Kes on võrdsemast võrdsem?
15.11.2008 | Tiiu Kupp | Maaelu
Iseenesestmõistetavalt on meie riik ümbritsetud veealaga, kus armastavad nii elutseda kui tegutseda paljud elusolendid. Kõigil neil on õigus elada ja ellu jääda. Kes vastutab ellujäämise eest? Kes kaitseb ja toetab nõrgemat? Kas võrdsemast võrdsem?
Kes üldse on teistest kaitsetum? Surmkindlalt on selleks kutseline rannakalur.
Miks? Sest kalur ei ole lindprii - nii nagu kormoran. See nn linnuke teeb, mida tahab, sest teda ei karistata reostuse/saaste eest, sööb, mida tahab, ja lendab puhkama, millal tahab.
Ja kuuldavasti on neid linnukesi meil iga kaluri kohta ligikaudu 10 isendit, kes jaksavad ühe päevaga ära süüa kahe inimese aastaportsu (statistiliste näitajate järgi keskmiselt)!
Kalur ei saa tõendada, et see või teine elusolend on ühel või teisel veealal ta saagi hävitanud ja see pole lihtsalt mõõdetav suurus ka lisatoetuste jaoks.
Teine osav kalastaja on hüljes, kes sööb püünisest ära kala pehmema osa, kalurile jätab pead-sabad ning töörõõmu püüniste uuendamisest ning parandamisest. Hülgeid on iga kaluri kohta umbes 3-4 ja kala armastavad nad ka.
Kaluri nn abilistest - kormoranist ja hülgest - on kalandusringkondades räägitud ja abipalveid kirjutatud juba vähemalt 10 aastat.
Olukord on muutunud katastroofiliseks ja alles nüüd hakatakse arutama nende olendite ohjamise kava!
Jääb arusaamatuks, miks lubatakse võõrlindudel ja hüljestel hävitada meie niigi vähest kalavaru? Kes korvab kutselisele kalurile tekitatud kahju saamata tulu näol? Praegused kahjuhüvitised on lihtsalt bürokraatlikud.
Linnud on pühad, hülged on pühad. Aga inimene/kalur? Tema on vastutav selle eest, et täitmata jääb majanduslik kohustus iseenda, pere ja riigi ees. Kes tekkinud olukorras tegelikult vastutab või kes tahaks vastutuse enda kanda võtta? Kalur jääb unistuste tulust ilma, aga tegelik vastutaja saab oma palga ja heal juhul ka lisapalga.
Rannikualadelt on kormoranid hakanud liikuma juba maismaale, kalakasvatustele ligemale, et oma nälga kustutada. (Tõenäoliselt kormoranide ja hüljeste toitmiseks uut suurt kalakasvatust ehitama hakataksegi.)
Kriitikanooli tuulde saatmatagi on selge, et inimesest kui tööloomast hoolitakse vähem.
Või vastupidi - kalurist hoolitakse, sest järgmisel aastal on rannakaluritel vähendatud angerjapüüniste arvu. Miks? Ikka selleks, et kala on vähe ja siis pole vaja ka palju tööd teha...
Kurb on tõdeda, et mõnede kalaliikide varu on vähenenud juba aastaid, aga tegelikele põhjustele ei ole tõsist tähelepanu pööratud. Kalavaru taastootmine aitaks ehk olukorda veidi leevendada.
Kahju, sest tööta leib laual ei püsi. Veel hullem on aga see, kui vähendatakse rannakaluri ajaloolist kalapüügiõigust 15% aastas. Kalapüügiseaduse järgi kaob kaluri ajalooline püügiõigus sel juhul 5-6 aastaga. (Traalpüügil on veidi parem hetkeseis - nendel püügikvoodi vähenedes ei pea vähendama püüniste ja laevade arvu.)
Mõistlik oleks kalavaru nappuse tõttu peatada teatud perioodiks mõnede kalaliikide püük. Sel juhul jäävad püünised paratamatult kaldale ega kaoks siis ajalukku.
Rannakaluritel on tekkinud väike lootus aastail 2007-2013 taotleda Euroopa Kalandusfondi abil investeeringutoetusi kalanduse edendamiseks ja selle mitmekesisemaks arendamiseks.
Iseenesest see veel kalavarude seisu ju ei paranda.
On iga kalanduspiirkonna liikmete otsustada, kuidas edukamalt ja kiiremini edasi liikuda. Kalavarud, veel kord kalavarud. Kalavarust sõltuvad kõik rannakalurid, nende pered ja kogu ühiskond.
Allikas: Meie Maa
Märksõnad
IRL Twitteris
Erakond: Iva: Eesti erakonnad ei paku võrdseid võimalusi: Riigikogu liige Kaia Iva (IRL) ütles täna riigikogus peetud kon... http://t.co/8zuuRSq6