Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Tuumajaam tagab iseolemise

20.11.2008 | Ene Ergma | Majandus

Millised on Eesti võimalused üha suurenevas energiakonkurentsis ellu jääda?


"Söör, on täiesti võimalik, et saate selle peagi maksustada," selgitas füüsik Michael Faraday XIX sajandil Briti peaministrile William Gladstone'ile elektri kasulikkust.

See oli algus uuele ajastule - tänu elektrile säravad meie kodudes elektripirnid, töötavad pesumasinad, külmikud, televiisorid, arvutid, paljusid kodusid ja kontoreid köetakse ning jahutatakse elektriga.

Elekter meie elus on nii mugav ja enesestmõistetav, et keegi ei soovi isegi mõelda, kust see energia saadakse. Samas on koolifüüsikast teada termodünaamika esimene seadus: energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele. Elektritootmise algusaegadel toodeti maailmas elektrit peamiselt kivisöest. XX sajandi alguses sai autode kasutuseletuleku tõttu naftaproduktidest peamine fossiilkütus, mis leidis tee ka elektritootmisse. Pärast 1973. aasta naftakriisi suurenes aga omakorda maagaasi kasutamine nii elektri- kui soojatootmises.

Põlevkivi alternatiivid

Praeguse seisuga toodetakse maailmas kogu energia peamiselt gaasist (umbes 21 protsenti), naftast (34), kivisöest (25), tuumaenergiast (6,5) ja taastuvenergiast (13). Kõigi nende energeetiline väärtus kokku on võrreldav 11 miljardi tonni nafta muundamisega tarbeenergiaks. Kui kogu maailmas vajalik energia toodetaks ühes jaamas, oleks selle tootmismaht 15 teravatti aastas. 2050. aastaks see arv võib tõusta 30-35 teravatini. Gaasi, nafta ja kivisöe varud pole aga lõpmatud.

Rahvusvaheline teadusüldsus peab XXI sajandil kõige põletavamaks mureks energiaprobleemi, mille lahendamiseks murrab pead palju väljapaistvaid teadlasi. Kuna energeetiline vajadus on tohutu, siis lootus rahuldada maailma energiavajadus "rohelisest" energiast on liiga väike, vähemalt praegu pole suurt läbimurret toimunud.

Oma riigi energeetika tuleviku pärast muretsevad selle maailma vägevad riigid, kelle sekka kuuluvad ka Hiina ja India. Võiks öelda, et need riigid, kelle käes on energiaallikad, seisavad tulevikus maailma poliitikas võtmepositsioonidel. Kes oma kohta ei hoia, see selle ka kaotab.

Tooraine hinnakasv, keskkonnaprobleemid ja üha suurenev energiatarbijate hulk paneb ka Eesti ette tõsise küsimuse, millised on Eesti võimalused selles suurenevas energiakonkurentsis ellu jääda. Jah, meil on põlevkivi ja seda tuleb kindlasti efektiivselt kasutada, vähendades paralleelselt keskkonnareostust. Kuid kas põlevkivi on elektrienergia tootmises meie ainus võimalus? Kas leidub arvestatavaid alternatiive?

Toetan akadeemik Anto Raukase ja teiste teadlaste seisukohti, et Eesti vajab oma tuumajaama, et olla maksimaalselt sõltumatu teistest riikidest. Jah, see jaam ei saa tulla homme ega ülehomme, selle ehitus ja mehitamine kvalifitseeritud spetsialistidega nõuab 20-25 aasta pikkust tööd. Aga aastatel 2025-2030 võiks Eestis töötada 600megavatine tuumajaam. Sinnani kuluv aeg on küllaldane, et valmistada ette spetsialiste, samuti on lootus, et selleks ajaks kasutatakse juba uusi tehnoloogiaid ja energiakandjaid.

Näiteks võiks uue tuumakütusena kasutada tooriumi, mis on uraanist märksa ohutum. Tooriumi kasutamisega kaasnevad radioaktiivsete ainete jäätmeprobleemid on väiksemad ja neid kõrvalprodukte ei saa rikastada tuumarelva loomise eesmärgil. Kiusatus luua oma tuumaarsenal ongi teinud uraani ja plutooniumi tuumakütusena kasutamise paljudele riikidele ahvatlevaks (näiteks Iraan).

Mälestus Tšernobõlist

Paljulubav, kuid tehniliselt äärmiselt raskesti lahendatav oleks niinimetatud plasmareaktori või aatomituuma sünteesil põhineva reaktori rajamine. Looduses töötab selline reaktor perfektselt tähtede, sealhulgas ka meie oma Päikese energiaallikana, kus neljast vesiniku tuumast sünteesitakse heelium.

Kui analoogne protsess realiseeritaks maapealsetes tingimustes, siis oleks nii energeetiline kui ka keskkonnakaitseline kasu väga suur. Selle protsessi käigus tekkivate radioaktiivsete jäätmete hulk on sadades kordades väiksem, võrreldes raske uraanituuma lagunemisprotsessis tekkivatega ning moodustunud radioaktiivsed elemendid on lühikese elueaga.

Teisalt oleksid piiramatud meie tuumakütuse varud - vett on piisavalt. Põhiline lahendamata probleem selle projekti realiseerimisel on seotud küsimusega, kuidas hoida ülikuuma (sada miljonit kraadi) ja tihedat deuteerium/triitiumplasmat nii, et ei toimuks selle kokkupuudet reaktori seintega.

Ootame kui rehepapp

Aastaid tagasi töötati tollases Nõukogude Liidus välja seade (Tokamak), kus kuuma plasmat on püütud koos hoida tugevate magnetväljade abil (magnetpudelites). Kahjuks pole tänaseni ükski sarnane projekt maailmas "kommertslahenduseni" veel jõudnud ja kõige optimistlikumad prognoosid pakuvad, et selle sajandi viiekümnendatel aastatel võiks saada valmis esimene tuumasünteesil põhinev jaam.

Niipea kui tõstatub küsimus tuumajaama ehitamisest Eestisse, kerkib kohe esile võimaliku tuumakatastroofi oht, sest meenub rohkem kui kakskümmend aastat tagasi Tšernobõlis juhtunu. Seetõttu ongi äärmiselt tähtis inimeste kvalifikatsioon, kes töötavad sellistel objektidel nagu tuumajaam. Vastutustundetutel ja nõrga ettevalmistusega inimestel ei ole seal kohta.

Energeetika strateegilise arenguplaani tegemisel tammume me Eestis praegu paigal. Ühest küljest kritiseerime energeetilisi valikuid, mida pakutakse, teisalt kõhkleme valikute tegemisel, oodates rehepapina, et ehk õnnestub energiat kuidagi "veel odavamalt" saada. Pean kahjuks vähetõenäoliseks, et keegi tuleb meile elektrit pakkuma, sest iga riik meie lähiümbruses on omaenda kasvavate vajadustega tootmisressursi juba koormanud.

On selge, et Eesti ei tohi saada elektrit suures mahus importivaks riigiks, arvestades ennekõike meie geopoliitilist paiknemist. Samuti on selge, et perspektiivis ei saa lõviosa meil toodetavast elektrist tulla põlevkivi põletamisest, sest see maavara saab kunagi otsa. Kui täna öelda arvestatavate alternatiivide otsingutele "jah", siis kunagi võivad need realiseeruda. Kui öelda "ei", siis ei realiseeru need kunagi.

Suurriigid kulutavad oma energia ja elektritootmise tuleviku kavandamisele ja kirjeldamisele märkimisväärselt palju vaeva ning aega. Ka uute tootmisvõimaluste arendamine vajab aega, kuid paradoksaalsel kombel on tulevik lähemal, kui ta tundub olevat. Seetõttu tuleb tegutseda täna, mitte oodata homset päeva.

Allikas: Maaleht

Märksõnad

Ergma, tuumajaam, elekter

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing