Kui nafta hind kerkib üle saja dollari ja rohkemgi veel

23.05.2008 | Taavi Veskimägi | Välis, Rahandus, Majandus

Kasvavad küttearved, elektrihinnad, transpordikulud on osa meie igapäevasest reaalsusest. Miks need hinnad kasvavad nii pööraselt?Vähemalt korra kvartalis kuuleme Eesti viimase aja kahekohalist inflatsiooninumbrit analüüsides maailmaturul hoogsalt kasvavatest nafta ja toidukaupade hindadest. Seda on esile toodud ka põhjusena meie suutmatusele liituda euroalaga. Toiduainete tõusvate hindade taga on samuti nähtud kiirelt kasvavaid toornafta hindasid.

Enamik globaalsest energiavajadusest kaetakse jätkuvalt fossiilsete kütustega. Nafta on kõige olulisem energiaallikas üleilmses energiavarustuses, järgnevad gaas ja süsi. Nafta hind juhib rahvusvaheliste energiaturgude hinnadünaamikat ja määrab teiste energiaallikate hinna ja võimalused turul. Nafta praegune reaalhind on kõigi aegade kõrgeim.

Seega, nafta hind mõjutab meie elu energianäljases maailmas oluliselt ja väärib vähemalt põgusat analüüsi, mida Eesti meedias pole seni esitatud. Eriti olukorras, kus meil lähiajal seisvad ees põhimõttelised energiapoliitilised otsused aastakümneteks. Millistele energiaallikatele, tootmise viisidele ja ühendustele Eesti energeetika hakkab tuginema.

Mikroökonoomika algkursuse põhitõde on, et hind on nõudluse ja pakkumise vahekord. See on ka nafta puhul tõsi, aga mitte täielikult. Nafta on keerulisem kaup ja selle hinda mõjutavad paljud lisategurid. Tooksin alljärgnevalt lühidalt minu hinnangul viis peamist nafta hinda kujundavat tegurit maailmas:

1. Tugev nõudluse kasv

Alates 1986. aastast on toornafta nõudlus maailmas kasvanud keskmiselt 1,6% aastas. 2008. aastal oodatav majanduskasvu pidurdumine võib viia küll nõudluse kasvu pidurdumisele 0,7% või isegi madalamale tasemele. See on aga ajutine.
Hinnangute järgi on aastaks 2050 globaalne energianõudlus vähemalt kahekordistunud, sest maailma rahvastik kasvab selleks ajaks prognoositavalt ca 50% ja üleilmne SKT on praegusest neli korda suurem. Kusjuures euroopaliku/ameerikaliku elustandardi poole püüdlevate arenevate maade energiavajadus muutub maailmamajanduse kiire arengu stsenaariumi põhiselt kuuekordseks võrreldes nüüdsega. Kasv nõuab energiat.

2. Kõrged tootmiskulud

Nafta ökonoomika rusikareegel ütleb, et praeguseid nafta hindu juhivad naftafirmade järgmise aasta kapitalikulud. Need on hüppeliselt kasvanud. Metallide, tehnika, tööjõu jm sisendhinnad on tõusnud drastiliselt. IMFi hinnangul on aastatel 2000-2006 naftatööstuse investeeringud nominaalselt kahekordistunud sisuliselt ilma reaalefektita.
Naftatootmisega minnakse süvamerre ja väga rasketesse klimaatilistesse tingimustesse, tootmise tingimused muutuvad kõikjal, sh arengumaades, sotsiaalselt ja keskkonnapoliitiliselt enam tundlikuks. Võetakse kasutusele mittekonventsionaalseid allikaid, nt Kanada õliliiva varud. Samas ei ole tegelikud tootmise kulud siiski mitte ligilähedasedki hinnale sada ja enam dollarit barrelist.

3. Geopoliitilised põhjused

Naftatagavarad on tugevalt kontsentreerunud mõnesse maailma regiooni. Võime põgusal analüüsil näha kõrget korrelatsiooni maailma poliitiliselt tundlike piirkondade ja põhiliste tõestatud varude asukohtade vahel. Iraak, Iraan, Venezuela, Nigeeria, Venemaa, Angola on mõned näited riikidest, mille kohta võime tihti televiisorist näha kui mitte kõige stabiilsematest ja demokraatlikumatest riikidest. Kui võtta üleilmselt tunnustatud Freedom House'i viimane raport inimõiguste ja demokraatia kohta, siis maailma 12st suurimate naftavarudega riigist vastavad demokraatliku riigi määratlusele kaks - USA ja Kanada.

Kasvava nafta-natsionalismi valguses, kus maailma toornafta tõestatud varudest 80 protsenti kontrollivad otseselt peamised naftatootjariigid, näeme, kui tundlik on see küsimus maailmapoliitikas. Jätkuvalt tahavad nende riikide valitsused, kus peamine riigi eelarvetulu laekub naftast ja gaasist, suuremat kontrolli ressursside üle. Heaks näiteks on kas või Venemaal ühe hoogustuva JOKK-stiilis nafta-/gaasitööstuse natsionaliseerimine Venezuela presidendi Cháveze kombel.

Samas on peamised tarbijariigid USA, Jaapan ja Euroopa riigid üha enam mures suureneva sõltuvuse pärast energiaimpordist ja otsivad energiaallikate mitmekesistamise võimalusi just varustuskindluse suurendamise eesmärgil. Viimane suur naftašokk 1980ndate alguses oli otseselt põhjustatud poliitilistest teguritest - Iraani revolutsioon, Iraani/Iraagi sõda, kus hind tõusis praegusega võrreldavale reaaltasemele. Jätkuv ebastabiilsus ja kõrged riskid suruvad suurte naftavarudega riikides hinda ülesse.

4. OPECi hinnaambitsioonid

OPEC on 11 naftat tootva riigi kartell, kellel on konventsionaalsetest toornafta varudest maailmas ca 84 protsenti. Nemad kujundavad suuresti nafta maailmaturu hinna. Või õigemini seda teeb Saudi Araabia, kellel on ca 25 protsenti kõigist maailma toornafta varudest. OPEC on vaatamata tugevale survele, et USA ja Euroopa tootmismahtusid hindade allapoole korrigeerimiseks suurendaksid, jätnud selle viimastel kvartalitel siiski tegemata. Nende hinnangul on naftaturg tasakaalus ja tootmine katab rahuldavalt nõudlust.

Samas on OPECi riikide täiendavad tootmisvõimsused piiratud ega suuda katta kasvavat nõudlust. Kogu naftatööstuse pudelikaelaks on rafineerimisvõimsuste tohutu defitsiit ja selle tagajärjeks varude väga madal tase. Mitte-OPECi riikide tootmisvõimsuste kasv on olnud oodatust tagasihoidlikum.

Saudi Araabia hinnaeesmärk ei põhine aga mitte nafta tootmise kuludel, vaid kuningriigi eelarve vajadustel. Hinnanguliselt on praeguse dollarikursi juures kuskil 65 dollarit barrelist nafta hinna tase, mis rahuldab kuningriiki, et katta tuludega võla intresse, vähendada võlga, katta eelarve jooksvad kulud ja printside vajadused ning käivitada mõned uued riiklikud projektid.

5. Spekulatsioonid

Spekuleeritakse tulevaste hindade suhtes. Turul on jätkuvalt usku hinnatõusu ja see viib hindasid üles. Viimaste nädalate spekulatsioonid nafta tulevikuhinnast 200 dollarit barrelist juba ise loovad emotsionaalset valmisolekut maksta rohkem.
Lisada sinna juurde kartused naftavarude ammendumisest ja tootmismahtude langusest kasvava nõudluse kontekstis ning saamegi hea pinnase spekulatsioonidele tulevaste hinnatasemete suhtes. Turu sõnum on maailmale selge: kui me ei taha rohkem maksta, peame kasutama energiat tõhusamalt või otsima naftale reaalseid alternatiive.

Kokkuvõttes. Nafta hinna tõusu juhivad fundamentaalsed muutused nõudluses-pakkumises ja tootmises, mitte niivõrd turuspekulatsioonid. Seega odavat nafta hinda me enam ei näe, absoluutne hinnapõhi peaks olema kuskil 65 dollarit barrelist, kust oligopolistliku turu tingimustes hind ei tohiks läbi kukkuda.

Pigem rühib aga turg jõudsalt hinnataseme poole 150 dollarit barrelist. Me elame maailmas, kus energia muutub üha kallimaks. See arusaam peab olema fundamentaalne alus kõigi poliitiliste otsuste langetamisel.

Kui nafta hind kerkib üle saja dollari ja rohkemgi veel

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing