Intervjuu: Erki Nool: puudus on töötegemisvõimest!

05.12.2008 | Illar Mõttus | Sport, Elu

Spordikuulsusest poliitik Erki Nool (pildil) käis siinsete noortega kohtumas ja ärgitamas neid oma elu üle ise otsustama.

Kas olete oma rahvussangari mainega suutnud selle pooleteise aastaga tõsta inimeste hinnangut Riigikogule?
Kui ma sain Riigikogu liikmeks möödunud aasta kevadel, siis just samal sügisel oli kokkupuude üht avaliku arvamuse uuringut läbiviiva naisterahvaga, kes küsis mitmeid elu-olu puutuvaid küsimusi, lõpuks, kus ma töötan. Mul oli selleks ajaks ettekujutus, et riigikogulase maine on ikka väga vilets ja ma tükk aega mõtlesin, kas julgen ütelda, et olen Riigikogus.
Aga nüüd, kus ma olen seal juba teist aastat, käinud palju Eestis ringi, tegelenud hulga probleemidega, siis mul pole küll tekkinud sellist tunnet, et keegi vaataks põlglikult: kuramuse riigikogulane! Halvustavat suhtumist mina pole kohanud.

Kui te poliitikasse läksite, pealinna volikoguga alustasite, siis miks te just IRL kasuks otsustasite?
Mulle on omane parempoolne maailmavaade. Paljud asjad, mis erakonda sattud, sõltuvad ka sellest, kes sind kutsub. Kui ma alustasin, siis olid parempoolsed erakonnad Reformierakond, ResPublica ja Isamaa.
Ausalt üteldes, ResPublica kutsus mind juba varem, siis, kui nad oma meeletu tõusu ehk valimishiti tegid, aga mina tundsin, et pole veel valmis. Olin veel tippsportlane. Tegelikult ikkagi läksin pisut vara, ma ju valmistusin olümpiamängudeks, kui olid europarlamendi valimised. Reaalselt saab poliitik valituks, kui ta tööd teeb: kohtub inimestega, selgitab oma platvormi, aga mina seda kõike ei saanud teha. Mina olin enne olümpiat laagrites, järelikult, heas mõttes muidugi - minu ülesanne oli hääli koguda. Minu häältega on täna europarlamendis Tunne Kelam.

Tippsportlane pole kompromissidest lähtuv inimtüüp, poliitik aga just vastupidi. Kuidas teie hakkama saate?
Seda on küsitud, eriti siis, kui ma poliitikasse läksin, et sa oled otsekohene mees, ütled kõik otse välja. Nii see on. Kuid selgituseks - võistlemine on spordis tõesti kompromissitu, sa paned kõik välja, mis sul on. Stardijoone taga kompromissidele ei mõelda.
Aga ettevalmistus võistlusteks on midagi muud: sa pead leidma oma tee, tegema selle nimel valikuid ja järeleandmisi. Ei saa minna pimesi vastu seina, pead kuulama oma organismi, kui vaja, siis tagasi tõmbama, usaldama oma treenerit. Treeningprotsess nõuab eneseanalüüsi, samas pidevat pingutust. Ega see olegi poliitikast nii kauge.
Muidugi, näiteks spordis oli selge; kui tahtsin 8500 punkti kokku saada, siis teadsin millised alad ja mis tulemustega on vaja teha.
Poliitikas aga peab olema oma erakonna sees toetusgrupp, nii saad oma ideid ellu viia.

Kohtusite siinsete koolinoortega, kuidas nende küsimustes tänane Eesti elu kajastus?
Ma rääkisin neile otsustamisest, kuidas riik peab praegu tegema raskeid otsuseid. Täpselt nagu nende otsused. Ehk praegu - ema annab hommikul putru, isa annab taskuraha jne. Aga nüüd tulevad keerulised otsused: kas osta baarist kokteil või koju perele söögiks kilo liha? Seda olukorda peaksid kindlasti ka õpilased tabama. Nad peavad juba praegu otsustama: millises koolis edasi õppida või kus töötada, kust tuleb sissetulek, aga äkki mõtleks ka, milline on elu suurem eesmärk? Kõik on tähtsad otsused, mida peaks täna endale lahti mõtestama, täna juba selles suunas tegutsema.
Noored väga ei muretse majanduskriisi pärast. Vaadake. Lauad on noori täis! (Usutlus toimus Art Cafe`s.)

Erki Noole lugu näitab, et ükskõik millisest Eesti väikesest kohast võib jõuda maailmatasemele. Mida noored peaksid selleks ise tegema?
Igast eestlasest võib saada ükskõik mis alal maailma tipp! Peab seadma eesmärgi ja eesmärgile pühenduma. Pole vahet, kas sa oled tipus laulmises, spordis, kunstis või meditsiinis - pingutama peab igal alal.
Keegi pole elus nii andekaks lauljaks sündinud, et ta ei pea tööd tegema. Võtame maailmatasemel rokklaulja tööpäeva - tundide viisi tööd, et ennast vormis hoida, minna veelgi edasi. Meil on see mentaliteet, et teevad ühe singli ja siis ootavad ja vaatavad, et näe, keegi ei pane tähele, järelikult - õnne pole!
Tegelikult on meil töötegemisvõime puudus! Meie põhiprobleem ongi selles.

Ma mäletan aega, kui ajakirjandus naeris teie üle ja teie eneseusku peeti kelkimiseks.
Selline ongi elu, kui sa oled noor ja tulemusi pole, siis kõik, mis ütled, on loll jutt. Kui aga tuleb esimene tähtis medal, siis meenutatakse, vaat kui targalt rääkis. Mind on ajakirjanduses õnnistatud kõigi tiitlitega - alates kas või kõige lollima sportlase nimetusega.
Mina pole lasknud ennast ajakirjandusest häirida, sest ega ma positiivse artikli pärast näiteks teivast kõrgemale hüppa! Kui ma teen kehvasti trenni, siis ükski artikkel ei saa mind mõjutada, ei kiitev ega halvustav.

Kas taoline enesekindlus aitab ka poliitikas?
Meil on mõned asjad paigast ära, räägime riigist kui umbmäärasest projektist või persoonist. Ja rääkida, et riik ei tee midagi - see pole mingi jutt. Tuues näiteks sellesama spordi, siis kes seda edasi viivad? Kas Lääne-Virus ajavad spordiasju Ansip või Padar?
Võtame klassikalise näite pealinna spordi rahastamisest: ametnikul on eelarve, et jagada pearaha spordialade järgi. Kust tema teab, kuhu raha jagada? Tema pole visionäär, tema on ametnik. Tegelikult peavad spordiinimesed ise omavahel vaidlema selgeks, mida on vaja toetada.
Täpselt samamoodi on kultuuris, hariduses, jm. Muid teid ei ole - ise tuleb sekkuda ja teha!

Intervjuu: Erki Nool: puudus on töötegemisvõimest!

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing