Teie president, meie saatus

08.11.2008 | Peeter Olesk | Välis, Euroopa

Meievanustele (s 1953) algas Ameerika uusim ajalugu mitte John Kennedy valimisest presidendiks 1960 ega tema uute rajajoonte (new frontier) doktriinist või Kuuba kriisist, vaid Kennedy tapmisest 22. novembril 1963 Dallases, 45 aastat tagasi. Demokraatlikult valitud president oli mõrvarite meelest sellesama demokraatia jaoks elukardetav.

Paari aasta pärast möödub Kennedy uue Ameerika programmi kuulutamisest pool sajandit, kuid juba praegu on platsil neidki, kes ennustavad ka Barack Obamale lühikest iga. Demokraatia on seest mäda, kui ta hõiskab valimistulemuste seaduslikkuse üle ja samas valmistub mõrvadeks. Kui kaugele me vaatame? Eestisse puutub Ameerika Ühendriikide presidendi isik väga mitmel viisil, millest üks jääb harilikult varju. See on: milline on Eesti poliitika, niisiis ka poliitikute lühim tee Valgesse Majja ja Kapitooliumi künkale? Pole suur saladus, et Isamaa ja Res Publica Liidu esimees ning erakonna parlamendifraktsiooni juht Mart Laar tunneb senaator John McCaini küllalt lähedalt.

Kes Eesti poliitikutest tunneb lähemalt Barack Obamat? Mitte tema kantseleid ega lehma lellepoegi, vaid teda ennast? Kas seda on palju tahetud? Ei ole, kui mõelda, et Eesti võib olla küll marginaalne, aga ta ei tohi olla isoleeritud.

Obama valimine tähendab uut Ameerikat, sest ta esindab uut põlvkonda (sündinud 4. VIII 1961), kes piltlikult öeldes on tehtud rõõmust pärast Kennedy doktriini. Missugused on need punktid, kus me oleme tolle uue põlvkonnaga juba dialoogis, mitte alles ei hakka neid punkte otsima?

Võiks ju öelda, et NATO ja järelikult ka meie idapiir Euroopas, kuid see vastus on pinnapealne, sest kõige rohkem on Ameerika seotud Lähis- ja Kesk-Idas. Ta on seotud Ida-Aasia, aga ka Lõuna-Ameerikaga.

Mida on meil öelda seal omapoolset, kui meie lähim probleem on Venemaa tugevnemine? Tundub küll, et meie Ameerika- tundmine on jäänud Oskar Lutsu Joosep Tootsi tasemele, kes Paunveres kuulutas, et «Surm punanahkadele!» ja «Edasi, Kentucki poisid!». Kui Toots elaks meie päevil, kas ta hüüaks seda ka Ühendriikide presidendile? Kui lähedalt me näeme? Raske öelda, kui fundamentaalne jaksab Barack Obama olla, sest kõigepealt antakse talle pärast vannutamist kolm kuud armuaega. Eestisse ta selle ajaga ei jõua, kuid Venemaa juhtidega ta ilmselt kohtub kui mitte kohe, siis peagi. Esialgu tuleb meil siin ajada läbi ilma temata. Vormi poolest ei peaks üks meie asjust puutuma temasse üldse, nimelt haldusreform. Puutub ometi, sest reformi edasilükkamine aastasse 1911 või veel hiljemaks tähendab seda, et vanaviisi on näiteks Ida-Virumaal parem. Ongi, sest Ida-Viru kuulutamine üheksainsaks vallaks oleks katastroof. Juba praegu võivad vallad otsustada, kellega nad kokku lähevad. Täitsa selge, et üksi Eesti niisugust katastroofi lahendada ei jaksaks, sest Ida-Viru s on Vene Föderatsiooni kodanike arv mõtlemapanev.

Teine probleem on eelmisega seotud, sest kodakondsuse 0- variant puudutab märksa suuremat ala kui Ida-Virumaa. Kas me vajame Eesti ja Venemaa suhete vahele Ameerikat? Lennart Meri poolest jah, vajasime. Kuid praegu?

Kolmas on riigipiir kahe naabri vahel. Kuni Venemaa Euroopa Liitu ei kuulu -ja ta ei saa meie hulka kuuluda, sest Vladivostok ei asu Euroopas - , seni on see piir tarvilik. Varem või hiljem jõuab Euroopa Liit selleni, et ta nõuab ka meilt kahepoolset riigipiiri. Kes meist siis läheb president Obamat õpetama?

Ma ei karda seda, vaid lihtsalt arvan: näikse, et Ühendriigid on uueks presidendiks paremini valmis kui meie muutuvaks Ameerikaks.

Teie president, meie saatus

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing