Vapside populaarsuse tõus

28.11.2008 | Lauri Vahtre | Kultuur, Elu

Lauri Vahtre kord nädalas ilmuv kirjutistesari on mõeldud teleseriaali «Tuulepealne maa» vaatajaile. Artiklid kommenteerivad eelmisel õhtul ekraanile jõudnud osa. Tegelaskujudest on ajaloolised vaid Konstantin Päts ja Johan Laidoner, kellega seotud stseenides on püüeldud võimalikult suure tõepära poole. Teised tegelased on kirjanduslikud.

Äsjases jaos nägime Toomas Rood vabadussõjalaste kihutuskoosolekul, kus agiteeriti uue põhiseadusprojekti poolt. Tooma-taoline mees võis 1933. aasta suvel tõesti sellisel koosolekul viibida, sest koosolekuid peeti palju ja osavõtt oli elav.

1932. aastal oli rahvahääletusel napilt läbi kukkunud üsna mõistlik eelnõu, peamiseks põhjuseks see, et rahvas ei usaldanud eelnõu esitanud «vanu» poliitilisi jõude. 1933. aasta juunis toimunud uuel hääletusel sai järgmine eelnõu juba hävitavalt lüüa, mis oli otsene umbusaldus kogu senise poliitilise juhtkonna vastu.

Nüüdseks selgelt poliitiliseks jõuks kujunenud vabadussõjalased esitasid seepeale oma eelnõu, mis nägi ette veelgi autoritaarsema riigimudeli, ja alustasid aktiivset kampaaniat. Mõnedki nende nõudmised on tuttavad ka tänasele eestlasele: riigikogu peaks olema väiksem, valimisringkonnad peaksid olema ühemandaadilised (st igast ringkonnast üks esindaja), riigipea senine sõltuvus riigikogust peaks kaduma.

Neid nõudmisi esitasid vabadussõjalased veendumuses, et nii õnnestuks võim, mille erakonnad enda kätte haaranud, taas rahva kätte anda. Loomulikult kaasnesid selliste loosungitega aina ägedamad ja lärmakamad väljaastumised.

1. juunil korraldasid rahva võimu nõudjad Jaan Tõnissonile Vanemuises sellise mürgli, et riigivanem kuulutas Tartumaal välja kaitseseisukorra ja sulges maakonna vabadussõjalaste organisatsioonid. See poolik abinõu valas vaid õli tulle ja vapside populaarsus aina kasvas. Sama mõju oli Tõnissoni järgmisel sammul, mille ta astus 11. augustil, keelustades vabadussõjalaste ja mõne teise organisatsiooni tegevuse juba ülemaaliselt.

Kui Artur Kallaste meie seriaalis Konstantin Pätsile ette heidab, et tema tagasiastumine aprillis ja võimu loovutamine Tõnissonile tähendab üksnes vapside võimuleaitamist, on tal omajagu õigus. Tõnissoni sammud, eriti krooni devalveerimine, sõjalaevade Lennuk ja Vambola müük ning vapside keelustamine tähendasid traditsioonilise poliitika lõplikku tülliminekut avaliku arvamusega.

Ning just see oligi meeleolu, mis pidi võimule viima vabadussõjalased. 1933. aasta oktoobris saavutaski nende põhiseaduse eelnõu rahvahääletusel ülekaaluka võidu ja nüüd jäi üle veel vaid uus, laiade volitustega riigivanem valida, et vapside riigikorraldus teoks teha.

Vabadussõjalaste ja rivaalitsevate erakondade poolt purustatud Tõnisson oli aumees ja astus pärast põhiseadushääletust riigijuhi kohalt tagasi, lugedes hääletuse tulemust - täiesti õigustatult - umbusaldusavalduseks iseendale. Tühistati ka kaitseseisukord ja vabadussõjalaste tegevus taastati.

Taas võisid nad pidada uhkeid koosolekuid loitvate tõrvikute saatel. Muuseas, tõrvikuid kasutasid tollal enam-vähem kõik erakonnad ja liikumised, mitte ainult vabadussõjalased.

Avalikkus pani tähele, et kui vapside ametlik liider kindral Larka jätab võrdlemisi kahvatu mulje (ja kahvatu oli olnud ka tema etteaste Vabadussõjas), siis vabadussõjalaste tõeliseks hingeks on noor advokaat Artur Sirk. Sirgus oli energiat, visiooni ja karismat, ta oli õppursõdurina Vabadussõtta läinud, peagi lipnikuks kvalifitseerunud ja isiklikku vaprust üles näidanud. Ta võinuks olla Toomas Roo ja Indrek Kallaste klassivend.

Tõnissoni lahkudes asus taas võimule Konstantin Päts, kes teatas esialgu, et tema ülesandeks on riik vaid tüürida uue põhiseaduse tiiva alla (see pidi jõustuma 24. jaanuaril 1934) ja viia läbi presidendivalimised. Mis tegelikult sai, selgub järgmises jaos.

Sellest jaost libisevad läbi veel mitmed teemad ja isikud, kes on otseselt või enam-vähem ajaloolised. Lendur Lindberg, kes pidi Eestisse tulema, oli seesama Charles Lindbergh, kes 1927. aastal esimesena üle Atlandi lendas ja kellelt 1932. aastal tema 2-aastane poeg rööviti. Sellest roimast arendas Agatha Christie hiljem välja oma ühe kuulsama kriminaalromaani «Mõrv Idaekspressis».

Tekstist vilksatab läbi keegi Johannes Viires-Rusticus, kes armastab ülevaid poose ja golfiülikonda. Temas pole raske ära tunda luuletajat ja arsti Johannes Vares-Barbarust, kelle kohta tänini pole päriselt selge, kas tema üleminek kommunistide poolele toimus lõplikult alles 1940. aastal või oli ta «uinuva agendina» enamlaste hingekirjas juba 1920. aastatest peale, kui mitte varemgi.

Kunstnik Salusool otsest prototüüpi pole, kuid kaugemaid paralleele võib tõmmata geniaalse karikaturisti Goriga (Vello Agori), kes oli Eesti olude ja eriti juhtivate poliitikute suhtes äärmiselt kriitiline. Hiljem viis see ta otseselt kommunistide kiiluvette.

Mõnevõrra problemaatilisem on suurärimees Martin Liiveti kuju. Venemaaga suurt äri ajanud ja suurt kasu lõiganud ärimehi oli muidugi palju, kuid nii otsest Nõukogude salateenistuse lõa otsas olekut kui Liiveti puhul pole siiski teada. Samas on selge, et Nõukogude luurel tõesti oli Eestis võrgustik, mis pidi rakenduma Eesti Vabariigi kukutamise käigus. Et selle punumiseks kasutati mõnd punaste teenistusse läinud emigranti nagu Vorontsov, on samuti täiesti usutav.

Vapside populaarsuse tõus

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing