Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Komistuskivid hariduse perspektiivis

13.02.2009 | Peeter Olesk | Valimised

Järgnev ei ole kiire kommentaar ega erakondlikult kasulik seisukohavõtt. See on ülestunnistus mõnest kogemusest.

Noor mees minu vastas oli teatanud oma tulekust küll pool tundi varem ette, aga see oli siiski ootamatu. Ta on kõrgem poliitiline ametnik. Igasse tagatuppa ei pääse, kuid poliitilises köögis võib askeldada täiesti vabalt. Mis siis nüüd lahti oli?

Kimpus külaline nõutu peremehe juures
Temal oli/on vaja ... visiooni. Mitte luiskelugu hullumaja valvearstile, vaid ülemusele ja praegusele koalitsioonile. Europarlamendi valimisteks, kohaliku omavalitsuse valimiste korraldamiseks, erakonna reitingu tõstmiseks ja ka selleks puhuks, kui käesoleva aasta eelarvet tuleb kärpida veelgi vähemalt viie miljardi jagu. Selleks kõigeks oli meil aega tund, kusjuures diagnoosi ta ei vajanud. Kui ei teaks, et sedaviisi praktilist poliitikat tehaksegi, oleksin võinud ta uksest välja visata.
Visiooni ta sai. Lühidalt on see järgmine. Mandri ja Atlandi ookeani mõttes on Euroopa enam-vähem arusaadav tervik, välja arvatud Hispaaniale kuuluv Ceuta Marokos, see osa Türgist, mis jääb Bosporusest läände, Kaukaasia ja Venemaa Euroopa-osa. Euroopa Liit, järelikult ka tema parlament, hõlmab sellest küllalt suure tüki, kuid selle tüki sees peab isekeskis üksteisega ära harjuma ja see kestab vähemalt kümmekond aastat, mida ei anna lühendada. Laienev Euroopa Liit on iseõppija, iseasi kas just oma vigadest. Kusjuures Eestil tuleb õppida kolmekordses liitklassis: eestlased ja naturaliseerunud Eesti kodanikud ülejäänud Euroopa tarbeks, muu Euroopa õppimaks elama Eestis Venemaa kõrval ja mitte-eurooplased elama kapitalistlikus Eestis.
Nn eurotsoon seevastu on juba lähte­kohalt rahvusvaheline „substants", ta ei jää ühelgi juhul Euroopa sisse. Tema õpetamisel kehtib paraku erisugune didaktika, kus avastusi on kaugelt rohkem kui kogemusi.
Oletagem, et Eestist saab eurotsooni liige aastal 2013. Uue rahaga opereerimist tuleb meil õppida ligemale algkooli jagu. Samasse aega langeb kriitiline periood üleminekul uude koolikorraldusse, täpsemini selle tagajärgedesse. Kas oleme selleks valmis, kas kasarmukommunismist üleminek sundkapitalismi on jõukohane enam-vähem kõigile? Vastus on: ei!

Erakonnad kui ujuvad saarekesed
Visiooni kolmas punkt ütles, et meie erakondade üks nõrkusi seisneb selles, et pingid on uskumatult lühikesed, ja teine selles, et erakonnad katavad sektorit, aga mitte riiki. Siin vaid üks näide. Meil on juba küllalt palju inimesi vanuses kuni 45 eluaastat, kes alustasid riigiteenistust aastal 1992 ja on nüüdseks tõusnud üsna kõrgele ametikohale, millelt nad ei pääse enam edasi. Kui tahaksid pääseda, peaksid olema kas karjeristid või intrigaanid, aga seegi ei tarvitse aidata, sest avaliku teenistuse sektor mõnda aega ei laiene. Paberliku loogika kohaselt vajavad nad ümberõpet.
Meil on tehtud ümberõppest anekdoot. „Õpetad" maaparandusinseneri välja taksojuhiks ja ongi loodud uus töökoht. Kasvatad vanatüdrukust raamatupidajast kutsekooli koka ning veel üks töökoht juures! Haridus- ja teadusministeerium tegeleb gümnaasiumidega, kaitseministeerium relvade ja pihta saanud veteranidega, ent kes tegeleb veteraniga, kes pole pihta saanud ja võiks olla gümnaasiumis suurepärane ajalooõpetaja? Kelle mureks jääb tema? Kas sotsiaalministeeriumi, mis ei toibu pärast kantsleri ja ministri vahetumist enne kui alles sügisel?

Ümberõpe tagurpidi
Siit kaks positiivset lahendust. Polii­tiline pink peab olema pikem ja mitte ühe, vaid kolme dublandiga. Ühe dublandiga riik on vigane. Teise lahendusena tuleb jõuda olukorrani, kus erakondadel, niisiis ka erakondade kandidaatidel on valimisteks programmid avaramad kui tolle ministeeriumi jagu, mida juhib parajasti erakonda kuuluv poliitik. Ei saa olla nii, et haridus- ja teadusministeerium tegeleb õpetajatega, kuid ei tegele pensionäridest õpetajatega, sest pensionärid ja surijad „käivad" sotsiaalministeeriumi alla. Isamaa ja Res Publica Liidu programm peab olema universaalsem.
Võtame teise näite. Oletagem, et praegune rahandusminister Ivari Padar valitaksegi europarlamenti. Toimiva valitsuse koosseis muutub sel juhul paratamatult. Oletagem, et praegune siseminister Jüri Pihl valitakse tema partei esimeheks, milline ametikoht eeldab, et päev tuleb jagada kaheks - või kolmeks, nagu see on Mart Laaril. Ka siis on suhete muutumine valitsuse tegususes möödapääsmatu. Tark hariduspoliitika näeb sääraseid manöövreid ette kümne aasta peale. Ideaalis jah, aga reaalsus algab juba tänavu veebruaris! Meie erakonnad viilivad nagu kõige laisemad metallitöölised.
Gümnaasiumide võrgu „korrastami­ne" on möödapääsmatu. Samavõrd möödapääsmatu on seegi, et on vaja õpetajaid, kes oskaksid õpetada nii korralikku ja head eesti keelt kui ka eestikeelse kirjasõna toimetamist. Viimase all mõtlen protsessi tänapäeva eesti keele õigest sõnastamisest kuni ilusa ja vigadeta raamatu või tema Interneti-analoogi kokkupanekuni. Õpetajaid isegi leiduks, aga puuduvad vahendid koolmeistrile piitsa ja prääniku muretsemiseks. Regiooniti võivad need olla täiesti erinevad.
On muidki põhjusi, aga kui gümnaasiumid koonduvad, muutub teravaks iga erakonna linnapoliitika. Euroopa ei ole kõrb ega tundra, ta on linnad. Linn ei ole aga esmajoones istekohad volikogus. Linn on näiteks prügikastide asukohad, ajalehtede kättesaadavus, värske leib, koerapidamine, hulkuvad kassid, narkarid ja noortekambad. Avalikud käimlad ning taksoparklad (need ei asu lähestikku üheski Eesti linnas). Euroopa Liidu ühispoliitika on suurel määral põllumajandus, aga mit­te vähem linnad. Mida on meil linnade kohta Euroopa mastaabis öelda? Ainult seda, mida väidab Edgar Savisaar.
Mõistan, et minu mõõtkava jääb koolidirektori tasemel pühapäevaseks vahelugemiseks. Koolidirektori mureks on koolibussid, külavaheteed ja linnatänavad, võimalikult palju edasijõudnuid, koolihoone amortisatsioon, ärajäänud tundide asendamine, koolikoka dublant jms. Koolidirektori võimuses on laveerida erakondade kohalike juhtide keskel, kuid ta ei saa sundida Tartu ülikooli kasvatama päevapealt gümnaasiumiõpetaja asemel nn polütehnilise keskkooli, veel vähem põhikooli õpetajat. Kust võetakse professor, kes õpetab korraga nii matemaatilise füüsika aluseid, treialiasjandust kui ka arvutilukksepandust ja peab ise näitama ette vähemalt viis tipptasemel kirjastatud artiklit? Reform põhikooli ja gümnaasiumi vahel viib paratamatult reformini ka kõrghariduse sees. Ei midagi uut.

Lõpplahendus
Poliitiline ametnik kuulas selle kõik ära, muigas ja tunnistas: sul võib olla õigus, aga tegelikkuses lahendatakse see teisiti. Pannakse ringi sõitma propagandabuss, pasundatakse iga nurga peal, kui tähtis on minna valima, ja kogu moos. Tegelikult oli noor mees Eesti iseseisvuses pettunud.
Minu jaoks on kõrge ametniku selline suhtumine riigireetmise piiril. Pedagoogika ei saa õpetada, kui kasulik see on. Kas ma olin oma koolitunni ära raisanud?

 

Allikas: Õpetajate Leht

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing