Eesti vajab otsuseid

13.11.2008 | Siim Valmar Kiisler | Riik, Regionaal

Kiire tõus majanduses on asendunud langusega. Riik tõmbab oma kulutusi koomale, et vähegi ots otsaga kokku tulla. Viimastel nädalatel on hakanud tulema ka murettekitavaid teateid omavalitsustest. Kui vallas või väikeses linnas on üks suur tööandja, annab selle kõikumalöömine valusa hoobi inimeste sissetulekutele ja seeläbi ka omavalitsusele.

Öeldakse, et rasketel aegadel on kergem teha raskeid valikuid, sest vajadus muudatuste järele on selgemini tajutav. Praeguseks on selge, et midagi tuleb ette võtta. Et vältida riigina viimase viie hulka langemist, peame hakkama taas avatult mõtlema. Aukude lappimisest enam ei piisa, vaja on struktuurseid muutusi.

Tugevad saavad hakkama
Eesti on hõreda asustuse ja väheneva rahvaarvuga maa. Üle poole rahvuslikust rikkusest tekib pealinnas. Meil on 227 valda ja linna, mis erinevad majakõrguselt küll suuruse, kuid mitte kohustuste poolest. Üle poole omavalitsustest on alla 2000 elanikuga. Inimeste arv väheneb veelgi ja kõige kiiremini just väikestes omavalitsustes, nii et nõrgemad jäävad veelgi nõrgemaks. Mida väiksemad ja viletsamad on omavalitsused, seda rohkem minnakse aga vallakeskusse ainult selleks, et Tallinna bussile istuda. Seda ei saa Eesti endale lubada.

Suurte keskuste tõmbele saavad vastu seista ainult tugevad omavalitsused. Vallad ja linnad, mis suudavad ligi meelitada töökohti ning luua inimestele meeldiva elukeskkonna. Omavalitsused, mis on reaalselt võimelised korraldama haridust, ühistransporti, jäätmevedu ning pakkuma sadu muid teenuseid, mille osutamine nende kohustuseks on. See eeldab piisavat elanike hulka, kelle maksutuludest maksta palka kompetentsetele spetsialistidele ja teha investeeringuid tulevikku.

Kes ees, see võidumees
Pea liiva alla peitmine enam ei aita. Rahvaarvu vähenemise, linnastumise ja majanduslike raskuste süvenedes vajadus tugevate omavalitsuste järele jääb ja kasvab. Võidavad need, kes seda mõistavad ja kohe ühinemise ette võtavad. Neil, kes mõtlevad oma valla käekäigu ja inimeste heaolu peale, on põhjust muudatusi ainult tervitada, mitte karta. Kes jääb paremaid aegu ootama, liidetakse hiljem paratamatult, aga siis juba riigi kehtestatud ühtsetel tingimustel.

Ühe rehkenduse asemel mitukümmend
Eesti killustunud halduskorraldus on oma aja ära elanud. Paraku ei ole riik praegu poliitilistel põhjustel valmis tegema selget otsust selle muutmiseks. Paljud omavalitsused kaaluvad aga olukorda oma elanike heaolule mõeldes kindlasti ratsionaalsemalt. Loodan, et seniste ühinemiste positiivseid kogemusi nähes sünnib ühe edasi lükatud otsuse asemel kümneid teisi, mis Eestit tugevamaks teevad.

Vabatahtlik ühinemine pole lõplik lahendus, aga see on vajalik samm Eesti tugevamaks muutmiseks. Julgustan kõiki oma kodupaiga arengule mõtlema ja omavalitsust liitumisplaanide tegemisel igati toetama.

Artikkel ilmus Siseministeeriumi poolt väljaantud trükises "Kaks pead on kaks pead - ülevaade omavalitsuste ühinemise eelistest" (pdf)

Eesti vajab otsuseid

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing