Kas Suur – Elval on potentsiaali?

17.01.2009 | Kalle Jürgenson | Regionaal, Elu

Juba pea kaks aastakümmet väldanud haldusreform on muutumas meie igapäevase poliitika lahutamatuks osaks. Sellest kõneldakse tõusude ja mõõnadega ning tänaseks on selle realiseerumine jäänud kohalik-vabatahtlikule tasandile. Kas selle üldvajaliku reformi sarnane teostus on võimalik, milliste tagajärgedeni see viib ja kaua see aega võtab? Nendele ja paljudele muudelegi küsimustele annab ilmselt vaid aeg vastuse. Tänaseks on selge, et riik selle reformiga hakkama ei saa.

Tegelikult oleme oma arengus juba enam kui kümne aasta jooksul liikunud vastupidises suunas. Erinevate ametkondade poolt on riik jagatud valdavalt neljaks piirkonnaks (kuidas neid erinevad ministeeriumid oma haldusalas just parajasti nimetavad) ning seal on üles ehitatud struktuurid, milliste jaoks ei maavalitsusi ega kohalikke omavalitsusi iseenesest vaja ei ole. Seega saab kohaliku haldamise võimalik ümberkorraldus välja kasvada eelkõige kohalikust tarkusest ning ümberkorralduste vajalikkuse mõistmisest. Või siis mittemõistmisest.

Kui ambitsioonikad sihid seada
Seda enam pakub huvi, kas tänases olukorras on mõtet kõneleda suuremast omavalitsusest Elva ja tema lähiümbruse puhul. Just tänases olukorras, sest adutavas tulevikus ei ole näha, et riik suudaks oluliselt muuta kohalike omavalitsuste rahastamise ning muid teotsemise põhimõtted. Seega peame jääma nendesse seadusandlikesse raamidesse, mis kehtivad seadused selles osas ette panevad ning millise mängumaa jätavad.

Elvat ja teda ümbritsevaid valdasid saab vaadelda esimeses lähenduses kahes kogumis. Kui arvestada vaid Elva linna ning Nõo, Konguta ja Rõngu vallaga, siis on see tagasihoidlikum võimalus. Veelgi ambitsioonikam oleks tuleviku mõttes hinnata aga kooslust, kus Elva linnaga koos vaadata neile kolmele lisaks veel ka Puhja ning Rannu valda. Huvitav on asjaolu, et hinnatavate näitajate proportsioonide suurusjärgud nende kahe variandi puhul oluliselt ei erine. Sestap lähtun edasistes hinnangutes suuremast variandist kuid tabelis on toodud ka tagasihoidlikuma variandi vastavad proportsioonid.
Tartuga võrreldes on Elva ja selle ümbrus paremas olukorras

Kui võrrelda Elvat ja tema lähiümbrust näiteks Tartu ja selle ümbrusega, siis torkab silma mitmete proportsioonide oluline erinevus. Vaid territooriumi suhtes ning eelarverahas ühe elaniku kohta on need suhted on enamvähem samad.

Kui Tartu senine territoorium oleks ümbritsevate valdadega ühinemise korral ca 6% uue haldusüksuse pindalast, siis Elva puhul oleks see suhe veelgi enam. Uue üksuse korral oleks senise Elva linna territoorium sellest vaid 1,3%. Kuid sellega sarnasused ka piirduvad. Elanike koguarvuks on Elva ja teda ümbritsevate valdade puhul juba enam kui kaheksateist ja pool tuhat inimest, millest tänase Elva linna osaks oleks vaid kolmandik, ehk siis ümbritsevate valdade elanike arv ületab kaks korda Elva elanike arvu. Tartu puhul on linna ümbritsevate valdade elanike osakaal vaid 16%.

Rahaliselt on Suur - Elva tasakaalus
Ligilähedaselt samasugune on proportsioon eelarvete osas. Elva pisut enam kui saja miljonilisele eelarvele lisanduks ca sada kaheksakümmend miljonit krooni valdade eelarveid (2008.a. mahud ilma lisaeelarveteta). Kui vaadata nende eelarvete riigipoolse toetuse osa, siis ka need on suurusjärguliselt lähedased, mistõttu Elva ja teda ümbritsevate valdade „oma raha" proportsioonid on samad kui eelarve kogumahu puhul. Riigipoolse toetuse osakaal Elva eelarves on protsendi pealt sama, mis ümbritsevate valdade eelarvetes kokku.

Oluline erinevus võrreldes Tartu ja teda ümbritsevate valdadega valitseb ka investeeringute osas. Kui Tartu regiooni puhul oleks teda ümbritsevate valdade investeeringute maht vaid 5% Tartu mahust, siis Elva ja teda ümbritsevate valdade puhul on asi sootuks vastupidi (Tabel 1). Rahalistes mahtudes suudavad Elvat ümbritsevad vallad kokku investeerida isegi enam kui Elva linn. Kuivõrd valdades on aga ka elanikke enam, siis on tähelepanuväärne veel see, et investeeringud ühe elaniku kohta ulatuvad seal siiski ca 60%-ni Elva vastavast näitajast. Samuti on valdades kokku investeeringute osakaal üle 14% Elva 20% vastu (Tabel 2). Siin on tõenäoliselt tegu pigem Elva tagasihoidlikuma investeerimisvõimega võrrelduna teda ümbritsevate valdadega kui seda on Tartu puhul, kus investeeringute osakaal eelarves ulatub 30%-ni. Igal juhul on ka investeeringute kohalt Elva ja teda ümbritsevad vallad oluliselt sarnasemad suurlinna ja selle ümbrusega võrreldes.

Suur - Elvas puuduks dominantne keskus
Elva ja teda ümbritsevad vallad on seega finantsiliselt võimekuselt oluliselt sarnasemad kui seda on Tartu puhul. Elva piirkonnas ei oleks karta ühegi osapoole domineerimist võrreldes ülejäänutega, seda just eelarve ja investeeringute kohalt vaadates. Erinevalt Tartust ja selle lähivaldadest ei ole Elva ja selle ümbruse puhul karta ka linna olulist domineerimist elanike arvu osas. Pigem vastupidi. Kui Tartu puhul võib arvata, et uues volikogus hakkab domineerima suurlinna tahe, siis Elva puhul on see pigem vastupidi - vaekauss on kaldumas ümbritsevate valdade kasuks. See lubab oletada tasakaalustatud volikogu, millise puhul aruka juhtimise korral ei pea kartma, et nn keskus domineerima hakkab ja ääremaa „ära unustab".

Probleemiks on juhtimise ümberkorraldamine ja asjatundlikkus

Suurimaks probleemiks saab ilmselt erakordselt suur territoorium, mida haldama tuleb hakata. Sellega kaasnevad sarnased hirmud, mis haldusreformist kõneledes tuttavad on - ääremaade võimalik stagneerumine ning kontsentratsioon keskusesse nagu täna näeme üleriiklikku kontsentratsiooni Tallinna suunal. Eeldused ka sellest probleemist ülesaamiseks on olemas kuivõrd ei ole Elva ja selle lähiümbruse puhul karta, et linn rahaliselt või siis elanike arvu poolest (loe valijate arvult) domineerima hakkaks. Hüpoteetilisse volikogusse peaks sattuma enamus ümbritsevatest valdadest selmet Elvast. Kuid hirm on ja jääb. Kui tahta kohaliku initsiatiivina siiski Elva kandis sarnase ühinemise suunas edasi minna, siis põhiline töö tuleb ära teha just nende mehhanismide väljatöötamiseks, mis uues omavalitsuses need hirmud nö ära maandaks.
Tänases olukorras ei ole paraku alust arvata, et sarnastele analüüsidele tuginevalt riik midagi haldusreformiga seoses ette võtab. Pigem vastupidi. Ametliku seisukohana nimetatakse seda nn vabatahtlikuks haldusreformiks. Elvi Ulst Tartu Ülikoolist kirjeldas olukorda järgmiselt: „Kohalike omavalitsuste praegune rahastamisskeem (kohalike maksude olematu maksubaas ja äärmiselt piiratud maksuautonoomia, lugematu hulk mitmesuguseid sihtotstarbelisi eraldisi riigieelarvest otse ja ministeeriumide kaudu) on viinud need sisuliselt finantskriisi, mille tulemusena nad ei suuda täita oma demokraatliku riigi alustala ja kohaliku elu korraldaja rolli" (Eesti kohalikud omavalitsused ja riigi eelarvestrateegia, Elvi Ulst, Tartu Ülikool 2004). Sarnane olukord on säilinud tänaseni ja võib oletada, et majandusliku surutise olukorras see lähiaastatel veelgi süveneb. Seega ei ole kohalikul tasandil võimalik loota muule kui omaenda talupojatarkusele. Kui seda on, siis saame isegi vabatahtlikult selle haldusreformiga hakkama. Asjaga peab rahulikult tegelema ning kõiki poolt ja vastu seisukohti arvestades edasi minema. Usun, et kui tänaseks oleks paljukõneldud haldusreform riigi poolt teostatud, siis oleks kohalikul tasandil ka käesolevast kriisist ülesaamine oluliselt kergem. Loomulikult on eespool kirjeldatud analüüs kogu teema lihtsam pool. Oluliselt keerulisem on sarnast ühinemist korraldada, mis riigipoolse toeta võib aastaid aega võtta.

Kas Suur – Elval on potentsiaali?

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing