Venemaa ja Aserbaidžaan

08.11.2008 | Andres Herkel | Välis, Euroopa

Sellal kui maailma pilgud on pööratud Ameerikale, talitab Venemaa omasoodu. Teisipäeval oli nn Vene marss - mitte ainult Venemaal, vaid Moldovas ja Krimmiski -, eile esines Dmitri Medvedev kõnega, kus jagas Ameerikale süüdistusi ja lubas Kaliningradi raketid paigutada.

Aga viimase aja kõige huvitavam välispoliitiline initsiatiiv, mida Kreml on näidanud, on katse asuda Karabahhi konflikti lahendama. Kui siiraks või vähesiiraks asjaosalised seda algatust ka ei pea, igal juhul õnnestus Medvedevil pühapäeval Moskvasse saada nii Aserbaidžaani president Ilham Älijev kui Armeenia president Serž Sarkisjan. Pärast brutaalset sõda Georgia vastu on see Venemaa presidendile hea pehme kuvand olla rahusobitaja kahe põlise vaenupoole vahel.

Venemaa huvi on kinnistada oma mõjuvõimu Kaukaasias. Seekord on vahendid diplomaatilised, kuid märgiline signaal maailmale on selge: meie osaluseta ei tehta Kaukaasias midagi! Kui Euroopa Liit on otsustamatu ning Ühendriigid seotud finantskriisi ja koduse võimuvahetusega, on Venemaal õige aeg tegutseda.

Paraku on kaamerate ees väljakäidud ühisdeklaratsioon üldsõnaline ning rõhutab järjekordselt konflikti poliitilist lahendamist ja vajadust järgida rahvusvahelise õiguse norme. Noist normidest saab kumbki pool väga erinevalt aru: armeenlased räägivad enesemääramisõigusest ja aserbaidžaanlased riigi territoriaalse terviklikkuse tagamisest.

Venemaa huvi Aserbaidžaani kui ressursirikka riigi vastu on haripunktis ja see võib varjutada isegi traditsioonilisi sõbrasuhteid Armeeniaga. Aserbaidžaanil on aga Karabahhiga seoses palju tahta, sest mitte ainult Karabahh pole okupeeritud, vaid armeenlased on peale selle hõlvanud suure puhvertsooni väljaspool Karabahhi, kust inimesed on samuti ammuilma lahkuma sunnitud.

Pealiskaudselt paistab, et piisab, kui saavutada tugevamaid sõnastusi territoriaalse terviklikkuse toetuseks või väikseidki lootusi puhvertsooni kaotamise suhtes ja aserbaidžaanlased võiksid Venemaa initsiatiiviga rahul olla. Ilmselt unustatakse õige tihti, et aserbaidžaanlased on head kauplejad. Nad saavad hästi aru, kui kaugele Venemaa on valmis Armeeniat survestades minema, ega müü end odava sõna või klaashelmeste eest. Venemaa tegelik huvi regioonis võib olla selle mehitamine oma nii-öelda rahuvalvajatega.

Esmaspäeval tuli sõnum, et esimest korda jõuab Bakuu-Thbilisi-Ceyhani torujuhtmesse Kasahstani nafta. Venemaal on muidugi valus tõdeda, et päev pärast kohtumist Moskva lähedal hakkab Aserbaidžaan oma nafta kõrval Venemaast mööda juhtima võõrast. Tõsi, ega uus nafta sattunud torujuhtmesse üleöö, see on pikalt ettevalmistatud projekt. Tuleb tõdeda, et ühes peab vana Heidar Älijevi algatatud poliitika siiani paika: "Poliitiline süsteem olgu suletud nagu Venemaal, aga äri ajame Läänega."

Läänega püüab Bakuu kõnelda üksnes nafta- ja gaasihuvide kaudu. Ses mõttes on viimane sõnum meediavabaduse piiramisest eriti kõnekas, löögi all on välisraadiote BBC, Vabadusraadio ja Ameerika Hääle edastamine.

Muide, Aserbaidžaanis kõneldakse USA presidendi Barack Obama väidetavast valimiseelsest lubadusest tunnustada Armeenia genotsiidi. See pole tundlik teema üksnes Türgile, vaid ka aserbaidžaanlastele, eriti pärast Karabahhi kaotust ja seal tsiviilelanikele osaks saanud veresauna. Aserbaidžaani ja Armeenia lepitamine on kõva pähkel kellele tahes.

Venemaa ja Aserbaidžaan

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing