Sõda Ukraina vastu

08.01.2009 | Andres Herkel | Välis, Euroopa

Kui lugeda uuemaid käsitlusi infosõja teooriast ja praktikast, eriti venelaste omi, jõuame selge järelduseni: sõda Ukraina vastu on juba alanud. Tõsi, infosõda pole päris sõda, verd ja laipu ei ole, selle asemel on külmetavad kodanikud Euroopa riikides. Kuid infosõda võib vabalt olla tõelise sõja ettevalmistusfaas. Ja selles faasis tuleb luua vastasest negatiivne kuvand.

Gaasidraamat vaadates teeb enamik vaatlejaid järeldused, mis on "elementaarsed", nagu tavatses öelda Sherlock Holmes doktor Watsonile: Ukrainat näidatakse tülika riigina. Nord Streami projekti näidatakse alternatiivina, mida Euroopa peab toetama.

Survet Ukrainale serveeritakse majandusliku, mitte poliitilise probleemina.

Sealjuures on Gazpromi väide, et Ukraina varastas osa gaasi ära, Euroopale sisuliselt kontrollimatu või vähemalt võtaks erapooletu hinnangu saamine liiga palju aega.

Milleks on Venemaal sellist operatsiooni vaja? Esiteks tuleb kompenseerida Vene majandust räsiv naftahinna langus. Sestap tuleb kõigile meelde tuletada, kelle käes on gaasitoru.

Nafta järel võib langema hakata gaasihind ja see oleks Venemaa jaoks katastroof. Raske öelda, kas on süüdi konflikt Gaza maakitsusel või Vene-Ukraina gaasitüli, aga äsja kerkis üle pika aja nafta hind. Konflikt tähendab defitsiiti ja defitsiit ei lase hinnal langeda (vt Wall Street Journal).

Teiseks on vaja järjest rahulolematumaks muutuvale kodupublikule näidata, kuidas venelaste heaolu tagava kõrgema gaasitulu eest võideldakse.

Ja last, but not least - Ukrainale tahetakse koht kätte näidata. Küsimus pole üksnes Ukraina suvises toetuses Georgiale ega ebamääraseks muutunud NATO-sihis. Venemaale, kus Stalini glorifitseerimine on jõudsalt edenenud, ei sobi vähimal määral Ukraina jõuline initsiatiiv holodomor'i hukkamõistmiseks. Mängus pole üksnes gaasi hind, vaid Venemaa imperiaalse mõju säilitamine.

Euroopa ei näe head teed olukorra lahendamiseks, aga Venemaa teab, et Ukraina tuleb alistada Euroopa kätega. Gaasita jäänud Slovakkia kaalub hädaolukorra väljakuulutamist ja kohe-kohe on terava probleemi ees mitu riiki. Kui Euroopa midagi muud ei suuda teha, avaldab ta survet konflikti nõrgemale poolele, see tähendab Ukrainale. Aga see võit on Venemaale niisama tähtis kui gaasi hind.

Kaugemale vaadates pole Venemaa arsenalis üksnes gaas, vaid ta kasutab Ukraina igipõlist lõhestatust. Lõhe on nii poliitilise eliidi kui kogu rahvastiku tasandil. Viimastel nädalatel on portaalid tsiteerinud Oleg Bahtijarovit, ühe venešovinistliku uduinstituudi juhti Kiievis: "Separatism on protest riigi nõrkuse vastu ning võimetuse vastu luua uusi ühiskonda siduvaid väärtusi."

Niisiis, kui riik on nõrk, nagu oli Georgia, on separatism õigustatud. Kui riigis valitseb vääramatu võimuvertikaal, nagu see on Venemaal, pole rahvastel asja lahku lüüa. Need pole süütud teoreetilised heietused, vaid reaalne ähvardus.

Krimmi ja Donbassi venelaste kõrval annavad endast teada Karpaatia russiinid. Iseseisev Ukraina pole russiinidele andnud autonoomiat ja nüüd, kui nad on hakanud Moskva poole vaatama, võib see valusalt kätte maksta.

Praegu mõistab Venemaa, et siserahutuste vältimiseks on vaja uut vaenlast. Ukraina sobib. Kui aga viia väikse salakavala gaasiembargoga siseprobleemide ette Euroopa maad, teeb Venemaa kõrgema panuse, ja selleks on võit Ukraina üle. See võib nii välja tulla, aga ei pruugi.

Sõda Ukraina vastu

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing