Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Näitame, et suudame – teeme Almuniale ära!

20.01.2009 | Mart Laar | Välis, Riik, Rahandus, Majandus, Euroopa

Eesti vabariik A.D. 2009 meenutab mõne tunnuse poolest üsna täpselt Eesti vabariiki aastal 1992 ja 1999. Mõningad tollased meeleolud on hämmastavalt tuttavad. Kõigil kolmel aastal oli Eesti sügavas majanduskriisis - 1992. aastal oli see oma 1000%ise inflatsiooni ja majanduse 30%lise langusega vast kõige rängem. Töö kaotas ligi 30% tööealistest elanikest, Eesti riik ei suutnud end isegi elementaarsel kombel maksma panna.

Teisalt on 2009. aasta mõnes mõttes ohtlikum - 1992. aastal oli olukord lihtsalt nii hull, et kaotada polnud tegelikult midagi, 2009. aastal - õnneks - juba on. 1999. aasta kriis jääb oma ulatuselt nende kahe vahepeale. Sarnane on ka see, et kriis Eestis on kõigil kordadel olnud seotud kas lokaalse või ülemaailmse majanduskriisiga.

Eneseusk tõi edu

Sarnane on vähemalt teataval määral ka reageerimine kriisile või selle tõsidusele. Esiteks üritatakse eitada kriisi olemasolu, seejärel varjata selle ulatust ning lõpuks lüüakse üldse käega ning üteldakse, et ega me selle vastu midagi teha niikuinii ei saa. Maailma vaatamine läbi roosade prillide viib tihti teise äärmusse, pessimismi ning lootusetusse. Korraga ei usu me endasse enam ise, ega usu enam ka teised. Äärmuslikult pessimistlikud meeleolud kippusid valitsema Eestis nii 1992. kui ka 1999. aastal, samas suunas liigume ka praegu, 2009. aastal.

1992. aastal oli maailm Eesti võimalustest väga pessimistlikul arvamusel: tollaseid ajalehti lugedes ennustati meile küll majanduskatastroofi, küll kodusõda, küll Venemaa rüppe naasmist. Tihedam integreerumine Euroopaga kuulus pigem fantastika valda. Ja ega meid seal Euroopas keegi eriti ei oodanud. Ja ometi tegi Eesti pessimistidele ära: me julgesime vastu võtta valusad, aga vajalikud otsused, väljuda majanduskriisist, vältida kodusõda, vabaneda Vene sõltuvusest ning astuda otsustavad sammud Euroopa suunas, mis on meid praeguseks viinud Euroopa Liidu täisliikmeks. Naasmine Euroopasse oli Eesti selle aja suur eesmärk, mille alla painutati kõik teised prioriteedid. Ning see taktika tõi meile ka edu.

Paremini ei suhtutud meisse 1999. aastal. Eesti ime kuulutati maailmas «sulanuks», meile ennustati majanduspoliitilist kokkuvarisemist. Eestis endaski kinnitati, et meie majandusmudel olevat jätkusuutmatu ega suutvat majanduskasvu hoida. Pessimism ronis sisse uksest ja aknast. Sellel taustal oli NATOsse kutse saamiseks isegi unistada parajalt hull mõte. Keegi ei uskunud, et majanduskriisi ja eelarvepuudujääki sattunud Eesti suudab tõsta oma kaitsekulutused lubatud 2% tasemele. Mäletan hästi, et kui 2002. aasta suvel Brüsselis NATO peakorteris käisime, öeldi see arvamus meile otse välja: te olete toredad poisid küll, aga NATOsse saamist tuleb teil ikka veel mõnda aega oodata - kuni oma majanduse korda saate. Oleks me tollal seda juttu kuulama jäänud, poleks me ilmselt kunagi NATOsse pääsenud. Sest mis seal salata, ega keegi meid seal eriti ei oodanud. Ometi tegime pessimistidele ära - Eesti suutis radikaalsete otsuste ja negatiivse lisaeelarve toel kriisist väljuda. NATOga liitumine sai Eesti selle perioodi suur eesmärk, mille alla painutati kõik teised prioriteedid. Ning see taktika tõi meile edu.

Vaadates olukorda praeguses Eestis ja seda, mida me ise endast arvame või kuidas me teiste jaoks välja näeme, siis ega siin suuri erinevusi pole. Suur optimism on asendunud veel suurema pessimismiga, mis kuulutab, et niikuinii läheme täiega põhja. Kui me ise endasse ei usu, siis pole põhjust loota, et seda keegi teine teeks.

Euro olgu prioriteediks

Euroopa Komisjoni rahandusvolinik Joaquin Almunia teatas äsja, et Eestil pole lähiaastatel eurotsooni asja, enne tuleb vaadata, kuidas Eesti oma majanduse jälle korda saab. Mõne jaoks võib eurotsooni pääsemise võrdlemine NATOga ülepingutatuna tunduda, tegelikult on see Eestile ka julgeolekupoliitiliselt ülimalt oluline küsimus.

Riigid, kes suudavad praeguses olukorras sinna siseneda, saavad endale olulise konkurentsieelise, eurotsoonist väljajääjad jäävad aga vinduma. Pole suuremat kahtlust, et ega meid ka eurotsooni nüüd keegi eriti ei oota - nii nagu meid ei oodatud ei Euroopa Liitu ega NATOsse. Kui tahame aga endale paremat tulevikku ehitada, tuleb Eestil hetkel veel lahtiolevast uksest sisse üritada tungida. Sest nõuded eurotsooni pääsemiseks võivad tulevikus mitte leevenduda, vaid pigem karmistuda.

Mida selleks siis teha? Vastus sellele küsimusele polegi sedavõrd keeruline: sama, mis varasemate kriiside juures. Eurotsooniga liitumine tuleb Eestile seada samasuguseks erakondlikke vaidlusi ning kemplemisi ületavaks prioriteediks, nagu seda oli Euroopa Liitu ja NATOsse pürgimine. Selle eesmärgi alla tuleb painutada kõik teised prioriteedid. Selline taktika on meile kaks korda edu toonud ning ta toob meile edu ka nüüd - kui seda soovime.

Selleks oleks peaministril tark kokku kutsuda erakondade nõupidamine, kus pannakse paika, kas tegu on Eesti poliitilist maastikku ühendava eesmärgiga või peetakse vajalikuks praegust olukorda kasutada üksteisele ärategemiseks. Ma ei ole naiivne ega arva, et sellise üksmeele saavutamine saab kerge olema. Kindlasti mitte. Üritama aga peame. Sest vaid nii suudame paari aasta pärast uhkelt ringi vaadata ning ütelda «Ära tegime!».

 

Allikas: Õhtuleht

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing