Intervjuu: Trivimi Velliste: taastamata on veel vaid Valga ja Viljandi ausambad

06.01.2009 | Jaanika Kressa | Riigikaitse, Kultuur, Euroopa

Mis juhtus 89 aastat tagasi?

«3. jaanuaril 1920 kell 10.30 vaikisid Vabadussõjas Eesti-Vene rindel relvad. Eesti oli kolmteist kuud pidanud väga rasket võitlust ülisuure vastasega. Sel ajal polnud Eesti riigi tekkimine ja püsimajäämine veel enesestmõistetav. Kahtlejaid oli nii eestlaste endi kui ka Euroopa poliitikute hulgas.

Aga Eesti oli sajandite jooksul aegamisi küpsenud eeldused luua oma riik väga täpselt ara käsutanud. Eestlased oli otsustavuse ja vaprusega endale riigirahva seisuse ise kätte võidelnud.»

Kuidas tähistati 3. jaanuari enne Teist maailmasõda?

«Pärast Vabadussõda oli lein värske. Igas kihelkonnas oli paarkümmend langenut, kellel olid omaksed, sõbrad, tuttavad. Kell 10.30 elu korraks tardus: kirikukellad helisesid, jalakäijad seisatusid ja paljastasid pea, seisma jäid vähesed autod, kuid ka rongid. Korraldati mälestusaktusi, kaitseväes ja Kaitseliidus mälestusrivistusi. Tegemist oli väga silmatorkava päevaga.»

Millal te ise selle päeva tähendusest teada saite? Kas teate inimesi, kes pidasid 3. jaanuari meeles ka okupatsiooni ajal?

«Ma ei mäleta seda täpselt, aga küllap see seondus Vabadussõja ajaloo uurimisega ja vanemate inimeste juttudega. Okupatsiooni ajal oli palju suletud ringe, kus usalduslikult räägiti ajaloost. Näiteks 1974. aasta lõpus asutatud klubi Tõru, millest hiljem sai üks Muinsuskaitse Seltsi tekkekoldeid. Sõjaeelsed akadeemilised seltsid käisid poolsalaja koos ja rääkisid ajaloost nii, nagu seda mäletati.»

Millal traditsioon taastati? Kuidas peatne seda meeles täna?

«Nõukogude impeeriumi lagunedes hakati peagi rääkima üsna vabalt Vabadussõjast ja 1988. a taastati esimesed ausambad selles sõjas langenutele.

3. jaanuaril 1990 kutsus Eesti Muinsuskaitse Selts sõjaeelsel kombel kell 10.30 kogu rahvast leinaseisakusse. See õnnestus väga hästi -Tallinnas seisid sel minutil isegi trammid, sest Eesti Raadio andis eetrisse vastava signaali.

Kui iseseisvus oli taastunud ja tuli Eesti kroon koos turumajandusega, näis rahval olevat muid muresid - ennekõike, et leib oleks laual.

Töötasin aastail 1994-1998 New Yorgis ega tea väga täpselt toonaseid meeleolusid. Hiljem oleme Kindral Johan Laidoneri Seltsiga asja uuesti üles võtnud, ka teised seltsid on toetanud. Ja olgugi, et mõned ajakirjanikud on selle tava elustamise üle ironiseerinud, arvan, et see jääb ellu.»

Aasta eest ütlesite, et 3. jaanuaril 2009 oleme riigina lunastanud auvõla Vabadussõjas võidelnud meeste ja rinnet toetanud naiste ees. Ometi ei ole meil täna veel üleriigilist Vabadussõja võidusammast. Miks?

«Seda ausammast on tehtud üle kaheksa aastakümne. Sellise asja tegemine näib eesti rahvale väga raske olevat - võib-olla püüdleme alateadlikult sellise täiuslikkuse poole, mis rahuldaks igaüht. Aga ülima täiuslikkuseni jõudmine kulutaks ehk veel sada aastat. Tuleks leppida sellega, mida hetkel suudame. Usun siiski, et eeloleval võidupühal, mil möödub 90 aastat legendaarsest Võnnu lahingust, see ausammas Tallinnas ka pühitsetakse.»

Kui palju on Eestis tänavu taastatud Vabadussõja mälestussambaid?

«Suurtest kihelkondlikest mälestusmärkidest tuleks nimetada Vändra, Saarde ja Karksi omi, millega ongi kihelkonnad oma auvõla kustutanud. Taastamata on Viljandi ja Valga ausambad.»

Kuidas olete rahul isamaalise kasvatusega? Kas eesti noored tunnevad oma ajalugu?

«Püüan lähtuda põhimõttest, et kus viga näed laita, seal tuleja aita. Oleme Kindral Johan Laidoneri Seltsis sellele oma peamise tähelepanu pööranud. Seltsi noored on üle riigi korraldanud filmiretke «Seda peame me mäletama » ja palju muudki. Ka Eesti Lipu Selts tegutseb samas sihis, muidugi mõista ka Eesti Muinsuskaitse Selts.

Riigi kohustused on, teadagi, kõige suuremad. Ka siin on paranemist märgata, aga aeglaselt.»

Kuidas hindate filmi «Tuulepealne maa»?

«Hindan seda sarja väga kõrgelt - nagu omal ajal ka filmi «Nimed marmortahvlil». Sellised filmid annavad kokkuvõtlikult ajaloost aimu sadadele tuhandetele, kel pole aega raamatuid lugeda. Ja panevad omavahel arutama ka neid, kes on lugenud raamatuid.»

Vabadussõjas võidelnute pojad sõdisid põlvkond hiljem Teises vabadussõjas, mis mahtus Teise maailmasõja raamidesse. Nendest on tuhanded veel elus, ent Eesti Vabariik pole nende võidust kõige kõrgemal tasemel tunnustanud. Teie olete üks väheseid poliitikuid, kes on arvanud: need mehed tuleb kuulutada - Eesti vabadusvõitlejateks. Kas on lootust, et see juhtub nende elu ajal?

«Lootust on. Aga Vabadussõda Teise maailmasõja käigus on paljudele eestlastele hoopis kõvem ajaloopähkel.

Ei tunta seda ajalugu piisava põhjalikkusega ja veel vähem osatakse seda teistele selgitada. Või ei vaevuta selgitama, sest see tundub nii raske. Ja siit ka ettekäänded otsustamisega venitada. Aga ma olen ise suutnud seda osa meie ajaloost vägagi hästi selgitada New Yorgis, Toompeal ja Nuustakul. Ma loodan, et ka Toompeal jõutakse viimaks tunnustava otsuseni.»

Kuidas hindate Balti riikide koostööd?

«Balti Assamblee kauaaegse esimehena on see küsimus mulle väga tähtis.

Balti koostöö käis meie riikide algaastail üle kivide ja kändude. See paranes järsult 14. juunil 1941 loomavaguneis ja hiljem laagreis.

Viimase paari aastakümne jooksul on olnud tõuse ja mõõnu - Eesti poolt teinekord ka kõrki üleolekut, mil on vähe ühist talupoja elutarkusega.

Stalin oli tark, ta teadis, et luuda tuleb murda ühe vitsa kaupa. Riigikaitse alal on tänane koostöö kõige parem, ent mind teeb murelikuks lätlaste liigne usk palgasõjaväkke.»

Millised on eestlased? Milline on meie rahvuslik identiteet?

«Eestlased pole mingid imeloomad, vaid tavalised inimesed, nagu neid võib kohata maailma igas riigis. Muidugi on meil oma temperament ja oma kultuur, ent häid, halbu ja vahepealseid inimesi leidub siin samasuguse jaotuse järgi nagu Soomes, Saksamaal või Ameerikas. Iseküsimus on meie usk: millesse ja kui palju me usume?! See määrab tublisti meie palgejooned.»

3.01.2009 Vooremaa - Muinsuskaitsja Trivimi Velliste: 89 aasta eest võitis Eesti õiguse elule

Intervjuu: Trivimi Velliste: taastamata on veel vaid Valga ja Viljandi ausambad

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing