Intervjuu: Haridus: Juku teadmised jäävad napiks

13.11.2008 | Kadri Haavajõe | Haridus

Eelmisel nädalal kohtus psühholoog ja poliitik Peeter Tulviste Lääne-Virumaa haridusjuhtidega, üheks vestluse põhiteemaks kujunes kodu vastutus lapse eest.

Mis teemasid te koolijuhtidega arutasite?

Koolijuhid rääkisid kõige enam kodu vastutusest, sest praegu on paigast ära vahekord, mille eest vastutab kool ja mille eest kodu. Riik ja seadus panevad väga suure vastutuse praegu koolile. Osalt on nii sellepärast, et nõnda on lihtsam: kooli suhtes on kergem rakendada sanktsioone, aga kuidas minna koju lapsevanemaid karistama? Seda traditsiooni meil pole.

Mõnel puhul õigustab end lapsevanemaga rääkimine, mõnel juhul mitte. Teiste sõnadega: seadusesse peaks olema sisse kirjutatud, mille eest vanemad vastutavad. Ja samuti peaks sinna olema kirjutatud sanktsioonid, mida rakendada juhul, kui nad oma kohustusi ei täida.

Kas oli ka juttu sellest, et direktoritele antaks õigus trahve määrata?

Oli küll. Üldiselt on seisukohad üsna erinevad ja selle asja praktiline pool äratab õudust ka nendes, kes muidu seda pooldaksid, sest on näha, et sedalaadi karistustele hakkavad järgnema edasikaebamised. See tähendab, et koolis peaks olema inimene, kes hakkab kohtu vahet käima. Ja see kõik võtab meeletult aega ja raha.

Direktorid rõhutasid, et probleemseid lapsi on igas koolis viis kuni kümme, aga tegeleda tuleb nendega ebanormaalselt palju.

Mida tingimata tuleks vältida selle seadusmuudatuse juures, on see, kui automaatselt hakatakse mure korral pöörduma politseisse, või vastupidi, kui politsei hakkab ütlema, et teil on omad vahendid olemas, karistage, meil on siin hullemaid asju juhtumas, selleks teile see õigus antigi.

Seadus ei tohiks võtta ei direktorilt ega politseilt kohustusi ära. Aga kui seadusega annab olukorda lihtsamaks teha, siis tuleb seda teha.

Kuidas on vanemate oskustega?

Vanem võib praegu näiteks otsustada, kas ta laps peab minema logopeedi juurde või sotsiaalpedagoogi juurde. Kui vanemad nõusolekut ei anna, siis laps ei lähe. Aga vastutus, mis vanem sellega võtab, on kohutav. Ta ei pruugi olukorrast adekvaatselt arugi saada, tal võib olla valehäbi, et ega minu laps loll pole. Samal ajal võib lapsel olla probleem, mis on lahendatav.

Haridusreform on enam-vähem permanentne nähtus, kui vaadata eesti kooli ajalugu. Praegu on muutumine eriti kiire ja sel on mitu põhjust. Üks on ka see, et lõpuks ometi on hakatud tõsiselt võtma teadmispõhisuse ideed, mis nõuab omakorda seda, et koolis peab saama korralikult tegeleda õpetamisega, ja mitte kasvatamisega, nagu olukord paraku peale sunnib.

On jõutud selleni, et lapsed, kes tahavad õppida ja kelle vanemad ootavad koolilt teadmiste jagamist, ei saa seda teha, sest neid segatakse.

Ainult noorte emade koolis õpetatakse vanemaid, aga pärast seda tuleb neil ise osata. Aga näiteks politseis on olemas kord, et liikluseeskirja rikkujad käivad kas koolitusel või maksavad trahvi.

Kuid mis neist nn rasketest lastest siis saab?

On kõne all olnud ja on ka praegu, et kuigi kutsekoolid eelistavad neid, kel on keskharidus, võiks nad pakkuda ka noorematele kutseõpet. See oleks ehk mõnele vastuvõetavam ja motiveeriks rohkem.

Mingist east alates peab laps ise vastutama. Kas ta on probleemide tekkepõhjuses just ise süüdi, on omaette küsimus. Kuid kuskilt alates peab ta niikuinii hakkama vastutama.

Kõne all on ka kohustusliku kooliea 18. eluaastani tõstmine. Kuid pole ju tähtis, kus noor inimene on, vaid see, mida ta seal teeb: kas istub niisama nurgas või veel hullem, segab.

Näiteks Saksamaal on koolid, mille taga on ettevõtted ja riik. Lapsed käivad kaks päeva nädalas tööl, kaks korda nädalas koolis.

Kohtusite ka õpilastega ja jutuks tuli õhukese riigi idee.

Praegu on Euroopa hädas meie ja teiste Ida-Euroopa riikidega, kes küsivad, kas me tahame olla eurooplased või ameeriklased, sest meil on üsna palju inimesi, kes eelistavad mõtet, et maksud oleks madalad.

Siin on kindlasti tegemist ka sellega, et olime pikka aega riigi osa, mis kõikidel peas istus, seega meile meeldib riik, kus me oleme vabad ja otsustame ise. Ma ei teinud ka saladust, et mulle meeldib endale rohkem riik, mis sekkub inimese ellu minimaalselt, siis, kui väga tarvis on.

Eestis pooldavad paljud õhukest riiki, aga kui meid kritiseeritakse, siis just selle eest, et see riik õhuke on. Kõige parema meelega tahetaks mõlemat: et oleks madalad maksud ja paks riik.

Minu Ameerika-kogemustest on väga sümpaatselt jäänud meelde algatusvõime. Kui keegi leiab, et midagi peaks tegema, siis ei hakka ta kiunuma, miks riik pole üht või teist teinud, vaid otsib endale mõttekaaslasi ja hakkab ise tegutsema. Seda on meil arusaadavatel ajaloolistel põhjustel vähe ja meil on igatsus paksu riigi järele.

Ütlesite, et reform on permanentse iseloomuga, mida edasi?

Oluline on selgeks teha, milliseks ühiskonnaks lapsed ette valmistatakse. Haridus, mida antakse, peab vastama kujutelmale, millises ühiskonnas nad elama peavad.

Üks, mida oskame öelda uue ühiskonna kohta, on see, et see on teadmispõhine. Teine on asjaolu, et see muutub kiiresti.

Peame edendama elukestvat õpet. Juhanil ei piisa iialgi selles ühiskonnas sellest, mida Juku õppis.

Kogu maailmas on suur vastuolu: teadustes on väga olulisi asju avastatud, samas see, mida me mahume õpetama, on piiratud. Üks lahendus olekski, et tuleb leppida ja õpetada, mis on teadus ja millised on teadusliku mõtlemise põhialused.

Lapsel peab olema küll aim usunditest, aga enne seda peab tal olema aim sellest, miks pole maailmas ühtegi ühiskonda, kus pole usundeid. Metatase peab haridusse juurde tulema.

Aastaid on räägitud, et lapsed oma laiskuses ei viitsi õppida matemaatikat. Ma ei ole sellega nõus.

Lapsed saavad väga hästi aru, et suur osa maailma kõige tähtsamaid probleeme ei ole lahendatavad loodusteaduste meetoditega.

Kuidas pomme teha ja visata, selle kohta on teadus olemas, kuidas läbirääkimisi pidada, sellest pole.

On hea, kui kiidetakse inseneriteadusi, pole sugugi hea, kui mõnitatakse sotsiaalteadusi.

Ameerikas oli 20 000 inimest, kelle eriala nimetus oli sovetoloog. Mitte ükski ei osanud ennustada, et ühel hommikul ärkavad ja ... Teised teadlased pidid end Nõukogude Liidu lagunemise ajal puruks naerma: "Sa oled eluaeg uurinud ja enam pole, mida uurida." See näitab, kui vähe me suudame ennustada.

Ühiskonna ja kultuuri asjad pole põrmugi lihtsamad kui loodusteadus ja lapsed saavad aru, et nemad peavad lõpuks selles maailmas elama.

Intervjuu: Haridus: Juku teadmised jäävad napiks

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing