Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Kriis kriisis ehk vastasrinnal oli õigus

Töövõimetuspensionide ja puudetoetuste väljamaksmise katkestamisega seotud skandaal alles kogus tuure, kui Savisaar tegi ettepaneku (toidu)talongide süsteemi loomiseks (ÄP, 08.01.). Õieti käivitamiseks, sest selline abi andmise võimalus on sotsiaalhoolekande seaduse paragrahv 28¹ järgi kogu aeg olemas.

Seadus ütleb, et elatusvahenditeta jäänud isikutele osutatakse vältimatut abi kuni abivajaduse kadumiseni ja abi andmist korraldavad omavalitsused. Ei ole pealinna meeri ettepanekule järgnenud reaktsioone jälginud, kuid puht juhuslikult jäi silma maksumaksja rahast endale läikivad kasukad soetanud noororavate sulepeast välja imetud kriitika.

Asjata pingutamine. Tubli annuse populismi kõrval on reformipartei mõttekaaslase Keskerakonna (ollakse ju ühises alliansis Liberaalid ja Demokraadid) ettepanekutes vahel ka ratsionaalne, järeleproovitud iva. Toidutalongide kasutamise näitel on selleks ivaks USA kogemus alates 1939. aastast.

Esimene abikäsi

Kindlasti mitte kõigi, heal juhul sadade, halvemal juhul tuhandete inimeste puhul tähendas pensioni maksmise katkestus möödunud aasta lõpus elatusvahenditeta jäämist. Keda aitas hädas sugulane, keda naaber, keda omavalitsus? Stopp! Seaduse järgi pidi omavalitsus olema selle kriisi leevendamisel esimene sekkuja, esimene abikäe ulataja.

Pole mingit tähtsust, et kriisi põhjustas riik. Et ühiskond tõhusalt toimiks, ongi meil subsidiaarne ühiskonnakorraldus, demokraatia, de­tsentralisatsioon, võimude lahusus jms ilusad mõisted, mida omavalitsustegelased, siis, kui neil seljatagune või jalgealune nõrgaks kipub minema, agaralt pruugivad.

Pealegi oli mullu septembri seisuga (sotsiaalministeeriumi andmetel) viimaste aastate jooksul riigieelarvest omavalitsustele toetuste maksmiseks ja sotsiaalteenusteks üle kantud rahast tervelt 150 miljonit krooni «läinud» muudesse vald­kondadesse!

Mitu omavalitsust 227-st siis korraldas novembris-detsembris ootamatult hättasattunud kogukonnaliikmetele vältimatu abi andmist? Seni ei ole igale poole jõudvad ajakirjanikud ühegi mõjusa aktsiooni kohta näidet toonud!

Miks siis ameeriklased armastavad toidutalonge? Ega nad nii väga armasta - ei poliitikud ega tavakodanikudki edu, jõudu, ilu jm lihtsalt käsitatavaid asju propageerivas ühiskonnas.

Ometi on konservatiivist president Bushi valitsemise ajal süsteemi võimsalt laiendatud.
Lihtsalt, asi on küllalt efektiivne, paremat pole Ameeri­ka­maa targad suutnud kolmveerand sajandi jooksul luua.

Kavalad talongid

2000. aastal sai USA põllumajandusministeeriumi vahendusel toiduabi igas kuus keskmiselt 17,2 miljonit ja 2008. aaasta prognoosi järgi 28 miljonit ameeriklast. Sellel riigi ulatataval vorstil on nagu ikka kaks otsa: ühes otsas on sel moel föderaaleelarvest subsideeritavad farmerid, toidutöösturid, kaupmehed, isegi pangad, teises vaesed ühiskonnakihid.

Või mis vaesed nad nii väga on. Sellesama ministeeriumi andmetel oli 2005. aastal teoreetiline õigus talonge taotleda 65 protsendil ameeriklastest. Tõsi, tegelike talongisaajate keskmine kuusissetulek oli ainult 650 dollarit leibkonna kohta, millele siis föderaaleelarvest tuli 213 dollarit talongirahana lisaks.

Õieti on need kunagi 1, 5 ja 10 dollari nimiväärtusega kupongid tänaseks päevaks 99 protsendil juhtudest asendatud spetsiaalsete krediitkaartidega (EBT Electronic Benefit Transfer). Ministeeriumi kodulehel saab igaüks oma õigusi kontrollida, ja kui ta mahub talongisaajate hulka, vajaliku avalduse täita.

Erinevalt meie sotsiaalministeeriumist USA põllumajandusministeeriumis e-riik toimib ja selle kodanikud on ka vaesed ameeriklased!

Mõni algaja poliitik on Eestiski välja pakkunud mõtte asendada segased ja raskesti hallatavad «tasuta bussisõit linnaliinidel pensionäridele» abi vajavate isikute krediitkaardile kantava rahasummaga hinnasoodustuste stiilis.

Sel juhul otsustaks inimene ise, kas ta loksub igal hommikul kahesaja grammi hakkliha ostmiseks 30 krooni eest GoBusiga turule või kulutab 100 krooni taksosõidule ja toob korraga nädala toidukoguse lähimast marketist.

Aga kogenumad poliitikud on kollanoka kiiresti korrale kutsunud. Erinevad hinnasoodustused seovad kodaniku käsist ja jalust ja võimaldavad temaga valimistel manipuleerida. Raha, isegi abiraha, kui see pole imepisike ja seda saab vabalt kasutada, suurendab inimese sõltumatust!

Täitmata paragrahv

Aga ikkagi, milleks ühe maailma rikkaima riigi kodanikele toidutalongid? Mõned sealsed asjatundjad liigitavad toidutalongide programmi kümne kõige edukama riikliku algatuse hulka.

Sotsiaaltöö korralduse aspektist on see erakordselt paindlik mehhanism. Abi võib anda kas ühe toidukorra, ühe päeva, nädala, kuu jne toidu eest tasumiseks. Teiseks iseloomustab seda otsustuse kiirus, mis kriisis inimesele on väga oluline. Kolmandaks on raha kaotamise oht väike, sest ühekordne otsustus käsitleb väikest summat.

Siis veel minimaalne abisaajate stigmatiseerimise (märgistamise) oht, väga hea sihitus (vastava auditi kohaselt oli 2007. aastal maksevigu 5,64 protsendil juhtudest, sh ülemakseid 4,58 ja alamakseid 1,06 protsendil juhtudest).

Ja lõpuks, et tegu on föderaalprogrammiga, siis kehtivad ühesugused õigused igaühele (kõigi osariikide elanikele). Suurim puudus, mida ameeriklased oma programmis näevad, on madal hüvitise tase.

Kas Edgar Savisaare talongiidee võtab ameerika plastrahast snitti, seda on kõrvalseisjal raske hinnata. Isegi kui ta on ookeanitaguse kogemusega tuttav, peab ta Eesti talongimajanduse loojaks ikka iseennast.

Aga juhul, kui toidutalongid oleksid Eestis käibel ja süsteem oleks sama paindlik kui Ameerikas, oleks hättasattunud töövõimetuspensionäridel olnud hoopis lihtsam kriisi üle elada. Sest vaja oli kiirust, paindlikkust, head sihitust. Neid omadusi, millega Eesti sotsiaalkaitse eriti ei hiilga.

Aga et üleriigilist süsteemi pole, siis pidanuksid omavalitsused täitma sotsiaalhoolekande seaduse paragrahvi 28¹. Ka Keskerakonna valitsetavas Tallinnas, Pärnus, Narvas, Kohtla-Järvel... ja Tartuski.

 

Allikas: Tartu Postimees