Huntingtoni mõtted on endiselt ajakohased

29.12.2008 | Andres Herkel | Teadus, Elu

Samuel Huntingtoni ei ole enam. Ta sündis 81 aastat tagasi ja lahkus nüüd, Jeesuse sünnipäeva paiku.

Kes tahab, võib niisiis näha tähenduslikku sidet Huntingtoni surma ja Lääne tsivilisatsiooni kandva müüdi vahel. Tähtsam on vahest siiski see, et mõte, mille Huntington meile pärandas, on endiselt aktiivne, ajakohane ja äratav. Viisteist aastat tagasi ajakirjas Foreign Affairs ilmunud artiklist võrsus tsivilisatsioonide konflikti teooria ja raamat, mis 1999. aastal ilmus ka eesti keeles.

Mõnigi Huntingtoni probleemitõstatus on saanud muutuvas ajas ehk veel tähenduslikumaks. Kasvõi praegune finantskriis sunnib Huntingtoni kombel küsima: kas Lääs domineerib edasi või langeb? Kas uuendusvalmidus ning kontroll rahanduse ja kindlate valuutade üle tagab Lääne jätkusuutlikkuse maailma liidrina või söövad meid lõpuks kriis, majanduslangus ja vananev elanikkond?

Huntingtoni tsivilisatsioonikäsitlus on tugev just oma kultuurilise vundamendi poolest. Kui teooria põhineb nii tugevatel kultuurilistel dominantidel, nagu on Huntingtonil kristlus, islam, hinduism ja konfutsianism, siis ei saa ta niisama lihtsalt vananeda. Temas aimub suurte tsivilisatsiooniteoreetikute Oswald Spengleri ja Arnold Toynbee laia mõttejoonist. Samas on Huntingtoni värske käik tsivilisatsiooniteooria toomine kaasaegse poliitika maailma.

Meie jaoks oli üheksakümnendate algul paljuütlev kasvõi see fakt, et ta asetas Lääne tsivilisatsiooni piiri Narva jõe peale. Vene õigeusu maailm on juba teine tsivilisatsioon, meist erinev. Vabanenud riikide esimesi edukaid samme Euroopa Liidu ja NATO suunal seletas ta kultuuriliste eeldustega ja tõtt-öelda saab Huntingtoni kultuuripiiridega seletada sedagi, miks nüüd on laienemisprotsessid takerdunud.

Kui võrrelda Huntingtoni teise samal ajal laineid löönud teoreetiku Francis Fukuyamaga, siis on skoor kindlalt Huntingtoni kasuks. Pole mingit ajaloo lõppu ega liberalismi võidukäiku, nagu kuulutas Fukuyama. See-eest on maailm küllastatud konfliktidega, mille juures võime õige kergesti näha Huntingtoni tsivilisatsioonilist ettemääratust.

Aga see, mis on Huntingtoni tugevus, on ühtaegu ka tema nõrkus. Konfliktijoonte asetamine tsivilisatsioonipiiridele võib toimida ka vastiku ettemääratusena, justkui self-fulfilling prophecy, mis peab paratamatult täituma. Olen ikka mõelnud imestusega, kuidas loevad Huntingtoni inimõiguste kaitsjad Venemaal või Kaukaasias või kuidas suhtuvad tema kultuurikonfliktide teooriasse türklased, kes tõsimeeli tahavad oma maa Euroopa Liitu viia?

Õpetlane võib olla skeptik ja tihti peabki olema. Kuid ta ei tohi võtta inimestelt lootust. Mõnede maade võimekus järgida humanismi ja lääneliku demokraatia väärtusi on kindlasti piiratum kui teistel. Siiski ei pea see tõdemus tähendama, et areng on võimatu ja konflikt paratamatu. Kummati paistab, et mõnedki järeldused, mida pigem tauniksin, ei tule mitte Huntingtoni enda mõttetihedast tekstist, vaid noist lihtsustusist, mida teised on tema kohta teinud.

Huntingtoni mõtted on endiselt ajakohased

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing