Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Kellele on vaja supikööke?

17.01.2009 | Riina Vändre | Sotsiaal

Kurva kodu võib asuda lastekodus, naiste varjupaigas, hooldekodus või vanadekodus. Aga asub ka peavarjuta jäänud inimeste varjupaigas ning seal mitte elada soovijate omaehitatud pesades - mahajäetud majades ja laohoonetes. Kodutute varjupaigast otsivad peavarju ka töölt lahti lastud ja kodust välja visatud inimesed.

Vabatahtlikult varjupaiga ukse taha jäävad inimesed kardavad kõige enam külmasurma ja miinuskraadid toovad nad ühel hetkel oma salaurgudest välja varjupaiga ukse taha külma eest kaitset otsima. Nendest on saanud kodutud, kel on juba pöördumatud asotsiaalsed kalduvused ja kes peale alkoholi pruugivad ka surrogaate.

Igapäevaseid supikööke

Projekt "Jõuluks kõhud täis", mis vähekindlustatule tähendas Tallinnas iga päev sooja lõunat, lõppes 8. jaanuaril. Nüüd on väljas külmakraadid, aga iga päev enam sooja süüa ei saa, samal ajal kui Tartus, Kuressaares ja Pärnus on selline teenus organisatsioonide või omavalitsuse koostööl/juhtimisel käigus. Ilma igasuguse uuringuta, tagasihoidlike mõõtmistulemuste põhjal, milleks on supiköökides, saunapäevadel või Oleviste kiriku jõuluüritusel käinute arv, võib teha järelduse, et 20-25% ulatuses ei vaja tasuta supikööki mitte enam kodutud või asotsiaalsete tunnustega inimesed, vaid korraliku välimuse ja veel täit eneseusku mitte kaotanud 30-55aastased (peamiselt) mehed. Aga ka üksikud pensionärid.

Tööturuameti koduleht peegeldab kurba statistikat - alates suve lõpust on iga kuuga lisandunud järjest rohkem töötuid. 31. detsembril 2008. a oli tööturuametis registreeritud 30 374 töötut, koguarvu koos registreerimata töötutega pole veel teada. Detsembris rakendus tööturuameti andmetel vaid 700 töötut, kuid uusi töötuid registreeriti samal ajal 6659. Prognooside kohaselt võib käesoleva aasta jooksul registreeritud töötute armeesse lisanduda 70 000 inimese ringis.

Mida vajab töö kaotanu, mida aga vähekindlustatu? Kindlasti lahket sõna ja toetavat õlga. Ent ainult sõna ei toida. Juba enda töötuna arvele võtmine ja uue töökoha leidmine eeldab kulusid kas või ühissõidukipiletite näol. Töötuskindlustushüvitis (esimesed sada päeva 50% palgast ja edasi 40% palgast kuni 180 või 270 päeva täitumiseni sõltuvalt kindlustusstaažist) aitab kahtlemata paljusid - katseaja ebarahuldavate tulemuste, töölepingu tähtaja lõppemise vms tõttu töö kaotanuid -, kuid mitte kõiki töötuid.

Paraku ei saa väga paljud inimesed töötukindlustushüvitist, sest nad pole eelneva 36 kuu jooksul vähemalt 12 kuud töötanud (mis on hüvitise saamiseks nõutav) või on lahkunud töölt omal soovil või poolte kokkuleppel. Töötukassa statistika näitab, et vaid iga kolmas uus töötuna arvelevõetu saab töötuskindlustushüvitist. Ülejäänud kahest kolmandikust osa saab töötutoetust (ligikaudu 1000 krooni kuus, mille väiksuse tõttu taotlevad paljud neist lisaks ka toimetulekutoetust), kuid suur osa peab leppima ainult toimetulekutoetusega. Statistika näitab seda, et uutest töötutest üsna suur osa ei saa mingit korralikku sissetuleku asendust, mistõttu neid võib kergesti tabada vaesuserisk. Nüüd aga suurima kodutute arvuga piirkonnas enam igapäevase tasuta söögi võimalust pole.

Kelle laenu kaitsta?

Kõik erakonnad seisavad oma sihtgrupi kaitsel. Reform edukate eest, IRL konservatiivsete ja isamaaliste, Keskerakond pensionäride ja muukeelse elanikkonna, Rahvaliit põllumeeste ja rohelised ökoloogiliselt mõtlevate inimeste eest. Märkimata jäid vaid sotsid - nende visioon on kodulehel vahest kõige ilusam. Seal seisab, et "Kodus (riigis) ei ole kodutuid ja tõrjutuid, pole võitjaid ja kaotajaid." Visioon peabki ilus olema. Nagu ka sihtgrupp - 150 000 kodulaenu võtnud noort ja riskijulget peret, kelle võimaliku kodulaenulõksu eest on seisma asutud.

Kuid kelle mure on kogupilt töötuse ohvritest? Tööturul hõivatute arv 2008. a oli u 656 000 ja kõik nendest ei ole koduomanikud, vaid ka elamispindade üürnikud ja samuti potentsiaalsed töötuse ohvrid. Kelle sihtgrupp on meeleheitel, eneseusu kaotanud, SMS-laenu lõksu langenud, kasiinos perekonna vara maha mänginud, psühholoogiliselt sandistunud inimesed, invaliidid, alkohoolikud ja narkomaanid?

Meelevaldne vahetõmbamine hättasattunute vahel - ühed on tähtsamad, teised vaadaku ise - pole sugugi kena, vaid populistlik ja ebaeetiline lähenemine. 150 000 eluasemelaenuvõlglast pole kõik hädasolijad. Nende puhul saame rääkida siiski peamistest löögialustest - suurperedest, kus kolm või rohkem last. Teised, kel suid vähem toita, peaksid nii riigi, pankade kui arvamusliidrite juhtimisel pigem oma elustiili korrigeerima - loobuma üle jõu käivast. Miks peavad teised maksumaksjad väga kitsastes riigieelarvetingimustes veel kellegi paremad elutingimused kinni maksma? Näiteks kolmemiljonilise maja intressid? Küsimus on vaid selles, kuidas välja selekteerida tõelised hädasolijad - ainult nende laenudele tuleb pakkuda riigi garantiid.

Eluasemelaenu potent-siaalsete ohvrite eest seismise kõrval on ka elementaarseid võimalusi teistele hättasattunutele - kas või supiköökide avamine vähekindlustatud inimestele. Majanduse jahenemine võimaldab leida rohkem sobivaid kohti kinnipandud söögikohtades ja restoranides, mis oleksid veidigi väärikamad, kui seda on praegused paarikümne lauakesega varjupaigad Põhja-Tallinna avarustes, kus inimesed peavad tasuta suppi ootama õue ulatuvates järjekordades. Eeskuju tasub võtta Tartust, kus äsja avati esimene tööharjutuskeskus.

Kuivõrd ametlikku statistikat ja prognoose kirjeldatud teemadel on veel vähe, on vaid ametnike tähelepanekud ja vabatahtlike hinnangud ning empaatiavõimeliste kõhutunne, siis ei paista kusagilt ka lahendusi. Piltlikult - kriis on meil alles siis, kui lumi on juba maha sadanud. Aga praegusel juhul ei saja meil maha mitte lumi, vaid inimesed töökohtadelt.

 

Allikas: Õhtuleht

Märksõnad

Riina Vändre, supiköök

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing