Intervjuu: poliitikul peaks olema julgust öelda, et ta eksis

24.05.2008 | Arved Breidaks | Välis, Sport, Regionaal, Pere, Majandus, Keskkond

Riigikogu liige Erki Nool vaagib Võrumaa Teatajale antud intervjuus piirkonna turismimajanduse arengut, leiab, et riigi kulutused on viimastel aastatel ebanormaalselt palju kasvanud, soovib, et valitsus ebaõnnestunud eelarve eest vastutuse võtaks, kuid ei nõua rahandusministri tagasiastumist.

Aastaid tagasi kritiseerisite Võru linnavalitsust sportimisvõimaluste puudumise pärast Võrus? Millise hinnangu annate neile võimalustele praegu?

Siis oli asi paisu taga, nagu Eesti elus ikka: meil võivad head ideed olla, aga poliitikutel on hirm, et kui keegi teine ära teeb, siis on asi kurjasti. Pigem ärgu olgu, kui et keegi teine hakkab eestvedajaks. Spordihalli lugu on klassikaline: kõik on poolt, aga kui tegemiseks läheb, on vastaseid jõle palju.

Praegu on väga hea seis. On tehtud rattarada Väimelani. See annab inimestele vaba aja veetmise võimalusi juurde.

Kui rääkida Võru lähipiirkonnast, siis Haanjasse peaks investeeringuid tegema hästi läbimõeldult, nii et ka Võrru hakkaks rohkem sisemaist turisti tulema. Kütiorul on väga suur potentsiaal. Soome suusakeskustes näeb talvisel koolivaheajal palju Eesti numbriga autosid. Kui väike osagi sellest rahast jääks kodumaisse tarbimisse, oleks see ühele piirkonnale võimas majanduslik tõus.

Inimesed ei sõida aga selleks kolm tundi autoga, et metsas jalutada. Tallinn on teinud päris head terviserajad. See on rumal lootus, et põhjaeestlane tuleb Lõuna-Eestisse loodust nautima. See kuulub unistuste valdkonda.

Aga metsik loodus on olnud Võrumaa turismiäri üks võtmeid. Linlased näevad siin konna hüppamas ja kitse kõndimas.

Aga mitu inimest sellest võtmest kinni on haaranud? Meile meeldib see jutt. Saksamaal Stuttgardi juurest algab Black Forest (Schwarzwald ehk must mets - toim), kus männid on analoogsed või suuremad kui Taevaskojas, ja seda maad on sada kilomeetrit järjest. Kui konnadel on kudemisaeg, pannakse metsad ja teed kinni.

Me oleme väga kaugel sellest puutumatust loodusest. Kas see ongi puutumatu loodus, kui lähed metsa ja näed kümneid ja kümneid mahavisatud Pamperseid? Ühtepidi läheme looduskaitses üle piiri, teistpidi, kui keegi viib õlitünni metsa alla, mis juhtub... Tegelikult on meil võimalusi inimesi karistada, ja mitte vähe. Me peaksimegi seda rakendama, et meil oleks puutumatu loodus.

Millega siis Võrumaad müüa?

Soomlastel on ka väga ilus loodus. Mis eelis on Haanjal Soome või Põhja-Eesti ees? Seal on ka ilusad metsad, looduspargid. Arvan, et peaksime investeerima. Võtame näiteks Haanja - me üritame palju matkida, matkime natuke Tehvandit, Albu suusakeskust. Kõik me teeme ühte ja sama asja. Kui palju meil on tegelikult neid inimesi, kes suusad alla panevad? Kas kümnetes miljonites tehtud investeeringud toovad ka raha tagasi? Peame tegema omanäolisi investeeringuid, et inimesed siia tuleksid.

Näiteks?

Rohkem peaks mõtlema lastele, peredele. Vaatan oma poisse, teatud vanuses on väga keeruline välja mõelda, mida nädalalõpus teha, kuhu lastega minna. Lastevanemad ootavad, et saaks lastega aktiivselt vaba aega veeta.

Investeerida tuleb, kuid seda on raske teha, kui riik oma lubadusi ei täida. On see teie meelest õige, et säästueelarvega vähendati omavalitsustele lubatud investeeringuraha? Ongi loll situatsioon. Aastatel 2005-2007, kui läks hästi ja pidime orava kombel pähkli põske pistma, varusid koguma, me seda ei teinud. Ajal, kui läks hästi, oleksime pidanud tegema karme otsuseid, aga poliitikutel on headel aegadel väga raske mõistlikke otsuseid teha.

Millised otsused tegemata jäid?

Haldusreformist räägime juba aastaid, sellest, kuidas me raha raiskame. Loodetavasti ei räägi me sellest veel kakskümmend aastat. Kui vaatame riigiaparaadi kulude kasvu, siis efektiivsus ja kulude kasv ei ole tasakaalus.

Hea küll, eelmine aasta oli meil majanduslikult fenomenaalne - 11 protsenti tõus -, aga ministeeriumide palgatase tõusis üle 20 protsendi. Mis kuradi loogika siin on? Samas on kõik komandeeringud, autoliisingud väga lõdvaks läinud; telefonid on tegelikult kontrollimatud. See ei ole üks või kaks krooni, see on kokkuvõttes väga suur summa.

Miks siis Riigikogu võttis vastu sellise eelarve, mis laseb ametkondadel vohada nagu vähkkasvajal?

Ma isiklikult väitsin detsembris, et meil tuleb majanduskriis. Paljud Euroopa suurpangad said Ameerika kinnisvaraturul rängalt vastu pükse, mis tähendab, et vaba raha, mida mullu oli Tallinna tänavatel päris palju - tahtsid laenu, palun võta -, pole täna enam olemas. Siis väideti: võimatu, et midagi muutub, Ameerika dollar ei mõjuta meie majandust absoluutselt. Jaanuaris oli sama jutt. Aga jaanuaris tuli signaal, et SEB vähendab sponsorlepinguid üle 50 miljoni krooni. Pangainimesed ütlesid, et nad pole kümme aastat näinud pangas sellist säästuprogrammi. See oli veel jaanuaris, kui meil olid roosad prillid ees. Minu arust on poliitikute kohta väga hästi öeldud. Poliitikutel on üks viga: nad elavad alati head ajad lõpuni ja siis hakkavad vaatama. Me olemegi nii käitunud.

Eesti Panga president käis Riigikogus ütlemas, et meil ei ole mingit probleemi. Meil on finantsistid, igasugused targad inimesed, kes teavad, kuidas asju aetakse. Aga kus me nüüd oleme? Millega tegelevad 300 Eesti Panga inimest?

Kas rahandusminister peaks tagasi astuma?

Ma ei oska seda öelda, kas rahandusminister peaks tagasi astuma. Rahandusministeeriumil on päris palju analüütikuid, kes on juba pikemat aega hoiatanud, ja poliitikud oleksid pidanud hoiatusi tõsiselt võtma ning konservatiivsema eelarve tegema. Kui veebruaris oli meri põlvini, siis mais on asi täitsa p.....s.

Meil on palju intriige tekitanud Riigikogu liikme palk. Paljudel vanadel, mugandunud olijatel on väga lihtne põhjendus, et sellest [palga kasvu peatamisest] ei muutu midagi, ei pane tähelegi. Nullefekt! Aga sellel on märgiline tähendus. Kui meie, Riigikogu liikmed, kokku ei hoia, siis on meil jube raske öelda viieliikmelisele perele: ärge sõitke nii palju autoga, hoidke kokku! Riigikogu liikmed peaksid andma inimesele impulsi. Me peame säästma enese, mitte kellegi teise arvel.

Valitsus on eelarve vastu võtnud, Riigikogu on selle kinnitanud ja puusse pannud. Kas keegi peaks võtma poliitilise vastutuse? Riik käitub süüdimatult: juhtus, mis siis ikka...

See on nii ja naa. Kuu aega tagasi ütles valitsus, et me ei pea tegema negatiivset lisaeelarvet, parem vaatame, mis sügis toob. Nüüd tuleb välja, et kui 3,1 miljardit võtame kokku, jääb ikka väheks.

Jah, keegi peaks võtma vastutuse, aga ma pole kindel, et selle pärast peaks tagasi astuma. Valitsuse liikmetel võiks olla julgust öelda, et nad eksisid. Eksimine on inimlik. Valitsetaksegi eksimuste kaudu. Täiuslikku valitsust pole üheski riigis. Peame tegema tuleviku jaoks analüüsi, kus me tegime vigu, mida eirasime. Me avastasime, et maailmapoliitika jubedalt mõjutab meid, aga pool aastat tagasi ütlesime, et meid ei mõjuta mitte ükski asi.

Intervjuu: poliitikul peaks olema julgust öelda, et ta eksis

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing