Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Patuse tõed ja rõõmud

08.01.2009 | Peeter Olesk | Seadusloome, Majandus, Elu

Kihelkonna velskri Heinrich Kõrge pojal, väga teenekal sisehaiguste õppejõul professor Kuno Kõrgel (1913-1989) oli kombeks öelda: "Pea see patune ei libise."

Kuno Kõrgega samasse põlvkonda kuuluv August Sang (1914-1969) küsib luuletuses "Õhtu": "Paljukest on vaja/ õnneks minul, rõõmsal patusel?". Värss on kirjutatud ajal, mil Sang oli juba lootusetult haige (maovähk). Pärast pattulangemist on meist patune igaüks. Me kõik. Ent kes võiks tunnistada päeva lõpul, et ta on rõõmus patune?

Poliitiline mull ja head lootused

Kahtlemata me oleme edenenud, kui geoloog tähenduses "prükkar" räägib mobiiliga. Vaieldamatu on, et suuremates poodides võib leiduda papist kastike, kuhu saab ära panna vanad patareid. Lugesin kokku - meie peres on neid seitsmes erinevas mõõdus. Säästadki keskkonda! Piimapudelite ja koorepurkide fooliumist korgid jõudsid poodidesse 1960. aastate algupoolel. Toona polnud kuskil mingeid kastikesi, kuhu neid visata. Ma ei ironiseeri. Me areneme, kuid - me ei tohiks olla pimedad. Ja säärast makulatuuri, millele trükiti aastal 2007 erakondlikke lubadusi, nimetas Kreutzwald juba XIX sajandil pühkimisepaberiks.

Riigikogu praeguse koosseisu kujunedes ligemale paar aastat tagasi lubati meile tegelikult jama. Eesti ei kontrolli maailmamajandust. Oleks isegi suurepärane, kui me kontrolliksime iseennast. Kõigest kaks näidet vastupidisest. Neljandal jaanuaril tänavu ootas taksojuht Tartu kesklinnas klienti viis tundi. Ilm oli külm, mootor käis. Vanasti oleks öeldud, et ta tallas tuult, nüüd tuleks öelda, et ta küttis maailma. Näide täiesti mujalt. Eesti maaülikoolis võiks käesoleval aastal kaitsta filosoofiadoktori kraadi enam kui tosinkond noort õpetlast. Esiteks oleks see aga juhus ja teiseks - kus on nende töökohad koos korralike palkade ja sotsiaalsete tagatistega?

Minu arvates tuleks mullipuhumise eest karistada, kuid - mis sa nüüd! Saame uue ja hullema (nii öeldi mulle ühe ministri büroost). Siin me jõuamegi kahe punkti juurde, mida ei tohiks maha salata. Esimene on poliitilise pingi lühidus. Mõnel teisel juhul öeldaks jätkusuutlikkus. Kui loen ajalehti, vaatavad vastu ikka ühed ja samad näod. Eesti kaitseasjanduses on ju ka teisi asjatundjaid kui minister Jaak Aaviksoo ja kolonelleitnant Leo Kunnas. Tehkem pink pikemaks!

Teine on sõge hirm Keskerakonna ja Edgar Savisaare ees. Poliitika peab olema iseseisev, mitte passiv. Teised erakonnad jäävad juba ette kuivale, kui nad luuravad, kuhu Keskerakond põgeneb. Eksistentsiaalne küsimus on töökohtades ehk leiva jätkus.

Niisugusel juhul - kas mul ongi häid lootusi? On. Nüüdse iseseisvuse kestes on täiskasvanuks saamas sootuks uus põlvkond. Ma ei tahaks uskuda, et nad lubaksid ennast reeta. Neil on võrdlemise kogemus. Selle esimeseks järelduseks võiks olla, et lõpetame populismi ära.

Kohustused

Karja pastor Friedrich Wilhelm Willmann (1746-1819) avaldas 1782 proosakogu "Juttud ja Teggud", mida pärastpoole ilmus veelgi kolm trükki. Juttusid ilmub tänini ja muidugi ka edaspidi. Neid jätkub. Kitsaks läheb tegudega. Kuigi minu seisukoht võib ajada asja veel segasemaks, olen ikkagi seda meelt, et teatud punktides tuleb haldus- ja haridusreformi vaadelda koos ehk kui õppeasutusi hakatakse tõmbama koomale, siis haldusreform lohiseb haridusreformi sabas. Kool sureb kiiremini kui ametnik. Kuhu me jõuame, kui meil on inglise keelt vabalt (fluent) valdav ametnik, aga eesti keelt venekeelsetele saamatult õpetav koolmeister?

Suur ja eranditult meid kõiki puudutav probleem on energeetilise riski hajutamine. Inimkonna keskel pole praegu ainumatki lapsukest, kes võiks kinnitada, millal valmib esimene termotuumaelektrijaam ja sünnivad tema funktsiooniga võrdsustatavad allikad. Mitte ei pane Vilsandilt ära sõites Kihelkonnal oma seitse patareid pappkarpi, vaid kütad vesinikuga. Tahtes aga aastal 2023 oma tuumajaama, tuleb juba nüüd, täpsemalt kohe, otsustada, et meil siis on võtta kogu vastav personal.
Me oleme ajapuuduses.

Mulle tundub, et mitmed võimukandjad ei teagi, mis on veeuputus.

 

Allikas: Meie Maa

Märksõnad

Peeter Olesk, hirm, Keskerakond, Savisaar, mullipuhumine

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing