Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Kilplased valiku ees: kas me kärbime või kärvatame?

07.02.2009 | Peeter Olesk | Rahandus

Internetist sattus (3. veebruaril 2009) Postimehe majandus-uudiste alt ette pealkiri, et Koeru vallas kaob 100 töökohta. "Nende hulgas on kokki, agronoome" jne. Kaalu me ju jälgida võime, aga leivata päev tähendab nälga.

Kokkasid on mitut liiki. Minu ämm, Eva Montonen-Radjuhhina-Mägar (1921-2004), oli universaal, kes sai hakkama vaksali puhvetis, koolis, kõrtsis, restoranis, haiglas ja matustel. Tema sai oma hariduse Tihemetsast. Kõige kergem olnud tal töö Jõhvi raudteejaama puhvetis, sest sealt ei tahetud muud kui poslamaslat ehk päevalilleõli. Seda kulus teeklaaside kaupa: kaugliinide bussijuhid, olles enne rüübanud konjakit, et mitte magama jääda, võtsid peale taimeõli, sest see tekitas korgi. Ei sakuskat ega lõhnu. Kui mitu poslamasla-kokka on Koerus välja õpetatud?

Ei, ma ei pilka. Lihtsalt see tsiteeritud lause on rumal - kui olla väga viisakas. Peakoka "valmimiseks" kulub umbes 10 aastat ja ka siis ei pruugi ta sobida kõikjale. Siinkirjutaja laeks on 10 inimest ja seitse käiku, kuid ainult paar korda aastas. Koolikokk peab garanteerima viineri ja tomatipastaga toimetuleku viis päeva nädalas. Mõne päevaga seda ei õpi, sest kust võib kokk ahvi kiirusega teada, missugune laps on allergiline, vms.

Kui kiire on ümberõpe?

Ent kokkade kõrval on Koerus üle ka agronoome. Piltlikult öeldes kulub korralikule aiandusagronoomile kolm aastat Räpinat ja viis Eesti Maaülikooli. Kui ta kaotab oma koha - kui kiiresti siis kohalik tööturuamet õpetab ta välja postiljoniks ja kui ruttu sööb ta pärast seda lähimast tanklast välja sealse kassatädi, kes ideaalis peaks pakkuma ka frantsiisi, s.t. teise asutuse teenust? Müüb kuuma viinerit saiapooliku vahel (külmalt ta seda teha ei tohi!), jälgib tankla näite, kasseerib raha (ükski neist ei kanna kindaid ega pese käsi), jagab posti ja maksab pensioni. Maaülikoolis talle neid aineid ei õpetata. Seal on ta õppinud embrüoloogiat ja botaanikat ja taimegeograafiat - frantsiisi igatahes mitte.

Kreutzwald kirjutas oma "Kilplaste imevärklikud, väga kentsakad, maa-ilmas kuulmata ja tännini veel üleskirjutamata jutud ja teud" 1857, samal aastal, mil hakkas ilmuma "Kalevipoeg". Eestlaste kõrgemast haridusest ta seal ei pajata. Tõenäoliselt pole enamik meie tööturuametnikest ega täiendus- ja ümberõppetegelastest seda eesti proosat eales lugenudki. Peaks aga olema ometi selge: inimest, kelle nõukogudeaegne haridus on kõrgem kui praegusel bakalaureusel, ei saa õpetada päevaga agronoomist pottsepaks. Me raiskame ka koolitusrahasid!

Mida siis teha?

See, et meil tuli lubaduste kommunistliku utoopia arvelt riigieelarvet kärpida, on arusaadav. Mis sa teed ära, kui keegi pole Leninit korralikult lugenud ega mäleta õigesti ka Stalinit. Ainult et: kas pole, jällegi Kreutzwaldi poole pöördudes, reinuvaderlik hakata nüüd uhkeldama kärpimise raske töö ärategemisega, tegemata nägugi tunnistamaks üles, kes kõik lubasid asju, mille suhtes isegi taevas appi ei tulnud? Meil tuleb tunnistada, et kaks mõnekuise vahega negatiivset lisaeelarvet on tegelikult poliitiline praak. Ma ei kutsu riigikogu laiali ajama. Lihtsalt hariduse konversioon kestab minimaalselt viis aastat, esimesest personaalarvutist uue põlvkonna omani. Otsesem olles - me tuleme oma hariduseaugust välja ligikaudu samal ajal, kui läheme eurotsooni. Need on sünkroonsed protsessid.

Kas nood, kes lubasid olla vennad Grimmid varemini, on selleks ajaks oma karistuse ära kandnud? Ma kahtlen selles. Jääb üle loota, et aastal 2013 kõik kinni ei istu.

 

Allikas: Õhtuleht

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing