Vabaks külanõukogulikust haldusjaotusest

24.11.2008 | Kalle Jürgenson | Regionaal

Oleme kolhoosikorrast ja selle jäänukitest üle saamas, kuid omavalitsuslikus halduskorralduses valitseb endiselt kolhoosikorrale tuginev külanõukogulik haldusterritoriaalne jaotus. Senised vähesed mugandused pilti oluliselt ei muuda.

Haldusreformi üks eesmärke peabki olema sotsialistliku suurpõllumajanduse kõlvikulist jaotust arvestavast korraldusest vabanemine ja inimeste vajadusi arvestava halduskorralduse kujundamine.

Kahtlemata tuleb silmas pidada ka omavalitsusliku ning riikliku haldamise tõhusust. Kui selle kõige juures on ja jääb kohta ka maavalitsustele, siis on mõttekas need säilitada. Kui ei, oleks ausam nende agoonia lõpetada.

Valla ääremaal

Kolhooside vahel põllumassiivide jaotusele tuginev haldusjaotus, mis 90ndate aastate alguses muutus senistele külanõukogudele omavalitsusliku staatuse andmisega omavalitsuslikuks halduskorralduseks, tekitab probleeme just (suur)linnade ümbruses.

Suurematest asumitest eemale jäävates valdades sarnased probleemid sedavõrd tunda ei anna, kuid tulevikus nendega arvestamine on ka seal vajalik.

Maavaldade põhimureks on väiksus ning tagasihoidlik haldussuutlikkus. Ka raha on neil enamasti vähe ning enamik eelarvest tuleb toetustena riigieelarvest. Tihti tekitab omavalitsustes probleeme seegi, et kolhooside kunagi välja ehitatud n-ö uued keskused sobivad arhitektuurilt ja neid kasutavate inimeste arvukuselt pigem linna kui maale.

Need «kivilinnad» koondasid ühte kohta valdade niigi hõredat asustust, lisades samu muresid, millega linlased paneelmajades maadlevad. Tulemuseks on valdades väljakujunenud ääremaastumine, nn keskusest eemale jäävate alade ja sealsete inimeste eluga seonduva korraldamise nõrk haldussuutlikkus ning kehv investeerimisvõime.

Samu tendentse täheldame ka regionaalpoliitika nõrkusest (pigem puudumisest) tulenevalt kogu riigi ulatuses.

Laienenud linnad

Linnade lähedal on kinnisvaraarendus kujundanud uued elamupiirkonnad. Põllumaa omanikud on kiusatusele järele andnud ja maa pigem asumite alla müünud, kui et seal maaviljelusega tegelda.

Linnad on hõlvanud lähedalasuvaid maid, laienedes üle oma piiride. Tulemus on linnaelanike kolimine linnapiiri taha ning muutumine ametlikult naabervalla elanikeks.

Nende asumite infrastruktuur, kommunikatsioonid ja elanike liikumine ning töökohad on aga enam seotud linna kui vallaga. Nii on linna toimepiirid kasvanud suuremaks administratiivsetest piiridest.

Elukondlikku infrastruktuuri ja muud vajalikku linnad nendes asumites korraldada ei saa. Pigem vastupidi. Seetõttu olemegi näinud tragikoomilisi olukordi, kus linn lubab ühistranspordi linna-valla piiril peatada.

Tegelikkust hinnates oleks kindlasti loogilisem, kui sellistes asumites korraldaksid elu linnad, kes on selleks valdadest ka võimelisemad.

Vallad, mille keskused asuvad veel ka kaugemal, on sedavõrd nõrgad, et neist ei ole vajalike investeeringute tegijaid isegi juhul, kui linnad oleksid valmis niisugusteks kokkulepeteks.

Nii on linnade tegelik toimeala laienenud oluliselt väljapoole halduspiire, uusasumites linna toimetamine on aga enam kui küsitav.

Enim võib selliseid probleeme täheldada just Tallinnas ja selle lähiümbruses. Tõsi, Tallinna ümbritsevatel valdadel on küll vähemalt raha, kuid seda enam jääb puudu raha kooskõlastatud kasutamisest, et tagada inimestele probleemideta elukeskkond.

Ka Tartu, Pärnu jt linnad ei ole sellest puutumata, kuid erinevalt Tallinnast on neid ümbritsevad vallad tunduvalt vaesemad. Veelgi pisemate asumite, eelkõige nn väikelinnade läheduses on ühtviisi vaesed nii vallad kui linnad. Mõistlikust elukorraldusest meie linnade ümbruses seega eriti rääkida ei saa.

Kogu riigis korraga

Probleemi saab lahendada, kui sellised asumid, mis sisuliselt - kommunikatsioonid ja inimeste liikumine - on rohkem seotud linna kui vallaga, ka tegelikult linnadega liita.

Sel juhul tekib aga paratamatu ahelreaktsioon, sest kui vaid osa vallast linnaga liita, väheneb valla territoorium ja haldussuutlikkus veelgi. Vallad on aga niigi pisikesed ja kui neist osa eraldada, jääb järele elujõuetu omavalitsus.

Järelikult tuleb vaadata, milliseid eemale jäävaid omavalitsusi kombineerides tekiks normaalne omavalitsus. Jõuame ahelani, mille analüüsimine ja veel enam elluviimine ei ole jõukohane ühele või mitmelegi naaberomavalitsusele ja/või linnale. Vabatahtlikult ahelprobleemi ei lahenda, üksikud ühinemised pigem süvendavad probleeme.

Vabatahtlikus ühinemisprotsessis saavutatakse omavalitsuste senisest suurem ebavõrdsus: tekivad ju kõrvuti vabatahtlikult ühinenud omavalitsustega kõrvale jäänud, enamasti vaesemad ja pisemad omavalitsused, millega liitumist jõukamad väldivad.

Vaja on kogu riigi territooriumi hõlmavat analüüsi. Seejärel aga haldusreformi, mida on võimalik läbi viia ainult kogu riigis korraga ja riigi eestvedamisel. Vähetähtis ei ole asjaolu, et enne peab omavalitsuste tegevust korraldav seadustik paigas olema. Mõlemat korraga, välja töötada seadusi ja läbi viia reformi, ei ole võimalik.

Haldusjaotus vajab optimeerimist, et omavalitsused muutuksid teojõulisemaks. Lahendamist vajab (suuremate) linnade (ja muude asumite) lähialadele kasvanud asumitega seonduv. Ning lõpetuseks, tuleb leida (või mitte leida) koht maavalitsustele.

Nende probleemide lahendamine on muutunud aktuaalseks. Tõsi, kõike seda praeguses majandussurutise olukorras teha on raske. See oleks pidanud tänaseks juba tehtud olema.

Vabaks külanõukogulikust haldusjaotusest

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing