Inervjuu: Kas meid asetatakse piiri sisse või väljaspoole piiri, selles on küsimus

10.02.2009 | Tõnis Tõnisson | Rahandus, Majandus

Nüüd on valitsus lõpuks tunnistanud majanduskriisi ja kärpinud kiirkorras just vastu võetud riigieelarvet 8,1 miljardi krooni ulatuses. Kas me võiksime rahulolu väljendada?

Ütleksin nii, et see, mis tehti, on parem kui mitte midagi, kuid kindlasti mitte piisav. Kriis, milles oleme, on pikaajaline, valitsuse pakutud lahendused aga lühiajalised. Paberi peal kavatsetakse hoida tõesti 8 miljardit justkui kokku, kuid lähemal vaatlusel selgub, et selles on ca poolteist miljardit õhku. Kärbetest, mille pikaajalisem mõju on vähene, meile ei piisa. Me vajame struktuursete reformide plaani, et saavutada sama kursiga euro aastal 2011 ja vältida olukorda, kus peame hakkama laenama eelarve jooksvate kulude katteks.

Milles siis asi? Koalitsioon demonstreeris meile ju küll parajas annuses dramatismi ja kangelaslikkust - kokkuleppele jõuti alles kell kaks öösel.

Miks ma olen selle kärpepaketi suhtes kriitiline? Ühel lihtsal põhjusel: see ei lahenda olukorda ja meil tuleb sügisel kärbete juurde tagasi tulla, aga kui me tuleme selle juurde näiteks septembris, siis on meie valikud veel piiratumad. Siis tuleb lõigata oluliselt sügavamalt, mis tähendab seda, et nende lõigete disproportsionaalsus saab olema veel oluliselt suurem. Ehk teisisõnu - mida hiljem valitsus tõde tunnistab, seda valusamaks see ühiskonnale läheb. Ja see ongi kogu probleem.

Raskusi varjates julgustas valitsus rahvast täiendavaid riske võtma ja nüüd ei julge meile keegi öelda, millega see kõik lõppeda võib.

Just, tagajärjed hakkavad meieni alles jõudma ettevõtete pankrottide, palkade vähenemise, tööpuuduse jm kaudu. Valitsus on teenäitaja, see, kes annab ühiskonnale teatud mentaalsuse. Minult on küsitud, kes vastutab tagajärgede eest. Ega keegi teine peale valitsuskoalitsiooni ei saagi vastutada. Ühiskonna valu jõuab poliitikasse erakondade reitingute kaudu. Poliitikud on emotsionaalne seltskond, kes kujundab paljuski oma seisukohti reitingute alusel. Kui reitingud püsivad, tähendab see poliitikutele, et kõik, mida nad täna teevad, on OK ja mingiteks kardinaalseteks muutusteks ei ole alust. Alles siis, kui reitingud hakkavad kukkuma, jõuab ühiskonna valu ka poliitilis-administratiivse otsustamise tasandile. See valu on signaaliks, et midagi tuleb teha teisiti. Seni kuni reitingud püsivad, elavad poliitiline juhtimine ja majandus erinevat elu. Tuiksoon nende kahe maailma vahel on muutunud ahtaks ja valu peab muutuma veel suuremaks, et jõuaks poliitilis-administratiivse juhtimise ajusse. Tänased valitsuse vastused reaalmajanduses toimuvale on ebapiisavad.

Tegelikult ootame ju meie valitsuselt usaldusväärset sõnumit sellest, kuidas asjad on ja mida me peaksime edasi tegema, mitte vastupidi. Juhiste asemel serveeritakse meile aga hoopis heroilist pilti sellest, kuidas koalitsioon "päästab riigi paari päevaga paaniliselt eelarvet kärpides pankrotist", kusjuures ei unustata võtta kangelaslikku poosi: me tegime seda öösel kell kaks. Häbi võiks neil olla - igaüks saab ju aru, et öösel tehtud otsus ei saa olla usaldusväärne.

Jah, otsus, mis tehakse öösel kell kaks, ei saagi olla adekvaatne. See ei saa olla süsteemne ja läbi analüüsitud. See kellaaeg kirjeldabki kõige paremini selle kokkuleppe kvaliteeti.

Samas olen seda meelt, et isegi niisugune otsus on rohkem kui mitte midagi. Kuigi ma ei saa selle juures unustada, et valitsus on pikka aega jooksnud sündmuste sabas - jättis 2007. aastal kasutamata võimaluse minna üle eurole ja pakub jätkuvalt pikaajalisele kriisile lühiajalisi lahendusi. Järelikult ei tajuta ikka veel olukorda, kus me tegelikult viibime. See on kogu selle loo juures kõige nukram. Mina ei usu täna neid, kes räägivad, et Eesti majandusel hakkab aastast 2010 jälle hästi minema. Maailmas ehk hakkavadki aastal 2011 mingid positiivsed nihked ilmnema, aga need ei ulatu veel Baltikumi. Kapitalita pole arengut, kuid selle kriisi lõpuks on enamik pankasid riikide ehk maksumaksjate poolt omandatud. Kui näiteks Rootsi maksumaksja rahaga on Rootsi pangandus välja ostetud, siis on loomulik, et seda raha ei tooda mitte Baltikumi, vaid suunatakse kodumaist majandust turgutama. Tekib kapitali protektsionism.

See kriis lõpeb sellega, et madalalt kapitaliseeritud regioonid, mis on seni arenenud eelkõige kapitali sissevoolu põhiselt, jäävad pikalt vinduma. Seega peame seadma ennast valmis üsna pikaks majandusseisakuks ja ma arvan, et me kukume oma heaoluga parimal juhul tagasi kuskile 2005.-2006. aasta vahele.

Samas peame hakkama looma uusi eeldusi uueks tõusuks ja laduma kivi kivi haaval ja hoopis teist moodi kui seni oma majandusele vundamenti. Just sellega pole seni hakkama saadud.

Ma ei saa sellest aru, kuidas võib ühes riigis niimoodi olla, et paljud asjatundjad on juba kaks aastat kriisist rääkinud ja ainult valitsus ning Riigikogu on kogu selle aja kurtidena istunud ega ole tänaseni veel mingisugustki plaani kavandama hakanud. Iga keskmine kodanikki mõistab, et kärbetest üksinda ei piisa, et on vaja muutusi, et neid muutusi oli vaja tegelikult juba eelmisel aastal.

Tegelikult ongi nii, et valitsuse põhjendamatu optimismi maksame me kõik oma heaolu langusega kinni. Ma arvan, et siin on kaks põhjust. Üks on see, et peaminister keeldus pikka aega tõde tunnistamast. Kui peaminister raiub vastu, et pole probleemi ja tema erakond (suurim parlamendierakond!) käitub sama loogika järgi, siis see kujundabki reaalsuse. Teine põhjus on selles, et Eesti riik on muutunud nii kohutavalt bürokraatlikuks ja süsteemi inerts on meeletult suur. Eesti bürokraatia on oma teatud tunnuste poolest mõneti hullem kui oli nõukogude bürokraatia.

Varem või hiljem tuleb muudatused ikkagi ära teha. Kes on see jõud, kes seda teeb?

(Pärast pikka pausi): Mul on tunne, et praeguses Riigikogus sellele küsimusele vastust ei ole. See ongi kõige kurvem selles mõttes, et me võime ju öelda, et kärbetepakett ei ole see, mida vajame, aga ma ei näe ka seda, et kuskil oleks mingi jõud, kes oleks valmis olemasolevast valitsusest tugevamini võtma härjal sarvist. Ei näe (kordab seda neli korda). Tänane Riigikogu valiti heade aegade totaalses lummuses. See ongi heade aegade Riigikogu. Olukord, kus me praegu asume, nõuab hoopis teistsuguse profiiliga parlamenti. See on paradoks, mis meie tegevusi pidurdab.

Aga Eestis on ju neid inimesi, kes otsivad praegu väljapääsu ja oleksid valmis valitsusele nõu andma.

Poliitikas on nii nagu majanduses. Kui on nõudlus, tekib ka pakkumine. Kui on kriitiline mass inimesi, mõtteid ja energiat, siis ei tasu arvata, et see ei vabane. Küsimus on ainult selles, milline peab olema ühiskonna keemistemperatuur, kus saavad kokku kolm olulist tegurit: nõudlus, nõudlusele vastavad ideed ja inimesed, kes suudavad need ühiskonna jaoks veenvalt sõnastada.

Järgmine küsimus on selles, kas praegune kriis on tänases erakondlikus struktuuris või tuleb poliitikasse uusi jõude. Ma arvan, et mida päev edasi, seda enam küpseb ühiskonnas nõudlus poliitikute asendamiseks asjatundjatega. See on järjest kasvav trend.

Selles olukorras ei ole välistatud ka see, et tekib mingi populistlik ühendus, kes koondab rahva. Nii võime jõuda väga süngete tagajärgedeni.

Minu arust on siin kolm alternatiivi: 1. Tekib nõudlus tehnokraatide järele ja püstitatakse loosung "Asjatundjad võimule!". 2. Kuna inimestel on raske, siis ollakse valmis ära ostma ka kõige ebarealistlikumad lubadused, peaasi, et need tõotaksid paremat tulevikku. 3. Rahvas lööb käega ning tekib totaalne pettumine kõigis ning kõiges.

Minu arusaam on, et meid päästab praegusest kriisist mitte protektsionism ja suletus, vaid just avatus ja veel kord avatus. Ma sõnastaksin selle nii, et kui me oleme seni vaadanud maailma läbi Eesti prisma, siis nüüd peaksime hakkama vaatama Eestit läbi maailma. Me ei suuda murda maailmas toimivaid trende, aga me peaksime püüdma maailmas toimuvat adekvaatselt interpreteerida, et muutustele kiiresti ja paindlikult reageerida. Me ei suuda süsteemi muuta, aga peaksime mõtlema, kuidas ennast sinna kõige paremini asetada.

Berliini müüri langemisest peale on toimunud forsseeritud globaliseerumine, piiride kadumine kõigele - kapitalile, tööjõule, kaupadele. Kui lennukid sõitsid kaksiktornidesse, hakati nõudma rohkem piiranguid, järelevalvet ja reegleid. Ma arvan, et praegusele kriisile on sama vastus, mida võib nimetada ka deglobaliseerumiseks: hakatakse tõmbama uuesti piire, sest keegi ei oska tegelikult globaliseeritud maailma juhtida.

Info 24 h online liikumine globaalselt ongi paljuski praeguse kriisi põhjuseks. Nüüd on küsimus selles, et kui hakatakse uusi piire tõmbama, siis kuhu need satuvad - kas meie oleme siis piiri sees või piiri taga?

Euroopa pealinnades ei räägita täna majanduse päästmisel mitte Euroopa Liidu majandusest, vaid sellest, kuidas päästa eurogrupi majandust. Siin ongi küsimus - kas piir tõmmatakse mööda ELi liikmesriike, mööda euroala. Meie huvi (kuna me pole täna eurogrupis, sest magasime selle võimaluse maha) on, et piir tõmmataks mööda ELi piiri, mis tähendab väga kiiret Lissaboni lepingu kehtestamist ja senisest oluliselt föderaalsemat Euroopat.

Ma arvan, et Euroopa föderaliseerumises ongi selliste ääremaade, nagu Baltikum, võimalus pääseda kriisist välja.

Kui realistlik on vahepeal välja käidud võimalus, et euro tuleb 2010 1. juulil?

Kui üldse, siis tuleb ta 1. jaanuaril 2011. Kindlasti mitte aga mingil varasemal ajal ja hilisemal ajal enam mitte sama kursiga. See on eesmärk, mille nimel tuleb pingutada.

Kui me laseme ka selle võimaluse käest, siis sellisel kujul ei ole meil mõtet eurot oodata. Ta võib siis tulla kas teise kursiga või teises loogikas - on see loogika siis see, et võtame euro ise ühepoolselt kasutusele või antakse ta meile Euroopa föderaliseerumise egiidi all, et OK, kui nad siin juba on.

Inervjuu: Kas meid asetatakse piiri sisse või väljaspoole piiri, selles on küsimus

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing