Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Tuleviku disharmoonia

14.02.2009 | Andres Herkel | Välis, Euroopa

Ühendriikide asepresidendi Joe Bideni signaal Müncheni julgeolekukonverentsil, et uus administratsioon tahab uut starti suhetes Venemaaga, on küll sõnumina oluline, kuid selle täitmine sisuga on keeruline tulevikumuusika, kirjutab Andres Herkel.

Vaatame kõigepealt, milliseid restart'e me viimastel aastatel Münchenis näinud oleme. Kaks aastat tagasi üllatas toonane Venemaa president Vladimir Putin isegi kõige suuremaid Vene-skeptikuid. Tema esitus oli teravate vastanduste, külma sõja ja geopoliitilise imperialismi hoovus.

Mullu põrpis Münchenis läänt asepeaminister Ivanov, kes teatas, et Kosovot tunnustades avatakse Pandora laegas. Kui pidada laeka avamiseks Venemaa agressiooni Gruusia vastu ning Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamist Moskvas, siis võime tõdeda, et pool aastat hiljem viisid venelased oma ähvarduse ka ellu.

Seega võib kolme viimast Müncheni-aastat hinnata üsna murettekitava pressingupoliitikana. 2007. aastal Venemaa ründas, 2008. aastal ta ähvardas ja nüüd Ameerika lepib. Tõsi, Biden osutas selgelt, et Ühendriigid ei kavatse kunagi nõustuda Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamisega.

Kui mõned analüütikud arvasid, et vastne asepresident võib Münchenis tagasi võtta Venemaale vastumeelse Ida-Euroopa raketikilbi, siis ka seda ei juhtunud. Pigem andis Biden teada, et Ameerikas algab uue presidendi ajastu ja see pakub uusi võimalusi - nii Venemaale, Euroopale kui ka Ühendriikidele endile.

Vene meedia kajastas Bideni sõbrakätt küll senise pressingupoliitika võiduna, kuid pole sugugi kindel, et tulevik nii lihtsakoelist tõlgendust kinnitab. Pigem andis Biden uue stardi võimaluse hoopis Kremlile, et ta saaks liikuda Putini väljendatud konfrontatsioonilt avatuma dialoogi poole.

Pärast majanduskriisi teravnemist võidakse Moskvas paremini mõista, et iga uus geopoliitiline enesekehtestamine (Tšetšeenia, Gruusia) osutub Pyrrhose võiduks. Aga liiga tõenäoliseks ei saa terve mõistuse kojutulekut pidada.

Mis puutub erinevate arenguvõimaluste hindamisse, siis on praegu üldse väga paha aeg, selleks et midagi ennustada. Kriis loob uusi karme reaalsusi ning tänase teadmise pealt tehtud ennustused kipuvad kiirelt vananema.

Putini Müncheni-kõne geopoliitilisest sõnumist ei suutnudki lääne poliitikud adekvaatseid järeldusi teha, ehkki aega selleks oli poolteist aastat. Siis tuli augustisõda ning võib-olla veel tugevama mõjutegurina maailmamajanduse kriis ja naftahinna langus.

Analüüsides Müncheni-kõne järeldused muidugi sündisid, nimetagem kas või Edward Lucase raamatut «Uus külm sõda», mis on meilgi tunnustust pälvinud. Muidugi, Lucas uurib Venemaa arengut pikemas vaates, Putini agressiivne etteaste üksnes kinnitas ta tähelepanekuid Venemaa asumisest külma sõja liinile.

Kui aga Kosovo iseseisvumise arhitekt Martti Ahtisaari mõne kuu eest värske nobelistina Eestis käis, siis kinnitas tema, et jutt külmast sõjast pole pädev. Ehk olnuks täpsem, kui ta öelnuks, et külma sõja jutt pole enam pädev, sest samal ajal hakkas langema toornafta hind ja Venemaa võimekus globaalses vastasseisus pearolli mängida kahaneb iga päevaga.

Nimetagem veel Mark Leonardi ja Nicu Popescu Euroopa Liidu ja Venemaa suhete nn jõuauditit, mis valmis Euroopa Välissuhete Nõukogu tellimusel 2007. aasta novembris.

Tõsi, ka selle, iseenesest hiilgava analüüsi mõnigi seisukoht on lühikese ajaga vananenud.

Näiteks kinnitavad Leonard ja Popescu, et kui 1990ndate algul sõltus Venemaa lääne krediidist, siis nüüd on Venemaal üks suuremaid valuutareserve ning lääs sõltub Vene gaasist. Gaasisõltuvus on küll tõsiasi ka praegu, kuid Venemaa valuutareserv sulab ennustamatu kiirusega. Leonard ja Popescu ütlevad, et Euroopa peab oskama end kehtestada, tehes selgeks, et mitte ainult tema ei sõltu Venemaast, vaid Venemaa sõltub võimalusest energiat Euroopale müüa.

Nüüd, 15 kuud hiljem näeb Venemaa, mida müügisõltuvus tegelikult tähendab. Kui tõsiselt kriis ka läänt ei räsi, pole tõenäoline, et selle mõju läänele saaks olla nii ulatuslik, nagu see on Venemaa majandusele. Isegi juhul, kui nafta hinna langus peatub üsna optimistliku 50 dollari kohal barrelilt, tähendab see mõnel hinnangul Venemaa eksporditulu langust umbes poole võrra. Gaasi hinna langus seisab ju veel ees.

Lisaks sellele on probleemiks halvad laenud, kõdunev infrastruktuur ja investorite lahkumine. Üldises depressioonis kannatavad kõik ja ilmselt kannatab Eesti keskmisest rohkemgi, kuid idanaabri suur traagika seisneb selles, et kogu majandus on üles ehitatud toorainele ja energiahindadele.

Samas ei saa olla liiga optimistlik selles suhtes, et lääs suudab Venemaa nõrgenemist globaalses konkurentsis ära kasutada või kutsuda teda tugevamalt demokraatia ja õigusriigi raamidesse, nagu Leonard ja Popescu soovitavad.

Pigem sunnib suur depressioon riike rohkem endasse sulguma ja protektsionistlikke meetmeid kasutusele võtma. President Obama administratsioon Ühendriikides hoidub algul juba imagoloogilistel põhjustel Bushi loodud ja paljus ebaõnnestunud maailma sandarmi kuvandist.

Meenutagem, et eelmise sajandi 30ndate suure kriisi aegu kippus demokraatlik valitsemisvorm mõneski «normaalses» riigis asenduma autoritaarsega. Ei tahaks meie lähitulevikule nii musta arenguvõimalust ennustada, kuid küsimus «poolvabade» riikide ja ühiskondade tulevikust on kindlasti asjakohane.

Lootus, et naftatulude kaotus võiks teha Venemaast liberaalsema maa, saaks mõjuda usutavalt siis, kui lääs oleks avatum ja tugevam eeskuju, kui ta lähiaastatel olla suudab. Ka on FSB ja Putiniga seotud kildkond saavutanud võimu üle nii suveräänse kontrolli, et loota selle rahumeelset, lihtsalt majanduspoliitilisest otstarbekusest tulenevat leevenemist, oleks naiivne.

Pikas vaates usun ma neid teoreetikuid, kes kinnitavad, et autoritaarse mobilisatsiooni perioodid on Venemaa ajaloos regulaarselt kordunud, kuid alati järgneb repressioonidele uus sula. Nii oli see pärast Ivan Groznõid, Peeter I ja Stalinit. Ilmselt tuleb sula ka Putini järel.

Samas pole üldse kindel, et too viimane piirdub üksnes sellega, mida siiani näinud oleme - Tšetšeenia sõjaga, opositsiooni suukorvistamisega ning vaba ajakirjanduse ja kodanikuühiskonna süsteemse hävitamisega. Küüniliselt öeldes on see lapsemäng varasema ajaloo suuremõõtmeliste repressioonide kõrval. Kui majanduskollaps täiega käes on ja võim kõigub, siis võidakse minna palju kaugemale.

Seega on küsimus selles, kas Venemaa depressioon osutub otseselt repressiooniküllaseks või - paremal juhul - võetakse depressiooni ennast piisava repressioonina. Ilmselt kestab see üsna kaua, ja kui jõutaksegi radikaalsete reformideni, siis ainult läbi suure valu. Samas, kui Venemaa selle valus-pika tsükli läbi teeb, võib ta olla märksa tugevam kui varem ning loodetavasti ka demokraatlikum.

***

Jättes kõrvale tagantjärele-tarkuse, et nii see pidigi kõigi lõhkilaenamiste ja globaalsete püramiidskeemide järel minema, taban end üha enam mõtisklemas kriisi võimaliku puhastusjõu üle. Rahvusvahelise süsteemi retooriliselt üllas osa, mis kaitseb vabadust ja humanistlikke väärtusi, on ammugi roostes ehk liiga tugevate vastasjõududega põrkunud.

Tegelikult oli Venemaa areng möödunud aasta augustiks muutunud ohuks rahvusvahelise koostöösüsteemi humanitaarosale tervikuna. Augustisõda lihtsalt vormistas geopoliitika ülimuslikkuse. Eesti, Leedu ja Poola presidentidest ei piisa, et sellele vastu seista.

Samas hakkas toimima uus ennustamatu ja poliitilise spektri osaliste jaoks täiesti soovimatu jõud - globaalne kriis. Ta muudab maailma oluliselt, aga me ei tea, kuidas. Tulevik on aimamise peal. Olen väga nõus David Vsevioviga, kes ütleb (PM 10.02), et praegust kriisi ei saa vaadelda kitsalt selle majanduslikke põhjuseid või järeldusi vaagides. See on väärtuskriis.

Lisagem siin, et sellisena mõjub ta ka rahvusvahelises vaates. Ainult et meil on tegemist erinevate ühiskonnatüüpide ja väärtussüsteemidega, mis korraga sisenevad muutuste faasi.

Kui nüüd ühe lausega Bideni kõne juurde tagasi tulla, siis ütles Ameerika oma uues avatuses seda, et tegelikult pole tal eriti aimu, mis värvi valgus kord tunneli lõpust paistma hakkab.

 

Allikas: Postimees

Märksõnad

Andres Herkel, Venemaa, Georgia, Joe Biden, Müncheni julgeolekukonverents, Tšetšeenia

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing