Paksem riik, suurem manööverdamisruum

09.02.2009 | Jüri Kõre | Riik, Rahandus, Majandus

Ameerika kinnisvaraturu mullistustest tuli signaale juba 2007. aastal, kaardimajakestena kokku kukkuvatest pankadest toona ei räägitud. 2008. aasta kriis hiilis kohale sama salaja nagu 1929. aasta oma.

Toonane kriis tähistas sotsiaalriigi sarikapidu - Ameerika hakkas Euroopa eeskujul looma solidaarset sotsiaalkindlustust (süsteemi käivitamiseks vajaliku 1 miljard dollarit sai Roosevelt valitsuskulusid 25% kärpides) ehk sotsialismisaart kapitalismi meres.

Pankade natsionaliseerimine 2008. aasta Ameerikas, Saksamaal, Suurbritannias ja Belgias tähendab sotsialismi ehitamist rikastele. Proletariaadi solidaarsuse ostmiseks mõeldud sotsiaalriik päästis kapitalismi.

Eesti riigi suutmatus

Paraku on majanduslangusest räsitud maad seni kahetised: need, kus kasvavas tempos käivitatakse kasvule viivaid reforme, ja need, kus Islandi, Läti ja mõneti ka Eesti sarnaselt ei ole suudetud juhtunule reageerida ja pusitakse alles eelarve nüsimise, valitsuse vahetuse vms kallal.

Ise tundsin kriisi lähedust oktoobris Berliini tööreisil. Saksa kolleegide hommikused teated ametivõimude järjekordsetest majanduspiirangutest olid üsna hirmutavad. Kodus tuhmistasid ohutunde küünilised loosungid, et sellises kriisis on tore elada.

Kuigi jah, tõenäoliselt alles nüüd, kui kvaliteetkinnisvarana reklaamitud Tigutorni äripinnad on renditud odavate riiete kauplusele, on majanduslanguse ulatus inimestele mõistetav.
Alanud eelarve eelkärpimine ei ole märgatavat paanikat või negatiivset hoiakut tekitanud.

Pigem küsitakse, kas seni uinunud rahandus- ja haldusinstitutsioonid on ikka võimelised Eesti uuesti jalgadele tõstma. Ehk kas meil nagu lõunanaabritelgi seguneb majanduslangus ühiskonna korralduse kriisiga?

Katse rakendada surutis euroga liitumiseks püstitatud inflatsioonikriteeriumide saavutamise teenistusse räägib riigi suutmatusest majanduselu mõjutada.

Ei erine ju Sloveenia ja Slovakkia viimaste aastate majandusareng põhimõtteliselt Eesti omast, küll on märgatavaid erinevusi ühiskonnakorralduses, sh avaliku sektori rollides. See aitas neil 2007 ja 2009 ühisraha kasutusele võtta.

Inimesel tänavalt, olgu ta siis majandus- või muidumees, on kärpe ettepanekuid keeruline objektiivselt hinnata. On seosed, mis alati välja ei paista, on tehnikad või reeglid, mida tuleb jälgida, ja paratamatult on (poliitiline) jõud, mida kriisiolukorras tihti eriti ilgelt tarvitatakse.

Ajalugu näitab, et kriisipakettidel on kaks poolt: kärbete ja kulutuste pool. Kulutused tähendavad enamasti suuri, pika ehitusajaga ja töömahukaid infrastruktuuriobjekte.

Kriisikärped

Eesti ja teiste uute liikmesriikide õnn on see, et sisuliselt on see kulutuste raha meile antud ELi 2007-2013 eelarvega. Arenguks antud raha muutub kriisi üleelamise rahaks.
Veel suurem õnn oleks, kui Eesti energeetika tulevikku puudutavad otsused oleksid tehtud ja neid saaks hakata ellu viima.

Paraku, ELi raha kasutamise plaanid peegeldavad vähemalt osaliselt jõuka aja arusaamu: mõnikord vähetõhusad, mõnikord pillavad või tänaseid probleeme arvestades mõttetud. Kas nende muutmiseks jõudu jätkub, on raske ennustada.

Riigi kulutuste kärpimisel satub rahuajal tihti löögi alla kaitse eelarve. Sotsiaalkulud võivad nii kahaneda kui ka kasvada - näiteks Soome järsk tööturupoliitika kulutuste kasv 1990. aastate esimese poole lama ajal.

Võib õnnelikuks juhuseks pidada seika, et kaitseministeeriumi juhib külma peaga minister Aaviksoo, kes suudab lõigete tegemisel valdkonnas mõistlikku tasakaalu hoida.

Ministri ja kantslerita jäänud sotsiaalvaldkonna «reformimise» tagajärjed on ettearvamatud.
Kui rääkida riigi haldamisest, siis raportid, et tuhatkond ametnikku on juba oma lauad puhtaks kraaminud, ei näita eriti midagi. 2007 kasvas avaliku sektori töötajate arv 4500 võrra, sh ametnike arv 1500 võrra. 2008. aasta numbrid on avaldamata, aga ilmselt oli seegi hea ametnikuaasta ja lõppes positiivse saldoga.

Vaatame Leedut

Seni teatavaks saanud halduskulude kärpimise kavas on tunda keskerakondlikku elegantsi - koolitus-, majandus-, lähetus- jm kulude kärpimisega antakse tegelikult hoop neid teenuseid müüvale erasektorile!

Kui jutt juba ametnikke puudutab, siis paratamatult tuleb rääkida ka halduskorraldusest. Kindlasti pole õiged väited, et haldusterritoriaalne reform ei too personalikulude kokkuhoidu.
Vähemalt 10 protsenti 5500 omavalitsusametnikust, dubleeritud töökoha täitjad, peaksid minema erasektorisse ja nii tekkiv iga-aastane palga kokkuhoid on suurusjärgus 150 miljonit krooni.

Jutt ääremaastumisest, juhul kui vallamaja asukohta kümmekonna kilomeetri võrra nihutada, kaotab sisu vaadates kasvõi Leedut - 1994. aasta haldusreformiga 10 maakonnaks, 60 omavalitsuseks ja ligi 500 külakogukonnaks jagatud Leedus on uus elukorraldus paika loksunud.

Kool, kuhu lapse viib kollane koolibuss, on tema elukohast kaugemal, sotsiaalabi osutaja aga vanurile lähemal kui see üldjuhul meil kombeks.

Tänast Eesti haldust iseloomustavad igasugused eripalgad (ametnike 13. ja 14. kuu palk), eripensionid, erisoodustused, millel on kombeks pärmivahuna kasvada.

Ühe mudeli lõpp

Mida näitab sotsiaalkulude kärpimise maailmakogemus? Pole vahet, kas võimul on kodanlikud või sotsialistlikud valitsused, kärpeid teevad kriisi korral mõlemad. Seetõttu ei saa karjeid «Meie ei kärbiks!» eriti tõsiselt võtta.

Kõige sagedasem kulude vähendamise koht on ravikindlustus. Valdkond, mis Eestis erilise jätkusuutlikkusega ei hiilga ja suuri kärpekohti ei paku.

Ka hoolekanne ei pääse tavaliselt reformimisest. Vähendatakse universaalset, kõigile mõeldud abi, suurendatakse vaestele antavaid toetusi. Et Eesti hoolekanne ongi olemuselt vaestehoolekanne, siis pole sealt palju võtta.

Jäävad üle pensionid, mida üldjuhul meile omasel teerullimeetodil kusagil ei vähendata, vaid ikka nii, et suurematelt tehakse suurem, väiksematelt (meie konteksti arvestades rahva-, töövõimetus- ja toitjakaotuspensionid) väiksem lõige.

Üle jäävad veel peretoetused, mis enamasti peavad osa oma nominaalväärtusest loovutama. Et selliseid ressursikasutuse mõttes konkureerivaid süsteeme nagu meil lapsetoetused ja vanemahüvitis on vähe, siis pole eeskuju võtta.

Agressiivne ja jätkusuutmatu rahvastikupoliitika jõuab lähiaastatel paratamatult muutuste faasi.

Suhteliselt kõrge vanemahüvitise määr, kuid raskused lastehoiu korraldamisel tingivad uute lahenduste otsimise. See tähendab madalamat, kuid pikemat vanemahüvitise (hooldajatoetuse) skeemi kombineerituna paindliku tööturu võimalustega (vanema töö osaaja vormis).

«Õhukesel» riigil on kriisi korral «paksukesest» väiksem manööverdamisruum ja nii sünnivad kauase negatiivse mõjuga õpetajate-politseinike palkade kärped.

Sisuliselt kuulutavad need sammud ühe arengumudeli lõppu Eesti ajaloos. Neli erinevat ühiskonnakorraldust ühe sajandi jooksul - erakordse kohanemisvõimega rahvus need eestlased.

Paksem riik, suurem manööverdamisruum

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing