Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Tõelised liidrid sünnivad raskustes

02.12.2008 | Andres Pulver | Välis, Seadusloome, Riik, Riigikaitse, Majandus, Kultuur, Euroopa, Elu

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Marko Mihkelson usub, et majanduskriis mõjutab oluliselt rahvusvahelisi suhteid, kuid ei näe erilist lootust Eesti ja Venemaa suhete paranemiseks.

Eelmisel nädalal lõpetati pidulikult Eesti juubeliaasta. Millisena riigi juubeli tähistamine Toompealt vaadates tundus?

Eesti riik ei saa valida aastat, millal ta oma aastapäeva tähistab. Kogu see aasta on olnud ürituste kontekstis väga muljet avaldav. Ei saa ette heita, et me oleks pööranud vähe tähelepanu minevikule või sellele, mis praegu toimub. Ma arvan, et juubeliaastat tähistati igati vääriliselt.

Maailma mõjutused ei pane meid esmajoones mõtlema mitte sellele, mis on toimunud, vaid pigem sellele, mis ees võib seista. Ja retooriliselt küsima, kus me oleme siis või mis on meist saanud siis, kui tähistame saja aasta möödumist Eesti riigi sünnist.

Väga on vaja positiivsust ja positiivset meelt. Ennekõike arvestades, et ka ees ootamas pole mitte just kõige kergemad ajad.

Palju on juttu olnud sellest, et majanduskriis on toonud kaasa ka usalduskriisi.

See on täiesti õigustatud ja normaalne arusaam. Paljud arengud, mis riigis toimuvad, on mõjutatud parlamendi ja valitsuse otsustest.

Loomulikult on palju mõjureid, mis ei ole meie teha. Kui räägime üleilmsest finantskriisist ja majandussurutisest, peame arvestama, et Eesti riik ei ole muust maailmast eraldatud ja need mõjud on meile vahetud.

Küsimus on selles, kui hästi suudab praegune valitsus ja laiemalt erakonnad võimalikke ohte ette näha ja kriisi elanikele võimalikult leebemaks muuta.

Majanduskriis ei ole erakordne nähtus, seda on meil varemgi juhtunud. Võib-olla tõepoolest mitte nii ulatuslikult kui nüüd, aga samas on palju kogemusi võtta naaberriikidest, juhuks kui situatsioon peaks praegusest oluliselt halvenema.

See, kuidas suudetakse kriisisituatsioonis käituda, on proovikivi igale valitsusele. Palju on neid, kes oskavad raha kulutada siis, kui on head ajad. Tõelised liidrid tekivad alles siis, kui on suudetud läbi raskuste minna.

Ükski majandusteooria ei eita ju, et majandus liigub sinusoidi mööda ja kriisid on seega paratamatud.

Eestis oli viimati tõsisem nullpunkt või miinuspunkt kümmekond aastat tagasi, ja eks see umbes selliste kümneaastaste tsüklitena kordubki.

Ma arvan, et praegu on siiski globaalses kontekstis tegemist märksa tõsisema kriisiga kui üheksakümnendate aastate lõpus. Samas on meil vaja tajuda, et Eestil ei ole kunagi olnud nii palju partnereid, kellele loota ja kellega koos keerulisest olukorrast välja tulla.

Kõik eeldab aga liidrite tarkust ja ettenägelikkust ning tegevuspaindlikkust, mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopa Liidus ja laiemalt kogu maailmas.

Kriisides pole tõesti midagi üllatavat, väga tähtis on hoopis see, kuidas osatakse nendest välja tulla. Kriiside puhul on hea see, et toimub teatud raputus, olemasoleva läbimõtlemine või ümbermõtlemine.

Ka Eesti riigil tuleb väga selgelt juba kõige lähemal ajal mõelda sellele, kas need kulutused, mida me oleme siiani teinud, kas meie poliitilised otsused on vastavuses sellega, mida suudab toota meie ettevõtlus. Kindlasti annab kriis head pinnast uute ideede tekkimiseks ja nende ellurakendamiseks.

Kas kriis võib mingil määral aidata kaasa ka meie välispoliitiliste suhete muutumisele, näiteks Venemaa suunal?

Kindlasti mõjutab finantskriis väga palju rahvusvahelisi suhteid. Riikidevahelistes suhetes võib toimuda olulisi muutusi. Ka Venemaa on täna vastamisi väga tõsiste väljakutsetega, mis puudutavad riigi majandust, sest nende sõltuvus naftahinnast on väga suur.

Ma siiski ei oleks nii optimistlik, et arvaks, et mingid kiired muutused suhetes Venemaaga oleks võimalikud.

Majanduse kõrval mängib olulist rolli see, mil moel on üles ehitatud riikide poliitiline süsteem. See, kuidas Moskvast nähakse praegu maailma ja oma suhteid naabritega, ei ole päris sarnane sellega, nagu meie siin asjast aru saame. Need erimeelsused on pigem raskendanud suhete normaliseerimist.

Eestis ei leidu ühtegi erakonda, kes ei sooviks arendada normaalseid suhteid kõigi meie naabritega, sealhulgas Venemaaga. Üksinda tangot ei tantsita ja suhteid ühepoolsete sammudega ei parandata.

Eesti on teinud korduvalt väga selgeid ja olulisi samme usalduse suurendamiseks. Võtame kas või otsuse loobuda Tartu rahu järgsest piirist väga selges lootuses, et selline väga selge ja kõigile arusaadav loobumine oma territooriumist toob kaasa suhete paranemise. Paraku pole siiani midagi järgnenud.

See ei tähenda, et me ei peaks püüdlema suhete normaliseerumise suunas. Kultuurisuhted Eesti ja Venemaa vahel on väga intensiivsed ja põnevad, mis tähendab, et võimatuid asju ei ole. Küll aga peame varuma pisut rohkem kannatust kõrgemal poliitilisel tasandil ja mitte pidevalt otsima olukorra kiireks muutmiseks mingit võlukepikest, mida tegelikult olemas pole.

Kui Lääne-Virumaa esindajad käisid kohtumas riigikogu majanduskomisjoniga, heitis Rakvere lihakombinaadi juhatuse esimees Anne Mere poliitikutele ette väljaütlemisi, mis oluliselt raskendavad ettevõtete äri Venemaal. Kui palju neid sõnu Venemaa aadressil tuulde loobitud on?

Arvan, et pilti tuleb vaadata veidi laiemalt. Üks asi on näha, kuidas Eesti käitub ühe või teise Eestis toimunud sündmuse korral.

Eestile on mõningate ettevõtete poolt heidetud ette seda, et meie poliitikud seisid väga selgelt Venemaa agressiooni vastu Gruusias. Arvati, et kui me seda teinud poleks, oleks see loonud parema keskkonna suhete normaliseerimiseks Venemaaga. Ma ei saa sellega nõustuda. Igal riigil on peale majandushuvide ka julgeolekupoliitilised huvid ja need tuleb hoida tasakaalus.

Kindlasti ei tohiks teadlikult astuda ühtegi sammu, mis kahjustab ettevõtete tegevust. See puudutab töökohtasid ja sedakaudu kõiki Eesti elanikke.

Tuleb vaadata sedagi, mis on toimunud viimastel aastatel Venemaal, milline on Venemaa hoiak ja kuidas on Venemaa suhestunud Eestiga. Ei saa näidata ühelegi poliitikule ja öelda, et tema teod või sõnad on üheselt avaldanud mõju suhete tardumisele.

Riigikogu väliskomisjonis on viimastel kuudel olnud kuulamised, kuidas meie välispoliitika võiks aidata kaasa välismajandussuhete edendamisele, mitte ainult Venemaaga, vaid kõigi potentsiaalsete välisturgudega.

Eksportturgude arendamine on kaheldamatult üks tee kriisist väljatulemiseks või kriisi leevendamiseks.

Ei peaks jääma sellist vale ettekujutus, et meie poolt ei ole tahet suhteid normaliseerida või mingit tegevust sellel suunal. On ka vale arvata, justkui oleksime kõik teinud ja enam ühtegi sammu astuda ei taha.

Viimasel ajal on tihtipeale küsitud, kes siis peaks esimese sammu astuma. Kui tahta ja eesmärk on suhete parandamine kas või selles kontekstis, et parandada meie ettevõtete tegevusruumi Venemaal, peab see olema mõlemapoolne. Ei saa loota, et kui Eesti väga soovib ja tahab, aga teisel poolel tahe puudub, midagi oluliselt muutuma hakkaks.

Kas presidendivõimu vahetumine Venemaal on välispoliitiliselt midagigi muutnud?

Kõik tegevused ja avaldused, mida on teinud kevadest alates presidendiametis olev Dmitri Medvedev, ei erine neist, mida tegi tema eelkäija. Vahetult pärast Medvedevi tõusu presidendiks arvati, et ta võib olla liberaalsemate vaadetega kui tema eelkäija.

Mõni kuu pärast tema saamist presidendiks alustas Venemaa aga sõda suveräänse riigi vastu. Sellist sammu ei astunud oma valitsemisajal isegi Putin. Aga kui kaugel Putin praegu tegelikust valitsemisest ikka on.

Küll tuleb meil väga selgelt arvestada tõigaga, et Venemaa mõjukus maailma küsimuste lahendamisel lähikümnenditel kasvab. Ambitsioon Venemaa positsiooni maailmas tugevamalt välja mängida on nii tänase presidendi kui ilmselt ka tema järeltulijate üks peamisi välispoliitilisi eesmärke.

 

Allikas: Virumaa Teataja

Märksõnad

Marko Mihkelson, majanduskriis rahvusvahelised suhted, Eesti, Venemaa

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing