Poliitikute ajaveebid

Venemaa ennustamatus ja Eesti

2012-05-08

Vladimir Putini naasmine Venemaa presidendiks polnud naaberriigi käekäiku tundvatele inimestele mingiks üllatuseks. Juba president Dmitri Medvedevi esimestel töönädalatel oli ilmne, et Putin naaseb varem või hiljem tema tegelikku võimupositsiooni tähistavale ametikohale.

Mõneti on uskumatu, et mitmetes meie läänepartnerite pealinnades usuti kuni viimase hetkeni, et Medvedev näitab iseloomu ning kandideerib Putini vastu uutel valimistel. Äsja kuulsin Ühendriikides viibides, et 2011. aasta septembris väljaöeldud tandemi positsioonivahetus oli nii mõnelegi Venemaa suunalise poliitika arhitektile tõsiseks šokiks.

Või veel varemgi. 2008. aasta suvel, kohe pärast Medvedevi presidendiks tõusmist, osalesin Londonis ühel kinnisel seminaril. Ka seal oli tõsimeelsete analüütikute hinnangul Medvedev täiesti uue põlvkonna esindaja ning muutuste kuulutaja. Julgesin siis olla skeptiline, jäädes peaaegu ainukeseks. Elu näitas, kellel oli õigus.

Putini naasmine presidendiametisse polnud seekord siiski pilvitu. Veel aasta tagasi oli keeruline ette näha, et Venemaa ärkav keskklass endast nii kiiresti ja nii jõuliselt märku annab. Sotsioloog Mihhail Dmitrijev oli juba läinud suve hakul hoiatanud, et eriti suurlinnades viimase kümnendiga jõudsalt kasvanud keskklass soovib olla senisest sõnakam ja ühiskondlikult aktiivsem.

Dmitrijevi hinnangul kuulub ainuüksi Moskva elanikest keskklassi 40 protsenti, teistes suuremates linnades kuni kolmandik. Dmitrijev arvas siis, et valimiste järel tuleb uuel presidendil vastakuti olla tõsise legitiimsuskriisiga, kuna needsamad keskklassi esindajad ei leia kitsastesse raamidesse surutud poliitilisest reaalsusest endale piisavat väljundit.

Sotsioloogidel oli õigus, kuid nad ei suutnud ette näha, et rahulolematus nii kiiresti ja nii massiliselt väljendub. Paljudel lõi mõõdiku punasesse Ühtse Venemaa kongress läinud aasta septembris, kus Putin ja Medvedev teatasid kohtadevahetusest, ning riigiduuma valimiste järgselt avalikkuse ette jõudnud arvukad tõendid võltsimistest. Keskklass andis märku - uude ähvardavasse stagnaaega ei taheta oma elu matta.

Nii on täna olukord, kus 4. märtsi presidendivalimised on suure tõenäosusega üksnes vaheetapp pikaajalisemas sündmuste ahelas. 7. mail presidendiametisse tagasi vannutatav Putin lihtsalt ei saa neid meeleolusid arvestamata jätta.

Esimesed viited sellele, et protestimeeleoludele on Kremlis mõneti järele antud, viitavad parteide registreerimise lihtsustamise ja valimiskünnise alandamise sammud. Samas on see siiski vaid esmane kosmeetika, mis pigem on suunatud opositsiooni lõhestamisele kui tegelikule poliitilisele moderniseerumisele.

Vajadus laiemaulatuslike poliitiliste reformide järele näib aga ilmne. Venemaa majandusel on küll head väljavaated, kuid korruptsiooni väga kõrge tase ning poliitiliste vabaduste piiratus ei luba kindlasti seda potentsiaali parimal moel rakendada. Jätkuvalt suur sõltuvus toorainemüügist seab suured lubatud kulutused, sealhulgas kaitsekulude kasvatamise enam kui 500 miljardi euro võrra eeloleva kümnendi jooksul, tõsisesse ohtu.

Kui siia lisada veel väga tõsised sisemised väljakutsed nagu demograafiline surutis, võõraviha kasvutendentsid, jätkuvalt pingeline olukord Põhja-Kaukaasias ning terve rida muid ressursinõudlikke teemasid, siis saab Putini päevakord olema väga ja väga keeruline.

Muidugi võib siia vastu öelda, et ka varasemad kümme aastat pole olnud kergemate killast. Teatud määral on Putini ajastu olnud just selle sama protestimeelse keskklassi kujunemise tipphetkeks. Naftahindade hea konjunktuur ning sisemajanduse edenemine on tõstnud Venemaa kindlasti uuele arengutasemele võrreldes kasvõi tormiliste 90ndatega.

Ei maksa unustada, et ühiskonna sisemisele dünaamikale on oma jälje jätnud ka näiteks internetikogukonna kiire kasv Venemaal. Kui veel 2000. aastal oli Venemaa elanikest ühendatud lairiba võrku paar protsenti, siis täna on see jõudnud juba pooleni. Just tänu internetile on keskklass suutnud oma meeleolusid ja arvamusi nähtavale tuua ning massiaktsioone korraldada.

Kuid mis saab edasi? Ennustamine on tänamatu tegevus, seda eriti Venemaa puhul. Viimased kuud on selle sõnakaks kinnituseks. Tõenäoliselt protestimeelsus ei vaibu, sest keskklass, nagu öeldud, on tegelikus ärkamises ning muutus, mille tõid esile valimisjärgsed meeleavaldused, on pigem põhimõttelist laadi. Samas on hetkel väga raske eeldada, et see võiks endaga kaasa tuua paradigmaatilisi muutusi Venemaa sisepoliitikas.

Teisalt on sisemised segadused ja väljakutsed Venemaa liidritele varasemas ajaloos olnud ettekäändeks, et suunata rahvast ühendav tegevus välispoliitikasse. Väliste vaenlaste või vastaste teemas pole midagi uut ning seda nägime ehedalt ka möödunud valimiste eel. Läänevastane retoorika ja ka teatud sammud paraku viitavad, et Moskval püsib jätkuv soov ajaloolist inertsi pigem ära kasutada kui paradigmaatilisi muutusi esile kutsuda.

Suure tõenäosusega võib eeldada, et Venemaa suunab lähematel aastatel oma tähelepanu mõju kasvatamisele eeskätt Ukrainas, Lõuna-Kaukaasias, aga teatud määral ka Balti riikides. Meile ja meie liitlastele ei tohi seejuures jääda tähelepanuta, et Venemaa on juba paigaldanud Kaliningradi oblastisse moodsa õhutõrjekompleksi S400-Triumf, mis on võimeline tõsiselt häirima NATO ühtse õhuruumi julgeolekut.

Selles valguses on mõistagi väga raske eeldada, et Eesti-Vene kahepoolsete suhete poliitilisel tipptasandil võiks lähemal ajal toimuda põhimõttelisi muutusi. Seejuures pole küsimus mitte Tallinnas. Meie soov on olnud ja on jätkuvalt omada kõigi oma naabritega heanaaberlikke ning vastastikku kasutoovaid suhteid. Paraku on aga Venemaa juhtkond olnud kinni Nõukogude Liidu lagunemise kui geopoliitilise katastroofi müüdis.

Kuid see objektiivselt keeruline seis ei peaks sundima meid liigsele passiivsusele. Mida vähem on meil Venemaaga laual lahendamata probleeme, seda parem. Et seda saavutada, tuleb eeskätt panustada diplomaatiale. Ma arvan, et väikeste sammude taktika on siiani kenasti ennast õigustanud ning seda suunda peaksime ka järjekindlalt jätkama. Üheks nendest on näiteks ka riigikogu väliskomisjoni initsiatiiv taaselustada dialoog Venemaa kolleegidega, mis katkes 2007. aasta kevadel. Esimesed sammud on siin tehtud ning ehk juba sellel aastal võib toimuda üle pika aja esimene kohtumine.

Isamaausu käsiraamat

2012-02-18

Veebruar on isamaaline kuu. Algul Tartu rahu aastapäev ja lõpupoole Eesti Vabariigi oma. Just peamiselt veebruaris olen kokku sadu kordi koolilastele isamaast kõnelenud - küll klassiruumis, küll aulas.

Aastatega on kuhjunud kogemusi nii enda kui ka teiste esinejate mõjust noortele kuulajatele ja saadud tagasisidest niivõrd, et neid on juba mõtet jagada.

Olen tundnud, et kui kõnelejal on midagi öelda, siis noored ka kuulavad ja mõtlevad kaasa. Selleks tuleb täita üks eeltingimus. Pühadest asjadest rääkimisel oodatakse lektorilt siirust.

Auditoorium hindab kõrgelt, kui kõneleja ise oma juttu ka usub. Siis on ühist hingamist lihtne leida. Noored on valmis isamaalise vaimustusega kaasa uskuma, kuid nad mõistavad kohe, kui esineja oma pseudoisamaalisuse lihtsalt «laululehelt» maha laulab, ise räägitut südames kandmata. Kui nii, siis karistavad lapsed selle kohe ära, kas haigutusega, sosistamisega või julgemad (õpetajad ju jälgivad) ka lahkumisega, aga kõige hullem - ükskõiksusega..

Kuna paljudel täiskasvanutel tuleb noortele aeg-ajalt iseseisvuse sünnist ja vabariigi arenguist rääkida, siis mõned tähelepanekud. Ei ole midagi loomulikumat kui see, et vabariigi aastapäeva kõnes kinnitatakse truudust riigi iseseisvusele, keele püsimisele ja rahva kestmisele.

Kuid ka käibetõdede kordaja peab mõistma, millise vastutuse ta isiklikult võtab. Kordamine on tarkuse ema ja metoodiliselt ongi seda õige teha, kuid sellised esmapilgul iseenesestmõistetavad tõed muutuvad mõistetavaks vaid siis, kui ka tõerääkija enda igapäevategevus öeldule vastab.

Näiteks aususest kõnelemine sobib sellele, kellest arvatakse, et ta on ka ise aus, ei ole aga veenev nende puhul, kellest teatakse nende ebaausust. Nii ei veena eesti keele püsimisest kui väärtusest rääkiv poliitik, kes omaenda lapse tahab ilmtingimata viia teiskeelsesse kooli. Nagu ka vallavanem, kes nõuab kohaliku kooli allesjäämist, kuid kes ise oma lapsed on juba ammu linnakooli ära viinud.

Kuid nii nagu ei kinkinud keegi Eestile iseseisvust ja isegi iseseisvuse taastamist (kuigi seda arvatakse tihti suureks juhuste kokkulengemiseks), ei ole praegu põhjust arvata, et ainuüksi põhiväärtuste põhiseadusesse raiumine annab meile kindlustunde, et see, milles oleme kokku leppinud, ka iseenesest püsib. Iseseisvust tuleb kindlustada iga päev.

Kiiresti muutuvas ajas tuleb ära tunda meie ees seisvaid valikuid. Põhiseadus kohustab meid selliseid valikuid tegema mitte juhuslikult ja hetkeolukorra loogikast tulenevalt, vaid suures plaanis alati iseseisvuse ning keele ja kultuuri püsimise kindlustamiseks.

Väike rahvas ei tohi kunagi kaotada suurt pilti, sest mõni suurelt rahvalt kopeeritud üksiklahendus (näiteks topeltkodakondsuse võimaldamine oma kodanikele) võib küll teistele hästi sobida, meie allesjäämise võib aga panna suure küsimärgi alla.

Isamaalises sõnavõtus kinnitame usku rahva ühistesse eesmärkidesse. Lihtsam on rääkida neil, kes ise usuvad, raskem neil, kes südames oma sõnu ei usu. Esitangi kolm klassikalist teemat, mida aastapäevakõnedes möödapääsmatult käsitletakse, ja neile järgnevalt kaks täiesti erinevat taustalähenemist, mida auditooriumile ehk nii detailsel moel ei avata. Aga esineja saab end neid arvestades kõrvalt hinnata. Kes peavad esimest käitumismustrit olulisemaks, on oma isamaalisuses ausad, teised ei võta aktustel öeldut ehk nii väga tõsiselt.

Esimene tõde: eesti rahvas jääb alles.

Noored peavad teadma, et Eestis on hinnatud kõigi tööalade inimesed, mitte vaid poliitikud, sportlased ja muidu superstaarid. Meile ei piisa sellest, et suur osa noori peab Eestit küll kenaks kohakeseks, kuid siinseid võimalusi ahtakeseks. Tuleb saavutada olukord, kus Eesti oleks eestlastele elukohavalikul esimene eelistus, mitte teine.

Väljaränne teeb murelikuks just seepärast, et suur osa mujale asujaist on noored ja nende perekondade järelkasv ei täienda enam meie ridu, mis on juba langetanud ka prognoositud sündide arvu. Tingimustes, kus meil on juba lähiaastatel niigi inimestest puudus, toob eestlaste väljaränne veel täiendava immigratsioonisurve. Nagu näitab Lääne-Euroopa kogemus, toob immigrantide liigne juurdevool suured sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid tulevikus.

Kahjuks on inimesi, kes suhtuvad rahva demograafilise hääbumise ohtu pinnapealselt, arvates, et piisab, kui paneme lihtsalt pea liiva alla - küllap läheb oht mööda ja asi laabub iseenesest. Kvalifitseeritud edasipüüdlike inimeste suure väljarände pidurdamiseks aga riiklikku tegevuskava pole ja selle vajalikkust eitatakse.

Teine tõde: Eesti jääb iseseisvaks riigiks.

Esmalt on oluline, et Eesti riigi elukorralduse üle otsustab siinne rahvas ise ja et me saame neid otsuseid ka tulevikus sõltumatult teha. Teiseks peame olema valmis oma riiki ohu korral kaitsma. Kui meil on kaitsetahe, siis oleme ka iseseisvust väärt.

Kes aga peavad võimalikuks meie riikliku otsustusõiguse sammsammulist äraandmist Euroopa Liidu tsentraliseeritud juhtimisele, peavad selgitama, kuidas on siis võimalik jääda ikkagi sama iseseisvaks! Samuti ei aita rahva kaitsetahet kasvatada võimalik palgaarmeele üleminek, mida ka osa poliitikuid soovitab.

Kui riigikaitse jääks ainult elukutseliste piiratud ringi asjaks, väheneks kogu rahva kaitsetahe kindlasti. Näitavad ju kõik senised uuringud, et valmidus rünnaku puhul Eestit kaitsta on suurem neil meestel, kes on ajateenistuse läbinud, ja väiksem neil, kes seda teinud pole.

Kolmas tõde: eesti keel jääb kestma igavesti (st kasutusele kultuurkeelena, selleks möödapääsmatult ka kõrgharidus- ja teaduskeelena).

Olen alati kutsunud koolilõpetajaid üles jätkama oma õpinguid kindlasti Eesti oma ülikoolides ja teistes õppeasutustes. Küll välismaale jõuab minna ka hiljem - vahetusüliõpilasena või kraadiõppesse. Meie väikeste aastakäikude puhul on kriitilise tähtsusega, kui palju meie noori siinsetesse õppeasutustesse siirdub. Eestikeelne kõrgharidus on ju võimalik ainult Eestis.

Kui lahkujaid on kohe vahetult pärast gümnaasiumi palju, ei jää piisavalt neid, kes oleksid valmis eesti keeles õppima. Kuna selle tulemusena ei täitu õpperühmad heal tasemel üliõpilastega, ei ole võimalik hoida ka häid õppejõude.

Kvaliteet hakkab kiduma, mis omakorda intensiivistab eelkõige paremate peade suundumist välismaale. Eestikeelne õpe hakkaks sel juhul lõppema tervete valdkondade kaupa, kaoks sünergia ja interdistsiplinaarsus ning õppeasutuste säilitamise uuel saatuslikul spiraalikeerul püüaksid õppeasutused rahvusvahelist taset saavutada üksnes ingliskeelse õppega - seda nii siinsetele kui välisüliõpilastele.

Kui kõrgkoolis enam eesti keeles ei õpitaks, suureneks surve ka gümnaasiumi ingliskeelseks muutmiseks - valmistatakse ju seal noori eeskätt ülikooliks ette. Ka eestikeelse teadusterminoloogia arendamisele annab mõtte riiklikult soodustatud eestikeelse kõrgkooliõppevara olemasolu. Kaoks teine, kaoks ka esimene.

Kuigi see tundub loogiline, peab üha rohkem haridusvaldkonna juhte, kes ei ole avalikult küll veel põhiseadust küsimärgi alla seadnud, eestikeelse kõrgharidusega jätkamist tegelikult kaheldavaks.

Nii naeruvääristas üks neist mõni aeg tagasi siinsetesse kõrgkoolidesse astumise üleskutset, väites, et praeguse alla kümne protsendi noorte asemel peaks tulevikku silmas pidades välismaale õppima suunduma hoopis 90 protsenti meie noortest.

Samas on teada, et kohe mujale suundujatest ei pöördu suur osa erinevatel põhjustel enam tagasi ning ka pere luuakse mujal - siin alustanud ja hiljem välisülikoolides stažeerinutest naaseb siiski suurem osa hiljem oma teadmistega siia. Teine tuntud arvamusliider näeb otsesõnu vajadust Eesti kõrghariduse muutmiseks ingliskeelseks.

Osa visionääre tõstab esile vajadust ehitada üles rahvusvaheliselt läbilöögivõimeline ühiskond Singapuri eeskujul - aga see «innovaatilisus» on saavutatud praktiliselt ingliskeelsena, kohalikke keeli peaaegu mitte kasutades. Sellised pürgimused võivad piiratud eesmärkide täitmiseks tunduda põhjendatud.

Kuid kinnitusega eesti keele püsimisest ei käi need kuidagi kokku. Eestikeelset kõrgharidusruumi ja pikemas plaanis kogu keelt kultuurkeelena saab nüüdsel ajal kaotada ainult üks kord. Teist korda meile enam ei anta.

Sellises allaandmises pole me tegelikult kokku leppinud - meil pole selleks õigust. Oleme ju lubanud oma väärtusi säilitada. Sellist alalhoidlikkust peavad «lennukad» visionäärid küll tagurlikuks, kuid ehk on nad ise oma visioonidega läinud kergema vastupanu teed.

Ei ole midagi lihtsamat kui prognoosida tulevikku modelleeritud üldtendentsidelt - keeled kaovad, rahvusriigid kaovad, võõrtööjõuvajadus suureneb, loodusressursid ammendatakse jne. Selliste moekate arvamuste edasikandmiseks pole vaja ei suuremat fantaasiat ega erilist kodanikujulgust.

Mõttejulgust on vaja hoopis selleks, et pakkuda välja ideid ja pingutada selle nimel, et me saaksime hoida nii oma kultuuri, keskkonda kui ka elulaadi. Isamaalist visiooni on märksa raskem välja pakkuda kui vaimustuda mõnest järjekordsest «Singapuri edu mudelist».

Väike rahvas peab alati kõndima noateral - ühel pool haigutab mürgine suletuse kuristik, teisel pool lõplikult hukutav avatus. Aga kuristike vahel kõndimine nõuab julgust. Ka usku, et meie rahval on oma tee, mida on võimalik hääbumata käia. Ainult siis, kui me ei püüa hüpata liigselt ei vasakule ega paremale.

Kui noortele Eesti tulevikust räägime, saavad nad kohe aru, kas usume ka ise eesti rahva kestmajäämisse. Soovin kõigile pidupäevakõnelejatele häid aktuseelamusi Eesti Vabariigi aastapäeva eel!

Eesti rahvuslikud huvid

2012-02-14

Eestis on IRLil kanda keskne roll rahvuslike huvide poliitika eestvedajana. Meie tänase päeva poliitika peab olema üles ehitatud meie rahva vaimset ja ainelist heaolu silmas pidades.

Eesti riigi ja rahva seisukohast on oluline tagada meie tuleviku rahvuslik julgeolek. Kompromisside tegemine meie rahvusliku julgeoleku arvelt peab olema välistatud. Tänu IRLile on tänavu riigikaitsekulutused kaks protsenti rahvatulust. Nii ujume teadlikult vastuvoolu, võrreldes enamiku Euroopa riikidega. Olgugi et klassikaline sõjaline rünnak Eesti vastu ei ole lähiajal tõenäoline, on maailm viimastel aastatel väga kiiresti muutunud.

Me peame Eesti julgeolekut mõtestama info- ja ressursijulgeoleku kontekstis. Praegu on meie suurim ja reaalseim oht finantsjulgeoleku defitsiit Euroopa Liidus. Eesti on eluliselt huvitatud meie julgeolekut kindlustavate ühenduste, nagu eeskätt NATO ja Euroopa Liit, võimekusest ja oma positsiooni tugevdamisest nendes organisatsioonides.

Me oleme väike rahvas ja peame mõistma, et sisemine suletus ja seisak võivad kaasa tuua mandumise ja hääbumise. Eesti tugevus on läbi aja olnud avatus uutele ideedele. Konservatiivne maailmavaade näeb vabaduse ja võimaluste tasakaalustajana vastutust homse ees. Maailm on viimaste aastatega palju muutunud ning ei maksa arvata, et Eesti jääb globaalsete jõujoonte nihkumisest puutumata. Eesti ainuõige valik on olla tänapäevane ja kiirelt arenev riik, kes on valmis muutuva maailma väljakutsed vastu võtma ja jääma avatuks positiivsetele muutustele.

Kolmas aspekt, millele tuleb tõsiselt tähelepanu pöörata, on inimeste elukvaliteet. Praegustel ärevatel aegadel on inimeste suurim ootus Eesti perede toimetulek ja majanduslik kindlustunne. Usk hakkama saamisse ja elu paremaks muutumisse on hädavajalik. Just siis julgetakse tuua ilmale lapsi, nautida kultuuri ja tunda uhkust eestlaseks olemise üle.

Elukvaliteedi tõstmine saab alguse initsiatiivist ja ettevõtlikkusest. Üksnes töö loob uue väärtuse, kasvatab jõukust ja annab kindlustunde. Selle aluseks on parema ettevõtluskliima loomine.

Eesti turg on väike ning meie huvi on julgustada Eesti ettevõtteid kasvama välisturgudel. Just siin on riigi tugi vajalik, sest ambitsioonist üksi ei piisa - ka ettevõtjail on vaja paremaid teadmisi, sidemeid ja paremat, kas või Põhjamaadega võrreldavat ligipääsu kapitalile.

Samuti peab riigi huvi olema seista hea selle eest, et võimalikult paljudel meist oleks võimalus ja tahe ettevõtluses kaasa lüüa. Noortel ellu astuvatel inimestel peaks enda haridustee lõpuks aga olema korralikud teadmised ja praktilised oskused. Lisaks tuleks ellu kaasa saada algatusvõime ja lai silmaring. Ka kultuurielu edendamine on üks rahvusliku eneseteadvuse alustest. Kultuuriliikide rohkus ja silmapaistvate tulemusteni jõudmine neist paljudes annab meile rahvusliku uhkustunde. Me kõik tunneme uhkust oma sportlaste ja heliloojate, orkestrite ja kooride, muusikute ja kunstnike edu üle.

Neid samme astudes jõuame ühiskonnani, mis koosneb tasuvat tööd tegevast keskklassist, kellel jagub aega ja huvi oma järeltulijate kasvatamiseks ning rikkaliku kultuurielu elamiseks. Need inimesed on uhked oma maa ja ajaloo üle, suhtlevad avatult ja julgelt kogu maailmaga ning panustavad Eesti riigi arengusse. Rahvuslik julgeolek, positiivne muutumisvõime ja elukvaliteet on eeldused ülima rahvusliku missiooni täitmiseks - eesti rahva kestlikkuse tagamiseks. Väikese rahvana ei ole meil õigust kasutamata jätta ühtki arukat abinõu, mis teenib meie rahva arvulise kasvatamise sihti.

Meie rahva kestlikkust hoiavad väärtused - vabadus, isamaa-armastus, ettevõtlikkus, perekond, kodu, kohusetunne, töökus -, mida inimesed annavad oma lastele edasi.

Nende kaitsmine ja soodustamine on meie ühine hool ja vastutus, mille kandmist ei võta keegi teine peale meie endi siin maailmas enda peale.

Rail Baltic tuleb läbi Pärnumaa

2012-02-04

Peaminister Andrus Ansip on öelnud, et nüüd, kui oleme viimase 20 aasta jooksul liitunud rahvusvaheliste organisatsioonidega, millest oleme unistanud, on aeg pöörata tähelepanu füüsiliste sildade ehitamisele Eesti ja Euroopa vahele.

Alustatud on energiaühenduste loomisega, valminud on elektrikaablid Soome ja Eesti vahel. Väga palju aega ja raha on kasutatud automaantee Via Baltica rekonstrueerimiseks. Eesti ühendamine Rail Balticu abil Lääne-Euroopaga kõige tänapäevasemal viisil on ülimalt oluline poliitiline eesmärk.

Läbimurre

Pärnumaale siseriiklikult olulisim läbimurre rahvusvahelise trassi asukohavaliku osas toimus kahtlemata 2011. aasta juunikuus, kui esitleti Briti konsultatsioonifirma AECOM koostatud detailse tasuvusuuringu lõppraportit. Uuringus analüüsiti 20 trassivarianti, juhtkomiteele esitatud neljast variandist valiti välja läbi Pärnu kulgev trass, millele koostati detailne tulu-kulu analüüs.

Rail Balticu uuringu lähteülesandeks oli uurida 1435 mm standardile põhineva kahe rööpapaariga, elektrifitseeritud, võimalikult optimaalse marsruudiga raudtee rajamise võimalust, mida kasutatakse üheaegselt nii sõitjate kui kaubavedudeks. Maksimaalne kiirus oleks 240 kilomeetrit tunnis ja rongi pikkus 750 meetrit.

Uuring lähtus printsiibist, et luuakse eraldiseisev raudteeinfrastruktuur Tallinnast Leedu-Poola piirini, mille majanduslik mõjuala hõlmab peale Baltimaade Soome, Rootsi, Venemaa loodeosa, Poola ja Saksamaa.

Konsultatsioonifirma analüüsis kogu regiooni majandussituatsiooni ja sellest tulenevat teenuse nõudlust ning arenguperspektiivi (SKP, rahvastiku kasv jne), samuti võeti arvesse praegusel ajaperioodil regiooni läbivad kaubavahetuse mahud, selleks kasutatavate transpordiliikide osakaalud ja liikumise suunad, sõitjate liikumise vood.

Analüüsi tulemusel koostati arengustsenaariumid ja liiklusmahtude prognoosid aastani 2040.

Uuringu koostamisel võeti arvesse marsruutide pikkused ja sellest sõltuvad investeeringukulud, kõik uued või ümberehitatavad terminalid, eritasandilised ristumised, uued sillad ja muud rajatised. Samuti arvestati liiklemiseks kuluva ajaga, teisisõnu ajavõiduga eri trassilahenduste puhul.

Loomulikult ei jäänud tähelepanuta keskkonnaküsimused, asulatest ja Natura 2000 aladest läbi minek ning kasvuhoonegaaside emissiooni vähenemisest tulenev kasu keskkonnale ja riigi rahakotile.

Rail Balticu töörühm

Senised investeeringud Eestit ja Lätit ühendava raudteevõrgu arendamiseks, nõndanimetatud Rail Balticu esimene etapp, on tehtud lõikudel Tartu-Valga ja Tallinn -Tapa. Kokku rekonstrueeriti 191,28 km raudteed, projekti maksumuseks kujunes 81,4 miljonit eurot ja selle tulemusena saavad reisirongid sõita kiirusega 120 kilomeetrit tunnis.

Kahjuks pole Läti oma raudteesse (Valka-Riia vahel) samaväärselt investeerinud ja kahtlemata vähendab see oluliselt rongiliikluse atraktiivsust Tallinnast Riiga sõitjate jaoks. Samas markeerib eeltoodud õpetlik kogemus, kui olulised on Rail Balticu arendamisel riikidevaheline koostöö, ühisettevõtte loomine ja ajaliselt ehituse kulgemine lõunast põhja suunas.

Kui Eesti ehitaks Euroopa Liidus tuntud tublidusega Rail Balticu oma territooriumil asuva lõigu välja, aga Läti otsustaks seada oma prioriteediks Venemaa suuna, läheks projekt sõna otseses mõttes metsa või rappa. Rail Balticuga saaks sõita Urissaare metsa seenele ja Nigula rappa linde vaatlema.

Kolme Balti riigi valitsused on jõudnud otsusele, et senine Rail Balticu riikidevaheline projektijuhtimise skeem ei ole toiminud küllalt efektiivselt ning uude etappi astumiseks on vaja luua Eesti, Läti ja Leedu arendusettevõte, mille moodustamiseks on loodud eri riikide kuuest esindajast koosnev töörühm.

Arendusettevõte oleks edaspidi koostööpartner planeeringute valdkonnas, detailsete tehniliste lahenduste väljatöötamisel ja sotsiaalmajanduslike mõjude uurimisel. Arendusettevõte peab välja töötama Rail Balticu projekti tegevuste kavad, investeeringuprogrammi elluviimise struktuuri ja õiguslikud alused, lahendama strateegilised ja organisatoorsed küsimused.

Samuti tegeleks arendusettevõte turu-uuringute ja eelturundusega, finantsplaneerimise ja -juhtimise, projekteerimise ja ehituse ning kõigi eelnimetatud tööde hankimisega. Hiljem kasvaks loodavast ettevõttest välja Rail Balticu raudtee taristu omanik.

Optimistlik ajakava

Projekti järgmiseks sammuks on Rail Balticu teemaplaneeringu algatamine, mille raames reserveeritakse konkreetne raudtee trassikoridor ja määratletakse täpselt selle kulgemine nii suuremates linnades kui maapiirkondades. Töö sisaldab mahukaid geoloogilisi ja geodeetilisi mõõtmisi, paljude keerulisemate liiklussõlmede puhul tuleb minna eelprojekti täpsusastmele.

Planeeringud tuleb algatada valitsustel riiklikul tasandil ja samaaegselt kõigi Balti riikide territooriumil. Paralleelselt tuleb koostada strateegilise keskkonnamõju uuring ja tehniline eskiislahendus.

Planeerimiseks on kavandatud aega vägagi optimistlikult, kolm-neli aastat. Pärnumaal on kogemus, et pea niisama palju võttis aega Via Baltica uue trassikoridori teemaplaneering, mis on väikesemahulisem ja tehniliselt ilmselt mitte nii mitmetahuline. Tõeliselt murelikuks teeb omavalitsuste planeerimisvõimetus, mõnes vallas planeeritakse tagasihoidlikku elu- või ärihoonet mitu aastat.

Pärnu kesklinna silla planeerimiseks kulunud ajast ning saavutamata tulemusest on lausa piinlik rääkida.

Teisalt pole rohkem aega võtta, raha ehituseks on kavandatud Euroopa Liidu järgmisest eelarveperioodist 2014-2020. Tõsi, raha saab kasutada veel kaks aastat pärast eelarveperioodi lõppu. Nii suurte projektide puhul on võimalikud erandid.

Ajakava võiks olla selline, et 2012 luuakse arendusettevõte, 2012-2015 tegeldakse teemaplaneeringute, detailplaneeringute, tehnilise eskiisi ja keskkonnamõju hinnangutega. 2015-2018 toimuksid trassi tehniline planeerimine (eelprojekt ja ehitusprojekt) ning 2017-2019 hankemenetlused. Ehitus leiaks aset 2019-2024.

Kõigi plaanide täitumisel oleks võimalik sõita rongiga Pärnust Tallinna, Riiga ja Euroopa südamesse vahest 2025. aastal.

Paljud skeptikud on mulle öelnud, et Pärnumaa ei saa Rail Balticust enamat kui möödakihutavaid ronge vaadata. Tõenäoliselt ei peatu Tallinna-Riia rong Pärnus, kuid kindlasti saame sõita "lähiliinirongiga" Riiga, et seal kiirrongile ümber istuda. Samuti saaks Tallinna, sest uuring lähtub sõitjate vooge arvestades ka Tallinna ja Pärnu vahel igapäevaselt liiklevatest sõitjatestki.

Praegu liigub Tallinn ja Pärnu vahel eri transpordiliike kasutades 2070 inimest päevas, 2020. aastal arvatakse liikuvat 4029 inimest ja 2040. aastal 5445 inimest. Infrastruktuuri planeerimisel on omapärane, aga väga selge spetsiifika: tarbijad tulevad siis, kui ehitus on valmis.

Teisisõnu, silla planeerimisel ei saa võtta aluseks kohta, kust inimesed tavatsevad üle jõe ujuda. Sõitjad tulevad, kui raudtee on valmis ja rongid liiguvad. Soomes on viimase kümne aasta kestel raudteel sõitjate arv kasvanud kümme korda, 7 miljonilt 70 miljonile.

Eesti Raudtee juhatuse esimehe Kaido Simmermanni sõnade järgi on võimalik ette näha, et Soomest Saksamaale soovib sõita viis-kuus rongitäit kaugsõiduautosid päevas, sellevõrra ohutumaks ja mugavamaks muutuks autoliiklus Via Baltical.

Pärnumaale on Rail Baltic võimalus paremaks ja kiiremaks ühenduseks Euroopaga, nii meie tööstuste kaubavahetuse edenemiseks kui uute turismiturgude avanemiseks.

Järgmistel aastatel ei piisa ainult huviga Rail Balticu arengute jälgimisest ja tugitoolis "pöidla hoidmisest". Pärnumaal tuleb anda oma väga töine panus planeerimisprotsessi konstruktiivseks ja sujuvaks menetlemiseks. Loodetavasti suudab Pärnumaa näidata tahet ja suurepärast tulemuslikkust.

Kas Eesti peaks kartma?

2012-01-10

USA viimaste otsuste - kaitsekulutusi kokku tõmmata - valguses on minult korduvalt küsitud, kas Eesti peaks nüüd tõsiselt oma tuleviku pärast muretsema hakkama. Vastus on "jah" ja "ei". Loomulikult on sellised kärped ebameeldivad, kuid samas vaadates viisi, kuidas neid tehakse ja mis on nende sisu, pole Eestil vähemalt praegu põhjust paanikasse sattuda. Miks ma nii arvan?

1. Meie koostöö Ameerika Ühendriikidega on arenenud sellisele tasemele, et tehtud otsuses polnud meie jaoks midagi uut. Lõplik otsus tehti meile pealegi teatavaks enne, kui see avalikkuse ette jõudis. Selline käitumine on väga hea märk, kusjuures juba on kokku lepitud, et arutelu selle üle, kuidas seda otsust konkreetselt realiseerida, on alles algamas.

2. USA ei tõmba end Euroopast välja. Otsus keskenduda Vaiksele ookeanile on ju tegelikult arusaadav. Euroopa jääb USA jaoks peamiseks strateegiliseks partneriks. Mitu presidendi poolt üles tõstetud teemat - küberkaitse või erioperatsioonid - on alad, kus teeme tihedat koostööd. Meie eriüksuste siirdumine sel aastal Afganistani koos USA vastavate vägedega on sellest hea näide.

3. NATO artikkel 5 jääb USA jaoks selgeks prioriteediks, millest ei astuta sammugi tagasi. Pigem üritatakse seda järjest rohkem reaalse sisuga täita.
USA tähelepanu heidutuse tagamisele on kindel ja püsiv - ning meie koostöö selleks samuti. Keegi meist ei soovi, et keegi saaks ühel hetkel olukorrast valesti aru ning paiskaks maailma suurde konflikti. Reaalne heidutus, mis väljendub meie jaoks NATO õhuturbeoperatsioonides, on sellest hea näide ja saanud USA selge toetuse osaliseks.

Üks sõnum tuleb USA otsusest igal juhul selgelt välja: see aeg, mil USA turjal oli kõigil võimalik muretult liugu lasta, on nüüd otsas. Kui tahame oma tulevikule kindel olla, peame ise selle loomisse panustama. Ka sel ajal pole tasuta lõunaid enam olemas. Sellest on Eesti õnneks aru saanud - kaks protsenti rahvuslikust kogutoodangust kaitsekulutustele on sellest selge märk.

Pikalt eiratud rahaline vastutus

2012-01-05

Meil pole tegemist mitte demokraatia, vaid väärtuste kriisiga, eeskätt rahandusliku vastutuse pikaajalise eiramisega. Väide, et range fiskaalpoliitika tähendab demokraatia kriisi, on lihtsalt vale, kirjutab riigikogu liige Andres Herkel (IRL).

Euroopa väärtustest kõneldes tuginetakse peamiselt kolmele aluspõhimõttele. Need on demokraatia, inimõigused ja õigusriik ehk seaduste ülimuslikkus. Nendest kinnipidamise järgi hinnatakse riikide vastavust Euroopa ühiselu standarditele ja nende puudumisest tulenevalt kehtestatakse valitsustele rohkem või vähem siduvad kohustused olukorra parandamiseks.

Samas evib see väärtuskolmik oma sisulise kandvuse juures alati teatud eluvõõrust. Tegemist on üksnes pehmete väärtuste kokkukuhjamisega, majanduslikud ja ka riigikaitselised realiteedid jäävad kõrvale.
Säärane kolmikstruktuur eeldab tegelikult tasakaaluankrut ehk neljandat aluspõhimõtet, mille sisu on Euroopa võlakriis meile selgesti kätte näidanud. Kõneldakse finantsstabiilsuse põhimõtte kinnistamisest nii riikide konstitutsioonides kui ka Euroopa Liidu aluslepetes. Nimetagem seda üldaktsepteeritud termini puudumisel lihtsalt «fiskaalvastutuseks» (fiscal responsibility).

Mõned ideoloogid näevad siin lausa seniste väärtuste eiramist. Öeldakse, et võlakriis seab ohtu Euroopa demokraatiamudeli. Asi pole enam lihtsalt selles, et heaoluriigi ümberjaotamismasin jagab enamikult kodanikelt maksudena võetud raha samade inimeste vahel laiali. Lisaks on kujunenud illusioon, et demokraatias saab teha legitiimseid otsuseid, mis toovad süsteemi raha juurde ja seda sisuliselt tulevaste põlvkondade arvelt.

Fiskaalvastutuse põhimõte kõrvaldab vähemalt kahte liiki liialdused, mida ühekülgne väärtussüsteem on viimaste aastakümnete jooksul kasutanud. Nii-öelda piirideta demokraatia on võimaldanud parteide ja nende valimislubaduste võidujooksu olematu raha jagamisele. Eelarveid tehti puudujäägiga ja riigivõlad aina kasvasid. Teisisõnu: «piirideta demokraatial» puudub fiskaalvastutuse pidur.

Samamoodi liiguvad äärmusesse «piirideta inimõigused», mis tahaksid anda igaühele õiguse olla rikas. Selline inimõiguste laiendav käsitlemine, milles puudub vähim realistlik vastus küsimusele «kust raha tuleb?», viib eluvõõralt ebarealistlike eesmärkide püstitamiseni. Liialdatud arusaam õigusest «olla rikas» on justkui kompensatsioon, mis varjab läänemaailma võimetust kaitsta inimelusid seal, kus neid ähvardab tõeline hädaoht. Euroopa lähimineviku halvimad näited selles valdkonnas on Bosnia ja Tšetšeenia.

Kreeka ja teised kroonilise eelarvedefitsiidiga riigid justkui esindavad kaugeid, meie jaoks lausa põlatud näiteid. Kuid kas selline mentaliteet ikka jääb meist väga kaugele? Nii 2007. kui ka 2011. aasta riigikogu valimiste eel andsid Eestis tooni rahalised lubadused. Järelikult pole meiegi sarnase haiguse eest kaitstud, bluffimine valijate häälte nimel pole ka Eestis võõras.

Samuti pole me oma suhteliselt headele näitajatele vaatamata Euroopa rahakriisi eest kaitstud. Teadmine, et kusagil võib olla palju raskem, ei leevenda ju hinnatõusu ega üldise sotsiaalse ebakindluse painet. Võttes Lääne-Euroopa kolleegidelt vastu komplimente Eesti rahanduslike näitajate eest, olen viimase poolaasta jooksul ikka vastanud ühtmoodi: «Tõepoolest, meie rahandus on korras, aga üks oluline häda teiega võrreldes siiski on - vaadake, meie inimeste palgad on lihtsalt mitu korda väiksemad kui teil!»

Paradoksaalselt võib elustandardi järsk langus heaoluriikides olla palju plahvatusohtlikum nähtus kui vaesemate riikide kohandumine kasvu pidurdumisega. Seejuures on väide, et range fiskaalvastutuse rakendamine tähendab demokraatia kriisi, põhimõtteliselt vale. Olemuslikult pole tegu mitte demokraatia, vaid väärtuste kriisiga, mis algab rahandusliku vastutuse eiramisest.

Demokraatiaga seostub hoopis teine probleem. Nimelt on aastakümneid kestnud illusioon demokraatiast ilma fiskaalvastutuseta hakanud nüüd näitama kõige halvemaid tagajärgi. Kui siit viib tee sotsiaalse vapustuseni, on see ühe illusiooni purunemine, mitte demokraatia kui sellise kriis. Kellegi soovi olla ühtaegu nii demokraatlik kui ka rikas ei saa kinni maksta keegi teine.

Kui tahame Euroopa tulevikku mingilgi määral kindlustada, tuleb range rahandussüsteem alusväärtusena ausse tõsta. See ei pruugi olla väga populaarne, kuid ometi on see vältimatu. Ei saa nõustuda seisukohaga, et alusväärtuseks saab pidada üksnes midagi sellist, mis on populaarne. Näiteks surmanuhtlusest loobumine, mis on Euroopas kujunenud normiks, on olnud paljudes riikides väga ebapopulaarne samm.

Mida eelnevalt kirjeldasin, on teooria, ent palju keerulisem on praktika. Euroopa institutsioonid on vanad ja etableerunud, neisse uute sisendite andmine eeldab võlakriisi mahus vapustust. Kuid ka see võib tuua vaid osalise muutuse. Rahandus- ja majandusküsimusi on harjutud vaatlema lahus demokraatia ideaalidest. Isegi juhul, kui valitsustel õnnestub rahanduslikust paratamatusest lähtudes kehtestada senisest rangemad reeglid, ei nähta selles mitte Euroopa senise väärtusraamistiku osa, vaid raskete aegade hädaabinõu.

Siiski on meie käsutuses mõned vahendid, näiteks loogika ja selle esitamiseks sobilikud kõnevoorud poliitilistel foorumitel. Aeg on selleks soodsam kui kunagi varem.

Lisaks on Euroopa Liit riikide vastuvõtukõlbulikkust hinnanud rahandust puudutavate Maastrichti kriteeriumide alusel. Need on seni seadnud liituvatele riikide oluliselt kõrgemaid nõudmisi kui liikmesriikidele. Kui meie jaoks oli see vastuolu juba liitumisperioodil nähtav ja häirivgi, siis nüüd annab see seoses liikmesriikide olematu fiskaalvastutusega märksa laiemat kõneainet.

OSCE ja Euroopa Nõukogu seevastu ei sea väärtustest kõneldes riikidele peaaegu mingeid fiskaalvastutust puudutavaid nõudmisi. Ainsa pisut lähedase teemapüstitusena meenub katse hukka mõista Venemaa energiaressursside kasutamine välispoliitilise mõjuvõimu saavutamiseks teiste riikide üle. Sisemised kuritarvitused mahuvad paremal juhul korruptsiooni mõiste alla, kui sedagi.

Kuid väärtuspakett peab olema ühtne, mitte sõltuma sellest, millises formaadis või kelle suhtes väärtusi rakendatakse. Kahepoolsed kaubandushuvid ja soov just suurriikidega (Hiina, Venemaa) hästi läbi saada on Euroopa väärtuspoliitikat hoogsalt murendanud. Seda võib nimetada väärtuspoliitika väliseks nõrkuseks.

Lisaks sisalduvad siin sisemised vastuolud. Korrates teiste riikide suhtes demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi mantrat, Euroopa justkui tsementeerib oma arusaama õiglusest, jättes samas suure võimaluse enesepettuseks, et kõik see on võimalik raha ja ressursse korrastamata. Ehk nagu ütleb Toomas Hendrik Ilves viimases Diplomaatias: «Mind teeb eriti murelikuks sosinakoor, mille järgi finantsvastutus kujutab endast ohtu demokraatiale.»

Tegelikult on fiskaalvastutusest hoidumine mugavuspositsioon, mille hukutav toime on viimastel kuudel eurooplastele puust ja punaselt ette tehtud. Teine mugavuspositsioon on madal iive ja vananev rahvastik. Jätkuv enesepettus tekitab olukorra, kus meil pole oma väärtusi kellelegi pärandada.

Põllumajandusminister Seeder: otsetoetused hakkavad võrdsustuma

2011-11-16

Kanepi ja Valgjärve valla põllumeeste lõikuspeol osalenud põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi väitel muutub Eesti põllumehe elu Euroopa Liidu järgmisel eelarveperioodil oluliselt paremaks, sest otsetoetused ühtlustuvad.

Mis muutub siinsete põllumeeste elus 2014. aastast?

Euroopa Komisjoni poolt välja pakutus on kaks külge. Nagu elus ikka, on nii positiivset kui negatiivset. Positiivne on kindlasti see, et komisjon püstitas ise eesmärgi, et üheski liikmesriigis ei tohiks otsetoetused jääda alla 90 protsendi Euroopa Liidu keskmisest. Seega kinnitas komisjon esimest korda ametlikes dokumentides, et põllumajandus- toetused Euroopa Liidus tuleb ühtlustada. Arvuliselt tähendab esitatud ettepanek meile 30- protsendilist tõusu, võrreldes praeguste otsetoetuste tasemega. Nii et igal juhul meie olukord paraneb. Asja negatiivne pool on see, et vanade Euroopa Liidu riikide toetused on jätkuvalt kõrgemad. Vahe küll väheneb, aga jääb ikkagi alles. Meie soov ja eesmärk on, et võrdsustamine toimuks võimalikult kiiresti, mistõttu komisjoni pakutud tempo meid ei rahulda. Eks nüüd, uue perioodi alguseni jäänud aastatel (2011-2013), tuleb väga tõsiselt vaielda, läbi rääkida, oma seisukohti selgitada, et saada võimalikult positiivne lõpptulemus.

Kas kusagil on kirjas ka mõni kindel tähtaeg?

Komisjoni esimene pakkumine oli, et ühtlustamine võiks toimuda aastaks 2028, mille peale tuli väga tõsine kriitika ja valjuhäälne protest. Komisjon võttis nimetatud aastanumbri seepeale oma ametlikest dokumentidest välja. Järelikult tuleb uuesti läbi rääkida ja komisjonile survet avaldada, et see aastaarv saaks uuesti tagasi ja senisest märksa varajasemaks.

Kas need argumendid ei tööta, et meie panustame muudes valdkondades teistega võrdselt, aga põllumajandusvaldkonnas saame kas või kreeklastega võrreldes kuni kümme korda vähem tagasi?

Oleme seda solidaarsust ka korduvalt rõhutanud, aga eks neid argumente jätkub kõigil. Kas või Kreeka võlakirjade paketis osaleme solidaarselt teiste riikidega, olles ise üks vaesemaid Euroopa Liidu liikmesriike. Teine pool tõest on see, et ka täna on Eesti Euroopa Liidus väga selgelt saaja, mitte andja. Kusjuures kõige suurem saaja on Eesti põllumees. Juba täna tuleb 75 protsenti põllumeestele makstavatest toetustest Euroopa Liidu eelarvest - see on teine pool solidaarsusest. Vanad liikmesriigid räägivad samuti, et jagame siin sakslaste, hollandlaste, rootslaste jt raha ümber. Nii et kus läheb tasakaal ja õiglus, on väga delikaatne küsimus. Kripeldama jääb üksnes see, et miks meil ei ole võrdseid tootmistingimusi Hollandi, Saksa ja Taani põllumehega. Me ei soovigi saada juurde toetusi, vaid võrdseid tingimusi.

Kellele on põllumajandustoetused peamiselt mõeldud?

Põllumajandustoetuste puhul on kindel eesmärk, et toetused läheksid peamiselt toidu tootjatele. nMõistagi on neidki, kes lähevad kerget raha püüdma, teeseldes abikõlbulikkust. On ka nn passiivseid põllumehi, kes ise ei tooda, aga saavad erinevatest meetmetest toetusi. Osa omanikke ei soovigi viimasel ajal enam oma maad ise harida või põllumeestele rendile anda, vaid võtavad ise toetusi. Pilt on väga kirju ja meie eesmärk on seda korrastada. Sama eesmärk on ka komisjonil, kes on pakkunud välja esialgse definitsiooni, eristamaks passiivseid põllumehi aktiivsetest. Lahendusi otsitakse üle Euroopa.

On sedagi väidetud, et põllumehed võiksid oma nõudmisi pisut tagasi tõmmata, et teistest allikatest hoopis rohkem saada?

Peame tõesti sedagi vaatama, kuidas end toetuste abil siseriiklikult kõige paremini arendada suudame. Saame ju Eestile raha erinevatest allikatest - kalandus-, põllumajandus-, maaelu- ja sotsiaalfondist ning mujalt. See on päris keeruline olukord, et mis meile tervikuna kõige kasulikumaks osutub. Aga kõik ministeeriumid selle analüüsiga tegelevad ja usun, et Eestil õnnestub läbirääkimiste tulemusena saavutada parem tulemus, kui praegu välja pakuti.

Miks PRIA nii kaua raha kinni hoiab? Rahva hulgas on hakanud levima arvamus, et neile on antud vastav suunis, et seda raha saaks vahepeal pööritada?

Selliseid suuniseid ei ole PRIA-le antud ja ma võin kinnitada, et seda raha keegi ei pöörita . ei börsidel ega mujal. See on tõesti juba habemega probleem, et raha piisavalt kiiresti ei liigu ja et PRIA menetlemise aeg on pikk. Ühelt poolt sõltub see PRIA haldussuutlikkusest, seal on täpselt nii palju inimesi, kui on ja ega me neid rohkem võtta saa. Eesti riigil ei ole lihtsalt raha. Vaja on õpetajatel, politseinikel, arstidel, päästetöötajatel palka tõsta. Peame töö ära tegema just nende ametnikega, kes on pärast kärpimisi alles jäänud. Kas või välikontrollid põldudel on puhtalt Brüsseli nõue, mis tuleb teha ja võtab aega.

Euroopa Liit tegi Eestile just etteheiteid rahandusministeeriumi vähese kontrolli pärast struktuuri-fondide kasutamisel ning peatas raha väljamaksmise. Kas nüüd suureneb bürokraatia veelgi?

Loodan, et põllumehi see nüüd küll ei puuduta. Põllumajandus- ja kalandusfondi rahad kasutamisega on kõik korras, mis on suuresti just PRIA teene. Põllumehele on tihti tüütu PRIA liigne kontroll ja nõudlikkus, aga selle tulemusena on ka olnud suhteliselt vähe pettusi. Keegi ei süüdista neid nõrgas kontrollis ja PRIA raha vähemalt liigub.

Jntervjuu Helir-Valdor Seedriga

Allikas: Ajaleht KOIT 08. november 2011

Mati Määrits

Miks Eesti põllumees saab vähem otsetoetusi kui "vanad" eurooplased

2011-11-01

MINISTER TEAB: Vanad liikmesriigid hoiavad kiivalt oma positsioone. Kord kätte võidetut on eriti raske käest anda, eriti kui see puudutab rahalisi vahendeid.

Seoses Euroopa Liidu uue rahastamisperioodiga ja ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) tulevikusuundade aruteluga on taas hakatud rääkima põllumajanduslike otsetoetuste erinevast tasemest liikmesriigiti ning Eesti positsioonist selle pingerea alumises otsas. Püüan selgitada, milles liitumiseelselt kokku lepiti ja millised on eri liikmesriikide positsioonid.´

ÜPP otsetoetused tekkisid alates 1992. aasta nn Mac-Sherry reformist. Lähtudes kaubanduspoliitika liberaliseerimisest, alandati Euroopa Ühenduse välispiiril rakendatavaid tollitariife, mis viis siseturul hinnad langusse, lähemale maailmaturu hindadele. Nii tekkis EL-i põllumeestele nn arvestuslik "saamata jäänud tulu".

Kompenseerimaks põllumajandustootjatele reformi tõttu langenud sissetulekuid, viidi sisse otsetoetused. Näiteks teraviljatoetuse suuruse määramiseks võeti arvesse reformi rakendamise aegsed liikmesriikide kasvupinnad hektarites, keskmised saagikused tonnides hektari kohta ja vastava põllumajandussaaduse tollimaksu languse ulatus - teravilja puhul oli see 63 € tonni kohta.

Nende kolme elemendi korrutis andiski liikmesriigi teraviljatoetuse summa ehk aasta eelarve. Sarnase valemi alusel arvutati ka teiste põllukultuuride ja -loomade kasvatamise otsetoetuse summad ja ühikumäärad hektari või looma kohta. Nii kultuuride kasvupinnad ja loomade arvud kui ka saagikus ja jõudlus olid liikmesriigiti erinevad, vastavalt neile elementidele ja põllumajandussektori suurusele tekkisid toetuste, mida esialgu oli loendis ligi kakskümmend, kogusummad.

Näide saamata jäänud tulu arvestuse kohta: Taani teravilja saagikus hektari kohta on 8 tonni, saamata jääv tulu 8x 63 = 504 €/ha. Eesti teravilja saagikus hektari kohta on 2,5 tonni, saamata jääv tulu 2,5x 63 = 157,5 €/ha.

Nagu arvutusest selgub (erinevus 3,2 korda), võimendab selline äraspidisele metoodikale tuginev toetuste poliitika paremates looduslikes tingimustes olevate tootjate eeliseid. Ainuüksi suurem saagikus annab tootjale majandusliku eelise, aga kui sellele lisada loogika, et mida suurem on saagikus, seda suurem ka kompensatsioon saamata jäänud tulu eest, siis on tulemuseks ebavõrdsus ruudus.

Aluseks liitumisleping

Eesti otsetoetuste tänase taseme aluseks on EL-iga sõlmitud liitumisleping ning selles sisalduvad toetusõiguslikud hektarid, loomad, piima puhul ka kilogrammid jms ühikud ning nendele vastavad, läbirääkimiste ajal kehtinud toetuste nõuded ja toetussummad, mis kujunesid eelkirjeldatud valemite alusel.

Liitumisläbirääkimiste esimesel etapil võeti aluseks põllumajandustootmise statistika aastatel 1997-1999 (kasvupinnad, tootmise mahud, keskmine saagikus) ning ükshaaval toetusaluseid objekte läbi arutades kehtestati toetuse summad liitujatele liikide lõikes.

Kõigi uute, 1. mail 2004 liitunud liikmesriikide jaoks oli selles kontekstis tegu sarnaste alustega. Samas, silmas pidades Vene turu kokkukukkumist hilissuvel 1998, olid halvemas olukorras need liikmesriigid, kelle tootmises oli olnud suurem osakaal Vene turule suunatavatel põllumajandussaadustel, kuna selle mõjul toimunud tootmise järsk langus jäi just referentsperioodi sisse.

Oma osa languses oli ka üldisel uue riigi ülesehitamisest tingitud rahapuudusel, mille tõttu toetati ka põllumajandust üleminekuriikides vähem. Üks selliseid oli Eesti. Meie jaoks oli selline referents äärmiselt ebasobiv.

Olles tõestanud ära Vene kriisi mõju meie piimakarjakasvatusele (piimatootmise langus ühe aastaga oli 15%), saime tootmiskvoodi esialgselt 562 000 tonnilt 624 000 tonnini. Teraviljatoetuse arvestamisel aluseks võetava keskmise statistilise saagikuse 1,77 t/ha osas sai läbirääkimiste lõpp-paketti näitajaks 2,4 t/ha.

Seega sai meie nn teraviljatoetuse arvestuse valemiks 362 827 hektarit korda 2,4 tonni hektarilt korda 63 € ehk kokku pisut üle poole toetuste eelarvest (ca 54,8 mln €). Samasugused arvestused tehti teiste taimekasvatussaaduste (lina, kanep, kaunviljad) ja loomakasvatussaaduste (veised, ammlehmad, lambad) osas. Nii kujunes Eesti kogutoetuse aastaeelarveks ca 100 mln €.

Vanad hoiavad positsioone

Sarnaste valemite kasutamisel erineva geograafilise asendi, klimaatiliste näitajate ja mullaviljakusega maade osas muutus oluliseks tootmise struktuur ja jõudlusnäitajad. Meie keskmist teraviljasaagikust näiteks Hollandiga (9-10 t/ha) võrreldes on selge, et meie toetussumma jäi väiksemaks. Kuid kuni need toetused kuulusid konkreetse toetusliigi juurde, võis sellele mingi loogika põhjal selgituse leida.

Siiski peab tõdema, et käsitletud lähenemine ei sisalda vähimatki paindlikkust. Valemite alusel paika pandud toetussummade põhielemendid on muutumatud aastateks, hoolimata turuolukorrast, tegelikust maakasutuse muutusest, kasvatatavast kultuurist jms. Sarnane valem on otsetoetuste aluseks alates 1992. aastast ja püsib 2013. aasta lõpuni.

Hoolimata arvestusliku valemi ja n-ö rahastamispõhimõtete muutmatusest on aga muutunud toetuse enda põhimõtted. 2003. aastal viidi põllumajanduspoliitikas läbi uus reform, mis kehtestas uuelaadsed, konkreetsest tootmise kohustusest lahti seotud toetused.

Eestiga üheaegselt liitunud uued riigid olid selles mõttes katsejänesteks, et meile kohanduv ühtse pindalatoetuse süsteem rakendus alates 2004. aastast, kuid EL-15 rakendati ühtset otsemaksesüsteemi vastavalt liikmesriigi valikule alates aastast 2005 või 2006.

Mõlema süsteemi üldine põhimõte oli, et liideti kokku kogu otsetoetuste summa (eelkirjeldatud valemite alusel saadud sektoripõhiste toetuste summade koond) ning jagati see toetusõiguslike põllumajandusmaa hektarite arvuga, saades nii uue toetuse ühikumäära hektari kohta.

Vanades liikmesriikides tehti seda individuaalse tootja tasemel (temale aastatel 2000-2002 makstud toetuste keskmine aastane summa jagati tema kasutuses olevate põllumajandusmaa hektarite arvu aasta keskmisega), kuid uute liikmesriikide jaoks tehti seda liikmesriigi tasandil.

Lisaks laiendati toetusõigusliku põllumajandusmaa definitsiooni - kui eelnevalt oli toetusõiguslik vaid konkreetse põllumajanduskultuuri kasvatamise või põllumajandusloomade karjatamisega seotud põllumajandusmaa, siis nüüd liideti maad, millel ajutiselt põllumajanduslikku tootmist ei toimunud, kuid maad hoiti heas põllumajanduslikus korras vastavalt liikmesriigi poolt sätestatud tingimustele.

Vanades liikmesriikides, kus põllumajanduslik maakasutus oli stabiilselt välja kujunenud aastakümnete jooksul, ei toonud selline lisandus palju probleeme. Kuid nn üleminekumajanduse riigid nagu ka Eesti, kes olid läbi elanud põllumajandussektori suure kokkutõmbumise, omasid olulist osa põllumajandusmaast, mis muutus uutes tingimustes samuti toetusõiguslikuks, ning sellega vähenes hektari kohta makstav toetusmäär veelgi.

Arvestades kogu otsetoetuste toetusmäära kujunemist poliitiliste läbirääkimiste käigus, on tuntav EL-15 soov säilitada oma eelispositsioon ja hilisematele liitujatele makstavat toetust lahjendada. 10 uue liikmesriigi juurdetulek tekitas nn kahekiiruselise Euroopa, mille tunnistuseks on veel tänagi, 7 aastat pärast liitumist, meie kohta kasutatav väljend "uued liikmesriigid", ülejäänute kohta kasutatakse õigusakti tasemel väljendit "liikmesriigid, kes pole uued liikmesriigid".

Tänastest seisukohtadest

EL-i ÜPP kulud on aastate jooksul moodustanud isegi üle 50% ühisest eelarvest, nüüd on see osakaal vähehaaval vähenemas, kuid moodustab siiski ca 40%. ÜPP meetmete kaudu on liikmesriigil kõige lihtsam oluline osa oma sissemaksest riigi majandusse tagasi suunata ning oma rahalist netopositsiooni parandada.

10 liikmesriigi liitumisega 2004. aastal tuli põllumajandusmaad ja põllumajandustootjaid oluliselt juurde, eelarve piirsummad olid aga perioodiks 2007-2013 põhimõtteliselt kokku lepitud. Tänases olukorras, kus poliitilistes tekstides sisaldub esmakordselt vajadus eemalduda ajaloolistest toetuse alustest ning liikuda võrdsema jaotuse poole, hoiavad vanad liikmesriigid kiivalt oma positsioone. Kord kätte võidetut on eriti raske käest anda, eriti kui see puudutab rahalisi vahendeid.

Nii olemegi seisus, kus otsetoetuse keskmine hektarimakse erineb liikmesriigiti kuni 5 korda ja lahendus, mis on välja pakutud, vähendaks seda 4-kordse vaheni. Selle pakkumise tegijad rõhutavad, et madalamate keskmiste hektari toetusmäärade kasv on kuni kolmandik (Lätil 84-lt 114 euroni, meil 117-lt 156 euroni). Meie ütleme, et see moodustab vaid 60% kogu EL-27 keskmisest. Ja see on väga erinev käsitlus.

Saarte Hääl

Kolmapäev, 26. oktoober 2011

Seeder: praegused toetused on ebavõrdsus ruudus

2011-10-25

Erinevalt Prantsusmaa põllumeestest, kellel protestiks piima maha valamine ja traktoritega liikluse tõkestamine on saanud vaat et traditsiooniks, kogunevad Eesti talunikud meelt avaldama harva. Eriti tavatu on tulla tänavale valitsuse seisukohtadele poolehoidu väljendama.

Ometi kutsusid Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) ebavõrdsed toetused eelmisel nädalal esile just sellise demonstratsiooni. Valitsus, opositsioonierakonnad ja põllumehed on moodustanud ühisrinde, sest vastane ei peitu meie seas, vaid Brüsselis.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, miks on Euroopa Liidu (EL) põllumajandustoetused Eestis üle kolme korra väiksemad kui näiteks Taanis?

Esiteks tuleneb toetuste ebavõrdsus meie liitumislepingus sätestatud tingimustest, mis kehtivad aastani 2014. Toetuste suurust määrates võeti aluseks liitumiseelne periood ehk 1990. aastate lõpp.
Meie tootmismaht, maakasutus, saagikus ja muud näitajad olid toona viletsad, sest hiljuti oli tehtud omandi-, maa- ja põllumajandusreform. Vara oli ümber jaotatud, olime kaotanud turgusid, meid tabasid Vene kriis ja börsikriis. Nii et referentsperioodil langes kokku mitu negatiivset asja ja kehval järjel tootmise tõttu määrati meile madal toetustase.
Teiseks on toetustaseme loogika kogu Euroopas äraspidine: 1992. aastal, mil alandati ELi väga kõrgeid põllumajandussaaduste kaitsetolle, otsustati korvata hinnalanguse tõttu saamata jääv tulu põllumeestele otsetoetustega. Näiteks teravilja puhul võeti kompensatsiooni aluseks reformi rakendamise aegne kasvupind, saagikus hektari kohta ja vastava põllumajandussaaduse tollimaksu vähenemine.
Neid kolme tegurit korrutades saadigi liikmesriigi teraviljatoetuse summa. Ainuüksi suurem saagikus annab tootjale majandusliku eelise, aga et see tähendab ka saamata jäänud tulu eest makstavat suuremat kompensatsiooni, tekib ebavõrdsus ruudus.
Ehkki pärast liitumist on meil saagikus paranenud ja haritavat maad lisandunud, pole keegi sellepärast ümbrikusse raha juurde pannud. Seesama summa tuli lihtsalt jagada rohkemate hektaritega.

Meie põllumajandustoetused kujunesid küll väiksemaks kui vanade liikmesriikide omad, kuid enne polnud neid Eestis peaaegu üldse.

Just! Hoolimata ebaõiglastest tingimustest oli otsus võimalikult kiiresti liituda õige. See oli igal juhul suur samm edasi: me pääsesime Euroopa siseturule tollideta, saime toetused ja Venemaaga suhtlemine muutus kergemaks. Aga nüüd tuleb teha järgmine samm.

Võiks ju mõelda samamoodi: meile pakutakse praegu kolmandiku võrra suuremaid toetusi kui seni, nii et asi läheb igal juhul paremaks. Miks me sellega rahul ei ole?
Tõepoolest, Euroopa Komisjon tahab tõsta meie otsetoetused praeguselt 117 eurolt hektari kohta järgmise eelarveperioodi lõpuks 156 eurole. Aga küsimus on õiglustundes ja põhimõtetes: meie toetus oleks 27 liikmesriigi keskmisest ikkagi kõigest 60 protsenti.
Ka komisjon ise on tunnistanud, et on vaja liikuda võrdsemate toetuste poole, ja teinud ettepaneku jõuda aastaks 2028 kõigi liikmesriikide puhul 90 protsendini keskmisest tasemest. Aga võrdsustumistempo on liiga aeglane. Miks peaksime leppima sellega, et isegi pärast 30protsendilist tõusu on meil toetused märksa väiksemad kui vanades Euroopa Liidu riikides?

Õiglus õigluseks, võrdsus võrdsuseks - räägime majanduslikust tasuvusest ja konkurentsist. Kas siinsed põllumehed suudaksid püsida konkurentsis selle toetusega, mida neile nüüd pakutakse?
Igal medalil on kaks külge. Kui nad on suutnud praegu madalamate toetustega konkurentsis olla, suudavad nad seda kindlasti ka edaspidi. Aga mis on selle hind?
Esiteks peavad Eesti põllumehed tegema rohkem tööd. Teiseks saavad nad vähem palka ja nende elatustase on seetõttu madalam. Kolmandaks oleme sunnitud väiksemate toetuste tõttu ohverdama peretalud, sest need ei suuda efektiivselt toota, ja looma tööstusliku suuremastaabilise tootmise.

Efektiivsuse mõttes toovad väiksemad toetused endaga järelikult kaasa ka midagi positiivset.
Kui olla turumajanduse fundamentalist, siis klassikalises põllumajanduses, näiteks teraviljakasvatuses ja piimatootmises, on suurematel tööstuslikel struktuuridel teatud eelis. Kindlasti ei tule see aga kasuks peretalu elulaadile ega niššidele orienteeritud tootmisele, nagu katmikaladel taimede kasvatamisele või mahepõllumajandusele.

Kas ELi põllumajandustoetused on pikas perspektiivis üldse jätkusuutlikud?
Ei ole. Selle kohta on ELis ühine arusaam. Nii Euroopa Komisjon kui liikmesriigid teavad, et lõputult samamoodi edasi minna ei saa. Ometi pole meil poliitilist konsensust ega jõudu süsteemi muuta, sest liikmesriikide huvid on nii erinevad, tihtipeale koguni vastandlikud.
Ühisel põllumajanduspoliitikal ei ole enam ühtset eesmärki ja igale toetusele ei leidu isegi põhjendust. Mõnikord on toetuse ainus põhjendus see, et nii näeb ette poliitiline kokkulepe.

Kas reform, kui see teoks saaks, tähendaks toetuste võrdsustamist ja õiglasemaks muutmist või ka üldsumma vähendamist?
Ideaalis peaks juhtuma mitu asja korraga. Üks mis kindel: ELi sees peaksid tingimused olema võrdsed. Kui on ühisturg, me tegutseme ühtede ja samade nõuete järgi ning ostame tootmissisendeid ühesuguste hindadega, peavad ka toetused kohtlema põllumehi võrdselt.
Teiseks peame vaatama, et ELi põllumajandus oleks võimeline muu maailmaga konkureerima. See tähendab, et traditsioonilised hektari ja looma kohta määratud otsetoetused ei saa pikas perspektiivis suureneda, vaid peaksid pigem asenduma nendega, mis on mõeldud investeeringuteks, innovatsiooniks, teaduspõhiseks lähenemiseks ning sordi- ja tõuaretuseks.
Eesti seisukoht on, et otsetoetuste osa peaks kahanema, kuid seda on keeruline läbi suruda. Need võimaldavad rikastel ELi riikidel kõige lihtsamalt osa liidu eelarvesse makstavat raha tagasi saada. Umbes kolmandik otsetoetusi läheb tagasi Prantsusmaale. Miks peaks ta olema huvitatud selle korra muutmisest?

Põllumeeste hiljutine otsetoetusi puudutav meeleavaldus oli Eestis vist esimene kord koguneda demonstratsioonile valitsuse seisukohti toetama. Kui palju see aitab komisjonilt paremaid tingimusi välja kaubelda?
Mina olen küll põllumeeste poolehoidu varemgi tundnud, aga eks selline meeleavaldus ole muidugi üsna haruldane.
Õnneks on põllumehed ja kõik Eesti parlamendierakonnad ÜPP tuleviku suhtes ühel meelel. Meil ei ole vaja isekeskis kakelda, vaid Euroopa Komisjonile ja teistele liikmesriikidele oma soovid, mured ja ettepanekud koos selgeks teha. Ühine vaenlane liidab ja tinglikult öeldes on meie ühine vaenlane praegu Brüssel.
Tahan siiski toonitada, et ma ei ole Euroopa ühise põllumajanduspoliitka vastane. Seda on vaja reformida, kuid Eestile on ÜPP jätkumine kindlasti kasulik.
Ühine põllumajanduspoliitika moodustab Euroopa Liidu eelarvest 40 protsenti, kuid kõigi liikmesriikide SKTst kõigest 0,4 protsenti. Tõsi, toetuste tase on ebavõrdne, kuid see süsteem takistab veel suuremat ebavõrdsust, sest praegu tohivad riigid ise oma põllumehi toetada ainult Euroopa Komisjoniga kooskõlastatud erandjuhtudel.
Kui ühist poliitikat poleks, oleksid erinevused liikmesriikide vahel palju suuremad, sest vaesed maad ei suudaks põllumeestele nii palju juurde maksta kui rikkad. Praegu on otsetoetuste erinevus kahe-, kolme-, kohati isegi neljakordne, aga ÜPP piiranguta maksaksid prantslased eestlastest viis, seitse või kümme korda rohkem ja kokkuvõttes makstaks siis Euroopas põllumajandusele peale märksa rohkem kui 0,4 protsenti SKTst - võib-olla 1,4 protsenti.

Kui suur on tõenäosus, et tingimused õnnestub võrdsemaks kaubelda?
Meil on aega komisjoniga vaielda 2014. aastani ja kindlasti on tulemus lõpuks soodsam kui see, mille komisjon esialgu välja pakkus.

Eesti teraviljapõllu hektari eest makstakse toetust 3,2 korda vähem kui taanlastele, kellel looduslikud tingimused viljakasvatuseks on paremad kui meil.
2x ELMO RIIG

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder on veendunud, et Euroopa Komisjonilt õnnestub välja kaubelda suurem toetus, kui meile praegu pakutakse.

HANS VÄRE
Ajaleht Sakala

Ukraina allakäigu keerdtrepil

2011-10-19

Ukraina pole ainult sümpaatne riik, kellega jalgpalli mängida. Nüüd ei saa me kuidagi mööda minna Julia Tõmoðenko süüdimõistmisest ja ülejäänud vangistatud poliitikute olukorrast. Ukraina defineerib end üha selgemini niisama hullu riigina, nagu seda on Venemaa, Valgevene või Aserbaidžaan.

Ukraina endise peaministri kohta langetatud kohtuotsus võib tõmmata kriipsu Ukraina püüdlusele saada assotsiatsioonilepe Euroopa Liiduga.

Kui otsus oleks tegemata, saaks veel ühe silma kinni pigistada, aga nüüd enam mitte. Õigupoolest on Euroopa Ukraina kohtupalaganisse seni hämmastava leebusega suhtunud.

Arusaamatu leebus

Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee ei suutnud Ukraina teemat selle kuu algul päevakorda võtta, ehkki vajadus selle järele oli enam kui selge. Õigussüsteemi kasutamine arvete õiendamiseks poliitiliste vastastega on valus hoop väärtuste pihta. Ja ehkki seda on mõne liikmesriigiga varemgi juhtunud, on sellele reageerimata jätmine pretsedenditu.

Ka ELi laienemisvolinik Štefan Füle näitas ootamatut pehmust. Kui Valgevene endistest presidendikandidaatidest saab kindlasti rääkida kui poliitvangidest, siis Ukraina puhul ei pea volinik seda õigeks.

Probleem olevat õigussüsteemi nõrkuses ja kohtunike kogenematuses, mitte poliitvangides selle sõna otseses tähenduses.

Kas EL saab kaubandust ja õigusakte puudutava assotsiatsioonileppe sõlmida riigiga, kus on poliitvangid? Tõmošenko staatuses on endine siseminister Lutsenko. Eriti pärast Tõmošenko süüdimõistmist on assotsiatsioonileppe sõlmimine rohkem kui kaheldav, sest selle tagajärjel kannatab Euroopa autoriteet.

Kas Ukraina vajab assotsiatsioonilepet? Ja kuidas veel! Ukraina on kaalukeel Euroopa ja Venemaa vahel ning see, kummale poole ta kaldub, saavutab geopoliitilise initsiatiivi.

Aga mitte ainult, pean tunnistama, et minule geopoliitiline retoorika ei meeldi. Ennekõike on küsimus Ukraina inimeste saatuses: kas demokraatia või autokraatia, austus kodaniku vastu või selle puudumine?

Vohavad vandenõuteooriad

Õhus on vandenõuteooriad. Räägitakse, et president Viktor Janukovõtš tahab Euroopasse, aga ta aparaat on Venemaa föderaalsest julgeolekuteenistusest (FSB) läbi imbunud, nemad korraldasidki Ukrainale jama vangistatud poliitikutega. Või siis kujutatakse Ukraina presidenti lihtsakoelise mehena, kes ei suuda üle olla soovist Tõmošenkole isiklikult varasema eest kätte maksta.

Ma ei räägi midagi muud kui jutte, mida mulle on vaikselt rääkida püütud ja mida räägitakse Euroopa poliitikutele. Eesmärk on meid veenda, et Ukrainat ei tohi praegu kritiseerida, pigistatagu üks silm kinni vähemalt senikauaks, kuni assotsiatsioonilepe saab sõlmitud. Sest kaalukausil on ida ja lääs.

Tõmošenko ja teised poliitikud on konspiratsiooniteooria kohaselt FSB korraldatud pantvangid. Eesmärk on riigi Euroopa püüdlused põhja lasta. Ja eurooplased, kes seisavad Tõmošenko vabastamise eest, on siit edasi mõeldes justkui kasulikud idioodid, kes naiivselt FSB mängu kaasa mängivad! Olen kohanud isegi mõttekäiku, et pärast assotsiatsioonileppe sõlmimist lastakse Tõmošenko vabaks, sest FSB kaotab Ukraina vastu huvi.

Kogemus teeb mu nende arutluskäikude suhtes ülimalt ettevaatlikuks. See kõik on kunagi olnud - déjà-vu! Venemaal on inimõigustega pahuksisse läinud juhte ikka õigustatud väitega, et tulla võib uus ja hullem. Putini kolmanda tulemise puhul on erakordne pigem see, et sellist juttu polegi enam, hullemat ei osata oodata.

Väärtuste reetmine

Kui Aserbaidžaanis varisesid ligi kümne aasta eest kokku vahepeal pead tõstnud demokraatialootused, ilmusid uued poliitvangid ja valitsev klann võttis võimu raudse haardega enda kätte, oli umbes sama jutt: "Andestame, paneme ühe silma kinni!". Assotsiatsioonileppe asemel tehti panus gaasijuhtme saamiseks marsruudil Bakuu-Thbilisi-Ceyhan.

Torujuhe oli ja on Euroopale vajalik. Küsimus on pigem selles, kas gaasi ja naftaga saab end inimõigustest priiks osta, nagu Aserbaidžaan on lootnud ja loodab. Aserbaidžaan on rikas riik ja seal usutakse siiralt, et maavarade müügi ja intensiivse lobiga pannakse lääne poliitikutel suu kinni, tellitakse positiivsed raportid ja toetushääled.

Valgevenega kauplemine käib teistpidi. Majandusraskustes riigile pakutakse abi ja laenu juhul, kui poliitvangid vabastatakse. See lähenemine solvab Valgevene inimõiguslasi. Nad küsivad, kus on lääne moraal? Kui palju raha võib ühe poliitvangi väljaostmise eest teenida ja millal nabitakse kinni järgmine rühm "režiimi vaenlasi", kelle vabastamise eest uus toetus kasseerida?

Paradoksaalne on, et retoorikas läänemeelsele ekspeaministrile Tõmoðenkole heidetakse ette liiga Vene-sõbralike otsuste tegemist. Kõneldakse korruptsioonist, kuigi isiklikku kasu pole saadud. Kriminaalvastutusega ähvardatakse seal, kus normaalse poliitilise süsteemi puhul saaks toimida vaid poliitiline vastutus.

Põhiküsimus on Euroopale see, kas ja kui palju saab euroopalike väärtuste edastamise nimel neidsamu väärtusi reeta. Aga just nii juhtub, kui opositsiooniliider on assotsiatsioonileppe sõlmimise ajal jätkuvalt vangis.

Küsimärgi all pole enam niivõrd Ukraina enda allakäinud maine, vaid hoopis ontliku Euroopa kasvatusmaja prestiiž.

Seeder: Võitleme ise ja otsime liitlasi

2011-10-17

Euroopa Liiduga liitumine on kindlasti mõjutanud Eesti põllumajanduse arengut positiivselt. Meie põllumeestele avanesid ELi põllumajandustoetused ja maailma ostujõulisim siseturg ning kadusid ka topelttollid Venemaaga.

Praegu tuleb kolm neljandikku Eestis makstavatest põllumajandustoetustest ELi eelarvest. ELi ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) moodustab kõige suurema osa ehk 39% ELi ühiseelarvest, see on 401 miljardit eurot.

Suurem raha, suurem ebaõiglus

Kahjuks on nii et mida suurem on ÜPP rahastamine, seda suurem on ka ebaõiglus eri liikmesriikide põllumeeste vahel.

ELi aluspõhimõtted ja ühine turg peaksid tähendama võrdseid võimalusi ja konkurentsitingimusi, aga kahjuks on vanade liikmesriikide põllumajandustoetused mitu korda suuremad.

Seega on Eesti põllumehed olukorras, kus tuleb osta tootmissisendeid (seeme, väetised, tehnika, taimekaitsevahendid, kütus) ühisturult ligilähedaste hindadega ning müüa toodangut samuti sarnaste hindadega, aga makstavad toetused tekitavad kõlvatu konkurentsi.

Vanade liikmesriikide kõrgemaid toetusi põhjendatakse kõrgemate palkade, maksude ja maa(rendi)hindadega, mis on osaliselt põhjustatud just suurematest otsetoetustest põllumajandusmaale.

Rikkamatele eeliste säilitamine ei ole ÜPP eesmärk. Samuti ei tohiks ÜPP kujuneda netomaksjatest jõukamatele liikmesriikidele lihtsaks võimaluseks, kuidas ühiseelarvest raha tagasi saada.

ELi solidaarsus ei tohiks seisneda ainult selles, et madalama elatustasemega riigid osalevad üle jõu elavate jõukamate riikide, kus ühiskondlikku rikkust luuakse üldstreikidega, elatustaseme languse kinnimaksmises.

Liitumistingimusi ei saa me tagantjärele muuta, küll aga saame kaasa rääkida ELi järgmise eelarvepoliitika kujundamisel.

Raha jagatakse vaid ümber

Olukord on aga keeruline, sest eelmistel kordadel on ÜPP reformimiseks ja uute väljakutsete rahuldamiseks leitud lisaraha. Seekord tuleb ÜPPd reformida raha ümberjagamisega liikmesriikide vahel. See tähendab, et kelleltki tuleb raha ära võtta, et teistele juurde anda.

Euroopa Komisjon ja enamik liikmesriike on tunnistanud, et praegune olukord on ebaõiglane ning vajab muutmist.

Ajaloolistest toetustasemete alustest ollakse valmis loobuma, aga enam-vähem võrdsete toetustasemeteni ollakse valmis jõudma alles aastaks 2028. See on liikumiskiirus, millega me kuidagi nõustuda ei saa.

Eesti soov ei ole mingisuguste eritingimuste või eeliste saamine, meie soov on võrdsete võimaluste saavutamine. Meie jaoks pole vahet, kas Eesti põllumajandustootjatele toetuste suurendamise või siis teiste, kõrgema tasemega liikmesriikide toetuste alandamise kaudu.

Üksinda oma tõe välja ütlemisest jääb kindlasti väheseks. Euroopa Komisjonilt meile meelepärase ettepaneku saamiseks peame oma tões veenma ka kedagi Euroopa suurtest.

Eestis on põllumajandusmaad ühe elaniku kohta ELis kõige rohkem. See on suur potentsiaal ja võimalus mitte ainult põllumehele, vaid kogu Eesti majandusele.

Võrdsed võimalused tähendavad jätkusuutlikku põllumajandussektorit ja Eesti ekspordipotentsiaali olulist kasvu, sest juba praegu on põllumajanduse ja toidutööstuse ekspordi osakaal märkimisväärne.

Ajame õiget asja, kui nõuame Euroopa Komisjonilt teosammu asemel kiirendust.

Allikas: Maaleht

Seeder: ÜPP otsetoetuste tase peaks 90 protsendini jõudma 2014

2011-10-17

Kui Euroopa Komisjon on seadnud ühises põllumajanduspoliitikas (ÜPP) eesmärgiks Balti riikide jõudmise vähemalt 90 protsendini keskmistest makstavatest otsetoetustest 2028. aastaks, siis Eesti soovib seda juba 2014. aastast, ütles põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.

"Mis reaalseks osutub, on omaette küsimus ja eks need lahendused on nende kahe seisukoha vahel," ütles Seeder reedel BNS-ile. "Meie jaoks tähendab see väga suurt raha. Ma julgen öelda, et väike protsent - viis protsenti võitu tähendab olulist raha Eesti majanduse ja põllumajanduse arenguks."

Seeder rõhutas, et Eesti jaoks on kõige olulisem saada järgmisel perioodil võrdsemad konkurentsitingimused ehk eelkõige võrdsemad otsetoetused.

Teiseks on ministri sõnul oluline, et võrdsustamine ei toimuks maaelu arengutoetuste arvel, mida võib praegu välja lugeda komisjoni ettepanekutest. "Seda ei soovi me mingil juhul. See oleks lihtsalt ümbertõstmine ja teiseks on meie jaoks prioriteet maaelu arengutoetuste säilitamine, sest see on investeeringutoetused põllumajandusse, see on muu maaettevõtluse toetamine ja see on investeeringud infrastruktuuri. Me peame seda põhimõtteliselt prioriteetseks," rääkis Moskvas viibiv Seeder.

Tema sõnul on nüüd ees aasta-poolteist kestvad pingelised läbirääkimised. Euroopa Liidu (EL) tasandil lasub peamine läbirääkimiste raskus Euroopa Liidu nõukogu tasemel - küsimust arutatakse nii põllumajandusministrite nõukogus kui ka rahandusministrite nõukogus. "Kõige intensiivsemalt põllumajandusministrite nõukogus, sest seal on kõik määrused arutelul," lisas Seeder.

20. oktoobril toimub esimene põllumajandusministrite nõukogu Luxembourg'is. "Saame kokku ja kõik liikmesriigid ütlevad esimest korda välja oma ametlikud seisukohad. Seni on räägitud üldises plaanis ja kuluaarides," lausus Seeder. Tema sõnul plaanis Euroopa Komisjon, et määrused kiidetakse heaks järgmise aasta detsembris või detsembriks. "Võib karta, et arutelu läheb pikemaks."

Lõpliku seitsmeaastase EL-i eelarveraamistiku aastateks 2014-2020, milles ÜPP-l on kõige suurem osa, võtab vastu liikmesriikide valitsusjuhte koondav Euroopa Ülemkogu. Uue ÜPP kava määrused on mõeldud aastani 2020 ning ainult ühe eesmärgi on komisjon välja öeldud üle selle tärmini, et plaan on jõuda 90 protsendini otsetoetuste osas 2028 aastaks, selgitas Seeder. "See on ainus verstapost, mis on pandud väga selgelt kaugele, et anda kõigile selge signaal, et võrdsustamise suund on paika pandud ja vaidlus käib ainult tempode üle."

Ka Euroopa Parlamendil on oma sõna ühenduse eelarvete vastuvõtmisel öelda. "Nende roll on mõnevõrra kasvanud võrreldes varasemate perioodide aruteludega. Põhiline raskuskese laskub siiski nõukogu tasemele," lisas Seeder.

Tema sõnul peavad Eesti seisukohad olema selged ja arusaadavad, kõik ministrid peavad rääkima ühte keelt. "Ma usun, et see nii on." Seederi sõnul on valitsus ÜPP uut jaotust arutanud ja 27. oktoobril on see taas kavas.

"Tuleb otsida liitlasi, üksi oma väikese tõega jääme me üksi," lausus minister. Kümme uut EL-i liikmesriiki ei ole samuti päriselt kõik ühtedel seisukohtadel, kõigil on omad erisused. "Aga valdavalt küll - enamik uusi liikmesriike on esialgu ühtsetel seisukohtadel. Aga ühtne seisukoht võib mureneda, kui näiteks komisjoni poolt tehakse erinevatele riikidele erinevaid järeleandmisi ja erinevaid pakkumisi, et ühtset rindejoont killustada. Ka see võib olla üks taktika," rääkis Seeder.

"Selles mõttes on meil kindlasti oluline leida liitlasi nii uute liikmesriikide ehk nende kümne hulgas kui ka vanade liikmesriikide hulgas. Ei ole sugugi välistatud, et mõned vanad liikmesriigid põhimõtteliselt peavad õigeks kiiret võrdsustumist. Ma arvan, et näiteks Suurbritannia võiks olla üks selline riik, mis on valmis ütlema välja seisukoha, et toetab võrdse konkurentsi loomist," lisas põllumajandusminister.

Tema sõnul tuleb lisaks EL-i nõukogu tasandi tööle tegeleda ka kahepoolsete suhetega.

Euroopa Komisjon esitas kolmapäeval kava ühise põllumajanduspoliitika reformimiseks.

EL-i ÜPP kulud on aastate jooksul moodustanud isegi üle 50 protsendi ühenduse eelarvest, praegu on see osakaal vähehaaval vähenemas, kuid moodustab siiski ligi 40 protsenti.

Põllumajandusministeeriumi selgituste järgi valitseb olukord, kus otsetoetuse keskmine hektarimakse erineb liikmesriigiti kuni viis korda ja välja pakutud lahendus vähendaks vahe neljakordseks. Ministeeriumi sõnul rõhutavad pakkumise tegijad, et madalamate keskmiste hektari toetusmäärade kasv on kuni kolmandik - Eestil 117 eurolt 156 euroni, Lätil 84 eurolt 114 euroni.

Samas käsitleb ministeerium pakutut teistmoodi, öeldes, et pakutav tase moodustab vaid 60 protsenti kogu EL-i 27 liikmesriigi keskmisest.

Kolmapäeval kogunes Brüsselisse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni hoonete juurde üle saja Eesti, Läti ja Leedu põllumehe ning nende toetaja.Ühismeeleavaldusel nõuti võrdseid konkurentsitingimusi kõikidele Euroopa põllumeestele.

Allikas: Delfi Majandus

Schengeni saaga - piirid jälle kinni?!

2011-05-13

Schengeni alal tekkinud probleeme aitab lahendada välispiiride valve tugevdamine, mitte sisepiiridel kontrolli taastamine, kirjutab riigikogu liige Marko Pomerants (IRL).

Ma olen ikka aeg-ajalt mõelnud, et tore oleks, kui Haljala nimi ütleks Euroopas sama palju kui Schengen. Paraku aga oli Schengeni linnake Luksemburgis see, kus 14. juunil 1985. aastal sõlmisid viis Lääne-Euroopa riiki lepingu, et loobuvad omavahelisest piirikontrollist.

Rõhutamaks otsuse tähtsust, sõlmiti leping sümboolselt Saksamaa, Prantsusmaa ja Luksemburgi ristumiskohas Moseli jõel, mille kaldal Schengeni linn asub. Schengeni leppe sõlmimise järel alustati ettevalmistusi piirikontrollita liikumise tingimuste väljatöötamiseks.

Vastav dokument, milleks on Schengeni leppe lisa ehk Schengeni konventsioon, võeti vastu 1990. aastal. Samal aastal ühines Schengeni lepinguga Itaalia ning Saksamaa taasühinemisega ka Ida-Saksamaa.

Järgmiste riikidena liitusid lepinguga 1991. aastal Hispaania, 1992. aastal Portugal ja nii on see riburada läinud. 21. detsembrist 2007 liitus Schengeni alaga üheksa riigi hulgas ka Eesti, meie Põhjamaade kolleegide toetussõnade saatel. Bulgaaria ja Rumeenia on liitumisotsuse ootel.

Lisaks tehnilise valmisoleku vajaduse iseenesestmõistetavusele tuuakse aeg-ajalt debatti ka muid argumente, nagu Bulgaaria puhul valmisolek võidelda organiseeritud kuritegevusega, Rumeenia puhul romade teema. Küllap nad saavad oma asjad korda ja otsused tulevad. Vahepeal võib juhtuda, et kena väikeriik Liechtenstein jõuab liituda Schengeniga, nagu see juhtus ilma suurema kärata Šveitsiga.

Schengeni ala on loodud inimeste liikumisvabaduse suurenemise eesmärgil, aga mitte kunagi pole vabaduse realiseerimise käigus unustatud turvalisust. Sisepiiridel piirikontrolli kadumine, ühtne viisapoliitika, riikidevaheline koostöö politsei, piirivalve ja migratsiooni valdkonnas loovad tasakaalu, mis võimaldab inimestel turvaliselt ja vabalt reisida ning samas aitab võidelda tõhusalt piirideülese rahvusvahelise kuritegevusega.

Konventsioon oma põhisisus, peale sisepiiridel piirikontrolli kaotamise, nendest kompenseerivatest meetmetest ju kõnelebki. Bussiga Riiast tulles võib ikka juhtuda, et kusagil Eesti Vabariigi territooriumil teie dokumente kontrollitakse, ikka puhtalt turvalisuse huvides, ja õige hõlma ei hakka ju keegi.

Schengeni piirieeskirja kohaselt võib liikmesriik tõsise ohu korral avalikule korrale või sisejulgeolekule taastada ajutiselt piirikontrolli. See põhimõte on ka meie riigipiiri seaduses. Nii Schengeni ala lõunaosast kui Norra poolt on teateid, mis on piirikontrolli teema viimastel nädalatel ajakirjanduse huviorbiidis hoidnud.

Vaadates Schengeni ala ajalukku, näeme, et seda võimalust on kasutatud üle kuuekümne korra. Mõni liikmetest on teinud seda korra, mõni korduvalt. Norra on oma kolmest korrast kahel teinud seda seoses Nobeli preemia tseremooniaga. Eesti taastas möödunud aasta aprillikuus piirikontrolli näiteks seoses NATO välisministrite mitteametliku kohtumisega.

Suured spordivõistlused ja maailma vägevate kohtumised on riikide julgeolekuorganitele andnud ajendi turvalisuse tagamise huvides see samm ette võtta. Pidu läbi, nagu Hispaania puhul prints Felipe pulmad, jätkub ka tavapärane elu.

Piiriülene kuritegevus kui selline on oluliselt vanem kui Schengeni ala.

Sealhulgas on eestlased suutnud Euroopas juveele röövida sõltumata Eesti Schengeniga liitumisest, kõik teiste riikide kodanikud on samuti andnud oma panuse, vastavalt sellele, mida arvavad oskavat. Kes ärandab autosid, kes tegeleb inimkaubandusega, kes peseb raha.

Arvutikuritegude puhul pole vaja õue minnagi. Lõpuks lõpetatakse rahvusvahelise politseikoostöö tulemusena türmis.

Sellel kevadel on senisest enam olnud põhjust vaadata Schengeni ala lõunapiirile. Teate küll, see Põhja-Aafrika põgenike vool, mis Itaaliasse jõudnud. Lõunas on probleeme ikka olnud.

Seniseks põhiliseks murekohaks on enne araabia kevadet olnud Kreeka-Türgi maapiir. Eesti piirivalvuridki on sel piiril saanud Euroopa ühise piirivalveoperatsiooni raames vaheldust kodupiiride kaitsmisele.

Fakt on see, et kümned tuhanded tuneeslased tekitasid Itaalia poliitikute hulgas frustratsiooni. Kuigi Euroopa Liidu erinevad institutsioonid, Euroopa Komisjon, ELi piirivalveagentuur FRONTEX, vastloodud Pagulaste Tugiamet ja vastav ÜRO Pagulaste Ülemkommisari Tugiamet (UNHCR) pakkusid probleemi lahendamiseks tuge Vahemere mõlemal kaldal, ei pidanud nad seda piisavaks ja Itaalia valitsus otsustas neile põgenikele anda ajutise elamisloa ja reisidokumendid, mis teeb sellele kontingendile liikumise võimalikuks kogu Schengeni alal.

Ei hakka siinkohal Postimehe lugejaid vaevama juriidilise analüüsiga, mis laadi ja mis õigusi dokumendi saanule ja kohustusi väljastanud riigile see dokument andis, aga kümmekond protsenti neist põgenikest jõudis Prantsusmaale, mis tõi endaga kaasa Prantsusmaa soovi taastada piirikontroll Itaalia-Prantsusmaa piiril, mis küll päädis dokumendikontrolliga ühiskondlikus transpordis. Tüli naabrite vahel oligi käes.

Pärast nädalaid pingeid ja väitlust kirjutasid Nicolas Sarkozy ja Silvio Berlusconi ühise kirja Herman Van Rompuyle ja Jose Manuel Barrosole, et algatataks arutelu Schengeni piirikontrolli taastamise lihtsustamiseks, et seda saaks teha ka «erakordsetel» juhtudel, nagu selline tavatu migratsioonivoog on. Juunis kogunev Euroopa Ülemkogu peaks otsustama, kas peaks jääma juurte juurde või hakkamegi end üksteise eest kaitsma.

Me oleme rõõmu tundunud Euroopa Liiduga, rahaliiduga ja Schengeni alaga ühinemisest. Raskusi on kõikjal. Mu omaaegne riigikogu pinginaaber Olari Taal tavatses ikka öelda, et «poisid, meil tuleb end kokku võtta, muidu oleme nagu pardid... vee peal laiali». See kehtib ka Euroopa Liidu kohta.

Probleemidele tuleb lahendusi otsida ilma algpõhimõtteid hülgamata. Eestlastel pole vaja pabistada, kaerajaanist ja mulgipudrust loobumata suudame olla väärikad liikmed nii euro- kui ühises sisepiirideta alas. Schengeni liikmeks olek tähendab muide pidevat trimmisolekut. Liidu liikmed hindavad vastavust Schengeni nõuetele ja meil kolmel Balti riigil seisab see taas peatselt ees.

Lahendus seisneb ikka Schengeni ala välispiiride valve tugevdamises, mitte kolimises sisepiiridele. Loodan, et meie optimistlik peaminister suudab oma kolleegidesse sedasama iseloomuomadust süstida. Käisin hiljuti ühel juubelil. Juubilar kinkis kõigile külalistele mõõdulindi, öeldes, et elus on tihti vaja mitu korda mõõta, enne kui lõigata.

Et olgu see selline meeldetuletuskingitus. Võib-olla peaks peaminister Andrus Ansipki kenas rahvusliku tikandiga kotis sentimeetririhmad kolleegidele jagamiseks kaasa võtma. Sisepoliitiline olukord Euroopa Liidu liikmesriikides muutub, näeme ja tunneme seda meie põhjanaabrite juures ja mujalgi Euroopas. Aga ikka tuleb hoida jalad soojad ja pea külm.

Meie, see tähendab ELi ümber on ridamisi riike, kes unistavad viisavabadusest Euroopa Liiduga. Muidugi võib ju öelda: «Puhake jalga, meil endalgi muresid küll, taastame siin parasjagu piirikontrolli!»

Tšetseenia ja mitte ainult: karistamatus ja vaikimine

2011-05-10

RÄÄGIME EBAMUGAVATEST ASJADEST JÄRJEST NAPIMALT? Andres Herkel arutleb, kas poliitikud on tõesti need inimesed, kel on kõige vähem kodanikujulgust ning küsib, miks ühiskond kipub ebaõigluse ja poliitkuritegude ees järjest enam silmi sulgema.

Miks Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy on valmis hoogsalt sekkuma inimõiguste rikkumisse Liibüas, aga kui Georgia sattus Venemaa rünnakurahe alla, siis järgnes tema poolt küll tugev enesenäitamine konflikti lahendajana, kuid mitte nii otsustav surve agressorile? Miks puudus Läänel otsustavus sekkuda Tšetšeenias, kui aset leidis kõige ulatuslikum inimõiguste rikkumine Euroopa kontinendil? Miks kardavad riigipead dalai-laamale, kes on Nobeli rahupreemia laureaat ja üks nüüdismaailma vaimseid liidreid, tihti isegi tere öelda?

"HALVAD AJAD" - PSÜHHOLOOGILINE KATEGOORIA

Kriisieelseil aastail, kui nafta- ja gaasihinnad tegid läbi uskumatu tõusu, ütles üks diplomaat: "Midagi pole teha, väärtuspõhise välispoliitika jaoks pole just parimad ajad!" Ent aeg on muuhulgas ka psühholoogiline kategooria. "Vale aeg" on iseenesest kehv põhjendus selleks, et kodanikujulguse puudumist välja vabandada. Tõsi, meie võimalused väärtuspõhisele poliitikale liitlasi leida on tihti piiratud ja me riskime alailma sellega , et võime jääda kaotajaks. Aga ka võimalus kaotada on halb põhjendus, et end sellega välja vabandada.

Hiljuti sattus mulle kätte üks raamatuke, saksa-juudi autori Kurt Singeri "Näita üles kodanikujulgust. Kuidas õppida sekkuma?" (Tormikiri, 1999). Autor on sedasorti rahuaktivist, kelle arusaamad ühepoolsest desarmeerimisest tunduvad minule naiivsed. Aga see, kui ähvardava tõepärasusega ta poliitikuid kirjeldab, on tabav ja hoiatav. Singer ütleb, et just poliitikute juures on kodanikujulgus haruldane. Selleks, et karjääri teha, ohverdatakse põhimõtted, mida poliitiline südametunnistus soovitab.

Aga kuidas on lood julguse ja südametunnistusega rahvusvahelistes suhetes? Kunagi ääsisid rootslased, et valitsuse valmidus maailmas inimõigusi kaitsta kasvab võrdeliselt sellega, kui kaugel Rootsist on maa, kus inimõigusi rikutakse. Veel rohkem mõjub positsioon, mis ühel või teisel riigil maailmas on. Venemaa keerab sõnakuulmatutel naabritel gaasikraani kinni ja Hiina RV püüab kaubandusliku blokaadiga isoleerida riike, kes kritiseerivad inimõiguste olukorda, kohtuvad dalai-laamaga või annavad Nobeli preemia dissidendile.

ÄHVARDAV VAIKIMISSPIRAAL

Olen hulk aega jälginud, kuidas Tšetseenia teema nn pehmeid väärtusi kaitsvas Euroopa Nõukogus järjest enam vaatevälja äärealale nihkub. Algul oli see tugevalt üleval, nõuti läbirääkimisi poliitilise lahenduse saavutamiseks ning inimõiguste rikkujate vastutusele võtmist. Hiljem tehti raporteid juba harvem ja üksnes inimõiguste vaatevinklist, kõik poliitilised küsimused heideti kõrvale. Venemaad ei taheta ju ärritada ja mingid separatistidsektsessionistid ei või kahtluse alla panna üliriigi õigust oma territooriumil oma poliitiline tahe mis tahes meetoditega peale suruda.

Georgia sõja kohta tehtud raportite saatus on sarnane. Algul tehti neid tihti ja kriitilisi, aga nüüd on loobutud, humanitaarolukord on ainus teema, mida ei saa vältida.

Väärtuspõhine poliitika ja üldine kodanikujulgus on asuuris demokraatia laienemise protsessiga. Kui Berliini müür langes ja Ida-Euroopa vabanes, kanaliseerus kodanikujulgus Eestis laulvaks revolutsiooniks. Tartu-kogemusega kindral Dudajev võttis Baltimaade vabadusliikumistest šnitti ja kutsus kokku Tšetšeeni kongressi. Peagi sai Dudajevist kodumaal president. Inimesed ei häbenenud oma poliitilisi eesmärke ja nende eest ei karistatud.

Nüüdne tagasilöök demokraatiale tähendab lööki ka kodanikujulguse ja väärtuste pihta. Tegelikult algas see juba esimese Tšetseenia sõjaga, kasvas Pütini võimuletõusuga Venemaal ja on nüüd muutunud ähvardavaks vaikimisspiraaliks rahvusvahelistes suhetes.

KARISTAMATUSE SÜNDROOM

Samal ajal, kui Ramzan Kadõrovi raudne haare on Tšetseenia näiliselt vaigistanud, on karistamatuse sündroom, hirm ja omakohus muutunud normiks kogu Põhja-Kaukaasias. Venemaa ei tule olukorra haldamisega toime ja tema poolt pakutud jõulahendused pole jätkusuutlikud.

Tolle "karistamatuse sündroomi" on kõige paremini avalikkuse ette toonud Euroopa inimõiguste kohus Strasbourg'is. Kohtult on tulnud ridamisi lahendeid, mis ütlevad, et Vene Föderatsiooni ametivõimud pole kaitsnud inimeste õigust elule ja õiglasele kohtupidamisele, üle on astutud piinamise keelust jne. Vene Föderatsioon pole Euroopa-tasandi kohtulahenditest mingeid olulisi järeldusi teinud, st karistamatuse sündroom jätkub.

Ja jätkub ka vaikimise sündroom. Poliitikud pelgavad Tšetšeeniast kõnelda, sest sellega võidakse pälvida islamifundamentalismi, terrorismi ja ekstremismi toetaja märk. Ja suhted Venemaaga saavad rikutud.

ASJADEST RÄÄKIMISE JÕUD

Teema poliitilise tõstatamise võimalused on marginaliseeritud sellega, et pärast legitiimselt valitud presidentide kõrvaldamist (Dudajev tapeti 1996. ja Mashadov 2005. aastal) on võimu järjepidevust omaks pidanud hulk kaheldava kuulsusega või isehakanud sõjapealikke, kelle väärtused ja meetodid kindlasti euroopalikku süsteemi ei kuulu. Nende kaitseks on raske kõnelda, kõnelda saab väärtuste kaitseks, mida enam pole.

Aga miks on kõik niiviisi läinud? Miks hävitati nõrgad demokraatia-eeldused juba eos koos Dudajevi ja tema enesemääramispüüdlusega?

Vaikimise erivorm poliitikas on pelg nimetada asju nende õigete nimedega. Selleks luuakse lausa orwellikke uuskeeli ja -väljendeid. Inimõiguste rikkumist nimetatakse võitluseks terrorismi ja ekstremismi vastu, karistusoperatsioone korra tagamiseks jne. Nimetamise jõud on võimas. Ja just sellepärast ei tohi tagasi kohkuda, lakata asju õigete nimedega nimetamast ja inimõiguste teemat lausa nüri järjekindlusega esile toomast.

Kentsakas eurokeel

2011-03-03

Balti Assamblee presiidiumi hiljutisel koosolekul Põhja-Norras Tromsø's arutati paljuräägitud Rail Baltica küsimust.

Urmas Saard: Balti Assamblee on kolme riigi parlamendi ühine esinduskogu. Teie, Trivimi Velliste olete 2011. aastal selle esimees. BA hiljutisel presiidiumi istungil oli kõne all Euroliidu tuntud projekt nimega Rail Baltica, mis on pärnakatele alati huvi pakkunud. Mida arutati?

Trivimi Velliste: Seekord ei räägitud selle projekti tuleviku väljavaadetest, vaid hoopis selle kentsakast nimekujust - rail baltica. Ingliskeelsele sõnale rail on külge poogitud ladinakeelne täiend baltica, mis on naissoost. Ladina keeles on sõnadel grammatiline sugu, nagu ka näiteks vene või prantsuse keeles. Inglise keeles aga pole sõnadel sugu. Kui inglise sõna püütakse tingimata ladina täiendiga ilustada, siis miks just naissugu? Miks mitte balticus (meessugu) või balticum (kesksugu)? Muidugi on kogu see nimeloome naeruväärne, täieliku keelevõhiklikkuse tunnismärk. See on kunagi kellegi poolt tekitatud copy paste´iga nimest Via Baltica, mis on otsast lõpuni ladinakeelne ja täiesti korrektne. Ei maksa oma nina toppida keeltesse, mida ei tunta! Ei maksa ladina keelt lörtsida, inglise keelest rääkimata!

Urmas Saard: Muinsuskaitseliikumine käsitles kunagi ka keelt osana meie pärandist, meie mälestistest? Muinsuskaitse selts annab igal kevadel muinsuskaitsekuul välja karuteene medali? Kas see tuleks tänavu anda rail baltica autorile?

Trivimi Velliste: Kui vaid õnnestuks välja selgitada, kes seda väljendit esimesena kasutas! Kas keegi Eestist, Lätist, Leedust või hoopis Brüsselist?
Eriti üllatav, et Brüssel sellist silmatorkavat harimatust on ametlikult nii kaua talunud, olgugi et Balti Assamblee on sellele ebakõlale ka varem tähelepanu juhtinud. Olen sellest ka ise lehes kirjutanud.

Urmas Saard: Mida Balti Assamblee kavatseb ette võtta?

Trivimi Velliste: Me pöördume ametlikult Euroopa Komisjoni poole.

Urmas Saard: Kuidas võiks kõlada sobiv nimi?

Trivimi Velliste: Kui jääda ladina keele juurde, siis - Ferrivia Baltica.

Põhja-Euroopast saab uus kasvumootor

2011-02-01

Eestil on suurepärane võimalus oma heast eelarvedistsipliinist, madalast võlakoormusest ja toimivatest e-lahendustest lähtuvaid arengueeliseid kasutades kujundada koos partneritega globaalsele konkurentsile vastupidava ja eduka regiooni. Me ei pea tuimalt üle võtma Skandinaavia mudelit, mis elanikkonna vananedes vajab niigi uuendamist.
Viimasel paaril aastal peaasjalikult läänemaailma raputanud finantskriis avas Euroopas mitmed mädapaised ning näitas ilmekalt, et üldise heaolu tagatiseta upitamise inerts on paljud riigid surunud globaalse majanduse konkurentsirallis koormava võlahunniku alla.

Euroopa probleemid. Euroopa majanduse probleemid on seotud mitte niivõrd ühenduseülestest kitsaskohtadest, kuigi ka neid on märkimisväärsel hulgal (siseturu tõketest kuni teadus- ja arendustegevuse vähese rahastamiseni, võrreldes nt põllumajandusega), vaid eeskätt ühe või teise riigi sisepoliitilistest otsustest ning ühenduse enda mängureeglite eiramisest.

Samas on päris selge, et Euroopa riikide pikaajaline edu tänases rahvusvahelises konkurentsis (eriti Hiina, India, Brasiilia tõusu silmas pidades) on seotud ühenduse võimekusega kriisist tugevamana väljuda. Seepärast on täiesti loomulik, et ELis on kujunemas uued tõukekeskused, mil on kriisist kiiremaks väljumiseks paremad eelised, toimivad lahendused või soodne tervikkeskkond.Nii pole imestada, et äsja Londonis toimunud üheksa Põhjala riigi (lisaks võõrustajale Island, Norra, Soome, Rootsi, Taani, Eesti, Läti ja Leedu) peaministrite ja neid saatnud ekspertide kohtumisel kutsus David Cameron oma kolleege olema uue majanduskasvu avangardiks.

Briti peaminister läks veelgi kaugemale ning rääkis lausa Põhja-Euroopa alliansi moodustamisest. Analüütikud pöörasid kiiresti tähelepanu sellele, et üheksa riigi seas on vaid kaks euroala riiki (Soome ja Eesti), kaks riiki ei kuulu ELi (Island ja Norra), kahel on lähiajaloost mõningaid probleeme lahendada (Island ja Suurbritannia) ning mõned kohtumisel osalenud riigid on tuntud euroskeptikutena (Suurbritannia ja Norra). Seepeale tehti ajakirjanduses isegi järeldusi, et tegemist on justkui vastukaalu moodustamise katsega Euroopa traditsioonilistele tuumikriikidele.

Selle kohtumise taga ei maksa näha uute eraldusjoonte tekkimist Euroopas. Pigem vastupidi - ajalooliselt paljudes küsimustes sarnaselt mõtlevad riigid on koostööd teinud pikemat aega. Põhjala ja Balti riikide kokkusaamised nn NB8 formaadis on kujunenud viimase kümnendi sees heaks tavaks nii valitsuste, parlamentide kui teiste otsustustasandite koostöös. Ka Downing Street 10 on aeg-ajalt huvi tundnud koostöö edendamisest Põhjala liidritega eeskätt ELi raames.Pigem võiks Londoni kohtumist iseloomustada Cameroni peamise huvi kaudu - eeskätt rohelistele tehnoloogiatele ning vabaturupõhimõtetele rajaneva ning majanduskasvule suunatud omavahelise kaubanduse ning investeerimiskoostöö süvendamine.

Justkui selle kinnituseks sõlmisid Londoni kohtumise järel Briti ja Norra peaministrid lepingu ühe miljardi naelsterlingi väärtuses, mille alusel Norra osaleb Põhjamerre rajatava tuulepargi investeeringuis. Lisaks on Norra kavandamas veel 30 miljardi naela paigutamist teistesse tuuleparkidesse.

Kohtumise eriline miljöö Ida-Londoni kunstigaleriis rõhutas põhjamaist kargust ning tehnoloogilist edu. Kui sümbolistlik foon kõrvale jätta, siis tegelikult on Eestil sellisest koostöövõimalusest kõrvuti teistega vaid võita. Eriti arvestades, et juba pikka aega on meie juhtivad kaubanduspartnerid Rootsi ja Soome.

Põhjala riikide üldiselt jagatud finantsdistsipliin, kõrge tehnoloogiline areng, hästi haritud tööjõud ning tervikuna efektiivne riigivalitsemine on vaieldamatult head eeldused parema sünergia tekitamiseks olemasoleva potentsiaali kasutamisel. Selleks on erinevaid võimalusi ja vahendeid. Olgu Norra näitel otseinvesteeringud või siis ettevõtluskeskkonna ühtlane lihtsustamine. Meie vahetus naabruses on selleks kindlasti ka Läänemere strateegia, mille kaudu on võimalik konkreetsetele projektidele panustades oluliselt tasandada meievahelisi pisitõkkeid. Miks ei võiks sel kümnendil Põhjalast saada hea eeskuju kogu Euroopale ja miks mitte ka suunaja kunstlike tõketeta ning digitaalseid lahendusi kasutava ühise vabaturuni.

Eesti poliitika välised mõjutajad

2011-01-24

Möödunud nädalal viibisin ametliku delegatsiooni koosseisus Eesti presidendi riigivisiidil Rootsi Kuningriiki. Kuigi meie ajakirjandus keskendus seda sündmust käsitledes peaasjalikult moeküsimustele, oli see visiit hoopiski Eesti rahvusvahelise positsiooni tugevnemise ilmekaks kinnituseks.

Ma võin eksida, kuid mitte kunagi varem pole Eesti riigipea ning teda saatev delegatsioon tunda saanud sellist vastuvõttu ning teineteise mõistmist, kui see juhtus äsja Rootsis. Selleks on mitmeid põhjuseid, kuid peamine nendest on siiski ühiselt jagatud ja mõistetud väärtusruumi tähtsus avatud ja vaba ühiskonna ülesehitamisel.

Läänemeri on saanud taas vabadusemere sümboliks, mis liidab ja ühendab. See on väga suur väärtus, mille võimalusi me alles hakkame tajuma ja ära kasutama. Ja mis olulisem, tegemist pole sugugi vaid ühesuunalise liiklusega. President Ilvese sõnadele viidates ei pea me mitte keskenduma väikestele erinevustele, vaid ühistele huvidele ja positiivse sünergia võimendamisele.

Eesti ja Rootsi on globaalses mõttes mõlemad väikeriigid, kelle edu on mõõdetav eeskätt ühiskonna avatuse, efektiivse majandamise ning rahvusvaheliselt usaldusväärse käitumise kaudu.

Eesti edu viimasel kahel aastakümnel poleks kaugeltki nii silmapaistev, kui meil poleks Rootsiga sarnaseid partnereid, sõpru ja liitlasi. Soodne väline keskkond meie vahetus naabruses ja kaugemal on olnud üheks oluliseks teguriks, mis on toetanud Eesti inimeste töökat ja arukat ellusuhtumist.

Vene okupatsioonivägede lahkumise järel 1994. aastal, kus muuseas mängis üht väga olulist rolli toonane Rootsi peaminister Carl Bildt, algas Eesti kiire tagasitulek vaba maailma otsustajate sekka. Pärast viimast aastavahetust, mil Eesti võttis kasutusele euro, on meie väikeriigi rahvusvaheline mõjukus suurem kui kunagi varem.

Eesti välispoliitilises tööriistakuuris on olemas vahendid (ÜROst NATOni ja Euroopa Liidust euroni), mida kadestaks enamik maailma riike. Samas on selge, et pelgalt kuulumine ühte või teise riikide koostöömudelisse ei anna meile automaatseid eeliseid. Nende vahendite õige ja asjatundlik kasutamine on just see, mis need eelised peaks meie jaoks välja tooma. See on töö, mis nõuab igapäevast pühendumist.

Paraku pole maailm praegu sugugi rahulik. Võrreldes külma sõja aegadega on vaba maailm sattunud mitmesuguste keerukate ohtude surve alla, mis nõuab taiplikku käitumist ja vältimatuid ühiseid jõupingutusi. Eestil on siin mängida oma roll, sest mida haavatavamad on läänemaailma ühine väärtusruum ja põhimõtted, seda keerukam on ka meil oma suveräänsust ning iseolemist kaitsta.

Kui kakskümmend aastat tagasi elas lääs fukuyama'likus lootuses, et Nõukogude impeeriumi lagunemise järel on vaba maailma võidukäik muutunud pöördumatuks, kummutasid hilisemad aastad kiiresti sellise idealistliku vaate. Autoritaarsed ja vaba ühiskonda pelgavad mudelid ei varisenud sugugi kokku kui kaardimajakesed, vaid suutsid erinevatel viisidel ennast säilitada, taastoota ning isegi tugevdada. Praegu oleme seisus, kus vabade ja demokraatlike riikide arv on isegi vähenemas.

Globaalsele julgeolekule kujutavad aga just kõige enam ohtu need võimukeskused, kus ei hoolita oma kodanike inimõigustest ning ollakse vaenulikult kahtlustavad oma naabrite suhtes.

Eestil on kõigele vaatamata oma asendiga maailma poliitilisel kaardil vedanud. Eeskätt tänu Soomele ja Rootsile olid meil mitmed stardieelised, mis kakskümmend aastat tagasi puudusid paljudel taas vabaks saanud riikidel. Teisalt on meie suurim naaber Venemaa aga aidanud meeles pidada, kui suur väärtus on olla vaba ning õigusriigi põhimõtteid pidevalt tugevdav riik.

Kuigi aeg-ajalt kostab hüüatusi, et Eesti ei oska või ei taha klattida suhteid Venemaaga ning et meie hoiak oleks justkui ettemääratult vaenulik, ei pääse sellised marginaalsed ning tegelikkust moonutavad arvamused sugugi esiplaanile. Eestis pole minu teada kunagi valitsuskoalitsioonides olnud erakondi, kes pole tahtnud edendada kõigi oma naabritega heanaaberlikkusel ja vastastikusel kasul põhinevaid suhteid. See puudutab ka suhtumist Venemaasse.

Kahjuks pole sama suhtumisega vastanud meie naaber. Impeeriumi lagunemisvalu aeglane seedimine on siin objektiivne põhjus, miks on Venemaal nappinud poliitilist tahet suhete arendamisel Eestiga. Samas näitavad aktiivsed kaubandussuhted ja turismi elavnemine, et tunneli lõpus paistab valgus.

Kindlasti ei aita neid suhteid aga arendada salalikkusega looritatud sebimine ning naaberriigi eriteenistuste taustaga inimestelt raha lunimine. Eesti ja Venemaa suhted saavad areneda täisväärtuslikeks eeskätt siis, kui meie vahel koguneb senisest rohkem ühiseid arusaamu õigusriiklusest ja heanaaberlikkuse põhimõtetest.

Meie senise välispoliitika üks eduvõtmeid on olnud konsensusele pürgiv poliitiline debatt kodus. Viimased neli aastat riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni juhtides olen korduvalt veendunud, kui suur väärtus on eriti väikeriigi jaoks võimekus kodus kokku leppida ning siis piiritagustes asjades ka ühiselt käituda. Selles põhimõttes on kaugelt rohkem jõudu, kui me oskaksime arvata. Ma olen kindel, et see hästitöötav hoiak püsib edasi ka pärast märtsivalimisi.

Marko Mihkelson avaldas mullu detsembris raamatu «Venemaa: valguses ja varjus», mis käsitleb viimase kolmekümne aasta sündmusi Venemaal.

Euroopa eakad organiseeruvad

2011-01-06

Rahvastik vananeb kõikjal, kuid eriti kiiresti Euroopas. Kui ühiskonnas on eakaid (65- aastaseid ja vanemaid) üle 7%, siis peetakse ühiskonda vananevaks. 2008. aasta 1. jaanuari seisuga oli Eestis eakaid ligikaudu 17,2 % elanikkonnast ning vanadussõltuvusmäär (65- aastaste ja vanemate osakaal tööealistest) oli 25,2 %.

Vanaduspõlveks piisava sissetuleku tagamine on miinimum, millega kõrge elatustasemega riigid ka hakkama saavad. Kuid vähemalt sama oluline on eakamate aktiivne osalemine ühiskonna elus ning võimalused mitmekülgseks ja sisukaks elulaadiks.

Euroopa suurim seenioride ühendus Euroopa Eakate Kodanike Liit (ESCU) pidas novembris Bad Honnefis Bonni lähedal Saksamaal aastakongressi, kus ühendusele valiti uus president ja juhatus. Presidendiks valiti dr. Bernhard Worms Saksamaalt ja üheks asepresidendiks allakirjutanu Eestist, Keila vallast.

Kongressi teemaks oli, kuidas vanemad inimesed saavad suurendada oma panust ühiskonda. Eesti ettekandjana rääkisin meie vabatahtlike tegevusest ning selle toetamisest. Ega meil ei olegi head ülevaadet ega statistikat, mis meil sellel alal tegelikult toimub. Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskus töötab meil laiahaardeliselt ja valdkondadeüleselt, täpsemaid andmeid erinevate valdkondade ja vanuserühmade kohta kahjuks ei saa sealtki.

Teada on, et eakad tegutsevad meil peamiselt eakaaslaste toetamise ja abistamisega, aga ka laste ja noortega ning kodukandi elu edendamisega.

Eakad vabatahtlikud tegutsevad peamiselt üksikuks jäänud eakaaslaste tugiisikutena. Nad külastavad neid kodudes või hooldekodudes, pakuvad seltsi ning aitavad lahendada igapäevaseid elukorraldusega seotud probleeme. Aga abistatakse ka vanavanemaid, kes kasvatavad üksi lapselapsi. Samuti on levinud vabatahtlik töö eakate päevakeskuste ringijuhtidena, mis võimaldab elu jooksul kogutud teadmisi ja oskusi teistega jagada. Väga populaarsed on käsitöö-, laulu-, keeleõppe- ja võimlemisringide juhendamine.

Töö laste ja noortega on oluline, kuna see tugevdab põlvkondadevahelist sidusust. Mõnedes sotsiaalkeskustes (päevakeskustes) korraldatakse seenioride ja noorte ühisüritusi, tihti käivad eakad noortetoas juttu rääkimas ja aitavad kodutöid teha. Külastatakse ka lastekodusid ning aidatakse seal üritusi korraldada.
Aktiivselt osaletakse kohalike omavalitsuste juurde loodud eakatenõukogudes. Eestis on üsna tuntud liikumine Kodukant, mis ühendab oma kodukandi elukeskkonda arendavaid ühendusi. Samuti on eakad koondunud rahvamajade juurde. Mõlemate puhul tegutsetakse kodukandi elu edendamisega - korraldatakse kultuuriüritusi, kogutakse laatade ja näitusmüükide abil raha annetusteks, tegeletakse heakorraprobleemidega jne.

Eestis on hinnanguliselt 250 organisatsiooni - kodanikuühendused, päevakeskused, rahvamajad - mille kaudu eakad vabatahtlikud rakendust leiavad. Eakate vabatahtlike järgi on nõudlus suurem kui pakkumine ja seetõttu on selle arendamine tähtis teema. Kahjuks puudub statistika, mis takistab selle tegevuse arendamist riigi tasandil.

Võiks luua Eakate Vabatahtlike Infokeskuse, eesmärgiga koguda ja vahendada teavet erinevate organisatsioonide, tegevusvaldkondade ja konkreetsete tegutsemisvõimaluste kohta. Samuti tuleks hoogustada eakate vabatahtlike organisatsioonide omavahelist suhtlemist, luues uusi ühendusi ja võrgustikke.

Kuna vabatahtlikud Eestis ei saa reeglina tasu, siis tuleks luua võimalused eakate vabatahtliku tegevusega kaasnevate kulude kompenseerimiseks.

Peamine eesmärk on, et pensionil olev inimene ei jääks üksi koju, vaid kaasataks kas vabatahtlikku tegevusse või siis saaks ta võimalusel töötada osalise tööajaga. Iga pensionil olev inimene peab tundma, et ta on ühiskonnale vajalik.

Eesti põhikoolid on väga head

2010-12-09

Mullu aprillis viis Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) Eesti koolides taas läbi õpilaste õpitulemuslikkuse võrdlusuuringu PISA (Program for International Student Assessment).

Kui 2006. aasta PISA uuringus oli rõhuasetus loodusteaduslikul kirjaoskusel, siis mullune keskendus funktsionaalse lugemisoskuse hindamisele, vähesemal määral hinnati ka matemaatilist ja loodusteaduslikku kirjaoskust. Uuringuga mõõdetakse põhihariduse omandamisega lõpusirgele jõudnud õpilaste teadmisi ja oskusi, mis esmatähtsad, et ühiskonnaelus täisväärtuslikult osaleda.

Eesti tulemused olid ka 2006. aasta uuringus väga head, aga nüüd saame juba teise samalaadse uuringu alusel välja tuua, et oleme jätkuvalt maailma parimate hulgas.

PISA 2009 uuringuga suurenes osalenud riikide arv võrreldes 2006. aastaga 57-lt riigilt 65 riigini. Aasiast lisandusid Singapur ja Hiina. Kokku osales 34 OECD riiki ja 31 partnerriiki, testiti 470 000 enamjaolt 15aastase õpilase teadmisi. Testimine toimus 45 keeles. Tulemused tehti üle maailma teatavaks 7. detsembril.

Eestist oli valimis 4727 õpilast - 2297 tüdrukut ja 2430 poissi -, mis annab esindusliku ülevaate enam kui 14 000 Eesti koolides õppivast 15aastasest õpilasest. Valimisse kuulunutest 18,7% õppis vene õppekeelega koolides.

Uuringusse oli kaasatud 175 kooli. Valgamaalt osales kokku 189 õpilast kuuest koolist. Eesti paistis teiste riikide hulgas silma testimispäeval kohal olnud õpilaste kõrge osakaaluga (95%). Eesti kooliõpilaste kohusetunne on seega jätkuvalt võrdlemisi väga kõrge, õpetajate oma ka.

Lugemise ja lugemisoskuse definitsioonid on teisenenud koos ühiskonna, majanduse ja kultuuri muutustega. PISA 2009 defineerib lugemisoskust kui kirjalike tekstide mõistmist, kasutamist ja kajastamist ning lugemismotivatsiooni olemasolu töötada tekstidega, mis võimaldavad saavutada eesmärke, arendada teadmisi ja võimeid ning osaleda ühiskonnaelus.

Ühelt poolt hinnati õpilaste lugemisoskust keskmiste tulemuste järgi punktides. Mida kõrgem punktisumma, seda enam saab väita, et tegemist on tulemusliku haridussüsteemiga.

Teisalt pöörati tähelepanu õpilaste saavutustasemele. Nõudlus kõrge kvalifikatsiooniga töötajate järele on maailmas suur, uudsete ja keerukate tehnoloogiate rakendamisel on vajalikud head baasoskused.

Seetõttu on kõrge ja madala oskustasemega õpilaste arv tähtis indikaator, mille põhjal majanduskasvu ja sotsiaalarengut ennustada. Neid tulemusi jälgitakse ka majandusinvesteeringute planeerimisel. Meil on eeldused valmistada inimesi ette teadmistepõhise majanduse tarvis.

Sarnaselt eelmiste PISA uuringutega jaotati ka sel korral õpilaste punktid nii funktsionaalses lugemises kui ka loodusteadustes ja matemaatikas kuue saavutustaseme vahel. Need näitavad ülesannete raskusastet, kusjuures viies ja kuues raskusaste on kõrgemad ning esimene madalaim.

Keskmiste tulemuste järgi olid funktsionaalses lugemises parimad Hiina, Korea Vabariigi, Soome, Hongkongi, Singapuri ja Kanada õpilased. Eesti õpilased olid funktsionaalses lugemises võrreldes 2006. aasta tulemustega üldskaalal samad, asetudes 13. kohale. Matemaatilises kirjaoskuses oldi 17. ja loodusteaduslikus kirjaoskuses 9. kohal.

Euroopa riikide hulgas on Eesti lugemises koguni 5. kohal, parandades eelmise uuringuga võrreldes oma asetust üldises järjestuses kolme koha võrra. Esimesed neli olid Euroopas Soome, Holland, Belgia ja Norra. Võttes arvesse jällegi arvestatavat baastaset - kui palju õpilasi suutis lahendada ülesandeid vähemalt teisel raskustasemel -, edestas meid ainult Soome.

Matemaatilises kirjaoskuses on Eesti Euroopas 7. ja loodusteaduslikus kirjaoskuses jätkuvalt 2. kohal.

Loodusteaduslikus kirjaoskuses olid maailmas parimad Hiina, Soome, Hongkong, Singapur ja Jaapan. Maailma arvestuses on Eesti tulemused nihkunud nelja koha võrra allapoole, Euroopas on meie õpilaste tulemused Soome järel jätkuvalt teisel kohal.

Matemaatilises kirjaoskuses olid viis parimat kõik Aasia riigid: Hiina, Singapur, Hongkong, Korea Vabariik ja Taivan. Euroopas oleme Soome, Lichtensteini, Šveitsi, Hollandi, Belgia ja Saksamaa järel seitsmendal kohal.

Õpilaste saavutustasemete protsentuaalse jaotuse järgi funktsionaalse lugemise üldskaalal paigutusid Eesti õpilased seitsmendale, loodusteaduslikus kirjaoskuses viiendale ja matemaatikas kümnendale kohale. Seega enamik meie õpilastest on saavutanud vajalikud baasteadmised ja oskused eri valdkondades.

Eesti, Soome, Norra, Jaapan ja Kanada kuuluvad riikide gruppi, kus õpilaste tulemuste sõltumine sotsiaal-majanduslikust taustast on väike - umbes 10%. Kõige väiksem on vastav protsent Islandil - 7%, kusjuures OECD riikide keskmine on 14%.

Uuringus osalemine ei näita pelgalt, kuidas paistavad meie õpilased oma tulemustelt välja rahvusvahelises võrdluses, vaid aitab mõista, kus on meie haridussüsteemi kitsaskohad ja kas need kitsaskohad langevad kokku meie seniste teadmistega oma süsteemi nõrkusest. Meil on võimalus testi tulemusi kasutada oma haridussüsteemi kohendamisel.

PISA 2009 tulemuste põhjal kuulub Eesti koos Soome, Kanada, Jaapani, Norra, Islandi ja Hongkongiga edukate koolisüsteemide hulka: tulemused on üle ja sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus alla keskmise.

Eriti hea meel on tõdeda, et rahvusvahelises võrdluses on enamike Eesti 15aastaste õpilaste üldmulje koolist ja õpetajatest hea: õpetajad on nende arvates hoolivad, õiglased ja on huvitatud õpilase käekäigust.

PISA 2009 tulemused näitasid, et meie koolid võtsid uuringus osalemist tõsiselt ja õpilased suhtusid testi tegemisse hoolikalt. Põhikooli lõpusirgel olevate noorte teadmised ja oskused peegeldavad üheksa aasta jooksul õpitut.

Meie õpetajad on teinud aastate jooksul tõhusat tööd. Meie maapõhikool on sama hea kui linnakool. Oma panuse on andnud headesse tulemustesse nii algklassi- kui kõik aineõpetajad. Meie õpetajatel on põhjust oma töö üle uhkust tunda. Aitäh teile!

Segadus liberaalide leeris

2010-11-23

Europarlamendi liberaalide seas on äge sõnasõda lahti läinud. Esiteks avaldas reformierakondlasest liberaal Kristiina Ojuland hoogsa kirjutise sellest, kuidas ühetaolise tulumaksuta oleks Eesti eurotsoonist vaid und näinud. Minagi toetan ühetaolist tulumaksu - ise ma selle 1993. aastal ju ka kehtestasin.

Samas ei saa eitada fakti, et majanduskriis oleks Eestis kergemalt tabanud, kui 2007. aastal oleks samasuguse ohvrimeelsusega eurotsooni pürgitud nagu 2009. aastal.

Veelgi hoogsamalt asus küsimuse kallale keskerakondlasest liberaal Siiri Oviir. See kirjutis on sedavõrd hoogne, mõnes lõigus lausa lame, et ei tahaks uskuda, et kena ja viisaka inimesena tuntud Siiri Oviir selle ise kokku on kirjutanud.

See pole siiski hetkel peamine. Progresseeruvast tulumaksust on viimastel kuudel nii palju jama kirjutatud, et lihtsalt ei saa enam vait olla. Siiri Oviir kuulutab oma artikli alguses, et imestab, kui vähe ühetaolise tulumaksu kaitsjad teavad nii Euroopa Liidu kui euroala liikmesriikide maksusüsteemidest - ja alustab siis ise täie hooga „avalikkuse eksitamist". Kuna analoogseid valesid olen viimasel ajal kuulnud ka Riigikogu kõnetoolist, siis oleks aeg neile lõpp teha.

Alustaksin väidetest, mida isegi Riigikogu kõnetoolist pole kuulnud. Oviir kirjutab: „Ainus riik euroalas, kus ei kehti astmeline tulumaks, on Slovakkia. Seega 16 euroala riigist vaid ühes pole astmelist tulumaksu. Kõigis ülejäänud 15 riigis, sealhulgas Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal, aga ka Skandinaavia riikides kehtib astmeline tulumaks". See on nüüd ikka tõeline avastus. Kui Rootsi lugemise euroriikide hulka võib veel näpuveaks lugeda, siis Inglismaa paigutamine eurotsooni on ikka tõeline pommuudis.

Kuid nüüd tavalisemate keskerakondlike valede juurde. Oviir väidab: „Kogu Euroopa Liidus pole astmelist tulumaksu vaid mõnes üksikus uues Ida-Euroopa liikmesriigis nagu näiteks Eesti, Läti ja Rumeenia". Lugegem siis need riigid üles viisil, et igaüks saaks kontrollida: Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia, Bulgaaria, Slovakkia, Tšehhi. Kokku 7 riiki, kellele peagi lisandub kaheksandana Ungari. Seda ei saa kohe kuidagi mõneks üksikuks riigiks lugeda, Euroopa Liidust moodustab see rohkem kui neljandiku. Ühetaolise tulumaksuga riikide hulk on seejuures kasvuteel, Balkani liitumise järel kasvab nende osakaal keegi. Vastupidises suunas teele asunud riike on Euroopas aga kui palju? Ühtegi.

Järgnevalt väidab Oviir, et „just astmelise tulumaksuga riikides on majanduslik olukord märksa parem kui proportsionaalse maksusüsteemiga riikides".

Tegemist on enam kui demagoogilise väitega. Algatuseks võiks kasvõi meenutada, et Ida- ja Kesk-Euroopa mahajäämus Lääne-Euroopast on 50 aastat kestnud kommunistliku süsteemi loomulik tagajärg. Kui millegi üle imestada, siis pigem selle üle, kui kiiresti on suudetud Lääne-Euroopa arenenud riikidele järele tõmmata. Teiseks on praegu Euroopas kõige raskemas majanduslikus olukorras - ehk päris põhja minemas - just progresseeruva tulumaksuga riigid: Kreeka, Iiri, Portugal, Hispaania. Õigluse huvides tuleks mainida, et maksusüsteem ei mängi nende probleemides suuremat rolli, kuid katse vastupidist tõestada - nagu laastaks majanduskriis ühetaolise tulumaksuga riike eriti raskelt - ei vasta lihtsalt tõele. Oviir kasutab üldse statistikat äärmiselt valikuliselt, kuid mis parata - valel on lühikesed jalad.

Lõpetuseks lööb Oviir lauale „vene kaardi", vihjates nagu oleks Eesti oma ühetaolise maksusüsteemi üle võtnud „äärmusliku ühiskondliku ebavõrdsusega" Venemaalt. Tavaliselt on Venemaa Keskerakonnale parim partner ja eeskuju, kui vaja, siis võib tema kohta aga ka halvasti ütelda. Mis aga puutub maksusüsteemi, siis selle võttis Venemaa üle Eestist, mitte aga vastupidi. Maailmas peetakse seda muuseas üheks väheseks tõeliselt õnnestunud reformiks Venemaal.

Lühidalt kokku võttes võib seega tõdeda, et Keskerakonna väited maksuküsimuses ei kannata kriitikat. Iseküsimus on loomulikult see, miks see tüli just nüüd Europarlamendi liberaalide leeris üles on võetud. Vastust sellele pole vaja kaugelt otsida - lähenemas on riigikogu valimised ning mõlemad osalised kavatsevad Eestisse jõudnud kuulduste kohaselt selles osaleda.

Iseeneses pole selles midagi imelikku või halba - seda loomulikult siis, kui nad ausalt teatavad, et asuvad valituks osutumise korral oma kohale riigikogus. Loodan, et varsti jõuab selline avaldus ka Eesti avalikkuse ette, sest lugupeetud europarlamendi saadikud ei saa ometi sellisel kombel Eesti valijaid petta. Muidu jääb paratamatult mulje, et liberaalsus tähendab nende jaoks peamiselt liberaalsust oma põhimõtete suhtes.

Euroopa eakate liidu asepresidendiks valiti eestlane

2010-11-05

4. septembril, valiti Saksamaal Bonni lähedal Bad Honnefis toimunud ESCU VII kongressil IRLi seenioride juht Ann Räämet Euroopa eakate liidu asepresidendiks.

European Senior Citizens Union (ESCU) on Euroopa suurim seenioride ühendus, kuhu kuulub 820 000 liiget 24 maalt ja 37 parteist.

Ann Räämet keskendus oma kongressi-ettekandes Eestis tehtavale vabatahtlikule tegevusele ja meetmetele, mida tuleks kasutada vabatahtliku tegevuse arendamiseks eakate hulgas.

„Peamine eesmärk on, et pensionil olev inimene ei jääks üksi koju, vaid kaasataks kas vabatahtlikku tegevusse või siis saaks ta võimalusel töötada osalise tööajaga," ütles Räämet.

"Leian, et ka pensionil olev inimene peab tundma, et ta on ühiskonnale Vajalik," kinnitas uus asepresident, kes töötab alates 1992-st aastast nõunik-sekretariaadijuhatajana Riigikogu Isamaa fraktsioonis, mille nimi on küll vahepeal muutunud. Kõige rohkem köidab teda sport ja poliitika. Orienteerumises omab ta meistersportlase tiitlit. „Kuhu jõuan poliitikas, eks seda näita aeg," on Ann Räämet ise öelnud. Küllap on tema sportlikus edasipüüdlikuses märkimisväärset eeskuju ka näiteks Pärnu Väärikate ülikooli kuulajatele, kes püüavad olenemata east käia ühte sammu elukestva õppimise ja eduka toime tulemisega.

Euroopa eakate kodanike liidu organisatsiooni presidendiks sai Bernhard Worms Saksamaalt.

Venestus – kas tundmata maa?

2010-10-08

„Vene impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses". Koostanud Tõnu Tannberg ja Bradley Woodworth, toimetanud Katre Kaju. Eesti Ajalooarhiivi toimetised 2010. 377 lk.

Sõna „venestus" on kuulnud ilmselt suurem osa eestlastest, kindlama tähenduse ja sisu oskavad sellele anda vähesed. Seda eriti siis, kui antud mõiste all käsitletakse tsaristlikku venestuspoliitikat XIX sajandil ja XX sajandi algul. Peamiselt mäletatakse seda aega Friedebert Tuglase ja teiste nooreestlaste antud hinnangute kaudu, mille kohaselt süngemat aega Eesti lähiajaloos pole eksisteerinudki. Totaalsele allakäigule venestusajal järgnes nende meelest kiire tõus ning pääs Euroopasse. Alles viimasel ajal on avastatud, et tegelikult pole venestusperioodi Eestis peaaegu üldse uuritud. Raske või õigemini võimatu on mõista aga ajalooperioodi, millest me midagi ei tea.

Mitmeski mõttes iseloomustab nimetatud kogumik aga venestuse uurimise kurba hetkeseisu. Arusaamine ajavahemikust, mida venestus hõlmas, on pealkirjale vaatamata kogumikus täiesti erinev. Mõni autor alustab oma ülevaadet tsaristlikust venestuspoliitikast näiteks juba XIX sajandi esimesest poolest, teised aga alles 1880. aastatest, osa lõpetab selle XIX sajandi lõpus või äärmisel juhul XX sajandi alguses, teised veavad aga hoopis Vene impeeriumi kokkukukkumiseni välja. Viimast seisukohta jagatakse muuseas ka venestust samuti üsna põhjalikult uurinud Toomas Karjahärma kogumikus „Venestamine Eestis 1880-1917", kus räägitakse venestuspoliitika taassünnist Vene impeeriumi viimasel aastakümnel - ja sel korral varasemast tunduvalt ohtlikumal kujul.

Vaatamata teatavale segadusele periodiseeringus, on Tannberg ja Woodworth siiski kokku pannud sisuka kogumiku, mis sellele vähe uuritud perioodile Eesti ajaloos mitme uue nurga alt valgust heidab. Kõrget hinnangut väärib ka kõnealuse kogumiku mullu ilmunud esimene osa. Raamatu avab Indrek Kiveriku sisukas ning põhjalik artikkel vene keele kasutuselevõtust Balti kubermangu ametiasutustes ning haridussüsteemis. Autor näitab kujukalt vastava poliitika ebajärjekindlust: ühelt poolt üritati võidelda saksa mõjude vastu Balti provintsides, julgemata siin siiski lõpuni minna, kuna ühel hetkel tundus kohalik tärkav rahvuslus vaata et ohtlikum. Kiverik mainib lõpetuseks, et kokkuvõttes järgis riigipoliitika Balti provintsides rohkem siiski põhimõtet „venestada piirkonna põlisrahvad ja soosida Balti sakslaskonda". Toomas Hiio annab põhjaliku ülevaate Tartu üliõpilaskonna arenguloost XIX sajandil vene, baltisaksa ning rahvuslike vähemusrühmade organisatsioonide vastastikuste suhete kaudu, osutades, et tegemist on tunduvalt keerulisema küsimusega, kui seda vahel arvatud. Hiio osutab, et juba sajandi esimesel poolel alanud administratiivsetele muudatustele vaatamata säilitas Tartu üliõpilaskond oma saksalikkuse vähemalt 1880. aastate lõpuni. Sirje Tamul vaatleb oma mahukas uurimuses „Tartu ülikool venestamise, sõja ja sulgemise ohus (1882-1918) erilise põhjalikkusega I maailmasõja perioodi, mil ülikool pidi võitlema ellujäämise eest. Tamul osutab oma uurimuses eesti üliõpilaskonna kasvavale osale ülikoolis ning selle rollile võitluses ülikooli evakueerimise vastu, mis omal kombel valmistas ette eestikeelse ülikooli asutamist.

Kadri Toominga artiklis on käsitletud uudse nurga alt Vene impeeriumi kolonisatsioonipoliitikat ning Liivimaa talupoega aastatel 1889- 1914. Tooming osutab, et kuigi kolonisatsioonipoliitika oli ametlikult Vene keskvõimude toetatud ning õhutatud, ei kuulunud eesti talupojad üldiselt siiski keskvalitsuse poolt eriti soositud väljarändajate hulka. Ilmselt oli see ka üks põhjusi, miks jäi tegelike väljarändajate hulk palju väiksemaks väljarändamise vastu huvi tundnud inimeste hulgast. Kadri Toominga artiklis kirjeldatu tausta aitavad täiendada Ülle Tarkiaineni artikkel talude pärimisest Eesti agraarühiskonnas XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses ning Kersti Lusti ülevaade eestikeelse Liivimaa kubermangu talupoegade suhtumisest talude päriseksostmisse aastatel 1863-1882. Seal osutatakse, et see polnud sugugi sedavõrd negatiivne, nagu varem tihti arvatud.

Kogumik jätkub kahe artikliga sõjanduse vallas. Gregory Vitarbo käsitleb rahvuspoliitikat ja Vene keiserlikku ohvitserikorpust aastatel 1905-1914, Mark von Hagen aga paljurahvuselise keiserliku armee probleeme silmitsi rahvuslusega 1874.-1917. aastani. Kuigi tegemist on sõjandust puudutavate artiklitega, peegelduvad neis nagu klaasikillus ometi vägagi kujukalt Vene impeeriumi selle viimastel aastakümnetel vaevanud probleemid ning vastuolud. Kuigi sõjaväes loodeti näha otsekui sulatuskatelt ning soositi eri rahvusest inimeste karjääri, kardeti samas rahvusluse tõusu ning nähti armees venelaste osakaalu vähenemises tõsist ohtu. Järgmises artiklis vaatleb teenekas venestamise uurija Toomas Karjahärm moderniseerimise strateegiaid Vene impeeriumis katsete näitel likvideerida Balti provintsides senine vanaaegne maaomavalitsuskorraldus ning viia sisse Venemaal kehtestatud semstvo süsteem. Kirjeldades vastavate katsete nurjumist, näitab Karjahärm erinevalt paljudest varasematest uurimustest, et semstvo süsteem ei jäänud Balti provintsides kehtestamata mitte niivõrd rüütelkondade ägeda vastuseisu tõttu, vaid peamiselt soovimatuse tõttu kaasata kohalike asjade otsustamisse põlisrahvaid ning laiendada nende õigusi. Seda peeti impeeriumi huvidele kahjulikuks. Vene võimud kippusid kohalike põlisrahvaste rahvuslikke püüdeid pidama ohtlikumaks väiksearvulise baltisaksa ülemkihi omadest, tõmmates seega kokkuvõttes ise moderniseerimisele piduri peale.

Viimane ja kõige kontseptuaalsem artikkel kogumikus on Karsten Brüggemanni kirjutis, kus ühelt poolt osutatakse igati õigustatult venestusperioodi vähesele uuritusele, tehes ühtlasi sisuliselt ettepaneku „venestusest" kui mõistest loobuda. Paraku jätab Brüggemann seniseid käsitlusi kritiseerides mainimata, mida ta ise venestuse all mõistab ning kuidas ta seda periodiseerib. See jätab paraku Brüggemanni mitmeski mõttes õigustatud lähenemise õhku rippuma. Näib, et Brüggemanni meelest lõppes venestusperiood XIX-XX sajandi vahetusel - tsaarivõimude uue sajandi algul järjest rohkem otsesele assimilatsioonile suunatud poliitika Brüggemanni käsitlusega hästi kokku ei sobi. Tutvustades Vene materjale venestusest, osutab Brüggemann vahele administratiivsete moderniseerimisele suunatud reformide ning kultuurilise venestuse erisusele; viimane oli juba üsna lähedane assimiliseerimisele. Siin oleks ilmselt olnud vajalik lisaks baltisakslaste hoiakutele vähemalt osutada venestamisest kõige otsustavamalt mõjutatud kohalike põlisrahvaste seisukohtadele. See oleks seda olulisem, et eelnimetatud vahest said venestuspoliitika objektiks olnud põlisrahvad väga hästi aru. Kõnes saksa ametivendadele 1899. aastal Peterburis ütles Eesti rahvusliku liikumise juhte Jakob Hurt muuseas järgmist: „Riiklikku ja sotsiaalset venestust tuleb paratamatusena võtta, jumalik juhatus on meid vene skeptri alla seadnud. Kohalikud rahvused pöörduvad seda meelsamini ja kergemalt vene riikliku idee poole, et nad ühelt poolt - oma tagasihoidliku hulga tõttu - kunagi iseseisvat riiki pole moodustanud ja tulevikus riikliku iseseisvuse vilju vastu ei võta, teiselt poolt vene riigivalitsuselt ka uusimate reformide kaudu mitmeid vabadusi ja õigusi on saanud. Oluliselt teisiti suhtuvad kohalikud rahvused oma rahvuse slaviseerimisse, s.t. oma keelt, oma rahvust ja evangeelset usku ei taha nad sugugi ära anda".

Lõpetuseks kutsub Brüggemann üles venestusperioodi põhjalikumale uurimisele, rõhudes siin riigipiire ületava koostöö ning ühiste uurimisprojektide tähendusele. Selle arusaamaga saab ainult nõustuda. Seda raskem on mul aga aru saada, miks sedavõrd heal tasemel kogumikku teadusbürokraatia arvates endiselt mingiks tagasihoidlikuks näpuharjutuseks peetakse, mille koostajad ja autorid kõrgemat hinnangut ei vääri. Teadusväljaannete hindamisel on Eestis midagi tõsiselt kummalist lahti, see vajaks kiiresti parandamist.

Eesti peaks EL-i eesistujana keskenduma Läänemere strateegiale

2010-09-16

Kuigi maailm on dünaamiliselt muutuv, nagu on õpetanud meile 11. septembri terrorirünnakute järelmõjud, on alati kasulik hoida pikemat visiooni ja püstitada eesmärke. Üheks selliseks on kindlasti Eesti tegevus Euroopa Liidus, eriti aga valdkondades, mis võiksid kujuneda ka kaheksa aasta pärast meie eesistumise sisulisteks teemadeks.

Minu arvates on üheks võimaluseks keskenduda Euroopa Liidus meie jaoks oluliste teemade kinnistamisele ning nende pikaajalise arengu tagamisele. Üheks selliseks teekaardiks võiks olla Läänemere-äärsete riikide koostöö tugevdamine Euroopa Liidu sees.

See on suund, mis võeti aasta tagasi heaks kiidetud Läänemere strateegia ja selle tegevuskavaga. See on teema, mida Eesti on pidanud oma asjaks Euroopa Liidus.

Läänemere strateegia on soov suurendada siinsete riikide kodanike, ettevõtjate, teadlaste, ametnike, erinevate huvigruppide esindajate ja poliitikute omavahelist koostööd, et suureneks seni vähekasutatud ühispotentsiaal ning kaoks umbusk piiriüleste ettevõtmiste suhtes.

Kaheksast Läänemere-äärsest Euroopa Liidu riigist kuus on väikesed. Väikese riigi teevad suureks tema liitlased. Kust neid liitlasi ikka paremini leida, kui oma naabrite hulgast. Naabrid on need, keda sa kõige sagedamini kohtad ja kuuled, seetõttu on naabri murest lihtsam aru saada. Koos tegutsedes on võimalik ka ambitsioonikamaid eesmärke ellu viia.

Läänemere strateegia on Saksamaa, Poola, Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Taani ja Eesti vaheline kokkulepe keskenduda ühiselt konkreetsetele poliitikavaldkondadele ja projektidele. Eesmärgiks on muuta regioon Euroopa Liidus nähtavamaks ja konkurentsivõimelisemaks.

Mure Läänemere keskkonnaseisundi pärast

Järgnevalt puudutaksin kolme valdkonda, millele Eestis võiks Läänemere strateegia kontekstis eelolevatel aastatel tulevast eesistumist arvesse võttes eraldi tähelepanu pöörata.

Läänemere äärseid riike on tihedalt sidunud mure meie ühise mere keskkonnaseisundi pärast. Mehhiko lahel toimunud õnnetuste tõttu on hakatud maailmas üha enam mõtlema ka kõige väiksema võimaliku toimumisprotsendiga keskkonnakatastroofide ja nendele reageerimise peale.

Läänemerel võiks see tähendada näiteks kõigi halbade juhuste kokkusattumusel kahe täislastis naftatankeri kokkupõrget. Sellise õnnetuse likvideerimiseks tuleks tegutseda kiiresti, kogu Läänemere riikide käsutuses oleva päästetehnikaga ja koos ühise juhtimise all. Täna me poleks selleks veel valmis.

Läänemere strateegia all on projekte, mille ülesandeks on koostöö tugevdamine Läänemerel toimuvatele õnnetustele reageerimisel. Nende projektide õnnestumine ja edasiarendamine on ülimalt tähtis. Nii võiks olla Eesti Euroopa Liidu eesistumise ajal võimalik korraldada juba kõiki Läänemere-äärseid riike kaasava keskkonnakatastroofi likvideerimise ühisõppus.

Läänemeri on tee siinsete riikide vahel. Mereteed kasutanud reisijaid võisid osad meist kevadel vaid kadestada, kui Islandilt jagus tuhka kõikjale Euroopa lennutaevasse. Läänemerel ei sõida aga ainult reisilaevad ega kaubalaevad.

Läänemeri tähendab ka ruumi avamere tuuleparkidele, sadamatele, võimalust tegeleda kalapüügi ja turismiga. Läänemeres on saared. Läänemere põhjas on ohtlikud laevavrakid ning jäätmed. Läänemeri on tundlik meri ja Läänemerel on merealasid, mida tuleb nende unikaalse keskkonna tõttu kaitsta. Siin on rohkemgi veel erinevaid huvisid, mis kahjuks omavahel sageli põrkuvad.

Ülioluline nende huvide konflikti lahendamisel on Läänemere ruumilise planeerimise alane koostöö. Kui mitte varem, siis vähemalt Eesti eesistumise ajaks võiksime jõuda ühisele arusaamisele Läänemere ruumilise planeerimise põhimõtetest.

Eesti eesistumise ajal toimuval ülemkogul Tallinnas võiks meie peaminister oma kolleegidele laiali jagada siin trükitud Läänemere ruumilise planeerimise põhimõtteid arvestava kaardi. Sellele kaardile oleksid märgitud merekaitsealad, kõik võimalikud asukohad tuuleparkidele, gaasitorudele, sadamatele, sidekaablitele, meremagistraalidele.

Seda horisontaalvaldkonda toetavad hetkel Läänemere strateegias projektid, mis on suunatud näiteks Läänemere merekaitsealade võrgustiku täiendamisele ja keskkonnasõbralike sadamateenuste arendamisele.

Turutõketest võiks teha nimekirja

Läänemere riigid moodustavad osa Euroopa Liidu siseturust. Selle all tuleb mõista ühtset turgu, kus kaubad, kapital, inimesed ja teenused liiguvad vabalt. Täna räägitakse palju sellest, et siseturg ei toimi ulatuses nagu ta võiks.

Kuuleme palju oma ettevõtjatelt ja töötajatelt, et nad on Euroopa siseturul kokkupuutunud bürokraatlike turutõketega. Kahjuks on ka liikmesriike, kes ei olegi oma turu avamisest huvitatud. Räägitakse integratsiooniväsimusest ja siseturus pettumisest. Seda on kurb kuulata, sest toimivast ja avatud siseturust on võita kõigil.

Eesti on võtnud siseturu toimimise Läänemere regioonis üheks oma peateemaks Läänemere strateegias. Eesti eesistumise ajaks võiks Läänemere strateegia siseturu poliitikavaldkond toimida foorumina, sarnaselt Põhjamaade Ministrite Nõukogu turutõkete foorumile.

Võiks ette näha, et kord aastas on Eesti eesistumise perioodiks see foorum andud välja nimekirja turutõketest, mida regioonis tegutsevad ettevõtjad ja töötajad on tunnetanud. Nimekirja juures oleksid ettepanekud, mida peaks tegema erinevates liikmesriikides nende kaotamiseks ja tähtajad, millega liikmesriigid on arvestanud.

Eesti eesistumise aja lõpuks võiksime eesistumisest kokkuvõtteid tehes vaid tõdeda, et Läänemere turutõkete foorumilt tulnud nimekiri on ammendunud.

Mõistagi eeldab kõik eelnev pingsat tööd juba täna. Läänemere strateegia tegevuskava tuleb hoida pidevas liikumises, täites seda uute ideedega. Seda pole sugugi lihtne saavutada, sest veel täna ei ole Läänemere strateegial oma rida Euroopa Liidu eelarves.

Seepärast tuleks ka töötada selle nimel, et uues, 2014. aastast käivituvas eelarveperspektiivis oleks ka Läänemere strateegial, nagu teistel regionaalsetel ühisarendustel, omad vahendid.

Tšerkessi genotsiid ja Sotši olümpia

2010-08-20

2007. aasta suvel triumfeeris toonane Venemaa president Vladimir Putin Rahvusvahelise Olümpiakomitee ees. Sotši oli napi hääleenamusega saanud 2014. aasta taliolümpia korraldamise õiguse. Oma pöördumises loetles Putin kunagi Sotšis elanud rahvaid: kolhid, kreeklased, kasakad. Kuid ta ei nimetanud tšerkesse. See oli väga kõnekas „unustamine".

Tõepoolest, kolhid on ammu ajaloohämarusse jäänud, kreeklasi on sealkandis vähe järel ja kasakad olid Venemaa koloniaalpoliitika tööriistad. Tšerkessid seevastu on ikka veel tülikad. Nende hävitamisega seondub Venemaa koloniaalpoliitika üks kõige karmim lehekülg. Pärast sada aastat kestnud võitlust kulmineerus vägivald 1864. aastal. Kui enne genotsiidi algust oli tšerkesse Põhja-Kaukaasias paari miljoni kandis, siis pärast veresauna ja maalt väljaajamist jäi neid Põhja-Kaukaasiasse vaid sada tuhat inimest, mõnedel andmetel veel tunduvalt vähem1. Tšerkesside hävitamist on nimetatud XIX sajandi suurimaks genotsiidiks2.

Olümpialinna Sotši nimi (algselt satše) tuleb tšerkessi ehk adõõgi keelest ja see tähendab „suurt kuumust". Just Sotši piirkond oli tšerkesside vastupanu viimne kants. Tulevane suusakeskus Krasnaja Poljana ehk Punaselageda on poeetilise versiooni järgi saanud oma nime sügisel punetavate sõnajalgade järgi. Siiski arvatakse nimel olevat veel teine ja hirmsam seos: tapetud tšerkesside veri. Just sinna tšerkessidest tühjaks tehtud alale asus XIX sajandi lõpus ka üks eestlaste rahvakild.

Tšerkesside mahavaikimine ei piirdu president Putini ühekordse mäluauguga. Vancouveri olümpiamängudele saadeti Sotšit tutvustama kasakate tantsutrupp, põlisrahva meenutamisest polnud juttugi. Kui Vancouveri ja Salt Lake City olümpiamängude puhul peeti kunagise koloniaalsõja ohvriks jäänud indiaanlasi väärikalt meeles, siis Sotši olümpia korraldajate suurprojekti tšerkessid siiani ei mahu. Tšerkessi küsimust ei maini isegi Vene opositsiooni teravaimad suled Boriss Nemtsov ja Vladimir Milov. Nende kahe kuu eest välja antud võimukriitika juhib tähelepanu olümpiaprojekti majanduslikule ja logistilise nõrkusele.3 Vastava peatüki irooniline pealkiri on „Taliolümpia subtroopikas", kuid maa muistsete pärisperemeesteni see analüüs ei ulatu.

Võib siiski arvata, et eeloleva nelja aasta jooksul kuuleb maailm tšerkessidest nii mõndagi. Esiteks ei ole võimalik, et tšerkessi küsimus olümpiaga seonduvalt maailmas mingit tähelepanu ei ärata. Teiseks on tšerkessid juba nüüd näidanud, et neil on jõudu ja tahet ise aktiivselt lobby teha ning oma kurvale saatusele tähelepanu tõmmata. Kõige enam hoolitseb selle eest tšerkessi diasporaa Läänes.

Tänapäeval arvatakse maailmas olevat viis kuni kuus miljonit tšerkessi, kellest vaid väike osa, 2002. aasta rahvaloenduse järgi umbes 720 000 inimest elab Vene Föderatsioonis, peamiselt Põhja-Kaukaasias. Seevastu Türgis, kuhu XIX sajandil põgeneti, on tšerkesse nüüd üle nelja miljoni. Jordaanias arvatakse neid olevat 100 000, Süürias 75 000, Saksamaal 50 000, Prantsusmaal 20 000 ning Iisraelis ja Ameerika Ühendriikides kummaski umbes 5000 inimest. Andmed on allikati üpris erinevad.

Üks Sotši olümpiavastaste rühm väisas juunikuus Euroopa Nõukogu Parlamentaarset Assambleed Strasbourgis. Tõsi küll, seal arutlusel olnud Põhja-Kaukaasia inimõiguste raport puudutas peamiselt olukorda Tšetšeenias, Ingušeetias ja Dagestanis. Tšerkessidega asustatud piirkonnad Karatšai-Tšerkessia, Kabardiini-Balkaari ja Adõgee jäid detailsema vaatluse alt välja, rääkimata muidugi sellest, et oleks pööratud tähelepanu 150 aasta eest aset leidnud rahvamõrvale. See aga ei takistanud tšerkessidel kuluaarides tööd teha. Eriti hea meel oli mul olla tunnistajaks tšetšeeni pagulasliidri Ahmed Zakajevi ja tšerkesside karismaatilise esindaja Iyad Yughari esmakordsele kohtumisele. Edu saladus on koostöö, aga seni võib üldistavalt öelda, et Kaukaasia rahvaste alistamine on Venemaal korda läinud tänu sellele, et nende vahel pole olnud piisavat koostööd. Pigem vastupidi, „jaga ja valitse" põhimõttel on impeeriumil õnnestunud väikerahvaid üksteisega tülli ajada.

New Jerseyst pärit Yughar esindab pagulaste käredamat tiiba, kes nõuab Sotšilt olümpiaõiguse äravõtmist, sest sealsed suusarajad hakkaksid kulgema üle tšerkesside tapetud esivanemate kontide. Selline ei saa olla rahu ja sõpruse pidu. Teine osa tšerkesse on mõõdukamal positsioonil ja nad rahulduksid sellega, kui mängude kontekstis tšerkesside ajaloole väärikat tähelepanu pööratakse. Kolmanda rühma moodustavad Vene keskvõimule kuulekamad lojalistid Karatšai-Tšerkessia, Kabardiini-Balkaari ja Adõgee vabariikides. Tegelikult on aga kõigil ühine eesmärk, et Vene Föderatsioon Tšerkessi genotsiidi fakti tunnistaks. Adõgee ja Kabardiini-Balkaari vabariikide parlamendid on seda omalt poolt teinud ja pöördunud vastava taotlusega ka Vene parlamendi poole. Tõsi, see juhtus eelmise sajandi lõpus, kui Putin oli veel tundmatu ja vabadust leidus Vene ühiskonnas märksa rohkem kui nüüd. Viimati söandas sama taotlust uuendada opositsiooniline Tšerkessi Kongress, kellele Vene Riigiduuma andis ka eitava vastuse.

Tegelikult on pinged tšerkessidega asustatud väikevabariikides järk-järgult kasvanud. Imperiaalseid ambitsioone kandev Venemaa näeb ohtu kahes idees, mida tšerkessi rahvuslased on läbi aegade kandnud: need on eraldi vabariikidesse hajutatud tšerkessi rahvakildude ühinemine ning Põhja-Kaukaasia mägirahvaste koostöökogu või kaugemas vaates konföderatsiooni loomine. Küsimus on selles, kas tšerkesside koostööpüüdlus mahub loomuliku rahvusluse alla või kujutab Vene keskvõim neidki ohtlike terroristidena, kelle vastu tuleb erimeetmeid tarvitada. Islamistlik radikaliseerumine leiab endale soodsa pinna seal, kus kõik demokraatlikud katsed rahvuslike positsioonide kaitseks on ammendatud.

Tšerkesside hajutamine on kindlasti taotluslik. Kaugest nõukogudeajast pärit jaotuse järgi on kabardid, tšerkessid ja adõõgid (adõgeed) kõik eraldi rahvused. Nii loetleb neid eraldiseisvaiks ka Eesti rahvastikustatistika. Ka Jüri Viikbergi koostatud „Eesti rahvaste raamatus" on meil elavad vähesed adõõgid, kabardid ja tšerkessid esitatud eraldi märksõnadega, ehkki kõik kolm artiklit osutavad nii rahvusrühmade lähedusele kui ka sellele, et kultuuriselts on neil Eestis ühine4. Sisuldasa on tegemist sama rahva erinevate kildudega, keda murdeerinevuste kõrval lahutab peamiselt Venemaa (ja varem Nõukogude Liidu) halduskorraldus. Muuseas tulenevad ka erinevused tšerkesside arvukuse hindamisel suurel määral sellest, keda parasjagu tšerkessideks peetakse.

Karatšai-Tšerkessias (pealinn Tšerkesk) jääb tšerkesside ja neile lähedaste abassiinide osakaal kokku alla kahekümne protsendi ning neid on umbes 80 000. Tegelikult domineerivad selles „vabariigis" türgi rahvaste hulka kuuluvad karatšaid ning venelased. Parem olukord valitseb Kabardiini-Balkaari vabariigis (pealinn Naltšik), kus pool miljonit kabardi moodustavad pisut üle poole elanikkonnast. Adõgees (pealinn Maikop) on vaid sada tuhat adõõgi, mis teeb umbes neljandiku rahvastikust. Muuseas kattub just see nimetus (adõgi) rahva enda etnonüümiga, kuna „Tšerkessia" on venelaste kaudu levinud võõrnimi ning Kabarda on pigem tšerkesside idapoolset asuala tähistav geograafiline nimetus. Diasporaa esindajad kasutavad inglise keeles järjekindlalt mõistet circassians ning kui me tahame oma keelt russitsismist võõrutada, siis võiks edaspidi kaaluda hoopis „tsirkasside" ja „Tsirkassia" kasutuselevõttu.

Tšerkessid kuuluvad Esindamata Rahvaste Organisatsiooni ning nende huve väljendab mittetulundusühing Tšerkessi Kongress keskusega Maikopis. Kongressi esimees Murat Berzegov on viimastel aastatel kogenud ähvardusi ja kimbutuskatseid nii enda kui pereliikmete suhtes kuni selleni välja, et ta vanem poeg sai kahtlases liiklusavariis tõsiselt viga. Sel aastal anti Berzegovile Ameerika Ühendriikides asüüli. Pärast Ameerikasse asumist on ta andnud üpris teravaid intervjuusid5. Muuhulgas ütleb Berzegov, et Venemaa rahvuspoliitika kahepalgelisus sai tšerkesside jaoks eriti ilmseks pärast Lõuna-Osseetia ühepoolset tunnustamist. Isegi väga poliitikakauged inimesed näevad, et rahvuspoliitika on kõike muud kui järjekindel. Kuidas on võimalik, et osseetide väikest rahvakildu peetakse omaette riigiks, samas kui n.-ö. suurele Osseetiale ehk Vene Föderatsiooni kuuluvale Põhja-Osseetiale ei anta ligilähedasigi privileege? Ja veel: kui osseetidele loodi sellised tingimused enesemääramiseks, siis miks tšerkessid ei või oma ajaloolisel asualal ühineda ning miks ei lasta pagulastel ajaloolisele kodumaale pöörduda?

Ühesõnaga: tšerkesside eneseteadvus on tõusuteel. Kuigi Põhja-Kaukaasia pingekollet seostatakse peamiselt Tšetšeenia ning talle lähedaste Ingušeetia ja Dagestaniga, maksab ülejäänud väikevabariikides toimuvat pingsalt jälgida. Enam ei seostata terroriakte üksnes islamiäärmuslastega, vaid välja on ilmunud uus vaenlane: tšerkessi natsionalistid ja olümpiavastased, keda „teatud jõud" oma eesmärkide saavutamiseks ära kasutavad.6 Tõenäoliselt lüüakse rahurikkuja ja Venemaa vaenlase silt lähiaastail külge igaühele, kes Tšerkessi genotsiidi küsimust kergitab. Venemaa ise liigub seejuures samasse positsiooni, nagu oli Hiina RV 2008. aasta suvemängude ajal. Rahvusprobleemi peetakse Vene-vastaseks salasepitsuseks, aga riikide osalemises Sotši mängudel nähakse Venemaa vääramatu ülemvõimu tunnusmärki Põhja-Kaukaasias.

Tegelikult ei ole Tšerkessi genotsiidi tunnistamises midagi üleloomulikku. Milleks vaielda ammuse ajaloosündmuse üle, paljud kaasaegsed riigid on ju avaldanud kahetsust ajaloos varem aset leidnud julmuste pärast? Miks ei või Venemaa olla selline riik? Kuid Venemaa ei käitu kaasaegse riigina ning juhtimisfilosoofia paljud elemendid on pärit samast paradigmast, millele tuginedes XIX sajandi rahvamõrvad sooritati. Enamik riike on selle ajaga võrreldes oluliselt muutunud, kuid mitte Venemaa.

Ma ei peatu siinkohal pikemalt neil uurimustel, mis on Tšerkessi genotsiidile pühendatud. Neid on palju ja seda, et teema järgi on nõudlus, kinnitavad kasvõi viimastel aastatel ilmunud akadeemilised publikatsioonid.7 Ulatusliku hävitamise ja küüditamise põhjusi on otsitud Venemaa juhtkonna militaarstatistilisest mõtlemisest. Lihtne kalkulatsioon näitab, et võõra rahva olemasolu piirialadel on ebamugav ja selleks, et impeeriumi laiendada tuleb „vale" rahvaga midagi ette võtta. Võimalusi on õieti kaks: hävitada või ümber asustada.8 XIX sajandi lõpus kujundas sellist poliitikat ja viis ellu Venemaa sõjaminister Dmitri Miljutin, kuid tal oli nii eelkäijaid kui järgijaid eesotsas Jossif Staliniga.

Vaid inimõiguste paradigma esiletulek külma sõja ajal ja järel on ära hoidnud sellesama strateegia jätkuva kasutamise. Tšerkesside hävitamine XIX sajandil pole Venemaa jaoks mitte lihtsalt ajalugu, vaid protsess, mis on Kaukaasias tänini lõpule viimata. Seetõttu ei peeta võimalikuks Tšerkessi genotsiidi ka kahetseda. Kõik see, mis on toime pandud Tšetšeenias ja Georgias ,osutab samale käekirjale. Jah, rahvaste ümberasustamine ei ole XXI sajandi algul enam võimalik, aga rahvaste tahte allasurumine ja legitiimsete juhtide tapmine (Dudajev, Mashadov) või katsed neid poliitilise survega võimult kõrvaldada (Saakašvili) on kõigile näha.

Georgiale on Tšerkessi genotsiidi küsimus erakordselt tähtis. Pole juhuslik, et tänavu toimus Thbilisis sel teemal kõrgetasemeline konverents ning Georgia parlament on teinud Tšerkessi genotsiidi tauniva avalduse. Tšerkessi küsimus pole üksnes näide Vene koloniaalpoliitika olemusest, vaid see on ka tee Georgiale selja pööranud abhaaside hinge. Nimelt on abhaasid tšerkesside lähisugulased ja saatusekaaslased. Ka abhaasid kihutati tsaarivalitsuse poolt Türki. Abhaasi ja adõõgi keel kuuluvad läänekaukaasia keelerühma nagu ka nüüdseks väljasurnud ubõhhi keel. Muuseas, kõigi nende rahvaste, samuti osseetide mütoloogia, pärimuskultuuri ja keelte üks kuulsamaid uurijaid on olnud XX sajandi humanitaarteaduste suurkuju Georges Dumézil.

Oluline erinevus abhaaside ja tšerkesside vahel seisneb siiski selles, et enamik abhaase on kristlased, tšerkessid tänapäeval aga islamiusulised. Sealjuures on tšerkesside islamiusustamine olnud ajaloos suhteliselt hiline ja see toimus Türgi Osmani impeeriumi mõjul. Kummalise detailina väärib esiletoomist muutus nõukogude historiograafias, mis leidis aset Stalini ajastu lõpus. Kui veel kolmekümnendail aastail kirjeldati tšerkesside vabadusvõitlust õiglase vastuhakuna tsaarivalitsuse rõhumisele, siis viiekümnendail aastail muutusid tšerkessid ühtäkki Türgi sultanite reaktsioonilisteks käsilasteks ja Vene impeeriumi vallutustööd hakati kujutama positiivsetes värvides.9

Ajalugu ei ole lõppenud ega lõpuni kirjutatud. Kuna tšerkessi teema tõmbab eelolevatel aastatel endale ilmselt rohkem tähelepanu kui varem, on meie asi seda hästi tunda. Nagu see on kõigi rõhutud rahvaste puhul, tuleb nende demokraatlikult väljendatud rahvuslikke püüdlusi võimaluse korral toetada.

Viited:

1 Karl Friedrich Neumann raamatus Russland und die Tscherkessen. Stuttgart und Tübingen: J. G. Cotta, 1840 pakub tšerkesside arvukuseks XIX sajandi esimesel poolel poolteist miljonit, arvates hulka ka kabardid ja abhaasid. Venelaste vähendatud (300 000) ja tšerkesside endi suurendatud (kuni neli miljonit) hinnanguid ei pidanud ta realistlikeks.

2 The Circassian Genocide. Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (Unrepresented Nations and Peoples Organization) kodulehel: http://www.unpo.org/article/1639

3 Nemtsov, Boriss ja Milov, Vladimir. Putin. Itogi. 10 let: nezavisimõi ekspertnõi doklad. Moskva: Solidarnost, 2010. http://www.putin-itogi.ru/doklad/

4 Eesti rahvaste raamat: Rahvusvähemused, -rühmad ja -killud. Koostanud Jüri Viikberg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1999. Samast loogikast lähtub ka James Minahani põhjalik Encyclopedia of the Stateless Nations: Ethnic and National Groups around the World. 4 volumes. Westport: Greenwood Press, 2002.

5 Murat Berzegov: Single Cherkessia is a constitutional right of Circassian people. 18. 07. 2010. http://www.radioadiga.com/ClosedIndex/artikkk.php?ind=3498. Vt ka Paul Goble'i sissekannet: http://windowoneurasia.blogspot.com/2010_07_20_archive.html.

6 Diversija na GES - „podgotovka" k sotšinskoi Olimpiade (intervjuu A. Krõloviga 22. 07. 2010). www.nakanune.ru/articles/14789.

7 Näiteks: Geraci, Robert. Genocidal Impulses and Fantasies in Imperial Russia. In A. Dirk Moses (ed) Empire, Colony, Genocide Conquest, Occupation and Subaltern Resistance in World History. Oxford and New York: Berghahn Books, 2008, p. 345-371; Henze, Paul B. Circassian resistance to Russia. In Marie Bennigsen Broxup (ed) The North Caucasus Barrier: The Russian Advance Towards The Muslim World. London: C. Hurst & Co, p. 62-111; Kreiten, Irma. A colonial experiment in cleansing: The Russian conquest of Western Caucasus, 1856-65. - Journal of Genocide Research. Vol 11, Issue 2-3, 2009, p. 213-241; Shenfield, Stephen D. The Circassians - A Forgotten Genocide. In Levene, Mark and Penny Roberts (eds). The Massacre in History. Oxford and New York: Berghahn Books, 1999, p. 149-162.

8 Holquist, Peter. State Violence as Technique: The Violence in Soviet Totalitarianism. In A. Weiner (ed) Landscaping the Human Garden. Stanford University Press, 2003, p. 19-45.

9 Brock, Peter. The Fall of Circassia - A Study in Private Diplomacy. - The English Historical Review, Vol 71., No. 280. (July 1956), p. 401-427.

Krooniajastu kokkuvõtteks

2010-07-16

Pärast Euroopa Liidu rahandusministrite otsust Eesti eurole ülemineku kohta on sobiv aeg krooniajastu kokku võtta. Lõpuks oli see 18-aastane periood meie ajaloos, mis osutus kaugelt edukamaks, kui me algul oodata oskasime.

Samas jääb mõru maik krooniajastu lõpu majanduskriisist ning demokraatlike väärtuste allakäigust eeskätt meist Ida poole jäävates riikides. Ajalookogemus äratab meis sellest tuleneva ohutunde. Seda hinnatavam on Eesti täieõiguslik kuulumine NATO-sse, Euroopa Liitu ja alates tulevast aastast ka eurotsooni.

Me ei tea veel, kuidas krooniajastule tulevikus tagasi vaadatakse. Vähemalt rahanduse seisukohalt moodustab ajavahemik 1992-2010 selge tervikperioodi. Aga ma ei välistaks võimalust, et krooniajastu hakkab tagasivaates tähendama ka hoopis laiema üldistusjõuga perioodi Eesti riigi ja ühiskonna arengus. Suurte saavutuste kõrval iseloomustasid seda ka üsna loomulikud kasvuraskused.

Majanduskriis, kinnisvaramulli lõhkemine ja ülelaenamine on midagi, mille tagajärgi me kuni 2008. aastani oskasime paremal juhul teoreetiliselt karta, kuid mitte sugugi praktiliselt vältida. Nüüd oleme ühe kogemuse võrra rikkamad ja see ütleb, et ratsa rikkaks ei saada, vaja on hoopis stabiilset pikaajalist tööd. Kui majandus taas kasvule pöörab, siis ei saa see olla nii järsk ja otsused, mida riik teeb, peavad olema märksa konservatiivsemad kui see, mida me nägime pärast Euroopa Liidu liikmesuse saavutamise eufooriat ning enne majandussurutise algust.

Kuna euroalasse on varem sattunud ka riike, kelle rahanduspoliitiline juhtimismudel on olnud pikaajaliselt vastutusvõimetu (Kreeka), siis asetub ka Eesti liikmeks saamine sellest varjutatud konteksti. Sestap leidub maailmas ka neid isemõtlejaid, kes euroalale kadu ennustavad ja Eesti liikmeks saamise üle ilguvad. Mida sellest arvata? Esiteks meenutavad säärased mõtteavaldused mulle õnnetut Diego Maradonat, kes veel vähem kui kuu aega tagasi Euroopa jalgpalli surnuks kuulutas.

Mis edasi sai, teavad ju kõik. Teiseks on Eesti euroalasse mineku üle ilkumine pigem suunatud Euroopa ühispoliitika kui Eesti vastu. Eesti tuleb olukorrast igal juhul võitjana välja, sest oleme näidanud oma majanduspoliitika stabiilsust ja usaldusväärsust. See omakorda tähendab investeeringute juurdevoolu ja töökohtade teket. Nii sageli esitatud küsimus, mida me euroga saavutame, ongi sellega vastatud. Me saavutame positiivse suhtumise, meid ei peeta Euroopa pimedaks ja arengupeetusega tagahooviks. Ja see positiivsus materialiseerub raha sissevoolus. Vaadakem kas või seda, kui palju välisturistid sel suvel oma raha Eestisse jätavad.

Mõnikord öeldakse, et euro on poliitilise eliidi projekt, rahvas ei tea sellest midagi ega arva ka midagi positiivset. Olen nõus, et selgitustöö on kohati nõrk ja üldine kodanikuharidus kehv. Samas näen skeptitsismis suurt annust ehteestlaslikku eneseirooniat. Lugedes näiteks ühes kommentaariumis väidet, et eurole üleminekuga taganetakse Tartu rahu põhimõtetest, ei oska ma küll muud arvata kui seda, et meile kohe meeldib iseenda üle nalja visata.

Tagasivaates muutub krooniajastu ilmselt kaunimaks, kui see tegelikult oli. Algusaastate raskused ununevad ja pinnale jääb iseseisvuse ehitamise ja kindlustamise hoog. Kindlasti on Eesti kroon selle ajastu ehedaim sümbol. Kahetsen, et ma omal ajal ei taibanud ühekroonist paberraha kõrvale panna, nüüd pole seda enam kusagilt võtta. Tekib kiusatus ka muid kupüüre aegsasti tallele panna - näiteks viiekümnekroonine rahatäht Rudolf Tobiasega on üsna haruldane, nagu ka mõnede rahatähtede vanema disainiga väljalasked. On õieti kummaline mõelda, et kõik see, millega me praegu nii enesestmõistetavalt arveldame, on peagi pöördumatu ajalugu.

KOMMENTEERI SIIN: www.herkel.net

Lisaks avaldatud:

16.07.2010 Hiiu Leht

Euroopa Liidu ja Venemaa mitmepalgeline partnerlus

2010-06-18

Venemaa ja Euroopa Liidu suhted on viimasel ajal olnud üsna ebamäärases seisundis. Ka Rostovi tippkohtumine ei toonud midagi uut.

Moderniseerimisalase programmi "avastamine" tundub kenas modernses pakendis aseainena tõeliselt sisuka koostöö perspektiivi puudumisele. "Moderniseerimine" meenutab mõningal määral luhtunud Lissaboni strateegiat, see mõjub võlusõnana, millest oodatakse parema puudumisel edulugu Euroopa Liidu ja Venemaa koostöös. Tõsiasi on see, et suhetes Venemaaga ajab enamik liikmesriike kahepoolsete suhete poliitikat, mis on Moskvale andnud suure vabaduse mängida ühtesid riike teiste vastu, muuta jooksvalt välisfirmadega sõlmitud kokkuleppeid ning hoiduda tegelikkuses vastastikkuse põhimõtte rakendamisest.

Mulle tundub, et edaspidi peaks liit säästma oma juhtide energiat ning mitte panema sellistel nomenklatuursetel kokkusaamistel välja kogu "raskekahurväge". Pragusel juhul osalesid Rostovis ühtaegu Euroopa Nõukogu president, Euroopa Komisjoni president ja uus ühtse välispoliitika kõrge esindaja. Seda ajal, mil näiteks Euroopa Komisjoni president peaks koondama kogu jõu ja autoriteedi liidu siseolukorrale - komisjoni rolli tugevdamisele ja finantskriisi ületamisele.

Europarlamendi arvukad liikmed näitasid üleeilsel debatil välja tõsist muret Venemaa õiguskorra rikkumiste asjus. Tõsi, oli teada, et Euroopa Liidu Nõukogu president Herman Van Rompuy võttis Rostovis üles inimõiguste küsimuse, juhtides eriti tähelepanu teravnenud olukorrale Põhja-Kaukasuses. Ometi ei kaj astunud tema seisukohad ametlikus ühisavalduses. See viitab, et demokraatlikud väärtused püsivad madalama tasandi teemana, mille kohta liidu esindajad võivad pärast europarlamendis väita, et on probleeme tõstatanud, kuid tegelikult pole see tõstatamine ja mainimine andnud konkreetseid tulemusi.

Karistamatuse õhkkond

Väidaksin, et seni, kuni liidu esindajad pole valmis ega liikmesriikide poolt volitatud seostama liidu ühisväärtusi selgelt ja vahetult majandus- ja poliitilise koostöö tihendamisega, puudub neil piisav usaldusväärsus Kremli silmis.

Parlamendiliikmed esitasid omapoolsesse resolutsiooni parandusi just demonstratsioonivabaduse kaitseks, väljendades solidaarsust 31. mail 40 Vene linnas aset leidnud meeleavaldustega, kutsusid lõpetama karistamatuse õhkkonda, milles jätkuvad inimõiguste aktivistide mõrvad, ning nõudsid Sergei Magnitski mõrvamise uurimist ja õiglase kõhtu tagamist Jukose endiste omanike Mihhail Hodorkovski ja Platon Lebedevi üle. Kolmapäeval toimunud arutelul küsisid rahvaesindajad, kuidas arendada Vene kodanikuühiskonda, mille arengut ametlikult toetatakse, kui enamik kodanikuühiskonna aktiviste võib arvamuse avaldamise eest vangi sattuda.

Moderniseerimispartnerlus kutsub Moskvat üles tegema kiireid edusamme maailma kaubandusorganisatsiooniga (WTO) liitumiseks. Samas on selge, et need sammud peab astuma Venemaa ise, näidates selleks piisavat tahet ning kohaldades tingimusteta rahvusvahelisi norme. Moskva seisukoht WTO suhtes on siiani äraootav.

Viisavabaduse asjus on enamik liidust, nii Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu Nõukogu kui ka Euroopa Parlament ühel meelel, edasised arengud võiksid toimuda vaid siis, kui viisavabaduse tasandil on paika pandud tegevuskava. Toetan saksa kolleegi Elmar Broki avaldust, mille kohaselt tuleb Venemaal kõigepealt täita viisavabaduseni jõudmiseks vajalikud kriteeriumid. Põhimõttelise tähtsusega on aga Venemaaga viisavabaduse käsitamine Euroopa naabruspoliitika laiemas kontekstis. Venemaa viisavabadus ei tohi edestada ega pärssida Ukraina, Gruusia, Moldova ja teiste riikide samalaadseid taotlusi, jättes nad omamoodi suluseisu. Selge on see, et lähitulevikus viisavabadus liidu ja Venemaa vahel teoks ei saa.

Euroopa Liit paneb rutiinselt suuri lootusi Venemaa rollile Iraani režiimi mõjutamisel, seda eriti Teherani salajase tuumaprogrammi osas. Samas on just Venemaa koos Hiinaga need ÜRO julgeolekunõukogu liikmed, kes on aastaid blokeerinud mis tahes tõhusamaid meetmeid Iraani poliitika muutmiseks. Toetades lõpuks ühist seisukohta Iraani suhtes, üllatas Venemaa paar päeva hiljem maailma uue relvamüügitehinguga, mis Teheraniga sõlmiti.

'Jaga ja valitse" põhimõte

Siinkohal võib lisada, et kui Euroopa Liidu ja Venemaa viimast tippkohtumist nähakse ametlikult liidu ühtse välispoliitika suhtelise eduloona, siis mida arvata neli päeva hiljem toimunud Saksa liidukantsleri ja Venemaa presidendi kohtumisest ning nende ühisavaldusest, mis esitab idee ühtse liidu ja Venemaa julgeolekukomisjoni moodustamiseks välisministrite tasandil. Lootus, et Lissaboni leppe jõustumisega on liidu hääl ühtsem, ei ole siinkohal kinnitust leidnud. Pigem vastupidi. Venemaa, nähes seda, et liidu kui terviku suunas muutub tema huvide edendamine raskemaks, pöördub valitud strateegiliste liitlaste - liikmesriikide - poole.

Julgeolekukomisjoni idee ei tekitanud Brüsselis siiski erilist elevust. Kui mõned näevad siin võimalust tõhusamaks suhtlemiseks, siis enamiku arvates pole uue tasandi loomisel mõtet.

Selge on see, et lähitulevikus viisavabadus liidu ja Venemaa vahel teoks ei saa.

Euro tuleb – mis edasi?

2010-05-17

Valijate hullutamise asemel peaks rääkima, millisena tahame Eestit kahekümne aasta pärast näha ja mida peaksime selleni jõudmiseks tegema, kirjutab IRLi esimees Mart Laar.
Eurost võib meile tõsiselt kasu olla, samas võib see meile aga ka negatiivselt mõjuda. Eurotsooni laienemine pakub näiteid mõlemast variandist.

Mida peame tegema, et eurost meile kasu, aga mitte kadu tõuseks? Esiteks tuleks kindlasti vältida eurofooriasse langemist. Eestlase meeleolu on tihti väga kõikuv - täielikust masendusest ja pessimismist jõuame hämmastava kiirusega ülimasse optimismi ja vastupidi. Kaalutletud otsuseid on sel viisil raske teha. Ükskõik, kuidas oma tulevikku ka ette näeme, peame ühe tõsiasja endale pähe taguma - euro pole imevits. Kui tahame seda tõhusalt kasutada, tuleb endal tõsiselt tööd teha.

Just eurofooria lõksu langesid raskustesse sattunud eurotsooni riigid Kreekaga eesotsas. Euroga liitumisega hetkeks kaasas käinud rahavihm kattis kinni lahendamist vajavad probleemid ning tekitas lootuse, et tehtagu milliseid lollusi tahes, küll euro aitab. Aga võta näpust - tegelikult aitas see paljuski just kaasa praegusesse võlalõksu langemisele.

Seetõttu toob eurotsooniga liitumine Eestile võimaluste kõrval ka ohte kaasa. Esimeseks neist on Eesti majanduse jätkusuutlikkus. Eesti majanduse väljavaadetest koostatud raportites on rõhutatud kahte ohtu - esiteks inflatsioon, teiseks aga suurest tööpuudusest tulenevad sotsiaalsed probleemid, aga ka pinge eelarvele. Kui esimesega võitlemiseks tuleb riigil rahakotirauad lihtsalt koos hoida, siis tööpuuduse vähendamine on tõsine proovikivi. IRLi eelmisel aastal lubatud 50 000 töökohta saab küll kohe-kohe loodud ning tööpuuduse kasv on peatatud, kuid tööpuuduse märkimisväärseks vähendamiseks on tegelikult vaja järgnevat 50 000 töökohta. Reaalset, aga mitte ajutist töökohta. See on seda keerulisem, et mingit massiivset majanduskasvu meil sel aastal oodata pole.

Teiseks peame vastama küsimusele, kas oleme praegusest kriisist midagi õppinud? Halvim näib olevat möödas ning näen hirmuga, kuidas roosad või lausa tulipunased prillid jälle taskust välja võetakse ning enesega rahulolevasse imeriiki langetakse. Olukorda ei tee kergemaks lähenevad valimised, mis peavad selgeks tegema, milline erakond siis ikkagi õnne meie õuele toob ning taeva edukamalt maa peale lubab tuua. Iga kauni lubaduse küljes ripub paraku aga hinnasilt. Raha Eestil aga ka lähitulevikus pole. Teiseks võimaluseks on jätkusuutlik areng unustada, maad-taevad kokku lubada - et end siis taas lõhkise küna eest leida. Võib taevast tänada, et maailmas majanduskriis puhkes, sest kui kõik eelmistel valimistel antud lubadused oleks tõesti vahepeal täidetud, oleks me samasuguses olukorras nagu Kreeka või vaata et hullemaski.

Konkreetsemalt seisab meie ees neli ülesannet: Vältida võlalõksu sattumist. Seni hoidis selle ära soov pääseda eurotsooni, mis ei võimaldanud oma probleeme laenuvõtmisega lahendada. Nüüd on see uks ühelt poolt valla, teisalt tooks laenukoormuse suurendamine kaasa suutmatuse oma kohuseid täita.

Parandada otsustavalt ettevõtluskeskkonda ja toetada innovatsiooni, ajude sissevoolu Eestisse ning «tarku» investeeringuid. Tegemist on konkreetse programmiga, mis eeldab maksukoormuse alandamist, infrastruktuuri (eriti transport) arendamist, aga ka selliseid samme, nagu IT-akadeemia asutamine, hariduse kvaliteedi tõstmine, sotsiaalmaksule ülempiiri seadmine, maksusoodustused jms.

Hoida eelarve tasakaalus. Praegu oleme sellest veel kaugel, sest elame endiselt võlgu. See pole aga jätkusuutlik. Majanduskasvu taastudes peame lisanduvat raha kasutama vaid eelmise ülesande täitmiseks ja eelarve tasakaalu viimiseks. See kõlab paberil hästi, tegelikkuses tähendaks see aga valitsemiskulude külmutamist mitte aastaks, vaid aastateks. Meid tasakaalust välja paisanud palgaralli ei tohi enam korduda.

Teha ära poliitiliste plusspunktide kogunemise nimel kas päris tegemata või poolikult tehtud uuendused, eeskätt haldus- ja haridusreform. Vastasel korral näitame, et õigus on neil kriitikutel, kes väidavad, et Eesti on stagneerunud ja väsinud ega ole enam millekski uueks võimeline.

Unustada ei tohi ka eurotsooniga liitumisega kaasas käivaid kohustusi. Euroga liitudes osaleb ka Eesti IMFi meenutava asutuse loomises, kust laenatakse raha hätta sattunud riikidele. See ei tohiks aga toimuda automaatselt, vaid konkreetsete tingimuste täitmisel. Soome rahandusminister Jyrki Katainen on välja pakkunud, et Maastrichti kriteeriume rikkuvatel riikidel vähendatakse toetusi. See on hea idee. Ma ei näe mingit põhjust, miks peaksid vastutustundlikult käituvate riikide maksumaksjad maksma kinni kellegi mõttetut laristamist. Eesti peab võtma eurotsoonis aktiivse hoiaku ning oma positsioone selgelt esindama. Me ei ole neis küsimustes üksi.

Neist ja teistest Eesti ees seisvatest ülesannetest olen viimastel kuudel korduvalt rääkinud. Paraku näen aga juba nüüd tugevat survet vastupidises suunas liikuda. Valimiste lähenedes väheneb soov midagi reaalset ära teha ning uhked ja kaunid lubadused ripuvad juba õhus. Eesti on laenukoormust madalal hoidnud, kiusatus soodsat olukorda kasutada selle järsuks tõstmiseks kõnnib ringi nagu kunagi üks tont mööda Euroopat. Valijate hullutamise asemel peaks Eesti poliitika vaatama kaugemale, rääkima sellest, millisena tahame Eestit 20 aasta pärast näha ja mida peaksime selleni jõudmiseks tegema. Lähme siis tülli juba erinevate tulevikuvisioonide pärast, mitte aga selle pärast, kes meist Liivimaa parim lubaja on.

Poola valu on meie valu

2010-04-13

Langetame pea. Poola presidendilennuki surmasõit on kõige jubedam katastroof, mis võib ühe riigi tippjuhtkonnaga toimuda. Et see juhtus Katõni ohvrite mälestuskohale minekul, annab toimunule veel süngema mäluvärvingu.

Kohtasin 7. aprilli õhtul põgusalt hr. Tomasz Chloni, erakordselt sümpaatset Poola suursaadikut Eestis. Selsamal päeval osalesid 70 aastat tagasi Katõnis hukatute mälestustseremoonial Poola peaminister Donald Tusk ja Venemaa peaminister Vladimir Putin. Fakt, et Venemaa peaminister kohale tuli, oli kõnekas, aga seda oli ka fakt, et mingit vabandust tema poolt ei tulnud. Venemaa pole valmis Katõni veretööd sõjakuriteoks tunnistama, kuid asjaolu, et Venemaal näidati Andrzej Wajda Katõni-filmi, osutas siiski teatud läbimurdele.

Nüüd, kolm päeva hiljem toimunu ei mahu pähe. Tahtmatult tekib mõte Katõni kahekordsest needusest: president Lech Kaczynski, ta abikaasa, keskpanga president, Poola armee staabiülem, asevälisminister, parlamendiliikmed ja presidendikantselei ametnikud. Miks ometi?

Wajda film algab mõjuva stseeniga rahvast, kes jookseb suurele sillale, ühed ühelt ja teised teiselt poolt. Ühed põgenevad sakslaste, teised venelaste eest. Silla keskel saadakse kokku ja kellelgi pole kuhugi minna. Kuid võib-olla on just see Teise maailmasõja väljapääsmatus ja Poola eliidi massiline hävitamine tinginud selle Poola jonni ja uhkuse, mida me tänapäeval tunneme.

Kaksikvennad Lech ja Jaroslaw Kaczynski tulid Poola poliitika tippu viis aastat tagasi, võttes enda kätte nii presidendi kui peaministri kohad. Neid ja nende „Seaduse ja õigluse" parteid peeti populistlikuks, kuid aegamööda on neile algul osaks saanud rahvusvaheline kriitika taandunud ning pärast Jaroslaw Kaczynski lahkumist peaministri kohalt suuresti ka ununenud.

Viimastel aastatel on Poola poliitikud teinud hästi organiseeritud tööd selle nimel, et võtta positsioone suurte rahvusvaheliste organisatsioonide tipus. Võitude hulka kuulub näiteks Jerzy Buzeki positsioon Euroopa Parlamendi esimehena. Andekaid ja hästi haritud poliitikuid on seal jätkunud.

Just viimastel aastatel - ja seega Lech Kaczynski presidentuuri ajal - on Poola tõusnud Ida-Euroopa riikide selgeks liidriks. President Ilves meenutas tema kiiret abipakkumist 2007. aasta aprillisündmuste ajal. Samuti oli just Kaczynski see, kes koos Eesti, Läti, Leedu ja Ukraina juhtidega 2008. aasta augustis pärast Vene-Georgia sõja vallandumist Thbilisisse tõttas.

Poola on paljulubav riik. Ta on tohutu potentsiaaliga juba oma suurusest tulenevalt. Poola on ka suurim riik, kelle ajalooline kogemus Teise maailmasõja päevist meie omaga kattub, me oleme väga lähedased. Rahvusvahelisel tasandil olen kogenud Poola parlamendiliikmete kiiret ja ühemõttelist toetust meie positsioonidele. Poola on jõud, kellega kokku hoides suudame me palju korda saata. Ja peale selle on Poola üks väheseid riike, kes on rahvusvahelise majandussurutisega suhteliselt väheste kaotustega toime tulnud. Kõik need Poola paljulubavused jäävad alles ka pärast tänast tragöödiat.

Täna on Poola valu ja kaotus ka meie valu ja kaotus. Iga traagiline surm on kohutav. Kui riik kaotab presidendi, hulga poliitikuid ja tippjuhte, siis on see veel kohutavam. See tundub seda ebaõiglasem, et Poola ajalugu on alati olnud täis raskeid kaotusi. Kuid ajalugu kinnitab veel midagi: Poola riik ja rahvas on erakordselt tugevad.

KOMMENTEERI SIIN

Saatuslik Katõn

2010-04-12

Katõnist oleks pidanud saama mitte ainult totalitaarse režiimi kuriteo, vaid ka lepituse sümbol. Praegu on veel vara öelda, millised tagajärjed on uuel tragöödial samas metsas, kirjutab semiootik Mihhail Lotman.

Poola presidendi Lech Kaczyński, Poola viimase eksiilpresidendi Ryszard Kaczorowski ja tema arvuka kaaskonna hukkumine saatusliku TU-154 allakukkumisel Katõni lähedal on sündmus, mille tagajärgi me veel ei oska ette kujutada, ning seda mitte üksnes Poola kontekstis. Poolas on seda nimetatud rahvuslikuks katastroofiks. Lennukis olnud Poola poliitiline ja sõjaline eliit oli teel Katõni veresauna 70. aastapäevale pühendatud mälestustseremooniale.

Õnnetuse tehniliste detailide uurimine alles käib, kuid mõned kahtlasena näivad asjaolud annavad juba praegu ainest igasugustele vandenõuteooriatele, millest kubiseb nii Poola kui ka Vene blogosfäär.

See sündmus tuletab vägisi meelde teist lennuõnnetust, mille puhul samuti räägiti Poola rahvuslikust katastroofist, mis tekitas hulgaliselt vandenõuteooriaid ja erutab siiamaani ajaloolaste ja poliitikute meeli. 4. juulil 1943 tõusis Poola eksiilvalitsuse juht kindral Władysław Sikorski koos oma tütre ning poliitikutest ja sõjaväelastest koosneva saatkonnaga õhku Gibraltari lennuväljalt. 16 sekundi pärast kukkus lennuk merre ning hukkusid kõik peale piloodi Eduard Prchali. Lennuõnnetuse asjaolud olid väga kahtlased. Väidetakse, et piloot pani juba enne väljalendu endale selga päästevesti, mida ta polnud kunagi varem teinud. Samuti mainitakse, et õnnetuspäeval tegi salapärase visiidi Gibraltarile Nõukogude saadik Ivan Maiski koos sõjaväelastest kaaskonnaga. Gibraltaril tegutses sel ajal ka hiljem kuulsaks saanud Nõukogude agent Kim Philby.

Ent meid ei huvita siin niivõrd Sikorski hukkumise tehnilised aspektid ega võimaliku atentaadi sooritajad, vaid see, miks ta pidi surema ja kellele ta surm kasulik oli. Peamisi kahtlusaluseid on kaks: Churchill ja Stalin. Juba need nimed üheskoos võivad kummalisena tunduda, eriti kummaline on Churchilli nimetamine: resideeris ju Poola eksiilvalitsus Londonis ning Poola sõdurid (nt kindral Władysław Andersi armee) paistsid Briti armees oma erilise vapruse poolest silma. See, mis Churchilli ja Stalinit Sikorski vastu ühendas, väljendub ühes sõnas: Katõn.

Juba 1941. aastal avastasid pealetungivad Saksa väed Smolenski lähedalt Katõni metsast hulgaliselt suuri ühishaudu mahalastud Poola sõjaväelastega. Hinnates leiu suurt propagandistlikku potentsiaali, korraldasid sakslased rahvusvahelise juurdluse ning kutsusid 1943. aastal kokku autoriteetse rahvusvaheline komisjoni, mille järeldused olid ühemõttelised: kuriteos on süüdi Nõukogude Liit.

Stalin nimetas loomulikult seda Goebbelsi propagandatrikiks ning väitis, et poolakaid tapsid hoopis sakslased ise. Mõnede andmete kohaselt seadis Churchill mitteametlikult Stalini väited kahtluse alla, kuid ametlik Briti positsioon oli oma liitlase, Nõukogude Venemaa toetamine. Kui poola päritolu inglise poeet krahv Geoffrey Potocki de Montalk avaldas 1943. aastal «Katõni manifesti», arreteeriti ta selle eest.

Władysław Sikorski ei uskunud stalinlikku propagandat ning astus mitu sammu, mis katkestasid diplomaatilised suhted Poola eksiilvalitsuse ja Nõukogude Liidu vahel. Veelgi enam, ta nõudis häälekalt brittidelt liitlassuhete katkestamist Nõukogude Venemaaga. Ning Sikorski rahvusvahelise autoriteediga tuli arvestada, nagu ka Poola sõjaväelaste võimekusega.
Milovan Djilas, Jugoslaavia SFV asepresident, kellest sai üks kommunistliku režiimi autoriteetsemaid kriitikuid, meenutas Stalini hoiatust, et inglased võivad tappa Tito, nii nagu nad tegid seda Sikorskiga (Milovan Djilas «Conversations with Stalin»). Djilase tunnistuses pole põhjust kahelda, samas aga oli Stalin tuntud meister oma vaenlaste elimineerimisel ja selle teo oma teistele vaenlastele omistamisel.

Sikorski surma asjaolud tundusid nii küsitavad, et Poola president Lech Kaczyński ja peaminister Donald Tusk andsid korralduse korraldada uus uuring, mille käigus 2008. aasta juulis ekshumeeriti Sikorski surnukeha (ühe versiooni kohaselt olid kindral ja tema saatkond lennukisse viidud juba surnuna), kuid mingeid sensatsioonilisi avastusi komisjonil teha ei õnnestunud.
See ongi koht, kus vastutustundlikul autoril tuleb peatuda: edasisteks järeldusteks puutuvad kindlad andmed, katteta konstruktsioone esitada on aga kohatu. Selle poolest teadlane vandenõuteoreetikust erinebki, et kindlaks tehtud faktidest lähtudes loob ta uue teadmise, mitte aga ei kasuta fakte juba eelformuleeritud teooria («teadagi, kes kõiges süüdi on») järjekordseks kinnitamiseks.

President Kaczyński juhitud valitsusdelegatsiooni eesmärk ei olnud üksnes tseremoniaalne, sellest pidi saama uus algus Poola ja Venemaa suhetes. Just paar päeva varem tunnistas Venemaa peaminister Vladimir Putin teatud vastumeelsusega Nõukogude Liidu eriteenistuse vastutust Katõni veretöös. Seega oli üks suur takistus Vene ja Poola suhete arengus justkui eemaldatud. Katõnist oleks pidanud saama mitte ainult totalitaarse režiimi kuriteo, vaid ka lepituse sümbol. Praegu on veel vara öelda, millised tagajärjed on uuel tragöödial samas metsas.

Kas riigikorda muuta?

2009-12-02

Debatt Eesti valitsemise korra üle on igati vajalik. Mõtted, mis Minu Eesti demokraatia töörühmas ja Peeter Jalaka mõtetest koorusid, väärivad tähelepanu ja arutelu. Samas on alati hea, kui teame ka meie endi varasemaid debatte samadel teemadel ning teiste maade kogemusi. Kindlasti soovitaks töörühmal värskendada mälu aruteludega aastatest 1988-1992, mil seoses Eesti põhiseaduse ettevalmistamisega arutati Eesti valitsemiskorda ja valimissüsteemi päris energiliselt ning mõttevahetuse korras mängiti läbi erinevad variandid. Rein Taagepera asjatundlikud tähelepanekud vääriksid kindlasti analüüsi.

Tasuks ka meelde tuletada 1924-1933 toimunud debatte, kus küsimuseasetused olid väga sarnased tänastele, pakutud lahenduste hulgas samuti palju tänaseid mõtteid ja... kahetsusväärselt kurb tagajärg, mis maksis Eestile demokraatia ja võib-olla ka iseseisvuse.

Maailmas ei ole universaalset valitsemisstandardit, erinevalt näiteks inimõigustest. Seepärast toimuvad pidevalt ja erinevates maades parema süsteemi otsingud. Tihtipeale lähtutakse aksioomist, et meil valitsev kord on halb (kurja juur) ja seda tuleb iga hinna eest muuta. Nii näiteks toimub Inglismaal debatt selle üle, kas mitte loobuda majoritaarsest valimissüsteemist (isikuvalimistest) ja minna üle parteinimekirjadele, mis kajastaks paremini valijate soove. Soomes tuldi kõrgel tasemel välja ettepanekuga asendada otsesed presidendivalimised kaudsetega, kus riigipea valiks Eduskunta, kuna otsevalimised on muutnud presidendi populismi tuulelipuks.

Tšehhid on rahulolematud kahekojalise parlamendiga, kuna see on läinud väga kulukaks ja senatil ei ole õieti midagi esindajatekojale lisada, pigem see venitab tööd. Sageli heidetakse ette, et kui esindajatekoja saadikud esindavad oma parteide huve, siis senaatorid tegutsevad üksnes enda huvides. Ja rahul pole paljud. Siit julgen järeldada: kui oleks avastatud ideaalne valitsemismudel, siis oleks see ammugi standardiseeritud.

Jättes sisulise poleemika ühe või teise ettepaneku üle edaspidiseks, tahaksin rõhutada paari üldist aspekti. Erinevates maades töötavad vägagi erinevad demokraatia mudelid võrdlemisi hästi. Asi läheb reeglina paigast ära, kui hakatakse rabelema ja püütakse „paremat" süsteemi kusagilt laenata. Ladina-Ameerika maad kopeerisid USA-d, aga välja ei tulnud maailma parim demokraatia, vaid ebastabiilne diktatuuri kütkes rabelev korruptiivne plutokraatia (vaid üksikute eranditega). Parim demokraatliku valitsemiskorra proovikivi on stabiilsus.

Ja veel, valitseb usk, et valitsemiskorralduse muutmine on imerohi, mis lahendab usalduskriisi. Kuid paraku ei ole mingit põhjust nii arvata. Usalduskriis on madala poliitilise kultuuri tagajärg. Kultuuritust aga reglementi muutes kultuursusega ei asenda. Pole kahtlustki, et Eesti poliitiline süsteem peab arenema, kuid enne kui katse-eksituse meetodil riik pahupidi pöörata, oleks mõistlik võimalikud tagajärjed teoreetilisel tasandil läbi mängida.

Julgen aga ennustada üht: kui me kehtestame kombinatsiooni, kus üheaegselt on meil otsevalitav president - sagedastel rahvahääletustel ja rahvaalgatusel põhinev otsustamine - kahekojaline parlament koos saadikute tagasikutsumise võimalusega - majoritaarne (isikuvalimistel põhinev) valitsemissüsteem - korporatsioonide-keskne juhtimismehhanism ja maakondade föderatsioon, siis oleme demokraatia Eestis edukalt likvideerinud.

Mistrali müük oleks NATOle julgeolekurisk

2009-11-26

Prantsusmaa ja Venemaa vahel on arenemas väga tõsine relvatehing. Meiegi ajakirjanduses on viimastel päevadel mitmel korral räägitud uusima Mistral-tüüpi dessantlaeva võimalikust müügist Venemaale.

See on üldse esimest korda, kui üks NATO liikmesmaa on pakkumas Venemaale sedavõrd suuremahulist ja sõjaliselt kaalukat tehingut. 300meetrine nüüdisaegseim (esimene reis 2006) dessantlaev läheks Venemaale maksma umbes pool miljardit eurot.

Tõsi, viimastel aastatel on Venemaa ostnud näiteks Suurbritannialt väiksema koguse käsirelvi. Tehinguid on tehtud ka Austriaga erirelvastuse osas. Samas oleks otseselt ründelaevana kasutatava aluse müük hoopis tõsisem ja tagasiulatuva mõjuga.

Juba ainuüksi Vene mereväe ülema Vladimir Võssotski hooplemine Gruusia vastu suunatud rünnakuga (et sellise laevaga oleks operatsioon väldanud vaid 40 minutit) peaks panema piduri prantslaste tehingusoovile.

Eeskätt peaks NATO liikmesmaad Prantsusmaad mõtlema panema Venemaa tegelikud plaanid oma relvastuse arendamisel. Miks peaks Venemaa arendama Läänemerel või Mustal merel suureulatuslikku maabumisvõimet? Miks harjutati septembris suurõppuste Lääs-2009 käigus dessante nii merelt kui õhust? Miks olid nende õppuste legendi pärast mures nii Poola välisminister kui Läti kaitseminister? Mistral-tüüpi laeva omandamine suurendaks kordades Venemaa võimekust suuremahuliste ja hästi juhitud dessantide läbiviimiseks.

Venemaa rahvusliku julgeoleku alusdokumendid käsitlevad NATOt siiani peamise strateegilise ohustajana. Ukraina ja Gruusia püüdlused liitumaks NATOga on sundinud Kremlit mitte üksnes retoorilisele, vaid ka reaalsele sõjalisele vastutegevusele. Seda nägime eelmise aasta augustis, mil Venemaa okupeeris ühe viiendiku Gruusia territooriumist.

Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy rahupüüdlused Gruusias päädisid lühiajaliseks jäänud seisukohaga NATOs - no business as usual with Russia. Kas tõesti on olukord aastaga nii põhjalikult muutunud? Kas tõesti NATO peasekretäri Rasmusseni soovid Venemaaga paremini läbi saada sisaldavad ka relvastuse suuremahulist müüki? Ma ei tahaks seda uskuda, et NATO sõjalises tiivas oleksid inimesed nii naiivsed.

Minu arvates kujutaks Mistrali müük ning lisaks veel kolme sama tüüpi aluse ehitamine Venemaal tagasiulatuvalt väga tõsist julgeolekuriski just NATOle endale. Küsimuseks ei oleks ei ühe ega teise rannikuriigi mure, vaid NATO kui terviku julgeoleku ohupildi muutumine.

Sellest lähtuvalt peaksid ka meie asjasse puutuvad ministrid avaldama oma selge seisukoha ning argumenteeritult osundama ka oma Prantsusmaa kolleegidele kavandatava relvatehingu kõiki võimalikke tagajärgi.

Budapesti energiafoorum ei üllatanud

2009-11-20

Budapestis sel nädalal toimunud energiafoorum oli üks selleteemaliste ürituste pikast reast. Seetõttu oli midagi väga üllatavat raske loota. Eks peamine oli siiski võimalus valdkonnas tegevate poliitikute, ettevõtjate ja ekspertidega informatsiooni vahetada.

Foorumi avapaneelis olid ehk nimekamad esinejad Ungari opositsiooni liider ja tulevast kevadest alates võimalik uus peaminister Viktor Orban ning Tšehhi endine peaminister Mirek Topolanek. Orbani sõnum oli rohkem sisemaiseks tarbimiseks, Topolanek seevastu tsiteeris Andrei Sahharovi - tuumaenergia on Lääne vabaduse tagatis.

Samas paneelis olnud Venemaa riigiduuma asespiiker Aleksandr Babakov ei üllatanud: tema meelest olevat ohuks energiajulgeolekule NATO laienemisplaanid Ukrainasse ja Gruusiasse ning Gruusia ebaadekvaatse liidri käitumine. Babakovi toon oli tunduvalt jõulisem ja näpuga näitavam kui varem esinenud USA erisaadikul Euraasia energia küsimustes Richard L. Morningstaril.

Minu paneeli teema oli 2009. aasta gaasikriisi järelmid ja õppetunnid. Rääkisin eeskätt Euroopa Liidu energiapoliitika kujundamisest ja mõningatest reaalsetest sammudest (energiaühendustesse investeerimine ja Nabucco lepe). Püüdsin veidi vastanduda mugavale arvamusele, et Euroopa Liit on nõrk ja pole võimeline ühiselt midagi tegema. Ainuüksi peagi jõustuv Lissaboni lepe loob aluse uute seadusandlike meetmete väljatöötamiseks.

Suurimaks probleemiks gaasitülide võimaliku kordumise juures pidasin õigusruumi ja äripraktika olulist nihestatust Venemaa ja Euroopa Liidu vahel. Eriti pidasin silmas energiaharta põhimõtete eiramist Venemaa poolt ja läbipaistvuse puudumist nii Venemaa kui näiteks Ukraina energiaturul. Rõhutasin, et Euroopa energiajulgeolek on vahetult seotud Ukraina suveräänsuse tugevdamisega.

Tegelikult olid paneeldiskussioonidest vajalikumad kuluaarivestlused, mis andsid nii mõnegi hea vihje sektoris toimuvate arengute kohta.

Hispaania tulevase eesistumise prioriteedid

2009-11-13

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonil on viimase kahe aasta jooksul kujunenud hea tava külastada vastavat liikmesmaad enne selle asumist ühenduse eesistujaks. Oleme varem visiteerinud Sloveeniat, Prantsusmaad, Tšehhit ja Rootsit, nüüd aga Hispaaniat.

Nende sõitudega on meil olnud võimalus vahetult kurssi minna eesistuja tähtsamate prioriteetidega. Samas on see võimaldanud meie enda positsioone ja huvisid tutvustada, mis on hea infovahetuse tava juures väga vajalik lisandus meie Euroopa poliitika ajamisel.

Eilsed kohtumised Madridis nii sealses parlamendi mõlema koja ühiskomisjonis, välisministeeriumis kui Elcano instituudis andsid päris kena sissevaate peagi algavale Hispaania eesistumisele Euroopa Liidus.

Kui jätta kõrvale varsti jõustuva Lissaboni leppe ellurakendamine, kujuneb Hispaania eesistumise vaieldamatuks prioriteediks majanduskriisiga võitlemine. Kuigi probleem on tõsine kogu Euroopale, on Hispaanial siin arusaadavalt suur huvi mängus. Ligi 20protsendiline tööpuudus ja eriti ehitussektori jätkuv madalseis survestavad Hispaania vasakpoolset valitsust tegudele.

Samal ajal polnud juttu võimalikest konkreetsetest meetmetest (finantsregulatsiooni parendamine ja mõni teine termin on käibel juba praegugi). Tähtsamate hoobadena näevad hispaanlased Lissaboni strateegia taaselavdamist (eeskätt selgemate eesmärkide seadmise kaudu) ning innovatsiooni ja teadusuuringute tähtsustamist (1,7%-lt SKPst 3%-le). Mida see tegelikkuses kaasa toob, näitavad eelolevad kuud.

Majandusteemade all tuli jutuks olukord Eestis ja selle kaudu sai puudutatud meie püüdlusi eurotsooniga liitumiseks. Teatavasti peaks olulisim hindamine toimuma eeloleval kevadel, seega Hispaania eesistumise ajal.

Ääri-veeri puudutati tulevase finantsperspektiivi (2014-2020) arutelude algust, kuid siin on pigem küsimus väga üldiste huvide määratlemises. Detailideni hispaanlased veel ei lähe.

Euroopa Liidu küsimustes rõhutavad hispaanlased eesistumise käigus sotsiaalse Euroopa mudeli tähtsust (ilmselt tuleneb see suuresti valitsuspartei huvidest), võrdse kohtlemise põhimõtteid ning kodanike õiguste ja vabaduste kaitset.

Välispoliitiliselt näeb Madrid ehk kõige olulisemana Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide suhete värskendamist, mis peaks aset leidma tuleva aasta mais toimuval tippkohtumisel. Arusaadavalt soovib Hispaania edendada suhteid Ladina-Ameerika riikidega ja osutada tähelepanu Põhja-Aafrikas toimuvale.

Hispaania eesistumine on esimene, kui ametis on Euroopa ülemkogu president ja kõrge esindaja ehk välisminister. Madridis jäi siiski mulje, et personalimuudatuste "kiuste" loodab Hispaania olla oma neljanda eesistumise ajal edukas. Mis muud, kui jõudu nendele!

Live. Iive. Iive. 42 aastat hiljem

2009-11-13

Silmapaistvate ajakirjanduslike tööde eest antakse autoritele eri masti autasusid. Kuid on ka selliseid kirjutisi, mille eest preemiaid ei saa, aga mis ometigi muudavad inimesi ja ühiskonda.

Nüüd juba rohkem kui kaks kümnendit tagasi oli selliseks artikliks 26.09.1987 Edasis ilmunud nelja mehe ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele. Üle nelja kümnendi tagasi oli samalaadse tähendusega samas lehes 18.04.1967 ilmunud kokkuvõte pealkirja «Iive.Iive.Iive» all peetud vestlusringist.

Oht rahvusele

Vestlusringist osavõtjad (teadlased, õppejõud ja õpetajad, arstid, kultuuritegelased, statistikud) näevad ajalehefotol välja nooruslikud. Ometi on mitmed neist, minu õpetaja professor Salme Nõmmik nende hulgas, tänaseks siit ilmast lahkunud. Elavad saavad hinnata, kas alljärgnev mulje tollest sündmusest on õige.

1967. aastal oli Nikita Hruštšov juba koduarestis. Kuid nn Hruštšovi sulaga kaasnenud suurem mõtlemise ja tegutsemise vabadus polnud veel läbi. Inimesed, kellele oli tähtis oma pere hea käekäik, ehitasid näiteks eramuid. Seda lubasid lahedamad olud ja paljudel, esmajärjekorras kommunistide poolt represseeritutel, polnudki lootust riigilt korterit saada.

Teised, sealhulgas vestlusringi kutsutud inimesed, kasutasid avardunud võimalusi ühiskonnaellu sekkumiseks.

Vestlusring viitas teema püstituses tolleaegse kombe kohaselt üleliiduliselt aktuaalseks muutunud rahvastikuprobleemidele. Iive vähenes ja see tekitas ohu, et tulevikus tekib raskusi maailma suurima sõjaväe ridade täiendamisel.

Vestlusringis seda Moskva muret loomulikult ei arutatud, keskenduti eestlaste kui rahvuse püsimajäämise teemale. Järgnevalt kirjeldan ürituse sisu ja hindame tema tähendust.

Tuleb tunnistada, et see oli 33 aasta järel esmakordne avalik, heal tasemel eri aspektidest eesti rahvastiku probleeme käsitlev üritus. (Viimati analüüsiti rahvastikuprobleeme 1934. aastal II rahvusliku kasvatuse kongressil.)

Esinejad konstateerisid nõukogude rahvastikuteaduse madalat taset ja seetõttu ei olnud ka nende seisukohavõtud kategoorilised, pigem arutlevad.

Demograafiateaduse kehva seisu pole keeruline seletada. Nii sai 1937. aasta Nõukogude Liidu rahvaloenduse peakorraldaja riigireeturitele tavapärase 25+5 aastat. Miks? Üks lopsakate vuntsidega mees oli enne loendust öelnud, mitu inimest peaks Venemaal elama. Aga loendajad ei saanud väljaöeldud numbrit kokku!

Siis ja praegu

Vestlusring käivitas sama moto «Iive.Iive.Iive» all mitme aasta jooksul ilmunud artikliteseeria. Selgitati seoseid üksikisiku käitumise ja selle käitumise kollektiivsete tagajärgede, tänaste otsuste ja nende homsete mõjude vahel.

Teiste sõnadega: kui üks, kaks või kolm peret otsustavad piirduda ühe lapsega, siis see mõjutab populatsiooni vähe. Aga kui nii käitub enamik perekondi, siis tähendab see pikemas perspektiivis ohtu rahvusele.

Vaatamata brežnevlikus stiilis optimistlikele pressiteadetele on meie tänanegi rahvastikusituatsioon kõike muud kui kiita. Summaarne sündimuskordaja (2008. aastal 1,79) tähendab vanematega võrreldes väiksemat laste põlvkonda. Majanduse konkurentsivõime püsimiseks on tulevikus paratamatu 1960.-1980. aastatega võrreldavas mahus sisseränne. Samas kinnitab viimase kümnendi kogemus, et paljude kogukondade integratsioonivõime on ammendatud, veel lisaks juurde tulijaid ei suudeta lõimida.

Kuigi praegused pensionärid tunnevad end tihti majanduslikus mõttes tagakiusatutena, võib hoopis suurem kitsikus tabada eakate ülejärgmist põlvkonda (2035.-2060. aastatel pensionipõlve pidavaid inimesi). Sest täna on meil nelja tööealise kohta üks eakas kodanik, 2060. aastal juba kaks.

Need on seaduspärasused, mille rahvale selgitamisega spetsialistid toonagi Edasi veergudel palju vaeva nägid. Mõningate hinnangute kohaselt olid tollasel harival tegevusel ka otsesed, iivet suurendavad tagajärjed. Aga seda seisukohta oli nii siis kui ka on täna väga keeruline kontrollida.

Teemad uuele ringile

Teine oluline moment, mis väärib esiletõstmist, oli vestlusringi seisukohtade vastandumine ametlikule ideoloogiale, olgugi et esinejad ei olnud dissidendid vms.
Rändest, mis oli 1988. aasta loominguliste liitude ühispleenumil keskne teema, peaaegu ei räägitud. Kuid muuhulgas kõneldi naise kui töötaja staatuse kõrval naise kui ema staatuse väärtustamisest, «emade austamise päeva» tähistamisest jms.

Tänapäeval saab igaüks aru, et selle päeva all mõeldi Eesti Vabariigis 1922. aastast riiklikku tähistamist leidnud emadepäeva.

Üks põhjus, mis sündide arvu mõjutajana välja toodi, oligi naiste osavõtt ühiskonnaelust: töötaval ja tööväliselt aktiivsel naisel ei jätku aega ega jõudu suure pere jaoks. Eestlastele omaselt vaieldi selle üle, kas ühiskonna ja üksikisiku jõukuse kasv soodustab laste sündi ja suuremat perekonda või on pigem omavahel seotud kitsad olud ja lasterikkus.

Heaolu kasvus ei nähtud võluvitsa, mis inimeste demograafilist käitumist muudaks. Pigem leiti, et põhjus, miks eestlased soovivad väikest perekonda, aga samuti niidiots lahenduse otsimiseks peitub mentaliteedis.

Eeskuju otsiti nii Leedust kui ka Soomest, kus suure perekonna mentaliteet oli toona üldine, aga ka Ameerikast ning Inglismaalt, kus eliidi perekondades kasvas 4-5 last.
Mõningate hinnangute kohaselt olid tollasel harival tegevusel ka otsesed, iivet suurendavad tagajärjed.

Vestlusring toonitas mentaliteedi, suhtumise ja väärtushinnangute tähtsust, kuid ei jätnud tegemata konkreetseid majanduspoliitika valdkonda kalduvaid ettepanekuid.
Et tuleks korrigeerida naiste ja emade pensioni seadust. Lühendada emade tööpäeva. Sisse seada nn vanaemade (lapsehoidjate) teenistus. Alandada laste tarbekaupade hindu, anda tasuta koolitarbeid jne.

Nagu teame, jõudsid need ettepanekud mõne erandiga 1970.-1980. aastatel rahvastikupoliitika võtete arsenali. Seda konstateeringut ei tohi tõlgendada kui tingimusteta kiitust möödanikule.

Viimsed kümnendid on olusid tublisti muutnud, aga mõned teemad (pensionid, lastehoid, tasuta koolitarbed jms) on praegu uuesti vaidluste keskmes. Mõistlik on vaadata, kuidas neid on varem käsitletud.

Müüri langemine suunas ajalugu

2009-11-10

Berliini müür oma täielikult suletud kujul, nagu me seda tunneme, rajati üks aasta ja üks päev enne seda, kui mina sündisin. Niisiis võib öelda, et olen Berliini müüri eakaaslane, ent õnneks väsis tema minust varem. Nägin Berliini müüri ehk tema jäänuseid Brandenburgi värava juures esimest korda ihusilmaga alles siis, kui teda tegelikult enam ei olnud ja Saksamaa oli ammu taasühendatud.

Külma sõja sümbol

Markeerin kolm asja Berliini müüriga seoses. Esiteks, Berliini müür on kahtlemata külma sõja ja raudse eesriide kõige ehedam sümbol. Samal ajal oli ta oma linnaruumi läbivas lõhestavuses hoopis teistsugune, kui see raudne eesriie, mis Läänemere läbi lõikas ja meid vabast maailmast eraldas või mis ei lubanud meil külastada Eesti rannikuala piiritsoone.

Berliini müüri traagika hoomamiseks tuleb ette kujutada Tallinna vanalinna nõnda, et Viru värav ja Toompea on ühes tsoonis, aga Raekoja plats ja Oleviste kirik on juba teises tsoonis ning sinna me ei pääse.

Teiseks, Berliini müüri langemine ja Saksamaa taasühinemine olid midagi, mis Eesti üleminekuprotsesse väga selgelt julgustas. Saksamaa ühinemises nähti Teise maailmasõja pärandi kustutamist ja sammu, millele oli oodata loogilist järge. Sellise järjena nägime meie eeskätt Balti riikide iseseisvuse taastamist. Kui Berliini müür oli maha võetud, tuli järgmise sammuna asuda juba Molotovi-Ribbentropi paktiga määratletud rajajoonte mahavõtmisele.

Kolmandaks, Berliini müür langes kiiremini, kui me seda uskusime. Nn üleminekuprotsessi aeg voolas kiirelt. Erinevalt praegustest unistustest, mis täituvad oodatust aeglasemalt, täitusid meie toonased unistused kiiremini, kui oodata julgesime. Sel ajal oli enam entusiasmi ja uute eesmärkide püstitamise valmidust. Eesti puhul tähendas see kiiret suunavõtmist riikliku iseseisvuse taastamisele õigusliku järjepidevuse alusel ja siit edasi juba otsustavat liikumist Euroopa Liidu ja NATO liikmelisuse suunas.

Berliini müür kui vaheetapp

Ei saa jätta märkimata, et Saksamaale ei olnud Berliini müüri langemine üksnes pidu, vaid sellele järgnes üsna raske ülemineku- ja Ida-Saksamaa taasintegreerimise protsess. Paljuski hakkas see õige varakult osutama nende reformiprotsesside keerukusele, millega Eesti juba mõne aasta pärast silmitsi seisis.

Omaette küsimus on see, mis olid kõige jõulisemad üleminekuprotsessi sündmused Saksamaale ja näiteks Eestile. Üldistavalt öeldes olid Berliini müüri lammutamine ja Eesti laulev revolutsioon ühe ja sama protsessi osad. Neil oli julgustav toime teineteisele, ehkki mastaabierinevusest Saksamaa ja Eesti vahel ei saa mööda minna. See lubab väita, et Berliini müüri langemine mõjutas meid rohkem kui meie Berliini müüri lammutamist, aga lõppkokkuvõttes tegid ju rahvad seda, mida Nõukogude Liidu kiire lagunemisega avanenud olukord võimaldas.

Mälu sisaldab meil ilmselt väga sarnaseid emotsioone, aga need on seotud eri sündmustega.

Kui püüan oma emotsionaalses mälus korda luua, eristuvad pigem kõrgpunktidena 1988. aasta kevad ja suvi (nn uus ärkamisaeg, laulev revolutsioon) ja riikliku iseseisvuse taastamise algus, mis järgnes 1991. aasta ebaõnnestunud augustiputšile Moskvas. 1989. aastat, mis sakslaste jaoks oli haripunkt, näeksin mina eestlase silmadega vaadates pigem vaheetapina.

Selle vaheetapi sisepoliitiliselt kõige olulisem protsess oli minu meelest kodanike komiteede liikumine ehk õigusjärgsete Eesti kodanike registreerimine eesmärgiga taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel. Kõige efektsem sündmus Balti riikide jaoks oli Balti kett. Ja selle vaheetapi välispoliitiliselt kõige olulisem sündmus oli Berliini müüri langemine ja Saksamaa taasühinemise algus.

Külma sõja hingus

Siirdume tänapäeva. Toonane entusiasmi aeg on nüüd asendunud pigem tagasilöökidega demokraatia ja vabaduse teel. Eelmisel aastal avaldas Edward Lucas raamatu "Uus külm sõda", mis kohe eesti keelde tõlgiti. Teine sama pealkirjaga raamat on Mark McKinnoni sulest.

Kui õhus on küsimus külma sõja tagasitulekust, võib ju küsida: kui külm sõda on tagasi, kas tulevad tagasi ka raudne eesriie ja Berliini müür? Usun, et küsimust niiviisi püstitades oleme asja absurdini viinud. Berliini müür ei tule kunagi tagasi ja raudset eesriiet pole võimalik võrreldaval kujul rakendada juba kas või uue infokeskkonna tõttu.

Aga see ei tähenda, et külma sõja hingus või mõni selle element ei ole tagasi. Ukraina teadlane Georgi Potšeptsov viitab sellele oma värskes raamatus "Uus külm sõda ja infokonfliktid postsovetlikus ruumis". Asi on selles, et uus külm sõda ei ole sellisena tajutav Läänes. Küll aga tajutakse Venemaa muutumist järjest autoritaarsemaks, järjest vähem demokraatlikuks ja järjest suuremate geopoliitiliste ambitsioonidega riigiks väga terava ohutundega Venemaa lähimas naabruses, sealhulgas Eestis.

Potšeptsov märgib, et uue külma sõja teravik on suunatud nendele Venemaa naaberriikidele, kes on valinud lääneliku orientatsiooni ja püüavad Venemaa mõjusfäärist vabaneda.

Georgia puhul kasvas infosõda eelmise aasta augustis otseseks sõjaliseks konfliktiks, mida Venemaa koostöösoovimatuse tõttu ei ole siiani lahendatud.

Oma dramaatilisuselt järgmisel kohal on gaasisõda Ukrainaga, mille tagajärjel paljud eurooplased tänavu talvel külmetasid. Venemaa süüdistas Ukrainat gaasivarguses.

Balti riikide ja suuresti Poola vastu on suunatud n-ö ajaloosõda. Rahvusvahelised organisatsioonid on astunud olulisi samme totalitaarse kommunismi kuritegude hukkamõistmiseks, nagu on rahvusvaheliselt hukka mõistetud natsismi kuriteod. Venemaa seevastu on kõigile sellistele algatustele väga raevukalt reageerinud. Võime ju öelda, et Venemaa ajalookäsitlus Eesti kohta on üdini vale, kuid kui kümnetele miljonitele inimestele sisendatakse igapäevase propagandaga, et oleme fašistid, sest me ei aktsepteerinud nõukogude okupatsiooni, kujundab see ometi reaalsust. Selline külma sõja müütidel põhinev reaalsus on väga ohtlik.

Erinev vaade probleemidele

Balti riikide ja Poola ning teiselt poolt Lääne-Euroopa poliitikute ohutunnetus ja probleemide nägemine on seejuures erinevad. Tony Judt, üks tänapäeva suuremaid ajaloolasi, võtab selle oma hiljutises intervjuus raadiole Vaba Euroopa kokku tõdemusega, et Saksamaal ja Lääne-Euroopas nähakse Venemaad teisiti - mitte vahetu julgeolekuriski, vaid partnerina, kellega on vaja kokku leppida.

Euroopa Liidus ei ole ega saa olla vähemalt formaalselt müüre, mis eristaksid meid Ida-Euroopaks ja Lääne-Euroopaks. Seepärast loodan, et Euroopa riigid saavad, vaatamata ajaloolisele kogemusele ja sellest tulenevalt vaatenurkade erinevusele, kokku leppida põhilises.

Esiteks: moraali ja ajaloo aspekt. Totalitaarse kommunismi kuritegude hindamise ja teadvustamisega tuleb edasi minna ka juhul, kui tõde on kellelegi valus. Käsitlemist ootavate teemadena on üleval hinnangu andmine Molotovi-Ribbentropi paktile ja kolmekümnendate aastate Ukraina näljahädale ehk holodomorile. Venemaad tuleb kutsuda ajaloolist tõde tunnistama.

Teiseks: energiajulgeoleku aspekt. Pean väga oluliseks alternatiivsete gaasivarustuse võimaluste arendamist Euroopale. Euroopa otsene sõltuvus Gazpromist, mis omakorda on otsesõltuvuses Venemaa välispoliitikast, on Euroopa jaoks hukutav. Eriti oluliseks pean Nabucco torujuhtme rajamist, mis võimaldab gaasi Kaspia mere piirkonnast Venemaad läbimata Euroopasse tuua.

Kolmandaks: geopoliitiline aspekt. Viimastel päevadel on väga palju räägitud näiteks Türgi-Armeenia rapprochement'ist (vastastikune lähenemine - toim). See on kahtlemata tervitatav, kuid kaugemas vaates pole võimalik luua regioonis stabiilsust, arvestamata Aserbaidžaani huve seoses okupeeritud aladega Mägi-Karabahhis.

Mu oluline geopoliitiline märkus on see, et Euroopa Liit peab olema eriti hoolas suhetes Türgiga, sest Türgi lähenemine Euroopale suurendab meie julgeolekut, aga Türgi samastumine Venemaa Suur-Euraasia ideoloogiaga võib Euroopa sõltuvust ressursirikastest, kuid mittedemokraatlikest riikidest oluliselt suurendada.

Soovitustega on nii nagu ikka. Kõige raskem on probleemide puhul vastata küsimusele, mida me suudame teha. Kuid seda võimalust tuleb alati otsida. Berliini müüri langemine 20 aastat tagasi on tõestanud, et ajalugu võib suunda muuta palju kiiremini, kui me praegu oodata oskame.

Ettekande järgi konverentsil "1989-2009: Ühine ajalugu, kaks vaatenurka" 13. oktoobril rahvusraamatukogus. Autor tänab Saksamaa suursaadikut dr Martin Hanzi ja endist riigiministrit Heinz Eggertit haruldase diskussiooni eest.

Artikkel pärineb Andres Herkeli ajaveebist www.herkel.net.

Berliini müür ja Gorbatšov

2009-11-05

Esmaspäeval, 9. novembril möödub 20 aastat Berliini müüri langemisest. Suur sündmus, mida arusaadavalt tähistatakse suure tähelepanu all. Viimastel päevadel olen lugenud nii Guardianist kui The New York Timesist toonase päevakangelase Mihhail Gorbatšovi arvamuslugusid.

Vaieldamatult mängis Gorbatšov keskset osa tollastes sündmustes. Siiski on suur vahe, kas tegemist oli nendele muutustele kaasaaitaja, nagu seda näiteks 1980. aastatel oli USA president Ronald Reagan, või reaalsuse ees taandujaga.

Mõistagi on inimlikult arusaadav, et Gorbatšov püüab toonast situatsiooni ilustada ja enda või tervikuna Nõukogude Liidu rolli esile tõsta. Eriti terav dissonants on arvamuses, et Berliini müüri langemine sai võimalikuks vaid tänu nendele muutustele, mis Nõukogude Liidus algasid 1980. aastatel. Ma julgen selles väites sügavalt kahelda. Gorbatšov ise tunnistab, et veel 1989. aasta juulis arvas ta probleemi lahenevat alles 21. sajandil.

Kui vabanemine Ida-Euroopas oleks tollal sisuliselt tähendanud miskit Gorbatšovile ja tema lähikondlastele, poleks ta Nobeli rahupreemia laureaadina 1991. aasta jaanuaris saatnud sõjajõude Balti riikide vabaduspüüdluste lämmatamiseks. Sellesse ritta kuuluvad ju verised sündmused Bakuus, Thbilisis ja mujal.

Seepärast ei tuleks nüüdki üksnes keskenduda Berliini müüri langemise faktile, vaid laiemale taustsüsteemile. Seda, et 20 aastat pole sugugi vähendanud idaeurooplaste umbusku praeguse Venemaa agressiivse välispoliitika ees, tõdeb Gorbatšov ise oma kolumnis The New York Timesis. Kuid teeb sellest järelduse, mis kinnitab, et ta ei saa siiani aru, mis ikkagi 9. novembril 1989 juhtus.

Ta räägib sellest, et Euroopa Liidu ja NATO (liiga) kiire laienemise tõttu on Euroopas tekkinud uued eraldusjooned. Ta ei mõista, miks Ida-Euroopa tuntud liidrid, nagu Vaclav Havel väljendavad umbusku tänapäeva Venemaa välispoliitika suhtes. Ta ei näe sõda Gruusia vastu, küll aga vabade ja demokraatlike riikide õigustatud kriitikat. Jääb mulje, nagu Gorbatšov kahetseks, et Berliini müür langes.

Põhiseaduspatriotism ei ole võluvits

2009-11-03

Mõni aeg tagasi õiguskantsler Indrek Tederi pakutud mõte põhiseaduspatriotismist ning kodanikukesksest identiteediloomest Eestis on kindlasti väärt lisandus ühiskonna suurema sidususe saavutamise arutellu, kuid minu arvates pole see siiski murrangut toov võluvits.

Halvimal juhul võiks põhiseaduspatriotismi eelistamine isegi teataval määral ohtlikuks kujuneda. Kui selle mõtteks on taandada valehäbis Eesti omariikluse ja identiteedi põhitelg, siis tegelikult võiksid selle idee autorid võtta kasutusele hüüdlause: no pasaran! Ühiskonna sidususe asemel saavutame risti vastupidise tulemuse.

Ma ei mõista nende hädakisa, kes pidevalt räägivad integratsiooni läbikukkumisest ning kes kasutavad Eestis elavaid teisi rahvusi mingi väljapressimismalakana. Või veel hullem - Eesti enda identiteedi ja omariikluse nõrgendamiseks. Seda viimast nägime kahjuks päris ilmekalt ka kohalike valimiste kontekstis.

Leo Kunnas kirjutas Eesti Päevalehes, et põhiseaduspatriotismile pole mõistlikku alternatiivi. Ta arvab, et 1930. aastate lõpus ei suutnud tšehhid pakkuda sudeedisakslastele midagi mõistlikku. Ju polnud iseseisev Tšehhi riik piisavalt mõistlik alternatiiv, võiks vastu arvata.

Gruusia püüdles Lõuna-Osseetias regionaalse sidususe ja heaolu tagavate lahenduste suunas. Veendusin selles oma silmaga 2007. aasta novembris. Ometi on tänaseks need head näited kodanikukaitse sildi all Venemaa tegevuse tõttu sõna otseses mõttes maatasa tehtud.

Nagu näha, võib põhiseaduspatriotism väga vales mõttes ka sõdade ajendiks olla. See on muidugi äärmus. Kunnasel on õigus, et selline patriotism on vaid suurte "privileeg".

Euroopa Liidu ja üldse avatud maailma tingimustes on kitsas rahvuskesksus kahtlemata oma aja ära elanud. Küll aga pole rahvuskesksus selle laiemas või täpsemini riigipoliitilise identiteedi tähenduses kuhugi kadunud. Rahvussümbolid poliitilises tähenduses, nagu iseseisvuspäevad ning pöördeliste ajalooliste sündmuste tähistamine pole ei Soomes ega Prantsusmaal, Itaalias ega Iirimaal kuhugi kadunud.

Alles 2006. aastal jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal avastas Saksamaa, et oma rahvuslippu võib julgemalt lehvitada.

Miks siis meil peaks olema kuidagi teisiti. Ma olen kindel, et Teder ei mõelnud loobumist ajaloolisest identiteediteljest abstraktse legalismi kasuks. Ta teab suurepäraselt, et juurteta või ühiskonna ühisosa jagamist eiravad kodanikud ei tugevda, vaid nõrgendavad üldist riigi sidusust ja sisemist julgeolekut.

Õigusriiklus ning kodanike võrdsus seaduse ees on tõepoolest väga suur alternatiiv sellele, mida võime näha näiteks idanaabri juures. Parimaks näiteks on 2007. aasta aprillisündmustes osalenute üle peetud kohtuprotsessid.

Huvitav, kui põhiseaduses toimub muudatus (mis on demokraatliku vaidluse loomulik tulemus), mis pole teatud osale ühiskonnast meeltmööda, kas koos sellega kaob siis ka patriotism?

Meie eesmärgiks ehk strateegia pealiiniks on sidusa, efektiivsele ja samas solidaarsele koostoimele suunatud ühiskonna tugevdamine. See on sisuliselt raamitud ka meie põhiseadusse. Küll on aga selle saavutamiseks võimalikud erinevad taktikalised sammud, kaasa arvatud ka võimalikud muudatused või kohendused meie seadusandluses, sealhulgas kodakondsusseaduses.

Samas olen veendunud, et riik peab oluliselt rohkem ja targemini panustama tolerantsuse ning kõige paremas mõttes Eesti-lojaalsuse tugevdamisele. Ja seda mitte ainult siin elavate venelaste ja teiste rahvuste, vaid ka eestlaste endi hulgas.

Berlusconi liigub Schröderi jälgedes

2009-10-29

Venemaa peaministri Vladimir Putini personaalne karisma ning Moskva välispoliitika suutlikkus eriti Euroopa suunal on kohati kadestamisväärselt edukas. Selle üks parimaid näiteid on Putini tulemuslik semutsemine Itaalia peaministri Silvio Berlusconiga, kes varjamatult on kujunenud Venemaa kindlaks eestkõnelejaks Euroopa Liidus.

Läinud nädalal ühitas Berlusconi oma veidi ootamatu Peterburi visiidi nii energia- ja majanduskõneluste kui Putini sünnipäeva tagantjärele tähistamisega. Seejuures eelistas Berlusconi eraviisilist (kaasas vaid turvamehed ja isiklik nõunik) Peterburi lendu kohtumisele Jordaania kuningaga, kes parasjagu oli Roomas.

Igatahes on Venemaa juhtkond suutnud edukalt lõhestada ELi ühtsema käitumiseni pürgivat energiapoliitikat schröderismi kogemuse laiendamisega lõunatiivale.

Kui Saksamaa ekskantsler on Nord Streami (ja mitte ainult) eesträäkija, siis Berlusconi kiidab tegeva valitsusjuhina hoogsalt South Streami rajamist.

Teatavasti on South Stream ELi Nabucco projekti otsene konkurent, mille kaudu Venemaa valitsuse käepikendus Gazprom on tekitanud paraja hulga erimeelsusi ja vastakat tegevust Euroopa riikide seas.

Nagu kirjutab Londoni The Times, on mitu lääneriikide diplomaati Roomas murelikult jälgimas Berlusconi liiga tihedaid sidemeid Putini ja Liibüa liidri Gaddafiga.

Retooriliselt on küsitud: kas Berlusconil rohkem sõpru polegi? Võiks küsida teisiti: mis saab siis, kui 73aastane Berlusconi ühel päeval poliitiliselt areenilt taandub?

Tartu ülikoolil nina vee peal

2009-10-28

Tartu ülikooli jõudmine 600 „maailma parema ülikooli" hulka on tähelepanu äratanud. See on hea uudis, kindlasti osutab see ülikooli akadeemilisele kvaliteedile, toidab meie rahvuslikku eneseteadvust ja annab lootust neilegi, kes sooviksid oma alma mater'it 100 parema hulgast leida. Igasugused üleilmsed edetabelid on moes ja neid koostatakse ka ülikoolide jaoks mitmel eri moel.

Ülalnimetatud edetabel pärineb tuntuimast Inglise kõrgharidusajalehest Times Higher Education. Koos vanima üleilmse ehk nn Hiina edetabeliga, mida koostab Shanghai Jiao Tongi ülikool, on see ilmselt tuntumaid ülikoolide pingeridasid. Mõlemad on ühisel seisukohal, et maailma parim on Harvardi ülikool. Hiinlased annavad teise koha Stanfordi ülikoolile, inglastel on Stanford alles 16. kohal, teisel kohal on Cambridge'i ülikool. Helsingi ülikool on vastavalt 68. ja 108. kohal. 100 parema hulgas domineerivad USA ja Inglise ülikoolid, Kesk- ja Ida-Euroopa ülikoole mahub tippu umbes tosina jagu, ent mitte esimese 200 hulka. Tartu ülikool on mõlemas pingereas praegu umbes 555. kohal. Teades, et maailmas on üle 17 000 kõrgkooli, tähendab see kindlat kuulumist parima 5% hulka. Teisi Eesti ülikoole nendest edetabelitest ei leia, ent mingi ettekujutuse võib saada nn e-ülikoolide pingereast, kus Tartu ülikool on 282., Tallinna tehnikaülikool 719. ja Tallinna ülikool 1481. kohal ning 6000 parema hulka mahub 12 Eesti kõrgkooli.

Nähtavus ja maine

Ülikoolide „headuse" mõõtmine on keeruline, paljude arvates isegi võimatu. Mida saab teha, on võrrelda ülikoolide arvulisi akadeemilisi näitajaid või siis korraldada (ekspertide) küsitlusi. Hiinlased on läinud esimest teed: kokku on loetud ülikoolide nobelistid, teadusartiklid ja viited artiklitele ning siis ülikoolid ritta asetatud. Lihtsalt kokku võttes - mida rohkem on ülikoolis tehtud rahvusvaheliselt nähtavat teadust tipptasemel, seda parem on ülikool. Inglased usaldavad enam erialaekspertide ja tööandjate küsitlusi, lisaks õp-pejõudude tsiteeritavust ning välisõppejõudude ja üliõpilaste osakaalu. Selline käsitlus „mõõdab" eelkõige ülikooli rahvusvahelist mainet. Maine ja akadeemiline nähtavus on tihedalt seotud, „mainekas" haridus on parem kui „tundmatu" haridus, milline on aga ülikoolist konkreetsel erialal saadava hariduse sisuline kvaliteet, on üldiselt hoopis iseasi.

Igal juhul tasub Tartu ülikoolil oma maine pärast edasi pingutada ja edetabelites edeneda, aga see ei tohiks olla eesmärk omaette. Ainult edenemisele rõhku pannes tuleks minna kohe üle ingliskeelsele õppele, koondada vähemalt pooled eri-alad ja suunata vahendid paari-kolme tippteadlase ümber üles-ehitatavate rahvusvaheliste tippkeskuste loomisele, mille teadlastest ja kraadiõppuritest vähemalt kaks kolmandikku peaks tulema välismaalt. Kulutusi üliõpilase kohta tuleks vähemalt kolmekordistada. Just selline on ambitsioonikate Aasia ülikoolide strateegia, kellest paljud murravad end varsti ka 100 parema hulka.

Tartu ülikoolil on oma rahvusülikooli identiteeti säilitades ja arendades reaalne võimalus jõuda 200-300 hulka (muidugi vaid seniks, kuni hiinlased ja indialased asja tõsiselt ette võtavad). Mõistlik oleks niisugune siht endale ka püstitada. Kahekümne viimase aastaga oleme Nõukogude impeeriumi suletusest jõudnud 500 piirile, seda suuresti tänu akadeemilist tulemuslikkust väärtustava kultuuri toetamisele ülikooli sees, samuti rahvusvahelistumise kasvule. Rahvusvahelistumine peaks aga olema palju sügavam, ülikoolis on endiselt tajuda akadeemilist ringkaitset, mille eestvõitlejad varjavad end rahvusülikooli väärika sildi taha. Ent lisaks ülikoolile sõltub palju ka riiklikust kõrghariduspoliitikast. Praegu ei ole ülikoolide rahastamine kuidagi seotud akadeemilise kvaliteediga - riigi poolt rahastatava õppekoha maksumus ülikoolis ei olene kuidagi sellest, kas õpetavad rahvusvahelise mainega professorid või professoritiitliga dekoreeritud (Tartu) ülikooli endised lektorid.

Tulemuslikkus loeb

Miks leiame maailma parimate ülikoolide hulgas eelkõige USA ja Inglise ülikoole? Sest neis riikides on ülikoolide rahastamine selges sõltuvuses akadeemilisest tulemuslikkusest - Harvardi ülikooli õppekoha maksumus ulatub üle 30 000 dollari aastas, nn no-name-ülikoolis saab hakkama 600 dollariga.

Inglise ülikoolid muutsid kursi konkurentsipõhiseks Margaret Thatcheri valitsuse ajal. Saksa riigi tasalülitav kõrghariduspoliitika muutus just nn Hiina edetabelite mõjul, kui 2003. aastal ilmnes, et parim Saksa ülikool oli alles 48. kohal. Käivitati akadeemilisele tulemuslikkusele suunatud tippülikoolide programm, mille peamine ülesanne on parimate rahaline premeerimine.

Eestis peetakse konkurentsiks kemplust riikliku koolitustellimuse kohtade jaotuse pärast, mis on viinud pakutavate programmide mõttetu vohamise ja kvaliteedi languseni. Vabariigi presidendil oli igati õigus, kui ta rektoritega kohtudes osutas vajadusele muuta rahastamise korraldust. Lisaksin vaid, et mida rutem, seda parem.

Vähe tähtis pole ka ülikooli füüsiline avatus välisilmale - rahvusvaheline lennujaam on sama oluline kui rahvusvaheline õppejõudude kaader ja üliõpilaskond. Selle probleemi jätkusuutlik lahendus sõltub eelkõige Tartu linna ja riigi mõistlikkusest.

Eraldi arutelu vajab ülikooli keelepoliitika, õieti ingliskeelse akadeemilise elu võimalikkus ja ulatus Tartu ülikoolis. Tean, et see on väga tundlik ja emotsionaalselt laetud teema, mis läheb korda ka väljaspool ülikooli, ent pead liiva alla peites see probleem ei lahendu. Vahest suudame selles arutelus eeskuju võtta meie põhjamaistest partneritest, olgu siis Turu, Uppsala või Aarhusi ülikoolist, ja jõuda tasakaalustatud akadeemilise keelepoliitika sõnastamiseni. Meie haritud esivanemad valdasid 100 aasta eest „kolme kohalikku keelt", ega me ometi kehvemad ole.

Edetabelitest veel nii palju, et iga-aastastest tõusudest-langustest ei tasuks end eksitada lasta - kolmandiku võrra siia-sinna liikumine on tingitud peamiselt „metoodika täiustamisest", mida tabelipidajad võtavad ette eelkõige huvi suurendamiseks. Tegelik akadeemiline edenemine tuleb aastakümnete pikkuse eesmärgistatud töö tulemusena ja rõõmustagem, et Tartu ülikoolil on see vilja kandnud.

Reisijutt õigusloome matkaradadelt

2009-10-13

Bundestagi valimiste ajal olin ma pikemalt Lõuna-Saksamaal, Badenis. Valimiskampaania kulges ülepingutamatult. Ei mingeid megasuuri plakateid, kõikjal eranditult naeratavad näod ja ühiskonna jaoks ei olnud probleemi ka sellest, kui need reklaamid veel ka nädal pärast valimisi üleval rippusid. Lahendamist vajavad mured ka samad mis meil ning johtuvalt ka lubadused sarnased. Kes lubavad mehr Netto vom Brutto (rohkem netosissetulekut brutopalgast) ehk maksulangetusi, teiste arvates on hea majanduspoliitika parim sotsiaalpoliitika, kolmandad arvavad, et haridus on inimõigus, neljandad lubavad maiselt kiirtee pikendamist ja kaitset ümbritseva lärmi vastu, viiendad võrdseid õigusi samasoolistele ning ei tuumaenergiale. Valimiste võitjateks peetakse jõudsalt esile tõusnud liberaale, kuigi enim hääli saavad konservatiivid. Sünnib must-kollane koalitsioon, milline peab nüüd mandaadiga rahvalt saadud pante lunastama hakkama.

Siiski jääb valimiskampaaniast ühise joonena silma mure kodaniku- ja inimõiguste tuleviku pärast. Terrorismivastases võitluses ei tohi inimeste vabadus esimene ohver olla. Kodanikud ei ole riigi eestkostealused. Saksamaa vajab uut andmekaitseseadust. Pangasaladuse hoidmine tuleb taastada. Ei internetitsensuurile ja kodanike elektroonilise andmeside varjatud jälgimisele. Kui selline olukord on tekkinud Saksamaal kui Euroopa ühel tunnustatuimal õigusriigil, siis on asi kehva. George Bushil oli õigus, kui ta ütles, et maailm ei ole pärast 9/11 enam endine. Kahjuks oleme me ise sellele palju kaasa aidanud, ehitades üles õiguskorra, kus eksisteerib üha rohkem piiranguid ning salatsemist. Hullem on see, et sellega võib harjuda. Nagu kala, kes on kasvanud akvaariumis, ei tea, et kusagil laiuvad ookeanid, ei tea ka inimene, kes elab raudse eesriide taga, et teisel pool laiuvad rohelised aasad ja taevas sõuavad valged pilved.

Eesti õigussüsteem sai oma tuleristsed aprillirahutuste ajal ja järel. Politsei valmisolek ja volituste piisavus sai järgi kontrollitud ning kitsaskohad tulid välja. Sama kehtib karistusõiguse koosseisude definitsioonide arusaadavuse ja rakendatavuse osas. Kriis tõi paljude inimeste teadvusse taas vajaduse riigi kui organisatsiooni järele, sest olid ju paljud majanduslikult headel aegadel hakanud arvama, et saavad ka ise kõigega hakkama. Kohtusüsteem on tänaseks läbihekseldanud kõik süüasjad ja absoluutne enamus sai ka teenitud karistuse. Tuleb ühineda riigiprokuröri rahuloluga, et kohtud ei väljunud nende protsesside raames väljakujunenud menetluspraktikast, hoolimata välisest tuntavast avalikkuse survest. Kohtuvõim on näidanud Eestit õigusriigina ja see laseb rahulikumalt hingata, sest topeltstandardite kehtestamine oleks õigusriigi surm. Benjamin Franklin on tabavalt öelnud: kes eelistab julgeolekut vabadusele, kaotab varsti mõlemad.

Erakordsed sündmused on nagu aadrilaskmine, pärast mida on organism tervem kui varem. Iga peremees vaatab pärast raju, mida tuleks pärast tormi parandada või ümber ehitada. Nende kohenduste raames ei tohi, nagu Ida-Euroopas kombeks, kalduda teise äärmusse. Presidendi poolt väljakuulutamata jäetud nn aprillirahutuste pakett võib olla kantud headest kavatsustest, kuid defineerimata õigusmõistete tõttu kujutab ohtu, kui sellise seaduse rakendamine satuks tulevikus valedesse kätesse. Tuletame meelde Saksamaad ja Euroopat kolmekümnendatel aastatel, kus võimule tulid poliitilised jõud, järgides kõiki konstitutsioonilisi reegleid ja seadustega lubatut. Detailidega tegelemise asemel ei ole riik suutnud kümne aasta jooksul kehtestada korrakaitseseadust, mis paneb avaliku korra kaitse abinõud süsteemselt paika, hoolimata neid rakendavast ametkonnast.

Muret tekitab minus kasvav surve kõike kriminaliseerida, 1. juulil jõustunud liiklusseaduse muudatused on "hea" näide. Väliste tunnuste põhjal joobes olemine võib tuua kaasa kuni kolme aasta pikkuse vangistuse ja siin on loobutud kriminaalkaristusest üksnes korduva õigusrikkumise puhul. 2008. aasta seisuga oli Eestis kokku ligi 200.000 isikut, kellel oli kehtiv või kustunud kriminaalkaristus, mis teeb ligi 15 protsenti elanikkonnast. Hirmuäratavad numbrid, kus iga seitsmes tänaval vastutulev isik on kriminaalmenetlusest läbi käinud. Kriminaalkaristus kui riigi äärmuslik abinõu devalveerub ja seda ka inimeste endi silmis. Elame kurjategijatest ümbritsetud ühiskonnas. Oleme "ära rikkunud" paljude isikute CV-d kogu eluks, sest kriminaalkaristus mõjutab hilisemat elukutsevalikut, töövõimalusi, reisimist. Peame sellise pillamise üle järele mõtlema. Vaevalt et pereisa iga lapse pahateo eest viimast keldrisse luku taha paneb, enamasti aitab ka noomimisest, taskurahast ilmajätmisest või nurkapanekust.

Ka praegune majanduskriis on põhiseadusliku korra proovikivi, kus pannakse surve alla ühiskonna võime hakkama saada sotsiaalsete probleemidega. Põhiseaduse järgselt peab riik toimima ka sellise kriisi ajal sotsiaalriigina ning tagama põhiõigusena garanteeritud riigi abi puuduse korral ja perekonna kui ühiskonna aluse kaitse. On huvitav vaadata, kuidas inimeste jaoks ei ole konstitutsioon enam pelgalt riigiarhitektuuri käsitlev dokument, vaid nende põhiõigusi tagav dokument ning peab praegusel ajal pakkuma kaitset ka riigi enda omavoli vastu. Ja sellele omavolile julgetakse vastu hakata. Põhiseaduslikud väärtused nagu õiguspärase ootuse põhimõte ja riigi käitumise ennustatavus õigusloomes peavad kehtima, hoolimata väljas valitsevast ilmast. Käibemaksu muutmine paaripäevase etteteatamisega ei ole ainus parlamendi praak. 1. jaanuaril jõustusid tsiviilkohtumenetluse seadustiku olulised ja läbivad muudatused, mis avaldati Riigi Teatajas sisuliselt vana-aasta õhtul.

Inimesed on tegelikult oma loomult alalhoidlikud ja armastavad stabiilsust. Siis ei peaks ka seadusandja kodanikke pidevalt traumeerima seaduste muutmisega ja uute seadustega. Vahepeal juba tekkis õnnis tunne, kui ajalehed kirjutasid, et parlament kannatab tööpuuduse all. Oleks ju tore, kui Riigikogu põhitöö oleks eelarvearutelule kui aasta tähtsaimale eelnõule keskendumine. Kurb on vaadata, kui ametisse astunud minister või eneserealiseerimise all kannatav ametnik leiab, et ainus lahendus probleemidele on muuta seadust või koostada uus. Kui kümne aasta jooksul on samas valdkonnas juba kolm seadust välja töötatud, siis on ikka rumalate inimestega tegu olnud.

Seadusandlikule korrale on ohuks muutunud seadusandja ise. Siin Saksamaal olles näed, kuidas seaduse rakendamiseks otsitakse abikonstruktsioone, teooria loob normidele seletust ning kuidas kohus asjad paika loksutab. Seadusandja sekkub vaid juhul, kui kohtupraktika läheb "vales suunas" või kui kehtiv õigus on praktikast kaugenenud sel määral, et ei saa enam rääkida kirjutatud õiguse, vaid case law kehtivusest. Meie üks riigikohtunik on tabavalt öelnud, et "seadust lugedes peab ikka möistust ka olema". Meie seadusloomele on ajalooliselt omane abstraktsus, et normi saaks kohaldada võimalikult erinevate olukordade lahendamisele. Ebakompetentsete õigusloome kogemusteta asjameeste viljeletav kasuistlik õigusloome praktika on hukatuslik nõiaringis käimine. Põhjendamatu uue seaduse kehtestamine või selle oluline muutmine on lugupidamatuse avaldamine kohtuvõimu suhtes, sest kogu senine kivihaaval laotud kohtupraktika läheb allavett ning kõik algab uuesti.

Muidu on siin tore. Sooja on päeva ajal veel kahekümne kraadi ringis ning mäeküljed hakkavad vaevalt kollendama. Badenimaa veiniaedades käib viinamarjakoristus ja saak on üle aastate väga hea. 3. oktoobril, Saksamaa taasühinemispäeval ning Berliini müüri langemise 20. aastapäeval ei näinuid ma lehvimas ühtegi must-punast-kollast trikoloori, küll aga palju rõõmsaid inimesi Keiserstuhli matkaradadel ja hasartseid mehi biergartenites Bundesliga mängu vaatamas.

Tervitused Schwarzwaldist.

Vene revanšismi loogika: mida rohkem järeleandmisi tehakse, seda rohkem neid nõutakse

2009-10-07

Sügise algus tõi välispoliitikas mitme pikaleveninud ootusperioodi lõpu. Iirimaa referendumi positiivne tulemus oli meie seisukohalt kindlasti oodatud. Euroopa suure ühisprojekti ebaõnnestumine on tulevikku vaadates midagi, mida peame vältima. Killunemine on ohtlik ja halvemal juhul võib jätta meid Euroopa ühistoetusest ilma.

Raport ei üllatanud

Euroopa Liidu ekspertide raport Vene-Georgia sõja põhjuste kohta Heidi Tagliavini esituses ei toonud suuri üllatusi. Nii Moskva kui Thbilisi on raportit enda kasuks tõlgendanud ja olgu see kui tahes põhjalik, on sel selge infosõja märk küljes. Õieti oli raport infosõja objekt juba hulk aega enne valmimist. Taas infosõja seisukohalt vaadatuna pean ebaõnnestunuks Leedu välisministri avaldust, et sellist raportit tulnuks algusest peale vältida.

Kui raport, siis raport. Kahtlemata pole seal võimalik vältida seda, mida Mihhail Saakašvili valesti tegi. Samal ajal pole ju välditud Venemaa sihipärast survet, mille eesmärk oligi Georgiat viimse piirini provotseerida.

Euroopa Nõukogu parlamentaarsel assambleel (ENPA) käisime lõpuni tee Venemaale sanktsioonide rakendamisest seoses sõjaga Georgia vastu.

Pisut eristusid Poola ja Balti riigid, aga tegelikult tuleb hääletustulemusi vaadates öelda, et otsused ei sõltunud niivõrd ühe või teise saadiku päritoluriigist, vaid eeskätt igaühe individuaalsest otsusest.

Dialoogi jätkamise üleskutse tundus kummastav olukorras, kus aasta jooksul polnud Venemaa täitnud ühtegi ENPA nõuet ja debati ajal oli saalis vaid üks Vene delegatsiooni liige.

Ehmatus Tony Judtilt

Lugesin koju jõudes Tony Judti intervjuud Vabale Euroopale. Üks tänapäeva tuntumaid ajaloolasi, kelle "Euroopa ajalugu 1945. aastast" (eesti keeles 2007) kiidab muu hulgas Eesti majandusreforme, kutsub nüüd Läänt idaeurooplaste positsioonidest eemalduma. Judt tahab mõista Venemaad, mis nii suurel määral on kaotanud oma ajaloolisi mõjualasid.

Intervjuus on palju ehmatavaid ja ebatäpseid võrdlusi, näiteks osutus, kui halvasti võiksid end tunda ameeriklased, kui nad kaotaksid Texase ja California ja siis veel väidetaks, et nende varasemad juhid olid kriminaalid, nagu Stalini kohta öeldakse.

Judt toob olukorra tekkepõhjusi analüüsides õigesti esile Saksamaa ja Prantsusmaa jäiga suhtumise Türgisse. See on sundinud seda mõjuvõimsat riiki otsima strateegilist partnerlust ebademokraatliku Venemaaga.

Mina tahaksin lisada hulga vigu, millest Läänes väga ei armastata rääkida. Praeguse olukorra tekkes mängis suurt rolli see, kui Venemaale anti vabad käed täiesti kontrollimatuks sõjategevuseks ja inimõiguste rikkumiseks Tšetšeenias.

Teine murdepunkt oli Georgiale NATO liikmelisuse tegevuskava andmata jätmine, millele järgnes Venemaa provokatsioonide hüppeline kasv möödunud aastal.

Üha enam seisame silmitsi Venemaa revanšismi vaikiva või lausa hääleka aktsepteerimisega. Eelmise nädala ENPA istungilt jäi meelde episood, kui ukrainlane Bondarenko pani hääletusele muudatusettepaneku, et Venemaa peab tagasi pöörama seaduse, millega lubatakse jõu kasutamist oma kodanike kaitseks võõrriikide territooriumil.

Muudatuse vastu kõnelnud Serbia parlamendi aseesimees Nataša Jovanovic teatas seepeale, et Venemaa on taas suurvõim, tal peabki selline õigus olema!

Tegemist on küll suhteliselt ekstreemse sõnastusega, aga jõupositsioonide ehmatav tunnustamine on aina ilmsem tõsiasi.

Kahjuks tunneb Lääs halvasti Vene revanšismi loogikat. See on: mida rohkem järeleandmisi meile tehakse, seda rohkem me neid nõuame!

KOMMENTEERI SIIN

Venemaast ja ajaloo ümberhindamisest

2009-09-18

Kuigi ajalugu puudutab kaugemas või lähemas minevikus aset leidnud sündmusi ega peaks seetõttu poliitikas suuremat rolli etendama, siis pole see alati nii. Vähemalt tänase Venemaa jaoks näivad ajalooga seotud küsimused olevat ülimalt aktuaalsed.

Vene-Saksa sõprus

Mis Kremli siis sedavõrd marru on ajanud? Kuigi ametlikus kõnepruugis kritiseeritakse kõige sagedamini Balti riikides levivat revanšismi ja fašismi rehabiliteerimise katseid, siis tegelikult on asi hoopis viimastel aastatel Euroopas üksteise järel vastu võetud otsustes, kus nõutakse kommunistlike kuritegude hukkamõistmist samal kombel, nagu seda on tehtud natside kuritegudega ning pannakse kaasvastutus II maailmasõja vallapäästmise eest Hitleri kõrval ka Stalinile. Vastavad deklaratsioonid ja otsused on üksteise järel vastu võtnud Euroopa Parlament, Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ja OSCE. Venemaa on kõigile neile reageerinud raevukate väljaastumistega. Kasu pole sellest olnud. Hiljutisel II maailmasõja alguse tähistamisel Gdanskis võeti Stalini kaasvastutus sõja puhkemise eest taas üles.

Ühelt poolt on Moskva sedavõrd valusat reageeringut raske mõista. Kommunismi kuritegude hukkamõistu vastu ei tohiks ju Kremlilgi midagi olla. Paraku pole see nii. Alates Putini tõusust võimule on Kreml Venemaa eneseteadvust ehitanud Nõukogude Liidu pärandile tuginedes. Tähtsaimaks sündmuseks on saanud võit Suures Isamaasõjas, millega õigustatakse Stalini repressioone ja demokraatia piiramist. Nõukogude Liidu lagunemine on kuulutatud eelmise sajandi suurimaks tragöödiaks. Selliste hoiakutega õigustatakse praegu ka demokraatia piiramist Venemaal ja autoritaarse valitsemissüsteemi kehtestamist.

Molotovi-Ribbentropi pakti meenutamine mõjub Venemaa võimude pingutustele seetõttu laastavalt. Moskval on raske rääkida Euroopa päästmisest natside ikkest, kui ta ise natside võidukäigule aktiivselt kaasa aitas. II maailmasõja kuuest aastast oli Nõukogude Liit kolmandiku ehk kahe aasta jooksul natsliku Saksamaa parim sõber ja abimees, etendades olulist osa Hitleri edus. Selleks, et see meelest läheks, taotaksegi Vene inimestele pähe, et II maailmasõda algas alles 1941. aastal, kui Saksamaa ja Venemaa omavahel karvupidi kokku läksid. See, mis toimus enne seda, tuleb mälust pühkida, nagu maailma jagamine koos Hitleriga 1939. aastal, kallaletung Poolale 17. septembril 1939, Katõni veretöö ja poolakate küüditamised, Baltimaade okupeerimine, kallaletung Soomele, abi Hitlerile Norra vallutamisel, tema sõjamasina varustamine kütuse ja viljaga, koostöö Gestapoga, Saksa kommunistide välja-andmine Hitlerile jne. Seda loet-elu koos toime pandud kuritegudest võib veel pikalt jätkata. Molotovi ütlust kasutades oli tõepoolest tegemist sõprusega, mis oli kinnitatud verega.

Savisaar Kremli tööriistaks

Edgar Savisaar ja teised tublid keskerakondlased on kuulutanud, et tegemist on mingi erilise Mart Laari ajalooga, mida

Savisaar ei jaga. Selline lähenemine teeb mulle loomulikult suurt au, paraku on minu osa Euroopas välja kujunenud arusaama tekkel tagasihoidlik - kuigi ei saa salata, et olen jõudumööda püüdnud sellele kaasa aidata. Üks uurija või maa ei suuda aga parima tahtmise korral kogu Euroopa hoiakuid kujundada - viimane on selleks liiga suur.

Euroopa Parlamendis ja teistes esindusorganites praeguseks valdavaks saanud arusaama kujundamist on eeskätt mõjutanud maailma mõjukaimad ajaloolased alates Robert Conquestist ja Richard Pipesist ning lõpetades Norman Davise, Orlando Figesi ja Ann Applebaumiga.

Nemadki nõuavad kommunismi kuritegude hukkamõistmist ja rõhutavad, et seda tegemata on raske, kui mitte lootusetu Venemaal demokraatiani jõuda.

Kreml on seega oma arusaamaga ajaloost ja Stalini rehabiliteerimiskatsetega jäänud üksi. Seetõttu on tal ka hädasti vaja kedagi, kes tema seisukohti toetaks. Siit tuleneb ka huvi Savisaare ja Keskerakonna vastu, et neid Kremli propagandavankri ette rakendada. Kremli olukord on seda keerulisem, et kommunismi kuritegude hukkamõistmist nõutakse järjest häälekamalt ka Venemaal, korduvalt on sellel teemal sõna võtnud õigeusu kirik.

Vahetus on tulekul

Sellel taustal on täiesti absurdne siduda kommunismi kuritegude hukkamõistmist mingi Venemaa-vastase salaplaani või koguni russofoobiaga. Kommunismi hävitustöö Venemaal oli sedavõrd põhjalik ja õudne, et seda võib vabalt lugeda üheks kommunismi kuritegude all enam kannatanud maaks.

Pigem võib Vene-vastaseks lugeda katseid siduda kommunismi ja selle kuritegusid Venemaaga, tehes Vene rahvast neis otsekui süüdlaseks. Ajalugu ei saa aga kinni mätsida, üritagu Venemaa või Savisaar seda nii palju, kui tahavad. Asjatu on ka Keskerakonna lootus, et ajaloo üle vaidlemine võiks inimeste meelest pühkida möödalaskmised Tallinna linnas, põhja lastud linnaeelarve, lastelt ära võetud spordi- ja huviringide raha, lasteaedadele antava toetuse vähendamise.

Nii nagu kommunismi kuriteod puudutavad nii eestlasi kui ka mitte-eestlasi, mõjutavad neid mõlemaid ka Tallinna linnavõimude otsused võtta oma propaganda-aparaadi säilitamiseks raha laste ja nõrgemate käest. Tallinn vajab vahetust - ning sellest saavad järjest paremini aru nii eestlased kui ka mitte-eestlased.

Kas tagasi Nõukogude Liitu?

2009-09-15

Lugedes Moskvast tulnud Keskerakonna ja Venemaa võimupartei saadetud käsulaudu "ajaloo ümberkirjutamise" ja "fašismi ja NSV Liidu eksisteerinud süsteemi" võrdsustamise vastu, tundus, nagu hakkaks Eesti tagasi pöörduma Nõukogude Liitu.

Eestisse tagasituleku järel sõimas Edgar Savisaar läbi end küsitlenud naisajakirjaniku, kuulutas kõiges süüdi Mart Laari ning IRLi ja teatas lõpuks, et talle on Moskvas sõnad suhu pandud. Sama on kinnitanud tema jüngrid eesotsas Enn Eesmaaga, kes usuvad, et Savisaar pole midagi sellist öelnud.

Siit mõni soovitus Keskerakonnale. Esiteks: selleks, et teile pidevalt Venemaal sõnu suhu ei pandaks - küll on nii käitutud Mailis Repsi, küll Ain Seppiku, nüüd Savisaarega -, oleks mõtet Kremliga mitte salakohtumisi pidada, vaid Eesti välisministeeriumi esindajad oma ettevõtmistesse kaasata. Või räägitakse neil kohtumistel midagi, millest Eesti Vabariigi välisministeerium teada ei tohiks?

Teine soovitus oleks puhkenud segadus kiiresti ära klaarida. Seda pole raske teha. Esiteks tuleks selleks nõuda, et vastav avaldus Ühinenud Venemaa kodulehelt viivitamata kõrvaldataks, ja teiseks selgitada, mida Savisaar oma juba Eestis tehtud avaldusega, et järeldusi Teise maailmasõja suhtes pole ikkagi mõtet revideerida, ikkagi täpselt mõtles.

Kui Savisaar "endale suhu pandud sõnu" ühemõtteliselt ümber ei lükka ja Ühinenud Venemaa oma üles riputatud pressiteadet ei korrigeeri, ei jää Keskerakonnal üle muud kui oma koostöölepe Ühinenud Venemaaga tühistada. Reps lubas juba aastate eest, et kui Ühinenud Venemaa hakkab Keskerakonnale oma ajalookäsitlust peale suruma, on koostööl lõpp. Kui kaua Keskerakond end ja seega paraku Eestitki mõnitada laseb?

Nii ongi Savisaarel võimalus tõendada, et ta pole valetaja, klaarida segadus ja edaspidi ettevaatlikum olla. Kui ta seda ei tee, on lood hullud. Sellisel juhul tahaks nii Enn Eesmaalt, Võsa Petsilt kui Meie Mehelt, eriti aga neilt tublidelt muusikutelt, näitlejatelt ja sportlastelt, kes kultuuri ja spordi arengu toetamiseks viimastel kuudel Keskerakonda astunud on, küsida: mida teie sellest arvate? Kas kommunismi kuritegude eitamine Moskva survel on tõepoolest arvamus, mida te jagate? Kas Eesti elanike lõhestamine, mida selline "non pasaran" stiilis Moskva taktikepi järgi tantsimine endaga kaasa toob, on tõesti see, mida õigeks peate? Kui te nüüd vaikite, on see teiegi arvamus.

Nii on Keskerakonna ees praegu lahti kaks teed: kas naasta Eesti teele või minna tagasi Nõukogude Liitu. See, kumba pidi astuma hakatakse, on varsti näha.

Eesti ja euro voliniku kandidaat

2009-09-05

Pole sugugi üllatav, et Eesti tulevase eurovoliniku kandidaadi valimine äratab suurt tähelepanu. Kellele on oluline meie hea ja sisukas esindatus Euroopa Komisjonis, kes kadestab voliniku hüvesid, kes räägib vaid sisepoliitilistest kitkumistest.

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehena tahaksin korraks üle rõhutada mõned olulised momendid, mis ehk aitavad jahutada kergelt kuumaks kippuvat arutelu ning keskenduda Euroopas toimuvale.

Kõigepealt tahaksin hajutada selle eksijutu, et eurovoliniku kandidaadi esitamisega on väga kiire. Tõsi, aega ei saa lugeda küll kuudes, kuid kindlasti on meil rahulikult võimalik oma otsust ette valmistada lähema nelja-viie nädala jooksul.

Kuigi mõned liikmesmaad on juba oma kandidaadid esitanud (nagu näiteks Läti Piebalgsi näol), ei juhtu midagi enne, kui on selge, mis saab komisjoni presidendikandidaadi Jose Manuel Barroso kuulamistega Euroopa Parlamendis 16. septembril ning kuidas hääletab Iirimaa 2. oktoobril Lissaboni leppe kordusreferendumil.

Barroso on 8. ja 9. septembril Euroopa Parlamendi fraktsioonide ees, et tutvustada oma tegevusprogrammi järgmiseks viieks aastaks. Euroopa Rahvapartei, kuhu kuulub nii Barroso kui Eestist IRL, saab presidendikandidaadi materjalid kätte homme.

Euroopa Parlamendis väikest esindatust omavad liberaalid (meilt Reformi- ja Keskerakond) eesotsas Belgia endise peaministri Guy Verhofstadtiga ei välista, et Barroso võiks toetusest hoopis ilma jääda või et lõpphääletus võiks lükkuda oktoobrisse.

Ometi näib tõenäolisemana see, et juba juunis 27 liikmesmaa valitsuste toetuse saanud Barroso saab 16. septembril vajalikud toetushääled ka Euroopa Parlamendis. Kuid see ei tähenda veel automaatselt Euroopa Komisjoni uue. koosseisu kokkupanekut.

2. oktoobril leiab aset Iirimaa referendum Lissaboni lepingu üle, mis otsustab, kuidas hakkab Euroopa Liit 1 . jaanuarist edasi elama. Esmaspäevane Irish Times teatas, et 36 protsenti iirlastest toetab Lissaboni lepet ja 23 protsenti on vastu. Samas pole kolmandik valijatest veel oma otsust langetanud.

Kui Iirimaa leppe heaks kiidab, tähendab see väga olulist muudatust kogu Euroopa Liidu institutsionaalses pildis. See aga eeldab veel enne aasta lõppu mitmete väga oluliste ametikohtade täitmist.

Euroopa Komisjoni uue koosseisu kandidaatide kuulamised peaksid Euroopa Parlamendis toimuma novembris ning alles detsembris peaks aset leidma lõpphääletus. Seega veel kord - Eesti pole mingil viisil oma sammudega hilinenud.

Arutu ning argumenteerimata kiirustamise asemel on meile hoopis tähtsam siiski saavutada kaks eesmärki - vältida halvamaigulist sise

poliitilist ärategemist hea kandidaadi heakskiitmisel ning püüelda tulevases komisjonis valdkondliku voliniku (näiteks infoühiskonna ja meedia või siseturu ja teenuste volinik) kohta.

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon on teinud valitsusele ettepaneku, et kõigi kõrge

mate ametnike määramisel Euroopa Liidu institutsioonidesse, sealhulgas ka voliniku kandidaadi puhul, toimuksid enne valitsuse lõppotsuse tegemist vastavasisulised kuulamised parlamendis. Täpselt nii, nagu meie suursaadiku kandidaadid käivad ennast tutvustamas väliskomisjonis.

IplpArutu ning argumenteerimata kiirustamise asemel on meile hoopis tähtsam siiski saavutada kaks eesmärki - vältida halvamaigulist sisepoliitilist ärategemist hea kandidaadi heakskiitmisel ning püüelda tulevases komisjonis valdkondliku voliniku kohta.

1.september - tarkuse- või lollusepäev?

2009-09-03

Esimene september koolialgusepäevana on üks Eesti ühiskonna tugevamaid traditsioone. See on tarkusepäev. Hommikul Vene telekanaleid klõpsides nägin, et seal kõneldakse hoopis enam Teise maailmasõja algusest 70 aastat tagasi. Loomulikult oma ametliku prisma läbi.

XX sajandi suurima sõja algus paneb kahtluse alla tarkusepäeva mõiste. See oli ju suisa lollusepäev 70 aastat tagasi. Üks tarkuse mõõdupuu on võime ajaloost õppida. Aga võimatu on rääkida ajaloo mõistmisest, kui üks pool eitab inimsusevastaseid kuritegusid täielikult. Võimatu on sellises olukorras rääkida ka terviklikust ja ühistel väärtustel põhinevast Euroopast, kuhu on integreeritud Vene Föderatsioon - Euroopa Nõukogu ja OSCE liikmesriik.

Praegu lõhestab erinev arusaam ajaloost Euroopat pea enneolematu teravusega. Arhiivide avamine ja vabadus on andnud Ida-Euroopale tagasi tema allasurutud mälu. Ja see mälu ütleb, et kommunismi kuriteod polnud põrmugi väiksemad kui natsismi omad. 2006. aastal möönis seda Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee, aga sel kevadel ka Euroopa Parlament ja OSCE Parlamentaarne Assamblee.

Nendele selgelt väljendatud seisukohtadele vaatamata rakendab Venemaa riiklikke meetmeid selleks, et õigustada Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist, kallaletungi Poolale 17. septembril 1939 ning Balti riikide ebaseaduslikku okupeerimist ja annekteerimist, mis toimus koguni kaks korda - nii sõja algul kui selle lõppedes. See retoorika on agressiivne, süüdistav ja Venemaa lähiriikide suhtes ähvardav. On mindud isegi nii kaugele, et Teise maailmasõja alguses süüdistatakse sõja esimest ohvrit Poolat, kes ei olevat järgi andnud Saksamaa „mõistlikele nõudmistele" ja rikkus sellega Euroopas valitsenud tasakaalu.

Üks seletus, mida omavahelistes vestlustes esindavad „julgemad" Vene poliitikud ja ka need Lääne poliitikud, kes kõhklevad kommunismi kuritegude hukkamõistmisel, on lihtne. Venemaa kui traditsioonilise impeeriumiriigi uhkust on rängalt haavatud ja tuleb hoiduda sellele haavale soola raputamast. Aga see, mida tahetakse, on ju lihtsalt ajalooline tõde.

Kas keegi kujutab ette, et tänasel Saksamaal ülistataks Hitlerit samamoodi, nagu Venemaal ülistatakse Stalinit. Kui Stalini kohta öeldakse, et tegi mis ta tegi, aga ta tõstis Venemaa jalule, siis Hitleri kohta sellist demagoogiat ei kasutata. Ehkki ajalooline paralleel on ju olemas. Kui Venemaa näeb Eesti, Läti ja Leedu vabaduse ees seisnutes siiani vaenlasi, siis kas oleks ettekujutatav, et Saksamaal nähakse vaenlasekuju kunagises prantsuse vastupanuliikumises? Kindlasti mitte!
Tegelikult on just tänane Saksamaa hea näide sellest, kuidas on otsustavalt lahti öeldud totalitarismi pärandist ja mõjusfääride poliitikast, et pühenduda ühiselt Euroopa tuleviku kindlustamisele.

Kahjuks pole aga püsiv koostöö Euroopas võimalik, kui ei jõuta ajaloosündmuste ühtse mõistmiseni. Mingem siis tarkusepäeval tarkuse suunas!

KOMMENTEER SIIN

Avaldatud lisaks:

04.09.2009 Pärnu Postimees

Volikokku trügiv eurosaadik pole tõsiseltvõetav

2009-08-21

Juba on Keskerakond teatanud, et Euroopa Parlamendi saadikud kandideerivad kohalikel valimistel. Reformierakonna peasekretär nii kategooriline ei ole, ent peab seda tõenäoliseks. Mis „Imede õu" on Eesti ja kui algeliseks peetakse inimeste mõtlemisvõimet?

Meenutan, et päev pärast Euroopa Parlamendi valimisi jõudsid erakonnad konsensusele, et valimisseadust tuleb muuta ja eksperiment suletud nimekirjadega tunnistati ebaõnnestunuks. Paistis, et signaal, mida suurel määral vormis Indrek Tarandi valimisedu, jõudis kohale. Kui aga eurosaadikud kandideerivad kohalikel valimistel, siis tõestavad nad, et neid esitanud erakonnad pole millestki aru saanud. Jätkatakse põhimõtteliselt vale eeldusega, et valija on rumal. Valijal ilmselt kujuneb samasugune arvamus hoopis poliitikute kohta.

Aga mitte ainult see pole probleem, vaid probleem on ka eurosaadikute tõsiseltvõetavus ja mulje, mis sellise sammuga Eesti poliitikast jäetakse. Eurosaadiku töö liikmesriigi kohalikus volikogus pole füüsiliselt ja ruumiliselt mõeldav, ta peab veetma pikad nädalad Brüsselis või Strasbourgis. Lisaks sellele lähevad siin lootusetult segamini poliitika tegemise erinevad tasandid.

Riigikogu liikmed saavad osutada võimalusele, et volikogu mandaadi saab vastu võtta siis, kui Riigikogu liikme volitused lõpevad. Lisaks ei takista miski näiteks Riigikogu liikmete tööd Tallinna linnaosade halduskogudes. Seevastu Euroopa Parlamendi liige on nädal nädala järel Eestist ära ning tema mandaat lõpeb alles viie aasta pärast, seega pärast oktoobris valitavate kohalike volikogude mandaadi lõppu.

Surudes Euroopa Parlamendi liikmeid kohalikel valimistel Tallinnas kandideerima süvendavad neid esitavad erakonnad tegelikult kõike seda, mille eest kevadised valimised poliitikuid hoiatasid - võõrandumist, valija mitteaustamist ja poliitika muutmist palaganiks. Selle üle võiks muiata, aga kaugemale vaadates on see meie ühiskonnale ja poliitilisele kultuurile pigem traagiliste tagajärgedega.

Poliitik peab sageli olema heas mõttes rahvavalgustaja. See on eriti ilmne eurosaadikute puhul, sest Euroopa Liidu toimimisest teatakse ikka veel üsna vähe. Euroopa Parlamendi valimiste eel lubatigi sellist rolli täitma hakata. Praegu aga tuleb Keskerakonna esindajail selgitamist alustada hoopis sellest, kuidas kavatsetakse linnavoliniku roll Tallinnas ja eurosaadiku roll Brüsselis ühendada. Pole just mõistlik algus.

KOMMENTEERI SIIN!

Lisaks avaldatud:

25.08.2009 Hiiu Leht

Uskumatu avaldus

2009-08-12

Viimasel ajal on peaaegu võimatu mitte tähelepanuta jätta Venemaal või selle juhtkonnas toimuvat. Kui üleeile teatas Venemaa president Dmitri Medvedev kaitseseadusesse tehtavatest muudatustest jõu kasutamise osas välisriikides, siis eile riputas ta oma kodulehele harvanähtavalt teravas toonis videopöördumise naaberriigi liidri aadressil.

"Mees mustas" süüdistab viieminutilises pöördumises Ukraina presidenti Viktor Juštšenkot ja laiemalt sealset poliitilist juhtkonda Venemaa-vastase poliitika ajamises ning kahe rahva sõbralike suhete rikkumises. Puudutagu see siis suhteid läänega (sealhulgas NATOga), toetust Gruusiale või Ukraina ajaloo traagiliste sündmuste meenutamist - kõik olevat suunatud vaid Venemaa vastu. Seepärast otsustas Medvedev viivitada uue saadiku Mihhail Zurabovi saatmisega Kiievisse.

Miks pidi Medvedev sellise väga ebadiplomaatilise avalduse tegema? Esiteks kinnitab see veel kord Venemaa soovi laiendada oma mõjuväljapoliitikat zero-sum-mängu põhimõttel oma vahetus naabruses. See tähendab, et kahepoolses läbikäimises ei saa olla mõlemale poolele rahuldavat tulemust. Keegi peab kogu aeg olema eduseisus või võitja. See on olnud Vene diplomaatias traditsiooniline.

Teiseks algab Ukrainas eelolevatel nädalatel presidendivalimiste kampaania, kus Moskva tahab näha kindlasti endale soodsat lõpptulemust. Kremli poliittehnoloogide eesmärk on ilmselt näidata 2004. aasta oranþi revolutsiooni läbikukkumist. Selleks tuleb kõigiti tampida Juðtðenkot. Muidugi pole välistatud, et viie aasta taguste sündmuste teine värvikas tegelane ja algava kampaania üks keskseid figuure Julia Tõmoðenko võib samuti sattuda Moskva terava kriitikatule alla.

Kolmandaks viskab Medvedev selle avalduse ja diplomaatiliste suhete täistaseme varjamatu ja tingimusliku alandamisega kinda lääneriikidele. Nii Ameerika Ühendriigid kui Euroopa Liit on viimasel viiel aastal panustanud Ukraina reformipoliitikasse ja stabiilse iseseisva õigusriigi tugevdamisse. Kuidas suhtuvad Brüssel ja Washington nüüd avaldusse, millesarnaseid ehk veel mõni aeg tagasi tegid Moskvast vaid Modest Kolerovi tüüpi ägetsejad?

Kas Gruusias jälle sõda?

2009-08-08

Mida lähemale jõuab eelmise aasta Venemaa Gruusia-vastase rünnaku tähtpäev, seda pinevamaks muutub olukord Gruusia-Lõuna-Osseetia piiril. Juba mõni kuu tagasi väitsid samad Vene ajakirjanikud ja poliitikud, kes olid eelmisel aastal samuti maailma Venemaa läheneva agressiooni eest hoiatanud, et Moskva valmistub uueks rünnakuks.

Sellele järgnenud sündmusi vaadates võib tõdeda, et ilmselt on selline kavatsus Moskvas tõepoolest vähemalt kellelgi meeles mõlkunud. Eelmisel aastal ei suutnud Moskva oma eesmärke saavutada, Mihheil Saakašvili jäi kukutamata ning Gruusia Vene mõjusfääri tagasi toomata. Moskva on järjekindlalt tõstnud pinget regioonis, üritades samal ajal sealt välja tõrjuda rahvusvahelisi vaatlejaid. Ning kui keegi pole veel aru saanud, mis aasta tagasi täpselt toimus, siis tasub vaid praegu nagu korduslindilt vaadata nii Lõuna-Osseetia provokatsioone kui Venemaa ettevalmistusi rünnakuks.

Siiski on olukord paljuski muutunud. Ühelt poolt on see Gruusia jaoks palju hullem. Vene väed on 40 km kaugusel Tbilisist, läinud sõda on kogu maad vapustanud ja laastanud, paljuski selle tulemusel tekkinud poliitiline kriis käib täie hooga edasi, kõigutades maailmas usaldust Gruusia vastu. Külade karistamatu hävitamine Lõuna-Osseetias on löönud rahva hinge ravimatu haava. Teiselt poolt on nii maailm kui Gruusia targemaks saanud - vähemalt on selleks lootust. Gruusia juhtkond teab nüüd valusate kogemuste najal, mida toob kaasa provokatsioonidega kaasaminek. Maailm teab aga, et Venemaa võib tõesti naabreid rünnata. Kui aasta tagasi peeti seda kuni pea lõpuni võimatuks, siis nüüd on hoiakud muutunud. Kui eelmise aasta kevadel pöördusid välisministrid Bildt ja Sikorski oma Euroopa kolleegide poole avaliku ettepanekuga saata konflikti ärahoidmiseks Gruusiasse ja Lõuna-Osseetiasse Euroopa rahuvalvejõud, siis jäi see hüüdjaks hääleks kõrbes. Tagantjärele vaadates oleks see ilmselt sõja ära tõesti ära hoidnud.

Nüüd käitub Euroopa õnneks teisiti. Kuigi Venemaa on kasutanud kõikvõimalikke meetodeid rahvusvaheliste vaatlejate Gruusiast tõrjumiseks, on Euroopa oma vaatlejad isegi inimkaotusi trotsides Gruusias hoidnud. See on ka hetkel Gruusia pea ainus lootus Venemaa uuest rünnakust pääseda. Gruusial on vedanud ka sellega, et praegusel hetkel on Euroopa Liidu eesotsas just Rootsi, mille juhtkond Venemaa käitumist tunneb ning teab, mida temalt oodata on. Mis aga veelgi olulisem, seda teab õnneks ka Venemaa.

Eelmisel aastal asus nii Eesti poliitiline juhtkond kui rahvas Gruusia kaitseks täie otsustavusega välja. Mõne arvamuse kohaselt tehti seda isegi liiga agaralt, rikkudes seega suhted Venemaaga. Miks peaks Eesti hoolitsema mingi Gruusia eest, kus olevat pealegi võimul hull diktaator? Huvitav, kuidas oleksime paarkümmend aastat tagasi, kui ise maailmalt toetust ootasime, reageerinud, kui keegi oleks meie kohta sama küsinud. Miks peaksime küll toetama mingite hullude rahvuslaste iseseisvuspüüdeid Eestis, rikkudes seega oma head suhted Venemaaga?

Majanduslik läbikäimine Venemaaga tooks suurt tulu, ajakirjanduse andmetel rõhub Eesti muulasi, ta pole meie toetust väärt. Selliselt mõteldes ja käitudes jõuab maailm kiirelt ummikusse. Mis aga veelgi olulisem, agressorid saavad sellistest hoiakutest uut julgust ning konfliktid-sõjad jätkuvad. Neid pole aga kellelegi vaja. Kuid jättes ka väärtuspõhise välispoliitika kõrvale, on Gruusia toetamiseks ka arvukalt külmalt pragmaatilisi kaalutlusi. Lastes Venemaal Gruusia läänemeelset valitsust minema pühkida, on tulemuseks püsiv konflikt ja ebastabiilsus selles Euroopale ülimalt olulises piirkonnas. Üle Gruusia läheb ainus Venemaast möödaminev tee energia toomiseks ida poolt Euroopasse. Selle tee läbilõikamisel muutub Venemaa Euroopa pea monopoolseks varustajaks, see viib kergelt aga uute konfliktide ja vastasseisudeni. Vaid Gruusiat praegusel raskel hetkel toetades on võimalik ära hoida uut verevalamist. On hea, et Eesti on sellel liinil rahulikult püsinud.

Suurte suhete veealused karid

2009-08-03

Moskva ja Washingtoni suhted on pärast Teist maailmasõda olnud kogu aeg suure tähelepanu all. Kuigi Venemaa on kaotanud oma kunagise üliriigi staatuse, ei kahtle keegi selles, et ressursirikas ning geopoliitiliselt globaalset haaret püüdlev Moskva on arvestatav jõukese kaasaegses maailmas.

USA presidendi Barack Obama läinudkuine visit Moskvasse tähistas uue peatüki algust kahe suurriigi suhetes. Obama algseadistamispoliitika (ehk "reset"-nupu lugu) on iseenesest taibukas käik selleks, et saavutada mitmeid taktikaliselt olulisi lahendusi. Samas on tähtis silmas pidada, et algseadistamine ei muuda olematuks strateegilisi erinevusi kahe suure suhetes ning saavutatud lahendused võib nurjata püsiv põhimõtteline ebakõla.

See pole sugugi esimene kord, mil Teise maailmasõja liitlased on hiljem püüelnud pingeid lõdvendada ning ühisosa leida. Nii ka nüüd. Kahel suurel on terve rida teemasid, kus ollakse vastastikku huvitatud tulemustest. Tõsi, huvid võivad samas olla väga erinevad.

Ameerika Ühendriikide uue administratsiooni jaoks on lühemas vaates oluline eeskätt saavutada Venemaaga pragmaatilise suhtlusliini taastamine, mille üheks konkreetseks väljundiks on Moskva kaasamine Afganistani operatsiooni taustsüsteemi.

Moskva kohtumise üks tähtsaim tulemus president Obamale oli kindlasti Venemaa nõusolek lubada läbi oma territooriumi või õhuruumi sõjaline transiiit Afganistani. See võimaldab Washingtonil vältida ohtlikku Pakistani varustusliini ja hoida kokku 133 miljonit dollarit.

Venemaa huvi siin on eeskätt tagada turvalisus oma lõunapiiridel ning vältida radikaalse islami tugevnemist Kesk-Aasias. Samas on pikaajaline segadus Afganistanis ja Pakistanis Moskva huvides, mis ühest küljest seob Ühendriike ja tema lääneliitlasi sõjaliselt kurnavas operatsioonis, teisalt aga blokeerib Kesk-Aasia energiavarude suunamist lõunamerele.

Teine oluline teema USA-Vene suhete päevakorras on strateegilise relvastuse vähendamine ning tuumarelvastuse leviku piiramine. Iseenesest pole siin tegemist mingi uudse teemaga ega isegi uudsete lähenemistega. Tuumarelvastuse küsimus on kahtlemata Venemaa üks trumpkaarte, millega püütakse lihvida oma suurriigi staatust.

Strateegilise relvastuse vähendamisest (isegi siis jääb mõlemale tuhandeid lõhkepäid) tähtsam on Iraani tuumarelvastumise küsimus. Kuigi sõnades on Moskva kritiseerinud tuumarelvastuse levikut, pole Iraani ülemäärane survestamine jällegi Venemaa huvides.

Iraani mõju kasv regioonis ning teatav liidusuhe Venemaaga annavad Moskvale mitmeid olulisi eeliseid võrrelduna Ameerika Ühendriikidega. See puudutab näiteks Venemaa ja Iraani mitmemiljardilist energiakoostööd, kus Lääne võimalused täna on väga piiratud. Samuti ei maksa unustada Iraani kasvavat võimekust tekitada pingeid kogu Lähis-Ida regioonis.

Pragmaatilise poole pealt on kindlasti nii Moskva kui Washingtoni huvides elavdada majanduskoostööd. USA kaubavahetus Venemaaga kasvas eelmisel aastal enam kui veerandi, 36 miljardi dollarini. Samas jääb see näiteks peaaegu kaks korda alla USA kaubanduskoostööle Taiwaniga, rääkimata siis Euroopa Liidust (618 miljardit), Kanadast (557 miljardit) või Hiinast (405 miljardit).

Üksikud märgid USA ja Venemaa suhete soojenemisest on kindlasti heaks uudiseks. Pole kahtlust, et oma loomult usalduslikumad ja läbipaistvamad suhted kahe suurriigi vahel on ka Eesti huvides.

Samas on selge, et püsivama ning usalduslikuma suhte saavad Moskva ja Washington rajada alles siis, kui sisuline koostööväli laieneb militaarteemadelt teistesse valdkondadesse ning kui Venemaa pöördub tagasi iseenda põhiseaduses kuulutatud demokraatlike ja õigusriiklike põhimõtete austamise juurde.

Just viimane asjaolu on tänaste Vene-USA suhete suurimaks veealuseks kariks. Autoritaarse (Venemaa) ja demokraatliku (Ameerika Ühendriigid) mudeli kokkupõrge pole kaugeltki enam retooriline.

Venemaa agressioon Georgia vastu eelmise aasta augustis märkis Kremli mõjuväljapoliitikas uut tasandit, kus oma eesmärkide saavutamiseks ei peljata kasutada ka sõjalist jõudu.

Kremlis mängitakse ilmselt sellele, et Georgia ja teiste naabrite suveräänsus on suurte globaalsete probleemide kõrval taandatav. Georgia osaline okupeerimine pole olnud takistuseks ei suhetes NATO, Euroopa Liidu ega USAga.

Võib olla on Moskva meelekindlust suurendanud seegi, et USA akadeemilistes ringkondades on esile kerkinud reaalpoliitiline vahetuskauba (tradeoff) kontseptsioon. Mitmelgi pool on viidatud Moskva õigusele kasvatada oma lähinaabruses mõjujõudu, mis sisuliselt tähendab Jalta ja Potsdami maailma osalist taaselavdamist.

Tõsi, president Obama ning tema administratsiooni liikmed on viimastel nädalatel korrutanud - suhete parandamine Venemaaga ei saa toimuda sõprade ja liitlaste huvide arvelt. Kui sellest põhimõttest kinni pidada, siis on paraku selge, et kiiret ja põhimõttelist muutust Vene-USA suhetes pole oodata.

Seda takistab kasvõi asjaolu, et Venemaa värske rahvusliku julgeolekustrateegia kohaselt on suurimateks strateegilisteks vastasjõududeks just nimelt Ameerika Ühendriigid ning NATO.

Lisaks on selles dokumendis rõhutatud energiajulgeoleku tähtsust geopoliitilistes jõuvahekordades. See aga omakorda määrab ära Venemaa ja Ameerika Ühendriikide pikaajalise huvide vastandumise eriti Lõuna-Kaukaasias ning Kesk-Aasias (sic! Turkmenistan), aga ka jääst vabanevas Arktikas.

Lähematel kuudel võib president Obama algseadistamispoliitika suurimateks proovikivideks saada võimalik pingete kasv Vene-Georgia suhetes, presidendivalimised Ukrainas, strateegilise relvastuse piiramise leppe kõneluste lõppfaas eriti raketitõrje teema osas.

Kõik need nõndanimetatud veealused karid võivad kiiresti kustutada lootused algseadistamispoliitika edule. Pole välistatud, et Valge maja põhimõtteid sõprade ja liitlaste huvide kaitsmisel kontrollitakse juba lähemas tulevikus.

Kuid hoolimata kõigist nendest ja teistestki varitsevatest ohtudest on president Obama katse suhteid korrastada kindlasti märkimisväärne samm. Igatahes on Venemaa demokraatlikud opositsioonijõud lootusrikkad suhete tuleviku osas. Ja seda polegi nii vähe.

Kommentaar: Kohtumine Oslos

2009-07-29

Eelmisel nädalal toimus Oslos kohtumine, mis mõne aasta eest mõjunuks uudispommina, kuid nüüd pälvis pigem keskpärast kajastust.

Ühe laua taga istusid kunagine Tšetšeenia presidendi Aslan Mashadovi parem käsi ja Tšetšeeni eksiilvalitsuse juht Ahmed Zakajev ning praeguse Tšetšeenia valitseja Ramzan Kadõrovi esindajana parlamendijuht Duhhvahha Abdurahmanov. Kõnelused toimusid mitme päeva jooksul.

Mäletan, kui kurja vaeva nägi üks mu Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee (ENPA) kolleeg kunagi, et tuua Zakajev Venemaa parlamendiliikmete ja kadõrovlastega ühe laua taha. Sellest ei tulnud midagi välja, Zakajevi osavõtt välistati.

Kindlasti on nüüdse kohtumise kohta vara järeldusi teha, kuid spekulatsioone see äratab. Siin on kolm kõige reljeefsemat versiooni.

Esiteks. Kadõrov on saavutanud Tšetšeenia üle täieliku kontrolli ja viimaste separatistide käpa alla saamiseks vajab ta Zakajevi tuge.

Zakajevi suunas esitatud süüdistused (terrorism jm) võetakse maha ja talle pakutakse kohta Kadõrovi valitsuses. Kadõrov kontrollib iseseisvuslasi ja Kreml Kadõrovit. See versioon pole eriti tõenäoline, kuid tal on eeldusi olla "ametlik" versioon nii venelastele kui kadõrovlastele.

Teiseks. Läheneb Kadõrovi pankrot, sest Kreml ei taha tema omavolitsemist kauem taluda. Viimases hädas on ta pöördunud iseseisvuslaste poole. Kreml Kadõrovit ei kontrolli, kuid valmistub talle kätte maksma.

Kolmandaks. Läheneb Kremli täielik pankrot Tšetšeenias ja kogu Põhja-Kaukaasias. Tšetšeenid peavad kõnelusi ja ühinevad peagi üle Kremli pea.

Vladimir Putin kiristab hambaid, aga ei suuda sekkuda. Dmitri Medvedev pakub end viimasel hetkel vahetalitajaks, et Venemaa nägu päästa ja Putinist eristuda.

Elame, näeme.

KOMMENTEERI SIIN

Plahvatusoht Kaukaasias

2009-07-03

Kuhu oleme jõudnud? Aasta tagasi oli augustisõja algus olümpiamängude avapäeval šokk.

Venemaa oli seda pikalt provotseerinud, kuid keegi ei oodanud nii ränka rünnakut Georgia territooriumil, sealhulgas tsiviilobjektide pommitamist. Nüüd arutatakse, kas Vladimir Putin ja Dmitri Medvedev suvatsevad USA presidendi Barack Obamaga kohtumise ajal või järel uue sõja valla päästa.

Selliseks oletuseks on hulk põhjusi. Esiteks toimuvad Põhja-Kaukaasias suured õppused, Vene väekontingent on koondunud. Eelmisel aastalgi oli see enne sõja algust nii. Teiseks ei ole Venemaa suutnud Georgia siseolukorda niipalju destabiliseerida, et vabaneda president Mihhail Saakašvilist. Järelikult võidakse kasutada otsustavamaid survevahendeid. Kolmandaks on kinnistunud seaduspära, et Venemaa alustab sõdu Kaukaasias suvel ning kui ühe sõjaga ei saavutata eesmärke, järgneb tingimata teine. Nii oli see Tšetšeenia puhulgi.

Sõja algamist on teiste seas ennustanud mitu arvestatavat Vene opositsioonilist analüütikut: Felgenhauer, Piontkovski ja Illarionov. Nende üks eesmärke võib olla Lääne hoiatamine, kuid ei saa öelda, et ennustus pole põhjendatud.

Olukorras, kus sõja algusest räägitakse nagu karikakramängus ("algab, ei alga ...") ja igaüks võib ennustusega eksida, võtaksin mina pigem selle seisukoha, et otsene sõjategevus praegu ei alga. Küll võib tekkida intsidente kontrolljoonel ja psühholoogiline sõda käib täie hooga nii Georgia kui tema toetajate vastu.

Nii näitab Venemaa Kaukaasias oma sõjalist jõudu ning püüab maailma veenda, et tegemist on tema mõjusfääriga. Sõja mittealustamist esitletakse justkui Putini suuremeelsust. Georgia riiki ja president Saakašvilit püütakse marginaliseerida, lääne riigijuhtidelt võetakse tahtmine Georgia juhtkonnaga suhteid hoida. Rootsi, mis välisminister Carl Bildti isikus on Venemaa rolli sõjas Georgia vastu teravalt kritiseerinud, sai nähvaka kohe, kui oli Euroopa Liidu juhtimise üle võtnud. Stockholm ei sobivat Medvedevile Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumise paigaks.

Georgias sõdimise kõrval või asemel huvitab Venemaad gaasitoru teine ots - Türkmenistan ja Aserbaidžaan. Esimesega läks Gazpromil halvasti ja teine küsib päris kõrget hinda, kuid Venemaa tunneb, et seal on võimalik oma mõju laiendada. Näiteks otsustas Aserbaidžaan lähipäevil rakendada mittetulundusühingute suhtes samasuguseid piiranguid kui Venemaa, järelikult on tegemist Kremlile mõistetava võimustruktuuriga.

Georgia läänemeelne suund surutakse isolatsiooni, lootes veel, et see relvade abita ise kokku kukub.

Georgia tegelik rikkus on noor põlvkond, kes viimastel aastatel on jonnakalt püüdnud oma riiki ehitada. See eristab Georgiat mõnestki postkommunistlikust riigist ja seda pole väga lihtne ühelt rahvalt ära võtta.

Praegune sõjahirmu loomine õppustega Kaukaasias on muu hulgas selleks, et Lääne proaktiivsed meetmed eos maha suruda. Ja milline on Obama tegelik ettevalmistus enne Moskvasse minekut, on mõistatus.

KOMMENTEERI www.herkel.net

Viirastused minevikust

2009-06-20

«Ükskord suvisel valgel ööl tulin sõbratari juurest. Tühjal tänaval seisis veoauto.
Küsisin endalt - mis see on? Auto oli täis kiilutud inimesi, kes seisid kastis nagu viirastused. Äkki hüppas sealt maha väike tüdruk ja hakkas jooksma. Nõukogude sõdurid tema järel. Esmalt kontsade klõbin mööda kõnniteed, pärast kirsade mürin ja siis vaikus. Muidugi püüdsid nad ta kinni. Ta ei karjunud. Need olid «nõukogude vennad», kes küüditasid «vabatahtlikult ühinenuid» mitte eriti kaugetesse kohtadesse, kas asumisele või mahalaskmisele.»

See on katkend maailmakuulsa ooperilaulja Galina Višnevskaja mälestusteraamatust. Toona neljateistkümneaastasele Višnevskajale, kes elas koos ohvitserist isaga Tartus, jäi see episood kogu eluks meelde. Kuigi siis, kui ta tühjal tänaval küüdiautot ja sealt põgeneda püüdnud tüdrukut nägi, ei jätnud see tema hinge teab kui sügavat jälge. Raamatu lugemise ajal ja hiljemgi olen mõelnud, mis sai sellest väikesest tüdrukust. Kas tema pisike, juba maaga tasa vajunud hauaküngas on kusagil Siberimaal või õnnestus tal siiski tagasi tulla Eestisse ja kas tal oli õnne elada Eesti iseseisvuse taastamiseni? Kahjuks jäävad vastused nendele küsimustele ilmselt saamata. Võiks küsida: miks pöördume mõtetes jälle nende kurbade, kaugete päevade juurde? Võib-olla on aeg öelda, et minevik on minevik ja neid inimesi enam tagasi ei too, ja nende kannatusi on võimatu korvata, ning elame meie parema tuleviku nimel? Veel ei ole aeg parandanud haavu, mis löödi eesti hinge aastakümneid tagasi. Ja kindlasti ei tohi me unustada tuhandete inimeste kannatusi, eriti ajal, mil meie suur naaber püüab ajalugu pidevalt oma vaatevinklist interpreteerida.

Venemaa president Dmitri Medvedev moodustas tänavu 19. mail oma ukaasiga 28-liikmelise «tõekomisjoni», oma «tõe» kaitsmiseks. Selle «tõe» hulka kuulub ka arvamus, et Punaarmee tõi Eestile, Lätile ja Leedule vabaduse. Selle «tõe» kahtluse alla seadmine võib peatselt olla karistatav. Suurbritannia ajaloolane Norman Davies on kirjutanud: «Churchill ütles, et ajalugu kuulub võitjaile. Aga see, mida kirja ei pandud, on palju keerulisem. Mõni mõtleb võidetuile, unustades seejuures, et pärast Teist maailmasõda polnud suure osa Euroopa probleem mitte selles, et kaotajad jätsid kirja panemata oma seisukohta iseenda elajalike tegude kohta, vaid see, et ikestatud ei saanud oma kannatustest kirjutada.»

Piir sõja võitjate ja kaotajate vahel on üsna hägune. Kas näiteks 50 aastat Nõukogude okupatsiooni iket saab Balti riikide puhul pidada võidu ilminguks? Kas natside minemakihutajad ei unustanud ennast haakristist vabastatud maale, et seal ise edasi peremehetseda? Täna tundub sõna «okupatsiooniarmee» mõnele siin Eestimaal ja paljudele Venemaal solvavana, sest see armee ju lõi Eestist fašistid välja. Kuid kohe pärast sõda neljakümnendate aastate lõpus ja viiekümnendate algul olid arusaamad teised. Mu isa oli tuttav Rakveres Nõukogude armee lennuväe kapteniga, kes oli sümpaatne inimene ja kes tundis siirast huvi eestlaste elu vastu.

Minusugusele väikesele tüdrukutirtsule oli ta suur sõber ja ei oskagi öelda, kuidas me suhtlesime, sest mina ei osanud vene keelt ja tema mõistis väga vähe eesti keelt. Äkki ta kadus ja ei tulnud kunagi enam meie juurde. Minu küsimuse peale, miks onu meile enam külla ei tule, ei vastanud vanemad midagi. Alles aastaid hiljem sain teada, et see lennuväekapten viidi Eestist ära süüdistusega, et ta suhtleb liiga palju kohaliku elanikkonnaga.

Nii jagas NSV Liidu juhtkond vaikimisi Baltimaades inimesi okupantideks ja ikestatuteks. Nii on Moskva ise tunnistanud okupatsiooni Eestis, Lätis ja Leedus. Kui nüüd tänasel Venemaal kõlavad süüdistused, et okupatsioonist rääkijad on ajaloo võltsijad, siis võltsivad süüdistajad iseenda minevikku. Ajalugu tuleb võltsijate eest kaitsta, selles on president Medvedevil õigus. See on ka põhjus, miks meie ei saa oma minevikku unustada.

Moskvas ülikoolis õppides lugesin ulmejuttu ajamasinast, mille abil soovis leiutaja saada teada tõe Teises maailmasõjas toimunu kohta. Loodud ajamasinat püüdsid hävitada nii need, kes olid sõjas võitjate poolel, kui ka need, kes kaotasid. Tõde oli valus nii ühele kui teisele.Eks ole kõigi riikide ajaloos sündmusi, mida nad parema meelega varjus hoiaksid. Ning on ka seda, mida tahetakse mäletada ja uskuda, hoolimata sellest, et faktid kõnelevad teist keelt.

Kuni meil on tegemist lähiajalooga, ei ole ühine arusaam ajaloost võimalik. Lähiajaloos toimunu üle saab arutleda see, kelle jaoks ei ole küsimus isiklik. Ma olen veendunud, et ka Eesti lähiajaloo kohta kirja pandus on kirjapanijate endi mõju sündmuste mäletamisele ja kirjeldamisele liiga suur. Küsides, kas on olemas üks ja ainuõige arusaam toimunust, on hea tuua paralleel Akira Kurosawa filmiga «Rashômon»: neli samades sündmustes osalenud inimest esitavad kõik oma versiooni toimunust. Kellel on õigus? Kõigil, ja mitte kellelgi.

Ajaloolased võivad mu seisukohta mitte jagada, kuid leian, et lähiajalugu on alati puudutatud sinu isiklikust maailmavaatest, sinu isiklikest läbielamistest ning selektiivne mälu on jõudnud selles teha omad korrektiivid. Seni aga, kuni ajalugu on uurimiseks liiga isiklik, tuleb kõik toimunu kirja panna. Ja võib-olla paljude aastate pärast tuleb Mart Laari või Küllo Arjakase lapselapselapselaps, kogub kirjapandu kokku, loeb ja analüüsib seda mitte enam osalisena, vaid distantsilt ja erapooletumana. Selles osas sarnaneb ajalugu tähtedega - mõlemaid on parem vaadata kaugelt. Kauges galaktikas plahvatav supernoova on võimas vaatepilt. Kui sama juhtuks aga siinsamas, meie kõrval, ei jääks meist kellestki midagi järele.

Euroopa ühise ajalookäsitluse tekkimist raskendab terminoloogiline probleem - mõistel «kommunism» on Lääne-Euroopa riikides hoopis teine tähendus kui endistes Nõukogude Liidu maades. Kommunistlikud parteid olid ka demokraatlikes riikides, nagu Itaalia, Prantsusmaa, Portugal, kuid seal olid need osa demokraatlikust mitmeparteilisest riigijuhtimise süsteemist ning ei omanud sellist rolli nagu Nõukogude Liidus. Lääne-Euroopa jaoks, keda kommunismi kuriteod ei puudutanud, seonduvad kommunistlikud ideed 60ndate romantilise värvinguga marksistlike noorteliikumistega ning kommunismi totalitaarse vormi allasuruvat ja kuritegelikku iseloomu on neile raske seletada. Raskeks teeb seletamise ka see, et kui natsismikuritegusid on palju uuritud, siis kommunismikuritegude kohta seda öelda ei saa. Kuid seletama peab.

Mis puutub Venemaaga ühise ajalookäsitluse võimalikkusesse, siis probleem tuleneb eelkõige sellest, et tänane Venemaa peab ainsaks suureks saavutuseks võitu Suures Isamaasõjas. Samas oleks neid saavutusi, millele ehitada riigi identiteet, teisigi, kas või kuvand Venemaast kui kosmoseriigist. Et identiteedi aluseks on valitud sõjalised saavutused, on paljuski mentaliteedi küsimus. Läbi ajaloo on kuulunud Vene mentaliteedi juurde ihalus vertikaalse võimu- ja käsusuhte järele ning soov, et otsused, ka inimest ja tema vabadust puudutavad, tehtaks kusagil kõrgemal. Intelligentsi osakaal Vene ühiskonnas ei ole seda kunagi piisaval määral tasakaalustada suutnud.

Kuid kas saame öelda, et Venemaa identiteet on rajatud valele? Vene inimeste jaoks on tegemist tõega, mida usub rahva enamus. Ja usub hoolimata sellest, et kannatasid ka inimesed Venemaal. Kui suurt vaeva nõudis Venemaalt ametlik tunnistamine, et Molotovi-Ribbentropi pakt eksisteeris! Kuid ma olen veendunud, et sellest ei tea senini suur osa Venemaa inimestest.

Lääne-Euroopas tehakse viga, kui arvatakse, et Venemaa on palju muutunud. Teistsugune riigikord ei tähenda veel muutust mentaliteedis. Praegune järjekindel liikumine üheparteilisuse suunas näitab, et oleks väga naiivne eeldada suhetes Venemaaga ühiseid demokraatlikke väärtusi. Kõige võimsam relv, mis Venemaal on, on riigitelevisioon, mis katab kogu riigi ja mis on keskvõimu kontrolli all. Ka selles osas, mis puudutab ajalugu. Eesti tegi vea, kui andis käest ära siinse venekeelse tele, sest tühiku täitsid Venemaa telekanalid. Saamata infot Eesti telekanalitest, võtab enamik venekeelsest elanikkonnast tõena seda, mida neile näitab PBK või RTR.

Mis on meie võimalused, et kaitsta ajalugu võltsijate eest? Kutsuda inimesi üles mõtlema, mõtlema ja veel kord mõtlema. Moskvas elades püüdsin sõpradele seletada, et Lenin oli samaväärne jõhker despoot nagu Stalin. Need vestlused lõppesid tihti tüliga, sest läksin nende mõistes justkui pühaku kallale. Aastate möödudes, juba perestroika aegadel, toimus minu vene sõprade hoiakutes järsk muutus Lenini rolli kohta ajaloos. Me peame rääkima, selgitama, kutsuma mõtlema.

Peamine koht, kus seda teha on vaja, ei ole Euroopas ega Venemaal, vaid Eestis. Me peame rääkima ja rääkima Eesti ajalugu just siinsetele inimestele. Omal ajal tehtud veaga, arvamusega, et integratsiooniks piisab keeleõppest, kaotasime siinsete venelaste hulgas palju Eesti toetajaid, kes meil vabanedes olid. Inimesi peab kutsuma dialoogile järjepidevalt. Sidusat ühiskonda ei looda ühe päevaga.

Ainult olles teineteise kõrval päev päeva järel, teineteisega rääkides jõutakse ühistele väärtustele. Me ei saa siduda siinseid venelasi kommunismi kuritegudega, nagu me ei seo sakslasi fašismiga. Venelased ei ole kuritegelik, vaid palju kannatanud rahvas, kellele on osaks saanud veelgi raskem saatus kui eestlastele - nad on kannatanud omaenda riigi käe läbi. Mineviku varjud tuleb jätta minevikku ja mitte kanda neid üle tänapäeva. Kuid minevikku ei tohi unustada. Samamoodi nagu hoiame mälus hoiatusena fakti Hitleri legitiimsest võimuletulekust, peame hoidma meeles ka okupatsiooni ja küüditamisi. Ainult nii võime hoida ära võimaluse selle kordumiseks.

Intervjuu: Tunne Kelam: valimiste tähelepanu koondus protestile

2009-06-12

Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam leiab, et Eesti suuremad erakonnad tegid ränga vea, ignoreerides kodanike selget vastuseisu suletud nimekirjadele.

Kas need europarlamendi valimised olid protestivalimised?

Valimised pakuvad kodanikele kõige normaalsema võimaluse ja õiguse protestiks. Eestis avaldus see protest erakordse jõuga eelkõige nn suletud erakonnanimekirjade vastu, mis välistavad valija võimaluse toetada konkreetset kandidaati. Olen järjekindlalt pooldanud avatud nimekirju ning sügavalt veendunud, et Eesti suuremad erakonnad tegid ränga vea, ignoreerides kodanike selget vastuseisu suletud nimekirjadele.

Ma ei tea, kas keegi üldse võttis vaevaks teha sel teemal mingit arvamusküsitlust. Meenutan, et esimeste europarlamendi valimiste eel (2004) võitlesid tookordsed Isamaaliit ja Res Publica välja avatud nimekirjad. Paar aastat hiljem taastasid Keskerakond ja Reformierakond seadusemuudatusega kinnised erakonnanimekirjad.

IRLi volikogu kohustas mais 2008 IRLi fraktsiooni riigikogus algatama eelnõu lahtiste nimekirjade taastamiseks, mis anti sisse, kuid jäi seisma suuremate erakondade toetuse puudumise tõttu. Minu arvates tekitas just hoolimatus suurema osa kodanike tahte suhtes hiiglasliku protestipotentsiaali, mis kanaliseerus üksikkandidaat Tarandi isikus.

Sellise protesti mastaapi ei osanud keegi ette näha - tulemust, kus üksikkandidaat pälvib kaks mandaati ehk saab samapalju hääli kui võitnud erakond. Moraal on selge - kui erakonnad osutusid skandaalselt tundetuiks, lausa ülbeteks kodanike arvamuse suhtes, siis provotseeris see valijaid neile õppetundi andma.

Õppetunni teine külg on aga nukram - tähelepanu koondus protestile, mitte sisule. Mitte sellele, mida tehakse europarlamendis nende kuue kohaga. Indrek Tarand ise keskendus protestile, mitte positiivsele programmile. Teisisõnu, võimas protest kodumaal ei kanaliseeru kuidagi Euroopas, ei tekita seal isegi pinnavirvendust. See jääb Eesti siseasjaks. Üksikkandidaat jääb üksikuks saadikuks ka Euroopas.

Teine protest, millega pandi tuhanded täiendavad valijad liikuma, oli eurovalimiste ärakasutamine siseriikliku opositsiooni kunstliku õhutamisega Keskerakonna poolt. See oli suunatud peaministri vastu ning sel polnud sisuliselt midagi tegemist Euroopa teemadega ega isikute kvaliteediga, kes meid seal peaksid esindama.

Kui suur on ikkagi võimalus Euroopas Eesti asja ajada?

Esiteks ei saa neid kaht - Euroopat ja Eestit - vastandada. Euroopa ühised «asjad» on suuremas osas ka Eesti asjad ja huvid. Euroopa Liit on ühistel väärtustel ja majandushuvidel põhinev ühendus, mille ideoloogiaks on solidaarsus. Muidugi on tegelikus elus liikmesriikide huvide vahel erinevusi, sel juhul kaitsevad vastava riigi europarlamendi liikmed enamasti omaenda riigi huve, tõustes kõrgemale erakondlikest huvidest.

Kuid Euroopa Parlament on samas täiesti ainulaadne foorum Eesti asja ajamiseks ja tutvustamiseks, kuivõrd Eesti esindajail on kasutada neli päeva nädalas maailma suurim demokraatlik esinduskogu rohkem kui 700 poliitikuga 27 riigist, kellele Eestit ning Eesti asja tutvustada ja poolehoidu võita. Europarlamendi liikmete kaudu on kõige tõhusam viis mõjutada vastavaid valitsusi Eestile soodsalt.

Juba Eesti kandidaadiajal olid europarlamendi kolleegid meie jaoks tõhus tugi, kes osutasid meie seisukohtadele kõige enam mõistmist ja enamikul juhtudel toetasid neid. Eesti järjepidev tutvustamine, Eestile hea nime ja usaldusväärsuse saavutamine on tegevus, mis kunagi ei lõpe. See on kõigi meie kodanike ühine ülesanne.

On selline telepilt olemas, kus te tühjale europarlamendi saalile kõnelete...

Suhteliselt tühjad saalid on tavaline osa tänapäeva demokraatiast.

Kui näete telepildis Eesti saadikut tühjana tunduvas saalis kõnet pidamas, siis ei ole kindlasti tegemist Eesti vähese tähtsusega või meie boikoteerimisega. Tühi saal ei peegelda tingimata arutatava teema tähtsust või parlamendiliikmete huvi puudust.

Asi on selles, et vastavad teemad on enne läbi arutatud parlamendi komisjonides ja poliitilistes fraktsioonides, kes siis saadavad oma esindajad istungisaali kõnesid pidama. Teised fraktsiooni liikmed, kes esinejate seisukohad on eelnevalt heaks kiitnud ja kellesse antud küsimus erialaliselt ei puutu, tegelevad kahekümne muu ülesandega (samas sageli jälgides kõnesid oma büroos ekraanilt) ning tulevad täies koosseisus saali siis, kui arutatud küsimused pannakse hääletusele.

Hääletustest osavõtu üle peavad fraktsioonid väga ranget arvestust. Kuid ei tohi unustada, et isegi suhteliselt tühjas saalis viibib täisistungite puhul alati Euroopa nn valitsuse ehk Komisjoni liige, samuti eesistuva riigi minister, kellele parlamendiliikmed oma kõned adresseerivad ja kellelt reageeringut ootavad.

Tähtis on see, et kõneleja saab oma seisukoha esitada otse teiste Euroopa institutsioonide kõige kõrgemale tasandile ning seega nende institutsioonide tegevust mõjutada. Kuid on sageli olukordi, kus istungisaal on täis. Kõik oleneb teemast. Näiteks oli saal täis ka siis, kui mais 2007 minu algatusel arutati olukorda Eestis pärast aprillimässu.

Eurooplane valis ettevõtluse

2009-06-10

Need, kes Euroopa Parlamendi valimistel osalesid, aitasid seekord Eestil välja anda signaali, et Euroopa asjad lähevad meile korda. Ma ei kiirustaks head valimisaktiivsust protestihääletuseks nimetama. Tähtis on see, et inimesed osalesid ja tahtsid kaasa rääkida. Eriti hea meel on, et 48 511 valijat hääletas IRLi nimekirja poolt, hinnates sellega eeskätt Tunne Kelami senist professionaalset tööd.

Kummati näitasid need valimised meile mitut asja. Esiteks seda, et peibutuspardid on endiselt au sees ja edukad. Vähemalt on see nõnda Edgar Savisaare puhul. Eelmistel eurovalimistel oli Keskerakonna esinumber Vilja Savisaar, kuid Siiri Oviir edestas teda tänu paremale isiklike häälte tulemusele. Toonane tulemus oli Keskerakonna jaoks nigel. Nüüd asetati nimekirja tippu Edgar Savisaar, kes kinnitas, et tema Brüsselisse ei lähe, aga tulemus saadi märkimisväärselt parem.

Andku Indrek Tarand mulle andeks, kui teda katsejäneseks nimetan. Katsejänes on ausam kaup kui peibutuspart. Ja mööngem, et katse esimese poole läbis Tarand üliedukalt. Otsus üksikkandidaadina välja tulla oli julge ning õigesti ajastatud samm. Tema kasuks töötas mitu asjaolu, eeskätt pettumine parteide sisepoliitikas ja suletud nimekirjad. Loodan, et tal jätkub jõudu olla edukas ka teises pooles - mandaadi elluviimisel.

Üldiselt andsid valimised oodatud tulemuse, üllatav oli üksnes Tarandi häältesaagi suurus. Euroopa parteispektrit arvestades on Eesti esindus liberaalide fraktsioonis küll kentsakalt suur, kuid õnneks oleme esindatud ka suurtes fraktsioonides - Euroopa Rahvaparteis ja sotsiaaldemokraatides. Vahepeal õhus olnud sotside väljajäämine muutnuks Eesti hääle Euroopa Parlamendis kindlasti palju nõrgemaks.

Sotsialistid kaotasid Euroopa mastaabis oluliselt mõjujõudu. Euroopa Rahvaparteil seevastu õnnestus suurfraktsiooni staatus säilitada. Esialgseil andmeil on Rahvaparteil 263, sotsiaaldemokraatidel 161 ja liberaalidel 80 kohta. Seega müüt vasakpoolsuse võidukäigust üleilmse majanduskriisi tingimustes osutubki müüdiks. Pigem andsid Euroopa valijad oma hääle tasakaalustatud eelarvepoliitikale, maksude vaoshoidmisele, vähesele bürokraatiale, protektsionismi ohjeldamisele - ettevõtluse ja töökohtade kaitsmisele. Eriti tugev oli konservatiivide ja kristlike demokraatide võit Prantsusmaal ja Saksamaal, aga ka Poolas, kriisist räsitud Ungaris.

Ei saa mööda minna suletud nimekirjadest. Olen seda eksperimenti korduvalt hukka mõistnud, sest see on valija tahte vastane ja lõhub valimissüsteemi loogikat. Suletud nimekirjade maaletoojad olid Reformierakond ja Keskerakond. Ilmselt tõestas Tarandi häältesaak neile mõndagi. Inimeste tahet valida konkreetseid isikuid möönis valimispäeva õhtul ka Reformierakonna esimees. Õhus on selge signaal, et tulevikus saame taas avatud nimekirjade juurde naasta.

Intervjuu: Tunne Kelami missioon Euroopas jätkub

2009-06-09

Isamaa ja Res Publica Liidu kandidaatidest ainsana pälvis Euroopa Parlamendi liikme mandaadi Tunne Kelam, kes tahab jätkata Brüsselis neid tegemisi, mis tal esimesest viiest aastast pooleli jäid.

Tunne Kelam, südamlikud õnnitlused ja jõudu tööle taas Euroopa Parlamendis meie lehe lugejatelt, kellele sümpatiseerib IRL! Nüüd, mil teie jätkamine Brüsselis on kindel, öelge, missuguse kogemuse omandasite Euroopa Parlamendi lõpetavas koosseisus olles.

Peamine õppetund oli selles, kui oluline on Brüsselis säilitada avatud vaim ja paindlikkus, sest Euroopa Parlamendis ei lahenda jäikade jõuvahekordadega midagi. Kõige suuremgi on seal alati vähemuses, meie niikuinii.

Väga oluline on inimlik suhtlemine, teretamine, naeratamine, huvi näitamine teiste vastu ja kolleegide tunnustamine. Arukate ettepanekutega esinedes on võimalus, et kujuneb arvamusliidri positsioon, mis on peamine saavutus. Usalduskapitali pinnalt võib kriitilises olukorras saavutada meile soodsa lahenduse.

Teil on ees viis järgmist aastat. Mis tööd ootavad, mis on prioriteedid?

Esimene prioriteet on teha kõik Eesti majandussurutise leevendamiseks. Kuigi Eesti peab selleks põhiosa tegema ise, on Euroopalgi võimalusi. Parlamendi praegune koosseis suutis oma viimastel istungitel suunata viis miljardit eurot kriisi leevendamiseks, Euroopa Liidu globaliseerumisfondist sai suunatud paindlikult raha ümberõppeks ja ettevõtjate toetamiseks.

Teine prioriteet on Läänemere strateegia elluviimine ja selle järelevalve teostamine. Seda strateegiat vajame kriisiolukorraks, eelarves on vaid seemneraha ja ees seisab võitlus, et strateegia oleks rahastatud. Läänemere piirkond peab muutuma kõige kiiremini arenevaks, innovaatiliseks rajooniks, see on praeguses olukorras väga tähtis.

Ja muidugi regionaalpoliitika, millega olen tegelnud. Mu viimane raport, mis läheb juba uude parlamenti, on naabruspoliitikast Euroopa Liidus. See on praktiline teema, kuidas arendada koostööd piirialadel.

Olite kommunismi kuritegude hukkamõistmise eestvedaja. Sel ja tuleval aastal on ees palju valusaid ajaloodaatumeid. Venemaa ähvardab karistusega kõiki, kes julgevad ajaloost rääkida nii, nagu asjad olid.

Venemaa reaktsioon ajaloo ümberkirjutamise suhtes on näide nende tundlikkusest hinnangutele, mis Euroopa Liidus on antud. Neli aastat tagasi oli Euroopa Parlamendi resolutsioon, milles nenditi, et Punaarmee võidud fašismi üle ei toonud Ida-Euroopa rahvastele vabadust, vaid orjuse, mainiti Balti riikide okupeerimist. Viimased resolutsioonid on samuti mõjunud ärritavalt, see on hea. See näitab, et Venemaa pole tundetu, vaid paanikas. Euroopa südametunnistuse resolutsioonis on ettepanek moodustada Euroopa mälu platvorm, mis sisaldaks andmete kogumise keskuse, uurimisinstituudi ja memoriaali - sellele on Euroopa Komisjon lubanud raha.

Konkreetne ettepanek on tähistada 23. augustit nii kommunismi- kui natsismiohvrite mälestuspäevana. Asi on liikmesriikide valitsustes, Eestis on vastav seadus algatatud, peaks jõudma sel kuul riigikokku ja vastu võetama, sama on teinud Tšehhi valitsus.

Kuidas hindate üleeilset valimistulemust? Milliseks kujuneb koostöö?

Olime realistid. Lootsime ehk kahte kohta, kuid lepime sellegi tulemusega. Koostöös Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmete vahel pole kunagi probleemi olnud.

Ühtlasi tänan kõiki Pärnumaa inimesi, kes hääletasid Isamaa ja Res Publica Liidu poolt!

Väikese Eesti suured sündmused

2009-06-04

Eesti seisab ühtäkki väga oluliste sündmuste keskel. Meie riigi sümbol - sinimustvalge lipp - tähistab 125. aastapäeva. Meenutan 1988. aastat. 7-aastase tüdrukutirtsuna olin vanaisa pasunakooriga Otepää kiriku kõrval, sealsamas, kus avati mälestustahvlid lipu auks.

Oli avanemise aeg, mil riik, rahvas ja vabadus olid kullahinnaga. Nende poole püüd oli midagi erakordset, midagi, mida täna unustama kiputakse.

Valime nimekirju

NATO ja Euroopa Liiduga ühinemine olid riigi järgmised olulised sammud. Viis aastat tagasi eesmärgid saavutati. Tänu liidule oleme mitmeski majandussektoris saanud positiivse tõuke. Olgu selleks põllumajandus või teedeehitus. Oleme saavutanud vaba liikumise ühenduses. Oleme saanud eurooplasteks, nagu Noor-Eesti möödunud sajandil soovis.
Paraku on Euroopa Liit meid hellitanud. Oleme harjunud saama, kuid vastupakkumine ei tule meeldegi. Lihtsaim viis on minna valima europarlamenti.

Reformierakonna ja Keskerakonna tõttu ei saa me valida konkreetset isikut nimekirjas, vaid oma poolehoid tuleb anda tervele nimekirjale. Mida sellega on saavutatud? Valimissüsteem on kriisis. Jüri Adams (Vikerkaar 4-5/2009) on välja toonud kriisi ühe põhjusena selle, et üheaegselt on kasutusel mitu omavahel konkureerivat süsteemi. Adams märgib, et valimissüsteemi omaksvõtt võtab vähemalt 50 aastat.

Viis aastat tagasi sai valija reastada kandidaatide paremuse. Sel korral on see võimalus kodanikelt ära võetud. See on väär! Kaasnenud on peibutuspartide kasutamine, kusjuures viimased on selgelt öelnud, et Brüsselisse minna ei kavatseta. See paneb kahtluse alla poliitika tõsiseltvõetavuse.

Majanduses keeristuuled

Lisaks on suletud nimekirjad toonud kaasa ohtralt üksikkandidaatide ülesseadmist. Olukord poleks imelik, kui kandidaadid hoomaksid olukorda europarlamendis. Teisalt tekib küsimus, et kas neid fraktsioonidesse avasüli vastu võetakse, sest neil puudub tugiorganisatsioon, milleks on tavaliselt erakond.

Mida saaks valimissüsteemi kriisi vastu teha? Minna valima! Nii tõestame, et valimised lähevad meile korda.
Eesti on ka maailmamajanduse keeristuultes. Majanduslangus on väikeriigi jaoks mõneti isegi lihtsam, sest oma väiksuse tõttu suudame turge ja olukordi kiiremini ümber suunata. Teisalt on meie tootmismahud väikesed, mis turgude ümbersuunamisel paneb omakorda piirangud peale. Ei ole suudetud ka välja ehitada toimivat infrastruktuuri meelitamaks välisinvestoreid, et inimestele tööd saada.

Sisemajanduse kriisi oleme tekitanud ise. Näiteks üle kuu aja tagasi oli riigile maksed tasumata 5 miljardi krooni ulatuses. See on suur summa, mida valitsus püüab meeleheitlikult kokku kraapida.

Hoida ja kasvatada riiki

Majanduslanguses on oma roll valitsustel. Lihtne on öelda, et ei oleks pidanud headel aegadel nii palju kulutama. Ei oleks tohtinud makse alandada ja mitmesuguseid toetusi suurendada, sest väikeriigi võimekus tuleb nagunii mürinaga vastu. Õigem oleks vastavalt tegutseda, et päästa riik rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimise alla sattumisest.

Kummaline on liberaalide ühe mustri järgimine. Kui ei saada oma tahtmist, tuleb tekitada valitsuskriis ning peita selle taha tegelikud probleemid, milleks on tahtmatus tajuda reaalset olukorda. Nii on minu hinnangul ka Rahvaliidu kaasamine peaministri poolt üks meelepete. Eelarve tasakaalu püüdlusi jupitatakse nagu vorsti. Kuid vorst võtab rohekassinise värvuse.

Tänane poliitiline ühiskond on veidi halvatud. Ühelt poolt vajaks poliitiline eliit mõistmist - kaua suudame vanaviisi edasi minna ning millised on julged valikud tulevikule mõeldes. Teiselt poolt vajab riik aktiivset ja mõtlevat kodanikkonda.
Usun, et meie ühine huvi on hoida ja kasvatada Eesti riiki.

* Autor väljendab isiklikke seisukohti.

Küsimus-vastus. Tunne Kelam

2009-06-02

Postimees palus seitsmel eri valdkonnas tegutseval inimesel esitada üks küsimus europarlamenti pürgijatele. Vastama palusime need kuus kandidaati, kes viimaste avaliku arvamuse uuringute järgi kõige tõenäolisemalt valituks osutuvad. Vastused andsid kandidaadid telefoni teel.

Kaitseuuringute keskuse analüütik Kaarel Kaas:
1. Millisena te näete Euroopa Parlamendi rolli Euroopa ühtse välis- ja julgeolekupoliitika kujundajana?

Pärnu haigla juht Urmas Sule:
2. Euroopa Parlament arutab praegu «tööaja direktiivi», mis sellisel kujul võib Eesti tervishoius kaasa tuua tööjõupuuduse. Millisena näete enda rolli tagamaks Eesti tervishoiusüsteemi toimetulek tööjõu defitsiidi tingimustes?

Kirjanik, Eesti Ekspressi ajakirjanik Andrei Hvostov:
3. 2003. aastal esitas grupp Bundestagi saadikuid ettepaneku muuta valimiskorda sel moel, et alaealiste laste vanemad saaks anda hääle ka oma lapse eest. Ettepanekut korrati 2008.aastal. Samasugune idee on praegu rohujuuretasandil levimas Eestis. Kas te pooldate sellist reformi?

Kolumnist Abdul Turay:
4. Varem sõltus parlamendiliikme sissetulek riigist, kust nad tulid, nüüd hakkavad nad aga saama võrdselt umbes 7000-eurost töötasu. Eestlastele tähendab see palgatõusu. Kui pidada silmas Eestis käivaid vaidlusi poliitikute tasude üle, siis mida te sellest arvate?

Setomaa ülemsootska Silver Hüdsi:
5. Milline on sinu, saadikukandidaadi tegu Euroopa Parlamendis, mis sinu arvates laseb igal Setomaa inimesel tunda, et Setomaa on osa Euroopa Liidust, ja et Euroopa Liit hoolib Setomaast ja igast Setomaa inimesest?

TÜ filosoofiaprofessor, eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop:
6. Mis on Euroopa väärtusruum? Kas Eesti jagab Euroopa ühisväärtusi?

Rakvere Lihakombinaadi juht Anne Mere:
7. Nimetage üks mõõdetava tulemusega asi, mida lubate europarlamendis Eesti heaks ära teha.

Vastab Tunne Kelam

1. EP on just selliste ühtsete poliitikate vedaja. EP on kõige rohkem toetanud just nii ühtset julgeoleku- ja välispoliitikat ning on ise selle väljatöötamises osalenud, kui ka ühtset energiapoliitikat, mis muidugi kuulub sinna juurde. See roll jätkub ja mida rohkem EP oma volitusi pärast Lissaboni lepingut laiendab, seda suurem see roll on.

2. See ei ole minu eriala, ma ei ole nende küsimustega tegelenud. Aga kui need küsimused päevakorda tõusevad, peab muidugi iga parlamendiliige tegema otsuse. Ma arvan, et siin peaks Eesti arvestama omaenda tingimusi, see tähendab, et me oleme skeptilised niisuguste direktiivide vastu, mis meile ei istu, mis meie olukorra kuidagi segi paiskavad või on enneaegsed. Nii et ma olen selles suhtes ettevaatlik.

3. Sama mõtet on esitanud minu meelest ka Lauri Vahtre ja omal ajal vist ka Tõnis Lukas, nii et selle mõttega on korduvalt välja tuldud. Ma arvan, et see on kaalumist väärt. Muidugi ei saa otsekohe öelda, kas ei või jah, aga minu jaoks kõlab õiglaselt mõte, et stimuleerida ka poliitiliselt kodanikke, kes on teinud selle suure ja lugupidamisväärse jõupingutuse ja kasvatanud üles lapse. Üldiselt olen positiivselt häälestatud, aga poliitilise otsuse tegemine muidugi ei ole nii lihtne, selleks tuleb olukorda analüüsida. Kuid põhimõte on mulle sümpaatne.

4. Tasu makstakse EP ja ELi üldkuludest, kuid muidugi maksab iga liikmesriik sinna oma osa. Kuna eesmärk oli saadikute seisundi võrdsustamine ja ka tulude sidumine tegelike väljaminekutega, on reform sellisel kombel tervitatav. Mis puutub summadesse, siis need on alati suhtelised. Euroopa tasandil ei ole see 7000 eurot tohutu suur summa, aga Eestis on. Ja teiseks ma olen veendunud, et sotsiaalse õigluse probleeme ei lahenda eeskirjade või palgamäärade piiramisega - siis peaksime näiteks Eesti Energia juhi palgast peale hakkama -, vaid sellega, kuidas palga saajad neid summasid kasutavad. Alati on võimalik kulutada osa sellest heategevuseks.

5. Tõin aastal 2008 just Setomaale EP regionaalarengu komisjoni delegatsiooni, kuhu ma ise kuulun. Käisime Setomaal ja toetame neid üritusi, mis piiriüleseks koostööks tehakse. Piiriülese koostöö osas on takistused kahjuks teisel pool, aga konkreetselt inimestevaheliste suhete puhul on väga positiivseid näiteid. Ja muidugi juba möödunud sajandi lõpust pärinev idee, et kui me Petserimaast oleme pidanud loobuma, siis tuleb see Petserimaa või Setomaa üles ehitada Eestis, st tuleb tagada inimestele, kes sealt on sunnitud ümber asuma või tulevad mitmesugustel muudel asjaoludel tagasi, väärikad elamisvõimalused just selles piirkonnas.

6. Vaidlused küsimuste üle, mis puudutavad Euroopa väärtusruumi ja põhiväärtusi, jätkuvad. Minu partei, Euroopa Rahvapartei jaoks, kuhu kuuluvad kristlikud demokraadid ja konservatiivid, algab väärtusteskaala inimese väärikuse tunnustamisest ja sellele järgneb õiglus, vabadus, perekond, koostöövõime, kodanikuaktiivsus ja lõpuks rahu, mis on ajalooliselt Euroopa ühinemise kõige suurem saavutus. Minu huvi on seostada Euroopa väärtuste süsteem ka Euroopa traditsiooniliste väärtustega. EL põhineb Euroopa ühtsel kultuuripärandil ning selle tõttu on traditsiooniliste väärtuste hindamine ja arvestamine ka tänapäeval minu jaoks oluline.

7. Ma ei ole lubaja. Ma eelistan tegemist. Aga mida ma saan kindlasti lubada, on Eesti hea nime kaitsmine, Eestile usaldusväärsuse võitmine. See pole konkreetne asi, aga kõik konkreetsed tulemused saavad põhineda ainult sellel. Kui meil poleks olnud head nime ja usaldusväärsust, poleks me ka kaks aastat tagasi suutnud saavutada nii tugevat Eestit toetavat resolutsiooni, nagu see pärast aprillimässu tuli.
Konkreetne asi, kus on vaja edasi liikuda, on ELi valitsuste ja komisjoni jätkuv kontroll Läänemere strateegia elluviimise üle. Meenutan, et see on parlamendi algatus, üks väheseid parlamendi algatusi, mis on ellu astumas. Ma olen olnud aktiivselt selle juures.

Küsimus: Mida te lähete Euroopa Parlamenti tegema?

2009-05-22

Kavatsen lisaks muule tegutseda kahel alal, kus millegi ärategemine sõltub europarlamendi võimaluste piiratusest vähemal määral kui nendes tegevustes, mis Brüsselisse kippujatele tavaliselt heiastuvad. Mõlemad alad eeldavad peale vastava kontseptsiooni ja tegevusprogrammi väljatöötamise veel keelteoskust ja rahvusvahelise suhtlemise kogemust.

Esiteks: Euroopa peab taasleidma oma eneseuhkuse. Inimesel on raske uhke olla oma maa või maailmajao peale, kui see ei räägi juba lastele koolis oma saavutustest minevikus ja praegu - olgu kultuuri, majanduse, spordi või mistahes vallas.

Ameeriklastel, aga ka hiinlastel, jaapanlastel ja kellel kõik veel jääb seda uhkust ülegi. Aga meil jooksevad vana kultuuriga, muuhulgas vana ja rikka riietumiskultuuriga eurooplased vist juba poolsada aastat ringi Põhja-Ameerika karjaste tööpükstes. Kas kellelgi pole pähe tulnud leiutada europüksid ja/või - pintsak, millele Aasia ja Ameerika tormi jookseksid?

Euroteadvus, eurouhkus vajab sihikindlat edendamist, kultiveerimist. Rikka mineviku tutvustamise kõrval eeldab see vahetegemist eurooplaste ja teiste maailmajagude inimeste vahel; praegusest palju enam ühist, üleeuroopalikku majandustegevust ja poliitikat; ühiseid tulevikunägemusi.

Euroopa enesehinnang on liiga madal, eneseusk liiga nõrguke selleks, et Ameerikaga või Aasia nn tiigritega võistelda. Europotsentrism on kindlasti ühekülgne ja osalt ka ülekohtune maailmavaade, aga vastupidine nähtus on vähemalt niisama hull. Inimrühm, mis hindab iseennast teistest sama järku rühmadest kehvemaks, lakkab olemast.

Aga Eesti? Parlamendiliikme aeg kulub teadagi peamiselt suhtlemisele. Europarlamendis suhtlemine on suurepärane võimalus luua eesti imagot, mis praeguseks ei ole veel välja kujunenud (see võtab lihtsalt rohkem aega, kui meil kasutada on olnud). Teised peavad teada saama, et eestlased on muidu nagu inimesed ikka, aga neil on mõni tore ja mõni naljakas iseärasus. Ilmselt on mõistlik, kui katsume neid meie iseärasusi ise välja valida ja katse korras käibele lasta, et näha, mis iseärasusteks Brüsselis veel ruumi on.

Mõlemad asjad - Euroopa eneseteadvuse upitamine ja Eesti kujundi loomine - on seotud rohke rääkimisega. Suur osa tööst on tehtud siis, kui eurooplane olla on uhke ja hää, ja eestlane esineb tegelasena etnilistes anekdootides, ja hollandlane alustab tänavakohvikus juttu poolakaga: «Tead, mis see eestlane eile rääkis? Ta ütles, et neil on eelarve kogu see aeg tasakaalus olnud, ja peaaegu kõik töökohad on alles. Kuidas nad seda teevad?!»

Enam Eestit Euroopasse ja Euroopat Eestisse

2009-05-20

Oleme olnud viis aastat Euroopa Liidu liikmed. Noor-eestlase Gustav Suitsu 104 aastat tagasi sõnastatud südikas siht "olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks" on realiseerunud. Veel kahekümne aasta eest oli Eesti Nõukogude Liidu provints, kus Euroopa elatustasemest ja vabadusest võidi vaid unistada.

Mõlema saavutamine näis aastal 1989 üpris ebareaalsena. Maailma areenil oli Eesti määratletud Moskva kaudu, kelle otsesesse alluvusse meid klassifitseeriti ja kelle otsustest sõltus Eesti saatus; kelle alluvuses eestlased olid jäämas vähemusse oma kodumaal. Ja kas meenub, et kakskümmend aastat tagasi oli nõukogude majanduse kriis jõudmas tippu.

Puudu oli kõigest. Tallinna elanikud "kodustasid" soomlasi, kes tõid kaasa ihaldatud tarbekaupa alates kohvist ja lõpetades kodumasinatega. Rahva vara ärastamine ainupartei poolt ning riigi täielik kontroll inimeste ja majandustegevuse üle viis maailma loodusvaradelt rikkaima riigi pankrotti. Selle pankrotiga võrreldes on praegune majandussurutis kui pinnalainetus.

2009. aasta mais võime kõnelda imest, millest on saanud tegelikkus. Eesti on nagu nõiaväel vahetanud kahekümne aasta jooksul oma strateegilist asendit. Nõukogude impeeriumi militariseeritud lääneprovintsist on saanud Euroopa ühenduse kirdepoolne liikmesriik. Minu arvates põhineb meie edulugu suuresti sisemisel identiteeditunnetusel. Okupatsiooniaja ängistavate aastakümnete vältel määratlesid eestlased end jätkuvalt - vaikselt, aga veenvalt - osana Euroopast. Osana ühtsest Euroopa kultuuripärandist ja väärtustesüsteemist.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariik seadis Euroopasse naasmise riigi peasihiks. Tegelikult kujunes selle Gustav Suitsu eesmärgi ümber hämmastav rahvuslik üksmeel, mida ei kõigutanud valitsuste vahetumine.

Veenev järjepidevus Euroopa Liitu jõudmise ettevalmistamisel osutus Eesti trumbiks. Liikmesriigi seisundi saavutamine võrdus meie jaoks majandusliku, poliitilise ja riigikultuuri küpsuseksamiga. Selle eksami tulemuse kinnitasid Eesti kodanikud aastal 2003 kahe kolmandiku häälteenamusega. Euroopa Liitu astumisega kaasnes ime ainelises heaolus. Eesti ajalugu ei tunne teist nii hoogsa ainelise elujärje tõusu perioodi kui aastad 2003-2007.

Viis aastat Euroopa Liidus näib olevat asendanud aatelise unistuse pragmaatilisuse ja koguni ükskõiksusega. Paljudele meist tundub Euroopa kaugena.

Ometi on paari aastaga toimunud suur muutus - Brüsselis ja mujal Euroopas tehtud otsused pole Eesti jaoks enam välissuhted. Need on saanud osaks Eesti sisepoliitikast, millel on otsene mõju meie elule, samal ajal kui välissuhted puudutavad meie vahekorda näiteks Venemaa, Hiina või USAga.

ELi otsuseid ei tehta üle meie pea, vaid oleme esimest korda oma ajaloos võrdväärsed kaasotsustajad. Ja kasusaajad. ELi ühiskassasse makstud iga krooni eest saame sealt kolm vastu.

Neid miljardeid lisakroone näeme teedeehituses, keskkonna puhastamises, põllumajandus- ja ettevõtlustoetustes, veepuhastusseadmetes, spordirajatistes ... Praktilise eestlase jaoks peaks ELi liikmeks oleku mõte olema väga selgelt positiivne, kuivõrd see väljendub konkreetselt tõukefondide ja ühtekuuluvusfondi massiivsetes summades.

Mis oleks aga siis, kui majanduskriisis Eesti ei oleks osa Euroopa Liidust? Riiklik pankrot ja ootamatu ülisuur tööpuudus, nagu see juhtus Islandil? Jah, Eesti majandussurutis ja kasvav tööpuudus on tõsised, aga meie olukord oleks võinud olla hullem.

Praegu on meil võimalus kasutada Euroopa tõukefondide raha, et toetada raskustes ettevõtteid, jätkata investeerimist ebavõrdses olukorras olevaisse piirkondadesse, panustada haridusprogrammidesse, mis võimaldavad ümberõpet.

See kõik rajab eeldused uute töökohtade loomiseks ja majanduse stabiliseerimiseks. Rääkimata sellest, et kuulume ühisesse majanduspiirkonda. Kõik see on päästnud meid palju halvemast. Praegu on küsimus selles, kuidas kasutada tekkinud raskusi, et teha positiivne panus tulevikku, et toetada uuenduslikke lahendusi ja võimalikult kiirelt liituda eurotsooniga.

Kõigi lahenduste alustala on aga Eesti riigieelarve tasakaalus hoidmine. Sellel põhinevad Eesti majanduse ja rahanduse usaldusväärsus ning taastumisvõime; sellest saab alguse uute töökohtade loomine.

Tööpuudus on tänapäeva ühiskonna suurim sotsiaalne ebavõrdsus. Eestis on esimene prioriteet meie elanike töökohtade säilitamine ja uute töövõimaluste loomine. Selles valdkonnas kuulusid Euroopa Parlamendi viimaste algatuste hulka ettepanekud ELi viiemiljardilise abipaketi paindlikumaks ja kiiremaks kasutamiseks, mis hõlmab abi maaelule ja energeetikaprojektidele.

Teiseks otsustas Euroopa Parlament oma viimasel täiskogul lihtsustada kriisiolukorras globaliseerumisega kohanemise Euroopa fondist raha saamist. See raha on otseselt mõeldud töötajate toetamiseks, st uute töökohtade loomiseks ja koolitusvõimaluste arendamiseks.

Euroopa Parlamendi uus koosseis alustab juba suve lõpul ELi järgmise aasta eelarve arutelu. Pole kahtlust, et peamiseks eesmärgiks saab nende programmide ja eelarveridade tugevdamine, mis konkreetselt aitavad ühelt poolt majandussurutise all enim kannatavaid ELi kodanikke, teiselt poolt ettevõtlust, eriti väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid ümberstruktureerimisel ning uute töökohtade loomisel.

Juunis valitav Euroopa Parlament hakkab juba sügisel ette valmistama oma versiooni uuest finantsperspektiivist, mis algab pärast aastat 2013. On ülimalt oluline, et Eesti saadikud selleks valmistuksid ja selles aktiivselt osaleksid.

Olles olnud 2004-2005 parlamendi finantsperspektiivi ajutise komisjoni liige, võin kinnitada, kuidas parlamendiliikmed kujundasid esimest korda ajaloos 2005. aasta sügiseks Euroopa Parlamendi iseseisva kava ELi rahastamise kohta. See kava arvestas kõige konkreetsemalt uute liikmesriikide vajadusi.

Parlamendi paljud ettepanekud leidsid läbirääkimistel valitsustega arvestamist. Omades juba kogemusi, ei tohi Eesti esindajad jääda passiivsesse rolli. Majandussurutise kestmise olukorras on tähtis, et Euroopa tulevased rahastusskeemid ja fondid kohandatakse kiiremaks ja tõhusamaks reageerimiseks kriisile. Eesti esindajate võimalus ja kohus Euroopa Parlamendis on seista selle eest, et saavutatud lisavahendeist saaks oma õiglase osa meie riik. Nende vahendite siseriiklik kasutamine on juba meie valitsuse mure.

Masust tekkinud probleemidele on ülimalt õigeaegselt appi saabumas veel üks abilaev, mis kannab nime Läänemere strateegia. See oli Euroopa Parlamendi liikmete, sealhulgas Balti riikide saadikute ühine algatus, mille parlament võttis vastu kahe ja poole aasta eest.

Nüüdseks on see algatus jõudmas rakendamisjärku, millele stardipaugu annab Rootsi juulis algav eesistumine. Läänemere strateegias nähakse Euroopa Liidu esimest makroregionaalse koostöö projekti, mille kaugem eesmärk on kujundada Taanist Eestini ulatuv piirkond Euroopa kõige dünaamilisemalt arenevaks ja innovaatilisemaks regiooniks.

Sellisena toob ta värske hingamise just meie kodumere piirkonda. Läänemere strateegia on seega nagu tellitud Eesti-suguse maa jaoks, aidates tõhusamalt ühendada olemasolevad head eeldused (kõrge haridustase, kvalifitseeritud tööjõud, ettevõtlikkus ja sellele soodne keskkond), soodustades ressursside paremat koordineerimist ja pakkudes probleemide lahendamiseks täiendava rahasüsti.

Kindlasti aitab Läänemere strateegia kaasa majandussurutise leevendamisele ja olukorrast kiiremale väljatulekule. Ometi tuleb taas meeles pidada, et probleeme ei lahenda automaatselt Brüsseli lisaraha, vaid meie endi tahe ja suutlikkus uuendusteks, tõhusamaks koostööks ja omapoolseks pingutuseks. Viimasesse kuulub Euroopa Parlamendi liikmete jätkuv osalemine Läänemere strateegias ja nende kontroll selle elluviimise üle.

Kokkuvõtteks. Rasked ajad nõuavad vastutustundelisi ja kaugemale sihitud otsuseid. Otsused, mida tuleb praegu teha, ei saa ega tohigi orienteeruda hetkepopulaarsusele. Euroopa raha ja abipaketid tuleb kriisist hoolimata maksimaalselt ära kasutada. See tähendab kaasfinantseerimiseks vajalike vahendite säilitamist.

Eelarve tasakaal, tööpuuduse tõkestamine, ettevõtluse aktiivne toetamine, uute töökohtade loomine ning paremate koolitus- ja ümberõppevõimaluste õigeaegne tagamine on võtmesõnad sel ja järgneval aastal.

Peame säästma vahendeid, kuid säästmine ei saa toimuda nõrgemate arvel. Toetan koos Euroopa kristlike demokraatide ja konservatiividega sotsiaalse turumajanduse järjekindlat rakendamist.

Saksa kristlike demokraatide 1949. aastal algatatud sotsiaalne turumajandus on siiani elulähedane kesktee ühelt poolt hoolimatu turuliberalismi ja teiselt poolt sotsialistliku riigi ülemäärase kontrolli vahel.

Kristlike demokraatide jaoks on üksikisik oma võõrandamatu väärikuse ja õigustega kesksel kohal, seetõttu ei saa ühiskond olla ükskõikne ühegi inimese suhtes, kes on töö kaotanud. Kokkuhoid on vältimatu, kuid saavutamaks ühiskonna toetust, peab see algama juhtidest ja riigiaparaadist.

Enam Eestit Euroopas ja Euroopat Eestis - see on vastastikune andmise ja võtmise suhe. Arvan, et just kriisiajal on õige küsida mitte ainult seda, mida me Euroopalt saame, vaid mõelda sellele, mida me Euroopale anda võiksime.

Euroopa ootab Eesti panust. Ootab Eesti loomingulist ja aktiivset rolli Euroopa kontserdis. See on Eesti enda huvideski.

Miks valida Euroopa Parlamenti?

2009-05-15

Hea lugeja,

7. juunil toimuvad Euroopa Parlamendi valimised. Eesti kodaniku jaoks on just Europarlamendi valimised kõikidest üldvalimistest kõige vastutusrikkamad. Miks?

Põhjus on lihtne. Riigikokku valitakse 101 rahvaesindajat, kohalikesse volikogudesse sadu inimesi. Euroopa Parlamendis on Eestil vaid 6 kohta. See tähendab, et just nende pooletosina koha täitmisel on valija jaoks tavalisest tõsisema järelemõtlemise koht. Me ei tohi lubada luksust kergemeelse otsuse tulemusel eksida, mille tagajärjeks oleks viis aastat poole jõuga või ebapädevalt tegutsev saadik. Viie aasta kogemus Euroopa Liidus (EL) kinnitab, et Euroopa Parlament (EP) ei ole suvaline jututuba, kus Eesti huve ei olevat võimalik kaitsta. EP määrab ametisse täidesaatva organi - Komisjoni ning kontrollib selle tegevust, kinnitab ELi eelarve ja tema laualt käib läbi ligi 2/3 kogu ELi õigusloomest, millesse rahvasaadikud muudatusi teevad. Parlamendil on eriti jõuline osa ELi välissuhtluses ning inimõiguste kaitsmises üle kogu maailma. Lissaboni leppe jõustumisega kasvab parlamendi osa veelgi.

Valiku teeb seekord keerukamaks asjaolu, et kodanik ei saa valida konkreetset isikut ega mõjutada juba ette antud kandidaatide pingerida. Teie saate teha valiku erakonna kui terviku kasuks. Just seetõttu on väga oluline teha see valik enda jaoks põhjendatult, mitte mehaaniliselt. Lähtugem sellest, et seekord valime esmajoones Eesti kui terviku esindajaid. Vajame esindajaid, kes suudaksid mõelda ja tegutseda niihästi Eesti kui ka kogu Euroopa huvides. Tänases majanduslanguses annab kindluse, et säilitame stabiilsuse ja tuleme kriisist edukalt välja just kuulumise tõttu ELi (lisaks eesti leidlikkus ja jonn).

Majanduskriis on võrsunud aga väärtuste kriisist. Majanduse taastamine algab tõeliste väärtuste teadvustamisest ning nende alusel tegutsemisest. Eesti inimestel on äsjasest minevikust suurepärane kogemus sellest, kuidas usule ja väärtustele tuginev algatus võitis hirmu ja lootusetuse. Üks ELi keskseid väärtusi - solidaarsus - mõjutab oluliselt ka liikmesriikide majanduslikku heaolu. Samas ei saa solidaarsus ausal ja täiel määral toimida, kui selle osapooled ei hinda sarnaselt oma ühist minevikku.

Seetõttu võin uhkusega öelda, et 2. aprillil kandis vilja 5 aastat kestnud järjepidev selgitustöö nii Europarlamendis kui kõikvõimalikes muudes institutsioonides - EP võttis suure enamuse toel vastu Euroopa südametunnistust ja totalitaarsete rezhiimide poolt korda saadetud kuritegude hukkamõistmist käsitleva resolutsiooni. Meie, algatajate, lähtekohaks oli kõigi ohvrite võrdne teadvustamine, nende väärikas austamine ja mälestuse jäädvustamine, mis võib ainsana tagada, et läinud sajandi koletuslikud kuriteod 21. sajandil enam ei kordu. Esmakordselt tunnustab Euroopa nüüd tervikuna kõikide siinse maailmajao rahvaste kannatusi - see on ühe väikeriigi jaoks erakordne töötulemus.

Mis oleksid head põhjused eelistada seekord Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL)? IRL, mis on välja kasvanud Eesti vanimatest, Eesti iseseivuse eest seisnud ning juba 20 aastat tagasi Euroopa suunas sihi seadnud erakondadest, esindab suurimal määral ühinenud Euroopa tegevussuundi ja väärtusi, mis eestlastele tähtsad - orientatsiooni nõukogude süsteemist Euroopasse, majandusuuendusi, kaitsevõime tugevdamist, haritust, usaldusväärsust, ja põhimõtete järjepidevust. IRLi esindajad ei viska püssi põõsasse ega vaheta põhimõtteid. Nad seisavad kõige kindlamini ka Euroopa ühtse kultuuripärandi ning Eesti rahvuskultuuri eest.

Euroopa arengute ja muutuste kujundamisel on määrav roll suurtel poliitilistel jõududel. IRL on Euroopa suurima poliitilise jõu - Euroopa Rahvapartei (ERP) - liige. Selle saadikurühma koosseisus on iga Eesti esindaja kasutegur kaks korda suurem meile oluliste eesmärkide saavutamisel kui näiteks liberaalide rühmas, mis esindab kaheksandikku parlamendi liikmeist. ERP, kuhu kuulusid pea kõik Euroopa ühinemise asutajad, on nagu hästi sissetöötatud ahi, mis ei aja suitsu sisse ja kus tõmme on alati tagatud. Et Eesti saadikuist oleks meie riigile maksimaalselt kasu, siis on põhjust saata neid rohkem ERP-sse.

ERP on käesoleva majanduskriisi ületamisel ja vajalike reformide läbiviimisel võtmepositsioonis. Juba 60 a tagasi hakkas ERP rakendama sotsiaalse turumajanduse poliitikat. Ka praegu seisab ta kodanike enamusele kõige lähemal, viies ellu mõistlikku ja inimlähedast keskteed ühelt poolt liberalismi piiramatu turuvabaduse ning teiselt poolt sotsialistliku riigi rolli ülepaisutamise vahel.

ERP sümboliks on süda. See tähendab, et iga inimese kordumatuse, tema väärikuse ja vabaduse austamisele rajatud poliitikat aetakse mitte üksnes kainete arvestuste, vaid solidaarsuse ja nõrgemate toetamise teel. ERP on olnud ELi laienemise juhtivaid jõude. Selle erakonna algatusel võeti 1983. a vastu esimene Balti riike toetav resolutsioon ning just ERP juhtis eelpool mainitud Euroopa südametunnistuse ja totalitarismi resolutsiooni teokssaamist. Täna on ERP võimul 19 liikmesriigis 27-st. Tänases tegelikkuses on ERP Euroopa liikumapanev jõud - nii majanduse taastamisel, Atlandi-üleste suhete kujundamises, solidaarsuse ilmutamisel kui ka põhiväärtuste kaitsel. ERP on jõud, kes ühendab hea programmi selle elluviimise võimega.

Mis puutub IRLi, siis võitlesime viis aastat tagasi välja avatud nimekirjad. IRL taotles ka nendeks valimisteks kodaniku õiguse taastamist. Õigust teha isiklik valik konkreetse kandidaadi, mitte partei kui terviku kasuks. See IRLi eelnõu on Riigikogus kahjuks blokeeritud Keskerakonna, Reformierakonna ja Rahvaliidu poolt. IRL lubab vähemasti järgmisteks eurovalimisteks kodaniku tegeliku valikuõiguse taastada. Olen sügavalt veendunud, et kodanikul peab olema õigus hääletada konkreetse isiku poolt ning seega võimalus muuta oma valikuga erakondade koostatud pingerida.

Sinu hääl on tähtis

2009-05-15

Peatselt toimuvad Euroopa Parlamendi valimised. Eesti kodanikel on teist korda võimalik osaleda kogu Euroopa tuleviku kujundamises. Nendel valimistel on Sul võimalus mõjutada mitte ainult enda või oma lähedaste elu-olu Eestis, vaid ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides.

Seekord ei pea me alustama nullist. Kõige aktiivsema Eestist valitud saadikuna on Tunne Kelam saavutanud Euroopa Parlamendis lugupidamise ning suutnud mõjutada Eesti jaoks olulisi otsuseid. Viie aasta jooksul saavutatud tulemuste üle võime uhkust tunda. Tunne on tõusnud oma saadikurühma eestkõnelejaks nii Euroopa ühiste väärtuste, Venemaa-suhete, inimõiguste kui Euroopa Liidu tuleviku küsimustes. Tema järjekindel töö aprillisündmuste järel Eestile europarlamendi toetuse saavutamiseks on teinud temast tänaseks saadikurühma küberkaitse-teemaliste arutelude eestvedaja. Viimaseks tähtsaks sammuks oli hiljuti Europarlamendi suure enamuse toel vastu võetud totalitaarsete rezhžiimide poolt kordasaadetud kuritegude hukkamõistmist käsitlev resolutsioon, mis on oluliseks aluseks ühisele Euroopa tulevikule. Võrdväärne hinnang totalitaarsetele kuritegudele ning nende ohvrite teadvustamine peavad tagama, et sarnased teod Euroopas enam kunagi ei korduks.

Isamaa ja Res Publica Liit on erakond, kelle saadikuil on parimad eeldused Euroopa Parlamendis Eesti huve kaitsta, sest kuulume parlamendi mõjukaimasse fraktsiooni - Euroopa Rahvapartei ja Euroopa Demokraatide saadikurühma. Mida rohkem saadikuid, seda laiem on haare, et mõjutada võimalikult paljusid poliitikavaldkondi. Teame ka, et mida tugevam on Euroopa, seda tugevamad on selle liikmed, kaasa arvatud Eesti. Euroopa tugevdamiseks peame ta välja viima ülemaailmsest majanduskriisist, astuma konkreetseid samme meie konkurentsivõime tõstmiseks ning tööhõive suurendamiseks. Meie roll on tugevdada väärtustepõhist Euroopat ning kaotada vahetegemine suurte ja väikeste, uute ja vanade liikmesriikide vahel.

Seejuures peame endale aru andma, et Eesti suutlikkus Euroopas ja maailmas läbi lüüa sõltub paljuski otsustest, mida tehakse Eestis. Kui Eesti ei suuda hoida tasakaalus oma eelarvet või ei tule toime tööpuudusega, jääme rahvusvahelisel areenil jänni. Euroopa Liitu kuulumine on võimalus, mis tuleb Eestil endal sisuga täita. Meil ei maksa lakkamatult küsida, mida saab Euroopa meie heaks teha, vaid me peame iseendalt ausalt ja selgelt küsima, mida saame meie teha Euroopa heaks.

Eesti kodanike otsus liituda Euroopa Liiduga oli oluline samm Eesti saatuse määramisel. See otsus tõi endaga kaasa nii võimaluse kui ka kohustuse kujundada Euroopa tulevikku Eestile parimal moel. Just seetõttu on ülimalt tähtis iga hääl nii kodumaal kui kodust kaugemal.

Muinsuskaitse meil ja mujal

2009-05-15

Eesti muinsuskaitse ajalugu on läbi põimunud naaberriikide ajalooga. Esimeseks kaitse algatajaks võib pidada Taani kuningat Erik VI Menvedi, kes 1297. aastal keelustas Naissaarel, Aegnal ja Paljassaarel piiramatu metsaraie. Kuninga eesmärk polnud vist küll roheline Tallinn, vaid pigem puidu säilitamine linnaehituse ja kindlustuste tarbeks. Sisult sarnast "riigikaitselist" otstarvet realiseerib ka 1666. aastal Rootsi kuningas Karl XI hooldusvalitsus oma maailma esimese muinsuskaitseseadusega, milles kohustati säilitama kuningate ja valitsejatega seotud mälestusmärke.

Esimeseks miljööala regulatsiooniks võib pidada Lübecki linnaõigust, kus uute ehitiste püstitamine oli seotud täpselt samasuguste piirangutega nagu tänapäeva miljööväärtuslikel aladelgi. Totalitaarse riigi okupatsioon tõi kaasa nii inimestekultuurihoidjate kui ka kultuuripärandi enda füüsilist hävitamist, nomenklatuurse "pärandi" ja kõikehõlmavad keelualad. Praegu sarnanevad meie muinasseadused suuresti taas Põhjamaade süsteemiga, argine tegelikkus aga vähemal määral. Lisaks oleme nii väike maa, et tõhusaks toimimiseks on vaja igal inimesel mitme eest väljas olla, sealhulgas ka igal muinsuskaitsjal. Iga seadus peab olema efektiivsem ja iga määrus selgem kui suurtes, vanades ja rikkamates riikides. Samal ajal on muinsuskaitse endiselt oma loomult samamoodi üdini rahvusvaheline ala nagu looduskaitsegi: pärand on inimkonnal ühine.

Hea tava vajab väljakujunemiseks aega

Eestis ja muinsuskaitse poolest eeskujulikuks peetavates Põhjamaades erineb riikliku tähtsusega mälestiste arv kümme korda. Kui meil on mälestisi 25 000 kanti, siis elanike ja territooriumi poolest mitu korda suuremates Põhjala riikides igas vaid mõne tuhande ringis. Kui veel lisada, et muinsuskaitse üheks peamiseks rolliks peetakse seal varjamatult ka kohaliku majanduskeskkonna elavdamist, investeerimiskliima parandamist ja uute töökohtade loomist, siis võib tõesti küsida, et milles nende eeskujulikkus siis seisneb, kui meil on palju rohkem kaitstavaid objekte ja igasugune arendamine püütakse mälestistest eemal hoida. Vahe on aga Eestis veel välja kujunemata heades tavades. Pole mõtet kaitsta hooneid, mis vajavad üsna põhjalikku ümberehitamist, kuid mille lammutamist keegi kultuurset tausta arvestades ei kavandagi. Ei ole põhjust iga mõisakompleksi iga hoonet eraldi mälestisena kaitse alla võtta, kui mõisaomanikel ei tule pähegi hakata tervikut lõhkuma või eraldi arendusprojektideks killustama. Ja plastaknad vanale puitmajale... Rootsi tudengid käivad mööda Nõmmet ega jõua ära imestada, kust küll inimestel selline mõte pähe tuli. Meil jääb ainult osundada, et ega kõik pole kuld, mis hiilgab - ja viia jutt möödunud sajandi 60.-70. aastate ehitusbuumile, mille käigus Põhjamaades entusiastlikult vanu aguleid lammutati ja asemele moodsaid maju ehitati. Aga mis siin ikka osatada, nüüd on nendestki osa kultuuripärandiks saanud. Helsingi vanasse väärikasse südamesse 1964. aastal ehitatud Makkaratalo (vorstimaja) oli pikka aega tuntud kui linna kõige inetum ehitis, mille arhitektid Viljo Revell ja Heikki Castrén kuulutati peaaegu et rahvavaenlasteks. Nüüd on maja muinsuskaitse all ja kujunenud üheks linna sümbolehitiseks.

Suurim muutja on haridus

Head tavad on alati kahepoolsed. Põhjamaade kolleegidel ei teki olukordi, kus objekt võetakse kaitse alla omanikku informeerimata ja temaga nõu pidamata (eriarvamusi loomulikult esineb). Otsuste suvalisuse vältimine on ametiau küsimus, need peavad tuginema uuringutele, metoodilistele materjalidele, füüsikale, materjaliteadusele, bioloogiale ja inimõigustele. Aja- ja põhjalikkuse mõõde, aga ka kasutada olevate ressursside hulk projektide menetlemisel erineb Eesti oludest märgatavalt. Oma osa mängib muidugi ka riigi suurus: selliseid olukordi nagu meil läinud suvel, kus kõik arheoloogid olid hõivatud ühes kohas - Tallinnas Vabaduse väljakul -, naljalt ette ei tule. Hariduslik taust määrab palju, et mitte öelda kõik. Haridus on määrav nii kodanikuaktiivsuses kui ka ametkondade tegutsemise tasemes. Eesti Kunstiakadeemia ja mitmed kutseõppeasutused on aidanud suuri lünki täita, kuid arvestades seda, et üha suurem osa projekteerijatest ja ehitajatest ajakohastab olemasolevaid ehitisi, vajaks see valdkond enam tähelepanu ka üldhariduses. Sarnaselt LääneEuroopa ja Põhjamaadega on ka meie Haridusja Teadusministeerium koostöös Muinsuskaitse Ümarlauaga asunud koolimaterjale ette valmistama. Kui Eesti koolide õppekavasid vaadata, siis loomingulistele ainetele on ehk liiga vähe ruumi jäänud. Samas julgen ennustada, et muinsuskaitse eluterved põhimõtted ei ole kliimamuutuste tähtsustamise ja säästva eluviisi üha vajalikumaks muutumise tulemusena varsti enam mingi muinashiirte pärusmaa, vaid tavalise alalhoidliku elulaadi loomulik osa.

Seadusi tuleb vaadata tervikpildis

Muinsuskaitseseadused tegelevad riikides, kus on olemas eraomand, peamiselt ühe ja sama teemaga: kuidas reguleerida riiklike huvide ja erahuvide tasakaalu, pidades sealjuures silmas veel avalikke huve. Muide, viimaseid ei ole kuskil üheselt sõnastatud ja selle all mõeldakse üldiselt kõike, mis puudutab inimeste turvalisust ja tarbijaõigusi, sealhulgas ka õigust tarbida esteetilist, mugavat ja säästlikku keskkonda. Erinevusi leiab väärtushinnangutes, millest seaduste või konventsioonide arendamisel lähtutakse. Üks omaette valdkond on vastuolude lahendamine teiste seadustega või kultuuriliste erinevustega arvestamine, klassikaliseks näiteks Euroopa Liidu puutõrva valmistamise keeld ja selle mõju põhjamaiste puukirikute argisele hooldamisele või siis jaapanlaste komme oma vanu puukirikuid perioodiliselt uuesti üles ehitada. Tegeletakse ka proosalisemate asjadega, näiteks Leedu ja Suurbritannia on võtnud eesmärgiks bürokraatlike protsesside kiirendamise ja kaitseeesmärkide suurema ühildamise planeeringutega. Merearheoloogia tähtsustub praegu kogu Euroopa Liidus, põhjuseks ilmselt suurenenud surve meremajandusele tervikuna. USAs erinevad regulatsioonid osariikide kaupa, kuid majandussurutis on seal esile kergitanud Euroopa mõistes niigi tohutult detailsete, kuid samas külluslike toetusskeemide läbipaistvuse ja kõikehõlmavuse (toetusi saab näiteks määratud protsendi ulatuses teatud töödest, mida omanik teeb ajalooliste hoonete korrastamise ja säilitamise nimel). Kinnisvaramaksuga riikides soodustatakse avalike huvide teenimist alandatud maksumääradega, ka Eestis on see mälestiste ja maamaksuvähenduse sümbioosina kõne all.

Teabelevi tähtis töö

Inglismaa muinsuskaitsejuht Simon Thurley on ülimalt populaarne telesaatejuht ja raamatuautor. Eri riikide muinasjuhid ei põlga ära naisteajakirju, et tutvustada sealgi muinsuskaitse eesmärke. UNESCO korraldab muinsuskaitse teemal joonistusvõistlusi. Riikide propagandakapitalis leidub midagi igale maitsele - lauamängudest iga-aastaste festivalideni, heategevatest ballidest lasteaiaprogrammideni. Kõik ikka selleks, et inimesed oleks innustunud ise vanu väärtusi hoidma, sest ainult seaduste või toetusmeetmete peale loota ei saa.

Ka Eesti muinsuskaitse karismaatilised juhid on teinud ära suure populariseerimistöö isikliku eeskuju, raamatute, artiklite ja avalike esinemistega, meenutagem kas või Rasmus Kangropooli, Agne Trummalit või oodakem jätkuvaid kaalukaid panuseid Juhan Maistelt, Jaan Tammelt, Anneli Randlalt, Mart Kalmult ning teistelt arvamusliidritelt. Kas me kujutaksime ette muinsusteadlikkust ilma Krista Kodrese, Jüri Kuuskemaa, Boris Duboviku, Trivimi Velliste, Oliver Orro ja veel paljude teiste aasta(kümne)te pikkuse panuseta? Eesti erinevus seisneb ehk pigem kohaspetsiifiliste uuringute vähesuses, propagandakanalite nappuses ning lääne- ja põhjapoolsete riikidega võrreldes väga tagasihoidlikus riiklike trükiste või muude meediakandjate arvus. Metoodilised juhendmaterjalid ja teaduslikud uurimused on muinsuskaitsehariduse üks alusmüüre, kuid tähtis hariduse abimees on ka Õhtulehe või naisteajakirja artikkel. Peaasi, et loetakse, kuulatakse ja kaasa mõeldakse ning saadud teadmisi praktikas rakendatakse. Muinsuskaitse vajab teatud karismaatilisust. Olemuselt alati opositsioonimaiguline (sest kaitsta on vaja millegi eest või vastu), on teabelevi rolliks ka valdkondlikest vastuseisudest tulenevatele lõhedele sildade ehitamine. Tervisekaitse ja turvalisuse eest vastutavate ametnikega vaidlevad muinsuskaitsjad igas riigis, eriti kui kõik kolm osapoolt juhtuvad olema oma ala tõelised entusiastid. Kui ühiseid eesmärke paremini mõistetakse, leitakse kergemini ka kõikidele sobivaid lahendusi. Head oma ala tutvustajad teevad ära suurema töö, kui suudaksid kümme uut seadust.

Kodanikud löövad üha enam kaasa

Eestis kui ühes omanikerikkamas riigis on väga kiiduväärne kodanikualgatus juba seegi, kui keegi üleüldse investeerib vanade hoonete korrastamisse või omandamisse kordategemise ja päästmise eesmärgil. Vaimse kultuuripärandi hoidmisel ja pärandi avaliku osa korrastamisel on tegusad olnud mitmesugused kodanikuühendused, nimetagem kas või Muinsuskaitse Seltsi, Muinsuskaitse Ümarlauda või kogudusi, mõisakoole, asumiseltse, muuseumisõprade ühendusi, kodulooringe... Need inimesed teevad tööd, milleta võiks ametkondlikud struktuurid laiali saata - sest neil poleks enam midagi kaitsta. Muinsuskaitse roll kogukonna ühendajana, identiteedi hoidjana ja omanike ning ühiskonna sidujana on üha enam fookuses nii Põhjamaades kui ka vanas Euroopas, loodetavasti üha enam ka Eestis. Meil on väga mitu põhjust saada selles osas oma vanematest kolleegidest paremateks.

Eesti vajab suuremat sõnajõudu

2009-05-14

Viis aastat on Eesti kuulunud Euroopa Liitu. Kui küsida, kuidas oleme hakkama saanud, siis ilustamata vastus oleks - päris hästi. Ehk isegi hindele neli pluss, viie palli süsteemis.

Eesti on kõige väiksem Euroopa Liidu liikmesmaa, kes püüab kaasa rääkida sisuliselt kõigis küsimustes. See on väga suur väljakutse ühele väikeriigile, kuid samas ka ainus tõsine võimalus enda võimalikele muredele või huvidele laiemat toetust leida.

Samas pole Eestil kunagi varem olnud nii palju sõpru ja toetajaid kui nüüd. See tundub meile täna juba iseenesestmõistetavana, samuti nagu kõik need võimalused ja vabadused, mida on andnud meie liikmesus Euroopa Liidus.

Ometi tähendab kõige selle saavutatu hoidmine sihikindlat tööd nii meie poliitikute, diplomaatide, ametnike, ettevõtjate kui kodanikuühenduste poolt. Edu valem peitubki kõigi nimetatud osapoolte võimes koos eesmärke püstitada ning neid ka saavutada.

Kasutada ressurssi

Meie edasine hakkama saamine Euroopa Liidus sõltub paljuski meie poliitikute võimest ennast realiseerida Euroopa tasandil. Kodused mured olid, on ja jäävad ka edaspidi meile esmatähtsaks, kuid juba praegu on enam kui 70 protsenti meie seadusandlusest seotud Euroopa Liidu õigusaktidega.

Ometi jäävad Euroopa teemad meie sisedebatis sageli tagaplaanile või käsitleme neid liiga pinnapealselt. Täpsemini öeldes ei kasuta Eesti veel kuigi hästi ära seda piiratud ressurssi, mida annab meile näiteks kas või kuus kohta Euroopa Parlamendis.

Pole kahtlust, et kõige paremini Euroopa küsimustega kursis olevad poliitikud on just meie saadikud Euroopa Parlamendis.

Loomulikult on siinkirjutajal hea meel tõdeda, et erinevate küsitluste ja parlamendistatistika kohaselt on ennast kõige aktiivsemalt näidanud Tunne Kelam. Siin töötab korraga nii Tunne poliitiline professionaalsus, kuid kindlasti ka asjaolu, et Isamaa ja Res Publica Liit kuulub kõige mõjuvõimsamasse Euroopa poliitilisse perekonda - Euroopa Rahvaparteisse.

Angela Merkel, José Manuel Barroso, Carl Bildt, Nicolas Sarkozy, Donald Tusk ja paljud teised on IRLi Euroopa-sõsarate liiderfiguurid, kelle sõna kaalub täna kõikide suurotsuste tegemisel.

Ka eelolevatel Euroopa Parlamendi valimistel ennustavad erinevad üleeuroopalised küsitlused kindlat võitu just Euroopa Rahvapartei erakondadele. Seepärast on ilmne, et Eestile vajalike otsuste kaalumisel ning tegemisel on äärmiselt oluline võimalikult tugevam esindatus Euroopa Parlamendi suurimas ja mõjukamas fraktsioonis. Küsimusi, mida eelolevatel aastatel tuleb käsitleda, on väga olulisi.

Tähtsamad teemad

7. juunil valitav Euroopa Parlament saab Lissaboni leppe ratifitseerimise korral senisest suurema sõnaõiguse ühenduse asjade otsustamisel ning asub ette valmistama uut eelarvekava (2014-2020).

Tooksin siinkohal välja neli olulisemat teemat, milles tulevased Eesti saadikud Euroopa Parlamendis peaksid aktiivselt kaasa rääkima.

Üheks väga oluliseks küsimuseks on näiteks ühise põllumajanduspoliitika reformimine pärast 2013. aastat.

Eeskätt puudutab see mõistagi toetussüsteeme, sest põllumajanduse ja maaelu rahastamine on Euroopa Liidu eelarve suurim väljaminek. Eesti huvides on kindlasti toetussüsteemide võrdsustamine vanade ja uute liikmesmaade vahel.

Lähematel aastatel kujuneb ühtse energiapoliitika ning -julgeoleku nimel töötamine nii Eesti kui kogu ühenduse suurimaks väljakutseks. Meie eesmärgiks peaks olema hiljemalt aastaks 2015 Eesti energiaturu täielik lõimimine Euroopa turuga.

Konkurentsiteema on Euroopa siseturu toimimise üks põhiküsimusi. Eesti poliitikud peaksid olema selgemalt toeks nii meie tarbijaõiguste laiendamisel kui oma ettevõtete huvide kaitsmisel.

Näiteks on üheks selliseks küsimuseks internetiteenuste vaba kättesaadavus kõigile tarbijatele. Täna pole kahjuks mitte kõikjal Euroopas sellest aru saadud või asetavad suurfirmad takistusi innovaatiliste lahenduste rakendamisele.

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika on paratamatult ühenduse piiririigiks olevale Eestile äärmiselt oluline. Selle tuge tunnetasime ilmekalt 2007. aasta aprillis. Arvestades maailmas toimuvaid murrangulisi muutusi, peame olema valmis sisendeid pakkuvalt kaasa rääkima väga erinevates küsimustes.

Kõigi nende teemade edukas käsitlemine Euroopa tasandil eeldab meie poliitikutelt nii head ettevalmistust kui ka sõna otseses mõttes kõige lühemat teed otsustamisele. Seetõttu on üks kindlamaid valikuid eelolevatel valimistel hääletada Euroopas suurimat mõju omava erakonna - Isamaa ja Res Publica Liidu poolt.

Euroopa Liit ei vaja uut energiahartat

2009-05-08

Venemaa president Dmitri Medvedev teatas 20. aprillil Soomes, et teeb ettepaneku muuta globaalseid energiasuhteid, asendades energiaharta lepingu uue raamdokumendiga. See on Kremli kaval käik, kuidas varasemaid kohustusi eirata ning tõsiseid juriidilisi probleeme lahendada.

Medvedevi meelest ei ole Venemaa seotud 1994. aastal sõlmitud energiaharta leppega ning võib seepärast julgelt pakkuda uut lähenemist. Meeldetuletuseks: Venemaa kirjutas leppele alla, kuid hiljem ei ratifitseerinud seda.

Pole välistatud, et lähema paari kuu jooksul teeb Haagi rahvusvaheline kohus otsuse, mille tulemusena siiski kinnitatakse Venemaa seotust energiaharta ning sellest lähtuvate kohustustega. Kreml on mures, sest energiaharta kohustuste kinnitamine kohtus võiks anda näiteks naftakompanii Jukos endistele omanikele võimaluse esitada Venemaale vähemalt 28 miljardi euro suurune hiigelnõue. Seda püüab Moskva mõistagi vältida. Samas peaks olema Euroopa Liidu huvides, et mängureegleid ei muudetaks ühe poole survel. Energiaharta sätete üle võiks vaielda ja neid täiustada, kuid dokumenti ennast ei tohiks mingil juhul minevikku saata. Pealegi ei ole Euroopa Liit siin ainus tegur. Hartaga on liitunud 49 riiki, mistõttu on tegemist toimiva globaalse energiasuhteid seletava dokumendiga.

Kreml on mures, sest energiaharta kohustuste kinnitamine kohtus võiks anda Jukose endistele omanikele võimaluse esitada Venemaale 28 miljardi euro suurune hiigelnõue.

Kelam: Läänemere strateegia aitab kriisist üle saada

2009-04-28

Euroopa parlamendi saadik Tunne Kelam rõhutas kohtumisel Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika volinikuga Läänemere strateegia kiire ellurakendamise olulisust majanduslanguse oludes.

"Strateegia üheks peaeesmärgiks on kogu Läänemere piirkonna arengu hoogustamine ning innovatsiooni edendamine," ütles Kelam pressiesindaja teatel. "Selle eesmärgi saavutamine on praegu tähtsam kui kunagi varem, et kriisist võimalikult kiiresti välja tulla".

Kelami arvates peab strateegia esmajoones looma kanalid väike-ettevõtjate toetamiseks. Ta tõstatas ka idee maailmastandarditele vastava Läänemere piirkonna ülikooli rajamisest, mis käidi välja 17. aprillil Tallinnas toimunud konverentsil. Komisjon toetas seda mõtet.

Koos Kelamiga kohtusid Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika voliniku Danuta Hübneriga ka Euroopa Parlamendi Balti-Euroopa intergrupi esimees Christopher Beazley ja juhatuse liige Henrik Laxi. Kohtumisest võttis osa ka regionaalpoliitika peadirektoraadi juht Dirk Ahner.

Volinik Hübneri sõnul poleks Läänemere strateegia ilma parlamendita teoks saanud. "Ma ei mäleta teist sellise positiivse sünergia juhtumit," tõdes ta.

Arutluse teemaks oli Balti-Euroopa intergrupi algatatud Läänemere strateegia ellurakendamise algus ning Komisjoni ja parlamendi uue koosseisu koostöö kavandamine.

Osavõtjad väljendasid rahuolu eduka ning vastastikku toetava koostöö üle Komisjoni ning europarlamendi vahel. Läänemere strateegia praktilist ettevalmistamist on 2007. aasta suvest juhtinud regionaalpoliitika peadirektoraat, kes koordineerib teiste valdkondade 14 peadirektoraadi tegevust.

Euroopa Komisjoni kahe-aastase ettevalmistustöö kulminatsiooniks kujuneb mais avaldatav Komisjoni ametlik teatis. Rootsi peab Läänemere strateegiat oma juulis algava eesistumise üheks prioriteediks. Strateegia ellurakendamist arutavad rahvusvahelised konverentsid: juunis Visby's ning septembris Stockholmis.

Balti-Euroopa intergrupi liikmed rõhutasid vajadust jätkata parlamendi uue koosseisu ning Komisjoni vahelist tihedat koostööd. Nad soovisid, et Komisjon regulaarselt tutvustaks parlamendile strateegia elluviimist, millele parlament võiks reageerida omapoolsete raportitega. Volinik Hübner nõustus ettepanekuga, et Komisjon määraks Läänemere strateegia viie temaatilise valdkonna jaoks konkreetsed "vedajad".

Christopher Beazley juhtis tähelepanu sellele, et parlamendi poolt Läänemere strateegia jaoks soovitud eraldi eelarverida on veel ebamäärases olukorras.

Kõige rohkem naisi kandideerib europarlamenti IRLis

2009-04-27

Kui sageli heidetakse ette, et Eesti poliitika on liiga meestekeskne, siis Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) europarlamendi valimiste nimekirjas kandideerib rohkem naisi kui mehi.

Naissoost on 12st kandidaadist koguni 7. Neil on kannul Keskerakond, kus on naissoost pooled kandidaadid (6 12st).

Kolmandat-neljandat kohta jagavad protsentuaalselt sotsiaaldemokraadid ja Eestimaa Ühendatud Vasakpartei, mille mõlema kandidaatidest on kolmandik naised. Numbriliselt on siiski sotside nimekirjas naisi 4 ja vasakpartei omas 2, kuna nimekirjad on erineva suurusega.

Kolme veel mainimata parlamendipartei - Reformierakonna, roheliste ja Rahvaliidu - 12-liikmelistest nimekirjades on kõigil 3 naissoost kandidaati.

Tervelt kolme nimekirja ei ole mahtunud ühtki naist. Need on Libertas Eesti Erakond, kristlikud demokraadid ja Põllumeeste Kogu.

Kuuest üksikkandidaadist on naissoost üks - omapäi valimistulle minev keskerakondlane Taira Aasa.

Naissoost esinumber on vaid ühel parteil - see on reformierakondlane Kristiina Ojuland.

Kokku on 101 kandidaadist naisi 30 protsenti.

Europarlamendi valimised on tänavu 7. juunil. Iga erakond sai esitada maksimaalselt 12 kandidaati ning kohti, mida jagada, on europarlamendis kuus.

Praegu on kuuest kandidaadist naissoost kolm: sotsiaaldemokraadid Marianne Mikko ja Katrin Saks ning keskerakondlane Siiri Oviir.

Parts: Euroopa Liit peaks olema küberkaitse vallas ühtsem

2009-04-27

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts nentis Tallinnas toimuval Euroopa Liidu kõrgetasemelisel küberkaitsekonverentsil, et EL peaks olema küberkaitse vallas ühtsem.

Vaevalt on juhus, et ELi kõrgetasemeline küberkaitsekonverents toimub just Tallinnas ja Eesti vastaste küberrünnakute alguse aastapäeval. Paljuski on just Eesti toonane kogemus sundinud Euroopat küberkaitse probleemi tõsiselt võtma ja selles suhtes samme astuma. Praegu jätab ühisrinne soovida, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Et iga liikmesriik seaks sisse oma kiirreageerimismeeskonna ja need meeskonnad teeksid omavahel väga tihedat koostööd. Nii et kui ühes liikmesriigis midagi juhtub, siis kõik teised aitavad üheskoos sellel riigil reageerida," rääkis Euroopa Komisjoni infoühiskonna ja meedia volinik Viviane Reding.

Konverentsi juhtinud Eesti majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Partsi arvates on ELi ühtsus kübervallas seni soovida jätnud.

"Ka viimased kaks aastat näitavad, et globaalselt EL võiks olla ühtsem siin," rääkis Parts. "Kas see on nüüd nii tugev huvi kui energiapoliitikas või paljudes välispoliitilistes aspektides, aga paljudes diskussioonides rahvusvahelises telekommunikatsiooni liidus näeme, et EL nagu vajub ära."

Võõrustajana demonstreeris Eesti Demokeskuses külalistele siin väljatöötatud innovatiivseid lahendusi, kuidas internetti igapäevaelus rakendada. Nii mobiiliga parkimine kui ka sama tarbeesemega ajalehe eest maksmine oli enamikule uudne asi. Üks tänasel kohtumisel korduvalt rõhutatud teema oli tiheda koostöö vajadus valitsuste ja erasektori vahel.

"Väga tähtis on ka partnerlus riigi ja erasektori vahel," ütles Reding. "Ning üksikisikutest internetikasutajate harimine. Inimesed on tihti teadmatuses internetiga kaasnevatest probleemidest ja nad panevad nii ohtu kogu ühiskonna."

Homme ongi arutellu kaasatud ka erasektori esindajad, samuti külalised väljastpoolt ELi USA-st ja Jaapanist.

http://uudised.err.ee/index.php?06162781

Partsi kava ajaks ärielu ülikooli toel õitsele

2009-04-22

Majandusminister Juhan Parts paljastas täna laiahaardelise esmavisandi kavast, mis peaks muutma ülikoolide toel Eesti ettevõtlikumaks ja innovaatilisemaks.

Kava tugineb kolmel sambal - esiteks tuleb süstida tavalistesse üliõpilastesse senisest rohkem ettevõtlikkust, teiseks koolitada reformialteid arendusjuhte ning kolmandaks käivitada programm «Akadeemiast ärisse».

«Meie majanduse praegune olukord ei anna alust kahtepidi mõtlemiseks selles, kas meil on vaja uusi ettevõtlike inimesi,» kõneles Parts tänasel kõrghariduskonverentsil Nordic Hotel Forumis.

Majandus massidesse

«Eestlased peavad muutuma märksa ettevõtlikumaks rahvaks,» ütles minister. Et selliseid ettevõtjaid leida, on tema sõnul oluline soodustada sellise arusaama levikut, et ettevõtlusega tegelemine ei ole üksnes majandust põhierialana õppinud inimeste pärusmaa.

«Majandusalased teadmised ei ole ühegi ettevõtja jaoks kindlasti üleliigsed, ent majandus on tihedalt seotud teiste eluvaldkondadega, ja ühte edu saavutamise valemit ei ole kas olemas või vähemalt ei ole see meile tuntud.»

Praegune suuremõõtmeline finants- ja majanduskriis annab tema sõnul tunnistust sellest, et majandus on keerukam fenomen kui meile meeldiks, ja teisalt, et nii õnnestumise kui ebaõnnestumise võimaluste üle maksab pidevalt juurelda.

Psühholoogid ettevõtjaks

«Seetõttu ei tohi ka ettevõtlusõpe olla ühedimensiooniline ja olla keskendatud üksnes majandust põhierialana omandavatele õppuritele. Majandus vajab edukaks toimimiseks ettevõtlikke inimesi erinevates rollides,» rääkis Parts.

Kõigis õppurites ettevõtlikkuse ärgitamiseks peaks tema sõnul insener- ja sotsiaal- ja loovteaduste valdkondades juurutama ettevõtlusõppe valikmooduli ja valikained. Suurem hulk tudengeid puutub nii kokku ja saab sellised teadmised, mis võimaldavad huvitatutel ettevõtluses tegutsema hakata.

Partsi sõnul on oluline, et ettevõtlusõpe oleks inspireeriv ja julgustaks ettevõtjana kätt proovima, seega peaks see andma esmajoones huvi ärgitava ülevaate erinevatest praktilistest teemadest nagu ettevõttega alustamine, turundus, rahvusvahelisele turule sisenemine, kapitali kaasamise võimalused ja elementaarne finantsarvestus.

Oskuslikud reformijad

Teiseks, et kasvatada ettevõtetele võimekaid arendusjuhte, kellel on teadmisi ja oskusi muutuste elluviimiseks, soovitatakse luua vastav tehnoloogia- ja ärijuhtimise magistrikava.

«See võiks anda teadmisi ühelt poolt ärijuhtimisest ja teisalt tehnoloogiajuhtimisest ning selle sihtgrupiks võiksid olla kas juba ettevõtluses tegutsevad või näiteks avalikus sektoris töötavad inimesed, kellel on soov tegevusvaldkonda muuta (interdistsiplinaarsus on siingi väga oluline),» rääkis Parts.

Tehnoloogia- ja ärijuhtimise magistriõppe kava eesmärk on tema sõnul anda tudengitele teadmisi ettevõtte muutmiseks innovaatilisemaks ja tehnoloogilisemaks - näiteks, et osataks muuta ettevõttes protsesse efektiivsemaks.

Teadus rahaks

Ministeeriumi algatuse kolmas osa - «Akadeemiast ärisse» - kopeerib natuke Rootsis käivitatud programmi, kus magistriõppe käigus võetakse üks reaalne teadusprojekt ja muudetakse päriselus toimivaks äriks.

«Sisult on selle all silmas peetud programmi, mis seob tervikuks magistriõppe, teaduse tulemuste kommertsialiseerimise, seemnekapitali ja tehnoloogiainkubatsiooni,» rääkis Parts.

Programmil on reaalselt katsetatud ja töötav eeskuju Göteborgi Chalmersi Ülikoolist.

Teadustöö saab äriplaani

Eestis võiks Partsi sõnul tegemist olla ülikoolidevahelise magistriõppe mooduliga, kus ava-aastal pühendutakse rahvusvahelistuva tehnoloogiaettevõtte juhtimise õppimisele teoorias.

Teisel aastal viiakse ellu reaalne projekt, kus otsitakse koostöös ülikooli tehnoloogiasiirde üksusega mõni teadustöö, mille alusel koostatakse äriplaan ja valmistatakse prototüüp - eesmärgiga jõuda ettevõttega faasi, kus saab reaalselt kaasata riskikapitali.

«Projektis osaleksid ka teadus- ja tehnoloogiapargid, mis pakuvad tiimidele tehnoloogiainkubatsiooniteenust ja seemnekapitali. Lisaks tuleb kaasata riskikapitali rahastajad Arengufondist ja erafondidest,» pakkus minister.

Partsi sõnul on järgnevalt kavas tutvustada eelmainitud kolmel sambal tuginevat programmi majandus- ja kommunikatsiooniministrile nõuandvas innovatsioonipoliitika komisjonis.

Euroopa on siinsamas

2009-04-15

Peagi möödub viis aastat päevast, mil Eesti sai täieõiguslikuks Euroopa Liidu liikmeks. Enne liitu astumist toimusid Eesti ühiskonnas elavad diskussioonid liidus olemise plussidest ja miinustest. Kindlasti mäletame kõik veel uhket europropagandabussi, mis vuras läbi kõik külad ning linnad.

Euroskeptikud ei jäänud bussist meetritki maha. Nende missiooniks oli tasakaalustada positiivset propagandat vastuargumentidega. Avatud arutelud aitasid meid kindlasti, kui sedelil risti tegime.

Vastutus ja koostöö

2005. aasta varasügisel toimusid ka europarlamendi valimised. Euroopa Parlament (EP) on üks Euroopa Liidu seitsmest institutsioonist ning ainus, mille liikmed valitakse kõikidest liikmesriikidest otsevalimistel. Kuigi EP mõjuvõim liidu asjade korraldamisel ei ole veel määrava tähtsusega, on tema osakaal järjest tõusnud. See omakorda tähendab riikidest valitavate saadikute tähtsuse tõusu. Tänasel päeval jääb ainult saadikuks olemisest väheseks.

EP järjest suurenev osakaal tähendab suuremat vastutust ja koostöövõimekust. Vaadates meie riigikogus toimuvaid hääletusi ja sisutühje vaidlusi, võiks enamiku meie riigikogu liikmeist saata Euroopa Parlamendi juurde koolitusele.

Kuigi EP-s on 7 erinevat poliitilist fraktsiooni, püütakse enne õigusaktide vastuvõtmist saavutada enamuse konsensus. Järelikult tuleb enne õigusakti hääletamisele panemist ära teha suur eeltöö kõigi osapooltega. Ühe-kahe enamushäälega vastuvõetud õigusakti peetakse läbikukkunuks.

Teravad lahknevused poliitiliste parteide vahel on kadumas. Uued märksõnad on keskkond, energia, turvalisus, hoolivus. Millal jõuame meie oma väikeses riigis niikaugele, et arvestame õigusloomes kõigi osapooltega? Poliitiline palagan ei ole ammu enam moes. Tänapäeva elu korraldamine nõuab asjalikke diskussioone ja koostööd erinevate maailmavaadete vahel.

Regioonide Komitee Eesti delegatsiooni asendusliikmena jälgin pidevalt, mida teevad Eestist valitud saadikud Brüsselis. Heameelt teeb asjaolu, et Eesti saadikutest on Tunne Kelam kujunenud Brüsseli võimukoridorides arvestatavaks arvamusliidriks. Tunne Kelam on regionaalarengukomisjoni liige, mis suunab 1/3 Euroopa Liidu eelarvest. Komisjoni prioriteediks on soodustada uute liikmesriikide ebaühtlase arengu tasakaalustamist ning arengus mahajäänud piirkondade toetamist. Eesti jaoks on see oluline valdkond, mis aitab ühtlustada meie arengut Euroopas.

Saarlased on eeskujuks

Iga riigi ülesanne on jaotada vahendid põhimõttel, et võimalikult palju vahendeid jõuaks sihtgrupini. Kahjuks on meil lähiajaloost tuua näiteid, kus ametnike segaste reeglite tõttu on kannatajaks osutunud just sihtgrupi liikmed, kellele vahendid on mõeldud.

Segaste õigusaktidega karistatakse meie oma tublisid maaettevõtjaid, kes on tugevaks nurgakiviks kohaliku elu arendamisel. Õnneks on osutunud asjatuks riigimeeste kartused, et rahalised vahendid jäävad kasutamata ideede nappuse tõttu. Saaremaa on näidanud üles head eeskuju Euroopa rahade kasutamise osas ja tehakse seda vägagi asjalikult.

Aasta tagasi saatsime Eurovisioonile laulma naljamehed. Paljudel oli piinlik. Suve algul on tulemas uued valimised Euroopa Parlamenti, kus juba ammu enam nalja ei tehta, vaid järjest tõsisemat tööd. Ehk oleme sel kevadel targemad, jättes poliitikutest naljamehed meid lõbustama, ja saadame Euroopasse tulevikku vaatavad töötegijad.

Tunne Kelam teistest ees

2009-04-14

Mõne kuu pärast valitakse Eestis taas saadikud Euroopa Parlamenti. Kuigi pole kahtlust, et osaliselt antakse hinnang mitte kandideerivatele saadikutele, vaid nende erakondadele, on vähemalt Eestis oluline tähendus ka kandidaatide isikutel. Pole ju mõtet saata Europarlamenti saadikuid, kellest seal Eestile mingit kasu ei ole.

Reformierakond on lubanud saada neil valimistel kolm kohta, enesekindlalt esineb ka Keskerakond. Kes nende erakondade esindajatena tegelikult Europarlamenti läheb, pole avalikkusele teada. Edgar Savisaar ilmselt sinna minna ei kavatse. Ka Reformierakonna teine number välisminister Urmas Paet on avalikult teatanud, et ta valituks osutudes Europarlamendis tööle ei hakka. Miks ta sellisel juhul üldse nimekirjas on, jääb vähemalt allakirjutanule arusaamatuks. Siis oleks võinud juba peaminister Andrus Ansipi nimekirja panna. Peibutusparte valimistel juhtidena käsutades võib neil küll parema tulemuse saavutada, parlamenti võivad sellisel juhul aga sattuda inimesed, kelle kogemused ning oskused nende ülesandele selgelt allajäävad.

Õnneks tundub, et rahvale peibutuspardid siiski ei meeldi. "Postimehe" poolt korraldatud küsitluse kohaselt eelistatakse hoopis Isamaa ja Res Publica Liidu esikandidaati Tunne Kelamit. "Postimehe" poolt korraldatud küsitluse kohaselt pidas teda eurovalimistel erakondade esinumbritena kandideerivatest poliitikutest kõige paremaks Eesti esindajaks koguni üle poole vastanutest ehk 50,6%. Järgmisena kogus Kristiina Ojuland 20,3%, Ivari Padar ning Edgar Savisaar jäid alla 10% piiri, teised alla 5%. Kõrge on ka Tunne Kelami saadikutööle antud hinnang, mida samuti ülekaalukalt parimaks peetakse.

Seega on Tunne Kelam teistest kandidaatidest pikalt ees, milles tegelikult pole midagi imestada. Kelami tõhusus väljendub juba tema aktiivsuses. Nii on ta ainuüksi 2009. aastal Euroopa Parlamendi kõnetoolis käinud koguni 21 korral, rohkem kui kaks aktiivsuselt järgmist Eesti saadikut kokku. Küsimus pole seejuures siiski mitte Kelami sõnavõttude hulgas, vaid eeskätt selles, et tema sõna maksab. Miks see nii on, selleks tuleb vaadata, kuidas Euroopa Parlament toimib.

Kas see kellelegi nimelt meeldib või mitte, kuid Europarlamendis määrab saadikute mõjukuse paljuski ära see, kui suurde saadikurühma ta kuulub. Europarlamendis määratakse nimelt nii juhtivad köhad kui isegi kõneajad ära matemaatiliselt saadikurühmade suurust arvestades. Mõni saadik võib iseenesest olla tubli ja tark inimene, väikesesse saadikurühma kuuludes pole Eestile temast paraku suuremat kasu. Eesti huvide eest suudavad Europarlamendis seetõttu tõhusalt seista vaid suurematesse saadikurühmadesse kuuluvad saadikud.

Väikese spikrina valijale võib seejuures meelde tuletada, et suurimaks saadikurühmaks on 288 saadikuga Europarlamendis Rahvapartei, kuhu Eesti erakondadest kuulub Isamaa ja Res Publica Liit, ning Euroopa Sotsiaaldemokraadid 213 kohaga, kus Eestit esindab Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Keskerakonna ja Reformierakonna kodufraktsioon liberaalid on juba tunduvalt väiksem (100 liiget), teised saadikurühmad veelgi pisemad.

Loomulikult ei piisa saadikul tõeliseks tegijaks tõusmiseks vaid kuulumisest ühte kahest suurest saadikurühmast. Selleks peab ta ka oma saadikurühmas mõju omama Heaks näiteks sellest on hiljutine äge lahing Euroopa Parlamendis kommunismi kuritegude hukkamõistu küsimuses. Kui Tunne Kelami tugev autoriteet oma fraktsioonis viis Euroopa Rahvapartei nimetatud otsuse vastuvõtmist aktiivselt toetama, siis Eesti sotsiaaldemokraadid ei suutnud ära hoida oma saadikurühma juhtkonna eitavat suhtumist sellesse. Euroopa Sotsiaaldemokraatide juhid üritasid kommunismi kuritegusid natsismi kombel hukka mõistva resolutsiooni vastuvõtmist aktiivselt takistada, kuid suruti lõpuks maha ning 2. aprillil võeti see ajalooline otsus lõpuks vastu. Seega oli Tunne Kelam suutnud täita ka lubaduse, mille alusel ta Euroopa Parlamenti valiti.

7. juunil Europarlamendi valimiskasti juurde astudes oleks seda tark meeles pidada.

Väikse spikrina valijale võib seejuures meelde tuletada, et suurimaks saadikurühmaks on 288 saadikuga Europarlamendis Rahvapartei, kuhu Eesti erakondadest kuulub Isamaa ja Res Publica Liit, ning Euroopa Sotsiaaldemokraadid 213 kohaga, kus Eestit esindab Sotsiaaldemokraatlik Erakond.

Hiina ja inimõiguste dialoog

2009-03-27

Kindlasti on Hiina viimase paarikümne aastaga tohutult arenenud. Varem tänavatel valitsenud jalgrattad on asendunud autodega. Inimesed, kes hiljaaegu ei saanud oma provintsistki lahkuda, võivad vabalt välismaale minna. Majanduslik ja tehnoloogiline areng tõstab Hiina poliitilist enesekindlust. Vastupidi oodatule ei ole see aga kaasa toonud oodatud poliitilisi muutusi.

Üleminekuühiskondade analüüs on tihti kinnitanud, et majanduslik liberalism ja vabadus toob lõpuks kaasa ka suurema vabaduse poliitilises sfääris. Hiina RV püüab tõestada vastupidist. Pole kahtlust, et Fareed Zakaria ja teiste teoreetikute käsitlusi, kus on selgitatud, kuidas majanduslik vabadus kasvab järk-järgult poliitiliseks, loetakse tähelepanelikult ka hoopis vastupidise eesmärgi saavutamiseks. Hiina juhtkonnas mõeldakse sellele, kuidas teha nii, et majanduslik vabadus ei mõjuks „halvasti" - et inimesed ei hakkaks selle ajel nõudma endale laiemaid poliitilisi õigusi. Paremal juhul vestetakse n-ö nõrkade tilkade teooria muinasjuttu.

Selle järgi on kesksel kohal stabiilsus, mille hoidmiseks ei tohi anda tapvaid demokraatiaannuseid, nagu soovitatakse läänes, vaid üliväikesi, et muutused oleksid hästi aeglased ja võim püsiks samades kätes. Viimasel juhul säilib muidugi kompartei võimutäius. On aga oluline mõista, et kommunism Hiina meelest pole päris seesama, mis on kommunism Euroopas. Jah, „Kommunismi mustas raamatus" on Hiinale pühendatud pikk peatükk ja kommunismiohvrite üldarvestuses on Hiina RV ülekaalukas liider, eeskätt verise kultuurirevolutsiooni tõttu. Kui aga uurida seoseid, mida tähendab „kommunism" hiinlasele ja mida meile, siis on pilt ilmselt päris erinev. Nüüdsed hiinlased teavad vähe Marxist, Engelsist ja Leninist või nendega seotud eurokommunismi dogmaatikast. Hiina on võtnud lihtsalt ühe Euroopa sõna - „kommunism" - ja hakanud oma totalitaarset süsteemi selle järgi kutsuma. Nojah, punast värvi lipp on muidugi ka.

Sealjuures on hiinlase maailmapilt ikkagi Hiina-keskne ja tänase võimuaparaadi juuri nähakse ikkagi Hiinas endas. Lisaks sellele, et Hiina tsivilisatsioon on vana ja sügavate kultuurikihtidega, on seal esile tõusnud inimese täieliku allasurumise ja vägivalla lained. Kunagi võrdles Mao Zedong end avalikult Qini dünastia Shi Huangdiga (III sajandil e Kr), kellel oli kombeks endise aja haritlasi ja riigiametnikke elusalt matta. Kirjeldamatut vägivalda võib hooti leida ka Shi Huangdi ja Mao Zedongi vahele jäävas ajaloos. Hiina valmisolek anda oma kommunistlikele kuritegudele hinnang piirdub napi mööndusega, et kultuurirevolutsiooni käigus tehti „vigu".

Hiina ei suhesta end kommunismi hukkamõistmisega Euroopas. Kui Euroopas seda tehakse, siis teeb Hiina näo, et neid see ei puuduta. Ja ega eriti ei puudutagi, sest Euroopal on omaenda ajaloo teadvustamisega probleeme küll ja küll ning enamasti ei taheta Hiinale osutamisega avada lisateemat. Ometi võiks Hiina lähiajaloo seostamine totalitaarse kommunismi kuritegudega kaasa aidata sellele, et kultuurirevolutsioonist rohkem ja avatumalt räägitaks. Täna pole selge, kas Mao Zedongi ajastu nõrk käsitlemine on seotud kompartei võimustruktuuri säilitamisega või hoopis vajadusega hoida vägivallaabinõu töökorras ka tuleviku tarbeks. Võimalik on ka ajaloošovinistlik tõlgendus: Hiina on maailma suurim riik, Hiina on Keskmaa - siin pole kunagi midagi liiga valesti tehtud, vähemalt puudub muul maailmal õigus seda ütelda. Praegu loodetakse, et Hiina kommunism on võtnud leebema kuju. Taevase Rahu väljaku tapatööst saab sel kevadel kakskümmend aastat. Oluliselt lähemal on see aeg, kui Falun Gongi usuliikumise järgijaid tuhandete kaupa represseeriti, maailma tähelepanu äratasid kõige enam võikad episoodid siseelundite müügiga seoses. Tiibeti eelmise aasta rahutustele järgnenud meetmed olid küll karmid, kuid hukkunute ja vangivõetute koguarv jäi kaugele karmimate aegade tasemest.

Selline olukord annab võimaluse erinevateks tõlgendusteks. Ühtede silmis kehtib „väikeste tilkade teooria": Hiina pole nii hull, nagu ta oli varem, olümpiamängud tõid väheke avanemist, vaja on veel pisikesi, ettevaatlikke annuseid, aga liiga palju ei tohi me tahta ega nõuda. Teiste meelest on Hiina endiselt repressiivne kommunistlik maa, kus pole tehtud ühtegi tõsist järeldust ega sammu demokraatia ja inimõiguste tagamiseks. Hiina ise ehitab oma vastulause arusaamale, et kui Hiina ei sekku teiste riikide asjadesse, siis ei pea ka kellelgi olema õigust talle siseküsimustes ettekirjutusi teha. Läänel puudub õigus oma ühiskonnakorraldust peale suruda ja üldse on too veider mäng demokraatiaga, mida Lääs kiidab, liiga noor mõte suures ajaloos, et uskuda, et sel on positiivsed tagajärjed. Igatahes ei kavatse Hiina demokraatiaga seotud riske võtta. Temal on oma tee ning mõjujõu suurendamiseks rakendab ta kaubanduslikke meetmeid, et panna suu kinni nendel, kes kritiseerivad Hiina ühiskonnakorraldust, ja võtta kontrolli alla need, kes alles otsivad oma teed maailmapoliitikas.

Etteheited, mis Hiinale inimõiguste küsimustes tehakse, pole seotud üksnes siseküsimustega, vaid järjest suurem probleem on Hiina roll Aafrikas, samuti Birma režiimi toetamisel. Kõige suuremat tähelepanu äratas Hiina RV käitumine Darfuri kriisi puhul. ÜRO julgeolekunõukogu liikmena takistas Hiina Darfuri tapatalgute käsitlemist genotsiidina. Sudaanist naftat tarnides annab ta aga paariariigile võimaluse sõjaks raha teenida, sealhulgas tuli suur osa relvi otse Hiinast. Nagu Venemaa nii on ka Hiina RV valmis vilistama rahvusvahelise koostöö peale, kui mõnd konflikti on võimalik kasutada oma mõjujõu suurendamiseks. Niisamuti on riikidevahelised kaubandussuhted poliitika mõjuväljal. Meenutagem kas või Carrefouri, Louis Vuittoni ja teiste prantsuse firmade boikoteerimist aasta tagasi Hiinas, kui Pariis astus Tiibetis toime pandud vägivalla vastu ja olümpiatule teekonda palistas äge protestilaine. Siin tekib küsimus, kas ja kuivõrd võivad Eesti majandushuvid, näiteks transiidiäris, olla seotud poliitiliste seisukohtade väljendamisega. Vähemalt riigikogu tasandil, kus on Tiibetile avaldatud kõige selgemat toetust, ei ole ma sellist survet kohanud.

Aga kui surve peaks olema, siis on see tüüpiline küsimus, kus Eesti peab mõistma, et kui esindame väärtuspõhist poliitikat Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes, ei saa me sellest loobuda teistes küsimustes, sealhulgas Hiina ja Tiibeti puhul. Eesti peab kaitsma Euroopa põhiväärtusi, mis muu hulgas on väljendunud Euroopa parlamendi mitmes Tiibetit puudutavas resolutsioonis. Lõpuks tuleb osutada, et kaubandussuhetest pole huvitatud mitte ainult Euroopa, vaid ka Hiina ise. Järelikult, täpselt nagu Venemaa puhul, vajame Euroopa ühispositsiooni, et hoida ära võimalus riike majandushuvidega üksteise vastu välja mängida. Tiibeti küsimuse puhul paistab, et süüdimatu Hiina šovinism ei saa siiralt aru, millist väärtust näeb maailm arhailises tiibeti kultuuris. Hiinlaste meelest peaksid investeeringud ja suur lääneraudtee Tiibeti õnnelikuks tegema ja kui see nii ei ole, on tegemist selge tänamatusega. Kommunistliku Hiina raskemaid katsumusi on pista rinda dalai-laamaga.

Kõik moraalsed argumendid kõnelevad selles võrdluses Hiina vastu: nad on kommunistid ja šovinistid, tambivad maha väikerahva enesemääramisõiguse, lisaks on dalai-laama Nobeli rahupreemia laureaat ja vägivallatu vastupanu võrdkuju. Järelikult saab Hiina mõjuda üksnes huvide ja geopoliitika kaudu - jõud vastandatakse moraalile. Läänel omakorda on raske mõista Hiina võimude jäärapäisust. Dalai-laama on pakkunud Tiibeti küsimuse lahendamiseks pehmeid teid: autonoomiat iseseisvuse asemel ning rahulikku arengut Hiina koosseisus. Hiina seevastu karistab tiibetlasi isegi selle eest, et neil on dalai-laama pilt.

Kuna dalai-laama mõõdukas poliitika pole edu toonud, on tiibetlaste noorem põlvkond juba märksa radikaalsemalt meelestatud. Hiina justkui ei näe ohtu, et kui dalai-laamaga ei saavutata kokkulepet, siis kunagi tuleb silmitsi seista jõuga, kes enam ei otsi kompromissi ega vägivallatust. Kas tõesti arvatakse, et siis võib julgemalt jõudu kasutada ja Tiibetist lõplikult üle sõita? Seni aga on Hiinal töös mitu nn dialoogi. Dialoog dalailaama administratsiooniga on kestnud aastaid, kuid pole andnud mingeid nähtavaid tulemusi. Käimas on mitu inimõiguste dialoogi, näiteks Euroopa Liiduga. Teadjad ütlevad, et lõpuks kuhjuvad kõik nood inimõigusi puudutavad dialoogid samade Hiina ametnike lauale ega vii tegelikult kuhugi. Hiinal on üldse pehmelt öeldes kummaline arusaam dialoogist. Olen korra kannatlikult kuulanud Hiina RV diplomaadi Pekingis ette valmistatud epistlit olukorrast Tiibetis ja sellest, kui halb inimene on dalai-laama. Iga kord, kui kuulajad katsetasid vestlust sisulisele pinnale juhtida, järgnes uus igav ideoloogiline epistel.

Möödunud aasta lõpus tulid Hiina inimõiguslased ja intellektuaalid välja algatusega, mis kannab pealkirja „Harta 08". Tegemist on Tšehhoslovakkia „Harta 77" eeskujul koostatud dokumendiga, mis seisab vabaduse ja seda tagavate konstitutsiooniliste muudatuste eest. Nõutakse võimude lahusust, sõltumatut õigussüsteemi, kompartei kontrolli lõpetamist sõjaväe ja ametnikkonna üle, vabu valimisi ning kõiki põhivabadusi. Harta esitajad ajastasid selle ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäevale, kuid silmas peeti ka saja aasta möödumist Hiina esimesest konstitutsioonist. „Harta 08" on programmiline alternatiiv Hiina praegusele tegelikkusele ning Interneti teel on sellele toetuse andnud tuhanded inimesed. Hiina võimud võivad harta toetajaid küll valvsalt silmas pidada, kuid pole väga tõenäoline, et nende vastu algatatakse laialdased repressioonid. Harta koostajaist nabiti kohe kinni literaat Liu Xiaobo, kes on praegu koduarestis. R

iigivõimu õõnestamises süüdistatud Liu tõusis sellega kiirelt Hiina kõige prominentsemaks dissidendiks. Harta puhul on muidugi võimalik, et Lääs, kes loodab näha muutusi, tähtsustab selle mõju üle. Ehk kainelt küsides: mis tähtsus on mõne tuhande inimese protestil maal, kus elanikke on kaugelt üle miljardi? Seda on liiga vähe, et kutsuda esile sisedialoog inimõiguste alal. Väljaspool, jah, on see üks uus põhjus Hiinast kõnelda, väljendada solidaarsust Liu Xiaoboga ja loota, et Hiinas käärib. Aga isegi kui lootused on ülepaisutatud, peab kusagil olema kodanikuliikumise algus ja sellisena on hartal tänuväärt roll. Tõenäoliselt kehtib Hiinaski see reegel, et tõsised protestid tulevad siis, kui inimesed kaotavad oma tulud ning kannatavad majanduslikult.

Maailmakriisi mõju Hiinale on küll raske hinnata - ekspertide hinnangud lähevad tugevalt lahku -, kuid mõjutu see kindlasti pole. Koju pöördudes võivad Hiinale mõju avaldada ka miljonid Läänes hariduse saanud noored. Muidugi, kui nad ei otsusta selle asemel jääda oma kohalolekuga Läänt mõjutama ... Mis aga Tiibetisse puutub, siis kehtib ilmselt üks reegel: Tiibeti vabaduse eeldus on vaba Hiina. Sealjuures on elementaarse kodanikuvabaduse saavutamine isegi lihtsam kui sügavalt juurdunud šovinistlike hoiakute ületamine.

Sotside kummaline käitumine

2009-03-21

Kui Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee kolm aastat tagasi otsustas hukka mõista totalitaarse kommunismi kuriteod, püüdis sotsiaaldemokraatide fraktsioon seista selle eest, et dokument ei läheks lõpphääletusele, vaid saadetaks tagasi komisjoni, et seda seal pehmendada või sootuks kalevi alla panna. Toona see ei õnnestunud.

Küll ei lasknud sotside toetuse puudumine toona vastu võtta kahekolmandikulist häälte ülekaalu eeldavaid soovitusi liikmesriikidele, mis sisaldasid konkreetseid abinõusid kommunismi kuritegude laiemaks teadvustamiseks.

Nüüd on teema suuresti Tunne Kelami eestvõttel jõudnud Euroopa Parlamenti, kus kolmapäeval oli vastavasisuline kuulamine. Järgmisel nädalal toimub Strasbourgis sellesisuline debatt, millega võinuks kaasneda resolutsiooniprojekti käsitlemine. Just nimelt "võinuks", sest sotsiaaldemokraatide fraktsioon blokeeris resolutsiooni käsitlemise ettevalmistusfaasis.

Kommunismi kuritegude käsitlemisel on alati püütud vastuargumendina esitada väidet, et hukka ei tohi mõista konkreetset ideoloogiat, vaid hukka mõistetakse kuriteod. Suurtes piirides on nii tehtud, kaasa arvatud kommunistliku okupatsioonireþiimi kuritegude hukkamõistmisel Eesti riigikogus 2002. aastal. Siiski ei avaldanud see pingete mahavõtmise viis kolme aasta eest mingit mõju eurokommunistidele, kes Euroopa Nõukogus jäid totalitaarse kommunismi kuritegusid häälekalt eitama.

Sotside vastuseis on olnud hillitsetum, madala profiiliga. Kummati on selgitused enam kui vajalikud. Miks põrkub Eesti rahvuslike huvide seisukohalt nii olulise küsimuse käsitlemine Euroopas juba mitmendat korda sotside vastuseisule? See pole küsimus mitte ainult eurosotsidele, vaid kindlasti peab kaasa rääkima Eesti sotsiaaldemokraatide vastne esimees Jüri Pihl.

Ohtlik kriitika

2009-03-18

Viis aastat tagasi, kui päevakorral oli Euroopa koostöö- ja julgeolekuorganisatsiooni (OSCE) reform, püüdis Venemaa lahti saada valimisvaatluste korraldamise süsteemist. Nimelt on OSCE-l allasutus ODIHR ehk Office for Democratic Institutions and Human Rights (demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo). Just ODIHR korraldab probleemsetes maades valimiseelsel perioodil pikaajalist meediamonitooringut ja võtab kokku põhjaliku vaatlusstatistika.

Küll on ODIHR selgelt vastumeelne nendele riikidele, kus ausate valimistega on pikka aega probleeme olnud. ODIHRi töö on alus, mida kasutavad vaatlusmissioonidel käies nii Euroopa Parlament kui Euroopa Nõukogu, OSCE ja NATO parlamentaarsed kogud. Seega tähendaks ODIHRi nullimine seda, et kaob argumenteeritud kriitika ebaausate ja ebademokraatlikes tingimustes korraldatud valimiste aadressil.

Äärmuslikel juhtudel leitakse, et vaatleja ülesanne on jälgida üksnes valimispäeva protseduure ja mitte kuulata ODIHRi juttu demokraatia või meediavabaduse üldseisundist. Samuti on mõnikord esile tõstetud soov, et iga parlamentaarne kogu võiks formuleerida oma lõppjärelduse vaadeldavate valimiste kohta ise, ODIHRi ekspertiisist mööda vaadates ehk vältides "sõltuvust" ODIHRi ametnike tööst.

Arvamata sugugi, et ODIHRi töö on alati briljantne, pean sedalaadi kriitikat väga ohtlikuks. Halvemal juhul võib see viia kontrollitud demokraatia täieliku tunnustamise ja rahuldumiseni nõukogude tüüpi valimistega, kus pluralism ja kaalutletud valiku võimalus puuduvad.

Niisuguste valimiste näideteks sobivad Venemaa presidendivalimised aasta tagasi ja Aserbaidþaani presidendivalimised eelmisel sügisel. Venemaa valimistele jättis OSCE/ODIHR minemata halva koostöö tõttu Venemaa võimuga. ENPA läks Venemaale kohale, aga tegi siiski õige osunduse, et ODIHRi puudumise tõttu polnud analüüs piisav. Aserbaidþaanis seevastu väljendas mõni parlamendiliige ODIHRi töö suhtes teravat rahulolematust, sest tahtnuks näha positiivsemat hinnangut. Arvestades demokraatia üldist tagasikäiku SRÜ riikides, võib arvata, et selliseid valimisi tuleb lähemal ajal veel.

Väljendasin möödunud reedel ENPA alalisel komiteel kahte arusaama. Esiteks seda, et valimishinnang peab tuginema palju kandvamale demokraatia analüüsile, kui seda on valimispäeva protseduuride jälgimine. See on pluralismi ja vaba eneseväljenduse küsimus. Laiemat hinnangut aitab luua just ODIHRi süsteemne töö. ENPA rakendab peale selle paljude maade suhtes monitooringuprotseduuri, mis samuti annab ülevaate ausate valimiste korraldamiseks vajalike institutsioonide tööst.

Teiseks on väga oluline, et rahvusvahelised organisatsioonid suudaksid valimishinnangu andmisel kõnelda ühel häälel. Tuleb arvestada, et vähimgi ebakõla kasutatakse ära nende poolt, kes parema meelega tahaksid näha demokraatlike väärtuste diskrediteerimist. On ju väga mugav viia tähelepanu kese tehtud kriitikalt endalt hoopis kriitikat tegevate organisatsioonide erimeelsustele.

Kui need kaks põhimõtet - valimisolukorra laiem analüüs ja valimishinnangu ühtsus - on paigas, võib arendada igasuguseid mõtteid sellest, kuidas vaatlusmissioonide koostöö ODIHRiga võiks parem ja efektiivsem olla. Aga ratsionaalse kriitika kõrval ei maksa alahinnata pahatahtlikke eesmärke. ODIHRi tasalülitamine või nõrgestamine on selgelt nende riikide huvides, kes demokraatlikest põhimõtetest midagi kuulda ei taha.

Kommenteeri!

www.herkel.net

Euro tulek: kolm stsenaariumi

2009-03-11

Juba juunikuuks on selge, kas Eestile avaneb võimalus saada sama vahetuskursiga Euroopa rahaliidu täisliikmeks või mitte.

Kui soovime liituda 2011. aastast, siis aega selleks, et täita liidu asutamislepingu kriteeriume, säilitades samal ajal lootuse praegusele euro ja krooni vahetuskursile, on meil jäänud ainult selle aasta jooksul. Kui riigikogu ei võta vastu juuniks teist, 2009. aasta kulusid vähemalt viie miljardi krooni ulatuses vähendavat lisaeelarvet, kui valitsussektori eelarvepuudujääki ei suudeta suruda alla kolme protsendi SKT-st, siis võime lugeda võimaluse euroga liituda luhtunuks.

Seda räägivad arvud. Tuginedes varasemale kogemusele, võib väita, et majanduse kasvufaasis kasvavad maksutulud hüppeliselt ja kahanemise faasis kukuvad järsemalt. 2009. aasta eelarve esialgu kavandatud tulud olid 98,5 miljardit, millest maksulisi tulusid oli plaanitud 77,1 miljardit ja mittemaksulisi 20,7 miljardit krooni. 2008. aastal laekus maksulisi tulusid eelarvesse hinnanguliselt 3,5% SKT kahanemise juures 70,3 miljardit. 2009. aastaks võtame hinnanguliseks SKT miinuseks umbes 10-12%, mis tähendaks tulude laekumise langust 65 miljardi juurde. Mittemaksuliste eelarvetulude laekumisele ei taha mõeldagi, arvestades, kuidas augustis valitsus kirjutas umbes seitse miljardit krooni suuresti lihtsalt „lakke vaadates" eelarvele otsa.

Veel üks lisaeelarve

Mittemaksuliste tulude alalaekumine annab hinnanguliselt viis miljardit krooni täiendavat defitsiiti. Eesti SKT on 2009. aastal 230 miljardi kandis, millest siis 3% on ligi seitse miljardit krooni. Kuni 19 miljardi kroonise võimaliku defitsiidi juures tuleb, võrreldes esialgse eelarvega, vähendada kulusid veel vähemalt viie miljardi võrra vältimaks ülemäärase eelarvedefitsiidi menetlust.

Sügisel, vahetult kohalike valimiste eel see valitsuse koosseis piisavalt kulusid vähendavat eel-arvet kokku panna ei suuda. Ma ei räägi seejuures hädavajadusest võtta ette struktuurseid muudatusi, mis võimaldaksid viia riigi kulud läbi suurema efektiivsuse vastavusse 2004. aasta heaolu tasemega, kuhu me selle kriisi käigus tagasi kukume. Vajame kolmanda põlvkonna reformide paketti, mis hõlmaksid põhimõttelisi muudatusi alates halduskorraldusest, lõpetades tervishoiu, sotsiaaltoetuste ja haridusega. Kui me tahame hoida ühiskonna soovid ja riigi võimalused tasakaalus, tuleb nendes valdkondades teha asju sama või vähema raha eest rohkem ja paremini. Kriis on pikaajaline, lahendused ei saa olla ainult lühiajalised.

Eurole ülemineku kõrval on sama oluline, millise riigi võlakoormuse me tulevastele põlvkondadele pärandame sellest kriisist väljatulekuks. Olukorras, kus rahvastik vananeb, leibkondade ja ettevõtete tasemel oleme niigi ligi 120% SKT-st võlgu, ja võla vastu asetatavate varade väärtus on katastroofiliselt kukkunud, ei tohi me riigi võlga märkimisväärselt suurendada.

Selles olukorras oleks vaja ad hoc kärpimise kõrvale viie aasta plaani riigi rahanduse korraldamiseks, võttes aluseks positiivse stsenaariumi, et kogu perioodi summaarne majanduse reaalkasv on võrreldes 2008. aastaga null. Ilma sellise plaanita läheme aastapõhiste kärbetega rappa. Seda ei ole võimalik saavutada aga enne, kui erakondade spindoctor'id loobuvad poliitika märgipõhisest käsitlusest. Kus oma märke tuleb hoida ja konkurendi omi peksta.

Surve vahetuskursile

Suures plaanis on Eesti jaoks laual kolm rahanduspoliitilist stsenaariumi, mille esitan positiivsuse järjekorras. Esiteks - suudame juuniks riigieelarve kulusid vajalikul määral kärpida, tarbijahinnad lähevad loogiliselt alla ja intressimäära kriteeriumi kohta suudame „sogada" komisjonile midagi poolusutavat. Viimase osas peame lootma Euroopa Komisjoni heasoovlikkusele, sest suure tõenäosusega, kui meil oleks adekvaatselt võrreldav finantsinstrument valitsuse pikaajaliste kroonivääringus võlakirjade näol olemas, siis antud kriteeriumi me 2009. aasta teises pooles Baltimaade majanduse riskide valguses ei täidaks. Aga eeldame, et suudame rääkida komisjoni ära ja 2009. aasta lõ-pus saame positiivse hinnangu. See annaks turgudele tugeva positiivse sõnumi ja kui suudame kulusid nii era- kui avalikus sektoris lüüa 20-30% alla, siis võime isegi saada praeguse vahetuskursi juures värsket kapitali ja lükata majanduse uuesti viisaastaku raames liikuma. Isegi positiivse stsenaariumi puhul pole lõpuni kindel, kas suudame 2009. aasta lõpus EL-i nõukogus põhjendada krooni kurssi euro suhtes - 1 : 15,6466. Eriti teravneb see küsimus seetõttu, et Läti on sügiseks 75% tõenäosusega lasknud lati kursi liikuma euro suhtes suuremas koridoris, kui seda on tänane +/-1% keskkursi suhtes.

Teiseks. Kui on selge, et me ei suuda kriteeriume täita, tuleb langetada põhimõtteline otsus euro ametliku paralleelvaluutana kasutusele võtmiseks. See stsenaarium tähendab reaalmajanduse käimasaamiseks veelgi jõhkramat kulude kärpimist, sest meie jaoks ebaadekvaatne euro kurss paljude meie kaubanduspartnerite valuutade suhtes ei jäta muud võimalust. Ühepoolne eurostumine toimub ettevõtete ja kodumajapidamiste tasemel juba täna. Kui majandusest 1/3 moodustav valitsussektor viiks oma tegevuse eurole üle, siis täiesti turupõhine muutus kroonilt eurole toimuks maksimaalselt kuue kuuga.

Kolmandaks. Kui rahaliitu ei saa ja me ühepoolset eurot ei taha, siis tuleb lasta ka meil vahetuskurss vabaks, et toimuks valus, aga kiire kohandumine. Kui on valik kohandumisstrateegiate vahel - kas kümme aastat seisakut või vahetuskurss vabaks, siis mina valiksin viimase. Esiteks, summaarne heaolu kaotus on esimese puhul suurem kui teise puhul. Teiseks, kümme aastat elu läheks raisku sellal, kui võiks luua juba uut väärtust majandustegevust palju soosivamas keskkonnas.

Ühepoolne euro käibelevõtt ja vahetuskursi vabakslaskmine on nii palju halvemad stsenaariumid, võrreldes viie või isegi kümne miljardi krooni täiendava kärpimisega 2009. aasta eelarvest. Palun, olgem valmis mõ-neks ajaks kaotama heaolus. Solidaarselt. Et juba paari aasta pärast kõik koos võita.

Euroopa Nõukogu on uinuv kaunitar

2009-03-06

Vahel öeldakse pidulikult, et Euroopa Nõukogu on ainus väärtuspõhine organisatsioon Euroopas. Selle väite alus on see, et Euroopa Nõukogu kompetents piirdub kõige traditsioonilisema väärtusvaldkonnaga: inimõigused, demokraatia, vabad valimised, võrdõiguslikkus, õigusriik ja õiglane kohtupidamine. Teistel organisatsioonidel on muidki muresid - näiteks julgeoleku- või majanduskoostöö alal. Tõsi, väärtuspõhimõtete järgimine kuulub ka Euroopa Liidu liikmeks saamise eelduste hulka. Kogemused näitavad, et tegelikult hoiab just Euroopa Liit lati kõrgemal. Nii oleksid mitmed Euroopa Nõukogu liikmesriigid Euroopa Liidu mõõdupuu järgi liikmelisusest ehk sama kaugel kui kuu päikesest. Euroopa Liidu suurimaks hinnaalanduseks oli Bulgaaria ja Rumeenia liikmeksvõtmine, ehkki Euroopa Nõukogu kontekstis olid need selleks ajaks monitooringust juba osaliselt või täielikult vabastatud riigid.

Väidan, et Euroopa Nõukogu on hinnaalandust teinud nii Venemaa kui ka Lõuna-Kaukaasia riikide liikmeksvõtmisel, aga ka näiteks Türgi monitooringu lõpetamisel. Vaatamata sellele, et Valgevene pole Lukašenka diktatuuri tõttu vastuvõtukriteeriumidele vastanud, pole kunagi lakanud argumenteerimine põhimõttel „parem sees kui väljas" ning sisemine surve Valgevenega suhete sulatamiseks on kogu aeg olemas. Muuhulgas tuleneb see asjaolust, et liikmete hulgas on riigid nagu Venemaa, Armeenia, Aserbaidžaan jt. Kaks viimast on küll leppimatus vastuolus Karabahhi pärast, kuid muudes küsimustes võidakse moodustada kontrollitud demokraatiaga riikide ühisfront. Viimase aja lendsõna on, et väiksemaid riike ei või ebademokraatia pärast korrale kutsuda, sest Venemaal on olukord hullem. Nii luuakse surnud ring, kuna Venemaad ei saa korrale kutsuda, sest ta on Venemaa. Meenutagem, et sõjaline agressioon teise liikmesriigi Georgia vastu ja sellele järgnev rahuplaani mittetäitmine pole toonud Venemaa jaoks sanktsioone..

Seega on Euroopa Nõukogu küll ainus organisatsioon, mis põhineb kirjatähe järgi vaid väärtustel, kuid samas on need väärtused juba mõnda aega odavmüügis. Kui Venemaa 1996. aasta talvel Euroopa Nõukogu liikmeks sai, siis kirjutas Mart Nutt „Postimehes", et see on Euroopa Nõukogu lõpp ehk ees seisab muutumine niisama jõuetuks organisatsiooniks, nagu on ÜRO või OSCE. Ebamugav küsimus sellest, kas Euroopa Nõukogu on mõjutanud Venemaad demokraatia suunas või on hoopis Venemaa mõjutanud Euroopa Nõukogu ebademokraatia suunas, on selgelt üleval. Pean selle küsimuse väärtuspõhist lahendamist ka Euroopa Nõukogu tulevase peasekretäri esimeseks ülesandeks - ükskõik, kas tema nimi on van den Brande, Eörsi või Jagland.

Euroopa Nõukogu tervikehitis koosneb mitmest üksteisega seotud kambrist: Ministrite Komitee, Parlamentaarne Assamblee, Euroopa Inimõiguste Kohus ja Omavalitsuste Kongress. Kõrvalhoonetena tegutsevad Euroopa Nõukogu Inimõiguste Volinik ja nn. Veneetsia komisjon, mille ülesanne on liikmesmaade nõustamine riigiõiguse küsimustes. Assamblee poolt organisatsioonile valitud peasekretär on see poliitiline majahoidja, kellel on ainsana õigus ja kohus kõnelda kõigi kambrite ehk Euroopa Nõukogu kui terviku nimel.

Tegelikult on Euroopa Nõukogu arhitektuur päris hästi välja mõeldud. Minu kogemused Parlamentaarse Assamblee raportöörina Aserbaidžaanis kinnitavad, et erinevad allstruktuurid suudavad hea tahte ja koostöö korral tõhusalt toimida ning probleemsele riigile ühesuguseid signaale anda. Assamblee raportöör on pidevas infovahetuses asukohariigis resideeriva peasekretäri eriesindajaga, kes hoiab kogu aeg kätt sündmustiku pulsil. Assamblee raportid on tooniandvad liikmesriike Strasbourgis esindavate diplomaatide jaoks, kes oma rühmaga teatud aja järel samuti monitooringualuseid maid külastavad. Kui riigi sees kerkivad esile vaidlused valimisseaduste, sõnavabaduse ja presidendi võimupiiridega seotud küsimustes, siis viiakse need autoriteetse eksperthinnangu saamiseks Veneetsia komisjoni ette. Juhul, kui vastav liikmesmaa ise ekspertiisi ei küsi, siis teeb seda raportööride eestvõttel Assamblee. Näiteks praegu ootan Veneetsia komisjonilt hinnangut sel kuul Aserbaidžaanis toimuva referendumi sisu kohta, kus ühekorraga tuuakse inimeste ette kümneid erinevaid küsimusi, sealhulgas presidendi kahe järjestikuse ametiaja piirangu mahavõtmine.

Jällegi isiklikule kogemusele tuginedes pean tõdema, et palju raskem kui tööõhkkonna loomine Euroopa Nõukogu allstruktuuride vahel, on poliitilise üksmeele saavutamine selles, kuidas vaatlusaluse maa probleemistikku hinnata ja käsitleda. Viimane kogemus Aserbaidžaani presidendivalimistega eelmisel sügisel näitas osa Assamblee liikmete ehmatavat valmisolekut lülitada valimishinnangust välja sõnavabaduse ja inimõiguste üldisem olukord ning keskenduda üksnes valimispäeva protseduuriliste toimingute vaatlemisele. Minu arust on see üliohtlik areng, sest nii avastaksime end peatselt Assamblee õnnistust andmas ehtsalt nõukogude-tüüpi valimistele. Vahe on ainult selles, et suurema usaldatavuse nimel ei aeta enam taga 99,9-protsendilist osavõttu ja „ametliku" kandidaadi niisama ülekaalukat toetamist. Euroopale on märksa nutikam näidata 60 või 70-protsendilist osalust ja toetust, mis suletud ühiskonna ja kontrollitud demokraatia puhul saavutatakse ilma erilisi võltsinguid appi võtmata. Enne Aserbaidžaani kasutas niisugust valimismudelit Venemaa, kui täpselt aasta eest toodi Vladimir Putini asemel presidenditoolile Dmitri Medvedev.

Teine näide on see, kuidas kujuneb Assamblee istungite päevakord ning kuidas ja kui kiirelt saavad algatustest raportid. Monitooringu puhul kehtib lihtne reegel, et suur ülevaateraport koostatakse kord kahe aasta jooksul. Vastavalt vajadusele ja raportööride paremale äranägemisele võidakse vaheaastatel toota lisaraporteid, mis keskenduvad mõnele kitsamale valdkonnale nagu sõnavabadusele, õigusriigile, valimistele või poliitvangidele. Ometi jaotuvad raportid väga ebaühtlaselt. Esitasin eelmisel aastal ühes kõnes kokkuvõtte, et kui Venemaa kohta on alates liikmeks saamisest 1996. aastal tehtud ainult kolm järelevalveraportit, siis teised suurte probleemidega riigid on pälvinud palju enam tähelepanu. Nii Armeenia kui Aserbaidžaani kohta on tehtud seitse raportit, aga seda tunduvalt lühema aja jooksul - alates 2001. aastast, mil nad Euroopa Nõukogusse vastu võeti.

Venemaa pole ainult suurimate probleemidega riik, vaid tal on ka suurim elanike arv ning territoorium laiub läbi üheteistkümne ajavööndi. Kuidas saab teda vaadelda samas kaalukategoorias mikroskoopilise Monacoga, mille puhul on vaid üks etteheide - konstitutsiooniline defekt vürstivõimu kasuks ja parlamentarismi puudulikkus?

Suurte riikide suuremaid inimõigusprobleeme aitaksid fokuseerida eriraportid. Aeg-ajalt on neid tehtud tagakiusatud ajakirjanike kohta. Selliste raportite peategelasteks on olnud Venemaal riigireetmise eest süüdi mõistetud uuriv ajakirjanik Grigori Pasko (2003) ning 2000. aastal Ukrainas mõrvatud ajakirjanik Georgi Gongadze (2009), kelle juhtumi lahendamine on takerdunud ka pärast oranži revolutsiooni. Eriraportid on tehtud Mihhail Hodorkovski ja Jukose afääri kohta Venemaal (2005) ning soome-ugri rahvaste olukorra kohta (Katrin Saks, 2006). Inimõiguste olukord Tšetšeenias pole pälvinud Assamblee tähelepanu alates 2005. aastast - tõsi, uus raport, mis katab inimõiguste olukorda kogu Põhja-Kaukaasia regioonis, on õiguskomitees ettevalmistamisel.

Paljudel juhtudel on aga initsiatiiv ühte maad puudutava eriraporti koostamiseks tagasi lükatud põhjendusega, et vastav probleem tuleb lülitada järelevalvekomitee üldraportisse. Näiteks Venemaa üldraport 2005. aastast on põhjalik ja hea dokument, aga juba nelja aasta jooksul ei ole sellele järge tulnud. Tõsi, hea tahtmise korral võib kahte viimast Vene-Georgia sõja kohta tehtud raportit käsitleda ka Venemaa eriraportitena ehk hädapärase alibina, miks põhiraporti koostamine mitmendat korda edasi lükati.

Kui on olemas poliitiline tahe, võib Assamblee ja Euroopa Nõukogu tervikuna teha väga head tööd. Paraku ei määra poliitilist tahet üksnes väärtused, vaid ka liikmesriikide huvid ja valmisolek väärtuste eest seista. Assamblee töötab poliitilise parlamendi põhimõttel ja sellepärast pole imestada, et probleemsete riikide kaasamise järel on tuliseks debatiküsimuseks muutunud väärtuste olemus ise. Näiteks mis on ja mis ei ole inimõiguste rikkumine? Või kas kontrollitud demokraatiat ja demokraatlike institutsioonide imiteerimist saab pidada riikide poolt Euroopa Nõukogu ees võetud kohustuste täitmiseks? Kriitilistel puhkudel jõutakse mõnikord n.-ö südametunnistuse kokkuvõtmiseni, nagu viimasel Assamblee talvesessioonil, kui muudatusettepanekutega kirjutati Vene-Georgia jätkuresolutsiooni kõik tugevad formulatsioonid, millest raportöörid olid Vene tagauksediplomaatia mõjul loobunud. Paraku ei juhtu selline kontsentreerumine liiga tihti.

Konsensuspõhimõttel töötav Ministrite Komitee on enamasti veel nõrgema haardega kui Parlamentaarne Assamblee ning Rootsi välisministri Carl Bildti katse tõestada Vene-Georgia konflikti lahendamisel vastupidist ei toonud loodetud edu.

***
Siiani olen rääkinud Parlamentaarsest Assambleest, sest sellega on seotud mu vahetud kogemused. Ometi pean Euroopa Nõukogu kõige tõhusamaks töövahendiks hoopis 1959. aastal loodud Euroopa Inimõiguste Kohut. Kohus teeb oma otsused ning seda ei saa poliitilisel tasandil vaidlustada. Samas on huvi pöörduda õiguse saamiseks Inimõiguste Kohtusse oluliselt kasvanud ja suur osa pöördumistest tuleb demokraatiaga kimbus olevatest riikidest. Praegu räägitakse juba sajast tuhandest lahendamata kohtuasjast. Seega kulub kohtulahendi ootamiseks aastaid. Kahtlemata olnuks teise Tšetšeenia sõja alguses Vene võimude poolt toime pandud kuritegude osas praktiline saada Inimõiguste Kohtu otsused kiirelt. Tegelikult kulus selleks aastaid. Teod, mis valdavalt pandi toime 2000. või 2001. aastal, kvalifitseeriti Inimõiguste Kohtu poolt sõjakuritegudeks alates 2006. aastast. Ja see menetlusjärjekord üksnes pikeneb.

2004. aastal töötati välja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni 14. lisaprotokoll, mille peamine eesmärk oli kohtu töö lihtsustamine ehk töölaua puhastamine korduva või selgelt ebakohase sisuga asjadest. Näiteks lubaks uuendus kaebuste esmase hindamise teha ühel kohtunikul ja tema abilisel, selle asemel, et kasutada kolmest kohtunikust koosnevat komiteed. Kohtu president Jean-Paul Costa on arvanud, et 14. protokolli rakendamine vähendaks koormust umbes neljandiku võrra. Praegu kestab juba kolmandat aastat olukord, kus lisaprotokolli ratifitseerimine on kinni Venemaa otsuse taga. See on Inimõiguste Kohtu reformi tahtlik pidurdamine. Mis motiividel seda tehakse? Arvan, et Venemaa enda jaoks ebamugavate kohtuasjade pidurdamine on vaid üks osa seletusest. Tegelikult pärsitakse nii kogu organisatsiooni toimimist. Kui aga Venemaal peaks pähe tulema mingil ajal 14. protokoll siiski ratifitseerida, siis võib ennustada „pikaajalist tänutunnet", mis aitab muud Venemaaga seotud küsimused mõneks ajaks päevakorralt maha võtta.

Naiivne on uskuda, et 14. protokoll üksi suudaks lahendada paari viimase aastakümnega Inimõiguste Kohtu ette kerkinud probleemid. Lisaks kaebuste hulgale seisab kohus ka sisuliste dilemmade ees. Lähtudes Vana Euroopa arusaamast on Inimõiguste Kohus selleks, et luua majakana valgust seal, kus küsimused on vaieldavad ja intellektuaalselt huvitavad ning rahvusvaheline kohtupraktika hõre. Pärast organisatsiooni jõudsat laienemist tuleb aga hoopis enam tegeleda siseriikliku kohtusüsteemi defektidega. Selgub, et kõigis riikides polegi kohtuvõim sõltumatu, vaid teda saab osta või kasutada täitevvõimu poliitilise repressiivvahendina. Niisugusel juhul on Euroopa Inimõiguste Kohus tegelikult ainus koht, kust on võimalik mingitki õigust saada.

Kaks eespool kirjeldatud sekkumiskonteksti on tohutult erinevad. Nii võib tegemist olla väga keeruliste ja Lääne-Euroopa jaoks tundlike moraaliküsimustega, mis puudutavad näiteks eutanaasiat. Teisalt võib tegemist olla lihtsakoeliste fabritseeringutega, kus kohus peab tõestama, et võimude suhtes kriitilisele ajakirjanikule esitatud süüdistus on vale või ebapädevalt koostatud. Seega tuleb kohtul korraga toimida kahes erinevas paradigmas - luua sisulist õigust ja teostada järelevalvet õigusliku nihilismi korralekutsumiseks. Kahtlemata saab selle tegevuse käigus selgeks, kui eriilmeline meie kontinent tegelikult on.

Ajafaktor on enam kui oluline. 2006. aasta aprillis määrati Aserbaidžaani juhtivale ajakirjanikule Einulla Fätullajevile pikk vanglakaristus. Teda süüdistati esiteks terrorismile kihutamises, sest ta esitas ajalehe arvamusartiklis oletusi Aserbaidžaani võimalikust osalusest Iraani-vastases sõjas. Teiseks on Fätullajev kohtuotsuse järgi süüdi riigi solvamises ja Karabahhis langenute mälestuse rüvetamises. Nimelt esitas ta põgenike mälestustele tuginevas artikliseerias „Karabahhi päevik" versiooni, mille järgi suure hulga tsiviilelanike hukkumises Hodžalõ tragöödias 1992. aastal (mida aserid tihti ka genotsiidiks nimetavad) polnud süüdi üksnes armeenlased. Osaline vastutus lasub Fätullajevi artikli järgi ka Aserbaidžaani relvajõududel, kes tegutsesid halvasti ning jagasid inimestele valeinfot. 2006. aasta septembris pöördus Fätullajev õiguse saamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtu poole.

Raportöörina ei ole mul võimalik jätta Fätullajevi juhtumile hinnangut andmata. Tema vangistamisele on Euroopa Nõukogu kõrval kriitiliselt reageerinud ka OSCE, Piirideta Reporterid ja mitmed inimõigusorganisatsioonid. Fätullajev on lämmatatud sõnavabaduse sümbol. Tegelikult on ta kümnetes artiklites olnud võimude suhtes oluliselt kriitilisem kui nendes, mille pärast ta süüdi mõisteti. Ometi on otsad lahti, kuni Inimõiguste Kohus pole oma hinnangut andnud. Ja sellises olukorras on kohtus valitsev tööummistus väga ebameeldiv. Kohtu töö ajatamine pärsib Euroopa Nõukogu tegevust tervikuna.

Ummistuse süvendamiseks rakendatakse ka uusi meetmeid. Möödunud sügisel laekus kohtule ligi kolm tuhat sarnase sisu ja stiiliga kaebust Georgia vastu, mis kõik olid seotud väidetava inimõiguste rikkumisega Lõuna-Osseetias. Nagu eespool osundatud, nõuab see kõigil juhtudel kolmest kohtunikust koosneva komisjoni tööd. Ühelt poolt on siin keeruline midagi ette heita, sest kõik vastab protseduurile. Samas on ilmne, et ühesuguste kaebuste suur hulk saavutati hästi juhitud kampaaniaga. See on väga erinev teise Tšetšeenia sõja puhul Venemaa vastu esitatud kaebustest, mille esitamisel inimesed riskisid iseenda ja oma lähedaste elu ja julgeolekuga. Juhtumeid, kus Inimõiguste Kohtu poole pöördunu või tema sugulased on pidanud taluma repressioone ja tagakiusamist, on kirjeldatud ka Assamblee ja teiste inimõigusorganisatsioonide raportites.

Lühidalt võiks Inimõiguste Kohtu probleemistiku kokku võtta kahe harutamist nõudva sõlmega. Ilmselgelt on pool sajandit tagasi väheste liikmesriikidega organisatsioonile loodud süsteem ajale jalgu jäänud. Kohtuasjade hulk oli üpris väike mitukümmend aastat tagasi, aga tänaseks on pilt hoogsalt muutunud. Tegemist on juba teistkordselt kuhjunud probleemiga, sest 1998. aastal tehtud reform sisusta kohtu esmakordselt alaliste kohtunikega. Eesmärk oli sama - tulla toime kasvava kaebuste hulgaga. Teine probleem on vahetult Venemaaga seotud. Tõenäoliselt soovib Venemaa kuuluda Euroopa Nõukogusse, kuulumata sealjuures Euroopa Inimõiguste Kohtu süsteemi. Kuna aga selline valik ei ole võimalik, siis on mindud välja kohtu töö torpedeerimise peale.

***
Üldistades kohtu kohta öeldut jõuame järeldusele, et Euroopa Nõukogu pole juba ammu see organisatsioon, millena ta 1949. aastal loodi. Toona oli tegemist demokraatlike riikide ühendusega, mis hakkas peale sõda vastanduma teisele, ebademokraatlikult korraldatud riikide blokile. Pärast Berliini müüri lammutamist tekkis illusioon, et demokraatia levik on valutu ja selle kiirendamiseks võib riike ka hinnaalandusega liikmeks võtta. Tegelikult on just hinnaalandus, mida Venemaale 1996. aastal tehti, suurte probleemide allikas. Toona oodati Venemaalt Tšetšeenia küsimuse rahumeelset lahendamist, aga tegelikult järgnes uus verisem sõda ja varem saavutatud hapra demokraatia suur vähikäik Putini ajastul.

Samas ei saa öelda, et Euroopa Nõukogu on lõplikult nurka mängitud. Struktuur on töökorras, kui vaid on poliitilist tahet selle tõhusamaks rakendamiseks. Praegust olukorda iseloomustab see, et mitmed riigid väldivad kriitikat pigem poliitiliste vahenditega. Töö inimõiguste ja demokraatia normide parema täitmise nimel on tagaplaanil. Võitlus standardite täitmise eest on suuresti asendunud võitlusega standardite kui selliste eest. See on varjamatult poliitilise tasandi võitlus, kus väärtuste vastu asetatakse geopoliitilised ja muud huvid.

Sestap meenutab Euroopa Nõukogu mulle uinuvat kaunitari, et mitte öelda konnaks võlutud printsi, kes ootab, millal Tjorveni või Bullerby laste suudlus ta uuele elule äratab.

Kapitalita kapitalism Baltikumis

2009-02-27

Oleme eelnenud 18 aastat nautinud nii üleilmsete kui ka regionaalsete piiride kadumist. Praegu elame paraku uute piiride tõmbamise ajastul.

Kuigi suured riigid kritiseerivad sõnades endiselt protektsionismi, tegeletakse sõnade varjus kapitali, teenuste-kaupade ning töötajate omadeks ja võõrasteks jagamisega. Kuhu tõmmatakse piir Euroopas? Kas liikmesriikide või euroala piiridele või siiski rõngana ümber terve Euroopa Liidu?

Just kasvava protektsionismi valguses on Lissaboni lepingu kiire jõustamine ja liikumine föderaalsema Euroopa poole Eesti eluline huvi ja ilmselt üks võimalus heaolu languse süvenemist vältida.

Veel pole mingeid märke, mis annaks alust loota sisulisi muutusi ka aprilli alguses toimuvalt G-20 Londoni kohtumiselt. Riikidest ja poliitikutest on saanud majanduses kesksed tegijad. Samas on poliitikute edu ja ebaedu mõõt eelkõige koduriigi valija heaolu ja emotsioonid valimiste hetkel. See sunnib poliitikuid valmistama rõõmu eelkõige oma valijale. Riigikapitalismi tõusu tagajärg on kasvav protektsionism.

Kõige kriitilisem on arenevate riikide jaoks, kelle viimaste kümnendite areng on põhinenud odava kapitali impordil, kasvav kapitali protektsionism. Trend Lehmani pankrotist tänaseni kinnitab üht - selle kriisi lõppedes on enamik pankasid vähemalt Euroopas ja Ameerikas maksumaksjate otsese või kaudse kontrolli all. Kui maksumaksja kapitaliseerib enda rahaga panga, tahab ta õigustatult, et see raha jõuaks tagasi tema enda riigi majandusse, mitte kuhugi «ülemere-maadesse».

Esimene järeldus on siit, et Baltikumis pole lähemal viiel aastal võimalik kommertspankade kaudu majandusarengut suures mahus kapitaliga varustada.

Maailmas on ilma alustegurite adekvaatse analüüsita tekkinud Balti makromajandusest müüt kui millestki eriti koletislikust. Selle varjus ujub üha tugevamalt esile vahetuskursi-hirm.

Baltikumi kapitali investeerides võetakse raha hinda juba vahetuskursi potentsiaalse muutuse risk sisse. Loomulikult pole sellises olukorras mõistliku hinnaga raha võimalik saada. Kirjutan meelega Baltikum, mitte Eesti, Läti, Leedu. Meid vaadatakse koos, ainult meie ise näeme ennast eraldi ja ka tegutseme eraldi. Kokkuvõttes pole selline tegelikkus Eestile hea. Peame arvestama, et ükski Balti riik eraldi ei tule kriisist välja väga palju hiljem ega ka varem. Maailm on meid sabapidi kokku sidunud.

Kindlasti on neid, kes ütlevad, et Baltikumi majanduse kohandumiseks tuleb vahetuskursid vabaks anda, juba rohkem kui neid, kes esitavad sellele vastuargumente. Eesti jaoks on siin kaks küsimust. Esiteks, kas me suudame kulusid - alates tööjõust ja lõpetades infrastruktuuri kuludega - piisavalt kiiresti ja radikaalselt kärpida, et olla krooni vahetuskurssi muutmata konkurentsivõimelised? Kui jah, siis on kõik see, mida oleme senini teinud ja näinud, alles soojendus.

Teiseks. Kui paljud inimesed on Eestis lugenud IMFi ja Läti valitsuse lepingut? IMFi missioon ütleb seal üheselt, et nad peavad mõistlikuks Läti majanduse kohandumist vahetuskursi muutuse kaudu. IMF andis suurimale doonorile Euroopa Komisjonile pika hambaga vahetuskursi hoidmise osas järele.

Kui nüüd Läti ei suuda saada hakkama kokkuleppe täitmisega ja olukorra stabiliseerimisega, mis ilmselt on tõenäoline, siis ei ole neil enam samme varuks ilma lati devalveerimiseta. Mida tähendab Läti lati vahetuskursi vabaks laskmine Eesti majandusele? Eriti olukorras, kus teiste kaubanduspartnerite ja konkurentide valuutad on euro suhtes samuti rängalt odavamaks muutunud.

See nõuab Eestilt krooni vahetuskursi hoidmiseks veelgi enam era- ja avaliku sektori kulude kärpimist. Kas oleme enda reaalkuludega suutelised liikuma 2004. aastasse? Igal juhul peame oma heaolu viima tugevasti alla, olgu see siis ettevõtete kulude, inimeste tulude ülevaatamise või vahetuskursi muutuse kaudu. Ainult see loob eelduse, et Eesti muutuks uuesti kapitalile atraktiivseks maaks.

Nendes tingimustes on võimalik kapitali Eestisse tuua ainult konkreetsete tehingutega. Üldist rahapakkumist ei ole. Seepärast on vaja Eestit aktiivselt müüa riigi ja ettevõtete tasandil. Ja toimivad ainult mittekonventsionaalsed, meie viimase kümne aasta arengutest erinevad lahendused. Ideid tuleb pigem ammutada 1990. aastate algusest. Näiteks ettevõtete tasandil proovida rahastada projekte välispartnerite kaudu jms.

Välisministeerium tuleks muuta eelkõige väliskaubanduse ministeeriumiks. Vajadusel võiks majandusministeeriumi väliskaubanduse asjatundjad ja tegevused tõsta ümber välisministeeriumi.

Enneolematult ettearvamatud ajad toovad esile vajaduse muuta Eesti administratiivne korraldus paindlikuks. Ministeeriumide vahel peaks olema võimalik jagada tegevusüksusi ümber vastavalt muutunud eesmärkidele.

Meil on vaja üksust, kes hakkaks pakkuma konkreetseid kokkuleppeid kapitali omanikele. Üldiste standardtingimuste järgi ei liiguta keegi praegu suuremat raha. Kapitaliomanikele on vaja pakkuda «letihinnast» paremaid tingimusi.

Eesti vajab 30-40 head kokkulepet kapitaliomanikega, et saavutada uus majandusareng paari aasta pärast. See on võimalik, kui Eesti vaatab igat tehingut ja selle tingimusi eraldi, püüdes pakkuda just selle tehingu jaoks optimaalset lahendust. Nii nagu seda tehakse reaalmajanduses.

Valitsuse tasandil sündinud õiguste ja kohustuste pakett investoriga võiks jõuda parlamenti, kus sisuliselt antaks konkreetsele valitsuse sõlmitud kokkuleppele seaduse jõud. Umbes nii, nagu on tehtud topeltmaksustamise vältimise lepingutega.

See on erandite pakkumise okkaline tee, mida oleme püüdnud seni vältida. Olen ise pooldanud erandite vältimise poliitikat, aga sellest kriisist me lähema viie kuni seitsme aasta jooksul ilma riigi aktiivse hoiakuta ja riigile suuremaid riske võtmata välja ei tule.

Tehingupõhine, iga konkreetse kapitali paigutuse eripära maksimaalselt arvestada püüdev aktiivne positsioon riigi poolt võib praegusel väga negatiivsel üldfoonil aidata siia kapitali tuua. Kapitalita pole arengut, arvestame sellega.

Murelikuna Euroopast

2009-02-26

Eesti Vabariigi aastapäeval on paras hetk mõelda, millised on meie riigi rahvusvahelised positsioonid. On päris ilmne, et juba aastaid naudib Eesti Euroopa Liidu ja NATO liikmena sõprade ja liitlaste toetust. Sellist seljatagust pole meie väikeriigil kunagi varem ajaloos olnud.

Samas ei saa eitada, et viimasel ajal süvenev globaalne majanduskriis on tekitamas eriti Euroopa Liidus suhete murenemist ning kutsunud esile vastastikuse umbusalduse ilminguid. Euroopa Komisjoni president Barroso ütles Tallinnas, et Euroopa Liit on tugevam kui kunagi varem. Otsati on selles arvamuses terake tõtt, kuid kahjuks ilmselt rohkem siiski soovmõtlemist.

Erimeelsused kasvavad

Euroopa välisministrite kohtumine Brüsselis näitas ilmekalt, et ühenduse sees on erimeelsused pigem kasvamas kui vähenemas. Soome välisminister Alexander Stubb, kes teab oma kogemusest suurepäraselt Euroopa Liidu sisemist toimimist, kirjeldas ajakirjanikele väga kriitiliselt hetkeolukorda.

Kuigi Eesti välisministri arvamust pole rahvusvahelises meedias käsitletud, tuleb meilgi olla ettevaatlikult murelik Euroopa võimaliku klikistumise suhtes. Suurriikide soov initsiatiivi näidata on mõistetav, kuid see ei tohiks kindlasti toimuda teiste liikmesriikide üleselt või hoopiski selja taga. Samuti pole kuigi veenev ka Ida- ja Kesk-Euroopa riikide minisummit eeloleval pühapäeval enne erakorralist ülemkogu.

Teisalt jättis Brüssel lahti küsimuse, kas Euroopa Komisjoni ettepanekust kulutamata eelarverahade suunamisest eeskätt infrastruktuuriprojektidesse saab asja või mitte. Igatahes oli Saksamaa viie miljardi euro jagamisele kindlalt vastu ning loodab oma osa sellest tagasi riigikassasse saada. See puudutab ka meid, sest Euroopa Komisjoni eelistatud projektide hulgas on Estlink 2.

Mure idapartnerlusprogrammiga

Veel üks murekoht on seotud Euroopa Liidu idapartnerlusprogrammiga. Ka siin ei suutnud liikmesriigid saavutada ühisosa. Ühed olid vastu täiendava raha (350 miljonit eurot) eraldamisele, teised (nagu Prantsusmaa välisminister) sooviksid kutsuda programmis vaatlejana osalema ka Türgi ja Venemaa.

Seoses Venemaaga tegi oma avangu eile ka Hispaania peaminister Zapatero. Hispaania seab üheks oma prioriteediks EL eesistumisel 2010. aasta algul Venemaa integreerimise "loodava Euro-Atlandi ruumiga". Mida see tegelikult tähendab, jääb hetkel arusaamatuks.

Euroopa Liidul on täna probleeme tõenäoliselt rohkem kui kunagi varem oma ajaloos. Imerohtu pole mõistagi olemas, kuid üks kindlam viis raskustest ülesaamiseks on siiski paljuräägitud Euroopa ühtsus ja solidaarsus. Eesti peaks olema siin nende riikide seas, kes selgelt väljendavad oma poolehoidu just nimelt tugeva ühisosa leidmisele Euroopa riikide seas. Puudutagu see siis siseturgu või välisküsimusi.

Intervjuu: Parts: Poola torumehega hirmutamist ei tohi olla

2009-02-23

Kunagine Poola torumehega hirmutamine oli naljaasi võrreldes praegu Euroopas pead tõstvate protektsionismiilmingutega, usub Postimehega maailma kriisijärgse palge üle arutlenud majandusminister Juhan Parts.

Jätame puhtalt päevakajalised teemad ning räägime homsest ja ülehomsest maailmast. Kui praegune suurem jama läbi saab, siis kas maailma majandus näeb millegi poolest välja teistsugune?

Kriisile mingisuguseid lahendusi ju veel ei ole. Lahenduse koht on globaalsed finantsturud - need olid olemas, aga praegu ei toimi. Lahendus saab tulla siis, kui rahad hakkavad liikuma. Aga globaalsesse tarbimisse tuleb kindlasti korrektuur.

Paraku räägivad aga poliitikute kõned enamate töökohtade loomisest omaenda rahva jaoks. Sellised jutud on Euroopas aeg-ajalt ikka käinud, meenutame kas või hirmutamist Poola torumehega.

Need on sõnavõtud konkreetselt Euroopa siseturu ülesehitamise vastu. Ning nüüd on reaalsem kui kunagi varem, et neis nähaksegi tõsiseltvõetavaid lahendusi.

Küsimus on, kas see on ajutine lohutus või kujuneb see uueks trendiks. Lahendus peitub globaalses finantsturus. Aga praegu on väga keeruline öelda, kas ja millisel kujul ta taastub.
Praegu toimuva üldised tunnusmärgid on päris sarnased 1930. aastate kriisiga, ka valitsuste sekkumine on üsna samasugune. See ei pruugi aga viia stabiilsele ja kestvale lahendusele. Positiivsete prognooside järgi võiks majandus käivituda 2010. aastal, aga see on natuke udu peale tehtud järeldus.

Üritate jõuda sinna, et ka kriisi kestus võib sarnaneda 1930. aastate alguse omaga?

Minu arvates küll, jah. Käisin vahepeal Londonis ja pankade jutust jäi seal mulje, et pankade natsionaliseerimise idee, lisaks ka rämpspankade idee on üksnes üks väike tulekustutamise meede, mitte pikaajaline lahendus.

Teine asi on pankade pankrottide vältimine. Seda toodab poliitiline loogika, aga kas see globaalsele majanduslikule loogikale vastu peab, selles on tõsised kahtlused. Aga mis on alternatiiv, lasta kõigel ise korrigeeruda? Raske hinnata, kas see paremini toimiks.

Kummale poole kaldute siis nüüd, keynesianistide või neoliberaalide?

Seda küsimust ma ootasingi, aga ma ei salli seesugust sildistamist. Niisugust olukorda, milles me praegu oleme - kus finantsturud on globaalsed -, pole varem olnud ja meil pole kogemust, kuidas taastada toimiv rahasüsteem.

Kas praegune kriis kiirendab rikkuse ümberjagamist Vana Maailma ja Aasia vahel meie kahjuks?

Ei ole välistatud, sest mitmes arenenud riigis majanduse kogutoodang juba väheneb. Samas toimuvad samad protsessid ka arenguriikides, ega Hiinalgi pole praegu oma eksporttoodangut kuhugi müüa. Maailma kaubandus on kolme kuuga vähenenud 25 protsenti.

Eks see finantskriis peab tekitama mingid uued arengud, aga me ei oska neid veel täpselt kirjeldada. Aga küsimus on, millised on pöördumatud arengud ja milliseid saaks ära hoida. Üks näide on 21. sajandi protektsionismi tekkimine, mis pole nagu 19. sajandi protektsionism.

Kirjeldage seda 21. sajandi protektsionismi.

Kuidas ma oskan seda nüüd kirjeldada, inimmõistus on piiramatu.
Euroopa Liit koosneb reaalsetest kokkulepetest näiteks tööjõu ja kapitali vaba liikumise osas, aga ikkagi - kui üks hakkab oma autotööstust toetama, peab ka teine seda tegema. Kui üks paneb maksumaksja raha panka ja tahab, et pangad hoiaks ettevõtetele krediidi kättesaadavana, seab ta ka tingimused, et raha kasutataks vaid meie töötajaile töökohtade loomiseks.

Kõik sellised asjad on ju räiges vastuolus vabakaubanduse kokkulepete ja muu taolisega.
Näiteks on riigist X keegi Eestisse investeerinud, loonud töökohti, aga oma rahastamist korraldanud emapankade kaudu. Et emapangad saaks finantseerimist jätkata, esitatakse neile aga tingimused, et pank ei rahastaks neid töökohti, mis jäävad riigist väljapoole.
Need on reaalsed juhtumid, mitmed ettevõtted on käinud siin selliseid probleeme kurtmas. See on ebanormaalne.

Aga eks me ole avatud turumajandusest ise ka natuke väsinud ja seetõttu tundub konkurentsivõitluses mõnikord inimlikult ahvatlev haarata lihtsamast lahendusest. [Tallinna linnapea] Edgar Savisaare retoorika on üles ehitatud Rahvarinde-perestroika toetuse ideoloogiale, et las kõik muu olla, nagu on, aga meie siin Maarjamaal suudame omaette kõik ära organiseerida.

Ehkki tegelikult peaks aru saama, et väikesel ja paindlikul on lihtsam hakkama saada, kui on kõigi jaoks on võrdselt kehtivad reeglid.

Sellest on meil ilmselt põhjust rääkida siis, kui eksporditurud on taastunud?

Ei, räägime kohe! Internetimajandus on kindlasti järgnevate aastakümnete trend. Teine temaatika on energeetika kõige laiemas mõttes.

Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Andris Piebalgs pakkus, et rohelise energeetika tehnoloogiatest võiks saada lausa Euroopa uus tööstusrevolutsioon.

See on uue majanduse trend ning Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit saavad siin seljad kokku panna. Ettevõtliku vaimuga inimestel on siin väga palju võimalusi olla õigel ajal õiges kohas, arendus- ja rakendusprogramme on tohutult.

Kui Euroopas tekibki lõpuks üksmeel, et protektsionismil pole tulevikku ja kõigile peavad kehtima võrdsed reeglid sõltumata päritoluriigist, siis tekib ju kohe probleeme näiteks Gazpromiga tegelemisel? Inglastele ikka üldse ei meeldinud, kui Gazprom üritas Briti kompaniid Centrica (British Gasi emafirma - toim) üle võtta. Jaguari ja Land Roveri (autotootjad - toim) hindudele kuulumine on samuti mõru pill.

Aga sellega tuleks harjuda. Sama asi, Oxfordi tulevikuinstituudi looja James Martin nimetas 21. sajandi suurimaks väljakutseks seda, kuidas tsivilisatsioonid kokku kasvavad.
Kui mõelda maailmale saja aasta pärast, siis arvestades ressursside, kas või vee nappust kasvava rahvastiku juures on paratamatus, et midagi peab juhtuma. Peame tolerantsust harjutama, selliste asjade juures on mingi kaubamärgi kuulumine hindule tühiasi.

Ning Gazpromi tegemised ei peaks Euroopat julgeoleku pärast muretsema panema?

Küsimus on ausas maailmakaubanduses, ausas konkurentsis. Otsast lõpuni monopoolsed tegijad ei vasta nendele reeglitele. See on ka Euroopa Liidu gaasituru reformimise, see tähendab tootjate, toruomanike ja vahendajate lahutamise sisu.

Koostöö muutub tähtsaks võtmesõnaks

2009-02-17

Eesti Koostöö Kogu poolt esmaspäeval välja käidud Eesti ühishuvi ja koostöö deklaratsioon on minu arvates kõigiti õigeaegne ning vajab tõsist tähelepanu.

See on väga hea alus tõsisteks debattideks ning tegeliku ja toimiva ühishuvi ning koostöö loomisel.

Eesti ja kogu maailm on viimaste aastakümnete tõsiseimas kriisis. Kahjuks ei puuduta see üksnes majandust, vaid ka rahvusvahelist süsteemi tervikuna. Kui peaks toimuma maailma suurem murdumine, siis kannatavad kõige rohkem just väikeriigid. Suurteks väljakutseteks saame olla valmis aga siis, kui me sisemiselt oleme suutelised alla suruma egoistlikud ambitsioonid ning unustama lühiajalise populismikasumi.

Kõiki seitset punkti, mida deklaratsioon rõhutab, olen ise mitmel korral ka siin ajaveebis rõhutanud. Kindlasti on veel terve rida teemasid (näiteks ka koostöö Euroopa tasandil), mis oleksid vajalikud ühishuvi ja koostöö kindlustamisel läbi vaielda.
Tähtsam on aga teadmine, et meie ees seisvad väga keerulised ajad on kergemini ületatavad üksnes koosmeele, vastutustunde ning tunnetatud ühishuvi olemasolul. Alternatiiviks oleks sisemine ebastabiilsus ja riigi julgeoleku tõsine ohtuseadmine.

Samuti on tähtis mitte sumbuda kunstlikku isolatsiooni või luua illusioone protektsionismist kui abimeetmest. Eesti edu sõltub paljuski välistest teguritest. Mida paremini suudab Euroopa ja sealhulgas meie lähim naabrus kohanduda uute väljakutsetega, seda edukam on ka Eesti võime kriisist valutumalt üle saada. Seepärast on tähtis ka koostöö ja ühishuvi järjekindel tugevdamine meie partnerite seas.

Tuleviku disharmoonia

2009-02-14

Ühendriikide asepresidendi Joe Bideni signaal Müncheni julgeolekukonverentsil, et uus administratsioon tahab uut starti suhetes Venemaaga, on küll sõnumina oluline, kuid selle täitmine sisuga on keeruline tulevikumuusika, kirjutab Andres Herkel.

Vaatame kõigepealt, milliseid restart'e me viimastel aastatel Münchenis näinud oleme. Kaks aastat tagasi üllatas toonane Venemaa president Vladimir Putin isegi kõige suuremaid Vene-skeptikuid. Tema esitus oli teravate vastanduste, külma sõja ja geopoliitilise imperialismi hoovus.

Mullu põrpis Münchenis läänt asepeaminister Ivanov, kes teatas, et Kosovot tunnustades avatakse Pandora laegas. Kui pidada laeka avamiseks Venemaa agressiooni Gruusia vastu ning Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamist Moskvas, siis võime tõdeda, et pool aastat hiljem viisid venelased oma ähvarduse ka ellu.

Seega võib kolme viimast Müncheni-aastat hinnata üsna murettekitava pressingupoliitikana. 2007. aastal Venemaa ründas, 2008. aastal ta ähvardas ja nüüd Ameerika lepib. Tõsi, Biden osutas selgelt, et Ühendriigid ei kavatse kunagi nõustuda Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamisega.

Kui mõned analüütikud arvasid, et vastne asepresident võib Münchenis tagasi võtta Venemaale vastumeelse Ida-Euroopa raketikilbi, siis ka seda ei juhtunud. Pigem andis Biden teada, et Ameerikas algab uue presidendi ajastu ja see pakub uusi võimalusi - nii Venemaale, Euroopale kui ka Ühendriikidele endile.

Vene meedia kajastas Bideni sõbrakätt küll senise pressingupoliitika võiduna, kuid pole sugugi kindel, et tulevik nii lihtsakoelist tõlgendust kinnitab. Pigem andis Biden uue stardi võimaluse hoopis Kremlile, et ta saaks liikuda Putini väljendatud konfrontatsioonilt avatuma dialoogi poole.

Pärast majanduskriisi teravnemist võidakse Moskvas paremini mõista, et iga uus geopoliitiline enesekehtestamine (Tšetšeenia, Gruusia) osutub Pyrrhose võiduks. Aga liiga tõenäoliseks ei saa terve mõistuse kojutulekut pidada.

Mis puutub erinevate arenguvõimaluste hindamisse, siis on praegu üldse väga paha aeg, selleks et midagi ennustada. Kriis loob uusi karme reaalsusi ning tänase teadmise pealt tehtud ennustused kipuvad kiirelt vananema.

Putini Müncheni-kõne geopoliitilisest sõnumist ei suutnudki lääne poliitikud adekvaatseid järeldusi teha, ehkki aega selleks oli poolteist aastat. Siis tuli augustisõda ning võib-olla veel tugevama mõjutegurina maailmamajanduse kriis ja naftahinna langus.

Analüüsides Müncheni-kõne järeldused muidugi sündisid, nimetagem kas või Edward Lucase raamatut «Uus külm sõda», mis on meilgi tunnustust pälvinud. Muidugi, Lucas uurib Venemaa arengut pikemas vaates, Putini agressiivne etteaste üksnes kinnitas ta tähelepanekuid Venemaa asumisest külma sõja liinile.

Kui aga Kosovo iseseisvumise arhitekt Martti Ahtisaari mõne kuu eest värske nobelistina Eestis käis, siis kinnitas tema, et jutt külmast sõjast pole pädev. Ehk olnuks täpsem, kui ta öelnuks, et külma sõja jutt pole enam pädev, sest samal ajal hakkas langema toornafta hind ja Venemaa võimekus globaalses vastasseisus pearolli mängida kahaneb iga päevaga.

Nimetagem veel Mark Leonardi ja Nicu Popescu Euroopa Liidu ja Venemaa suhete nn jõuauditit, mis valmis Euroopa Välissuhete Nõukogu tellimusel 2007. aasta novembris.

Tõsi, ka selle, iseenesest hiilgava analüüsi mõnigi seisukoht on lühikese ajaga vananenud.

Näiteks kinnitavad Leonard ja Popescu, et kui 1990ndate algul sõltus Venemaa lääne krediidist, siis nüüd on Venemaal üks suuremaid valuutareserve ning lääs sõltub Vene gaasist. Gaasisõltuvus on küll tõsiasi ka praegu, kuid Venemaa valuutareserv sulab ennustamatu kiirusega. Leonard ja Popescu ütlevad, et Euroopa peab oskama end kehtestada, tehes selgeks, et mitte ainult tema ei sõltu Venemaast, vaid Venemaa sõltub võimalusest energiat Euroopale müüa.

Nüüd, 15 kuud hiljem näeb Venemaa, mida müügisõltuvus tegelikult tähendab. Kui tõsiselt kriis ka läänt ei räsi, pole tõenäoline, et selle mõju läänele saaks olla nii ulatuslik, nagu see on Venemaa majandusele. Isegi juhul, kui nafta hinna langus peatub üsna optimistliku 50 dollari kohal barrelilt, tähendab see mõnel hinnangul Venemaa eksporditulu langust umbes poole võrra. Gaasi hinna langus seisab ju veel ees.

Lisaks sellele on probleemiks halvad laenud, kõdunev infrastruktuur ja investorite lahkumine. Üldises depressioonis kannatavad kõik ja ilmselt kannatab Eesti keskmisest rohkemgi, kuid idanaabri suur traagika seisneb selles, et kogu majandus on üles ehitatud toorainele ja energiahindadele.

Samas ei saa olla liiga optimistlik selles suhtes, et lääs suudab Venemaa nõrgenemist globaalses konkurentsis ära kasutada või kutsuda teda tugevamalt demokraatia ja õigusriigi raamidesse, nagu Leonard ja Popescu soovitavad.

Pigem sunnib suur depressioon riike rohkem endasse sulguma ja protektsionistlikke meetmeid kasutusele võtma. President Obama administratsioon Ühendriikides hoidub algul juba imagoloogilistel põhjustel Bushi loodud ja paljus ebaõnnestunud maailma sandarmi kuvandist.

Meenutagem, et eelmise sajandi 30ndate suure kriisi aegu kippus demokraatlik valitsemisvorm mõneski «normaalses» riigis asenduma autoritaarsega. Ei tahaks meie lähitulevikule nii musta arenguvõimalust ennustada, kuid küsimus «poolvabade» riikide ja ühiskondade tulevikust on kindlasti asjakohane.

Lootus, et naftatulude kaotus võiks teha Venemaast liberaalsema maa, saaks mõjuda usutavalt siis, kui lääs oleks avatum ja tugevam eeskuju, kui ta lähiaastatel olla suudab. Ka on FSB ja Putiniga seotud kildkond saavutanud võimu üle nii suveräänse kontrolli, et loota selle rahumeelset, lihtsalt majanduspoliitilisest otstarbekusest tulenevat leevenemist, oleks naiivne.

Pikas vaates usun ma neid teoreetikuid, kes kinnitavad, et autoritaarse mobilisatsiooni perioodid on Venemaa ajaloos regulaarselt kordunud, kuid alati järgneb repressioonidele uus sula. Nii oli see pärast Ivan Groznõid, Peeter I ja Stalinit. Ilmselt tuleb sula ka Putini järel.

Samas pole üldse kindel, et too viimane piirdub üksnes sellega, mida siiani näinud oleme - Tšetšeenia sõjaga, opositsiooni suukorvistamisega ning vaba ajakirjanduse ja kodanikuühiskonna süsteemse hävitamisega. Küüniliselt öeldes on see lapsemäng varasema ajaloo suuremõõtmeliste repressioonide kõrval. Kui majanduskollaps täiega käes on ja võim kõigub, siis võidakse minna palju kaugemale.

Seega on küsimus selles, kas Venemaa depressioon osutub otseselt repressiooniküllaseks või - paremal juhul - võetakse depressiooni ennast piisava repressioonina. Ilmselt kestab see üsna kaua, ja kui jõutaksegi radikaalsete reformideni, siis ainult läbi suure valu. Samas, kui Venemaa selle valus-pika tsükli läbi teeb, võib ta olla märksa tugevam kui varem ning loodetavasti ka demokraatlikum.

***

Jättes kõrvale tagantjärele-tarkuse, et nii see pidigi kõigi lõhkilaenamiste ja globaalsete püramiidskeemide järel minema, taban end üha enam mõtisklemas kriisi võimaliku puhastusjõu üle. Rahvusvahelise süsteemi retooriliselt üllas osa, mis kaitseb vabadust ja humanistlikke väärtusi, on ammugi roostes ehk liiga tugevate vastasjõududega põrkunud.

Tegelikult oli Venemaa areng möödunud aasta augustiks muutunud ohuks rahvusvahelise koostöösüsteemi humanitaarosale tervikuna. Augustisõda lihtsalt vormistas geopoliitika ülimuslikkuse. Eesti, Leedu ja Poola presidentidest ei piisa, et sellele vastu seista.

Samas hakkas toimima uus ennustamatu ja poliitilise spektri osaliste jaoks täiesti soovimatu jõud - globaalne kriis. Ta muudab maailma oluliselt, aga me ei tea, kuidas. Tulevik on aimamise peal. Olen väga nõus David Vsevioviga, kes ütleb (PM 10.02), et praegust kriisi ei saa vaadelda kitsalt selle majanduslikke põhjuseid või järeldusi vaagides. See on väärtuskriis.

Lisagem siin, et sellisena mõjub ta ka rahvusvahelises vaates. Ainult et meil on tegemist erinevate ühiskonnatüüpide ja väärtussüsteemidega, mis korraga sisenevad muutuste faasi.

Kui nüüd ühe lausega Bideni kõne juurde tagasi tulla, siis ütles Ameerika oma uues avatuses seda, et tegelikult pole tal eriti aimu, mis värvi valgus kord tunneli lõpust paistma hakkab.

Eestlaste hämmastav üksmeel

2009-02-03

Aasta pärast pühitsetakse Eestis Tartu rahulepingu 90 aasta juubelit. Mõni ehk küsib, kas majanduslikult keerulisel ajal on nii väga vaja mõtelda „pühitsemisele". Ent Eesti on oma pikas ajaloos kogenud hoopis raskemaid aegu. Ja just raskel ajal on hea mitte unustada „püha" mõistet. Ei maksa unustada sedagi, et rahulepingu allakirjutamisel nimetas Jaan Poska seda hetke Eesti ajaloo suurimaks. (Tema selja taga seisis vaimusilmas kindral Laidoner 100 000 Eesti mõõga ja täägiga.)

Vabadussõja mõju kestab tänaseni

Sõjale vahetult järgnenud aastail oli rahva meeltes hoopis 3. jaanuar, mil kell 10.30 jäid seisma isegi rongid, autodest, hobuveokeist ja jalakäijaist rääkimata. See oli relvarahu austamine. Lein oli alles värske.

Kirikukellad helisesid, et mälestada 2121 Eesti sõjameest, kes olid langenud lahinguväljal. Ja haavadesse-haigustesse surnud 2058 inimese mälestuseks ning nende paari tuhande mälestuseks, kes olid kas küüditatud, teadmata kadunud või mõrvatud. Ühtekokku kaotas Eesti Vabadussõjas peaaegu 7000 inimest, mis on kaks korda suurem hulk, kui arvati pärast Vabadussõda.

Viimane Eesti Vabadussõjas võidelnud mees lahkus meie hulgast 2006. aastal ja tundub, et elav side selle sõjaga peaks olema katkenud. Ent veel mitte päris. Viimsis, kindral Laidoneri kunagise kodu läheduses elab 97aastane Rein Randveer, Laidoneri seltsi ja Laidoneri muuseumi asutaja. Ta võib jutustada, kuidas tema isatalu põldudel Viljandimaal Kärstnas pandi Punaarmee edasitung seisma: sinnamaani, ei sammugi kaugemale.

Eesti Vabadussõda võib mõnele tunduda niisama kauge ja ebamäärane kui Põhjasõda või Liivi sõda, ent selle sõja mõju meie tänapäevale on siiski otsesem, kui oskame arvata. Selle sõja võiduta ei hoiaks lugeja täna sõrmede vahel eestikeelset Pärnu Postimeest, kui piirduda ühe täiesti ilmse näitega. Vabadussõjast väljunud eesti rahvas oli hoopis teisest puust kui sellesse sõtta läinud eesti rahvas. Maarahvast oli saanud riigirahvas, peremees oma maal.

Kriitilisest seisust pealetungile

Niisiis, 3. jaanuaril 2010 kell 10.30 kostavad kirikukellad loodetavasti senisest kirkamalt mälestushetkeliste kõrvu.

Usutavasti valmib selleks ajaks riigi mälestusmärk number üks - Vabadussõja võidusammas, mida on kaua oodatud ja millele on esitatud nii kõrgeid nõudmisi, et selle teostumine võinuks lükkuda kümnendi või mitme kaupa veel kaugemasse tulevikku.

Relvarahu meelespidamisse on ajakirjanduses mõne aasta eest suhtutud üsna skeptiliselt, ennustades, et see tava sureb oma loomulikku surma.

Paljud eestlased on aga igal aastal novembri esimesel poolel märganud brittide kuuerevääril punast mooniõit.

Relvarahu Esimese ilmasõja läänerindel hakkas kehtima 11. novembril 1918. Pole märkigi sellest, et inglased loobuksid oma mooniõiest. Kui palju on Eestis neid, kes arvavad, et inglise mälu on parem eesti omast?

Eesti riigi väljakuulutamine 23. ja 24. veebruaril 1918 oli kahtlemata meeleheitlik samm. Ja kui Saksa okupatsiooni varisedes algas sõda verisulis riigi pärast, hoiatasid paljud elutargad eesti taadid: „On poisikeste värk minna sõtta suure Venemaa vastu!"

Need „poisikesed" olid muidugi üliõpilased ja gümnasistid, kes seisid oma isade ja vanaisade õlgadel ning nägid seetõttu kaugemale - silmapiiri taha. Nemad nägid seda, millest eelmisel sajandil oli unistanud suur luuletaja Juhan Liiv: „Aga ükskord on Eesti riik!"

Vanemal ja keskmisel põlvkonnal oli sõja õnnetuil algusnädalail kahtlusi kuhjaga: kui ühelt poolt suudeti mobiliseerituid rindele saata, siis teisest otsast pandi väerinnalt jooksu.

Sõjavanker veeres hirmuäratava kiirusega idast läände ja lõunast põhja.

Viru rindel taganeva 1. diviisi staabiülem alampolkovnik J. Rink kirjutas üldjuhile polkovnik J. Laidonerile: „Me oleme agoonias ja meie jõud võrdub nulliga." Kolm päeva enne jõule hüljati Tartu ja linnas algasid rüüstamised. Laidoneri silmades märgati ärevust.

(Olgu öeldud, et palju uut selle sõja kohta leidub ajaloodoktorant Reigo Rosenthali, Laidoneri seltsi tegevjuhi vastilmunud monograafias „Laidoner - väejuht".)

Eelkirjeldatut arvesse võttes tundub lausa ime, et kohe pärast kolmekuningapäeva 1919 toimus sõjas täielik murrang. Sõjavanker pandi veerema tagasi itta ja lõunasse endisest veel suurema kiirusega.

Appi olid tulnud inglased ja soomlased, nende saabumisel oli suur mõju, nad sisendasid usku. Briti relvaabi ja toetus merelt oli väga oluline.

Kokkuhoidmiskunsti on väga vaja

Ülemjuhataja Laidoneri üks põhimõtteid oli: kui võidelda tuleb põldudel, on parem teha seda vaenlase, mitte oma põllul. Nii viis ta sõjategevuse Eesti piiride taha. 25. mail üheksa aastakümmet tagasi heisati sinimustvalge lipp Pihkva kohale.

Jaanilaupäeval möödub 90 aastat legendaarsest Võnnu lahingust, millest on saanud alguse võidupüha. Muide, Võnnu pole mingi „endine" eestikeelne kohanimi, nagu ajakirjanduses on kiputud kinnitama. Niisama „endised" on Pihkva, Riia ja Heinaste.

Tänavune võidupüha paraad toimub koos Läti vägedega Võnnus!

Kuidas ikkagi sai Vabadussõja ime võimalikuks? Ime, mis sikutas soost välja Lätigi riigi ja aitas kaasa Leedu taassünnile? Nii suured üksteise kirujad kui eestlased ka pole, oli võidu pant hämmastav üksmeel. See oli tõepoolest vabaduse, mitte kodusõda.

Soomes ja Lätis oli rahvas lõhki. Meilgi tuli rinde tagalas vaenlast abistavaid eesti enamlasi maha lasta ja eestlasi sõdis muidugi vastaspoolel.

Ülemjuhataja Laidoneril tuli keset sõda mõne sotsiaaldemokraadist kohaliku tegelasega vägikaigast vedada. Ent need asjad jäid talutavuse raamidesse.

Nii vasak- kui parempoolsed taipasid: nad ajavad kõigest hoolimata ühist Eesti asja, sinimustvalge lipu all.

Minu meelest on üsna sümboolne, et kindral Laidoneri ja Eesti lipu 125 aasta juubel on ühel ja samal ehk alanud aastal. 12. veebruaril möödub 125 aastat Eesti suurima väejuhi sünnist. 4. juunil on kogu maa lipuehtes. Pärnu Rüütli platsile tuuakse 125 sinimustvalget.

Tajugem siis meie ühtsust! Meil võib seda omaaegset kokkuhoidmise kunsti praegu ja tulevikus vaja minna.

Liialduste viljad Lätis

2009-01-22

Kahtlemata oli Läti sündmuste taga suur annus poliitikute ülbust ja halbu otsuseid. Hiljuti meenutas Pauls Raudseps endise peaministri Aigars Kalvitise kolme aasta eest kasutatud väljendit, et Lätit ootab ees "seitse rammusat aastat". Siis olid majanduslikud liialdused juba täies hoos ja õigupoolest jaotub vastutus vigade pärast mitme valitsuse ja seimikoosseisu vahel.

Ka nüüdse protestiavalduse korraldajad Artis Pabriks ja Aigars Štokenbergs on selle aja jooksul ministrid olnud. Seega on tähelepanu koondamine üksnes praeguse seimi ja Ivars Godmanise valitsuse vigadele kitsalt populistlik.

Majanduskriis ja kasvavad sotsiaalsed pinged on pinnas näiliselt lihtsate, kuid sisult ohtlike lahenduste pakkujatele. Ja Lätis tehakse seda tihti kõige kõrgemal tasemel. Mitme valitsuse ja valitsuskriisi veteran Ainars Šlesers, kes majandusmulli ajal "gaas põhja!" hüüdis, läheb nüüd teise äärmusse. Ta soovitab jätta laenud pankade kanda ja leiab, et kelleltki ei tohi maksmata jätmise pärast eluaset võõrandada. Kõlab ju ahvatlevalt - palju paremini kui maksepuhkus. Paraku peaks mõtlev inimene aru saama, millise seadusetuse ja sõjakommunismini sellised sammud viivad.

Eelmise aasta lõpus oli Läti seisus, kus IMFi tingimused laenusüstiks tuli vastu võtta. Iseküsimus on, kas ettevõtlust räsivad maksud ja investeeringute külmutamine lasevad pikemas vaates Läti majandusel jalgele tõusta. Tõenäoliselt võinuks IMF leppida teistsuguse meetmete paketiga, aga Lätist polnud vaidlejat. Vaidlus kulus pigem sellele, kas IMF täiega kuu peale saata või tingimused vastu võtta. Šlesersi tüüpi poliitikuid, kes tulevikku ei analüüsi, on ehmatavalt palju.

Avalikkus on arvukatest korruptsiooniskandaalidest nördinud. Peale selle süüdistatakse valitsusparteisid valimisreeglite rikkumises, mida on kinnitanud ülemkohus. See omakorda annab hagu erakorraliste valimiste nõudele.

Presidendi toetusel algatati referendum, kus küsiti, kas seimi võiks laiali saata rahvaalgatuse korras. Valdavalt öeldi küll "jah", aga tulemust ei tulnud. Nimelt jäi südasuvel korraldatud rahvahääletus osavõtunõudele tugevalt alla ja ebaõnnestus seepärast ikkagi. Valdav tunne, mille suvine rahvahääletus inimestesse jättis, oli pettumus. President Zatlers lubas ja lubab laialisaatmise küsimuse teist korda rahva ette viia - seda õigust tahab ta nüüd endale.

Arvan, et iga demokraatlik parlament peab laialisaatmise ohtu tunnetama. Eesti põhiseaduses väljendub see mehhanismina, mis motiveerib parlamendierakondi toimiva valitsuse moodustamisele. Kui kokkuleppeid ei sünni, on parlament otsustanud laialimineku kasuks. Laialisaatmise õiguse andmine presidendile tähendab juba hoopis teistsugust riigiõiguslikku süsteemi, aga sellele Lätis liiga palju ei mõelda.

Näitame, et suudame – teeme Almuniale ära!

2009-01-20

Eesti vabariik A.D. 2009 meenutab mõne tunnuse poolest üsna täpselt Eesti vabariiki aastal 1992 ja 1999. Mõningad tollased meeleolud on hämmastavalt tuttavad. Kõigil kolmel aastal oli Eesti sügavas majanduskriisis - 1992. aastal oli see oma 1000%ise inflatsiooni ja majanduse 30%lise langusega vast kõige rängem. Töö kaotas ligi 30% tööealistest elanikest, Eesti riik ei suutnud end isegi elementaarsel kombel maksma panna.

Teisalt on 2009. aasta mõnes mõttes ohtlikum - 1992. aastal oli olukord lihtsalt nii hull, et kaotada polnud tegelikult midagi, 2009. aastal - õnneks - juba on. 1999. aasta kriis jääb oma ulatuselt nende kahe vahepeale. Sarnane on ka see, et kriis Eestis on kõigil kordadel olnud seotud kas lokaalse või ülemaailmse majanduskriisiga.

Eneseusk tõi edu

Sarnane on vähemalt teataval määral ka reageerimine kriisile või selle tõsidusele. Esiteks üritatakse eitada kriisi olemasolu, seejärel varjata selle ulatust ning lõpuks lüüakse üldse käega ning üteldakse, et ega me selle vastu midagi teha niikuinii ei saa. Maailma vaatamine läbi roosade prillide viib tihti teise äärmusse, pessimismi ning lootusetusse. Korraga ei usu me endasse enam ise, ega usu enam ka teised. Äärmuslikult pessimistlikud meeleolud kippusid valitsema Eestis nii 1992. kui ka 1999. aastal, samas suunas liigume ka praegu, 2009. aastal.

1992. aastal oli maailm Eesti võimalustest väga pessimistlikul arvamusel: tollaseid ajalehti lugedes ennustati meile küll majanduskatastroofi, küll kodusõda, küll Venemaa rüppe naasmist. Tihedam integreerumine Euroopaga kuulus pigem fantastika valda. Ja ega meid seal Euroopas keegi eriti ei oodanud. Ja ometi tegi Eesti pessimistidele ära: me julgesime vastu võtta valusad, aga vajalikud otsused, väljuda majanduskriisist, vältida kodusõda, vabaneda Vene sõltuvusest ning astuda otsustavad sammud Euroopa suunas, mis on meid praeguseks viinud Euroopa Liidu täisliikmeks. Naasmine Euroopasse oli Eesti selle aja suur eesmärk, mille alla painutati kõik teised prioriteedid. Ning see taktika tõi meile ka edu.

Paremini ei suhtutud meisse 1999. aastal. Eesti ime kuulutati maailmas «sulanuks», meile ennustati majanduspoliitilist kokkuvarisemist. Eestis endaski kinnitati, et meie majandusmudel olevat jätkusuutmatu ega suutvat majanduskasvu hoida. Pessimism ronis sisse uksest ja aknast. Sellel taustal oli NATOsse kutse saamiseks isegi unistada parajalt hull mõte. Keegi ei uskunud, et majanduskriisi ja eelarvepuudujääki sattunud Eesti suudab tõsta oma kaitsekulutused lubatud 2% tasemele. Mäletan hästi, et kui 2002. aasta suvel Brüsselis NATO peakorteris käisime, öeldi see arvamus meile otse välja: te olete toredad poisid küll, aga NATOsse saamist tuleb teil ikka veel mõnda aega oodata - kuni oma majanduse korda saate. Oleks me tollal seda juttu kuulama jäänud, poleks me ilmselt kunagi NATOsse pääsenud. Sest mis seal salata, ega keegi meid seal eriti ei oodanud. Ometi tegime pessimistidele ära - Eesti suutis radikaalsete otsuste ja negatiivse lisaeelarve toel kriisist väljuda. NATOga liitumine sai Eesti selle perioodi suur eesmärk, mille alla painutati kõik teised prioriteedid. Ning see taktika tõi meile edu.

Vaadates olukorda praeguses Eestis ja seda, mida me ise endast arvame või kuidas me teiste jaoks välja näeme, siis ega siin suuri erinevusi pole. Suur optimism on asendunud veel suurema pessimismiga, mis kuulutab, et niikuinii läheme täiega põhja. Kui me ise endasse ei usu, siis pole põhjust loota, et seda keegi teine teeks.

Euro olgu prioriteediks

Euroopa Komisjoni rahandusvolinik Joaquin Almunia teatas äsja, et Eestil pole lähiaastatel eurotsooni asja, enne tuleb vaadata, kuidas Eesti oma majanduse jälle korda saab. Mõne jaoks võib eurotsooni pääsemise võrdlemine NATOga ülepingutatuna tunduda, tegelikult on see Eestile ka julgeolekupoliitiliselt ülimalt oluline küsimus.

Riigid, kes suudavad praeguses olukorras sinna siseneda, saavad endale olulise konkurentsieelise, eurotsoonist väljajääjad jäävad aga vinduma. Pole suuremat kahtlust, et ega meid ka eurotsooni nüüd keegi eriti ei oota - nii nagu meid ei oodatud ei Euroopa Liitu ega NATOsse. Kui tahame aga endale paremat tulevikku ehitada, tuleb Eestil hetkel veel lahtiolevast uksest sisse üritada tungida. Sest nõuded eurotsooni pääsemiseks võivad tulevikus mitte leevenduda, vaid pigem karmistuda.

Mida selleks siis teha? Vastus sellele küsimusele polegi sedavõrd keeruline: sama, mis varasemate kriiside juures. Eurotsooniga liitumine tuleb Eestile seada samasuguseks erakondlikke vaidlusi ning kemplemisi ületavaks prioriteediks, nagu seda oli Euroopa Liitu ja NATOsse pürgimine. Selle eesmärgi alla tuleb painutada kõik teised prioriteedid. Selline taktika on meile kaks korda edu toonud ning ta toob meile edu ka nüüd - kui seda soovime.

Selleks oleks peaministril tark kokku kutsuda erakondade nõupidamine, kus pannakse paika, kas tegu on Eesti poliitilist maastikku ühendava eesmärgiga või peetakse vajalikuks praegust olukorda kasutada üksteisele ärategemiseks. Ma ei ole naiivne ega arva, et sellise üksmeele saavutamine saab kerge olema. Kindlasti mitte. Üritama aga peame. Sest vaid nii suudame paari aasta pärast uhkelt ringi vaadata ning ütelda «Ära tegime!».

22 000 mõrvatud Poola ohvitseri - miks lääs kõik need aastad vaikis?

2009-01-17

Läinud nädalal näidati lõpuks ka ETV-s Andrzej Wajda laia tähelepanu pälvinud filmi «Katõn». Tegemist pole kindlasti kerge filmiga. Linateos on sünge ning tekitab ebamugavaid küsimusi, kirjutab ajaloolane ja riigikogu liige Mart Laar.

Tõde Katõni veretööst ehk ligi 22 000 punaväe kätte langenud Poola ohvitseri mõrvamisest NKVD poolt 1940. aastal oli teada juba ammu. Ometi võttis aastakümneid aega, enne kui seda ametlikult tunnistati. Kommunistliku maailma soov tõde varjata on omast kohast arusaadav - tõde on sedavõrd valus, et valetamine kuulub lahtutamatult kommunismi teostamiskatsete juurde. Kommunistide valed poleks aga kunagi olnud sedavõrd levinud ning tunnustatud, kui sellele poleks kaasa aidanud lääne vaikimine.

Miks see nii juhtus? Miks ei soovinud lääs kuulda tõde kommunismi kuritegudest? Miks lääs vaikis? Vastust neile küsimustele pole kerge anda. Jättes siinkohal kõrvale kohalike kommunistide sepitsused, seletatakse lääne vaikimist kommunismi kuritegude suhtes tavaliselt asjaoluga, et pikka aega polnud neist seal objektiivset informatsiooni. Paraku ei vasta see seletus tõele. Katõni juhtum on selle hea näide.

Teated Poola ohvitseride hukkamisest Katõnis jõudsid maailma 13. aprillil 1943, mil Berliini raadio hommikusaade tegi teatavaks Smolenski lähedal hukatud Poola ohvitseride ühishaua leidmise ning kutsus rahvusvahelisi eksperte osalema mõrvasid uuriva komisjoni töös. Kuigi lääneliitlased ilmutasid avalikult imestust ja kahtlusi esitatud teadete kohta, tembeldades need Saksa propagandaks, oli neile häirivat informatsiooni Poola Londoni eksiilvalitsuse vahendusel jõudnud varemgi.

Poola eksiilvalitsuse saadik USAs Jan Ciechanowski informeeris juba 1940. aastal USA võime kahtlustest, nagu oleks Stalin lasknud suure osa vangi langenud Poola ohvitseridest mõrvata. 1942. aastal saatsid ameeriklased Pärsiasse pääsenud Andersi armee juurde oma Poola päritolu luureohvitseri kindralleitnant Henry Szymanski, kelle raport süüdistas otseselt Stalinit Poola ohvitseride tapmises. Sama kinnitasid mitmed teised samast piirkonnast saadetud USA diplomaatide raportid.

Saksamaa poolt teatavaks tehtud informatsiooni ning rahvusvahelise uurimise järel kohtus Roosevelt isiklikult oma vana sõbra, eriesindajaga Ankaras George Howard Earle III-ga, kes oli kokku pannud põhjaliku raporti Katõni massimõrvast, süüdistades selles üheselt Stalinit. Earle oli ka esimene, kes avas oma raportis massimõrva põhjuseid, selgitades seda Stalini sooviga Poola oma kontrolli alla saada.

Paraku lükkas Roosevelt Earle'i raporti ühemõtteliselt tagasi, kuulutades talle, et tegemist on «sakslaste vandenõuga». Kui kibestunud Earle ähvardas enne Jalta konverentsi 1945. aasta märtsis oma raporti avalikuks teha, keelas Roosevelt selle kategooriliselt ära ning lasi Earle'i Samoasse saadikuks saata.

Kalevi alla pandi ka ameeriklasest sõjavangi kolonelleitnant John van Vlieti põhjalik raport 1945. aasta kevadel, Saksa vangistusest vabanemise järel. Van Vliet oli üks neid lääne sõjavange, kelle sakslased olid arvanud Katõni uurimiskomisjoni koosseisu. Van Vliet ei lasknud end Saksa propagandal ära kasutada ning keeldus kategooriliselt igasugustest avaldustest, tutvudes samal ajal põhjalikult komisjoni tööga.

Vabanemise järel esitas ta USA luurele põhjaliku raporti, kus üksikasjalikult kirjeldati Katõnis avastatut ning kinnitati Nõukogude poole süüd massimõrvas. Mis aga veelgi hullem: USAs mindi aktiivselt kaasa Nõukogude propagandakampaaniaga. Katõni veretööst rääkivaid Poola pagulasi süüdistati USA ajakirjanduses Vene-vastasuses ja vaata et natside toetamises. Ajakirjandusele oli antud ühemõtteline korraldus Katõni veretööst võimalikult vähe kirjutada ning kui seda mainida, siis süüdistada selles sakslasi. Sama korraldus oli antud raadiojaamale Ameerika Hääl.

Piisavalt tõendeid Katõni veretöö toimepanijate kohta oli ka Suurbritannia valitsuse käsutuses. Juba 1939. aastal andis Suurbritannia saadik Poola Londoni eksiilvalitsuse juures Owen O'Malley oma raportites põhjaliku ülevaate Nõukogude Liidu poolt vallutatud Poola aladel valla päästetud terrorist, küüditamistest ja arreteerimistest.

Kuigi Suurbritannia ametlik reaktsioon 1943. aasta kevadel Saksa teadetele Katõni massimõrvast oli ühemõtteliselt eitav ning ümberlükkav, asusid nad ometi salaja asja uurima. 24. mail 1943 saatis O'Malley Suurbritannia juhtidele oma esimese raporti, mis viivitamatult salastati ning sai avalikuks alles aastakümneid hiljem.

O'Malley asjalik raport kinnitab üheselt NSV Liidu süüd Poola ohvitseride tapmises. Kuigi välisministeerium üritas O'Malley raportit ettevaatlikult kritiseerida, oli tõe summutamiseks veelgi tõhusam kuulutada see mitteeksisteerivaks, mida ka tehti. Kui NSV Liit 1944. aastal pani tõe varjamiseks kokku nn Burdenko komisjoni, mis süüdistas Katõni mõrvades sakslasi, paluti O'Malleyl uus raport koostada.

11. veebruaril 1944 esitas O'Malley oma teise raporti, kus lükkas Burdenko komisjoni tulemused ümber, soovitades valitsusele samas «toimunu oma südametesse raiuda, kuid sellest mitte kunagi mitte midagi rääkida». Selle taktika järgi Suur-britannia juhid ka käitusid. Kui Roosevelti puhul võib tunduda võimalikuna, et ta tõepoolest uskus, et tegemist on Saksa propagandaga, siis Winston Chur-chill oli Stalini süüs veendunud. Ta ei tõstatanud seda küsimust Staliniga aga kunagi, samas oli Churchilli poliitika NSV Liidu suhtes ameeriklaste omast tunduvalt realistlikum - ta vähemalt teadis, kellega tal Stalini puhul tegemist on.

Kui selline poliitika võis Natsi-Saksamaaga peetava sõja ajal veel kuidagi arusaadav olla, siis raske on aru saada, miks tuli tõe varjamist ning olemasolevate asitõendite salastamist jätkata pärast sõja lõppu.

Nii näiteks kuulutasid USA ja Suurbritannia salajaseks nende kätte langenud Luftwaffe õhufotode arhiivi materjalid, kus muu hulgas olid enne Saksamaa kallaletungi pildi peale jäänud Katõni metsast leiduvad hauad.

Avalikkuse surve USAs muutus 1950. aastate alguseks siiski sedavõrd suureks, et Trumani administratsiooni vaiksest vastuseisust hoolimata moodustati 1952. aastal USA Kongressi uurimiskomisjon, mille lõppraport süüdistas üheselt NSV Liitu Poola ohvitseride mõrvamises ning nõudis küsimuse viimist rahvusvahelisele areenile. Seda USA võimud siiski ei teinud, üritades Katõni kuritegude teadvustamist pigem summutada kui sellele kaasa aidata.

Veelgi hullemad olid lood Suurbritannias, kus ametlikul tasemel ei tunnustatud NSV Liidu süüd Katõni massimõrvas sisuliselt külma sõja lõpuni välja. Briti valitsuse käsutuses olevad materjalid salastati, Briti välisministeerium tõrjus järjekindlalt erinevatest allikatest lähtuvat informatsiooni Nõukogude osaluse kohta Katõni veretöös. Suurbritannia suhtus negatiivselt USA Kongressi komisjoni töösse, veeretades selle tegevusele kõikvõimalikke takistusi. 1956. aastal ignoreeris Foreign Office talle saabunud arvukaid pöördumisi Katõni küsimuse tõstatamiseks seoses Nikita Hruštšovi visiidiga Inglismaale.

See võinuks välisministeeriumi arvates kahjustada reforme kommunistlikus blokis ning eriti Poola rahvuskommuniste, kellele Londonis suuri lootusi pandi. 1970. aastate alguses tegi ametlik London kõik endast sõltuva, et takistada Katõni memoriaali püstitamist Londonisse, kinnitades, et selline projekt «ei too mingit kasu Briti huvidele, küll võib neid aga oluliselt kahjustada». Brittide mitteametlik seisukoht on hästi kokku võetud ühe nõupidamise protokolli sattunud lausesse: «Ma kardan, et me kõik teame, et venelased tegid seda, kuid me pole valmis seda avalikult tunnistama.»

On raske mõista, miks otsustati läänes asuda tõde varjama. Kõige lihtsam seletus on, et Teise maailmasõja ajal oli läänel Stalinit sedavõrd vaja, et reaalpoliitikast lähtudes otsustati teda mitte ärritada. Surnud tuleb jätta surnutele ning vaadata tulevikku, kust vastu vaatavaid probleeme Smolenski lähedal asuvad vanad hauad kuidagi lahendada ei aita.
Reaalpoliitiliselt oli selline seisukoht põhjendatud. Lääne demokraatiatel oli tõepoolest vähe valikuid või õigemini polnud neid üldse. Riigi, mille kaitsmiseks lääneriigid sõtta läksid, Hitleri omaaegsele liitlasele ja partnerile Poola hävitamises Stalinile mahamüümine tundus lääneriikidele möödapääsmatu pahena.

Samas oli reaalpoliitikal oma pahupool. Tõe tunnistamine Katõni kohta või vähemalt seda puudutavate andmete avalikustamine oleks NSV Liidu juhtkonda kindlasti äärmiselt ärritanud, eraldi rahu sõlmimiseni Saksamaaga oleks see teda aga vaevalt viinud. Küll oleks Stalini kuritegude avalikustamine võinud viia läänes realistlikuma avaliku arvamuse kujunemisele NSV Liidu suhtes ning seega ka realistlikuma poliitikani, mis oleks omakorda võinud luua võimalusi Ida- ja Kesk-Euroopa sovetiseerimise vältimiseks.

Veelgi raskem on seletada lääneriikide vaikimist Teise maailmasõja järel. Kommunismi olemus oli selleks ajaks juba laiemalt selgeks saanud, Suur-britannias töötati tõe teadvustamisele aga koguni vastu.

Esimeseks seletuseks sellele võiks olla häbi- ja piinlikkustunne. Tõe avalikuks toomine oleks kahtluse alla seadnud lääne moraalsed valikud Teises maailmasõjas, usalduse hoidmiseks demokraatia kui valitsemissüsteemi vastu võis tunduda mõttekamana valetamist jätkata, kui sellega korra juba alustatud oli. Teiseks ei soovitud NSV Liitu ka nüüd liigselt ärritada.

Kommunismi kuritegusid ei soovitud kõigele vaatamata natsismi omadega kõrvutada. Kolmandaks mängis oma osa soovimatus tunnistada endale ja avalikkusele kurba tõsiasja, et Teine maailmasõda ei kujutanud endast valguse võitu pimeduse üle, vaid et pilt oli kahjuks tunduvalt ebameeldivam.

Just seetõttu üritati Stalini sõjaaegseid kuritegusid maha vaikida või seletada neid «sõjaaja vajadustega». Katõni veretöö puhul polnud seda ka parima tahtmise korral võimalik teha. Seetõttu tundus targem olevat juhtunu lihtsalt unustada. Vaid viimastel aastatel on läänes ilmunud uurimused, mis Teist maailmasõda uue nurga alt vaatavad. Norman Davies, kellele president Toomas Hendrik Ilves hiljuti Maarjamäe Risti andis, on siin vaid üks näide.

Tegelikult ei viinud selline valetamine läänt paraku edasi. Otse vastupidi, see nõrgestas tema aluseid rohkem kui tõe avalikuks tegemine. Külma sõja võitmine algas ju tegelikult sellest, kui esimesed lääne liidrid julgesid nimetada kommunistlikku maailmasüsteemi selleks, mida ta tegelikult oli - kurjuse impeeriumiks. See kehtib ka tänase lääne ühiskonna kohta, kus jätkuvalt üritatakse asju mitte nende õigete nimedega nimetada, kartes sellega kedagi solvata. Reaalpoliitika võib teatud hetkedel möödapääsmatuks osutuda, kui sellega kaasas käivaid valesid aga ka ise uskuma jäädakse, astutakse väga ohtlikule teele.

Gaasitüli võitjad ja kaotajad

2009-01-12

Kahe naabri avalikus tülis gaasitarnete ja transiiditasude pärast torkab silma mõlema riigi suutmatus suhteid klaarida. Korduvalt alustatud läbirääkimised jõuavad ikka samasse punkti.

Venemaa ähvardab lõpetada maagaasi müügi Ukrainale, kui too keeldub maksmast nõutud hinda. Ukraina omakorda lubab suurendada Euroopasse eksporditava maagaasi transiiditasusid. Tarnekatkestuste hirmus Euroopa riigid ootavad hingevärinal, kuni järjekordne ajutine kokkulepe sõlmitud saab. Tüli põhjusteks on maagaasi infrastruktuur, gaasitranspordiks vajaliku nn tehnoloogilise gaasi päritolu ja vahendusfirmade osalus gaasitarnetes.

Nõukogude Liidu lagunedes päris Ukraina olulisima osa maagaasi infrastrukuurist: torujuhtmete süsteemi pumplate ja looduslike maa-aluste gaasihoidlatega, mis mõeldud gaasi ekspordiks Kesk- ja Lääne-Euroopasse. Venemaale jäid maagaasi varud ja tootmine.

Lepete sünd ja asjaolud

Ukrainale kuuluvatest maagaasi leiukohtadest kaetakse napilt kolmandik kodumaisest nõudlusest, ekspordiks ei jää üle midagi. Venemaa käsutuses on küll maailma suurimad gaasivarud, kuid pelgalt siseturuga piirdumine tähendaks hädavajalikest valuutatuludest ilmajäämist, sestap vajatakse läände suunduvaid torujuhtmeid maagaasi eksportimiseks.

NSV Liidu ajast pärit lepete kohaselt peab Gazprom maagaasi Euroopa partneritele üle andma nende maade kunagisel piiril NSV Liiduga. See ei ole eurooplaste mure, kuidas Gazprom oma gaasi Ukraina kaudu edasi toimetab. Seepärast Venemaa on korduvalt üritanud Ukrainale kuuluvat gaasitranspordi süsteemi Gazpromi kontrolli alla saada. Ukrainale kuuluvate torujuhtmeteta ei saa Gazprom maagaasi Euroopasse müüa. Venemaa gaasita jääks Ukraina rasketööstus ja elektritootmine seisma.

Ukraina sai üheksakümnendatel aastatel võtta kahe riigi ühendatud gaasisüsteemist just niipalju gaasi, kui vaja. Niipea kui Gazprom üritas tarbitud gaasi eest võlga sisse nõuda ja gaasitarneid piiras, võttis Ukraina oma jao Euroopasse suunatud ekspordist ning Gazprom pidi Euroopa partnerite survel maagaasi müügi Ukrainale taastama.

Gaasi transpordiks kulub teatud hulk sedasama maagaasi, mida suured pumbajaamad kütusena kasutavad. Kuni selle aasta jaanuarini kattis selle osa Gazprom. Nüüd nõuab Venemaa, et maagaasi transpordiks kulutaks Ukraina oma gaasi, sest Gazpromil on kahtlus, et transpordi tarbeks kulub gaasi vähem, ülejäägi võtab Ukraina omale.

Üheksakümnendatel tekkinud võlgnevuste tagasimaksmise osas saavutati kokkulepe 2002. aastal, kui Ukraina peaministriks oli Viktor Juštšenko. Kaks aastat hiljem sõlmiti Ukraina riikliku gaasifirma Naftogazi ja Venemaa gaasimonpoli Gazpromi vahel gaasitarnete korraldamise leping järgmiseks viieks aastaks. 2005. aasta detsembris katkestas Gazprom leppe ning tegi jaanuaris 2006 ootamatu ettepaneku vahendajaid kasutada.

Selle aasta jaanuarini ei tasunud Ukraina tarbijad gaasi eest Gazpromile või Naftogazile. Maagaasi importis Ukrainasse RosUkrEnergo, millest pool kuulub Gazpromile (Šveitsis registreeritud tütarfirma Rosgas Holding AG kaudu) ja teine pool (samuti Šveitsis registreeritud) firmale Centragas Holding AG, mille omanikeks on ärimehed Dmitri Firtaš ja Ivan Fursin.

Segane vahendusskeem

RosUkrEnergo ostab maagaasi Gazpromilt ja Kesk-Aasiast, kuid ei müü seda mitte otse Ukraina riiklikule gaasiettevõttele, vaid RosUkrEnergo ja Naftogazi ühisfirmale UkrGazEnergo. RosUkrEnergo re-ekspordib läbi Ukraina ka Kesk-Aasiast ostetud gaasi.

Naftogaz haldab küll kogu Ukraina gaasitranspordisüsteemi, kuid teenib tulu vaid kodumaise maagaasi müügist elanikonnale ja soojatootjaile. Ukraina tööstusele ja elektritootjaile müüdava imporditud gaasi eest tasutakse UkrGazEnergole. Viimane on saanud omale ka osaluse Ukraina maa-alustes gaasihoidlates.

Pole teada, kelle huve RosUkrEnergo esindab. Meedias on vihjatud Venemaa ja Ukraina oligarhide ja kõrgete riigiametnike seotusele vahendusskeemiga. Nii olevat suurtarbijate ehk tööstusettevõtete omanikud ja võimukandjad isiklikult huvitatud, et gaasi eest ka õigel ajal tasutaks.

Kui kõik olulised isikud ja ettevõtted on skeemi kaasatud, siis miks on viimase nelja aastavahetuse eel ja ajal kordunud üks ja sama tüli? Kindlasti on tegemist tulusa äriga, et sellest osasaamiseks või olemasoleva osa suurendamiseks ja võistlejate tõrjumiseks takistatakse otselepingu sõlmimist Gazpromi ja Naftogazi vahel (kuigi 24. oktoobril 2008 otselepinguks vajalik esialgne kokkulepe saavutati jäi novembrikusse kavandatud tarneleping sõlmimata).

Segase vahendusskeemi võitjateks on need, kes jagavad omavahel kasumi. Kaotajateks on Ukraina majandus ja ühiskond, sest kahtlastest tehingutest võrsuv korruptsioon õõnestab omariiklust ning mõjutab poliitilisi otsuseid. Kaotajaks on ka Gazprom, sest osa gaasiekspordi tulust läheb ettevõttest mööda. Lisaks kahjustavad korduvad tülid Ukrainaga Venemaa gaasimonopoli mainet.

Sõda Ukraina vastu

2009-01-08

Kui lugeda uuemaid käsitlusi infosõja teooriast ja praktikast, eriti venelaste omi, jõuame selge järelduseni: sõda Ukraina vastu on juba alanud. Tõsi, infosõda pole päris sõda, verd ja laipu ei ole, selle asemel on külmetavad kodanikud Euroopa riikides. Kuid infosõda võib vabalt olla tõelise sõja ettevalmistusfaas. Ja selles faasis tuleb luua vastasest negatiivne kuvand.

Gaasidraamat vaadates teeb enamik vaatlejaid järeldused, mis on "elementaarsed", nagu tavatses öelda Sherlock Holmes doktor Watsonile: Ukrainat näidatakse tülika riigina. Nord Streami projekti näidatakse alternatiivina, mida Euroopa peab toetama.

Survet Ukrainale serveeritakse majandusliku, mitte poliitilise probleemina.

Sealjuures on Gazpromi väide, et Ukraina varastas osa gaasi ära, Euroopale sisuliselt kontrollimatu või vähemalt võtaks erapooletu hinnangu saamine liiga palju aega.

Milleks on Venemaal sellist operatsiooni vaja? Esiteks tuleb kompenseerida Vene majandust räsiv naftahinna langus. Sestap tuleb kõigile meelde tuletada, kelle käes on gaasitoru.

Nafta järel võib langema hakata gaasihind ja see oleks Venemaa jaoks katastroof. Raske öelda, kas on süüdi konflikt Gaza maakitsusel või Vene-Ukraina gaasitüli, aga äsja kerkis üle pika aja nafta hind. Konflikt tähendab defitsiiti ja defitsiit ei lase hinnal langeda (vt Wall Street Journal).

Teiseks on vaja järjest rahulolematumaks muutuvale kodupublikule näidata, kuidas venelaste heaolu tagava kõrgema gaasitulu eest võideldakse.

Ja last, but not least - Ukrainale tahetakse koht kätte näidata. Küsimus pole üksnes Ukraina suvises toetuses Georgiale ega ebamääraseks muutunud NATO-sihis. Venemaale, kus Stalini glorifitseerimine on jõudsalt edenenud, ei sobi vähimal määral Ukraina jõuline initsiatiiv holodomor'i hukkamõistmiseks. Mängus pole üksnes gaasi hind, vaid Venemaa imperiaalse mõju säilitamine.

Euroopa ei näe head teed olukorra lahendamiseks, aga Venemaa teab, et Ukraina tuleb alistada Euroopa kätega. Gaasita jäänud Slovakkia kaalub hädaolukorra väljakuulutamist ja kohe-kohe on terava probleemi ees mitu riiki. Kui Euroopa midagi muud ei suuda teha, avaldab ta survet konflikti nõrgemale poolele, see tähendab Ukrainale. Aga see võit on Venemaale niisama tähtis kui gaasi hind.

Kaugemale vaadates pole Venemaa arsenalis üksnes gaas, vaid ta kasutab Ukraina igipõlist lõhestatust. Lõhe on nii poliitilise eliidi kui kogu rahvastiku tasandil. Viimastel nädalatel on portaalid tsiteerinud Oleg Bahtijarovit, ühe venešovinistliku uduinstituudi juhti Kiievis: "Separatism on protest riigi nõrkuse vastu ning võimetuse vastu luua uusi ühiskonda siduvaid väärtusi."

Niisiis, kui riik on nõrk, nagu oli Georgia, on separatism õigustatud. Kui riigis valitseb vääramatu võimuvertikaal, nagu see on Venemaal, pole rahvastel asja lahku lüüa. Need pole süütud teoreetilised heietused, vaid reaalne ähvardus.

Krimmi ja Donbassi venelaste kõrval annavad endast teada Karpaatia russiinid. Iseseisev Ukraina pole russiinidele andnud autonoomiat ja nüüd, kui nad on hakanud Moskva poole vaatama, võib see valusalt kätte maksta.

Praegu mõistab Venemaa, et siserahutuste vältimiseks on vaja uut vaenlast. Ukraina sobib. Kui aga viia väikse salakavala gaasiembargoga siseprobleemide ette Euroopa maad, teeb Venemaa kõrgema panuse, ja selleks on võit Ukraina üle. See võib nii välja tulla, aga ei pruugi.

Intervjuu: Trivimi Velliste: taastamata on veel vaid Valga ja Viljandi ausambad

2009-01-06

Mis juhtus 89 aastat tagasi?

«3. jaanuaril 1920 kell 10.30 vaikisid Vabadussõjas Eesti-Vene rindel relvad. Eesti oli kolmteist kuud pidanud väga rasket võitlust ülisuure vastasega. Sel ajal polnud Eesti riigi tekkimine ja püsimajäämine veel enesestmõistetav. Kahtlejaid oli nii eestlaste endi kui ka Euroopa poliitikute hulgas.

Aga Eesti oli sajandite jooksul aegamisi küpsenud eeldused luua oma riik väga täpselt ara käsutanud. Eestlased oli otsustavuse ja vaprusega endale riigirahva seisuse ise kätte võidelnud.»

Kuidas tähistati 3. jaanuari enne Teist maailmasõda?

«Pärast Vabadussõda oli lein värske. Igas kihelkonnas oli paarkümmend langenut, kellel olid omaksed, sõbrad, tuttavad. Kell 10.30 elu korraks tardus: kirikukellad helisesid, jalakäijad seisatusid ja paljastasid pea, seisma jäid vähesed autod, kuid ka rongid. Korraldati mälestusaktusi, kaitseväes ja Kaitseliidus mälestusrivistusi. Tegemist oli väga silmatorkava päevaga.»

Millal te ise selle päeva tähendusest teada saite? Kas teate inimesi, kes pidasid 3. jaanuari meeles ka okupatsiooni ajal?

«Ma ei mäleta seda täpselt, aga küllap see seondus Vabadussõja ajaloo uurimisega ja vanemate inimeste juttudega. Okupatsiooni ajal oli palju suletud ringe, kus usalduslikult räägiti ajaloost. Näiteks 1974. aasta lõpus asutatud klubi Tõru, millest hiljem sai üks Muinsuskaitse Seltsi tekkekoldeid. Sõjaeelsed akadeemilised seltsid käisid poolsalaja koos ja rääkisid ajaloost nii, nagu seda mäletati.»

Millal traditsioon taastati? Kuidas peatne seda meeles täna?

«Nõukogude impeeriumi lagunedes hakati peagi rääkima üsna vabalt Vabadussõjast ja 1988. a taastati esimesed ausambad selles sõjas langenutele.

3. jaanuaril 1990 kutsus Eesti Muinsuskaitse Selts sõjaeelsel kombel kell 10.30 kogu rahvast leinaseisakusse. See õnnestus väga hästi -Tallinnas seisid sel minutil isegi trammid, sest Eesti Raadio andis eetrisse vastava signaali.

Kui iseseisvus oli taastunud ja tuli Eesti kroon koos turumajandusega, näis rahval olevat muid muresid - ennekõike, et leib oleks laual.

Töötasin aastail 1994-1998 New Yorgis ega tea väga täpselt toonaseid meeleolusid. Hiljem oleme Kindral Johan Laidoneri Seltsiga asja uuesti üles võtnud, ka teised seltsid on toetanud. Ja olgugi, et mõned ajakirjanikud on selle tava elustamise üle ironiseerinud, arvan, et see jääb ellu.»

Aasta eest ütlesite, et 3. jaanuaril 2009 oleme riigina lunastanud auvõla Vabadussõjas võidelnud meeste ja rinnet toetanud naiste ees. Ometi ei ole meil täna veel üleriigilist Vabadussõja võidusammast. Miks?

«Seda ausammast on tehtud üle kaheksa aastakümne. Sellise asja tegemine näib eesti rahvale väga raske olevat - võib-olla püüdleme alateadlikult sellise täiuslikkuse poole, mis rahuldaks igaüht. Aga ülima täiuslikkuseni jõudmine kulutaks ehk veel sada aastat. Tuleks leppida sellega, mida hetkel suudame. Usun siiski, et eeloleval võidupühal, mil möödub 90 aastat legendaarsest Võnnu lahingust, see ausammas Tallinnas ka pühitsetakse.»

Kui palju on Eestis tänavu taastatud Vabadussõja mälestussambaid?

«Suurtest kihelkondlikest mälestusmärkidest tuleks nimetada Vändra, Saarde ja Karksi omi, millega ongi kihelkonnad oma auvõla kustutanud. Taastamata on Viljandi ja Valga ausambad.»

Kuidas olete rahul isamaalise kasvatusega? Kas eesti noored tunnevad oma ajalugu?

«Püüan lähtuda põhimõttest, et kus viga näed laita, seal tuleja aita. Oleme Kindral Johan Laidoneri Seltsis sellele oma peamise tähelepanu pööranud. Seltsi noored on üle riigi korraldanud filmiretke «Seda peame me mäletama » ja palju muudki. Ka Eesti Lipu Selts tegutseb samas sihis, muidugi mõista ka Eesti Muinsuskaitse Selts.

Riigi kohustused on, teadagi, kõige suuremad. Ka siin on paranemist märgata, aga aeglaselt.»

Kuidas hindate filmi «Tuulepealne maa»?

«Hindan seda sarja väga kõrgelt - nagu omal ajal ka filmi «Nimed marmortahvlil». Sellised filmid annavad kokkuvõtlikult ajaloost aimu sadadele tuhandetele, kel pole aega raamatuid lugeda. Ja panevad omavahel arutama ka neid, kes on lugenud raamatuid.»

Vabadussõjas võidelnute pojad sõdisid põlvkond hiljem Teises vabadussõjas, mis mahtus Teise maailmasõja raamidesse. Nendest on tuhanded veel elus, ent Eesti Vabariik pole nende võidust kõige kõrgemal tasemel tunnustanud. Teie olete üks väheseid poliitikuid, kes on arvanud: need mehed tuleb kuulutada - Eesti vabadusvõitlejateks. Kas on lootust, et see juhtub nende elu ajal?

«Lootust on. Aga Vabadussõda Teise maailmasõja käigus on paljudele eestlastele hoopis kõvem ajaloopähkel.

Ei tunta seda ajalugu piisava põhjalikkusega ja veel vähem osatakse seda teistele selgitada. Või ei vaevuta selgitama, sest see tundub nii raske. Ja siit ka ettekäänded otsustamisega venitada. Aga ma olen ise suutnud seda osa meie ajaloost vägagi hästi selgitada New Yorgis, Toompeal ja Nuustakul. Ma loodan, et ka Toompeal jõutakse viimaks tunnustava otsuseni.»

Kuidas hindate Balti riikide koostööd?

«Balti Assamblee kauaaegse esimehena on see küsimus mulle väga tähtis.

Balti koostöö käis meie riikide algaastail üle kivide ja kändude. See paranes järsult 14. juunil 1941 loomavaguneis ja hiljem laagreis.

Viimase paari aastakümne jooksul on olnud tõuse ja mõõnu - Eesti poolt teinekord ka kõrki üleolekut, mil on vähe ühist talupoja elutarkusega.

Stalin oli tark, ta teadis, et luuda tuleb murda ühe vitsa kaupa. Riigikaitse alal on tänane koostöö kõige parem, ent mind teeb murelikuks lätlaste liigne usk palgasõjaväkke.»

Millised on eestlased? Milline on meie rahvuslik identiteet?

«Eestlased pole mingid imeloomad, vaid tavalised inimesed, nagu neid võib kohata maailma igas riigis. Muidugi on meil oma temperament ja oma kultuur, ent häid, halbu ja vahepealseid inimesi leidub siin samasuguse jaotuse järgi nagu Soomes, Saksamaal või Ameerikas. Iseküsimus on meie usk: millesse ja kui palju me usume?! See määrab tublisti meie palgejooned.»

3.01.2009 Vooremaa - Muinsuskaitsja Trivimi Velliste: 89 aasta eest võitis Eesti õiguse elule

Kaks küsimust riigikogu Pärnumaalt valitud liikmetele

2008-12-30

Mida peate tähtsaks lahkuvast aastast? Mida ootate uuelt aastalt?

1. Riigikaitsekomisjoni liikmena ja Balti Assamblee esimehena oli mu tähelepanu ennekõike rahvusliku julgeoleku tugevdamisel ja koostöö tihendamisel lõunanaabritega. Need kaks töösuunda on, teadagi, vastastikku seotud. Lõppeval aastal kujundati senisest tunduvalt selgem alus riigikaitse pikaajaliseks kavandamiseks ja rahastamiseks. Eesti-Läti-Leedu parlamentaarne koostöö sai kerkinud majandusraskuste kiuste või just nende tõttu tugevama hoo.

2. 2009. aasta ei tule kerge, aga just see sunnibki meid kokku hoidma mõlemas mõttes: olema säästvad ja üksteist toetavad. Maailma pinged võivad jõuliselt siia kanduda ja meid proovile panna. Aga rasketel aegadel on alati toetutud oma vaimu suurusele. Ärgem unustagem, et 4. juunil tuuakse Rüütli platsile 125 sinimustvalget lippu, siis on Eesti lipu juubel.

Tõde ja paratamatus

2008-12-20

Järgmise aasta 29. märtsil möödub 80 aastat Eesti Vabariigi presidendi (1992-2001) Lennart Meri sünnist. Sel puhul ilmub üks koguteos, kuhu paluti minugi kaastööd. Kirjutasin, ja enda arvates tõtt. Raamatu koostaja polnud sellega rahul. Ta teatas ligikaudu järgmist. Tõde võib see ju olla, aga meil on vaja eesti- ja ingliskeelse lugeja jaoks head muinasjuttu. Kas teed ringi või jääb ära? Tegin.

Kas muinasjutt on tõest parem?

Ühel hilisõhtul sõitsid Tallinna sadamast Männikule kolm reisijat. Jätkasime juttu teemadel, mis olid jäänud Helsingist tulnud laeval lõpetamata. Taksojuht küsis, kes me niisugused oleme. Vastasin: endine kahekordne sotsiaalminister Toomas Vilosius, perearst Külvi Peterson ja nende vahel Eesti Maaülikooli rektori nõunik ehk allakirjutanu. Tekkis küsimus, kes on tema kui taksojuht. Ajalooõpetaja põhjarannikult.

Mis sunnib õpetajat tulema saja kilomeetri kauguselt Tallinna taksot sõitma? Vastus oli selge. Mehe kolmeaastane poeg on raske sünnijärgse puudega ning vajab kodust ema. Ravi maksab ja on kallis ning seepärast käibki isa tööl kahes kohas, teine neist pealinnas, taksomaffia keskel.

Teine näide. Varahommikune rong Tallinnast Tartu on aeglane, ehkki kiirem kui kunagine Tallinna-Pihkva rong. Jõgeval astus vagunisse neiu, kes töötab ühes Tartu söögimajas. Ta istus pingile mitte otseti, vaid põiki - selg vastu välisseina, jalad piki istet välja sirutatud. Selge see, et iga päev ta niimoodi sõita ei saa, sest kuna söögimaja lõpetab umbes kell 1 öösel, siis pärast seda võiks ta sõita Jõgevale ainult luua seljas.

Küsisin, kus ta ööbib. Venna juures. Kui palju on Eesti Vabariigis neid tööinimesi, kelle korter või peavari asub väljaspool kodu? Igaüks, kes mäletab küüditatute tagasitulekut, teab väga hästi, kuidas esimene mure oli saada oma kodu. Jäi siiski küllalt neid, kelle „laeks" kujunes vaid tuba ühisköögiga korteris.

Mis mind huvitab, on vastus küsimusele: kui palju on niisuguseid ühiskööke ja venna juures elamisi praegu? Kui me oleme sunnitud võtma koomale, siis see on tõde. Tõde on aga seegi, et Jõgeval niisugust söögimaja nagu Tartus pole ja samasse söögimajja käiakse tööle ka Võrust. Ühest küljest peame võtma kokkupoole, teisest hakkama rohkem rändama. Kumba kätt jääb siis kodu?

Kuni nii lihtsatele küsimustele korralikult ei vastata, seni on minu arvates patt eksitada meid muinaslugudega edust ja muust sellisest. Jah, ka mina kirjutasin Lennart Merist muinasjutu, sest tõde ei müünud. Tõde seisnes selles, et Lennart Meri võis inimesi ka ära anda - ja mul on korduv kogemus. Ma ei kujuta siiski ette, kuidas saab näiteks seda tõde, et postkontor pannakse kinni, asendada muinasjutuga sellest, et operaator bensiinijaamas on veel parem postiljon kui käruga postituvi. Pärast postkontorite sulgemist tuleb aga koolide sulgemine. Kui palju me seda Eesti Vabariiki siis sulgeme?

Iga algus on ots

Vaevalt mu järeldus enamikule meeldib, ent paistab küll sedamoodi, nagu elaksime jälle mai- ja oktoobriparaadi lööklausete järgi. Nende vahele ka „Kõik valima!". Enne europarlamendi ja kohalike omavalitsuste valimisi on ju korralik revisjon nii seniste saadikute kui ka üksikute valdkondade kohta üldse tegemata. Ning reaalne olukord majanduses ja rahanduses teeb haldusreformi „ära" märksa energilisemalt kui ministri loba. Koondamised on tõde. President Meri kohta oli tõde ebasoovitav. Kriitilist kodanikku ei pane miski uskuma, et kui riigipea kohta on muinasjutt kasulikum kui tõde, siis riigi endaga on olukord vastupidine.

Väljapääsu leidmiseks alustaksin altpoolt. Enne Eesti Vabariigi järgmist aastapäeva olgu erakondadel ja nende kandidaatidel esitatud oma 12 punkti (tosinakaupa tuleb alati odavam!) europarlamendi regionaalpoliitika kohta, näidates ühtlasi ära, kui suurte kohustustega väljaspool Euroopa Liitu on toosama liit seotud. Lihtsamalt öeldes: kui meie siin peame kõike kärpima, siis kui palju peab ennast pügama Euroopa Liit kui tervik. Ja kas ainult Euroopas või ka Aasias.

Alustame otsast. Meie olukorras seisneb ots selles, et vahemaa inimese ja riigi vahel venib aina pikemaks, kusjuures inimene jääb paigale, aga riik nihkub.

Intervjuu: Tunne Kelam: Vabadus ilma vastutuseta ei olegi vabadus

2008-12-18

Hiljuti Jõgevamaad külastanud eurosaadiku Tunne Kelami tööpäevad on täis kohtumisi inimestega ja just seda peab poliitik väga oluliseks. 72-aastane Euroopa Parlamendi suurima fraktsiooni ainuke eestlasest liige on uskumatult heas vormis.

"Tunne töönädalad Eestis on hullemad kui nädalad Brüsselis," räägib abikaasa Mari-Ann. "Kui ta on seal, siis ma kuulen temast isegi rohkem. Praegu ta on kodus, aga ta nagu ei ole kodus."

Tunne Kelami sõnul on väga tähtis, et saaks ka natuke puhata ja oma elu elada. "Muidu kulub inimene täitsa ära. Täna õnnestus meil käia tund aega mere ääres ja metsas jalutamas, leidsime rannast kaks surnud hüljest, vaesed tormiohvrid," rääkis Kelam. Ta oli just valmis saanud oma tuleva-aasta kalendri, mis on Euroopa Parlamendi fotodega ja mille tutvustamine on 19. detsembril.

Alljärgnev jutuajamine toimus vahetult pärast Jõgevamaa-visiiti.

Ikka veel pole teada, kas eurovalimiste nimekirjad tulevad seekord lahtised või kinnised. Milles see vahe valijate jaoks seisneb?

Kinnised valimised tulevad kasuks neile, kes soovivad panna partei esimehe esinumbriks, et korjata hääli. Nii inimesed justkui kaotavad silmist, keda valitakse tegelikult. Minu jaoks on äärmiselt tähtis, et nimekirjad oleksid avatud, et inimesed saaksid ise otsustada, millise isiku poolt nad valivad ja et valimistulemus ei sõltuks partei juhtkonna suvast, vaid et lõpliku pingerea otsustaksid hääletajad ise.

Samas on kasulik teada, et demokraatia tugineb erakondadele. See annab saadikule suurema vastutustunde. Üksikkandidaat võib saada Eestis väga populaarseks, aga Euroopas jääbki ta üksikuks hääleks. Seal teevad ilma kaks suurt jõudu - Euroopa Rahvapartei (kristlikud demokraadid ja konservatiivid), kuhu kuulub IRL, ning sotsiaal-demokraadid. Neil on kahe peale 785 Europarlamendi saadiku seas ligi 500 kohta. On huvitav, et Eesti kaks suurimat parteid - Reformierakond ning Keskerakond - on eelistanud kuuluda liberaalide rühma, kus on ca 100 rahvaesindajat. Kes on suur Eestis, ei ole seda tingimata Euroopas.

Kui vaatate Euroliidus oldud ajale tagasi, siis kas see on olnud sisukas, kas Teie tööl eestlaste eestkõnelejana on olnud nähtavaid tulemusi? Võib-olla oleks saanud selle ajaga mida muud teha, näiteks raamatuid kirjutada?

Olen täiesti veendunud, et see aeg on õigesti kasutatud. Tulemusi ei saa hinnata ainult nähtavuse järgi. Usun, et parim tulemus on inimeste - Europarlamendis liikuvate tegijate, otsustajate, kolleegide - mõjutamine. Ja sel tegevusel on tulemused. See avaldub ka tõsiasjas, et möödunud aasta mais tuli Eestile pärast aprillimässu nii selge ja positiivne toetus.

Raamatute kirjutamisse ma väga ei usu, ma arvan, et põhiline on inimeste mõjutamine vahetu kontakti kaudu. Muidugi ei eita ma raamatute väärtust. Minu eluhoiakuid on mõned head raamatud sügavalt mõjutanud. Kuid enamikku häid raamatuid, mis asuvad riiulitel, ei jõua ma tõenäoliselt kunagi lugeda, sest ma jooksen ja lendan ühest kohast teise, ühelt esinemiselt teisele. Ometi, väärt raamatud loovad kodu vaimset õhkkonda ka kaudselt.

Olete vaielnud vastu neile, kes väidavad, et väärtused muutuvad ajas. Kust te võtate selle jõu jääda oma tõekspidamiste juurde, kui ümberringi liigutakse vastassuunas?

Need, kes aegumatuid väärtusi tunnetavad ja nende eest seisavad, on alati vähemuses olnud. Muidugi on soodsamaid perioode ühiskonna arengus, kus väärtusi tõsisemalt võetakse.

Väärtustel on praktiline väljund, nad annavad jõudu. Kindel maailmavaateline alus on jõu ja stabiilsuse allikas. Mulle meenub Oskar Loorits, kes rõhutas inimese esmast eluülesannet: kasvatada endale vaimne selgroog, mis areneb välja püsivaks maailmavaateks.

Kuid ikka leidub ka teisi samamoodi mõtlejaid ja toetajaid, kes samuti jõudu annavad. Puhtalt karjäärile või oma positsiooni tugevdamisele orienteerumine võib osutuda väga kurnavaks. Kui aga tegutseda õige asja eest ning tugineda püsiväärtustele, siis ongi nii, nagu Jõgeva tohter Kalle Piiskoppel eile mulle ütles. Et ka tervisele on mõttekas töö eluliselt tähtis. Siis võivad mehed palju pingutada ja peavad ka vastu. Kui aga töö tundub mõttetuna, kui inimene seda tehes on sisemiselt konfliktis, siis ta langeb kiiremini rivist välja.

Kas see, et Eesti on vaba, tähendab seda, et enam pole vaja jätkata vabadusvõitlust?

Vabadusel on alati kaks tahku. Vaba millestki ja vabadus millekski. See on põhiline dilemma, mis pole kusagil päris ideaalselt lahendatud. Ka meil on see dilemma teravalt igapäevases elus ja käitumises tunda. Paljud inimesed, sealhulgas need, kes vabaduse eest ei võidelnudki, tunnetavad vabadust millestki. Olen vaba, teen, mis tahan. Muu pole teie asi! Vabadus on aga alati seotud vastutusega. Vabadus ilma vastutuseta ei olegi vabadus, see on kas anarhia või midagi niisugust, mis toodab tasakaalutuid inimesi ja ühiskondi.

Terav vajadus vabadust mõttekalt kasutada, vajadus vastata küsimusele, milleks ma oma vabadust pruugin, jääb alati püsima. Praegu asume ohutsoonis, sest enamik inimesi mõtleb, kuidas vabadust eeskätt enese teostamiseks kasutada. Loomulikult on eneseteostamine üks vaba inimese põhitegevusi. Pahatihti on see aga seotud lühinägeliku isekusega, mis kasvab hoolimatuseks kaasinimeste ja keskkonna vastu. Kuid on kasulik teadvustada, et vabadus on otseselt seotud solidaarsusega. Vabad inimesed teevad omavahel koostööd, toetavad üksteist, viivad ühiselt ellu vajalikke algatusi. Kevadine "Teeme ära" on üks tore näide. See on tegevus, mida eestlased peavad edendama, kui me tahame ellu jääda.

Kas me tahame lihtsalt olemas olla või eestlastena ellu jääda?

Seda küsimust pole vist mõtet esitada, sest igaüks vastaks, et muidugi tahame. Küsimus on pigem selles, kui paljud on valmis selle nimel pingutama. Lagle Pareki sõnul on Eesti rahvusriik suur luksus. Riik, mille põhiseadus väidab, et selle riigi ülesandeks on tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Miljonilise rahva jaoks on oma riik midagi ainulaadset, see on luksuskaup. Ja selle eest, nagu luksuskaupade eest ikka, tuleb igaühel meist maksta palju rohkem, kui maksab näiteks sakslane oma riigi eest. Just seepärast ei saa ükski meist lubada endale niisugust luksust nagu küsimus, kas lihtsalt olemas olla või püsida eestlasena. Selle viimase võimaluse eest ju vabadusvõitlust peetigi.

Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, esimene mitte-kommunistlik erakond Nõukogude Liidus, mille 20. aastapäeva augustis tähistasime, püstitas 1988. aastal just selle, tookord võimatuna näiva eesmärgi - taastada Eesti rahvusriigina. Kuid vabadusvõitlus on huvitav selle poolest, et ta koondab eri jõud ühise rahvusliku ohu vastu. Kui võitlus saavutab võidu ning oht kaob, siis lõdveneb ka motiiv, mis eri inimesi võitluse käigus sidus.

Ometi, vabanemine on pikaajaline protsess, mis jätkub terves ühiskonnas ning igas kodanikus eraldi. See ongi püüd leida vastus küsimusele, milleks vabadust mõttekalt kasutada. See on vabaduse kvaliteedi kujundamine, mis on seotud elu mõtte teadvustamisega, vaimse selgroo kasvatamisega. Elu on esmalt meie karakteri ja maailmavaate kujundamise kool, alles teisejärguliselt tarbimis- ja meelelahutusühiskond.

Vabadusvõitlus selleks, et saada paremateks eestlasteks?

Peeter Oja rääkis sellest noortele, tsiteeris Ain Kaalepit, kes lavakunstikateedris oli küsinud, mis on eestane, kas heledapäine ja sinisilmne või see, kes räägib eesti keeles ja kellel on eesti meel? Mis on eesti meel, on väga subjektiivne. Seda tuleb tunnetada, seda ei saa seletada.

Kriisiaegadel on seda sõnastada püütud.

Kõige targem on näha kõigis inimestes samu võimalusi, samu probleeme. Inimesed jagunevad kultuuri ja keele järgi, aga inimese põhivajadused ja püüdlused on hämmastavalt sarnased. Nagu ka geenide osas: need geenid, mis muudavad meid erinevaks, moodustavad niivõrd tühise osa ühisest geenivaramust, et on uskumatu, et me väliselt nii erinevad oleme. Mina panustaksin sellele, mis inimesi ühendab. Mitte sellele, mis eristab.

Tänapäeval on see, et ei tunta iseennast ega oma ajalugu, üldine, mitte ainult eestlaste probleem, see on kogu lääne kultuuri allakäik.

Toimite ise sellele vastupidiselt, ometi räägite, nagu mõistaksite seda.

Seda tuleb mõista niimoodi, nagu Luther ütles, et kui homme tuleks maailma lõpp, siis ma täna istutaksin uue puu. Üldine maailma areng, mis viib pigm pessimistlikele järeldustele, paneb mõtlema sellele, et kõik tõeline toimub hetkes: me oleme siin, me oleme vabad!

Iga võimalus vabalt tegutseda sisaldab optimismi ja midagi positiivset. Me võime seda teha! Me võime kasvõi korraldada kampaania "Teeme ära", see on midagi positiivset, selle asemel et viriseda, kui reostatud on kõik teeääred ja metsad.

Teha midagi ära - see on energia õige kasutamine. Energia hulk on igal inimesel piiratud. Kui ta väga palju või olulise osa sellest halisemisele või süüdlaste otsimisele ja vigade näitamisele kulutab, jääb tal selle arvel teostamata midagi oluliselt positiivset.

Positiivne tegevus algab kõige lihtsamast, algab sõbralikust suhtumistest, naeratamisest, teretamisest, avatusest teiste probleemidele, valmisolekust teisi vajadusel abistada. Sellest hakkab kodanikuühiskond peale. Ükski valitsuse dekreet ega seadus ei aita, kui kodanikud ise pole valmis oma panust andma. Kodanikuühiskond algab heatahtlikust suhtumisest ja usaldusest. Kui me põrnitseme üksteist ja keskendume vaid isiklikule karjäärile, näeme teisi võistlejatena ja segajatena, siis me ei ole vabad.

Või kardame ja mõtleme, et minust ei sõltu niikuinii midagi; et oh, mis see minu üks hääl.

See on ebaaus ettekääne ja vabandus, selle taga on palju muud. Ma ei usu, et inimesed, kes ütlevad: minust ei sõltu midagi, tegelikult nii arvavad, aga nad tunnevad ennast halvasti, nad tunnevad, et nendele pole piisavalt tähelepanu pööratud. Need, kes üldse lugupidamist või tunnustust ei saa, hakkavad muidugi oma võimetes kahtlema.

Üldine kristlik maailmavaade on, et iga inimene on ainulaadne Jumala looming, inimesi ei saa kunagi korrutada nullidega või teha ühikuteks, iga inimene on väärtus omaette ja igas inimeses on väärtusi, mille avastamist soodustab heatahtlik ühiskondlik kliima ja mida kaasinimesed saavad aidata esile tuua.

Inimestevahelise suhtlemise mõte ongi aidata meil vastastikku avastada meis peituvaid väärtusi ja neid õigesti kasutada. Puhas kapitalistlik konkurents, kus väärtusteks on muutunud varandus, raha ja oma isiklik edu, viib vastupidisele. Me unustame tegelikud väärtused.

Visnapuu on öelnud, et rikas rumal on ühiskonna õnnetus.

See on iga ühiskonna probleem, kuigi vanem ühiskond õilistub mingil määral. Ja tõeliselt rikkad ei priiska ega kelgi oma rikkusega, nad eelistavad üsna tagasihoidlikku elustiili. Selles on vahe, aga ka meie rikkad hakkavad juba pisut mõistlikumalt toimima, mingi areng on kümne aasta jooksul toimunud. Rikkad on hakanud püüdma oma raha mõttekalt kasutada. Nad panustavad algul kasvõi spordile, see on kõige enam arusaadav tegevus, aga ka heategevusele, kultuurile, kodanikeühenduste toetamisele.

See on iga inimese vajadus valida. Mõttetu on diskussioon, kas president esindab õigesti põhiseadust, kui ta arvab, et see Riigikogu ei saa oma, vaid ainult järgmise koosseisu palku külmutada. See on mõttetu vaidlus, sest Riigikogu liige saab ise vabalt otsustada, mida oma palgaga teha. Igaüks on täiesti vaba otsustama, kas ta kulutab näiteks kümnendiku palgast heategevusele, ligimese abistamisele, mingile ühikondlikult kasulikule asjale. Kes seda teha keelab? Pole vaja mingisuguseid seadusi ega suurt vaidlust, kellel on õigus. Põhilised asjad elus tehakse inimese, kodaniku vaba algatusega, seadused ja reeglid on ainult abivahend.

Eurole üleminek on hädavajalik

2008-12-05

Enne kui tuleva aasta riigieelarve lõplikult vastu võetakse, tehakse viimane hädakärbe, et tulud ja kulud paremini kokku läheksid. Rõõmustada pole suurt millegi üle.

Ülisuure tõenäosusega tekib juba selle aasta eelarves puudujääk, mida tuleb katta reservidega. Tuleva aasta prognoosid on järjest halvenenud ja vaatamata mitmele kärpele ei saa välistada, et sellest on ikkagi vähe. 2010. aasta eelarve ei saa kokku tulla ilma seadustega fikseeritud kulusid läbi vaatamata. Tulumaksulangus, mis kehtiva seaduse järgi peaks 2010. aastal jätkuma, on kohatu utoopia.

Kaugemas vaates vajab Eesti majandus ja rahandus tugevat ankrut, mis saab olla ainult üleminek eurole. Me peame arvestama, et lähiajal kaotab Eesti mitu olulist edumärki, mis on olnud meie konkurentsivõime tagatised alates üheksakümnendate aastate algusest. Eeskätt kaotame oma positiivse imago kui tasakaalus eelarvepoliitikaga riik. Heade aegade ülekulutamine tõi kaasa suutmatuse kitsal ajal noid ülepaisunud kulusid kokku tõmmata. Kahjuks tähendab see ka teiste atraktiivsuseelduste tuhmumist - pean silmas eeskätt proportsionaalset tulumaksu ning ettevõtte reinvesteeritud kasumi maksuvabastust. Need põhimõtted peavad jääma, kuid edasiminekuks vajab Eesti lisahoogu.

Üleminek eurole tähendab kuulumist tugeva majanduse klubisse. Esiteks on see oluline atraktiivsuseeldus võimalike investorite jaoks. Midagi pole teha, aga eriti praegusel keerulisel ajal on umbusk väikese riigi oma rahaühiku suhtes kerge tekkima. Teiseks teeb see paljud protseduurid nii tavakodaniku kui ettevõtja jaoks soodsamaks ja mugavamaks, sest vähenevad tehingukulud ja hinnavõrdlus teiste euroala riikidega on ülilihtne. Kolmandaks tekib Eestil võimalus vahetult osaleda Euroopa rahapoliitika otsuste tegemisel. Senine kogemus näitab, et euroalasse mittekuuluvate Euroopa Liidu liikmete mõju ühenduse majanduspoliitikale on oluliselt väiksem.

Siinkohal võib lisada veel hulga argumente nagu stabiilne majanduskeskkond, soodsamad laenuintressid ja vahetuskursiriski vähenemine. Valik euro ja Eesti krooni vahel ei saa olla kõhkluskoht ega kaunidusvoor, vaid see on väga pragmaatiline ja kõigile vajalik otsus euro kasuks, mis eeldab sihikindlat tööd. Pikas vaates määrab euroalast väljajäämine meid Euroopa Liidu madalamasse liigasse. Euro seevastu veab ka suurte raskuste puhul välja.

Kõiki neid argumente kaaludes tekib õigustatud küsimus, miks Eesti ei pingutanud piisavalt, et juba 2007. aastal täita eurole üleminekuks vajalikud kriteeriumid. Toona ei suutnud me täita nn. inflatsioonikriteeriumi.
Tagantjärele tark olles tuleb tunnistada, et ega toonane Keskerakonna ja Reformierakonna valitsus selle nimel eriti ka ei pingutanud. Siis oli peaministri seisukoht, et inflatsiooni allasurumine pidurdab majanduskasvu ja niisuguse meetme rakendamine eurole üleminekuks oleks liialdus. Sarnased väited kõlasid korduvalt, kui Riigikogu liikmed eurole ülemineku kohta aru pärisid. Täna peame tunnistama, et palga- ja laenuralli õigeaegne ohjeldamine aidanuks kaasa nii euro saavutamisele kui ka praeguse kriisi pehmendamisele.

Uus võimalus eurole üle minna tekib paari aasta pärast. Tõenäoliselt ei ole meil siis probleeme inflatsioonikriteeriumi täitmisega. Probleemiks muutub vajadus hoida valitsussektori puudujääk madalamal tasemel kui kolm protsenti SKP-st. Majanduslanguse süvenedes on seda võimatu saavutada, kui valitsus kohe uue aasta algul ei kavanda otsustavaid samme. Esmalt tuleb määratleda, milliste seadusmuudatustega eelarve struktuuri muuta. 2010. ja 2011. aasta eelarved tulevad pingelised, kuid puudujäägiga ei tohi riskida. See saab olema väga raske ülesanne, ent sellest sõltub meie majanduse jätkusuutlikkus pikemas vaates.

Eesti poliitikal on siiani olnud kaks edukalt täidetud liitumiseesmärki - Euroopa Liit ja NATO. Hinnates praeguseks kujunenud välispoliitilisi riske, on selgelt näha, kui õigeaegne oli 2004. aastal liitumine mõlema organisatsiooniga. Mõelgem näiteks sellele, kui raskeks on Venemaa teinud NATO-ga liitumise Gruusia ja Ukraina jaoks. Õnneks tõi meile varem edu see, et ükski valitsus ei võtnud suuri liitumiseesmärke kergelt - nii Euroopa Liidu kui NATO nimel pingutasid kõik valitsused ja kõik Riigikogu koosseisud.

Vahepealne lõtvus eurole ülemineku küsimuses oli suur möödalask. Selleks, et viga parandada, tuleb seda enam pingutada.

5.12.2008 Kuulutaja

6.12.2008 Elva Postipoiss

9.12.2008 Vooremaa

11.12.2008 Võrumaa Teataja

11.12.2008 Nädaline

12.12.2008 Sakala

8.01.2009 Järva Teataja

Tõelised liidrid sünnivad raskustes

2008-12-02

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Marko Mihkelson usub, et majanduskriis mõjutab oluliselt rahvusvahelisi suhteid, kuid ei näe erilist lootust Eesti ja Venemaa suhete paranemiseks.

Eelmisel nädalal lõpetati pidulikult Eesti juubeliaasta. Millisena riigi juubeli tähistamine Toompealt vaadates tundus?

Eesti riik ei saa valida aastat, millal ta oma aastapäeva tähistab. Kogu see aasta on olnud ürituste kontekstis väga muljet avaldav. Ei saa ette heita, et me oleks pööranud vähe tähelepanu minevikule või sellele, mis praegu toimub. Ma arvan, et juubeliaastat tähistati igati vääriliselt.

Maailma mõjutused ei pane meid esmajoones mõtlema mitte sellele, mis on toimunud, vaid pigem sellele, mis ees võib seista. Ja retooriliselt küsima, kus me oleme siis või mis on meist saanud siis, kui tähistame saja aasta möödumist Eesti riigi sünnist.

Väga on vaja positiivsust ja positiivset meelt. Ennekõike arvestades, et ka ees ootamas pole mitte just kõige kergemad ajad.

Palju on juttu olnud sellest, et majanduskriis on toonud kaasa ka usalduskriisi.

See on täiesti õigustatud ja normaalne arusaam. Paljud arengud, mis riigis toimuvad, on mõjutatud parlamendi ja valitsuse otsustest.

Loomulikult on palju mõjureid, mis ei ole meie teha. Kui räägime üleilmsest finantskriisist ja majandussurutisest, peame arvestama, et Eesti riik ei ole muust maailmast eraldatud ja need mõjud on meile vahetud.

Küsimus on selles, kui hästi suudab praegune valitsus ja laiemalt erakonnad võimalikke ohte ette näha ja kriisi elanikele võimalikult leebemaks muuta.

Majanduskriis ei ole erakordne nähtus, seda on meil varemgi juhtunud. Võib-olla tõepoolest mitte nii ulatuslikult kui nüüd, aga samas on palju kogemusi võtta naaberriikidest, juhuks kui situatsioon peaks praegusest oluliselt halvenema.

See, kuidas suudetakse kriisisituatsioonis käituda, on proovikivi igale valitsusele. Palju on neid, kes oskavad raha kulutada siis, kui on head ajad. Tõelised liidrid tekivad alles siis, kui on suudetud läbi raskuste minna.

Ükski majandusteooria ei eita ju, et majandus liigub sinusoidi mööda ja kriisid on seega paratamatud.

Eestis oli viimati tõsisem nullpunkt või miinuspunkt kümmekond aastat tagasi, ja eks see umbes selliste kümneaastaste tsüklitena kordubki.

Ma arvan, et praegu on siiski globaalses kontekstis tegemist märksa tõsisema kriisiga kui üheksakümnendate aastate lõpus. Samas on meil vaja tajuda, et Eestil ei ole kunagi olnud nii palju partnereid, kellele loota ja kellega koos keerulisest olukorrast välja tulla.

Kõik eeldab aga liidrite tarkust ja ettenägelikkust ning tegevuspaindlikkust, mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopa Liidus ja laiemalt kogu maailmas.

Kriisides pole tõesti midagi üllatavat, väga tähtis on hoopis see, kuidas osatakse nendest välja tulla. Kriiside puhul on hea see, et toimub teatud raputus, olemasoleva läbimõtlemine või ümbermõtlemine.

Ka Eesti riigil tuleb väga selgelt juba kõige lähemal ajal mõelda sellele, kas need kulutused, mida me oleme siiani teinud, kas meie poliitilised otsused on vastavuses sellega, mida suudab toota meie ettevõtlus. Kindlasti annab kriis head pinnast uute ideede tekkimiseks ja nende ellurakendamiseks.

Kas kriis võib mingil määral aidata kaasa ka meie välispoliitiliste suhete muutumisele, näiteks Venemaa suunal?

Kindlasti mõjutab finantskriis väga palju rahvusvahelisi suhteid. Riikidevahelistes suhetes võib toimuda olulisi muutusi. Ka Venemaa on täna vastamisi väga tõsiste väljakutsetega, mis puudutavad riigi majandust, sest nende sõltuvus naftahinnast on väga suur.

Ma siiski ei oleks nii optimistlik, et arvaks, et mingid kiired muutused suhetes Venemaaga oleks võimalikud.

Majanduse kõrval mängib olulist rolli see, mil moel on üles ehitatud riikide poliitiline süsteem. See, kuidas Moskvast nähakse praegu maailma ja oma suhteid naabritega, ei ole päris sarnane sellega, nagu meie siin asjast aru saame. Need erimeelsused on pigem raskendanud suhete normaliseerimist.

Eestis ei leidu ühtegi erakonda, kes ei sooviks arendada normaalseid suhteid kõigi meie naabritega, sealhulgas Venemaaga. Üksinda tangot ei tantsita ja suhteid ühepoolsete sammudega ei parandata.

Eesti on teinud korduvalt väga selgeid ja olulisi samme usalduse suurendamiseks. Võtame kas või otsuse loobuda Tartu rahu järgsest piirist väga selges lootuses, et selline väga selge ja kõigile arusaadav loobumine oma territooriumist toob kaasa suhete paranemise. Paraku pole siiani midagi järgnenud.

See ei tähenda, et me ei peaks püüdlema suhete normaliseerumise suunas. Kultuurisuhted Eesti ja Venemaa vahel on väga intensiivsed ja põnevad, mis tähendab, et võimatuid asju ei ole. Küll aga peame varuma pisut rohkem kannatust kõrgemal poliitilisel tasandil ja mitte pidevalt otsima olukorra kiireks muutmiseks mingit võlukepikest, mida tegelikult olemas pole.

Kui Lääne-Virumaa esindajad käisid kohtumas riigikogu majanduskomisjoniga, heitis Rakvere lihakombinaadi juhatuse esimees Anne Mere poliitikutele ette väljaütlemisi, mis oluliselt raskendavad ettevõtete äri Venemaal. Kui palju neid sõnu Venemaa aadressil tuulde loobitud on?

Arvan, et pilti tuleb vaadata veidi laiemalt. Üks asi on näha, kuidas Eesti käitub ühe või teise Eestis toimunud sündmuse korral.

Eestile on mõningate ettevõtete poolt heidetud ette seda, et meie poliitikud seisid väga selgelt Venemaa agressiooni vastu Gruusias. Arvati, et kui me seda teinud poleks, oleks see loonud parema keskkonna suhete normaliseerimiseks Venemaaga. Ma ei saa sellega nõustuda. Igal riigil on peale majandushuvide ka julgeolekupoliitilised huvid ja need tuleb hoida tasakaalus.

Kindlasti ei tohiks teadlikult astuda ühtegi sammu, mis kahjustab ettevõtete tegevust. See puudutab töökohtasid ja sedakaudu kõiki Eesti elanikke.

Tuleb vaadata sedagi, mis on toimunud viimastel aastatel Venemaal, milline on Venemaa hoiak ja kuidas on Venemaa suhestunud Eestiga. Ei saa näidata ühelegi poliitikule ja öelda, et tema teod või sõnad on üheselt avaldanud mõju suhete tardumisele.

Riigikogu väliskomisjonis on viimastel kuudel olnud kuulamised, kuidas meie välispoliitika võiks aidata kaasa välismajandussuhete edendamisele, mitte ainult Venemaaga, vaid kõigi potentsiaalsete välisturgudega.

Eksportturgude arendamine on kaheldamatult üks tee kriisist väljatulemiseks või kriisi leevendamiseks.

Ei peaks jääma sellist vale ettekujutus, et meie poolt ei ole tahet suhteid normaliseerida või mingit tegevust sellel suunal. On ka vale arvata, justkui oleksime kõik teinud ja enam ühtegi sammu astuda ei taha.

Viimasel ajal on tihtipeale küsitud, kes siis peaks esimese sammu astuma. Kui tahta ja eesmärk on suhete parandamine kas või selles kontekstis, et parandada meie ettevõtete tegevusruumi Venemaal, peab see olema mõlemapoolne. Ei saa loota, et kui Eesti väga soovib ja tahab, aga teisel poolel tahe puudub, midagi oluliselt muutuma hakkaks.

Kas presidendivõimu vahetumine Venemaal on välispoliitiliselt midagigi muutnud?

Kõik tegevused ja avaldused, mida on teinud kevadest alates presidendiametis olev Dmitri Medvedev, ei erine neist, mida tegi tema eelkäija. Vahetult pärast Medvedevi tõusu presidendiks arvati, et ta võib olla liberaalsemate vaadetega kui tema eelkäija.

Mõni kuu pärast tema saamist presidendiks alustas Venemaa aga sõda suveräänse riigi vastu. Sellist sammu ei astunud oma valitsemisajal isegi Putin. Aga kui kaugel Putin praegu tegelikust valitsemisest ikka on.

Küll tuleb meil väga selgelt arvestada tõigaga, et Venemaa mõjukus maailma küsimuste lahendamisel lähikümnenditel kasvab. Ambitsioon Venemaa positsiooni maailmas tugevamalt välja mängida on nii tänase presidendi kui ilmselt ka tema järeltulijate üks peamisi välispoliitilisi eesmärke.

Intervjuu: Mart Laar: ma ei tunne huvi, kui palju mulle Gruusias makstakse*

2008-11-21

Mart Laar muigab, kui talt küsida, kui palju talle Gruusia presidendi nõustamise eest makstakse. "Raha pole mulle maailma kõige tähtsam küsimus," ütleb ta, et pole Tbilisist laekuvatesse ülekannetesse kunagi süvenenud.

Kelle heaks te Gruusias töötate?

Gruusia riigi heaks.

Ja kellega on teil leping?

Otsest lepingut... Ma ei oskagi öelda, milline leping mul on. Mind kutsus Gruusia president ja minu töösuhe ongi Gruusia presidendi administratsiooniga.

On see ka paberil vormistatud?

Ma pole eriti sellest hoolinud. Mingi paberi oleme alla kirjutanud, aga selle sisu on nende makaronidega (gruusia keeles - U. S.) ja ma pole sellele erilist tähelepanu pööranud.

Praegune leping Gruusia presidendiga on sama sisuga, nagu oli enne, kui te veel polnud Eesti koalitsioonierakonna liider?

Töökoormus on mu enda teha, sest ma pole palgal. Kui olen fraktsioonijuht, saan Gruusias vähem käia kui enne. Aga mul pole Gruusias konkreetseid ülesandeid.

Milline on Gruusias teie ametikoht?

Presidendi administratsiooni nõunik majandusküsimustes. Viimasel ajal on sinna märkamatult lisandunud ka eurointegratsioon, läbirääkimised Euroopa Liiduga.

Nädal korraga ja lendab turistiklassis

Mitu korda olete 2008. aastal Gruusias käinud?

Kuus korda. Kolm korda enne ja kolm korda pärast sõda.

Kuidas te olete Gruusias tasustatud?

Ma pole selle vastu huvi tundnud. Mulle on tähtis, et leping toimib ja saan oma asjad aetud. Mul on ligipääs ametnikele ja ministritele, kellega soovin rääkida. Presidendile ligipääs on alati omaette teema. Tänu presidendi kaootilisele ja kiirele ajakavale... see toimub, aga mitte kokkulepitud aegadel. Need kohtumised võivad tulla ootamatult.

Lisaks suhtlen veel ministritega, kes puutuvad kokku majandusega, Gruusia Pangaga, rahvusvaheliste organisatsioonidega, opositsiooniga jne.

Kui pikalt olete korraga Gruusias?

Umbes nädal või natuke vähem. Sätin need sõidud parlamendi istungitevabale nädalale. Nüüd on ka lendamine mugavam. Lendan turistiklassis, sest piletite eest maksab Gruusia riik ja ma ei kavatse nende rahakotti laastata. Kahju, et meie lennukompanii Gruusiasse ei lenda, sest Riiast minnes on kolmandik kuni pooled alati eestlased.

Päevaraha suurust avaldada ei tohi

Aga ikkagi - kuidas teid Tbilisis tasustatakse?

Mul makstakse kinni kõik kulutused ehk ülalpidamine on prii. Autot pole, töötuba ja kontorit samuti mitte. Kui vaja, teenindab mind presidendi kantselei auto. Ihukaitset mul ka pole, vastupidiselt kohalikele. Püsisekretariaati ka pole.

Päevaraha saate?

Jah.

Kui palju?

Summad on Gruusia pool kuulutanud konfidentsiaalseks. Kui siiralt ütlen, siis ma neid summasid ka ei tea. (Päev hiljem Laar täpsustab, et uuris summa suuruse välja ja selle üle ei kurda - U.S.).

Kuidas nad siis maksavad, kui te isegi summat ei tea?

Kuna ostan ise lennukipiletid, siis tuleb arvele kõik koos tagasi.

Päevaraha pole 500 krooni?

See summa on palju suurem.

Kus te Tbilisis ööbite?

Hotellides. Ma ei suuda kõiki neid nimesid taastada. Tbilisis peamiselt ühes kahest Marriottis või Sheratonis. Tihti esinen mingitel seminaridel ja siis ööbin hotellis, kus toimuvad ka üritused.

Turvalisus muret ei tee

Olete saanud Gruusiast ka põhikohaga tööpakkumisi?

Arvan, et niipea, kui tahaksin saada Gruusia riigi palgale, see mul ka õnnestuks.

Eraettevõtjad on püüdnud värvata?

Olen selle kohe teinud selgeks, et palgatööd ma Gruusias teha ei taha. Aga kui kangesti tahaksin, küll siis ka pakkumised tuleks.

Kardate Gruusias oma turvalisuse pärast?

Ei, miks peaksin? Ma pole kunagi midagi kartnud. Olen erinevaid situatsioone ka Eestis näinud. Kui oleksin turvameest tahtnud, küll siis oleksin ka saanud.

Annate endale aru, et asute oma tegevusega teatud Vene organisatsioonide huvisfääris?

Ma ei vaeva oma pead sellega. Ma ei tee ka illusioone, et igale inimesele mu tegevus ja arvamusavaldused meeldivad. Mulle on tähtis, et Gruusia on üsna nähtavalt edenenud.

Grusiinid on külalislahke rahvas. On teid kingitustega üle puistatud?

Gruusiasse minnes kartsin, et külalislahkus tapab. Igas mõttes. Alates kingitustest ja lõpetades suurte sarvedega... Seltskond, kes on Gruusia presidendi ümber, on teine põlvkond ja teistsuguse hoiakuga. Ma ei ütle, et nad veini ei joo. Aga alguses kardetud pillerkaaritamist ei toimu.

Kingitusi pole. Küll olen raamatuid saanud. Ka veini on kingitud. See on alati hea kink, aga veini äratoomisega on probleemid.

Veiniskandaali süütu kannataja.

Sattusite skandaali, kui viisite Gloria veinikeldrisse kastikese veini. Kelle veini te tõite?

Viisin testimiseks, sest Gruusia veinitehas palus.

Aga kuidas teie toodud vein ebaseaduslikult müügile jõudis?

Ausalt öeldes seda ma ei tea siiani.

Ja süüdi jäi keegi Gloria töötaja...

Lootusetu on arvata, et soovisin veini müügiga raha teha. Kui järgmine Gruusia veinitehas palub kasti veini kaasa võtta, et testida, kas neil tasub sellega tegelda, siis jumala eest - teen seda veel. Kui ma Gruusiat toetan, võin ka transamees olla. Ja kui keegi tahab sellest mõttetu artikli kirjutada, siis see on nende vastutada. Olen solvunud, et minu ees pole vabandatud.

Kui palju olete Gruusias aidanud Eesti ettevõtjaid?

Üsna palju, ja olen ka kõigile püüdnud vastu tulla.

On teil kedagi ka aidata õnnestunud?

Tegemist on konfidentsiaal-se infoga. Aga rõhutan alati, et äraostmiskatsed Gruusias lõpevad väga halvasti. Valitsus võitleb korruptsiooniga tihti ka väga karmide meetmetega. Vahetevahel isegi ülearu karmide meetmetega.

Olen kuulnud legendi, kuidas te istute Tbilisi ühe kallima hotelli lobibaaris, kohtute saadikute ja ministritega ning ühel hetkel viib presidendi soomustatud auto teid riigipea juurde. Vastab see kirjeldus tõele?

Kirjeldus on enam-vähem täpne. Organiseerin oma päeva ühte kohta ja siis teatud vahedega külalised käivad. Nii on lihtsalt mugavam.

Kas sel aastal lähete veel?

Mu ajakava on nii tihe, et ma ei tea, kas jõuan selle aastal lõpus või uue aasta alguses.

* Pärast Õhtulehega rääkimist helistas Mart Laar tagasi ja ütles, et oli end Gruusiast saadava päevaraha suurusega kurssi viinud. Avalikustamisele summa sellegipoolest ei kuulu.
Samal teemal

Ei saa me läbi Lätita!

2008-11-17

Balti kett on nii tugev kui tema kõige nõrgim lüli. Väljaspool Baltikumi ei käsitleta Eestit, Lätit, Leedut kuigivõrd eraldi, vaid räägitakse Baltikumist. Seega on ühe riigi majanduse kukkumisel ühise nimetaja Baltikum kaudu tugev kõrvalmõju teiste riikide majanduskeskkonnale.

Eestis on viimastel kuudel hakatud päev-päevalt üha enam kõnelema meie riigi ees seisvatest probleemidest ja väljakutsetest. Kuni eelmise pühapäevani, kui Läti valitsus otsustas üle võtta varade mahult riigi suuruselt teise panga, Parex Banka enamusaktsiad, ei pööranud me Balti Achilleuse kannale piisavat tähelepanu.

Mõju suurem, kui arvame

Seega mõjutab Lätis toimuv meie heaolu järgmistel aastatel rohkem, kui me arvata oskame. Just Läti suutlikkus toime tulla määrab ära Baltikumi majanduslanguse sügavuse ja pikkuse. Kui Läti lootusetult kokku kukub, võib Baltikum kui kapitali importiv perifeerne piirkond aastateks jääda arenguta, s.t. kapitalita virelema.

Läti on majandustsüklis meist orienteerivalt pool aastat maas. Kui vaadata, kus on lätlased praegu, võrreldes meiega kuus kuud tagasi, siis on neil potentsiaalse põrandale kukkumiseni veel hirmutavalt palju minna.

Eesti ei saa enne korralikult kasvama hakata, kui Lätis pole kohandumist ära olnud. See sõltub sellest, kas Baltikumis nähakse võimalusi või probleeme. Praegu ei ole Euroopas kedagi, kes ei näeks Balti makrot kui potentsiaalset probleemi vähemalt järgmisel 12-16 kuul. Keegi ei süüvi eraldi Eesti majanduse fundamentaalteguritesse, vaid otsustatakse selle läbinisti negatiivse emotsiooni pealt, mida Baltikumi olukorra ja perspektiivide kohta globaalsed finantsinstitutsioonid ja Euroopa meedia pakuvad.

Müüdid, mis meid varem kandsid ja Eesti kapitalile magusaks tegid, on Baltikumis toimuva tagajärjel purunenud. 12 kuu pärast on vaja uusi tugevaid positiivseid märke, mis lööks õhu värisema, paistaks Baltikumist kaugemale ja paneks inimesi näiteks Londonis oma väljakujunenud seisukohti korrigeerima. Üks märk võiks olla euro. Paradigmat muutvatele sammudele on võimalik ehitada uus müüt ja seda Euroopas kolme riigi senisest tihedamas ühistegevuses turustada. Kui teised käsitlevad meid ühise Baltikumina, siis peame ka ühise Baltikumina toimima. Seda, mida ei suuda ühe miljoni inimesega, võib suuta seitsme miljoniga.

Läti mured

Lätis on kuhjunud palju probleeme. Ma ei käsitle siin väga korporatiivset ja korrumpeerunud poliitilist ja majanduslikku keskkonda, kust lähtuvad probleemid ajendasid eelmise valitsuse tagasiastumise. Käsitlen ülevaatlikult Läti pangandust.

Lätis on kohalikul kapitalil põhinevate pankade käes ca 30% pangandusturust. See pangandusturu konsolideerumine, mis Eestis 1990ndate lõpuks Maapanga, EVEA panga ja Forekspanga pankrottide kaudu aset leidis, on Lätis lõplikult toimumata.

Tõenäoliselt viib see kriis Läti kas valitsuse sekkumisel või pankrottide tagajärjel samasse olukorda, et sealgi hakkavad olema suurte rahvusvaheliste pankade tütred või filiaalid. Valitsusel on lähimatel kuudel valida, kas lasta ülejäänud pangad pankrotti või minna ka neisse pankadesse riigi rahaga sisse. Liiga väike turg, mis ei taga piisavat kapitaliseeritust tulemaks toime üha turbulentsema ja asümmeetrilisema globaalse finantskeskkonnaga.

Läti kohalikud pangad ei saa praegu rahvusvahelistelt rahaturgudelt raha tõstmisega hakkama. Likviidsuse puudus on kogu Läti pangandussektori peaprobleem. Peale Parexi enamusosaluse omandamist pani Läti valitsus sinna esimese hooga kohe 200 miljonit latti. Parexi uus juht Inesis Feifaris on öelnud, et vähemalt teist 200 miljonit latti on veel vaja. Samuti on valitsus aktseptinud ca miljardi lati suurust garantiiskeemi aitamaks kommertspankatel refinantseerida nende sündikaatlaenusid, ja ka sellest mahust umbes pool hõlmab Parexit.

Suurtel suured võimalused

Hinnanguliselt on valitsused finantssüsteemi stabiilsust globaalselt toetanud kolme triljoni dollariga. Suured valitsused saavad seda endale lubada, neil on endal reservid või neile laenatakse. Lätil pole aga küllaldaselt reserve ja ka valitsus pole suuteline rahaturgudelt piisavalt raha saama. Ja Lätil on vaja raha peale kommertspanga

likviidsuse finantseerimise ka lati vahetuskursi toetamiseks ja eelarve probleemide lahendamiseks.

Läti keskpanga viimane majandusprognoos 2009. aastaks oli 3,9% SKP kahanemist. Eelarve ümber käib samasugune hookuspookus nagu Eestiski - mõni nädal tagasi rääkis seal valitsus 2% valitsussektori ülejäägist, nüüd juba 1% defitsiidist. Aga ka see ei ole tõsiseltvõetav arv. Üldine arvamus on, et 2008. aasta oodatav defitsiit Lätis on 4-5% SKPst, 2009. aastal üle 6% SKPst, mis viib valitsussektori võlakoormuse 2009. aastaks 20% tasemele.

Lätis toimuv tekitab ka üha kasvavaid spekulatsioone lati vahetuskursi ümber. Sarnaselt Eestiga on Läti fikseerinud lati euro suhtes, kuid jätnud latile +/ -1% kõikumisvahemiku euro fikseeritud vahetuskursiga. Turud juba ootavad lati fikseeritud kursi vabaks laskmist euro suhtes. Loodetavasti jätkub lätlastel kainet meelt sellele mitte alluda. Meile oleks suur probleem, kui formaalselt sarnastes suure jooksevkonto defitsiidiga kapitali importivates riikides tekib devalvatsioonilaine.

Kommertspanganduse likviidsuse tagamiseks, surve vähendamiseks lati vahetuskursile ja valitsussektori röögatu defitsiidi finantseerimiseks järgmisel aastal peab Läti ilmselt juba lähinädalatel jõudma laenulepinguni IMFiga. Naaberriigi ellujäämine on meie huvides - ei saa me läbi Lätita!

Tolerantsi kasvatamine Turay moodi

2008-11-11

Riigikogu liige Marko Mihkelson kirjutab oma ajaveebis, et tänane Postimehes ilmunud Abdul Turay artikkel tolerantsist Eestis esitab seisukohti, mida võib tõlgendada rassivaenu õhutamisena.

Mihkelson ei nõustu väitega nagu võiks USA president Barack Obama otsustada Eestit mitte toetada, sest siin ei sallita mustanahalisi inimesi.

Tänane Postimees valmistas üllatuse. Nii kummalist arvamuslugu pole juba tükil ajal lugeda saanud. Keegi Abdul Turay võttis sisuliselt ette süüdistada eestlasi ja Eestit selles, et meie riigis elab vähe mustanahalisi ning et see võib seoses Obama valimisvõiduga USAs saada meie riigile saatuslikuks. Vabandage, kui see pole rassivaenu õhutamine, siis mis see on?

Võib olla püüdis Turay tõepoolest parimat, et tõstatada väga olulise teema tolerantsist. Ma olen autoriga selles küll nõus, et meil tuleb kohapealset tolerantsi teiste kultuuride ja rahvaste vastu kasvatada.

Samas tuleb mõista, et Eestil on objektiivsetel põhjustel olnud viimastel aastakümnetel vähe kokkupuuteid kaugemate kultuuride ja rahvastega. Kui Turay muretseb mustanahaliste vähese arvukuse pärast Eestis, mida peaksid siis tegema hiinlased, jaapanlased, hindud, araablased ja nii edasi?

Ma olen kindel, et täna maailmas palju ringi liikuvad eestimaalased on viimase tosina aasta jooksul avastanud ja kogenud rohkem, kui Turay loost võiks välja lugeda. Ka Eesti enda avatus on täna suurem kui kunagi varem. Millel põhineb tema enesekindlus, et siin teatakse vaid mustanahalisi korvpallureid ja narkoärikaid? Kahjuks pole see viide mitte eestlaste kitsarinnalisusele, vaid autori klišeelisele mõtlemisele.

Aga ma ei saa kuidagi nõustuda sellise mõttearendusega, mida Turay oma loo lõpus esile manab. Ta kirjutab: «See on küll äärmuslik näide, aga oletagem, et aasta kolme-nelja pärast otsustab Venemaa oma õnne proovida ja ründab Narvat. Me võime olla kindlad, et Ühendriigid ja kogu lääs mõistab selle avalikult hukka. Kuid pole sugugi välistatud, et Ühendriigid ja NATO ei võta tegelikult midagi ette, sest presidendi abikaasa pähe kerkib mõte: «Ah, Eesti, kas see polnud see pisike kitsarinnaline valge maa, kuradile nendega.»»

Kui demokraatlik maailm edendaks tõepoolest Turay reklaamitud üliohtlikku rassieralduspoliitikat («kitsarinnaline valge maa»), siis oleks vaba maailma tulevik ikka väga tume. Minu arvates on Turay tahtmatult solvanud mitte ainult tema praeguse kodumaa elanikke, vaid ka USA värsket presidenti ja tema abikaasat. Ma olen veendunud, et nii harimatut maailmanägemist ei esinda ükski endast lugupidav vaba maailma tipp-poliitik või tema naine.

Turay tahtlik (kuid siisk ohtlik) liialdus kahjuks viitab, milliseid utoopiaid võidakse välja mõelda. Usun, et Turay leiab Eestist, oma tänasest kodumaast siiski rohkem positiivsust ning asjalikus ja mittesüüdistavas debatis annab oma panuse tolerantsi jätkuvaks kasvatamiseks meie ühiskonnas.

Ameerika uued hinnangud välispoliitikas

2008-11-11

Valimisvõidu toonud kampaanias praegusest presidendist rohkem välispoliitikale panustanud Barack Obama puhul oleme õigustatult uudishimulikud - millise pilguga vaatab see järgmise kümnendi olulisim poliitik maailma ja kas see muudab ka meie vaateid?

Kuigi CNNi uuringu andmetel pidas ligi kaks kolmandikku Ühendriikide valijatest Obama kampaania olulisemaks teemaks majandust, joonistus Obama kampaania profiil eriti selgelt välja just välispoliitikas, eristudes konkurentide omast.

Obama kampaanialubadused Iraagi sõja lõpetamise kohta on hästi teada. Kindlasti on sellel otsene mõju ka meie poliitikale, kuna praegu teenib Iraagis Eesti jalaväerühm, kelle sealviibimise mandaati järgmiseks aastaks ei saa riigikogu veel pikendada. Puudu on Iraagi ja USA valitsuse vahel sõlmimist ootav vägede staatuse leping.

Eesti seaduste järgi on missiooni võimalik pikendada juhul, kui vastava riigi keskvalitsus meid kutsub või on olemas ÜRO julgeolekunõukogu mandaat. Praegu pole veel kumbagi.

Obama arusaam Afganistani missioonist on selgelt kooskõlas Eesti julgeolekupoliitiliste huvidega. Teisisõnu, Iraagist vabaneva ressursi suunaks prsident Obama Afganistani. Sellele vajadusele on viidanud ka liitlasvägede kõrged sõjaväelased.

Afganistani puhul muutub oluliseks ka teine Obama kampaaniaplatvormi läbinud neokonservatiivide omast erinev arusaam - valmisolek vastaspoolega läbi rääkida. Panustades selleks Ameerika poliitilist kapitali, vajadusel vahendades vaenupooli ja lisades argumentidele poliitilisi, majanduslikke või sõjanduslikke kaaluvihtu.

Sõjaline jõud on Obama jaoks meetod, mille abil luua keskkond ning julgeolekutingimused poliitilise kokkuleppe tarvis. Nii näeb ta Afganistani ja lisraeli-Palestiina konflikti, läbirääkimiste teel loodab ta Iraani mõjusfäärist eemale tõmmata Süüria ning lepitada Indiat ja Pakistani. Samuti lahendada USA valimiskampaanias välispoliitiliselt enim kirgi kiitnud teema - rääkida läbi Iraaniga, kes ihkab tuumarelvaga oma riiklikku enesekindlust toetada.

Kuigi viimase kaheksa aasta taustal tunduvad paljudele eurooplastele Obama sõnumid diplomaatiast ja läbirääkimistest mesijutuna, siis tegelikkuses pole siin midagi uut. Obama puhul on oluline, et ootuste ja lootuste laineharjal maailmapoliitikasse tõusnuna on tal küllalt poliitilist kapitali, et üritada läbimurdeid saavutada.

Läbimurrete käsuks räägivad samuti nii Afganistanis kui Iraanis ees seisvad presidendivalimised. Praegu on ka senistel vaenlastel USA administratsiooni suhtes uued lootused, mis võibki luua ainulaadse ajaakna läbimurreteks.

Meile pakub muidugi huvi see, kuidas suhtub Obama juhitud administratsioon Venemaasse ja tema enesekehtestamisele suunatud jõuvõtetesse naaberriikide suhtes. Enne Venemaa agressiooni Gruusias ei olnud see teema Obama jaoks välispoliitiliselt väga selge. See on ka arusaadav -Venemaa oli regionaalne mängur, kes ei mahtunud USA välispoliitilistes prioriteetides I.ääne-Euroopa, Hiina, India, Jaapani ja Lõuna- ning Ladina-Ameerika kõrvale. Gruusia muutis olukorda, sest seadis Ameerika ja Euroopa nõrkuse tõttu kahtluse alla USA moraalse positsiooni. Need kaks on viimased 63 aastat nautinud meie maailmajaos vankumatut üleolekut.

Gruusia konflikt paljastas koleda armi selle muidu ilusa tüdruku kõhu peal, keda kutsutakse Ameerikaks. Arm andis märku väljavenitatud USAst kohustustega Iraagis ja Afganistanis ning presidendiga, kelle välispoliitiline kapital oli otsakorral. USAst, mis ei suutnud saata piisavalt jõulist sõnumit Kaukasusse sealse konflikti rahustamiseks või ärahoidmiseks.

USA uue administratsiooni peamine ülesanne on nii seniseid kui ka uusi liite käsutades taastada oma võimekus ja moraalne üleolek. Meie ühine väärtusbaas loob selleks väga head eeldused.

Heidutuseks kõigile neile, kes peavad senaator Obamat pelgalt ,,pehme jõu" advokaadiks, tsiteerin tema kirjutist 2007. aasta suvel ilmunud ajakirjas Foreign Affairs 2007: ,,Ma ei kõhkle ja vajaduse korral käsutan sõjalist jõudu, ka ühepoolselt, et kaitsta Ameerika huve ja rahvast, kui meid rünnatakse või ähvardatakse."

Usun siiralt, et nii Eesti kui ka kõik teised demokraatlikud, inimõigusi austavad riigid on teinud hästi, et usaldavad Ameerika Ühendriike oma strateegilise partnerina.

Artikkel väljendab autori isiklikke vaateid.

Teie president, meie saatus

2008-11-08

Meievanustele (s 1953) algas Ameerika uusim ajalugu mitte John Kennedy valimisest presidendiks 1960 ega tema uute rajajoonte (new frontier) doktriinist või Kuuba kriisist, vaid Kennedy tapmisest 22. novembril 1963 Dallases, 45 aastat tagasi. Demokraatlikult valitud president oli mõrvarite meelest sellesama demokraatia jaoks elukardetav.

Paari aasta pärast möödub Kennedy uue Ameerika programmi kuulutamisest pool sajandit, kuid juba praegu on platsil neidki, kes ennustavad ka Barack Obamale lühikest iga. Demokraatia on seest mäda, kui ta hõiskab valimistulemuste seaduslikkuse üle ja samas valmistub mõrvadeks. Kui kaugele me vaatame? Eestisse puutub Ameerika Ühendriikide presidendi isik väga mitmel viisil, millest üks jääb harilikult varju. See on: milline on Eesti poliitika, niisiis ka poliitikute lühim tee Valgesse Majja ja Kapitooliumi künkale? Pole suur saladus, et Isamaa ja Res Publica Liidu esimees ning erakonna parlamendifraktsiooni juht Mart Laar tunneb senaator John McCaini küllalt lähedalt.

Kes Eesti poliitikutest tunneb lähemalt Barack Obamat? Mitte tema kantseleid ega lehma lellepoegi, vaid teda ennast? Kas seda on palju tahetud? Ei ole, kui mõelda, et Eesti võib olla küll marginaalne, aga ta ei tohi olla isoleeritud.

Obama valimine tähendab uut Ameerikat, sest ta esindab uut põlvkonda (sündinud 4. VIII 1961), kes piltlikult öeldes on tehtud rõõmust pärast Kennedy doktriini. Missugused on need punktid, kus me oleme tolle uue põlvkonnaga juba dialoogis, mitte alles ei hakka neid punkte otsima?

Võiks ju öelda, et NATO ja järelikult ka meie idapiir Euroopas, kuid see vastus on pinnapealne, sest kõige rohkem on Ameerika seotud Lähis- ja Kesk-Idas. Ta on seotud Ida-Aasia, aga ka Lõuna-Ameerikaga.

Mida on meil öelda seal omapoolset, kui meie lähim probleem on Venemaa tugevnemine? Tundub küll, et meie Ameerika- tundmine on jäänud Oskar Lutsu Joosep Tootsi tasemele, kes Paunveres kuulutas, et «Surm punanahkadele!» ja «Edasi, Kentucki poisid!». Kui Toots elaks meie päevil, kas ta hüüaks seda ka Ühendriikide presidendile? Kui lähedalt me näeme? Raske öelda, kui fundamentaalne jaksab Barack Obama olla, sest kõigepealt antakse talle pärast vannutamist kolm kuud armuaega. Eestisse ta selle ajaga ei jõua, kuid Venemaa juhtidega ta ilmselt kohtub kui mitte kohe, siis peagi. Esialgu tuleb meil siin ajada läbi ilma temata. Vormi poolest ei peaks üks meie asjust puutuma temasse üldse, nimelt haldusreform. Puutub ometi, sest reformi edasilükkamine aastasse 1911 või veel hiljemaks tähendab seda, et vanaviisi on näiteks Ida-Virumaal parem. Ongi, sest Ida-Viru kuulutamine üheksainsaks vallaks oleks katastroof. Juba praegu võivad vallad otsustada, kellega nad kokku lähevad. Täitsa selge, et üksi Eesti niisugust katastroofi lahendada ei jaksaks, sest Ida-Viru s on Vene Föderatsiooni kodanike arv mõtlemapanev.

Teine probleem on eelmisega seotud, sest kodakondsuse 0- variant puudutab märksa suuremat ala kui Ida-Virumaa. Kas me vajame Eesti ja Venemaa suhete vahele Ameerikat? Lennart Meri poolest jah, vajasime. Kuid praegu?

Kolmas on riigipiir kahe naabri vahel. Kuni Venemaa Euroopa Liitu ei kuulu -ja ta ei saa meie hulka kuuluda, sest Vladivostok ei asu Euroopas - , seni on see piir tarvilik. Varem või hiljem jõuab Euroopa Liit selleni, et ta nõuab ka meilt kahepoolset riigipiiri. Kes meist siis läheb president Obamat õpetama?

Ma ei karda seda, vaid lihtsalt arvan: näikse, et Ühendriigid on uueks presidendiks paremini valmis kui meie muutuvaks Ameerikaks.

Venemaa ja Aserbaidžaan

2008-11-08

Sellal kui maailma pilgud on pööratud Ameerikale, talitab Venemaa omasoodu. Teisipäeval oli nn Vene marss - mitte ainult Venemaal, vaid Moldovas ja Krimmiski -, eile esines Dmitri Medvedev kõnega, kus jagas Ameerikale süüdistusi ja lubas Kaliningradi raketid paigutada.

Aga viimase aja kõige huvitavam välispoliitiline initsiatiiv, mida Kreml on näidanud, on katse asuda Karabahhi konflikti lahendama. Kui siiraks või vähesiiraks asjaosalised seda algatust ka ei pea, igal juhul õnnestus Medvedevil pühapäeval Moskvasse saada nii Aserbaidžaani president Ilham Älijev kui Armeenia president Serž Sarkisjan. Pärast brutaalset sõda Georgia vastu on see Venemaa presidendile hea pehme kuvand olla rahusobitaja kahe põlise vaenupoole vahel.

Venemaa huvi on kinnistada oma mõjuvõimu Kaukaasias. Seekord on vahendid diplomaatilised, kuid märgiline signaal maailmale on selge: meie osaluseta ei tehta Kaukaasias midagi! Kui Euroopa Liit on otsustamatu ning Ühendriigid seotud finantskriisi ja koduse võimuvahetusega, on Venemaal õige aeg tegutseda.

Paraku on kaamerate ees väljakäidud ühisdeklaratsioon üldsõnaline ning rõhutab järjekordselt konflikti poliitilist lahendamist ja vajadust järgida rahvusvahelise õiguse norme. Noist normidest saab kumbki pool väga erinevalt aru: armeenlased räägivad enesemääramisõigusest ja aserbaidžaanlased riigi territoriaalse terviklikkuse tagamisest.

Venemaa huvi Aserbaidžaani kui ressursirikka riigi vastu on haripunktis ja see võib varjutada isegi traditsioonilisi sõbrasuhteid Armeeniaga. Aserbaidžaanil on aga Karabahhiga seoses palju tahta, sest mitte ainult Karabahh pole okupeeritud, vaid armeenlased on peale selle hõlvanud suure puhvertsooni väljaspool Karabahhi, kust inimesed on samuti ammuilma lahkuma sunnitud.

Pealiskaudselt paistab, et piisab, kui saavutada tugevamaid sõnastusi territoriaalse terviklikkuse toetuseks või väikseidki lootusi puhvertsooni kaotamise suhtes ja aserbaidžaanlased võiksid Venemaa initsiatiiviga rahul olla. Ilmselt unustatakse õige tihti, et aserbaidžaanlased on head kauplejad. Nad saavad hästi aru, kui kaugele Venemaa on valmis Armeeniat survestades minema, ega müü end odava sõna või klaashelmeste eest. Venemaa tegelik huvi regioonis võib olla selle mehitamine oma nii-öelda rahuvalvajatega.

Esmaspäeval tuli sõnum, et esimest korda jõuab Bakuu-Thbilisi-Ceyhani torujuhtmesse Kasahstani nafta. Venemaal on muidugi valus tõdeda, et päev pärast kohtumist Moskva lähedal hakkab Aserbaidžaan oma nafta kõrval Venemaast mööda juhtima võõrast. Tõsi, ega uus nafta sattunud torujuhtmesse üleöö, see on pikalt ettevalmistatud projekt. Tuleb tõdeda, et ühes peab vana Heidar Älijevi algatatud poliitika siiani paika: "Poliitiline süsteem olgu suletud nagu Venemaal, aga äri ajame Läänega."

Läänega püüab Bakuu kõnelda üksnes nafta- ja gaasihuvide kaudu. Ses mõttes on viimane sõnum meediavabaduse piiramisest eriti kõnekas, löögi all on välisraadiote BBC, Vabadusraadio ja Ameerika Hääle edastamine.

Muide, Aserbaidžaanis kõneldakse USA presidendi Barack Obama väidetavast valimiseelsest lubadusest tunnustada Armeenia genotsiidi. See pole tundlik teema üksnes Türgile, vaid ka aserbaidžaanlastele, eriti pärast Karabahhi kaotust ja seal tsiviilelanikele osaks saanud veresauna. Aserbaidžaani ja Armeenia lepitamine on kõva pähkel kellele tahes.

Intervjuu: Tunne Kelam: "Eesti tutvustamine välismaal on jätkuv töö – seda pole iial küllalt!"

2008-11-03

20. augustil 1988 asutasid 104 julget inimest Pilistvere kirikus N Liidu esimese avaliku demokraatliku partei - Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. Tänaseks on neist suurde poliitikasse jäänud vaid Tunne Kelam, kes esindab meie rahvuslikke huve Euroopa Parlamendi suurimas fraktsioonis ühe-mehe-delegatsioonina. Alljärgnev jutuajamine leidis aset 6. septembril Rahvusraamatukogus pärast rahvusvahelist konverentsi.

Tänane konverents on osa ERSP aastapäeva üritustest. Tegemist oli parteiga, kes esitas selge rahvuslik-demokraatliku alternatiivi kehtivale kommunistlikule võimumonopolile. Miks seda sündmust nüüd, vabas Eestis, nii vaikselt peetakse?
Küllap ka seetõttu, et vaba Eesti on muutunud "normaalseks", inimesed tegelevad vabalt omaenda eludega ning suured ühiskondlikud probleemid on muutunud kolmandajärgulisteks. Tänane konverents ei näita küll õiget pilti, sest ERSP asutamise tähistamine Pilistveres 24. augustil kujunes rahvarohkeks sündmuseks, mida kajastati ka meedias. Ja ega see pole veel kõik. Järgneb ERSP juubelile pühendatud soliidne koguteos, mida tutvustatakse oktoobris. Kuid kui kõnelda selliste sündmuste väärtustamisest, eks siin oma osa etendab ka nõukogulik mõttepärand. Kakskümmend aastat tagasi uskus enamus inimesi, et reformid on mõeldavad üksnes kompartei juhtimisel, paljud olid mugandunud sellesse vaimsesse voolusängi. Näha nüüd, et areng vastu neid harjumusi ja hirme kulges hoopis teisiti ning et need ideed, mida tookord peeti marginaalseiks või ebareaalseiks, lõpuks võitsid - seda on tagantjärelegi üha raskem tunnistada. Väiklase rivaalitsemise asemel selle üle, kelle roll oli tähtsam, vajame tungivalt rahvuslikku kokkulepet ka lähiajaloo tasakaalustatud ja ausa käsitlemise osas.

Kus teie jutt auditooriumile paremini kohale jõuab, kus jätkub mõistvaid kuulajaid, kas Eestis või Euroopas?
Oleneb teemast. Ja oleneb kuulajaskonnast. Euroopas saadakse rohkem aru selles mõttes, kui ma räägin seda, mida tänagi rääkisin, et Eesti oli üllatavalt esirinnas demokraatlike alternatiivide moodustamise võimelt ja tulemustelt. Need, kes võtavad vaevaks sellest huvituda, on vaimustatud. Nad on lausa rabatud ja ütlevad, et see on tõeline ime, midagi ainulaadset. Et see arengumudel on väärt tutvustada mujalgi. Näiteks, miks Eestist ei saanud Bosniat selle verise rahvustevahelise kodusõjaga, miks meil ei toimunud etnilisi vihapurskeid ega vägivalla kasutamist, kuidas sai võimalikuks selline imeväärne vabanemine? Ma arvan, et sellega peaks kaasnema sügav tänutunne. Et meil õnnestus iseseisvus taastada ühegi surmaohvrita, tsiviliseeritult, vägivalla ja kättemaksuta. See oli kultuurse rahva küpsuseksam ja me tegime selle hästi läbi.
Kui meie kogemusest ei olda huvitatud, siis on küsimus osalt ka meie oma valitsuse ja riigiasutuste huvis, missioonitundes ja võimekuses selle küsimusega tegeleda. Minu mulje on, et Eestit ei ole kunagi ammendavalt tutvustatud ja meil pole vaja karta, et selle tutvustamisega võidaks üle pakkuda.
Eesti auditooriumi osas on mul positiivne kogemus kohtumistelt noortega. Olen esinenud kümnetes koolides ja ning alati on kuulajate huvi olnud värskendav.

Millele peaksime Eestit tutvustades rohkem tähelepanu pöörama?
Eriti on vaja selgeks teha meie minevikku. Läti ja Eesti on kaks suurima immigrantide arvuga riiki Euroopas. Kui Lääne-Euroopa "normaalsetes" riikides esineb pahatihti etnilisi rahutusi ja pingeid immigrantide arvu juures alla 10% , siis meil on see protsent ju 35 kandis ja Lätis veel kõrgem. Meie rahvuslik-poliitilise tausta selgitamine, koloniseerimis- ja venestamispoliitikast rääkimine, traditsioonilise rahvusvähemuse ning okupatsiooniaja immigrantide eristamine, Moskva pideva vaimse ja poliitilise surve arvestamine kaasmaalastele, mis on muutnud nende kohanemise Eesti riigiga tohutult raskemaks - kõige selle mõistmist on tähtis saavutada igal suhtlemistasandil.
Ei ole mõtet jätkata selles vaimus, mida mõned nooremad riigiametnikud püüavad kultiveerida, justnagu peaksime olema ja käituma nagu "kõik" Euroopas, olema tehniliselt edukad eeskirjade täitjad, poliitiliselt korrektsed, kelle jaoks on kõige tähtsam mitte millegi erandlikuga silma paista. Vastupidi: me peame just praegu sõpradele oma muresid ausalt selgitama.
Mineviku lahendamata probleemid hakkavad praegu uuesti võimenduma seoses Venemaa - loodan, et ajutise - tugevnemisega. Oleme ohutsoonis. Palju tugevamalt võidakse hakata ka meie Euroopa partnerite vahendusel peale pressima kakskeelsuse taastamist, tingimusteta kodakondsuse andmist, s.t pehmeid variante, mis loodavad valijaskonna laiendamise kaudu saavutada Kremlile sõbralikumate valitsuste moodustamist.

Tunne Kelam koos Rakvere linnapea Andres Jaadla ja EP presidendi Hans-Gert Pötteringiga andmas üle Sallivuse salli mais 2008 Strasbourgis.
Kindlasti on Euroopas raske seletada, misasi see Venemaa on, ega nad päriselt ju aru ei saa. Kuivõrd annab see tunda, et mõned riigid olid Venemaa liitlased Teises maailmasõjas, kas nad siiamaani on liitlased? Kuivõrd saadakse Eesti ja Läti olukorrast aru?
Ei saada piisavalt aru, see on väga selge. Toon näite. Euroopa Parlament algatas 2005. aasta mais debati Teise maailmasõja tagajärgedest. See oli parlamendi väga hea reageering Putini algatusele kutsuda 9. mail riigijuhid Moskvasse. Mäletatavasti Eesti ja Leedu riigipead keeldusid (see on Arnold Rüütli üks parimaid otsuseid). Igal juhul, sellel debatil Strasbourgis esines tookord Euroopa Liidu eesistujana Luksemburgi peaminister Juncker, kes oli ka äsja Moskvast tulnud. Tema väitis enda olevat siiani tänulik punaarmeele, et see aitas tema kodumaal fašistlikust okupatsioonist vabaneda. Punaarmee ei jõudnud õnneks Luksemburgini ja minu küsimus talle oli, et kui nii, kas ei peaks ta siis olema Nõukogude Liidule tänulik ka selle eest, et see aitas oma liitlasel Saksamaal 1940. aastal Luksemburgi okupeerida. Sest ilma koostööta Nõukogude Liiduga, ilma Stalini-Hitleri paktita, mille tagajärjel Nõukogude Liit toetas 22 otsustava sõjakuu vältel Saksamaad Lääne-Euroopa vallutamisel majanduslikult ja poliitiliselt, poleks Hitleril see ettevõtmine korda läinud. Nii tuleb järeldada, et Nõukogude Liit on Hitleri kaassüüdlane Lääne-Euroopa okupeerimisel. Rõhutasin, et Teise maailmasõja vallandamiseks ei piisanud ühest agressorist - selleks läks vaja kahe kiskja koostööd.
Tulemus oli, et Euroopa Parlament võttis Teise maailmasõja debati alusel vastu ka resolutsiooni. Sotsialistid tõrkusid küll sellele algul vastu, aga Euroopa Rahvapartei juhtimisel viidi resolutsioon läbi. Seal nenditakse, et Punaarmee võit ei toonud Ida-Euroopa rahvastele vabadust, vaid uue orjuse. Resolutsiooni tekst oli tubli samm Junckeri taoliste seisukohtade ümberhindamisel. Saavutasime ka Balti riikide okupeerimise mainimise.

Angela Merkel vabandas hiljuti Tallinnas olles kannatuste põhjustamine pärast. Kas ta ei saa aru, et Eestis ja Lätis pole selleks põhjust?
Vabandada on ikka mõtet. Teatavasti vabandas Saksa kantsler Helmut Kohl Balti riikide ees 1990. esimesel poolel Molotovi-Ribbentropi pakti pärast. Raskem on ühtlustada sissejuurdunud ajalookäsitlusi. Nii hoidus Merkel võrdsustamast kommunismi ja natsionaalsotsialismi, väites, et viimane olevat unikaalne nähtus. Meie kogemus kõneleb vastupidist - just kommunistlik diktatuur oli oma verejanus ainulaadne. Siin ongi vaja eri ajalookäsitluste võrdlemist ja lõimumist. Arusaadavalt on igaühe särk oma ihule kõige ligemal. Prantslaste ja inglaste jaoks on ajalooliselt suurimaks ohuks ja põhivaenlaseks olnud Saksamaa. Seetõttu oli Hitler nende seisukohalt suurem oht ja nad hindasid ka kõiki teisi põhimõttel, et minu vaenlase vaenlane on minu sõber.
Nüüd on meie asi teha neile selgeks, et meie geograafilise ja ajaloolise kogemuse alusel oleme idas ja meie jaoks oli suurim oht N Liit. Esimene aasta nõukogude okupatsiooni oli meie jaoks niisugune ðokk, et kui 1930. aastatel oldi N Liidu suhtes Eestis üldiselt sõbralik, mitte vaenulik, ja rohkem antipaatiat oli Saksamaa vastu, siis üks aasta nõukogude okupatsiooni muutis kõik hoiakud ja kogu rahvale oli selge: midagi hullemat ei saa meiega enam juhtuda, iga reþiim, ka Hitleri oma, näis olevat parem, kui seda oli nõukogude oma. Seda me pole suutnud piisavalt selgeks teha.

Kõik see kordub praegu Georgias. Kui kindlalt meie võime ennast tunda?
Ei või kindlalt tunda. Meil on põhjust muret tunda, aga hirmu mitte. Praegu on väga tähtis ennast halvimaks ette valmistada. Meie kaitsevõimet tõsta, liitlastega paremaid ühendusi luua, konkreetselt läbi mängida abistamismehhanismid. Kõige tähtsam on tugevdada meie Kaitseliitu, sest meie asi on kõigepealt juhtida omaenda kaitset. NATO tuleb kahe, kolme või nelja nädalaga meile appi. On vaja ajakohastada kõik abistamiskanalid, kuidas abi kohaletoimetamine hakkab toimuma, kuhu nad tulevad, millised võimalused meil on neile pakkuda ja mida meie teeme kallaletungi esimeses järgus. Tähtis on ka see, et me saame kohe õhukaitset ja õhust abi. Vene juhid küll praegu irvitavad kahe NATO lennuki üle, kes kolme Balti riiki turvavad, aga vähemalt nad on olemas.
Minul tekkis kindlusetunne kümme aastat tagasi, kui Paldiskis ja Lääne-Eestis olid katastroofidele reageerimise õppused ja sellega seoses saabusid Eestisse Ameerika sõjalaevad ja mitusada merejalaväelast. Kui ma seda nägin, siis mul tekkis turvatunne. Paraku nähakse tänapäeva vasakpoolses ja Ameerika-vastases Euroopas asju teisiti, justnagu ameeriklased oleksid ohuks.

Milline on ERSP vaim ja kui palju on teda alles?
ERSP oli ühe programmi partei, tema programm oli Nõukogude impeeriumi lagunemise algul julgeim ja suurim, kusjuures lagunemisest ei osanud tookord keegi rääkida. See programm teostati imepäraselt kiiresti kolme aastaga. Pärast seda avaldusid ERSP nõrkused, sest ta koosnes inimestest, kel olid erinevad maailmavaated.
Paari aastaga pärast iseseisvuse taastamist polnud ERSP sisemiselt enam ühtne. Inimesed tirisid erinevatesse suundadesse, said erinevalt asjadest aru, see oli muide loomulik. Olime ju ühinenud Nõukogude Liidu vastu ja rahvusriigi poolt. Edasi läks elu nagu igas normaalses ühiskonnas, kus inimesed jagunevad huvide või pettumuste järgi.
ERSP-s on kohati veel tunda ka vana vimma. See on kurb, sest head ja positiivsed asjad on ainuke kapital, mida saab koguda. Meie tegevuse mõte on püsivate eluväärtuste ehitamine. Positiivsed tunded, head teod, soe suhtumine, üksteise toetamine - need jäävad püsima. Armastus jääb püsima. Vihkamine õnneks ei jää.

Paljud, ka endised ERSP-lased on teinud etteheited, et Eesti kaotas Euroopa Liitu astudes uuesti oma vabaduse. Kas vähemalt nüüd, seoses Georgia sündmustega, on mõni neist oma sõnad tagasi võtnud?
Selline suhtumine on arusaadav. Me püüdsime taastada rahvusriiki, sest teadsime, et rahvus on ohustatud ja jäämas oma kodumaal vähemusse. Euroopa Liiduga ühinemisel oli tegemist loomuliku hirmureaktsiooniga, mida aga kommunistid küüniliselt ja professionaalselt ära kasutasid: saite ühest liidust välja ja kohe tormate teisega ühinema. Vahe vabade rahvaste koostöö ning diktatuuriühiskonna vahel on sama selge nagu vahe normaalse kodanikuühenduse ja vangide seltskonna vahel. Ühest võite soovi korral välja astuda, vanglast te välja ei saa. Meie ainus rahvuslik valik iseseisvuse säilitamiseks ja jätkuvalt püsiva ohu tõrjumiseks idast oli saada demokraatlike majandus- ja kaitseühenduste liikmeks. Tõepoolest, Georgia okupeerimine on dramaatiliseks kinnituseks, et meie valikud olid ainuõiged ja et nende elluviimiseks ei tohtinud aega kaotada. Teatavasti oli Eesti jaoks NATO-sse saamine kõikidest muudest ühendustest kõige problemaatilisem. NATO liikmelisuse eeltingimus oli Euroopa Liitu astumine. Täitsime Euroopa Liidu näol kõik NATO kriteeriumid.
Mul on isiklik mulje Euroopa Tulevikukonvendist, mille liige ma olin aastatel 2002-2003 ja mis Põhiseaduse lepingut välja töötas. Meil olid ka seal algul oma hirmud. Olime palju tugevamalt kõikide liikmesriikide õiguste poolt, aga kui me lõpuks nägime, et keegi ei saavutanud mingit ülekaalu, põhiseaduse leping oli kompromiss, mis kedagi päriselt ei rahuldanud, siis selgus, et sellisena oli ta parim kompromiss ja näitas ühte selget suunda: mingisugust Euroopa Föderatsiooni ega liitriiki ei tule. Sellele on vastu otsustav enamus, seda ei juhtu.
Euroopa vajab ühist välis-, julgeoleku- ja energiapoliitikat. Kuni seda pole, mängivad näiteks Saksamaa ja Venemaa omavahel kokku ning Euroopa jaguneks selgemini esimese ja teise klassi riikideks. Balti riikidel oleks siis palju raskem oma rahvuslike huvide eest seista.

Mis on rahvuslikud huvid? Rahvuse kvaliteet käib alla terves Euroopas. Miks erinevused pole enam rikkus?
Meie rahvuslik huvi on vaba, elujõulise rahvastiku ja majandusega riik, kes loob oma kõrgkultuuri ning kuuluks Euroopa moraalsete liidrite esigruppi. Riik, kes tahab ja suudab toestada eetilisi väärtusi nii kodus kui ka välismaal. Rahvuslike kultuuride mitmekesisus on jätkuvalt rikkus, kuid nende rikkuste tõlgendamine muutub üha pinnapealsemaks ning kommertslikumaks. Nagu ütles täna Tšehhi suursaadik: probleem on tarbimisele orienteeruvas vaikivas enamuses, kelle jaoks püsiväärtused muutuvad ähmaseks ja ebaoluliseks. See tendents on omane kõigile heaoluühiskondadele. Tarbimine saavutab teatud etapil küllastuspunkti, võib muutuda absurdiks ja pöörduda ehtsate inimsuhete vastu. Tulemuseks on mitte suurem õnn, vaid suurenev jäätmete - nii aineliste kui vaimsete - hulk. Rõõm uuest asjast või meelelahutusest närtsib koheselt ja järgmine päev on vaja midagi veelgi uuemat või erutavamat. See on ummiktee. Euroopa ei saa oma tulevikku rajada üksnes ainelisele küllusele, kui seda saavutatakse püsiväärtuste ning ühtse Euroopa kultuuritraditsiooni hääbumise arvel.

Kas see on vandenõu?
Mina olen liiga väike inimene, et selle kohta autoriteetset hinnangut anda.

Mis on väljapääs? Milline on Euroopa tulevik?
Euroopa tulevik on küsimärgi all. Ei saa öelda kindlalt, et tulevik on nii helge, nagu ametlikult välja pakutakse. Räägime väärtuste Euroopast, kuid seal jääb puudu mitmetest põhiväärtustest. Väärtused on vabadus, väärikus, õiglus, solidaarsus, demokraatia, sallivus ja terve rida teisi. Vabaduse kättevõitmine on joovastav, hingeülendav saavutus. Kuid vabadus nakatub momentaanselt isekusest ja kõigist muist inimlikest nõrkustest. Vabaduse mõttekas kasutamine on seotud teise v-ga: vastutus. Kui vabaduse teostamisel puudub vastutustunne, algab triivimine enesekesksusse, pinnapealsusse, lõppkokkuvõttes anarhiasse.
Mind on pannud sügavalt mõtlema Euroopa Liidu ühe isa, Robert Schumani seisukoht aastast 1949. Muide, ühinenud Euroopa kõik asutajad olid tõsikristlased, usklikud inimesed, kes sügavalt tunnetasid ühtset Euroopa kultuuripärandit ja vaimset järjepidevust. Schuman kirjutas aastal 1949: „Demokraatia on kas kristlik või teda ei ole olemas, sest mittekristlik demokraatia päädib kas anarhias või türannias."
Kui me oleme oma traditsiooni kaotanud, mis Euroopa väärtusi on kujundanud ja Euroopat identifitseerinud läbi sajandite, kui me arvame, et väärtus on ainult järjest suurenev heaolu, meelelahutus ja piiramatu vabadus teha, mida tahame, siis mandub Euroopa teiste tsivilisatsioonide ja usundite tallermaaks.
Nad hakkavad meid manipuleerima, mis juba teatud sfäärides toimubki. Kõik taandub meie kultuurilis-religioosse identiteedi taaselustamisele. Ses suhtes on hästi rääkinud praegune paavst. Kui me oleme ise lakanud hoolimast ja uskumast oma väärtustesse, siis pole meil alust loota, et partnerid meid respekteeriksid ja tõsiselt võtaksid. Neil on omad väärtused ja põhimõtted, mida nad austavad ja mille eest seisavad. 80% noortest Saksamaa türklastest arvab, et Euroopa kultuur on ebamoraalne, mandunud ega vääri jäljendamist.
Me ei suuda konkureerida islamiga või teiste kultuuridega võrdsel tasandil, kui meil pole midagi vastu pakkuda. Üks minu sõber, norra kristlik-demokraatlik poliitik, alustas oma valimiskampaaniat sellest, et hakkas suhtlema Norra muhameedlastega. Oslos on 120 mošeed. Kristlikud kirikud on tühjad, mošeed on täis. Ta leidis ühise pinna selles, et mõlemad tunnistavad Jumalat. Muhameedlus ja kristlus pole teineteisest nii kaugel, kui arvatakse. Islami traditsioon tunnustab Jeesust suure prohvetina ning on judaismi ja kristluse pinnalt võrsunud. Ühine nimetaja - Jumal - osutus võtmeks, mille vahendusel minu sõber leidis omaksvõtmist. Muhameedlased hääletasid tema poolt, kuna ta usub Jumalat, ja mitte Norra peaministri poolt, kes Jumalat ei usu.

Kuidas hindate oma Euroopa Liidus oldud aega? Kas olete saanud teha seda tööd, mida olete tahtnud, Eesti heaks ja Euroopa heaks?
Mu põhiline sõnum on olnud kaitsta Eesti rahvuslikke huve. See on maailma suurim demokraatlik parlament, ligi 800 liiget. Ma olen suurimas fraktsioonis, mille liikmeskond moodustab peaaegu kolm Eesti Riigikogu, aga ma olen seal üksi. Kuidas siis võidelda nende huvide eest?
Parim Eesti huvide kaitsja on see, kel on hea nimi ja keda usaldatakse. Seda ei saavuta ainult deklaratsioonidega, et „Eesti on ohus!" või „Te peate meid aitama!". Kõigepealt pead sa ise olema huvitatud teistest. Olles üksainus Eesti esindaja ja sellisena absoluutses vähemuses, jääb ainsaks lahenduseks avatus, sõbralikkus, inimlike suhete ja vastastikuse usalduse ehitamine. Siis osutub järk-järgult võimalikuks oma rahvuslikke probleeme esile tuua, oma kodumaa tausta ja saatust selgitada. Kaks aastat tagasi sain Euroopa Rahvapartei kõrgeima auhinna, Robert Schumani medali, mida fraktsiooni praegusest koosseisust on saanud vaid kolm inimest. See medal aitas mind palju, kui oli tarvis reageerida möödunud aasta aprillirahutustele ja saavutada Euroopa Parlamendi resolutsiooni vastuvõtmine Eesti toetuseks. Mul õnnestus see vajalik toetus saada parlamendi suurimalt fraktsioonilt täies mahus, ma tegin valmis resolutsiooni teksti ning fraktsioon toetas seda, kuna nad tundsid mind. Ma sain minna parlamendi presidendi juurde, kes oli fraktsiooni endine juht, paluda, et ta esineks istungi algusel omapoolse avaldusega Eesti toetuseks, et ta korraldaks eraldi arutelu Eesti teemal. Veel enne seda võisin minna väliskomisjoni esimehe juurde ja esitada soovi, et ta teeks avalduse Eesti toetuseks. Kirjutasin talle selleks kavandi. Ta tegi seda aega viitmata. Ma poleks kõike seda suutnud korda saata, kui minus oleks nähtud omaette nohisejat kaugest väikeriigist, kes aeg-ajalt siin ja seal vilksatab, kuid kellest ei osata täpsemalt arvata, mida ta endast kujutab või mis temast teistele kasu on.

Kas kandideerite uuesti? Millised on seekord valimiste tingimused?
Jah, ma kandideerin, sest olen täna rohkem veendunud kui kunagi varem, et Euroopa Parlament ei ole koha täitmise paik. Meid on ainult kuus ja on erakordselt tähtis, et iga esindaja oleks võimeline täit panust andma. Selleks aga tuleb taastada avatud nimekirjad. Avatud nimekirja eelis on see, et valija otsustab, kes läheb parlamenti. Suletud partei-sisesed nimekirjad Eesti tingimustes on valijavaenulikud.

Kesk ja Reform võiksid oma eurosaadikuid usaldada

2008-10-30

Riigikogu liige Andres Herkel kirjutab oma ajaveebis, et kuigi Reformierakond ja Keskerakond ei poolda avatud nimekirjadega europarlamendi valimisi, on nende parteide eurosaadikud teist meelt.

Paari nädala eest kinnitas Toomas Savi, et tema ei kavatse eurovalimistel kandideerida, kui nimekirjad jäävad suletuteks. Sellega väljendas Reformierakonna seeniorpoliitik oma ühest poolehoidu avatud nimekirjale, kus valija hääl maksab. Toomas Savi seisukoht erineb selgelt suletud nimekirju pooldava Reformierakonna seisukohast.

Veidi ettevaatlikumalt argumenteerib eilses Eesti Päevalehes avatud nimekirjade kasuks Keskerakonna eurosaadik Siiri Oviir. Oviiri seisukoht erineb küllalt selgelt vähemalt sellest Keskerakonna seisukohast, mida väljendati kaks aastat tagasi eelmises Riigikogus - siis, kui Reformi- ja Keskerakonna häältega valimisnimekiri suletuks muudeti.

Hiljem on Keskerakond selles küsimuses ilmutanud üsna erinevaid seisukohti. Keskerakonna positsioon sarnaneb serviti seisva mündiga, mis ootab ja mõtleb, kummale poole kukkuda.

Meenutame, et 2004. aasta Euroopa parlamendi valimistel kehtis avatud nimekirja põhimõte. Näiteks Siiri Oviiril võimaldas see valituks saada just tänu isiklikele häältele, mida ta kogus rohkem kui Keskerakonna planeeritud esinumber. Võimalik, et kellegi jaoks oli see suur pettumus.

Siiski tahaks kutsuda Keskerakonda ja Reformierakonda oma eurosaadikuid usaldama ja toetama avatud nimekirja põhimõtet, nagu toetab seda enamus teisi erakondi.

P. S. Sellest on küll väga palju räägitud, aga korrakem avatud nimekirja eelised siin veelkord üle:

Valija tahab, et ta hääl maksaks, ta tahab hääletada kindla kandidaadi poolt. Selle võimaluse äravõtmine pole õiglane. Valikuvabaduse piiramine võib inimesi poliitikast veel enam eemale peletada. Madal osalusprotsent oli probleem juba eelmistel eurovalimistel ja suletud nimekirjad üksnes süvendaksid seda tendentsi.

Valimissüsteem olgu ühtne. Eesti valimissüsteemile on ette heidetud keerukust, kuid samas on ta hästi tasakaalustatud. Nii Riigikogu kui ka kohalike volikogude puhul valitakse korraga nii nimekirja kui ka kindlat kandidaati. Nii oli ka eelmistel Euroopa Parlamendi valimistel. Nüüd, kus see süsteem on mõistetavaks saanud, on eriti halb teistsuguse põhimõttega segadust külvata.

Säästkem erakondi. Suletud nimekiri paneb erakondade ette ülesande, mille lahendamine tekitab liiga palju kirgi ja mille tulemus külvab igal juhul umbusku. Erakondade mainele tuleb kasuks, kui kandidaatide lõplik reastamine jääb valija teha. Kaheteistkümne kandidaadi väljasõelumine ja esialgne reastamine on erakondade jaoks piisav ülesanne.

Motiveerigem kandidaate. Suletud nimekirja puhul tekib küsimus, miks peaksid pingutama kandidaadid, kes on rea lõpus. Pooltel puudub isegi teoreetiline võimalus valituks osutuda. Kui nad ka püüavad kampaaniat teha, ei ole see valija jaoks usutav. Usutava ja kõrgelt motiveeritud valimisõhustiku tagab avatud nimekiri, kus iga kandidaat tahab koguda isiklikke hääli

Metsarahva vajakajäämised elu edendamisel

2008-10-29

Russofoobia ei ole midagi vaid Eestile iseomast. 2004. aastal International Gallupi poolt paljudes maailma riikides läbi viidud küsitluses selgitati eri riikide elanike suhtumist suurriikidesse.

Kõige halvemaks osutus suhtumine Venemaasse. Kõige negatiivsemalt oldi Venemaa suhtes meelestatud Soomes - 62% sealsetest asukatest suhtus Venemaasse negatiivselt, järgnesid Tšehhi ja Šveits 42 ning Saksamaa 37 protsendiga. Kusjuures Eesti elanikest suhtus Venemaasse negatiivselt vaid 23%.

Russofoob šovinisti vastu

Eesti meedias on arutelu russofoobiast püstitanud peamiselt need ettevõtjad, kelle ärid Venemaal kinni on jooksnud ning kes süüdistavad oma hädades Eesti valitsust. Ei olegi kahtlust, et välispoliitika on suhteid Venemaaga ja majandust olemuslikult mõjutanud. Siililegi on selge, et kui Eesti saaks Venemaaga hästi läbi, siis võiksime kaubavahetuse korraldajana ida ja lääne vahel mängida rolli, mis toodaks meile olulist rahvuslikku rikkust. Selle peale võib aga öelda, et oleks tädil rattad, oleks omnibuss. Kõik teavad, mis oleks see poliitiline hind, mida tuleks maksta Venemaaga äri ajamise eest. Veel enam. Ajalugu on meile õpetanud, et Venemaa šovinistlik välispoliitiline joon on iseseisvalt eksisteeriv nähtus. See, mida Eesti teeb või jätab tegemata, ei mõjuta Venemaa välispoliitikat Eesti suunas tõenäoliselt märkimisväärselt.

Samal ajal ei arva ma ka, et poliitilisel tasemel peaks ettevõtjate muresid seoses Vene suhetega naeruvääristama. Sellised ilmingud on märk Eesti poliitikute haprast lastetoast. Majandussuhted suure naabriga on olnud tähtsad igale väikeriigile.

Russofoobiat mõtestades avaneb minu jaoks välispoliitilise aspekti kõrval veel kaks tahku.

Esiteks eestlaste suhtumine Eestis elavatesse venelastesse.

Äraleierdatud integratsiooniteemal pole suurt midagi lisada. Kui arvata sisse igasugused sõjaretked, siis on Venemaa Eestile viimase 1000 aasta jooksul umbes 40 korda kallale tunginud. On päris selge, et ajalooline taak kahe rahvusrühma vahel on kaalukas. Samal ajal on ebaintelligentne eitada sotsiaalteaduslikku fakti, et kahe rahvusrühma suhtumine teineteisesse on interaktiivne.

Nii, nagu üks suhtub teisesse, suhtub viimane esimesse. Siin avaldub kindlasti ka põlvkondlik fenomen. Nooremas generatsioonis olen üliharva kohanud mõnda tuttavat, kes sõimab venelast tema rahvuskuuluvuse pärast. Vanemaealiste seas pole see teadupärast eriline erand. Ajalooline põhjusteahel, mis selle taga peitub, on mõistetav, kuid mitte vabandatav.

Aga võõrvaenust rääkides tasuks peatuda hoiakutel. Ehk siis, millisel määral me oleme valmis ja ennekõike suutlikud mõistma meist erinevaid kultuure ja arusaamasid? Kui palju me üleüldse oleme valmis teistest kultuuridest pärit inimestega suhtlema?

Möönan, et selles suhtes on Eestis küll probleemid olemas. Küsimus ei ole ideoloogilises võõrvihas, vaid omamoodi metsarahva sündroomis. Inimene, kes on eluaeg külas elanud, tunneb end linna jõudes paratamatult ebamugavalt. Analoogne sündroom vaevab kahjuks ka meid, eestlasi. Selle tunnistamine on probleemiga tegelemisel esimene samm.

Metsarahvas kardab avatust

Globaliseeruvas maailmas on see tegelikult eestlastele kui väikerahvale võtmeküsimus.

Seda nii majanduslikus kui ka poliitilises mõttes. Eesti oma tööstuse arendamisel on võtmeküsimus leida maailmamajanduses kitsaid, aga potentsiaaliga nišše. Selle eelduseks on aga ettevõtjaskonna rahvusvahelistumine. Niikaua, kui Paide ettevõtja tajub oma turu maksimaalse piirina Tartut, on arenguhüpet raske näha.

Iga rahvusvahelisel tipptasemel arvestatava kontaktvõrgustikuga poliitik või ametnik garanteerib Eesti julgeolekut kindlasti rohkem kui ükskõik kui suur arv tanke. Kõik teavad Soome ajalugu ja seda, kuidas tol riigil on õnnestunud Euroopa Liidus ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides reaalseid tegijaid toota.

Näiteks on selle aluseks olnud süsteemne tegevus 90ndate alguses selle nimel, et kindlustada tervele põlvkonnale arvestataval tasemel haridus Lääne tippülikoolides.

Kui tuua siia võrdluseks Eesti olukord, kus neli aastat pärast Euroopa Liiduga ühinemist õpib vähemalt ühe semestri Lääne ülikoolides ainult umbes 2% tudengitest, siis jääb meil üle vaid möönda, et meie globaliseerumistase ja avatus maailmale on endiselt kriitiliselt kasinad.

Kuidas välisomanikud välja osta?

2008-10-28

Riigikogu liige Taavi Veskimägi (IRL) kirjutab, et majanduskriisis tekkival varade ümberjagamisel tuleks riigil toetada kohalikku kapitali, ületades lõhe poliitikute ja ärimeeste vahel.

Maailma finantskriisi mõjud reaalmajandusse suurenevad päev-päevalt. Raha hind on tõusnud drastiliselt, krediidivõimalused ja varade väärtus on vähenenud. Lähema aasta-paari jooksul saame näha varade ümberjaotamist praegusele poliitilisele ja majanduslikule eliidile lähemal olevate isikute kasuks kõigi teiste arvel, passiivsematelt kapitali omanikelt aktiivsemate kasuks.

Tehakse seda siis pankrottide, ülevõtmiste, ühinemiste või vara alla tegeliku väärtuse müümise kaudu.

Ka Baltikumis hinnatakse lähema aasta jooksul paljud varad alla oma pikaajalist väärtust. Uued võimalused tekivad eelkõige neil, kellel endal on likviidsust, parem juurdepääs krediidile või rohkem teavet-sidemeid.

Mujal maailmas etendavad valitsused varade ümberjaotamisel võtmerolli, mis tähendab poliitika/poliitikute olulisuse märkimisväärset kasvu. Viimaste nädalate ja kuude sündmustes pole rahanduses midagi juhtunud ilma valitsuste otsese või kaudse osaluseta.

Kui varem on turumajanduslikes riikides valitsused sekkunud eelkõige selleks, et tagada vaba turu toimimine, siis nüüd näeme hoopis uut üleilmset paradigmat.

Ilmselt on Venemaa siin kõige kujukam näide, kus kriisi lõppedes ilmselt suur osa atraktiivseid varasid on «omadele» ümber mängitud. Kuna enneolematu aeg on parim advokaat enneolematute meetme kasutamiseks, näeme järjest valitsuste suvaotsuseid avaliku raha kasutamisel. Kõik on võimalik maha müüa jutuga rahandussektori ja seeläbi hoiustajate raha, töökohtade ja sissetulekute kaitsmisest.

Praktika on tõestanud, et majanduslanguses pole valitsused poliitiliselt suutlikud kannatama välja laissez faire printsiipide rakendumist turgudel. Ehk valitsused ei ole valmis poliitilistel põhjustel laskma turgudel liikuda lõputult alla. Valitsuste närv on palju lühem kui turgude oma.

Varade ümberjaotamisel Eestis võtavad nüüd n-ö valitsuse positsiooni siin asuvate Põhjamaade pankade tütred ja filiaalid.

Ilmselt korraldatakse Eesti majandust ümber eelkõige väike- ja keskmise suurusega ettevõtete pankrottide kaudu.

Kas see tähendab Põhjamaade kapitali veelgi tugevamaid positsioone Eestis? Aga just sealsel kapitalil on parim võimalus panganduse abil olematu hinnaga siinsed varad üles osta. See läheb nii juhul, kui sealsed investorid siiski ka edaspidi usuvad Baltikumi GDP per capita ühtsust Euroopa Liiduga ja Venemaa mitteagressiivset käitumist Eesti suhtes.

Raha pole ju maailmast kadunud, otsitakse teraselt võimalusi, kus ja kuidas see võiks kõige enam väärtust luua.

Samas ollakse Baltikumi suhtes ka kaugemas tulevikus võrrelduna teiste Kesk-, Lõuna ja Ida-Euroopa ülemineku majandustega väga negatiivselt meelestatud.
Koostoimes koduturu keerulisemaks muutumisega paistab, et pigem tõmmatakse Eestis tegevust kokku, kui seda laiendatakse.

Investorid mõistavad sama, mida suurem osa Eesti ühiskonnast - mudel, mis viis meid tasemelt 15 protsenti SKTd inimese kohta 70-le protsendile Euroopa Liidu keskmisest, ei vii meid tasemele 125 protsenti SKTd inimese kohta Euroopa Liidu keskmisest. Seni, kuni me ei suuda veenvalt demonstreerida Eesti uusi sellesuunalist liikumist vedavaid mootoreid, on soov siin kapitali hoida/paigutada märgatavalt pärsitud.

Lisaks tegur, mida ilmestab välisinvestorite suhteline närvilisus selle piirkonna julgeoleku suhtes pärast Venemaa agressiooni Gruusia vastu. Nende tegurite koosmõjul võime end leida hoopis teises olukorras, kus välisinvestorid hakkavad Eestist end välja müüma ja keskenduvad põhiärile kodus.

Eesti majanduse kapitalisatsioon on senini põhinenud peaasjalikult välimaistel otseinvesteeringutel. See on olnud loomulik. 15 aastat tagasi polnud meil endal kapitali, mida majanduse ülesehitamiseks kasutada. Seetõttu oli meie ainus võimalik majanduspoliitika avatud majandus, mis tõi meile laenukapitali ja otseinvesteeringute voo.

Nüüd on tekkinud rahvuslik kapital. Kriis võiks anda suurepärase võimaluse Eesti majanduse kapitaliseeritust ja varade omanike struktuuri tuntavalt muuta.

Eesti kapitalil võiks tekkida hea võimalus hoopis madala hinnaga välisomanikud siinsetest ettevõtetest välja osta ja võtta senisest hulga tugevam positsioon Eesti majanduses. Me lihtsalt oskame kohalikena siinses keskkonnas enam väärtust luua ja riske paremini hinnata ja juhtida.

Mis välisinvestorile ei pruugi tootlik vara olla, võib seda olla kodumaisele kapitalile. Kindlasti ei peata ka see kriis üleilmset konsolideerumist, kuid järgmise 5-6 aasta perspektiivis võib olla rahvuslikul kapitalil võimalus saavutada Eestis arvestatav varade väärtuse kasv.

Kahjuks on reaalsus teine. Kapital hääletab jalgadega, kapitali omanikud on Eestis riigis pettunud ja paljud ei soovi isegi võimaluste tekkimisel siia investeerida. See on riigile katastroofiline, eriti tingimustes, kus värsket raha pankade kaudu enam peale ei tule. Ilma kapitalita pole heaolu kasvu. Tuleb leida dialoog riigi ja kapitali vahel.
Selle eelduseks on sarnane arusaam olukorrast, mis toimub maailmas, mis on Eestis läinud viimastel aastatel nihu ja mis hästi.

Ja siin ongi tekkinud erimeelsuste allikas. Ettevõtjad käsitlevad olukorda kosmopoliitselt, poliitikud suletud rahvusriiklikult.

Maailmakäsitluste polariseerumine on kiirelt globaliseerunud maailmas olnud objektiivne. Ükski arvestatav ettevõtja ei saa mõtestada oma tegevust ainult Eestist lähtudes, oma tegevus tuleb asetada laiemasse ruumi.

Ametnikud ja poliitikud tegelevad mõistetavalt riigiga. Poliitikutele on nende turg siin.
Laiemas kontekstis paistab aga Eestis toimuv hoopis teisiti. Selle lõhe ületamine ja Eesti kapitalile maa taas atraktiivseks muutmine on esimene eeldus, mida saame ise luua, uueks kasvuks.

Riigi strateegiline huvi peab olema luua tugev omanike ühiskond, mis on märksa jätkusuutlikum ja pikaajaliselt vastutustundlikum kui töövõtjate ja filiaalide ühiskond.

Varade ümberjagamisel toetagem omasid!

Kas Lääs on kaotamas energiasõda?

2008-10-21

Riigikogu liige Marko Mihkelson kirjutab oma ajaveebis, et gaasikartelli sõlmimine Venemaa, Katari ja Iraani vahel on läänemaailmale halvaks uudiseks.

Varjatult on energiasõda käinud juba mõnda aega. Võib-olla oleks isegi täpsem öelda, et rahvusvaheliste suhete suurmõjutajana on kaasaegsed energiasõjad käinud vähemalt 50 aastat kui mitte rohkem. Suurema osa ajast on Läänel õnnestunud oma tarbimise kasvu ning tootmise vähenemist tasakaalustada eduka välispoliitikaga. Nüüd on aga kujunemas olukord, kus eeskätt Venemaa ja Hiina survel on Lääne huvid oluliselt piiratud või kohati isegi tõrjutud.Ka tänane uudis sellest, et Iraan, Katar ja Venemaa on teinud veel ühe sammu rahvusvahelise gaasikartelli sõlmimiseks, ei sisenda kuigi suurt optimismi eriti Euroopa gaasisõltlastele. Nimetatud kolmikule, kes kokku kontrollivad absoluutset enamust maailma gaasivarudest, on eelkõnelustel juurde tulemas veel Venetsueela, Nigeeria ja Alžeeria.

Provotseerivalt võiks ju küsida: kas Lääs on kaotamas esimest korda energiasõda? Märke sellest on mitmeid ning gaasikartelli teke oleks väga tõsiseks löögiks Lääne huvidele. Samas puudub eriti Euroopa Liidus piisav üksmeel energiajulgeoleku alaseks ühistegevuseks, mitte siis üksnes sõnade tegemiseks. Nabucco torujuhtme saaga on siin heaks sümboliks. Ka ebamääraselt suure «kliimakoorma» võtmine ei suurenda konkurentsivõimet.

Ometi oleks ilmselt veel liiga vara hauakivi tellida. Väline surve on lääneriike juba tänaseks piisavalt piitsutanud ning enesehoid peaks siiski mingil hetkel ka reaalseid tegevusi kannustama.

Eesti valitud julgeolekusuund on osutunud õigeks

2008-10-18

Kaitseminister Jaak Aaviksoo (IRL) kirjutab vastuseks Tõnu Viigile, et NATO aluslepingu, kollektiivkaitse paragrahvi 5 tõsiseltvõetavust pole mõtet kahtluse alla seada.

Eesti rahvuslik/riiklik julgeolek on teema, mis ilmselt väärib rohkem tähelepanu, kui ta seni on pälvinud. Ses mõttes on Tõnu Viigi artikkel Postimehes (04.10.08) tervitatav. Samas on julgeolek teema, kus emotsioonid ja (ilmavaatelised) hoiakud kipuvad kergesti faktide ja nendest lähtuva analüüsi üle võimust võtma, mille tagajärjel on kerge libastuda pealiskaudsete üldistuste ning lahmiva sildistamise mannetusse.

Eesti julgeoleku (loe: rahvusliku kestmise) tagamine on läbi kogu meie 90-aastase riikliku ajaloo olnud rahva jaoks keskne teema; seda ka Nõukogude ja fašistliku okupatsiooni aastatel. On piisavalt ajaloolist kinnitust sellelegi väitele, et nii paljud juunikommunistid, saksaaegsed kollaboratsionistid kui ka heausksed kommunistid poststalinistlikus Nõukogude Liidus uskusid siiralt end talitavat eesti rahva parimates huvides. Teame ka, et need poliitilised eelistused pole kunagi esindanud eesti rahva enamust.

On väidetud, ja ilmsesti mitte ilma aluseta, et selline «paindlikkus» on meil ometi aidanud ellu jääda. Ka tänases Eestis on inimesi ja liikumisi, kes tõsimeeli näevad meie julgeolekugarantiid esmajoones võitlusvõimelises rahvusfundamentalismis ja keda sobiks nimetada eesti natsionalistideks. Ometi ei ole need inimesed meie poliitilisel areenil kuigivõrd domineerivad, samuti nagu mul on raske uskuda, et enamik jagaks Tõnu Viigi seisukohta, et «... peaksime koos [lääneriikidega] pidama oma parimaks julgeolekugarantiiks demokraatlike ja humanistlike ideaalidega Venemaad».

Oleme suures üksmeeles leidnud oma riiklikule kestmisele julgeolekugarantiisid siiski just lääneriikide väärtusühendustest - NATOst ja EList - ja vaevalt sooviksime seda millegi «parema» vastu vahetada. Erinevalt Viigi väidetust, just nagu oleksid «julgeolekupoliitilised küsimused olnud parteipoliitiliste häälepüüdmismagnetite teenistuses», pole nendes küsimustes olnud arvestatavaid erakonnapoliitilisi erimeelsusi.

Vastupidiseks arvamuseks võiks justkui anda ainest asjaolu, et Eesti parlamendierakondade vahel pole vaatamata ühele katsele õnnestunud sõlmida täielikku ning kõikehõlmavat kaitsekokkulepet (nagu mõnes pikaajaliste traditsioonidega parlamentaarses demokraatias). See järeldus oleks aga meelevaldne, kuivõrd Eesti kaitsepoliitilises debatis pole erimeelsusi eesmärkides või põhiväärtustes, vaid eelkõige selles, kas Eesti sõjalist riigikaitset ja liitlaskohustusi (üksteisega seotud) suudame kõige paremini täita kohustuslikule ajateenistusele tugineva reservarmeega või palgaarmeele ülemineku kaudu. Seejuures on loomulikult meie soov jagada neid väärtusi Venemaa ja tema rahvastega, end Venemaale vastandamata, ent meie suure idanaabri viimase aja sõnad ja teod ei ole selles suhtes just eriti lootustandvad.

Gruusia sündmused on kinnitanud meie valikute õigsust ja paljud minu viimase aja kohtumised meie partneritega osutavad selgelt ka enamiku lääneriikide muutunud ohutajule, mis on vabanemas külma sõja järgse pingelõdvenemise illusioonidest. Muidugi, meie ajalooliselt tingitud ohutajus on Venemaalt lähtuvad julgeolekuriskid endiselt tähtsamal kohal kui paljudel vana Euroopa riikidel, ent meid mõistetakse ja kuulatakse vägagi tähelepanelikult.

Kui NATO kollektiivkaitse printsiip (nn artikkel 5) oli uute julgeolekuriskide survel alliansi tähelepanukeskmest kõrvale nihkumas, siis Londoni kaitseministrite kohtumisel jäi selgelt kõlama jagatud arusaam, et NATO areng peab adekvaatselt suutma vastata kõikide liikmesriikide nii uutele kui vanadele julgeolekuohtudele. NATO lepingu artikkel 5 on selle ühenduse nurgakivi ja selle toimimist kahtluse alla seada on asjakohatu, küll aga on kohane küsida selle toimimise efektiivsuse, operatiivsuse ja praktilise tagatuse järele Eestit ja teisi Balti riike puudutavalt.

Detailidesse laskumata võin kinnitada, et see teema on alates meie liitumisest olnud pidevalt päevakorras ja käivitunud on ka praktiliste sammude kavandamine reaktsioonina võimalikule sõjalisele ründele. See on oluline. Oluline on ka NATO õhuturbemissioon ja NATO ühisrahastamise toel peatselt rajatav Ämari lennuväli.

Veelgi tähtsam on aga asjaolu, et Eesti, erinevalt Gruusiast, on NATO ja ELi liikmesriik ja seeläbi on heidutusbarjäär võimaliku sõjalise ründe suhtes mõõtmatult kõrgem. Just selle heidutusbarjääri sihikindel kasvatamine on meie ja meie liitlaste esmane kohustus, millesse Eesti panustab koos oma liitlastega esmase iseseisva kaitsevõime kasvatamise ja kollektiivsete sõjaliste võimekuste edendamise kaudu.

Meil pole vaja militariseeruda, vaid üksnes kinni pidada oma lubadusest panustada kaks protsenti oma rahvuslikust rikkusest NATOga kooskõlastatud raamides oma sõjalise kaitsevõime kasvatamisse. Oleme seda teinud, ja mitte halvasti - korduvalt on professionaalsel tasandil, viimati sõjalise komitee aseesimehe kindral Eikenberry poolt meile kinnitatud, et oleme õigel teel. Olgu see teadmiseks kõigile neile, kes soovivad kunstlikult vastandada iseseisvat kaitsevõimet ja kollektiivkaitset või ka pro-fessionaalset ja reservarmeed.

Muidugi pole kõik veel kaugeltki korras, aga peatselt valitsuse lauale jõudev kümneaastane arengukava annab ka lahendamata küsimustele praktilise vastuse. See kava tugineb ohuhinnangutele, mida Gruusia sündmused ei pannud mitte üle vaatama, vaid pigem täpsustama, ja tean, et meie ohuhinnanguid ja riskistsenaariume hindavad ka meie partnerid.

Julgeolekupoliitiliselt on võrdselt arengutega Venemaal meie jaoks oluline üldine geopoliitiline tasakaal. Peaksime mõistma, et meie ja meie partnerite julgeolekupositsiooni võimalik halvenemine Afganistanis või siis Lähis-Idas halvendab märgatavalt ka meie julgeolekut siin Eestis. Kaudselt seeläbi, et ebastabiilsus on nagu epideemia, mis levib, ja hõivatus ebastabiilsuse ohjeldamisega mujal vähendab liitlaste võimalusi tagada seda meie läheduses.

Otseste julgeolekuohtude kohta on aga tabavalt sõnastatud: «Kui meie ei aita lahendada probleeme Afganistanis, siis tuleb Afganistan oma probleemidega meile.» Heroiini näol on ta juba kohalegi jõudnud, toites nii kodumaist narko- kui aidsiepideemiat. Eesti panus, sealhulgas sõjaline, konfliktide lahendamisse välismissioonidel on suurel määral tugevdanud nii meie kuvandit tegusa ja professionaalse partnerina kui ka solidaarsustunnet meie võitluskaaslastega. Seda ei tohiks kuidagi alahinnata. Kohati on relvavendlusel suuremgi julgeolekutähendus kui formaalsetel sidemetel - olgu selle näiteks meie endi Vabadussõda või sellega samaväärne soomepoiste võitlus ühise vaenlasega.

Lõpetuseks väidaksin, et oma julgeolekupoliitika kujundamisel on nii valijaskond, erakonnad kui ka riigikogu ja valitsused üsna suures üksmeeles lähtunud just nimelt Eesti riigi ja rahva pikaajalistest huvidest, allutamata seda ei suure naabri imperiaalsetele nõudmistele ega pelgalt läänepartneritele meeldimisele, nagu soovitab Tallinna Ülikooli professor. Ja hea on.

Põhja-Atlandi leping 1949. aastast
Artikkel 5

Lepinguosalised lepivad kokku, et relvastatud rünnakut neist ühe või mitme osalisriigi vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas käsitletakse rünnakuna nende kõigi vastu, ning sellest tulenevalt lepivad kokku, et niisuguse relvastatud rünnaku korral asub igaüks neist, rakendades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni harta artiklis 51 sätestatud õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, sel viisil rünnatud lepinguosalist või lepinguosalisi abistama, rakendades üksi ja koos teiste lepinguosalistega abinõusid, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudude kasutamist, eesmärgiga taastada ja säilitada Põhja-Atlandi piirkonna julgeolek.

Igast niisugusest relvastatud rünnakust ning selle tõrjumiseks rakendatud abinõust teavitatakse viivitamatult julgeolekunõukogu. Nimetatud abinõude kasutamine lõpetatakse, kui julgeolekunõukogu on rakendanud rahvusvahelise rahu ja julgeoleku taastamiseks ja säilitamiseks vajalikke abinõusid.

Põllumeeste toetused tõusevad

2008-10-16

Riigi tugi põllumeestele pole taasiseseisvunud Eesti ajaloos olnud kunagi nii suur kui tänavu.

Valitsus on oma töö tuleva aasta riigieelarvega lõpetanud, eelnõu Riigikogule esitanud ning täna toimub Riigikogus selle esimene lugemine. Mis seal salata, tänavune sügis on keeruline ka põllumeeste jaoks. Esiteks seetõttu, et saagikoristust on varjutanud keskmisest halvem ilm. Teine suur erinevus, võrreldes eelmiste aastatega, on üldine majanduse ja rahanduse keeruline olukord. Eestisse jõudis see küll mõnevõrra varem kui Euroopasse, aga ilmselgelt on meil toimuv osa rahvusvahelisest arengust.Ning kolmandaks, erinevalt siinsetest oludest oli Euroopas üldiselt väga hea viljakasvatusaasta.

Paraku võib hea saagiaasta tuua põllumeestele majandusliku tagasilöögi, sest suur pakkumine on langetanud kokkuostuhindu.Eesti valitsus ei suuda ohjata rahvusvahelist kriisi ega kujundada ilmastikuolusid Eestis ning saaki Euroopas. Aga kindlasti saab valitsus toetada põllumajandustootjaid eri tegevuste, sealhulgas eelarvepoliitika kaudu. Nii võibki öelda, et riigi tugi põllumeestele on tänavu sügisel suurem kui taasiseseisvunud Eesti ajaloos kunagi varem. Juba säästueelarve koostamise käigus ei vähendatud ühtegi põllumajandustootjatele suunatud tegevuse rahastamist - ei Euroopa Liidu rahaliste vahendite kaasfinantseerimist ega siseriiklikke toetusprogramme. Kõik kohustused, mis 2008. aasta eelarves kavandati, saavad täidetud ning ka rahvuslik juurdemakse jäi lubatud maksimaalsele tasemele. Kõik põllumajandussektori toetused tänavuses riigieelarves on kokku rekordilised 4,2 miljardit krooni. Vale ja ebaõiglane on mõne opositsioonipoliitiku etteheide, justkui oleks põllumees oma muredega üksi jäetud.

Uue komisjoni idee

Valitsuse mõistev suhtumine põllumeestesse väljendub ka 2009. aasta eelarve eelnõus. Euroopa Liidu toetused ja nende kaasfinantseerimine suurenevad. Nii kasvab maaelu arengukava rahastamine 452 miljonit (sh riigieelarvest 247 miljonit) ja põllumajanduse turukorralduse rahastamine 36 miljonit krooni. Kalanduse rakenduskava ja turukorralduse rahastamine suureneb 100 miljonit krooni (sh riigieelarvest 71 miljonit).Ka kõik siseriiklikud programmid ja tegevused säilivad kavandatud mahus. Ainus põllumehi puudutav eelarvekärbe on täiendava juurdemakse maksmine 235 miljoni krooni võrra väiksemana lubatud maksimaalsest tasemest. Aga ka nimetatud kärbet arvestades suurenevad põllumajandustoetused järgmisel aastal 250 miljoni krooni võrra.

Tänavu on tõusnud päevakorda ikaldustoetuste teema. Ikaldustoetusi on Eestis varem makstud, aga paraku ei võimalda ELi uued riigiabireeglid enam ühekordseid poliitilisi toetusi maksta.Riigikogu Keskerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku moodustada põllumajanduse erakorralise olukorra tõttu kriisikomisjon, aga selle ülesanded ning pädevus pole selged. Uus komisjon oleks alternatiiviks Riigikogu maaelukomisjonile, mille umbusaldamiseks ei ole põhjust.Riigikogu maaelukomisjoni, valitsuse, põllumajandusministeeriumi ja tootjate esindusorganisatsioonide igapäevane koostöö on parim lahendus nii lühiajaliste probleemide lahendamisel kui ka strateegilise põllumajanduspoliitika kujundamisel. Veel üks poliitikute komisjon killustaks tegevust senisest rohkem ega looks lisaväärtust.

Põllumeeste toetamine peab väljenduma reaalsetes sammudes, mitte poliitilistes kõnekodades.Suhtumine riiki on ka kodaniku väärikuse mõõdupuu. Seepärast ei peaks me oma riiki näitama halvemana, kui tegelikult oleme. Õiged ei ole mõnede poliitikute-tootjate väited, et Läti ja Leedu valitsused toetavad oma põllumajandustootjaid tunduvalt rohkem kui Eesti valitsus.

Strateegiline hoiak

Tegelikult on Eesti ainus Balti riik, kus juba mitu aastat on makstud täiendavaid top-up toetusi maksimaalsel lubatud tasemel. Läti ja Leedu pole seda seni teinud ning seoses pingelise eelarvega kavandatakse Lätis siseriiklike toetuste 20protsendilist vähendamist.Valede ja negatiivsete uudiste levitamine ning paanika külvamine ilma lahendusi pakkumata ei ole riigimehelik tegevus.

Tõenäoliselt saabuvad põllumeeste jaoks raskeimad ajad järgmisel varakevadel, kevadkülviks valmistudes. Otsigem siis üheskoos lahendusi. Põllumajandustootmine ja toidutööstus on strateegilised valdkonnad, mis on osa riigi julgeolekupoliitikast. Seepärast on põllumajandus üks valitsuse prioriteete ning see väljendub ka tänavuse ja järgmise aasta eelarvetes. Loodan, et pingeline eelarve arutelu Riigikogus saab olema lahendusi otsiv, mitte parteipoliitiline enesenäitamine ega sotsiaalseid rühmi vastandav.

Sügisseisund 2008

2008-10-16

Ehkki kangelasajastu on seljataga, ei tähenda see sugugi, et Eesti riik on igaveseks valmis ja alati turvatud.

Suvi on läbi ja pidu on läbi, võiks nentida pooleldi poeetiliselt, mõeldes selle sügise päevateemale number üks. Ehk siis meie majandusseisakule, mida sageli hellitavalt ka kriisiks nimetatakse. Otsekui ootaks keegi pikisilmi tõelist kriisi, supisabasid ja enesetappe.
Keegi kindlasti ootabki, sest alati leidub Kroosu-Maajasid (vt Vahtramäe Emili lood), kelle suurim rõõm oli kuulda ja edasi rääkida jõledaid uudiseid - õnnetutest surmadest, kodukäijatest, taudidest ja nõnda edasi. Koolitulistamistest ei osanud Kroosu-Maaja veel unistada, aga meie kollane ajakirjandus oskab, lausa perversse ärevusega.

Aga Soomes toimunu tekitab hirmu küll. Ning muidugi sunnib esitama maailma kõige traagilisemat küsimust: miks? Miks Soomes, mida oleme harjunud pidama maailma kõige inimsõbralikumaks maaks?

Kahtlustan, et siin on midagi pistmist heaoluühiskonna üksindusega. Inimene on miljoneid aastaid vaeva näinud, et vähendada oma ürgset sõltuvust loodusest ja teisest inimesest. Seda nimetatakse emantsipatsiooniks. Et saada üle paljukirutud karjamentaliteedist, et olla Inimene, kordumatu Indiviid.

Tõesti-tõesti, kogukonnasund võib olla julm ning tekitada raevupurskeid, mis ei jää alla koolitulistamisele. Nüüd peame paraku nentima, et indiviidi võit kogukonna üle on sama ohtlik. Sõltumatus, üksindus, Internet, tardunud pilk... ja lõpuks tõdemus: "Ma vihkan inimkonda." Kas pole selles midagi ühist vastuseta jäänud armastusega, mis teatavasti võib kergesti moonduda vihkamiseks?

Kui inimene on üksi, siis ihkab ta seltsi. Ja kui tal on seltsi, siis ihkab ta olla üksi. See vastuolu on võib-olla meie kaasasündinud rist, inimeseks oleku paratamatu kaasnähe, igavene pingeallikas. Kuid miks peab see pinge lühiühendusse sattudes leidma lahenduse nii jubedal viisil?

Vägivallavaba päev

Olen veendunud, et filmide ja videomängude kaudu meisse tungival vägivallal on selle juures otsustav roll. Ootan aega, mil vana Euroopa võtab viimase julguse kokku ja hakkab avalikku inforuumi vohavast vägivallast puhtaks rookima.

Fotograafist sõber Väino tegi konkreetse ettepaneku: mis oleks, kui ETV seaks sisse vägivallavaba päeva? Ütleme näiteks, et igal kolmapäeval ei näidata rahvusringhäälingus ühtki vägivaldset surma. Võib-olla erandiga päevauudistele... Me võitleme suitsetamise, kolesterooli, autostumise ja prügiga - miks siis mitte tolle visuaalse saastaga, mis iga päev mürgitab meie lapsi?

Sellega ei taha ma öelda, et tuleks ära keelata näiteks "Nimed marmortahvlil". On olemas ka õilsat vägivalda - see, millega peatatakse roimar. Kuid üks päev nädalas võiks sellegipoolest vabaks jääda.

Kuulen juba libaintellektuaalide kära: ei tsensuurile! Maha poliitikud-suukorvistajad! Me ei pöördu tagasi keskaega!

Tean hästi, kui võimas see kära on. Need seisukohad on meediamaailmas absoluutses ülekaalus ja mitte põhimõtte, vaid raha pärast. Seepärast ütlengi, et televägivalla vastaste meetmete algatamine nõuab julgust. Need meetmed ei aita inimese puhul, kelle kirg vägivalla järele on geneetiline, kuid võivad ära hoida mõne matkitud kuriteo.

Pealegi, ka kaasasündinud väärastumuse korral on välistegurite mõju oluline. Ekraanilt nähtud julmus võib olla selleks tilgaks, mis paneb looduse poolt juba peaaegu täidetud karika üle ääre voolama. Ilma selle tilgata elaks inimene võib-olla oma elu ära ilma massimõrva sooritamata.

Sel põhjusel ei kiida ma heaks ka Ilmar Raagi "Klassi", ehkki tunnistan, et tegu on professionaalses mõttes väga hästi tehtud filmiga. Paradoksaalne, aga seda asjaolu võiks koguni filmi suurimaks veaks pidada.

Katastroofi ei ole

Kuid jutt algas ju hoopis majandusest. Läänest tuleb muidugi ähvardavaid signaale ja kogu protsessi edasine kulg on teadmata, kuid praeguse seisuga meil siiski kriisi ega katastroofi ei ole. On kallinenud laenumaksed ja hulk ärajäänud projekte, investeeringuid, toetusi, palgatõuse. Mis on paratamatu olukorras, kus odava laenuraha sissevool on kokku kuivanud.

Teisest otsast on see aga hea - inflatsioon peaks pidurduma ja kurikuulus jooksevkonto defitsiit vähenema. See parandab meie väljavaateid euro kasutuselevõtuks, ehkki selline reform on paljudele - ka mulle - emotsionaalsel tasandil kurvastav, kuid pragmaatiliselt mõeldes Eestile vajalik ning kasulik.

Avalik infoväli on majandusprobleemidele reageerinud võrdlemisi mõõdukalt ja tervemõistuslikult. Arukas inimene mõistab, et majandusseisaku süvapõhjused asuvad väljaspool valitsust ning et nende eest tõsimeeli Ansipit, Laari ja Padarit sõimata ei ole eriti teravmeelne.

Küll aga on valitsusele tõsiselt pahaks pandud, et möödalennanud "rammusatel aastatel" rohkem rasva, s.t reserve ei kogutud. Paraku on seegi süüdistus kõigest tagantjärele tarkus.

Mäletan hästi neid kurje hääli igal talvel, eelarve arutelude ajal: miks õel ja ihne Riigikogu paneb nii palju miljardeid kusagile välispankadesse, selle asemel et neid jagada vaestele, õnnetutele ja vääriti mõistetutele? Kas nad on rahvusvahelise finantskapitali poolt ära ostetud? Ma võin eksida, kuid oma arust ei kuulnud ma siis küll ühtki majandusteadlast koonerdavate poliitikute kaitseks välja astumas.
Veel on väidetud, et pidanuks ju olema selge, et igale buumile järgneb langus. Selge muidugi, kuid see teadmine ei ütle veel, millal täpselt too langus alata suvatseb. Kas tänavu, tuleval aastal või ületuleval. Kes selliseid asju täpselt prognoosida oskaks, saaks Nobeli preemia ja läheks börsil pururikkaks.

Miraaž või reaalsus?

Lõpuks võib nimetada üht mitte eriti rahvarohket seltskonda, kuhu kuulub nii mõnigi ärituus nagu Tiit Vähi või Jüri Mõis, kes tõsimeeli väidab, et majandusseisaku põhjuseks on pronksiöödel rikutud suhted Venemaaga ning et Eesti uus majandustõus sõltub sellest, kui hästi me idanaabriga läbi saame.

Selle retoorika peale ei oskagi öelda muud, kui et pole midagi uut siin maailmas. Venemaa lemmikvõte - tekitada Lääne ärieliidi seas "Vene partei" - töötab siiani hästi. Näiteks on sellega edu saavutatud Saksamaal.

Muide, Venemaa pilli järgi tantsimist nõudvatest äriringkondadest kirjutab väga selgelt Edward Lucas oma hiljuti eesti keeles ilmunud raamatus "Uus külm sõda". Raamatus, mille kohta Sergei Stadnikov hävitava arvustuse kirjutas, kuna see olevat kantud pimedast venevihast ja ülepea primitiivne lugemine. Mingit uut külma sõda silmapiiril pole, kõik puha Lucase luul. Paraku ilmus Stadnikovi arvustus samal päeval, kui Venemaa ründas Gruusiat...

Tundub, et Gruusia sõda tõi mõnegi mehe ja naise maa peale tagasi, mõne jutuvada lakkas ajutiselt (mitte küll Stadnikovi oma). Kaitsekulutuste kaitseks võtsid Riigikogus sõna poliitikud, kellest ma seda eales oodanud poleks. Ning polegi nii tähtis, kas nad tegid seda oma ärganud südametunnistuse sunnil või populaarsuse nimel.

Kuid taas lubage küsida: miks? Miks küll peab nii palju inimesi surema - mis sest, et kaugel maal -, et meile aru pähe tuleks?
Harva, kui ma tahan lõpetada pessimistlikult. Ka mitte seekord. Ei, me pole lootusetud, laias maailmas peetakse meid isegi võrdlemisi targaks rahvaks. Pigem oleme sisenenud oma ajaloo uude perioodi, millega tuleb alles kohaneda. Me oleme Euroopa Liidu riik, me oleme Lääs, me oleme NATO liige. Meie sangarlik eneseleidmine, iseseisvumine ja ahelate purustamine on möödas.

Nüüd tuleb ära õppida üks lihtne, aga samas raske asi: kui kangelasajastu on seljataga, siis ei tähenda see sugugi, et Eesti riik on igaveseks valmis ja igaveseks turvatud. Eesti iseseisvus ei ole tardunud seisund, vaid protsess. Umbes nagu elusolek. Selleks et olla elus, tuleb süüa, juua ja hingata. Selleks et olla iseseisev, tuleb tööd teha, väärtusi luua, poisse ajateenistusse kutsuda, aeg-ajalt moodsaid relvi osta ja oma rahvasse uskuda.

Üllatav küll, aga seda viimast näen ma ümberringi aina rohkem. Ma loodan, et see pole juuste hallinemisega kaasnev sentimentaalne miraaž.

Kundera kaitseks

2008-10-16

Eesti keeldegi tõlgitud tšehhi kirjanik Milan Kundera on sündinud 1. aprillil 1929 Brnos Määrimaal ja elab alates 1975. aastast Prantsusmaal, mille alamaks ta on hiljem saanud. Spioon on salaluuraja, kes tegutseb vastaspoole kasuks (näiteks siseaudiitor pole kunagi spioon). Ülesandmine tähendab näitamist näpuga, et "too seal" tegutseb meie vastu.

1950. aasta seisuga märkis "Lääs" kapitalistlikku maailma raudsest eesriidest Atlandi ookeani poole ja selle tahagi. Anda keegi üles raudsest eesriidest siinpool võis tähendada kommunistlike võimudega koostööd, aga võib tähendada ka sadismiga saadud "ülestunnistusi". Meie keskel elab klassik, kes aastal 1991 ütles mulle väga selgesti: kui sa leiad KGB paberitest mõne minu allkirja, siis tea, et see on välja pressitud. Miks ei võinud aastal 1950 käia need asjad Tšehhis samamoodi?

Räpane intriig

Lugejale, kel jätkub omigi muresid, arusaamiseks: Milan Kunderat, tõenäoliselt üht Nobeli nominenti, on hakatud süüdistama selles, nagu teinuks ta koostööd kommunistlike võimudega ehk oli kollaboratsionist. Sedaviisi võib süüdistada paljusid - eriti kui mõiste "koostöö" jäetakse ebamääraseks - , aga kui süüdistus leiaks kinnitust, jääks Nobeli auhind ära. Süüdistuse aluseks on politseipaber, mille järgi on Milan Kundera 1950. aastal võimudele öelnud, et tema sõbra kallima teine külgelööja, Miroslav Dvorˇacˇek, on läänepoolne agent. Väidetav (Kundera ei võinud seda ise kindlaks teha, vaid keegi pidi talle nii ütlema) agent võeti kinni, kaevandas oma karistusest 14 aastat uraani ja elab praegu Rootsis. Sellest, et ta kinni võeti, tehakse järeldus, et ta vangistati Milan Kundera ülestunnistuse alusel ehk Kundera oli vähemasti kits.

Siinkirjutaja vaatekohalt on see kõik räpane intriig, milles faktile - märge ülekuulamisprotokollis - on antud funktsioon minna laimamisel noaterale. Meile, kes me päris kindlasti ei saanud aastal 1950 olla Milan Kundera sõbra ja tema kallimaga koos voodis ega tunne luuramise üksikasju idabloki Tšehhimaal, seatakse ette ühemõtteline tuletis paberist, mille sisu on mitmeti tõlgendatav. Kui kahtlustuste alus on põhjendatud, saadetakse asi eeluurimise järel lõpuks kohtusse. Kui ta seda pole, hakkab ta tilkuma meediasse.

Milan Kundera suhtes püstitatud kahtlustuse korral peaks ta minema kohtueelse uurimise alla ligemale 60 aastat tagasi aset leidnud magatamise pärast, millest pole selge, kumb oli peal ja kes oli armukade. Fotod ehk autoknipsid puuduvad, videoid ei saagi olla.

Vaikimine pole patt

Halb vihje on kahjuks antud ja interneti-bibliograafil tuleb see paratamatult registreerida. Minu järeldus ei ole alles tänane: inimese iga tegu teise omasuguse kasuks on hea ja iga tegu teise kahjuks on väär. Vaikimine ei ole patt, šantaaž on. Vaikimine võib tulla kasuks, väljapressiv õõneldamine mitte kunagi. Ses suhtes on muidugi õpetlik jälgida, kes näiteks eestlastest on kaevanud. Mitte vähem, vaid just vastupidi, võrreldamatult kasvatavam on aga panna tähele, kes eestlastest vaikib, miks ja kelle/mille suhtes. Suur vaikija oli näiteks Paul Keres, kelle partiianalüüsid olid märksa kõnekamad kui ta ise.

Et olla ühemõtteline: Milan Kundera süüdistamine koostöös punastega on väljakäidud materjali alusel vale ja sellisena patt. Pattu ei ole, kui käiakse välja nood, kes punase võimu intolerantsuse kehtestasid, ja nende sabarakud. Need viimased ongi kõige jäledamad, sest nemad jäävad silmakirjatsema igavesti. Just nemad on kurja juur. Patune on ka see, kes dokumente uurida ei oska, vaid on juba ette süüdistaja.

Tänapäeva reaalsus: uus hullem ilm

2008-10-11

Eelmise sajandi üheksakümnendatel kirjutas Francis Fukuyama bravuurikalt "Ajaloo lõpust", aga kolmekümnendate kriisiaastaist pärineb Aldous Huxley tulevikuutoopia "Uus ilus ilm", mille pealkirja siinkohal parafraseerin.

Pole meil nüüd ajaloo lõppu, pole ka uut ja ilusat maailma. Pigem vastupidi, oleme sisenemas halba ja raskesse aega. Vaevalt pessimismitunnetus küll poliitikule poolehoidu toob, kuid meri-põlvini-optimism pole enam ammu veenev. Meil on kindlasti eeldusi tulla välja Eestit tabanud majanduskriisist, kuid see võtab aega, tekitab ühiskonnas pingeid ning nõuab seni valitseva poliitilise käekirja muutmist.

Uus igapäevane stalinism

Veel valusamaks ja potentsiaalselt ka ohtlikumaks tuleb pidada kasvavaid probleeme välispoliitikas. Ühendriikide majanduskriis ning sellest tulenev nõrga välisagendaga presidentuur Valges Majas võivad lähiajal meid ja meie regiooni saatust tugevalt mõjutada. Loomulikult on mündi teine pool Venemaa areng. President Ilves ja suursaadik Luik signaliseerivad selle kuu Diplomaatias üsna õigesti teise külma sõja ja uue välispoliitilise paradigma tulekut alates Vene-Gruusia sõja algusest kaks kuud tagasi.

Äsja rabas mind sõnum, et Groznõi peatänav nimetati Putini prospektiks, samas tähistati 420 aasta möödumist Tšetšeenia ja Venemaa heanaaberlike suhete algusest. Seda sõnumit ainiti lugedes tekib õõvastus. Mida peaksid mõtlema 150 000 Tšetšeenia sõdade tsiviilelanikust ohvrit, nende sugulased? Putin oli tolle tapamasina juht, teise Tšetšeenia sõja algataja, kes julmade operatsioonidega sillutas teed presidenditoolile. Nüüd, üheksa aastat hiljem kõlab tema auks prospekti nimetamine nagu tavaline uudis - meie igapäevane uus stalinism.

Mis saab Gruusiast? Saksamaa liidukantsler Merkel teatas kohtumisel president Medvedeviga, et ei toeta NATO laienemist. Põhjuseks tõi Merkel selle, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (ENPA) mõistis mõlemad osapooled sõjas võrdselt süüdi. Niisiis, kuna Venemaad karistada ei õnnestu, siis karistame seda, keda karistada suudame - Gruusiat! See on tugevama õiguse rakendamine hinnangus tugevama osapoole kasuks.

Olen toda õnnetut ENPA resolutsiooni terve möödunud nädala lugenud ja lahanud, sellele muudatusettepanekuid teinud ja lõpuks otsustavad hääletused kaotanud. Põhimõte, et Venemaa vastutus on rahvusvahelise õiguse rikkumise pärast mõõtmatult suurem, ei tule piisava selgusega esile. "Võrdselt süüdi" - järelikult ei mingit NATOt. Ausam oleks küll öelda, et Gruusia suurim süü on vist asuda Venemaa naabruses.

Ei saa eitada, et Gruusia võis teha suuri vigu. Samas ei ole ja ilmselt ei tule piisavalt selget ekspertiisi selle kohta, kas 7. augusti rünnakut saab vaadelda enesekaitsena. Kui aga nüüd pannakse Venemaale ja Gruusiale ülesanded konflikti reguleerimiseks, siis on loogiline eeldada, et Gruusia need tingimused täidab, aga Venemaa mitte.

Tunnustuse tagasivõtmine Abhaasia ja Lõuna-Osseetia de facto režiimidelt on välistatud ning ilmselt ei kavatseta luua mingeid tingimusi grusiinidest sõjapõgenike naasmiseks Lõuna-Osseetiasse. Kahtlen ka vaba ligipääsu loomises rahvusvahelistele vaatlejatele ja kohtu esindajatele.

Kapitulatsioon Venemaa ees

Kui lähenemine on silmakirjalik vastutuse küsimuses, siis võib seesama juhtuda järeldustega. Seepärast tuleb pingsalt silmas pidada, mis konfliktipiirkonnas juhtuma hakkab ja milline alatoon ühele või teisele sündmusele antakse.

Näited on juba käepärast. Hiljutine plahvatus Tshinvalis sai kiire tõlgenduse - seda tegid Sarkozy-Medvedevi rahuprotsessi vastased, tumedad jõud. Pole kahtlust, et niisuguseid asju sünnib lähitulevikus veel ning Venemaa näeb suurt vaeva propagandaetendustega, mille eesmärk on tõestada, et neil lihtsalt ei lasta rahuplaani järgida ega endale võetud kohustusi täita. Võib korduda seesama käekiri, nagu teise Tšetšeenia sõja aegu, kui FSB hakatuseks Venemaal kortermaju õhkis, et sõjale paremat tausta luua.

Euroopa juba kapituleerub Venemaa ees ja Ameerika positsioonid nõrgenevad, ehkki koos tegutsedes suudaksid nad Vene uusimperialismile veel piiri panna. Pragmaatiliste riikide naftajanu varjutab koostöö väärtuspoliitika nimel. Tõenäoliselt kapituleerub Euroopa mitu korda järjest, et vältida uue külma sõja algust. Alles hiljem jõutakse arusaamisele, et lääs kaotas oma positsioonid siis, kui püüti külma sõda vältida, ehkki Venemaa seda juba halastamatult pidas. Siis on palju halba juba sündinud ning järgmised Tšetšeeniad-Gruusiad maha jäetud.

Intervjuu: Eurosaadik: mafioosole mõikab ainult jõud

2008-10-10

Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam soovitab euroliidul tähele panna, et Venemaa pole viimase kümne aasta jooksul suutnud oma gaasitoodangut märkimisväärselt suurendada.

Euroopa Liidu suhtumine Venemaasse on kaootiline. Ühelt poolt näeme justkui kasvavat solidaarsust, teiselt poolt kuuleme, et ohte ei osata üheselt hinnata. Tunne Kelam, miks see nii on?

Põhjus on huvide erinevuses. Vanad Euroopa riigid on seotud majanduslike huvidega ja loodavad Venemaaga head äri teha. Eriti mõjukas on fakt, et Euroopa võimsaima majandusega Saksamaa sõltub olulisel määral Venemaa gaasist.

Tegelikult ongi kogu Euroopa Liidu suhtumise teljeks Vene-Saksa erisuhe, mis tekkis juba Saksamaa taasühinemise eel. Sakslased tunnevad seniajani, et on venelastele tänu võlgu.

Samas näeb Saksamaa Venemaas strateegilist partnerit toorainete allika ja turuna. Saksamaal on märgatav pragmaatiline lähenemine, mida kehastab kõige halvemal kujul eelmine liidukantsler Gerhard Schröder. Ja tahame või mitte, aga see joon on nähtav ka Euroopa Liidu poliitikas.

Kas ühe mütsi alla koondumine on üldse võimalik?

Olukorras, kus Lissaboni lepe ei kehti, on ühtset suhtumist saavutada tõesti raske. Ametlikult ei peagi Euroopa Liidul olema ühtset välis- ja julgeolekupoliitikat.

Sama kehtib energiajulgeoleku poliitika kohta, mille kavandi töötas europarlament välja eelmise aasta sügisel. See on tõesti hea ja ütleb, et kõik energiat puudutavad tehingud kolmandate riikidega väljaspool Euroopa Liitu kuuluvad kooskõlastamisele kõigi asjahuvilistega.

Teisisõnu tulnuks selle kava kehtimise korral Vene-Saksa gaasijuhtme ehitamise plaan kooskõlastada kõigi Läänemere-äärsete riikidega ja teha otsus selle põhjal. Ühelegi asjaosalisele ei tohiks langeda ülemääraseid riske. Praegu on lugu paraku vastupidi: Venemaa ja Saksamaa saavad kasu ja teised Läänemere ümbruse maad võtavad enda kanda riskid.

Nii et formaalselt toppab palju asju Lissaboni leppe taga. Aga sisuliselt ei tohiks need selle taga seista, sest on olemas Euroopa Liit koos solidaarsuspõhimõtte ja koordineeritud tegevuse printsiipidega. Samuti on arvestatav hulk uusi liikmesriike, kellel on vahetud kogemused kommunistlikust diktatuurist.

Hea näide on reaktsioon Venemaa sissetungile Gruusiasse. See oli tugevam kui dokumentides väljendub. Šokk ulatus ka kõige veendunumate Venemaa sõpradeni. Seda püütakse nüüd pehmendada ja erandiks kvalifitseerida. Mina aga olen täiesti nõus president Toomas Hendrik Ilvesega, kes nimetas juhtunut rahvusvahelise julgeoleku paradigma muutuseks.

Elame praegu augustijärgses ajastus. Üks suurriik, ÜRO julgeolekunõukogu alaline liige, on tõendanud, et ei hooli rahvusvahelistest käitumisnormidest ja on valmis vajaduse korral oma õigust jõuga peale suruma.

See, et Venemaa käitumine oli lubamatu, ei ole Euroopa Liidus vaidlusobjekt. Küll aga on küsimus selles, kuidas reageerida: kas kiiresti ja tugevalt või lasta ajal mööduda ja vaadata, kas midagi muutub? Siin löövadki välja erinevad ajaloolised kogemused. Ida-Euroopa riigid ütlevad üldiselt, et mida pehmemalt ja aeglasemalt reageerime, seda kõrgemat hinda peame hiljem maksma.

Ühelt poolt on selge, et Euroopa Liit pidi Gruusias nähtule teravalt reageerima. Teisalt on põhjust karta, et kui me Venemaa täiesti isoleeriksime, kapselduks ta veel kindlamalt oma autokraatsesse mulli ega haakuks enam üldse meie arusaamadega õigusest ja õiglusest. Seda me ju ei taha.

Venemaa on selles suunas liikunud kõigest hoolimata ja sellest tuleb teha oma järeldused. Kui meil on naaber, kes käitub nagu mafiooso, mõikavad talle ainult jõud ja otsustav tegutsemine. Nii kaua, kuni partner kõhkleb ja loodab näha paremaid külgi, on vastuseks üleolev naer. Sellest ei ole lääne pool kahjuks veel päris hästi aru saadud.

Kui võimas energiaallikas Venemaa teie hinnangul tegelikult on?

Just selles küsimuses peitubki oluline võti. Sakslastele peaks hakkama koitma, et erisuhe Venemaaga võib osutuda suureks strateegiliseks veaks. Seni on Venemaas nähtud tohutut gaasipotentsiaali.

On tõsi, et seal jätkub varusid umbes 80 aastaks, ent täiesti skandaalne fakt on see, et Vladimir Putini ajal poliitiliseks instrumendiks muudetud Gazprom pole 1999. aastast suutnud gaasitoodangut peaaegu üldse suurendada. Venemaa majandus on selle ajaga kasvanud 70 protsenti ja sellega koos on kosunud ka tema gaasivajadus.

Gazprom ei suuda katta umbes kolmandikku Venemaa nõudlusest. Selleks on appi võetud sõltumatud kompaniid ja Kesk-Aasia. Ent Putini poliitika sõltumatute ettevõtete ahistamisel on viinud nende osatähtsuse ja tõhususe vähenemiseni ning Kesk-Aasia gaasi hind on kümnendiga peaaegu kahekordistunud.

Mõis tahab Eestile võimatut

2008-10-06

Kunagi ise poliitikuna kätt proovinud Jüri Mõis arvab täna, et Eesti peaks muutma oma välispoliitikat Venemaa suunal Soomega sarnasemaks ning püüdma idanaabriga hästi läbi saada. Õigupoolest pole ta ainus Venemaaga äri ajav ettevõtja, kes sellise mõttega on hiljuti lagedale tulnud.

Sellise hoiaku tõuketeguritest võib täiesti aru saada. Kes ei tahaks, et naabritega oleks suhted korras ning äri õitseks. Eestis pole minu teada ühtegi tõsist erakonda, kelle eesmärgiks poleks heanaaberlikkuse taotlemist kõigi lähiriikidega, sealhulgas Venemaaga.

Küsimus on pigem selles, mida heanaaberlikkuse või normaalsete suhete all silmas peetakse. Kas selleks on eeskätt erahuvi, mis tunnistab vaid kitsaste eesmärkide saavutamist? Või tähendab see eeskätt rahvuslikku huvi, mille sisuks on kõige muu hulgas ka riigi ja tema kodanike julgeoleku tagamine?

Riikidevaheliste heanaaberlike suhete aluseks on eeskätt mõlemapoolne tahe neid suhteid vastastikku kasutoovalt edendada. Loomulikult võib ka lähtuda vasallriigi staatusest, kus üks pool dikteerib teisele kõik suhete reeglid. Ma ei usu, et seda viimast Mõis ja Vähi sooviksid.

Soome ja teiste Põhjamaade eeskätt ajalooline taustsüsteem on sedavõrd erinev, et ehitada lootus pelgale finlandiseerumismudelile täna ei tööta. Selleks peaks Eesti astuma välja NATOst ning loobuma täielikult iseseisvast välispoliitikast. Ja see ei tähenda mingil viisil paralleeli Soomega.

Mõis ning temaga sarnaselt ohtlikke illusioone rajavad ettevõtjad võiksid kasvõi korrakski meenutada, et Venemaa tänase peaministri Vladimir Putini jaoks on Nõukogude Liidu lagunemine 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Ka Eesti taasiseseisvumine on seeläbi katastroof, mitte vastupidi.

See on kahjuks see pinnas, millele on tänane Venemaa eliit rajanud oma suhted naabritega. Eriti siis nendega, kes vähem kui paarkümmend aastat tagasi kuulusid Nõukogude Liidu koosseisu. See on esmane ja peamine põhjus, miks Eesti-Vene suhted on viimastel aastatel jahenenud.

Veelkord, riikidevahelisi suhteid ei muudeta valimisprogrammidega ega ka üksikute poliitikute tegevusega. Liiati siis veel suhteid Venemaaga. Mida on andnud Eestile Savisaare leping Putiniga?

Millal ükskord saadakse aru, et pole olemas mingit võlukepikest läbimurrete saavutamiseks Eesti-Vene suhetes. Me peame olema lihtsalt kannatlikud üle elama suhete madalseisu ilma enda riigi ja rahva julgeolekut ohtu seadmata. Ja ikkagi, see võib tunduda unistusena, kuid ma olen veendunud, et ka Venemaa pääseb ükskord autoritaarsuse ning naabriviha nõiaringist.

Reetmine ja saladus

2008-10-02

KUJUTLEGEM END tagasi esmaspäeva, 22. septembrisse. Ärkad ning kui sa pole lehti koju tellinud, ostad need teel tööle lähimast kohast, mis on avatud ja kus need müügil on.

Mina saan maaülikooli rektori Mait Klaasseniga kokku veerand üheksa. Lähim sel ajal avatud lehemüügipunkt asub meist kolme kilomeetri kaugusel, aga nii pikka haaki me ei tee. Lihtsam on tellida lehed koju, mis siiski ei tähenda, et need on juba kell 6 postkastis (jutt käib linna-, mitte maaelust).

Kui ühel hetkel ikkagi lehe kätte saad ja avad, loed sealt sellest, et endine kõrge riigiametnik on vahistatud, süüdistatuna riigi reetmises.

Shakespeare'i tragöödia «Julius Caesar» (1599) on ilmunud eesti keeles mitu korda. 44 aastat enne Kristust tapsid vandenõulased Rooma diktaatori Gaius Julius Caesari, kes muide oli enne seda viinud ellu ulatusliku haldusreformi.

Näidendi kolmanda vaatuse esimese stseeni keskel näeb Caesar vandenõulaste seas ka Marcus Julius Brutust, kelle ta eelmisel aastal oli nimetanud järgmiseks preetoriks ehk tsiviilasjades ülimaks võimukandjaks. Teda märgates ütlebki ta: «Ka sina, Brutus?», mis tähendab, et reeta võib ka sõber.

RIIGI ÄRAANDMINE on brutuslik tegu. Aga sina pead võtma seisukoha ka siis, kui sa reetmises süüdistatavat ei tunne. Ainult et see seisukoht peab olema asjatundlik. Kes meist praegu asjatundlik on?

Herman Simm pole vahistatud mitte selleks, et vormistada süüdistuskokkuvõte, vaid selleks, et jätkata pärast jälitustoimingut eeluurimist. Tema enda rääkimisvabadus on piiratud elu lõpuni, tema internetis enam midagi selgitada ei saa.

Asja ei tohi kommenteerida ka need, kes on olnud seotud tema jälitamise ja eeluurimisega, ning ka õigusemõistmise kaasosalistel on pool suud kinni. Peamiselt räägivad kõrvaltvaatajad või juhtumisi pealtnägijad. Sulgeda nende suu tähendaks tsensuuri.

Ometi on igal kodanikul õigus teada, mis toimub, sest vastasel korral demokraatia kaob.

ON TOIMUNUD Eesti järkjärguline integratsioon NATO-sse kuni täisliikmelisuseni ehk lisaks rahvuslikule julgeolekule lasub meie õlul ka pisut rahvusvahelist julgeolekut. Mõlema koorma kandmiseks on vaja pädevaid inimesi, kellele nende igapäevast leiba ei anna mitte palvetamine, vaid suhtlemine nendegi inimestega, kes esindavad riike väljaspool NATO-t.

Venemaa ei kuulu NATO-sse, kuid oleks jabur, kui Eesti suhtleks oma naabriga teispool Vasknarvat jäigalt näiteks üle Hispaania.

KÕIK SELLISED probleemid ei jõudnud aastail 2000-2006 kaitseministeeriumi osakonnajuhataja Herman Simmi töölauale juhuslikult, vaid korraliste ülesannete täitmise käigus. Rumal oleks arvata, nagu läinuks ta sinna tööle selleks, et anda riik ära, saades vastutasuks kaatri ostmise raha. Targem on eeldada, et ta ei mõistnud, kus ta eksis, sest kuus aastat riigisaladuse kaitset on siiski pikk aeg ja pole nii, et riigisaladus tekib kord aastas.

«Riigisaladused on nagu surmav mürk: niikaua kui see mürk on oma karbis ja karp suletud, on ta kahjutu. Aga kui ta karbist välja tungib, siis ta tapab». Nõnda ütles d'Artagnan Dumas' romaanis «Kümme aastat hiljem».

Ma ei tea, kuivõrd on Herman Simm seda raamatut lugenud, ent karbi ta lahti tegi. Miks? Kõige usutavam on riigikogu endise liikme Koit Pikaro seletus: Herman Simm ei saanud aru, kus on karp ja mis seal sees leida on.

Minu järeldus on spekulatiivne ega maksa kohtumõistmises midagi. Maksavad tõendid, mis kõnealusel juhul jäävad salastatuks. Me saame teada vaid kohtuotsuse ning edasikaebuste tulemuse. Õppida võime sellegipoolest.

EESTI ISESEISVUMINE teist korda ning hilisem integratsioon Euroopa Liitu ja NATO-sse tähendavad põhimõtteliselt uut vastutust - Nõukogude Liidus ei vastutanud Eesti NSV näiteks Valgevene NSV eest küll mitte millegagi. Alates 1992. aastast, praeguse põhiseaduse järgi on meie vastutus Euroopa ja muu maailma julgeoleku eest möödapääsmatu.

Säärase vastutuse funktsioonid tabas kiiresti ära Lennart Meri. Ainult et seda vastutust ja neid funktsioone tuleb õpetada ka allapoole ning mitte üksnes käsu korras.

Lennart Meri seda tööd teha ei tahtnud, Arnold Rüütel ei osanud. Veel enne Toomas Hendrik Ilvese presidendiks valimist oli Herman Simm oma töö juba teinud, saamata õieti mingit koolitust.

ME EI OLE NATO-s kinnikeeratud mutter. Me oleme üks tema funktsioonide kandjaid nii organisatsiooni sees kui väljaspool ning Venemaa on ühtaegu nii NATO-väline kui kõigi NATO liikmesriikide otsene partner. Kas need jõud on tasakaalus? Vahetu sõja mõttes jah. Praegu tõesti, sest Venemaa sõda Gruusias Osseetia pärast polnud sõda

NATO liikmesriigiga. Kuid mis edasi?
Asja teine pool seisneb selles, et luureoperatsioon võib olla unikaalne, ent alati on parem, kui see on topeldatud. Pole usutav, et Herman Simmi vahistamine oleks pannud NATO luuretöö seisma. Temalt eeluurimise ajaks vabaduse võtmine tähendab eelkõige segadust paljude tavakodanike peas ja südames, kus, mulle tundub, valitses juba pikemat aega tundmus, et iseseisvus on raske ainult siis, kui majandus on käest ära.

Iseseisvus on raske ka sel juhul, kui sinu vastutus on suurem kui sinu riik.

«Istuvad» üürnikud ja «magavad» ametnikud

2008-09-29

Erialakeeles on kasutusel selline termin nagu «istuv üürnik» (sitting tenant), see tähistab üürnikku, kes seadusemuudatuste või reformide tõttu on sattunud lõksu - näiteks tingib vana üürilepingu lõpetamine hoopis halvemad üüritingimused. Nii käib sunnitud «istumine» ja ootamine, ilma et keegi näeks probleemi lahendust.

Selline soliidne organisatsioon nagu Rahvusvaheline Üürnike Assotsiatsioon peakontoriga Stockholmis ning harudega Brüsselis ja Ljubljanas tegi 2007. aastal Kesk- ja Ida-Euroopa riikide üürnike uuringu.

Eestis tagastatud eluruumides elavate üürnike leibkondade hulk tundub teiste kõrval üsna tagasihoidlik (Horvaatias 300, Eestis 3600, Sloveenias 13 000, Slovakkias 30 000, Lätis 78 000, Tšehhis 350 000, Poolas 600 000 jne), hoopis üllatavam on uuringu järeldus, et mitmes riigis sattusid ühiskondliku sektori eluruumide üürnikud samamoodi lõksu, nende garantiid eluruumi kasutamisel on nõrgemad kui erapinda rentivatel peredel.

Õiguskantsleri analüüs munitsipaaleluruumide üürimise kohta Tartus andis sama tulemuse mis Rahvusvahelise Üürnike Assotsiatsiooni oma.

Eraomaniku majast linna eluruumi kolinud üürniku tingimused võivad esialgu paraneda (väiksem eluasemekulu või parem eluruum), kuid iga-aastane sotsiaaleluruumi üürilepingute tingimuste ülevaatamine võib tähendada ootamatut ja järsku lepingu lõppu.

Tänavu märtsis loendati sel moel vihma käest räästa alla sattunuid 88 (TPM, 13.03.2008), nüüd, septembris, on juba käibel hinnang «sadakond».

Selget arusaama pole

Kuidas sellisesse ebamõistlikku ja ebaõiglasse olukorda jõuti?

Kui minna 1990. aastate keskpaiga erastamislainest veel paar aastat tagasi, siis - kümnendi alguses eelnes erastamisele sama mastaapse sündmusena munitsipaliseerimine. Riik andis sotsialistliku ühisvara, tehased ja taarapunktid, poed ja pesumajad ning suurema osa elumajadest üle omavalitsustele.

Erandiks olid sõjaväelinnakud, kus kuni 1994. aasta augustini kehtis okupatsioonivõim. Elumajad anti üle erastamiskohustusega, s.t kohustusega müüa need EVPde eest kas üürnikele või huvilistele oksjonil.

Koos erastamiskohustusega anti omavalitsustele soovitus jätta sobiv hulk eluruume sotsiaalsete vajaduste katmiseks müümata.

Ühel pool oli erastamiskäsk ja kommunaalpoliitikute huvi ebamugavast elamufondist lahti saada, teisel pool pehmes vormis soovitus müügiga mitte ülearu hoogu minna ja väga ähmane ettekujutus tuleviku sotsiaalsetest vajadustest.

Täna on Eestis vaid umbes 20 000 munitsipaaleluruumi, neist suur hulk pooltühjad endised lüpsjate-karjatalitajate, kaevurite või vene sõjaväeülemuste eluasemed mäe või metsa taga.

20 000-st omakorda 3000 on nn sotsiaaleluruumid.

Mis on sotsiaaleluruum, see on Eestis üsna segane. Sotsiaalhoolekande seadus ütleb, et omavalitsus peab leidma eluruumid neile, kes ise ei ole suutelised ega võimelised seda muretsema. Ning et hädasolijale antav eluruum võib olla ka sotsiaaleluruum. Seega: kui pole selget arusaama, mis see sotsiaaleluruum on, siis pole tema järele ka vajadust.

2004 tegi sotsiaalministeerium vastava uurimuse ja järeldas, et eluruumi vajajaid on Eestis 2% rahvastikust, peaaegu 30 000 inimest. Rakendades Tartule sama mõõdupuud, võib väita, et eluruumi leidmisel vajab abi umbes 2000 kodanikku. 2007. aastal oli linnas 640 munitsipaaleluruumi, neist 506 sotsiaaleluruumid.

Vähe on sotsiaaleluruume, mis on kohandatud ratastooliga liikumiseks vms - kogu riigis olevast 3000-st on kohandatud eluruume ainult 142.

Linn teenib kasumit

Kuigi Tartu linnavalitsusel pole sotsiaaleluruumist kui seesugusest selget ettekujutust, on ometi nende üürnikele sätestatud mitmeid piiranguid (iga aasta tagant tuleb sõlmida uus üürileping, teiste perekonnaliikmete kolimine sotsiaalpinnale on reglementeeritud jne).

Sundüürnike kaebus õiguskantslerile käivitas linnavalitsuse tegevust käsitleva analüüsi ja päädis kantsleri ettepanekutega linnapeale: 1. paluda vabandust nendelt, kelle õigusi rikuti, 2. leida väljatõstetutele uued korterid, 3. vormistada olemasolevad sotsiaaleluruumide üürilepingud ümber tavalisteks rendilepinguteks.

IRL ja sotsiaaldemokraadid pole ilmselt need parteid, keda üürnikud palavalt armastaksid ja kellelt nad abi ootaksid. Seetõttu on need erakonnad olnud sobivate lahenduste pakkumisel kõike muud kui esirinnas.

Kuid linnavalitsuse probleemikäsitlus 11. septembri volikogu istungil sundis opositsiooni aktiivsusele.

Pool aastat on läinud, ametnikud oleksid selle aja justkui maganud. Kolmest ettepanekust sai vastuse või lahendi ainult üks, viimane, sedagi viisil, mida õiguskantsler ilmselt poleks oodanud.

Et linnavalitsus soostus sõlmima sotsiaalkorteris elavate sundüürnikega tavalised üürilepingud, oli paratamatu samm.

Ajakirjanikud (TPM 15.09 ja 19.09) on aga kahe silma vahele jätnud fakti, et samas langetas volikogu otsuse hakata neilt võtma lisaks seni makstud hooldustasule üüri. Samasugust üüri, mida võtavad eraomanikud, s.t omanikutulu.

Sisuliselt tegi Tartu esimese omavalitsusena otsuse hakata oma eluruumidelt kasumit teenima, konkureerima üüriturul eraomanikega.

Seda kasumit hakkavad esimesena maksma linna pinnale kolinud endised sundüürnikud.

Poliitteater

Mis seal ikka, kuna linna üürifond on väike, siis sisulist mõju sellel sammul eluasemeturule pole.

Kui poleks seda õnnetut kokkulangevust, et kasumit hakatakse teenima just nende korterite pealt, kus elavad sundüürnikud. Need, kes käisid õiguskantsleri juures kaebamas ja kellele tehtud ebaõigluse käskis õiguskantsler hüvitada. Lõhnab väga halvasti, lõhnab kättemaksu järele.

Juttu, et otsust üüri suuruse ja selle kehtestamise aja kohta veel pole, võivad ametnikud rääkida Tõrukese vm lasteaia mudilastele. Poliitteater on enamasti üsna diletantlik, aga seal kehtivad samad reeglid mis päris teatris. Kui esimeses vaatuses ripub seinal püss, siis viimases vaatuses saab keegi sellest kuuli!

Tartu linnavalitsus peab oma vigade parandusi tegema sammhaaval, täitma esmalt õiguskantsleri ettekirjutused ja teise sammuna klaarima oma tava- ja sotsiaaleluruumide alase segaduse. Ja alles viimases järjekorras toppima on näpud senisest sügavamale üürnike rahakotti.

Võlaõigusseaduse paragrahvi 299 lõige 2 sätestab, et üüri tõstmiseks peab olema ette näidatud põhjendus ja arvestus.

Üürniku kaebus omaniku peale tundub üüri tõstmise (õieti üüri kehtestamise) põhjendusena nõrk argument.

Praha Deklaratsioon kogub toetust

2008-09-26

3. juunil võeti Prahas Tshehhi Vabariigi senati korraldatud konverentsi resultaadina vastu „Praha Deklaratsioon Euroopa Südametunnistusest ja Kommunismist". Algatajate hulka kuuluvad Tshehhi Senati liikmed, Euroopa Parlamendi liikmed, ühiskonnategelased, kommunismiohvrid, Tshehhi Vabariigi endine president Vaclav Havel, Stasi arhiivide endine föderaalkomisjonär Jaoachim Gauk, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee asepresident Göran Lindblad ning USA kommunismiohvrite memoriaali sihtasutuse esimees Lee Edwards.

Konverents toimus 1968. a. Praha kevade 40. aastapäeval ning teda võib ka käsitada uue - vaimse ja moraalse - Praha kevade sünnina. Seda rahvusvahelises ulatuses, kuivõrd osavõtjate üks sihiasetusi on niihästi Berliini müüri lammutamise kui ka 1989.a. Tiananmeni kevade mahasurumise 20. aastapäeva tähistamine eeloleval aastal.

Olles üks selle deklaratsiooni teksti ettevalmistajaid europarlamendis koos Tshehhi kolleegi Jana Hybaskovaga, võin kinnitada, et „Praha Deklaratsioon" on senistest üks laiahaardelisemaid ja sisukamaid dokumente. Sellisena võiks ta algatajate veendumuse kohaselt olla autoriteetseks pidepunktiks, mille ümber peaksid jõuliselt koonduma kõik poliitikud ja Euroopa kodanikud. Kõik need, kes tunnetavad teravalt vajadust lammutada vaimse Berliini müüri jäänused, mis kümnete miljonite teadvuses ja alateadvuses tekitavad vaikset võõristust, eemalehoidumist ühise lähiajaloo ausast ja põhimõttelisest hindamisest, takistavad ehtsat üksteisemõistmist ning solidaarset käitumist.

Et deklaratsioon ei jääks vaid deklaratsiooniks, moodustavad organisaatorid „Praha Deklaratsiooni" rahvusvahelise komisjoni, kes hakkab korraldama selle dokumendi sisu otsest tutvustamist valitsusjuhtidele, Euroopa Komisjonile, parlamendiliikmeile ja avalikkusele. Nagu lausus oma ettekandes Prahas suursaadik Jüri Luik, saavutavad seisukohad Euroopa südametunnistusest ja kommunismist kaalu siis, kui liikmesriikide valitsused, eelkõige endiste kommunismimaade valitsused neid aktsepteerivad ja ühiselt toetavad nende kehtestamist üld-Euroopalike moraalsete normidena.

Alljärgnevalt väljavõtteid Praha Deklaratsioonist:

• Kuivõrd Euroopa ühendamine pole saavutatud seni, kuni me pole võimelised oma ajalugu taasühendama, tunnistama kommunismi ja natsismi oma ühise pärandina ning läbi viima ausa ja põhjaliku arutelu möödunud sajandi kõigi totalitaarsete rezhiimide kuritegude üle;
• kuivõrd kommunistlikust minevikust võrsuv halb südametunnistus kujutab endast ränka koormat Euroopa ja meie laste tulevikule;
• kuivõrd kommunistliku mineviku erinev hindamine võib üha lõhestada Euroopat „lääneks" ja „idaks",
kutsume üles

1. saavutama üle-Euroopalist kokkulepet selles, et niihästi natsistlikku kui ka kommunistlikku totalitaarset rezhiimi tuleb hinnata nende endi kohutavate tegude järgi kui hävituslikke, mis oma poliitikas süstemaatiliselt rakendasid äärmuslikke terrori vorme, surusid maha kõik kodaniku- ja inimvabadused, alustasid agressiivseid sõdasid ning hävitasid ja küüditasid oma ideoloogiate lahutamatu osana terveid rahvaid ja elanikkonna rühmi ning et tuleb neid käsitada 20. sajandi peamiste katastroofidena;
2. tunnistama, et arvukaid kommuinismi nimel toime pandud kuritegusid tuleb hinnata inimsusevastaste kuritegudena, mis peavad saama samasuguseks hoiatuseks tulevastele põlvedele nagu seda on Nürnbergi tribunali poolt hukka mõistetud natsistlikud kuriteod;
3. kujundama ühise lähenemise totalitaarsetele kuritegudele, kaasa arvatud kommunistlike rezhiimide omad ning tõstma üle-Euroopalist teadlikkust kommunistlikest kuritegudest määratlemaks selgelt ühine hoiak kommunistlike rezhiimide kuritegude suhtes;
4. algatama seadusandluse, mis võimaldaks kohtutel kohut mõista ja hukkamõistvaid otsuseid langetada kommunistlike kuritegude sooritajate üle ning kompenseerida kommunismi ohvreid;
5. tagama kõigile totalitaarsete rezhiimide ohvreile võrdne ja mitte-diskrimineeriv kohtlemine;
6. rakendama üle-Euroopalist ning rahvusvahelist survet saavutamaks mineviku kommunistlike rezhiimide efektiivne hukkamõistmine ning pidamaks tõhusat võitlust jätkuvate kommunistlike kuritegude vastu;
7. tunnistama kommunismi kui Euroopa ühise ajaloo integraalset ja kohutavat koostisosa;
8. võtma üle-Euroopaline vastutus kommunismi poolt toime pandud kuritegude suhtes;
9. kehtestama Hitler-Stalini pakti allakirjutamise päeva, 23. augusti, natsistliku ja kommunistliku totalitaarse rezhiimi ohvrite mälestuspäevana samal viisil nagu Euroopa 27. jaanuaril mälestab holokausti ohvreid.

Praha Deklaratsiooni 19 punktist viieteistkümnes pakub välja Euroopa Mälu- ja Südametunnistuse Instituudi rajamise ning seitsmeteistkümnes Euroopa ühiste ajalooõpikute koostamise.

ÜRO kui maailma jõujoonte lakmuspaber

2008-09-26

„Ma võin siin oodata, kuni põrgu jäätub." Need kuulsad sõnad ütles üle 40 aasta tagasi Kuuba raketikriisi kuumadel päevadel USA suursaadik ÜROs Adlai Stevenson, kes pidas kogu maailma ees tulist sõnasõda toonase Nõukogude Liidu suursaadiku Valerian Zoriniga. Midagi väga ligilähedast leidis ÜRO julgeolekunõukogus aset kuu aega tagasi, kui Moskva ja Washingtoni esindajad ristasid taas sõnapiigid. Seekord oli „etenduse" ajendiks Venemaa invasioon Gruusiasse.

Suursaadikute Zalmai Khalilzadi ja Vitali Tšurkini teravas toonis esinemised ning vastastikused süüdistused andsid nii mõnelegi vaatlejale võimaluse küsida: kas külma sõja ajastu on tagasi?

Gruusia sündmuste arutelu käik julgeolekunõukogus oli juba mitme varasema vastasseisu loomulik jätk. Tegelikult on ÜRO julgeolekunõukogu toiminud rahvusvahelises mõõtkavas vähegi efektiivselt üksnes 1990ndate aastate algul. Seega siis, kui Nõukogude impeerium kokku varises ning maailmas levis fukuyamalik ajaloo lõpu hingus. Enne seda, külma sõja ajal, lõppesid sisuliselt iga vähegi mõõtuandva lokaalse konflikti nagu Nõukogude invasioon Ungarisse aastal 1956 või USA luurelennukite ülelennud Nõukogude Liidust, arutelud ÜRO julgeolekunõukogus vetoga. 261 juhtumist, kui ÜRO julgeolekunõukogu alaline liige on blokeerinud resolutsiooni, 244 leidis aset enne 1995. aastat.

Euroopa hääl on nõrk

Euroopa välispoliitika nõukogu värskes analüüsis on rõhutatud Euroopa Liidu rolli järsku kahanemist ÜRO otsustusprotsessis ja seda eriti inimõiguste alal. Hääletuste analüüs näitab, et Euroopa Liit on kaotanud kümnendiga 41 liitlase toetuse. Kui 1990ndate aastate lõpul toetas Euroopa Liidu algatatud inimõiguste-alaseid küsimusi peaassamblee liikmetest 70 protsenti, siis viimasel paaril aastal vaevalt pool.

Teemad, mille puhul Euroopal pole õnnestunud laiemat toetust leida, puudutavad näiteks Birmat, Zimbabwet, Kosovot, Darfuri. Analüüsi autorid viitavad, et Euroopa Liit peab igal aastal New Yorgis küll oma tuhatkond sisekohtumist, kuid teistega räägitakse koordineeritult vähe. Tegelikult ei viita selle analüüsi tulemused mitte üksnes Euroopa Liidu rolli kahanemisele, vaid ikkagi laiemalt Lääne ja muu maailma hoiakute suuremale vastandumisele. Võime ju retooriliselt küsida: kui Euroopa Liidu mõju on nüüd kahanemas, siis milline oli see külma sõja aegadel? Vastus on lihtne: samamoodi madal.

Analüüs annab sisuliselt tunnistust sellest, et eriti viimastel aastatel on nähtavalt kasvanud Venemaa ja osati ka Hiina aktiivsus ÜRO julgeolekunõukogu alaliste liikmetena. Eriti Venemaa jõuline eemaldumine demokraatlikest protsessidest ning oma geopoliitiliste sihtide ambitsioonikas väljamängimine on Euroopa Liidu „pehme" poliitika tulemuslikkust suuresti kahandanud.

ÜRO on oma kõikehaaravuselt maailma jõujoonte hea lakmuspaber. Ükski olulisem vastandumine ei jää ilmnemata ka sellel rahvusvahelisel foorumil. Täna näeme, et külma sõja aegne ideoloogiline vastasseis pole kuhugi kadunud. Kommunismi ja kapitalismi jõukatsumine on lihtsalt asendunud demokraatliku ehk läänemaailma ning autoritaarse ida vastasseisuga.

Esmajärjekorras on see mõistagi näha julgeolekunõukogus, kus viiest alalisest liikmest kaks esindab autoritaarset võimuideoloogiat. Kui külma sõja ajal polnud Hiina ja Venemaa kuigi koostööaltid, siis viimasel paaril aastal on mitu korda astutud ühiselt lääneriikidele vastu. Ainuüksi sellel aastal on Hiina ja Venemaa kahel korral blokeerinud lääneriikide algatatud resolutsioonid. Jaanuaris pandi veto Birmat ning juulis Zimbabwet puudutavale resolutsioonile.

Selline asjakäik teeb muidugi väga keeruliseks ÜRO kaua räägitud reformi võimalikkuse. Venemaa ja Hiina poleks kindlasti huvitatud julgeolekunõukogu otsustusmehhanismide muutmisest, sest tänane seis annab Moskvale ja Pekingile väga suure eelise oma huve kaitsta või ka tahtmist peale suruda. Õigupoolest oleks ÜRO sisulise reformi puhul tegemist millegi esmakordsega maailma ajaloos. Siiani pole ükski suurte suhete süsteem olnud võimeline rahumeelselt reorganiseeruma. Nii Viini kui Versailles' maailm kukkus kokku suurte konfliktide tõttu.

Ja mida meie seal teeme?

Ma ei taha tingimata öelda, et ÜRO reform on välistatud. Maailm on täna kindlasti sedavõrd interaktiivsem, et traditsiooniliste ohtudega osatakse paremini hakkama saada. Suured konfliktid pole mõistagi võimatud, kuid tuumaajastu heidutus on vähemalt siiani olnud päris tõhus.

Seega pole kahtlust, et ÜRO on oma ebaefektiivsusele vaatamata tänases maailmas jätkuvalt rahvusvaheliste suhete ja õiguse üks nurgakive. Paljudele võib ÜRO tegevus tunduda küll arenguabi andmisele keskendunud mittetulundusühingu omana, kuid tema rolli julgeolekupoliitiliste küsimuste käsitlemisel ei tohiks siiski lõpuni alahinnata. Viimane on eriti oluline väikeriikidele, ka Eestile. Meile on kahtlemata väga tähtis ÜRO mõjuvõim, sest ajaloost on meil võtta juba üks kurb kogemus Rahvasteliidu näol. Täna on meie seis tunduvalt parem, sest liitlassuhe Euroopa Liidu ja NATOga on teinud Eesti hääle palju mõjusamaks.

Eesti võimalus ÜROs edu saavutada sõltub otseselt nii Euroopa Liidu kui kogu läänemaailma suutlikkusest vastu seista eelmainitud autoritaarsuse tõusu trendile. Mida efektiivsem on lääneriikide koosmeelne tegevus, seda kindlam on ka Eesti positsioon selles maailma rahvaste katlas.

Seepärast ei taandu meie ÜRO poliitika mitte üksnes New Yorgis või Genfis toimuvale, vaid ka sellele, kuidas toimivad läänemaailma organiseerivad liidud. Seega on tähtis, millises suunas liigub Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika, kuidas määratleb oma väljakutsed NATO ning kas võiks kunagi teoks saada globaalse demokraatlike riikide liidu idee.

Kuid globaalsemad mõjurid ei tohi kindlasti häirida meie enda konkreetset igapäevast tegevust ÜROs. Puudutagu see siis Eesti soovi saada julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks, osalemist arengu- ja humanitaarabiprogrammides, diplomaatiliste kontaktide edendamist meile kaugemate riikide või organisatsioonidega, noortele diplomaatidele väärtusliku stažeerimiskogemuse pakkumist või muud.

Kes kellele ja kes kuhu?

2008-09-18

Millalgi 1950. aastate lõpul, pärast relvakonflikte Suessis, Ungaris ja Poolas (kõik 1956) ning enne kriisi Kuubal (1962), kirjutas August Sang luuletuse „Aastaajad". See on riuklik - nagu tollasel Sangal tihti - laul sellest, millal algavad sõjad. Tema järgi ei talvel, kevadel ega suvel, vaid vastu sügist. Osseetia sõda 2008 võiks olla kinnituseks Sanga värsipaarile „Kartuse ja viha mürgist/ halvatud on kõigi ajud".

Mõistus merede peal

Ühes hiljutises sõnavõtus märkis Marju Lauristin, et Venemaa ei tule mõistusele. See on vana motiiv, teada vene luules juba 19. sajandi esimesel poolel. Mida peaks too mõistus Venemaale aga ütlema? Loogiliselt võttes seda, et normaalse riigi tunnusteks on fikseeritud piir teiste riikide suhtes ja ühemõtteliselt registreeritud kodanikkond. Nagu teada, neid tunnuseid Venemaa igas punktis ei täida (näiteks Jaapan; topeltkodakondsus) ja üks osa temast, nimelt Königsberg, asub emamaast täiesti lahus. Kunagise Nõukogude Liidu lagunemine on toonud kaasa suure hulga piiriprobleeme igal rindel, kus lahendusteks võib kuluda aastakümneid, isegi rohkem.

Ses mõttes ei ole Georgias mingit rahu veel niipeagi. Äri aetakse ka sõja ajal, kuid rahu tähendab ennekõike seda, et sa saad segamatult oma kodus magada ega pea olema pidevalt kas hirmul või valvel. Kaukaasia on olnud rahutu, koguni verine, juba paarkümmend aastat ja puuduvad tagatised, et rahu hakkaks valitsema.

Meisse puutub see mitmel põhjusel, millest siinkohal puudutan kolme. Praegu on Must meri suuremalt osalt veel Euroopa Liidu väline. Olukord muutub, kui enamikku temast hakkavad kontrollima Euroopa Liidu liikmesriigid, kuid Venemaa jääb Euroopa Liidust välja. Piltlikult öeldes: Euroopa Liit ei jaksa laieneda Euroopa kui mandri ulatuses. Kelle mõjusfääri jääb siis see osa Euroopast Atlandi ja Uuralite vahel, mille idapiir ulatub Lapimaalt Dardanellideni? Kui eikellegimaaks, siis see on lora, sest väga strateegilised gaasi- ja naftajuhtmed Lääne-Euroopa energianälja kustutamiseks ulatuvad üle piiride.

Niisiis Musta mere geopoliitiline funktsioon, mis meile tähendab suhteid Ukraina, Gruusia ja Türgiga.

Mitte vähema tähtsusega pole, aga võrreldamatult lähem asjaolu on Läänemere samasugune funktsioon, sest on usutav, et juhe nimega Nord Stream valmib varem, kui Soome ja Rootsi võiksid otsustada NATOga ühinemise kasuks. Oletagem, et meie kaks naabrit siiski astuvad NATOsse ja võetakse meiesuguste hulka ka vastu. Pärast seda on Läänemeri niihästi Euroopa Liidu kui ka NATO sisemeri, välja arvatud Peterburi ümbrus Suursaareni ja Königsberg. Ajalooliselt võttes ning suures mõõtkavas on Venemaa siis ilma kahest merest, mille Peeter Suur ligemale 300 aastat tagasi Venemaale allutas. See, mida Venemaa tegi praegu Gruusiaga, võttes ära Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, juhtub siis tema endaga.

Naabri loogika

Kolmas tegur on Soome riigi ja soomlaste poliitika tänapäeva Venemaa suhtes. Juba jätkub neid tarkpäid, kelle meelest soomlased pidanuksid olema Gruusia terviklikkuse lõhkunud agressiooni vastu radikaalsemad ja kuna nad seda polnud, pidurdavad nad Euroopa Liidu poliitilist üksmeelsust. Jah, me võime viidata enesekaitseks NATO lepingu viiendale artiklile, mis Soome kohta käia ei saa. Paradoksaalne, kuid selles mõttes on Soome meist nõrgem. Agressiooni hukkamõist peab olema alati fundamentaalne, ent maksab meeles pidada, et kui Eesti Vabariik on katsunud ennast Nõukogude Liidu pärandist lahti haakida tingimisi 20 aastat, siis Soome riik on püüdnud jääda Venemaa suhtes neutraalseks 64 aastat. Kogemused on täiesti erinevad ja neid ei saa ühtlustada kõigest mõne nädala või kuuga.

On tõepärane, et Ameerika Ühendriikide järgmine president ei otsi Venemaaga säärast vastasseisu, mis viiks kohe nugade peale. Tõepärasemalt tuleb Eesti inimestel lahendada märksa kiiremini kõik need mured, mis on seotud väljaminekutega nn infrastruktuurile, alates gaasi hinnast, kus jäme ots on Venemaa käes.

Mida pole vaja? Seda, et Venemaa, mis on Nõukogude Liidu kui kurjuse impeeriumi pärija, saaks meid edasigi rünnata argumendiga, et meie oleme sallimatuse vabariigikene. Mollusk maakera kamaral (August Alle enda kohta juba 1921).

Venemaa on Venemaa

2008-09-15

Kaitseminister Jaak Aaviksoo (IRL) ütleb, et kui ajaloo õppetunnid on teinud Euroopas võimatuks, et näiteks Saksamaa ründaks Prantsusmaad, siis Venemaa pole muutunud.

Eestis ei tohiks Gruusia sündmused põhimõttelise üllatusena tulla - meie ajalooline kogemus ja viimase kümnendi sündmused teisest Tšetšeenia sõjast Gruusia sõja ja seejärel Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamiseni on loogiline jätk Ivan Groznõi, Peeter Esimese, Vladimir Lenini ja Jossif Stalini alustatule. Loetletud nimed pole juhuslikult valitud: just need riigijuhid leidsid hiljuti Venemaal korraldatud internetiküsitlustes enam nimetamist kui suurimad ajaloolised isiksused.

Vene meedia, mis olulises osas kajastab ja võimendab just Kremli seisukohti, on Gruusia sõja olulisima tulemusena nimetanud Venemaa taassündi geopoliitilise subjektina. Tõesti, lääneriigid käivad nüüd Moskvas palumas, olgu siis vaherahu, vägede tagasitõmbamist või lihtsalt rahvusvahelistest lepingutest kinnipidamist, ja seda näeb Moskva oma strateegilise võiduna kümne aasta taguse olukorraga võrreldes, kus IMF, EL, Amnesty International või lihtsalt mõni lääne poliitik käis isalikult õpetamas, mis on demokraatia ja mis turumajandus.

Venemaa on tegija. Selle «taassünni» olemuse võtab lühidalt kokku enesemääratlus: «Meile pole teie demokraatiat vaja, meil on oma, suveräänne demokraatia».

Vastandumine on selgelt taotluslik ja seda on näha peaaegu igas Venemaa sõnas ja teos: vastandumine on põhimõtteline ja kompromissitu ning selles vastandumises on kurjuse kehastajaks USA; Euroopa (Liit) on vana ja jõuetu II ilmasõja järgne protektoraat, kes on usalduslikult lubanud endaga liituda nn lähivälismaa (loe: Venemaa legitiimse huvisfääri) riikidel, kel puudub iseseisev ajalooline identiteet ja kes sellest alaväärsusest kantuna on sunnitud USA kannupoistena oma olemasolu õigustama; Gruusia sõja süütas USA!

Venemaa sellisel enesemääratlusel ja viimasel tugineval enesekehtestusel on selge geopoliitiline loogika. USA erinevatel põhjustel nõrgenenud staatus, Kolmanda Maailma üha kasvav majanduslik ja poliitiline eneseteadvus, mis vastustab unipolaarset maailmakorda, Hiina (ja üha enam ka India) edukas isepäisus, osa islamimaailma jõuline oma koha ja tõe nõudlemine ning sisemaine pettumine Jeltsini läänepüüdlustes koos naftadollaritega on loonud selle võimaluste akna, mille kaudu taaskord püüelda üliriiklusele.

Venemaa auditooriumiks ei ole mitte see napp viiendik inimkonnast, kes kannab läänekristlikku ilmavaadet, vaid enam kui kuus miljardit ilmakodanikku kõigil kontinentidel, kes otsivad oma teed. Meeldib see meile või mitte, ent tark oleks ilmselt möönda selle ambitsiooni loogilisust ja isegi õigustatust. Venemaa tahab olla ta ise, määratleda end geopoliitilise subjektina ja teha seda oma parimatele ajaloolistele kogemustele tuginevalt.

Tuleb ilmsesti tõdeda, et sellel ambitsioonil on ka objektiivselt arvestatav sisemaine toetuspind, mida võimendavad Putini-Medvedevi administratsiooni süsteemsed ja kõikehõlmavad sotsiaalpoliitilised manipulatsioonid. Venemaa on Venemaa. Nüüd ja ettenähtavas tulevikus, kuivõrd tema nüüdne tegelikkus ei võimalda muud alternatiivi. Esimese sisulise läänestumise võimaluse (ohu!?) nurjas oktoobrirevolutsioon ja teise Jeltsini administratsiooni suutmatus turumajanduse vilju rahva olulise osaga jagada.

Mulle on sümpaatne lääneriikide osalt praeguseni jätkuv usk ja lootus Venemaa läänestumisele, nii nagu see raskustele vaatamata sünnib eeldatavasti enamiku Kesk- ja Ida-Euroopa riikide ja teatud reservatsioonidega usutavasti ka Türgiga. Ometi on Venemaa end sellest perspektiivist ilmsesti kauaks (kui mitte igavesti) distantseerinud.

Ja tegelikkusele erapooletult otsa vaadates ei saa me Venemaa valikule õieti mingit hinnangutki anda, nii nagu me ei tea tegelikult «Hiina tee» tulevikku. Selliste strateegiliste valikute elujõulisuse selgitab ajalugu.

Strateegiliselt objektiivse hinnangu andmise komplikatsiooni ei tohi muidugi segi ajada meie ja olulise osa rahvusvahelise avalikkuse selge positsiooniga Moskva käitumise lubamatuse suhtes Gruusia konfliktis, sest Gruusia on justkui (kauge) osake meist. Ent nii nagu me de facto mööname Hiina õigusi Tiibetis ja suhetes Taiwaniga, oleme tegelikult valmis möönma Venemaa teatud õigusi teatud suhetes Venemaa paljurahvuselises riigis.

Ja eks me näe, et ka nn Kolmanda Maailma riigid ei kiirusta enda määratlemisega Gruusia konflikti suhtes (teatud määral meie, aga eelkõige ilmsesti Venemaa pettumuseks). Sellise vahettegemise moraalne õigustus on lihtne: «Meie muidugi nii ei teeks, aga nemad on nemad.»

Minu jaoks oligi Gruusia konflikti olulisimaks tulemuseks Gruusia ja Osseetia rahvaste kannatuste hinnaga saadud selgus - Venemaa on tõesti eelkõige Venemaa. Euroopa, kelle jaoks ajaloolised õppetunnid on teinud mõeldamatuks sõja Saksa- ja Prantsusmaa vahel ning näiteks ka Eesti ja Läti vahel, ei saa seda kogemust laiendada suhetesse Venemaaga ja vastupidi. On tohutult palju parem ja turvalisem seda erinevust teada kui elada eksikujutlustes jagatud kogemustest ja väärtustest.

Meie suureks mureks on olnud, mil määral paljud lääne- ja lõunapoolsemad ELi liikmesriigid jagavad meie ajaloolisel kogemusel põhinevaid kartusi. Siin võib küll piisava kindlustundega väita, et Gruusia sõnum on kohale jõudnud ning Euroopa sisuline ja sügavam ühtsus suurem kui varem. Euroopa jaoks on Venemaa tõmmanud joone enda ja Euroopa vahele kõige olulisemas - väärtustes.

Meil ei tasuks muretseda liialt selle pärast, et enamik liikmesriike ei toeta otseste sanktsioonide rakendamist ega nõua Venemaa karistamist. See vaoshoitus on pigem märk sellest, et Venemaa on tegelikult ühemõtteliselt asetunud väljapoole meie väärtusruumi ja see asjaolu nõuab põhimõttelisi ümberkorraldusi oma suhtumises, mida ei asenda tormakas, ent tõenäoliselt hambutuks jääv «tõsiste sammude» ja retoorika paraad.

Enamgi veel, vaadates Venemaa reaktsioone, võimaldanuks teravamad (ja seetõttu ka vastuolulisemad) seisukohavõtud tal end veelgi jõulisemalt positsioneerida ja vahest ka järgnevaid (agressiivseid) samme legitimeerida.

Ilmsesti muutub nii USA kui ka ELi ja Venemaa suhete iseloom pikemas perspektiivis põhimõtteliselt. Kohendatakse julgeolekupoliitilisi ohuhinnanguid ja sellest tulenevaid kaitsekavu, taastähtsustub NATO kollektiivkaitse põhimõte, kujuneb ELi ühtsem energiapoliitika ja kasvab energeetiliste altenatiivlahenduste otsimise intensiivsus. Nn strateegilise partnerluse kontseptsioon tuleb asendada teatud versiooniga omaaegsest rahumeelse kooseksisteerimise printsiibist, mis loomuldasa sisaldab arvestatavat (sõjalise) heidutuse komponenti.

Samas on mõlema poole huvides arendada ja süvendada praktilist koostööd kõige erinevamates valdkondades. Ühelt poolt nn positiivse hõlvamise kontseptsioonist lähtudes, teiselt poolt eelkõige oma tehnoloogilise mahajäämuse kompenseerimiseks, aga ka isiklikul tasemel juurdunud lääneliku tarbimisnälja rahuldamiseks.

Millised oleksid järeldused eelnevast Eesti rahvusliku julgeoleku vaatepunktist? Esmalt vast väide, et silmade avanemisega kaasnenud adekvaatsem ohuhinnang mitte ainult Eestis, vaid ka teistes pealinnades Euroopas ja Ameerikas, võimaldab kindlasti paremini hoolitseda meie ühise julgeoleku eest. Teiseks tõdemus, et ajalugu ei ole lõppenud ja geopoliitilised huvid joonistavad üha uusi jõujooni kogu maailmas ning sellega tuleb ka meil arvestada.

Heameel on tõdeda, et Eesti senine kaitse- ja julgeolekupoliitika on olnud üsna järjekindel ning olulises osas suutnud ette näha Gruusias paljastunud ambitsioone ja nende teostamise võimalikkust. Oleme oma iseseisva kaitsevõime ja kollektiivkaitse ühitamisel põhineva kaitsevõime ülesehitamisel küll poolel teel, ent hiljutised sündmused aitavad meil pigem kiiremini edasi liikuda.

Kindlasti ei ole meie huvides tagasipöördumine külma sõtta, küll aga vajame varasemast tasakaalukamat lähenemist nii enda kui meie partnerite sõjaliste võimete arendamisel kõikvõimalikeks konfliktideks. Olgu selleks terrorivastane võitlus Afganistanis või heidutuse tasakaal lääne piirialadel.

Lõpetuseks üks väike mõttekäik Venemaa ja lääneriikide suhete kaugperspektiivi puudutavalt. On ilmne, et vastastikune ohutaju on nüüdseks teravam kui veel paar kuud tagasi, ja ehkki ohutajul on suuresti vastandlik sisu - ühelt poolt eelkõige füüsiline, teiselt poolt kontseptuaalne -, on ohutaju tegelik ja kahetsusväärne.

Samas tundub, et Venemaa ja lääneriikide laiemate, eelkõige demograafilistel trendidel tuginevate geopoliitiliste ohtude spekter on suuresti kattuv, kusjuures paljude Venemaa, aga ka lääneriikide julgeolekuriskide maandamine on lihtsamini teostatav koostöö kui vastasseisu kaudu. Jäägu seega sellele võimalikule tõeliselt strateegilisele julgeolekupartnerlusele ka veidigi lootust ja eluruumi. See oleks kindlasti ka Eesti parimates huvides.

Intervjuu: Jaak Aaviksoo uuest Venemaast: "Teame, et metsas elab karu. Ja karu on ikka karu."

2008-09-13

Kaitseminister Jaak Aaviksoo arvates lõi Venemaa sissetung Gruusiasse õhu puhtaks - nüüd kõik nägid ja kuulsid, et vene karu pole aastatega muutunud, vaid muutunud hoopis hullemaks.

Mis on maailmas pärast Vene-Gruusia sõda reaalselt muutunud? Või toimunu oli tegelikult õhus juba ammu?

See, mis toimus, oli ammu õhus. Vene meedias oli ähvardusi kogu aeg ja palju. Putini ja Medvedevi ennastkehtestavad seisukohad ja väljaütlemised on kõigile tuttavad. Samuti oleme seda kuulnud duumasaadikute ja Venemaa NATO esindaja suust. Mind see kõik ei üllatanud.

Aga toimunud on põhimõtteline muutus - õhtumaise tsivilisatsiooni lootus, et pikas perspektiivis ajame Venemaaga ühte asja, on kadunud. See teadmine on kohale jõudnud kõikidesse pealinnadesse. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustamine oli punase piiri ületamine, mis muutis suhtumist lõplikult. Adekvaatne riski- ja julgeolekutaju on maailmale pigem hea.

Õhk on nüüd selge?

Teame, et metsas elab karu ja karu on ikka karu.

Kas eestlased reageerisid üle ja viisid oma Vene-kriitikaga meid sõja eesliinile?

Jah ja ei. Väikeriigil peab protsesside mõjutamiseks ning löögile pääsemiseks olema selgelt väljendatud seisukoht ja natuke retušeeritud pilt. Presidentide ja peaministri kohaolek Tbilisis oli väga väärtuslik poliitiline käik. On võimalik, et keegi pildus retoorikas liiga teravaid piike, aga kindlasti mõistlikkuse piirides.

Prantsuse president vajas veidi teist profiili, sest tema oli rahuvahendaja. Me ei tea, millised olid tema sisemised tunded. See on omaette küsimus.

Maailmale tegime head, Eestile halba?

Ka Eesti positsioon keskpikas perspektiivis kindlasti paranes. Keegi pidi tähelepanu juhtima Venemaa täiesti vastuvõetamatutele sammudele. Keegi pidi ka Gruusiat usaldama. Kuigi Gruusia pole must-valge nagu konfliktides ikka. Gruusia vajas tuge ja meie toetust hinnatakse ka mujal kui Gruusias.

Kas Eestis üldse oli adekvaatne info, miks puhkes sõda ja kes lükkas Gruusia sõtta?

Ilmselt sündmuste kronoloogia ja loogika alles avaneb. Raske öelda, millal jõuame lõpliku tõeni. Ma ei jaga arvamust, et välismaised jõud tõukasid Gruusiat konflikti.

Te välistate USA rolli, kes grusiine kogu aeg on toetanud?

Nad püüdsid pigem konflikti ära hoida. Konflikt ei tulnud neile kasuks. Sõja puhkemise taga olid kasvavad provokatsioonid tekitada verine konflikt ja grusiinide tunne, et Venemaa vaikselt annekteerib ja keegi ei hoia seda ära, segatud Kaukaasia temperamendiga. See andiski ettekäände jõu kasutamiseks. See on kahetsusväärne. Aga mul on raske nende käitumist hinnata, sest ma pole ise olnud sealsete sündmuste keskel.

Soomlased olid rahul, et nende president Tarja Halonen ei võtnud sõjas kindlat positsiooni. Peate seda mõistlikuks?

See on Soome klassikaline Teise ilmasõja järgne positsioon ja Halonen selle järjekindlamaid kaitsjaid.

Miks meie ei võiks nii käituda?

Oleks võinud, aga meie kogemus ja varasem käitumine on teine. Me ei ole endas hoolikalt koolitanud põhjamaist poliitilist korrektsust, mida Soome näitab Venemaa suhtes. Kõik, kes on vestelnud soomlastega, teavad, et lisaks järjekindlalt hoitud ametlikule joonele on olemas ka Soome sisu ja see on tihti palju sisulisem.

Eestis poleks see võimalik.

Puht objektiivsetel põhjustel ja vaadates meie ajalugu. Meie teadvuses ja ajaloos peaks toimuma midagi väga erilist, et ühineda ja suruda õigustatud emotsioonid raamidesse.

Soomlased seisid Talvesõjas venelastele vastu.

Eestlastel pole sisu?

On, aga meil läheb veel aega, et Eesti sisu kujuneks rahvuslikuks ja riiklikuks. Iseseisvat Eesti riiki on olnud alla 20 aasta. Seda pole piisavalt.

Kas president Toomas Hendrik Ilvest ja ekspeaminister Mart Laari kannustas Venemaad kritiseerima ka soov end maailmale näidata, nagu ka soov sisepoliitikas punkte noppida?

Presidendi rolli peaksime hindama kui Eesti presidendi rolli, eriti Balti, Poola ja Ukraina võtmes. Laar on Gruusiaga ka emotsionaalselt väga tihedalt seotud. Sellel oli kindlasti ka mingi erakondlik mõõde. Aga Laari peab hindama kui Gruusia ja Saakašviliga tihedates sidemetes oleva inimese võtmes.

Kuidas hindade Eestis ilmunud lugusid ja kommentaare, kus näidatakse Peipsi-taguseid Vene vägesid ja räägitakse Eestist kui venelaste järgmisest polügoonist?

Vaevalt keegi soovis Venemaad provotseerida. See oli autorite isiklik ohutaju ja nad pidasid vajalikuks sellele tähelepanu juhtida. Minu jaoks need pole kõige tasakaalukamad analüüsid. Ohud on olemas ja riskid võivad realiseeruda. Aga kui Eesti käitub targalt, ei realiseeru need riskid kunagi.

Kaitseministeeriumile ei tulnud konflikt üllatusena, sest meile olid teada ohuhinnangud. Valmistusime selliseks stsenaariumiks. Nüüd nägime Gruusia näitel, et see kõik pole ainult teooria. Et meiega midagi sellist juhtub, on palju-palju ebatõenäolisem. Meie peame sellise ohu tõrjuma, heidutades vaenlast.

Küüniline küsida, aga kaitseministeeriumile mõjus eelarve kärpimise ajal Gruusia sõda kasulikult?

Mis on kasu? Lähipäevil sõlmime lepingu Ämari lennuvälja ehitamiseks. Eestile tekib nüüdisaegne sõjalennuväli, mis võtab vastu kõiki lennukeid. Kaasa arvatud õhukaitse- ja transpordilennukeid. Kui kaitsekulutused oleks langenud 1,4%ni SKPst, poleks me ehitusega alustanud. See pole minu ega ministeeriumi kasu, see on Eesti julgeoleku vajadus. Olen kindel, et seda mõistab ka Eesti avalikkus.

Gruusia sõjata oleks Ämari ehitus sattunud löögi alla?

Kindlasti olnuks veenmistöö oluliselt vajalikum ja ma ei välista, et see võinuks lükkuda kaugemasse tulevikku.

Kas on arutatud NATO baaside loomist Eestisse?

NATO baasid - see on kõnekeelne ja külma sõja ajast pärinev termin. Tänapäeval klassikalisi baase enam ei rajata. Tegu on mobiilsete tugipunktidega, mida saab vastavalt vajadusele kasutada.

On teil ülevaade, kuidas Vene väed viimase kuu jooksul Peipsi taga on liikunud?

Meil pole andmeid, et liikumistes oleks aktuaalset ohtu Eestile. Liikumised enne Gruusia konflikti olid märgatud ja partneritele ka edastatud. Me polnud siis suutelised järeldama, mis toimub Gruusia lähedal. Kindlasti infovahetus meie partnerite vahel pärast Gruusiat paraneb.

Soome-ugri maailmakongress on muutunud kidakeelsemaks

2008-09-12

Oled osalenud viiest soome-ugri rahvaste maailmakongressist neljal. Mida oli tänavu toimunud kongressil erilist või erinevat võrreldes Sinu poolt varem kogetud kongressidega?

Kõigepealt loomulikult see, et kongress toimus Venemaa Föderatsiooni jurisdiktsiooni all oleval territooriumil, mille puhul joonistus väga selgelt välja hoopis teistsugune suhtumine nii delegaatide kui külaliste iiikumis- ja tegevusvabadusse.

Ühelgi varasemal kongressil - et Ungaris, Soomes ega Eestis - ei olnud selliseid turvameetmeid jutumärkides. Miks ma ütlen jutumärkides? Sest need turvameetmed ei olnud mitte selleks, et kongressi delegaate oteks olnud vaja kellegi eest kaitsta, vaid pigem selleks, et takistada nende inimeste suhtlemist kohalikega.

Suhtlemine oli ilmselgelt ebasoovitav, seda ei saanud aga sajaprotsendiliselt vältida. Igal juhul vaadati niisuguseid kontakte kõrvalt ja neile vaadati äärmiselt viltu. Väljaspool ametlikku osa õigupoolest ei soovitudki, et välismaalased linnas üldse omapäi liiguksidki. See oli põhiline erinevus.

Aga kui nüüd vaadata kongresside üldist tendentsi, siis on silmatorkav olnud asjaolu, et alates Budapestis 1996. aastal toimunust, mil ma esimest korda osalesin, on arutelud kongressidel muutunud üha kidakeelsemaiks. See on olnud eelkõige seotud Venemaalt pärit esindajate julgusega oma seisukohti esitada.

1996. aastai oldi oma arvamuste avaldamisega suhteliselt julged. Selles mõttes on see järjepidevus hästi jälgitav, et inimesed ei ole eriti palju vahetunud. Palju on neid, kes olid 996. aastal ning on ka praegu selle tegevuse juures. Samade inimeste suude läbi kuuleme me praegu hoopis ettevaatlikumaid avaldusi, millest ma julgen järeldada, et soomeugrilaste esindajad Venemaalt on hakanud kartma Vene võimu.

Kui 12 aastat tagasi lähtuti vähemasti sellest et neid ei karistata mõtte- ja südametunnistuse vabaduse avalduste eest, siis täna paistab, et seda kardavad väga paljud. Kui me võrdleme 1996. ja 2008. aasta sõnavõtte, siis näeme, et tol ajal oli sellist Venemaa valitsuse tänamist ja kiitmist minimaalselt, praegu aga sisustas see põhilise osa Venemaa Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste esindajate sõnavõttudest. Oled olnud neljal soome-ugri kongressil tegev redaktsioonikomisjoni töös. Mis oli sel aastal teisiti? Kuidas saavutati resolutsiooni koostamisel konsensus? Pean tunnistama, et redaktsioonitoimkonna töös oli võrreldes varasemate kongressidega vähe erinevusi. Arvan, et vähem kui valdkondlike sektsioonide töös, sest redaktsioonikomisjoniga on ikkagi vaga raske manipuleerida. Redaktsioonikomisjonis on konkreetsed inimesed, see on väike ring väikeses saalis, kus maksavad argumendid.

Suures saalis on hoopis lihtsam pilduda loosungeid ja argumentidest kõrvale vaadata. Kindlasti avaldab alati mõju see, millised ettepanekud on põhjendatud ja argumenteeritud ning millised ei ole. Mina Eesti esindajana pidin sel aastal tõdema, nagu juba aastal 1996 Budapestiski, kui kõik eestlaste ettepanekud läksid resolutsiooni teksti, et kõik Eesti ettepanekud täksid resolutsiooni teksti ka nüüd, sel kongressil.

Jah, siin tuleb arvestada kontekstiga. Ei ole mõtet tulla välja ettepanekutega, millest on kohe teada, et need lükatakse tagasi, kuna osa esindajaist on erinevatel põhjustel vastu. Need põhjused võivad olla ideoloogilised, need võivad olla poliitilised, need võivad olla murest, hirmust või pessimismist ja lootusetusest tulenevad. Tunnetasin olukorda selles võtmes, et eestlased peaksid esitama oma ettepanekud mitte vastasseisu tekitamiseks millegi suhtes, vaid suhestatult sellega, mis on oluline - et oluline viidaks dokumendi teksti.

Minu hinnangul olid redaktsioonikomisjonile esitatud eestlaste ettepanekud selles vaimus ka tehtud. Kuna need olid hästi põhjendatud, siis leidsid nad seal ka kajastamist, vähemasti sisulises mõttes kõik, ärgem rääkigem sellest, et sõnastus peaks jääma muutmata, see ei olegi eesmärk. Eesmärk on see, et ettepanek saaks sisuidasa resolutsiooni teksti sisse.

Arusaadavalt sõnastatakse iga ettepanek dokumendi üldsõnastusele sobivaks. Võib öelda nii, et neil neljal kongressil, kus olen osalenud, on eestlaste ettepanekud olnud alati hästi põhjendatud ja leidnud vastukaja isegi siis, kui enamik asjaosalisi on nende sisusse suhtunud ettevaatlikult

Mis on Sinu arvates 5. maailmakongressi olulisim tulemus, tähtsaim saavutus? Ma olen võib-olla selles mõttes skeptiline või tundun sellisena, kui ütlen, et olulisim tulemus on kongressi toimumine. Veel paar aastat tagasi oli meil kahtlus, et Venemaa Föderatsioon ei lase sellel asjal tolmuda, kuna oli kahe probleemi ees. Esiteks oli margata, et rahvusvähemuste õiguste teemat ei soovita edasi käsitleda. Teiseks ei soovitud, et seda teemat käsitletaks ka kusagil mujal.

Venemaa Föderatsioon tegi minu arvates just nimelt sel lest tulenevalt katse saada siiani Soomes olnud konsultatiivkomitee peakorter Venemaa territooriumile. Võime ju esmapilgu! öelda, et mis tähtsust sel on, kus asub peakorter. Aga teisalt võime esitada ka küsimuse, et kas siis on võimalik takistada organisatsiooniliste ülesannete täitmist? Kas või selliselt, et välisriikide esindajaile ei anta viisasid ja selliselt ei ole võimalik töökoosolekut läbi viia.

Kui peakorter on Soomes, ei ole võimalik selliste takistuste tekkimist ette kujutada, Venemaa Föderatsioonis võivad sellised takistused aga tekkida. Teatavasti ei saanud Venemaa konsultatiivkomrtee peakorteri asukohta endale. Mäletatavasti viidi see küsimus aga nii kõrgele tasemele, et lausa Venemaa president Medvedev mainis oma kõnes ära selle tähtsuse.

See, et peakorteri asukoht jäi muutmata, valmistas Venemaale kindlasti pettumuse. Aga teisalt avas 5. maailmakongressi toimumine tee järgmiste kongresside toimumisele, sõltumata sellest, kuidas Venemaa sellesse suhtub. Ma kordan: see, et kongress toimus, oli kõige olulisem aspekt. Venemaa! on võimatu seda üritust blokeerida. Jah, muidugi võib Venemaa - sõltuvalt sellest, milline on sealne poliitiline areng - takistada soome-ugri rahvaste esindajate liikumist, mõjutada nende seisukohti, teha ettekirjutusi. See kõik on võimalik, aga protsess jätkub.

Olgem ausad: kui me räägime kongressi sisulisest poolest, siis kvalitatiivset edasiminekut soome-ugri rahvaste õigusi puudutavates nõudmistes ja nende nõudmiste realiseerimises ju ei olnud, rahvusvaheliste standardite mõttes ei olnud. Soomeugri rahvastel, eriti põhjas elavail põlisrahvastel, ei ole ligilähedaseltki neid õigusi, mis on näiteks arktilistel rahvastel Kanadas, USAs või Skandinaaviamaades.

Soome-ugri rahvaste S. maailmakongress toimus Hantõ-Mansiiskis. Vahetult enne seda toimus seal teinegi oluline üritus - Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumine. Kuivõrd palju on Sinu arvates selles, et need üritused toimusid ühes köhas ja ajaliselt väga ligistikku, sümboolset ja kuivõrd palju majanduslikku kaalutlust?

Ma arvan, et Venemaa seisukohast oli majanduslik põhimõte prevalveeriv, kuna Hantõ-Mansiisk on koht, mida Venemaa püüab maailmas presenteerida, sest see on üks olulisemaid energiaressursikeskusi ehk siis naftapumpamise oluline keskpunkt.

Tegemist on linnaga, mis on tänu eespool nimetatule väga hästi korda tehtud. See on kõht, kuhu üldse sobib - peale Moskva ja Peterburi - välismaa delegatsioone viia. Seepärast arvangi, et Venemaa käitus seda linna EL-Venemaa tippkohtumise toimumispaigaks valides äärmiseit ratsionaalselt.

Teisest küljest peame tõdema, et kui Hantõ-Mansiisk soome-ugri rahvaste 5. maailmakongressi võimaliku toimumiskohana esile kerkis, siis kindlasti ei olnud EL-Venemaa tippkohtumise seal korraldamise teema päevakorras. Ma arvan, et need sündmused olid suhteliselt eraldiseisvad, ei maksa köha kokkulangevust üle tähtsustada. Venemaa jaoks oli lihtsalt esimene sündmus teisest määratult suurema tähtsusega.

Kuidas Sa näed soome-ugri 5. maailmakongressi Venemaa välispoliitika sellesuviste sündmuste kontekstis? Kindlasti tuleb rõhutada, et kongressil püüdis Venemaa, nagu ta on seda teinud varemgi, maailmale väga selgesõnaliselt teada anda, millised on riigi siseasjad ja millised välisasjad. See, mis puudutab soomeugri küsimusi Venemaa Föderatsioonis, on Venemaa siseasi: kõik, mis puudutab haridust kultuuri keelelisi õigusi, looduskeskkonna probleeme, põlisrahvaste õigusi oma maavaradele. Ärge sellesse oma nina toppige, see on Venemaa siseasi!

Venemaa Föderatsiooni arvates on see, mida Ungari, Soome ja Eesti kusagil väljaspool Venemaad teevad, rahvusvaheline dimensioon. Venemaa teab, et soomeugrilaste puhul on tegemist keelesugu lastega, aga Venemaa positsioon on, et valis- ja sisepoliitilised asjad tuleb hoida suhteliselt eraldi.

Nii et selles mõttes võime tõesti öelda, et Venemaa soovis kindlasti Hantõ-Mansiiski kongressiga rõhutada, millised on tema siseasjade piirid, kuhu ei tohi sekkuda.

Nord Stream on oht Euroopa julgeolekule

2008-09-11

Venemaa agressioon Gruusia vastu ning peaminister Putini avalik hirmutamine gaasi- ja naftatarnete võimaliku peatamisega Euroopasse on täiesti uude valgusse seadnud ka Nord Streami projekti tegeliku olemuse. Õigupoolest on selle projekti julgeolekualastest ohtudest ka varem räägitud, kuid nüüd on need tunduvalt selgepiirilisemad.

Sisuliselt on Nord Stream kujunemas väga tõsiseks julgeolekuohuks mitte üksnes Läänemere äärsetele riikidele, eriti Poolale ja Balti riikidele, vaid ka kogu Euroopale.

Juba praegu viitavad näiteks Nord Streami "töötajate" Gerhard Schröderi ja Paavo Lipponeni geopoliitilised avaldused sellele, mida Venemaa tegelikult läbi Nord Streami projekti taotleb. Selleks on Balti riikide, Poola ja Ukraina isoleerimine ning poliitilise mõjujõu suurendamine Saksamaa ja võimalikult ka Soome üle. Lõpptulemuseks on Euroopa Liidu ühispoliitikate hajusus ja läbikukkumine.

Seepärast tuleb minu arvates Eestil kõigiti toetada Poola peaministri Donald Tuski äsja väljaöeldud hoiakut. Lisaks võiksid Balti riigid koos Poolaga algatada konkreetsete sammude paketi Euroopa Liidu energiajulgeoleku tagamiseks.

Muidugi tuleb silmas pidada, et Venemaa eesotsas Gazpromiga on juba mitmeid aastaid töötanud Euroopa gaasihaardesse võtmise nimel. Selle olukorra muutmiseks on vaja väga julgeid ning üksnes ühiskäitumisele toetuvaid otsuseid. Ometi pole hilja tegutseda jõulisemalt nii Nabucco gaasijuhtme rajamise ja Kaspia mere regioonist lähtuvate energiakoridoride täiendamisega kui ka LNG terminalide ning Euroopa Liidu siseste ühendusvõrkude rajamisega.

Energiasuhetes Venemaaga peaks absoluutseks prioriteediks tõusma energiaharta põhimõtete austamine ning vastavalt nendele ka ärisuhete rajamine.

Oht jääda märkamatuks

2008-09-09

Mitte väga kauges minevikus räägiti Eestist kui Põhjala majanduslikust "tiigrist". Imetleti meie reformide edukust, e-lahenduste efektiivsust ning majanduse avatust. Ka meie poliitikud hakkasid rääkima Eestist kui igavast Põhjamaast, justkui oleks ajalugu otsa saanud.

Seda uskus mõni veel sellegi aasta algul, kui hurraaga suruti Eestit Euroopa viie rikkama riigi sekka. Tänaseks on silmaklapipopulism asendunud palju mõruma pildiga. Eestis on Euroopa Liidu suurim majanduslangus, investeerimiskliima pole kiita ning rahvusvaheline ajakirjandus räägib Venemaa võimalikust rünnakust.

Pole kahtlust, et Eestil ja ka teistel Balti riikidel seisavad ees mitte kõige lihtsamad aastad. Venemaa kasvavad ambitsioonid ning sisuliselt juba käiv uus külm sõda teevad Baltikumist automaatselt pingepiirkonna.

See piirab meie majanduse valikuvõimalusi. Negatiivsete uudiste mõjul võivad strateegilised investorid oma ideede rakendamise edasi lükata või sellest loobuda. Meie õnneks on praegune maailm globaalsem ning interaktiivsem. Pealegi on Eesti Euroopa Liidu ja NATO liikmena siiski hoopis teises situatsioonis kui oma sõltumatuse eest võitlevad Gruusia või Ukraina. Kunagi varem pole Eestil olnud nii palju sõpru ja liitlasi kui täna.

Kuid see ei tähenda, et me võiks loota vaid majanduse tsüklilisusele või rahvusvaheliste pingete hajumisele. Mõistagi järgneb vabal turul langusele tõus. Varem või hiljem tuleb see ka Eestis. Kuid petlik oleks arvata, et Eesti kuvand eduriigina taastub lihtsalt niisama.

Viimase kuuga on maailm meie jaoks paljuski muutunud. Ei maksa varjata, et rahvuslik julgeolek on meile täna vaieldamatu prioriteet.

Samas ei tähenda julgeoleku tagamine üksnes NATO kaitseplaane või Venemaa rahvusvahelist ohjeldamist. Eesti käekäik sõltub ka sellest, kui targalt suudab riik väljuda majanduskriisist ning millise kuvandi saab Eesti maailmas.

Seepärast on oluline suurendada kõigiti Eesti majanduse rahvusvahelist integreeritust. Puudutagu see siis konkreetseid meetmeid ettevõtete eksporditoetuste või turismi edendamise vallas, riigi infrastruktuuri ning investeerimisatraktiivsuse kasvatamist või Eesti kuvandi tutvustamist maailmas.

Eks varasem ja paljuski iseendale sisendatud edulugu on meid hellitanud teadmisega, et Eesti on tuntud ja popp koht. Tegelikult tuhmuvad head lood kiiresti.

Vaid üks väike näide. Kevadel Türgis visiidil olles sealse ettevõtluse lobiorganisatsiooni esindajaga kohtudes selgus, et kolmest Balti riigist on Eesti olnud türklaste seas kõige vähem tuntud. Ja seda mitte väiksuse, vaid riigi ja ettevõtlusorganisatsioonide leiguse pärast.

See aga teeb meie niigi väikestel ettevõtetel keerulisemaks uute turgude leidmise ja seal läbilöömise. Ma ei poolda riigi ülemäärast sekkumist, kuid Eesti tervikuna on suures ja halastamatus globaalses konkurentsis. Ja siin üksi headest ideedest või ettevõtjate julgusest ei piisa.

Praegu on käes aeg, kus riik peaks näitama initsiatiivi ning vaatamata pingelisele eelarvele panustama majandust elavdavatesse tegevustesse. Meie ettevõtluse maailmastumisele kaasaaitamine on vaieldamatu pikaajaline tagatis.

Loomulikult oleks üleüldises kärpetuhinas kõige mugavam vaikselt tagahoovis askeldada ning nina mitte välja toppida. Kuid siis peame arvestama, et võimaliku Jalta sündroomi taastekkel võib muserdatud mainega Eesti (selle eest hoolitseb teadagi kes) jääda suurte otsuste hetkel märkamatuks.

Sõda Gruusias

2008-09-05

Otsides Gruusiat tabanud tragöödia põhjuseid võib minna tagasi kaugesse minevikku: Gruusia riigi kujunemisloo, seal sajandeid möllanud etniliste konfliktide, Stalini rahvuspoliitika, Gruusia poolt taasiseseisvumise järel tehtud vigade juurde ja Venemaa soovi juurde kukutada maad läände orienteeriv Saakašvili valitsus. See kõik ei tee olematuks fakti, et kuni käesoleva aasta kevadeni oli Abhaasia ja Lõuna-Osseetia näol tegemist „külmutatud konfliktidega", mille kuumaks muutumist ei peetud vähemalt Läänes eriti tõenäoliseks. Kuidas see siis ikkagi võimalikuks sai, kuidas algas praeguseks kogu maailma sootuks uude olukorda seadnud Venemaa agressioon Gruusia vastu? Ühest vastust sellele on hetkel veel raske anda, ühtteist hakkab aga selguma.

Esimeseks vahetuks tõukeks sõjale oli NATO tippkohtumine Bukarestis käesoleva aasta aprillis. NATO enamus läks sellele ettepanekuga anda nii Gruusiale kui Ukrainale liikmesuse tegevuskava (MAP), näidates seega neile praktilist teed NATOsse, kinnitades samas kommünikees, et see ei tähenda automaatset kutset NATOsse. Mõned liikmesriigid, täpsemalt Holland, Prantsusmaa ja Saksamaa, pidasid seda Venemaa suhtes liig vaenulikuks sammuks. Uus Venemaa president pidi saama signaali, et Lääs pole Venemaa suhtes vaenulikult meelestatud ning rahulikult asju ajades on võimalik kokkuleppele jõuda. Venemaaga rohkem asju ajanud maad väitsid, et Venemaa saab sellisest sõnumist kahjuks omal kombel aru, tajudes Lääne nõrkust enda võimalusena. Korduvalt tsiteeriti Bukarestis Winston Churchilli Müncheni kokkulepete puhul 1938. aastal öeldut, et Läänel oli Münchenis valida häbi ja sõja vahel. Lääs valis häbi ja sai sõja. Kahjuks osutus see mõttetera prohvetlikuks ka seekord.

Venemaa tõlgendus Bukaresti tippkohtumisest oli igal juhul selline, nagu totalitaarselt riigilt karta võis. Eriti õnnetuks osutus see-juures äraütlevale otsusele toodud põhjendus. Gruusia ja Ukraina lubati nimelt võtta NATO liikmeks, aga seda ainult juhul, kui Gruusia oma territoriaalse terviklikkusega seotud probleemid lahendab. See oli Venemaale selgeks vihjeks, mis nuppudele ta vajutama peab. Ilmselt just sel etapil langetati kuskil Putini käe all Moskva võimukoridorides otsus Gruusiat rünnata ning seal võimul olev läänemeelne valitsus kukutada. Sõjaliste ettevalmistuste kõrval algasid poliitilised - nimelt tuli Venemaal sõda kuidagi esile kutsuda, et siis rahu nimel sekkudes asi lõpule viia.

Selleks asus Venemaa Abhaasias ja Lõuna-Osseetias pingeid tõstma, üritades Gruusiat rünnakule provotseerida. 16. aprillil teatas juba varem mässulistele piirkondadele relvaembargo tühistanud Venemaa, et seab nendega nüüd sisse otsesidemed. 20. aprillil tulistas Vene lennuk alla Gruusia mehitamata luurelennuki, järgnesid lennuväe ülelennud Gruusiast. Üks provokatsioon järgnes teisele, Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse toodi arvukalt lisavägesid. Lääs protestis toimuva vastu, kuid tegi seda niivõrd loiult, et Venemaa sai aru, et tal pole Lääne poolt midagi karta. Gruusia tundis samal ajal järjest rohkem, et ta on täiesti üksi jäetud. Gruusia frustratsiooni tugevdas kasvav arusaamine, et Saksamaa kavatseb ka aasta lõpul toimuval NATO välisministrite kohtumisel talle MAPi andmise blokeerida. Edasi ei liikunud ka suhted Euroopa Liiduga. Vaatamata Rootsi ja Poola välisministrite pöördumisele ei liikunud edasi läbirääkimised ei vabakaubandusleppe sõlmimisel ega viisavabaduse viimisel vähemalt Venemaa tasemele. Gruusiale antud progressiraport kritiseeris teravalt Gruusia liberaalset majanduspoliitikat, mis takistavat integratsiooni Euroopasse. Võrreldes naabermaa Armeeniaga olid Gruusiale antud hinnangud tunduvalt karmimad, mis Gruusiat tõsiselt solvas.

Nii pole imestada, et Gruusia juhid tundsid end järjest enam üksijäetuna. Selline tunne võib kergelt viia meeleheitlike ja järelemõtlematute otsusteni. Paljud Gruusia olusid hästi tundvad inimesed juhtisid sellele tähelepanu, kuid Lääs tervikuna ei pidanud olukorda tõsiseks. Venemaa rünnakuohtu alahinnati ka NATO staapides, ilmselt seetõttu magati maha ka Venemaa ettevalmistused rünnakuks, nagu näiteks sõjatehnika koondamine piiridele. Olukorda leevendas mõnevõrra Saksa välisministri vahendusinitsiatiiv Abhaasias. Vahepeal mõlkus Gruusia juhtide peas mõte seal sõjaliselt sekkuda, kuid Ühendriikide vahelesegamine ning lootus, et järsku õnnestub Abhaasias Euroopa abil lahenduseni jõuda, rahustas olukorra.

Selleks ajaks hakkas aeg aga ka Venemaa jaoks otsa lõppema. Vaja oli kedagi, kes nõustuks Gruusiat sõtta tõukama. Abhaasid sellega nõus polnud, sest sõjategevus oleks toimunud nende territooriumil. FSB ja Vene kindralite juhitud Lõuna-Osseetial valikuvõimalust polnud. Augusti alguses alustasid lõunaosseedi relvaüksused Gruusia rahuvalve ja Gruusia külade massiivset pommitamist, esialgu miiniheitjate ja seejärel haubitsatega. Vene rahuvalve ei sekkunud, raporteerides ainult grusiinidele, et nad ei saa midagi teha. Gruusia üritas vastutulega olukorda lahendada, kuid sellest polnud abi. 7. augustiks kõmmutati Gruusiat juba kõikidest torudest, nii rahuvalvajate kui tsiviilelanike seas oli arvukalt surnuid ja haavatuid. Lõuna-Osseetia juhid teatasid, et alustavad kohe rünnakut Lõuna-Osseetia grusiinidest puhastamiseks. Maailm toimunule ei reageerinud.

Nii hakkas Gruusia juhtkonnale tunduma, et sõjalist konflikti ta vältida ei suuda. Sõjaks aga Gruusia paraku valmis polnud. Alles 7. augusti keskpäeval hakati Lõuna-Osseetia piirile saatma suuremat hulka raskerelvadega üksuseid. Saakašvili tegi veel viimase katse olukorda päästa, kuulutades ühepoolselt välja vaherahu, kuid kuna Gruusia tulistamine jätkus, puudusid tal peagi valikud. Otsustavaks sai aga teade, et Läbi Roki tunneli liiguvad Lõuna-Osseetiasse juba ka Vene üksused - Gruusiale tundus, et on sattunud otsese agressiooni alla ning asus tegutsema. Mis olid täpsed otsuse taga seisnud argumendid, on teadmata. Näib, et Gruusia lootis, et Venemaa ei sekku. Venemaa rahuvalvajate ülema kindral Marat Kulakhmetovi kinnitused, et nad ei suuda osseete kontrollida, näisid kinnitavat, et rahuvalve ei sekku. Paraku oli tegemist soovmõtlemisega ja Gruusia kukkus talle seatud lõksu.

Sest erinevalt Gruusia hinnangust oli Venemaa sellel korral rünnakuks viimase püksinööbini valmis. Enne kui grusiinid jõudsid aru saada, voolas esiteks Lõuna-Osseetiasse ja seejärel Abhaasiasse mitukümmend tuhat meest vähemalt 1200 soomusmasina toetusel. Sellele polnud Gruusial jõudu vastu panna. Ometi suutis Gruusia võidelda, hoides Tshinvalit kaks päeva enda käes ning taandudes alles tõeliselt massiivseks muutunud pommitamise järel. Gruusia suurimaks eduks oli 58. armee staabikolonni hävitamine oma eriüksuste poolt, mille käigus sai raskelt haavata armee ülem kindral Anatoli Hruljov. Gruusia suhteliselt olematu õhukaitse lasi alla kümmekond Vene lennukit, sealhulgas strateegilise pommitaja TU-22. Järgnes Gruusia üksuste taandumine ning Venemaa sissetung Gruusiasse, millega kaasnes nii sõjaväeliste kui tsiviilobjektide ulatuslik pommitamine kogu Gruusia territooriumil. Sõjategevuse üksikasjad on veel segased, seetõttu pole neist mõtet siinkohal pikemalt rääkida, huvitavam on pigem küsimus, miks ei suutnud Vene väed oma eesmärki Gruusias ehk Saakašvili kukutamist ikkagi saavutada?

Sellel näib olevat kolm peamist põhjust. Esiteks ei suutnud Venemaa Gruusia sõjajõude purustada. Kantud kaotustele vaatamata suudeti Venemaa haardest välja tõmbuda ning end uuesti pealinna ümber grupeerida. Näib, et ühel hetkel lootsid grusiinid Vene üksuseid Tbilisile isegi ise lähemale meelitada, koondades selle lähedale varitsusse ühe hoolega tagaplaanil hoitud brigaadi. Nii või teisiti oli Venemaale selge, et Gruusia ei kavatse võitlust jätta. Kuigi eriti haavatute näol oli kantud raskeid kaotusi, jäi armee võitlusvaim ometi kõrgeks. Sellises olukorras oleks edasitung võinud kaasa tuua tõsiseid probleeme ja sõja venimise. Teiseks oluliseks teguriks oli Venemaa lüüasaamine infosõjas. Sellekski oli Venemaa põhjalikult valmistunud. Juba päev enne lahingutegevuse algust alustati ulatuslikku küberrünnakut, mis lõi rivist välja kogu Gruusia infosüsteemi, takistades tal toimuvast infot jagamast. Lõuna-Osseetia oli täis sõda ootavaid Vene ajakirjanikke, kes katsid maailma teadetega grusiinide genotsiidist osseetide kallal. Sõltumatu telepilt toimuvast puudus täielikult. Paari päevaga suutsid grusiinid end siiski koguda ning esiteks vene rünnaku tagasi lüüa ning siis ise pealetungile asuda. Põhiliselt tõi edu kiirus ja avatus - erinevalt Vene riigipeadest suhtlesid grusiinid maailmaga vabalt ja avatult. Lääne ajakirjanikud asusid Gruusias toimuvast objektiivset pilti andma, makstes selle eest mitmel korral kahjuks aga ka eluga. See kallutas maailma avaliku arvamuse kiirelt Gruusia poolele, tehes selgeks, et Venemaa näol on tegemist agressoriga. Kolmandaks oluliseks faktoriks oli kahtlematult Gruusia rahva toetus oma juhtkonnale. Venemaal ei õnnestunud oma „Kuusineni valitsuse" ametisse seadmiseks värvata ühtegi opositsioonipoliitikut; võimas ligi 140 000 osavõtjaga meeleavaldus Tbilisis tegi maailmale üheselt selgeks, et Saakašvilit on võimalik kukutada vaid otsest sõjalist jõudu kasutades.

Nimetatud kolm tegurit äratasid lõpuks üles ka lääneriigid, kes asusid Venemaad survestama, saavutades relvarahu kokkuleppe sõlmimise. Selle tingimusi ignoreerides on Venemaa end järgnevatel nädalatel järjest enam isolatsiooni seadnud, Gruusia positsiooni seevastu tugevdades. Mis saab edasi, on veel raske öelda, kuid näib, et Venemaal jäävad oma peamised eesmärgid Gruusias saavutamata. See nõuab sihikindlat tegevust ka Gruusia juhtide poolt: Vene provokatsioonidele ei tohi enam alluda, hoolitseda tuleb kümnete tuhandete põgenike eest, asudes samal ajal purustatud majanduse taastamisele. Alus selleks on olemas, sest Gruusia arengu suunda pole ka praegused sündmused muutnud. Kõigeks selleks vajab Gruusia aga Euroopa, kaasa arvatud ka meie abi. 1968. aastat ei õnnestunud Venemaal seekord korrata, hoolitsegem siis selle eest, et Gruusia edukas ülesehitamine demonstreeriks, et 21. sajandil pole jõud enam ainus argument.

Hambutu resolutsioon

2008-09-05

Euroopa Parlament on võtnud vastu resolutsiooni, mida Venemaa võib vaadelda kui järjekordset tõendit EL-i nõrkusest. See kordab varem väljaöeldut, kuid pehmemas sõnastuses kui mitmed liikmesriikide liidrid ja ülemkogu.

Pealtnäha on kõiki aspekte käsitletud, samuti on selgelt välja öeldud, et EL tunnustab Gruusia terviklikkust ega tunnusta Venemaa initsiatiivil loodud marionettrii-ke Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat. Samas ei ole sõnagagi märgitud, et Venemaa on agressor.

Euroopa Parlamendi vastus Venemaa-poolsele testimisele on seega järgmine: agressioon ei ole agressioon juhul, kui kallaletungijaks on EL-i jaoks oluline partnerriik, tuumariik ja muidu sümpaatne maa. Niisugune vaoshoitud suhtumine mõjub agressorile alati julgustavalt. Austria anschluss'i tunnustasid kõik riigid, enamik riike ei protesteerinud ka siis, kui Natsi-Saksamaa annekteeris Tšehhimaa.

Need on näited ajaloost, kus agressiooni ei soovitud agressiooniks nimetada ja loodeti, et süües isu saab täis. Ometi on süües isu ikka kasvanud. Venemaa jaoks on Gruusia vaid üks ja mitte sugugi suurim segaja, mis takistab positsioonide taastamist endise NSV Liidu territooriumil. Revanšism saab Euroopa Parlamendi selgrootuse tõttu üksnes tuult tiibadesse. Tahaksin küsida, kas agressiooni mahavaikimise eest on keegi valmis vastutust võtma. Nevil Chamberlain ei võtnud ja tõi kaela Teise maailmasõja. Kuidas nüüd?

Soome poolehäälsus ja Eesti otseütlemine

2008-09-05

Soome presidendi Tarja Haloneni arvamus, et Balti riigid peaksid suhetes Venemaaga vähem jäigad olema, äratab mitmesuguseid mõtteid. Kõigepealt meenub, et Haloneni lähenemisel on Soome poliitikas pikk traditsioon.

Kui teine Soome sotside suur liider Paavo Lipponen hiljuti Nord Streami teenistusse läks, siis oli põhjust meenutada tema ütlemist, et Eesti peaks loobuma sellistest suhetest Georgia (Gruusia - toim.) ja Ukrainaga, mis võiksid Venemaad ärritada. Taasiseseisvumise ajast on mul eeskätt meeles see, et Soome sõpradel oli enamasti piinlik oma riigi juhtkonna pärast, sest suhtumine Eesti iseseisvusliikumisse oli vägagi vaoshoitud.

Ei tahaks maalida apokalüptilist pilti sellest, kuidas Soome Eestile uue külma sõja tulles selja pöörab. Loodan, et seda ei juhtugi. Küll aga tuleks kainelt mõelda, mis on erineva Venemaasse suhtumise tegelik põhjus. Ennekõike on meil erinev ajalooline kogemus, mis paneb Eesti ja Soome poliitikuid erinevalt käituma.

Eestil on otseütlemise kogemus Moskva suunal alates kaheksakümnendate aastate lõpust ja see tõi suurt edu. Kui oleksime poolel teel seisma jäänud ja piirdunud isemajandamisega või uue riigi loomisega ENSV baasil, siis oleksime teinud ränga vea. Eestlaste kollektiivses mälus on peamiselt kaks seisundit: esiteks see, kui rääkida ei lastud, ja teiseks see, kui hakati julgelt ja täiel rinnal rääkima - kõigest! Vahepealset seisundit ei ole. Seevastu Soome poliitilisi seisundeid on pikka aega iseloomustanud poolehäälsus, vajadus Vene suunal suu kinni pidada. See poolehäälsuse traditsioon kestab siiani ja mõnikord nimetatakse seda poliitiliseks tarkuseks.

Halonen ütleb: "Me pole iialgi olnud kommunistlik maa, veel vähem Nõukogude Liidu liige". Tõepoolest, siin ongi erinevus ja ma loodan, et Haloneni kavatsus polnud selle lausega Eestit halvustada. Meie ütleme, et jah, olime okupeeritud ja annekteeritud Nõukogude Liidu koosseisu vastu rahva tahet ja rahvusvahelist õigust". Just sellest perioodist on pärit ka meie üsna tihedad suhted teiste samasse impeeriumi kuulunud ikestatud rahvastega.

Soomlaste kontaktid Georgia ja Ukrainaga pole mingil moel võrreldavad. Sellepärast ei saa ka soomlased öelda eestlastele, et jätke nood saatusekaaslased rahule, ärge neid nõustage ja laske Venemaal seal toimetada, nagu nende suurriiklikud huvid parasjagu ette näevad. See seisukoht pole mitte ainult vastikult küüniline, vaid ignoreerib ka meie ajaloolist kogemust ja ekspertiisivõimet.

Georgia sündmused on ohtlikult kasvatanud info- ja hoiakulõhet siin elavate eestlaste ja venelaste vahel. Tegelikult läbib samasugune lõhe kogu endise Nõukogude Liidu ruumi. Keskerakond püüab selles olukorras endale siinsete venelaste hääli kindlustada, püüdes istuda mitmel toolil korraga. Riigikogu avaldusele vastu hääletades kindlustasid nad venelaste toetust, aga nende seisukohti saatis pigem ebalevus.

Soomes seevastu on punase ideoloogia traditsioon alati olemas olnud. Nagu Venemaal on bolševikest tihti saanud Vene-Euraasia suurimpeeriumi eestkõnelejad, nii on Soomes välja ilmunud keegi Johan Bäckman, kes kuulutab Eesti riigile kadu ja samastab end Vene euraasialaste liikumisega. Eesti kultuuriruumis pole sedalaadi mõtetel isegi kõige marginaalsemat kandepinda.

Kindlasti on Eestil Soomelt väga palju õppida, aga seda teistes valdkondades. Näiteks peaksime õppima majandusprognoose ja eelarve tegemist, teadmispõhist majandust ja koalitsioonivalitsuse juhtimise kultuuri. Erineva ajaloolise kogemuse tundmaõppimine on samuti vajalik, aga päriselt üle võtta seda ei saa.

Selles mõttes on Lipponeni ja Haloneni avaldused täiesti ekslikud või, täpsemini, nad tuginevad valedel eeldustel.

Üllatas Tõmošenko liit Janukovitšiga

2008-09-04

Ukrainas lahvatanud sisepoliitiline kriis on ja ei ole üllatus. President Viktor Juštšenko ja peaminister Tõmošenko suhted olid sassis juba kevadel, aga siis spekuleeriti rohkem selle ümber, et Juštšenko võib seljad kokku lüüa vana rivaali Janukovitšiga. Tegelikult oli see võimalus üleval ka nädalapäevad tagasi.

Üllatav on eeskätt see, et hoopis Julia Tõmošenko blokk lõi parlamendis seljad kokku Janukovitšiga, surudes nii läbi presidendivõimu piiravad seadusemuudatused.

Parlamendipoliitikas tuleb muidugi arvestada, et kui olulisi seadusi hääletatakse valitsuspartneri vastu opositsiooni abiks võttes, siis lähevad suhted sassi.

Vürtsikas sassisminek

Antud juhul lisandus hulk vürtsikaid detaile alates sellest, et Juštšenko Meie Ukraina polnud kuni hääletuseni toimuvaga kursis ja lõpetades ülemraada esimehe Arseni Jatsenjuki avaliku endast välja minekuga, mis oli muidugi vesi Janukovitši veskile.

Kuigi president Juštšenko lubas südametäiega erakorralisi valimisi, pole kindel, et ta ka tegelikult selle peale läheb. Kõigepealt oleks uute valimiste tulemus tõenäoliselt kõige kurvem just tema parteile ning lisaks võib tekkida surve lisada kohe ka erakorralised presidendivalimised.

Võib tulla leebumine

Seega võib Juštšenko järgi mõeldes oma sõnad tagasi võtta. Võimalik, et ta võtaks tagasi ka oma ministrite demonstratiivse lahkumise valitsusest, kui alternatiiviks on Tõmošenko ja Janukovitši liitumine. Tõmošenkole säilitaks see küll peaministrikoha, kuid kindlasti kaotab ta osalt oma näo, sest varem on just tema välistanud koostöö Janukovitši Regioonide Parteiga.

Välistada ei saa sedagi, et pärast mõningast segadust naastakse kombinatsiooni Juštšenko-Janukovitš või isegi algse Juštšenko-Tõmošenko juurde. Ilmselt on ka kolme suurpartei mänge jälgiv Lõtvõni blokk valmis erinevates kombinatsioonides oma võimalust püüdma.

Putin rõõmustab

Ühest küljest on tegemist juba tavalise Ukraina sisepoliitilise turbulentsiga. Teiselt poolt on kriis Ukrainas kindlasti meeltmööda Putini poliittehnoloogidele.

Kui Kaukaasias püütakse inimestele nende vahetu kogemuse kaudu selgeks teha, et demokraatia on anarhia ja vägivald, siis Ukrainas veenduvad valijad üha enam, et demokraatia on lihtsalt anarhia ja peataolek. Sellised probleemid aitavad FSB-l Ukrainas kadunud mõjujõudu üles ehitada.

Kuna Gruusia järel on juba spekuleeritud selle ümber, et Venemaa järgmiseks ambitsiooniks võib olla mõjuvõim Krimmis ja Ukraina NATO-lootuste nurjamine, siis langevad nüüdsed segadused väga halvale ajale.

Varsti peaks toetusvisiidiga Kiievisse jõudma Ameerika Ühendriikide asepresident Dick Cheney. Kahjuks pole kindel, kas sisemises sasipuntras jagelev Ukraina poliitiline eliit ikka märkab seda visiiti piisavalt hinnata ja oma maale kasulikke järeldusi teha.

Kultuur kui rahva endaks saamine ja -jäämine

2008-08-25

Rahvusvahelist poliitikat ja geopoliitikat on sageli vaadeldud suure malelauana. Seal on hulk mänguvälju, mille kontrolli pärast võideldakse.

Võitlejad on maailma suurvõimud, aga väiksemad rahvad jäetakse justkui passiivse malevälja staatusesse. Kui Molotov-Ribbentropi pakt 69 aastat tagasi sõlmiti, siis olid suurvõimudeks NSV Liit ja Saksamaa. Tänapäeva maailmas etendavad seda rolli ehk kõige selgemini Venemaa ja Ameerika Ühendriigid, aga ka Hiina ja mingil määral Euroopa Liit. Enamus suurvõime - või vähemalt pooled - endiselt ei ole demokraatlikud.

Ka Venemaa agressiooni Georgia vastu on viimastel nädalatel püütud selgitada malemängu analoogia kaudu. Näiteks nii tähtsas Briti ajalehes nagu "Times" kirjutas sama lehe endine Moskva korrespondent Michael Binyon 14. augustil kommentaari pealkirjaga „Vladimir Putini meisterlikkus teeb Läänele mati". Rõhutagem, et jutt pole mitte kuulsast ropendamisvormelist, vaid malemängu matist. Mulle jääb see kujund küll sügavalt arusaamatuks, sest kui Georgias toimunut tõesti male võtmes analüüsida, siis on üks pool sel suurel malelaual otsustanud mängida pigem ragbi reeglite järgi.

Aga on veel midagi, mis teeb malemängu analoogia mu meelest veel enam küsitavaks. Asi on selles, et males on väljad passiivsed, neid saab lihtsalt vallutada või kontrolli alla võtta. Isegi kui leppida röövelliku geopoliitika paradigmaga, kus väiksemad maad nagu Eesti või Georgia või Tiibet või koguni nii suur maa, nagu seda on Ukraina, on lihtsalt väljad, mida vallutada ja allutada, siis ei ole sellised väljad teps mitte passiivsed, vaid nad osutavad vastupanu isegi siis, kui nad on okupeeritud.

Eesti kultuur ja eesti rahvuslus hoidis meid alles läbi pika nõukogude okupatsiooni aja. Putin võis küll tahta Georgia täielikult vallutada ja upitada võimule Kremli kuulekad marionetid, aga oleks raske ette kujutada, kuidas saaks niisugune lahendus olla jätkusuutlik. Piltlikult öeldes tuleb selleks panna iga grusiini kõrvale üks vene püssimees. Georgia maleväli ei ole passiivne ja seal ei mängi Venemaa vastu mitte Ühendriikide ambitsioonid, nagu arvavad mõned ühekülgsed ja väikerahvaste osas harimatud vaatlejad alates eespool nimetatud vähetuntud Binyonist ja lõpetades laialt tuntud Anatol Lieveniga. Ei, ennekõike avaldavad seal vastupanu georgia keel kultuur ja rahvuslus, mida ei saa püssitorudega alistada.

Ka tiibeti budistlik kultuur ei ole vaatamata pikaajalisele Hiina ülemvõimule alistunud. Nüüd püütakse Tiibet põlvili suruda sellega, et Suur Lääne raudtee asustab sinna kümnete ja sadade tuhandete kaupa uusi hiinlasi ja mõnedel andmetel on pealinnas Lhasas põliselanike protsent langenud 42-ni. See olukord on ähvardavalt sarnane Eesti rahvusliku koosseisu kunstlikule muutmisele, mis toimus enne nõukogude võimu kokkuvarisemist.

Rahva iseolemise tahe põhineb eeskätt rahvuskultuuril. Kultuuril põhineb rahvaste ärkamine ja ühise rahvustunde teke; kultuuril põhineb ka vastupanu võõrvallutajatele ja tahe kasutada iga võimalust selleks, et kadunud iseseisvus uuesti üles ehitada. Seevastu liig suur kaldumine kollaboratsionismi, kasvõi KGB-s ja komparteis tehtud karjääri tunnustamine, kõneleb kultuuri kaitsemehhanismide ohtlikust nõrkusest. Õnneks eesti rahva enamus ei kiitnud sellist karjääri kunagi heaks, nagu ei tekkinud meil ka nõukogude ajal tendentsi anda lastele venekeelne haridus. Meie kultuuri kaitsemehhanismid toimisid päris hästi.

See jagatud osadus, mis meid seob ja millest ma kõnelen, väljendub meie jaoks ühteviisi nii Lutsu "Kevade" kui Kiviräha "Rehepapi" tundmisel, aga ka nendel lauludel, mida me paar päeva tagasi öölaulupeol koos laulsime. Me võime koos kinnisilmi lõpetada laused nagu "Kui Arno isaga ..." või "Seal, kus Läänemere lained ...".

Rahvuskultuuri tugevusest sõltub tohutult palju. Püstitagem siis küsimus, kuidas muuta Eesti kultuuriline vastupanuvõime tugevamaks? Ja teiseks, mis on need tüüpilisest õõnestusmehhanismid, millega rahvaste kultuuriidentiteeti lõhutakse? Aga rääkides eesti keelest ja kultuurist, peame paratamatult rääkima ka sellest, et meie rahvuslikku koosseisu on okupatsiooni perioodil oluliselt muudetud.

Pean adekvaatse venekeelse infovälja kujundamist äärmiselt oluliseks, aga tunnistan samas, et pigem on see hädaabinõu aastate jooksul piisava tähelepanuta jäetud probleemide lahendamiseks. Põhiprobleem on eestikeelse ja eestimeelse koolihariduse nõrkus. Meil on siiani kohati tegemist koolijuhtidega, kes ei tunne eesti keelt ja ajalooõpetajatega, kes ei tunne või ei taha tunda Eesti ajalugu. Tunnustades haridusminister Tõnis Lukast selle eest, et lõpuks ometi on algatatud üleminek eestikeelsele gümnaasiumiharidusele, kutsun ma haridusministeeriumi ja kogu valitsust väga tõsiselt nende probleemidega tegelema. Me ei saa lubada hariduslikku segregatsiooni (teiste sõnadega "eraldamist" ehk "lahkukasvamist"), sest see on potentsiaalne oht Eesti lõhestamiseks. Ma kutsun ka kultuuriministeeriumi leidma raha rahvusringhäälingule - kasvõi seda, mis kevadel nii kergelt erakanalitele jäeti -, et vähendada infolõhet Eesti ühiskonna eri osade vahel.

Millised ohud võivad meie kultuurivälja varitseda? Kõigepealt see, et meil on ikkagi liiga vähe lapsi. Teiseks see, et ikkagi me pöörame rahvuskultuurile liig vähe tähelepanu, sest arvult väikese rahva kultuur nõuab suurt pühendumist. Kolmas oht on hiiliv keeleline, hariduslik ja kultuuriline lahkukasvamine, millele eespool viitasin.

Euroopa rahvuskultuuride teke on olnud sarnane. Üsna ühtemoodi reageeriti saksa XVIII sajandi filosoofi Johann Gottfried von Herderi üleskutsele koguda rahvalaule ja muud vanavara ehk pärandit, millele oli võimalik ehitada rahvuslik identiteet. XIX sajand oli rahvaste ärkamise aastasada. Muuhulgas on Herderi mõjuga seletatav see, miks paljud Ida-Euroopa slaavi rahvad suutsid kujundada erineva ja eraldi rahvusliku identiteedi.

Olümpiamängud on pannud maailma väga palju mõtlema Tiibetile. Tiibeti rahvuskultuur erineb päris palju Euroopa traditsioonilisest rahvuskultuuri mudelist. Nimelt on Tiibetis üsna autentselt säilinud see unikaalne budistlik kõrgkultuur, mis kujunes Indias meie ajaarvamise esimestel sajanditel. Samas ei ole Tiibet budismi mahajaana koolkondade konserveerija, vaid elava traditsiooni kandja, mis areneb ja on kohanemisvõimeline kaasaegses maailmas. Antagu tiibetlastele vaid võimalus ja imetletagu, kui suurt mõju on nüüdismaailmale avaldanud üsna väikesearvuline Tiibeti pagulaskond Läänes. Tiibeti rahvuskultuur on usukeskne, rahvuslik eliit ja kultuuriintelligents koosneb pea eranditult munkadest ja nunnadest. Sestap tahab Hiina RV nii kiivalt saavutada kontrolli Tiibeti usuelu üle.

Nagu enne olümpiamängude avamist, nii levitatakse ka täna üle maailma üht üleskutset. Süüdakem õhtul kodudes küünlad selleks, et mõelda Tiibeti saatusele. Aga mõelgem sealjuures ka sellele, mida me saame teha - igaüks meist - selleks, et meie endi keel ja kultuur ja rahvuslik identiteet oleksid täie tervise juures. Ja mõelgem sellele, mida me saame teha teiste rahvaste toetuseks.

Sündmustest Gruusias

2008-08-22

Eestis olles kuulen ma USA kohta kõige rohkem seda kriitikat, et kui Venemaa otsustab tulla „kaitsma siinsete Vene kodanike huve", siis ei rutta USA kindlasti meile appi. Täna pean tunnistama, et olen minagi rahulolematu president Bushi ettevaatlikkuse tõttu oma sõnade seadmisel, mis puudutavad Venemaa kallaletungi Gruusiale (edaspidi Georgia).

USA-le on heidetud ette, et ta ruttas viivitamatult kaitsma Kosovot ja Kuveiti ning iraaklasi Saddami eest. Siin peab silmas pidama asjaolu, et USA on demokraatlik riik, mitte totalitaarne riik, nagu on Venemaa. Totalitaarne riik võib tegutseda hetketuju ajel, aga demokraatlikud riigid ei saa endale tujukust lubada.

Ja ikkagi oleksin ma soovinud konkreetsemat toetusavaldust Georgiale. USA oleks võinud kinnitada, et ta aitab Georgial taastada hävitatud infrastruktuuri, kaasates siia ka Euroopa Liidu (EL). Hiljem oleks need kulutused nõutud sisse Venemaalt. Eelmisel nädalal soovitas ajakirjanik Sulev Valner võtta Venemaalt olümpiamängud, kuni see riik on tulnud mõistusele ja näidanud, et ta on valmis uuesti ühinema tsiviliseeritud rahvastega. 18. augustil avaldas sama mõtet ETV olümpiasaates intervjuud andnud peaminister Andrus Ansip. EL peaks aga protesti märgiks nõudma Eurovisiooni keelamist Moskvas järgmisel aastal. Nendele mõlemale võimalusele võiks kas või ainult vihjata, sest Venemaa on vägagi huvitatud mõlemast suurest sündmusest, et maailma silmis särada.

Kui USA alustaks juba Poti sadama taastamist, mille venelased puruks pommitasid, oleks Venemaal samuti väga raske agressiooni jätkata.

Mart Laar tõi möödunud nädalal ETV erisaates Georgia sündmuste kohta esile, kui räigete valedega kajastab Vene meedia praegusi sündmusi Georgias. Olen ise jälginud Russia Today'd ja võin kinnitada, et nende reportaazhid sündmustest erinevad nagu öö ja päev sellest, mis seal tegelikult sünnib. Kui uskuda Vene meediat, siis on Saakashvili nagu Hitler ja vaeseid vene beebisid ning nende emasid tapetakse Georgias iga minut.

Venelased erinevad tõesti kõikidest teistest rahvastest. Kogu maailm jälgib objektiivse info saamiseks CNN-i ja BBC-d, ainult venelased ignoreerivad seda ja on läbi imbunud valedest, mida neile Vene meedia ette söödab.

Lõuna-Osseetia ja Abhaasia kohalikud valitsused koosnevad mafioosodest ja kriminaalidest, kes alles hiljuti tegelesid narko- ja relvaäriga. Neile tahab Venemaa anda iseseisvuse ja hävitada vabadel demokraatlikel valimistel valitud juhid.

Osseedid ja abhaaslased on georgialastega seni päris hästi läbi saanud. Ainult Moskva propaganda on see, mis külvab kogu aeg rahulolematust. Igas ühiskonnas on alati neid, kes pole rahul sellega, mis neil on, vaid nad tahavad ka seda, mille ülejäänud on saavutanud raske tööga.

Mitte midagi, mida Venemaa ütleb või lubab, ei saa uskuda. Lääs peab tegutsema kohe ja otsustavalt, tehes Venemaale selgeks, et kui viimane tahab, et teda võetaks kui suurriiki, siis peab ta vastavalt ka käituma.

USA presidendikandidaat McCain on juba öelnud, et ta ei usalda Venemaad. See on andnud talle väikese edumaa Obama ees, kes alles nüüd on tunnistanud, et Venemaa kujutab ohtu vabale maailmale.

On vana tõde, et venelased austavad ja alluvad ainult jõule. Oleks Bush enne Putiniga kohtumist küsinud eestlaste käest - välja arvatud keskerakondlased -, mida Vene presidendist arvata, oleks ta saanud teada, mida Venemaalt oodata on. Keskerakonna sõbraparteiks on teatavasti Putini Ühtne Venemaa. Kui nii võtta, siis vastutab Keskerakondki venelaste tegude eest Georgias. Seetõttu on ka arusaadav, miks Keskerakond oli paljuski eriarvamusel teistest Eesti poliitilistest parteidest Georgia annekteerimise küsimuses Riigikogu eelmisel nädala kokku kutsutud eriistungil.

Energiaharta – Eesti liitlane

2008-08-22

Tänapäeval on energiasektor muutunud osaks rahvusvahelisest poliitikast. Viimastel aastatel on arvukalt näiteid «energiarelva» kasutamise kohta. Lähimad neist on Venemaa aktsioonid Ukraina ja Gruusia vastu, viimase puhul jõuti kahjuks ka päris relvadeni.

Selle taustal on loomulik, et maailmas püüeldakse rahvusvahelisi energiasuhteid reguleerivate kokkulepete poole. Olulisem energiasuhteid korraldav dokument on energiaharta leping, mille toel on osapooltel võimalik seista oma õiguste eest, lahendada tüliküsimusi ning põhjendada oma otsuseid ja valikuid juriidiliste seisukohtadega.

Harta sünd

1991. aasta juunis tegi Hollandi peaminister Ruud Lubbers Euroopa Ülemkogu koosolekul ettepaneku luua Euroopa energiaühendus. Üleskutse leidis positiivset vastukaja ning sama aasta 17. detsembril kuulutati Haagis välja energiaharta kui energiaalast koostööd edendav poliitilise tahtluse deklaratsioon.

Nimetatud dokument sai aluseks 1994. aasta detsembris Lissabonis alla kirjutatud energiaharta lepingule, mis kujutas endast õiguslikult siduvat instrumenti. Täiel määral jõustus energiaharta leping 1998. aasta aprillis, kui selle olid ratifitseerinud esimesed kolmkümmend liiget.

Nüüdseks on energiaharta lepingule alla kirjutanud viiskümmend kaks riiki, nende hulgas ka Eesti. Allakirjutanud riikidest pole lepingut veel ratifitseerinud Venemaa, Valgevene, Norra, Island ja Austraalia.

Energiaharta lepingu peamine eesmärk on tugevdada õigusriigi põhimõtteid energeetikaküsimustes, tagades selles osalevatele maadele kohustuslike reeglite abil võrdsed võimalused ja tingimused ning leevendades energeetikaalaste investeeringute ja kaubandustega seotud riske.

Tagamaks ligipääsu tihti geograafiliselt või klimaatiliselt rasketes piirkondades asuvatele energiaressurssidele, tuleb teha koostööd. Seda püüab energiaharta igati toetada. Investorite ligipääsu osas energiaressurssidele on leping tasakaalustatud. Ühelt poolt tunnustatakse selles rahvuslikku suveräänsust ressursside küsimuses.

Teisest küljest aga nõuab leping, et ressursside uurimist, arendamist ja omandamist puudutavad reeglid oleksid avalikkusele kättesaadavad ning läbipaistvad.

Energiaharta leping kaitseb investoreid selliste mitteäriliste riskide eest nagu diskrimineerimine, otsene või kaudne sundvõõrandamine või investeerimislepingute rikkumine. Energiasektoris on investeerijate ja valitsuste suhted tundlikud, sest projektid on üldjuhul pikaajalised ja väga kapitalimahukad.

Energiaharta lepingu õiguslikult siduvad ettekirjutused võivad mängida olulist rolli sedalaadi riskide leevendamisel. Nad annavad investoritele võimaluse kaitsta oma huve, kutsudes lepingut rikkunud valitsusi rahvusvahelise arbitraažikohtu ette. See on ilmselt ka üks põhjus, miks Venemaa seni energiahartat ratifitseerinud pole.

Rahvusvaheline kogemus on näidanud, et kõige vähem probleeme energiasektoris tekib juhul, kui suudetakse hoiduda ühe või teise tarnija või energiakandja monopoolsest seisundist turul. See kehtib ka Eesti, laiemalt kogu Euroopa kohta, kus sõltuvus Vene gaasist on tõusnud tõsiseks julgeolekuriskiks.

Eesti ei tohi jätta energiajulgeolekut juhuse hooleks. Selle tagamiseks tuleb astuda üsna kulukaid samme, samas on mitmed lahendused seotud pigem tahte kui suurte väljaminekutega. Esiteks puudutavad need senisest tunduvalt suurema tähelepanu pööramist energiasäästule.

Pole mingi saladus, et Eesti kulutab energiat tunduvalt üle Euroopa keskmise. Iga samm väiksema kulutuse suunas tugevdab aga energiajulgeolekut. Kiiret efekti võivad siin anda mitmed otsused, eriti aga täiendavale energiasäästule suunatud kõrgendatud normatiivide sisseviimine ehituses.

Teine «odav» samm ongi energiaharta toetamise tõstmine oluliseks osaks Eesti välispoliitikast. Kui me põlevkivienergia tootmist piirama peame, kasvab surve Vene gaasi osatähtsust suurendada. Praeguses olukorras kujutaks see Eesti julgeolekule tõsist riski, sest gaasitarned Venemaalt pole rahvusvahelise õiguse normidega kaitstud ja ohjatud.

Naabrivalve

Kuna Venemaa käitumine on ettearvamatu ning koduturul tekkinud gaasinappuse puhul võidakse välislepingutest lihtsalt üle sõita, on oluline Venemaale pidevalt meelde tuletada tema kui energiaharta lepingule alla kirjutanud riigi kohustusi ning nõuda selle ratifitseerimist.

Selleks tuleb Eestil alanud läbirääkimistel uue koostööleppe sõlmimiseks Euroopa Liidu ja Venemaa vahel teha algusest peale ühemõtteliselt selgeks, et Eesti jaoks kokkuleppe saavutamise tingimuseks teiste küsimuste seas on ka energiaharta ratifitseerimine Venemaa poolt.

Selle nõude on Euroopa Liit Venemaale ka esitanud. Paraku oleme tihti pidanud nägema, kuidas läbirääkimiste käigus sedalaadi nõudmised pehmenevad või sootuks kaovad.

Naabrivalve põhimõttest lähtudes on Eesti kohus seega selgitada, et energiaharta ratifitseerimine on üks selge tingimus, mis tagab sõlmitud koostööleppe läbimineku Eesti parlamendis. Selleks pole Eestil vaja kulutada suuri summasid, vaja on vaid tahet.

Kes andis käsu rünnata Gruusiat?

2008-08-19

Kas te teate, kes ja kuidas tegi otsuse alustada sõjalist invasiooni suveräänse Gruusia vastu?

1993. aasta detsembrist kehtiva Venemaa põhiseaduse paragrahv 102 lõige 1 punkt d) ütleb konkreetselt: loa relvajõudude kasutamiseks väljaspool Vene Föderatsiooni territooriumi annab parlamendi ülemkoda - Föderatsiooninõukogu. Kas selline luba on antud? Nagu võib veenduda Vene parlamendi ülemkoja koduleheküljelt, siis ei. Seega pole liialdatud, kui arvata, et Venemaa president Dmitri Medvedev rikkus Gruusiasse vägesid saates oma riigi põhiseadust.

Tegelikult on see kahjuks ilmne kinnitus sellest, kui ebademokraatlikud, salajased ja ettearvamatud on tänase Venemaa otsustusmehhanismid. Avaliku retoorika põhjal tegi esimese sõjakuulutuse peaminister Vladimir Putin. Talle järgnes samasisulise avaldusega president Dmitri Medvedev.

Me ei tea, kas üldse või kui, siis millal ja milline kogu (näiteks julgeolekunõukogu) invasiooni otsuse tegi. 1994. aastal oma riigi raames Tšetšeeniasse vägesid suunanud president Boriss Jeltsin pidi toona läbi käima vähemalt julgeolekunõukogu istungi. Nüüd aga oli tegemist iseseisva riigiga, milleks vaja põhiseaduse järgi ka parlamendi otsust.

Küll on aga ilmne, et Venemaa relvajõud olid valmis kiireks sisenemiseks Gruusia territooriumile. Invasioon leidis aset vähem kui ööpäev pärast väidetava ajendi tekkimist.

Üleüldse on president Medvedev Gruusia sündmuste taustal muutunud president Putini selgeks varjuks. Tuleb meeles pidada, et mõned päevad hiljem Medvedev teatas sõjalise operatsiooni lõpust ning veel eile, et Vene väed hakkavad Gruusia territooriumilt lahkuma. Tegelikkus räägib aga hoopis muud keelt.

Kohe pärast presidendiks valimist rääkis Medvedev õigusriikluse tugevdamisest Venemaal. Kahjuks polnud see veenev siis ega ka nüüd, kui riigipea ise põhiseaduse sätetest ei hooli. Konstitutsioonikohtu arvamus rünnaku õiguspärasusest kõlab pigem tellituna kui sõltumatuna.

Venemaa käitumist juhib neofašistlik doktriin

2008-08-18

Kahjuks tunneb Lääs üsna halvasti Venemaa juhtkonda ja massimeelsust mõjutavaid ideelisi suundumusi, arvab riigikogu liige Andres Herkel (IRL).

Seoses agressiooniga Georgia vastu ei saa kuidagi mööda minna Aleksandr Dugini nimest. Juba paarkümmend aastat kõneleb ja kirjutab Dugin, kes oma suure habeme ja fanaatilise propagandatööga meenutab ideoloogilist Rasputinit, Venemaa taassünnist, kirjutas Herkel oma ajaveebis.

Dugini müstilis-geopoliitilises käsitluses on Venemaal võtmeroll, et muuta maailm mitmepolaarseks ja seista vastu kõduneva Lääne liberaal-demokraatlikule doktriinile.

Selleks tuleb Venemaal võtta geopoliitiline juhtroll Euraasias, taastada ülemvõim endise Nõukogude Liidu alal ning võtta Venemaa energiaressurssidest huvituv Lääne-Euroopa kontrolli alla.

Kui veel mõne aasta eest võis Duginit pidada marginaalseks ultrašovinistiks, siis nüüd on tema mõju lausa ehmatavalt tugevnenud ja ilmselt tugevneb Georgia sündmuste taustal veelgi.

Otseselt fašistlikuks (see termin on Venemaal mõistetavam kui „natsism") lubab tema mõttemaailma nimetada näiteks nn. suurhumanismi õpetus. Suurhumanism vastandub eurooplaste isikukesksele väikehumanismile ning lubab Suure Idee nimel tappa - kasvõi massiliselt.

Duginliku suurhumanism avaneb näiteks tema kõneka pealkirjaga artiklis „Jossif Stalin: olemise suur jaatus". Stalin oli Suure Plaani teostaja, terror oli vahend, et allutada üksikisik ülimuslikule tahtele. Tapmised, küüditamised ja massiline orjatöö olid niisiis Stalini geniaalse geopoliitika tööriistad - võib-olla „suurhumanismi" otsene väljendus!

Georgia sündmuste kohta ütleb Dugin peaaegu juubeldavalt, et see võib olla Kolmanda maailmasõja lähtepunkt. Sellega on Venemaa liikunud põhimõtteliselt uude arengufaasi. 7. augustil lõppes esimene Putini ajajärk, mil toimus küll Venemaa võimsuse taastamine, kuid otsest kokkupõrget ameeriklastega välditi.

Nüüd on see saavutatud, müüt ameeriklaste sõjalisest üleolekust on purustatud ja see on võimalus Venemaa edasiseks tugevnemiseks. Dugini meelest tuleb Tbilisi järel tungida Kiievi peale, Krimm ja Ida-Ukraina ära võtta.

Suhetes Euroopaga loodavad duginlased, et majandusest lähtuv huvi Venemaaga hästi läbi saada on tooniandvates riikides palju kaalukam kui huvi toetada Ühendriike.

Jääb üle vaid kahetseda, et Dugini vaadete arvustamine ja tutvustamine on jäänud Läänes vaid üksikute politoloogia-uurijate pärusmaaks.

Minu arvates aitaks tema ja ta arvukate jüngrite üpris koleda ideestiku laiem tutvumine hajutada ka Euroopa kõhklejate ja kahtlejate illusioone Venemaa kohta.

Selliste ideede ajalugu ennustab küll vältimatut ummikut, aga sinna jõudmine võib nõuda palju ohvreid ja aega.

P. S. Dugini mõttemaailmaga võib tutvuda mitmete Venemaal populaarsete portaalide abil. Näiteks http://www.arcto.ru avab filosoofilis-müstilise poole, aga http://www.evrazia.org tõlgendab päevasündmusi ja ülistab Venemaa enesekehtestamist Georgias.

Eesti keeles tutvustas tollal veel „ohutu hulluna" paistva Dugini vaateid esimesena kadunud Haljand Udam (vt. „Looming", 1999, nr. 6 ja „Tuna" 2001, nr. 1). Ka minu eelmisel aastal ilmunud raamatus „Vene mõistatus" on eraldi peatükk Duginist.

Sanktsioonid Venemaa vastu

2008-08-18

Georgia-vastane agressioon viib Venemaa järjest suuremasse rahvusvahelisse isolatsiooni. Kummati tulevad sanktsioonid aeglaselt. Ka leidub riike, kes kasutavad üldist suhete külmutamist paariariigiga, et vastupidi käitudes majanduseeliseid teenida. Itaalia toetus agressorile ei üllata, kui teame, et riigiosalusega Itaalia Telecom tegutseb Kuubas, täites ka režiimi tellimusi inimeste jälitamiseks.

Mis tahes sanktsioonide tõhusus sõltub neid rakendavate riikide üksmeelest. Teiseks peaksid sanktsioonid tulema õigel ajal, et neil oleks tugev ennetav mõju. Venemaa Georgia-suunalise repressiivpoliitika ohjeldamiseks on parim aeg mitu korda mööda lastud.

Mainida võib Venemaa kaubandusblokaadi ja Georgia kodanike tagakiusamist sügisel 2006, Gori lähedale mullu augustis lastud raketti ja ähvarduslende Georgia õhuruumi eelmisel kuul. Siis ei võetud midagi ette. Nüüd on valmisolek suurem, aga suur kahju on sündinud.

Sanktsioone kaaludes tuleb hinnata nende toetuspinda, mis üldjuhul peab olema laiem Balti-Poola ja USA teljest. Ka jagunevad sanktsioonid realistlikeks ja vähem realistlikeks ning mõjusateks ja vähem mõjusateks.

Mõjusaid ja realistlikke sanktsioone võib olla ehk kolm-neli. Kõigepealt Euroopa Liidu loobumine viisavabadusest Venemaaga. Iseküsimus on, kas boonuse ärajätmist saab käsitleda sanktsioonina. Samuti võime käsitleda kavandatavat partnerluse ja koostöö lepet Venemaa ja Euroopa Liidu vahel.

Teised tõhusad sanktsioonid võiksid olla väljaarvamine G8st ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni mitte pääsemine. Sotši olümpiaõiguse äravõtmine läheb Venemaale kindlasti korda. G8 puhul me kaasa ei räägi, Sotši asjus ehk pisut. Nii kohmakat laeva nagu Rahvusvaheline Olümpiakomitee saab kursimuutusele sundida vaid väga tugevalt väljendatud poliitiline tahe. Seitse aastat tagasi kutsus Pekingile olümpiaõigust mitte andma Euroopa Parlament, aga sellel ei olnud mõju. Nüüd on päevakorral tehtud otsuse ümbervaatamine ja USA Kongress on avaldamas selleks survet.

Georgia vastu agressiooni alustanud Venemaa ametiisikute ja sõjaväejuhtide suhtes rakendatavad isiklikud meetmed - pangaarvete külmutamine, viisakeeld jms - kõlavad uhkelt, kuid avameelselt ei usu ma Lääne valmisolekusse neid kiirelt ja otsustavalt rakendada. Tõsi, Valgevene puhul on seda tehtud. Erapooletult analüüsides ei ole põhjusi anda Venemaa olukorrale paremat hinnangut kui Valgevenele.

Lõpuks on ja asjakohane Venemaa välja heita Euroopa Nõukogust. Pärast teise Tšetšeenia sõja algust 1999. aastal peatati Parlamentaarses Assamblees (ENPAs) Venemaa hääleõigus. Paraku taastati see pool aastat hiljem, kuigi olukord ei paranenud. Nüüd nähakse rünnakut suveräänse riigi vastu, paljud silmad on avanenud. Aga ENPA president Lluís Maria de Puig on väga ettevaatlik, ta pole mitu päeva ühtegi avaldust teinud. Algne lähenemine oli pigem see, et Venemaa ja Georgia vastutavad olukorra pärast võrdselt.

Kummati ei puudutaks lahkumine Euroopa Nõukogust Venemaad oluliselt ja pigem võiks lahutus tulla kasuks Euroopa Nõukogule, sest siis muutub väärtustest kõnelemine taas veenvaks.

Meie spekulatsioonid sanktsioonide üle on üsna kaugel. Peame arvestama, et Läänes mõttemängud alles algavad, ent meiegi võime kaasa rääkida. Lääne veskid jahvatavad aeglaselt, kuid kui olukorra tõsidus kohale jõuab, on loota tõhusust.

Artikli honorar läheb Punase Risti annetuskontole 1180001436 Gruusia sõjaohvrite toetuseks.

Lipponeni halb sõnum

2008-08-15

Paavo Lipponen ei ole ammu areenilt lahkunud veteranpoliitik. Kui Lipponen ütleb, et teda ei saa pidada Soome poliitika siseringiinimeseks, sest peaministriaeg lõppes üle viie aasta tagasi, siis kõlab see pehmelt öeldes kummaliselt.

Nimelt oli Lipponen aastatel 2003 - 2007 Soome parlamendi, Eduskunna esimees.

Seega kõlab Lippose eneseõigustus kõva löögina parlamentarismi pihta, sest järeldub, et Eduskunna esimees polegi Soomes „siseringi inimene". Ise näib ta seda ametikohta siis tühiseks pidavat - vahest tühisemakski kui uut väljakutset Nord Streami nõustajana kunagise sotsiaaldemokraadist kolleegi Gerhard Schröderi käe all.

Tegelikult ei tahaks ma Lipponeni kuidagi Schröderiga võrrelda, kindlasti pole ta olnud Venemaa otsene advokaat nagu endine liidukantsler. Tema nii otsene sidumine Venemaa energiapoliitikaga on ootamatu. Erilise tähenduse loob aga selle uudise avalikukstulek just neil päevil, kui Venemaa rünnak Georgia vastu paneb proovile Euroopa Liidu ühtsuse ja otsustavuse.

Tagantjärele muudab see märgiliseks Lipponeni eelmise aasta novembrist pärineva avalduse, et Eesti peaks hoiduma sellistest suhetest Georgia ja Ukrainaga, mis võiksid ärritada Venemaad. Samuti meenub, et ta on Nord Streami käekäigu vastu ilmutanud positiivset huvi, esinenud aukülalisena projektiga seotud seminaridel jms.

Nagu paljud Soome poliitikud esindab Lipponen seda koolkonda, kes on Venemaaga suhtlemisel harjunud üht suupoolt kinni pidama, arendades samas pragmaatilist koostööd. See on Soomes väga juurdunud mall ja paljud on veendunud, et see ongi olnud Soome eduloo peamine võti. Samasugust lähenemist on Lipponen soovitanud ka Eestile.

Sellise lähenemise suurim puudus peitub selle tuimas konstantsuses, mis ei sõltu väga palju sellest, mida Venemaa teeb või kuidas areneb. See on justkui igavene carte blanche nõukogude mentaliteedile ja FSB-le. Paraku on Venemaa uusimperiaalne poliitika, mille üks osa on Euroopa aktiivne surumine energiasõltuvusse, juba ammu võtnud uusi pöördeid, mis sunnivad vastama hoopis uutele küsimustele. Üks peamisi on see, kas ja kuivõrd Euroopa Liit tervikuna, üksikud riigid ja poliitikud osutuvad Vene nafta- ja gaasipoliitika tööriistadeks või suudetakse saavutada mõistlik ühispositsioon.

Venemaa poolt pealesurutav riigikeskse majanduse ja suveräänse demokraatia mudel on üles ehitatud sellele, et tema mõjutab muud maailma oma ressurssidega, kuid lükkab tagasi kõik katsed mõjutada Vene poliitilist süsteemi demokraatia ja inimõiguste üldstandarditega. Niisugune mitteproportsionaalne kapituleerumine Venemaa ees pole julgeolekurisk üksnes Georgiale, vaid ka Eestile, Soomele ja kaugemas vaates isegi Saksamaale.

Energiaressursside kasutamine poliitilise mõjutusvahendina on olnud Vene poliitika osa pikka aega, aga tunnetades oma jõu tugevnemist ja konfrontatsioonide teravnemist saab see tendents ainult süveneda. Seda arvestades on Soome lähiajaloo ühe väljapaistvama poliitiku siirdumine Nord Streami palgaliseks lobiagendiks kahtlemata halb uudis isegi juhul, kui see pole tema poolt väga halvasti mõeldud. Kremli üldine hoiak, millele Euroopa neil päevil peaks vastu seisma, on see, et kõik on kaubeldav - nii poliitikud kui ka mõjusfäärid.

* 18.08.2008 Meie Maa

* 21.08.2008 Pärnu Postimees

Putin viib Venemaa ummikusse

2008-08-14

Venemaa on saavutanud Georgias sõjalise ülekaalu, Medvedev autasustab FSB-lasi eduka operatsiooni puhul. Kaugemale vaadates on FSB teinud Venemaale hirmsa karuteene.

Jah, sõjaliselt tegid venelased seda, mida oskasid ja milleks olid valmistunud. Aga mida nad edasi teevad? Kogu maa okupeerimine pole tõenäoline, selleks oleks edasi liigutud kohe. President Saakašvili mahavõtmine "vastu tulles rahva soovidele" ei ole realistlik. Sellise välise võimupöörde jaoks on vaja panna iga grusiini kõrvale vähemalt üks vene sõdur.

Oletame, et eesmärk oli väiksem - võtta kontrolli alla Lõuna-Osseetia ja Abhaasia ning kahjustada õhurünnakutega maksimaalselt Georgiale olulisi objekte. Aga ikkagi, mis edasi? Venemaa on tekitanud endale probleemi, mida ta ei suuda hallata. Arvan, et kui neil üldse olukorrast mingi väljumisstrateegia on, siis tõmmatakse pisut tagasi septembri alguseks, kui kõik Lääne poliitikud ja organisatsioonid tõsisemalt tööd alustavad. Püütakse näidata, et sai jah pisut müratud, sest kuri Georgia tuli kallale, aga nüüd on kõik läbi, unustame selle. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia püütakse muidugi endale jätta ja rahuvalveformaadi küsimus jääb tüliõunana üles.

Selline tagasitõmbumine pole veenev, paljus ollakse end auti mänginud. Viisavabadus Euroopa Liiduga ja liitumine WTO-ga jäävad unistuseks, lisaks saadakse hulk sanktsioone ja sanktsioonikatsetusi. Ideoloogiline eneseisolatsioon toimub juba ammu, nüüd saadakse reaalne isolatsioon. Massipsühholoogiliselt on olukord väga ohtlik, sest kui eelmise külma sõja all kasvatati vihkamist abstraktse Lääne imperialismi vastu, siis nüüd vihatakse vahetuid naabreid - grusiine, eestlasi, ukrainlasi jne.

Nagu Ungari ülestõusu mahasurumise järel suruti niisama veriselt maha Praha kevad ja mindi Afganistani, nii võib ka agressioon Georgia vastu leida verise järje mõnes teises riigis. Nüüd on maailm dünaamilisem, agressioonide intervallid tulevad ehk lühemad. Aga mida Putin, kes ilmselt mahakäivalt Medvedevilt võimutäiuse tagasi võtab, selle jamaga peale hakkab? Oma praeguses agressioonis on Venemaa saanud täit tuge üksnes Kuubalt - isegi Iraan, Venetsueela, Usbekistan ja Valgevene vaikivad. Jah, täielikku tupikusse minnes on tal võimalus Medvedev süüdlaseks teha, kuid see võimuvõitlus käiks Kremli vanade tavade järgi ega muudaks midagi olemuslikult.

Majanduslikult kaotab Venemaa nii usaldatavust kui otseseid investeeringuid. Gaas ja nafta võivad režiimi küll toita, kuid mitte lõputult. Venemaa võib veel palju probleeme ja peavalu valmistada, aga vaadakem kaugemale. Kas paari, kümne või paarikümne aasta pärast võime näha FSB praegust koorekihti lõpetamas umbes samamoodi, nagu lõpetas kunagine KGB esimees Krjutškov augustis 1991 - hädise katsega tagasi haarata kärisev võim. Tankid ja soomukid aeti välja ning paar värisevate kätega vanameest teatas Moskvas, et Nõukogude Liit kestab edasi. Järgmisel päeval see üritus lõppes.

Venemaa on näidanud muskleid, kuid ta pole näidanud jätkusuutliku arengu teed. Juba on meenutatud mõistet "Pyrrhose võit". Ajalooline Pyrrhos, Vana-Kreeka väejuht, oli targem, kui tunnistas: "Veel üks selline võit ja me oleme kadunud!" Venemaa juhtkonnas pole nii kriitilist sõnaõigust isegi presidendil.

* 15.08.2008 Venemaa lõhkise küna ees, Pärnu Postimees

Lääneriikide surve andis esimese tulemuse

2008-08-14

VENEMAA presidendi Dmitri Medvedevi otsus lõpetada «operatsioon Gruusia rahule sundimiseks» näitab, et lääneriikide diplomaatiline tegevus on andmas esimesi tulemusi.

Lääneriikide ühtne ja järjekindel tegevus Venemaa agressiooni peatamiseks ning kestva rahu saavutamiseks Gruusias peab jätkuma. See on kõige mõjukam vahend lääne liidrite kätes.

See peaks saama kinnitust nii Põhja-Atlandi Nõukogu kui Euroopa Liidu välisministrite kogunemisel.

LOODETAVASTI selgub Euroopa Liidu eesistuja Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy kohtumistel Moskvas, mida Medvedevi otsus tegelikult tähendab ja millised tingimused Venemaa esitab. Samuti ei ole veel kindel, mis Gruusias, eriti Kodori orus tegelikult toimub. Pole teada, kas Medvedevi käsk puudutab ka apsuate või osseetide tegevust.

Uudis annab lootust, et ulatuslik Gruusia-vastane rünnak peatatakse. Tähtis on juba praegu rõhutada, et kestva rahu tagamiseks peab muutuma rahuvalveformaat. Venemaa on näidanud, et teda pole võimalik endisel moel jätkamiseks piisavalt usaldada.

Medvedevi Pyrrhose võit

2008-08-14

Nüüd, mil sõjategevus Gruusias on vähemalt ametlikult peatatud, on aeg teha esimesi kokkuvõtteid.

Neist olulisim on see, et me ei ela enam selles maailmas, mis oli enne 8. augustit. Külma sõja järgne habras tasakaal, mis saavutati 1990. aastate alguseks, enam ei kehti.

Tasakaal rajanes arusaamal, et Venemaa on asunud demokraatliku arengu teele ning vaatamata kõrvalepõigetele on siiski läänemaailmale kui mitte liitlane, siis vähemalt partner.

Gruusia lahinguväljadel saavutasid Vene väed vaieldamatu võidu, kuid küsimus on, kas Venemaa ka riigina midagi võitis. See ei ole sugugi paradokside lembus, mis sunnib tõdema, et Venemaa ja tema president on sõja suurimad kaotajad.

Medvedevi jaoks on rahvusvahelise maine kahanemisest olulisemgi riigisisese autoriteedi kaotamine: tema suurim toetajaskond - impeeriumimeelsed - nägi selgelt, kes on Venemaa peremees: peaministri ametit pidav Vladimir Putin.

Palju tähtsam on, et Venemaa kaotas lisaks usaldusväärsusele ka suurema osa strateegilistest eelistest.

Ka Gruusias. Enne oma agressiooni algust oli Venemaal suurepärane positsioon. Ta mängis kolmikrolli: tagas oma geopoliitilisi huve, oli samas üks konflikti osapooli, «rahuvalvaja» ning osseetide ja abhaaside kaitsja. Nüüd peab see lõppema.

Venemaa on tunnistatud konflikti osapooleks ja Gruusia valmistab ette seaduseelnõu, mis muudab Abhaasia ja Lõuna-Osseetia juriidilist staatust: nad pole enam mässulised piirkonnad, vaid vaenlase okupeeritud alad.

Ka SRÜs. Gruusia teatas oma väljaastumisest sellest liidust, on signaale, et talle võib järgneda Ukraina. Kuid veel suurem löök Venemaale oli see, et ükski SRÜ riik ei ole vähemalt juhtorganite tasemel Venemaad sõjas Gruusia vastu toetanud. Eriti valus oli Valgevene vaikimine.

Nii valus, et riiklikust väärikusest hoolimata kurtis Venemaa saadik selle üle, et Valgevene piirdus mingi ametniku lahja seisukohavõtuga.

Sarnast reaktsiooni täheldame tavainimestel, nagu kirjutas oma blogis üks valgevenelane: enne arvas ta, et on ühtaegu nii valgevenelane kui ka venelane, nüüd aga sai aru, et on vene emakeelega valgevenelane.

Siinkirjutaja oli meeldivalt üllatunud lääneriikide tasakaaluka ja resoluutse üksmeele üle. Oma aktivasse võivad Medvedev-Putin lisaks Kuuba eksdiktaatori toetusele lisada vaid Silvio Berlusconi juhitud Itaaliast tulnud avalduse ning Saksamaa ambivalentse positsiooni.

Muidugi lootsid paljud Gruusias ägedamaid ja kiiremaid reageeringuid, sedalaadi nördimust kostus ka Eestis. Ja tihti mitte nende suust, kes ise oleksid valmis Gruusiat aitama.

Puhtinimlikult võib aru saada avantüürsetest romantikutest, kes eelistanuks, et Venemaa saab lüüa lahinguväljal. Kuid praegu toimunu on kindlasti tähtsam ja õpetlikum.

ELi pretsedenditu operatiivsus sundis Venemaad mitte üksnes leppima relvarahuga, vaid nõustuma Prantsusmaa ja Soome välisministrite poolt väljatöötatud plaaniga, mis erineb drastiliselt Venemaa enda pakkumistest (nimelt nõudis Venemaa Gruusia vägede tingimusteta taandumist ja nende osalist desarmeerimist).

Esiteks on oluline plaan ise ELi algatusena. Prantsuse president Nicolas Sarkozy teatas Medvedevi vaikival nõusolekul, et EL on valmis ka selle teostamise eest osaliselt vastutama.

Teiseks nõuab plaan nii Gruusia kui ka Vene vägede tagasitõmbumist kriisieelsetele positsioonidele, kusjuures viimaste jaoks peetakse status quo ante daatumiks mitte 8., vaid 6. augustit.

Seega on kaudselt tunnistatud, et sõjategevus algas mitte Gruusia ootamatu ja salakavala rünnakuga 8. augustil, nagu väidab Vene propagandamasin, vaid Vene vägede tegevusega sellele eelnenud päeva jooksul.

Tuleb rahuloluga nentida, et Eesti reageering oli õigeaegne ja väärikas ning Gruusia sündmuste taustal oli Eesti riigina kenasti pildis.

Õigel ajal reageeris seadusandlik võim: esmalt riigikogu väliskomisjon, siis riigikogu tervikuna, president ja ka valitsus (tahtmata ära sõnada: väga tähtis on kolmapäevane ELi välisministrite erakorraline kohtumine, ootan Urmas Paetilt jõulist esinemist).

Eriti tuleb tunnustada presidendi tegevust: Eesti, Läti, Leedu ja Poola riigipeade ühisavaldus muutis oluliselt meeleolu ELis tervikuna. Dramaatilisel kiirkülastusel Thbilisisse on märgiline tähendus: Ukraina, Poola, Eesti, Leedu presidendid ja Läti peaminister, kellega peagi liitus ka Prantsuse president, väljendasid ühemõtteliselt euroopalikku solidaarsust.

Kõik see on tugevas kontrastis Venemaa isoleeritusega (Venemaal kohtus Sarkozy vaid ametiisikutega Kremlis ja ajakirjanikega pressikonverentsil, Thbilisis aga tuli koos Mihhail Saakašviliga rahva ette).

Iseendale üllatuseks kaotas Venemaa ka propagandasõja. Nii veenvana tundunud retoorika oma kodanike kaitsest, rahulike elanike turvamisest ning paralleelid Kosovoga (mis muide ei olegi täiesti valed) muutusid väärtusetuks suure vale kontekstis.

Järjest enam riigijuhte nõustub USA presidendi seisukohaga, et suhted Venemaaga nõuavad täielikku ümberhindamist, ning küsivad avalikult: kas Venemaad on üldse võimalik pidada lääne partneriks? Diplomaatilisest kõnepruugist tõlgituna tähendab see, et vastus on neile juba teada.

Venemaa lasi Pekingi olümpia allavett

2008-08-13

Venemaa praegused liidrid ei vastuta mitte üksnes agressiooni eest sõltumatu ja demokraatliku Gruusia vastu, vaid on sisuliselt lasknud allavett ka Pekingi olümpiamängud. Maailma tähelepanu pole täna kaugeltki spordil, vaid sõjal. Sõjal, mille algatas Venemaa.

Kahjuks on ka Eesti rahvusliku ringhäälingu suur Hiina invasioon tõsiselt kannatamas. Olümpiamängud ei suuda mingil viisil konkureerida maailma tippuudisega -Gruusia jõhkra ründamisega.

Eriti kummaline oli pühapäeval ETV Pekingi stuudiost kuulda kultuuriministeeriumi tippametniku Siim Suklese kommentaari selle kohta, et maailmas käib 200 konflikti ning keegi ei jõua neid loendada ega tähele panna. Kas tõesti?

Minu arvates peaksid viimaste päevade sündmused tähendama selgelt - Venemaal pole õigust korraldada 2014. aasta Sotsi taliolümpiamänge. Eesti peaks siin koos sarnaselt mõtlevate riikidega protestiliikumise algatama.

Intervjuu: Jaak Aaviksoo: Gruusia vajab tarka toetust

2008-08-13

Kuidas on tagatud, et Gruusia järel ei tule Venemaa siia „kaasmaalasi kaitsma"? Mismoodi saab Eesti kujunenud olukorras ennast veel üldse kindlalt tunda?

Venemaa agressioon Gruusias on äärmiselt murettekitav. Ent veelgi murettekitavam on need seisukohad ja põhimõtted, mida Venemaa kasutab oma agressiooni õigustamiseks.

Teistpidi, kõik need, kes on jälginud viimase aja arenguid Venemaal, märkavad, et tegemist on järjekindla ja seetõttu mitte kuigi üllatava protsessiga. Näeme kahetsusväärselt eelkõige jõule tugineva maailmakäsitluse esilekerkimist. Loomulikult teeb see murelikuks kõiki riike maailmas ja kaasmaalaste kaitsmise loosung neid riike, kus elab vähegi arvestatav vene kodanike kogukond.

Ometigi oleks kohatu sündmusi Gruusias meelevaldselt laiendada teistele riikidele. Pigem tuleb mõelda sellele, kuidas oleks Gruusias kujunenud olukorda arvestades tark käituda kõikidel nendel riikidel, kes jagavad ühiseid väärtusi - olgu siis ÜRO, EN-i, EL-i, NATO, OSCE või mõne teise rahvusvahelise organisatsiooni raames.

Just sihikindel töö oma partneritega ja üldise selge seisukoha kujundamine on Eesti tuleviku julgeoleku garantii. Kõige selle taustal tuleb loomulikult jätkuvalt panustada kaitsevõimesse: nii iseseisvasse kaitsevõimesse kui ka riigikaitsesse kollektiivkaitse põhimõtetest lähtuvalt.

Missuguste tunnetega vaadatakse valitsuses nüüd kaitsekulutuste rida? Kas kaitsekulutuste vähendamine on praeguses olukorras veel võimalik?

Kaitsekulutused on iga riigi vajalikud kulutused, selleks et vajadusel seista oma riigi julgeoleku eest, relv käes. Eesti kaitsekulutused on planeeritud vastavuses Eesti julgeolekuriskidega. Oleme koos teiste NATO riikidega seadnud sihiks kaitsekulutuse viimise 2% tasemele rahvuslikust kogutoodangust.

Oleme sellest kokkuleppest siiani kinni pidanud ja soovime sellest ka edaspidi kinni pidada. Sündmused Gruusias või mujal maailmas võivad kõigutada emaotsioone selle vajaduse ümber, kuid ei tohiks kõigutada meie põhimõtteid.

Kaitsekulutuste vähendamine ei ole olnud Eesti kavades ja usun, et suudame nii koalitsiooni kokkuleppes kui ka rahvusvaheliselt võetud kohustustest ka kinni pidada.

Eesti vabatahtlikud asusid pidid eile asuma teele Gruusiasse, ent see lükkus edasi. Kuidas on tagatud, et Venemaa ei tõlgenda seda puhtalt provokatsioonina?

Eesti vabatahtlikud koos paljude teiste riikide vabatahtlikega on läinud Gruusiale toeks eelkõige humanitaarsetest kaalutlustest lähtudes. Gruusia vajab humanitaarabi, ta vajab poliitilist mõistmist ja tuge. Humanitaarabi korras vabatahtlike Eesti kodanike minek Gruusiasse ei ole kindlasti provokatsioon ja selle pahatahtlik tõlgendamine ei tohiks meid heidutada.

Missugust käitumist soovitate inimestele, kes soovivad grusiine aidata - ja missugust kindlasti mitte?

Kodanike vabatahtlikku algatust Gruusia abistamisel humanitaarsetel eesmärkidel saab ja tuleb igati toetada. Näiteks saavad inimesed teha annetusi Eesti Punasele Ristile, kes kogutud vahendite eest toetab sõjas kannatada saanud piirkondade elanikke hädavajalike vahenditega. Läbiviidavad demonstratsioonid Gruusia toetuseks on väga suure väärtusega sealse olukorra teadvustamiseks nii Eestis kui ka maailma üldsusele.

Gruusiale antavat humanitaarabi koordineerib Välisministeerium. Lisaks humanitaarabile ootab Gruusia muuhulgas ka meditsiiniabi ja tehnilist toetust. Seega näiteks meedikute vabatahtlik siirdumine appi Gruusiale on kindlasti teretulnud. Vabatahtlike humanitaaralast abi võimalik pakkuda näiteks ka Punase Risti kaudu, kui neil sellekohane vajadus peaks olema. Lisaks on võimalik vabatahtlike siirdumine konfliktipiirkonda juhul, kui on olemas kokkulepe mõne kohapeal tegutseva tsiviilstruktuuriga, kes neid vajab.

Mida teeb Eesti riik Gruusia toetamiseks? Kas pole ohtu, et liiga vali kisa ärritab ülearu Venemaad ja muudab Lääne meie suhtes mõistmatuks, ettevaatlikuks - sest seda on Lääs ju ka Gruusia suhtes?

Kuumi südameid Kaukaasias on piisavalt - Gruusia vajab meie kaalutletut, tarka ja rahvusvaheliselt mõjukat ühist toetust. Humanitaarabi vahendamine Gruusiasse on igati tervitatav nii riiklikul kui kodanikualgatuse tasemel. Välisministeerium on tänuväärsel moel leidnud selleks ka võimaluse, esimene humanitaarabi saadetis on Gruusia poole juba ka välja lennanud.

On karta, et vajadus humanitaarabi järele kasvab. Me leiame sobiva vormi selle toimetamiseks meie Gruusia sõpradeni. Eesti riik toetab Gruusia demokraatliku arengut ja kõiki jõupingutusi, mis on suunatud Gruusia territoriaalse terviklikkuse tagamisele ja Gruusia pinnal olevate konfliktide rahumeelsele lahendamisele.

Peame seda tegema tasakaalustatult ja tulemusele orienteeritult. Vali hääl ja ülekeevad tunded ei aita probleemi lahendamisele kaasa. Peame kasutama oma ajaloolist kogemust, mis võimaldab meil tunda nii grusiine, osseete kui ka tänase Vene Föderatsiooni mõttelaadi selleks, et koos oma partneritega aidata kaasa probleemi lahendamisele.

Probleemi lahendamine, selle võti, on rahvusvahelise avalikkuse üksmeelses otsustuskindluses ja rahvusvahelise õiguse printsiipidest järjekindel kinnipidamine.

Intervjuu: Mart Laar: Meie ainus valik on Gruusiat toetada

2008-08-12

Olete öelnud, et kui viimati Gruusias käisite, siis sõjategevusse astumist Gruusial küll plaanis polnud. Kuidas siis nii, et Teie ei teadnud midagi? Konflikt on küpsenud ju pika aja jooksul.

1.Konflikt on tõepoolest küpsenud pikalt, kuid Gruusia juhtide ühemõtteline seisukoht oli, et üritatakse lahendada konflikti mittesõjaliste vahenditega. Sellest kavast hoiti viimase hetkeni kinni, kuni ühel hetkel seda enam ei suudetud.

Kui Venemaa poleks alates aprillist asunud pingeid üles kruvima, julgustades ja relvastades lepinguid rikkudes ühtlasi separatiste, kes oma tegevust märkimisväärselt aktiviseerisid, valitseks endiselt rahu.

Missugust nõu annate grusiinidele kujunenud olukorras?

Gruusial pole praegu muud võimalust kui vastu panna. Venemaa on selgelt sihiks seadnud Gruusia juhtkonna kukutamise ning maa kursi muutmise. Kui algul loodeti ilmselt, et sõja alates tekivad Gruusias sisemised konfliktid ning Saakašvili sunnitakse lahkuma, siis seda ei toimunud.

Nüüd on üle jäänud sõjaline lahendus. Kui Gruusia suudab oma kaitse organiseerida ning võitlust jätkata, on tal lootust. Lõputult ei suuda Gruusia loomulikult Venemaale vastu panna, kuid mida kauem seda tehakse, seda suurem on võimalus, et maailm suudab Venemaad agressiooni peatama sundida.

Tegelikult tulistasid grusiinid n-ö esimese paugu. Kas on Teie arvates õige kõiges ainult Moskvat süüdistada?

Grusiinid ei tulistanud esimest pauku, nad vastasid juba pikka aega kestnud rünnakutele Gruusia küladele Osseetias. Nende rünnakute taga on aga otseselt Moskva - miks ei peatanud vene rahuvalvajad relvaeksporti, miks ei peatanud nad Gruusia tulistamist, miks seati Vene sõjaväelased ja FSB mehed Osseetia juhtkonda, miks jagati kohalikule rahvale Vene passid, kuigi tegemist on Gruusia riigi osaga?

Selliseid küsimusi võib lõputult esitada, vastus on neil aga üks: sest Venemaa soovib seda osa Gruusiast oma võimu all hoida. Gruusia ründamisest, linnade pommitamisest ja tsiviileelanike tapmisest ei hakka ma rääkimagi.

Missuguseid teateid saate ise praegu Gruusiast? Missugused on Teie andmed hukkunute hulgas ja kaotustest relvajõus?

Andmed on vastukäivad, kuid tsiviilelanikke on eriti Goris ja Senakis hukkunud arvukalt. Kannatanud on tugevalt ka relvajõud, kuigi väljalangenutest enamiku moodustavad haavatud. Ometi suudetakse võitlust jätkata, suur hulk kergemalt haavatuid püsivad rivis, mis näitab, et moraal on endiselt hea.

Lääne senised reaktsioonid on olnud pehmelt öeldes hambutud. Missugused reaktsioone EL-i ja NATO suunalt peate Teie adekvaatseks?

Adekvaatne on seni olnud Carl Bildti seisukohavõtt ning Poola ja Balti riikide avaldused.

Vene pool on Eesti, Läti, Leedu ja Poola presidendi ühisavaldusele vastanud ähvardustega, et Gruusia toetamine lõpeb halvasti. On see tühi retoorika või tõsiseltvõetav ähvardus?

Kui Venemaal õnnestub Gruusia iseseisvus hävitada, pole ohus mitte ainult neli nimetatud maad, vaid ka paljud teised. Kui Venemaale antakse võimalus sellisel kombel oma impeeriumi taastada, siis võib kindel olla, et varsti on järjekorras mõni järgmine riik, kus oma kodanike au ja väärikust kaitsma asudes. Meil pole valikut, meie ainus võimalus on Gruusiat toetada.

Mil viisil peaks Eesti antud sündmuste taustal suhetes Venemaaga käituma, et oleks ka edaspidiseks tagatud Eesti julgeolek?

Kindlasti tuleb täita NATO-le antud lubadused ning hoida ettenähtud tasemel meie kaitsekulutused. Jutud palgaarmeest tuleb visata prügikasti ning Eesti reaalse kaitsevõime tagamisele tõsist tähelepanu pöörata.

Kuidas hindate Eesti vabatahtlike algatust Gruusiasse appi minna? Kui nad satuvad seal reaalsesse sõjategevusse, ütleb Venemaa, et Eesti sõdib Gruusias. Mis sellele järgneb?

Ükski riik ei saa takistada humanitaarabi andvate vabatahtlike tegevust. Gruusia vajab meie abi just praegu ja selliseid algatusi tuleb tervitada.

Kas näete Eesti ühiskonna polariseerumise märke? Kas on alust võrrelda Eesti praegust situatsiooni olukorraga pronkskriisi aegu? 1939. aastaga?11/9-ga?

Ei näe sellist polariseerumist, kuigi mõned avaldused on olnud mõnevõrra hämmastavad. Seda pole ka Gruusias - kui ollakse sattunud agressiooni alla, siis unustatakse vanad vastuolud.

On ennustatud, et Gruusia sündmused on suure katastroofi algus. Mis meist saab? Kas Eesti iseseisvus on ohus?

See sõltub sellest, kuidas Gruusia sündmused arenevad.

Balti riikide parlamentide esimeeste avaldus

2008-08-12

Jälgime suure mure ja ängistusega sündmusi Gruusias, mida praegu täie jõuga ründab Vene Föderatsiooni sõjavägi.

Kutsume rahvusvahelist üldsust otsustavalt hukka mõistma Venemaa tegevust ja viivitamatult astuma kõiki vajalikke samme sõjategevuse lõpetamiseks ning osapoolte toomiseks läbirääkimiste laua taha.

Venemaa tegevuse õigustamine Gruusias vajadusega turvata oma kodanikke on vastuvõetamatu. Niisugused ettekäänded Gruusia vastase sõjategevuse alustamiseks sunnivad murelikult tulevikku vaatama iga riiki, mille territooriumil elab Vene kodanikke.

Me oleme mures ja pettunud Venemaa kui kõnealuse piirkonna ning kogu maailma poliitika olulise mõjutaja tegevuse ja hoiaku pärast, millel on vältimatud tagajärjed edasistele kahepoolsetele ja mitmepoolsetele suhetele selle riigiga. Venemaa sõjaline agressioon teise iseseisva riigi vastu ja tegevus, mis on vastuolus tema oma juhtide sõnadega, seavad tõsise kahtluse alla Venemaa kui partneri usaldusväärsuse ja järjekindluse.

Oleme samas veendunud, et rahvusvahelise üldsuse vastus Venemaa agressioonile Gruusias kujuneb ühtlasi usaldusväärsuse ja solidaarsuse testiks Euroopa ja Atlandi-ülestele julgeolekuinstitutsioonidele. Sellepärast kutsume me oma valitsusi kaaluma koos NATO ja Euroopa Liidu partneritega kõiki abinõusid, mis aitaksid vältida niisuguseid ründeid tulevikus. NATO ja Euroopa Liit peavad võtma endale vastutuse oma partnerite julgeoleku ja turvalisuse eest ning näitama Venemaa juhtidele, et nood ei või talitada oma suva järgi naaberriikidega, kus austatakse Euro-Atlandi ühiskondadele omaseid väärtusi ja põhimõtteid.

Venemaa agressioon Gruusia vastu tuleb rahvusvahelise üldsuse viivitamatu kooskõlastatud tegevuse abil peatada enne, kui hävinevad Gruusia infrastruktuur ja majandus tervikuna, mis tooks kogu piirkonnas kaasa pikaajaliste tagajärgedega humanitaarkatastroofi.

Eesti Riigikogu esimees Ene Ergma

Läti Saeima esimees Gundars Daudze

Leedu Seimase esimees Česlovas Juršėnas

10. augustil 2008

Ei meeldi, kui meil hästi läheb

2008-08-12

Antiikajal lõpetati sõda olümpiamängude ajaks ära või vähemalt tehti vaherahu. Tänapäeval on vastupidi - Venemaa ajastab oma agressiooni olümpiamängude avatseremoonia ajaks. Kas ei meenuta see Leedu ründamist 1991. aasta jaanuaris, mis pidi jääma Lahesõja varju? Või Balti riikide okupeerimist 1940. aasta suvel, sellal kui võidukad sakslased defileerisid Champs-Élyséel?

Venelaste suur isu

Demokraatlik lääs on taas üksi kahe vastu, nii nagu Teise maailmasõja eelõhtul. Siis tuli valida Hitleri ja Stalini vahel, ning lääs ei valinud kumbagi. See-eest valisid Hitler ja Stalin teineteist ja tagajärjed olid kohutavad. Lääne õnneks pöörasid kurjategijad 1941. aastal omavahel tülli, mis sundis Stalinit poolt vahetama ja lääs sai liitlase, kelle "abi" tänaseni kurjalt kätte maksab, laskmata ebainimliku kommunismi-ideoloogiaga lõpparvet teha.

Nüüd on Hitleri asemel Iraan, kui veidi lihtsustada. Muuseas, kas teadsite, et araabia maades ja küllap Iraaniski peetakse Hitlerit tubliks meheks, kuna ta julges vastu hakata imperialistidele, s.o ameeriklastele? Islamimaailmas mõistetakse suurepäraselt, et totalitarismil on maailmas ainus tõeline vastane, ja see on USA, mitte aga Venemaa, kes ennast fašismi hävitajaks ja Euroopa vabastajaks peab. Fašismi hävitajaks sai ta olude sunnil, vabastajaks mitte kunagi.

See ilmneb ka nüüd. Venemaast võib saada USA liitlane islamifanatismi vastu, kuid vaid olude sunnil, mitte põhimõtte pärast, kusjuures pole välistatud, et Putin ja Osama ühel päeval hoopis kokku ei lepi, juhul kui lääs Putinile nõutud altkäemaksu ei anna. Tundub uskumatu, aga Hitleri ja Stalini liit tundus omal ajal sama uskumatu. Ometi sai see teoks. Nii jääb vaid üle mõistatada, mida Venemaa seekord küsida suvatseb. Kas Gruusia osas on juba kokkuleppele jõutud? Kes veel? Ukraina? Eesti, Läti, Leedu?

Samal päeval, kui algas Vene rünnak Gruusia vastu, manas Eestis elav, kuid Venemaad armastav Sergei Stadnikov Eesti Ekspressis Edward Lucase raamatut "Uus külm sõda", pidades seda nii halvaks, et soovitus oli: ära loe! Muu hulgas pillas Stadnikov: "Lucas on üks neist, kellele meie idanaabri üha jätkuv sõjalis-majanduslik-elukvaliteediline tugevnemine kohe sugugi ei meeldi." Olen seda lauset kuulnud mõnegi našisti suust. See on kuldaväärt lause, sest selles peegeldub kogu suurvene alaväärsuskompleks ja sisemine agressiivsus. "Neile lihtsalt ei meeldi, kui meil hästi läheb. Nad tahavad meile liiga teha."

Kui sellist mõtet esimest korda kuulsin, olin hämmingus. Nüüd enam mitte, mõistes, et see ütleb midagi Venemaa enda kohta. Vene ideoloogidele lihtsalt ei meeldi, kui nende impeeriumist lahti öelnud rahval hästi läheb. See on solvav.

Karda või sure!

Ning just siin on üks peapõhjusi, miks Venemaa pommitab Gruusia linnu. See on barbari viha endast väiksema, kuid targema vastu. Viha rahva vastu, kellel hakkas liiga hästi minema. See on veendumus, et kui ei armasta, siis peab vähemalt kartma. Ja kui ei karda, peab surema.

Muidugi on ka geopoliitika. On soov kontrollida naftajuhtmeid, on soov omada platsdarmi teisel pool Kaukasuse peaahelikku. Kuid kui oleks tegu vaid nende pealtnäha proosaliste ja ratsionaalsete motiividega, siis poleks vist põhjust pommitada Gorit või Thbilisi tsiviillennuvälja, tappes süütuid naisi ja lapsi? Ei, need motiivid on ratsionaalsed vaid pealtnäha, sisuldasa on nad ikkagi irratsionaalselt šovinistlikud. Sest küsigem: miks on ühel Volga ääres vilja lõikaval vene mehel tarvis kontrolli naftajuhtmete üle või platsdarmi teisel pool Kazbekki? Mis on neil kaugetel maadel ja imperialistlikel eesmärkidel pistmist Vologda metsaettevõtja elukvaliteediga? Mitte mingisugust. Peale selle, et nii mõnus on rebida särki ja peksta vastu rinda, karjudes: meie riik on maailma suurim!, meie riik on maailma võimsaim!, kartke meid, kartke meid!

Oleks rahvuse eliidi asi neid haigeid tunge ohjeldada ja ravida. Selle asemel köetakse neid üles. Ning taas läheb Volgamaa põllumees ja Vologda metsaettevõtja sõtta nendega, "kellele ei meeldi, et meil hästi läheb". Näiteks genotsiidis süüdistatavate grusiinide või fašistideks tembeldatud eestlaste vastu.

Meil siin Maarjamaal tegeleb terve leegion riigipalgalisi vaimuhiiglasi eestlaste rahvustunnete mõnitamisega. Kusjuures eestlased ei kavatse pommitada ühegi naaberriigi linnu ega lennuvälju. Isegi kui kavatseks, poleks jaksu. Miks ei võiks see leegion sisustada oma aega kasulikumalt ja kritiseerida mõnd teist, märksa ohtlikumat natsionalismi, mis küünib šovinismini? Näiteks vene oma? Looda sa. Nii mõnus on otsida oma prille tänavalaterna all. Aga mitte pimedas ja ohtlikus kõrvaltänavas, kus nad tegelikult kaduma läksid.

Omaette pähkel on muidugi ka grusiinide rahvustunne. Nende riik on peaaegu sama paljurahvuseline kui Venemaa, ja grusiinidki on omal kombel impeeriumirajajad. Selles mõttes võiks abhaasidele ja osseetidele kaasagi tunda, sest viimati neile tõesti ei meeldi elada Gruusia ülemvalitsuse all. Kuid siis võiks alternatiiviks olla iseseisvus või autonoomia jutumärkideta. Paraku ei ole Gruusia ülemvõimu alternatiiv ei autonoomia ega iseseisvus, vaid Vene ülemvõim, kuulumine Vene riigi külge. On üsna ükskõik, mis nime all, kas autonoomse oblasti või kolhoosiesimeeste kuningriigina.

See aga oleks vaid pool häda. Kui nad nii kangesti tahavad, eks hakakugi venelasteks, keelata ei saa ega tohi. Aga asi pole ainult abhaasides või osseetides endis. Häda on selles, et kui Gruusia loobuks Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast, siis suurendaks see Venemaa kohalolekut Taga-Kaukaasias sedavõrd, et raskeks läheks rääkida Gruusia enda tõelisest iseseisvusest. See aga ongi asja tuum. Venemaa ei ole leppinud ega kavatse leppida oma endiste territooriumide iseseisvusega. Venemaa pole päriselt, südamepõhjani leppinud isegi Soome iseseisvusega, rääkimata siis meist või Gruusiast. Venemaa talub endiste territooriumide iseseisvust vaid juhul, kui tal õnnestub sellele külge pookida mingi "aga" - mingi konks, mis ei lase lahkulöönuil end päris vabana tunda.

Miks peaks siis üks normaalne inimene rõõmustama Venemaa edu üle? Kui see edu tähendab naaberrahvaste jalge alla trampimist, nende alandamist ja kiusamist ning mõnikord otsest mahatapmist?

Vene agressioon mõjub laastavalt Gruusia majandusele

2008-08-11

Kindlasti mõjub sõda Gruusia majandusele laastavalt. Seda enam, et tegemist pole lokaliseeritud konfliktiga, vaid Vene agressiooniga, mis toimub maal, õhus ja merel ning mis on suunatud mitte ainult sõjaliste objektide, vaid ka tsiviilobjektide pihta, nagu Poti sadam. Milline on Gruusia tulevik, seda näitab sündmuste areng ehk kas Gruusia jäetakse Venemaa vastu üksi. Kõigele vaatamata usun, et Gruusia rahvas, kes on varemgi äärmiselt raskeid aegu üle elanud, saab ka sellest katsumusest üle.

Eesti on olnud aktiivselt tegev, et informeerida maailma Gruusias toimuvast ning selgitada, miks on Venemaa peatamine vajalik. Kui seda ei tehta, kujuneb 21. sajand äärmiselt veriseks, sest selline käitumine muutubki normiks. Sellega olen viimaste päevade jooksul ka ise oma aja veetnud. See ei ole oluline mitte ainult Gruusiale, vaid pikemas perspektiivis ka meile endale.

Praegu on Venemaa sihikul Gruusia, homme asub ta samal kombel oma kodanike elu ja väärikust kaitsma mõnel teisel maal.

Venemaa sõda lääne väärtustega

2008-08-11

Venemaa agressioon Gruusia vastu on tekitanud ulatuslikke purustusi, nii moraalset kui ka materiaalset kahju. Veel suurem on selle ebakindlust külvav mõju rahvusvahelisele julgeolekule.

Kes veel ei olnud aru saanud, võiks nüüd juba mõista - Venemaa pole läänelikele väärtustele lihtsalt selja pööranud, vaid ta on nendele sõja kuulutanud. Tänane agressiivsus on kujunenud pika aja vältel.

Teadmata, kuidas kõik laheneb, on meil põhjust analüüsida, kuidas sellise olukorrani jõuti. Venemaal on selja taga massiivne hävitustöö ja inimõiguste rikkumine Tšetšeenias. Korra ähvardati Gruusiat pommitada juba Ševardnadze võimuloleku ajal - põhjendusega, et seal varjavad end tšetšeenid. Alates rooside revolutsioonist 2003. aastal on Gruusia olnud Venemaa ähvarduste alaline objekt.

Vene portaalidest infot ja seisukohti otsides võib kohata versiooni, et käimas on Medvedevi tõeliseks presidendiks karastumise sõda - nagu teine Tšetšeenia sõda oli Putini sõda.

Ma ei usu siiani, et president Medvedevil Venemaal märkimisväärset otsustusõigust oleks. See on ikka taas Putini, täpsemini KGB/FSB sõda.

Oluline erinevus on see, et nüüd rünnatakse suveräänset ja tunnustatud riiki, ÜRO liiget, mitte Venemaast lahku lüüa üritavat ja rahvaste enesemääramisõiguse praktikat katsetavat poolriiki.

Küll on rahvusvaheliste reaktsioonide järjestikune nõrkus kujundanud karistamatuse, mida kõigepealt rakendati Tšetšeenias inimõiguste küsimuses ning mis nüüd väljendub otseses ja jõhkras sõjalises agressioonis Gruusia vastu. Tšetšeenia teine sõda näitas, et sellised jõhkrad meetodid lähevad läbi ja mingi aja pärast loobub Lääs sellest rääkimast või räägib palju vaiksemalt kui algul.

Kui olukorra arenguga mitte kuigi kaugele tagasi minna, siis võiksime alustada näiteks ülemöödunud sügisest, mil pärast Vene luurajate vahelejäämist Gruusias alustas Moskva ulatuslikku kaubandusblokaadi ja gruusia päritolu inimeste sanktsioneeritud tagakiusamist Venemaal. Eelmise aasta 6. augustil heideti Gori lähedale rakett, mis õnneks ei plahvatanud. Venelased raketti omaks ei tunnistanud, ehkki eksperdid olid selle päritolus kindlad. Rahvusvaheline reaktsioon jäi kiduraks mõlemal juhul.

Järgmine proovilepanek oli Venemaa otsus luua diplomaatilised sidemed Gruusia kontrollile allumatute osade, Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga. See juhtus aprillis 2008. Selleks ajaks oli selge, et Venemaa roll nn rahuvalvemissioonidel ei ole Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga seotud probleemide lahendamine, vaid vastupidi - konflikti kui sellise alalhoidmine. Venemaa lubadus luua separatistidega diplomaatilised suhted pälvis küll kriitikat, kuid taas mitte piisavalt tugevalt.

Eelmisel kuul tegid Vene sõjalennukid ähvarduslende Gruusia territooriumile. Nende lendude toimumist tunnistati, mis tähendas ähvardavat nihet Venemaa retoorikas. Kui varasemate provokatsioonide puhul tunnustati vähemalt sõnades Gruusia suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust, siis nüüd loobuti isegi sellest. Ilmselt oli Venemaa sel ajal juba asunud otsese agressiooni ettevalmistamisele.

Praegune olukord on suuresti ka demokraatlike riikide ükskõiksuse, nõrga koostöö ja ebapiisava sekkumise tagajärg. Kas neid vigu õnnestub osaliseltki heastada, näitab lähem tulevik.

Vene-Gruusia sõja esimesed õppetunnid

2008-08-11

/.../

1. Venemaa tänase juhtkonna poliitika on tõsiseks ohuks demokraatlikele naaberriikidele. Laiemalt on Venemaa ennast jõuliselt vastandanud Lääne vabaduse ja demokraatia ideaalidele. Uus külm sõda on reaalsus.

2. Venemaa ei hooli rahvusvahelisest õigusest ega rahvusvahelistest organisatsioonidest, sealhulgas SRÜst.

3. Käimasolev Venemaa agressioon on ette valmistatud pikema aja jooksul ning pole juhuslik, et see sai alguse olümpiamängude avamise ajal.

4. Venemaa liikmesus eeskätt Euroopa Nõukogus, aga ka OSCEs ja G8s tuleb üle vaadata. Vähemalt Euroopa Nõukogu kontekstis ei tohi Venemaa tegevus jääda karistuseta.

5. Venemaa agressiooni peamiseks eesmärgiks on Gruusia eemalhoidmine NATOst. Seepärast tuleb NATO liikmesmaadel tugevdada jõupingutusi Gruusiale liikmesuse tegevuskava andmiseks juba detsembris ning Thbilisi lähendamiseks alliansile.

/-/

7. Venemaa näeb Gruusiat strateegiliselt tähtsa riigina, kuna sealt lähevad läbi nii Bakuu-Thbilisi-Ceyhani naftajuhe kui ka Bakuu-Thbilisi-Erzerumi gaasijuhe. Venemaa ihaleb nende energiateede kontrolli üle.

8. Venemaa näitas tegudes, et võib jõhkralt rikkuda rahvusvahelist õigust «kaasmaalaste» või kodanike kaitse sildi all. Täpselt nii, nagu tegi seda Hitler 1930ndatel.

9. Venemaa peaminister Vladimir Putin näitas, kes on majas peremees. President Medvedev on varjus ning kordab Putini sõnu. Putin seadis täna (laupäeval - toim) Vladikavkazis otseselt kahtluse alla Gruusia territoriaalse terviklikkuse.

10. Venemaa kasutab oma agressioonis kliberrUnnet. Eesti oli esimene katsejänes ning nüüd on see laialt käsutuses.

11. Igasugune tingimusteta kokkuleplus ning status quo ante belli nõudmine ei lahenda, vaid lükkab edasi probleemi.

12. Venemaa ei ole usaldusväärne rahutagaja oma naabruses. Gruusiasse peavad saadetama rahvusvahelised rahujõud.

13. Venemaa püüdleb järjekindlalt Gruusia poliitilise korra muutmist, järgmiseks sihtmärgiks võib olla Ukraina.

14. Venemaa ettepanek julgeolekuarhitektuuri muutmiseks Euro-Atlandi väljal tuleb selgelt tagasi lükata.

15. Kahjuks näitab Venemaa agressioon, et ELil puuduvad jätkuvalt tugevad ja põhimõttekindlad liidrid.

16. Venemaa agressiooni ja karistamatusele lootva käitumise üheks põhjuseks on mitmekordsed rahvusvahelised andeksandmised jõhkrate tegude eest, mida on korda saatnud Venemaa tänane eliit eriti Tšetšeenias.

17. Euroopa Liit peaks lõpetama Venemaa käsitlemise strateegilise partnerina. Uue partnerlusleppe läbirääkimised on võimalikud ja tulemusi andvad vaid siis, kui Venemaa loobub oma demokraatlike naabrite ründamisest ja ähvardamisest. Seejuures võib ära unustada üldise viisavabaduse võimalikkuse Euroopa Liidu ja Venemaa vahel.

18. Euroopa Liit peab kiiresti suurendama jõupingutusi energiajulgeoleku ning Venemaast energiasõltumatuse suurendamiseks.

19. Venemaa sõjaline võimsus on bluff. 58. armee üksused ning õhujõud pole olnud võimelised taktikalist edu saavutama. /-/

Venemaa sõda Gruusia vastu on sõda Lääne vastu

2008-08-09

Venemaa tähistas olümpiamängude avamist otsese sõjategevuse alustamisega Georgia vastu. Nüüdseks on lisaks Lõuna-Osseetiale lähemal asuvatele sihtpunktidele pommitatud Poti sadamalinna Musta mere ääres ning Kodori orgu. Potis on kümmekond hukkunut, Kodori oru pommitamine võib tähendada peatset "teise rinde" avamist Abhaasias. Gori, Senaki, Marneuli ja Vaziani sõjaväebaaside pommitamine on nüüd juba vana uudis.

Vale peab olema piisavalt suur ja suurelt levitatud, et varjutada tõde. Seda propagandavõtet on Vladimir Putin KGB-s õppinud ning nüüd rakendab ta seda Pekingis. "Kahju, et meiega olümpiamängude avamispäeval sõdima hakati," kurtis eile avatseremoonial osalenud Venemaa peaminister ja tegelik juht. Esimese sõnumi efekt teeb kahtlemata oma töö, kuid nüüdseks on Venemaa läinud nii kaugele, et Lääne kõhklejatel on raske kauem silmi kinni pidada.

See on sõda demokraatia edusammude vastu Georgias, sõda NATO laenemisvõimaluse vastu ning kokkuvõtvalt - Venemaa sõda Lääne vastu. Asjaolu, et paljud Lääne poliitikud pole seni osanud asju õigete nimedega nimetada, teeb sõja Venemaa jaoks lihtsamaks.

Selline agressioon teise riigi vastu tuleb viivitamatult peatada. Kui seda ei tehta ning ei teadvustata praegu alanud sõja tagajärgi, siis ulatub selle mõju palju kaugemale Georgiast ja Kaukaasia piirkonnast. Karistamatust kogedes sünnib mõte korrata sama mõnes teiseski naaberriigis. Vastavalt Venemaa juhtide ähvardustele võib tekkida isu sekkuda ja heita pomme kõikjal, kus on Vene kodanikke.

Edward Lucas hoiatab raamatus "Uus külm sõda", et kui Lääs ei asu koheselt toetama Venemaa poolt ohustatud riike, antakse trumbid Venemaale, kes dikteerib uue külma sõja tingimused. Täpselt nii läks sügisel Bukarestis, kui Georgia ja Ukraina jäeti ilma NATO liikmelisuse tegevuskavast.

Et halvad arengud tulevad augustis, võis juba varem prognoosida. Venemaa on korduvalt ajastanud oma agressiivsed ettevõtmised ajale, kui Lääne poliitikud on suvepuhkusel. Praegu on lisaks olümpiamängud. Siit tekib veel üks seos. Kui aktsepteeritakse "rahu ja sõpruse mänge" inimõigusi ja rahvaste õigusi rikkuvas riigis, siis äkki kannatatakse välja ka see, kui üks teine suur riik samal ajal oma võimkonda sõjategevusega laiendab?

Tuletame siiski meelde, et Venemaal on väga olulised liikmekohustused OSCE ja Euroopa Nõukogu ees, Euroopa Liiduga seob teda nõudlik partnerlus. Kui need organisatsioonid jäävad hambutuks ja Lääs otsekohe jõuliselt ei sekku, siis seda enam dikteerib Venemaa uue sõja tingimusi. Eilse ja tänase järgi otsustades ei pruugi see olla enam pelgalt "külm sõda". Sõjategevus Georgias on otsene ning õõvastav. Kõne all on valitsuse evakueerimine, sest järgmine sihtmärk võib olla Tbilisi.

* 12.08.2008 Sõda Lääne vastu, Meie Maa

Lätis on ka Latgale ja latgalid

2008-07-24

Arvan, et 90 protsenti eestlaste teadmisest Läti kohta tuleb suurest Riia linnast ja lähiümbrusest, võib-olla mõned piiriäärsed alad peale selle. Mina leidsin korraga, et Latgales ehk Läti idaosas pole ma elu sees käinud.

Lutsi maarahvas

Pere autosse, ja nii põrutasime ühel ilusal suveõhtul Metsavenna talu juurest üle Läti piiri ning keerutasime Apest alla Ludza (Lutsi) suunas. Kohati tuli ette inimtühje, kuid korraliku vihma järel päris hästi sõidetavaid kruusateid. Kui Kārsava kandis Ludza teeotsast mööda sõitsime, siis jäi vähe puudu, et oleksime Goliševa-nimelises külas hooga Vene piirile sõitnud. Vene poisikesed ja Läti piirivalve juhatasid eestlased uuesti õigele teele.

Kummalisel kombel algas, kulges ja lõppes me mõnetunnine retk üsna samades paikades, kust kaudu osa võrokesi XVIII sajandil Latgale idaserva välja rändas. Oskar Kallas uuris seda lutsi maarahvana tuntud rahvakildu XIX sajandi lõpus, kui nende arvukus ulatus üle nelja tuhande ja arhailist võru keelt kõneles neist veel umbes 800. Täna on lutsi maarahvast järel veel legend, mida kohalikud inimesed mäletavad, ja pisut jälgi toponüümikas.

Latgale etniline koosseis on erakordselt kirju. Suured kultuuriseltsid on Daugavpilsis venelastel, valgevenelastel, poolakatel, leedulastel, ukrainlastel, juutidel, tatarlastel ja mustlastel. Tähelepanuväärne on see, et eraldi seltsid on lätlastel ja latgalitel.

Lätlasi pole seal kunagi väga palju olnud, praegu alla 20 protsendi. Kooliharidus on aga Lätis üles ehitatud nii, et läti keelt omandamata pole edasi jõuda võimalik. Niisama kirju on Daugavpils usukuuluvuselt: katoliiklased, õigeusklikud ja vanausulised, juudid, luterlased.

Ka latgalid on rahvas

Kuigi latgalid on oma hõimunime järgi Lätile nimegi andnud, peavad nad end tõrjutuks. Lätlased neid eraldi rahvaks pidada ei taha. Latgalid ütlevad kibedusega, et riik hoolitseb läti keele eest ja veel liivi keele eest, millel on alla 10 kõneleja järel, aga 150 000 latgali pärast muret ei tunta.

Mahasurumine, mis sai alguse president Kārlis Ulmanise ajal, kestab ka pärast Läti iseseisvuse taastamist. Tänapäeval trükitakse aastas kümmekond latgalikeelset raamatut ja selleks tuleb toetus omavalitsustelt, mitte riigilt. Latgalid on keelelt lähedasemad leedulastele kui tänapäeva läti kirjakeelele.

Peale selle on nad muust Lätist erinevalt valdavalt katoliiklased. Latgalid ütlevad, et nad on Lätilt tahtnud pisut autonoomiat ja kirjakeele staatust, aga selle eest on lääneläti ajaloolased neid punasteks ja Läti iseseisvuse vastasteks tembeldanud.

XIX sajandi lõpus tabas Latgalet eriti tugev venestamislaine, ladina tähestiku kasutamine keelati ja emakeelset kirjavara trükiti salaja võõrsil. See põhjustas ka rahvusliku ärkamise hilinemise.

Läti ajalukku on kinnistatud eeskätt Francis Trasuns (1864-1926), kes poliitilise liidrina seisis Latgale Lätiga ühendamise eest. Teine suurkuju Francis Kemps (1876-1952) oli Trasunsiga teravas opositsioonis kui Latgale omavalitsusliku ja kultuurilise staatuse nõudja.

Samal ajal kui lätlasi on rahvusvaheliselt survestatud venelaste olukorra pärast, pole latgalite probleem vähimatki tähelepanu pälvinud. Ühelt poolt on latgalid ehk liiga palju Läti patrioodid, et minna oma hädasid väljapoole kurtma. Teisalt pole nende kultuuriliikumises praegu vist ka sellise haardega tegelasi, nagu oli kunagi Kemps või paguluses tegutsenud õpetlased Mikelis Bukšs (1912-1977) ja Leonards Latkovskis (1905-1991).

Võiks kujutleda olukorda, kui meil oleks Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti ühes tükis. Kas lõunaeesti keel ja meel peaks vastu, kui ümberringi on umbkaudu pool elanikkonnast venekeelne?

Eesti on terviklik ja ühtviisi hooldatud Saarest Setuni, aga Läti näib märksa hapram ning kahe kultuuri üleminekuala on selgemini nähtav. Viis aastat tagasi hääletas Daugavpils Euroopa Liitu astumise vastu ja ka ülejäänud Latgale oli üpris skeptiline. Just nüüd hakkasid tekkima eeldused, et suhtumine muutuks, aga majanduslangus teeb oma töö ja see häälestab inimesed taas protestile.

Eesti ja Läti edu on olnud ajaloos teineteisega tihedalt seotud. Siiski me ei peaks arvama, et kõik, mis Lätis on head, on tänu liivlastele, luteri kirikule ja Võnnu lahingule. Tegelik Läti on palju keerulisem ja rikkam.

Intervjuu: Mart Laar: presidendi soovitud piirilepingu preambuli arutelu ei tule

2008-07-21

Mart Laar näeb, et tal on kõik teed lahti: kommunismi kuritegude uurimisest reketipalliturniirini. Ainult et asi, mida parteijuht ei taha teha, on ennustamine.

•• Siia tulles kuulasin Hannaliisa Uusma "Depressiivsete Eesti väikelinnade" lugu. Kas selle laulu sõnum ei näita, kui väga on haldusreformi vaja, sest elu maal on jäänud ikka väga kängu?

Ega haldusreform üksi probleeme ei lahenda, sest võluvitsasid pole olemas, on ikka väga palju meetmeid. Kuid asi pole ka nii troostitu. Ka see laul ei ole nii ühetähenduslik, kui esimese hooga tundub. Neis depressiivsetes Eesti väikelinnades on olemas oma tabamatult kaunis võlu, mis ka sellest laulust siiski välja tuleb.

Selleks, et Eestis tekiksid tugevad omavalitsused, on haldusreformi väga vaja. Me oleme kaotanud väga palju raha ning kui me ei suuda lähiajal edasi minna, kaotame veel rohkem raha. See on lihtne tõdemus.

•• Mis on haldusreformi perspektiiv?

Ei ole mõtet alustada nagu eelmine kord ehk kaardi joonistamisest. Kuna kokkulepet kaardi joonistamises ei saavutatud, jäeti kogu asi ära.

Nüüd oleks põhimõtteliselt võimalik see reform kohalike valimiste ajaks ära teha. See aga eeldab koalitsioonierakondade vahel sügisel kokkulepet, kuidas reformi tehakse. Siis on see võimalik väga kiirelt ette valmistada ja ära teha. Vastasel juhul lükkub ta järgmiste riigikogu valimiste järgsesse aega.

•• Reformierakond on traditsiooniliselt selle otsuse vastu seisnud, kas nende seisukoht on siis muutunud?

Pilt on umbes selline, et kui jääda inimestega rohkem omavahele, siis enamik ütleb, et seda on kindlasti vaja teha. Aga kui on jutt erakonna seisukohast, siis kindlust niipalju pole. Niipalju kui ma opositsiooni tean, siis enamik kas ametlikult või mitteametlikult saab aru, et seda reformi on ilmselgelt vaja.

Ma arvan, et regionaalminister Siim-Valmar Kiisler alustas siiski õigest otsast ega asunud kaarti joonistama. Ta püüab kõigi erakondadega jõuda arusaamisele, kuidas seda teha.

Selle reformi puhul on ka räägitud, et tulemuseks oleksid küll elujõulisemad omavalitsused, kuid kokkuhoidu see eriti ei annaks. Ma pole selles sugugi kindel. Teatud variantide puhul on kokkuhoid nähtav, tuntav ja väga kiire. Teiste variantidega oleks kokkuhoid pikemaaegne.

•• Miks läks nii, et hoolimata paljudest hoiatustest ees ootavate halvemate aegade kohta tehti eelmisel suvel ikkagi suur eelarve, mida nüüd on tulnud kärpida?

Ma arvan, et ka varem on niimoodi juhtunud. Pole midagi parata, inimene on inimene. Halvad sõnumid, eriti veel majanduses, jõuavad kohale alati teatud nihkega. Kui sa seda nihet ei näe, siis on inimestel ikka kalduvus uskuda paremat ning loota, et järsku läheb mööda.

Aga loomulikult, kui vaadata, mis maailmamajanduses tervikuna juhtus, siis panid ikka kõik pika puuga mööda. Keegi ei suutnud ette näha, kui kiireks ja suureks üldine majandusjahenemine kujuneb, ega ennustada kriisi ulatust. Ja eks see on Eestile tugevalt oma mõju avaldanud.

•• Kas majanduses on hullem möödas või suuremad mõjud alles jõuavad tavalise inimeseni?

Õige vastus on ennekõike, et ei ma tea. Mina saan tugineda ainult oma isiklikule kogemusele. Olen ühte kriisi peaministrina 1999. aastal näinud ja siis, peab küll tunnistama, jõudis see inimesteni kohale alles sügiseks.

Samas on üks selle kriisi omapära see, et halvad sõnumid on kukkunud koonduma. Võib-olla polekski kriis ilma selleta nii sügav. Eesti toodab inimesele praegu selliseid halbu, hoiatavaid ja raskeid sõnumeid. Need aga tekitavad ise usaldamatust, mis on üks kriisi osa. Aga kuhu kohta see areng täpselt läheb, on raske öelda. Igal juhul võib olla kindel, et Eesti elatustaseme põhialuseid see muutma ei hakka.

Ma olen ka korduvalt öelnud, et sellises kriisis tuleb näha võimalust. Eesti edu on siiamaani tuginenud otsustel, mis on tehtud kriisi ajal. Selles suhtes võib veel rahul olla, et nende otsuste hulgas on palju neid, mida IRL oma majanduse tervendamise plaanis välja pakkus.

•• Selle plaani kohta on räägitud, et vajalikku säästu see riigile ei tekitaks või et need on teiste ideed.

Minu pärast võiks seda kava ka keegi teine välja käia, aga kuna seda keegi teine ei teinud, siis tegime seda meie.

Tegelikult on läinud väga hästi. Näiteks see, mis puudutab üldist kokkuhoiureÏiimi, riigi kulutuste külmutamist ja ametkonna vähendamist, pole veel tehtud, aga on poliitilisel tasandil kokku lepitud.

Teine pool puudutas kulude keskmisest palgast lahtisidumist. Ka selle kohta on eelnõu esitatud. Kuigi Reformierakond sellele eelnõule oma allkirja ei andnud, polnud nad ka selle eelnõu esitamise vastu. Tahaks loota, et eelnõu ka vastu võetakse.

Samuti on valitsus asunud tegelema eripensionidega ja ma arvan, et see tuleb ka sügisel välja. Palgasüsteemiga täpselt samal kombel. Selle kärpimisega on mindud täiesti kenasti töösse.

•• Keskmise palga puhul on räägitud ka riigi muudest suurtest kuludest, näiteks vanemapalgast. Kas tuleks ka see üle vaadata?

Ma arvan, et see oleks mõistlik. Meie esitasime selle. Kuid – ma ei hakka salgama – praegu selles asjas koalitsioonis kokkulepet ei ole. Sisuliselt on selge ka see, et koalitsioon peab oma antud lubadused üle vaatama, et panna paika mõistlikud ajad ehk millal mida tehakse ja mida ei tehta.

•• Reformierakondlane Jürgen Ligi hoiatas ametnikest rääkides, et päris õudsed ajad seisavad neil ees. Mis on koondatavate ametnike suurusjärk?

Küsimust ei saa niimoodi võtta, et meil on palju ametnikke. Esiteks on meil täitmata kohti väga palju. Ka on kogu palgasüsteem paigast ära. Me ei tea, milline on see raha hulk, mis siis välja makstakse kõigi nende lisanditega, mis tegelikult ei võimalda riigil vaadata tema rahakotiga toimuvat. Seal tuleb kord majja saada.

See ei tähenda, et heade ametnike palk ei tõuse, see tõuseb ka edaspidi. Ja meil on üsna palju häid ametnikke.

Kuid kogu see kaadervärk on läinud nii suureks, et me ei suuda seda enam üleval pidada. Seal tuleb kärpeid teha. Ma arvan, et see on nii riigile kui ka ametkonnale kasulik. Eesti riik on ministeeriumide üldiste kulude peal elanud üsna head elu.

Võrreldes mõnede varasemate kärbetega, mida ma peaministrina olen läbi viinud, on see kaheksa protsenti veel võrdlemisi tagasihoidlik.

•• Peale IRL-i majanduse parandamise plaani on oma plaaniga välja tulnud Keskerakonna esimees Edgar Savisaar. On tal hea plaan?

Ma arvan, et Savisaar tõmbas juba selle munitsipaalpoodide ettepanekuga kogu oma kavale kriipsu peale. Keskerakond on opositsioonis ja teeb seda tööd, mida ta teeb.

•• Viimastel kabinetiistungitel on kokku lepitud Padari nõutud 9,9-miljardilisest kärpest 6,5 miljardit. Nüüd on aga kõik otsused lükatud sellesse aega, kui avalikustatakse rahandusministeeriumi suvine majandusprognoos. Kas oodatakse tõesti, et sealt saab raha juurde?

Elame, näeme. Kui sealt tuleb mingisugune natukene parem sõnum, siis on see ainult natuke parem. Koalitsioonil tuleb veel õige mitmeid põhimõttelisi poliitilisi otsuseid langetada.

•• Kas rahandusministeeriumi plaan külmutada kaitsekulud kolmeks järgmiseks aastaks on näide põhimõttelisest otsusest?

See ei ole lõplik asi. Valitsus peab selle probleemi pärast väga tõsiselt maha istuma. Selge on see, et Eesti riigile kaitsekulutuste eelmise aasta tasemele külmutamine ei sobi. Tegemist ei ole ühe või teise erakonna lubadusega, tegemist on riikliku lubadusega. See, et me asume kaitsekulutusi vähendama, pole meie partneritele vastuvõetav ega tekitaks usaldust.

Kui hakkaksime vähendama, peaksime mõtlema, kas oleme usaldusväärsed partnerid või mitte ning mis see meile maksma läheb. Seda eriti olukorras, kus me mitmel moel oleme ja kus meil NATO toetust ja abi on üsna palju vaja.

•• Olukord idanaabriga on alati ärev. President tõstatas piirilepingu preambuli teema ning pani ette, et riigikogu võiks seda sügisel arutada. Teil erilist entusiasmi pole?

Ega see nüüd eriline ettepanek polnud. Ma usun, et seda arutust ei tule. Ma ei usu nimelt, et president kavatseb pöörduda riigikogu poole sellise kirjaliku avaldusega, et ta tahab seda arutada. Realistlikult öeldes, ma ei näe mitte mingit vajadust seda teemat arutada.

•• Kas Venemaa ei pruugi Ilvese käigust ise tuld võtta?

Mulle tundub, et Venemaal pole selget Balti-poliitikat. Käiakse kord ühe, kord teise kallal.

Tundub koguni, et Venemaal pole üldse enam lähinaabrite-poliitikat, sest praegu hakatakse kõige rohkem kolkima hoopis Soomet. See on ju suhteliselt rahumeelne riik, kuid puidutollide asi on ikka karm. Sellega võrreldes on kõik, mis nad siin on teinud, ikka suhteliselt tagasihoidlikud sammud.

Üks huvitav asi, millega Venemaa siiski praegu tegeleb, on ajalugu. Praegu on näha, kui-võrd teravalt nad seda teemat oma kohtumistel läänega tõstatavad ja seda siis oma pressile tutvustavad, ning ka summade eraldamist ja ka raamatute ilmumist Venemaal – see, tundub mulle, jääb pikemaks ajaks.

Eesti peaks seda väga tähelepanelikult jälgima ja ükskord ometi võtma ette põhjalikuma reageerimise. Välisministeerium saab sellest aru, kuid tegemist pole asjaga, millega peaks ainult üks ministeerium tegelema. Infosõja pidamine on ministeeriumideülene asi.

•• Järgmisel aastal toimuvate euro- ning kohalike volikogude valimiste kampaaniad on juba varakult peale hakanud. Mitu kohta tahab IRL eurovalimistel saada?

Ma ei kavatse ennustamisega tegeleda. Aga vähemalt sama palju kui meil praegu on.

Aga on üks asi, mille pärast erakonnad peaksid varasügisel maha istuma. Tuleb ära otsustada, mis süsteemi järgi need valimised ikkagi toimuvad. Kas jäädakse praeguste suletud nimekirjade juurde, millest vist kõik saavad praegu aru, et see polnud kõige praktilisem lahendus. IRL tõstatab selle küsimuse valitsuskoalitsioonis.

•• Kas võib öelda, et kinnine süsteem on kasuks suurematele parteidele?

Seda ei oska öelda, kellele ta kasuks on. See on täielik abrakadabra. Seda võib ennustada nii üht- kui ka teistpidi.

•• Reformierakonna esimees Andrus Ansip teatas, et Tallinnale kui kohalike valimiste kroonijuveelile tuleb püha sõda. Kas Tallinnas on võimalik Keskerakonda kukutada?

Eelmine kord lõppes Reformierakonna äge kampaania sellega, et tehti koos Keskerakonnaga linnavalitsus.

Ma arvan, et pühad sõjad pole praktilised ega tööta. Tallinna inimest ei huvita sõda, vaid lahendused, mida linnal on pakkuda. Kuid vaadates Tallinna arenguid, siis ega järgmisel linnavalitsusel ei pruugi olla väga kerge neid lahendusi pakkuda.

•• Kaua Toompea valitsus kestab ja Ansip veel peaminister on?

Ma küll praegu ei näe, et see Toompea valitsus kuskile lagunema hakkaks. Läbisaamine vaatamata kärpimisele on uskumatult hea. Kui läheb jamaks, kipuvad koalitsioonid rohkem koonduma kui lahku minema.

•• Ühesõnaga, kas IRL ei pea salaläbirääkimisi Keskerakonnaga?

Ei, meie küll ei pea (muheleb).

•• Kas on üldse võimalik, et IRL teeb Keskerakonnaga koalitsiooni?

Ma ütleks, et kunagi ei saa “kunagi” öelda. Kuid ma ei kipuks praeguses olukorras seda nägema. Koalitsioon, mis praegu võimul on, on suhteliselt optimaalne ja vastab valijate soovile, ning meil pole küll soovi seda lammutada.

•• Kas see kohutav pingutus teha kiiresti-kiiresti Vabadussõja võidusammas saja miljoni krooni eest valmis oli tark püüe, eriti nüüd, kus kaitseminister Jaak Aaviksoo avamistähtaja edasi lükkas?

Ma arvan, et see oli õige püüe. Oleks olnud väga kena, kui see oleks õigeks ajaks valmis saanud. Samal ajal näitab [avamistähtaja edasilükkamine] kaitseministri head vastutustunnet. Aga mingi tähtaeg on alati hea, sest see paneb inimesed ennast kiiremini liigutama. Kui aru saadi, et see pole võimalik, ei hakatud seda vägisi tegema, vaid võeti uus realistlik tähtaeg. Ega vabariigi juubel 28. novembriga otsa lõpe. Peaasi et see sammas üles saab, ja ma olen veendunud, et saab. Kui hakata lihtsalt raha loopima selleks, et kiirustada, siis poleks see õige.

•• Sügisel tulevad riigikogusse olulised energiamajanduse arengukavad. Mis usku te olete, kas taastuvenergia- või tuumausku? Kas Eestil on valikut tuumajaam ehitamata jätta?

Eestil pole kumbagi valikut, see tähendab, et ei saa loobuda ei tuumajaamast ega taastuvenergiast. See on üks väga võimalik lahendus tegelikult, sest ei ole tark tegu panna lahendus ühte korvi. Eesti peab leidma tasakaalu. Aga ka siin peaks Eesti julgema vaadata tulevikku ja vaatama maailmas natuke avarama pilguga ringi.

•• Kas maailmas läheb tuuma-energia jälle moodi?

Jah, aga ka tuumaenergial on mitmeid võimalusi ja arenguid. Eesti on mitmel hetkel, kui meil on olnud vaja teha raskeid otsuseid, väga innovaatiline olnud.

•• Kas teeme termotuumajaama?

Seda kahjuks veel mitte. Aga kui tõsiselt rääkida, siis perspektiivis me tuumaenergiata ilmselt läbi ei saa. Siin peame vaatama, mis variante üldse olemas on, millised neist on meile sobivaimad, ning loomulikult peame valima ka partnereid, et projektil võimalikult vähe poliitilisi ja muid riske oleks.

Ka tuleb vaadata, kui palju me üldse energiat vajame, sest energiasäästuga ei ole me siiani eriti intensiivselt tegelenud, ja seda saame teha juba täna.

•• Kuidas on IRL-i ühendamine läinud, kas ja-sõna võib nimest varsti kaotada?

Ta on üks partei ja praegu üsna kindlalt. Loomulikult on nii suures parteis oma rühmitused, kes vaidlevad. Kuid õnneks on neid vaidlusi järjest vähem endise Isamaa ja endise Res Publica vahel, need kulgevad mööda muid liine. Muidugi, eelmine kord, kui ma nägin ERSP ja Isamaa ühendamist, võttis see neli aastat aega. Sellega võrreldes väga hea tempo.

•• Millal saab Mart Laarist taas kord peaminister?

Oh. See puudutab jälle ennustamist. Ma olen praegu tulnud erakonna palvel seda juhtima ja teen seda tööd niipalju, kui erakond seda vajab. Mul ei ole selliseid kohutavaid tunglusi. Mul on niivõrd palju muud tegevust ja võimalusi, mida siit-sealt pakutakse, ja mõned neist on üsna ahvatlevad.

Selles suhtes on mul teed endiselt lahti.

Ma tahan ka jälle raamatut kirjutada. Samuti võtab kommunismi kuritegude uurimise fond järjest rohkem jõudu.

•• Just selle fondi peale on reformierakondlased pahased, et on mindud Pagari tänava keldrit majast lahutama.

Ma olen siin natuke hämmingus, kui nii leebelt öelda. Kui Pagari tänava maja müümisest juttu oli, sai kohe öeldud, et keldrisse tuleks jätta muuseumi tegemise võimalus. Siis selgus, et riigil selleks säästueelarvega võimalusi pole. Aga meie poole pöördusid represseeritud. Neil on mure, et ei juhtuks nii, nagu tihti nende asjadega juhtub. Räägitakse ja räägitakse, kuid siis on korraga tapakambris kasiino sees.

Siis me vaidlesime omavahel, sest ainuüksi sellise projekti tegemine on tohutu suur ettevõtmine. Ma kardan, et sellele muuseumile raha otsimine tähendab fondile mõne aja ainult sellega tegelemist, projektide kirjutamist. Mingisugust tulu pole sealt küll kellelgi võtta.

Nüüd tundub, et kui Reformierakond ehk peaministri partei tahab sinna tapakambrisse kasiinot teha, siis meie teda takistada ei saa. Ausalt öelda on mul sellest jamast suhteliselt kõrini. See fond pole loodud sellise kakluse jaoks. Kui seda abi ei vajata, siis meie ei lähe seda ka kellelegi vägisi kaela määrima.

•• Suvi on käes, kuidas läheb spordiga? Kas te suvel squash’i mängite?

Squash’i pole küll suvel mõtet mängida. Suvel tuleb ümber lülituda tennisele. Aga eks ma proovin ennast sügiseks jälle viksi vormi saada.

Kui mul kõige muu kõrvalt aega jääb, sooviksin sügisel väikse reketipalliturniiri organiseerida. Seal on siis neli ala: tennis, squash, lauatennis ja sulgpall. See on niisugune huvitav kombinatsioon, kus tuleb kõigis neljas võistelda.

Margaret Thatcher kiitis Eestit

2008-07-15

Margaret Thatcher on kahtlematult üks XX sajandi teise poole silmapaistvamaid poliitikuid maailmas. Kohtusin temaga hiljuti Londonis, kuigi arstide nõudmisel on Thatcher oma kohtumised ja avalikud esinemised viinud miinimumini, tema tervist on üldiselt väga viletsaks hinnatud.

Õnneks selgus, et "Raudne Leedi" on endiselt löögihoos ega pole oma teravusest suurt midagi kuulanud. Tõele ei vasta ka kuuldused, nagu ei käiks Thatcher enam väljas, näiteks oli ta kohal Wimbledoni naiste finaali vaatamas.

Rääkisime Thatcheriga kommunismi kokkuvarisemisest ning Ronald Reagani osast selle juures. Thatcher palus anda edasi oma parimad tervitused Eesti rahvale, avaldades kahetsust, et tal ei õnnestunud Eestit isiklikult külastada. Thatcher kiitis Eesti julgeid reforme, tundes huvi ka selle vastu, kuidas elab ühetaoline tulumaks. Kinnitasin, et väga hästi. Vähe sellest, viimastel aastatel on üks maa teise järel sellele üle läinud, ainuüksi sellel aastal tegi seda kolm riiki. Thatcherile oli see meele järgi, ta kinnitas, et peaasi on mitte karta ning teha seda, mida õigeks peetakse, arvatagu sellest, mis tahes.

Krooni vahetuskursi ohud

2008-07-10

Eesti eesmärk on saada Euroopa Majandus- ja Rahaliidu täisliikmeks. Püstitatud sihti pole keegi seni kahtluse alla seadnud. Selle saavutamiseks peab meie riik suutma täita kõik asutamislepingu kriteeriumid, et komisjon esitaks Eesti Nõukogule Euroopa Majandus- ja Rahaliidu täisliikme staatuse saamiseks. Eesmärgile jõudmiseks peame silmas pidama poliitilisi, administratiivseid ja rahandus-majanduslikke riske. Nende riskidega arvestamiseks ja nende adekvaatseks hindamiseks peame need kõigepealt endale teadvustama. Ainult teadvustatud ohtusid saab õigesti käitudes teadlikult vähendada. Pea liiva alla peitmine on alati lõppenud katastroofiga. Elame-näeme-poliitika koos soovmõtlemisega, et küllap asjad lähevad hästi, ei ole vastutustundlik. Kodanikud peavad olema võimalikest riskidest asjakohaselt informeeritud.

Riskid krooni kursil

Eelnev jutt käib Eesti krooni ja euro vahetuskursi kohta juhul, kui Eesti täidab konvergentsikriteeriumid ja on kohustatud euro käsutusele võtma. Olen korduvalt öelnud, et Eestis ei ole praegu majanduslikke põhjusi krooni kursi muutmiseks euro suhtes. Kui räägime devalveerimisest, siis tavaliselt on riikidel selleks kaks peamist põhjust - pikaajaline ekspordisuutmatus või ülikõrged intressimäärad. Eestis on ekspordiga probleeme, ent devalveerimine neid ei lahendaks. Meie eksport põhineb impordil ja seetõttu pole devalveerimisel ekspordi toetusmeetmena tähendust. Sellepärast ei ole Eesti krooni ja euro kursile enne euroalaga liitumist arvestatavat majanduspoliitilistel teguritel põhinevat riski. Kõik võivad olla üsna rahulikud.

Minu arvamust mööda ohustab krooni vahetuskurssi ainult administratiivpoliitiline risk, mis vajab inimestele laiemat selgitamist. Nähtavalt kerkis see käesoleval nädalal üles Slovakkiale euroalaga liitumise vahetuskursi määramisel Euroopa Liidu rahandusministrite nõukogu poolt. Kordan, meil ei ole tegemist majanduspoliitilise, vaid administratiivpoliitUise riskiga. Peame teadma, et Euroopa Liidus nii nagu Eestiski ei langetata tihti otsuseid mitte kaalutletud ratsionaalse analüüsi alusel, vaid otsustamine põhineb müütidel, hoiakutel, poliitilistel ja administratiivsetele huvidel, hetkeemotsioonidel jm sellistel teguritel.

Otsustusprotsessist lähtuvaid riske alahinnatakse, rääkides krooni ja euro vahetuskursist Eesti liitumisel euroalaga. Mõistan meie majandusanalüütikuid, kes vaatavad vahetuskursile majanduslikust loogikast lähtuvalt ja neid administratüvpoliitilise riske ei näe. Poliitikutel ja ametnikel peaks olema aga juba piisavalt kogemust hindamaks reaalselt Eesti suutlikkust kaitsta ja selgitada oma positsioone Brüsselis. Oleme ausad: meie edu selles tegevuses on olnud väga tagasihoidlik. Ja seal pole midagi imelikku. Meie erisuste arvestamine tähendaks nende mõistmist, see aga nõuaks teistelt meie olukorrasse süvenemist. Eestis on umbes 1,3 miljonit elanikku, Euroopa Liidus kokku 490 miljonit. See suhtarv ütleb kõik. Tahe ja valmisolek meie probleemidesse süüvida on objektiivselt vähene. Kroonile uus vahetuskurss? Toon ära enda asjakohase kogemuse Eesti krooni ja euro kursi kahepoolsest fikseerimisest. Mida kaugemal meist paiknevad liikmesriigid, seda formaalsemalt ja teooriaõpikutest lähtuvate mudelite põhisemalt nad meie olukorda käsitlevad. See ei tähenda aga, et neil poleks positsiooni ja nad seda ei kaitseks ega esitaks. Ja kui proovida vaadata meie konvergentsiraportite numbreid ilma sisusse süüvimata, siis teooriaõpikute järgi tekibki piisavalt küsimusi meie vahetuskursi õigsuses.

Mida aasta edasi, seda suuremaks kasvavad numbrite aegridadest lähtuvad riskid. Kui te võtate kas või 2004. aasta juuni nullpunktiks vahetuskursi 15,6466 ja vaatate majanduse põhinäitajate arenguid 2014. aastal, leidub küsitavusi küllaga.

Ja kui me täidamegi ühel heal päeval konvergentsikriteeriumid ja komisjon teeb teistsuguse ettepaneku vahetuskursi suhtes kui kehtiv kas keegi siis usub, et meile jääb manööverdamisruumi ei ütlemiseks? Ütlemaks, et meie ettepandud kursiga ei liitu? Teoreetiliselt võib ju selle üle arutada, praktiliselt on see aga võimatu. Suuresti nii juriidilistel, poliitilistel kui ka majanduslikel põhjustel.

Kirjeldarud administratiivse riski maandamiseks tuleb euroalaga liituda nii kiiresti kui võimalik. Majanduskasvu pidurdumine on selles kontekstis võimalus ühekordsete meetmete toel vajalikud referentsväärtused normaalse konvergentsi tingimustest kiiremini seljatada. Selle saavutamiseks on vaja ühiskonnas kokku lepitud plaani. Alternatiivne plaan selle riski maandamiseks on euro Eestis käsutusele võtta paralleelvaluutana.

Savi käitumine oli veel jaburam kui Ilvese oma

2008-07-08

Juba vaibuma hakkavale vaidlusele Eesti-Vene piirileppe preambuli otstarbekusest kallas eile õli juurde endine Riigikogu esimees ja Euroopa Parlamendi liige Toomas Savi. Mind ei hämmasta mitte Savi soovitus preambulist loobuda, vaid viis, kuidas ta oma seisukoha edastas - Euroopa Parlamendi kõnetoolist, kuhu tal muidu väga tihti asja ei ole.

Üks viga on juba varem tehtud – nimelt võis presidendi eelmise nädala avaldus jätta mulje, et piirileppe seiskumine on Eesti taga kinni. Nüüd läheb keegi ja ütleb seda Euroopa Parlamendi ees. Tuleks vist kümme korda järjest hüüda, et ei ole - Eesti pool pole teinud ühtegi reservatsiooni tehnilisse leppesse, ratifitseerimine takerdus Vene Riigiduumas ja lõpuks võeti lausa allkiri tagasi! Võime vaielda selle üle, kas preambul oli vajalik või mitte või kas piirilepe on Eestile hea lepe või ei ole, aga me ei tohi anda täiesti masohhistlikku signaali, et meie oleme süüdi. Sest me ju ei ole!

Mulle on siiani arusaamatuks jäänud, miks president Ilves algatas selle vaidluse läbi televisiooni, mitte kohtumisel Riigikogu fraktsioonide juhtidega, et testida nende seisukohti. Veel jaburam on probleem Euroopa Parlamendi ette tuua. Kelle jaoks? Mis eesmärgiga? Kui Savi tahtnuks lülituda Eesti-sisesesse väitlusse või vaielda Reformierakonna esimehe Ansipiga, siis olnuks tal ju kümneid paremaid võimalusi seda teha. Polnud mingit tarvidust teha seda Euroopa Parlamendis, kus see avaldus on eesmärgipäratu, et mitte öelda Eestile kahjulik.

Eriti kentsakas oli avada pärast Savi-uudise lugemist Euroopa Parlamendi kodulehekülg ja saada teada, et esmaspäevane päevakord oli täidetud järgmiste teemadega: romide (s.t. mustlaste) sõrmejälgede tuvastamise andmebaasi loomine Itaalias, toidulisandite raport, kodukorra küsimused jms. Mis te arvate, millise teemaga Eesti-Vene piirilepe kõige paremini haakub?

Tõsi on hoopis see, et Savi rääkis ühe-minutilises vaba mikrofoni voorus. See on oluliste jooksvate poliitiliste küsimuste tõstatamise koht. Näiteks Tunne Kelam on seal varemalt rääkinud Anna Politkovskaja tapmisest ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste mittetäitmisest Tšetšeenia sõja ajal toime pandud rikkumiste osas. Mis Savisse puutub, siis mingit vajadust ega konteksti piirileppest kõnelemiseks Euroopa Parlamendis ei olnud ja seda ei teki ka selle nädala jooksul. Jääb küsimus: miks seda siis vaja oli?

* 09.07.2008 Toomas Savi tarbetu kõne, Pärnu Postimees

* 10.07.2008 Mida ja kellele Savi Strasbourgis rääkis?, Põhjarannik

Järeleandmise piir

2008-07-05

Jaagupipäeva ja varajase odra võtmise vahele jääb päevi ehk nädala jagu. Kuna Riigikogu sel ajal veel tööl tagasi ei ole, jäävad poliitilised diskussioonid ära. Millal siis arutelu Eesti-Vene piirilepingu mõlemapoolseks kehtestamiseks algab? Kui samal ajal, mil järgmise aasta riigieelarve menetlemine, siis on selge, et igapäevase elu seisukohast on eelarve tähtsam ehk mingit diskussiooni ei toimugi. Kui diskussioon lükkub aega kolmekuningapäevast munapühadeni 2009 - kas me oleme selleks vabad, kui samal ajal käivad ettevalmistused kahtedeks valimisteks? Ei ja nõnda politiseeritakse ka piirileping. Sooja rahu asemel saame uue vaatuse külmas sõjas.

Piir mitte ainult meile

Pole mingi avastus, et Eesti piir kagus vastu ida on ühtlasi Euroopa Liidu piir selles sektoris vastu Vene Föderatsiooni. Euroopa Liidu suhted Venemaaga ei saa olla homogeensed ehk ühetaolised üle kogu liidu, selleks on iga liikmesriigi ajaloolised seosed meie idanaabriga liiga eripalgelised (Prantsusmaa idanaaber ei ole Venemaa olnud mitte kunagi!). Samas pole Euroopa Liidu ja kunagise ühisturu piir ida poole olnud algusest peale nagu Hiina müür, rajatis igaveseks.

Ma ei mõtle ainult Euroopa Liidu laienemist ja partnerlussuhteid Venemaa ning Euroopa Liidu kui terviku vahel. Mõtlen kahest konkreetsest punktist, mis pole tavalised. Üks on Königsberg kui Venemaa osa teispool Euroopa Liidu idapiiri, teine Saatse saabas Lutepää ja Sesniki vahel. Tartu rahu mõttes polnud mingit saabast, see tekkis II maailmasõja tulemusel. Ka Königsberg oma praegusel kujul Gdanski (Danzigi) lahe idakaldal on II maailmasõja tagajärg. Venemaa ei loobu Königsbergist. Mis hinnaga ta loobuks Saatse saapast?

Niihästi Euroopa Liidu kui riikide ühenduse kui ka Schengeni ruumi mõttes peab liidu idapiir olema fikseeritud ja kontrollitav. Selles ei tohi olla kahemõttelisusi. Königsbergi suhtes neid ka pole. Saatse saapa puhul on. Et olla ühemõtteline - kui Vene Föderatsioon tahab, et edasiminekuks meie ja tema suhetes hakkaks kehtima võrdväärselt ratifitseeritud piirileping, siis saab ta Saatse saapa kauba peale ega ole tarvis erilist fantaasiat selleks, et mõista: pärast Orava rahvusvahelise piirikompleksi valmimist hakkab ala Lutepää-Obinitsa joonest meist kaugenema. Orava vald tugevneb, kuid mis saab tema „tagalast"?

Et diskussioon toimima hakkava piirilepingu üle oleks produktiivne, peaks teadma Venemaa hoiakuid oma piiride ja mõjusfääride kohta üldisemalt. Olgu need hoiakud kui tahes diferentseeritud, ikkagi lähtuvad nad tugeva Venemaa ideoloogiast. See on probleemiks Kaukaasias, aga ka Nistru jõe ääres alal, mida vanasti nimetati Bessaraabiaks. Kõige uuemate teadete järgi on Moldova valmis möönma Transnistriale iseseisvust. Pole meie asi sekkuda teise riigi siseasjadesse, ent kokkuvõttes tähendaks see Moldova lõhestamist analoogiliselt sellele, mis toimub Kodori jõe ääres Suhhumist kagu poole.

Vorst vorsti, piir riigi vastu?

Meil siin pajatatakse sellest, kas viide Tartu rahule piirilepingu preambulas on praktiline. Maailma mõõtkavas on praktiline hoopiski põhimõte divide et impera ehk jaga ja valitse - igasuguse impeeriumi üks nurgakive.

Kui Eesti loobuks piirilepingus viitest Tartu rahule, mida me vastu saaksime? Päris kindel, et meile ei hakata transportima teistega võrreldes odavamat gaasi ja naftat. Kuna Venemaa on huvitatud oma sadamatest, ei saa me enamsoodustusrežiimi Muugale või Paldiskisse. Saame selle, et Eesti Vabariik 1918-1940 ja Nõukogude okupatsioon 1939-1992/1994 tuleb panna sulgudesse. Leping on, aga teiste jaoks.

Euroopa Liidu kontekstis on Eesti-Vene piirileping rahvusvaheline objekt. Seda suunda ei tohi forsseerida, kuid ka mitte unustada. Mina jätaksin kogu küsimuse praeguse kontrolljoone tasemele, näidates samal ajal, et Eesti pole olnud kahe riigi suhetes piduriks.

Ukraina näljahäda oli kommunismi üks ulatuslikumaid kuritegusid

2008-07-04

Tegemist pole juhusliku otsusega, Ukraina praegune juhtkond on tõstatanud holodomori hukkamõistmise küsimuse erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides, kirjutas Herkel oma ajaveebis.

Holodomori tragöödia teadvustamine kommunismi ühe kõige ulatuslikuma kuriteona on Ukraina jaoks keskne küsimus. Tõlkes tähendab holodomor „näljahäda". Stalini ja Molotovi poolt rakendatud viljakogumisnormid jätsid külaelanikud toiduta.

Laastavalt mõjusid liikumispiirangud, mis ei lubanud inimestel hukule määratud küladest lahkuda. Holodomori tagajärjel hukkunute arvu on hinnatud väga erinevalt, alates kahest ja poolest miljonist ja lõpetades 7-10 miljoniga.

Holodomori on kuriteona hukka mõistnud mitme riigi parlamendid, kaasa arvatud Eesti Riigikogu. Kuna holodomor tekkis Nõukogude Liidu juhtkonna poliitiliste otsuste tagajärjel taotlevad ukrainlased selle tunnistamist mitte lihtsalt kuriteoks, vaid genotsiidiks. Hiljutises OSCE dokumendis sõna „genotsiid" siiski puudub.

Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel kogusid ukrainlased holodomori raporti algatamiseks koguni kuuskümmend allkirja, lootes juba ette võimalikult laia toetuspinda saavutada.

Selle peale esitas Vene delegatsioon teise algatuse, mis käsitles Nõukogude Liidu territooriumil aset leidnud suure näljahäda 75 aastapäeva. Venelased ütlevad, et tegemist oli looduskatastroofiga, mis ei puudutanud mitte ainult Ukrainat, vaid ka Kubanimaad, Kasahstani jne.

Öeldakse, et ennekõike oli 1932. aastal tegemist raske saagiaastaga. Ometi ei saa see vabastada viljakogumise korraldajaid vastutusest. Vastupidi, seda enam tulnuks näha halastamatu aktsiooni tagajärgi küladele. Pealegi algasid ulatuslikud repressioonid nn. saboteerijate vastu juba enne, kui nälg oma töö tegi.

Nagu niisugustel puhkudel juhtub, langetati ENPA komitees saalomonlik otsus, et kahe erineva algatuse põhjal pannakse kokku üks raport. Kuna aga algatused lähenevad täiesti erinevatest hinnangutest langeb kogu vastutus raportöörile, kelleks sai albaanlane Alexander Biberaj.

Biberaj maailmavaadet teades arvan, et ta jääb selgelt holodomori kui stalinistliku kuriteo hukkamõistmise juurde, lisades sinna näiteks Kubanimaad ja Kasahstani puudutavad osad.

Vaieldamatult oli neis piirkondades samuti tegemist nõukogude võimu poolt kunstlikult tekitatud inimkatastroofiga. Tõsi, kasahhid ja kasakate järeltulijad ei taotle toimunu genotsiidiks tunnistamist.

ENPA raportite juurde kuulub ulatuslik seletuskiri, mistõttu võib oodata, et põhjalikult töötatakse läbi nii Ukraina holodomor kui ka samal ajal mujal Nõukogude Liidus viljakogumisega tekitatud näljahädad.

Seega võib venelaste poolt teema neutraliseerimiseks mõeldud laiendus tegelikkuses tuua pildile uued, seni vähem kõneldud teemad. Igal juhul on holodomor loogiline jätkusamm algatustele, mille eesmärk on totalitaarse kommunismi kuritegude päevavalgele toomine ja hukkamõist

Kaugemas vaates jõutakse sihile siis, kui ka Venemaa Föderatsioon on valmis kommunismi kuritegelikku pärandit täiel määral tunnistama.

Nimetagem asju õigete nimedega

2008-07-03

Läinud nädalal tähistati Pariisis 25 aasta möödumist maailma parempoolseid erakondi koondava Rahvusvahelise Demokraatliku Liidu (IDU) asutamisest. 1983. aastal oli maailm üsna teistsugune koht kui praegu.

Kommunistlik nõukogude impeerium tundus olevat oma võimsuse tipul, Lääs oli lõhestatud, nõrk ja tõsistes majandusprobleemides. Oli puudus valitses liidritest, kes julgenuks nimetada asju nende õigete nimedega. Valitses poliitiline korrektsus, mis väljendus julguse puuduses maailma probleemidele otsa vaadata ning nende lahendamiseks midagi ette võtta.

Õnneks sai see aeg 1980. aastate algul otsa. Vastukaaluks aastakümneid kestnud pahempoolitsevale minnalaskmisele tõusid Läänes üksteise järel esile liidrid, kes julgesid oma põhimõtete eest seista. Silmapaistvamad nende seast oli „raudne leedi" Margareth Thatcher ning Ronald Reagan.

Kui seni oli kommunismi küll kardetud, kuid tema vastu otseselt välja astuda peeti poliitiliselt ebakorrektseks, siis Reagan nii ei arvanud. Ta ütles välja, et tegemist on „kurjuse impeeriumiga".

Selle eest ei silitatud tal pead ei idas ega läänes. Üldine arvamus oli, et Reagan läks üle piiride, kuid nagu hiljem näha, pani just see hoiak aluse Lääne võidule külmas sõjas ja Nõukogude impeeriumi lagunemisele. Sest Reagan ainult ei rääkinud, ta tegutses.

Sama toimus ka Lääne majanduspoliitikas. Seni kõikvõimsa ning kõike kontrolliva valitsuse asemel hakati võimu andma inimeste endi kätesse, taastades mitmed vahepeal kaotsi lastud turumajanduse põhitõed. Ükski nendest sammudest polnud populaarne, tuues kaasa arvukalt proteste ja pahameelt - juhtivate lääneriikide majanduse muutsid nad aga taas konkurentsivõimeliseks.

Sedalaadi „poliitiliselt mittekorrektseid" ehk olemasolevale reaalsusele julgelt otsa vaatavaid otsuseid võib sellest perioodist veel pikalt ette lugeda. Nüüd 20 aastat hiljem, seisab maailm mõnes mõttes aga samasuguste probleemide ees.

Vahepeal avalikus arvamuses domineerinud arusaam „ajaloo lõpust" ehk demokraatia ning vabaduse möödapääsmatust võidust ei aidanud uutele väljakutsetele vastamisele kaasa. Sest see, mis maailmas toimub on pigem ajaloo taastulek.

Kuigi seda ei taheta ikka avalikult tunnistada, ei seisa Lääs vastamisi mitte ainult agressiivsemaks muutuva islami, vaid ka taas-imperialistliku Venemaa ning kommunistlikus süsteemis püsiva Hiinaga, kelle toetus kõrgetel toorainehindadel ratsutavatele diktaatoritele on kaasa toonud demokraatia taandarengu mitmes maailma piirkonnas.

Nendele väljakutsetele oleks Läänel igati võimalik tõhusalt vastata, kui suudetaks olla ühtsed ning tekkinud probleeme tunnustada. Seda paraku ei tehta, sest Venemaad imperialistlikuks nimetada pole ju „korrektne", rääkimata kommunismi kuritegelikuks kuulutamisest.

Nii veeretataksegi sõnu nagu tatikuuli ning loobutakse kättevõidetud positsioonidest. Selle asemel, et kaitsta kristlust kui tänase Lääne kultuuri alust, tolereeritakse radikaalse islami ning selle poolt esindatud põhimõtete võidukäiku Euroopas.

Selle asemel, et seista perekondlike väärtuste eest ning astuda samme laste arvu suurendamise eest, orienteerutakse hedonistlikele väärtustele ning minnalaskmisele - seda kõike „poliitilise korrektsuse" nimel. Mõnel Euroopa maal on isegi jõulude sidumine kristliku sümboolikaga pandud kahtluse alla - sest see võib mõnda teist usku solvata.

Nii Lääs kaugele ei jõua. Vajame uuesti sama vaimu, mis oli 1980. aastate alguse liidritel, julgust unustada poliitiline korrektsus ning nimetada asju nende õigete nimedega. Vaid sellest saab Lääne taassünd alata.

*Artikkel põhineb Mart Laari Pariisis 26. juunil IDU tippkohtumisel peetud kõnel (toim).

Aserbaidžaan on Euroopa Liidust veel kaugel

2008-07-01

Ergastav optimism on poliitikas hea vahend. Tuleb sisendada rõõmu ja teotahet, mis paneb inimesed uskuma, et kaugel terendavad eesmärgid on visa tööga saavutatavad. Loodan, et just sellisest positiivsest soovist olid kantud Kristiina Ojulandi hiljuti Bakuus tehtud avaldus Aserbaidžaani peatsest suundumisest Euroopa Liitu.

Tõsi, hiljem asendus see uudis paremini põhjendatud tekstiga, mis kõneles Taga-Kaukaasia integreerimisest euro-atlantliste struktuuridega ja rõhutas ka kriteeriumide täitmise vajadust.

Minu kogemused Aserbaidžaaniga kinnitavad, et sel maal on komme väikestki kiitust võimendada, aga kui räägitakse probleemidest, siis jääb see pehme ja diplomaatilise väljendusviisi korral hoopis tähelepanuta. Selliste tähendusnihete korral ei pruugi Kristiina optimism soovitud tulemusi anda. Ilma kriitiliste laienditeta võib tema väljaütlemine muutuda argumendiks nende suunas, kes kipuvad liiga palju rääkima sõnavabadusest, poliitvangidest ja parlamentaarse demokraatia sisulisest puudumisest.

Loodan siiski, et nagu Euroopa poliitikud seda enamasti teevad, juhtis ka Riigikogu aseesimees tähelepanu kolme vangistatud ajakirjaniku olukorrale. See on n.-ö. inimõiguste paketi miinimum, ehkki probleeme on palju rohkem.

Teisipäeval tuleb mul koos Jevgenia Živkovaga Bulgaariast esitada Strasbourgis ENPA-le raport Aserbaidžaani olukorrast. Arvestades, et Eesti peab sel ajal jaanipäeva ja Strasbourgi töömelus ei pruugi mul kodumaale suunatud pressitööks ka eriti aega jääda, jõudsin järeldusele, et kuna meile see teema juba püstitati, siis võiksin raporti põhipunktid ennetavalt läbi käia. Resolutsioonist, soovitustest ja selgitavast memorandumist koosneva raporti tööversioon on kättesaadav ka veebilehel:

http://assembly.coe.int/Main.asp?link=/Documents/WorkingDocs/Doc08/EDOC11627.htm .

Toon siinkohal vaid mõned olulisemad probleemid, mis tuleb otsustavalt seljataha jätta, et oleks võimalik Euroopa Liidu teemal tõsiselt rääkida.

Esiteks. Mitte ühedki Aserbaidžaani valimised alates Euroopa Nõukogu liikmeks saamisest 2001. aastal ei ole vastanud põhilistele demokraatlikele standarditele. Mitmed Euroopa Nõukogu soovitused jäid valimiskoodeksi ja avaliku koosoleku seaduse vastuvõtmisel tähelepanuta. Eeskätt pole valimistel osalejatele tagatud võrdsed võimalused - see puudutab nii võimalust kampaaniat teha kui ka esindatust valimiskomisjonides.

Teiseks. Aserbaidžaanis on poliitvangid. Olen selle probleemi jaganud kaheks: vangistatud ajakirjanikud, kes tuleb viivitamatult vabastada, ja raskes tervislikus seisundis vangid, kes tuleks vabastada humaansetel kaalutlustel, laskumata pikematesse vaidlustesse teemal, kas ikka on tegemist poliitvangidega või mitte. ENPA-s ootab otsustusjärge ka ettepanek eraldi poliitvangide raportööri määramise kohta.

Kolmandaks. Kujunenud hirmuatmosfääris kahaneb vaba meedia osakaal. Televisioon on valitsusmeelne, järel on üksikud sõltumatud ajalehed. Majandussanktsioonid, rünnakud ajakirjanike vastu ja peatoimetajate vangistamine on viinud mitmete väljaannete sulgemiseni. 2005. aastal tapetud ajakirjaniku Elmar Hüsseinovi mõrvaga seotud asjaolud on siiani avamata.

Neljandaks. Aserbaidžaani iseloomustab ulatuslik korruptsioon, kohtuvõimu nõrkus ja sõltuvus, samuti kaitseadvokaatide vähesus. Vaatamata sellele, et neis valdkondades on viimastel aastatel tehtud mitmeid siseriiklikke ja rahvusvahelisi programme, pole olukord sugugi paranenud.

Ma saan väga hästi aru sellest, et Euroopale on tähtsad Aserbaidžaani maavarad ja strateegiline asend energiajulgeoleku tagamisel. See ei saa siiski tähendada, et inimõiguste teema unustatakse. Olen ka püstitanud lihtsa küsimuse: kuhu jääb Venemaa raport? Miks seda ikka veel pole? See aga ei tähenda, et mina saaksin oma raporti koostamata jätta või teha seda hinnaalandusega.

Häbi Euroopa, häbi Eesti pärast

2008-06-26

Euroopa Liit otsustas tühistada sanktsioonid kommunistliku Kuuba vastu, tunnustades sellega Raul Castro valitsuse "liberaalseid reforme". Seda uudist võis oodata, kuid ikkagi on seda vastik lugeda. On raske uskuda, et terve mõistusega inimesed võivad tõsiselt rääkida Kuubal saabunud liberaliseerimisest.

Jah, Kuubal on nüüd kohalikel inimestel õigus siseneda välismaalasi majutavatesse hotellidesse, samuti võivad nad nüüd omada arvutit, kuigi raha selleks näib jätkuvat vaid kommunistlikul nomenklatuuril. Interneti vaba kasutamine on aga endiselt keelatud, räägitud muudest vabadustest. Ja seda nimetatakse liberaliseerimiseks?

Euroopa võiks kuulata antud küsimuses nende arvamust, kes demokraatia eest Kuubal seisavad ning kes olid sanktsioonide mahavõtmise vastu, kinnitades, et see vaid julgustab kommunistlikke võime endisel viisil jätkama. Euroopa Liit otsustas küll, et aasta jooksul vaadatakse olukord Kuubal uuesti üle, kuid kahjuks ei saa kohe kuidagi uskuda, et juhul, kui poliitvangid endiselt vanglates mädanevad ning internet kuubalastele suletuks jääb, Euroopa mehemeelt leiab, et sanktsioonid taastada. See otsus nõuab üksmeelt ning kindlasti leidub Euroopast vähemalt üks riik, kes selle blokeerida võtab.

Üksmeelt nõuab aga ka sanktsioonide kõrvaldamine. Seetõttu on mul häbi mitte ainult Euroopa, vaid ka oma maa pärast. Eesti teab oma valusate kogemuste põhjal, mida kommunism endast kujutab. Mida oleksime mõelnud, kui pärast noorterahutusi ja "40 kirja" oleks Läänes kuulutatud, et tegelikult ei toimi Eestis mitte venestamine, vaid liberaliseerimine, mille tõestuseks on fakt, et kuigi dissidente pannakse Nõukogude Eestis endiselt vangi, kiusatakse "40 kirjale" allakirjutanuid lihtsalt niisama taga. Nüüdseks on sellest möödunud paarkümmend aastat ning oleme oma mineviku unustanud. Kuigi kaks riiki - Rootsi ja Tšehhi - sanktsioonide kõrvaldamise vastu välja astusid, jättis Eesti nad toetuseta. Nii pandigi lõpuks nendegi suud kinni, jõudes "kuldse" üksmeeleni, mis kommunistlikku diktatuuri Kuubal paraku vaid tugevdab.

Euroopa Liit üritas taas hüpata üle oma varju

2008-06-16

Esimene kord oli siis, kui valmistati ette suurejooneline põhiseaduslik lepe ja see kõrbes Prantsusmaa ja Hollandi referendumitel. Lissaboni reformilepe oli mõeldud palju tagasihoidlikumana, aga nüüd lasid iirlased selle oma rahvahääletusel allavett.

Palju on räägitud sellest, et rahvahääletuste ebaõnnestumine ei peegelda päris hästi suhtumist leppesse, mida hääletatakse. Euroopa tulevikku kujundada üritanud lepped on liiga mahukad ja abstraktsed selleks, et olla referendumiküsimusena mõistetavad. Prantslaste "ei" oli omal ajal selgelt sisepoliitiliste pettumustega seotud, Euroopa põhiseaduse leppe referendum kujunes sisuliselt protestihääletuseks. Nüüd otsitakse ja ilmselt ka leitakse samu elemente Iirimaa referendumi ebaõnnestumises.

See kõik võib õige olla, aga sisulisemad küsimused on mujal. Kui rahva ette tuuakse küsimused, mille olemust rahvas ei adu, siis on mingi tõrge muudes otsustuslülides. Kui mõne organisatsiooni puhul muutub otsustusmehhanism põhiküsimuseks ja sisemise ülesehituse probleeme ei suudeta adekvaatselt lahendada, siis on see halb märk. Mõelgem, kui palju energiat pandi Euroopa Tuleviku Konvendile, põhiseaduslikule leppele ja nüüdsele Lissaboni leppele! Samal ajal on praktiline välispoliitika hambutu ja energiajulgeolekupoliitika olematu.

Tüüpiline lohutus Iiri referendumi puhul on see, et vaadake - see ju ongi ühendusesisene demokraatia. Mulle paistab siiski, et demokraatiat viljeldakse valel moel ja vales kohas või siis on hoopis pseudodemokraatiaga tegemist. Selle asemel, et latt jõukohasele kõrgusele seada ja järgmised probleemid lahendusjärjekorda rivistada, püütakse jonnakalt üle iseenda varju hüpata.

Pigemini on vale hoopis too Konvendil kultiveeritud põhiseaduslikkuse loogika, mis paisutab lepped ülemääraseks ja laseb need siis mõnedel riikidel rahvahääletusele viia. Mis asja on prantslastel, hollandlastel või iirlastel sellega, kui nemad teavad, et neil on oma riik ja toimiv põhiseadus? Nad ei ole ju tagasi lükanud isegi mitte oma kuulumist Euroopa Liitu, vaid mingi arusaamatu "kammajaa", mida neile lihtsalt selgitada ei suudetud.

Samal ajal on Euroopa Liit üles ehitanud ülisuure, kuid tihti vähetõhusa bürokraatia, millesse inimesed ei saa sekkuda. Ilmselt sellepärast võivadki niisugused hääletused kergesti muutuda võõrandumise vastu suunatud protestiaktsioonideks. Euroopa Komisjoni otsused on kaugel ja kõrgel ning paljud direktiivid on läinud ühtsuse otsimisega liiga kaugele, et mitte öelda jaburaks.

Meie jaoks on aga kõige olulisem Euroopa Liidu välispoliitiline toimekus ja südikus. Uue ebaõnnestumisega on Liit kahjuks kahandanud nii autoriteeti kui enesekindlust.

Kommentaar: Lissaboni leppe referendumil võidutses Iirimaa eurokalkun

2008-06-14

Kindlasti on tegemist mõru uudisega ELi tuleviku suhtes. Ilmselt päevapealt ei muutu midagi, nii nagu ei juhtunud midagi põhiseadusleppega, kui see Prantsusmaal ja Hollandis referendumil tagasi lükati.

Nüüd tegutseb EL edasi Nizza lepingu alusel, mille teemad on pigem minevikku suunatud. Lissaboni lepe tegeleb aga edaspidi oluliste küsimustega, nagu ELi otsustusvõime määramine, energiajulgeolek ning ühine välis- ja julgeolekupoliitika.

Plaani B ei saa eksisteerida. Kui EL tahab olla konkurentsivõimelisem, pole Lissaboni leppele - ükskõik mis nime all - alternatiivi.

Iirimaa "ei" tähendab uut sisekriisi ELis

2008-06-13

Selle asemel, et kaheksa aastat kestnud reformivaidlustele punkt panna ning keskenduda Euroopa Liidu üldvõimekuste kasvatamisele globaalses konkurentsis, peame taas keskenduma siseküsimustele. Euroopa kaotab lihtsalt väärtuslikku aega ajal, mil maailm on kiires dünaamilises arengus.

Ka ei mõju Iirimaa referendumi tulemus kuigi hästi majanduskliimale tervikuna. Negatiivseid uudiseid on lihtsalt liiga palju.

Mis edasi? Järgmisel nädalal peaksid sellele küsimusele vastama ühenduse välis- ja peaministrid. Valikuid on suuresti vaid kaks: kas asutakse uue leppe läbirääkimistesse või jätkatakse ratifitseerimist lootuses, et "Iiri probleem" saab lahenduse.

Tänased avaldused viitavad pigem teisele variandile. Samas olen veendunud, et Euroopa Liit saab ka sellest kriisist üle ilma tõsiste tagajärgedeta.

Eestile nagu igale teiselegi liikmesmaale tähendab Iirimaa "ei" ühist probleemi, millele tuleb leida lahendus. Meile on oluline, et Euroopa Liit saaks senisest parema efektiivsusega ja suurema pühendumisega keskenduda poliitilistele probleemidele nagu energiajulgeolek, siseturu avatus, välis- ja julgeolekupoliitika ning ühenduse laienemine. Seetõttu on Lissaboni lepe ehk reformilepe paratamatu. Probleemid ei kao ju kuhugi.

Otseselt ei tähenda aga Iirimaa "ei" meile midagi, nii, nagu see oli ka põhiseadusliku leppe tagasilükkamise puhul. Euroopa Liit toimib edasi olemasoleva õigusruumi kaudu. Kahjuks on see vaid pigem minevikku kui tulevikku suunatud olemusega.

Kas Tallinn on siis ikka meist kaugemal kui Brüssel?

2008-06-12

See küsimus on minu jaoks kaheti tõlgendatav, sest võib peegeldada tavapärast mõtlemisviisi, et meie hea käekäik sõltub üksnes kaugel asuvatest võimukeskustest.

Kõigest 20 aastat tagasi oleneski pea kõik Moskvast ja sealsest poliitbüroost. Sealt määrati Eesti kui sovetprovintsi majanduse areng, otsustati uute kaevanduste rajamine, tööjõu sissevedu, välisvaluuta ressursi suurus.

Kuid küsimus osutab sageli ka suurenevale võõrandumisele Tallinnast, sest ligipääs pealinnas asuvatele otsustajatele ning nendelt mõtteka reageerimise saavutamine on nii mõnigi kord raskem kui toetuse leidmine Brüsselist.

Eelarvamuslik hoiak on ka Brüsseli suhtes kogu Euroopas laialt levinud. Üks põhjusi on vägagi inimlik: kõike, mis ühes liikmesriigis kordaläinuks võib pidada, kipub valitsus mõistagi enda arvele kandma. Kuid kui midagi äpardub või takerdub, siis on hõlpsam näidata näpuga Brüsselile, et meie siin teeksime küll, aga need eurobürokraadid seal takistavad.

Asjatundjate arvates aitab säärane hoiak kaasa sellele, et märgatav osa 570 miljonist kodanikust tajub Euroopa Liitu eelkõige kui jäiga bürokraatiaga tohutut võimukeskust.

Selline arusaam ei pea õnneks paika. Et Euroopa rahaga ehitatakse maanteid, tervendatakse keskkonda, renoveeritakse spordisaale ja rahvamaju, toetatakse põlluharijaid ja kodanikualgatusi, kogeb niihästi Venevere kui Rakvere elanik.

Koostööks ühinenud Euroopa üks aluspõhimõtteid on solidaarsus. See tähendab nõrgemate abistamist, arengutasemete ühtlustamise pikaajalist strateegiat. Struktuurifondide summad, mida Eesti uue liikmesriigina kasutab aastast 2007, on solidaarsuse konkreetne väljund. See pole heategevus, vaid toimib tegelikult kõigi liikmete huvides.

Teine kainestav argument Brüsseli väidetava kõikvõimsuse suhtes on, et Euroopa bürokraatia käsutuses on 1% liikmesriikide rahvatulust. Kui see arv ei avalda muljet, siis vaadakem olukorda teisest otsast: 99% tuludest jääb liikmesriikidele enestele. See 99% jaotatakse ja kasutatakse nende endi valitsuse ja omavalitsuste otsuste alusel. Nii et Tallinn ei ole lähemal kui Brüssel ainult geograafiliselt, vaid ka tähtsuse poolest.

Euroopa Liidu keskuses Brüsselis kehtestatakse paljud ühisreeglid ja -suunad. Mõni neist on nagu ikka vaieldav. Siin aitab edaspidi suuremat selgust tuua lähimuspõhimõte, mille pakkus välja Euroopa Tulevikukonvent ja mis moodustab osa uuest Lissaboni reformilepingust. See tähendab, et asjade üle peab otsustama põhimõtteliselt kodanikule lähimal tasandil, milleks on omavalitsus või siis liikmesriigi valitsus. Euroopa Komisjoni kohustus on tegeleda ühenduse üldise strateegia ja programmidega.

Nii või teisiti, et Eesti areng kulgeks paremini ja õiglasemalt, selle eest vastutab Tallinn, mitte Brüssel. Me ise otsustame Toompeal või Lääne-Virumaal, kuidas Euroopa fonde kasutada, kui mõttekalt, kui tõhusalt, kui tasakaalustatult, kui pikas perspektiivis. Seetõttu on ülim aeg keskenduda mitme praktilise probleemi lahendamisele.

Näiteks Euroopa fondide tulevikule, nende sihiteadlikule kasutamisele maapiirkondades elamisväärsete tingimuste loomiseks, pikaajalise regionaalstrateegia loomisele ning haldusreformile.

Nende üle peaksime otsustama koos, võimalikult laia koosmeele alusel. Just sellise koosmeele saavutamine, mis ületab erakondlikkuse, tähendab Eesti rahvuslike huvide edendamist tegelikkuses. Teisisõnu - Euroopa Liit pakub vahendid ja reeglid solidaarsusest tulenevate võimaluste kasutamiseks. Eestil on aga otsustav sõna öelda selle kohta, kuidas ELi võimalusi kõige tõhusamalt ja otstarbekamalt ära kasutada.

Euroopa fondide tulevik? Kui kauaks saame planeerida läinud aastal avanenud struktuurifondide vahendite kasutamist? Meie tublid euroametnikud prognoosivad juba praegu, et aastaks 2014 jõuab Eesti rahvatulu tänu ühtekuuluvusraha tõhusale toimele tasemele, mis ületab 75% ELi keskmist. Sel juhul ei kvalifitseeru tubli Eesti kuue-seitsme aasta pärast enam EL abirahale senises ulatuses. Kas see tähendab 2014. aastal mullu alanud seitsme rammusa aasta lõppu? Kuidas kavatseme jätkata aastast 2015?

Eesti ametnike avameelsus kõlab Euroopa areenil värskendavalt. Kuid tuleb mõelda ka sellele, et Brüsseli asjatundjad võivad meie rahuloluavaldusi Eesti seniste, enne majanduslangust saavutatud edusammude üle hakata aluseks võtma järgmise rahastamisperioodi planeerimisel. Kas oskame siin õigeaegselt reageerida?

Minu neljaaastase kogemuse põhjal pole ELis keegi naljalt loobunud juba saadavast rahast. Näen, kuidas vanemad riigid seisavad küünte ja hammastega oma toetuste säilitamise eest. Kauged ülemeremaad (endised kolooniad) Atlandi ja India ookeanis ning Kariibi meres on endale välja võidelnud erisoodustused, mida alles äsja otsustati mitte ainult jätkata, vaid isegi suurendada. Värvikas näide - Madeira saar saavutas õiguse kohapeal toodetud õllelt vähem aktsiisi võtta, soodustamaks selle püsimist konkurentsis. Kuid kas erisoodustusi vajavad ülemereterritooriumid paiknevad tõesti üksnes Prantsusmaa, Hispaania või Portugali haldusalal? Mulle tundub, et Ruhnu saar oleks Eestile see, mis Madeira Portugalile. Kas võime kindlad olla, et oleme teinud kõik oma saarte ja hõredalt asustatud territooriumide heaks?

Eesti maaelu ja regionaalne areng vajavad pikaajalist arengustrateegiat, mida ei asenda paariaastased koalitsioonilepingud. Asjaolu, et koalitsioonid vahelduvad, tähendab ka seda, et praktiliselt kõik erakonnad on võimul olnud. Seega ei pääse ükski poliitiline jõud vastutusest pikaajalise tulevikupoliitika kujundamisel, mis kavandaks abinõud parimate tingimuste loomiseks maal.

Sellega seostub vahetult rahvusliku kokkuleppe saavutamine, et lõpuks ellu viia poolele teele ripakile jäetud haldusreform. Soome kasutas ära euroliitu astumise, et niisugune reform teoks teha. Seal andis just suurte omavalitsusüksuste loomine võimaluse hakata otsustama kohapeale, kus toimub ka ELi raha jaotamine. Elujõuliste omavalitsuste loomine haldusreformiga on vajadus, mida Eestis pole kuhugi edasi lükata. Sellele osutab kogu Euroopa kogemus.

Lõpetuseks. Tallinna või Brüsseli kaugus või lähedus sõltub suuresti sellest, kui iseteadlikud, algatus- ja vastutusvõimelised oleme Veneveres või Rakveres. Loomulikult läheb meil vaja Tallinna ja Brüsseli toetust.

Kuid samas ei asenda miski vabatahtlikku kodanikualgatust ning omavahelist koostööd. Prügi, mida pillutakse maanteede äärde või jäetakse metsadesse, ei tule Tallinnast ega Brüsselist. See on meie oma häbi ja vastutus. Liiklushuligaanid, joodikud, moraalivabad sahkerdajad, mina-üle-kõige-veendumusega rahmeldajad, õnnetustes hukkunud elujõulised inimesed - kõik see pole importkaup, vaid eestimaine produkt. Eesti olmekultuuri ja moraali saab tõsta, sõbralikkust ja avatust edendada üksnes lähimuspõhimõtte alusel. Euroopa ei ole kusagil "seal", teda luuakse meie enda elukohas. Meie kodus. Euroopa oma väärtuste ja kultuuriga kasvab igaühes meist. Kui me nende väärtuste kasvu soodustame, kasvavad Venevere ja Rakvere vägevamaks Tallinnast ja Brüsselist.

Intervjuu: tuleb juba täna tegutseda!

2008-06-10

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi sõnul tuleks Ukraina ettevõtetega enne riigi ELi pääsemist suhted sisse luua, sest see oleks tulevikus suureks eeliseks.

9.-11. juunini viibib põllumajandusministeeriumi delegatsioon eesotsas põllumajandusminister Helir-Valdor Seederiga visiidil Ukrainas, kus põllumajandusministeeriumid allkirjastavad vastastikuse majandus- ja teaduskoostöö memorandumi. „See oli selline üldisem memorandum, selle kohaselt peaks tulema nüüd ka täpsem tegevuskava. Soovime teadus- ja haridusalast koostööd teha, veterinaaria alast koostööd. Loodame jõuda ka sertifitseerimise lihtsustamiseni," kommenteeris Seeder aripaev.ee-le Ukrainast telefoni teel.

„Need ettevõtjad, kes Ukrainasse müüvad, siis praegu peavad Ukraina ametkonnad tulema siia kohale sertifitseerima - seda tahaks lihtsustada. Nad võiksid aktsepteerida meie veterinaarametit. Nad on põhimõtteliselt sellest huvitatud, kohtusin ka põllumajandusministriga, kelle sõnul ollakse sellest huvitatud," märkis Seeder.

Kas head suhted Ukrainaga võiksid ka Eesti majandusele positiivset mõju avaldada? „Väga raske on mingit arvulist mõju välja tuua. Kuid see visiit aitab kindlasti kaasa Eesti ja Ukraina ettevõtete tegevusele ja tänase seisuga on Ukrainas ettevõtetel huvi olemas. Neil toimib toimub kalandustegevus hästi, selleks on siin turgu. Ka liha, piimatoodete ja teravilja osas on siin turg olemas," loetles minister.

Täna toimub Ukrainas Eesti saatkonna ja EASi ümarlaud ja äriseminar, kus kohtuvad ettevõtjad ja tutvutakse konkreetsemalt Ukraina ärikeskkonnaga. „Huvi on olemas, turg on suur ja seda enam, kui Ukraina saab Euroopa Liidu liikmeks. Kui me juba enne ELi saamist teeme eeltööd ja loome suhteid, siis on see meile suur eelis - juba täna tuleb tegutseda," märkis Seeder ning lisas, et kohtumisel Ukraina presidendi Viktor Juštšenkoga rõhutas viimane, et Ukrainale on väga oluline ELi ja NATO suund.

Eesti lipp kannab endas paljude põlvkondade muret ja rõõmu

2008-06-04

Möödunud neljapäeval Helsingis Läänemere maade ametivendadega nõu pidades märkasin, et naabrite pealinn on lipuehtes. Minu küsiva pilgu peale tähendati, et Soome lipul on ümmargune aastapäev. Selgus, et 29. mail sai nende lipp 90aastaseks: Eduskund kinnitas selle kohe pärast kindral Mannerheimi juhitud võiduka Vabadussõja lõppu.

Nende Vabadussõda lõppes niisiis enne, kui meie oma alatagi jõudis. Kahe lähedase naabri saatuse võrdlemine on tihti õpetlik. Tuleval aastal pühitseb Eesti kaht omavahel vägagi seotud juubelit: 4. juunil möödub 125 aastat sinimustvalge lipu pühitsemisest Otepääl, ent juba 12. veebruaril möödub samuti 125 aastat kindral Johan Laidoneri sünnist Viljandi külje all.

Üks juhtiv Soome poliitik lausus äsja eesti keeleski Martti Turtola sulest ilmunud Laidoneri-raamatut kommenteerides, et pole tänamatumat ettevõtmist kui asuda hindama naaberrahva suurmehi. Lugesin sellest sõbraliku eneseirooniaga öeldud lausest välja, et mitte kõik soome lugejad ei jaga professor Turtola Eesti-kriitilisi vaateid ja hoiakuid.

Kindral Laidoneri lesk Maria suutis ime läbi päästa Kirovi vanglast mõne raamatu abikaasa märkmetega. Kaks nendest asub praegu abikaasade kunagises kodus Viimsi mõisas – kindral Laidoneri muuseumis.

Kindral on vangipõlves raamaturidade vahele kirjutanud mõne isikliku pihtimuse: “Miks ma ei põgenenud Eestist 1940. aasta suvel? Põgeneb see, kes kardab vastutust oma tegude eest. Mina olen iseseisva Eesti riigi tegelane. (...) Aga kannatused selle käigus? (...) Ainult õilsad kannatused ülendavad hinge.”

Nii napid ja haprad, kui need read ka pole, ei näi nad kuidagi kinnitavat professor Turtola põhiteesi: Laidoner oli Eesti Vabariigi reetur, kes lõi sõjalise liidu idanaabriga Soome vastu, lubades Vene pommitajatel tõusta Eesti lennuväljadelt ja külvata surma Soomes.

President Toomas Hendrik Ilves on oma esimesel riigivisiidil Soome tõepoolest nende pommide pärast vabandust palunud. Vabanduspalve ei ole ju kunagi liiast.

Ent liiga vähe on juttu olnud tõsiasjast: kui Eesti lükanuks 1939. aasta septembris baaside lepingu tagasi ja leidnuks end sangarlikust Sügissõjast, polnuks mitte ainsamat Soome diviisi, isegi mitte pataljoni meile appi tõttamas. Selle oli Soome juhtkond eelnevalt teinud meile selgemast selgeks.

Vähe sellest, isegi Läti (kellega meil oli sõjalise liidu leping!) hoidis eemale lihtsameelses lootuses, et ehk läheb see karikas nendest mööda.

Aga Stalin oli tark: ta teadis, et luuda tuleb murda ühe vitsa kaupa. Ta kutsus kõik neli Balti riiki Kremlisse, aga ühe kaupa, alustades kõige väiksemast (Eesti) ja lõpetades kõige suuremaga (Soome).

Tagantjärele tarkuses on ju ilus mõelda: üllas olnuks oktoobris 1939 võidelda Sinimägedes sinimustvalgete lippude all. Aga meil tulnuks seda teha ihuüksi, ühegi liitlaseta. Tolle aja tarkus ütles: püüame pisut taganeda, pisut aega võita (kuni Hitler ründab Stalinit!), püüame seniks maad ja rahvast säästa. Püüame sõdida siis, kui sõjalised eeldused on paremad.

Nüüd teame, et sõjalised eeldused ei paranenudki piisavalt. Isegi 1944. aastal veel üsna tugev ja kestvalt ülbe liitlane – vägagi ebameeldiva lipu all – ei suutnud Teise maailmasõja lõpuks luua meie jaoks rahuldavaid sõjalisi eeldusi. Sinimustvalged värvid keelati meile 44 aastaks. See oli ülekohtuselt pikk aeg. Aga kellele meil oli kaevata?

Ka sinimustvalgete värvide sündides 1884. aastal ei lubanud Vene keisrikull nende kasutamist avalikus ruumis. Nii ongi juhtunud, et seda 124aastast lippu oleme tohtinud vabalt heisata üksnes ühe kolmandiku vältel tema auväärsest east.

Kakskümmend aastat tagasi Tartu muinsuskaitsepäevadel, kui sinimustvalged lipud leidsid taas tee tänavatele, tõotasime üksteisele elada edaspidi väärikalt. Mida see tõotus võis tähendada? Kas Eesti on nüüd väärikam kui toona?

Väliselt kindlasti. On sündinud palju häid asju. Noortel pärnakatel pole näiteks aimugi, kuidas lõhnas Vene sõduri kirsa. Vähe sellest, jälle on olemas Eesti sõdurid, kes pealegi on nüüd NATO sõdurid. Tundmatuseni on paranenud linna välisilme, rääkimata kaubavalikust ärides. Aga siiski, kuidas on lugu eestlase väärikusega?

Mõnigi leiab, et välist sära on meil aeg-ajalt ülearugi. Aga sisemist? Kuidas on lugu selle säraga, mis inimesi koos hoiab ja nende hinge rõõmsaks teeb? Kuidas on lugu üksteisest hoolimisega? Armastusega selle sõna kõige sügavamas tähenduses?

Meil kui vabal rahval võib olla ja peabki olema palju arvamusi selle kohta, kuidas paremini majandust edendada. Võime ja vaidlemegi – viisakalt! –, kuidas õiglasemalt makse koguda, kuidas kogutut kõige mõistlikumalt kasutada. Siiski vajame kõige vaieldava kiuste ja kõrvale ja kohale midagi, mis meid tugevalt liidaks.

Usun, et 124aastane lipp on olulisemaid märke ja sõnumeid, mis meid koos hoiab. See kannab endas paljude põlvkondade muret ja rõõmu ning suudab meid suunata tuleviku poole mööda väärikuse teed.

Täna, lipu aastapäeval, võib igaüks meist astuda pikema või lühema sammu sel lõputul teel. Heisakem sinimustvalged lipud oma majadele, taluõuedesse, autodele!

Kandkem rinnas sinimustvalgeid linte või märke! Ja tundkem rõõmu Pärnust Eesti Vabariigi juubeliaastal! Just siin pühitsetakse Eesti lipu aastapäeva kõige suurejoonelisemalt: täna õhtul kell kuus kantakse meie riigi väljakuulutamise rõdu juurde 90 sinimustvalget lippu.

Tule sinagi, hea lugeja!

Eks-presidendi vari Serbia kohal

2008-06-03

Mai parlamendivalimised andsid tulemuse, mis iseloomustab olukorda Serbias üsna ülevaatlikult: demokraadist presidendi Tadici partei saavutas küll 40-protsendilise võidu, kuid nostalgilised rahvuslased enamuse.

See näitab Serbia ühiskonna sügavat lõhestatust, mille juured ulatuvad suhtumisse halvamainelise presidendi Slobodan Miloševići (1941–2006) rolli maa hilisajaloos.

Pool serblastest soovib euroopalikku demokraatiat ja kurssi ühinemisele Euroopa Liiduga, teine pool elab mälestustes Jugoslaavia hiilgeaegadest ja unistab Suur-Serbia taastamisest.

Nagu teisigi riike, mõjutavad serblaste identiteeti ajalootõlgendused ja müüdid.

Kolm vaala ehk pühadust, millele on üles ehitatud Serbia riiklik ideoloogia, on Kosovo lahing 1389, vabanemine Türgi ikkest ja lõunaslaavi rahvaste ühendamine Serbia juhtimisel (pikk protsess 1815-1918) ja võit fašismi üle Tito kommunistide juhtimise.

Jugoslaavia lagunemine andis sellele ideoloogiale hävitava hoobi ja riivas tõsiselt serblaste identiteeti ning eneseuhkust.

Eriti valus löök oli Kosovo eraldumine, kuna Kosovot oli serveeritud serblastele kui nende riigi hälli (albaanlased arvavad sedasama oma riigi suhtes).

Miloševići pärand

Milosevici isik on paraku kõigi nende ebameeldivate sündmuste keskmes, mis serblasi on alates Jugoslaavia lagunemisest tabanud.

Milosevic jõudis võimu juurde juba ajal, mil Jugoslaavia oli veel olemas ja keegi isegi ei ennustanud selle lagunemist.

Saanud 1989. a. Serbia presidendiks, likvideeris ta ühe esimese sammuna Kosovo autonoomia ja lõpetas albaanlaste kultuurilised õigused, mis neil seni Jugoslaavias olid olnud.

Pälvides sellega kõige rahvuslikumalt meelestatud serblaste silmis Serbia tõelise patrioodi oreooli.

Teisalt kutsus see esile albaanlaste lahkulöömismeeleolud. Horvaatia ja Sloveenia soovile liiduvabariikide õigusi laiendada reageeris Milosevic verevalamisega ning need vabariigid nagu seejärel ka Makedoonia ja Bosnia-Hertsegoviina eraldusid.

Jugoslaavia oli „tõelise patrioodi” poolt edukalt lammutatud. Võtnud kursi Suur-Serbiale, tekitas Milosevic Horvaatia serblaste enamusega piirkondades — Kninis ja Krajinas — mässulised enklaavid ning korraldas Bosnias (eeskätt moslemite hulgas) genotsiidi, mis nõudis üle 200 000 inimelu.

Paraku reageeris lääs tõsiselt alles 1999, mil Milosevic alustas genotsiidi ka Kosovos. See tõi kaasa Belgradi ja Novi Sadi pommitamise, Kosovo viimise rahvusvahelise kaitse alla ja lõpuks Milosevici tagandamise ja toimetamise Haagi rahvusvahelisse kohtusse.

Veelahe rahva sees

Ja nii serblased jagunevadki suhtumises Milosevici. Üks osa peab teda Serbia tragöödiaks, massiroimariks ja sõjakurjategijaks, Jugoslaavia lammutajaks, Kosovo kaotamise põhjustajaks ja majanduse ning tsiviilühiskonna hävitajaks.

Teine osa patrioodiks ja rahvuskangelaseks, kelle õiged ideed jäid teostamata üksnes imperialistliku lääne ja fašistide käsilaste (mis on neile üks ja seesama) Serbia-vaenulikkuse tõttu.

Mõistetavalt on nende inimeste jaoks EL ja NATO kui lääne kehastused vaenlased ning ainus ustav liitlane Venemaa. Nende inimeste unistusel mängivad ka radikaalsed rahvuslikud parteid sisendades, et nende võimule tulles saadakse Kosovo tagasi ja majandus hakkab Venemaa energia toel õitsema.

Tegelikkus on muidugi märksa karmim. Kosovot tagasi saada ei ole võimalik ja isolatsioon hävitab sellegi, mis veel majandusest järel. Rahvatulu on langenud 1960-te aastate tasemele ja seda tõsta võimaldaks vaid tihe lõimumine Euroopa majandusse.

Seega dilemma — Euroopa või isolatsioon — ootab vastust.

Birma sõjaline kildkond rahvusvahelisse kohtusse

2008-05-23

Tsükloni tekitatud humanitaarne olukord Birmas peaks olema praegu Euroopa Parlamendi tähtsaim tegevusvaldkond. See on inimlik prioriteet - toimetada rahvusvaheline humanitaarabi miljonite inimesteni, keda looduskatastroof on tõuganud füüsilise hävingu servale.

Birma sõjaväeline kildkond kannab vahetut vastutust kujunenud olukorra eest, sest jättis oma elanikud lähenevast tsüklonist hoiatamata ning takistab humanitaarabi toimetamist riiki.

On saabunud aeg, kus Birmat valitsev kildkond, kes on jätkuvalt sooritanud inimsusvastaseid kuritegusid, antaks Haagi rahvusvahelisse kriminaalkohtusse. See on parlamendiliikmete enamuse sõnum Euroopa Komisjonile ning liikmesriikidele. Selline aktsioon eeldab aga kontsentreeritud rahvusvahelist initsiatiivi.

Kutsun üles avaldama Birma valitsejaile ning nende liitlastele, kelle hulka kuulub ka Hiina, kõikvõimalikku survet, et nad avaksid riigi humanitaarabile. Selle asemel et orienteeruda ühepoolselt välja kuulutatud rekonstrueerimisetapile, tuleb Birma võimudel esmajärjekorras alustada inimlike kannatuste leevendamisega.

Eesti-Vene suhete komistuskivi

2008-05-23

Mis on Eesti-Vene suhetes praegu suurimaks komistuskiviks? Eesti poliitiline eliit ja selle teenistusse rakendunud ajakirjanikud, nagu pakub Rein Veidemann tänases Postimehes või hoopis Venemaal võimu eviva eliidi seos endise KGBga?

Tegelikult ei üks ega teine. Suurimaks takistuseks ning üldiselt madala usaldusfooni loojaks on kaks väga erinevas suunas liikuvat identiteedilugu ehk väärtusruumi. Otsati on tegemist objektiivse paratamatusega (ajalugu ju ei muuda), kuigi eriti jõuliselt on see tunnetatav viimase kümnendi jooksul.

Samal ajal, kui Eestist on saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaa, on Venemaa kiirelt tagasi pöördunud endale mugava autoritaarsuse juurde. Seejuures suurimaks lahutajaks on kujunenud ajalugu. See teadmine jätab kahjuks tänastele poliitikutele nii Moskvas kui Tallinnas üpris ahta tegevusruumi.

Viimaste päevade uudised reageeringutest Moskvas Läti dokumentaalfilmile The Soviet Story, Eesti lipu rüvetamisest Peterburi võiduparaadil või Venemaa massimeedia propagandistlik tähelepanu Hiiumaal jätkuvale Arnold Meri kohtuprotsessile on vaid järjekordsed viited sellele, kuidas identiteedilugude peamine kujundaja - ajalugu ehk täpsemalt erinev ajalootunnetus meie tänaste suhete tausta vormib.

Isegi siis, kui me püüaks taandada ajaloo oma poliitilise debati päevakorrast (nagu seda sooviksid Veidemanni mõttekaaslased), ei kao Teise maailmasõja liiga lähedane ja lahtivaidlemata pärand lihtsalt niisama. Kui siia lisada veel kommunismi kuritegude teema, kus napib patukahetsust, siis võib eeldada, et emotsionaalseid ja suhete normaliseerimist segavaid pingeid Eesti ja Venemaa vahel kipub jätkuvalt olema liiga palju. Umbes sama on seis ka Venemaa suhetes teiste Balti ja Ida- Euroopa riikidega.

Meie probleem seisneb selles, et Lääne- Euroopas on Teise maailmasõja lõpp juba ammu läbi vaieldud ning seepärast jäävad meie püüdlused enda tõe seletamisel või ka suhete pingepõhjused Venemaaga meie sõprade hulgas ähmaselt mõistetavaks. Kuid see ei tähenda, et me peaksime oma sammud tagasi pöörama. Pigem vastupidi.

Samas olen jätkuvalt veendunud, et vaatamata kõigile kirjeldatud raskustele peaksime püüdlema poliitiliste suhete mitmekesistamisele Venemaaga. Nagu varem olen juba maininud, mingit võlukepikest suhete kiireks normaliseerimiseks pole olemas.

Üheks sammuks, mida saaks riigikogu astuda, on parlamentaarsete kontaktide kasutamine. Loodetavasti töötab positiivses suunas ka Riigiduuma majanduskomisjoni liikmete tuleval nädalal kavandatud visiit Tallinna. Samuti võiks nii sõprusrühm kui väliskomisjon värskendada suhteid oma kolleegidega Venemaal. Minu enda senine kogemus riigikogus räägib seda, et vaatamata nende kokkusaamiste madalale kasutegurile on avatud rääkimine ka kõige teravamates küsimustes parem tobedast põrnitsemisest.

Samal ajal, kui Eestist on saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaa, on Venemaa kiirelt tagasi pöördunud endale mugava autoritaarsuse juurde.

Intervjuu: Tunne Kelam: Euroopale ei lähe korda, kui väikesed või suured on meie vallad

2008-05-17

Eile oli Saaremaa-visiidil europarlamendi saadik Tunne Kelam (fotol), hindas siinsetes oludes tehtut ning ütles, et tähelepanu saavutamiseks tuleb huvi tunda ka teiste vastu.

Tunne Kelam, kohtusite Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilastega ja puuetega inimeste esindajatega, kuidas esimesed muljed neilt kohtumistelt on?
Ühisgümnaasiumis olid õpilased väga tähelepanelikud ja asjatundlikud ka oma väärtushinnangutes. Õpilased teadsid vaat et täpselt, kui palju on europarlamendis liikmeid ja kui paljud neist on Eestist.

Gümnasistide küsimused olid sellised sügavamad, nad arutasid rohkem ühiskonna väärtuste üle, näiteks miks Eesti inimesed on mühaklikumad ja ebaviisakamad kui teised eurooplased. Minu sõnum neile oli see, et iga inimene on sisemiselt potentsiaalselt rikas. Kui sa oled oma individuaalsed väärtused avastanud, siis pead oskama neid ka jagada.

Puuetega inimeste kojas oli väga liigutav ja tõsine kohtumine. Seal räägiti, kuidas tänu eurorahale olid inimesed saanud tööd ning organiseeriti Randvere õppekeskus. Edaspidine on praegu lahtine, sest protsess on käima lükatud, aga pole teada, kas tegevust rahastatakse ka tulevikus.

Minu meelest tehakse siin Saaremaa tingimustes väga head tööd. On olemas kindel arusaamine, et puuetega inimesed ei ole mingi erikategooria, kes peaks olema ühiskonnast kõrvale jäetud. Võib ju küsida, et kes on siis puueteta? Näidake, kes on täiuslik - selliseid inimesi pole olemas.

Eestist vaadates on Euroopa Liit ikka natuke üks segane asi. Ühelt poolt meile tundub, et seal on hea olla, aga samas kirtsutame me nina nõudmiste peale, mis sealt tulevad.
Meie olek seal on pool sellest, mis me siin ise oleme. Ega seal ja siin pole suurt vahet - seal tehakse EL-i tervikuna puudutavaid otsuseid nii, nagu me selleks oleme ise nõusoleku andnud.

Meie asi ongi saada EL-is täiskasvanuks, et me ei vaataks nagu koolilapsed õpetajate toa poole, kust direktorilt tulevad korraldused, aga me ise ei saa midagi teha. Me võime nende peale itsitada või neid ignoreerida, aga meie oleme objektid ja nemad otsustavad.

Meie asi on jälgida, et otsused oleksid mõistlikud ja lähimuspõhimõtet arvestavad, mida on ka uues reformilepingus rõhutatud. See tähendab, et asju tuleb otsustada kõigepealt kõige madalamal tasandil. Kui madalam tasand ei tule sellega toime, siis tuleb riigi tasand ja alles siis EL-i tasand.

Kui me vaatame, et enne Euroopa Liiduga liitumist tulid uued nõuded koolisööklatele ja väikepoodidele, mis oli tulemus - väikepoode pandi hulgaliselt kinni. Võitsid suured konkurendid. Me püüdsime asju lahendada saksa täpsusega ning saime kasu asemel kahju.

Mida annab Brüsselis nii olulisena tunduv dokument - Lissaboni leping - Eestile?
Lissaboni leping on Euroopa põhiseaduse leppe uuendatud ja lühendatud variant, milles on väikeriikide huvides see, et otsuste tegemine oleks kiire ja paindlikum - mitte jäik ühehäälsus, vaid otsuseid võib teha kvalifitseeritud häälteenamusega. Siiani on palju takerdunud selle taha, et kui üks riik on vastu, kas või mingi tüli tõttu teise või kolmandaga, ei saa edasi minna.

Teiseks on seesama lähimuspõhimõte, mis on Lissaboni lepingus selgelt väljendatud, Euroopa parlamendi suurem roll, seega ka Euroopa kodanike suurem otsustusõigus. Euroopa parlament saab olema edasiste otsustamiste kaasautor. Siis on Euroopa põhiõiguste harta, mis on reformilepingu üks osa. Selles on muide ka väljaastumise õigus Euroopa Liidust, mida siiani kirjas ei olnud. Viimane on meile tagatiseks, et Euroopa Liit ei muutu Nõukogude Liiduks, kus on mingi tsentraliseeritud võim.

Meil on tihti juttu olnud, et Eesti ei jõua ära kasutada neid miljoneid, mis meil on võimalik Euroopast saada. Kas me oleme siis nii viletsad?
Me ei ole sugugi nii viletsad. Meil ei ole mõtet ennast küll haletseda. Kolm nädalat tagasi ma tõin Eestisse Euroopa parlamendi regionaalarengu komisjoni, mille liige ma olen. Selgus, et Eesti on üks paremaid euroraha kasutajaid.

Väga harva on Euroopa Liidus selliseid juhtumeid, kus nii hästi on raha kasutatud. Meile öeldi, et oleme üllatavalt enesekriitilised, väga realistlikud ning seda, et oma puudusi esile tuuakse, pole kuskil mujal kuuldud.

Kuidas on selle regionaalse arenguga - ühelt poolt oleme tublid ja saame hakkama, teiselt poolt - väikesed vallad liituda ei taha ning samas ei jätku neil ei majanduslikku ega vaimset potentsiaali. Kas Euroopas 350-pealist haldusüksust üldse arvestatakse?
Arvestab oma riik, Euroopal ei ole sellega midagi tegemist. Euroopal on ükskõik, kui suured või väikesed on meie omavalitsused. Küsimus on meie oma riigi haldussuutlikkuses. See on meie oma asi.

Kas europarlamendi teistest maadest saadikutele läheb üldse korda, mis siin pisikeses Eestis toimub?
Kui Eestil on vaja kordaminekut ja tuge, siis seda ka saab, aga selleks on vaja tööd teha. See on meie kõige tähtsam missioon, valmistada ette Eesti jaoks soodsat pinnast, kujundada Eestile head mainet ning näidata Eestit usaldusväärse partnerina. Siis tuleb ka toetus või huvi palju lihtsamini. Mina olen saavutanud oma tulemused sellega, et hakkasin kõigepealt huvi tundma teiste vastu.

Eile oli Saaremaa-visiidil europarlamendi saadik Tunne Kelam (fotol), hindas siinsetes oludes tehtut ning ütles, et tähelepanu saavutamiseks tuleb huvi tunda ka teiste vastu.

Tunne Kelam, kohtusite Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilastega ja puuetega inimeste esindajatega, kuidas esimesed muljed neilt kohtumistelt on?
Ühisgümnaasiumis olid õpilased väga tähelepanelikud ja asjatundlikud ka oma väärtushinnangutes. Õpilased teadsid vaat et täpselt, kui palju on europarlamendis liikmeid ja kui paljud neist on Eestist.

Gümnasistide küsimused olid sellised sügavamad, nad arutasid rohkem ühiskonna väärtuste üle, näiteks miks Eesti inimesed on mühaklikumad ja ebaviisakamad kui teised eurooplased. Minu sõnum neile oli see, et iga inimene on sisemiselt potentsiaalselt rikas. Kui sa oled oma individuaalsed väärtused avastanud, siis pead oskama neid ka jagada.

Puuetega inimeste kojas oli väga liigutav ja tõsine kohtumine. Seal räägiti, kuidas tänu eurorahale olid inimesed saanud tööd ning organiseeriti Randvere õppekeskus. Edaspidine on praegu lahtine, sest protsess on käima lükatud, aga pole teada, kas tegevust rahastatakse ka tulevikus.

Minu meelest tehakse siin Saaremaa tingimustes väga head tööd. On olemas kindel arusaamine, et puuetega inimesed ei ole mingi erikategooria, kes peaks olema ühiskonnast kõrvale jäetud. Võib ju küsida, et kes on siis puueteta? Näidake, kes on täiuslik - selliseid inimesi pole olemas.

Eestist vaadates on Euroopa Liit ikka natuke üks segane asi. Ühelt poolt meile tundub, et seal on hea olla, aga samas kirtsutame me nina nõudmiste peale, mis sealt tulevad.
Meie olek seal on pool sellest, mis me siin ise oleme. Ega seal ja siin pole suurt vahet - seal tehakse EL-i tervikuna puudutavaid otsuseid nii, nagu me selleks oleme ise nõusoleku andnud.

Meie asi ongi saada EL-is täiskasvanuks, et me ei vaataks nagu koolilapsed õpetajate toa poole, kust direktorilt tulevad korraldused, aga me ise ei saa midagi teha. Me võime nende peale itsitada või neid ignoreerida, aga meie oleme objektid ja nemad otsustavad.

Meie asi on jälgida, et otsused oleksid mõistlikud ja lähimuspõhimõtet arvestavad, mida on ka uues reformilepingus rõhutatud. See tähendab, et asju tuleb otsustada kõigepealt kõige madalamal tasandil. Kui madalam tasand ei tule sellega toime, siis tuleb riigi tasand ja alles siis EL-i tasand.

Kui me vaatame, et enne Euroopa Liiduga liitumist tulid uued nõuded koolisööklatele ja väikepoodidele, mis oli tulemus - väikepoode pandi hulgaliselt kinni. Võitsid suured konkurendid. Me püüdsime asju lahendada saksa täpsusega ning saime kasu asemel kahju.

Mida annab Brüsselis nii olulisena tunduv dokument - Lissaboni leping - Eestile?
Lissaboni leping on Euroopa põhiseaduse leppe uuendatud ja lühendatud variant, milles on väikeriikide huvides see, et otsuste tegemine oleks kiire ja paindlikum - mitte jäik ühehäälsus, vaid otsuseid võib teha kvalifitseeritud häälteenamusega. Siiani on palju takerdunud selle taha, et kui üks riik on vastu, kas või mingi tüli tõttu teise või kolmandaga, ei saa edasi minna.

Teiseks on seesama lähimuspõhimõte, mis on Lissaboni lepingus selgelt väljendatud, Euroopa parlamendi suurem roll, seega ka Euroopa kodanike suurem otsustusõigus. Euroopa parlament saab olema edasiste otsustamiste kaasautor. Siis on Euroopa põhiõiguste harta, mis on reformilepingu üks osa. Selles on muide ka väljaastumise õigus Euroopa Liidust, mida siiani kirjas ei olnud. Viimane on meile tagatiseks, et Euroopa Liit ei muutu Nõukogude Liiduks, kus on mingi tsentraliseeritud võim.

Meil on tihti juttu olnud, et Eesti ei jõua ära kasutada neid miljoneid, mis meil on võimalik Euroopast saada. Kas me oleme siis nii viletsad?
Me ei ole sugugi nii viletsad. Meil ei ole mõtet ennast küll haletseda. Kolm nädalat tagasi ma tõin Eestisse Euroopa parlamendi regionaalarengu komisjoni, mille liige ma olen. Selgus, et Eesti on üks paremaid euroraha kasutajaid.

Väga harva on Euroopa Liidus selliseid juhtumeid, kus nii hästi on raha kasutatud. Meile öeldi, et oleme üllatavalt enesekriitilised, väga realistlikud ning seda, et oma puudusi esile tuuakse, pole kuskil mujal kuuldud.

Kuidas on selle regionaalse arenguga - ühelt poolt oleme tublid ja saame hakkama, teiselt poolt - väikesed vallad liituda ei taha ning samas ei jätku neil ei majanduslikku ega vaimset potentsiaali. Kas Euroopas 350-pealist haldusüksust üldse arvestatakse?
Arvestab oma riik, Euroopal ei ole sellega midagi tegemist. Euroopal on ükskõik, kui suured või väikesed on meie omavalitsused. Küsimus on meie oma riigi haldussuutlikkuses. See on meie oma asi.

Kas europarlamendi teistest maadest saadikutele läheb üldse korda, mis siin pisikeses Eestis toimub?
Kui Eestil on vaja kordaminekut ja tuge, siis seda ka saab, aga selleks on vaja tööd teha. See on meie kõige tähtsam missioon, valmistada ette Eesti jaoks soodsat pinnast, kujundada Eestile head mainet ning näidata Eestit usaldusväärse partnerina. Siis tuleb ka toetus või huvi palju lihtsamini. Mina olen saavutanud oma tulemused sellega, et hakkasin kõigepealt huvi tundma teiste vastu.

Intervjuu: Ene Ergma tahab asjade sisust rääkida

2008-05-16

Rahvast on nörritanud küll riigikogulaste sissetulekud, küll mõne saadiku skandaalsed väljendused jne. Nii kujundabki meie parlamendi mainet kollane press. Aga millised tõsised ülesanded seisavad ühe Euroopa Liidu väikeriigi seadusandliku kogu ees täna?

Riigikogu esimees Ene Ergma, kas Riigikogul on täna võrreldes ajaga enne Euroopa Liitu astumist vähem tööd? Kas Riigikogu on valitsuse kummitempel?
Jah, ma olen seda kummitempli väljendit kuulnud. Ma vaatasin valitsusest Riigikokku tulevaid seaduseelnõusid ja tõdesin, et enamus neist on paljuski ümber tehtud, mitmed on lausa ümber kirjutatud. Riigikogu pole võtnud ülbet hoiakut, et näete, see pole valitsuse eelnõu, me kirjutasime selle ümber. Ja ettekujutus, et keegi on tempel või keegi on tegija, on absurdne - me teeme ühist tööd.
Kui alustati Eesti riigi üleehitamist 1990-ndatel, siis oli normaalse demokraatliku riigi jaoks vaja täiesti uut õigussüsteemi. Muidugi, osaliselt kasutati ka NSVL-i aegseid seadusi. Võtame või töölepingu seaduse, mis oli suuresti sellest ajast pärit. Sellega oli väga suur töö komisjonides. Aga sellest seaduseelnõust tehti juba enne populismi supernäide. Vastandati kahte poolt, meie tööks oli otsida hoopis optimaalset lahendust, mis annaks Eesti majandusele maksimaalse hingamise! Töölepingu seaduse muutmise sisust ei tahtnud nagu keegi sõna võtta, miks seda muuta oli vaja. Kui ikka väike-ettevõtja ütleb mulle, et tal pole enam tahtmist jätkata, sest seesama seaduski piirab tema ettevõtte muutumist, samas kui maailma majandus muutub järjest kiiremini, siis ju peab midagi ette võtma. See väike-ettevõtja läheb lõpuks hoopis riigi leivale ametnikuks, kas me seda tahame? Kui need ettevõtjad lahkuvad, kust me siis uusi leiame? Õige raskuskeskme leidmine töölepingu seaduses on suur ülesanne, siin on vaja riiklikku mõtlemist, mitte populismi! Mart Laar ütles ilusasti: kui töölepingu seadusega pole mõlemad pooled rahul, siis on tegu õige seadusega!
Kui me hakkasime lähenema Euroopa Liidule, siis tekkis vajadus harmoniseerida oma seadusandlus Euroopa Liidu seadusandlusega. Kui me poleks seda tööd tollal teinud, siis poleks näiteks täna võimalus meil kasutada EL-i struktuurfondide toetusi. See oli X Riigikogu (2003-2007) koosseisu jaoks väga-väga suur töö, just see koosseis viis meid ühinemiseni Euroopa Liiduga. Nüüdseks on see maksimaalne töökoormus vähenenud, kuid Riigikogul on ju pärast EL-iga liitumist palju teisi ülesandeid, millega peab tegelema. Muidugi järelvalve täitevvõimu üle.
Teiseks, Riigikogus peab üles tõusma põhjalikke ja samas ka pikalt läbi mitmete istungite kestvaid arutelusid Eesti riigi tuleviku üle. Üheks väga tõsiseks küsimuseks ongi praegu energeetika.

See on küsimus: kas tuuleveskid või aatomielektrijaamad?
Ma käisin alles Estonia kaevanduses, kus me rääkisime palju põlevkivi energeetikast, põlevkivikaevandamise tulevikust. Need probleemid pole nii triviaalsed, et neid saaks käigupealt lahendada. Siin kehtib põhimõte - üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Põlevkivi kaevandmine on seotud näiteks keskkonnaga ohtlikkusega. Aga anname aru, et tegelikult on ju palju tehtud taolise kaevandamise keskkonnasäästlikumaks muutmiseks. Meil on vaja mõista, et põlevkivi energeetika on meie energeetika kõige suurem tükk, me ei saa päeva pealt teha pöördeid.
Mina ei armasta populistlikku alternatiivenergeetika üle vaidlemist. Need eelpoolviidatud tuulikud jm pole tõsiseltvõetavad. Samas peame me eneselt küsima: kas me tahame olla nö narkomaanid ja istuda Vene gaasitoru otsas? Meil on ju selge näide Saksamaaga - nad loobusid energeetikas oma tuumaprogrammidest, tuumajaamadest ning nüüd on nad siis "väga näljased"! Selle nimel on nad paljuga nõus...
Me peame täna võtma julguse teha väga tõsiseid otsuseid, mille mõju hakkab Eestis tundma andma võib-olla alles kahe- kolmekümne aasta pärast!

Kuidas aga teie ise tuumajaamadesse suhtute?
Mina olen tegelenud tuumaenergeetikaga, mis toimib tähtede sees. Jumal või loodus on seal pannud toimima nii perfektse tuumajaama, et me võib-olla tahaks Maa peal ka midagi taolist käima panna, aga see on tehniliselt kolossaalne probleem. Kui me millekski taoliseks võimelised oleks, laheneks meie energeetikaprobleemid kauaks ajaks. Aga teadus areneb, näiteks vesinikkütuse peale on praegu suur rõhk. Kui ikka superriigid (USA) hakkavad tunnetama, et neil on tõsine häda naftaga käes, siis kindla peale suunatakse väga suuri ressursse - nii inim- kui ka finantsressursse - lahendamaks taolisi energeetika tuleviku küsimused.
Ma olen näinud superriikide edukust ja võimet - kahjuks see on olnud seotud sõjaga, aga ka energeetika on militaarse aspektiga -, nad suudavad kiiresti lahendusi leida.
Mis meisse puutub, siis Eestis pole pääsu tuumajaamadest. Teatud osa inimesi, kes sellele vastu, on lihtsalt ära hirmutatud Tshernoboli katastroofi ajast. Ma olen mitmes kohas inimestele esinedes rääkinud, et kui Tshernoboli töötajad poleks võtnud tuumajaama kui lihtsat Tuula samovari, siis poleks seda katastroofi ka olnud. Ja tuumajaamade areng pole ju pidama jäänud, vaadake Soomet, ega nemad ei ehitaks endale tuumajaamasid, kui see poleks turvaline!
Aga meil on siin samas kõrval on ju Venemaa Sosnovõi Bori tuumajaam. Naiivne ettekujutus, et kui meie hoiame oma riigi tuumajaamadest puhtana, siis me oleme õnnelikud ja kaitstud. Kui Sosnvõi Boris midagi juhtub ja tuul on meie poole... Meil Tshernoboli õnnetuse ajal ju vedas, tuul viis saaste Rootsi peale, aga Rootsi võttis kohe asja üles ja nii saime meiegi teada, et seal on mingi õnnetus juhtunud! Oleks see tuul toonud saaste vaid siia, jäänud oma riigi piiridesse, siis meil poleks õrna aimu kah olnud, mis seal toimus!

Kindlasti on energeetika arutelud riiklikult tähtsad, aga meie arvamusliidrid muretsevad külade riikliku väljasuretamise üle. Kui palju parlamendis Eestimaa tühjaks jäämisest juttu on?
Kui ma siin Lääne-Virumaal äsja ringi sõitsin ja nägin, millised võimsad ja kallid masinad on põldudel, siis... No ma ei tea, nende masinatega ju toimetavad kohalikud inimesed. Kuidas siis külaelu saab välja surra? Külaelu hakkab muutuma, õigemini on muutunud, aga me mõtleme ikka, et külaelu on ainult põllumajandus. Kindlasti on vaja maale väike-ettevõtlust. Ma tooks näiteks Prantsusmaa, seal on see kulus "Veini tee", kuhu kuulub umbes 600 majapidamist. Näiteks üks majapidamine annab aastas 50 000 pudelit veini, see aga pole muidugi äri äraelamiseks. Nad tegelesid kõrvaltöödega. Aga traditsiooniline maaelu, veini tegemine oli nende jaoks elustiil, mis tõi natuke lisa sissetulekut.
Ma ei ole professionaal maaelus, kuid üksinda ei saa maal enam ellu jääda, ühistegevus on väljapääs. Või siis tekkivadki nö mõisad.
Ikkagi ma ei saa aru, mis see külaelu väljasuretamine on? Võib-olla mõningates kohtades on nii, kuid mina näen hoopis arengut. Mulle räägiti, et kui kevadel käis siin põllumajandusminister ja kutsus põllumehi kokku rääkima oma probleemidest, siis keegi ei kurtnud, et oleks suured mured. Oli olnud hea viljasaak, üldse hea aasta, eurotoetused ka tulevad. Kõik on lihtsalt muutumises.

Euro koos krooniga käibele

2008-05-13

Sloveenia, Küpros, Malta ja Slovakkia on riigid, mis ühinesid koos Eestiga 1. mail 2004 ELiga ja on, või lähiajal saavad, Euroopa Majandus- ja Rahaliidu (EMU) täisliikmeks. Nemad on oma rahandus- ja eelarvepoliitika euroalaga liitumiseks vajalikesse raamidesse viinud, astudes meist riikide vahelises konkurentsis pikka sammu ette.

Pole tähtis, millise rahanduspoliitikaga see eesmärk saavutati, kas fikseeritud kursi või hinnastabiilsuse eesmärki hoides. Kõikidel uutel liikmesriikidel on kohustus lähtuvalt ELi liitumistingimustest euroalaga liituda ja järelikult rahanduspoliitika, mis viib sihile, on pikemas vaates parim ka majanduspoliitiliselt.

Eriti võib soovida õnne kolleegidele Slovakkiast, kes on rohelist tuld EMU täisliikmelisuse osas saamas olukorras, mida võib maailmamajanduses iseloomustada sõnadega "ebatavaliselt ebakindel tulevik". Mis saab olla positiivsem signaal finantsturgudele ühe üleminekuriigi kohta, vähendades tänases olukorras parimal viisil riske reaalmajanduse ja inimeste jaoks? Need riigid on meist ees majanduspoliitiliste eelduste poolest, mis lasevad tulevikus kiirelt heaolu kasvatada.

Euroala riikide majanduse fundamentaaltegurite suhteline tugevus ja võimalus liikuda oma satelliitriikidega võrreldes kiiremini regressioonist välja võib tähendada meile reaalkonvergentsi seiskumist ning hakata avaldama survet fikseeritud kursile. Eelkõige lätlastel tasuks oma kasvava makromajandusliku ebastabiilsuse valguses põhjalikult uurida, mis sundis Iirimaad 1993. aastal muutma fikseeritud keskkurssi.

Eesti ei saa lubada väikeriigina luksust lasta teistel Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel istuda "rongile" ja ise jääda koos Lätiga (ja ilmselt siiski ka koos Leeduga) ikka ootesaali pea laiali otsas ringi vahtima. Meil pole jõudu iseseisvalt teistele järele jõuda, kui jääme maha, siis olemegi maha jäänud. Me oleme liiga väikesed ja avatud finantspoliitiliste riskide talutavaks haldamiseks üha turbulentsemas ja asümmeetrilisemas maailma majandusruumis.

Optimaalse valuutapiirkonna teooriast tulenevalt peame varem või hiljem mõne suurema valuutapiirkonnaga liituma. Jutt Eesti võimalusest jätkata veel kümneid aastaid Eesti krooniga sama fikseeritud vahetuskursi juures on rumal. Halvema vältimiseks tuleb siis majanduspoliitilise stabiilsuse hoidmiseks juba sundkäiguna võtta euro ühepoolselt kasutusele, teadmata millise reaalkursiga. Sellise kehva olukorra vältimiseks on vaja plaani kiireks euroga liitumiseks. 2007 tundus peaminister plaanivat saavutada Maastrichti hinnastabiilsuskriteeriumi tõlgenduse muutmist Euroopa Komisjoni poolt ja avada sellega meie tee euroalasse. Sellest mõttest ei ole viimasel ajal enam midagi kuulda olnud, ka sellesuunalisest valitsuse tegevusest mitte.

Iga täiendava riigi saamisega EMU täisliikmeks täna kehtiva tõlgenduse järgi tõenäosus kriteeriumi käsitlust muuta kahaneb. Järelikult tuleb kriteeriumeid täita tänases tõlgenduses. Vaja on uut plaani.

Minu ettepanek on kontsentreerida parema majanduspoliitilise eesmärgi puudumisel kõik jõugupingutused valmisolekuks eurokriteeriumid täita. Kui Eesti ei suuda 2011. aastaks euroalaga liituda, on viimane aeg võtta eurod ametliku paralleelvaluutana kroonide kõrval käibele. Konflikt Euroopa aluslepingutega puudub ja Eesti eurostumine võtab aega mitte enam kui aasta. Tehniliselt pole aasta paralleelvaluuta aega ületamatu, nt Tallinki laevadel toimib see süsteem väga kenasti.

Talupidajal on põhjust olla optimistlik

2008-04-01

Viljandi talupidajate liidu kutsel kogunes maakonnakeskusse terve saalitäis neid, kes tahtsid nii-öelda oma ministrilt maaelu uudiseid kuulda.

Helir-Valdor Seeder nentis, et Euroopa Liiduga ühinemisest võidab kõige enam põllumees.

«Põllumehel on põhjust olla optimistlik: lähiaastail tuleb Eestisse meie majanduslikust olukorrast sõltumata 30 miljardit krooni,» rääkis ta. «Loota on, et kolmekümne meetme toel pääseb siinne maamees Euroopa turule.»

Ent taotlusi on kogunenud rohkem, kui investeeringute summa ette näeb. Nendest minister ka kõneles.
Tema sõnul vähenevad piirangud. Kõikide riikide piimakvooti on suurendatud kaks protsenti, 2015. aastaks kvoot kaob.
Sissejuhatavale sõnavõtule järgnes peaaegu poolteist tundi küsimusi ja vastuseid.

Missugused on need vähem soodsad piirkonnad, millele täiendavat toetust jagatakse?

Viljandimaal neid polegi.
Oleme püüdnud selle toetusliigi tingimusi muuta, sest vähem soodsate piirkondade määratlemisel on võetud osaliselt valed alused - sotsiaalmaksude laekumine ja tööhõive. Mismoodi saab Imavere saeveski mõjutada ümbruskonna talusid? Nende viljasaak sellest ju ei parane.
Oleme pakkunud arvestuse aluseks näiteks põldude happesust, kuid Euroopa Komisjon seda ei arvestanud.
Alles pärast 2009. aastat tuleb uus määratlus ning aluseks saavad looduslikud ja geograafilised tingimused. Siis võib kogu Eesti vähem soodsasse piirkonda sattuda.

Miks antakse raha pillide muretsemiseks ja kiikede ehitamiseks, aga tõsisteks investeeringuteks seda ei jätku?

Nii lihtne see ka pole, et jätame pillid ostmata. Maaelu arengu kava on efektiivsest tootmisest laiem. Kui aga selleks planeeritud raha jääb kasutamata, saab seda ümber jaotada.

Raha eraldamisel peaks arvesse võtma juba tehtud investeeringuid.

Arvestataksegi, kuid tingimusi ei saa tagantjärele muuta. Need, kes pole raha saanud, on teada.

Kui talu jääb ka teist korda investeeringutoetusest ilma, kas ta peab siis pillid kotti panema?

Ei maksa lootust kaotada.
Praegu jääb taotletud toetussummast puudu 120 miljonit krooni.
Poleks õige rahuldada vanu avaldusi tulevaste meetmete arvelt. Püüame tagasiulatuvalt arvestada neid, kes tegid investeeringuid alates 1. jaanuarist 2007. Edaspidi sellist tagasivaatamist ei ole.

Kütust hakati värvima talutööde pärast, kuid meile on sellest saanud pigem kaotus. Piirivalve on nüüd värvitud kütuses endale uue töörinde leidnud.

Põllumajandusministeerium toetab värvitud kütuse kasutamise lõpetamist, ent rahandusministeerium on selle vastu.

Haridusministeerium vähendab kutsekoolide arvu: pole enam Vigala, Helme ja Tihemetsa kooli. Talu ei leia kuskilt mehaanikut.

Kutseharidussüsteem on optimaalseks muudetud: Olustveres õpitakse taimekasvatust, Türil loomakasvatust, Räpinas aiandust ja Putkastes kalandust.
Haridusministeeriumil on palju koole käes. Põllumajandusministeerium teaks paremini, missugust tööjõudu kuskil vajatakse. Ta saaks maarahvale vajalike koolide haldamisega hästi hakkama.

Kas rendimaadele ei saaks kinnitada piirhinda?

Riik ei saa hinda kehtestada, see on maa omaniku ja selle kasutaja omavaheline asi. Aga toetused peavad minema kasutajale, mitte omanikule.
Maa kasutusvalduse lepingute arv läheneb juba 100 000 hektarile. Põllumajandusministeeriumi seisukoht on, et maa ei peaks minema avalikule pakkumisele.
See probleem saab peagi lahenduse: eelnõu jõuab enne suve riigikokku.

Räägitakse noorte võimalusest saada soodustingimustel maad.

Eesmärk on õige ja väärib toetamist, aga ma pole toimivat lahendust näinud. See võib olla üks viise, kuidas maa läheb variisiku kaudu kellelegi kolmandale. Ent maa vajab omanikku.

Looduskahjuhüvitiste määramine on subjektiivne. Istikuid ja taimi on ju võimalik üle lugeda.

Sellel probleemil pole head lahendust. Kes teeb kindlaks, kust algab saagikao piir? Paljud riigid on looduskahjude hüvitamisest loobunud ja jätnud riski põllumehe kanda.

Indrek Toome taluseadus on seni ainus, mis käsitleb mõistet «talu». Kas põllumajandusministeeriumis keegi tegeleb selle mõiste lahtiseletamisega?

Tema nimi on Alar Oppar. Teine asi on, kas ta vastust teab. Me pole leidnud juristi, kes fikseeriks talu kui juriidilise isiku. Meil talud justkui on, kuid juriidiliselt neid pole.
Läti võttis äsja taluseaduse vastu, minul on see veel nägemata. Tahame ka Eestis luua taludele õigusliku aluse.

Kes on mahehobune?

See küsimus on praegu ministeeriumis arutusel. Soomes igatahes teatakse kaht mahehobust.

Meil on üsna palju mahepõllumajandust, Hiiumaal näiteks pool tootmisest. Probleem on töötlevas tööstuses: mahetoodang ei jõua tarbijani. Euroopa Liit on näinud ette sellise tööstusharu loomise võimaluse.

Kes rahastab «Kaevutee» programmi?

See on regionaalministri teema. Loodetavasti esitab ta varsti määruse.

Kuidas kaitsta saaki metsloomade eest? Sead tegid ühe ööga pool kartulipõllu tühjaks.

Keskkonnaministeerium on lubanud selle probleemiga tegelda.
Röövlindude kahjustusi on juba kinni makstud, ka kalurid on hüvitust saanud.

Lenin võrdseks Hitleriga

2008-02-21

Euroopa väärtuskaart on jätkuvalt vildakas. 20. sajandil märatsenud kahest ideoloogiast on natsism löödud risti, kommunism aga pääsenud väga kergelt. Eesti riik saaks astuda kaks konkreetset sammu selle parandamiseks - algatada kommunismitegude uurimine ja luua nn Pagari keldritesse maailma kommunismikuritegude muuseum.
Ian Kershaw alustab oma mammuttööd «Hitler. Esimene köide» järgmiselt: «Kas 20. sajand on olnud Hitleri sajand? Kindlasti, sest ükski teine inimene pole sellesse jätnud nii sügavat jälge kui Adolf Hitler. /.../ Ühegi [teise diktaatori] valitsemine pole närtsitanud mitte ainult oma riigi, vaid kogu maailma rahvaste teadvust nii, nagu Adolf Hitleri valitsemine seda tegi./.../ Hitleri diktatuur 20. sajandil kujutab endast palju suuremat paradigmat kui Stalini ja Mao diktatuur.»
See tunnustatud Briti ajaloolase hoiak, milles näiteks Leninit isegi ei nimetata, annab tabavalt edasi suhtumise 20. sajandil toimunusse. Selle põhjuseks on senine totalitaarrežiimide ühekülgne kajastamine maailmas, massiivne keskendumine natslikele kuritegudele ning algelise põhimõtte «võitjate üle kohut ei mõisteta» jätkuv kehtivus.
Lenini sajand
Kapitalismi ja kommunismi ühisrinne seljatas viimases maailmasõjas natsionaal-sotsialismi, pannes nii paika ka süüdlase, millele keskenduda. Selle ühisrinde jälg avaldab siiani mõju, mistõttu ei ole kerge teha kapitalistlikule maailmale selgeks, et tantsiti kuradi endaga. Pigem kiputakse lääne pseudoharitlaste seas iga väidet kommunismi pärispalgest heal juhul pisendama, halvemal juhul aga üldse mitte uskuma. Tuletame kas või meelde, kuidas suhtuti läänes omal ajal Solženitsõni paljastustesse. Tegelikult ei ole Teine maailmasõda siiani lõppenud.
Ma julgeks Ian Kershaw'le tugevalt vastu vaielda ja nimetada 20. sajandit pigem Lenini sajandiks. Just tema viis praktilise teostuseni selle klassivõitlusele ässitava hävinguideoloogia, mille kommunismi nime all tõid 19. sajandi keskel avalikkuse ette Karl Marx ja Friedrich Engels.
Ajaloolane Richard Pipes kirjutab oma teoses «Kommunism», et Lenin ei tundnud mingit sisetundepiina armutu despotismi kehtestamisel. Ta defineeris mis tahes diktatuuri kui «võimu, mida ei piira miski, ei ükski seadus, mida ei takista absoluutselt mingid reeglid ja mis toetub otseselt sunnivõimule».
Ta viis ellu piiramatut terrorit, et oma vastased hävitada ja hoida ülejäänud elanikkonda hirmu all. Proletariaadi diktatuuri kehtestamiseks ei kõhelnud Lenin kasutamast ühtegi vahendit, oluline oli vaid hävitada võimalikult lühikese ajaga võimalikult palju isiklikke ja klassivaenlasi. See oli mees või õigemini inimloom, kes lõi käitumisstandardi talle järgnevatele rõhujatele ja diktaatoritele, nii punastele kui pruunidele.
Kommunism on kahtlemata inimajaloo võikaim ideoloogia, kui arvestada ainult kahjusid inimohvrites või rahas. Rääkimata traditsiooniliste ühiskondade ja kultuuride purustamisest, mida see totalitaarsus kaasa tõi. Ainuüksi Nõukogude Liidus suudeti ajaloo prügikasti pühkida pea sada rahvust. See on paradigma, mida «ületada» on üliraske ja mida Hieronymus Bosch on kujutanud oma surematu teosega «Põrgu». Kuid ärgem unustagem ka professor Pipesi tõdemust selle kohta, et ei ole võimalik teha selget vahet sotsialismi ja kommunismi vahel.
Millal siis saab Lenini kommunism maailmas vähemalt sama võrdseks Hitleri natsismiga? Alguses tsiteeritud Ian Kershaw' hoiak on seni omane paljudele lääne arvajatele, isegi mõnele, kes pigem tsentristliku või parempoolse ilmavaatega. Natsistlikku režiimi on edukalt paljastatud pea kuuekümne aasta jooksul, alates Nürnbergi tribunalist kuni paljude üleilmse levikuga raamatute, linateoste ja muuseumideni. Kommunismi kordasaadetu on aga maailmas enamjaolt käsitlemata ja teadvustamata.
Kommunism vohab endiselt
Prantsuse ajaloolase Stéphane Courtois' hinnangul ulatub kommunismiohvrite arv aga vähemalt 100 miljonini, sealhulgas Hiinas 65 miljonit ja Nõukogu Liidus 20 miljonit. Kuid need arvud on mitmete ajaloolaste meelest tagasihoidlikud. Näiteks on Hiina arhiivid siiani veel suletud.
Kuigi Nõukogude Liit ja tema satelliidid varisesid kokku, läheb läänemaailmal terrorismivastase sõja varjus tihti meelest, et siiani valitsevad Põhja-Koreas, Valgevenes, Hiinas ja Kuubal kommunistlikud võimurid. Üks nendest režiimidest asub Ameerika Ühendriikidest sama kaugel kui Helsingi Tallinnast. Venezuela presidendi Hugo Cháveze eeskujuks on punamõrtsukas Che Guevara ja tema sooviks luua oma riigist teine Kuuba. Kõneka nüansina on Cháveze põhikriitikuks vasakpoolne üliõpilasjuht Stalin (tema õdede-vendade nimedeks aga Engels ja Marx), kes peab oma nimekaimu suurmeheks.
Kreeka, Prantsusmaa, Rootsi ja teiste Euroopa riikide parlamentides on uhkelt esindatud ka kommunistlikud parteid, mitmes Euroopa riigis on kommunistid aastaid olnud või ka on valitsustes. Rootsis, kus tihti on kommunistid olnud valitsuses sotside liitlasteks, nimetab kompartei juht ennast jälle kommunistiks, kuigi veel hiljuti peitus vasakpartei nime taha.
Maailmamuuseum Pagarisse
On selge, et läänemaailma senine suhtumine kommunismi on olnud võimalik teadmatuse või sügava asjatundmatuse tõttu. Selle kõrvaldamiseks tuleb näha vaeva, sest juba sirguvad uued Leninid, Stalinid, Ched ja Maod.
Jüri Luik kordas hiljuti oma põhjalikus käsitluses ideed luua Euroopas kommunismitegude uurimiskomisjon, ja seda tuleb kahe käega toetada. Rahvusvahelise õiguse seisukohast oleks see suure lünga täitmine rahvaste õigusteadvuses. Paljudes riikides algataks see ka sisemiselt vajaliku debati mineviku selgeksrääkimiseks, ilma selleta kasvavad järeltulevad põlved viltuse väärtuspildiga.
Eesti peaks olema selle algatuse üheks eestvedajaks, mis tähendab kindlat poliitilist tahet, selle seadmist üheks välispoliitiliseks eesmärgiks ja raha eraldamist. Samas on selge, et saame teha samme kommunismitegude uurimiskomisjoni loomiseks üheskoos teiste riikidega ja selleks vajaliku tahte koondamine võtab oma aja.
Meie võimuses on veel ühe praktilise sammu astumine kommunismikahjude- ja ohu teadvustamiseks. Maailma kommunismikuritegude muuseumi asutamine Tallinna Pagari tn nn KGB-majja oleks unikaalne kogu kontinendil. Mõnede lähiriikide pealinnades on küll loodud konkreetsele riigile keskendunud genotsiidimuuseume, kuid kusagil ei käsitleta ülevaatlikult kommunismi kordasaadetut kogu maailmas.
Maailmamuuseumi rajamisega annaksime olulise panuse kommunismi ohtlikkuse ja inimvaenulikkuse teadvustamisse ning selle ohvrite mälestamisse. Lisaks saab Eesti riik ajaloolisele tõele rahvusvahelise tähelepanu koondamisega astuda vastu idanaabri propagandale, mille sihiks on jõhkralt moonutada 20. sajandi ajalugu ja pisendada õiguseellase genotsiidikuritegusid.
President Lennart Meri kunagise idee järgi pidi maailmamuuseum rajatama just Pagari tänavale, kus asus totalitaarrežiimi tähtsaim piinamisasutus. Just seal on võimalik eksponeerida kommunismi toimepandut kõige ehedamalt. 21. sajandi tehniliste vahendite ja lähenemisega saaksime muuta maailmamuuseumi Tallinna üheks köitvamaks külastusobjektiks ja ühendada sellega ka kommunismitegude uurimise keskuse.

Nõukogude Liit elab edasi Valgevenes

2008-01-26

Valgevene asub Euroopa südames, kuid sellest hoolimata valitsevad seal 14 viimast aastat diktaatorlikud võtted. 1994. aastal valitud president Aleksandr Lukašenka on enda kätte kogunud ainuvõimu. Legitiimne parlament saadeti laiali 1996. aastal ja sellest ajast alates on riigi käekäik allapoole läinud.
Viibisin hiljuti Euroopa Demokraatlike Noorte Kogu (DEMYC) delegatsiooni liikmena Valgevenes. Külaskäigu eesmärk oli tutvuda opositsiooni olukorra ja nende tegevuse võimalikkusega. Samuti saada adekvaatne ülevaade riigi igapäevasest eluolust. Nähtu oli üsna jahmatav ja mõtlemapanev.

14 aastat Lukašenkat
Pärast 1994. aastat on Valgevenes korraldatud mitu rahvahääletust, millega riigivõim on rohkem presidendi kätte läinud ja elimineeritud poliitilisi oponente. Kõik valimised on olnud võltsitud. Ka muudeti riigi põhiseadust. Võeti taaskasutusele Nõukogude aja hümn, vapp ja riigilipp. Samuti kaotati ära presidendile seatud kahe valitsemisaja piirang.
Pärast Lukašenka riigipeaks saamist on mitu välisettevõtet riigist lahkunud, kuna riik hakkas kehtestama konkreetseid ettevõtteid ahistavaid või natsionaliseerivaid seadusi. Näiteks lõpetas tegevuse Fordi autotehas.
Ettevõtlusega tegelemine on praegu peaaegu võimatu, kui ettevõtja vabatahtlikult ei toeta riigi ametlikku poliitikat ega presidendi ainuvalitsetavat teist riigieelarvet, mis mahult on peaaegu sama suur kui ametlik eelarve.
Valgevene keskmine palk on Eesti vääringus veidi üle 3000 krooni. Keskmine valgevenelane elab halvasti, kuna üldine hinnatase on vaid veidi madalam kui Eestis. Riigis on olnud aastaid kõrge inflatsioon ning kohalik rahvas eriti ei usalda maksevahendina Valgevene rubla. Inimesed arvestavad ja võrdlevad hindu enamasti USA dollarites, harvem ka eurodes. Maksevahendina saab paljudes kohtades kasutada peale Valgevene rubla ka ülalmainitud valuutasid.
Toetus valitsevale presidendile on viimaste vabade küsitluste järgi 35% piirimail. Toetus presidendile on keskmisest suurem maal ja vähem haritud rahva hulgas. Toetus püsib, kuna enamik rahvast elab kallutatud infoväljas.
Minskis ja teistes suuremates linnades korraldatakse sageli protestiaktsioone riigivõimu vastu. Viimase suurema meeleavalduse korraldasid 10. ja 21. jaanuaril väikeettevõtjad. Nad protestisid uue seaduse vastu, mis lubab väikeettevõtjatel tööle võtta vaid oma lähisugulasi. Seaduse soov on lämmatada viimasedki riigist sõltumatud inimesed ning nad suukorvistada.

KGB jälgib kõike
Valgevene Riiklik Julgeolekukomitee (KGB) jälgib elu kogu riigis ja represseerib kõiki, kes julgevad teisiti mõelda. Valgevenes on vähemalt kaheksa poliitilistel põhjustel vangi mõistetud inimest. Peale nende istub vanglas neidki, kes on sinna mõistetud mõnel muul ettekäändel, kuid kelle vangistamise tegelik põhjus on vastuseis võimul olevale režiimile.
Enne ning pärast viimaseid ettevõtjate protestiaktsioone arreteeris miilits vähemalt 40 opositsioonipoliitikut ja aktiivset inimest. Mõnda neist ka piinati. Paljudele mõisteti 15 päeva aresti vale sõnakasutuse eest avalikus kohas või keelatud protestiaktsioonidest osavõtu eest.
Arreteeritud ja represseeritud on kolme noort poliitikut, kellega DEMYCi delegatsioon Miskis kohtus, et tutvuda kohaliku eluolu ning poliitilise olukorraga. Neile langes karistuseks 10 kuni 15 päeva aresti vale sõnakasutuse eest. Nad peksti läbi, et saavutada süüdistuste omaksvõtmist.
Meie delegatsiooni liikumist jälgis KGB pidevalt, samuti üritati nurjata pressikonverentsi. Nimelt tehti sel ajal kõrvalruumides remonti. Ei enne ega pärast pressikonverentsi ei tehtud neis ruumides mingit suurt müra tekitavat tööd, mis võinuks viidata remondile. Tegu oli kõige lihtsama sabotaažiga.

Vaba ajakirjandus surve all
Vaba ajakirjandus on Valgevenes peaaegu välja söödud. Ametlikud ajalehed ja ajakirjad saavad riigilt suuri toetusi, mis teevad need vabadest väljaannetest mitu korda odavamaks. Teisitimõtlevaid ajalehti ei saa juba paar viimast aastat inimesed enam koju tellida, neid ei müüda ka linna ajalehekioskites.
Vaba ajakirjandus levib peamiselt mõne üksiku müügikoha kaudu ja internetis. Eelmise aasta lõpul hakkas tööle Poolast edastatav valgevenekeelne vaba informatsiooni edastav telekanal ning naaberriikides tegutsevad ka mõned Valgevenele suunatud raadiojaamad. Minskis ja teistes linnades on üleval meilegi Nõukogude ajast tuttavad raadiolainete segajad, et vältida vale informatsiooni levikut.
Ajakirjanikke, kes ei esinda riigi ametlikku seisukohta, ahistatakse igal võimalusel. Neid arreteeritakse, konfiskeeritakse nende tehnikat, ei lubata osaleda kohtuistungitel, võetakse ära materjale.

Põllumajandustoetus jääb

2007-07-16

Riigikontrolli audit Eesti põllumajandussektori konkurentsivõime kohta väljendab hinnangut, et 70 protsenti põllumajandustootjatest satub lähiaastatel tõsistesse majandusraskustesse. Meil on justkui madal saagikus, investeeringuvaegus, ebaefektiivne väiketootmine ja nõrk alternatiivtootmise potentsiaal.

Riigikontroll jõuab tõdemuseni, et põllumajanduslik tootmine Eestis püsib vaid tänu toetustele ja et põllumajandusministeerium ei ole ennast kehtestanud kogu maaelupoliitika kujundaja ja elluviijana.

Meie probleemid tulenevad minevikust, ebaefektiivsest pärandist. Eesti NSV põllumajanduse säilitamine maksnuks iseseisvunud riigile tänases vääringus ligi 12 miljardit krooni.

Tootmismahud vähenesid kuni 2,5 korda. Lisaks Vene topelttollidele kaotasime 1998. aastal Vene kriisis veel 11 protsenti tootmismahust. Nii on tootjad tagasiulatuvalt hinnanud sektori 15 aasta tulupuudujäägiks ja teostamata investeeringuteks 20 miljardit krooni. See ongi praeguse investeeringuvaeguse peapõhjus. Eesti riigi strateegilised valikud - ühinemine WTO ja ELiga - on olnud õiged. Tänu sellele kaupleb Eesti põllumees maailma kõige suurema ostujõuga siseturul ja saab maailma rikkamate riikidega võrreldavaid toetusi. Aga siingi on probleemid.

Õnnetuseks määrati ELi tootmiskvoodid meile just aastate 1995-1999 keskmise tootmise alusel ja keskmise saagikuse alusel toetuste tase turult saamata jäänud tulu tähenduses.

Nii maksab EL 2007. aastal Sachen-Anhalti Liidumaal pindalatoetust 300 eurot, Eestis aga 50 eurot hektari kohta. Eesti ja Soome riigiabi erineb 60 korda, samas on Soome põllumajanduse kogutoodang Eesti omast vaid kümme korda suurem! USAs on põllumajandustoetused 40-41 protsenti sektori kogutoodangust, ELi vanades riikides 37-38 protsenti ja uutes 21-22 protsenti.

Kuid lõppsaaduste turg on meil sama. Praegu ilma toetuseta põllumajanduses midagi toota tähendab toota kaks korda odavamalt kui on tootjahinnad.

Kolmas maailm teeb seda madalate kvaliteedi-, keskkonna- ja toiduohutusnõuete abil, kuid vaevalt, et me selliseid lahendusi Eestis sooviksime.

Seega on olukord hoopis selline, et kui liikmesriikides lõppeks toetuste maksmine, oleks Eesti põllumajandus ELi konkurentsitabeli tipus.

WTO Doha voorus püstitati 2001. aastal eesmärk vähendada riiklikku sekkumist põllumajandusse OECD tööstusriikides vaid kolmandiku võrra. Kuid needki läbirääkimised on praeguseks ummikusse jooksnud. Seega jääme veel pikaks ajaks rääkima põllumajandustoetustest kui sektori konkurentsivõime tagajatest.

Eelmisel nädalal oli valitsuses arutelu all Eesti ELi poliitika, kus me taotleme konkurentsi tingimuste võrdsustamist. Kuna kõikide liikmesriikide erisuste arvestamine toetuste jagamisel on küsitav, saab konkurentsi tingimuste võrdsustamine toimuda toetustasemete ühtlustamise ja turukorralduse liberaliseerimise teel.

Seega räägime riikliku sekkumise vähendamisest, tootmispiirangute (kvootide, erisuste) kaotamisest ning toetuste ja tootmise lahtisidumisest. Me ütleme "jah" vabakaubandusele, kuid keskkonna-, toiduhügieeni- ja kvaliteedinõuded peavad olema eespool vabakaubandust.

Tõenäoliselt jätkub põllumajandussektoris senine areng - väiketootjad muutuvad suuremaks, orienteeruvad ümber või lõpetavad, suured ostab aga väliskapital ära. Samas on maaelu arengukava raames välja töötatud meetmed ka väiketootjate toetamiseks.