Intervjuu: Raul Sarandi: Uuelt aastalt ootan, et linnavõim laiali ei jookseks ja julgeks kanda vastutust

Isamaa ja Res Publica Liidu juhtivaid poliitikuid Pärnumaal ja opositsionäär Pärnu linnavolikogus Raul Sarandi on pea kaks aastat olnud praeguse võimuga vastasleeris ning lubab, et IRLil on tuleva aasta kohalikeks valimisteks väga tõsised plaanid.

2008. aastale tagasi mõeldes meenus Sarandile mais toimunud konkurss, millega otsiti Pärnut esindavat meenet. Komisjon tunnistas parimaks ehk Pärnut sümboliseerivaks meeneks jala külge seotavad liivakotid. Liivarand ja tervisekeskused on justkui õiged märksõnad. Praegu kokkupandult saame aga liivakoti, mis jala küljes raskendab liikumist ja on piduriks. Selle valisid Pärnu arengu- ja turismiametnikud eesotsas vastava ala abilinnapeaga. 

Kuhu me nii jõuame, kui sõpradele kingime liivakoti, et ta selle jala külge seoks ja oleks nagu meie? See konkurss ja meene iseloomustavad Pärnu linnavõimu ja linnavalitsemise stiili. Mida suurem liivakott, seda uhkem – see on Pärnu märk.

Pärnu linnavolikogu novembrikuiselt istungilt jäi lootusetuse tunne. Volikogu enamusel eesotsas esimehe Ahti Kõoga on silma- ja kõrvaklapid nii tugevasti ees ja peas, et meie kodulinna reaalsusest ei taheta kuidagi aru saada.

Linnavolikogu esimees Ahti Kõo rääkis 2005. aastal kandideerides ja linlastega kohtudes vajadusest tõsta volikogu tähtsust, kuid tegelik areng on olnud vastupidine. Muidugi on kurb.

Klikk on asunud tõsisesse ringkaitsesse, seljad on kokku pandud ja tuld antakse kõigele, mis läheneb. Selline militaarvõrdlus on praegu päris kohane.

Tagasi tõrjutakse nii inimesed kui ideed – kõigi suhtes ollakse tõrjuvad.

Teisipäevases Pärnu Postimehes esitas IRL viis ettepanekut, kuidas Pärnu linna majanduslikku olukorda päästa. Ometi pole ju mingit väljavaadet, et koalitsioon teiega arvestaks, need ettepanekud lastakse esimesel võimalusel põhja. 

Esitatud ettepanekud on IRLis läbi kaalutud ja otsustasime, et räägime põhimõttelistest asjadest, mitte ei lähe kaasa eelarveraha tuhande krooni kaupa jagamisega. Kui eelarve tugisambad on nõrgad ja kõiguvad, pööraks iga normaalne võim neile tähelepanu. Linnavalitsusest on vastus meil käes ja see ütleb, et kõik ettepanekud on tagasi lükatud.

Teades, et volikogu võimuliit on linnavalitsusega ühes kaitseühenduses, ei näegi varianti muude ettepanekute läbiminekuks.

Saan ma nüüd õigesti aru, et kuni kohalike valimisteni järgmisel sügisel jätkub Pärnu valitsemine põhimõttel “pärast meid tulgu või veeuputus”?

Tundub nii. Pärnus võimul olev klikk on seadnud eesmärgid väga lähedased ja isiklikud: kes tahab saada uuesti võimule, kes tahab n-ö ilusat nägu hoida, kes tahab ühe või teise objekti linti lõigata ja selle paistel tagasi valitud saada – tundub, et need on eesmärgid.

Linna huvid ja terviklik areng ei lähe väga korda. Unustatakse seegi, et Pärnu on maakonnakeskus. Võib juhtuda nii, et pärast oktoobrikuiseid valimisi on uus valitsus ja linnapea (loodan väga, et nad on uued!) olukorras, kus eelarve on enne aasta lõppu punane, lühiajalisteks kulutusteks võetud käibekrediit kulutatud, aasta lõpuni veel paar kuud ja tulud ei laeku, kõiki ohumärke on teadlikult eiratud. Et laenupiir on käes, pole võimatu, et makseraskused saabuvad Pärnusse varem kui aastal 2011, mida on siiani ennustatud.

Omavahelistes vestlustes on väljendatud muret, et senisel kursil jätkates võib tekkida olukord, kus mõtlevad inimesed löövad käega, ei lähegi valima ja senine seltskond jääbki madala osalusprotsendi tõttu võimule.

Selles mõttekäigus on omajagu tõtt. Pettumus ja nördimus võivad ühtpidi viia käegalöömiseni, aga järgmisel aastal on siiski üks väike erinevus. Tõenäoliselt jätkub majanduslangus ja inimeste raskem majandusolukord võib põhjustada vastupidise efekti, et tullakse valimistele korda looma. 

Siin on oluline meedia abi, meenutada inimestele kohust riigi ja rahva ees minna valima. Olgu valimisaktiivsus missugune tahes, võim tekib ikkagi.

Linnapea Mart Viisitamm ja tema kamarilja on tõstnud kilbile väite, et linn ei saa minna pankrotti. Neile jätkuks ilus elu igal juhul, linnaametnikele palka maksta ju ikka jõuab ja linnakodanik ning linnas toimuv polegi nii oluline. 

Äriseadustiku mõttes ei saa omavalitsus tõesti pankrotti minna, sest mingisugune tulu ikka laekub. Osa kodanikke jääb, kellelgi on tööd. Omavalitsuse puhul võib kujuneda pankrotiga sarnane olukord, kui lihtsalt ei jätku raha tavapäraste teenuste eest tasumiseks (tänavate remont, hooldus, valgustamine, kultuuriüritused, lasteaia- ja kooliõpetajate palgad jne). Kui raha pole, teenust osta ei saa. See on selge maksejõuetus.

Uue aasta esimestel kuudel saab IRLil kaks aastat opositsioonis olemist.

Jah, 2006 lõpus n-ö sõbrapäeval moodustatud koalitsioon ju tekkis ja 2007 läksid teed lahku.

On olnud piisavalt pikk aeg eneseanalüüsiks. Mis on see õppetund, mille IRL on endale ammutanud linnavõimult opositsiooni sattumisest?

Pagana hea küsimus. Isiklik õppetund ütleb, et IRLi jäänud inimeste maailmavaade ja mõtted on olnud õiged. Tihti ei ole need vaated olnud populaarsed (vastandina populismile), kuid asju tuleb otse välja öelda ja teha mõni otsus, mis pole rahvale meelepärane, kuid vajalik. Olgu siis riigi või kohalikul tasandil, sest lust ja lillepidu ei saa olla igavene.

Mul on sügav veendumus, et mis tehtud, on tehtud õigesti ja suund on õige. Kui on ettekujutus maailma toimimisest, on minu visioonis IRL see erakond, kellel see on.

Ühtlasi saite oma read puhtaks kaasajooksikutest, kes kohe lõikama panid.

Eks neid ole Eestis olnud ennegi. Suuremad jooksmised algasid riigikogu eelmises koosseisus, alguse panijad olid Jaanus Rahumägi ja Tarmo Leinatamm. Inimesed on inimesed ja jooksikutele annab hinnangu ikkagi valija.

Pärnu Postimehe kommentaariumis tuletatakse aeg-ajalt meelde, et mis te, IRLi mehed, kritiseerite, ise olite ju selle protsessi käivitamise juures, mis on viinud linna sinna, kuhu on jõutud.

Silmas peetakse peamiselt linnavalitsuse suurt kolimisplaani. Nii nagu kirjutas Mart Alliku oma kirjatükis, olen ka mina sada protsenti seda meelt, et see käik 2006. aastal otsusesse valada oli ainuõige. Kes tahab kaasa mõelda, küsigu, mis seisus praegu oleksime, kui kolimisotsust poleks tehtud.

Tõenäoliselt käiks siiani vaidlus asukoha üle, kus võiks tulevikus olla linnavalitsuse uus hoone – kesklinnas selleks kohta ei ole. Linnakodanikud moodustaksid tugigruppe, kas teatri taha Jakobsoni parki mahuks või jõekaldale garaaþide asemele. Ühe variandina arutataks tõenäoliselt, kas teatud ärigruppide ära ostetud polikliiniku hoonele sobiks sõlmida rendileping (stiilis Kalevi kommivabrikusse istutatud politsei) jne. Kui linnavalitsus poleks polikliinikus, haigutaks seal puruks löödud akendega kolemaja, mille hoovis joodaks odekolonni. Vaevalt me seda pilti soovinud oleksime.

See, et ehitushind läks kallimaks – lõpptulemusena oli see 65-66 miljonit, siis kallinemine esialgse hinnaga võrreldes oli 10-15 miljonit krooni. Edasi tulevad laenuintressid ja kui praegune linnavalitsus on maksmise lükanud määramatusse tulevikku, ei saa seda küll meie patuks lugeda. See on praeguse linnavalitsuse saamatus.

Varem, kui linnavalitsus oli mitmes majas, ei hoomanud linnakodanik, kui suur on see ametnikeaparaat, kellega valitsetakse veidi üle 43 000 elanikuga linna. 

Muide, meie oponendid väitsid omal ajal, et see hoonekompleks on linnavalitsusele liiga väike. Kui vaatame linnavalitsuse majajuhti ja kui pikad ametnikeread on mõnes osakonnas, tekib mul küll küsimus, kas mõni osakond peab nii metsikult suur olema.

Kohalikke valimisi silmas pidades pean tõdema, et IRLil ei ole erilist valikut liitlaste osas. Üldse on Pärnu parteipoliitiline maastik nii lame, et siin palju võimalusi koalitsioonideks ei ole.

Kuidas ei ole?

Tegijaid erakondi napib.

Küsimus on plaan, millega välja tullakse. IRLi plaan Pärnule muutub järjest täpsemaks, meil on rida huvitavaid ettepanekuid ja usun, et see kutsub kaasa mõtlema tulevasi volinikke teistest erakondadest. Olgu nad sotsid, Reformierakonnast või Keskerakonnast, seda näitab aeg. Meile on probleem praegu valitsevas klikis, kes istub, seljad vastamisi, ringkaitses. Loodan valijaskonna tervele mõistusele selle probleemi lahendamisel. 

Tulevastel koalitsioonikõnelustel terenduvad samuti probleemid, mis ei ole niivõrd erakondlikud kui konjunkturistlik-kommunaalpoliitilised, mis sõnavärd siia küll sobiks.

Konjunkturistlik kommunaalpoliitika saab alguse koalitsiooninõukogust, mis ei kao kuhugi. Tegelik linnapea on praegu uurimisalusest koalitsiooninõukogu esimees Vello Järvesalu, sest koalitsiooninõukogu heakskiiduta ei jõustu volikogus ükski olulisem otsus. Siit ka Pärnu linnavalitsemise läbipaistmatus ja sage hämamine. Mida peaks ette võtma, et edaspidi oleks otsuste sünd linnakodanikule läbipaistvam ja arusaadavam?

Põhimõttelisi ja keerulisi otsuseid ongi väga raske põhjendada. Olgu selleks haridus- või haldusreform, millest Pärnu ja lähivallad ei saa kõrvale jääda. Oponeerida populistlikele poliitikutele, kelle argumendid on emotsionaalsed ja esindavad väikseid huvigruppe, on väga keeruline. IRL üritab rääkida sisulist juttu ja leida teid-võimalusi, mis viiksid lahenduseni.

Selle aasta viimane suur intervjuu on väga pessimistlikus noodis. Mida uuelt aastalt ootate? 

Intervjuu sai pessimistlik, tulin siia positiivsemate mõtetega, aga võtsite kohe karmilt ette. Loodan, et praegune linnavõim ei jookse laiali ja julgeb kevadel hinnata tegelikku majandusolukorda vastavalt eelarvenäitajatele. Uuelt aastalt ootan inimeste julgust kanda vastutust.