Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Seakasvataja Murumägi ja vallakodanik Nukk

28.11.2008 | Marko Pomerants | Maaelu, Kultuur, Elu

Sellised sildid on Kadrina ühissauna kapi ustel. Tegemist on Kadrina kandis toimetavate Eesti Vabariigi kodanikega, kelle nädalalõpu kohustuslik osa on ka kõva leil Kadrina saunas.

Igapäevaselt on tegemist keskeas Eesti meestega, kes teistelegi tööd andmas, näinud paremaid ja halvemaid aegu, jäädes oma külakogukonna liikmeteks. Leilivõtmise vahe on kindlasti parem atmosfäär mis tahes diskussiooniks kui kellegi kõrge ametiisiku kokku kutsutud pärastlõunane ümarlaud. Seal saab ilma viisakusteta välja öelda, mis on vallas vaja teha ja mida ametnikele ette heita. Nii saabki valla arenguasju arutatud näiteks vallavolikogu esimehe Ain Suurkaevuga. Kadrina sauna satuvad ministridki. Ühel hiljutisel sellisel saunaskäigul oli leilivõtjaks ka näiteks regionaalminister Siim-Valmar Kiisler. Tegelikult on kõik Kadrina saunaklubi liikmed vahvad kodanikud, kõigil pole ainult sellist silti saunakapi uksel.


See nädal oli kodanikupäeva nädal. Käesoleval aastal on päeva motoks „Eesti kodanik läbi üheksakümne aasta". Rahvastikuminister Urve Palo on saanud oma väljakuulutatud konkursile „Aasta kodaniku" aunimetuse omistamiseks väärilised kandidaadid ja aasta kodanikud ongi selgunud. Mina kedagi pole esitanud, ma isegi ei uurinud, kas saaks esitada, aga ma arvan, et aasta kodanik võiks olla Eestimaa maainimene, nii nagu seakasvataja Murumägi ja vallakodanik Nukk on.


Ma võin põhjendada ka. Maainimene on raudselt kategooriast kodanik läbi üheksakümne aasta, sest ta ongi enamasti kodanik. Tänane maainimene on nagu kodueestlane okupatsiooniajal, ta on siin olnud nii headel kui halbadel aegadel. Peale selle on tänane linlane sageli tegelikult maakas, olles sealt pärit. Kui Eesti Vabariigi algusaegadel 1922. aastal näiteks oli linnarahvastikku 27% elanikkonnast, siis 1989. aastal 71,5%. Maainimene on see, kellelt äravõetavaid asju on ilmselt rohkem kui juurdetekkivaid võimalusi. Ühelt poolt kaduv maapood ja teisalt võimalus „seep" digipildiga telekast ära vaadata teineteist ei kompenseeri. Maainimesed on ka siis ootusrikkad, kui näiliselt enam midagi jäänud pole.

Maainimene on tegija

Võtame kas või Urmas Lennuki näitemängu „Päeva lõpus". Kool suletud, vanaisa mets müüdud, kass Kata maetud, vallavanemal munadki elus kõike näinud küla südametunnistuse ja „vilusoofi" Tepo poolt sodiks lastud. Aga ikka on veel lootust ja põhjust linnast külla tagasi tulla või sinna jääda. Maainimest on linnainimesel väga raske elama õpetada. Ta on kõik omal nahal läbi proovinud. Linnast külla tulnud ministril sellist „maaka" pagasit tavaliselt pole.

Maainimest ei võta sõda ka. Täna üheksakümmend aastat tagasi algas Vabadussõda. Selle sõja tulemuste üle tuntakse uhkust veel 190 aasta pärast. Vabadussõjast tagasitulnud mehed, kes talud üles ehitasid, olid paljuski need, kelle pärast või tõttu tänagi hulk Eestimaa mehi ja naisi maad harib. Käisin eelmisel nädalal Lihula kandis Matsalu rahvuspargis. Seal on nädala sees linnas leiba teenivatele omakandiinimestele pakkuda lausa loomapidamisvõimalus, kasvatada lihaveiseid, kes rannaniidud kenasti ära hooldavad. Nii et saab vähemasti osalise ajaga puhtatõuline maakas edasi olla.


Eelmisel reedel peeti Laekveres Artistoni OÜ uues remondihallis avamispidu ja ettevõtjate päeva. Tunne jäi, et kogu see maailma kriisivärk oleks nagu enne Laekveret kuhugi kõrvale keeranud. Teame ju, et tegelikult ei ole. Maakas niisama lihtsalt omade keskel halama ei hakka.
Maamees on küll kõva tegija, aga ma arvan, et temaga seoses on liikvel vähemasti üks müüt ka. Nimelt see, et tema joobki põhiliselt ära need 13 liitrit absoluutalkoholi aastas. No nii kõva tegija ta ikka ka ei ole.


Tulles tagasi alguse juurde, see Kodanik võib olla ka Marin Pärs Muugalt või metsamees Margo Klaasmägi Laekverest. Tegelikult igast külast, kus maal ei elata mitte hädapärast, vaid tuntakse sellest uhkust.

Lõpetuseks mõni sõna sellest, kust kodanikupäeva idee pärit on. 26. novembril 1918 andis Maanõukogu välja määruse Eesti kodakondsuse kohta. Selle lühikese dokumendi esimeses paragrahvis on kirjas järgmised read: "Eesti demokratilise vabariigi kodaniku õigused on kõigil isikutel, rahvuse ja usu peale vaatamata, kes järgmisele kolmele nõudmisele vastavad: 1) kes Eesti demokratilise vabariigi piirides elavad, 2) kuni 1918. a. veebruarikuu 24. päevani endise Vene riigi alamluses olid ning 3) Eesti demokratilise vabariigi osadest pärit või kohalikkude elanikkude nimekirjas seisid, mis endise Vene riigi asutuste poolt siin maal ehk selle maa jaoks peeti. Ajutine äraolek Eesti demokratilise vabariigi piiridest, mille kestuse Ajutine Valitsus kindlaks määrab, selle määruse väljakuulutamise ajast arvates, ei võta mitte õigusi riigikodakondsuse peale."

Selline lugu.

Allikas: Kuulutaja

Märksõnad

Kodanikupäev, inimesed, Pomerants

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing