpilaste arvuga võimalik säilitada tugev põhikoolivõrk. Põhikoolipedagoogika oluline osa on kasvatus. Gümnaasiumiõpetaja keskendub tulevikus aga sellele, et anda edasi süvateadmisi valdavalt ühes aines.
Eesti haridussüsteem on ühtne, tähtis on teada, mis olukorras on kõik selle koolid. Õppekvaliteediga on probleeme ka üha väiksemaks muutunud venekeelsetes gümnaasiumides. Nende taset aitab hoida üleminek eesti õppekeelele, aga seda on lihtsam teha, ühendades väikesi koole suuremateks, kolme kuni viie paralleeliga lütseumideks. Nii on võimalik sinna tuua hea koolitusega eesti keelt valdavaid oma ainet hästi tundvaid pedagooge. Kolme aastaga on vene gümnaasiumide 10. klassi astunute hulk vähenenud 49% võrra, koole on aga endiselt üle kuuekümne, kuigi linnades ei tohiks olla kauguse ega majutuse probleeme.

Maakoolidel on tulevikku

Paljude gümnaasiumide väikese õpilaste arvu põhjus on õpilasränne. Meil on hulk oma gümnaasiumiga omavalitsusi, kus ligi pooled gümnaasiumiealistest käivad haridust omandamas mujal. Seni on väiksemad omavalitsused lootnud õpilasrände enda kasuks pöörata, kuid juba kaugemale kooli läinud lapsi on koduvalda ääretult raske tagasi tuua. Naabervaldade laste juurdekutsumisest on praeguses olukorras raske rääkida, sest koduvallast lahkuvad just edukamad õpilased, mistõttu kohalik kool kaotab lisaks õpilastele ka hea maine.
Olen kutsunud vallajuhte koostööle, et piirkonnas korralikku gümnaasiumi säilitada, sest eraldi jätkates ei pruugi selleks jõudu jätkuda. Seni olen küll peamiselt populistlikult pragada saanud, aga samas on koostööidud siin ja seal õnneks arenema hakanud. Sellest hoolimata, et traagikuid parlamendivalimiste lähenedes jätkub: Rahvaliit püüab kasu lõigata maakoolide hirmutamisega, Keskerakond külvab paanikat venekeelsete valijate hulgas, nagu „ahistaks" haridusuuendus eriti nende tulevikku ja identiteeti.
Kui vaadata viimasel ajal väiksemaks muutunud gümnaasiumide praegusi seitsmendaid, kuuendaid ja viiendaid klasse, saab selgeks, et nii mõnigi väike kodune gümnaasium ei ole mõne aasta pärast enam konkurentsivõimeline. Kavandatud uuendus arvestabki eelseisvat gümnaasiumiõpilaste arvu drastilist vähenemist. Kogu koolivõrk on juba praeguseks kaotanud tippaastatega võrreldes üle 80 000 õpilase - oleks vale eeldada, et see muutusi kaasa ei tooks.
Sellest tõdemusest kasvab välja vajadus luua kõigisse maakonnakeskustesse tugevad puhtad gümnaasiumid, jättes nende kõrval alles siiski ka mõned valdadevahelised piirkonnagümnaasiumid. Kui käitume organiseeritult, võime pidurdada üha hoogustuvat rännet mõnda veel suuremasse linna. Kui omavalitsused aga piirkondliku gümnaasiumidevõrgu asjus koostööd ei tee, läheb ränne varsti ka maakonnalinnast mööda - näiteks Tallinnasse ja Tartusse. Selline liiga varajases eas ajude äravool maalt tuleb peatada! Kui me ei otsusta seda teha praegu, võib kuue aasta pärast sunnitud otsuseid tehes olla juba hilja! Nii käituvad poliitikud, kes otsuseid edasi lükates räägivad ennast seisvat maakoolide eest, tegelikult senisest veel suurema õpilaste linnakoolidesse ümberpumpamise eestvõitlejatena.

Enam austust põhikooli vastu!

Nii õppekavauuendus, eesti õppekeelele üleminek kui ka õpilaste arvu vähenemine mõjutavad gümnaasiumivõrku oluliselt. Seetõttu ongi nende mõju arvestatud ajaliselt ühte perioodi. Praegu arutletava seaduseelnõu kohaselt hakkab uus gümnaasiumide korraldus kehtima alates 2012/2013. õppeaastast. Et vajadusel tühjenevad mitte jätkavad gümnaasiumiosad klass-klassilt, on ülemineku lõpptähtajaks planeeritud aasta 2015.
Seega on aega piisavalt ja riik toetab üleminekuperioodil omavalitsusi koolide reorganiseerimisel täiendava investeeringutoetuse, õpilaste sõidutoetuse ja õpilaskodu või kodumajutuse rahastamisega, samuti täiendava õppevara soetamisel. Üleminekuvormina saavad piirkonnagümnaasiumid jätkata ka liitunud koolide asupaikades edasi tegutsevate koolituskohtadena, kus kombineeritakse ühiselt õpetajate töökoormust, valikainete ja huvihariduse pakkumist.
Linnade nn eliitkoolide juhtide ja osa poliitikute avaldustes püütakse jätta mulje, nagu ei olekski põhikooli eraldi eksisteerimine võimalik, nagu selline kool oleks arenguvõimetu. Kui gümnaasiumiosa ka kaob, siis kool põhikoolina jääb ju alles! Neile, kes tahtlikult põhikoolidest mööda vaatavad või siis gümnaasiumiosa lakkamisel ka kogu kooli kadu kardavad, tahan rõhutada, et Eestis on palju põhikoole, kus on väga head õpetajad ja kus koolijuhid on suutnud nii õpetajate koormuse kui ka lastele huvihariduse võimaluste pakkumise hästi korraldada! Nende lõpetajad lähevad võrdselt teistega ilma takistusteta edasi nii Nõo reaalgümnaasiumi kui ka Hugo Treffneri gümnaasiumi. Hea mainega tugev põhikool suudab pakkuda piirkonna lastele väga korralikku õppekeskkonda, nii et vanematel ei ole tarvis neid juba maast madalast linna kooli viia.

Võlad ja võim

2010-01-07

Mõne sõna tähendust pole minusugustele ilmaski õpetatud. Selline on näiteks „glamuurne" tähenduses „edevalt särav" ehk „alp". Kui noor naine albib, kas ta siis on bravuuritar ehk kehkenpüks? Eesti keele käibesse on sugenenud säärane jaburus nagu „esimene leedi". Pole kuulnud, et Eesti Vabariigi president oleks „esimene mister" või „ ... boy". Milleks lady, kui piisab abikaasast?

Oht või õnnetus?

Ei ole meile õpetatud ka „demokraatia" tähendusi ja anatoomiat. Rikkumatu ettekujutuse kohaselt pole demokraatia midagi muud kui valitsemine rahva, kitsamalt kodakondsete antud volituste kohaselt. Sel on kaks vastandit, üheks dikta tuur ehk ülemvõim ilma teisitimõtlemiseta ja teiseks anarhia ehk kõigelubatavus. Nii või teisiti on demokraatia aga ennekõike võim. Nood, kes praegu arvavad, et meil on demokraatia hädaohus, väidavad seega, et võim on õigelt teelt kõrvale kaldumas. Terve hulga näidete põhjal võiks seda ka tõestada. Kaheteistkümnendal tunnil rohkem kui kaheksa aastat tagasi andis ametist lahkuv Lennart Meri Riigikogule aru tada presiden di otsevalimiste ettepaneku. Põhiseadus tulnuks ringi teha ehk parlament pidanuks minema omaenese kõri kallale. Kõik jäi ära, kuid kumb võidutses - kas presidentaalne demokraatia, mida meil pole, või parlamentaarne demokraatia, millega me jälle rahul ei ole? Võidutses ettevaatlikkus: ärme puutu vana, kui me ei tea, kuidas uus toimib.

Regionaalpoliitikas peaks põhiseaduses jõutama lõpuks ometi selguseni selles, mis on maakond ja kes on maavanem. Näide ei pärinegi pärapõrgust: Nõo valla territooriumil asub Nõo reaalgümnaasium, mis on riiklik. Maavanem võib ju seal külas käia, kuid tegelikult allub Nõo kool profileeriva ministri kaudu kogu valitsusele. See tähendab, et Nõos on kehtes tatud üldhariduslik autonoomia. Õige, aga kuhu see mujal on kadunud, kui näiteks Rõngus ta puudub ja on väga küsitav, kuivõrd põhimõtteline on ta Pärnus.

Meie üle valitseb järjest küsimärk põhiseaduse üldisuse suhtes. Kuna põhiseadus maakondi ei tunnista, siis jääb ventiiliks hariduse vallas kokkulepe kohalike omavalitsuste vahel. Kuidas saavad nood viimased leppida kokku olukorras, kui Riigikogu ise, kogu talle omistatud võimutäiuses, pole suuteline leppima kokku haridusreformi mõõtkavaski?

Võim - kas maas või õhus?

Mõistaandmine, et demokraatia on ohus, eeldab väga konkreetseid tõendeid ja üksikjuhtude põhjalikku analüüsi. Muidu läheb nõnda nagu Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga: esimehel on küll kahtlusi, et pea-, justiits- ja välisministri tegevuses leidub riigireetmise tunnuseid, aga pärast jääb üle ainult liiga reljeefsete väljendite eest vabandust paluda, isegi mõistmata, kus täpselt peaks see aset leidma ja kes seda protokollib.

Kui kirjutasin kord, et erakonnakaaslasest regionaalminister Siim-Valmar Kiisler on peldikuminister, siis palusin hiljem vabandust nii erakonna ja IRLi fraktsiooni esimehelt Mart Laarilt kui ka ministrilt tunnistajate juuresolekul ning asi on maha maetud. Süüdistada demokraatia ohustajaid üleüldse on pisut aravõitu tegu. Järelikult demokraatiat kardetakse. Kas oht ei alga mitte sealt?

Võlg iseseisvuse püsivuse ees ilmneb tõsiasjas, et uuele põlvkonnale on jäetud väga palju õpetamata. Õpetamata on jäänud näiteks Edgar Savisaar. Ainus, kes teda on õpetanud, on ta ise ilma igasuguse enesekriitilise meeleta. Seda nimetatakse reklaamiks ehk kauplemiseks turul. Laadalärmiks. Rahvusvahelises mastaabis jääb see nurgataguseks. Ukseesine seevastu on näiteks Eesti Vabariigi kaasarääkimisvõi me Kesk-Idas, suures regioonis Põhja-Kaukaasia ja India ookeani vahel. Ukseesiseks on ka rahvusluse roll Euroopa Liidus, mis, nagu teada, ei haara sugugi kogu Euroopat. Kuni aga Euroopa Liit on väiksem kui Euroopa ise, seni on euro ikkagi vaid marginaal.

Maakonna tasandil asub demokraatia Eestis maa ja taeva vahel. Alanud aasta sikutab teda kord alla, kord lükkab jälle üles, sest demokraatiast saab vahend valimisvõitluses kohtade pärast Riigikogus.

Konsensust demokraatias seal ei saavutata. Vaja on toda konsensust küll, eriti kolmes punktis. Need on: ealdasa vana ühiskonna toimetulek; energeetiline konversioon ja hariduse progress.

Siin tuleb tulla maa peale, sest plakatitega pole muud kui need rulli keerata.

Riigikogu esimehe Ene Ergma uusaastatervitus

2010-01-05

Head Eestimaa inimesed!

Aasta 2009 on saanud minevikuks. See oli valusate otsuste raske aasta. Tänan kõiki Eesti inimesi mõistva suhtumise eest, mis on andnud riigikogule ja valitsusele jõudu vähendada riigi kulutusi.

2010. aasta riigieelarve pole mahutatud kolmeprotsendise puudujäägi piiridesse ainult selleks, et täita Euroopa ühisrahale ülemineku tingimusi. Niisama tähtis on pidurdada riigi võlakoorma kasvu. Eesti maapõues ei leidu kulda ega naftat. Eesti suurim rikkus on inimesed ja nende loodavad väärtused. Meie tulevik sõltub riigist ja inimestest, kes keerulisel ajal suudavad teha õigeid otsuseid.

Järgmise aasta eelarves valmistab mulle head meelt, et tagasime õpetajate stabiilsed palgad, pensionid ja vanemapalga. Teisalt on veel lahendamata ülesandeid tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas ning omavalitsuste töö korraldamises. Olen veendunud, et ainult raha ei lahenda probleeme, mille ees praegu seisame, sest vaja on muutusi.

Alanud aastal jääb suurimaks probleemiks tööpuudus, isegi siis, kui majandusest hakkavad paistma toibumise märgid. Mida teha? Kasutame seda aega enesetäienduseks, uute võimaluste ja väljakutsete otsimiseks tööturul ja ettevõtluses.

Eesti vajab nutikaid insenere, inimesi, kes suudavad oma peaga mõelda ja oma kätega luua. Noored mõtlevad tulevikule, nad valivad teid, mida mööda elus edasi liikuda. Olen veendunud, et Eesti edukus sõltub meie noorte arukusest. Sellest, kuidas nende võimed rakenduvad ettevõtetes. Kõrgharidusega töötute hulgas on tehniliste alade esindajaid kõige vähem.

Eestlane on alati oma lastele head haridust tahtnud, eeskätt muidugi selleks, et leib laual oleks.

2010. aasta on alanud, see pole eelmisest kergem, kuid on lootusrikkam. Loodame, et leiab leevendust mure töö kaotanud inimeste pärast, sest koos töökohtade kadumisega kipub kaduma usk endasse ja seda on kõige raskem taastada. Suurim mure on nende perede pärast, kes vaatamata rahalisele kitsikusele, peavad kriisi üle elama. Eesti vajab praegu rohkem kui kunagi varem hoolivust ja tegutsemist selle nimel, et alanud aasta oleks lõppenust edukam ja rõõmsam.

Head ja edukat uut aastat!

Koolivõrk vajab muutusi

2010-01-05

Riik ei ole kuni tänase päevani koolivõrgu korrastamisse sekkunud, see on jäetud kohalike omavalitsuste teha. Elu on aga näidanud, et hariduskorraldusele tuleb läheneda süsteemselt - eriti nüüd, mil õpilaste arv langeb ja linnad eelistavad oma koolivõrku puudutavate raskete otsuste asemel maakoolidest õpilasi üle tõmmata.

Isevoolu teel aset leidnud juhuslikud muutused viivad senisest veel suurema ebaühtluseni ja keskhariduse kihistumiseni. Lisanduvad ülemäära suured kulutused palju suuremale õpilaste arvule mõeldud koolivõrgu ülalpidamiseks.

Kuigi on püütud jätta mulje, et juttu on peamiselt koolide arvust, teenivad kavandatavad uuendused ainult sisulisi, õppekava muutuvate vajadustega ja õpetajate ettevalmistusega arvestavaid eesmärke.

Kui noor on otsustanud pärast põhikooli lõpetamist omandada üldkeskhariduse, peab tal teistega sammu pidamiseks ja oma huvidele vastavaks süvendatud õppeks olema võimalus valida praegusest rohkem erinevaid aineid. Väga väheste õpilastega gümnaasiumis on seda raske korraldada.

Gümnaasiumile sobiva ettevalmistuse ja kogemusega õpetajad nõuavad normaalse palga teenimiseks vajalikku tunnikoormust, mida alla kuue klassikomplektiga - igal tasemel kaks klassi - gümnaasium tagada ei saa.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning uue õppekava jõusse astudes muutuvad erinevates kooliastmetes õpetajale esitatavad nõuded. On täiesti normaal ne, et põhikooliõpetaja kvalifitseerub üha rohkem mitme aine õpetamisele - sel moel on väheneva õpilaskonna tingimustes võimalik säilitada tugev põhikoolide võrk.

Gümnaasiumiõpetaja keskendub tulevikus aga sellele, et anda edasi süvateadmisi valdavalt ühes aines. Põhikoolipedagoogika oluline osa on ka kasvatus.

Mitmete gümnaasiumide väikese õpilaste arvu põhjuseks on õpilasränne. Meil on palju oma gümnaasiumiga omavalitsusi, kuid pooled sealsetest gümnaasiumiealistest käivad haridust omandamas mujal.

Siiani on väiksemad omavalitsused lootnud õpilasrände enda kasuks pöörata, kuid juba kaugemale läinud lapsi on koduvalda ääretult raske tagasi tuua. Naabervaldade laste juurde kutsumisest on praeguses olukorras ka raske rääkida, sest koduvallast lahkuvad just edukamad ning seetõttu kaotab kohalik kool lisaks õpilastele hea maine.

Olen kutsunud vallajuhte koostööle, sest üksnes ühiselt jätkub valdadel jõudu säilitada piirkonnas korralik gümnaasium. Seni olen küll selle eest peamiselt pragada saanud, aga samas on praeguse arutelu tulemusena õnneks koostööidud siin ja seal arenema hakanud.

Terve koolitäis Valgamaal põhikooli lõpetanutest - 144 aastatel 2006-2008 - jätkab gümnaasiumiõpinguid väljaspool Valga maakonda, peamiselt Tartumaal. Kui lisada kutseõppes jätkajad, lahkub pärast põhikooli lõpetamist kodumaakonnast kolmandik Valgamaa õpilasi.

Kui vaadata praegusi seitsmendaid, kuuendaid ja viiendaid klasse, saab selgeks, et nii mõnigi väike kodune gümnaasium ei ole mõne aasta pärast enam konkurentsivõimeline. Kavandatud uuendus arvestabki eelseisvat õpilaste arvu drastilist vähenemist. Valgamaa omavalitsusjuhid on seda mõistnud - maakonna arengustrateegias on haridusel selge koht ja seal sisaldub eraldi hariduse arengukava.

Valgamaa põhikoolide tase on ühtlaselt hea, kuid gümnaasiumidega koolide vahel tekivad erinevused. Üks asi on riigieksamitulemused, mille alusel sageli edetabeleid koostatakse. Teine on see, kas nendega kaasnevad hoiakud ja eesmärgid oma tuleviku planeerimisel.

Miks on nii, et Tõrva gümnaasiumi lõpetajatest ligi kolmandik pääseb kõrgkooli õppima riigi rahastatud õppekohale ja see näitaja on neli korda suurem kui Puka keskkooli puhul?

Kõigis maakonnakeskustes peavad olema tugevad puhtad gümnaasiumid, säilima peavad ka mõned valdadevahelised piirkonnagümnaasiumid. Valgamaa hariduse arengustrateegia näeb gümnaasiume Valgas, Otepääl ja Tõrvas

Üksnes nii võib pidurdada üha hoogustuvat rännet suuremasse linna. Peame peatama ajude äravoolu maalt - selleks tuleb tegutseda aga just praegu ja perspektiivitundega. Mõne aasta pärast mõtlema hakata on hilja.

Et vajadusel tühjenevad gümnaasiumiosad klass-klassilt, on ülemineku lõpptähtajaks planeeritud aasta 2015. Seega on aega piisavalt ja riik toetab sel perioodil omavalitsusi koolide reorganiseerimisel täiendava investeeringutoetuse, õpilaste sõidutoetuse ja õpilaskodu või kodumajutuse finantseerimisega ning täiendava õppevara soetamisel.

Üleminekuvormina saavad piirkonnagümnaasiumid jätkata ka liitunud koolide asukohtades tegutsevate koolituskohtadena, kus kombineeritakse ühiselt õpetajate töökoormust, valikainete ja huvihariduse pakkumist.

Mõned niinimetatud eliitkoolide juhid ja poliitikud püüavad jätta muljet, nagu poleks põhikooli eraldi eksisteerimine võimalik, justkui oleks selline kool arenguvõimetu.

Nii neile, kes tahtlikult põhikoolidest mööda vaatavad või kes gümnaasiumiosa lakkamisel kogu kooli kadu kardavad, tahan rõhutada, et Eestis on palju põhikoole, kus väga head õpetajad. Nii nende koormuse kui lastele huvihariduse pakkumise on sealsed koolijuhid hästi korraldada suutnud.

Pikapäevarühmad hariduspoliitikas

2009-12-17

Muidu eleegiline Jaan Kaplinski on kirjutanud Valter Ojakäärule ka mõned lõbusad laulutekstid.
Üks neist, "Vastu kerkivale kuule", algab järgmiselt: "Täna me ei räägi elamise pinnast". Näikse, nagu oleks koolireformi eel läinud temaga askeldajatel sootumaks meelest, et koolimaja on ürgajast peale olnud alati ka mingi pindala. Mis juhtub siis, kui koolimaja pind jääb tühjaks?

Gümnaasiumist vaestemajaks
Tallinnas Nõmme linnaosas Pihlaka tänaval, praktiliselt Pääsküla raba servas, tegutses aastakümneid Tallinna 39. keskkool. See oli kakskeelne ja loodud üleminekul polütehnilisele keskharidusele. Tütarlapsed said sealt lasteaiakasvataja kutse. Maja on neljakorruseline, saaliga kõige kõrgemal. Õpilaste arvu vähenedes muutus ta Männiku põhikooliks, nüüd on ta Nõmme sotsiaalmaja, kus sama katuse all on avatud Männiku raamatukogu ja puuetega noorte õppekeskus. Majas on 34 korterit ja 15-kohaline pansionaat. Täitsa selge, et ühtegi ümberehitust pole tehtud talgutena, aga hoone ise projekteeriti ikkagi kooli tarbeks, mitte polüfunktsionaalseks.
Kui gümnaasiumide arv tõmmatakse nüüd koomamale, siis kui palju pinda jääb vabaks ja mida sellega tehakse? Kelle eelarvest makstakse kinni tühjalt seisvate ruumide kütmine ning amortisatsioon? Ma muutun sarkastiliseks, aga võib-olla ongi leidlikum hakatagi ehitama korpusi, mis laste rohkuse korral on koolid ja nende puudusel vanadekodud - parajad paigad doominot mängida?

Äriplaanid ilma pankrotiohuta
Koolireform võib anda poliitilist kapitali nii siis, kui see viiakse ellu, kui ka sel juhul, kui ta kukub läbi. Esimeseks on vaja riigikogu konsensust, teiseks piisab vastutöötamisest igal tänavanurgal. Nii ehk naa mõjutavad kulutusi reformile lähema viie aasta eelarvete lõikes viis üldisemat protsessi, mida nihutada ei saa. Need on 1) euro tulek; 2) riigikogu valimised 2011; 3) sotsiaalkulutuste kasv; 4) energeetiline konversioon ja 5) haldussuhete muutumine. Viimane pole siin sünonüüm sõnale "haldusreform", vaid see kätkeb endas ka näiteks suhteid bürokraatiamasina sees. Ainuski erakond ei saa loetletud teguritega manööverdada üksipäini oma nimel, sest haridus ei ole ametkondlik asi, see on rahvuslik hüve. Selle nimel tuleb töötada läbi ka mustad stsenaariumid.

Praegu seisneks kõige radikaalsem samm eelnõu tagasivõtmises tervikuna ja selle asendamises niisuguste eelnõudega, mille eest praegune koalitsioon jaksab vastutada parlamendi enamuse toetusel. Kogu paketi eest Reformierakonna ning Isamaa ja Respublica Liit koos äraostetavatega vastutada ei suuda, sest näiteks õppeaasta 2011/12 jätkub nendes eelarvelistes raamides, mille määrab juba uus koalitsioon uutes rahaühikutes.

Ometi saab ka nüüdne koalitsioon kujundada põhja uute õpikute kirjutamiseks ja kirjastamiseks; selleks ei pea ootama ära ainekavade valmimist ning nende ühildamist. Veelgi enam, tegelikult on meile löömas 12. tund uuteks õpikuteks. Bioloogidel on see tublisti lihtsam, sest häid ja jõukohaseid loodusraamatuid ilmub rikkalikult. Märksa raskem on see aga ajaloo vallas. Näiteks Olustveres on võimalik õppida toiduainete tehnoloogiat nii kahe- kui ka kolmeaastases tsüklis. Mida peaks sealne kas põhi- või keskkoolijärgne kasvandik teadma üldajaloost kindral De Gaulle`i aegse Prantsusmaa kohta? Oletame, et ta on lugenud eestikeelset tõlget (2003) Elveli paruni ja Briti Ülemkoja tööerakondlasest liikme Charles Cuthbert Powell Williamsi raamatust "Viimane suur prantslane. Kindral De Gaulle`i elulugu" (1993). Kes teda eksamineerib?

Hariduse lõpu algus
Haridus saab otsa siis, kui inimene ei jaksa enam ümber õppida. Kuna me ei alusta koolireformi paljalt maamunalt, siis tuleb selle kuludesse kanda ka kogu ümberõpe nende jaoks, keda gümnaasiumides hakatakse peibutama niisuguste valikainetega, mille omandamiseks pole senine põhikooliharidus loonud kuigivõrd aluspõhja. Küllalt paljud meie seast kalduvad arvama, et lapsel on midagi viga, kui tema hariduskäik piirdub põhikooliga. Parem ikka, kui tal on läbitud vähemalt kutsekool, veel parem, kui gümnaasium ise ja kõikse parem, kui tema haridustee lõppu tähistab doktorikraad võimalikult kohe pärast magistriõpinguid.

Selge see, et ühel hetkel peab hariduse omandamine olema lõpetatud. Kuid mis astmel, kui gümnaasiume peab olema "raudselt" vähem?

Mulle tundub, et igasuguste õiendajate tarvis oleks vaja rohkem pikapäevarühmi, kus esimese asjana tehakse selgeks, et koolireform ja hariduspoliitika on kaks ise asja ning pääsemine parlamenti kevadtalvel 2011 hoopis kolmas asi.

Isevool toob kaasa haridusliku kihistumise

2009-11-24

Viimasel ajal on räägitud vajadusest viia haldus- ja haridusuuendus läbi üheaegselt. Õige ta oleks, kuigi haridusvaldkonna muudatused kestavad koos üleminekuajaga ka sellisel juhul muust protsessist pisut kauem. Nii et võiks koos teha küll.

Samas on süsteemse haridusuuenduse kava praegu juba seaduseelnõu tasemel arutusel, omavalitsuste liitmise osas ei ole üksmeelega nii kaugele jõutud. Hakates haldusmuudatusi järele ootama, laseksime jälle mööda õige aja, mille praeguseks juba kätte jõudnud õppekava muutmise vajadus ja õpilaste arvu vähenemine meile ette kirjutavad.

Koolikorraldusele tuleb läheneda kogu riigis süsteemselt, sest isevool ja juhuslikud muutused võivad tuua kaasa senisest veel suurema ebaühtluse ja sellega koos kihistumise keskhariduse tasandil ning palju suuremale õpilaste arvule mõeldud koolivõrgust tingitud arutud kulud ühiskonnale.

Viimase aja kõige suuremaks «tegijaks» on tõusnud õpilasränne. Meil on ridamisi omavalitsusi, kus on küll gümnaasium, kuid pooled sealsetest gümnaasiumiealistest käivad keskharidust omandamas mujal.

Muidugi loodavad kohalikud asja enda kasuks pöörata, kuid juba väikeseks jäänud kooli on isegi kõiki oma valla lapsi tagasi tuua ääretult raske, rääkimata mujalt juurde kutsumisest, sest lahkunud on just paremad ning see võib mõjutada mainet.

Näiteks on Võru maakonnas gümnaasiumiõpingute alustajate keskmine hinne 4,1, gümnaasiumides väljaspool Võrumaad jätkavad põhikoolilõpetajad keskmise hindega 4,6. Ja minejaid on nii gümnaasiumisse kui ka kutseõppesse kokku rohkem kui 22 protsenti põhikoolilõpetajaist.

Maakonda jäänud parematest õpilasest koondub omakorda suur osa Võru Kreutzwaldi gümnaasiumisse ning ülejäänute õpilasvalik jääb kaunis tagasihoidlikuks. Põlva maakonna olukord on aga veelgi trööstitum - pärast põhikooli suundub kodumaakonnast välja üle neljakümne protsendi õppuritest.

Võimaluste ebavõrdsus kandub ka edasiõppimisele, sest riigi rahastatud kohtadele, see tähendab tasuta õppima pääsevad Võrumaalt peamiselt just Kreutzwaldi kooli lõpetanud - ülejäänutest suurem jagu kas ei lähe kõrgkooli või maksab oma õpingute eest ise. Samas on nemad pärit niigi vaesematest oludest. Sarnane pilt avaneb ministeeriumis tehtud põhjalikes maakondade koolivõrgu-uuringutes pea kõigi Eesti piirkondade puhul.

Seepärast on tarvis luua kõigisse maakonnakeskustesse tugevad puhtad gümnaasiumid, mis on oma tasemelt võrreldavad Hugo Treffneri gümnaasiumiga Tartus, peatades nii üha hoogustuva haridusrände suurematesse linnadesse. Kodukohast eemale, Tartusse ja Tallinna on põhjust minna ju kõrgkoolidesse niikuinii. Aga mindagu siis küpsemalt.

Kui maakondades ei olda valmis tunnistama praeguse õpilasrände loogikat, muutub õpilaste äravool edaspidi veel suuremaks ja kaugemale ulatuvaks. Kui praegu paistab mõnes väikses koduses gümnaasiumis olevat igal aastal parasjagu gümnasiste, tuleb vaadata praegusi seitsmendaid, kuuendaid ja viiendaid klasse (näiteks Varstu keskkoolis vastavalt 15, kaheksa ja seitse õpilast klassis) ja saab selgeks, et konkurentsivõimelist gümnaasiumi on raske pidada. Just seda tulevast mõõna kavandatud uuendus arvestabki.

Omaette ooper on Tallinn, kus on aastaid suhtutud koolivõrgu korrastamisse kui üksnes väikeste valdade muresse. Jah, kesklinna ja mitmete muudegi koolide tulemustega võib vägagi rahul olla. Need edukad koolid valivad endale õpilasi. Ometi on pealinnas ridamisi koole, mis on samuti spetsialiseerunud. Paraku sellele, et kutsuvad oma gümnaasiumiossa hulgaliselt neid, kelle tulemused on olnud tagasihoidlikud või kellel polegi motivatsiooni üldkeskhariduse omandamiseks.

Kooli nimetatakse seejuures küll kenasti gümnaasiumiks, kuid tihi ei minda sealt edasi kõrgkooli, ja kui minnakse, siis paraku ei pääseta tasuta kohale. Kui vaadata riigieksamitulemuste taset õpilaste kohta, jääb enamik Tallinna koole parimate sooritajate osakaalult alla Eesti keskmise. Antud juhul ei tingi sellist olukorda laste puudus piirkonnas, vaid harjumine mõttega, et isevoolu minekule pole alternatiivi.

Aga olukorrale tuleb näkku vaadata. Ka suuremad linnad peavad hakkama liitma väiksemaid gümnaasiumiosi, et luua puhtaid gümnaasiume. Ühendatud jõud aitab pakkuda õpilastele suurema hulga valikaineid ja koondada kokku tõesti motiveeritud õpilased, kes omakorda, lisaks õpetajatelt saadud juhendamisele, ka omavahel väideldes ja muidu suheldes üksteist arendavad.

Üle jõu käiv ja pooltühjalt toimiv koolivõrk on muidugi ka ühiskonnale kulukas, kuid kokkuhoid pole siiski peamiseks uuenduste põhjuseks. Peame silmas hoopis sisulisi, õppekava muutuvate vajadustega ja õpetajate tasemega seotud küsimusi. Gümnaasiumis peab õpilane saama valida rohkem erinevaid aineid kui tal seni võimalik. Liiga väikeses gümnaasiumiosas pole see võimalik. Samuti nõuab gümnaasiumitasemel õpetamine aineõpetajalt teistsugust ettevalmistust ja kogemust kui põhikool. Madalamates klassides on aga tarvis jällegi teistsugust õpilasele lähenemist kui gümnaasiumis.

Seetõttu viime ka senisest enam lahku erinevates kooliastmetes õpetajale esitatavad nõuded, pidades normaalseks, et põhikoolide õpetajad kvalifitseeruvad üha rohkem mitme aine õpetamisele - nii on võimalik säilitada kogu maal tugevat põhikoolide võrku ka väheneva õpilaskonna tingimustes.

Õppekvaliteediga on probleeme ka üha väiksemaks muutunud venekeelsetes gümnaasiumides. Oleme taseme hoidmiseks võtnud ette nende üleviimise eesti õppekeelele. Seda on lihtsam teha, kui ühendada väikesed koolid suuremateks kolme kuni viie paralleeliga vene lütseumideks. Sellisel juhul on võimalik neisse koondada ka hea koolituse läbi teinud eesti keelt valdavaid pedagooge.

Nii õppekavauuendus kui eesti õppekeelele üleminek mõjutavad seega gümnaasiumivõrgu muudatusi oluliselt. Seetõttu ongi nende mõju arvestatud ajaliselt ühte perioodi. Uute nõuete kehtima hakkamisele reageerib niisiis uus gümnaasiumide korraldus praegu arutletava seaduseelnõu kohaselt alates 2012/2013. õppeaastast. Et mitte jätkavad gümnaasiumiosad tühjenevad klass-klassilt, on ülemineku lõpptähtajaks planeeritud aasta 2015.

Seega on aega piisavalt ja riik toetab üleminekuperioodil omavalitsusi nende koolide reorganiseerimisel täiendava investeeringutoetusega, õpilaste sõidutoetusega ja õpilaskodu või kodumajutuse finantseerimisega ning täiendava õppevara soetamisel.

Ülikool peab muutunud oludega kohanema

2009-11-13

Eestis seostub Euroopa Liidu üks suuremaid ühiseid haridusettevõtmisi - nn Bologna reform - eelkõige 3+2-süsteemi kasutuselevõtuga. Just selles võtmes ja lisaks veel läbi massikõrghariduse prisma käsitletakse ka selle reformi häid ja halbu külgi.

Viimati Tartus toimunud kõrghariduskonverentsil osales EL-i endine „haridusdirektor", reformi üks eestvedajatest David Coyne (intervjuu PM, 29.10). Rein Taagepera on öelnud, et „3-aastane bakalaureuseõpe on suur õnnetus" (PM, 03.09), hiljutistest kodumaistest Bologna-kriitikutest meenub veel Jüri Alliku sõnavõtt (EPL, 25.08). Ju võiks üldistades väita, et üldine hoiak Eestis on olnud pigem negatiivne, kusjuures peamine rahulolematus on suunatud ülikoolihariduse muutumisele massihariduseks, samuti bakalaureusekraadi väidetavale odavnemisele. Olen arvamusel, et need on olnud pigem Bologna reformi paratamatud kaasnähtused Eestis kui selle reformi tulemused, rääkimata reformi eesmärgiks olemisest.

Tööturg nõuab kõrgharidust

Bologna reformi laiema tähenduse mõistmiseks oleks ka Eestis hea näha seda laiemas, isegi üleilmses kontekstis. Euroopa kõrghariduse ümberkujundamise vajadus on sündinud kolme objektiivse protsessi tulemusena. Esiteks, kõrghariduse kättesaadavuse plahvatuslik kasv, mis Lääne-Euroopas sündis 1970. aastatel ja jõudis meile sajandivahetusel. Teiseks, kõrghariduse ja (kõrgharidusega) tööjõuturu globaliseerumine ning kolmandaks, (maailma) majanduse jõudmine postindustriaalsesse faasi.

Lihtsamalt: kõrgharidusele pretendeerib enam kui iga teine noor, teeb seda kasvavalt üle riigipiiride ja sooviga olla kiiresti muutuval tööjõuturul pikka aega konkurentsivõimeline. Mandri-Euroopa tugevatele rahvuslikele kõrgharidustraditsioonidele tuginev fragmenteerunud süsteem ei suutnud nendele väljakutsetele enam vastu panna ning rahulolematus kehtiva olukorraga kasvas eelkõige terasemate tudengite seas, kes „hääletasid jalgadega", ja tööandjate seas, kes üha enam otsisid oma piiriülestesse ettevõtetesse töötajaid „arusaadava diplomiga" angloameerika ülikoolide lõpetanute hulgast.

Ülikool ei saanud enam olla üksnes elitaarne akadeemiline ettevõtmine, vaid pidi kohanema laiema sotsiaal-majandusliku masinavärgi nõuetega. Õigustatult juhiti tähelepanu asjaolule, et probleemid kuhjusid just Mandri-Euroopas, kus ülikoolide rahastamine oli peamiselt maksumaksjate õlgadel, ja üksmeelselt leiti, et uute väljakutsetega on edukamalt toime tulnud angloameerika traditsioonidel põhinevad ülikoolid, mida iseloomustab ka üliõpilaste palju suurem osalus õppekulude katmisel. Elule avatud kõrgharidus on seetõttu edukam, konkurentsivõimelisem ja „parem" kui sissepoole suunatud, üksnes akadeemilistele tulemustele orienteeritud klassikaline stuudium. Seda asjaolu ei tohiks Bologna reformile hinnangut anda püüdes silmist lasta. Ka Eestis, õigemini eriti Eestis.

Ilmselt on alust väita, et minu 1976. aastal Tartu riikliku ülikooli diplomiga kinnitatud viieaastane füüsikuharidus oli akadeemiliselt tõsiseltvõetavam kui praeguse loodusteaduste magistri 3+2-skeemi alusel omandatud füüsikuharidus, rääkimata kolmeaastase bakalaureuseprogrammi läbimisel saavutatavast. Aga see pole ju eesmärgistatud võrdlusalus. Küsigem pigem, kas praegused keskmised lõpetajad on üleilmastuval tööturul elukestvalt konkurentsivõimelisemad, kui nad olnuks omaaegse hariduse baasil. Olen veendunud, et vastus on tänaste tudengite kasuks. Jah, tippfüüsikuni jõudmiseks on neil pikem tee minna kui minul omal ajal, ent palju siis minugi kursusekaaslastest on just selle kitsa tee valinud. Ja mindki on elu praeguseks seadnud mittefüüsiku ametisse, kus ettekujutus laiematest ilmaasjadest marjaks ära kulub.

Kes on konkurentsivõimeline?

Omal ajal peeti oluliseks näitajat, kui palju lõpetanuid töötas kümne aasta möödudes õpitud erialal. Tänapäeva maailmas on sellel näitajal vähe sisu. Oleme palju rääkinud lõpetanute edukusest, ent kui palju teame nendest, kes viieaastased õpingud ühel või teisel põhjusel pooleli jätsid ja paremal juhul nn lõpetamata kõrghariduse diplomiga lõpetasid? Ka nende tulevik ja toimetulek peavad meil silme ees olema, kui püüame süsteemidele laiemalt hinnangut anda.

Seepärast nõustun ühelt poolt oma akadeemiliste kolleegidega, kui nad tänapäeva „kiirküpsetatud" lõpetanuile ja nende koolitussüsteemile hinnangut andes kriitilised on. Kitsalt akadeemilisest vaatenurgast on neil kindlasti õigus - füüsikuks, bioloogiks, psühholoogiks või mõne muu ilusa akadeemilise eriala haritud esindajaks saamiseks sobis omaaegne „hea Saksa süsteem" paremini. Aga tänapäeva ühiskonnas on vajaduste skaala palju laiem ja, mis veelgi olulisem, dünaamilisem.
Kõrgkooli soovib minna juba kaks igast kolmest keskkoolilõpetajast, ja tore on. Aga nende ettevalmistus ei saa seejuures olla sama kui olukorras, kus ülikoolis õppis iga kahekümnes. Nende tulevased töökohad on hoopis teised, sealhulgas sekretäri ja remondimehe, sotsiaaltöötaja ja huvikonsultandi ametid. Ja mitte ainult Eestis. Peame kõik olema valmis keskealise või vanemanagi uuesti kõrgkoolipinki istuma ja lisaks olemasolevale bakalaureusekraadile hoopis uuel erialal magistrikraadi lisama. Pole oluline, kas teeme seda enesetäiendamise ajel või tööturu survel.

Samm õiges suunas

Nendele väljakutsetele vastamisele ongi Bologna reformide kavandamisel mõeldud ja usun, et kümme aastat tagasi väljapakutud raamistik annab ka hea ja paindliku vastuse. Muidugi, raamistik tuleb igal riigil ikka ise sisuga täita ja see on võimalik eri moel ja erineva edukusega. Eesti valis kiire ja esmalt just formaalsele küljele rõhu asetava tee. Seda otsust võib kritiseerida, ent seejuures tuleb silmas pidada, et meie jaoks tuli Bologna reform selga vaid seitse aastat varem spontaanselt alanud ja neli aastat varem seadustatud kõrgharidusreformile, mis asendas omaaegse Nõukogude süsteemi uue Eesti süsteemiga.

Ümberkorraldus haridussüsteemis on alati väga pika vinnaga, formaalne üleminek võtab kümme, sisuline vähemalt 20 aastat. Seega oli käimasoleva ümberkorraldusega jätkamine mõttetu ja Bologna süsteemi kohene kasutuselevõtt ainuke valik. Muidugi, segadused sellest esmalt suurenesid ja pole õieti praeguseni lõppenud, ent alternatiiv aeglaseks üleminekuks oleks segaduste perioodi veel pikemaks muutnud.

Euroopa koer on suurem kui Eesti oma

Julgen arvata, ja ma pole oma arvamuses kindlasti üksi, eriti laiemas Euroopa kontekstis, et Bologna reform on suur samm õiges suunas Euroopa kõrghariduse üleilmse konkurentsi tõstmise teel. Olen olnud osaline selle reformi tutvustamisel ja modifitseeritud juurutamisel paljudes Aasia aga ka Lõuna-Ameeri-ka riikides ning tean, et kasutatud alusprintsiibid on universaalsed ja määravad kogu maailma kõrghariduse arengut eelseisvail aastakümnetel. See lähenemine sobib kindlasti ka Eestile, oleks üsna arrogantne väita vastupidist. Ometi oleks alusetu ja rumal arvata, et meil on selle süsteemi juurutamisega kõik hästi. Ei ole.

Bologna süsteemi keskne idee ei ole nominaalsete kolmeaastaste bakalaureuse- ja kaheaastaste magistriprogrammide kohustuslik juurutamine, vaid üle Euroopa võrreldava kõrgharidusstruktuuri kujundamine. See peaks tagama diplomite võrreldavuse, aga samuti aitama kaasa üliõpilaste suuremale liikuvusele nii riikide vahel, ülikoolide vahel riikide sees kui ka lähedaste erialade vahel, siirdudes bakalaureusetasemelt ma-gistritasemele. Kõik kokku peaks paindlikult vastama kujuneva üleeuroopalise tööturu vajadustele.

Kogu selle süsteemi juures on aga üks oluline eeltingimus: programmide funktsionaalne võrreldavus peab olema sisuline, mitte formaalne ja see peab olema tagatud õpiväljundite määratlemisega tööturule oluliste oskuste kaudu. Siia ongi koer maetud! Nii Eesti kui ka palju suurem Euroopa koer.

Akadeemiakesksetele ülikoolidele ja erialakesksetele õppejõududele ei ole see ülesanne tihti osutunud jõukohaseks. Osalt seetõttu, et neil puuduvad arusaadavatel põhjustel teadmised tööturu tegelikest vajadustest, mida raskendab ka tööandjate kohatine suutmatus oma vajadusi (rääkimata tulevikuvajadustest) kirjeldada. Teisalt ei luba erialakeskne mõtlemine alati näha ja mõista vajadust laiemapõhjalise hariduse järele - milleks füüsikule bioloogia, ajaloolasele ettevõtluse alused või juristile riigirahandus. Akadeemikutel on kalduvus enesesarnaste kloonimiseks, nii üksikisikute kui ka kollektiivina, aga see ei pruugi olla ühiskonna parimates huvides.

Bologna süsteem on tulnud, et jääda

Bologna süsteem on tulnud, et jääda ning meie ülikoolide, üliõpilaste ja kogu ühiskonna parimais huvides on seda meie laiemate ühiskondlike huvidega sobitada ja ühitada. See saab sündida vaid kolmnurgas üliõpilane-ülikool-ühiskond ja selle väljundiks peaksid olema ühiselt kokkulepitud programmide sisulised õpitulemused ja nende saavutamine õppetöös. Sinna on veel palju maad minna, aga jõuame kindlasti kiiremini kohale, kui suuname Bologna süsteemi kritiseerimisele ja vastustamisele kuluva energia konstruktiivsele koostööle sisuliste eesmärkide nimel.

Tartu ülikoolil nina vee peal

2009-10-28

Tartu ülikooli jõudmine 600 „maailma parema ülikooli" hulka on tähelepanu äratanud. See on hea uudis, kindlasti osutab see ülikooli akadeemilisele kvaliteedile, toidab meie rahvuslikku eneseteadvust ja annab lootust neilegi, kes sooviksid oma alma mater'it 100 parema hulgast leida. Igasugused üleilmsed edetabelid on moes ja neid koostatakse ka ülikoolide jaoks mitmel eri moel.

Ülalnimetatud edetabel pärineb tuntuimast Inglise kõrgharidusajalehest Times Higher Education. Koos vanima üleilmse ehk nn Hiina edetabeliga, mida koostab Shanghai Jiao Tongi ülikool, on see ilmselt tuntumaid ülikoolide pingeridasid. Mõlemad on ühisel seisukohal, et maailma parim on Harvardi ülikool. Hiinlased annavad teise koha Stanfordi ülikoolile, inglastel on Stanford alles 16. kohal, teisel kohal on Cambridge'i ülikool. Helsingi ülikool on vastavalt 68. ja 108. kohal. 100 parema hulgas domineerivad USA ja Inglise ülikoolid, Kesk- ja Ida-Euroopa ülikoole mahub tippu umbes tosina jagu, ent mitte esimese 200 hulka. Tartu ülikool on mõlemas pingereas praegu umbes 555. kohal. Teades, et maailmas on üle 17 000 kõrgkooli, tähendab see kindlat kuulumist parima 5% hulka. Teisi Eesti ülikoole nendest edetabelitest ei leia, ent mingi ettekujutuse võib saada nn e-ülikoolide pingereast, kus Tartu ülikool on 282., Tallinna tehnikaülikool 719. ja Tallinna ülikool 1481. kohal ning 6000 parema hulka mahub 12 Eesti kõrgkooli.

Nähtavus ja maine

Ülikoolide „headuse" mõõtmine on keeruline, paljude arvates isegi võimatu. Mida saab teha, on võrrelda ülikoolide arvulisi akadeemilisi näitajaid või siis korraldada (ekspertide) küsitlusi. Hiinlased on läinud esimest teed: kokku on loetud ülikoolide nobelistid, teadusartiklid ja viited artiklitele ning siis ülikoolid ritta asetatud. Lihtsalt kokku võttes - mida rohkem on ülikoolis tehtud rahvusvaheliselt nähtavat teadust tipptasemel, seda parem on ülikool. Inglased usaldavad enam erialaekspertide ja tööandjate küsitlusi, lisaks õp-pejõudude tsiteeritavust ning välisõppejõudude ja üliõpilaste osakaalu. Selline käsitlus „mõõdab" eelkõige ülikooli rahvusvahelist mainet. Maine ja akadeemiline nähtavus on tihedalt seotud, „mainekas" haridus on parem kui „tundmatu" haridus, milline on aga ülikoolist konkreetsel erialal saadava hariduse sisuline kvaliteet, on üldiselt hoopis iseasi.

Igal juhul tasub Tartu ülikoolil oma maine pärast edasi pingutada ja edetabelites edeneda, aga see ei tohiks olla eesmärk omaette. Ainult edenemisele rõhku pannes tuleks minna kohe üle ingliskeelsele õppele, koondada vähemalt pooled eri-alad ja suunata vahendid paari-kolme tippteadlase ümber üles-ehitatavate rahvusvaheliste tippkeskuste loomisele, mille teadlastest ja kraadiõppuritest vähemalt kaks kolmandikku peaks tulema välismaalt. Kulutusi üliõpilase kohta tuleks vähemalt kolmekordistada. Just selline on ambitsioonikate Aasia ülikoolide strateegia, kellest paljud murravad end varsti ka 100 parema hulka.

Tartu ülikoolil on oma rahvusülikooli identiteeti säilitades ja arendades reaalne võimalus jõuda 200-300 hulka (muidugi vaid seniks, kuni hiinlased ja indialased asja tõsiselt ette võtavad). Mõistlik oleks niisugune siht endale ka püstitada. Kahekümne viimase aastaga oleme Nõukogude impeeriumi suletusest jõudnud 500 piirile, seda suuresti tänu akadeemilist tulemuslikkust väärtustava kultuuri toetamisele ülikooli sees, samuti rahvusvahelistumise kasvule. Rahvusvahelistumine peaks aga olema palju sügavam, ülikoolis on endiselt tajuda akadeemilist ringkaitset, mille eestvõitlejad varjavad end rahvusülikooli väärika sildi taha. Ent lisaks ülikoolile sõltub palju ka riiklikust kõrghariduspoliitikast. Praegu ei ole ülikoolide rahastamine kuidagi seotud akadeemilise kvaliteediga - riigi poolt rahastatava õppekoha maksumus ülikoolis ei olene kuidagi sellest, kas õpetavad rahvusvahelise mainega professorid või professoritiitliga dekoreeritud (Tartu) ülikooli endised lektorid.

Tulemuslikkus loeb

Miks leiame maailma parimate ülikoolide hulgas eelkõige USA ja Inglise ülikoole? Sest neis riikides on ülikoolide rahastamine selges sõltuvuses akadeemilisest tulemuslikkusest - Harvardi ülikooli õppekoha maksumus ulatub üle 30 000 dollari aastas, nn no-name-ülikoolis saab hakkama 600 dollariga.

Inglise ülikoolid muutsid kursi konkurentsipõhiseks Margaret Thatcheri valitsuse ajal. Saksa riigi tasalülitav kõrghariduspoliitika muutus just nn Hiina edetabelite mõjul, kui 2003. aastal ilmnes, et parim Saksa ülikool oli alles 48. kohal. Käivitati akadeemilisele tulemuslikkusele suunatud tippülikoolide programm, mille peamine ülesanne on parimate rahaline premeerimine.

Eestis peetakse konkurentsiks kemplust riikliku koolitustellimuse kohtade jaotuse pärast, mis on viinud pakutavate programmide mõttetu vohamise ja kvaliteedi languseni. Vabariigi presidendil oli igati õigus, kui ta rektoritega kohtudes osutas vajadusele muuta rahastamise korraldust. Lisaksin vaid, et mida rutem, seda parem.

Vähe tähtis pole ka ülikooli füüsiline avatus välisilmale - rahvusvaheline lennujaam on sama oluline kui rahvusvaheline õppejõudude kaader ja üliõpilaskond. Selle probleemi jätkusuutlik lahendus sõltub eelkõige Tartu linna ja riigi mõistlikkusest.

Eraldi arutelu vajab ülikooli keelepoliitika, õieti ingliskeelse akadeemilise elu võimalikkus ja ulatus Tartu ülikoolis. Tean, et see on väga tundlik ja emotsionaalselt laetud teema, mis läheb korda ka väljaspool ülikooli, ent pead liiva alla peites see probleem ei lahendu. Vahest suudame selles arutelus eeskuju võtta meie põhjamaistest partneritest, olgu siis Turu, Uppsala või Aarhusi ülikoolist, ja jõuda tasakaalustatud akadeemilise keelepoliitika sõnastamiseni. Meie haritud esivanemad valdasid 100 aasta eest „kolme kohalikku keelt", ega me ometi kehvemad ole.

Edetabelitest veel nii palju, et iga-aastastest tõusudest-langustest ei tasuks end eksitada lasta - kolmandiku võrra siia-sinna liikumine on tingitud peamiselt „metoodika täiustamisest", mida tabelipidajad võtavad ette eelkõige huvi suurendamiseks. Tegelik akadeemiline edenemine tuleb aastakümnete pikkuse eesmärgistatud töö tulemusena ja rõõmustagem, et Tartu ülikoolil on see vilja kandnud.

Bologna protsess on olnud Eesti kõrghariduspoliitika telg

2009-10-23

Ühtset Euroopa kõrgharidusruumi kujundava arengu taga on soov hoida ja tõsta Euroopa rahvusvahelist konkurentsivõimet. Selleks on oluline suurendada inimeste ja teadmiste liikumisvõimalusi, mis omakorda tähendab, et on vaja ühtlustada kõrghariduse korraldust ja kvaliteeti.

Eestis on oldud kriitilised nn 3+2-süsteemile ülemineku suhtes, sest majandusbuumi aegadel jätkas kohe õpinguid ainult ca 50% bakalaureuseõppe lõpetajatest. Inimesed astusid ellu väiksema teadmiste ja oskuste pagasiga ning akadeemiliste töötajate jaoks tähendas see tihti kõrghariduse devalveerumist. Praeguseks on ajad muutunud, paljud õpingud pooleli jätnud leiavad tee tagasi kõrgkooli. Tööandjatel on tekkinud võimalus valida ning inimesed on eluliselt huvitatud oma kvalifikatsiooni uuendamisest. Spetsialisti ettevalmistamiseks kulub 4-5 aastat ning vahepeal töötanud inimesed naasevad kõrgkooli selgema ettekujutuse ja ootusega oma edasise haridustee osas.
Uue õppemudeli „paikaloksumine" on võtnud aega, kuid omaaegne otsus on olnud õige. Seda tõendab kas või muusika- ja teatriakadeemia hiljutine otsus loobuda 4+1-õppemudelist. Ei saa „astuda erineva sammupikkusega", kui seda teevad kõrgkoolide välispartnerid. Ühitamisprobleemid takistavad eelkõige üliõpilasvahetust. Tuleb küsida, kas oleksime rahul, kui üliõpilasvahetus sihtriikidega, nagu Soome, Taani, Prantsusmaa, oleks väike, sest need riigid on läinud üle 3+2-süsteemile? Või kuivõrd oleks tulnud muuta nelja-aastaseid õppekavu, et tulla toime õppijate arvu languse, täiskasvanud õppija ootuste ning aina suureneva siseriikliku ja rahvusvahelise konkurentsiga?

Otsused on olnud õiged

Praegu ei ole võimalik anda lõplikke ja ammendavaid hinnanguid kolmeaastasele bakalaureuseõppele ülemineku kohta, aga senised uuringud ja kogemused viitavad, et need otsused on olnud õiged.
Euroopa kõrgharidusruumi esimene kümnend on olnud sihitud suurtele muudatustele seadustes. Üldjoontes on sobiv seadusandlik raamistik loodud. Edasiste arengute jaoks muutuvad tähtsaks autonoomsete kõrgkoolide tasandil tehtavad otsused - kui palju suudetakse ära kasutada olemasolevaid seadusest tulenevaid ning tõukefondide raames pakutavaid võimalusi. Oma konkurentsieeliste väljaarendamine Läänemere regioonis, mõttetute kattuvuste vältimine, strateegilisem töö potentsiaalsete sihtrühmadega peaks olema iga kõrgkooli juhtkonna ülesanne.
Ajude äravool on seni Eestis olnud mõnevõrra väiksem kui teistes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Oleme ainus riik 2004. aastal või hiljem liitunud riikide hulgas, kus EL-i üliõpilaste vahetusprogrammi Erasmus sisse- ja väljaminevate tudengite numbrid on tasakaalus. Paljudes riikides on balanss selgelt negatiivne.

Eestis saab hea kõrghariduse

Briti kõrgkoolide vastuvõttu administreeriva asutuse UCAS andmetel on Ida-Euroopas paar riiki, kust pärit üliõpilaste arv on aastaga tõusnud pea 70%. Ka Läti ja Leedu noorte huvi Briti ülikoolide vastu on hüppeliselt kasvanud. Eestis oleme Bologna protsessi käivitamise järel pidanud mobiilsuse toetamist oluliseks tegevuseks. Iseenesest ei ole halb, et noored ilma näevad, õpivad tundma teisi kultuure, keeli ning inimesi, kuid peaksime pingutama, et väliskõrgkooli tasemeõppesse ei mindaks kohe pärast keskhariduse omandamist, vaid pigem vahetusüliõpilasena või juba magistri- või doktorantuuri ajal. Uudis, et Tartu ülikool kuulub maailma 600 parima teadusülikooli hulka, on noortele kinnitus, et ka Eestis võib saada maailmas konkurentsivõimelise kõrghariduse.
Teine oluline teema seondub elukestva õppega - eesseisev gümnaasiumilõpetajate arvu langus peaks suunama kõrgkoole mõtlema uute sihtrühmade, õpingud poolelijätnute peale. Riiklikus koolitustellimuses tuleb kaaluda võimalust rahastada teise kõrghariduse omandamist ning täienduskoolitust. Neid soovitusi on andnud riigikogule ka arengufondi eksperdid.

Üliõpilaste toimetulek

Praeguses majandusolukorras lihtsaid ja kiireid lahendusi pole, kuid peame tegema jõupingutusi selleks, et olude paranedes oleks meil selge visioon, milliseks peab kujunema nüüdisaegne kõrghariduse rahastamise süsteem, mis arvestab kõigi osaliste vastutust. Selleks osaleb haridus- ja teadusministeerium rahvusvahelises Eurostudenti projektis - eesseisva kahe aasta jooksul analüüsime Eesti üliõpilaste kõrghariduseni jõudmise teid, sotsiaalmajanduslikku tausta ja muid näitajaid, mis mõjutavad õpinguid kõrgkoolis. Teine oluline teema sotsiaalsete garantiide vallas on doktorantidele töövõtja staatuse andmine, et tagada teadlaskarjääri suurem atraktiivsus.
Välja tuleb arendada iga kõrgkooli selgem profiil. Sel aastal oleme alustanud kõrgkoolide üleminekuhindamisega. Sõltumatu kvaliteediagentuuri hinnangutele põhinedes võtab vabariigi valitsus vastu kolm otsust, millega antakse kõrgkoolidele kas tähtajatu või tähtajaline riiklike diplomite väljastamise õigus. Otsus põhineb hinnangul õppe kvaliteedi, ressursside piisavuse ja kõrgkooli jätkusuutlikkuse kohta. Need sammud annavad tudengile suurema kindlustunde valitava kõrgkooli kvaliteedis ja püsimajäämises. Tartu ülikool on alustanud protsessi õppekavade kattuvuse vähendamiseks ülikooli sees. Ministeeriumi poolt luban, et 2010/2011. õppeaasta tellimust koostades vaatame tähelepanelikult üle need üksikud küsitavad praktikad, kus oleme väikesemahulist, sama eriala õpet tellinud mitmest kõrgkoolist.
Mitmes ülikoolis seisvad aasta jooksul ees rektori valimised. See ei pruugi soosida strateegilisi valikuid, kuid peaks andma konkursi tingimustes võimaluse julgeteks visioonideks ja ettepanekuteks teemal, milliseks kujuneb kõrgkoolide nägu. Tartu ülikool on võrrelnud end rahvusvaheliste teadusülikoolidega ning kuulumine maailma 5% paremiku hulka on väga hea tulemus. Eesti ühiskonna ja majanduse jaoks oleks tervitatav, et ka Tallinna tehnikaülikool end rahvusvahelistes võrgustikes oluliselt tugevamalt kehtestaks. Bologna protsess on tugev taustsüsteem meie otsuste kvaliteedi hindamisel.

Teksti aluseks on haridus- ja teadusministri Tõnis Lukase tervituskõne konverentsil „Eesti Euroopa kõrgharidusruumis - kuidas edasi?"

Et õppimine oleks rõõm

2009-10-17

Valmimas on uus riiklik õppekava, mida on tehtud juba pikki aastaid. Küllap oleks see ammu käigus olnud, kui vahepeal valitsused poleks vahetunud ja sellega koos ka tuuled hariduselus pöördunud.

Loodetavasti hakatakse järmisel õppeaastal Eesti koolide esimestes, neljandates, seitsmendates ja kümnendates klassides, st iga kooliastme algul, õppima uue õppekava järgi ja aastaks 2013 peaks olema täielikult üle mindud uuele õppekavale. Miks üldse oli vaja õppekava uuendada? Näitasid ju rahvusvaheliste võrdlusuuringute TIMSS ja PISA tulemused, et meie õpilaste teadmised teiste riikidega võrreldes on suurepärased. TIMSS 2003 tulemuste põhjal olime loodusainetes maailmas viiendal kohal ja Euroopas esimesel kohal, PISA 2006 tulemuste põhjal olime maailmas viiendad ja Euroopas teised. Selliste tulemustega võib ju igati rahul olla. Meie õpilaste edu põhjuseks peetakse professionaalsete õpetajate ning kohusetundlike õpilaste kõrval ka kaasaegset õppekava. Samadest uuringutest aga selgus veel üht-teist, mille üle tasub mõelda ja millest tuleb järeldused teha. Nimelt selgus, et Eesti õpilaste tulemused on küll väga head, kuid õppimine on rõõmutu ja ilma sisemise motivatsioonita ning Eesti õpilastel on madal enesehinnang. Lisaks on Eestis tehtud uuringute põhjal teada, et suur osa meie koolide õpilastest tunneb pidevalt üleväsimust. Saladuseks pole ka asjaolu, et igal aastal kukub põhikoolist välja suur hulk õpilasi, enamus neist poisid. Aastaid on kurdetud, et meie õppekava ei ole liiga suurele osale õpilastest jõukohane. Nimetatud asjaolusid arvestades saigi uue õppekava kõige olulisemaks nõudeks õpilaste koormuse vähendamine. Selleks tuli mõnevõrra vähendada õppesisu ning senisest enam kasutada õppeprotsessis aktiivõppemeetodeid.

Näiteks matemaatikas on põhikoolist välja jäetud murdvõrrandid ja nende abil lahendatavad tekstülesanded, oluliselt on vähendatud algebraliste murdude osa ning protsentülesandeid õpitakse kuuenda klassi asemel seitsmendas. Gümnaasiumiastmes on õpilastel võimalik valida kas kitsam või laiem matemaatikakursus, kusjuures kitsam kursus on oma käsitluslaadilt hoopis praktilisem kui seni meile harjuspärane. Laia matemaatikat õppinud õpilased saavad aga hea aluse jätkamaks õpinguid erialadel, kus matemaatikal on olulne roll. Uues õppekavas on senisest suurem tähtsus infotehnoloogia kasutamisel. Arvutite abil on õpetajatel võimalik visualiseerida õpetatavat ja see aitab kindlasti kaasa arusaamise paranemisele. Loomulikult toob arvutite kasutamise nõue kaasa ka kohustuse koolidele (tegelikult koolipidajatele-omavalitsustele) varustada kõik klassiruumid õppetööks vajalike kaasaegsete tehniliste vahenditega.

Kindlasti tekivad siinkohal küsimused, kas õppesisu vähendamise või muutmisega ei lange meie head tulemused rahvusvahelistes võrdlusuuringutes ning kas nõrgemate õpilaste toetamise kõrval on ikka piisavalt mõeldud ka tugevamate õpilaste arengule. Arvan, et kui senisest enam pöörata tähelepanu õpitavast arusaamisele ja selleks nüüd reaalselt ka rohkem aega on, siis peaks õpitulemused paranema. Uues õppekavas on jäetud piisavalt otsustamisruumi õpetajatele. Põhikooli ainekavades on fikseeritud hea taseme õpitulemus, gümnaasiumi ainekavades rahuldava taseme õpitulemus. See tähendab, et ainekavades ei ole fikseeritud maksimumi, mida millisel tasemel tuleb õpetada. Lõplikud otsused selles osas teeb ikkagi õpetaja lähtudes oma õpilastest.

Mitte vähem oluline õppekavas nõutavate õpitulemuste saavutamisest on vältida madala enesehinnangu tekkimist õpilastel. Kindlasti on siin vajalik õpilast toetada nii kodul kui koolil. Õpilane ei tohiks end tunda kehvemini seetõttu, et mõnes aines õppimine väga hästi ei edene. Kui suudame hoida õpilase enesehinnangut, siis varem või hiljem laabuvad ka ülejäänud probleemid. Loomulikult on äärmiselt oluline, et ka õpetajad tunneksid end väärtuslike ja hoitutena, ainult nii on neil jaksu sama tunnet hoida ja arendada ka oma õpilastes. See on järelemõtlemise koht meie hariduspoliitikutele ja koolijuhtidele.

Eesti vajab kõiki oma andekaid noori

2009-10-16

Andekate roll ühiskonna arengus on ääretult tähtis, kuid kas kõik andekad realiseerivad oma andekust? Mil määral võib pärssida andekust kodu, kool või kaaslased?

Akadeemiliselt andekate otsimine ei ole kerge. Kes on andekas õpilane näiteks Lutsu „Kevades"? Minu arvates on seal vähemalt üks andekas laps - Tiugu. Arno Tali on hea õpilane, kellele kodu palju andnud, kuid kas ka andekas? Toots on mänedžer, tubli ja töökas kutsehariduse saanud inimene. Üks eredamaid andekaid kujusid on musikaalne Imelik, kellest võib-olla oleks saanud hea muusikamees.

Miks on minu jaoks just Tiugu lihvimata anne? Väga vaesest perest Tiugu oli rikkama talulapse Imeliku toapoisiks. Aga kes lahendas hästi matemaatikaülesandeid? Kui Tiugu oleks saanud oma haridusteed jätkata, oleks temast suure tõenäosusega saanud haritlane.

Kas andekus võrdub puudega?

Arvatakse, et umbes kümme protsenti inimestest on andekad. Kui see peab paika, on Eestis umbes 130 000 andekat inimest. Kas Eestis on tehtud kõik võimalik selleks, et tõeliselt andekaid noori üles leida? Me vajame andekaid, neid peab jätkuma igale Eesti riigi jaoks olulisele alale - alustades riigijuhtimisest ning lõpetades kooliõpetajate ja paljude teistega. Me peame tegema pingutusi andekate leidmiseks. Kahjuks ei ole see kõige lihtsam, kuna paljude laste võimalik andekus on peidetud ja seetõttu raskesti avastatav.

Riigikogus on menetluses põhikooli ja gümnaasiumi seadus, kus on märgitud ära ka andekad õpilased. Praegune variant vaatab kahjuks täpsemalt ainult õpiraskuste või puuetega laste vajadusi ning „eriline andekus" on võrdsustatud puudega.

Muidugi on andekate lastega seotud ka palju probleeme, sest neil on raskem leida oma potentsiaalile rakendust. Tihti tunnevad eakaaslased nende suhtes võõristust ja hakkavad võimete pärast tõrjuma. Nende küsimustega peaks seadus samuti tegelema, praegust versiooni lugedes ma seda ei tajunud.

Humanitaarist insenerid

Eestis puudub loodus- ja täppisteadustes huvikoolituse võrgustik, mistõttu teeb mind murelikuks olukord reaalainete alal. Eesti koolid on liialt humanitariseerunud ja isegi need noored, kes soovivad õppida kõrgkoolis tehnilisi ja reaalaineid, ei ole saanud vajalikke teadmisi. Professor Mati Heinloo on kirjutanud, et inseneriõppe humanitariseerumine on vältimatu, kui jätkub reaalainete osa vähendamine gümnaasiumi õppeprogrammis.

Ühes Eesti kõrgkoolis on inseneriõppesse vastu võetud üliõpilaste seas 65 protsenti neid, kel on vähem kui pool inseneriõppe alustamiseks vajaminevaid teadmisi matemaatikas ja/või füüsikas. On kaks võimalust: need 65 protsenti üliõpilastest ei lõpeta inseneriõpet või läheb kõrgkool reaalainete humanitariseerimise teele ja need üliõpilased saavadki lõpudiplomi. Humanitaarse inseneriõppe lõpetanul puudub aga võimalus insenerikutset saada, sest ta ei suuda projekteerida uut seadet ega seda inseneriühingus kutse saamiseks kaitsta. Kuna tööturul tuleb humanitaarse inseneriharidusega inimesel nagunii hakata konkureerima tehnikumi- või kutseharidusega inimestega, puudub sellisel inseneriharidusel mõte.

Teadmised reaalainetes ei tohi arvutite ajastul kaotada oma tähtsust. Programme ja algoritme arvutitele mitmesuguste ülesannete lahendamiseks koostavad ikkagi inimesed. Mõnikord on vaja osata hinnata ja kontrollida arvuti abil saadud tulemusi. Seda ei saa teha reaalhariduseta. Arvuti on abivahend, tööriist, mis suurendab oluliselt tööviljakust, kuid ei suuda inimese abita koostada süsteemi, seadme matemaatilist või digitaalset mudelit ega seda uurida. Arvuti saab anda reaalainete õpetajale või õppejõule täiendavaid õpetamisvõimalusi, kuid mitte teda asendada.

Niisiis - kõige tähtsam on andekas inimene ära tunda ja mitte lasta tal kaduma minna. Ära tunda saavad ennekõike õpetajad, kelle töö pakub piisavalt võimalusi õpilaste teadmisi ja võimeid võrrelda. Ülikoolides tuleks õpetada andekuspedagoogikat, et edaspidi oleks andekate märkamine lihtsam.

Välja langevad ka andekad

Maailmas arvatakse koolist väljalangejate hulgas olevat umbes kolmandik kõrge vaimse võimekusega õpilasi. Eestis langeb põhikoolist välja 500-600 last, mis tähendab, et umbes 200 neist võivad olla andekad.
Riik peaks leidma lisaraha, kuid kuidas seda kõige paremini kasutada, seda teatakse kohapeal. Võib-olla oleks mõistlik koondada ressursid maakonna tasandile? Piirkonniti on koolid tihti omavahel konkurendid, kuid andekate osas peaks tegema koostööd, mitte võistlema.
Tahan tunnustada õpetajaid, kes oma ainet armastavad, õpetavad kaasakiskuvalt ja on nõudlikud. Õpetajaid, kes on oma õpilastesse süstinud suures koguses teadmistejanu, avastanud talente ja aidanud neil areneda. Tahaksin, et me ei kaotaks ühtegi Tiugut, ükskõik, millisest perest oleks ta pärit või millises Eesti paigas elaks. Eesti vajab neid.

Artikkel põhineb Tartu ülikooli konverentsi „Talendid tuleviku teenistuses II" ettekandel.

Taastame spordikoolid!

2009-10-08

Mati Tolmoff küsib (PM 2.10), miks korvpalli allakäigu põhjusena nähakse spordikoolide kaotamist, mitte kehva kehalist ettevalmistust, nigelat mängijatevalikut või treenerite vähest haritust.
1999-2000 Tartus spordikoolid likvideerinud reformist jätab tähelepanuta tõsiasja, et nii sportlaste kesine füüsiline vorm kui ka treenerite ebapiisav professionaalsus on mõrud viljad, mida munitsipaalspordikoolide asendamine eraõiguslike spordiklubidega meil nüüd maitsta laseb.

Algusest peale lonkav süsteem pole toonud paremaid päevi ei lastele ega nende vanematele. Kommertsalustel tegutsevates klubides rassivate laste vanemad on pidanud välja käima oluliselt rohkem raha, kui spordikoolides teha tuli. Ka ei kuulu klubid nende ühingute sekka, mille korraldatud tegevuse eest tasumisega kaasneks lapsevanematele tulumaksuvabastus. Kui ma õigesti mäletan, siis Tartu oravate initsiatiivil üritati algatada lausa maksusoodustust laiendavat seadusemuudatust Toompeal, kuid tragikoomiliselt pidid samal ajal nii linnavolikogus kui riigikogus istunud reformistid hääletama seal omaenda Tartus tehtud ettepaneku vastu. Mida ei ole, on loodetud maksusoodustus.

Kannatavad ka sportivad lapsed ise, kuna spordiklubides ei ole kuidagi tagatud treenerite kvalifikatsioon ega täiendusõpe. Kui spordikoolides oli välistatud, et lapsi juhendama pääseks põhjaliku erialase taseme- ja täienduskoolituseta isik, siis klubides sellist garantiid ei ole. Heast tahtmisest aga alustava sportlase arendamiseks ei piisa. Reaalne on hoopis oht, et asjatundmatu juhendamine päädib lapse tervisekahjustustega. Ka Tolmoff möönab nn ühe-treeneri-klubide tekkimist.

Rahaliste vahendite pidev kesisus võib klubijuhid hõlpsalt viia mõttele, et koht, kus kulusid saab kokku hoida, on treeneri palk - viletsa palga eest aga tasemel juhendajat leida on raske. Kui klubid ka treenerite palgalt kokku ei hoia, siis alati saab suurendada tulusid, küsides lastevanematelt rohkem raha, nii et see augud täidaks. See aga omakorda kahandab vähem kindlustatud laste võimalusi sportida. Kui see ei ole ebaõiglane, siis mis see on?

Lastespordist laekuvad vahendid on hea baas täita ka tegevspordist tekkivaid puudujääke. Taas kord ei ole klubide puhul tagatist - kas lastevanemate panustatud raha kulutatakse ikka lastespordi tarvis või võidavad sellest hoopis võistlussportlased või administratsioon? Ma ei tea, kas spordisüsteemi muutes tegutseti klikihuvides ning üritati suunata munitsipaalfinantseerimist omade juhitavate/omatavate klubide kaukaisse - loodan, et mitte -, kuid praegune klubitegevuse kontrollimatus on hea kasvulava sellistele kahtlustele.

Tolmoff valutab südant, et spordikoolides ei ole esindatud kõik spordiklubides harrastatavad alad. Kõik ju ei peagi, sest kuskil kulgeb siiski piir - nimetus «spordiklubi» iseenesest ei saa tagada klubi finantseerimist. Oleks ju kummaline, kui maksumaksja rahast toetataks kummikuheitjate või naisekandjate noorteklubisid. Las see eraldusjoon otsustatakse kohaliku omavalitsuse tasandil.

Tolmoffi sõnul võib probleemiks osutuda spordikoolijuhtide erakondlik ametisse nimetamine. Julgen siiski arvata, et endast lugupidavad erakonnad ei määra ametisse ei muuseumi- ega spordikoolide juhte. Kindlasti ei kaalu see risk üles spordikoolide plusse.

Spordipüramiidi alus - noored sportlased - on paljude treenerite ja teiste Eesti spordist hoolivate isikute sõnul hääbumas. Klubisüsteem on massialade kandepinda põhjalikult õõnestanud. Kuid kui pole kindlat ja hästi juhendatud alust ehk järelkasvu, ei ole loota mingit tulemust ka püramiidi tipult ehk võistlussportastelt.

Vältimaks lõplikku katastroofi, tuleks kiiremas korras taastada elujõuline munitsipaalspordikoolide süsteem. Meie lapsed väärivad professionaalset juhendamist ja võrdseid eneseteostusvõimalusi spordis. Meie treenerid väärivad juhendajatööd väärtustavat ning pidevat täiendusõpet ja sotsiaalseid garantiisid tagavat töökeskkonda.

Me kõik väärime sporti, mis toimib püramiidina, kus igal osalisel on oma soovile ja võimetele vastav tasand ning mille jätkusuutlikkus on tagatud sujuva üleminekuga ühelt tasandilt teisele. Hetkel on vundament kokku varisemas, kuid veel pole hilja püramiidi päästa.

Valimiseelne poliitrevisjon – teine katse

2009-10-08

Alver Kivi artiklis "KG revisjon venib jätkuvalt" (MM, 7.10.2009) on esitatud mõningaid valeväiteid, mida pean otsustavalt ümber lükkama.

1. väide: "Revisjoniga tekkisid KG sihtasutuses probleemid juba kevadel". Vastulause: Mingeid probleeme pole olnud, isegi kontrollülesannet pole kevadel revisjonikomisjoni poolt ette valmistatud. Seega ei saa rääkida koolis tekkinud vastuseisust, probleemidest ja venimisest. Rääkida saame revisjonikomisjoni tegemata tööst, kahjuks.

2. väide: "...sest ühel kohtumisel oli Takkis revisjonikomisjoni esimehele Lea Kuldsepale ikkagi lubanud, et on nõus vajalikele paberitele ise alla kirjutama."

Vastulause: Volikogu esimehena allkirjastasin minu mäletamist mööda viimase volikogu päeval, s.o 24. septembril revisjonikomisjoni poolt ette valmistatud KG ja KG sihtasutuse kontrollülesande. Linna allasutuste kontrollimine on igati seaduspärane ja vajalik tegevus ja meie revisjonikomisjon on sellel perioodil sellega tublit tööd teinud. Mingeid probleeme kontrollülesande allakirjutamisel ei tekkinud. Mingeid muid kohtumisi, saati siis veel lubadusi, pole volikogu esimehel pärast seda Lea Kuldsepaga olnud.

3. väide: "Kuna kümme aastat pole seal käidud ja SÜG-is sai tehtud..."
Vastulause: Jutt, et kümme aastat pole Kuressaare gümnaasiumi või KG sihtasutust kontrollitud, ei vasta tõele. Seda on Lea Kuldsepp ja Ülle Puppart ka varem väitnud. Huviline saaks endale hankida ja kuulata näiteks 1. oktoobri raadio Kadi "Keskpäevatunni" saate koopiat, kus seda väideti, aga ka ajalehtedest on see väide varem läbi käinud.

Seda väites püütakse jätta muljet, et KG on kontrolliväline organisatsioon just seetõttu, et Toomas Takkis on valitud linnavolikogu esimeheks. Siia juurde käivad jutud kahel toolil istumisest ja eetikast. Pole vist vaja seletada, miks seda tehakse ja kellele see enne valimisi on kasulik.

KG-s on kontrollijad alati oodatud. Seda võivad paljud kinnitada. KG-s on kasutatud ka ennetavate kontrollide sissekutsumist, et vältida vigu ja parandada organisatsiooni toimimist. Viimase kümne aasta jooksul on koolis käinud kümneid kontrolle. Kuldsepa ja Pupparti väited ei kannata sellel taustal mingit kriitikat.

Vastus: Kutsehariduskeskus areneb iga päevaga

2009-09-29

Minister Tõnis Lukase vastus Paide kutsekeskkooli ning Türi tehnika- ja maamajanduskooli kolme endise direktori avalikule kirjale 8. septembri Järva Teatajas.

Kahe suure ja väga erineva kutseõppeasutuse ühinemine on keeruline ja pikaajaline protsess, mille tulemuslikkus ilmneb enamasti alles aastate jooksul.
Ei saa eeldada, et ühinemine möödub ilma probleemide või tagasilöökideta ning et kavandatud tulemused saavutatakse ühe aastaga.

Järvamaa kutsehariduskeskus on praegu arenev kool, mille töös on pidevalt peamiselt positiivseid muutusi.
Kooli juhtimisse on kaasatud töötajad, kes on suutelised arendama kollektiivi toimivaks meeskonnaks. Neid on mõlemast liitunud keskusest - nii Paidest kui ka Säreverest. Kool on komplekteeritud õpetajate ja õpilastega. Investeeringute toel on oluliselt paranenud põllumajanduse valdkonna õppemateriaalne baas.

Õpilased ja raha

Õpilaste arvu dünaamika Järvamaa kutsehariduskeskuse kahes õppekohas on seotud nii erialade hetkepopulaarsuse kui ka õpikeskkonna olukorraga ning riigi kavandatavate koolituskohtadega.

Viimaste aastate jooksul on riik Järvamaa kutsehariduskeskuse eelkäijaid Türi tehnika- ja maamajanduskooli ning Paide kutsekeskkooli täiendavalt rahastanud, lisaks pälvis Türi kool Euroopa Liidu tõukefondidest umbes 70 miljonit krooni. Nii kujunes Särevere õppekohale mõningane eelis, mis mõjutab ka õppijate hoiakuid.

Olen väga rõõmus, et Särevere erialasid pole tabanud populaarsuse langus ja et need on jätkuvalt hästi komplekteeritud. Selline on olnud ka riigi eesmärk. Seoses Paide õppekoha peahoone remondiga õpib Säreveres ka osa endise Paide KKK õpilastest.
Kooli ootavad suured täiendavad investeeringud, mille kava on kinnitatud vastavalt koolide liitumisele eelnenud kokkuleppele.

Koolile eraldatud investeeringute rakendumisel tekib Paidesse ökonoomselt majandatav nüüdisaegne õpikeskkond, mille mõju õpilaste valikutele ja õppekoha mainele saab oodata alles kahe-kolme aasta pärast.
Selleks ajaks on kindlasti veelgi kasvanud täiskasvanute huvi oma oskusi kutsekoolis täiendada. Lisaks sellele jätkub õppebaaside arendamine ka Särevere õppekohas, mis jääb praeguseks kutsekoolides suhteliselt harva esineva põllumajandusliku õppe tõttu üheks eelisarendatavaks keskuseks kogu riigis.

Õpilaste väljalangevus on tõsine probleem kõikidele kutseõppeasutustele ja kooli juhtkond on koostanud tegevuskava, mille eesmärk on vähendada nende noorte hulka, kes õpingud Järvamaa kutsehariduskeskuses pooleli jätavad.

9. septembri seisuga on Järvamaa kutsehariduskeskus kulutanud kolmveerandi oma aastasest eelarvest, kuid ainuüksi sellest ei saa järeldada, et kooli on halvasti majandatud.
Tehtud kulutustest laekub koolile suur osa tagasi Euroopa Regionaalarengu Fondist, õpilaskodu toetusest ja majandustegevusest.

Järvamaa kutsehariduskeskuse juhtkond, nagu kõik teisedki riigile kuuluvad asutused, on koostanud kokkuhoiuplaani ning seda järgides tuleb kool praeguse eelarvega toime aasta lõpuni.
Üks kokkuhoiunäide on üldhariduslike ainete õpetamine korraga mitmele väiksele õppegrupile. Loodan, et majandusolude paranedes ei pruugi sellist tüüpi kokkuhoid igal juhul jätkuda.

Võrreldes kutseõppeasutustega, kus õppetöö toimub ühes asukohas, on Järvamaa kutsehariduskeskuse kulude jaotus mõneti erinev.
Ligi kolmandik kooli toetavast personalist täidab tööülesandeid mõlemas õppekohas, lisaks liiguvad õpilased ja õpetajad iga päev kahe õppekoha vahel.

Muutused personalis

Kool on teadlikult valinud ametikohtade ülesannetepõhise moodustamise, vaid nii on võimalik tekitada ühtne ja sünergiline kool. Võrreldes niinimetatud töökohapõhise tööjaotusega annab see võimaluse hoida kokku töötasude arvel, samas on kulutused transpordile mõnevõrra suuremad.

Muudatused personalis on organisatsioonide ühinemise puhul paraku tavapärased. Kõrgema kvalifikatsiooniga pedagoogide antavate tundide arv ei ole vähenenud, liiati on mitmed neist asunud kooli juhtivametikohtadele.
Uued töötajad on valitud kõik avaliku konkursi korras, erand on siin vaid pearaamatupidaja ametikoha täitmine sihtotsinguga, kuid riigiasutuste raamatupidamist hästi tundva inimese leidmine on probleem paljudele koolidele.
Järvamaa kutsehariduskeskusel puudub kinnitatud arengukava, kuid praegu puudub see mitmel kutseõppeasutusel, sest septembrini oli koostamisel «Eesti kutseharidussüsteemi arengukava aastateks 2009-2013».

Sellega seoses soovitaski haridus- ja teadusministeerium ära oodata üldarengukava kinnitamise 11. septembril valitsuse poolt ning sellele tuginev kooli arengukava on seega võimalik kinnitada veel käesoleval aastal.
Haridus- ja teadusministeerium jälgib tähelepanelikult Järvamaa kutsehariduskeskuse juhtkonna tegevust ja koolis tehtavat.

Kui on tarvis, siis on ministeerium alati nõu ja jõuga abistamas. Olen kindel, et Järvamaa kutsehariduskeskusest kujuneb nüüdisaegne ja kvaliteetne kutseõppeasutus.
Tänan avaliku kirja autoreid mure tundmise ja tähelepanekute eest.

Meie keelepoliitika vastab rahvusvahelisele standardile

2009-09-11

Eestlaste identiteedis on võtmeroll keelel. Keel on ühtaegu habras ja kõikvõimas. Haprus tuleb sellest, et meid on vähe ja õieti on eesti keel üks kõige väiksema kõnelejaskonnaga keeli, millel on tänapäeva kultuurkeele tunnused.

Eestikeelse kõrghariduse kiht pole veel saja-aastane, kuid ta on olnud sitke. Nõukogude ajal tekkis paljudel rahvastel soov koolitada lapsi vene keeles või saata neid vene kõrgkooli - ikka parema hariduse nimel. Eestis ei muutunud see kunagi laialt kasutatud tavaks. Erinevalt mitmest lõunapoolsest riigist (Moldova, Aserbaidžaan, Kesk-Aasia maad) läks meist mööda ka tuhin kirjakeel kirillitsale üle viia.

Eestlane nagu kümnevõistleja

Meile usaldatud keelevara hoidmine ja arendamine pole praegugi lihtne missioon. Kui puhkes vaidlus emakeele ainekava mahu võimalikust vähendamisest, reageeris sellele teravalt emakeeleõpetajate selts, aga ka kultuuriavalikkus laiemalt. Saavutati mõistlik kompromiss, kuid ainemahtude konflikt iseenesest on näitlik.

President Ilves kutsus kooliaasta alguse puhul pöörama rohkem tähelepanu reaalainetele. Aastaid on kõikvõimalikel innovatsiooni ja kõrgharidusega seotud aruteludel kurdetud insenerihariduse liiga vähest osatähtsust. Kas tahame või ei, aga insenerihariduse ja laiemalt realia nõrkus on üks põhjuseid, millega seletada praegust majanduskriisi ja Eesti vähest ekspordivõimekust. Selleks aga, et maailmas läbi lüüa, peab iga eestlase individuaalsete võimete hulka kuuluma ka mitme võõrkeele valdamine. Seega oleme olukorras, kus rahvuskultuur ning konkurentsivõime sisemised ja välimised eeldused justkui konkureerivad omavahel.

Nagu meil on kergejõustikus kesksel kohal kümnevõistlus, peab eestlane ka maailmas toimetulekuks olema kümnevõistleja natuuriga ja tegema edu nimel mitmekesisemat tööd. Pole kahtlust, et eesti keel on imperatiiv ses mõttes, et meie kõik muud pädevused elus laotakse hea emakeele vundamendile. Samas tuleb nõustuda sellega, et emakeeleoskust ei anta üksnes eesti keele ja kirjanduse tundides, vaid see on läbivalt kogu kasvatuse, haridussüsteemi ja võib-olla veel enam üldise infokeskkonna saadus.

Lisaks toimivad Eestis needsamad tendentsid, mis igal pool maailmas. Kirjutatud tekstid mitte ainult ei taandu filmi ja televisiooni ees, vaid ka kirjaliku eneseväljenduse tase langeb. Mõõdupuuks ei ole enam ajalehed ja raamatud, vaid avatud internetikeskkond, kus igaüks loob tekste vastavalt oma võimetele. Loomulikult peab meid huvitama, et see keskkond oleks eestikeelne ja võimalikult hästi kirjutatud, aga käskude, keeldude ja tsensuuriga me ilmselt kuigi kaugele ei jõua.

Siiski vajab keelekeskkond riiklikku kaitset ja paljus ka seadusega sätestatud regulatsioone. Kakskümmend aastat tagasi võeti vastu esimene keeleseadus ning 1995. aastal praegu kehtiv redaktsioon, mida on korduvalt täiendatud. Keelekeskkond ja probleemid on selle ajaga oluliselt muutunud. Mis aga puudutab 1989. aasta keeleseaduse saamislugu, siis on see kui saaga, kus olid kangelased ja kuri vastasseis Nõukogude süsteemi rudimentidega. Küllap see paljus nõnda oligi (vt. Sirp 24.04). Seda kummastavam on, kui tugeva surve alla sattus sel suvel katse uue, nüüdisajastatud keeleseaduse tervikteksti väljatöötamiseks iseenesest palju rahulikumates tingimustes.

Oht vabadusele pole reaalne

Eelnõu, mis pole veel jõudnud riigikogusse ega isegi mitte valitsuse kooskõlastusringile, on äratanud õige elavat vastukaja meedias. Osalt on see seletatav pigem teoreetilise ja tõenäoliselt korrigeeritava ohuga, et meediaväljaandeid hakatakse vale keelekasutuse või komavigade korral trahvima.

Tõsi, vastutuse ja karistuse osas trahviühikute rakendamisest lugedes tekkis minulgi küsimus, mis saab, kui teha seda järjekindla pahatahtlikkusega. Kunagi kirjeldasid Valgevene demokraadid värvikalt, kuidas valgevene keelt tõrjutakse välja niiviisi, et väänatakse karistusi selle ebakorrektse kasutamise eest kõnes ja kirjas, samal ajal kui vene keelt lubatakse rääkida vabalt ja valesti. Siiski paistab sellise groteski kordumine Eestis pehmelt öeldes ebarealistlik.

Mõnele probleemile, nagu näiteks õigusele setu teemaja ka edaspidi Seto Tsäimajaks kutsuda on antud nii kõrge profiil, et küllap leitakse lahendus ja murdekeeles nimetatud söögikohta keeleinspektor kiusama ei tule. Küll aga on vigased ja segakeelsed, et mitte öelda poolemeelsed firma- ja kohvikunimed juba ammu olnud probleemiks ning siin on vaja nii keeleseadust kui ka nõustamist. Kui aga keegi otsustab keeleseadusest tulenevat „ohtu vabadusele" kasutada enesereklaamiks, siis eks ole seegi üks igihaljas võimalus.

Kui keeleseadust kritiseerivad kirjanikud nimetavad seda „natsionalistlikuks", siis pole ime, et huvi hakkab ilmutama ka Vene saatkond, kusagil tehakse avaldusi ja telesaateid. Sel nädalal kutsuti Eesti avaliku elu tegelasi integratsiooni sihtasutuse tellitud PBK (Pervõi Baltiiskii Kanal) saatesse „0tsekõne" („Prjamaja Retš") väga kummalise kaaskirjaga. Seal küsiti, kelle või mille vastu on suunatud uus valmis keeleseadus oma keelepolitsei ja „võimalik, et isegi türmiga", samuti osutatakse, et mitte-eestlastel on kalduvus olla Eesti vabariigis „keelekurjategija". Kui lisada Venemaa välisministeeriumi avaldus, mis omistab tegelikult avalikkusele esitlemata eelnõule koguni keelu üldse inimestega teisiti kui eesti keeles suhelda, siis saame aru, et muude probleemide kõrval, mis meil on hariduses, infotehnoloogias ja avalikus keelekeskkonnas, tuleb keelevaldkonnas tegemist teha ka jätkuva infosõjaga.

Kas Eesti keelepoliitika vastab rahvusvahelistele standarditele? Lühike vastus on „jah", sest kui meil oleks olulisi probleeme ning saaks ette heita diskrimineerimist, ei oleks me ilmselt Euroopa Liidu liige.

Keelepoliitika ei diskrimineeri

Kui Euroopa Nõukogus kujunes mõne aasta eest teemaks Läti üleminek lätikeelsele gümnaasiumiharidusele, siis Eestis on see protsess kulgenud väga rahulikult. Sisuline küsimus on pigem, miks protsess nii kaua aega on võtnud. Kooli õppekeele defineerimine sel moel, et selles keeles õpetatakse kolm viiendikku ainekavast, on vägagi paindlik lähenemine.

Teatud probleemi võib näha selles, et Eesti pole allkirjastanud ega ratifitseerinud Euroopa vähemus- ja regionaalkeelte hartat. Iseenesest on tegemist väga mõistliku dokumendiga, mis rõhutatult kinnitab, et eesmärk on põlisvähemuste kaitse, mitte samade keeleõiguste tagamine immigrantidele. Eesti põlisvähemustega on lood nii, et sakslased ja rannarootslased lahkusid Teise maailmasõja eel ja ajal, jäänud on üksnes Peipsi-äärsed vanausulised. Paraku on Peipsi-äärsete venelaste ja enam kui kümme korda arvukama Nõukogude perioodil saabunud immigrantide keeleline eristamine keeruline. Seega võib ette näha, et harta ratifitseerimise korral seisame veel enam silmitsi infosõja ja Venemaa nõudmistega.

Huvi on harta vastu üles näidanud setud, kuid siin on Eesti riigi ülesanne jätta Tsäimaja rahule ning tagada omalt poolt parimad võimalused setu ja võru keele ning kultuuri hoidmiseks. See mõistmatus, mida Nõukogude ajal, aga ka esimesel iseseisvusperioodil koolisüsteemis Lõuna-Eesti murdekeelte suhtes üles näidati, peaks nüüd küll lõplikult murtud olema.

Ida-Virus ei täideta põhiseadust

Minu hinnangul on Eesti keelepoliitika vastavus meie oma põhiseadusega suurem probleem kui vastavus rahvusvaheliste üldstandarditega. Põhiseaduse paragrahv 52 ütleb, et riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste asjaajamiskeel on eesti keel. Tegelik olukord mõneski Ida-Virumaa omavalitsuses sellele ei vasta ja sellele on osutanud ka keeleamet. Just selle suutmatuse tõttu on realiseerimata jäänud ka põhiseadusest tulenev võimalus kasutada omavalitsuse sisemise asjaajamiskeelena vastava paikkonna püsielanike enamiku keelt. Seda võimalust saab teostada vabariigi valitsuse loal, mida pole kunagi antud, aga tegelikkuses on see õigus n-ö stiihiliselt siin-seal võetud.

Viimati kirjeldatud vastuolu kujutab üsna ilmekalt eesti keele olukorda. Mind pani imestama Jaan Kaplinski artikli pealkiri Postimehes (30.07), kus kirjanik osutab, et uue keeleseaduse valgel tundub meie iseseisvus üllatavalt nõrk. Arvan, et elu püssirohutünni kõrval ei tohiks olla üllatav, küll aga on vaja kindlameelsust, sealhulgas keeleregulatsioonide sätestamisel. Selles, et autorile tuleb jätta isikupärase eneseväljenduse võimalus ja mitte minna kirjakeele normidega liiale, olen Kaplinskiga loomulikult nõus.

Keel kui jumalik varalaegas

Selle kirjatüki lõpetuseks ja aukartusest keele ees teen ühe filosoofilisema arenduse. Käisin augusti lõpus Tartus ühe doktoritöö kaitsmisel. Kohal oli nüüd juba väga väärikasse ikka jõudnud akadeemiline põlvkond: Jaan Puhvel, Linnart Mäll, Märt Tänava. Muuseas meenutati Stalini „geniaalsete" keelemõtete propageerimist Tartu ülikoolis nüüd juba enam kui pool sajandit tagasi. Too juhtmõte, mida banaalsusena korrati ka hiljem läbi terve Nõukogude aja, oli see, et keel on suhtlemisvahend. Ja tõepoolest, seda ta on. Aga ühel koosolekul oli püsti tõusnud Villem Ernits ja küsinud, et öeldagu talle, kes on üldse väitnud, et keel ei ole suhtlemisvahend. Üsna lihtne torge „seltsimees Stalini geniaalse avastuse" pihta ja suur naerupahvak saalis. Sanktsioonid Ernitsa kui lapsesuu vastu jäid rakendamata.

Ma arvan, et lisaks suhtlemisvahendile tuleb keeles hoopis enam näha jumalikku varalaegast, mis annab inimesele imetabase loomingulise väe. Keel on midagi, mida me justkui iseenesestmõistetavalt kasutame, kuid mis oma loendamatute võimalustega on ometi mõõtmatult suurem sellest, mida me haarata või tema abil luua suudame. Noid varalaekaid on maailmas õige mitu ja nad kuuluvad rahvaste kollektiivse, põlvkonnast põlvkonda ulatuva kaitse alla. Ses mõttes on keel isegi suurem kui rahvas ja tema ajalugu. Meie asi pole kurta, et meil pole seda, teist või kolmandat või et meid on vähe - meie asi on hoida oma keelt ja näha temas lõpmatut valgust.

Hea haridus toetab uut tõusu

2009-09-07

Inimeste sotsiaalne läbilöögivõime tööturul taandatakse tihti tema haridustasemele. Sama kehtib rahvusvahelistes reitingutabelites kogu ühiskonna konkurentsivõime kohta. Nii on selge, et pikas plaanis on hariduspoliitika kõige tõhusam majanduspoliitika.

Samas jõutakse mis tahes teist valdkonda lahates haridussüsteemi diagnoosimiseni - küll nähakse koolil süüd integratsiooni takerdumises, küll sotsiaalses ebavõrdsuses, inimeste väheses keskkonnateadlikkuses, kultuurihuvis või kaitsetahtes. Ei ole märganud, et ükski teine valdkond oleks puuduste põhjendamisel "süüdlasena" nii absoluutne tegija.

Rasketel aegadel tuleb mõelda, kas meil on kriisijärgseks ajaks mingeid eesmärke, mille saavutamisel on määravad hariduslik ettevalmistus ja innovatsioonivõime. Raske aeg tuleb enda kasuks tööle panna.

Näiteks on Soome edusammud innovatsiooni ja rahva haridustaseme vallas seotud eelnenud kriiside ajal tehtud otsustega: 1990. aastate lama ajal, mil oli tarvis eelarvet kärpida, tehti seda hariduse ja teaduse valdkondades oluliselt vähem. Sarnaste otsuste tegemise võimalus on praegu ka meil.

Õppeasutused on valmis raske aja vastutust kandma. Ka inimesed on omaks võtnud, et praegu tuleb pühenduda õppimisele ja olla valmis järgmiseks tõusulaineks, mille märke optimistid praegu juba näevad.

Vastuvõtunumbrid on üle ootuste suured nii kõrg- kui ka kutsekoolides. Kui ülikoolidesse on alati olnud tung, siis kutsekoolidesse esitatud avalduste kasv on olnud märgatav just tänavu. Kutsekoolid planeerisid esimestele kursustele 10 748 kohta, avaldusi laekus ligi 15 000. Nagu ikka, on mõnele erialale kaks ja kolm soovijat õppekohale, mõnel erialal on aga veel vabu kohti.

Rõõmustava üldpildi juures tuleb tõde näha siiski selles, et kui võrrelda valdkondi, kuhu pürgitakse, kandub siia üle majanduse praegune struktuur - kui palju võib siin näha eeldusi struktuurimuutusteks, näitab tegevmajandus ja ettevõtete edukus tulevastel aastatel. Rohkem soovitakse õppida juhtimist ja haldust, lastehooldust, maksundust jt erialasid, mida saab õppida keskhariduse baasil. Vabu õppekohti on aga veel mitmel erialal.

Õppurikandidaadid suhtuvad senisest tõsisemalt isikliku tuleviku planeerimisse, sest oluliselt on suurenenud huvi keskharidust eeldavate õppekohtade vastu. Küllap teeb osa noori, kes mõni aeg tagasi oleksid läinud kõrgkooli, nüüd panuse kindlale erialale kutsekoolis.

Teine märk on õppivate täiskasvanute arvu kasv - paari aastaga on ses osas toimunud murrang, mis viis meid Euroopa viimaste hulgast esimese poole hulka. Inimeste vajadus end täiendada näitab ühiskonna küpsust. Inimeste õpihuvi toetab ka riigipoolne rahastamine, mis on ELi fondide toel hüppeliselt kasvanud.

Tööjõuturu olukorda, kus inimestel on rohkem aega ja tahtmist õppida, tuleb ära kasutada selleks, et motiveerida kõrg- või kutsekooli pooleli jätnuid viima õpinguid lõpuni. Ministeerium paneb alanud õppeaasta jooksul välja riiklikud toetused, raha saame eurovahendite kasutamise reeglite paindlikumaks muutmisest. Osa projekte peavad odavamalt läbi ajama, et saaks suunata raha sinna, kus seda praegu eriti vaja on - inimeste täiend- ja ümberõppesse. Et inimesed oleks majandustõusus mitte vähetähtsate mutrikestena, vaid kutsuksid haritud inimestena ise tõusu esile. Tuleval aastal uueneva õppekavaga viime gümnaasiumitesse majandus- ja ettevõtlusõppe, mis on õpilasele vabatahtlik, kuid mida kõik koolid peavad pakkuma.

Hariduskorraldusega on võimalik toestada majanduse struktuurimuutusi nii, et suudaksime igast järgmisest kriisist valutumalt väljuda.

Üle käriseva lõhe siiski kooliteel

2009-09-04

«Ülesannet ei tohi pooleli jätta! Innustage last alustatu lõpule viima!» Need on sõnad õpetajate kuldvarast. Sel sügisel on püsivusel eriline hind, sest uue kooliaasta algus on tänavu olnud perele raskem kui varasemad, eriti neis peredes, kus laps on olnud usin trennis või huviringis osaleja.

On omavalitsusi, kes on vähendanud ka laste trenni- ja huvihariduse toetusi. Peretoetused üldisemalt on vähenenud või lõpetatud, mitmes peres tuleb silmitsi seista töötuse või palgavähendusega, osa omavalitsusi on julmalt kärpinud ka koolide-lasteaedade eelarvet. Suletud on seni peredele tasuta pakutud ringe-pikapäevarühmi, koondatud logopeede-huvijuhte. Sel sügisel läheb lapsevanematel tarvis erilist vastupidavust, et leida lahendusi oma lapse toetamiseks haridusteel.

Last peab suur aitama

Kohusetundliku õppimisega lapse võimalused ennast aidata ka suuresti lõpevad, raamatukogudest leiab lugemist lisaks. Isegi lihtsaks õues ringijooksmiseks või looduse uurimiseks on asfaldilastel vähe võimalusi.

Terviklikuks haridusteeks ei piisa õppekava miinimumist, noor inimene vajab rohkem liikumist ja trenni, käelist tegevust ja loomingulisuse õpet, publikuelamusi, loodusõpet ja vanematel koolilastel läheb vaja tuge juba spetsiifilisemaks enesearenduseks, olgu huviks kokandus või konstrueerimine. Kõik see maksab.

Linnavanemad peavad eraldi vaeva nägema, et laps lamba ära tunneks, samamoodi nagu maavanematel tuleb koos transpordiga väga kopsaka summaga pingutada teatris käigu nimel. Katkenud muusikaõpinguid või trenniteed ei lapi päriselt kokku hiljem enam kuidagi. Ükskõik, kui võimatu see ka ei tundu, siis olukorras, kus kõige väiksem valijarühma - lastega perede - seljas on pügamiskäärid ahnelt lõikunud, tuleb ometi vanematel lapse oleviku ja tuleviku huvides mitte kaotada lootust, mitte loobuda pingutamast. Lahenduste leidmine on tuleviku jaoks väga oluline.

Eestis on probleemiks süvenev lõhe ühiskonnas, lastega pered on suurim vaesusriskis elav ühiskonnaosa. Vanemate käegalöömised mõjutavad lapse tulevikku. Samas saab ka ilma rahata väga palju ära teha. Paljud raamatukogud ja muuseumid pakuvad tasuta tegevust, pensionil treenerid või käsitöömeistrid on võtnud noori juhendada puhtast tegutsemislustist, nii mõnigi õpetaja Laur on valmis ikka veel pärast tunde Arnodele viiulimängu õpetama. Või naabrinaine Jukule või Mannile heegeldamist. Väga palju oskusi saab õppida raamatute abiga, eriti kui vanem toetamas.

Lõhe algab lapsepõlvest

Eriti pingeline on olukord töötu(te) leivatooja(te) peredes, kus on koolilapsed või lasteaialapsed. Kui üht-teist asist leiab tuttavate abiga või taaskasutusest, siis tervet hulka laste haridusteega seotud kulude katet pole kuskilt võtta. Seda enam julgustaksin jonnakalt mitte loobuda! Abiküsimine tundub paljudele piinlik, kuid laste nimel tuleks ennast kokku võtta ja ikkagi paluda.

Omavalitsusest huvihariduseks või trenniks toetusraha küsimine peaks saama sama loomulikuks kui kommunaalmaksete jaoks, tegu on ju sama elulise vajadusega, ja seda ka juhul, kui laps pole paduandekas (muide ei peagi olema). Häbenemata võib lapsele vajalikud värvid-pintslid-jooksujalatsid panna soovitud kingituste loetellu perekondlike sündmuste puhul. Vallalt või linnalt võib küsida toetust koolilaste teatribussile samasuguse enesestmõistetavusega, nagu seda teeb juba aastaid kohalik pensionäride klubi.

Meenutagem, et vaid veidi aega tagasi oli külarahva ja mõisagi ühine hool kooliteed käivate laste toetamisel täiesti valehäbitult loomulik. Kõige olulisem on lapsevanema suhtumine - et peabki pingutama, see aitab last edasisel eluteel kindlasti rohkem kui mõni uus arvutimäng. Laps on laps ainult üks kord elus ja Eestis murrab hariduslik ebavõrdsus niigi varakult sisse.

Pingutamine tasub ära

Loobumisest loobumine tasub ära. Heaoluühiskonna hellikutel kipub isegi eluohtlikesse olukordadesse sattumisel allaandmine liiga kergesti tulema - oskus pingutada on taandarenenud. Enese kokkuvõtmise tahtest võib sõltuda elu, rääkimata edust haridusteel. Miks jõudis Eesti 1944. aasta sõjapõgenikest enamik uuel kodumaal olematust stardipositsioonist hoolimata taas heale järjele? Neil oli kaasavaraks oskus pingutada ning hea haridus. Miks maailma rikkaim inimene Bill Gates pärandab mitme maailma rikkuri sarnaselt oma lastele vaid mikroosakese hiigelvarandusest? «Muidu pole neil endil motivatsiooni pingutada,» on kindlustatud vanemate tavalisim selgitus.

Ehkki jõuka pere lapsed ei tarvitse kunagi pärida oma vanemate miljoneid, on neil üks raudkindel eelis teiste ees siiski - nad on saanud hea hariduse. Seda kaasavara jaguks ju rohkematelegi. Lõpuks on meie kõigi tulevik hädisem, kui hariduse ja huvihariduse võimalused vaid rahakotist sõltuvad. Alati saab iga lapsevanem midagi oma lapse heaks veel ette võtta, olgu nii raske kui tahes. Ainult lootust ei tohi kaotada, pingutamast ei tohi väsida. Igast väljapääsmatust olukorrast on alati vähemalt kaks väljapääsu. Head kooliaastat kõigile!

1.september - tarkuse- või lollusepäev?

2009-09-03

Esimene september koolialgusepäevana on üks Eesti ühiskonna tugevamaid traditsioone. See on tarkusepäev. Hommikul Vene telekanaleid klõpsides nägin, et seal kõneldakse hoopis enam Teise maailmasõja algusest 70 aastat tagasi. Loomulikult oma ametliku prisma läbi.

XX sajandi suurima sõja algus paneb kahtluse alla tarkusepäeva mõiste. See oli ju suisa lollusepäev 70 aastat tagasi. Üks tarkuse mõõdupuu on võime ajaloost õppida. Aga võimatu on rääkida ajaloo mõistmisest, kui üks pool eitab inimsusevastaseid kuritegusid täielikult. Võimatu on sellises olukorras rääkida ka terviklikust ja ühistel väärtustel põhinevast Euroopast, kuhu on integreeritud Vene Föderatsioon - Euroopa Nõukogu ja OSCE liikmesriik.

Praegu lõhestab erinev arusaam ajaloost Euroopat pea enneolematu teravusega. Arhiivide avamine ja vabadus on andnud Ida-Euroopale tagasi tema allasurutud mälu. Ja see mälu ütleb, et kommunismi kuriteod polnud põrmugi väiksemad kui natsismi omad. 2006. aastal möönis seda Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee, aga sel kevadel ka Euroopa Parlament ja OSCE Parlamentaarne Assamblee.

Nendele selgelt väljendatud seisukohtadele vaatamata rakendab Venemaa riiklikke meetmeid selleks, et õigustada Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist, kallaletungi Poolale 17. septembril 1939 ning Balti riikide ebaseaduslikku okupeerimist ja annekteerimist, mis toimus koguni kaks korda - nii sõja algul kui selle lõppedes. See retoorika on agressiivne, süüdistav ja Venemaa lähiriikide suhtes ähvardav. On mindud isegi nii kaugele, et Teise maailmasõja alguses süüdistatakse sõja esimest ohvrit Poolat, kes ei olevat järgi andnud Saksamaa „mõistlikele nõudmistele" ja rikkus sellega Euroopas valitsenud tasakaalu.

Üks seletus, mida omavahelistes vestlustes esindavad „julgemad" Vene poliitikud ja ka need Lääne poliitikud, kes kõhklevad kommunismi kuritegude hukkamõistmisel, on lihtne. Venemaa kui traditsioonilise impeeriumiriigi uhkust on rängalt haavatud ja tuleb hoiduda sellele haavale soola raputamast. Aga see, mida tahetakse, on ju lihtsalt ajalooline tõde.

Kas keegi kujutab ette, et tänasel Saksamaal ülistataks Hitlerit samamoodi, nagu Venemaal ülistatakse Stalinit. Kui Stalini kohta öeldakse, et tegi mis ta tegi, aga ta tõstis Venemaa jalule, siis Hitleri kohta sellist demagoogiat ei kasutata. Ehkki ajalooline paralleel on ju olemas. Kui Venemaa näeb Eesti, Läti ja Leedu vabaduse ees seisnutes siiani vaenlasi, siis kas oleks ettekujutatav, et Saksamaal nähakse vaenlasekuju kunagises prantsuse vastupanuliikumises? Kindlasti mitte!
Tegelikult on just tänane Saksamaa hea näide sellest, kuidas on otsustavalt lahti öeldud totalitarismi pärandist ja mõjusfääride poliitikast, et pühenduda ühiselt Euroopa tuleviku kindlustamisele.

Kahjuks pole aga püsiv koostöö Euroopas võimalik, kui ei jõuta ajaloosündmuste ühtse mõistmiseni. Mingem siis tarkusepäeval tarkuse suunas!

KOMMENTEER SIIN

Avaldatud lisaks:

04.09.2009 Pärnu Postimees

Otsustamiseks on tarvis julgust ja arukust

2009-09-02

UUE ÕPPEAASTA algul tunnevad paljud rõõmu: kes rõõmustab koolitee alguse või taaskohtumiste, kes uute õpihimuliste noorte üle. Ka paljud täiskasvanud on leidnud majandussurutise ajal motivatsiooni taas õppida.

Meenutame, kuidas Soomes panustas riik suure majanduslanguse aegu, 1990. aastate algul olulisel määral just hariduse ja teaduse valdkonda, lisades sinna raha ning kärpides sealt vähem kui teistest valdkondadest. See kandis vilja.

Samamoodi on käitunud Viljandi. Oleme nelja aastaga investeerinud hariduskeskkonna uuendamisse üle 150 miljoni krooni. Koolihooneid on hoolega remonditud, õpetajad on suvel hästi puhanud ja vabadele ametikohtadele on leitud uued inimesed.

Ka motivatsioonist pole puudust: uudishimulikud lapsed ja noored tahavad ju õppida! Viljandi koolid ja lasteaiad on uueks õppeaastaks hästi valmistunud.

MU SÜDA ON rahul, sest Viljandi koolide käsi käib hästi. Renoveeritud Jakobsoni ja maagümnaasiumi hoone on suurepärased. Ka riigieksamid annavad põhjust rõõmustada: väga head on Jakobsoni kooli tulemused ja laita pole teistegi saavutused.

Samas on põhjust mõtiskleda: kas meie gümnaasiumid, mis enamikus on riigieksamite tulemustelt Eestis esimese saja lõpus, annavad Viljandimaa lastele parima hariduse? Kas meie järeltulijatel on samad võimalused mis Tallinna või Tartu paremate koolide õpilastel?

HARIDUSMINISTEERIUMI asekantsler Kalle Küttis arvas riigieksamite pingerida kommenteerides, et Viljandi vajab üht gümnaasiumi.

Riigieksamite tulemused on gümnaasiumihariduse kvaliteedi üle arutlemisel üks argument. Sellest tähtsam on õppeasutuse sisu. Meil peab olema maakonnas vähemalt üks väga head haridust pakkuv gümnaasium. Kool, kus lapsed saavad valida hispaania, portugali või prantsuse keele, majandusainete, loodusteaduste, tehnika või spordi vahel sõltuvalt oma tulevikuvisioonist.

Meil ei ole küllalt valikuvõimalusi. Meie lapsed õpiksid meeleldi kodulähedases koolis, kui see vastaks nende ootustele, ega läheks õppima Tartusse või Tallinna.
Viljandi vajab kõrgel tasemel kooli. Selles haridustemplis peab olema piisav arv õpilasi. Peavad olema suurepärased õpitingimused ning muidugi ka väga head õpetajad, kel oleks paras koormus, et nad saaksid ainult oma ainega tegelda, pühenduda, õpetada, särada.

VÕIB JU RÄÄKIDA tervendavast konkurentsist Viljandi gümnaasiumide vahel, aga see pole kuigi viljakas tegevus. Meie lapsed ei konkureeri pärast gümnaasiumi lõpetamist omavahel, vaid Eesti teiste paremate koolide õpilastega.

Selleks et meie lastel edaspidi hästi läheks, vajame kodust koostööd, ühist jõupingutust, et pakkuda oma maakonnas parimat keskharidust.

Kutsun kõiki üles arutama sel õppeaastal parima gümnaasiumihariduse võimalikkuse üle. Ehk jõuame ühisele arusaamisele ja langetame gümnaasiumihariduse arendamiseks aruka otsuse.

HEA KOOLIRAHVAS, lapsed ja õpetajad, vanemad ja koolipidajad! Soovin teile kõigile uueks õppeaastaks kordaminekuid ning otsustajatele viljakaid debatte ja arukaid otsuseid meie hariduselu edasisel korraldamisel.

Avastamisrõõmu ja arendamistahet

2009-09-01

Maailmas saavutavad edu need riigid, ettevõtted, inimesed, kellel on pakkuda uudseid, häid lahendusi ja tooteid. Selle esiletoomiseks on Euroopa Liidus käesolev aasta kuulutatud innovatsiooniaastaks. Uudsete ning üleilmses konkurentsis läbilöövate lahenduste või tehnoloogiate loomine eeldab teadmisi ja loovust ning koostööd ja töövahendeid.

Koostöös parimate teoreetikute ja praktikutega oma erialalt ja sidusvaldkondadest valatakse head ideed parimasse vormi. Näitena võib tuua Tallinna Tehnikaülikooli elektriajamite ja jõuelektroonika instituudi, kellel on välisfirmade ja -teadlastega koostöös valmimas uudne pingemuundur taastuvenergeetika (kütuseelemendid, tuuleenergia, päikesepatareid) rakendustele. Samuti Tartu Ülikooli füüsikud, kes on osalenud elektroonika suurtootja Philipsi juhitavas uut tüüpi tomograafi väljatöötamise töörühmas ning on teinud aastaid koostööd kontserniga Samsung.

Töövahendeid, materjale ja seadmeid, kulub tänapäeva tehnoloogiarendusteks üksjagu ning nende ostmiseks on omakorda vaja raha. Praegu on meil õppimiseks ja koostööks võimalik kasutada Euroopa Sotsiaalfondi teotusi ning vajaminevate seadmete ostuks Euroopa Regionaalarengu Fondi kaasrahastust.

Jätkugu meil pürgimust teadmiste järele ning oskust ja tahet luua uut, mis kogu maailmale huvi pakub.

Õppigem vajalikke asju

2009-09-01

Vaadates selle aasta juuni lõpus arvel olnud töötute hariduslikku jaotust, selgub, et kõige suurem töötusprotsent on kutsekeskharidusega (30), üldkeskharidusega (29) ja põhiharidusega (17) inimestel.

Nendes haridusastmetes on olnud ka kõige kiirem töötuse kasv. Kõrgharidusega inimeste seas on tööpuuduse kasv olnud väiksem - neid kas pole nii palju vallandatud või on nad suutnud leida uue töökoha. Haridus annab tööturul eelise - võime kiiremini kohaneda, omandades oskuse luua seda, mille järele on nõudlust. Vähese haridusega töötute arvu hüppeline kasv näitab ka, et odaval tööjõul põhineva ettevõtluse aeg hakkab loomuliku lõpuni jõudma.

Teadmised paberil

Olles tutvunud ühes Eesti kutseõppeasutuses mullu kogutud andmestikuga, annan edasi selle nukra, kuid kõneka järelduse: ligi pool 714 noorest, kes kevadel lõpetas positiivse matemaatikahindega põhikooli, olid kahe suvekuuga unustanud umbes kolme viimase aasta matemaatikatundides räägitu. Ka protsendiarvutused ja kilomeetrite teisendamine meetriteks käisid tulevastele oskustöölistele üle jõu, murdude teisendamisest rääkimata. Ma ei taha olla kellegi suhtes ülekohtune, kuid vägisi tekib küsimus, kui palju on selles rolli asjaolul, et kahe kahega saab lõpetada põhikooli, kolme kahega antakse lõputunnistuse asemel hinneteleht.

Mida teha olukorras, kus õpilastel, olles formaalselt põhikooli lõpetanud, ei ole teadmisi, mida nad oleksid pidanud põhikoolis saama? Otse öeldes - kutsekoolides pole eriti midagi peale hakata inimestega, kes valdavad matemaatikat viienda-kuuenda klassi tasemel. Nende rong on juba läinud. Inimest on raske õpetada, kui ta jääb lihtsate arvutustega jänni, sest kutsekoolis edasijõudmine lihtsalt nõuab reaalvaldkonna alusteadmisi. Tehnoloogia- ja insenerierialad nõuavad teadmisi ja oskust neid rakendada.

Sellesama nähtuse teine tagajärg on see, et ka gümnaasiumid lähevad pigem pehmete erialade poole, sest õpilastel napib huvi ja teadmisi midagi reaalset teha. Pehmete erialade propageerimine on viinud selleni, et peaaegu pool Eesti üliõpilaskonnast õpib oma raha eest eriala, mida küllastunud tööturg ei vaja. Eesti majandus vajab aga inimesi, kes suudavad luua nii intellektuaalselt kui ka käeliselt, mitte aga nii palju neid, kes eelistavad rääkida ja midagi korraldada. Väidan, et kuni meil ei ole reaalsete teadmiste, kogemuste ja arenguhuviga inimesi, pole meil ka mingit konkurentsivõimelist teadmist või toodet, mida maailmale pakkuda.

Tööpuudus pole enam paar protsenti ja tööjõuturg valib hoolikamalt, kui eales varem viimastel aegadel on seda teinud.

Kus varn, kus kuub?

Seda artiklit sundis mind kirjutama hiljuti ühes gümnaasiumis kuuldu, et sel aastal ei soorita ükski selle kooli õpilane riigieksamit matemaatikas. Õnneks on matemaatika osas üldine seis parem - seda riigieksamit tegi tänavu 5147 gümnaasiumilõpetanut. Õpilaste arv, kes oli tänavu valmis sooritama füüsika (750) või keemia (1892) riigieksamit, on üsna väike. Lõpukirjandi kirjutajaid oli tänavu üle 10 000, mis annab meile pildi, kui vähe on reaalala eelistajaid.

Milline peaks olema hariduslik vundament, mille peale iga õpilane saaks ehitada oma tulevase elu? Nii nagu hea maja vundament, mis peab vastu aastakümneid või -sadu, peab põhiharidus olema selline, millele saab üles ehitada kogu haridushoone. Kümne viimase aasta haridusprobleemid tunduvad seonduvat lõunasöögi, vägivalla ja õpetajate töötasuga. Hariduse kvaliteeti näitab statistika, mida parandab tuntavalt ühelt poolt kohustus põhikool lõpetada, teisalt soov, et õpilane «lõpetaks klassikursuse» ja temaga ei peaks enam tegelema.

21. sajand nõuab inimesi, kes mõistavad vähemalt üldisi seaduspärasusi ja on omandanud nende aluseks olevad baasteadmised. Elus hakkamasaamine ja ka toimetulek vanaduspõlves sõltub suuresti sellest, kuidas inimene on investeerinud oma tulevikku hariduse kaudu.

Miniseeliku asemel koolijüts

2009-08-31

Jälle on algamas kooliaasta, mistõttu tunnen siseministrina vajadust sel teemal teie poole pöörduda. Kui küsida mõne meesautojuhi käest, mis tema tähelepanu autoroolis kõrvale tõmbab, siis pole ju väga imestada, kui vastuseks on näiteks - pikakoivaline miniseelikukandja. Miks pikakoivaline?

Ja veel üks asi, mis liikluses ikka ja jälle silma torkab. See, et sõidu ajal on paljudel juhtidel telefon käes. Telefoniga rääkimine sõidu ajal on ohtlik tegevus. Parem on oma jutud ohutumal viisil ära rääkida kui õnnetus põhjustada ja siis samale tõdemusele jõuda.

Mitte et seda ei peaks kogu aeg tegema, aga jälle on teele keskendumise aeg. Kui augustihommikust tänavat mööda Tallinna kesklinnas tööle minna, on ainsateks vastutulevateks kooliealisteks lasteks ajalehepoisid ja -tüdrukud. Nüüd see pilt aga muutub. Tee, mis sa tahad, aga vaheaeg on läbi ja kooliaeg käes. Loodan, et suurele osale kooliminejatest tähendab see positiivset muutust nende päevaplaanis. Saab jälle näha sõpru, tiba targemaks ja päev möödub kiiresti.

Võttes vaatluse alla kolme viimase aasta septembrikuu, võime täheldada liiklusõnnetuste vähenemise trendi. Liiklusõnnetustes osalenud laste arv on vähenenud 82-lt 47-le. Vigastatute arv 49-lt 30-le. Eelmisel aastal saime septembris läbi ka hukkunuteta.

Kui käes on taas pikapüksi ja mantlite aeg, siis tuleb kindlasti välja otsida ka helkurid. Helkurite kasutamine on küll aasta-aastalt paranenud, aga ruumi on veel küllaga. 2009. aasta kevadel tehtud uuringu kohaselt kannab pimedal ajal helkurit kaks last kolmest. Emade ja isadega on lugu viletsam. Alati kannavad helkurit pooled. Aga igaühe ohutus on tähtis. Elusana oodatakse õhtul koju kõiki. Seda peaksid endale teadvustama kõik liiklejad, sest õnnetusse võib sattuda ka autos olles: tähtis on, et turvavöö oleks alati kinni. Seda teavad ja nii teevad 90% lastevanematest ja lastest, aga 100% on see, milleni tuleks jõuda.

Ja lõpuks väike tagasiside kaaskodanikelt-liiklejatelt selle kohta, mis liikluses üldiselt inimesi häirib. Tihtilugu öeldakse mulle, et lood suunatule kasutamisega, õigemini mittekasutamisega, on väga halvad. Kontrollisin asja ja selgus, et suunatulelülitid on enamiku Eestis kasutuses olevate automarkide standardvarustuses.

Ilusat ja õnnetustevaba kooliaastat!

Koolirahvas saab enam tuge

2009-08-27

Uue kooliaasta eel on mu süda rahulik, ehkki viimastel kuudel on suur osa ajast kulunud pidevale eelarvete tegemisele, nende ümbertegemisele ja juba ümbertehtud eelarvete ümbertegemisele.

Eesti haridussüsteem ja koolid on algavaks õppeaastaks päris hästi valmis. Mõnes mõttes isegi paremini kui varasematel aastatel - kui arvestada seda, et õpetajate leidmisega pole enam nii suuri probleeme ja mõnes kohas on vabale kohale isegi kümnete soovijatega konkurss.

Katkestajad tagasi kooli

Aga küllap häirib õpetajaid ikka tõsiasi, et nende palkade teema on jätkuvalt eelarvedebattide keskmes.

Tõsi on kahjuks see, et palga alammäära tõusu pole järgmisel aastal ette näha ning rahandusministeerium on uut eelarvet koostades arvestanud sinna sisse õpetajate palga languse.

Haridus- ja teadusministeerium taotleb õpetajatele erandit - et nende palgad jääksid käesoleva aasta tasemele.

Võiksime siinkohal eeskuju otsides pöörata pilgud Soome poole, kes suure majanduslanguse aegu 1990. aastate alguses panustas oluliselt just hariduse ja teaduse valdkonda, lisades sinna raha ning kärpides vähem kui teistest valdkondadest. See tegevus kandis vilja.

Tänu Euroopa tõukefondidele saame aga juba praegu haridusse lisaraha suunata. Ees seisvatest tegevustest üks mahukamaid on toetusmeede, mis annab viimase kuue aasta jooksul oma kõrg- ja kutsekooliõpingud pooleli jätnud inimestele võimaluse haridustee lõpuni käia.

Sellele programmile on eraldatud ligi 150 miljonit krooni, mis jaotatakse kõrg- ja kutsekoolide vahel.

Koolide huvi on toetusmeetme vastu elav, aga kui palju noori reaalselt õpinguid jätkata tahab, selgub peagi.

Paberitöö hulk kahaneb

Üks olulisi märksõnu on jätkuvalt turvalisus. Kohtusin hiljuti Politseiameti peadirektoriga ning olime ühel meelel selles, et koolidesse tuleb luua turvalisuse nõukojad.

Need nõukojad koosneksid erinevate valdkondade spetsialistidest, kes peavad aitama lahendada kooli turvalisusega seotud probleeme. Sügisel saadame koolidesse ka abimaterjalid, kuidas pedagoogid peaksid erinevates kriisiolukordades käituma.

Teine märksõna on bürokraatia, õigemini selle vähendamine. Õpetajad peavad täitma erinevaid aruandeid, dokumente ja muid pabereid, mida on ilmselgelt liiga palju.

Osalt nõuab sellist paberitööd riik erinevate ametkondade kaudu, aga ka koolid ise pingutavad vahel nõudmistega üle.

Olen kaugel sellest, et dokumentide vastu totaalne sõda välja kuulutada, sest aruandlus peab kahtlemata säilima.

Kuid selle mahtu tuleb võimaluse korral vähendada, et õpetaja saaks pühenduda oma põhitegevusele - õpetamisele-kasvatamisele. Et tal oleks aega märgata ja aidata nii probleemseid kui andekaid õpilasi.

Sügisel jätkub ka lähtetoetuse maksmine noortele õpetajatele, esimest aastat koolis töötavatele pedagoogidele paneme Euroopa sotsiaalfondi rahadest välja kutseaasta toetuse.

Kutseharidusse tuleb investeerida

2009-08-04

REISIKIRI MULGIMAALT. «Tere, Juhan! Oleme nüüd otsapidi Mulgimaal. Ilus on vaadata, kuidas jõukad talud ja külad arenevad. Siin on tänapäevane elukeskkond, mis pakub tegutsemislusti iga eriala inimesele.

Küla alguses on jõukas mahepõllundustalu. Selle piimatooted on hinnatud nii kohapeal kui kaugemal. Taluperemees Kalle on oma ala tegija - Olustvere põllukooli hariduse ja Euroopa Liidu toetuste abiga läheb tal hästi.

Küla keskelt leiame väikese pagaritöökoja. Vana-Võidus pagariks õppinud Janika on kodukülas tagasi koos Viljandi ühendatud kutsekeskkoolist leitud puusepast abikaasa Antsuga. Nad on pagaritöökoja asutanud. Et tootlikkus ja kvaliteet on head, viivad nad oma küpsetisi igal varahommikul Viljandi turule. Muide, sinna lähevad selle küla tootjad koos - nii on kõigil vähem kulusid.

Ja kuis siin ehitatakse! Küla keskele kerkib külamaja, kõrval on äsja restaureeritud hoones õmblus- ja käsitöökoda. Veel on autoremonditöökoda, turismitalu ja hooldekodu. See on küla, kus ühistegevus ja naabri edusammudest rõõmu tundmine on tavalised. Vägev Mulgimaa!»

Sellist idülli võib pidada idealismiks, kuid ka suurepäraseks sihiks, mille poole püüelda.

LUGEDES RIIGIKONTROLLI aruannet riigikutseõppeasutuste ümberkorraldamise tulemuslikkuse kohta, jääb mul mulje, et tasakaalus elu pole Eestis just kõige tähtsam. Efektiivsus ennekõike! Kui lisada arvamus, et euroraha kasutamine tuleb ümber otsustada pigem asfaldi paneku kasuks, julgen arvata, et elu meie külades kisub veelgi rohkem kiiva ja lugu jõukast Mulgi külast jääbki unistuseks.

Olgu maal või linnas, - alati vajame elu korraldamiseks oskustöölisi - inimesi, kes tahavad ja suudavad oma tööd võtta kui elustiili, võimalust teha just seda, mis neile kõige rohkem meeldib, olla kunstnikud, kes loovad enda ja teiste rõõmuks. Paljuski on selliste inimeste ettevalmistamine just kutseõppeasutuste töö. Viljandimaa kolm kutseõppeasutust, Olustvere teenindus- ja maamajanduskool, Viljandi ühendatud kutsekeskkool ja Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tegelevad just sellega. Iseküsimus on, kui hästi me selle ülesandega hakkama saame.

Riigikontroll tuvastas, et kutseharidust suundub omandama üle 30 protsendi põhikooli- ja üle 10 protsendi gümnaasiumilõpetajatest. Kutseharidusega inimeste osa tööealisest elanikkonnast on ligi 27 protsenti. Riik on eesmärgiks seadnud kutsehariduse omandajate osa kasvu. Kutsehariduse pakkumiseks kulutab ta üle miljardi krooni aastas. Lisaks on 2015. aastani kavas investeerida kutseõppeasutuste õpikeskkonna ajakohastamisse üle 3,2 miljardi krooni.

Riigikontroll küsib: kas see on mõistlik poliitika, võttes arvesse, et põhikoolilõpetajate arv väheneb ligi kolmandiku võrra?

REGIONAALPOLIITIKA on edukas vaid siis, kui pöörab tähelepanu ka kutseharidusele.

Kutseharidus on Eestis läbi teinud suure muutumise. Veel kümme aastat tagasi oli meil üle 70 kutsekooli ja ametit võisid õppida ainult põhi- või keskhariduse omandanud inimesed. Praeguseks on tänu mõistlikule planeerimisele neid järel 30, vähemalt üks kutseõppeasutus igas maakonnas, ning neis koolides võivad õppida kõik soovijad. Tänu sellele saavad kohalikud ettevõtjad uusi töötajaid ja paikkondadel on võimalik areneda. See on tegelik regionaalpoliitika.

Riigikontroll seab kahtluse alla kutsekoolidesse tehtavad investeeringud. Asjata. Eelmisel Euroopa Liidu toetuste perioodil sai õpikeskkonna edendamiseks raha 11 kutsekooli. Ajakohaseks muudetud koolides on suurenenud õpilaste vastuvõtt ja lõpetajad on saanud parema hariduse. Nii on näiteks Tartu ja Pärnu kutsehariduskeskus magnet Viljandi koolide lõpetajatele.

Olustvere ja Viljandi kutsekool alles alustavad oma õppebaasi suuremahulist moderniseerimist. Kui see ära jätta, võime mingi aja pärast mõlemale koolile kriipsu peale tõmmata. Saab ju meil õpetatavaid erialasid õppida ka suurtes naaberkoolides. Riigile on see kasulikum. Aga kas niisuguse suhtumise järel elu maal jätkub? Vastus riigikontrollile: kogu Eesti elu on pingutamist väärt. Ka keerulisel ajal.

INIMENE tahab olla õnnelik. Mida on selleks vaja? Meeldivat töökohta? Head elukeskkonda? Armastavat peret? Ilmselt paljut muudki. Inimene on õnnelik, kui saab aru oma võimetest, tahtmistest ja vajadustest. Enese tundma ja mõistma õpetamist võime nimetada põhikooli ülesandeks. Üks osa sellest on kutsenõustamine. Riik ei taga praegu noortele ja nende vanematele elu planeerimiseks piisavalt nõu.

Naaberriikides algab kutsesuunitlustegevus koos kooliteega ning viiendas ja kuuendas klassis tegeldakse sellega juba süsteemselt. Põhikooli vanemas astmes valivad õpilased oma eelduste realiseerimiseks vabaaineid.

Nõustamine ja kutsesuunitlus annavad noorele teada tema võimalused ja soovitavad, kuidas edasi minna, olgu selleks teeks siis kutsekool või gümnaasium. Kogemus näitab, et paljudes riikides on õppijate valik 50:50.

Eestis niisugune süsteem ei toimi. Ka omavalitsused pole selle arendamisest eriti huvitatud. Põhjus on lihtne: iga kutsekooli läinud õpilane viib vallast raha välja.

Gümnaasiume rahastab riik õpilase kohta ette nähtud summaga. Omavalitsuse ja ka gümnaasiumi eesmärk on jätta võimalikult palju õpilasi pärast põhikooli gümnaasiumi edasi õppima - jätta raha koju. Nii pole laste võimed ja eripära enam tähtsad.

GÜMNAASIUMI ja kutsekooli konkurents õpilaste pärast paneb mõlemaid pooli üllatavaid asju tegema. Nii hakkavad gümnaasiumid kutsekooli rolli üle võtma: loovad majandusklasse, toovad kooli autojuhiõppe ja kokanduse ning tekitavad nõnda taas nõukogude ajast tuntud õppetootmiskombinaadid. Kutsekoolid teevad kutseõppe gruppe põhikooliealistele.

Siin on kutsekoolide ja gümnaasiumide koostöö koht. Pole vaja kõike ise teha - palju saame ellu viia üheskoos. Põhikooli ja gümnaasiumi eelkutseõpe annab selleks hulga võimalusi. Olustverel on häid kogemusi Suure-Jaani kooliga, meil Paalalinna gümnaasiumiga. Koostööd on vaja, sest meie laiem eesmärk on ju meeldivas elukeskkonnas toimetav õnnelik inimene.

RIIGIKONTROLLILE ja teistele kutsehariduse rekonstrueerimise vajalikkuses kõhklejatele: ärge kahelge meie võimes ühiskonna arengule edukalt müüri laduda! Muudatused, uued erialad ja võimalused ei jõua ellu võluväel, need vajavad aega. Kutsekoolid on pidevas uuenemises, teie toetusel teevad nad seda aga veelgi paremini.

Kooli vajab kogu ühiskond

2009-07-23

Suurele suvesoojale vaatamata on inimestega kohtudes jutud ja pärimised üsna praktilist laadi. Sageli võetakse jutuks koolide ja lasteaedadega seonduv ning uuritakse, milline on laiem taust ja pikem perspektiiv nii seaduste kui ka näiteks laste arvu poolest.

Kavandatav uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS) on nii mahukas, et igaüks leiab sealt endale nii meelepäraseid kui ka vastukarva olevaid pügalaid. Praegu kehtiv seadus on vastu võetud 16 aastat tagasi ning ohtrate paranduste ja muutunud olude tõttu nõuab uut tervikteksti.

* Hariduses peavad kõik sõna saama

Uues eelnõus on rohkem tähelepanu suunatud õpilaste koolikohustuse täitmisele, hariduslike erivajadustega õpilastele, turvalisuse tagamisele koolis jne.

Enim avalikkuse tähelepanu on pälvinud siiski riikliku õppekava küsimused, omavalitsuste omavaheline arveldamine ning gümnaasiumi ja põhikooli lahutamise kava.

Õppekava küsimustes ilmselt lõplikku meelerahu ei saabugi, ikka jääb üles kahtlusi, millise aine mahtu suurendada, millise vähendada ja missugune peaks olema tasakaal faktiteadmiste ja loovuse arendamise vahel.

Samuti on lahkarvamused selles osas, kas peaks jätkuma praegune olukord, kus ka põhikooli osas peab omavalitsus maksma osalustasu teisele vallale, kui tema õpilane mujale kooli läheb. Uue eelnõuga saaks õpilane ise omale kooli valida ja tema pealt saaks kool riigilt ka nõndanimetatud pearaha. Õpilase elukohajärgne omavalitsus ei peaks täiendavalt osalustasu maksma, kui tal on endal vastav kool olemas.

Mõistetavalt kõige rohkem on arutlusaineks koolivõrgu korrastamise kava, mille põhjuseks on õpilaste arvu ja sealhulgas gümnaasiumiõpilaste arvu kiire kahanemine. Kõiki riigikogus olevaid poliitilisi jõude tuleb selle eest tunnustada, et nad tunnistavad olukorra muutumist ja on ka tõdenud, et riigipoolne regulatsioon muutuvas olukorras on vajalik.

Teema koos vastavate arvandmete ja analüüsidega oli arutelul ja omavalitsustele tutvustamisel viis aastat tagasi, kuid kuna teema on tundlik, siis igaks juhuks pandi uuringute tulemused ministeeriumis uuesti sahtlisse.

Kiita tuleb neid omavalitsusi ja maakondi, kus teema tõsidust ei unustatud. Näiteks Türi vallas võeti hariduse teema täpsemalt vaatluse alla uuesti 2007. aastal ning telliti ka vastav uuring. On selge, et nii olulises küsimuses nagu haridus peab olema kaasarääkimise võimalus igal tasandil, otsused peavad olema kaalutletud ning arvestada tuleb nii traditsioonidega kui ka analüüsidega tuleviku kohta.

Hetkel Riigikogus arutusel olev PGS eelnõu annaks omavalitsusele koolivõrgu korraldamiseks mitmeid erinevaid võimalusi just piirkondlikest eripäradest tulenevalt, seda lisaks väikeste algkoolide koduläheduse tagamisele ja põhikoolide tugevdamisele. Seega tasub kohalikke eeldusi, vajadusi ja võimalusi põhjalikult analüüsida, et leida võimalikest variantidest parim. Kõigil neil arutlustel on eesmärk meie käsutuses oleva ressursiga saavutada õpilaste huvidest lähtuvalt parim tulemus.

Kuna kooli saab pidada vaid siis, kui on lapsi, heidame järgnevalt pilgu väiksele ülevaatele rahvastikuprognoosidest Eestis.

Juba sündinud laste põhjal saab üsna selge pildi lähiaastate olukorrast. Kui 1990. aastal sündis Eestis ligikaudu 22 000 last, siis 1998. aastal vaid 12 000 ja 2007. aastal 16 000.

Sellest saab järeldada, et juba aastaks 2012 langeb gümnaasiumiõpilaste arv võrreldes praegusega Eestis tervikuna ligi 30%. Maakonniti on langus erinev, analüüs annab Järvamaa kohta keskmisega sarnase tulemuse. Igas konkreetses omavalitsuses tuleks analüüsida, milline on perede liikumine ja millised on võimalused seda piirkonnale soodsas suunas mõjutada. Vaid konkreetsete arengutingimuste korral (töökohad, transport, lasteaiad, elamispind, harrastusvõimalused jne) on alust loota perede kolimisele antud piirkonda.

Eurostati 2008. aastal valminud mitmetahuline analüüs ja tulevikuprognoos (autor Konstantinos Giannakouris) vanusrühmade suuruse kohta riigiti pakub kogu Euroopale ja ka Eestile mõtlemisainet.

Töös on vaadeldud vanuserühmi kuni 14 aastased, 15 kuni 64 aastased ja üle 65 aastased. Tabelis on iga vastava earühma prognoositav arvukus Eestis kuni 2060. aastani.

	2010 a	2020 a	2030 a	2040 a	2050 a	2060 a
0...14	201 000	222 000	191 000	168 000	171 000	158 000
15...64	906 000	843 000	801 000	758 000	687 000	626 000
65...	227 000	246 000	276 000	295 000	324 000	348 000

Nii nagu Euroopas keskmisena, väheneb ka Eestis noorte ja suureneb eakate hulk. Samuti väheneb stabiilselt ja tempokalt Eesti tööealise elanikkonna arvukus. Seega tuleb üha täpsemalt läbi mõelda, kuidas tagada maksutuludega nii sotsiaaltoetuste kui ka näiteks kultuuri- ja hariduskulude katmine, aga samal ajal tagada ka eakate parim võimalik sotsiaalne kaitse ning optimaalsed vahendid tervishoiule.

Eestis jätab märgatava jälje 1990-2000 aastate väga madal sündivus, mis omakorda hakkab mõju avaldama järgmisele põlvkonnale juba praegu, kus jõutakse lastesaamise ikka. Kuigi viimastel aastatel on sündimus tõusnud (seda muuhulgas nii varasemalt perioodilt nn edasilükatud sünnituste kui ka emapalga toel), siis iseäralik on see, et teiste ja kolmandate laste sünd on tõusnud oluliselt kiiremini kui esimese lapse sündide hulk. Esiklaste suhteliselt vähese sünni tõttu ei saa ka tulevikus sündida palju teisi ja kolmandaid lapsi. Samuti tuleb arvestada, et kasvanud on ema vanus esimese lapse sünnil, mis omakorda muudab lühemaks võimalike järgnevate laste sünnitamise aja. Emade ja isade vananemine lisab täiendavad terviseriskid.

* Lasteiaiad on muutunud lapsesõbralikumaks

Kuigi on loodetud, et koolide puhul kordub sama efekt, mis lasteaedade puhul (ühtäkki oleks olnud vaja kõiki suletud ja mahamüüdud lasteaedu), siis faktid selleks ootuseks piisavalt põhjust ei anna. Kui koolis käimine on kohustuslik kõigile, siis väikelaste puhul on tõusnud lasteaias ja - sõimes käijate suhtarv. Meie lasteaiad on muutunud väga lapsesõbralikuks ning lasteaed pole enam koht, kuhu last viiakse vaid olude sunnil. Samuti on võrreldes 1990. algusaastatega selle teenuse kasutamine tasukohasemaks muutunud ning tänu omavalitsuste toetustele saab raskustesse sattunud pere isegi täielikku maksevabastust.

Viimastel aastatel on oluliselt paranenud naiste (sh vanaemade) tööhõive ning seeläbi tõusnud otsene vajadus lasteaiakohtade järele.

Oma mõju on avaldanud ka see, et tervishoiunõuetest tulenevalt on sama suurtes ruumides üldjuhul vähem lapsi.

Viimasega sarnane tegur avaldab mõju ka koolidele. Klassi täituvuse kunagine piirnorm on 41-lt nihkunud 36-le ning põhikooli osas viimastel aastatel juba 24-le. Samuti pole mingit vajadust panna lapsi õppima teise vahetusse. Seega ei saa üks-ühele võrrelda ka õpilaste ruumivajadust praegu ja 30 aastat tagasi.

On selge, et kooli saab pidada nende laste jaoks, kes on meil olemas. Ei tohi unustada, et heal tasemel haridus on üks kindlamaid vahendeid selleks, et meie majandus tervikuna suudaks üleval hoida tervet ühiskonda. Samas on hea haridus seotud ka inimese parema tervise ja suurema aktiivsusega kõrgemas vanuses ning paremate eeldustega endaga toime tulla kogu elu vältel.

Kavandatav uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on nii mahukas, et igaüks leiab sealt endale nii meelepäraseid kui ka vastukarva olevaid pügalaid.

Ei tohi unustada, et heal tasemel haridus on üks kindlamaid vahendeid selleks, et meie majandus tervikuna suudaks üleval hoida tervet ühiskonda.

Tartus ilmus õpetlik teos

2009-07-15

Taaralinnas nägi trükivalgust raamat, mis puudutab otsapidi ka Mulgimaad, ehkki pealkiri seda ei peegelda. Igast hästi varustatud raamatuärist teost paraku ei leia (liiati neid enam polegi).

Raamat kannab pealkirja «Koolikaja. Killukesi kohalikust kultuurielust» ning sisaldab 1957. aastal Tartu 5. keskkooli lõpetanute mälestusi ja ülevaateid lennukaaslastest. Mulgimaaga seob seda vaieldamatu fakt: praeguse nimetusega Tartu Tamme gümnaasiumi direktor oli aastatel 1944-1949 Jaak Seeru (1902-1972), kes oli pärit Vana-Suislepast Tilsilt.

See enam kui paarisajaleheküljeline raamat on kirjutatud südamega ning ilma igasuguse pahandamiseta koolmeistri juurde kinnijäämiste ja joonlauaga vastu näppe saamise pärast. Tegemist on siira teosega.

Rõhutan seda seepärast, et Venemaa on võtnud oma propagandasõjas üheks meetodiks ajaloo «tagasikirjutamise». Umbes nii, et Eestist (või ka mujalt) küüditatutel oli Siberis parem kui Eesti Vabariigis. Et näe, Eestis haigestusid lapsed tuberkuloosi, Siberi kliima tegi nad aga terveks.

Mitmel juhul oli see tõepoolest nii. Ainult et ükski Vene ajaloolane pole suuteline kirjeldama, kuidas näiteks alustasid Siberist kodumaale tagasi jõudnud niinimetatud uut elu. Nad ei mõista seda.

Pole mingit mõtet vastata Venemaa seesugusele propagandale eestikeelse sõimuga. Selleks tuleb kasutada fakte.

Uderna algkooli juhatajal Jaak Seerul oli vaja kokatädi. Ta võttis ametisse Elva meieri Arnold Ruubase Eestisse jäänud naise Vilma (1909-1972, sündinud Velner), kellel oli kasvatada kaks last: poeg Mati, kes on praegu hariduselt agronoom ja elab pensionärina Väimelas, ning tütar Anu (abielus Teesalu), kes on eesti filoloog, aga tegeleb vanaemana oma tütre perega Oslos.

Keda on kokatädil maakoolis kõige rohkem tarvis? Lehma ja siga! Siga vajab sulgu, lehm karjamaad. Aga kus selle pahanduse ots, kui kokatädi astus lehmaga ühelt paljaks söödud heinamaatükilt teisele, kuid lehmal tuli häda peale just koolmeistri akna all?

See, et Jaak Seeru võttis tööle läände põgenenud «rahvavaenlase» abikaasa, oli julgus. Niisuguseid kartmatuid inimesi oli tollal päris palju. Venemaa ajaloolaste ausus jääb sellele alla.

Raamatus on mitu korda juttu Tartu 5. keskkooli ajalooõpetajast Paula Kasest ning algusest peale väga lugupidavas toonis ja tunnustavalt. Ta oli pärit Sindist, kuulus Eesti Naisüliõpilaste Seltsi ja elas aastail 1907-1980.

Rohkem on tuntud tema abikaasa, Tartu ülikooli eesti keele kauaaegne professor ja endine kooliõpetaja Arnold Kask (1902-1994). Vähem on teada kurvem tõsiasi: Paula Kase vend oli Hans Heidemann (1896-1925), Riigikogu liige, kes mõisteti surma riigipöörde katse eest Eesti iseseisvuse vastu ning hukati.

Juhus on teinud minust Kildu põhikooli ajalooraamatu kaasosalise. Raamatu kirjutavad teised, minu osaks on olla vahekohtunik.

Vahekohtunik ei ole riigikohtu liige. Ta peab ütlema, kuidas minna edasi nõnda, et raamat sünniks. See sünnib aga siis, kui käsikirjad on koos, fotod dateeritud ja nimeregister valmis ning kõik kirjastajaga kokku lepitud.

Paljudel juhtudel juba ette toimetatud käsikirjast väljaandjale ei piisa, ta tahab ka autori rahakotti.

Taseme poolest on algkooli või ka põhikooli ajalugu kas bakalaureuse- või isegi magistritöö. Gümnaasiumi ajalugu võib olla koguni filosoofiadoktori väitekirja teemaks, nagu selleks võib olla mingi õppeaine (näiteks eesti sõnavara) õpetamise ajalugu või teatav didaktiline printsiip. Teemasid on küll ja küll. Olgu kas või Mart Saare lähenemine rahvalaulule. Küsimus seisneb juhendaja pädevuses ja dissertandi üldistusastmes.

Samas on vaieldamatu, et olukirjeldused kooli minevikust on alati jõukohasemad kui niinimetatud monograafilised uurimused. Palamuse kihelkonnakooli igakülgset ajalugu pole seniajani, seevastu Oskar Lutsu «Kevade» sai juba varakult klassikaks.

Me ei pea tõstma ühe kooli ajaloo kirjutamise taset ilmtingimata magistritöö tasemele, sest kust me korjame kokku näiteks kõik need maakerad, mille järgi on Eesti koolides õpetatud geograafiat, või arvutuslükatid ja kodukirjandid.

Minu ees on kodukirjand «Kino nõukogude noorsoo kasvatajana ja kujundajana», kirjutatud 11. märtsil 1963. Selle teises lõigus seisab: «Paljud noored käivad iga filmi vaatamas. Nad ei ole sügavalt huvitatud sellest, mis linal toimub. Noored lihtsalt käivad kinos, et aega surnuks lüüa. Neile ei anna kino midagi.»

Õpetaja on parandanud ühe komavea ja kirjutanud: «Analüüsist jäi vajaka.» Ongi terve haridus. Kogu moos.

Iga kool väärib oma lugu. Iga inimene niisamuti. Eeskujuks eriti. Kõnealuse raamatu on koostanud kolleegium eesotsas professor Ott Kursiga. Ilus töö ja hea lugemine.

Eesti hariduse vundament kannab ka järgmisi korruseid

2009-06-19

Meie haridustraditsioonidele ning tublide õpetajate ja õppejõudude tööle võib rajada ka järgmised sammud, mis tuleb astuda, et kõik meie väikse rahva lapsed saaksid oma andeid parimal viisil avada.

Nii sisulisi kui ka korralduslikke muudatusi haridussüsteemis on aastaid arutatud haridusfoorumil ja väiksemates ringides. Nüüd peame need ettevaatavad sammud õppekava ja koolivõrguga ka astuma. Ma ei nimetaks kõike ettevõetut haridusreformiks, pigem uuenduseks.

Kahjuks on põhikooli- ja gümnaasiumiseadus jäämas jalgu erakondlikule positsioonivõitlusele, mis on vähemusvalitsuse ajajärgu paratamatu nähtus.

Õpetajate ja õpilaste huvides

Mõistan, et igal erakonnal on kujunenud välja enda jaoks olulised teemad, milles tahetakse seaduseelnõu muuta. Sotsidel ei ole usku gümnaasiumipiirkondadesse kui koostöömudelisse, Reformierakond ei taha kaotada omavalitsustevahelist kohustuslikku tasaarveldamist, Keskerakond tahab hariduslike erivajadustega laste koolidele eraldi seadust ning üldiselt ei taheta koolivõrku kujundavaid otsuseid teha enne kohalikke valimisi. Kuigi veel enne seadusemuudatuste algatamist valitsuse poolt, kui tutvustasin muudatuste üldpõhimõtteid ning ka Eesti koostöö kogu oli teinud riigikogule ettepaneku põhikool gümnaasiumiastmest lahutada, toetas kultuurikomisjon ettepanekut üksmeelselt. Loodan, et parlamentaarset stabiilsust jagub siiski edaspidisekski ja hariduselu kujundamise olulised otsused saavad tehtud.

Ometi on kahju, et seaduse vastuvõtmise viibimine ei lase sügisel jõustuda olulistel sätetel, mis annaksid õpetajatele juurde metoodilisi vabadusi, aga ka õigusi tunnisegajaid ja teiste laste kiusajaid korrale kutsuda.

Seaduse eesmärk on aidata vähendada ka koolist väljalangust, täpsustades kooli, omavalitsuse ja perekonna kohustusi selle ennetamisel. Näiteks lapsevanemale saaks edaspidi määrata rahakaristuse või kohustuse teha ühiskondlikult kasulikku tööd.

Samuti paneks seaduse jõustumise edasilükkumine kahtluse alla uute õppekavade kinnitamise ja 2010. aastast kehtima hakkamise. Loodan, et sügisel jätkuvad tõsised arutelud haridusuuenduse kõikide tahkude üle.

Maakooli tuleb toetada

Seadusemuudatuste üks eesmärk on saavutada regionaalne tasakaal maa- ja linnakoolide vahel. Täistsüklikoolide mõju on tulevikus põhikoolidele veel laastavam, kui on olnud seni. Võrdse ligipääsu eeldus kooliharidusele on aga tugevate maapõhikoolide säilimine. Õpilaste arvu vähenemise tõttu kaovad lähiaastatel mitmest piirkonnast gümnaasiumiklassid. Kui suureneb linnade surve täita tühjenevad õpilaskohad maakoolide arvelt, ei ole kindel ka sealsete põhikoolide säilimine. Selles olukorras ei tohi lasta omavalitsusel „hundiseadusi" järgides mujalt lapsi üle meelitada, nii et tervete piirkondade võrdsed võimalused kannatavad. Maakoole tuleb soosida.

Eestit katab ka hariduslike erivajadustega laste koolide võrk. Õpetajate Lehes on hariduspoliitikud püüdnud segadust külvata, nagu tahaks keegi seda tüüpi koole kaotada. Võib-olla tuleb aja muutudes ka selles muudatusi teha - näiteks luua teadusandekatele või mõnel muul alal tipptasemele jõudnud lastele eraldi õppeasutusi -, kuid erilist toetust vajavate laste koolid jäävad siiski alles. Lähiaastateks on enamikule neist koolidest ette nähtud mahukad investeeringud Euroopa tõukefondidest. Osas koolidest ehitustööd juba käivad.

Rõõmustavat on palju

Tegin hiljuti valitsuse pressikonverentsil ülevaate üld- ja kutsehariduses toimunust. Hea meel on, et õpetajaameti maine on tõusmas. See ei ole küll veel kolme kõige mainekama ameti hulgas, kuid õpetajaks õppida soovijate hulk on viimasel kahel aastal tõusnud.

Väikseid samme on selleks astutud hulgaliselt: hakati maksma õpetaja lähtetoetust, eraldati sadakond stipendiumi pedagoogiliste erialade üliõpilastele, 4000 õpetajat said kasutamiseks sülearvutid, valmis õpetajahariduse strateegia jne. Aga kõige tähtsam on siiski see, et 2008. aastal tõusid õpetajate palgaalammäärad 22% võrra ja ka sel aastal ei ole need igasugustest ohtudest ja juttudest hoolimata langenud.
Keelekümblusprogrammid on ve-nekeelsetes koolides osutunud edukaks ja vene noored tahavad õppida eesti keelt. Edeneb ka venekeelsete gümnaasiumide eesti õppekeelele üleviimine. Kutsekoolides käib aktiivne ehitustöö.

Ning kõige tähtsam tõestus - värske OECD uuringu järgi on Eesti õpetajad tulemusliku õpikliima loomise ja uuendusmeelsuse poolest maailma tipus! Aitäh teile!

Soovin kõigile õpetajatele ja õppejõududele ilusat suvepuhkust. Kohtume sügisel!

Teadmise alus

2009-06-18

Järgmine käsitlus puudutab teemat, mis ei ole seatud üles vigurivändalikult. Iga inimene vajab nii aabitsat, raudvara kui ka juhatust edasiõppimiseks.

Aabitsaks on näiteks juhtnöörid ekraanil pangaautomaadi kasutamiseks. Raudvara tähendab allikat põhitõdede valdamiseks ja ka noid põhitõdesid endid. Õpetus edasiõppimiseks on näiteks retsept lehttaina valmistamiseks oma kätega. Mitte alates poolfabrikaadist, vaid alates nullist.

Kõik kokku - nagu ka palju muud - moodustabki inimese vaimse aluspunkti. Põhja.

Meie päevil on sõnale "põhi" antud aga ligikaudu hoopis see tähendus, mis tal on paberimängus "Laevade pommitamine" - pihtas-põhjas. "Põhjas" tähendab selles mängus uputatust.

Tulevikus on vaja erisuguseid kooliraamatuid

Juba spekuleeritakse selgi teemal, kas põhi on kolmnurga alumisim teravik ehk kõigest üks puutepunkt või hoopiski kaarjas nagu u-tähe kinnine pool või lame nagu parve alus. Kui põhjas, siis all sügaval, mudast madalamal. Mis jääb asjade nii olles järele sõna "põhjalikkus" sellest tähendusest, kus ta rajaneb vundamendini minekule?

Praegu esitatakse olemise arengut enam-vähem sääraselt, nagu põhjalikkusel polekski fundamentaalset dimensiooni: vajud korraks liivale vee all ja küllap keski või miski su sealt jälle välja toob. Kui "mis", siis ilmselt hoovus. Kui "kes", peab too oskama sukelduda.

Rõhutan seda järgmisel põhjusel. Põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamine teineteise automaatsest järjepidevusest algaval kümnendil viib selleni, et meil on tarvis erisuguseid õpikuid. Korraliku õpiku tegemiseks kulub vähemasti paar aastat, selle katsetamiseks minimaalselt teist niisama palju.

Kui alustada niinimetatud stabiilsete, see tähendab kogu kursust järjepidevalt läbivate õpikute kirjutamisega alates eelolevast sügisest, jõuaksime nende alguseni umbkaudu samal ajal, mil Eestis võiks kinnistuda eurotsooni rutiin, aastal 2014. Sada aastat pärast Esimese maailmasõja algust.

1939. aasta õpik on uskumatult tänapäevane

Kahtlen väga, kas selleks ajaks on ilmunud parem või vähemasti uuem õpik koolide peainspektori Elmar Etvergi (1899-1977) ja Tartu ülikooli rakendusmatemaatika professori Gerhard Rägo (1892-1968) kirjutatud raamatu "Matemaatika õpik humanitaargümnaasiumile" (Tartu/Tallinn, 1939) kõrvale. See õpik on paks, 360 lehekülge.

Algebra all esitatakse selles õpikus ka "Rahandusmatemaatika küsimusi" ja need on uskumatult tänapäevased. Tähtajaliste maksude hulgas käsitleb alapeatükk näiteks kirjanike pensionikassa täitmist ja valla laenukoormust elektrifitseerimisel.

Niisugused asjad on tõesti majandusmatemaatilise mõtlemise põhi nii üksikisiku kui ka kogukonna ja energiaringi ulatuses, mitte aga ühiskonna allakäigu lõpp-peatus. Kas koolide liitjad ja lahutajad on sellele mõelnudki? Arvan, et ei. Nemad liidavad, teadmata negatiivsetest arvudest midagi.

Negatiivne arv on nullist väiksem. Targast rumalam allapoole lollusi. Kas paneme poe kinni?

Vanematele lisahääle andmisest võidaks kogu ühiskond

2009-06-12

Hiljuti käidi taas välja idee, et valimistel lapsevanematele lisahäälte andmine viiks ühiskonna rohkem tasakaalu. Andrei Hvostov pidas seda rahva püsimise aluseks, Tõnis Lukase arvates tõstab tasakaalupunkti selline nihutamine ühiskonna silmis ka hariduse väärtust.

Sotsioloogiliste küsitluste kohaselt on hariduse edendamisest huvitatud peamiselt kuni 40-aastased. Mida vanemaks inimene saab, seda enam hakkab ta huvituma pensionisüsteemist ja seda vähem erutab teda põhikoolikorraldus või lasteaiateenus.

Lasteaia- või kooliõpetajate käekäik läheb rohkem korda lapsevanematele ja jätab suhteliselt ükskõikseks lasteta pered.

Vanu inimesi ei huvita haridus

Elanikkonna vananedes ja laste arvu kahanedes on üha vähem neid ühiskonnaliikmeid, kes peavad kooli ja õpetajaid väga tähtsaks. Enamuse selline võim vähemuse üle on lühinägelik, eriti olukorras, kus vähemus on kunstlikult tekitatud. Kunstlikult selles mõttes, et valimisõigus on küll igal inimesel, aga inimeste hulka ei loeta alla 18-aastaseid lapsi. Muide, suhteliselt hiljuti ei peetud ka naisi inimesteks - Eestis on naistel valimisõigus olnud vaid 91 aastat.

Mitmed pedagoogid on aeg-ajalt unistanud ajast, mil isegi Tootsid õpetajatele kui vaieldamatutele autoriteetidele alt üles vaatasid. Samal ajal olid lapsed ühiskonnas väärtus.

Lastetutel oli vanaduspõlve kindlustamine vaevarikas ning ühiskondlik positsioon nõrk. Olgugi tulevase tööjõu või pensionisambana (jätmata kõrvale ürgset rõõmu järeltulijate üle), olid lapsed elu plusspoolel. Lapsed olid rikkus, sotsiaalne väärtus, auasi, staatusesümbol, kindel märk turvalisest tulevikust ja kindlustatud vanaduspõlvest.

Bismarcki pensionireform

Kui sul lapsi polnud, pidid juba varakult välja vaatama mõne lahke sugulase, kelle reheahju taha ennast vanaduspäevi veetma pakkuda. Täitsa loomulik, et sellises olukorras olid õpetajad au sees - nende tähtsast suunamisest sõltus, mis kapitaliga „pensionisammas" suureks kasvas.

Juhtus aga nii, et vanaduspõlve kindlustamise süsteem tehti ümber - pärast Bismarcki pensionireformi hakkas eakate hea põli sõltuma hoopiski palgasummast, mis noorena teenida suudeti. Laste olemasolu kaotas sestpeale kiiresti tähtsust.

Lapsed on ühiskonnast välja tõrjutud

Praeguseks tähendab laste olemasolu peres materiaalselt kehvemat olukorda, sotsiaalselt madalamat positsiooni ning vanaduspõlve perspektiiv on suisa vastupidine - mida rohkem lapsi, seda väiksem võimalus palgatööks ja seda tillukesem tuleb pensioniraha. Laste ja sellest tulenevalt ka lastega tegelejate positsioon ühiskonnas muutus samuti vastupidiseks - ema-isa silmaterad on lapsed muidugi edasi, aga ühiskonnast on nad sisuliselt välja tõrjutud. Ei pääsenud devalveerimisest ka õpetajaamet - väheväärtuslike laste õpetamine väljendub ühiskondlikul hinnanguskaalal keskmise palgana vaid parimatel juhtudel.

Laste ja lapsevanemate silmis on õpetajad endiselt Väga Tähtsa Töö Tegijad, kuid kes meiesugust vähemust kuulab?! Alaealised pole mingigi elektoraat ja kõik eelarvekärped nii Tallinna linnas kui ka Eesti riigis on alanud lastega peredest, lasteaedadest, koolidest.

Elagu noor Eesti!

Lahendus oleks mitte ainult õpetajaameti taasväärtustamiseks vajalik, vaid ka rahva püsimise seisukohast ülioluline tasakaalu loomine poliitilises süsteemis. Üks laps on üks inimene ja valimistel on olulised kõik. Nii liiguks ühiskond normaalse tasakaalupunkti poole ja tõuseks nii laste, lapsi õpetavate inimeste kui ka lastega perede olulisus ühiskonnas. Kellel on hääl, sellel on võimu ja lugupeetust, tema ees kummarduvad poliitikud ja temaga arvestab kogu ühiskond.

Last inimeseks pidades oleks tasakaalu veidi rohkem ning nii võidaksid elu mõlemad otsad, sest vajavad ju lapsed ja eakad ühtemoodi sotsiaalselt turvalist elukeskkonda.

Keelt ja mõistust!

2009-05-27

Küsimus oli enam kui lihtne. Ajalehes Pärnu Postimees ilmus 19. mail käesoleval aastal kell 10.58 elektroonilisel kujul artikkel pealkirjaga "Ermistu järvelt päästeti merehätta sattunud mehed". Toimetas seda sõnumit Raido Keskküla. Meid oli mitu, kes juhtisid tähelepanu tõsiasjale, et järvel ei saa olla merehäda. Pire hiljem pealkiri parandatigi: „... päästeti uppumisohtu...".

Kontrollige sõnu

Ermistu järvel on mitu nime: Ärmistu, Mõisa, Härmesi ja Tõstamaa. Tema suurim sügavus on 2,9 m, keskmine 1,3. Suurima sügavuse kohal võid lõhkise künaga piki lainet sõites minna ümber küll. Ühtede allikate järgi on sealt algav Tõstamaa jõgi 5 kilomeetrit pikk. Teiste järgi 3,8. Liiga suur vahe, et jääda mõõtmisvea piiridesse. Ilmar Kase (1936) koostatud "Eesti NSV järvede nimestikus" (Tallinn, 1964) on Ermistu järv sees. Kas sealt algav jõgi voolab aga Tõstamaa või Värati või Kihnu lahte - mine võta kinni!

Teises raamatus pealkirjaga "Eesti NSV jõgede nimestik" (Tallinn, 1979), koostaja August Loopmann (1927-2001), leidub küll Ermistu järv, aga on ainult Saare ja Männiku oja. Ei oska öelda, kui pikk ja lai peab olema oja selleks, et saada jõeks. Härjapea jõgi Ülemistelt Tallinna lahte on torutatud. Paadiga seal enam ei sõida. Maadevahe jõgi Koigi Pikkjärvelt Kõiguste lahte Laimjalas on juba nire. Pole ojagi. Kui muutuvad loodus ja haldusjaotus, muutuvad ka kohanimed.

Et olla niisugustes asjades täpne ja veenduda kõiges oma silmaga, peaks käima alati ise kohapeal. Vaevalt on Eestis enam ainsatki inimest, kes oleks mööda Härjapea jõe "sängi" käinud samm-sammult. Erinevalt Emajõest on see jõgi juba möödanik (minu jaoks on jõe tunnusteks puhas vesi, vabadus supelda ja püüda kala). Küsimusi on õieti kolm: (1) kustkohast vaadata järele, mida üks sõna endas sisaldab; (2) kes ja millal sõnakasutuses eksib ning kuidas teda parandada; (3) kui kiiresti on õiget sõna vaja.

Alustagem näitest, mis puudutab meist igaüht: kas Eestis on tegemist poliitilise kriisiga? "Kriis" ei ole eesti omasõna, sest meie sõnad ei alga kahe kaashäälikuga. Sõna on pärit kreeka keelest ja tähendas rebenemist. Joodiku kriis on ligikaudu mõistetav - kassiahastus ja võimetus alustada peaparandusega kohe. Otsekohe. Poliitiline kriis võib tähendada toimiva valitsuse suutmatust asjadega toime tulla, kuid see võib seisneda ka riigipöördeohus. Mõlemad diagnoosid on halvad ja enamasti neid panna ei taheta. Kui meil poliitilist kriisi ei ole, mis meil siis on, kui meil pole oma sõnagi? Leisist on noteeritud tegusõnast "rebenema" ainsuse 3. pööre olevikus "rebeuss". Kas meil on poliitika rebeuss? Ütleksin küll. Jah, aga kuidas sa seda tõlgid?

Too kolmas küsimus võib olla seega vägagi rutuline. Leht peab ilmuma, olgu või valede sõnadega.

Kallis sõna

Siinkirjutajale ei ütle rõvedad sõnad palju muud, kui et inimene on ropu suuga. Märksa rohkem ütleb see, milliseid sõnastikke inimese kodus leidub. Järgnev pole mõeldud uhkeldamiseks, aga meie kodus Tähtveres on neid neljakümne ümber (jutt on sõnaraamatutest, mitte entsüklopeediatest või leksikonidest). Tavalise õpetaja jaoks liiga palju, sest korralik sõnaraamat on hinnalt kulukas. Varje Lonni ja Ellen Niidi koostatud köide "Saarte murde tekstid" 8-osalises sarjas "Eesti murded" (1961 - 2002; 7. köide) maksis 2002. aastal 150 krooni. Suur raha, kui näiteks Kalle Velskeri ja Endel Jürimäe "Koolimatemaatika käsiraamat" (2001) maksab 135 krooni, aga Tiina Leego, Leili Vedleri ja Signe Vedleri "Matemaatika õpik kutseõppeasutusele" (2002) 220 krooni.

Seetõttu ei üllatagi mind enam, kui näen enamikus kodudes sõnaraamatuid ning teatmeteoseid, mida pole lõpuni välja ostetud. Raha kulub mujale. Rõvedad sõnad õpib laps ära rahatagi. Tarku sõnu ta odavalt osta aga ei saa. Kõige halvem on, kui ta pannakse ostma valesid sõnu. Liiati vale hinna eest.

Tähtvere mõisas 20. mail 2009

Tulevik eelistab tehnilisi erialasid

2009-05-26

Plaanid ilma rahalise katteta pole midagi väärt isegi paberil, millele need on trükitud. Riik ja inimesed on silmitsi raskete aegadega ja võimalused piiratud. Kuid küsimus on, kuidas luua tasuvaid töökohti, sest kui inimestel pole tööd, hääletavad nad jalgadega. Mõelgem, kuidas Pärnumaal oleks rohkem töökohti, ja püüdkem asju korraldada nii, et vähese raha eest saaks rohkem tehtud.

Väiksemates kohtades on alati küsimus: miks noored ei tule tagasi? Miks nad püüavad minna Tallinnasse või Tartusse, mis on teine tõmbekeskus? See tõendab, et noortel peavad olema atraktiivsed, kõrge lisandväärtusega töökohad. Eks need olegi köhad, mille üle tuleb väga tõsiselt mõtiskleda.

Riigikontrolör räägib tihti, et noored inimesed ei taha enam koduvalda tagasi tulla. Mis on siis põhjused? Kas neid saab likvideerida, kui anda raha? Aga ilmselt on põhjus selles, et see kriitiline mass tegijaid on liiga väike.

Viimane hetk ühiskonnas on arutada selle üle, kuidas suudame noori suunata ümber nii, et 40 protsenti neist ei õpiks suhtekorraldust. Ja lapsevanematelgi oleks vaja rääkida oma lastele, et 1990ndatel olnud väga suur nõudlus näiteks juristide, haldusjuhtide, suhtekorraldajate järele on täidetud.

Nõudlust on ikkagi nende järele, kes oleksid valmis töötama ja saama parema hariduse raskematelgi elualadel, mis on seotud tehnoloogiate, loodusteaduste, keskkonna-, info- ja nanotehnoloogiaga. See nõuaks, et koolides õpiksid lapsed rohkem matemaatikat, füüsikat. Aga siiani ei suuda noored aru saada, kus on nendej.tulevik.

Tänavu tuli füüsikaeksamile vist natuke üle 700, matemaatikaeksamile rohkem koolilõpetajaid. Aga näiteks Tallinna tehnikaülikoolis ei ole sellegipoolest tehnilistele erialadele suurt konkurssi.

Intervjuu: Õpetajate palgakärpe suurus tuleb otsustada lähinädalatel

2009-05-22

Riigieelarve teise kärpe üle käivad tulised vaidlused. Rahandusministeeriumi nõutav kärbe tähendaks õpetajatele 11,8% palgakaotust, Tõnis Lukas loodab piirduda 4% kärpega.

Kui suur on uues kokkuhoiukavas haridusvaldkonna kärbe?
„Haridus- ja teadusministeerium esitas omalt poolt 250 miljoni kroonise kärpeettepaneku, rahandusministeerium nõuab meilt siseministri jõulisel toetusel 450 miljoni kroonist kärbet. Selline kärbe tähendaks aga õpetajate palga alampiiri vähendamist 11,8% ulatuses. Ma ei saa sellega mingil juhul nõus olla. Me ei saa kärpida õpetajate palku nii palju, et neil tekib lootusetuse tunne ja me ei suuda koolidesse enam õpetajaid leida.
250 miljoni krooni kärpimine poole aasta pealt on niigi tõsine samm, sest mõjutab otseselt töötajate palku ja haridusasutuste tegevuskulusid. Hariduses ei ole n-ö õhku sees, puudub ka lisatasude puhver. Küsimus ei ole mõne hanke tegematajätmises, vaid inimeste palgas ning töö- ja õppimistingimustes. Peame lähenema haridus- ja teadusvaldkonnale pieteeditundega.
Haridus- ja teadusvaldkond on olnud meie prioriteet. Hariduse osatähtsus on tõusnud nii põhi- kui ka lisaeelarvet tehes, negatiivsete eelarvetega on meilt kärbitud kõige vähem. Eesti konkurentsivõime tagamiseks on oluline, et see jätkuks ka tulevikus. Solidaarsus on kärpeid tehes küll oluline, aga leian, et kõiki valdkondi ei peaks võrdselt käsitlema."

Mida ja millises mahus plaanite kärpida?
„Meie esitatud kava tähendab 8% baasmaksumuse langust ülikoolidele ja rakenduskõrgkoolidele. Samas mahus peaks vähenema ka teaduse rahastamine. Õpetajate palga alammäärasid peaksime vähendama 4% võrra.
Praegu peatub ka sülearvutite programm. Veebruarikuiste kärbetega oleks selleks raha veel jätkunud, aga nüüd enam mitte. Samas jätkub Tiigrihüppe SA kaudu riigi toetus koolidele moodsa tehnoloogia muretsemisel. Säilivad ka 200 000-kroonine lähtetoetus uutele õpetajatele ja tasuta koolilõunad lastele põhikooli lõpuni."

Kas hea stsenaariumi järgi oleks õpetajate palk siis samal tasemel kui 2008. aastal?
„Jah, palkade alammäärad oleksid sel juhul täpselt samad. Ma ei arva, et õpetaja peab olema ühiskonnas eristaatuses, kuid on väga oluline, et kõikides koolides oleksid kvalifitseeritud õpetajad. Sellest sõltub meie ülikoolide ja riigi edukus tervikuna, sest just põhikoolis, gümnaasiumis ja kutsekoolis tehakse ära kõige tähtsam töö. On väga tähtis, et õpetaja palga alammäär saaks lõpuks võrdseks riigi keskmise palgaga. Südamega oma tööd tegeva õpetaja tööd peab tunnustama nii, et tal ei oleks muret äraelamisega."

Millal tulevad lõplikud otsused eelarve ja palgakärbete kohta?
„Riigikogu peab vähendatud mahus eelarve vastu võtma juuni keskpaigas. Eelarveotsused peavad olema tehtud enne seda, sest ainult nii saab eelarve rakenduda 1. juulist. Kui me ei suuda selleks ajaks kärbet ära teha, on 1. augustil kärpida ja selle järgi eelarvet planeerida palju raskem.
Oluline on, et asutustel oleks võimalik aasta lõpuni palgad välja maksta ja katta oma tegevuskulud. Kui me praegu valusaid otsuseid ei tee, on oht, et aasta lõpus ootab meid ees palju sundpuhkusi ja palkade maksmata jätmisi. Otsustajate ring tõmbub järjest koomale ja seepärast on raske öelda, kas ja millal me oma eesmärgi saavutame. Selge on see, et tulud ja kulud on vaja tasakaalu viia. Kui kaotame rahvusvahelises majanduses praegu usaldusväärsuse, helbime seda suppi veel aastakümneid. Lätis toimuvad praegu mitmekümneprotsendilised kärped ja koondamised palju suuremas mahus kui Eestis. Vähemalt hariduses meil ei koondata. Loodan, et oleme esimeste hulgas, kes majanduskriisist välja tulevad, sest oleme mobiilne ja kiiresti otsustav ühiskond."

Areneb see, kes oskab ka teiste tarkust ära kasutada

2009-05-12

«ÜKS JÄRELEMÕTLEJA mees katsub ka raamatutest õpetust leida ja ennast teiste meeste tähelepanemistega tuttavaks teha. Muidugi, eluõpetus on sagedasti enam väärt kui raamatute õpetus, aga kellel mõlemad on, sellel on kahevõrra rammu.»

Seda «Sakala» asutaja Carl Robert Jakobsoni mõttetera järgides käisid Viljandimaa koolijuhid aprilli keskel Taani hariduselu uurimas. Paljud meie põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuse tagamaad ja uuendussoovid said seal, kodust kaugemal selgemaks.

PORGAND EI kasva parem, kui ta iga nädal mulla seest välja tõmmata ja üle mõõta. Nii vastasid Taani koolijuhid küsimusele, miks nad oma põhikoolides lastele kuni kaheksanda klassini hindeid ei pane. Tõsi ta on: hindamine pole eesmärk. Eesmärk on õpitust aru saada ning oma otsuste ja tegude eest vastutada. Seda õpetatakse Taani põhikoolis lastele.

Kuigi Taani laste Pisa testi tulemused olid tagasihoidlikud, on nad koolis silmanähtavalt õnnelikud. Vanemate ja õpetajate ühine hool, kutsesuunitlus alates kuuendast klassist ning lapse, vanema ja nõustajate vestlused lapse arengu ja tulevikusoovide teemal aitavad noorel inimesel oma võimetes varakult selgust saada ja tulevikuvalikuid teha.

Tavaliselt vanemad nõustuvad klassijuhataja ja nõustaja ettepanekutega ning töötavad oma lapse arendamiseks pedagoogidega kaasa. Kõik teavad, et need soovitused on tehtud selle nimel, et noor inimene leiaks endale elus sobiliku koha.

Üle poole Taani põhikooli lõpetanutest hakkab kutset õppima, teine osa läheb gümnaasiumi. Gümnaasiumi õppima asumiseks on tarvis põhikooli soovitust. See antakse lapsele, kes tõesti soovib areneda ja kelle vanemad on samuti sellest huvitatud. See ongi näide vahetust vastutusest.

MIKS TEIL klassides uksi pole? Nii küsisime Kopenhaageni Peder Lykke põhikoolis, kus õpib üle 850 rohkem kui 30 rahvusest õpilase.

Seal peetakse tähtsaks üheealiste õpilaste koosolemist. Nii on kool jaotatud kolme ossa: ühes hoones õpivad esimese kuni kolmanda, teises neljanda kuni kuuenda ja kolmandas seitsmenda kuni üheksanda klassi lapsed. Pärisime, miks nii. Taani koolijuht selgitas, et eri vanuses lapsed on oma käitumiselt erinevad ning ühevanuseid on lihtsam koos kasvatada ja õpetada.

Klassidel ja õpetajate toalgi pole uksi sel põhjusel, et kõigil tuleb harjuda koos töötama kaasinimesi arvestades. Ühtlasi on kogu aeg ülevaade õpilaste tegevusest. Turvalisus on selles koolis väga oluline.

OERSTEDI gümnaasium on ilus viiekorruseline klaasist maja. Selles on ainult gümnaasiumiastme klassid ja neis õpib 900 noort. Üks suur, 150-kohaline auditoorium, kolm ringklassi, mis mahutavad klassitäie lapsi, keemia- ja füüsikaklass ning ongi kõik. Ülejäänud on avatud ruum. Nii sobiks Viljandi uueks ühisgümnaasiumiks näiteks linna servas paiknev Unistari ärimaja!

Selles koolis mõistsime, millised piiramatud võimalused meid õppeprotsessi ajakohastamisel ees ootavad. Lisaks veel tänapäevase info- ja õppetehnoloogia kasutamine.

TAANIS keskendutakse gümnaasiumiharidusele, mis annab ettevalmistuse õppimiseks kõrgkoolis. Kodus või võõrsil, sel pole tähtsust. Hinneteta põhikoolis omandatud julgus ise mõelda, otsustada, vastutada ja loominguline olla aitab õpilastel karjääri tehes edukalt toime tulla. Meil on, mida õppida, mille üle vaielda.

Taanis peavad koolis käima kõik lapsed. Kes põhikooli vanemas osas toime ei tule või kel on koolitee pooleli jäänud, saab ametit õppida tootmiskoolis, meie mõistes kutsekoolis. Aga seda mitte koolipinki nühkides, vaid meistri käe all igapäevatöid tehes.

Korsöri tootmiskoolis õpivad abivajavad noored metallitööd, bänditegemist, kokandust, käsitööd, õmblemist, paadi remontimist... Igal õpetajal on kuus kuni kaheksa selli. Osa saab ameti selgeks mõne kuuga, osal kulub selleks paar aastat. Olulised on distsipliin ja soov saada ühiskonna täieõiguslikuks liikmeks.

Sügisest rakendame niisugust õppeviisi ka Viljandi ühendatud kutsekeskkoolis.
Muide, kui õpilane hommikul kooli ei tule, minnakse Taanis talle koju järele - seda näeb ette kooli, omavalitsuse ja lapsevanema vahel sõlmitud leping.

VILJANDIMAA koolijuhtide õppereis Taani oli põnev ja hariv. Taani haridusministeeriumi ja eri koolitüüpide külastamine ning kohtumine õpetajate ametiühingu esindajate ja kohalike eestlastega andsid meile ohtralt mõtlemisainet, samuti tegutsemiseks ning oma koolide ja hariduselu edendamiseks väärt ideid.

Siia said kirja vaid üksikud reisikillud. Nii mõnigi idee jõuab meie koolijuhtide ühenduse kaudu praegu parlamendis arutatava põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse parandusettepanekutesse.

Samas võib muidugi öelda, et see reis oli pidu katku ajal: paljud peavad praegu kõvasti kokku hoidma, aga näe, koolijuhid käisid omavalitsuste kulul Taanis. Nii võib mõelda, sest koolituspäev maksis 1500 krooni, millele lisandus oma toiduraha. Pean aga oluliseks märkida, et Eestis korraldatavad ühepäevased koolitused koos sõidurahaga maksavad enamjaolt sama palju.

Lisan, et mõni õppereisil osalenu kandis kõik kulud ise - igaüks vastavalt oma ja kooli võimalustele. Õppereisi toetasid rahaliselt ka koolijuhtide ühendus ja Viljandimaa omavalitsuste liit. Suur tänu neile.

KIRJUTISE algul tsiteeritud Jakobson käis talupidamist Soomes õppimas ja Saksamaal vaatamas. Nii tuleb tegutseda ka meil.

Viljandimaa koolijuhtide järgmine õppereis viib Lätti ja Leetu, et uurida sealset haridussüsteemi. Kel teema vastu rohkem huvi, soovitan lugeda Kildu kooli direktori Enn Siimeri pikemat kirjutist «Õpetajate Lehest».

Vabaduse totrustest

2009-05-06

Aprilli viimasel päeval kl 12.45 ilmus Eesti Päevalehe võrguvälja-andesse sõnumik pealkirjaga «Contra luuletused vallandasid koolis väikse mässu».

Kadrioru Saksa Gümnaasiumi koolipere ette olid kutsutud oma luulet lugema Contra (alias Margus Konnula) ja Veiko Märka, kelle esinemine aga katkestati, sest õpetajate meelest olid luuletused eriti nooremale koolieale sündsusetud ehk mittesiivsad. Lihtsalt ropud.

Mida tohib ja millal?

Olin vaieldamatult allameetrimees ehk vaevalt nelja-aastane, kui eesti keeles ilmus Dumas´ «Kolm musketäri» (1957). Väljend «kuradi sigadus» esineb seal juba üheksandas peatükis. Sama sarja kolmanda osa, «Kümme aastat hiljem» esimene jagu tuli tõlkes välja 1959. Seal esineb väljend «saatana sabaalune» ehk kuradi p... Aasta hiljem, 1960, ilmus meie keeles Lembit Remmelga ja Uno Lahe tõlgitud Jaroslav Hašeki «Vahva sõdur Švejk», kus oli omal kohal näiteks sõna «sitakott». Esimesse klassi astusin ma aastal 1961, aga meie põlvkonda oli kasvatatud nõnda, et roppused kõnes jäävad kodust ja koolist ukse taha.

August Sanga luuletus «Laul lume lagunemisest» on kirjutatud 1957. Ilmus see tema kogus «Võileib suudlusega» 1963. Kaks salmi sellest kõlavad järgmiselt: «Kuid suured korralagedused / toob enesega jürikuu: / teeb ilmsiks olnud magedused - / kõik kaltsud, pabulad ja muu. // Ja kõigi silma all on, ena, / auväärse talve kõnts ja sopp. / Pealt oli daam küll uih-kui-kena, / nüüd aga märkad: vuih, kui ropp!». «Pabul» selles luuletuses pole midagi muud kui «koerajunn» Contral. Mis siis on ligemale poole sajandi kestes juhtunud, kui nõukogude tsensuur nimega Glavlit laskis pabulad läbi, ent Eesti Vabariigis on «koerajunn» sobimatu?

Tartu Ülikooli eesti kirjanduse kauaaegne professor Karl Muru kasutab mõnikord väljendit «kassi saba alla!». Sisuliselt see tähendab sedasama, mis d´Artagnani «saatana sabaalune» ehk «kuradi p...». Vaevalt on keegi meist kuulnud teda kasutamas krõbedamaid sõnu. Paul Ariste võis pruukida kangemaid väljendeid. Ka professor Harald-Heino Peep ei välistanud neid. Professor Juri Lotman tellis oma perioodilisse kogumikku koguni artikli venekeelsest rõvetsemisest.

Asi seisab mujal. Eesti keele pruukimisse on internetiajastul sugenenud sõnatarvitust, mida näiteks akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann oma eesti-saksa sõnaraamatus (1869) ei häbenenud. Tema kirjutas ropud sõnad välja. Praegu on tavaline, et ropust sõnast kirjutatakse ära esimene täht, siis järgnevad punktid ja lõpuks käände- või pöördelõpp. Järelikult peaks olema täiesti arusaadav, kui laps, kes tegelikult teab asjaomast sõna täispikkuses, küsib, mismoodi peab punktidega sõna käänama. Tuleb algusest peale leppida kokku, et näiteks sõna «piss» tähendab sedasama, mis «kusi» või «uriin». Sõna «kusipea» ei ole eluvõõras. Sõna «uriinipea» seevastu on.

Mida teha?

Ei ole juhtunud nägema ainsatki õppekava, mis välistaks roppude sõnade kasutamist. Vähe sellest. Pole niisugustki õppekava, mis näeks ette ilusate sõnade valdamist. Ilusad sõnad on nagu laitmatult vormistatud matemaatiline võrrand. Enne tema tuletamist tahvlil tudengite ees peab ta olema lahendatud kodus. Olles esinenud mulle tundmatu publiku ees rohkem kui Contra ja Märka kokku, ei ole ma kunagi jätnud küsimata, missugune rahvas kuulamiskohta koguneb ja mis neile sobib. See küsimus jäi käesoleval korral lahendamata. Miks sa kutsud ruumi, kus on koos erinevad vanuserühmad, luuletajad, kellest sa ei tea, mida nad loevad?! Kas sa ise oled nende luulet lugenudki?

Asja üheks pooleks on niisiis õpetajate pädevus. Teiseks pooleks on ühiskonna silmakirjalikkus. Viimane avaldub selles, kui kodus saadetakse kogu Eesti kuradi saba alla, ent koolis tuleb õppida õilsaid põhimõtteid. Roppusi kool õpetada ei tohigi. Ta peab aga õpetama vahet heade ja halbade sõnade suhtes. Seda erinevust saad sa õpetada ikkagi vaid siis, kui näitad ära mõlemad pooled.

Contra ja Märka läksid laste ette, teadmata nende taustast vähimatki. Kool kutsus nad esinema, omamata kuigivõrd ettekujutust uusimast luulest ja mõtlemata sellest, millal puutub laps kokku rumalate sõnadega väljaspool kooli. Kas möödarääkimine? Et seda taibata, tuleks lugeda Betti Alverit. Aastal 1966 kirjutas ta «Rumalad sõnad», 1968

Partsi kava ajaks ärielu ülikooli toel õitsele

2009-04-22

Majandusminister Juhan Parts paljastas täna laiahaardelise esmavisandi kavast, mis peaks muutma ülikoolide toel Eesti ettevõtlikumaks ja innovaatilisemaks.

Kava tugineb kolmel sambal - esiteks tuleb süstida tavalistesse üliõpilastesse senisest rohkem ettevõtlikkust, teiseks koolitada reformialteid arendusjuhte ning kolmandaks käivitada programm «Akadeemiast ärisse».

«Meie majanduse praegune olukord ei anna alust kahtepidi mõtlemiseks selles, kas meil on vaja uusi ettevõtlike inimesi,» kõneles Parts tänasel kõrghariduskonverentsil Nordic Hotel Forumis.

Majandus massidesse

«Eestlased peavad muutuma märksa ettevõtlikumaks rahvaks,» ütles minister. Et selliseid ettevõtjaid leida, on tema sõnul oluline soodustada sellise arusaama levikut, et ettevõtlusega tegelemine ei ole üksnes majandust põhierialana õppinud inimeste pärusmaa.

«Majandusalased teadmised ei ole ühegi ettevõtja jaoks kindlasti üleliigsed, ent majandus on tihedalt seotud teiste eluvaldkondadega, ja ühte edu saavutamise valemit ei ole kas olemas või vähemalt ei ole see meile tuntud.»

Praegune suuremõõtmeline finants- ja majanduskriis annab tema sõnul tunnistust sellest, et majandus on keerukam fenomen kui meile meeldiks, ja teisalt, et nii õnnestumise kui ebaõnnestumise võimaluste üle maksab pidevalt juurelda.

Psühholoogid ettevõtjaks

«Seetõttu ei tohi ka ettevõtlusõpe olla ühedimensiooniline ja olla keskendatud üksnes majandust põhierialana omandavatele õppuritele. Majandus vajab edukaks toimimiseks ettevõtlikke inimesi erinevates rollides,» rääkis Parts.

Kõigis õppurites ettevõtlikkuse ärgitamiseks peaks tema sõnul insener- ja sotsiaal- ja loovteaduste valdkondades juurutama ettevõtlusõppe valikmooduli ja valikained. Suurem hulk tudengeid puutub nii kokku ja saab sellised teadmised, mis võimaldavad huvitatutel ettevõtluses tegutsema hakata.

Partsi sõnul on oluline, et ettevõtlusõpe oleks inspireeriv ja julgustaks ettevõtjana kätt proovima, seega peaks see andma esmajoones huvi ärgitava ülevaate erinevatest praktilistest teemadest nagu ettevõttega alustamine, turundus, rahvusvahelisele turule sisenemine, kapitali kaasamise võimalused ja elementaarne finantsarvestus.

Oskuslikud reformijad

Teiseks, et kasvatada ettevõtetele võimekaid arendusjuhte, kellel on teadmisi ja oskusi muutuste elluviimiseks, soovitatakse luua vastav tehnoloogia- ja ärijuhtimise magistrikava.

«See võiks anda teadmisi ühelt poolt ärijuhtimisest ja teisalt tehnoloogiajuhtimisest ning selle sihtgrupiks võiksid olla kas juba ettevõtluses tegutsevad või näiteks avalikus sektoris töötavad inimesed, kellel on soov tegevusvaldkonda muuta (interdistsiplinaarsus on siingi väga oluline),» rääkis Parts.

Tehnoloogia- ja ärijuhtimise magistriõppe kava eesmärk on tema sõnul anda tudengitele teadmisi ettevõtte muutmiseks innovaatilisemaks ja tehnoloogilisemaks - näiteks, et osataks muuta ettevõttes protsesse efektiivsemaks.

Teadus rahaks

Ministeeriumi algatuse kolmas osa - «Akadeemiast ärisse» - kopeerib natuke Rootsis käivitatud programmi, kus magistriõppe käigus võetakse üks reaalne teadusprojekt ja muudetakse päriselus toimivaks äriks.

«Sisult on selle all silmas peetud programmi, mis seob tervikuks magistriõppe, teaduse tulemuste kommertsialiseerimise, seemnekapitali ja tehnoloogiainkubatsiooni,» rääkis Parts.

Programmil on reaalselt katsetatud ja töötav eeskuju Göteborgi Chalmersi Ülikoolist.

Teadustöö saab äriplaani

Eestis võiks Partsi sõnul tegemist olla ülikoolidevahelise magistriõppe mooduliga, kus ava-aastal pühendutakse rahvusvahelistuva tehnoloogiaettevõtte juhtimise õppimisele teoorias.

Teisel aastal viiakse ellu reaalne projekt, kus otsitakse koostöös ülikooli tehnoloogiasiirde üksusega mõni teadustöö, mille alusel koostatakse äriplaan ja valmistatakse prototüüp - eesmärgiga jõuda ettevõttega faasi, kus saab reaalselt kaasata riskikapitali.

«Projektis osaleksid ka teadus- ja tehnoloogiapargid, mis pakuvad tiimidele tehnoloogiainkubatsiooniteenust ja seemnekapitali. Lisaks tuleb kaasata riskikapitali rahastajad Arengufondist ja erafondidest,» pakkus minister.

Partsi sõnul on järgnevalt kavas tutvustada eelmainitud kolmel sambal tuginevat programmi majandus- ja kommunikatsiooniministrile nõuandvas innovatsioonipoliitika komisjonis.

Õppige, aga mitut asja

2009-04-22

Rooli taga istus noor daam, kahe lapse ema. Kuna erinevalt netikommentaatoritest peab taksojuhtidel olema nähtaval just õige nimi, siis temal oligi: Sirid Pärtin. Ta tunnistas, et oli oodanud järgmist klienti ehk mind üle tunni.

Järelikult, arvasin, te olete paljulugenud inimene. Jah, kostis vastuseks, ristsõnade lahendamiseks ma tõesti entsüklopeediaid ei vaja. Ja üldse olevat vale arvata, nagu oleksid taksojuhid kõik lollakad, kes muuks ei kõlba.

Õppimine südame ja õpetajate järgi

Oli ilmne, et ta sõidab taksot muuseas. Selgus, et tema õigeks alaks on aiandus, kus talvel pole piisavalt tööd. Oletasin, et tema hariduseks on Räpina. Nii oligi. Muidugi ka kodune kasvatus - ta on kärner juba kolmandat põlve. Samas ta lisas, et paljud vaatavad Räpina aianduskoolile ikkagi justkui ülevalt alla ehk teisisõnu, tolle pärisaianduse saad kätte alles Eesti Maaülikoolis. Ta oli viimases käinudki, kuid saatis kõik põrgu, kui avastas, et esmalt tuleb õppida mitu aastat säärast ainet nagu kõrgem matemaatika.

Kõrgem matemaatika kätkeb endas niisuguseid probleeme, nagu näiteks geomeetria sidumine algebraga, matemaatiline analüüs ja harilike diferentsiaalvõrrandite lahendamine. Taksojuht peab teadma, kuidas töötab diferentsiaal tema autos ülekandel võllist võlli, ent võrrandit ta lahendama ei pea. Minu seekordsel taksojuhil keskkoolis ei vedanud. Matemaatikaõpetaja soovitas kogu aeg vaadata õpikust ja füüsikaõpetaja oli pidevalt purjus. Alles Räpinas seati tal arvutamine ükskordühest kõrgemal paika ja ta hakkas saama ka «viisi». Maaülikoolis ta sedasama rividrilli korrata ei tahtnud ja Eesti Maaülikooli teda enam tagasi ei too. Tema tahab lilli kasvatada, mitte arvutada õievarre juurdekasvu või lehe pindala, mis on juba puhas integraalarvutus.

Paar tundi enne noort daami tuli jutule noormees, kes tahab astuda Kaitseliitu. Tal on gümnaasium seljataga - miks ta ei astu Kaitseväe Ühendatud Õppeasutusse? Tuli välja, et matemaatika pärast. Ta ei jaga seda, ehkki tahab olla patrioot. Küsisin temalt, miks peab kaitseliitlane tundma Pythagorase teoreemi. Vastus oli ümmargune null. Ta ei teadnud triangulatsioonist põrmugi. Tema jaoks oli Kaitseliit ennekõike relvakandmise õigus ja munder koos saabastega. Nendest ei piisa, kui sa ei tea ja kui sul pole vähimatki aimu, kui kaugelt sa suudad kõmmutada ülima täpsusega.

Üks leidis, et aednik ei vaja kõrgemat matemaatikat, teine oli veendunud, et sõjas saab hakkama ka ilma matemaatikata. Mõlemad tahtsid endale meelepärast, andmata endale aru, et õppida tuleb liiaga. Ja puudus õpetaja, kes oleks öelnud: kui sa ei suuda arvutada, mängi vähemasti viiulitki. Taksojuhtinna, kelle kõrval ma istusin, õppis Räpinas veel tollal, kui oli elus legendaarne õpetaja Adolf Vaigla (1911-2001). Vaigla oli VT kavaler. Ta õpetas elulõngade kasvatamist. Elulõngad (Clematis) on tulikalised, mille hulgast mittebotaanik tunneb parimini ehk kullerkuppu. Kõrgemat matemaatikat ta ei õpetanud. Ent ta õpetas labida vajutamist õigele sügavusele ja mulla ümberpööramist. Too «õige sügavus» ongi kõrgem matemaatika, ehkki ilma valemiteta.

Ümberõpe ilma sulinduseta

Praegu on saanud moeks soovitada ümber-, täiendus- ja elukestvat õpet. Ümberõpe tähendab üleminekut teisele rajale. Enne olid vedurijuht, nüüd oled taksojuht. Täiendusõpe on juurdeõpe, arvutimaailmas igapäevane ülesanne. Elukestev õpe on õigupoolest jaburus, sest keegi meist ei õpi ära õiget suremist ega paranda asjaomaseid vigu. Eesti poliitikute hulgas on ümberõppinuid omajagu. Enne olid nad kroonutööl, pärast on nad eraettevõtjad. Või ka asotsiaalid kuni uue väljakutseni. Juurdeõppe vajalikkuses ma ei kahtle. Lihtsaimaks näiteks on kauba paigutamine toidupoes teisiti kui seni. Või kui telefoninumber muutub. Ümber õpitakse siis, kui jäädakse pensionile või leseks. Või - kui riik on lubanud üht, aga teeb teist. Nagu pensionikogumise teise sambaga.

Seepärast ma ei taandaks ümberõpet pelgalt töötute probleemiks. Ümberõppe kõige algelisemaks vormiks on rahareform. Õpid uuesti arvutama. See seisab meil järgmisel kümnendil ees. Millal see toimub, pole selge. Mind huvitab siinkohal küsimus, kust me leiame vajalikul hulgal noid köstreid ja vürtspoodnikke, kes asja selgeks teeksid. Kes neid juba varakult välja õpetab?

Teadmistepõhine majandus nõuab tehnilise kõrghariduse arengut

2009-04-21

Riikliku koolitustellimusega on juba aastaid eelistatud just tehnika, tootmise ja ehituse ning loodus- ja täppisteaduste valdkonda. Praegu on seal kõige suurem osa (38 protsenti) riigieelarvelistel kohtadel õppivatest üliõpilastest.

Muret teeb aga see, et järjest vähem õppureid sooritab riigieksameid reaalainetes. See piirab ka riikliku koolitustellimuse suurendamist. Üliõpilaste teadmiste tase on ebaühtlane, sageli tuleb teha järeleaitamistunde taseme ühtlustamiseks. Neile, kes pole riigieksameid sooritanud, tuleb korraldada vastuvõtueksameid.

Selleks, et tagada teadmistepõhises majanduses vajalike spetsialistide konkurentsivõimeline järelkasv, on teaduse rahastamise kõrval pööratud rohkem tähelepanu noorele õppijale koolis. Õppekavaarendus toetab reaal- ja loodusaineid, mitmed projektid toovad kooli uusi õppe- ja katsevahendeid, teaduse ja tehnoloogiaõpet.

Õpetajate puuduse kiireks leevendamiseks esitati tänavu ja ka eelmisel aastal tellimus 80-le töötavale õpetajale, et nad omandaksid täiendavalt reaal- ja loodusainete õpetamise oskused. Väiksematesse koolidesse valmistatakse ette põhikooli mitme aine õpetajaid. Rõõmustav on see, et ülikoolid on alustanud aktiivseid sihtrühma otsinguid, kes võiks olla huvitatud täiendava aine õpetamisest ja teevad koostööd koolidega.

Haridusuuenduse üks eesmärke on anda õpilastele võimalus kvaliteetse reaal- ja loodusteadusliku gümnaasiumihariduse omandamiseks kõigis maakondades üle Eesti. Noored ei peaks süvendatud õppe järele minema ainult Tallinnasse ja Tartusse.

Loodus- ja täppisteaduste ning tehnika/tehnoloogia valdkonna lõpetajate osakaal kõrghariduses on umbes 20 protsenti, see on kolm-neli protsenti väiksem Euroopa Liidu keskmisest. Soomes on selle valdkonna lõpetajaid 10 protsenti rohkem. Tehnikaaladel tegutsevaid õppeasutusi on suhteliselt vähe - üheksa õppeasutust 34st, seejuures 21st rakenduskõrgkoolist pakub tehnilist haridust vaid kolm. See on kulukas, inimjõudu ja tehnilisi vahendeid nõudev õpe.

Siiski on loodus- ja täppisteaduste ning tehnika/tehnoloogia valdkonna üliõpilaste absoluutarv võrreldes 95/96. õppeaastaga kasvanud üle 2 korra - täna 15 572 üliõpilast.

Intervjuu: Tõnis Lukas: uus korraldus püüab maakoole päästa

2009-04-17

Haridusuuenduse eesmärk on tugeva põhikooli säilitamine seal, kus see on võimalik, ütles haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas.

Minister peab oluliseks toetada väikesi algkoole, kuid põhikoolis peaks tema hinnangul käima 90-100 last, erandkorras vähemalt 66. Kooliuuendused, ka gümnaasiumi ja põhikooli lahutamine, on tingitud hariduse sisulisest poolest, mitte aga rahanumbrite lugemisest.

Lukas ütles, et kui alg- ja põhikool peab asuma kodu lähedal, siis gümnaasiumi puhul on oluline kvaliteet. "Gümnaasiumi eesmärk on pakkuda noorele valikuid ja kvaliteeti. Seepärast on põhikoolide ja gümnaasiumide eraldi vaatamine hästi oluline," märkis ta.

Tõnis Lukas, mida arvate sellest, et Saaremaa koolijuhid ei ole siiani vaimustust üles näidanud põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise osas?

Koolijuhtidele tuleb au anda, kui nad mõtlevad oma kooli peale. Koolijuhid, kes on uhked, et neil on kõik kõige paremas korras, teevad head tööd. Mina pean asju aga laiemalt vaatama. Ma arvan, et linnakoolide eesmärk ei tohiks olla maakoole õpilastest tühjaks tõmmata. On täiesti selge, et kui laste arv langeb, püütakse ka linnagümnaasiumidesse saada palju õpilasi.

Kui linnas on kool 1.-12. klassini, siis on täiesti selge, et vanemad, kui nad tahavad, et laps läheks gümnaasiumi edasi, ja kui linnakoolis on kohti - ja tulevikus neid on, sest lapsi jääb vähemaks -, siis hakkavad nad igaks juhuks oma last juba alg- või põhikooli eas viima linna ja koolitee läheb liiga pikaks. See hävitab ka maal põhikoolid.

Ütlete, et toimetulevas põhikoolis peab olema 90-100 last, meil saab maal nii "suuri" põhikoole ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Kui põhikoolis on 40-50 õpilast, on omavalitsuse küsimus, kas seda kooli suudetakse pidada. Üleriiklik süsteem ei saa olla selline, mis maksab samamoodi kinni suured ja väikesed koolid.

Kutsuksin siinkohal ka Kuressaare heade gümnaasiumide häid juhte mõtlema sellele, et Saaremaal võiks olla ikka mujal ka koole kui ainult Kuressaares.

Kui palju suudab väike omavalitsus kooli toetada? Meil on pooltes valdades vähem kui 1000 inimest.

Järelikult on siin ka haldusterritoriaalse korralduse küsimus, kuid põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on omamoodi maakoolide päästmise programm, mis linnadele väga ei meeldi. Muidugi ei saa põhikooli, kus on 7., 8., 9. klassis paar-kolm last, riigi poolt toetada, kuid algkool tuleb isegi siis säilitada, kui on paar õpilast klassis.

Kui suur tohib olla gümnaasiumi ja põhikooli taseme vahe? Kas on normaalne, et laps, kes lõpetab väga edukalt maal põhikooli ja tuleb siis linna gümnaasiumi, osutub siin õpitulemustelt päris viletsaks?

Põhikoolide tase on erinev ja gümnaasiumis on natuke teine keskkond. Kui laps on juba mingisse kooli vastu võetud, siis tuleb temaga individuaalselt tegeleda, aidata nii, et ta järje peale saaks. Eestis on üldse koolid erinevas seisus - mõnel koolil pole näiteks olnud aineõpetajaid. Aga ka gümnaasiumide tase on meil kaunis ebaühtlane.

Millal hakkab uut moodi kool päriselt toimima?

See on seaduse erinevate paragrahvide osas erinev. Õppekava peaks rakenduma 2010. aastal, venekeelsete gümnaasiumide eesti keelele üleminek 2015. aastast. Kogu koolivõrgu korraldus, kus on uued koolitusload gümnaasiumidele, rakendub 2012. aasta 1. septembrist.

Ma kutsun kõiki üles mõtlema, kui palju jätkub õpilasi nelja aasta pärast. Ei saa lihtsalt lasta allavoolu minna, vaadata, mis tuleb, nii me mängime oma laste tulevikuga.

Kool ja vanemad käsikäes

2009-04-15

Riigikogu menetlusse on jõudnud uus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu. Tegemist on kõige olulisema tervikliku haridusuuendusega pärast 1993. aastat, mil kiideti heaks praegu kehtiv seadus.

Kajastustes on uuest seadusest välja nopitud väikseid tükikesi ja tituleeritud need kõrgelennuliselt minunimeliseks haridusreformiks. Jah, ümberkorraldused on ulatuslikud, kuid need ei koosne üksnes koolivõrgu korrastamisest, vaid kõige aluseks on vajadus teha muudatusi õppe sisus.

Kindlasti ei ole tegemist vaid ühe mehe ettepanekutega, sest suurt osa neist sätteist on kavandatud aastaid ja pakutud välja muu hulgas nii haridusfoorumitel kui ka Eesti Koostöö Kogu poolt. Viimane esitas endasse ühendatud 60 organisatsiooni nimel riigikogule ja valitsusele näiteks ettepaneku põhikool ja gümnaasium lahutada.

Tegelikkuses käsitleb uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus nii õppekava, koolikohustuse täitmist, turvalisust, koolitöö korraldust, õpetaja rolli suurendamist, koolide rahastamist kui ka erinevate koolitüüpide integratsiooni, s.t lühidalt öeldes: üldhariduse tervikut.

Noor peab koolis käima

Viimastel arutlustel osalejad on selgelt esile toonud koolikohustuse täitmise teema ning rõhutanud seda, et mõiste ise, eriti aga lapsevanema, kooli, omavalitsuse ja riigi õigused, kohustused ja vastutus peavad palju selgemad olema.

Võime rõõmu tunda, et enam ei jäta igal aastal põhikooli pooleli tuhatkond õpilast, vaid neid noori, kelle haridustee põhikoolis katkes, jäi eelmisel õppeaastal hüppeliselt vähemaks - neid oli veidi üle viiesaja. Kuid ka seda on palju. Eesti riigis on kõigil võimalus omandada jõukohane haridus, tarvis on vaid lapse soovi õppida ning täiskasvanute soovi ja oskust märgata, aidata ja vastutada. Just uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus pühendab terve peatüki sellele, et ükski noor inimene meie haridussüsteemis kaotsi ei läheks.

Kui kodu ei toeta õppimist ja tema tegemised ei huvita ema-isa, siis on asjatu loota, et üksnes kool suudab sellisest noorest kasvatada targa ja tegusa kodaniku.

Koolil peab olema oma õpilastest ülevaade. Tavapäraselt annavad lapsevanemad koolile teada, kui laps on haigeks jäänud või puudub mingil muul põhjusel. Kui aga last koolis ei ole ja õpetaja ei tea põhjust, siis tuleb koolil võtta ühendust lapsevanemaga, nii on kirjutatud seadusesse. See on kasulik ka perekonnale, sest võib juhtuda, et kodused tõepoolest ei tea lapse puudumistest.

Seaduses on kirjas kohustused koolipidajale, kes ka praegu kehtivate seaduste järgi peavad kontrollima koolikohustuse täitmist. Kui laps ei ole ikka nädala jooksul koolis käinud ja kool ei ole tema vanematega kontakti saanud, siis asub last otsima kohalik omavalitsus. Viimase sekkumist tuleks ehk veelgi operatiivsemaks muuta ja oma kohustusi mitte täitvatele vanematele kehtestada karistused. Kooli tööks on ikka õpetamine ja mitte laste otsimine. Lisaks eelnevale tuleb igal vallal ja linnal sügiseti kontrollida, et kõik kooliealiseks saanud lapsed jõuaksid kooli.

Ainult kontrollist ei piisa

Loomulikult on kontrollimine ja trahvimine ning laste ja nende emade-isade tagaotsimine viimane võimalus.

Erinevate õpetamisviiside ja õpilase toetusvõimaluste kasutamine muudetakse paindlikumaks, põhikooliklassid väiksemaks. Koolil on senisest lihtsam korraldada õpiabi, rühmaõpet või individuaalõpet, õpetaja saab rakendada uusi metoodikaid.

Lisaks kooli õhkkond, mis peab olema sõbralik ja õppimist toetav, sellisest koolist ei kipu lapsed ära jooksma. Terve õhkkonnaga koolis esineb ka tunduvalt vähem koolivägivalda. Kui aga asjad peaksid hulluks minema, siis uus seadus kirjeldab täpselt, millised on õpetaja võimalused kutsuda korrale ülekäte läinud õpilast. Kõik koolis käinud inimesed mäletavad, et kedagi saadeti tunnist välja või jäeti pärast tunde - nüüd esimest korda saavad õpetajad seda kõike vajadusel rakendada ka seaduse toel.

Räägime palju meid tabanud tööpuuduse lainest. Korralik ja lapse võimetele ning vajadustele vastav haridus aitab teda tulevikus ka tööelus. Kui tahame majandust jalul hoida, tuleb rõhku panna koolist väljalangevuse vähendamisele ja lastes teadmistejanu äratamisele.

Intervjuu: Peeter Tulviste: 'Karastus muutustes on meie eelis'

2009-04-09

Teist vahetust parlamendisaadik akadeemik Peeter Tulviste on oma mõtlemises säilitanud psühholoogi lähenemise, mis aitab ka argistes askeldustes puude taga metsa näha.

Te olete hariduselt psühholoogiadoktor...

Uurimistööd on saanud viimastel aastatel väga vähe teha. Aga reedeti pean Tartu ülikoolis praegugi loenguid.

Ja praegu töötate riigikogu 101päises kollektiivis. Kas see kooslus on huvitav uurimisaines?

Nagu arst, ei kipu ma diagnoose panema. Muidugi on riigikogus põnev vaadata, mis on selle töö eripära ja milline on mõtteviis, mis siin olemisega kaasneb. Aga arvan, et seda paneb tähele ka see, kes pole psühholoog, kes lihtsalt jälgib inimesi.

Hiljuti avaldas kolumnist Mihkel Mutt riigikogu-töö kohta huvitava mõtte. Ta ütles, et jooks end surnuks, kui peaks seal istuma. Kas te saate aru, mida ta silmas pidas?

See on töö, kus oled pidevalt rahva hulgas, kogu aeg pead rääkima või kuulama, rahuhetke tekib harva. Söögi alla ja söögi peale sind kirutakse. Kujutan ette, et mõni küsib, mille nimel seda kõike teha tasub.

Aga kui mõtlen tagasi oma riigikogu-aastatele, siis näiteks sellistel päevadel nagu see, mil me vanemahüvitise seaduse vastu võtsime, on tõesti tunne, et midagi väärtuslikku on ära tehtud. Ühe meie suurema probleemi lahendamiseks sai oluline samm astutud. Neid päevi on vähe, kui on rahulolu tehtust, aga neidki tuleb ette.

Teilt on ilmunud raamat "Ülikoolinaljad: tudengid, professorid ja teised". Äkki annate varsti välja riigikogu-tööd kajastava huumorikogumiku?

Vastavad naljad on tõesti olemas. Näiteks see, kus parlamendi liige on haiglas pärast rasket lõikust teadvusele tulnud. Ta näeb haigla öökapi peal lillekimpu ja kaarti. Kaardi peale on kirjutatud: "Kallis kolleeg! Soovime sulle peatset paranemist! Sinu fraktsioonikaaslased." Aga sulgudes seisab: "Poolt 12, vastu 2, erapooletuid 1."

On ka selliseid nalju, mida ei saa anekdoodiks nimetada, näiteks ütlused, mida mõni poliitik on hingetäiega välja pursanud. Üks poliitik ütles pärast seda, kui tema võistleja oli kõva toetuse saanud: "Kui vaadata, kui palju see mees hääli sai, ei imestagi eriti selle üle, et vanad egiptlased kummardasid sitasitikat."

Teie kitsam eriala on mõtlemispsühholoogia. Kuidas seda uurimisala lühidalt iseloomustada?

Inimene erineb teistest loomadest muu hulgas selle poolest, et ta kasutab keelt ja teisi märgisüsteeme mõistuse tööriistadena. Selle erinevuse võtab kõige paremini kokku lugu, kus üks mees küsib teiselt: "Kas võib olla suuremat imet kui see, et rändlinnud leiavad tee kompassi ja kaarti kasutamata?!" Teine vastab: "Muidugi võib! Veel suurem ime oleks, kui nad leiaksid tee kompassi ja kaardiga."

Kuna ülesanded, mida eri kultuurides tuleb lahendada, on erisugused, õpetatakse ka lapsi erisuguselt. Käisin möödunud sügisel Malis, Lääne-Aafrikas. Seal oli üks kaluriküla, kus lapsi on üle saja, aga ükski neist ei käi koolis. Mulle öeldi, et eluks, mida nad kaluritena elama hakkavad, pole mingit kooli tarvis. Vastupidi - kui nad läheksid kooli, ei jõuaks nad õppida seda, kuidas kalur olla.

Olete öelnud, et inimene ei saa tänapäeval olla ühe ameti mees. Kas see on meie ühiskonda programmeeritud?

Mõnikord ei saa ja mõnikord ei taha. Saamisega on nii, et arvutid kaotasid teatavasti ära väga suure hulga elukutseid, mis on püsinud aastasadu. Vahel on inimene sunnitud elukutset vahetama, aga - kuna maailma ilu on tema mitmekesisuses - ei pea tingimata ootama, millal amet ära kaob. Elu jooksul võib pidada mitut ametit ja see on üks võimalus elu mitmekesisemaks muutmisel.

Seoses ülestõusmispühadega... On vist väärarusaam, et teadus ja religioon on teineteisega vastuolus?

Olen mõtlemise uurimise töös pidanud kogema, et on kultuure, kus pole mingisugust teaduse moodi asja. Samas pole leitud ainsatki kultuuri, kust puuduks kunst ja usk.

Kunsti koha pealt hea seletus puudub, aga usu koha pealt on mulle kõige lähedasem pragmatismi ühe rajaja William Jamesi seisukoht, et usu põhiküsimus pole see, kas jumal on olemas, vaid see, kas inimesel on usust tuge ja abi. Tema funktsioon pole teatud viisil maailma seletada - see on teadvuse asi. Usu asi on inimest toetada ja aidata. Sellest seisukohast peabki teda vaatlema.

Oleme harjunud tooma näiteid selle kohta, kuidas usk tükib aladele, kus tal midagi teha pole. Näiteks usu asi pole öelda, kui vana on maakera. Samuti võib tuua näiteid selle kohta, kuidas teadus püüab inimesele öelda, kuidas peab elama. Näiteks psühhiaatrias ja psühholoogias on see rangelt keelatud. Ei usk ega teadus suuda teineteist asendada.

Tuleb tunnistada meie ühiskonna tõsist teadmatust religiooni alal. Ja siiani pole suudetud koolis õpetama hakata usundilugu...

Olen ka riigikogu kultuurikomisjonis avaldanud sama seisukohta, et üks ei asenda teist. Kardetakse seda, et üks konfessioon pääseb mõjule ja hakkab endale pooldajaid värbama. Selle vastu aitaks, kui õppeprogrammid ei rõhutaks ühe uskkonna seisukohti, vaid terve usu olemust.

Ei piisa sellest, kui õpetatakse ühte usku; ei piisa sellest, kui tutvustatakse kõiki olulisi religioone. Esmalt peaks lastele rääkima seda, miks üldse usk olemas on ja mis on kõikide usundite ühisjooned. Kärmelt jõutakse erinevuste juurde, aga olulisem on see, mis on ühisjooned.

Vanade hiinlaste needus kõlab: et sa elaksid huvitaval ajal. Kas meie aeg on liiga huvitav?

Ainuke, mis on jäänud kõigest sellest, mida kommunistlik juht Karl Vaino oma kõnedes kokku rääkis, on üks lause: "Seltsimehed, me elame huvitaval ajal." Aga ta ei osanud ette näha, et see aeg läheb peagi nii huvitavaks, kui ta läks.

Minule piisab selleks eluks täielikult sellest, et Eesti sai vabaks, et meie saime vabaks, et maailm on meile lahti, et oleme vabad mõtlema, käima, rääkima ja kirjutama seda, mis meile pähe tuleb. Meil polnud reaalset ootust, et kõik see võiks meie elu ajal sündida, ja ometi see sündis.

Aga kõige heaga, mis tuleneb ühiskonna muutumisest, käivad ka kehvad asjad kaasas. See on hind, mis tuleb maksta. Kui ma peaksin valima suhteliselt lähedaste aegade vahel, valiksin kindlasti oma praeguse aja. Masendav on mõelda, et oleks võinud surra, nägemata ära kolmveerandit maailma või olemata vaba.

Olete öelnud, et meie haridus on pidevas reformiseisundis seetõttu, et ta pole jõudnud järele meie huvitavas ühiskonnas toimuvatele huvitavatele protsessidele.

Jätaksin siinkohal kõrvale sõna "meie", sest hariduse kriis pole vaid Eestile omane. Meie oleme veel üsna tervelt sellest väljunud. Hariduskriis on tänapäeval omane tervele maailmale, kus kooliharidus olemas on.

Teades pedagoogide psüühikat, võib neile vaid kaasa tunda selle huvitava aja tõttu.

Eks iga amet jätab inimesele mingi pitseri. Kui inimese amet on kümnete aastate kaupa hoolitseda, et tema kasvandikest kasvaksid targad ja korralikud inimesed, hakkab ta paratamatult sama tegema ka nende inimeste peal, kelle eest ta ei pea vastutama.

Mäletan, et kunagise kolleegi Tartu ülikooli psühholoogiateaduskonnast Kalju Toimi uurimused näitasid koguni seda, et abikoolide õpetajate assotsiatsioonid mingi sõnaga olid pigem sarnased nende õpilaste vastustega kui tavakooli õpetajate omadega. Mõju on kahepoolne - mitte ainult õpetajalt õpilasele.

Tahtsin väita, et võib-olla ei pea õpetaja psüühika vastu pidevale reformimisele, mis mõjub ju stressorina.

Mõjub kindlasti stressorina, eriti kui enne seda on elatud suhteliselt lootusetus ja stabiilses ühiskonnas, kus kõik venis ja mingit muutust ega lootust ei olnud. Olen mõelnud, kuidas saaks seda meie kasuks pöörata.

Terve maailm muutub kiiresti ja üha kiiremini ta muutub, aga meil on ta ikka vapustavalt kiiresti muutunud. Meie häda oli selles, et me ei teadnud neid muutusi ette. Oleks me ette näinud, et N. Liit kokku variseb ja et me peame elama täiesti teistsuguses ühiskonnas, oleks pannud kõik torud hüüdma, et inimesi õpetada.

Näiteks õpetada raha koha pealt. Nüüd on tõlgitud Robert T. Kiyosaki "Rikas isa, vaene isa" raamatud ning meil on ilmunud Kenderi ja Lõhmuse raamat "Raha". Need inimesed on endale selle missiooni võtnud, aga vastavad teadmised ei jõua kaugeltki kõikide inimesteni. Kõik tuleneb sellest, et meie teadmised ühiskonnast ei võimalda prognoosida.

Praegust erakonnamaastikku vaadates tuleb tunnistada, et Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit võiksid vabalt omavahel nimed vahetada.

See vastab tõele. Mäletan, millal Reformierakonnaga see muutus toimus. Kolm aastat tagasi aset leidnud Postimehe arvamusliidrite lõunasöögil pidas Siim Kallas nii toreda ja rahvuskonservatiivse kõne, kus kogu meie (Isamaaliidu) ideoloogia oli üks ühele omaks võetud, et enam konservatiivsem olla ei ole võimalik.

Mõni aasta tagasi, kui kõne all olid iibeprobleemid, oli vähemalt osa Reformierakonna ideoloogia väga selgelt selline, et see, kas inimesel lapsi on ja kui palju tal neid on, on puhtalt tema ja ta pere asi. Et riik ei tohi sellesse sekkuda.

Kas te olete Eesti suhtes optimist?

Jah, absoluutselt. Ma pole terve maailma suhtes väga optimistlik, aga selle maailma sees Eesti suhtes küll. Näiteks eelmainitud tõsiasi, et oleme pidanud väga kiiresti kohanema igasuguste muutustega, on andnud meile lisaks tüdimusele ka teatud karastuse. Kuna tänapäeva maailm muutub väga kiiresti, on nendel, kel on nii tugev karastus kui meil, eelis. Me tuleme sellega vahest paremini toime kui mõni Lõuna-Itaalia või Lõuna-Prantsusmaa talupoeg, kes katsub elada nii, nagu sajandeid on elatud.

Ninanips Vene saadikule

2009-03-17

Kes jõuab vaielda Nikolai Uspenskiga? Temal on ikka oma seisukoht, ehk täpsemalt Kremli seisukoht. Tartu rahu enam ei kehti, olukord Vene koolides halveneb ja Keeleinspektsioon on repressiivorgan. Eesti poliitik ei viitsi isegi vaielda. Ja kas on mõtet - niigi on Venemaa tundlik teema, iga piiksatuse peale ei pea püsti hüppamaja kui avaldusi teha, siis tõsisemal tasandil kui Vene suursaadiku sellised süüdistused marginaalses ajalehes.

Uspenski hinnangud koolisüsteemile ja keeleinspektsioonile pole mitte üksnes valed, vaid need soodustavad segregatsiooni - kahe kogukonna keelelist ja hariduslikku eraldumist. Kui võtta eelduseks, et Vene koolide õpetajad ei pea eesti keelt oskama, siis on tagajärjed just sellised.

Sel taustal mõjub ootamatult ja värskendavalt Vene koole ühendava õpilasesinduste Assamblee seisukohavõtt: "Härra Uspenski, ilma teie abita oleks meil parem!" Nii pole siiani öelnud ükski vene poliitik Eestis. Vene saatkonna suunas on ikka vaadatud suu lahti ja vastandumist vältides - ükskõik, missuguseid Eesti- vastaseid seisukohti sealt poolt esitatakse. Keskerakond ja vene erakonnad on konkureerinud Venemaa toetusele, sest sellest sõltub nende arvates vene valijaskonna toetus Eestis ja ega me täpselt teagi, millist laadi abi veel.

Ja nüüd korraga tuleb selline seisukoht! Eriti jäi meelde Mustamäe õpilase Sergei Metlevi väide, et kui Vene saadiku seisukohad kandepinna saavad, siis kukub muukeelne haridus Eestis samamoodi läbi, nagu on läbi kukkunud Eesti-Vene suhted.

Vaatasin huviga, millist vastukaja tekitab Metlevi avaldus Eesti venekeelses ajakirjanduses. Esiteks, vastukaja pole väga elav. Teiseks, ajaleht Vesti nimetab Õpilasesinduste Assambleed "Kristafovitši lasteks" osundusega organisatsiooni "Avatud Vabariik" juhtivale Jevgeni Krištafovitšile. Kolmandaks, kommenteerivates portaalides käib Metlevi sõimamine.

Meil räägitakse küll palju integratsioonist, kuid sageli puudub selge ja ühine arusaam, mis see tegelikult on. Keskerakonna jaoks võib see olla kodakondsuse andmine kõigile, aga IRL küsib kvaliteeti. Ja eesti keele omandamine koolis, sealhulgas vene koolide õpetajate eesti keele oskus kuulub kahtlemata sinna juurde.

Ebapiisava integratsiooni näiteks peetakse seda, et Eesti poliitilises ja administratiivses eliidis on vähe muulasi. Olen selle väitega nõus. Kui aga muulased orienteeruvad Vene saadiku pahatahtlikele avaldustele, siis ei saagi sellised inimesed tekkida. Metlevi ja vene õpilasorganisatsiooni avaldus on eeskätt julgustav. Probleemi lahendus on just see, kui uus põlvkond astub ette uute väärtushinnangutega. Sõnavabaduse ja Metlevi kaitseks.

Kui täna varahommikul oma kodulehele Vene saadikut ja Sergei Metlevit puudutava kommentaari riputasin, et teadnud ma veel, et kool on Metlevit valjus toonis hukka mõistnud, ta õpilasomavalitsuse juhi kohalt tagasi kutsunud ja üldse tema pärast kahetsust avaldanud. Metleviga pragamine meenutas nõukogude aegaja kõlas nõukogulikus stiilis. Väljendid nagu "nördimus Metlevi avalduse peale", "vääritu käitumine" ja teised kõnelevad enda eest. Nõukogude ajal võidi muidugi õpilasi poliitilise suupruukimise eest pikemata koolist välja visata.

Ma ei tunne Metlevit ega tea temast midagi peale tolle avalduse. See oli värske ja selge vaade, võibolla mitte just diplomaadi kujutatud, kuid ma ei saa aru, mis oli seal sellist, mis kutsus esile kooli "nördimuse vääritu käitumise pärast". Ka ei tekkinud mul hetkekski mõtet, et Metlev on kõnelnud kooli nimel, ta kõneles täiesti selgelt oma organisatsiooni nimel. Ilmselt on ainus häda selles, et Metlev ütles tõtt ja kellegi jaoks väga valusat.

Eriti hämmastab mind aga mulle tänaseni tundmatu keskerakondlasest linnavolikogu liikme Nikolai Degtjarenko kommentaar. Tema on nimelt öelnud, et analüüs ja kriitika peaks tulema haritud ja pädevatelt spetsialistidelt, aga mitte mingil juhul kooliõpilaselt, kes õpib kolmedele-neljadele. Tule nüüd taevas appi, kus ma sellist jama viimati kuulsin? Eks ikka riikides, kus sõnavabadusega on probleeme, ajakirjanikud istuvad vangis ja võimuesindajad ütlevad, et midagi poliitilist selles küll pole, sest tegelikult neil lihtsalt puudub kvalifikatsioon ja pädevus midagi arvata - vääritud tüübid sellised!

Hei, vene kool Mustamäel! Ae! Eesti on vaba maa, igaühel on sõnavabadus ja meie võimukese ei asu ammu enam Kremlis.

Avaldatud lisaks:

18.03.2009 Tallinna Linnaleht

Kommenteeri!

www.herkel.net

Emakeele roll koolis on oluline

2009-03-06

Väitlus emakeeletundide arvu üle kisub pigem emotsionaalseks kui sisuliseks. Nii piisab vaid väite lendulaskmisest, nagu oleks plaan Eesti koolides eesti keele õpet vähendada, ja kohe vallandub paanika. See on liigne üldistus, sest ettepanek vähendada emakeeletundide kohustuslikku mahtu puudutas vaid gümnaasiumiosa nagu teistegi ainete puhul. Koht, kus omandatakse suur osa keele ja kirjanduse alusteadmisi, on põhikool ja selle õppekavas ei ole tehtud mingit vähendamise ettepanekut.

Gümnaasiumis valitakse endale suund, mida süvendatult õpitakse, lisaks kohustuslikele tundidele on õpilasel võimalik valida rohkem näiteks võõrkeelt, emakeelt, matemaatikat jne. Toodud eelistuste järjekorras on langenud valikud seni ja kindlasti kuulub emakeel eelistuste hulka ka tulevikus.

Sellele aitavad muu hulgas kaasa nii vajadus valmistuda lõpukirjandiks kui ka autoriteetsed õpetajad, keda jagub ühtlaselt üle Eesti. Niisiis, uue õppekava puhul kahaneb kõigi ainevaldkondade kohustuslik tundide arv, aga selle võrra suureneb õpilaste võimalus oma huvisid silmas pidades valida vähemalt kolm mahukat õppesuunda vastavalt sellele, mida kavatsetakse minna edasi õppima.

Kui vahepealses õppekava eelnõus on pilku püüdnud tõesti emakeele ja kirjanduse tundide kohustusliku mahu vähenemine, siis pärast mitmete arvamuste ärakuulamist ja arutelu Tartu koolide emakeeleõpetajatega leidsin, et eesti keele ja kirjanduse kohustuslikku tunnimahtu tuleb teiste ainetega võrreldes vähem vähendada. Selle ettepaneku teen ma ka riigikogu menetluses olevasse gümnaasiumi tunnijaotusplaani.

Nii ei kahaneks eesti keele kursuste maht gümnaasiumiklassides praegusega võrreldes üldse ja jääks pidama kuuele kohustuslikule kursusele kolme aasta kohta. Kirjanduse kohustuslike kursuste arv oleks küll senise kuue asemel viis, kuid valikute hulgast saaks õpilane valida emakeelt juurde veel nelja kursuse ulatuses. Emakeele osakaal õppekava mahust sellega muidugi kasvab, sest üldine kohustuslik maht väheneb 72-lt kursuselt 63-le peamiselt teiste ainevaldkondade arvelt. Aga valikutega on koolil ja õpilasel huvi korral võimalik neid kahanemisi kompenseerida.

Hakates vastandama eesti keelt ja kirjandust teistele õppeainetele, on väiksel rahval oht langeda lõksu. Unustatakse, et meil on emakeelne haridussüsteem ja ka teisi aineid õpetatakse eesti keeles. Kutsun ka kirjarahvast märkama tervikut ning seda, et sarnaselt emakeele kui õppeainega kindlustavad eesti kultuuri laiema püsimise ka emakeeles õpetatavad füüsika, keemia, matemaatika jt ained.

Selle asemel et öelda, nagu oleksid need ained emakeelega võrreldes vähem olulised, tuleks hoopis mõelda, kuidas nii õpetajad kui õpilased neis ainetes head eesti keelt kasutaksid. Selleks on tarvis suurendada suulise vastamise osakaalu kõigis õppeainetes ja seda, et ka teiste ainete õpetajad parandaksid õpilaste keelevigu.

Kõige halvem, mida me rahvana teha saaksime, on suhtuda eesti keelde kui pelgalt õppeainesse, mille tundide arvuga mõõdetakse meie rahvusena püsimise perspektiivi.

Rõhutud rahva või vähemusrahva seisundis oleks vahepeal kostnud tormiline reaktsioon ehk loomulik, kuid tervikliku kultuuriruumiga rahva kirjanikud ei tohiks oma tulevast lugejat näha üksnes filoloogiliste kalduvustega või siis ilma muude huvideta õpilases. Miskipärast ei olnud suuremat muret tulevaste lugejate pärast siis, kui kümmekond aastat tagasi vähendati üldainete mahtu kutsekoolide õppekavades. Kuigi põhikoolijärgses kutseõppes õpib ligi 30 protsenti kõigist noortest. Ka seal tuleb eesti keelt praegusega võrreldes põhjalikumalt õpetada.

Rahvuskultuuri hoides tuleb loota, et eesti keelt tunnustavad ka need, kes lähevad õppima arstiks, inseneriks või tisleriks. Põhiseaduslik kohus on hoida oma keelt ja kultuuri, aga sellega käib kokku ka antud vanne - saada kõigi valdkondadega ise hakkama.

Kui me ei näe rahvuskultuurikandjaid kirjanike, raamatukoguhoidjate ja õpetajate kõrval ka näiteks energeetikutes või teedeehitajates ega hoolitse selle eest, et eesti keel ka neis valdkondades domineeriks, siis tõmbub ring järjest koomale. Tänagem literaate selle eest, mida eesti keele uurimisel ja kaitsel tehtud on, kuid elujõu peab keelele andma ikka kogu rahvas - kokapoisist kaptenini.

Linnavõim esmalt laste kallal

2009-03-06

Kui Tallinna linnavalitsus avastas, et tengelpungas viliseb tuul, löödi käärid kõige esimeses järjekorras laste suunas lõksuma.

Koolidele ja lasteaedadele anti peaaegu et poolsalaja toimunud koosolekul kätte käsud majandamiskuludelt kõvem kogus maha lõigata. Lasteaednike tööaegu lühendati, varahommikul nutavad võõrasse rühma minema pidanud lapsed, kasvatajad kannatavad vaikides, sest kardavad kaotada sedagi töökohta sarnaselt logopeedide ja liikumisõpetajatega.

WC-paber kodust kaasa

Kui lapsevanemad toovad näiteid, et nüüdsest tuleb lastel mõnesse lasteaeda WC-paber ise kodust kaasa võtta, siis tähendab see, et ollakse kultuurse riigina väravat sulgemas oma laste ees. Pisikestele eestimaalastele on lasteaed värav, esimene tõsisem kohtumine Oma Eestiga. Väikelapsel nõuab WCs paberiga pühkimine väga pikka ja pühendunud harjutamist. Lapse jaoks on kõik tualetitoimingud suures kollektiivis niigi keerulised, ja paberit võib kuluda üsna palju.

Tallinna linna ametnikud ei pea WC-paberit kodust kaasa võtma, neid ootab vastav teenus mugavalt kontoris edasi. Kärbitud majandusrahast osteti varem lasteaedades ka näiteks joonistus- ja kirjutuspaberit, nüüd jääb ainsaks paberivaruks kärbetest täiesti puutumatult postkasti potsatavad linna propagandalehed ja trükised.

Peredes on tänini tavaline meie emasid-isasid, vanaemasid-vanaisasid iseloomustanud suhtumine, et kitsastes oludes hoitakse kokku pigem endi kui laste pealt. Ikka on lükatud täiskasvanule uute saabaste ostmine edasi - «sain nendega mitu aastat käidud, saan mõne veel» -, et võimaldada midagi head ja ilusat lastele ja lastelastele. See suhtumine on aidanud taludest ja agulitubadest lapsed kooli ja ülikooligi, noored pered iseseisvama elu järjele või viimastel aastatel näiteks maailma avastama. Seetõttu tundubki väikeste laste heaolu arvelt kärbetega alustamine nii kohutavalt ebaõiglane. Lasteaednike töötasulõiked tõid kaasa ka «valverühmad», mis tähendab, et lapsed liiguvad päeva jooksul erinevate rühmade ja kasvatajate vahel. Samas ei paku keegi lahendusi, et «kokkuhoiu huvides töötavad täiskasvanud nüüd päeva jooksul kolmes erinevas töökollektiivis ja erinevas kontoris». Aga lastele sobib sellist ringikolimist pakkuda küll. Lasteaednikud ja pedagoogid on olnud solidaarsuse musternäide oma väikese palga ja suure töökoormusega juba ennegi, linnajuhtide palgad aga hoopis tõusid... Kuidas saab üldse rääkida lasteaednike töökoormuse ja palga vähendamisest olukorras, kus lasteaiajärjekordades ootab Tallinnas tuhandeid lapsi?

Töötu vanema nõiaring

Lasteaedade süsteemi mõte on tegelikult asendada kunagist mitme põlvkonna peredes toiminud lastehoidu selliselt, et lapsevanemad saaksid tööelus osaleda. Väikelapse vanem, kes on jäänud töötuks, on praegu kõige hullemas olukorras - suutmata tasuda lasteaiakoha ja -toidu eest, võtab ta lapse koju, kuid see ei tähenda kahekesi veedetud tunde ja perekondlike sidemete tugevnemist, vaid süvenevat mahajäämist töölepääsejate rongist. Lapsed võetakse ära trennidest ja huviringidest, nad ei saa kaasa minna ekskursioonidele. Lõhe rikaste ja vaeste vahel süveneb.

Lasteaedade ja koolide kärpekavale järgmine uudis tuli Tallinna linnas ühistranspordi kärpimise kohta. Seegi puudutab enim lastega peresid ja vaesemaid elanikke. Jälle tabab löök kõige haavatavamaid. Lasteaedade, koolide ja ühistranspordi kärbete kallale tuleb minna ikkagi viimases, mitte esimeses järjekorras. Laste ja lastega tegelevate inimeste olukorda ei tohi muuta oluliselt halvemaks teiste täiskasvanutega võrreldes. See kõik on pikaajalise planeerimisoskuse, aga ka suhtumise küsimus.

Eliit klassi ees

2009-03-05

Minu nooruses kutsuti kord või paar kooli õpilaste ette mõni punaveteran või liiklusinspektor või eriti tähtis vilistlane. Esimene ja viimane esinesid kooli saalis kogu kollektiivile, võmm õpetas klassikaupa. Olime õnnelikud, et pääsesime klassiruumist välja ega pidanud vähimatki üles kirjutama või pähe tuupima.

Sestap oli jabur lugeda ("Eesti ühiskonna koorekiht astus koolis klassi ette" - PM, 24. II), et 23. veebruaril andis koolides tunde nn eliit. Minul tuleb koolides õpilaste või ka õpetajate ees seista aastas kuni neli korda ilma igasuguse koorekihita.

Neist esinemistest pole õige koolitund mitte ükski. Need on loengud, mille käigus ma jõuan tuua ohtrasti näiteid või püstitada mõne probleemi, aga esiteks kõike seda ei kirjuta üles ainumaski kuulaja ja teiseks ei suuda ma ülesande lahendamist kontrollida kellegi juures. Ma olen külaline "linnuke kirjas".

Ärgem tehkem õpetamist odavaks!

Tänavu kutsuti mind Illuka põhikooli. Päevakavva kuulusid peokõne kooliperele, poliitilised kommentaarid vanematele inimestele - mitte loenguna, vaid eraviisiliselt - ja ettekanne mõisaasjandusest nii-öelda kodukoha päeva raames.

Päev oli hakanud venima ja me leppisime käigult kokku, et mina kui viimane räägin ainult vanematele inimestele, kelle jaoks - et nemadki veel valges koju pääseksid - on mul aega veerand tundi.

Aimates seda ette, valisin teemakohasest välja kolm punkti. Esiteks selle, et mõis ei ole kunagi ainult uhke peahoone, vaid on ennekõike maavaldus suure majapidamisega. Teisena käsitlesin nii olulist ühistegevust nagu sõnnikuvedu. Mitte seda, mis on sõnnik, vaid näiteks kui suurele pinnale tuli koormatäis sõnnikut laotada. Kolmandaks tuli kõnesse mõisate väga tähtis sissetulekuallikas, nimelt viinapõletamine. Alates sellest, kui suur on vaat ja mitu sülda kulus puid.

Nendele punktidele lisasin veel kaks - ülevaate sellest, kus on ilmunud kultuuriloolist ainest Illuka kandi kohta ja mida on avaldatud Agu-
salu soost. Kahest viimasest polnud kohalikel mingitki pilti.

Otsekohene olles: ma ei andnud Illukal mingeid tunde, ja ainus, kes kogu asjast võitis, olin ma ise, sest töötasin läbi vastava kirjanduse, mida oli mitukümmend köidet.

Me oleme alandanud õpetamise kui kasvatamise ja loovuse taganttõukamise koolimajade remondiks ning kampaaniateks. Tuttav koolidirektor sai tööinspektsioonilt pähe selle pärast, et tal puuduvad tööõpetuse klassis kiivrid. Kui laps või kes tahes peab ronima kõrgemale kui 2 meetrit, peab tal olema kiiver peas. Meie kodu vajaks neid seega vähemalt kaks. Millal jõuab Eesti koolidesse kampaania "Kiiver pähe!"?

Õpetaja õpetamine

Illuka-päeva lõpul astusin läbi ühe kooliõpetaja elamisest. Elutoa üks sein oli üleni kaetud raamaturiiulitega. Mõtlema panid kaks asja. Sõnaraamatud olid "keskaegsed", pärit 1960. aastatest või pisut hilisemast. Enamasti on nii vanad sõnaraamatud elavast keelest tublisti maas. Teine - ENE/EE oli, nagu enamikul eesti rahvast, lõpuni välja ostmata ja olemasolevad köited asetatud niiviisi, et oli kohe selge - tegelikult selles peres seda teatmeteost ei kasutata. Võib-olla vajanuks ka too õpetaja korralikku koolitundi selle kohta, missugused on kaasaegsed ja perspektiivsed teatmeteosed ning kust neid hankida. Säärast tundi nädalaga ette ei valmista.

Lootust ei tohi kaotada

2009-03-03

Mis teeb ühe arvult väikese rahva selliseks, et tal on riik ja keel ja kultuur ning tahe kõike seda hoida?

Ajaloo-, aga küllap ka ühiskonnaõpetuse ja kirjandustunnid annavad meile ülevaate sellest, kuidas tekkis ja edenes rahvuslik ärkamine XIX sajandil ning kuidas võideldi kätte oma riik XX sajandi algul. Nimed nagu Kreutzwald, Hurt ja Päts ning Laidoner ja Tõnisson peaksid kõigile tuttavad olema. Me teame neid alusepanijatena. Aga nende kõrval olid paljud teised, ja tegelikult on Eesti - ehk see, mis meil täna riigi ja rahvana on uskumatult paljude tublide ja isamaad armastavate inimeste töö tulemus.

Öeldakse, et kõige ohtlikum on rahvaste jaoks ükskõiksus ja lootuse kaotus. See, kes teab, et «ilus on maa, mida armastan» (Hando Runnel), ei saa olla ükskõikne.

Samuti ei tohi elus kunagi kaotada lootust. Eesti on jälle vaba just selle pärast, et meie vanemad ja vanavanemad ei kaotanud lootust pool sajandit kestnud okupatsiooni ajal. Nad ei kaotanud lootust siis, kui nad olid küüditatud või alandatud või leinas.

Järelikult ei ole põhjust kaotada lootust majanduskriisigi pärast, sest ajaloos võib hullematki ette tulla. Vaadakem siis seda kui väljakutset - eestlane peab olema nupukas ja meisterlik, haritud ja sihikindel. Ja nagu te olete nõudlikud iseenda vastu, olge seda ka poliitikute vastu!

Mitte miski ei mõju poliitika kvaliteedile paremini kui tark ja haritud valija. Ja miski ei ole riigile vajalikum kui aus, haritud ja ettevõtlik inimene.

Hoiame üksteist ja oma lähedasi!

Koolide liitmine on kaalutud otsus

2009-02-26

Linnavalitsus on volikokku esitanud eelnõu, mille vastuvõtmise korral toimub Kuressaares õppeaastaks 2011/2012 üks oluline haridusvõrgu muutus - Kuressaare Põhikooli õpilased ja õpetajad lähevad üle KG-sse ja Põhikooli hoonesse luuakse linna huvihariduskeskus.

Peatumata pikemalt muutuse kui sellise põhjusel, olgu vaid veelkord öeldud, et laste arv meie linna kordatehtud koolides kahaneb ja tänase 90 klassikomplekti asemel õpib mõne aasta pärast meie linna koolides (va. täiskasvanute gümnaasium) ca 80 klassikomplekti õpilasi ning klassikomplektide arvu tõusu ei näita ka viimaste aastate sündivus. Samas on linna huvikoolid olukorras, mis nõuab nende kehvade ruumitingimuste kordategemiseks kümneid miljoneid kroone linna maksumaksja raha.

Võimalike haridusvõrgu muutuste vaagimisel jäi kilbile kolm varianti: A. Jätta kõik muutmata; B. Koondada üldharidus kolme kooli ja kujundada Põhikooli hoone huvihariduskeskuseks; C. Jätkata nelja üldhariduskooliga ja jagada huviharidus laiali koolide vabanevatele pindadele. Põhimõtteliselt oli laual ka Põhikooli õpetajate poolt pakutud variant, luua Põhikooli hoonesse algkool, mis sisuliselt on variandi C laiendus.

Kui nüüd lugejal tekib küsimus, et miks peaks B variandi puhul just Põhikooli, aga mitte näiteks Vanalinna kooli või hoopis SÜG-i hoonesse loodama huvihariduskeskus, siis teiste koolide suuruse (Vanalinna kool 17 ja SÜG 27 klassikomplekti) tõttu ei ole nende õpilaste üleminek tekkivatele vabadele pindadele lihtsalt võimalik.

Variant A: Jätta kõik muutmata.
Õppekeskkonna koha pealt oleks siin suureks kannatajaks huviharidus, sest kunsti- ja huvikooli tingimused on praegu väga halvad ja seoses 5. lasteaia hoone muutumisega 100% lasteaiaks halvenevad huvikooli tingimused veelgi. Nende tingimuste parandamiseks jääb linnal üles kohustus leida vajalikeks investeeringuteks ca 15 miljonit krooni ja seda olukorras, kus ka lasteaedade hooned vajavad kordategemiseks suurt raha. Sotsiaalsest aspektist jääks muidugi selle variandi puhul ära stress, mis paratamatult kõiksugu suurte muutustega kaasneb. Samas tooks muutuste edasi lükkumine kaugemasse tulevikku endaga kaasa stagnatsiooni, mis omakorda muutuks Kuressaare haridusvaldkonna arengupiduriks.

Ka vanemate eelistuse osas oleks see variant problemaatiline. Hoolimata tõsiasjast, et Kuressaare Põhikooli esimesse klassi astuda soovijaid on viimastel aastatel alati olnud, on see arv üsna väike. Näiteks käesolevaks õppeaastaks soovis Põhikooli esimesse klassi tulla 13 last. Kui siia kõrvale panna Kuressaare Gümnaasiumi vastav arv, 85, on näha, et vanemate soovid on üsna tugevasti kallutatud KG suunas ja sellest avalik võim kuidagi mööda vaadata ei saa. Üheks murekohaks selle variandi puhul olgu veel välja toodud see, et väga väikese kooli puhul ei ole õppeainete väikeste mahtude tõttu võimalik pakkuda paljudele aineõpetajatele täiskoormust.

See omakorda viib reaalsuseni, kus mitmed õpetajad käivad väikeses koolis mõnel päeval nädalas lihtsalt tunde andmas olles põhikohaga tööl näiteks mõnes suuremas koolis, mistõttu on raskendatud osalemine igapäevases koolielus ja ühisettevõtmistes, mis aga kasvatuslikus plaanis oleks väga oluline. Ja üks suur miinus veel - õpilaste arvu vähenemise tõttu oleksime mõne aasta pärast olukorras, kus meie remonditud üldhariduskoolide hooned oleks pooltühjad, kuid sellest hoolimata peaksime neid meie ühise n.n. maksumaksja raha eest kütma, koristama ja valgustama.

Variant B: Põhikoolist huvihariduskeskus.
Õppekeskkonna koha pealt oleks siin suurimaks võitjaks huviharidus, mis saaks lõpuks peale pikka ootamist headesse tingimustesse, mis lisaks kõigele oleks veel väga hea asukohaga. Mis puudutab aga üldhariduse õpikeskkonda, siis kuna linna kõik koolid on korras, siis selles aspektis esmapilgul väga suurt muutust ei toimuks.

Samas on KG-s siiski võrreldes Põhikooliga tänu oma suurusele kujunenud paremad tingimused: ujula, täielikult komplekteeritud ja kaasaegsed käsitöö ja tööõpetuse klassid, keemia ja füüsika laborid, suur raamatukogu, avaramad sportimistingimused nii sees kui väljas ning omamoodi kuulus talveaedki. Sellest kõigest saaks käesoleva variandi puhul osa rohkem meie linna lapsi.

Üldhariduse koha pealt on üheks oluliseks plussiks see, et suuremate õpilaste arvudega koolides on võimalik rakendada mitmekesisemaid tugisüsteeme ja käesoleva variandi puhul saaks jällegi sellest osa suurem arv lapsi. Ka Maavalitsuse haridusosakonna eelmise aasta kontrollakt annab KG õpilaste tugisüsteemidele väga kõrge hinnangu. Ning koolisisene huvihariduski on suurema kooli puhul avaramate võimalustega.

Rääkides õppetöö sisulisest poolest, siis annab kahe huvikooli ühe katuse alla minek kahtlemata uue tõuke nende arenguks. Ühine tegevusruum loob eeldused huvikooli ja kunstikooli sünergia tekkeks nii õpetajate kui ka projektide tasandil. Nii näiteks tagab avatud keskus täiendavad võimalused ka Kunstikooli lastele.

Samuti rahalises plaanis on sellel variandil arvestatavad eelised. Ühekordne maksumaksja raha kokkuhoid huvihariduse investeeringute vajaduse ärajäämisest oleks ca 15 MEEK ning ühekordne rahaline võit vabaksjäävate huvihariduse hoonete realiseerimisest ca 8 MEEK.

Igaaastane rahaline kokkuhoid huvikoolide karbikulude ärajäämisest ca 300 000 EEK ning igaaastane rahaline kokkuhoid Põhikooliga seotud juhtimise ja majandamise personalikulude ärajäämisest ca 1,8 MEEK. Sotsiaalses plaanis põhjustavad selle variandiga kaasnevad muutused pingeid - tuleb ju sellega seoses ca 100 õpilasel ja nende õpetajatel vahetada kooli. Miinuseks on ka see, et linnast kaob üks väike kool. Samas jääb väikse ja vaiksema keskkonnaga kooli rolli täitma Vanalinna kool. Variandile B kuulub ka Maavalitsuse haridusosakonna eelistus.

Variant C: jagame huvihariduse koolide vahel.
Selle variandi puhul paraneks samuti huvihariduse õppekeskkond, kuid mitte sel määral kui eelmise variandi korral, sest eelkõige avatud keskuste jaoks sobivaid ruume kohe koolihoonetes ei ole. Üldharidusest vabaks jäävad ruumid vajaks ümberehitamist. Samuti on siin oht huvikoolide muutumiseks üldkoolide ringideks, mis omakorda vähendaks teiste koolide õpilastele võimalusi. Ka ühe kooli juures tegutsev avatud keskus kujuneks üsna kindlalt sama kooli keskseks.

See oleks küll tore vastava kooli koha pealt vaadatuna. Plussina võiks välja tuua isegi selle, et siis oleks üldkooliga ühe katuse all olles avatud keskusesse kohe lapsed võtta. Kuid linna kui terviku koha pealt oleks see kindlasti halb, sest tähendaks ühe kooli laste eelistamist teiste koolide laste võimaluste vähendamise arvel.

Alles jääb ka variandi A puhul kirjeldatud Põhikooliga seotud problemaatika (vanemate eelistused, õpetajate väikesed koormused, KG parema üldhariduse õpikeskkonna mittekasutamine). Ka rahalises plaanis ei ole siin sellist efektiivsust kui variandi B puhul ning ka siin ei pääseks muutustega seotud pingetest. Samas plussiks on see, et huvihariduse muidu päeval tühjalt seisvaid, näiteks kunstihuviharidusega seotud, ruume, saaks osaliselt kasutada üldhariduses.

Kooli sulgemine ei ole ühegi kandi pealt meeldiv otsus. Kriteeriume, mille alusel koolivõrgu muutusi kavandada oli palju, kuid kindlasti ei ole need paigutatavad ühele kindlale skaalale või omavahel üks ühele vastandatavad. Just kõikide argumentide põhjalik kaalumine linna kui terviku koha pealt on viinud linnavalitsuse arusaamiseni, et meie ees seisvatest valikutest on üldhariduse koondamine tulevikus kolme kooli ja Põhikooli hoones huvihariduskeskuse avamine kõige õigem otsus.

Hariduse lootused teadusele

2009-02-18

Muidugi on heasoovlik lugeja märganud, et siinkirjutaja käsitlusele teaduse arengust Eesti Vabariigis pole juba aasta kestes tulnud järge. See on saarlaste ees võlg, mida koos professor Jüri Talvetiga kirjutatud "Romaaniülikool" ajalehes Eesti Päevaleht ega üksinda kirjutatud esseesari Hando Runnelist ajalehes Järva Teataja ei kata.

Võlal on mitu põhjust, millest üks ongi keeruline - nimelt kuidas kirjutada lahti teaduse areng siis, kui see ise alles kestab? Teadlase töö lõpetab tema surm. Fakt võib olla fikseeritav, näiteks 1 volt on juhtmelõigu otste potentsiaalide niisugune vahe, milles üheamprise tugevusega alalisvoolu võimsus on 1 vatt. Kuid nähtus võib olla vaieldavgi. Näide on labane, ent äärmiselt eluline: kes korterelamu igast perest ühisesse konteinerisse kui palju prügi toob ja kuidas mõõta rahaliselt osakuid, kui jäätmekäitlusfirma nõuab maksmist mitte pere-, vaid lepinghaaval?

Kes juhib?

See küsimus on äärmiselt terav seepärast, et koolivõrgu korrastamine mõjutab paratamatult kogu kõrgharidustki, järelikult ka tervet teadust. Kooli sulgemist olen ma näinud. Töötut õpetajat niisamuti. Kuid pole olemas säärast teadust, mille nimel võiks öelda, et siin on kõik selge ja uurida pole enam midagi. Ent kui kool on suletud, kust siis tuleb too teadlane, kes hakkab probleemi alles süvenema? Mitte ainult Juhan Parts (IRL), vaid teisedki meie poliitikud on öelnud, et Eestit aitab intensiivne innovatsioon. Vaidlemata neile vastu, tahaksin teada, kust see innovatsioon tuleb, kui koole peab olema vähem kui seni ja, mis eriti oluline, gümnaasiumiõpetajaks koolitatud peaaegu-magistrandid põhikooli õpetama ei sobi? Teaduse tipp rajaneb hariduse laial põhjal.

Ilus öelda, kuid vaadelgem komponente. Koolivõrku me võime kokkupoole tõmmata, aga mida me viskame õppekavast minema? Jäädes nendesse piiridesse, mida ma tunnen oma hariduse poolest - me võime välja visata Jakob Tamme kui luuletaja ja Kreutzwaldi muinasjutud, ent „Kalevipoega" me välja visata ei tohi. Hüva, viskame Jakob Tamme välja nii, et algkooli lugemikku jääb alles ainult tema „Siga". Kui palju me siis Hando Runnelit Jakob Tamme arvelt sisse võtame? Põhimõtteliselt saab kirjandusteadus seda ette öelda, kuid praktikas dikteerivad seda hoopiski koolipäeva pikkus, õppekirjanduse maksumus, ainete proportsioonid - nagu seegi, keda tahavad vanemad oma lapses näha, samuti kui see, kas õpetajal on ette näidata õpilane, kelle üle võiks uhke olla.

Tahan öelda, et Eesti hariduskorralduses didaktika passib ja koolimajade ehitamine on saanud tähtsamaks kui didaktiline kompressioon (õppekavade tihendamine). Koolimajad kuluvad, selle vastu ei saa. Paljudel juhtudel on koolimaja nimelt esimene koht, kus laps õpib tundma, mis asi on kord. Koolimaja kui hoone ei õpeta aga kunagi seda, mis on teadus. Seda õpetavad probleemi püstitus ja selle lahendamine. Näiteks see, mille poolest on oluline autor Jaan Kross. Või jälle see, miks on prootoni stabiilsus nii fundamentaalne.

Kas veelahe või koolmekoht?

Koomiline küll, kuid haridus ja teadus vajavad teineteise suhtes nii üht kui teist. Veelahe tekib siis, kui õpilane saab õpetajast iseseisvaks või sünnib uus teadus. Koolmekohal pääsed sa haridusest teaduse manu võimalikult kuivema jalaga. Eesti teaduses kerkis see valikukoht esile ühenduses automaatika juurutamise ja kosmoseajastu sünniga. Oli vaja häid arvutajaid, andmetöötlejaid ning võõrkeellasi. Tingimused olid küllaltki julmad. Siinkirjutaja õde, lasteaednik ja teatriadministraator Juta Olesk (1947) oleks väga tahtnud minna koos sõbrannadega tollase Tallinna 21. keskkooli keemiaklassi, ent nõudmiseks oli astumine komsomoli. Jäi ära.

Praegu säärast nõudmist ei seata, aga - kas meil on selge, kui iseseisvat ja kui pika sihikuga teadust me tahame? Just nimelt tahame, mitte pelgalt ei vaja!

Siit neli probleemi. 1) noored õppejõud, kes erinevalt vanadest, ei pajata veel mälestusi. 2) originaalsed käsitlused, mis kompenseerivad süstemaatilisi õpikuid (professor Juri Lotman ei kirjutanud ainsatki nn õppekavale vastavat raamatut). 3) põhikooliõpetajate uue põlvkonna reprofileerimine. 4) kümneaastane tellimus originaalsetele arendustöödele, mis ei sõltuks ainult ühest isikust.

Võib sõnastada ka teistmoodi: haridus loodab alati, et ta veab inimese ka teaduseni välja. Kuivõrd loodab praegune teadus, et ta saab hariduselt "oma" inimese kätte?

Tähtvere mõisas
16. veebruaril 2009

Läbimõeldud haridusuuendus

2009-02-17

On põnev, et terviklikust haridusuuendusest on kommenteerimist leidnud üksnes põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine.

Just selle teema on oma hiljutistes artiklites valinud ka Allan Päll („Läbimõtlematu koolireform", EPL 4.2) ja Jaak Allik („Taastagem maagümnaasiumid", EPL 10.2). Iseenesest on neiski vaieldud vaid detailide üle, sest asja ennast pole kahtluse alla seatud. Selline üksmeel põhilises pole ime, sest põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise ettepaneku tegi riigikogule ja valitsusele ka Eesti Koostöö Koda ning küllap on kõigis selle liikmesorganisatsioonides asi juba varem põhjalikult läbi kaalutud.

Haridusuuenduse põhialused on kirjas haridus- ja teadusministeeriumis valminud ning valitsusest juba riigikogu menetlusse antud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses. Tegemist on kokkuvõttes olulisima hariduspoliitilise sammuga pärast 1993. aastat, mil kiideti heaks praegu kehtiv seadus. Kogu seadus hakkab kehtima 2012/13. õppeaastast, seega 20 aastat hiljem. Selle aja peale nõuab aeg hariduselus juba kindlasti muudatusi.

Kõige rohkem on uue seaduse puhul vastukaja leidnud haridussüsteemi ümberkorraldamise sätted. Ükski samm ei ole tehtud ainult kooli kui asutust silmas pidades, vaid lähtudes õppe sisulistest vajadustest. Nii tuleneb ettepanek lahutada gümnaasium põhikoolist nende kahe haridusastme erinevatest eesmärkidest.

Põhikoolis on olulisim jõukohane õppekava suurele enamikule õpilastest, võrdsed võimalused omandada haridus ja kooli suhteline kodulähedus. Gümnaasiumitaseme olemuseks on aga eelkõige õppe kvaliteet ja võimalus teha valikuid eri ainete ja suundade vahel - kodulähedus pole siin enam nii määrav argument. Neist erinevustest tuleneb ka kooliastmete asend selles tasakaalustatult planeeritud tulevikulahenduses.

Gümnaasiumi astumiseks on tulevikus oma sisseastumisnõuded, mida nähakse ette üleriigiliselt, kuid mida iga kool võib vastavalt oma spetsiifikale katsetega täiendada. Kui põhikool ja gümnaasium enam kokku ei kuulu, muutuvad põhikooli astumise tingimused, sest ei ole ju enam põhjust teha katseid esimesse klassi, see tähendab põhikooli astujatele. Omavalitsus määrab igale õpilasele elukohajärgse kooli, kus laps peab koha saama. Kui vanemad soovivad valida mõne muu kooli, on see vabade kohtade olemasolu korral võimalik. Kui valitsus on teinud erandi mõnele koolile, mille õppekavas algab mingi aine õpetamine riiklikus õppekavas ettenähtust varem ning koos jätkavad põhikool ja gümnaasium, võib seal erandkorras ka esimesse klassi astujate kooliküpsust kontrollida.

Meie eesmärk on hoida üleriigilist põhikoolide võrku. Et tugevaid põhikoole oleks võimalik pidada ka väiksemates kohtades, oleme muutnud rahastamismudelit soodsamaks põhikoolidele, kus klassis on 10-17 õpilast. Et vallad saaksid koolipidamisele panustada, kaob omavalitsustevaheline tasaarveldus põhikooliõpilaste eest, kes käivad teise omavalitsuse koolis. Kui vallal endal on põhikool olemas, ei pea ta teiste koolide kütet, valgustust ega muud sellist enam kinni maksma. Pangu vald see raha ikka oma kooli arendamisse - linn võidab sinna tulnud õpilase pealt pearaha ju niikuinii. Seega on eesmärgiks säilitada maakool, sest pärast gümnaasiumiosa tegevuse lõppemist jääb põhikool alles. Nii saame ära hoida väikeste laste ringirändamist.

Tugevad maagümnaasiumid

Põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamise korral võivad alates 2012/13. õppeaastast jätkata peamiselt n-ö puhtad gümnaasiumid. Neis on aineõpetajate koormuse ja õpilaste valikute tagamiseks piisav hulk klassikomplekte, see tähendab vähemalt kolm paralleeli. Miks ei võiks igal maakonnakeskusel olla praeguse Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumiga võrreldav kool? Sellist tugevat maagümnaasiumi peab silmas ka Jaak Allik ja arvan, et tal on õigus: niisugune jõudude ühendamine praeguse killustamise asemel on võimalik nii Viljandis kui ka mujal.

Maakonnakeskusest kaugemates paikades tuleb erandkorras säilitada väiksemaid regionaalgümnaasiume, mille ülalpidamiseks määrab valitsus mitmest omavalitsusest koosnevad gümnaasiumipiirkonnad ja mille asutamine on võimalik piirkonna omavalitsuste koostöös. Kui mõned vallad sellisest koostööst keelduvad, pole mõtet ju arutada ka väga väikeste gümnaasiumiosade maal eksisteerimise võimalikkust, sest siis ei suudeta tulevikus veelgi vähenevat õpilaskonda niikuinii piirkonnas hoida.

Murelikku Allan Pälli julgustan ka edaspidi kaasa mõtlema ja kinnitan, et õpilasrände jälgimine ning vastava transpordikorralduse ja õpilaskodude kohtade planeerimine on üks osa tulevase koolivõrgu kujundamise tööst. Ilma selleta ei saaks vallad tõestada õpilastele regionaalgümnaasiumi vajalikkust ja isegi maakonnakeskused ei saa olla konkurentsivõimelised. Tähtis on ka nii transpordiks kui ka majutuseks raha planeerimine ja just selle teemaga tegeleb regulaarselt koos käiv kooliuuenduse eksperdirühm põhjalikult.

Inervjuu: Mart Laar: enamik Eesti suuri otsuseid on öösel tehtud

2009-02-11

Poliitikutel oleks tore päevavalges kaamerate ees särada ja punkte koguda, aga kriisi ajal tuleb näida püüdmise asemel olla, kõiki otsustama julgustada ja istuda koos, olgu ööl või päeval, kuni vajalik töö on tehtud, rääkis Mart Laar. Isamaa ja Res Publica Liidu esimeest küsitles Marti Aavik.

Kas esmaspäeval (9.02) enne koosolekut teles esinedes olite väga pessimistlik?

Olin realist, mitte pessimist. Selliste kärbete tegemine on keeruline protsess, on alati olnud. Siiamaani püsime plaanitud graafikus, 18. veebruaril peaksid kärped valitsusest väljuma.

Kas te leppisite ööl vastu eelmist neljapäeva (4.-5.02) kokku midagi, mis haridusminister Lukast kurvastas?

Ei, ma ei ütleks nüüd niimoodi. Tehtud kokkulepped kurvastavad paljusid ministreid. Kõik erandite küsimised on tõsiseltvõetavad. Peame läbi rääkima, et kärbe ära teha. Pärast kõigi protestide lauale löömist on näha, kas tuleb 8-miljardilise kärpimise jaoks veel mingeid uusi võimalusi leida.

Kui valida on õpetajate palkade ja sülearvutite programmi vahel, kuidas otsustate?

Praegusel hetkel selliseid valikuid ei üht- ega teistpidi pole. Ma ei välista, et iga minister peab valima oma haldusalas, mis on tähtsam.

Aga ütelda, et me valime õpetajate palkade ja politseinike palkade vahel... See ei vasta tõele. Ei õpetajate palgad ja haridus ega politseinikud ole ühe erakonna asi. Lahendus huvitab ju kõiki koalitsiooni osapooli, et kärbe oleks selline, mis viiks Eestit edasi.

Miks me kärbet teeme? Selleks, et Eesti majandus kriisist välja tuleks. Ka selleks, et järgneksid uued kriisi leevendavad sammud. Kärpimine pole ju ainus asi, mis meil probleemidega aitaks hakkama saada. Täna (eile - toim) Postimehes avaldatud teadlaste ettepanekute mõtteviis on mulle väga sümpaatne ja neist kärpimisel paljuski ka lähtuti. Kõikides punktides ei õnnestunud koalitsioonil küll nende ettepanekute järgi kokku leppida.

Kui kärpepakett ei õnnestu, kas siis IRL lahkub valitsusest?

Me ei ole enda jaoks seda küsimust niimoodi püstitanud. Ma usun, et see õnnestub. IRLil on praegu ainult üks eesmärk: kärbe ära teha. Siis saab järgmiste sammudega edasi minna. Ma loodan, et suudame kokku leppida ettevõtete toetuspaketi. See pole ka kerge, sest kindlasti on erinevaid seisukohti. Loodan väga, et siis jõuame ka järgmiste reformideni. Kärbe on kõige alus. Kui me seda ei suuda, siis ma ei tea, mis saab, ja ma ei taha sellele ka mõelda.

Mõned räägivad vähemusvalitsuse võimalikkusest. On see tõenäoline?

Mis mõtet oleks vähemusvalitsusel, mis ei suuda ühtegi reaalset reformi teha? Eesti poliitilises kultuuris on vähemusvalitsuse võime otsuseid langetada ja ellu viia ülimalt piiratud. Ma ei pea seda soovitavaks ega ka eriti tõenäoliseks variandiks.

Laenates küsimust Anvar Samostilt: miks peab Eesti jaoks kõige olulisemaid koosolekuid öösel pidama?

Ma olen neid alati pidanud öösel. Enamik Eesti suuri poliitilisi otsuseid on öösiti tehtud. Kui me 1992 ja 1993 tegime kohutavalt kiiret reformikava, siis me öösiti ainult istusimegi, sest päeva jooksul ei jõudnud kõike ära arutada. Õhtused kabinetiistungid kestsid kuus-seitse tundi ühtejutti. Praegused koosolekud on selle kõrval lapsukesed. Ühtpidi ei ole see muidugi normaalne, aga kui peab, siis peab. Panna paika, et õhtul tehtud otsused on halvad ja päevased head... Eks see võib olla individuaalne, aga minu töövõime ei sõltu kellaajast. Ma ei saa aru, kus siin teema on.

Loomulikult on meeldiv teha kõike päevavalgel. Poliitikud säravad ja ajalehed kirjutavad sellest.

Selle asemel et muretseda, kuidas me näime, peaksime suutma rohkem olla. Kellegi teisena paista püüdmise asemel tuleb endale ja olukorrale realistlikult otsa vaadata. Mind pole poliitiline näimine kunagi eriti huvitanud, selline ma olen ja muutuda ei kavatse.

Kui te näida ei taha, kas siis võib kriipsu peale tõmmata mõttele Laari kolmandast valitsusest?

Mina olen oma poliitilised ambitsioonid lõplikult rahuldanud. Mul ei ole mitte midagi, mille poole ma peaksin ilmtingimata, kõiki kõrvale lükates püüdlema. Ma olen kõik saavutanud, mida ma tahan. Väga raske on öelda, mida ma peaksin sinna veel lisama.

See, mida ma tahan teha, on vaadata, et Eesti pääseks sellest kriisist välja. Seda, kuidas ühte või teist asja teha kriisist väljumiseks, olen ma õppinud läbi valusate kogemuste, aga ma olen seda õppinud. Ma olen kaks korda seda edukalt peaministrina teinud. Kriisides tuleb eeskätt otsustada, tuleb julgustada kõiki otsustamiseks. See on universaalne kogemus.

Kui ma midagi tahan praegu teha, siis seda, et kärped tehtaks ja järgnevad sammud astutaks. Ma kavatsen oma jõu just sellele ja mitte millelegi muule pühendada.

Pidevast depressiivsusest ei ole kasu. Samuti pole ka lausoptimismil mõtet. Hea elu on tõesti lõppenud ja ühiskonnad on šokis. Kui suudame olla rohkem hoolivad, kui suudame elada oma tavalist elu edasi, siis on ka majandusel suuremad võimalused oma tavalisse rütmi naasta.

Milline on majanduse elavdamise pakett?

Ja edasi?

Teine asi on, et ega ka sellest ei piisa. Eesti riik peab järgnevalt asuma põhimõtteliste ja suurte reformide juurde. Põhiline on haldusreform. See ei too küll eelarvesse suurt kokkuhoidu, aga selle taga toppavad mitmed teised reformid, mida meil on hädasti vaja. Ka haridusreform. Kui me tahame, et ka ELi raha kasutataks tõepoolest Eesti arenguks ja mitte lihtsalt ühtlase kihina leivale määrimiseks, siis on haldusreform möödapääsmatu.

Teil on lühikese aja jooksul juba teine regionaalminister, aga haldusreform on ikkagi sama seisus nagu kaks aastat tagasi.

See ei tulene ühest ega teisest regionaalministrist, vaid poliitilise otsuse puudumisest. Praegune minister tegi konkreetse ettepaneku, aga see ei leidnud partnerite heakskiitu. Pole mõtet lihtsalt ühiskonda järjekordse kavaga šokeerida, asi on vaja ära teha. Niipea kui kokkulepe on olemas, paneb regionaalminister paberid lauale.

Kas protektsionism maailmas suureneb?

Maailma erinevate riikide vastused majanduskriisile teevad mulle tõsist muret. Ma ei ütle, et kõik ajaloos toimunu peaks korduma ja tavaliselt ei kordu ükski asi täpselt. Samas on praegustes arengutes ohtlikke paralleele sellega, kuidas maailm 1930ndatel põhja läks. Suurt majanduskriisi ei tekitanud mitte Wall Streeti kokkuvarisemine 1929, vaid selle tekitasid tegelikult valitsuste järgnevad vead. Kõige suurem viga oli protektsionismi massiivne vohamine. Ma näen murega, kuidas samad tendentsid praegu kasvavad, riigid võivad oma tegevusega anda maailmamajandusele väga ränga paugu.

Kas teie arvates on protektsionistlikku meeleolu ka ELi sees?

Protektsionism on ju ka oma suhteliselt põhjakäinud tööstustesse lõputu rahapumpamine, et neid konkurentsivõimelisena hoida. See tegelikult ju annab täpselt sama efekti. Protektsionism on nagu kulutuli. Niipea kui see ühes kohas pihta hakkab, levib see kiiresti ka teistesse kohtadesse. Ei saa salata, et Euroopas need tendentsid selgelt tugevnevad. Samal ajal on protektsionismi rakendamine ELi piiride sees õnneks suhteliselt võimatu.

Maailmamajanduse õnn ongi suuremate ühenduste olemasolu. Vastasel korral lööks kriis meid kõiki tunduvalt hullemini. Euroopa ei koosne enam paljudest väikestest tollipiiridega eraldatud riikidest ja seetõttu ma loodangi, et me ei jõua täieliku kokkuvarisemiseni ja uue maailmasõjani.

Kas te peate pankade ja reaalmajanduse rahaga toetamise pakette valeks?

Pean neid suhteliselt ohtlikuks. Ma olen 1992. aastal olnud samasuguste valikute ees Eesti panganduskriisi ajal. IMFi arusaam olukorrast oli sootuks teistsugune kui meil. IMF pakkus siis kõikidele nendele pankadele välja väga luksusliku päästepaketi, mis oleks viinud Eesti võlakoormuse uskumatult kõrgele tasemele. IMFi suureks pahameeleks lükkasin ma selle paketi tagasi. Lasime pankadega juhtuda sellel, mis juhtuma pidi, ja jätsime päästmise ära. Ma arvan, et Eesti majanduslik areng oleks olnud tunduvalt negatiivsemas võtmes, kui me oleks paketi tollel ajal vastu võtnud.

Mitmel pool makstakse pankade vead väga suure rahaga kinni. Aga raha tuleb ju inimestelt, maksumaksjatelt ja mõnes mõttes maksab kogu Euroopa.

Vahetevahel võib ju olla kohti, kus säärased sekkumised on õigustatud, aga üldiselt arvan, et tasuks järgida liberaalset majanduspoliitikat, mida on küll üritatud kahtluse alla seada.

Miks mitte kahtluse alla seada?

Toon näiteks Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kus on praegu küll rasked ajad, aga mitte selline suur majanduskriis (kurbusega peab Baltikumi kõrvale jätma, mis on selgelt teises arengufaasis). Euroopa kõige kõrgemat majanduskasvu oodatakse Slovakkias, kus on reforme tehtud Eesti eeskujul. Vahe on selles, et nad suutsid õppida meie vigadest ja ühel hetkel mitte liiga õhku tõusta, hoida oma konservatiivset rahanduspoliitikat ja minna suhteliselt kiirelt üle eurole. See kombinatsioon radikaalsetest reformidest ja eurost toob Slovakkiale praeguste ennustuste järgi 4,9-protsendilise majanduskasvu, mis võrreldes ülejäänud Euroopaga on kõva tulemus. Ümbruskonnas on lugu sama. Erandiks vaid Ungari, mis on turumajanduse reformide tegemisel üks nõrgemaid maid. Seal on aetud vasakpoolset poliitikat, nad on raskustes ja IMF on juba praegu sees. Kus IMF sees on, seal enam niipea tagasiteed pole.

Kas abipaketid, mida rahastatakse sealt, kust raha võtta on, annavad suuremat mõjujõudu kommunistidele Hiinas ja araabia riikidele ning sulgevad läänemaailma suu näiteks inimõiguste küsimuses?

Seda esialgu ei paista. Rootsi on tegemas inimõigusi oma presidentuuri peateemaks. Mulle tundub, et pigem areneb asi vastupidises suunas. Suured totalitaarsed moodustised võivad natuke oma kriisi edasi lükata, aga see ei ole nende jaoks lahendus. Tegelikult on ju ka Hiina tõsiste majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste probleemide ees. Näiteks Venemaa on praeguseks majanduskriisist kõige enam klohmitud riik, kus langus on olnud ülijärsk.

Venemaast ju usuti, et see on maailma majanduskriisi taustal stabiilne. Põhimõtteliselt oleks Venemaa võinud neid ootusi täita, aga see on juba Venemaa oma juhtkonna probleem, miks seda toimunud pole.

Lugesin äsjast IMFi raportit Gruusia kohta. Ohver tuleb majanduslikus mõttes sõjast paremini välja kui agressor! Venemaa on puhtmajanduslikult sõja eest maksnud ülimalt ränk hinda, sest see tugevdas kõiki kriisinähtusid. IMF, mille parim külg on analüüsid, on andnud Gruusia käitumisele kriisi ajal kõrge hinnangu. Gruusia on vastupidiselt maailmas toimuvale makse alandanud ja jäänud väga selgelt avatud poliitika põhimõtete juurde.

Mida ennustate, kas kriis viib Venemaad demokraatia poole või sellest veelgi kaugemale? On sellele küsimusele üldse võimalik vastata?

Kui mõni Venemaa spetsialist ütleks, et ta teab vastust sellele küsimusele, siis võite tiitlist sõna «spetsialist» rahulikult maha tõmmata.

Mitmeski mõttes on nõrk ja kokkuvarisev Venemaa veelgi ohtlikum kui tugev Venemaa. Kui Venemaal läheb halvasti, on see ohtlik meile ja kogu Euroopale. Aidata on raske, sest Venemaa hädad ei tulene objektiivsetest teguritest, vaid praeguse juhtkonna soovimatusest tegelikke probleeme lahendada. Kui ei otsita lahendusi, otsitakse vaenlasi, et võim näiks autoriteetne. Iga kord, kui tundub, et Venemaal tekkivad majandusprobleemid, on oodata konflikte ja vastasseise. Kõige soovitavam oleks aidata Venemaal mõista, et lääs pole probleem ega oht. Seda on muidugi sajandeid üritatud. Liiga optimistlik ma poleks, aga see on siiski pikemas perspektiivis ainuke võimalus ka Venemaale endale.

Rahast ja haridusest

2009-02-06

Eelmises Türi Rahvalehes jätkas valla arendus- ja rahandusosakonna juhataja Aivo Prüssel arutelu hariduse rahastamisest. Kuna artiklis oli nii küsimusi kui ka faktivigu, siis selgitan veel kord.

Rahast

Kui võrrelda kahel aastal riigi poolt õpetajatele antavate palgavahendite suurust, siis võrrelda saabki ikka ainult kumbagi aasta kogu palgaraha summat, mitte üksikuid liidetavaid. See ei tulene minu eripärasest arvutusviisist vaid matemaatika reeglitest. See annab Türi valla palgavahendite kasvuks 1,3%. Kuid ilmselt pole põhiküsimus mitte ühes protsendipunktis vaid selles, et miks rahahulk ei suurene sama protsendi võrra kui tõuseb palga alammäär. Selgitasin seda juba oma eelmises artiklis: /õpilaste väiksem arv klassides tähendab vähemal määral klasside jaotamist rühma-tundideks ning siis ka nende proportsionaalselt vähemas hulgas rahastamist/. Proovin seda siis näitlikumalt lahti rääkida. Koolide rahastusmudel tugineb õppekavale, st kui 6. klassis on ette nähtud 30 ainetundi nädalas, siis nende tundide raha riik ka tagab. Kuid 6. klassis on kaks tundi kehalist kasvatus, kaks tundi tööõpetust, kolm tundi esimest võõrkeelt ja kolm tundi teist võõrkeelt. Kui klassis on 18 kuni 24 õpilast, siis rahastab riik nende ainete tundide jaotamise rühmadeks. Seega on tagatud raha 30 +10, seega kokku 40 tunni andmiseks. Kui õpilaste arv langeb alla 18, siis täiendavate rühmatundide raha ette nähtud pole. Praktikas tähendab see seda, et näiteks ühendatakse paralleelklasside poiste ja tüdrukute kehalise kasvatuse ja tööõpetuse tunnid, paralleelide puudumisel ühendatakse näiteks kahe järgneva klassi poiste ja tüdrukute tunnid. Keerukam on võõrkeele planeerimisega, seal on alati olnud oluline keelte valikutel jälgida rühmade suurust. Tuleme tagasi näite juurde. Kui eelmisel aastal oli 6. klassis 20 õpilast, siis eraldas riik 40 õppetunni raha. Kui aga sel aastal on õpilasi klassis 17, siis vaid 30 tunni raha. Seega väheneb tasustatavate ainetundide hulk 25%, seega ka raha väheneb 25%. Kui õpetaja palgamäär tõuseks 8%, siis 30 tunni andmiseks kuluks ometigi vaid 81% (0,75x1,08x100%) eelmise aasta palgarahast. Lisaks tundide arvust tulenevale rahale on riigilt saadava palgaraha juures teisigi komponente (näiteks metoodiku ametijärguga õpetajale suurema tasu maksmiseks, juhtimiskulud, liitklasside puhul täiendavate tundide rahastamiseks jmt), kuid see on juba väiksem osa. Oluline aga on see, et riik lisab tundide arvust tulenevale palgarahale veel juurde 8% nn palgalõtku. Sellest saab kool tasustada vajalikke lisatunde, maksta vanemõpetajatele kõrgemat palka, kooli valikul jagada täiendavalt mõni väiksem klass rühmadeks vmt.

Kokkuvõtlikult

Kui õpetajate palga alammäärad poleks sel aastal tõusnud, siis oleks Türi valla riigilt saadav palgaraha vähenenud ning peamine põhjus on selles, et õpilaste arvu vähenemise tõttu väheneb tasustatud rühmatundide arv. Tegelikkuses tagab palgaraha kasv 1,3% võimaluse suurendada õpetaja palgamäära 8%, kahtlemata eeldab see täpset planeerimist. Veel väärib märkimist see, et kuna raha määratakse kalendriaastaks, kuid õpilaste arvu peamised muutused (antud juhul vähenemine) toimuvad õppeaasta algusega, siis juba eelmise kalendriaasta teises pooles oleks täpse planeerimise puhul olnud teoreetiliselt võimalik hakkama saada vähema rahaga. Sama kehtib ka vastupidi: kui uuel õppeaastal lisandub klassikomplekte või rühmatun-de, siis lisaraha poole kalendriaasta pealt juurde ei anta. Kuna valla lõikes (ja terve riigis) õpilaste arv väheneb, siis ongi iseloomulik, et uue õppeaasta esimesel poolel tundub rahaga olema lahedam ning jaanuarist, kui arvestus on tehtud selle õppeaasta tegelike õpilaste ja klassikomplektide arvu järgi, tundub raha nappima. Selleks, et teadlikult oleks võimalik juba enne uue õppeaasta algust planeerida klasside ja rühmade suurusi ning raha kasutust, on rahandusministeeriumi kodulehel loodud võimalus erinevaid õpilaste arve sisestades mängida läbi mitmeid stsenaariume. Samuti prognoosida järgneva kalendriaasta rahaeraldisi. Tundes rahastusmudelit, on võimalik teha teadlikke otsuseid haridusraha planeerimisel, saab kontrollida andmete ja arvestuste õigsust, jäävad ära põhjendamatud süüdistused ning pikas perspektiivis on vajadusel võimalik ministeeriumile teha argumenteeritud ettepanekuid rahastusmudeli muutmiseks.

Hariduskorraldusest

Arendus- ja eelarveosakonna juhataja oli segaduses seoses põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) ettevalmistamisega. Selgitan. 1993. aastal vastu võetud PGS-i on aastate jooksul sisse viidud suur hulk üksik-muudatusi. Samas on mitme eelmise ministri juhtimisel valdkondade eksperdid ette valmistanud rea sisulisi muudatusi. Mäletan, kuidas ka minu linnapeaks oleku ajal esitati omavalitsustele tutvumiseks analüüsid ja kavad näiteks omavalitsuste omavahelise arvlemise kaotamiseks, gümnaasiumivõr-gu muutmiseks, koolikohustuse paremaks tagamiseks jmt. Paraku jäid need ettevalmistused ootele. PGS-i uue tervikteksti ettevalmistamist alustas ministeerium eelmise aasta augustis. Juba septembri lõpus kohtus ministeerium omavalitsusliitude, koolijuhtide ühenduse, õpilasomavalitsuste liidu, lastevanemate liidu ja õpetajate liidu esindajatega. Ikka selleks, et kõigi osapoo-letga uued põhimõtted läbi arutada.

Kahjuks on arendusosakonna juhile ilmselt teadmata, et ka Türi vallavalitsus osales aktiivselt selles protsessis. Selle eest peab Türi valda kiitma - mitte kõik omavalitsused ei suuda kaasa rääkida seaduste ettevalmistamises. Haridusspetsialisti juhtimisel viidi läbi arutelu valla koolijuhtidega, eelnõu projekti analüüsis vallasekretär. Oktoobris esitas vald ettepanekud seaduse tooriku kohta. Ministeeriumis jätkus töö eelnõuga ning toimusid uued arutelud ning kooskõlastused. Eeldatavalt esitatakse eelnõu riigikogule arutamiseks veebruaris. See, et PGS eelnõu asuti välja töötama ajal, kui meie valla haridusvõrgu ümberkorralduste kava pidi juba olema valmimas, ei tee asja mõistagi lihtsamakas - peame arvestama ka võimalike seadusemuudatustega. Kuid mulle on arusaamatu, kuidas uus PGS oleks saanud ära hoida valla hariduselu ümberkorralduse ettevalmistamisel ilmnenud vajakajäämisi. Neist on Türi Rahvalehes olnud juttu pikemalt ning need polnud kuidagi seotud seadustega.

Samuti usun, et Aivo Prüssel on minu isikut ülehinnanud ning mina riigikogu liikmena ei saa asendada toimivat vallajuhtimist. Ma arvan, et mitte minu osalemine Türi valla hariduse ümberkorralduse ettevalmistamise komisjonis pole määrav. Kõige olulisem on see, et komisjoni töösse on kaasatud esindajad nii koolidest kui ka hoolekogudest ning komisjoni tööd juhib valla tippjuhtkonna liige, kes on suure pedagoogilise ja juhtimiskogemusega.

Haridusuuendus on terviklik

2009-02-03

Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse puhul pole tegemist üksnes muudatuste kogumiga, vaid süsteemse terviktekstiga, mis joonistab välja Eesti põhikoolide ja gümnaasiumide tuleviku. Seaduses on kohti, mida pole eelmise versiooniga võrreldes muudetud, kuid on ka olulisi muudatusi, nii õppesisus kui ka koolikorralduses. Riigikogul on siin arutamist küllaga, sest suur osa seadusest on esmakordne: nii detailselt pole varem seaduse tasemel reguleeritud ei õppekava, vastutust lapse koolikohustuse täitmise eest ega ka õpetaja õigusi õpilaste korralekutsumisel.

Tegemist on olulisima hariduspoliitilise sammuga pärast 1993. aastat, mil kiideti heaks praegu kehtiv seadus. Kogu seadus hakkab kehtima 2012/2013. õppeaastast, seega 20 aastat hiljem. See on päris pikk aeg selleks, et hariduselus muudatusi teha.

Õppesisu areneb pidevalt

Esimest korda avatakse õppekava põhimõtted seaduse tasemel. Seaduseelnõus on isegi tunnijaotusplaan valdkondade kaupa, selle arutamine parlamendis leiab kindlasti laialdast vastukaja. Põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad on teineteisest lahutatud, sest mõlema õppe sisu on erinev. Esimesel puhul on väga olulised võrdsed võimalused, kõigi individuaalne järeleaitamine ja regionaalselt võrdne kohtlemine. Gümnaasiumiastmes on esmaseks kvaliteet ja valikud ning see, et kõik koolid suudavad täita õppekava maksimaalsel tasemel. Eri taseme õpilastesse tuleb põhimõtteliselt erinevalt suhtuda. See annab võimaluse kasutada algklassides hilisemate kooliastmetega võrreldes teisi metoodikaid.

Palju tähelepanu on pühendatud õpilaste koolikohustuse täitmise parandamisele, väljalangemuse vähendamisele ja hariduslike erivajadustega õpilaste toetamisele. Koolikohustuse mõistet täpsustatakse, põhjendamata puudumiste korral on konkreetne menetluskord, kuidas peavad käituma kool, omavalitsus ja muidugi perekond. Õpilasega saab rohkem tegelda, kui klassid on mõistliku suurusega, seda eriti põhikoolis. Kui kehtiva seaduse järgi on omavalitsustel eriotsusega võimalik lubatud täitumusnormi (24 õpilast klassis) „lõpmatuseni" ületada, siis nüüd fikseeritakse erandjuhtude diapasooniks 24-26 õpilast klassis.

Veel tahan rõhutada vägivalla ja koolikiusamise tõkestamise järelevalvet koolis. Ruumide ja territooriumi kasutamine korraldatakse võimalusel selliselt, et see ei soodustaks õpilaste ja töötajate vaimset või füüsilist turvalisust ohustavate olukordade teket. Esimest korda on põhjalikult välja kirjutatud mõjutusmeetmete rakendamine õpilaste suhtes. Eesmärgiga julgustada õpilasi käituma kooli kodukorra kohaselt ja teistest lugu pidama, võib koolis rakendada kirjalikku noomitust, õppetunnist eemaldamist koos kohustusega saavutada tunni lõpuks nõutavad õpitulemused, pärast õppetundide lõppemist koolis viibimise kohustust, vanema koolikutsumist õpilase käitumise arutamiseks, õpilasega tema käitumise arutamist direktori asetäitja või direktori juures jne. Loetelu on kaunis pikk, aga kõigile, kes on kunagi koolis käinud, tuleb mõnigi asi tuttav ette. Õpetajad saavad nüüd kindlust, milliseid samme nad võivad astuda. Seega lõpeb vahepealne määramatus.

Koolivõrk muutub

Kõige rohkem on uue seaduse puhul vastukaja leidnud haridussüsteemi ümberkorraldamise sätted, mis on tingitud eelkõige õpilaste arvu vähenemisest kõikjal Eestis.

Ükski samm ei ole ette võetud selleks, et õilistada vormi, st kooli kui asutust, vaid ikka õppe sisulistest vajadustest lähtudes. Kui rääkisin põhikooli ja gümnaasiumi erinevatest eesmärkidest, siis vastavalt on ka koolivõrk ja kooliastmete erinev asend selles läbi mõeldud ja tasakaalustatult planeeritud.

Luuakse võimalus üldhariduskool ja huvikool omavahel ühendada. Mitte ainult ainetunnid ei ole haridus, hariduse komponendid on ka hingeharidus ja aktiivne tunniväline tegevus. Paljudes paikades on üldhariduskoolid ainsad, kus neid funktsioone täita, sest huvikooli kõikjal pole.

Kui põhikool ja gümnaasium enam kokku ei kuulu, siis muutuvad põhikooli astumise tingimused. Ei ole ju enam põhjust võimaldada katsete tegemist esimesse klassi, st põhikooli astujatele. Omavalitsus määrab igale õpilasele elukohajärgse kooli, kus laps peab koha saama. Kui vanemad soovivad valida mõne muu kooli, on ka see vabade kohtade olemasolul võimalik. Kui valitsuse otsusega on lubatud erandlikult, et põhikool ja gümnaasium jätkavad koos, näiteks juhtudel, kui kooli õppekavas algab mõne aine õpetamine võrreldes riiklikus õppekavas ettenähtuga varem, võib seal ka õpilaste kooliküpsust kontrollida.

Põhikoolid kõikjal, gümnaasiume vähem

Eesti eesmärk on hoida üleriigilist põhikoolide võrku. Et tugevaid põhikoole oleks võimalik pidada ka väiksemates kohtades, oleme muutnud rahastamismudelit soodsamaks põhikoolidele, kus on klassis 10-17 õpilast. Et vallad saaksid kooli pidamisse panustada, kaob järgmisest aastast omavalitsustevaheline tasaarveldus põhikooliõpilaste eest, kes käivad teise omavalitsuse koolis. Kui vallal on põhikool olemas, ei ole vaja teiste koolide kütet, valgust jms enam kinni maksta. Pangu vald see raha ikka oma kooli arendamisse - linn võidab sinna tulnud õpilase pealt pearaha niikuinii.

Gümnaasiumi astumisel on tulevikus omad nõuded, mis nähakse ette üle riigi. Iga kool võib vastavalt oma spetsiifikale korraldada ka lisakatseid. Kuna kõigil gümnaasiumidel on õigus kujundada oma õppesuunad, soovitan põhikoolilõpetajatel mõelda, mida tegelikult õppida tahetakse. Lihtsalt vooluga kaasa minna ei ole õige, see toob hiljem pettumuse. On maakondi, kus üle viiendiku gümnaasiumi astunutest on sealt hiljem välja langenud.

Alates 2012/2013. õppeaastast jätkavad peamiselt n-ö puhtad gümnaasiumid. Neis on aineõpetajate koormuse ja õpilaste valikute tagamiseks piisav arv klassikomplekte, st vähemalt kolm paralleeli. Miks ei võiks igas maakonnakeskuses olla praeguse Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumiga võrreldav kool? Maakonnakeskusest kaugemal olevates nurkades saab erandkorras säilitada ka väiksemaid regionaalgümnaasiume, mille ülalpidamiseks määrab valitsus mitmest omavalitsusest koosnevad gümnaasiumipiirkonnad.

Kuna õpilasi kaotavad ka kutsekoolid, on mõnel pool tarvidus gümnaasiumid ja kutsekoolid liita. Seadusega antakse selline ühise kooli loomise võimalus, nii et osa õpilasi õpib gümnaasiumi, osa aga kutsekooli õppekava järgi. Nii säilivad mõlemad võimalused kohtades, kus eraldi koolide pidamine on muutunud raskeks.

Võrumaa võimalused

Võru maakonna üldhariduskoolides oli 2000/2001. õppeaastal 6500 õpilast, neist 950 gümnaasiumiastmes. Praegu on Võrumaal 4700 õpilast, neist üle 1100 õpib gümnaasiumis. Statistikast ilmneb, et õpilaste arv Võrumaal väheneb ja gümnaasiumiõpilaste arv langeb lähema kolme aasta jooksul isegi ligi kolmandiku võrra. Nii jääb igasse vanuseklassi kogu maakonnas pisut üle paarisaja õpilase.

Võru linnas on kindlasti mõttekas asutada nn puhas gümnaasium, kuid gümnaasiumiõppe jätkumine väljaspool Võru linna oleneb valdade koostöötahtest. Näiteks Antslas on võimalik ühendada omavahel gümnaasium ja kutsekool, säilitades sealsele piirkonnale nii gümnaasiumiklassid kui ka kutsehariduse. Ka Parksepa keskkooli tulevik on seotud Väimelas asuva kutsehariduskeskusega. Vastseliina gümnaasiumi püsimine regionaalse hariduskeskusena oleneb Setumaa valdade valmidusest koostööd teha.

Koolikohustuslik iga tõuseb seaduseelnõu järgi 18. eluaastani. Peame hoidma lapsi haridussüsteemis nii kaua, et nad ei satuks tööjõuturule liiga vara ja ettevalmistamata. Sellega anname märguande, et haridustee ei pea lõppema põhikooliga. Seda tasakaalustab muudatus, mille kohaselt on tulevikus täiskasvanute gümnaasiumidel võimalik õpetada ka koolikohustuslikus eas olevaid noori. Praegu see võimalus puudub. Nii ei lange korduvalt istuma jäänud noorte õpetamise koormus liiga kaua tavapõhikoolile, vaid nendega hakkavad tegelema täiskasvanutele mõeldud koolid, kus keskkond selleks on sobivam.

Põhimõttelised muudatused nii õppekorralduses kui ka -sisus suudame ellu viia üksnes siis, kui toetame neid, kellest edu sõltub - Eesti kooli ja meie õpetajaid. Kõik oleneb sellest, kas tähtsustame piisavalt kooli, kas õpetajad ja koolijuhid, kes peavad tegelikult suutma nende muudatustega kaasa tulla, tunnevad, et nende amet on väärtustatud. Selle tunnustuse pealt ei tohi me kokku hoida.

4.02.2009 Pärnu Postimees

5.02.2009 Valgamaalane

5.02.2009 Põhjarannik

12.02.2009 Virumaa Teataja

12.02.2009 Sakala

12.02.2009 Järva Teataja

12.02.2009 Meie Maa

13.02.2009 Hiiu Leht

13.02.2009 Nädaline

19.02.2009 Vooremaa

Uus töölepinguseadus on loogiline samm

2009-02-01

Uue töölepinguseaduse vastuvõtmine oli loogiliseks sammuks, mis seadusandjal tuli astuda, et käia ajaga kaasas. Praegune 1992. aastast kehtiv seadus on rudiment, mis ei ühildu muu eraõigusega ega arvesta töötajate ja tööandjate tegelike vajadustega. Uut eelnõu menetleti juba Juhan Partsi valitsuse ajal ja nüüd viidi see töö lõpuni.

Nimetaksin seda tasakaaluseaduseks, sest nii tööandjad kui töötajad andsid küll pika hambaga, kuid siiski eelnõule oma heakskiidu, mis on omaette väärtus. See tähendab, et tegemist ei ole tööinimest rõhuva seadusega ega ka imevitsaga, mis päästaks Eesti majanduse.

Seega ei saa sellega kedagi hirmutada ja ülepingutatud on ka ilustavad propagandajutud. Küll on uues seaduses mõistlikke sätteid nii töötajate kaitse suurendamiseks kui tööandjate koormuse leevendamiseks.

Näiteks väheneb tööandjate finantskoormus seoses koondamishüvitistega ning tarbetu formaalsusena kaob töötajate isikukaartide säilitamise kohustus. Praegust tööturgu arvestades on oluline tööõigust tänapäevastada, et avarduksid mõlema osapoole võimalused.

Kehtiv seadus ei haaku päriseluga

Töösuhe on olemuselt lepinguline ehk võlaõiguslik suhe, millele kehtib põhiseaduslik lepinguvabaduse põhimõte ehk pooled on lepingu sisu kujundamises vabad. Üksnes seal, kus see on hädavajalik ühe poole kaitseks, peab seadus sätestama tingimused, millest ei tohi kokkuleppega kõrvale kalduda. Kehtiv tööõigus kirjutab aga paljud lepingutingimused jäigalt ette ja nende piirangute otstarbekus jääb sageli küsitavaks, mistõttu ei haaku see muu kehtiva õiguse ega päriseluga.

Uues seaduses on praegusest laiem tähtajalise töölepingu määratlus. Tööandja peab tähtajalise töölepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel maksma töötajale hüvitist summas, mis vastab tähtaja saabumiseni saadaolevale töötasule. Täiesti uute töövormidena nähakse ette kaugtöö ja renditöö võimalused.

Töö tasustamise osas nähakse ette, et ületunnitöö eest antakse vaba aega või makstakse 1,5-kordset ja riigipühal 2-kordset töötasu sarnaselt kehtiva õigusega. Öisel ajal (22.00-06.00) tehtud töö eest makstakse aga senisest enam ehk 1,25-kordset töötasu. Vajaliku alternatiivina lubab uus seadus nii ööajal kui ka riigipühal tehtud tööd poolte kokkuleppel hüvitada ka vaba ajaga.

Uus seadus avardab õppevõimalusi

Töötaja jaoks toob uus seadus kaasa senisest paremaid tagatisi. Töötuskindlustushüvitis tõuseb alates 1. juulist 2009 seniselt 50 protsendilt 70 protsendile keskmisest töötasust. Lisaks sellele tõuseb alates 1. jaanuarist 2010. a töötutoetus seniselt 1000 kroonilt kuus 50 protsendile Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud alampalga määrast, mis praegu on 4350 krooni.

Töötuskindlustushüvitise saamise periood pikeneb rasedus-sünnituspuhkusel ja lapsehoolduspuhkusel oldud aja võrra.

Õppevõimaluste avardamiseks luuakse tasulise õppepuhkuse võimalus kõigile, olenemata õppetöö vormist. Töötajale antava õppepuhkuse kestus on 30 kalendripäeva aastas ning tasemekoolituse ja tööalase koolitusega seotud õppepuhkuse korral maksab tööandja töötajale keskmist töötasu 20 kalendripäeva ulatuses. Tasemekoolituse lõpetamiseks annab tööandja töötajale täiendavat õppepuhkust 15 kalendripäeva ja maksab selle aja jooksul töötajale Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära järgi.

Töötaja jaoks ei ole vähetähtis ka see, et laiendatakse tasuta töövaidluskomisjoni pöördumise võimalusi, kui nõue tööandja vastu ei ületa 150 000 krooni (praegu kõigest 50 000 krooni).

Perekondlike kohustuste väärtustamine

Rasedate ja väikelaste vanemate kaitseks annab uus seadus tavatöötajaga võrreldes täiendavaid tagatisi. Seaduse kohaselt on rasedal või alla 3-aastast last kasvataval (mõlemal) vanemal kõrgendatud kaitse töölepingu ülesütlemisel.

Töölepingut rasedaga ei ole lubatud üles öelda koondamise alusel ning alla 3-aastase lapse vanemal on koondamise korral töölejäämise eelisõigus. Tööandja ei või töölepingut üles öelda juhul, kui töötaja täidab olulisi perekondlikke kohustusi. See kehtib nii rasedate, rasedus- ja sünnituspuhkusel olijate, kui kõigi alla 3-aastast last kasvatavate vanemate kohta, aga ka näiteks oma vanemaid hooldavate töötajate kohta.

Uue seaduse kohaselt on raseda, samuti alla 3-aastast last kasvatava töötaja või töötajate esindaja töölepingu ülesütlemisel tõendamiskoormus tööandjal. Vaidluse korral peab tööandja tõendama, et ta pole töölepingu ülesütlemisega seadust rikkunud ehk tõendama, et töölepingu ülesütlemise põhjuseks oli töötaja süüline käitumine.

Erinevalt kehtivast õigusest jääb tööle ennistamise nõudmise õigus edaspidi ainult rasedatele ja töötajate esindusisikutele. Töölepingu ülesütlemiseks ei ole vaja tööinspektori nõusolekut, sest see on olnud pelgalt formaalne. Sisulise hinnangu sellele, kas tööandjal oli alus töösuhte lõpetamiseks või mitte, saab anda ikkagi ainult kohus või töövaidluskomisjon.

Gümnaasiumikatsed seadustatakse märtsiks

2009-01-30

Gümnaasiumi vastuvõtukatsetega seotud kohtupretsedent on koolide juhtkondade, aga eriti üheksanda klassi õpilaste meeli köitnud pisut üle nädala.

Ühe noormehe ja tema vanemate rahulolematus GAG-i juhtkonna otsusega jõudis ootamatu kohtulahendini just sel talvel. Ootamatu ses mõttes, et advokaatide ja kohtu interpretatsioonis muutus üks lokaalne õiguste kaitsmine kogu süsteemi kahtluse alla panevaks üldistamiseks.

Kutsun kõiki rahulikkusele. Nii nagu ei kujuta ilmselt ka oma asja ajanud perekond ette, et ükskõik mis õppesuunaga kooli peaks saama ilma arutamata, vaid põhikooli lõputunnistuste keskmiste hinnete võrdluses tekkinud pingerea alusel, nii ei ole tarvis muretseda, nagu ei tohiks sel kevadel gümnaasiumi sisseastumistingimusi seada.

Uues põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, mille valitsus eelmisel nädalal riigikogule arutamiseks üle andis, on vastavad volitused koolile ka antud. Uue seadusega tehakse gümnaasiumi täiendavate sisseastumisnõuete seadmine üldiseks üle riigi, et sinna ei liiguks automaatselt õpilasi, kel ei pruugi seniseid tulemusi arvestades olla huvi ega eeldusi gümnaasiumis õppimiseks. Lisaks on teretulnud koolide omapoolsed lisanõuded. Kuna uus seadus kogu tervikus rakendub alles sellest sügisest, on vastuvõtukatseid seadustavat erisätet vaja eraldi ja varem.

Haridus- ja teadusministeerium esitas sel nädalal sisuliselt ühest paragrahvist koosneva muudatuse teksti, mille alusel algatas riigikogu kultuurikomisjon seadusemuudatuse. Nii läheb menetlus kõige kiiremini ja vajalik seadusesäte jõustub juba veebruaris. Seadusemuudatuses öeldakse, et haridus- ja teadusministri määrusega volitatud ulatuses kehtestab koolipidaja määrusega kooli vastuvõtu ning õpilaste nimekirjast väljaarvamise tingimused ja korra, sh vastuvõtmistaotluse esitamise korra, gümnaasiumi vastuvõtmiseks esitatavad nõuded teadmistele, oskustele ja vilumustele ning nende kontrollimise korra.

Ministrina pikendan oma määrusega koolidele vastuvõtu korra kehtestamiseks antud aega 1. märtsini. Selleks ajaks on seadus jõustunud ja sellest ajast esimeste katseteni on ka veel üle poole kuu aega. Nii saab praegune olukord rahuliku lahenduse ja seda ka edaspidiseks.

Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine lõpetab esimese klassi astujate katsed

2009-01-27

Seoses gümnaasiumi sisseastumiskatsete üldiseks muutumisega on hakatud arutlema ka esimesse klassi astumiseks tehtavate katsete lubatavuse üle.

Haridus- ja teadusministeeriumi poolt ette valmistatud ja praeguseks juba Riigikogu menetluses olev põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse uus tekst lahendab gümnaasiumikatsete soosimise kõrval ka esimese klassi katsete teema, lähtudes õpilaste huvidest ja uuendatava koolivõrgu terviklikkusest.

Eelnõus on sätted, mille kohaselt põhikool ja gümnaasium töötavad reeglina eraldi õppeasutustena ning igal esimesse klassi minejal on oma elukohajärgne kool, mis peab selle lapse vastu võtma. See ei vähenda õpilase vabadust võimaluse korral ka mõni teine kool valida, kuid talle määratud koht kodulähedases koolis peab olema.

Täpsemalt kehtestab kohalik omavalitsus korra, mille alusel määratakse õpilastele elukohajärgne kool. Kool peab vastu võtma kõik õpilased, kelle jaoks nimetatud õppeasutus on elukohajärgne kool. Põhikooli sisseastumiskatsed ei ole põhikooli ja gümnaasiumi teineteisest lahutamisel seega enam lubatud. Neid on võimalik kasutada vaid erandjuhtudel koolides, mis töötavad teistest koolidest oluliselt erineva õppekava alusel ja kus põhikool ja gümnaasiumiaste on erandlikult jätkuvalt ühes asutuses.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu tekstiga ja selle seletuskirjaga saab tutvuda aadressil http://www.hm.ee/index.php?0510196.

Intervjuu: Küsimustele vastas Toomas Takkis

2009-01-22

Oma Saare online intervjuude sarjas vastas neljapäeval küsimustele Kuressaare volikogu esimees ja Kuressaare gümnaasiumi direktor Toomas Takkis. Kahjuks ei jõudnud hr. Takkis ajapuudusel kõikidele küsimustele vastata ja loodetavasti teeb seda edaspidi. Siis lisatakse uued vastused ka allpoololevale intervjuule.

Vastamata jääb 8 küsimust, võin neile vastata edaspidi, nüüd pean minema volikogu istungile.
Tänan kõiki küsijaid ja Oma Saart pakutud esinemisvõimaluse eest.
Seansi lõpp.
Toomas Takkis.

20 aastat tagasi kritiseeriti nõukogude haridussüsteemi muuseas ka suurte mammutkoolide pärast, kus õpetajad ei jõudnud iga õpilaseni ja mis ei olnud lastelegi kuigi turvalised. Siis leiti, et paremad on väiksemad koolid, kus on võimalik individuaalne lähenemine igale õpilasele. Aga nüüd? Kas siiski ei võiks Kuressaarde jääda alles ka üks väike turvaline põhikool, kus saaksid õppida need lapsed, kes hiigelsuurde ja hirmuäratavasse suurkooli ei sobi? Ja miks on
juba justkui otsustatud just Kuressaare põhikooli, aga mitte Vanalinna kooli sulgemine? Kas see on mingi erakondlik mäng?
Kuressaade võib jääda ja jääb nii palju koole, kui Kuressaare linn tahab ja jaksab üleval pidada.

Otsida ja leida igas asjas erakondlikkust? Perearsti teema, tõenäoliselt (pobises vastaja heatahtlikult viimast vastust teele saates).

Golfi lepingute ümber oli tohutu segadus ja vassimine, suur osa oli selles ka Teil. Millal avalikustate oma osa selles loos või arvate Te endiselt, et asi vaibub ja saate pea liiva all edasi poliitikas osaleda? Uskuge, selle AUSA KOOLIPAPA demagoogia enam ei aita.
Golfist kirjutasin enne pikemalt. Minu osa selles loos- olen olnud vägagi asjade otsustamise juures ja hoolitsen selle eest, et linna investeering hapuks ei läheks. Golfi nõukogu tervikuna samuti. Ja erinevalt mitmest teisest nõukogust- meie selle töö eest palka ei saa. Pole miskit häbeneda, sõber küsija. Toomas Takkis ongi aus koolipapa. Kui küsijal on teistsuguseid andmeid, siis saab avaldausega jalutada asjaomastesse organitesse.

Mis eelmisel aastal head oli?
Aastas oli 365 head päeva. Meie pere sai kahe lapselapse võrra rikkamaks. Koolil läks hästi Ja linnal läks hästi. Mida sa hing ikka ihkad?

Mitut ametit te peate? Kool, SA, volikogu? Kuidas jõuate? Kas ka väärilist palka igast ametist saate?
Koolijuhatajana tegutsemine on üks amet. Et see on jagatud koolijuhatajaks ja sihtasutuse juhatuse esimeheks, see ei loe. Palk on ikka üks. Palgamäärad nii koolijuhile kui volikogu esimehele kinnitatakse linnavolikogu poolt. On see vääriline või mitte. Kuivõrd seni olen muud pakkumised tagasi lükanud, siis ju ta on. Küsija saab huvi korral võrrelda eri linnade avalikke palgaandmeid. Kuressaare omad selles kontekstis oma kopsakusega silma ei torka.

Hr. Takkis, seletage lahti, mis jama selle Kuressaare Sõnumitega ikka toimus?
Kuressaare Sõnumitest jäänud 20 minutiga pikalt kirjutada ei jõua. Leht sisu poolest mind, ja saan aru, et paljusid teisi ei rahulda. Olen linnapeale edastanud oma ettepanekud, et kuidas asju paremini teha. Kui asjaosalised tõsiselt suhtuvad, siis peaks kuu- paari jooksul tulemus näha olema.
Kui küsija mõtleb jama all riigihanke teemat, siis minu arusaamise kohaselt hanget kui sellist ei toimunud, järelikult ei saadud seda ka üles panna. Ju siis ei teatud, et selline asi hanget vajab. Täna tuleb sellest volikogus vast ka juttu. Mõtlen nii, kui miskit on rikutud, saab seda parandada. Ja siis ka parandatakse. Olulisem on lehe sisukus ja siin ma ootan küll tõsisemat liikumist. Mitte e- vormis, vaid reaalselt.

Kas te siiani ei kommenteeri golfikeskuse ümber toimunud segadust? Olete selles suhtes paksu nahaga?
Golfikompaniist on palju kirjutatud. Ajakirjanikel vaja lasta ka uurivat ajakirjandust harrastada, kus siis nemadki kogemusi omandavad, et meistriteks kasvada.
Lühidalt. Golfiväljaku projekteerisid, ehitasid ja järelvalvet teostasid oma ala vaieldamatud professionaalid. Juhataja Aivar Aru tegutses suurepärase organiseerijana. Kogu aeg oli tagatud suuromaniku, Kuressaare linna toetus ja järelevalvamine. Mingil ajal, mõnel asjaosalisel, hakkas tunduma, kas meie juhataja ikka esindab meie, st. meie linna huve piisavalt agaralt, või mitte. Nimetagem toimunut pisikeseks armsaks lojaalsuskonfliktiks. Järgnes juhataja vabastamine. Siis asjaosalised vestlesivad, poolte nägemine asjast lähenes, saavutati sobilikud kompromissid erinevates küsimustes ja täna on kõik õnnelikud. Golfoväljak on valmis, kvaliteetne, sai linna parima ehitise konkursil parima terviklahenduse tiitli jne.
Golfikompaniil on piisavalt varasid ja korralik nõukogu koosseis. Probleem on likviidsusega. Iga asja käimajooksmine võtab aega. Majanduslanguse ajal eriti.
Me peame täna selgelt endale teadvustama järgmist. Kui golfikompanii jõuab 4-5 aastaga plussi, on tehtud tublit tööd. Siin saab meie juhataja ennast ka võimeka majandajana realiseerida. Seni aga peab Kuressaare linn olema vägagi ettevõtte selja taga, sest 80 miljonilist investeeringuprojekti ei lasta käest ära.
Kaudne kasu tuleb linnale tagasi juba täna nende mängijate kaudu, kes meie linna teenuseid tarbivad ja meie ettevõtetele käivet teevad.
Otsene kasu saab olema siis, kui linn oma osaluse, kas siis suuremal või väiksemal määral realiseerib.
Ja müts maha nende meeste ees, kes selle väljaku rajamise omal ajal algatasid. Müts maha ka nende kohalike ettevõtjate ees, kes on ostnud aktsiaid või krunte. Tõnu Toompuu, Lembit Soe, Raul Maripuu jpt. Respekt, mehed. Iga patriootiline Kuressaare ettevõtja võiks täna aktsia osta. Teao maksavad.

Kas 2008. aasta hanked on juba kontrollitud (vihjan nn suunatud hangetele)?
Riigihangetega seonduvaga tegeleb linnavolikogu ka sellel aastal. Viimane otsus eelmise aasta lõpul oli selline, et iga riigihankekomisjoni koosseisus hakkab olama ka üks volikogu liige. Kavas on riigihangetealane koolitus linnavolikogu liikmetele. Revisjonikomisjoni plaani paneb volikogu esimees sellel aastal nii mõnegi hanke kontrollimise.

Miks linnas prügikastid üle ajavad?
Raske oleks ette kujutada, et nad altpoolt ja allapoole sodi välja ajaksid. Selliseid üldistusi raske kommentaarida. Igal prügikastil on omanik. Linnakodanik, asutus, ettevõte, linn. Kuna pole selge, millistest prügikastidest jutt, siis raske täpsemalt vastata. Minu prügikast ei aja üle. Kooli omad vahel ajavad, kui tublid linnakodanikud salaja öösel sinna sodi tassivad. Kui üle ajavad regulaarselt, eks siis tule tihedamini tühjendadamist tellida, tervest talupojamõistusest lähtudes. Kui saate teha täpsemalt, millised prügikastid konkreetselt, saab ka konkreetselt asjaga tegeleda.

Kas gümnasistidele on Kuressaare suuruses linnas vaja ikka oma parklat autode jaoks? Minu arust ei ole kuigi säästlik mõtlemine, kui suur asfaltplats on autoromusid täis, selle asemel, et bussiliiklust kasutada ja jala käia.
Parklat pole vaja gümnasistidele. Parklad tuleb välja ehitada kogu linnas, sealhulgas Tervisepargi-KG piirkonnas. Jala käimine on OK.
Olen kunagi villast visanud, et haridusminister on vastu võtnud määruse, et koolide ustest ei tohi sisse astuda õpilased, kes on hommikuti käinud vähem kui kolm kilomeetrit jalgsi. Selleks eraldati ka riigieelarvest raha- kõik koolid said kõikidele õpilastele sammumöötjad osta, et seda määrust koolide ustel kontrollida.
Mõnele meie õpetajale olen soovitanud panna oma hindamisjuhendisse punktid, mis lisavad mõne viie jalgsi kooli tulemise eest. Niipalju siis parklatest, autoromudest ja jalgsikäimisest.

Mis seisukohal on Kuressare linna volikogu esimees omavalitsuste liitmise teemal?
Ma pean õigeks, mõistlikuks, efektiivseks ja elanikele kasulikuks, et Saaremaa oleks üks omavalitsus.

Mis arvate linna e-suhtekorraldamisest, kus Tallinna kaudu käib suhete loomine?
Olen seda öelnud kunagi Kadi raadio eetris, saan öelda ka praegu. Isiklikult mina sellist varianti ei poolda.
Olen seda ka linnapeale väljendanud. Asutuse juhina ma ei tule selle pealegi, et meie kooli suhteid korraldaks keegi näiteks Pärnust.
Samas- me peame aru saama, et juhtimisstiilid on erinevad. Kuressaares on hea tava, et volikogu ei sekku eriti tegevjuhtimisse. Volikogu tegeleb laiemate küsimustega ja sekkub siis kui ämbrikolin liiga valjuks läheb. Linnapeal peab olema õigus kujundada oma meeskond ja valida tegevusviisid. Ja kui linnapea on nii otsustanud, siis on tal selleks ka õigus. Küllap volikogu seda asja siis ka silmas peab, et me kulutatud raha eest midagi möödetavat ka vastu saame.

Mida arvate sellest, et linnavalitsus volikogu heakskiidul pankrotti läinud ooperipäevade võlad korstnasse kirjutas? Mida linn hakkab peale ooperipäevade logoga, mis maksis sadu tuhandeid?
Linnavalitsus ei saa reeglina ise midagi suuremat korstnasse kirjutada. Enamus rahaküsimusi otsustab linnavolikogu.
Minu mäletamist mööda, saame kontrollida, kohustas volikogu linnavalitsust tegema jõupingutusi selleks, et raha linnakassasse tagasi tuua. Minu mäletamist mööda otsustas linnavalitsus ooperipäevade kaubamärgi ära osta. Eks siis oli vist kaval plaan see kasudega maha müüa. Kui aga, arvestades raskeid aegu, see ei peaks õnnestuma, ehk siis oli linnavalitsuse liikmetel plaan see kaubamärk kambapeale endale osta, klapivad igaüks 50000-krooni. Kui see plaanis polnud, siis saab volikogu asja arutada ja ehk jääb asi nii, nagu see tänaseks on kujunenud.
Oleme saanud endale suurepärased ooperipäevad ja raha, mis selleks on kulunud, on läinud asja ette. See väide ei tähenda muidugi seda, et paremini poleks saanud. Aga tagantjärel tarkade partei on ju ikka olemas ja jääb olema.

Mida arvate meie linna kultuuri rahastamisest, kas proportsioonid on paigas? Miks linnavalitsuse eelarves kultuurisummad on aastatega nii vähe kasvanud, mida siin annaks teha?
Mul puudub siin arvuti taga praegu ülevaade selles valdkonna rahastamisest. Kultuurivaldkonna eelarve, nagu teistegi valdkondade eelarve, kujuneb läbirääkimiste käigus ja saab kinnitatud volikogus.
Ma ei mäleta viimasest kolmest aastast suuremaid erimeelsusi selles valdkonnas.

Kas olete rahul oma kooli pedagoogilise kaadriga? Laste sõnul on seal nõrku kohti, mis Teie arvate?
Meil on suurepärased õpetajad. Parimad võimalikest. Kuivõrd mu ootused on aga alati veidi suuremad, siis arenguruumi on meie pedagoogidel ja mul endal loomulikult päris lahedalt.
Koolijuhataja kabinetis on neli kindlat instrumenti. Kastekannu kõrval on oma koha leidnud ka oksakäärid. Ja teinekord on tulnud lõigata. Vesivõsud, kuivanud oksad jms. on ju aedniku jaoks probleem. Et puu oleks terve ja saaki saaks, selleks tuleb vahel lõigata. Küllap ka tulevikus. Ehkki see ei meeldi ja on valus ka aedniku jaoks.

Kuidas kommenteerite paavst Leo X(1513-1521) lauset:see kristuse-müüt on meid hästi teeninud ja miks eelistas KG tööle võtmisel ristiusu esindajat psühholoogile?
Me ei eelistanud kaplanit psühholoogile. Psühholoog töötas meie majas palju aastaid enne kaplanit. Ehk siis kaplan tuli juurde.
Valdkond millega kaplan tegeleb ulatub hingehioust asendustundide ja klassijuhatamiseni. On vajadusel kaitstud pihisaladusega. Usundilugu, religiooniõpetuse tunnid soovijatele, teeme head juurde nädal, advendihommikud, ajalootundides teatavate teemade käsitlemine õpetajate palve, osalemine õpiabi ümarlaua töös- loetelu võiks jätkata.
Kaplan on meie koolis oma koha leidnud ja selles on suur osa Kartin Keso- Varese isiksusel.

Mis Te arvate,miks enamus noori,kes on "korraks"saarelt lahkunud ei taha siia tagasi tulla? Kas ei võiks teha küsitlust, mis neid saaremaal häirib või mis neil siin jääb saamata ja selle põhjal teha Saaremaa ja Kuressaare jaoks arengukava.
Noored soovivad ikka maailma avastada. Ja see on tore, see on normaalne. Laias maailmas pakutavaga ei suuda me siin saarel ega Kuressaares kunagi konkureerida.
Elul saare peal ja elul Kuressaares on omad võlud. Lehtedest olen lugenud saarele tagasitulnud noortest, lugenud põhjendusi, mis neid tagasi tõi. Lihtsad asjad. Vaikus. Rahu. Puhas loodus. Võimalus kenas keskkonnas oma lapsi kasvatada. Heatasemelise hariduse võimalus, laialdased huvitegevuse võimalused, võimalus kaugtööd teha jne.
Las inimesed leiavad omad kohad elus ja ruumis. Ärgem püüdkem kõiki arenguid arengukavadesse toppida.
Loodusteaduslikku tausta omava inimesena meeldib mulle teatav loomulik kulgemine ja üleminekud ja pooltoonid, mitte planeeritud ettemääratus.

Millise karistuse said need noored, kes teise poisi küll tema oma palvel kinni teipisid ja Rae poodi viisid?
Poisid said mitterahuldava käitumishinde. Pärast seda, kui olime nendega asja arutanud ja mulle tundus, et nad said aru, mille eest. Kooli poolt määratud raamidest üleastujaid oli teisigi. Mulle toodi nimekirjad, et kes ja mida. Klassivanemad tõid. Leppisime kokku, et lend/klassid määravad ise omale karistused.
Minu elu üks suurimaid aplause õpilastelt, kui selle otsuse kooli aulas välja kuulutasin. Valdavalt valiti töö ja heategevusilk toimetamine. See kõik on tänaseks tehtud. Meie lend on ühtne ja tubli. Kuressaare Gümnaasium ei ole kurjuse kool- nagu Õhtulehe juhtkiri viitas.
Esialgse loo avaldajad, Meie Maas, kenad ja tublid inimesed, nagu neid põgusalt tunnen, saaksid aga tegeleda sisekaemusega. Teemal ajakirjaniku eetika.

Kas Kuressaare linn peaks toetama samanimelist spordiklubi lisaks pearahaga ettenähtud summadele noorte toetuseks? Kas linna nimelisel klubil peaks olema eeliseid teiste klubidega võrreldes?
Ei oska arvata, millist spordiklubi küsija silmas peab. Sport pole teema, mis mind pöördesse viiks. Endise TSIK-i õpilase kohta kurb tõdemus. Eks ta ole.

Mis oleks lühidalt Teie elu mõte?
Elu mõte on elu ise. Katsun elada nii, et võiksin oma lastele ausalt silma vaadata. Kunagi tahtsin saada vanaisaks. Nüüd, kus puutun kokku kahe bioloogilise ja kolme vähembioloogilise lapselapsega, see enam nii väga mõte pole. Nüüd arvan, et kena oleks saada pensionäriks. Paras väljakutse, arvestades Eesti rahvastikustatistikat, tehtavat tööd ja eluviisi.

Kui kaua olete KG-s töötanud?
Töötan Kuressaare Gümnaasiumis koolijuhatajana 1987. aasta sügisest.

Kas KG õpilased osalevad vabatahtlikult golfitreeningutel?
Meil on golfiõpetus 10. klassi õppekavas. Minuni pole jõudnud ühtegi nurinat golfiõpetuse kohta. Küll olen kuulnud positiivseid kommentaare nii golfiõpetajalt, meie kehalise kasvatuse õpetajatelt kui õpilastelt. Tegeleme sisegolfi võimalust loomisega kooli võimlasse, et ka talvisel ajal, mil väljak suletud, saaksid soovijad lööke harjutamas käia.

Mis arvate põhikoolide ja gümnaasiumite lahkulöömisest?
Põhikoolide ja gümnaasiumide ühesugune, sunduslik, administratiivne füüsiline lahkulöömine oleks riiklik kuritegu. Õnneks mu meelest seda ka ei kavandata.
Pooldan, et oleksid määratud kriteeriumid, millistele gümnaasiumid peaksid vastama. Välistada ei tohiks eri paigus eri koolikorralduse mudeleid. Arvestama peab juba ehitatud koolihooneid, omavalitsuse kui koolipidaja seisukohti, kohalike inimeste arvamisi ja soove, palju muudki. Kui hariduse kvaliteedile tuleb lahutamine kasuks ja analüüs seda kinnitab, siis jah. Kui mitte, siis pole arukas parandama hakata korralikult töötavat masinat.

Meie asutuses on noortest üks KPK - ja teine KG lõpetanud. Mõlemi teadmised on samased, aktiivsus, kreatiivsus ning enesehinnang on KPK lõpetanul suurem. Neid juhendab aasta vanem SÜGi lõpetanu. Kas põhjus on nõrgas KGs või tugevas KPKs?
Tänan suurepärase küsimuse eest, seni parim. Vastuse saab küsija tõenäoliselt Lapi Targalt.
Küsin ka- Taevas olid kõrgkihtpilved, taustamuusikaks lasti Anne Vabarna leelotusi. Küsimus- kui suur on metsavahi tütre rinnaümbermööt?

Kuidas kavatsete rakendada Portugali pesuvabrikus, portselanitehases,veinitööstuses ja jalgpalliklubis omandatud teadmisi? Millise kategooria alla sobiks enim Kuressaare Gümnaasium?
Kogemusi, mis saadud ettevõtetesse tehtud koolitusreisidel, rakendan koolis vahetult. Võrdlev analüüs teistes sektorites tegutsevate ettevõtetega on juhtide hulgas levinud koolitusmeetod, mida kogenud juhid tihti kasutavad.
Suurima sarnasuse ja kõige enam rakendatavat senikülastatud ettevõtetest leidsin Hollandi torutehasest ja Šveitsi ülikooli innovatsioonilaborist. Portugali edukate firmade puhul saab rääkida edukast turundusest ja kahaneva õpilaste arvu tingimustes peab ju ikka hoolitsema, et kooli uste taga järjekord oleks.

KG on õpilaste ja klasside arvult Eesti suurim gümnaasium. Arvan, etklasside paisutamisega on tehtud karuteene ametiharidusele ja samas devalveerunud gümnaasiumiharidust kui ülikooli eelõpet (latt on madalal). Mis põhjusel kool nii suureks on kasvanud? Kas kool on sellega eiranud maakonna haridussuundasid, et KG-d paisutades on teistel koolidel õpilasi vähem kui võiks olla?
Ei oska kinnitada, kas meie kool on Eesti suurim gümnaasium. Gümnaasiumihariduse devalveerimise väitega pole üldse nõus. Eelpool vastasin, et meilt saab hea hariduse. Meie lõpetajad astuvad väga suurel arvul kõrgkoolidesse, valdavalt Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna ülikooli, ka mujale. Kahes nimetatus oleme tudengite andjana päris eesotsas juba aastaid. Ka muud kvaliteedinäitajad on head.
Tuttav loomaarst Kalju ütles kunagi, et pole oluline, kas on suur või väike, peaasi, et väledasti liigub. Meie kool on paindlik ja heas vormis, me suudame ajaga kaasa minna ja arvestada noorte huvisid. Valdavalt. Ega siis muidu oleks meile nii arvukalt õppima soovijaid.
Gümnaasiumiharidus minu arvamise kohaselt pole mitte ainult ülikooli eelõpe, gümnaasiumiharidus on osa inimõigustest. Õigus õppida. Ma pean riiklikult kuritegelikuks nenda tegelaste mõtteviisi, kes soovivad adminisrtatiivselt piirata gümnaasiumidesse vastuvõttu, et siis noored peale üheksanda klassi lõppu suunata poolvägisi ametikoolidesse. Kusjuures ametikool on OK.

Kuressaares on lähtuvalt valimistulemustest koalitsioone olnud nii Ref+IL, Ref+IRL ja Ref+KE. Igakord on muidugi kedagi väiksemat veel lisaks olnud volikogus enamushäälte tagamiseks. Kas Teie arvates oleks võimalik ka koalitsioon IRL+KE, st ilma Ref-ta? Kuidas Kuressaares need suhted on?
Kindlasti on linnas võimalikud igasugused valitsuskoalitsioonid. Mõned nendest on siiski vähetõenäolised. Välistada eri variante täielikult pole aga samuti põhjust.
Isikute tasandil on meil linnavaolikgus suhted normaalsed, minu esimeheks olemise kolme aasta kooksul meeldejäävaid erimeelsusi, teravusi, ebaviisakusi, kismat ja muud sellist kõmupõnevust pakkuvat pole olnud. Ja kena on. Oleme saanud tööd teha.

Miks teie arvates Kuressaare linnavolikogu koalitsiooni koosseis nii pikka aega muutumatu on olnud (st ühed ja samad võimul kogu aeg)?
Koalitsioonis olemine on nagu kooselu. Ju siis osatakse koos linna edenemise nimel üksikuid erekondlikke ja isiklikke huve tagasi hoida, vastastikku üksteist vajadusel korrale kutsuda.
On olnud mõned muljetavaldavad erakondlikud suurpuhastused, kui asjaosalised pole end õigustada suutnud. Respekt nendele juhtidele, kes seda tegid selle asemel, et mätsimisega tegeleda. See on siis praktilise tegevuse poole pealt. Me ei tohi aga unustada, et volikogu laua taha saavad isikud siiski läbi valimiste ja saavad need, kellele antakse enam hääli, ehk siis need, keda inimesed enam usaldavad. Ju siis on seda seltskonda usaldatud.

Kui Te ei oleks Kuressaare Gümnaasiumi direktor, millises ametis sooviksite end siis näha?
Kui ma ei oleks Kuressaare Gümnaasiumi direktor, siis ma sooviksin olla Kuressaare Gümnaasiumi direktor.

Milline on parim mälestus ajast, kui käisite ise koolis?
Mul on olnud mitmeid väga häid õpetajaid kõigis koolides, kus ma käinud olen. Samuti mitmeid väga koloriitseid õpingukaaslasi. Nendega seonduv ongi parim, mis kooliajast meenub.

Linn on võtnud väga suure laenukoormuse. Kuidas kommenteerite? Järgmised valitsused on käsist-jalust seotud?
Kuressaare linna laenukoormus ei ole "väga suur". Omavalitsuste laenukoormuse piir on täna seadusega 60% puhastatud eelarvest. Selle piirini on meil täna veel ruumi küll. 2009 aasta alguses oli linna laenukoormus puhastatud eelarvest 48%.
Vajalik on nö hoida ruumi võimalike edukate projektide kaasfinantseerimiseks ja olla ettevaatlik, eriti praegust majandussituatsiooni silmas pidades. Laenuotsused on tehtud linnavolikogu poolt ja täna saame nentida, et linna rahade juhtimine ja kasutus on kontrolli all.

Mis on Teie arvamus uue linnastaadioni rajamisele Kuressaare gümnaasiumi juurde?
Koolijuhina ei ole ma eriti vaimustatud maakonna esindusstaadionist kooli juures. Me kaotaksime poole oma territooriumist ja saaksime vastu piirangutega staadioni kasutusõiguse.
Meid huvitab palju enam see, et Kuressaare linn ehitaks välja meie kooli staadioni koos siia kavandatava Saaremaa jõustruktuuride ühise harjutusrajaga. Staadionist enam huvitab meid ka võimalik Jäähalli ehitamine Tervisepargi äärde koos vajaliku parkla väljaehitamisega. Sellised arengud oleksid meie õpilaste võimalusi silmas pidades märksa mõistlikumad.

Mida arvate ühe suure gümnaasiumi tekkest tuleviku Kuressaaares, kui mõttekas see oleks? Kas toetate SÜG-i direktorit Viljar Aro, kes on öelnud, et kahe gümnaasiumi konkurents viib linna hariduselu rohkem edasi kui üks suur "mammutgümnaasium"?
Kuressaare kahe gümnaasiumi eluterve konkurents pikema aja jooksul on viinud selleni, et täna saab Kuressaares gümnaasiumilõpetaja Eesti oludes väga hea hariduse. Seda ei arva mitte ainult meie siin kohapeal, seda on märgatud ka kaugemal. Oleme kolleeg Viljar Aroga selles küsimuses ühte meelt.

Tõstsid oma uusaastakõnes selgelt esile maakonnas ühe omavalitsuse moodustamise vajaduse. Ka Sul on kavas lähiajal selle protsessi algatamiseks midagi konkreetset ette võtta?
Isamaa ja Res Publica liidu Kuressaare osakonna juhatuses on meil sellel teemal kujunenud arvamus, et selline ühinemine on mõistlik. Eriti peame silmas laiemat koostööd ja ühinemisarutelusid Kaarma vallaga.
Enne sügisel toimuvaid kohalikke valimisi enam ühineda kellegiga, kui ka soovi oleks, ei jõua. Usun, et eelolevate kohalike valimiste ettevalmistamise käigus paneme oma eesmärkidesse need asjad kirja ja peale valimisi juba uue volikogu koosseisuga püüame jõuda ühiskokkulepeteni, et mis ja kuidas ja millal ja kellega. Avaliku arvamise teadasaamine võtab samuti teatava aja.

Miks te endale nii pikad juuksed ja habeme kasvatasite? Kas teie meelest ei peaks mitte olema noortele eeskujuks ja juukseid ning habet korrektselt hoidma, mitte nagu mingi ''metsjeesus''.
Oma väljanägemist puudutavatele küsimustele ei hakka ma pikemalt vastama. Kuna ma pole õpilastele oma väljanägemise tõttu ohtlik ja kuivõrd meie seadused karvkatte pikkust ei reguleeri, siis, miks mitte.
Türgi koole külastades rääkisid sealsed pedagoogid, et neil on meestel koolis ja riigiteenistuses sellised asjad reguleeritud. Äkki ongi, maailm on kummaline.

Kas teist võib saada Kuressaare järgmine linnapea?
Igasugu asju võib inimesega juhtuda. Linnapeaks saamine on suhteliselt vähetõenäoline olukorras, kui inimene ise nii väga linnapeaks saada ei soovi. Kuressaares peaks midagi väga totaalselt nässu hakkama minema, kui ma näeksin vajadust sellele ametile tõsisemalt mõelda. Kuressaarel on täna hea linnapea, kellega minul kui volikogu esimehel koostöö enamasti sujub.

Lahendus võib tulla veebruaris

2009-01-21

Koolidel ei tule riigikohtu otsusest lähtudes teha mingeid muudatusi oma õpilaste vastuvõtu korda. Nii ministri määrus kui ka koolide vastavad eeskirjad vastavad hariduspoliitilisele olukorrale ja vajadusele.

Kohtumenetluses leiti aga ootamatult üles praeguses põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses olev auk, mis ei annaks justkui koolidele ja ministeeriumile vastavaid volitusi.

Sellist kohtupretsedenti just sel kevadel ei osatud ette näha. Pikaajaline lahendus on valitsuse poolt juba heaks kiidetud ja riigikogu arutelul olevas uue seaduse tekstis olemas, kus tuuakse sisse kõigile gümnaasiumidele seni puudunud kohustus vastuvõtutingimused sätestada.

Kuna uus seadus hakkab kehtima alles sellest sügisest, on igasugu vaidlustamisvõimaluste vältimiseks parem, kui riigikogu ise algatab gümnaasiumikatseid nõudva ja selleks volitusi andva seaduseparagrahvi muudatuse kiirkorras ja võtab selle vastu enne uue seaduse ülejäänud arutelude lõppemist.

Riigikogu kultuurikomisjoni algatusel toimuks menetlus kõige kiiremini ja seadusemuudatus saaks juba veebruarikuus jõustuda. Olen vastava ettepaneku kultuurikomisjonile juba teinud.

Kuidas riigi rahaasjad korda saada?

2009-01-15

Eelmisel nädalal avaldas maksuamet 2008. aasta maksutulude laekumise numbrid.

See tõmbas vähemalt korraks kaameks ka nende näod, kes seni valitsuse pressikonverentsilt igale osundusele saabuvast depressioonist on vastu naeratanud. Kas see toob kaasa ka valmisoleku muutusteks, saab selgeks lähikuude jooksul. Seni on valitsus valinud sündmustele järele jooksmise taktika, mis on Eestis viinud probleemide kuhjumiseni. Langusega kohandumise strateegia riigi rahaasjades on pühkinud laualt lihtsad valikud.

Maksud lihtsalt ei laeku

2008. aasta tegelik maksude laekumine jäi 70,3 miljardi krooni tasemele 73,4 miljardi asemel. Kui sinna juurde liita mittemaksuliste tulude hinnanguline alalaekumine, siis potentsiaalne defitsiit langeb juba 2008. aastal alla Maastrichti 3% kriteeriumi. 2009. aasta eelarves on 77 miljardit krooni kinnitatud maksutulusid ilmselge utoopia. See oli selge juba eelarve kolmandal lugemisel detsembri algul riigikogus. Optimistlikult tahaks loota, et 2008. aasta maksutulud jäävad ainult veidi alla 2007. aasta tegelikku laekumist - 67,7 miljardit krooni, kuskile 65 miljardi krooni kanti. Oleme 2009. aastal hästi saanud hakkama, kui maksutulude alalaekumine jääb 10-12 miljardi juurde, võrreldes kinnitatud eelarvega.

Probleemi ei lahenda retoorikaga - vähendame riigiametnike palka ja üldvalitsemise kulusid. Riigivalitsemises tuleb loomulikult saavutada

suuremat efektiivsust ja ka riigiteenistujate arvu kokkutõmbamine 15% tuleb seada sihiks. Eesmärk võiks kõlada - vähema ressursiga vähemalt sama palju avalikke teenuseid! Kuid üldvalitsuskulud küünivad kokku kõigest 9 miljardini ja sealt vajalikku 8 miljardit maha ei tõmba. Seda tehes poleks muudel kuludel enam mõtet. Seega aeg oleks lõpetada inimesi eksitav retoorika, et kõik Eesti riigi probleemid on võimalik lahendada ametnike elu ahistades ja neid tööle sundides.

Valitsus peab riigi rahanduses astuma kolm sammu. Esiteks esitama veebruaris kulusid vähendava lisaeelarve vähemalt mahus 8 miljardit krooni. Siis finantseerime 2009. aastal küll osa kulud ikkagi defitsiidiga, kuid surume puudujäägi 3% raamesse, ja loome võimaluse 2010. aastal saada hakkama Maastrichti konvergentsikriteeriumide täitmisega.

Pensionid on probleem

2009.-2010. aasta suurim küsimus seondub pensionide väljamaksmisega. Põhimõtteliselt on pensionisüsteemiga pikaajaliselt asjad enam-vähem korras. Suurimad probleemid on tekkinud mitte süsteemist, vaid ühekordsetest pensionitõusudest. Eelarvelisest vaatepunktist on pensionikuludega probleem 2009. ja 2010. aastal. Ilmselt jääb 2009. aasta sotsiaalmaksu laekumine kuskile 2007. aasta nominaalsele tasemele - 27,3 miljardit. 2009. aastal peaksime pensione maksma 2008. aasta sotsiaalmaksu ja tarbijahinnaindeksi põhise indeksi pealt, kuid laekumised on 2007. aasta tasemel. 2010. aastal on aluseks 2009. aasta laekumine, kuid pensionid ei saa langeda, kui ka indeks peaks kukkuma alla nulli.

Teiseks tuleb esitada struktuursete reformide pakett. Eesti vajab mitte üksikuid reforme, vaid reformipaketti. 80% riigieelarve kuludest läheb viiele valdkonnale: sotsiaalkaitse (sh pensionid ja sotsiaaltoetused), tervishoid, majandus (sh teehoid, ühistranspordi dotatsioonid, põllumajandus), haridus ja üldvalitsemine. Kusjuures sotsiaalne kaitse ja tervishoid moodustavad peaaegu 50% kogu 98,5 miljardi kroonisest riigieelarve mahust. Ilma muutusteta nendes valdkonnas ei saa riigi rahandust jätkusuutlikele rööbastele asetada.

Tervishoius tuleks rakendada personifitseeritud tervisekontode süsteemi, millele laekub osa sotsiaalmaksu ravikindlustuse maksest.

Lõpetada sotsiaaltoetuste lausmaksmine, viia toetused vajadusepõhiseks ja testivale alusele.

Üldhariduses rakendada pearahasüsteemi ja eri omandivorme, koolitüüpe ja soodustada nendevahelist konkurentsi. Kutsehariduses siduda koolid nõudlusega, s.t ettevõtjatega ja erastada koolid ettevõtjatele. Kõrghariduse tasemel saata meie parimad ajud välismaale õppima ja meie enda ülikoolide arvu kärpida drastiliselt.

Kolmandaks tuleb esitada eurole üleminekuks vajalike otsuste kava. See protsess ei tohi olla suletud protsess. Laiema kokkuleppeta ühiskonnas me vajalikke ühekordseid samme ellu viia ei suuda.

Osa koole jätkab gümnaasiumiosata

2009-01-12

Gümnaasiumiõpilaste arv meie riigis väheneb, see on fakt. Isegi kui kutsehariduse ja üldhariduse vahekord valikutes samaks jääb. See tähendab paratamatuid muudatusi koolivõrgus. Teisisõnu: kõikidele praegu töötavatele koolidele ei jagu õpilasi.

Kõige lihtsam on lasta kõigel minna isevoolu teed Rein Taagepera «kujundatud» demograafilisest WC-potist alla. Aga just seda me teha ei tohi - peame tegutsema süsteemselt. Senist küllaltki kaootiliselt kulgenud koolivõrgu kujunemist silmas pidades ei saa riik enam jääda kõrvaltvaatajaks.

Tugev põhikool peab jääma

Ajakirjanduslikud hüüatused, nagu hakataks koole kuidagi kiiremas tempos kinni panema, ei vasta tõele. Eesti koolisüsteem põhineb tugeval põhikoolil ehk: kõik lapsed olenemata nende elukohast peavad saama korraliku põhihariduse.

Sellest ideest lähtuvalt hakkas tänavuse aasta algusest kehtima munitsipaalkoolide uus rahastamismudel, mis annab kindlustunde sadakonna õpilasega ja pisut väiksematelegi põhikoolidele ning väikestele algkoolidele. Endise pearahasüsteemi jätkudes oleks nende koolide püsimine olnud kahtluse all.

Gümnaasiumide ja põhikoolide lahutamise kava toetab samuti eelnimetatud tugeva põhikooli ideed. Praegu on lapsevanematel suundumus panna järeltulijad õppima koolidesse, kus klassid esimesest kuni kaheteistkümnendani, võimalusel linnadesse. Enamasti põhjendatakse seda teguviisi väitega, et nii saab laps lõpetada sama kooli, kus ta õpinguid alustas, hoolimata sellest, kui pikaks ta koolitee kujuneb. Ja suured linnad arvestavad sellega, et saavad oma tühjenevad õpilaskohad täita just maalastega. Selline algkoolilaste gümnaasiumi järjekorda panemise komme pumpabki õpilasi kodust kaugele ja terveid perekondi maalt ära.

Kuna õpilaste arvu veel 30protsendilisel vähenemisel nelja aasta jooksul kaovad väiksematest kohtadest, kus juba praegu on 75 koolis paralleelideta X-XII klassid, paljudel juhtudel gümnaasiumiosad niikuinii, siis viiakse väga suure tõenäosusega lapsed juba esimesse klassi gümnaasiumiosaga linnakooli. Sellisel moel satuksid löögi alla ka maapõhikoolid. Kui aga põhikool moodustab iseseisva haridustaseme ning gümnaasium ja kutsekool ühiselt järgmise haridustaseme, siis tuleb põhikooli lõppedes igal õpilasel jätkata uues koolis ning kõik on võrdsel stardijoonel ja pole tarvis liiga vara võõrsile kiirustada.

Gümnaasium ja põhikool eesmärgilt erinevad

Meie põhikoolid on tugevad ja hea tasemega. Seda tõestavad kas või rahvusvahelise PISA õpitulemuste uuringu andmed, mille kohaselt vaid 8% põhikooliõpilaste loodusteaduslikud teadmised jäid kuuepallisel hindamisskaalal ühele pallile või alla selle. Vähetähtis pole ka asjaolu, et PISA uuringu põhjal ei paistnud ükski kool silma selgelt nõrgemate tulemustega. Vahed tulevad sisse teisel haridustasemel - nii kutsekoolis kui ka gümnaasiumiosas on kurvastavalt suur väljalangevus.

Gümnaasiumiastmes peab noortel olema rohkem valikuid. Õpetajad peaksid olema spetsialiseerunud konkreetsele ainele ja saama selles ka piisava koormuse alusel piisavat palka. Põhikooliõpetajatel on võimalus kvalifitseeruda mitme aine õpetajaks. Valikute pakkumiseks peaks olema võimalik palgata õpetajaid ka erinevatele väikesemahulistele ainetele väljastpoolt kooli. Alla kolme paralleeliga gümnaasiumidel on raske teistega võistelda. Kuigi on võimalik teha ka regionaalseid eriotsuseid - lasta jätkata väiksematel regionaalgümnaasiumidel, kui koolitee muutub liiga pikaks või omavalitsused suudavad kokku leppida, et nad tahavad mitme peale gümnaasiumipidamist jätkata. Riik ei kirjuta ette mitte koolide üldarvu, vaid tingimused. Vähetähtis pole ka see, et hõredamalt asustatud piirkondade lapsed saavad alustada kooliteed kodulähedases algkoolis, minna siis valla põhikooli ning alles gümnaasiumi või kutsekooli astudes õpivad kodust kaugemal. Omavalitsused peavad siis riigi toel korraldama nende kohaletoimetamise.

Iga kooliosa sulgemine on raske otsus. Seetõttu rääkigem koolide liitmisest, mitte kaotamisest. Valdade-linnade tegevus koolivõrgu kujundamisel peab nüüdsest rajanema koostööl. Omavalitsused peavad isekeskis selgeks rääkima, millistes piirkondades on mõttekas säilitada gümnaasium, ning teha sellest tõepoolest kool, kus saab kvaliteetset õpet. Kui mingil põhjusel kokkuleppele ei jõuta, kehtestab valitsus vähemalt 2010. aastal uute õppekavade kehtima hakkamisel, mis on põhikoolile ja gümnaasiumile eraldi, üle omavalitsuste piiride ulatuvad koolipiirkonnad. 2012. aastal tingimustele vastavad gümnaasiumiosad saavad jätkata, teised saavad üleminekuaja koondumiseks.

Kinnitan omalt poolt, et maakoolis on pigem õpetajaid puudu, nii et kvalifitseeritud õpetajad ei jää tööta ka siis, kui mõnel pool tuleb gümnaasiumiosa tegevus lõpetada, aga põhikool õnnestub säilitada. Ühiselt saab lahendada ka õpilaste sõidutamise ja õpilaskodude probleemi. Kõige selle juures on riik valmis omavalitsusi nõu ja jõuga abistama. Ikka selle nimel, et Eesti koolivõrk kataks kogu maad.

Probleemide õgvendamisest

2009-01-10

Küsimused, millele mõtlev kodanik peab vastama, on enamasti täiesti erinevad, ikka siit nurgast ja sealt nurgast - sageli ilma keskpõrandata. Olgu näide viimasest kolmekuningapäevast, mil ligikaudu tunni aja jooksul tuli anda oma vastus järgmistes küsimustes: 1) kuidas veaks praegune valitsuskoalitsioon korraga välja nii haldus- kui ka haridusreformi, mis on omavahel seotud ja 2) mis saab Eesti kaitseväest, kui konkurss kaitseväe ühendatud õppeasutustesse vajub nulli ehk sinna võib astuda iga issanda idioot?

Esimene probleem on väga puntras ka seepärast, et koalitsioon Toompeal ei kontrolli Eesti suurimat omavalitsusüksust ehk pealinna. Teise probleemi puntraid on kaugelt rohkem, sest akadeemilise lati kõrgus on sassis kõikides õppeasutustes ning samas - Švejkidega me Eestit ei kaitse.

Probleem kohe, lahendus hiljem

Rindejoone õgvendamine tähendab alati ainult üht: et kaotused oleksid väiksemad. Probleemi õgvendamine tähendaks seda, et asi tehakse maakeeles öeldes arusaadavamaks. Et mitte vigurdada: kuna küsimused esitati mulle, siis annan ka vastused.

1) Haldus- ja haridusreformi ühitamine käib praegusel valitsuskoalitsioonil üle jõu, sest peale muu toimuvad protsessid, mis on rahvusvahelised ja kus Eesti pole ainuke otsustaja. Koolivõrgu õgvendamine ei ole reform, vaid sundkäik. Oleks ta reform, oleks reform iga reformpõhjaga voodi, mida kasutatakse liiva sõelumisel. Haldusreform tähenduses „omavalitsusüksuste arvu kokkutõmbamine" on reform samavõrd kui see voodi. Keegi ei hakka ju kokku tõmbama Tallinna! Kui meil on valdu ja vallavõime liiga palju, siis kust võetakse see kohalik Napoleon, kes fikseerib seadusandlikult, et senine vald tohib olla ainult küla, veel parem, kui üks uulits.

2) Vanast peast võib kaitseväelane ollagi kroonu onu ehk ennast upitav veteran. Nüüdisaegne kaitsevägi vajab aga haritud noori inimesi, järelikult just neid, kes on vaimses mõttes treenitud. Praktiline olles: Eesti kaitseväes on juba üsna palju neid, kes tunnevad Balkanit, NATO peakorterit ning Lähis- ja Kesk-Ida. Nood inimesed on väga suur rahvuslik varandus. Meil on aga masendavalt vähe neid, kes tunnevad korralikult Venemaad ja Uurali-tagust Aasiat, ning mõtlemapanevalt napilt neidki, kes tunnevad korralikult Eestit. See töö, mida on vaja teha noortega enne kõrgemat sõjaväelist õppeasutust, on laokil.

Muidugi on küsimusi võrreldamatult rohkem kui kaks. Minusuguste jaoks on jabur, kui olukorras, kus Eesti elanikkond ei ole pööraselt kasvanud, tuleb Tartu postimajas oodata saadetise kättesaamist kauem kui kümme minutit. Nõukogude ajal niisugust jama ei olnud. Või et mulle pannakse postkasti vettinud Äripäev koos kuiva Postimehega. Missugune koalitsioon lubab ja garanteerib, et alates aastast 2010 värskeid, kuid läbimärgi ajalehti postkastidesse ei topita?

Praegune koalitsioon otsib plusspunkte nagu terveid kohti augu kõrvalt. Mille arvel võetakse terve koht näiteks sellele augule, kus reisirongiühendus Tartu-Valga ei taastu enne aastat 2010 ja reisirongiühendus Tallinn-Riia-Varssavi enne aastat 2012? Selle augu põhjas on aga ka Tartu ja Valga vaksalite kordategemine, kui me räägime üksnes hoonetest.

Manöövrid ja ohverdused

Sõna „prioriteet" tähendab pingerea järjestamist kõige tähtsama sabas. Arvatavasti ei ole ma ainuke, kellel on tekkinud küsimus: kui palju meil neid prioriteete õigupoolest on? Loetlegem kuus: tänavused valimised; hakkamasaamine hinnatõusudega; pensionide jm õigeaegne väljamaksmine; koalitsiooni püsimine; liitumine euro-tsooniga; energeetilise avarii ennetamine. Seadus ütleb midagi ainult esimeses punktis. Seadus ei ütle üheski paragrahvis, mismoodi karistada riiki, kes jääb toetuste maksmisel võlgu ja palub piirduda mõistva vabandamisega. Koalitsiooni püsimist ei saa sätestada ükski seadus. 20 aastat pärast Eesti Kodanike Komiteede loomist oleme jõudnud olukorda, kus võimu ei tohi ohverdada, aga kodanike ellujäämist võib.

Ma ei taha sellega väita, et asi on püsti pöörane. Arvan muud. Alanud aastal on ka poliitikute ohverdamine paratamatu, sest kui see välistatakse, tekib stagnatsioon. Laulev revolutsioon oli mäletamist mööda stagnatsiooni vastane.

Küsitlus: uus aasta – arvamusi, ootusi ja lootusi

2009-01-08

Tartu Postimees küsis Tartus tegutsevatelt olulistelt inimestelt: mida toob 2009. aasta teie juhitavale organisatsioonile või valdkonnale, Eestile ja teile endale?

1. Haridus- ja teadusministeeriumile toob 2009. aasta eelmisega võrreldes oluliselt väiksemad tegevuskulud. See on ühtaegu nii hea kui ka halb.

Hea selles mõttes, et ikka on aeg-ajalt tervislik püksirihma koomale tõmmata ja oma igapäevakuludes kokkuhoidlikum olla.

Keeruline seepärast, et edasi tuleb lükata mõned suuremad plaanid oma tegevuse intensiivistamiseks, või nõuab nende elluviimine siis rohkem aega. Pean silmas näiteks lisajõudude kaasamist haridusstrateegia kokkupanekuks ja haridusseadustiku ümbertegemiseks täiendavate analüüside ja uuringute tellimist.

Sel aastal vahetub üks asekantsler, mis tähendab ka mõningast ümberkorraldust organisatsiooni töös.

Töö sisu mõttes on 2009.aasta kindlasti süvenemise aasta.

Populistlikku kära ja pealiskaudsust haridusteemade ümber on olnud nõnda palju, et ministeeriumi asi on seda tasakaalustada tõsise ja sisulise tööga, olla aus väljaütleja - nõudlik kõigi haridusasutuste ja ka iseenda suhtes!

2. Eestil on tarvis seniseid põhiprotsesse tasakaalukalt jätkata. 2009. aastal jätkame õpetajaameti väärtustamist paljude erinevate tegevustega, aga ka üldise usalduse õhkkonna loomist kooli, koolijuhi ja õpetaja ümber.

Jätkub suund kooliturvalisuse tagamisse ja koolikiusamise ennetamisse. Aasta saab määravaks uue õppekava kujunemisel.

Muidugi jätkub koolivõrgu kujundamine, pidades silmas nii hariduse võrdset kättesaadavust nooremates kooliastmetes kui kvaliteeti kesk- ja kõrghariduse tasemetel.

Me ei saa lasta demograafilistel protsessidel ennast üllatada - ka õpilaste ja üliõpilaste arvu kahanemisele tuleb vastus leida organiseeritult ja üleriigiliselt.

Alanud aasta on täiesti kindlasti ka aasta, mil tõendub jätkuvalt haridus- ja teadusvaldkonna eelisrahastamine ja eelisarendamine Eestis.

3. Ise jätkan sissetallatud rajal.

Vastutame kõik Eesti tuleviku eest

2009-01-02

Riigikogu esimehe Ene Ergma sõnul vastutame me kõik Eesti tuleviku eest, mistõttu kutsus ta üles kõiki tänavustel europarlamendi ja kohalike omavalitsuste volikogude valimistel osalema ja valikuid tehes rohkem tulevikule mõtlema. Postimees.ee avaldab Ene Ergma uusaastatervituse Eesti Televisioonis.

Hea Eesti rahvas!

Aastal, millega hüvasti jätsime, pidas Eesti Vabariik oma üheksakümnendat sünnipäeva. Paljudele sai tänu selle tähistamisele selgemaks meie riigi aja- ja sünnilugu.

Kakskümmend aastat tagasi, kui toimus esimene öölaulupidu, oli vähestel meeles Eesti Vabariigi seitsmekümnes sünnipäev. Usk, et Eestist saab vaba riik, oli sel ajal veel õhkõrn. Aga mullu toimunud öölaulupidu kinnitas, et uus põlvkond tajub meie minevikku ning on valmis jagama vastutust Eesti tuleviku eest.

Ühiselt osalesime ka suurel koristustalgul «Teeme ära!», mis näitas, mida suudame koos tegutsedes. Meid rõõmustas Eesti sportlaste esinemine Pekingi olümpial - eriti Gerd Kanteri kullavõit ning Jüri Jaansoni ja Tõnu Endreksoni hõbemedalid. Meie sportlased suutsid end tõestada spordimaailma tippareenil.

Aasta 2008 on minevik - meie ees seisab aasta 2009. Täna on raske vaadata homsesse nii optimistlikult kui aasta tagasi. Eelolev aasta kujuneb Eestis majanduslikult keeruliseks. Majandus on langusfaasis ja läheb aega, kuni sellest toibutakse ning algab uus majandustõus.

2009. aastal mõjutavad Eesti poliitikat kahed valimised - suve hakul valime uued saadikud Euroopa Parlamenti ja sügisel kohalikesse volikogudesse.

Keerulistel aegadel võib võtta maad tunne, et minust ei sõltu midagi ja seetõttu ei peeta oluliseks ka valimistel osalemist. Olen veendunud, et iga inimese valik on tähtis. Me oleme läbi oma valikute vastutavad Eesti tuleviku ees.

Head inimesed,

Mul on kaks uusaastasoovi.

Esiteks soovin, et me teeksime valikuid ja otsuseid, mõeldes lisaks tänasele ka homsele ja ülehomsele.

Eesti ees on küsimus - kuidas minna edasi? Olen veendunud, et meie väikesel riigil on võimalik olla püsivalt edukas vaid siis, kui suudame käivitada teadmistel ja tehnoloogiatel põhineva majanduse.

Minu jaoks oli märgilise tähendusega meie põhjanaabrite hiljutine otsus vaatamata majanduslangusele suurendada riigi toetust teadus- ja arendustegevusse. Võib küsida, miks ma sellest räägin. Põhjuseks pole ainult suurem rahastamine, vaid usk teaduse ja innovatsiooni rolli kaasaegses majanduses. Saada insenerikutse, tegeleda kõrgtehnoloogiliste erialadega peaks olema ka Eesti noorte kindel valik.

Emad ja isad, vanaemad ja vanaisad, ma pöördun teie poole. Palun ikka ja alati selgitada oma lastele ja lastelastele, kuivõrd tähtis on olla haritud inimene ja kuipalju tuleb just nooruses teha tööd, et koguda endale vaimset kapitali, mida saab kasutada kogu elu.

Teine uusaastasoov on, et hoiaksime kokku ja hooliksime üksteisest, et me oleksime meelekindlad ja võimalikult optimistlikud.

Sellised on minu soovid. Kindlustunnet, tarkust otsusteks ja tervet mõistust meile kõigile!

Töist ja õnnelikku uut aastat teile kõigile!

Otsigem tänaseid vastuseid homsest

2008-12-30

Vaadates, mida tõi lõppev aasta, märkame, et oleme tõsisemad ja mõtlikumad kui varem, kuid ka realistlikumad ja kaalutlevamad. Riigi majanduskeskkond, kasvav tööpuudus on sundinud seniseid väärtusi ja tõekspidamisi ümber hindama.

Poolel teel hobuseid ei vahetata, kuid praegu on kätte jõudnud aeg, mil peame suutma olukorrast väljapääsu leida, säilitades positiivse ilmavaate. Konkreetseks lahenduseks on riigi, mittetulundus- ja erasektori koostöö. Peame suutma oma mõtteviisi korrastada ja vaadata Võrumaad kui tervikut, mitte 12 valla ja ühe linna kogumit. Oma kodukandi arengut suudame juhtida ikka üheskoos, mitte luige, haugi ja vähi kombel.

2008. aasta jääb maakonna jaoks aastaks, kui tõdesime: meid pole küll palju, kuid suudame seista ühise asja eest. „Uma pido" lõi head eeldused, kuidas tulla toime ka keerulistes oludes. Tänu omanäolisele kultuurile ja auväärsetele traditsioonidele suudame vastu pidada, olles samal ajal avatud kõigele uuele, mis toetab piirkonna elujõudu.

Oluline on, et oleme tegusad ja aktiivsed, pöörates tähelepanu ümbruskonnale, elukeskkonnale, tervislikele eluviisidele. Meid pole palju, mis tähendab, et peame suutma üksteist mõista ja toetada.

Töökohtade vähenemine ja kasvav tööpuudus on saanud nii riigi kui ka maakonna suurimaks valupunktiks. Midagi pole parata. Ka Võru maavalitsus on sunnitud üle vaatama paljud tegevused, karmi kokkuhoiupoliitika tulemusena on koondatud mitu ametikohta. Kuid see ei tähenda, et väheneb maakonna osatähtsus või halveneb elukvaliteet.

Ettevõtluse toetamine, olemasolevate töökohtade säilitamine ja uute loomine on esmased ülesanded nii maakonna kui ka omavalitsuste jaoks.

Aasta viimasel kuul toimunud arengupäev Navi seltsimajas, kus osalesid paljud ettevõtjad, kodanikeühenduste esindajad, andis teadmise, et maavalitsus ja omavalitsused peavad tegema rohkem koostööd, otsima ühisosa, mis loob eelduse tasakaalustatud ja jätkusuutlikuks arenguks.

Esimeseks sammuks, vähendamaks negatiivse majanduskasvu mõjusid, on mõni nädal tagasi sõlmitud koostööleping Eesti maaülikooliga. Selles on keskendutud praktikale ja töövahendusele, kogemuste ja teadmiste vahendusele. Jääb loota, et tegemist pole esimese ega viimase sammuga sel teel.

Lisaks ettevõtlusele vajavad senisest enam edendamist ka teised valdkonnad, sealhulgas hariduse ja sotsiaalvaldkond.

Haridus on ettevõtluse kõrval üks olulisemaid märgusõnu. Sel aastal taasloodi põhikoolijärgsed õpivõimalused Võrumaa kutsehariduskeskuses, uus eriala avati Vana-Antsla kutsekeskkoolis, igapäevase õppetöö ja õpilasürituste korraldamise kõrval pöörati rohkem tähelepanu andekale lapsele.

Need ja paljud teised tegevused on mõeldud selleks, et maakonnast ei lahkuks õpihimulised noored, et neil oleks koht, kus olla ja kuhu tulla. Nendest noortest olenevad otseselt meie käekäik ja toimetulek, kui mitte täna, siis kindlasti homme. Seda on õnneks mõistnud paljud maakonna asutused, omavalitsused, toetades ja soosides noorte ettevõtmisi.

Noortetööst veel: tänavu käivitus maakondlik noorteportaal, nüüdisajastati Rõuge ja Vastseliina noorteklubi. Rõuge noorteklubi pälvis rahvastikuministrilt tunnustuse kui parim kodanikeühendus. Hariduses ja noorsootöös saab mõõta tulemusi aga aastate, mitte kuude lõikes.

Lõppeva aasta märgusõnadena on paslik välja tuua ka elukestev õpe ja täienduskoolitus. Väga hea hinnangu sai täiskasvanud õppija nädala avaüritus kultuurimajas Kannel. See annab lootust, et suudame tuua tööturule tagasi need, kes on praeguseks töö kaotanud. Suur vastutus lasub koolituse valdkonnas Võrumaa kutsehariduskeskusel.

Hariduse ja õppimise kõrval on olulisel kohal ka tervis, tervislikud eluviisid ja positiivne ilmavaade. Sport, seltsi- ja kultuurielu aitavad üle saada keerulistest olukordadest, andes jõudu edaspidiseks. Tänavu toimus peale „Uma pido" hulk märkimisväärseid üritusi. Need said teoks maakonna elanike initsiatiivil.

Näiteks toimusid 2008. aastal esimest korda „Võrumaa mängud". Kaasati palju inimesi ja neile pakuti mitmesuguseid sportimisvõimalusi. Samuti tähistasime vääriliselt Eesti Vabariigi juubeliaastat. Üheks südamlikumaks sündmuseks selle raames oli maakondlik õpilastööde näitus „Minu kodu - Eestimaa".

Heites pilgu 2009. aastale, siis kultuuri valdkonnas tähendab see muuseumiaastat ning Võrumaa laulu- ja tantsupidu. Kahtlemata kujunevad tähtsündmuseks XXV üldlaulupidu ja XVIII üldtantsupidu Tallinnas. Võrumaalt soovib peole minna üle 2000 laulja-tantsija. Kultuuri ja hariduseta ei saa me rääkida jätkusuutlikust arengust, uutest töökohtadest ja tänapäevasest elukeskkonnast.

Järgmine, 2009. aasta toob meile kahed valimised. Head võrumaalased, oleme taas demokraatlikul teel otsustajad! See ei tähenda ainult lihtsat protseduuri, vaid valikut tuleviku arengusuundade vahel. Mõelgem tõsiselt, kui tuleb aeg oma kodanikukohust täita. Elu on näidanud, et paljud valimislubadused ei toida kedagi. Hääletada tuleb ikka tegijate ja tarkade inimeste poolt. Otsustagem vabalt ning kirevate plakatite mõjutuseta.

Järgmise aasta märgusõnadeks peavad saama mõistmine ja üksteise toetamine. Selles annab parima ka maavalitsus, aidates kaasa ettevõtmistega, mis toetavad terviklikku ja jätkusuutlikku arengut.

Intervjuu: Haridus- ja teadusminister on järgmise aasta eelarvega üldiselt rahul

2008-12-17

Minister Tõnis Lukas on võimuloldud pooleteise aasta jooksul tema enda sõnul maakondadele enam kui ringi peale teinud. Et aga Eesti hariduselus kavandatakse lähiaastatel olulisi muudatusi, siis tuleb ministril ikka ja jälle maakonnareise ette võtta. Reedel, 12 detsembril viibiski Tõnis Lukas hommikust hilisõhtuni Jõgevamaal, kus toimusid mitmed Eesti ja Jõgeva maakonna hariduselu tulevikku puudutavad jutuajamised.

Päeva sissejuhatuseks andis Jõgeva maavanem Aivar Kokk Tõnis Lukasele ülevaate maakonna hariduselu arengutest. Edasi suundus minister Adavere Põhikooli, kus kooli direktor Sirje Jõemaa tutvustas ministrile koolihoonete seisukorda, räägiti Eesti hariduselust ning kõige lõpuks andis minister ka kooli lõpuklassi õpilastele huvitava ja hariva kodanikuõpetuse tunni. Pärastlõunal kohtus minister Jõgeva Ühisgümnaasiumi ja Gümnaasiumi õpetajatega, mille järel suunduti Kiigemetsa Kooli. Hilisel pärastlõunal oli ministril kohtumine noortekeskuste eestvedajatega. Õhtul tehti päevast kokkuvõtteid erakonnakaaslastega kohtumisel.

Minister vastas küsimustele
2009. aasta riigieelarve on nüüdseks Riigikogus vastu võetud. Mida Haridus- ja Teadusministrina võiksite järgmise aasta riigieelarve kohta öelda?
Praegu toimuvad maailmamajanduses pöörased sündmused. Võib öelda, et Eesti finants- ja majandusseis on maailmas toimuva taustal kaunis positiivne. Samas majandusprognoosid on viimasel ajal muutunud iga kuu. Järgmise aasta kohta ei oska näiteks täpset prognoosi mitte keegi teha ei USAs, Euroopa Liidus, Venemaal ega ka Eestis. Seetõttu peame olema valmis sellekski, et järgmise aasta riigieelarvesse ei laeku planeeritud summasid.

Riigieelarve enda kohta võin öelda, et haridus- ja teadusministrina võin riigieelarvega rahul olla, sest hariduse valdkonna osakaal riigieelarves tõuseb. Tõusevad ka viimasel ajal kõneaineks olnud õpetajate palgad. Palkade vähendamise ja külmutamise taustal on õpetajate palgad ainuke palgagrupp järgmise aasta riigieelarves, mis tõuseb. Tõus on ette nähtud kõigile õpetajatele, kusjuures õpetajate palkade alammäärad tõusevad 8% võrra. See on nüüd lõplikult otsustatud ja siin mingeid muudatusi enam ei tule ning selle üle on minul eriti hea meel.

Kas viimasel ajal avalikkuses päevakorda kerkinud gümnaasiumide ja põhikoolide lahutamise küsimuses on juba ka konkreetseid tegevusi alustatud?
Vastavaid uuringuid ja analüüse on tehtud mitmeid. Gümnaasiumide põhikoolidest lahutamise ettepanekuid on analüüsidele tuginedes teinud nii haridusfoorum kui ka koostöökogu, kus on peetud palju spetsiaalselt just seda teemat käsitlevaid koosolekuid.

Haridus- ja Teadusministeeriumis on õpilaste arvu puudutavad prognoosid ja kvaliteedinõuded hästi ette valmistatud. Ette on valmistatud ka gümnaasiumi ja põhikooliseaduse muudatused, mis tulevad vabariigi valitsuses arutlusele 18. detsembril. Loodan, et valitsus kiidab minu ettepanekud heaks. Seejärel hakkab Riigikogu talvel gümnaasiumi ja põhikooli seadust menetlema.

Kui ajagraafikust rääkida, siis 2010. aastast hakkaks kehtima uus õppekava, mis kehtestab vastavad nõuded ka senisest suuremate valikute pakkumiseks gümnaasiumide õpilastele. Alates 2011/2012. õppeaastast peaks vastavalt esialgsetele plaanidele toimuma gümnaasiumide ja põhikoolide konkreetne eraldamine. Kogu algatatud protsessi põhjus seisneb aga selles, et gümnaasium ja põhikool on oma olemuselt erineva eesmärgiga kooliastmed. Kui siiani on olnud põhikooli ja gümnaasiumi õppekava koos, siis edaspidi teeme kummalegi kooliastmele ka eraldi õppekava.

Praegu on täistsükli üldhariduskooli (1.-12. klass) puhul olukord, kus ka linnade ümbruse põhikoolid on ohtu sattunud, sest lapsevanemad viivad oma lapsed juba põhikoolide algklassidest linnakoolidesse, et laps hiljem kergemini gümnaasiumisse pääseks. Selleks, et alles hoida tugevaid maapiirkonna põhikoole, on tarvis eraldada ka linnades põhikool gümnaasiumist, sest lastele on oluline käia põhikoolis, mis asub kodukoha läheduses.

Põhikoolide eraldamine gümnaasiumidest on põhjalikult läbi mõeldud ettepanek, mis peaks praeguste kavade järgi rakenduma 2011. aasta teisest poolest.

Kuidas kavatseb riik antud küsimuse lahendamisel käituda? Kas olemasolev üldharidussüsteem korraldatakse ringi piirkondlikult või mõnest muust printsiibist lähtuvalt?
Praegu on koolivõrgu korraldamisest saanud omavalitsustevaheline mõõduvõtmine. Nüüd aga moodustatakse esimest korda valitsuse tasemel koolide piirkonnad üle omavalitsuste piiride. Just gümnaasiumiõpilaste puhul planeeritakse, kui suure areaali jaoks on riigil gümnaasiumi mõtet pidada ja üle Eesti ühtlast gümnaasiumide kvaliteeti võimalik kindlustada.

Loodetavasti kehtestatakse vastavad areaalid siiski koostöös omavalitsustega. Kui omavalitsused mõnel juhul ei mõista, et õpilaste arv piirkonnas on drastiliselt vähenenud ja nad mängivad kvaliteediga, kui nad liiga väikseid gümnaasiumiklasse püüavad säilitada, siis otsustatakse küsimus vastava seaduse abil valitsuse tasemel.

Millise mulje jätab ministrile Jõgeva maakonna hariduselu korraldus?
Maavanemaga kohtudes, kus oli kohal ka inimesi omavalitsustest ja siinsest haridussüsteemist, arutasime praegust maakonna haridusolukorda üldiselt. Suhtumine haridusvaldkonda oli väga konstruktiivne. Ka valitsuse poolt vaadates on ju eesmärgiks tugevate põhikoolide kindlustamine võimalikult õpilaste kodude lähedal valdades. Samas on tähtis teha linnadesse tugevad gümnaasiumid, et Jõgevamaa lapsed ei peaks minema Tartusse või kusagile mujale tugevat gümnaasiumiharidust taotlema. Selles mõttes on tehtud panus nii valdade tugevatele põhikoolidele kui ka linnade tugevatele gümnaasiumitele, mis tähendab, et pikemas perspektiivis ei ole võimalik väikeste gümnaasiumide jätkamine. See kõik toimub samas selle nimel, et põhikool saaks õpilaste kodu lähedal säilida. Minu konkreetne ettepanek on ka näiteks see, et Jõgeva linnas võiks tulevikus olla ainult üks gümnaasium.

Intervjuu: Gümnaasium põhikoolist eraldi?

2008-12-17

Riigijuhid arutavad, kuidas peaks tulevikus toimuma gümnaasiumihariduse andmine. Peamine suur muudatus, mida kavandatakse, on gümnaasiumide eraldamine põhikoolist. Oma Saar tundis huvi, mida arvab sellest kauaaegne koolijuht ja Kuressaare linnavolikogu esimees Toomas Takkis.

Kas plaanitav haridusreform, mis eraldab gümnaasiumi põhikoolist, on meie maakonnas teostatav?
Küsimus on püstitatud ja põhjendused on erinevad. Osa räägib, et sellega säilitame maal tugevad põhikoolid. Teised ütlevad, et me parandame oma hariduse kvaliteeti gümnaasiumides. On muidki seisukohti.

Saare maakonnas oli kõige rohkem õpilasi üheksandas klassis 2005. aastal - 662. Siis võtsid Kuressaare gümnaasium ja Saaremaa ühisgümnaasium kümnendasse klassi vastu 326 õpilast. Leisi keskkool ja Orissaare gümnaasium aga 18 ja 56 õpilast. Kokku hakkas 10. klassis õppima 400 last (60,4% maakonna üheksandate klasside lõpetajatest). See lend lõpetas kooli 2008. aasta kevadel.

Laias laastus on maakonnas põhikooli lõpetajatest pooled asunud edasi õppima linna päevaõppega gümnaasiumis ning kui lisada juurde Leisi ja Orissaare, siis on gümnaasiumides jätkavate noorte osakaal umbes 60% põhikooli lõpetajatest.

Kui riik hakkab administratiivsete meetoditega piirama õpilaste vaba valikut edasiõppimise teede valikul, siis on raske öelda, milline osa põhikooli lõpetajatest jätkab gümnaasiumi päevaõppes.
Ja kui vastata esitatud küsimusele lühidalt, siis kindlasti on see maakonnas teostatav, aga kas ka mõistlik?

Kas meil on sobiv koolimaja olemas, kus selline mammutgümnaasium avada? Kumb linna kahest gümnaasiumihoonest sobiks paremini või vajame hoopis uut maja?
Mina ei kasuta termineid mammutkool, eliitkool või põhupeade kool, mis on käibele tulnud meedia vahendusel. Professionaali jaoks puudub nendel terminitel sisu.

Koolihooneid on saare peal küll. Enamik on korras ja remonditud praegust koolide struktuuri silmas pidades. Linna koolihoonetest rääkides on pilt järgmine: SÜG-is on sel aastal 27 klassikomplekti, mahuks 30. Kuressaare põhikoolis on 12 komplekti, mahuks 15. Kuressaare vanalinna koolis on 17 komplekti, mahuks 20. KG-s on 34 komplekti, mahuks 40.

Osas maakondades arutletakse ka uute sobilikumate koolihoonete ehitamise üle, kuna praegused suured koolimajad on ehitatud 1.-12. klassi mahutavaid koole silmas pidades. Kui kerkib päevakorda küsimus, millises hoones peaks paiknema nn puhas gümnaasium, siis sellest on veel vara rääkida. See vajab analüüsimist, variante on erinevaid.

Kas sellise muudatuse tulemusena muutuks gümnaasiumiharidus konkurentsivõimelisemaks?
Kui seada eesmärgiks muuta gümnaasiumiharidus konkurentsivõimelisemaks, siis tuleb täpsustada, mida selle all silmas peetakse. Hariduse kvaliteeti iseloomustab väga palju erinevaid näitajaid. Rääkides Kuressaarest, siis on meie gümnaasiumide lõpetajad olnud vabariigi taset silmas pidades Eestis vägagi konkurentsivõimelised.

Ning sisetunne ja tagasiside piiri taha siirdunud vilistlastelt annab kinnitust, et meie lapsed saavad ka kaugemal hakkama. Meie õnneks on Saaremaal kõrval ka tugev ametikool ja täiskasvanute gümnaasium.

Igaüks, kes soovib tegelikult õppida, peaks selle võimaluse meie linnas ka leidma. Ma ei usu, et linna tingimustes mehaaniline kooliastmete lahutamine kvaliteedinäitajaid parandab.

Arutletakse ka selle üle, et sellise õppeasutuse ellukutsumine eeldaks seda, et gümnaasium oleks edaspidi avatud vaid neile, kellest saavad tulevased üliõpilased.

Mina sellist lähenemist ei poolda. Panna lapse elutee paika põhikooli lõpus? Tugev ja laiapõhjaline keskharidus on see, mis annab inimesele tulevases tööelus konkurentsieelise. Selliselt tugevalt aluselt on igasugune edasiõppimine, ka erinevate ameti- ja kutseoskuste omandamine tunduvalt kergem ja kiirem.

Mind teeb haigeks jutt sellest, et gümnaasium on mõeldud vaid neile, kes soovivad kõrgkoolidesse minna. Seda mõtteviisi kohtab palju ka pedagoogide hulgas. Võimalus haridust omandada, vabadus oma haridusteed ise valida, see on mu meelest üks inimese olulisemaid õigusi.

Gümnaasiumide omandiküsimus - ehk siis kas omavalitsuse või riigi omandis gümnaasium?
Pean valdavalt õigeks gümnaasiumide kuulumist omavalitsustele. Kogukonna vajaduste tunnetamine on siis parem. Kaugemal asuv võim kipub võõraks jääma. Riigi asi saaks sellisel juhul olla gümnaasiumide tarvis kriteeriumide määratlemine, olgu need siis seotud näiteks minimaalse suuruse või õppekava või kvaliteedinäitajatega.

Kas gümnaasiumisse sissesaamiseks peaks olema väga tihe sõel?
Puhta gümnaasiumi näitena saame hetkel käsitleda Hugo Treffneri gümnaasiumi Tartus, kus on 5 paralleelklassi ja kuhu tulevad lapsed kogu riigist. Sellise kooli puhul, kus soovijaid on rohkem kui kohti ja kus kool muuhulgas positsioneerib end hüppelauana kõrgkoolidesse, polegi suurt paremat varianti! Kooli vastuvõtt tuleb otsustada koolis, sest just kooliinimesed vastutavad ka tehtava töö kvaliteedi eest.

Millised võimalused on neil noortel, kes gümnaasiumisse ei pääse?
Targaks saamise teid on palju. Ametikoolidele ja täiskasvanute gümnaasiumile lisaksin veel ka iseõppimise.

Kui riigis võetakse vastu otsus gümnaasiumiaste põhikoolist eraldada ja moodustada nn puhtad gümnaasiumid, siis tuleb seda teha ka Kuressaares. Kui palju see maksma läheb ja kes peaks kulud katma?
Maksumust on täna raske öelda, sest hind sõltub sellest, millist "karpi" ehk koolihoonet selle tarbeks sobilikumaks peetakse. Või otsustatakse uue ja funktsionaalsema hoone kasuks? Kulud tuleks katta selle otsuse tegijal.

Ma saan aru inimestest, kes peavad õigeks säilitada suuremates keskustes tugevad põhikoolid. See on kindlasti õige ja vajalik. Saan aru ka nendest, kes peavad vajalikuks pisikese gümnaasiumiosaga koolide põhikoolideks ümberkujundamist. Mul pole midagi ka puhta gümnaasiumi vastu kohtades, kus nii on otsustatud. Aga ma ei pea õigeks üle Eesti ühesuguse koolikorralduse mudeli kehtestamist.

Ma ei pea õigeks hästitoimivate süsteemide lõhkumist seal, kus lapsi jagub nii täna kui ka edaspidi ja õppekasvatustegevuse kvaliteet on hea. Selline on täna olukord näiteks ka Kuressaares. Piirkonnad on erinevad, inimesed, koolihooned ja võimalused-vajadused on erinevad. Mitmekesisus ja paindlikkus on väärtused, vulgaarne ühe mütsiga löömine teeb minu arvates meie haridussüsteemile kahju.

Gümnaasiumis õppimine tähendab Saaremaal edaspidi suure tõenäosusega linnas koolis käimist. Kas sel juhul oleks vaja uusi ühiselamukohti või autoparklaid koolide juurde?
Linnas koolis käimine ei tähenda alati elamist kooli nn ühiselamus või õpilaskodus. Majutusteenuse pakkujaid on Kuressaares piisavalt, õpilasi on kogu aeg ka mujal kui ühiselamuis elanud. Kuna laste arv väheneb, siis ei näe ma erilist vajadust täiendavate ühiselamukohtade või uute parklate järele.

Linnas piisab sellest, kui teostatakse kavandatud ehitusplaanid - pean silmas Nooruse-Kaevu tänava äärse parkla väljaehitamist. Praegu on linna kahes üldharidusgümnaasiumis 9 klassikomplekti ja sügisese seisuga 269 abiturienti, nende hulgas teatav osa autoga sõitjaid.

Koolide vahel valikutegemise seniste tendentside jätkudes ja olenevalt klassikomplektide suurusest jagub edaspidi õpilasi 4-5-6 klassikomplekti tarvis ühes aastakäigus, ehk siis lennus umbes 150-170 abiturienti ja sellevõrra on ka potentsiaalseid autoomanikke vähem.

Parkimisvõimalused koolide juures on kindlasti teema, mida koolijuhtidel koostöös omavalitsustega arutada tuleb, sest autoga koolis käiv gümnaasiumiõpilane pole ka täna enam mingi erandlik nähtus.

Õpilaste vähenemisest tulenevad paratamatud muudatused koolivõrgus puudutavad enamikku omavalitsusi Eestis. Seetõttu sõltub Kuressaares palju ka sellest, mida tehakse valdades. Ja vastupidi.

Intervjuu: Tõnis Lukas: Gümnaasiumil on teised eesmärgid kui põhikoolil

2008-12-16

Möödunud reedel külastas Jõgevamaad haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, kes tutvus nii Adavere Põhikooli, Kiigemetsa kooli, Siimusti noortekeskuse kui Jõgeva gümnaasiumitega. Visiiti läbiv teema oli koolivõrgu tulevik, lähiaastatel on oodata mitmeid ümberkorraldusi, kus ministeerium on küll nõuandjaks, kui olulised otsused tuleb vastu võtta kohalikel omavalitsustel.

Mida uut toovad lähiaastad meie koolidele?

Nagu igas maakonnas, langeb ka Jõgeva maakonnas gümnaasiumiõpilaste arv nelja aasta jooksul ligi 30 %. Seega gümnaasiumite võrk sellises mahus, nagu ta praegu on, kindlasti säilida ei saa.

Rääkisime maavanemaga võimalikest versioonidest, mina tutvustasin üleriigilist poliitikat, me leppisime kokku selles, et meie eesmärk on tugevate maapõhikoolide säilimine ja linnades gümnaasiumiosade alles jätmine.

Ei ole juttugi sellest, et kaotada gümnaasiumid, jutt on sellest, et kui gümnaasiumile pannakse konkreetsemaisd tingimusi, ta peab õpilasele rohkem valikuid pakkuma ja kui õpilaste arv mingis piirkonnas väheneb, siis võivad praegustel koolidel küll gümnaasiumiosad kaduda, aga koolid ise saavad ju jätkata.

Põhikoolidena siis?

Koolipidamise vältimatuks eelduseks on õpilaste olemasolu, vabavoolu koolivõrgu kujunemine võib minna nii süsteemitult, et vahepeal võivad tekkida ülemineku või agooniaaastad, kus õpilased kannatavad. Seetõttu mina eelistan teha seda üle riigi süsteemsete nõuete järgi, mis hakkaks kehtima õppeaastal 2011/2012.

Koolid, kus selleks ajaks pole piisavalt gümnaasiumiõpilasi, tuleb jätkata põhikoolidena. Koolide puhul, kus on piisavalt õpilasi ja õpetamise kvaliteet tagatud, uuendatakse lepinguid, koolide puhul, kus seda piisavalt pole, tuleb luba ära võtta. Aga sinna on aega ja kui me sinnamaani ka ei sekkuks, siis läheks osa gümnaasiume ikka kinni ka iseenesest just õpilaste puudumise tõttu.

Kohtusite kahe Jõgeva linnas asuva gümnaasiumi õpetajatega. Millised probleemid üles kerkisid?

Olin nendega koos tund aega. Ühe kooli õpetajad istusid ühel pool saalis, teised teisel pool, nagu mehed ja naised vanasti kirikus eraldi istusid. Meeleolu oli aga konstruktiivne. Minu jutu peale, et Jõgeva suuruses linnas ehk maakonnalinnas võiks tulevikus olla puhas gümnaasium, ainult gümnaasiumiklassid, mitmete paralleelidega, ilma põhikooliosata, keegi midagi halvasti ei öelnud.

Tulevikku vaadates pole asi niivõrd koolide liitmises kui selles, et põhikool ja gümnaasium lahutatakse. Gümnaasiumil on teised eesmärgid kui põhikoolil, gümnaasiumiõpetajate profiil peab olema rohkem gümnaasiumile spetsialiseerunud.

Mis on koolide lahutamise põhjuseks ja milliseid tulemusi see peaks andma?

Hariduspoliitiliselt ei tehta koolivõrku ainult ühe omavalitsuse kohta või selle jaoks, vaid see, kuidas Jõgeval asjad toimuvad, mõjutab ka ümbruskonda. Eesmärk on jätta maal tugevad põhilkoolid alles. Kui aga linnas jätkaksid koolid 1-12 klassini, siis on ka selge, et ka tulevikus imetakse maapõhikoole tühjaks. Uuringud näitavad, et lapsevanemate motiiv pole oma last kooli viies mitte panna ta vaid esimesse klassi, vaid 67% valivad sel hetkel hoopis gümnaasiumi.

Kui linn pakub edasi täistsükliõpet on see aga asustusele ja ka lastele hariduslikult kaheldava väärtusega. Isikuomadused kujunevad välja mingil kindlal hulgal lastel kindlates tigimustes.

Kui viia andekad lapsed kohe suurde kooli teiste andekatega kokku, siis pooltel potentsiaalsetel liidritel või sotsiaalselt andekatel lastel ei kujune liidriomadused välja, sest nad surutakse taamale. Väiksemas põhikoolis aga arenevad õpilased isiksuslikult rahulikumalt välja. See, et me hoiame nooremad õpilased kodukoha lähedal ja säilitame põhikoolide võrku, on kvalitatiivselt võtmeküsimus.

Täna esitletakse Viljandis Haridus- ja Teadusministeeriumi osalusel läbi viidud maakonna haridusvõrgu mudeli uuringu tulemusi. Mida see uuring endast kujutab ja see mudel võib laieneda ka teistele maakondadele?

Viljandi maavalitsus tellis uuringu maakonna koolivõrgu kohta. Õpilaste arvu prognoosist ja võimalike tõmbekeskuste kaardist selgub, et asjakohane oleks teha Viljandi linna puhas ja tugev gümnaasium, samas püüda säilitada gümnaasiumiõpet ka nii Lõuna- kui Põhja-Viljandimaal, nn. regionaalgümnaasiumides.

Jõgevamaa puhul oleks siis selle kava järgi tulevikus gümnaasiumid kolmes linnas ja teised praegused gümnaasiumid taanduksid põhikoolideks?

Kutsun omavalitsusi tõsisemale koostööle. Kui me seda organiseeritult ei tee, siis nelja aasta pärast kaotavad kõik väikesed koolid oma jõudu ja võivad üldse hääbuda. Tugev põhikool on aga oluline paikkonna identiteedikeskus.

Kui omavalitsus ei suuda otsust langetada piirkonna huve arvestades, siis aastast 2011 on ministeeriumil õigus moodustada koolipiirkondi ka üle omavalitsuste piiride.

Külastasite Jõgevamaal aga veel teisigi koole, millest just niisugune valik?

Valik sai kokku lepitud maavalitsusega ja ministeeriumi poolt ka pisut tellitud, sest meile oli oluline külastada just Kiigemetsa kooli, mis on riigikool. Külastasime ka Siimusti noortekeskust, sest haridusministeerium tegeleb ka noorsootööga.

Põhikoolidest langes valik Adavere Põhikoolile, mis on keskmine maakool, see tähendab, et väga sümpaatne. Kuulus oma kiiruisutamistraditsiooni poolest. Sellel koolil on õpilaskodu, sest kool tegeleb ju ka kaugemalt nurga lastega, neile võimaluste pakkumisega, kes oma kodukohas võimalusi ei leia.

Õpetajate kaader on Adaveres hästi valitud ja ka supp maitses sealses sööklas hästi.

Adavere on üks tugev põhikool, ma andsin sealsetele õpilastele ka ühe ühiskonnaõpetuse tunni, katsusin neid aktiviseerida ja küsimusi esitama panna, see oli päris huvitav mulle ja ma loodan, et ka neile.

Linnade Liidu juhatus pöördus teie poole hiljuti kirjaga, soovides omavalitsustele jagatavat raha, millest tuleb maksta õpetajate palgad ja remontida koole, suurendada vabade vahendite arvelt, kas on seda lootust seda saada?

Hariduse prioriteet on tuleval aastal õpetajate palgatõus ja senise 250 miljoni asemel, on järgmine aasta riigieelarves koolide investeeringuraha ainult 50 miljonit, mis omakorda jagatakse kõigi omavalitsuste vahel.

Eelarve viimase lugemise eel on rahanduskomisjon tõesti lisanud ühe rea, vabad vahendid, kus on 66 miljonit ja Linnade Liit juhtis tähelepanu, et need vabad vahendid võiksid olla lisaks kõnealuse investeeringu komponendi suurendamisel.

66 ja 50 miljonit kokku oleks 116 miljonit, minul pole selle vastu midagi, aga kuna see 66 ei ole haridusrahadest sinna tulnud, siis siin on vaja oodata rahandusministeeriumi seisukohta.

Maailm ähvardab kaduda

2008-12-12

Lauri Vahtre kord nädalas ilmuv kirjutistesari on mõeldud teleseriaali «Tuulepealne maa» vaatajaile. Artiklid kommenteerivad eelmisel õhtul ekraanile jõudnud osa. Tegelaskujudest on ajaloolised vaid Konstantin Päts ja Johan Laidoner, kellega seotud stseenides on püüeldud võimalikult suure tõepära poole. Teised tegelased on kirjanduslikud.

Kui läinud seerias jäid tuulepealse maa tegelased meist maha sisepingetest kobrutavas, kuid ühtaegu vaikses Eestis, siis need mured, mis tõusevad esile nüüd, 1939. aasta sügisel, on hoopis teise kaaluga. Küsimus ei ole enam purunevates suhetes ega isiklikus õnnes, vaid milleski enamas: terve maailm ähvardab kaduda.

See maailm oli algusest peale ebakindel. I maailmasõja lõpuga kehtestatud rahu ei hävitanud Saksamaa suuruseihalust ega ammugi mitte kommunistlikku utoopiat Venemaal.
Mõlemad kogusid jõudu, õppisid, arenesid ja olid 1930ndate lõpus valmis alustama laiahaardelist agressiooni. Agressioon sai otsustatud asjaks päeval, mil kaks kuritegelikku jõudu omavahel kokku leppisid, nimelt 23. augustil 1939.

Saksamaa alustas seejärel (1. septembril) sõda, rünnates Poolat. NSV Liit käitus märksa silmakirjalikumalt - Poolat seljatagant rünnates kuulutas ta selle hoopis Ida-Poola alade «kaitse alla võtmiseks» ning ka Balti riikide osas ei alustatud mitte ilmse agressiooni, vaid hoopis sõpruse pealesurumisega.

Balti riikidele tehti «ettepanek», et NSV Liit asub tagama nende julgeolekut (nii nagu sellest Liivetile kõneleb Vorontsov), mis tegelikult ei tähendanud muud kui järkjärgulise anneksiooni esimest sammu.

Eesti riigijuhtidel oli põhjust järele mõelda. Ka Tšehhoslovakkialt oli Saksamaa esialgu nõudnud vaid väikest piiriõgvendamist, kuid üks järeleandmine viis teiseni, kuni riiki - pealegi üsna tugevat - enam ei olnud. Selles mõttes ei maksnud Venemaa «sõbralike» ettepanekute osas endale illusioone teha.

Kuid illusioone ei maksnud teha ka teises osas - mitte ükski lääne suurriik ei tulnud appi ei Tšehhoslovakkiale ega isegi mitte Poolale. Inglismaa ja Prantsusmaa kuulutasid Saksamaale küll sõja, kuid jälgisid siis hoolsalt, et mingit tegelikku sõjategevust ei oleks.

Järelikult polnud ei Eestil, Lätil ega Leedul mingisugust reaalset lootust välisabile agressiooni korral. Kui NSV Liit kardetud otseagressiooni asemel nõudis kõigest sõjaväebaase, oli see pigem kergendus.

Jah, võisid inimesed otsustada, võib-olla asi sellega ei piirdu, aga esialgu on meil sinimustvalge ikkagi veel mastis. Ning kui NSV Liit siis lasi baasidesse toodava kontingendi 35 000 mehe pealt 25 000 mehe peale kaubelda, tundus, nagu oleks maha saadud hea lepinguga, mis pealegi kandis nime «vastastikuse abistamise leping».

Rahvasuu oli, nagu ikka, läbinägelikum. Näiteks öeldes: «Poisiraisk tegi ulakust, andsin talle paar vastastikust abistamist vastu vahtimist.»

Kuid ka riigijuhte tuleb mõista. Pätsi veendumus oli, et peamine on võita aega ja hoida rahvast. Kui baasidest keeldunud soomlased said kaela ränga Talvesõja, Eesti aga elas rahus, tundus paljudele, et on langetatud õige otsus.

Saksamaa ja NSV Liidu maailmajagamise ehk Molotovi-Ribbentropi pakti üks kõrvalsaadus oli baltisakslaste ümberasumine. Hitler kutsus sakslasi koju. See oli raske hetk isegi kõige eestlastevaenulikumatele baltisakslastele, sest lõpuks oli Eesti ikkagi nende kodumaa.

Kuid oli ilmne, et varsti langeb see maa punase Venemaa võimu alla. Järelikult tuli minna. Palju läks ka sakslastega perekondlikult seotud eestlasi, nagu Artur Kallaste vend Osvald. Ümberasujate varad ostis vastav asutus kokku ja nad said endale uue kodu Poolalt hõivatud piirkonnas, mida nimetati Warthegauks.

Illegaalne relvastatud salk, mida selles jaos asus organiseerima vana sõjamees Ploompuu, on fantaasia vili ega ole inspiratsiooni saanud üheltki tegelikult moodustatud grupilt. Selliseid mõtteid võidi tollal küll mõlgutada, aga tegudeni jõuti mõnevõrra hiljem.

Seejärel kandis ajahüpe vaataja 1940. aasta juunisse. Euroopa põles sõjatules: teades, et tagala on kindlustatud, ründas Hitler Prantsusmaad ja purustas selle efektse «välksõjaga». Juunis vallutati Pariis ja kogu maailm jälgis seda jahmunult. See hetk tundus Stalinile sobivana võtta oma osa MRPga kokkulepitust lõplikult enda valdusse.

Kuid ka nüüd ei lastud oma agressiivsusel selgelt ja ühemõtteliselt välja paista. 17. juunil esitati Eestile ultimaatum, milles nõuti kõigest uue valitsuse moodustamist, mis peaks korrektselt kinni baaside lepingu nõuetest.

Tegelikult ei olnud hirmunud Eesti baaside lepingut vähimalgi määral rikkunud. Vastupidi, seda oli teinud NSV Liit ise, pommitades Eestis asuvatest baasidest startinud lennukitelt Soomet. Kuid sellegipoolest nõudis ultimaatum «ainult» valitsusevahetust ja teatavate lisavägede lubamist baasidesse, mitte Eesti ühinemist NSV Liiduga.

Olles täiesti ilma välisabi lootuseta ja pooleldi juba okupeeritud, polnud Eestil enam võimalust vastu hakata. Ultimaatum võeti vastu ja sellega oli riigi saatus lõplikult otsustatud, ehkki anneksiooni vormistamine võttis veel veidi aega.

Kui kindral Laidonerile anti leping, mis pidi seadustama lisavägede lubamise riiki, oli ta nii masendunud, et hakkas harjunud kombel allkirja andma paremasse ülanurka (nagu resolutsiooni), kuni talle õige koht ette näidati.

21. juunil kinnitas president ametisse Johannes Vares-Barbaruse valitsuse. Esialgu säilis paljudel, kaasa arvatud mõnel uue valitsuse ministril, veel lootus, et Eestit ei neelata siiski päriselt alla, vaid säilib mingi autonoomia. Ettenägelikumad aimasid halvimat.

Tõmbekeskustes gümnaasiumid, mujal tugevad põhikoolid

2008-12-11

Koolivõrgu muudatused on paratamatud ja nendega tuleb alustada juba täna.

Eesti koolisüsteem põhineb tugeval põhikoolil ja korralik põhiharidus peab olema kättesaadav kõigile, olenemata elukohast. Sellest ideest lähtuvalt peaks igas keskmise suurusega omavalitsuses olema vähemalt üks kaasaegse õpikeskkonnaga põhikool.

Kuna õpilaste arv väheneb, tuleb omavalitsustel teha koostööd, sest mõnes omavalitsuses on kooliealisi lapsi lihtsalt liiga vähe või käib neist suur osa juba niikuinii teiste omavalitsuste koolides.

Sellest lähtuvalt kehtestati käesoleva aasta alguses munitsipaalkoolide uus rahastamismudel, mis tagab sadakonna õpilasega ja ka pisut väiksemate põhikoolide püsimise, lubades rahamuredele mõtlemata töötada ka väikestel algkoolidel.

Haridusastmete eesmärgid

Kui õpilaste arvu paratamatu vähenemise juures jätta gümnaasiumide arv samaks, tuleks Eesti riigil õppekvaliteedi säilimise huvides teha suuri kulutusi.

See tähendaks praegusega võrreldes lisakulu 150 miljonit krooni aastas, kusjuures see raha kulub kvaliteedi hoidmisele, mitte tõstmisele.

Kuid ka see kulutus ei too lapsi kooli, aga koolipidamise vältimatuks eelduseks on ikkagi õpilaste olemasolu.

Õpilaste arv väheneb lähiaastatel eeskätt just gümnaasiumis ning see tähendab paratamatuid ümberkorraldusi. Koolivõrgu muutmisel on põhimõtteliselt kolm võimalust.

Neist esimene tähendab püüdu säilitada praegust koolivõrku ilma suuremate muudatusteta. Ka siis hääbub lähiajal osa gümnaasiume.

Teine võimalus on koolide vaba areng, mis põhineb koolipidajate, õppurite ja lapsevanemate iseseisvatel valikutel või nende puudumisel. Selle võimaluse suureks puuduseks on õpilaste arvu järkjärguline, hiljem järjest kiirenev vähenemine mõnedes koolides sel määral, et gümnaasiumifunktsioone ei ole võimalik täita ja veel alles jäänud õpilaste võimalused, võrreldes teistega, kannatavad.

Kuna riik sellesse protsessi ei sekku, võib määramatus kesta aastaid. Kui ka linnakoolidele tingimusi ei seata, hakkavad need üha nooremaid õpilasi maalt hea meelega ära tõmbama - ikka vanemate lootuse tõttu saada lapsele samas koolis gümnaasiumikoht.

Kolmas võimalus on riigi aktiivne sekkumine koolivõrgu kujundamisse, milleks ongi praegune põhikooli- ja gümnaasiumiastme lahutamise kava. Selle elluviimise eelduseks on ühtne arusaam riigi territooriumi hõlmavast koolivõrgust, samuti peab iga omavalitsuse ja maakonna tegevus asenduma riigi tasandil koordineeritud koostööga.

Põhikool ja gümnaasium on erinevad haridusastmed eri eesmärkidega. Põhikooli eesmärk on pakkuda võrdseid võimalusi kõigile, kuid gümnaasiumi eesmärk on valmistada noort inimest ette kõrgkooliks ja pakkuda vastutustundlikke valikuid. Nimetatud erisusi toonitab koostatav riiklik õppekava ja just sellest põhimõttest lähtub ka kava lahutada gümnaasiumiaste põhikoolist.

Õpilaste kaotsiminek

Hea gümnaasiumihariduse annab kool, kus on korralik infrastruktuur, kvalifitseeritud õpetajad, arendatud kindlad õppesuunad ning võimalik õppida valikaineid. Kõike seda suudab gümnaasium pakkuda piisava õpilaste arvu puhul, mille peaks tagama kolm paralleelklassi, igaüks vähemalt 21 õpilasega, või siis kaks paralleelklassi, kus õpilasi veelgi rohkem.

Nendest väiksematel gümnaasiumidel ei ole reeglina võimekust arendada välja eri õppesuundi ega palgata kõikide ainete õpetamiseks kõrgelt kvalifitseeritud õpetajaid.

See on tähtis ka õpetajatele, sest niimoodi saab pakkuda rohkem täiskoormusega kohti, mistõttu tugevneb gümnaasiumi õppekvaliteet. Lihtsam on näiteks õpetada geograafiaõpetaja ümber põhikooli loodusainete õpetajaks kui leida mõne nädalatunni jaoks kvalifitseeritud keemiaõpetaja gümnaasiumisse. Eelöeldu tähendab riigi ja ülikoolide tihedat koostööd, et õpetajakoolitus vastaks haridussüsteemi vajadustele.

Gümnaasiumide võrgu korrastamisel tuleks lähtuda regionaalsest printsiibist: igas maakonnakeskuses peab olema tugev gümnaasium, suuremates maakondades on mõttekas asutada gümnaasiumid tõmbekeskustesse. Gümnaasiumide paiknemise põhimõtteks peaks olema nende kättesaadavus kõikidele potentsiaalsetele õpilastele.

Siin tuleb olla paindlik, sest võimalikud on mitmed erijuhud, muu hulgas ka näiteks kahe paralleelklassiga gümnaasium hõredamalt asustatud piirkonnas. Oleks ainult omavalitsustel soovi ühendada jõud regionaalgümnaasiumi loomiseks ja õpilaste transpordi korraldamiseks ning sellega tuleks alustada juba täna. Kui nii ei tehta, kaotatakse linnadele liiga palju lapsi liiga noorelt.

Intervjuu: Minister: omavalitsustel tuleb jõuda kokkuleppele

2008-11-25

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ütles Pärnu Postimehele, et riigieelarveliselt raskel ajal pole mõtet loota huvihariduse rahastamisel loodetud riigitoele, omavalitsustel tuleb endal jõuda kokkuleppele, kes ja kui palju peaks huvikoole rahastama, et linnalähiste valdade lapsedki saaksid senisel moel käia Pärnus huvikoolides.

Pärnu linn soovib valdadelt selle summa hüvitamist. Vallad aga kurdavad, et täit summat, mis küünib miljonitesse kroonidesse, nad maksta ei jõua, ja leiavad, et kogu koolide rahastamissüsteem on tõmbekeskuste poole kaldus.

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, kui huvikool asub Pärnu linnas, siis kes ja kui suures osas peaks teie arvates kandma kulud?

Ma arvan, et tasaarveldamise süsteem peab teenima esiteks tervet mõistust ja teiseks õiglust. Tervet mõistust selles mõttes, et paljuski on see mõistuspärase kokkuleppe instrument.

Kui me ütleme, et õiglus on ainult raha ühe eelarvest teise tõstmises ja tasaarveldus on olnud selles, läheme Eesti eluga täiesti rappa, sest kuidas me siis mõõdame väga täpselt rahakoti pealt maakonnakeskuse mõju ümbritsevatele valdadele ja vastupidi.

Kui me ütleme, et kõik kopikad olgu makstud ja meie kellegagi läbi ei räägi, võivad vallad hakata esitama põhimõtteliselt ju pretensioone. Maakonnakeskus tõmbab iseenesest oma tõmbekeskuseks olemisega nendelt kogu aeg õpilasi ära, mistõttu riigi rahastamine liigub suures mahus valdadest ju linna.

Meil on ses mõttes kaunis õiglane rahastamise süsteem Eestis ka ilma tasaarvelduseta: raha, mis riik ette näeb, liigub õpilasega kaasa. Kui linna gümnaasiumiõpilastest kolmandik tuleb maakonnast, tuleb iseenesest nendega kaasa rahagi. See on maakonna normaalne koosfunktsioneerimine. Ei saa öelda, et üks nöörib teise rahvast.

Igas vallas ei olegi mõistlik teha muusika- või spordikooli. Peaks olema normaalne lähenemine, et maakonnakeskusel ongi suurem vastutus. Huvihariduses sellist tasaarveldust, et "laps tuleb meie juurde viiulit mängima, makske kinni see", ma niisugusel kujul ei rakendaks.

Ma arvan, et siin peaks omavalitsused normaalselt kokku leppima ja mingi osa kulusid võiksid vallad kanda. Aga täisarvet esitama ja iga õpilase pealt näpuga järge vedama ei peaks. Saan aru, et osa valdu on normaalseteks läbirääkimisteks valmis.

Vallajuhid ütlevad, et riik ei täida huvikooli seadust, mille järgi riigieelarvest tuleb toetada valla- ja linnaeelarvete huvikoolidega seotud kulude osalist katmist.

See on tõlgendamise küsimus. Kui riik ja omavalitsused koos täidavad funktsiooni, mis on seadusega pandud omavalitsusele, loevad omavalitsused sealt tihti välja selle, et riik on justkui kohustatud panema raha.

Riik aga loeb sealt välja, et seadusega on loodud võimalused riigil oma eelarvest toetusraha ette näha. Kui seda seaduses ei oleks, ei tohiks riigieelarvest omavalitsustele tuge eraldada.

Tegelikult lahendaks vahepeal jutuks olnud ringiraha palju tasaarvelduslikust probleemist, sest ringiraha liiguks lapsega kaasa ja lapse kulud makstaks riigi poolt omavalitsusele niikuinii spetsrahaga kinni just selles kohas, kus teenust osutatakse.

Aga kuna see ringiraha ilmselt eelarve nappuses peab veel mõnda aega ootama, jääb asi omavalitsuste omavaheliseks asjaks. Ma kutsun siin tervele mõistusele.

Koolitundide asemel

2008-11-21

Käisime venna Tõnuga Kadrioru saksa gümnaasiumis, mis tollal kandis numbrit 42. Meie klass oli väga tore, krutskeid ikka tegime, aga suuremate rumalustega keegi hakkama ei saanud. Ühe ,,toreda pahandusena" meenub, kuidas ükskord kogu klassiga koolist koos poppi tegime. Olime 14-15-aastased ja aasta oli 1982.

Ühe klassivenna ema töötas kinos Eha, millel oli oma majake Märjamaa kandis Russalus. Otsustasimegi kogu klassiga ühe reede ja laupäeva seal veeta. Reede oli loomulikult koolipäev, aga et oleks huvitavam, sõitsime just sel päeval sinna. Kahekordne puumaja vajas talvisel ajal kütmist ja nii läksid paar klassikaaslast juba neljapäeva õhtul kohale, reedel tuli kogu klass järele. Tulid ka õpilased, kes olid väga korralikud ja kunagi ulakust ei teinud.

Need päevad olid väga toredad. Lumi oli maas, mängisime õues lumesõda ja tegime kujusid. Hiljem jalgu vastu ahju soojendades sulasid minul ja pinginaabril botastelt tallad lahti. Pärast kuivasid õnneks taas kinni ja saime jalanõusid edaspidigi kasutada.

Tahtsime klassivendadega olla popid poisid ja tegime endale rockabillysoengud. Kujutasime ette, et oleme ägedad mehed, aga, kummaline küll tüdrukud meist suures vaimustuses ei olnud. Ega me nii noores eas romantikast ilmselt veel palju teadnud...

Hiljem koolis oli klassijuhatajal seletamist küll, aga kuna direktor meie "väljasõidust" suurt numbrit ei teinud, pääsesime üsna kergelt. Noomida muidugi saime, aga kedagi hoiatavaks näiteks eraldi esile ei toodud.

Tehnoloogiatiiger teeb Eestimaa koolides päris pika hüppe

2008-11-18

KÜLLAP ON kõigil meeles valitsusliidu lubadus muuta tehnoloogiliste õppevahendite, sealhulgas sülearvutite kasutamine õpetajatel ja õpilastel igapäevaseks. See plaan on nüüd teoks saanud.

Elus hästi hakkama saavate ja õnnelike inimeste koolitamiseks ei piisa üksnes sellistest õppemeetoditest ja niisugusest õpikeskkonnast, mida kasutati juba sada aastat tagasi. Inimkonna talletatava info hulk on vahepeal hüppeliselt suurenenud, nagu ka uue teabe tekkimise kiirus. Samas on hoogsalt arenenud info otsimise vahendid.

Seetõttu vajame faktiteadmiste kõrval arusaamist nendevahelistest seostest ning oskust suhteliselt lihtsasti leitava info abil uut teadmist luua ja teistega jagada.

Muutunud on ka konkurents ajudes oleva «ruumi» pärast. Meid ümbritsevad kogu ärkveloleku aja sajad või tuhanded kanalid, millest laekuv teave otsib meie peas talletamiskohta. See protsess on väljunud kaugele kodu, kooli ja kiriku seinte vahelt.

Kõike seda peame koolielu korraldades arvestama. Tõeliselt tulemuslik on õppetöö ainult õpilaste ja õpetajate huvi ja pühendumise korral. Üksnes gloobuse ja joonlauaga on raske motiveerida neid pühenduma innovatsioonile, uutele tehnoloogiatele või inseneri huvitavale erialale. Kuid just nendes valdkondades vajab Eesti ühiskond senisest rohkem ja paremaid loomingulisi asjatundjaid.

HARIDUS- JA teadusministeerium on palunud Tiigrihüppe sihtasutusel käesoleval aastal käivitada kolm projekti, mille eesmärk on aidata kaasa tänapäevaste õpetamis- ja õppimismeetodite rakendamisele meie üldhariduskoolides.

Esiteks seadsime sihiks anda õpetajate käsutusse sülearvutid, et nad saaksid nende abil luua õppetööks uusi võimalusi. Teiseks peame tähtsaks tänapäevastel elektroonilistel info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevate katseseadmete hankimist ja kasutuselevõttu õppeasutustes.

Kolmandaks palusime korraldada uuringuprojekti, et selgitada välja, kuidas mõjutab sülearvuti igapäevane kasutamine õppimist ja õpetamist.

Need projektid ei eelda, et uus tehnoloogia lahendab kõik õppimise ja õpetamise probleemid ning alati ja igal pool peab kasutama just neid vahendeid. Kindlasti annavad projektid aga hea võimaluse hankida ja kasutada uut infot ning rakendada õpilastele hästi arusaadavaid meetodeid.

NAGU PALJUDES teistes ametites, on personaalne arvuti suur abimees ka õpetajatöös See aitab tunde ette valmistada ja läbi viia ning näiteks e-kooli keskkonda kasutada. Võimuerakondade püstitatud eesmärgi kohaselt peavad 2010. aastal kõigil vähemalt poole normkoormusega töötavatel õpetajatel olema oma tööarvuti ning võimalused seda efektiivselt ja mugavalt kasutada.

Sel aastal on plaanis õpetajatele jagada 4000 sülearvutit. Praeguseks on kätte antud juba 2000 HP Compaq 6910p tüüpi arvutit, milles on spetsiaalselt Eesti koolide jaoks loodud eestikeelne tarkvara.

Kui võtta arvesse ka varem soetatud arvutid, on selle aasta lõpuks pooltel sihtgrupiks olevatel õpetajatel võimalus õppetöö ajakohaseks muuta.

Ministeeriumi ja Tiigrihüppe sihtasutuse peamine eesmärk pole aga mitte arvutite jagamine, vaid õppetöö muutmine. Selleks on planeeritud hulgaliselt õpetajate ja koolijuhtide koolitusi. Kavas on valmistada ja eestindada uusi õppematerjale ning arendada koolides tänapäevast infrastruktuuri. Need arvutid pole koolides mitte luku taga hoidmiseks, vaid tõepoolest õpetajate igapäevaseks abivahendiks nii koolis kui kodus.

Õpetajatele loodud uute võimaluste rakendamise kohta korraldatakse uuringud. Kaasatud on kõik koolid, sest isegi kõige väiksematesse koolidesse jõuab sel aastal mõni sülearvuti.

UUTE JA PÕNEVATE, arvutite abil tulemusi analüüsida võimaldavate katseseadmete kooli viimisega loodame äratada paljude tehnikast ja tehnoloogiast huvituvate õppurite huvi inseneriteaduste vastu ning näidata seoseid eri õppeainetes, näiteks füüsikas, keemias ja matemaatikas saadud teadmiste vahel, samuti võimaldada iseseisvat uurimistööd, katsete korraldamist ning tulemuste analüüsi ja esitlust.

Sel õppeaastal toimetatakse konkursi võitnud 20 gümnaasiumisse peamiselt füüsikatundides vajaminevate katseseadmete komplektid, mida saab kasutada nii sise- kui välitingimustes ning mille abil kogutud andmeid võib arvutis töödelda ja analüüsida. Järgmistel aastatel on plaanis katseseadmeid saavate koolide ringi märgatavalt laiendada ning hankida moodsaid vahendeid ka keemia- ja bioloogiatundide tarvis.

SUURT OSA õpilase koolikotis olevatest raamatutest hakkab tulevikus asendama kerge ja mugav arvuti. Millised on sellega seoses tekkivad uued võimalused, ohud, väljakutsed ja mõjud? Nendele ja teistele asjasse puutuvatele küsimustele soovime saada vastused Tartu ülikooli teadlaste korraldatava uuringu kaudu.

«Sülearvutid õpilastele» on projekt, mille käigus selgitatakse ühtlasi, kuidas sülearvutite igapäevane kasutamine mõjutab põhikooliõpilaste õpitulemusi, aga ka tervist. Igal juhul ei ole eesmärk kasvatada põlvkondade viisi kontsentreerumishälvetega mängusõltlasi, vaid stimuleerida uusi tehnoloogiaid targalt kasutama.

Uuringus osalejate väljaselgitamiseks korraldati eri koolide kaheksandate klasside vahel võistlus, milles osalemise eeldus oli, et koolil on juba hea internetiühendus ning õpetajad on ennast näidanud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia innuka kasutajana. Oma koolitüübis võitjaks tulnud klassis on kõik õpilased saanud oma kasutusse turvatunnustega ja spetsiaalse tarkvaraga varustatud sülearvutid.

Projektis osalevad koolid võimaldavad uuringu tegijatel jälgida õppetegevust. Iga kuu lõpul täidavad õpilased, nende aineõpetajad ja koolijuht küsimustiku viimaste nädalate kohta. Samuti analüüsitakse spetsiaalse tarkvara abil õpilaste kasutuses olevate sülearvutite kasutusstatistikat. Uurimisrühm jälgib arvutite kasutust ja mõju koolides selle õppeaasta jooksul ning esitleb töö tulemusi 2009. aasta sügisel.

EESTI KOOLIDELE uue õppekava väljaarendamise kõrval on oluline kindlustada, et uued tehnoloogiad jõuaksid Tiigrihüppe heade traditsioonide vaimus kõigisse õppeasutustesse. Kool ei tohi sörkida ühiskonna arengu sabas, vaid peab olema koht, kus kasvatatakse järgmiste põlvkondade uuendusmeelsust.

19.11.2008 Tiiger koolis, Pärnu Postimees

20.11.2008 Tiiger hüppab koolis, Võrumaa Teataja

20.11.2008 Tiiger hüppab koolis, Vooremaa

20.11.2008 Tiiger kaasajastab õppimismeetodeid, Koit

21.11.2008 Tiiger hüppab koolis, Põhjarannik

25.11.2008 Koolis ei saa enam läbi üksnes gloobuse ja joonlauaga, Hiiu Leht

11.12.2008 Tiiger Eestimaa koolides, Virumaa Teataja

Intervjuu: Haridus: Juku teadmised jäävad napiks

2008-11-13

Eelmisel nädalal kohtus psühholoog ja poliitik Peeter Tulviste Lääne-Virumaa haridusjuhtidega, üheks vestluse põhiteemaks kujunes kodu vastutus lapse eest.

Mis teemasid te koolijuhtidega arutasite?

Koolijuhid rääkisid kõige enam kodu vastutusest, sest praegu on paigast ära vahekord, mille eest vastutab kool ja mille eest kodu. Riik ja seadus panevad väga suure vastutuse praegu koolile. Osalt on nii sellepärast, et nõnda on lihtsam: kooli suhtes on kergem rakendada sanktsioone, aga kuidas minna koju lapsevanemaid karistama? Seda traditsiooni meil pole.

Mõnel puhul õigustab end lapsevanemaga rääkimine, mõnel juhul mitte. Teiste sõnadega: seadusesse peaks olema sisse kirjutatud, mille eest vanemad vastutavad. Ja samuti peaks sinna olema kirjutatud sanktsioonid, mida rakendada juhul, kui nad oma kohustusi ei täida.

Kas oli ka juttu sellest, et direktoritele antaks õigus trahve määrata?

Oli küll. Üldiselt on seisukohad üsna erinevad ja selle asja praktiline pool äratab õudust ka nendes, kes muidu seda pooldaksid, sest on näha, et sedalaadi karistustele hakkavad järgnema edasikaebamised. See tähendab, et koolis peaks olema inimene, kes hakkab kohtu vahet käima. Ja see kõik võtab meeletult aega ja raha.

Direktorid rõhutasid, et probleemseid lapsi on igas koolis viis kuni kümme, aga tegeleda tuleb nendega ebanormaalselt palju.

Mida tingimata tuleks vältida selle seadusmuudatuse juures, on see, kui automaatselt hakatakse mure korral pöörduma politseisse, või vastupidi, kui politsei hakkab ütlema, et teil on omad vahendid olemas, karistage, meil on siin hullemaid asju juhtumas, selleks teile see õigus antigi.

Seadus ei tohiks võtta ei direktorilt ega politseilt kohustusi ära. Aga kui seadusega annab olukorda lihtsamaks teha, siis tuleb seda teha.

Kuidas on vanemate oskustega?

Vanem võib praegu näiteks otsustada, kas ta laps peab minema logopeedi juurde või sotsiaalpedagoogi juurde. Kui vanemad nõusolekut ei anna, siis laps ei lähe. Aga vastutus, mis vanem sellega võtab, on kohutav. Ta ei pruugi olukorrast adekvaatselt arugi saada, tal võib olla valehäbi, et ega minu laps loll pole. Samal ajal võib lapsel olla probleem, mis on lahendatav.

Haridusreform on enam-vähem permanentne nähtus, kui vaadata eesti kooli ajalugu. Praegu on muutumine eriti kiire ja sel on mitu põhjust. Üks on ka see, et lõpuks ometi on hakatud tõsiselt võtma teadmispõhisuse ideed, mis nõuab omakorda seda, et koolis peab saama korralikult tegeleda õpetamisega, ja mitte kasvatamisega, nagu olukord paraku peale sunnib.

On jõutud selleni, et lapsed, kes tahavad õppida ja kelle vanemad ootavad koolilt teadmiste jagamist, ei saa seda teha, sest neid segatakse.

Ainult noorte emade koolis õpetatakse vanemaid, aga pärast seda tuleb neil ise osata. Aga näiteks politseis on olemas kord, et liikluseeskirja rikkujad käivad kas koolitusel või maksavad trahvi.

Kuid mis neist nn rasketest lastest siis saab?

On kõne all olnud ja on ka praegu, et kuigi kutsekoolid eelistavad neid, kel on keskharidus, võiks nad pakkuda ka noorematele kutseõpet. See oleks ehk mõnele vastuvõetavam ja motiveeriks rohkem.

Mingist east alates peab laps ise vastutama. Kas ta on probleemide tekkepõhjuses just ise süüdi, on omaette küsimus. Kuid kuskilt alates peab ta niikuinii hakkama vastutama.

Kõne all on ka kohustusliku kooliea 18. eluaastani tõstmine. Kuid pole ju tähtis, kus noor inimene on, vaid see, mida ta seal teeb: kas istub niisama nurgas või veel hullem, segab.

Näiteks Saksamaal on koolid, mille taga on ettevõtted ja riik. Lapsed käivad kaks päeva nädalas tööl, kaks korda nädalas koolis.

Kohtusite ka õpilastega ja jutuks tuli õhukese riigi idee.

Praegu on Euroopa hädas meie ja teiste Ida-Euroopa riikidega, kes küsivad, kas me tahame olla eurooplased või ameeriklased, sest meil on üsna palju inimesi, kes eelistavad mõtet, et maksud oleks madalad.

Siin on kindlasti tegemist ka sellega, et olime pikka aega riigi osa, mis kõikidel peas istus, seega meile meeldib riik, kus me oleme vabad ja otsustame ise. Ma ei teinud ka saladust, et mulle meeldib endale rohkem riik, mis sekkub inimese ellu minimaalselt, siis, kui väga tarvis on.

Eestis pooldavad paljud õhukest riiki, aga kui meid kritiseeritakse, siis just selle eest, et see riik õhuke on. Kõige parema meelega tahetaks mõlemat: et oleks madalad maksud ja paks riik.

Minu Ameerika-kogemustest on väga sümpaatselt jäänud meelde algatusvõime. Kui keegi leiab, et midagi peaks tegema, siis ei hakka ta kiunuma, miks riik pole üht või teist teinud, vaid otsib endale mõttekaaslasi ja hakkab ise tegutsema. Seda on meil arusaadavatel ajaloolistel põhjustel vähe ja meil on igatsus paksu riigi järele.

Ütlesite, et reform on permanentse iseloomuga, mida edasi?

Oluline on selgeks teha, milliseks ühiskonnaks lapsed ette valmistatakse. Haridus, mida antakse, peab vastama kujutelmale, millises ühiskonnas nad elama peavad.

Üks, mida oskame öelda uue ühiskonna kohta, on see, et see on teadmispõhine. Teine on asjaolu, et see muutub kiiresti.

Peame edendama elukestvat õpet. Juhanil ei piisa iialgi selles ühiskonnas sellest, mida Juku õppis.

Kogu maailmas on suur vastuolu: teadustes on väga olulisi asju avastatud, samas see, mida me mahume õpetama, on piiratud. Üks lahendus olekski, et tuleb leppida ja õpetada, mis on teadus ja millised on teadusliku mõtlemise põhialused.

Lapsel peab olema küll aim usunditest, aga enne seda peab tal olema aim sellest, miks pole maailmas ühtegi ühiskonda, kus pole usundeid. Metatase peab haridusse juurde tulema.

Aastaid on räägitud, et lapsed oma laiskuses ei viitsi õppida matemaatikat. Ma ei ole sellega nõus.

Lapsed saavad väga hästi aru, et suur osa maailma kõige tähtsamaid probleeme ei ole lahendatavad loodusteaduste meetoditega.

Kuidas pomme teha ja visata, selle kohta on teadus olemas, kuidas läbirääkimisi pidada, sellest pole.

On hea, kui kiidetakse inseneriteadusi, pole sugugi hea, kui mõnitatakse sotsiaalteadusi.

Ameerikas oli 20 000 inimest, kelle eriala nimetus oli sovetoloog. Mitte ükski ei osanud ennustada, et ühel hommikul ärkavad ja ... Teised teadlased pidid end Nõukogude Liidu lagunemise ajal puruks naerma: "Sa oled eluaeg uurinud ja enam pole, mida uurida." See näitab, kui vähe me suudame ennustada.

Ühiskonna ja kultuuri asjad pole põrmugi lihtsamad kui loodusteadus ja lapsed saavad aru, et nemad peavad lõpuks selles maailmas elama.

Rahvusvaheline rahvusülikool on võimalik

2008-11-12

Sõnapaari «rahvusvahelistumine ja rahvusülikool» on sisse ehitatud vastuoksus - üks viitab avatusele, teine piiritletusele.

Nende üheaegne võimalikkus võiks tunduda paradoksaalsena. Aga ainult tundub, sest paljudele tunduks ju paradoksaalsena ka väide, et tasemel klassikalist teadusülikooli suudetaks 1,3-miljonilise elanikuga riigis üldse pidada. Aga meie suudame.

Oli arvamusi, et võiksin pealkirjastada oma ettekande hoopis «Rahvusvahelise rahvusülikooli vajalikkusest», kuid mulle ei tundunud selline sõnastus vajalikuna. Lähtun niikuinii eeldusest, et seda on ilmtingimata vaja - suurelt osalt eestikeelset rahvusvaheliselt hinnatud teadusülikooli.

Muid õppeasutusi võib ka olla, kuid sellise määratlusega tuleks hoida vähemalt ühte. Vähemalt, sest kahte samasugust me ei suudaks pidada.

See peab olema eesmärk

Niisiis, kas see on ka võimalik? Jah - see on võimalik, kui see võtta eesmärgiks ja mitte lihtsalt loota, et see juhtub! Kas selleks on plaan? Võimalikkus ise on Tartu Ülikooli arengukava projektis tegelikult olemas. Aga ainult kergelt - valmisolekuna. Lahendus ise seisneb avalikus strateegilises kokkuleppes.

Ülikooliõpe on tähtis - tarkus on ühiskonna edu alus (tavapärane ja igapäine teadmine). Viimasel ajal on tarkus üha rohkem ka majandusedu või konkurentsivõime alus.

Ka see, kas muude koolide lõpetajatel või mittelõpetajatel on tööd, oleneb ülikoolis ettevalmistatud inimeste tarkusest.

Meie teadmine näitab selgelt, et ka elukestvale õppele on kõrgema haridusega inimesed avatumad kui madalama haridustasemega inimesed. See tähendab, et kõrgharidus on teatav kood, mis paneb inimesed avaramalt elule vaatama ja edukamalt elumuutustele reageerima.

Kõrghariduse arengutrendid on liberaliseerumine, globaliseerumine ja mahu kasv. Maailm avaneb üha enam, inimesed liiguvad rohkem. Kõrgharidusliku õppe maht kasvab hüppeliselt. Sel kõigel on oma miinused ja plussid.

Kes maksab? Maailma eri osades on rakendatud eri mudeleid. Mida toob uuema aja rahvasteränne - rändamine parema haridusvõimaluse järele? Liikuvuse kasvu tingimustes segunevad rahvad ja väikeriikidele võib see tähendada ohtu andekama noorsoo lahkumiseks.

Oht on reaalne - OECD viimastel andmetel õpib Eestist pärit üliõpilasi välismaal enam kui 4800, iga-aastane välismaale siirdujate arv on ligi 700.

Igavene arutelu kõrghariduse rahastamisest on taas teravnemas.

29. oktoobril käivitati ajakirjas The Economist debatt kõrghariduse rahastamise teemal, kus vaidlesid kaks väga kompetentset eksperti: Londoni ülikooli majandusprofessor Alison Wolf ja Rootsi kõrgharidusagentuuri juht professor Andres Flödström.

Neist esimene esindas seisukohta, et kõrgharidus on eeskätt personaalne hüve, mis suurendab üksikisiku toimetulekut ja edukust ning peab seega olema tasuline, eriti tingimustes, kus see muutub elitaarsest massiliseks. Tema väide on: miks peab vaene maksumaksja tasuma ka rikka inimese kõrghariduskulutuse?

Rootslane väitis seevastu, et kõrgharidus suurendab riigi konkurentsivõimet ja peab seega olema tasuta. Kommentaatorite hääletuse võitis rootslane 55-45% vastu.

Valitsusel on volitused

Kuidas kindlustada kvaliteet? Sellele on Eesti õppeasutused ise ja ka seadusandja oma vastuse andnud. Valitsusele on antud suuremad volitused kvaliteedi tagamise eel- ja järelkontrolliks ja vastavalt kõrgkoolivõrgu muutmise otsuste tegemiseks ja parlamendile esitamiseks. Me kavatseme seda ka teha.

Miks on üliõpilaste valikutes eeliskohal nn pehmed erialad. Tasulise õppe mahtu on suurendanud just majandus- ja õiguserialade ebaproportsionaalne eelistamine. Omal ajal peeti neid ka vist nn kõvadeks erialadeks, sest sealt oodati kõva palka. Buum oli tingitud ka nende erialade korraldamise näilisest lihtsusest, piisas kas või mõnegi õppejõu olemasolust.

Teiseks on valikuid mõjutanud eelnev ettevalmistus. Loodusteaduste ja matemaatika puhul tuli arvesse taseme ebaühtlus ja näivalt suhteline keerukus. Siin muutuste esiletoomine on pikk protsess. Oleme uue õppekava tegemisel sellega alustanud.

Riigi kohustused on eelkõige just üldharidussüsteemi ja selle õppesisu arendamises. Siinsed muudatused peavad aitama ka ülikoolil olla ülikool, mitte üldhariduse ikaldusaegne vahelt- ja järelharija.

Gümnaasiumile tuleb seada selgemad tasemetingimused juba õpilaste vastuvõtmisel. Andekamatele ja teadusandekamatele tuleb anda suuremad valiku- ja tegevusvõimalused. Koostöös TÜ teaduskooliga töötame välja teadusandekate laste ja noorte leidmise ja toetamise strateegia.

Gümnaasiumi ja põhikooli lahutamine, sest neis on erinevad eesmärgid, õppekavadel selgelt erisuunitlus. Senine täistsükli kool (1.-12. klass ühes koolis) on seganud olla algkoolil algkool oma avastusõppe ja huvi äratamise võimalustega ning gümnaasiumil gümnaasium oma süvendatud õppega.

Riigieksamid. Kui ülikool vähemalt osal erialadest tõstab sisseastumisnõudlikkust üle gümnaasiumilõpu keskmise lati, siis muutub jälle selgeks ka gümnaasiumi lõpueksamite, sealhulgas riigieksamite funktsioon. See oleks väga tervitatav!

Riigieksamite süsteem ei ole siis enam tabamatu ja muud õppetööd häiriv monstrum, vaid tema ülesanne on mõõta gümnaasiumi lõpetamise küpsust.

Ülikooli pääs otsustatakse ülikooli enda nõuete kehtestamise, võimalik et senisest suuremas mahus ka täiendavate eksamite või katsetega.

Tänane haridusränne

Kõrgharidus on avatud maailmas üha enam muutunud kaubaks. Suurbritannias andis juba mitu aastat tagasi kõrghariduse eksport suuremat tulu kui autotööstus.

Eestikeelne kõrgharidus maailmas kahtlemata väga läbilöögivõimeline kaup ei ole, kuid ka meil on rahvuslikul kõrgharidussüsteemil lisaks Eesti ühiskonna arengu kindlustamisele vaja oma taset, seega ka usaldusväärsust maailmas suurendada sellega, et meie ülikooli vääristaksid külalisõppejõud ja mujalt tulevad üliõpilased.

Nihkume üha enam konkurentsipeateedelt kõrvale, kui meilt tõmmatakse noori ära, sest me ei suuda oma andekamatele, kes löövad ka mujal läbi, atraktiivsed olla.

On ju uuema aja rahvasterände olemuseks saanud haridusränne. Omadelegi muudaks ülikooli atraktiivsemaks teadmine, et koju jäädes õpitakse ikkagi tunnustatud rahvusvahelises keskkonnas - seetõttu on mujalt õppurite siia kutsumine võtmeteema.

Eesti eripäraks on niigi väikse rahvaarvu järsk kahanemine, mille mõju kõrgharidussüsteemile ei saa kompenseerida üksnes mujalt tulnud üliõpilaste arvel. Esiteks pole meie staatust arvestades heal tasemel üliõpilaste massilist voolu mujalt ette näha.

Teiseks tuleb meil eestikeelset kõrgharidusruumi igal juhul hoida. Sellele on pühendatud ka osa TÜ arengukavast - ja see on ülim eesmärk.

Arvan, et Tartu Ülikooli poolne kohustuse võtmine säilitada ka pikemas perspektiivis eestikeelne kõrgharidus laiemas mõttes ja osaliselt ka kraadiõpe vääriks tähelepanu ka riigipoolse rahastamise kujundamisel.

Artikkel põhineb 7. novembril Tartu Ülikooli arengukonverentsil peetud ettekandel.

14.11.2008 Rahvusvahelise rahvusülikooli võimalikkusest, Õpetajate Leht

Reformime üht asja korraga

2008-11-11

Riigikogu liikme Taavi Veskimägi (IRL) artikkel "Aeg jookseb! Eesti vajab kiiresti terviklikku reformipaketti" (ÄP 31.10) ilmus mõni päev enne valimisi USAs. Kui Ameerika oli valmis demokraatliku partei võiduks, siis kas meie oleme siin valmis reformipaketiks, mille esitab neokonservatiiv?

Terviklik reformipakett sarnaneb assortiikarbile, kust kommi saad valida alles siis, kui oled juba maksnud. Edu saavutamiseks võib säärane pakett olla liiga jäik.

Juhin tähelepanu sellele, et reformipaketti on kergem purustada, kui algoritmilised elemendid tema sees on isekeskis jäänud õigesti sidumata.

Tuumajaama inseneri ei kutsuta tänavalt. Kuna meil seni oma tuumajaama ei ole, tuleb nood, kes seal tööle hakkavad, saata õppima mujale. Kuhu, kui palju ja kes avansseerib?

Energeetilise assortiikarbi sisuks on erisugused energiaallikad. Kuni nende allikate kasutamiseks puuduvad uued algoritmid, toimib vana inerts. "Hariduse võtmesõnaks on kvaliteet," kirjutab Veskimägi. Tuumajaama inseneri kvaliteedi mõõdupuuks on see, et miski ei lenda vastu taevast. Kui suurt konversiooni on vaja, et Eesti hariduskorraldus vastaks säärasele kõrguslatile?

Kõrgemas hariduses puudutab see esmajoones kutsemeistri ja doktorikraadi omaniku vahekorda. Meil on hakanud alla käima mitte niivõrd kvaliteet, kuivõrd kvalifikatsioon.

Olen siin tööandjate poolel: ärgem mingem kraadihulluks. Ainult et: kui meil pole doktoreid, siis pole ka teemajuhte ega juhendajaid. Veskimägi ettepanek saata kõrghariduse tasemel "hulk meie paremaid ajusid välismaale õppima ja kärpida oma ülikoolide arvu neile esitatavate kõrgemate nõuete kaudu drastiliselt" kõlab draakoni naiivsusena. Nii talitati tsaariajal.

Soovitan seada prioriteedid järjekorda ajaliselt. Üleminek eurole esmalt, energeetiline konversioon teiseks, rahvusvaheline teedevõrk ja siinne ühistransport kolmandaks jne. Praegu arvan, et me ei pane Veskimägi pakettigi kiiresti kokku. Veel hullem, kui me teeme temast kamaka.

Me vajame eliiti

2008-11-10

Olen nukrusega vaadanud, kuidas Tartu Ülikool suundub nii-öelda massitoodangu produtseerimise poole.

Ülikooli ei peagi saama sisse igaüks. Vastupidi. Kõrghariduse omandamiseks on vaja väga tugevaid eeldusi. Miks peame loomulikuks, et kaunites kunstides nõutakse tudengikandidaadilt teatud eeldusi, annet, aga akadeemilist kõrgharidust võib piltlikult öeldes endale osta?

Võib-olla oleks aeg mõelda, milline peab olema riigieelarveline tellimus?

Võib-olla oleks mõttekam vähendada õppekohtade arvu ja samas suurendada pearaha? Parem vähem, kuid kvaliteetsemalt! On aeg lõpetada üldhariduskoolide riigieksamite süsteem. Minu arvates ei ole see oma eesmärki saavutanud, või õigemini: see aitabki produtseerida tudengikandidaate massiülikooli jaoks.

Mulle ei meeldi ka koolide reastamine väga formaalsete kriteeriumide alusel, mis toob koolidesse nii õpilaste kui ka õpetajate hulka mõttetuid pingeid.

On loogiline pöörduda tagasi ülikoolide sisseastumiseksamite juurde, neid võiks olla kaks ja üks neist matemaatika. Sisseastumiseksam stimuleeriks koole pöörama suuremat tähelepanu kõige aluse - matemaatika - õpetamisele. Matemaatikaeksami maht peaks sõltuma teaduskonnast, näiteks humanitaar- ja sotsiaalteadustes võiks üliõpilaskandidaadilt nõutav teadmiste tase olla nõrgem võrreldes loodus- ja tehnikateadusi õppida soovijatega. Teine eksam oleks juba teaduskonna enda valik.

Viimaks tahaksin tähelepanu pöörata üliõpilaste soolisele tasakaalustamatusele. Tartu Ülikoolis õppijatest on minu andmetel 70 protsenti naised ja 30 mehed.

Kuid suur kõrgharidusega naiste hulk ei tähenda, et naiste akadeemiline karjäär oleks edukam, vaid suisa vastupidi: naisprofessorite osakaal, nagu ka kogu Euroopas, on 15-20 protsendi vahel. See on teine äärmus, millele tuleks ka Tartu Ülikoolis tähelepanu pöörata.

Üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et juba põhikoolist langeb suur hulk poisse välja. Olen veendunud, et nende seas on küllalt palju andekaid, kuid keskmisest rahutuma loomuga või sotsiaalselt keerukamatest perekondadest pärit noormehi, kelle tegelikud võimed lubaksid olla tublid õppijad ülikoolides, kuid kelle haridustee katkes liiga vara.

Varases teismeliseeas tehtud valed valikud võivad viia noored tupikteele, kuid me ei peaks laskma neil noortel kaotada. Olen mitu korda pakkunud välja ideed, et Eesti vajab seesuguste poiste jaoks tugevama distsipliiniga kadetikooli, kus nad võiksid saada korraliku hariduse.

Rangemast distsipliinist kõneldes ei pea ma silmas mitte karistusasutust, vaid kooli, kus selline distsipliin on enesestmõistetav. Mõelgem sellele, kas meie demograafilises olukorras on mõistlik kaotada Eesti tööturul noori mehi.

Peaminister, tule ja avita!

2008-11-06

Septembri lõpus kinnitas peaminister Andrus Ansip Riigikogu kõnepuldist, et 2009. aasta riigieelarvet iseloomustab kõige ilmekamalt sõna «tasakaal». Seda mitmes tähenduses.

«Esiteks on see tasakaal fiskaalpoliitilises mõttes, tasakaal riigi planeeritavate tulude ja kulude vahel. Raskete vaidluste saatel on sündinud tulemus, mis asetab valitsusliidu ambitsioonid, lubadused ja unistused reaalsetesse rahalistesse raamidesse. Me ei kuluta üle oma võimaluste, me ei ela oma tuleviku arvel,» kinnitas peaminister.

Paraku oli juba siis teada, et maailmamajandus ei muutu paremaks. Äärmuslike prognooside kohaselt on lähiajal ees ootamas ajaloo valusaim finantskriis. Seda peaminister tunnistada ei tahtnud ega suuda teatud määral tunnistada ka täna.

Juba on selge, et käesoleva aasta eelarvesse jäävad augud ning nende lappimiseks tuleb käiku lasta reservid, see tähendab möödalaskmiste katmist tuleviku arvelt.

Veelgi hullem on lugu 2009. aasta eelarvega. Peaminister lubas, et tema juhitud valitsus ei koosta mingil juhul puudujäägiga eelarvet. Tasakaalus eelarve olevat Reformierakonna kaubamärk ning sellest ei kavatsetavat taanduda mingil juhul. Nüüd on asi kahjuks teistmoodi.

Eesti Panga majandusprognoos 2009. aastaks lõi eelarve eelnõu täiega uppi. Kolmeprotsendilise kasvu asemel ootab Eesti majandust kaheprotsendiline langus. Eelarvele tähendab see seitsme kuni kümne miljardiga puudujääki kukkumist.

Sellist finantskuristikku pole taasiseseisvunud Eesti varem näinud. Ning taas reservide kallale minek tähendaks täiendavat tagasilööki riigi jätkusuutlikkusele.

Peaminister pole majanduspoliitiliste seisukohtadega välja tulnud. Ootaks selgeid sõnumeid, mis on need tegevused, millega valitsus olukorra lahendab.

Euroopa Liidu ja NATOga liitumine oli Eestile selge suunavõtt. Täna peaks see olema eurole üleminek, mis tähendab rahandussüsteemi stabiliseerimist, konkurentsivõime tõstmist võrreldes vanade ELi liikmesriikidega ning riigi usaldusväärsuse taastamist tervikuna. Ka sellise sõnumiga pole peaminister välja tulnud.

On ka siseriiklikke küsimusi, mille kohta ootaks selgeid sõnumeid nii peaministrilt kui tema juhitavalt erakonnalt. Nimelt peab riik üle vaatama oma efektiivsuse nivoo. See tähendab arulageda dubleerimise vältimist.

Üks ressursineelaja on näiteks omavalitsuste tohutu hulk. Paraku on just Reformierakond korduvalt haldusreformile pidurit tõmmanud. Lisaks tuleb üle vaadata seadusandlus, mis lõpetaks asjatu priiskamise. Kahtlemata ei tohi araks lüüa ka ebapopulaarsete, kuid vajalike otsuste ees.

Soodsa majanduskeskkonna loomiseks vajame toimivat infrastruktuuri nii maismaal kui õhus. Kindlasti tuleks tähelepanelikult üle vaadata, kas Eestist viib otsesild Berliini, Pariisi ja teistesse Euroopa keskustesse või on needki lähiajal kadumas.

Selge on see, et unistus raudteeühendusest Euroopaga jääbki vähemalt lähema kümne aasta jooksul unelmaks, kuid olemasolevad ressursid tuleb käigus hoida maksimaalselt.

Selge on see, et maksudega mängimine on ohtlik. Ma pole kindel, kas Reformierakond on sellest tänaseks aru saanud, kuid eelarvega näeme selgelt - tulumaksu alandamine maksab valusalt kätte. Kaudsete maksude tõstmine ei täida eesmärki, sest nendest on lihtsam kõrvale hoida tarbimise vähendamise kaudu.

Unustada ei tohi ka Eesti omi ettevõtjaid, kelle esindaja rahvasuus nagu olekski just Reformierakond. Kadunud on avatud poliitiline debatt, mis annaks ettevõtjatele kindluse, et nende olemasolu ning arvamused on olulised.

Meie tänapäeva suurim julgeolekurisk on energeetika. Meile ei meeldi Nord Stream, samuti tuleb minimaliseerida poliitilist sõltuvust Venemaast. Aga eeskätt tuleb otsida lahendusi Eestile endale. Peaminister on täna vaikinud. Ju otsib lahendusi ...

Samas on ka opositsiooniparteid hambutus olukorras. Keskerakond ei suuda esitada eelarvele muudatusettepanekuid. Kuidas peakski ta seda suutma, kui vaja on valusaid, isegi ebapopulaarseid kärpeid.

Oleme kuulnud küll unistusest taaskehtestada sotsialism, mis eksisteeris Eestis sunniviisiliselt 50 aastat. Need 50 aastat aga röövisid lisaks riiklikule suveräänsusele iseseisva majanduse. Sellel korduda lasta ei tohi, sest vastasel juhul kaob taas kord iseseisev Eesti riik.

Kokkuvõtteks - olukord on äärmiselt tõsine. Viimane aeg on reaalseteks tegudeks. Tänase koalitsiooni käes on võtmepositsioon ja temalt oodatakse tegusid.

6.11.2008 Peaminister, avita! Sakala

7.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Hiiu Leht

10.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Meie Maa

10.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Harju Ekspress

Last tuleb märgata

2008-11-05

Eile ja täna ajakirjanduses kajastatud traagiline juhtum tegi mind väga kurvaks. Usun, et seda mõistavad kõik, kes on näinud maantee äärtes oma igapäevasel ohtlikul kooliteel liikuvaid lapsi.

Esmaspäeval jäi Valga-Uulu maanteel Ala küla lähedal metsaveoki alla ja sai surma kooliteel olnud 14aastane poiss. Avaldan kaastunnet hukkunud poisi perele, lähedastele ja koolikaaslastele.

Teises ajalehes kirjutati, et bussijuht jättis Lääne-Virumaal sõidukaardi koju unustanud ja piletirahata üheksa-aastase lapse bussist maha vaatamata sellele, et ta oli oma bussis last näinud igal koolipäeval. See lugu tegi mind nõutuks. Kas tõesti varjutab bürokraatlik lähenemine inimlikkuse!? Kas tõesti arvestame me koolist välja jäävates tavasituatsioonides lastega liiga vähe!?

Ma ei tahaks tegelikult traagilisest õnnetusjuhtumist ja väikesest, kuid absurdsest vahejuhtumist üheaegselt rääkida. Ometi on neis mõlemas palju mõtlemisainet meie kõigi, eriti täiskasvanute jaoks. Lapsel peab olema turvaline mitte ainult koolis ja kodus, vaid ka teel kodust kooli ning koolist koju.

Kutsun kõiki üles tähelepanelikkusele ja hoolivusele laste suhtes. Arvestagem sellega, et lapsega võib midagi juhtuda ja tema tähelepanu võib liikluses hajuda ja seda hoolikamad peavad seetõttu olema täiskasvanud. Samuti tuleb seista selle eest, et alg- ja põhikool oleksid kodule võimalikult lähedal või oleks väga hästi ja turvaliselt korraldatud koolitransport.

Lisaks liiklusreeglitele võib laps unustada ka sõidudokumendi. Ometi ei tohi me seetõttu jätta teda ilma võimalusest ohutult koju jõuda. On äärmiselt tähtis, et lapsevanemate kõrval hoolitsevad laste turvalisuse eest ka kõik teised täiskasvanud. Täiskasvanute hoolitsev ja murelik silm ning mõte peaks aga lapsega kaasas käima kakskümmend neli tundi ööpäevas ning seitse päeva nädalas.

6.11.2008 Laste ohutus on meie kõigi südameasi, Tartu Postimees

6.11.2008 Hooligem lastest, Virumaa Teataja

6.11.2008 Tähtsaim on hoolivus, Vooremaa

14.11.2008 Avalik pöördumine. Laste turvalisus on kõikide mure, Õpetajate Leht

Veel kord Kesklinna koolist

2008-11-05

Külastanud Kesklinna kooli direktori kutsel kooli uut juurdeehitist ja lugedes mõned päevad tagasi kooli hoolekogu esimehe Ilona Tarsi artiklit «Linnavoliniku hämmastav vale» (TPM, 28.10.), mõistsin, kui hella kohta olin puudutanud oma arvamusloos «Veskikivi Tartu linnapea kaelas» (TPM, 9.10.).

Sain aru, et olin olnud tõepoolest sõnadega liiga kokkuhoidlik, nimetades Kesklinna koolile tehtud 82 miljoni kroonise juurdeehitise juures ära vaid ehitusmahult suurima osa - võimla.

Loomulikult sai kool peale riietus- ja abiruumidega jõusaali ning täismõõtmetes võimla juurde veel klassiruume, poiste ja tüdrukute tööõpetusklasse, arvutiklassi, muusikaklassi, raamatukogu, psühholoogi kabineti, sotsiaalpedagoogi kabineti, arstikabineti, direktori ja õppealajuhataja kabinetid, õpetajate toa ning fuajee-garderoobi.

Küll jääb mulle arusaamatuks, millest järeldas kooli hoolekogu esimees Ilona Tars, et ma vihjan koolile osaks saanud teenimatule luksusele. Isegi kui oleks renoveeritud arhitekt A. Eichhorni poolt 1912. aastal loodud Tartu ainsa juugendstiilis koolimaja ehk tänase Kesklinna kooli nukralt lagunev peamaja, ei oleks mul pähe tulnud mitte midagi seesugust mõelda.

Olen olnud alati seda meelt, et mida sõbralikum ja inimlähedasem on keskkond lasteaedades, koolides, kodudes, tänavatel, seda tervem on ühiskond tervikuna.

Oma arvamusloos juhtisingi tähelepanu sellele, et meie linna heaolu sõltub eelkõige sellest, kui hästi me oskame raha kasutada, mitte sellest, kui palju ja kui suureks kerkivad investeerimisobjektide hinnad. Pole õige väide, et suuri summasid kasutades saavutatakse alati luksus.

Minu seisukoht, et samasuguse tulemuseni oleks paremas hankekeskkonnas või hanke paremal ajastamisel jõutud peaaegu poole väiksema summaga, ei tugine üksnes minu enda tagasihoidlikul arvamusel, vaid aasta enne hanget tehtud taotluseelarvel, kus juurdeehitise maksumuseks prognoositi 44 miljonit krooni.

Kui sama tulemuseni oleks jõutud taotluseelarves prognoositud summaga või sellele ligilähedasegagi, oleks nüüd olemas raha, millega oleks saanud ära teha näiteks ka varsti sajanda aasta juubelit pidava Kesklinna kooli peamaja elementaarsed renoveerimistööd.

Intervjuu: Mart Laar: on aeg tõele näkku vaadata

2008-11-04

Oktoobrikuu viimasel päeval kohtus MART LAAR IRL-i Põlvamaa noortega. Edastame lugejaile Mart Laari mõtteid Eesti elust.

Mis tõi teid Põlvasse?

Tahtsime teada, millised on kohalike inimeste, omavalitsusjuhtide ja seltside mured, nende plaanid, nende vajadused. Ainult oma tarkust levitada pole alati kõige praktilisem. Alati tuleb ka teisi kuulata.

Mis on mureks?

Peamine teema on see, kuidas Eesti areneks ühtlaselt, et kuidas hoida inimesi oma kodukoha juures ja samal ajal neid siin mitte hoida vägisi. Luua tuleb elukeskkond, mis lubaks inimesel end tunda maakohtades niisama olulisena kui suurtes keskustes. Kui Eesti vajub ainult suure keskuse poole kaldu, on halvasti. Oluline on olukorrale silma vaadata. Kahtlustan, et osa seal üleval, valitsuses, ei saa jätkuvalt aru, mis loob tugevad omavalitsused. Laiema liitumiseta ei saa korda haridust ega kultuuri.

Mis haridusega lahti?

Haridus pole nii kvaliteetne, kui ta peaks olema. Praegu antav diplom on midagi kirjutatut, kuid see, mis laps koolist on saanud, on tihtipeale teistsugune. Tuleb toetada haridusministri plaani minna Eestis üle klassikalisele gümnaasiumile, see aitaks kohalikku identiteeti ja kogu taset paremini hoida.

Nõustute Tiit Vähiga, et Ansip astugu tagasi?

Mina pigem kaitseksin peaministrit. Arvata, et üks inimene on süüdi kõikides hädades, on liialdus. Peaministri tagasiastumine ei too eelarvesse mitte ühtegi senti raha ega lahenda ühtegi probleemi. Valitsuskriis on küll viimane asi, mida Eestile vaja läheks. Pigem tuleks Ansipit toetada, teda julgustada «roosasid prille» eest võtma.

Ehk on «roosad prillid» rahva lohutamiseks?

Peaminister peabki rahvast rahustama, kuid ta peaks ka nägema tõelist olukorda. Probleem on, et ei julgeta otsustada ega reforme teha. Haldusreformi järjekordne läbikukutami-ne Reformierakonna poolt on kurvastav näide.

Mida öelda maamehele?

Tunnustada tuleb põllumajandusministrit, kes võitles põllumeeste eest. Erinevalt eelmistest ministritest pole Seeder pealinna poliitik - tema tunneb maaelu.

Eestlase tervis?

Meditsiinisüsteemiga on kõik üsna hästi, aga meeste eluiga on probleem. Põhjuseks, et meie mees suitsetab, joob, sõidab, hüppab, kukub, põleb või upub enne 65. eluaastat. Kusjuures järjest nooremas eas. Kui see veel ei aita, siis ta muretseb ennast surnuks.

Eluteele laenudega -kaua veel?

Inimene peab laenuvõtmist kainelt arutama ja ka riik peab rohkem reageerima, eriti SMS-laenude puhul. Inimestel, kel on ko-dulaen, on täna probleemid väiksemad, mitte et neid poleks. Aga need on siiamaani olnud lahendatavad. Nõiaring tekib SMS-laenu-dega, sest ei teatud, millisesse lõksu langetakse.

Meie paljukritiseeritud loosungi, et õnn ei ole rahas, sõnum oligi, et palju muid asju elus on rahast tähtsamad.

Jätkake kultuuriteemal.

Seegi on kahjuks seotud rahaga ja ma ei julge väita, et siinkohalgi midagi väga rõõmustavat vastu vaatab.

«Laulud tähtedega» neljanda saate muljed?

Oli vahva kogemus oma silmaga näha, kuidas see masinavärk töötab ja minule kui vanale rahvuslasele mõjus saate teema väga. Ma ei häbene ütlemast, et oli väga hea kontsert. Kuigi meil rahvuslust miskipärast häbenetakse, laulsid kõik meeleolukalt. Nagu mälestamispäeva kont-serdilgi. Kuigi oli neid, kes väitsid, et polnud seda ja teist tunnet. No on ikka jama jutt! Kõige enam räägivadki need, keda ennast kohal polnud.

Kas meil kritiseeritakse rohkem kui vaja?

Inimestel on demokraatlikus ühiskonnas õigus kritiseerida, aga kui sa ainult sellega tegeledki, teeb see sind ennast kurjaks ning tigedaks ega lase asjadest rõõmu tunda.

Kui kritiseerijad saaksid maailmas reisida, veenduksid nad, et meil pole kõige hullem. Siis näeks tõelisi probleeme. Siis osataks ka rõõmu tunda sellest, mis Eestimaal on. Ma näen, et meil läheb järjest ilusamaks, mitte ainult maal ja väikelinnades - kõikjal. Võib-olla et kogu aeg siin elades ei märkagi, aga piisab vaid pooleaastasest ärakäimisest, et silmad avaneksid.

Aeg jookseb! Eesti vajab kiiresti terviklikku reformipaketti

2008-10-31

Eesti riik ei määra mängureegleid majanduses, ometi saame ka meie üht-teist teha, suurendamaks inimeste võimalusi heaolule. Meie võimalus tekkib meie hädade põhjusest - viimaseil aastail vohanud stagnatsioonist. Valdkonnad, mis on vajanud reforme kui põuane maa vett, on uputatud rahaga üle, nõudmata sisulisi muutusi.

Efektiivne riik võimaldab majandusel kiiremini kohaneda muutunud oludega. Minu usk ei ole kadunud, et turg on pikas vaates riigist efektiivsem. Vaatame praegu lihtsalt liiga lühikest ajahorisonti. Finantsturgudel toimuv näitas vaid, et riigi närv on turu närvist jõulise negatiivse korrektsiooni hetkedel palju lühem. Kas aga ka ratsionaalsem? Kahtlen. Valitsuste arusaam varade väärtustest põhineb enam valijate ootustel kui fundamentaaltegureil või nende tulevikuvõimalustel raha teenida ja varade väärtust kasvatada.

Ebaefektiivsust saab ravima hakata vigu ja olukorda tunnistades. Peame jõudma arusaamiseni, et arengu võti pole üksikuis kontekstivälistes ideedes, vaid riigi arendamise süsteemses käsitluses. Seni tegeldakse loosungite (ka õigete) süsteemitu väljakarjumisega: langetame tulumaksumäära, kehtestame sotsiaalmaksu. Ja võib isegi kahtlustada, et poliitiliselt kõlavad n-ö majanduspoliitilised loosungid on üks peamisi ühiskonna ressursside ebaefektiivse paigutuse põhjusi. Riigieelarve peegeldab seda ilmekalt.

Eesti riik selge plaanita edasi siit ei saa. Koalitsioonileping see plaan enam ei ole. Ja see ei saa olla ametnike-poliitikute monopol - nende usalduslimiit on madal. Meie võimaluste sõnastamisesse tuleb kaasata kogu akumuleerunud teadmine akadeemilisest sfäärist.

Veel ei ole ühiskonnal piisavalt valus, reformid on populaarsed abstraktsel tasandil. Reformide saatanlikud detailid kohutavad inimesi. Koos surutisega kasvab ka nõudlus muutuste järele.

Esiteks, majandusarenguks vajalike baaseelduste muutmine eesmärgiga riigi efektiivsust oluliselt suurendada. Sama raha eest rohkem ja õigemaid asju. Võtmevaldkonnad oleksid siin.

1. Haridus. Võtmesõna on kvaliteet. Üldhariduses pearahasüsteemi rakendamine, erinevate omandivormide, koolitüüpide ja nende konkurentsi soodustamine. Kutsehariduses siduda koolid nõudlusega, st ettevõtjatega koos koolide privatiseerimisega neile ja nende organisatsioonidele. Kõrghariduse tasemel saata hulk meie paremaid ajusid välismaale õppima ja kärpida oma ülikoolide arvu neile esitatavate kõrgemate nõuete kaudu drastiliselt. Kvaliteetse hariduse tagamiseks igal tasandil on Eestil ressurssi oluliselt väiksemas arvus õppeasutustes. Meie konkurentsieelis saab olla ideedes, mitte musklites.

2. Tervishoid. Isikustatud tervisekontode süsteemi rakendamine, millele laekub osa inimese ravikindlustuse maksest. Kolmesambaline raviteenuste rahastamise süsteem: solidaarselt makstavad suuremahulised teenused, tervisekontode kaudu kaetavad üldteenused ja oma taskust rahastatavad teenused (nt hambaravi).

3. Sotsiaaltoetused. Lõpetada laustoetamine, viia toetused vajadusele põhinevaks ja testivale alusele.

4. Administratiivpoliitika. Avaliku sektori tegevus tuleks paljuski kujundada ümber enam Eesti inimeste huvide põhiseks. See võimaldaks käsitleda teisiti kogu halduskorraldust, sh territoriaalset, ja saavutada suur ühiskondliku kogukulu kokkuhoid efektiisuse kaudu.

Teiseks, atraktiivsuseeldused kapitali hoidmiseks/sidumiseks. Need on eeldused, millest räägitakse kõige enam, kui jututeemaks on majanduskeskkonna paremaks muutmine.

1. Maksukeskkond. Märksõnad on stabiilsus ja ennustatavus. Siin on asjad tõesti halvad. Mis ennustatavusest me saame rääkida, kui kaks kuud enne eelarveaasta algust pole ettevõtjatel selgust, milline ettevõtte tulumaks hakkab 1. jaanuarist 2009 kehtima. Tunnistan ausalt: olen selles poliitikas ise teatud ideoloogilises kimbatuses, kuidas minna edasi. Kas muuta maksusüsteem tõeliselt proportsionaalseks: madalate määradega, erandite ja mahaarvamisteta. Või muuta kurssi: teha Eesti kapitalile magusaks erandite kaudu, olla paindlik, pakkuda personaalset lähenemist. See oleks atraktiivne, kuid kahtlen, kas saame sellise lähenemise administreerimisega hakkama.

2. Tööjõud. Jumal tänatud - siin midagi toimub töölevõtmise ja vallandamise paindlikkuse suurendamise ning kulude vähendamise osas. Vast saab uus seadus vastu võetud. Aga ma ei saa küll aru, miks enamik praegusi avalikke teenistujaid ei võiks tulevikus käia tööl töölepingu alusel. See lisaks haldusorganisatsioonile paindlikkust ja efektiivsust.

3. Energeetika. Valikud on laual. Siin on kõige olulisem hakata lõpuks otsustama, et oleks kindlus - energia oleks kättesaadav konkurentsivõimelise hinnaga. Tuumajõule pole alternatiivi. Investeerimine ühenduste võimsuse kasvu ja vabaturu lubamine on võimalus, kui me ise ei suuda otsuseid langetada.

Peame olema eestkõneleja Euroopa energeetikapoliitika kujundamisel - Euroopa peab lõpetama jätkusuutmatu poliitika, kus energeetika võrdub kliimamuutustega võitlemisega. Tuleb asuda tegelema Euroopa energiavarustatuse tagamisega, seada majanduse konkurentsivõime esikohale. See muutus lahendab paljud meie probleemid.

4. Konkurents. Väikeriigi puhul ei ole avatud konkurents mingi olemuslik objektiivne nähtus. Kui kõikjalt tuleb tõmmata maha, siis konkurentsijärelevalvesse tuleb panna raha juurde. Siinse riigi ebaefektiivsuse maksame kõik omast taskust kinni.

Kolmandaks: kvaliteedimärgiga müüdid loovad eeldusi. Kui kunagi põhines Eesti avatud majanduse müüt radikaalsel privatiseerimisel, proportsionaalsel tulumaksul või ettevõtete reinvesteeritud tulumaksu nullmääral, siis enam see ei kõla. Vaja on uusi märke, mis veaksid arengut. Selleks saab olla vaid euro kasutuselevõtt. Euro saavutamiseks tuleb finantspoliitikas palju teha, kuid ka tema viljad on magusad - kõigi meie heaolu kasv!

Mida teha õppuri ja suitsuga?

2008-10-30

Kahe täiskasvanud mehe vaheline väike käesurumine võib saada uskumatult suure meedia (ja mitte ainult) tähelepanu. Piisab vaid sellest, et üks käesurujatest on pedagoog ja teine õppur ning kahe käe vahele jääb hõõguv suitsukoni, mille üks õpilane enne seda pihku oli peitnud.

Just nii juhtus Vana-Vigala kutsekooli peaukse ees juba mitu head päeva tagasi. Suitsetamine selleks mitte ette nähtud kohas. Täiskasvanud mees algatas kriminaalasja, sest peopesas oli tõepoolest põletuse tunnusena punane laik. Teine täiskasvanud mees ehk õpetaja ei pidanud põletusjälge oma pihus oluliseks. Õpetaja-koolidirektor palus vabandust, kuid jäi oma seisukoha juurde, et tema kooli ukse ees suitsupahvimist ei salli ei nüüd ega edaspidi.

Mida peaks tegema õpetaja?

Õpetaja suhtes on käimas kriminaalmenetlus. Õpetaja teab, et kehaline vägivald on kuradist - aga kõnealusel juhul ulatas ju teine mees ise oma käe koos hõõguva koniga. Kas õpetaja oleks pidanud nüüd siis põnnama lööma või? Meestevaheline asi, sellest ei mõista teie, naised, niikuinii midagi, öeldi mulle selle peale kodus.

Koolisegaduses pole see ainuke juhtum. Õpetajad on juba pikemat aega segaduses, et kuidas täpselt käituda piiripealsetes olukordades. Eriti kui pedagoog juhtub silmitsi seisma mõne täiesti allumatu õpilasega. "Mida ma teen?" arutleb näiteks põhikooli poiste tööõpetuse õpetaja: "Lähevad nagu noored kuked karvupidi tunnis kokku, ühel käes peitel, teisel terava otsaga viil, ja kui ma neid lahutama lähen, saan veel ise süüdistuse füüsilises väärkohtlemises." Vägivald ei õigusta vägivalda, aga loodetavasti miski ikka veel õigustab füüsilist sekkumist laste endi tervise nimel?

Eriti raske on kutsekoolide õpetajatel - tõenäosus, et mõni poiss pole veel mehearuni arenenud, on suurem kui ülikoolides. Liigagi reaalne on võimalus, et kutsekooli meesõpetaja on üldse esimene mees, kes mõne poisi elus mingeid kindlamaid piire peab paika panema hakkama. See pole siin enam lastekaitse, see on suurte, täiskasvanud inimeste vaheline maailm. Praegu on õpetajal ainus toimiv vahend korrarikkuja koolist välja heita. Umbes samamoodi, nagu tõstetakse bussist välja seal suitsetama hakanud ja bussijuhi korraldustele allumatu mees. See on ühiskonna poolt aktsepteeritud, liigagi lihtsalt aktsepteeritud käitumine, mille eest ei ähvarda õpetajat kindlasti ükski kriminaalasi. Õpetajal on piisavalt kogemusi ja ettekujutusvõimet selles suhtes, mis juhtub noore inimesega edasi pärast koolist väljaheitmist. Ja kas lapsevanemad ikka tahavad, et nende allumatu laps koolist välja visatakse?

Mida peaks tegema lapsevanem?

Lapsevanemad loodavad enamasti hoopiski, et kool parandab ära need nurgad, mida nad ise pole suutnud ümaramaks ajada. Sageli see õnnestubki, sest õpetajatel on ikkagi vastav erialane haridus, vanematel vaid omaenese tarkus, nii paljukest kui seda kellelgi on. Samas tunneb vanem oma last paremini kui õpetaja, olgugi et vahel vaatab teda läbi roosade prillide. Ja õpetaja näeb last (või ka täiskasvanud õppurit) vahest läbi mustade prillide. Kõik on inimesed. Kuid koolis peab ometi mingi kord kehtima, selles on ka kõik päeva lõpuks ühel nõul.

Lapsevanemad on koolides toimuva pärast tõenäoliselt segaduses. On ju, mis siin salata, koolidesse ennegi sattunud ka selliseid õpetajaid, kes tõesti kipuvad vihahoos lööma või muid nurjatusi korda saatma. On palju verbaalset aasimist, isegi alandamist. Eks riivas Vana-Vigala õppuri meheau tema enda lolliksjäämine rohkem kui põletus pihus. Õpetaja ütles, et tervitame nagu mees mehega, ning kiiruga pihku peidetud koni sattus nõndaviisi kõrvetama. Noorem mees sai sellisest "mees-mehega" tervitamise mõttest aru ilmselt alles tagantjärele.

Iseenesest on kurb, kui kool ja kodu ei suuda suitsupahe vastu jagatud väärtustega ühisrinnet moodustada. Mõtlesin, kuidas oleksin ise sellises olukorras käitunud - meist keegi pole kaitstud olukorra eest, kus mõni meie järeltulija sirutab käe suitsupaki järele. Ilmselt oleksin kõigepealt rääkinud õpetajaga. Ilma kooli ja kodu koostööta ei sünni miskit head. Ilmselt oleks tuletanud lapsele meelde, milles seisneb isemõtlemise ja iseotsustamise väärtus ning et kõik korraldused ei kuulu sugugi alati täitmisele. Ära anna kellelegi terekätt, kui sul on pihus põlev koni, elementaarne. Kuid mul ei ole pakkuda head plaani, kuidas täismeest suitsetamisest ja koolikorrale allumatusest võõrutada. Piinlikkusest oleksin maa alla vajunud, kui oma laps oleks sellise asja peale politseisse jooksnud. Vahest olnuksin õpetajale hoopis tänulik sellise sekkumise eest, sest mul on sarnane kogemus olemas.

Räägin loo oma isast, kes küll juba Manala mail kõnnib. Kui ma kuueaastaselt väikest kasvu tüdrukutirtsuna esimesse klassi läksin, otsustas isa mind kooliks korralikult ette valmistada. Ta selgitas ära mitmed elu baasteadmised. Aga ta võttis ka suitsu, süütas selle ning selgitas üksipulgi, kuidas tuleb kopsuga sisse tõmmata, ning käskis ühe tugevama mahvi võtta. Seepeale läks mul silme eest mustaks ja kurku tõusis iiveldus. Pärast seda pole ma kordagi mõelnud millegi nii vastiku kui suitsetamisega tegemist teha ja isegi suitsuhais tundub iiveldamaajav. Emana pole ma oma laste peal julgenud seda isa kunagist nii tõhusaks osutunud tegu korrata. Kuigi see polnud vägivald või midagi taunimisväärset ja ma sain kogemuse, mille eest olen isale väga-väga tänulik.

Ja mida peaks tegema selles olukorras laps? Kõnealuses juhtumis osalesid kaks täiskasvanut. Nemad teavad ise, mis teevad. Aga kui seda lugu juhtub lugema mõni noorem, siis võib küll soovitada: jäta suitsetamine kohe maha, enne kui sa oma sisemuse ise ära põletad!

Oleme õppinud ehitama. Aga õieti mida?

2008-10-28

Inimene on kord kahjuks isekas. Mõtetele, mis meist endast kaugemale või kõrgemale ulatuksid, tuleb end vahel lausa sundida. Kergem on elada käesolevas hetkes ja mugavas tsoonis. Kes meist ei kogeks vahel süütunnet, kui juttu tuleb lastest, noortest, mida me nende heaks teeme või ei tee.

Väga suure osa oma õrnadest väljakujunemisaastatest veedab noor inimene koolis. Sellest, missugune see kool välja näeb ja kui kaugel kodust asub, sõltub väga palju. Huvitav, kui paljud vanemad on tahes-tahtmata sunnitud maakohtadest suurematesse linnadesse kolima just sel lihtsal põhjusel, et kooli pole. Või on, kuid vilets ja kole.

Ma ei ole kuidagi nõus mõttega, et tulevikus ongi enamik lapsi koos suuremates koolides, kus liigselt stressi ja kerge kurjaks muutuda. Me võiksime kaua rääkida, mis on kasulik ja tulus, kuid vahel on tarvis mõelda selles suunas, mida tegelikult vaja oleks. Milles on tulevikku? Mis on meie tegelik rikkus? Väidan, et lapsed.

Kas ei ole ilus kas või lihtsalt unistada lasterohketest väiksematest asulatest, mis on puhtad ja sõbralikud ning mida ilmestab maitsekalt ehitatud ja heas mõttes nüüdisaegne koolimaja. Või lasteaed-algkool. Palju asju siis elus algab unistusest. Mitte keegi meie eest seda maad üles ei ehita. Kui läheme kergema vastupanu teed, siis külvame kõik kohad kortermaju täis - kes neis ühel päeval elama hakkavad?

Lootus paneb tegutsema. Praegu räägitakse palju põlvkonnast, kes sündis meie hiljutisel ärkamisajal, kui kauaoodatud vabadus hakkas tunduma reaalne. See oli väga dramaatiline aeg ja siis oli kergem suurelt mõelda. Nüüd on rohkem argipäev.

Ega keegi meist ju unista, et maa taas vallutataks. Et siis taas vabaks pürgida ja uuesti sellega kaasnevat eufooriat tunda.

Tegelikult peaks elu kulgema rahulikult ja vaikselt, aastakümneid. Sajandeid. Ja ilma et meid ajendaks mingi eriolukord, peaksime tarkuses ja mõistlikkuses oma elu plaanima.

See tähendab, et kõige muu tähtsa kõrval ei tohi unustada koolide ja lasteaedade ehitamist - kuigi need pole just kasumlikud ja väikeste inimeste energiapuhangute tõttu vajavad vaat et igal suvel remonti.

Ma saan aru, et teen nalja - aga ehitamistahe tundub eestlastel olevat suur. Kogu seda tänu elamuehituse vähenemisele vabanevat energiat tuleks nüüd õigesti suunata. Kui inimesi on liiga palju hunnikus koos, mõjub see enamikule halvasti. Kui lapsi ja noori ümbritsev keskkond on kole ja hoolitsemata, näib see soodustavat vägivaldsust ja minnalaskmise meeleolu.

Meil on kohalikud omavalitsused, et oma asju kohapeal hästi valitseda. Ja meil on kohalikke ettevõtjaid, et kohapeal midagi head ette võtta. Mõni ütleb selle peale, et inimesi pole ja lapsi ei tule. Ma arvan, et see ei ole kogu tõde.

Esiteks - paljudele on sünnikoht kindlasti kallis. Sellega on seotud ilusad mälestused, nii mõnigi külavahetee, vana maja või puu räägib terveid lugusid. Tahaks sinna jääda, panna ise alus mitmele põlvkonnale. Samuti on kindlasti väga palju inimesi, kes tõesti linnast ära kipuvad, aga ei saa, sest seal pole kusagil lapsi koolitada.

Olete kindlasti nõus, et viimaste aastatega on Eesti õppinud ehitama.

Teatakse, kuidas teha seda kiiresti, hästi ja ka ilma raiskamata. Õpitud on teistelt ja ka omaenda vigadest. Samuti usun ma, et keegi meist ei ole südames õnnelik, kui kimbutama hakkavad mõtted väljasuremisest, hääbumisest, olukorrast, kus me enam ise omal maal hakkama ei saa ja keegi teine tühja koha täidab.

Vaevalt on meile see väike mereäärne maalapp antud, et uhkeks minna, isekas olla ja rumalalt, lühinägelikult elada. Seepärast lubage mulle see väike manitsus ja parasjagu emotsionaalne sõnavõtt lastest, maaelust ja koolidest.

Faktid ja karm reaalsus räägivad teist keelt? Võib-olla. Aga ajalugu näitab, et kõik siin ilmas ei allu loogikale. Lootus on tähtis. Unistamine ka. Ja siis need esimesed rasked sammud selles suunas.

Koolijuht peremeheks majja

2008-10-27

Möödunud aastal esines presidendi kärajatel Bulgaaria sotsiaalpsühholoog Ivan Krastev, kes rääkis Ameerikas tehtud uuringust, mis puudutas matemaatika õpetamise efektiivsust koolis. Selgus, et kõige olulisem tegur oli distsipliin, mitte näiteks arvutite olemasolu. Meie pedagoogid võivad kinnitada sedasama: heade tulemuste eelduseks on keskendumine õppesisule ja vabanemine muudest pingetest. Järelikult on koolikorrast rääkides tegu ei rohkem ega vähem kui õppetöö tulemuslikkuse küsimusega.

Sellest lähtutakse ka koolide sisekorraeeskirjade koostamisel. Asi on üldiselt väga selge, seda pole tarvis keeruliseks mõelda. Võidakse muidugi öelda, et koolis korra rikkuja on vaid ühiskondlike suhete ohver, ent sellinegi käsitlus ei sega talle märkust teha. Kui hoiduksime aga sellistel juhtudel reageerimisest, mõistaksime kannatajaks mõistliku enamuse, kellest suur osa tahaks õppida ja areneda vastavalt oma võimetele, mitte jääda pidama sinna, kuhu mõni kaasõpilasest äss neil jõuda «võimaldab».

Arvan, et koolis ei peaks kehtima ühiskonnas aastatega levinud nn korrektsus, et ülejäänud peavad elama õpilaskonna vähemuse diktaadi järgi. Muidugi on probleemsed noored samuti tähtsad: koolis tuleb hoolega tegeleda nii käitumishäirete kui muude erivajadustega õpilaste abistamisega, kuid neid järele aidates, mitte aga klassi või kooli üldist taset alla tõmmates.

Õppe- ja kasvatustöö eest koolis vastutab koolijuht, õpilaste edasijõudmise eest õppetöös õpetajad. Muidugi on laste areng nõnda oluline teema, et kaasa rääkida soovivad ka kõik ülejäänud. Kool peabki olema valmis selleks, et seal toimuvat arvustatakse laial rindel. Kuid andkem õpetajaile ja koolijuhile võimalus ja vabadus oma vastutust kanda. See võib tähendada üksikute õpilaste või vanemate rahulolematust, mida tuleb proovida demokraatlikult lahendada. Ka pedagoogid võivad eksida.

Samas on palju olukordi, kus on kaalul, kas mõni sobimatu käitumisega õpilane hakkabki ennast tundma karistamatuna ja tal lastakse sel moel teisi terroriseerida või suudab koolijuht olukorra kontrolli alla saada. Kõige tundlikumad momendid on siis, kui keegi otsustab rikkuda kõige selgemaid koolikorra punkte: näiteks demonstratiivne suitsetamine keelatud kohas või alkoholi pruukimine õppetöö ajal või tunnitöö tahtlik ja korduv segamine. Kui karistust ei järgne, langeb koolijuhi autoriteet ja patustanu on edaspidi nii enda kui kambajõmmide meelest sedavõrd kõva mees, et teda taltsutada on mitu korda raskem.

Koolijuht ei tohi jätta korrarikkumist tähelepanuta. Ta ei pea alati karistama, vahel piisab ka sellest, et patustaja teab, et teda märgati, ja karistus järgneb asja kordumisel. Tähtis on, et koolijuht oleks kooli territooriumil peremees.

Koolijuht ei peaks alati keerulisemates olukordades politseinikku kutsuma, kaotades niiviisi iga minutiga, mis tuleb korravalvurit oodata, tükikese oma autoriteedist. Paraku napib koolijuhtidel õigusi ja võimalusi operatiivolukordades reageerida. Olengi teinud ettepaneku täiendada väärteomenetluse seadustikku nii, et kohalikel omavalitsustel oleks võimalik anda koolijuhtidele kui munitsipaalasutuste juhtidele kohtuvälise menetleja staatus.

See seisneb õiguses läbi viia ennekõike kooli territooriumil toime pandud avaliku korra rikkumiste kohtueelseid menetlusi väärteomenetluse seadustikus sätestatud volituste ulatuses. Kedagi ei sunnita niisuguseid volitusi ei andma ega ka saama. Samuti loodan, et omavalitsuse ametnikud ja politseinikud vajadusel järelmenetluse koormusest osa enda kanda võtavad.

Kui kohalik omavalitsus siiski otsustab vastavalt olukorrale anda koolijuhile niisugused lisaõigused, siis koolijuht peab loomulikult saama ka vastava ettevalmistuse. Loodan, et lisaõiguste kasutamist ei lähe kuigipalju vaja ning kõigile osapooltele piisab mõnikord vaid teadmisest, et koolijuht võib kohapeal otsustada näiteks rahatrahvi või hoiatustrahvi määramise õpilastele või alaealiste puhul nende vanematele või teistele kooli territooriumil viibijatele avaliku korra rikkumise eest.

Seda ettepanekut on hukka mõistetud, sest vägivald sünnitavat vägivalda. Selline tõlgendus on täiesti kohatu, sarnanedes esimesena vägivallatseja õigustamisega, nagu oleks sel pärast avaliku korra rikkumist õigus nõuda enda rahule jätmist, kuna muidu tekkivat tal voli teistkordseks pahateoks. See on argpüksi moraal.

Eraldi teema on see, mis toimub pärast konflikti: karistamine või teatud kokkuleppel karistamata jätmine. Tähtis on see, et koolikorra rikkuja saaks aru oma süüteost. Konflikti tekitajat saab saata klassist välja, kuid mitte niisama, vaid nii, et ta teab, kus olla ja et teda jälgitakse. Võimalus on jätta õpilane pärast tunde, aga ka jätta karistuseks koolist mõneks ajaks eemale. Viimasel juhul on ülitähtis side koduga ja tugisüsteemid, et noor nüüd päris ula peale ei jääks. Soovitan määrata üleastumiste eest ühiskonnakasulikku tööd. Ka siin on võimalused piiratud, kuid kooli hoolekogu poolt lapsevanematega koostöös kokku lepitavad.

Kodu ja kooli koostöö üks näitaja on rollijaotus lapse koolist puudumiste avastamisel ja vähendamisel. Käegalöömine nii käitumisreeglitele kui õppetööle algab tihti just sealt. Ministeerium valmistab praegu ette seadusemuudatust, mis sätestab täpselt koolikohustuse täitmise ning lõpetab vastutuse ebakonkreetsuse ses osas. Õpetajad peavad hakkama senisest enam huvi tundma, miks lapsed koolis ei käi, ning küsitlema vanemaid. Koolil avanevad võimalused ka ise enam sanktsioone rakendada ja ka lapsevanemate vastutus muutub konkreetsemaks.

Peame hakkama võitlema levinud ükskõiksusega. Kool on ühiskonna peegel, ja see, mis selles halba, jõuab ka kooli. Õpetajate õlul oleks liiga palju, kui ütleme, et kool peaks üksi kõigega hakkama saama. Õpetaja suudab lapsi kaitsta ja koolikiusamist ennetada siis, kui ta ennast ise turvaliselt tunneb. Selle tunde peab andma õpetajale koolijuht, kelle ülesandeks on korra tagamine nii oma sisulise eeskujuga kui ka selleks mõeldud vahenditega. Tema roll ei ole seista igal hommikul aupaklikult kummardudes kooli väraval ja lausuda õpilastele: «Härrased, astuge sisse ja tehke mida tahate.»

Sõda ei ole mitte kunagi ilus

2008-10-24

Kevadeks 1919 oli Eesti sõjavägi kujunenud kogu piirkonna olulisimaks sõjaliseks jõuks, kellega pidid arvestama nii punased, Vene valged kui baltisaksa Landeswehr.

Soomusrongil teenivad ja pidevalt lahinguid löövad koolipoisid vaevalt selle üle palju pead vaevasid, sest lihtsõduri elu koosneb igapäevastest muredest, nagu jalanõud, tubakas ja toit. Ka Toomas ja Indrek jahivad koos kaaslastega vaenlase varusid, olgu nendeks siis mürsud või sigarid, pannes ennast mõnikord ka ohtu.

Eesti rahvaväe relvadest ja rõivastusest pärines märkimisväärne osa vaenlaselt. Kuulsaks sai kapten Irve irooniline repliik pärast üht õnnestunud operatsiooni: «Pole hea nii väheste meestega venelaste peale minna, pärast ei jõua saaki ära vedada.» Kuid enese varustamine vaenlase kulul on omane kõigile sõdadele.

Episood moositünnidega on enam-vähem täpselt võetud Ilmar Raamoti suurepärastest ja haaravatest mälestustest, milles kirjeldatakse just õppursõdurite käekäiku soomusronglastena.

Kuid seda, kui tähtis oli sõdurile soe supp või isegi kuum tee, ja kuidas viha katkilastud välikatla pärast mehed rünnakule viis, võib lugeda mis tahes autentsetest mälestustest, kaasa arvatud ühest stsenaristide käsutuse olnud, trükis avaldamata sõduripäevikust.

Nagu tegelased korduvalt märgivad, võib sõda olla kõike muud, puhuti koguni koomiline, kuid mitte ilus. Lipnik Reimanni enesetapulugu tugineb tõsiloole. Loobuda elust sandina vaeses ühiskonnas, kus sõjasant polnud mingi haruldus (palju oli neid tulnud juba maailmasõjast) - see oli kaine, kalkuleeritud otsus, mitte meeleheitehoo vili.

Siinses loos satuvad poisid oma ulja eraluurekäigu tulemusel Landeswehri sõja kõige tulisemasse rindelõiku. Konkreetsel kujul on nende ettevõtmine autorite looming, kuid seesugust improviseerimist oli Vabadussõja ajalugu täis. Eesti, nagu ka Soome sõduri suhe käsku ja ülemusse oli hoopis teistsugune - heasoovlikult öeldes loovam - kui Vene või Saksa sõduri oma. Üks pole teisest halvem, igal rahval on tark sõdida oma loomuse kohaselt.

Episood, kuidas kõige kriitilisemal silmapilgul jõuab vaenlase läbimurdekohta Eesti soomusrong kuperjanovlastega, on kummatigi tõepoolest toimunud. See juhtus 21. juunil 1919 Põhja-Lätis Lode jaama juures, tuues kaasa otsustava pöörde Landeswehri sõjas, ja seda võib pidada ka kogu eestlaste ajaloo üheks ülevamaks hetkeks.

Kättemaks vihatud «paruneile» oli eriti magus, võrreldamatult magusam kui võit Vene punaste üle, sest venelastega oli alles äsja, maailmasõjas, sõditud õlg õla kõrval.

Lugu sellest, kuidas Osvald Kallaste veel vanas eas sõjaväkke astub, on kirjanduslik, ent tõepärane. 1919. aasta suve hakul võis kainelt kalkuleeriv inimene mõista, et edasi tuleb elada Eesti Vabariigis ja see kulgeb palju sujuvamalt, kui võib end esitleda sõjasangarina.

Mis puutub Osvald Kallastesse, siis temavanune mees võis kindel olla, et teda ei saadeta lahingusse. Teiseks meenutagu mõisaomanik Osvaldi põgus sõjaväekogemus ka neid mõisnikke, kes tõesti sõdisid Eesti poolel ja kellest paljud ka langesid.

Tegemist oli baltisakslastest koosneva Balti rügemendiga, mille nimekirjas leidus kuulsaid baltisaksa nimesid. Ilmselt ei sõdinud nad niivõrd Eesti Vabariigi eest, kuivõrd punase hirmuvalitsuse vastu, kuid nende panus võitu on sellegipoolest reaalne.

Konstantin Pätsi näeme mõtliku ja kibestununa. Selle põhjuseks on tõik, et juba 1917. aastal Eesti (oma)valitsust üles ehitama asunud mees kaotas 1919. aasta kevadel peaministrikoha, mida ta oli juba enda omaks pidama harjunud.

Paraku kinnitas Eesti Asutav Kogu 9. mail ametisse tööerakondlase ja võimeka riigimehe Otto Strandmanni valitsuse. See ei olnud intriig, vaid tulenes reaalsest jõudude vahekorrast Asutavas Kogus.

Peaministrikohast ilma jäänud Päts satub siinses loos sõber Kallaste soovitusel pangandusse. Tegelikult vajas ta selleks vaevalt kellegi soovitust või nõu. Päts tegutses mitmel alal ja pangandus oli üks neist. 1919 oli ta üks Harju Panga asutajaist ja oli mõnd aega ka selle esimees.

Harju Panga nõukogu liige oli ka kindral Laidoner, kes koos sellesama Jaaksoniga, kes siin loos Artur Kallastes halbu eelaimusi tekitab, ehitas Tallinna Õllepruuli tänavale ruumika kahekorruselise maja, mida tuntakse Laidoneri villana.

1918. aasta: koolipingist otse rindele

2008-10-17

Olukord, millesse sattusid Indrek Kallaste ja Toomas Roo koos oma klassivendadega 1918. aasta sügisel, on tuttav romaanist ja filmist «Nimed marmortahvlil». Elu seadis poiste ette hamletliku küsimuse: minna sõtta või mitte?

Valitses ebakindlus, üldine arvamus oli, et ega väike Eesti suure Venemaa vastu saa. Nõnda mõtiskleb ka rannamees Joosep, kehitades samas õlgu - aga mine tea...

Saksa okupatsioon oli kestnud 1918. aasta novembrini, mil Saksamaagi revolutsioonikeerisesse sattus ja maailmasõda lõpuks läbi sai. Nüüd tuli ilmsiks, kui õige oli olnud Eesti iseseisvuse rutakas väljakuulutamine veebruaris. Lahkuvad sakslased andsid võimu üle Eesti valitsusele ja aitasid Narva all vastu võtta punaväe esimesed rünnakud.

Samas olid sakslased tõrksad relvastust eestlastele üle andma, muutes selle pigem kõlbmatuks. Näiteks loobiti Tallinna sadamas merre tuhandeid püssilukke. Samasugust mõistmatust väikerahva püüdluste suhtes kogesid eestlased ka sakslaste teise evakueerumise ajal 1944. aastal.

1918. aasta lõpul näis olukord troostitu. Punavägi oli tunginud üle Narva jõe, alistades ühe asustatud punkti teise järel, ning lähenes Tallinnale, mis oli mere poolt täiesti kaitseta. Õnneks saabus õigel ajal Tallinna Inglise eskaader, tagades julgeoleku merelt.

Tallinnas veel teatavat jõudu omanud enamlased üritasid olukorda destabiliseerida, korraldades Raekoja platsil, Eesti Ajutise Valitsuse ees ähvardava meeleavalduse. Olukorra päästis maja ees valvet pidanud koolipoiste salga kogupauk. Pole kindlalt teada kedagi, kes sellest kogupaugust surma oleks saanud, kuid rahvahulk peletati laiali.

Johan Pitka tuli mõttele hakata koostama improviseeritud soomusronge, millest hiljem kujunes Vabadussõja üks olulisemaid tegureid. Ülemjuhataja Johan Laidoner pani maksma väga karmi korra ning asus ette valmistama vastupealetungi, sest enamlaste kahuritule sähvatused paistsid Harjumäele juba ära.

Õppursõdurid, kes polnud veel rindele jõudnud, ootasid kärsitult lahingusse minekut. Sageli olid nende ohvitserideks endised õpetajad, nagu siin loos Ploompuu. Õpetaja oli elukutse poolest ka Julius Kuperjanov.

Aastavahetuse paiku peetud murdelahinguis punased peatati ja tõrjuti lühikese ajaga Eesti piiridest välja. Näib, et punaväe juhtkond taipas alles siis, et on endale vastase saanud ja alustas märtsis Lõuna-Eestis vastupealetungi, mille tõrjumiseks pidi Eesti rahvavägi välja panema viimsegi jõu.

Kusagil Võru kandis peavad veriseid võitlusi ka Indrek, Toomas ja nende koolivennad. Nad näevad enda vastas nii eesti enamlasi, venelasi kui koguni hiinlasi, mis vastab ajalootõele. Samal ajal saavad Indreku õed oma lahingukogemuse laatsaretis. Sõda pole ei ilus ega ülev kusagil, kuid isegi raskelt haavatud ei kipu väitma, et vabaduse kaitsmine on mõttetu.

Sõjategevuse ägedus ei tähendanud, et nooruke Eesti riik olekski ainult sõjapidamisega tegelnud. Lahingukära taga toimus riigi tegelik rajamine, mille tähtsaks osaks oli Eesti Asutava Kogu valimine (valimised toimusid ka rindel) ja kokkuastumine 1919. aasta aprillis. Sel kogul oli kaks peamist kohustust: vastu võtta põhiseadus ja maareformi seadus.

Mõlema seadusega saadi hakkama, mis tähendas muu hulgas seda, et mehed nagu Osvald Kallaste jäid koos teiste mõisaomanikega oma suurmaavaldusest ilma. See ei tähendanud siiski veel kogu vara kaotust ja sõltus inimesest, kui stoiliselt keegi seda «röövimist» talus. Oli selge ju seegi, et ainus alternatiiv Eesti Vabariigile ja maareformile olnuks enamlaste võim; viimased oleks aga lisaks maadele võtnud ka elu.

Lõuna-Eestis ründasid punaväed uuesti ja taas löödi nad tagasi. Mais hõivas Eesti armee Pihkva. Samal ajal hakkas kerkima uus ohupilv baltisaksa vabatahtlikest koosneva Landeswehri näol. Ametlikult pidi Landeswehr sõdima punastega, alludes Läti valitsusele, kuid selle asemel hoopis kukutas Läti seadusliku valitsuse ilmse eesmärgiga elustada 1918. aastal luhta läinud unistus Balti hertsogiriigist Saksamaa tiiva all.

See oli Eesti huvidele vastuvõetamatu ning oli vaid aja küsimus, mil Eesti armee ja Landeswehri teed ristuvad. Eestlased olid peale Pihkva jõudnud juba ka sügavale Ida-Lätisse, sest sõjanduse aabitsatõde ütleb, et oma territooriumi ei saa kaitsta selle piiridel seistes.

Nagu ikka, kaasnes lahingutega mitmesuguseid, ka koomilisi episoode, nagu neid elavad läbi ka selle loo peategelased. Enamik neist toetub mõnele autentsele juhtumisele, nii nagu need on meieni kandunud Vabadussõja veteranide mälestustes.

Üheks päevaks iseseisvust

2008-10-10

Lauri Vahtre kord nädalas ilmuma hakkav kirjutistesari on mõeldud teleseriaali «Tuulepealne maa» vaatajaile. Artiklid kommenteerivad eelmisel õhtul ekraanile jõudnud osa, et vaatajal oleks lihtsam eristada ajalootõde seriaali autorite loomingust. Tegelaskujudest on ajaloolised vaid Konstantin Päts ja Johan Laidoner, kõik ülejäänud on kirjanduslikud.

Stseeni, kus maapoiss esimest korda linna sattudes suuril silmil ringi vahib, on eestlaste ajalugu näinud tuhandeid kordi. Ses mõttes ei olnud Toomas Roo elukäigu algus põrmugi ebatavaline.

Ebatavaliseks tegi selle aeg - Roo saabus Tallinna 1917 kevadel, mil nii Eestis kui kogu Vene impeeriumis valitses tavatult lootusrikas meeleolu. Isevalitsus oli veebruaris kukutatud, esimest korda kehtisid Vene riigis kõik demokraatlikud vabadused ja näis leiduvat tahet, et need kehtiks ka edaspidi.

Paraku ei olnud taevas pilvitu. Maailmasõda kestis. Vene armee püsis veel koos, kuid avaldas väsimuse märke, nii nagu ka tagala. Polnud võimatu, et hakkaja mees tuli lihtsalt rindelt tulema, nagu oli seda teinud Tooma isa Joosep.

Joosep soovis rahus kala püüda ja maad harida, kuid leidus juba selliseidki suguvendi, kes ihkasid mõisnikuks. Osvald Kallaste oli üks sellistest. Seadus seda ei takistanud ja kui raha jätkus, võis omandada kas või rüütlimõisa. Selliseid talutares sündinud «paruneid» oli tsaariaja lõpuks oma poolsada. Tõsi, saksa mõisnikuperesid oli üle kümne korra rohkem.

Olid ka linnaeestlased, kes 20. sajandi alguskümnenditega olid saavutanud märkimisväärse jõukuse ja positsiooni. Tallinnas oli 1906. aastal noore advokaadi Konstantin Pätsi juhtimisel saavutatud koguni valimisvõit ja võetud linna juhtimine sakslastelt üle.

Prominentseid eestlasi oli ka arstide, pedagoogide ja loomeinimeste seas; 1917 sügisel astus esimest korda üles Siuru rühmitus. Kuid tulevastes sündmustes omandasid suure tähtsuse advokaadid - selle ameti pidajana näeme Artur Kallastet. Erinevalt vennast on ta tõsine rahvuslane, kes on selliseks kasvatanud ka oma lapsed.

Rahvuslik meelsus polnud isegi tollal veel enesestmõistetav, kuid eestlaskonnas siiski valdav, võisteldes levivate pahempoolsete ideedega, 1917. aastal juba ka jäiga enamlusega. Enamlased olid mis tahes rahvuslike taotluste vastu ja siit ka vastastikune vaen, mis avaldus muu hulgas koolipoiste omavahelistes suhetes.

Punalipud ja sinimustvalged olid tol kevadel korra ka kõrvuti lehvinud. See juhtus märtsis, kui 40 000 eestlast, sealhulgas 15 000 sõjaväelast, marssis Petrogradis rongkäigus Tauria palee ette, et nõuda Venemaa Ajutiselt Valitsuselt Eestile autonoomiat. Meeleavaldus mõjus ja Ajutine Valitsus kinnitaski vastava määruse.

Määrusega nähti ette Eesti Ajutise Maanõukogu valimine. Valimine oli mitmeastmeline ja keerukas, tekitades segadusi - nende harutamiseks Päts vanalt Kallastelt tuligi abi paluma.

Tallinna nõukogu ehk sovett üritas valimisi sellegipoolest tühistada ja nõudis kogu võimu endale. 1. juulil tuli Maanõukogu ehk Maapäev kõigest hoolimata kokku ja hakkas Eestile esimest eestlaste valitsust koostama.

Enamlased sellega ei leppinud - ei Eestis ega kogu Venemaal. Oktoobris korraldasid nad Petrogradis riigipöörde ja Tallinnaski pidi rätsep Sammal maapoiss Roole kurvalt teatama, et vihane ja käratsev rahvamass on Maapäeva laiali ajanud.

Õnneks jõudis Maapäev end kuulutada kõrgeimaks võimuks Eestis ja moodustada organid tegutsemiseks põranda all.

Seda läks vaja veebruaris, mil oli ette näha, et enamlaste juhitud Venemaa, olles Saksamaa ees kaitsetu, ei suuda ära hoida Eesti sattumist Saksa okupatsiooni alla. Eesti rahvuslikud jõud võtsid kursi täielikule iseseisvusele. Oluline oli, et Saksa väed leiaksid saabudes eest iseseisva riigi, mitte Vene provintsi.

Iseseisvusmanifesti tekst valmis 21. veebruaril, see oli vaja avalikult ette lugeda ja üles kleepida. Ülesanne osutus keeruliseks, sest Tallinnas valitsesid punased, Läänemaale hakkasid jõudma sakslased, kes kumbki mingist Eesti riigist kuuldagi ei tahtnud. 23. veebruaril õnnestus manifest lõpuks ette lugeda Pärnus ja 24. veebruaril üles kleepida Tallinnas, kus tuli kokku ka vabariigi valitsus.

Elektrijaama ja sadama ümber peeti hajus lahing taanduvate punamadruste ja omakaitse salkade vahel. Viimastega koos tegutsesid Tallinna Peetri Reaalkooli poisid. Lahingus langes lätlasest omakaitselane staabikapten Janis Muižnieks (Johann Muischneek). Tooma ja Indreku klassivend Kalnieks, kellele kaasa tundsime, olgu viiteks sellele esimesena Eesti Vabariigi eest langenud mehele.

25. veebruaril loeti manifest ette kirikuis ja helistati kelli, koolides peeti aktuseid. Paraku sisenesid Saksa üksused juba samal päeval Tallinna ja Eesti Vabariigi asutuste tegevus peatati. Nagu Artur Kallaste koos teiste iseseisvusidee kandjatega ettenägelikult mõistis, pidi tuleviku otsustama maailmasõja tulemus.

Õnnetute tarkade ühiskond

2008-10-09

Juttu nooruse hukkaminekust oleme kuulnud kõik. Seda on rääkinud meie emad, vanaemad ja nende vanemad ja vanavanemad. Sedamoodi arutleme me vahel ka ise, sest ühiskonna arenedes muutuvad ka noored ega taha alluda väljakujunenud traditsioonidele.

Miks ma seda kirjutan? Aga seepärast, et mulle jäi silma üks uuring, kus öeldi, et meie tänapäeva noored on küll haritud, aga õnnetud. See on kurblik konstateering, sest kes meist ei tahaks, et meie lapsed oleksid ennekõike õnnelikud. Ja muidugi ka tublid inimesed.

Siinkohal panebki mind mõtlema hoopiski see "tubli inimese" mõiste, sest kas me liialt ei võrdsusta seda koolitunnistusega. On ju prestiižne saata oma lapsi gümnaasiumisse ja edasi kõrgematesse koolidesse (mida, nagu teate, on väga palju). Küsimata tihtilugu, kas laps seda ise tahab või millised on tema soovid.

Vahel tundub mulle, et keskkool (gümnaasium) ja takkatippu kõrg- või ülikool on nii mõnegi jaoks lapsepõlve pikendus, sest eesmärgikirjeldusest on välja jäänud üks oluline punkt - mis on see, mida ma tegelikult teha tahan ja mis mind õnnelikuks teeb.

Sestap arvan, et ka tänapäeval võiks lisaks tasulisele kõrgharidusele Eesti riigis eksisteerida ka maksuline keskharidus, nagu see oli enne okupatsiooni ja ka nõukogude aja alguses. Loomulikult peaks väga kindlalt paigas olema õppemaksust vabastamise ja stipendiumide süsteem, kuid usun siiralt, et meie esiemad ja -isad, kes pärast kuueklassilise külakooli lõpetamist astusid tööinimese ellu, olid meist palju tervemad, tublimad ja kindlasti ka õnnelikumad.

Intervjuu: Minister sarjab Keila volikogu

2008-10-06

Haridusminister Tõnis Lukas leiab, et Keila linnavolikogu põhjendused kahe kooli tegevuse lõpetamiseks ei kannata kriitikat ning volikogu käitus ebaseaduslikult.

Septembri lõpus leidis Keila volikogu Harju maavanema Värner Lootsmanni soovitusel Keila algkooli ja Keila gümnaasiumi tegevuse lõpetamisele uue põhjenduse. Volikogu 26. veebruari otsuses toodu - soov korrastada haridussüsteemi ja parandada hariduse kvaliteeti - ei vastanud seadusele.

Nüüd luges volikogu munitsipaalkoolide likvideerimise aluseks haridus- ja teadusministri käskkirja nende koolide koolituslubade kehtetuks tunnistamise kohta. Samas oli ministri käskkirja aluseks just volikogu 26. veebruari otsus.

Uue otsuse kohaselt kadusid need munitsipaalkoolid

1. oktoobrist. Koolide vara oli juba enne üle antud Keila Hariduse Sihtasutusele. Harju maavanem taotleb halduskohtult Keila linnavolikogu otsuste tühistamist.

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, Keila volikogu viimase otsusega on vastutus segaduste eest Keila hariduskorralduses veeretatud teie peale. Mida asjast arvate?

See otsus ei kannata küll mingit kriitikat. Seadus ütleb, et meie lõpetame koolitusloa, kui kohalik omavalitsus taotleb kooli likvideerimist.

30. septembri otsusega võttis volikogu ministri 2. mai käskkirjalt õigusliku aluse. Seega on tegemist õigusliku segadusega, mille on põhjustanud volikogu.

Viimane otsus ei saa kehtida, sest on seadusvastane. Selles teatatakse munitsipaalkoolide likvideerimisest üks päev ette. Seadus nõuab kuus kuud etteteatamist. Pealegi ei tohi koolide tegevust lõpetada õppeperioodil. Volikogu viimased otsused on õigustühised ja algne õiguslik seisund tuleb kohtu kaudu taastada.

Mida saab ministeerium ette võtta?

Haridus- ja teadusministeeriumil ei ole mingeid korralduslikke õigusi koole sulgeda või avada, koolielu korraldamine on antud kohaliku omavalitsuse otsustada. Meie ei saa seda otsust tühistada.

Kuna Harju maavanem Värner Lootsmann teostab järelevalvet ja on munitsipaalkoolide sulgemise otsuse halduskohtus protestinud, siis hakkab kohus seda arutama ja langetab otsuse. Igatahes on Keila linna juhid käitunud ebaseaduslikult. Usun ja loodan, et volikogu ja linnavalitsus oma edasisi samme paremini planeerivad ja läbi mõtlevad.

Mina pean kõige olulisemaks lastevanemate ja laste turvatunnet ning kindlust, et Keilas tagatakse tasuta haridus, et kooli omanik ei kehtesta õppemaksu ega mingeid lõive. Ma ei taha, et nende segaduste ja omavaheliste nääklustega suureneb lastevanemate ja õpilaste ebakindlus veelgi.

Kui kohus otsustab, et volikogu on talitanud ebaseaduslikult, siis kuidas on võimalik taastada endine olukord, kui koolide vara on juba üle antud sihtasutusele?

Varad võib ka tagasi kanda. Kui kohus tunnistab volikogu senised sammud õigustühiseks, tuleb taastada endine olukord või leida mõni muu seaduslik lahendus.
Praeguste seaduste kohaselt sellisel moel munitsipaalkooli erastada ei saa. Volikogul tuleb oma otsused ümber teha. Linnajuhid peavad enda algatatud segadused lõpetama ja keilalastele kindlustunde tagama.

Õpetajad väärivad tähelepanu

2008-10-03

Õpetaja on läbi aastasadade olnud üks auväärsemaid elukutseid, et inimkond õppimata ellu ei jää, kestab õpetaja lugupeetud amet igavesti. Ükskõik, kas ta seisab klassi ees nagu enamasti veel praegu või korraldab videokonverentsõpet, nagu teeb Mart Reiniku gümnaasiumi füüsikaõpetaja Enn Ööpik näiteks Kihnu kooli lastele. Selle järjepidevuse tõttu on igati loomulik, et kord aastas tähistame traditsioonilist õpetajate päeva, kui saame tänada kõiki õpetajaid ja veel kord meelde tuletada, kui tähtis see amet ikkagi on.

Õpetajaid on alati vaja

Just õpetajate päeval täname neid, kes on oma tööd teinud südamega ning sellega pälvinud oma õpilaste, kolleegide ja laiema kogukonna tähelepanu.

Õpetajate tööd on väga raske hinnata, sest erinevalt paljudest ametitest ei saa õpetaja tehtud tööd joonlauaga mõõta - iga õpilane on eriline.

Õpetajale võib teinekord mõne krutskivenna "kolm" teha rohkemgi rõõmu kui priimuse järjekordne "viis", sest panna noored teadmiste nimel pingutama on igal juhul kordaminek. Pealegi on kool ka kasvatusasutus ja meie eesmärk seal võiks olla lapse tasakaalus ja üldine areng, mitte ainult hinne tunnistusel.

Praegusel ajal, kui nii maailmast kui Eestist kostab ärevaid sõnumeid, olgu Eesti õpetajatele öeldud, et ükskõik kui suured raskused ka poleks, ei kavatse riik hariduskulude katmisel koonerdada ja tulevalgi aastal jätkub palgatõus.

Õpetajate päeva puhul kutsume kolmkümmend aasta õpetajat Tartusse tänuüritusele. See ei tähenda, et õpetajat märgatakse vaid kord aastas. Meie õpetajad teevad väga head tööd, seda on näidanud rahvusvaheliste õpitulemuste võrdlevad analüüsid, kus Eesti õpilased on parimate seas. Koolikuul tunnustasime ka noori, kes rahvusvahelistel võistlustel ja olümpiaadidel hästi esinenud ja meie riigile kuulsust toonud. Need saavutused ei oleks olnud võimalikud õpetajate abita.

Tahan väga, et just niisugustest tublidest ja hakkajatest noortest saaksid õpetajad, see oleks võit kogu riigile. Tartu ülikooli ning haridus- ja teadusministeeriumi koostöös taastasime Eesti esimese haridusministri Peeter Põllu nimelise stipendiumi neile tudengitele, kes valmistuvad õpetajaks saama.

Esimene Peeter Põllu stipendium anti välja kuu aja eest, aga sellest aastast rakendub terve stipendiumiprogramm 2000kroonise õpirahaga kuus ligi sajale õpetajakoolituse üliõpilasele. Kui tulevane õpetaja saab juba õpingute ajal eelkõige enese teadmiste ja silmaringi laiendamisse süveneda, jõuab lõpuks meie laste ette ka asjalikum õpetaja.

Noortele õpetajatele mõeldud lähtetoetuse ülesanne on motiveerida praegusi üliõpilasi olulise stardirahaga asuma õpetajatööle väljapoole Tallinna ja Tartu linna, sinna, kus järelkasvust kõige enam puudus. Kokku 200 000kroonise lähtetoetuse saavad kvalifitseeritud õpetajakoolituse läbinud õpetajad kätte kolme aasta jooksul: esimesel aastal 100 000 krooni, teisel aastal 50 000 ja kolmandal taas 50 000 krooni. Kui õpetaja püsib ametis vähemalt viis aastat, oli see raha talle tagastamatu toetus.

Inimesed peavad kogu aeg õppima ja ennast täiendama, õpetajad pole selles suhtes erandid. Peatselt on valmimas õpetajahariduse strateegia, mis peale õpetajate kohustuse ennast harida seab olulisele kohale enesetäiendamise toetamise. Seda saavad teha eeskätt kolleegid, kuid väheoluline pole ülikoolide tugi õpetajatele, kes tahavad oma ametis paremaks saada.

Maailm areneb järjest kiiremini ja keegi meist ei saa enam läbi moodsate infotehnoloogiavahenditeta. Ka õpetajale annab tänapäevane tehnika suuremad võimalused, peale selle on tehnoloogia kasutamine koolijütsidele huvitav ja õpetatav jääb paremini meelde.

Õpetajate sülearvutitega varustamise programm on nüüdseks firmadevahelisest vaidlusest pääsenud ja sügisese koolivaheaja alguseks peaksid esimesed arvutid jõudma kasutajate kätte. Et tellimus on suur, ikkagi neli tuhat arvutit, on loodetavasti aasta lõpuks esimene ring Eestile peale saanud. Programm jätkub neile, kelleni sülearvutite eraldamise järjekord sel aastal ei ulatunud, ligilähedaselt samas mahus järgmisel aastal.

Kool olgu turvaline koht

Koolikiusamine ja ärevus sellega seotud ilmingutest on muutunud ebameeldivalt päevakajaliseks. Kõik koolis toimuv puudutab ka õpetajaid. Mingit üht salarelva kooli turvaliseks tegemiseks pole olemas, kõik sõltub inimestest meie ümber.

Kas märkame tõrjutud, kiusatud ja kiusavaid lapsi, kas oskame neid aidata? Mõni sooviks selle probleemi lükata üksnes õpetaja õlgadele. Aga just siin vajab õpetaja kogu ühiskonna tuge. Pealegi suudab ta õpilastele turvatunnet pakkuda vaid siis, kui tunneb ennast ise igati turvaliselt - nii sotsiaalse seisundi kui ühiskondliku positsiooni poolest.

Just meie kõigi, kogu ühiskonna tugi ja tunnustus annab õpetajale teadmise, et tema amet on väärikas ja vajalik.

03.10.2008 Õpetajad väärivad tähelepanu, Oma Saar

03.10.2008 Õpetajad väärivad tähelepanu, Hiiu Leht

04.10.2008 Õpetajad väärivad tähelepanu, Virumaa Teataja

04.10.2008 Õpetajad väärivad tähelepanu, Koit

04.10.2008 Õpetajad väärivad tähelepanu, Põhjarannik

04.10.2008 Õpetajad väärivad tähelepanu, Vooremaa

Kas mõrvar on ka inimene?

2008-09-29

Vist on. Otsime igast mõrvajuhtumist inimlikke jooni. Ja üldiselt neid ka leitakse, kohati isegi hakatakse mõrvarit oma ohvritega samastama. Ka tema olevat ju ohver!

Eriti targad ja emotsioonideta oleme siis, kui traagilised sündmused toimuvad meist eemal. Kauhajoel juhtunu pole aga vaid kauge õnnetus naaberriigis, see on kurb ja valus sündmus, mis puudutab meid kõiki.

Raske on täpselt teada saada, miks Kauhajoe koolitulistaja koletu veretöö toime pani. Põhjuste otsimiseks tuleb üritada siseneda sellesse maailma, milles Matti Juhani Saari elas ning püüda sellest aru saada.

Matti Juhani Saari maailm oli suuresti virtuaalne ja infotehnoloogiline. Võib öelda, et see on nii paljudel tänapäeva noortel, kes arvestatava osa oma igapäevasest ajast võrgumaailmas veedavad.

Seda eriti tehnoloogiliselt arenenud Soomes. Tuli ju just sealt viimati teade, et ligi sada tuhat leibkonda on loobunud televiisorist. Peamiselt seetõttu, et neile piisab muudest tehnilistest vahenditest, et endale ise meediakeskkond kujundada. Eriti tähelepanuväärne on, et ainult arvutile on teinud panuse veerand üksi elavatest soome noortest. Mis ühisest meediaruumist me saame selliste tendentside puhul unistada.

Noored leiavad tihti kõik enda meelest vajaliku virtuaalsest keskkonnast. See virtuaalne maailm on rohkem või vähem anonüümne ja sageli on selles maailmas viibiv noor erinev, teistsuguse minaga kui see, kes käib iga päev koolis, poes või spordiväljakul.

Võime aimata, kes oli tulistajale eeskujuks, ja et eeskuju võimendus läbi meedia. Samas on üsna viljatu otseselt süüdistada televisiooni või internetti - need on paratamatult meie ümber. Süüdistada tuleb neid südametuid inimesi, kes raske raha nimel meelega noorte maailmapildiga manipuleerivad ja sinna tapaiha istutavad.

Kogu meie igapäevane elu on teistsugune kui 15 aastat tagasi ja ka 15-20-aastaste noorte maailm on teistsugune kui juba pisut vanemate oma. Oluline on jälgida, kuidas see suhestub kooli või koduga. Sobitumise või mittesobitumise pinnalt tekkivad väiksemad ja suuremad konfliktid on ju tegelikult kogu aeg meie ümber.

Viimaste koolitulistamiste puhul on eelnevalt olnud internetis kuritööle selgeid vihjeid. Kõik need noored inimesed on tajunud internetti kui reguleerimata meediakanalit nende jaoks ainsa sobiliku väljundina. Kui vägivallatsejast internetisõltlane seda vajab, siis see tähendab, et me peaksime senisest enam uurima uue meedia rolli ja kasutamisharjumusi noorte elus. Siis on võimalik läbi mõelda ja kavandada ka vastavaid koolitusi ja nõustamistegevusi.

Üheks olulisemaks teguriks inimeseks jäämisel on ikkagi inimestevahelised suhted. Nende vähenemine või kadumine võib muutuda kriitiliseks paljudele, aga eriti labiilsematele meie hulgast, ja siis on tagajärjed ettearvamatud. Või siiski teatud määral ennustatavad, kui me ikka teame, kuidas meie kaaslased tegelikult elavad.

Väga oluline roll on siin koolil või täpsemalt sotsiaalsetel suhetel koolis. Mitmes mõttes kõige haavatavam koht - kool - on erinevate suhete kogum. Koolis käivad kohustuslikult kõik noored inimesed, koolis võivad võimenduda või realiseeruda paljud pinged, mis mujal ei tarvitse avalduda.

Seetõttu on eriti oluline, et kõik osapooled endalt küsiksid, mida mina saan teha. Õpetaja jaoks on kindlasti oluline tunda oma õpilasi ja nendega suhelda. See ei ole kunagi olnud lihtne ülesanne ja ilmselt on muutunud veel keerulisemaks. Kaasõpilased kindlasti peaksid oskama ära tunda ja hinnata võimalikke tekkivaid ohuolukordi ning vajadusel ka abi küsima.

Koolijuhi ees on terve nimekiri riskisituatsioonidest - alates tulekahjust ja lõpetades pommiähvardusega - millega võib olla tarvis silmitsi seista. Kohalik omavalitsus peab hoolitsema turvalise keskkonna pärast nii koolide territooriumil kui nende ümber jne.

Üldised juhised, kuidas toimida siis, kui kriis on käes, on haridus- ja teadusministeeriumi kodulehel. Jokela tulistamise järel kasutasime ka Soome kolleegide nõu ning kohandasime mitmeid nende materjale. Paraku on iga niisugune juhtum väga eripärane ning kõiki tegevusi „ette õpetada" seepärast väga raske.

Kindlasti tuleb vägivalla- ja tulistamisjuhtudest avalikult rääkida, koos täiskasvanutega nende üle koolides arutleda. Igasugust kiusamist tuleb märgata ja selle põhjused välja selgitada. Vaid sellisel juhul saavad lapsevanemad ja õpetajad ühiselt põhjuste jälile ning saavad vältida kiusamise muutumist kas kehaliseks või vaimseks vägivallaks.

Kui koolis on eluterve ja loominguline õhkkond, suudetakse ära hoida ka üksikute õpilaste tõrjutus ja vinduvad konfliktid õpilaste vahel. Optimismi tulevikku suhtes tekitab Eesti õpilaste osavõtlik ja murelik suhtumine naaberriigi ühiskonna muredesse.

Õpetajate riigieelarve

2008-09-26

Vabariigi valitsus esitab sel nädalal riigikogule järgmise aasta riigieelarve.

Vaevalt leidub inimesi, kes selle eelarve sisu üle heameelt tunnevad. Eelarve peegeldab selgelt praegu valitsevat keerulist olukorda, kus riik peab majandusraskuste tõttu oluliselt rihma pingutama.

Rihmapingutamises ei ole iseenesest midagi halba, kuna viimase nelja aasta jooksul majanduskasvu tingimustes nuumatud riigivalitsemiskuludele mõjub see pigem tervendavalt.

Raske on aga see, et lisaks tuleb kärpida ka olulisi poliitilisi programme, mis puudutavad meid kõiki. Murelikuks teeb eelarve koostamise protsess. See venis ja ilmselgelt hoiduti sisulisest debatist ning juhtimisvastutusest, kuidas riik edasi peaks minema.

Paremat ei saa

Faktiliselt selgusid riigi järgmise aasta tulud alles neli päeva enne eelarve esitamise tähtaega. Meedia vahendusel peetud sõnasõda ei muutnud seda protsessi ilusamaks, üksteise süüdistamine mõjus meeskonnavaimule ja ka ühiskonna toetusele laastavalt.

Ka sisuliselt on 2009. aasta eelarveprojektis mitmeid nõrku kohti, mis seavad kahtluse alla, kas me järgmisel aastal suudame seda tasakaalus esitatud eelarvet ikka reaalselt tasakaalus hoida. Kuid sellegipoolest andis IRL oma nõusoleku esitada eelarveprojekt riigikogule. Miks?

Eelarve koostamise protsess näitas selgelt, et paremat lahendust ei ole võimalik enam saavutada. Valitsusepoolne mittetähtaegne eelarve esitamine oleks viinud meid tõsisesse valitsuskriisi, mis oleks võinud lõppeda ka valitsuse kukkumisega. See oleks aga viimane asi, mis maailma ja ka riigisiseses keerulises olukorras Eestile kasuks oleks tulnud. Leian, et praegune koalitsioon on ainuvõimalik, et me riigi raskest olukorrast edasi aitaksime. Vaja on rohkem omavahelist usaldust ja julgust raskete otsuste langetamiseks.

IRLi jaoks on väga tähtis, et 2009. aasta eelarve sai vaatamata tohutule kärpimismahule ka selged prioriteedid. Nendeks on riigikaitse, haridus ja ettevõtlus. Valitsus otsustas üksmeelselt suurendada Eesti riigi kaitsekulutuste osakaalu 1,9% SKPst, mis on märkimisväärne samm, eriti rahvusvahelist koostööd silmas pidades. Gruusia sündmused avasid ka kõige passiivsemate poliitikute silmad ning loodetavasti ei leidu praegu kedagi, kes riigikaitse teemat alahindaks.

Valgusekiir muidu väga pimedas ja rõõmutus ruumis on valitsuse otsus jätkata õpetajate palgatõusuga. Ja seda ajal, kui igalt poolt mujalt kärbitakse märkimisväärseid summasid. Õpetajate ja hariduse väärtustamine rasketel aegadel on selge prioriteedi püstitamine. Ja seda olukorras, kus makse ei suurendata.

Kuidas edasi?

Maksude mittetõstmine on kolmas oluline põhjus, miks IRL toetas eelarve esitamist. Planeeritud maksutõusud oleks löönud eelkõige majandussektorit, kust on loota ainukest tuge Eesti majanduse uuesti jalule aitamiseks. Gaasi aktsiisi neljakordistamine, bensiini ja diislikütuste aktsiisi tõstmine oleks löönud eelkõige ettevõtlust, kuid lõplik mõju oleks tabanud ka tavainimesi; gaasi asemel ei ole enamikul väikelinnadest ka võimalik muud kütust tarbida. Eriti tähtis on aga see, et suutsime vältida majutusasutuste käibemaksu tõstmist, kuna tegu on sisuliselt ekspordi maksustamisega. Ja eksport on meie majanduse jaluleaitamise alustala.

2009. aasta eelarve tuleb pingeline, nagu selle koostamise protsesski on näidanud. Samas ei tohi me praegu jääda lootma helgele tulevikule, kuna järgmine aasta tuleb veelgi keerulisem. Peame kohe alustama julget debatti, kuidas Eesti riik edasi suudaks minna, kuna vead, mida me oleme teinud, on sisulised, mitte raamatupidamislikud.

Kas madala maksukoormusega oleme võimelised kandma kõiki neid sotsiaalkulutusi, mis seadustes kirjas on? Kas praegune koalitsioon julgeb teha põhimõttelise haldusreformi, et korrastada koolivõrku, avalike teenuste kättesaadavust, ja seeläbi ka riigivalitsemist efektiivsemaks muuta?

Nende küsimuste üle peab meil olema julgust arutada.

Intervjuu: Lukas lubab õpetajaile palgatõusu

2008-09-24

Pärast pingelist eelarvearutelu näib esmapilgul uskumatu, et keegi julgeb rääkida palgatõusust. Haridusminister Tõnis Lukas lubab tõsta kõigi õpetajate palka kaheksa protsendi võrra.

Haridus oli üks eelarve koostamise valulapsi. Kuidas lõpptulemusega rahule jäite?

Saavutatud kokkulepe on hea, tulud-kulud on tasakaalus ja viimane kulude jaotus parim, mis Eestis võimalik saavutada. Võin lahendusega rahul olla.

Mida «rahul olemine» ministri jaoks säästuajal tähendab?

See tähendab, et põhilised funktsioonid saab täidetud. Jah, mitmed riiklikud programmid lähevad löögi alla ja kahanevad ka paljude asutuste tegevuskulud.
Investeeringuraha jääb vähemaks. On palju üksikuid asju, mille rahastamine järgmisel aastal võrreldes tänavusega väheneb. Aga teaduse arendamise osa suureneb ja teine edasiminek selle eelarvega on õpetajate palgatõus.

Tõesti?

Jah, teen valitsuses ettepaneku tõsta õpetajate palga alammäärasid kaheksa protsendi võrra, mis ületaks keskmise palga juurdekasvu prognoosi, mille rahandusministeerium on teinud. Lisaks tõukefondide kasvavale rahastamisele Euroopa maksumaksja taskust on õpetajate palgatõus ainus kasvav artikkel haridusministeeriumis.

See on küll hea uudis ilmselt juba lootuse kaotanud õpetajatele, aga...

Praegu, kui kõik tahavad õppekavasid, koolikorraldust ja õppesisu muuta, ei saa seda teha õpetajaid stimuleerimata või tingimustes, kus õpetajad lahkuvad koolist või noored ei taha kooli tulla. Tuleb püüda, et õpetajate palk läheneks keskmisele palgale. Kaheksa protsenti seda küll ei taga, aga ei lase ka vahel taas suurenema hakata.

...kuidas teised valitsusliikmed sellesse suhtuvad, teades, et nemad palgatõusu lubada ei saa?

Kool on ikka Eesti arengu keskus ja loodan, et see on kõigile arusaadav. Palgasüsteemid erinevad valitsemisalade kaupa väga palju. Kui mõnel valitsemisalal palgafondid ei kasva, ei tähenda see, et osa töötajate palka ei saa tõsta.

Me ei saa riigi poolt teha otsust, et osal õpetajatel tõstame, osal mitte. Sellepärast on meie ministeeriumil palkadesse teine suhe kui riigipalgalistele ametnikele palka maksvatel ministeeriumidel.

Ka majandusteadlased tulevad 20. sajandist

2008-09-18

Kas praegune haridussüsteem toetab majandusarengut? Jah, kahtlemata! Igasugune majandustegevus tugineb omandatud oskustele ja teadmistele. Kas ta uueneb piisavalt? Vastus oleneb sellest, mida me taotleme. Selleks et olla selle maa tuleviku kujundamisel peremeheseisuses, on vaja muidugi palju rohkem pingutada praeguse majandusstruktuuri muutmisel.

Andres Arrak kordas (PM, 16.09) tuntud ütlust, et praegu õpetatakse noori hakkama saama 21. sajandil, seda õpetavad 20. sajandi õpetajad ja teevad nad seda tihti 19. sajandi meetoditega. Võrdlus peab olema reljeefne, muidu see ei paistaks silma. Kui ütluse retoorilisus maha arvata, on öeldul tõetera sees. Muidugi on enamik meist 20. sajandi inimesed - see käib ka majandusteadlaste kohta.

Määravaks saab ikkagi õppimisvõime ja meetodid ning see, kui nüüdisaegsed ja ajanõuetele vastavad need on. Haridussüsteemi see ots, mis kooli ulatub, kujuneb vastavalt neile, kes seal töötavad.

Eesti kooliõppe sisulise nüüdisajastamise eelduseks on loomulik pidev pedagoogiline «vereringe». Eesti kooli häda pole selles, et siin oleks liiga palju vanemaealisi õpetajaid, vaid selles, et on liiga vähe noori. Eriti majandusarengut edasiviivate valdkondade aineõpetajate hulgas.

Eesti Hariduse Infosüsteemi 2007. aasta andmetel oli ligi 1400 üldhariduskoolide loodus- ja täppisainete õpetajatest ilma vastava kvalifikatsioonita. Üle viiesaja neist olid pensioniealised. Mida nooremad õpetajad, seda rohkem on ka ilma vastava aine või siis pedagoogilise hariduseta õpetajaid, kellest suur osa õpetabki oma koolis vastavat ainet häda pärast, teise aine kõrvalt.

Sel nädalal peab oma 90. aastapäeva pidustusi Tallinna Tehnikaülikool, mille erialadesse on riik tellimust esitades tähelepanelikult suhtunud, kuid kus on suureks probleemiks kujunenud väljalangemus juba esimesel-teisel õppeaastal. Sellel on mõistagi mitmeid põhjusi, kuid üks olulisemaid on noorte ettevalmistuse ja huvi puudus keerulise eriala suhtes. Nii huvi puudumist kui ka seda, et matemaatikat ja füüsikat raskeks peetakse, näitab üldiselt langev trend neis aineis riigieksamitele registreerunute arvus.

Mida teha teisiti? Ega võimalusi ülearu palju ole. Kõigepealt õppekavades valikute tegemine - millises raskusastmes neid aineid nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis õpetatakse. Põhikooliski, sest just seal kaob paljudel huvi liig kuiva ja tiheda kavaga ainete vastu. Eriti kui ainet ei õpeta oma ala asjatundja, vaid keegi, kes seda ainult kohatäiteks teeb. Sel juhul lihtsalt ei jõua õpilasteni ainete tegelikult huvitav kude. Siis tõesti õpetabki õpetaja ainult õpiku alusel ja üksnes see ei ärata õpilases huvi.

Asi pole niisiis selles, nagu ei väärtustataks sõnades vastavaid valdkondi piisavalt. Kindlasti lugesid paljud lapsevanemad huviga TTÜ prorektori professor Jakob Kübarsepa hiljutist artiklit Postimehes (PM, 5.09), kus ta näitas, kui palju võimalusi on noortel, kes teevad oma panuse tehnilistele või muudele täppis- ja loodusteaduslikke teadmisi nõudvatele erialadele. Asi on aluspõhja murenemises ja selles, et me ei näe tihti õpilase edenemise teist ja vältimatut poolt - õpetajat.

Needsamad õpetajad, kes suudavad sütitada õpilasi, on tööjõuturul oma erialaste teadmistega ka väga otsitud. Just seetõttu on neid raske koolis hoida, kui õpetaja palga vahe keskmise palgaga võrreldes peaks veelgi kärisema.

Millegipärast ollakse harjunud sellega, et IT-meestele, energeetikutele, aga ka kinnisvaramaakleritele tuleb juba nende «töömehetee» algul korralikku palka maksta, kuid kui õpetajad palka küsivad, ehmatab see paljusid. Aga ka õpetajate rahulolus ja püsimises oma töökohtadel tuleb näha majanduse konkurentsivõime eeldust. See on lahutamatu osa tervikust.

Majanduse toimimise mõistmine on ühiskonnast aru saamise eelduseks. Loomulikult on selleks vastav osa ka ühiskonnaõpetuse õppekavas, kuid süvendatult saab asjaga kurssi majandusõppe tundides. Vaevalt saab Eesti niigi koormatud riiklikku õppekavasse viia majandusõpet kohustuslikus korras.

Küll aga tuleks selle aine pakkumist koolides tervitada ja ka stimuleerida. Selleks loodud Eesti oma originaalõpikud ja muu õppematerjal annab hea aluse. Majandusõpetajate juhendamisel on saanud tuule tiibadesse ka õpilasfirmade loomine. Haridusministeerium on selliste ettevõtlike rühmade hulgast parimate selgitamist ja nende osalemist rahvusvahelistel võistlustel ka igati toetanud.

Väljatöötamisel olevas õppekavas on ettevõtlikkus üheks läbivaks teemaks.
Ettevõtlikkuses ei saa näha üksnes sisemist koodi raha n-ö tegemiseks. Ettevõtlikkus on ka see, kui suudad õigele inimesele õigel ajal abieluettepaneku teha - nii et möödalastud hetk ei jää kummitama kogu eluks.

Kas Eesti haridussüsteem on piisavalt orienteeritud tulevikule? Meie majandus ei saa olla vaid üks pikk rong, millele sadamas kivisöe peale laadime või mille naftast tühjaks laseme, ega ka mitte üks pikk liin telefonide varuosade tootmiseks, mille ääres kogu rahvas õlg õla kõrval seisaks. Needsamad õpilasfirmad näitavad tegelikult majanduse tulevikutee täpselt kätte. Nende läbilöögi ainsaks eelduseks on uue idee olemasolu.

Ideede generaatorite ja ettevõtlike teostajate kõrval on kindlasti ka jätkuvalt vaja nii tootjaid kui teenindajaid, kes ideid ellu viivad ja meid teenindavad. Kutseõppe edendamise retoorikast oleme viimastel aastatel siiski ka tegudeni jõudnud ja Euroopa tõukefondide toel kerkivad meil uued nüüdisaegsed hariduskeskused.

Muutuva majandusstruktuuri põhijärelduseks on vajadus luua täiskasvanutes soov edasi või ka ümber õppida ning võimalused selleks. Pean valitsuse hakkama saamise üheks näitajaks seda, kas suudetakse luua täiskasvanutele õppimise tingimusi nii, et pidevõppe osakaal otsustavalt tõuseks.

Eesti statistikaameti andmetel oleme just eelmisest sügisest alates tegemas suurt hüpet küpse ühiskonna poole. Täiskasvanute hulgas on õppijate osakaal tõusnud seniselt 6,5 protsendilt korraga üle kümne.

Ei ole üht nõiavitsa, mis aitaks meil märkamatult astuda mitu sajandit või aastakümmet korraga edasi. Arengu eeldused luuakse mitmekülgse pingutusega ja ajapikku. Maha mängida saab neid muidugi sekunditega, aga loodan, et me seda ei tee.

Kommentaar: hasartmängumaksu seaduse muudatus - VASTU

2008-09-16

Rahandusministeeriumi koostatud ja kooskõlastusele saadetud hasartmängumaksu seaduse eelnõu on oma praegusel kujul kompromissettepanek maksust käsu saavate osapoolte ettepanekutest.

Hasartmängumaksust laekuvaid summasid käsutatakse kultuuri-, haridus- ja teaduspoliitika, regionaalpoliitika ning sotsiaalpoliitika eesmärkide elluviimiseks.

Rahandusministeeriumi valitsemisala hasartmängumaksu kasusaajate hulgas ei ole ning ministeerium ei otsusta kasusaajate eest, kuhu ja millises proportsioonis hasartmängumaksust saadavat tulu paigutada. Kui meie pakutud kompromiss osapooli ei rahulda, peaksid kultuuri- ja regionaalminister uuesti maha istuma ja kokku leppima, kuidas hasartmängumaksust saadav tulu jaotatakse.

Sisuliselt läbimõtlemata muudatus

Keeldusin kooskõlastamast rahandusministeeriumi esitatud hasartmängumaksu seaduse muudatust. Pean põhjendamatuks ja lubamatuks selles sisalduvat kava vähendada regionaalsete investeeringutoetuste vahendeid.

Eelnõu järgi väheneks regionaalsete investeeringutoetuste osa hasartmängumaksu laekumistest 12,7 protsendilt kümnele. Selline muudatus on läbikaalumata ning regionaalpoliitiliselt kohatu, olles otseselt vastuolus Eesti tasakaalustatud arengu tagamisega. Teen rahandusministeeriumile ettepaneku eelnõu ümber vaadata.

Eelnõu toorust näitab asjaolu, et seda ei kooskõlastanud ka kultuuriminister laine Jänes, ehkki just kultuuriministeerium tegi juunis ettepaneku maksu jaotuspõhimõtete muutmiseks.

Ranits selga ja tooli

2008-09-08

Alanud on järjekordne kooliaasta. Riigikogu koolimaja hakkab kenasti korda saama, õpetajaid on piisavalt ja õpilaste arv pole vähenenud. Klassikomplektid ka enam-vähem endised. Liitklasse pole seekord komplekteeritud.

Ainus, mis kevadega on sarnane, on see, et Jaan on individuaalõppel edasi. Keegi pole suve jooksul pikemaks kasvanud, küll aga alla võtnud.

Õppeainedki on needsamad. Sel sügisel on küll senisest enam matemaatikatunde, sest aritmeetikas tuleb jõuluks tasemetöö sooritada. See tuleb veel füüsika sugemetega, sest temperatuuri tuleb ka arvesse võtta ja tihtilugu enne tehte tegemist liidetav "külmutada".

Laulutunnid jätkuvad endiselt õuesõppena. Kuna tunniplaan on mahukas, siis on laulmine varahommikul ja ühendatud ühiskonnaõpetusega. Toimuvad tunnid 24. veebruari ja 4. juuni hommikul.

Hea, et on võimalik võtta ka vabaaineid, näiteks väitluskunstis. See toimub endiselt kolmapäeviti ja on ühendatud videotreeninguga. Eesti rahvas tunneb seda ennekõike infotunni nime all.

Kehalisest kasvatusest ei ole ka keegi vabastatud. Võimalik on osa saada ka huviharidusest. Korvpalli saab endiselt mängida ringijuht Jüri eestvedamisel. Keda huvitab kestvussport ja ei taha triatlonivõistlusel "haamrit saada", peab Jürgenile sappa võtma.

Loodusõpetuses on moodulõpe. Sel sügisel on põhirõhk Eesti põlevatel loodusvaradel: põlevkivil ja metsal.

Õppekavas on kindlasti ka kitsaskohti. Kui maaelu eripäradest on võimalik seminaridel aimu saada, siis linnaelu jääb endiselt igaühe enda avastada ja ajalugu näitab, et iseõppimine ei pruugi minna valutult, seda sõna otseses mõttes.

Toimetuleku seminaridel on sel sügisel arutelu läbivaks teemaks "Toetustevaba Eesti riikliku arengukava rakendamine", sest need paarkümmend inimest, kes neid peaksid saama, on nii tühine rahvahulk, et nende häältega ei pruugi tulevasügisestel valimistel isegi keskmise valla volikokku saada.

Ühiselamukohad olemas

Hea on see, et ühiselamukohtadega on kõik endiselt varustatud ja nädala lõpul vanemate juurde kojusõit kompenseeritud. Stipendiumiprobleemid aga on endiselt üleval. Kõik küll saavad, aga konks on selles, et liiga palju.

Kui Toompeal päriskooliga mingeid erinevusi on, siis on üks selline pisike paradoks, et kõik tahaksid kenasti eksamitel-arvestustel läbi saada, aga samal ajal ka istuma jääda ja seda mitte aastaks, vaid ikka neljaks korraga.

Huvitav on see, et popimad on parasjagu need klassid, kus klassivanemaks on valitud tüdruk. Nii võistlevad Vilja ja Keiti klass ikka omavahel selles, kes saab kleepida kuu lõpus rohkem populaarsusetähekesi klassiseinal olevasse tabelisse.

Klassiekskursioonid hakkavad ka kindlasti peale. Bussiga ei lähe ilmselt keegi, sest Partsil pole raha hoida busse käigus. Rohelisi see ei sega, nemad lähevad jalgrattamatkale Põhja-Kõrvemaale.

Koolikorraga pole ka suuremaid probleeme, vaid üks õpilane 101-st on kutsutud alaealiste asjade komisjoni. Segane on ainult see, mis need advokaadid seal sebivad.

Kooli juhid on ka endised, nende tähtajalised lepingud lõpevad märtsis. Nii jätkabki koolijuhatajana Ene Ergma, olles ise ka õppealajuhataja ülesannetes, tema asetäitja välissuhete alal on endiselt Kristiina Ojuland ja huvitegevuse eest vastutab Jüri Ratas.

Nii, et eelnõud ranitsasse ja tooli.

Intervjuu: Tõnis Lukas: ''Pelgalt head eksamitulemused ei tee veel kooli heaks''

2008-09-06

Haridus on valdkond, mis ei jäta külmaks ühtegi Eesti tulevikule mõtlevat inimest. On kindel ja hea tunne, kui hariduslaeva kaptenisillal seisab usaldusväärne ja intelligentne inimene.

1. september paneb vist ka kõige paadunuma südame kergest erutusest tugevamalt põksuma, sest kui me ise kooli ei lähe ega tee seda ka meie lapsed, siis kõik me oleme vähemalt kunagi koolis käinud. Kas teil pingelise graafiku tõttu ikka jagus jõudu ka emotsioonideks?

Siis oleks inimene ikka täiesti kustunud, kui ta 1. septembrit pidupäevana tähele ei paneks. Mu oma lapsed läksid samuti hommikul kooli - vanem tütar käib praegu viimases klassis, noorem käib 2. klassis ja ega kolmaski laps, Ats, koju jää, sest tema käib lasteaias. See on tähtis päev - meenuvad enda kunagised esimesed koolipäevad ja 1. september teeb ikka meele rõõmsaks.

Kuidas teie 1. september möödus?

Nagu ministril ikka, oli hommikul paar koosolekut. Andsin Raadio Elmari Tartu stuudiost otseintervjuu 1. septembri puhul. Siis kõnelesin Tartu ülikooli pidulikul avaaktusel. Siis andsin Tartu kommertsgümnaasiumis kõigile neile, kes esimesse klassi läksid - Eestis oli neid sel aastal üle 13 000 -, aga konkreetselt kommertsgümnaasiumis õppima asunuile sümboolselt üle Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva puhul ilmunud "Eesti lipu värviraamatu", mida saab värvida ja kust saab ka teadmisi. Edasi läksin Põlvasse, kus kuulutati välja koolirahu, ja pärast seda andsin pressikonverentsi. Hiljem olin Eino Elleri nimelise muusikakooli avaaktusel, kõnelesin seal, ja veel oli ministeeriumis väike pidulik koosviibimine, mille käigus anti vanematele töötajatele tänukirjad.

Oma lapsi ikka nägite sel päeval?

Ikka. Hommikul enne kooli Tartus ja õhtul ka.

Põhjamaades minnakse kooli juba pooles augustis ja mõni Eestis ütleb , et 1. september on nõukogude aja pärand. Ega plaanis ole seda päeva nihutada?

Loomulikult on koolimineku aega ajalooliselt nihutatud ja kui me olime talurahvas, siis kool algas alles pärast saagikoristust. Ma arvan, et 1. september on muutunud traditsiooniliseks ja sel on oma väärtus.

Enamikul meist on oma õpetaja Laur. Kas teil on ka selline õpetaja, keda meenutate kõige suurema tänulikkusega?

Mul oli meeldivaid õpetajaid päris hulga. Keskkooliosast on mul väga positiivselt meeles füüsikaõpetaja Vilma Kukrus, kes on nüüdseks kahjuks surnud, ja laulmisõpetaja Merle Ilus. Eks mul oli õpetajatega ikka jagamist ka ja päris sellist õpetaja Lauri mul vahest ei olnudki.

Ma pidasin silmas just meesõpetajaid. Nemad või nende puudumine on vist üks meie hariduselu probleeme...

Isegi kehalise kasvatuse ja tööõpetuse õpetajad olid mul naisterahvad, samuti matemaatika ja füüsika omad. Suures koolis - ma käisin Tallinna 1. keskkoolis, praeguses Gustav Adolfi gümnaasiumis, mis on ikka suur kool - külakooli mõttes sellist õpetaja Lauri, kes oleks õpilasele nii lähedal, ei olegi ja sellest on kahju. Selle võrra võib kadestada väiksemate kohtade koolide lapsi - kui neil on mõni hea õpetaja, siis see kontakt on võib-olla lähem kui suures linnakoolis.

Milline õpetaja te ise olite?

Ennast on raske hinnata, aga see oli huvitav ja põnev aeg. Ma organiseerisin õpilastele koolitöö kõrvalt üritusi ja võtsin neid kaasa üle-eestilistele suurtele sündmustele, rääkisin ajaloost selliseid asju, mida varem räägitud ei olnud. Mäletan, et tegelesin nendega päris palju, ja seepärast arvan, et olin kohapeal päris tuntud õpetaja. See aeg oli õnnelik ja andis mullegi tohutult palju.

Hiljuti pahandas Jõhvi vallavolikogu kohaliku gümnaasiumi direktoriga, kes tahtis kehtestada gümnaasiumi pääsemise katsed. Ja veidi aega hiljem esinesite teie avaldusega, et tuleks kehtestada tasemenõuded gümnaasiumi pääsemiseks. Mis selle mõtteni viis?

Ei ole normaalne, et osas koolides on katsed esimesse klassi mineku puhul. Selle nähtuse üks põhjusi on see, et mõnesse kooli tahtjaid on nii palju, et neid peab hakkama valima, ja isegi kõik selle piirkonna lapsed ei pääse sellesse kooli. See tekitab õpilases varakult pinget ja võib lapsele mõjuda vapustavalt. See pole hea stiil. Millest see johtub? Inimesed panevad tegelikult oma lapsi juba esimesest klassist gümnaasiumijärjekorda. Nad arvavad, et lapse konkurentsivõime tõstmiseks tuleb ta panna esimesest klassist kooli, kust on hiljem kergem pääseda ülikooli, et juba see vool viib lapse kaasa. Et kui laps läheb alles pärast põhikooli lõpetamist linna, ei ole lapsel enam võrdseid võimalusi, sest kõik kohad on täis.

Tuleb tekitada olukord, kus väikesed koolid ei jookseks tühjaks isegi algkoolilastest seetõttu, et nad viiakse juba verisulis linnakooli gümnaasiumijärjekorda. Selleks tuleks viia see filter, need nõuded kooli sisseastumiseks esimesest klassist hoopis kümnenda klassi algusesse. Ühtlustatud nõuete kehtestamine, tänu millele kõik tõesti tunneksid, et kui neil on teatud küpsus, siis nad saavad teistega võrdselt konkureerida, et nad on võimelised minema ükskõik millisesse gümnaasiumi, on tohutult tähtis ning lahendab tegelikult ka Eesti koolivõrgu probleemid.

Konspiratsiooniteoreetikud ütlevad, et selle sõelaidee taga on hoopiski taotlus suunata kutseõppeasutustesse rohkem õpilasi.

Eks seegi ole üks valikutest. Nii gümnaasiumis kui kutsekoolis on liiga palju väljalangejaid - see tähendab neid, kes kahetsevad hiljem oma valikut. Tähtis on, et pärast põhikooli mõtleksid laps ja tema vanemad, mis on see õige valik - ning miks mitte siis kutsekool, kui pole piisavalt huvi akadeemilisema gümnaasiumi vastu.

Kas meie kutsekoolide tase on piisavalt hea?

Meil on väga häid erialasid ja terveid kutsekoole, kust kõik saavad kenasti tööle ning kus on päris hea ja rahvusvaheline tase. Kui nüüd lähiaastatel tulevad ka tohutud miljardid, millega me kõik kutsekoolid sisuliselt läikima lööme, on seal ka keskkond selline, et sinna lausa tahetakse minna. Kaasa arvatud Ida-Virumaa kutsehariduskeskus saab suured investeeringud.

Kas on uudiseid ka hariduselu regionaalpoliitilisest osast?

Sellest sügisest hakkab kehtima noorte õpetajate lähtetoetus. Kõik need, kes sel aastal said õpetaja kutsekvalifikatsiooni ning asusid tööle õpetajana väljaspool Tallinna ja Tartut, võivad taotleda lähtetoetust, mis on kokku 200 000 krooni suurune (esimesel aastal 100 000 ning teisel ja kolmandal aastal 50 000 krooni). See toetus on orienteeritud just nendele piirkondadele, kus on õpetajaid raske leida ja kinni hoida. Vaatame, kuidas selline riiklik samm esimesel aastal tulemusi annab. Loodan, et see stiimul annab järgnevatel aastatel veel rohkem tulemusi, kui sellega harjutakse. See raha ei ole ju fantastiliselt suur, aga see on noorele õpetajale enda sisseseadmiseks uues kohas kindlasti üpris tõsine abi.

Igal aastal on teemaks ajakirjanduses avaldatud koolide edetabelid. Kuidas te neisse suhtute?

Arvan, et ainult riigieksamite alusel koole reastada ja öelda, et see ongi paremuspingerida, ei ole aus. Hea kooli teeb heaks ka mitu muud külge: näiteks demokraatlik koolikeskkond, turvalisus koolis; see, kas õpetajad arendavad ennast piisavalt täienduskoolitustel, kas koolis on huviringe, milline on koolihoone seisund, kui palju on kooli ümber turvalist ruumi. Kõik see kokku moodustab ühe kooli näo ja tunde ning kui koole pingeritta panna, siis kindlasti ei saa lähtuda vaid riigieksamite tulemustest.

Milline on patriootilise ja riigikaitsealase õppe juurutamise seis koolis?

Riigikaitsealast õpetust on sellest sügisest täiendavalt hakatud õpetama 15 gümnaasiumis või kutsekoolis. Päris märgatavad sammud. Ja muidugi on selle nimel ka tööd tehtud - nii haridus- kui kaitseministeeriumis -, et propageerida ja tungivalt soovitada koolidel riigikaitseõpetus õppeainena sisse viia, ning see on hakanud vilja kandma. Nii religiooni- kui riigikaitsealase õppe maht koolis saab täpselt paika õppekava tegemisel. Minu meelest peaksid mõlemad ained õpilasele vabatahtlikud ja koolile gümnaasiumiosas kohustuslikud olema.

Kuidas kulgeb vene õppekeelega koolides eestikeelsele õppele üleminek - protsess, mida peljati ja millega on varem venitatud?

Siin on kaks poolt. Üks on eesti keele rolli üldine tõstmine koolis ja see ikkagi edeneb. Siin on mitmeid märke ka Kohtla-Järve linnast. See, et haridusministeeriumi allasutuse, keeleinspektsiooni tegevus on olnud järjekindel ja linn on otsustanud tegutseda konstruktiivselt, ongi olnud põhjuseks, et Kohtla-Järve kolme kooli juhid on nüüdseks ameti maha pannud. Ma loodan, et nende asemele leitakse pädevad pedagoogid, kes valdavad eesti keelt ja ammutavad oma informatsiooni eestikeelsest meediast ning kuuluvad Eesti ühiskonda.

Teine pool on konkreetne üleminek gümnaasiumides ja see on sel sügisel saanud uut hoogu - üks kohustuslik aine on juurde tulnud. Ühe aine mahus on kohustuslik kõikidel koolidel kas ühiskonna- või muusikaõpetus eesti keeles. Väga paljud koolid on vabatahtlikult üle läinud veel lisaainetele ja saanud selle eest ka rahalist toetust. Muidugi me ka kontrollime, et tunnid ikka toimuksid riigikeeles ja et neist oleks ka kasu.

Kas toimub seire, mida õpetatakse vene õppekeelega koolides näiteks ajalootunnis?

Venekeelsetes koolides Eestis on samad ajalooõpikud, mis eesti koolis - need on tõlgitud vene keelde. Loomulikult kasutab osa õpetajaid abimaterjale ning on omaenda maailmapildi kujundanud selle järgi, kus nad on ise hariduse saanud ja millised on nende veendumused. Me teame, et ainult vähemus venekeelsete koolide ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajatest on oma hariduse saanud Eestis. Kui sinna lisandub veel riigikeele mittevaldamine, on selge, et ka kohalikust meediast ei saada informatsiooni, ja nii kujuneb olukord, kus õpetaja ei suuda tänapäeva Eesti elu mõtestamisega oma õpilastele hakkama saada. Siingi on lahendus eestikeelse õppe sisseviimine venekeelsetesse gümnaasiumidesse. Eesti kirjandus, ajalugu ja ühiskonnaõpetus on ained, mis ühiskonda tutvustavad ning mis mõne aasta pärast on eestikeelsed. Selles vallas toimuvad kaadrimuudatused, mis aitavad õpetuse sisu ja hoiakuid ühtlustada.

Kellele võlgneme tänu, et meil pole toimunud haridusteemalisi rahutusi, nagu on olnud Lätis?

Meie ühiskond on üpris küps ning kõik, kes siin elavad, on ära teeninud tänu selle eest, et oleme suutnud hoiduda suurematest rahvustevahelistest konfliktidest.

Muusikakool näitab teed

2008-09-05

Esmaspäeval sai õnneliku lõpu üks lugudest Türi muusikaloos. Avatud sai kultuurimaja juurdeehitusena valminud muusikakooli uus hoone ning nüüdsest saavad Türi kandi lapsed oma muusikaõpinguid jätkata täiesti ainulaadsetes tingimustes.

Samas sai särava alguse uus lugu. Sest selle hoone näol on tegemist taasiseseisvunud Eestis esimese algusest peale muusikakooliks projekteeritud-ehitatud hoonega. Ruumid on helipidavad ja optimaalse suurusega. Sisustus, õppevahendid ja pillid on just sellised, mis oma kvaliteediga kutsuvad noori ennast arendama ning annavad õpetajatele võimaluse õppeprotsess täiuslikuks muuta.

Uue maja valmimisele on eelnenud rida lugusid, millel igaühel oma tähtsus. Olgu selleks vabariiklikel konkurssidel Türi õpilaste saavutatud auhinnalised köhad või vilistlaste särav muusikaline tee. Olgu selleks Türile iseseisva muusikakooli saamislugu või Paide kooli filiaalina töötamise aeg. Aga oma lugu on ka õpetaja Luo klaveriklassil ja samuti Türi nii ammusel ning samas kestval koorilaulu säral.

Selle maja saamisloo algus jääb viie aasta taha. Kui hakkasime linna uut arengukava koostama, siis nägime, et meil on tubli kultuurirahvas ja muusikahuvilised lapsed. Aga samas oli remondiootel laululava, väsinud kultuurimaja ja tibatilluke muusikakool, mis paljudele linnaelanikele meenutas pigem kunagisi käike selle maja lastearsti või veel üsna hiljaaegugi ka hambaarsti juurde.

Tähtis roll arutelude juhtimisel oli toonasel linnavolikogu hariduse- ja kultuurikomisjoni esimehel, meie hulgast lahkunud Jüri Kuusikul. Ilmselt ka see, et Jüri ei olnud otseselt seotud ühegi linna asutusega, lubas argisemate ehitusmurede kõrval viia mõtted kiiresti julgematele ja suurematele plaanidele.

Oli selge, et muusikakool oma senises majas enam jätkata ei saa. Ehk võiks teiste hoonete varal ümberehitustega probleemi lahendada, seda hakkasid uurima majandusosakonna ning haridus- ja kultuuriosakonna toonased juhid Hannes Taube ja Elbe Metsatalu, kes said juba arvestada Silja Aaviku juhtimisel kokku pandud ruumivajadusega. Arusaadavalt oli see aeg ärev, sest kõigil olid oma majade suhtes selged plaanid ja arenemiskavad. Ja kuigi lapsi jääb tavakoolides vähemaks, siis piisavalt suurt tükki kusagilt ära lõigata tõepoolest poleks andnud.

Nõnda hakkasid osakondade juhid koos kooliga uue maja plaani pidama. Kuna samal ajal pandi kokku kava kultuurimaja renoveerimiseks, siis üsna pea hakkasid need teemad haakuma. Liiati oli kultuurimaja puhul küsimuseks, kas maja vajab kahte saali, kas kinosaal leiab ikka käsutust. Nende arutelude juures oli tänuväärne roll linnarahval. Iga mõttekavand või eskiislahendus, mis alati Türi lehes kajastamist leidis, sai hulgaliselt vastukaja. Ei mäleta ühtki teist teemat, kus inimesed oleks olnud nii varmad kaasa mõtlema ning oma arvamust välja ütlema nii silmast silma kui ajalehe vahendusel. Lahend, kus senine kinosaal saab ka muusikakooli kontsertsaaliks, tundus ideaalilähedane toona ja sai kinnitust nüüd maja valmides.

Kui palju käidi kogemusi otsimas teistes muusikakoolides ja kultuurimajades, uuriti uusi tehnilisi võimalusi, kui palju peeti koosolekuid projekti valmimiseks, seda mäletavad asjaosalised. Kuid arvan, et eeltöö põhjalikkus on end ära tasunud. Mul on hea meel, et ka ühinenud valla volikogu ja valitsus suured plaanid omaks võtsid, sest nüüdseks on valminud sajandiehitis Türi ja Järvamaa jaoks. Samas on uus muusikakooli hoone teenäitajaks ka Eesti muusikahariduses, mille realiseerimise julgus omavalitsuse poolt on innustanud ka riiki ehituseks lisaraha andmisel. Samuti on hasartmängumaksu nõukogu näinud seda olulise haridusliku pilootprojektina ning rahastanud kogu õppevahendite baasi kaasajastamise.

Esimene kontsert uues saalis anti esmaspäeva õhtul Türi muusikakooli vilistlaste poolt. Jään pikisilmi ootama kontserti vastrenoveeritud kultuurimaja saalis. Türi on uuteks osadeks kultuuriloos valmis!

Kuidas tekib koolirõõm

2008-09-01

Lapsele on parem, kui ta sirgub märkamatult, ilma suuremate vapustusteta. Tema arenemine on pidev protsess, ja kui ta tunneb ennast selles piisavalt pingevabalt ja turvaliselt, säilib loomingu- ja avastamisrõõmu kauemaks.

Eesti haridussüsteem kindlustab praegu enamikule lastele ühe turvalise ja üldjuhul sujuva ülemineku - see on põhikoolist gümnaasiumisse.

Samas on aga lasteaiast kooli mineku puhul tegemist paljudele murerohke sündmusega. Testimine ja sellega seotud muretsemine on ju paljude meie laste ja nende perekondade koolieelse aasta igapäev.

Teen ettepaneku pöörata asjad ringi - s.t hoolitseda selle eest, et just esimesse klassi minek oleks sujuv ja muredeta. Terade sõkaldest eraldamise sõela peaksime aga väikeste laste juurest viima hoopis põhikooli lõpetanute ette, kes valivad, kas minna gümnaasiumisse või kutsekooli.

Just see oleks õiglane, kui gümnaasiumiküpsust mõõdetaks ühtsete nõuete alusel ikka gümnaasiumisse astumisel, mitte üheksa aastat varem. Sest paljudele lastele tähendab just kooli valik juba esimesse klassi minekul võitlust gümnaasiumikoha pärast.

Nii elatakse gümnaasiumisse astumise ärevus ebanormaalselt tihti üle juba algkoolis , sest paljudes perekondades arvatakse üldiselt, et hiljem enam gümnaasiumi saada lootust pole, sest paremad kohad oleks justkui kukeaabitsatega koos ära jagatud. Halb ei ole mitte see, et populaarsemad koolid oma algklassidesse õpilasi valivad, halb on see, kui süsteem tekitab perekondades lootusetuse tunnet edasiseks.

Võrdsed võimalused

Paljud vanemad, kes hea meelega paneks oma lapse kodukoha kooli, vahetavad elukohta või saadavad oma väikse lapse igapäevasele liiga pikale kooliteele, kuna kardavad, et pärast põhikooli lõpetamist on laps muidu teistega võrreldes ebavõrdses seisus. On levinud arvamus, et gümnaasiumiosa komplekteeritakse juba varakult ära ja uued tulijad enam nimekatesse koolidesse löögile ei saa.

Seda suhtumist tuleb muuta, sest lapsed, keda solgutatakse kuue-seitsmeaastaselt läbi konkursisõelade või kelle koolitee on maast madalast kurnavalt pikk, ei suuda alati koolist rõõmu tunda. Ilma rõõmuta ei tule aga loovuse arendamisest midagi välja ja nii on meie koolilaste hulgas rusutuid ja rõõmutuid teiste maade lastega võrreldes rohkem. Koolistressi üks kaasnähtusi on aga muu hulgas ka koolikiusamine.

Gümnaasiumiküpsust on loogilisem mõõta siiski vahetult enne gümnaasiumi, mitte esimesse klassi minekul. See ei tähenda, et kaoksid traditsioonidega ja tugevad koolid.

Vastupidi, neid tuleb juurde, sest liiga varase lahterdamise lõpetamisega jätkuks rõõmsalt arenemishuvilisi õpilasi kõigisse koolidesse. Ja väikelinnade ja maakohtade noored pered ei peaks mõtlema ärakolimisele, otsides lastele koolikohta ainult suuremates linnades.

Põhikooli-järgsed valikud

Kohustusliku põhikooli lõpetamisel on noorte ees valikud. Neid on tunduvalt rohkem kui põhikooli ajal. Just valikute võimalikkuse poolest erineb ka keskharidusõpe põhiharidusest. Kui viimase osas peab õppekava olema kõigile üldplaanis võrdselt jõukohane, siis gümnaasiumi õppekava tunnusjooneks on valikute pakkumine nii eri suundade kui ka koormuste vahel.

Põhikooli-järgselt seisab iga õpilane sisuliste valikute ees: valida on näiteks gümnaasiumi humanitaar- või siis loodus- ja täppisainete suuna vahel, aga ka gümnaasiumi ja kutsekooli vahel.

Mitmel juhul on gümnaasiumi valikute hulgas ka eelkutseõppe võimalus, kutseõpe ise pakub juba omakorda palju valikuid erialade vahel. Seda, et valikuid tehakse praegu tihti ülepeakaela, näitab murettekitav väljalangemus nii gümnaasiumist kui ka kutsekoolist. Katkestamine toob aga pettumise. Pettunud inimesel on elus raske.

Et otsustada, tuleb korraks peatuda, mitte lasta end vooluga kaasa viia. Riigil on vastutus korraliku karjääri- ja haridusnõustamissüsteemi ülesehitamise eest.

See töö käib praegu suure hooga. Valikute tegijal on tarvis vanemate kaasamõtlejate nõuannet nii selle kohta, milleks tal on rohkem eeldusi ja milleks tal on neid vähem, kui ka lihtsalt erinevate perspektiivsete erialade kohta.

Kui tundub, et 16-aastane pole selliseks otsuseks küps, siis tuleb teda aidata. Pealegi ei ole keskhariduse tasemel tehtud otsused sugugi fataalsed - ka kutseharidus ei sule võimalusi hiljem kõrgharidust omandada.

Gümnaasiumiküpsust saab hinnata

Ühtlustatud nõuded peavad gümnaasiumisse, aga ka kutseõppe eri valdkondadesse õppima minekuks olema seepärast, et kõigil oleks võrdsed võimalused taotleda kohta igas gümnaasiumis, mida ta endale sobivaks peab ja kus õppimiseks ta küps on.

Nii tuntud Tartu ja Tallinna koolide kui ka maakonnakeskuste gümnaasiumiossa peab olema võrdne võimalus kandideerida nii neil, kes samas koolimajas madalamatel astmetel õppinud, kui ka neil, kes lõpetanud mõne väiksema põhikooli.

Milles need ühtsed arusaadavad nõuded üldiselt seisnevad, määrab edaspidi vabariigi valitsus, arvestades nende koolide kogemust, kus vastavad katsete või lävendi nõuded on juba olemas. Kindlasti ei ole tegemist riiklike sisseastumiseksamitega, vastuvõtu otsustavad reeglite alusel ikka koolid ise.

Tõenäoliselt võetakse mingis ulatuses arvesse seniseid põhikooli tulemusi, aga soovitavalt ka suunakatseid vastavalt sellele, millises kallakuga harus õpilane õppida tahab. Ainult põhikooli hinnete alusel valiku tegemine oleks vale, sest siis ei arvestataks piisavalt poiste ja tüdrukute erinevat arengulugu.

Et gümnaasiumiküpsus saaks põhikooli-järgsel koolivalikul peamiseks näitajaks, on otstarbekas minna edasi sedasama teed, mida soovitas eelmise nädala ajalehes pedagoogikateadlane Viive-Riina Ruus ja mida sümboliseerib Eesti üks edukamaid koole Hugo Treffneri gümnaasium - nn puhaste gümnaasiumide loomisega. Seegi jätab eluõiguse tugevatele põhikoolidele nii maal kui linnas ja annab võrdsed võimalused sünnikohast olenemata.

1. septembril on ikka mõtted puhtad ja ideaalid suured - nii et püüdkem õpilastele ja õpetajatele ilusat kooliaastat soovides nende tööd ja õppimist võimalikult pingevabaks teha.

Sellel kooliaastal teisiti!

2008-09-01

Kooliaasta alguses suunavad kõik oma nõudlikud pilgud koolilastele - on aeg! Hakake nüüd "viisi" koju kandma, tarkust taga ajama. Nõudlikult saadetakse lapsed-noored kooliteele: vaadake, et te tühjade peadega tagasi ei tule, olgu ikka midagi ette näidata! Aga kui mitmele inimesele saab laps sellel tähtsal teel toetuda?

Igaühel on võimalus

Jõupositsioonil täiskasvanud vaatavad teinekord õigustatultki noortele otsa - aga meie samas vanuses pidime juba... Mõelgem parem tagasi nendele helgetele hetkedele oma lapsepõlves, kui võõras inimene ütles tunnustava sõna või keegi järjekorrast annetas jäätisehinnast puudujääva kopika. Võib-olla neid hetki oleks võinud enamgi olla - täna on võimalus ise rohkem teha. Mõelda, kui igaüks annaks kooli alguses justkui uusaastalubaduse - selle kohta, mida mina saan teha algaval õppeaastal koolilaste heaks ja toetuseks.

Jätame praegu kõrvale lapsevanemad, las nad toibuvad veidike koolialguse väljaminekutest. Vaatame hoopis, mida saaksid kõik inimesed ära teha, ka need, kellel ei ole enam või veel ühtegi kooliaastat alustavat last.

Vahel piisab sellestki, kui täiskasvanu lapsi lihtsalt talub. On ju autojuhte, kes ei taha näha lapsi teepervelgi, sest mine tea, millal jälle mõni ülekäigurajal ootamatult ette jookseb. On õpetajaid, kes ootavad, et lapsed liiga palju ei küsiks, sest mine tea, äkki ei oska vastata. On kohvikupidajaid, kes arvavad, et noored võiksid kuskil mujal söömas käia, mine tea, krõbistavad siin niisama ja hoiavad lauda kinni. On bussisõitjaid, kes arvavad, et koolilapsed võiksid oma suurte pampudega mitte sebida teistel reisijatel jalus. On laste mänguväljakute ääres või koolide kõrval elavaid inimesi, kes arvavad, et need atraktsioonid peaksid olema kusagil mujal, sest mine tea, millal nad jälle rõõmust valjusti kilkama hakkavad ja rahu häirivad...

Kellel talumine juba hästi välja kukub, võib proovida ka toetusaktsioone. Näiteks võib ju ka bussis ruumi teha väsinud koolijütsile, kes on oma ranitsa vedimisega silmanähtavalt hädas. Või aidata lapsel läbi tiheda inimmassi väljumiseks teed leida. Või kui naabrid märkavad, et laps ei taha mitu päeva järjest koju minna - siis ehk püüda ettevaatliku sõbralikkusega pärida, ega abi ole tarvis.

Kui on näha, et lapsed on stressis ja väsinud, siis püüdke nendega kas või niisama sõbralikult rääkida. Kui te sõidate autoga ja näete paduvihmas kodu poole kõmpivat last, siis võtke ta auto peale ja viige koju, autoiste kuivab ju pärast ruttu ära, lapse koolikott aga kaua. Või aidake bussist maha jäänud laps igasuguse ilmaga koju.

Kui töökaaslase laps tuleb pärast tunde oma vanema (aga ka teie) töökohale, suhtuge sellesse mõistvalt. Kui te küpsetate kooki, viige naabriperele ka üks taldrikutäis - nii oli ju heaks kombeks ennevanastigi. Ja nii edasi.

Aleksandrikoolist sihtasutusteni

Laste koolitamisele aitab kaasa iga maksumaksja, kuid see raha jääb alati piskuks. Ka siin saab igaüks midagi ära teha. Koolihariduse toetamisel on eesti rahval kahtpidi häid traditsioone. Juba Rootsi ajast saati oleme olnud väga usin õppijarahvas ja hiljem ka aktiivsed koolielu edendamisele kaasaaitajad.

146 aastat tagasi tegid Holstre ja Tarvastu valla mehed koosoleku ja hakkasid asutama suuremat eestikeelset kooli. Rahva seas koguti Eesti Aleksandrikooli jaoks raha pikki aastaid iga võimalust ära kasutades: korraldati tuluõhtuid, näitusmüüke, korjandusi. Summa saadi lõpuks kokku, kool avati 1888. aastal, pärast 26 aastat kestnud ettevalmistusi. Esiotsa nullis venestamispoliitika eestikeelsuse. Praegu töötatakse Põltsamaa ametikoolina edasi. Aga koolide loomine ja hariduse toetamine oli üldrahvalikult käima lükatud.

Sealt edasi suutis eesti rahva koolitoetamise tahet murda vaid nõukogude okupatsioon, ja sedagi ainult rahalises mõttes. Nüüdseks on olukord jälle normaliseerumas - riikliku süsteemi täienduseks on loodud kiiduväärseid erakoole, omavalitsuste koole toetavad selleks loodud sihtasutused, jälle korraldatakse tuluõhtuid.

Kooli toetamine on lisaks riigile ka iga hariduse pärast muretseva inimese asi. See on midagi sama toredat nagu Lastehaigla Toetusfond. Pole harvad juhtumid, kui mõni mees toob koolile vajalikud kartulikotid või toetab sporditarvete ostmisel. See kõik ei näita meie rahva vaesust. See näitab meie rikkust. Paljudel on tahtmist koole toetada ja see on suur asi.

Kui teeks nüüd nõnda, et sätiks kogu rahvaga, igaüks meist, vähemasti oma mõtteid lapsesõbralikumateks. Sageli piisab sellestki. Lapsed annavad vabariigi sünnipäevale hoopis sügavama mõtte. 20 aastat tagasi polnud paljusid tänaseid öölaulupidulisi olemaski. Ent selle aja jooksul on sündinud lauluväljakutäis lapsi, kes nüüd lippe lehvitavad. Oma riigi juubeliaastal väärivad just lapsed - sest kelle teise jaoks ikka me seda riiki ehitame - rohkem õlalepatsutamist. Mitte ainult koolikuul septembris, vaid kogu aeg.

Tarkusepäev puudutab kõiki

2008-08-30

Esmaspäeval helisevad koolikellad, kuulutades taas tarkusepäeva kättejõudmist.

Küsingi kohe kooliminejate käest, kas märkasite, millal kägu tänavu kukkumise lõpetas? Kas märkasite lõikuskuu alguses taevakehade peitemängu? Millal toimus päikese-, millal kuuvarjutus? Millised olid teie kõige kirkamad olümpiaelamused? Kuidas elasite kaasa öölaulupeole?

Märka koolilast!

Tänavapilt muutub esmaspäeval järsult huvitamaks: nooremaks, erksamaks, kärsitumaks, kõhklevamaks. Usun ja loodan, et seda muutust märkavad sel hommikul kõik autojuhid. Märka ometi! See on signaal, mis ei tohi kustuda liiklejate ajus ega südames.

Maavanemal Kalevipoja tegude maalt on sellel päeval käed tööd täis. Iga õppeasutus saab temalt kaseistiku, mis siis koos kooliga istutatakse tamme, männi ja kuuse kõrvale. Praegu on nelja aasta eest alustatut ehk veel raske objektiivselt hinnata. Mul pole ka andmeid, kas koolides on laste hulgas läbi viidud küsitlust, kas puu istutamine tarkusepäeval on neile ka meelde jäänud? Kas on kujunenud vajadus hommikul kooli tulles puu üle vaadata?

Tean koole, kus sellest ettevõtmisest on kujundatud fotostend. Küllap aastate pärast jõuavad need mõtted ka kooli almanahhi veergudele.

Puu kasvatamine nõuab hoolt

Puu juurdub mulda ja laps juurdub kooli, keskkonda, kus kogutakse palju paljudest allikatest. Kogutakse ja kogetakse uut ja huvitavat, hakatakse märkama iseennast ja selle läbi ka teisi. Kujundatakse oma iseloomujooned ja sellest ka oma saatus.

Tänavust kaseistutamist saame hiljem meenutada kui aastat, mil Gerd Kanter võitis Pekingis kulla ning Tõnu Endrekson ja Jüri Jaanson hõbeda. Samuti on kase istutamise aasta Eesti Vabariigi 90. sünniaasta.

Leinakask on aga nende mälestuseks, kes hukkusid Venemaa ja Gruusia verises konfliktis.

Maakonnas jääb kask istutamata Kaarepere Põhikooli juurde. Selle kooli uksed jäävad 1. septembrist suletuks.

Puu üleskasvatamine on hoolt ja aega nõudev tegevus. Need neli puud on aga praegu juba imeline materjal õuesõppeks. See ei ole ainult ühe tunni temaatika. Mõtestamist vajavad ju puud istutamise järjekorras. Võrdlemist vajavad nende puude juurdumiserinevused. Lahtimõtestamist vajavad need puud läbi Kalevipoja lugude... Läbi oma lugude... See on vast rikkus!

Oskus näha omapära

Iga päev kooli tulles neile puudele tere öeldes olete võtnud puud omaks. Kui puukesi on räsitud, tuleb neid toestada ja kaitsta; kui on vigastatud, siis ravida. Usun, et see on parim võimalus kogeda sõnade mõte - tegu - harjumus - iseloom - saatus tähendust.

Kui aastakümneid pärast kooli lõpetamist taas kodukanti trehvate, võtavad kooli juures vastu vanad tuttavad. Need vanad tuttavad on imetlust väärt nagu saavutusedki. Nii märkamatult on puu tõusnud maamärgi seisu. Temalt hakkate varem või hiljem küsima, meenutama... hakkate teda märkama.

Mul on meelde jäänud Doris Kareva mõte, et aednikule, kriitikule ja õpetajale on ühtmoodi oluline oskus mitte nõuda kõigilt ühte ja sedasama. Elada sisse igasse õpilasse, autorisse või taime...

Õpime kuulama

Taas on klass koos. Igaühel suvest oma lugu või seiklus pajatada. Kui klassis on tavaks saanud seinalehte välja anda, võiks õppeaasta esimeses numbris suvemeenutused kokku võtta. Noore hingeelu läheb aasta aastalt keerulisemaks, peenekoelisemaks ja selle kujunemises saavad olulise koha ka ühiselt hinnatud suvekogemused. Kes vaheajal treenis, kes luges, kes rändas, kes oli vanematel või vanavanematel abiks, kes hullas, kes töötas, kes veetis aega jõude. Nüüd aga alustavad oma igapäevast elu ühiskonna väikesed mudelid - koolid. Mida jõulisemaks on koolidel kujunenud traditsioonid, seda suuremad on võimalused luua hallis argipäevade reas oma pidupäevi.

Värviküllase sügise lõppakordiks on näiteks Jõgeva Gümnaasiumi korraldatavad Betti Alveri luulepäevad "Tähetund". Tänavu tullakse kokku juba kuueteistkümnendat korda.

Leidsin 22. augustil ilmunud Õpetajate lehes rea huvitavaid kirjutisi. Näiteks Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õppealajuhataja Tiia Miksoni arutlus teemal, miks õpilane ei kuula. "Me õpetame lapsi lugema ja kirjutama, ka kõnelema. Hoopis vähem õpetame aga kõnet vastu võtma. See tähendab kuulama. On väär arvata, et see oskus tuleb iseenesest ja kuulamisega on koolis kõik korras," kirjutab autor.

Olen seda meelt, et sellel teemal võiksid ka maakonnaleheveergudel nii õpetajad, lapsevanemad kui ka õpilased sõna võtta. Saaks näiteks teada, mis võlumaailm on see kooliteater. Ma olen kuulnud "Tähetunnis" vapustavaid tekste, mida esitajad on sügavalt omaks võtnud ja saalile ette kannavad. Saal kuulab! Ja kuidas veel! Ta hingab esitajaga ühes rütmis. Ja kui on aimata, et mõttelõng võib laval katkeda, tehakse kõikvõimalik, et esinejat toetada. On see erand? Kinnitab see reeglit? Võib-olla peaks sellest augustikuu õpetajate nõupidamisel rääkima?

Tarkusepäev puudutab kõiki. Esimest korda kooliteele astujaid ja viimasesse klassi minejaid. See on vanemate ja laste häälestus koostööle õpetajatega, kus on rollid rangelt paigas. Kes õpetab, kes õpib, kes annab nõu ja juhendab. Vanemad ei saa õppida laste eest. Õpetaja (klassijuhataja), lapsevanem ja õpilane moodustavad terviku. Nende koostööst kujuneb ühisosa, mis loob soodumuse, et lapsest kujuneks inimene, kes on harjunud iseseisvalt tegutsema, kes on leidlik ja teadmistejanune. Inimene õpib elukaare igal etapil. Õppides rahuldab ta uudishimu. Uued teadmised aga avardavad taas uudishimu. Vaadake esimese klassi lapsi. Nende silmad pakatavad uudishimust. Läheb natuke aega ja nad mõistavad A. H. Tammsaare sõnu: "Peab palju tahtma, ainult siis suudetakse palju. Peab kindlasti uskuma oma tähte, ainult siis hakkab ta aina heledamalt särama..."

Intervjuu: Haridusminister Tõnis Lukas ei luba õpetajate palkasid vähendada

2008-08-30

Eile oli Saare maakonnas visiidil haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, kes andis intervjuu ka Oma Saarele. Minister kohtus muuhulgas ka haridustöötajate ja vallajuhtidega ning andis oma sõnul informatsiooni selle kohta, mis uuel õppeaastal on uut ja kuidas arenevad koolide rahastamine ja õppekavad.

Tõnis Lukas, raha on asi, mis mõjutab haridust. Kuidas praeguses eelarve raskes olukorras Eesti haridus edasi läheb?
Praeguseks käivad arutelud, kuidas eelarve kärbumine mõjutab hariduse rahastamist. Ma loodan oma kolleegidele asju selgitada. See on ka minule kui endisele õpetajale üsnagi omane - selgitada, selgitada ja kui ei saada aru, siis selgitada veelkord, millised hariduse valdkonnad peavad kindlasti raha saama ja kust kärpida ei ole võimalik.

Ma usun, et haridus ja teadus on Eestis jätkuvalt prioriteedid. Nutulaulu ma praegu ei laulaks, sest debatid ja arutelud käivad, muidugi on nad raskemad kui varem.

Eelmisel aastal õnnestus teha just selline eelarve, kus hariduse osakaal oluliselt tõusis. Palganumbrite tõus oli päris suur. Eks see praegune olukord natuke rusutust tekitab, aga katsume oma riigiga ikka edasi minna.

Millised on need peamised punktid, kust teie ei luba raha ära võtta?
Kindlasti ei ole ma nõus vähendama õpetajate palkasid ja eestikeelsete õppekohtade riiklikku tellimust ülikoolidest ja kutsekoolidest.
Neid asju on veel, sest tegelikult on meil rahandusministriga miljardikroonine eriarvamus praegu.

Kindlasti on järgmise aasta eelarves ka rõõmustavat - päris paljud kutse- ja ülikoolid saavad alustada uute investeeringutega ja seda Euroopa Liidu tõukefondide toel, tõuseb täiskasvanud õppija osakaal. Ma ei viska püssi põõsasse enne, kui eelarve on tehtud valitsuse tasemel.

Kas on nii, et riik suunab üsna palju kohustusi ka hariduskulude osas üsna palju kohalike omavalitsuste peale?
Muidugi on osa neist kuludest, mis on koordineeritult nii omavalitsuste kui ka riigi ülesanded: koolitoit, koolide investeeringud, lasteaedade programm.
Kui riigi võimalused on vähenenud, siis omavalitsuste võimalused seda rahalises mõttes veel nii ei ole ja sellises olukorras tuleb loomulikult omavalitsustega uuesti läbi rääkida - millised kulud oleksid nemad nõus enda kanda võtma. Minu kui haridusministri eesmärk ei ole kindlasti suurendada valdade kohustusi.

Ka koolitoidu olen ma praegu arvestanud hariduse eelarve sisse järgmisel aastal samas mahus kui sellel aastal.

Viimasel ajal on üsna palju räägitud omavalitsuste ühinemisest. Mis te arvate, kas see, kui Saaremaal oleks üks omavalitsus, kas see kergendaks ka näiteks koolivõrgu probleemide lahendamist?
Ma ei oska üks-ühele vastata, poolhiidlasena olen ma mõelnud, et Hiiumaal võiks küll üks omavalitsus olla, kuid Saaremaa on ju sellise kuju ja keskustega, et vaevalt siin saadaks kaubale ühe omavalitsuse loomisel.

Samas arvan ma, et väga palju ei muutuks. Siin ei ole nii palju omavalitsusi, kes peaks üleval, hambad ristis, mitut kooli. Need küsimused on ju ikka samad - kas sellesse piirkonda kool jätta või mitte. Muidugi neid küsimusi saaks lahendada siis rohkem koostöös, aga väga suurt vahet ma siin ei näe.

Kas üleminek uuele koolide rahastamissüsteemile jätkub?
See rakendus eelmisest aastast ja see klassidepõhine rahaarvestus, mis ei sõltu ainult õpilaste arvust, jääb kehtima.

Mis on kümne aasta pärast saanud meie maakoolidest?
Koolipidamise vältimatuks eeliseks on õpilaste olemasolu ja see sõltub laste arvust antud piirkonnas. Iga konkreetse kooli puhul on raske vastust anda, aga näiteks Saaremaa puhul on koolivõrk optimeeritud päris piisavalt.

Mina koolide sulgemist õigeks ei pea, sest põhihariduse saamine peab olema võimalik üle Eesti ja seda igal pool võrdsel alusel. Gümnaasiumide arv muidugi väheneb, sest gümnaasiumide puhul ei ole kodu lähedus esmane, oluline on kvaliteet, kas inimesel on saadud lõputunnistusega hiljem midagi ka peale hakata.

Kuidas on vastu võetud idee, et gümnaasium ei pruugi tulevikus olla iseenesestmõistetav pärast põhikooli ning et gümnaasiumi saaks edaspidi katsetega?
See idee on väga hästi vastu võetud, toetava avalduse on teinud näiteks õpilasesinduste liit. Ühelt poolt pakuks selline lahendus õpilastele pärast põhikooli lõppu natuke mõtlemisaega, saada vajadusel abi ja nõustamist, et kas minna edasi kutsekooli või gümnaasiumi. See oleks selline peatumis- ja mõtlemishetk. Praegu on ka gümnaasiumist väljalangevus päris suur - inimesed kahetsevad tehtud valikuid õige pea.

Teine pool on see, et paljudel juhtudel on Eestis tekkinud olukord, kus tung nn eliitkoolide esimestesse klassidesse saamiseks on muutunud väga suureks, kusjuures, kui sa küsid, miks te seda teete, miks te kodukohast lahkute, võiksite edasi maal elada. Siis olen vastuseks saanud: "Selleks, et panna laps esimesse klassi, sest muidu ta ei saa gümnaasiumisse!"
Lapsed tuuakse juba 7-aastaselt gümnaasiumi järjekorda ja see on ebanormaalne. Õige oleks, kui laps saaks põhikooli stressivabalt läbida ja siis on kõigil edasi võimalik minna võrdsetel alustel gümnaasiumi.

Kooli tulevik on kindel

2008-08-28

Õpetajad ei pea kartma palga pärast, sest jutud nende töötasu vähendamisest on asjatundmatud.

Mõne päeva pärast algava uue kooliaasta muudab tavapärasest pidulikumaks Eesti Vabariigi 90. aastapäeva aasta, mille koolikuu sündmused keskenduvad meie ajaloole ja emakeelele.

Tunnustatakse õpilasvõistluste laureaate ning aasta parimaid õpetajaid, tehakse kokkuvõtted keeletalgutest, peetakse ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajate, üliõpilaste ning õpilaste konverentse, selguvad parimad noored visionäärid. Juubeliaasta koolikuu künnisel on hea meel öelda, et vaatamata ärevatele sündmustele laias maailmas, on Eesti kooli tulevik kindel.

Õpetajad saavad asuda rahulikult tööle, sest nad ei pea kartma oma palga pärast. Jutud nende palga vähendamisest seoses eelarvekärbetega on asjatundmatud! On tõsi, et mitmetes paikades on õpetajate leidmine koolijuhi kõige raskem ülesanne. Küll peaks noorte valikuid mõjutama sellest sügisest startiv lähtetoetus, mida saab õpingud lõpetanud ja kooli tööle asunud noor pedagoog. Lisaks hakkab toimima stipendiumiprogramm õpetajakoolituse üliõpilastele, et motiveerida noori õppima koolmeistri ametit.

Veel sellel aastal peaks 4000 õpetajat kätte saama sülearvutid. Sel moel suudab kool rakendada enda teenistusse kõige moodsamad õpetamise vahendid, sest teisiti pole kaasaegses maailmas enam lihtsalt võimalik. Programm "Õppiv tiiger" näitab aga õpetajatele, kuidas on infotehnoloogia vahendeid võimalik koolitunnis kasutada.

Iga õppija on rikkus

Sellel aastal käivitus arutelu uue riikliku õppekava koostamiseks. Uus õppekava ei tekita ega tohigi tekitada koolis ootamatut revolutsiooni, ent maailm areneb iga päevaga ning aja jooksul muutuvad ka ühiskonna nõudmised laste arengu suhtes.

Õpilaste arv meie koolides väheneb, õnneks näitab statistika, et lähimatel aastatel hakkab kooliteed alustavate laste arv tasapisi kasvama. Kuid meid on endiselt vähe ning iga laps on suur varandus.

Koolist väljalangevuse vähendamiseks on kaalumisel sagedasti koolist puuduvale lapsele tugiisiku määramine, individuaalse õppekava koostamine, tema vanemate nõustamine. Kui sellest ei piisa, tuleb koolikohustust mittetäitva lapse pere tõsiselt käsile võtta, kuni karistamiseni välja.

Lisaks on igas maakonnas loomisel õppenõustamiskeskused, mis pakuvad abi laste individuaalse arengu toetamisel. Head nõu peaksid sealt saama nii lapsevanemad, õpetajad, kohaliku omavalitsuse ametnikud kui ka lapsed ise.

Sama eesmärki kannab kutsehariduse võimaluste mitmekesistamine. Algaval õppeaastal saab kutseõppeasutustes õppida ilma põhihariduseta, pärast põhikooli või gümnaasiumi lõpetamist, samuti õpipoisiõppes ehk peamiselt ettevõttes töötades ning tööalase täiendkoolituse vormis.

Kutseharidus tõusuteel

Kutseõppeasutustel on üha suurem roll elukestva õppe edendamises, sest enamus neist pakub Euroopa Liidu tõukefondide ja Eesti riigi toel tasuta kursusi neile, kes soovivad ametit paremini selgeks saada või sootuks uue õppida.

Lisame siia veel rakenduskõrgkoolid ja vabahariduslikud õppekeskused ning me saamegi kokku 11,6% - just nii palju oli tänavu esimeses kvartalis täiskasvanud õppijaid.

Sellel sügisel on tuhandetel inimestel võimalik osaleda kursustel, nii et eelpool nimetatud protsent võib aasta lõpuks veelgi suureneda. See tähendaks aga järsku hüpet elukestva õppe näitajates. Siin on valitsuse astutud sammud olnud selgelt tulemuslikud.

Paljud kutseõppeasutused on astunud õppebaaside osas suure sammu edasi, tänu Euroopa Liidu tõukefondide abile muutus paljude ametikoolide õppekeskkond paremaks.

Lähima viie aasta jooksul jõuab 30 kutseõppeasutusse veel üle 3,5 miljardi Eesti krooni Euroopa tõukefondidelt ja Eesti riigilt. See raha muutub käegakatsutavaks õppehoonete, ühiselamute ja õppetöökodade sisustuse kujul.

Veel üks oluline algatus, millele Euroopa fondid on oma õla alla pannud, on uuendatav kutsekvalifikatsiooni-süsteem. Selles pannakse kaheksa-astmelisele skaalale paika kõik oskused ja teadmised, mis on tarvilikud edukaks töötamiseks ühes või teises ametis. Kogu selle suure töö eesmärk on ühtlustada kutse- ja kõrghariduse ning täiskasvanute koolituse õppekavad.

Koolieelsed lasteasutused alustavad sel aastal uue riikliku õppekavaga, mis tõstab varasemast tähtsamale kohale mängu kui lapse põhitegevuse.

Uuenenud õppekava täpsustab lapse arengu eeldatavate tulemuste kirjeldusi, esitab need valdkonniti ning need on kooskõlas algkooli ainekavadega.

Vene õppekeelega koolieelsetes lasteasutustes muutub aga rohkem, sest uus riiklik õppekava näeb 2009. aastast ette eestikeelseid tegevusi juba 3aastastele lastele, kelle kodune keel ei ole eesti keel.

Kindlus tudengitele

Varem alustasid lasteaialapsed eesti keele õppimist 5aastaselt. Nii varakult alustades on nad kooliikka jõudes omandanud vähemalt eesti keele algteadmised.

Loomulikult ei viska riik vene õppekeelega lasteaedade õpetajaid tundmatusse vette, sügisel algavad erinevad koolitused, kuidas ja mis kombel on kõige parem mudilastele eesti keelt õpetada.

Kui arvestada veel, et sel aastal tõusid lasteaednike palgad hüppeliselt ning on ehitatud või remonditud hulk lasteaedu, võib 2008. aastat õigusega nimetada lasteaedade aastaks.

Sügisel jõustuvad mitmed seadusemuudatused, mis sätestavad parema kontrolli kõrghariduse kvaliteedi üle. Nii peavad kõrgkoolid vähemalt korra seitsme aasta jooksul läbi viima akrediteerimise, mille käigus ei hinnata üksikuid õppekavasid, vaid õppeasutust kui tervikut.

Koolitusloaga kõrgkooli lõpetaja võib olla kindel, et ta saab riiklikult tunnustatud lõputunnistuse.

Lisaks laienevad üliõpilaste valikuvõimalused, sest muudatused seadustavad ühisõppekavad ehk mitu kõrgkooli võivad mõnda eriala õpetada koostöös. Nii suurenevad tudengite praktikavõimalused ja akadeemiline "hulkurlus" muutub lihtsamaks.

Meie aastatuhandeid vana keel ja kultuur saavad tänapäeva maailmas püsida ainult õppimise ja harituse toel. Eesti Vabariigi juubeliaasta koolikuu kestab septembri lõpuni, aga meis endas peab koolikell tiksuma igavesti, sest õppida tuleb kõigil ning õppimisvõimalusi on tänases Eestis kõikide jaoks.

Teatmeteostes laiutab sisutühjus

2008-08-28

Mu silmade ette tuleb kolm elamist. Üks põhjarannikult Viimsist, teine Puhjalt, kolmas Väimelast.

Esimeses elas rannarahvas, kelle leib tuli rohkem piirituseveost kui kalapüügist. Teises elab autoparandaja, kelle koht on paberite järgi küll talu, ent see talu on õieti vaid maja ja aed. Kolmandas elab vana agronoom, kellel pole majagi, vaid betoonplokkidest ehitatud elamus 2toaline korter, kus raamatuid rohkem kui mööblit.

Mitte üheski neist pole aga olnud kõiki eesti põllumehe jaoks välja antud koguteoseid ega entsüklopeediaid. Rääkimata sellest, et mõni neist olnuks laual või öökapil.

Kui uuem aeg on tegelikult üsna ammune

Siit küsimus: kelle jaoks tegelikult antakse välja nii uhkeid raamatuid nagu "Eesti maaelu entsüklopeedia" (A-K. Eesti Entsüklopeediakirjastus; Tallinn, 2008. Projektijuht Anu Nõulik)? Formaalne vastus kõlab lihtsalt: 1) nendele, kes maal elavad ja käivad seal tööl; 2) nendele, kes viljast, saagist, loomadest ning saaduste töötlemisest sõltuvad ja 3) nendele, kes tulevad pärast meid.

Sisuline vastus niisama selge olla ei või. Leheküljelt 162 leiab lugeja professor Leida Lepajõe kirjutatud märksõnaartiklid "genealoogia" ja "genealoogiline liin". Leida Lepajõe (s 1928) suri aastal 1993, poolteist aastakümmet tagasi. Tema artiklid peavad olema kirjutatud varem.

Mida hakkab kolmanda aastatuhande teisel kümnendil tulevane põllumees peale artikliga, mis märgib, et "uuemal ajal on eriti linnukasvatuses geneetilise liini mõiste muutunud ...", kui ta mõtleb järele, et "uuem aeg" Leida Lepajõe jaoks tähendas hiljemalt 1980. aastaid?
Tõsi, et entsüklopeedia ei tohiks olla kõmufaktide esitelu tähestikulises järjekorras. Aga kuidas puutub maaellu mõiste "grokk" ehk "kuum jook, mille valmistamiseks rumm, arrak, konjak või viski segatakse kuuma veega ja maitsestatakse suhkruga"?

Põhjalik algharidus või kaunis raamaturivi?

Kahtlemata on entsüklopeediliste teoste kallal norimine lihtsam kui nende iseseisev kokkukirjutamine. Aga siiski: lk 176 pakub asjaomane teatmeraamat sõna "halulõhkumismasin". See on, nagu selgub, "ümarpuidu halgudeks lõhestamise masin". Isegi linnainimene teab, et kõige paremini lõhub halge vanamoori meespool, lese majasõber või hullumajast ajutiselt vabale jalale lastud vaimuhaige.

Ent jällegi - mis on "halg"? Seda "Eesti maaelu entsüklopeedia" ei defineeri. Seletust peab vaatama kas "Eesti keele sõnaraamatu" mingist trükist või "Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu" 1. köite 3. vihust (1991). Milleks aga kõik need sõnaraamatud, kui on ilmagi teada, et halud või halupuud lähevad toaahju, pliidi ja saunaahju alla eri pikkusega ja pliidi praeahju alla sobivad hoopiski erisugused?
Mulle tundub, et meil süveneb oma teatme- või aimekirjasõnas põhimõtteline konflikt, mis seisneb selles, et korralikud ajakirjad, mõnikord ajalehedki on märksa entsüklopeedilisemad kui erialased või üldentsüklopeediad. Üldentsüklopeedia mõõdupuuks on tavaliselt maht - esinduslik rida köiteid.

Soovitan mõelda tagasihoidlikumalt. Mitte rea pikkus, vaid köite tihedus. Seegi on problemaatiline, kui ka linnalaps tunneks näiteks tähtsamaid heintaimi. Mõnikord näikse, nagu oleks meil igasugu entsüklopeediaid märksa rohkem kui korralikku algharidust.
Seega, kas rohkem kodusid, kus entsüklopeediate kõik köited seisavad ilusasti reas või neid, kus algharidus on põhjalikum?
Mina eelistan teist.

Kultuur kui rahva endaks saamine ja -jäämine

2008-08-25

Rahvusvahelist poliitikat ja geopoliitikat on sageli vaadeldud suure malelauana. Seal on hulk mänguvälju, mille kontrolli pärast võideldakse.

Võitlejad on maailma suurvõimud, aga väiksemad rahvad jäetakse justkui passiivse malevälja staatusesse. Kui Molotov-Ribbentropi pakt 69 aastat tagasi sõlmiti, siis olid suurvõimudeks NSV Liit ja Saksamaa. Tänapäeva maailmas etendavad seda rolli ehk kõige selgemini Venemaa ja Ameerika Ühendriigid, aga ka Hiina ja mingil määral Euroopa Liit. Enamus suurvõime - või vähemalt pooled - endiselt ei ole demokraatlikud.

Ka Venemaa agressiooni Georgia vastu on viimastel nädalatel püütud selgitada malemängu analoogia kaudu. Näiteks nii tähtsas Briti ajalehes nagu "Times" kirjutas sama lehe endine Moskva korrespondent Michael Binyon 14. augustil kommentaari pealkirjaga „Vladimir Putini meisterlikkus teeb Läänele mati". Rõhutagem, et jutt pole mitte kuulsast ropendamisvormelist, vaid malemängu matist. Mulle jääb see kujund küll sügavalt arusaamatuks, sest kui Georgias toimunut tõesti male võtmes analüüsida, siis on üks pool sel suurel malelaual otsustanud mängida pigem ragbi reeglite järgi.

Aga on veel midagi, mis teeb malemängu analoogia mu meelest veel enam küsitavaks. Asi on selles, et males on väljad passiivsed, neid saab lihtsalt vallutada või kontrolli alla võtta. Isegi kui leppida röövelliku geopoliitika paradigmaga, kus väiksemad maad nagu Eesti või Georgia või Tiibet või koguni nii suur maa, nagu seda on Ukraina, on lihtsalt väljad, mida vallutada ja allutada, siis ei ole sellised väljad teps mitte passiivsed, vaid nad osutavad vastupanu isegi siis, kui nad on okupeeritud.

Eesti kultuur ja eesti rahvuslus hoidis meid alles läbi pika nõukogude okupatsiooni aja. Putin võis küll tahta Georgia täielikult vallutada ja upitada võimule Kremli kuulekad marionetid, aga oleks raske ette kujutada, kuidas saaks niisugune lahendus olla jätkusuutlik. Piltlikult öeldes tuleb selleks panna iga grusiini kõrvale üks vene püssimees. Georgia maleväli ei ole passiivne ja seal ei mängi Venemaa vastu mitte Ühendriikide ambitsioonid, nagu arvavad mõned ühekülgsed ja väikerahvaste osas harimatud vaatlejad alates eespool nimetatud vähetuntud Binyonist ja lõpetades laialt tuntud Anatol Lieveniga. Ei, ennekõike avaldavad seal vastupanu georgia keel kultuur ja rahvuslus, mida ei saa püssitorudega alistada.

Ka tiibeti budistlik kultuur ei ole vaatamata pikaajalisele Hiina ülemvõimule alistunud. Nüüd püütakse Tiibet põlvili suruda sellega, et Suur Lääne raudtee asustab sinna kümnete ja sadade tuhandete kaupa uusi hiinlasi ja mõnedel andmetel on pealinnas Lhasas põliselanike protsent langenud 42-ni. See olukord on ähvardavalt sarnane Eesti rahvusliku koosseisu kunstlikule muutmisele, mis toimus enne nõukogude võimu kokkuvarisemist.

Rahva iseolemise tahe põhineb eeskätt rahvuskultuuril. Kultuuril põhineb rahvaste ärkamine ja ühise rahvustunde teke; kultuuril põhineb ka vastupanu võõrvallutajatele ja tahe kasutada iga võimalust selleks, et kadunud iseseisvus uuesti üles ehitada. Seevastu liig suur kaldumine kollaboratsionismi, kasvõi KGB-s ja komparteis tehtud karjääri tunnustamine, kõneleb kultuuri kaitsemehhanismide ohtlikust nõrkusest. Õnneks eesti rahva enamus ei kiitnud sellist karjääri kunagi heaks, nagu ei tekkinud meil ka nõukogude ajal tendentsi anda lastele venekeelne haridus. Meie kultuuri kaitsemehhanismid toimisid päris hästi.

See jagatud osadus, mis meid seob ja millest ma kõnelen, väljendub meie jaoks ühteviisi nii Lutsu "Kevade" kui Kiviräha "Rehepapi" tundmisel, aga ka nendel lauludel, mida me paar päeva tagasi öölaulupeol koos laulsime. Me võime koos kinnisilmi lõpetada laused nagu "Kui Arno isaga ..." või "Seal, kus Läänemere lained ...".

Rahvuskultuuri tugevusest sõltub tohutult palju. Püstitagem siis küsimus, kuidas muuta Eesti kultuuriline vastupanuvõime tugevamaks? Ja teiseks, mis on need tüüpilisest õõnestusmehhanismid, millega rahvaste kultuuriidentiteeti lõhutakse? Aga rääkides eesti keelest ja kultuurist, peame paratamatult rääkima ka sellest, et meie rahvuslikku koosseisu on okupatsiooni perioodil oluliselt muudetud.

Pean adekvaatse venekeelse infovälja kujundamist äärmiselt oluliseks, aga tunnistan samas, et pigem on see hädaabinõu aastate jooksul piisava tähelepanuta jäetud probleemide lahendamiseks. Põhiprobleem on eestikeelse ja eestimeelse koolihariduse nõrkus. Meil on siiani kohati tegemist koolijuhtidega, kes ei tunne eesti keelt ja ajalooõpetajatega, kes ei tunne või ei taha tunda Eesti ajalugu. Tunnustades haridusminister Tõnis Lukast selle eest, et lõpuks ometi on algatatud üleminek eestikeelsele gümnaasiumiharidusele, kutsun ma haridusministeeriumi ja kogu valitsust väga tõsiselt nende probleemidega tegelema. Me ei saa lubada hariduslikku segregatsiooni (teiste sõnadega "eraldamist" ehk "lahkukasvamist"), sest see on potentsiaalne oht Eesti lõhestamiseks. Ma kutsun ka kultuuriministeeriumi leidma raha rahvusringhäälingule - kasvõi seda, mis kevadel nii kergelt erakanalitele jäeti -, et vähendada infolõhet Eesti ühiskonna eri osade vahel.

Millised ohud võivad meie kultuurivälja varitseda? Kõigepealt see, et meil on ikkagi liiga vähe lapsi. Teiseks see, et ikkagi me pöörame rahvuskultuurile liig vähe tähelepanu, sest arvult väikese rahva kultuur nõuab suurt pühendumist. Kolmas oht on hiiliv keeleline, hariduslik ja kultuuriline lahkukasvamine, millele eespool viitasin.

Euroopa rahvuskultuuride teke on olnud sarnane. Üsna ühtemoodi reageeriti saksa XVIII sajandi filosoofi Johann Gottfried von Herderi üleskutsele koguda rahvalaule ja muud vanavara ehk pärandit, millele oli võimalik ehitada rahvuslik identiteet. XIX sajand oli rahvaste ärkamise aastasada. Muuhulgas on Herderi mõjuga seletatav see, miks paljud Ida-Euroopa slaavi rahvad suutsid kujundada erineva ja eraldi rahvusliku identiteedi.

Olümpiamängud on pannud maailma väga palju mõtlema Tiibetile. Tiibeti rahvuskultuur erineb päris palju Euroopa traditsioonilisest rahvuskultuuri mudelist. Nimelt on Tiibetis üsna autentselt säilinud see unikaalne budistlik kõrgkultuur, mis kujunes Indias meie ajaarvamise esimestel sajanditel. Samas ei ole Tiibet budismi mahajaana koolkondade konserveerija, vaid elava traditsiooni kandja, mis areneb ja on kohanemisvõimeline kaasaegses maailmas. Antagu tiibetlastele vaid võimalus ja imetletagu, kui suurt mõju on nüüdismaailmale avaldanud üsna väikesearvuline Tiibeti pagulaskond Läänes. Tiibeti rahvuskultuur on usukeskne, rahvuslik eliit ja kultuuriintelligents koosneb pea eranditult munkadest ja nunnadest. Sestap tahab Hiina RV nii kiivalt saavutada kontrolli Tiibeti usuelu üle.

Nagu enne olümpiamängude avamist, nii levitatakse ka täna üle maailma üht üleskutset. Süüdakem õhtul kodudes küünlad selleks, et mõelda Tiibeti saatusele. Aga mõelgem sealjuures ka sellele, mida me saame teha - igaüks meist - selleks, et meie endi keel ja kultuur ja rahvuslik identiteet oleksid täie tervise juures. Ja mõelgem sellele, mida me saame teha teiste rahvaste toetuseks.

Intervjuu: Haridusministeeriumi asekantsler Katri Raik: ''Eesti riik ei ole kehtestanud reegleid, mille täitmist ta ei toeta''

2008-07-18

Venelaste eesti keele oskust on hinnatud - no päris viiel eri moel öelda ei saa, nagu ühes koeratoidu reklaamis kinnitatakse. Eesti Vabariigi valitsuse keeleoskustasemete määruse kohaselt on 1. juulist kasutusel taas kord uus süsteem.

Mille poolest need vitamiini nimetusega keeletasemed B1 ja B2, aga ka C1 ja C2 ning A1 ja A2 seni kehtinud alg-, kesk- ja kõrgtasemest ning enne 1999. aastat kasutusel olnud keelekategooriatest - A-, B-, C- kuni F-ini välja - paremad on?

Need keeleoskustasemed kehtestati Euroopa Nõukogu keeleõppe raamdokumendi alusel, et eksamid oleksid võimalikult kvaliteetsed ja võrreldavad teistes riikides sarnaselt toimuvate eksamitega.

Kuigi papri peal on kuus taset, on sisuliselt tegemist siiski vaid neljaga, kuna A1 on selline umbkeelne tase, mida pole võimalik ühegi parameetri alusel hinnata, ning seda ei tehtagi. Tasemel C2 ei valda oma emakeelt aga ilmselt mitte kõik eestlasedki, nii et seda ühelgi ametipostil ei nõuta.

Neid kahte tõesti ei hinnata, nii et sisuliselt on tõesti tegemist neljase süsteemiga.

Riigikeeleoskust reguleerivatest seadusaktidest on käesolevast aastast ära kadunud keelekategooria mõiste. Mis saab sellest inimesest, kes pole vahepeal sooritanud ei alg-, kesk- ega kõrgtaseme eksamit ning see õnnetu kategooriatunnistus on kõik, mis tal on?

Kui tema praegune tööandja on tema keeleoskusega rahul ja keeleinspektsioon samuti, siis pole mingisugust sundust minna eksamile. Probleem tekib aga siis, kui ta hakkab töökohta vahetama ning uuel tööandjal tekib küsimus, kuidas näiteks tema E-kategooria vastab uuele süsteemile.

Proua Raik, mida teie kui endine Narva kolledži direktor arvate nendest koolijuhtidest, kes pole kõikide nende aastate jooksul saanud algtasemest kõrgemale?

See on kurb ja kahetsusväärne. Kas need on tähed või numbrid või sõnad, millega keeleoskust tähistatakse - Eesti on olnud taasiseseisev 17 aastat ning juba ammu oleks aeg keel ära õppida. Kohalik omavalitsus kui kooli omanik peaks siinkohal mitte silmi sulgema, vaid tõsiselt kaaluma direktorite sobivust.

Direktorid pole ligi 20 aastaga keelt selgeks saanud, kuid töötavad edasi, samas kui uue seadusandluse kohaselt antakse korteriühistute üldjuhul pensionäridest esimeestele keele omandamiseks aega kaks aastat. On see teie arvates reaalne?

See kaks aastat on täiesti realistlik, kuna me ei räägi kõrgtaseme keeleoskusest. Neilt nõutakse taset B1, mis on mõeldav juba pärast 6-8kuulist keeleõpet. Võib küsida, miks korteriühistute esimehed, aga ka kõik teised, kes inimestega kokku puutuvad, peavad eesti keelt oskama. See on tarbija huvides, et teenindaja oskab eesti keelt. See on meie kõigi huvides, et saaksime Eestis eesti keeles teenindatud.

Loomulikult on see meie kõigi huvides. Kuid huvid on erisugused. Keeleseadus jõustus naljapäeval ja aasta oli siis 1995. Eestlasele, kellele siiani aeg-ajalt teenindussfääris käratatakse, et rääkige vene keeles, on see seadus naljanumbriks jäänudki, sest selle täitmist venitatakse häbematult kui kummipaela. Venelane leiab samas, et selle seaduse täitmise nõuetega astutakse talle häbematult kärsitult kandadele.

See on tõsi, et eesti keele õppimine on kulgenud visamalt, kui Eesti riik oleks oodanud ja tahtnud. Aga minu meelest on hästi oluline see, mida me teeme praegu haridussüsteemis, et praegused noored inimesed õpiksid keele ära lastena ja neil kaoks igasugune keelega seotud pinge.

Probleem on praegu selles, et see vanusepiir, kust alates ollakse eesti keelega hädas, on väga madal. Tegemist on 30aastastega, kes on tööjõuturul aktiivsed veel oma 35 aastat. Samas mina ei tahaks küll öelda, et Eesti integratsioonipoliitika on läbi kukkunud. Sellised protsessid võtavadki hästi kaua aega.

Eestlastele võib jääda mulje, et seda kummipaela on venitatud kartuses, et venelased võivad tulla tänavatele. Mullu aprillis see ei aidanud...

Selge on see, et üks osa venekeelsest elanikkonnast jääbki eriarvamusele ja peab seda erilise kiusamise ilminguks. Aga Eesti riigikeele poliitika ei ole karmim kui nii mõneski teises naaberriigis. Riik peab oma poliitikat ajama sirge seljaga, samas toetades neid inimesi, kes keelt õpivad.

2009. aastast käivitub taas ka tagasimaksesüsteem, mis siis tegelikult võimaldab kõikidel inimestel, kes edukalt keeleeksami sooritavad, oma raha tagasi saada.

Kui suures ulatuses?

Kuni 6000 krooni, see on ühe täispika keelekursuse hind. Väga paljudes Euroopa Liidu maades tehakse keelekursusi tasuta ning venekeelne elanikkond on seda ka Eestis soovinud. Meie oleme praegu siiski valinud edukusele suunatud tee, kus raha saab tagasi see, kes keeleeksami ära teeb. Tasuta keeleõppekursused korraldatakse kindlatele sihtrühmadele. Eesti riik ei ole kehtestanud reegleid, mille täitmist ta ei toeta.

Proua Raik, kui sageli te Narvas töötades eesti keelega hätta jäite?

Tere ja nägemist öeldakse ka seal ikka eesti keeles.

Ja see on kõik?

Kui kaua aega Narvas elada...

... hakkad märkamatult vene keeles rääkima.

Siis ei pane enam tõesti tähele, mis keeles räägid. See on meie, eestlaste häda. Tuleb endalgi peeglisse vaadata ja tunnistada, et väga tihti on mindud kergema vastupanu teed, et saada oma asjad kiiresti ja korrektselt aetud. Oma isiklikust kogemusest pean ütlema, et mul on väga raskeid mälestusi Narva haiglast, kus eesti keelega polnud tõesti mitte midagi teha. Kui sul on nii raske tervisehäda, et sa suudad oma emakeeleski vaevu rääkida, muutub olukord seal väga keeruliseks.

Eestlased jagunevad umbkeelset inimest ametipostil kohates oma käitumise poolest kahte leeri. Ühed jätkavad eesli jonnakusega eesti keeles, kuigi neist ei saada aru, teised lähevad sujuvalt üle vene keelele. Teie, nagu ma aru saan, kuulute seega teise leeri.

Mina ei ole tõesti olnud kõige järjekindlam eesti keele kasutaja oma tavaelus, küll aga arvan ma, et suutsin eesti keele õpimotivatsiooni loomiseks nii oma kolleegide kui üliõpilaste hulgas üht-teist ära teha.

Proua Raik, ja teiesuguste pärast venelased kurdavad, et neil pole eesti keele omandamiseks vajalikku keelekeskkonda!

Narvas pole seda tõesti, aga jah, räägime siis ennekõike meie ise eesti keeles. Muidugi on kurb, kui sulle selle peale mitte just kõige lahkema näoga otsa vaadatakse. Eks me kõik taha oma tavaelus näha rõõmsamaid nägusid, ja minu puhul ongi see esimene põhjus, miks ma vene keelt kasutan. Kuid ma pean ennast parandama.

Kas selle määrusega on keeleseaduse reformimine nüüd ja igaveseks lõppenud?

Mina ei ole poliitik ja ei saa seetõttu midagi lubada. Küll olen ma kindel, et kui me oleme ennast Euroopa Liidu nõuetega sidunud, siis meie keelepoliitika on igapidi kindlustatud ning suuri muudatusi selles teha pole mõistlik. Igal juhul on sel teemal väga vajalik kommunikeerumine, sest me kõik vajame stabiilsust ja teadmist, mis edasi tuleb - ükskõik mis asjus, olgu see siis soojahind või eesti keele oskamine.

Me kõik vajame kangelasi

2008-07-04

Presidendiamet on üks väga raske amet. Mitte füüsiliselt, kuigi ilmselt on ka protokollilised ülesanded, käesurumised, rohked vastuvõtud etc väsitavad.

Et presidendiks saada, peab inimesel olema selge motivatsioon, võime liigutada masse. Kõige enam aga peab kandidaat olema valmis kompromissideks, sest demokraatlikus ühiskonnas peab suutma rahu sobitada ka vähemusega.

Ameerika Ühendriikidel on president olnud juba väga pikka aega. Mõnda neist tuntakse väga hästi, teisi vähem ja osad on vajunud unustusse. Esimeste hulgas nimetagem George Washingtoni, Abraham Lincolni, Ulysses S. Granti, John F. Kennedyt. Ka siin maksab põhimõte - kui sa pole tipus, siis pole sind olemaski.

Richard Nixon tahtis olla suurepärane president. Ta tahtis seda nii hullusti, et oli selle nimel valmis minema pettusele - saboteerima presidendiinstitutsiooniga. Tema edukat välispoliitikat varjutasid edutud katsed ebaseaduslike võtetega põrmustada opositsioonilised demokraadid.

Jimmy Carter võitis Nobeli auhinna, aga täna mäletavad teda vähesed. Ajalugu võib teda veel kunagi kõrgemale pjedestaalile tõsta, aga praegu pole selles küll keegi kindel.

George Washington ei valetanud kunagi. Ta raius maha kirsipuu ja viskas hõbedollarilise mündi üle Potomaci jõe. Abraham Lincoln töötas poisikesena poes ja kõndis vihmasajus maha 20 miili, et tagastada mõned pennid poekliendile. Ükski neist väidetest ei vasta aga tõele. Aleksander Suure ema oli neitsi - kas ei tule see lause tuttav ette? Ometi me tahame uskuda Elvisesse, jõuluvanasse, lihavõttejänkusse, Jeesusesse Kristusesse, biitlitesse või Muhamedi.

Kui Jungi käest küsiti, kas Jumal on olemas, vastas ta: „Terve vaim vajab Jumalat." Ta ei kinnitanud ega lükanud ümber Jumala olemasolu, vaid väitis, et inimene vajab Jumalat. Ja sama palju vajame meie oma kangelasi.

Meil, eestlastel, on ka oma kangelased, ja täiesti maised. Nende eesotsas on sellised mehed nagu Jüri Vilms, Ants Piip, Jaan Tõnisson, Johan Laidoner, Konstantin Päts jt.

Konstantin Päts oli Eesti Vabariigi esimene president. Esimesi mäletatakse alati, sest nemad vastutavad kõige rohkem edu või ebaõnnestumiste pärast.

Eesti sõdurid, kes teenivad maailma eri paigus, on tänapäeva kangelased, nagu ütles president Ilves oma võidupühakõnes.

Konstantin Päts, Lennart Meri, Arnold Rüütel, Toomas Hendrik Ilves - meie nimekiri presidentidest täieneb. Nende meeste kohad meie ajaloos lähevad paika selle järgi, mis juhtub homme. Kas Lennart Meri saab meie ajaloos samasuguse koha, nagu on Washingtonil või Lincolnil Ameerika ajaloos?

Kas Arnold Rüütli pärandiks saab Meri alustatu järgimine, nagu me nägime seda Andrew või Lyndon Johnsoni puhul, kes jätkasid oma eelkäijate tegemisi?

Mis võiks olla see, mille järgi mäletatakse Toomas Hendrik Ilvest?

Jah, muidugi on presidendiamet raske. Aga keegi pole kunagi öelnud, et see peab olema kerge.

Praktilise töö oskajaid vajatakse üha rohkem

2008-07-04

Tänavune aasta on olnud kutseharidusele hea aasta. Väidetavast majanduslangusest hoolimata on meie õpilased ja lõpetajad endiselt kõikjal nõutud.

Üha rohkem vajatakse kõikjal majanduses praktilise töö oskajaid. Rõõm on tõdeda, et kutseõppeasutuste ja tööandjale vahel on valitsemas üksmeel.

Enne jaanipäeva, 19. juunil allkirjastas haridus- ja teadusminister peaministri ülesannetes Tõnis Lukas vabariigi valitsuse korralduse, millega eraldati kutseõppeasutustele üle 3,6 miljardi krooni. Selle üüratu summaga remonditakse vanu ja ehitatakse uusi õppetöökodasid ja soetatakse tänapäevaseid õppeseadmeid. Samuti saab elamisväärseks suur hulk õpilaskodusid. Selle investeeringu suunamine kutseharidusse ei olnud haridus- ja teadusministrile kindlasti lihtne töö. Raha soovijaid on ju teadupärast alati palju. Julgen väita, et see investeering on suureks eelduseks Eesti majanduse jätkusuutlikkusele.

Üle 260 miljoni krooni

Ida-Virumaa kutsehariduskeskus investeerib kuni 2013. aastani üle 260 miljoni krooni. Seadmete soetamiseks on mõeldud 100 miljonit ning ruumide remontimiseks ja ehitamiseks 160 miljonit krooni. Ennekõike võidavad investeeringust tehnika ja tehnoloogia valdkondade õpilased. Suure summa eraldamine riigi poolt näitab usaldust kutsehariduse vastu ja meie omakorda püüame osutatud usaldust igati õigustada.

Kui varem rahastas riik ainult pikaajalist ehk niinimetatud tasemekoolitust, mis kestab enamasti pärast põhikooli 3 aastat, pärast keskkooli 1-2 aastat, siis nüüd tellib riik meilt ka lühemaajalisi täiendus- või ümberõppe kursusi. Teisisõnu võib ettevõte täiesti tasuta lasta meil koolitada oma töötajaid. Mitmekesistunud on ka õppevormid. Kui varem sai meil õppida ainult omades kas põhikooli või keskkooli lõputunnistust, siis nüüdsest on meil põhimõtteliselt võimalik õppida ka põhiharidust omamata. Võimalik on õppida ainult eriala, omandamata üldhariduslikke aineid. See avab tee nii-öelda kuldsete kätega poistele, keda Puškin kohe üldse ei huvita. Lisandunud on töökohapõhise õppe võimalus. See tähendab, et õppe lõviosa moodustab praktika töökohas ja õpet koolis on minimaalselt ning keerulist füüsikat ja matemaatikat, mille pärast paljudel noortel koolitee katkeb, pole õigupoolest üldse.

Kõik eeltoodud võimalused toimivad muidugi kindlate reeglite järgi, mida meie riigikoolina peame vääramatult täitma. Igal juhul kutsun üles kõiki õpihuvilisi meie poole pöörduma. Olen kindel, et suudame vastastikuse soovi korral leida igaühele sobiva õppevormi.

Ühe päevaga oskustöölisi koolitada pole võimalik

Miinuseks kutsehariduses on meie protsesside suhteline aeglus. Tihtilugu on tööandjal vaja juba homseks tööjõudu, kuid meil võib võtta spetsialisti koolitamine aega kuni kolm aastat. Juhtub ka nii, et ettevõtetes vägagi vajalik eriala, mida meiegi koolitame, ei paku õppijatele erilist huvi. Sellise takistuse ületamiseks lõime koostöös ettevõtetega motivatsioonisüsteemi, mis alates algavast õppeaastast toetab rahaliselt vähepopulaarsete erialade õpilasi. Noored on ju pragmaatikud ja seda on raske neile pahaks panna.

Vahetult õppetegevusest rääkides tuleks mainida, et lõpuks ometi läheb Ida-Virumaa kutsehariduskeskus üle arvutipõhisele õppekorraldusele, mis on tuntud e-kooli nime all. Samuti liigub meil jõudsalt edasi õppematerjalide viimine elektroonsesse vormi. Osa õppetööst on õpilasel võimalik sooritada kodus arvuti taga istudes.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et kogu kutsehariduse tegevus on suunatud ettevõtete tööjõu vajaduse tagamisele. Lähitulevikus ühitab riik kutsekooli lõpetamise ja kutseeksami sooritamise. Kutseeksameid võtavad vastu erialaliitude esindajad ja nii peaks ettevõte vähemalt teoreetiliselt saama endale valmis töötaja. Käesoleval ajal on meie lõpetajatel võimalus sooritada kutseeksam kuuel erialal. Järgmisel aastal lisandub kindlasti juurde logistika kutseeksam.

Kuigi kutsekoolide heaolu sõltub otseselt meie majanduse hetkeolukorrast, oleme me siiski ka ise eelduseks majanduslikule arengule.

James Fenimore Cooper “Viimane mohikaanlane”

2008-07-04

Vähesed defineerivad tsivilisatsiooni kui pädeva kodanikkonna laienemist. Pädev on see ühiskonnaliige, kes tunneb oma lokaalse ühiskonna piire, tavasid ja reegleid ning võtab endale nende põhjal teatavad õigused.

Enamasti defineeritakse tsivilisatsiooni kui arengulooliselt kõrgemat astet võrreldes stiihiaga metslaste või murjanite või mustade maal või ka nõukogude ahvide keskel. Sääraselt vaatekohalt on tsivilisatsioon alati parem kui metslus.

Cooper nõnda kategooriliselt ei väida, sest üldjuhul on romantik demokraat ja hoiab ootuspäraselt nõrgema poole. Kes on Cooperi jaoks aga ühemõtteliselt nõrgem, pole sugugi selge, sest jutustuses huvitab teda mitte tapja, vaid ellujääja. Kronoloogiliselt võttes on "Viimane mohikaanlane" kirjutatud mõni aasta pärast Monroe doktriini (1823, tollase presidendi James Monroe, 1758-1831, nime järgi), ent käsitleb aega märksa enne Iseseisvussõda ja 1776. aasta deklaratsiooni. See on romaan ühe riigi eelajaloost, mil määravaks oli oskus jääda elama ehk võime kohaneda olukordades, mis on harjumatud. Meie mõistes riiki 1757. aastal Ameerikas polnud. Nõnda põrkavad Cooperil kokku erisugustest kultuuridest pärit tegelased, kellest ühelgi pole parlamentaarse riigi distsiplinaarset kasvatust. Selle vahega, et indiaanlane on tal metslane, kuna Briti päritolu ameeriklane jääb valgeks inimeseks.

See võib tähendada rassismi, kuid sellest rohkem tähendab eksootikat. Eksootika on kõik see, mis omas kultuuris puudub. On vaja siiski meeles pidada, et Cooper kujutab eksootilisena just indiaanlaste elu ja sedagi kontaktides valgetega, kuna valgete eksootilisus punanahkade jaoks kajastub väga punktiirselt. Romaan on kirjutatud ikkagi Euroopa juurtega inimestele ja mitte indiaanlastele. Ses suhtes märgivad Euroopa juured tundelist ratsionaalsust, järelikult ka arusaadavust. Omakorda viimase jaoks on põhimõtteline küsimus üsna lihtne: kas teistsugune kultuur on võõras pelgalt kommete poolest või nõuab üldse täiesti uut lähenemist?

Leppimise semiootikast

Nii semiootiline Cooper ei ole, kuid pole raske märgata, kui pikalt ta kirjeldab tegevuse üksik-asju, mille jaoks asjaosalistel enestel kunagi aega ei jätku. See on eesmärgipärane vähemalt kahel põhjusel. Esiteks seepärast, et kuigi XIX sajandi esimese veerandi lõpuks võis indiaanlaste ehk Ameerika aborigeenide kultuur olla küll muutunud, olid nad ikkagi eksootilised ja see vajas tõlkimist ka sõnakunsti keeles. Teiseks tegi Cooper õigupoolest sedasama, mida meil Jaan Kross alates romaanist "Kolme katku vahel" (1970- 1980) - ta jutustas olevikule ajaloost, mida keegi enam ei mäletanud. Heroilisus minevikus on aga alati suurem kui jooksvas päevakajas.

Viimast kamassi on näinud uralistist professor Ago Künnap, viimane vadjalane on vaieldav (otsapidi on vadjalane näiteks saksofonist Lembit Saarsalu). "Viimane mohikaanlane" lõpeb omaksvõtuga, et "enne öö saabumist jõudsin ma siiski nii kaua elada, et näha viimast sõjameest mohikaanide targast tõust". Kõlab justkui hüvastijätt ja resignatsioon, kuid ka lepitus ja inimese suuruse tunnustamine. Igatahes ei ütle Tamenund nõnda alistunult. Ta lausub oma sõnad vaherahuks.

Mõni rida eespool ongi öeldud, milles vaherahu seisneb: "Kahvanäod on maa peremehed ja punaste inimeste aeg pole veel tulnud." Tamenund lepib sellega, missugune on olevik, kuid mineviku üle on ta uhke ja tuleviku jätab lahtiseks. Romantismi poeetikas täiesti ootuspärane.

Ka vaherahu võib tähendada leppimist. Seevastu romaani lõpp ei tähenda kunagi muud kui vaid seda, et sündmustik on ammendatud. Kui viimane sündmus esitatakse nii, et koera saba läheb üles, siis seda parem. Soovitan "Viimase mohikaanlase" kõrvale lugeda ses suhtes prantslase Robert Merle'i (1908- 2004) romaani "Saar" (1962; ee 1967), mida ma "kutsikana" lugesin sootuks teisiti kui täiskasvanuna. "Saare" tegevus toimub 1789. aastal ja lõpeb samuti leppimisega. Ainult et lepitakse kannatajate arvelt, ei kuidagi kannatusi ennetades.

Saaremaa noortele luuakse uusi võimalusi

2008-06-30

19. juunil tegi valitsus haridus- ja teadusministri ettepanekul kaks tulevikku vaatavat otsust. Lähiaastatel suunab valitsus kutsehariduse õppimis- ja õpetamistingimuste parandamisse ning noortekeskuste ja huvikoolide ehitamisse kokku ligi 4 miljardit krooni.

Tähelepanuväärseid ehitisi hakkab nüüd kerkima kõikjal Eestis. Tõsi, osa taotlusi jäi ka rahuldamata, aga rahul peaksid olema kõik maakonnad. Mahult on tegemist kindlasti viimase aja suurimate otsustega, mis parandavad nii kooli- kui ka huvihariduse võimalusi võrdselt üle Eesti.

Kutsehariduse võimalused paranevad

Eesti riik on Euroopa Liidu tõukefondide toel asunud korrastama kutseõppeasutuste õppekeskkonda ja investeeringute uus kava hõlmab 3,6 miljardit krooni. Rahasüst jõuab Eesti kutseharidusse järgmise viie-kuue aasta jooksul, nimekirjas on kokku 94 objekti ja õppetingimused paranevad selle kava läbi 30 kutseõppeasutuses üle Eesti. Eesmärk on selge - programmi lõppedes peaksid kutseõppeasutuste õppetöökojad ja õpilaskodud olema igati kaasaegsed. Minu arvates vajab Eesti majandus nii tasemeõppe läbinud noori, kes kutsekoolidest tööjõuturule lähevad, kui ka oma teadmisi täiendavaid täiskasvanuid ja kinnitatud programm toetab seda igati.

Saaremaalt on investeeringute kavas neli Kuressaare Ametikooli objekti summas 46 miljonit krooni. Õppebaase ja infrastruktuuri on kvaliteetse kutseõppe läbiviimiseks uuendatud Kuressaares ja Upal ühiselt Euroopa Liidu tõukefondide ja Eesti riigi vahenditega juba mitme aasta vältel. Kõnealuse kava alusel seda tööd jätkatakse ning investeeringud suunatakse peamiselt Upa õppekompleksi uuendamise lõpetamiseks. Ka linnas vajavad mõned ametikooli objektid investeeringuid, et pakkuda paremaid võimalusi teeninduserialade ja ettevõtluse õppeks.

Lisaks õppekeskkonna kaasajastamisele jätkub töö kutseõppe riiklike õppekavade kallal, üheskoos tööandjatega koostatakse õppekavad uute erialade õpetamiseks, mitmete praegu õpetatavate erialade õppekavad vajavad uuendamist. Tänapäevasel tasemel õpetamiseks läheb tarvis ka uute teadmistega ja oskustega õpetajaid. Nii pakutakse kutseõpetajatele erinevaid koolitusi - pedagoogilisi kui ka erialaseid. Lisame siia veel e-õppe edendamise kutsehariduses, võimaluse töötavatel inimestel täiendada ametialast haridust või õppida päris uus amet tööalase koolituse kursusel. Kõikide nimetatud ettevõtmiste õnnestumisse annab oma panuse Euroopa Sotsiaalfond.

Noortele uued huvivõimalused

Samal valitsuse istungil sai kinnituse Euroopa Regionaalarengu Fondi toetatav investeeringute kava, mis on mõeldud avatud noortekeskuste, huvikoolide ning teavitamis-nõustamiskeskuste ehitamiseks-renoveerimiseks. Ma usun, et huvikoolid saavad korraliku rahasüsti ning suudavad noortele ja lastele pakkuda sellist rakendust, mis viib elus edasi. Programm lubab meil noorsootöö infrastruktuuri edendamiseks kasutada 316 miljonit krooni Euroopa Regionaalarengu Fondi vahendeid. Ekspertide ettepanekul on Haridus- ja Teadusministeerium teinud kava, mis ei jäta huvikoolidest ega noortekeskustest ilma ühtegi maakonda.

Saaremaalt sai suurima, 15 miljoni krooni suuruse toetuse Kuressaare Muusikakooli hoone rekonstrueerimise projekt. Kooli hoovialale rajatakse vabaõhulava ja parkla, hoone katusekorrusele aga klassiruumid, noodihoidla, kammersaal, stuudiod jm ruumid.

Orissaarde rajatakse fondi toel avatud noortekeskus.
Kui tahame, et meie riik edeneks, on tarvis häid ja oskajaid inimesi, kes samal ajal oleksid tublid ja aktiivsed kodanikud. Riik saab seda tagada lisaks tavahariduskorraldusele ühelt poolt tänapäevase tasemega kutseõppe, teiselt poolt noore huvidele vastava ja isiksust arendava noorsootöö ja huvihariduse kaudu. On hea, et me saame nende eesmärkide saavutamiseks kasutada Euroopa Liidu abi, tingimusel, et omalt poolt veel juurde paneme. Aga hea rahvuslik plaan peab meil endil olema. Selleks, et võimalused ei koonduks ainult pealinna, tuleb jõuliselt edendada ka teisi piirkondi!

* 01.07.2008 Kommentaar: Uusi võimalusi Pärnumaa noortele, Pärnu Postimees

*01.07.2008 Valgamaa saab uusi haridusobjekte, Valgamaalane

* 01.07.2008 Võrumaa noortele luuakse uusi võimalusi, Võrumaa Teataja

* 01.07.2008 Põlvamaa noortele luuakse uusi võimalusi, Koit

* 02.07.2008 Virumaa noortele luuakse üha uusi võimalusi hariduses, Virumaa Teataja

* 04.07.2008 Raplamaa noortele luuakse uusi võimalusi, Nädaline

*11.07.2008 Harjumaa noortele luuakse uusi võimalusi, Harju Elu

Järvamaa saab hulgaliselt haridusehitisi

2008-06-28

Tähelepanuväärseid ehitisi hakkab nüüd kerkima kõikjale üle Eesti. Tõsi, osa taotlusi jäi ka rahuldamata, aga rahul peaksid olema kõik maakonnad. Mahult on tegemist kindlasti viimase aja suurimate otsustega, mis parandavad nii kooli- kui ka huvihariduse võimalusi võrdselt üle Eesti.

Kutsehariduse võimalused paranevad

Eesti riik on Euroopa Liidu tõukefondide toel asunud korrastama kutseõppeasutuste õppekeskkonda ja investeeringute uus kava hõlmab 3,6 miljardit krooni.

Rahasüst jõuab Eesti kutseharidusse järgmise viie-kuue aasta jooksul, nimekirjas on 94 objekti ja õppetingimused paranevad 30 kutseõppeasutuses.

Eesmärk on selge: programmi lõppedes peaksid kutseõppeasutuste õppetöökojad ja õpilaskodud olema igati nüüdisaegsed. Minu arvates vajab Eesti majandus nii tasemeõppe läbinud noori, kes kutsekoolidest tööjõuturule lähevad, kui ka oma teadmisi täiendavaid täiskasvanuid. Kinnitatud programm toetab seda igati.

Järvamaalt on investeeringute kavas seniste Türi tehnika- ja maamajanduskooli ja Paide kutsekeskkooliga kokku üheksa objekti summas 310 miljonit krooni.

Taotluste esitajad jätkavad sügisest ühinenud koolina Järvamaa kutsehariduskeskuse nimetuse all. Lähiaastatel uuenevad põhjalikult ja sisustatakse nüüdisaegse sisseseadega õppehooned ning mitme eriala töökojad ja õpperuumid nii Paides kui ka Säreveres.

Uue kuue ja sisustuse saavad õpilaskodud ja toitlustusruumid.

Lisaks õppekeskkonna nüüdisajastamisele jätkub töö kutseõppe riiklike õppekavade kallal, koos tööandjatega koostatakse õppekavad uutele erialadele, mitme praegu õpetatava eriala kavasi tuleb uuendada.

Tänapäevasel tasemel õpetamiseks läheb tarvis ka uute teadmiste ja oskustega õpetajaid. Nii pakutakse kutseõpetajatele koolitusi, pedagoogilisi kui ka erialaseid. Lisame veel e-õppe edendamise kutsehariduses, võimaluse töötavatel inimestel täiendada ametiharidust või õppida päris uus amet töökoolituse kursustel. Kõikide ettevõtmiste õnnestumisse annab oma panuse Euroopa Sotsiaalfond.

Valitsuse samal istungil sai kinnituse Euroopa Regionaalarengu Fondi toetatav investeeringute kava, mis on mõeldud avatud noortekeskuste, huvikoolide ning teavitamis-nõustamiskeskuste ehituseks-uuenduseks.

Usun, et huvikoolid saavad korraliku rahasüsti ning suudavad noortele ja lastele pakkuda sellist rakendust, mis viib elus edasi.

Loome noortele uued huvivõimalused

Programm lubab meil noorsootöö infrastruktuuri edendamiseks kasutada 316 miljonit krooni Euroopa Regionaalarengu Fondi raha.

Ekspertide ettepanekul on haridus- ja teadusministeerium teinud kava, mis ei jäta huvikoolidest ega noortekeskustest ilma ühtegi maakonda.

Järvamaalt sai suurima, rohkem kui üheksa miljoni krooni suuruse toetuse Türi vallavalitsuse kavand «Türi Avatud Noortekeskuse rekonstrueerimine».

Türi kesklinnas asuv endine katlamajahoone on kavas muuta avatud noortekeskuseks ja selle ümber kujundada Türi kesklinna nn noorteala.

Teise Järvamaa ettevõtmisena pälvis toetuse Paide linna avatud noortekeskuse tervikliku väljaarendamise kavand. Selleks on investeeringute kavas üle kaheksa miljoni krooni.

Kui tahame, et meie riik edeneks, on tarvis häid ja oskajaid inimesi, kes samal ajal oleksid tublid ja aktiivsed kodanikud. Riik saab seda tagada lisaks tavahariduskorraldusele ühelt poolt tänapäevase tasemega kutseõppe, teisalt noore huvidele vastava ja isiksust arendava noorsootöö ja huvihariduse kaudu.

On hea, et saame nende eesmärkide saavutamiseks kasutada ELi abi tingimusel, et omalt poolt veel juurde paneme. Hea rahvuslik plaan peab meil endil olema. Selleks et võimalused ei koonduks ainult pealinna, tuleb jõuliselt edendada ka teisi piirkondi.

Intervjuu: Minister: erikoole ootab ümbertegemine

2008-06-20

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas nendib, et õiguskantsleri büroo sissemarss Puiatu erikooli aitas sealseid probleeme paremini teadvustada, kuid samas seadis see löögi alla oma tööd hästi tegevad pedagoogid.

Tõnis Lukas, kui suuri muudatusi Eesti erikoolide süsteemis lähiaastatel teha tuleks?

Ma esitasin eile kuriteo ennetuse nõukojale valikud, mis meie ees seisavad.

Tõepoolest, tarvis on teha olulisi muudatusi erikoolide korralduses nii õpilaste arvust kui investeeringuvajadustest lähtudes, aga ka tulenevalt sellest, et süsteem pole ajakohane.

Üks võimalikke muudatusi puudutab koolide võrku. Praegu on alatäidetud kolm kooli. Kõik neis olevad õpilased ei peaks seal tegelikult üldse olema. Näiteks Puiatu puhul oli minu seni viimane samm korraldus viia haiged lapsed sealt teistesse õppeasutustesse ning kõige pätimad kampade juhid Tapale. See oli sealse olukorra normaliseerimiseks väga vajalik.

Paljud erikoolidesse saadetud peaksid õppima hoopis teiste koolide spetsialiseeritud klassides või siis erivajadustega laste õppeasutustes.

Puiatust on praegu jooksus 20 poissi. Seaduse järgi on neid raske korrale allutada ja koolis hoida, aga just nemad peaksid erikoolis olema.

Miks politsei nende otsimise ja kooli toomisega ei tegele?

Politsei võib nad kooli tuua, aga kui nad veerand tunni pärast akna kaudu uuesti minema lähevad, siis nagu polegi midagi teha. Seega: meil peaks olema võimalus nad väe ja võimuga kohale tuua ning neid kinni hoida. Mõneski teises Euroopa Liidu riigis on ka alaealistele päris kinniseid koole. Meil neid ei ole.

Nii et süsteemi muutmiseks on piisavalt alust.

Milline tundub teile Puiatu kooli tulevik? Kui reaalne on võimalus, et see kinni pannakse?

Juhul kui me läheme Eestis ühe või kahe erikooliga süsteemi peale, on kaks võimalust: kas luua need uutesse kohtadesse või organiseerida need praeguste koolide alusel. See on valiku küsimus ja sõltub paljudest asjaoludest, näiteks sellest, kas me saame tüdrukud ja poisid ühte kohta viia või mitte. Samuti on hulk küsimusi seotud investeeringutega.

Kui me teeme mõnevõrra suuremad koolid, on tarvis juurde professionaalset kaadrit. Töötajaid Puiatus jätkub, kuid kombineeritud suure kooli jaoks on neid Tartu lähedal Kaagveres rohkem.

Erikoolid on rasked asutused ja on selge, et kõik pedagoogid ei taha seal töötada. Seda enam tuleb au anda neile, kes on seal oma tööd südamega teinud ja teevad ka edaspidi.

Aga jah, personali leidmine ja hoidmine on suur probleem ning sõltub paljuski sellest, kas otsustame koolivõrku totaalselt muuta ning paneme mõne kooli päris kinni või mitte.

Selleks et heade lahendusteni jõuda, on tarvis, et kõik asjaomased institutsioonid üheskoos pingutaksid. Ei piisa ainult haridusministeeriumi tööst, vaja on nii investeeringuid kui seadusemuudatusi.

Mida te arvate õiguskantsleri büroo viimase aja tegevusest seoses Puiatu erikooliga?

Ta tegi oma sissemarsiga sealsetele pedagoogidele liiga. Isegi kui osa töötajate puhul on prokuratuuri algatatud uurimistoimingud õigustatud, pandi kogu selle ettevõtmisega raskesse olukorda oma tööd hästi tegevad pedagoogid: nad tundsid, et neid on justkui sopaga üle valatud.

Teine aspekt on siinjuures see, et tekitati situatsioon, kus osa kasvandikke sisuliselt väljus kontrolli alt.

See on asja üks külg. Teisalt näib, et muud moodi polnudki võimalik seda teemat samaväärselt päevakorrale tõsta. Eesti on varsti 20 aastat taas iseseisev olnud, kuid süsteem toimib ikka täpselt sama moodi nagu nõukogude ajal. Juba ammu on räägitud, et see süsteem on iganenud ega täida oma eesmärki, kuid muutunud pole mitte midagi.

Muudatused olid nagunii plaanis.

Ma tunnustan õiguskantsleri bürood selle eest, et ta teema printsipiaalselt ette võttis, kuid olgem ausad: ministeerium pidi ligi kuu aega selle kohta uudiseid lugema ajalehtedest. Infovahetus meie vahel ei olnud sugugi hea.

See, et erikoolidele on hakatud senisest rohkem tähelepanu pöörama, annab lootust, et ka neile jagub investeeringuraha. Vahepeal oli Riigi Kinnisvara aktsiaseltsi ja rahandusministeeriumi lähenemine selline, et erikoolid võivad summadest üldse ilma jääda.

Nii et mõnes mõttes on riigi koolide olukorrale avaliku tähelepanu pööramine olnud kasulik küll.

Mina olen mõelnud, et süsteem toimiks kõige tulemuslikumalt siis, kui noorematele ja kuritegelikult vähem kogenud pätipoistele loodaks SOS Lasteküla tüüpi asutused, kus nad elaksid väikeste gruppide kaupa väikestes majades ja peaksid lisaks õppimisele tegema ka igapäevaseid kodutöid. Niisugune keskkond oleks risti vastupidine praegu erikoolides valitsevale.

Umbes samasugust kava ma just eile kuriteo ennetuse nõukojale pakkusingi.

Tuleks luua selline vahepealne tasand: valida Eestist välja kolm kooli, kus on õpilaskodu ja kuhu saaks luua kuni 12 õpilasega klassid. Seal võiksid õppida need lapsed, kellest ei ole veel paadunud kriminaale välja kujunenud ja kellele erikool on liiga karm karistus.

Kindlasti oleks tarvis jälgida, et koos oleksid üheealised ja sarnase loomusega lapsed ning vanemad ei pääseks neid kiusama.

Neile tuleb luua mõnus rühmatunne ja tagada tihe huvitegevus.

Laste puhul peame alati mõtlema, et ehk on neid veel võimalik ümber kasvatada.

Mis te arvate, kui pika aja jooksul põhjalikud muudatused koos möödapääsmatute ehitusinvesteeringutega reaalsuseks saavad?

Mina olen andnud ministeeriumi koolikorralduse osakonnale ülesande, et ta peab mulle 15. augustiks esitama konkreetse kavandi, mitme kooli peale me välja läheme ja millised peavad olema kasvatuse põhitingimused.

Samaks kuupäevaks peavad olema välja pakutud need koolid, mille juurde rajatakse kasvatusraskustega õpilaste eriklassid - need nii-öelda väiksemate paharettide klassid.

6. oktoobril peaks langetatama otsus, mis seadusi ja millises mahus tuleks muuta ning missuguseid investeeringuid ette võtta.

Nii et ma tahan teha päris kiiresti.

See on otsustusprotsess. Millal reaalsuses midagi muutuda võiks?

Investeeringute mõttes järgmisel aastal ja õppekorralduslikult järgmisest õppeaastast.

Võitlus selle nimel, et saada erikoolidele Riigi Kinnisvara aktsiaseltsi toetus, jätkub päevast päeva. Me peame tegutsema intensiivselt.

Ütle üks ilus emakeelne lause!

2008-06-13

Prantsuse ajaloolane Charles Eynard kirjutas 1849. aastal (silmapaistva) baltisaksa haritlase ja seltskonnadaami Juliane von Kriideneri biograafia (,,Vie de madame de Krudener", 1-II; raamat on võrgus Google'i kaudu vabalt kättesaadav). Teos, mida Eynard'i tuntud korrektsuse tõttu ka edaspidi usaldusväärseks on peetud, pakub huvi muu hulgas ka seepärast, et seal on ära toodud eestikeelne lause üle silla minemisest. Nimelt arutletud ühel keisrinna Katariina intiimsemal koosviibimisel keelte ilu üle ja toodud näiteks küll kreeka, küll itaalia keelt, mille peale hüüatanud krahv Stackelberg: „Te unustate ära ühe keele, milles näiteks lihtsad sõnad „passez le pont" kõlavad „taize, taize se hullah!"" „Kui võluv ja õrn. See on pehmem kui itaalia keel, mis keel see küll peaks olema," õhanud keisrinna. „Eesti keel," vastanud Stackelberg, Eynard'ile viitab ka Nils B. Sachris oma artiklis (Lisandusi teadmistele Juliane B. von Krüdenerist. - Akadeemia 2004. nr 11).

Soomlased teavad jälle, et 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel kaalutud keelte kaunidust ja nende kuulus lauljanna Aino Acte esitanud seal lause „Aja hiljaa sillalla" (vt ka Tõnu Tender, Kadri Vider, Keelte iludusvõistlus uuel ringil. - Sirp 18.04.2008).

Viiekümne elujõulisema hulgas

Paul Ariste sõnul on maailma kauneim keel iga inimese emakeel. Akadeemiku mõttega tuleb nõustuda: keelte kõnelejate valik läheks lahku, objektiivset võrdlusalust oleks peaaegu võimatu leida. Keele ilu peitub kuulaja kõrvades. Keelevõistluse legendid on siiski mõistetavad: „kõrge koht keelevõistlusel" tegi just ärkamisajast tõusnud eestlase iseteadvusele kõdi, mistõttu kujunes ta eluiga päris pikaks. Eelmise sajandi kolmekümnendatel, kui legendi rahvuslik-propagandistlikel eesmärkidel käsutada püüti, tekkis vähemalt haritumas seltskonnas sellele juurde vabandav seletus, et tegemist on pigem nn. linnalegendiga ja mitte tõsilooga. Halba pole sellises legendis ometi midagi, sest muu hulgas näitab see meie hoolimist oma keelest ja usku, et selle ilus kõla on võlunud teisigi.

Tuleb aga öelda, et rahvana on meil enesekindluseni veel pikk tee minna, sest nagu kinnitas Martin Ehala paar kuud tagasi ühel keelekonverentsil, jääb talle alati, kui ta kusagil auditooriumis küsib, kuhu eesti keel võiks maailma u 6000 keele hulgas oma elujõulisuse poolest paigutuda, silma ennekõike alaväärsus. Isegi hea, kui pakutakse, et oleme oma keelega esimeses pooles, kuid vahel tahetakse end arvata veelgi tagapoole. Seda ilmselt eestlaste harjumuse pärast mõelda end väikseks rahvaks. Tegelikult on oma riigini jõudnud vaid pisut üle 200 rahva, kusjuures paljudel ei ole põhirahvuse kodukeel sugugi riigikeel. Meil on. Ja kui mõelda, kui paljudel rahvastel on käsutada emakeelne arvutitarkvara, siis on meil eeldused olla 30 või vähemalt 50 elujõulisema keele kandja hulgas. Kas me kasutame kõiki oma võimalusi?! Mina hakkasin eestikeelsel programmi tarkvara kasutama alles hiljuti. Mitte et sellest tegelikult töös midagi muutuks, aga - põhimõtte pärast. Ka riikliku programmi alusel sel aastai paljudele õpetajatele eraldatavate sülearvutite kasutajad peavad olema valmis pruukima eestikeelset tarkvara.

Enesekehtestamisele peaksid olema suunatud kõik keelega rahvad, kui nad alles jääda tahavad. Mitmed keeleteadlased, näiteks Alaska ülikooli professor Michael Krauss, on avaldanud kartust, et sel sajandil võib hääbuda suur osa (kuni 90%) maailmas kõneldavatest keeltest.

Teame, et tänapäeval käib maailma keelte vahel karm olelusvõitlus. Üleilmastuvas maailmas satuvad löögi alla eelkõige väikese kõnelejate arvuga keeled. Siinkohal on kindlasti õigustatud jõupingutused eesti keele kui teadus- ja ülikoolihariduse keele arendamiseks ja säilitamiseks. Kui me ei pinguta kraadiõppe ja teadusterminoloogia eestikeelsena arendamise nimel, siis muutub ingliskeelseks esmalt küll ehk ainult doktoriõpe, kuid seejärel langevad doominokividena ka magistri-, bakalaureuse-, aga seejärel juba gümnaasiumiõpe. Tahetakse ju ettevalmistust järgmiseks astmeks saada ikka juba sellega sarnastel alustel.

Mure keelte püsimise pärast on üleilmne, mistõttu on UNESCO kuulise kommunikatsiooni aastaks, aga ka rahvusvaheliseks keeleaastaks, rõhuga nii keelte mitmekesisusel kui keeletehnoloogia arengul.

Kõnetehnoloogia

Mis aitaks säilitada Euroopa ja maailma keelelist mitmekesisust? Mis võiks 21. sajandil tugevdada keelte elujõudu? Võimalik lahendus on keele tehnoloogiline jätkusuutlikkus,
mis annab ka väikese kõnelejaskonnaga keeltele tulevikuvõimaluse.

Säilimise ja ajaloolise mälu huvides on tehnoloogiliste uuendustega kaasa mindud varemgi. Kirjutatud eesti keel sai elujõu tänu trükikunsti leiutamisega samal ajal Euroopas levinud ideedele edastada jumalasõna emakeeles, s.t eestikeelsele piiblitõlkele. Ei maksa unustada, et need lääne kultuuriareaali keeled, millesse 19. sajandi alguseks polnud piiblit tõlgitud, on tänaseks sisuliselt hääbunud.

Praeguseks on eesti keel ühena Euroopa Liidu ametlikest keeltest seisundis, mis lubab selles keeles kõneleda kõigil ametlikel foorumitel ja laseb sellesse tõlkida kõik olulisemad üleliidulised dokumendid. Kui president Konstantin Pats pidi omal ajal püüdma raadio teel osale Euroopa rahvastele ennast selgeks teha ladina keeles, siis Toomas Hendrik Ilves saab teistele riigipeadele kõneleda eesli keeles. Staatuse tõusu tõttu on laienenud ka huvi eesti keele vastu maailmas: seda õpitakse koolides ja ülikoolides senisest rohkem. Kui me oma keele kõnelemist ja levitamist tõsiselt võtame, võime seada eesmärgiks jõuda 1 5 miljoni eesti keele oskajani juba ülejärgmisel aastakümnel.

On üsna kindel, et paljudele igapäevaseadmetele tekivad lähiaastate jooksul juurde häälega juhitavad funktsioonid, eriti siis, kui mõlemad käed ja silmad on seotud muu tegevusega. Hea näide on auto navigatsiooniseade. Seejuures pole sugugi tähtsusetu, kas seade räägib ja saab aru talle rahvuskeeles öeldust või tuleb temaga suhelda näiteks inglise või saksa keeles. Perenaise kooki hõigatud korraldused külmkapile või kohvimasinale kuuluvad ehk ulmeliste veidraile valdkonda, aga võiksid siiski olla emakeelsed, et eesti keel ise ei taanduks „köögikeeleks".

Keeletalgud

Niisugusest lähtekohast kasvaski välja mõte pöörata tähelepanu keelte mitmekesisusele ja selle säilimise võimalikkusele ning iga rahva emakeele kaunidusele ja ainukordsusele. Kuidas siis selle keele igaviku otsimine just praegu võimalikult suurt tegelikku tähelepanu võiks pälvida? Selleks tuleks tuua ühtpidi välja tema arengujõulisus ja teistpidi erakordne kõla. Seda saab teha vaid võrdluses - mitte mingil juhul tihedas võistluses teistega, vaid oma tugevusi rõhutades. Tähelepanu annab aga koondada just nüüd, kui tähistame võrdlemisi laialt Eesti Vabariigi 90. aastapäeva.

Esialgu pikkusin välja omaaegsete müütiliste üleilmsete keelevõistluste „kordamise" idee. Ettepaneku tegin esimest korda suurema avalikkuse ees keeletehnoloogia konverentsil eelmisel sügisel. Keeletehnoloogid ajasid küll silmad suureks, aga võtsid idee hästi vastu. Et võistluste motiiv olümpia-aastal kaasamõtlejaid liiga ei hirmutaks, olen edaspidi kutsunud osalejaid keeletalgutele - kõlab palju demokraatlikumalt ega tekita kultuurišokki.

Emakeelepäeval pöördusingi avalikkuse ja eriti koolilaste poole üleskutsega osa võtta selleks ajaks juba korralikult läbi mõeldud keeletalgutest ja saatma haridusministeeriumisse eestikeelseid lauseid, mis võiksid kõlaliselt, välteliselt, rütmiliselt või muul moel iseloomustada just meie keelt. Lauseid koguti eesmärgiga teha valik ja lasta neid öelda eri keelte kõnesüntesaatoritel, et võrrelda seejärel tulemusi omavahel, aga ka inimhääle väljaöelduga.

Kui koguda kokku Euroopa keelte tarbeks loodud kõne süntesaatorite väljastatud eestikeelsed laused, saab iga eestlane olla keeleekspert ja leida kõnesüntesaatorite tulemuste võrdlemisel üles eesti keele kõlalised iseärasused, mida teiste keelte jaoks loodud süntesaatorid järele teha ei suuda. Laiendame algatust vähemalt Euroopasse, et ka teiste Euroopa riikide kodanikel oleks võimalus teadvustada oma keele kõla erilisusi ja samal ajal aimu saada keeletehnoloogia ees seisvatest konkreetsest keelest sõltuvatest probleemidest. Eriti õpetlik on see aga kooliõpilastele. Seepärast pöördusin just teiste maade haridusministeeriumide poole palvega leida kõnetehnoloogiakeskuste kontaktid ja nimetada omakeelseid kauneid ja iseloomulikke lauseid - ühesõnaga võita meie korraldatud rahvusvahelistes keeletalgutest osa. Oleme koos kaastöölistega korranud üleskutset korduvalt nii diplomaatilist liini mööda kui ka rahvusvahelistel haridusfoorumitel teiste riikide esindajatele. Huvi on olnud heatahtlik ja küllalt lai. Just haridusministrite kaasabil jõuame talgute teises pooles nende maade kooliõpilasteni, kes saavad ka nii nagu ka meie omad samuti keelte erisuste ja ainulaadsuse kogemuse. Sellest sünnib ka kindlasti senisest rohkem austust ja tähelepanemist teiste rahvaste kultuuri vastu. Praeguseks on osavõtust teada andnud Taani, Prantsusmaa, Austria, Tšehhi, Rootsi, Leedu, Ühendkuningriik, Holland, Läti, Soome. Kreeka, Poola, Belgia ja Bulgaaria. Keeletehnoloogiakeskusi, kellelt palume kõnesünteesi, on ligi 30.

Parim lause käes

Üleskutse tulemusena laekus Eestist 116 lauset. Mitmel juhul olid laused välja valitud teistega koos/kollektiivselt ja saatjaks märgitud kool vm klass. Tahan nimetada eraldi Tallinna ühisgümnaasiumi, Viljandi Jakob gümnaasiumi ja Tihemetsa põhikooli, kust saadeti mitu või isegi palju lauseid.

Esitatud lausete esialgsegi analüüsi järel saab öelda, et eestlane tajub intuitiivselt väga hästi seda, mis teeb eesti keele ainulaadseks ja ka kauniks. Need sõnad ja laused sisaldasid II ja III välte erinevust, palatalisatsiooni, eesti keelele iseloomulikke ja teistes keeltes sageli puuduvaid diftonge, nn täpitähti jne. Need on iseärasused, millega teistele keeltele kohandatud süntesaatorid võivad jääda hätta. Küsimus pole siiski kõnesüntesaatorite paremusjärjestuses või võrdlemises, selle võrdluse teaduslikus korrektsuses või adekvaatsuses, vaid nende rolli laiemas teadvustamises. Tegelikult avaneb siit veel uus aspekt, mille poolest on need talgud kasulikud: keeleteadlased saavad uut tarbevõrdlusainest kõnesüntesaatori arendamiseks.

Nii keeletalgute tulemustest kui keeletehnoloogiat tutvustavatest materjalidest koostame sügisel CD, mida saab kasutada nii õppimiseks kui näitlikustamiseks. Tulemusi tutvustatakse ka teistes riikides.

Tänaseks oleme jõudnud lõpuks ka tegelikult iseloomulikuma eestikeelse lause valimiseni. Kindlasti ei selginud see meistrivõistluste-laadsel võistlusel, ettepanekute hulgast valisid keeleteadlastest koosneva ning haridus- ja teadusministrit nõustava Eesti keelenõukogu liikmed välja kümmekond. Neist enim asetusi sai Tihemetsa põhikooli 7. klassi õpilase Häili Lingi pakutud lause ,,Üle oja mäele, läbi oru jõele". Mõnes mõttes oleme sama kaugel kui sada aastat tagasi, aga nüüd oleme sinna jõudnud ise, oma keeletalgutel.

Lukas: suurt viga saab teha vaid üks kord

2008-06-11

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas maalib pessimistliku pildi 2018. aasta hariduselust: kooli on tööle jäänud vaid 70aastased õpetajad, teised otsivad paremat elu muudes maades, hulga raha neelanud koolimajad lagunevad, ilmub üksainus eestikeelne ajaleht.

Aripaev.ee artiklisarjas "Eesti 2018" esitavad Eesti tuleviku kohta oma nägemuse valitud Eesti arvamusliidrid.

Järgneb minister Tõnis Lukase visioon "Eesti 2018":

Tulevikku saab vaadata kahel moel, läbi mustade prillide ja läbi roosade. Tegelikult polegi muud võimalust, kõiki rahuldavalt neutraalset hoiakut pole siin olemas, sest ka keskpunkt tundub mustast nurgast vaadates liiga roosa ja vastupidi - roosade prillide kandjale tundub igasugune optimismi jahutaja mustaprillimehena.

Kuna ministri roll on mobiliseerida kõiki tegutsema helgema tuleviku nimel, siis on siin alati oht liigseks optimismiks. Püüan seekord sellest üle olla ja luua pilti, mis saab siis kui me praegu mõne otsuse tõsidusest aru ei saa! Ühiskond muutub paratamatult ja mingi tulemuse jaoks on soodumus teatud hetkel suurem, mõnel puhul väiksem. Praeguste otsuste ja muude asjaolude kokkulangemisel võib juhtuda hulle asju. Praegu teile neid ette manades näitan ju tegelikult ära ka isikliku soovi - see on igal eraldi juhul täpselt vastupidine kirjeldatud õnnetule lõpptulemusele. 2018. aastal võib olla juba hilja asju muuta - kui me praegu neid ohte ei märka.

On 2018. aasta

Niisiis, sattus riik kümme aastat tagasi ehk 2008. aastal majandusraskustesse, mida nimetati ka kriisiks. Kuna eelnenud oli küllalt pikk kasvuperiood, oli avalike kulude struktuur välja kujunenud optimistliku perspektiivi tingimustes. Majanduse jahenemisel tuli avaliku sektori kulutusi planeerituga võrreldes oluliselt vähendada, kuid kuna aastatega oli välja kujunenud teatud trafarett kulutuste planeerimiseks ja igale valdkonnale tehtud oma arengukavad, põrkusid katsed seni väljakujunenud stampe raskel ajal muuta vaid mõne üksiku valdkonna, näiteks hariduse kasuks, kõigi teiste valdkondade eest vastutajate vastuseisule. Seetõttu oligi vaatamata pikkadele korralistele kui ka erakorralistele kabinetiistungitele lihtsam kulutuste struktuuri mitte muuta. Õigemini ta muutus küll, kuid vaatamata avalikult kõlanud väidetele, et hariduse arvel ei tohiks kokku hoida, hariduse osakaal eelarves hoopiski vähenes!

Õpetajaid ja õppejõude jätkus küll ka edaspidi, sest mitmes muus sektorites oli tekkinud tööpuudus, kuid paremad neist lahkusid siiski teistesse ametitesse, paljud küll piiri taha. Kui veel 2008. aastal oli kogu Läänemaal näiteks 2 kvalifitseeritud füüsikaõpetajat, siis nüüdseks pole neid jäänud mitte ühtegi. Kuigi tollal hiljuti lahkunud riskikapitalist Otto von Taube oli peaministri juurde moodustatud Teadus- ja Arendusnõukogu istungil kirjeldanud, kuidas sellisel ajal ei investeeriks ta kivisse ja betooni ehk ehitustesse, vaid pigem inimestesse, keda soovib kinni hoida, tehti just praegu suuri investeeringuid seniste haritlastele palgamaksmiseks läinud summade arvel. Põhjuseks just avanenud Euroopa Liidu uus tõukefondide periood. Kuna hariduse osakaalu eelarves ei suudetud tõsta, siis ongi järgnevast perioodist mäletada üksnes uhkeid investeeringuid, mis tehti sel ajal, kui õpetajate ja õppejõudude palku tuli seetõttu tekkinud rahapuuduses (eurofondid nõudsid meiepoolset kaasfinantseerimist) hoopis langetada. Kui siis järgmine investeerimisperiood 2013. aastal otsa sai ja kõikvõimalikud kutsehariduskeskused ja kõrgkoolid ehitatud olid, selgus et vahepeal veelgi süvenenud heade õpetajate põud tegi võimatuks meelitada neisse ka õppureid. Ja kuna moodsal ajal saab õppida ka juba ülemaailmseis võrgustikes (laialt kasutada on virtuaalõppe erinevad moodused, k.a. videokonverentsõpe) ning ajast ja arust programmide peale noored enam ei läinud, jäid mitmed koolideks ehitatud suured hooned lihtsalt kasutamata ja lagunevad. Euroopa inspektorid käivad ümber nende ja hoiavad kahe käega peast kinni, et kuidas üks liikmesriik ikka pani teiste rahvaste maksumaksjate raha kohtadesse, kus see mädaneb ja rohtu kasvab.

Kui kümme aastat tagasi oli koolisüsteem töötanud paljuski veel kaugest nõukogude ajast pärit õpetajate kaasabil (just abiks tulebki nende panust nimetada, sest paljud neist lasid ennast juba siis igal aastal uuesti kooli tagasi kaubelda, olles ise parema meelega juba pensionil), siis nüüdseks ongi enamus veel kooli jäänuid seitsmekümnesed. Selles vanuses peavad vastu veel üksnes naised, seetõttu nähti viimast meesõpetajat tunamullu veel ainult ühes Tartu koolis.

Kümme aastat tagasi oli haridusministeeriumil ometi kavas mitmeid meetmeid noorte õpetajate kooli tööle toomiseks, kuid rahapuudusel need plaanid nurjusid. Nüüd on võimalik ainult teatud määral otsast alata, aga kõigisse piirkondadesse sealt lahkunud õpetajaid ja ka koole enam tagasi ei vii. Pole ka mõtet, sest pole enam inimesi. Need on lõplikult linnades ja sealses lähiümbruses. Linnades leidub siiski ka häid ja rahvusvahelisel tasemel koole, kuid need on peamiselt ingliskeelsed. Just keele osas ongi toimunud kõige suuremad muutused. Eesti keel õppekeelena on taandunud. Kuna riik otsustas kärpida oluliselt kõrghariduse finantseerimist, siis hädaga ülepeakaela tasulisele kõrgharidusele üle läinud riigis oldi oma raha eest valmis õppima üksnes ärindust ja muud sellist. Nende valdkondade rahvusvahelised õppekavad muutusid järjest populaarsemaks, kuigi majandusinimesed olid juba 2008.aastal kaevanud nn. pehmete erialade liigse leviku üle ning et tehnika- ja loodusteaduste peale enam noored ei kipu. Nüüd on see asi lahendatud - Eestis saabki õppida ainult sotsiaalvaldkonna õppekavadel. Ka arste toome me ammu Venemaalt sisse.

Kellel oli mingi muu huvi peale ärinduse ja õiguse või kes ei tahtnud ise maksta, pidi minema välismaale õppima, sest Euroopa Liidus ja Aasias leidus odavamaid või üldse tasuta õppekohti külluses. Valged eesti tudengid olid eelistatud, sest võõrastest kogukondadest pärit tudengeid oli näiteks Vana-Euroopa ülikoolides nõnda palju, et kultuurilised erinevused laastasid enamuse ülikoolilinnade elukeskkonda. Stabiilsem oli võtta üliõpilasi harjunud keskkonnast, kui näiteks Aafrikast, kust väljavool oli võrreldes endisaegadega veelgi suurenenud. Ega Aasiaski kõik kandid rahunenud pole. Internetiõpe on praegu levinud, ometi käib osa õppetööst veel kohale sõitmisega ja kõrgkoolivõrk geograafilises mõttes on täiesti olemas. Kuna Eestist sõidetakse pigem ära, on ülikoolide paljud õppesuunad õppurite vähesuse tõttu lõplikult suletud.

Niisiis oli juba kriisiaegade alguses tehtud panus inglise keelele. Kõigepealt mindi sellele täielikult üle doktoriõppes. Kuna rahvuslik intelligents oli ühiskonna sidususe vähenedes ühiskonnaasjades kaasa rääkimisele käega löönud, tehti ka järgmised sammud loogiliselt - magistrandid hakkasid nõudma samuti inglisekeelset õpet. Et kõrgkoolid töötasid vaid ärilistel alustel, siis algas apelleerides garanteeritud kvaliteedile eestikeelsetest õppekavadest loobumine ka juba bakalaureuseastmel. Eelmisel, s.t 2017. aastal arutati riigikogus juba gümnaasiumiastme inglise keelele üle viimist, sest lapsevanemad nõuavad lastele korralikku ingliskeelset ettevalmistust ülikooli astumiseks. Ah jaa - inglise keel on siiski vaid üks gümnaasiumitaseme õppekeeltest! Teine on vene keel. Kuna kõik haridusalased uuendused 2009.a astal peatati, siis oli katkenud mõistagi ka venekeelse gümnaasiumi reformimine. Kuna ettevõtjate surve ja raha kokkuhoiu tingimustes kutsuti sisse võõrtööjõudu Venemaalt, Valgevenest ja Ukrainast, selmet suurendada oma haridussüsteemi rahastamist, oli venekeelse gümnaasiumi alles jäämine ka igati perspektiivne samm - riigil ongi juba uued perspektiivid võrreldes veel kümne aasta taguse ajaga. Kui siis räägiti palju rahvusriigist, siis nüüd on meie ajakirjandus euroopaliku korrektsuse kontrolli all - s.t. Venemaast tohib kirjutada ainult head. Rahvastiku vahekord on tõsi ka muutunud - eestikeelsete inimeste väljavool tasapisi oma identiteeti kaotavast riigist on suurenenud, juurdevool idast aga uuesti tekkinud. Ajalehed ja võrguväljaanded on enamasti inglis- või venekeelsed. On üks eestikeelne leht - 4000 tiraažis ilmuv Sirp. Kõigest ei saa ka seal enam kirjutada, sest kõrghariduse muukeelseks muutumine on toonud eestikeelse uuema sõnavara peetuse ...

Ega haridus pole ainuke valdkond, mis kiduma oli määratud. Seoses sellega, et Euroopa Liit ei olnud valmis avama alates 2014. aastast meile enam oma järgmist finantsperspektiivi, haigutas eelarvestrateegias auk, mille me seni olime teiste rahaga kinni toppinud. Inimeste rahustamiseks, kellele tuli öelda, et avalikke teenuseid enam niipalju kui enne ei saa, oli ainus võimalus makse pidevalt kahandada. Valitsusel oli siis võimalik vähemalt osundada, et teil ju endal raha käes, tasuta ei peagi kõike saama. Kui oleksime teinud neil otsustavatel aastatel panuse perspektiivsetesse valdkondadesse - haridusse, teadusse ja innovatsiooni, oleks nüüdseks loodud uue jõukuse eeldused. Praegu on juba hilja midagi muuta - assotsieerunud Euroopa ja Venemaa topeltäärealana mingi elutegevus siin Eestis ikkagi ju säilib.

Niisiis magasime maha kulutuste struktuuri muutmise võimaluse ja kuna areng maailmas kulgeb järjest kõrgemas tempos, siis uut võimalust meil ree peale tagasi saada enam ei pakuta. Ebastabiilsus majanduses ja noorte seljapööramine kodumaale on viinud selleni, et praeguseks on oma põhitegevused Eestist välja viinud kõik siia vahepeal koondunud rahvusvahelised algatused. Viimati lahkus küberkaitsekeskus, mis sisuliselt ei tegutsenud siin siiski juba mitu viimast aastat. Midagi seal siiski toimus, kuid nüüd vist müüakse ka juba hoonet.

Oleks kohe 2008. aastal kuulatud rohkem haridusministrit, oleks õnnetus olemata ja kõik täpselt vastupidi eelpoolkirjeldatuga võrreldes.

Laste arvu vähenemine tõmbab Kuressaare koolivõrku koomale

2008-06-11

Juba mõnda aega on meie lehtedes olnud kirjutisi Kuressaare linna põhikooli teemadel, mille sisu võiks lühidalt kokku võtta sõnades "Kuressaare haridusvõrgu reform".

Tõsi ta on - laste sündimuse vähenemine on oma jälje linna lasteaiamaastikule juba jätnud ning nüüd, mil koolidest hakkavad lahkuma laulva revolutsiooni suured aastakäigud, saabub sama aeg ka sinna.

Samas ei juhtu see sugugi nüüd ja kohe, ega ka veel järgmisel aastal, nagu mõnest varasemast kirjutisest võisime lugeda, aga arutlusteks on õige aeg küll, sest nelja aasta pärast ei ole olukord enam see, mis täna...

On kevad ja õppeaasta jõuab lõpule ka Kuressaare koolides. Tänavu on meie neljas lastele üldharidust andvas koolis - Kuressaare põhikoolis, Vanalinna koolis, Saaremaa ühisgümnaasiumis ja Kuressaare gümnaasiumis - klassi lõputunnistust saamas kokku umbes 2600 õpilast. Toon ära siinkohal ka arvud koolide kaupa: põhikoolis 274 õpilast, Vanalinna koolis 438, SÜG-s 798 ja KG-s 1107.

Kolm aastat tagasi oli samades koolides kokku ca 3000 õpilast. Seitsme aasta pärast, kui kooli lähevad käesoleval aastal sündinud lapsed, on õpilasi ligi 2000, ja kui eeldada, et aastane sündimus Kuressaares jääb viimaste aastate tasemele (150-180 last aastas), siis nii jääbki.

3000 - 2000 = 1000 õpilast vähem - kunst on kooli pidada, kui lapsi ei ole... Nende teadmiste valguses tuleb nii praegustel kui ka tulevastel linnajuhtidel toimetada, et õigeid valikuid tehes viia läbi sellised muutused, mis ei laseks tehtud investeeringutel pooltühjalt "tiksuda", vaid võtaksid sealt välja maksimumi ning hoiaksid ka tööl parimad pedagoogid ehk kokkuvõttes tagaksid meie lastele jätkuvalt konkurentsivõimelise hariduse oma kodulinnas.

Selleks et teemasse pisut veel selgust tuua, olgu öeldud, et ainult õpilaste hulga kõrvutamisest eri aastate lõikes otsuste tegemiseks ei piisa. Mõned aastad tagasi muudeti Eestis põhikooli klasside täituvuse piirnormi selliselt, et senise 36 õpilase asemel on klassi täituvuse ülemine piir 24 ning üleminek nn väikestele klassidele toimub aasta aastalt vastavalt uute esimeste klasside vastuvõtule. Sellest tulenevalt peab võimalike muutuste kavandamisel arvestama pigem klassikomplektide kui õpilaste arvuga.

Kolm aastat tagasi oli meie linna eelpool nimetatud koolides kokku 99 klassikomplekti, sel aastal läheb suvepuhkusele 93 klassi jagu lapsi, nelja aasta pärast 83 ja seitsme aasta pärast 81 klassi. Paneme siia kõrvale tänase klasside arvu kooliti: Kuressaare põhikool 13, Vanalinna kool 17, SÜG 27 ja KG 36.

Pole raske märgata, et võrreldes tänasega on juba mõne aasta pärast Kuressaare linnas 10-12 klassikomplekti vähem - see on terve Kuressaare põhikooli jagu klasse. Samas on kõik koolihooned remonditud ja korras ning õpperuumide arv selline, mis võimaldab nõuetekohaselt õppetööd läbi viia tänases mahus ja pisut suuremaski. Millised on valikud?

Mitte midagi muutes ja jätkates aasta aastalt seni välja kujunenud valdavat praktikat, kus Kuressaare põhikooli võetakse vastu üks ja teistesse koolidesse kaks esimest klassi ning gümnaasiumiastme õpilaste arvu muutuse "neelab alla" KG - mis on iseenesest omaette vaidluse teema -, oleme nelja aasta pärast olukorras, kus Kuressaare põhikoolis on 9 klassi, st üks klass igas vanuseastmes, Vanalinna kool ja SÜG töötaksid samas mahus mis täna ning KG-s oleks nelja aasta pärast 30 ja seitsme aasta pärast 26 klassi.

30 ja veel enam 26 klassikomplekti KG-s oleks aga ilmne raiskamine, sest suure ja korras koolina on seal õpperuume tervelt neljakümnele klassile. Millega seda potentsiaalset tühimikku täita? Lahendusi ei tasu ilmselt otsida haridusvaldkonna väliselt, sest kooli töökorraldus juba on kord selline, mis niisama lihtsalt end teiste valdkondadega kokku panna ei lase.

Kui vaadata ringi haridusvaldkonna sees, siis üheks võimaluseks on kindlasti KPK klasside ületoomine KG-sse ja põhikooli hoonele nüüd omakorda uue rakenduse leidmine. Sellisel juhul oleks KG-s umbes sama palju klasse kui täna ja mis siin salata, selle variandi kasuks räägib ka väga paljude linnakodanike aastast aastasse süvenev soov oma lapsed just KG-sse ja mitte KPK-sse õppima panna.

Põhikooli remonditud hoones võiks aga oma koha leida noorte huvikeskus, mis paikneb praegu kahes kohas ning üsna kitsastes ja kehvades tingimustes Komandandi tänaval ja Smuuli tänava lasteaias, kusjuures seoses lasteaia rekonstrueerimisega lähiaastatel sealsed ruumid huvitegevuse jaoks kaovad.

Samuti sobiks ja mahuks koos huvikeskusega KPK hoonesse kunstikool, mille maja on praegu üsna armetus seisus. Ning kui siia lisada veel seni puudu olev korralik tööõpetuse- ja käsitöökeskus, mis teenindaks SÜG-i ja Vanalinna kooli, siis saaksime üsna mõõdukate investeeringutega lahendatud kolm rasket probleemi Kuressaare haridusvõrgus.

Põhimõtteliselt saaks huvi- ja kunstikool tegutseda ka KG vabanevates klassiruumides, mis omakorda annaks võimaluse üldhariduse kunstitunde päevasel ajal paremates tingimustes läbi viia. Mõtlemise koht! Ning KPK hoonesse mahuks lisaks ühele paralleelile ka tööõpetuskeskus nii omadele kui ka SÜG-i ja Vanalinna kooli poistele.

Kindlasti on ümberpaigutusvõimalusi teisigi. Samuti on kindel see, et nelja aasta pärast ei ole Kuressaare haridusvõrk enam selline kui täna. Arutelud erinevates gruppides - koolides, hoolekogudes, kohalikes poliitringkondades, volikogu komisjonides - on oodatud ja asjakohased otsimaks eri lahendustele poolt- ja vastuargumente või pakkumaks välja sootuks uusi lahendusi. Aega selleks veel on.

Koolitus pole erisoodustus

2008-06-11

Täiskasvanud töötajate võimalus saada täiendus- ja ümberõpet on oluline, eriti muutuvates majandus- ja tööhõive oludes. Osavõtt erinevatest koolitustest aitab edukamalt toime tulla nii üksikisikul kui ka tööandjal. Eesti vastav näitaja on Eurostati tööjõuturu uuringute andmetel võrdlemisi nigel.

Turu-uuringute AS viis möödunud sügisel haridus- ja teadusministeeriumi tellimusel läbi uuringu "Elukestev õpe 2007". Uuringu eesmärk oli välja selgitada, kui paljud 25-64aastased inimesed osalevad elukestvas õppes. Selle all mõeldi tasemeõpet, st õppimist üldhariduskoolis, kutseõppeasutuses või kõrgkoolis, samuti täiendus- ja ümberõpet, osalemist tööalastel, vabahariduslikel ja töötukoolitustel, konverentsidel, seminaridel.

Selgus, et uuringule eelnenud nelja nädala jooksul osales elukestvas õppes 22% küsitletutest. Tulevikus soovitakse kõige enam osaleda tööalastel täiendus- või ümberõppekursustel - nii vastas 61% inimestest, kel oli kindel kavatsus koolis või koolitusele minna. Eriti innukalt (68%) osalevad kõrgharidusega inimesed, mis näitab, et meie probleem on pigem madalama haridustasemega inimeste kesisemad võimalused ja vähene teadlikkus.

Elukestvas õppes osalejate protsendi suurendamine ei ole eesmärk omaette. Elukestev õpe on lai mõiste ja motivatsioon ning üldine valmidus õppida on juba pool võitu.

Tähtis on, et õppides suurendaksid inimesed oma konkurentsi- ja läbilöögivõimet tööturul ja oleksid oma eluga rohkem rahul. Eesti riigi, keele ja kultuuri arengut toetab kõikide eestimaalaste konkurentsivõime tõus, tehnoloogia ja teaduse areng. Suurem osa küsitletutest tajuvad koolituse tähtsust tööalase eelisena.

Eesti ettevõtjad on aktiivsed. Statistikaamet vahendab teemalehes "Täiskasvanute koolitus ettevõtetes" üle-euroopalist statistikat: Eesti ettevõtted on koolituse pakkumises riikide esikümnes. Tööalase koolituse statistika näitab, et tööandjad on peamised maksjad. Samas on koolituste hind probleemiks väiksematele ettevõtetele. Lisaks on kõigi tööandjate mure tasemekoolituse erisoodustusmaksu nõue. Ministeerium on teinud töölepinguseaduse eelnõu käigus ettepaneku kaotada tasemekoolituselt erisoodustusmaks.

Lisaks riigi panusele pakuvad olulist tuge täiskasvanute koolitusel ELi eelarve tõuketoetused perioodiks 2007-2013, s.o 260 miljonit krooni rohkem kui 70 000 täiskasvanu koolitamiseks. Selle raha eest käivitatavate riiklike programmidega toetatakse tööalast koolitust kutseõppeasutustes, täiskasvanuhariduse arendamist, koolitusi vabahariduslikes koolituskeskustes ja täiskasvanute õppimise populariseerimist. Koolitustel saavad osaleda kõik täiskasvanud, kes tunnevad, et nende oskused vajavad täiendamist või kes soovivad sootuks uue eriala õppida. Niisugused kursused on inimeste seas ülipopulaarsed ja rühmad täituvad kiiresti.

Kutsekoolid on muutunud popiks, osutab ka 29. mai Eesti Päevalehe uudisloo pealkiri. Võrreldes eelmise õppeaastaga on kutsekoolide õppureist täiskasvanuid ligi kolmandiku võrra rohkem, ületades 20 000 piiri. Hüppeline aktiivsuse kasv on aidanud meil täiskasvanud õppijate osakaalu ühiskonnas euroopalikumaks muuta. Nii et minu veksel, mille andsin selle aasta Haridusfoorumil, pidades valitsuse hakkamasaamise üheks indikaatoriks elukestvas õppes osalejate arvu suurenemist, on vähemalt osaliselt lunastatud.

Kirjand jääb ja areneb

2008-06-10

Kohtusin juuni algul õpetajatest, õppejõududest ja teistest keelespetsialistidest koosneva eesti keele riigieksami arendamise töörühma liikmetega, kes olid oma ettepanekud esitanud. Eesmärk oli arutleda, kuidas eksamiarendus edasi peaks minema ja kuidas tehtud ettepanekuid ellu viia.

Otsustasime, et kirjand peab jääma ja seda tohi millegagi asendada. Traditsioonilisus on muutnud kirjandi osaks meie kultuurist, sest usume sellesse kui noorte mõtlemis- ja väljendusoskust näitavasse küpsuskatsesse. Samas kehtib vajadus eksamit aja jooksul arendada ka kirjandi kui emakeele riigieksami kohta.

Komisjon oli varem läbi arutanud mitmeid eri viise eesti keele eksami arendamiseks, kuid lõpuks lepiti kokku, et ellu saab viia vaid seda, milles ollakse ühel meelel. Kõik osalejad rõhutasid, et kirjand peab alles jääma, kuid eesti keele riigieksamit on otstarbekas arendada nii, et tuginetaks alustekstidele. Kuna õpilaste jaoks on ühtviisi tähtis osata nii tekste mõista kui ka neid luua ning tekstimõistmise ülesanded toetavad kirjandi kirjutamist, tuleks kirjandile lisada tekstimõistmise osa. Kirjandi puhul peaks jääma õpilase valida, kas ta soovib alusteksti kasutada või mitte. Eksamiülesande koostamisel tuleks mõelda sellele, kuidas alustekstidele tuginedes parimal võimalikul viisil ka õpilase keeleoskust kontrollida.

Tuginedes eesti keele riigieksami arendamise töörühma 15. mail esitatud ettepanekutele ning 3. juunil toimunud arutelule töörühma liikmetega, otsustasin: eesti keele riigieksamiks jääb kirjand, millele liidetakse funktsionaalse lugemisoskuse kontrollimiseks mõeldud tekstimõistmisülesanne; nii kirjandi kirjutamine kui ka tekstimõistmisülesande lahendamine toetub alustekstidele: kirjandi kirjutamisel pole alustekstide kasutamine kohustuslik; eksami aeg ei pikene; proovieksam vabatahtlikele viiakse läbi 2009. aastal; selle õnnestumisel uuendatud eksam kõigile 2012. aastal; kirjandi teemad eesti ja muu õppekeelega koolis on järgmisest kevadest sarnased.

2008. aasta õpetajate valimise juhend

2008-06-06

Aasta õpetajate valimise korraldavad haridus- ja teadusministeerium, maavalitsused, linnavalitsused. Eesti Haridustöötajate Liit ning Eesti Haridustöötajate Liidu maakonna- ja linnaliidud.

Valimise eesmärk on tõsta esile, tunnustada ja tutvustada üldsusele õpetajaid, kasvatajaid, haridusasutuste juhte ja teisi haridustöötajaid, kelle töö ja isiklik eeskuju on oluliselt aidanud kaasa noorte kujunemisele mitmekülgselt arenenud isiksusteks, positiivselt mõjutanud haridusasutuse, piirkonna või riigi elu.

Kandidaate võivad esitada nii õpilased, lapsevanemad, pedagoogid, pedagoogide ühendused ja kollektiivid, omavalitsused ja omavalitsuste liidud, haridusasutuse juhtkonnad kui ka üksikisikud ja muud organisatsioonid.

Argumenteeritud ettepanekud esitatakse õppeasutuse hoolekogule (nõukogule), kes koos ametiühingu organisatsiooniga hindab laekunud esildisi ja otsustab, keda esitada õppeasutuse kandidaatidena maa- või linnavalitsusele. Riigiõppeasutuste nõukogud esitavad oma kandidaadid haridus- ja teadusministeeriumile. Kandidaadid esitatakse hiljemalt 10. septembriks.

Õppeasutuste hoolekogude (nõukogude) esildiste põhjal otsustavad maa- või linnavalitsused koos Eesti Haridustöötajate Liidu maakonna/ linnaliiduga, kellele esitatud kandidaatidest omistada aasta õpetaja nimetus. Riigiõppeasutuste kandidaatide puhul otsustab selle haridusja teadusministeerium koos Eesti Haridustöötajate Liidu juhatusega.

Aasta õpetaja nimetuse vääriliseks tunnistatute hulgast valivad maavalitsuse haridusosakond või linnavalitsuse haridusamet ja haridustöötajate maakonna-/linnaliit välja esindaja(d), keda maakond/linn saadab aasta õpetajate üleriigilisele vastuvõtule, mis toimub 4. oktoobril Tartus. Üleriigilise vastuvõtu korraldavad haridus- ja teadusministeerium ning Eesti Haridustöötajate Liit, neile tuleb teatada osavõtjate nimed hiljemalt 17. septembriks.

Aasta õpetajate üleriigilisele vastuvõtule kutsutakse maakondadest ja linnadest kokku 28 inimest ning kaks inimest riigiõppeasutustest järgnevalt: Tallinn 6, Tartu 2, Pärnu 1, Harjumaa 2, Hiiumaa 1, Ida-Virumaa 4, Jõgevamaa 1, Järvamaa 1, Läänemaa 1, riigiõppeasutused 2, Lääne-Virumaa 1, Põlvamaa 1, Pärnumaa 1 , Raplamaa 1 , Saaremaa 1 , Tartumaa 1, Valgamaa 1, Viljandimaa 1, Võrumaa 1.

Üleriigilisele vastuvõtule kutsutuid autasustavad haridus- ja teadusministeerium ning Eesti Haridustöötajate Liit.

Intervjuu: Tõnis Lukas: oleme suhteliselt surnud seisus

2008-06-04

Remondi järele karjuvas Kaagvere erikoolis ja Kammeri koolis lubatud suurt remonti ei paista. Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasel tuleb riigikoolides kõige hullemad puudused lappida väikese B-plaaniga.

Mida ütlete eluohtlikes tingimustes õppivatele Kaagvere ja Kammeri kooli õpilastele koolimajade põhjaliku remondi kohta nüüd, mil riigieelarve on kärbitud ja riigi eelarvestrateegiagi aastateks 2009–2012 valmis?

Kaagvere ning Kammeri kool on Riigi Kinnisvara ASi (RKAS) rahastatavate objektide nimekirjas ja rahandusministeerium on seisanud RKASi kõik kooliinvesteeringud.

Loomulikult tegeleme iga päev sellega, et põhjendada: suur osa RKASi aktsiakapitalist ja suur osa selle ettevõtte moraalsetest kohustustest on olnud seotud haridusobjektidega. RKASil on juba valmis Viru vangla ja muud objektid ka, aga riigikoole ei ole üldse ehitatud…

Kui rahandusministeerium sulgeks praegu silmad selle ees, et riigikoolid on olnud vaeslapse osas, ja siit õgvendusi teeb, aga muud objektid ikka kerkivad, siis on tegemist RKASi moraalse pankrotiga.

Kas haridusministeeriumi eelarve kannatab selle välja, kui RKAS hakkab riigikoole remontima?

Raha tagasimaksmine ei oleks nii suur probleem, sest rendimaksete jaoks oli meil raha planeeritud ja nende tagasimaksete jaotus aastate peale isegi rasketel aegadel on mõeldav ära kanda.

Küll aga on riigi rahandusspetsialistid raamatupidamistoimkonna ettepanekul praegu seisukohal, et kõik valmivad objektid tuleb täismahus kanda tasakaaluarvestusse. See tähendab kõigi nende investeeringute lisamist eelarve koormusse ja võib öelda, et niisugusele raamatupidamislikule tarkusele haridusministeeriumi eelarve vastu ei pea.

Seetõttu pole ka avalikkusel mõtet väga tõsiselt võtta mõne rahandusspetsialisti juttu, et nojah, läheb tasakaaluarvestusse küll, aga see on haridusministeeriumi otsustada, mis on prioriteet – kas maksta õpetajatele palka või ehitada riigikoole.

Mis on haridusministeeriumi prioriteet?

Järgmise aasta eelarve piirsummades on meile tehtud ettepanek, et peame tuleval aastal selle aasta püsikuludega võrreldes 841 miljonit krooni väiksema rahaga hakkama saama. Meile on esitatud võimatu ülesanne, sest tingimustes, kus meil tuleb nii tohutus summas vähendada püsikulusid, ei ole võimalik hakata midagi uut ehitama.

Oleme suhteliselt surnud seisus juhul, kui valitsus ei otsusta naasta kokkulepitud printsiipide juurde, et haridus on prioriteet.

Olukorras, kus plaane tuleb kärpida, oleks vaja kokku leppida, et tulevikku suunatud valdkonnad ei läheks automaatsete kärbete alla. Vastasel juhul on haridusministeeriumil üksi võimatu kokkulepitud ülesandeid täita. Haridusvaldkonna proportsioon eelarves peaks kasvama, nii nagu on koalitsioonilepingus kokku lepitud.

Kas kasvab?

Mul ei ole ametlikku kinnitust, et rahandusministeerium on sellega arvestanud. Pigem on haridusministeeriumi eelarvet vaadatud suhteliselt tehnokraatlikult ja antud meile ülesanne Euroopa tõukefondide raha vastu võtta.

Aga kui meile antakse ülesanne see raha kindlasti ära kasutada, kuid riigipoolseks omafinantseeringuks raha juurde ei anta, siis tuleks see võtta püsifunktsioonide arvelt, mis ei ole moraalne.

Nüüd tuleb suured investeeringud otsustada ajal, kui hea peremees ei paneks kogu raha ehitamisse, vaid heade spetsialistide kinnihoidmisse, et õpe ei kannataks. Ma ei pea palgakulude arvelt investeerimist mõeldavaks. Aga sellise puhtmatemaatilise ülesande on rahandusministeerium meile esitanud.

Mis saab nüüd Kaagvere ja Kammeri kooli eluohtlikust elektrisüsteemist ja olematust tuletõrjesignalisatsioonist? Kas haridusministeeriumil on remonti vajavate riigikoolide asjas B-plaan?

Meil on plaan B, aga see puudutab Euroopa tõukefonde. Haridusministeeriumil ei ole enam aastaid planeeritud ühtegi investeeringukrooni tõukefondide kõrvalt. Katsume muuta tõukefondide raha planeeritud jaotust ja siis selle raha laiali pudistada. See tähendab aga muret päris mitmele objektile, mis pidid korda saama.

Aga vähemalt osa sellest rahast läheb neile, kes on RKASi hammasrataste vahele jäänud, ning nii saab neis koolides mingid tööd ära teha. Kaasa arvatud näiteks Kammeri kool, kus vähemalt ühiselamus saab midagi korda.

Kas valitsus leiab raha teaduskeskuse Ahhaa hoone ehitamise toetamiseks?

Ütlen selle peale kindlasti ahhaa … või isegi ohhoo.

Ütlesite seda kurva häälega.

Jah. Nüüd, kui haridusministeeriumil pole mingeid väljavaateid uute objektide rahastamiseks ja tuleb kokku võtta püsikulusid, on väljapoole Euroopa tõukefonde jäävate uute objektide rahastamine kindlasti kogu valitsuse ühine otsus.

Praegu tundub mulle, et ka kogu valitsus suhtub sellesse asja kui liiga kaelamurdvasse trikki.

Sest mäletate veel eelmise nädala debatti, kas kunstiakadeemia uus hoone saab raha või ei. Kunstiakadeemia vajas lisavahendeid tõukefondidele, aga kuna lisavahendite võimalust ei ole, siis jääb arhitektuurikonkursil välja valitud projekt tõenäoliselt teostamata.

Praeguses olukorras uute objektide alustamine on väga erakordne ja selle erakordsuse peab otsustama valitsus. Haridusministeerium sisemiste reservide varal seda kindlasti teha ei saa.

Mida võiks muudes valdkondades tegemata jätta, et haridusministeerium hädavajalikeks investeeringuteks raha saaks?

Kõik ministeeriumid on raskes olukorras, sest plaanid tehti ju õitsval ajal, nüüd tuleb neid aga vähendada.

Valitsus peab otsustama, kus ta saab rohkem lihasse sisse lõigata. Väidan, et hariduses ja teaduses, arvestades valitsuskoalitsiooni senist retoorikat ja ka avalikkuse ootusi, ei ole võimalik nii sügavale lihasse lõigata kui mõnes muus valdkonnas midagi tegemata jättes.

Otsused, mis on ühiskonnale lähiaastatel olulised ja mis vähem olulised, peab tegema valitsuskoalitsioon.

Kas Isamaa ja Res Publica ministrina olete valitsuses võrdväärne või dikteerib otsuseid Reformierakond?

Seda kindlasti öelda ei saa. Eriti veel asepeaministrina pean ütlema, et valitsuses on mul võimalik väga aktiivselt kaasa rääkida ja valitsuspartnerite koostöö on väga hea.

Valitsuse laua taga ei ole üldse teemaks, mis erakonda keegi kuulub. Perspektiivide seadmine lähtub sellest, kas kogu valitsus möönab, et mõnd valdkonda on praegu tarvis rohkem eelisarendada ja mõni võib oodata.

Siin erakondlikku jaotust üldse välja ei tule, valitsus töötab erakondlikus mõttes väga erapooletult.

Eestlaseks ei sünnita

2008-06-01

Eestlaseks ei sünnita vaid kasvatakse. Kasvada saab kellekski vaid siis, kui selleks on olud ja vajadused.

On olemas väga suure positiivse iibega rahvaid, keda ähvardab tegelikult hääbumine ja väljasuremine. Rahvad elavad pikalt ja kaua, kui inimeste isiklik õnn ja rahva õnnelik tulevik langevad kokku.

Katsed panna inimesi isiklikku õnne ohverdama rahva õnne nimel võivad õnnestuda vaid äärmise kriisi ja suure ohu tingimustes. Kuid ka selline ohverdus väljendub tavaliselt isikliku elu ohverdamises, näiteks sõjas, mitte uute rahvaliikmete sünnitamises.

Lapsed sünnivad inimestevahelisest armastusest, mitte kohusest riigi ja rahva ees! Sestap on viljatud igasugused poliitikute üleskutsed tõsta iivet, sest inimesed ei ole ju nuumsead, kelle arvukust ja lihamassi saab kunstlikult reguleerida.

Rahva püsimajäämisest rääkides aetakse segi individuaalne ja sotsiaalne tasand. Sotsiaalne eesmärk – püsida ja edasi kesta omakeelse ja -kultuurilise keskkonnana – pannakse ekslikult täitmiseks ikka ja jälle üksikindiviididele ja perekondadele.

Ka lugupeetud professor Rein Taagepera läheb kaasa selle tuntud nutulauluga, et kui eestlased ei hakka kohe rohkem lapsi sünnitama, et siis sureme peatselt välja!

Kui professori poolt välja arvutatud rahvastiku taastekoefitsient 0,64 aluseks võtta, võime välja arvutada, millal sünnib viimane eestlane, kes siis „lahkudes kustutaks tule”. Kuid nii ei ole ükski rahvas välja surnud ega sure ilmselt ka tulevikus!

Kui keegi teab vastupidist näidet, siis oleks huvitav sellest lugeda. Rahvad kaovad reeglina ikka seeläbi, et noored põlvkonnad lähevad üle teisele, prestiižemale ja kasulikumale keelele ning võtavad omaks teise kultuuri.

Indiviidi tasandil on edulugu näiteks see, kui noor inimene, selle asemel, et raisata aega ja energiat ebapopulaarse ja läbikukkumise sümboliks kujunenud keeles õppimisele, võtab omaks keele, mis toob talle elus edu ja õnne.

Rahvusriigi püsimine on pidev töö

Rahvast hoiab koos ning loob tulevikulootuse selline kasvu- ja elukeskkond, mis tagab selles osalejatele eneseteostuse võimalused ning sotsiaalse turvalisuse. Väikesearvulistel rahvastel nagu eestlased, on tänapäeval kõige kindlamaks püsimajäämise tagajaks rahvusriik.

Omakeelse riigi loomise fakt ise on juba kui küpsuseksam asumaks võrdsena teiste riigirahvaste perre, sest teatavasti on vaid murdosal rahvastest see karutükk õnnestunud.

Rahvusriik aga ei püsi iseenesest, vaid selle hoidmine on pidev töö ja hool. Väga lihtne on heaoluriigis unustada, et eelmised põlvkonnad on selleks loonud eeldused raskete aegade kiuste ja läbi veriste võitluste.

Selleks, et ühiskonda kooshoidvad väärtused ei ununeks, püstitab iga vaba ja endast lugupidav rahvas nähtavale kohale mälestusmärke, koostab oma haridus- ja kasvatusprogrammid nii, et noored juba algusest peale võtaksid omaks ühiskonna põlisväärtused ja neid esindavad sümbolid.

Kui me ise usume oma väärtustesse ja hoiame au sees oma suuri sümboleid, võtavad selle omaks ka need inimesed, kes tulevad meie maale mujalt.

Loomulikult on hea, kui peredesse sünnib rohkem lapsi ning riigi kohus on teha kõik võimalik, et laste sünnitamine ja kasvatamine oleks kogu ühiskonna jaoks kõige lugupeetavam tegevus.

Konkreetselt peaks see ühest küljest väljenduma rahalistes toetustes ja tasudes ning igasugustes soodustuses. Kuid sellest on vähe!

Lapsi kasvatav pere peaks olema ka moraalselt ja poliitiliselt tunnustatud kõigis ühiskonna juhtimis- ja haldustasanditel. Kui tunnustab riik, tuleb kindlasti järele ka eraettevõtlus ning pööre kõrge elukvaliteediga lastekeskse ühiskonna poole võibki alata!

Kuid rahva säilimiseks sellest kindlasti ei piisa, kui me unustame oma mineviku ega tegele kõigepealt omas riigis eesti keele kaitsmise ja kehtestamisega.

Kriitiline küsimus on see, mis keele võtavad omaks immigrandid

Tänapäeva maailm on avatud ning meil ei ole põhjust arvata, et paljude ülerahvastatud lõuna- ja idamaade kodanikud ei leia teed ka meie hõredalt asustatud kodumaale.

Meie rahva edasikestmise seisukohast on kriitiline punkt see, millise keele kaudu immigrandid sulanduvad meie ühiskonda. Kelle kultuuri ja ajalookäsitluse võtavad omaks inimesed, kes tulevad siia kaugetest maadest, kus teatakse võrdselt vähe nii Kalevipojast kui ka Ilja Murometsast.

Kui meie keel ja märgid jäävad peale, oleme taas võitjad ning eestlased kestavad rahvana edasi nii 21. kui 22. sajandil.

Mis sellest, et meie järeltulijad võivad olla keskmisest tänapäeva eestlasest natuke tõmmumad ja mandlisilmsemad, kuid nad on kasvanud eestlasteks.

Omakeelne haridus ja kasvatus, meie oma ajaloomälu edasikandmine ning sümbolite au sees hoidmine on meie enda teha.

Intervjuu: Kaitseminister Jaak Aaviksoo vabadussamba kohta: "Kollektiivne õnnelikuks tegemine pole ülim eesmärk."

2008-05-31

Kaitseminister Jaak Aaviksoo jõudis pronkssõdurisaaga just unustada, kui juba langes sülle uus monument – vabadussammas. Kirglikud vaidlused ja eelarvekriis raskendavad ühemõttelise sümboli kerkimist.

Jaak Aaviksoo, kas saate kindlalt öelda, et vabadussammas tuleb?

100% ei saa keegi garanteerida, aga kaitseministeerium ja mina tegutseme, et riigikogus otsustatud sammas ka püsti saaks.

Tegutsete selle nimel ministrina. Kas Jaak Aaviksoo kodanikuna on sama meelt, mis minister Aaviksoo?

See on spekulatiivne arutelu. Pean isiklikud ja ministriasjad ühitama sel määral, et ei tekiks konflikte, mida ma välja ei kannata. Siiani pole põhjust kurta. Olen veendunud, et Vabadussõja võit ja tähendus väärib mälestamist viisil, nagu riigikogu on kavandanud.

Kumb surve on kõvem: iga hinna eest ehituse algusega venitada või novembriks ikka valmis?

Huvirühmasid on erinevaid, aga mõlemad nui-neljaks-huvirühmad ei ole väga suured. Küsitluste põhjal ütleb enamik inimesi, et sammas võiks tulla. Et mälestus on seda väärt. Äärmuslikke lähenemisi leidub, aga need on selgelt marginaalsed.

Kõik kärbivad kulutusi, aga teie vabadussammast ei puudu keegi. Teil häbi pole?

Asju, mis kavandatud kujul ellu viiakse, on riigieelarves enamus. Räägime 100miljardilise eelarve juures 3miljardilisest kärpest. 97 miljardit läheb ju ettenähtud plaanide kohaselt.

Palju ikkagi maksab vabadussamba projekteerimine, ehitamine, haljastus ja kõik muu kokku?

Kui projekt algas, siis teadsime enam-vähem kulutuste suurusjärku. Klaassammas tuleb 50 miljoni krooni taha. Toona võtsin valitsuse ees poliitilise vastutuse, et kogukulutus peab mahtuma 100 miljoni krooni sisse. Eks üllatusi on mäe seest juba tulnud ja eri ametkonnad on oma nõudmistega eelarve juba üpris pingeliseks teinud. Aga praegu liigume arusaamises, et meil õnnestub sammas 100 miljoniga ikka ära teha.

Aga käibemaks?

See peab ka seal sees olema. Kuigi tšehhid esitasid esialgu käibemaksuta arve. Muidugi on ka tahtmine platsi alt soojaks kütta, aga see ületab mõistlikkuse piiri. Praegu on vaidluse all, kas paneme valguse postide otsa või peame süvistama konstruktsioonidesse. Hinnavahe on viis korda. Vaidluskohti on veel. Ma pole seni nõustunud mitte ühegi lisataotlusega.

Milliseid üllatusi on tulnud?

Eskarpmüüri seisundit oli varem väga raske hinnata – kas selle taastamine maksab 1,3 või 5 miljonit. See on üks potentsiaalse kallinemise koht. Geoloogilised uuringud on näidanud, et osa mäeküljest on turbakihi peal, mida peab täiendavalt kindlustama. Ka selle maksumus on veel lahtine. Ka trepi konstruktsioon võib minna oluliselt kallimaks. Nüüd peab kooskõlastajatega kauplema. Arvestades avalikku huvi, teeb iga ametkond oma tööd nii hästi kui oskab. Aga hea töö on kallim kui kehv töö.

Kas tšehhidega lepingus on punkt, et kui Eesti seiskab ehituse, saavad nemad kogu raha või teatud osa sellest kätte?

Ütlen natuke umbes, aga kui me ühepoolselt lepingu üles ütleks, peame pool raha ikka maksma. Kõige töömahukam osa on projekteerimine, tehnoloogia väljatöötamine, vormide valmistamine jne. Aga argumente, mis paneks projekti seisma, ei ole veel ilmnenud. On siiski väga palju inimesi, kes usuvad vabadussambasse. Meil pole õigust neid petta. Nende suhtes on õige projekt ikkagi lõppjaama viia.

Täna on 28. mai. Kui suur on ajaline surve? Millal saab öelda, et enam ei jõua sammast novembriks valmis?

See võib tekkida igal ajahetkel. Eks teatud puhveraeg on sisse planeeritud. Päris nii ikka ei ole, et töömehed võtavad 28. novembri varahommikul alles tellinguid maha. Üllatused on võimalikud. Ma ei välista, et nii tehniline kui ka poliitiline pool peavad maha istuma ja otsustama, mida teha.

Kui tihti olete mõelnud, et ajaline, rahaline ja avalikkuse surve on nii suured, et targem oleks vabadussamba projekt külmutada?

Ma ei mõtle sellele tihti. Mõtlesin riskid kohe algul läbi. Eks alati tuleb kaaluda ka, et kui 28. novembriks valmimine on ebamõistlikult kallis, siis on targem see valmis ehitada 24. veebruariks. Või mõneks teiseks tähtajaks. Siis on vaja maha istuda ja arutada. Esialgu selleks põhjust pole. Praegu ei teeks aja mahavõtmine midagi paremaks.

Arheoloogid pidasid mitu korda aru, oli nii- ja naa-arvamusi. Aga see polnud seotud väga suurte kuludega.

Arheoloogidest ülesõitmine oli pretsedenditu. Kunagi Mart Laar puhastas pintslikesega Tallinna varemeid. Seegi kiriku säilmed on klaasi all. Kuidas nüüd vabadussamba alune nii kiiresti ebahuvitavaks kuulutati?

Ma ei ole arheoloog. Ma ei oska kaalutlusi hinnata. Need olid ka omal ajal peidetud, mitte avatud konstruktsioonid. Need olid sisemised tugimüürid, mille väärtus tõenäoliselt pole siis nii suur, et neid säilitada. Kuskil on ju mõistlikkuse piir.

Kas eesmärk on püha?

Ma ei tea, mis on argumendid. Iga kord, kui maast midagi leiame, uurime seda. See oli spetsialistide otsus, mina ei oska seda kommenteerida. On idee markeerida graniidil müüride asupaik. See tundub mõistlik. Eks see kõik ole kompromiss. Tuleb kaaluda, kas jätta müür 50 cm kõrgemaks või madalamaks või jätta sammas püstitamata. Ka seda tuleb kaaluda. See on kultuuriväärtuste ameti ja muinsuskaitsjate rida. Ka nende arvamused on lahku läinud.

Ja peale on jäänud peaminister Andrus Ansipi - Aaviksoo telg?

Me ei kuulu sinna nõukogusse. Eks ma tean ka inimeste seisukohti, kuid neid on inimeste endi käest palju mõistlikum kuulata.

Kui palju tunnete, et kaitseministeeriumis või valitsuses keegi töötab samba vastu?

Ma ei usu seda.

Aga kui teie oleks rahandusminister, kas siis oleks lihtne võtta vabadussamba 100 miljonit eelarvekärpeks?

Selliseid võimalusi on 100 miljardi krooni suuruses eelarves palju. Sammas on poliitiliselt väga nähtaval kohal. Ilmselt pole saladus, et riigikogu erakonnad suhtuvad sambasse eri entusiasmiga. Mõnele ei meeldi vabadus, mõnele sammas ja mõnele võit. Tasakaalupunkt on täna samas kohas, kus 2005, kui riigikogu otsustas vabadussamba ehitada. Ka täna on 2/3 samba poolt. Kas see on piisav, ma ei tea. Aktiivseid vastutöötajaid kaitseministeeriumis pole. Kuigi kindlasti on inimesi, kes tahtnuks näha teistsugust sammast.

Kuidas te eksrektorina hindate, et Eesti Kunstiakadeemia ehitus lükkub rahapuudusel edasi, vabadussamba oma mitte?

See on kunstlik vastandamine. Tuleb langetada poliitilised valikud.

Haridus pole piisavalt tähtis?

Need pole ausad vastandused. Võime ju ka küsida, miks osteti radar, aga aidsihaigetele anti kaks korda vähem raha? Nii võib küsida, aga sellele ei pea vastama, sest küsimused pole korrektsed.

Kunstiakadeemia vajab tänapäevaseid ruume. Enamik ülikoole on oma ruume parandanud. Aga nii pompoosse ehitusega pole teised ülikoolid veel välja tulnud. Sestap peame seda käsitlema natuke teises võtmes.

Kui saaksite aega tagasi kerida, kas teeksite vabadussamba konkursi tingimuste kirjutajates ja sisus muudatusi?

Tingimused loodi enne mind. Tagantjärele tarkusena tundub, et võib-olla oleks pidanud arhitektide liidu kaasamise selgemalt kirja panema. Ametnikud mõistsid kohe, kui tundlik on see teema, ja tingimused telliti arhitektide liidust. Tulemuseks on ikkagi konflikt arhitektide liiduga. Häid ideid selle vältimiseks pole.

Palju kriitikat sai komisjoni koosseis. Oli variant, et sinna kuuluks vaid erapooletu kunstirahvas. Aga on ka teada argumentatsioon, miks kaasati poliitikud – iga otsus oleks siis poliitiliselt konsensuslikum. Võib-olla väliseksperdid oleks võinud moodustada komisjoni, kuid ka siis on teada oponentide argumentatsioon. See on meie võidusammas ja mida väliseksperdid oskavad selle kohta öelda.

Kas valitsuses on keegi soovitanud vabadussamba projekti külmutada?

Eiii ole... (ütleb mõtlikult – U. S.)

See polnud väga veenev...

Kabinetis on inimesi, kes pole sel teemal sõna võtnud.

Olete läbi mõelnud olukorra, kui sammas on valmis ja tõesti tundub Vabaduse väljakul liiga pirakana?

See on subjektiivne arvamus. Mul pole vastavat kompetentsi. Usaldama peab arhitekte.

Milliseid? Ühtede arvates ongi see liiga suur!

No ikka neid, kes on kutsutud ja seatud. Saame tugineda detailplaneeringule. 1939. aasta konkursil plaaniti ka 69meetrist sammast. Praegune kõrgus on määratud paviljoni ja Moskva kohviku karniisi joonega.

Kui pika garantii tšehhid annavad?

No 100 aastat kindlasti. Lisaks saame veel terve hulga varuosi ja plaate, mida välja vahetada.

Hakkab keegi sammast ööpäev läbi valvama?

Sambavahti ei tule, aga korrastada ja koristada on seda vaja küll.

Häirib teid, et sammas pole rahva ühendaja, pigem tülliajaja?

Me ei ela ühiskonnas, kus kollektiivne õnnelikuks tegemine on ülim eesmärk. Sambad ja sümbolid peavad ühendama ning küllap ka ühendavad. Oleme haritud ühiskond ja pärast otsuseid enam rusikatega ei vehita.

Millal läheb ehituseks?

Formaalselt tahaks juuni alguses saada ehitusluba. Liiga palju pole aega atra seada.

Tšehhid on ootevalmis?

Nad valmistavad samba ja võtavad töö üle platsi tasapinnast 2,8 m allpool, kuhu tuleb vundament. Eelnev töö on Eesti vastutada.

Olete kindel, et sammas jääb Eesti rahvast rõõmustama?

Selleks on see tehtud ja selleks ta saab olema. Ma ei näe põhjust, miks temast ei peaks kujunema sammas, mis jäädvustab meie ajaloolist võitu, millest ka tänane riik alguse sai.

Lotman: Juhan Viiding: väiksuse suurus

2008-05-31

Kõik Juhan Viidinguga seonduv on nii terav, et tekitab lausa füüsilist valu. Kui püüaksin iseloomustada Juhanit kahe sõnaga, siis ütleksin, et ta oli suur ja terav. See formuleering kujutab vähemalt eesti keeles endast ambivalentset antiteesi: teravus on paratamatult seotud teraga, väiksusega. See on nimelt eesti keele spetsiifika, nt kreeka akme tähistab nii (noa- või mõõga-)tera, kuid ka (mäe-)tippu ja üldse kõrgpunkti ning assotsieerub pigem küpsuse ja suurusega.

Väiksuse/suuruse probleem painas ka Juhanit ennast, ning see lausa nakatas. Svetlan Semenenko tunnistas, et erinevalt teistest suurtest luuletajatest, keda ta tõlgib, ei tekita Juss temas alaväärsuskompleksi (Semenenko oli ise lühikest kasvu). 1960. aastate lõpul eksis Juhan Viiding, kelle koolihariduslik tee oli nagu muugi ebatriviaalne, Tallinna 21. keskkooli ning hoolitses selle eest, et ta ilmumine ei jääks märkamata. Kui temast märksa pikemad tüdrukud üritasid talle sama teravalt vastata, kuulutas Juhan, et nad jätavad elu lõpuni meelde päeva, kui nad teda kohtasid. Ja ta ei eksinudki.

Stseen on nii teravalt meeles, nagu juhtunuks see eile: Juhan liigub, väike tüdruk käe otsas, mööda Pärnu maanteed, mina teispool teed, vastassuunas. Tervitame teineteist žestidega ning osutan lapse suunas, umbes et tervitan ka. Ta vastab ebamäärase liigutusega, millest loen välja nii teatud kohmetust kui ka varjatud uhkust. Mina näitan sõrmede peal, et mul juba kolm. Järgneb umbes minutipikkune pantomiim teemal, kuidas tema, väike vennike, ei saa võistelda sellise gigandiga.

Kompliment oli kahemõtteline, pealegi oli mul hästi meeles teinegi stseen, kui me polnud veel tuttavad. Restoranvagun Tallinna-Moskva rongis seitsmekümnendate keskel. Neile, kes ei kujuta hästi ette nõukogude olusid: restoranvagunisse ei olnud sugugi lihtne sisse saada ning ka sinna pääsenuna ei olnud mingit tagatist, et sind teenindatakse. Igal juhul tuli tulla varem.

Kõrvallauas istus seltskond draamateatri näitlejaid, Juhan nende seas. Einestamise lõpupoole trügib vagunisse Mati Unt, kellele loomulikult kohta pole. Ta teeb end hästi väikseks ning surub end pooleldi sülle, pooleldi toolide vahele. Ettekandja loomulikult: mida te teete, nii ei tohi, mina teid ei teeninda jne. Mati Unt koketeerides, lapse häälega: olen veel pisike, ärge jätke nälga. Ettekandja, ilmselt tundes ära kuulsa kultuuritegelase, leebub äkki ja küsib kaasa mängides, mida ta siis toob sellele väiksele mehikesele. Vastuseks kostab Juhani jäme hääl: tooge sedasama, mis mullegi, siis ehk kasvab sama suureks.

Väiksuse suurus on Juhan Viidingu loomingu üks tähtsamaid motiive, nii luules kui laval. Näitleja puhul on oluline selline parameeter nagu kohalolek. Juhan Viidingu ilmumine lavale oli alati sündmus ning tihtipeale ta ei olnud üksnes nähtavam kui temast füüsiliselt palju kogukamad partnerid, vaid mõnikord tundus, et ta on neist lausa suurem. Kuid oma parimates osades, nagu nt Tusenbach «Kolmes ões», saavutab ta suuruse väiksuse dialektikas tõelise sügavuse.
Joseph Brodsky kirjutas kord, et asja või inimese suurust võib mõõta üksnes pärast selle kadumist: augu järgi, mille ta enda järel jätab. Auk, mida tekitab Juhan Viidingu puudumine eesti maastikul, ei ole aastatega väiksemaks jäänud ning kaotusevalu tuimemaks muutunud.

Kirjand jääb ja areneb

2008-05-30

Tegevõpetajatest ja keeleteadlastest koosnev töörühm on teinud mulle ettepaneku riigieksamikirjandit edasi arendada. Töörühm esitas oma töö tulemusena põhjalikud materjalid: töörühma ettepanekud, ajakava ja tegevusplaani, eksamiarenduse määruse muutmise seletuskirja ja eelnõu. Esitamata jäi ehk põhjalikum analüüs, mis annaks alust arvata, et kirjand on ajale jalgu jäänud. Olen nõus, et kirjand peab jääma.

Tänan komisjoni liikmeid, kes erimeelsustest hoolimata suutsid teha tõhusat koostööd ning jõuda selgete ettepanekuteni.

Arvan, et komisjoni konsensuslikud ettepanekud väärivad arvestamist. See tähendab, et kirjand eksamivormina jääb. Küll aga pooldasid komisjoniliikmed konsensuslikult alustekstide kasutuselevõttu ning kahe eksamiosa – kirjandi ehk tekstiloome kõrval ka teksti mõistmise – arvesse võtmist.

Kolmanda pakutud eksamiosa, eesti keele struktuuri valdamise osa suhtes oli aga poolt- ja vastuseisjaid pea võrdselt. Hääletamisel sai 7 : 6 ülekaalu küll arvamus ka selle osa lülitamiseks riigieksami hulka, kuid lõpliku otsuse tegemiseks on see liiga napp. Seega ei oleks mõistlik muuta eksamit määral, mis oleks paljudele haridusinimestele liig. Nii ei kirjuta ma alla määrusele, mis kinnistaks kolmeosalise eksami.

Olen nõus moodustama sügisest töörühma kirjandi uuendatud vormi ja katseeksami mudeli väljatöötamiseks, nagu komisjon ette pani. Palun sel töörühmal tegelda ka võimalusega ühtlustada eesti- ja venekeelsete koolide kirjanditeemad täies ulatuses.

Tänan veel kord komisjoni ja selle esimeest Jüri Valget töö eest! Kohtun komisjoniga lähiajal, et arutada eesti keele ja kirjanduse õpetamise päevakajalisi probleeme.

Eelista eestimaist ehk keel prügist puhtaks!

2008-05-21

Iga päev kuuleme-loeme ajakirjandusest teateid selle kohta, et näiteks «Briti leiboristid on tunnistanud oma kaotust kohalikel valimistel». Või et «Türgi kindralstaap kinnitas: nende lennukid pommitasid öösel Kurdi Tööpartei positsioone». Vahel räägitakse Austraalia, Iisraeli või mõne muu maa leiboristlikust parteist.

Iga rahva kultuur on seda elujõulisem, mida rohkem ta lähtub oma lätetest, järjepidevusest ja oma näost. Enne Teist ilmasõda oli Eestis ikka kombeks kõnelda, et Tööerakond on oma kaotust tunnistanud või et see ja teine ründas tööerakondlasi. Siis tuli aga aasta 1940 ning eesti keelde hakkasid sugenema sellised sõnad nagu agitaator, propagandist, parteilane. Klassivõitluse reetureid nahutades nimetati ka leiboriste ja Leiboristlikku Parteid (Leiboristskaja Partija).

On üllatav, kui visalt paljud praegused ajakirjanikud hoiavad kinni Rahva Hääle ja Eesti Kommunisti kõnepruugist – sellest hoolimata, et vene keeleruum on nende jaoks asendunud ingliskeelsega. Või osaliselt just selle tõttu? Kui satutakse sõnale party, on maakeelne vaste kohe – partei. Vaid vähestele meenub, et on olemas ka erakond. Isegi Suomen Keskustapuolue tõlgitakse alati Soome Keskparteiks. Vist kardetakse, et läheb segamini Savisaare erakonnaga.

Ma pole veel kuulnud kõneldavat Kurdi Leiboristlikust Parteist, esialgu on jäädud pidama poolel teel – Kurdi Tööparteil. Aga mis takistab ütlemast Kurdi Tööerakond? Küllap hajameelsus, Vene aja inerts.

Just sama moodi võiksime Nobeli rahupreemia asemel rääkida Nobeli rahuauhinnast. Sest Juhan Liivi kirjandusauhind kõlbab ju küll. Ja muidugi tasuks tõsist umbrohutõrjet teha ikka ja jälle tärkavale riigikogu spiikrile, millele on takkapihta lisandunud ka Läti seimi, Ukraina ülemraada, Gruusia parlamendi spiiker. Pigem siis juba tamada! Mille poolest riigikogu tamada halvem oleks?

Mulle võidakse vastu vaielda, et keel ju areneb. Või küsitakse, kas ma ei salli võõrsõnu. Kas ma olen anglofoob? Ei, inglise filoloogina ja Britannia panuse mõistjana meie ajalukku olen pigem anglofiil. Ent mulle tõesti ei meeldi, kui keeli puterdatakse segamini. See pole mingi keelekultuur.

Muidugi kasutan ka ise võõrsõnu – kas või siinseski tekstis –, ent väidan: keel on seda omanäolisem ja kõlavam, mida enam ta eelistab omasõnu ning seda just sagedasti kasutatavate mõistete puhul. Vahelduse (varieerimise) mõttes võiks pruukida võõrsõnu, aga mitte nii sageli, nagu see meie tänapäeva argikeeles on levinud. Ja mitte nendel puhkudel, kui väga hea omasõna on sõnastikus olemas.

Eelmisel iseseisvusajal tehti hiiglasuur töö emakeele Augeiase tallide puhastamisel ja keele õilistamisel. Saadi lahti saksikust lauseehitusest ja leiti oluliste mõistete tähistamiseks eestipärased sõnad, muu hulgas partei asemele juurdus just nimelt erakond.

Jah, keel areneb kogu aeg. Aga kuhu ta nüüd areneb? Keel ja kultuur on aed, mida haritakse. Aednikud oleme meie – eesti keele kõnelejad. Kultuurid peavad igapäevast olelusvõitlust püsimajäämise eest. Suuremad püüavad tõugata väiksemaid teelt. Nii on see alati olnud.

Eesti keel peab ellujäämise nimel sõda kahel rindel. Idarinne pole kusagile kadunud. Kes selles kahtleb, vaadaku ringi enda ümber – lugegu oma kirjakasti topitavate ärikuulutuste tagakülgi, jälgigu kaubapakendeid, mis keele poolest muutuvad aina ENSV-likumateks.

Meie selja taga on läänerinne, mis keele jaoks on seda ohtlikum, mida sõbralikumaks seda peetakse. Seljatagune tähendab ennekõike internetti ja kõike, mis sellega seondub. Aga ka linnaruumi: kõrtside-äride nimesid jne. Olelusvõitlus ei tunne sõpru!

Igaüks, keda huvitab ajalugu, teab, mida tähendab sõda kahel rindel. Seda sõda on võimalik võita üksnes juhul, kui õigeks ajaks valmib imerelv. Õnneks on see imerelv juba leiutatud, aga teda tuleb veel viimistleda ja lihvida. Selle relva nimi on ARMASTUS. Armastus oma maa ja rahva ning selle imekauni keele vastu. Kui me selle relva ühiselt käiku laseme, on meil lootust.

Intervjuu: Tunne Kelam: Euroopale ei lähe korda, kui väikesed või suured on meie vallad

2008-05-17

Eile oli Saaremaa-visiidil europarlamendi saadik Tunne Kelam (fotol), hindas siinsetes oludes tehtut ning ütles, et tähelepanu saavutamiseks tuleb huvi tunda ka teiste vastu.

Tunne Kelam, kohtusite Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilastega ja puuetega inimeste esindajatega, kuidas esimesed muljed neilt kohtumistelt on?
Ühisgümnaasiumis olid õpilased väga tähelepanelikud ja asjatundlikud ka oma väärtushinnangutes. Õpilased teadsid vaat et täpselt, kui palju on europarlamendis liikmeid ja kui paljud neist on Eestist.

Gümnasistide küsimused olid sellised sügavamad, nad arutasid rohkem ühiskonna väärtuste üle, näiteks miks Eesti inimesed on mühaklikumad ja ebaviisakamad kui teised eurooplased. Minu sõnum neile oli see, et iga inimene on sisemiselt potentsiaalselt rikas. Kui sa oled oma individuaalsed väärtused avastanud, siis pead oskama neid ka jagada.

Puuetega inimeste kojas oli väga liigutav ja tõsine kohtumine. Seal räägiti, kuidas tänu eurorahale olid inimesed saanud tööd ning organiseeriti Randvere õppekeskus. Edaspidine on praegu lahtine, sest protsess on käima lükatud, aga pole teada, kas tegevust rahastatakse ka tulevikus.

Minu meelest tehakse siin Saaremaa tingimustes väga head tööd. On olemas kindel arusaamine, et puuetega inimesed ei ole mingi erikategooria, kes peaks olema ühiskonnast kõrvale jäetud. Võib ju küsida, et kes on siis puueteta? Näidake, kes on täiuslik - selliseid inimesi pole olemas.

Eestist vaadates on Euroopa Liit ikka natuke üks segane asi. Ühelt poolt meile tundub, et seal on hea olla, aga samas kirtsutame me nina nõudmiste peale, mis sealt tulevad.
Meie olek seal on pool sellest, mis me siin ise oleme. Ega seal ja siin pole suurt vahet - seal tehakse EL-i tervikuna puudutavaid otsuseid nii, nagu me selleks oleme ise nõusoleku andnud.

Meie asi ongi saada EL-is täiskasvanuks, et me ei vaataks nagu koolilapsed õpetajate toa poole, kust direktorilt tulevad korraldused, aga me ise ei saa midagi teha. Me võime nende peale itsitada või neid ignoreerida, aga meie oleme objektid ja nemad otsustavad.

Meie asi on jälgida, et otsused oleksid mõistlikud ja lähimuspõhimõtet arvestavad, mida on ka uues reformilepingus rõhutatud. See tähendab, et asju tuleb otsustada kõigepealt kõige madalamal tasandil. Kui madalam tasand ei tule sellega toime, siis tuleb riigi tasand ja alles siis EL-i tasand.

Kui me vaatame, et enne Euroopa Liiduga liitumist tulid uued nõuded koolisööklatele ja väikepoodidele, mis oli tulemus - väikepoode pandi hulgaliselt kinni. Võitsid suured konkurendid. Me püüdsime asju lahendada saksa täpsusega ning saime kasu asemel kahju.

Mida annab Brüsselis nii olulisena tunduv dokument - Lissaboni leping - Eestile?
Lissaboni leping on Euroopa põhiseaduse leppe uuendatud ja lühendatud variant, milles on väikeriikide huvides see, et otsuste tegemine oleks kiire ja paindlikum - mitte jäik ühehäälsus, vaid otsuseid võib teha kvalifitseeritud häälteenamusega. Siiani on palju takerdunud selle taha, et kui üks riik on vastu, kas või mingi tüli tõttu teise või kolmandaga, ei saa edasi minna.

Teiseks on seesama lähimuspõhimõte, mis on Lissaboni lepingus selgelt väljendatud, Euroopa parlamendi suurem roll, seega ka Euroopa kodanike suurem otsustusõigus. Euroopa parlament saab olema edasiste otsustamiste kaasautor. Siis on Euroopa põhiõiguste harta, mis on reformilepingu üks osa. Selles on muide ka väljaastumise õigus Euroopa Liidust, mida siiani kirjas ei olnud. Viimane on meile tagatiseks, et Euroopa Liit ei muutu Nõukogude Liiduks, kus on mingi tsentraliseeritud võim.

Meil on tihti juttu olnud, et Eesti ei jõua ära kasutada neid miljoneid, mis meil on võimalik Euroopast saada. Kas me oleme siis nii viletsad?
Me ei ole sugugi nii viletsad. Meil ei ole mõtet ennast küll haletseda. Kolm nädalat tagasi ma tõin Eestisse Euroopa parlamendi regionaalarengu komisjoni, mille liige ma olen. Selgus, et Eesti on üks paremaid euroraha kasutajaid.

Väga harva on Euroopa Liidus selliseid juhtumeid, kus nii hästi on raha kasutatud. Meile öeldi, et oleme üllatavalt enesekriitilised, väga realistlikud ning seda, et oma puudusi esile tuuakse, pole kuskil mujal kuuldud.

Kuidas on selle regionaalse arenguga - ühelt poolt oleme tublid ja saame hakkama, teiselt poolt - väikesed vallad liituda ei taha ning samas ei jätku neil ei majanduslikku ega vaimset potentsiaali. Kas Euroopas 350-pealist haldusüksust üldse arvestatakse?
Arvestab oma riik, Euroopal ei ole sellega midagi tegemist. Euroopal on ükskõik, kui suured või väikesed on meie omavalitsused. Küsimus on meie oma riigi haldussuutlikkuses. See on meie oma asi.

Kas europarlamendi teistest maadest saadikutele läheb üldse korda, mis siin pisikeses Eestis toimub?
Kui Eestil on vaja kordaminekut ja tuge, siis seda ka saab, aga selleks on vaja tööd teha. See on meie kõige tähtsam missioon, valmistada ette Eesti jaoks soodsat pinnast, kujundada Eestile head mainet ning näidata Eestit usaldusväärse partnerina. Siis tuleb ka toetus või huvi palju lihtsamini. Mina olen saavutanud oma tulemused sellega, et hakkasin kõigepealt huvi tundma teiste vastu.

Eile oli Saaremaa-visiidil europarlamendi saadik Tunne Kelam (fotol), hindas siinsetes oludes tehtut ning ütles, et tähelepanu saavutamiseks tuleb huvi tunda ka teiste vastu.

Tunne Kelam, kohtusite Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilastega ja puuetega inimeste esindajatega, kuidas esimesed muljed neilt kohtumistelt on?
Ühisgümnaasiumis olid õpilased väga tähelepanelikud ja asjatundlikud ka oma väärtushinnangutes. Õpilased teadsid vaat et täpselt, kui palju on europarlamendis liikmeid ja kui paljud neist on Eestist.

Gümnasistide küsimused olid sellised sügavamad, nad arutasid rohkem ühiskonna väärtuste üle, näiteks miks Eesti inimesed on mühaklikumad ja ebaviisakamad kui teised eurooplased. Minu sõnum neile oli see, et iga inimene on sisemiselt potentsiaalselt rikas. Kui sa oled oma individuaalsed väärtused avastanud, siis pead oskama neid ka jagada.

Puuetega inimeste kojas oli väga liigutav ja tõsine kohtumine. Seal räägiti, kuidas tänu eurorahale olid inimesed saanud tööd ning organiseeriti Randvere õppekeskus. Edaspidine on praegu lahtine, sest protsess on käima lükatud, aga pole teada, kas tegevust rahastatakse ka tulevikus.

Minu meelest tehakse siin Saaremaa tingimustes väga head tööd. On olemas kindel arusaamine, et puuetega inimesed ei ole mingi erikategooria, kes peaks olema ühiskonnast kõrvale jäetud. Võib ju küsida, et kes on siis puueteta? Näidake, kes on täiuslik - selliseid inimesi pole olemas.

Eestist vaadates on Euroopa Liit ikka natuke üks segane asi. Ühelt poolt meile tundub, et seal on hea olla, aga samas kirtsutame me nina nõudmiste peale, mis sealt tulevad.
Meie olek seal on pool sellest, mis me siin ise oleme. Ega seal ja siin pole suurt vahet - seal tehakse EL-i tervikuna puudutavaid otsuseid nii, nagu me selleks oleme ise nõusoleku andnud.

Meie asi ongi saada EL-is täiskasvanuks, et me ei vaataks nagu koolilapsed õpetajate toa poole, kust direktorilt tulevad korraldused, aga me ise ei saa midagi teha. Me võime nende peale itsitada või neid ignoreerida, aga meie oleme objektid ja nemad otsustavad.

Meie asi on jälgida, et otsused oleksid mõistlikud ja lähimuspõhimõtet arvestavad, mida on ka uues reformilepingus rõhutatud. See tähendab, et asju tuleb otsustada kõigepealt kõige madalamal tasandil. Kui madalam tasand ei tule sellega toime, siis tuleb riigi tasand ja alles siis EL-i tasand.

Kui me vaatame, et enne Euroopa Liiduga liitumist tulid uued nõuded koolisööklatele ja väikepoodidele, mis oli tulemus - väikepoode pandi hulgaliselt kinni. Võitsid suured konkurendid. Me püüdsime asju lahendada saksa täpsusega ning saime kasu asemel kahju.

Mida annab Brüsselis nii olulisena tunduv dokument - Lissaboni leping - Eestile?
Lissaboni leping on Euroopa põhiseaduse leppe uuendatud ja lühendatud variant, milles on väikeriikide huvides see, et otsuste tegemine oleks kiire ja paindlikum - mitte jäik ühehäälsus, vaid otsuseid võib teha kvalifitseeritud häälteenamusega. Siiani on palju takerdunud selle taha, et kui üks riik on vastu, kas või mingi tüli tõttu teise või kolmandaga, ei saa edasi minna.

Teiseks on seesama lähimuspõhimõte, mis on Lissaboni lepingus selgelt väljendatud, Euroopa parlamendi suurem roll, seega ka Euroopa kodanike suurem otsustusõigus. Euroopa parlament saab olema edasiste otsustamiste kaasautor. Siis on Euroopa põhiõiguste harta, mis on reformilepingu üks osa. Selles on muide ka väljaastumise õigus Euroopa Liidust, mida siiani kirjas ei olnud. Viimane on meile tagatiseks, et Euroopa Liit ei muutu Nõukogude Liiduks, kus on mingi tsentraliseeritud võim.

Meil on tihti juttu olnud, et Eesti ei jõua ära kasutada neid miljoneid, mis meil on võimalik Euroopast saada. Kas me oleme siis nii viletsad?
Me ei ole sugugi nii viletsad. Meil ei ole mõtet ennast küll haletseda. Kolm nädalat tagasi ma tõin Eestisse Euroopa parlamendi regionaalarengu komisjoni, mille liige ma olen. Selgus, et Eesti on üks paremaid euroraha kasutajaid.

Väga harva on Euroopa Liidus selliseid juhtumeid, kus nii hästi on raha kasutatud. Meile öeldi, et oleme üllatavalt enesekriitilised, väga realistlikud ning seda, et oma puudusi esile tuuakse, pole kuskil mujal kuuldud.

Kuidas on selle regionaalse arenguga - ühelt poolt oleme tublid ja saame hakkama, teiselt poolt - väikesed vallad liituda ei taha ning samas ei jätku neil ei majanduslikku ega vaimset potentsiaali. Kas Euroopas 350-pealist haldusüksust üldse arvestatakse?
Arvestab oma riik, Euroopal ei ole sellega midagi tegemist. Euroopal on ükskõik, kui suured või väikesed on meie omavalitsused. Küsimus on meie oma riigi haldussuutlikkuses. See on meie oma asi.

Kas europarlamendi teistest maadest saadikutele läheb üldse korda, mis siin pisikeses Eestis toimub?
Kui Eestil on vaja kordaminekut ja tuge, siis seda ka saab, aga selleks on vaja tööd teha. See on meie kõige tähtsam missioon, valmistada ette Eesti jaoks soodsat pinnast, kujundada Eestile head mainet ning näidata Eestit usaldusväärse partnerina. Siis tuleb ka toetus või huvi palju lihtsamini. Mina olen saavutanud oma tulemused sellega, et hakkasin kõigepealt huvi tundma teiste vastu.

Tundmatu suurmees Konstantin Konik

2008-05-16

Eesti uuema ajalooga on kord juba niimoodi, et sellest on avalikkusele teada vaid käputäis inimesi: Päts, Laidoner, Tõnisson ning heal juhul veel mõned. Kuigi ka nende kohta pole taasiseseisvunud Eestis suudetud avaldada ühtegi uut elulooraamatut, on vähemalt nimetatud meeste nimed enam-vähem tuntud. Samas on selge, et üksi poleks need Eesti ajaloos kahtlematult suurt rolli mänginud suurmehed oma ülesannet kuidagi täita saanud. Selleks vajasid nad enda kõrvale kaaslasi, kelle osaks oli avalikkuse tähelepanu alt suuremal või vähemal määral kõrvale jääda. See pole ei aus ega õiglane, ajaloolise tõe vastu eksimisest rääkimata.

Seetõttu oli allakirjutanul eriti hea meel kätte võtta Küllo Arjaka äsja ilmunud uurimus Konstantin Konikust. Kuigi tegemist on Eesti oma aja silmapaistva poliitiku ja haridustegelasega, teatakse teda niivõrd vähe, et on sobinud arvukates mälumängudes küsimuseks: „Kõik me teame, et Päästekomitee kaks liiget olid Päts ja Vilms. Kes oli aga Päästekomitee kolmas liige?". Konstantin Koniku unustusse vajumise põhjuste üle võib lõputult arutada. Ilmselt polnud lihtsalt tegemist oma kaasaegsetega võrdväärselt võimuka poliitikuga. Konik oli paljuski rahulik teadusmees, kes eelistas poliitilisele karjäärile teadlase tööd, poliitikasse sattus ta sõprade survel, aga ka kohusetundest. Siiski oleks vale Konikut kuivikuna kujutada. Kuigi oma iseloomult oli Konik üldiselt rahulik, võis ta vahel olla vägagi temperamentne. 1918. aasta veebruari saatuslikel päevadel oli just tema see, kes taskust püstoli haaras ning enamlase Maasiku reetmise eest teise ilma ähvardas saata. Konikule kuulub ka üks skandaalsemaid vahelehõikeid Asutava Kogu ajaloos: ta nimetas Konstantin Pätsi Saksa Landesveeri toetamise eest „Eesti Needraks".

1873. aastal Tartu linnas sündinud Konstantin Koniku elu esimene periood oli noorema põlvkonna eesti haritlasele küllalt iseloomulik. Majanduslike raskuste kiuste hangitud kõrgem haridus, antud juhul arstiteaduskonnas, astumine rahvuslike liidrite sepikotta Eesti Üliõpilaste Seltsi, seejärel töö Venemaal. Eestisse pöördus Konik tagasi 1905. aastal, sattudes oma seltsikaaslaste innustusel 1905. aasta sündmuste keerisesse. Möödus vaid mõni kuu, kui Konik leidis end juba koos Jaan Tõnissoni ja hilisema Tartu linnapea Heinrich Luhtiga Peterburist karistussalkade omavoli vastu protestimas. Aktiivse avaliku tegevuse kõrvalt leidis Konik siiski aega ka doktoritöö kirjutamiseks ning kaitsmiseks. 1909. aastal siirdus Konik Tallinnasse, juhtides siin Eesti arste koondavat kliinikut. Ametitöö kõrval jätkus ka Koniku avalik tegevus: ta lõi juhtivalt kaasa eesti spordiliikumises, eriti Kalevi seltsis, organiseeris eestlastest arste, osales Estonia osaühisuse tegevuses. Avalik tegevus viis Koniku Eesti Haritlaste Klubi autonomistideks kutsutud siseringi, mille liikmetest said hiljem tema lähemad võitluskaaslased. Eriti lähedased sidemed tekkisid Konikul Jüri Vilmsi ja Otto Strandmanniga.

Sellel taustal pole imestada, et Konstantin Konik tegi Vene impeeriumi kokkuvarisemisele järgnenud Eesti riikluse ülesehitamise protsessis kiiret karjääri. Temast sai Eesti Maavalitsuse liige, ühtlasi tervishoiuosakonna juhataja. Sellel taustal pole Koniku tõus Päästekomitee liikmeks mitte juhus, vaid pigem asjade loomulik areng. Selleski rollis oli tema osa suur. Konik oli kaasas ebaõnnestunud Haapsalu reisil, just temale usaldati iseseisvusmanifesti trükkimise korraldamine.

25. veebruaril osales Konik läbirääkimistel Saksa armee esindajatega, jätkates seejärel Saksa okupatsiooni ajal tegevust iseseisvuse heaks. Järgnes vangistamine Saksa okupatsioonivõimude poolt, kuid saatuse irooniana oli just Konik 1918. aasta novembris selle delegatsiooni liige, kes sakslastega nende Eestist lahkumist vormistavale lepingule alla kirjutas. Vabadussõja ajal oli Konik lisaks tegevusele Asutavas Kogus ametis Tervishoiu Peavalitsuse juhina, etendas kandvat rolli selles, et tollal Euroopat laastanud epideemiad Eestist suhteliselt lihtsalt mööda läksid.

Järgmised kümmekond aastat oli Konik poliitikast eemal, keskendudes arstihariduse arendamisele Tartu ülikoolis. Kuigi väliselt ei paistnud see vahest sedavõrd silma, oli Koniku töö sellel alal ometi ülimalt oluline. Jätkus siiski ka Konstantin Koniku avalik tegevus, tõsi, vahest mitte enam endise hooga. 1930ndate kriisiaastatel leiame Koniku aga taas poliitikast. Temast pidi korra peaaegu saama riigivanem, 1931. aastal leidis ta end Jaan Tõnissoni juhitud valitsusest ministri kohalt. Seda perioodi on nimetatud Jaan Tõnissoni Kanossa teeks, erinev polnud see Konstantin Koniku jaoks. Eesti väljaviimine majanduskriisist nõudis äärmiselt ebapopulaarseid otsuseid. Neid tehes kaotas Tõnisson pikaks ajaks poliitilise toetuse. Vähemalt sama raske oli see aeg ka Konstantin Konikule, lõppedes kokkuvarisemise ja rabandusega. Järgnesid aastad varjus, kuni Konstantin Konik 1936. aasta 3. augustil suri. Kurvastav lõpp, kuid võrreldes teiste Eesti riigimeeste saatusega võib seda aga isegi õnnelikuks pidada - suri Konik ju ikkagi iseseisvas Eestis ning maeti oma kodumaa mulda.

Kõigest sellest annab autor oma raamatus asjaliku pildi. Läbi on töötatud korralik hulk allikmaterjale ning mälestusi. Üht-teist võib raamatule siiski ka ette heita. Kuigi ajaloolise tausta kirjeldamine on seda laadi uurimuses kahtlemata oluline, oleks hea meelega näinud suuremat keskendumist Konstantin Koniku isikule, talle kui inimesele, tema kirjutistele ja vaadetele. Eesti iseseisvumise ja Tööerakonna ajalugu näib autorile sedavõrd huvi pakkuva teemana, et selle arvelt on Konikule endale vähem ruumi antud. Päris hulluks läheb asi, kui autor pealkirjastab ühe peatüki oma raamatus „Konstantin Konik ja Eesti iseseisvuse väljakuulutamine", keskendudes selles aga pea täielikult iseseisvusmanifesti ettekandmisele Pärnus 23. veebruaril 1918. Konstantin Konikut mainitakse vaid kaks korda peatüki lõpulõigus, kinnitades, et „tegelikult" oli Konik ikkagi üks Eesti Vabariigi väljakuulutajatest. Kordusi ja edasi-tagasi hüplemist esineb raamatus teisteski kohtades. Teatav segadus valitseb ka Koniku poliitiliste vaadete määratlemises. 1905. aastal iseloomustatakse teda kui radikaali, kohe järgmises lauses tituleeritakse aga sel ajal võrreldes mitmete teiste poliitiliste jõududega alalhoidlikku liini esindanud Jaan Tõnissoni kaaslaseks ning saadetakse aulakoosolekule käremeelse tiivaga võitlema. Lausa skandaalselt vilets on raamatu trükitehniline tase. Selles ei saa ilmselt süüdistada autorit, küll aga Eesti Päevalehe kirjastust. Mitmed raamatusse lisatud illustratsioonid ei meenuta mitte neil kujutatud ajaloolisi isikuid, vaid udukogusid. Iseseisva Eesti üks loojaid oleks väärinud paremat saatust. Eesti peaks oma arengus olema jõudnud piisavalt kaugele, et sellistest apsakatest hoiduda.

Kõik see ei saa siiski rikkuda positiivset üldmuljet. Küllo Arjakas on aidanud Eestil tasuda auvõlga oma ajaloo ühe suurkuju ees. Loodetavasti innustab see teisigi ajaloolasi käsitlema Eesti unustatud suurkujusid. Esimeses järjekorras võiks ette võtta Eesti riigivanemad ja juhtivad poliitikud nagu August Rei, Otto Strandmann, Juhan Kukk, Jüri Jaakson, Friedrich Karl Akel, Karl Einbund-Eenpalu ja paljud teised. Lõpetuseks võiks veel lisada, et vahest ei peaks eestlased laskma Pätsist ja Laidonerist mitte ainult soomlastel raamatuid kirjutada, vaid ka nende kohta ise mõne monograafiaga hakkama saada.

Soovid kõrghariduse asjus

2008-05-16

Kujutage ette, et olete meie haridus- ja teadusminister. Olete endale jõuga nädalalõpu kalalkäigu tarvis vabaks teinud, aga mure kõrghariduse hetkeseisu ja tuleviku pärast ei anna järve ääreski asu. Ei kuulu meie ülikoolid maailma saja parema hulka. Kes on süüdi? Mida teha?

Siis jääb konksu otsa kuldkala ja lubab täita silmapilk kolm kõrgharidusega seotud soovi, kui te ta vabaks lasete. Mis on need kolm soovi, mida nimetaksite? Palun mõtelge kiiresti (kala ei saa kaua oodata) ja jätke meelde, enne kui loete minu järgnevat vastust kujutletavale kalale.

Esimene soov ei ole uus. Vähemasti Tartu ülikoolis on püütud seda ka teoks teha, aga tegijatel jäid käed lühikeseks ja kala meil tookord abiks ei olnud. See soov kõlab nii: saagu meie ülikoolides professoriks ainult need inimesed, keda valitaks ka Soome, Rootsi ja teiste maade korralikes ülikoolides professoriks. Ja ärgu saagu need, keda seal ei valitaks. Vaadatagu iga kandidaati ennekõike sellest seisukohast. Kahtluse korral kandideerigu ta nende riikide ülikoolides mõnele võrreldavale vakantsile ja kui ta on seal edukas, teeme erandi ja maksame talle suuremat palka, kui ta välismaal tööle asudes saaks, ning loome talle sealsetest paremad töötingimused. Tosin aastat tagasi peeti seda nõuet ülekohtuseks muu hulgas seepärast, et meie õppejõud olid kujunenud teistsugustes oludes kui nende välismaa kolleegid. (Näiteks oodati Nõukogude ajal ülikooli õppejõududelt üldjuhul pigem õpetamist kui teadusetegemist - viimati nimetatuga tegeldi rohkem teaduste akadeemia uurimisinstituutides.) Nüüd on sellest palju aega möödas ning kõigil on olnud võimalus ja vajaduski teha päristeadust. Enam ei tohiks olla mingit sedalaadi õigustust. Ülikoolihariduse kvaliteet sõltub ennekõike heade õppejõudude olemasolust ja üliõpilaste võimalustest nendega suhelda, nendega koos mõtelda. Kui küsida, miks on ülikoolid ikka veel olemas, hoolimata tänapäeva tehnilistest õpetamis- ja õppimisvõimalustest, siis vastus kõlab: mitte miski ei asenda inimeste targaks saamisel igapäevast suhtlemist tarkade inimestega, oma ala tipptegijatega - ei digitaalselt koju tulevad loengud ega õppetöö mitte-tipptegijate käe all.

Kala lööb sabaga. Uued tipptegijatest professorid, kellest mõni on kala tahtel siia jõudnud lähedalt ja teine kaugelt, asuvad end allesjäänutele ja tudengitele esitlema. Kaugelt tulnuid hakatakse nimetama Kraepelini-professoriteks aastatel 1886-1891 Tartus töötanud maailmakuulsa psühhiaatri järgi, kes tõi meile moodsa psühhiaatria ja veel ühe tollal sootuks uue teaduse - eksperimentaalpsühholoogia. Mees oli endale sihiks seadnud 40-aastasena ordinaariuseks saada. Saksamaa ülikoolid arvasid, et liiga noor veel, aga Tartu ülikool mõtles järele ja läks riski peale välja - ja õige personalivalikualane otsus avaldas soodsat mõju aastakümneid pärast Kraepelini linnast lahkumist, avaldab tänini!

Teine soov. Keskmine Euroopa üliõpilane on endiselt pea poole kallim kui meie oma. Võib kindel olla, et Soomes (ja mujalgi) on proovitud kõiki võimalusi anda head kõrgharidust nii odavalt, kui saab. Kui seda antakse seal meist poole kallimalt, siis järelikult odavamalt lihtsalt ei saa. Tarkade inimestega suhtlemine on kallis lõbu. Nagu äsja öeldud, asendada ei saa seda millegagi. Haridus, mida me praegu anname, ei ole muidugi poole kehvem Soomes antavast, aga kui kõrgharidusele eraldatavat summat ei suurendata - mitte protsentides, vaid kordades -, siis ükskord jõuame ka selleni niikuinii. Sellepärast, häbi küll, küsiksin kalalt raha ja oleksin valmis tegema vaat et kõik, et seda ei kasutataks sotsiaal-, regionaal- ega muude iseenesest väga oluliste probleemide lahendamiseks, vaid ainult selleks, et pakkuda tudengitele enam võimalusi tarkade inimestega suhelda, nendelt õppida.

Kala abita

Kolmas soov. Euroopa Liitu astumisega kaasnenud hüvedest torkavad enam silma kolm: maanteedevõrgu korrastamine, keskkonna puhtaksküürimine Nõukogude-aegsest saastast, viimastel aastatel ka toetus uuenevale maaelule. Vähem on tähele pandud, et iga Eesti tudeng saab nüüd juba mitu head aastat õppida mis tahes Euroopa ülikoolis samasugustel tingimustel nagu kohalikud tudengid. Ka parimates ülikoolides, nendes, mis kuuluvad esimese saja hulka. Poleks see juba nii, siis olekski see mu kolmas kõrgharidussoov kalale. Vähe teatakse, et juba 2003. aastast annab Eesti riik välja Kristjan Jaagu stipendiumi (mis tore nimi!) välismaal õppimiseks - endastmõistetavalt ei saa väike (ega ka mitte keskmise suurusega) riik õpetada kõrgtasemel kõikide teaduste kõiki harusid. Näiteks eraldas riik möödunud aastal kümme miljonit krooni peamiselt selleks, et meie magistrandid ja doktorandid saaksid eelnimetatud võimalust hõlpsamini kasutada. Nii et sedagi suudame ise, kala abita.

Ka muud kõrgharidusega seotud probleemid on lahendatavad oma jõududega. Sellepärast on mu kolmas soov see, et meil jätkuks mõistust ja vahendeid lahendada kaks esimest soovi kala abita.

Intervjuu: Kas? (vastab Tõnis Lukas)

2008-05-15

Kas Kaagvere erikoolis algab sel suvel põhjalik remont, nagu lubatud?

See, mida järeldas Puiatu erikoolis käinud õiguskantsleri büroo, on pannud justiitsministeeriumi rääkima, et Puiatu ja Kaagvere erikooli investeeringute tegemine pole õige. Justiitsminister on selles osas skeptiline.

On arvamus, et erikoolid tuleb reorganiseerida.

Varsti tuleb arutelu, millised erikoolid jätkavad ja millised mitte.

Kas Tartumaa teises remondi järele kisendavas riigikoolis, erivajadustega laste Kammeri koolis, algab sel suvel põhjalik remont, nagu veel läinud aasta lõpus oli kavas?

Haridusministeerium püüab riigikoolide osas võimalikult palju ära teha.

Kuid valitsus peatas riigikoole rekonstrueerima pidanud Riigi Kinnisvara ASi töö ja meie ministeeriumi rahaline seis on lausa miinuses.

Rahandusministeerium tegi ettepaneku kärpida haridusministeeriumi tuleva aasta eelarvet kolmveerand miljardi krooni võrra.

See tähendab, et meie eelarve on küll sama suur nagu tänavu, kuid euroliidu tõukefondide toel tehtavate projektide omafinantseering tuleb meil arvestada eelarvesse põhikulude arvel.

Nii lähebki suur osa rahast tõukefondide abil tehtavate projektide kaasrahastamiseks.

Kas see tähendab seda, et uusi investeeringuid ei saa teha?

Jah, seis on keeruline, kui tahta uusi investeeringuid teha.

Intervjuu: Minister direktorit ei vabasta

2008-05-14

Haridusminister Tõnis Lukas ütles, et õiguskantsleri kontrolli tulemused üllatasid teda ja juba eile kutsus ta Puiatu erikooli direktori vestlusele. Kohtumise järel otsustas ta, et ei vabasta esialgu koolijuhti ametist.

Tõnis Lukas, kas õiguskantsleri nõunike kontrolli tulemused olid teile üllatavad?

Üllatus oli see, et Puiatus polnud täidetud varem korduvalt tehtud ettekirjutusi. Pressiteate põhjal teame, et praegu heidetakse koolile ette samu asju, millele oleme tähelepanu juhtinud. Meie teada oli kooli juhtkond need puudused likvideerinud.

Kas te langetasite erikooli direktoriga kohtudes mingeid kindlaid otsuseid?

Ma informeerisin direktorit, et alustame viis päeva kestvat teenistuslikku järelevalvet, mille käigus kontrollime, kuidas kool on täitnud nii õiguskantsleri kui haridusministri ettekirjutusi.

Milliseid meetmeid rakendab ministeerium selleks, et Puiatu koolile jätkuks hea ettevalmistusega töötajaskonda?

Selle eeldus on, et me nii keerulises valdkonnas, nagu seda on pedagoogika, ei võta vastu rutakaid otsuseid. Selliste juhtumite meediakajastused ei tohi anda õpilastele vale sõnumit ja soodustada vastuhakku õpetajatele. See, kui kooli juhtkonnale tehakse märkusi, ei tähenda, et õpilased võivad endale kõike lubada.

Õiguskantsleri büroo ametnike visiit tekitas õpilastes ebaterve reaktsiooni ja tekkis olukord, kus allumatud lapsed panid vähemalt ühe õpetaja sundseisu, nii et ta kaalub, kas jääb kooli tööle.

Eelkõige peame katsuma säilitada praegust töötajaskonda. Õpetajate kooli saamine on üldine mure.

Kas kõnealune juhtum võib tuua mingi muudatuse, mis külmutatud investeeringud liikuma päästab?

See ei ole tõenäoline.

Aeg "nõidusunest" ärgata

2008-05-13

On öeldud, et edukad on riigid, kes näevad kriisides või tagasilöökides mitte üksnes ohte, vaid ka uusi väljakutseid. Eestil on see seni õnnestunud. Just suutlikkus langetada 1991.-1992. ning 1999. aasta kriiside ajal ebapopulaarseid, kuid vajalikke otsuseid, on olnud aluseks Eesti edule. Julgus on pannud Eesti kasvama kiiremini, kui see on õnnestunud ühelgi teisel üleminekuriigil. Edul on aga ka uinutav toime. Nii tundus Eestilegi korraga, et 12% majanduskasv võib kesta igavesti.

Riigile laoti arvukalt kohustusi, mida on võimalik kanda lühiajaliselt kiire majanduskasvu tingimustes, kuid majanduse jahtudes võivad osutuda raskeks koormaks. Nii ongi Eesti endalegi ootamatult sattunud probleemide ette, mis nõuavad kiiret ja otsustavat reageerimist. Eesti majandusele uue hingamise andmiseks peaksime ka meie neis võimalust nägema. Võimalust omada taas julgust langetada tulevikku vaatavaid otsuseid, mis Eestit kiiremini edasi viiksid.

Esimesed otsused on juba tehtud. Valitsus kavatseb lõpetada 15. maiks töö 2008. aasta negatiivse lisaeelarvega ning see riigikogu poole teele saata. Veelgi suurem väljakutse on aga 2009.-2012. aasta eelarvestrateegia kokkutõmbamine.

Erinevate arvutuste kohaselt 7-10 miljardi kroonini ulatuv kärbe on sedavõrd suur, et eelarve tegelike võimalustega vastavusse viimiseks ei piisa administratiivkulude kärpimisest, vaja on rohkem kokku tõmmata, see omakorda eeldab koalitsioonilepingu avamist. Kuigi koalitsioonilepingu lubaduste kriitiline läbivaatamine võib viia mitme seal kirja pandud programmi ja investeeringu edasilükkamiseni, toob selle avamine kaasa ka võimaluse vaielda läbi ning positiivse otsuse korral sisse kirjutada Eestile olulised reformid, milles 2007. aastal kokkuleppele ei jõutud, kuid vajadus nende järele on järjest möödapääsmatuks muutunud.

Reformide teostamisest on pikka aega räägitud, viimaste aastate majanduskasv on uuendamistahet tunduvalt vähendanud. Aeg on «nõidusunest» ärgata ning taas tegutsema asuda.

Eesti esimeseks ülesandeks on vähendada inflatsiooni ning minna 2011. aastaks üle eurole. Selleks tuleb järgida konservatiivset eelarvepoliitikat ning hoida eelarve tasakaalus. Nende eesmärkide saavutamiseks teeb IRL ettepaneku külmutada kolmeks aastaks riigiasutuste ning nende allasutuste tööjõu- ning majandamiskulud 2008. aasta tasemel.

Riigiasutuste palgasüsteem tuleb muuta läbipaistvaks, kaotades kõikvõimalikud lisatasud. Palgad - ka riigikogu ja valitsuse liikmete palk - tuleb lahti siduda keskmise palga tõusu kaudu toimuvast automaatsest kasvust ning läbi vaadata eripensionide süsteem. Mitte kehtestada enam uusi eripensione. Kõik need sammud annavad võimaluse riigiaparaadi, kaasa arvatud valitsuse suuruse vähendamiseks.

Pidurdamaks kulude kasvu, tuleb lähiaastateks külmutada koalitsioonileppest välja jäävate rahaliste kohustuste võtmine valitsuse poolt. Paraku tuleb kriitiliselt läbi vaadata ka koalitsioonileppes antud lubadused ning edasi lükata nendest mitme täitmine. Kriitiliselt tuleb üle vaadata ka paljud varasematel aastatel käivitatud programmid, uurides, kas need ikka aitavad neid, kelle toetamiseks need ametlikult on määratud.

Lahendus tuleb leida mõne suurema omavalitsuse ekstensiivsest laenupoliitikast tulenevatele probleemidele. Vastutustundetu kohustuste võtmine võib saada ohtlikuks neile omavalitsustele endile, ohustades ühtlasi riigieelarve tasakaalu. Kokkuvõttes peab valitsus seadma eurole 2011. aastal ülemineku endale prioriteediks, koostades selleks konkreetse tegevuskava. 2007. aasta ebaõnnestumine on Eestile juba kalliks maksma läinud, arvestades mitme Kesk- ja Ida-Euroopa riigi pääsu eurotsooni, tähendaks uus ebaõnnestumine 2011. aastal Eestile tõsist tagasilööki.

Eelarvekulutuste kärpimisest üksi ei piisa. Tulevikku suunatud kokkuhoiu saavutamiseks on vaja muuta kogu riigihaldus tõhusamaks. Kesksel kohal seisab siin haldusterritoriaalne reform. 2001. aastaks kavandatud reformi sumbumine erakondade vastuoludesse on üks suuremaid läbikukkumisi selle aastatuhande Eestis, mis on meile maksma läinud miljardeid kroone. Eesti ei vaja kahtsadat nõrka omavalitsusüksust, vaid tugevaid omavalitsusi, mis omaksid nii rahalist kui vaimset potentsiaali riigile tõeliseks partneriks tõusta.

Teostamata haldusterritoriaalne reform pärsib teisi olulisi uuendusi, nagu koolivõrgu või tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi nüüdisajastamine. Suuremad ja tugevamad omavalitsused suudaksid tõhusamalt tegutseda tõukefondide vahendite kasutamisel, neid mitte laiali pihustades, vaid prioriteetidele kontsentreerides.

Valida võib seejuures kahe variandi, kas kihelkondlikust printsiibist tulenevalt 58-60 või maakondlikust alusest lähtudes 15-17 omavalitsuse vahel. Igal juhul tuleb kavandatud reform ellu viia ühtse plaani alusel ning korraga kogu Eestis.

Valitsemise efektiivsemaks muutmise ning liigsete kulude kärpimise kõrval on oluline astuda samme Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmiseks ning investeeringute suurendamiseks. Riigi sekkumise suurendamine või majanduse kunstlik turgutamine eelarve vahenditega pole seejuures lahendus. Pearõhk tuleb panna soodsa keskkonna tagamisele ettevõtlusele ning ekspordi toetamisele. Selleks tuleb loobuda kiusatusest lappida eelarvet uute maksude kehtestamise või vanade tõstmise teel.

Eesti maksukoormus tuleb hoida madalal, vähemalt 2008. aasta tasemel. Majanduse elavdamiseks on riigi käsutuses siiski mitmeid vahendeid. Võtkem kas või jätkuvalt riigi omanduses olevad suured ettevõtted.

Muutmaks ettevõtteid efektiivsemaks ja läbipaistvamaks, teeb IRL ettepaneku suuremate riigi osalusega äriühingute aktsiate börsil noteerimiseks, mis võiks toimuda järgmistel tingimustel: börsile viiakse eeskätt äriühingud, mis vajavad oma tegevuse laiendamiseks lisakapitali; riik müüb vähemusosaluse, säilitades börsile minekul enamusaktsiad; noteerimiseks vajaliku aktsionäride ringi tekitamiseks viiakse läbi avalik pakkumine kõigile võrdsetel tingimustel.
Kindlasti ei tohi riik loobuda investeeringutest ettevõtluse arenguks vajalikku infrastruktuuri.
Suurte infrastruktuuriobjektide ehitamisse tuleb kaasata senisest julgemalt erakapitali. Riigi käsutuses on vahendeid, et parandada info ja kommunikatsioonitehnoloogia sektori ekspordivõimet, aidates näiteks kaasa E-riigi lahendustele ekspordi toetamiseks.

Ettevõtetele tuleb anda vabaks e-valitsuse lahenduste intellektuaalse omand. Eesti vajab laiemalt tõhusa tööstuspoliitika loomist. Me ei saa oma majandusest välistada ühtegi sektorit - ei turismi ega transiiti, nende arendamiseks tuleb riigil ettevõtjatega ühiselt lahendusi otsida.

Tegutsedes Eesti majanduse hetkeprobleemide lahendamisel, peab meil jätkuma julgust vaadata tulevikku, et tagada Eestile jätkusuutlik areng. See eeldab tähelepanu keskendamist haridusele. Parim majanduspoliitika on tõhus hariduspoliitika. Haridus ja innovatsioon peavad saama Eesti prioriteediks mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Vaid see võimaldab astuda samme üleminekuks teadmismahukale tootmisele ning reageerida operatiivselt muutustele maailma majanduses. Selleks tuleb hoida haridust ning teadus- ja arendustegevust prioriteedina.

Kokkuhoiumeetmed eelarves ei tohi puudutada teadus- ja arendustegevuseks ette nähtud summasid. Samas tuleb kvaliteedinõudeid haridussüsteemis, eriti selle kesk- ja kõrgtasemel oluliselt suurendada. Rohkem tähelepanu tuleb pöörata rakendusharidusele ning reaalaladele, murrangu saavutamiseks kutseharidussüsteemis tuleb selle arengusse senisest rohkem haarata ettevõtjaid.

Laias laastus on kõige tähtsam investeerida inimesse, toetada tema huvi end täiendada ning õppida. IRL on pikka aega rääkinud vajadusest vabastada erisoodustusmaksust tasemeharidus. Nüüd on aeg see samm lõpuks astuda.

Pakutud muudatused koalitsioonileppesse pole iseenesest ei revolutsioonilised ega uudsed. Kõigist neist on juba aastaid räägitud. Probleem on vaid see, et asi ongi seni rääkimisega piirdunud.

2009.-2012. aastate eelarveprognoos ei võimalda õnneks Eestil enam endist viisi jätkata. Aeg on muudatusteks küps, vaja on vaid julgust. Loomulikult võib üritada pead jaanalinnu kombel liiva alla peita ning vaikselt edasi elada. Esialgu ei juhtukski ilmselt midagi erilist, kuidagi tiksuks meie majandus endiselt edasi.

Peagi siseneks Eesti aga pikemasse stagnatsiooni, mis iseloomustab mõnda teist Euroopa Liidu uut liikmesriiki ning mis Portugali kogemuse kohaselt võib üsna pikka aega kesta. Vajalike sammude astumine eeldab laia arutelu Eesti tuleviku üle. Loodan, et Isamaa ja Res Publica Liidu esitatud ettepanekud aitavad selle tekkele kaasa.

Mõte

2008-05-02

Inimesed on loodud üksteist aiitama. See tõde pole kristlik ega humanistlik, vaid pigem on sue truism - inimene ei saagi olla teistmoodi inimene, kui tuist inimest aidates, sest vastasel korral häviks ta ise ja k agu tema sugu. Aga kui palju ning keda peaks toetama?

Vastastikune aitamine pole mitte südameheaduse avaldus ega hingesuuruse mõõt, vaid pragmatism. Ka delfiinid või sipelgad ei hoia kokku põhjusel, et nad üksteisele meeldivad, vaid põhjusel, et nad vajavad üksteise olemas- ja lähedalolekut iseenda eksistentsi tarbeks.

See on esimene tõik, mis tuleb meelde, kui arutlus kaldub sotsiaalabile ja mitmesugustele toetustele, mida peamiselt riik, aga ka omavali tsused on kutsutud ja seatud maksma. Küll vaestele, küll noortele, küll vanadele, küll väikelaste kasvatajatele, küll õppijatele. On ka selge ega vaja vaidlemist, et kui ühiskonna üldine jõukus tööviljakuse kasvades suureneb, siis peavad suurenema ka toetused. Ning taas mitte mingist erilisest südameheadusest, vaid pragmatismist.

Pragmaatilistel põhjustel Näiteks on ühiskonnal kasulik toetada noorte õpinguid, sest õppinud nDorte töö on hiljem efektiivsem kui mitteõppinute oma (vähemalt keskeltläbi) ja see on kasulik kõigile. Niisiis mitte õppemaks, vaid õppetoetus.

Ka vanade toetamine pole vähep faktiline altruism, vaid tuleneb vajadusest, sest vanad inimesed stabiliseerivad ühiskonda, hoiavad traditsioone ja põlvkondade sidet. Rääkimata otsesest abist lapselaste hoidmisel. (Küsida võib vaid, kas vinu tuleb toetada pensionisüsteemi kaudu või peaks see igiammusel moel jääma otseste järeltulijate ülesandeks. Viimane variant on brutaalne, kuid mõjub virgutavalt iibele.)

Mööngem, et mitmesuguste toetuste suurenemine ja eri toetusliikide arvu kasv on normaalne. Vähemalt juhul, kui me arengut ja (materiaalse) elujärje paranemist ennast normaalseks peame. Ometi on kusagil siin peidus üks kiuslik ,,aga". See küsib: aga kas toetuste suurenemine võib kesta lõputult?

Toetus igaks elujuhtumiks Kas on olemas mingi piir, kus toetamine ei täida enam oma eesmärki, hakates elujõuliste ühiskonnaliikmete asemel tootma nõrku, kes hilisemas elus ei too kõike seda protsentidega tagasi, vaid, vastupidi, jäävadki surmani nabanööri külge ja nõuavad vaid kisades lisa?

See oht on minu arvates olemas. Olen näinud noori, kes on veendunud, et «riik" peab kinni maksma nii nende õpingud - mis tahes erialal kui ka nendega kaasnevad rännuaastad, õpinguaegsed eluasemekulud, õppevahendid jpm; samas ei tohi riik noorelt midagi nõuda (eriti mitte ajateenistust).

Toetust tuleb saada pulmadeks, oma kõdu soetamiseks, lapse saamiseks ja üles kasvatamiseks ning koolitamiseks. Ehk nagu Peeter Tulviste märkis - lõpuks jõuame olukorda, kus sünnime sünnitoetusega ja meid maetakse matusetoetusega, vahepealsel ajal makstakse meile nooruse- ja vanadusetoetust ning varsti võib-olla juba ka töölkäimistoetust.

Absurd? Muidugi. Kusjuures mitte seepärast, et selline ellusuhtumine on kogu oma isekuses terve mõistusega inimesele lausa vaistlikult vastuvõtmatu, vaid seepärast, et niimoodi ei ole lihtsalt võimalik. Kust tulevad toetused?

Kes see siis on, kes toetab? Riik? Aga täpsemalt? Valitsus? Riigikogu? Nood ei saa ju jagada muud kui vaid seda, mida ühiskond tervikuna on loonud ja maksudena kokku kandnud. Sellest aga järeldub, et iga kroon, mille keegi saab toetuseks, on kellegi teise antud.

Toetustest ja õigustest kõneldakse iga päev, kuid keegi ei kipu kõnelema kohustusest need jagamisele minevad väärtused luua. Sest kohustust ei olegi. Õigused seevastu - haridusele, abile, seaduse kaitsele jne on. Aga mis siis saab, kui mitte keegi ei avalda soovi töötada õpetaja, arsti või kohtunikuna? Kuidas tagatakse sel juhul õigus haridusele, abile või seaduse kaitsele? Kas jagatakse rahvas jälle rahvaks ja rahvavaenlasteks ning sunnitakse viimaseid surma ähvardusel tööd tegema (nagu GULAG-is), et oleks, millest rahvale toetusi, haridust ja abi jagada?

Kardan väga, et mõni lugeja saab mu jutust ikkagi aru nii, nagu oleksin ma toetuste, sotsiaalse lähenemise ja solidaarsuse vastu. Ei ole! Küll aga olen aina laiemalt leviva mõtteviisi vastu, et jõukus tuleb riigi käest ja töötegemine pole üldsegi oluline. Siit pole enam palju maad ettepanekuni, et tulumaksu võiks inimeste eest maksta riik, siis jääks inimestele raha alles. (Sellise vahva mõtte olla kunagi II maailmasõja järel välja käinud üks Soome sotsiaaldemokraat.) Vastastikune abistamine Näib, et juba on liiga palju sugenenud neid, kes vastastikuse abistamise imperatiivist oskavad välja lugeda vaid sõnumit ,,nad peavad mind aitama", mitte mingil juhul aga sõnumit ,,ma pean neid aitama".

Õnneks ei ole ükski areng täiesti ühesuunaline ega homogeenne. Praegugi näeme, kuidas tuhanded inimesed ja iseäranis noored lähevad täiesti vabatahtlikult korjama prügi, pesema õliseid linde, loovutama verd. Kusjuures ei saa väita, et ühed nõuavad aina õigusi ja toetusi, teised aga annavad ja näevad vaeva. Kindlasti on ka selliseid, kes ühel juhul on nõudjad ja teisel juhul andjad, ning see on vastutusvõimelise inimese tunnus.

Mis saab? Kuhu suundub areng? Kas üha rohkem abinõudmist ja toetuste taotlemist, või siiski naaseb arusaam, et väärtusi loob üksnes töö ja seda tööd peab tegema igaüks isiklikult, mitte ,,nemad"?

Hea haridus vajab püsivust

2008-04-19

Koolijuhi ametikoht ei tohi sõltuda poliitilise tõmbetuule suunast, arvab Tiina Oraste.

Juba aastaid on Eesti haridusringkondades vaieldud tähtajaliste töölepingute muutmise üle tähtajatuteks.

Koolijuhtide ühendused ja haridusjuhid on teinud korduvalt selliseid pöördumisi nii haridus- ja teadusministeeriumile kui ka riigikogule.

Nende eesmärk on olnud stabiliseerida haridusasutuste juhtimist ja parandada seeläbi hariduse kvaliteeti.

Riik usaldab koolijuhte

Praegune ametiaeg viis aastat asutuse juhile on üsna lühike aeg. Esimesel aastal elad sisse, kolm aastat teed tööd ja viiendal aastal kaalud igat sammu, muretsedes oma tuleviku pärast.

Iga viie aasta tagant samasse ametisse kandideerimine sunnib inimest igal sammul ennast tõestama ja näitama, mida uut ja innovaatilist ta püüab korda saata oma asutuses.

Pean tunnistama, et see on kohati muutunud tragikoomiliseks ja kooljuhtidele alandavaks, sest koolidel on omavalitsuste kinnitatud arengukava, mis on tuleviku kujundamisel alus.

Lisaks pole harvad juhtumid, kus haridusjuhid satuvad poliitiliste tõmbetuulte kätte: uue erakonna võimuletulekul peab asutuse juht oma maailmavaate «sobitama» raamidesse, mida talle peale surutakse. Vastasel juhul võib kergesti ameti kaotada.

Omavalitsuste eelarvetes on hariduskulude osa kõige suurem: koolid on saanud nüüdisaegsema väljanägemise, kooliruumid on sisustatud nüüdisaegsete õppevahenditega.

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas toetab õpetajate palga tõstmist selle ameti vääriliseks. Väljaspool pealinna asuvatesse koolidesse õpetajaks minevatel noortel on sellest aastast võimalik taotleda lähtetoetust.

Eespool nimetatud sammud on kõik seotud rahaga. Kuid koolielu saab stabiliseerida ka muudatustega, mis ei nõua kindlat rahasummat, piisab ka ühisest arusaamisest ja heast tahtest. Selleks näiteks on haridusasutuste juhtide tähtajaliste töölepingute muutmine tähtajatuteks.

Tänavu 1. septembrist jõustuva seadusemuudatustega (hõlmab huvikooliseadust, koolieelse lasteasutuse seadust, kutseõppeasutuse seadust ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadust) näitab riik, et usaldab haridusasutuste juhte. See puudutab kokku 1300 haridusasutust.

Juhul kui juht saab oma tööga hästi hakkama, arendab asutust ja selle keskkonda, tagab püsivuse ja seisab nii õpilaste kui ka kolleegide eest, saab ta selleks ka pikemaajalise võimaluse ja usalduse.

Eelnõus oli veel parlamendi esimese lugemise ajal kirjas, et tähtajaline tööleping asendatakse atesteerimisega, kuid see nõue võeti seadusest välja.

Komisjon leidis, et atesteerimiskomisjone luua on liialt bürokraatlik ja ka tarbetu, sest haridusasutuste juhtide kvalifikatsiooninõuded on juba sätestatud töölepinguseaduses.

Panustame haridusse ka edaspidi

Tähtajatu tööleping toob kaasa kindlasti suurema vastutuse. Enam ei saa tuua oma saamatuse põhjuseks liialt lühikest töölepingut ja väita, et püüdsin küll, aga aeg jäi lühikeseks.

Juhul kui haridusasutuse juht ei vasta mingitel põhjustel nõuetele, ei saa oma tööga hakkama või saadab korda mõne vääritu teo, on kohalikul omavalitsusel võimalus tööleping lõpetada.

Hariduse tähtsustamise vajaduses ei kahtle tänapäeval enam keegi. Ühiskond on mõistnud ja väärtustanud haridusvaldkonna olulisust, sest teadmistepõhise majanduse alus saab olla vaid hea haridus.

Investeeringud haridusse kui ka teaduse arengusse on olnud siiani ja on ka edaspidi IRLi eelistus, mida kinnitab ka seisukoht, et majanduse jahtumisele vaatamata peab jätkuma tugev panustamine teadusse ja haridusse.

Palju aega pole enam jäänud, kui koolides algab taas pingeline eksamiperiood. Koolide juhid peavad etteulatuvalt mõtlema juba sügisele, et tagada koolile õpetajad, et ruumid saaksid remonditud.

Kuid vähemalt ei takista neid enam mõte, kas ma ikka saan jätkata...

Algallikas:

Järva Teataja 19.04.2008

Eestlased pole kirjamehed?

2008-04-01

MEHED, KUS TE OLETE? Ajaloolane Mart Laar arvab, et Eestis ilmub liialt vähe meie oma autorite ajalookäsitlusi.
Viimasel ajal on Eestis levimas uus sadomasohhistlik harrastus. Raamat raamatu järel neelavad eestlased Soome lahe põhjakaldal nende suurmeestest kirjutatud teoseid, ise õudusest värisedes ning saadud piitsahoopide all piineldes.

LOODUS TÜHJA KOHTA EI SALLI

Magusa hingevärinaga oodatakse päeva, mil kodustele raamatulettidele ilmub Martti Turtola raamat kindral Johann Laidonerist, kus tehakse kuulu kohaselt selgeks, et nii Konstantin Pätsi kui Johann Laidoneri näol oli tegemist reeturitega, kes Eesti riigi koos naha ja karvadega punastele maha müüsid. Eestis võib sellele raamatule ennustada suurt menu.

Markii de Sadegi teoste kombel surutakse vastikustunne alla ning piinlikkusele vaatamata neelatakse teos alla. Pärast tuntakse end nagu läbikolgituna, kuid see käib asja juurde. Kui saadud obadustest ja alandustest piisavalt toibutud, vibutatakse üle lahe rusikat ning mõmisetakse midagi arusaamatut.

Kuidas oleme selle olukorrani jõudnud? Kõige valem oleks selles soomlasi süüdistada. Loodus tühja kohta ei salli ning kui eestlased ise oma suurmeeste elulugusid kirja ei pane, teevad selle töö ära soomlased. Nii lihtne see ongi. Võib vaid rõõmu tunda, et mitmed Soomes Eestist kirjutavad ajaloolased - nagu Seppo Zetterberki - on oma ala tõelised meistrid, kelle töödest võib vaid rõõmu tunda. Teised nii head ajaloolased pole ning nende raamatud mõjuvad eestlastele markii de Sadegi loomingu

ELULUGUDE VAAKUM

Süüdistada selles saame paraku aga ainult iseennast. Kui üldiselt hakkavad Eesti raamatuletid põhjanaabrite omi juba meenutama - ajalooraamatuid on meil juba praktiliselt sama palju - siis oma suurmeeste ja -naiste elulugudega on lood tunduvalt kehvemad. Kui Soomes on igast vähegi arvestatavamast tegelasest kirjutatud mitu vähem või rohkem põhjalikku ülevaadet, siis Eestis nii see pole. Asi pole ka selles, et elulooraamatud „ei müüks". Otse vastupidi - kui mõni harv neist ilmub, troonib ta tavaliselt raamatute läbimüügi edetabelite tipus.

Milles on siis asi? Miks on meil isegi Kristjan Palusalust ning Paul Keresest olemas vaid artiklite kogumikud, aga mitte terviklikud elulood? Kus on Raimond Valgre elulugu või korralik raamat Artur Rinnest? Kus on meie kirjanike, kunstnike korralikult läbi kirjutatud elulood? Oleks ebaõiglane ütelda, et siin midagi ilmunud poleks, kuid seda on piinlikult vähe.

Veelgi kummalisemad on lood Eesti riigijuhtide elulugudega. Igas endast vähegi lugupidavas riigis oleks elulood kirjutatud kõikidest seda kunagi juhtinud tegelastest - presidentidest ja riigivanematest. Eestis vaatab sellel kohal raamatulettidelt vastu tühjus.

KAS LIHTNE LAISKUS?

Mis aga kõige skandaalsem - korralike raamatute vääriliseks pole isegi loetud Eesti kõige tuntumaid riigimehi - Jaan Tõnissoni, Konstantin Pätsi ja Johann Laidoneri. Kui Martti Turtola avaldas mõned aastad tagasi raamatu Konstantin Pätsist, lootsin, et see mõjub Eesti kirjameestele äratuskellana. Seetõttu hoidsin ka ise oma kriitikat selle mitte just kõige paremini õnnestunud teose kohta tagasi, kiites Turtolat julguse eest.

Kahjuks sai see raamat vaid kriitika osaks ajakirjanduses, kuid keegi kritiseerijatest pole vaevunud paremat raamatut kirjutama. Turtola raamatu taset vaadates pole see ausalt öeldes sugugi raske. Nüüd on siis järg jõudnud Laidoneri kätte. Kardan, et ka nüüd järgneb küll kriitikatulv, Laidoneri korralik elulugu jääb aga ikkagi ilmumata.

VIIMANE AEG KOMPLEKSE ÜLETADA

Siin ei saa pugeda ka selle taha, et Eestis poleks kedagi, kes nimetatud raamatud heal populaarsel tasemel valmis suudaks kirjutada. Oskaksin kiirelt viis-kuus nime kohe välja pakkuda. Vahest on probleem hoopis selles, et meie aukartus oma suurmeeste ees on sedavõrd suur, et ei suuda neist lihtsamaid ja populaarsemaid ülevaateid kirjutada. Et kui juba Pätsust raamat ette võtta, siis vähemalt mitmeköiteline monograafia. Ning kuni selles monograafias kõik viimase detailini pole paika pandud, tundub sobimatuna millegagi välja tulla. Nii uuritakse ja uuritakse, kuni uurija ühel hetkel teise ilma rändab. Raamatuid aga pole.

Selline absoluudiihaldus on ühelt poolt vaadates ju igati kiiduväärt, teiselt poolt kohtlane. Loomulikult väärivad meie rahvuslikud suurmehed põhjalikke teaduslikke uurimusi, kuid sama palju väärivad nad heal tasemel kirjutatud populaarseid elulugusid.

Eesti kirjastused on nende avaldamiseks valmis. On viimane aeg oma kompleksidest üle saada ning tööle asuda. Muidu võib tõepoolest jääda mulje, et eestlased pole kirjamehed.

Koolinoored tutvusid piirkonna ettevõtetega

2008-03-12

Eile toimus Põltsamaal koolinoortele korraldatud ettevõtlusalane õppepäev, mil 9.-12. klasside õpil ased külastasid mitmeid Põltsamaal ja selle lähiümbruses tegutsevaid ettevõtteid. Eesmärgiks oli hankida teavet Põltsamaa kui koha potentsiaalse töö- ja elukohavaliku suhtes.

OÜ Vali Press trükikojast ja ajalehe Vali Uudised toimetusest käis läbi mitu noortegruppi, kellele anti väga põhjalikku teavet firmas tehtava kohta. Ajalehe toimetuses võttis noori vastu ja tutvustas lehetööd VU toimetaja Merike Kask, trükinduse poolega tehti põhjalikku tutvust OÜ Vali Press müügijuht Margus Ääremaa juhatusel. Noored tegid nähtu ja kuuldu kohta märkmeid, märkides üles, milliseid tooteid firmas pakutakse, kui palju selles on hetkel töötajaid ja millised ametid ettevõttes on. Visiidi lõpul jagas Ääremaa noortele mitmeid tutvustavaid trükiseid.

Ettevõtte või firma, kuhu keegi noor uudistama läks, valis igaüks ise vastavalt oma soovile. 12. klassi õpilane Eva valis OÜ Vali Pressiga tutvumise just sellepärast, et polnud varem mitte üheski trükikojas ega ajalehetoimetuses vaatamas käinud. Samuti sellepärast, et kõnealuses firmas on palju masinaid. Just samal põhjusel huvitas tütarlast trükikojas tehtav ajalehetoimetuse tööst enam.

Persoonilugu: Koolimees. Dirigent. Ajakirjanik. Poliitik

2007-12-14

Kui keegi küsib, kes on Andres Ammas, siis vastus on pealkirjas olemas ja just selles järjekorras. Praegu. Sest kuigi Andres Ammas on kogu oma täiskasvanu-elu jooksul olnud tegev kõigis nendes valdkondades, on järjestus eri aegadel olnud erinev.
„Mu ema ütles juba ükskord ammu, et niipea kui asi mulle selgeks saab, siis see mind enam ei huvita. Ja nii vist ongi olnud," ütleb Ammas. Ometigi on tema elu kulgenud spiraali mööda, mis toob ta ringiga samade asjade juurde tagasi ja siis juba tõepoolest, kogenenuma, targemana, kõrgemal tasemel.
Üks asi, kuigi mitte vähetähtis, jäi pealkirjas nimetamata - Andres on läänlane. Kõik, mida ta teeb, on olnud seotud Läänemaa pealinna Haapsaluga. Siin ta sündis, siin lõpetas keskkooli, siin tegi oma esimese etteaste dirigendina, astus poliitikasse, võttis naise, asutas ajalehe, juhatas Haapsalu linnavolikogu ja on nüüd Haapsalu Gümnaasiumi direktor.

Esimesed õpetajakogemused üliõpilasena

Haapsalu Gümnaasium on alati olnud väärikas õppeasutus, mida lõpetajad pole mitte kunagi häbenema pidanud. Oli see siis ennesõjaaegne Haapsalu Ühisgümnaasium või nõukogudeaegne Haapsalu 1. Keskkool, mille Andres Ammas 1979. aastal lõpetas. Haapsalu 1. keskkool polnud kuulus ainult Eestis, vaid sellest koolist räägiti üle kogu Nõukogude Liidu, sest selles koolis oli oma muusikateater „Pöialpoiss". Nagu elus sageli juhtub, oli ka „Pöialpoiss" mitmete õnnelike kokkusattumuste tulemus, mis veidral kombel ei tähendanud üksnes väga häid muusika- ja kirjandusõpetajaid - kuigi ka neil oli teatri sünni- ja tegutsemisloos loomulikult oma osa - aga „Pöialpoisi" dirigent Tõnu Paomets oli matemaatika- ja lavastaja Viktor Nelik kogunisti keemiaõpetaja. Lastemuusikakooli klaveri erialal lõpetanud Andres Ammas oli „Pöialpoisiga" juba kooli ajal enesestki mõista seotud, nagu tegelikult kogu koolipere. Suur ooperilavastus vajas lisaks solistidele ka orkestrit ja koori, tantsurühma, kostüümiõmblejaid, dekoratsioonikunstnikke, lavatöölisi, valgustajaid, helimehi ja keda kõike veel. Ammas mängis tavaliselt orkestri koosseisus klaverit. Aga kui tema lennukaaslased Elmo Joa (hilisem Haapsalu Linna Algkooli direktor) ja Tõnis Peikel (praegune Palivere Põhikooli direktor) ennast Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuurharidusteaduskonda orkestrijuhi erialale õppima sättisid, siis küsis Ammaski õpetaja Paometsalt, kas ta saaks mõne pasuna puhumise aastaga nii selgeks, et sisseastumiskatsetel sõelale jääda. Aga õpetajal oli parem mõte: miks ei võiks Ammas hoopis konservatooriumi muusikapedagoogika erialale õppima minna - seal peaks piisama tema klaverimänguoskusest. Ammas läkski ja sai koos Alo Mattiiseniga sisse ka.
„Sobisime hästi sisseastumiskonsultatsioonidest alates, mõlemad maalt*, nagu me olime," meenutab Ammas. Konservatooriumipäevilt mäletab ta kõige soojemate sõnadega prof Venno Laulu, kes oli üliõpilaste esimeste sammude suhtes hästi toetav. Õpetajatööd alustas Ammas IV kursusel, kui kodukool ta kahel päeval nädalas muusikaõpetajaks kutsus. Oma diplomilavastuse tegi Ammas teadagi „Pöialpoisis", dirigeerides lastemuusikali „Charlotte koob võrku". Libreto kirjutas Margus Kasterpalu, kes ka on Haapsalu 1. Keskkooli Ammasega ühes lennus lõpetanud; muusika autor oli - kes siis muu - kui sõber Alo Mattiisen, kes pealegi oli juba kooli ajal kirjutanud südamlikke lastelaule. Etendus osutus väga menukaks. Polnud ka ime, sest loo autorid, esitajad ja publik olid kõik ühtviisi noored, samahästi kui eakaaslased ja neile läksid korda samad asjad.
Haapsalu tollase ametliku rajoonilehe "Läänlane" peatoimetaja ja hilisem maavalitsuse haridusosakonna kauaaegne juhataja Ly Pukspuu mäletab toda aega: "Diplomietendus oli Haapsalu kultuurimajas. Minu seljataga istus Konservatooriumi professorite rivi, kes olid enne algust ikka väga skeptilised - kuidas siin üldse ooperit teha saab! Aga juba pärast esimest vaatust polnud nende skepsisest jälgegi järel. Siis kuulsin vaid, et mõelge ainult, mida nad siin teha on suutnud!"

Muinsuskaitsest poliitikasse

Kui 1986. aastal asutati Eesti Muinsuskaitse Selts, juhatas Ammas parajasti Haapsalu Rajooni RSN Täitevkomitee kultuuriosakonda. See viimane seik oli suhteliselt lühiajaline ja Ammas on hiljem isegi tunnistanud, et ametnikukarjäär talle ei sobi. Aga see töökoht viis ta kokku muinsuskaitse sildi all tegutsenud rahvusliku liikumisega ja muutis ta elu. Paari aasta pärast lahvatas laulev revolutsioon ja Ammas sukeldus silmini poliitikasse. Astus Eesti Kristlik- Demokraatlikku Liitu (millest peagi sai Isamaaliit), oli tegev kodanike komiteede liikumises ja sai valitud Eesti Kongressi. 1989. aastal asutas ta koos Arne Veskega tänaseni edukalt toimiva ajalehe "Lääne Elu".
"Lääne Elu" oli Eesti esimene eraomandusel põhinev maakonnaleht ja arvata võib, et selle käivitamine ei läinud lihtsalt. Asjast tuli põhjalikult aru anda EKP Haapsalu rajoonikomitee bürool. Ent kas olid ajad juba sedavõrd muutunud või olid kohalikud kommunistid päris mõistlikud või ei uskunud nad sellise asja eluvõimelisusse, aga loa asutajad sai. Avanumber ilmus 1989. aasta juulis.
Ly Pukspuu: "See oli tõeliselt julge üritus. Oskajaid lehetegijaid polnud ju väikeses kohas võtta, kellelgi polnud ettekujutust, kuidas majanduslikult toime tullakse. Päris mitu aastat tegid "Lääne Elu" ju Andres ja tema naine Anneli sisuliselt kahekesi, lisaks vaid mõned poole kohaga või sümboolse tasuga abilised."
Kõige rängem aeg Ammase elus oligi 1990ndate algul, kui ta osutus valituks Ülemnõukokku ja oli ühtlasi oma ajalehe peatoimetaja.
„Sõitsin hommikul kella kuuese bussiga Tallinna Ülemnõukogu istungitele ja õhtul üheksaks Haapsallu tagasi, kus sageli varavalgeni lehte tegin," meenutab Ammas. „Aga noor inimene jaksab palju, eriti kui tegevus teda paelub. Ja põnev oligi mõlemal pool. Ja Andres Ammas alles 28-aastane.
"Kui sa küsid, mida ma oma elu suurimaks saavutuseks pean, siis praegu tundub see kindlasti olevat "Lääne Elu"," ütleb Ammas ja lisab, et tal olnuks viimastel aastatel õpetajana töötades raske majanduslikult toime tulla, kui tema eelarvesse ei lisanduks regulaarsed "Lääne Elust" saadavad dividendid.

„Ma ei teadnud neist asjust ikka mitte midagi," on Ammas tänasel päeval oma Ülemnõukogu-aja suhtes kriitiline, kuigi sellesse aega jääb mitu tema elu emotsionaalset kõrghetke: Eesti Vabariigi taaskehtestamine 20. augustil 1991 ja suure ühendkoori juhatamine Toompeal lossi rõdult, kui rahvas üle Eesti Toompead interrindlaste vastu kaitsma tuli.
„Praegu oleksin tipp-poliitika asjus muidugi kordades targem, aga nagu öeldud, asjad, mis hakkavad selgeks saama, ei huvita mind enam."
1999. aastal, pärast 10-aastast pingsat tööd „Lääne Elu" peatoimetajana, tundis ta, et see asi on ennast selleks korraks ammendanud ja võttis vastu Isamaaliidu peasekretäri koha. Pisut hiljem, Mart Laari valitsuse ajal, juhatas ta peaministri bürood. Järgnes Haapsalu linnavolikogu esimehe amet. Andres Ammas on enam või vähem edukalt kandideerinud Riigikokku kolmel korral; ta on kuulunud kõikidesse Haapsalu linnavolikogu koosseisudesse. Praeguseski Riigikogus on ta oma erakonnas Tarmo Kõutsi järel esimene varumees, kuigi ta on otsustanud, et suurde poliitikasse tuleb nüüd pikem vahe.

Autoriteet tuleb välja teenida

Pärast rohkem kui 10-aastast eemalolekut hakkas õpetajaamet Ammasele taas atraktiivseks muutuma. 2003. aastal, kui Haapsalu Gümnaasium uuesti väikese koormusega tööd pakkus, oli ta jälle valmis ennast laste ees proovile panema.
„Lapsed on tohutult muutunud. Arvutiajastu ju, pealegi on nüüd kõigil vaba voli rännata. Lugesin gümnaasiumiõpilaste esseesid Mozartist - nad kirjutavad, mida ise nägid ja tundsid Salzburgis... Loen ja saan targemaks... Samas suhtuvad paljud õpilased õpetajasse kui teenindajasse ja seda kodudest kaasa tulnud suhtumist on keeruline muuta. Järelikult pean ennast kohandama. Autoriteet pole õpetajale iseenesest kaasa antud, see tuleb välja teenida," arvab Ammas. „Kui selle tõsiasjaga leppida ei suuda, siis on raske seda tööd teha."
Küsin, mida ta arvab permanentsest haridusreformist, mis meil juba 50 aastat käib.
„Meid see küll ei sega," ütleb ta. „Kui kool tahab hästi töötada ja areneda, ei sega seda miski."
Mida ta arvab hinnete panemisest või mittepanemisest? See teema on hariduslistis päris kaua üleval olnud.
Ammas sõnab, et hariduslistiga ta kursis ei ole, küll aga hindab kõrgelt Õpetajate Lehte.
„Mida Sa ise hinnete panemisest arvad," küsib ta vastu.
„Mina ilmselt tahaksin hindeid saada. See on nii tagasiside kui ka tunnustus," mõtlen asja üle järele. „Aga kas sa ei jaga seisukohta, et hinnetest on huvitatud peamiselt lapsevanemad, et nendega kelkida, nagu nad eputavad oma bemariga..."
„Vanemaid ei huvita. Lapsed on pahatihti täiesti omapead. Üks vanematest on ikka väga tihti Soomes tööl, vahel ka mõlemad, koju käima tulevad kord kahe nädala tagant, vahel on väiksemad õed-vennad ka koolilaste hoolde jäetud. Olen 8. klassi juhataja (palka ma selle eest ei saa) ja näen, kuidas mõnes peres asjad käivad. Lapsed on ikka väga tublid, aga kuskil on piir..." Ammas ütleb, et e-koolist on palju abi. "See on väga hea ennetustöö - laps tunnetab, et jääb kohe vahele."
Kuidas on lood tundides korra hoidmisega, kas õpetajad saadavad pahalisi sageli direktori jutule?
„Sellest veerandist on meil tunnirahuklass. Sisustasime selleks ühe väikese ruumi ja koolitasime abiõpetaja. Kui õpetajal kellegagi tunnis väga raskeks läheb, saadab rikkuja koos tööga sinna. Abiõpetaja asi on vaadata, et laps oma töö ära teeks; kui oskab, siis aitab ka. Sellest klassist on palju abi olnud, sinna minna ei taheta."
Jaanuaris saab Andres Ammasel direktoriametis aasta täis. "See töö ei ole veel selge," ütleb ta. "Huvitav peaks veel kaua olema."
Ly Pukspuu: "Andres on pedagoog, kelleta kool on vaene. Temast kiirgav sõbralikkus liidab nii õpetajaid kui ka õpilasi. Võib-olla on just tema südamlikkus see, millest meie elus kõige rohkem puudust tuntakse."

* Alo Mattiisen tuli Konservatooriumi teatavasti Jõgevalt

Lähtetoetus peibutab

2007-11-17

Õpetaja amet on muutunud noorte hulgas ebapopulaarseks. Põhjusi jätkub: halb kogemus kooliajast, õpetajaameti suur vastutus ja pingetaluvus, ebatasuv palk, õpilaste ebaväärikas käitumine.

Kahjuks on see tolle ameti negatiivne pool, mis pahatihti ei kaalu üles positiivset poolt.

Palk on hea, aga õpetajat pole

Ometi on ka see olemas: meeldiv kogemus kooliajast, soov anda edasi oma ainet, arendada õpilastes loovust ja mõtlemist, tegelda päev päeva kõrval särasilmsete ja aktiivsete laste ning noortega, saada tagasi positiivseid emotsioone, lisaks pikk suvine puhkus ning mitte just kõige kehvem töötasu. Loetelu loeteluks, aga tõsi on see, et kõrgkooli lõpetanud noored õpetajad kooli ei kipu.

Selle probleemi lahendamise üheks võimaluseks on koalitsioonilepingus lähtetoetus kõrgkoolilõpetajatest õpetajatele.Eesti üldhariduskoolides ja kutseõppeasutustes töötab kokku ligi 18 500 õpetajat. Ligi 40% neist on 50aastased ja vanemad. Alla 30aastasi õpetajaid on umbes 10%. Paljud algajad õpetajad lahkuvad pärast esimest tööaastat. Vanemaealisi õpetajaid on seda rohkem, mida kaugemal asub kool suurtest keskustest. Samuti on neis piirkondades suurem põud matemaatika, inglise keele, füüsika ja poiste tööõpetuse õpetajatest. Ometigi peaks meil kõigis piirkondades olema tagatud võrdsete võimaluste loomine hea hariduse saamiseks. Lapsi peavad õpetama ja nendega tegelema kvalifitseeritud õpetajad, kes on saanud nüüdisaegse koolituse. Eesti ei saa liikuda teadmistepõhise majanduse suunas, kui meie lastele antav haridus on ebakvaliteetne või poolik.

Viieks aastaks sunnismaiseks

Lähtetoetusel on ka regionaalpoliitiline eesmärk - tagada väljaspool Tallinna ja Tartut asuvates koolides tänapäevase ja kvaliteetse hariduse omandamise võimalus. Noor spetsialist, kes on lõpetanud õpetajakoolituse kõrghariduse tasemel ja hakkab kõrgkooli lõpetamisele järgneva aasta jooksul vähemalt 0,75 ametikohaga tööle üldhariduskooli I-III kooliastme õpetajana või gümnaasiumiastme õpetajana või kutseõppeasutuse õpetajana ega ole varem õpetajana töötanud, saab lähtetoetust.Õpetaja lähtetoetus 2008. aastal on kavandatud 200 000 krooni, mis makstakse eelnõu tingimustele vastavalt õpetajale välja kolme esimese aasta jooksul.

Esimesel aastal 100 000, teisel 50 000 ja kolmandal samuti 50 000 krooni. Lapsehoolduspuhkuse ajal õpetajad lähtetoetust ei saa. Selle maksmist jätkatakse, kui õpetaja on tööle naasnud. Lähtetoetus loetaks tagastamatuks, kui seda saanud õpetaja on oma ametikohal töötanud vähemalt viis aastat. Kui õpetaja lahkub ametist varem, siis kohustub ta lähtetoetuse kolme järgneva aasta jooksul tagasi maksma.

Üks tingimus lähtetoetuse saamisel on, et õpetaja peab töötama vähemalt 0,75 ametikohaga. Väikeste koolide puhul on sellist tunnikoormust aineõpetajale raske kindlustada. Probleem on aga lahendatav, kui naabervallad teevad omavahel koostööd ja leiavad võimaluse, et õpetaja saaks töötada kahes koolis.

Eelnõu aruteludes on olnud ettepanekuid laiendada õpetajate ringi, kellel oleks võimalus lähtetoetust saada. Näiteks noored spetsialistid, kes asuvad pärast kõrgkooli kooli tööle, kuid ei ole omandanud seejuures õpetajakoolitust. Või kutsuda tagasi neid häid õpetajaid, kes on vahetanud õpetajaameti mõne teise töö vastu. Samuti on arutletud summade suurust ja selle diferentseerimist piirkonniti. Kindlasti on need arutamist väärivad ettepanekud, kuid järgmiseks aastaks on seatud piirid. Kui süsteem on käivitunud ja on olemas mingi kogemus, siis saab juba summade üle arutleda ja vajaduse korral suurendada lähtetoetuse saajate ringi.

Haridusministeerium on prognoosinud, et uuel õppeaastal võiks lähtetoetust saavate õpetajate arv olla 130-140. Tegelik vajadus oleks ligi 500 õpetajat aastas. Haridussüsteemis töötab praegu 18 500 pedagoogi.

Lähtetoetus on riigipoolne positiivne algatus. Loodame, et ka noored kõrgkoolilõpetajatest õpetajad leiavad selles meetmes motivatsiooni valida oma esimeseks töökohaks maakool, sest tuhanded särasilmsed õpilased, kellel kõigil on õigus heale haridusele, ootavad teid väga oma kooli ja tundi.

Algallikas:

SL Ohtuleht 17.11.2007

Tallinn võiks maksta pearaha ka treeneritele

2007-04-16

Tallinna linnavalitsus maksab 4-19-aastaste laste ja noorte sportimise toetuseks pearaha kokku 82,2 miljonit krooni. See on suur summa.

Selle raha eest ootab linn, et klubid ja eraõiguslikud spordikoolid korraldaksid Tallinna elanike registris olevate perede lastele heatasemelisi treeninguid. Hoolsa kontrollimise tulemusel jagunes nime- tatud summa sel aastal 211 klubis harjutavale 19 482 lapsele.

Tegelikkuses on pealinna klubides sportivaid lapsi oluliselt rohkem, sest linnarühmades treenivad ka tuhanded ümberkaudsete valdade lapsed. Neid ei ole Tallinna elanikuks registreeritud või pole nende isiklikke andmeid avaldatud. On tore, et mõned vallad on otsustanud "oma" laste spordiharrastust toetada, kuid suuresti kanna- vad nende laste treeningute korraldamise kulu siiski Tallinna spordiühendused ja maksumaksja.

Riik toetab vähe

Osutatakse, et pearahasüsteem ei taga võistlustel osalemist ja kõrgete sportlike eesmärkide seadmist. See ei väärtusta klubides tehtava töö taset ja kõrgemalt kvalifitseeritud treenerite tööd. Õige! Aga kas kohalik omavalitsus peab edendama võistlus- ja tippsporti? Võib ju minna volikokku jutuga, et Tallinn peaks hakkama toetama tippsporti ja arvestama pearaha maksmisel kriteeriume, mis arvestavad saavutusi eri spordialade võistlustel, eri vanuseklassides, olümpia- ja mitteolümpiaaladel jne. Kohe kerkib küsimus: "Millega tegeleb sel juhul alaliit, olümpiakomitee, riik?"

Kujutan ette, et niisugune bürokraatia käiks ka spordi- ja noorsooametil üle jõu. Kõik lapsed ei tahagi saada tippsportlasteks ja oleks ahistav neid sundida osalema võistlustel eesmärgiga saada suuremat pearaha. Sellega võetaks ära peamine, mida sport pakub - rõõm kehalisest pingutusest, mängulisus ja terve eluviis.

Saavutusspordi taset mõõdab ja väärtustab kultuuriministeeriumi kaudu alaliitudele makstav noortespordi meisterlikkuse raha. See on toimiv süsteem. Iga alaliit on kehtestanud oma ala eripära ja seisukohti arvestades korra, mille järgi klubidele arvestataksegi meisterlikkuse raha. Nimetatud summa on aastaid püsinud häbiväärselt väike, tänavu jagatakse 38 miljonit krooni. Just selles näen probleemi. Tallinnas jagatav pearaha ületab riigi makstava meisterlikkuse raha üle kahe korra!

Eelmine valitsusliit seadis koalitsioonilepingus eesmärgi suurendada meisterlikkust väärtustavat summat kaks korda. Praeguses majanduslikus olukorras peaks olema jõukohane ja normaalne suurendada seda summat 2008. aastast kolm korda. Siis saaks lahendatud ka probleem, mida pearaha kriitikud süsteemile peamiselt ette heidavad - võistlus- ja tippsordi mitteväärtustamist.

2001. aastal alustati Tallinnas pearaha jagamist peamise eesmärgiga - tuua lapsed tänavalt ära. See on hästi käima läinud: 2001. aastal osales spordiklubides 11 500 ja tänavu osaleb 19 500 last ja noort. Pearahasüsteem on nagu proportsionaalne tulumaks: lihtne, kergesti hallatav, üheselt arusaadav, mõjus.

Ainult pool Kalevipoega

Ka treenerite kutsekvalifikatsiooni süsteem on edukalt käima läinud. Viiendat ehk kõige kõrgemat astet omistab vaid Eesti olümpiakomitee, seda saavad taotleda oma tööd põhjalikult tundvad kõrgtasemel treenerid. Tallinnas on vaid 31 noori ja lapsi juhendavat viienda kategooria treenerit. Teise astme treenereid on 336, kolmanda astme treenereid 161 ja neljanda astme treenereid 119.

Pearahakorra järgi pole vahet, kas treeneril on teine või viies kategooria - kõik õpilased saavad linnalt võrdset toetust. Ometi on viienda astme treenerid lõpetanud erialase kõrgkooli, neil on rohkesti teadmisi ja kogemusi ja nende hoolealused on saavutanud tipptulemusi.

Teen ettepaneku võtta eeskuju astmelisest tulumaksust, mis peaks Tallinnas olema populaarne idee - täiendada kehtivat pearahasüsteemi, lisades sinna treeneri pearaha vastavalt tema kutsekvalifikatsioonile. Alates treeneri kolmandast astmest tuleks hakata klubile maksma lisaraha. Neljanda ja viienda kategooria treeneri eest maksta täiendust.

Kuidas ideed rakendada, peaksid mõtlema spordi- ja noorsooameti tublid töötajad. Süsteem saab olema lihtne ja kergesti hallatav (treenerite kategooriad on EOK andmevaramus). Peamine: see väärtustaks treenereid, kes juhendavad kõrgeid eesmärke seadvaid noorsportlasi ja suudavad teha heatasemelist tööd. Samuti motiveerib selline süsteem treenereid oma pädevust suurendama ja klubisid end pidevalt arendama.

Hinnanguliselt läheks treeneri pearahasüsteem maksma 10-15 miljonit krooni (ehk umbes pool Kalevipoega!). Kui sellele lisan-dub riigilt tulev meisterlikkuse raha, mis peaks olema Tallinnas makstava pearahaga samas suurusjärgus, kujuneb süsteem, mis arvestab ja mõõdab kõiki olulisi tegureid noortespordi rahastamisel - harrastajate arvu, töö taset, treenerite kvalifikatsiooni ja võistlustulemusi. Lisaks on

selline süsteem arusaadav.

Uuenduse rakendumisel võidaksid lapsed ja noored, kellesse tasub alati panustada.

EPL-i Spordileht kirjutas samal teemal:

29. jaanuar. Erki Nool: "Pearaha suurus, mida klubidele maksta, võiks sõltuda tõigast, kas nende lapsed osalevad võistlustel või mitte. Kui treener tahab suuremat pearaha, peab ta end täiendama ja kokku võtma, et temagi õpilased oleksid valmis võistlema."

(Lk 11)

5. veebruar. Jaak Salumets: "Võistlustulemused peaksid olema edaspidi aluseks klubi töötaseme hindamisel. Usun, et hästitoimivasse klubisse tahavad tulla tunnustatud treenerid ja juhendaja." (Lk 11)

5. veebruar. Erika Salumäe: "Lapse spordiharrastus ei tohi sõltuda vanemate rahakoti paksusest. Näen pearaha süsteemi muutmise vajadust hoopis selles, et spordiga saaksid tegeleda kõik lapsed, kes seda soovivad." (Lk 11)

Eesti Päevaleht

Alustame õnnelikest lastest

2007-02-22

Kas sa oled õnnelik - kellel meist poleks tulnud vastata sellele küsimusele. Kuid millest algab ja millega lõpeb õnn? Nii palju, kui on inimesi, nii palju on ka vastuseid.

Mina olen õnnelik, kui minu lähedased ja mind ümbritsevad sõbrad on oma eluga rahul, kui ühiskonnas on olulised väärtused au sees.

Häid õpetajaid peab jaguma igasse kooli

Haridus on minule oluline teema. Haridus on edu alus. Esimesed sõnad, esimesed sammud, esimesed tähed ja esimesed arvud. Kõik lapsevanemad tunnevad lapse edusammudest rõõmu ja püüavad neid jäädvustada.

Edasiste teadmiste ja oskuste omandamiseks usaldame oma kõige kallim silmatera lasteaia- ja kooliõpetaja hoole alla. Usaldusega koos anname õpetajale vastutuse väikese kodaniku suunamisel haridusteel.

Kuid vastutus vajab ka väärilist tasu, olgu siis õpetaja lasteaias või koolis.

Oma igapäevatöös puutun kokku õpetajatega, kes teevad tööd suure armastuse ja pühendumisega, seda mitte ainult kohustuslikus koolitunnis.

Iga-aastane meediakära õpetaja suurest palgatõusust ei jõua tegelikult õpetajani sellises suuruses, mis on välja hõigatud.

Leian, et õpetajatele peab olema tagatud kindel palgatõus vähemalt 15 protsenti viis aastat järjest. Ainult nii saame olla kindlad, et koolidesse tuleb noori õpetajaid, ja kinni hoida juba harulduseks saanud meesõpetajaid.

Häid õpetajaid peab jaguma igasse kooli. Lapsevanemal peab olema kindlus, et olenemata elukohast, on lähimas koolis tagatud hariduse kvaliteet vastavalt õpilase võimetele. Selleks tuleb välja töötada uuendatud õppekavad ja neid arendada.

Pean oluliseks, et õpetajal on võimalik ainetunnis kasutada abiõpetaja abi, et osutada tähelepanu kõikidele lastele ja aidata neil edasi jõuda.

Kooli ja lapsevanema koostöö peab kujunema igapäevaseks, see annab tuge nii õpetajale kui ka vanemale, et lapse kasvatamisel ja õpetamisel ollakse õigel teel. Õiglast kohtlemist ja turvatunnet vajab nii õpilane kui ka õpetaja.

Tihe suhtlemine kooli ja lapsevanema vahel aitab varakult märgata probleeme, et neile siis koos kõige õigem lahendus leida. Siin on oluline vastutus just lapsevanemal, ma ei pea õigeks, et sagenevad juhtumid, kus õpetaja peab enda väärikuse kaitseks pöörduma õigusorganite poole.

Koolipäev ei koosne ainult klassiruumis antavatest ainetundidest. Lapse arengus on oluline osa liikumisharjumustel, mis tagavad hea enesetunde ja tervise.

Selleks tuleb rohkem rajada mängu- ja spordiväljakuid nii lasteaedadesse, koolidesse, külakeskustesse kui ka elamurajoonidesse.

Kui me ei pööra liikumisharjumuste kujunemisele tähelepanu varajases lapseeas, siis kellele rajame kasutuid terviseradu ja spordisaale tulevikus.

Terviseradade ja mänguväljakute rajamisel on olnud oluline osa täita kodanikualgatusel. Vähese projektirahaga on korda tehtud külakeskusi, kiigeplatse, talletatud ajalugu, tehtud teavitustööd ja koolitatud kaaskodanikke. Seda kõike enamalt jaolt entusiasmist ja missioonitundest.

Aeg on kõikidele võrdne

Kodanikuühendused vajavad riigi suuremat toetust. Kodanike üks võimalus on suunata üks protsent maksustatavast tulumaksust kodanikeühenduste toetuseks.

Nii saavad vabaühendused oma tegevuse toetuseks meilt kõigilt rohkem raha ega pea ootama enne valimisi rahvaesindajatelt piinlikkust tekitavaid «kinkekaarte».

Kodanikeühendustes lööb kaasa palju energilisi pensionäre, kes ei oska lihtsalt, käed rüpes, kodus istuda. Oma riigi heaks töötanud kodanik väärib riigilt õiglast kohtlemist. Erinevad võivad olla töökohad ja vastutusvaldkonnad, kuid aeg on kõikidele võrdne.

Kõrgepalgaline tippjuht, keskmist palka saav ametnik või miinimumpalka teeniv hooldustöötaja - nad kõik annavad endast parima kaheksa tundi päevas ühiskonna heaks.

Leian, et senine süsteem, kus pensionikindlustuse aastakoefitsiendid sõltuvad palganumbrist, pole õiglane. Pensionikindlustuse aastakoefitsiendid töötatud aastate eest peavad olema võrdsemad.

Õnnelik rahvas - selle eesmärgini jõudmine nõuab mitu inimpõlve, kuid see eesmärk väärib püüdmist. Meie käes on võimalus alustada sellega, alustame õnnelikest lastest!Kas sa oled õnnelik - kellel meist poleks tulnud vastata sellele küsimusele. Kuid millest algab ja millega lõpeb õnn? Nii palju, kui on inimesi, nii palju on ka vastuseid.

Mina olen õnnelik, kui minu lähedased ja mind ümbritsevad sõbrad on oma eluga rahul, kui ühiskonnas on olulised väärtused au sees.

Häid õpetajaid peab jaguma igasse kooli

Kuid vastutus vajab ka väärilist tasu, olgu siis õpetaja lasteaias või koolis.

Oma igapäevatöös puutun kokku õpetajatega, kes teevad tööd suure armastuse ja pühendumisega, seda mitte ainult kohustuslikus koolitunnis.

Iga-aastane meediakära õpetaja suurest palgatõusust ei jõua tegelikult õpetajani sellises suuruses, mis on välja hõigatud.

Pean oluliseks, et õpetajal on võimalik ainetunnis kasutada abiõpetaja abi, et osutada tähelepanu kõikidele lastele ja aidata neil edasi jõuda.

Koolipäev ei koosne ainult klassiruumis antavatest ainetundidest. Lapse arengus on oluline osa liikumisharjumustel, mis tagavad hea enesetunde ja tervise.

Selleks tuleb rohkem rajada mängu- ja spordiväljakuid nii lasteaedadesse, koolidesse, külakeskustesse kui ka elamurajoonidesse.

Kui me ei pööra liikumisharjumuste kujunemisele tähelepanu varajases lapseeas, siis kellele rajame kasutuid terviseradu ja spordisaale tulevikus.

Aeg on kõikidele võrdne

Kodanikuühendused vajavad riigi suuremat toetust. Kodanike üks võimalus on suunata üks protsent maksustatavast tulumaksust kodanikeühenduste toetuseks.

Nii saavad vabaühendused oma tegevuse toetuseks meilt kõigilt rohkem raha ega pea ootama enne valimisi rahvaesindajatelt piinlikkust tekitavaid «kinkekaarte».

Kõrgepalgaline tippjuht, keskmist palka saav ametnik või miinimumpalka teeniv hooldustöötaja - nad kõik annavad endast parima kaheksa tundi päevas ühiskonna heaks.

Leian, et senine süsteem, kus pensionikindlustuse aastakoefitsiendid sõltuvad palganumbrist, pole õiglane. Pensionikindlustuse aastakoefitsiendid töötatud aastate eest peavad olema võrdsemad.

Mina olen õnnelik, kui minu lähedased ja mind ümbritsevad sõbrad on oma eluga rahul, kui ühiskonnas on olulised väärtused au sees.

Häid õpetajaid peab jaguma igasse kooli

Kuid vastutus vajab ka väärilist tasu, olgu siis õpetaja lasteaias või koolis.

Oma igapäevatöös puutun kokku õpetajatega, kes teevad tööd suure armastuse ja pühendumisega, seda mitte ainult kohustuslikus koolitunnis.

Iga-aastane meediakära õpetaja suurest palgatõusust ei jõua tegelikult õpetajani sellises suuruses, mis on välja hõigatud.

Pean oluliseks, et õpetajal on võimalik ainetunnis kasutada abiõpetaja abi, et osutada tähelepanu kõikidele lastele ja aidata neil edasi jõuda.

Koolipäev ei koosne ainult klassiruumis antavatest ainetundidest. Lapse arengus on oluline osa liikumisharjumustel, mis tagavad hea enesetunde ja tervise.

Selleks tuleb rohkem rajada mängu- ja spordiväljakuid nii lasteaedadesse, koolidesse, külakeskustesse kui ka elamurajoonidesse.

Kui me ei pööra liikumisharjumuste kujunemisele tähelepanu varajases lapseeas, siis kellele rajame kasutuid terviseradu ja spordisaale tulevikus.

Aeg on kõikidele võrdne

Kodanikuühendused vajavad riigi suuremat toetust. Kodanike üks võimalus on suunata üks protsent maksustatavast tulumaksust kodanikeühenduste toetuseks.

Nii saavad vabaühendused oma tegevuse toetuseks meilt kõigilt rohkem raha ega pea ootama enne valimisi rahvaesindajatelt piinlikkust tekitavaid «kinkekaarte».

Kõrgepalgaline tippjuht, keskmist palka saav ametnik või miinimumpalka teeniv hooldustöötaja - nad kõik annavad endast parima kaheksa tundi päevas ühiskonna heaks.

Leian, et senine süsteem, kus pensionikindlustuse aastakoefitsiendid sõltuvad palganumbrist, pole õiglane. Pensionikindlustuse aastakoefitsiendid töötatud aastate eest peavad olema võrdsemad.

Mina olen õnnelik, kui minu lähedased ja mind ümbritsevad sõbrad on oma eluga rahul, kui ühiskonnas on olulised väärtused au sees.

Häid õpetajaid peab jaguma igasse kooli

Kuid vastutus vajab ka väärilist tasu, olgu siis õpetaja lasteaias või koolis.

Oma igapäevatöös puutun kokku õpetajatega, kes teevad tööd suure armastuse ja pühendumisega, seda mitte ainult kohustuslikus koolitunnis.

Iga-aastane meediakära õpetaja suurest palgatõusust ei jõua tegelikult õpetajani sellises suuruses, mis on välja hõigatud.

Pean oluliseks, et õpetajal on võimalik ainetunnis kasutada abiõpetaja abi, et osutada tähelepanu kõikidele lastele ja aidata neil edasi jõuda.

Koolipäev ei koosne ainult klassiruumis antavatest ainetundidest. Lapse arengus on oluline osa liikumisharjumustel, mis tagavad hea enesetunde ja tervise.

Selleks tuleb rohkem rajada mängu- ja spordiväljakuid nii lasteaedadesse, koolidesse, külakeskustesse kui ka elamurajoonidesse.

Kui me ei pööra liikumisharjumuste kujunemisele tähelepanu varajases lapseeas, siis kellele rajame kasutuid terviseradu ja spordisaale tulevikus.

Aeg on kõikidele võrdne

Kodanikuühendused vajavad riigi suuremat toetust. Kodanike üks võimalus on suunata üks protsent maksustatavast tulumaksust kodanikeühenduste toetuseks.

Nii saavad vabaühendused oma tegevuse toetuseks meilt kõigilt rohkem raha ega pea ootama enne valimisi rahvaesindajatelt piinlikkust tekitavaid «kinkekaarte».

Kõrgepalgaline tippjuht, keskmist palka saav ametnik või miinimumpalka teeniv hooldustöötaja - nad kõik annavad endast parima kaheksa tundi päevas ühiskonna heaks.

Leian, et senine süsteem, kus pensionikindlustuse aastakoefitsiendid sõltuvad palganumbrist, pole õiglane. Pensionikindlustuse aastakoefitsiendid töötatud aastate eest peavad olema võrdsemad.

Õnnelik rahvas - selle eesmärgini jõudmine nõuab mitu inimpõlve, kuid see eesmärk väärib püüdmist. Meie käes on võimalus alustada sellega, alustame õnnelikest lastest!

Algallikas : http://www.jt.ee/260207/esileht/arvamus/20005018.php