Valimisvaatlus kui kultuuriantropoloogia

23.05.2008 | Andres Herkel | Välis

Riigikogulane Andres Herkel käis Georgias parlamendivalimisi vaatlemas ja nägi seal muuseas Keila rahvatantsufestivali kümne aasta tagust reklaami ja rohupuhmasse ununenud Lenini büsti.

Valimistega kaasnev poliitiline ja muu antropoloogia annab hindamatuid teadmisi ja kogemusi. Kust võisin ma enne teada, et Lõuna-Kaukaasias on olnud linn nimega Luksemburg? Ja kust võisin ma teada, et selle linnakese keskel kaunisse parki peidetud kultuurimajas on valimisjaoskond number üks. Tavaliselt pidid georgia lapsed seal rahvatantsu harjutama, aga korraga märkan ukse kõrval plakatil hoopis tuttavamaid rahvariideid - eesti omi. Plakatki on eestikeelne ja reklaamib kümmekond aastat tagasi Keilas toimunud laste rahvatantsufestivali. Kui ma seda plakatit suu ammuli vahtima jään, astuvad inimesed juurde ja väljendavad oma kõige soojemat suhtumist Eestisse.

Niisiis - Luksemburg ja Keila kohtuvad Alam-Kartli mägede vahel! Tegelikult on see umbes kümne tuhande elanikuga linnake Bolnisi, aga kui Kaukaasia sakslased selle XIX sajandi algul asutasid, kandis ta kõigepealt Katharinenfeldi ja hiljem Luksemburgi nime. 1941. aastal küüditati umbes kuus tuhat Luksemburgi sakslast Kasahstani ja linnast sai Bolnisi. Uuteks asukateks said peamiselt aserid ja georgialased, aga on ka armeenlasi. Üldse pakub Bolnisi ümbrus kõige kirevama poldi Lõuna-Kaukaasia rahvastest ja nende ajaloost. Sakslaste küüditamine, aga viimasel ajal ka kreeklaste ja juutide lahkumine on pildi küll varasemast vaesemaks muutnud, kuid ikka on tegemist erakordselt kireva maanurgaga. Pärast Armeenia ja Aserbaidžaani õnnetut sõda, on see vist üks väheseid paiku maailmas, kus aserid ja armeenlased tänaseni rahulikult teine-teise kõrval ja kohati lausa samades külades elavad. Ja vähemalt meile öeldakse, et läbisaamine on neil hea. Lisaks kolmele suurele Lõuna-Kaukaasia rahvale kohtame oma ringkäigul osseete ja venelasi. Mu kolleeg Poola Seimist kohtub kellegagi, kelle vanaema on poolakas ja kes väidab, et vanas Luksemburgis oli sakslaste kõrval ka pisut poolakaid.

Vene keelt osatakse siin märkimisväärselt paremini kui mujal väikestes külades. Kui meie georgialasest autojuht aseritelt teed küsib, siis kõnetab ta neid vene keeles. Nahhiduri külas kõlab vene keel ka valimisjaoskondades, sest kuidagi peavad aserid ja georgialased üksteisest aru saama. Tean näiteks seda, et Dagestanis, kus väikesi rahvaid on palju, on „rahvastevahelise suhtlemise keel" teiste keelte positsioone tugevalt kahjustanud. Georgialaste, aserite ja armeenlaste seas pole mitme kohaliku keele tundmine küll haruldus, aga enamuse jaoks on see siiski kättesaamatu.

Üldiselt tuleb tunnistada, et see, mille kohta me ütlesime valimisi vaadelnud Riigikogu liikmete ühisavalduses, et „demokraatiasõnum pole kohale jõudnud või puudub piisav kogemus vabade ja ausate valimiste administreerimiseks", käib esmajoones maakülade ja tihti vähemusrahvuste kohta. Seda väidet ei tohiks kuidagi halvustavaks pidada, sest näiteks aserite vähene kontaktsus Georgia ühiskonnaga on tõsiasi. Nii aserid kui armeenlased kinnitavad, et saadavad oma lapsed kõrgkooli pigem vastavalt Bakuusse või Jerevani ja hoopis harvematel juhtudel Tbilisisse.

Siiski püütakse valimised vähemustele võimalikult lihtsaks teha. Kui küla on suuremalt jaolt aserite või armeenlastega asustatud, siis on ka valimisbülletäänid kahes keeles. Nahhiduri külas panen tähele, et mingil kaalutlusel kasutatakse aseri keeles kirillitsat, mitte ladina tähestikku, mille juurde on Aserbaidžaanis tagasi pöördutud. Ilmselt on kaalutlus see, et vanemad inimesed lihtsalt ei tunne ladina tähti.

Mu valimisantropoloogia päädib Lenini büstiga, mille leiame armeenlaste küla kultuurimajas asuva valimisjaoskonna kõrvalt rohupuhmast. Innustusime Poola kolleegiga oma ootamatust leiust päris kõvasti, pildistasime ja uurisime teda, aga armeenlased seda nähes pigem kohkusid. Üks mees tuli ja hakkas meile vaikselt seletama, et kui valimised läbi saavad, siis tuleks vist Leninile kultuurimaja katuse all sobivam koht leida. Mina soovitasin selle peale, et kuju võiks kultuurimajja tagasi panna siis, kui selgub, et just tema on tänaste valimiste võitja. Selle peale kihistasid armeenlased kergendusega naeru.

Valimisvaatlus kui kultuuriantropoloogia

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing