Seal, kus algab asfalt...

19.11.2008 | Peeter Laurson | Majandus

Tartus ringi liikudes tuleb kahjuks tõdeda, et pole põhjust kõnni- ja jalgrattateede olukorraga rahul olla. Tihti juhtub nii, et alustades liikumist asfalt- või muult kõvakattega kõnniteelt, peame juba mõnesaja meetri pärast liikuma edasi lagunenud jalgradadel või poristel teepervedel. Eriti ebamugav on see lapsevankriga või ratastoolis.

Miks kõnni- ja jalgrattateede olukord on selline? Linnavalitsuse vastused on olnud lihtsad ja lakoonilised: kui raha oleks küllalt, siis ka ehitaks ja hoiaks korras.

Vastus kõlab alati paratamatuse ohkena, justkui Tartu tulubaas oleks nii väike, et sellega polegi võimalik linna normaalselt majandada.
Tõsi, majandamine on kulukas, tegemist vajavaid töid on palju ning Tartus, kus suur osa tulust tuleb väikeettevõtlusest ja vaimutööst, ehk polegi võimalik selliseid «pisiasju» nagu kõnniteed korda teha.

Arvan, et tegelikult on Tartu kõnniteede olukorra aeglases edenemises süüdi lihtsalt koalitsiooni tahtmatus seda valdkonda süsteemselt arendada.

Kui linnas tehakse mingit «arendusprojekti», siis viimasel ajal sageli vaid selleks, et sümboolne tähis maha jätta. Tihtipeale jäävad aga sellistest hurraaga tegemistest järele ilusad rajatised, mida keegi tegelikult ei kasuta.

Hoolimata paljude kõnniteede väga halvast olukorrast on linn rajanud valgustatud asfaltteid, jalgrattateid, kõnniteid ja bussitaskuid kohtadesse, kus harva näeb inimest või sõidukit.

Pean silmas suurt osa Ravila ja Ropka tööstuspargis asuvast Klaasi ja Tehnika tänavast, mis on korralikult välja ehitatud ning valgustitega varustatud.

Ümberkaudsetes valdades seevastu paaril viimasel aastal rajatud tööstusparkides naljalt kasutult seisvaid tänavaid ei leia.

Linn võis loota, et pärast tänavate ja kommunikatsioonide väljaehitamist tulevad kohe ka ettevõtjad ja ehitavad uhkete uute tänavate äärde kõikvõimalikud tootmis- ja laohooned, vallad aga oma napimates oludes lepivad ilmselt tööstuspargi asustamise suhtes kokku juba varakult, enne nende väljaehitamist.

Kokku on Ravila ja Ropka tööstusparkidesse linn investeerinud kolmel viimasel aastal mitukümmend miljonit krooni. Tõesti, mõni krunt on selle aja jooksul ka hoonestatud.

Kuid kas selline raha maha matmine tasub ennast ära enne, kui teede ja tänavate ehituse garantiiaeg on lõppenud ning uhkelt ja tühjalt seisvad kõnni- ja jalgrattateed tasapisi lagunema hakkavad?

Linnavalitsus peaks kõigepealt vaatama olevikku ja korrastama olemasolevad tänavarajatised kogu linnas.

Enne uute puude istutamist ei tohi unustada, et ka vanad kandvad puud vajavad kastmist.

Seal, kus algab asfalt...

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing