Rahvuslik pole patt

29.01.2009 | Peeter Olesk | Riik, Elu

Ajalugu on faktide kõrval ka loendamatu hulk tõlgendusi. Viimastega annab vaielda, esimestega mitte. Siinkirjutaja kodusesse raamatukokku kuulub 1971 ilmunud eksemplar Ea Janseni teadusdoktori väitekirja "C. R. Jakobsoni "Sakala"" tiraažist (1000). Selle tiitellehele on löödud eesti- ja venekeelne tempel, et eksemplar kuulub Tartu Linna Lasteraamatukokku ja siis peale, et sama eksemplar on sealt maha kantud.

Algselt maksis raamat 1.94 rbl (ja oli rariteet), antikvariaadis on ta maksnud 65 krooni. Esimese hinna eest oleks saanud ligemale kuus odavamat õlut, teise eest enam-vähem sama palju. Vahet on ligemale 40 aastat.

Me vajame lõpparvet nõukogude pärandiga

Ma ei puudutaks seda küsimust, kui poleks tõtt. Esimest korda nimetas mind fašistiks Rein Veidemann aastal 1978. Jutt ei käinud kohustusest olla eestlane. Kõne all oli ohtlikkus manööverdada vasakule ja paremale läbisegi. Seda ma talle pahaks panin ning vastuseks kostiski sõna, mis eespool kirjas. See tähendas tollal ja ka praegu ränka poliitilist süüdistust. Mina ei ole kellelegi pannud pahaks, et ta oli või on kommunist. Minu õpetajate hulgas on olnud nii riigireetjaid (Nigol Andresen) kui ka küüditatuid (Jaak Põldmäe). Patt ei alga sellest, kuhu poole sa satud. Patt algab kurja tegemisest.

Seetõttu on mul jabur lugeda, nagu oleks Hando Runnel rahvuslasena vale poole inimene, sest ta näikse tahtvat tõupuhast Eestit. See, mida me vajame, on nõukogude pärandi lõpetamine. Pärandatakse vara või nagu mõnikord kirjutatakse, pärandustomp. Kui tombu sisuks olid võlad, pärandatakse miinused. Äksi pastori ja Tartumaa praosti Otto Wilhelm Masingu võlad jäid suuremaks kui tema kreeditoride nõudmised. Alles paarkümmend aastat hiljem tegi Masingu trükiste valdaja soodsa tehingu, kaubeldes kahe paberrubla vastu 8 kilo raamatuid. Kaheksa kilo, see on umbes Shakespeare'i kogutud ja Balzaci valitud teosed eesti keeles kokku.

Nõukogude pärand kaalub märksa rohkem, ent see on peamiselt võlad. Võlad, mille suhtes pole lepitud kokku üheski üksikasjas, välja arvatud see, et Eesti Vabariik on iseseisev ja Vene föderatsiooni väed on siit minema viidud, välja arvatud Tartu rahu järgse piirijoone idapoolne äär. Jah, on öeldud, et unustage selle piirjoone serv ära. Kreutzwaldi kirjavahetuses pole sõnakestki selle kohta, et unustage ka Võru linnaarsti võlad.

Rahvuslus tähendab oma päritolu kaitsmist. Päritolu ei pruugi tähendada tingimata maatükki, isegi mitte keelt. See tähendab vanemaid, või kui nood pole teada, siis vähemasti kasvatajaid. Nõukogude võim pidas vajalikuks maha ja ära salata kogu päritolu ning rahvuslus kommunismialusel maapinnal pole õigupoolest muud kui vastuhakk üleüldisele ärasalgamisele.

Valgustuse sisu ei pea muutuma pimeduse aluseks

Kirjandusloo aspektist on Hando Runneli küsimus küllalt lihtne. Saabub päev ja ilmub raamat ka tema kohta. Okupatsiooniaegses Eestis sai säärase julgustükiga, elavast kirjanikust raamatu kirjutamisega hakkama Nigol Andresen. Eesti Vabariigi kestvuse ja ajaloo suhtes on probleem märksa keerulisem, sest siis tuleb kirjutada ka lahti sõnad "kommunism" ja "fašism" ning nendega seotud mõisted, millest ükski pole üleüldine. Peale selle, et mind on nimetatud fašistiks, sõimas ligikaudu 15 aastat varem üks Tartu Ülikooli vilistlane minu ema, kes polnud kunagi kuulunud NLKPsse, kommunistiks. Täpsemalt öeldi: "Kuradi kommunist!"

Selliseid tõsiasju meeles pidades oleksin enam kui ettevaatlik avama vastutuld olukorras, kus me ei tea, kustpoolt rünnak tuleb. Kust ja miks. Ajaloolane Ea Jansen lahendas selle küsimuse koos Leniniga, kelle "abi" meil enam vaja ei ole. Kuid Leninile viitamatagi kirjutas Ea Jansen, ema kaudu sotsiaaldemokraat, kuidas Weimari pastor Johann Gottfried von Herder "kutsus üles austama ja hindama iga rahva omapära". Kui see oli valgustuse sisu, miks see peaks siis nüüd olema pimeduse alus?

Rahvuslik pole patt

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing