Järgmisel kümnendil laob Eesti esmase enesekaitsevõime vundamendi

23.02.2009 | Jaak Aaviksoo | Välis, Riigikaitse

Rasketest aegadest aitab üle saada hea plaan, mille piisav täpsusaste, paindlikkus ja kontrollimehhanism tagab selle, et tingimuste muutudes adapteerub ka plaan uude olukorda.

Sõjalise riigikaitse planeerimise kvaliteet on Eestis aastatega tõusnud kvalitatiivselt tasemele, mille üle võime õigusega ka oma liitlaste seas uhked olla. Suudame rakendada sellist planeerimismudelit, mis lähtub võimearendusvajadustest ja suudab end vastavalt planeerija kätte usaldatud ressurssidele realiseerida. Kui majandussurutise tingimustes on raha algul planeeritust vähem, siis ei muuda see plaani ebaadekvaatseks - kõige tõenäolisemate riigisiseste kriiside või konfliktistsenaariumide (mis kehtivate strateegiliste ohuhinnangute järgi on siiski üsna ebatõe-näolised) ärahoidmiseks või tõrjumiseks hädavajalikud väevõimed on seatud tähtsuse järjekorda ning muutused ressursis nihutavad n-ö punase joone (maksumaksja ja NATO abikroonide kogusumma, mis eraldab Eestile taskukohase fantaasiatest) üles- või allapoole, eristades seda, mida me järgmise kümnendi jooksul Eesti sõjalise riigikaitse tarbeks suudame ära teha, sellest, mida me üksi ära teha ei suuda.

Käesolev aasta algas valitsuse jaoks just sellise arengukava vastuvõtmisega. Vaatamata majandusprognooside kiirest muutumisest tingitud üldisele ebakindlusele plaanide tegemisel kinnitas valitsus sõjalise kaitse arengukava aastateks 2009-2018. Sõjalise riigikaitse ekspertide tihedas koostöös valminud plaani eduka ellurakendamise korral on Eesti kaitsevägi 2018. aastaks võrreldes praegusega tugevam ja arvukam, parema väljaõppega, võimsama relvastusega, võimelisem NATO-ga koos tegutsema ja kokku-võttes suurema võitlusvõimega. Alati vaidlustatavate üksikotsuste haprale alusele toetumise asemel areneb sõjaline kaitsevõime kindlal vundamendil ja kursil. Sellisena arendatud kaitseväel on potentsiaalse vastase jaoks oluliselt suurem heidutusvõime ja suutlikkus kriisi korral adekvaatselt reageerida, samuti osaleda koos liitlastega rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides. Kuigi ka nimetatud arengukava põhineb strateegilisel konstateeringul, mille kohaselt praeguses julgeolekukeskkonnas puudub Eestile kui NATO liikmesriigile laiaulatusliku sõjalise kallaletungi oht, peame olema valmis end kaitsma välise sõjalise surve ja jõu demonstratsiooni korral, mille tõrjumiseks tuleb koos liitlastega luua toimiv ja usaldusväärne heidutusvõime.

Muutunud ja muutumatu julgeolekukeskkond

Tänavu, kui on NATO 60 aasta juubel, täitub Eestil viis aastat NATO-liikmesust. Ühelt poolt on need olnud õppimisaastad - pole põhjust häbeneda asjaolu, et vähem kui kaks kümnendit tagasi tühjale kohale rajama hakatud Eesti kaitsejõud ja Eesti kaitsepoliitika on pidanud küsima ja suutnud küsida nõu nendelt, kellel on oluliselt pikem kogemus. Teisalt on viimaste aastatega kinnistunud ka arusaam, et Eesti valitud ning praegu ühena vähestest valdkondadest pea täielikku poliitilist konsensust nautiv totaalkaitse doktriin on õige tee. Seda on ka minule praeguses ametis kinnitanud kõik Eestit külastanud kõrged NATO sõjalised juhid. Kui vahepealsetel aastatel püüti Eestis ebaõnnestunult forsseerida vastandumist Eesti esmase enesekaitsevõime ja NATO-liikmesusest justkui tingitud ühise tegutsemisvalmiduse vahele, siis praegu räägib kogu NATO ühte keelt: üheskoos oleme tugevad siis, kui suudame suveräänsete riikidena oma rippumatust kehtestada, ning konfliktide ja sõja muutunud iseloomu tõttu kattuvad need võimed, mida vajame esmaseks enesekaitseks Eesti metsades ja maastikel, nendega, mida on vaja võideldes vaenlasega kaugel kodust, näiteks Afganistanis.

Seda, et Eesti valitud tee on õige, kinnitab ka möödunud aastal Gruusias kulmineerunud tragöödia. Sealt saadud õppetunde peegeldab ka värske arengukava. Väikeriigid, olgu südamelt ja kaitsetahtelt kui suured tahes, vajavad riigikaitses nii-öelda kõikehõlmavat lähenemist. Meie sõjaline riigikaitse peab seisma kahel võrdselt olulisel jalal: esmase iseseisva kaitsevõime arendamine ja kollektiivkaitse, mille nurgakiviks on Eesti liikmesus NATO-s ning mis kokkuvõttes loovad võimaliku Eesti-vastase agressiooni ärahoidmiseks piisava heidutuse ja ohjelduse. Esmane enesekaitsesuutlikkus tähendab võimet panna vastu vaenlase esmasele rünnakule kuni kollektiivkaitse põhimõttest lähtuvate liitlasvägede saabumiseni. See tähendab Eestile seda, et võimalikule sõjalise iseloomuga kriisile või äkkrün-nakule tuleb kohe reageerida; võtta vastu õhu- ja mereteid ning maismaad pidi saabuvaid või Eesti territooriumi läbivaid liitlasvägesid ja toetada nende tegevust Eesti territooriumil; kaitsta riigi strateegiliselt tähtsaid alasid ja objekte; teha piiratud õhukaitset; teha Eesti territoriaalvetes miinipuhastust ja -tõrjet; viia läbi mobilisatsioon. Selle Eesti iseseisvuse säilitamiseks hädavajaliku turvavõrgu rajamisele on suunatud sõjalise riigikaitse arengukava.

Prioriteedid

Suuri plaane tehes ei tohi me kaotada reaalsustaju. Strateegilisel ohuhinnangul ja kõige tõenäolisemate konfliktide stsenaariumidel põhinev arengukava seab järgmiseks küm-nendiks meie ette kõige olulisemad sõjaliste võimete lüngad, mille täitmine on julgeoleku kui suveräänse Eesti riigivõimu funktsiooni realiseerimise seisukohast hädavajalik ja vältimatu.

Eesti territoriaalset terviklikkust kaitseb päeva lõpuks Eesti kaitseväelane, relv käes. Praegu koosneb meie kaitsevägi professionaalsest ja ajateenistuslikust komponendist. Sellisele mudelile on oma sisulise heakskiidu andnud kõik NATO eksperdid ja kõrged sõjalised juhid, kellega olen kohtunud. Kohustuslik ajateenistus, mille abil mehitame reservüksused ja mis samaaegselt on värbamisväljaks professionaalsete kaadrikaitseväelaste leidmisel, ja vabatahtlikud omakaitseüksused, mida formeerib kaitseliit, on Eesti suuruse ja võimaluste puhul ainumõeldav mudel, millega võimalikku vastast ohjeldada. Seni viimane, sügisel läbi viidud avaliku arvamuse uuring näitab, et 76% eestimaalastest usaldab kaitseväge, ja olen enam kui veendunud, et sellise muljet avaldava kaitsetahte manifestatsiooni on suures osas põhjustanud ajateenistus ning selle läbinute positiivne hinnang oma riigile ja selle kaitsejõududele. Olgu öeldud, et Eesti sõjalise riigikaitse arengut kavandades kaalusime ka ajateenistusmudeli muutmist efektiivsemaks, lühendades Soome mudeli näitel astmeti teenistusaega, mis võimaldaks aasta ringi infrastruktuuri sihipärasemalt kasutades maksimaalselt suurendada ajateenistusse võetavate noormeeste koguarvu. Säärasele reformile seab lähiaastatel piirid instruktorite arv ja infrastruktuur, seetõttu naaseme selle plaani juurde veel praeguse valitsuse ametiaja jooksul, kahe aasta pärast.

Eesti sõjavägede ülemjuhatajat Johan Laidoneri tema 125. sünniaasta puhul meenutades nendime, et Eesti rahvaarmee viisid Vabadussõjas võiduni karastunud ja professionaalsed sõjaväelased. Värskes arengukavas näeme järgmisel kümnendil kutseliste kaadrikaitseväelaste arvu kasvu nelja tuhandeni - see on värbamisülesanne, mis peaks kasvatama kaadrikaitseväelaste koosseisu praegusega võrreldes kolmandiku võrra.

Kui ühelt poolt on kaitseliit aastate jooksul olnud positiivsete poliitiliste toetusavalduste ning kaitseliidu malevad rikkalike poliitvisiitide adressaat, siis seda tähelepanu ei ole saatnud samaväärne tähtsustamine rahastamisotsustes ja kaitseliit on mänginud teenimatult Eesti sõjalise riigikaitse vaeslapse rolli. Praegu on kaitseliidu areng Eesti jaoks sõjalise riigikaitse seisukohast elulise tähtsusega prioriteet. Olen viimase kahe aasta jooksul pidanud vajalikuks kasvatada kaitseliidu rahastamist ja varustuse tänapäevastamist, millega peab kaasas käima kaitseliidu liikmeskonna oluline suurenemine. Peame andma kaitseliitlastele tehnikat ja varustust, mis oleks samal tasemel kaitseväe varustusega, ja pöörduma tagasi väiksemate üksuste juurde, mille mehitamine lähtub kaitseliidu territoriaalsuse printsiibist: sama piirkonna võitlejad kuuluvad samasse allüksusse. Vahepealsete ümberkorralduste keerises läks ju kaduma tähtis põhimõte: kaitseliit on vabatahtlikest koosnev riigikaitseorganisatsioon, kuhu on koondunud oma perest, kodust ja riigist hoolivad eestimaalased, soovimata selle eest tasu. Nii on kaitseliidu suurim väärtus tema liikmete kaitsetahe ja kõrge moraal ning kaootilised muudatused ähvardasid seda laostada. Usun, et nüüd on kaitseliidu ülesanne ja korraldus taas pea pealt jalgadele tõstetud.

Eelarvekärbete tegemise raames oli ka trükimeedias kaitsekulude teemal palju aÏiotaaÏi ja vähesest informeeritusest tingitud spekulatsioone. Oma valimislubaduste katteks raha otsival poliitikul või ka siiralt ühe või teise valdkonna alarahastatuse pärast murelikul ajakirjanikul on lihtne arvata, et küllap kaitsekuludest võib raha võtta, sest olgem ausad: mõte sellest, kuidas riigi jaoks majanduslikult keerulisel ajal hangitakse kaitseväe tarbeks suuri „torusid" või lihtsalt suurtes kogustes terast, mida võib-olla (loodetavasti) vaja ei lähegi ja mis kusagil vaikselt roostet kogub, paneb paremal juhul nõutult õlgu kehitama ja halvemal juhul mõjub oma valitsuse vastu usaldust vähendavalt. Ja kindlasti oleks ministrina sellise terasest pungis või „malmivalueelarve" eest raske seista.

Informatsioon on edu võti

Tegelikkus on muidugi teistsugune. 21. sajandi kaitseväe puhul on kõige suuremad kulutused enamasti „nähtamatud". Need on meie sõdurite ning juhtide silmad ja kõrvad. Nii on ka meie sõjalise riigikaitse arengukava suurimaks prioriteediks kaitseväe juhtimis-, luure-, seire- ja sidesüsteemi arendamine. Luure- ja seiresüsteemi arendamise eesmärk on varustada Eesti kõrgem poliitiline ja sõjaline juhtkond infoga selle kohta, mis toimub Eesti territooriumil, õhuruumis ja territoriaalvetes. Korraliku sideta pole võimalik kaitseväe üksusi efektiivselt juhtida ja suunata. Enamgi veel: need silmad ja kõrvad on meie eelhoiatus - iga sellise investeeringuga ostame endale aega, et valmis olla kõige halvemaks. Ja see aeg on kallis.

Veel rõhutan õhuturbe ja -kaitse valdkonda. Järgmise kümne aasta jooksul ei ole meile kindlasti jõukohane iseseisva püüdurhävitajate võime loomine. Küll aga analüüsime koos Läti ja Leeduga eri võimalusi selleks, kuidas tagada Balti riikide õhuruumi kaitse pärast 2018. aastat. Ühtlasi on õhuturbe tuleviku seisukohalt tähtis Ämari lennuväli. Selle väljaarendamisel oleksid hävitajad, mis valvavad Balti riikide õhuruumi, lendavad NATO lipu all ja on NATO käsuliinis, valmis Eesti territooriumil paiknema. Seega on Ämari julgeolekupoliitiliselt strateegilise tähtsusega objekt. Siiani on ainsana Ämari lennuvälja arendamise vastu protestinud Venemaa Föderatsiooni siinne saatkond. Lisaks lennuväljale täiustame õhukaitse valdkonnas lähimaa-õhutõrjet ja arendame välja teatud mahus mobiilse keskmaa-õhutõrje. Selle võime arendamise hädavajalikkuse tõi taas esile möödunudsuvine Gruusia konflikt - oma õhuruumi suveräänsuse tagamise võime on põhiline eeldus piisavaks võimaliku agressori vastaseks heidutuseks. Kui aga sinu õhuruum on nagu läbikäiguhoov, siis leidub ka neid, kes sinna ühel või teisel põhjusel eksivad. Või meenutagem sedagi, et kõik viimased olulised sõjad on alanud õhus. Ja kahjuks on ka õhuruumiga juba kord nii, et selle kaitsmine on kallim kui raketisüsteemid, millega seda rünnata.

Jalavägi võimekamaks

Kõrges valmisolekus jalaväebrigaadi arendamine jääb ka edaspidi üheks maismaa-operatsioonide võime tagamise prioriteediks. Lisaks väljaõppetsükli tugevdamisele ja arendamisele suurendame lähiaastatel oluliselt reservõppekogunemiste mahtu, et seeläbi tagada kaitseväeüksuste parem lahinguvalmidus mobilisatsiooni korral. Asjaolu, et äsja Tapa lähedal kaitseväe keskpolügoonil lõppenud õhutõrjepatarei reservõppekogunemisele ilmus kohale rohkem reservväelasi, kui üksuse struktuur kohti ette näeb, lubab ka siin seatud eesmärkide täitmist pidada realistlikuks. Lisaks arendame brigaadi koosseisus välja mehhaniseeritud üksused - jalaväelane vajab manööverdamiseks kaitset. Samuti on oluline vajadustele vastava infrastruktuuri loomine: Jägala ja Tapa linnaku, Kuperjanovi ja Kalevi jalaväepataljoni ja kõigi harjutusväljade väljaarendamine.

Mereväes jätkame ka edaspidi miinitõrjevõime arendamist ja lisaks hangime mereväele kiirkaatreid, mis on mõeldud Eesti territoriaalvete kaitse tugevdamiseks. Õhuväele hangime laia kasutusalaga ja multifunktsionaalsed kopterid, millega on võimalik rahuajal transportida isikkoosseisu, sooritada vaatluslende, toestada meditsiinilisi evakuatsioonilende ja samuti vajaduse korral toetada sisejulgeolekut. Olgu öeldud, et sõjalise riigikaitse ja sisejulgeolekujõudude koostöö ja üksteist täiendav planeerimine on mõlema valdkonna arengu põhimõtteline eeldus. Reaalsed argiprobleemid näitavad meile praegu aga pigem seda, et ühiste arusaamade ja konstruktiivse koostöö saavutamiseks tuleb meil veel vaeva näha. Küll aga olen seisukohal, et praeguses valitsuses on see koostöö võimalik.

Totaalkaitse puudutab kogu rahvast ja riiki

Sõjalise kaitse arengukava on mõeldud ainult Eesti sõjalise riigikaitse arendamiseks. Totaalkaitse põhimõttele rajatud Eesti riigikaitse - mis hõlmab riigi sõjalist, tsiviil-, majanduslikku, sotsiaalset ja psühholoogilist kaitset - vajab laiemat tähelepanu ja planeerimist kui vaid kaitseministeeriumi valitsemisalas. See kujutab endast riigi tsiviilstruktuuride, omavalitsuste, kaitseväe ja kaitseliidu ning kogu rahva, see tähendab iga elaniku vaimse, füüsilise, majandusliku ja muu potentsiaali alalist valmidust kriiside lahendamiseks ning kooskõlastatud ja ühendatud tegevust ohu või kallaletungi ärahoidmisel ja tõrjumisel ning rahvuse ellujäämisel. Iga oma ülesannetest ja võimalustest hästi informeeritud kodanik on kordaja, mis võimendab meie kaitsevõimet. Totaalkaitse terviklik, ministeeriumideülene planeerimine on meie järgmine suur väljakutse. Sõjalise kaitse arengukava realiseerimine on vaid üks osa märksa suuremast ülesandest.

Järgmisel kümnendil laob Eesti esmase enesekaitsevõime vundamendi

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing