Eesti riik püsib väärtustel

26.11.2008 | Jaak Aaviksoo | Riik, Riigikaitse, Elu

Eesti iseseisvumise taastamisest on möödunud 17 aastat. Vaatamata algusaastate suurele optimismile oleme täna kõik jõudnud arvamusele, et oma vabariik, demokraatlik õigusriik on suur vastutus ning üldse väga keeruline ülal pidada. Otsuste keerukus suureneb üha.

Eesti Vabariigi 90. juubeliaastal ei tohi me end lasta arvudest petta. Meie tegelik, kogemuslik omariikluse kultuurkiht on kordades väiksem. Alles järgmisel aastal saab täisealiseks esimene aastakäik noori inimesi, kes on sündinud ja üles kasvanud Eesti Vabariigis.

Teisipidi vaadates tähendab see, et Eesti Vabariik on pärast iseseisvumise taastamist suutnud oma iseseisvust säilitada juba peaaegu sama kaua kui pärast selle algupärast väljakuulutamist 1918. aastal.

Sel nädalal on meil võimalus kahel tähtpäeval mõelda selle üle, mis on kõige olulisem. 26. novembril tähistame kodanikupäeva ja juba ülejärgmisel päeval 90. aasta möödumist Vabadussõja algusest. Minu jaoks kannavad need päevad ühe ja sama tähenduse pitserit.

Eesti kui avatud rahvusriik

Eesti on - minu jaoks - avatud rahvusriik, mille püsimine on võrdelises seoses selle sideme tugevusega, mis ühendab siinset 45 000 ruutkilomeetrist maakitsust selle rahvaga, kelle ühisosaks on eesti keel ning kelle meelsuse kinnituseks on Eesti kodakondsus.

Minu veendumus sellisel kujul on kahtlemata konservatiivne - nagu on ka Eesti riik, mille säilimine ajaloosündmuste pidevas keerises on võimalik meile omaste väärtuste säilitamise kaudu.

Viimastel aastatel on läbi viidud küllalt uuringuid, et eesti rahvast maailma väärtuskaardil edukalt kuhugi paigutada. Nii Ronald Ingleharti ja Christian Welzeli juhitavas uurimisprogrammis tuvastatu järgi või riigikantselei poolt regulaarselt tellitav RISC-uuring (viimati 2006) näitavad meie inimeste armastust oma vabaduse (mitte segi ajada vabameelsusega) vastu.

Me peame oma Euroopa sõpradega võrreldes tähtsamaks lokaalset perspektiivi, oma juurte ja päritolu hindamist ning grupikuuluvust. Negatiivse poole pealt võib esile tuua nõrgalt tajutavat kogukonnasidet, vähest pühendumist perekonnale, kohati ka puudulikku patriotismitunnet.

Küllap on need viimatinimetatud väärtustrendid mitmeski mõttes omased postsovetlikule ühiskonnale, aga see tõdemus ei tohi varjutada teist - et oleme oma rahva väärtushinnangute sellisele kujundamisele riigi poliitikaga kaasa aidanud, keskendudes eelkõige individuaalsetele vabadustele (eelkõige majanduspoliitilistele) ning hoides eemale poliitilistest debattidest sotsiaalsematel teemadel, allergiliselt peljates riigile mingigi rolli ettekujutamist ühiskondlike trendide teadlikul kujundamisel.

Ohvitserkond kui väärtuste kandja

Eesti vabadus on kätte võidetud relvavõitluses vabatahtlike meeste poolt professionaalsete ja patriootlike eesti ohvitseride juhtimisel. Toona koosnes Eesti kaitseväe juhtkond peaasjalikult Esimeses maailmasõjas karastunud ja Vene tsaariarmees ohvitseriks kasvanud meestest.

Esimesteks koduse väljaõppega eesti ohvitserideks olid 1919. aasta augustis Eesti Sõjakooli I lennu lõpetanud mehed. II maailmasõja eelses Eestis olid ohvitserid kõrgelt haritud, ohvitseride roll ja staatus ühiskonnas kõrge. Aga esimesed vabas Eestis sündinud ja kasvanud ohvitserid saime vahetult enne iseseisvuse vägivaldset katkestamist.

Järgnenud terror hävitas valdava osa Eesti ohvitserkonnast. Ohvitser kannab oma riigi vabaolemise tahet ja on ühtlasi oma kehastusega ka vabaduse kestmise garandiks. Ohvitserkonna süsteemne hävitamine võttis pikaks ajaks rahvalt jõu oma vabadust taas taotleda. Sarnane oli totalitaarse impeeriumi käekiri ka teistes anastatud Kirde-Euroopa riikides.

Kaitseväe juhataja Ants Laaneots on oma eelmises ametis öelnud, et oma rahvusliku ohvitserkonna ülesehitamiseks kulub ligi 25 aastat. See tähendab seda, et täna oleme parimal juhul veel kuni kümnekonna aasta kaugusel.

Ometigi oli ja on ütlematagi selge, et Eesti piiratud ressursside tingimustes on tugeva vastase vastu võideldes kriitiline tähtsus just juhtide kvaliteedis. Ohvitserkond on oluline ka nende väärtushinnangute tõttu, mida ta endas kannab ja mida ühiskonnas toetab.

Ohvitserikarjäär eeldab täielikku pühendumist oma riigile. See amet on oma kandjale seetõttu ka suureks koormaks. Riik peab hoolitsema selle eest, et seda koormat oleks lihtsam kanda - et ohvitseriamet oleks Eestis au sees, et Eesti hindaks neid juhte, kes on rahvaarmee juhtimise sõja ajal oma kutseks valinud.

Eesti riik püsib väärtustel

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing