Poliitikute ajaveebid

Rail Baltic tuleb läbi Pärnumaa

2012-02-04

Peaminister Andrus Ansip on öelnud, et nüüd, kui oleme viimase 20 aasta jooksul liitunud rahvusvaheliste organisatsioonidega, millest oleme unistanud, on aeg pöörata tähelepanu füüsiliste sildade ehitamisele Eesti ja Euroopa vahele.

Alustatud on energiaühenduste loomisega, valminud on elektrikaablid Soome ja Eesti vahel. Väga palju aega ja raha on kasutatud automaantee Via Baltica rekonstrueerimiseks. Eesti ühendamine Rail Balticu abil Lääne-Euroopaga kõige tänapäevasemal viisil on ülimalt oluline poliitiline eesmärk.

Läbimurre

Pärnumaale siseriiklikult olulisim läbimurre rahvusvahelise trassi asukohavaliku osas toimus kahtlemata 2011. aasta juunikuus, kui esitleti Briti konsultatsioonifirma AECOM koostatud detailse tasuvusuuringu lõppraportit. Uuringus analüüsiti 20 trassivarianti, juhtkomiteele esitatud neljast variandist valiti välja läbi Pärnu kulgev trass, millele koostati detailne tulu-kulu analüüs.

Rail Balticu uuringu lähteülesandeks oli uurida 1435 mm standardile põhineva kahe rööpapaariga, elektrifitseeritud, võimalikult optimaalse marsruudiga raudtee rajamise võimalust, mida kasutatakse üheaegselt nii sõitjate kui kaubavedudeks. Maksimaalne kiirus oleks 240 kilomeetrit tunnis ja rongi pikkus 750 meetrit.

Uuring lähtus printsiibist, et luuakse eraldiseisev raudteeinfrastruktuur Tallinnast Leedu-Poola piirini, mille majanduslik mõjuala hõlmab peale Baltimaade Soome, Rootsi, Venemaa loodeosa, Poola ja Saksamaa.

Konsultatsioonifirma analüüsis kogu regiooni majandussituatsiooni ja sellest tulenevat teenuse nõudlust ning arenguperspektiivi (SKP, rahvastiku kasv jne), samuti võeti arvesse praegusel ajaperioodil regiooni läbivad kaubavahetuse mahud, selleks kasutatavate transpordiliikide osakaalud ja liikumise suunad, sõitjate liikumise vood.

Analüüsi tulemusel koostati arengustsenaariumid ja liiklusmahtude prognoosid aastani 2040.

Uuringu koostamisel võeti arvesse marsruutide pikkused ja sellest sõltuvad investeeringukulud, kõik uued või ümberehitatavad terminalid, eritasandilised ristumised, uued sillad ja muud rajatised. Samuti arvestati liiklemiseks kuluva ajaga, teisisõnu ajavõiduga eri trassilahenduste puhul.

Loomulikult ei jäänud tähelepanuta keskkonnaküsimused, asulatest ja Natura 2000 aladest läbi minek ning kasvuhoonegaaside emissiooni vähenemisest tulenev kasu keskkonnale ja riigi rahakotile.

Rail Balticu töörühm

Senised investeeringud Eestit ja Lätit ühendava raudteevõrgu arendamiseks, nõndanimetatud Rail Balticu esimene etapp, on tehtud lõikudel Tartu-Valga ja Tallinn -Tapa. Kokku rekonstrueeriti 191,28 km raudteed, projekti maksumuseks kujunes 81,4 miljonit eurot ja selle tulemusena saavad reisirongid sõita kiirusega 120 kilomeetrit tunnis.

Kahjuks pole Läti oma raudteesse (Valka-Riia vahel) samaväärselt investeerinud ja kahtlemata vähendab see oluliselt rongiliikluse atraktiivsust Tallinnast Riiga sõitjate jaoks. Samas markeerib eeltoodud õpetlik kogemus, kui olulised on Rail Balticu arendamisel riikidevaheline koostöö, ühisettevõtte loomine ja ajaliselt ehituse kulgemine lõunast põhja suunas.

Kui Eesti ehitaks Euroopa Liidus tuntud tublidusega Rail Balticu oma territooriumil asuva lõigu välja, aga Läti otsustaks seada oma prioriteediks Venemaa suuna, läheks projekt sõna otseses mõttes metsa või rappa. Rail Balticuga saaks sõita Urissaare metsa seenele ja Nigula rappa linde vaatlema.

Kolme Balti riigi valitsused on jõudnud otsusele, et senine Rail Balticu riikidevaheline projektijuhtimise skeem ei ole toiminud küllalt efektiivselt ning uude etappi astumiseks on vaja luua Eesti, Läti ja Leedu arendusettevõte, mille moodustamiseks on loodud eri riikide kuuest esindajast koosnev töörühm.

Arendusettevõte oleks edaspidi koostööpartner planeeringute valdkonnas, detailsete tehniliste lahenduste väljatöötamisel ja sotsiaalmajanduslike mõjude uurimisel. Arendusettevõte peab välja töötama Rail Balticu projekti tegevuste kavad, investeeringuprogrammi elluviimise struktuuri ja õiguslikud alused, lahendama strateegilised ja organisatoorsed küsimused.

Samuti tegeleks arendusettevõte turu-uuringute ja eelturundusega, finantsplaneerimise ja -juhtimise, projekteerimise ja ehituse ning kõigi eelnimetatud tööde hankimisega. Hiljem kasvaks loodavast ettevõttest välja Rail Balticu raudtee taristu omanik.

Optimistlik ajakava

Projekti järgmiseks sammuks on Rail Balticu teemaplaneeringu algatamine, mille raames reserveeritakse konkreetne raudtee trassikoridor ja määratletakse täpselt selle kulgemine nii suuremates linnades kui maapiirkondades. Töö sisaldab mahukaid geoloogilisi ja geodeetilisi mõõtmisi, paljude keerulisemate liiklussõlmede puhul tuleb minna eelprojekti täpsusastmele.

Planeeringud tuleb algatada valitsustel riiklikul tasandil ja samaaegselt kõigi Balti riikide territooriumil. Paralleelselt tuleb koostada strateegilise keskkonnamõju uuring ja tehniline eskiislahendus.

Planeerimiseks on kavandatud aega vägagi optimistlikult, kolm-neli aastat. Pärnumaal on kogemus, et pea niisama palju võttis aega Via Baltica uue trassikoridori teemaplaneering, mis on väikesemahulisem ja tehniliselt ilmselt mitte nii mitmetahuline. Tõeliselt murelikuks teeb omavalitsuste planeerimisvõimetus, mõnes vallas planeeritakse tagasihoidlikku elu- või ärihoonet mitu aastat.

Pärnu kesklinna silla planeerimiseks kulunud ajast ning saavutamata tulemusest on lausa piinlik rääkida.

Teisalt pole rohkem aega võtta, raha ehituseks on kavandatud Euroopa Liidu järgmisest eelarveperioodist 2014-2020. Tõsi, raha saab kasutada veel kaks aastat pärast eelarveperioodi lõppu. Nii suurte projektide puhul on võimalikud erandid.

Ajakava võiks olla selline, et 2012 luuakse arendusettevõte, 2012-2015 tegeldakse teemaplaneeringute, detailplaneeringute, tehnilise eskiisi ja keskkonnamõju hinnangutega. 2015-2018 toimuksid trassi tehniline planeerimine (eelprojekt ja ehitusprojekt) ning 2017-2019 hankemenetlused. Ehitus leiaks aset 2019-2024.

Kõigi plaanide täitumisel oleks võimalik sõita rongiga Pärnust Tallinna, Riiga ja Euroopa südamesse vahest 2025. aastal.

Paljud skeptikud on mulle öelnud, et Pärnumaa ei saa Rail Balticust enamat kui möödakihutavaid ronge vaadata. Tõenäoliselt ei peatu Tallinna-Riia rong Pärnus, kuid kindlasti saame sõita "lähiliinirongiga" Riiga, et seal kiirrongile ümber istuda. Samuti saaks Tallinna, sest uuring lähtub sõitjate vooge arvestades ka Tallinna ja Pärnu vahel igapäevaselt liiklevatest sõitjatestki.

Praegu liigub Tallinn ja Pärnu vahel eri transpordiliike kasutades 2070 inimest päevas, 2020. aastal arvatakse liikuvat 4029 inimest ja 2040. aastal 5445 inimest. Infrastruktuuri planeerimisel on omapärane, aga väga selge spetsiifika: tarbijad tulevad siis, kui ehitus on valmis.

Teisisõnu, silla planeerimisel ei saa võtta aluseks kohta, kust inimesed tavatsevad üle jõe ujuda. Sõitjad tulevad, kui raudtee on valmis ja rongid liiguvad. Soomes on viimase kümne aasta kestel raudteel sõitjate arv kasvanud kümme korda, 7 miljonilt 70 miljonile.

Eesti Raudtee juhatuse esimehe Kaido Simmermanni sõnade järgi on võimalik ette näha, et Soomest Saksamaale soovib sõita viis-kuus rongitäit kaugsõiduautosid päevas, sellevõrra ohutumaks ja mugavamaks muutuks autoliiklus Via Baltical.

Pärnumaale on Rail Baltic võimalus paremaks ja kiiremaks ühenduseks Euroopaga, nii meie tööstuste kaubavahetuse edenemiseks kui uute turismiturgude avanemiseks.

Järgmistel aastatel ei piisa ainult huviga Rail Balticu arengute jälgimisest ja tugitoolis "pöidla hoidmisest". Pärnumaal tuleb anda oma väga töine panus planeerimisprotsessi konstruktiivseks ja sujuvaks menetlemiseks. Loodetavasti suudab Pärnumaa näidata tahet ja suurepärast tulemuslikkust.

Kas Eesti peaks kartma?

2012-01-10

USA viimaste otsuste - kaitsekulutusi kokku tõmmata - valguses on minult korduvalt küsitud, kas Eesti peaks nüüd tõsiselt oma tuleviku pärast muretsema hakkama. Vastus on "jah" ja "ei". Loomulikult on sellised kärped ebameeldivad, kuid samas vaadates viisi, kuidas neid tehakse ja mis on nende sisu, pole Eestil vähemalt praegu põhjust paanikasse sattuda. Miks ma nii arvan?

1. Meie koostöö Ameerika Ühendriikidega on arenenud sellisele tasemele, et tehtud otsuses polnud meie jaoks midagi uut. Lõplik otsus tehti meile pealegi teatavaks enne, kui see avalikkuse ette jõudis. Selline käitumine on väga hea märk, kusjuures juba on kokku lepitud, et arutelu selle üle, kuidas seda otsust konkreetselt realiseerida, on alles algamas.

2. USA ei tõmba end Euroopast välja. Otsus keskenduda Vaiksele ookeanile on ju tegelikult arusaadav. Euroopa jääb USA jaoks peamiseks strateegiliseks partneriks. Mitu presidendi poolt üles tõstetud teemat - küberkaitse või erioperatsioonid - on alad, kus teeme tihedat koostööd. Meie eriüksuste siirdumine sel aastal Afganistani koos USA vastavate vägedega on sellest hea näide.

3. NATO artikkel 5 jääb USA jaoks selgeks prioriteediks, millest ei astuta sammugi tagasi. Pigem üritatakse seda järjest rohkem reaalse sisuga täita.
USA tähelepanu heidutuse tagamisele on kindel ja püsiv - ning meie koostöö selleks samuti. Keegi meist ei soovi, et keegi saaks ühel hetkel olukorrast valesti aru ning paiskaks maailma suurde konflikti. Reaalne heidutus, mis väljendub meie jaoks NATO õhuturbeoperatsioonides, on sellest hea näide ja saanud USA selge toetuse osaliseks.

Üks sõnum tuleb USA otsusest igal juhul selgelt välja: see aeg, mil USA turjal oli kõigil võimalik muretult liugu lasta, on nüüd otsas. Kui tahame oma tulevikule kindel olla, peame ise selle loomisse panustama. Ka sel ajal pole tasuta lõunaid enam olemas. Sellest on Eesti õnneks aru saanud - kaks protsenti rahvuslikust kogutoodangust kaitsekulutustele on sellest selge märk.

Pikalt eiratud rahaline vastutus

2012-01-05

Meil pole tegemist mitte demokraatia, vaid väärtuste kriisiga, eeskätt rahandusliku vastutuse pikaajalise eiramisega. Väide, et range fiskaalpoliitika tähendab demokraatia kriisi, on lihtsalt vale, kirjutab riigikogu liige Andres Herkel (IRL).

Euroopa väärtustest kõneldes tuginetakse peamiselt kolmele aluspõhimõttele. Need on demokraatia, inimõigused ja õigusriik ehk seaduste ülimuslikkus. Nendest kinnipidamise järgi hinnatakse riikide vastavust Euroopa ühiselu standarditele ja nende puudumisest tulenevalt kehtestatakse valitsustele rohkem või vähem siduvad kohustused olukorra parandamiseks.

Samas evib see väärtuskolmik oma sisulise kandvuse juures alati teatud eluvõõrust. Tegemist on üksnes pehmete väärtuste kokkukuhjamisega, majanduslikud ja ka riigikaitselised realiteedid jäävad kõrvale.
Säärane kolmikstruktuur eeldab tegelikult tasakaaluankrut ehk neljandat aluspõhimõtet, mille sisu on Euroopa võlakriis meile selgesti kätte näidanud. Kõneldakse finantsstabiilsuse põhimõtte kinnistamisest nii riikide konstitutsioonides kui ka Euroopa Liidu aluslepetes. Nimetagem seda üldaktsepteeritud termini puudumisel lihtsalt «fiskaalvastutuseks» (fiscal responsibility).

Mõned ideoloogid näevad siin lausa seniste väärtuste eiramist. Öeldakse, et võlakriis seab ohtu Euroopa demokraatiamudeli. Asi pole enam lihtsalt selles, et heaoluriigi ümberjaotamismasin jagab enamikult kodanikelt maksudena võetud raha samade inimeste vahel laiali. Lisaks on kujunenud illusioon, et demokraatias saab teha legitiimseid otsuseid, mis toovad süsteemi raha juurde ja seda sisuliselt tulevaste põlvkondade arvelt.

Fiskaalvastutuse põhimõte kõrvaldab vähemalt kahte liiki liialdused, mida ühekülgne väärtussüsteem on viimaste aastakümnete jooksul kasutanud. Nii-öelda piirideta demokraatia on võimaldanud parteide ja nende valimislubaduste võidujooksu olematu raha jagamisele. Eelarveid tehti puudujäägiga ja riigivõlad aina kasvasid. Teisisõnu: «piirideta demokraatial» puudub fiskaalvastutuse pidur.

Samamoodi liiguvad äärmusesse «piirideta inimõigused», mis tahaksid anda igaühele õiguse olla rikas. Selline inimõiguste laiendav käsitlemine, milles puudub vähim realistlik vastus küsimusele «kust raha tuleb?», viib eluvõõralt ebarealistlike eesmärkide püstitamiseni. Liialdatud arusaam õigusest «olla rikas» on justkui kompensatsioon, mis varjab läänemaailma võimetust kaitsta inimelusid seal, kus neid ähvardab tõeline hädaoht. Euroopa lähimineviku halvimad näited selles valdkonnas on Bosnia ja Tšetšeenia.

Kreeka ja teised kroonilise eelarvedefitsiidiga riigid justkui esindavad kaugeid, meie jaoks lausa põlatud näiteid. Kuid kas selline mentaliteet ikka jääb meist väga kaugele? Nii 2007. kui ka 2011. aasta riigikogu valimiste eel andsid Eestis tooni rahalised lubadused. Järelikult pole meiegi sarnase haiguse eest kaitstud, bluffimine valijate häälte nimel pole ka Eestis võõras.

Samuti pole me oma suhteliselt headele näitajatele vaatamata Euroopa rahakriisi eest kaitstud. Teadmine, et kusagil võib olla palju raskem, ei leevenda ju hinnatõusu ega üldise sotsiaalse ebakindluse painet. Võttes Lääne-Euroopa kolleegidelt vastu komplimente Eesti rahanduslike näitajate eest, olen viimase poolaasta jooksul ikka vastanud ühtmoodi: «Tõepoolest, meie rahandus on korras, aga üks oluline häda teiega võrreldes siiski on - vaadake, meie inimeste palgad on lihtsalt mitu korda väiksemad kui teil!»

Paradoksaalselt võib elustandardi järsk langus heaoluriikides olla palju plahvatusohtlikum nähtus kui vaesemate riikide kohandumine kasvu pidurdumisega. Seejuures on väide, et range fiskaalvastutuse rakendamine tähendab demokraatia kriisi, põhimõtteliselt vale. Olemuslikult pole tegu mitte demokraatia, vaid väärtuste kriisiga, mis algab rahandusliku vastutuse eiramisest.

Demokraatiaga seostub hoopis teine probleem. Nimelt on aastakümneid kestnud illusioon demokraatiast ilma fiskaalvastutuseta hakanud nüüd näitama kõige halvemaid tagajärgi. Kui siit viib tee sotsiaalse vapustuseni, on see ühe illusiooni purunemine, mitte demokraatia kui sellise kriis. Kellegi soovi olla ühtaegu nii demokraatlik kui ka rikas ei saa kinni maksta keegi teine.

Kui tahame Euroopa tulevikku mingilgi määral kindlustada, tuleb range rahandussüsteem alusväärtusena ausse tõsta. See ei pruugi olla väga populaarne, kuid ometi on see vältimatu. Ei saa nõustuda seisukohaga, et alusväärtuseks saab pidada üksnes midagi sellist, mis on populaarne. Näiteks surmanuhtlusest loobumine, mis on Euroopas kujunenud normiks, on olnud paljudes riikides väga ebapopulaarne samm.

Mida eelnevalt kirjeldasin, on teooria, ent palju keerulisem on praktika. Euroopa institutsioonid on vanad ja etableerunud, neisse uute sisendite andmine eeldab võlakriisi mahus vapustust. Kuid ka see võib tuua vaid osalise muutuse. Rahandus- ja majandusküsimusi on harjutud vaatlema lahus demokraatia ideaalidest. Isegi juhul, kui valitsustel õnnestub rahanduslikust paratamatusest lähtudes kehtestada senisest rangemad reeglid, ei nähta selles mitte Euroopa senise väärtusraamistiku osa, vaid raskete aegade hädaabinõu.

Siiski on meie käsutuses mõned vahendid, näiteks loogika ja selle esitamiseks sobilikud kõnevoorud poliitilistel foorumitel. Aeg on selleks soodsam kui kunagi varem.

Lisaks on Euroopa Liit riikide vastuvõtukõlbulikkust hinnanud rahandust puudutavate Maastrichti kriteeriumide alusel. Need on seni seadnud liituvatele riikide oluliselt kõrgemaid nõudmisi kui liikmesriikidele. Kui meie jaoks oli see vastuolu juba liitumisperioodil nähtav ja häirivgi, siis nüüd annab see seoses liikmesriikide olematu fiskaalvastutusega märksa laiemat kõneainet.

OSCE ja Euroopa Nõukogu seevastu ei sea väärtustest kõneldes riikidele peaaegu mingeid fiskaalvastutust puudutavaid nõudmisi. Ainsa pisut lähedase teemapüstitusena meenub katse hukka mõista Venemaa energiaressursside kasutamine välispoliitilise mõjuvõimu saavutamiseks teiste riikide üle. Sisemised kuritarvitused mahuvad paremal juhul korruptsiooni mõiste alla, kui sedagi.

Kuid väärtuspakett peab olema ühtne, mitte sõltuma sellest, millises formaadis või kelle suhtes väärtusi rakendatakse. Kahepoolsed kaubandushuvid ja soov just suurriikidega (Hiina, Venemaa) hästi läbi saada on Euroopa väärtuspoliitikat hoogsalt murendanud. Seda võib nimetada väärtuspoliitika väliseks nõrkuseks.

Lisaks sisalduvad siin sisemised vastuolud. Korrates teiste riikide suhtes demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi mantrat, Euroopa justkui tsementeerib oma arusaama õiglusest, jättes samas suure võimaluse enesepettuseks, et kõik see on võimalik raha ja ressursse korrastamata. Ehk nagu ütleb Toomas Hendrik Ilves viimases Diplomaatias: «Mind teeb eriti murelikuks sosinakoor, mille järgi finantsvastutus kujutab endast ohtu demokraatiale.»

Tegelikult on fiskaalvastutusest hoidumine mugavuspositsioon, mille hukutav toime on viimastel kuudel eurooplastele puust ja punaselt ette tehtud. Teine mugavuspositsioon on madal iive ja vananev rahvastik. Jätkuv enesepettus tekitab olukorra, kus meil pole oma väärtusi kellelegi pärandada.

Põllumajandusminister Seeder: otsetoetused hakkavad võrdsustuma

2011-11-16

Kanepi ja Valgjärve valla põllumeeste lõikuspeol osalenud põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi väitel muutub Eesti põllumehe elu Euroopa Liidu järgmisel eelarveperioodil oluliselt paremaks, sest otsetoetused ühtlustuvad.

Mis muutub siinsete põllumeeste elus 2014. aastast?

Euroopa Komisjoni poolt välja pakutus on kaks külge. Nagu elus ikka, on nii positiivset kui negatiivset. Positiivne on kindlasti see, et komisjon püstitas ise eesmärgi, et üheski liikmesriigis ei tohiks otsetoetused jääda alla 90 protsendi Euroopa Liidu keskmisest. Seega kinnitas komisjon esimest korda ametlikes dokumentides, et põllumajandus- toetused Euroopa Liidus tuleb ühtlustada. Arvuliselt tähendab esitatud ettepanek meile 30- protsendilist tõusu, võrreldes praeguste otsetoetuste tasemega. Nii et igal juhul meie olukord paraneb. Asja negatiivne pool on see, et vanade Euroopa Liidu riikide toetused on jätkuvalt kõrgemad. Vahe küll väheneb, aga jääb ikkagi alles. Meie soov ja eesmärk on, et võrdsustamine toimuks võimalikult kiiresti, mistõttu komisjoni pakutud tempo meid ei rahulda. Eks nüüd, uue perioodi alguseni jäänud aastatel (2011-2013), tuleb väga tõsiselt vaielda, läbi rääkida, oma seisukohti selgitada, et saada võimalikult positiivne lõpptulemus.

Kas kusagil on kirjas ka mõni kindel tähtaeg?

Komisjoni esimene pakkumine oli, et ühtlustamine võiks toimuda aastaks 2028, mille peale tuli väga tõsine kriitika ja valjuhäälne protest. Komisjon võttis nimetatud aastanumbri seepeale oma ametlikest dokumentidest välja. Järelikult tuleb uuesti läbi rääkida ja komisjonile survet avaldada, et see aastaarv saaks uuesti tagasi ja senisest märksa varajasemaks.

Kas need argumendid ei tööta, et meie panustame muudes valdkondades teistega võrdselt, aga põllumajandusvaldkonnas saame kas või kreeklastega võrreldes kuni kümme korda vähem tagasi?

Oleme seda solidaarsust ka korduvalt rõhutanud, aga eks neid argumente jätkub kõigil. Kas või Kreeka võlakirjade paketis osaleme solidaarselt teiste riikidega, olles ise üks vaesemaid Euroopa Liidu liikmesriike. Teine pool tõest on see, et ka täna on Eesti Euroopa Liidus väga selgelt saaja, mitte andja. Kusjuures kõige suurem saaja on Eesti põllumees. Juba täna tuleb 75 protsenti põllumeestele makstavatest toetustest Euroopa Liidu eelarvest - see on teine pool solidaarsusest. Vanad liikmesriigid räägivad samuti, et jagame siin sakslaste, hollandlaste, rootslaste jt raha ümber. Nii et kus läheb tasakaal ja õiglus, on väga delikaatne küsimus. Kripeldama jääb üksnes see, et miks meil ei ole võrdseid tootmistingimusi Hollandi, Saksa ja Taani põllumehega. Me ei soovigi saada juurde toetusi, vaid võrdseid tingimusi.

Kellele on põllumajandustoetused peamiselt mõeldud?

Põllumajandustoetuste puhul on kindel eesmärk, et toetused läheksid peamiselt toidu tootjatele. nMõistagi on neidki, kes lähevad kerget raha püüdma, teeseldes abikõlbulikkust. On ka nn passiivseid põllumehi, kes ise ei tooda, aga saavad erinevatest meetmetest toetusi. Osa omanikke ei soovigi viimasel ajal enam oma maad ise harida või põllumeestele rendile anda, vaid võtavad ise toetusi. Pilt on väga kirju ja meie eesmärk on seda korrastada. Sama eesmärk on ka komisjonil, kes on pakkunud välja esialgse definitsiooni, eristamaks passiivseid põllumehi aktiivsetest. Lahendusi otsitakse üle Euroopa.

On sedagi väidetud, et põllumehed võiksid oma nõudmisi pisut tagasi tõmmata, et teistest allikatest hoopis rohkem saada?

Peame tõesti sedagi vaatama, kuidas end toetuste abil siseriiklikult kõige paremini arendada suudame. Saame ju Eestile raha erinevatest allikatest - kalandus-, põllumajandus-, maaelu- ja sotsiaalfondist ning mujalt. See on päris keeruline olukord, et mis meile tervikuna kõige kasulikumaks osutub. Aga kõik ministeeriumid selle analüüsiga tegelevad ja usun, et Eestil õnnestub läbirääkimiste tulemusena saavutada parem tulemus, kui praegu välja pakuti.

Miks PRIA nii kaua raha kinni hoiab? Rahva hulgas on hakanud levima arvamus, et neile on antud vastav suunis, et seda raha saaks vahepeal pööritada?

Selliseid suuniseid ei ole PRIA-le antud ja ma võin kinnitada, et seda raha keegi ei pöörita . ei börsidel ega mujal. See on tõesti juba habemega probleem, et raha piisavalt kiiresti ei liigu ja et PRIA menetlemise aeg on pikk. Ühelt poolt sõltub see PRIA haldussuutlikkusest, seal on täpselt nii palju inimesi, kui on ja ega me neid rohkem võtta saa. Eesti riigil ei ole lihtsalt raha. Vaja on õpetajatel, politseinikel, arstidel, päästetöötajatel palka tõsta. Peame töö ära tegema just nende ametnikega, kes on pärast kärpimisi alles jäänud. Kas või välikontrollid põldudel on puhtalt Brüsseli nõue, mis tuleb teha ja võtab aega.

Euroopa Liit tegi Eestile just etteheiteid rahandusministeeriumi vähese kontrolli pärast struktuuri-fondide kasutamisel ning peatas raha väljamaksmise. Kas nüüd suureneb bürokraatia veelgi?

Loodan, et põllumehi see nüüd küll ei puuduta. Põllumajandus- ja kalandusfondi rahad kasutamisega on kõik korras, mis on suuresti just PRIA teene. Põllumehele on tihti tüütu PRIA liigne kontroll ja nõudlikkus, aga selle tulemusena on ka olnud suhteliselt vähe pettusi. Keegi ei süüdista neid nõrgas kontrollis ja PRIA raha vähemalt liigub.

Jntervjuu Helir-Valdor Seedriga

Allikas: Ajaleht KOIT 08. november 2011

Mati Määrits

Miks Eesti põllumees saab vähem otsetoetusi kui "vanad" eurooplased

2011-11-01

MINISTER TEAB: Vanad liikmesriigid hoiavad kiivalt oma positsioone. Kord kätte võidetut on eriti raske käest anda, eriti kui see puudutab rahalisi vahendeid.

Seoses Euroopa Liidu uue rahastamisperioodiga ja ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) tulevikusuundade aruteluga on taas hakatud rääkima põllumajanduslike otsetoetuste erinevast tasemest liikmesriigiti ning Eesti positsioonist selle pingerea alumises otsas. Püüan selgitada, milles liitumiseelselt kokku lepiti ja millised on eri liikmesriikide positsioonid.´

ÜPP otsetoetused tekkisid alates 1992. aasta nn Mac-Sherry reformist. Lähtudes kaubanduspoliitika liberaliseerimisest, alandati Euroopa Ühenduse välispiiril rakendatavaid tollitariife, mis viis siseturul hinnad langusse, lähemale maailmaturu hindadele. Nii tekkis EL-i põllumeestele nn arvestuslik "saamata jäänud tulu".

Kompenseerimaks põllumajandustootjatele reformi tõttu langenud sissetulekuid, viidi sisse otsetoetused. Näiteks teraviljatoetuse suuruse määramiseks võeti arvesse reformi rakendamise aegsed liikmesriikide kasvupinnad hektarites, keskmised saagikused tonnides hektari kohta ja vastava põllumajandussaaduse tollimaksu languse ulatus - teravilja puhul oli see 63 € tonni kohta.

Nende kolme elemendi korrutis andiski liikmesriigi teraviljatoetuse summa ehk aasta eelarve. Sarnase valemi alusel arvutati ka teiste põllukultuuride ja -loomade kasvatamise otsetoetuse summad ja ühikumäärad hektari või looma kohta. Nii kultuuride kasvupinnad ja loomade arvud kui ka saagikus ja jõudlus olid liikmesriigiti erinevad, vastavalt neile elementidele ja põllumajandussektori suurusele tekkisid toetuste, mida esialgu oli loendis ligi kakskümmend, kogusummad.

Näide saamata jäänud tulu arvestuse kohta: Taani teravilja saagikus hektari kohta on 8 tonni, saamata jääv tulu 8x 63 = 504 €/ha. Eesti teravilja saagikus hektari kohta on 2,5 tonni, saamata jääv tulu 2,5x 63 = 157,5 €/ha.

Nagu arvutusest selgub (erinevus 3,2 korda), võimendab selline äraspidisele metoodikale tuginev toetuste poliitika paremates looduslikes tingimustes olevate tootjate eeliseid. Ainuüksi suurem saagikus annab tootjale majandusliku eelise, aga kui sellele lisada loogika, et mida suurem on saagikus, seda suurem ka kompensatsioon saamata jäänud tulu eest, siis on tulemuseks ebavõrdsus ruudus.

Aluseks liitumisleping

Eesti otsetoetuste tänase taseme aluseks on EL-iga sõlmitud liitumisleping ning selles sisalduvad toetusõiguslikud hektarid, loomad, piima puhul ka kilogrammid jms ühikud ning nendele vastavad, läbirääkimiste ajal kehtinud toetuste nõuded ja toetussummad, mis kujunesid eelkirjeldatud valemite alusel.

Liitumisläbirääkimiste esimesel etapil võeti aluseks põllumajandustootmise statistika aastatel 1997-1999 (kasvupinnad, tootmise mahud, keskmine saagikus) ning ükshaaval toetusaluseid objekte läbi arutades kehtestati toetuse summad liitujatele liikide lõikes.

Kõigi uute, 1. mail 2004 liitunud liikmesriikide jaoks oli selles kontekstis tegu sarnaste alustega. Samas, silmas pidades Vene turu kokkukukkumist hilissuvel 1998, olid halvemas olukorras need liikmesriigid, kelle tootmises oli olnud suurem osakaal Vene turule suunatavatel põllumajandussaadustel, kuna selle mõjul toimunud tootmise järsk langus jäi just referentsperioodi sisse.

Oma osa languses oli ka üldisel uue riigi ülesehitamisest tingitud rahapuudusel, mille tõttu toetati ka põllumajandust üleminekuriikides vähem. Üks selliseid oli Eesti. Meie jaoks oli selline referents äärmiselt ebasobiv.

Olles tõestanud ära Vene kriisi mõju meie piimakarjakasvatusele (piimatootmise langus ühe aastaga oli 15%), saime tootmiskvoodi esialgselt 562 000 tonnilt 624 000 tonnini. Teraviljatoetuse arvestamisel aluseks võetava keskmise statistilise saagikuse 1,77 t/ha osas sai läbirääkimiste lõpp-paketti näitajaks 2,4 t/ha.

Seega sai meie nn teraviljatoetuse arvestuse valemiks 362 827 hektarit korda 2,4 tonni hektarilt korda 63 € ehk kokku pisut üle poole toetuste eelarvest (ca 54,8 mln €). Samasugused arvestused tehti teiste taimekasvatussaaduste (lina, kanep, kaunviljad) ja loomakasvatussaaduste (veised, ammlehmad, lambad) osas. Nii kujunes Eesti kogutoetuse aastaeelarveks ca 100 mln €.

Vanad hoiavad positsioone

Sarnaste valemite kasutamisel erineva geograafilise asendi, klimaatiliste näitajate ja mullaviljakusega maade osas muutus oluliseks tootmise struktuur ja jõudlusnäitajad. Meie keskmist teraviljasaagikust näiteks Hollandiga (9-10 t/ha) võrreldes on selge, et meie toetussumma jäi väiksemaks. Kuid kuni need toetused kuulusid konkreetse toetusliigi juurde, võis sellele mingi loogika põhjal selgituse leida.

Siiski peab tõdema, et käsitletud lähenemine ei sisalda vähimatki paindlikkust. Valemite alusel paika pandud toetussummade põhielemendid on muutumatud aastateks, hoolimata turuolukorrast, tegelikust maakasutuse muutusest, kasvatatavast kultuurist jms. Sarnane valem on otsetoetuste aluseks alates 1992. aastast ja püsib 2013. aasta lõpuni.

Hoolimata arvestusliku valemi ja n-ö rahastamispõhimõtete muutmatusest on aga muutunud toetuse enda põhimõtted. 2003. aastal viidi põllumajanduspoliitikas läbi uus reform, mis kehtestas uuelaadsed, konkreetsest tootmise kohustusest lahti seotud toetused.

Eestiga üheaegselt liitunud uued riigid olid selles mõttes katsejänesteks, et meile kohanduv ühtse pindalatoetuse süsteem rakendus alates 2004. aastast, kuid EL-15 rakendati ühtset otsemaksesüsteemi vastavalt liikmesriigi valikule alates aastast 2005 või 2006.

Mõlema süsteemi üldine põhimõte oli, et liideti kokku kogu otsetoetuste summa (eelkirjeldatud valemite alusel saadud sektoripõhiste toetuste summade koond) ning jagati see toetusõiguslike põllumajandusmaa hektarite arvuga, saades nii uue toetuse ühikumäära hektari kohta.

Vanades liikmesriikides tehti seda individuaalse tootja tasemel (temale aastatel 2000-2002 makstud toetuste keskmine aastane summa jagati tema kasutuses olevate põllumajandusmaa hektarite arvu aasta keskmisega), kuid uute liikmesriikide jaoks tehti seda liikmesriigi tasandil.

Lisaks laiendati toetusõigusliku põllumajandusmaa definitsiooni - kui eelnevalt oli toetusõiguslik vaid konkreetse põllumajanduskultuuri kasvatamise või põllumajandusloomade karjatamisega seotud põllumajandusmaa, siis nüüd liideti maad, millel ajutiselt põllumajanduslikku tootmist ei toimunud, kuid maad hoiti heas põllumajanduslikus korras vastavalt liikmesriigi poolt sätestatud tingimustele.

Vanades liikmesriikides, kus põllumajanduslik maakasutus oli stabiilselt välja kujunenud aastakümnete jooksul, ei toonud selline lisandus palju probleeme. Kuid nn üleminekumajanduse riigid nagu ka Eesti, kes olid läbi elanud põllumajandussektori suure kokkutõmbumise, omasid olulist osa põllumajandusmaast, mis muutus uutes tingimustes samuti toetusõiguslikuks, ning sellega vähenes hektari kohta makstav toetusmäär veelgi.

Arvestades kogu otsetoetuste toetusmäära kujunemist poliitiliste läbirääkimiste käigus, on tuntav EL-15 soov säilitada oma eelispositsioon ja hilisematele liitujatele makstavat toetust lahjendada. 10 uue liikmesriigi juurdetulek tekitas nn kahekiiruselise Euroopa, mille tunnistuseks on veel tänagi, 7 aastat pärast liitumist, meie kohta kasutatav väljend "uued liikmesriigid", ülejäänute kohta kasutatakse õigusakti tasemel väljendit "liikmesriigid, kes pole uued liikmesriigid".

Tänastest seisukohtadest

EL-i ÜPP kulud on aastate jooksul moodustanud isegi üle 50% ühisest eelarvest, nüüd on see osakaal vähehaaval vähenemas, kuid moodustab siiski ca 40%. ÜPP meetmete kaudu on liikmesriigil kõige lihtsam oluline osa oma sissemaksest riigi majandusse tagasi suunata ning oma rahalist netopositsiooni parandada.

10 liikmesriigi liitumisega 2004. aastal tuli põllumajandusmaad ja põllumajandustootjaid oluliselt juurde, eelarve piirsummad olid aga perioodiks 2007-2013 põhimõtteliselt kokku lepitud. Tänases olukorras, kus poliitilistes tekstides sisaldub esmakordselt vajadus eemalduda ajaloolistest toetuse alustest ning liikuda võrdsema jaotuse poole, hoiavad vanad liikmesriigid kiivalt oma positsioone. Kord kätte võidetut on eriti raske käest anda, eriti kui see puudutab rahalisi vahendeid.

Nii olemegi seisus, kus otsetoetuse keskmine hektarimakse erineb liikmesriigiti kuni 5 korda ja lahendus, mis on välja pakutud, vähendaks seda 4-kordse vaheni. Selle pakkumise tegijad rõhutavad, et madalamate keskmiste hektari toetusmäärade kasv on kuni kolmandik (Lätil 84-lt 114 euroni, meil 117-lt 156 euroni). Meie ütleme, et see moodustab vaid 60% kogu EL-27 keskmisest. Ja see on väga erinev käsitlus.

Saarte Hääl

Kolmapäev, 26. oktoober 2011

Seeder: praegused toetused on ebavõrdsus ruudus

2011-10-25

Erinevalt Prantsusmaa põllumeestest, kellel protestiks piima maha valamine ja traktoritega liikluse tõkestamine on saanud vaat et traditsiooniks, kogunevad Eesti talunikud meelt avaldama harva. Eriti tavatu on tulla tänavale valitsuse seisukohtadele poolehoidu väljendama.

Ometi kutsusid Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) ebavõrdsed toetused eelmisel nädalal esile just sellise demonstratsiooni. Valitsus, opositsioonierakonnad ja põllumehed on moodustanud ühisrinde, sest vastane ei peitu meie seas, vaid Brüsselis.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, miks on Euroopa Liidu (EL) põllumajandustoetused Eestis üle kolme korra väiksemad kui näiteks Taanis?

Esiteks tuleneb toetuste ebavõrdsus meie liitumislepingus sätestatud tingimustest, mis kehtivad aastani 2014. Toetuste suurust määrates võeti aluseks liitumiseelne periood ehk 1990. aastate lõpp.
Meie tootmismaht, maakasutus, saagikus ja muud näitajad olid toona viletsad, sest hiljuti oli tehtud omandi-, maa- ja põllumajandusreform. Vara oli ümber jaotatud, olime kaotanud turgusid, meid tabasid Vene kriis ja börsikriis. Nii et referentsperioodil langes kokku mitu negatiivset asja ja kehval järjel tootmise tõttu määrati meile madal toetustase.
Teiseks on toetustaseme loogika kogu Euroopas äraspidine: 1992. aastal, mil alandati ELi väga kõrgeid põllumajandussaaduste kaitsetolle, otsustati korvata hinnalanguse tõttu saamata jääv tulu põllumeestele otsetoetustega. Näiteks teravilja puhul võeti kompensatsiooni aluseks reformi rakendamise aegne kasvupind, saagikus hektari kohta ja vastava põllumajandussaaduse tollimaksu vähenemine.
Neid kolme tegurit korrutades saadigi liikmesriigi teraviljatoetuse summa. Ainuüksi suurem saagikus annab tootjale majandusliku eelise, aga et see tähendab ka saamata jäänud tulu eest makstavat suuremat kompensatsiooni, tekib ebavõrdsus ruudus.
Ehkki pärast liitumist on meil saagikus paranenud ja haritavat maad lisandunud, pole keegi sellepärast ümbrikusse raha juurde pannud. Seesama summa tuli lihtsalt jagada rohkemate hektaritega.

Meie põllumajandustoetused kujunesid küll väiksemaks kui vanade liikmesriikide omad, kuid enne polnud neid Eestis peaaegu üldse.

Just! Hoolimata ebaõiglastest tingimustest oli otsus võimalikult kiiresti liituda õige. See oli igal juhul suur samm edasi: me pääsesime Euroopa siseturule tollideta, saime toetused ja Venemaaga suhtlemine muutus kergemaks. Aga nüüd tuleb teha järgmine samm.

Võiks ju mõelda samamoodi: meile pakutakse praegu kolmandiku võrra suuremaid toetusi kui seni, nii et asi läheb igal juhul paremaks. Miks me sellega rahul ei ole?
Tõepoolest, Euroopa Komisjon tahab tõsta meie otsetoetused praeguselt 117 eurolt hektari kohta järgmise eelarveperioodi lõpuks 156 eurole. Aga küsimus on õiglustundes ja põhimõtetes: meie toetus oleks 27 liikmesriigi keskmisest ikkagi kõigest 60 protsenti.
Ka komisjon ise on tunnistanud, et on vaja liikuda võrdsemate toetuste poole, ja teinud ettepaneku jõuda aastaks 2028 kõigi liikmesriikide puhul 90 protsendini keskmisest tasemest. Aga võrdsustumistempo on liiga aeglane. Miks peaksime leppima sellega, et isegi pärast 30protsendilist tõusu on meil toetused märksa väiksemad kui vanades Euroopa Liidu riikides?

Õiglus õigluseks, võrdsus võrdsuseks - räägime majanduslikust tasuvusest ja konkurentsist. Kas siinsed põllumehed suudaksid püsida konkurentsis selle toetusega, mida neile nüüd pakutakse?
Igal medalil on kaks külge. Kui nad on suutnud praegu madalamate toetustega konkurentsis olla, suudavad nad seda kindlasti ka edaspidi. Aga mis on selle hind?
Esiteks peavad Eesti põllumehed tegema rohkem tööd. Teiseks saavad nad vähem palka ja nende elatustase on seetõttu madalam. Kolmandaks oleme sunnitud väiksemate toetuste tõttu ohverdama peretalud, sest need ei suuda efektiivselt toota, ja looma tööstusliku suuremastaabilise tootmise.

Efektiivsuse mõttes toovad väiksemad toetused endaga järelikult kaasa ka midagi positiivset.
Kui olla turumajanduse fundamentalist, siis klassikalises põllumajanduses, näiteks teraviljakasvatuses ja piimatootmises, on suurematel tööstuslikel struktuuridel teatud eelis. Kindlasti ei tule see aga kasuks peretalu elulaadile ega niššidele orienteeritud tootmisele, nagu katmikaladel taimede kasvatamisele või mahepõllumajandusele.

Kas ELi põllumajandustoetused on pikas perspektiivis üldse jätkusuutlikud?
Ei ole. Selle kohta on ELis ühine arusaam. Nii Euroopa Komisjon kui liikmesriigid teavad, et lõputult samamoodi edasi minna ei saa. Ometi pole meil poliitilist konsensust ega jõudu süsteemi muuta, sest liikmesriikide huvid on nii erinevad, tihtipeale koguni vastandlikud.
Ühisel põllumajanduspoliitikal ei ole enam ühtset eesmärki ja igale toetusele ei leidu isegi põhjendust. Mõnikord on toetuse ainus põhjendus see, et nii näeb ette poliitiline kokkulepe.

Kas reform, kui see teoks saaks, tähendaks toetuste võrdsustamist ja õiglasemaks muutmist või ka üldsumma vähendamist?
Ideaalis peaks juhtuma mitu asja korraga. Üks mis kindel: ELi sees peaksid tingimused olema võrdsed. Kui on ühisturg, me tegutseme ühtede ja samade nõuete järgi ning ostame tootmissisendeid ühesuguste hindadega, peavad ka toetused kohtlema põllumehi võrdselt.
Teiseks peame vaatama, et ELi põllumajandus oleks võimeline muu maailmaga konkureerima. See tähendab, et traditsioonilised hektari ja looma kohta määratud otsetoetused ei saa pikas perspektiivis suureneda, vaid peaksid pigem asenduma nendega, mis on mõeldud investeeringuteks, innovatsiooniks, teaduspõhiseks lähenemiseks ning sordi- ja tõuaretuseks.
Eesti seisukoht on, et otsetoetuste osa peaks kahanema, kuid seda on keeruline läbi suruda. Need võimaldavad rikastel ELi riikidel kõige lihtsamalt osa liidu eelarvesse makstavat raha tagasi saada. Umbes kolmandik otsetoetusi läheb tagasi Prantsusmaale. Miks peaks ta olema huvitatud selle korra muutmisest?

Põllumeeste hiljutine otsetoetusi puudutav meeleavaldus oli Eestis vist esimene kord koguneda demonstratsioonile valitsuse seisukohti toetama. Kui palju see aitab komisjonilt paremaid tingimusi välja kaubelda?
Mina olen küll põllumeeste poolehoidu varemgi tundnud, aga eks selline meeleavaldus ole muidugi üsna haruldane.
Õnneks on põllumehed ja kõik Eesti parlamendierakonnad ÜPP tuleviku suhtes ühel meelel. Meil ei ole vaja isekeskis kakelda, vaid Euroopa Komisjonile ja teistele liikmesriikidele oma soovid, mured ja ettepanekud koos selgeks teha. Ühine vaenlane liidab ja tinglikult öeldes on meie ühine vaenlane praegu Brüssel.
Tahan siiski toonitada, et ma ei ole Euroopa ühise põllumajanduspoliitka vastane. Seda on vaja reformida, kuid Eestile on ÜPP jätkumine kindlasti kasulik.
Ühine põllumajanduspoliitika moodustab Euroopa Liidu eelarvest 40 protsenti, kuid kõigi liikmesriikide SKTst kõigest 0,4 protsenti. Tõsi, toetuste tase on ebavõrdne, kuid see süsteem takistab veel suuremat ebavõrdsust, sest praegu tohivad riigid ise oma põllumehi toetada ainult Euroopa Komisjoniga kooskõlastatud erandjuhtudel.
Kui ühist poliitikat poleks, oleksid erinevused liikmesriikide vahel palju suuremad, sest vaesed maad ei suudaks põllumeestele nii palju juurde maksta kui rikkad. Praegu on otsetoetuste erinevus kahe-, kolme-, kohati isegi neljakordne, aga ÜPP piiranguta maksaksid prantslased eestlastest viis, seitse või kümme korda rohkem ja kokkuvõttes makstaks siis Euroopas põllumajandusele peale märksa rohkem kui 0,4 protsenti SKTst - võib-olla 1,4 protsenti.

Kui suur on tõenäosus, et tingimused õnnestub võrdsemaks kaubelda?
Meil on aega komisjoniga vaielda 2014. aastani ja kindlasti on tulemus lõpuks soodsam kui see, mille komisjon esialgu välja pakkus.

Eesti teraviljapõllu hektari eest makstakse toetust 3,2 korda vähem kui taanlastele, kellel looduslikud tingimused viljakasvatuseks on paremad kui meil.
2x ELMO RIIG

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder on veendunud, et Euroopa Komisjonilt õnnestub välja kaubelda suurem toetus, kui meile praegu pakutakse.

HANS VÄRE
Ajaleht Sakala

Ukraina allakäigu keerdtrepil

2011-10-19

Ukraina pole ainult sümpaatne riik, kellega jalgpalli mängida. Nüüd ei saa me kuidagi mööda minna Julia Tõmoðenko süüdimõistmisest ja ülejäänud vangistatud poliitikute olukorrast. Ukraina defineerib end üha selgemini niisama hullu riigina, nagu seda on Venemaa, Valgevene või Aserbaidžaan.

Ukraina endise peaministri kohta langetatud kohtuotsus võib tõmmata kriipsu Ukraina püüdlusele saada assotsiatsioonilepe Euroopa Liiduga.

Kui otsus oleks tegemata, saaks veel ühe silma kinni pigistada, aga nüüd enam mitte. Õigupoolest on Euroopa Ukraina kohtupalaganisse seni hämmastava leebusega suhtunud.

Arusaamatu leebus

Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee ei suutnud Ukraina teemat selle kuu algul päevakorda võtta, ehkki vajadus selle järele oli enam kui selge. Õigussüsteemi kasutamine arvete õiendamiseks poliitiliste vastastega on valus hoop väärtuste pihta. Ja ehkki seda on mõne liikmesriigiga varemgi juhtunud, on sellele reageerimata jätmine pretsedenditu.

Ka ELi laienemisvolinik Štefan Füle näitas ootamatut pehmust. Kui Valgevene endistest presidendikandidaatidest saab kindlasti rääkida kui poliitvangidest, siis Ukraina puhul ei pea volinik seda õigeks.

Probleem olevat õigussüsteemi nõrkuses ja kohtunike kogenematuses, mitte poliitvangides selle sõna otseses tähenduses.

Kas EL saab kaubandust ja õigusakte puudutava assotsiatsioonileppe sõlmida riigiga, kus on poliitvangid? Tõmošenko staatuses on endine siseminister Lutsenko. Eriti pärast Tõmošenko süüdimõistmist on assotsiatsioonileppe sõlmimine rohkem kui kaheldav, sest selle tagajärjel kannatab Euroopa autoriteet.

Kas Ukraina vajab assotsiatsioonilepet? Ja kuidas veel! Ukraina on kaalukeel Euroopa ja Venemaa vahel ning see, kummale poole ta kaldub, saavutab geopoliitilise initsiatiivi.

Aga mitte ainult, pean tunnistama, et minule geopoliitiline retoorika ei meeldi. Ennekõike on küsimus Ukraina inimeste saatuses: kas demokraatia või autokraatia, austus kodaniku vastu või selle puudumine?

Vohavad vandenõuteooriad

Õhus on vandenõuteooriad. Räägitakse, et president Viktor Janukovõtš tahab Euroopasse, aga ta aparaat on Venemaa föderaalsest julgeolekuteenistusest (FSB) läbi imbunud, nemad korraldasidki Ukrainale jama vangistatud poliitikutega. Või siis kujutatakse Ukraina presidenti lihtsakoelise mehena, kes ei suuda üle olla soovist Tõmošenkole isiklikult varasema eest kätte maksta.

Ma ei räägi midagi muud kui jutte, mida mulle on vaikselt rääkida püütud ja mida räägitakse Euroopa poliitikutele. Eesmärk on meid veenda, et Ukrainat ei tohi praegu kritiseerida, pigistatagu üks silm kinni vähemalt senikauaks, kuni assotsiatsioonilepe saab sõlmitud. Sest kaalukausil on ida ja lääs.

Tõmošenko ja teised poliitikud on konspiratsiooniteooria kohaselt FSB korraldatud pantvangid. Eesmärk on riigi Euroopa püüdlused põhja lasta. Ja eurooplased, kes seisavad Tõmošenko vabastamise eest, on siit edasi mõeldes justkui kasulikud idioodid, kes naiivselt FSB mängu kaasa mängivad! Olen kohanud isegi mõttekäiku, et pärast assotsiatsioonileppe sõlmimist lastakse Tõmošenko vabaks, sest FSB kaotab Ukraina vastu huvi.

Kogemus teeb mu nende arutluskäikude suhtes ülimalt ettevaatlikuks. See kõik on kunagi olnud - déjà-vu! Venemaal on inimõigustega pahuksisse läinud juhte ikka õigustatud väitega, et tulla võib uus ja hullem. Putini kolmanda tulemise puhul on erakordne pigem see, et sellist juttu polegi enam, hullemat ei osata oodata.

Väärtuste reetmine

Kui Aserbaidžaanis varisesid ligi kümne aasta eest kokku vahepeal pead tõstnud demokraatialootused, ilmusid uued poliitvangid ja valitsev klann võttis võimu raudse haardega enda kätte, oli umbes sama jutt: "Andestame, paneme ühe silma kinni!". Assotsiatsioonileppe asemel tehti panus gaasijuhtme saamiseks marsruudil Bakuu-Thbilisi-Ceyhan.

Torujuhe oli ja on Euroopale vajalik. Küsimus on pigem selles, kas gaasi ja naftaga saab end inimõigustest priiks osta, nagu Aserbaidžaan on lootnud ja loodab. Aserbaidžaan on rikas riik ja seal usutakse siiralt, et maavarade müügi ja intensiivse lobiga pannakse lääne poliitikutel suu kinni, tellitakse positiivsed raportid ja toetushääled.

Valgevenega kauplemine käib teistpidi. Majandusraskustes riigile pakutakse abi ja laenu juhul, kui poliitvangid vabastatakse. See lähenemine solvab Valgevene inimõiguslasi. Nad küsivad, kus on lääne moraal? Kui palju raha võib ühe poliitvangi väljaostmise eest teenida ja millal nabitakse kinni järgmine rühm "režiimi vaenlasi", kelle vabastamise eest uus toetus kasseerida?

Paradoksaalne on, et retoorikas läänemeelsele ekspeaministrile Tõmoðenkole heidetakse ette liiga Vene-sõbralike otsuste tegemist. Kõneldakse korruptsioonist, kuigi isiklikku kasu pole saadud. Kriminaalvastutusega ähvardatakse seal, kus normaalse poliitilise süsteemi puhul saaks toimida vaid poliitiline vastutus.

Põhiküsimus on Euroopale see, kas ja kui palju saab euroopalike väärtuste edastamise nimel neidsamu väärtusi reeta. Aga just nii juhtub, kui opositsiooniliider on assotsiatsioonileppe sõlmimise ajal jätkuvalt vangis.

Küsimärgi all pole enam niivõrd Ukraina enda allakäinud maine, vaid hoopis ontliku Euroopa kasvatusmaja prestiiž.

Seeder: Võitleme ise ja otsime liitlasi

2011-10-17

Euroopa Liiduga liitumine on kindlasti mõjutanud Eesti põllumajanduse arengut positiivselt. Meie põllumeestele avanesid ELi põllumajandustoetused ja maailma ostujõulisim siseturg ning kadusid ka topelttollid Venemaaga.

Praegu tuleb kolm neljandikku Eestis makstavatest põllumajandustoetustest ELi eelarvest. ELi ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) moodustab kõige suurema osa ehk 39% ELi ühiseelarvest, see on 401 miljardit eurot.

Suurem raha, suurem ebaõiglus

Kahjuks on nii et mida suurem on ÜPP rahastamine, seda suurem on ka ebaõiglus eri liikmesriikide põllumeeste vahel.

ELi aluspõhimõtted ja ühine turg peaksid tähendama võrdseid võimalusi ja konkurentsitingimusi, aga kahjuks on vanade liikmesriikide põllumajandustoetused mitu korda suuremad.

Seega on Eesti põllumehed olukorras, kus tuleb osta tootmissisendeid (seeme, väetised, tehnika, taimekaitsevahendid, kütus) ühisturult ligilähedaste hindadega ning müüa toodangut samuti sarnaste hindadega, aga makstavad toetused tekitavad kõlvatu konkurentsi.

Vanade liikmesriikide kõrgemaid toetusi põhjendatakse kõrgemate palkade, maksude ja maa(rendi)hindadega, mis on osaliselt põhjustatud just suurematest otsetoetustest põllumajandusmaale.

Rikkamatele eeliste säilitamine ei ole ÜPP eesmärk. Samuti ei tohiks ÜPP kujuneda netomaksjatest jõukamatele liikmesriikidele lihtsaks võimaluseks, kuidas ühiseelarvest raha tagasi saada.

ELi solidaarsus ei tohiks seisneda ainult selles, et madalama elatustasemega riigid osalevad üle jõu elavate jõukamate riikide, kus ühiskondlikku rikkust luuakse üldstreikidega, elatustaseme languse kinnimaksmises.

Liitumistingimusi ei saa me tagantjärele muuta, küll aga saame kaasa rääkida ELi järgmise eelarvepoliitika kujundamisel.

Raha jagatakse vaid ümber

Olukord on aga keeruline, sest eelmistel kordadel on ÜPP reformimiseks ja uute väljakutsete rahuldamiseks leitud lisaraha. Seekord tuleb ÜPPd reformida raha ümberjagamisega liikmesriikide vahel. See tähendab, et kelleltki tuleb raha ära võtta, et teistele juurde anda.

Euroopa Komisjon ja enamik liikmesriike on tunnistanud, et praegune olukord on ebaõiglane ning vajab muutmist.

Ajaloolistest toetustasemete alustest ollakse valmis loobuma, aga enam-vähem võrdsete toetustasemeteni ollakse valmis jõudma alles aastaks 2028. See on liikumiskiirus, millega me kuidagi nõustuda ei saa.

Eesti soov ei ole mingisuguste eritingimuste või eeliste saamine, meie soov on võrdsete võimaluste saavutamine. Meie jaoks pole vahet, kas Eesti põllumajandustootjatele toetuste suurendamise või siis teiste, kõrgema tasemega liikmesriikide toetuste alandamise kaudu.

Üksinda oma tõe välja ütlemisest jääb kindlasti väheseks. Euroopa Komisjonilt meile meelepärase ettepaneku saamiseks peame oma tões veenma ka kedagi Euroopa suurtest.

Eestis on põllumajandusmaad ühe elaniku kohta ELis kõige rohkem. See on suur potentsiaal ja võimalus mitte ainult põllumehele, vaid kogu Eesti majandusele.

Võrdsed võimalused tähendavad jätkusuutlikku põllumajandussektorit ja Eesti ekspordipotentsiaali olulist kasvu, sest juba praegu on põllumajanduse ja toidutööstuse ekspordi osakaal märkimisväärne.

Ajame õiget asja, kui nõuame Euroopa Komisjonilt teosammu asemel kiirendust.

Allikas: Maaleht

Seeder: ÜPP otsetoetuste tase peaks 90 protsendini jõudma 2014

2011-10-17

Kui Euroopa Komisjon on seadnud ühises põllumajanduspoliitikas (ÜPP) eesmärgiks Balti riikide jõudmise vähemalt 90 protsendini keskmistest makstavatest otsetoetustest 2028. aastaks, siis Eesti soovib seda juba 2014. aastast, ütles põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.

"Mis reaalseks osutub, on omaette küsimus ja eks need lahendused on nende kahe seisukoha vahel," ütles Seeder reedel BNS-ile. "Meie jaoks tähendab see väga suurt raha. Ma julgen öelda, et väike protsent - viis protsenti võitu tähendab olulist raha Eesti majanduse ja põllumajanduse arenguks."

Seeder rõhutas, et Eesti jaoks on kõige olulisem saada järgmisel perioodil võrdsemad konkurentsitingimused ehk eelkõige võrdsemad otsetoetused.

Teiseks on ministri sõnul oluline, et võrdsustamine ei toimuks maaelu arengutoetuste arvel, mida võib praegu välja lugeda komisjoni ettepanekutest. "Seda ei soovi me mingil juhul. See oleks lihtsalt ümbertõstmine ja teiseks on meie jaoks prioriteet maaelu arengutoetuste säilitamine, sest see on investeeringutoetused põllumajandusse, see on muu maaettevõtluse toetamine ja see on investeeringud infrastruktuuri. Me peame seda põhimõtteliselt prioriteetseks," rääkis Moskvas viibiv Seeder.

Tema sõnul on nüüd ees aasta-poolteist kestvad pingelised läbirääkimised. Euroopa Liidu (EL) tasandil lasub peamine läbirääkimiste raskus Euroopa Liidu nõukogu tasemel - küsimust arutatakse nii põllumajandusministrite nõukogus kui ka rahandusministrite nõukogus. "Kõige intensiivsemalt põllumajandusministrite nõukogus, sest seal on kõik määrused arutelul," lisas Seeder.

20. oktoobril toimub esimene põllumajandusministrite nõukogu Luxembourg'is. "Saame kokku ja kõik liikmesriigid ütlevad esimest korda välja oma ametlikud seisukohad. Seni on räägitud üldises plaanis ja kuluaarides," lausus Seeder. Tema sõnul plaanis Euroopa Komisjon, et määrused kiidetakse heaks järgmise aasta detsembris või detsembriks. "Võib karta, et arutelu läheb pikemaks."

Lõpliku seitsmeaastase EL-i eelarveraamistiku aastateks 2014-2020, milles ÜPP-l on kõige suurem osa, võtab vastu liikmesriikide valitsusjuhte koondav Euroopa Ülemkogu. Uue ÜPP kava määrused on mõeldud aastani 2020 ning ainult ühe eesmärgi on komisjon välja öeldud üle selle tärmini, et plaan on jõuda 90 protsendini otsetoetuste osas 2028 aastaks, selgitas Seeder. "See on ainus verstapost, mis on pandud väga selgelt kaugele, et anda kõigile selge signaal, et võrdsustamise suund on paika pandud ja vaidlus käib ainult tempode üle."

Ka Euroopa Parlamendil on oma sõna ühenduse eelarvete vastuvõtmisel öelda. "Nende roll on mõnevõrra kasvanud võrreldes varasemate perioodide aruteludega. Põhiline raskuskese laskub siiski nõukogu tasemele," lisas Seeder.

Tema sõnul peavad Eesti seisukohad olema selged ja arusaadavad, kõik ministrid peavad rääkima ühte keelt. "Ma usun, et see nii on." Seederi sõnul on valitsus ÜPP uut jaotust arutanud ja 27. oktoobril on see taas kavas.

"Tuleb otsida liitlasi, üksi oma väikese tõega jääme me üksi," lausus minister. Kümme uut EL-i liikmesriiki ei ole samuti päriselt kõik ühtedel seisukohtadel, kõigil on omad erisused. "Aga valdavalt küll - enamik uusi liikmesriike on esialgu ühtsetel seisukohtadel. Aga ühtne seisukoht võib mureneda, kui näiteks komisjoni poolt tehakse erinevatele riikidele erinevaid järeleandmisi ja erinevaid pakkumisi, et ühtset rindejoont killustada. Ka see võib olla üks taktika," rääkis Seeder.

"Selles mõttes on meil kindlasti oluline leida liitlasi nii uute liikmesriikide ehk nende kümne hulgas kui ka vanade liikmesriikide hulgas. Ei ole sugugi välistatud, et mõned vanad liikmesriigid põhimõtteliselt peavad õigeks kiiret võrdsustumist. Ma arvan, et näiteks Suurbritannia võiks olla üks selline riik, mis on valmis ütlema välja seisukoha, et toetab võrdse konkurentsi loomist," lisas põllumajandusminister.

Tema sõnul tuleb lisaks EL-i nõukogu tasandi tööle tegeleda ka kahepoolsete suhetega.

Euroopa Komisjon esitas kolmapäeval kava ühise põllumajanduspoliitika reformimiseks.

EL-i ÜPP kulud on aastate jooksul moodustanud isegi üle 50 protsendi ühenduse eelarvest, praegu on see osakaal vähehaaval vähenemas, kuid moodustab siiski ligi 40 protsenti.

Põllumajandusministeeriumi selgituste järgi valitseb olukord, kus otsetoetuse keskmine hektarimakse erineb liikmesriigiti kuni viis korda ja välja pakutud lahendus vähendaks vahe neljakordseks. Ministeeriumi sõnul rõhutavad pakkumise tegijad, et madalamate keskmiste hektari toetusmäärade kasv on kuni kolmandik - Eestil 117 eurolt 156 euroni, Lätil 84 eurolt 114 euroni.

Samas käsitleb ministeerium pakutut teistmoodi, öeldes, et pakutav tase moodustab vaid 60 protsenti kogu EL-i 27 liikmesriigi keskmisest.

Kolmapäeval kogunes Brüsselisse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni hoonete juurde üle saja Eesti, Läti ja Leedu põllumehe ning nende toetaja.Ühismeeleavaldusel nõuti võrdseid konkurentsitingimusi kõikidele Euroopa põllumeestele.

Allikas: Delfi Majandus

Schengeni saaga - piirid jälle kinni?!

2011-05-13

Schengeni alal tekkinud probleeme aitab lahendada välispiiride valve tugevdamine, mitte sisepiiridel kontrolli taastamine, kirjutab riigikogu liige Marko Pomerants (IRL).

Ma olen ikka aeg-ajalt mõelnud, et tore oleks, kui Haljala nimi ütleks Euroopas sama palju kui Schengen. Paraku aga oli Schengeni linnake Luksemburgis see, kus 14. juunil 1985. aastal sõlmisid viis Lääne-Euroopa riiki lepingu, et loobuvad omavahelisest piirikontrollist.

Rõhutamaks otsuse tähtsust, sõlmiti leping sümboolselt Saksamaa, Prantsusmaa ja Luksemburgi ristumiskohas Moseli jõel, mille kaldal Schengeni linn asub. Schengeni leppe sõlmimise järel alustati ettevalmistusi piirikontrollita liikumise tingimuste väljatöötamiseks.

Vastav dokument, milleks on Schengeni leppe lisa ehk Schengeni konventsioon, võeti vastu 1990. aastal. Samal aastal ühines Schengeni lepinguga Itaalia ning Saksamaa taasühinemisega ka Ida-Saksamaa.

Järgmiste riikidena liitusid lepinguga 1991. aastal Hispaania, 1992. aastal Portugal ja nii on see riburada läinud. 21. detsembrist 2007 liitus Schengeni alaga üheksa riigi hulgas ka Eesti, meie Põhjamaade kolleegide toetussõnade saatel. Bulgaaria ja Rumeenia on liitumisotsuse ootel.

Lisaks tehnilise valmisoleku vajaduse iseenesestmõistetavusele tuuakse aeg-ajalt debatti ka muid argumente, nagu Bulgaaria puhul valmisolek võidelda organiseeritud kuritegevusega, Rumeenia puhul romade teema. Küllap nad saavad oma asjad korda ja otsused tulevad. Vahepeal võib juhtuda, et kena väikeriik Liechtenstein jõuab liituda Schengeniga, nagu see juhtus ilma suurema kärata Šveitsiga.

Schengeni ala on loodud inimeste liikumisvabaduse suurenemise eesmärgil, aga mitte kunagi pole vabaduse realiseerimise käigus unustatud turvalisust. Sisepiiridel piirikontrolli kadumine, ühtne viisapoliitika, riikidevaheline koostöö politsei, piirivalve ja migratsiooni valdkonnas loovad tasakaalu, mis võimaldab inimestel turvaliselt ja vabalt reisida ning samas aitab võidelda tõhusalt piirideülese rahvusvahelise kuritegevusega.

Konventsioon oma põhisisus, peale sisepiiridel piirikontrolli kaotamise, nendest kompenseerivatest meetmetest ju kõnelebki. Bussiga Riiast tulles võib ikka juhtuda, et kusagil Eesti Vabariigi territooriumil teie dokumente kontrollitakse, ikka puhtalt turvalisuse huvides, ja õige hõlma ei hakka ju keegi.

Schengeni piirieeskirja kohaselt võib liikmesriik tõsise ohu korral avalikule korrale või sisejulgeolekule taastada ajutiselt piirikontrolli. See põhimõte on ka meie riigipiiri seaduses. Nii Schengeni ala lõunaosast kui Norra poolt on teateid, mis on piirikontrolli teema viimastel nädalatel ajakirjanduse huviorbiidis hoidnud.

Vaadates Schengeni ala ajalukku, näeme, et seda võimalust on kasutatud üle kuuekümne korra. Mõni liikmetest on teinud seda korra, mõni korduvalt. Norra on oma kolmest korrast kahel teinud seda seoses Nobeli preemia tseremooniaga. Eesti taastas möödunud aasta aprillikuus piirikontrolli näiteks seoses NATO välisministrite mitteametliku kohtumisega.

Suured spordivõistlused ja maailma vägevate kohtumised on riikide julgeolekuorganitele andnud ajendi turvalisuse tagamise huvides see samm ette võtta. Pidu läbi, nagu Hispaania puhul prints Felipe pulmad, jätkub ka tavapärane elu.

Piiriülene kuritegevus kui selline on oluliselt vanem kui Schengeni ala.

Sealhulgas on eestlased suutnud Euroopas juveele röövida sõltumata Eesti Schengeniga liitumisest, kõik teiste riikide kodanikud on samuti andnud oma panuse, vastavalt sellele, mida arvavad oskavat. Kes ärandab autosid, kes tegeleb inimkaubandusega, kes peseb raha.

Arvutikuritegude puhul pole vaja õue minnagi. Lõpuks lõpetatakse rahvusvahelise politseikoostöö tulemusena türmis.

Sellel kevadel on senisest enam olnud põhjust vaadata Schengeni ala lõunapiirile. Teate küll, see Põhja-Aafrika põgenike vool, mis Itaaliasse jõudnud. Lõunas on probleeme ikka olnud.

Seniseks põhiliseks murekohaks on enne araabia kevadet olnud Kreeka-Türgi maapiir. Eesti piirivalvuridki on sel piiril saanud Euroopa ühise piirivalveoperatsiooni raames vaheldust kodupiiride kaitsmisele.

Fakt on see, et kümned tuhanded tuneeslased tekitasid Itaalia poliitikute hulgas frustratsiooni. Kuigi Euroopa Liidu erinevad institutsioonid, Euroopa Komisjon, ELi piirivalveagentuur FRONTEX, vastloodud Pagulaste Tugiamet ja vastav ÜRO Pagulaste Ülemkommisari Tugiamet (UNHCR) pakkusid probleemi lahendamiseks tuge Vahemere mõlemal kaldal, ei pidanud nad seda piisavaks ja Itaalia valitsus otsustas neile põgenikele anda ajutise elamisloa ja reisidokumendid, mis teeb sellele kontingendile liikumise võimalikuks kogu Schengeni alal.

Ei hakka siinkohal Postimehe lugejaid vaevama juriidilise analüüsiga, mis laadi ja mis õigusi dokumendi saanule ja kohustusi väljastanud riigile see dokument andis, aga kümmekond protsenti neist põgenikest jõudis Prantsusmaale, mis tõi endaga kaasa Prantsusmaa soovi taastada piirikontroll Itaalia-Prantsusmaa piiril, mis küll päädis dokumendikontrolliga ühiskondlikus transpordis. Tüli naabrite vahel oligi käes.

Pärast nädalaid pingeid ja väitlust kirjutasid Nicolas Sarkozy ja Silvio Berlusconi ühise kirja Herman Van Rompuyle ja Jose Manuel Barrosole, et algatataks arutelu Schengeni piirikontrolli taastamise lihtsustamiseks, et seda saaks teha ka «erakordsetel» juhtudel, nagu selline tavatu migratsioonivoog on. Juunis kogunev Euroopa Ülemkogu peaks otsustama, kas peaks jääma juurte juurde või hakkamegi end üksteise eest kaitsma.

Me oleme rõõmu tundunud Euroopa Liiduga, rahaliiduga ja Schengeni alaga ühinemisest. Raskusi on kõikjal. Mu omaaegne riigikogu pinginaaber Olari Taal tavatses ikka öelda, et «poisid, meil tuleb end kokku võtta, muidu oleme nagu pardid... vee peal laiali». See kehtib ka Euroopa Liidu kohta.

Probleemidele tuleb lahendusi otsida ilma algpõhimõtteid hülgamata. Eestlastel pole vaja pabistada, kaerajaanist ja mulgipudrust loobumata suudame olla väärikad liikmed nii euro- kui ühises sisepiirideta alas. Schengeni liikmeks olek tähendab muide pidevat trimmisolekut. Liidu liikmed hindavad vastavust Schengeni nõuetele ja meil kolmel Balti riigil seisab see taas peatselt ees.

Lahendus seisneb ikka Schengeni ala välispiiride valve tugevdamises, mitte kolimises sisepiiridele. Loodan, et meie optimistlik peaminister suudab oma kolleegidesse sedasama iseloomuomadust süstida. Käisin hiljuti ühel juubelil. Juubilar kinkis kõigile külalistele mõõdulindi, öeldes, et elus on tihti vaja mitu korda mõõta, enne kui lõigata.

Et olgu see selline meeldetuletuskingitus. Võib-olla peaks peaminister Andrus Ansipki kenas rahvusliku tikandiga kotis sentimeetririhmad kolleegidele jagamiseks kaasa võtma. Sisepoliitiline olukord Euroopa Liidu liikmesriikides muutub, näeme ja tunneme seda meie põhjanaabrite juures ja mujalgi Euroopas. Aga ikka tuleb hoida jalad soojad ja pea külm.

Meie, see tähendab ELi ümber on ridamisi riike, kes unistavad viisavabadusest Euroopa Liiduga. Muidugi võib ju öelda: «Puhake jalga, meil endalgi muresid küll, taastame siin parasjagu piirikontrolli!»

Tšetseenia ja mitte ainult: karistamatus ja vaikimine

2011-05-10

RÄÄGIME EBAMUGAVATEST ASJADEST JÄRJEST NAPIMALT? Andres Herkel arutleb, kas poliitikud on tõesti need inimesed, kel on kõige vähem kodanikujulgust ning küsib, miks ühiskond kipub ebaõigluse ja poliitkuritegude ees järjest enam silmi sulgema.

Miks Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy on valmis hoogsalt sekkuma inimõiguste rikkumisse Liibüas, aga kui Georgia sattus Venemaa rünnakurahe alla, siis järgnes tema poolt küll tugev enesenäitamine konflikti lahendajana, kuid mitte nii otsustav surve agressorile? Miks puudus Läänel otsustavus sekkuda Tšetšeenias, kui aset leidis kõige ulatuslikum inimõiguste rikkumine Euroopa kontinendil? Miks kardavad riigipead dalai-laamale, kes on Nobeli rahupreemia laureaat ja üks nüüdismaailma vaimseid liidreid, tihti isegi tere öelda?

"HALVAD AJAD" - PSÜHHOLOOGILINE KATEGOORIA

Kriisieelseil aastail, kui nafta- ja gaasihinnad tegid läbi uskumatu tõusu, ütles üks diplomaat: "Midagi pole teha, väärtuspõhise välispoliitika jaoks pole just parimad ajad!" Ent aeg on muuhulgas ka psühholoogiline kategooria. "Vale aeg" on iseenesest kehv põhjendus selleks, et kodanikujulguse puudumist välja vabandada. Tõsi, meie võimalused väärtuspõhisele poliitikale liitlasi leida on tihti piiratud ja me riskime alailma sellega , et võime jääda kaotajaks. Aga ka võimalus kaotada on halb põhjendus, et end sellega välja vabandada.

Hiljuti sattus mulle kätte üks raamatuke, saksa-juudi autori Kurt Singeri "Näita üles kodanikujulgust. Kuidas õppida sekkuma?" (Tormikiri, 1999). Autor on sedasorti rahuaktivist, kelle arusaamad ühepoolsest desarmeerimisest tunduvad minule naiivsed. Aga see, kui ähvardava tõepärasusega ta poliitikuid kirjeldab, on tabav ja hoiatav. Singer ütleb, et just poliitikute juures on kodanikujulgus haruldane. Selleks, et karjääri teha, ohverdatakse põhimõtted, mida poliitiline südametunnistus soovitab.

Aga kuidas on lood julguse ja südametunnistusega rahvusvahelistes suhetes? Kunagi ääsisid rootslased, et valitsuse valmidus maailmas inimõigusi kaitsta kasvab võrdeliselt sellega, kui kaugel Rootsist on maa, kus inimõigusi rikutakse. Veel rohkem mõjub positsioon, mis ühel või teisel riigil maailmas on. Venemaa keerab sõnakuulmatutel naabritel gaasikraani kinni ja Hiina RV püüab kaubandusliku blokaadiga isoleerida riike, kes kritiseerivad inimõiguste olukorda, kohtuvad dalai-laamaga või annavad Nobeli preemia dissidendile.

ÄHVARDAV VAIKIMISSPIRAAL

Olen hulk aega jälginud, kuidas Tšetseenia teema nn pehmeid väärtusi kaitsvas Euroopa Nõukogus järjest enam vaatevälja äärealale nihkub. Algul oli see tugevalt üleval, nõuti läbirääkimisi poliitilise lahenduse saavutamiseks ning inimõiguste rikkujate vastutusele võtmist. Hiljem tehti raporteid juba harvem ja üksnes inimõiguste vaatevinklist, kõik poliitilised küsimused heideti kõrvale. Venemaad ei taheta ju ärritada ja mingid separatistidsektsessionistid ei või kahtluse alla panna üliriigi õigust oma territooriumil oma poliitiline tahe mis tahes meetoditega peale suruda.

Georgia sõja kohta tehtud raportite saatus on sarnane. Algul tehti neid tihti ja kriitilisi, aga nüüd on loobutud, humanitaarolukord on ainus teema, mida ei saa vältida.

Väärtuspõhine poliitika ja üldine kodanikujulgus on asuuris demokraatia laienemise protsessiga. Kui Berliini müür langes ja Ida-Euroopa vabanes, kanaliseerus kodanikujulgus Eestis laulvaks revolutsiooniks. Tartu-kogemusega kindral Dudajev võttis Baltimaade vabadusliikumistest šnitti ja kutsus kokku Tšetšeeni kongressi. Peagi sai Dudajevist kodumaal president. Inimesed ei häbenenud oma poliitilisi eesmärke ja nende eest ei karistatud.

Nüüdne tagasilöök demokraatiale tähendab lööki ka kodanikujulguse ja väärtuste pihta. Tegelikult algas see juba esimese Tšetseenia sõjaga, kasvas Pütini võimuletõusuga Venemaal ja on nüüd muutunud ähvardavaks vaikimisspiraaliks rahvusvahelistes suhetes.

KARISTAMATUSE SÜNDROOM

Samal ajal, kui Ramzan Kadõrovi raudne haare on Tšetseenia näiliselt vaigistanud, on karistamatuse sündroom, hirm ja omakohus muutunud normiks kogu Põhja-Kaukaasias. Venemaa ei tule olukorra haldamisega toime ja tema poolt pakutud jõulahendused pole jätkusuutlikud.

Tolle "karistamatuse sündroomi" on kõige paremini avalikkuse ette toonud Euroopa inimõiguste kohus Strasbourg'is. Kohtult on tulnud ridamisi lahendeid, mis ütlevad, et Vene Föderatsiooni ametivõimud pole kaitsnud inimeste õigust elule ja õiglasele kohtupidamisele, üle on astutud piinamise keelust jne. Vene Föderatsioon pole Euroopa-tasandi kohtulahenditest mingeid olulisi järeldusi teinud, st karistamatuse sündroom jätkub.

Ja jätkub ka vaikimise sündroom. Poliitikud pelgavad Tšetšeeniast kõnelda, sest sellega võidakse pälvida islamifundamentalismi, terrorismi ja ekstremismi toetaja märk. Ja suhted Venemaaga saavad rikutud.

ASJADEST RÄÄKIMISE JÕUD

Teema poliitilise tõstatamise võimalused on marginaliseeritud sellega, et pärast legitiimselt valitud presidentide kõrvaldamist (Dudajev tapeti 1996. ja Mashadov 2005. aastal) on võimu järjepidevust omaks pidanud hulk kaheldava kuulsusega või isehakanud sõjapealikke, kelle väärtused ja meetodid kindlasti euroopalikku süsteemi ei kuulu. Nende kaitseks on raske kõnelda, kõnelda saab väärtuste kaitseks, mida enam pole.

Aga miks on kõik niiviisi läinud? Miks hävitati nõrgad demokraatia-eeldused juba eos koos Dudajevi ja tema enesemääramispüüdlusega?

Vaikimise erivorm poliitikas on pelg nimetada asju nende õigete nimedega. Selleks luuakse lausa orwellikke uuskeeli ja -väljendeid. Inimõiguste rikkumist nimetatakse võitluseks terrorismi ja ekstremismi vastu, karistusoperatsioone korra tagamiseks jne. Nimetamise jõud on võimas. Ja just sellepärast ei tohi tagasi kohkuda, lakata asju õigete nimedega nimetamast ja inimõiguste teemat lausa nüri järjekindlusega esile toomast.

Kentsakas eurokeel

2011-03-03

Balti Assamblee presiidiumi hiljutisel koosolekul Põhja-Norras Tromsø's arutati paljuräägitud Rail Baltica küsimust.

Urmas Saard: Balti Assamblee on kolme riigi parlamendi ühine esinduskogu. Teie, Trivimi Velliste olete 2011. aastal selle esimees. BA hiljutisel presiidiumi istungil oli kõne all Euroliidu tuntud projekt nimega Rail Baltica, mis on pärnakatele alati huvi pakkunud. Mida arutati?

Trivimi Velliste: Seekord ei räägitud selle projekti tuleviku väljavaadetest, vaid hoopis selle kentsakast nimekujust - rail baltica. Ingliskeelsele sõnale rail on külge poogitud ladinakeelne täiend baltica, mis on naissoost. Ladina keeles on sõnadel grammatiline sugu, nagu ka näiteks vene või prantsuse keeles. Inglise keeles aga pole sõnadel sugu. Kui inglise sõna püütakse tingimata ladina täiendiga ilustada, siis miks just naissugu? Miks mitte balticus (meessugu) või balticum (kesksugu)? Muidugi on kogu see nimeloome naeruväärne, täieliku keelevõhiklikkuse tunnismärk. See on kunagi kellegi poolt tekitatud copy paste´iga nimest Via Baltica, mis on otsast lõpuni ladinakeelne ja täiesti korrektne. Ei maksa oma nina toppida keeltesse, mida ei tunta! Ei maksa ladina keelt lörtsida, inglise keelest rääkimata!

Urmas Saard: Muinsuskaitseliikumine käsitles kunagi ka keelt osana meie pärandist, meie mälestistest? Muinsuskaitse selts annab igal kevadel muinsuskaitsekuul välja karuteene medali? Kas see tuleks tänavu anda rail baltica autorile?

Trivimi Velliste: Kui vaid õnnestuks välja selgitada, kes seda väljendit esimesena kasutas! Kas keegi Eestist, Lätist, Leedust või hoopis Brüsselist?
Eriti üllatav, et Brüssel sellist silmatorkavat harimatust on ametlikult nii kaua talunud, olgugi et Balti Assamblee on sellele ebakõlale ka varem tähelepanu juhtinud. Olen sellest ka ise lehes kirjutanud.

Urmas Saard: Mida Balti Assamblee kavatseb ette võtta?

Trivimi Velliste: Me pöördume ametlikult Euroopa Komisjoni poole.

Urmas Saard: Kuidas võiks kõlada sobiv nimi?

Trivimi Velliste: Kui jääda ladina keele juurde, siis - Ferrivia Baltica.

Põhja-Euroopast saab uus kasvumootor

2011-02-01

Eestil on suurepärane võimalus oma heast eelarvedistsipliinist, madalast võlakoormusest ja toimivatest e-lahendustest lähtuvaid arengueeliseid kasutades kujundada koos partneritega globaalsele konkurentsile vastupidava ja eduka regiooni. Me ei pea tuimalt üle võtma Skandinaavia mudelit, mis elanikkonna vananedes vajab niigi uuendamist.
Viimasel paaril aastal peaasjalikult läänemaailma raputanud finantskriis avas Euroopas mitmed mädapaised ning näitas ilmekalt, et üldise heaolu tagatiseta upitamise inerts on paljud riigid surunud globaalse majanduse konkurentsirallis koormava võlahunniku alla.

Euroopa probleemid. Euroopa majanduse probleemid on seotud mitte niivõrd ühenduseülestest kitsaskohtadest, kuigi ka neid on märkimisväärsel hulgal (siseturu tõketest kuni teadus- ja arendustegevuse vähese rahastamiseni, võrreldes nt põllumajandusega), vaid eeskätt ühe või teise riigi sisepoliitilistest otsustest ning ühenduse enda mängureeglite eiramisest.

Samas on päris selge, et Euroopa riikide pikaajaline edu tänases rahvusvahelises konkurentsis (eriti Hiina, India, Brasiilia tõusu silmas pidades) on seotud ühenduse võimekusega kriisist tugevamana väljuda. Seepärast on täiesti loomulik, et ELis on kujunemas uued tõukekeskused, mil on kriisist kiiremaks väljumiseks paremad eelised, toimivad lahendused või soodne tervikkeskkond.Nii pole imestada, et äsja Londonis toimunud üheksa Põhjala riigi (lisaks võõrustajale Island, Norra, Soome, Rootsi, Taani, Eesti, Läti ja Leedu) peaministrite ja neid saatnud ekspertide kohtumisel kutsus David Cameron oma kolleege olema uue majanduskasvu avangardiks.

Briti peaminister läks veelgi kaugemale ning rääkis lausa Põhja-Euroopa alliansi moodustamisest. Analüütikud pöörasid kiiresti tähelepanu sellele, et üheksa riigi seas on vaid kaks euroala riiki (Soome ja Eesti), kaks riiki ei kuulu ELi (Island ja Norra), kahel on lähiajaloost mõningaid probleeme lahendada (Island ja Suurbritannia) ning mõned kohtumisel osalenud riigid on tuntud euroskeptikutena (Suurbritannia ja Norra). Seepeale tehti ajakirjanduses isegi järeldusi, et tegemist on justkui vastukaalu moodustamise katsega Euroopa traditsioonilistele tuumikriikidele.

Selle kohtumise taga ei maksa näha uute eraldusjoonte tekkimist Euroopas. Pigem vastupidi - ajalooliselt paljudes küsimustes sarnaselt mõtlevad riigid on koostööd teinud pikemat aega. Põhjala ja Balti riikide kokkusaamised nn NB8 formaadis on kujunenud viimase kümnendi sees heaks tavaks nii valitsuste, parlamentide kui teiste otsustustasandite koostöös. Ka Downing Street 10 on aeg-ajalt huvi tundnud koostöö edendamisest Põhjala liidritega eeskätt ELi raames.Pigem võiks Londoni kohtumist iseloomustada Cameroni peamise huvi kaudu - eeskätt rohelistele tehnoloogiatele ning vabaturupõhimõtetele rajaneva ning majanduskasvule suunatud omavahelise kaubanduse ning investeerimiskoostöö süvendamine.

Justkui selle kinnituseks sõlmisid Londoni kohtumise järel Briti ja Norra peaministrid lepingu ühe miljardi naelsterlingi väärtuses, mille alusel Norra osaleb Põhjamerre rajatava tuulepargi investeeringuis. Lisaks on Norra kavandamas veel 30 miljardi naela paigutamist teistesse tuuleparkidesse.

Kohtumise eriline miljöö Ida-Londoni kunstigaleriis rõhutas põhjamaist kargust ning tehnoloogilist edu. Kui sümbolistlik foon kõrvale jätta, siis tegelikult on Eestil sellisest koostöövõimalusest kõrvuti teistega vaid võita. Eriti arvestades, et juba pikka aega on meie juhtivad kaubanduspartnerid Rootsi ja Soome.

Põhjala riikide üldiselt jagatud finantsdistsipliin, kõrge tehnoloogiline areng, hästi haritud tööjõud ning tervikuna efektiivne riigivalitsemine on vaieldamatult head eeldused parema sünergia tekitamiseks olemasoleva potentsiaali kasutamisel. Selleks on erinevaid võimalusi ja vahendeid. Olgu Norra näitel otseinvesteeringud või siis ettevõtluskeskkonna ühtlane lihtsustamine. Meie vahetus naabruses on selleks kindlasti ka Läänemere strateegia, mille kaudu on võimalik konkreetsetele projektidele panustades oluliselt tasandada meievahelisi pisitõkkeid. Miks ei võiks sel kümnendil Põhjalast saada hea eeskuju kogu Euroopale ja miks mitte ka suunaja kunstlike tõketeta ning digitaalseid lahendusi kasutava ühise vabaturuni.

Eesti poliitika välised mõjutajad

2011-01-24

Möödunud nädalal viibisin ametliku delegatsiooni koosseisus Eesti presidendi riigivisiidil Rootsi Kuningriiki. Kuigi meie ajakirjandus keskendus seda sündmust käsitledes peaasjalikult moeküsimustele, oli see visiit hoopiski Eesti rahvusvahelise positsiooni tugevnemise ilmekaks kinnituseks.

Ma võin eksida, kuid mitte kunagi varem pole Eesti riigipea ning teda saatev delegatsioon tunda saanud sellist vastuvõttu ning teineteise mõistmist, kui see juhtus äsja Rootsis. Selleks on mitmeid põhjuseid, kuid peamine nendest on siiski ühiselt jagatud ja mõistetud väärtusruumi tähtsus avatud ja vaba ühiskonna ülesehitamisel.

Läänemeri on saanud taas vabadusemere sümboliks, mis liidab ja ühendab. See on väga suur väärtus, mille võimalusi me alles hakkame tajuma ja ära kasutama. Ja mis olulisem, tegemist pole sugugi vaid ühesuunalise liiklusega. President Ilvese sõnadele viidates ei pea me mitte keskenduma väikestele erinevustele, vaid ühistele huvidele ja positiivse sünergia võimendamisele.

Eesti ja Rootsi on globaalses mõttes mõlemad väikeriigid, kelle edu on mõõdetav eeskätt ühiskonna avatuse, efektiivse majandamise ning rahvusvaheliselt usaldusväärse käitumise kaudu.

Eesti edu viimasel kahel aastakümnel poleks kaugeltki nii silmapaistev, kui meil poleks Rootsiga sarnaseid partnereid, sõpru ja liitlasi. Soodne väline keskkond meie vahetus naabruses ja kaugemal on olnud üheks oluliseks teguriks, mis on toetanud Eesti inimeste töökat ja arukat ellusuhtumist.

Vene okupatsioonivägede lahkumise järel 1994. aastal, kus muuseas mängis üht väga olulist rolli toonane Rootsi peaminister Carl Bildt, algas Eesti kiire tagasitulek vaba maailma otsustajate sekka. Pärast viimast aastavahetust, mil Eesti võttis kasutusele euro, on meie väikeriigi rahvusvaheline mõjukus suurem kui kunagi varem.

Eesti välispoliitilises tööriistakuuris on olemas vahendid (ÜROst NATOni ja Euroopa Liidust euroni), mida kadestaks enamik maailma riike. Samas on selge, et pelgalt kuulumine ühte või teise riikide koostöömudelisse ei anna meile automaatseid eeliseid. Nende vahendite õige ja asjatundlik kasutamine on just see, mis need eelised peaks meie jaoks välja tooma. See on töö, mis nõuab igapäevast pühendumist.

Paraku pole maailm praegu sugugi rahulik. Võrreldes külma sõja aegadega on vaba maailm sattunud mitmesuguste keerukate ohtude surve alla, mis nõuab taiplikku käitumist ja vältimatuid ühiseid jõupingutusi. Eestil on siin mängida oma roll, sest mida haavatavamad on läänemaailma ühine väärtusruum ja põhimõtted, seda keerukam on ka meil oma suveräänsust ning iseolemist kaitsta.

Kui kakskümmend aastat tagasi elas lääs fukuyama'likus lootuses, et Nõukogude impeeriumi lagunemise järel on vaba maailma võidukäik muutunud pöördumatuks, kummutasid hilisemad aastad kiiresti sellise idealistliku vaate. Autoritaarsed ja vaba ühiskonda pelgavad mudelid ei varisenud sugugi kokku kui kaardimajakesed, vaid suutsid erinevatel viisidel ennast säilitada, taastoota ning isegi tugevdada. Praegu oleme seisus, kus vabade ja demokraatlike riikide arv on isegi vähenemas.

Globaalsele julgeolekule kujutavad aga just kõige enam ohtu need võimukeskused, kus ei hoolita oma kodanike inimõigustest ning ollakse vaenulikult kahtlustavad oma naabrite suhtes.

Eestil on kõigele vaatamata oma asendiga maailma poliitilisel kaardil vedanud. Eeskätt tänu Soomele ja Rootsile olid meil mitmed stardieelised, mis kakskümmend aastat tagasi puudusid paljudel taas vabaks saanud riikidel. Teisalt on meie suurim naaber Venemaa aga aidanud meeles pidada, kui suur väärtus on olla vaba ning õigusriigi põhimõtteid pidevalt tugevdav riik.

Kuigi aeg-ajalt kostab hüüatusi, et Eesti ei oska või ei taha klattida suhteid Venemaaga ning et meie hoiak oleks justkui ettemääratult vaenulik, ei pääse sellised marginaalsed ning tegelikkust moonutavad arvamused sugugi esiplaanile. Eestis pole minu teada kunagi valitsuskoalitsioonides olnud erakondi, kes pole tahtnud edendada kõigi oma naabritega heanaaberlikkusel ja vastastikusel kasul põhinevaid suhteid. See puudutab ka suhtumist Venemaasse.

Kahjuks pole sama suhtumisega vastanud meie naaber. Impeeriumi lagunemisvalu aeglane seedimine on siin objektiivne põhjus, miks on Venemaal nappinud poliitilist tahet suhete arendamisel Eestiga. Samas näitavad aktiivsed kaubandussuhted ja turismi elavnemine, et tunneli lõpus paistab valgus.

Kindlasti ei aita neid suhteid aga arendada salalikkusega looritatud sebimine ning naaberriigi eriteenistuste taustaga inimestelt raha lunimine. Eesti ja Venemaa suhted saavad areneda täisväärtuslikeks eeskätt siis, kui meie vahel koguneb senisest rohkem ühiseid arusaamu õigusriiklusest ja heanaaberlikkuse põhimõtetest.

Meie senise välispoliitika üks eduvõtmeid on olnud konsensusele pürgiv poliitiline debatt kodus. Viimased neli aastat riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni juhtides olen korduvalt veendunud, kui suur väärtus on eriti väikeriigi jaoks võimekus kodus kokku leppida ning siis piiritagustes asjades ka ühiselt käituda. Selles põhimõttes on kaugelt rohkem jõudu, kui me oskaksime arvata. Ma olen kindel, et see hästitöötav hoiak püsib edasi ka pärast märtsivalimisi.

Marko Mihkelson avaldas mullu detsembris raamatu «Venemaa: valguses ja varjus», mis käsitleb viimase kolmekümne aasta sündmusi Venemaal.

Euroopa eakad organiseeruvad

2011-01-06

Rahvastik vananeb kõikjal, kuid eriti kiiresti Euroopas. Kui ühiskonnas on eakaid (65- aastaseid ja vanemaid) üle 7%, siis peetakse ühiskonda vananevaks. 2008. aasta 1. jaanuari seisuga oli Eestis eakaid ligikaudu 17,2 % elanikkonnast ning vanadussõltuvusmäär (65- aastaste ja vanemate osakaal tööealistest) oli 25,2 %.

Vanaduspõlveks piisava sissetuleku tagamine on miinimum, millega kõrge elatustasemega riigid ka hakkama saavad. Kuid vähemalt sama oluline on eakamate aktiivne osalemine ühiskonna elus ning võimalused mitmekülgseks ja sisukaks elulaadiks.

Euroopa suurim seenioride ühendus Euroopa Eakate Kodanike Liit (ESCU) pidas novembris Bad Honnefis Bonni lähedal Saksamaal aastakongressi, kus ühendusele valiti uus president ja juhatus. Presidendiks valiti dr. Bernhard Worms Saksamaalt ja üheks asepresidendiks allakirjutanu Eestist, Keila vallast.

Kongressi teemaks oli, kuidas vanemad inimesed saavad suurendada oma panust ühiskonda. Eesti ettekandjana rääkisin meie vabatahtlike tegevusest ning selle toetamisest. Ega meil ei olegi head ülevaadet ega statistikat, mis meil sellel alal tegelikult toimub. Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskus töötab meil laiahaardeliselt ja valdkondadeüleselt, täpsemaid andmeid erinevate valdkondade ja vanuserühmade kohta kahjuks ei saa sealtki.

Teada on, et eakad tegutsevad meil peamiselt eakaaslaste toetamise ja abistamisega, aga ka laste ja noortega ning kodukandi elu edendamisega.

Eakad vabatahtlikud tegutsevad peamiselt üksikuks jäänud eakaaslaste tugiisikutena. Nad külastavad neid kodudes või hooldekodudes, pakuvad seltsi ning aitavad lahendada igapäevaseid elukorraldusega seotud probleeme. Aga abistatakse ka vanavanemaid, kes kasvatavad üksi lapselapsi. Samuti on levinud vabatahtlik töö eakate päevakeskuste ringijuhtidena, mis võimaldab elu jooksul kogutud teadmisi ja oskusi teistega jagada. Väga populaarsed on käsitöö-, laulu-, keeleõppe- ja võimlemisringide juhendamine.

Töö laste ja noortega on oluline, kuna see tugevdab põlvkondadevahelist sidusust. Mõnedes sotsiaalkeskustes (päevakeskustes) korraldatakse seenioride ja noorte ühisüritusi, tihti käivad eakad noortetoas juttu rääkimas ja aitavad kodutöid teha. Külastatakse ka lastekodusid ning aidatakse seal üritusi korraldada.
Aktiivselt osaletakse kohalike omavalitsuste juurde loodud eakatenõukogudes. Eestis on üsna tuntud liikumine Kodukant, mis ühendab oma kodukandi elukeskkonda arendavaid ühendusi. Samuti on eakad koondunud rahvamajade juurde. Mõlemate puhul tegutsetakse kodukandi elu edendamisega - korraldatakse kultuuriüritusi, kogutakse laatade ja näitusmüükide abil raha annetusteks, tegeletakse heakorraprobleemidega jne.

Eestis on hinnanguliselt 250 organisatsiooni - kodanikuühendused, päevakeskused, rahvamajad - mille kaudu eakad vabatahtlikud rakendust leiavad. Eakate vabatahtlike järgi on nõudlus suurem kui pakkumine ja seetõttu on selle arendamine tähtis teema. Kahjuks puudub statistika, mis takistab selle tegevuse arendamist riigi tasandil.

Võiks luua Eakate Vabatahtlike Infokeskuse, eesmärgiga koguda ja vahendada teavet erinevate organisatsioonide, tegevusvaldkondade ja konkreetsete tegutsemisvõimaluste kohta. Samuti tuleks hoogustada eakate vabatahtlike organisatsioonide omavahelist suhtlemist, luues uusi ühendusi ja võrgustikke.

Kuna vabatahtlikud Eestis ei saa reeglina tasu, siis tuleks luua võimalused eakate vabatahtliku tegevusega kaasnevate kulude kompenseerimiseks.

Peamine eesmärk on, et pensionil olev inimene ei jääks üksi koju, vaid kaasataks kas vabatahtlikku tegevusse või siis saaks ta võimalusel töötada osalise tööajaga. Iga pensionil olev inimene peab tundma, et ta on ühiskonnale vajalik.

Eesti põhikoolid on väga head

2010-12-09

Mullu aprillis viis Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) Eesti koolides taas läbi õpilaste õpitulemuslikkuse võrdlusuuringu PISA (Program for International Student Assessment).

Kui 2006. aasta PISA uuringus oli rõhuasetus loodusteaduslikul kirjaoskusel, siis mullune keskendus funktsionaalse lugemisoskuse hindamisele, vähesemal määral hinnati ka matemaatilist ja loodusteaduslikku kirjaoskust. Uuringuga mõõdetakse põhihariduse omandamisega lõpusirgele jõudnud õpilaste teadmisi ja oskusi, mis esmatähtsad, et ühiskonnaelus täisväärtuslikult osaleda.

Eesti tulemused olid ka 2006. aasta uuringus väga head, aga nüüd saame juba teise samalaadse uuringu alusel välja tuua, et oleme jätkuvalt maailma parimate hulgas.

PISA 2009 uuringuga suurenes osalenud riikide arv võrreldes 2006. aastaga 57-lt riigilt 65 riigini. Aasiast lisandusid Singapur ja Hiina. Kokku osales 34 OECD riiki ja 31 partnerriiki, testiti 470 000 enamjaolt 15aastase õpilase teadmisi. Testimine toimus 45 keeles. Tulemused tehti üle maailma teatavaks 7. detsembril.

Eestist oli valimis 4727 õpilast - 2297 tüdrukut ja 2430 poissi -, mis annab esindusliku ülevaate enam kui 14 000 Eesti koolides õppivast 15aastasest õpilasest. Valimisse kuulunutest 18,7% õppis vene õppekeelega koolides.

Uuringusse oli kaasatud 175 kooli. Valgamaalt osales kokku 189 õpilast kuuest koolist. Eesti paistis teiste riikide hulgas silma testimispäeval kohal olnud õpilaste kõrge osakaaluga (95%). Eesti kooliõpilaste kohusetunne on seega jätkuvalt võrdlemisi väga kõrge, õpetajate oma ka.

Lugemise ja lugemisoskuse definitsioonid on teisenenud koos ühiskonna, majanduse ja kultuuri muutustega. PISA 2009 defineerib lugemisoskust kui kirjalike tekstide mõistmist, kasutamist ja kajastamist ning lugemismotivatsiooni olemasolu töötada tekstidega, mis võimaldavad saavutada eesmärke, arendada teadmisi ja võimeid ning osaleda ühiskonnaelus.

Ühelt poolt hinnati õpilaste lugemisoskust keskmiste tulemuste järgi punktides. Mida kõrgem punktisumma, seda enam saab väita, et tegemist on tulemusliku haridussüsteemiga.

Teisalt pöörati tähelepanu õpilaste saavutustasemele. Nõudlus kõrge kvalifikatsiooniga töötajate järele on maailmas suur, uudsete ja keerukate tehnoloogiate rakendamisel on vajalikud head baasoskused.

Seetõttu on kõrge ja madala oskustasemega õpilaste arv tähtis indikaator, mille põhjal majanduskasvu ja sotsiaalarengut ennustada. Neid tulemusi jälgitakse ka majandusinvesteeringute planeerimisel. Meil on eeldused valmistada inimesi ette teadmistepõhise majanduse tarvis.

Sarnaselt eelmiste PISA uuringutega jaotati ka sel korral õpilaste punktid nii funktsionaalses lugemises kui ka loodusteadustes ja matemaatikas kuue saavutustaseme vahel. Need näitavad ülesannete raskusastet, kusjuures viies ja kuues raskusaste on kõrgemad ning esimene madalaim.

Keskmiste tulemuste järgi olid funktsionaalses lugemises parimad Hiina, Korea Vabariigi, Soome, Hongkongi, Singapuri ja Kanada õpilased. Eesti õpilased olid funktsionaalses lugemises võrreldes 2006. aasta tulemustega üldskaalal samad, asetudes 13. kohale. Matemaatilises kirjaoskuses oldi 17. ja loodusteaduslikus kirjaoskuses 9. kohal.

Euroopa riikide hulgas on Eesti lugemises koguni 5. kohal, parandades eelmise uuringuga võrreldes oma asetust üldises järjestuses kolme koha võrra. Esimesed neli olid Euroopas Soome, Holland, Belgia ja Norra. Võttes arvesse jällegi arvestatavat baastaset - kui palju õpilasi suutis lahendada ülesandeid vähemalt teisel raskustasemel -, edestas meid ainult Soome.

Matemaatilises kirjaoskuses on Eesti Euroopas 7. ja loodusteaduslikus kirjaoskuses jätkuvalt 2. kohal.

Loodusteaduslikus kirjaoskuses olid maailmas parimad Hiina, Soome, Hongkong, Singapur ja Jaapan. Maailma arvestuses on Eesti tulemused nihkunud nelja koha võrra allapoole, Euroopas on meie õpilaste tulemused Soome järel jätkuvalt teisel kohal.

Matemaatilises kirjaoskuses olid viis parimat kõik Aasia riigid: Hiina, Singapur, Hongkong, Korea Vabariik ja Taivan. Euroopas oleme Soome, Lichtensteini, Šveitsi, Hollandi, Belgia ja Saksamaa järel seitsmendal kohal.

Õpilaste saavutustasemete protsentuaalse jaotuse järgi funktsionaalse lugemise üldskaalal paigutusid Eesti õpilased seitsmendale, loodusteaduslikus kirjaoskuses viiendale ja matemaatikas kümnendale kohale. Seega enamik meie õpilastest on saavutanud vajalikud baasteadmised ja oskused eri valdkondades.

Eesti, Soome, Norra, Jaapan ja Kanada kuuluvad riikide gruppi, kus õpilaste tulemuste sõltumine sotsiaal-majanduslikust taustast on väike - umbes 10%. Kõige väiksem on vastav protsent Islandil - 7%, kusjuures OECD riikide keskmine on 14%.

Uuringus osalemine ei näita pelgalt, kuidas paistavad meie õpilased oma tulemustelt välja rahvusvahelises võrdluses, vaid aitab mõista, kus on meie haridussüsteemi kitsaskohad ja kas need kitsaskohad langevad kokku meie seniste teadmistega oma süsteemi nõrkusest. Meil on võimalus testi tulemusi kasutada oma haridussüsteemi kohendamisel.

PISA 2009 tulemuste põhjal kuulub Eesti koos Soome, Kanada, Jaapani, Norra, Islandi ja Hongkongiga edukate koolisüsteemide hulka: tulemused on üle ja sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus alla keskmise.

Eriti hea meel on tõdeda, et rahvusvahelises võrdluses on enamike Eesti 15aastaste õpilaste üldmulje koolist ja õpetajatest hea: õpetajad on nende arvates hoolivad, õiglased ja on huvitatud õpilase käekäigust.

PISA 2009 tulemused näitasid, et meie koolid võtsid uuringus osalemist tõsiselt ja õpilased suhtusid testi tegemisse hoolikalt. Põhikooli lõpusirgel olevate noorte teadmised ja oskused peegeldavad üheksa aasta jooksul õpitut.

Meie õpetajad on teinud aastate jooksul tõhusat tööd. Meie maapõhikool on sama hea kui linnakool. Oma panuse on andnud headesse tulemustesse nii algklassi- kui kõik aineõpetajad. Meie õpetajatel on põhjust oma töö üle uhkust tunda. Aitäh teile!

Segadus liberaalide leeris

2010-11-23

Europarlamendi liberaalide seas on äge sõnasõda lahti läinud. Esiteks avaldas reformierakondlasest liberaal Kristiina Ojuland hoogsa kirjutise sellest, kuidas ühetaolise tulumaksuta oleks Eesti eurotsoonist vaid und näinud. Minagi toetan ühetaolist tulumaksu - ise ma selle 1993. aastal ju ka kehtestasin.

Samas ei saa eitada fakti, et majanduskriis oleks Eestis kergemalt tabanud, kui 2007. aastal oleks samasuguse ohvrimeelsusega eurotsooni pürgitud nagu 2009. aastal.

Veelgi hoogsamalt asus küsimuse kallale keskerakondlasest liberaal Siiri Oviir. See kirjutis on sedavõrd hoogne, mõnes lõigus lausa lame, et ei tahaks uskuda, et kena ja viisaka inimesena tuntud Siiri Oviir selle ise kokku on kirjutanud.

See pole siiski hetkel peamine. Progresseeruvast tulumaksust on viimastel kuudel nii palju jama kirjutatud, et lihtsalt ei saa enam vait olla. Siiri Oviir kuulutab oma artikli alguses, et imestab, kui vähe ühetaolise tulumaksu kaitsjad teavad nii Euroopa Liidu kui euroala liikmesriikide maksusüsteemidest - ja alustab siis ise täie hooga „avalikkuse eksitamist". Kuna analoogseid valesid olen viimasel ajal kuulnud ka Riigikogu kõnetoolist, siis oleks aeg neile lõpp teha.

Alustaksin väidetest, mida isegi Riigikogu kõnetoolist pole kuulnud. Oviir kirjutab: „Ainus riik euroalas, kus ei kehti astmeline tulumaks, on Slovakkia. Seega 16 euroala riigist vaid ühes pole astmelist tulumaksu. Kõigis ülejäänud 15 riigis, sealhulgas Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal, aga ka Skandinaavia riikides kehtib astmeline tulumaks". See on nüüd ikka tõeline avastus. Kui Rootsi lugemise euroriikide hulka võib veel näpuveaks lugeda, siis Inglismaa paigutamine eurotsooni on ikka tõeline pommuudis.

Kuid nüüd tavalisemate keskerakondlike valede juurde. Oviir väidab: „Kogu Euroopa Liidus pole astmelist tulumaksu vaid mõnes üksikus uues Ida-Euroopa liikmesriigis nagu näiteks Eesti, Läti ja Rumeenia". Lugegem siis need riigid üles viisil, et igaüks saaks kontrollida: Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia, Bulgaaria, Slovakkia, Tšehhi. Kokku 7 riiki, kellele peagi lisandub kaheksandana Ungari. Seda ei saa kohe kuidagi mõneks üksikuks riigiks lugeda, Euroopa Liidust moodustab see rohkem kui neljandiku. Ühetaolise tulumaksuga riikide hulk on seejuures kasvuteel, Balkani liitumise järel kasvab nende osakaal keegi. Vastupidises suunas teele asunud riike on Euroopas aga kui palju? Ühtegi.

Järgnevalt väidab Oviir, et „just astmelise tulumaksuga riikides on majanduslik olukord märksa parem kui proportsionaalse maksusüsteemiga riikides".

Tegemist on enam kui demagoogilise väitega. Algatuseks võiks kasvõi meenutada, et Ida- ja Kesk-Euroopa mahajäämus Lääne-Euroopast on 50 aastat kestnud kommunistliku süsteemi loomulik tagajärg. Kui millegi üle imestada, siis pigem selle üle, kui kiiresti on suudetud Lääne-Euroopa arenenud riikidele järele tõmmata. Teiseks on praegu Euroopas kõige raskemas majanduslikus olukorras - ehk päris põhja minemas - just progresseeruva tulumaksuga riigid: Kreeka, Iiri, Portugal, Hispaania. Õigluse huvides tuleks mainida, et maksusüsteem ei mängi nende probleemides suuremat rolli, kuid katse vastupidist tõestada - nagu laastaks majanduskriis ühetaolise tulumaksuga riike eriti raskelt - ei vasta lihtsalt tõele. Oviir kasutab üldse statistikat äärmiselt valikuliselt, kuid mis parata - valel on lühikesed jalad.

Lõpetuseks lööb Oviir lauale „vene kaardi", vihjates nagu oleks Eesti oma ühetaolise maksusüsteemi üle võtnud „äärmusliku ühiskondliku ebavõrdsusega" Venemaalt. Tavaliselt on Venemaa Keskerakonnale parim partner ja eeskuju, kui vaja, siis võib tema kohta aga ka halvasti ütelda. Mis aga puutub maksusüsteemi, siis selle võttis Venemaa üle Eestist, mitte aga vastupidi. Maailmas peetakse seda muuseas üheks väheseks tõeliselt õnnestunud reformiks Venemaal.

Lühidalt kokku võttes võib seega tõdeda, et Keskerakonna väited maksuküsimuses ei kannata kriitikat. Iseküsimus on loomulikult see, miks see tüli just nüüd Europarlamendi liberaalide leeris üles on võetud. Vastust sellele pole vaja kaugelt otsida - lähenemas on riigikogu valimised ning mõlemad osalised kavatsevad Eestisse jõudnud kuulduste kohaselt selles osaleda.

Iseeneses pole selles midagi imelikku või halba - seda loomulikult siis, kui nad ausalt teatavad, et asuvad valituks osutumise korral oma kohale riigikogus. Loodan, et varsti jõuab selline avaldus ka Eesti avalikkuse ette, sest lugupeetud europarlamendi saadikud ei saa ometi sellisel kombel Eesti valijaid petta. Muidu jääb paratamatult mulje, et liberaalsus tähendab nende jaoks peamiselt liberaalsust oma põhimõtete suhtes.

Euroopa eakate liidu asepresidendiks valiti eestlane

2010-11-05

4. septembril, valiti Saksamaal Bonni lähedal Bad Honnefis toimunud ESCU VII kongressil IRLi seenioride juht Ann Räämet Euroopa eakate liidu asepresidendiks.

European Senior Citizens Union (ESCU) on Euroopa suurim seenioride ühendus, kuhu kuulub 820 000 liiget 24 maalt ja 37 parteist.

Ann Räämet keskendus oma kongressi-ettekandes Eestis tehtavale vabatahtlikule tegevusele ja meetmetele, mida tuleks kasutada vabatahtliku tegevuse arendamiseks eakate hulgas.

„Peamine eesmärk on, et pensionil olev inimene ei jääks üksi koju, vaid kaasataks kas vabatahtlikku tegevusse või siis saaks ta võimalusel töötada osalise tööajaga," ütles Räämet.

"Leian, et ka pensionil olev inimene peab tundma, et ta on ühiskonnale Vajalik," kinnitas uus asepresident, kes töötab alates 1992-st aastast nõunik-sekretariaadijuhatajana Riigikogu Isamaa fraktsioonis, mille nimi on küll vahepeal muutunud. Kõige rohkem köidab teda sport ja poliitika. Orienteerumises omab ta meistersportlase tiitlit. „Kuhu jõuan poliitikas, eks seda näita aeg," on Ann Räämet ise öelnud. Küllap on tema sportlikus edasipüüdlikuses märkimisväärset eeskuju ka näiteks Pärnu Väärikate ülikooli kuulajatele, kes püüavad olenemata east käia ühte sammu elukestva õppimise ja eduka toime tulemisega.

Euroopa eakate kodanike liidu organisatsiooni presidendiks sai Bernhard Worms Saksamaalt.

Venestus – kas tundmata maa?

2010-10-08

„Vene impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses". Koostanud Tõnu Tannberg ja Bradley Woodworth, toimetanud Katre Kaju. Eesti Ajalooarhiivi toimetised 2010. 377 lk.

Sõna „venestus" on kuulnud ilmselt suurem osa eestlastest, kindlama tähenduse ja sisu oskavad sellele anda vähesed. Seda eriti siis, kui antud mõiste all käsitletakse tsaristlikku venestuspoliitikat XIX sajandil ja XX sajandi algul. Peamiselt mäletatakse seda aega Friedebert Tuglase ja teiste nooreestlaste antud hinnangute kaudu, mille kohaselt süngemat aega Eesti lähiajaloos pole eksisteerinudki. Totaalsele allakäigule venestusajal järgnes nende meelest kiire tõus ning pääs Euroopasse. Alles viimasel ajal on avastatud, et tegelikult pole venestusperioodi Eestis peaaegu üldse uuritud. Raske või õigemini võimatu on mõista aga ajalooperioodi, millest me midagi ei tea.

Mitmeski mõttes iseloomustab nimetatud kogumik aga venestuse uurimise kurba hetkeseisu. Arusaamine ajavahemikust, mida venestus hõlmas, on pealkirjale vaatamata kogumikus täiesti erinev. Mõni autor alustab oma ülevaadet tsaristlikust venestuspoliitikast näiteks juba XIX sajandi esimesest poolest, teised aga alles 1880. aastatest, osa lõpetab selle XIX sajandi lõpus või äärmisel juhul XX sajandi alguses, teised veavad aga hoopis Vene impeeriumi kokkukukkumiseni välja. Viimast seisukohta jagatakse muuseas ka venestust samuti üsna põhjalikult uurinud Toomas Karjahärma kogumikus „Venestamine Eestis 1880-1917", kus räägitakse venestuspoliitika taassünnist Vene impeeriumi viimasel aastakümnel - ja sel korral varasemast tunduvalt ohtlikumal kujul.

Vaatamata teatavale segadusele periodiseeringus, on Tannberg ja Woodworth siiski kokku pannud sisuka kogumiku, mis sellele vähe uuritud perioodile Eesti ajaloos mitme uue nurga alt valgust heidab. Kõrget hinnangut väärib ka kõnealuse kogumiku mullu ilmunud esimene osa. Raamatu avab Indrek Kiveriku sisukas ning põhjalik artikkel vene keele kasutuselevõtust Balti kubermangu ametiasutustes ning haridussüsteemis. Autor näitab kujukalt vastava poliitika ebajärjekindlust: ühelt poolt üritati võidelda saksa mõjude vastu Balti provintsides, julgemata siin siiski lõpuni minna, kuna ühel hetkel tundus kohalik tärkav rahvuslus vaata et ohtlikum. Kiverik mainib lõpetuseks, et kokkuvõttes järgis riigipoliitika Balti provintsides rohkem siiski põhimõtet „venestada piirkonna põlisrahvad ja soosida Balti sakslaskonda". Toomas Hiio annab põhjaliku ülevaate Tartu üliõpilaskonna arenguloost XIX sajandil vene, baltisaksa ning rahvuslike vähemusrühmade organisatsioonide vastastikuste suhete kaudu, osutades, et tegemist on tunduvalt keerulisema küsimusega, kui seda vahel arvatud. Hiio osutab, et juba sajandi esimesel poolel alanud administratiivsetele muudatustele vaatamata säilitas Tartu üliõpilaskond oma saksalikkuse vähemalt 1880. aastate lõpuni. Sirje Tamul vaatleb oma mahukas uurimuses „Tartu ülikool venestamise, sõja ja sulgemise ohus (1882-1918) erilise põhjalikkusega I maailmasõja perioodi, mil ülikool pidi võitlema ellujäämise eest. Tamul osutab oma uurimuses eesti üliõpilaskonna kasvavale osale ülikoolis ning selle rollile võitluses ülikooli evakueerimise vastu, mis omal kombel valmistas ette eestikeelse ülikooli asutamist.

Kadri Toominga artiklis on käsitletud uudse nurga alt Vene impeeriumi kolonisatsioonipoliitikat ning Liivimaa talupoega aastatel 1889- 1914. Tooming osutab, et kuigi kolonisatsioonipoliitika oli ametlikult Vene keskvõimude toetatud ning õhutatud, ei kuulunud eesti talupojad üldiselt siiski keskvalitsuse poolt eriti soositud väljarändajate hulka. Ilmselt oli see ka üks põhjusi, miks jäi tegelike väljarändajate hulk palju väiksemaks väljarändamise vastu huvi tundnud inimeste hulgast. Kadri Toominga artiklis kirjeldatu tausta aitavad täiendada Ülle Tarkiaineni artikkel talude pärimisest Eesti agraarühiskonnas XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses ning Kersti Lusti ülevaade eestikeelse Liivimaa kubermangu talupoegade suhtumisest talude päriseksostmisse aastatel 1863-1882. Seal osutatakse, et see polnud sugugi sedavõrd negatiivne, nagu varem tihti arvatud.

Kogumik jätkub kahe artikliga sõjanduse vallas. Gregory Vitarbo käsitleb rahvuspoliitikat ja Vene keiserlikku ohvitserikorpust aastatel 1905-1914, Mark von Hagen aga paljurahvuselise keiserliku armee probleeme silmitsi rahvuslusega 1874.-1917. aastani. Kuigi tegemist on sõjandust puudutavate artiklitega, peegelduvad neis nagu klaasikillus ometi vägagi kujukalt Vene impeeriumi selle viimastel aastakümnetel vaevanud probleemid ning vastuolud. Kuigi sõjaväes loodeti näha otsekui sulatuskatelt ning soositi eri rahvusest inimeste karjääri, kardeti samas rahvusluse tõusu ning nähti armees venelaste osakaalu vähenemises tõsist ohtu. Järgmises artiklis vaatleb teenekas venestamise uurija Toomas Karjahärm moderniseerimise strateegiaid Vene impeeriumis katsete näitel likvideerida Balti provintsides senine vanaaegne maaomavalitsuskorraldus ning viia sisse Venemaal kehtestatud semstvo süsteem. Kirjeldades vastavate katsete nurjumist, näitab Karjahärm erinevalt paljudest varasematest uurimustest, et semstvo süsteem ei jäänud Balti provintsides kehtestamata mitte niivõrd rüütelkondade ägeda vastuseisu tõttu, vaid peamiselt soovimatuse tõttu kaasata kohalike asjade otsustamisse põlisrahvaid ning laiendada nende õigusi. Seda peeti impeeriumi huvidele kahjulikuks. Vene võimud kippusid kohalike põlisrahvaste rahvuslikke püüdeid pidama ohtlikumaks väiksearvulise baltisaksa ülemkihi omadest, tõmmates seega kokkuvõttes ise moderniseerimisele piduri peale.

Viimane ja kõige kontseptuaalsem artikkel kogumikus on Karsten Brüggemanni kirjutis, kus ühelt poolt osutatakse igati õigustatult venestusperioodi vähesele uuritusele, tehes ühtlasi sisuliselt ettepaneku „venestusest" kui mõistest loobuda. Paraku jätab Brüggemann seniseid käsitlusi kritiseerides mainimata, mida ta ise venestuse all mõistab ning kuidas ta seda periodiseerib. See jätab paraku Brüggemanni mitmeski mõttes õigustatud lähenemise õhku rippuma. Näib, et Brüggemanni meelest lõppes venestusperiood XIX-XX sajandi vahetusel - tsaarivõimude uue sajandi algul järjest rohkem otsesele assimilatsioonile suunatud poliitika Brüggemanni käsitlusega hästi kokku ei sobi. Tutvustades Vene materjale venestusest, osutab Brüggemann vahele administratiivsete moderniseerimisele suunatud reformide ning kultuurilise venestuse erisusele; viimane oli juba üsna lähedane assimiliseerimisele. Siin oleks ilmselt olnud vajalik lisaks baltisakslaste hoiakutele vähemalt osutada venestamisest kõige otsustavamalt mõjutatud kohalike põlisrahvaste seisukohtadele. See oleks seda olulisem, et eelnimetatud vahest said venestuspoliitika objektiks olnud põlisrahvad väga hästi aru. Kõnes saksa ametivendadele 1899. aastal Peterburis ütles Eesti rahvusliku liikumise juhte Jakob Hurt muuseas järgmist: „Riiklikku ja sotsiaalset venestust tuleb paratamatusena võtta, jumalik juhatus on meid vene skeptri alla seadnud. Kohalikud rahvused pöörduvad seda meelsamini ja kergemalt vene riikliku idee poole, et nad ühelt poolt - oma tagasihoidliku hulga tõttu - kunagi iseseisvat riiki pole moodustanud ja tulevikus riikliku iseseisvuse vilju vastu ei võta, teiselt poolt vene riigivalitsuselt ka uusimate reformide kaudu mitmeid vabadusi ja õigusi on saanud. Oluliselt teisiti suhtuvad kohalikud rahvused oma rahvuse slaviseerimisse, s.t. oma keelt, oma rahvust ja evangeelset usku ei taha nad sugugi ära anda".

Lõpetuseks kutsub Brüggemann üles venestusperioodi põhjalikumale uurimisele, rõhudes siin riigipiire ületava koostöö ning ühiste uurimisprojektide tähendusele. Selle arusaamaga saab ainult nõustuda. Seda raskem on mul aga aru saada, miks sedavõrd heal tasemel kogumikku teadusbürokraatia arvates endiselt mingiks tagasihoidlikuks näpuharjutuseks peetakse, mille koostajad ja autorid kõrgemat hinnangut ei vääri. Teadusväljaannete hindamisel on Eestis midagi tõsiselt kummalist lahti, see vajaks kiiresti parandamist.

Eesti peaks EL-i eesistujana keskenduma Läänemere strateegiale

2010-09-16

Kuigi maailm on dünaamiliselt muutuv, nagu on õpetanud meile 11. septembri terrorirünnakute järelmõjud, on alati kasulik hoida pikemat visiooni ja püstitada eesmärke. Üheks selliseks on kindlasti Eesti tegevus Euroopa Liidus, eriti aga valdkondades, mis võiksid kujuneda ka kaheksa aasta pärast meie eesistumise sisulisteks teemadeks.

Minu arvates on üheks võimaluseks keskenduda Euroopa Liidus meie jaoks oluliste teemade kinnistamisele ning nende pikaajalise arengu tagamisele. Üheks selliseks teekaardiks võiks olla Läänemere-äärsete riikide koostöö tugevdamine Euroopa Liidu sees.

See on suund, mis võeti aasta tagasi heaks kiidetud Läänemere strateegia ja selle tegevuskavaga. See on teema, mida Eesti on pidanud oma asjaks Euroopa Liidus.

Läänemere strateegia on soov suurendada siinsete riikide kodanike, ettevõtjate, teadlaste, ametnike, erinevate huvigruppide esindajate ja poliitikute omavahelist koostööd, et suureneks seni vähekasutatud ühispotentsiaal ning kaoks umbusk piiriüleste ettevõtmiste suhtes.

Kaheksast Läänemere-äärsest Euroopa Liidu riigist kuus on väikesed. Väikese riigi teevad suureks tema liitlased. Kust neid liitlasi ikka paremini leida, kui oma naabrite hulgast. Naabrid on need, keda sa kõige sagedamini kohtad ja kuuled, seetõttu on naabri murest lihtsam aru saada. Koos tegutsedes on võimalik ka ambitsioonikamaid eesmärke ellu viia.

Läänemere strateegia on Saksamaa, Poola, Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Taani ja Eesti vaheline kokkulepe keskenduda ühiselt konkreetsetele poliitikavaldkondadele ja projektidele. Eesmärgiks on muuta regioon Euroopa Liidus nähtavamaks ja konkurentsivõimelisemaks.

Mure Läänemere keskkonnaseisundi pärast

Järgnevalt puudutaksin kolme valdkonda, millele Eestis võiks Läänemere strateegia kontekstis eelolevatel aastatel tulevast eesistumist arvesse võttes eraldi tähelepanu pöörata.

Läänemere äärseid riike on tihedalt sidunud mure meie ühise mere keskkonnaseisundi pärast. Mehhiko lahel toimunud õnnetuste tõttu on hakatud maailmas üha enam mõtlema ka kõige väiksema võimaliku toimumisprotsendiga keskkonnakatastroofide ja nendele reageerimise peale.

Läänemerel võiks see tähendada näiteks kõigi halbade juhuste kokkusattumusel kahe täislastis naftatankeri kokkupõrget. Sellise õnnetuse likvideerimiseks tuleks tegutseda kiiresti, kogu Läänemere riikide käsutuses oleva päästetehnikaga ja koos ühise juhtimise all. Täna me poleks selleks veel valmis.

Läänemere strateegia all on projekte, mille ülesandeks on koostöö tugevdamine Läänemerel toimuvatele õnnetustele reageerimisel. Nende projektide õnnestumine ja edasiarendamine on ülimalt tähtis. Nii võiks olla Eesti Euroopa Liidu eesistumise ajal võimalik korraldada juba kõiki Läänemere-äärseid riike kaasava keskkonnakatastroofi likvideerimise ühisõppus.

Läänemeri on tee siinsete riikide vahel. Mereteed kasutanud reisijaid võisid osad meist kevadel vaid kadestada, kui Islandilt jagus tuhka kõikjale Euroopa lennutaevasse. Läänemerel ei sõida aga ainult reisilaevad ega kaubalaevad.

Läänemeri tähendab ka ruumi avamere tuuleparkidele, sadamatele, võimalust tegeleda kalapüügi ja turismiga. Läänemeres on saared. Läänemere põhjas on ohtlikud laevavrakid ning jäätmed. Läänemeri on tundlik meri ja Läänemerel on merealasid, mida tuleb nende unikaalse keskkonna tõttu kaitsta. Siin on rohkemgi veel erinevaid huvisid, mis kahjuks omavahel sageli põrkuvad.

Ülioluline nende huvide konflikti lahendamisel on Läänemere ruumilise planeerimise alane koostöö. Kui mitte varem, siis vähemalt Eesti eesistumise ajaks võiksime jõuda ühisele arusaamisele Läänemere ruumilise planeerimise põhimõtetest.

Eesti eesistumise ajal toimuval ülemkogul Tallinnas võiks meie peaminister oma kolleegidele laiali jagada siin trükitud Läänemere ruumilise planeerimise põhimõtteid arvestava kaardi. Sellele kaardile oleksid märgitud merekaitsealad, kõik võimalikud asukohad tuuleparkidele, gaasitorudele, sadamatele, sidekaablitele, meremagistraalidele.

Seda horisontaalvaldkonda toetavad hetkel Läänemere strateegias projektid, mis on suunatud näiteks Läänemere merekaitsealade võrgustiku täiendamisele ja keskkonnasõbralike sadamateenuste arendamisele.

Turutõketest võiks teha nimekirja

Läänemere riigid moodustavad osa Euroopa Liidu siseturust. Selle all tuleb mõista ühtset turgu, kus kaubad, kapital, inimesed ja teenused liiguvad vabalt. Täna räägitakse palju sellest, et siseturg ei toimi ulatuses nagu ta võiks.

Kuuleme palju oma ettevõtjatelt ja töötajatelt, et nad on Euroopa siseturul kokkupuutunud bürokraatlike turutõketega. Kahjuks on ka liikmesriike, kes ei olegi oma turu avamisest huvitatud. Räägitakse integratsiooniväsimusest ja siseturus pettumisest. Seda on kurb kuulata, sest toimivast ja avatud siseturust on võita kõigil.

Eesti on võtnud siseturu toimimise Läänemere regioonis üheks oma peateemaks Läänemere strateegias. Eesti eesistumise ajaks võiks Läänemere strateegia siseturu poliitikavaldkond toimida foorumina, sarnaselt Põhjamaade Ministrite Nõukogu turutõkete foorumile.

Võiks ette näha, et kord aastas on Eesti eesistumise perioodiks see foorum andud välja nimekirja turutõketest, mida regioonis tegutsevad ettevõtjad ja töötajad on tunnetanud. Nimekirja juures oleksid ettepanekud, mida peaks tegema erinevates liikmesriikides nende kaotamiseks ja tähtajad, millega liikmesriigid on arvestanud.

Eesti eesistumise aja lõpuks võiksime eesistumisest kokkuvõtteid tehes vaid tõdeda, et Läänemere turutõkete foorumilt tulnud nimekiri on ammendunud.

Mõistagi eeldab kõik eelnev pingsat tööd juba täna. Läänemere strateegia tegevuskava tuleb hoida pidevas liikumises, täites seda uute ideedega. Seda pole sugugi lihtne saavutada, sest veel täna ei ole Läänemere strateegial oma rida Euroopa Liidu eelarves.

Seepärast tuleks ka töötada selle nimel, et uues, 2014. aastast käivituvas eelarveperspektiivis oleks ka Läänemere strateegial, nagu teistel regionaalsetel ühisarendustel, omad vahendid.

Tšerkessi genotsiid ja Sotši olümpia

2010-08-20

2007. aasta suvel triumfeeris toonane Venemaa president Vladimir Putin Rahvusvahelise Olümpiakomitee ees. Sotši oli napi hääleenamusega saanud 2014. aasta taliolümpia korraldamise õiguse. Oma pöördumises loetles Putin kunagi Sotšis elanud rahvaid: kolhid, kreeklased, kasakad. Kuid ta ei nimetanud tšerkesse. See oli väga kõnekas „unustamine".

Tõepoolest, kolhid on ammu ajaloohämarusse jäänud, kreeklasi on sealkandis vähe järel ja kasakad olid Venemaa koloniaalpoliitika tööriistad. Tšerkessid seevastu on ikka veel tülikad. Nende hävitamisega seondub Venemaa koloniaalpoliitika üks kõige karmim lehekülg. Pärast sada aastat kestnud võitlust kulmineerus vägivald 1864. aastal. Kui enne genotsiidi algust oli tšerkesse Põhja-Kaukaasias paari miljoni kandis, siis pärast veresauna ja maalt väljaajamist jäi neid Põhja-Kaukaasiasse vaid sada tuhat inimest, mõnedel andmetel veel tunduvalt vähem1. Tšerkesside hävitamist on nimetatud XIX sajandi suurimaks genotsiidiks2.

Olümpialinna Sotši nimi (algselt satše) tuleb tšerkessi ehk adõõgi keelest ja see tähendab „suurt kuumust". Just Sotši piirkond oli tšerkesside vastupanu viimne kants. Tulevane suusakeskus Krasnaja Poljana ehk Punaselageda on poeetilise versiooni järgi saanud oma nime sügisel punetavate sõnajalgade järgi. Siiski arvatakse nimel olevat veel teine ja hirmsam seos: tapetud tšerkesside veri. Just sinna tšerkessidest tühjaks tehtud alale asus XIX sajandi lõpus ka üks eestlaste rahvakild.

Tšerkesside mahavaikimine ei piirdu president Putini ühekordse mäluauguga. Vancouveri olümpiamängudele saadeti Sotšit tutvustama kasakate tantsutrupp, põlisrahva meenutamisest polnud juttugi. Kui Vancouveri ja Salt Lake City olümpiamängude puhul peeti kunagise koloniaalsõja ohvriks jäänud indiaanlasi väärikalt meeles, siis Sotši olümpia korraldajate suurprojekti tšerkessid siiani ei mahu. Tšerkessi küsimust ei maini isegi Vene opositsiooni teravaimad suled Boriss Nemtsov ja Vladimir Milov. Nende kahe kuu eest välja antud võimukriitika juhib tähelepanu olümpiaprojekti majanduslikule ja logistilise nõrkusele.3 Vastava peatüki irooniline pealkiri on „Taliolümpia subtroopikas", kuid maa muistsete pärisperemeesteni see analüüs ei ulatu.

Võib siiski arvata, et eeloleva nelja aasta jooksul kuuleb maailm tšerkessidest nii mõndagi. Esiteks ei ole võimalik, et tšerkessi küsimus olümpiaga seonduvalt maailmas mingit tähelepanu ei ärata. Teiseks on tšerkessid juba nüüd näidanud, et neil on jõudu ja tahet ise aktiivselt lobby teha ning oma kurvale saatusele tähelepanu tõmmata. Kõige enam hoolitseb selle eest tšerkessi diasporaa Läänes.

Tänapäeval arvatakse maailmas olevat viis kuni kuus miljonit tšerkessi, kellest vaid väike osa, 2002. aasta rahvaloenduse järgi umbes 720 000 inimest elab Vene Föderatsioonis, peamiselt Põhja-Kaukaasias. Seevastu Türgis, kuhu XIX sajandil põgeneti, on tšerkesse nüüd üle nelja miljoni. Jordaanias arvatakse neid olevat 100 000, Süürias 75 000, Saksamaal 50 000, Prantsusmaal 20 000 ning Iisraelis ja Ameerika Ühendriikides kummaski umbes 5000 inimest. Andmed on allikati üpris erinevad.

Üks Sotši olümpiavastaste rühm väisas juunikuus Euroopa Nõukogu Parlamentaarset Assambleed Strasbourgis. Tõsi küll, seal arutlusel olnud Põhja-Kaukaasia inimõiguste raport puudutas peamiselt olukorda Tšetšeenias, Ingušeetias ja Dagestanis. Tšerkessidega asustatud piirkonnad Karatšai-Tšerkessia, Kabardiini-Balkaari ja Adõgee jäid detailsema vaatluse alt välja, rääkimata muidugi sellest, et oleks pööratud tähelepanu 150 aasta eest aset leidnud rahvamõrvale. See aga ei takistanud tšerkessidel kuluaarides tööd teha. Eriti hea meel oli mul olla tunnistajaks tšetšeeni pagulasliidri Ahmed Zakajevi ja tšerkesside karismaatilise esindaja Iyad Yughari esmakordsele kohtumisele. Edu saladus on koostöö, aga seni võib üldistavalt öelda, et Kaukaasia rahvaste alistamine on Venemaal korda läinud tänu sellele, et nende vahel pole olnud piisavat koostööd. Pigem vastupidi, „jaga ja valitse" põhimõttel on impeeriumil õnnestunud väikerahvaid üksteisega tülli ajada.

New Jerseyst pärit Yughar esindab pagulaste käredamat tiiba, kes nõuab Sotšilt olümpiaõiguse äravõtmist, sest sealsed suusarajad hakkaksid kulgema üle tšerkesside tapetud esivanemate kontide. Selline ei saa olla rahu ja sõpruse pidu. Teine osa tšerkesse on mõõdukamal positsioonil ja nad rahulduksid sellega, kui mängude kontekstis tšerkesside ajaloole väärikat tähelepanu pööratakse. Kolmanda rühma moodustavad Vene keskvõimule kuulekamad lojalistid Karatšai-Tšerkessia, Kabardiini-Balkaari ja Adõgee vabariikides. Tegelikult on aga kõigil ühine eesmärk, et Vene Föderatsioon Tšerkessi genotsiidi fakti tunnistaks. Adõgee ja Kabardiini-Balkaari vabariikide parlamendid on seda omalt poolt teinud ja pöördunud vastava taotlusega ka Vene parlamendi poole. Tõsi, see juhtus eelmise sajandi lõpus, kui Putin oli veel tundmatu ja vabadust leidus Vene ühiskonnas märksa rohkem kui nüüd. Viimati söandas sama taotlust uuendada opositsiooniline Tšerkessi Kongress, kellele Vene Riigiduuma andis ka eitava vastuse.

Tegelikult on pinged tšerkessidega asustatud väikevabariikides järk-järgult kasvanud. Imperiaalseid ambitsioone kandev Venemaa näeb ohtu kahes idees, mida tšerkessi rahvuslased on läbi aegade kandnud: need on eraldi vabariikidesse hajutatud tšerkessi rahvakildude ühinemine ning Põhja-Kaukaasia mägirahvaste koostöökogu või kaugemas vaates konföderatsiooni loomine. Küsimus on selles, kas tšerkesside koostööpüüdlus mahub loomuliku rahvusluse alla või kujutab Vene keskvõim neidki ohtlike terroristidena, kelle vastu tuleb erimeetmeid tarvitada. Islamistlik radikaliseerumine leiab endale soodsa pinna seal, kus kõik demokraatlikud katsed rahvuslike positsioonide kaitseks on ammendatud.

Tšerkesside hajutamine on kindlasti taotluslik. Kaugest nõukogudeajast pärit jaotuse järgi on kabardid, tšerkessid ja adõõgid (adõgeed) kõik eraldi rahvused. Nii loetleb neid eraldiseisvaiks ka Eesti rahvastikustatistika. Ka Jüri Viikbergi koostatud „Eesti rahvaste raamatus" on meil elavad vähesed adõõgid, kabardid ja tšerkessid esitatud eraldi märksõnadega, ehkki kõik kolm artiklit osutavad nii rahvusrühmade lähedusele kui ka sellele, et kultuuriselts on neil Eestis ühine4. Sisuldasa on tegemist sama rahva erinevate kildudega, keda murdeerinevuste kõrval lahutab peamiselt Venemaa (ja varem Nõukogude Liidu) halduskorraldus. Muuseas tulenevad ka erinevused tšerkesside arvukuse hindamisel suurel määral sellest, keda parasjagu tšerkessideks peetakse.

Karatšai-Tšerkessias (pealinn Tšerkesk) jääb tšerkesside ja neile lähedaste abassiinide osakaal kokku alla kahekümne protsendi ning neid on umbes 80 000. Tegelikult domineerivad selles „vabariigis" türgi rahvaste hulka kuuluvad karatšaid ning venelased. Parem olukord valitseb Kabardiini-Balkaari vabariigis (pealinn Naltšik), kus pool miljonit kabardi moodustavad pisut üle poole elanikkonnast. Adõgees (pealinn Maikop) on vaid sada tuhat adõõgi, mis teeb umbes neljandiku rahvastikust. Muuseas kattub just see nimetus (adõgi) rahva enda etnonüümiga, kuna „Tšerkessia" on venelaste kaudu levinud võõrnimi ning Kabarda on pigem tšerkesside idapoolset asuala tähistav geograafiline nimetus. Diasporaa esindajad kasutavad inglise keeles järjekindlalt mõistet circassians ning kui me tahame oma keelt russitsismist võõrutada, siis võiks edaspidi kaaluda hoopis „tsirkasside" ja „Tsirkassia" kasutuselevõttu.

Tšerkessid kuuluvad Esindamata Rahvaste Organisatsiooni ning nende huve väljendab mittetulundusühing Tšerkessi Kongress keskusega Maikopis. Kongressi esimees Murat Berzegov on viimastel aastatel kogenud ähvardusi ja kimbutuskatseid nii enda kui pereliikmete suhtes kuni selleni välja, et ta vanem poeg sai kahtlases liiklusavariis tõsiselt viga. Sel aastal anti Berzegovile Ameerika Ühendriikides asüüli. Pärast Ameerikasse asumist on ta andnud üpris teravaid intervjuusid5. Muuhulgas ütleb Berzegov, et Venemaa rahvuspoliitika kahepalgelisus sai tšerkesside jaoks eriti ilmseks pärast Lõuna-Osseetia ühepoolset tunnustamist. Isegi väga poliitikakauged inimesed näevad, et rahvuspoliitika on kõike muud kui järjekindel. Kuidas on võimalik, et osseetide väikest rahvakildu peetakse omaette riigiks, samas kui n.-ö. suurele Osseetiale ehk Vene Föderatsiooni kuuluvale Põhja-Osseetiale ei anta ligilähedasigi privileege? Ja veel: kui osseetidele loodi sellised tingimused enesemääramiseks, siis miks tšerkessid ei või oma ajaloolisel asualal ühineda ning miks ei lasta pagulastel ajaloolisele kodumaale pöörduda?

Ühesõnaga: tšerkesside eneseteadvus on tõusuteel. Kuigi Põhja-Kaukaasia pingekollet seostatakse peamiselt Tšetšeenia ning talle lähedaste Ingušeetia ja Dagestaniga, maksab ülejäänud väikevabariikides toimuvat pingsalt jälgida. Enam ei seostata terroriakte üksnes islamiäärmuslastega, vaid välja on ilmunud uus vaenlane: tšerkessi natsionalistid ja olümpiavastased, keda „teatud jõud" oma eesmärkide saavutamiseks ära kasutavad.6 Tõenäoliselt lüüakse rahurikkuja ja Venemaa vaenlase silt lähiaastail külge igaühele, kes Tšerkessi genotsiidi küsimust kergitab. Venemaa ise liigub seejuures samasse positsiooni, nagu oli Hiina RV 2008. aasta suvemängude ajal. Rahvusprobleemi peetakse Vene-vastaseks salasepitsuseks, aga riikide osalemises Sotši mängudel nähakse Venemaa vääramatu ülemvõimu tunnusmärki Põhja-Kaukaasias.

Tegelikult ei ole Tšerkessi genotsiidi tunnistamises midagi üleloomulikku. Milleks vaielda ammuse ajaloosündmuse üle, paljud kaasaegsed riigid on ju avaldanud kahetsust ajaloos varem aset leidnud julmuste pärast? Miks ei või Venemaa olla selline riik? Kuid Venemaa ei käitu kaasaegse riigina ning juhtimisfilosoofia paljud elemendid on pärit samast paradigmast, millele tuginedes XIX sajandi rahvamõrvad sooritati. Enamik riike on selle ajaga võrreldes oluliselt muutunud, kuid mitte Venemaa.

Ma ei peatu siinkohal pikemalt neil uurimustel, mis on Tšerkessi genotsiidile pühendatud. Neid on palju ja seda, et teema järgi on nõudlus, kinnitavad kasvõi viimastel aastatel ilmunud akadeemilised publikatsioonid.7 Ulatusliku hävitamise ja küüditamise põhjusi on otsitud Venemaa juhtkonna militaarstatistilisest mõtlemisest. Lihtne kalkulatsioon näitab, et võõra rahva olemasolu piirialadel on ebamugav ja selleks, et impeeriumi laiendada tuleb „vale" rahvaga midagi ette võtta. Võimalusi on õieti kaks: hävitada või ümber asustada.8 XIX sajandi lõpus kujundas sellist poliitikat ja viis ellu Venemaa sõjaminister Dmitri Miljutin, kuid tal oli nii eelkäijaid kui järgijaid eesotsas Jossif Staliniga.

Vaid inimõiguste paradigma esiletulek külma sõja ajal ja järel on ära hoidnud sellesama strateegia jätkuva kasutamise. Tšerkesside hävitamine XIX sajandil pole Venemaa jaoks mitte lihtsalt ajalugu, vaid protsess, mis on Kaukaasias tänini lõpule viimata. Seetõttu ei peeta võimalikuks Tšerkessi genotsiidi ka kahetseda. Kõik see, mis on toime pandud Tšetšeenias ja Georgias ,osutab samale käekirjale. Jah, rahvaste ümberasustamine ei ole XXI sajandi algul enam võimalik, aga rahvaste tahte allasurumine ja legitiimsete juhtide tapmine (Dudajev, Mashadov) või katsed neid poliitilise survega võimult kõrvaldada (Saakašvili) on kõigile näha.

Georgiale on Tšerkessi genotsiidi küsimus erakordselt tähtis. Pole juhuslik, et tänavu toimus Thbilisis sel teemal kõrgetasemeline konverents ning Georgia parlament on teinud Tšerkessi genotsiidi tauniva avalduse. Tšerkessi küsimus pole üksnes näide Vene koloniaalpoliitika olemusest, vaid see on ka tee Georgiale selja pööranud abhaaside hinge. Nimelt on abhaasid tšerkesside lähisugulased ja saatusekaaslased. Ka abhaasid kihutati tsaarivalitsuse poolt Türki. Abhaasi ja adõõgi keel kuuluvad läänekaukaasia keelerühma nagu ka nüüdseks väljasurnud ubõhhi keel. Muuseas, kõigi nende rahvaste, samuti osseetide mütoloogia, pärimuskultuuri ja keelte üks kuulsamaid uurijaid on olnud XX sajandi humanitaarteaduste suurkuju Georges Dumézil.

Oluline erinevus abhaaside ja tšerkesside vahel seisneb siiski selles, et enamik abhaase on kristlased, tšerkessid tänapäeval aga islamiusulised. Sealjuures on tšerkesside islamiusustamine olnud ajaloos suhteliselt hiline ja see toimus Türgi Osmani impeeriumi mõjul. Kummalise detailina väärib esiletoomist muutus nõukogude historiograafias, mis leidis aset Stalini ajastu lõpus. Kui veel kolmekümnendail aastail kirjeldati tšerkesside vabadusvõitlust õiglase vastuhakuna tsaarivalitsuse rõhumisele, siis viiekümnendail aastail muutusid tšerkessid ühtäkki Türgi sultanite reaktsioonilisteks käsilasteks ja Vene impeeriumi vallutustööd hakati kujutama positiivsetes värvides.9

Ajalugu ei ole lõppenud ega lõpuni kirjutatud. Kuna tšerkessi teema tõmbab eelolevatel aastatel endale ilmselt rohkem tähelepanu kui varem, on meie asi seda hästi tunda. Nagu see on kõigi rõhutud rahvaste puhul, tuleb nende demokraatlikult väljendatud rahvuslikke püüdlusi võimaluse korral toetada.

Viited:

1 Karl Friedrich Neumann raamatus Russland und die Tscherkessen. Stuttgart und Tübingen: J. G. Cotta, 1840 pakub tšerkesside arvukuseks XIX sajandi esimesel poolel poolteist miljonit, arvates hulka ka kabardid ja abhaasid. Venelaste vähendatud (300 000) ja tšerkesside endi suurendatud (kuni neli miljonit) hinnanguid ei pidanud ta realistlikeks.

2 The Circassian Genocide. Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (Unrepresented Nations and Peoples Organization) kodulehel: http://www.unpo.org/article/1639

3 Nemtsov, Boriss ja Milov, Vladimir. Putin. Itogi. 10 let: nezavisimõi ekspertnõi doklad. Moskva: Solidarnost, 2010. http://www.putin-itogi.ru/doklad/

4 Eesti rahvaste raamat: Rahvusvähemused, -rühmad ja -killud. Koostanud Jüri Viikberg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1999. Samast loogikast lähtub ka James Minahani põhjalik Encyclopedia of the Stateless Nations: Ethnic and National Groups around the World. 4 volumes. Westport: Greenwood Press, 2002.

5 Murat Berzegov: Single Cherkessia is a constitutional right of Circassian people. 18. 07. 2010. http://www.radioadiga.com/ClosedIndex/artikkk.php?ind=3498. Vt ka Paul Goble'i sissekannet: http://windowoneurasia.blogspot.com/2010_07_20_archive.html.

6 Diversija na GES - „podgotovka" k sotšinskoi Olimpiade (intervjuu A. Krõloviga 22. 07. 2010). www.nakanune.ru/articles/14789.

7 Näiteks: Geraci, Robert. Genocidal Impulses and Fantasies in Imperial Russia. In A. Dirk Moses (ed) Empire, Colony, Genocide Conquest, Occupation and Subaltern Resistance in World History. Oxford and New York: Berghahn Books, 2008, p. 345-371; Henze, Paul B. Circassian resistance to Russia. In Marie Bennigsen Broxup (ed) The North Caucasus Barrier: The Russian Advance Towards The Muslim World. London: C. Hurst & Co, p. 62-111; Kreiten, Irma. A colonial experiment in cleansing: The Russian conquest of Western Caucasus, 1856-65. - Journal of Genocide Research. Vol 11, Issue 2-3, 2009, p. 213-241; Shenfield, Stephen D. The Circassians - A Forgotten Genocide. In Levene, Mark and Penny Roberts (eds). The Massacre in History. Oxford and New York: Berghahn Books, 1999, p. 149-162.

8 Holquist, Peter. State Violence as Technique: The Violence in Soviet Totalitarianism. In A. Weiner (ed) Landscaping the Human Garden. Stanford University Press, 2003, p. 19-45.

9 Brock, Peter. The Fall of Circassia - A Study in Private Diplomacy. - The English Historical Review, Vol 71., No. 280. (July 1956), p. 401-427.

Krooniajastu kokkuvõtteks

2010-07-16

Pärast Euroopa Liidu rahandusministrite otsust Eesti eurole ülemineku kohta on sobiv aeg krooniajastu kokku võtta. Lõpuks oli see 18-aastane periood meie ajaloos, mis osutus kaugelt edukamaks, kui me algul oodata oskasime.

Samas jääb mõru maik krooniajastu lõpu majanduskriisist ning demokraatlike väärtuste allakäigust eeskätt meist Ida poole jäävates riikides. Ajalookogemus äratab meis sellest tuleneva ohutunde. Seda hinnatavam on Eesti täieõiguslik kuulumine NATO-sse, Euroopa Liitu ja alates tulevast aastast ka eurotsooni.

Me ei tea veel, kuidas krooniajastule tulevikus tagasi vaadatakse. Vähemalt rahanduse seisukohalt moodustab ajavahemik 1992-2010 selge tervikperioodi. Aga ma ei välistaks võimalust, et krooniajastu hakkab tagasivaates tähendama ka hoopis laiema üldistusjõuga perioodi Eesti riigi ja ühiskonna arengus. Suurte saavutuste kõrval iseloomustasid seda ka üsna loomulikud kasvuraskused.

Majanduskriis, kinnisvaramulli lõhkemine ja ülelaenamine on midagi, mille tagajärgi me kuni 2008. aastani oskasime paremal juhul teoreetiliselt karta, kuid mitte sugugi praktiliselt vältida. Nüüd oleme ühe kogemuse võrra rikkamad ja see ütleb, et ratsa rikkaks ei saada, vaja on hoopis stabiilset pikaajalist tööd. Kui majandus taas kasvule pöörab, siis ei saa see olla nii järsk ja otsused, mida riik teeb, peavad olema märksa konservatiivsemad kui see, mida me nägime pärast Euroopa Liidu liikmesuse saavutamise eufooriat ning enne majandussurutise algust.

Kuna euroalasse on varem sattunud ka riike, kelle rahanduspoliitiline juhtimismudel on olnud pikaajaliselt vastutusvõimetu (Kreeka), siis asetub ka Eesti liikmeks saamine sellest varjutatud konteksti. Sestap leidub maailmas ka neid isemõtlejaid, kes euroalale kadu ennustavad ja Eesti liikmeks saamise üle ilguvad. Mida sellest arvata? Esiteks meenutavad säärased mõtteavaldused mulle õnnetut Diego Maradonat, kes veel vähem kui kuu aega tagasi Euroopa jalgpalli surnuks kuulutas.

Mis edasi sai, teavad ju kõik. Teiseks on Eesti euroalasse mineku üle ilkumine pigem suunatud Euroopa ühispoliitika kui Eesti vastu. Eesti tuleb olukorrast igal juhul võitjana välja, sest oleme näidanud oma majanduspoliitika stabiilsust ja usaldusväärsust. See omakorda tähendab investeeringute juurdevoolu ja töökohtade teket. Nii sageli esitatud küsimus, mida me euroga saavutame, ongi sellega vastatud. Me saavutame positiivse suhtumise, meid ei peeta Euroopa pimedaks ja arengupeetusega tagahooviks. Ja see positiivsus materialiseerub raha sissevoolus. Vaadakem kas või seda, kui palju välisturistid sel suvel oma raha Eestisse jätavad.

Mõnikord öeldakse, et euro on poliitilise eliidi projekt, rahvas ei tea sellest midagi ega arva ka midagi positiivset. Olen nõus, et selgitustöö on kohati nõrk ja üldine kodanikuharidus kehv. Samas näen skeptitsismis suurt annust ehteestlaslikku eneseirooniat. Lugedes näiteks ühes kommentaariumis väidet, et eurole üleminekuga taganetakse Tartu rahu põhimõtetest, ei oska ma küll muud arvata kui seda, et meile kohe meeldib iseenda üle nalja visata.

Tagasivaates muutub krooniajastu ilmselt kaunimaks, kui see tegelikult oli. Algusaastate raskused ununevad ja pinnale jääb iseseisvuse ehitamise ja kindlustamise hoog. Kindlasti on Eesti kroon selle ajastu ehedaim sümbol. Kahetsen, et ma omal ajal ei taibanud ühekroonist paberraha kõrvale panna, nüüd pole seda enam kusagilt võtta. Tekib kiusatus ka muid kupüüre aegsasti tallele panna - näiteks viiekümnekroonine rahatäht Rudolf Tobiasega on üsna haruldane, nagu ka mõnede rahatähtede vanema disainiga väljalasked. On õieti kummaline mõelda, et kõik see, millega me praegu nii enesestmõistetavalt arveldame, on peagi pöördumatu ajalugu.

KOMMENTEERI SIIN: www.herkel.net

Lisaks avaldatud:

16.07.2010 Hiiu Leht

Euroopa Liidu ja Venemaa mitmepalgeline partnerlus

2010-06-18

Venemaa ja Euroopa Liidu suhted on viimasel ajal olnud üsna ebamäärases seisundis. Ka Rostovi tippkohtumine ei toonud midagi uut.

Moderniseerimisalase programmi "avastamine" tundub kenas modernses pakendis aseainena tõeliselt sisuka koostöö perspektiivi puudumisele. "Moderniseerimine" meenutab mõningal määral luhtunud Lissaboni strateegiat, see mõjub võlusõnana, millest oodatakse parema puudumisel edulugu Euroopa Liidu ja Venemaa koostöös. Tõsiasi on see, et suhetes Venemaaga ajab enamik liikmesriike kahepoolsete suhete poliitikat, mis on Moskvale andnud suure vabaduse mängida ühtesid riike teiste vastu, muuta jooksvalt välisfirmadega sõlmitud kokkuleppeid ning hoiduda tegelikkuses vastastikkuse põhimõtte rakendamisest.

Mulle tundub, et edaspidi peaks liit säästma oma juhtide energiat ning mitte panema sellistel nomenklatuursetel kokkusaamistel välja kogu "raskekahurväge". Pragusel juhul osalesid Rostovis ühtaegu Euroopa Nõukogu president, Euroopa Komisjoni president ja uus ühtse välispoliitika kõrge esindaja. Seda ajal, mil näiteks Euroopa Komisjoni president peaks koondama kogu jõu ja autoriteedi liidu siseolukorrale - komisjoni rolli tugevdamisele ja finantskriisi ületamisele.

Europarlamendi arvukad liikmed näitasid üleeilsel debatil välja tõsist muret Venemaa õiguskorra rikkumiste asjus. Tõsi, oli teada, et Euroopa Liidu Nõukogu president Herman Van Rompuy võttis Rostovis üles inimõiguste küsimuse, juhtides eriti tähelepanu teravnenud olukorrale Põhja-Kaukasuses. Ometi ei kaj astunud tema seisukohad ametlikus ühisavalduses. See viitab, et demokraatlikud väärtused püsivad madalama tasandi teemana, mille kohta liidu esindajad võivad pärast europarlamendis väita, et on probleeme tõstatanud, kuid tegelikult pole see tõstatamine ja mainimine andnud konkreetseid tulemusi.

Karistamatuse õhkkond

Väidaksin, et seni, kuni liidu esindajad pole valmis ega liikmesriikide poolt volitatud seostama liidu ühisväärtusi selgelt ja vahetult majandus- ja poliitilise koostöö tihendamisega, puudub neil piisav usaldusväärsus Kremli silmis.

Parlamendiliikmed esitasid omapoolsesse resolutsiooni parandusi just demonstratsioonivabaduse kaitseks, väljendades solidaarsust 31. mail 40 Vene linnas aset leidnud meeleavaldustega, kutsusid lõpetama karistamatuse õhkkonda, milles jätkuvad inimõiguste aktivistide mõrvad, ning nõudsid Sergei Magnitski mõrvamise uurimist ja õiglase kõhtu tagamist Jukose endiste omanike Mihhail Hodorkovski ja Platon Lebedevi üle. Kolmapäeval toimunud arutelul küsisid rahvaesindajad, kuidas arendada Vene kodanikuühiskonda, mille arengut ametlikult toetatakse, kui enamik kodanikuühiskonna aktiviste võib arvamuse avaldamise eest vangi sattuda.

Moderniseerimispartnerlus kutsub Moskvat üles tegema kiireid edusamme maailma kaubandusorganisatsiooniga (WTO) liitumiseks. Samas on selge, et need sammud peab astuma Venemaa ise, näidates selleks piisavat tahet ning kohaldades tingimusteta rahvusvahelisi norme. Moskva seisukoht WTO suhtes on siiani äraootav.

Viisavabaduse asjus on enamik liidust, nii Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu Nõukogu kui ka Euroopa Parlament ühel meelel, edasised arengud võiksid toimuda vaid siis, kui viisavabaduse tasandil on paika pandud tegevuskava. Toetan saksa kolleegi Elmar Broki avaldust, mille kohaselt tuleb Venemaal kõigepealt täita viisavabaduseni jõudmiseks vajalikud kriteeriumid. Põhimõttelise tähtsusega on aga Venemaaga viisavabaduse käsitamine Euroopa naabruspoliitika laiemas kontekstis. Venemaa viisavabadus ei tohi edestada ega pärssida Ukraina, Gruusia, Moldova ja teiste riikide samalaadseid taotlusi, jättes nad omamoodi suluseisu. Selge on see, et lähitulevikus viisavabadus liidu ja Venemaa vahel teoks ei saa.

Euroopa Liit paneb rutiinselt suuri lootusi Venemaa rollile Iraani režiimi mõjutamisel, seda eriti Teherani salajase tuumaprogrammi osas. Samas on just Venemaa koos Hiinaga need ÜRO julgeolekunõukogu liikmed, kes on aastaid blokeerinud mis tahes tõhusamaid meetmeid Iraani poliitika muutmiseks. Toetades lõpuks ühist seisukohta Iraani suhtes, üllatas Venemaa paar päeva hiljem maailma uue relvamüügitehinguga, mis Teheraniga sõlmiti.

'Jaga ja valitse" põhimõte

Siinkohal võib lisada, et kui Euroopa Liidu ja Venemaa viimast tippkohtumist nähakse ametlikult liidu ühtse välispoliitika suhtelise eduloona, siis mida arvata neli päeva hiljem toimunud Saksa liidukantsleri ja Venemaa presidendi kohtumisest ning nende ühisavaldusest, mis esitab idee ühtse liidu ja Venemaa julgeolekukomisjoni moodustamiseks välisministrite tasandil. Lootus, et Lissaboni leppe jõustumisega on liidu hääl ühtsem, ei ole siinkohal kinnitust leidnud. Pigem vastupidi. Venemaa, nähes seda, et liidu kui terviku suunas muutub tema huvide edendamine raskemaks, pöördub valitud strateegiliste liitlaste - liikmesriikide - poole.

Julgeolekukomisjoni idee ei tekitanud Brüsselis siiski erilist elevust. Kui mõned näevad siin võimalust tõhusamaks suhtlemiseks, siis enamiku arvates pole uue tasandi loomisel mõtet.

Selge on see, et lähitulevikus viisavabadus liidu ja Venemaa vahel teoks ei saa.

Euro tuleb – mis edasi?

2010-05-17

Valijate hullutamise asemel peaks rääkima, millisena tahame Eestit kahekümne aasta pärast näha ja mida peaksime selleni jõudmiseks tegema, kirjutab IRLi esimees Mart Laar.
Eurost võib meile tõsiselt kasu olla, samas võib see meile aga ka negatiivselt mõjuda. Eurotsooni laienemine pakub näiteid mõlemast variandist.

Mida peame tegema, et eurost meile kasu, aga mitte kadu tõuseks? Esiteks tuleks kindlasti vältida eurofooriasse langemist. Eestlase meeleolu on tihti väga kõikuv - täielikust masendusest ja pessimismist jõuame hämmastava kiirusega ülimasse optimismi ja vastupidi. Kaalutletud otsuseid on sel viisil raske teha. Ükskõik, kuidas oma tulevikku ka ette näeme, peame ühe tõsiasja endale pähe taguma - euro pole imevits. Kui tahame seda tõhusalt kasutada, tuleb endal tõsiselt tööd teha.

Just eurofooria lõksu langesid raskustesse sattunud eurotsooni riigid Kreekaga eesotsas. Euroga liitumisega hetkeks kaasas käinud rahavihm kattis kinni lahendamist vajavad probleemid ning tekitas lootuse, et tehtagu milliseid lollusi tahes, küll euro aitab. Aga võta näpust - tegelikult aitas see paljuski just kaasa praegusesse võlalõksu langemisele.

Seetõttu toob eurotsooniga liitumine Eestile võimaluste kõrval ka ohte kaasa. Esimeseks neist on Eesti majanduse jätkusuutlikkus. Eesti majanduse väljavaadetest koostatud raportites on rõhutatud kahte ohtu - esiteks inflatsioon, teiseks aga suurest tööpuudusest tulenevad sotsiaalsed probleemid, aga ka pinge eelarvele. Kui esimesega võitlemiseks tuleb riigil rahakotirauad lihtsalt koos hoida, siis tööpuuduse vähendamine on tõsine proovikivi. IRLi eelmisel aastal lubatud 50 000 töökohta saab küll kohe-kohe loodud ning tööpuuduse kasv on peatatud, kuid tööpuuduse märkimisväärseks vähendamiseks on tegelikult vaja järgnevat 50 000 töökohta. Reaalset, aga mitte ajutist töökohta. See on seda keerulisem, et mingit massiivset majanduskasvu meil sel aastal oodata pole.

Teiseks peame vastama küsimusele, kas oleme praegusest kriisist midagi õppinud? Halvim näib olevat möödas ning näen hirmuga, kuidas roosad või lausa tulipunased prillid jälle taskust välja võetakse ning enesega rahulolevasse imeriiki langetakse. Olukorda ei tee kergemaks lähenevad valimised, mis peavad selgeks tegema, milline erakond siis ikkagi õnne meie õuele toob ning taeva edukamalt maa peale lubab tuua. Iga kauni lubaduse küljes ripub paraku aga hinnasilt. Raha Eestil aga ka lähitulevikus pole. Teiseks võimaluseks on jätkusuutlik areng unustada, maad-taevad kokku lubada - et end siis taas lõhkise küna eest leida. Võib taevast tänada, et maailmas majanduskriis puhkes, sest kui kõik eelmistel valimistel antud lubadused oleks tõesti vahepeal täidetud, oleks me samasuguses olukorras nagu Kreeka või vaata et hullemaski.

Konkreetsemalt seisab meie ees neli ülesannet: Vältida võlalõksu sattumist. Seni hoidis selle ära soov pääseda eurotsooni, mis ei võimaldanud oma probleeme laenuvõtmisega lahendada. Nüüd on see uks ühelt poolt valla, teisalt tooks laenukoormuse suurendamine kaasa suutmatuse oma kohuseid täita.

Parandada otsustavalt ettevõtluskeskkonda ja toetada innovatsiooni, ajude sissevoolu Eestisse ning «tarku» investeeringuid. Tegemist on konkreetse programmiga, mis eeldab maksukoormuse alandamist, infrastruktuuri (eriti transport) arendamist, aga ka selliseid samme, nagu IT-akadeemia asutamine, hariduse kvaliteedi tõstmine, sotsiaalmaksule ülempiiri seadmine, maksusoodustused jms.

Hoida eelarve tasakaalus. Praegu oleme sellest veel kaugel, sest elame endiselt võlgu. See pole aga jätkusuutlik. Majanduskasvu taastudes peame lisanduvat raha kasutama vaid eelmise ülesande täitmiseks ja eelarve tasakaalu viimiseks. See kõlab paberil hästi, tegelikkuses tähendaks see aga valitsemiskulude külmutamist mitte aastaks, vaid aastateks. Meid tasakaalust välja paisanud palgaralli ei tohi enam korduda.

Teha ära poliitiliste plusspunktide kogunemise nimel kas päris tegemata või poolikult tehtud uuendused, eeskätt haldus- ja haridusreform. Vastasel korral näitame, et õigus on neil kriitikutel, kes väidavad, et Eesti on stagneerunud ja väsinud ega ole enam millekski uueks võimeline.

Unustada ei tohi ka eurotsooniga liitumisega kaasas käivaid kohustusi. Euroga liitudes osaleb ka Eesti IMFi meenutava asutuse loomises, kust laenatakse raha hätta sattunud riikidele. See ei tohiks aga toimuda automaatselt, vaid konkreetsete tingimuste täitmisel. Soome rahandusminister Jyrki Katainen on välja pakkunud, et Maastrichti kriteeriume rikkuvatel riikidel vähendatakse toetusi. See on hea idee. Ma ei näe mingit põhjust, miks peaksid vastutustundlikult käituvate riikide maksumaksjad maksma kinni kellegi mõttetut laristamist. Eesti peab võtma eurotsoonis aktiivse hoiaku ning oma positsioone selgelt esindama. Me ei ole neis küsimustes üksi.

Neist ja teistest Eesti ees seisvatest ülesannetest olen viimastel kuudel korduvalt rääkinud. Paraku näen aga juba nüüd tugevat survet vastupidises suunas liikuda. Valimiste lähenedes väheneb soov midagi reaalset ära teha ning uhked ja kaunid lubadused ripuvad juba õhus. Eesti on laenukoormust madalal hoidnud, kiusatus soodsat olukorda kasutada selle järsuks tõstmiseks kõnnib ringi nagu kunagi üks tont mööda Euroopat. Valijate hullutamise asemel peaks Eesti poliitika vaatama kaugemale, rääkima sellest, millisena tahame Eestit 20 aasta pärast näha ja mida peaksime selleni jõudmiseks tegema. Lähme siis tülli juba erinevate tulevikuvisioonide pärast, mitte aga selle pärast, kes meist Liivimaa parim lubaja on.

Poola valu on meie valu

2010-04-13

Langetame pea. Poola presidendilennuki surmasõit on kõige jubedam katastroof, mis võib ühe riigi tippjuhtkonnaga toimuda. Et see juhtus Katõni ohvrite mälestuskohale minekul, annab toimunule veel süngema mäluvärvingu.

Kohtasin 7. aprilli õhtul põgusalt hr. Tomasz Chloni, erakordselt sümpaatset Poola suursaadikut Eestis. Selsamal päeval osalesid 70 aastat tagasi Katõnis hukatute mälestustseremoonial Poola peaminister Donald Tusk ja Venemaa peaminister Vladimir Putin. Fakt, et Venemaa peaminister kohale tuli, oli kõnekas, aga seda oli ka fakt, et mingit vabandust tema poolt ei tulnud. Venemaa pole valmis Katõni veretööd sõjakuriteoks tunnistama, kuid asjaolu, et Venemaal näidati Andrzej Wajda Katõni-filmi, osutas siiski teatud läbimurdele.

Nüüd, kolm päeva hiljem toimunu ei mahu pähe. Tahtmatult tekib mõte Katõni kahekordsest needusest: president Lech Kaczynski, ta abikaasa, keskpanga president, Poola armee staabiülem, asevälisminister, parlamendiliikmed ja presidendikantselei ametnikud. Miks ometi?

Wajda film algab mõjuva stseeniga rahvast, kes jookseb suurele sillale, ühed ühelt ja teised teiselt poolt. Ühed põgenevad sakslaste, teised venelaste eest. Silla keskel saadakse kokku ja kellelgi pole kuhugi minna. Kuid võib-olla on just see Teise maailmasõja väljapääsmatus ja Poola eliidi massiline hävitamine tinginud selle Poola jonni ja uhkuse, mida me tänapäeval tunneme.

Kaksikvennad Lech ja Jaroslaw Kaczynski tulid Poola poliitika tippu viis aastat tagasi, võttes enda kätte nii presidendi kui peaministri kohad. Neid ja nende „Seaduse ja õigluse" parteid peeti populistlikuks, kuid aegamööda on neile algul osaks saanud rahvusvaheline kriitika taandunud ning pärast Jaroslaw Kaczynski lahkumist peaministri kohalt suuresti ka ununenud.

Viimastel aastatel on Poola poliitikud teinud hästi organiseeritud tööd selle nimel, et võtta positsioone suurte rahvusvaheliste organisatsioonide tipus. Võitude hulka kuulub näiteks Jerzy Buzeki positsioon Euroopa Parlamendi esimehena. Andekaid ja hästi haritud poliitikuid on seal jätkunud.

Just viimastel aastatel - ja seega Lech Kaczynski presidentuuri ajal - on Poola tõusnud Ida-Euroopa riikide selgeks liidriks. President Ilves meenutas tema kiiret abipakkumist 2007. aasta aprillisündmuste ajal. Samuti oli just Kaczynski see, kes koos Eesti, Läti, Leedu ja Ukraina juhtidega 2008. aasta augustis pärast Vene-Georgia sõja vallandumist Thbilisisse tõttas.

Poola on paljulubav riik. Ta on tohutu potentsiaaliga juba oma suurusest tulenevalt. Poola on ka suurim riik, kelle ajalooline kogemus Teise maailmasõja päevist meie omaga kattub, me oleme väga lähedased. Rahvusvahelisel tasandil olen kogenud Poola parlamendiliikmete kiiret ja ühemõttelist toetust meie positsioonidele. Poola on jõud, kellega kokku hoides suudame me palju korda saata. Ja peale selle on Poola üks väheseid riike, kes on rahvusvahelise majandussurutisega suhteliselt väheste kaotustega toime tulnud. Kõik need Poola paljulubavused jäävad alles ka pärast tänast tragöödiat.

Täna on Poola valu ja kaotus ka meie valu ja kaotus. Iga traagiline surm on kohutav. Kui riik kaotab presidendi, hulga poliitikuid ja tippjuhte, siis on see veel kohutavam. See tundub seda ebaõiglasem, et Poola ajalugu on alati olnud täis raskeid kaotusi. Kuid ajalugu kinnitab veel midagi: Poola riik ja rahvas on erakordselt tugevad.

KOMMENTEERI SIIN

Saatuslik Katõn

2010-04-12

Katõnist oleks pidanud saama mitte ainult totalitaarse režiimi kuriteo, vaid ka lepituse sümbol. Praegu on veel vara öelda, millised tagajärjed on uuel tragöödial samas metsas, kirjutab semiootik Mihhail Lotman.

Poola presidendi Lech Kaczyński, Poola viimase eksiilpresidendi Ryszard Kaczorowski ja tema arvuka kaaskonna hukkumine saatusliku TU-154 allakukkumisel Katõni lähedal on sündmus, mille tagajärgi me veel ei oska ette kujutada, ning seda mitte üksnes Poola kontekstis. Poolas on seda nimetatud rahvuslikuks katastroofiks. Lennukis olnud Poola poliitiline ja sõjaline eliit oli teel Katõni veresauna 70. aastapäevale pühendatud mälestustseremooniale.

Õnnetuse tehniliste detailide uurimine alles käib, kuid mõned kahtlasena näivad asjaolud annavad juba praegu ainest igasugustele vandenõuteooriatele, millest kubiseb nii Poola kui ka Vene blogosfäär.

See sündmus tuletab vägisi meelde teist lennuõnnetust, mille puhul samuti räägiti Poola rahvuslikust katastroofist, mis tekitas hulgaliselt vandenõuteooriaid ja erutab siiamaani ajaloolaste ja poliitikute meeli. 4. juulil 1943 tõusis Poola eksiilvalitsuse juht kindral Władysław Sikorski koos oma tütre ning poliitikutest ja sõjaväelastest koosneva saatkonnaga õhku Gibraltari lennuväljalt. 16 sekundi pärast kukkus lennuk merre ning hukkusid kõik peale piloodi Eduard Prchali. Lennuõnnetuse asjaolud olid väga kahtlased. Väidetakse, et piloot pani juba enne väljalendu endale selga päästevesti, mida ta polnud kunagi varem teinud. Samuti mainitakse, et õnnetuspäeval tegi salapärase visiidi Gibraltarile Nõukogude saadik Ivan Maiski koos sõjaväelastest kaaskonnaga. Gibraltaril tegutses sel ajal ka hiljem kuulsaks saanud Nõukogude agent Kim Philby.

Ent meid ei huvita siin niivõrd Sikorski hukkumise tehnilised aspektid ega võimaliku atentaadi sooritajad, vaid see, miks ta pidi surema ja kellele ta surm kasulik oli. Peamisi kahtlusaluseid on kaks: Churchill ja Stalin. Juba need nimed üheskoos võivad kummalisena tunduda, eriti kummaline on Churchilli nimetamine: resideeris ju Poola eksiilvalitsus Londonis ning Poola sõdurid (nt kindral Władysław Andersi armee) paistsid Briti armees oma erilise vapruse poolest silma. See, mis Churchilli ja Stalinit Sikorski vastu ühendas, väljendub ühes sõnas: Katõn.

Juba 1941. aastal avastasid pealetungivad Saksa väed Smolenski lähedalt Katõni metsast hulgaliselt suuri ühishaudu mahalastud Poola sõjaväelastega. Hinnates leiu suurt propagandistlikku potentsiaali, korraldasid sakslased rahvusvahelise juurdluse ning kutsusid 1943. aastal kokku autoriteetse rahvusvaheline komisjoni, mille järeldused olid ühemõttelised: kuriteos on süüdi Nõukogude Liit.

Stalin nimetas loomulikult seda Goebbelsi propagandatrikiks ning väitis, et poolakaid tapsid hoopis sakslased ise. Mõnede andmete kohaselt seadis Churchill mitteametlikult Stalini väited kahtluse alla, kuid ametlik Briti positsioon oli oma liitlase, Nõukogude Venemaa toetamine. Kui poola päritolu inglise poeet krahv Geoffrey Potocki de Montalk avaldas 1943. aastal «Katõni manifesti», arreteeriti ta selle eest.

Władysław Sikorski ei uskunud stalinlikku propagandat ning astus mitu sammu, mis katkestasid diplomaatilised suhted Poola eksiilvalitsuse ja Nõukogude Liidu vahel. Veelgi enam, ta nõudis häälekalt brittidelt liitlassuhete katkestamist Nõukogude Venemaaga. Ning Sikorski rahvusvahelise autoriteediga tuli arvestada, nagu ka Poola sõjaväelaste võimekusega.
Milovan Djilas, Jugoslaavia SFV asepresident, kellest sai üks kommunistliku režiimi autoriteetsemaid kriitikuid, meenutas Stalini hoiatust, et inglased võivad tappa Tito, nii nagu nad tegid seda Sikorskiga (Milovan Djilas «Conversations with Stalin»). Djilase tunnistuses pole põhjust kahelda, samas aga oli Stalin tuntud meister oma vaenlaste elimineerimisel ja selle teo oma teistele vaenlastele omistamisel.

Sikorski surma asjaolud tundusid nii küsitavad, et Poola president Lech Kaczyński ja peaminister Donald Tusk andsid korralduse korraldada uus uuring, mille käigus 2008. aasta juulis ekshumeeriti Sikorski surnukeha (ühe versiooni kohaselt olid kindral ja tema saatkond lennukisse viidud juba surnuna), kuid mingeid sensatsioonilisi avastusi komisjonil teha ei õnnestunud.
See ongi koht, kus vastutustundlikul autoril tuleb peatuda: edasisteks järeldusteks puutuvad kindlad andmed, katteta konstruktsioone esitada on aga kohatu. Selle poolest teadlane vandenõuteoreetikust erinebki, et kindlaks tehtud faktidest lähtudes loob ta uue teadmise, mitte aga ei kasuta fakte juba eelformuleeritud teooria («teadagi, kes kõiges süüdi on») järjekordseks kinnitamiseks.

President Kaczyński juhitud valitsusdelegatsiooni eesmärk ei olnud üksnes tseremoniaalne, sellest pidi saama uus algus Poola ja Venemaa suhetes. Just paar päeva varem tunnistas Venemaa peaminister Vladimir Putin teatud vastumeelsusega Nõukogude Liidu eriteenistuse vastutust Katõni veretöös. Seega oli üks suur takistus Vene ja Poola suhete arengus justkui eemaldatud. Katõnist oleks pidanud saama mitte ainult totalitaarse režiimi kuriteo, vaid ka lepituse sümbol. Praegu on veel vara öelda, millised tagajärjed on uuel tragöödial samas metsas.

Kas riigikorda muuta?

2009-12-02

Debatt Eesti valitsemise korra üle on igati vajalik. Mõtted, mis Minu Eesti demokraatia töörühmas ja Peeter Jalaka mõtetest koorusid, väärivad tähelepanu ja arutelu. Samas on alati hea, kui teame ka meie endi varasemaid debatte samadel teemadel ning teiste maade kogemusi. Kindlasti soovitaks töörühmal värskendada mälu aruteludega aastatest 1988-1992, mil seoses Eesti põhiseaduse ettevalmistamisega arutati Eesti valitsemiskorda ja valimissüsteemi päris energiliselt ning mõttevahetuse korras mängiti läbi erinevad variandid. Rein Taagepera asjatundlikud tähelepanekud vääriksid kindlasti analüüsi.

Tasuks ka meelde tuletada 1924-1933 toimunud debatte, kus küsimuseasetused olid väga sarnased tänastele, pakutud lahenduste hulgas samuti palju tänaseid mõtteid ja... kahetsusväärselt kurb tagajärg, mis maksis Eestile demokraatia ja võib-olla ka iseseisvuse.

Maailmas ei ole universaalset valitsemisstandardit, erinevalt näiteks inimõigustest. Seepärast toimuvad pidevalt ja erinevates maades parema süsteemi otsingud. Tihtipeale lähtutakse aksioomist, et meil valitsev kord on halb (kurja juur) ja seda tuleb iga hinna eest muuta. Nii näiteks toimub Inglismaal debatt selle üle, kas mitte loobuda majoritaarsest valimissüsteemist (isikuvalimistest) ja minna üle parteinimekirjadele, mis kajastaks paremini valijate soove. Soomes tuldi kõrgel tasemel välja ettepanekuga asendada otsesed presidendivalimised kaudsetega, kus riigipea valiks Eduskunta, kuna otsevalimised on muutnud presidendi populismi tuulelipuks.

Tšehhid on rahulolematud kahekojalise parlamendiga, kuna see on läinud väga kulukaks ja senatil ei ole õieti midagi esindajatekojale lisada, pigem see venitab tööd. Sageli heidetakse ette, et kui esindajatekoja saadikud esindavad oma parteide huve, siis senaatorid tegutsevad üksnes enda huvides. Ja rahul pole paljud. Siit julgen järeldada: kui oleks avastatud ideaalne valitsemismudel, siis oleks see ammugi standardiseeritud.

Jättes sisulise poleemika ühe või teise ettepaneku üle edaspidiseks, tahaksin rõhutada paari üldist aspekti. Erinevates maades töötavad vägagi erinevad demokraatia mudelid võrdlemisi hästi. Asi läheb reeglina paigast ära, kui hakatakse rabelema ja püütakse „paremat" süsteemi kusagilt laenata. Ladina-Ameerika maad kopeerisid USA-d, aga välja ei tulnud maailma parim demokraatia, vaid ebastabiilne diktatuuri kütkes rabelev korruptiivne plutokraatia (vaid üksikute eranditega). Parim demokraatliku valitsemiskorra proovikivi on stabiilsus.

Ja veel, valitseb usk, et valitsemiskorralduse muutmine on imerohi, mis lahendab usalduskriisi. Kuid paraku ei ole mingit põhjust nii arvata. Usalduskriis on madala poliitilise kultuuri tagajärg. Kultuuritust aga reglementi muutes kultuursusega ei asenda. Pole kahtlustki, et Eesti poliitiline süsteem peab arenema, kuid enne kui katse-eksituse meetodil riik pahupidi pöörata, oleks mõistlik võimalikud tagajärjed teoreetilisel tasandil läbi mängida.

Julgen aga ennustada üht: kui me kehtestame kombinatsiooni, kus üheaegselt on meil otsevalitav president - sagedastel rahvahääletustel ja rahvaalgatusel põhinev otsustamine - kahekojaline parlament koos saadikute tagasikutsumise võimalusega - majoritaarne (isikuvalimistel põhinev) valitsemissüsteem - korporatsioonide-keskne juhtimismehhanism ja maakondade föderatsioon, siis oleme demokraatia Eestis edukalt likvideerinud.

Mistrali müük oleks NATOle julgeolekurisk

2009-11-26

Prantsusmaa ja Venemaa vahel on arenemas väga tõsine relvatehing. Meiegi ajakirjanduses on viimastel päevadel mitmel korral räägitud uusima Mistral-tüüpi dessantlaeva võimalikust müügist Venemaale.

See on üldse esimest korda, kui üks NATO liikmesmaa on pakkumas Venemaale sedavõrd suuremahulist ja sõjaliselt kaalukat tehingut. 300meetrine nüüdisaegseim (esimene reis 2006) dessantlaev läheks Venemaale maksma umbes pool miljardit eurot.

Tõsi, viimastel aastatel on Venemaa ostnud näiteks Suurbritannialt väiksema koguse käsirelvi. Tehinguid on tehtud ka Austriaga erirelvastuse osas. Samas oleks otseselt ründelaevana kasutatava aluse müük hoopis tõsisem ja tagasiulatuva mõjuga.

Juba ainuüksi Vene mereväe ülema Vladimir Võssotski hooplemine Gruusia vastu suunatud rünnakuga (et sellise laevaga oleks operatsioon väldanud vaid 40 minutit) peaks panema piduri prantslaste tehingusoovile.

Eeskätt peaks NATO liikmesmaad Prantsusmaad mõtlema panema Venemaa tegelikud plaanid oma relvastuse arendamisel. Miks peaks Venemaa arendama Läänemerel või Mustal merel suureulatuslikku maabumisvõimet? Miks harjutati septembris suurõppuste Lääs-2009 käigus dessante nii merelt kui õhust? Miks olid nende õppuste legendi pärast mures nii Poola välisminister kui Läti kaitseminister? Mistral-tüüpi laeva omandamine suurendaks kordades Venemaa võimekust suuremahuliste ja hästi juhitud dessantide läbiviimiseks.

Venemaa rahvusliku julgeoleku alusdokumendid käsitlevad NATOt siiani peamise strateegilise ohustajana. Ukraina ja Gruusia püüdlused liitumaks NATOga on sundinud Kremlit mitte üksnes retoorilisele, vaid ka reaalsele sõjalisele vastutegevusele. Seda nägime eelmise aasta augustis, mil Venemaa okupeeris ühe viiendiku Gruusia territooriumist.

Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy rahupüüdlused Gruusias päädisid lühiajaliseks jäänud seisukohaga NATOs - no business as usual with Russia. Kas tõesti on olukord aastaga nii põhjalikult muutunud? Kas tõesti NATO peasekretäri Rasmusseni soovid Venemaaga paremini läbi saada sisaldavad ka relvastuse suuremahulist müüki? Ma ei tahaks seda uskuda, et NATO sõjalises tiivas oleksid inimesed nii naiivsed.

Minu arvates kujutaks Mistrali müük ning lisaks veel kolme sama tüüpi aluse ehitamine Venemaal tagasiulatuvalt väga tõsist julgeolekuriski just NATOle endale. Küsimuseks ei oleks ei ühe ega teise rannikuriigi mure, vaid NATO kui terviku julgeoleku ohupildi muutumine.

Sellest lähtuvalt peaksid ka meie asjasse puutuvad ministrid avaldama oma selge seisukoha ning argumenteeritult osundama ka oma Prantsusmaa kolleegidele kavandatava relvatehingu kõiki võimalikke tagajärgi.

Budapesti energiafoorum ei üllatanud

2009-11-20

Budapestis sel nädalal toimunud energiafoorum oli üks selleteemaliste ürituste pikast reast. Seetõttu oli midagi väga üllatavat raske loota. Eks peamine oli siiski võimalus valdkonnas tegevate poliitikute, ettevõtjate ja ekspertidega informatsiooni vahetada.

Foorumi avapaneelis olid ehk nimekamad esinejad Ungari opositsiooni liider ja tulevast kevadest alates võimalik uus peaminister Viktor Orban ning Tšehhi endine peaminister Mirek Topolanek. Orbani sõnum oli rohkem sisemaiseks tarbimiseks, Topolanek seevastu tsiteeris Andrei Sahharovi - tuumaenergia on Lääne vabaduse tagatis.

Samas paneelis olnud Venemaa riigiduuma asespiiker Aleksandr Babakov ei üllatanud: tema meelest olevat ohuks energiajulgeolekule NATO laienemisplaanid Ukrainasse ja Gruusiasse ning Gruusia ebaadekvaatse liidri käitumine. Babakovi toon oli tunduvalt jõulisem ja näpuga näitavam kui varem esinenud USA erisaadikul Euraasia energia küsimustes Richard L. Morningstaril.

Minu paneeli teema oli 2009. aasta gaasikriisi järelmid ja õppetunnid. Rääkisin eeskätt Euroopa Liidu energiapoliitika kujundamisest ja mõningatest reaalsetest sammudest (energiaühendustesse investeerimine ja Nabucco lepe). Püüdsin veidi vastanduda mugavale arvamusele, et Euroopa Liit on nõrk ja pole võimeline ühiselt midagi tegema. Ainuüksi peagi jõustuv Lissaboni lepe loob aluse uute seadusandlike meetmete väljatöötamiseks.

Suurimaks probleemiks gaasitülide võimaliku kordumise juures pidasin õigusruumi ja äripraktika olulist nihestatust Venemaa ja Euroopa Liidu vahel. Eriti pidasin silmas energiaharta põhimõtete eiramist Venemaa poolt ja läbipaistvuse puudumist nii Venemaa kui näiteks Ukraina energiaturul. Rõhutasin, et Euroopa energiajulgeolek on vahetult seotud Ukraina suveräänsuse tugevdamisega.

Tegelikult olid paneeldiskussioonidest vajalikumad kuluaarivestlused, mis andsid nii mõnegi hea vihje sektoris toimuvate arengute kohta.

Hispaania tulevase eesistumise prioriteedid

2009-11-13

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonil on viimase kahe aasta jooksul kujunenud hea tava külastada vastavat liikmesmaad enne selle asumist ühenduse eesistujaks. Oleme varem visiteerinud Sloveeniat, Prantsusmaad, Tšehhit ja Rootsit, nüüd aga Hispaaniat.

Nende sõitudega on meil olnud võimalus vahetult kurssi minna eesistuja tähtsamate prioriteetidega. Samas on see võimaldanud meie enda positsioone ja huvisid tutvustada, mis on hea infovahetuse tava juures väga vajalik lisandus meie Euroopa poliitika ajamisel.

Eilsed kohtumised Madridis nii sealses parlamendi mõlema koja ühiskomisjonis, välisministeeriumis kui Elcano instituudis andsid päris kena sissevaate peagi algavale Hispaania eesistumisele Euroopa Liidus.

Kui jätta kõrvale varsti jõustuva Lissaboni leppe ellurakendamine, kujuneb Hispaania eesistumise vaieldamatuks prioriteediks majanduskriisiga võitlemine. Kuigi probleem on tõsine kogu Euroopale, on Hispaanial siin arusaadavalt suur huvi mängus. Ligi 20protsendiline tööpuudus ja eriti ehitussektori jätkuv madalseis survestavad Hispaania vasakpoolset valitsust tegudele.

Samal ajal polnud juttu võimalikest konkreetsetest meetmetest (finantsregulatsiooni parendamine ja mõni teine termin on käibel juba praegugi). Tähtsamate hoobadena näevad hispaanlased Lissaboni strateegia taaselavdamist (eeskätt selgemate eesmärkide seadmise kaudu) ning innovatsiooni ja teadusuuringute tähtsustamist (1,7%-lt SKPst 3%-le). Mida see tegelikkuses kaasa toob, näitavad eelolevad kuud.

Majandusteemade all tuli jutuks olukord Eestis ja selle kaudu sai puudutatud meie püüdlusi eurotsooniga liitumiseks. Teatavasti peaks olulisim hindamine toimuma eeloleval kevadel, seega Hispaania eesistumise ajal.

Ääri-veeri puudutati tulevase finantsperspektiivi (2014-2020) arutelude algust, kuid siin on pigem küsimus väga üldiste huvide määratlemises. Detailideni hispaanlased veel ei lähe.

Euroopa Liidu küsimustes rõhutavad hispaanlased eesistumise käigus sotsiaalse Euroopa mudeli tähtsust (ilmselt tuleneb see suuresti valitsuspartei huvidest), võrdse kohtlemise põhimõtteid ning kodanike õiguste ja vabaduste kaitset.

Välispoliitiliselt näeb Madrid ehk kõige olulisemana Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide suhete värskendamist, mis peaks aset leidma tuleva aasta mais toimuval tippkohtumisel. Arusaadavalt soovib Hispaania edendada suhteid Ladina-Ameerika riikidega ja osutada tähelepanu Põhja-Aafrikas toimuvale.

Hispaania eesistumine on esimene, kui ametis on Euroopa ülemkogu president ja kõrge esindaja ehk välisminister. Madridis jäi siiski mulje, et personalimuudatuste "kiuste" loodab Hispaania olla oma neljanda eesistumise ajal edukas. Mis muud, kui jõudu nendele!

Live. Iive. Iive. 42 aastat hiljem

2009-11-13

Silmapaistvate ajakirjanduslike tööde eest antakse autoritele eri masti autasusid. Kuid on ka selliseid kirjutisi, mille eest preemiaid ei saa, aga mis ometigi muudavad inimesi ja ühiskonda.

Nüüd juba rohkem kui kaks kümnendit tagasi oli selliseks artikliks 26.09.1987 Edasis ilmunud nelja mehe ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele. Üle nelja kümnendi tagasi oli samalaadse tähendusega samas lehes 18.04.1967 ilmunud kokkuvõte pealkirja «Iive.Iive.Iive» all peetud vestlusringist.

Oht rahvusele

Vestlusringist osavõtjad (teadlased, õppejõud ja õpetajad, arstid, kultuuritegelased, statistikud) näevad ajalehefotol välja nooruslikud. Ometi on mitmed neist, minu õpetaja professor Salme Nõmmik nende hulgas, tänaseks siit ilmast lahkunud. Elavad saavad hinnata, kas alljärgnev mulje tollest sündmusest on õige.

1967. aastal oli Nikita Hruštšov juba koduarestis. Kuid nn Hruštšovi sulaga kaasnenud suurem mõtlemise ja tegutsemise vabadus polnud veel läbi. Inimesed, kellele oli tähtis oma pere hea käekäik, ehitasid näiteks eramuid. Seda lubasid lahedamad olud ja paljudel, esmajärjekorras kommunistide poolt represseeritutel, polnudki lootust riigilt korterit saada.

Teised, sealhulgas vestlusringi kutsutud inimesed, kasutasid avardunud võimalusi ühiskonnaellu sekkumiseks.

Vestlusring viitas teema püstituses tolleaegse kombe kohaselt üleliiduliselt aktuaalseks muutunud rahvastikuprobleemidele. Iive vähenes ja see tekitas ohu, et tulevikus tekib raskusi maailma suurima sõjaväe ridade täiendamisel.

Vestlusringis seda Moskva muret loomulikult ei arutatud, keskenduti eestlaste kui rahvuse püsimajäämise teemale. Järgnevalt kirjeldan ürituse sisu ja hindame tema tähendust.

Tuleb tunnistada, et see oli 33 aasta järel esmakordne avalik, heal tasemel eri aspektidest eesti rahvastiku probleeme käsitlev üritus. (Viimati analüüsiti rahvastikuprobleeme 1934. aastal II rahvusliku kasvatuse kongressil.)

Esinejad konstateerisid nõukogude rahvastikuteaduse madalat taset ja seetõttu ei olnud ka nende seisukohavõtud kategoorilised, pigem arutlevad.

Demograafiateaduse kehva seisu pole keeruline seletada. Nii sai 1937. aasta Nõukogude Liidu rahvaloenduse peakorraldaja riigireeturitele tavapärase 25+5 aastat. Miks? Üks lopsakate vuntsidega mees oli enne loendust öelnud, mitu inimest peaks Venemaal elama. Aga loendajad ei saanud väljaöeldud numbrit kokku!

Siis ja praegu

Vestlusring käivitas sama moto «Iive.Iive.Iive» all mitme aasta jooksul ilmunud artikliteseeria. Selgitati seoseid üksikisiku käitumise ja selle käitumise kollektiivsete tagajärgede, tänaste otsuste ja nende homsete mõjude vahel.

Teiste sõnadega: kui üks, kaks või kolm peret otsustavad piirduda ühe lapsega, siis see mõjutab populatsiooni vähe. Aga kui nii käitub enamik perekondi, siis tähendab see pikemas perspektiivis ohtu rahvusele.

Vaatamata brežnevlikus stiilis optimistlikele pressiteadetele on meie tänanegi rahvastikusituatsioon kõike muud kui kiita. Summaarne sündimuskordaja (2008. aastal 1,79) tähendab vanematega võrreldes väiksemat laste põlvkonda. Majanduse konkurentsivõime püsimiseks on tulevikus paratamatu 1960.-1980. aastatega võrreldavas mahus sisseränne. Samas kinnitab viimase kümnendi kogemus, et paljude kogukondade integratsioonivõime on ammendatud, veel lisaks juurde tulijaid ei suudeta lõimida.

Kuigi praegused pensionärid tunnevad end tihti majanduslikus mõttes tagakiusatutena, võib hoopis suurem kitsikus tabada eakate ülejärgmist põlvkonda (2035.-2060. aastatel pensionipõlve pidavaid inimesi). Sest täna on meil nelja tööealise kohta üks eakas kodanik, 2060. aastal juba kaks.

Need on seaduspärasused, mille rahvale selgitamisega spetsialistid toonagi Edasi veergudel palju vaeva nägid. Mõningate hinnangute kohaselt olid tollasel harival tegevusel ka otsesed, iivet suurendavad tagajärjed. Aga seda seisukohta oli nii siis kui ka on täna väga keeruline kontrollida.

Teemad uuele ringile

Teine oluline moment, mis väärib esiletõstmist, oli vestlusringi seisukohtade vastandumine ametlikule ideoloogiale, olgugi et esinejad ei olnud dissidendid vms.
Rändest, mis oli 1988. aasta loominguliste liitude ühispleenumil keskne teema, peaaegu ei räägitud. Kuid muuhulgas kõneldi naise kui töötaja staatuse kõrval naise kui ema staatuse väärtustamisest, «emade austamise päeva» tähistamisest jms.

Tänapäeval saab igaüks aru, et selle päeva all mõeldi Eesti Vabariigis 1922. aastast riiklikku tähistamist leidnud emadepäeva.

Üks põhjus, mis sündide arvu mõjutajana välja toodi, oligi naiste osavõtt ühiskonnaelust: töötaval ja tööväliselt aktiivsel naisel ei jätku aega ega jõudu suure pere jaoks. Eestlastele omaselt vaieldi selle üle, kas ühiskonna ja üksikisiku jõukuse kasv soodustab laste sündi ja suuremat perekonda või on pigem omavahel seotud kitsad olud ja lasterikkus.

Heaolu kasvus ei nähtud võluvitsa, mis inimeste demograafilist käitumist muudaks. Pigem leiti, et põhjus, miks eestlased soovivad väikest perekonda, aga samuti niidiots lahenduse otsimiseks peitub mentaliteedis.

Eeskuju otsiti nii Leedust kui ka Soomest, kus suure perekonna mentaliteet oli toona üldine, aga ka Ameerikast ning Inglismaalt, kus eliidi perekondades kasvas 4-5 last.
Mõningate hinnangute kohaselt olid tollasel harival tegevusel ka otsesed, iivet suurendavad tagajärjed.

Vestlusring toonitas mentaliteedi, suhtumise ja väärtushinnangute tähtsust, kuid ei jätnud tegemata konkreetseid majanduspoliitika valdkonda kalduvaid ettepanekuid.
Et tuleks korrigeerida naiste ja emade pensioni seadust. Lühendada emade tööpäeva. Sisse seada nn vanaemade (lapsehoidjate) teenistus. Alandada laste tarbekaupade hindu, anda tasuta koolitarbeid jne.

Nagu teame, jõudsid need ettepanekud mõne erandiga 1970.-1980. aastatel rahvastikupoliitika võtete arsenali. Seda konstateeringut ei tohi tõlgendada kui tingimusteta kiitust möödanikule.

Viimsed kümnendid on olusid tublisti muutnud, aga mõned teemad (pensionid, lastehoid, tasuta koolitarbed jms) on praegu uuesti vaidluste keskmes. Mõistlik on vaadata, kuidas neid on varem käsitletud.

Müüri langemine suunas ajalugu

2009-11-10

Berliini müür oma täielikult suletud kujul, nagu me seda tunneme, rajati üks aasta ja üks päev enne seda, kui mina sündisin. Niisiis võib öelda, et olen Berliini müüri eakaaslane, ent õnneks väsis tema minust varem. Nägin Berliini müüri ehk tema jäänuseid Brandenburgi värava juures esimest korda ihusilmaga alles siis, kui teda tegelikult enam ei olnud ja Saksamaa oli ammu taasühendatud.

Külma sõja sümbol

Markeerin kolm asja Berliini müüriga seoses. Esiteks, Berliini müür on kahtlemata külma sõja ja raudse eesriide kõige ehedam sümbol. Samal ajal oli ta oma linnaruumi läbivas lõhestavuses hoopis teistsugune, kui see raudne eesriie, mis Läänemere läbi lõikas ja meid vabast maailmast eraldas või mis ei lubanud meil külastada Eesti rannikuala piiritsoone.

Berliini müüri traagika hoomamiseks tuleb ette kujutada Tallinna vanalinna nõnda, et Viru värav ja Toompea on ühes tsoonis, aga Raekoja plats ja Oleviste kirik on juba teises tsoonis ning sinna me ei pääse.

Teiseks, Berliini müüri langemine ja Saksamaa taasühinemine olid midagi, mis Eesti üleminekuprotsesse väga selgelt julgustas. Saksamaa ühinemises nähti Teise maailmasõja pärandi kustutamist ja sammu, millele oli oodata loogilist järge. Sellise järjena nägime meie eeskätt Balti riikide iseseisvuse taastamist. Kui Berliini müür oli maha võetud, tuli järgmise sammuna asuda juba Molotovi-Ribbentropi paktiga määratletud rajajoonte mahavõtmisele.

Kolmandaks, Berliini müür langes kiiremini, kui me seda uskusime. Nn üleminekuprotsessi aeg voolas kiirelt. Erinevalt praegustest unistustest, mis täituvad oodatust aeglasemalt, täitusid meie toonased unistused kiiremini, kui oodata julgesime. Sel ajal oli enam entusiasmi ja uute eesmärkide püstitamise valmidust. Eesti puhul tähendas see kiiret suunavõtmist riikliku iseseisvuse taastamisele õigusliku järjepidevuse alusel ja siit edasi juba otsustavat liikumist Euroopa Liidu ja NATO liikmelisuse suunas.

Berliini müür kui vaheetapp

Ei saa jätta märkimata, et Saksamaale ei olnud Berliini müüri langemine üksnes pidu, vaid sellele järgnes üsna raske ülemineku- ja Ida-Saksamaa taasintegreerimise protsess. Paljuski hakkas see õige varakult osutama nende reformiprotsesside keerukusele, millega Eesti juba mõne aasta pärast silmitsi seisis.

Omaette küsimus on see, mis olid kõige jõulisemad üleminekuprotsessi sündmused Saksamaale ja näiteks Eestile. Üldistavalt öeldes olid Berliini müüri lammutamine ja Eesti laulev revolutsioon ühe ja sama protsessi osad. Neil oli julgustav toime teineteisele, ehkki mastaabierinevusest Saksamaa ja Eesti vahel ei saa mööda minna. See lubab väita, et Berliini müüri langemine mõjutas meid rohkem kui meie Berliini müüri lammutamist, aga lõppkokkuvõttes tegid ju rahvad seda, mida Nõukogude Liidu kiire lagunemisega avanenud olukord võimaldas.

Mälu sisaldab meil ilmselt väga sarnaseid emotsioone, aga need on seotud eri sündmustega.

Kui püüan oma emotsionaalses mälus korda luua, eristuvad pigem kõrgpunktidena 1988. aasta kevad ja suvi (nn uus ärkamisaeg, laulev revolutsioon) ja riikliku iseseisvuse taastamise algus, mis järgnes 1991. aasta ebaõnnestunud augustiputšile Moskvas. 1989. aastat, mis sakslaste jaoks oli haripunkt, näeksin mina eestlase silmadega vaadates pigem vaheetapina.

Selle vaheetapi sisepoliitiliselt kõige olulisem protsess oli minu meelest kodanike komiteede liikumine ehk õigusjärgsete Eesti kodanike registreerimine eesmärgiga taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel. Kõige efektsem sündmus Balti riikide jaoks oli Balti kett. Ja selle vaheetapi välispoliitiliselt kõige olulisem sündmus oli Berliini müüri langemine ja Saksamaa taasühinemise algus.

Külma sõja hingus

Siirdume tänapäeva. Toonane entusiasmi aeg on nüüd asendunud pigem tagasilöökidega demokraatia ja vabaduse teel. Eelmisel aastal avaldas Edward Lucas raamatu "Uus külm sõda", mis kohe eesti keelde tõlgiti. Teine sama pealkirjaga raamat on Mark McKinnoni sulest.

Kui õhus on küsimus külma sõja tagasitulekust, võib ju küsida: kui külm sõda on tagasi, kas tulevad tagasi ka raudne eesriie ja Berliini müür? Usun, et küsimust niiviisi püstitades oleme asja absurdini viinud. Berliini müür ei tule kunagi tagasi ja raudset eesriiet pole võimalik võrreldaval kujul rakendada juba kas või uue infokeskkonna tõttu.

Aga see ei tähenda, et külma sõja hingus või mõni selle element ei ole tagasi. Ukraina teadlane Georgi Potšeptsov viitab sellele oma värskes raamatus "Uus külm sõda ja infokonfliktid postsovetlikus ruumis". Asi on selles, et uus külm sõda ei ole sellisena tajutav Läänes. Küll aga tajutakse Venemaa muutumist järjest autoritaarsemaks, järjest vähem demokraatlikuks ja järjest suuremate geopoliitiliste ambitsioonidega riigiks väga terava ohutundega Venemaa lähimas naabruses, sealhulgas Eestis.

Potšeptsov märgib, et uue külma sõja teravik on suunatud nendele Venemaa naaberriikidele, kes on valinud lääneliku orientatsiooni ja püüavad Venemaa mõjusfäärist vabaneda.

Georgia puhul kasvas infosõda eelmise aasta augustis otseseks sõjaliseks konfliktiks, mida Venemaa koostöösoovimatuse tõttu ei ole siiani lahendatud.

Oma dramaatilisuselt järgmisel kohal on gaasisõda Ukrainaga, mille tagajärjel paljud eurooplased tänavu talvel külmetasid. Venemaa süüdistas Ukrainat gaasivarguses.

Balti riikide ja suuresti Poola vastu on suunatud n-ö ajaloosõda. Rahvusvahelised organisatsioonid on astunud olulisi samme totalitaarse kommunismi kuritegude hukkamõistmiseks, nagu on rahvusvaheliselt hukka mõistetud natsismi kuriteod. Venemaa seevastu on kõigile sellistele algatustele väga raevukalt reageerinud. Võime ju öelda, et Venemaa ajalookäsitlus Eesti kohta on üdini vale, kuid kui kümnetele miljonitele inimestele sisendatakse igapäevase propagandaga, et oleme fašistid, sest me ei aktsepteerinud nõukogude okupatsiooni, kujundab see ometi reaalsust. Selline külma sõja müütidel põhinev reaalsus on väga ohtlik.

Erinev vaade probleemidele

Balti riikide ja Poola ning teiselt poolt Lääne-Euroopa poliitikute ohutunnetus ja probleemide nägemine on seejuures erinevad. Tony Judt, üks tänapäeva suuremaid ajaloolasi, võtab selle oma hiljutises intervjuus raadiole Vaba Euroopa kokku tõdemusega, et Saksamaal ja Lääne-Euroopas nähakse Venemaad teisiti - mitte vahetu julgeolekuriski, vaid partnerina, kellega on vaja kokku leppida.

Euroopa Liidus ei ole ega saa olla vähemalt formaalselt müüre, mis eristaksid meid Ida-Euroopaks ja Lääne-Euroopaks. Seepärast loodan, et Euroopa riigid saavad, vaatamata ajaloolisele kogemusele ja sellest tulenevalt vaatenurkade erinevusele, kokku leppida põhilises.

Esiteks: moraali ja ajaloo aspekt. Totalitaarse kommunismi kuritegude hindamise ja teadvustamisega tuleb edasi minna ka juhul, kui tõde on kellelegi valus. Käsitlemist ootavate teemadena on üleval hinnangu andmine Molotovi-Ribbentropi paktile ja kolmekümnendate aastate Ukraina näljahädale ehk holodomorile. Venemaad tuleb kutsuda ajaloolist tõde tunnistama.

Teiseks: energiajulgeoleku aspekt. Pean väga oluliseks alternatiivsete gaasivarustuse võimaluste arendamist Euroopale. Euroopa otsene sõltuvus Gazpromist, mis omakorda on otsesõltuvuses Venemaa välispoliitikast, on Euroopa jaoks hukutav. Eriti oluliseks pean Nabucco torujuhtme rajamist, mis võimaldab gaasi Kaspia mere piirkonnast Venemaad läbimata Euroopasse tuua.

Kolmandaks: geopoliitiline aspekt. Viimastel päevadel on väga palju räägitud näiteks Türgi-Armeenia rapprochement'ist (vastastikune lähenemine - toim). See on kahtlemata tervitatav, kuid kaugemas vaates pole võimalik luua regioonis stabiilsust, arvestamata Aserbaidžaani huve seoses okupeeritud aladega Mägi-Karabahhis.

Mu oluline geopoliitiline märkus on see, et Euroopa Liit peab olema eriti hoolas suhetes Türgiga, sest Türgi lähenemine Euroopale suurendab meie julgeolekut, aga Türgi samastumine Venemaa Suur-Euraasia ideoloogiaga võib Euroopa sõltuvust ressursirikastest, kuid mittedemokraatlikest riikidest oluliselt suurendada.

Soovitustega on nii nagu ikka. Kõige raskem on probleemide puhul vastata küsimusele, mida me suudame teha. Kuid seda võimalust tuleb alati otsida. Berliini müüri langemine 20 aastat tagasi on tõestanud, et ajalugu võib suunda muuta palju kiiremini, kui me praegu oodata oskame.

Ettekande järgi konverentsil "1989-2009: Ühine ajalugu, kaks vaatenurka" 13. oktoobril rahvusraamatukogus. Autor tänab Saksamaa suursaadikut dr Martin Hanzi ja endist riigiministrit Heinz Eggertit haruldase diskussiooni eest.

Artikkel pärineb Andres Herkeli ajaveebist www.herkel.net.

Berliini müür ja Gorbatšov

2009-11-05

Esmaspäeval, 9. novembril möödub 20 aastat Berliini müüri langemisest. Suur sündmus, mida arusaadavalt tähistatakse suure tähelepanu all. Viimastel päevadel olen lugenud nii Guardianist kui The New York Timesist toonase päevakangelase Mihhail Gorbatšovi arvamuslugusid.

Vaieldamatult mängis Gorbatšov keskset osa tollastes sündmustes. Siiski on suur vahe, kas tegemist oli nendele muutustele kaasaaitaja, nagu seda näiteks 1980. aastatel oli USA president Ronald Reagan, või reaalsuse ees taandujaga.

Mõistagi on inimlikult arusaadav, et Gorbatšov püüab toonast situatsiooni ilustada ja enda või tervikuna Nõukogude Liidu rolli esile tõsta. Eriti terav dissonants on arvamuses, et Berliini müüri langemine sai võimalikuks vaid tänu nendele muutustele, mis Nõukogude Liidus algasid 1980. aastatel. Ma julgen selles väites sügavalt kahelda. Gorbatšov ise tunnistab, et veel 1989. aasta juulis arvas ta probleemi lahenevat alles 21. sajandil.

Kui vabanemine Ida-Euroopas oleks tollal sisuliselt tähendanud miskit Gorbatšovile ja tema lähikondlastele, poleks ta Nobeli rahupreemia laureaadina 1991. aasta jaanuaris saatnud sõjajõude Balti riikide vabaduspüüdluste lämmatamiseks. Sellesse ritta kuuluvad ju verised sündmused Bakuus, Thbilisis ja mujal.

Seepärast ei tuleks nüüdki üksnes keskenduda Berliini müüri langemise faktile, vaid laiemale taustsüsteemile. Seda, et 20 aastat pole sugugi vähendanud idaeurooplaste umbusku praeguse Venemaa agressiivse välispoliitika ees, tõdeb Gorbatšov ise oma kolumnis The New York Timesis. Kuid teeb sellest järelduse, mis kinnitab, et ta ei saa siiani aru, mis ikkagi 9. novembril 1989 juhtus.

Ta räägib sellest, et Euroopa Liidu ja NATO (liiga) kiire laienemise tõttu on Euroopas tekkinud uued eraldusjooned. Ta ei mõista, miks Ida-Euroopa tuntud liidrid, nagu Vaclav Havel väljendavad umbusku tänapäeva Venemaa välispoliitika suhtes. Ta ei näe sõda Gruusia vastu, küll aga vabade ja demokraatlike riikide õigustatud kriitikat. Jääb mulje, nagu Gorbatšov kahetseks, et Berliini müür langes.

Põhiseaduspatriotism ei ole võluvits

2009-11-03

Mõni aeg tagasi õiguskantsler Indrek Tederi pakutud mõte põhiseaduspatriotismist ning kodanikukesksest identiteediloomest Eestis on kindlasti väärt lisandus ühiskonna suurema sidususe saavutamise arutellu, kuid minu arvates pole see siiski murrangut toov võluvits.

Halvimal juhul võiks põhiseaduspatriotismi eelistamine isegi teataval määral ohtlikuks kujuneda. Kui selle mõtteks on taandada valehäbis Eesti omariikluse ja identiteedi põhitelg, siis tegelikult võiksid selle idee autorid võtta kasutusele hüüdlause: no pasaran! Ühiskonna sidususe asemel saavutame risti vastupidise tulemuse.

Ma ei mõista nende hädakisa, kes pidevalt räägivad integratsiooni läbikukkumisest ning kes kasutavad Eestis elavaid teisi rahvusi mingi väljapressimismalakana. Või veel hullem - Eesti enda identiteedi ja omariikluse nõrgendamiseks. Seda viimast nägime kahjuks päris ilmekalt ka kohalike valimiste kontekstis.

Leo Kunnas kirjutas Eesti Päevalehes, et põhiseaduspatriotismile pole mõistlikku alternatiivi. Ta arvab, et 1930. aastate lõpus ei suutnud tšehhid pakkuda sudeedisakslastele midagi mõistlikku. Ju polnud iseseisev Tšehhi riik piisavalt mõistlik alternatiiv, võiks vastu arvata.

Gruusia püüdles Lõuna-Osseetias regionaalse sidususe ja heaolu tagavate lahenduste suunas. Veendusin selles oma silmaga 2007. aasta novembris. Ometi on tänaseks need head näited kodanikukaitse sildi all Venemaa tegevuse tõttu sõna otseses mõttes maatasa tehtud.

Nagu näha, võib põhiseaduspatriotism väga vales mõttes ka sõdade ajendiks olla. See on muidugi äärmus. Kunnasel on õigus, et selline patriotism on vaid suurte "privileeg".

Euroopa Liidu ja üldse avatud maailma tingimustes on kitsas rahvuskesksus kahtlemata oma aja ära elanud. Küll aga pole rahvuskesksus selle laiemas või täpsemini riigipoliitilise identiteedi tähenduses kuhugi kadunud. Rahvussümbolid poliitilises tähenduses, nagu iseseisvuspäevad ning pöördeliste ajalooliste sündmuste tähistamine pole ei Soomes ega Prantsusmaal, Itaalias ega Iirimaal kuhugi kadunud.

Alles 2006. aastal jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal avastas Saksamaa, et oma rahvuslippu võib julgemalt lehvitada.

Miks siis meil peaks olema kuidagi teisiti. Ma olen kindel, et Teder ei mõelnud loobumist ajaloolisest identiteediteljest abstraktse legalismi kasuks. Ta teab suurepäraselt, et juurteta või ühiskonna ühisosa jagamist eiravad kodanikud ei tugevda, vaid nõrgendavad üldist riigi sidusust ja sisemist julgeolekut.

Õigusriiklus ning kodanike võrdsus seaduse ees on tõepoolest väga suur alternatiiv sellele, mida võime näha näiteks idanaabri juures. Parimaks näiteks on 2007. aasta aprillisündmustes osalenute üle peetud kohtuprotsessid.

Huvitav, kui põhiseaduses toimub muudatus (mis on demokraatliku vaidluse loomulik tulemus), mis pole teatud osale ühiskonnast meeltmööda, kas koos sellega kaob siis ka patriotism?

Meie eesmärgiks ehk strateegia pealiiniks on sidusa, efektiivsele ja samas solidaarsele koostoimele suunatud ühiskonna tugevdamine. See on sisuliselt raamitud ka meie põhiseadusse. Küll on aga selle saavutamiseks võimalikud erinevad taktikalised sammud, kaasa arvatud ka võimalikud muudatused või kohendused meie seadusandluses, sealhulgas kodakondsusseaduses.

Samas olen veendunud, et riik peab oluliselt rohkem ja targemini panustama tolerantsuse ning kõige paremas mõttes Eesti-lojaalsuse tugevdamisele. Ja seda mitte ainult siin elavate venelaste ja teiste rahvuste, vaid ka eestlaste endi hulgas.

Berlusconi liigub Schröderi jälgedes

2009-10-29

Venemaa peaministri Vladimir Putini personaalne karisma ning Moskva välispoliitika suutlikkus eriti Euroopa suunal on kohati kadestamisväärselt edukas. Selle üks parimaid näiteid on Putini tulemuslik semutsemine Itaalia peaministri Silvio Berlusconiga, kes varjamatult on kujunenud Venemaa kindlaks eestkõnelejaks Euroopa Liidus.

Läinud nädalal ühitas Berlusconi oma veidi ootamatu Peterburi visiidi nii energia- ja majanduskõneluste kui Putini sünnipäeva tagantjärele tähistamisega. Seejuures eelistas Berlusconi eraviisilist (kaasas vaid turvamehed ja isiklik nõunik) Peterburi lendu kohtumisele Jordaania kuningaga, kes parasjagu oli Roomas.

Igatahes on Venemaa juhtkond suutnud edukalt lõhestada ELi ühtsema käitumiseni pürgivat energiapoliitikat schröderismi kogemuse laiendamisega lõunatiivale.

Kui Saksamaa ekskantsler on Nord Streami (ja mitte ainult) eesträäkija, siis Berlusconi kiidab tegeva valitsusjuhina hoogsalt South Streami rajamist.

Teatavasti on South Stream ELi Nabucco projekti otsene konkurent, mille kaudu Venemaa valitsuse käepikendus Gazprom on tekitanud paraja hulga erimeelsusi ja vastakat tegevust Euroopa riikide seas.

Nagu kirjutab Londoni The Times, on mitu lääneriikide diplomaati Roomas murelikult jälgimas Berlusconi liiga tihedaid sidemeid Putini ja Liibüa liidri Gaddafiga.

Retooriliselt on küsitud: kas Berlusconil rohkem sõpru polegi? Võiks küsida teisiti: mis saab siis, kui 73aastane Berlusconi ühel päeval poliitiliselt areenilt taandub?

Tartu ülikoolil nina vee peal

2009-10-28

Tartu ülikooli jõudmine 600 „maailma parema ülikooli" hulka on tähelepanu äratanud. See on hea uudis, kindlasti osutab see ülikooli akadeemilisele kvaliteedile, toidab meie rahvuslikku eneseteadvust ja annab lootust neilegi, kes sooviksid oma alma mater'it 100 parema hulgast leida. Igasugused üleilmsed edetabelid on moes ja neid koostatakse ka ülikoolide jaoks mitmel eri moel.

Ülalnimetatud edetabel pärineb tuntuimast Inglise kõrgharidusajalehest Times Higher Education. Koos vanima üleilmse ehk nn Hiina edetabeliga, mida koostab Shanghai Jiao Tongi ülikool, on see ilmselt tuntumaid ülikoolide pingeridasid. Mõlemad on ühisel seisukohal, et maailma parim on Harvardi ülikool. Hiinlased annavad teise koha Stanfordi ülikoolile, inglastel on Stanford alles 16. kohal, teisel kohal on Cambridge'i ülikool. Helsingi ülikool on vastavalt 68. ja 108. kohal. 100 parema hulgas domineerivad USA ja Inglise ülikoolid, Kesk- ja Ida-Euroopa ülikoole mahub tippu umbes tosina jagu, ent mitte esimese 200 hulka. Tartu ülikool on mõlemas pingereas praegu umbes 555. kohal. Teades, et maailmas on üle 17 000 kõrgkooli, tähendab see kindlat kuulumist parima 5% hulka. Teisi Eesti ülikoole nendest edetabelitest ei leia, ent mingi ettekujutuse võib saada nn e-ülikoolide pingereast, kus Tartu ülikool on 282., Tallinna tehnikaülikool 719. ja Tallinna ülikool 1481. kohal ning 6000 parema hulka mahub 12 Eesti kõrgkooli.

Nähtavus ja maine

Ülikoolide „headuse" mõõtmine on keeruline, paljude arvates isegi võimatu. Mida saab teha, on võrrelda ülikoolide arvulisi akadeemilisi näitajaid või siis korraldada (ekspertide) küsitlusi. Hiinlased on läinud esimest teed: kokku on loetud ülikoolide nobelistid, teadusartiklid ja viited artiklitele ning siis ülikoolid ritta asetatud. Lihtsalt kokku võttes - mida rohkem on ülikoolis tehtud rahvusvaheliselt nähtavat teadust tipptasemel, seda parem on ülikool. Inglased usaldavad enam erialaekspertide ja tööandjate küsitlusi, lisaks õp-pejõudude tsiteeritavust ning välisõppejõudude ja üliõpilaste osakaalu. Selline käsitlus „mõõdab" eelkõige ülikooli rahvusvahelist mainet. Maine ja akadeemiline nähtavus on tihedalt seotud, „mainekas" haridus on parem kui „tundmatu" haridus, milline on aga ülikoolist konkreetsel erialal saadava hariduse sisuline kvaliteet, on üldiselt hoopis iseasi.

Igal juhul tasub Tartu ülikoolil oma maine pärast edasi pingutada ja edetabelites edeneda, aga see ei tohiks olla eesmärk omaette. Ainult edenemisele rõhku pannes tuleks minna kohe üle ingliskeelsele õppele, koondada vähemalt pooled eri-alad ja suunata vahendid paari-kolme tippteadlase ümber üles-ehitatavate rahvusvaheliste tippkeskuste loomisele, mille teadlastest ja kraadiõppuritest vähemalt kaks kolmandikku peaks tulema välismaalt. Kulutusi üliõpilase kohta tuleks vähemalt kolmekordistada. Just selline on ambitsioonikate Aasia ülikoolide strateegia, kellest paljud murravad end varsti ka 100 parema hulka.

Tartu ülikoolil on oma rahvusülikooli identiteeti säilitades ja arendades reaalne võimalus jõuda 200-300 hulka (muidugi vaid seniks, kuni hiinlased ja indialased asja tõsiselt ette võtavad). Mõistlik oleks niisugune siht endale ka püstitada. Kahekümne viimase aastaga oleme Nõukogude impeeriumi suletusest jõudnud 500 piirile, seda suuresti tänu akadeemilist tulemuslikkust väärtustava kultuuri toetamisele ülikooli sees, samuti rahvusvahelistumise kasvule. Rahvusvahelistumine peaks aga olema palju sügavam, ülikoolis on endiselt tajuda akadeemilist ringkaitset, mille eestvõitlejad varjavad end rahvusülikooli väärika sildi taha. Ent lisaks ülikoolile sõltub palju ka riiklikust kõrghariduspoliitikast. Praegu ei ole ülikoolide rahastamine kuidagi seotud akadeemilise kvaliteediga - riigi poolt rahastatava õppekoha maksumus ülikoolis ei olene kuidagi sellest, kas õpetavad rahvusvahelise mainega professorid või professoritiitliga dekoreeritud (Tartu) ülikooli endised lektorid.

Tulemuslikkus loeb

Miks leiame maailma parimate ülikoolide hulgas eelkõige USA ja Inglise ülikoole? Sest neis riikides on ülikoolide rahastamine selges sõltuvuses akadeemilisest tulemuslikkusest - Harvardi ülikooli õppekoha maksumus ulatub üle 30 000 dollari aastas, nn no-name-ülikoolis saab hakkama 600 dollariga.

Inglise ülikoolid muutsid kursi konkurentsipõhiseks Margaret Thatcheri valitsuse ajal. Saksa riigi tasalülitav kõrghariduspoliitika muutus just nn Hiina edetabelite mõjul, kui 2003. aastal ilmnes, et parim Saksa ülikool oli alles 48. kohal. Käivitati akadeemilisele tulemuslikkusele suunatud tippülikoolide programm, mille peamine ülesanne on parimate rahaline premeerimine.

Eestis peetakse konkurentsiks kemplust riikliku koolitustellimuse kohtade jaotuse pärast, mis on viinud pakutavate programmide mõttetu vohamise ja kvaliteedi languseni. Vabariigi presidendil oli igati õigus, kui ta rektoritega kohtudes osutas vajadusele muuta rahastamise korraldust. Lisaksin vaid, et mida rutem, seda parem.

Vähe tähtis pole ka ülikooli füüsiline avatus välisilmale - rahvusvaheline lennujaam on sama oluline kui rahvusvaheline õppejõudude kaader ja üliõpilaskond. Selle probleemi jätkusuutlik lahendus sõltub eelkõige Tartu linna ja riigi mõistlikkusest.

Eraldi arutelu vajab ülikooli keelepoliitika, õieti ingliskeelse akadeemilise elu võimalikkus ja ulatus Tartu ülikoolis. Tean, et see on väga tundlik ja emotsionaalselt laetud teema, mis läheb korda ka väljaspool ülikooli, ent pead liiva alla peites see probleem ei lahendu. Vahest suudame selles arutelus eeskuju võtta meie põhjamaistest partneritest, olgu siis Turu, Uppsala või Aarhusi ülikoolist, ja jõuda tasakaalustatud akadeemilise keelepoliitika sõnastamiseni. Meie haritud esivanemad valdasid 100 aasta eest „kolme kohalikku keelt", ega me ometi kehvemad ole.

Edetabelitest veel nii palju, et iga-aastastest tõusudest-langustest ei tasuks end eksitada lasta - kolmandiku võrra siia-sinna liikumine on tingitud peamiselt „metoodika täiustamisest", mida tabelipidajad võtavad ette eelkõige huvi suurendamiseks. Tegelik akadeemiline edenemine tuleb aastakümnete pikkuse eesmärgistatud töö tulemusena ja rõõmustagem, et Tartu ülikoolil on see vilja kandnud.

Reisijutt õigusloome matkaradadelt

2009-10-13

Bundestagi valimiste ajal olin ma pikemalt Lõuna-Saksamaal, Badenis. Valimiskampaania kulges ülepingutamatult. Ei mingeid megasuuri plakateid, kõikjal eranditult naeratavad näod ja ühiskonna jaoks ei olnud probleemi ka sellest, kui need reklaamid veel ka nädal pärast valimisi üleval rippusid. Lahendamist vajavad mured ka samad mis meil ning johtuvalt ka lubadused sarnased. Kes lubavad mehr Netto vom Brutto (rohkem netosissetulekut brutopalgast) ehk maksulangetusi, teiste arvates on hea majanduspoliitika parim sotsiaalpoliitika, kolmandad arvavad, et haridus on inimõigus, neljandad lubavad maiselt kiirtee pikendamist ja kaitset ümbritseva lärmi vastu, viiendad võrdseid õigusi samasoolistele ning ei tuumaenergiale. Valimiste võitjateks peetakse jõudsalt esile tõusnud liberaale, kuigi enim hääli saavad konservatiivid. Sünnib must-kollane koalitsioon, milline peab nüüd mandaadiga rahvalt saadud pante lunastama hakkama.

Siiski jääb valimiskampaaniast ühise joonena silma mure kodaniku- ja inimõiguste tuleviku pärast. Terrorismivastases võitluses ei tohi inimeste vabadus esimene ohver olla. Kodanikud ei ole riigi eestkostealused. Saksamaa vajab uut andmekaitseseadust. Pangasaladuse hoidmine tuleb taastada. Ei internetitsensuurile ja kodanike elektroonilise andmeside varjatud jälgimisele. Kui selline olukord on tekkinud Saksamaal kui Euroopa ühel tunnustatuimal õigusriigil, siis on asi kehva. George Bushil oli õigus, kui ta ütles, et maailm ei ole pärast 9/11 enam endine. Kahjuks oleme me ise sellele palju kaasa aidanud, ehitades üles õiguskorra, kus eksisteerib üha rohkem piiranguid ning salatsemist. Hullem on see, et sellega võib harjuda. Nagu kala, kes on kasvanud akvaariumis, ei tea, et kusagil laiuvad ookeanid, ei tea ka inimene, kes elab raudse eesriide taga, et teisel pool laiuvad rohelised aasad ja taevas sõuavad valged pilved.

Eesti õigussüsteem sai oma tuleristsed aprillirahutuste ajal ja järel. Politsei valmisolek ja volituste piisavus sai järgi kontrollitud ning kitsaskohad tulid välja. Sama kehtib karistusõiguse koosseisude definitsioonide arusaadavuse ja rakendatavuse osas. Kriis tõi paljude inimeste teadvusse taas vajaduse riigi kui organisatsiooni järele, sest olid ju paljud majanduslikult headel aegadel hakanud arvama, et saavad ka ise kõigega hakkama. Kohtusüsteem on tänaseks läbihekseldanud kõik süüasjad ja absoluutne enamus sai ka teenitud karistuse. Tuleb ühineda riigiprokuröri rahuloluga, et kohtud ei väljunud nende protsesside raames väljakujunenud menetluspraktikast, hoolimata välisest tuntavast avalikkuse survest. Kohtuvõim on näidanud Eestit õigusriigina ja see laseb rahulikumalt hingata, sest topeltstandardite kehtestamine oleks õigusriigi surm. Benjamin Franklin on tabavalt öelnud: kes eelistab julgeolekut vabadusele, kaotab varsti mõlemad.

Erakordsed sündmused on nagu aadrilaskmine, pärast mida on organism tervem kui varem. Iga peremees vaatab pärast raju, mida tuleks pärast tormi parandada või ümber ehitada. Nende kohenduste raames ei tohi, nagu Ida-Euroopas kombeks, kalduda teise äärmusse. Presidendi poolt väljakuulutamata jäetud nn aprillirahutuste pakett võib olla kantud headest kavatsustest, kuid defineerimata õigusmõistete tõttu kujutab ohtu, kui sellise seaduse rakendamine satuks tulevikus valedesse kätesse. Tuletame meelde Saksamaad ja Euroopat kolmekümnendatel aastatel, kus võimule tulid poliitilised jõud, järgides kõiki konstitutsioonilisi reegleid ja seadustega lubatut. Detailidega tegelemise asemel ei ole riik suutnud kümne aasta jooksul kehtestada korrakaitseseadust, mis paneb avaliku korra kaitse abinõud süsteemselt paika, hoolimata neid rakendavast ametkonnast.

Muret tekitab minus kasvav surve kõike kriminaliseerida, 1. juulil jõustunud liiklusseaduse muudatused on "hea" näide. Väliste tunnuste põhjal joobes olemine võib tuua kaasa kuni kolme aasta pikkuse vangistuse ja siin on loobutud kriminaalkaristusest üksnes korduva õigusrikkumise puhul. 2008. aasta seisuga oli Eestis kokku ligi 200.000 isikut, kellel oli kehtiv või kustunud kriminaalkaristus, mis teeb ligi 15 protsenti elanikkonnast. Hirmuäratavad numbrid, kus iga seitsmes tänaval vastutulev isik on kriminaalmenetlusest läbi käinud. Kriminaalkaristus kui riigi äärmuslik abinõu devalveerub ja seda ka inimeste endi silmis. Elame kurjategijatest ümbritsetud ühiskonnas. Oleme "ära rikkunud" paljude isikute CV-d kogu eluks, sest kriminaalkaristus mõjutab hilisemat elukutsevalikut, töövõimalusi, reisimist. Peame sellise pillamise üle järele mõtlema. Vaevalt et pereisa iga lapse pahateo eest viimast keldrisse luku taha paneb, enamasti aitab ka noomimisest, taskurahast ilmajätmisest või nurkapanekust.

Ka praegune majanduskriis on põhiseadusliku korra proovikivi, kus pannakse surve alla ühiskonna võime hakkama saada sotsiaalsete probleemidega. Põhiseaduse järgselt peab riik toimima ka sellise kriisi ajal sotsiaalriigina ning tagama põhiõigusena garanteeritud riigi abi puuduse korral ja perekonna kui ühiskonna aluse kaitse. On huvitav vaadata, kuidas inimeste jaoks ei ole konstitutsioon enam pelgalt riigiarhitektuuri käsitlev dokument, vaid nende põhiõigusi tagav dokument ning peab praegusel ajal pakkuma kaitset ka riigi enda omavoli vastu. Ja sellele omavolile julgetakse vastu hakata. Põhiseaduslikud väärtused nagu õiguspärase ootuse põhimõte ja riigi käitumise ennustatavus õigusloomes peavad kehtima, hoolimata väljas valitsevast ilmast. Käibemaksu muutmine paaripäevase etteteatamisega ei ole ainus parlamendi praak. 1. jaanuaril jõustusid tsiviilkohtumenetluse seadustiku olulised ja läbivad muudatused, mis avaldati Riigi Teatajas sisuliselt vana-aasta õhtul.

Inimesed on tegelikult oma loomult alalhoidlikud ja armastavad stabiilsust. Siis ei peaks ka seadusandja kodanikke pidevalt traumeerima seaduste muutmisega ja uute seadustega. Vahepeal juba tekkis õnnis tunne, kui ajalehed kirjutasid, et parlament kannatab tööpuuduse all. Oleks ju tore, kui Riigikogu põhitöö oleks eelarvearutelule kui aasta tähtsaimale eelnõule keskendumine. Kurb on vaadata, kui ametisse astunud minister või eneserealiseerimise all kannatav ametnik leiab, et ainus lahendus probleemidele on muuta seadust või koostada uus. Kui kümne aasta jooksul on samas valdkonnas juba kolm seadust välja töötatud, siis on ikka rumalate inimestega tegu olnud.

Seadusandlikule korrale on ohuks muutunud seadusandja ise. Siin Saksamaal olles näed, kuidas seaduse rakendamiseks otsitakse abikonstruktsioone, teooria loob normidele seletust ning kuidas kohus asjad paika loksutab. Seadusandja sekkub vaid juhul, kui kohtupraktika läheb "vales suunas" või kui kehtiv õigus on praktikast kaugenenud sel määral, et ei saa enam rääkida kirjutatud õiguse, vaid case law kehtivusest. Meie üks riigikohtunik on tabavalt öelnud, et "seadust lugedes peab ikka möistust ka olema". Meie seadusloomele on ajalooliselt omane abstraktsus, et normi saaks kohaldada võimalikult erinevate olukordade lahendamisele. Ebakompetentsete õigusloome kogemusteta asjameeste viljeletav kasuistlik õigusloome praktika on hukatuslik nõiaringis käimine. Põhjendamatu uue seaduse kehtestamine või selle oluline muutmine on lugupidamatuse avaldamine kohtuvõimu suhtes, sest kogu senine kivihaaval laotud kohtupraktika läheb allavett ning kõik algab uuesti.

Muidu on siin tore. Sooja on päeva ajal veel kahekümne kraadi ringis ning mäeküljed hakkavad vaevalt kollendama. Badenimaa veiniaedades käib viinamarjakoristus ja saak on üle aastate väga hea. 3. oktoobril, Saksamaa taasühinemispäeval ning Berliini müüri langemise 20. aastapäeval ei näinuid ma lehvimas ühtegi must-punast-kollast trikoloori, küll aga palju rõõmsaid inimesi Keiserstuhli matkaradadel ja hasartseid mehi biergartenites Bundesliga mängu vaatamas.

Tervitused Schwarzwaldist.

Vene revanšismi loogika: mida rohkem järeleandmisi tehakse, seda rohkem neid nõutakse

2009-10-07

Sügise algus tõi välispoliitikas mitme pikaleveninud ootusperioodi lõpu. Iirimaa referendumi positiivne tulemus oli meie seisukohalt kindlasti oodatud. Euroopa suure ühisprojekti ebaõnnestumine on tulevikku vaadates midagi, mida peame vältima. Killunemine on ohtlik ja halvemal juhul võib jätta meid Euroopa ühistoetusest ilma.

Raport ei üllatanud

Euroopa Liidu ekspertide raport Vene-Georgia sõja põhjuste kohta Heidi Tagliavini esituses ei toonud suuri üllatusi. Nii Moskva kui Thbilisi on raportit enda kasuks tõlgendanud ja olgu see kui tahes põhjalik, on sel selge infosõja märk küljes. Õieti oli raport infosõja objekt juba hulk aega enne valmimist. Taas infosõja seisukohalt vaadatuna pean ebaõnnestunuks Leedu välisministri avaldust, et sellist raportit tulnuks algusest peale vältida.

Kui raport, siis raport. Kahtlemata pole seal võimalik vältida seda, mida Mihhail Saakašvili valesti tegi. Samal ajal pole ju välditud Venemaa sihipärast survet, mille eesmärk oligi Georgiat viimse piirini provotseerida.

Euroopa Nõukogu parlamentaarsel assambleel (ENPA) käisime lõpuni tee Venemaale sanktsioonide rakendamisest seoses sõjaga Georgia vastu.

Pisut eristusid Poola ja Balti riigid, aga tegelikult tuleb hääletustulemusi vaadates öelda, et otsused ei sõltunud niivõrd ühe või teise saadiku päritoluriigist, vaid eeskätt igaühe individuaalsest otsusest.

Dialoogi jätkamise üleskutse tundus kummastav olukorras, kus aasta jooksul polnud Venemaa täitnud ühtegi ENPA nõuet ja debati ajal oli saalis vaid üks Vene delegatsiooni liige.

Ehmatus Tony Judtilt

Lugesin koju jõudes Tony Judti intervjuud Vabale Euroopale. Üks tänapäeva tuntumaid ajaloolasi, kelle "Euroopa ajalugu 1945. aastast" (eesti keeles 2007) kiidab muu hulgas Eesti majandusreforme, kutsub nüüd Läänt idaeurooplaste positsioonidest eemalduma. Judt tahab mõista Venemaad, mis nii suurel määral on kaotanud oma ajaloolisi mõjualasid.

Intervjuus on palju ehmatavaid ja ebatäpseid võrdlusi, näiteks osutus, kui halvasti võiksid end tunda ameeriklased, kui nad kaotaksid Texase ja California ja siis veel väidetaks, et nende varasemad juhid olid kriminaalid, nagu Stalini kohta öeldakse.

Judt toob olukorra tekkepõhjusi analüüsides õigesti esile Saksamaa ja Prantsusmaa jäiga suhtumise Türgisse. See on sundinud seda mõjuvõimsat riiki otsima strateegilist partnerlust ebademokraatliku Venemaaga.

Mina tahaksin lisada hulga vigu, millest Läänes väga ei armastata rääkida. Praeguse olukorra tekkes mängis suurt rolli see, kui Venemaale anti vabad käed täiesti kontrollimatuks sõjategevuseks ja inimõiguste rikkumiseks Tšetšeenias.

Teine murdepunkt oli Georgiale NATO liikmelisuse tegevuskava andmata jätmine, millele järgnes Venemaa provokatsioonide hüppeline kasv möödunud aastal.

Üha enam seisame silmitsi Venemaa revanšismi vaikiva või lausa hääleka aktsepteerimisega. Eelmise nädala ENPA istungilt jäi meelde episood, kui ukrainlane Bondarenko pani hääletusele muudatusettepaneku, et Venemaa peab tagasi pöörama seaduse, millega lubatakse jõu kasutamist oma kodanike kaitseks võõrriikide territooriumil.

Muudatuse vastu kõnelnud Serbia parlamendi aseesimees Nataša Jovanovic teatas seepeale, et Venemaa on taas suurvõim, tal peabki selline õigus olema!

Tegemist on küll suhteliselt ekstreemse sõnastusega, aga jõupositsioonide ehmatav tunnustamine on aina ilmsem tõsiasi.

Kahjuks tunneb Lääs halvasti Vene revanšismi loogikat. See on: mida rohkem järeleandmisi meile tehakse, seda rohkem me neid nõuame!

KOMMENTEERI SIIN

Venemaast ja ajaloo ümberhindamisest

2009-09-18

Kuigi ajalugu puudutab kaugemas või lähemas minevikus aset leidnud sündmusi ega peaks seetõttu poliitikas suuremat rolli etendama, siis pole see alati nii. Vähemalt tänase Venemaa jaoks näivad ajalooga seotud küsimused olevat ülimalt aktuaalsed.

Vene-Saksa sõprus

Mis Kremli siis sedavõrd marru on ajanud? Kuigi ametlikus kõnepruugis kritiseeritakse kõige sagedamini Balti riikides levivat revanšismi ja fašismi rehabiliteerimise katseid, siis tegelikult on asi hoopis viimastel aastatel Euroopas üksteise järel vastu võetud otsustes, kus nõutakse kommunistlike kuritegude hukkamõistmist samal kombel, nagu seda on tehtud natside kuritegudega ning pannakse kaasvastutus II maailmasõja vallapäästmise eest Hitleri kõrval ka Stalinile. Vastavad deklaratsioonid ja otsused on üksteise järel vastu võtnud Euroopa Parlament, Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ja OSCE. Venemaa on kõigile neile reageerinud raevukate väljaastumistega. Kasu pole sellest olnud. Hiljutisel II maailmasõja alguse tähistamisel Gdanskis võeti Stalini kaasvastutus sõja puhkemise eest taas üles.

Ühelt poolt on Moskva sedavõrd valusat reageeringut raske mõista. Kommunismi kuritegude hukkamõistu vastu ei tohiks ju Kremlilgi midagi olla. Paraku pole see nii. Alates Putini tõusust võimule on Kreml Venemaa eneseteadvust ehitanud Nõukogude Liidu pärandile tuginedes. Tähtsaimaks sündmuseks on saanud võit Suures Isamaasõjas, millega õigustatakse Stalini repressioone ja demokraatia piiramist. Nõukogude Liidu lagunemine on kuulutatud eelmise sajandi suurimaks tragöödiaks. Selliste hoiakutega õigustatakse praegu ka demokraatia piiramist Venemaal ja autoritaarse valitsemissüsteemi kehtestamist.

Molotovi-Ribbentropi pakti meenutamine mõjub Venemaa võimude pingutustele seetõttu laastavalt. Moskval on raske rääkida Euroopa päästmisest natside ikkest, kui ta ise natside võidukäigule aktiivselt kaasa aitas. II maailmasõja kuuest aastast oli Nõukogude Liit kolmandiku ehk kahe aasta jooksul natsliku Saksamaa parim sõber ja abimees, etendades olulist osa Hitleri edus. Selleks, et see meelest läheks, taotaksegi Vene inimestele pähe, et II maailmasõda algas alles 1941. aastal, kui Saksamaa ja Venemaa omavahel karvupidi kokku läksid. See, mis toimus enne seda, tuleb mälust pühkida, nagu maailma jagamine koos Hitleriga 1939. aastal, kallaletung Poolale 17. septembril 1939, Katõni veretöö ja poolakate küüditamised, Baltimaade okupeerimine, kallaletung Soomele, abi Hitlerile Norra vallutamisel, tema sõjamasina varustamine kütuse ja viljaga, koostöö Gestapoga, Saksa kommunistide välja-andmine Hitlerile jne. Seda loet-elu koos toime pandud kuritegudest võib veel pikalt jätkata. Molotovi ütlust kasutades oli tõepoolest tegemist sõprusega, mis oli kinnitatud verega.

Savisaar Kremli tööriistaks

Edgar Savisaar ja teised tublid keskerakondlased on kuulutanud, et tegemist on mingi erilise Mart Laari ajalooga, mida

Savisaar ei jaga. Selline lähenemine teeb mulle loomulikult suurt au, paraku on minu osa Euroopas välja kujunenud arusaama tekkel tagasihoidlik - kuigi ei saa salata, et olen jõudumööda püüdnud sellele kaasa aidata. Üks uurija või maa ei suuda aga parima tahtmise korral kogu Euroopa hoiakuid kujundada - viimane on selleks liiga suur.

Euroopa Parlamendis ja teistes esindusorganites praeguseks valdavaks saanud arusaama kujundamist on eeskätt mõjutanud maailma mõjukaimad ajaloolased alates Robert Conquestist ja Richard Pipesist ning lõpetades Norman Davise, Orlando Figesi ja Ann Applebaumiga.

Nemadki nõuavad kommunismi kuritegude hukkamõistmist ja rõhutavad, et seda tegemata on raske, kui mitte lootusetu Venemaal demokraatiani jõuda.

Kreml on seega oma arusaamaga ajaloost ja Stalini rehabiliteerimiskatsetega jäänud üksi. Seetõttu on tal ka hädasti vaja kedagi, kes tema seisukohti toetaks. Siit tuleneb ka huvi Savisaare ja Keskerakonna vastu, et neid Kremli propagandavankri ette rakendada. Kremli olukord on seda keerulisem, et kommunismi kuritegude hukkamõistmist nõutakse järjest häälekamalt ka Venemaal, korduvalt on sellel teemal sõna võtnud õigeusu kirik.

Vahetus on tulekul

Sellel taustal on täiesti absurdne siduda kommunismi kuritegude hukkamõistmist mingi Venemaa-vastase salaplaani või koguni russofoobiaga. Kommunismi hävitustöö Venemaal oli sedavõrd põhjalik ja õudne, et seda võib vabalt lugeda üheks kommunismi kuritegude all enam kannatanud maaks.

Pigem võib Vene-vastaseks lugeda katseid siduda kommunismi ja selle kuritegusid Venemaaga, tehes Vene rahvast neis otsekui süüdlaseks. Ajalugu ei saa aga kinni mätsida, üritagu Venemaa või Savisaar seda nii palju, kui tahavad. Asjatu on ka Keskerakonna lootus, et ajaloo üle vaidlemine võiks inimeste meelest pühkida möödalaskmised Tallinna linnas, põhja lastud linnaeelarve, lastelt ära võetud spordi- ja huviringide raha, lasteaedadele antava toetuse vähendamise.

Nii nagu kommunismi kuriteod puudutavad nii eestlasi kui ka mitte-eestlasi, mõjutavad neid mõlemaid ka Tallinna linnavõimude otsused võtta oma propaganda-aparaadi säilitamiseks raha laste ja nõrgemate käest. Tallinn vajab vahetust - ning sellest saavad järjest paremini aru nii eestlased kui ka mitte-eestlased.

Kas tagasi Nõukogude Liitu?

2009-09-15

Lugedes Moskvast tulnud Keskerakonna ja Venemaa võimupartei saadetud käsulaudu "ajaloo ümberkirjutamise" ja "fašismi ja NSV Liidu eksisteerinud süsteemi" võrdsustamise vastu, tundus, nagu hakkaks Eesti tagasi pöörduma Nõukogude Liitu.

Eestisse tagasituleku järel sõimas Edgar Savisaar läbi end küsitlenud naisajakirjaniku, kuulutas kõiges süüdi Mart Laari ning IRLi ja teatas lõpuks, et talle on Moskvas sõnad suhu pandud. Sama on kinnitanud tema jüngrid eesotsas Enn Eesmaaga, kes usuvad, et Savisaar pole midagi sellist öelnud.

Siit mõni soovitus Keskerakonnale. Esiteks: selleks, et teile pidevalt Venemaal sõnu suhu ei pandaks - küll on nii käitutud Mailis Repsi, küll Ain Seppiku, nüüd Savisaarega -, oleks mõtet Kremliga mitte salakohtumisi pidada, vaid Eesti välisministeeriumi esindajad oma ettevõtmistesse kaasata. Või räägitakse neil kohtumistel midagi, millest Eesti Vabariigi välisministeerium teada ei tohiks?

Teine soovitus oleks puhkenud segadus kiiresti ära klaarida. Seda pole raske teha. Esiteks tuleks selleks nõuda, et vastav avaldus Ühinenud Venemaa kodulehelt viivitamata kõrvaldataks, ja teiseks selgitada, mida Savisaar oma juba Eestis tehtud avaldusega, et järeldusi Teise maailmasõja suhtes pole ikkagi mõtet revideerida, ikkagi täpselt mõtles.

Kui Savisaar "endale suhu pandud sõnu" ühemõtteliselt ümber ei lükka ja Ühinenud Venemaa oma üles riputatud pressiteadet ei korrigeeri, ei jää Keskerakonnal üle muud kui oma koostöölepe Ühinenud Venemaaga tühistada. Reps lubas juba aastate eest, et kui Ühinenud Venemaa hakkab Keskerakonnale oma ajalookäsitlust peale suruma, on koostööl lõpp. Kui kaua Keskerakond end ja seega paraku Eestitki mõnitada laseb?

Nii ongi Savisaarel võimalus tõendada, et ta pole valetaja, klaarida segadus ja edaspidi ettevaatlikum olla. Kui ta seda ei tee, on lood hullud. Sellisel juhul tahaks nii Enn Eesmaalt, Võsa Petsilt kui Meie Mehelt, eriti aga neilt tublidelt muusikutelt, näitlejatelt ja sportlastelt, kes kultuuri ja spordi arengu toetamiseks viimastel kuudel Keskerakonda astunud on, küsida: mida teie sellest arvate? Kas kommunismi kuritegude eitamine Moskva survel on tõepoolest arvamus, mida te jagate? Kas Eesti elanike lõhestamine, mida selline "non pasaran" stiilis Moskva taktikepi järgi tantsimine endaga kaasa toob, on tõesti see, mida õigeks peate? Kui te nüüd vaikite, on see teiegi arvamus.

Nii on Keskerakonna ees praegu lahti kaks teed: kas naasta Eesti teele või minna tagasi Nõukogude Liitu. See, kumba pidi astuma hakatakse, on varsti näha.

Eesti ja euro voliniku kandidaat

2009-09-05

Pole sugugi üllatav, et Eesti tulevase eurovoliniku kandidaadi valimine äratab suurt tähelepanu. Kellele on oluline meie hea ja sisukas esindatus Euroopa Komisjonis, kes kadestab voliniku hüvesid, kes räägib vaid sisepoliitilistest kitkumistest.

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehena tahaksin korraks üle rõhutada mõned olulised momendid, mis ehk aitavad jahutada kergelt kuumaks kippuvat arutelu ning keskenduda Euroopas toimuvale.

Kõigepealt tahaksin hajutada selle eksijutu, et eurovoliniku kandidaadi esitamisega on väga kiire. Tõsi, aega ei saa lugeda küll kuudes, kuid kindlasti on meil rahulikult võimalik oma otsust ette valmistada lähema nelja-viie nädala jooksul.

Kuigi mõned liikmesmaad on juba oma kandidaadid esitanud (nagu näiteks Läti Piebalgsi näol), ei juhtu midagi enne, kui on selge, mis saab komisjoni presidendikandidaadi Jose Manuel Barroso kuulamistega Euroopa Parlamendis 16. septembril ning kuidas hääletab Iirimaa 2. oktoobril Lissaboni leppe kordusreferendumil.

Barroso on 8. ja 9. septembril Euroopa Parlamendi fraktsioonide ees, et tutvustada oma tegevusprogrammi järgmiseks viieks aastaks. Euroopa Rahvapartei, kuhu kuulub nii Barroso kui Eestist IRL, saab presidendikandidaadi materjalid kätte homme.

Euroopa Parlamendis väikest esindatust omavad liberaalid (meilt Reformi- ja Keskerakond) eesotsas Belgia endise peaministri Guy Verhofstadtiga ei välista, et Barroso võiks toetusest hoopis ilma jääda või et lõpphääletus võiks lükkuda oktoobrisse.

Ometi näib tõenäolisemana see, et juba juunis 27 liikmesmaa valitsuste toetuse saanud Barroso saab 16. septembril vajalikud toetushääled ka Euroopa Parlamendis. Kuid see ei tähenda veel automaatselt Euroopa Komisjoni uue. koosseisu kokkupanekut.

2. oktoobril leiab aset Iirimaa referendum Lissaboni lepingu üle, mis otsustab, kuidas hakkab Euroopa Liit 1 . jaanuarist edasi elama. Esmaspäevane Irish Times teatas, et 36 protsenti iirlastest toetab Lissaboni lepet ja 23 protsenti on vastu. Samas pole kolmandik valijatest veel oma otsust langetanud.

Kui Iirimaa leppe heaks kiidab, tähendab see väga olulist muudatust kogu Euroopa Liidu institutsionaalses pildis. See aga eeldab veel enne aasta lõppu mitmete väga oluliste ametikohtade täitmist.

Euroopa Komisjoni uue koosseisu kandidaatide kuulamised peaksid Euroopa Parlamendis toimuma novembris ning alles detsembris peaks aset leidma lõpphääletus. Seega veel kord - Eesti pole mingil viisil oma sammudega hilinenud.

Arutu ning argumenteerimata kiirustamise asemel on meile hoopis tähtsam siiski saavutada kaks eesmärki - vältida halvamaigulist sise

poliitilist ärategemist hea kandidaadi heakskiitmisel ning püüelda tulevases komisjonis valdkondliku voliniku (näiteks infoühiskonna ja meedia või siseturu ja teenuste volinik) kohta.

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon on teinud valitsusele ettepaneku, et kõigi kõrge

mate ametnike määramisel Euroopa Liidu institutsioonidesse, sealhulgas ka voliniku kandidaadi puhul, toimuksid enne valitsuse lõppotsuse tegemist vastavasisulised kuulamised parlamendis. Täpselt nii, nagu meie suursaadiku kandidaadid käivad ennast tutvustamas väliskomisjonis.

IplpArutu ning argumenteerimata kiirustamise asemel on meile hoopis tähtsam siiski saavutada kaks eesmärki - vältida halvamaigulist sisepoliitilist ärategemist hea kandidaadi heakskiitmisel ning püüelda tulevases komisjonis valdkondliku voliniku kohta.

1.september - tarkuse- või lollusepäev?

2009-09-03

Esimene september koolialgusepäevana on üks Eesti ühiskonna tugevamaid traditsioone. See on tarkusepäev. Hommikul Vene telekanaleid klõpsides nägin, et seal kõneldakse hoopis enam Teise maailmasõja algusest 70 aastat tagasi. Loomulikult oma ametliku prisma läbi.

XX sajandi suurima sõja algus paneb kahtluse alla tarkusepäeva mõiste. See oli ju suisa lollusepäev 70 aastat tagasi. Üks tarkuse mõõdupuu on võime ajaloost õppida. Aga võimatu on rääkida ajaloo mõistmisest, kui üks pool eitab inimsusevastaseid kuritegusid täielikult. Võimatu on sellises olukorras rääkida ka terviklikust ja ühistel väärtustel põhinevast Euroopast, kuhu on integreeritud Vene Föderatsioon - Euroopa Nõukogu ja OSCE liikmesriik.

Praegu lõhestab erinev arusaam ajaloost Euroopat pea enneolematu teravusega. Arhiivide avamine ja vabadus on andnud Ida-Euroopale tagasi tema allasurutud mälu. Ja see mälu ütleb, et kommunismi kuriteod polnud põrmugi väiksemad kui natsismi omad. 2006. aastal möönis seda Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee, aga sel kevadel ka Euroopa Parlament ja OSCE Parlamentaarne Assamblee.

Nendele selgelt väljendatud seisukohtadele vaatamata rakendab Venemaa riiklikke meetmeid selleks, et õigustada Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist, kallaletungi Poolale 17. septembril 1939 ning Balti riikide ebaseaduslikku okupeerimist ja annekteerimist, mis toimus koguni kaks korda - nii sõja algul kui selle lõppedes. See retoorika on agressiivne, süüdistav ja Venemaa lähiriikide suhtes ähvardav. On mindud isegi nii kaugele, et Teise maailmasõja alguses süüdistatakse sõja esimest ohvrit Poolat, kes ei olevat järgi andnud Saksamaa „mõistlikele nõudmistele" ja rikkus sellega Euroopas valitsenud tasakaalu.

Üks seletus, mida omavahelistes vestlustes esindavad „julgemad" Vene poliitikud ja ka need Lääne poliitikud, kes kõhklevad kommunismi kuritegude hukkamõistmisel, on lihtne. Venemaa kui traditsioonilise impeeriumiriigi uhkust on rängalt haavatud ja tuleb hoiduda sellele haavale soola raputamast. Aga see, mida tahetakse, on ju lihtsalt ajalooline tõde.

Kas keegi kujutab ette, et tänasel Saksamaal ülistataks Hitlerit samamoodi, nagu Venemaal ülistatakse Stalinit. Kui Stalini kohta öeldakse, et tegi mis ta tegi, aga ta tõstis Venemaa jalule, siis Hitleri kohta sellist demagoogiat ei kasutata. Ehkki ajalooline paralleel on ju olemas. Kui Venemaa näeb Eesti, Läti ja Leedu vabaduse ees seisnutes siiani vaenlasi, siis kas oleks ettekujutatav, et Saksamaal nähakse vaenlasekuju kunagises prantsuse vastupanuliikumises? Kindlasti mitte!
Tegelikult on just tänane Saksamaa hea näide sellest, kuidas on otsustavalt lahti öeldud totalitarismi pärandist ja mõjusfääride poliitikast, et pühenduda ühiselt Euroopa tuleviku kindlustamisele.

Kahjuks pole aga püsiv koostöö Euroopas võimalik, kui ei jõuta ajaloosündmuste ühtse mõistmiseni. Mingem siis tarkusepäeval tarkuse suunas!

KOMMENTEER SIIN

Avaldatud lisaks:

04.09.2009 Pärnu Postimees

Volikokku trügiv eurosaadik pole tõsiseltvõetav

2009-08-21

Juba on Keskerakond teatanud, et Euroopa Parlamendi saadikud kandideerivad kohalikel valimistel. Reformierakonna peasekretär nii kategooriline ei ole, ent peab seda tõenäoliseks. Mis „Imede õu" on Eesti ja kui algeliseks peetakse inimeste mõtlemisvõimet?

Meenutan, et päev pärast Euroopa Parlamendi valimisi jõudsid erakonnad konsensusele, et valimisseadust tuleb muuta ja eksperiment suletud nimekirjadega tunnistati ebaõnnestunuks. Paistis, et signaal, mida suurel määral vormis Indrek Tarandi valimisedu, jõudis kohale. Kui aga eurosaadikud kandideerivad kohalikel valimistel, siis tõestavad nad, et neid esitanud erakonnad pole millestki aru saanud. Jätkatakse põhimõtteliselt vale eeldusega, et valija on rumal. Valijal ilmselt kujuneb samasugune arvamus hoopis poliitikute kohta.

Aga mitte ainult see pole probleem, vaid probleem on ka eurosaadikute tõsiseltvõetavus ja mulje, mis sellise sammuga Eesti poliitikast jäetakse. Eurosaadiku töö liikmesriigi kohalikus volikogus pole füüsiliselt ja ruumiliselt mõeldav, ta peab veetma pikad nädalad Brüsselis või Strasbourgis. Lisaks sellele lähevad siin lootusetult segamini poliitika tegemise erinevad tasandid.

Riigikogu liikmed saavad osutada võimalusele, et volikogu mandaadi saab vastu võtta siis, kui Riigikogu liikme volitused lõpevad. Lisaks ei takista miski näiteks Riigikogu liikmete tööd Tallinna linnaosade halduskogudes. Seevastu Euroopa Parlamendi liige on nädal nädala järel Eestist ära ning tema mandaat lõpeb alles viie aasta pärast, seega pärast oktoobris valitavate kohalike volikogude mandaadi lõppu.

Surudes Euroopa Parlamendi liikmeid kohalikel valimistel Tallinnas kandideerima süvendavad neid esitavad erakonnad tegelikult kõike seda, mille eest kevadised valimised poliitikuid hoiatasid - võõrandumist, valija mitteaustamist ja poliitika muutmist palaganiks. Selle üle võiks muiata, aga kaugemale vaadates on see meie ühiskonnale ja poliitilisele kultuurile pigem traagiliste tagajärgedega.

Poliitik peab sageli olema heas mõttes rahvavalgustaja. See on eriti ilmne eurosaadikute puhul, sest Euroopa Liidu toimimisest teatakse ikka veel üsna vähe. Euroopa Parlamendi valimiste eel lubatigi sellist rolli täitma hakata. Praegu aga tuleb Keskerakonna esindajail selgitamist alustada hoopis sellest, kuidas kavatsetakse linnavoliniku roll Tallinnas ja eurosaadiku roll Brüsselis ühendada. Pole just mõistlik algus.

KOMMENTEERI SIIN!

Lisaks avaldatud:

25.08.2009 Hiiu Leht

Uskumatu avaldus

2009-08-12

Viimasel ajal on peaaegu võimatu mitte tähelepanuta jätta Venemaal või selle juhtkonnas toimuvat. Kui üleeile teatas Venemaa president Dmitri Medvedev kaitseseadusesse tehtavatest muudatustest jõu kasutamise osas välisriikides, siis eile riputas ta oma kodulehele harvanähtavalt teravas toonis videopöördumise naaberriigi liidri aadressil.

"Mees mustas" süüdistab viieminutilises pöördumises Ukraina presidenti Viktor Juštšenkot ja laiemalt sealset poliitilist juhtkonda Venemaa-vastase poliitika ajamises ning kahe rahva sõbralike suhete rikkumises. Puudutagu see siis suhteid läänega (sealhulgas NATOga), toetust Gruusiale või Ukraina ajaloo traagiliste sündmuste meenutamist - kõik olevat suunatud vaid Venemaa vastu. Seepärast otsustas Medvedev viivitada uue saadiku Mihhail Zurabovi saatmisega Kiievisse.

Miks pidi Medvedev sellise väga ebadiplomaatilise avalduse tegema? Esiteks kinnitab see veel kord Venemaa soovi laiendada oma mõjuväljapoliitikat zero-sum-mängu põhimõttel oma vahetus naabruses. See tähendab, et kahepoolses läbikäimises ei saa olla mõlemale poolele rahuldavat tulemust. Keegi peab kogu aeg olema eduseisus või võitja. See on olnud Vene diplomaatias traditsiooniline.

Teiseks algab Ukrainas eelolevatel nädalatel presidendivalimiste kampaania, kus Moskva tahab näha kindlasti endale soodsat lõpptulemust. Kremli poliittehnoloogide eesmärk on ilmselt näidata 2004. aasta oranþi revolutsiooni läbikukkumist. Selleks tuleb kõigiti tampida Juðtðenkot. Muidugi pole välistatud, et viie aasta taguste sündmuste teine värvikas tegelane ja algava kampaania üks keskseid figuure Julia Tõmoðenko võib samuti sattuda Moskva terava kriitikatule alla.

Kolmandaks viskab Medvedev selle avalduse ja diplomaatiliste suhete täistaseme varjamatu ja tingimusliku alandamisega kinda lääneriikidele. Nii Ameerika Ühendriigid kui Euroopa Liit on viimasel viiel aastal panustanud Ukraina reformipoliitikasse ja stabiilse iseseisva õigusriigi tugevdamisse. Kuidas suhtuvad Brüssel ja Washington nüüd avaldusse, millesarnaseid ehk veel mõni aeg tagasi tegid Moskvast vaid Modest Kolerovi tüüpi ägetsejad?

Kas Gruusias jälle sõda?

2009-08-08

Mida lähemale jõuab eelmise aasta Venemaa Gruusia-vastase rünnaku tähtpäev, seda pinevamaks muutub olukord Gruusia-Lõuna-Osseetia piiril. Juba mõni kuu tagasi väitsid samad Vene ajakirjanikud ja poliitikud, kes olid eelmisel aastal samuti maailma Venemaa läheneva agressiooni eest hoiatanud, et Moskva valmistub uueks rünnakuks.

Sellele järgnenud sündmusi vaadates võib tõdeda, et ilmselt on selline kavatsus Moskvas tõepoolest vähemalt kellelgi meeles mõlkunud. Eelmisel aastal ei suutnud Moskva oma eesmärke saavutada, Mihheil Saakašvili jäi kukutamata ning Gruusia Vene mõjusfääri tagasi toomata. Moskva on järjekindlalt tõstnud pinget regioonis, üritades samal ajal sealt välja tõrjuda rahvusvahelisi vaatlejaid. Ning kui keegi pole veel aru saanud, mis aasta tagasi täpselt toimus, siis tasub vaid praegu nagu korduslindilt vaadata nii Lõuna-Osseetia provokatsioone kui Venemaa ettevalmistusi rünnakuks.

Siiski on olukord paljuski muutunud. Ühelt poolt on see Gruusia jaoks palju hullem. Vene väed on 40 km kaugusel Tbilisist, läinud sõda on kogu maad vapustanud ja laastanud, paljuski selle tulemusel tekkinud poliitiline kriis käib täie hooga edasi, kõigutades maailmas usaldust Gruusia vastu. Külade karistamatu hävitamine Lõuna-Osseetias on löönud rahva hinge ravimatu haava. Teiselt poolt on nii maailm kui Gruusia targemaks saanud - vähemalt on selleks lootust. Gruusia juhtkond teab nüüd valusate kogemuste najal, mida toob kaasa provokatsioonidega kaasaminek. Maailm teab aga, et Venemaa võib tõesti naabreid rünnata. Kui aasta tagasi peeti seda kuni pea lõpuni võimatuks, siis nüüd on hoiakud muutunud. Kui eelmise aasta kevadel pöördusid välisministrid Bildt ja Sikorski oma Euroopa kolleegide poole avaliku ettepanekuga saata konflikti ärahoidmiseks Gruusiasse ja Lõuna-Osseetiasse Euroopa rahuvalvejõud, siis jäi see hüüdjaks hääleks kõrbes. Tagantjärele vaadates oleks see ilmselt sõja ära tõesti ära hoidnud.

Nüüd käitub Euroopa õnneks teisiti. Kuigi Venemaa on kasutanud kõikvõimalikke meetodeid rahvusvaheliste vaatlejate Gruusiast tõrjumiseks, on Euroopa oma vaatlejad isegi inimkaotusi trotsides Gruusias hoidnud. See on ka hetkel Gruusia pea ainus lootus Venemaa uuest rünnakust pääseda. Gruusial on vedanud ka sellega, et praegusel hetkel on Euroopa Liidu eesotsas just Rootsi, mille juhtkond Venemaa käitumist tunneb ning teab, mida temalt oodata on. Mis aga veelgi olulisem, seda teab õnneks ka Venemaa.

Eelmisel aastal asus nii Eesti poliitiline juhtkond kui rahvas Gruusia kaitseks täie otsustavusega välja. Mõne arvamuse kohaselt tehti seda isegi liiga agaralt, rikkudes seega suhted Venemaaga. Miks peaks Eesti hoolitsema mingi Gruusia eest, kus olevat pealegi võimul hull diktaator? Huvitav, kuidas oleksime paarkümmend aastat tagasi, kui ise maailmalt toetust ootasime, reageerinud, kui keegi oleks meie kohta sama küsinud. Miks peaksime küll toetama mingite hullude rahvuslaste iseseisvuspüüdeid Eestis, rikkudes seega oma head suhted Venemaaga?

Majanduslik läbikäimine Venemaaga tooks suurt tulu, ajakirjanduse andmetel rõhub Eesti muulasi, ta pole meie toetust väärt. Selliselt mõteldes ja käitudes jõuab maailm kiirelt ummikusse. Mis aga veelgi olulisem, agressorid saavad sellistest hoiakutest uut julgust ning konfliktid-sõjad jätkuvad. Neid pole aga kellelegi vaja. Kuid jättes ka väärtuspõhise välispoliitika kõrvale, on Gruusia toetamiseks ka arvukalt külmalt pragmaatilisi kaalutlusi. Lastes Venemaal Gruusia läänemeelset valitsust minema pühkida, on tulemuseks püsiv konflikt ja ebastabiilsus selles Euroopale ülimalt olulises piirkonnas. Üle Gruusia läheb ainus Venemaast möödaminev tee energia toomiseks ida poolt Euroopasse. Selle tee läbilõikamisel muutub Venemaa Euroopa pea monopoolseks varustajaks, see viib kergelt aga uute konfliktide ja vastasseisudeni. Vaid Gruusiat praegusel raskel hetkel toetades on võimalik ära hoida uut verevalamist. On hea, et Eesti on sellel liinil rahulikult püsinud.

Suurte suhete veealused karid

2009-08-03

Moskva ja Washingtoni suhted on pärast Teist maailmasõda olnud kogu aeg suure tähelepanu all. Kuigi Venemaa on kaotanud oma kunagise üliriigi staatuse, ei kahtle keegi selles, et ressursirikas ning geopoliitiliselt globaalset haaret püüdlev Moskva on arvestatav jõukese kaasaegses maailmas.

USA presidendi Barack Obama läinudkuine visit Moskvasse tähistas uue peatüki algust kahe suurriigi suhetes. Obama algseadistamispoliitika (ehk "reset"-nupu lugu) on iseenesest taibukas käik selleks, et saavutada mitmeid taktikaliselt olulisi lahendusi. Samas on tähtis silmas pidada, et algseadistamine ei muuda olematuks strateegilisi erinevusi kahe suure suhetes ning saavutatud lahendused võib nurjata püsiv põhimõtteline ebakõla.

See pole sugugi esimene kord, mil Teise maailmasõja liitlased on hiljem püüelnud pingeid lõdvendada ning ühisosa leida. Nii ka nüüd. Kahel suurel on terve rida teemasid, kus ollakse vastastikku huvitatud tulemustest. Tõsi, huvid võivad samas olla väga erinevad.

Ameerika Ühendriikide uue administratsiooni jaoks on lühemas vaates oluline eeskätt saavutada Venemaaga pragmaatilise suhtlusliini taastamine, mille üheks konkreetseks väljundiks on Moskva kaasamine Afganistani operatsiooni taustsüsteemi.

Moskva kohtumise üks tähtsaim tulemus president Obamale oli kindlasti Venemaa nõusolek lubada läbi oma territooriumi või õhuruumi sõjaline transiiit Afganistani. See võimaldab Washingtonil vältida ohtlikku Pakistani varustusliini ja hoida kokku 133 miljonit dollarit.

Venemaa huvi siin on eeskätt tagada turvalisus oma lõunapiiridel ning vältida radikaalse islami tugevnemist Kesk-Aasias. Samas on pikaajaline segadus Afganistanis ja Pakistanis Moskva huvides, mis ühest küljest seob Ühendriike ja tema lääneliitlasi sõjaliselt kurnavas operatsioonis, teisalt aga blokeerib Kesk-Aasia energiavarude suunamist lõunamerele.

Teine oluline teema USA-Vene suhete päevakorras on strateegilise relvastuse vähendamine ning tuumarelvastuse leviku piiramine. Iseenesest pole siin tegemist mingi uudse teemaga ega isegi uudsete lähenemistega. Tuumarelvastuse küsimus on kahtlemata Venemaa üks trumpkaarte, millega püütakse lihvida oma suurriigi staatust.

Strateegilise relvastuse vähendamisest (isegi siis jääb mõlemale tuhandeid lõhkepäid) tähtsam on Iraani tuumarelvastumise küsimus. Kuigi sõnades on Moskva kritiseerinud tuumarelvastuse levikut, pole Iraani ülemäärane survestamine jällegi Venemaa huvides.

Iraani mõju kasv regioonis ning teatav liidusuhe Venemaaga annavad Moskvale mitmeid olulisi eeliseid võrrelduna Ameerika Ühendriikidega. See puudutab näiteks Venemaa ja Iraani mitmemiljardilist energiakoostööd, kus Lääne võimalused täna on väga piiratud. Samuti ei maksa unustada Iraani kasvavat võimekust tekitada pingeid kogu Lähis-Ida regioonis.

Pragmaatilise poole pealt on kindlasti nii Moskva kui Washingtoni huvides elavdada majanduskoostööd. USA kaubavahetus Venemaaga kasvas eelmisel aastal enam kui veerandi, 36 miljardi dollarini. Samas jääb see näiteks peaaegu kaks korda alla USA kaubanduskoostööle Taiwaniga, rääkimata siis Euroopa Liidust (618 miljardit), Kanadast (557 miljardit) või Hiinast (405 miljardit).

Üksikud märgid USA ja Venemaa suhete soojenemisest on kindlasti heaks uudiseks. Pole kahtlust, et oma loomult usalduslikumad ja läbipaistvamad suhted kahe suurriigi vahel on ka Eesti huvides.

Samas on selge, et püsivama ning usalduslikuma suhte saavad Moskva ja Washington rajada alles siis, kui sisuline koostööväli laieneb militaarteemadelt teistesse valdkondadesse ning kui Venemaa pöördub tagasi iseenda põhiseaduses kuulutatud demokraatlike ja õigusriiklike põhimõtete austamise juurde.

Just viimane asjaolu on tänaste Vene-USA suhete suurimaks veealuseks kariks. Autoritaarse (Venemaa) ja demokraatliku (Ameerika Ühendriigid) mudeli kokkupõrge pole kaugeltki enam retooriline.

Venemaa agressioon Georgia vastu eelmise aasta augustis märkis Kremli mõjuväljapoliitikas uut tasandit, kus oma eesmärkide saavutamiseks ei peljata kasutada ka sõjalist jõudu.

Kremlis mängitakse ilmselt sellele, et Georgia ja teiste naabrite suveräänsus on suurte globaalsete probleemide kõrval taandatav. Georgia osaline okupeerimine pole olnud takistuseks ei suhetes NATO, Euroopa Liidu ega USAga.

Võib olla on Moskva meelekindlust suurendanud seegi, et USA akadeemilistes ringkondades on esile kerkinud reaalpoliitiline vahetuskauba (tradeoff) kontseptsioon. Mitmelgi pool on viidatud Moskva õigusele kasvatada oma lähinaabruses mõjujõudu, mis sisuliselt tähendab Jalta ja Potsdami maailma osalist taaselavdamist.

Tõsi, president Obama ning tema administratsiooni liikmed on viimastel nädalatel korrutanud - suhete parandamine Venemaaga ei saa toimuda sõprade ja liitlaste huvide arvelt. Kui sellest põhimõttest kinni pidada, siis on paraku selge, et kiiret ja põhimõttelist muutust Vene-USA suhetes pole oodata.

Seda takistab kasvõi asjaolu, et Venemaa värske rahvusliku julgeolekustrateegia kohaselt on suurimateks strateegilisteks vastasjõududeks just nimelt Ameerika Ühendriigid ning NATO.

Lisaks on selles dokumendis rõhutatud energiajulgeoleku tähtsust geopoliitilistes jõuvahekordades. See aga omakorda määrab ära Venemaa ja Ameerika Ühendriikide pikaajalise huvide vastandumise eriti Lõuna-Kaukaasias ning Kesk-Aasias (sic! Turkmenistan), aga ka jääst vabanevas Arktikas.

Lähematel kuudel võib president Obama algseadistamispoliitika suurimateks proovikivideks saada võimalik pingete kasv Vene-Georgia suhetes, presidendivalimised Ukrainas, strateegilise relvastuse piiramise leppe kõneluste lõppfaas eriti raketitõrje teema osas.

Kõik need nõndanimetatud veealused karid võivad kiiresti kustutada lootused algseadistamispoliitika edule. Pole välistatud, et Valge maja põhimõtteid sõprade ja liitlaste huvide kaitsmisel kontrollitakse juba lähemas tulevikus.

Kuid hoolimata kõigist nendest ja teistestki varitsevatest ohtudest on president Obama katse suhteid korrastada kindlasti märkimisväärne samm. Igatahes on Venemaa demokraatlikud opositsioonijõud lootusrikkad suhete tuleviku osas. Ja seda polegi nii vähe.

Kommentaar: Kohtumine Oslos

2009-07-29

Eelmisel nädalal toimus Oslos kohtumine, mis mõne aasta eest mõjunuks uudispommina, kuid nüüd pälvis pigem keskpärast kajastust.

Ühe laua taga istusid kunagine Tšetšeenia presidendi Aslan Mashadovi parem käsi ja Tšetšeeni eksiilvalitsuse juht Ahmed Zakajev ning praeguse Tšetšeenia valitseja Ramzan Kadõrovi esindajana parlamendijuht Duhhvahha Abdurahmanov. Kõnelused toimusid mitme päeva jooksul.

Mäletan, kui kurja vaeva nägi üks mu Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee (ENPA) kolleeg kunagi, et tuua Zakajev Venemaa parlamendiliikmete ja kadõrovlastega ühe laua taha. Sellest ei tulnud midagi välja, Zakajevi osavõtt välistati.

Kindlasti on nüüdse kohtumise kohta vara järeldusi teha, kuid spekulatsioone see äratab. Siin on kolm kõige reljeefsemat versiooni.

Esiteks. Kadõrov on saavutanud Tšetšeenia üle täieliku kontrolli ja viimaste separatistide käpa alla saamiseks vajab ta Zakajevi tuge.

Zakajevi suunas esitatud süüdistused (terrorism jm) võetakse maha ja talle pakutakse kohta Kadõrovi valitsuses. Kadõrov kontrollib iseseisvuslasi ja Kreml Kadõrovit. See versioon pole eriti tõenäoline, kuid tal on eeldusi olla "ametlik" versioon nii venelastele kui kadõrovlastele.

Teiseks. Läheneb Kadõrovi pankrot, sest Kreml ei taha tema omavolitsemist kauem taluda. Viimases hädas on ta pöördunud iseseisvuslaste poole. Kreml Kadõrovit ei kontrolli, kuid valmistub talle kätte maksma.

Kolmandaks. Läheneb Kremli täielik pankrot Tšetšeenias ja kogu Põhja-Kaukaasias. Tšetšeenid peavad kõnelusi ja ühinevad peagi üle Kremli pea.

Vladimir Putin kiristab hambaid, aga ei suuda sekkuda. Dmitri Medvedev pakub end viimasel hetkel vahetalitajaks, et Venemaa nägu päästa ja Putinist eristuda.

Elame, näeme.

KOMMENTEERI SIIN

Plahvatusoht Kaukaasias

2009-07-03

Kuhu oleme jõudnud? Aasta tagasi oli augustisõja algus olümpiamängude avapäeval šokk.

Venemaa oli seda pikalt provotseerinud, kuid keegi ei oodanud nii ränka rünnakut Georgia territooriumil, sealhulgas tsiviilobjektide pommitamist. Nüüd arutatakse, kas Vladimir Putin ja Dmitri Medvedev suvatsevad USA presidendi Barack Obamaga kohtumise ajal või järel uue sõja valla päästa.

Selliseks oletuseks on hulk põhjusi. Esiteks toimuvad Põhja-Kaukaasias suured õppused, Vene väekontingent on koondunud. Eelmisel aastalgi oli see enne sõja algust nii. Teiseks ei ole Venemaa suutnud Georgia siseolukorda niipalju destabiliseerida, et vabaneda president Mihhail Saakašvilist. Järelikult võidakse kasutada otsustavamaid survevahendeid. Kolmandaks on kinnistunud seaduspära, et Venemaa alustab sõdu Kaukaasias suvel ning kui ühe sõjaga ei saavutata eesmärke, järgneb tingimata teine. Nii oli see Tšetšeenia puhulgi.

Sõja algamist on teiste seas ennustanud mitu arvestatavat Vene opositsioonilist analüütikut: Felgenhauer, Piontkovski ja Illarionov. Nende üks eesmärke võib olla Lääne hoiatamine, kuid ei saa öelda, et ennustus pole põhjendatud.

Olukorras, kus sõja algusest räägitakse nagu karikakramängus ("algab, ei alga ...") ja igaüks võib ennustusega eksida, võtaksin mina pigem selle seisukoha, et otsene sõjategevus praegu ei alga. Küll võib tekkida intsidente kontrolljoonel ja psühholoogiline sõda käib täie hooga nii Georgia kui tema toetajate vastu.

Nii näitab Venemaa Kaukaasias oma sõjalist jõudu ning püüab maailma veenda, et tegemist on tema mõjusfääriga. Sõja mittealustamist esitletakse justkui Putini suuremeelsust. Georgia riiki ja president Saakašvilit püütakse marginaliseerida, lääne riigijuhtidelt võetakse tahtmine Georgia juhtkonnaga suhteid hoida. Rootsi, mis välisminister Carl Bildti isikus on Venemaa rolli sõjas Georgia vastu teravalt kritiseerinud, sai nähvaka kohe, kui oli Euroopa Liidu juhtimise üle võtnud. Stockholm ei sobivat Medvedevile Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumise paigaks.

Georgias sõdimise kõrval või asemel huvitab Venemaad gaasitoru teine ots - Türkmenistan ja Aserbaidžaan. Esimesega läks Gazpromil halvasti ja teine küsib päris kõrget hinda, kuid Venemaa tunneb, et seal on võimalik oma mõju laiendada. Näiteks otsustas Aserbaidžaan lähipäevil rakendada mittetulundusühingute suhtes samasuguseid piiranguid kui Venemaa, järelikult on tegemist Kremlile mõistetava võimustruktuuriga.

Georgia läänemeelne suund surutakse isolatsiooni, lootes veel, et see relvade abita ise kokku kukub.

Georgia tegelik rikkus on noor põlvkond, kes viimastel aastatel on jonnakalt püüdnud oma riiki ehitada. See eristab Georgiat mõnestki postkommunistlikust riigist ja seda pole väga lihtne ühelt rahvalt ära võtta.

Praegune sõjahirmu loomine õppustega Kaukaasias on muu hulgas selleks, et Lääne proaktiivsed meetmed eos maha suruda. Ja milline on Obama tegelik ettevalmistus enne Moskvasse minekut, on mõistatus.

KOMMENTEERI www.herkel.net

Viirastused minevikust

2009-06-20

«Ükskord suvisel valgel ööl tulin sõbratari juurest. Tühjal tänaval seisis veoauto.
Küsisin endalt - mis see on? Auto oli täis kiilutud inimesi, kes seisid kastis nagu viirastused. Äkki hüppas sealt maha väike tüdruk ja hakkas jooksma. Nõukogude sõdurid tema järel. Esmalt kontsade klõbin mööda kõnniteed, pärast kirsade mürin ja siis vaikus. Muidugi püüdsid nad ta kinni. Ta ei karjunud. Need olid «nõukogude vennad», kes küüditasid «vabatahtlikult ühinenuid» mitte eriti kaugetesse kohtadesse, kas asumisele või mahalaskmisele.»

See on katkend maailmakuulsa ooperilaulja Galina Višnevskaja mälestusteraamatust. Toona neljateistkümneaastasele Višnevskajale, kes elas koos ohvitserist isaga Tartus, jäi see episood kogu eluks meelde. Kuigi siis, kui ta tühjal tänaval küüdiautot ja sealt põgeneda püüdnud tüdrukut nägi, ei jätnud see tema hinge teab kui sügavat jälge. Raamatu lugemise ajal ja hiljemgi olen mõelnud, mis sai sellest väikesest tüdrukust. Kas tema pisike, juba maaga tasa vajunud hauaküngas on kusagil Siberimaal või õnnestus tal siiski tagasi tulla Eestisse ja kas tal oli õnne elada Eesti iseseisvuse taastamiseni? Kahjuks jäävad vastused nendele küsimustele ilmselt saamata. Võiks küsida: miks pöördume mõtetes jälle nende kurbade, kaugete päevade juurde? Võib-olla on aeg öelda, et minevik on minevik ja neid inimesi enam tagasi ei too, ja nende kannatusi on võimatu korvata, ning elame meie parema tuleviku nimel? Veel ei ole aeg parandanud haavu, mis löödi eesti hinge aastakümneid tagasi. Ja kindlasti ei tohi me unustada tuhandete inimeste kannatusi, eriti ajal, mil meie suur naaber püüab ajalugu pidevalt oma vaatevinklist interpreteerida.

Venemaa president Dmitri Medvedev moodustas tänavu 19. mail oma ukaasiga 28-liikmelise «tõekomisjoni», oma «tõe» kaitsmiseks. Selle «tõe» hulka kuulub ka arvamus, et Punaarmee tõi Eestile, Lätile ja Leedule vabaduse. Selle «tõe» kahtluse alla seadmine võib peatselt olla karistatav. Suurbritannia ajaloolane Norman Davies on kirjutanud: «Churchill ütles, et ajalugu kuulub võitjaile. Aga see, mida kirja ei pandud, on palju keerulisem. Mõni mõtleb võidetuile, unustades seejuures, et pärast Teist maailmasõda polnud suure osa Euroopa probleem mitte selles, et kaotajad jätsid kirja panemata oma seisukohta iseenda elajalike tegude kohta, vaid see, et ikestatud ei saanud oma kannatustest kirjutada.»

Piir sõja võitjate ja kaotajate vahel on üsna hägune. Kas näiteks 50 aastat Nõukogude okupatsiooni iket saab Balti riikide puhul pidada võidu ilminguks? Kas natside minemakihutajad ei unustanud ennast haakristist vabastatud maale, et seal ise edasi peremehetseda? Täna tundub sõna «okupatsiooniarmee» mõnele siin Eestimaal ja paljudele Venemaal solvavana, sest see armee ju lõi Eestist fašistid välja. Kuid kohe pärast sõda neljakümnendate aastate lõpus ja viiekümnendate algul olid arusaamad teised. Mu isa oli tuttav Rakveres Nõukogude armee lennuväe kapteniga, kes oli sümpaatne inimene ja kes tundis siirast huvi eestlaste elu vastu.

Minusugusele väikesele tüdrukutirtsule oli ta suur sõber ja ei oskagi öelda, kuidas me suhtlesime, sest mina ei osanud vene keelt ja tema mõistis väga vähe eesti keelt. Äkki ta kadus ja ei tulnud kunagi enam meie juurde. Minu küsimuse peale, miks onu meile enam külla ei tule, ei vastanud vanemad midagi. Alles aastaid hiljem sain teada, et see lennuväekapten viidi Eestist ära süüdistusega, et ta suhtleb liiga palju kohaliku elanikkonnaga.

Nii jagas NSV Liidu juhtkond vaikimisi Baltimaades inimesi okupantideks ja ikestatuteks. Nii on Moskva ise tunnistanud okupatsiooni Eestis, Lätis ja Leedus. Kui nüüd tänasel Venemaal kõlavad süüdistused, et okupatsioonist rääkijad on ajaloo võltsijad, siis võltsivad süüdistajad iseenda minevikku. Ajalugu tuleb võltsijate eest kaitsta, selles on president Medvedevil õigus. See on ka põhjus, miks meie ei saa oma minevikku unustada.

Moskvas ülikoolis õppides lugesin ulmejuttu ajamasinast, mille abil soovis leiutaja saada teada tõe Teises maailmasõjas toimunu kohta. Loodud ajamasinat püüdsid hävitada nii need, kes olid sõjas võitjate poolel, kui ka need, kes kaotasid. Tõde oli valus nii ühele kui teisele.Eks ole kõigi riikide ajaloos sündmusi, mida nad parema meelega varjus hoiaksid. Ning on ka seda, mida tahetakse mäletada ja uskuda, hoolimata sellest, et faktid kõnelevad teist keelt.

Kuni meil on tegemist lähiajalooga, ei ole ühine arusaam ajaloost võimalik. Lähiajaloos toimunu üle saab arutleda see, kelle jaoks ei ole küsimus isiklik. Ma olen veendunud, et ka Eesti lähiajaloo kohta kirja pandus on kirjapanijate endi mõju sündmuste mäletamisele ja kirjeldamisele liiga suur. Küsides, kas on olemas üks ja ainuõige arusaam toimunust, on hea tuua paralleel Akira Kurosawa filmiga «Rashômon»: neli samades sündmustes osalenud inimest esitavad kõik oma versiooni toimunust. Kellel on õigus? Kõigil, ja mitte kellelgi.

Ajaloolased võivad mu seisukohta mitte jagada, kuid leian, et lähiajalugu on alati puudutatud sinu isiklikust maailmavaatest, sinu isiklikest läbielamistest ning selektiivne mälu on jõudnud selles teha omad korrektiivid. Seni aga, kuni ajalugu on uurimiseks liiga isiklik, tuleb kõik toimunu kirja panna. Ja võib-olla paljude aastate pärast tuleb Mart Laari või Küllo Arjakase lapselapselapselaps, kogub kirjapandu kokku, loeb ja analüüsib seda mitte enam osalisena, vaid distantsilt ja erapooletumana. Selles osas sarnaneb ajalugu tähtedega - mõlemaid on parem vaadata kaugelt. Kauges galaktikas plahvatav supernoova on võimas vaatepilt. Kui sama juhtuks aga siinsamas, meie kõrval, ei jääks meist kellestki midagi järele.

Euroopa ühise ajalookäsitluse tekkimist raskendab terminoloogiline probleem - mõistel «kommunism» on Lääne-Euroopa riikides hoopis teine tähendus kui endistes Nõukogude Liidu maades. Kommunistlikud parteid olid ka demokraatlikes riikides, nagu Itaalia, Prantsusmaa, Portugal, kuid seal olid need osa demokraatlikust mitmeparteilisest riigijuhtimise süsteemist ning ei omanud sellist rolli nagu Nõukogude Liidus. Lääne-Euroopa jaoks, keda kommunismi kuriteod ei puudutanud, seonduvad kommunistlikud ideed 60ndate romantilise värvinguga marksistlike noorteliikumistega ning kommunismi totalitaarse vormi allasuruvat ja kuritegelikku iseloomu on neile raske seletada. Raskeks teeb seletamise ka see, et kui natsismikuritegusid on palju uuritud, siis kommunismikuritegude kohta seda öelda ei saa. Kuid seletama peab.

Mis puutub Venemaaga ühise ajalookäsitluse võimalikkusesse, siis probleem tuleneb eelkõige sellest, et tänane Venemaa peab ainsaks suureks saavutuseks võitu Suures Isamaasõjas. Samas oleks neid saavutusi, millele ehitada riigi identiteet, teisigi, kas või kuvand Venemaast kui kosmoseriigist. Et identiteedi aluseks on valitud sõjalised saavutused, on paljuski mentaliteedi küsimus. Läbi ajaloo on kuulunud Vene mentaliteedi juurde ihalus vertikaalse võimu- ja käsusuhte järele ning soov, et otsused, ka inimest ja tema vabadust puudutavad, tehtaks kusagil kõrgemal. Intelligentsi osakaal Vene ühiskonnas ei ole seda kunagi piisaval määral tasakaalustada suutnud.

Kuid kas saame öelda, et Venemaa identiteet on rajatud valele? Vene inimeste jaoks on tegemist tõega, mida usub rahva enamus. Ja usub hoolimata sellest, et kannatasid ka inimesed Venemaal. Kui suurt vaeva nõudis Venemaalt ametlik tunnistamine, et Molotovi-Ribbentropi pakt eksisteeris! Kuid ma olen veendunud, et sellest ei tea senini suur osa Venemaa inimestest.

Lääne-Euroopas tehakse viga, kui arvatakse, et Venemaa on palju muutunud. Teistsugune riigikord ei tähenda veel muutust mentaliteedis. Praegune järjekindel liikumine üheparteilisuse suunas näitab, et oleks väga naiivne eeldada suhetes Venemaaga ühiseid demokraatlikke väärtusi. Kõige võimsam relv, mis Venemaal on, on riigitelevisioon, mis katab kogu riigi ja mis on keskvõimu kontrolli all. Ka selles osas, mis puudutab ajalugu. Eesti tegi vea, kui andis käest ära siinse venekeelse tele, sest tühiku täitsid Venemaa telekanalid. Saamata infot Eesti telekanalitest, võtab enamik venekeelsest elanikkonnast tõena seda, mida neile näitab PBK või RTR.

Mis on meie võimalused, et kaitsta ajalugu võltsijate eest? Kutsuda inimesi üles mõtlema, mõtlema ja veel kord mõtlema. Moskvas elades püüdsin sõpradele seletada, et Lenin oli samaväärne jõhker despoot nagu Stalin. Need vestlused lõppesid tihti tüliga, sest läksin nende mõistes justkui pühaku kallale. Aastate möödudes, juba perestroika aegadel, toimus minu vene sõprade hoiakutes järsk muutus Lenini rolli kohta ajaloos. Me peame rääkima, selgitama, kutsuma mõtlema.

Peamine koht, kus seda teha on vaja, ei ole Euroopas ega Venemaal, vaid Eestis. Me peame rääkima ja rääkima Eesti ajalugu just siinsetele inimestele. Omal ajal tehtud veaga, arvamusega, et integratsiooniks piisab keeleõppest, kaotasime siinsete venelaste hulgas palju Eesti toetajaid, kes meil vabanedes olid. Inimesi peab kutsuma dialoogile järjepidevalt. Sidusat ühiskonda ei looda ühe päevaga.

Ainult olles teineteise kõrval päev päeva järel, teineteisega rääkides jõutakse ühistele väärtustele. Me ei saa siduda siinseid venelasi kommunismi kuritegudega, nagu me ei seo sakslasi fašismiga. Venelased ei ole kuritegelik, vaid palju kannatanud rahvas, kellele on osaks saanud veelgi raskem saatus kui eestlastele - nad on kannatanud omaenda riigi käe läbi. Mineviku varjud tuleb jätta minevikku ja mitte kanda neid üle tänapäeva. Kuid minevikku ei tohi unustada. Samamoodi nagu hoiame mälus hoiatusena fakti Hitleri legitiimsest võimuletulekust, peame hoidma meeles ka okupatsiooni ja küüditamisi. Ainult nii võime hoida ära võimaluse selle kordumiseks.

Intervjuu: Tunne Kelam: valimiste tähelepanu koondus protestile

2009-06-12

Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam leiab, et Eesti suuremad erakonnad tegid ränga vea, ignoreerides kodanike selget vastuseisu suletud nimekirjadele.

Kas need europarlamendi valimised olid protestivalimised?

Valimised pakuvad kodanikele kõige normaalsema võimaluse ja õiguse protestiks. Eestis avaldus see protest erakordse jõuga eelkõige nn suletud erakonnanimekirjade vastu, mis välistavad valija võimaluse toetada konkreetset kandidaati. Olen järjekindlalt pooldanud avatud nimekirju ning sügavalt veendunud, et Eesti suuremad erakonnad tegid ränga vea, ignoreerides kodanike selget vastuseisu suletud nimekirjadele.

Ma ei tea, kas keegi üldse võttis vaevaks teha sel teemal mingit arvamusküsitlust. Meenutan, et esimeste europarlamendi valimiste eel (2004) võitlesid tookordsed Isamaaliit ja Res Publica välja avatud nimekirjad. Paar aastat hiljem taastasid Keskerakond ja Reformierakond seadusemuudatusega kinnised erakonnanimekirjad.

IRLi volikogu kohustas mais 2008 IRLi fraktsiooni riigikogus algatama eelnõu lahtiste nimekirjade taastamiseks, mis anti sisse, kuid jäi seisma suuremate erakondade toetuse puudumise tõttu. Minu arvates tekitas just hoolimatus suurema osa kodanike tahte suhtes hiiglasliku protestipotentsiaali, mis kanaliseerus üksikkandidaat Tarandi isikus.

Sellise protesti mastaapi ei osanud keegi ette näha - tulemust, kus üksikkandidaat pälvib kaks mandaati ehk saab samapalju hääli kui võitnud erakond. Moraal on selge - kui erakonnad osutusid skandaalselt tundetuiks, lausa ülbeteks kodanike arvamuse suhtes, siis provotseeris see valijaid neile õppetundi andma.

Õppetunni teine külg on aga nukram - tähelepanu koondus protestile, mitte sisule. Mitte sellele, mida tehakse europarlamendis nende kuue kohaga. Indrek Tarand ise keskendus protestile, mitte positiivsele programmile. Teisisõnu, võimas protest kodumaal ei kanaliseeru kuidagi Euroopas, ei tekita seal isegi pinnavirvendust. See jääb Eesti siseasjaks. Üksikkandidaat jääb üksikuks saadikuks ka Euroopas.

Teine protest, millega pandi tuhanded täiendavad valijad liikuma, oli eurovalimiste ärakasutamine siseriikliku opositsiooni kunstliku õhutamisega Keskerakonna poolt. See oli suunatud peaministri vastu ning sel polnud sisuliselt midagi tegemist Euroopa teemadega ega isikute kvaliteediga, kes meid seal peaksid esindama.

Kui suur on ikkagi võimalus Euroopas Eesti asja ajada?

Esiteks ei saa neid kaht - Euroopat ja Eestit - vastandada. Euroopa ühised «asjad» on suuremas osas ka Eesti asjad ja huvid. Euroopa Liit on ühistel väärtustel ja majandushuvidel põhinev ühendus, mille ideoloogiaks on solidaarsus. Muidugi on tegelikus elus liikmesriikide huvide vahel erinevusi, sel juhul kaitsevad vastava riigi europarlamendi liikmed enamasti omaenda riigi huve, tõustes kõrgemale erakondlikest huvidest.

Kuid Euroopa Parlament on samas täiesti ainulaadne foorum Eesti asja ajamiseks ja tutvustamiseks, kuivõrd Eesti esindajail on kasutada neli päeva nädalas maailma suurim demokraatlik esinduskogu rohkem kui 700 poliitikuga 27 riigist, kellele Eestit ning Eesti asja tutvustada ja poolehoidu võita. Europarlamendi liikmete kaudu on kõige tõhusam viis mõjutada vastavaid valitsusi Eestile soodsalt.

Juba Eesti kandidaadiajal olid europarlamendi kolleegid meie jaoks tõhus tugi, kes osutasid meie seisukohtadele kõige enam mõistmist ja enamikul juhtudel toetasid neid. Eesti järjepidev tutvustamine, Eestile hea nime ja usaldusväärsuse saavutamine on tegevus, mis kunagi ei lõpe. See on kõigi meie kodanike ühine ülesanne.

On selline telepilt olemas, kus te tühjale europarlamendi saalile kõnelete...

Suhteliselt tühjad saalid on tavaline osa tänapäeva demokraatiast.

Kui näete telepildis Eesti saadikut tühjana tunduvas saalis kõnet pidamas, siis ei ole kindlasti tegemist Eesti vähese tähtsusega või meie boikoteerimisega. Tühi saal ei peegelda tingimata arutatava teema tähtsust või parlamendiliikmete huvi puudust.

Asi on selles, et vastavad teemad on enne läbi arutatud parlamendi komisjonides ja poliitilistes fraktsioonides, kes siis saadavad oma esindajad istungisaali kõnesid pidama. Teised fraktsiooni liikmed, kes esinejate seisukohad on eelnevalt heaks kiitnud ja kellesse antud küsimus erialaliselt ei puutu, tegelevad kahekümne muu ülesandega (samas sageli jälgides kõnesid oma büroos ekraanilt) ning tulevad täies koosseisus saali siis, kui arutatud küsimused pannakse hääletusele.

Hääletustest osavõtu üle peavad fraktsioonid väga ranget arvestust. Kuid ei tohi unustada, et isegi suhteliselt tühjas saalis viibib täisistungite puhul alati Euroopa nn valitsuse ehk Komisjoni liige, samuti eesistuva riigi minister, kellele parlamendiliikmed oma kõned adresseerivad ja kellelt reageeringut ootavad.

Tähtis on see, et kõneleja saab oma seisukoha esitada otse teiste Euroopa institutsioonide kõige kõrgemale tasandile ning seega nende institutsioonide tegevust mõjutada. Kuid on sageli olukordi, kus istungisaal on täis. Kõik oleneb teemast. Näiteks oli saal täis ka siis, kui mais 2007 minu algatusel arutati olukorda Eestis pärast aprillimässu.

Eurooplane valis ettevõtluse

2009-06-10

Need, kes Euroopa Parlamendi valimistel osalesid, aitasid seekord Eestil välja anda signaali, et Euroopa asjad lähevad meile korda. Ma ei kiirustaks head valimisaktiivsust protestihääletuseks nimetama. Tähtis on see, et inimesed osalesid ja tahtsid kaasa rääkida. Eriti hea meel on, et 48 511 valijat hääletas IRLi nimekirja poolt, hinnates sellega eeskätt Tunne Kelami senist professionaalset tööd.

Kummati näitasid need valimised meile mitut asja. Esiteks seda, et peibutuspardid on endiselt au sees ja edukad. Vähemalt on see nõnda Edgar Savisaare puhul. Eelmistel eurovalimistel oli Keskerakonna esinumber Vilja Savisaar, kuid Siiri Oviir edestas teda tänu paremale isiklike häälte tulemusele. Toonane tulemus oli Keskerakonna jaoks nigel. Nüüd asetati nimekirja tippu Edgar Savisaar, kes kinnitas, et tema Brüsselisse ei lähe, aga tulemus saadi märkimisväärselt parem.

Andku Indrek Tarand mulle andeks, kui teda katsejäneseks nimetan. Katsejänes on ausam kaup kui peibutuspart. Ja mööngem, et katse esimese poole läbis Tarand üliedukalt. Otsus üksikkandidaadina välja tulla oli julge ning õigesti ajastatud samm. Tema kasuks töötas mitu asjaolu, eeskätt pettumine parteide sisepoliitikas ja suletud nimekirjad. Loodan, et tal jätkub jõudu olla edukas ka teises pooles - mandaadi elluviimisel.

Üldiselt andsid valimised oodatud tulemuse, üllatav oli üksnes Tarandi häältesaagi suurus. Euroopa parteispektrit arvestades on Eesti esindus liberaalide fraktsioonis küll kentsakalt suur, kuid õnneks oleme esindatud ka suurtes fraktsioonides - Euroopa Rahvaparteis ja sotsiaaldemokraatides. Vahepeal õhus olnud sotside väljajäämine muutnuks Eesti hääle Euroopa Parlamendis kindlasti palju nõrgemaks.

Sotsialistid kaotasid Euroopa mastaabis oluliselt mõjujõudu. Euroopa Rahvaparteil seevastu õnnestus suurfraktsiooni staatus säilitada. Esialgseil andmeil on Rahvaparteil 263, sotsiaaldemokraatidel 161 ja liberaalidel 80 kohta. Seega müüt vasakpoolsuse võidukäigust üleilmse majanduskriisi tingimustes osutubki müüdiks. Pigem andsid Euroopa valijad oma hääle tasakaalustatud eelarvepoliitikale, maksude vaoshoidmisele, vähesele bürokraatiale, protektsionismi ohjeldamisele - ettevõtluse ja töökohtade kaitsmisele. Eriti tugev oli konservatiivide ja kristlike demokraatide võit Prantsusmaal ja Saksamaal, aga ka Poolas, kriisist räsitud Ungaris.

Ei saa mööda minna suletud nimekirjadest. Olen seda eksperimenti korduvalt hukka mõistnud, sest see on valija tahte vastane ja lõhub valimissüsteemi loogikat. Suletud nimekirjade maaletoojad olid Reformierakond ja Keskerakond. Ilmselt tõestas Tarandi häältesaak neile mõndagi. Inimeste tahet valida konkreetseid isikuid möönis valimispäeva õhtul ka Reformierakonna esimees. Õhus on selge signaal, et tulevikus saame taas avatud nimekirjade juurde naasta.

Intervjuu: Tunne Kelami missioon Euroopas jätkub

2009-06-09

Isamaa ja Res Publica Liidu kandidaatidest ainsana pälvis Euroopa Parlamendi liikme mandaadi Tunne Kelam, kes tahab jätkata Brüsselis neid tegemisi, mis tal esimesest viiest aastast pooleli jäid.

Tunne Kelam, südamlikud õnnitlused ja jõudu tööle taas Euroopa Parlamendis meie lehe lugejatelt, kellele sümpatiseerib IRL! Nüüd, mil teie jätkamine Brüsselis on kindel, öelge, missuguse kogemuse omandasite Euroopa Parlamendi lõpetavas koosseisus olles.

Peamine õppetund oli selles, kui oluline on Brüsselis säilitada avatud vaim ja paindlikkus, sest Euroopa Parlamendis ei lahenda jäikade jõuvahekordadega midagi. Kõige suuremgi on seal alati vähemuses, meie niikuinii.

Väga oluline on inimlik suhtlemine, teretamine, naeratamine, huvi näitamine teiste vastu ja kolleegide tunnustamine. Arukate ettepanekutega esinedes on võimalus, et kujuneb arvamusliidri positsioon, mis on peamine saavutus. Usalduskapitali pinnalt võib kriitilises olukorras saavutada meile soodsa lahenduse.

Teil on ees viis järgmist aastat. Mis tööd ootavad, mis on prioriteedid?

Esimene prioriteet on teha kõik Eesti majandussurutise leevendamiseks. Kuigi Eesti peab selleks põhiosa tegema ise, on Euroopalgi võimalusi. Parlamendi praegune koosseis suutis oma viimastel istungitel suunata viis miljardit eurot kriisi leevendamiseks, Euroopa Liidu globaliseerumisfondist sai suunatud paindlikult raha ümberõppeks ja ettevõtjate toetamiseks.

Teine prioriteet on Läänemere strateegia elluviimine ja selle järelevalve teostamine. Seda strateegiat vajame kriisiolukorraks, eelarves on vaid seemneraha ja ees seisab võitlus, et strateegia oleks rahastatud. Läänemere piirkond peab muutuma kõige kiiremini arenevaks, innovaatiliseks rajooniks, see on praeguses olukorras väga tähtis.

Ja muidugi regionaalpoliitika, millega olen tegelnud. Mu viimane raport, mis läheb juba uude parlamenti, on naabruspoliitikast Euroopa Liidus. See on praktiline teema, kuidas arendada koostööd piirialadel.

Olite kommunismi kuritegude hukkamõistmise eestvedaja. Sel ja tuleval aastal on ees palju valusaid ajaloodaatumeid. Venemaa ähvardab karistusega kõiki, kes julgevad ajaloost rääkida nii, nagu asjad olid.

Venemaa reaktsioon ajaloo ümberkirjutamise suhtes on näide nende tundlikkusest hinnangutele, mis Euroopa Liidus on antud. Neli aastat tagasi oli Euroopa Parlamendi resolutsioon, milles nenditi, et Punaarmee võidud fašismi üle ei toonud Ida-Euroopa rahvastele vabadust, vaid orjuse, mainiti Balti riikide okupeerimist. Viimased resolutsioonid on samuti mõjunud ärritavalt, see on hea. See näitab, et Venemaa pole tundetu, vaid paanikas. Euroopa südametunnistuse resolutsioonis on ettepanek moodustada Euroopa mälu platvorm, mis sisaldaks andmete kogumise keskuse, uurimisinstituudi ja memoriaali - sellele on Euroopa Komisjon lubanud raha.

Konkreetne ettepanek on tähistada 23. augustit nii kommunismi- kui natsismiohvrite mälestuspäevana. Asi on liikmesriikide valitsustes, Eestis on vastav seadus algatatud, peaks jõudma sel kuul riigikokku ja vastu võetama, sama on teinud Tšehhi valitsus.

Kuidas hindate üleeilset valimistulemust? Milliseks kujuneb koostöö?

Olime realistid. Lootsime ehk kahte kohta, kuid lepime sellegi tulemusega. Koostöös Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmete vahel pole kunagi probleemi olnud.

Ühtlasi tänan kõiki Pärnumaa inimesi, kes hääletasid Isamaa ja Res Publica Liidu poolt!

Väikese Eesti suured sündmused

2009-06-04

Eesti seisab ühtäkki väga oluliste sündmuste keskel. Meie riigi sümbol - sinimustvalge lipp - tähistab 125. aastapäeva. Meenutan 1988. aastat. 7-aastase tüdrukutirtsuna olin vanaisa pasunakooriga Otepää kiriku kõrval, sealsamas, kus avati mälestustahvlid lipu auks.

Oli avanemise aeg, mil riik, rahvas ja vabadus olid kullahinnaga. Nende poole püüd oli midagi erakordset, midagi, mida täna unustama kiputakse.

Valime nimekirju

NATO ja Euroopa Liiduga ühinemine olid riigi järgmised olulised sammud. Viis aastat tagasi eesmärgid saavutati. Tänu liidule oleme mitmeski majandussektoris saanud positiivse tõuke. Olgu selleks põllumajandus või teedeehitus. Oleme saavutanud vaba liikumise ühenduses. Oleme saanud eurooplasteks, nagu Noor-Eesti möödunud sajandil soovis.
Paraku on Euroopa Liit meid hellitanud. Oleme harjunud saama, kuid vastupakkumine ei tule meeldegi. Lihtsaim viis on minna valima europarlamenti.

Reformierakonna ja Keskerakonna tõttu ei saa me valida konkreetset isikut nimekirjas, vaid oma poolehoid tuleb anda tervele nimekirjale. Mida sellega on saavutatud? Valimissüsteem on kriisis. Jüri Adams (Vikerkaar 4-5/2009) on välja toonud kriisi ühe põhjusena selle, et üheaegselt on kasutusel mitu omavahel konkureerivat süsteemi. Adams märgib, et valimissüsteemi omaksvõtt võtab vähemalt 50 aastat.

Viis aastat tagasi sai valija reastada kandidaatide paremuse. Sel korral on see võimalus kodanikelt ära võetud. See on väär! Kaasnenud on peibutuspartide kasutamine, kusjuures viimased on selgelt öelnud, et Brüsselisse minna ei kavatseta. See paneb kahtluse alla poliitika tõsiseltvõetavuse.

Majanduses keeristuuled

Lisaks on suletud nimekirjad toonud kaasa ohtralt üksikkandidaatide ülesseadmist. Olukord poleks imelik, kui kandidaadid hoomaksid olukorda europarlamendis. Teisalt tekib küsimus, et kas neid fraktsioonidesse avasüli vastu võetakse, sest neil puudub tugiorganisatsioon, milleks on tavaliselt erakond.

Mida saaks valimissüsteemi kriisi vastu teha? Minna valima! Nii tõestame, et valimised lähevad meile korda.
Eesti on ka maailmamajanduse keeristuultes. Majanduslangus on väikeriigi jaoks mõneti isegi lihtsam, sest oma väiksuse tõttu suudame turge ja olukordi kiiremini ümber suunata. Teisalt on meie tootmismahud väikesed, mis turgude ümbersuunamisel paneb omakorda piirangud peale. Ei ole suudetud ka välja ehitada toimivat infrastruktuuri meelitamaks välisinvestoreid, et inimestele tööd saada.

Sisemajanduse kriisi oleme tekitanud ise. Näiteks üle kuu aja tagasi oli riigile maksed tasumata 5 miljardi krooni ulatuses. See on suur summa, mida valitsus püüab meeleheitlikult kokku kraapida.

Hoida ja kasvatada riiki

Majanduslanguses on oma roll valitsustel. Lihtne on öelda, et ei oleks pidanud headel aegadel nii palju kulutama. Ei oleks tohtinud makse alandada ja mitmesuguseid toetusi suurendada, sest väikeriigi võimekus tuleb nagunii mürinaga vastu. Õigem oleks vastavalt tegutseda, et päästa riik rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimise alla sattumisest.

Kummaline on liberaalide ühe mustri järgimine. Kui ei saada oma tahtmist, tuleb tekitada valitsuskriis ning peita selle taha tegelikud probleemid, milleks on tahtmatus tajuda reaalset olukorda. Nii on minu hinnangul ka Rahvaliidu kaasamine peaministri poolt üks meelepete. Eelarve tasakaalu püüdlusi jupitatakse nagu vorsti. Kuid vorst võtab rohekassinise värvuse.

Tänane poliitiline ühiskond on veidi halvatud. Ühelt poolt vajaks poliitiline eliit mõistmist - kaua suudame vanaviisi edasi minna ning millised on julged valikud tulevikule mõeldes. Teiselt poolt vajab riik aktiivset ja mõtlevat kodanikkonda.
Usun, et meie ühine huvi on hoida ja kasvatada Eesti riiki.

* Autor väljendab isiklikke seisukohti.

Küsimus-vastus. Tunne Kelam

2009-06-02

Postimees palus seitsmel eri valdkonnas tegutseval inimesel esitada üks küsimus europarlamenti pürgijatele. Vastama palusime need kuus kandidaati, kes viimaste avaliku arvamuse uuringute järgi kõige tõenäolisemalt valituks osutuvad. Vastused andsid kandidaadid telefoni teel.

Kaitseuuringute keskuse analüütik Kaarel Kaas:
1. Millisena te näete Euroopa Parlamendi rolli Euroopa ühtse välis- ja julgeolekupoliitika kujundajana?

Pärnu haigla juht Urmas Sule:
2. Euroopa Parlament arutab praegu «tööaja direktiivi», mis sellisel kujul võib Eesti tervishoius kaasa tuua tööjõupuuduse. Millisena näete enda rolli tagamaks Eesti tervishoiusüsteemi toimetulek tööjõu defitsiidi tingimustes?

Kirjanik, Eesti Ekspressi ajakirjanik Andrei Hvostov:
3. 2003. aastal esitas grupp Bundestagi saadikuid ettepaneku muuta valimiskorda sel moel, et alaealiste laste vanemad saaks anda hääle ka oma lapse eest. Ettepanekut korrati 2008.aastal. Samasugune idee on praegu rohujuuretasandil levimas Eestis. Kas te pooldate sellist reformi?

Kolumnist Abdul Turay:
4. Varem sõltus parlamendiliikme sissetulek riigist, kust nad tulid, nüüd hakkavad nad aga saama võrdselt umbes 7000-eurost töötasu. Eestlastele tähendab see palgatõusu. Kui pidada silmas Eestis käivaid vaidlusi poliitikute tasude üle, siis mida te sellest arvate?

Setomaa ülemsootska Silver Hüdsi:
5. Milline on sinu, saadikukandidaadi tegu Euroopa Parlamendis, mis sinu arvates laseb igal Setomaa inimesel tunda, et Setomaa on osa Euroopa Liidust, ja et Euroopa Liit hoolib Setomaast ja igast Setomaa inimesest?

TÜ filosoofiaprofessor, eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop:
6. Mis on Euroopa väärtusruum? Kas Eesti jagab Euroopa ühisväärtusi?

Rakvere Lihakombinaadi juht Anne Mere:
7. Nimetage üks mõõdetava tulemusega asi, mida lubate europarlamendis Eesti heaks ära teha.

Vastab Tunne Kelam

1. EP on just selliste ühtsete poliitikate vedaja. EP on kõige rohkem toetanud just nii ühtset julgeoleku- ja välispoliitikat ning on ise selle väljatöötamises osalenud, kui ka ühtset energiapoliitikat, mis muidugi kuulub sinna juurde. See roll jätkub ja mida rohkem EP oma volitusi pärast Lissaboni lepingut laiendab, seda suurem see roll on.

2. See ei ole minu eriala, ma ei ole nende küsimustega tegelenud. Aga kui need küsimused päevakorda tõusevad, peab muidugi iga parlamendiliige tegema otsuse. Ma arvan, et siin peaks Eesti arvestama omaenda tingimusi, see tähendab, et me oleme skeptilised niisuguste direktiivide vastu, mis meile ei istu, mis meie olukorra kuidagi segi paiskavad või on enneaegsed. Nii et ma olen selles suhtes ettevaatlik.

3. Sama mõtet on esitanud minu meelest ka Lauri Vahtre ja omal ajal vist ka Tõnis Lukas, nii et selle mõttega on korduvalt välja tuldud. Ma arvan, et see on kaalumist väärt. Muidugi ei saa otsekohe öelda, kas ei või jah, aga minu jaoks kõlab õiglaselt mõte, et stimuleerida ka poliitiliselt kodanikke, kes on teinud selle suure ja lugupidamisväärse jõupingutuse ja kasvatanud üles lapse. Üldiselt olen positiivselt häälestatud, aga poliitilise otsuse tegemine muidugi ei ole nii lihtne, selleks tuleb olukorda analüüsida. Kuid põhimõte on mulle sümpaatne.

4. Tasu makstakse EP ja ELi üldkuludest, kuid muidugi maksab iga liikmesriik sinna oma osa. Kuna eesmärk oli saadikute seisundi võrdsustamine ja ka tulude sidumine tegelike väljaminekutega, on reform sellisel kombel tervitatav. Mis puutub summadesse, siis need on alati suhtelised. Euroopa tasandil ei ole see 7000 eurot tohutu suur summa, aga Eestis on. Ja teiseks ma olen veendunud, et sotsiaalse õigluse probleeme ei lahenda eeskirjade või palgamäärade piiramisega - siis peaksime näiteks Eesti Energia juhi palgast peale hakkama -, vaid sellega, kuidas palga saajad neid summasid kasutavad. Alati on võimalik kulutada osa sellest heategevuseks.

5. Tõin aastal 2008 just Setomaale EP regionaalarengu komisjoni delegatsiooni, kuhu ma ise kuulun. Käisime Setomaal ja toetame neid üritusi, mis piiriüleseks koostööks tehakse. Piiriülese koostöö osas on takistused kahjuks teisel pool, aga konkreetselt inimestevaheliste suhete puhul on väga positiivseid näiteid. Ja muidugi juba möödunud sajandi lõpust pärinev idee, et kui me Petserimaast oleme pidanud loobuma, siis tuleb see Petserimaa või Setomaa üles ehitada Eestis, st tuleb tagada inimestele, kes sealt on sunnitud ümber asuma või tulevad mitmesugustel muudel asjaoludel tagasi, väärikad elamisvõimalused just selles piirkonnas.

6. Vaidlused küsimuste üle, mis puudutavad Euroopa väärtusruumi ja põhiväärtusi, jätkuvad. Minu partei, Euroopa Rahvapartei jaoks, kuhu kuuluvad kristlikud demokraadid ja konservatiivid, algab väärtusteskaala inimese väärikuse tunnustamisest ja sellele järgneb õiglus, vabadus, perekond, koostöövõime, kodanikuaktiivsus ja lõpuks rahu, mis on ajalooliselt Euroopa ühinemise kõige suurem saavutus. Minu huvi on seostada Euroopa väärtuste süsteem ka Euroopa traditsiooniliste väärtustega. EL põhineb Euroopa ühtsel kultuuripärandil ning selle tõttu on traditsiooniliste väärtuste hindamine ja arvestamine ka tänapäeval minu jaoks oluline.

7. Ma ei ole lubaja. Ma eelistan tegemist. Aga mida ma saan kindlasti lubada, on Eesti hea nime kaitsmine, Eestile usaldusväärsuse võitmine. See pole konkreetne asi, aga kõik konkreetsed tulemused saavad põhineda ainult sellel. Kui meil poleks olnud head nime ja usaldusväärsust, poleks me ka kaks aastat tagasi suutnud saavutada nii tugevat Eestit toetavat resolutsiooni, nagu see pärast aprillimässu tuli.
Konkreetne asi, kus on vaja edasi liikuda, on ELi valitsuste ja komisjoni jätkuv kontroll Läänemere strateegia elluviimise üle. Meenutan, et see on parlamendi algatus, üks väheseid parlamendi algatusi, mis on ellu astumas. Ma olen olnud aktiivselt selle juures.

Küsimus: Mida te lähete Euroopa Parlamenti tegema?

2009-05-22

Kavatsen lisaks muule tegutseda kahel alal, kus millegi ärategemine sõltub europarlamendi võimaluste piiratusest vähemal määral kui nendes tegevustes, mis Brüsselisse kippujatele tavaliselt heiastuvad. Mõlemad alad eeldavad peale vastava kontseptsiooni ja tegevusprogrammi väljatöötamise veel keelteoskust ja rahvusvahelise suhtlemise kogemust.

Esiteks: Euroopa peab taasleidma oma eneseuhkuse. Inimesel on raske uhke olla oma maa või maailmajao peale, kui see ei räägi juba lastele koolis oma saavutustest minevikus ja praegu - olgu kultuuri, majanduse, spordi või mistahes vallas.

Ameeriklastel, aga ka hiinlastel, jaapanlastel ja kellel kõik veel jääb seda uhkust ülegi. Aga meil jooksevad vana kultuuriga, muuhulgas vana ja rikka riietumiskultuuriga eurooplased vist juba poolsada aastat ringi Põhja-Ameerika karjaste tööpükstes. Kas kellelgi pole pähe tulnud leiutada europüksid ja/või - pintsak, millele Aasia ja Ameerika tormi jookseksid?

Euroteadvus, eurouhkus vajab sihikindlat edendamist, kultiveerimist. Rikka mineviku tutvustamise kõrval eeldab see vahetegemist eurooplaste ja teiste maailmajagude inimeste vahel; praegusest palju enam ühist, üleeuroopalikku majandustegevust ja poliitikat; ühiseid tulevikunägemusi.

Euroopa enesehinnang on liiga madal, eneseusk liiga nõrguke selleks, et Ameerikaga või Aasia nn tiigritega võistelda. Europotsentrism on kindlasti ühekülgne ja osalt ka ülekohtune maailmavaade, aga vastupidine nähtus on vähemalt niisama hull. Inimrühm, mis hindab iseennast teistest sama järku rühmadest kehvemaks, lakkab olemast.

Aga Eesti? Parlamendiliikme aeg kulub teadagi peamiselt suhtlemisele. Europarlamendis suhtlemine on suurepärane võimalus luua eesti imagot, mis praeguseks ei ole veel välja kujunenud (see võtab lihtsalt rohkem aega, kui meil kasutada on olnud). Teised peavad teada saama, et eestlased on muidu nagu inimesed ikka, aga neil on mõni tore ja mõni naljakas iseärasus. Ilmselt on mõistlik, kui katsume neid meie iseärasusi ise välja valida ja katse korras käibele lasta, et näha, mis iseärasusteks Brüsselis veel ruumi on.

Mõlemad asjad - Euroopa eneseteadvuse upitamine ja Eesti kujundi loomine - on seotud rohke rääkimisega. Suur osa tööst on tehtud siis, kui eurooplane olla on uhke ja hää, ja eestlane esineb tegelasena etnilistes anekdootides, ja hollandlane alustab tänavakohvikus juttu poolakaga: «Tead, mis see eestlane eile rääkis? Ta ütles, et neil on eelarve kogu see aeg tasakaalus olnud, ja peaaegu kõik töökohad on alles. Kuidas nad seda teevad?!»

Enam Eestit Euroopasse ja Euroopat Eestisse

2009-05-20

Oleme olnud viis aastat Euroopa Liidu liikmed. Noor-eestlase Gustav Suitsu 104 aastat tagasi sõnastatud südikas siht "olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks" on realiseerunud. Veel kahekümne aasta eest oli Eesti Nõukogude Liidu provints, kus Euroopa elatustasemest ja vabadusest võidi vaid unistada.

Mõlema saavutamine näis aastal 1989 üpris ebareaalsena. Maailma areenil oli Eesti määratletud Moskva kaudu, kelle otsesesse alluvusse meid klassifitseeriti ja kelle otsustest sõltus Eesti saatus; kelle alluvuses eestlased olid jäämas vähemusse oma kodumaal. Ja kas meenub, et kakskümmend aastat tagasi oli nõukogude majanduse kriis jõudmas tippu.

Puudu oli kõigest. Tallinna elanikud "kodustasid" soomlasi, kes tõid kaasa ihaldatud tarbekaupa alates kohvist ja lõpetades kodumasinatega. Rahva vara ärastamine ainupartei poolt ning riigi täielik kontroll inimeste ja majandustegevuse üle viis maailma loodusvaradelt rikkaima riigi pankrotti. Selle pankrotiga võrreldes on praegune majandussurutis kui pinnalainetus.

2009. aasta mais võime kõnelda imest, millest on saanud tegelikkus. Eesti on nagu nõiaväel vahetanud kahekümne aasta jooksul oma strateegilist asendit. Nõukogude impeeriumi militariseeritud lääneprovintsist on saanud Euroopa ühenduse kirdepoolne liikmesriik. Minu arvates põhineb meie edulugu suuresti sisemisel identiteeditunnetusel. Okupatsiooniaja ängistavate aastakümnete vältel määratlesid eestlased end jätkuvalt - vaikselt, aga veenvalt - osana Euroopast. Osana ühtsest Euroopa kultuuripärandist ja väärtustesüsteemist.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariik seadis Euroopasse naasmise riigi peasihiks. Tegelikult kujunes selle Gustav Suitsu eesmärgi ümber hämmastav rahvuslik üksmeel, mida ei kõigutanud valitsuste vahetumine.

Veenev järjepidevus Euroopa Liitu jõudmise ettevalmistamisel osutus Eesti trumbiks. Liikmesriigi seisundi saavutamine võrdus meie jaoks majandusliku, poliitilise ja riigikultuuri küpsuseksamiga. Selle eksami tulemuse kinnitasid Eesti kodanikud aastal 2003 kahe kolmandiku häälteenamusega. Euroopa Liitu astumisega kaasnes ime ainelises heaolus. Eesti ajalugu ei tunne teist nii hoogsa ainelise elujärje tõusu perioodi kui aastad 2003-2007.

Viis aastat Euroopa Liidus näib olevat asendanud aatelise unistuse pragmaatilisuse ja koguni ükskõiksusega. Paljudele meist tundub Euroopa kaugena.

Ometi on paari aastaga toimunud suur muutus - Brüsselis ja mujal Euroopas tehtud otsused pole Eesti jaoks enam välissuhted. Need on saanud osaks Eesti sisepoliitikast, millel on otsene mõju meie elule, samal ajal kui välissuhted puudutavad meie vahekorda näiteks Venemaa, Hiina või USAga.

ELi otsuseid ei tehta üle meie pea, vaid oleme esimest korda oma ajaloos võrdväärsed kaasotsustajad. Ja kasusaajad. ELi ühiskassasse makstud iga krooni eest saame sealt kolm vastu.

Neid miljardeid lisakroone näeme teedeehituses, keskkonna puhastamises, põllumajandus- ja ettevõtlustoetustes, veepuhastusseadmetes, spordirajatistes ... Praktilise eestlase jaoks peaks ELi liikmeks oleku mõte olema väga selgelt positiivne, kuivõrd see väljendub konkreetselt tõukefondide ja ühtekuuluvusfondi massiivsetes summades.

Mis oleks aga siis, kui majanduskriisis Eesti ei oleks osa Euroopa Liidust? Riiklik pankrot ja ootamatu ülisuur tööpuudus, nagu see juhtus Islandil? Jah, Eesti majandussurutis ja kasvav tööpuudus on tõsised, aga meie olukord oleks võinud olla hullem.

Praegu on meil võimalus kasutada Euroopa tõukefondide raha, et toetada raskustes ettevõtteid, jätkata investeerimist ebavõrdses olukorras olevaisse piirkondadesse, panustada haridusprogrammidesse, mis võimaldavad ümberõpet.

See kõik rajab eeldused uute töökohtade loomiseks ja majanduse stabiliseerimiseks. Rääkimata sellest, et kuulume ühisesse majanduspiirkonda. Kõik see on päästnud meid palju halvemast. Praegu on küsimus selles, kuidas kasutada tekkinud raskusi, et teha positiivne panus tulevikku, et toetada uuenduslikke lahendusi ja võimalikult kiirelt liituda eurotsooniga.

Kõigi lahenduste alustala on aga Eesti riigieelarve tasakaalus hoidmine. Sellel põhinevad Eesti majanduse ja rahanduse usaldusväärsus ning taastumisvõime; sellest saab alguse uute töökohtade loomine.

Tööpuudus on tänapäeva ühiskonna suurim sotsiaalne ebavõrdsus. Eestis on esimene prioriteet meie elanike töökohtade säilitamine ja uute töövõimaluste loomine. Selles valdkonnas kuulusid Euroopa Parlamendi viimaste algatuste hulka ettepanekud ELi viiemiljardilise abipaketi paindlikumaks ja kiiremaks kasutamiseks, mis hõlmab abi maaelule ja energeetikaprojektidele.

Teiseks otsustas Euroopa Parlament oma viimasel täiskogul lihtsustada kriisiolukorras globaliseerumisega kohanemise Euroopa fondist raha saamist. See raha on otseselt mõeldud töötajate toetamiseks, st uute töökohtade loomiseks ja koolitusvõimaluste arendamiseks.

Euroopa Parlamendi uus koosseis alustab juba suve lõpul ELi järgmise aasta eelarve arutelu. Pole kahtlust, et peamiseks eesmärgiks saab nende programmide ja eelarveridade tugevdamine, mis konkreetselt aitavad ühelt poolt majandussurutise all enim kannatavaid ELi kodanikke, teiselt poolt ettevõtlust, eriti väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid ümberstruktureerimisel ning uute töökohtade loomisel.

Juunis valitav Euroopa Parlament hakkab juba sügisel ette valmistama oma versiooni uuest finantsperspektiivist, mis algab pärast aastat 2013. On ülimalt oluline, et Eesti saadikud selleks valmistuksid ja selles aktiivselt osaleksid.

Olles olnud 2004-2005 parlamendi finantsperspektiivi ajutise komisjoni liige, võin kinnitada, kuidas parlamendiliikmed kujundasid esimest korda ajaloos 2005. aasta sügiseks Euroopa Parlamendi iseseisva kava ELi rahastamise kohta. See kava arvestas kõige konkreetsemalt uute liikmesriikide vajadusi.

Parlamendi paljud ettepanekud leidsid läbirääkimistel valitsustega arvestamist. Omades juba kogemusi, ei tohi Eesti esindajad jääda passiivsesse rolli. Majandussurutise kestmise olukorras on tähtis, et Euroopa tulevased rahastusskeemid ja fondid kohandatakse kiiremaks ja tõhusamaks reageerimiseks kriisile. Eesti esindajate võimalus ja kohus Euroopa Parlamendis on seista selle eest, et saavutatud lisavahendeist saaks oma õiglase osa meie riik. Nende vahendite siseriiklik kasutamine on juba meie valitsuse mure.

Masust tekkinud probleemidele on ülimalt õigeaegselt appi saabumas veel üks abilaev, mis kannab nime Läänemere strateegia. See oli Euroopa Parlamendi liikmete, sealhulgas Balti riikide saadikute ühine algatus, mille parlament võttis vastu kahe ja poole aasta eest.

Nüüdseks on see algatus jõudmas rakendamisjärku, millele stardipaugu annab Rootsi juulis algav eesistumine. Läänemere strateegias nähakse Euroopa Liidu esimest makroregionaalse koostöö projekti, mille kaugem eesmärk on kujundada Taanist Eestini ulatuv piirkond Euroopa kõige dünaamilisemalt arenevaks ja innovaatilisemaks regiooniks.

Sellisena toob ta värske hingamise just meie kodumere piirkonda. Läänemere strateegia on seega nagu tellitud Eesti-suguse maa jaoks, aidates tõhusamalt ühendada olemasolevad head eeldused (kõrge haridustase, kvalifitseeritud tööjõud, ettevõtlikkus ja sellele soodne keskkond), soodustades ressursside paremat koordineerimist ja pakkudes probleemide lahendamiseks täiendava rahasüsti.

Kindlasti aitab Läänemere strateegia kaasa majandussurutise leevendamisele ja olukorrast kiiremale väljatulekule. Ometi tuleb taas meeles pidada, et probleeme ei lahenda automaatselt Brüsseli lisaraha, vaid meie endi tahe ja suutlikkus uuendusteks, tõhusamaks koostööks ja omapoolseks pingutuseks. Viimasesse kuulub Euroopa Parlamendi liikmete jätkuv osalemine Läänemere strateegias ja nende kontroll selle elluviimise üle.

Kokkuvõtteks. Rasked ajad nõuavad vastutustundelisi ja kaugemale sihitud otsuseid. Otsused, mida tuleb praegu teha, ei saa ega tohigi orienteeruda hetkepopulaarsusele. Euroopa raha ja abipaketid tuleb kriisist hoolimata maksimaalselt ära kasutada. See tähendab kaasfinantseerimiseks vajalike vahendite säilitamist.

Eelarve tasakaal, tööpuuduse tõkestamine, ettevõtluse aktiivne toetamine, uute töökohtade loomine ning paremate koolitus- ja ümberõppevõimaluste õigeaegne tagamine on võtmesõnad sel ja järgneval aastal.

Peame säästma vahendeid, kuid säästmine ei saa toimuda nõrgemate arvel. Toetan koos Euroopa kristlike demokraatide ja konservatiividega sotsiaalse turumajanduse järjekindlat rakendamist.

Saksa kristlike demokraatide 1949. aastal algatatud sotsiaalne turumajandus on siiani elulähedane kesktee ühelt poolt hoolimatu turuliberalismi ja teiselt poolt sotsialistliku riigi ülemäärase kontrolli vahel.

Kristlike demokraatide jaoks on üksikisik oma võõrandamatu väärikuse ja õigustega kesksel kohal, seetõttu ei saa ühiskond olla ükskõikne ühegi inimese suhtes, kes on töö kaotanud. Kokkuhoid on vältimatu, kuid saavutamaks ühiskonna toetust, peab see algama juhtidest ja riigiaparaadist.

Enam Eestit Euroopas ja Euroopat Eestis - see on vastastikune andmise ja võtmise suhe. Arvan, et just kriisiajal on õige küsida mitte ainult seda, mida me Euroopalt saame, vaid mõelda sellele, mida me Euroopale anda võiksime.

Euroopa ootab Eesti panust. Ootab Eesti loomingulist ja aktiivset rolli Euroopa kontserdis. See on Eesti enda huvideski.

Miks valida Euroopa Parlamenti?

2009-05-15

Hea lugeja,

7. juunil toimuvad Euroopa Parlamendi valimised. Eesti kodaniku jaoks on just Europarlamendi valimised kõikidest üldvalimistest kõige vastutusrikkamad. Miks?

Põhjus on lihtne. Riigikokku valitakse 101 rahvaesindajat, kohalikesse volikogudesse sadu inimesi. Euroopa Parlamendis on Eestil vaid 6 kohta. See tähendab, et just nende pooletosina koha täitmisel on valija jaoks tavalisest tõsisema järelemõtlemise koht. Me ei tohi lubada luksust kergemeelse otsuse tulemusel eksida, mille tagajärjeks oleks viis aastat poole jõuga või ebapädevalt tegutsev saadik. Viie aasta kogemus Euroopa Liidus (EL) kinnitab, et Euroopa Parlament (EP) ei ole suvaline jututuba, kus Eesti huve ei olevat võimalik kaitsta. EP määrab ametisse täidesaatva organi - Komisjoni ning kontrollib selle tegevust, kinnitab ELi eelarve ja tema laualt käib läbi ligi 2/3 kogu ELi õigusloomest, millesse rahvasaadikud muudatusi teevad. Parlamendil on eriti jõuline osa ELi välissuhtluses ning inimõiguste kaitsmises üle kogu maailma. Lissaboni leppe jõustumisega kasvab parlamendi osa veelgi.

Valiku teeb seekord keerukamaks asjaolu, et kodanik ei saa valida konkreetset isikut ega mõjutada juba ette antud kandidaatide pingerida. Teie saate teha valiku erakonna kui terviku kasuks. Just seetõttu on väga oluline teha see valik enda jaoks põhjendatult, mitte mehaaniliselt. Lähtugem sellest, et seekord valime esmajoones Eesti kui terviku esindajaid. Vajame esindajaid, kes suudaksid mõelda ja tegutseda niihästi Eesti kui ka kogu Euroopa huvides. Tänases majanduslanguses annab kindluse, et säilitame stabiilsuse ja tuleme kriisist edukalt välja just kuulumise tõttu ELi (lisaks eesti leidlikkus ja jonn).

Majanduskriis on võrsunud aga väärtuste kriisist. Majanduse taastamine algab tõeliste väärtuste teadvustamisest ning nende alusel tegutsemisest. Eesti inimestel on äsjasest minevikust suurepärane kogemus sellest, kuidas usule ja väärtustele tuginev algatus võitis hirmu ja lootusetuse. Üks ELi keskseid väärtusi - solidaarsus - mõjutab oluliselt ka liikmesriikide majanduslikku heaolu. Samas ei saa solidaarsus ausal ja täiel määral toimida, kui selle osapooled ei hinda sarnaselt oma ühist minevikku.

Seetõttu võin uhkusega öelda, et 2. aprillil kandis vilja 5 aastat kestnud järjepidev selgitustöö nii Europarlamendis kui kõikvõimalikes muudes institutsioonides - EP võttis suure enamuse toel vastu Euroopa südametunnistust ja totalitaarsete rezhiimide poolt korda saadetud kuritegude hukkamõistmist käsitleva resolutsiooni. Meie, algatajate, lähtekohaks oli kõigi ohvrite võrdne teadvustamine, nende väärikas austamine ja mälestuse jäädvustamine, mis võib ainsana tagada, et läinud sajandi koletuslikud kuriteod 21. sajandil enam ei kordu. Esmakordselt tunnustab Euroopa nüüd tervikuna kõikide siinse maailmajao rahvaste kannatusi - see on ühe väikeriigi jaoks erakordne töötulemus.

Mis oleksid head põhjused eelistada seekord Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL)? IRL, mis on välja kasvanud Eesti vanimatest, Eesti iseseivuse eest seisnud ning juba 20 aastat tagasi Euroopa suunas sihi seadnud erakondadest, esindab suurimal määral ühinenud Euroopa tegevussuundi ja väärtusi, mis eestlastele tähtsad - orientatsiooni nõukogude süsteemist Euroopasse, majandusuuendusi, kaitsevõime tugevdamist, haritust, usaldusväärsust, ja põhimõtete järjepidevust. IRLi esindajad ei viska püssi põõsasse ega vaheta põhimõtteid. Nad seisavad kõige kindlamini ka Euroopa ühtse kultuuripärandi ning Eesti rahvuskultuuri eest.

Euroopa arengute ja muutuste kujundamisel on määrav roll suurtel poliitilistel jõududel. IRL on Euroopa suurima poliitilise jõu - Euroopa Rahvapartei (ERP) - liige. Selle saadikurühma koosseisus on iga Eesti esindaja kasutegur kaks korda suurem meile oluliste eesmärkide saavutamisel kui näiteks liberaalide rühmas, mis esindab kaheksandikku parlamendi liikmeist. ERP, kuhu kuulusid pea kõik Euroopa ühinemise asutajad, on nagu hästi sissetöötatud ahi, mis ei aja suitsu sisse ja kus tõmme on alati tagatud. Et Eesti saadikuist oleks meie riigile maksimaalselt kasu, siis on põhjust saata neid rohkem ERP-sse.

ERP on käesoleva majanduskriisi ületamisel ja vajalike reformide läbiviimisel võtmepositsioonis. Juba 60 a tagasi hakkas ERP rakendama sotsiaalse turumajanduse poliitikat. Ka praegu seisab ta kodanike enamusele kõige lähemal, viies ellu mõistlikku ja inimlähedast keskteed ühelt poolt liberalismi piiramatu turuvabaduse ning teiselt poolt sotsialistliku riigi rolli ülepaisutamise vahel.

ERP sümboliks on süda. See tähendab, et iga inimese kordumatuse, tema väärikuse ja vabaduse austamisele rajatud poliitikat aetakse mitte üksnes kainete arvestuste, vaid solidaarsuse ja nõrgemate toetamise teel. ERP on olnud ELi laienemise juhtivaid jõude. Selle erakonna algatusel võeti 1983. a vastu esimene Balti riike toetav resolutsioon ning just ERP juhtis eelpool mainitud Euroopa südametunnistuse ja totalitarismi resolutsiooni teokssaamist. Täna on ERP võimul 19 liikmesriigis 27-st. Tänases tegelikkuses on ERP Euroopa liikumapanev jõud - nii majanduse taastamisel, Atlandi-üleste suhete kujundamises, solidaarsuse ilmutamisel kui ka põhiväärtuste kaitsel. ERP on jõud, kes ühendab hea programmi selle elluviimise võimega.

Mis puutub IRLi, siis võitlesime viis aastat tagasi välja avatud nimekirjad. IRL taotles ka nendeks valimisteks kodaniku õiguse taastamist. Õigust teha isiklik valik konkreetse kandidaadi, mitte partei kui terviku kasuks. See IRLi eelnõu on Riigikogus kahjuks blokeeritud Keskerakonna, Reformierakonna ja Rahvaliidu poolt. IRL lubab vähemasti järgmisteks eurovalimisteks kodaniku tegeliku valikuõiguse taastada. Olen sügavalt veendunud, et kodanikul peab olema õigus hääletada konkreetse isiku poolt ning seega võimalus muuta oma valikuga erakondade koostatud pingerida.

Sinu hääl on tähtis

2009-05-15

Peatselt toimuvad Euroopa Parlamendi valimised. Eesti kodanikel on teist korda võimalik osaleda kogu Euroopa tuleviku kujundamises. Nendel valimistel on Sul võimalus mõjutada mitte ainult enda või oma lähedaste elu-olu Eestis, vaid ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides.

Seekord ei pea me alustama nullist. Kõige aktiivsema Eestist valitud saadikuna on Tunne Kelam saavutanud Euroopa Parlamendis lugupidamise ning suutnud mõjutada Eesti jaoks olulisi otsuseid. Viie aasta jooksul saavutatud tulemuste üle võime uhkust tunda. Tunne on tõusnud oma saadikurühma eestkõnelejaks nii Euroopa ühiste väärtuste, Venemaa-suhete, inimõiguste kui Euroopa Liidu tuleviku küsimustes. Tema järjekindel töö aprillisündmuste järel Eestile europarlamendi toetuse saavutamiseks on teinud temast tänaseks saadikurühma küberkaitse-teemaliste arutelude eestvedaja. Viimaseks tähtsaks sammuks oli hiljuti Europarlamendi suure enamuse toel vastu võetud totalitaarsete rezhžiimide poolt kordasaadetud kuritegude hukkamõistmist käsitlev resolutsioon, mis on oluliseks aluseks ühisele Euroopa tulevikule. Võrdväärne hinnang totalitaarsetele kuritegudele ning nende ohvrite teadvustamine peavad tagama, et sarnased teod Euroopas enam kunagi ei korduks.

Isamaa ja Res Publica Liit on erakond, kelle saadikuil on parimad eeldused Euroopa Parlamendis Eesti huve kaitsta, sest kuulume parlamendi mõjukaimasse fraktsiooni - Euroopa Rahvapartei ja Euroopa Demokraatide saadikurühma. Mida rohkem saadikuid, seda laiem on haare, et mõjutada võimalikult paljusid poliitikavaldkondi. Teame ka, et mida tugevam on Euroopa, seda tugevamad on selle liikmed, kaasa arvatud Eesti. Euroopa tugevdamiseks peame ta välja viima ülemaailmsest majanduskriisist, astuma konkreetseid samme meie konkurentsivõime tõstmiseks ning tööhõive suurendamiseks. Meie roll on tugevdada väärtustepõhist Euroopat ning kaotada vahetegemine suurte ja väikeste, uute ja vanade liikmesriikide vahel.

Seejuures peame endale aru andma, et Eesti suutlikkus Euroopas ja maailmas läbi lüüa sõltub paljuski otsustest, mida tehakse Eestis. Kui Eesti ei suuda hoida tasakaalus oma eelarvet või ei tule toime tööpuudusega, jääme rahvusvahelisel areenil jänni. Euroopa Liitu kuulumine on võimalus, mis tuleb Eestil endal sisuga täita. Meil ei maksa lakkamatult küsida, mida saab Euroopa meie heaks teha, vaid me peame iseendalt ausalt ja selgelt küsima, mida saame meie teha Euroopa heaks.

Eesti kodanike otsus liituda Euroopa Liiduga oli oluline samm Eesti saatuse määramisel. See otsus tõi endaga kaasa nii võimaluse kui ka kohustuse kujundada Euroopa tulevikku Eestile parimal moel. Just seetõttu on ülimalt tähtis iga hääl nii kodumaal kui kodust kaugemal.

Muinsuskaitse meil ja mujal

2009-05-15

Eesti muinsuskaitse ajalugu on läbi põimunud naaberriikide ajalooga. Esimeseks kaitse algatajaks võib pidada Taani kuningat Erik VI Menvedi, kes 1297. aastal keelustas Naissaarel, Aegnal ja Paljassaarel piiramatu metsaraie. Kuninga eesmärk polnud vist küll roheline Tallinn, vaid pigem puidu säilitamine linnaehituse ja kindlustuste tarbeks. Sisult sarnast "riigikaitselist" otstarvet realiseerib ka 1666. aastal Rootsi kuningas Karl XI hooldusvalitsus oma maailma esimese muinsuskaitseseadusega, milles kohustati säilitama kuningate ja valitsejatega seotud mälestusmärke.

Esimeseks miljööala regulatsiooniks võib pidada Lübecki linnaõigust, kus uute ehitiste püstitamine oli seotud täpselt samasuguste piirangutega nagu tänapäeva miljööväärtuslikel aladelgi. Totalitaarse riigi okupatsioon tõi kaasa nii inimestekultuurihoidjate kui ka kultuuripärandi enda füüsilist hävitamist, nomenklatuurse "pärandi" ja kõikehõlmavad keelualad. Praegu sarnanevad meie muinasseadused suuresti taas Põhjamaade süsteemiga, argine tegelikkus aga vähemal määral. Lisaks oleme nii väike maa, et tõhusaks toimimiseks on vaja igal inimesel mitme eest väljas olla, sealhulgas ka igal muinsuskaitsjal. Iga seadus peab olema efektiivsem ja iga määrus selgem kui suurtes, vanades ja rikkamates riikides. Samal ajal on muinsuskaitse endiselt oma loomult samamoodi üdini rahvusvaheline ala nagu looduskaitsegi: pärand on inimkonnal ühine.

Hea tava vajab väljakujunemiseks aega

Eestis ja muinsuskaitse poolest eeskujulikuks peetavates Põhjamaades erineb riikliku tähtsusega mälestiste arv kümme korda. Kui meil on mälestisi 25 000 kanti, siis elanike ja territooriumi poolest mitu korda suuremates Põhjala riikides igas vaid mõne tuhande ringis. Kui veel lisada, et muinsuskaitse üheks peamiseks rolliks peetakse seal varjamatult ka kohaliku majanduskeskkonna elavdamist, investeerimiskliima parandamist ja uute töökohtade loomist, siis võib tõesti küsida, et milles nende eeskujulikkus siis seisneb, kui meil on palju rohkem kaitstavaid objekte ja igasugune arendamine püütakse mälestistest eemal hoida. Vahe on aga Eestis veel välja kujunemata heades tavades. Pole mõtet kaitsta hooneid, mis vajavad üsna põhjalikku ümberehitamist, kuid mille lammutamist keegi kultuurset tausta arvestades ei kavandagi. Ei ole põhjust iga mõisakompleksi iga hoonet eraldi mälestisena kaitse alla võtta, kui mõisaomanikel ei tule pähegi hakata tervikut lõhkuma või eraldi arendusprojektideks killustama. Ja plastaknad vanale puitmajale... Rootsi tudengid käivad mööda Nõmmet ega jõua ära imestada, kust küll inimestel selline mõte pähe tuli. Meil jääb ainult osundada, et ega kõik pole kuld, mis hiilgab - ja viia jutt möödunud sajandi 60.-70. aastate ehitusbuumile, mille käigus Põhjamaades entusiastlikult vanu aguleid lammutati ja asemele moodsaid maju ehitati. Aga mis siin ikka osatada, nüüd on nendestki osa kultuuripärandiks saanud. Helsingi vanasse väärikasse südamesse 1964. aastal ehitatud Makkaratalo (vorstimaja) oli pikka aega tuntud kui linna kõige inetum ehitis, mille arhitektid Viljo Revell ja Heikki Castrén kuulutati peaaegu et rahvavaenlasteks. Nüüd on maja muinsuskaitse all ja kujunenud üheks linna sümbolehitiseks.

Suurim muutja on haridus

Head tavad on alati kahepoolsed. Põhjamaade kolleegidel ei teki olukordi, kus objekt võetakse kaitse alla omanikku informeerimata ja temaga nõu pidamata (eriarvamusi loomulikult esineb). Otsuste suvalisuse vältimine on ametiau küsimus, need peavad tuginema uuringutele, metoodilistele materjalidele, füüsikale, materjaliteadusele, bioloogiale ja inimõigustele. Aja- ja põhjalikkuse mõõde, aga ka kasutada olevate ressursside hulk projektide menetlemisel erineb Eesti oludest märgatavalt. Oma osa mängib muidugi ka riigi suurus: selliseid olukordi nagu meil läinud suvel, kus kõik arheoloogid olid hõivatud ühes kohas - Tallinnas Vabaduse väljakul -, naljalt ette ei tule. Hariduslik taust määrab palju, et mitte öelda kõik. Haridus on määrav nii kodanikuaktiivsuses kui ka ametkondade tegutsemise tasemes. Eesti Kunstiakadeemia ja mitmed kutseõppeasutused on aidanud suuri lünki täita, kuid arvestades seda, et üha suurem osa projekteerijatest ja ehitajatest ajakohastab olemasolevaid ehitisi, vajaks see valdkond enam tähelepanu ka üldhariduses. Sarnaselt LääneEuroopa ja Põhjamaadega on ka meie Haridusja Teadusministeerium koostöös Muinsuskaitse Ümarlauaga asunud koolimaterjale ette valmistama. Kui Eesti koolide õppekavasid vaadata, siis loomingulistele ainetele on ehk liiga vähe ruumi jäänud. Samas julgen ennustada, et muinsuskaitse eluterved põhimõtted ei ole kliimamuutuste tähtsustamise ja säästva eluviisi üha vajalikumaks muutumise tulemusena varsti enam mingi muinashiirte pärusmaa, vaid tavalise alalhoidliku elulaadi loomulik osa.

Seadusi tuleb vaadata tervikpildis

Muinsuskaitseseadused tegelevad riikides, kus on olemas eraomand, peamiselt ühe ja sama teemaga: kuidas reguleerida riiklike huvide ja erahuvide tasakaalu, pidades sealjuures silmas veel avalikke huve. Muide, viimaseid ei ole kuskil üheselt sõnastatud ja selle all mõeldakse üldiselt kõike, mis puudutab inimeste turvalisust ja tarbijaõigusi, sealhulgas ka õigust tarbida esteetilist, mugavat ja säästlikku keskkonda. Erinevusi leiab väärtushinnangutes, millest seaduste või konventsioonide arendamisel lähtutakse. Üks omaette valdkond on vastuolude lahendamine teiste seadustega või kultuuriliste erinevustega arvestamine, klassikaliseks näiteks Euroopa Liidu puutõrva valmistamise keeld ja selle mõju põhjamaiste puukirikute argisele hooldamisele või siis jaapanlaste komme oma vanu puukirikuid perioodiliselt uuesti üles ehitada. Tegeletakse ka proosalisemate asjadega, näiteks Leedu ja Suurbritannia on võtnud eesmärgiks bürokraatlike protsesside kiirendamise ja kaitseeesmärkide suurema ühildamise planeeringutega. Merearheoloogia tähtsustub praegu kogu Euroopa Liidus, põhjuseks ilmselt suurenenud surve meremajandusele tervikuna. USAs erinevad regulatsioonid osariikide kaupa, kuid majandussurutis on seal esile kergitanud Euroopa mõistes niigi tohutult detailsete, kuid samas külluslike toetusskeemide läbipaistvuse ja kõikehõlmavuse (toetusi saab näiteks määratud protsendi ulatuses teatud töödest, mida omanik teeb ajalooliste hoonete korrastamise ja säilitamise nimel). Kinnisvaramaksuga riikides soodustatakse avalike huvide teenimist alandatud maksumääradega, ka Eestis on see mälestiste ja maamaksuvähenduse sümbioosina kõne all.

Teabelevi tähtis töö

Inglismaa muinsuskaitsejuht Simon Thurley on ülimalt populaarne telesaatejuht ja raamatuautor. Eri riikide muinasjuhid ei põlga ära naisteajakirju, et tutvustada sealgi muinsuskaitse eesmärke. UNESCO korraldab muinsuskaitse teemal joonistusvõistlusi. Riikide propagandakapitalis leidub midagi igale maitsele - lauamängudest iga-aastaste festivalideni, heategevatest ballidest lasteaiaprogrammideni. Kõik ikka selleks, et inimesed oleks innustunud ise vanu väärtusi hoidma, sest ainult seaduste või toetusmeetmete peale loota ei saa.

Ka Eesti muinsuskaitse karismaatilised juhid on teinud ära suure populariseerimistöö isikliku eeskuju, raamatute, artiklite ja avalike esinemistega, meenutagem kas või Rasmus Kangropooli, Agne Trummalit või oodakem jätkuvaid kaalukaid panuseid Juhan Maistelt, Jaan Tammelt, Anneli Randlalt, Mart Kalmult ning teistelt arvamusliidritelt. Kas me kujutaksime ette muinsusteadlikkust ilma Krista Kodrese, Jüri Kuuskemaa, Boris Duboviku, Trivimi Velliste, Oliver Orro ja veel paljude teiste aasta(kümne)te pikkuse panuseta? Eesti erinevus seisneb ehk pigem kohaspetsiifiliste uuringute vähesuses, propagandakanalite nappuses ning lääne- ja põhjapoolsete riikidega võrreldes väga tagasihoidlikus riiklike trükiste või muude meediakandjate arvus. Metoodilised juhendmaterjalid ja teaduslikud uurimused on muinsuskaitsehariduse üks alusmüüre, kuid tähtis hariduse abimees on ka Õhtulehe või naisteajakirja artikkel. Peaasi, et loetakse, kuulatakse ja kaasa mõeldakse ning saadud teadmisi praktikas rakendatakse. Muinsuskaitse vajab teatud karismaatilisust. Olemuselt alati opositsioonimaiguline (sest kaitsta on vaja millegi eest või vastu), on teabelevi rolliks ka valdkondlikest vastuseisudest tulenevatele lõhedele sildade ehitamine. Tervisekaitse ja turvalisuse eest vastutavate ametnikega vaidlevad muinsuskaitsjad igas riigis, eriti kui kõik kolm osapoolt juhtuvad olema oma ala tõelised entusiastid. Kui ühiseid eesmärke paremini mõistetakse, leitakse kergemini ka kõikidele sobivaid lahendusi. Head oma ala tutvustajad teevad ära suurema töö, kui suudaksid kümme uut seadust.

Kodanikud löövad üha enam kaasa

Eestis kui ühes omanikerikkamas riigis on väga kiiduväärne kodanikualgatus juba seegi, kui keegi üleüldse investeerib vanade hoonete korrastamisse või omandamisse kordategemise ja päästmise eesmärgil. Vaimse kultuuripärandi hoidmisel ja pärandi avaliku osa korrastamisel on tegusad olnud mitmesugused kodanikuühendused, nimetagem kas või Muinsuskaitse Seltsi, Muinsuskaitse Ümarlauda või kogudusi, mõisakoole, asumiseltse, muuseumisõprade ühendusi, kodulooringe... Need inimesed teevad tööd, milleta võiks ametkondlikud struktuurid laiali saata - sest neil poleks enam midagi kaitsta. Muinsuskaitse roll kogukonna ühendajana, identiteedi hoidjana ja omanike ning ühiskonna sidujana on üha enam fookuses nii Põhjamaades kui ka vanas Euroopas, loodetavasti üha enam ka Eestis. Meil on väga mitu põhjust saada selles osas oma vanematest kolleegidest paremateks.

Eesti vajab suuremat sõnajõudu

2009-05-14

Viis aastat on Eesti kuulunud Euroopa Liitu. Kui küsida, kuidas oleme hakkama saanud, siis ilustamata vastus oleks - päris hästi. Ehk isegi hindele neli pluss, viie palli süsteemis.

Eesti on kõige väiksem Euroopa Liidu liikmesmaa, kes püüab kaasa rääkida sisuliselt kõigis küsimustes. See on väga suur väljakutse ühele väikeriigile, kuid samas ka ainus tõsine võimalus enda võimalikele muredele või huvidele laiemat toetust leida.

Samas pole Eestil kunagi varem olnud nii palju sõpru ja toetajaid kui nüüd. See tundub meile täna juba iseenesestmõistetavana, samuti nagu kõik need võimalused ja vabadused, mida on andnud meie liikmesus Euroopa Liidus.

Ometi tähendab kõige selle saavutatu hoidmine sihikindlat tööd nii meie poliitikute, diplomaatide, ametnike, ettevõtjate kui kodanikuühenduste poolt. Edu valem peitubki kõigi nimetatud osapoolte võimes koos eesmärke püstitada ning neid ka saavutada.

Kasutada ressurssi

Meie edasine hakkama saamine Euroopa Liidus sõltub paljuski meie poliitikute võimest ennast realiseerida Euroopa tasandil. Kodused mured olid, on ja jäävad ka edaspidi meile esmatähtsaks, kuid juba praegu on enam kui 70 protsenti meie seadusandlusest seotud Euroopa Liidu õigusaktidega.

Ometi jäävad Euroopa teemad meie sisedebatis sageli tagaplaanile või käsitleme neid liiga pinnapealselt. Täpsemini öeldes ei kasuta Eesti veel kuigi hästi ära seda piiratud ressurssi, mida annab meile näiteks kas või kuus kohta Euroopa Parlamendis.

Pole kahtlust, et kõige paremini Euroopa küsimustega kursis olevad poliitikud on just meie saadikud Euroopa Parlamendis.

Loomulikult on siinkirjutajal hea meel tõdeda, et erinevate küsitluste ja parlamendistatistika kohaselt on ennast kõige aktiivsemalt näidanud Tunne Kelam. Siin töötab korraga nii Tunne poliitiline professionaalsus, kuid kindlasti ka asjaolu, et Isamaa ja Res Publica Liit kuulub kõige mõjuvõimsamasse Euroopa poliitilisse perekonda - Euroopa Rahvaparteisse.

Angela Merkel, José Manuel Barroso, Carl Bildt, Nicolas Sarkozy, Donald Tusk ja paljud teised on IRLi Euroopa-sõsarate liiderfiguurid, kelle sõna kaalub täna kõikide suurotsuste tegemisel.

Ka eelolevatel Euroopa Parlamendi valimistel ennustavad erinevad üleeuroopalised küsitlused kindlat võitu just Euroopa Rahvapartei erakondadele. Seepärast on ilmne, et Eestile vajalike otsuste kaalumisel ning tegemisel on äärmiselt oluline võimalikult tugevam esindatus Euroopa Parlamendi suurimas ja mõjukamas fraktsioonis. Küsimusi, mida eelolevatel aastatel tuleb käsitleda, on väga olulisi.

Tähtsamad teemad

7. juunil valitav Euroopa Parlament saab Lissaboni leppe ratifitseerimise korral senisest suurema sõnaõiguse ühenduse asjade otsustamisel ning asub ette valmistama uut eelarvekava (2014-2020).

Tooksin siinkohal välja neli olulisemat teemat, milles tulevased Eesti saadikud Euroopa Parlamendis peaksid aktiivselt kaasa rääkima.

Üheks väga oluliseks küsimuseks on näiteks ühise põllumajanduspoliitika reformimine pärast 2013. aastat.

Eeskätt puudutab see mõistagi toetussüsteeme, sest põllumajanduse ja maaelu rahastamine on Euroopa Liidu eelarve suurim väljaminek. Eesti huvides on kindlasti toetussüsteemide võrdsustamine vanade ja uute liikmesmaade vahel.

Lähematel aastatel kujuneb ühtse energiapoliitika ning -julgeoleku nimel töötamine nii Eesti kui kogu ühenduse suurimaks väljakutseks. Meie eesmärgiks peaks olema hiljemalt aastaks 2015 Eesti energiaturu täielik lõimimine Euroopa turuga.

Konkurentsiteema on Euroopa siseturu toimimise üks põhiküsimusi. Eesti poliitikud peaksid olema selgemalt toeks nii meie tarbijaõiguste laiendamisel kui oma ettevõtete huvide kaitsmisel.

Näiteks on üheks selliseks küsimuseks internetiteenuste vaba kättesaadavus kõigile tarbijatele. Täna pole kahjuks mitte kõikjal Euroopas sellest aru saadud või asetavad suurfirmad takistusi innovaatiliste lahenduste rakendamisele.

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika on paratamatult ühenduse piiririigiks olevale Eestile äärmiselt oluline. Selle tuge tunnetasime ilmekalt 2007. aasta aprillis. Arvestades maailmas toimuvaid murrangulisi muutusi, peame olema valmis sisendeid pakkuvalt kaasa rääkima väga erinevates küsimustes.

Kõigi nende teemade edukas käsitlemine Euroopa tasandil eeldab meie poliitikutelt nii head ettevalmistust kui ka sõna otseses mõttes kõige lühemat teed otsustamisele. Seetõttu on üks kindlamaid valikuid eelolevatel valimistel hääletada Euroopas suurimat mõju omava erakonna - Isamaa ja Res Publica Liidu poolt.

Euroopa Liit ei vaja uut energiahartat

2009-05-08

Venemaa president Dmitri Medvedev teatas 20. aprillil Soomes, et teeb ettepaneku muuta globaalseid energiasuhteid, asendades energiaharta lepingu uue raamdokumendiga. See on Kremli kaval käik, kuidas varasemaid kohustusi eirata ning tõsiseid juriidilisi probleeme lahendada.

Medvedevi meelest ei ole Venemaa seotud 1994. aastal sõlmitud energiaharta leppega ning võib seepärast julgelt pakkuda uut lähenemist. Meeldetuletuseks: Venemaa kirjutas leppele alla, kuid hiljem ei ratifitseerinud seda.

Pole välistatud, et lähema paari kuu jooksul teeb Haagi rahvusvaheline kohus otsuse, mille tulemusena siiski kinnitatakse Venemaa seotust energiaharta ning sellest lähtuvate kohustustega. Kreml on mures, sest energiaharta kohustuste kinnitamine kohtus võiks anda näiteks naftakompanii Jukos endistele omanikele võimaluse esitada Venemaale vähemalt 28 miljardi euro suurune hiigelnõue. Seda püüab Moskva mõistagi vältida. Samas peaks olema Euroopa Liidu huvides, et mängureegleid ei muudetaks ühe poole survel. Energiaharta sätete üle võiks vaielda ja neid täiustada, kuid dokumenti ennast ei tohiks mingil juhul minevikku saata. Pealegi ei ole Euroopa Liit siin ainus tegur. Hartaga on liitunud 49 riiki, mistõttu on tegemist toimiva globaalse energiasuhteid seletava dokumendiga.

Kreml on mures, sest energiaharta kohustuste kinnitamine kohtus võiks anda Jukose endistele omanikele võimaluse esitada Venemaale 28 miljardi euro suurune hiigelnõue.

Kelam: Läänemere strateegia aitab kriisist üle saada

2009-04-28

Euroopa parlamendi saadik Tunne Kelam rõhutas kohtumisel Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika volinikuga Läänemere strateegia kiire ellurakendamise olulisust majanduslanguse oludes.

"Strateegia üheks peaeesmärgiks on kogu Läänemere piirkonna arengu hoogustamine ning innovatsiooni edendamine," ütles Kelam pressiesindaja teatel. "Selle eesmärgi saavutamine on praegu tähtsam kui kunagi varem, et kriisist võimalikult kiiresti välja tulla".

Kelami arvates peab strateegia esmajoones looma kanalid väike-ettevõtjate toetamiseks. Ta tõstatas ka idee maailmastandarditele vastava Läänemere piirkonna ülikooli rajamisest, mis käidi välja 17. aprillil Tallinnas toimunud konverentsil. Komisjon toetas seda mõtet.

Koos Kelamiga kohtusid Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika voliniku Danuta Hübneriga ka Euroopa Parlamendi Balti-Euroopa intergrupi esimees Christopher Beazley ja juhatuse liige Henrik Laxi. Kohtumisest võttis osa ka regionaalpoliitika peadirektoraadi juht Dirk Ahner.

Volinik Hübneri sõnul poleks Läänemere strateegia ilma parlamendita teoks saanud. "Ma ei mäleta teist sellise positiivse sünergia juhtumit," tõdes ta.

Arutluse teemaks oli Balti-Euroopa intergrupi algatatud Läänemere strateegia ellurakendamise algus ning Komisjoni ja parlamendi uue koosseisu koostöö kavandamine.

Osavõtjad väljendasid rahuolu eduka ning vastastikku toetava koostöö üle Komisjoni ning europarlamendi vahel. Läänemere strateegia praktilist ettevalmistamist on 2007. aasta suvest juhtinud regionaalpoliitika peadirektoraat, kes koordineerib teiste valdkondade 14 peadirektoraadi tegevust.

Euroopa Komisjoni kahe-aastase ettevalmistustöö kulminatsiooniks kujuneb mais avaldatav Komisjoni ametlik teatis. Rootsi peab Läänemere strateegiat oma juulis algava eesistumise üheks prioriteediks. Strateegia ellurakendamist arutavad rahvusvahelised konverentsid: juunis Visby's ning septembris Stockholmis.

Balti-Euroopa intergrupi liikmed rõhutasid vajadust jätkata parlamendi uue koosseisu ning Komisjoni vahelist tihedat koostööd. Nad soovisid, et Komisjon regulaarselt tutvustaks parlamendile strateegia elluviimist, millele parlament võiks reageerida omapoolsete raportitega. Volinik Hübner nõustus ettepanekuga, et Komisjon määraks Läänemere strateegia viie temaatilise valdkonna jaoks konkreetsed "vedajad".

Christopher Beazley juhtis tähelepanu sellele, et parlamendi poolt Läänemere strateegia jaoks soovitud eraldi eelarverida on veel ebamäärases olukorras.

Kõige rohkem naisi kandideerib europarlamenti IRLis

2009-04-27

Kui sageli heidetakse ette, et Eesti poliitika on liiga meestekeskne, siis Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) europarlamendi valimiste nimekirjas kandideerib rohkem naisi kui mehi.

Naissoost on 12st kandidaadist koguni 7. Neil on kannul Keskerakond, kus on naissoost pooled kandidaadid (6 12st).

Kolmandat-neljandat kohta jagavad protsentuaalselt sotsiaaldemokraadid ja Eestimaa Ühendatud Vasakpartei, mille mõlema kandidaatidest on kolmandik naised. Numbriliselt on siiski sotside nimekirjas naisi 4 ja vasakpartei omas 2, kuna nimekirjad on erineva suurusega.

Kolme veel mainimata parlamendipartei - Reformierakonna, roheliste ja Rahvaliidu - 12-liikmelistest nimekirjades on kõigil 3 naissoost kandidaati.

Tervelt kolme nimekirja ei ole mahtunud ühtki naist. Need on Libertas Eesti Erakond, kristlikud demokraadid ja Põllumeeste Kogu.

Kuuest üksikkandidaadist on naissoost üks - omapäi valimistulle minev keskerakondlane Taira Aasa.

Naissoost esinumber on vaid ühel parteil - see on reformierakondlane Kristiina Ojuland.

Kokku on 101 kandidaadist naisi 30 protsenti.

Europarlamendi valimised on tänavu 7. juunil. Iga erakond sai esitada maksimaalselt 12 kandidaati ning kohti, mida jagada, on europarlamendis kuus.

Praegu on kuuest kandidaadist naissoost kolm: sotsiaaldemokraadid Marianne Mikko ja Katrin Saks ning keskerakondlane Siiri Oviir.

Parts: Euroopa Liit peaks olema küberkaitse vallas ühtsem

2009-04-27

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts nentis Tallinnas toimuval Euroopa Liidu kõrgetasemelisel küberkaitsekonverentsil, et EL peaks olema küberkaitse vallas ühtsem.

Vaevalt on juhus, et ELi kõrgetasemeline küberkaitsekonverents toimub just Tallinnas ja Eesti vastaste küberrünnakute alguse aastapäeval. Paljuski on just Eesti toonane kogemus sundinud Euroopat küberkaitse probleemi tõsiselt võtma ja selles suhtes samme astuma. Praegu jätab ühisrinne soovida, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Et iga liikmesriik seaks sisse oma kiirreageerimismeeskonna ja need meeskonnad teeksid omavahel väga tihedat koostööd. Nii et kui ühes liikmesriigis midagi juhtub, siis kõik teised aitavad üheskoos sellel riigil reageerida," rääkis Euroopa Komisjoni infoühiskonna ja meedia volinik Viviane Reding.

Konverentsi juhtinud Eesti majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Partsi arvates on ELi ühtsus kübervallas seni soovida jätnud.

"Ka viimased kaks aastat näitavad, et globaalselt EL võiks olla ühtsem siin," rääkis Parts. "Kas see on nüüd nii tugev huvi kui energiapoliitikas või paljudes välispoliitilistes aspektides, aga paljudes diskussioonides rahvusvahelises telekommunikatsiooni liidus näeme, et EL nagu vajub ära."

Võõrustajana demonstreeris Eesti Demokeskuses külalistele siin väljatöötatud innovatiivseid lahendusi, kuidas internetti igapäevaelus rakendada. Nii mobiiliga parkimine kui ka sama tarbeesemega ajalehe eest maksmine oli enamikule uudne asi. Üks tänasel kohtumisel korduvalt rõhutatud teema oli tiheda koostöö vajadus valitsuste ja erasektori vahel.

"Väga tähtis on ka partnerlus riigi ja erasektori vahel," ütles Reding. "Ning üksikisikutest internetikasutajate harimine. Inimesed on tihti teadmatuses internetiga kaasnevatest probleemidest ja nad panevad nii ohtu kogu ühiskonna."

Homme ongi arutellu kaasatud ka erasektori esindajad, samuti külalised väljastpoolt ELi USA-st ja Jaapanist.

http://uudised.err.ee/index.php?06162781

Partsi kava ajaks ärielu ülikooli toel õitsele

2009-04-22

Majandusminister Juhan Parts paljastas täna laiahaardelise esmavisandi kavast, mis peaks muutma ülikoolide toel Eesti ettevõtlikumaks ja innovaatilisemaks.

Kava tugineb kolmel sambal - esiteks tuleb süstida tavalistesse üliõpilastesse senisest rohkem ettevõtlikkust, teiseks koolitada reformialteid arendusjuhte ning kolmandaks käivitada programm «Akadeemiast ärisse».

«Meie majanduse praegune olukord ei anna alust kahtepidi mõtlemiseks selles, kas meil on vaja uusi ettevõtlike inimesi,» kõneles Parts tänasel kõrghariduskonverentsil Nordic Hotel Forumis.

Majandus massidesse

«Eestlased peavad muutuma märksa ettevõtlikumaks rahvaks,» ütles minister. Et selliseid ettevõtjaid leida, on tema sõnul oluline soodustada sellise arusaama levikut, et ettevõtlusega tegelemine ei ole üksnes majandust põhierialana õppinud inimeste pärusmaa.

«Majandusalased teadmised ei ole ühegi ettevõtja jaoks kindlasti üleliigsed, ent majandus on tihedalt seotud teiste eluvaldkondadega, ja ühte edu saavutamise valemit ei ole kas olemas või vähemalt ei ole see meile tuntud.»

Praegune suuremõõtmeline finants- ja majanduskriis annab tema sõnul tunnistust sellest, et majandus on keerukam fenomen kui meile meeldiks, ja teisalt, et nii õnnestumise kui ebaõnnestumise võimaluste üle maksab pidevalt juurelda.

Psühholoogid ettevõtjaks

«Seetõttu ei tohi ka ettevõtlusõpe olla ühedimensiooniline ja olla keskendatud üksnes majandust põhierialana omandavatele õppuritele. Majandus vajab edukaks toimimiseks ettevõtlikke inimesi erinevates rollides,» rääkis Parts.

Kõigis õppurites ettevõtlikkuse ärgitamiseks peaks tema sõnul insener- ja sotsiaal- ja loovteaduste valdkondades juurutama ettevõtlusõppe valikmooduli ja valikained. Suurem hulk tudengeid puutub nii kokku ja saab sellised teadmised, mis võimaldavad huvitatutel ettevõtluses tegutsema hakata.

Partsi sõnul on oluline, et ettevõtlusõpe oleks inspireeriv ja julgustaks ettevõtjana kätt proovima, seega peaks see andma esmajoones huvi ärgitava ülevaate erinevatest praktilistest teemadest nagu ettevõttega alustamine, turundus, rahvusvahelisele turule sisenemine, kapitali kaasamise võimalused ja elementaarne finantsarvestus.

Oskuslikud reformijad

Teiseks, et kasvatada ettevõtetele võimekaid arendusjuhte, kellel on teadmisi ja oskusi muutuste elluviimiseks, soovitatakse luua vastav tehnoloogia- ja ärijuhtimise magistrikava.

«See võiks anda teadmisi ühelt poolt ärijuhtimisest ja teisalt tehnoloogiajuhtimisest ning selle sihtgrupiks võiksid olla kas juba ettevõtluses tegutsevad või näiteks avalikus sektoris töötavad inimesed, kellel on soov tegevusvaldkonda muuta (interdistsiplinaarsus on siingi väga oluline),» rääkis Parts.

Tehnoloogia- ja ärijuhtimise magistriõppe kava eesmärk on tema sõnul anda tudengitele teadmisi ettevõtte muutmiseks innovaatilisemaks ja tehnoloogilisemaks - näiteks, et osataks muuta ettevõttes protsesse efektiivsemaks.

Teadus rahaks

Ministeeriumi algatuse kolmas osa - «Akadeemiast ärisse» - kopeerib natuke Rootsis käivitatud programmi, kus magistriõppe käigus võetakse üks reaalne teadusprojekt ja muudetakse päriselus toimivaks äriks.

«Sisult on selle all silmas peetud programmi, mis seob tervikuks magistriõppe, teaduse tulemuste kommertsialiseerimise, seemnekapitali ja tehnoloogiainkubatsiooni,» rääkis Parts.

Programmil on reaalselt katsetatud ja töötav eeskuju Göteborgi Chalmersi Ülikoolist.

Teadustöö saab äriplaani

Eestis võiks Partsi sõnul tegemist olla ülikoolidevahelise magistriõppe mooduliga, kus ava-aastal pühendutakse rahvusvahelistuva tehnoloogiaettevõtte juhtimise õppimisele teoorias.

Teisel aastal viiakse ellu reaalne projekt, kus otsitakse koostöös ülikooli tehnoloogiasiirde üksusega mõni teadustöö, mille alusel koostatakse äriplaan ja valmistatakse prototüüp - eesmärgiga jõuda ettevõttega faasi, kus saab reaalselt kaasata riskikapitali.

«Projektis osaleksid ka teadus- ja tehnoloogiapargid, mis pakuvad tiimidele tehnoloogiainkubatsiooniteenust ja seemnekapitali. Lisaks tuleb kaasata riskikapitali rahastajad Arengufondist ja erafondidest,» pakkus minister.

Partsi sõnul on järgnevalt kavas tutvustada eelmainitud kolmel sambal tuginevat programmi majandus- ja kommunikatsiooniministrile nõuandvas innovatsioonipoliitika komisjonis.

Euroopa on siinsamas

2009-04-15

Peagi möödub viis aastat päevast, mil Eesti sai täieõiguslikuks Euroopa Liidu liikmeks. Enne liitu astumist toimusid Eesti ühiskonnas elavad diskussioonid liidus olemise plussidest ja miinustest. Kindlasti mäletame kõik veel uhket europropagandabussi, mis vuras läbi kõik külad ning linnad.

Euroskeptikud ei jäänud bussist meetritki maha. Nende missiooniks oli tasakaalustada positiivset propagandat vastuargumentidega. Avatud arutelud aitasid meid kindlasti, kui sedelil risti tegime.

Vastutus ja koostöö

2005. aasta varasügisel toimusid ka europarlamendi valimised. Euroopa Parlament (EP) on üks Euroopa Liidu seitsmest institutsioonist ning ainus, mille liikmed valitakse kõikidest liikmesriikidest otsevalimistel. Kuigi EP mõjuvõim liidu asjade korraldamisel ei ole veel määrava tähtsusega, on tema osakaal järjest tõusnud. See omakorda tähendab riikidest valitavate saadikute tähtsuse tõusu. Tänasel päeval jääb ainult saadikuks olemisest väheseks.

EP järjest suurenev osakaal tähendab suuremat vastutust ja koostöövõimekust. Vaadates meie riigikogus toimuvaid hääletusi ja sisutühje vaidlusi, võiks enamiku meie riigikogu liikmeist saata Euroopa Parlamendi juurde koolitusele.

Kuigi EP-s on 7 erinevat poliitilist fraktsiooni, püütakse enne õigusaktide vastuvõtmist saavutada enamuse konsensus. Järelikult tuleb enne õigusakti hääletamisele panemist ära teha suur eeltöö kõigi osapooltega. Ühe-kahe enamushäälega vastuvõetud õigusakti peetakse läbikukkunuks.

Teravad lahknevused poliitiliste parteide vahel on kadumas. Uued märksõnad on keskkond, energia, turvalisus, hoolivus. Millal jõuame meie oma väikeses riigis niikaugele, et arvestame õigusloomes kõigi osapooltega? Poliitiline palagan ei ole ammu enam moes. Tänapäeva elu korraldamine nõuab asjalikke diskussioone ja koostööd erinevate maailmavaadete vahel.

Regioonide Komitee Eesti delegatsiooni asendusliikmena jälgin pidevalt, mida teevad Eestist valitud saadikud Brüsselis. Heameelt teeb asjaolu, et Eesti saadikutest on Tunne Kelam kujunenud Brüsseli võimukoridorides arvestatavaks arvamusliidriks. Tunne Kelam on regionaalarengukomisjoni liige, mis suunab 1/3 Euroopa Liidu eelarvest. Komisjoni prioriteediks on soodustada uute liikmesriikide ebaühtlase arengu tasakaalustamist ning arengus mahajäänud piirkondade toetamist. Eesti jaoks on see oluline valdkond, mis aitab ühtlustada meie arengut Euroopas.

Saarlased on eeskujuks

Iga riigi ülesanne on jaotada vahendid põhimõttel, et võimalikult palju vahendeid jõuaks sihtgrupini. Kahjuks on meil lähiajaloost tuua näiteid, kus ametnike segaste reeglite tõttu on kannatajaks osutunud just sihtgrupi liikmed, kellele vahendid on mõeldud.

Segaste õigusaktidega karistatakse meie oma tublisid maaettevõtjaid, kes on tugevaks nurgakiviks kohaliku elu arendamisel. Õnneks on osutunud asjatuks riigimeeste kartused, et rahalised vahendid jäävad kasutamata ideede nappuse tõttu. Saaremaa on näidanud üles head eeskuju Euroopa rahade kasutamise osas ja tehakse seda vägagi asjalikult.

Aasta tagasi saatsime Eurovisioonile laulma naljamehed. Paljudel oli piinlik. Suve algul on tulemas uued valimised Euroopa Parlamenti, kus juba ammu enam nalja ei tehta, vaid järjest tõsisemat tööd. Ehk oleme sel kevadel targemad, jättes poliitikutest naljamehed meid lõbustama, ja saadame Euroopasse tulevikku vaatavad töötegijad.

Tunne Kelam teistest ees

2009-04-14

Mõne kuu pärast valitakse Eestis taas saadikud Euroopa Parlamenti. Kuigi pole kahtlust, et osaliselt antakse hinnang mitte kandideerivatele saadikutele, vaid nende erakondadele, on vähemalt Eestis oluline tähendus ka kandidaatide isikutel. Pole ju mõtet saata Europarlamenti saadikuid, kellest seal Eestile mingit kasu ei ole.

Reformierakond on lubanud saada neil valimistel kolm kohta, enesekindlalt esineb ka Keskerakond. Kes nende erakondade esindajatena tegelikult Europarlamenti läheb, pole avalikkusele teada. Edgar Savisaar ilmselt sinna minna ei kavatse. Ka Reformierakonna teine number välisminister Urmas Paet on avalikult teatanud, et ta valituks osutudes Europarlamendis tööle ei hakka. Miks ta sellisel juhul üldse nimekirjas on, jääb vähemalt allakirjutanule arusaamatuks. Siis oleks võinud juba peaminister Andrus Ansipi nimekirja panna. Peibutusparte valimistel juhtidena käsutades võib neil küll parema tulemuse saavutada, parlamenti võivad sellisel juhul aga sattuda inimesed, kelle kogemused ning oskused nende ülesandele selgelt allajäävad.

Õnneks tundub, et rahvale peibutuspardid siiski ei meeldi. "Postimehe" poolt korraldatud küsitluse kohaselt eelistatakse hoopis Isamaa ja Res Publica Liidu esikandidaati Tunne Kelamit. "Postimehe" poolt korraldatud küsitluse kohaselt pidas teda eurovalimistel erakondade esinumbritena kandideerivatest poliitikutest kõige paremaks Eesti esindajaks koguni üle poole vastanutest ehk 50,6%. Järgmisena kogus Kristiina Ojuland 20,3%, Ivari Padar ning Edgar Savisaar jäid alla 10% piiri, teised alla 5%. Kõrge on ka Tunne Kelami saadikutööle antud hinnang, mida samuti ülekaalukalt parimaks peetakse.

Seega on Tunne Kelam teistest kandidaatidest pikalt ees, milles tegelikult pole midagi imestada. Kelami tõhusus väljendub juba tema aktiivsuses. Nii on ta ainuüksi 2009. aastal Euroopa Parlamendi kõnetoolis käinud koguni 21 korral, rohkem kui kaks aktiivsuselt järgmist Eesti saadikut kokku. Küsimus pole seejuures siiski mitte Kelami sõnavõttude hulgas, vaid eeskätt selles, et tema sõna maksab. Miks see nii on, selleks tuleb vaadata, kuidas Euroopa Parlament toimib.

Kas see kellelegi nimelt meeldib või mitte, kuid Europarlamendis määrab saadikute mõjukuse paljuski ära see, kui suurde saadikurühma ta kuulub. Europarlamendis määratakse nimelt nii juhtivad köhad kui isegi kõneajad ära matemaatiliselt saadikurühmade suurust arvestades. Mõni saadik võib iseenesest olla tubli ja tark inimene, väikesesse saadikurühma kuuludes pole Eestile temast paraku suuremat kasu. Eesti huvide eest suudavad Europarlamendis seetõttu tõhusalt seista vaid suurematesse saadikurühmadesse kuuluvad saadikud.

Väikese spikrina valijale võib seejuures meelde tuletada, et suurimaks saadikurühmaks on 288 saadikuga Europarlamendis Rahvapartei, kuhu Eesti erakondadest kuulub Isamaa ja Res Publica Liit, ning Euroopa Sotsiaaldemokraadid 213 kohaga, kus Eestit esindab Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Keskerakonna ja Reformierakonna kodufraktsioon liberaalid on juba tunduvalt väiksem (100 liiget), teised saadikurühmad veelgi pisemad.

Loomulikult ei piisa saadikul tõeliseks tegijaks tõusmiseks vaid kuulumisest ühte kahest suurest saadikurühmast. Selleks peab ta ka oma saadikurühmas mõju omama Heaks näiteks sellest on hiljutine äge lahing Euroopa Parlamendis kommunismi kuritegude hukkamõistu küsimuses. Kui Tunne Kelami tugev autoriteet oma fraktsioonis viis Euroopa Rahvapartei nimetatud otsuse vastuvõtmist aktiivselt toetama, siis Eesti sotsiaaldemokraadid ei suutnud ära hoida oma saadikurühma juhtkonna eitavat suhtumist sellesse. Euroopa Sotsiaaldemokraatide juhid üritasid kommunismi kuritegusid natsismi kombel hukka mõistva resolutsiooni vastuvõtmist aktiivselt takistada, kuid suruti lõpuks maha ning 2. aprillil võeti see ajalooline otsus lõpuks vastu. Seega oli Tunne Kelam suutnud täita ka lubaduse, mille alusel ta Euroopa Parlamenti valiti.

7. juunil Europarlamendi valimiskasti juurde astudes oleks seda tark meeles pidada.

Väikse spikrina valijale võib seejuures meelde tuletada, et suurimaks saadikurühmaks on 288 saadikuga Europarlamendis Rahvapartei, kuhu Eesti erakondadest kuulub Isamaa ja Res Publica Liit, ning Euroopa Sotsiaaldemokraadid 213 kohaga, kus Eestit esindab Sotsiaaldemokraatlik Erakond.

Hiina ja inimõiguste dialoog

2009-03-27

Kindlasti on Hiina viimase paarikümne aastaga tohutult arenenud. Varem tänavatel valitsenud jalgrattad on asendunud autodega. Inimesed, kes hiljaaegu ei saanud oma provintsistki lahkuda, võivad vabalt välismaale minna. Majanduslik ja tehnoloogiline areng tõstab Hiina poliitilist enesekindlust. Vastupidi oodatule ei ole see aga kaasa toonud oodatud poliitilisi muutusi.

Üleminekuühiskondade analüüs on tihti kinnitanud, et majanduslik liberalism ja vabadus toob lõpuks kaasa ka suurema vabaduse poliitilises sfääris. Hiina RV püüab tõestada vastupidist. Pole kahtlust, et Fareed Zakaria ja teiste teoreetikute käsitlusi, kus on selgitatud, kuidas majanduslik vabadus kasvab järk-järgult poliitiliseks, loetakse tähelepanelikult ka hoopis vastupidise eesmärgi saavutamiseks. Hiina juhtkonnas mõeldakse sellele, kuidas teha nii, et majanduslik vabadus ei mõjuks „halvasti" - et inimesed ei hakkaks selle ajel nõudma endale laiemaid poliitilisi õigusi. Paremal juhul vestetakse n-ö nõrkade tilkade teooria muinasjuttu.

Selle järgi on kesksel kohal stabiilsus, mille hoidmiseks ei tohi anda tapvaid demokraatiaannuseid, nagu soovitatakse läänes, vaid üliväikesi, et muutused oleksid hästi aeglased ja võim püsiks samades kätes. Viimasel juhul säilib muidugi kompartei võimutäius. On aga oluline mõista, et kommunism Hiina meelest pole päris seesama, mis on kommunism Euroopas. Jah, „Kommunismi mustas raamatus" on Hiinale pühendatud pikk peatükk ja kommunismiohvrite üldarvestuses on Hiina RV ülekaalukas liider, eeskätt verise kultuurirevolutsiooni tõttu. Kui aga uurida seoseid, mida tähendab „kommunism" hiinlasele ja mida meile, siis on pilt ilmselt päris erinev. Nüüdsed hiinlased teavad vähe Marxist, Engelsist ja Leninist või nendega seotud eurokommunismi dogmaatikast. Hiina on võtnud lihtsalt ühe Euroopa sõna - „kommunism" - ja hakanud oma totalitaarset süsteemi selle järgi kutsuma. Nojah, punast värvi lipp on muidugi ka.

Sealjuures on hiinlase maailmapilt ikkagi Hiina-keskne ja tänase võimuaparaadi juuri nähakse ikkagi Hiinas endas. Lisaks sellele, et Hiina tsivilisatsioon on vana ja sügavate kultuurikihtidega, on seal esile tõusnud inimese täieliku allasurumise ja vägivalla lained. Kunagi võrdles Mao Zedong end avalikult Qini dünastia Shi Huangdiga (III sajandil e Kr), kellel oli kombeks endise aja haritlasi ja riigiametnikke elusalt matta. Kirjeldamatut vägivalda võib hooti leida ka Shi Huangdi ja Mao Zedongi vahele jäävas ajaloos. Hiina valmisolek anda oma kommunistlikele kuritegudele hinnang piirdub napi mööndusega, et kultuurirevolutsiooni käigus tehti „vigu".

Hiina ei suhesta end kommunismi hukkamõistmisega Euroopas. Kui Euroopas seda tehakse, siis teeb Hiina näo, et neid see ei puuduta. Ja ega eriti ei puudutagi, sest Euroopal on omaenda ajaloo teadvustamisega probleeme küll ja küll ning enamasti ei taheta Hiinale osutamisega avada lisateemat. Ometi võiks Hiina lähiajaloo seostamine totalitaarse kommunismi kuritegudega kaasa aidata sellele, et kultuurirevolutsioonist rohkem ja avatumalt räägitaks. Täna pole selge, kas Mao Zedongi ajastu nõrk käsitlemine on seotud kompartei võimustruktuuri säilitamisega või hoopis vajadusega hoida vägivallaabinõu töökorras ka tuleviku tarbeks. Võimalik on ka ajaloošovinistlik tõlgendus: Hiina on maailma suurim riik, Hiina on Keskmaa - siin pole kunagi midagi liiga valesti tehtud, vähemalt puudub muul maailmal õigus seda ütelda. Praegu loodetakse, et Hiina kommunism on võtnud leebema kuju. Taevase Rahu väljaku tapatööst saab sel kevadel kakskümmend aastat. Oluliselt lähemal on see aeg, kui Falun Gongi usuliikumise järgijaid tuhandete kaupa represseeriti, maailma tähelepanu äratasid kõige enam võikad episoodid siseelundite müügiga seoses. Tiibeti eelmise aasta rahutustele järgnenud meetmed olid küll karmid, kuid hukkunute ja vangivõetute koguarv jäi kaugele karmimate aegade tasemest.

Selline olukord annab võimaluse erinevateks tõlgendusteks. Ühtede silmis kehtib „väikeste tilkade teooria": Hiina pole nii hull, nagu ta oli varem, olümpiamängud tõid väheke avanemist, vaja on veel pisikesi, ettevaatlikke annuseid, aga liiga palju ei tohi me tahta ega nõuda. Teiste meelest on Hiina endiselt repressiivne kommunistlik maa, kus pole tehtud ühtegi tõsist järeldust ega sammu demokraatia ja inimõiguste tagamiseks. Hiina ise ehitab oma vastulause arusaamale, et kui Hiina ei sekku teiste riikide asjadesse, siis ei pea ka kellelgi olema õigust talle siseküsimustes ettekirjutusi teha. Läänel puudub õigus oma ühiskonnakorraldust peale suruda ja üldse on too veider mäng demokraatiaga, mida Lääs kiidab, liiga noor mõte suures ajaloos, et uskuda, et sel on positiivsed tagajärjed. Igatahes ei kavatse Hiina demokraatiaga seotud riske võtta. Temal on oma tee ning mõjujõu suurendamiseks rakendab ta kaubanduslikke meetmeid, et panna suu kinni nendel, kes kritiseerivad Hiina ühiskonnakorraldust, ja võtta kontrolli alla need, kes alles otsivad oma teed maailmapoliitikas.

Etteheited, mis Hiinale inimõiguste küsimustes tehakse, pole seotud üksnes siseküsimustega, vaid järjest suurem probleem on Hiina roll Aafrikas, samuti Birma režiimi toetamisel. Kõige suuremat tähelepanu äratas Hiina RV käitumine Darfuri kriisi puhul. ÜRO julgeolekunõukogu liikmena takistas Hiina Darfuri tapatalgute käsitlemist genotsiidina. Sudaanist naftat tarnides annab ta aga paariariigile võimaluse sõjaks raha teenida, sealhulgas tuli suur osa relvi otse Hiinast. Nagu Venemaa nii on ka Hiina RV valmis vilistama rahvusvahelise koostöö peale, kui mõnd konflikti on võimalik kasutada oma mõjujõu suurendamiseks. Niisamuti on riikidevahelised kaubandussuhted poliitika mõjuväljal. Meenutagem kas või Carrefouri, Louis Vuittoni ja teiste prantsuse firmade boikoteerimist aasta tagasi Hiinas, kui Pariis astus Tiibetis toime pandud vägivalla vastu ja olümpiatule teekonda palistas äge protestilaine. Siin tekib küsimus, kas ja kuivõrd võivad Eesti majandushuvid, näiteks transiidiäris, olla seotud poliitiliste seisukohtade väljendamisega. Vähemalt riigikogu tasandil, kus on Tiibetile avaldatud kõige selgemat toetust, ei ole ma sellist survet kohanud.

Aga kui surve peaks olema, siis on see tüüpiline küsimus, kus Eesti peab mõistma, et kui esindame väärtuspõhist poliitikat Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes, ei saa me sellest loobuda teistes küsimustes, sealhulgas Hiina ja Tiibeti puhul. Eesti peab kaitsma Euroopa põhiväärtusi, mis muu hulgas on väljendunud Euroopa parlamendi mitmes Tiibetit puudutavas resolutsioonis. Lõpuks tuleb osutada, et kaubandussuhetest pole huvitatud mitte ainult Euroopa, vaid ka Hiina ise. Järelikult, täpselt nagu Venemaa puhul, vajame Euroopa ühispositsiooni, et hoida ära võimalus riike majandushuvidega üksteise vastu välja mängida. Tiibeti küsimuse puhul paistab, et süüdimatu Hiina šovinism ei saa siiralt aru, millist väärtust näeb maailm arhailises tiibeti kultuuris. Hiinlaste meelest peaksid investeeringud ja suur lääneraudtee Tiibeti õnnelikuks tegema ja kui see nii ei ole, on tegemist selge tänamatusega. Kommunistliku Hiina raskemaid katsumusi on pista rinda dalai-laamaga.

Kõik moraalsed argumendid kõnelevad selles võrdluses Hiina vastu: nad on kommunistid ja šovinistid, tambivad maha väikerahva enesemääramisõiguse, lisaks on dalai-laama Nobeli rahupreemia laureaat ja vägivallatu vastupanu võrdkuju. Järelikult saab Hiina mõjuda üksnes huvide ja geopoliitika kaudu - jõud vastandatakse moraalile. Läänel omakorda on raske mõista Hiina võimude jäärapäisust. Dalai-laama on pakkunud Tiibeti küsimuse lahendamiseks pehmeid teid: autonoomiat iseseisvuse asemel ning rahulikku arengut Hiina koosseisus. Hiina seevastu karistab tiibetlasi isegi selle eest, et neil on dalai-laama pilt.

Kuna dalai-laama mõõdukas poliitika pole edu toonud, on tiibetlaste noorem põlvkond juba märksa radikaalsemalt meelestatud. Hiina justkui ei näe ohtu, et kui dalai-laamaga ei saavutata kokkulepet, siis kunagi tuleb silmitsi seista jõuga, kes enam ei otsi kompromissi ega vägivallatust. Kas tõesti arvatakse, et siis võib julgemalt jõudu kasutada ja Tiibetist lõplikult üle sõita? Seni aga on Hiinal töös mitu nn dialoogi. Dialoog dalailaama administratsiooniga on kestnud aastaid, kuid pole andnud mingeid nähtavaid tulemusi. Käimas on mitu inimõiguste dialoogi, näiteks Euroopa Liiduga. Teadjad ütlevad, et lõpuks kuhjuvad kõik nood inimõigusi puudutavad dialoogid samade Hiina ametnike lauale ega vii tegelikult kuhugi. Hiinal on üldse pehmelt öeldes kummaline arusaam dialoogist. Olen korra kannatlikult kuulanud Hiina RV diplomaadi Pekingis ette valmistatud epistlit olukorrast Tiibetis ja sellest, kui halb inimene on dalai-laama. Iga kord, kui kuulajad katsetasid vestlust sisulisele pinnale juhtida, järgnes uus igav ideoloogiline epistel.

Möödunud aasta lõpus tulid Hiina inimõiguslased ja intellektuaalid välja algatusega, mis kannab pealkirja „Harta 08". Tegemist on Tšehhoslovakkia „Harta 77" eeskujul koostatud dokumendiga, mis seisab vabaduse ja seda tagavate konstitutsiooniliste muudatuste eest. Nõutakse võimude lahusust, sõltumatut õigussüsteemi, kompartei kontrolli lõpetamist sõjaväe ja ametnikkonna üle, vabu valimisi ning kõiki põhivabadusi. Harta esitajad ajastasid selle ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäevale, kuid silmas peeti ka saja aasta möödumist Hiina esimesest konstitutsioonist. „Harta 08" on programmiline alternatiiv Hiina praegusele tegelikkusele ning Interneti teel on sellele toetuse andnud tuhanded inimesed. Hiina võimud võivad harta toetajaid küll valvsalt silmas pidada, kuid pole väga tõenäoline, et nende vastu algatatakse laialdased repressioonid. Harta koostajaist nabiti kohe kinni literaat Liu Xiaobo, kes on praegu koduarestis. R

iigivõimu õõnestamises süüdistatud Liu tõusis sellega kiirelt Hiina kõige prominentsemaks dissidendiks. Harta puhul on muidugi võimalik, et Lääs, kes loodab näha muutusi, tähtsustab selle mõju üle. Ehk kainelt küsides: mis tähtsus on mõne tuhande inimese protestil maal, kus elanikke on kaugelt üle miljardi? Seda on liiga vähe, et kutsuda esile sisedialoog inimõiguste alal. Väljaspool, jah, on see üks uus põhjus Hiinast kõnelda, väljendada solidaarsust Liu Xiaoboga ja loota, et Hiinas käärib. Aga isegi kui lootused on ülepaisutatud, peab kusagil olema kodanikuliikumise algus ja sellisena on hartal tänuväärt roll. Tõenäoliselt kehtib Hiinaski see reegel, et tõsised protestid tulevad siis, kui inimesed kaotavad oma tulud ning kannatavad majanduslikult.

Maailmakriisi mõju Hiinale on küll raske hinnata - ekspertide hinnangud lähevad tugevalt lahku -, kuid mõjutu see kindlasti pole. Koju pöördudes võivad Hiinale mõju avaldada ka miljonid Läänes hariduse saanud noored. Muidugi, kui nad ei otsusta selle asemel jääda oma kohalolekuga Läänt mõjutama ... Mis aga Tiibetisse puutub, siis kehtib ilmselt üks reegel: Tiibeti vabaduse eeldus on vaba Hiina. Sealjuures on elementaarse kodanikuvabaduse saavutamine isegi lihtsam kui sügavalt juurdunud šovinistlike hoiakute ületamine.

Sotside kummaline käitumine

2009-03-21

Kui Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee kolm aastat tagasi otsustas hukka mõista totalitaarse kommunismi kuriteod, püüdis sotsiaaldemokraatide fraktsioon seista selle eest, et dokument ei läheks lõpphääletusele, vaid saadetaks tagasi komisjoni, et seda seal pehmendada või sootuks kalevi alla panna. Toona see ei õnnestunud.

Küll ei lasknud sotside toetuse puudumine toona vastu võtta kahekolmandikulist häälte ülekaalu eeldavaid soovitusi liikmesriikidele, mis sisaldasid konkreetseid abinõusid kommunismi kuritegude laiemaks teadvustamiseks.

Nüüd on teema suuresti Tunne Kelami eestvõttel jõudnud Euroopa Parlamenti, kus kolmapäeval oli vastavasisuline kuulamine. Järgmisel nädalal toimub Strasbourgis sellesisuline debatt, millega võinuks kaasneda resolutsiooniprojekti käsitlemine. Just nimelt "võinuks", sest sotsiaaldemokraatide fraktsioon blokeeris resolutsiooni käsitlemise ettevalmistusfaasis.

Kommunismi kuritegude käsitlemisel on alati püütud vastuargumendina esitada väidet, et hukka ei tohi mõista konkreetset ideoloogiat, vaid hukka mõistetakse kuriteod. Suurtes piirides on nii tehtud, kaasa arvatud kommunistliku okupatsioonireþiimi kuritegude hukkamõistmisel Eesti riigikogus 2002. aastal. Siiski ei avaldanud see pingete mahavõtmise viis kolme aasta eest mingit mõju eurokommunistidele, kes Euroopa Nõukogus jäid totalitaarse kommunismi kuritegusid häälekalt eitama.

Sotside vastuseis on olnud hillitsetum, madala profiiliga. Kummati on selgitused enam kui vajalikud. Miks põrkub Eesti rahvuslike huvide seisukohalt nii olulise küsimuse käsitlemine Euroopas juba mitmendat korda sotside vastuseisule? See pole küsimus mitte ainult eurosotsidele, vaid kindlasti peab kaasa rääkima Eesti sotsiaaldemokraatide vastne esimees Jüri Pihl.

Ohtlik kriitika

2009-03-18

Viis aastat tagasi, kui päevakorral oli Euroopa koostöö- ja julgeolekuorganisatsiooni (OSCE) reform, püüdis Venemaa lahti saada valimisvaatluste korraldamise süsteemist. Nimelt on OSCE-l allasutus ODIHR ehk Office for Democratic Institutions and Human Rights (demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo). Just ODIHR korraldab probleemsetes maades valimiseelsel perioodil pikaajalist meediamonitooringut ja võtab kokku põhjaliku vaatlusstatistika.

Küll on ODIHR selgelt vastumeelne nendele riikidele, kus ausate valimistega on pikka aega probleeme olnud. ODIHRi töö on alus, mida kasutavad vaatlusmissioonidel käies nii Euroopa Parlament kui Euroopa Nõukogu, OSCE ja NATO parlamentaarsed kogud. Seega tähendaks ODIHRi nullimine seda, et kaob argumenteeritud kriitika ebaausate ja ebademokraatlikes tingimustes korraldatud valimiste aadressil.

Äärmuslikel juhtudel leitakse, et vaatleja ülesanne on jälgida üksnes valimispäeva protseduure ja mitte kuulata ODIHRi juttu demokraatia või meediavabaduse üldseisundist. Samuti on mõnikord esile tõstetud soov, et iga parlamentaarne kogu võiks formuleerida oma lõppjärelduse vaadeldavate valimiste kohta ise, ODIHRi ekspertiisist mööda vaadates ehk vältides "sõltuvust" ODIHRi ametnike tööst.

Arvamata sugugi, et ODIHRi töö on alati briljantne, pean sedalaadi kriitikat väga ohtlikuks. Halvemal juhul võib see viia kontrollitud demokraatia täieliku tunnustamise ja rahuldumiseni nõukogude tüüpi valimistega, kus pluralism ja kaalutletud valiku võimalus puuduvad.

Niisuguste valimiste näideteks sobivad Venemaa presidendivalimised aasta tagasi ja Aserbaidþaani presidendivalimised eelmisel sügisel. Venemaa valimistele jättis OSCE/ODIHR minemata halva koostöö tõttu Venemaa võimuga. ENPA läks Venemaale kohale, aga tegi siiski õige osunduse, et ODIHRi puudumise tõttu polnud analüüs piisav. Aserbaidþaanis seevastu väljendas mõni parlamendiliige ODIHRi töö suhtes teravat rahulolematust, sest tahtnuks näha positiivsemat hinnangut. Arvestades demokraatia üldist tagasikäiku SRÜ riikides, võib arvata, et selliseid valimisi tuleb lähemal ajal veel.

Väljendasin möödunud reedel ENPA alalisel komiteel kahte arusaama. Esiteks seda, et valimishinnang peab tuginema palju kandvamale demokraatia analüüsile, kui seda on valimispäeva protseduuride jälgimine. See on pluralismi ja vaba eneseväljenduse küsimus. Laiemat hinnangut aitab luua just ODIHRi süsteemne töö. ENPA rakendab peale selle paljude maade suhtes monitooringuprotseduuri, mis samuti annab ülevaate ausate valimiste korraldamiseks vajalike institutsioonide tööst.

Teiseks on väga oluline, et rahvusvahelised organisatsioonid suudaksid valimishinnangu andmisel kõnelda ühel häälel. Tuleb arvestada, et vähimgi ebakõla kasutatakse ära nende poolt, kes parema meelega tahaksid näha demokraatlike väärtuste diskrediteerimist. On ju väga mugav viia tähelepanu kese tehtud kriitikalt endalt hoopis kriitikat tegevate organisatsioonide erimeelsustele.

Kui need kaks põhimõtet - valimisolukorra laiem analüüs ja valimishinnangu ühtsus - on paigas, võib arendada igasuguseid mõtteid sellest, kuidas vaatlusmissioonide koostöö ODIHRiga võiks parem ja efektiivsem olla. Aga ratsionaalse kriitika kõrval ei maksa alahinnata pahatahtlikke eesmärke. ODIHRi tasalülitamine või nõrgestamine on selgelt nende riikide huvides, kes demokraatlikest põhimõtetest midagi kuulda ei taha.

Kommenteeri!

www.herkel.net

Euro tulek: kolm stsenaariumi

2009-03-11

Juba juunikuuks on selge, kas Eestile avaneb võimalus saada sama vahetuskursiga Euroopa rahaliidu täisliikmeks või mitte.

Kui soovime liituda 2011. aastast, siis aega selleks, et täita liidu asutamislepingu kriteeriume, säilitades samal ajal lootuse praegusele euro ja krooni vahetuskursile, on meil jäänud ainult selle aasta jooksul. Kui riigikogu ei võta vastu juuniks teist, 2009. aasta kulusid vähemalt viie miljardi krooni ulatuses vähendavat lisaeelarvet, kui valitsussektori eelarvepuudujääki ei suudeta suruda alla kolme protsendi SKT-st, siis võime lugeda võimaluse euroga liituda luhtunuks.

Seda räägivad arvud. Tuginedes varasemale kogemusele, võib väita, et majanduse kasvufaasis kasvavad maksutulud hüppeliselt ja kahanemise faasis kukuvad järsemalt. 2009. aasta eelarve esialgu kavandatud tulud olid 98,5 miljardit, millest maksulisi tulusid oli plaanitud 77,1 miljardit ja mittemaksulisi 20,7 miljardit krooni. 2008. aastal laekus maksulisi tulusid eelarvesse hinnanguliselt 3,5% SKT kahanemise juures 70,3 miljardit. 2009. aastaks võtame hinnanguliseks SKT miinuseks umbes 10-12%, mis tähendaks tulude laekumise langust 65 miljardi juurde. Mittemaksuliste eelarvetulude laekumisele ei taha mõeldagi, arvestades, kuidas augustis valitsus kirjutas umbes seitse miljardit krooni suuresti lihtsalt „lakke vaadates" eelarvele otsa.

Veel üks lisaeelarve

Mittemaksuliste tulude alalaekumine annab hinnanguliselt viis miljardit krooni täiendavat defitsiiti. Eesti SKT on 2009. aastal 230 miljardi kandis, millest siis 3% on ligi seitse miljardit krooni. Kuni 19 miljardi kroonise võimaliku defitsiidi juures tuleb, võrreldes esialgse eelarvega, vähendada kulusid veel vähemalt viie miljardi võrra vältimaks ülemäärase eelarvedefitsiidi menetlust.

Sügisel, vahetult kohalike valimiste eel see valitsuse koosseis piisavalt kulusid vähendavat eel-arvet kokku panna ei suuda. Ma ei räägi seejuures hädavajadusest võtta ette struktuurseid muudatusi, mis võimaldaksid viia riigi kulud läbi suurema efektiivsuse vastavusse 2004. aasta heaolu tasemega, kuhu me selle kriisi käigus tagasi kukume. Vajame kolmanda põlvkonna reformide paketti, mis hõlmaksid põhimõttelisi muudatusi alates halduskorraldusest, lõpetades tervishoiu, sotsiaaltoetuste ja haridusega. Kui me tahame hoida ühiskonna soovid ja riigi võimalused tasakaalus, tuleb nendes valdkondades teha asju sama või vähema raha eest rohkem ja paremini. Kriis on pikaajaline, lahendused ei saa olla ainult lühiajalised.

Eurole ülemineku kõrval on sama oluline, millise riigi võlakoormuse me tulevastele põlvkondadele pärandame sellest kriisist väljatulekuks. Olukorras, kus rahvastik vananeb, leibkondade ja ettevõtete tasemel oleme niigi ligi 120% SKT-st võlgu, ja võla vastu asetatavate varade väärtus on katastroofiliselt kukkunud, ei tohi me riigi võlga märkimisväärselt suurendada.

Selles olukorras oleks vaja ad hoc kärpimise kõrvale viie aasta plaani riigi rahanduse korraldamiseks, võttes aluseks positiivse stsenaariumi, et kogu perioodi summaarne majanduse reaalkasv on võrreldes 2008. aastaga null. Ilma sellise plaanita läheme aastapõhiste kärbetega rappa. Seda ei ole võimalik saavutada aga enne, kui erakondade spindoctor'id loobuvad poliitika märgipõhisest käsitlusest. Kus oma märke tuleb hoida ja konkurendi omi peksta.

Surve vahetuskursile

Suures plaanis on Eesti jaoks laual kolm rahanduspoliitilist stsenaariumi, mille esitan positiivsuse järjekorras. Esiteks - suudame juuniks riigieelarve kulusid vajalikul määral kärpida, tarbijahinnad lähevad loogiliselt alla ja intressimäära kriteeriumi kohta suudame „sogada" komisjonile midagi poolusutavat. Viimase osas peame lootma Euroopa Komisjoni heasoovlikkusele, sest suure tõenäosusega, kui meil oleks adekvaatselt võrreldav finantsinstrument valitsuse pikaajaliste kroonivääringus võlakirjade näol olemas, siis antud kriteeriumi me 2009. aasta teises pooles Baltimaade majanduse riskide valguses ei täidaks. Aga eeldame, et suudame rääkida komisjoni ära ja 2009. aasta lõ-pus saame positiivse hinnangu. See annaks turgudele tugeva positiivse sõnumi ja kui suudame kulusid nii era- kui avalikus sektoris lüüa 20-30% alla, siis võime isegi saada praeguse vahetuskursi juures värsket kapitali ja lükata majanduse uuesti viisaastaku raames liikuma. Isegi positiivse stsenaariumi puhul pole lõpuni kindel, kas suudame 2009. aasta lõpus EL-i nõukogus põhjendada krooni kurssi euro suhtes - 1 : 15,6466. Eriti teravneb see küsimus seetõttu, et Läti on sügiseks 75% tõenäosusega lasknud lati kursi liikuma euro suhtes suuremas koridoris, kui seda on tänane +/-1% keskkursi suhtes.

Teiseks. Kui on selge, et me ei suuda kriteeriume täita, tuleb langetada põhimõtteline otsus euro ametliku paralleelvaluutana kasutusele võtmiseks. See stsenaarium tähendab reaalmajanduse käimasaamiseks veelgi jõhkramat kulude kärpimist, sest meie jaoks ebaadekvaatne euro kurss paljude meie kaubanduspartnerite valuutade suhtes ei jäta muud võimalust. Ühepoolne eurostumine toimub ettevõtete ja kodumajapidamiste tasemel juba täna. Kui majandusest 1/3 moodustav valitsussektor viiks oma tegevuse eurole üle, siis täiesti turupõhine muutus kroonilt eurole toimuks maksimaalselt kuue kuuga.

Kolmandaks. Kui rahaliitu ei saa ja me ühepoolset eurot ei taha, siis tuleb lasta ka meil vahetuskurss vabaks, et toimuks valus, aga kiire kohandumine. Kui on valik kohandumisstrateegiate vahel - kas kümme aastat seisakut või vahetuskurss vabaks, siis mina valiksin viimase. Esiteks, summaarne heaolu kaotus on esimese puhul suurem kui teise puhul. Teiseks, kümme aastat elu läheks raisku sellal, kui võiks luua juba uut väärtust majandustegevust palju soosivamas keskkonnas.

Ühepoolne euro käibelevõtt ja vahetuskursi vabakslaskmine on nii palju halvemad stsenaariumid, võrreldes viie või isegi kümne miljardi krooni täiendava kärpimisega 2009. aasta eelarvest. Palun, olgem valmis mõ-neks ajaks kaotama heaolus. Solidaarselt. Et juba paari aasta pärast kõik koos võita.

Euroopa Nõukogu on uinuv kaunitar

2009-03-06

Vahel öeldakse pidulikult, et Euroopa Nõukogu on ainus väärtuspõhine organisatsioon Euroopas. Selle väite alus on see, et Euroopa Nõukogu kompetents piirdub kõige traditsioonilisema väärtusvaldkonnaga: inimõigused, demokraatia, vabad valimised, võrdõiguslikkus, õigusriik ja õiglane kohtupidamine. Teistel organisatsioonidel on muidki muresid - näiteks julgeoleku- või majanduskoostöö alal. Tõsi, väärtuspõhimõtete järgimine kuulub ka Euroopa Liidu liikmeks saamise eelduste hulka. Kogemused näitavad, et tegelikult hoiab just Euroopa Liit lati kõrgemal. Nii oleksid mitmed Euroopa Nõukogu liikmesriigid Euroopa Liidu mõõdupuu järgi liikmelisusest ehk sama kaugel kui kuu päikesest. Euroopa Liidu suurimaks hinnaalanduseks oli Bulgaaria ja Rumeenia liikmeksvõtmine, ehkki Euroopa Nõukogu kontekstis olid need selleks ajaks monitooringust juba osaliselt või täielikult vabastatud riigid.

Väidan, et Euroopa Nõukogu on hinnaalandust teinud nii Venemaa kui ka Lõuna-Kaukaasia riikide liikmeksvõtmisel, aga ka näiteks Türgi monitooringu lõpetamisel. Vaatamata sellele, et Valgevene pole Lukašenka diktatuuri tõttu vastuvõtukriteeriumidele vastanud, pole kunagi lakanud argumenteerimine põhimõttel „parem sees kui väljas" ning sisemine surve Valgevenega suhete sulatamiseks on kogu aeg olemas. Muuhulgas tuleneb see asjaolust, et liikmete hulgas on riigid nagu Venemaa, Armeenia, Aserbaidžaan jt. Kaks viimast on küll leppimatus vastuolus Karabahhi pärast, kuid muudes küsimustes võidakse moodustada kontrollitud demokraatiaga riikide ühisfront. Viimase aja lendsõna on, et väiksemaid riike ei või ebademokraatia pärast korrale kutsuda, sest Venemaal on olukord hullem. Nii luuakse surnud ring, kuna Venemaad ei saa korrale kutsuda, sest ta on Venemaa. Meenutagem, et sõjaline agressioon teise liikmesriigi Georgia vastu ja sellele järgnev rahuplaani mittetäitmine pole toonud Venemaa jaoks sanktsioone..

Seega on Euroopa Nõukogu küll ainus organisatsioon, mis põhineb kirjatähe järgi vaid väärtustel, kuid samas on need väärtused juba mõnda aega odavmüügis. Kui Venemaa 1996. aasta talvel Euroopa Nõukogu liikmeks sai, siis kirjutas Mart Nutt „Postimehes", et see on Euroopa Nõukogu lõpp ehk ees seisab muutumine niisama jõuetuks organisatsiooniks, nagu on ÜRO või OSCE. Ebamugav küsimus sellest, kas Euroopa Nõukogu on mõjutanud Venemaad demokraatia suunas või on hoopis Venemaa mõjutanud Euroopa Nõukogu ebademokraatia suunas, on selgelt üleval. Pean selle küsimuse väärtuspõhist lahendamist ka Euroopa Nõukogu tulevase peasekretäri esimeseks ülesandeks - ükskõik, kas tema nimi on van den Brande, Eörsi või Jagland.

Euroopa Nõukogu tervikehitis koosneb mitmest üksteisega seotud kambrist: Ministrite Komitee, Parlamentaarne Assamblee, Euroopa Inimõiguste Kohus ja Omavalitsuste Kongress. Kõrvalhoonetena tegutsevad Euroopa Nõukogu Inimõiguste Volinik ja nn. Veneetsia komisjon, mille ülesanne on liikmesmaade nõustamine riigiõiguse küsimustes. Assamblee poolt organisatsioonile valitud peasekretär on see poliitiline majahoidja, kellel on ainsana õigus ja kohus kõnelda kõigi kambrite ehk Euroopa Nõukogu kui terviku nimel.

Tegelikult on Euroopa Nõukogu arhitektuur päris hästi välja mõeldud. Minu kogemused Parlamentaarse Assamblee raportöörina Aserbaidžaanis kinnitavad, et erinevad allstruktuurid suudavad hea tahte ja koostöö korral tõhusalt toimida ning probleemsele riigile ühesuguseid signaale anda. Assamblee raportöör on pidevas infovahetuses asukohariigis resideeriva peasekretäri eriesindajaga, kes hoiab kogu aeg kätt sündmustiku pulsil. Assamblee raportid on tooniandvad liikmesriike Strasbourgis esindavate diplomaatide jaoks, kes oma rühmaga teatud aja järel samuti monitooringualuseid maid külastavad. Kui riigi sees kerkivad esile vaidlused valimisseaduste, sõnavabaduse ja presidendi võimupiiridega seotud küsimustes, siis viiakse need autoriteetse eksperthinnangu saamiseks Veneetsia komisjoni ette. Juhul, kui vastav liikmesmaa ise ekspertiisi ei küsi, siis teeb seda raportööride eestvõttel Assamblee. Näiteks praegu ootan Veneetsia komisjonilt hinnangut sel kuul Aserbaidžaanis toimuva referendumi sisu kohta, kus ühekorraga tuuakse inimeste ette kümneid erinevaid küsimusi, sealhulgas presidendi kahe järjestikuse ametiaja piirangu mahavõtmine.

Jällegi isiklikule kogemusele tuginedes pean tõdema, et palju raskem kui tööõhkkonna loomine Euroopa Nõukogu allstruktuuride vahel, on poliitilise üksmeele saavutamine selles, kuidas vaatlusaluse maa probleemistikku hinnata ja käsitleda. Viimane kogemus Aserbaidžaani presidendivalimistega eelmisel sügisel näitas osa Assamblee liikmete ehmatavat valmisolekut lülitada valimishinnangust välja sõnavabaduse ja inimõiguste üldisem olukord ning keskenduda üksnes valimispäeva protseduuriliste toimingute vaatlemisele. Minu arust on see üliohtlik areng, sest nii avastaksime end peatselt Assamblee õnnistust andmas ehtsalt nõukogude-tüüpi valimistele. Vahe on ainult selles, et suurema usaldatavuse nimel ei aeta enam taga 99,9-protsendilist osavõttu ja „ametliku" kandidaadi niisama ülekaalukat toetamist. Euroopale on märksa nutikam näidata 60 või 70-protsendilist osalust ja toetust, mis suletud ühiskonna ja kontrollitud demokraatia puhul saavutatakse ilma erilisi võltsinguid appi võtmata. Enne Aserbaidžaani kasutas niisugust valimismudelit Venemaa, kui täpselt aasta eest toodi Vladimir Putini asemel presidenditoolile Dmitri Medvedev.

Teine näide on see, kuidas kujuneb Assamblee istungite päevakord ning kuidas ja kui kiirelt saavad algatustest raportid. Monitooringu puhul kehtib lihtne reegel, et suur ülevaateraport koostatakse kord kahe aasta jooksul. Vastavalt vajadusele ja raportööride paremale äranägemisele võidakse vaheaastatel toota lisaraporteid, mis keskenduvad mõnele kitsamale valdkonnale nagu sõnavabadusele, õigusriigile, valimistele või poliitvangidele. Ometi jaotuvad raportid väga ebaühtlaselt. Esitasin eelmisel aastal ühes kõnes kokkuvõtte, et kui Venemaa kohta on alates liikmeks saamisest 1996. aastal tehtud ainult kolm järelevalveraportit, siis teised suurte probleemidega riigid on pälvinud palju enam tähelepanu. Nii Armeenia kui Aserbaidžaani kohta on tehtud seitse raportit, aga seda tunduvalt lühema aja jooksul - alates 2001. aastast, mil nad Euroopa Nõukogusse vastu võeti.

Venemaa pole ainult suurimate probleemidega riik, vaid tal on ka suurim elanike arv ning territoorium laiub läbi üheteistkümne ajavööndi. Kuidas saab teda vaadelda samas kaalukategoorias mikroskoopilise Monacoga, mille puhul on vaid üks etteheide - konstitutsiooniline defekt vürstivõimu kasuks ja parlamentarismi puudulikkus?

Suurte riikide suuremaid inimõigusprobleeme aitaksid fokuseerida eriraportid. Aeg-ajalt on neid tehtud tagakiusatud ajakirjanike kohta. Selliste raportite peategelasteks on olnud Venemaal riigireetmise eest süüdi mõistetud uuriv ajakirjanik Grigori Pasko (2003) ning 2000. aastal Ukrainas mõrvatud ajakirjanik Georgi Gongadze (2009), kelle juhtumi lahendamine on takerdunud ka pärast oranži revolutsiooni. Eriraportid on tehtud Mihhail Hodorkovski ja Jukose afääri kohta Venemaal (2005) ning soome-ugri rahvaste olukorra kohta (Katrin Saks, 2006). Inimõiguste olukord Tšetšeenias pole pälvinud Assamblee tähelepanu alates 2005. aastast - tõsi, uus raport, mis katab inimõiguste olukorda kogu Põhja-Kaukaasia regioonis, on õiguskomitees ettevalmistamisel.

Paljudel juhtudel on aga initsiatiiv ühte maad puudutava eriraporti koostamiseks tagasi lükatud põhjendusega, et vastav probleem tuleb lülitada järelevalvekomitee üldraportisse. Näiteks Venemaa üldraport 2005. aastast on põhjalik ja hea dokument, aga juba nelja aasta jooksul ei ole sellele järge tulnud. Tõsi, hea tahtmise korral võib kahte viimast Vene-Georgia sõja kohta tehtud raportit käsitleda ka Venemaa eriraportitena ehk hädapärase alibina, miks põhiraporti koostamine mitmendat korda edasi lükati.

Kui on olemas poliitiline tahe, võib Assamblee ja Euroopa Nõukogu tervikuna teha väga head tööd. Paraku ei määra poliitilist tahet üksnes väärtused, vaid ka liikmesriikide huvid ja valmisolek väärtuste eest seista. Assamblee töötab poliitilise parlamendi põhimõttel ja sellepärast pole imestada, et probleemsete riikide kaasamise järel on tuliseks debatiküsimuseks muutunud väärtuste olemus ise. Näiteks mis on ja mis ei ole inimõiguste rikkumine? Või kas kontrollitud demokraatiat ja demokraatlike institutsioonide imiteerimist saab pidada riikide poolt Euroopa Nõukogu ees võetud kohustuste täitmiseks? Kriitilistel puhkudel jõutakse mõnikord n.-ö südametunnistuse kokkuvõtmiseni, nagu viimasel Assamblee talvesessioonil, kui muudatusettepanekutega kirjutati Vene-Georgia jätkuresolutsiooni kõik tugevad formulatsioonid, millest raportöörid olid Vene tagauksediplomaatia mõjul loobunud. Paraku ei juhtu selline kontsentreerumine liiga tihti.

Konsensuspõhimõttel töötav Ministrite Komitee on enamasti veel nõrgema haardega kui Parlamentaarne Assamblee ning Rootsi välisministri Carl Bildti katse tõestada Vene-Georgia konflikti lahendamisel vastupidist ei toonud loodetud edu.

***
Siiani olen rääkinud Parlamentaarsest Assambleest, sest sellega on seotud mu vahetud kogemused. Ometi pean Euroopa Nõukogu kõige tõhusamaks töövahendiks hoopis 1959. aastal loodud Euroopa Inimõiguste Kohut. Kohus teeb oma otsused ning seda ei saa poliitilisel tasandil vaidlustada. Samas on huvi pöörduda õiguse saamiseks Inimõiguste Kohtusse oluliselt kasvanud ja suur osa pöördumistest tuleb demokraatiaga kimbus olevatest riikidest. Praegu räägitakse juba sajast tuhandest lahendamata kohtuasjast. Seega kulub kohtulahendi ootamiseks aastaid. Kahtlemata olnuks teise Tšetšeenia sõja alguses Vene võimude poolt toime pandud kuritegude osas praktiline saada Inimõiguste Kohtu otsused kiirelt. Tegelikult kulus selleks aastaid. Teod, mis valdavalt pandi toime 2000. või 2001. aastal, kvalifitseeriti Inimõiguste Kohtu poolt sõjakuritegudeks alates 2006. aastast. Ja see menetlusjärjekord üksnes pikeneb.

2004. aastal töötati välja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni 14. lisaprotokoll, mille peamine eesmärk oli kohtu töö lihtsustamine ehk töölaua puhastamine korduva või selgelt ebakohase sisuga asjadest. Näiteks lubaks uuendus kaebuste esmase hindamise teha ühel kohtunikul ja tema abilisel, selle asemel, et kasutada kolmest kohtunikust koosnevat komiteed. Kohtu president Jean-Paul Costa on arvanud, et 14. protokolli rakendamine vähendaks koormust umbes neljandiku võrra. Praegu kestab juba kolmandat aastat olukord, kus lisaprotokolli ratifitseerimine on kinni Venemaa otsuse taga. See on Inimõiguste Kohtu reformi tahtlik pidurdamine. Mis motiividel seda tehakse? Arvan, et Venemaa enda jaoks ebamugavate kohtuasjade pidurdamine on vaid üks osa seletusest. Tegelikult pärsitakse nii kogu organisatsiooni toimimist. Kui aga Venemaal peaks pähe tulema mingil ajal 14. protokoll siiski ratifitseerida, siis võib ennustada „pikaajalist tänutunnet", mis aitab muud Venemaaga seotud küsimused mõneks ajaks päevakorralt maha võtta.

Naiivne on uskuda, et 14. protokoll üksi suudaks lahendada paari viimase aastakümnega Inimõiguste Kohtu ette kerkinud probleemid. Lisaks kaebuste hulgale seisab kohus ka sisuliste dilemmade ees. Lähtudes Vana Euroopa arusaamast on Inimõiguste Kohus selleks, et luua majakana valgust seal, kus küsimused on vaieldavad ja intellektuaalselt huvitavad ning rahvusvaheline kohtupraktika hõre. Pärast organisatsiooni jõudsat laienemist tuleb aga hoopis enam tegeleda siseriikliku kohtusüsteemi defektidega. Selgub, et kõigis riikides polegi kohtuvõim sõltumatu, vaid teda saab osta või kasutada täitevvõimu poliitilise repressiivvahendina. Niisugusel juhul on Euroopa Inimõiguste Kohus tegelikult ainus koht, kust on võimalik mingitki õigust saada.

Kaks eespool kirjeldatud sekkumiskonteksti on tohutult erinevad. Nii võib tegemist olla väga keeruliste ja Lääne-Euroopa jaoks tundlike moraaliküsimustega, mis puudutavad näiteks eutanaasiat. Teisalt võib tegemist olla lihtsakoeliste fabritseeringutega, kus kohus peab tõestama, et võimude suhtes kriitilisele ajakirjanikule esitatud süüdistus on vale või ebapädevalt koostatud. Seega tuleb kohtul korraga toimida kahes erinevas paradigmas - luua sisulist õigust ja teostada järelevalvet õigusliku nihilismi korralekutsumiseks. Kahtlemata saab selle tegevuse käigus selgeks, kui eriilmeline meie kontinent tegelikult on.

Ajafaktor on enam kui oluline. 2006. aasta aprillis määrati Aserbaidžaani juhtivale ajakirjanikule Einulla Fätullajevile pikk vanglakaristus. Teda süüdistati esiteks terrorismile kihutamises, sest ta esitas ajalehe arvamusartiklis oletusi Aserbaidžaani võimalikust osalusest Iraani-vastases sõjas. Teiseks on Fätullajev kohtuotsuse järgi süüdi riigi solvamises ja Karabahhis langenute mälestuse rüvetamises. Nimelt esitas ta põgenike mälestustele tuginevas artikliseerias „Karabahhi päevik" versiooni, mille järgi suure hulga tsiviilelanike hukkumises Hodžalõ tragöödias 1992. aastal (mida aserid tihti ka genotsiidiks nimetavad) polnud süüdi üksnes armeenlased. Osaline vastutus lasub Fätullajevi artikli järgi ka Aserbaidžaani relvajõududel, kes tegutsesid halvasti ning jagasid inimestele valeinfot. 2006. aasta septembris pöördus Fätullajev õiguse saamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtu poole.

Raportöörina ei ole mul võimalik jätta Fätullajevi juhtumile hinnangut andmata. Tema vangistamisele on Euroopa Nõukogu kõrval kriitiliselt reageerinud ka OSCE, Piirideta Reporterid ja mitmed inimõigusorganisatsioonid. Fätullajev on lämmatatud sõnavabaduse sümbol. Tegelikult on ta kümnetes artiklites olnud võimude suhtes oluliselt kriitilisem kui nendes, mille pärast ta süüdi mõisteti. Ometi on otsad lahti, kuni Inimõiguste Kohus pole oma hinnangut andnud. Ja sellises olukorras on kohtus valitsev tööummistus väga ebameeldiv. Kohtu töö ajatamine pärsib Euroopa Nõukogu tegevust tervikuna.

Ummistuse süvendamiseks rakendatakse ka uusi meetmeid. Möödunud sügisel laekus kohtule ligi kolm tuhat sarnase sisu ja stiiliga kaebust Georgia vastu, mis kõik olid seotud väidetava inimõiguste rikkumisega Lõuna-Osseetias. Nagu eespool osundatud, nõuab see kõigil juhtudel kolmest kohtunikust koosneva komisjoni tööd. Ühelt poolt on siin keeruline midagi ette heita, sest kõik vastab protseduurile. Samas on ilmne, et ühesuguste kaebuste suur hulk saavutati hästi juhitud kampaaniaga. See on väga erinev teise Tšetšeenia sõja puhul Venemaa vastu esitatud kaebustest, mille esitamisel inimesed riskisid iseenda ja oma lähedaste elu ja julgeolekuga. Juhtumeid, kus Inimõiguste Kohtu poole pöördunu või tema sugulased on pidanud taluma repressioone ja tagakiusamist, on kirjeldatud ka Assamblee ja teiste inimõigusorganisatsioonide raportites.

Lühidalt võiks Inimõiguste Kohtu probleemistiku kokku võtta kahe harutamist nõudva sõlmega. Ilmselgelt on pool sajandit tagasi väheste liikmesriikidega organisatsioonile loodud süsteem ajale jalgu jäänud. Kohtuasjade hulk oli üpris väike mitukümmend aastat tagasi, aga tänaseks on pilt hoogsalt muutunud. Tegemist on juba teistkordselt kuhjunud probleemiga, sest 1998. aastal tehtud reform sisusta kohtu esmakordselt alaliste kohtunikega. Eesmärk oli sama - tulla toime kasvava kaebuste hulgaga. Teine probleem on vahetult Venemaaga seotud. Tõenäoliselt soovib Venemaa kuuluda Euroopa Nõukogusse, kuulumata sealjuures Euroopa Inimõiguste Kohtu süsteemi. Kuna aga selline valik ei ole võimalik, siis on mindud välja kohtu töö torpedeerimise peale.

***
Üldistades kohtu kohta öeldut jõuame järeldusele, et Euroopa Nõukogu pole juba ammu see organisatsioon, millena ta 1949. aastal loodi. Toona oli tegemist demokraatlike riikide ühendusega, mis hakkas peale sõda vastanduma teisele, ebademokraatlikult korraldatud riikide blokile. Pärast Berliini müüri lammutamist tekkis illusioon, et demokraatia levik on valutu ja selle kiirendamiseks võib riike ka hinnaalandusega liikmeks võtta. Tegelikult on just hinnaalandus, mida Venemaale 1996. aastal tehti, suurte probleemide allikas. Toona oodati Venemaalt Tšetšeenia küsimuse rahumeelset lahendamist, aga tegelikult järgnes uus verisem sõda ja varem saavutatud hapra demokraatia suur vähikäik Putini ajastul.

Samas ei saa öelda, et Euroopa Nõukogu on lõplikult nurka mängitud. Struktuur on töökorras, kui vaid on poliitilist tahet selle tõhusamaks rakendamiseks. Praegust olukorda iseloomustab see, et mitmed riigid väldivad kriitikat pigem poliitiliste vahenditega. Töö inimõiguste ja demokraatia normide parema täitmise nimel on tagaplaanil. Võitlus standardite täitmise eest on suuresti asendunud võitlusega standardite kui selliste eest. See on varjamatult poliitilise tasandi võitlus, kus väärtuste vastu asetatakse geopoliitilised ja muud huvid.

Sestap meenutab Euroopa Nõukogu mulle uinuvat kaunitari, et mitte öelda konnaks võlutud printsi, kes ootab, millal Tjorveni või Bullerby laste suudlus ta uuele elule äratab.

Kapitalita kapitalism Baltikumis

2009-02-27

Oleme eelnenud 18 aastat nautinud nii üleilmsete kui ka regionaalsete piiride kadumist. Praegu elame paraku uute piiride tõmbamise ajastul.

Kuigi suured riigid kritiseerivad sõnades endiselt protektsionismi, tegeletakse sõnade varjus kapitali, teenuste-kaupade ning töötajate omadeks ja võõrasteks jagamisega. Kuhu tõmmatakse piir Euroopas? Kas liikmesriikide või euroala piiridele või siiski rõngana ümber terve Euroopa Liidu?

Just kasvava protektsionismi valguses on Lissaboni lepingu kiire jõustamine ja liikumine föderaalsema Euroopa poole Eesti eluline huvi ja ilmselt üks võimalus heaolu languse süvenemist vältida.

Veel pole mingeid märke, mis annaks alust loota sisulisi muutusi ka aprilli alguses toimuvalt G-20 Londoni kohtumiselt. Riikidest ja poliitikutest on saanud majanduses kesksed tegijad. Samas on poliitikute edu ja ebaedu mõõt eelkõige koduriigi valija heaolu ja emotsioonid valimiste hetkel. See sunnib poliitikuid valmistama rõõmu eelkõige oma valijale. Riigikapitalismi tõusu tagajärg on kasvav protektsionism.

Kõige kriitilisem on arenevate riikide jaoks, kelle viimaste kümnendite areng on põhinenud odava kapitali impordil, kasvav kapitali protektsionism. Trend Lehmani pankrotist tänaseni kinnitab üht - selle kriisi lõppedes on enamik pankasid vähemalt Euroopas ja Ameerikas maksumaksjate otsese või kaudse kontrolli all. Kui maksumaksja kapitaliseerib enda rahaga panga, tahab ta õigustatult, et see raha jõuaks tagasi tema enda riigi majandusse, mitte kuhugi «ülemere-maadesse».

Esimene järeldus on siit, et Baltikumis pole lähemal viiel aastal võimalik kommertspankade kaudu majandusarengut suures mahus kapitaliga varustada.

Maailmas on ilma alustegurite adekvaatse analüüsita tekkinud Balti makromajandusest müüt kui millestki eriti koletislikust. Selle varjus ujub üha tugevamalt esile vahetuskursi-hirm.

Baltikumi kapitali investeerides võetakse raha hinda juba vahetuskursi potentsiaalse muutuse risk sisse. Loomulikult pole sellises olukorras mõistliku hinnaga raha võimalik saada. Kirjutan meelega Baltikum, mitte Eesti, Läti, Leedu. Meid vaadatakse koos, ainult meie ise näeme ennast eraldi ja ka tegutseme eraldi. Kokkuvõttes pole selline tegelikkus Eestile hea. Peame arvestama, et ükski Balti riik eraldi ei tule kriisist välja väga palju hiljem ega ka varem. Maailm on meid sabapidi kokku sidunud.

Kindlasti on neid, kes ütlevad, et Baltikumi majanduse kohandumiseks tuleb vahetuskursid vabaks anda, juba rohkem kui neid, kes esitavad sellele vastuargumente. Eesti jaoks on siin kaks küsimust. Esiteks, kas me suudame kulusid - alates tööjõust ja lõpetades infrastruktuuri kuludega - piisavalt kiiresti ja radikaalselt kärpida, et olla krooni vahetuskurssi muutmata konkurentsivõimelised? Kui jah, siis on kõik see, mida oleme senini teinud ja näinud, alles soojendus.

Teiseks. Kui paljud inimesed on Eestis lugenud IMFi ja Läti valitsuse lepingut? IMFi missioon ütleb seal üheselt, et nad peavad mõistlikuks Läti majanduse kohandumist vahetuskursi muutuse kaudu. IMF andis suurimale doonorile Euroopa Komisjonile pika hambaga vahetuskursi hoidmise osas järele.

Kui nüüd Läti ei suuda saada hakkama kokkuleppe täitmisega ja olukorra stabiliseerimisega, mis ilmselt on tõenäoline, siis ei ole neil enam samme varuks ilma lati devalveerimiseta. Mida tähendab Läti lati vahetuskursi vabaks laskmine Eesti majandusele? Eriti olukorras, kus teiste kaubanduspartnerite ja konkurentide valuutad on euro suhtes samuti rängalt odavamaks muutunud.

See nõuab Eestilt krooni vahetuskursi hoidmiseks veelgi enam era- ja avaliku sektori kulude kärpimist. Kas oleme enda reaalkuludega suutelised liikuma 2004. aastasse? Igal juhul peame oma heaolu viima tugevasti alla, olgu see siis ettevõtete kulude, inimeste tulude ülevaatamise või vahetuskursi muutuse kaudu. Ainult see loob eelduse, et Eesti muutuks uuesti kapitalile atraktiivseks maaks.

Nendes tingimustes on võimalik kapitali Eestisse tuua ainult konkreetsete tehingutega. Üldist rahapakkumist ei ole. Seepärast on vaja Eestit aktiivselt müüa riigi ja ettevõtete tasandil. Ja toimivad ainult mittekonventsionaalsed, meie viimase kümne aasta arengutest erinevad lahendused. Ideid tuleb pigem ammutada 1990. aastate algusest. Näiteks ettevõtete tasandil proovida rahastada projekte välispartnerite kaudu jms.

Välisministeerium tuleks muuta eelkõige väliskaubanduse ministeeriumiks. Vajadusel võiks majandusministeeriumi väliskaubanduse asjatundjad ja tegevused tõsta ümber välisministeeriumi.

Enneolematult ettearvamatud ajad toovad esile vajaduse muuta Eesti administratiivne korraldus paindlikuks. Ministeeriumide vahel peaks olema võimalik jagada tegevusüksusi ümber vastavalt muutunud eesmärkidele.

Meil on vaja üksust, kes hakkaks pakkuma konkreetseid kokkuleppeid kapitali omanikele. Üldiste standardtingimuste järgi ei liiguta keegi praegu suuremat raha. Kapitaliomanikele on vaja pakkuda «letihinnast» paremaid tingimusi.

Eesti vajab 30-40 head kokkulepet kapitaliomanikega, et saavutada uus majandusareng paari aasta pärast. See on võimalik, kui Eesti vaatab igat tehingut ja selle tingimusi eraldi, püüdes pakkuda just selle tehingu jaoks optimaalset lahendust. Nii nagu seda tehakse reaalmajanduses.

Valitsuse tasandil sündinud õiguste ja kohustuste pakett investoriga võiks jõuda parlamenti, kus sisuliselt antaks konkreetsele valitsuse sõlmitud kokkuleppele seaduse jõud. Umbes nii, nagu on tehtud topeltmaksustamise vältimise lepingutega.

See on erandite pakkumise okkaline tee, mida oleme püüdnud seni vältida. Olen ise pooldanud erandite vältimise poliitikat, aga sellest kriisist me lähema viie kuni seitsme aasta jooksul ilma riigi aktiivse hoiakuta ja riigile suuremaid riske võtmata välja ei tule.

Tehingupõhine, iga konkreetse kapitali paigutuse eripära maksimaalselt arvestada püüdev aktiivne positsioon riigi poolt võib praegusel väga negatiivsel üldfoonil aidata siia kapitali tuua. Kapitalita pole arengut, arvestame sellega.

Murelikuna Euroopast

2009-02-26

Eesti Vabariigi aastapäeval on paras hetk mõelda, millised on meie riigi rahvusvahelised positsioonid. On päris ilmne, et juba aastaid naudib Eesti Euroopa Liidu ja NATO liikmena sõprade ja liitlaste toetust. Sellist seljatagust pole meie väikeriigil kunagi varem ajaloos olnud.

Samas ei saa eitada, et viimasel ajal süvenev globaalne majanduskriis on tekitamas eriti Euroopa Liidus suhete murenemist ning kutsunud esile vastastikuse umbusalduse ilminguid. Euroopa Komisjoni president Barroso ütles Tallinnas, et Euroopa Liit on tugevam kui kunagi varem. Otsati on selles arvamuses terake tõtt, kuid kahjuks ilmselt rohkem siiski soovmõtlemist.

Erimeelsused kasvavad

Euroopa välisministrite kohtumine Brüsselis näitas ilmekalt, et ühenduse sees on erimeelsused pigem kasvamas kui vähenemas. Soome välisminister Alexander Stubb, kes teab oma kogemusest suurepäraselt Euroopa Liidu sisemist toimimist, kirjeldas ajakirjanikele väga kriitiliselt hetkeolukorda.

Kuigi Eesti välisministri arvamust pole rahvusvahelises meedias käsitletud, tuleb meilgi olla ettevaatlikult murelik Euroopa võimaliku klikistumise suhtes. Suurriikide soov initsiatiivi näidata on mõistetav, kuid see ei tohiks kindlasti toimuda teiste liikmesriikide üleselt või hoopiski selja taga. Samuti pole kuigi veenev ka Ida- ja Kesk-Euroopa riikide minisummit eeloleval pühapäeval enne erakorralist ülemkogu.

Teisalt jättis Brüssel lahti küsimuse, kas Euroopa Komisjoni ettepanekust kulutamata eelarverahade suunamisest eeskätt infrastruktuuriprojektidesse saab asja või mitte. Igatahes oli Saksamaa viie miljardi euro jagamisele kindlalt vastu ning loodab oma osa sellest tagasi riigikassasse saada. See puudutab ka meid, sest Euroopa Komisjoni eelistatud projektide hulgas on Estlink 2.

Mure idapartnerlusprogrammiga

Veel üks murekoht on seotud Euroopa Liidu idapartnerlusprogrammiga. Ka siin ei suutnud liikmesriigid saavutada ühisosa. Ühed olid vastu täiendava raha (350 miljonit eurot) eraldamisele, teised (nagu Prantsusmaa välisminister) sooviksid kutsuda programmis vaatlejana osalema ka Türgi ja Venemaa.

Seoses Venemaaga tegi oma avangu eile ka Hispaania peaminister Zapatero. Hispaania seab üheks oma prioriteediks EL eesistumisel 2010. aasta algul Venemaa integreerimise "loodava Euro-Atlandi ruumiga". Mida see tegelikult tähendab, jääb hetkel arusaamatuks.

Euroopa Liidul on täna probleeme tõenäoliselt rohkem kui kunagi varem oma ajaloos. Imerohtu pole mõistagi olemas, kuid üks kindlam viis raskustest ülesaamiseks on siiski paljuräägitud Euroopa ühtsus ja solidaarsus. Eesti peaks olema siin nende riikide seas, kes selgelt väljendavad oma poolehoidu just nimelt tugeva ühisosa leidmisele Euroopa riikide seas. Puudutagu see siis siseturgu või välisküsimusi.

Intervjuu: Parts: Poola torumehega hirmutamist ei tohi olla

2009-02-23

Kunagine Poola torumehega hirmutamine oli naljaasi võrreldes praegu Euroopas pead tõstvate protektsionismiilmingutega, usub Postimehega maailma kriisijärgse palge üle arutlenud majandusminister Juhan Parts.

Jätame puhtalt päevakajalised teemad ning räägime homsest ja ülehomsest maailmast. Kui praegune suurem jama läbi saab, siis kas maailma majandus näeb millegi poolest välja teistsugune?

Kriisile mingisuguseid lahendusi ju veel ei ole. Lahenduse koht on globaalsed finantsturud - need olid olemas, aga praegu ei toimi. Lahendus saab tulla siis, kui rahad hakkavad liikuma. Aga globaalsesse tarbimisse tuleb kindlasti korrektuur.

Paraku räägivad aga poliitikute kõned enamate töökohtade loomisest omaenda rahva jaoks. Sellised jutud on Euroopas aeg-ajalt ikka käinud, meenutame kas või hirmutamist Poola torumehega.

Need on sõnavõtud konkreetselt Euroopa siseturu ülesehitamise vastu. Ning nüüd on reaalsem kui kunagi varem, et neis nähaksegi tõsiseltvõetavaid lahendusi.

Küsimus on, kas see on ajutine lohutus või kujuneb see uueks trendiks. Lahendus peitub globaalses finantsturus. Aga praegu on väga keeruline öelda, kas ja millisel kujul ta taastub.
Praegu toimuva üldised tunnusmärgid on päris sarnased 1930. aastate kriisiga, ka valitsuste sekkumine on üsna samasugune. See ei pruugi aga viia stabiilsele ja kestvale lahendusele. Positiivsete prognooside järgi võiks majandus käivituda 2010. aastal, aga see on natuke udu peale tehtud järeldus.

Üritate jõuda sinna, et ka kriisi kestus võib sarnaneda 1930. aastate alguse omaga?

Minu arvates küll, jah. Käisin vahepeal Londonis ja pankade jutust jäi seal mulje, et pankade natsionaliseerimise idee, lisaks ka rämpspankade idee on üksnes üks väike tulekustutamise meede, mitte pikaajaline lahendus.

Teine asi on pankade pankrottide vältimine. Seda toodab poliitiline loogika, aga kas see globaalsele majanduslikule loogikale vastu peab, selles on tõsised kahtlused. Aga mis on alternatiiv, lasta kõigel ise korrigeeruda? Raske hinnata, kas see paremini toimiks.

Kummale poole kaldute siis nüüd, keynesianistide või neoliberaalide?

Seda küsimust ma ootasingi, aga ma ei salli seesugust sildistamist. Niisugust olukorda, milles me praegu oleme - kus finantsturud on globaalsed -, pole varem olnud ja meil pole kogemust, kuidas taastada toimiv rahasüsteem.

Kas praegune kriis kiirendab rikkuse ümberjagamist Vana Maailma ja Aasia vahel meie kahjuks?

Ei ole välistatud, sest mitmes arenenud riigis majanduse kogutoodang juba väheneb. Samas toimuvad samad protsessid ka arenguriikides, ega Hiinalgi pole praegu oma eksporttoodangut kuhugi müüa. Maailma kaubandus on kolme kuuga vähenenud 25 protsenti.

Eks see finantskriis peab tekitama mingid uued arengud, aga me ei oska neid veel täpselt kirjeldada. Aga küsimus on, millised on pöördumatud arengud ja milliseid saaks ära hoida. Üks näide on 21. sajandi protektsionismi tekkimine, mis pole nagu 19. sajandi protektsionism.

Kirjeldage seda 21. sajandi protektsionismi.

Kuidas ma oskan seda nüüd kirjeldada, inimmõistus on piiramatu.
Euroopa Liit koosneb reaalsetest kokkulepetest näiteks tööjõu ja kapitali vaba liikumise osas, aga ikkagi - kui üks hakkab oma autotööstust toetama, peab ka teine seda tegema. Kui üks paneb maksumaksja raha panka ja tahab, et pangad hoiaks ettevõtetele krediidi kättesaadavana, seab ta ka tingimused, et raha kasutataks vaid meie töötajaile töökohtade loomiseks.

Kõik sellised asjad on ju räiges vastuolus vabakaubanduse kokkulepete ja muu taolisega.
Näiteks on riigist X keegi Eestisse investeerinud, loonud töökohti, aga oma rahastamist korraldanud emapankade kaudu. Et emapangad saaks finantseerimist jätkata, esitatakse neile aga tingimused, et pank ei rahastaks neid töökohti, mis jäävad riigist väljapoole.
Need on reaalsed juhtumid, mitmed ettevõtted on käinud siin selliseid probleeme kurtmas. See on ebanormaalne.

Aga eks me ole avatud turumajandusest ise ka natuke väsinud ja seetõttu tundub konkurentsivõitluses mõnikord inimlikult ahvatlev haarata lihtsamast lahendusest. [Tallinna linnapea] Edgar Savisaare retoorika on üles ehitatud Rahvarinde-perestroika toetuse ideoloogiale, et las kõik muu olla, nagu on, aga meie siin Maarjamaal suudame omaette kõik ära organiseerida.

Ehkki tegelikult peaks aru saama, et väikesel ja paindlikul on lihtsam hakkama saada, kui on kõigi jaoks on võrdselt kehtivad reeglid.

Sellest on meil ilmselt põhjust rääkida siis, kui eksporditurud on taastunud?

Ei, räägime kohe! Internetimajandus on kindlasti järgnevate aastakümnete trend. Teine temaatika on energeetika kõige laiemas mõttes.

Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Andris Piebalgs pakkus, et rohelise energeetika tehnoloogiatest võiks saada lausa Euroopa uus tööstusrevolutsioon.

See on uue majanduse trend ning Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit saavad siin seljad kokku panna. Ettevõtliku vaimuga inimestel on siin väga palju võimalusi olla õigel ajal õiges kohas, arendus- ja rakendusprogramme on tohutult.

Kui Euroopas tekibki lõpuks üksmeel, et protektsionismil pole tulevikku ja kõigile peavad kehtima võrdsed reeglid sõltumata päritoluriigist, siis tekib ju kohe probleeme näiteks Gazpromiga tegelemisel? Inglastele ikka üldse ei meeldinud, kui Gazprom üritas Briti kompaniid Centrica (British Gasi emafirma - toim) üle võtta. Jaguari ja Land Roveri (autotootjad - toim) hindudele kuulumine on samuti mõru pill.

Aga sellega tuleks harjuda. Sama asi, Oxfordi tulevikuinstituudi looja James Martin nimetas 21. sajandi suurimaks väljakutseks seda, kuidas tsivilisatsioonid kokku kasvavad.
Kui mõelda maailmale saja aasta pärast, siis arvestades ressursside, kas või vee nappust kasvava rahvastiku juures on paratamatus, et midagi peab juhtuma. Peame tolerantsust harjutama, selliste asjade juures on mingi kaubamärgi kuulumine hindule tühiasi.

Ning Gazpromi tegemised ei peaks Euroopat julgeoleku pärast muretsema panema?

Küsimus on ausas maailmakaubanduses, ausas konkurentsis. Otsast lõpuni monopoolsed tegijad ei vasta nendele reeglitele. See on ka Euroopa Liidu gaasituru reformimise, see tähendab tootjate, toruomanike ja vahendajate lahutamise sisu.

Koostöö muutub tähtsaks võtmesõnaks

2009-02-17

Eesti Koostöö Kogu poolt esmaspäeval välja käidud Eesti ühishuvi ja koostöö deklaratsioon on minu arvates kõigiti õigeaegne ning vajab tõsist tähelepanu.

See on väga hea alus tõsisteks debattideks ning tegeliku ja toimiva ühishuvi ning koostöö loomisel.

Eesti ja kogu maailm on viimaste aastakümnete tõsiseimas kriisis. Kahjuks ei puuduta see üksnes majandust, vaid ka rahvusvahelist süsteemi tervikuna. Kui peaks toimuma maailma suurem murdumine, siis kannatavad kõige rohkem just väikeriigid. Suurteks väljakutseteks saame olla valmis aga siis, kui me sisemiselt oleme suutelised alla suruma egoistlikud ambitsioonid ning unustama lühiajalise populismikasumi.

Kõiki seitset punkti, mida deklaratsioon rõhutab, olen ise mitmel korral ka siin ajaveebis rõhutanud. Kindlasti on veel terve rida teemasid (näiteks ka koostöö Euroopa tasandil), mis oleksid vajalikud ühishuvi ja koostöö kindlustamisel läbi vaielda.
Tähtsam on aga teadmine, et meie ees seisvad väga keerulised ajad on kergemini ületatavad üksnes koosmeele, vastutustunde ning tunnetatud ühishuvi olemasolul. Alternatiiviks oleks sisemine ebastabiilsus ja riigi julgeoleku tõsine ohtuseadmine.

Samuti on tähtis mitte sumbuda kunstlikku isolatsiooni või luua illusioone protektsionismist kui abimeetmest. Eesti edu sõltub paljuski välistest teguritest. Mida paremini suudab Euroopa ja sealhulgas meie lähim naabrus kohanduda uute väljakutsetega, seda edukam on ka Eesti võime kriisist valutumalt üle saada. Seepärast on tähtis ka koostöö ja ühishuvi järjekindel tugevdamine meie partnerite seas.