Kui kiired me peame olema?

13.12.2008 | Peeter Olesk | Majandus

Ühel õhtul istus mu vastu Tallinna-Tartu kiirrongis noor prokurör. Kuni Jänedani töötas ta kaasaskantava arvutiga, siis aga tunnistas, et see kurnab nägemist ja tahtis lugeda ajalehti. Need olid juba mööda vagunit laiali. Pakkusin talle reisikotist enda omi. Läks jutuks ja lehtede lugemiseni ta ei jõudnudki.

Kas kiirus või põhjalikkus?

Me rääkisime tõendamisest. Andsin noorele mehele võrrelda kaks kviitungit. Üks Tallinki Taksost, teine samast rongist. Viimane oli õieti eelmüügist ostetud pilet. Prokurör võrdles neid ja leidis, et kummalgi puudus ainult reisija nimi. Kõik muu oli tema arvates paigas. Ei olnud. Rongipiletil oli üks viga koos ühe vaieldavusega. Vaieldav oli ja on rida «Sihtjaam: Tartu, saabumine». Muidugi võib sihtjaamas ka ümber istuda, siinkohal siis Tartu-Orava rongile, aga kui ma saabun Tartu vaksali perroonile, siis väljun ma rongist ainult koju. Keegi ei kirjuta rida «Sihtjaam: Tamsalu, saabumine». Lihtsalt arvutiprogramm on liiga jäik, olemata vajalikult täpne. Veaks samal kviitungil pean ma rida «Reis: A) Tallinn-Tartu-Valga». Raudteed Tartu ja Valga vahel parandatakse veel kuni järgmise sügiseni, reisirongid on rajalt maha võetud. Kas on vaja muuta seda rida «kõigest» aastaks? Ent katsuge minna läbi interneti endisesse Hansapanka eksitava reaga. Te ei saa sealt tuhkagi ja kui jätkate jonnakalt, siis teie juurdepääs mõneks ajaks suletakse. Mitte miski ei keela kirjutamast täpselt: «Reis: Tallinn-Tartu». Toda piletit hommikul Balti jaamast ostes küsis kassiir minu käest muiates eelregistreerimise lipakat.

Ilma ei teenindata, teatab silt. Olin selle tõesti võtnud, kuid kägardasin ära, sest minu ees ostis kaks piletit riigikohtu liige, kel polnud mingit lipakat. Juhtisin sellele oma vana tuttava tähelepanu. Ta saatis oma sekretäri (!) lipakat hankima ehk oleks pidanud seisma minu järel.

See ei ole norimine ehk tüli tühjast. Kontor venekeelse nimega Öine Vahtkond on hakanud küsitlema inimeste meelsust venekeelsete autonoomia suhtes Eestis. Need küsitluslehedki on omal viisil kviitungid, mida pärastpoole esitatakse kui tõendeid. Venekeelsus ei ole rahvus. Eesti kodanikele tahetakse uuesti määrida kaela ja pähe Eesti Vabariigi lõhestamist keeleoskuse järgi. Ei arva, et see katk läheb meist mööda nagu kiirrong. Kui ükski tainapea otsustab, et Eestis tuleb maakonnad muuta valdadeks ehk näiteks terve Ida-Viru ongi tõeliselt suur vald, siis vallal on küllalt laialdased õigused ajada iseseisvat poliitikat. Oleksin ses suhtes vähem pealtvaataja. Meie siin ei vaja uut Osseetiat.

Äkki - ja Jumal tänatud!

Vene keeles on olemas sõnad «avoss'» ja «avoss'ka». Esimene on tõlgitav väljendina «kurat seda teab, äkki läheb vaja». Teine on suurte aukudega nöörkott, mugav tasku pista ja näiteks sibulaid osta. Kas meil on eesti poliitikas oma avoss'ka? Vastaksin, et ei. Mart Siimanni valitsuse ajal oli riik triivis.

Andrus Ansipi praeguse valitsuse aegu on riik passimas ja kes küsib tõendeid, leiab neid järgmise aasta eelarve kohalt: riik on eelarvega hilinenud - ega isegi vabanda enam. Järsku läheb jama üle ja olgu Issand vms kiidetud. Ei lähe! Kõige küünilisem on rääkida sel puhul nõnda, et suurpuhastust oligi vaja. Tuletagem meelde: 1992 kõneldi luuameestest väga põlastavalt. Kuidas siis nii, et tookord puhas plats ei sobinud, kuid nüüd on ta enam kui tarvilik? Me vajame pikka perspektiivi, aga niisugust ei kujunda järsku. Lähemate aastate mureks on iseseisvuse depressioon. Näiteks Ameerika ongi depressiivne ehk me polegi üksi.

Kui kiired me peame olema?

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing