Juhan Parts: vajame programmi uue majanduskasvu tekkeks

14.01.2009 | Viljar Rääsk | Regionaal, Rahandus, Majandus

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi sõnul tuleb valitsusprogramm ümber teha, et leppida kokku alused uue majanduskasvu tekkeks ning kärpida riigieelarvet koormavaid sotsiaal- ja palgakulusid.

Mis on praegu Eesti majanduse suurimad probleemid, millega majandusministeerium saab tegeleda?
Üks küsimärk on krediidi kättesaadavus ettevõtjatele, millega oleme proovinud jõudumööda tegeleda. Ideaal oleks selline, et Eestis tegutsevad pangad suudavad ümber orienteeruda sellistele majandussektoritele, mis aitavad kaasa uuele kasvule. Märksõnaks on eksportivad ettevõtted, olgu tööstus või teenindus. Teiseks need tööstusettevõtted, mis suudavad investeerida tehnoloogiasse.

Meie suuremad pangad peaksid kinnitama, et neil on raharessurssi ja nad on pädevad kohapeal otsustama. Juhul kui on mingeid probleeme, peaks riik Kredexi kaudu pakkuma kriisiaja lisasamme. Meil on nagunii terve menüü rahuaja tooteid, kuhu tuleb juurde tuua pikaajalise ekspordigarantiide süsteem, mis on olemas kõikides korralikes lääne majandustes. Ilma selliste ekspordigarantiideta poleks olnud Nokiat või Ericssoni. Mil määral peavad siin olema aktiivsed Kredexi-taolised organisatsioonid ja mil määral erasektor, see sõltub turuolukorrast.

Ei saa olla nõus sellega, et tegemist on normaalse turukorrektsiooniga. Kui kommertspangad olid kinnisvaramulli ühed aktiivsed osalejad, kes andsid hagu alla, siis nüüd on nad oma äärmise ettevaatlikkusega teises äärmuses. Raha on vereringeks. Siin ei aita muud, kui pangad teeksid suu lahti ja hakkaksid sel teemal rääkima. Siis on ka selgem, mida riik peaks tegema. Lihtsalt konstateeringust, et meie pangasüsteem on kenasti integreerunud Skandinaaviaga ja nii edasi, on vähe. Peame mõtlema selle peale, et meie elujõulised ettevõtted ei satuks olukorda, kus neil mingil põhjusel pole käibekrediiti või jäävad investeerimisprojektid pooleli.

Kui riigi abi järele on vajadus, siis majandusministeeriumis oleme valmis sellega valitsusse minema. Kui seda pole vaja, siis arendame neid tooteid, mida Eesti majandus vajab, nagu pikaajalised ekspordigarantiid.

Seega plaanite ära oodata, mida pangad on nõus ettevõtjate krediidiga tegema, ja siis otsustate, mida riik peaks tegema?
Oleme pakkunud välja aruteluks 4+1 paketi, millest neli sammu puudutavad ettevõtete krediteerimist ja üks koduomanike küsimust. Neli ettevõtete toetamise sammu on riigi garantii pankade laenudele, pankade rahastamine koos või ilma riigi garantiita, pangalaenude refinantseerimine ja omakapitali laen. Need sammud on praegu arutlemisel. Tahame kuulata, mida arvavad pangad ja mida arvavad teised ministeeriumid, rahandusministeerium.

Üks asi, mille [rahandusminister Ivari] Padar eile ära lörtsis (intervjuu toimus 7. jaanuaril - toim), oli lubada kõigile koduomanikele intressipuhkust. See sõnum oli moonutatud, me peame seda vaatama tervikpaketina. Meil pole mõtet astuda populistlikke samme. Meil on vaja, et ettevõtlus ei jääks seisma, et töökohad säiliksid ja tekiksid uued töökohad. Siis pole ka vaja tegeleda eluasemelaenude päästmise küsimustega. Ei saa aga välistada, et mingitel asjaoludel võib olla mõistlik toetada kodulaenuomanikke.
Siin on aga kaks vastuväidet. Kinnisvaraturg peab veel kõvasti paranema ja siin on laenuvõtja ja -andja vaheline suhe kõige olulisem. Majanduslikult ebareaalsete hindadele tugesid pakkuda ... Ma ei tea, kas see on mõistlik samm, ma kahtlen selles.

Nii et kinnisvarahinnad on veel liiga kõrgel?
Jaa, muidugi. Paljud laenud on võetud projektide peale, millel on kõrged marginaalid. Tegemist on pikaajaliste laenulepingutega. Tuleb arvestada, et seal taga on inimeste kodud. Padari eilne sõnum oli justkui nii, et kõigile ühtemoodi. Kui toetada, siis tuleb vaadata tervikuna, hästi fookustatult ja läheneda väga individuaalselt. Veel küsiksin, kas pangad oma huvidele mõeldes ei saa sellega ise hakkama?

Hulljulgeid, mustvalgeid lahendusi praegu ei ole. Praeguses kriisiolukorras tuleks lahendusi vaadata paketina, ettevõtlusele suunatud asjad, kinnisvaraportfell ja pankade vajadus. Väga kaootiliselt ühe asjaga tegeleda on rohkem poliitiline enesenäitamine.

Kas majandusministeerium plaanib rahandusministeeriumiga teha ühise roadshow pankade juures?
Oleme seda korra rahandusministeeriumiga arutanud ja pidimegi aasta alguses sellega edasi minema.

Ja fookuses oleks sel juhul abi ettevõtlusele?
Ma ei välistaks ka abi kodulaenuomanikele. Aga see peab olema suunatud lastega peredele ja peab olema väga individuaalne lähenemine. Ma eelistaksin olukorda, kus kaduvad töökohad asenduvad uutega, või seda, kus pangad leiavad oma laenuvõtjatega ise lahendused. Need on ikkagi väga pikaajalised koduprojektid. Enamik neist on tekkinud viimase viie kuni seitsme aasta jooksul ja need on 20-30 aasta laenuprojektid, seega peaksid kestma mitu tsüklit. Neid majanduslanguseid jõuab selle vältel näha küll ja küll.

Kas riigil on plaan, mida ette võtta siis, kui majanduslangus riigis läheb tänavuseks prognoositust kolmest-neljast protsendist märksa hullemaks ja sellega koos kasvab järsult ka tööpuudus?
Siin tuleks asjad panna loogilisse järjekorda. Aastased prognoosid enam ei aita. See pole etteheide ühelegi neid tegevale asutusele, kuid olukord lihtsalt on selline.
Kui teises-kolmandas kvartalis käivitub veel mingi negatiivne stsenaarium, siis riigi esimene eesmärk on hoida eelarvelised kulud kontrolli all. Siit me jõuame selle näotu kärbete poliitika juurde, mida me oleme harrastanud. Selles mõttes näotu, et mitte inetu, vaid me oleme teinud kärpeid siit ja sealt ning oleme kõik segamini ajanud. Oleme segamini ajanud pikaajalised koormused riigi kuludele, mis ajas kasvavad ja mis ei ole adekvaatsed kujunenud majandusolukorras. Me peame neid korrigeerima.

Sotskulutusi?
Noh, põhiliselt. Samas ka palgakulud. Ja suurusjärkudes tegeleme ... Matusetoetus ja isapuhkus, no milleks [neid oli vaja kärpida]? Ma räägin seda valitsuse liikmena, aga eks ta lõpuks oli kompromiss ja me ei saa poliitilistes otsustuskohtades olla ebareaalsed, see on selle koalitsiooni võimekus. Rääkides teedeinvesteeringutest, minu arvates on rumalus neid ära võtta olukorras, kus hinnad kukuvad ja me saaksime infrastruktuuri arendada. Tuleks pigem juurde anda.

Kõige tähtsam küsimus on eelarve kontrolli alla saamine negatiivse stsenaariumi korral. Võtan valitsuse liikmena kriitika omaks. Kui alustasime 2008. aastal negatiivse lisaeelarvega, polnud keegi nii ilmatark, et oleks ette näinud olukorda poole aasta pärast. See on aga tähtis, sest on selge, et valitsuse koalitsioonilepet ei ole. Ta on olemas, kuid sisu ei ole, sest olukord on muutunud. Minu jätkuv arusaam on, et on vaja uut krokodillide komisjoni, mis kirjutaks uue valitsusprogrammi. Võib-olla jaanuaris on seda raske teha, kuid see tuleks kokku kutsuda. Seda peaksid tegema erakonnad, see annaks koalitsioonile uue hingamise. Teistel poliitilistel parteidel ei ole praeguses olukorras üldse perspektiivi.

Kas praegusel koalitsioonil on üldse poliitilist võimekust sotskulutusi kärpida?
See on valitsusprogrammi küsimus. Programm tehti 2007. aastal, siis oli teine majanduslik olukord. Ka siis oli kahtlejaid, kuid ma ei ütle, et see eraldusjoon käis erakondi pidi, see käis isikuid pidi.

Oleks tark kavandada rõhuasetused uuesti. Kui mäletate, siis 2008. aasta aprillis tuli Mart Laar IRLi nimel välja plaaniga, kus oli säästueelarve, kuid see materdati maha. Vaja on uute rõhuasetustega valitsusprogrammi, mis toob uue ettevõtlusaktiivsuse, mis toob tagasi välisinvesteeringud. Vaja on mõningaid samme, mis pole muinasjutulised imed, kuid oleksid sõnumiks nii Eestis kui ka meie välispartneritele.

Meil on tänavu ees kahed valimised ja kui uut valitsusprogrammi ei tule, jätkuvadki sellised asjad, kus keegi [rahandusministri nõunik Rein] Järvelill saadab Padari nimel pressiteate ja tekitab sellega palju segadust. See tuleb kohe ära lõpetada, see on naeruväärne. Kahed valimised on reaalsus, millega tuleb arvestada. Me peame saama eurovalimistel normaalse tulemuse, kõik erakonnad peavad, eriti normaalsed erakonnad.

Kes on normaalsed erakonnad?
Ärme seda liigendust praegu tee. (Naerab.) Need on erakonnad, kes suudavad Eesti huve kaitsta.

Siit me jõuame uuesti haridus- ja haldusreformide juurde, kogu makromajandusliku perspektiivi juurde. Ka selle juurde, kuidas korrigeerida sotsiaalseid programme kujunenud majandusolukorra järgi.

Korrigeerida, see tähendab kokku tõmmata?
Kärbete tegemist alustades hüppasime ühelt sihtgrupilt teisele ja see kukkus halvasti välja. Kui kõik ühiskonna grupid võtavad mingi koormuse, siis koondab see samm ühiskonda.
Uuest valitsusprogrammist tuleksid lühema- ja pikemaajalised plaanid, mida me peaksime tegema. Ma ausalt öeldes lootsin, et krokodillide komisjon esitab vajalikud ettepanekud.
Tuleks uuesti hakata looma ülesehitavaid sõnumeid. Pole vaja ühte imeasja, tähtsad on rõhuasetused. See on eriti vajalik valitsuse poliitilise võimekuse kasvatamiseks, kui me mõtleme, et meil on vaja veel kaks aastat riiki valitseda.

Ütlete, et on vaja uut valitsusprogrammi, uusi suundi, millega kaasnevad ka uued kulud. On võimatu mööda vaadata sellest, et mujalt kui sotskulude arvelt on raske raha leida. Kas valitsusel on võimekust toetusi muuta, pensioneid kärpida?
Ma arvan, et miks mitte. Sotskulutused on erilaadsed. Võtame näitena kutsehaiguskindlustused, eripensionide kaotamise, tööandjate pensionisüsteemi sisseviimise - need ei säästa sel aastal eelarvekulusid, kuid kahe aasta pärast juba küll. Need vähendavad pikaajalisi kulusid.
Võtame paljuräägitud haigekassa. Kas me hakkame tegelema personaalse tervisekindlustusega või ei hakka? [Riigikogu sotsiaaldemokraadist liige Eiki] Nestor ütleb, et see on lollus. No ei ole. Haigekassa ei ole efektiivsusele suunatud süsteem, seda annab samm-sammult parandada. See on üks näide.

Sellised muudatused kahtede valimistega aasta jooksul?
Niisuguseid suuri otsuseid kolme kuuga ei tehta. Aga valitsusprogramm võib olla ka selline, et tahame jõuda uuele teadmisele, võib-olla aasta pärast.

Mida riik saab ette võtta majanduse elavdamiseks? Mõttesse tulevad infrastruktuuri investeeringud.
Ettevõtluse programmid on kõik olemas, ainult ühislaborite meedet ei ole ma veel turule lasknud. Eksporditoetuse ja ühisturunduse meetmete mahte oleme suurendanud.
Mis puudutab infrastruktuuri, siis majandusministeerium on valmis tooma rohkem projekte, aga piiri seab valitsuse rahastamisvõimekus. Infrastruktuuri projektide ettevalmistamise aeg on vähemalt aasta otsuse langetamisest.
Me ei ela Roosevelti või, jumala eest, Hitleri ajal. Isegi mitte Pätsi ajal, kui hakati ehitama kitsarööpmelist raudteed, kus inimesed said tööd. Praegune tee-ehitus ei ole tööjõunõudlik. Meil on vaja infrastruktuuri arendada, et vastata 21. sajandi nõudmistele. Et Tallinna-Tartu vahel oleks võimalik tunniga sõita, et Tallinnast Narva oleks neljarajaline tee, et Riiga oleks võimalik kiiresti sõita, et lennuühendused oleksid olemas. Infrastruktuur on konkurentsivõime küsimus, mitte kinnisvarabuumi üleelamise samm.
Kinnisvarabuumi üleelamiseks on mul järgmine programm, mis puudutab energeetikat: me kõik, kes me elame paneelmajades, kus on siiani enamik elamufondi, me raiskame elektrit ja soojust. Teisisõnu me raiskame raha. Tehes mõistlikke investeeringuid, võidavad kõik: ehitajad saavad tööd, inimesed investeerivad tulevikku, energiat kasutame vähem. See programm on Kredexi ja pankade koostöös kohe avamisel, me tahame soodustada odavamat krediidiressurssi korteriühistutele.

Kui suur on Kredexi korteriühistute projekt rahaliselt?
Selle üle on olnud Euroopa Komisjoniga üsna rasked läbirääkimised. Komisjoni jaoks on suhteliselt uudne, et me ei anna otsetoetusi, vaid tahame viia krediidi hinna võimalikult alla ja toome Kredexi abil sisse Euroopa Arengupanga raha ning pakume seda kommertspankadele. Esimeses järgus toome lisaressurssi 700-800 miljonit krooni. Inimene võidab sellest, et tema pikaajaline intress alaneb. Selle tulemusel on korteriomaniku võit suurem, selle asemel et anda talle viis protsenti sularaha.

Allikas: Ärielu

Juhan Parts: vajame programmi uue majanduskasvu tekkeks

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing