Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Rahvusvaheline rahvusülikool on võimalik

12.11.2008 | Tõnis Lukas | Teadus, Haridus

Sõnapaari «rahvusvahelistumine ja rahvusülikool» on sisse ehitatud vastuoksus - üks viitab avatusele, teine piiritletusele.

Nende üheaegne võimalikkus võiks tunduda paradoksaalsena. Aga ainult tundub, sest paljudele tunduks ju paradoksaalsena ka väide, et tasemel klassikalist teadusülikooli suudetaks 1,3-miljonilise elanikuga riigis üldse pidada. Aga meie suudame.

Oli arvamusi, et võiksin pealkirjastada oma ettekande hoopis «Rahvusvahelise rahvusülikooli vajalikkusest», kuid mulle ei tundunud selline sõnastus vajalikuna. Lähtun niikuinii eeldusest, et seda on ilmtingimata vaja - suurelt osalt eestikeelset rahvusvaheliselt hinnatud teadusülikooli.

Muid õppeasutusi võib ka olla, kuid sellise määratlusega tuleks hoida vähemalt ühte. Vähemalt, sest kahte samasugust me ei suudaks pidada.

See peab olema eesmärk

Niisiis, kas see on ka võimalik? Jah - see on võimalik, kui see võtta eesmärgiks ja mitte lihtsalt loota, et see juhtub! Kas selleks on plaan? Võimalikkus ise on Tartu Ülikooli arengukava projektis tegelikult olemas. Aga ainult kergelt - valmisolekuna. Lahendus ise seisneb avalikus strateegilises kokkuleppes.

Ülikooliõpe on tähtis - tarkus on ühiskonna edu alus (tavapärane ja igapäine teadmine). Viimasel ajal on tarkus üha rohkem ka majandusedu või konkurentsivõime alus.

Ka see, kas muude koolide lõpetajatel või mittelõpetajatel on tööd, oleneb ülikoolis ettevalmistatud inimeste tarkusest.

Meie teadmine näitab selgelt, et ka elukestvale õppele on kõrgema haridusega inimesed avatumad kui madalama haridustasemega inimesed. See tähendab, et kõrgharidus on teatav kood, mis paneb inimesed avaramalt elule vaatama ja edukamalt elumuutustele reageerima.

Kõrghariduse arengutrendid on liberaliseerumine, globaliseerumine ja mahu kasv. Maailm avaneb üha enam, inimesed liiguvad rohkem. Kõrgharidusliku õppe maht kasvab hüppeliselt. Sel kõigel on oma miinused ja plussid.

Kes maksab? Maailma eri osades on rakendatud eri mudeleid. Mida toob uuema aja rahvasteränne - rändamine parema haridusvõimaluse järele? Liikuvuse kasvu tingimustes segunevad rahvad ja väikeriikidele võib see tähendada ohtu andekama noorsoo lahkumiseks.

Oht on reaalne - OECD viimastel andmetel õpib Eestist pärit üliõpilasi välismaal enam kui 4800, iga-aastane välismaale siirdujate arv on ligi 700.

Igavene arutelu kõrghariduse rahastamisest on taas teravnemas.

29. oktoobril käivitati ajakirjas The Economist debatt kõrghariduse rahastamise teemal, kus vaidlesid kaks väga kompetentset eksperti: Londoni ülikooli majandusprofessor Alison Wolf ja Rootsi kõrgharidusagentuuri juht professor Andres Flödström.

Neist esimene esindas seisukohta, et kõrgharidus on eeskätt personaalne hüve, mis suurendab üksikisiku toimetulekut ja edukust ning peab seega olema tasuline, eriti tingimustes, kus see muutub elitaarsest massiliseks. Tema väide on: miks peab vaene maksumaksja tasuma ka rikka inimese kõrghariduskulutuse?

Rootslane väitis seevastu, et kõrgharidus suurendab riigi konkurentsivõimet ja peab seega olema tasuta. Kommentaatorite hääletuse võitis rootslane 55-45% vastu.

Valitsusel on volitused

Kuidas kindlustada kvaliteet? Sellele on Eesti õppeasutused ise ja ka seadusandja oma vastuse andnud. Valitsusele on antud suuremad volitused kvaliteedi tagamise eel- ja järelkontrolliks ja vastavalt kõrgkoolivõrgu muutmise otsuste tegemiseks ja parlamendile esitamiseks. Me kavatseme seda ka teha.

Miks on üliõpilaste valikutes eeliskohal nn pehmed erialad. Tasulise õppe mahtu on suurendanud just majandus- ja õiguserialade ebaproportsionaalne eelistamine. Omal ajal peeti neid ka vist nn kõvadeks erialadeks, sest sealt oodati kõva palka. Buum oli tingitud ka nende erialade korraldamise näilisest lihtsusest, piisas kas või mõnegi õppejõu olemasolust.

Teiseks on valikuid mõjutanud eelnev ettevalmistus. Loodusteaduste ja matemaatika puhul tuli arvesse taseme ebaühtlus ja näivalt suhteline keerukus. Siin muutuste esiletoomine on pikk protsess. Oleme uue õppekava tegemisel sellega alustanud.

Riigi kohustused on eelkõige just üldharidussüsteemi ja selle õppesisu arendamises. Siinsed muudatused peavad aitama ka ülikoolil olla ülikool, mitte üldhariduse ikaldusaegne vahelt- ja järelharija.

Gümnaasiumile tuleb seada selgemad tasemetingimused juba õpilaste vastuvõtmisel. Andekamatele ja teadusandekamatele tuleb anda suuremad valiku- ja tegevusvõimalused. Koostöös TÜ teaduskooliga töötame välja teadusandekate laste ja noorte leidmise ja toetamise strateegia.

Gümnaasiumi ja põhikooli lahutamine, sest neis on erinevad eesmärgid, õppekavadel selgelt erisuunitlus. Senine täistsükli kool (1.-12. klass ühes koolis) on seganud olla algkoolil algkool oma avastusõppe ja huvi äratamise võimalustega ning gümnaasiumil gümnaasium oma süvendatud õppega.

Riigieksamid. Kui ülikool vähemalt osal erialadest tõstab sisseastumisnõudlikkust üle gümnaasiumilõpu keskmise lati, siis muutub jälle selgeks ka gümnaasiumi lõpueksamite, sealhulgas riigieksamite funktsioon. See oleks väga tervitatav!

Riigieksamite süsteem ei ole siis enam tabamatu ja muud õppetööd häiriv monstrum, vaid tema ülesanne on mõõta gümnaasiumi lõpetamise küpsust.

Ülikooli pääs otsustatakse ülikooli enda nõuete kehtestamise, võimalik et senisest suuremas mahus ka täiendavate eksamite või katsetega.

Tänane haridusränne

Kõrgharidus on avatud maailmas üha enam muutunud kaubaks. Suurbritannias andis juba mitu aastat tagasi kõrghariduse eksport suuremat tulu kui autotööstus.

Eestikeelne kõrgharidus maailmas kahtlemata väga läbilöögivõimeline kaup ei ole, kuid ka meil on rahvuslikul kõrgharidussüsteemil lisaks Eesti ühiskonna arengu kindlustamisele vaja oma taset, seega ka usaldusväärsust maailmas suurendada sellega, et meie ülikooli vääristaksid külalisõppejõud ja mujalt tulevad üliõpilased.

Nihkume üha enam konkurentsipeateedelt kõrvale, kui meilt tõmmatakse noori ära, sest me ei suuda oma andekamatele, kes löövad ka mujal läbi, atraktiivsed olla.

On ju uuema aja rahvasterände olemuseks saanud haridusränne. Omadelegi muudaks ülikooli atraktiivsemaks teadmine, et koju jäädes õpitakse ikkagi tunnustatud rahvusvahelises keskkonnas - seetõttu on mujalt õppurite siia kutsumine võtmeteema.

Eesti eripäraks on niigi väikse rahvaarvu järsk kahanemine, mille mõju kõrgharidussüsteemile ei saa kompenseerida üksnes mujalt tulnud üliõpilaste arvel. Esiteks pole meie staatust arvestades heal tasemel üliõpilaste massilist voolu mujalt ette näha.

Teiseks tuleb meil eestikeelset kõrgharidusruumi igal juhul hoida. Sellele on pühendatud ka osa TÜ arengukavast - ja see on ülim eesmärk.

Arvan, et Tartu Ülikooli poolne kohustuse võtmine säilitada ka pikemas perspektiivis eestikeelne kõrgharidus laiemas mõttes ja osaliselt ka kraadiõpe vääriks tähelepanu ka riigipoolse rahastamise kujundamisel.

 

Artikkel põhineb 7. novembril Tartu Ülikooli arengukonverentsil peetud ettekandel.

 

 14.11.2008 Rahvusvahelise rahvusülikooli võimalikkusest, Õpetajate Leht

Allikas: Tartu Postimees

Märksõnad

Lukas, rahvusülikool

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing