Ränk tee rehepaplusest talupojamõistuseni
05.11.2008 | Andres Herkel | Regionaal, Majandus, Maaelu
MISKI EI MÕJUTA inimeste käitumist tugevamini kui isikliku rahakoti kaudu kohale jõudev paratamatuse sund. Vabaduse puudumine Venemaal või Aserbaidžaanis ei pane masse liikvele, kui elujärg muutub paremaks ja töö eest teenitakse raha. Rahulolematus tekib alles siis, kui naftat enam vaja ei ole ja rahakäive langeb.
Ei maksa arvata, et inimesed Eestis tunduvalt teistmoodi mõtlevad. Kui laenuraha oli odav ja kõikjal valitses kasvu illusioon, elati selles vaimus, küsimata, kas see on loogiline või kui kaua see kestab. Hoolimata sellest et riik püüdis eri meetmetega ergutada sündimust, eelistas eestlane staatuse märgina pigem maju, autosid ja välist sära.
IGAS HALVAS olukorras tuleb mõelda, kas meil on sellest midagi õppida. Majanduslangus ei pruugi tähendada otsest ja kiiret väärtushinnangute muutumist, küll aga võib see kaasa tuua nii poliitiliste kui isiklike otsuste rea, mis pikas perspektiivis tagab Eestile kindlama ja stabiilsema arengu.
Ehk jõuab lõpuks pärale teadmine, et turustajate ja avalike suhete korraldajate asemel on vaja rohkem insenere. Ja näiteks seegi, et omavalitsus, kus vallamaja ise ongi suurim tööandja, ei saa olla jätkusuutlik.
KUIGI ILLUSIOONIDE kokkuvarisemine võib poliitikutele kalliks minna, maksab jätkuv riiklik soovmõtlemine kokkuvõttes veel teravamalt kätte. Päris rehepaplusest rääkimata.
Kui küsida, kas meil on viimastel aastatel riiklikul tasandil rehepaplust harrastatud, on minu vastus jah. Näidete rida on pikk, aga peatun siinkohal kolmel, millega me praegu tegeleme või peaksime kohe-kohe tegelema hakkama.
KÕIGE LIHTSAM ja nähtavam rehepaplus on see, et suurendasime märkimisväärselt oma eelarvelisi kulusid ja nüüd nüüd, kitsal ajal, on neid väga raske vähendada. Kui me aga ei taha tuleviku arvel elada, peame need kärped tegema.
Viimastel riigikogu valimistel jagati peaaegu eranditult rahalisi lubadusi ning üksteise ületrumpamisest ei suudetud hoiduda. Isamaa ja Res Publica Liidu hoiatav loosung «Õnn ei ole rahas!» polnud selles kontekstis just eriti mõistetav. Ka praegu pole kõik veel päris kaineks saanud.
TEINE REHEPAPLUSE element õõnestab ühiskonna moraali. Pean silmas erakondade rahastamist ja kontrolli selle üle.
Ehkki juba pool aastat tagasi sõnastati hulk konkreetseid muudatusettepanekuid, pole seniajani jätkunud poliitilist tahet nendega tegelda. Samas tuleks vajalikud sammud astuda enne järgmisi valimisi.
Kolmas näide on positiivne. Nimelt menetleb riigikogu praegu omavalitsuse finantsjuhtimise seadust. Sellega lõpetatakse senine praktika, mis võimaldab omavalitsuse tütarettevõtete või Riigi Kinnisvara kaudu võetud kohustused avaliku sektori võlabilansist välja jätta.
Jääb üle tänulik olla, et enamikul Eesti omavalitsustest jätkus talupojatarkust sel ahvatluste teel mitte liiga kaugele minna.
KÕIKI NEID näiteid saab üldistada põhimõttega, et raha ei pea olema läbipaistev ega piisavalt hoolikalt loetud. On aeg aru saada, et säärase mõtlemise ajastu on otsas.
Samas võib ette näha suurt hulka raskeid otsuseid, millega inimesed peavad silmitsi seisma. Keegi kaotab töökoha ja kellelegi osutub laenukoormus liiga suureks. Need on inimesed meie kõrval, keda peame toetama.
Valmis lahendusi pole olemas, aga rehepaplusega me neid olukordi ei lahenda. Edasiminekuks vajame hoopis tervet ja vastutustundlikku talupojamõistust.
05.11.2008 Ränk tee rehepaplusest talupojamõistuseni, Meie Maa
05.11.2008 Ränk tee rehepaplusest talupojamõistuseni, Sõnumitooja
07.11.2008 Ränk tee rehepaplusest talupojamõistuseni, Harju Ekspress
08.11.2008 Ränk tee rehepaplusest talupojamõistuseni, Elva Postipoiss
20.11.2008 Ränk tee rehepaplusest talupojamõistuseni, Lõuna Leht
Allikas: Sakala
Märksõnad
IRL Twitteris
Erakond: Iva: Eesti erakonnad ei paku võrdseid võimalusi: Riigikogu liige Kaia Iva (IRL) ütles täna riigikogus peetud kon... http://t.co/8zuuRSq6