Tõde ja paratamatus

20.12.2008 | Peeter Olesk | Regionaal, Majandus, Euroopa

Järgmise aasta 29. märtsil möödub 80 aastat Eesti Vabariigi presidendi (1992-2001) Lennart Meri sünnist. Sel puhul ilmub üks koguteos, kuhu paluti minugi kaastööd. Kirjutasin, ja enda arvates tõtt. Raamatu koostaja polnud sellega rahul. Ta teatas ligikaudu järgmist. Tõde võib see ju olla, aga meil on vaja eesti- ja ingliskeelse lugeja jaoks head muinasjuttu. Kas teed ringi või jääb ära? Tegin.

Kas muinasjutt on tõest parem?

Ühel hilisõhtul sõitsid Tallinna sadamast Männikule kolm reisijat. Jätkasime juttu teemadel, mis olid jäänud Helsingist tulnud laeval lõpetamata. Taksojuht küsis, kes me niisugused oleme. Vastasin: endine kahekordne sotsiaalminister Toomas Vilosius, perearst Külvi Peterson ja nende vahel Eesti Maaülikooli rektori nõunik ehk allakirjutanu. Tekkis küsimus, kes on tema kui taksojuht. Ajalooõpetaja põhjarannikult.

Mis sunnib õpetajat tulema saja kilomeetri kauguselt Tallinna taksot sõitma? Vastus oli selge. Mehe kolmeaastane poeg on raske sünnijärgse puudega ning vajab kodust ema. Ravi maksab ja on kallis ning seepärast käibki isa tööl kahes kohas, teine neist pealinnas, taksomaffia keskel.

Teine näide. Varahommikune rong Tallinnast Tartu on aeglane, ehkki kiirem kui kunagine Tallinna-Pihkva rong. Jõgeval astus vagunisse neiu, kes töötab ühes Tartu söögimajas. Ta istus pingile mitte otseti, vaid põiki - selg vastu välisseina, jalad piki istet välja sirutatud. Selge see, et iga päev ta niimoodi sõita ei saa, sest kuna söögimaja lõpetab umbes kell 1 öösel, siis pärast seda võiks ta sõita Jõgevale ainult luua seljas.

Küsisin, kus ta ööbib. Venna juures. Kui palju on Eesti Vabariigis neid tööinimesi, kelle korter või peavari asub väljaspool kodu? Igaüks, kes mäletab küüditatute tagasitulekut, teab väga hästi, kuidas esimene mure oli saada oma kodu. Jäi siiski küllalt neid, kelle „laeks" kujunes vaid tuba ühisköögiga korteris.

Mis mind huvitab, on vastus küsimusele: kui palju on niisuguseid ühiskööke ja venna juures elamisi praegu? Kui me oleme sunnitud võtma koomale, siis see on tõde. Tõde on aga seegi, et Jõgeval niisugust söögimaja nagu Tartus pole ja samasse söögimajja käiakse tööle ka Võrust. Ühest küljest peame võtma kokkupoole, teisest hakkama rohkem rändama. Kumba kätt jääb siis kodu?

Kuni nii lihtsatele küsimustele korralikult ei vastata, seni on minu arvates patt eksitada meid muinaslugudega edust ja muust sellisest. Jah, ka mina kirjutasin Lennart Merist muinasjutu, sest tõde ei müünud. Tõde seisnes selles, et Lennart Meri võis inimesi ka ära anda - ja mul on korduv kogemus. Ma ei kujuta siiski ette, kuidas saab näiteks seda tõde, et postkontor pannakse kinni, asendada muinasjutuga sellest, et operaator bensiinijaamas on veel parem postiljon kui käruga postituvi. Pärast postkontorite sulgemist tuleb aga koolide sulgemine. Kui palju me seda Eesti Vabariiki siis sulgeme?

Iga algus on ots

Vaevalt mu järeldus enamikule meeldib, ent paistab küll sedamoodi, nagu elaksime jälle mai- ja oktoobriparaadi lööklausete järgi. Nende vahele ka „Kõik valima!". Enne europarlamendi ja kohalike omavalitsuste valimisi on ju korralik revisjon nii seniste saadikute kui ka üksikute valdkondade kohta üldse tegemata. Ning reaalne olukord majanduses ja rahanduses teeb haldusreformi „ära" märksa energilisemalt kui ministri loba. Koondamised on tõde. President Meri kohta oli tõde ebasoovitav. Kriitilist kodanikku ei pane miski uskuma, et kui riigipea kohta on muinasjutt kasulikum kui tõde, siis riigi endaga on olukord vastupidine.

Väljapääsu leidmiseks alustaksin altpoolt. Enne Eesti Vabariigi järgmist aastapäeva olgu erakondadel ja nende kandidaatidel esitatud oma 12 punkti (tosinakaupa tuleb alati odavam!) europarlamendi regionaalpoliitika kohta, näidates ühtlasi ära, kui suurte kohustustega väljaspool Euroopa Liitu on toosama liit seotud. Lihtsamalt öeldes: kui meie siin peame kõike kärpima, siis kui palju peab ennast pügama Euroopa Liit kui tervik. Ja kas ainult Euroopas või ka Aasias.

Alustame otsast. Meie olukorras seisneb ots selles, et vahemaa inimese ja riigi vahel venib aina pikemaks, kusjuures inimene jääb paigale, aga riik nihkub.

Tõde ja paratamatus

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing