Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Hariduse lootused teadusele

18.02.2009 | Peeter Olesk | Teadus, Haridus

Muidugi on heasoovlik lugeja märganud, et siinkirjutaja käsitlusele teaduse arengust Eesti Vabariigis pole juba aasta kestes tulnud järge. See on saarlaste ees võlg, mida koos professor Jüri Talvetiga kirjutatud "Romaaniülikool" ajalehes Eesti Päevaleht ega üksinda kirjutatud esseesari Hando Runnelist ajalehes Järva Teataja ei kata.

Võlal on mitu põhjust, millest üks ongi keeruline - nimelt kuidas kirjutada lahti teaduse areng siis, kui see ise alles kestab? Teadlase töö lõpetab tema surm. Fakt võib olla fikseeritav, näiteks 1 volt on juhtmelõigu otste potentsiaalide niisugune vahe, milles üheamprise tugevusega alalisvoolu võimsus on 1 vatt. Kuid nähtus võib olla vaieldavgi. Näide on labane, ent äärmiselt eluline: kes korterelamu igast perest ühisesse konteinerisse kui palju prügi toob ja kuidas mõõta rahaliselt osakuid, kui jäätmekäitlusfirma nõuab maksmist mitte pere-, vaid lepinghaaval?

Kes juhib?

See küsimus on äärmiselt terav seepärast, et koolivõrgu korrastamine mõjutab paratamatult kogu kõrgharidustki, järelikult ka tervet teadust. Kooli sulgemist olen ma näinud. Töötut õpetajat niisamuti. Kuid pole olemas säärast teadust, mille nimel võiks öelda, et siin on kõik selge ja uurida pole enam midagi. Ent kui kool on suletud, kust siis tuleb too teadlane, kes hakkab probleemi alles süvenema? Mitte ainult Juhan Parts (IRL), vaid teisedki meie poliitikud on öelnud, et Eestit aitab intensiivne innovatsioon. Vaidlemata neile vastu, tahaksin teada, kust see innovatsioon tuleb, kui koole peab olema vähem kui seni ja, mis eriti oluline, gümnaasiumiõpetajaks koolitatud peaaegu-magistrandid põhikooli õpetama ei sobi? Teaduse tipp rajaneb hariduse laial põhjal.

Ilus öelda, kuid vaadelgem komponente. Koolivõrku me võime kokkupoole tõmmata, aga mida me viskame õppekavast minema? Jäädes nendesse piiridesse, mida ma tunnen oma hariduse poolest - me võime välja visata Jakob Tamme kui luuletaja ja Kreutzwaldi muinasjutud, ent „Kalevipoega" me välja visata ei tohi. Hüva, viskame Jakob Tamme välja nii, et algkooli lugemikku jääb alles ainult tema „Siga". Kui palju me siis Hando Runnelit Jakob Tamme arvelt sisse võtame? Põhimõtteliselt saab kirjandusteadus seda ette öelda, kuid praktikas dikteerivad seda hoopiski koolipäeva pikkus, õppekirjanduse maksumus, ainete proportsioonid - nagu seegi, keda tahavad vanemad oma lapses näha, samuti kui see, kas õpetajal on ette näidata õpilane, kelle üle võiks uhke olla.

Tahan öelda, et Eesti hariduskorralduses didaktika passib ja koolimajade ehitamine on saanud tähtsamaks kui didaktiline kompressioon (õppekavade tihendamine). Koolimajad kuluvad, selle vastu ei saa. Paljudel juhtudel on koolimaja nimelt esimene koht, kus laps õpib tundma, mis asi on kord. Koolimaja kui hoone ei õpeta aga kunagi seda, mis on teadus. Seda õpetavad probleemi püstitus ja selle lahendamine. Näiteks see, mille poolest on oluline autor Jaan Kross. Või jälle see, miks on prootoni stabiilsus nii fundamentaalne.

Kas veelahe või koolmekoht?

Koomiline küll, kuid haridus ja teadus vajavad teineteise suhtes nii üht kui teist. Veelahe tekib siis, kui õpilane saab õpetajast iseseisvaks või sünnib uus teadus. Koolmekohal pääsed sa haridusest teaduse manu võimalikult kuivema jalaga. Eesti teaduses kerkis see valikukoht esile ühenduses automaatika juurutamise ja kosmoseajastu sünniga. Oli vaja häid arvutajaid, andmetöötlejaid ning võõrkeellasi. Tingimused olid küllaltki julmad. Siinkirjutaja õde, lasteaednik ja teatriadministraator Juta Olesk (1947) oleks väga tahtnud minna koos sõbrannadega tollase Tallinna 21. keskkooli keemiaklassi, ent nõudmiseks oli astumine komsomoli. Jäi ära.

Praegu säärast nõudmist ei seata, aga - kas meil on selge, kui iseseisvat ja kui pika sihikuga teadust me tahame? Just nimelt tahame, mitte pelgalt ei vaja!

Siit neli probleemi. 1) noored õppejõud, kes erinevalt vanadest, ei pajata veel mälestusi. 2) originaalsed käsitlused, mis kompenseerivad süstemaatilisi õpikuid (professor Juri Lotman ei kirjutanud ainsatki nn õppekavale vastavat raamatut). 3) põhikooliõpetajate uue põlvkonna reprofileerimine. 4) kümneaastane tellimus originaalsetele arendustöödele, mis ei sõltuks ainult ühest isikust.

Võib sõnastada ka teistmoodi: haridus loodab alati, et ta veab inimese ka teaduseni välja. Kuivõrd loodab praegune teadus, et ta saab hariduselt "oma" inimese kätte?

Tähtvere mõisas
16. veebruaril 2009

 

Allikas: Meie Maa

Märksõnad

Peeter Olesk

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing